Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks on end registreerinud 68 Riigikogu liiget, puudub 33. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Esitajad on teinud ettepaneku arvata päevakorrast välja esmaspäevane kümnes päevakorrapunkt, arupärimisele nr 862 vastamine. 

Sõnavõtt kohalt. Helir-Valdor Seeder, ma saan aru, et ettepanek on päevakorra kohta.

Jah, austatud juhataja! Isamaa fraktsiooni nimel teen ettepaneku võtta päevakorrast välja ka kolmapäevane kümnes päevakorrapunkt.

Selge. Rohkem ettepanekuid ei ole. Esitajad on teinud ettepaneku arvata päevakorrast välja tänane kümnes päevakorrapunkt. Samuti on esitaja teinud ettepaneku arvata päevakorrast välja kolmapäevane kümnes päevakorrapunkt, eelnõu 730 esimene lugemine. Rohkem muudatusi ei ole. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, esitajad on teinud ettepaneku arvata päevakorrast välja tänane kümnes päevakorrapunkt, arupärimisele nr 862 vastamine, ning kolmapäevane kümnes päevakorrapunkt, eelnõu 730 esimene lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 11. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 63 poolt, vastu ja erapooletuid ei ole, on käesoleva töönädala päevakord kinnitatud.

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks, riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Teiseks, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Ja kolmandaks, korrakaitseseaduse § 44 täiendamise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister. Kõik kolm seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Meil on arupärimine kultuuriminister Heidy Purgale ja teema on Eesti teatrite rahastamine. Viimastel kuudel on tulnud avalikkuse ette mitmeid probleeme seoses Eesti teatrite, eriti era- ja munitsipaaletendusasutuste rahastamisega. Kui näiteks aastal 2024 jagas Kultuuriministeerium erateatritele tegevustoetust 4,57 miljonit eurot, siis aastateks 2025 ja 2026 on ette nähtud vaid 4,14 miljonit eurot. Samal ajal on taotlusi laekunud oluliselt rohkem, kui eelarve võimaldab. Selle tulemusena võivad jääda mitmed teatrid, näiteks Theatrum ja elektron.art, esialgu tegevustoetusest ilma. See on tõstatanud küsimuse rahastusotsuste läbipaistvuse ja järjepidevuse ning kultuuripoliitika prioriteetide kohta. 

Tekkinud olukord tekitab kindlasti palju küsimusi selle kohta, milline on ministeeriumi pikem plaan, et tagada Eesti teatrivõrgu jätkusuutlikkus, ning kas prognoositav rahastamine on kooskõlas kultuuripoliitika eesmärkidega. Palume ministril vastata viiele küsimusele. Näiteks sellised küsimused. Kuidas hindate teie kui kultuuriminister kujunenud olukorda, kus mitmed kvaliteeti ja järjepidevust tõestanud etendusasutused on sattunud ellujäämisraskustesse riigieelarveliste vahendite vähendamise ja jaotusotsuste tõttu? Milliseid konkreetseid muudatusi plaanib Kultuuriministeerium teha etendusasutuste rahastamise süsteemis, et vältida tulevikus sarnaseid olukordi, kus toimuvad järsud ja ettearvamatud rahastuskärped? Milline on teie visioon niinimetatud üleminekumeetmete sisustamiseks, et teatrid ei satuks järsku olukorda, kus tegevustoetus väheneb või kaob ühe otsusega nii, et see seab ohtu püsiva loomingulise tegevuse, tööandja kohustuste täitmise ja pikaajalised repertuaariplaanid? Kuidas kavatseb ministeerium tagada rahastusotsuste suurema läbipaistvuse ja prognoositavuse? Millised on ministeeriumi pikema perspektiiviga plaanid Eesti teatrite rahastamise kogumahu suhtes?

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Madis Kallas. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head vaatajad-kuulajad! Soovin anda üle Riigikogu otsuse eelnõu, millega teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja konkreetsed abinõud laste sotsiaalmeedia kasutamisest tulenevate vaimse tervise probleemide leevendamiseks. Uuringud näitavad, ja tegelikult meie kõigi silmad seda ka igapäevaselt näevad, et liigne ekraaniaeg, sobimatu sisu, sõltuvusmehhanismid ning privaatsusohud mõjutavad laste vaimset tervist, keskendumisvõimet ja üldist heaolu. 

Eestis puuduvad siiani tõhusad meetmed, mis aitaksid ennetada sotsiaalmeedia kasutamisest tingitud terviseprobleeme lastel. Lapsi kaitsvad konkreetsed abinõud tuleks välja töötada järgmiste probleemide ennetamiseks ja leevendamiseks: ärevus, depressiivsed sümptomid, madal enesehinnang, küberkiusamine, eale mittekohane sisu, vägivalda ja äärmuslikku käitumist propageeriv sisu, uneprobleemid, mis on sageli põhjustatud just ekraani liigsest või öisest kasutamisest, kehaline passiivsus ja kaaluprobleemid. Lisaks veel keskendumisvõime ja süvenemisvõime langus, hüplik tähelepanu ja õpitulemuste halvenemine. Ja kõige lõpuks veel privaatsusriskide ja digijalajäljeohtude alahindamine, seda ennekõike laste poolt. 

Need on peamised uuringutes välja toodud laste sotsiaalmeedia kasutamisega seotud probleemid, millega laste tervist ja käitumist uurivad teadlased, psühholoogid, arstid ja haridustöötajad oluliselt jõulisemat tegelema [peavad]. Nii arvab ka enamik laste vanemaid. Aitäh!

Suur tänu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. 

Asume tänase päevakorra juurde. Meil on täna üheksa päevakorrapunkti. Neist esimene on majanduskomisjoni algatatud meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 756 teine lugemine. Palun ettekandjaks siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Jaak Aabi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea Riigikogu! Meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu algatas Riigikogu majanduskomisjon käesoleva aasta 12. novembril. Meeldetuletuseks, et eelnõu eesmärk on veeteetasude langetamise abil toetada Eesti sadamate konkurentsivõimet. Järgmisel aastal vähendatakse Eesti sadamasse või sadama reidile sisenevate laevade veeteetasu 15% võrra tavalisest määrast. Eelnõu esimene lugemine toimus 18. novembril, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 25. november. Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Majanduskomisjon teavitas eelnõu menetlusest Transpordiametit, Tallinna Sadamat ning Logistika ja Sadamate Liitu. Huvirühmad eelnõu kohta ettepanekuid ega märkusi ei esitanud. Vabariigi Valitsus otsustas oma 27. novembri istungil seda eelnõu toetada. 

Majanduskomisjoni 1. detsembri istungil toimus ettevalmistus eelnõu teisele lugemisele saatmiseks. Muudatusettepanekuid ei laekunud. Komisjon tegi järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 8. detsembril ehk täna ja teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjonil ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 10. detsembril ja viia läbi lõpphääletus. Kõik otsused olid konsensuslikud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 756 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Järgnevalt tänane teine päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Madis Kallase, Lauri Läänemetsa, Anti Allase, Reili Ranna, Züleyxa Izmailova, Jaak Aabi ja Ester Karuse regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine hariduse kättesaadavuse kohta ja ministeeriumi plaanide kohta selle parandamiseks. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Madis Kallase. Palun!

Härra minister jõudis väga täpselt. Aga, Madis Kallas, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Päris pikka aega tagasi andsime üle arupärimise, mis puudutab hariduse kättesaadavust ja kogu seda temaatikat, mis on seotud kogu haridusspektriga. 

Me kõik teame, et Eestis on päris suur regionaalne ebavõrdsus, mis väljendub pea kõigis valdkondades. Seda enam on oluline seda analüüsida ka haridusvaldkonna vaates, kuna haridusvaldkond on väljakutsete poolest üks suurimaid, [haarates] ka [suure osa] kohalike omavalitsuste eelarvetest. 

Seda arupärimist ette valmistades oli meie peamine fookus sellel, milliseid samme on regionaalse arengu ja stabiilsuse eest vastutav Regionaal- ja Põllumajandusministeerium astunud, milliseid tegevusi planeerinud, milliseid kaardistusi teinud just lähtuvalt sellest, kui mingis piirkonnas on jäänud inimesi vähemaks, mis omakorda seab koolivõrgu ülalpidamisele väga suuri väljakutseid. [Küsime], kuidas ja mismoodi on meil võimalik ühiselt selle vastu võidelda. 

Eraldi olulise teemana me soovime ministrilt saada ülevaadet sellest, kuidas ja mismoodi on Regionaal- ja Põllumajandusministeerium seisnud regionaalse kõrghariduse kättesaadavuse eest. See puudutab just meie regionaalseid kolledžeid Eesti eri piirkondades. Ka nende seis ei ole väga hea, mis tuleneb sellest, et nii kõrghariduse rahastamine, teaduse rahastamine kui ka üliõpilaste arv nendes piirkondades on pigem langevas trendis. 

Me oleme esitanud kokku viis küsimust. Loodame, et minister saab anda nii põhjalikud ja täpsed vastused, kui vähegi võimalik. Kui vaja, siis täpsustame ja küsime lisaks. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Armsad arupärijad Madis Kallas, Lauri Läänemets, Anti Allas, Reili Rand, Züleyxa Izmailova, Jaak Aab ja Ester Karuse, ma tänan teid selle arupärimise eest! Hariduse kättesaadavus on Eesti sidususe ja tuleviku üks olulisimaid alustalasid. Kodulähedane ja kvaliteetne haridus annab peredele kindlustunde, aitab ettevõtetel leida oskustega töötajaid ning loob noortele võimaluse kasvada ja areneda enda kodukohas. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ülesanne on koos Haridus- ja Teadusministeeriumi ning kohalike omavalitsustega hoida elukeskkond tasakaalus, nii et teenused oleksid inimestele kättesaadavad ja kogukonnad oleksid tugevad. 

Läheme teie küsimuste juurde. Küsimus nr 1: kas te olete Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis analüüsinud 6-klassiliste maakoolide meetme mõju konkreetsetele piirkondadele ja koolidele? Me jagame seda põhimõtet, et esimene ja teine kooliaste peaksid võimaluse korral olema kodulähedased ning kolmas kooliaste omavalitsuste tugevamates keskustes. 

Kuueklassiliste maakoolide toetusmeede on selles mõttes väga oluline tugi ja nagu ma aru saan, on kohalike omavalitsuste tagasiside sellele meetmele olnud pigem positiivne. Aastal 2025 sai sellest meetmest toetust 27 algkooli või tegevuskohta 18 omavalitsuses kokku ligikaudu 2 miljoni euro ulatuses. Toetuse suurus ühe kooli kohta jäi vahemikku 50 000 – 120 000 eurot. Mitmel juhul võimaldas see toetada ka koolihoonete korrastamist ja tingimuste parandamist, mis andis kogukonnale kindlustunnet, et kool [jääb] püsima. 

Kagu-Eestis on pilt veel kujunemas seoses käimasoleva koolivõrgu muudatusega. Pikaajalise mõju hindamine eeldab meetme rakendamist mitme aasta vältel. Oleme Haridus- ja Teadusministeeriumiga kokku leppinud, et koostame ühise mõjuanalüüsi ja esitame selle põhjal ka ettepanekud. 

Lisaks oleme koostöös partneritega analüüsinud haridusteenuse ruumilist kättesaadavust. Analüüsi tulemus näitab, et umbes kolmandik 7–12-aastastest lastest jõuab [kodule] lähimasse kooli jalgsi kümne minutiga ning kolmveerand [lastest] poole tunniga. Samas, ligi pooled õpilased ei käi [kodule] lähimas koolis, mis näitab, et lisaks kaugusele mõjutavad peresid koolivalikul ka kvaliteet, huviharidus ja koolikliima. Meie eesmärk lisaks sellele, et kool peab kodu lähedal olema, on ka see, et [kool] oleks sisuliselt tugev ja pakuks head õpikeskkonda. 

Küsimus nr 2: kas olete koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga planeerimas täiendavaid meetmeid hariduse regionaalse kättesaadavuse parandamiseks? Jah, meie suuremad regionaalsed sekkumised on suunatud sellele, et kvaliteetsed teenused ja elukeskkond püsiksid kättesaadavad ka seal, kus rahvastik väheneb ja vahemaad on pikemad. Maakondlikud ja kohaliku tasandi algatused aitavad kohapeal arendada haridusteenuseid, näiteks Saaremaa ja Muhu ühised digitaristu- ja haridustehnoloogia projektid ning Märjamaa ja Valga haridusstrateegiad. 

Saaremaa vald on saanud Euroopa Liidu vahenditest ligikaudu 1,4 miljoni euro suuruse toetuse väikekoolide koostöö ja tugitegevuse tugevdamiseks, sealhulgas Laimjala lasteaed-põhikooli tingimuste parandamiseks, ja teenuse koondamiseks piirkonnakeskustesse. Omavalitsuste hoonete energiatõhususe tõstmiseks eraldasime eelmisel aastal ligi 48 miljonit eurot, millest umbes 34 miljonit läks haridusobjektidele. Käesoleval aastal lisandub veel ligikaudu 50 miljonit eurot. 

Koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga valmistame ette uut taotlusvooru suure pindalaga hoonetele, millest suurem osa ongi haridushooned. Lisaks arutame uusi, sihitud sekkumisi, mis toetaksid ligipääsetavust, digiõppevahendite laiemat kasutust ja õpetajate tööjõupoliitika piirkondlikku diferentseerimist, et hariduse kvaliteet ja kättesaadavus liiguksid käsikäes. 

Küsimus nr 3: kas ministeeriumis on arutatud võimalust toetada täiendavalt 9-klassilisi ja 4-klassilisi väikseid maakoole? Väikekoolid on paljudes kogukondades midagi enamat kui ainult õppeasutused. Need on kogukonna süda ja ühtehoidmise koht. 

Haridus- ja Teadusministeerium valmistab ette järgmise aasta tegevustoetuse määrust kodulähedaste maakoolide toetamiseks. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium panustab sellesse piirkondlike mõjude hindamise ja tingimuste täpsustamisega. Soovime, et toetuse andmisel arvestataks rohkem piirkondlike eripäradega. 

Kaalume ka väikeste koolide, näiteks 4-klassiliste koolide erikohtlemist juhul, kui piirkondlik olukord seda õigustab. Püsivam lahendus on kohalike omavalitsuste finantsautonoomia tugevdamine ning koostöö ja ühinemise soodustamine seal, kus see on kogukondlikult ja majanduslikult põhjendatud. Nii tekib rohkem võimekust hoida kodulähedast koolivõrku jätkusuutlikuna. 

Küsimus nr 4: kas olete kohtunud või plaanite kohtuda ülikoolide regionaalsete kolledžite direktoritega, et arutada kõrghariduse kättesaadavust piirkondades? Ma pean väga oluliseks regulaarset koostööd regionaalsete kolledžite juhtidega. Kolledž ei ole pelgalt ülikooli esindus, vaid piirkondliku arengu ja innovatsiooni sõlmpunkt. Kolledžid valmistavad ette kohaliku tööjõu, kohandavad õppekavasid vastavalt piirkonna vajadustele ja hoiavad noori oma kodukohas. 

Heaks näiteks on Pärnu Kolledži juurde loodud KOBAR – innovatsioonikeskus, mis ühendab ettevõtluse, teaduse, avaliku sektori ja kogukonnad. Sellised algatused on regionaalarengu seisukohalt väga väärtuslikud. Kolledžite juhid osalesid septembris toimunud regionaalvaldkonna seminaril, kus piirkondade esindajatega arutati Euroopa Liidu järgmise pika eelarveperioodi prioriteete regionaalarengu valdkonnas. 

Küsimus nr 5: kas peate õigeks kolledžite täiendavat toetamist, et tagada regionaalsel tasandil kõrghariduse parem kättesaadavus? Ma pean seda igati õigeks. Regionaalsete kolledžite rolli tugevdamine vajab stabiilset rahastust ja paindlikke koostöömudeleid. 

Haridus- ja Teadusministeerium eraldas eelmisel aastal ligikaudu 1,6 miljoni euro suuruse sihttoetuse avalik-õiguslikele ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele regionaalsete õppekohtade lisarahastamiseks. Ida-Virumaal ja mujal piirkondades on teadus- ja arendustegevust [toetatud] ka õiglase ülemineku fondi kaudu, kokku peaaegu 36 miljoni euro ulatuses. 

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on omalt poolt toetanud kolledžite teadmus- ja innovatsioonivõimekust erinevatest regionaalprogrammidest. Näiteks Pärnu KOBAR, mis ühendab ühe katuse alla ettevõtluse, ülikoolid ja avaliku sektori, ning Kuressaare Kolledži teadmussiirde tehnoloogia- ja nõustamiskeskus, mille kogumaht on ligikaudu 1,8 miljonit eurot. 

Ma pean õigeks, et kolledžite panus piirkondlikku arengusse kajastuks ka püsivas rahastusmudelis. See tagab õppe järjepidevuse ja suurendab regionaalset mõju. Kolledžite tugevdamine [loob] ühtlasi ülikoolidele võimaluse jõuda paremini ettevõteteni ja anda oma panus Eesti majanduse arengusse. 

Kokkuvõtteks, hariduse regionaalne kättesaadavus on meie ühine vastutus. Meie siht on, et kodulähedane kooliharidus oleks kättesaadav ja sisuliselt tugev, koolivõrk oleks jätkusuutlik ja regionaalsed kolledžid annaksid kohalikule elule lisajõu oskuste, teadmiste ja innovatsiooni kaudu. Aitäh selle arupärimise eest! Vastan hea meelega küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile tõepoolest on. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Te tõite oma vastustes välja, et koolivalik ei sõltu ainult [sellest, kas] see asub [kodu] lähedal, vaid erinevatest aspektidest, sealhulgas huvihariduse kättesaadavusest. Meil on viimasel ajal olnud päris palju diskussiooni selle üle, kas huviharidus on kättesaadav ja kelle raha eest see on kättesaadav. Kindlasti on ka regionaalses mõttes see kättesaadavus väga erinev. Peame paraku tõdema, et väiksemates koolides, väiksemates piirkondades on see kättesaadavus [kehvem]. Näiteks teatrisse sõit [sellistes piirkondades] on palju kallim kui siin Tallinnas või Tartus. See tähendab, et see on kahtlemata regionaalne probleem. 

Minu küsimus. On olemas näiteks Kultuuriranitsa meede, aga loodetavasti olete arutanud ka teisi meetmeid, mis parandaksid huvihariduse kättesaadavust just väiksemates piirkondades. Kas on nii? Mida te võtate ette Kultuuriranitsa rahastuse suurendamiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! Huvihariduse valdkond jääb natukene minu vastutusalast välja, aga ma saan rääkida sellest, et meil on erinevaid meetmeid avaliku taristu väljaarendamiseks. Me näeme seda päris kenasti, [kui vaatame], kuidas kerkivad spordihooned, mida me oleme toetanud erinevate meetmete kaudu. Näiteks just hiljuti valmis Vormsi saarel uus spordihoone. Sellisel [viisil] me huviharidust toetame. Ma usun, et Haridus- ja Teadusministeeriumil on meetmeid rohkem, aga nendega ma kahjuks nii detailselt kursis ei ole.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Riigikohtu otsusest Metsküla kooli kohta saime lugeda osundust, mis teile on ilmselt väga meele järgi. Ka Riigikohus ütleb, et koolivalik mõjutab oluliselt kogu pere elukorraldust, sealhulgas elu- ja töökoha valikut, seda, kas noored pered näiteks maale [elama] lähevad või mitte. Aga haridusminister optimeerib haridusvõrku ainult hariduse seisukohast. Jah, me räägime kättesaadavusest ja kvaliteedist, aga tegelikult on seal väga palju regionaalpoliitilisi aspekte ja teemasid, milles ei saagi haridusministeeriumil pädevust olla, ja midagi, mida nad automaatselt arvesse ei võta. Milline on teie koostöö haridus- ja teadusministriga ja kas seda tüüpi koolivõrku puudutavad otsused jõuavad kuidagi regionaalministeeriumisse, et te saaksite vajaduse korral küsida mõjuhinnangute kohta või seda piirkonda [mõjutavate] tagajärgede kohta, kui koolivõrku [puudutavaid] otsuseid tehakse?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti on koolid, eriti väiksemates piirkondades, väga oluline osa kogukonnast ja kogukonna süda. Kui seda kooli seal ei ole, siis see mõjub halvasti kogu piirkonnale, eriti just tööhõive mõttes. Meie koostöö on hea. Kindlasti on eelnõu tasandil ja kooskõlastuse tasemel meil võimekus juhtida tähelepanu kitsaskohtadele, kui ei ole arvestatud piirkondlikke mõjusid. Meil on olnud näiteid selle kohta, et kool ei pruugi olla pelgalt ainult kool, näiteks võib kooliga olla seotud energiataristu või muud piirkonna jaoks olulised teenused. Seda me kindlasti välja toome ja see koostöö on olnud hea. Muidugi, igale poole alati ei jõua, kõiki asju ei suuda jälgida, sest me peame sedasama arvestama mitte ainult haridusvaldkonnas, vaid ka teistes valdkondades. Aga me pingutame selle nimel.

Tiit Maran, palun! Nüüd on minul ka mikrofon sees. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Iga kool asub riiklikus, päris keerulises hierarhilises süsteemis ja on selle kaudu juhitud, aga samal ajal on koolidel igal pool regioonides natukene laiem tähendus kui [see, mis neil on] selles [riiklikus] süsteemis. Seda tuleks arvestada. Toon näiteks Hiiumaal [asuva] Suuremõisa mõisakooli, millel on märkimisväärselt tähtis roll selle saare kultuurilises ja sotsiaalses elus. Välja on kujunenud olukord, kus vaadatakse ainult haridussüsteemi ja lähtutakse selle kooli vajadusest või mittevajadusest ainult selles süsteemis. Ma paluksin, et te selgitaksite, kuidas teie näete seda olukorda, et me vaatame ainult suurt haridussüsteemi, aga ei näe koolide regionaalset tähtsust. Kas te olete seda teemat arutanud ka haridusministriga?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, ma just hiljuti käisin, kohtusin Hiiumaa … Hiiumaa vallavanem käis ministeeriumis külas, seda teemat me ka puudutasime. Kindlasti on see selle kogukonna jaoks väga märgiline otsus, aga mitte positiivne. Teisest küljest, me oleme sellele tähelepanu juhtinud, aga ma ei julge võtta vastutust. Kindlasti on igal otsusel palju rohkem tagamaid. Kuna see ei ole minu vastutusvaldkonnas ja ma süvitsi selle otsuse tagamaadega ei tegele, siis ma ei oska täpselt öelda, millistest kaalutluspunktidest [lähtuvalt] selline otsus langetati.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Te korra puudutasite huvihariduse, aga ka spordi infrastruktuuri [teemat]. Spordiobjektid tegelikult on veidi vaeslapse osas, kui rääkida rekonstrueerimisest, CO₂ meetmetest. Ma tean, et minu koduvallas on see arvestus tehtud ja [on selgunud, et] ei olegi midagi rekonstrueerida: spordihoone on nii vana, et tegelikult tuleks uus ehitada. Aga CO₂ meetmetes on see variant olemas: kui vana maha võtta, saab uue ehitada. Seni on neid vahendeid just nimelt spordiobjektidele ja kultuuriobjektidele läinud vähem. Ma saan muidugi aru, et needsamad koolid ja lasteaiad on alati järjekorras esimesed. Kas millalgi on oodata, et ka omavalitsused saavad selliseid investeerimisvahendeid, millega spordiobjekte rekonstrueerida või [nende asemele] uusi ehitada?

Aitäh! Nad kõik konkureerivad sellesama meetme alusel CO₂ rahale. Kui me oleme pehmelt uurinud, mis on kohalike omavalitsuste vajadused, siis suures osas on need koolimajad. Need on igal pool prioriteet, ka kohalikes omavalitsustes. Tõepoolest oli ka üks ujula seal hulgas. Kui see voor avatakse, siis kõik konkureerivad võrdsetel tingimustel. Ma pean küll ütlema, et enamik esitatud hoonetest on tõepoolest pigem haridushooned, mitte spordi[hooned].

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt aitäh ministrile küsimustele vastamise eest! Me teame, et Eestimaa elab suveperioodil pea igas piirkonnas. Juunist augustini ei ole meil selliseid mahajäetud piirkondi, suvemajad on täis ja elu õitseb. Ma küsiksin selles vaates, et kui heaks te peate võimalikke meetmeid, mis suurendavad mingis piirkonnas [töötavate] õpetajate töötasu, et neisse piirkondadesse õpetajaid meelitada või neid sinna üldse leida. Nagu me teame, oli see Ida-Virumaa meetme eesmärk. Kas see võiks olla üks võimalik lahendus regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks või mitte? Me teame, et mõnes mõttes on hariduslik ebavõrdsus ja regionaalne ebavõrdsus nagu ühe mündi kaks külge.

Aitäh selle küsimuse eest! Eks kindlasti on üks osa sellest õpetajate palk, seda ma mõistan, aga kindlasti on [oluline] ka õpetajate kvaliteet. Nagu ma olen aru saanud, siis Saaremaal on see kvaliteet vähemalt õpilaste hinnangul kõrge. Õpetajate palga rahastamise detailidega ma ei ole kahjuks nii kursis. Seda debatti on kindlasti parem pidada haridus- ja teadusministriga.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Lõpetame meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi ja Vadim Belobrovtsevi regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine praamipiletite hindade kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Arupärimine praamipiletite hindade kohta. Tegemist on saarte elanikele ja külastajatele väga olulise teemaga. Kõigil meist on õigus usaldusväärsele ja kvaliteetsele transpordiühendusele saarte ja mandri vahel. Oluline on nii praamiühenduse [sagedus] kui ka teenuse hind. 

Oluline on rõhutada teenuse hinna määramise läbipaistvust. Praegune hinnakujundus on arusaamatu. Nii piletihindade kujunemine kui ka võimalike hinnamuudatuste põhjendused peavad olema avalikkusele arusaadavad ja läbipaistvad. Maksumaksja rahastatud avaliku teenusega peab kaasnema selge aruandekohustus ja hinnapoliitika loogiline põhjendus. 

Eeltoodust tulenevalt palume teil vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 139 vastata küsimustele, mida ma ei hakka ette lugema, sest seda saab väga hästi teha härra minister ise. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Head arupärijad Lauri Laats, Vladimir Arhipov, Aleksei Jevgrafov ja Vadim Belobrovtsev, ma tänan selle arupärimise eest! Saartel elavate inimeste jaoks ei ole parvlaevaühendus lihtsalt transporditeenus, vaid [elu] igapäevane osa, liikumisvabadus on neile elutähtis. See on eelduseks nii tööle kui ka kooli pääsemisele kui ka ettevõtlusele ja kogukondliku elu toimimisele. Ministeeriumi eesmärk on hoida ühendused usaldusväärsed, sagedased ja inimestele jõukohased. Samal ajal tuleb arvestada, et teenus on suurel määral avaliku rahaga toetatud, seega peab hinnastamine olema läbipaistev ja põhjendatud. Asun teie küsimuste juurde. 

Küsimus nr 1: kuidas kujunevad praegu piletihinnad mandri ja saarte vahelisel praamiühendusel ning millised kulukomponendid neid mõjutavad? Parvlaevaliikluse piletihindu reguleerib riik. Hinnad on määratud juba alates 1990-ndate keskpaigast, kui teede- ja sideminister kehtestas tariifide korra 12. juuni 1995. aasta määrusega nr [14] "Mandri ja Lääne-Eesti saarte vahelise parvlaevaühenduse tariifide kinnitamine". Praegu kehtestatakse piletihinnad ministri määrusega vastavalt ühistranspordiseaduse § 31 lõike 2 punktile 3 ja lõikele 3, mis annavad ministrile õiguse kehtestada kõrgeim reisija- ja sõidukipileti hind ehk määrata hinnalagi. 

Piletihindu on aja jooksul muudetud [seoses] teenuse üldkulude kasvuga. Teenuse maksumus kaetakse riigi toetuste ja piletitulu kombinatsioonist. Kulukomponendid hõlmavad eeskätt laevade opereerimis- ja hoolduskulusid, personali-, kütuse- ja sadamakulusid, kindlustust ja ohutust ning samuti investeeringuid uutesse alustesse ja sadamatesse. Arvestada tuleb ka riigi kehtestatud soodustustega saarte elanikele, õpilastele ja eakatele. 

Ajavahemikus 1995. aastast kuni tänaseni ehk viimase 30 aasta jooksul on piletihinnad keskmiselt tõusnud umbes seitse korda, samas kui keskmine palk on kasvanud 13-kordselt. See näitab, et teenus on vaatamata hinnatõusule jäänud elanikele suhteliselt kättesaadavaks. 

Küsimus nr 2: kui suur osa teenuse kogumaksumusest kaetakse riigieelarvest ja kui suur osa reisijate poolt, kuidas on see suhe ajas muutunud? Viimastel aastatel on riigi osakaal olnud ligikaudu 60% ja piletitulu on vastavalt 40%. Aastal 2022 oli teenuse kogumaksumus ligikaudu 33,5 miljonit eurot, millest riigi toetus moodustas 19,4 miljonit eurot ja piletitulu 14,1 miljonit eurot. Aastal 2023 oli teenuse kogumaksumus umbes 35,3 miljonit eurot, millest riigi toetus oli veidi üle 20 miljoni euro ning piletitulu ligi 15 miljonit eurot. Aastal 2024 oli teenuse kogumaksumus ligikaudu 36 miljonit eurot, millest riigi toetus moodustas umbes 21,3 miljonit eurot ja piletitulu umbes 15 miljonit eurot. Keskmiselt maksis riik parvlaevaühenduse eest toetust iga sõidu pealt, iga reisija pealt 9 eurot. 

Küsimus nr 3: kas on plaanis hinnastamist hooajaliselt diferentseerida? Praegu kehtib parvlaevadele dünaamiline hinnastamine, see tähendab, et tipphooajal ja nädalavahetustel, mil reisijate nõudlus on suurem, on piletid mõnevõrra kallimad. Samal ajal kehtib saarte püsielanikele, õpilastele ja eakatele keskmiselt 65%-line soodustus. Täiendavat hooajalist hinnakujundust ei ole praegu plaanis rakendada. Ministeeriumi eesmärk on hoida piletisüsteem lihtne, selge ja prognoositav, et inimesed teaksid oma sõidukulusid ette. 

Küsimus nr 4: milliseid samme on plaanis astuda, et hinnakujundus oleks läbipaistvam ja arusaadavam? Ministeerium valmistab ette uut lähenemist, mille kohaselt avaldatakse kord aastas koondinfo teenuse kulustruktuuri ja põhinäitajate kohta. See hõlmab piletitulu, riigi toetuse, opereerimiskulude ja reisijate arvu ülevaadet. Lisaks plaanime tellida sotsiaal-majandusliku mõju analüüsi, mis aitab hinnata, kuidas piletihindade muudatused mõjutavad saarte elanike liikumisvõimalusi, ettevõtlust ja turismi. See annab tugeva aluse edasiste otsuste tegemiseks ning aitab hinnastamise põhimõtteid ühtlustada ja läbipaistvamaks muuta. 

Küsimus nr 5: kas on analüüsitud viivituste ja tühistamiste mõju piletitulule ja elanike rahulolule? Sellist ametlikku analüüsi ei ole läbi viidud, küll on aga Saaremaa Ettevõtjate Liit hinnanud, et ebastabiilne sõidugraafik ja hinnatõus võivad turismi- ja transpordisektorit negatiivselt mõjutada. Ministeerium jälgib neid mõjusid koostöös vedaja ja kohalike omavalitsustega ning vajaduse korral kavandame täiendavaid meetmeid, et teenus muuta usaldusväärsemaks. Suursaarte [ja mandri] vahel on reise ära jäänud väga harva, ette on tulnud hilinemisi. Peaasjalikult hilinevad need suvel, kui on suur hulk inimesi vaja peale laadida ja tekivad viivitused, või talvel, kui on väga keerulised ilmastikuolud, [sealhulgas] jää. Aga see protsent on tõesti [väike, ainult] paar protsenti. 

Kokku võttes, ministeeriumi eesmärk on tagada saarte elanikele ja külalistele usaldusväärne, stabiilne ja taskukohane ühendus. Hindade kujundamisel tuleb hoida tasakaalu teenuse tegeliku maksumuse ning maksumaksja ja kasutaja panuse vahel. Samal ajal peame oluliseks, et hinnastamine oleks läbipaistev ja õiglane ning arvestaks saarte eripära ja inimeste igapäevaseid vajadusi. Sotsiaal-majandusliku mõju analüüsi tulemuste põhjal saame järgmisel aastal hinnata, kuidas praamipileti süsteemi edasi arendada nii, et see toetaks võrdselt nii saarte elanikke kui ka kogu Eesti regionaalset arengut. Vastan hea meelega küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt kaks küsimust. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Teatavasti oli Saaremaa praamiliikluse piletitulu eelmisel aastal 10 miljonit eurot, koos dotatsiooniga 17 miljonit eurot. Piletitulu ehk omaosalus oli 60%. Te mainisite, et praamiliikluse [piletitulu] kokku oli 40%. Bussiliikluse piletitulu on ainult umbes 10% ja ülejäänud on dotatsioon. Miks nii ebaõiglane suhtumine saarlastesse, kes peavad tunduvalt rohkem omaosalust kinni maksma kui ülejäänud Eesti? Teada on, et praamiliiklus on tegelikult maanteepikendus kõigi saarlaste jaoks.

Aitäh selle küsimuse eest! Eks siin on tõesti need dotatsiooni hulgad erinevad, see mastaap on ka erinev. Ma arvan, et võrrelda tuleks võrreldavaid. Mandri peal, samamoodi ka Saaremaa peal toimub bussiliiklus, aga need hinnad või kulud on absoluutselt teistsugused. Parvlaevaühenduse tagamine ongi äärmiselt kulukas ja on oluline, et see oleks taskukohane. 

Ma just kohtusin reedel Saaremaa uue vallavalitsusega ja ka ettevõtjatega. Läbiv küsimus on ikkagi … Noh, kõik aktsepteerivad seda, saarlaste enda jaoks on see teenus kättesaadav ja hea ning ka mõistlikult hinnastatud. Pigem on küsimus suvehooajas ja turistides, seda ma ka mõistan. Aga teisest küljest ongi oluline see, et praam sõidaks. Ühistranspordi puhul on kõige olulisem näitaja selle ettearvatavus – sa tead, et siit väljub sellisel kellaajal selline transpordiliik – ja see, et see oleks võimetekohane. Kui maismaaühendust ei ole, siis ongi keerulisem, aga kõik aktsepteerivad, et on oluline tagada selle järjepidevus, et ei tekiks üllatusi. Miks läbipaistvus on oluline? Nagu ma välja tõin, on [viimase] 30 aasta jooksul kehtestatud ministri määrusega neid hinnalagesid, aga 2022. aastal toimus hüppeline tõus, kuna pikalt ei oldud hinda tõstetud. Siin see omaosaluse ja riigi dotatsiooni vahekord on minu hinnangul oluline. 

Tuleb rõhutada ka seda, et läbirääkimiste käigus on võimalik arutada, kuidas seda asja parandada. Seda võimalust ma kõigile pakkusin. Tasuta ühendus ei tähenda, et see oleks kvaliteetne. Enamus, kellega ma olen suhelnud sellel teemal, on tõdenud, et kvaliteetne ja tihe ühendus on olulisem kui see, et ühendus on tasuta.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Praamipiletite hinnad tekitavad muret lähituleviku pärast just sellest vaatevinklist, et ministeeriumi esindajad andsid ühistranspordikeskustele sisendi, et alates juulist [ei saa] õpilased ja pensionärid [enam] bussiga tasuta [sõita]. Kas te kinnitate seda ministeeriumi arvamust? Kui jah, siis kas sellel on ka mõju praamipiletite [hindadele]?

Aitäh! Selle mõju praamipiletite [hindadele] või seost sellega on mul raske näha. Ma ütleksin, et need kaks asja ei ole omavahel seotud.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Seesama teema, et neid inimesi, kes tahavad minna kusagile [saarele], kihelkonda, [ja neid, kes tahavad] sõita Võrru või Iklasse, [kohtleb] praegune Eesti valitsus ebaõiglaselt. Ühed peavad maksma, kuna tee katkeb vahepeal ja [peab kasutama] praami, [mis] on nagu tee pikendus, aga teised ei pea maksma. Sellele ei ole palju tähelepanu juhitud, see on ebavõrdne kohtlemine tegelikult. Kas on plaanis ebavõrdne kohtlemine lõpetada või heastada, et need, kes tahavad Saaremaale või Hiiumaale või Piirissaarele või Vormsile minna, ei peaks maksma rohkem kui need, kes tahavad näiteks Võrru või Iklasse minna?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks siin on olemuslik küsimus selle saare kui nähtuse kohta. Eestis on saari palju, see on meie rikkus, [saartel] on looduskeskkond teistsugune, mis ka väga paljudele meeldib. Nagu me näeme, on praamiliikluse kasutajate [arv] igal aastal järk-järgult tõusnud. Eeldati, et paari aastaga see tõus raugeb, aga [see arv] jätkuvalt tõuseb, inimesed käivad saare peal. Tõesti, siin Mart ja Madis, head kolleegid, [oskavad] võib-olla sõna sekka öelda, aga nii palju kui mina olen saare elanikega suhelnud – nendega, kes elavad Saaremaal ja ka Hiiumaal, võrdselt, Hiiumaal on distants isegi pikem, ebavõrdsus on veel väiksem, kuna sama distantsi maanteel läbimine oleks umbes sama kallis –, [siis võib öelda, et] kohalikud elanikud tegelikult väga palju pahameelt ei tunne praamipileti üle. Keegi võib selle [väite] ümber lükata, aga nii palju kui mina olen nendega suhelnud – nii vallavalitsuse tasandil kui ka [kohalikega arutanud] –, siis see ei ole probleemkoht. Küsimus on selles, kuidas turismi ülal pidada. Saarte jaoks on kindlasti väga oluline majandussektor turism, eriti just viiel-kuuel kuul aastas. Pigem on see küsimus suunatud sinna ja sealt tekib see keerukus.

Aitäh! Kolleegid Arhipov, Maastik ja Ernits, ma ei saa kahjuks teile teist küsimust anda põhjusel, et arupärimise puhul võib iga Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse. Küll aga saan küsimise õiguse anda Madis Kallasele. Palun!

Aitäh! Ma selle koha pealt kinnitan ministri sõnu, mis puudutab kohalike elanike pileti hinda ja [praamiühenduse] kvaliteeti. Need, kes on käinud [saarte ja mandri] vahet juba 40 aastat, mäletavad hästi, milline oli praamiühenduse kvaliteet 1990-ndatel ja milline see on praegu. Need on võrreldamatud. Julgen väita, et [praamiühendus] on kvaliteedilt üks parimaid ühistranspordi liike Eestis, nii pileti[müügisüsteemi] kui ka teenuse poolest. 

Teisest [küljest], minister tegelikult juba ütles pool vastusest ära, et saarlaste jaoks – ma arvan, et nii Mart Maastik kui ka mina saame seda kinnitada – ongi kõige suurem mure just nii-öelda kaudselt nendesamade euroaluste maksumus, turistidega [seotud kulud] kõigile neile, kes Saaremaal ettevõtlusega tegelevad. Siit küsimus: kas on oodata mingisuguseid lahendusi, kuidas seda natukenegi soodsamaks [muuta]?

Aitäh selle küsimuse eest! See teema tõstatus tegelikult kevadel analüüsi taustal. Hinnakujundus on läbipaistmatu. Ongi see ministri kehtestatud käskkiri, aga see arutelu loogika ei pruugigi alati olla läbipaistev, kui seda ei ole temaga arutatud. Kui ma reedel Saaremaal külas käies küsisin, kas [eelistatakse] koefitsienti, et igal aastal tõuseb piletihind tarbijahinnaindeksi võrra, või [soovitakse] jätkata selle meetodiga, et minister kehtestab [hinna] poliitilise otsusena, siis ega väga suurt aplausi selle esimese suhtes ei olnud. Siin on see poliitiline komponent kindlasti sees. 

Ma lubasin, et läbipaistvus suureneb. Ma arutan selle küsimuse hiidlaste ja saarlastega läbi. Kui tehakse ettepanek stiilis, et palun tehke see tasuta, [siis me seda arvestada ei saa, sest] see ei ole minu hinnangul riigile kulude mõttes mõistlik ja see kindlasti teenuse kvaliteeti ei paranda. Aga kui on ettepanekuid selle kohta, kuidas teenust parandada, kuidas saare peal elavate inimeste elu paremaks teha, siis me kindlasti saame leida võimalusi, kuidas seda teenust paremaks ja ettevõtjasõbralikumaks muuta.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõige esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana kõnelema kolleeg Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Kahjuks ma ei saanud vastust oma esimesele küsimusele, küsimusele bussipiletite hindade muutumise kohta: kas pensionärid ja kooliõpilased jäävad tasuta transpordist ilma? Aga ju siis tuleb selle kohta eraldi kirjalik küsimus või arupärimine. 

Keskerakonna fraktsiooni nimel toon esile teema, mis puudutab nii saarte elanikke kui ka kõiki neid, kes Eestit ühendatuna näha tahavad. Praamipiletite hinnad ja mereühenduse usaldusväärsus, mis on regionaalse võrdsuse kohtlemise proovikivi. 

Head kolleegid! Saartel [elavad] inimesed ei palu erikohtlemist, nad paluvad seda, mis mandril on iseenesestmõistetav – normaalseid, toimivaid ja etteaimatavaid liikumisvõimalusi. Kui aga mereühenduse hind, selle loogika või poliitiline stabiilsus kõigub, siis kõigub ka saarte majandus, ettevõtlus, teenuste kättesaadavus ja inimeste igapäevaelu. Praegu ei ole avalikkusele arusaadav, millest hind täpselt koosneb. Kuulsime küll ministri selgitust – aitäh! –, kuigi kõik see jätab mulje, et süsteemi ei juhi mitte põhimõtted, vaid poliitilised tõmbetuuled. Selline ebakindlus ei ole kooskõlas ühegi regionaalpoliitika eesmärgiga. Kui praamipilet muutub liiga kalliks või kui hinna kujunemine on segane, siis kannatab iga saare ettevõte, iga töötaja, iga lapsevanem, kes peab mandrile sõitma, vähenevad ettevõtlusaktiivsus ja külastajate arv. 

Riik ei saa lubada, et mereühendus muutub ebakindlaks ja kalliks teenuseks, mille loogikat ei suuda üheselt selgitada ei teenusepakkuja ega ministeerium. Avaliku teenuse rahastamisega peavad kaasnema arusaadav hinnakujundus, selge aruandekohustus ja põhjendatud otsused. Just seetõttu esitas Keskerakonna fraktsioon oma arupärimise. Me soovime, et valitsus selgitaks läbipaistvalt, kuidas hinnad kujunevad, kuidas kulud jaotuvad, milliseid samme võetakse ette süsteemi arusaadavuse tõstmiseks ning milline on mõju inimestele ja piletitulule siis, kui [sõidud ei toimu] graafiku järgi või teenuse kvaliteet [langeb]. 

Need küsimused ei ole formaalsed, need on sisulised. Need puudutavad saarlaste igapäevaelu, mandri ja saarte majanduslikku seotust ning usaldust riigi vastu. Kui Eesti tahab olla regionaalselt tugev ja ühtne, siis ei saa meretaguseid piirkondi kohelda kui logistilist kõrvalharu. Praamiühendus on Eesti siserikkus, mitte luksus ja äriüksus, mida täidetakse vastavalt ilmaoludele või eelarvele. 

Keskerakonna fraktsioon seisab selle eest, et hinnakujundus muutuks läbipaistvaks ja süsteem stabiilseks ning piletihind oleks õiglaselt kujundatud. See ei ole kulu, vaid selge investeering Eesti ühtsusesse ja regionaalsesse arengusse. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra esimees! Austatud kaks saadikut, kes saalis istuvad, ja need, kes meid võib-olla jälgivad! On ilmselge, et praamiühendus, nagu siin eelpool kõneleja rääkis, on tegelikult ikkagi maanteepikendus kõigile nendele inimestele, kes saartel elavad. Ma saan aru ka riigi muredest, et jah, praamiliikluse korraldamine on kulukas. Kuid siiski, meie ettevõtjatele on suursaartel elavatele inimestele [kauba viimine] ilmselgelt selle võrra kulukam. Kogu kaup, mis saartele tuleb viia, on ju maksustatud praamipileti näol, ja kogu väljaviidav kaup samamoodi. Meil on toiduainete hinnad ilmselgelt juba kallimad, kui on mandril, palgad on meil väiksemad kui paljudes kohtades mandril. 

Kuidas sellest probleemist üle saada? Kui me vaatame dotatsiooni suurust, siis Saaremaa puhul, ma saan aru, maksis riik eelmisel aastal dotatsiooni 7 miljonit eurot ja piletitulust tuli 10 miljonit eurot. Ma ei tea, kui suur osa see Eesti riigieelarve üldmahust on, ilmselt saab selle välja arvutada, aga see on ikka üsna pisikene. Me oleme siin eksperimenteerinud tasuta bussitranspordiga, nagu ütles minister, poliitilise komponendina – millegipärast see on kõigile arusaadav. [Leitakse, et] bussiliiklus võib olla tasuta, aga praamiliiklus peab olema tasustatud elanike ja külastajate poolt.

Jah, ega see elanikule ülikallis ei ole, aga sellele vaatamata meie sissetulekud sõltuvad ju seal saartel ka sellest, kui palju meil külastajaid käib. Nende jaoks on tegelikult praamipilet päris kallis. Ühe sellise perekonna – ema, isa, kaks last – edasi-tagasipileti hind autoga minnes, olenevalt küll autost, on suurusjärgus 40–50 eurot. See kulu jääb ju teise kohta sõites ära. Ma olengi tähele pannud, et viimastel aastatel, eriti praegusel aastal, on inimesed hakanud järjest rohkem tulema matkabussidega, ja tullakse telkidega ööbima. Nad jätavad selle kulu sinna praamile, aga kohapeal tarbivad vähem. See tähendab seda, et saarlastel on vähem kliente, ööbimiskohad kiratsevad, söögikohtades käiakse vähem, sest raha kulub juba enne ära. 

Murekoht on ka see – ka härra minister käis siin paar päeva tagasi Saaremaal –, et meil on nädalavahetuseti praamipiletid hinnakoefitsiendiga ehk nädalavahetuseti on [piletid] kallimad. Saarlase jaoks on ilmselge, et kui ta mandrile läheb, siis ta reeglina läheb just nädalavahetusel, tagasi ka tuleb nädalavahetusel. Tema jaoks on see eriti ebaõiglane. Aga jällegi samamoodi, et kui võtame turistidelt selle viimasegi ära, siis nad jätavad vähem raha Saaremaale. Ehk siis võiks ikkagi võtta seda õiglaselt, nagu siin ka Keskerakonna esindaja ütles, teeme selle asja kõigile võrdseks: kõigil, kes tahavad Eestis sõita punktist A punkti B, on võrdsed võimalused. Minister väitis, et noh, Hiiumaale sõidab praam poolteist tundi, et selle aja eest, mis ta oleks sõitnud autoga, oleks ta maksnud veel rohkem. See ei vasta tõele, sellepärast et see vahemaa on tegelikult väike, lihtsalt praam sõidab seda kaua. Need ei ole küll relevantsed võrdlused. 

Seega, jah, Isamaa Erakond arvab ka, et katsume mõelda riigiüleselt, et kõikidel inimestel oleksid võrdsed võimalused. Minu arvates võiks täiesti vabalt mõelda ka selle peale, et praamiliiklus oleks ikkagi üldse kõigile tasuta. Ehk saab selle raha kusagilt mujalt kokku hoida, arvestades, kui palju meil raha igale poole kulutatakse, minu arvates üsna arutult, eriti taastuvenergia toetustele. Sealt võiks küll raha ära võtta. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja kuulajad! Ma arvan, et reaalsus on see, et tasuta praamiühendusest me lähiperspektiivis rääkida ei saa. Lihtsalt selline on praegu riigieelarve võimekus, seda eriti ajal, kui meil on väga palju ressursse vaja kaitsesse juurde panna. 

Aga mis on meil praegu hästi? Meil on hea ühenduste kvaliteet. Nagu ma enne ütlesin, see, mis oli 1990-ndatel, ei ole võrreldav sellega, mis on praegu. Ma arvan, et ka teenuste kvaliteet praamil on seda väärt, et seda ei tohiks ülemäära kritiseerida. Meie piletimüügisüsteem ja broneerimissüsteem töötavad hästi ja paljud riigid, kellel on samamoodi saared, on seda meilt õppimas käinud. Ma väidan, et meil on hästi ka kohalike ehk suursaarte ja ka väiksemate saarte sissekirjutusega inimeste piletite hindadega. 

Aga meil on ka kolm konkreetset murekohta, mida ka eelkõnelejad juba mainisid. Esiteks see, et [kõrgemat] hinda peavad piletite eest maksma need inimesed, kellel ei ole saarte sissekirjutust. See teeb saared oluliselt vähem atraktiivseks just nendele reisijatele, kes saartele puhkama läheksid, ja nendele ettevõtjatele, kellel võib-olla see kasumimarginaal ei ole nii suur, et nad saaksid täiendava osa sellest maksta saartel ettevõtlusega tegelemiseks. Ideaalis võiks praamid [teha] öösel veel paar [lisa]reisi. Kui varastest hommikutundidest kuni hilisööni on olemas päris hea ühendus, siis ideaalis võiks öötundidel paar reisi veel olla. 

Ma tõstataksin veel täiesti erineva teema, mis on seotud ühistranspordiga suursaartel – lennupiletite hinnad. Kokkuleppel eelmise ministriga pidime me [need hinnad] üle vaatama kolm kuud peale kehtestamist. Aga see kõik on meie jaoks terviksüsteem – nii praamid kui ka lennukid. Tulin täna lennukiga Tallinnasse ja pean ütlema, et lennuk oli pooltühi, kuigi on esmaspäeva hommik. Me kõik teame, et lennupileti hind on tavareisijale liiga kõrge. Kaotajaks on lõpuks kõik, nii riigieelarve kui ka kohalikud inimesed, kes kasutaksid [lennuühendust] kiireks [liikumiseks] Tallinna ja [saarte] vahel. 

Aga aitäh väga olulise teema tõstatamise eest Keskerakonna fraktsioonile! Mul on hea meel, et kõik fraktsioonid, kes siin praegu kohal on, nelja fraktsiooni esindajad, selle teemaga olulisel määral tegelevad. Riigikogu esimeest pidasin silmas Eesti 200 [esindajana]. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Anti Allase, Helmen Küti, Tiit Marani ja Jaak Aabi regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberkorralduste ja toetuste analüüside kohta. Palun seda arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Madis Kallase. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head ministrid! Täna on väga palju räägitud regionaalsest ebavõrdsusest, on väga palju räägitud väljakutsetest, mis puudutavad meie kohalikke omavalitsusi, ennekõike nende tulubaasi. 

Meie arupärimine, mille me esitasime oktoobrikuu keskel, ei keskendu ainult nendele piirkondadele, kus on tegu väga suure rahvastikukaoga ehk kust inimesed on [lahkunud], liikunud ennekõike Harjumaale. Oleme mitu küsimust üles ehitanud ka lähtuvalt sellest, et omad väljakutsed on ka nendes piirkondades, kus rahvastiku juurdekasv on väga kiire olnud, need on [mõnevõrra] teistsugused väljakutsed. Jah, ma julgen väita, et need ei ole nii teravad kui kahaneva elanikkonnaga piirkondades, aga ka seal on selgelt omad väljakutsed, mis vajavad lahendust. 

Meil on hea meel tõdeda, et eelmine aasta võttis Riigikogu vastu otsuse kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberkorraldamise kohta, mille kohaselt hakatakse tulevikus üha rohkem ja rohkem arvestama sellega, milline on tegelik elanikkonnakoosseis erinevates kohalikes omavalitsustes. Me teame, et eakate osakaal just kaugemates piirkondades Harjumaal on üha kasvavas tempos [tõusnud], ja sellega on ka tulubaasi ümberkorraldamise [otsuses] arvestatud, aga kindlasti saab neid protsesse veel paremaks teha ja erinevaid muudatusi veel jõulisemalt ellu viia. Sellepärast me olemegi palunud ministril vastata küsimustele, mis ühel või teisel moel on seotud kohalike omavalitsuste tulubaasiga, ning palume ministril nendele võimalikult põhjalikult ja täpselt vastata. Oleme taas valmis küsimusi täiendama. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Armsad arupärijad Jaak Aab, Tiit Maran, Helmen Kütt, Anti Allas ja Madis Kallas! Regionaal- ja põllumajandusministrile esitati 15. oktoobril 2025 arupärimine kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberkorralduste ja toetuste analüüside kohta. Arupärijad osutavad õigustatult sellele, et kohalike omavalitsuste rahaline võimekus on otseselt seotud inimeste igapäevase elukvaliteediga. Lasteaiad ja koolid, hooldusteenused, teed, veemajandus ning kogukonna teenused sõltuvad kõik sellest, kui tugev on omavalitsuste tulubaas. Minu ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kindel eesmärk on, et omavalitsused oleksid kogu Eestis võimelised oma kohustusi täitma stabiilselt, prognoositavalt ja õiglastel alustel. Tulubaasi ümberkorraldused, tasandusmehhanismid ja uued rahastusinstrumendid peavad toetama nii kiirelt kasvavaid piirkondi kui ka hõredalt asustatud omavalitsusi. 

Küsimus nr 1: kuidas on 2025. aasta vaates kompenseeritud kohalikele omavalitsustele looduskaitsealadest tingitud maamaksu saamata jäämine ja kas riigi rakendatud leevendusmeetmed on olnud piisavad? Kohalikele omavalitsustele kompenseeriti looduskaitsealadest tingitud maamaksu vähenemine 2025. aastal täies mahus. Selleks eraldati tasandusfondist kokku 3,1 miljonit eurot. See tähendab, et omavalitsused ei pidanud kandma looduskaitselistest piirangutest tulenevat otsest maksukulude kadu ning nende põhitulubaas säilis senisel tasemel. Ministeeriumi hinnangul oli rakendatud kompensatsioonimeede oma mahult piisav, et vältida omavalitsuste teenusevõimekuse nõrgenemist looduskaitsealade tõttu. 

Küsimus nr 2: kas sotsiaalse taristu arendustasu rakendamine oleks üheks võimalikuks leevendusmeetmeks uute objektide rajamiseks, näiteks lasteaiad, ning kas ministeerium on seda analüüsinud võrdluses teiste Euroopa Liidu riikidega? Sotsiaalse taristu arendamise tasu eesmärk on võimaldada kiirelt kasvava elanikkonnaga omavalitsustel saada täiendavaid vahendeid selleks, et tagada kohalike teenuste kättesaadavus. Sellest tulust on võimalik rahastada ka lasteaedade ja muu sotsiaalse taristu rajamist. 

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on ette valmistamas seaduseelnõu sotsiaalse taristu arendamise tasu rakendamiseks Eestis alates 2027. aastast. Rahvusvaheline kogemus kinnitab, et selliste lahenduste kehtestamine on vajalik. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni 2022. aasta analüüsi kohaselt [kasutasid] kõik analüüsitud 60 riiki peale ühe mingisugust lahendust, kus avalik sektor saab tulu maa väärtuse kasvust. 

Sotsiaalse taristu kaasrahastamise lahendusi on täpsemalt analüüsitud ka Soraineni ja Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse 2023. aasta uuringus, mis käsitles Soome, Leedu, Hollandi ja Hispaania praktikat. Soomes on kohalikel omavalitsustel õigus nõuda tasu sotsiaalse taristu rahastamiseks ning see sõltub planeeringust tulenevast kinnisvara väärtuse kasvust. Hollandis on võimalik tasuda ja tasu nõuda juhul, kui arendus eeldab sotsiaalseks taristuks reserveeritud maa sihtotstarbe muutmist. Hispaanias rakendatakse arendustegevusele erinevaid koormisi ja makse. Leedus võetakse sotsiaalse taristu arendamise tasu või kohustatakse arendajaid sotsiaalset taristut ise välja ehitama. 

Kõik see kinnitab, et sotsiaalse taristu arendamise tasu on rahvusvaheliselt levinud ja toimiv lahendus ning selle rakendamine Eestis on ka põhjendatud. Nagu ma olen aru saanud, siis see praegu Eestis suuremal või vähemal määral töötab, aga oleks kindlam ja parem, kui oleks seaduslikult kehtestatud printsiibid, kuidas seda teha. 

Küsimus nr 3: kehtiv tasandusfondi valem arvestab väga erinevaid komponente, aga ei arvesta piisavalt hajaasustusega seotud väljakutseid; millised tasandusfondi valemiga seotud muudatused on planeeritud ja millal need võiksid jõuda Riigikokku? Tasandusfondi valem arvestab alates 2018. aastast hõredalt asustatud ja väheste elanikega piirkondade kõrgemat kuluvajadust. Selleks kasutatakse toetuse jaotamisel nii-öelda tagamaalisuse koefitsienti. Seoses inimeste paiknemise muutumisega uuendatakse tasandusfondi koefitsiente järk-järgult ajavahemikus 2025–2027. Praegu ei rakendata tagamaalisuse koefitsienti täies mahus tulenevalt toetusvahendite piiratusest. Tulubaasi ühtlustamise reformi raames, mille härra Kallas on meil väga tublisti kehtestanud, tõuseb selle koefitsiendi arvestamise ulatus 80%-ni aastaks 2028. Seega me liigume selles suunas. 

Küsimus nr 4: kohalikelt omavalitsustelt on aastaid tulnud palju signaale, et lasteaedade ehitamine ja renoveerimine on väga suureks väljakutseks; milliseid muudatusi on ministeerium kaalunud lasteaedade ehitamise ja renoveerimise toetamiseks ning milliseid bürokraatlikke nõudeid on kaalutud leevendada? Spetsiaalselt ainult lasteaedade ehitamiseks suunatud toetusmeedet praegu ei ole. Samas on kohalikele omavalitsustele kättesaadavad hoonete energiatõhususe parandamise meetmed, mida rahastatakse moderniseerimisfondist ja heitkogustega kauplemise süsteemi enampakkumistulust. 

Ajavahemikul 2026–2029 avanevad moderniseerimisfondist kohalike omavalitsuste hoonete taotlusvoorud kogumahus ligi 198 miljonit eurot, keskmiselt umbes 50 miljonit eurot aastas. Nende vahenditega saab teha energiasäästu suunatud töid, nagu küttesüsteemide uuendamine, hoonete soojustamine ja ventilatsiooni parandamine. Laiendamine või ruumiplaani muutmine nende meetmete raames teostatav ei ole. 

Lisaks on heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest rahastatava uute liginullenergiahoonete ehitamise meetme kaudu võimalik toetada uue hoone rajamist tingimusel, et lammutatakse kohalikule omavalitsusele [kuuluv] suure energiakuluga hoone, [mis on] mahult sama [suur kui uus hoone]. Selleks on ajavahemikul 2027–2029 ette nähtud ligikaudu 65 miljonit eurot. 

Prognooside kohaselt võimaldavad need energiatõhususe meetmed lähiaastatel renoveerida suurusjärgus 100–150 hoonet ning käivitada umbes 25 uue liginullenergiahoone ehitamise. Omavalitsused otsustavad ise, millised hooned on nende prioriteet. Senine praktika näitab, et lasteaiahooned moodustavad märkimisväärse osa taotlustest. 

Bürokraatlike nõuete osas on Haridus- ja Teadusministeerium astunud olulise sammu: alusharidusseaduse alusel kehtestati uute lastehoiu ja lasteaia õpi- ja kasvukeskkonna nõuded, mis jõustusid 26. juunil 2025. Nende eesmärk on nõudeid kaasajastada, liiga rangeid või raskesti [täidetavaid] nõudeid leevendada ning võimaldada rohkem paindlikkust ja riskipõhist lähenemist. 

Kokkuvõtteks, kohalike omavalitsuste tulubaasi tugevdamine, õiglane ümberjaotamine ja uute rahastusinstrumentide kasutuselevõtt on keskne osa Eesti regionaalpoliitikast. Looduskaitselisi piiranguid on kompenseeritud täies mahus, sotsiaalse taristu arendamise tasu rakendamine on ettevalmistamisel, tasandusfondi valemit ajakohastatakse ning energiatõhususe meetmed pakuvad reaalseid võimalusi lasteaedade uuendamiseks. Meie eesmärk on, et ükski omavalitsus ei jääks teenuste arendamisel rahalistel põhjustel hätta ning peredele oleks kogu Eestis tagatud turvaline, kvaliteetne ja kättesaadav elukeskkond. Aitäh! Vastan hea meelega küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on tõepoolest küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 1. jaanuarist suureneb minimaalne töötasu, see on väga hea. On rõõm selle üle, et inimesed hakkavad rohkem palka saama selle maksuralli taustal – positiivne uudis. Aga omavalitsused loomulikult peavad tõstma mitte ainult nende inimeste töötasu, kes töötasid seni alampalga piires, vaid ka teiste [töötasu], kuna see ahel tõstab tegelikult kõiki palku. See paneb omavalitsused väga raskesse majandusolukorda. Kas on arutatud või on plaanis [muuta] üksikisiku tulumaksu jaotamist riigi ja omavalitsuste vahel, loomulikult omavalitsuste kasuks?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu teada seda plaanis ei ole.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Jah, sotsiaalse taristu seaduslikku raami oleme pikalt oodanud ja sellest on palju juttu olnud. Eks see põhiliselt on nende nii-öelda väga kiiresti arenevate piirkondade mure, näiteks Harjumaa. Mõned omavalitsused on need määrused vastu võtnud ja tasud ka kehtestanud. Mõnel pool on jõutud ka kohtusse, kus arendajad on [otsuse] vaidlustanud ja öelnud, et niisugust [tasu] võtta ei tohi. Igal juhul julgustan teid, et saaks selle seadusliku raami ja aluse. Siis on tõesti kindlam ka omavalitsustel, et nad saavad sotsiaalse taristu [arendamise] tasu kehtestada. Kui seda [teha] seaduslikul alusel, ei vaidle keegi sellele vastu. 

Kunagi, kui oli juttu sellest niinimetatud Robin Hoodi valemist – läbirääkimistel osalesid ka Harjumaa omavalitsused –, siis oli küsimus selles, kas CO₂ vahenditest saaks näiteks Harjumaa [kasuks] seda osakaalu kuidagi suurendada, sest arendamise surve on ikkagi just siin suurem. Jah, Robin Hoodi [meede] aitab hajaasustusega piirkondi, seal on ka väiksem omaosalus erinevates investeeringumeetmetes, aga Harjumaal lihtsalt on vaja teha teatud investeeringuid. 

Aitäh! Härra minister, palun! 

Tänan! Härra Aab võtab sõnatuks nagu alati. Ma kahjuks ei viibinud sellel ajal seal ruumis, kui arutati erinevaid leevendusmeetmeid ja kui seda Robin Hoodi meedet välja töötati, ja [ma ei tea,] mis see vastukaal sellele on. Seda ma nii detailselt öelda ei oska. Küll aga ma tean, et meieni on ka peaasjalikult kasvava populatsiooniga valdade mure jõudnud. Meil on erinevaid meetmeid, kuidas seda mõju leevendada, [pean silmas] just Robin Hoodi [meedet], mis aitab hajaasustusega omavalitsustel paremini toime tulla. Aga selleks, et taristu areneks vastavalt vajadusele ka Harjumaa ja Tartu kuldse ringi ümber, on seda arvesse võetud meetmete disainis.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Mul on küsimus, mis on natukene ettevõtlusega seotud. Me teame, et igale piirkonnale on kuldaväärt iga ettevõte, kes nende territooriumil toimetab ja töökohti pakub. Praegu meil kehtib süsteem – te põgusalt seda ka puudutasite –, et kohalik omavalitsus saab kasu ainult sellest, kui seesama töötaja, kes seal tehases või ettevõttes töötab, on kohaliku omavalitsuse territooriumile sisse kirjutatud. Aga arutelul oli ka see, et ettevõtluse tulumaks hakkaks tulevikus konkreetse ettevõtte töökoha ehk TÖR-ipõhiselt minema kohalikule omavalitsusele. Kas te olete selle teemaga edasi liikunud? Kas see on kusagile jõudnud? See motiveeriks kohalikke omavalitsusi ettevõtetega tegelema, töökohtade loomisega tegelema.

Aitäh selle küsimuse eest! Me jätkame taas kord mitmeid meie pooleli jäänud debatte varasemast. Ma olen nõus, et küsimus on, kuidas tagada kohalike omavalitsuste finantsautonoomia. Te esitasite ühe meetodi, härra Arhipov enne osundas teisele meetodile, kuidas seda on võimalik suurendada. Mina arvan, et see debatt on väga tervitatav. Loodan, et osalisi tuleb rohkem, siiani oleme piirdunud nelja-viie inimesega. Kindlasti, tuues seda rahastust kohalikele omavalitsustele lähemale, on võimalik teha kohapeal paremini suunatud otsuseid. Kohalike omavalitsuste finantsautonoomia suurendamine on kindlasti oluline.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile …

Vist ikka on.

Riina Sikkut!

Oligi nii.

Ma jõudsin juba öelda, et rohkem küsimusi ei ole. Aga hästi! Riina Sikkut, te jõudsite viimasel hetkel. Palun!

Aitäh, hea esimees! Vabandust, võtsin küll viimased sammud väga kiiresti. Lugupeetud minister! Küsin seoses sellega, et tõepoolest need rahvastikuprotsessid, mis tingisid ka Robin Hoodi ja KOV-i rahastamise ümbervaatamise, ei peatu. Kas teil on ministeeriumis, ma ei tea, ettevalmistamisel analüüse, et vaadata, [mis saab] tulevikus, 15 või 50 aasta pärast? Kuidas kindlustada, et omavalitsused oleksid finantsiliselt jätkusuutlikud?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, kiidan samuti muljetavaldava jooksuvormi eest – jõudsite ilusti [õigeks] ajaks. 

Eks me selle küsimusega tegeleme kogu aeg. Me jagame neid erinevaid mõtteid ka Euroopa kolleegidega. See trend, et inimesed liiguvad suurematesse linnadesse ja nende ümbrusesse, on igal pool. Pigem töötatakse selle pidurdamise, mitte tagasipööramise nimel. On ka Euroopa kolleege, kes on, ma ei taha öelda, käega löönud, aga kes näevad, et nende riikides ei olegi see enam teostatav. Elataksegi sihukese mudeli järgi, et inimesed elavad ühes suures linnas ja neil on maakodud. Eelmisest arupärimisest käis ka läbi, et suvehooajal Eestimaal igal pool elu käib, aga pool aastat ollakse suurematesse linnadesse koondunud. Teisest küljest, ma usun ka sellesse, et inimestel on õigus elada seal, kus nad tahavad. Seda protsessi me ümber ei pööra.

Me oleme ka varasemates debattides rääkinud, meil on erinevaid meetmeid, kuidas seda tasandada. Härra Kallase veetud Robin Hoodi reform on üks nendest meetmetest, mis aitab seda tasandada. Me [juba] praegu näeme selle tulemust. Kindlasti on oluline sellel tähelepanu hoida, et üleminek oleks sujuv. Loodetavasti on ka häid näiteid sellesama Kuressaare sisseviskajate programmi tõttu. Ma ei tea, kas selle tõttu, aga see oli kindlasti üks [põhjustest, miks] Saaremaa rahvaarv viimase aasta jooksul ei muutunud: sisse tuli sama palju, kui välja läks. On ka häid näiteid, aga eks seda tööd peab Regionaal- ja Põllumajandusministeerium koostöös kohalike omavalitsustega igapäevaselt tegema.

Suur tänu, lugupeetud minister! Nüüd tõepoolest rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun arupärijate esindajana tagasi siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Kallase. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid, head ministrid! Esmalt tänan ministrit vastuste eest! Aga miks ma siia tulin? Ma ei taha üle korrata seda, mida ma sissejuhatuses juba rääkisin, aga minu jaoks jäi õhku see teema, millele minister täpselt ei vastanud. Nii Jaak Aab kui ka mõned teised tõstatasid konkreetsed [küsimused]: kas näiteks minnakse edasi ettevõtluse tulumaksu temaatikaga ja [plaaniga] see ümber jagada? Kas minnakse edasi [plaaniga], mis puudutab üksikisiku tulumaksu jagamist näiteks kahe kohaliku omavalitsuse vahel? Selle kohta võib-olla minister korra, kui … Lugupeetud minister! Kas tohib korra? Lihtsalt palve, et võib-olla saaks paarile [küsimusele], mis jäid siin õhku rippuma, täpsemad vastused. Aga me saame ka kirjaliku küsimuse esitada. 

Veel kord: tänan vastuste eest! Täname ka selle teema jätkuvalt päevakorras hoidmise eest! Aga meie poolt julgustus nende teiste võimalike ümberjagamiste ja maksumuudatuste tegemiseks, mis puudutab nii üksikisiku tulumaksu kui ka ettevõtluse tulumaksu temaatikat. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib veel midagi lisada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase neljanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme, Rain Epleri, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Evelin Poolametsa, Rene Koka, Arvo Alleri, Anti Poolametsa ja Varro Vooglaiu esitatud arupärimine kultuuriminister Heidy Purgale ERM ÖÖ25 etenduse kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Martin Helme. Palun!

Aitäh! Väike taust. Alustame sellest, kes on kes ja mis on mis. Vastavalt põhimäärusele on Eesti Rahva Muuseum ehk ERM Kultuuriministeeriumi valitsemisalas tegutsev riigimuuseum ja ministeeriumi hallatav riigiasutus, mis on asutatud 1909. aastal Jakob Hurda mälestuse jäädvustamiseks ja eesti rahvateaduse igakülgseks edendamiseks. Need on need asjad, mille jaoks ta üldse saab raha riigilt ja miks ta olemas on. 

Sama põhimäärus näeb ette, et ERM-i põhiülesanne on eesti ja teiste soome-ugri rahvaste, samuti Eestis elavate rahvusgruppide ja naaberrahvaste kultuuri kajastava ainese kogumine, säilitamine, uurimine ja üldsusele vahendamine, samuti etnoloogia- ja museoloogiaalase töö edendamine. See on ka nende ülesanne, millega nad tegelema peavad. 

Nüüd, 27. septembril käesoleval aastal viidi ERM-is läbi ÖÖ25-nimeline üritus, mida asutuse kodulehel reklaamiti kui: "Selle sügise kõige oodatum sündmus!" ERM-i ametlik kommunikatsioon teatas, et asutus astub sügisesse võimsa kultuuri- ja meelelahutuskavaga ning vägeva kontserdikogemuse jaoks on välja toodud terve ERM-i tehnikapark. 

Kontserdikogemuse osaks oli nurgatagune taidlusartist nimega Valge Tüdruk, kes on meedias kajastust leidnud sellega, et ta noorte hiphopiüritusel kehva esinemise eest lavalt maha vilistati. ERM-is tõi ta publiku ette labase, ropu ja kultuuritu etteaste, mille osadeks oli ohtralt ropendamist, poolpaljast aelemist, vahekorra, orgasmi ja ejakulatsiooni imiteerimist, samuti igasugust tüüpi vägivalla kujutamist, alates peksmisest ja lõpetades vägistamisega. Samuti mõnitasid, alandasid ja ründasid esinejad publikut, vajutades neile otsaette solvavaid templeid, nagu "suguhaige" või "libu". 

Arvestades seda, et ERM-i aastaeelarve on meie arusaamise järgi – minister saab seda parandada – umbes 9 miljonit eurot aastas ja see on puha maksumaksja raha, siis meil on järgmised küsimused. Kas minister peab sellist labast ja solvavat palagani põhimääruses sätestatud eesmärkidega kooskõlas olevaks? Kas minister peab õigustatuks Eesti kultuuri edendamiseks mõeldud maksumaksja raha kulutamist tema alluvuses olevates asutustes ja suurtes summades selliste taidlejate peale nagu Valge Tüdruk, kes ERM-i poolt palgati? Kas minister peab ERM-i juhti Laura Kipperit sobivaks jätkama oma ametis olukorras, kus muuseumi eelarvest kulutatakse raha artistide rahastamiseks, nagu seda on Valge Tüdruk, kes oma etteastega ÖÖ25 raames on selgelt vastuolus muuseumi põhimääruses kehtestatud eesmärkidega ning ei täida keskmise inimese ehk maksumaksja ootusi, mida peaks endas kandma Eesti Rahva Muuseum, vaid selle ajaloolise asutuse egiidi all edastatakse üdini kultuuritut, muuseumi pärandi ja väärikusega vastuolus olevaid tegevusi? Mida kavatseb kultuuriminister ette võtta, et takistada maksumaksja raha kulutamist Eesti riiklike kultuuriasutuste kultuurituses roppuste ja labasuste leviku peale? 

Lisaks on siin vahepeal – me elame liberaalse režiimi dekadentsi ajastul, kus iga nädal tuleb mingi uus ilgus peale – jõudnud juhtuda see, et ka ERR, mis on teine Kultuuriministeeriumi eelarvest raha saav asutus, suutis isadepäeval lagastada meie kõigi kultuuriruumi ja ka moraaliruumi. Ja siin on väga kontrastne, terav erisus [ministri väljaütlemistes]. Infotunnis ütles meile kultuuriminister, et tema ei saa mitte mingil juhul sekkuda oma otsealluvuses oleva muuseumi tegevusse või programmi – lihtsalt ei saa! –, sest see on nii vaba asutus ja seal tehakse nii head kultuuri. Küll aga lendas minister peale seaduse järgi sõltumatule ehk avalik-õiguslikule ERR-ile ja selle nõukogu esimehele ja nõudis ERR-i nõukogult lausa seletuskirju. Ja mis oli põhjus? Põhjus oli see, et ERR-i nõukogu esimees julges poole sõnaga ja ilmselt kogemata väljendada teatavat ebamugavust sarnase äärmusideoloogia ja labase dekadentsliku laamendamise vastu. Ma tahaks kohe aru saada, kuidas need käitumismustrid nii erinevad on.

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Heidy Purga.

Austatud Riigikogu liikmed! Oleme seda küsimust käsitlenud infotunnis ja olen vastused andnud eelnevalt ka kirjalikult. Aga võtan selle arupärimise küsimuste haaval ette. 

Alustan esimesest küsimusest. Kas Kultuuriministeerium peab ürituse ÖÖ25 raames labast ja solvavat palagani esitanud Valge Tüdruku etteastet ERM-i põhimääruses sätestatud eesmärkidega kooskõlas olevaks? Pean siin ennast kordama. Kultuuriministeerium ei anna tõesti hinnanguid kultuuriasutuste sisutegevuse sobivuse või mittesobivuse kohta. Muuseumid ja teised kultuuriasutused tegutsevad loomevabaduse põhimõttest lähtuvalt ja nende sisuotsused on professionaalide pädevuses. Kunstivabaduse või loomevabaduse kaitse on meil Eesti riigis osa demokraatlikust ühiskonnast. On loomulikult väga mõistetav, et inimestel on eksperimenteerimise suhtes erinevad taluvuspiirid, erinevad arvamused ning ka nägemused Eesti Rahva Muuseumi rollist ühiskonnas võivad olla väga erinevad. Arutelu selle üle on loomulikult igati teretulnud, küll aga ma loodan, et avalik kriitika ei muutu surveks, mis piirab loomingulist vabadust või loob enesetsensuuri. 

Küsimustele nr 2 ja 3 pean vastama ühe vastusega, mis kordab natukene ka esimese küsimuse vastust. Kultuuriministeerium ei anna hinnanguid sisutegevuse sobivuse kohta. 

Ma vastan ka neljandale küsimusele, mille te esitasite. Mida kavatseb kultuuriminister ette võtta, et takistada maksumaksja raha kulutamist Eesti riiklike kultuuriasutuste kultuurituses roppuste ja labasuste ja kultuurituse leviku peale? Jällegi pean ütlema, et ministeerium ei anna hinnanguid kultuuriasutuste sisutegevuse sobivuse või mittesobivuse kohta ja me ei kavatse teha seda ka tulevikus. Peame oluliseks kaitsta loome- ja väljendusvabadust ning muuseumite autonoomiat. Minu seisukoht on, et muuseumid on mõttevahetuse ja arutelu paigad, mitte poliitilise kontrolli objektid. Muuseumil on sisuline autonoomia teaduse ja kultuuri valikutes. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun! 

Aitäh! Esiteks, ma juhin tähelepanu, et ma ei küsinud ministeeriumi arvamust. Ministeeriumil ei ole arvamust. Meil on minister, kelle arvamust me tahtsime küsida, ja minister taandab ennast sellest. Ma ei ole nõus sellega, et te ei anna siin mingeid hinnanguid. See on lausa ERM-i põhimääruses kirjas, et te teete teenistuslikku järelevalvet selle asja üle. Aga ma saan väga hästi aru muidugi, et see agenda, see absoluutselt jälk labasus, mida seal tehti, on kooskõlas teie ideoloogiaga. See on Reformierakonna globalistlik vasakäärmuslik ideoloogia, mis teile sobis. Aga mul on tõesti kognitiivne dissonants. Siin te taote peaga vastu lauda ja karjute, et te ei anna hinnanguid. [Ütlete, et on] tegevusvabadus, arvamusvabadus ja kultuurivabadus! No see ei ole kultuur. Aga miks te siis näiteks ERR-i puhul sama vabadust ei näe? ERR on avalik-õiguslik [organisatsioon, aga selle tegevuse kohta] te läksite küll hinnanguid andma ja nõudma selgitusi, kui ERR-i nõukogu esimees võttis sõna kultuurituse, labasuse ja äärmusideoloogia levitamise vastu. Miks te teete neil vahet? Kusjuures üks neist, ERM, on otse teie alluvuses, aga ERR ei ole teie alluvuses. Miks te nii kahepalgeline ja valelik olete?

See küsimus ei ole päris selle arupärimisega seotud, aga ma hea meelega vastan. Ma ei sekku ERR-i töösse, ma ei kommenteeri ega suuna ERR-i programmi ega sisu. Ma oma pöördumises ringhäälingu nõukogule küsisin ainult ühte asja: kas nõukogu esimehe avaldus oli ERR-i ametlik seisukoht või oli see isiklik seisukoht? Selgituse küsimine käib minu ametiga kaasas, ja ainult seda ma tegin.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me tõesti oleme viimasel ajal teie valdkonnas kunsti nime all näinud nii beebide loopimist kui ka vägistamist ja suguühet. Te nimetate seda loominguliseks vabaduseks. Minu küsimus on, kas sellel loomingulisel vabadusel on ka mingi piir. Ma tean, et on isegi teatud õudusfilmid ära keelatud, kuna öeldakse, et on ületatud teatud piir. Kas meie kultuuriministril on mingi piir, mille ületamise puhul ta ütleb, et ei, see enam ei ole loominguline vabadus, seda ei tohiks teha, see on solvav, see on lõhestav? Kas teil on selline piir?

Tänan selle küsimuse eest! Siin puldis olles kordan lihtsalt üle, et oma ametikohaga seonduvalt ei anna minister sisulisi hinnanguid enda haldusalas olevate kunstiliste ja loominguliste programmide esituste või nende valikute kohta. Ma olen selle jätnud ekspertidele ja professionaalidele. Ma arvan, et meil ei ole vaja tagasi sellist aega, kus poliitika tsenseerib loomevabadust ja demokraatiat.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! See, mida te ütlesite oma kirja kohta, mille te saatsite ERR-i nõukogule, ei vasta ju tõele. See on lihtsalt sõna otseses mõttes vale. Te ütlesite, et teie ei andnud mingisuguseid hinnanguid, lihtsalt küsisite, kas Veidemann väljendas isiklikku seisukohta või oli see ERR-i ametlik seisukoht, mida ta väljendas. Ma loen teile ette, mida on kirjutatud ERR-i enda temaatilises uudises, kus on tsiteeritud teid. "Selline avaldus tõstatab tõsiseid küsimusi rahvusringhäälingu juhi väärtushoiakute kooskõla üle avalik-õigusliku ringhäälingu seadusest tulenevate kohustustega ning ERRi sõltumatuse ja usaldusväärsuse kohta." 

Andsite ju väga selgelt hinnanguid ERR-i nõukogu esimehe väljaütlemiste kohta. Mina kordaksin sedasama küsimust. ERM on Kultuuriministeeriumi haldusalas olev asutus. Teie teostate selle üle järelevalvet kultuuriministrina, samal ajal ERR-i üle ei ole teil kultuuriministrina mitte mingisugust kontrolli. Kuidas te ikkagi selliseid topeltstandardeid rakendate, et ERM-i suhtes ütlete, et te ei saa ühtegi küsimust tõstatada, aga ERR-i juhtimisse peate küll võimalikuks sekkuda?

Vastan ikkagi täpselt samamoodi: ma ei ole ERR-i töösse sekkunud. Ma ei esitanud nõudmisi ega korraldusi selle kirja kaudu, vaid küsisin selgitust. Seda selgitust on mul õigus küsida. Ringhäälingu nõukogu saab ise öelda, millisel viisil ta peab õigeks sellele kirjale vastata.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! No siit tulebki nüüd välja, et tegelikult ühel pool räägite ühte juttu, teisel pool teist juttu. Te väitsite, et te ei küsinud ERR-ist mingit selgitust, kuid andsite oma hinnangu. Samas, ERM-ilt, mis on teie juhitav ja hallatav riigiasutus, tähendab, teie [teete selle üle] järelevalvet, te ei suuda mitte midagi küsida. Lasete lihtsalt loominguvabadusega edasi minna. 

Aga ma tuleks [tagasi] Evelin Poolametsa küsimuse juurde. Kust läheb see piir, mis hetkest hakkab minister tegema järelevalvet kultuuriasutuste üle ja sellest lähtuvalt annab oma hinnangu, et see enam niiviisi ei lähe?

Üldiselt enamus asutusi – ja ma pean seda õigeks tegutsemisvormiks – on Kultuuriministeeriumi haldusalas riigi poolt kaasasutatud sihtasutused, millel on oma juhtimisstruktuur ja nõuandev kogu, nõukogu. Ta otsustab oma ekspertluse kaudu selle tegevuse üle, mida sihtasutused ellu viivad. Mina usaldan neid eksperte. Sealt lähebki see piir. Kui me oleme valinud endale eksperdid, [siis ka usaldame neid]. ERM-i juurde tagasi tulles, Laura Kipper on aastaid muuseumivaldkonnas töötanud professionaal ja ma usaldan teda ning tema meeskonda ning neid otsuseid, mida nad on vastu võtnud.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, jah, et loomevabadust ei saa piirata ja ei saa tekitada olukorda, kus kunstnik peaks hakkama enesetsensuuriga tegelema. Ma arvan, et enesetsensuuri nimetatud artisti puhul ei maksagi oodata. Kes ikka tahab olla ropp, labane ja kultuuritu ja sellega loomevabaduse sildi all ühiskonda provotseerida – no ega seda ei muuda kuidagi, ta ei saa ise arugi, mida ta valesti teeb. 

Aga vaatame asja teisest vaatenurgast, teile omasemast vaatenurgast. Vaat, liberaalid räägivad kogu aeg, et nõrgemat peab kaitsma. Antud juhul oli nõrgem osapool ERM-i nimetatud etenduse publik, kes ei teadnud ette, mida neile näidatakse, ja kes tundsid end seal ahistatult ja halvasti. See oli nende suhtes absoluutselt vaimne vägivald ja nad olid nõrgemas positsioonis nende roppuste ja rõveduste tulval. Kas te vähemalt sellega olete nõus? Kes neid inimesi peaks siis kaitsma, kui teie seda ei tee?

Inimestel on õigus oma emotsioonidele igasuguste loominguliste aktsioonide puhul. Ilmselt on õigus ka neil, kes tundsid ennast neil hetkedel nõnda, nagu te oma kirjelduses kirjeldasite. Mina sellel üritusel ei viibinud, ma ei oska selle kohta kirjeldusi anda.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Noh, te olete ikkagi väga libedale teele läinud selle oma jutuga, et teie ei anna hinnanguid. Vaadake, see, kelle loomingulisest vabadusest te siin rääkisite, teostab seda loomingulist vabadust seal laval olles, aga neid, kes seda näevad, on väga palju. Näiteks mina lapsevanemana ei taha, et minu lapsed näevad sellist jälkust, mida esitatakse ja mida teie esitate loomingulise vabadusena. Kahjuks te ei vastanud ka enne siin ei Arvo Alleri ega ka Evelin Poolametsa [küsimusele], kust maalt see piir jookseb. [Mis hetkest] te lõpuks hakkate aru saama, et Kultuuriministeeriumil on mingi roll? Kas selleks on äkki mingi peksmine, et pekstakse kedagi naturaalselt laval või kuskil? Vägistamisest siin juba rääkisime, see toodi välja. Kas te tõesti arvate, et me peamegi põhimõtteliselt välja jõudma selleni, et keegi tapetakse ära? [Mis te] siis teete, kas politseisse avalduse? Või ei ole see ka teie asi? Väga mugav.

Ma tulen jällegi nende professionaalide juurde tagasi. Ma usun, et Eesti Rahva Muuseumi juhil ja tema meeskonnal on selge nägemus Eesti Rahva Muuseumi rollist ühiskonnas ja nendest kriteeriumitest, mille [alusel] nad midagi enda programmi võtavad või ei võta. Ennekõike lasub vastutus valikute eest loomulikult neil.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Ma siin seda vestlust kuulates hakkasin hoopis selle peale mõtlema. Noh, räägitakse siin sekkumisest ja mittesekkumisest, natukene sihukest juriidilist juttu, aga tegelikult võiks minister ju oma maailmavaatelise seisukoha selgelt välja öelda, et see oleks Eesti inimestel teada ja siin Riigikogus teada. Ja sellepärast ma küsin hoopis niipidi nende kahe sündmuse kohta. Ma arvan, et see ei ole liigne sekkumine, kui minister oma arvamuse välja ütleb, sõltumata sellest, mida eksperdid arvavad. Nüüd ma küsingi teie käest: kas teie arvates just isadepäev on hea päev, millal näidata samasoolist paari pühapäeva hommikul ERR-i saates? Ja kas teie arvates selline etendus, mida me siin käsitleme, on sobilik ERM-is maksumaksja raha eest etendamiseks? Nende kahe sündmuse kohta küsin teie arvamust, et me saaks teada, mis on teie seisukoht nendes asjades.

Aitäh! Ma alustan tagantpoolt. Ma ei toeta poliitilist sekkumist kunstivalikutesse. Ma arvan, et Eesti kultuurikeskkond on tugev just seetõttu, et me ei kehtesta parteilisi kriteeriumeid loomingule. Ma arvan, et ERR-is on väga tugev toimetusvabadus või toimetajaskond, kes suudab teha sisulisi otsuseid oma programmi kohta ise.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana kutsun Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Martin Helme. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Ja paneme kolm minutit lisaks. Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Noh, mitte midagi [minister] ei vastanud, ja see on ka vastus. Pilt on väga selge. On olemas mingisugune ideoloogiline programm. Ideoloogilises programmis on sees, et kultuuriasutuses, muuseuminimelises kultuuriasutuses, mis allub Kultuuriministeeriumile ja mille põhimäärus küll ütleb, et peab tegelema soome-ugri etnose uurimisega, tegeletakse ilge, jälgi, labase roppusega maksumaksja raha eest. 

Aga vaata, sinna ei sekkuta, sellepärast et see sobib ideoloogilise programmiga. Globalistlik ideoloogia, kultuuri hävitav, labastav ideoloogia sobib Reformierakonna poliitikaga. Klapib! [Nad ütlevad, et] sinna me ei sekku, sest ei olegi vaja sekkuda, sest nad teevad midagi, mis meile sobib ja meeldib. 

Ja siis meil on mõni nädal hiljem jälle üks asi, mis teile meeldib. Isadepäeval esitlevad kaks homomeest Eestis kriminaalkorras karistatavat lasteostu kui mingisugust toredat isadepäeva ideaali. See sobib Reformierakonna õõvastava, äärmusliku, inimvihkajaliku maailmapildiga, laste, naiste ja perede vaenuliku maailmapildiga. See sobib teile! 

Aga vot, esimeses kohas ei sekkuta, sellepärast et nii peabki minema, teises kohas sekkutakse ja nõutakse nõukogu esimehelt aru, miks ta piiksus selle vastu midagi. Ja valetatakse meile siin külma näoga, et esimeses kohas ma ei saa sekkuda, see on loominguvabadus, aga teises kohas ma pean sekkuma, ma pean aru nõudma. 

Vabandust, ERR on avalik-õiguslik [organisatsioon], mis on seaduse [alusel loodud] ja selle nõukogu pannakse paika siin Riigikogu saalis, mitte ministri poolt. Sul pole õigust isegi küsida neilt midagi! Tegelikult pole õigust, seaduslikku õigust ei ole. 

Kõrval on põhimäärus, mille kinnitab minister, muuseumi peadirektor, kelle kinnitab [ametisse] minister. Sul on kohustus talt aru pärida, mis jälkusega ta seal tegeleb. Laura Kipper ei ole professionaal, kui ta toob sellise asja lavale. Ta ei ole professionaal, kui ta laseb oma muuseumis sellisel asjal juhtuda. Ta tulebki lahti lasta! Ta võib tore inimene olla, aga kui ta sellise asja lavale laseb, siis on ministril kohustus sekkuda, poliitiline kohustus sekkuda, sest sa pead kaitsma normaalsust Eestis, see on su palga sees. 

Aga ei, sa edendad ebanormaalsust, sest see on kooskõlas teie ilge maailmavaatega. Teises kohas, kus ilge maailmavaate edendamine toimub isadepäeval saates, sekkud siis, kui keegi seda kritiseerida julgeb. See on valelik, see on õõvastav, see on inimvaenulik, mis sa teed. Ja loomulikult on see kahepalgeline ja meile kõigile näkku irvitav. 

Aga sulle meeldib see, mida tehti, mida tehti seal ERM-is, ja meeldib see, mida tehti isadepäeval [ERR-i] saates. Ainus koht, kus sa leidsid endas mingisuguse sisemise tungi sõna võtta, oli see, kui keegi julges kritiseerida seda asja. Vaat siis läks rind kummi! Noh, ma ütlen, vastamata jätmine ka andis meile hea arusaamise asjast.

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Martin ütles kõik olulise tegelikult ära, aga ma ei hakanud oma kõnet enam maha võtma, kui ma olin selle juba registreerinud. 

Toon lihtsalt lühidalt esile selle aspekti, mis minu meelest on karjuvalt kahepalgeline. Nende kahe olukorra võrdlus toobki esile, et te lihtsalt rakendate topeltstandardeid. ERM-is toimub selline nii-öelda etendus kunstilise vabaduse väljendusena, mis on tegelikult täiesti skandaalne ja lubamatu – maksumaksjate raha ei tohiks kasutada selliste rõlguste avalikkuse ette toomiseks, seal ei ole mitte midagi pistmist ERM-i põhimäärusest tulenevate kohustuste täitmisega –, ja teie ütlete, et te ei saa mitte midagi kriitilist öelda, ei saa isegi aru pärida, ei saa nõuda, et teile selgitataks, mida tehti, miks tehti ja nii edasi, sest see oleks sekkumine kunstilisse vabadusse, olgugi et ERM on Kultuuriministeeriumi haldusalas tegutsev riigiasutus. Teie ise olete kultuuriministrina vastutav selle eest, mis seal toimub, te peate teostama ka teenistuslikku järelevalvet ERM-i tegevuse üle. 

Samal ajal, kui ERR-i nõukogu esimees Rein Veidemann ütles, et tema hinnangul – tema isiklikul hinnangul – ei olnud kohane isadepäeva hommikul näidata roosas ja õilistavas vormis homopaari, kes on sisuliselt ostnud endale lapsed praktika kaudu, mis on Eesti seadustega keelatud, siis te ütlete, et ei, see on vastuvõetamatu. Siis te peate võimalikuks avalikult sekkuda ERR-i juhtimisse, peate võimalikuks hakata avalikult nõudma, et ERR-i nõukogu annaks teile aru, kuidas sellega nüüd ikkagi on, kas peetakse Veidemanni sobilikuks sellesse ametisse ja nii edasi. 

Kuidas siis nii? Olgugi et ERR ei allu teile kultuuriministrina mitte kuidagi. Kust kohast seaduses tuleb teil õigus hakata mingisuguseid nõudmisi esitama, et ERR-i nõukogu annaks teile aru? Näidake mulle seda kohta! Kas [Eesti] Rahvusringhäälingu seaduses on kusagil kirjutatud, et kultuuriministril on õigus pöörduda nõukogu poole aruandmistaotlustega? Ei ole! ERR ei ole teie ees mitte kuidagi aruandmiskohustuslik, erinevalt ERM-ist, mis on teie ees aruandmiskohustuslik. 

Nii et need topeltstandardid, mida te rakendate, on nii karjuvalt läbinähtavad, et on lausa veider, et te üritate siin head nägu teha ja luua sellist kuvandit, justkui kõik oleks kõige paremas korras. Ei ole! 

Tegelik asi, mis silma paistab, ongi see, millele Martin osutas. Ühel puhul viiakse ellu sellist ideoloogilist programmi ERM-is, mis on teile meelepärane ja teie parteile meelepärane, teisel puhul kritiseeritakse Rein Veidemanni isikus ERR-i poolt sellise ideoloogilise programmi elluviimist, mis on teile meelepärane. Seal, kus viiakse teile meelepärast programmi ellu, te olete vait ja ütlete, et sekkuda ei saa, seal, kus kritiseeritakse teile meelepärase ideoloogilise programmi elluviimist, te sekkute ja nõuate aru. Topeltstandardid on ühed koledad asjad. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Proua minister! Demokraatia toimimiseks on äärmiselt oluline, et inimesed valimistel teaksid, mille või kelle poolt nad hääletavad. Näiteks see, mida tegi Reformierakond Kaja Kallase juhtimisel möödunud Riigikogu valimistel, oli selle demokraatliku protsessi väga räige kuritarvitamine. Seda tunnistas ka Kaja Kallas hiljem ise, et jah, ta valetas enne valimisi, et maksud ei tõuse, sest muidu ta poleks saanud piisavalt hääli, et valitseda – kui jälle teda ennast tsiteerida.  

Tegelikult on ka see, mida minister Purga teeb, samasugune või vaat et hullemgi demokraatliku protsessi kuritarvitamine, sest minister Purga poeb sellise, ma ei tea, küünilise demagoogia taha. Kui ministrilt otse küsida, millist maailmavaadet te, proua minister, esindate, kas te peate õigeks, et isadepäeval on ERR-i [saates] homopaar, kes on, nagu kolleegid siin juba viitasid, [oma] lapsed välismaalt hankinud, sest Eesti seaduste järgi Eestis see ei oleks võimalik; kas te peate õigeks, et Eesti Rahva Muuseumis, mille põhimäärus ütleb väga selgelt, milleks see on ellu kutsutud, tegeletakse selliste etendustega, mis on tänase arupärimise teemaks, siis ta ei vasta. Ma arvan, et selle [jutuga] petab palju inimesi ära. [Minister] ehitab sellise konstruktsiooni: [ühel juhul väidab,] et on eksperdid ja tema ekspertide tegevusse ei sekku, aga teisel juhul hurjutab ERR-i nõukogu esimeest, kes on avaldanud arvamust väärtuspõhises küsimuses. [Samal ajal] püüab [minister] mängida mingit mängu, [öeldes,] et ma ei ütle teile, millist maailmavaadet ma esindan.  

See Reformierakonna puhul muidugi ei üllata, sest nemad on oma maailmavaadet muutnud alati vastavalt sellele, mida [nende] kontoris ja viimasel ajal ka SALK-i kontoris öeldakse [selle kohta], kuidas tasuks rahvale lugu rääkida. Aga minu arvates see ei ole aus. Minu arvates oleks ka praegu ministril võimalik siin läbirääkimiste lõpus siiski tulla pulti ja öelda ausalt: jah, mina esindan sellist maailmavaadet, mina arvan, et oligi õige isadepäeval hommikul lastele ja peredele [mõeldud] saates homopaari näidata ja ka see etendus oli sobilik meie rahvuskultuuri hoidmise kantsi. Inimestel oleks [siis asi] selge. Ja ma ei välista, et [pärast seda] terve rida inimesi ikkagi annab valimistel oma hääle kodanik Purgale – vähemalt on kõigile selge, keda valitakse. Aga nüüd on nii, et [mine] võta kinni[, mis saab]! Aitäh!

Aitäh! (Hääled saalis.) Hästi, aga, Helle-Moonika Helme, te lahendasite ise olukorra ära. Palun Riigikogu kõnetoolist! Me pidasime siin aru, kas te tahate lühikese sõnavõtu kohapealt teha, aga palun, Riigikogu kõnetool on teie päralt.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Hea minister, kes on tulnud seda, ma ütleksin isegi, et suhteliselt keerulist ja rasket eetilist ja moraalset teemat meiega siia arutama! Eelkõnelejad on siin juba palju ära öelnud, aga mina oma küsimuses ikkagi puudutasin ka ühte teemat, millele ministril oligi raske vastata. Siin on ikkagi väga palju küsitud, kuhu me selle piiri siis tõmbame. Ma tõstatasin selle teema oma küsimuses sedapidi. Minister seda ühte poolt kaitseb selliste argumentidega, et tal on loomevabadus ja tal on kõik õigused oma loomingut teostada, teda ei tohi panna olukorda, kus tema kunstnikuna peab hakkama ennast kas ühiskondliku või – hoidku jumal selle eest! – mingi ametkonna surve all tsenseerima, see oleks väga lubamatu. Mõnes mõttes ma olen temaga nõus. 

Mul on sahtlis selline väike raamatuke, Eesti Vabariigi põhiseadus, ja ma võtsin selle lahti. Kui me räägime siin teemadel, mis on teatud vähemustele lubatud ja mis õigusi [võiks] neile anda, siis liberaalid armastavad ikka kogu aeg korrata, et mitte keegi ei tohi kedagi piirata, piirata tohib ainult siis, [sealhulgas] sõnavabadust tohib piirata ainult siis, kui see teeb kellelegi haiget või hakkab kellegi teise vabadusi piirama. Ka sellega ma olen nõus. Neid piire ongi väga raske tõmmata. 

Aga ma tõesti loen teile natukene põhiseadust. Selle § 12 ütleb väga selgelt, et vägivalla õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav ja on keelatud ka õhutada vägivalda erinevate ühiskonnakihtide vahel. No vot, siin me nüüd siis oleme. Nende inimeste suhtes, kes istusid seal ERM-i saalis publiku hulgas ja tundsid ennast halvasti – minister ütles, et tema ei saa seisukohta võtta, kui halvasti keegi ennast tundis, ja tema ei saa nõu anda –, rakendati väga räiget vaimset vägivalda. Neid ei olnud ette hoiatatud, nad ei teadnud, et neile näidatakse sellist asja. Nad tundsid ennast halvasti. Mitte keegi ei ole siiamaani nende kaitseks välja astunud! Liberaalid räägivad kogu aeg nõrgemate kaitsest – nõrgemate kaitsel! –, vähemuste kaitsest – kõigi nende kaitseks peab alati püsti hüppama ja neid kaitsma hakkama. Aga näed, siin ei kaitse neid inimesi, kes seal saalis istusid ja seda kõike vaatama pidid, tundma pidid, kuulama pidid, [mitte keegi]. Neid ei kaitse mitte keegi! 

Tõepoolest, põhiseaduse § 19 ütleb: "Igaühel on õigus vabale eneseteostusele." Jah, sellega te põhjendategi siin ära, et sellel kunstnikul oli õigus vabale eneseteostusele ja sellega oleks nagu kõik klaar. Aga see lause siin läheb edasi: "Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi [---]." Ka nende inimeste õigusi, kes istusid seal ERM-i saalis ja pidid seda labasust, roppust ja vägivalda pealt vaatama, tundma! Siin te ei kaitse põhiseadust, siin te ei kaitse neid inimesi, aga vot roppust ja labasust, vägivalda, vägistamist – seda kõike te kaitsete! Piinlik peaks olema!

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina näiteks ei ole isadepäeva saadet näinud, aga tänasest arutelust jäävad kõrvale minu arust kaks põhilist murekohta. Vastuoluline ei olnud mitte saade, vaid EKRE eelnõu, mis nõudis selle järel ERR-i likvideerimist. See on see, mis piirab sõnavabadust, see on see, mis Eestis peaks demokraatiale muret tekitama – kuidas erakond saab nõuda avalik-õigusliku ringhäälingu likvideerimist? 

Teisalt on väga palju saanud tähelepanu nõukogu esimehe sõnavõtt. Mina ise arvan ka, et tegemist oli toimetuse otsusega. Nii nagu nõukogu või minister ei sekku toimetuse valikusse, võib-olla neid kommentaare ei peaks tegema. Aga nõukogu puhul see aspekt, mis arutelust välja jääb ja mis on tegelikult vastuoluline, on see, et ERR-i nõukogu koosneb kümnest mehest. Ja see on koht, kus oleks vaja tasakaalu, soolist tasakaalu, ja seeläbi ka mitmekesisemaid arutelusid nõukogu koosolekutel.

Head kolleegid, ärme palun segame vahele! Austame ettekandjat, nii nagu austati teie ettekannet. Veel kord: tema õigus on arvata nii, nagu tema arvab, teie õigus on arvata nii, nagu teie arvate. Ärme palun segame vahele! Riina Sikkut, palun jätkake!

Teiseks, ERM-i ÖÖ[25 etendus]. Mina ka ei olnud seal kohal, ma ei ole seda näinud. Kirjelduse järgi peaksin arvama, et mulle ilmselt ei oleks meeldinud see ülesastumine, aga mulle väga meeldib, et meil on noori provokatiivseid naisartiste, kes julgevad selliseid ülesastumisi laval teha. Neil peaks olema see võimalus. 

ERM-i ÖÖ[25 etenduse] arutelu valguses ma ausalt öeldes olen üllatunud, kuidas täiskasvanud inimesi niivõrd häirib laval toimuv, aga mitte elus toimuv. Siinsamas saalis ju nädal aega tagasi Mart Helme ähvardas õiguskantslerit. See oli inimlikult väga keeruline, väga häiriv. See on midagi sellist, mida me siin saalis ei peaks endale lubama. Kui laval toimub etendus, on see tants, kontsert, näidendi ettekandmine, siis me ju teame, et tegemist on lavastusega. Kahtlemata, mõnele võib see lavastus meeldida, teisele mitte, aga tegemist on ülesastumisega, mis on ette valmistatud. 

[Vaatame], milline arutelu toimub poliitikas siin saalis, või [seda, mida on öelnud] Tartu Linnavolikogu vastvalitud liikmed. Kui Kris Kärner solvab oma erakonnakaaslasi, teiste erakondade liikmeid, postitab materjali, mis on vägivaldne, vägivallale üleskutsuv, siis see ei paista häirivat, kuigi see on tegelikult ju palju tõsisem mure kui [mure] mõne lavastuse pärast, mis hilisel tunnil ette kantakse. 

Nii et, kolleegid, oleme nõudlikud enda käitumise ja poliitikutest kolleegide käitumise suhtes. Kunstilise vabaduse austamise nimel me võiksime ikkagi päriselus suuta viisakust ja väärikust hoida. Aitäh!

Aitäh teile! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Riina Sikkuti pöördumine avaldas küll mulle muljet. Tema arvates on ERR-i probleem selles, et nõukogusse kuulub nii palju mehi. Samas nad unustavad ära omaenda agenda, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon. Kuidas te teate, et nad on mehed? Äkki nad on naised? 

Ja seesama silmakirjalikkus, et sotsid [justkui] kaitsevad naisi. Ma olin rahanduskomisjoni [istungil], kus Riina Sikkut ei olnud nõus hääletama muudatusettepaneku poolt, millega sooviti anda raha juurde naiste varjupaikadele, sel põhjusel, et me oleksime ära võtnud selle raha soolise võrdõiguslikkuse edendamise ja LGBT edendamise valdkonnast. 

Aga nüüd teema juurde. Kultuuriminister tegelikult vastutab selle eest, millised väärtused ja põhimõtted riigi kultuuripoliitikat suunavad. Sama kehtib ka ERR-i kohta. Tõepoolest, ministri ülesanne ei ole mõnda lavastust tsenseerida, kuid ta peab tagama, et riigi kultuurielu ja avalik meediaruum ei kalduks labasuse poole ega minetaks austust inimväärikuse vastu. 

Kui aastavahetusel näidatud lavastus rikkus paljude jaoks neid printsiipe, siis ei saa mööda vaadata ka vastutusest, mis kultuuriministril selles küsimuses lasub. On mõistetav, et kunst peab olema vaba, kuid samavõrd on arusaadav ootus, et minister seaks laiemad raamid, mis kaitsevad ühiskondlikke väärtusi, eriti kui tegemist on perekonda ja lapsi puudutava sisu vahendamisega. Kui ühiskond tajub, et Kultuuriministeerium ei suuna kultuurivaldkonda tasakaalu ja vastutustunde poole, tekib küsimus, kas minister suudab oma ametikohustusi kanda. 

Eestis on sündimus langenud ajaloo madalaimale tasemele. Me vajame sellises olukorras kultuurilisi sõnumeid, mis toetavad ja väärtustavad lapsi, peresid ja emadust. Selle asemel aga näeme lavastusi, mis naeravad nende teemade üle ja muudavad selle groteskseks naljaks. See on paljude jaoks valus, eriti seetõttu, et riik peaks praegu kõigis valdkondades, sealhulgas kultuuris, tegelema perekesksete väärtuste tugevdamisega. 

Meil on põhiseadus, mis seab perekonna ja lasterikkuse riikliku kaitse alla. On põhjendatud ootus, et ka kultuuriminister toetub oma tegevuses ja hoiakutes samadele põhimõtetele. Kui avalikku ruumi lastakse sisu, mis alandab emaarmastust ja lapse süütust, tekib küsimus, kas minister on täielikult teadvustanud oma rolli kultuuri väärtusruumi hoidjana. 

Kui ministrilt sai küsitud, kust läheb see piir, [mis hetkel] me ütleme, et see enam ei ole kunst, vaid see on solvav ning naistele ja peredele alandav, siis minister ütles, et tema ei anna hinnanguid, ta on andnud selle otsustuse ekspertidele. Samas me teame, et kuskil on meil kõigil ju inimlik piir. Me ju ei hakka propageerima ERR-is inimsöömist, kuigi ma ei ole selles enam nii kindel, sest aastavahetus on tulemas ja midagi ei ole ju muutunud. Keegi ei ole ju leidnud, et ERR oleks midagi valesti teinud. Võib-olla on mingid pedofiilsed stseenid plaanis? Ma ei tea, mul on suur hirm. 

Ma igaks juhuks soovitan kõigile mitte vaadata ERR-i [saateid], sest seal võib olla lastele ja peredele väga häirivat sisu. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Küll on soov Riina Sikkutil ilmselt vastusõnavõtuks. Ma küll meelsasti seda plokki ei avaks, sellepärast et see ei piirduks kindlasti ühega, aga kui te seda nõuate, siis ma loomulikult annan. Riina Sikkut, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh, hea esimees! Mul hirmu aastavahetuse suhtes ei ole, aga vastusõnavõttu soovisin seoses rahanduskomisjoni arutelu peegeldusega. Sotsiaaldemokraatidel oli samuti muudatusettepanek, millega [soovisime] suurendada naiste tugikeskuste rahastamist. Mina toetasin seda, Evelin Poolamets toetas seda, tegelikult vist kõik opositsioonisaadikud [toetasid]. Kahjuks koalitsioon seda ei toetanud ja siia saali see hääletamiseks ei jõua. Aga ei saa kuidagi väita, et sotsiaaldemokraadid naiste tugikeskustele täiendava rahastuse andmist ei toetanud.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Rain Epler, küsimus istungi juhatajale, palun!

Mul oligi otseselt protseduuriline küsimus, mis ei ole arupärimisega seotud. Aga nüüd teie vastusest [lähtuvalt] lihtsalt küsiksin selle asja ka üle, kuna ma protseduuriliseks [soovi avaldasin]. Te ütlesite, et te hea meelega ei avaks seda [vastusõnavõttude vooru]. Kas ma sain õigesti aru, et teil ei ole hea meel, kui Riigikogu liikmed omavahel debatti peavad ja vastavad, kui neid mainitakse? See oli esimene küsimus. 

Aga tegelikult tahtsin ma küsida väga sisulise protseduurilise küsimuse: küsimuse Riigikogu rolli kohta. Ma sain täna vastuse oma kirjalikule küsimusele Konkurentsiametilt. Ma olin oma küsimuses juba viidanud Konkurentsiametile, et kui nende vastus nõuab mingite andmete avaldamist, mis ei peaks liiga laialdaselt levima, siis meil on Riigikogus olemas ruumid, kus saab neid vastuseid käsitleda, ja nii edasi. Ma sain Konkurentsiametilt ... Tegelikult, miks ma seda küsin? See on paljude ametite puhul muutunud selliseks [tavaks]. Konkurentsiamet ütles, et kuna vastused võivad puudutada Eleringi ärisaladust, siis nad ei saa mulle vastata. Nad ei saa isegi niimoodi vastata, et me siin ruumis saaks seda käsitleda. 

Ma päris tõsiselt küsin, Toomas, et kas sa pead sellist lähenemist õigeks, eriti kuna tegemist ongi Eleringiga, mis kuulub sajaprotsendiliselt riigile. Teada on, et energeetikaga ma olen terve selle koosseisu jooksul valdavalt tegelenud, ja nüüd, kui ma tahan saada infot, siis ametkond ütleb, et vot, Eleringi ärisaladusi nad ei anna. Sedalaadi vastuseid me saame asutustelt tihti. Kas sa pead seda õigeks ja kas juhatus saaks arutada, mis me teeme, kui sa seda õigeks ei pea?

Aitäh, hea kolleeg! See viimane ots küsimusest läks nüüd Kultuuriministeeriumi tegevusvaldkonnast nii kaugele kui Maa Kuust. (Saalist räägitakse.) Jaa, ma saan aru sellest, aga protseduuriline küsimus peaks olema seotud ikkagi arutatava päevakorraga ja selle teemaga, mitte võtma lambist teemasid mille iganes kohta. Nii et selles mõttes … Meil on koostamisel ja lähipäevil [ilmumas] üks kiri vastuseks Varro Vooglaiu [küsimusele], seal mõningad juhatuse seisukohad puudutavad ka sinu küsimust.  

Teine [küsimus] puudutas seda, et ma meelsasti ei annaks [vastusõnavõtuks luba]. Ma tuginen sellele, et kollane raamat ütleb, et istungi juhataja võib anda loa vastusõnavõtuks, mis tähendab seda, et tal ei ole isegi kohustust seda teha. Ja tõepoolest, Riigikohus on öelnud, et Riigikogu peab olema tõhus oma töös, ja need vastusõnavõtud tihtipeale kordavad seda, mida tegelikult juba varem sõnavõttudes on öeldud. Ma arvan, et see [kordamine] ei ole tõhus. Ikkagi, tulen tagasi alguse juurde: kollane raamat ütleb, et võib anda [loa] ehk kohustust ei ole. Aga loomulikult ma olen ikkagi üks-kaks vastusõnavõttu andnud, kui selleks on kindel soov olnud.  

Head kolleegid, oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kuuenda punkti juurde, Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Rene Koka, Martin Helme ja Rain Epleri esitatud arupärimine taristuminister Kuldar Leisile Rail Balticu ehitamisel teede reostamise kohta, arupärimine numbriga 860. Palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Varro Vooglaiu.

Suur tänu! No see arupärimine sündis väga tõsisest ja pikka aega väldanud reaalsest probleemist, mis on avaldunud Raplamaal nii Kohila vallas kui ka Rapla vallas, võib-olla ka mujal, ja mida mina olen kogenud isiklikult esimeses isikus, sellepärast et pean igapäevaselt sealtkaudu tööle sõitma. 

Probleem seisneb selles, et Rail Balticu ehitamisega seonduvalt on teed juba pikemat aega massiivselt risustatud ja reostatud, sellepärast et karjääridest veetakse tohutus koguses kokku muldkeha selle trassi ehitamiseks, aga ei hoolitseta selle eest, et nii ehitusobjektilt teedele sõites kui ka karjääridest teedele sõites eelnevalt veokid puhastataks nõuetekohaselt, ega hoolitseta ka selle eest, et teid piisavalt puhastataks, kui veokid on need juba ära määrinud. 

Asi on tõesti mitte lihtsalt natukene problemaatiline, vaid ikkagi täitsa hull. Ma ei tea, kas teie, härra minister, olete ise sõitnud sinnakanti. Soovitan sõita. Täitsa soovitan sõita! Nüüd, me kuulsime meediast, et huvitaval kombel, kui asi jõudis arupärimisena siia Riigikogu saali, siis öeldi: "Oeh, nüüd me ruttu vähendame neid vedusid siin lähiajal, on jõulurahu." Aga ma saan aru, et nad uuel aastal kavatsevad jätkata. 

Minge reaalselt vaadake! Seda on raske kirjeldada sõnadega, kui hull see olukord on. See tõesti ei ole nii, et tee on natuke porine, seal on tekkinud paks saviemulsioon teedele, suured rööpad, autod sõidavad rööpad enam-vähem puhtaks, aga kui natukene rööpast välja kaldud, siis oled täiesti nagu mingisugusel saviväljal. Veokid, mis vastu tulevad, pritsivad auto mõne hetkega lihtsalt täielikult üle, klaasid, auto ülejäänud kerest rääkimata, on totaalselt kaetud selle saviemulsiooniga. 

Ma ei hakka seda probleemi lähemalt kirjeldama, ma räägin, milles on selle asja kontseptuaalne probleem, mitte faktiline probleem. Asi on selles, et kehtiva liiklusseaduse § 13 lõike 3 punkt 1 ütleb täiesti ühemõtteliselt ja selgelt, tsiteerin: "Liikleja ega sõitja ei tohi kahjustada, risustada või muul viisil saastata teed ega teega külgnevat ala." Ma loen uuesti ette: "Liikleja ega sõitja ei tohi kahjustada, risustada või muul viisil saastata teed ega teega külgnevat ala." Reaalsus on olnud see, et need Rail Balticu trassi ehitajad on seda saastanud süstemaatiliselt, pikaajaliselt ja ülimastaapselt, ilma et olukord oleks paranenud, hoolimata sellest, et ma olen sel teemal rääkinud näiteks Kohila abivallavanemaga, kes ütles, et nad on loendamatu arvu kordi sel teemal pöördunud ehitajate poole, Transpordiameti poole, Politsei- ja Piirivalveameti poole, aga põhimõtteliselt mitte midagi ei ole muutunud. Seejuures kõik need kinnitused, mida ehitajad on andnud, et ei, me ikka pöörame tähelepanu ja oleme murest teadlikud ja tegeleme probleemi leevendamisega, ma julgen väita, on lausvale. Lausvale! Ma ütlen veel kord: ma sõidan seal iga päev, ma näen, milline see olukord reaalselt on, ma näen neid masinaid, millega näiteks teid puhastatakse: mingi hari käib ees, mis natukene lihtsalt [loob] illusiooni, et puhastatakse. Pärast seda, kui see harjaga masin sealt on üle käinud, on tee täpselt sama must, kui ta oli enne. See lihtsalt natukene lükkab seda sodi tee peal laiali, aga see [tulemus] on väga kaugel sellest, et see tee päriselt puhas on. 

Mitte kordagi ei ole ma näinud, et ehitusobjektile oleks paigaldatud näiteks vannid, millest veokid saaksid läbi sõita, selleks et rataste külge kogunenud muda, savi, pori ja kõik muu, õli, mis sinna maha läheb – neid kaste ju teatavasti õlitatakse –, vähekenegi rataste küljest maha tuleks. Ei ole paigaldatud ka neid renne, millel oleks kahel pool pihustid, mis peseksid veokite rattad puhtaks. Mitte kordagi ei ole ma mitte ühtegi sellist installatsiooni ehitusobjektil näinud. Ma [olen kuulnud] inimestelt, kes on asja lähemalt uurinud, et ka karjäärides ei ole mitte ühtegi sellist renni ega vanni paigaldatud. 

Sellest tulenevalt olemegi esitanud kokku neli küsimust. Ma ei hakka neid küsimusi siin ette lugema. Minister saab need küsimused ise ette lugeda enne, kui ta nendele vastab. Aga lõppude lõpuks seisneb põhiküsimus selles. Ei saa ju olla niimoodi, et kui riik viib ellu suurprojekte tohutute miljardite eest, maksumaksjate raha eest, siis justkui kehtivad seadused ei kehtiks: nemad võivad risustada teid, võivad reostada teid. Sada korda on räägitud, et nii ei tohiks teha, olukord peaks paranema. Ikka tehakse. Aga kui tavaline lihtne inimene, näiteks talunik, veab oma laudast traktoriga sõnnikut teisele poole teed ja traktorirataste küljest sõnnikut maanteedele pudeneb ja sinna jääb, siis talle teeme pärast trahvi. "No kas ta ei oska siis lugeda? Liiklusseaduses on ju kirjas, et liikleja ega sõitja ei tohi kahjustada, risustada või muul viisil saastada teed ega teega külgnevat ala." 

Nii et me loodame, et te selgitate meile, mida on kavas teha, et olukorda põhimõtteliselt parandada, sest selle olukorra jätkumine ei ole lihtsalt vastuvõetav. Aitäh!

Aitäh teile! Nüüd palungi Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastama hea kolleegi, taristuminister Kuldar Leisi.

Tere õhtust, hea juhataja ja Riigikogu liikmed! Aitäh selle arupärimise eest! See oli väga asjalik arupärimine ja õige teema. Ma vastan küsimustele, aga etteruttavalt võib öelda, et tegelikult on olukord tõesti palju paremaks läinud viimastel nädalatel. Mitte küll seoses arupärimisega, vaid lihtsalt nii need asjad maailmas käivad ja jõulud hakkavad ka tulema. Aga vastan kõigepealt küsimustele ja siis teen kokkuvõtte. 

Esimene küsimus. "Kas Rail Balticu ehitajad peavad kinni pidama liiklusseaduse § 13 lg 3 p-s 1 sätestatud kohustusest, et liikleja ega sõitja ei tohi avalikke teid kahjustada, risustada või muul viisil saastada, või on nad sellest kohustusest vabastatud?" Vastus: kõik liiklejad ja ettevõtjad, sealhulgas Rail Balticu ehitajad, peavad järgima liiklusseadust. Keegi ei ole teede reostamise või nende seisundi halvendamise keelust vabastatud. See kohustus on seatud eeskätt liiklusohutuse tagamiseks, et avalik tee ei muutuks ohtlikuks teistele liiklejatele. Ehitustööde puhul võib paratamatult esineda olukordi, kus teele kandub pori või pinnast. Üksikjuhtum ei pruugi tekitada ohtu, kuid korduv või ulatuslik määrdumine võib seda teha. Seetõttu tuleb igat olukorda hinnata eraldi, lähtudes sellest, kas liiklejatele on tekkinud reaalne oht. Oluline on, et teede seisundi tagamine oleks ühine pingutus. Ehitaja, teeomanik ja liiklejad saavad kõik oma panuse anda, et teed oleksid võimalikult turvalised ka ehitusperioodil. Eesmärk on hoida liiklus võimalikult sujuv ja ohutu isegi siis, kui ehitustööd on ulatuslikud.

Teine küsimus. "Kui Rail Balticu ehitajad on kohustatud liiklusseaduse § 13 lg 3 p-s 1 sätestatud kohustust täitma – nagu kõik teised isikud –, siis miks ei rakenda liiklusseaduse täitmise üle järelevalvet teostama pidav Politsei- ja Piirivalveamet nimetatud keeldu? Kas Rail Balticu ehitajat on teede reostamise eest trahvitud ja kui on, siis mitmel korral ja millises ulatuses?" Kliimaministeerium ei ole teabevaldaja Politsei- ja Piirivalveameti järelevalvemenetlustes, mistõttu puudub meil info selle kohta, kas mõnda Rail Balticu ehitajat on teede reostamise eest trahvitud. Samuti on oluline arvestada, et liiklusseaduse vastav säte on suunatud eelkõige sõidukijuhile, mitte ehitajale kui ettevõttele. Kui ehitustegevuse tõttu suureneb mõnel teelõigul liiklus ja teele kandub tavapärasest enam pinnast, on olukorra lahendamine laiem kui üksikute juhtide karistamine. Ennetavaid meetmeid, näiteks sõidukite puhastamist, saavad kõige tõhusamalt rakendada ehitajad ise. Seetõttu eeldab olukorra parandamine erinevate osapoolte koostööd, et tagada teede puhtus ja liiklusohutus.

Kolmas küsimus. "Mida kavatsete ministrina ette võtta, et Rail Balticu ehitamisel lõpetataks lõpuks ometi liiklusseaduse § 13 lg 3 p-s 1 sätestatud teede reostamise keelu järjepidev ja ulatuslik rikkumine?" Vastus: ministrina olen aktiivselt tegelenud Rail Balticu ehituse käigus teede reostuse vähendamise küsimusega. Rail Baltic Estonia on alates novembri keskpaigast teinud mitmeid samme olukorra parandamiseks. Näiteks, Rail Baltic Estonia koordineerib suhtlust erinevate osapoolte ehk töövõtjate, omanikujärelevalve, teeomanike, kohalike omavalitsuste ja Transpordiameti vahel ning toimuvad iganädalased veoteede puhtust käsitlevad koosolekud. 

Loodud on operatiivne kommunikatsiooniplaan KOV-ide, kogukonna, töövõtjate ja TRAM-i vahel. Töövõtjate valmisoleku taseme ja tehnilise võimekuse tõstmine ning parem omavaheline puhastustööde teostamise koordineerimine. Regulaarne teede seisundi kontroll vähemalt kaks-kolm korda nädalas ning vajaduse korral juhtumipõhine reageerimine. Reaalajas info kogumine ja vahetamine, mis võimaldab ennetada kriitilisi olukordi, sealhulgas reaalajas veokite jälgimise rakenduse kasutuselevõtt, mille eesmärk on tuvastada koormuste tipud ja võtta meetmed enne kriitilise seisundi tekkimist. 

Kasutusse on võetud pesurid, harjad ja imurid, mis on aktiivses kasutuses mitmel teelõigul, sealhulgas Sutlemas ning Tõdva ja Hageri vahel. Käimas on lokaalsete pesupunktide rajamine, et tagada sõidukite puhastamine võimalikult operatiivselt. Mõningatel lõikudel on neid tehniliselt keerulisem rajada või on vee kättesaadavus piiratud, kuid tööd jätkuvad koostöös töövõtjate ja kohalike omavalitsustega. Veomahukate tööde parem ajastamine: näiteks madalam veo[sagedus] 47. nädalal parandas oluliselt teekatte seisundit. Ka raskete ilmastikutingimuste puhul vähendatakse materjalide vedu avalikult kasutatavatel teedel. Rail Baltic Estonia on andnud suunise töövõtjatele, et teede seisukorra tagamata jätmise korral tuleb vähendada veomahtu omal initsiatiivil, ning töövõtjad on seda teatud päevadel ka rakendanud. 

Peamised raskused on seotud mustuse kandumisega pikematele teelõikudele ja karjääride objektide siseste teede halva seisukorraga, mida tuleb hooldada igapäevaselt. Rail Baltic Estonia teeb tihedat koostööd karjääride [esindajatega] ja teiste osapooltega, et olukorda kontrolli all hoida. 

Neljas [küsimus]. "Kes ja kuidas peaks hüvitama kohalikele elanikele kahju, mille Rail Balticu ehitaja põhjustab teede järjepideva saastamisega, hoolimata paljudel kordadel tehtud märkustest ja palvetest täita liiklusseaduse § 13 lg 3 p-s 1 sätestatud kohustust teid mitte saastada?" Vastus: ministrina jälgin olukorda ja tagan, et Rail Baltic Estonia ning teeomanikud teevad aktiivselt koostööd, et vältida teede reostust ja teede reostusest tingitud kahju ja lahendada tekkinud juhtumid kohapeal. Kahju tekkimisel saab kannataja esitada nõude Rail Baltic Estonia OÜ-le või teeomanikule, kes korraldavad või vahendavad vajaliku menetluse. Kõik osapooled peavad tegutsema koostöös, et tagada liiklejate turvalisus ja tee korrashoid ning minimeerida kahju kohalikele elanikele. 

Kokkuvõtteks: Rail Balticu ehitusprotsess toimub kooskõlas seadustega, kuid ehitustegevuse käigus võib mõnedel teedel seisundinõuetele vastavuse tagamine olla keeruline. Selle probleemiga tegeldakse süsteemselt koostöös Rail Baltic Estonia OÜ ja teeomanikega. Olukord uue raudtee ehitamiseks kasutatavatel teedel on novembri teises pooles nähtavalt paranenud, töövõtjate valmisolek ja tehniline võimekus on tõusnud ning rakendatud on mitmeid täiendavaid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid. Kriitiliste lõikude osas jätkub iganädalane operatiivjuhtimine Rail Baltic Estonia OÜ eestvedamisel[, mida tehakse] koostöös teeomanikega. Näiteks Raplamaa teelõigud olid nädala lõpuks puhastatud, mis näitab, et probleemidele reageeritakse operatiivselt, ja tee [seisukord] on paranenud. 

Nüüd, see tänane värske uudis, et koormust vähendatakse veel ja jõulude ajal tuleb jõulurahu, näitab, et teemaga tegeldakse väga tugevalt. Teistpidi, ilmselt loodeti, et talv tuleb kiiremini, sest kui on külm ilm, kaob see poriteema ära. Aga seniks on teema olulise jälgimise all ja sellist massilist pori Raplamaa teedel enam ei tohiks olla. Nii et aitäh arupärimise eest! See on reaalne probleem, mida me tõesti proovime paindlikult ja sujuvalt lahendada. Tegeleme tõsiselt. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on rida küsimusi. Alustab Martin Helme. Palun! 

Ma muidugi sissejuhatuseks ütlen, et Rail Baltic ongi nuhtlus, see tuleks kohe peatada ja oleks probleem lahendatud. Ma kuulasin seda juttu ja vaatasin neid andmeid ja uudiseid ja ei oskagi võtta seisukohta, kas peaks teiega tüli norima või peaks teid isegi natuke tunnustama. Me oleme täitsa nõukogude ajas tagasi. Minister sai kirja novembri keskel. Puldist te ütlesite, et novembri keskpaigast on olukord paranenud. Ikkagi, ma ei kiida ega laida, aga kas oligi niimoodi, et kui parlament oma parlamentaarse järelevalve rolli [täites] juhtis ministri tähelepanu probleemile – minister võib-olla enne üldse ei teadnudki, et meil on selline jama –, siis [minister] andis kellelegi vastu pead ja, näe, läks paremaks? Mul on lihtsalt selline küsimus: kas me võime loota, et see vastu pead andmine jätkub? Muidu tuleb varsti jälle pulti tulla.

Aitäh! See on nüüd ikka ajaliselt ilus kokkusattumus (Naerab.), aga nagu ma ütlesin, siis tegelikult selline probleem on. Kui kliima soojenemine niimoodi jätkub, siis ei tulegi seda talve (Naer.) ja porine [ilm püsib]. Reageerida on vaja lähtuvalt olukorrast ja vastu jõule saabki ehitusel tempot maha võtta. Kõik need pesurid ja imurid on töösse pandud, aga tõesti on nii, et vahel see ei aita ja siis jälle aitab ja nii edasi. 

Aga võite ikka arupärimisi teha. Mul oli võimalus ka hiljem vastama tulla, sest aega veel oli, aga ma mõtlesin, et see on selline teema, et tulen ja vastan kohe. 

Väga hea! Varro Vooglaid, palun!

Jaa! Iseenesest on väga tänuväärne, et te tulite ruttu, sest probleem on pakiline. Naljaga pooleks, jääb lihtsalt mulje, nagu te oleksite öelnud, et probleem on kliimasoojenemises, tuleb teha rohkem tuulikuid ja ju siis saavad need maanteed ka puhtaks. 

Aga tõsiselt rääkides, [olukord] on tegelikult väga [halb] ja mul on hea meel, kui te suhtute sellesse asjasse tõsiselt. Kuidas teile tundub niisugune visioon, et kui näiteks mina oleksin teie olukorras, oleksin minister, siis ma pakuksin ametnikele välja sellise positsiooni: "Väga tore, et on see jõulurahu ja nii edasi, aga nüüd teeme sellise asja, et teil on kaks nädalat aega olukorda muuta. Alates uue aasta algusest on nii, et kui te ei taga, et ei jätku see teede reostamine, siis ka veod ei jätku – enne veod ei jätku, kui olete taganud, et teid enam ei reostata. Kui ikkagi hakkate vedama, ilma et te oleksite paigaldanud need vannid ja rennid, millega puhastatakse ehitusobjektidelt välja sõitvaid masinaid teistes riikides, kus vastutustundlikult ehitatakse asju, siis hakkame teid igapäevaselt trahvima, kuni sinnamaani, et te hakkate järgima neid reegleid." Mina arvan, et arutamise, koostöö ja veenmisega ei jõua siin mitte kuskile. Seda on sadu ja sadu ja sadu kordi näiteks Kohila vallavalitsus juba teinud.

Aitäh!

Aitäh! No Rail Baltic Estonia tegeleb tõesti selle teemaga väga tugevalt. Alguses võib-olla ei saadud [teema] tõsidusest aru, aga nüüd saadakse ja sellepärast ka need meetmed on tehtud: ühtpidi need pesemised ja imurdamised, teistpidi graafiku hõrendamine. Nii et see teema jääb nagunii üles. Kuna on avalik huvi selles mõttes, et neid sõitjaid on nii palju, siis ega seda kuhugi ei peida, tegeleme. Aga sellega ma nõus ei ole, et minister peab iga päev kaigast vibutama. Igaüks teeb oma tööd. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! See on väheseid kordi, kus Reformierakonda ja teid kui ministrit kiita saab. Tegelikult te olete päris julge, eelmine minister, [kes arupärimisele vastas ja kes on ka] Reformierakonna [liige], ei julgenud oma vastutusalas [toimuva] kohta mingit seisukohta võtta. Te ütlesite, et on avalik huvi, see on väga õige. Eelmine minister, kes siin puldis oli, ütles, et mingit sellist huvi ei ole ja tema seal kohapeal käinud ei ole. Teie olete järelikult kohapeal käinud ja tunnete isiklikult seda, et auto sai mustaks ja see tekitab probleeme. 

Nüüd, see jõulurahu saabumine. Kas te saate kinnitada, et Rail Baltic Estonia [tegevuse tulemusel] läheb uuest aastast teede olukord paremaks, [teed lähevad] puhtamaks ja inimeste rahulolu teedega paraneb? 

Aitäh! No see on ikkagi töö tellija vastutada. Nagu ma ütlesin, Rail Baltic Estonia saab [olukorra] tõsidusest väga hästi aru, kuna sõitjaid on palju – ma olen ise ka sõitnud –, jah, sellest saadakse aru. Aga mul endal on lisaks pori[teemale] veel palju muid teemasid. Ma ütlen veel kord: ma ei hakka ise igahommikuseks kontrollijaks, vaid ma ikkagi usaldan nii ameteid kui ka töö tellijaid. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Rail Balticu ametlikust trükisest loen, et Euroopa suurim raudtee-ehitus ei tähenda ainult rööbaste paigaldamist, vaid ka uut lähenemist sellele. Järelevalve ei piirdu ainult planeeritud lahenduste kontrolliga. Rail Balticu projekti puhul on paigas valmisolek kiireks reageerimiseks, niinimetatud SOS-olukordadeks. Näiteks nõuab kaitsealuste lindude pesitsusperiood pidevat valvsust. Kui linnud pesitsema saabuvad, jälgitakse hoolega, et töödega seotud müra ja tegevus ei häiriks neid pesitsemisel, ja vajaduse korral leitakse kiiresti alternatiivseid lahendusi ehitustöödel, kasutades seejuures ka droonivalvet. 

Hea minister! No siin on räägitud lindudest, see on selline ametlik Rail Balticu propagandabuklett selle aasta 16. oktoobrist. Nagu ma aru saan, siis te andsite seal kellelegi ikkagi korralikult vastu pead, et [lisaks lindude muredele] ka inimeste huve järgitaks, [pean silmas] poriseid teid …

Aitäh!

… mitte ainult lindude muret pesitsusperioodil. 

Aitäh! Ei taha ennast võõraste sulgedega ehtida, ma ei ole sel teemal ise Rail Balticuga rääkinud. Järelikult on kogu see lindude kaitse ja muu keskkonnakaitse tegevuse kirjapanek toimunud loomulikul viisil.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! No ilmselt oleks see kõik tõepoolest edasi käinud, kui Riigikogu EKRE saadikud ei oleks probleemile tähelepanu juhtinud ja inimeste kaitseks välja astunud. See on ju täiesti selge, ükskõik mis te räägite. 

Aga ma tulen ikkagi tagasi selle [teema] juurde, et kes hüvitab konkreetselt autoomanikele selle kahju, mida nende autod saavad. Ehitaja säästab pesusüsteemide pealt, aga seda rohkem maksavad eraisikud. Kohalikud on välja arvutanud, et need eripesud, [mida on vaja teha,] sest savi ei tule tavapesuga maha, pluss kõik muu, mida see kaasa toob: veermikuremont, ABS-andurite, pidurivoolikute, velgede, rattalaagrite [remont] – kõik see [maksab] kuus enam-vähem 110 eurot. Ehituse lõpuks [teeb see] kokku umbes 3000 eurot, mis on ühe tavalise kasutatud auto hind. Kas on mingitki lootust, et inimestele see kompenseeritakse? Riigi [tegevuse] kohta mul on selline ettepanek, et tegelikult saab ju trahvi teha: politsei võib trahvi teha, maanteeamet võib ka ettevõtjatele trahvi teha. See on ju riigile väga hea rahamasin, mis seal peidus on. Võtke see rahamasin välja …

Aitäh!

… ja saate trahvi[raha] rohkem, kui siis, kui 50 alas 10 kilomeetrit [tunnis kiirust] ületajaid põõsas trahvite.

Aitäh! Ma nüüd ikkagi parandan. Sellest arupärimisest lähtuvalt ei ole see olukord seal kuidagi eriliselt muutunud, vaid see muutus on juba enne esile kutsutud. Kahjude hüvitamiseks on võimalik esitada kahjunõue kas Rail Baltic Estoniale või teeomanikule ehk Transpordiametile ja sealt suunatakse edasi, et kes ja kas ja mida ja kui palju [peab] hüvitama. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Teid siin ka natuke tunnustati, et olete tubli olnud. Kahjuks ma pean ütlema, et teisele punktile vastamise eest ma teid tunnustada ei saa. Ma väga vähe usun, et Kliimaministeerium on minetanud teadmise, kuidas küsimusele vastamiseks Siseministeeriumi haldusalast PPA käest need andmed välja küsida. Siin on mingi muu põhjus, miks te täna ei vastanud, kui palju on tegelikult tegeletud järelevalvega maanteedel ja kui palju on trahve tehtud liiklusseaduse rikkumise eest. Ma palun need numbrid saata meile, EKRE fraktsioonile, kirjalikult. Kui te majast [otsite], siis te kindlasti leiate ka inimese, kes teab seda korda, kuidas neid asju küsida. 

Nüüd, see jutt, et Rail Baltic on järsku arenenud ja saab aru, tegelikult ei ole adekvaatne. Ma ise olen alates 2017. aastast [osalenud] erinevatel koosolekutel, mis on Rail Balticu ehitust puudutanud, ja seda kõike, mida me täna siin arutanud oleme, on markeeritud sellest ajast peale ja tõenäoliselt ka varasemalt. Olukord on tegelikult väga halb. Ma soovitan teil minna ja tutvuda sellega ise mingil ajal ette teatamata ja te näete, kui halb see olukord on.

Aitäh! Ma panin selle kirja, saadame kirjalikult, küsime PPA-st järgi. Käin ise ka, aga mul on ka piisavalt tuttavaid, kes seal sõidavad. Kuna teema on tõusnud, siis nad annavad juba ise teada, mis seis on. Sellepärast ma nii julgelt puldist vastasin, et sel nädalavahetusel oli pori kadunud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te olete ootamatult sattunud piinlikusse olukorda – olukorda, mida oleks saanud ju ära hoida. Arvatavasti tekib neid olukordi veel, sest nähtavasti ei suudetud ette näha, et Rail Balticu ehitus sellises etapis toob kaasa nii mahuka reostuse. Samas on meil ju ees ootamas sama mastaapsed ehitused, nagu tuulikute arendused. Nii et mina soovitan teil hakata varakult looma järelevalvet, protseduure, et me ei satuks jälle sellisesse olukorda, kus teile tuleb arupärimine teha. Inimeste elu on läinud ju võimatuks, kõik on muda ja laga täis. Tõesti, ma ei hakkagi küsima midagi, vaid lihtsalt võtke see teadmine kaasa ja valmistage ette, et teid ei pandaks [taas] sellisesse piinlikku olukorda, kus te täna olete.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Rail Baltic on selline pika habemega asi, selle maksumus on kogu aeg muutunud. Kas te olete ministeeriumis prognoosinud, mis selle lõpptulemus finantsiliselt on? Kui palju see Eesti, Euroopa maksumaksjale kokku maksma läheb? Hinnad kogu aeg tõusevad, projektis midagi muutub. [Kui suur] see väljaminek on Eesti rahvale?

Aitäh! Viimaste kalkulatsioonide järgi, mis on tehtud, on Eesti osa maksumus 3,1 miljardit eurot. See tähendab ühe rööpapaari rajamist selle valmisolekuga, et teine rööpapaar on võimalik tulevikus juurde ehitada. Nii et kui me arvestame, et Euroopa Liidu toetus sellele on kuni 85%, siis võib öelda, et Eesti osa on umbes 500 miljonit eurot. Kogu toetus terves ulatuses ei ole 85, mõnes on vähem. Nii et need numbrid on teada ja siin midagi viimase aasta jooksul muutunud ei ole, sest ka ehituslepingud on sõlmitud.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te rääkisite, et omavalitsustega käib hea koostöö, suhtlus, korraldatakse koosolekuid. Samal ajal on selgelt teada, et nii Kohila vald kui ka Kohila valla elanikud võitlevad juba, ma arvan, vähemalt pool aastat selle probleemiga, aga suuri paranemisi ei ole toimunud. Nüüd jah, vahetult viimastel nädalatel on olukord natukene paremaks läinud, kui opositsioon Riigikogu tasandil sekkus, aga tegelikult ei ole see koordineerimine kuidagi toiminud. Kuidas te seda selgitate? 

Teiseks, ma küsin ka palju põhimõttelisema küsimuse. Kogu selle probleemi lahendaks praegu ära see, kui see raudtee-ehitus seisma panna vähemalt nii kauaks, kuni on selge, mis saab Lätis edasi. Ei ole teada, kas raudtee lõpeb Iklas ära, kas sealt tuleb vastu vana laiusega raudtee või ei tule üldse midagi. Sellises olukorras [ehitamine] on ju täielik kilplaste teguviis. [Miks] ehitada raudteed, millest võib kujuneda maailma kõige kallim Tallinna–Pärnu raudtee? Kuidas te seda selgitate? Mõistlik oleks ju panna see projekt seisma ja külmutada, kuniks on lätlastega asi 100% selge.

Aitäh! Kindlasti mitte. Eesti liigub ehitusega edasi selles tempos, mis on kokku lepitud, ja aastal 2030 on Rail Baltic valmis. Jaanuaris tuleb välja hange regionaalsete rongide hankimiseks. Miks me läheme [projektiga] edasi? Esiteks on selge see, et uus rahastusvoor Euroopa Liidust tuleb aastail 2028–2034. Selleks et saada sealt rahastus [Rail Balticu] lõpuni ehitamiseks, on vaja näidata, et me teostame ehitust plaanide järgi, ja seda me ka [teeme]. Nii et ehitus jätkub vastavalt plaanidele, muudatusi ei ole.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No siin arupärimise vastustest koorus välja huvitav asi, et ministri tuttavadki olid juba kurtnud, et tee ei ole sõidetav. Kuna te suhteliselt värskelt ministriametisse astusite, ei tahtnud te ilmselt kohe niimoodi oma sõpradele teed puhtaks tegema hakata, aga tuleb välja, et me siis nüüd kolleegidega tulime teile appi. Nüüd saite öelda, et näete, EKRE saadikud küsisid ja asjad hakkasid liikuma. See selleks. 

Aga kas see [teema] ei viita laiemale probleemile riigihangete puhul? See on mingit otsa pidi ka teie haldusalaga [seotud]. Praegu, eks ole, on väga selgelt kriteeriumiks hind. Kas võib juhtuda, et ka Rail Balticu hangetes transpordi pakkumine tehaksegi nii, et teadlikult jäetakse mingisugused asjad kõrvale, näiteks pesuliinid ja muud asjad? Selle võrra saadakse hinda odavamaks ja loodetakse, et saab mingid tööd ära teha enne, kui kisa väga suureks läheb. 

Kas ministeerium kavatseb vaadata riigihangete temaatikale selle nurga alt otsa? Seda on Eesti avalikkuses palju tõstatatud, et võib-olla ei ole õige, et ainus kriteerium on hind. Kas on mingeid sellealaseid plaane? 

Aitäh! No sellest, kuidas see teema tõusetus, on nüüd nii palju juttu olnud, et me võime seda võtta kui ühist õnnestumist erakondade vahel. (Naerab.) Lõpuks on tähtis ju tulemus. Kui me kõik rahul oleme, siis on ju hästi.  

Aga mis hangetesse puutub, siis Rail Balticu hanked on tehtud. Ma muidugi ei tea sügavuti nende tingimusi. Ehitushangete, sealhulgas tee-ehitushangete puhul on muutumas see, et keskkonnahoidu järjest rohkem arvestatakse. Ehk siis hind ei ole ainuke kriteerium. Täidetud peavad olema nii keskkonnahoiu nõuded kui ka materjalile [esitatud nõuded, näiteks nõuded selle kohta,] kas need on kohalikku [päritolu], keskkonnasõbralikud ja nii edasi. Aga see on niisugune laiem teema. Nii et ainult hinna alusel otsustamine võiks ikkagi võimalikult kiiresti ära kaduda. See ei puuduta mitte ainult tee-ehitust, [vaid ka teisi valdkondi]. 

Aitäh teile, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Esiteks ma kordan seda, mida ma eelnevalt juba ütlesin. Suur tänu ministrile, et tulite esimesel võimalusel vastama sellele arupärimisele – see ei ole alati niimoodi olnud, sageli on olnud ka sedasi, et on tuldud ikkagi viimasel võimalusel –, see väärib tunnustust. 

Ma tahaksin esimese asjana öelda, et minu hinnangul on see probleem juba väga pikka aega väldanud, ilma et [olukord] oleks läinud paremaks, hoolimata kohalike omavalitsuste, ma ei teagi, kui paljudest pingutustest, olukorda parandada. Me räägime tõesti reaalselt kümnetest ja kümnetest koosolekutest, mida näiteks Kohila valdki on pidanud nii ehitajaga, Transpordiametiga kui ka Politsei- ja Piirivalveametiga. Aga resultaati ei ole. 

Ma ütlen veel kord: ma rääkisin abivallavanemaga mõned nädalad tagasi enne arupärimise esitamist. Ta ütles, et lihtsalt käed kukuvad rüpest läbi: tee, mis tahad, räägi, kui palju tahad, midagi ei muutu. Selles mõttes ma arvan, et siin tuleks võtta natukene teistsugune hoiak. Minu sõbralik soovitus teile kui ministrile ja teie alluvuses tegutsevatele asutustele oleks see, et teate, sellest rääkimisest ja tegelemisest nüüd küll aitab. Te isegi ütlesite siin ühele hiljutisele küsimusele vastates, et maksab resultaat. See, et tegeldakse, on tore, aga lõppude lõpuks ei huvita mitte kedagi, kas tegeleti või ei tegeletud. Huvitab see, kas saavutati tulemus või ei saavutatud tulemust. 

Selleks et tulemusele orienteeruda – ma kordan oma ettepanekut –, tuleks tõesti panna see ehitaja fakti ette: Eesti Vabariigis kehtib seadus! See ei ole mingisugune meie kapriis, et ei tohi teid reostada. See on liiklusseaduse § 13 lõike 3 punktis 1 sätestatud konkreetne kohustus, et teid ei tohi risustada ega reostada. Ei tohi! Keelatud. See on väärtegu. Ja nüüd, teil on aega uue aasta alguseni. Te ütlesite, et te olete ajutiselt vähendanud vedude mahtu ja peatate [veod] alates 20. detsembrist – väga tore! Nüüd on teil aega teha ettevalmistusi, et uue aasta alguses, siis kui te kavatsete suures mahus vedudega jätkata, enam ei jätkuks süstemaatiline, igapäevane ja, ma tõesti ütleksin, nahaalne kehtiva õiguse rikkumine. 

Lahendus on ju väga lihtne: rakendage neid abinõusid, mida suurprojektide ehitamisel teistes riikides sellistel puhkudel rakendatakse. Kasutage neid vanne, millest veokid peavad läbi sõitma, ja kasutage neid renne, kus on pandud pihustid kahele poole. [Rennidest] sõidetakse läbi, seal on niisugune rest, mille pealt nad ajavad üle, pihustid pritsivad ja suurem sodi tuleb maha veoki pealt. Ja kui ei saa neid panna, siis pange tsisternauto ja mees, kes seisab survepesuriga ja laseb selle auto ühelt poolt puhtaks ja teiselt poolt puhtaks, ja [pärast seda] sõidetakse minema. Aga niimoodi ei saa, et öeldakse, et midagi pole teha, see reostamine on justkui paratamatu. Ei ole paratamatu! 

Ma ütlen veel kord: mina elan Kohila vallas Kohila külje all ja ma ei ole mitte ühtegi korda näinud, et ehitusobjektilt maanteele sõitvaid traktoreid ja veokeid kuidagi puhastataks. Mitte midagi ei ole selleks tehtud. Mina ei ole näinud vähemalt. Vabandan, kui eksin. Tõestatagu vastupidist, kui see nii [ei ole]. 

Mida ma veel tahan öelda, on see, et kui me vaatame kehtivat õigust, siis on ju sedasi, et kõik peavad seda järgima: peavad järgima talunikud, kes veavad sõnnikut üle tee põllule, ja peab järgima ka Rail Balticu ehitaja. Ei [saa] olla nii, et kui on suur taristuarendusprojekt, siis pigistame kehtiva õiguse ees silma kinni, aga kui on väike inimene, kes ajab oma väikest asja ja teeb oma talupidamist, vaat siis vääname. Ei [saa] olla niimoodi, et riigi [tasandil] kehtestatud seadusi ei järgita, aga kodanik peab õiguskuulekas olema – vaat selline suhtumine on lihtsalt põhimõtteliselt vastik ja eemaletõukav ja sellele ei tohiks anda mitte mingisugust asu. 

Ma olen juba korduvalt tsiteerinud liiklusseadust, aga võib tsiteerida ka võlaõigusseadust. Võlaõigusseaduse § 1043 ütleb väga selgelt: teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. [Sama seaduse] § 1045 räägib kahju tekitamise õigusvastasusest, lisades, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevalt kohustust rikkuva käitumisega. 

Paneme kokku võlaõigusseaduse ja liiklusseaduse: kui rikutakse seadusest tulenevaid kohustusi ja põhjustatakse [sellega] teistele inimestele kahju, tuleb kahju hüvitada. Ja siit tegelikult tekib terve plejaad väga tõsiseid küsimusi. Need inimesed, kes elavad Raplamaal, peavad põhimõtteliselt iga päev oma autosid pesema, sest ei ole võimalik sõita tööle ja koju, ilma et su auto oleks totaalselt porine, välja arvatud üksikutel päevadel, kui tee on suhteliselt kuiv. Aga põhimõtteliselt ei olegi mõtet enam autot pesta, sest kogu aeg on auto täielikult poriga kaetud. See on esteetiline aspekt. Aga teine asi on see, et see on reaalselt ohtlik. Kui teed on kaetud sellise saviemulsiooniga ja näiteks keegi kaotab möödasõitu tehes juhitavuse või nähtavus kaob, sellepärast et pori pritsib esiklaasi peale ja kojamehed on jõua seda nii kiiresti ära pühkida, siis [võivad] toimuda suured õnnetused, mis võivad päädida ka inimeste hukkumisega. 

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Siis tekib väga tõsine küsimus vastutusest. Rääkimata sellest, et autodele põhjustatakse kahju ka sellega, et see liiv ja savi ja kõik, mis nakkub autode külge pesulatest läbi käies, kriimustab autosid, põhjustab värvikahjustusi ja nii edasi. Ma ütlen, et siin on tõsised küsimused vastutusest. Lõpuks jääb küsimus: kes vastutab? Kas vastutab vedaja, kes on põhjustanud teede reostuse, või vastutab riik, kellele maanteed kuuluvad? See asi võib päädida ka küsimusega riigi vastutusest, kui riik ei ole teinud piisavalt selleks, et jõustada kehtivat õigust ja tagada, et teid süstemaatiliselt, igapäevaselt ei reostataks. Nii et ma väga-väga loodan, et te võtate tunduvalt tõsisema hoiaku ega piirdu enam selle vana mustri jätkamisega, et saame kokku ja räägime ja arutame ja loodame, et äkki läheb mingil määral paremaks. 

Ma peatuksin veel paaril momendil, mis on täna Delfis avaldatud artiklis esile toodud. See artikkel kannab pealkirja "Raplamaa teede kohutava seisukorra tõttu tõmbab Rail Baltic ühes partneritega ajutiselt enamikule veokivedudele pidurit". Esimene asi on see, et tegelikult oleks pidanud pidurit tõmbama juba ammu. See probleem ei ole väldanud viimased kuu aega, kolm kuud, kuus kuud. Mina väidan, et see on väldanud, ma ei tea, vähemalt aasta või poolteist aastat või rohkemgi, väga pikka aega. Nii et on hämmastav, et siiamaani pole veel pidurit tõmmatud. 

Teine asi, loen ette. "Mis aga saab reaalses praktikas 1. jaanuarist, on veel lahtine. Koostöös töövõtjatega otsitakse tema sõnutsi pikemaajalisi lahendusi: võimalusi karjääridest väljuvate teede porivabaks muutmiseks, pesuvannide kasutamiseks ning eripesutehnika rakendamiseks." Esimene küsimus, mis peaks tekkima, on see: miks siiani ei ole neid vahendeid kasutatud? Miks? Kas siiani liiklusseadus, [mis ütleb], et teid ei tohi reostada ega risustada, ei kehtinud? Kehtis ju! Ja siis ütleb Transpordiameti osakonna juhataja: "Kahjuks avaldub nii mastaapse ehituse ja ulatuslike vedude negatiivne pool paratamatult kasutatavate teede määrdumises." Ei avaldu paratamatult. Kui rakendatakse neid abinõusid, mida on vaja rakendada selleks, et totaalselt määrdunud veokid ja traktorid ei pööraks üldkasutatavatele teedele, siis ei ole selles mitte midagi paratamatut. Kui sa puhastad masinad enne ära, kui sa teede peale lähed, siis teed ei määrdu, vähemalt kaugeltki mitte sellises mastaabis. 

Nii et kui tehtaks ära need asjad, mida peaks tegema, siis seda probleemi ei oleks või see oleks kümme korda väiksem. Sellest, miks ei tehta, on ka väga lihtne aru saada: lihtsalt hoitakse raha kokku. Kõigi nende puhastusvahendite installeerimisega kaasneksid täiendavad kulutused. Palju lihtsam on panna need kulutused autoomanikele. Las need tuhanded ja kümned tuhanded pesevad iga päev, iga nädal, iga kuu oma autosid. Las nad remondivad oma autosid ja las nad tegelevad ka selle probleemiga, [mis tekib siis], kui nad ennast surnuks sõidavad. [Ehituse] kulud on selle võrra väiksemad. Aitäh!

Aitäh teile! Rene Kokk, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid, minister ja kõik, kes meid siin jälgivad ja kuulavad! Kuna Varro tegi juba väga hea ülevaate juriidilisest poolest, siis ma võib-olla räägin mõne sõnaga sellest Raplamaa, Kohila valla, Harjumaa või nüüd ka juba Pärnumaa elanikust, kes selles reaalsuses iga päev elab, millest me täna siin palju rääkinud oleme. 

Minu kokkupuude selle teemaga üldiselt sai alguse aastal 2017, kui ma sain olla mõnda aega Rapla Vallavolikogu esimees. Sellest ajast saati ma olen päris paljudel koosolekutel viibinud vallavolikogu esimehena, hiljem keskkonnaministrina, Riigikogu liikmena, majanduskomisjoni liikmena ja nii edasi. Nii et ma arvan, et ma olen päris hästi kursis sellega, millest ma täna siin teiega räägin. 

Tegelikult on see probleem väga suur. Asi ei ole ju selles, et inimesed kuidagi aru ei saaks. Ma arvan, et kõik inimesed, keda see probleem puudutab, saavad aru sellest, et kui on tegemist suuremastaabilise infraobjekti ehitusega, siis teatavad ebameeldivused sellega kaasnevad. Sellest saavad, ma arvan, kõik aru. Aga küsimus on muus. Kui sa näed, et selle töö teostaja mitte kuidagi ei taha panustada sellesse, et inimeste kulud väheneksid või oleksid minimeeritud, ei tule [soovidele] vastu ega paku võimalusi, siis see on see, mis tekitab nördimust. 

Minister [ütles], et Rail Baltic teeb iga nädal koosolekuid, arutatakse ja mõeldakse. Teate, see on väga tore, aga see on lihtsalt üks jutt, kuna seda teati ja sellest me rääkisime juba aastal 2017 ja enne seda, see kõik oli teada. Ei saa olla niimoodi, et ühel päeval hakatakse ehitama ja siis tuleb teadmine, et see ehitus toob kaasa ka ebameeldivusi, [näiteks] teede mustamist. Sellist juttu on ausalt öeldes piinlik kuulata. See näitab absoluutset ebaprofessionaalsust, hoolimatust või [midagi muud], mida ma ei oska nimetada. Tegelikult see niimoodi on. 

Nüüd siis igapäevaelust. Kuidas näeb välja minu – ühe sellise inimese, kes [sõidab] iga päev Raplamaalt Tallinnasse – argipäev? Ma läbin teel Raplast Toompeale, ma arvan, seitse pluss erinevat kohta, kus on sissesõidud Rail Balticu ehitusega [seotud] karjääridesse või viaduktide ehitustele. Ma arvan, et seitse või isegi rohkem, selles vahemikus. Kui ma auto ära pesen ja hakkan täiesti puhta autoga kodust tulema, siis siia Toompeale jõudes on minu auto konkurentsitult kõige mustem auto, mis siin üldse on. Täna on mõned korrad juba mainitud, mida see autole kaasa toob. Päriselu on see, et ilmselt pannakse sinna autode kasti – seda tunnistavad ka vedajad – ainet, on see siis õli või mingi keemiline [vahend], et kastid ei külmuks ära ja see materjal sinna kinni ei jääks, vähemalt hommikul enne esimesi koormaid, enne seda, kui hakatakse tööd tegema. Kogu see materjal ja õli jõuab teede peale, see jõuab kuiva ilmaga tolmuna või niiske ilmaga kitina autode külge. See ei tule maha, see on autode küljes. Seda kihti, [mis autodele tekib], võite ette kujutada. Kui sa lähed pärast [sõitu] pesulasse autot pesema, siis see on enam-vähem sarnane sellele, nagu keegi käiks teie auto kallal sihukese null-liivapaberiga. Kes on kunagi oma elus kätega midagi teinud, liivapaberit kasutanud, see võib ette kujutada ja saab aru, millest ma räägin. See on umbes sama, et te lähete harjapesulasse ja siis liivapaberiga nühitakse teie auto puhtaks. No pannakse vett ja natuke pesuainet ka ja nühitakse puhtaks. Täpselt sama asi käib esiklaasi kohta, see kulutab esiklaasi. Rääkimata sellest, et minul läheb iga nädal circa 15 liitrit klaasipesuvedelikku selleks, et ma üldse saaksin sõita ohutult Tallinna, et ma näeks, kuhu ma sõidan. 

See on see paradigma, mida kümned tuhanded, kui mitte sajad tuhanded inimesed iga päev taluvad. Rõhutan, et nad saavad ju sellest aru, et [selliste töödega] kaasnevad ebameeldivused. Aga selgeid lahendusi välja ei pakuta, [ainult] kuuleme, kuidas mõeldakse ja arutatakse. See aeg on ammu möödas. Nüüd on vaja näidata, et päriselt ka midagi tehakse. 

Tänase arupärimise üks positiivne külg on see, et võib-olla tõesti jõuluajal läheb korra natukene paremaks. Me lugesime, et ministri siiatulekuga midagi korraks muutus, äkki paar nädalat saab olla inimlikult. Minister ütles, et nädala lõpus oli päris okei. Jah, aga inimesed käivad tööl iga päev. See, et nädala lõpus on okei ja vedusid ei ole, on väga tore, aga see ei ole lahendus. 

Et mitte jääda rääkima, kui halvasti kõik on, [ütlen, et] tegelikult on võimalused täiesti olemas. Ma arvan, et Transpordiameti inimesed ka teavad, et on olemas riike, kus on väga tugev know-how, kuidas teid ehitada. Ma ei tahaks küll näiteks tuua Indiat, aga isegi Indias teatakse, et enne, kui masin läheb kaevandusest välja, tuleb see ära pesta, sellepärast et ühiskond ei neela alla sellist käitumist, et autod lähevad tee peale ja siis reostavad selle tee ära. Isegi seal saadakse aru. Ma arvan, et me võiksime olla isegi natukene kompetentsemad kui India, mitte et ma tahaksin midagi India kohta halvasti öelda. 

Ettepanekud. Millised need võimalused on? Ma olen konkreetselt rääkinud autojuhtidega, kes seal veavad, ja olen rääkinud ka transpordifirma omanikega, kelle autojuhid ja autod veavad seda materjali. Nemad ütlevad, et nende taha see ei jää. Nemad on valmis neid tingimusi täitma, kui peatöövõtja või see, kes [korraldab] karjääridest väljavedu, organiseerib sinna pesuliinid, kus on võimalik pesta. Täiesti olemas maailmas. Ma arvan, et kui Transpordiameti või Rail Baltic Estonia [esindajad] räägiksid Saksa kolleegidega, siis nad leiaksid need lahendused, kui nad ise nende peale ei tule.

Loomulikult, [lahendus on ka] kõvakattega teed, mida mööda sõidetakse kaevandustest välja nendele aladele, kuhu [materjali] veetakse. Midagi ei ole teha, ainult harjadega nühkimisest [ei piisa, kahju] minimeerimiseks tuleb see investeering ja need kõvakattega teejupid, mida mööda sõidetakse, ära teha. [Lisaks teede] puhtaks nühkimisele tuleb puhtaks pesta ka kohad, mida mööda kaevandustesse sõidetakse.

Järgmine asi. Vedajad ise ütlevad, et nad lihtsalt ei saa aru, kuidas Rail Balticu ehitamise korraldajad ei saa aru sellest, et muus maailmas on tehtud vaheplatsid. Kui auto tuleb kaevandusest, pestakse auto ja selle alusvanker, raam puhtaks, [seejärel läheb auto] objektile, kus on vaheladu, ja kallab selle materjali kõva pinnasega, kas või asfaltpinnasega platsile maha. Sisevedusid teevad traktorid või muu tehnika, mis ei lähe üldse suurte teede peale. Autojuhid teavad seda, omavahel on arutatud, teavad: lahendus on olemas. Aga ei, seda ei taheta teha, sest see maksab raha. 

Räägime ka sellest, et inimesed on väga hädas karjääride juures. Need on õudsed pildid. Ma soovitan ministril minna vaatama, päriselt, kui on niiske ilm. Ärge öelge ette, et te lähete, minge ise autoga, sõitke, vaadake, ja te näete päriselu. See on hull [vaatepilt. Minge vaadake], kui hallid on need majad, vaadake, mis toimub. Kiirusepiiranguid ei taheta panna, lamavad politseinikud tuleks panna. On tehtud ettepanekuid [kehtestada] kiirus[piirang]. Transpordiamet [ettepanekut ei toeta]. Tean, sest olen [pidanud] läbirääkimisi [kiiruspiirangu kehtestamise üle] Rapla vallas mingites kohtades. Ehk siis tegelikult on võimalused täiesti olemas ja saaks teha [olukorda paremaks], kui oleks tahet. 

Omaette aspekt on õnnetused. Mulle tundub, et järelevalve väga tugev pole, sest viimasel ajal on olnud probleeme: on viaduktist alla sõidetud, rongi ette sõidetud, oli üks õnnetus kukkumisega – üks auto kukkus teise auto peale. 

Minister, mul on ettepanek: palun tegelege sellega. Te tegelikult olete täitsa tegusa inimesena silma jäänud. Võtke päriselt ette, tegelege sellega päriselt, tehke asjaomastele selgeks, et tuleb tegeleda. Kui te ei taha tegeleda või ei suuda tegeleda, siis palun astuge tagasi. See on probleem, millega on vaja päriselt tegeleda. Ma pakkusin välja ka lahendused. Aitäh!

Aitäh! Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Hea minister! Inimesed, kes igapäevaselt Rapla ümbruses sõidavad, teavad omal nahal, ilma ühegi ekspertarvamuse ja ilma ühegi Exceli tabelita, et kohalikud teed on muutunud porimülkaks. Ja mitte ainult maanteed, vaid tegelikult ka mitmed asulad, millest täna on juttu olnud. Praegu meenutab Tallinna–Rapla maantee ja sageli ka Kohila halvematel päevadel mõnda põlluteed või Kesk-Aasia steppi, mitte Põhja-Euroopa riigi ühte põhimaanteed. 

Räägitakse, et see on paratamatus, selliste töödega kaasnevadki sellised olukorrad. See ei ole paratamatus, see ei ole loodusjõud, see on ikkagi sada protsenti inimtekkeline jama. Selle põhjus on suure tõenäosusega mõnes kabinetis tooli ja laua vahel, nagu öeldakse, [tegemist ei ole] paratamatusega. Põhjuseks on läbimõtlematu tööde korraldamine ja tõenäoliselt ka soov kokku hoida kuludelt, mida, nagu Eestis viimasel ajal tavaks, tehakse Eesti inimeste arvel, antud juhul kohalike elanike turvalisuse ja rahakoti arvel. 

Küsimus pole ainult selles, et autod näevad välja sellised, nagu nad oleksid kruusakarjääris sõitnud, vaid tegelikult on küsimus ju inimeste elus ja tervises. See on ju reaalselt ohtlik, mis seal maanteedel toimub.

See ei ole ainult ehitajate eksimus ega nende süü, täpselt sama palju on ka tööde tellija hoolimatust, soovimatust kehtestada nõudeid, mis kaitseksid kohalikke elanikke, piirkonna inimesi. 

Miks see on nii? Kõrvalt vaadates tundub, et juhtimine lonkab nii Rail Balticus kitsamalt kui ka riigi tasandil laiemalt. Prioriteedid on paigast ära ja tervest mõistusest triivitakse üha kaugemale. 

Kui nüüd konkreetse probleemi juurde tagasi tulla, siis lahendustest on mitu korda räägitud. Pesusüsteemid on vaja kasutusele võtta, neid kasutatakse üle maailma, [tegemist] ei ole kosmosetehnoloogiaga, isegi mitte idufirmadega, lihtsalt on masinad, mis pesevad veokeid, nende rattaid, nende põhja. Lisaks sellele on teid vaja puhastada. 

Meil saadetakse maanteele traktor, kes harjadega lihtsalt hõõrub selle suurema plöga laiali ja paari tunni pärast on tee täpselt samasugune või isegi hullem kui enne. Praegu tulevad kallurid karjäärist välja niimoodi, et kogu sellest savist, mis on rataste ja veokite küljes, võiks ehitada terve müüri. Kõik see veetakse laiali kohalikele teedele, kus liiklejad peavad olema kogu aeg valvel. Autojuhid ütlevad, tean ka omast käest, et klaasipesuvedelikku kulub sama palju kui kütust. 

Nii et Raplamaa teedel toimuv on tegelikult sümboolne kokkuvõte kogu Rail Balticu projektist – üks suur käkk, mis lonkab igast otsast. Tegelikult tuleks see projekt seisma panna, perspektiivid selgeks teha ja üle vaadata, aga praegu tuleb minimaalselt tagada Raplamaa inimestele talutavad ja ohutud tingimused liiklemiseks. Riik peab ehitajatelt hakkama nõudma veokite pesu ja riik peab hakkama teostama teede üle nõuetekohast järelevalvet kohalike inimeste kaitseks. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, pole seda soovi ka ministril. Sulgen läbirääkimised. Oleme kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh kõikidele osalejatele! 

Seitsmes päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Tiit Marani, Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Reili Ranna, Enn Eesmaa, Andre Hanimäe, Anti Allase, Jaak Aabi ja Madis Kallase energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine keskkonnatasude määramise ja keskkonnakasutuse järelevalve kohta (nr 818). Ja palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Tiit Marani.

 Aitäh, auväärt eesistuja! Head kolleegid! See arupärimine tuleneb Riigikontrolli auditist, mis avaldati selle aasta augustis. Tegelikult on see kuidagi valgusvihust välja jäänud, kuigi sisu poolest tundub see olevat vägagi oluline. See puudutab seda, kuidas me tegeleme keskkonnalubade väljaandmisega, keskkonna kasutamise arvestusmetoodikaga ja sellega, milline on järelevalve.  

Lühidalt, kokkuvõtvalt, see kriitika puudutab kahte väga olulist teemat. Üks on see, kuidas me tegeleme oma keskkonnaga, ning teine on see, kuidas me teeme järelevalvet ja kuidas me kontrollime seda, et kasutuse eest [saadav] raha jõuaks tegelikult meie riigieelarvesse. Mõlema teema puhul leiab audit märkimisväärseid puuduseid, mis peaks olema kindlasti läbi analüüsitud ja leitud lahendused. 

Kõikide nende [teemade] puhul on keskne sõna Keskkonnaamet. Tekib kange tahtmine sarjata, et Keskkonnaamet ei saa järjekordselt oma tööülesannetega hakkama. Aga pigem on küsimus sellisel juhul selles, miks Keskkonnaamet ei saa oma tööülesannetega hakkama. 

Lühidalt võtan kokku, Riigikontroll juhtis tähelepanu neljale teemale.  Esiteks, keskkonnakasutuse valdkonnas ei ole arvestusmetoodikat, kõikides valdkondades pole ka vastavaid juhendeid, kuidas lubasid välja anda, ja puudub järelevalve. Kui tehakse kontrollimist, siis ainult vormilist, aga sisulist järelkontrolli selle üle, kas kasutus on olnud [õigus]pärane või mitte, väga sagedasti ei ole. Samuti on olemas juhtumeid, kus antakse välja jäätme taaskasutamist olukorras, kus see ei peaks nii olema, ning see tähendab riigieelarvele miinuseid miljonites eurodes. 

Viimaks, keskkonnakahju juhtumid. Väga sageli see kahju, mida tuleks hüvitada keskkonnale, jäetakse hüvitamata, ja asju lahendatakse teiste seaduste põhjal. Tavaliselt jõuab [raha] riigieelarvesse trahvidena, aga ei jõuta keskkonna[kahju] hüvitamiseni.  

Selle taustal oleme esitanud kuus küsimust, millele me tahaksime vastuseid saada. Ma ei hakka küsimusi ette lugema, sest auväärt Andres Sutt loeb need nagunii ise ette. Aitäh!

Suur tänu teile väga tõhusa ja täpse ettekande eest! Aga nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt energeetika- ja keskkonnaministri Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud arupärijad! Nii nagu Tiit Maran ütles, ma asungi kohe küsimuste kallale ja loen ka küsimuse eelnevalt ette. 

Esimene küsimus: "Kuidas on saanud tekkida olukord, kus keskkonnatasude määramiseks puuduvad asjakohased ja mõõdetavad alused? Kas ja millisel määral on see seostatav Keskkonnaameti alarahastamisega?" Keskkonnakorralduse valdkonnas on oluline hoida tasakaalu. Loodus peab olema hoitud ja kahjud korvatud, kuid samas ei tohi tekkida juurde ebamõistlikku bürokraatiat ja halduskoormust ei riigile ega ka ettevõtetele. Me oleme vastanud Riigikontrollile. Kõikide järeldustega me päri ei ole, eriti mis puudutab seda, et mitmes kontrolliaruandes nimetatud valdkondades on metoodika puudulik ja seetõttu ei ole nende alusel võimalik kontrollida deklareeritud keskkonnatasude õigsust. 

Keskkonnatasude seaduse § 32 sätestab kõikide valdkondade keskkonnatasude arvutamise alused, need põhinevad valdkondlikel õigusaktidel. Üldine põhimõte on selline, et juhul kui keskkonnakasutuse kogust ei ole mõõdetud, siis sõltuvalt valdkonnast on keskkonnakasutuse koguse arvutamine vajaduse korral reguleeritud kas vastavas eriseaduses või toimub loaandja tunnustatud metoodika alusel. 

Aga alati saab põhjalikumalt ja paremini. Seepärast me oleme valmis koostöös Keskkonnaametiga olemasolevad nõuded läbi vaatama järgmise aasta esimese poolaasta jooksul. Ja kui see on põhjendatud, siis oleme valmis neid õigusakte muutma või täiendavaid juhendeid välja töötama. 

Samas tuleks minu arvates arvestada ka seda, et igas valdkonnas ei ole mõistlik seaduse tasandil metoodikat kirja panna, sest ei pruugi olla võimalik seda igas olukorras rakendada. Seepärast soovime säilitada paindliku lähenemise Keskkonnaametiga, kes saab vajaduse korral koostada juhendeid, kinnitada metoodika või seada muid täpsustavaid tingimusi. Sellise lähenemisega püüame saavutada head tasakaalu mõistliku ressursikulu, bürokraatia ja läbipaistva järelevalve vahel. 

Teine küsimus: "Miks pole võimalik keskkonnakasutuse andmete õigsuse kohta teostada järelevalvet? Kas ja millisel määral on see seostatav Keskkonnaameti alarahastusega?" Keskkonnajärelevalvet teostatakse Eestis iga päev, seega ei saa öelda, et seda ei ole võimalik teha. Järelevalvet tehakse isegi kahes vaates: esiteks, keskkonnajärelevalve, mis on laiem, kus on rohkem valdkondi; ja teiseks, keskkonnatasude maksukontroll – õhk, vesi, maavarad ja jäätmed. Ja maksukontrolli käigus kontrollitakse ka keskkonnakasutuse andmeid. Need kaks valdkonda on küll omavahel seotud, kuid nende eesmärk on erinev ja neid menetletakse eri õigusaktide alusel. 

Puhtalt faktina: sel aastal on täiendavaid keskkonnatasu nõudeid esitatud üle 400 000 euro. Ja huvi korral on võimalik leida täpsemad numbrid Keskkonnaameti kodulehelt rubriigist "Uuringud ja statistika". Seal on omakorda alarubriik "Keskkonnatasu". 

Keskkonnaameti kulude läbivaatamise eesmärk on efektiivsus, et mitte langetada tehtava töö kvaliteeti. Keskkonnaameti fookus on ka edaspidi teenusepõhisel tegutsemisel ja järelevalve valdkonnas järjest enam riskipõhisel lähenemisel. Riskipõhist lähenemist tean näiteks oma varasemast professionaalsest karjäärist Finantsinspektsiooni [nõukogus]. Ka finantsjärelevalve ei kontrolli absoluutselt kõike, vaid selle käigus vaadatakse riskipõhisust. Ma arvan, et see on mõistlik. 

Kolmas küsimus: "Kui suur on võimalik tekitatud kahju keskkonnale puuduliku keskkonnakasutuse järelevalve tõttu? Kas selles osas plaanitakse teha inventuuri?" Riigikontroll ei toonud välja võimalikku kahju suurusjärku. Olid kindlasti mõned värvikamad näited, mille põhjal Riigikontroll järeldas, et keskkonnakasutuse järelevalve ei ole olnud piisav. Meie ja Keskkonnaamet nende näidete järeldustega ei nõustunud, seega me täiendavat inventuuri teha ei plaani. 

Neljas küsimus: "Kui palju raha on auditis toodud puuduste tõttu jäänud riigieelarvesse vähem laekumata?" Seda, kui palju raha on auditis toodud puuduste tõttu jäänud riigieelarvesse vähem laekumata, on üsna keeruline öelda, muu hulgas seetõttu, et meil oli erinev arusaam, kas ja kui palju need puudused on laekumisi mõjutanud. Aga ma julgen öelda ka seda, et lähtuvalt metoodikast võib teatud tingimustel toimuda kindlasti ka tasude enammaksmist. 

Riigikontrolli hinnangul on riigieelarvesse jäänud laekumata miljoneid eurosid, näiteks päikesepargi ehitamisel aheraine taaskasutamise lubamise tõttu. See on üks koht, kus me jäime Riigikontrollist eri arvamusele ega olnud nõus nende väitega, et jäätmete taaskasutamise puhul on riigil jäänud saamata kümneid miljoneid eurosid. Miks? Sest jäätmete taaskasutamise eest ei tule keskkonnatasude seaduse alusel maksta keskkonnatasu, maksta tuleb ainult jäätmete ladestamise eest. 

Auditis nimetatud juhtudel on Keskkonnaamet kaalunud põhjalikult, kas jäätmete taaskasutamine on põhjendatud. Keskkonnaamet tugineb oma kaalutlustes Euroopa Komisjoni vastavatele juhistele. Sellise juhise kohaselt tuleb hinnata, kas jäätmeid kasutatakse loodusliku materjali asemel, kas jäätmed on sobilikult täiteks ning kas jäätmeid kasutatakse maastikukujunduse eesmärgil. 

Konkreetselt selle päikesepargi puhul täitis aheraine kasutamine alustarindi rajamiseks need kriteeriumid ja pärast põhjalikku kaalumist leidis Keskkonnaamet, et selline materjali taaskasutamine on põhjendatud. Sisuliselt rajati päikesepark, mis vajab tänu kõrgemale alusele varjuvabal alal väiksemat territooriumi, mis on keskkonnakaitse ja ka maakasutuse seisukohast positiivne lahendus. 

Riigikontroll on näinud taaskasutuse lubamises ohtu riigi tulude laekumisele, ent Keskkonnaameti fookus lasub sellel, kuidas jäätmete taaskasutust edendada. Jäätmetasud ongi finantsinstrument selleks, et ettevõtted loobuks ladustamisest või ladestamisest ja otsiks võimalusi jäätmeid uuesti kasutusele võtta. Nõnda täitis see näide ka seatud eesmärki.

Ja veel paar fakti. Eelmisel aastal maksti 98,3 miljonit eurot keskkonnatasusid ning viimase viie aasta jooksul on deklaratsioonide ja kontrolli tulemusel nõutud täiendavalt sisse 4,5 miljonit eurot. 

Viies küsimus: "Mida kavatseb Kliimaministeerium ette võtta Keskkonnaameti võimekuse tõstmiseks? Milline on ajakava ja plaan puuduste kõrvaldamiseks?" Eesmärk on optimaalne tasakaal mõistliku ressursikulu, bürokraatia ja läbipaistva järelevalve vahel. Nii nagu ma eelnevalt mainisin, seoses kõnealuse auditiga vaatame koos Keskkonnaametiga järgmise aasta esimese poolaasta jooksul üle kehtiva metoodika ja keskkonnakasutuse koguste arvutused ning vajaduse korral täiendame õigusakte või töötame välja lisajuhendeid. Aga teeme enne selle analüüsi ära. 

Kuues küsimus: "Kas ja kuidas kavatsetakse jõuda keskkonnavastutuse seaduse rakendamiseni ja loodusele tekitatud kahju reaalse hüvitamiseni?" Loodusele tekitatud kahju hüvitamine saab toimuda kas rahaliselt – trahvid, keskkonnakahjuhüvitis – või heastamistegevuste kaudu. Keskkonnavastutuse seaduse eesmärk on kahju heastamine, kuid paljudel juhtudel on mõistlikum hüvitada tekitatud kahju rahaliselt, see võtab ebaseaduslikult tegevuselt ära võimaliku saadava tulu. Seda võimalust Keskkonnaamet ka rakendab. Samuti rakendatakse keskkonnavastutuse seadust. 

Auditis on ära toodud, et keskkonnavastutuse seaduse alusel on 15 aasta jooksul kokku käsitletud 46 juhtumit. Neist 8 juhul tuvastati keskkonnakahju ja 18 juhul keskkonnakahju oht ning 20 juhul kahju ega selle ohtu ei tuvastatud või ei suudetud seda tõendada. Võrreldes teiste liikmesriikidega on rakendamine olnud suhteliselt edukas. 

Lihtsalt, et see jutt ei jääks üldsõnaliseks, paar fakti ka. Vahemikus 2013–2021 oli Eesti rakendamise poolest Euroopa Liidus seitsmendal kohal 26 võrdlusriigist. Keskmiselt oli samal perioodil ilma nende riikideta kümme juhtumit riigi kohta, aga oli ka kaheksa riiki, kus üldse keskkonnavastutust ei rakendatud. 

Tihti ei ole võimalik ka reaalset kahju hüvitada ja alati ei saa ka eelnevat olukorda otseselt taastada või heastada. Näiteks, kui loom on saanud surma, siis teda ju enam ellu ei ärata. Välisõhku paistatud saastet kokku ei saa koguda. Seega saabki hüvitamine toimuda nende näidete puhul rahaliselt. 

Kahju hüvitab sellisel juhul ikka kahju tekitaja trahvi või keskkonnakahjuhüvitisena. See raha läheb riigieelarvesse ja Keskkonnainvesteeringute Keskusse läheb igal aastal ka riigieelarvest kindel summa, mis ei ole küll otseselt seotud kindla tasu või trahvide laekumisega. Aga nõnda toimub kaudselt keskkonnakahjude heastamine. 

Samuti peab keskkonnakahju heastamise nõue olema proportsionaalne, see tähendab, et heastamismeetmed peavad olema proportsioonis saavutatud tulemusega. Kõigi keskkonnakahju juhtumite puhul ei ole mõistlik või proportsionaalne läbi viia pikki menetlusi heastamismeetmete rakendamiseks, kui kahjuhüvitise sihtotstarbeline kasutus aitaks suunata raha keskkonda tagasi juba toimiva süsteemi kaudu ja läbimõtestatud viisil. 

Ühtlasi saab keskkonnaprogrammi kaudu rakendada üldisi keskkonnaseisundit parandavaid meetmeid ka nendes valdkondades, kus üksiktagajärgede heastamine ei ole võimalik või on raskendatud, näiteks välisõhu valdkonnas. 

Olen esitatud küsimustele vastanud, aga ma olen kindel, et teil on veel küsimusi, millele ma hea meelega vastan. Aitäh!

Just nii on, härra minister, tõepoolest on veel küsimusi varuks. Tanel Kiik alustab. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tegelikult on väga paljud murekohad selles arupärimises välja toodud. Ei saa öelda, et te nüüd kõik veenvalt ümber lükkasite. Aga üks tõsine etteheide Riigikontrolli auditis, millega ma tutvusin, oli see, et tegelikult ei suudeta tagada just lubade väljaandmise puhul tegeliku keskkonnakasutuse adekvaatset hindamist. See tähendab kokku võttes seda, et keskkonnakasutuse kahju on tegelikult liiga suur ja seeläbi on tegemist poliitilise otsustusega. Need kahjud, mis tekivad, jäetakse ju tegelikult mõnes mõttes järgmiste põlvkondade kanda, laiemalt, võib öelda, jäävad need solidaarselt meie kõigi kanda. Kas teie ministrina peate sellist praktikat mõistlikuks või kavatsete siiski mingeid samme ette võtta, et keskkonnatasud vastaksid ikkagi maksimaalsel määral sellele reaalsele keskkonnakahjule, mis selle tegevusega kaasneb?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, ma pean õigeks seda, et minister ei sekku Keskkonnaameti järelevalvetegevusse. See on Keskkonnaameti juhi ja ameti töötajate pädevus. Jällegi, ma toon paralleeli finantsjärelevalvega samamoodi – on kehtestatud reeglid ja nende reeglite täitmist kontrollib järelevalve. Samamoodi teeb oma järelevalvetoiminguid Keskkonnaamet ja ta on nendes toimingutes sõltumatu. 

Nüüd küsimus, mis puudutab keskkonnatasusid. Ma jagan väga seda arvamust, et saastaja-maksab-põhimõte peab olema tasude alus, ja sellest põhimõttest on tasude kehtestamisel lähtutud. Ja võib-olla viimasena, kui siiski keegi [reegleid] rikub, siis on samamoodi trahvid ja muud sanktsioonid need, mis peavad olukorda võimalikult palju heastama. Kindlasti on ka ennetaval tegevusel ning üldisel keskkonnateadlikkusel ja keskkonnaharidusel oluline koht.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin raportis on näiteks öeldud, et tähelepanu suurematele keskkonnatasude maksjatele ei ole just kõige suurem ja selle tõttu võib keskkonnatasudena hulk raha saamata jääda. Vahepeal oli siin juttu kümnetest miljonitest, aga sa ütlesid, et see ei ole õige, pidades silmas aheraine päikeseparke. Kui palju võiks Keskkonnaametil töö mitte kõige adekvaatsema korralduse tõttu jääda raha saamata?

No nüüd te teete eelduse, et Keskkonnaamet töötab ebaprofessionaalselt või ei tunne valdkonda. Ma seda eeldust ei soovi jagada. Kõige suurem näide, mis siin oli, või suurema mahuga näide, seesama päikesepargi teema – see ei ole ju harukordne, et audiitor ja auditeeritav jäävad erinevatele arvamustele. Praegusel juhul Keskkonnaamet väga põhjalikult kaalus, kas sellise rajatise puhul on tegemist jäätmete taaskasutusega või hoopis ladustamisega, ja jõudis selle kaalutlemise tulemusel arusaamani, et tegemist on taaskasutusega. Seetõttu seda projekti ka niimoodi hinnati. Need on alati kaalutlusotsused ja ma arvan, et nii see peabki olema. Keskkonnaamet kaalutleb ka edaspidi samamoodi. Iseenesest on ringmajanduse põhimõte, ma usun, miski, mida me kõik peaksime toetama. Ja kui sinna aheraine- või tööstusalale sai ehitada päikesepargi, siis on see ju päikesepargi parim asukoht. See ei võta ruumi ära mujalt puhtast loodusest, vaid pargi saab rajada sinna, kus mõju on niikuinii juba olemas.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Riigikontrolli auditist selgus ka see, et Keskkonnaamet vaatab kontrolli käigus valdavalt seda, kas andmed, mida ettevõtja esitab deklaratsioonides ja aruannetes, on õigesti esitatud vastavalt keskkonnaloa nõuetele. Näiteks, et lahtrisse, kus peab olema number, ei ole kirjutatud aprill, ja sinna, kus peaksid olema ühekohalised numbrid, ei ole kirjutatud 70 000. Aga seda, kas keskkonnakasutuse andmed on sisuliselt õiged ja täpsed, üldiselt ei kontrollita. Nii et aruannetes või deklaratsioonides võib kajastuda ettevõtja hea tahe, mis ei realiseerunud, või plaanid või mingil muul põhjusel esitatud andmed, mis tegelikule keskkonnakasutusele ei vasta. Kas teie peate seda normaalseks? Ja millised on teie plaanid auditis tehtud soovituste elluviimiseks, et seda olukorda muuta? Te rääkisite riskipõhisest järelevalvest. Kuidas on plaanis riskipõhist järelevalvet rakendada selle info põhjal, mida deklaratsioonides ja aruannetes esitatakse, et teha kindlaks, kas see vastab tegelikkusele?

Aitäh! See ongi täpselt see töö, mida Keskkonnaamet koos ministeeriumiga järgneva poolaasta jooksul teeb. Vaatame üle, kui kuskil on vaja metoodikat täiendada või parandada, siis seda kindlasti teeme. Ja samamoodi, kui kuskil saab teha riskipõhise järelevalve tegemiseks aruannete kontrolli süsteemsemaks, siis ma olen täiesti kindel, et Keskkonnaamet seda ka teeb. Lõppkokkuvõttes see ju lihtsustab järelevalve enda teostamist ja aitab paremini kinni püüda neid juhtumeid, kus on võib-olla püütud midagi võltsida või nõutud tasudest kõrvale hiilida. Nii et sinna me kindlasti vaatame sisse.

Tiit Maran, palun! 

Aitäh! Te ütlesite enne nii ilusasti, et loodus peab olema hoitud, ja selles me oleme kindlasti täpselt ühel arvamusel. Aga kui keskkonnale on tekitatud kahju, siis see vajab hüvitamist. Selle jaoks on meil olemas keskkonnavastutuse seadus ja see tuleneb Euroopa Liidu direktiivist. Paraku see arusaamine, mis on hüvitamine, meil vist küll päris kokku ei lähe, sest kui ikkagi eelarvesse tuleb raha, siis see ju keskkonnale kahju ei hüvita. Mulle tundub, et see probleem on isegi natukene suurem kui ainult nii-öelda põllu peal. Ma vaatan näiteks praeguse metsaseaduse § 67, mille pealkiri on "Keskkonnale tekitatud kahju ja selle hüvitamine", kogu see paragrahv räägib sellest, kuidas trahvid tulevad riigieelarvesse. Kas te peate sellist lähenemist õigeks või tuleks ikkagi selgeks teha, mis on keskkonnakahjude hüvitamine ja mis on trahvid?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan seda, et keskkonnakaitsel oleks vähem raha kasutada, kui see rahastus põhineks ainult trahvidel ja kahjude hüvitamisel. Me suuname keskkonda ja keskkonnahoidu rahastust ju ka muudest allikatest. Ma arvan, et me oleme siin sama meelt nagu looduse hoidmise suhtes. Kui küsimus on selles, kas kõik rikkujad saadakse kätte, siis ma arvan, et oluline on tabada ikkagi ennekõike need rikkujad, kelle tegevusel on suurim mõju. Ja osana ennetustegevusest, millest me ilmselt saame ka järgnevate arupärimiste juures rääkida, on ikkagi väga olulisel kohal keskkonnaharidus ja keskkonnateadlikkus – see, et me ühiskonnana tervikuna ei salli looduse suhtes pahatahtlikku käitumist. Ma võin siin ju tuua paralleeli ka maksutahtega. Ka maksutahe Eesti ühiskonnas ei põhine ju ainult seadustel, vaid põhineb ka sellel, mida ühiskond aktsepteerib vastuvõetava käitumisena ja mida mitte. Nii et ma arvan, et siin on kihte väga palju. Aga keskkonna rahastus on kindlasti laiem kui ainult trahvid ja tekitatud kahjude hüvitamine.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Siin on põgusalt juba puudutatud – ka sinu jutus ühtsete reeglite kohta – seda, et Riigikontrolli auditis viidati sellele, et ettevõtetel on küll kohustus oma keskkonnakasutuse üle ise arvestust pidada ja keskkonnatasu arvestada, aga kahes valdkonnas selline selge reeglistik puudub ja kahes valdkonnas on see puudulik. Nii väidab Riigikontroll. Mulle tundub, et selline olukord tähendab ka seda, et võrdne ja õiglane konkurents ei toimi, kui ettevõtted ei saa selge reeglistiku alusel neid andmeid edastada ja tasusid maksta. Te rääkisite, et teil on plaanis analüüs ja nende reeglite ülevaatamine. Kas te saate öelda, millal see võiks toimuda ja millal saaks neid reegleid ühtsemaks teha?

Aitäh! Selle analüüsi tähtaeg on järgmise aasta esimene poolaasta. Selle jooksul me vaatame üle ja täpsustame seal, kus vaja. Ma usun, et see on mõistlik tempo.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Hea istungi juhataja! Hea minister! Riigikontrolli auditi andmeil, mida te põgusalt mainisite, on Keskkonnaamet lubanud päris suures mahus jäätmete taaskasutamist, aga paljudel juhtudel pole see sisuliselt olnud taaskasutus ja sellisel puhul on riigil jäänud arvestatav tulu saamata. Mul on küsimus selles vaates, kas te olete nüüd mingi täiendava kontrolli või järelevalve käigus teada saanud, kui mahukas see on olnud. Kas teil on plaanis selle [olukorra parandamise nimel] ka mingeid samme astuda?

Aitäh! No sammude koha pealt on vastus sama, mis ma just Jaak Aabile ütlesin: me vaatame metoodika ja asjad üle. Aga konkreetne päikesepargi näide ongi see, kus meil on Riigikontrolliga erinev arvamus. Nii nagu ma ütlesin – te olete ju ise ka olnud minister [ja teate seda] –, auditeeritav ja auditi teostaja kindlasti ei ole kõikides küsimustes alati ühel meelel. Praegusel juhul on Keskkonnaamet põhjalikult kaalunud, kas tegemist oli jäätmete taaskasutusega või ladestamisega, ja jõudnud arusaamani, et tegemist oli taaskasutusega. Seetõttu ongi lahendused sellised.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mida kavatseb ministeerium ette võtta, et Keskkonnatasude määramiseks oleks Keskkonnaametil juhendid kõigis valdkondades olemas? Tegelikult audit näitab, et praegu neid igas valdkonnas ei ole. 

Aitäh! No see oli taas üks valdkond, kus meil oli veidikene erinev hinnang sellele, kas olemasolevad juhendid on piisavad või ei ole. Aga nii nagu ma siin korduvalt olen vastanud, järgmise aasta esimese poole jooksul me vaatame need juhendid ja muud asjad üle. Kui midagi saab teha paremaks, siis kindlasti teeme. Neid asju, mis toimivad hästi, me [ei muuda]. 

Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun! Nüüd küll Tiit Maran … Läbirääkijal on eesõigus sõna võtta. Tiit Maran, kui te soovite sõna esimesena, siis see on teie õigus. Tiit Maran, arupärimise esitajate nimel.

Aitäh! Esiteks, suur tänu auväärt ministrile! Mõningad asjad said selgemaks ja sellest on kasu. Samuti oli tore kuulda valmisolekut reageerida auditi seisukohtadele ja valdkondades, kus on tõesti kitsaskohad, neid lahendada. Selle eest tunnustus. 

Aga mõningad punktid on paratamatult sellised, millele ma ei saanud küllaldast vastust. Näiteks ütlesite, et juhiseid ei ole vaja. Ausalt öelda mina küll ei saa aru, kuidas on võimalik ilma juhiste või mingite konkreetsete printsiipideta hakata välja mõtlema või paika panema, millised on õiged kasutusjuhendid. See ei ole minu arust lihtsalt võimalik. See vastus jäi küll natukene nõrgaks. 

Mis puudutab järelevalvet, siis küsimus ei olnud ju selles, kuidas järelevalvet tehakse, vaid selles, et ei ole sisulist järelevalvet, on ainult vormiline. See pool jäi jällegi nõrgaks. Pean tunnustavalt ütlema, et ma saan aru, et te võtate selle käsitlemiseks järgmisel aastal. 

Mis puudutab aga keskkonnakahjusid … Aa, räägin kõigepealt ära keskkonna kasutamislubade väljaandmise teema. Mul oli võimalus jälgida ka riigieelarve erikomisjoni istungit ja seal Keskkonnaameti esindaja ütles otse, et nad ei saa välja anda selliseid lubasid, mis võtaks arvesse kogu kahju, sest see oleks ettevõtlusele liiga kallis. Sellest tekib mul tõesti huvitav küsimus, et mida see siis lõpuks tähendab. Kui me ei võta kogu kahju, siis see on nagu mingisugune keskpõrandale kokku saamine, sisuliselt poliitiline otsus, aga keegi peab kunagi ikka neid kahjusid kandma – kas teised inimesed, see on ühisvara teema, või tulevane põlvkond. Vaat selline lähenemine ei ole minu arust põhimõtteliselt õige, seda ei tohiks sellisel kujul rakendada. Kui meil tekivad keskkonnakasutusest keskkonnakahjud, siis tuleb neid arvesse võtta, teistmoodi me ei saa toimetada. 

Ja nüüd viimane probleem, ikka see keskkonnakahjude osa. Siin me jääme ilmselt eri arvamusele, sest kui on keskkonnakahju hüvitamine keskkonnale, siis see on keskkonnale. Kui rääkida, et see läheb eelarvesse ja kaugemalt tuleb, siis läheb vesi väga sogaseks ja sisuliselt ei ole võimalik aru saada, kas keskkonnale ja loodusele tekitatud kahju on hüvitatud või ei ole. 

Möönan siinjuures, et kindlasti on kohti, kus reaalselt ei ole võimalik kahju hüvitada. Seal on trahvid kindlasti vägagi ootuspärased ja mõistlikud. Aga neil juhtudel, kui meil oleks võimalik keskkonnale kahju hüvitada, tuleks seda teha. Ja viide sellelesamale metsaseadusele: isegi seadusesse on sisse kirjutatud põhimõte, et kui me räägime keskkonnakahju hüvitamisest, siis me räägime tegelikult trahvidest – see ei ole põhimõtteliselt õige. Aitäh!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud ministrihärra rääkis, kuidas Keskkonnaamet on põhjalikult analüüsinud aherainete ja päikeseparkide seost. Jah, ma loodan, et see nii on. Aga mul tuli silme ette, et kaks aastat tagasi talvel – lund oli toona palju – Keskkonnaamet praeguse juhi isikus asus oma meeskonnaga Võrtsjärve ja Saadjärve angerjat külvama, klaasangerjat. Paljud kalad surid. Aga see selleks. 

Ma olen [Riigikontrolli tehtud] auditiga tutvunud, seal on natuke üle 150 punkti ja see on huvitav literatuur. Aga hakatuseks võiks rääkida sellest, kes on kõige paremini kaitstud, keda Keskkonnaameti inspektorid kaitsevad. Kalad! Sest 40 inspektorit uhab ringi. Kõige viletsamini [on kaitstud] maapõu – see, mis annab keskkonnatasudest lõviosa, eelmisel aastal [maksti keskkonnatasu] 100 miljonit, sellest oma 50 miljonit [tuli maavarade kaevandamisest], aga seal on ainult kolm inspektor Kukekest. Kalapüügi valdkonnas on 40. Vahepeal on jäätmed, 18 jäätmeinspektorit, 11 tegeleb metsaga, 9 ulukite [jahi]ga ja 8 looduskaitsega. Ja nende usinus on enam-vähem võrdne. 

Aga metoodikat ei ole või pole see paljudes valdkondades senimaani olnud kõige adekvaatsem. Loodan, et järgmise poole aasta jooksul läheb see natuke adekvaatsemaks, nagu ministrihärra ütles. Aga kui sa lähteandmeid täpselt ei tea, siis mida sa üldse arvestad. 

Veel mõned momendid. See, et ettevõtteid ei kohelda võrdselt, on Riigikontrollil ülimalt oluline märkus. See tähendab, et mõni maksab vähem, mõni rohkem, keegi saab eelise. Algandmete õigsust ei kontrollita või kontrollitakse vähe. 

Siin on palju räägitud turbast, see maailm on suhteliselt isetegutsev ja kontrollimatu. Järelevalve on pealiskaudne – ma arvan, et see on üsna adekvaatne hinnang. Riskide hindamise juhist paljudes valdkondades lihtsalt ei ole – see vastab paraku küll tõele. Ja veel üks moment, mida Riigikontroll rõhutab: suurimatele keskkonnatasude maksjatele pöörab Keskkonnaamet liiga vähe tähelepanu. Aga see tähendab, et on võimalik, et üsna palju tasu võib jääda saamata. 

Küsimusele nende vaidluste kohta, kas aherainemägedele ehitatud päikesepaneelidest oleks võinud rohkem tasu saada või mitte, minister kahjuks ei vastanud. Ma arvan, et tegelikult on seal kohti, kust oleks võimalik rohkem tasu saada, küllaga, just seetõttu, et metoodika probleemid on mitmes valdkonnas üsna tõsised. See on ka oluline. Ja olukorras, kus raha on nii vähe, et tuleb koomale tõmmata ka loodushariduse valdkonnas – see on küll järgmiste punktide teema –, siis ma arvan, et tegelikult leiaks siit raha vähemalt nii palju[, kui on vaja,] ja enamgi veel. Aga esialgu ei ole sellest midagi teada. 

Kui rääkida looduskaitsest, siis siin raportis tuuakse isegi paar pilti selle kohta, kuidas on metsa raiutud, aga ei ole võrdselt koheldud. Ühe koha peal oli võsu-liivsibula kasvukoht, ka teine kategooria, ja teise puhul Saaremaa sõrmkäpp. Mõlemal puhul võeti mets maha, aga ühel juhul anti korraldus kümne aasta jooksul [ala hooldada ja kahjusid] heastada. Mõlemal puhul oli [hävinud] II looduskaitsekategooria taim, aga esimese puhul, Saaremaa sõrmkäpa puhul [suhtuti nii, et] noh, jah, oli ka. Ei tehtud midagi erilist. No seda ei tohiks küll lubada. 

Ja ma ei uskunud oma silmi, punkti 135 all on kirjas nii, loen selle ette: "Kliimaministeerium toonitas, et suure halduskoormuse tõttu ei ole  keskkonnajärelevalve …

Härra Ernits, viis ja pool minutit on läbi. Mis me nüüd teeme?

Kohe, ma ühe lause ütlen veel.

Jaa! Üks minut juurde.

Jaa-jaa! 

… juhtumite puhul võimalik Keskkonnaametil kahjude heastamisega seonduvat praktikas rakendada […]"

Aga on üks positiivne asi ka. Pesitsuskindluse maatriks on välja töötatud. See tähendab seda, et nüüd vähemalt Keskkonnaamet teab, kuhu minna, kui pesitsusrahu ajal keegi hakkab seal raiuma, et ta niisama huupi ei paneks. Nii et midagi head ka. Aitäh!

Aitäh teile, härra Ernits! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, seda soovi pole ka ministril. Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid! Oleme meie seitsmenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa ja Andrei Korobeiniku energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine kärbete kohta loodushariduse valdkonnas (nr 852). Taas on meil võimalus kuulata meie head kolleegi, Riigikogu liiget Peeter Ernitsat, kes esineb arupärijate nimel.

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Nüüd tuleb [järjest] kaks arupärimist. Esimene neist on kärbete kohta loodushariduse valdkonnas. Aja kokkuhoiu mõttes ma ei hakka kõike ette lugema, loen ainult natuke algusest. 

Viimaste kuude ümberkorraldused keskkonnahariduse valdkonnas on oluliselt vähendanud laste võimalusi saada loodusharidust klassiruumist väljaspool. Eelmisel õppeaastal osales KIK-i rahastatud programmides ligi 100 000 õpilast, aga tänavu pääseb neisse vaid umbes 61 000 last. Siin on loetud [keskused] Endla, Iisaku ja Viidumäe, [rääkimata] karu [topise] kolimisest Toomalt Tallinnasse. 

Küsimusi on meil tervelt seitse tükki. Esimene: "Millised olid peamised põhjused keskkonnaameti loodushariduse osakonna ja mitme piirkondliku keskuse sulgemiseks ning kas otsuse mõjusid koolidele ja õpilastele hinnati enne nende tegemist?" Aga ülejäänud kuus küsimust, ma arvan, ministrihärra loeb [ise ette]. Aitäh teile!

Suur tänu teile täpse tõhusa ettekande eest! Nüüd palun taas Riigikogu kõnetooli auväärt energeetika- ja keskkonnaministri Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Ja aitäh ka arupärijatele! Oluline teema. Enne, kui ma nende küsimuste juurde ühekaupa lähen, mulle tundub, et me oleme natukene keskendunud siin mosaiigis ainult ühele killule, kuid hästi oluline on vaadata tervikpilti. Keskkonnaharidus koosneb ju kahest osast, neist kaalukam on kindlasti see, mida pakutakse keskkonnaharidusena koolis 175 päeval aastas. Kindlasti on olulised ka ringkäigud loodusesse, aga neid kahte asja tuleb vaadata koos. 

Aga küsimuste juurde. Esiteks, millised olid peamised põhjused Keskkonnaameti loodushariduse osakonna ja mitme piirkondliku looduskeskuse sulgemise taga ning kas otsuse mõjusid koolidele ja õpilastele hinnati enne nende tegemist? Keskkonnaameti, loodushariduse osakonna ja mitme piirkondliku looduskeskuse ümberkorralduste peamine eesmärk oli riigi raha ja kompetentsi võimalikult tõhus kasutamine. Eestis tegutseb lisaks üldhariduskoolidesse ja õppekavadesse lõimitud loodusharidusele ligikaudu 160 mitteformaalset loodus- ja keskkonnahariduse pakkujat, kusjuures igas maakonnas on vähemalt kolm keskust. Täpsemat infot saab veebilehelt keskkonnaharidus.ee. 

Arvestades, et kvaliteetset keskkonnaharidust pakub üle Eesti palju erinevaid organisatsioone ja nendest ligi 60 on Muraka kvaliteedimärgisega keskused, ei olnud meie arvates vajalik ega mõistlik Keskkonnaametis paralleelselt hoida üleval suurt, kuid vähese kasutusega infrastruktuuri. Keskkonnaametile seadusega pandud ülesandeid saab täita üksnes Keskkonnaamet ise, samas kui mitteformaalset loodusharidust saavad pakkuda erinevad haridus- ja kogukonnaorganisatsioonid, keda riik ka jätkuvalt toetab. Enne nende otsuste tegemist analüüsiti iga keskuse tegelikku kasutust. Näiteks külastas Endla Looduskeskust 2025. aastal ehk sellel aastal ligikaudu 300 inimest, sealhulgas grupid ja laagrid. Juhuslikke külastajaid oli alla 20. Samal ajal käis lähedal asuval Männikjärve õpperajal ligi 15 000 inimest. Ka Iisaku keskuses oli külastatavus tunduvalt väiksem kui lähedal asuva RMK Alutaguse rahvuspargi Kauksi külastuskeskuse oma. 

Kui need keskused suleti, siis tagati ka programmide järjepidevus. Õppeprogrammid anti üle kas RMK‑le või Keskkonnahariduse Ühingule ning õppevahendid anti üle kas loodusmuuseumile, RMK piirkondlikele keskustele või kohalikele MTÜ-dele. Seega ei jäänud ükski piirkond ilma keskkonnaharidusliku sisuta ning lapsed saavad endiselt osaleda õppeprogrammides ka oma kodukandis. 

Ümberkorralduste eesmärk ei ole keskkonnahariduse mahtu vähendada, vaid kasutada olemasolevaid vahendeid targemalt ja tõsta kogu süsteemi kvaliteeti. Keskkonnaametile rolliks jääb keskendumine nendele sihtrühmadele, kelle igapäevased otsused mõjutavad keskkonda juba praegu, näiteks maa- ja metsaomanikud, ettevõtjad, looduses liikujad, kala- ja jahimehed ning kohalikud omavalitsused. Amet jätkab regulaarsete koolituspäevade korraldamist, teavituskirjade täiustamist ja omavalitsuste spetsialisti käsiraamatu ajakohastamist. Kui sihtrühmad ja rollid on selgelt jaotatud, on ka keskkonnateadlikkuse ja keskkonnahariduse töö tõhusam. Keskkonnaamet tegeleb jätkuvalt tänaste otsustajate keskkonnateadlikkusega, noorte ja laste teadmiste parandamisel on juhtroll haridussüsteemil ja ka mitteformaalsel haridusel. 

Teine küsimus: "Kui eelmise õppeaastaga võrreldes saab loodusõppeprogrammidest osa ligi 40 000 last vähem, siis kuidas kavatseb ministeerium tagada, et loodusharidus jääb edaspidi kättesaadavaks kõigile Eesti õpilastele, sõltumata elukohast?" Riigi toetatud keskkonnahariduse õppeprogrammides osalebki sel aastal hinnanguliselt 61 000 õpilast ja sealt tuli ka see küsijate mainitud arv – 40 000 vähem võrreldes eelneva perioodiga. 

Uut süsteemi on rakendatud alles kolm kuud ja täpsed numbrid selguvad aasta lõpuks. Aga ei saa öelda, et loodusharidus tervikuna muutuks vähem kättesaadavaks. Miks? On oluline silmas pidada, et loodus- ja keskkonnaharidus ei piirdu üksikute ekskursioonide või õppeprogrammidega, vaid on kogu õppekava läbiv teema, mida õpilased käsitlevad igal kooliaastal, nii nagu ma alguses ütlesin, 175 õppepäeva jooksul. Seega ei kujunda laste keskkonnateadlikkust mitte ainult ühekordsed õppekäigud, vaid järjepidev õpe koolis ning selle täiendamine praktiliste võimalustega kogu õppeaasta vältel. 

Loodushariduse kättesaadavust toetab jätkuvalt lai üle-eestiline võrgustik. Igas maakonnas tegutseb mitu keskkonnahariduse keskust, mille kaudu on võimalik tellida õppeprogramme olenemata kooli asukohast. Eestis tegutsevast 482 koolist ja 533 lasteaiast on 245 õppeasutust liitunud rohelise kooli programmiga, mis toob keskkonnahoiu ja kestliku arengu põhimõtted õppeasutuste igapäevaellu ning võimaldab süstemaatiliselt õppimist ka väljaspool üksikuid õppekäike. Ehk jämedalt võttes 1000 õppeasutusest 245 ehk 25% on selliseid, kes on liitunud rohelise kooli programmiga. 

Olulist rolli täidab ka RMK, kelle looduskeskused, külastusrajad ja õpperajad jäävad avatuks kõigile huvilistele. Ainuüksi õppe- ja matkaradu külastati eelmisel aastal 3,2 miljonit korda. See näitab, et loodusest õppimine ei sõltu ainult konkreetsest programmi pakkujast, vaid ka laialdasest taristust, mis on kõigile tasuta kättesaadav. 

Riik jätkab õppeprogrammide toetamist 100 000 euroga, arvestades seejuures nii kvaliteedinõudeid kui ka piirkondlikku jaotust. Toetuste eesmärk on tagada, et kvaliteetne loodusharidus oleks õpilastele kättesaadav, sõltumata sellest, kas kool asub linnas või maapiirkonnas. 

Lisaks, Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu rahastatud õppeprogrammide kaudu suunab riik keskkonnateadlikkuse [kasvatamiseks] ka muid vahendeid, näiteks koolide rohetehnoloogiaprojektide toetuseks läheb sel aastal 250 000 eurot, keskkonnahariduse koostööprojektideks 250 000 eurot, selle hulgas on ka seesama rohelise kooli võrgustiku toetus. RMK matkaradade programmide ja teabekandjate hoidmisele kulub 10 miljonit. Haridus- ja Teadusministeerium toetas koole loodusainete praktiliste õppevahendite soetamiseks 3 miljoni euroga. Järjepidevalt otsime võimalusi ka keskkonnahariduse edendamiseks. Näiteks on koostöös haridusministeeriumiga ettevalmistamisel 4,8-miljonilise eelarvega õpilaste roheoskuste arendamise programm Norra vahenditest. Kui vaadata suurt pilti, siis on näha, et tegelikult me keskkonnaharidusse investeerime riigis päris palju. 

Kokku võttes tugineb loodusharidus ja selle kättesaadavus mitmekesisele süsteemile, milles formaalharidus, mitteformaalharidus, RMK loodustaristu ja üleriigilised programmid täiendavad üksteist. See tagab, et Eesti õpilastel on jätkuvalt head võimalused loodust õppida ja kogeda kogu õppeaste vältel ning kõigis maakondades. 

Kolmas küsimus: "Kuidas põhjendab ministeerium olukorda, kus kärbete tulemusel saavutatakse küll hinnanguline 200 000-eurone kokkuhoid, kuid tuhanded lapsed jäävad ilma võimalusest loodust vahetult kogeda ja õppida?" Nii nagu ma juba olen öelnud, ümberkorralduste eesmärk on tagada, et keskkonnaharidusse suunatud riiklik rahastus oleks tõhus ja läheks eeskätt kvaliteetsete õppeprogrammide pakkumisse. Uuenenud rahastusmudel toetab eelkõige kvaliteedimärgisega programme, mis aitab tõsta kogu süsteemi sisulist taset ja tagada, et lapsed saavad paremaid ja teaduspõhisemaid õpikogemusi. 

Selles arutelus on seni olnud minu meelest liialt keskne üks konkreetne näitaja: õppeprogrammis osalenud õpilaste arv ja selle vähenemine. Nii nagu ma ütlesin, see ei anna tegelikult terviklikku pilti sellest, kui palju keskkonnaharidust Eesti lapsed kogumist saavad. Keskkonnateadlikkus kujuneb eelkõige igapäevases õppetöös, mitte üksikute väljasõitude kaudu. Loodus ja kestlik areng on õppekava läbivad teemad ning paljud koolid on keskkonnaõppe süsteemseks integreerimiseks võtnud kasutusele tervikliku lähenemise. Seesama rohelise kooli programm põimib keskkonnahoiu ja jätkusuutlikkuse põhimõtted nii õppesse kui ka koolikeskkonda tervikuna. Riik toetab rohelist kooli ja teisi sarnaseid koostööalgatusi igal aastal ligi veerandi miljoni euroga, et tagada laste ja noorte keskkonnateadlikkuse järjepidev kasv. 

Loodusliku õpikeskkonna poolelt pakub kõige laiemaid ja kättesaadavamaid võimalusi RMK, kus on matka- ja õpperajad, mida eelmisel aastal külastati, nagu ma ütlesin, circa 3,2 miljonit korda. Nii et vahetu looduskontakt ei piirdu üksnes organiseeritud õppeprogrammidega, vaid on paljudele lastele ja peredele loomulik osa igapäevasest liikumisest ja õppimisest. Seega ei seisne nende muudatuste eesmärk mitte laste võimaluste vähendamises, vaid raha sihipärasema kasutamise tulemusel kvaliteetsema, laiapõhjalise ja järjepideva keskkonnahariduse tagamises kõigile Eesti õpilastele. 

Neljas küsimus: milliseid samme kavandatakse maapiirkondade koolide toetamiseks, et katta õppekäikude transpordikulusid, mis praegu välistavad paljude laste osalemise loodushariduses? Maapiirkondade koolidel on lisaks keskkonnahariduskeskuste programmidele võimalus osaleda kooli vahetus lähetuses toimuvates juhendatud õppeprogrammides, mida Keskkonnainvesteeringute Keskus samuti toetab. Sellisel juhul ei ole transport vajalik ning osalemisvõimalused on tagatud ka siis, kui koolil ei ole võimalik katta pikemate sõitude kulusid. 

Õppekäikude ja transpordi rahastamine on laiem hariduspoliitiline küsimus, mis kuulub koolide üldrahastusmudeli arutelu alla ja vajab tegelikult eraldi kokkulepet. Keskkonnahariduse vahendeid ei ole mõistlik kasutada transpordikulude katteks, sest nende peamine eesmärk on ikkagi tugevdada sisulist õpet, arendada programme ja tõsta kvaliteeti. Aga igal juhul ma olen nõus sellega, et ühelgi lapsel ei tohiks jääda loodus kogemata. 

Oluline on mõista ka seda, et loodusesse ei jõuta üksnes metsas või soos. Loodus on olemas igal pool meie ümber. Klassiruumist väljaminekuks ei ole alati tarvis bussi, vaid näiteks õpetajate valmisolekut ja tuge kasutada kooli ümbrust õppimise keskkonnana. Seda võimestamist pakuvad nii keskkonnahariduskeskused kui ka Haridus- ja Teadusministeerium, sest õpetajaid koolitatakse, neile jagatakse metoodikat ja pakutakse lahendusi, mis aitavad õuesõpet sisukalt korraldada ka transpordita. 

Viies küsimus: "Kuidas tagatakse, et uue rahastusmudeli ja kvaliteedisüsteemi rakendamine ei vähendaks programmide kättesaadavust ning et kvaliteedi kõrval ei kaoks ka kvantitatiivne ulatus?" Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastusmudel arvestab regionaalset jaotust, tagades, et igas maakonnas tegutseb mitu õppeprogrammide pakkujat. Uus rahastusmudel tasakaalustab kvantiteeti ja kvaliteeti. Kui varasem süsteem tähtsustas ennekõike mahtu, siis nüüd suunatakse rohkem jõudu sisuliselt tugevate programmide pakkumisse. See võimaldab tõsta metoodilist taset, arendada õppematerjale ning pakkuda juhendajatele koolitust. Kuna see süsteem muutus käesoleval õppeaastal, 2025/2026, siis me kindlasti jälgime süsteemi toimimist ning vajaduse korral teeme muudatusi, et tagada nii kvaliteet kui ka kättesaadavus. 

Kuues küsimus: "Millal ja milliste eesmärkidega alustab tegevust KIK-i juurde loodav keskkonnahariduse arenduskeskus ning kuidas tagatakse, et see tõepoolest tugevdab, mitte ei nõrgesta seni toimunud koostööd koolide ja keskuste vahel?" Keskkonnahariduse keskus alustab tegevust järgmise aasta alguses. Selle keskuse eesmärk on tugevdada ja korrastada kogu keskkonnahariduse valdkonda läbi ühtse koordinatsiooni, kvaliteediraamistiku ja metoodilise toe nii koolidele kui ka piirkondlikele keskkonnahariduse keskustele. Arenduskeskuse ülesanded hõlmavad näiteks selliseid tegevusi: valdkonna ühtse visiooni ja sõnumite loomine, üleriigilise keskkonnahariduse võrgustiku koordineerimine, rahastusallikate koondvaate ja sihipärase kasutamise korraldamine, projektide ja programmide koordineeritud rakendamine ja palju muud. 

Nii, kui ma saaksin natukene lisaaega vastamiseks, siis ma jõuaksin ära vastata ka seitsmendale küsimusele. 

No vastake seitsmes küsimus ka ära.  

Jaa. Ehk siis arenduskeskuse loomise eesmärk ei ole olemasolevat piirkondlikku süsteemi nõrgendada, vaid vastupidi, anda tuge keskustele senisest parema tugistruktuuri ja teenuste kvaliteedi kaudu ning luua terviklik koostööraamistik ning toetada koolide ja keskuste vahelist järjepidevat koostööd kogu Eestis. 

Viimane, seitsmes küsimus: "Kas ministeerium plaanib hinnata tehtud ümberkorralduste pikaajalist mõju laste keskkonnateadlikkusele ning kaaluda vajadusel süsteemse ja piirkondlikult kättesaadava loodushariduse taastamist?" Kõigepealt kordan üle, et loodusharidussüsteemi ei ole kaotatud ning seetõttu ei ole alust rääkida ka selle taastamisest. Ümberkorralduste eesmärk on, nagu ma korduvalt olen öelnud, suurendada tõhusust, tagada ühtne kvaliteet ning hoida kättesaadavus üle-eestilisena. Uus süsteem alles alustas ja seetõttu on praegu veel vara anda vara lõplikke hinnanguid. Aga me näeme, et enamik pakutavaid programme on broneeritud ning bussiraha puudumise tõttu programmides osalemata ei jää. 

Ministeerium jälgib süsteemi toimimist pidevalt. Oleme suhtluses keskkonnahariduse võrgustiku partneritega, tellime keskkonnateadlikkuse uuringuid, mis annavad objektiivse pildi arengu- ja võimalikest muutuvate vajaduste suundadest. Vajaduse korral loomulikult teeme täiendusi, et tagada kvaliteetse loodushariduse ühtlane kättesaadavus kõigile Eesti õpilastele. Aitäh! 

Aitäh! Seitse küsimust sai vastatud, kuid on ka lisaküsimused. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Nii palju ilusaid sõnu, hiljem on võimalik igaühte neist analüüsida. Aga minu küsimus on lihtne. Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra on öelnud – siis, kui need keskused kinni pandi –, tsitaat: "Olen täiesti kindel, et selle sammuga keskkonnahariduse osas mingeid tagasilööke Eestis ei ole." Mu küsimus on lihtne: kas sina oled ka selles täiesti kindel, et mingeid tagasilööke Eestis ei tule?

Aitäh! Need otsused, mis on tehtud, Keskkonnaameti keskuste sulgemise otsused kindlasti keskkonnahariduse kvaliteeti allapoole ei vii. Nii nagu ma siin enne korduvalt ütlesin, on üle Eesti olemas võrgustik. Me toetame jätkuvalt nii kohustusliku kui ka fakultatiivse keskkonnahariduse andmist. Ja tegelikult mul on ka üks sihuke lihtne üheleheküljeline pilt, mida ma hea meelega palun arupärijatega jagada. Seal on ilusti kirjas, kuidas me keskkonnaharidust pakume nii kooli õppekava kui ka keskkonnahariduse programmide kaudu, seal on raha[summad] juures, ka see, kui palju järgneval aastal juurde tuleb. Ma arvan, keskkonnahariduse kvaliteet Eestis kindlasti paraneb, mitte ei lähe allapoole.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et selle otsuse taga on ikkagi mingi kokkuhoid riigiaparaadil. Aga miks me vähendame investeeringuid just loodusharidusse ajal, kui riigi kulud, näiteks riigiaparaadi palgatõus on järgmisel aastal tervelt 117 miljonit? Kas see kokkuhoid on proportsionaalne selle praalimisega, mis toimub praegu riigiaparaadi palkadega?

Aitäh! No ma siis ütlen 2026. aasta kohta, mis tuleb lisaks. Õpilaste roheoskuste arendamine, mida aitab rahastada Norra fond – see on kokku circa 4,8 miljonit. Õpetajate koolitused, õppeprogrammid ja materjalid, mis tulevad veel struktuurifondi rahast, on 457 000. Koolide rohetehnoloogia programm, kaheaastane, on ka pool miljonit. See on raha, mis tuleb juurde. Nii et ma arvan, et meil ei ole põhjust muretseda selle pärast, et me keskkonnaharidust ei rahasta. Oluline on see, et me saaksime kasutatava raha eest võimalikult hea tulemuse.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Nii palju sõnu, nii palju rahanumbreid. Ma olen aastaid, et mitte öelda aastakümneid, õpetanud lastele ja täiskasvanutele loodust. Ma valdan peale mitmete teiste keelte ka lindude keelt ja olen aastakümneid viinud hommikuti Eestimaa lapsi, aga ka õpetajaid, õppealajuhatajaid ja koolidirektoreid linnulaulu kuulama. Tegelikult võiks algaval kevadel kutsuda ka teid, head kolleegid, Toompea ümbrusesse, et te saaksite aru, kes meie kõrval siinsamas elavad. 

Ma mäletan ühte korda Loksa koolis, kui direktorid tulid loodushariduse nädalale. Aga noh, meesdirektorid on ikka nagu poisid. Naisdirektorid käisid õppekäikudel hoolsalt hommikuti kella viiest, aga nemad võtsid natukene õlut. Ma mäletan, kui me saabusime hommikul Loksa kooli, siis mõned lugupeetud direktorihärrad olid juba heas tujus. Üks neist, Eesti teeneline õpetaja, hüüdis aknast "Kuku! Kuku!" ja kõigil oli väga lõbus, üks kägu oli jäänud maha. Aga see selleks. 

Aastate jooksul on looduse tundmine Eestis käinud ikka kõvasti alla. Eestis on palju erinevaid looma- ja taimeliike, umbes 40 000 – 50 000, aga nende tundmisest ei maksa rääkida, tegelikult on enamikul raskusi isegi üksikute liikide äratundmisega. Noh, äpid on olemas uuemal ajal, aga looduse tundmise koolitusi [on vähe]. Ja küsimus ei ole mitte nende liikide äratundmises, sest see on alles algus. Tähendab, kui sa saad naabritega tuttavaks, siis sealt edasi on võimalik vaadata, kuidas keegi kellegagi seotud on, kes keda sööb, keda kardab ja nii edasi. Kõik see muu, ökoloogia ja muu selline [on huvitav]. Aga selle koha pealt on Eestis väga suured puudujäägid, väga-väga suured. 

Läinud aasta 16. detsembril avaldas Postimees loo, et kallis loodusmaja kerkib ja laste keskkonnaharidust kärbitakse. Ma olen ise loodusmuuseumi direktor olnud aastaid ja mul on hea meel, et kerkib selline puidust suur maja. Aga ma tean, et raha napib, et hakata seal ka koolitama. Jah, karu Tooma looduskeskusest toodi sinna, minu vanasse töökohta, aga see oleks võinud jääda ka Toomale nii nagu paljud teised. 

Ministrihärra ütles, et loodusradadel käib rohkem kui nendes majades. Jah, muidugi käib. Aga need majad ja kohad, kus on võimalik reaalselt loodusega tutvuda, samuti nende inimestega, kes seda tunnevad, on igal juhul palju olulisem kui see, kui sa ise läheda mööda Endla või Männikjärve raba laudteed, teadmata, kes seal üldse on. Seal on tõesti mõne koha peal mõni sildikene, et siin kasvab see taim, ja on linnukene. Aga kes ta on, kus ta on, mis ta on? Enamik käib ja naudib lihtsalt värsket õhku. Või kui minna rabasse, kes julgeb laukasse ujuma minna? 

Nii et tegelikult on tore kuulda, et nii palju raha maetakse sinna alla edaspidi, aga see on ainult raha. Reaalne elu on see, et inimesed järjest rohkem võõrduvad loodusest, ei tunne loodust, kardavad – kardavad muidugi pimedalt metsa ka. Ja inimesed, kes ei tunne loodust, hakkavad ühel hetkel juhtima, nad hakkavad ka riiki juhtima. Aga see ei ole enam sugugi hea, kui juhiks saavad inimesed, kes ei tunne seda maailma, mis nende ümber on – ma räägin loodusmaailmast. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase kaheksanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Tiit Marani, Heljo Pikhofi, Züleyxa Izmailova, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Anti Allase, Riina Sikkuti, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Enn Eesmaa ja Kersti Sarapuu energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine loodus- ja keskkonnahariduse tuleviku kohta (nr 854). Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Tiit Marani.

Aitäh, auväärt eesistuja! Esiteks, ma pean vabandama auväärt ministri ees, et te peate enam-vähem samalaadsetele küsimustele kaks korda vastama, aga niimoodi elu kujuneb. 

Ma hakkan selle teema sissejuhatamiseks natukene kaugemalt peale. Mul on olnud võimalus näha Eesti loodushariduse süsteemi ülesehitamist. Seda on tehtud aastakümneid, selleks on kulutatud märkimisväärselt palju abiraha. Ja midagi ei ole teha, Eesti senine loodushariduse süsteem on Euroopa parim, raudselt. 

Siis järsku tulevad aga sellised teated, et Keskkonnaamet koondab oma keskkonnahariduse eksperdid ja lõpetab keskkonnahariduse osakonna [tegutsemise]. Siis tuleb järjekordne teade, et looduskeskused pannakse kinni. Siin on räägitud Endlast, aga sama teema puudutab Palmset, Nigulat, Iisakut ja Karulat. Riigimetsa Majandamise Keskus on vähendanud oma loodushariduse eelarvet. Veelgi enam, vabaühendused annavad riigile toetust sellega, et nad annavad loodusharidust, aga paraku tuleb välja, et Keskkonnainvesteeringute Keskus on oma rahastamise määra tõstnud selle poole pealt. Kõik need asjad kokku jätavad sellise [mulje], et käib ikkagi loodushariduse tasalülitamine. 

Kui kõiki neid ilusaid jutte, mida täna juba eelmise arupärimise juures rääkis auväärt [minister] Sutt, oleks varasematel aegadel arutatud ja paika pandud, oleks see olnud usaldusväärne. Aga praegu jätab selle mulje, et me proovime midagi parandada viimasel hetkel. Lisan siia juurde, et praegu räägitakse uuest loodus- või keskkonnahariduse strateegiast, kuigi vana strateegia seisab kuskil riiulis. Selle tõttu ma küsimusi ette ei hakka lugema, nagu ka eelmisel korral. Auväärt minister, palun teil neile vastata. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, head arupärijad! Sedapuhku on tõesti nii, et kuna teema on sama ja küsimused on ka sarnased, siis mingis ulatuses ma kindlasti kordan seda, mis ma juba ütlesin, aga ma püüan siis mõned kohad teha kiiremini. 

Esimene küsimus: "Kas Kliimaministeerium peab loodus- ja keskkonnaharidust oluliseks või peab võimalikuks kuhjuvate keskkonnaalaste väljakutsetega toimetulemist ilma keskkonnaharidust edendamata?" Me peame kindlasti keskkonna- ja loodusharidust oluliseks ning lähtume põhimõttest, et loodus- ja keskkonnaharidus on ühiskonna teadlikkuse ning kestliku tegutsemisvõimekuse kujundamisel vältimatu alus, sest süsteemne haridus aitab luua teadmistepõhist arusaama keskkonnaprotsessidest, toetab vastutustundlike valikute tegemist ning aitab kujundada hoiakuid ja käitumisviise, mis on vajalikud pikaajaliste keskkonnaeesmärkide saavutamiseks. Seetõttu ei pea me realistlikuks, et kuhjuvate keskkonnaalaste väljakutsete lahendamine oleks tõhus ja võimalik ilma järjepideva keskkonnahariduse andmiseta. Hariduse edendamine on üks keskne tegevus, mis toetab kliima- ja keskkonnapoliitika elluviimist, aga ka ühiskonna laiapõhjalist kaasamist teadmistepõhisesse otsustusprotsessi. 

Teine küsimus: "Miks astub Kliimaministeerium samme, mis viib aastakümnete jooksul välja kujunenud hästi töötava süsteemi ning inimeste poolt hinnatud loodus- ja keskkonnahariduse süsteemi paratamatu kokkuvarisemiseni?" Meie eesmärk on tagada, et keskkonnahariduse süsteem mitte üksnes ei püsiks, vaid ka areneks ja toimiks tõhusalt muutunud tingimustes. Sellest lähtudes on tehtud otsuseid, mis tugevdavad kogu valdkonna jätkusuutlikkust. Senised otsused ja muudatused tuginevad laiapindselt ja koostöös keskkonnahariduse osapooltega ette valmistatud keskkonnahariduse ja -teadlikkuse tegevuskaval. Näiteks oli tegevuskavas kokku lepitud keskkonnahariduskeskuste kompetentsisüsteem ja programmide kvaliteedisüsteemi loomine ning selle seostamine rahastamisega. Eestis toimib keskkonnaharidus laia võrgustikupõhise süsteemina, mida ka eelmisele arupärimisele vastates sai mainitud. Seal on ligikaudu 160 programmi pakkuvat organisatsiooni, neist 60 on läbinud kvaliteedihindamise ja saanud Muraka märgise. 

Meie eesmärk on tugevdada just seda osa süsteemist, mis tagab sisuliselt tugevad teaduspõhised ja kõrge kvaliteediga õppeprogrammid. Nii oleme ka rahalise toe suunanud kvaliteetsete teenuste pakkumise jätkusuutlikkuse tagamisele ja arendamisele, mitte keskkonnahariduse süsteemi nõrgestamisele. Muudatuste eesmärk on süsteemi terviklik tugevdamine, mitte selle vähendamine. Nii et kokkuvarisemise riski ma ei näe. 

Kolmas küsimus: "Kliimaministeerium vähendab koondamistega oma süsteemis loodus- ja keskkonnahariduse kompetentsi. Kas Kliimaministeerium loodab oma kompetentsi vajakajäämise asendada vabaühenduste tööga? Kui jah, siis miks raskendatakse nende tegevust, tõstes KIK-i keskkonnaprogrammis omafinantseeringu määra?" See väide, et ministeerium koondamistega loobub loodus- ja keskkonnahariduse kompetentsist, kindlasti tõele ei vasta. Ka Keskkonnaametisse jääb valdkonna sisuline pädevus, sealhulgas võime tegutseda targa tellijana. Amet osaleb jätkuvalt prioriteetide seadmises ning fookusteemade ja sihtrühmade määramises, samuti tagab, et keskkonnahariduse tegevused oleksid teadmispõhised ja vastaksid ühiskonna tegelikele vajadustele. Muutub üksnes see, et Keskkonnaamet ei tegele ise mahukate õppeprogrammide, laagrite ja õuesõppepäevade korraldamisega, vaid keskendub senisest enam riskikäitumise ennetamisele ja tõenduspõhise praktika arendamisele ning nendele sihtrühmadele, kelle igapäevased otsused mõjutavad otseselt keskkonnaseisundit. Nii kasvab ametkonna kompetentsus valdkondades, mis on riigi keskkonnaeesmärkide saavutamise seisukohalt kõige olulisemad. 

Keskkonnaameti varem pakutud programmid olid väärtuslik osa suuremast võrgustikust, kuid samas moodustavad need vaid väikese osa Eesti keskkonnaharidusest. RMK loodusradadest oli juba juttu, samamoodi sellest, et haridusprogrammides osales sel aastal 49 000 inimest. KIK-i keskkonnateadlikkuse õpprogrammide toel on programmides osalenud ligikaudu 100 000 kooliõpilast ja käesoleval aastal on rahastatud peaaegu 3000 programmi, milles osaleb 61 200 õpilast. Rohelise kooli programmiga, millest ma eelmisele arupärimisele vastates rääkisin, on liitunud 245 kooli ja lasteaeda üle Eesti. Ja seda programmi me toetame veerand miljoni euroga. 

Vabaühenduste tegevust me kindlasti ei raskenda. Keskkonnateadlikkuse programmi raames on õppeprogrammide läbiviimiseks vabaühenduste omafinantseering jätkuvalt 0%. Kui siin on erinev arusaam, siis ma kontrollin selle üle, aga hetkel on minu parim teadmine, et nii on see olnud viimased viis aastat. Ka teiste keskkonnateadlikkuse tegevuste omafinantseeringu määr ei ole viimastel aastatel suurenenud. Seega ei ole meil mingit soovi asendada ministeeriumi kompetentsi vabaühenduste tööga, vaid [me leiame, et tuleb] teha selgem rollijaotus. Riik keskendub strateegilistele ja teaduspõhistele ülesannetele ning toetab kvaliteetset ja mitmekesist keskkonnahariduse pakkumist kogu Eestis. 

Neljas küsimus: "Miks kirjutab Kliimaministeerium korstnasse aastakümnete jooksul tehtud riiklikud investeeringud ja Euroopa Liidu investeeringud meie elanike loodusharidusse?" Ei kirjuta korstnasse. Ükski tehtud investeering ei kao ega muutu kasutuks ainuüksi seetõttu, et hoone või ekspositsioon ei jätka tegevust samal kujul või samas kohas. Tehtud ümberkorralduste eesmärk oli tagada, et riigi vahendite kasutamine on sihipärane ja tõhus ning vastab tegelikule nõudlusele. Varasemad investeeringud ei ole mingil moel kaotanud oma mõju. Keskuste rajamine ja ekspositsioonide loomine täitsid pikka aega olulist rolli kohaliku kogukonna teenindamisel. Lisaks ei tähenda hoone sulgemine kogu tegevuse lõpetamist. Õppevahendid anti üle RMK-le, loodusmuuseumile ja MTÜ-dele, programmid teistele pakkujatele piirkonnas. Õpperajad ja loodusobjektid jäävad avatuks ja aktiivselt kasutatavaks. 

Ehk nende ümberkorralduste eesmärk ei olnud varasemate investeeringute tühistamine, vaid riigi ja Euroopa Liidu toetuste suunamine tulevikus nii, et need teeniksid võimalikult suurt kasu: rohkem kasutajaid, tugevam programmi sisu ja ühtlasem kättesaadavus üle Eesti. 

Viies küsimus: "Kas ministeerium usub, et administratiivhoones asuv Loodusmaja hakkab asendama senist üle-eestilist toimivat loodusmajade võrgustikku? Kas ja kuidas see on võimalik?" Loodusmaja, mille me loome, on kavandatud toimima üle-eestilise loodusmajade võrgustiku partnerina. Selle eesmärk on pakkuda lisavõimekust, tuge ja ühist arendusplatvormi, mis aitaks nii keskustel kui ka kogu süsteemil areneda ja paremini toimida. Loodusmaja ei asenda seega olemasolevat võrgustikku, vaid toetab selle ühtset arengut ja koostööd. Loodusmaja – ma saan aru, et keskkonnakomisjon käis seal oma istungit pidamas või vähemalt külas – ei ole, nagu te nägite, administratiivhoone. Selle eesmärk ei ole olemasolevat võrgustikku vähendada või nõrgestada. Vastupidi, loodusmaja annab kogu keskkonnahariduse valdkonnale täiendava tõuke, nähtavuse ja kaasaegsed võimalused. 

Keskkonnainvesteeringute Keskuse juurde luuakse ka Keskkonnahariduse Arenduskeskus, mille roll on tugevdada ja toetada üle-eestilist keskkonnahariduse võrgustikku, mitte seda asendada. Loodusmajja koliv uus, senisest kaheksa korda suurema pinnaga loodusmuuseum loob pealinnas täiesti uue tasandi keskkonnahariduse võimalused. Aga see ei vähenda mujal Eestis pakutavat, vaid täiendab seda paremate tingimustega näitustele ja õpitubadele ning programmide ja teaduspõhise teavitustööga. 

Kokku võttes ei ole võimalik ega ka vajalik, et üks keskus asendaks hästi toimivat üle-eestilist süsteemi. Loodusmaja ülesanne ja roll on pakkuda valdkonnale täiendavat sisu, tähelepanu ja kvaliteeti, samal ajal kui piirkondlik keskkonnahariduse võrgustik jätkab oma olulist ja vajalikku tööd kogu Eestis. 

Kuues küsimus. Varasemalt koostatud väga põhjaliku Keskkonnavaldkonna arengukava (KEVAD) aastani 2023 töötasid välja parimad asjatundjad keskkonnahariduse arendamiseks ja edendamiseks. Praeguseks on selles arengukavas ette nähtud tegevuste elluviimine peatatud. Sellest johtuvalt palun selgitage, kas valitsuses on keskkonnahariduse andmise suhtes välja kujunenud poliitika ja kas valitsus peab vajalikuks selgelt piiritletud poliitika olemasolu selles küsimuses. Kui jaa, siis milles see poliitika seisneb? 

Keskkonnavaldkonna arengukava küll tervikuna peatati, aga ei peatatud selle keskkonnaharidust ja ‑teadlikkust puudutavat osa. Vastupidi, selle dokumendi keskkonnateadlikkuse peatükk oli aluseks uuele keskkonnateadlikkuse ja -hariduse tegevuskavale aastateks 2023–2025. See on olnud ka vastava valdkonna praktilise elluviimise raamistik. Selle tegevuskava allkirjastasid keskkonnaminister ning haridus- ja teadusminister. See näitab, et tegemist on ühiselt kokku lepitud poliitikaga. Praegu valmistame ette järgmist tegevuskava perioodiks aastani 2029. 

Keskkonnahariduse ja -teadlikkuse poliitika põhineb neljal põhimõttel. Esiteks, selge strateegiline eesmärk. Eesti elanikud tegutsevad eri rollides keskkonnahoidlikult, lähtudes teaduspõhistest valikutest ja arusaamisest ning inimese ja looduse vastastikusest mõjust. See on eesmärk aastaks 2030. 

Teine põhimõte sisaldab kolme tegevussuunda, mis on jätkuvalt rakendamisel: esimene neist on keskkonnateadlikkuse suurendamine ühiskonnas; teine on keskkonnahariduse arendamine haridusasutustes; kolmas on mitteformaalse keskkonnahariduse tugevdamine. Kõik need suunad on praegu töös ja aluseks jätkuvate tegevuskavade koostamisel. 

Kolmas põhimõte: selged poliitikainstrumendid. Siia alla kuulub näiteks sellesama Keskkonnahariduse Arenduskeskuse loomine KIK-i juurde. See alustab aastal 2026. Riiklik keskkonnahariduse arendamise programm [toimib] koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga. 

Neljas põhimõte on poliitika järjepidev elluviimine ja regulaarsed hinnangud. Keskkonnahariduse tegevused ei ole katkestatud, need toimuvad koordineeritult ja järjepidevalt. Seega on valitsusel keskkonnahariduse valdkonnas selge poliitika, mis tugineb keskkonnavaldkonna arengukava põhimõtetele ehk selle toreda nimetusega arengukava KEVAD põhimõtetele ning rakendub keskkonnateadlikkuse ja hariduse tegevuskava kaudu. 

Uus arenduskeskus ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga sõlmitud programm kinnitavad, et valdkond on strateegiliselt juhitud ja pikaajaliselt planeeritud. Ma usun, et me kõik soovime, et loodus- ja keskkonnaharidus jõuaks paljudeni, oleks kvaliteetne ning viiks Eestit edasi. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Andsime täna siin saalis üle [Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele] töötada välja meetmed laste eelnõu sotsiaalmeedia kasutamisest tulenevate [vaimse tervise probleemide] leevendamiseks" eelnõu. Me teame, et [sotsiaalmeedia tarbimine] põhjustab lastel ärevust, uneprobleeme, kehalist passiivsust, keskendumisvõime langust. Kui lugeda sellekohaseid uuringuid, siis väga paljudel juhtudel [pakutakse] ühe lahendusena välja seda, et lapsed peaksid liikuma rohkem värskes õhus, looduses, eriti hea, kui nad saavad olla kohtades, kus ei ole internetilevi. Ehk tegelikult kõik see, mida meile pakuvad matkarajad ja loodusrajad, kus käiakse kas koos juhendaja või professionaalse giidiga. Kas ministeerium on valmis kaaluma näiteks konkreetseid projekte keskkonnahariduses just sellest lähtuvalt, et ka selle kaudu laste vaimse tervise parandamiseks Eestis õlg alla panna?

Aitäh! Ma arvan, et eelmise arupärimise lõppsõnas Peeter Ernits rääkis väga ilusti linnulaulu kuulamisest. Ma isiklikult väga toetan seda, et lapsed – ja mitte ainult lapsed – veedaksid võimalikult palju aega looduses ja selle võrra vähem aega virtuaalreaalsuses. Kui lihtne see päriselus on? Ma arvan, et eks aeg näitab. Nutiseadmete kasutamisel on kindlasti hulk ahvatlusi. Tuleb ju meil täiskasvanutenagi möönda, et ka meie veedame seal päris palju aega – sõltuvalt inimesest, aga mõni on, mulle tundub, seal kogu aeg. Nii et kõikidele headele mõtetele selle kohta, kuidas me saame loodust populariseerida ja keskkonnateadlikkust tõsta, me oleme ministeeriumis igal juhul avatud. Sinna see fookus ja pingutus läheb. Ega teistmoodi vist väga ei saa.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te kirjeldasite väga ilusasti keskkonnahariduse nelja põhimõtet ja seda, kuidas strateegiline planeerimine välja näeb. Kui nüüd Riigikontroll auditeeriks, nii nagu keskkonnatasude puhul nad järeldasid, et kontrollitakse, kas tabelid ja aruanded on õigesti täidetud, mitte seda, kas lahtrites olevad numbrid vastavad tegelikkusele, siis mida Riigikontroll võiks järeldada nende nelja põhimõtte puhul? Kas siin strateegilised planeerimisdokumendid on ilusti täidetud või on seal mingisugune sisuline tegevus ja seos reaaleluga, mis tegelikult keskkonnaharidust parandab? Ja kuidas toimub nende tulemuste saavutamise hindamine? 

Ja teine, sõltumatu küsimus. Te rääkisite ka riskikäitumise ennetamisest või vähendamisest. Arvestades konteksti, ma ei saanud aru, mida see tähendab. Kas selle all mõeldakse narkootikumide väiksemat tarvitamist, rohkemat liikumist või keskkonnaalast riskikäitumise vähendamist?

Aitäh! Ma olen üsna kindel, et kui Riigikontroll seda valdkonda uurib ja näiteks hindab keskkonnahariduse ja -teadlikkuse poliitika rakendamist, siis ta leiab sealt midagi, mida saab teha paremini. See on auditeerimisel täiesti tavapärane protsess. Ja kui selline audit peaks tulema ja sealt tuleb häid ettepanekuid, siis me oleme kindlasti valmis neid nii-öelda pardale võtma. Mulle endale meeldib, kui asjad on mõõdetavad. Ma arvan, et needsamad RMK matkaradade külastused ja ka see, kui palju õpilasi erinevates vormides kuskil osaleb, tulevikus loodusmaja ja loodusmuuseum, mis tuleb väga põnev ja atraktiivne projekt – seda kõike saab mõõta. Ja samamoodi erinevad uuringud, mida ministeerium tellib selleks, et saada peegeldust, kuidas ühiskonnas keskkonnateadlikkusega on. Ja keskkonnateadlikkus on meil liikunud üles ja alla. Selleks, et panna seda trendi ülespoole liikuma, ongi vaja uuringut, teadmist, miks see on vahepeal liikunud allapoole. 

Nüüd, teine küsimus ennetustegevusest. Siin ma nüüd ei suuda meenutada, mis punkti all see täpselt oli. (Saalist täpsustatakse.) No vot, võib-olla selle küsimusega saame teha nii, et ma vastan sulle eraldi, siis on vastatud.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Aitäh teile küsimustele vastamise eest! Tõesti, juba kahes punktis peaaegu nagu volume 2, teist korda, küsimused on ka enam-vähem samad, sama sisuga. Minu küsimus puudutab seda, et te ju adusite ja tunnetasite ka ise, et siis, kui loodus- ja keskkonnahariduses hakkasid toimuma muudatused või tulid teatud reformid, tekkis ühiskonnas pahameel. Teie vastuste peale tundub, et kõik on väga hästi korras. Samas, me kõik mäletame seda, kui huvihariduse raha päriselt kärbiti ja huviharidus muutus lastele ja noortele vähem kättesaadavaks, kahjuks regionaalselt nendes piirkondades, kus see oleks pidanud olema just paremini kättesaadav, juba vahemaade tõttu. Millest see tuleneb? Kas see oli kommunikatsiooniprobleem, et ei olnud lahti seletatud, mis tegelikult toimub? Ja mida saaks teha paremini, et seda nüüd veel selgitada? Sest inimesed on selle pärast ikkagi mures.

Aitäh! Tunnistan ausalt, et kui ma lugesin seda uudist, et vähem õpilasi saab osaleda keskkonnahariduse programmis, siis mul tekkis täpselt samamoodi küsimus, miks. Nüüd, olles veidikene rohkem sellesse teemasse süvenenud, ma leian, et need põhjendused on arusaadavad. Ja nendest kõigist on siin juttu olnud. Me peame ikkagi vaatama mitte ainult seda ühte päeva aastas, kui käiakse bussiga kuskil kaugemas kohas looduses, vaid arvestama ka seda, et 175 päeva jooksul aastas antakse õppekava osana keskkonna- ja loodusharidust. Ja samamoodi kõik need võimalused, mis on kodukoha lähedal, isegi siis, kui kodukoht juhtub olema Tallinn või Tartu, kus loodust keset linna ju liiga palju ei ole, aga maapiirkondades jälle on selle võrra rohkem. 

Aga ma eelmisele arupärimisele vastates lubasin ka, et meil on üks sihuke lihtne leht, kus on kogu see keskkonna- ja loodushariduse pakkumine ja põhilised elemendid kokku võetud, sealhulgas rahastus. Ma hea meelega saadan selle teile, siis saate ise vaadata ja juurde küsida. Nii nagu iga asja puhul, saab alati teha midagi paremini. Kui teil on häid mõtteid, siis kuulame need ära ja püüame neid rakendada. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Ma tuleksin arengukavade teema juurde tagasi. Siin on ikka suur segadus. Kunagi te siin saalis ütlesite, et keskkonnapoliitikat ja looduskaitsepoliitikat hakatakse tulevikus käsitlema nii-öelda taastamisstrateegia väljaarendamise all. See kõlas kummaliselt. Kui meil oli keskkonnakomisjoni istung loodusmaja juures, siis räägiti, et hakatakse uut loodushariduse või keskkonnahariduse strateegiat välja töötama. Nüüd teie räägite, et tegelikult ikkagi see strateegia on kasutusel ja et hiljuti kaks ministrit kirjutasid millelegi alla. Kas te saate täpsustada, millele te alla kirjutasite ja millal see toimus? Natukene on segadust. Kas nüüd tuleb uus loodus- ja keskkonnahariduse strateegia või on see ikka seesama vana strateegia? Väga erinevad signaalid tulevad eri pooltelt. 

Jaa, aitäh! Püüan selgitada. Keskkonnateadlikkuse ja -hariduse tegevuskava kehtib praegu selle aasta lõpuni. Sellele kirjutasid toona alla haridus- ja teadusminister ning keskkonnaminister. Hetkel käib ettevalmistus järgmise perioodi tegevuskavaks, mis on aastani 2029, 2026–2029. Kui eelmine tegevuskava lõpeb 2025. aastaga, siis on ju loogiline, et 2026. aastal peaks hakkama kehtima uus tegevuskava.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ministrihärra! Alles homme võtame selle riigieelarve vastu, aga sinu kaks head kolleegi, mõlemad endised rahaministrid, leidsid raha selle kivi alt, mille peal sina istud keskkonnaministeeriumis. Raha on seal ropult. Mart Võrklaev ja Aivar Sõerd juba teavad, kus kivi all raha leidub. Aga miks nad tahtsid just sinu kivi alt seda võtta? Nad ütlevad, et mõõdikud on, no tead isegi, millised, näiteks seireks valmisolek, mõõdik nullist 100%-ni, roheteekaardid ja kõik muud, keskkonnamärgiste arv 200-lt 250-le. Raha on sul seal ropult. Aga miks ei jagu seda elementaarseks looduse tundmiseks ja loodushariduseks, kui isegi sinu erakonnakaaslased, endised rahaministrid, teavad, et raha on seal ikka päris palju?

Aitäh! Selle muudatusettepaneku, mille hea kolleeg Aivar Sõerd tegi, ta tegelikult võttis tagasi. Selle muudatusettepaneku ajend ei olnud ju mitte see, et keskkonnavaldkonnas ja keskkonnahariduses on liiga palju raha. Aivar on olnud pikaaegne tegevuspõhise eelarve kriitik. Pigem oli tema küsimuse või ettepaneku teravik suunatud sinna. Ja nii nagu ma Aivarile ka lubasin, me vaatame need mõõdikud üle. Neid saab kindlasti teha paremaks ja seda me ka teeme. Nii et kokku võttes selles eelarves, mida te kolmapäeval peaksite hääletama, keskkonnavaldkonna eelarvet vähendatud ei ole.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Korraks siin puudutati ka Endla loodusmaja. Kuidagi on nüüd kujunenud välja selline tendents või mõtlemine või väide, et kui neid loodusmaju eriti ei külastata või külastatakse vähe, siis peaks need hoopis erastama. Küsimus on selles, kas see tegevus seal sellisel kujul jätkub siis, kui see on erastatud, või ei jätku. Ma ei tea, mis sellest Endla loodusmajast saab, aga sealsamas matkaradadel ja loodusradadel käib tuhandeid inimesi. Ma ei oska öelda, ma ei oska hinnata seda tegevust. Kas seda peaks atraktiivsemaks tegema, et sinna loodusmajja jõuaksid ka need inimesed, keda seal läheduses tuhandete kaupa käib? Aga on teil informatsiooni, kas on veel plaanis selliseid loodusmaju erastada? 

Aitäh! Peast ütlen, et ei tohiks olla. Endla loodusmaja kohta oli ka üks arupärimine mõni aeg tagasi. Mälu järgi ütlen, et loodusekspositsiooni osa kogu ruumidest on suurusjärgus 9%. Ma arvan, et ei ole mõtet pidada üleval lihtsalt hoonet, milles loodusekspositsioon moodustab ühe kümnendiku. Nendele kahele arupärimisele vastates olen ma rõhutanud just loodushariduse kvaliteeti. Kvaliteet ei seisne tühjas või pooltühjas majas, vaid ikkagi teenustes ja programmides, mida me pakume selliselt, et need on kasutajatele, õpilastele või kellelegi teisele põnevad ja huvitavad. Kui sealsamas kõrval matkarajal käis 12 000 inimest või natuke rohkemgi, ju siis ikka pidi olema mingi põhjus, miks need 12 000 inimest Endla loodusmajja oma rada ei leidnud. Ehk ei olnud seal ka midagi vaadata.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! No nii, kui kõik see jutt nendest plaanidest, mida me siin kuulnud oleme, oleks kõlanud enne selle aasta algust, kui Keskkonnaamet hakkas järsult kõike likvideerima, siis me oleksime võinud öelda, et tõepoolest, Kliimaministeeriumil on suurepärane plaan, kuidas teha meie loodusharidust paremaks. Aga see on selgunud nüüd, aasta lõpul. Nii et peaks ütlema, et me oleme suutnud kõige hullema ära hoida, sest see vigade parandus, mis nüüd on tehtud, läheb päris õiges suunas. 

Siiski peatuksin mõningatel momentidel, mis minu arust on olulised. Esiteks, kui me räägime informaalsest ja formaalsest haridusest, siis vaadake, formaalne kooliharidus ei saa anda meile keskkonna- ja loodustundmist. See annab küll meile teooria, teadmised ja faktoloogiat. Sellisena on see väga vajalik. Aga ainult sellisena, ilma informaalse pooleta – vastik sõna on see "informaalne", ma hea meelega seda ei kasutaks, aga teist võimalust ei ole –, nii et me tegelikult tunneme, milline loodus seal väljas on ja millised on seosed, jääb formaalne haridus poolikuks. Seetõttu tuleb kindlasti neid kahte poolt koos vaadata. Sügav kummardus, et on jõutud nii kaugele, et neid asju tõesti vaadatakse koos. Seda on mulle hiljuti ütelnud ka haridusminister.

Teine teema, mis puudutab Endlat ja seda rada, kus käib umbes 15 000 inimest, samas kui Endla keskuses käib 300 000. Oma loomaaia töökogemustest ma olen öelnud, et midagi on väga valesti loodusharidusega, kui neid 15 000 inimest ei ole olnud võimalik kutsuda sinna juurde, et anda selles keskuses haridust. Midagi on paigast ära. Seda ei peaks mitte laiali lammutama, vaid tuleks vaadata, kuidas süsteemi paremaks teha. 

Sellega kaasneb nüüd teine teema – see, mille kohta minister ütles, et vaadake, kui palju meil on igal pool loodusõpperadu. Neid on tõesti palju. Küsimust, kas võib olla liiga palju või mitte liiga palju, ma ei hakka käsitlema. Aga loodusõpperajad ei õpeta loodust, nad annavad selleks võimaluse. Ma olen käinud korduvalt inimestega looduses mööda radasid neile retki näitamas. Nii huvitav on vaadata, kuidas inimestele järsku avaneb kõik see, mis on nende ümber, kui need asjad lahti seletada. Loodusrada üksinda seda ei tee. See on väga hea, et Keskkonnainvesteeringute Keskus neid radu toetab, seda teeb ka RMK, aga loodushariduseta, mida nendel aladel antakse, kaasa arvatud Endla keskuses, ei täida nad oma ülesandeid. Ainult infrastruktuur ei tööta. Kunagi üks inimene ütles mulle, et see, mis me ehitame välja loodusesse, on riistvara, aga vaja on ka tarkvara. Tarkvara on see, mida me oleme aastakümnete jooksul välja ehitanud, ja seda ei saa ära lammutada. Need pole legoklotsidest koosnevad üksused, mida pärast saab uuesti üles ehitada. 

Nii et tulen tagasi sellesama varasema ütluse juurde. Mul on hea meel näha, et kõige suurem halb on ära hoitud, meie keskkonna- ja loodusharidusele on antud võimalused. Selle kohta andis mulle tõendust ka see, kui mul oli võimalus näha neid inimesi, kes hakkavad Keskkonnainvesteeringute Keskuses töötama. Teate, nende silmad säravad. Nad on kindlasti väga tugevalt oma asjade juures, aga samal ajal nad tunnetavad, milline suur vastutus neil on, ja on võimalik, et nad ei oska neid asju teha. See tähendab seda, et oleks pidanud asju süsteemsemalt lahendama. Ma olen üsna veendunud, et nad teevad õiget tööd, aga seda peab süsteemselt tegema. Lammutada on lihtne, üles ehitada on raske. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Need arupidamised on olnud väga olulised, kuigi saal on tühi. Ma ei ole sugugi nii optimistlik, nagu on Tiit Maran, kes just [oma kõne] lõpetas. 

Ma mäletan väga hästi, kui mina käisin Hillar Pärjasaare ja Fred Jüssiga mööda metsi, ka talvisel ajal. Me kuulasime vaikust, aga selle vaikuse taustal ka üksikuid hääli, mida algul on vähe, aga varsti hakkas palju rohkem [kostma]. Sealt said selle pagasi väga paljud Eesti looduse inimesed ja seda pagasit on väga raske neilt ära võtta. 

Jah, võib-olla tõesti need looduskeskused –  Endla, Palmse ja Tooma ja Iisaku – ei suutnud neid inimesi, kes sealt mööda läksid, haarata. Aga ikkagi on lõhkumine palju lihtsam kui ülesehitamine. Ja see on järjepidevuse küsimus. Tegelikult on paljud põlvkonnad jäänud reaalse looduse tundmisest väga kaugele. Seda kõike tasa teha on väga-väga keeruline ja sellele kulub väga palju aega. Raha on maailmas alati piisavalt palju, kuigi öeldakse, et seda on vähe. Aga toimiva süsteemi lõhkumine ja ülesehitamine on kaks täiesti erinevat asja. 

Ma vestlesin täna Linda Metsaoruga, kes on legendaarne Eesti looduse õpetaja, paljude Eesti loodusõpetajate õpetaja. Ta on viimasel ajal rääkinud päris naljakalt, kuidas tema nagu ei kvalifitseeru, ei ole kvalifitseerunud loodusõppeks, kuna mingisugused ametnikud määravad, kes saavad toetust. Temasugune ei kvalifitseeru. See tähendab, et näiteks Albert Einstein nende [nõudmiste] järgi ei kvalifitseeruks mingisuguse füüsika granti saamiseks. No asjad on ikka väga-väga paigast ära. 

Ma ei jõua pikalt rääkida, ehkki tegelikult on see [tähtis] teema. Loomulikult, nagu kolleeg Sikkut ütles, Riigikontroll võiks teha auditi. Kindlasti tuleks väga huvitav pilt. Ma arvan, et seda on võimalik ka lihtsamalt teha. Ja võib-olla ma püüangi seda ise teha, [leida] need jooned, mis [näitavad], kuhu me tegelikult oleme jõudnud. See läheb mulle üsna palju korda ja paljudele teistele ka, ma arvan.

Tegelikult võiks parlamentaarseid raporteid olla palju rohkem. Meil siin sõjamehed on ühega hakkama saanud, suur kära oli selle ümber, kas see on ikka õige ja nii edasi. Tegelikult peaks [raporteid] tegema palju rohkem, olgu need seotud sotsiaalküsimuste, hariduse, huvihariduse või loodusharidusega. Teemasid on seinast seina ja sellega peaks tegelema, reaalselt. See on parlamentaarse töö tavaline atribuut, aga millegipärast Eesti parlamendis on see väga haruldane, nii nagu roosa flamingo Eesti looduses. Nii et tegelikult peaks sellega tegelema palju rohkem. 

Paljud arupärimised, mida me oleme siin esitanud ja mida kolleegid on esitanud – parlamentaarseid raporteid nende põhjal võiks kaaluda. Loomulikult, kõik ei kõlba, ja küsimus on ka selles, kes viitsib seda üldse teha. Aga Riigikontroll on väga tõsine asutus ja mina teda kuidagi ei naeruvääristaks. Aitäh!

Kas soovib minister täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme tänase üheksanda päevakorrapunkti läbinud.

Aga nüüd peale haamrilööki on võimalik võtta sõna vabas mikrofonis. Sõnasoove ei ole. Istung on lõppenud.