Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks on end registreerinud 68 Riigikogu liiget, puudub 33. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Esitajad on teinud ettepaneku arvata päevakorrast välja esmaspäevane päevakorrapunkt 10, arupärimisele nr 862 vastamine. 

Ja sõnavõtt kohalt. Helir-Valdor Seeder, ma saan aru, et ettepanek on päevakorra kohta.

Jah, austatud juhataja! Isamaa fraktsiooni nimel teen ettepaneku võtta päevakorrast välja kolmapäeval ka kümnes päevakorrapunkt.

Selge. Rohkem ettepanekuid ei ole, seega on esitajad teinud ettepaneku arvata tänasest päevakorrast välja 10. päevakorrapunkt. Ja samuti on esitaja teinud ettepaneku arvata välja kolmapäevasest päevakorrast kümnes päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 730 esimene lugemine. Rohkem muudatusi meil ei ole, me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, esitajad on teinud ettepaneku arvata tänasest päevakorrast välja päevakorrapunkt nr 10, milleks on arupärimisele 862 vastamine, ning esitajad on ühtlasi teinud ettepaneku arvata kolmapäevasest päevakorrast välja kümnes päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 730 esimene lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 11. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 63 poolt, vastu- ja erapooletuid ei ole, on käesoleva töönädala päevakord kinnitatud.

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun siia Riigikogu kõnetooli kõigepealt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks, riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Teiseks, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Ja kolmandaks, korrakaitseseaduse § 44 täiendamise seaduse eelnõu. Selle, eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister. Kõik kolm seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Meil on arupärimine kultuuriministrile Heidy Purgale ja teema on Eesti teatrite rahastamine. Viimastel kuudel on tulnud avalikkuse ette mitmeid probleeme seoses Eesti teatrite, eriti era- ja munitsipaaletendusasutuste rahastamisega. Kui näiteks aastal 2024 jagas Kultuuriministeerium erateatritele tegevustoetust 4,57 miljonit eurot, siis aastateks 2025 ja 2026 on ette nähtud vaid 4,14 miljonit eurot, samal ajal kui taotlusi laekus oluliselt rohkem, kui eelarve võimaldab. Selle tulemusena võivad jääda mitmed teatrid, näiteks Theatrum ja elektron.art, esialgu tegevustoetusest ilma. See on tõstatanud küsimuse rahastusotsuste läbipaistvuse, järjepidevuse ja kultuuripoliitiliste prioriteetide kohta. 

Tekkinud olukord kindlasti tekitab palju küsimusi, milline on ministeeriumi pikem plaan, et tagada Eesti teatrivõrgu jätkusuutlikkus ning prognoositav rahastamine kooskõlas kultuuripoliitika eesmärkidega. Palume ministril vastata viiele küsimusele. Näiteks sellised küsimused. Kuidas hindate teie kui kultuuriminister kujunenud olukorda, kus mitmed kvaliteeti ja järjepidevust tõestanud etendusasutused on sattunud ellujäämise raskustesse riigieelarveliste vahendite vähendamise ja jaotusotsuste tõttu? Milliseid konkreetseid muudatusi plaanib Kultuuriministeerium teha etendusasutuste rahastamise süsteemis, et vältida tulevikus sarnaseid olukordi, kus toimuvad järsud ja ettearvamatud rahastuskärped? Milline on teie visioon niinimetatud üleminekumeetmete sisustamiseks, et teatrid ei satuks järsku olukorda, kus tegevustoetus väheneb või kaob ühe otsusega nii, et see seab ohtu püsiva loomingulise tegevuse, tööandja kohustuste täitmise ja pikaajalised repertuaariplaanid? Kuidas kavatseb ministeerium tagada rahastusotsuste suurema läbipaistvuse ja prognoositavuse? Millised on ministeeriumi pikema perspektiiviga plaanid Eesti teatrite rahastamise kogumahu suhtes?

Aitäh! Ja järgnevalt palun kolleeg Madis Kallas. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head vaatajad-kuulajad! Soovin anda üle Riigikogu otsuse eelnõu, millega teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja konkreetsed abinõud laste sotsiaalmeedia kasutamisest tulenevate vaimse tervise probleemide leevendamiseks. Uuringud näitavad ja tegelikult meie kõigi silmad seda ka igapäevaselt näevad, et liigne ekraaniaeg, sobimatu sisu, sõltuvusmehhanismid ning privaatsusohud mõjutavad laste vaimset tervist, keskendumisvõimet ja üldist heaolu. Eestis puuduvad senini tõhusad meetmed, mis aitaksid ennetada sotsiaalmeedia kasutamisest tingitud terviseprobleeme lastele. Lapsi kaitsvad konkreetsed abinõud tuleks välja töötada järgmiste probleemide ennetamiseks ja leevendamiseks, näiteks ärevus, depressiivsed sümptomid, madal enesehinnang, küberkiusamine, mitteeakohane sisu, vägivaldaja äärmuslikku käitumist propageeriv sisu, uneprobleemid, mis on sageli põhjustatud just liigsest või öisest ekraanikasutusest, kehaline passiivsus ja kaaluprobleemid. Lisaks veel keskendumisvõime ja süvenemisvõime langus, hüplik tähelepanu ja õpitulemuste halvenemine. Ja kõige lõpetuseks veel privaatsusriskide ja digijalajäljeohtude alahindamine ja seda ennekõike laste poolt. Need on peamised uuringutest välja toodud laste sotsiaalmeedia kasutamisega seotud probleemid, mis vajaksid laste tervist ja käitumist uurivate teadlaste, psühholoogide, arstide ja haridustöötajate poolt oluliselt jõulisemat tegelemist. Ja nii arvab ka enamik laste vanemaid. Aitäh!

Suur tänu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. 

Asume tänase päevakorra juurde. Meil on täna üheksa päevakorrapunkti. Neist esimene on majanduskomisjoni algatatud meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 756 teine lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Jaak Aabi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea Riigikogu! Meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu algatas Riigikogu majanduskomisjon käesoleva aasta 12. novembril. Meeldetuletuseks see, et eelnõu eesmärk on veeteetasude langetamise abil toetada Eesti sadamate konkurentsivõimet. Järgmisel aastal vähendatakse Eesti sadamasse või sadama reidile sisenevate laevade veeteetasu 15% võrra tavalisest määrast. Eelnõu esimene lugemine toimus 18. novembril, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 25. november. Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Majanduskomisjon teavitas eelnõu menetlusest Transpordiametit, Tallinna Sadamat ning Logistika ja Sadamate Liitu. Huvirühmad eelnõu kohta ettepanekuid ega märkusi ei esitanud. Vabariigi Valitsus otsustas oma 27. novembri istungil seda eelnõu toetada. 

Majanduskomisjoni 1. detsembri istungil toimus ettevalmistus eelnõu teisele lugemisele saatmiseks. Muudatusettepanekuid ei laekunud, siis komisjon tegi menetluslikud otsused ja need olid järgmised. Esiteks, majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 8. detsembril ehk täna ja teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 10. detsembril ja viia läbi lõpphääletus. Kõik otsused olid konsensuslikud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 756 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Järgnevalt tänane teine päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Lauri Läänemetsa, Anti Allase, Reili Ranna, Züleyxa Izmailova, Jaak Aabi ja Ester Karuse poolt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine hariduse kättesaadavuse kohta ja ministeeriumi plaanide kohta selle parandamiseks. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Madis Kallase. Palun!

Härra minister jõudis väga täpselt. Aga, Madis Kallas, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Meil on juba varasemalt päris pikka aega tagasi üle antud arupärimine, mis puudutab hariduse kättesaadavust ja kogu seda temaatikat, mis on seotud kogu haridusspektriga. 

Me teame kõik, et Eestis on päris suur regionaalne ebavõrdsus, mis väljendub pea kõigis valdkondades, seda enam on oluline seda analüüsida ka haridusvaldkonnas, kuna haridus moodustab nii kohalike omavalitsuste eelarvetes kui ka laiemalt väljakutsete vaates ühe suurima valdkonna. 

Meil on seda arupärimist ette valmistades peamine fookus olnud see, kuidas ja mismoodi on regionaalse arengu ja stabiilsuse eest vastutav Regionaal- ja Põllumajandusministeerium astunud samme, milliseid tegevusi planeerida, milliseid kaardistusi teinud, ja just sellest lähtuvalt, kui mingis piirkonnas on jäänud inimesi vähemaks. See omakorda seab koolivõrgu ülalpidamisele väga suuri väljakutseid, kuidas ja mismoodi sellisel kujul on meil võimalik ühiselt selle vastu võidelda. 

Ja eraldi olulise teemana me soovime ministrilt saada ülevaadet selles vaates, kuidas ja mismoodi Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on seisnud regionaalse kõrghariduse kättesaadavuse eest. See puudutab just meie regionaalseid kolledžeid Eesti eri piirkondades, mis samuti ei ole väga heas seisus, tulenevalt sellest, et nii kõrghariduse rahastamine, teaduse rahastamine kui ka üliõpilaste arv nendes piirkondades on pigem langevas trendis. 

Meil on kokku esitatud viis küsimust. Loodame, et minister saab anda nii põhjalikud ja täpsed vastused, kui vähegi võimalik, ja kui kusagil on vaja, eks me küsime ja täpsustame siis juurde. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Armsad arupärijad, Madis Kallas, Lauri Läänemets, Anti Allas, Reili Rand, Züleyxa Izmailova, Jaak Aab ja Ester Karuse, ma tänan teid selle arupärimise eest! Hariduse kättesaadavus on Eesti sidususe ja tuleviku üks olulisimaid alustalasid. Kodulähedane ja kvaliteetne haridus annab peredele kindlustunde, aitab ettevõtetel leida oskustega töötajaid ning loob noortele võimaluse kasvada ja areneda enda kodukohas. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ülesanne on koos Haridus- ja Teadusministeeriumi ning kohalike omavalitsustega hoida elukeskkond tasakaalus, nii et teenused oleksid inimestele kättesaadavad ja kogukonnad oleksid tugevad. 

Nüüd läheme teie küsimuste juurde. Küsimus nr 1: kas te olete Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis analüüsinud kuueklassiliste maakoolide meetme mõju konkreetsetele piirkondadele ja koolidele? Me jagame seda põhimõtet, et esimene ja teine kooliaste peaksid võimaluse korral olema kodulähedased ning kolmas kooliaste omavalitsuste tugevamates keskustes. 

Kuueklassiliste maakoolide toetusmeede on selles mõttes väga oluline tugi ja nagu ma aru saan, kohalike omavalitsuste tagasiside sellele meetmele on olnud pigem positiivne. Aastal 2025 sai sellest meetmest toetust 27 algkooli või tegevuskohta 18 omavalitsuses kokku ligikaudu 2 miljoni euro ulatuses. Toetuse suurus ühe kooli kohta jäi vahemikku 50 000 – 120 000 eurot. Mitmel juhul võimaldus see toetada ka koolihoonete korrastamist ja tingimuste parandamist, mis andsid kogukonnale kindlustunnet kooli püsimise osas. 

Kagu-Eestis on pilt veel kujunemas seoses käimasoleva koolivõrgu muudatusega. Pikaajalise mõju hindamine eeldab meetme rakendamist mitme aasta vältel. Oleme Haridus- ja Teadusministeeriumiga kokku leppinud, et koostame ühise mõjuanalüüsi ja esitame selle põhjal ka ettepanekud. 

Lisaks oleme koostöös partneritega analüüsinud haridusteenuse ruumilist kättesaadavust. Analüüsi tulemus näitab, et umbes kolmandik 7–12-aastastest lastest jõuab lähimasse kooli kümne minutiga ning kolmveerand poole tunniga, jalgsi. Samas, ligi pooled õpilased ei käi lähimas koolis, mis näitab, et lisaks kaugusele mõjutavad peresid koolivalikul ka kvaliteet, huviharidus ja koolikliima. Meie eesmärk on, et kodulähedane kool oleks mitte ainult olemas, vaid oleks ka sisuliselt tugev ja pakuks seal õpikeskkonda. 

Küsimus nr 2: kas olete koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga planeerimas täiendavaid meetmeid hariduse ja regionaalse kättesaadavuse parandamiseks? Jah, meie suuremad regionaalsed sekkumised on suunatud sellele, et kvaliteetsed teenused ja elukeskkond püsiksid kättesaadavad ka seal, kus rahvastik väheneb ja vahemaad on pikemad. Maakondlikud ja kohaliku tasandi algatused aitavad kohapeal arendada haridusteenuseid, näiteks Saaremaa ja Muhu ühised digitaristu- ja haridustehnoloogia projektid või Märjamaa ja Valga haridusstrateegiad. 

Saaremaa vald on saanud Euroopa Liidu vahenditest ligikaudu 1,4 miljoni euro suuruse toetuse väikekoolide koostöö- ja tugitegevuse tugevdamiseks, sealhulgas Laimjala lasteaed-põhikooli tingimuste parandamiseks ja teenuse koondamiseks piirkonnakeskustes. Omavalitsuste hoonete energiatõhususe tõstmiseks eraldasime eelmisel aastal ligi 48 miljonit eurot, millest umbes 34 miljonit läks haridusobjektidele. Käesoleval aastal lisandub veel ligikaudu 50 miljonit eurot. 

Koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga valmistame ette uue taotlusvooru suure pindalaga hoonetele, millest suurem osa ongi haridushooned. Lisaks arutame uusi, sihitud sekkumisi, mis toetaksid ligipääsetavust, digiõppevahendite laiemat kasutust ja õpetajate tööjõupoliitika piirkondlikku diferentseerimist, et hariduse kvaliteet ja kättesaadavus liiguksid käsikäes. 

Küsimus nr 3: kas ministeeriumis on arutatud võimalust toetada täiendavalt üheksaklassilisi ja neljaklassilisi väikseid maakoole? Väikekoolid on paljudes kogukondades midagi enamat kui ainult õppeasutused. Need on kogukonna süda ja ühtehoidmise koht. 

Haridus- ja Teadusministeerium valmistab ette järgmise aasta tegevustoetuse määrust kodulähedaste maakoolide toetamiseks. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium panustab selle juures piirkondlike mõjude hindamise ja tingimuste täpsustamisse. Soovime, et toetuse andmisel arvestataks rohkem piirkondlike eripäradega. 

Kaalume ka väikeste koolide, näiteks esimesi kuni neljanda klassi koolide erikohtumist juhul, kui piirkondlik olukord seda õigustab. Püsivam lahendus on kohalike omavalitsuste finantsautonoomia tugevdamine ning seal, kus see on kogukondlikult ja majanduslikult põhjendatud, koostöö ja ühinemise soodustamine. Nii tekib rohkem võimekust hoida kodulähedast koolivõrku jätkusuutlikuna. 

Küsimus nr 4: kas te olete kohtunud või plaanite kohtuda ülikoolide ja regionaalse kolledžite direktoritega, et arutada kõrghariduse kättesaadavust piirkondades? Ma pean väga oluliseks regulaarset koostööd regionaalsete kolledžite juhtidega. Kolledž ei ole pelgalt ülikooli esindus, vaid piirkondliku arengu ja innovatsiooni sõlmpunkt. Kolledžid valmistavad ette kohaliku tööjõu, kohandavad õppekavasid vastavalt piirkonna vajadustele ja hoiavad noori oma kodukohas. 

Heaks näiteks on Pärnu Kolledži juurde loodud KOBAR, innovatsioonikeskus, mis ühendab ettevõtluse, teaduse, avaliku sektori ja kogukonnad. Sellised algatused on regionaalarengu seisukohalt väga väärtuslikud. Kolledžite juhid osalesid septembris toimunud regionaalvaldkonna seminaril, kus piirkondade esindajatega arutati Euroopa Liidu järgmise pika eelarveperioodi prioriteete regionaalarengu valdkonnas. 

Küsimus nr 5: kas peate õigeks kolledžite täiendavat toetamist, et tagada regionaalsel tasandil parem kõrghariduse kättesaadavus? Ma pean seda igati õigeks. Regionaalsete kolledžite rolli tugevdamine vajab stabiilset rahastust ja paindlikke koostöömudeleid. 

Haridus- ja Teadusministeerium eraldas eelmisel aastal ligikaudu 1,6 miljoni euro suuruse sihttoetuse avalik-õiguslikele ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele regionaalsete õppekohtade lisarahastamiseks. Ida-Virumaal ja mujal piirkondades on teadus- ja arendustegevus seotud ka õiglase ülemineku fondi kaudu, kokku peaaegu 36 miljoni euro ulatuses. 

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on omalt poolt toetanud kolledžite teadmus- ja innovatsioonivõimekust erinevatest regionaalprogrammidest, näiteks Pärnu KOBAR, mis ühendab ühe katuse alla ettevõtluse, ülikoolid ja avaliku sektori, ning Kuressaare kolledži teadmussiirde ja tehnoloogia nõustamise keskus, mille kogumaht on ligikaudu 1,8 miljonit eurot. 

Ma pean õigeks, et kolledžite panus piirkondlikku arengusse kajastuks ka püsivas rahastusmudelis. See tagab õppe järjepidevuse ja suurendab regionaalset mõju. Kolledžite tugevdamine on ühtlasi ülikoolide võimalus jõuda paremini ettevõteteni ja anda oma panus Eesti majanduse arengusse. 

Kokkuvõtteks, hariduse regionaalne kättesaadavus on meie ühine vastutus. Meie siht on, et kodulähendine kooliharidus oleks nii kättesaadav kui ka sisuliselt tugev, koolivõrk oleks jätkusuutlik ja regionaalsed kolledžid annaksid kohalikule elule lisajõu oskuste, teadmiste ja innovatsiooni kaudu. Aitäh selle arupärimise eest! Vastan hea meelega küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile tõepoolest on. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Te ka oma vastustes tõite välja, et kooli valik ei sõltu ainult lähedusest, vaid erinevatest aspektidest, sealhulgas huvihariduse kättesaadavusest. Meil on viimasel ajal olnud päris palju diskussiooni selle üle, kas huviharidus on kättesaadav ja kelle rahade eest see on kättesaadav. Kindlasti on ka regionaalses mõttes see kättesaadavus väga erinev. Peame paraku tõdema, et kindlasti väiksemates koolides, väiksemates piirkondades see kättesaadavus – oletame, teatrisse sõit – on ju palju kallim kui näiteks siin Tallinnas või Tartus. See tähendab, et see on kahtlemata regionaalne probleem. 

Minu küsimus. On olemas ka näiteks Kultuuriranitsa meede, aga kindlasti olete loodetavasti arutanud ka teisi meetmeid, mis parandaksid huvihariduse kättesaadavust just väiksemates piirkondades. Kas on nii? Ja mida te võtate ette Kultuuriranitsa rahastuse suurendamisega?

Aitäh selle küsimuse eest! Huvihariduse valdkond on natukene minu vastutusalast väljas. Aga ma saan rääkida seda, et meil on erinevaid meetmeid just avaliku taristu väljaarendamiseks. Me näeme seda päris kenasti, kuidas kerkivad erinevad spordihooned, mida me oleme toetanud erinevate meetmete kaudu. Näiteks just hiljuti Vormsi saarel valmis uus spordihoone. Me niisugust huviharidust selle kaudu toetame. Aga kindlasti ma usun, et Haridus- ja Teadusministeeriumis on meetmeid rohkem, millega ma kahjuks nii detailides kursis ei ole.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Metsküla kooli Riigikohtu otsusest saime lugeda osundust, mis teile on ilmselt väga meele järgi. Ka Riigikohus ütleb, et koolivalik mõjutab oluliselt kogu pere elukorraldust, sealhulgas elu- ja töökoha valikut, seda, kas noored pered näiteks maale lähevad või mitte. Aga haridusvõrku haridusminister optimeerib ainult hariduse seisukohast. Jah, me räägime kättesaadavusest ja kvaliteedist, aga tegelikult on seal väga palju regionaalpoliitilisi aspekte ja teemasid, milles ei saagi haridusministeeriumil pädevust olla, ja midagi, mida nad automaatselt arvesse ei võta. Milline on teil koostöö haridus- ja teadusministriga ja kas seda tüüpi koolivõrku puudutavad otsused jõuavad kuidagi regionaalministeeriumisse, et te saaksite vajaduse korral küsida mõjuhinnangute kohta või sellele piirkonnale järgnevate tagajärgede kohta, kui koolivõrgu osas otsused tehakse?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti koolid, eriti väiksemates piirkondades, on väga oluline osa ja kogukonna süda. Kui seda kooli seal ei ole, siis see mõjub halvasti kogu piirkonnale, eriti just tööhõive mõttes. Meie koostöö on hea. Kindlasti on eelnõu tasandil ja kooskõlastuse tasemel meil võimekus juhtida tähelepanu kitsaskohtadele, kui ei ole arvestatud piirkondlikke mõjusid. Näiteks kool ei pruugi pelgalt olla ainult kool, seal võib olla ka, nagu meil mõni näide on olnud, energiataristu seotud selle kooliga ja muid piirkonna jaoks olulisi teenuseid. Seal me seda kindlasti välja toome ja see koostöö on olnud hea. Muidugi, igale poole alati ei jõua, kõiki asju ei suuda jälgida, sest me peame sedasama arvestama mitte ainult haridusvaldkonnas, vaid ka teistes valdkondades ja me pingutame selle nimel.

Tiit Maran, palun! Nüüd on minul ka mikrofon sees. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Iga kool asub riiklikus, päris keerulises hierarhilises süsteemis ja on läbi selle juhitud, aga samal ajal regioonides, igal pool koolidel on natukene laiem tähendus kui ainult selles süsteemis. Seda tuleks arvestada. Toon näiteks Suuremõisa mõisakooli Hiiumaal, kellel on märkimisväärselt tähtis roll selle saare kultuurilises ja sotsiaalses elus. Välja on kujunenud olukord, kus vaadatakse ainult haridussüsteemi ja lähtutakse selle kooli vajadusest või mittevajadusest ainult selles süsteemis. Ma paluksin teilt saada selgitust, kuidas teilt nagu regiooni poolt vaadates on olukord selles, et kui me vaatame ainult suurt haridussüsteemi, aga ei näe koolide regionaalset tähtsust. Kas te olete seda teemat arutanud ka haridusministriga?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, ma just hiljuti käisin, kohtusin Hiiumaa … Hiiumaa vallavanem käis ministeeriumis külas, seda teemat me seal ka puudutasime. Kindlasti on see selle kogukonna jaoks väga märgiline otsus ja ei ole positiivne. Teisest küljest me oleme tähelepanu juhtinud, aga ma ei julge võtta vastutust. Kindlasti on igal otsusel palju rohkem tagamaad. Ja kuna see ei ole mu vastutusvaldkonnas ja ma süvitsi selle otsuse tagamaadega ei tegele, siis ma ei oskagi täpselt öelda, mis need kaalutluspunktid seal on olnud, et selliseid otsuseid langetada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Te ise ka korra puudutasite huvihariduse, aga ka spordi nagu infrastruktuuri. Spordiobjektid tegelikult on veidi vaeslapse osas, kui me räägime siin ka rekonstrueerimisest, CO₂ meetmetest. Nojah, ma tean ka, et minu koduvallas on see arvestus läbi tehtud, et tegelikult ei ole seal midagi rekonstrueerida. Spordihoone on nii vana, et tegelikult tuleks uusi ehitada. Aga no CO₂ meetmetes on see variant olemas: kui vana maha võtta, siis saaks uusi ehitada. Aga seni on neid vahendeid just nimelt spordiobjektidele ja kultuuriobjektidele läinud vähem. Ma saan muidugi aru, et needsamad koolid ja lasteaiad on alati esimeses järjekorras. Kas millalgi võiks oodata omavalitsused, et ka spordiobjektid saaksid sellist investeerimisvahendit, millega neid spordiobjekte kas rekonstrueerida või uusi ehitada?

Aitäh! Nad konkureerivad kõik sellesama meetme alusel CO₂ rahale. Kui me oleme pehmelt uurinud, missugused kohalike omavalitsuste vajadused on, siis suures hulgas on need koolimajad, see on igal pool prioriteet, ka kohalike omavalitsuste poolt. Küll oli ka üks ujula tõepoolest seal hulgas. Ja kui see voor avatakse, siis nad kõik konkureerivad võrdsetel tingimustel. Aga ma pean ütlema küll, et enamik esitatud hoonetest tõepoolest on pigem haridushooned, mitte ei ole spordiga seotud.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt aitäh ministrile küsimustele vastamise eest! Me teame, et Eestimaa elab suveperioodil pea igas piirkonnas. Juunist augustini ei ole meil selliseid mahajäetud piirkondi, vaid suvemajad on täis ja elu õitseb. Ma küsiksin selles vaates, kui heaks te peaksite võimalikke meetmeid, mis suurendaksid mingis piirkonnas õpetajate töötasu, nii nagu seda on tehtud Ida-Virumaal, et meelitada mingitesse piirkondadesse õpetajaid või üldse neid sinna leida, nagu me teame, mis oli Ida-Virumaa meetme eesmärk. Kas see võiks olla üks võimalik lahendus regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks või mitte? Sest me teame, et mõnes mõttes hariduslik ebavõrdsus on regionaalse ebavõrdsuse ühe mündi kaks külge.

Aitäh selle küsimuse eest! Eks siin kindlasti üks osa on ka õpetajate palk, seda ma mõistan, aga kindlasti on ka õpetajate kvaliteet. Nagu ma olen aru saanud, siis vähemalt Saaremaal on see kvaliteet õpilaste hinnangul vähemalt kõrge. Õpetajate palga rahastamise detailidega ma ei ole kahjuks nii kursis. See on kindlasti debatt, mida on parem pidada haridus- ja teadusministriga.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Lõpetame meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi ja Vadim Belobrovtsevi poolt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine praamipiletite hindade kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Arupärimine praamipiletite hindade kohta. Tegemist on saarte elanikele ja külastajatele väga olulise teemaga. Kõigil meist on õigus usaldusväärsele ja kvaliteetsele transpordiühendusele saarte ja mandri vahel. Oluline on nii praamiühenduse tihedus kui ka teenuse hind. 

Oluline on rõhutada teenuse hinna määramise läbipaistvust. Praegune hinnakujundus on arusaamatu. Nii piletihindade kujunemine kui ka võimalike hinnamuudatuste põhjendused peavad olema avalikkusele arusaadavad ja läbipaistvad. Avaliku teenuse rahastamisel maksumaksja poolt peab kaasnema selge aruandekohustus ja hinnapoliitika loogiline põhjendus. 

Eeltoodust tulenevalt palume teil vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 139 vastata küsimustele, mida ma ei hakka ette lugema, sest seda saab väga hästi teha härra minister ise. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Head arupärijad Lauri Laats, Vladimir Arhipov, Aleksei Jevgrafov ja Vadim Belobrovtsev, ma tänan selle arupärimise eest! Saartel elavate inimeste jaoks ei ole parvlaevaühendus lihtsalt transporditeenus, vaid igapäevane osa ja väga elutähtis liikumisvabadus. See on eelduseks nii tööle kui ka kooli pääsemisele kui ka ettevõtlusele ja kogukondliku elu toimimisele. Ministeeriumi eesmärk on hoida ühendused usaldusväärsed, sagedased ja inimestele jõukohased. Samal ajal tuleb arvestada, et teenus on suurel määral avaliku rahaga toetatud ning hinnastamine peab olema läbipaistev ja põhjendatud. Asun teie küsimuste juurde. 

Küsimus nr 1: kuidas kujunevad praegu piletihinnad mandri ja saarte vahelisel praamiühendusel ning millised kulukomponendid neid mõjutavad? Parvlaevaliikluse piletihindu reguleerib riik. Hinnad on määratud juba alates 1990-ndate keskpaigast, kuid teede- ja sideminister kehtestas tariifide korra 12. juuni 1995. aasta määrusega nr 15 "Mandri ja Lääne-Eesti saarte vahelise parvlaevaühenduse tariifide kinnitamine". Praegu kehtestatakse piletihinnad ministri määrusega vastavalt ühistranspordiseaduse § 31 lõike 2 punktile 3 ja lõikele 3, mis annavad ministrile õiguse kehtestada kõrgeim reisija ja sõiduki piletihind ehk määrata hinnalagi. 

Piletihindu on ajas muudetud koos teenuse üldkulude kasvuga. Teenuse maksumus kaetakse riigi toetuste ja piletituru kombinatsiooniga. Kulukomponendid hõlmavad eeskätt laevade opereerimis- ja hoolduskulusid, personali-, kütuse- ja sadamakulusid, kindlustust ja ohutust ning samuti investeeringuid uutesse alustesse ja sadamatesse. Arvestada tuleb ka riigi kehtestatud soodustustega saarte elanikele, õpilastele ja eakatele. 

Ajavahemikus 1995. aastast kuni tänaseni on piletihinnad keskmiselt tõusnud umbes seitse korda – selle 30 aastaga –, samas kui keskmine palk on kasvanud 13-kordselt. See näitab, et teenus on vaatamata hinnatõusule jäänud elanikele suhteliselt kättesaadavaks. 

Küsimus nr 2: kui suur osa teenuse kogumaksumusest kaetakse riigieelarvest ja kui suur osa reisijate poolt, kuidas on see suhe ajas muutunud? Viimastel aastatel on riigi osakaal olnud ligikaudu 60% ja piletitulu on vastavalt 40%. Aastal 2022 oli teenuse kogumaksumus ligikaudu 33,5 miljonit eurot, millest riigi toetus moodustas 19,4 miljonit eurot ja piletitulu 14,1 miljonit eurot. Aastal 2023 oli teenuse kogumaksumus umbes 35,3 miljonit eurot, millest riigi toetus oli veidi üle 20 miljoni euro ning piletitulu ligi 15 miljonit eurot. Aastal 2024 oli teenuse kogumaksumus ligikaudu 36 miljonit eurot, millest riigi toetus moodustas umbes 21,3 miljonit eurot ja piletitulu umbes 15 miljonit eurot. Keskmiselt maksis riik parvlaevaühenduse eest toetust iga sõidu pealt, iga reisija pealt 9 eurot. 

Küsimus nr 3: kas on plaanis hinnastamist hooajaliselt diferentseerida? Praegu kehtib parvlaevadele dünaamiline hinnastamine, see tähendab, et tipphooajal ja nädalavahetustel, mil reisijate nõudlus on suurem, on piletid mõnevõrra kallimad. Samal ajal kehtib saarte püsielanikele, õpilastele ja eakatele keskmiselt 65%-line soodustus. Täiendavat hooajalist hinnakujundust ei ole praegu plaanis rakendada. Ministeeriumi eesmärk on hoida piletisüsteem lihtne, selge ja prognoositav, et inimesed teaksid oma sõidukulusid ette. 

Küsimus nr 4: milliseid samme on plaanis astuda, et hinnakujundus oleks läbipaistvam ja arusaadavam? Ministeerium valmistab ette uut lähenemist, mille kohaselt avaldatakse kord aastas koondinfo teenuse kulustruktuuri ja põhinäitajate kohta. See hõlmab piletitulu, riigi toetuse, opereerimiskulude ja reisijate arvu ülevaadet. Lisaks plaanime tellida sotsiaal-majandusliku mõju analüüsi, mis aitab hinnata, kuidas piletihindade muudatused mõjutavad saarte elanike liikumisvõimalusi, ettevõtlust ja turismi. See annab tugeva aluse edasiste otsuste tegemiseks ning aitab hinnastamise põhimõtteid ühtlustada ja läbipaistvamaks muuta. 

Küsimus nr 5: kas on analüüsitud viivituste ja tühistamiste mõju piletitulule ja elanike rahulolule? Sellist ametlikku analüüsi ei ole läbi viidud, küll on aga Saaremaa Ettevõtjate Liit hinnanud, et ebastabiilne sõidugraafik ja hinnatõus võivad turismi- ja transpordisektorit negatiivselt mõjutada. Ministeerium jälgib neid mõjusid koostöös vedaja ja kohalike omavalitsustega ning vajadusel kavandame täiendavaid meetmeid, et teenus muuta usaldusväärsemaks. Praegu jääb suursaarte vahel peaasjalikult reise ära väga harva. Kui juhtub, siis need hilinevad. Peaasjalikult hilinevad need suvel, kui on suur hulk inimesi vaja peale laadida, siis tekivad viivitused, või talvel, kui on väga keerulised jää- ja ilmastikuolud. Aga see protsent on tõesti paari protsendi juures. 

Ja kokku võtteks, ministeeriumi eesmärk on tagada saarte elanikele ja külalistele usaldusväärne, stabiilne ja taskukohane ühendus. Hindade kujundamisel tuleb hoida tasakaalu teenuse tegeliku maksumuse ning maksumaksja ja kasutaja panuse vahel. Samal ajal peame oluliseks, et hinnastamine oleks läbipaistev ja õiglane ning arvestaks saarte eripära ja inimeste igapäevaseid vajadusi. Sotsiaal-majandusliku mõju analüüsi tulemuste põhjal saame järgmisel aastal hinnata, kuidas praamipileti süsteemi edasi arendada nii, et see toetaks võrdselt nii saarte elanikke kui ka kogu Eesti regionaalset arengut. Vastan hea meelega küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt kaks küsimust. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Teatavasti oli Saaremaa praamiliikluse piletitulu eelmisel aastal 10 miljonit ja kokku üldse tulu koos dotatsiooniga 17 miljonit. Ehk piletitulu ehk omaosalus oli 60%. Te mainisite siin kokku, et praamiliiklus on 40%. Vastavalt bussiliiklusel on piletitulu ainult umbes 10% ja ülejäänud on dotatsioon. Miks nii ebaõiglane suhtumine saarlastesse, kes peavad tunduvalt rohkem omaosalust kinni maksma kui ülejäänud Eesti? Teada on ju, et tegelikult praamiliiklus on ju ikkagi maanteepikendus kõigi saarlaste jaoks.

Aitäh selle küsimuse eest! Eks siin on tõesti neid dotatsiooni hulgad erinevad, see mastaap on ka erinev. Ma arvan, et võrrelda tuleks ka võrreldavaid. Mandri peal või Saaremaa peal samamoodi toimub bussiliiklus, need hinnad või kulud on ka absoluutselt teistsugused. Parvlaevaühenduse tagamine ongi äärmiselt kulukas ja siin ongi oluline selle juures tagada, et see oleks taskukohane. 

Ma kohtusin just reedel Saaremaa uue vallavalitsusega ja ka ettevõtjatega. See läbiv küsimus on ikkagi … Noh, kõik aktsepteerivad seda, et saarlaste enda jaoks on see teenus kättesaadav ja hea ning ka mõistlikult hinnastatud. Pigem on küsimus suvehooajal ja turistides, mida ma ka mõistan. Aga teisest küljest ongi oluline see, et see praam sõidaks. Ühistranspordi puhul on kõige olulisem näitaja selle ettearvatavus – sa tead, et siit väljub selline transpordiliik sellel kellaajal, et see oleks võimetekohane. Kui maismaaühendust ei ole, siis ongi keerulisem, aga kõik ka aktsepteerivad seda, et on olulisem tagada, et see oleks järjepidev, et ei tekiks üllatusi. Ma saan aru, et väga südamele … Miks see läbipaistvus tuli teemaks? Alati on, nagu ma välja tõin, 30 aastat kehtestatud ministri määrusega neid hinnalagesid, aga 2022. aastal toimus hüppeline tõus, kuna pikalt ei olnud seda hinda tõstetud. Siin see omaosaluse ja riigi dotatsiooni vahekord on minu hinnangul oluline. 

Ja siin tuleb rõhutada ka seda, et läbirääkimiste käigus on võimalik arutada, kuidas seda asja parandada. Seda võimalust ma kõigile pakkusin. Aga kui see ühendus oleks ka tasuta, siis see ei tähenda seda, et see ühendus oleks kvaliteetne. Kõik või enamus, kellega ma olen suhelnud sellel teemal, tõdevad, et kvaliteetne ja tihe ühendus on olulisem kui see, et see ühendus oleks tasuta.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Praamide piletihinnad tekitavad muret, lähituleviku muret just selles vaatevinklis, et ministeeriumi esindajad andsid sellise sisendi ühistranspordikeskustele, et alates juulist võib tasuta bussiliiklus ära kaduda nii õpilastel kui ka pensionäridel. Kas te kinnitate seda arvamust ministeeriumi poolt? Ja kui jah, siis kas sellel on ka mõju praamipiletitele?

Aitäh! Selle mõju praamipiletitele või seost on mul raske näha. Ma ütleksin, et need kaks asja ei ole omavahel seotud.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Seesama teema, et kui sa tahad minna kusagile kihelkonda või sõita Võrru või Iklasse, siis neid inimesi suheldakse Eesti praeguse valitsuse puhul ebaõiglaselt. Üks peab maksma vahepeal, kuigi tee nagu katkeb ja praamiga nagu on tee pikendus, aga teised ei pea maksma. Sellele ei ole palju juhitud tähelepanu, see on ebavõrdne kohtlemine tegelikult. Kas on plaanis ebavõrdne kohtlemine lõpetada või heastada, et need, kes tahavad Saaremaale või Hiiumaale või Piirissaarele või ka Vormsile minna, ei peaks maksma rohkem kui need, kes tahavad näiteks Võrru või Iklasse minna?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks siin on olemuslik küsimus selle saare kui nähtuse kohta. Eestis on saari palju, see on meil kindlasti ka rikkus, seal ka looduskeskkond on teistsugune, mis ka väga paljudele meeldib. Nagu me näeme, praamiliikluse osakaal, kui palju seda kasutatakse, igal aastal järkjärguliselt tõuseb, kuigi eeldati, et paar aastat tagasi see tõus peaks raugema, aga jätkuvalt tõuseb, inimesed käivad saare peal. Tõesti, siin Mart ja Madis, head kolleegid, võivad võib-olla sõna sekka öelda, aga nii palju kui mina olen suhelnud just saare elanikega – need, kes elavad Saaremaal, või siis ka Hiiumaal, võrdselt, Hiiumaal on distants pikem, siis ebavõrdsus on veel väiksem, kuna sama distantsi maanteel läbimine oleks umbes sama kallis –, kohalikud elanikud tegelikult väga palju pahameelt ei tunne selle praamipileti üle. Keegi võib seda ümber lükata, aga nii palju kui mina olen nendega suhelnud – nii vallavalitsuse tasandil kui ka niisama ringi käies seal –, siis see ei ole probleemikoht. Küsimus on see, kuidas turismi ülal pidada. Saarte jaoks on kindlasti väga oluline majandussektor turism, eriti just viiel-kuuel kuul aastas. Pigem on see küsimus suunatud sinna ja sealt tekib see keerukus.

Aitäh! Kolleegid Arhipov, Maastik ja Ernits, ma ei saa kahjuks teile teist küsimust anda põhjusel, et arupärimise puhul võib iga Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse. Küll aga saan küsimise õiguse anda Madis Kallasele. Palun!

Aitäh! Ma selle koha pealt kinnitan ministri sõnu, mis puudutab kohalike elanike pileti hinda ja selle kvaliteeti. Kes on käinud seda vahet siin juba 40 aastat, mäletavad hästi, missugune oli praamiühenduse kvaliteet 1990-ndatel ja missugune ta on praegu. See on võrreldamatu ja kindlasti kvaliteedilt üks parimaid ühistranspordiliike Eestis, ma julgen väita, nii piletiostu kui ka teenuse osas. 

Mis puudutab nüüd seda teist poolt, tegelikult siin ka juba minister ütles pool vastust ära, et saarlaste jaoks – ja ma arvan, et nii Mart Maastik kui mina saame kinnitada – ongi kõige suurem mure just nendesamade nii-öelda kaudsete euroaluste maksumus, turistide maksumus – kõik need, kes peavad Saaremaal ettevõtlusega tegelema. Siit ongi küsimus: kas siin on oodata mingisuguseid lahendusi, et see võiks kuidagi natukenegi soodsamaks minna?

Aitäh selle küsimuse eest! See teema tõstatus tegelikult kevadel analüüsi taustal. Hinnakujundus on läbipaistmatu. Selles mõttes ministri kehtestatud käskkiri ongi see arutelu loogika seal alati ei pruugigi olla läbipaistv, kui seda ei ole temaga arutatud. Kui ma reedel küsisin Saaremaal külas käies, kas tahetakse teha koefitsienti, et igal aastal tõuseb piletihind tarbijahinnaindeksi võrra, või siis jätkub see meetod, et minister selle kehtestab poliitilise otsusena, siis ega väga suurt aplausi selle esimese suhtes ei olnud. Siin on see poliitiline komponent kindlasti sees. 

Ma lubasin ka seda, et seda läbipaistvust suurendada, ma arutan selle nii hiidlaste kui ka saarlastega. Me arutame selle küsimuse läbi. Ja kui on ettepanekuid, mis ei ole stiilis, et palun tehke see tasuta, mis ei ole minu hinnangul riigile kulude mõistes mõistlik ja kindlasti see teenuse kvaliteeti ei paranda, aga kui on ettepanekuid, kuidas seda teenust parandada, kuidas saare peal elavate inimeste elu paremaks teha, et nad ettepanekuid esitaksid, siis me kindlasti saame leida võimalusi, kuidas seda teenust muuta paremaks ja ka ettevõtjasõbralikumaks.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõige esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana kõnelema kolleeg Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Kahjuks ma ei saanud vastust oma esimesele küsimusele selles topeltküsimuses, mille ma teile esitasin. Nimelt, kas on oodata muudatusi ka bussipileti hinna muutustes? See tähendab, et pensionärid ja kooliõpilased jäävad ilma tasuta transpordist, aga ju siis selle kohta tuleb eraldi kas kirjalik küsimus või arupärimine. 

Keskerakonna fraktsiooni nimel toon esile teema, mis puudutab nii saarte elanikke kui ka kõiki neid, kes Eestit ühendatuna näha tahavad. Praamipileti hinnad ja mereühenduse usaldusväärsus, mis on regionaalse võrdsuse kohtlemise proovikivi. 

Head kolleegid! Saarte inimesed ei palu erikohtlemist, nad paluvad seda, mis mandril on iseenesestmõistetav – normaalsed, toimivad ja etteaimatavad liiklusvõimalused. Kui aga mereühenduse hind selle loogika või poliitiline stabiilsus kõigub, siis kõigub ka saarte majandus, ettevõtlus, teenuste kättesaadavus ja inimeste igapäevaelu. Praegu ei ole avalikkusele arusaadav, millest täpselt hind koosneb. Kuulsime küll ministri selgitust – aitäh! Kuigi see jätab kõik mulje, et süsteemi juhivad mitte põhimõtted, vaid poliitilised tõmbetuuled. Selline ebakindlus ei ole kooskõlas ühegi regionaalpoliitika eesmärgiga. Kui praamipilet muutub liiga kalliks või kui hinna kujunemine on segane, siis kannatab iga saare ettevõte, iga töötaja, iga lapsevanem, kes peab mandrile sõitma, väheneb ettevõtlusaktiivsus ja väheneb külastajate arv. 

Riik ei saa lubada, et mereühendus muutub ebakindlaks ja kalliks teenuseks, mille loogikat ei suuda ühiselt selgitada ei teenusepakkuja ega ministeerium. Avaliku teenuse rahastamisega peab kaasnema arusaadav hinnakujundus, selge aruandekohustus ja põhjendatud otsused. Just seetõttu on Keskerakonna fraktsioon esitanud oma arupärimise. Me soovime, et valitsus selgitaks läbipaistvalt, kuidas hinnad kujunevad, kuidas kulud jaotuvad, milliseid samme võetakse ette süsteemi arusaadavuse tõstmiseks ning milline on mõju inimestele ja piletitulule siis, kui teenus jääb ajagraafikust või kvaliteedist maha. 

Need küsimused ei ole formaalsed, need on lihtsalt sisulised. Need puudutavad saardlaste igapäevaelu, mandri ja saarte majanduslikku seotust ning usaldust riigi vastu. Kui Eesti tahab olla regionaalselt tugev ja ühtne, siis ei saa meretaguseid piirkondi kohelda kui logistilist kõlvalharu. Praamiühendus on Eesti siseriiklus, mitte luksus ja mitte äriüksus, mida täidetakse vastavalt ilmaoludele või eelarvele. 

Keskkonna fraktsioon seisab selle eest, et hinnakujundus muutuks läbipaistvaks, süsteem stabiilseks ning piletihind õiglaselt kujundatuks. See ei ole mitte kulu, vaid selge investeering Eesti ühtsusesse ja regionaalsesse arengusse. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra esimees! Austatud kaks saadikut, kes saalis istuvad, ja need, kes meid võib-olla jälgivad! On ilmselge, et praamiühendus, nagu siin eelpool kõneleja rääkis, on tegelikult ikkagi maanteepikendus kõigile nendele inimestele, kes elavad seal saartel. Ma saan aru ka riigi muredest, et jah, praamiliikluse korraldamine on kulukas. Kuid siiski, kui me vaatame suursaartel elavaid inimesi, siis meie ettevõtjatel on ilmselgelt kõik kulud selle võrra suuremad. Kõik kaup, mis saartele tuleb tuua, on ju maksustatud selle praamipileti näol, ja kõik väljaviidav kaup samamoodi. Meil on toiduainete hinnad ilmselgelt kallimad juba, kui on mandril, palgad on meil tegelikult väiksemad kui paljudes kohtades mandril. 

Aga kuidas sellest probleemist üle saada? Kui me vaatame dotatsiooni suurust, siis Saaremaal eelmisel aastal, ma saan aru, maksis 7 miljonit eurot riik dotatsiooni ja 10 miljonit tuli piletitulust. Ma ei tea, kui suur osa see Eesti riigieelarve üldmahust on, ilmselt seda saab välja arvutada, aga see on ikka üsna pisikene. Me oleme siin eksperimenteerinud tasuta bussitransporti ka, nagu ütles minister, poliitilise komponendina, siis millegipärast see on kõigile arusaadav, et bussiliiklus võib olla tasuta, aga praamiliiklus peab olema tasustatud elanike poolt ja külastajate poolt. 

Jah, ega see elanikule ülikallis ei ole, aga sellele vaatamata meie sissetulekud sõltuvad ju seal saartel ka sellest, kui palju meil külastajaid käib. Nende jaoks on tegelikult praamipilet päris kallis. Kui vaatame ühe sellise auto, nagu perekond tuleb, ema, isa, kaks last, edasi-tagasi pileti hind, olenevalt siis küll autost, on suurusjärgus 40–50 eurot. See kulu jääb ju teise kohta sõites ära. Ma olengi tähele pannud, et viimastel aastatel, eriti praegusel aastal on hakanud järjest rohkem tulema matkabussidega inimesi ja neid, kes tulevad telkimisega, ööbivad seal. Nad jätavad jah selle kulu sinna praamile, aga kohapeal tarbivad vähem. See tähendab seda, et saarlastel on vähem kliente, ööbimiskohad kiratsevad, söögikohtades käiakse vähem, sest raha kulub juba enne ära. 

Ja murekoht on ka see, härra minister käis siin tõesti paar päeva tagasi Saaremaal, et meil on ka nädalavahetuseti koefitsiendiga praamipileti hinnad ehk nädalavahetuseti on kallimad. Saarlase jaoks on ilmselge, et kui ta mandrile läheb, siis ta reeglina läheb just nädalavahetusel, tagasi ka tuleb nädalavahetusel. Tema jaoks on see eriti ebaõiglane. Aga samamoodi siis jälle, et võtame nendelt turistidelt selle viimasegi ära, jätavad vähem raha Saaremaale. Ehk siis võiks ikkagi võtta seda õiglaselt, nagu siin ka Keskerakonna esindaja ütles, teeme selle asja kõigile võrdseks. Kõik, kes tahavad Eestis sõita punktist A punkti B, on kõigile võrdsed võimalused. Ja see, et nüüd minister väitis ka, et noh, et Hiiumaale sõidab poolteist tundi praam, et selle aja, mis ta siis oleks sõitnud autoga, oleks ta maksnud veel rohkem, see ei vasta tõele, sellepärast et see vahemaa on tegelikult väike, lihtsalt praam sõidab seda kaua. Need ei ole küll relevantsed võrdlused. 

Seega, jah, Isamaa Erakond arvab ka, et katsume mõelda riigiüleselt, et kõikidel inimestel oleksid võrdsed võimalused. Minu arvates võiks täiesti vabalt mõelda ka selle peale, et praamiliiklus oleks ikkagi üldse kõigile tasuta. Ehk saab selle raha kusagilt mujalt kokku hoida, arvestades, kui palju meil raha igale poole kulutatakse, minu arvates üsna arutult, eriti taastuvenergia toetustesse, sealt võiks küll raha ära võtta. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja kuulajad! Ma arvan, et reaalsus on täna see, et tasuta praamiühendusest me lähiperspektiivis rääkida ei saa. Lihtsalt selline on hetkel riigieelarve võimekus ja seda eriti ajal, kui meil on väga palju ressursse vaja kaitsesse juurde panna. 

Aga mis on meil praegu hästi? Meil on hästi kindlasti ühenduste kvaliteet. Nagu ma enne ütlesin, see, mis oli 1990-ndatel, ei ole enam võrreldav sellega, mis on praegu. Ma arvan, et teenuste kvaliteet ka praamil on seda väärt, et seda ei tohiks ülemäära kritiseerida. Meie piletimüügisüsteem ja broneerimissüsteem töötavad hästi ja paljud riigid, kellel on samamoodi saared, on seda meilt õppimas käinud. Ma väidan, et meil on hästi ka kohalike ehk suursaarte ja ka väiksemate saarte sissekirjutusega inimeste piletihinnad. 

Aga meil on ka kolm konkreetset murekohta, mida eelkõnelejad on juba maininud. Esiteks kõik see, mis puudutab neid piletihindu, mida peavad maksma need inimesed, kellel ei ole saarte sissekirjutust, teeb saared oluliselt vähem atraktiivseks just nendele reisijatele ja ka ettevõtjatele, kellel võib-olla see kasumimarginaal ei ole nii suur, et nad saaksid veel täiendava osa sealt ära maksta saartel ettevõtlusega tegelemiseks või saartele puhkamiseks minna. Ideaalis võiks praamiühenduses olla veel paar öist reisi. Ehk kui hommikul varastest tundidest kuni hilisööni on olemas päris hea ühendus, siis paar reisi võiks olla ideaalis öötundidel juures. 

Ma tõstataksin veel täiesti erineva teema, mis on seotud meie ühistranspordiga ja just suursaartega. See on meie lennupiletite hinnad, mille kokkuleppel küll eelmise ministriga pidime me üle vaatama kolm kuud peale nende kehtestamist, aga need on kõik meie jaoks terviksüsteem, nii praamid kui ka lennukid. Ja täna ka lennukiga Tallinnasse tulles pean ütlema, et jätkuvalt on lennuk pooltühi, kuigi on esmaspäeva hommik. Aga me teame kõik, et ikkagi tänane lennupileti hind on tavareisijale liiga kõrge ja kaotajaks on lõpuks kõik, nii riigieelarve läbi lennupileti hinna kui ka kohalikud inimesed, kes seda kasutaksid kiire ühendusena Tallinna vahel. 

Aga aitäh väga olulise teema tõstatamise eest Keskerakonna fraktsioonile! Mul on hea meel, et kõik fraktsioonid, kes siin praegu kohal on, neli fraktsiooni esindajat kõik selle teemaga olulisel määral tegelevad. Riigikogu esimeest pidasin silmas ka Eesti 200-st. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Anti Allase, Helmen Küti, Tiit Marani ja Jaak Aabi regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberkorralduste ja toetuste analüüside kohta. Palun seda arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Madis Kallase. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head ministrid! Täna on väga palju räägitud regionaalsest ebavõrdsusest, on väga palju räägitud väljakutsetest, mis puudutavad meie kohalikke omavalitsusi, ennekõike tulenevalt tulubaasi erinevatest väljakutsetest. 

Meie arupärimine, mille me esitasime oktoobrikuu keskel, ei keskendu ainult nendele piirkondadele, kus meil on väga suure rahvastiku kaoga tegu ehk inimesed on liikunud ennekõike Harjumaale, vaid mitu küsimust me oleme üles ehitanud ka sellest lähtuvalt, et tegelikult omad väljakutsed on ka nendes piirkondades, kus rahvastiku juurdekasv on väga kiire olnud. Sellest tulenevalt on jälle teistsugused väljakutsed. Jah, ma julgen väita, et need ei ole nii teravad kui just kahaneva elanikkonnaga piirkondades, aga ka seal on omad selged väljakutsed, mis vajavad lahendust. 

Meil on hea meel tõdeda, et eelmine aasta võttis Riigikogu vastu ka kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberkorralduse otsuse, mille kohaselt hakatakse üha rohkem ja rohkem tulevikus arvestama sellega, milline on tegelik elanikkonnakoosseis erinevates kohalikes omavalitsustes. Me teame, et eakate osakaal just kaugematest piirkondadest Harjumaal on üha kasvavas tempos ja sellega on ka uues tulubaasi ümberkorralduses arvestatud. Kindlasti saab neid protsesse veel paremaks teha ja erinevaid muudatusi veel jõulisemalt ellu viia. Sellepärast me olemegi palunud ministril vastata küsimustele, mis ühel või teisel moel on seotud kohalike omavalitsuste tulubaasiga, ning palume ministril nendele võimalikult põhjalikult ja täpselt vastata. Oleme taas valmis küsimusi täiendama. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Armsad arupärijad Jaak Aab, Tiit Maran, Helmen Kütt, Anti Allas ja Madis Kallas! Regionaal- ja põllumajandusministrile esitati 15. oktoobril 2025 arupärimine kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberkorralduste ja toetuste analüüside kohta. Arupärijad osutavad õigustatult sellele, et kohalike omavalitsuste rahaline võimekus on otseselt seotud inimeste igapäevase elukvaliteediga. Lasteaiad ja koolid, hooldusteenused, teed, veemajandus ning kogukonna teenused sõltuvad kõik sellest, kui tugev on omavalitsuste tulubaas. Minu ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kindel eesmärk on, et omavalitsused oleksid kogu Eestis võimelised oma kohustusi täitma stabiilselt, prognoositavalt ja õiglastel alustel. Tulubaasi ümberkorraldused, tasandusmehhanismid ja uued rahastusinstrumendid peavad toetama nii kiirelt kasvavaid piirkondi kui ka hõredalt asustatud omavalitsusi. 

Küsimuste juurde minnes, küsimus nr 1: kuidas on 2025. aasta vaates kompenseeritud kohalikele omavalitsustele looduskaitsealadest tingitud maamaksu saamata jäämine ja kas riigi rakendatud leevendusmeetmed on olnud piisavad? Kohalikele omavalitsustele kompenseeriti looduskaitsealadest tingitud maamaksu vähenemine 2025. aastal täies mahus. Selleks eraldati tasandusfondist kokku 3,1 miljonit eurot. See tähendab, et omavalitsused ei pidanud kandma looduskaitselistest piirangutest tulenevat otsest maksukulude kadu ning nende põhitulubaas säilis senisel tasemel. Ministeeriumi hinnangul oli rakendatud kompensatsioonimeede oma mahult piisav, et vältida omavalitsuste teenusevõimekuse nõrgenemist looduskaitsealade tõttu. 

Küsimus nr 2: kas sotsiaalse taristu arendustasu rakendamine oleks üheks võimalikuks leevendusmeetmeks uute objektide rajamiseks, näiteks lasteaiad, ning kas ministeerium on seda analüüsinud võrdluses teiste Euroopa Liidu riikidega? Sotsiaalse taristu arendustasu eesmärk on võimaldada kiirelt kasvava elanikkonnaga omavalitsustel saada täiendavaid vahendeid selleks, et tagada kohalike teenuste kättesaadavus. Sellest tulust on võimalik rahastada ka lasteaedade ja muu sotsiaalse taristu rajamist. 

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on ette valmistamas seaduseelnõu sotsiaalse taristu arendustasu rakendamiseks Eestis alates 2027. aastast. Rahvusvaheline kogemus kinnitab, et selliste lahenduste kehtestamine on vajalik. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni analüüs aastal 2022 kohaselt …… kõik analüüsitud 60 riiki peale ühe mingisugust lahendust, kus avalik sektor saab tulu maa väärtuse kasvust. 

Sotsiaalse taristu kaasrahastamise lahendusi on täpsemalt analüüsitud ka Soraineni ja Tartu Ülikooli Rakendusuuringute Keskuse 2023. aasta uuringus, mis käsitles Soome, Leedu, Hollandi ja Hispaania praktikat. Soomes on kohalikel omavalitsustel õigus nõuda tasu sotsiaalse taristu rahastamiseks ning see sõltub planeeringust tulenevast kinnisvara väärtuse kasvust. Hollandis on võimalik tasuda ja tasu nõuda juhul, kui arendus eeldab sotsiaalseks taristuks reserveeritud maa sihtotstarbe muutmist. Hispaanias rakendatakse arendustegevusele erinevaid koormisi ja makse. Leedus võetakse sotsiaalse taristu arendustasu või kohustatakse arendajad sotsiaalne taristu ise välja ehitama. 

Kõik see kinnitab, et sotsiaalse taristu arendustasu on rahvusvaheliselt levinud ja toimiv lahendus ning selle rakendamine Eestis on ka põhjendatud. Nagu ma olen aru saanud, see ka suuremal või vähesel määral Eestis praegu töötab, aga oleks kindlam ja parem, kui oleks ka seaduslikult kehtestatud printsiibid, kuidas seda teha. 

Küsimus nr 3: kehtiv tasandusfondi valem arvestab väga erinevaid komponente, aga ei arvesta piisavalt hajaasustusega seotud väljakutseid, millised tasandusfondi valemiga seotud muudatused on planeeritud ja millal need võiksid jõuda Riigikokku? Tasandusfondi valem arvestab alates 2018. aastast võrreldes asustatud ja väheste elanikega piirkondade kõrgemat kuluvajadust. Selleks kasutatakse toetuse jaotamisel nii-öelda tagamaalisuse koefitsienti. Seoses inimeste paiknemise muutmisega uuendatakse tasandusfondi koefitsiente järk-järgult ajavahemikus 2025–2027. Praegu ei rakendata tagamaalist koefitsienti täies mahus tulenevalt toetusvahendite piiratusest. Tulubaasi ühtlustamise reformi raames, mille härra Kallas on meil väga tublisti kehtestanud, tõuseb selle koefitsiendi arvestamise ulatus 80%-ni aastaks 2028. Seega me liigume selles suunas. 

Küsimus nr 4: kohalikelt omavalitsustelt on aastaid tulnud palju signaale, et lasteaedade ehitamine ja renoveerimine on väga suureks väljakutseks, milliseid muudatusi on ministeerium kaalunud lasteaedade ehitamise ja renoveerimise toetamiseks ning milliseid bürokraatlikke nõudeid on kaalutud leevendada? Spetsiaalselt ainult lasteaedade ehitamiseks suunatud toetusmeedet praegu ei ole. Samas on kohalikele omavalitsustele kättesaadavad hoonete energiatõhususe parandamise meetmed, mida rahastatakse moderniseerimisfondist ja heitkogustega kauplemise süsteemi enampakkumistulust. 

Ajavahemikul 2026–2029 avanevad moderniseerimisfondist kohalike omavalitsuste hoonete taotlusvoorud kogumahus ligi 198 miljonit eurot, keskmiselt umbes 50 miljonit eurot aastas. Nende vahenditega saab teha energiasäästu suunatud töid, nagu küttesüsteemide uuendamine, hoonete soojustamine ja ventilatsiooni parandamine. Laiendamine või ruumiplaani muutmine nende meetmete raames teostatav ei ole. 

Lisaks on heitkogusega kauplemise süsteemi tuludest rahastatav uute liginullenergiahoonete ehitamise meetmes võimalik toetada uue kohaliku omavalitsuse hoone rajamist tingimusel, et samas mahus lammutatakse vana suure energiakuluga hoone. Selleks on ajavahemikul 2027–2029 ette nähtud ligikaudu 65 miljonit eurot. 

Prognooside kohaselt võimaldavad need energiatõhususe meetmed lähiaastatel renoveerida suurusjärgus 100–150 hoonet ning käivitada umbes 25 uue liginullenergiahoonete ehitamise. Omavalitsused otsustavad ise, millised hooned on nende prioriteet, ning senine praktika näitab, et lasteaiahooned moodustavad märkimisväärse osa taotlustest. 

Bürokraatlike nõuete osas on Haridus- ja Teadusministeerium astunud olulise sammu alushariduse seaduse alusel kehtestatud uue lastehoiu- ja lasteaia õpi- ja kasvukeskkonna nõuetega, mis jõustusid 26. juunil 2025. Nende eesmärk on nõudeid kaasajastada, liiga rangeid või raskesti täiendatavaid nõudeid leevendada ning võimaldada rohkem paindlikkust ja riskipõhist lähenemist. 

Kokkuvõtteks, kohalike omavalitsuste tulubaasi tugevdamine, õiglane ümberjaotamine ja uute rahastuinstrumentide kasutuselevõtt on keskne osa Eesti regionaalpoliitikast. Looduskaitseliste piirangute kompenseerimine on olnud täismahus, sotsiaalse taristu arendustasu rakendamine on ettevalmistamisel, tasandusfondi valemit ajakohastatakse ning energiatõhususe meetmed pakuvad reaalseid võimalusi lasteaedade uuendamiseks. Meie eesmärk on, et ükski omavalitsus ei jääks teenuste arendamisel rahalistel põhjustel hätta ning peredel oleks kogu Eestis tagatud turvaline, kvaliteetne ja kättesaadav elukeskkond. Aitäh! Vastan hea meelega küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on tõepoolest küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 1. jaanuarist on meil minimaalse töötasu suurendamine, mis on väga hea. On rõõm selle üle, et inimesed hakkavad rohkem palka saama selle maksuralli taustal – positiivne uudis. Aga omavalitsused loomulikult peavad tõstma oma töötasu mitte ainult nendel inimestel, kes töötasid seni alampalga piires, vaid ka teistel, kuna see ahel tõstab tegelikult kõiki palku, mis paneb omavalitsuse väga raskesse majandusolukorda. Kas on arutatud või on plaanis ümber jaotada üksikisiku tulumaksu jaotamine riigi ja omavalitsuste vahel loomulikult omavalitsuse kasuks?

Aitäh selle küsimuse eest! Hetkel minu teada seda plaanis ei ole.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Jah, sotsiaalse taristu seaduslikku raami oleme pikalt oodanud ja sellest on palju juttu olnud. Eks see põhiliselt on nende n-ö väga kiiresti arenevate piirkondade mure, näiteks Harjumaa. Mõned omavalitsused on need määrused vastu võtnud ja tasud ka kehtestanud. Mõnel pool on jõutud ka kohtusse, kus arendajad on vaidlustanud ja öelnud, et niisugust asja võtta ei tohi. Igal juhul julgustan teid, et saaks selle seadusliku raami ja aluse. Siis on tõesti kindlam ka omavalitsustel, et nad saavad sotsiaalse taristu kehtestada. See on seaduslikul alusel, keegi ei vaidle selle vastu. 

Aga kunagi, kui oli juttu sellest nn Robin Hoodi valemist ja läbirääkimistel osalesid ka Harjumaa omavalitsused, siis oli küsimus selles, kas CO₂ vahenditest näiteks Harjumaale seda osakaalu saaks kuidagi suurendada, sest arendussurve on ikkagi just siin suurem. Jah, Robin Hood aitab hajaasustuse piirkondi ja seal on ka omaosalus väiksem erinevates investeeringumeetmetes, aga Harjumaal lihtsalt on vaja teha teatud kindlasti investeeringuid. 

Aitäh! Härra minister, palun! 

Tänan! Härra Aab võtab sõnatuks nagu alati. Ma kahjuks ei viibinud sellel ajal seal ruumis, kus arutati erinevaid leevendusmeetmeid, kui seda Robin Hoodi meedet välja töötati ja mis selle vastukaal on. Seda ma nii detailselt öelda ei oska. Küll aga ma tean, et meile on ka peaasjalikult kasvava populatsiooniga valdade mure jõudnud ja meil on ka erinevaid meetmeid, kuidas seda leevendada, just seda mõju Robin Hoodi meetodist, mis aitab hajaasustustega omavalitsustel paremini toime tulla. Aga selleks, et taristu areneks vastavalt vajadusele ka Harjumaal ja Tartu kuldse ringi ümber, on seda arvesse võetud meetmete disainil.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Mul on küsimus natukene ettevõtlusega seotud. Me teame, et igal piirkonnal on kuldaväärt iga ettevõte, kes nende territooriumil toimetab, pakkudes seal töökohti. Praegu meil kehtib süsteem – te põgusalt seda ka puudutasite –, kus kohalik omavalitsus saab kasu ainult sellest, kas seesama töötaja, kes seal tehases või ettevõttes töötab, on ka sisse kirjutatud kohaliku omavalitsuse territooriumile või mitte. Aga arutelul oli ka see, et ettevõtluse tulumaks hakkaks tulevikus konkreetse ettevõtte töökoha ehk TÖR-ipõhiselt minema kohalikule omavalitsusele. Kas te olete selle teemaga edasi liikunud? Kas see on kusagile jõudnud, et motiveerida ka teistpidi kohalikke omavalitsusi ettevõtetega tegelemaks, töökohtade loomisega tegelemaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Me jätkame taas kord mitmeid meie pooleli jäänud debatte varasemast. Ma olen nõus, et kohalike omavalitsuste finantsautonoomia on küsimus, kuidas seda tagada. Te esitasite ühe meetodi, härra Arhipov enne osundas teisele meetodile, kuidas seda on võimalik suurendada. Mina arvan, et see debatt on väga tervitatav. Osalisi, loodan, et oleks ka rohkem. Hetkel oleme piirdunud nelja-viie inimesega seda arutamast. Kindlasti, tuues seda rahastust kohalikele omavalitsusele lähemale, on võimalik teha kohapealsemaid suunatumaid otsuseid. Kohalike omavalitsuste finantsautonoomia suurendamine on kindlasti oluline.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile …

Vist ikka on.

Riina Sikkut!

Oligi nii.

Ma jõudsin küll öelda, et rohkem küsimusi ei ole. Aga hästi! Riina Sikkut, te viimasel hetkel jõudsite. Palun!

Aitäh, hea esimees! Vabandust, võtsin küll viimased sammud väga kiiresti. Lugupeetud minister! Küsin seoses sellega, et tõepoolest need rahvastikuprotsessid, mis tingisid ka Robin Hoodi ja KOV-i rahastamise ümbervaatamise, ei peatu. Kas teil on ministeeriumis, ma ei tea, ettevalmistamisel analüüse, et vaadata 50–15 aasta peale tulevikku? Kuidas kindlustada see, et omavalitsused oleksid finantsiliselt jätkusuutlikud?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, kiidan muljetavaldava jooksuvormi eest samuti – jõudsite ilusti aega. Eks see on küsimus, millega me tegeleme kogu aeg. Me jagame neid erinevaid mõtteid ka kolleegidega Euroopas. See trend, et inimesed liiguvad suurematesse linnadesse ja nende ümbrustesse, on igal pool. Pigem hetkel töötatakse selle pidurdamise, mitte tagasipööramise nimel. On ka Euroopas kolleege, kes on, ma ei taha öelda, käega löönud, aga kes näevad seda, et nende riikides ei olegi see enam teostatav. Elataksegi sihukeses mudelis, kus inimesed elavad ühes suures linnas. Maakodud, nagu siin enne ka läbi käis eelmises arupärimises, et suvehooajal on Eestimaa igal pool, elu käib, aga pool aastat ollakse suurematesse linnadesse koondunud, et see protsess on … Ja ma usun ka seda, et inimestel on õigus elada seal, kus nad tahavad, teisest küljest. Seda protsessi me ümber ei pööra.

Samal ajal ongi erinevaid meetmeid. Me oleme seda varasemates debattides ka rääkinud, neid meetmeid on mitu, et seda tasandada. Nagu härra Kallase veetud Robin Hoodi reform on üks nendest meetmetest, mis aitab seda tasandada. Praegu me näeme selle tulemust ka. Kindlasti on oluline sellel tähelepanu hoida, et see üleminek oleks sujuv. Loodetavasti on ka häid näiteid sellesama Kuressaare sisseviskijate programmi tõttu. Ma ei tea, kas selle tõttu, aga see on üks suur osa kindlasti sellest, et Saaremaa rahvaarv ei muutnud viimase aastaga. Sisse tuli sama palju, kui välja läks. On erinevaid häid näiteid ka sellest, aga eks see on kindlasti töö, mida Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ja kohalikud omavalitsused ka koostöös peavad igapäevaselt tegema.

Suur tänu, lugupeetud minister! Nüüd tõepoolest rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun arupärijate esindajana tagasi siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Kallase. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid, head ministrid! Esmalt tänan ministrit vastuste eest. Aga miks ma siia tulin? Ma ei taha üle korrata seda, mida ma sissejuhatuses juba rääkisin, aga mul lihtsalt jäi õhku see teema, millele minister täpselt ei vastanud. Nii Jaak Aabi kui ka mõne teise poolt tõstatatud temaatikad, et kas ikkagi konkreetselt minnakse edasi näiteks ettevõtluse tulumaksu temaatikaga ja sellega, kas seda jagatakse ümber, kas minnakse edasi ka konkreetselt sellega, mis puudutab üksikisiku tulumaksu, näiteks kahe kohaliku omavalitsuse vahel jagamist. Selle kohta võib-olla minister korra, kui … Lugupeetud minister! Kas tohib korra? Lihtsalt palve, et paar asja, mis jäid siin õhku rippuma, võib-olla nendele saaks täpsemad vastused, aga me saame ka kirjaliku küsimuse esitada. Veel kord, tänud vastuste eest! Täname ka selle teema jätkuvalt päevakorras hoidmise eest! Aga meie poolt julgustus nende teiste võimalike ümberjagamiste ja maksumuudatuste tegemisele, mis puudutab nii üksikisiku tulumaksu kui ka ettevõtluse tulumaksu temaatikat. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib veel midagi lisada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase neljanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme, Rain Epleri, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Evelin Poolametsa, Rene Koka, Arvo Alleri, Anti Poolametsa ja Varro Vooglaiu poolt kultuuriminister Heidy Purgale esitatud arupärimine ERM ÖÖ25 etenduse kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Martin Helme. Palun!

Aitäh! Väike taust. Alustame sellest, kes on kes ja mis on mis. Vastavalt põhimäärusele on Eesti Rahva Muuseum ehk ERM Kultuuriministeeriumi valitsemisalas tegutsev riigimuuseum ja ministeeriumi hallatav riigiasutus, mis on asutatud 1909. aastal Jakob Hurda mälestuse jäädvustamiseks ja eesti rahvateaduse igakülgseks edendamiseks. Need on need asjad, mille jaoks ta üldse saab raha riigilt ja miks ta olemas on. 

Sama põhimäärus näeb ette, et ERM-i põhiülesanne on eesti ja teiste soome-ugri rahvaste, samuti Eestis elavate rahvusgruppide ja naaberrahvaste kultuuri kajastava ainese kogumine, säilitamine, uurimine, üldsusele vahendamine, samuti etnoloogia- ja museoloogiaalase töö edendamine. See on ka nende ülesanne, millega nad tegelema peavad. 

Nüüd, 27. septembril käesoleval aastal viidi ERM-is läbi ÖÖ25-nimeline üritus, mida asutuse kodulehel reklaamiti kui: "Selle sügise kõige oodatum sündmus!" ERM-i ametlik kommunikatsioon teatas, et asutus astub sügisesse võimsa kultuuri- ja meelelahutuskavaga ning vägeva kontserdikogemuse jaoks on välja toodud terve ERM-i tehnikapark. 

Kontserdikogemuse osaks oli nurgatagune taidlusartist nimega Valge Tüdruk, kes on meedias kajastust leidnud sellega, et ta noorte hiphopiüritusel kehva esinemise eest lavalt maha vilistati. ERM-is tõi ta publiku ette labase, ropu ja kultuuritu etteaste, mille osadeks oli ohtralt ropendamist, poolpaljast aelemist, vahekorra, orgasmi, ejakulatsiooni imiteerimist, samuti igasugu tüüpi vägivalla kujutamist peksmisest alates ja vägistamisega lõpetades. Samuti esinejad mõnitasid, alandasid ja ründasid publikut, vajutades neile näiteks otsaette solvavaid templeid, nagu "suguhaige" või "libu". 

Arvestades seda, et ERM-i aastaeelarve on meie arusaamise järgi – minister saab seda parandada – umbes 9 miljonit eurot aastas ja see on puha maksumaksja raha, siis meil on järgmised küsimused. Kas minister peab sellist labast ja solvavat palagani põhimääruses sätestatud eesmärkidega kooskõlas olevaks? Kas minister peab õigustatuks Eesti kultuuri edendamiseks mõeldud maksumaksja raha kulutamist tema alluvuses olevates asutustes ja suurtes summades selliste taidlejate peale nagu Valge Tüdruk, kes ERM-i poolt palgati? Kas minister peab ERM-i juhti Laura Kipperit sobivaks jätkama oma ametis olukorras, kus muuseumi eelarvest kulutatakse raha artistide rahastamiseks, nagu seda on Valge Tüdruk, kes oma etteastega ÖÖ25 raames on selgelt vastuolus muuseumi põhimääruses kehtestatud eesmärkidega ning ei täida keskmise inimese ehk maksumaksja ootusi, mida peaks endas kandma Eesti Rahva Muuseum, vaid selle ajaloolise asutuse egiidi all edastatakse üdini kultuuritut, muuseumi pärandi ja väärikusega vastuolus olevaid tegevusi? Mida kavatseb kultuuriminister ette võtta, et takistada maksumaksja raha kulutamist Eesti riiklike kultuuriasutuste kultuurituses roppuste ja labasuste leviku peale? 

Ja lisaks on siin vahepeal, me elame liberaalse režiimi dekadentsi ajastul, kus iga nädal tuleb mingi uus ilgus peale, vahepeal on jõudnud juhtuda see, et ka ERR, mis on teine Kultuuriministeeriumi eelarvest raha saav asutus, suutis isadepäeval lagastada meie kõigi kultuuriruumi ja ka moraaliruumi. Ja siin on väga kontrastne, terav erisus selle vahel, mida kultuuriminister ütles meile infotunnis, kuidas tema ei saa mitte mingil juhul sekkuda oma otsealluvuses oleva muuseumi tegevusse või programmi. Lihtsalt ei saa! See on nii vaba asutus ja seal tehakse nii head kultuuri. Küll aga minister lendas peale seaduse järgi sõltumatule ehk avalik-õiguslikule ERR-i nõukogu esimehele ja nõudis ERR-i nõukogult lausa seletuskirju. Ja mis see põhjus oli? Põhjus oli selles, et ERR-i nõukogu esimees julges poole sõnaga ja ilmselt kogemata väljendada teatavat ebamugavust sarnase äärmusideoloogia ja labase dekadentsliku laamendamise vastu. Ma tahaks kohe aru saada, kuidas need käitumismustrid nii erinevad on.

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Heidy Purga.

Austatud Riigikogu liikmed! Oleme seda küsimust käsitlenud infotunnis ja olen vastused andnud eelnevalt ka kirjalikult. Aga võtan selle arupärimise küsimuste haaval ette. 

Alustan esimesest küsimusest. Kas Kultuuriministeerium peab ürituse ÖÖ25 raames labast ja solvavat palagani esitanud Valge Tüdruku etteaastat ERM-i põhimääruses sätestatud eesmärkidega kooskõlas olevaks? Pean siin ennast kordama. Kultuuriministeerium ei anna tõesti hinnanguid kultuuriasutuste sisutegevuse sobivuse või mittesobivuse kohta. Muuseumid ja teised kultuuriasutused tegutsevad loomevabaduse põhimõttest lähtuvalt ja nende sisuotsused on professionaalide pädevuses. Kunstivabaduse või loomevabaduse kaitse on meil Eesti riigis osa demokraatlikust ühiskonnast. On loomulikult väga mõistetav, et inimestel on eksperimenteerimise suhtes erinevad taluvuspiirid, erinevad arvamused ning ka nägemused Eesti Rahva Muuseumi rollist ühiskonnas võivad olla väga erinevad. Arutelu selle üle on loomulikult igati teretulnud, küll aga ma loodan, et avalik kriitika ei muutu surveks, mis piiraks loomingulist vabadust või looks enesetsensuuri. 

Küsimustele nr 2 ja 3 pean vastama ühe vastusega, mis kordab natukene ka esimese küsimuse vastust. Kultuuriministeerium ei anna hinnanguid sisutegevuse sobivuse kohta. 

Ma vastan ka neljandale küsimusele, mis te olete esitanud. Mida kavatseb kultuuriminister ette võtta, et takistada maksumaksja raha kulutamist Eesti riiklike kultuuriasutuste kultuurituses roppuste ja labasuste ja kultuurituse leviku peale? Jällegi pean ütlema, et ministeerium ei anna hinnanguid kultuuriasutuste sisutegevuse sobivuse või mittesobivuse kohta ja me ei kavatse teha seda ka tulevikus. Peame oluliseks kaitsta loome- ja väljendusvabadust ning muuseumite autonoomiat. Minu seisukoht on see, et muuseumid on mõttevahetuse ja arutelu paigad, mitte poliitilise kontrolli objektid. Muuseumil on sisuline autonoomia teaduse ja kultuuri valikutes. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun! 

Aitäh! Esiteks, ma juhin tähelepanu, et ma ei küsinud ministeeriumi arvamust. Ministeeriumil ei ole arvamust. Meil on minister, kelle arvamust me tahtsime küsida, ja minister taandab ennast sellest. Ma ei ole nõus sellega, et te ei anna siin mingeid hinnanguid. See on lausa ERM-i põhimääruses kirjas, et te teete teenistuslikku järelevalvet selle asja üle. Aga ma saan väga hästi aru muidugi, et see agenda, see absoluutselt jälk labasus, mis seal tehti, on kooskõlas teie ideoloogiaga. See on Reformierakonna globalistlik vasakäärmuslik ideoloogia, mis teile sobis. Aga mul on tõesti kognitiivne dissonants. Siin te taote peaga vastu lauda ja karjute, et te ei anna hinnanguid. Tegevusvabadus, arvamusvabadus ja kultuurivabadus! No see ei ole kultuur. Aga miks te siis näiteks ERR-i puhul sama vabadust ei näe? ERR, mis on avalik-õiguslik, seal te läksite küll hinnanguid andma ja nõudma selgitusi selle peale, kui ERR-i nõukogu esimees ka võttis sõna kultuurituse, labasuse ja äärmusideoloogia levitamise vastu. Miks te teete neil vahet? Kusjuures üks on otse teie alluvuses, ERM, aga ERR ei ole teie alluvuses. Miks te nii kahepalgeline ja valelik olete?

See küsimus ei ole päris selle arupärimisega seotud, aga ma hea meelega vastan. Ma ei sekku ERR-i töösse, ma ei kommenteeri ega suuna ERR-i programmi ega sisu. Minu pöördumine ringhäälingu nõukogule küsis ainult ühte asja: kas nõukogu esimehe avaldus oli ERR-i ametlik seisukoht või oli see isiklik seisukoht? Ja see käib minu ametiga kaasas, et küsida selgitust, ja ainult seda ma tegin.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me tõesti oleme viimasel ajal teie valdkonnas kunsti nime all näinud nii beebide loopimist kui ka vägistamist ja suguühet. Te nimetate seda loominguliseks vabaduseks. Minu küsimus on, kas sellel loomingulisel vabadusel on ka mingi piir. Ma tean, et isegi on teatud õudusilmid ära keelatud, kuna öeldakse, et on ületatud teatud piir. Kas meie kultuuriministril on mingi piir, mille ületamise puhul ta ütleb, et ei, see enam ei ole loominguline vabadus, seda ei tohiks teha, see on solvav, see on lõhestav? Kas teil on selline piir?

Tänan selle küsimuse eest! Siin puldis olles kordan lihtsalt üle, et oma ametikohaga seonduvalt ei anna minister sisulisi hinnanguid enda haldusalas olevate kunstiliste ja loominguliste programmide esitustesse või nende valikutesse. Ma olen selle jätnud ekspertidele ja professionaalidele. Ma arvan, et meil ei ole vaja tagasi sellist aega, kus poliitika tsenseerib loomevabadust ja demokraatiat.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! See, mida te ütlesite oma kirja kohta, mille te saatsite ERR-i nõukogule, ei vasta ju tõele. See on lihtsalt sõna otseses mõttes vale. Te ütlesite, et teie ei andnud mingisuguseid hinnanguid, lihtsalt küsisite, kas Veidemann väljendas isiklikku seisukohta või oli see ERR-i ametlik seisukoht, mida ta väljendas. Ma loen teile ette, mida on kirjutatud ERR-i enda temaatilises uudises, kus on tsiteeritud teid. "Selline avaldus tõstatab tõsiseid küsimusi rahvusringhäälingu juhi väärtushoiakute kooskõla üle avalik-õigusliku ringhäälingu seadusest tulenevate kohustustega ning ERR-i sõltumatuse ja usaldusväärsuse kohta." 

Andsite ju väga selgelt hinnanguid ERR-i nõukogu esimehe väljaütlemistele. Mina kordaksin sedasama küsimust. ERM on Kultuuriministeeriumi haldusalas olev asutus. Teie teostate selle üle järelevalvet kultuuriministrina, samal ajal ERR-i üle ei ole teil kultuuriministrina mitte mingisugust kontrolli. Kuidas te ikkagi selliseid topeltstandardeid rakendate, et ERM-i suhtes ütlete, et te ei saa ühtegi küsimust tõstatada, aga ERR-i juhtimisse peate küll võimalikuks sekkuda?

Vastan ikkagi täpselt samamoodi, et ma ei ole ERR-i töösse sekkunud. Ma ei esitanud nõudmisi ega korraldusi selle kirja kaudu, vaid küsisin selgitust. Seda selgitust on mul õigus küsida. Ringhäälingu nõukogu saab ise öelda, millisel viisil ta peab õigeks sellele kirjale vastata.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! No siit tulebki nüüd välja, et tegelikult ühel pool räägite ühte juttu, teisel pool teist juttu. Te väitsite, et te ei küsinud ERR-ist mingit selgitust, kuid andsite oma hinnangu. Samas, ERM, kes on teie juhitav ja hallatav riigiasutus, tähendab, teie järele valvatav, seal te ei suuda mitte midagi küsida. Lasete lihtsalt loomingu vabandusega edasi minna. Aga ma tuleks Evelin Poolametsa küsimuse juurde, et kust läheb see piir, mis hetkest hakkab minister tegema järelevalvet kultuuriasutuste üle ja sellest lähtuvalt annate oma hinnangu, et see enam niiviisi ei lähe.

Üldiselt enamik asutusi – ja ma pean seda õigeks tegutsemisvormiks – on Kultuuriministeeriumi haldusalas riigi poolt kaasasutatud sihtasutused, millel on oma juhtimisstruktuur ja nõuandev kogu, nõukogu. Ta otsustab läbi oma ekspertsuse selle tegevuse üle, mida sihtasutused ellu viivad. Mina usaldan neid eksperte. Sealt lähebki see piir. Kui me oleme valinud endale eksperdid ja nüüd ERM-i juurde tagasi tulles, Laura Kipper on aastaid muuseumivaldkonnas töötanud professionaal ja ma usaldan teda ning tema meeskonda ning neid otsuseid, mis on nende poolt vastu võetud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite jaa, et loomevabadust ei saa piirata ja ei saa tekitada olukorda, kus kunstnik peaks hakkama enesetsensuuriga tegelema. Ma arvan, et enesetsensuuri nimetatud artisti puhul ei maksagi oodata. Kes ikka tahab olla ropp, labane ja kultuuritu ja sellega loomevabaduse sildi all ühiskonda provotseerida – no ega seda ei muuda kuidagi, ta ei saa ise arugi, mida ta valesti teeb. 

Aga vaatame asja teisest vaatenurgast, teile omasemast vaatenurgast. Vaat, liberaalid räägivad kogu aeg, et nõrgemat peab kaitsma. Antud juhul oli nõrgem osapool ERM-i nimetatud etenduse publik, kes ei teadnud ette, mida neile näidatakse, ja tundsid end seal ahistatult ja halvasti. See oli nende osas absoluutselt vaimne vägivald ja nad olid nõrgemas positsioonis, nende ropuste ja rõveduste tulval. Kas vähemalt sellega olete nõus? Kes neid inimesi peaks siis kaitsma, kui teie seda ei tee?

Inimestel on õigus oma emotsioonidele igasuguste loominguliste aktsioonide puhul. Ilmselt on õigus ka neil, kes tundsid ennast neil hetkedel nõnda, nagu te seal kirjeldate enda kirjeldustes. Mina sellel üritusel ei viibinud, ma ei oska selle kohta kirjeldusi anda.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Noh, te olete ikkagi väga libedale teele läinud selle jutuga, et te ütlete, et teie ei anna hinnanguid. Vaadake, see, kelle loomingulisest vabadusest te siin rääkisite, tema teostab seda loomingulist vabadust seal laval olles, aga neid, kes seda näevad, on väga palju. Näiteks mina lapsevanemana ei taha, et minu lapsed näevad sellist jälkust, mida esitatakse, teie esitate seda loomingulise vabadusena. Kahjuks te ei vastanud ka enne siin ei Arvo Alleri ega ka varasemalt Evelin Poolametsa küsimusele, kust maalt see piir jookseb, et te lõpuks hakkaksite aru saama, et Kultuuriministeeriumil mingi roll on. Kas selleks on äkki mingi peksmine, et pekstakse kedagi naturaalselt laval või kuskil? Või … No me vägistamisest siin juba rääkisime, selle väljatoomisest. Kas te tõesti arvate, et me peamegi välja jõudma põhimõtteliselt selleni, et keegi tapetakse ära, siis teete politseisse avalduse? Või ei ole see ka teie asi? Väga mugav.

Ma tulen jällegi nende professionaalide juurde tagasi. Ma usun, et Eesti Rahva Muuseumi juhil ja tema meeskonnal on selge nägemus Eesti Rahva Muuseumi rollist ühiskonnas ja nendest kriteeriumitest, mida nad enda programmi võtavad ja mida nad ei võta. Ennekõike lasub vastutus valikutes loomulikult neil.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Ma siin seda vestlust kuulates hakkasin hoopis selle peale mõtlema. Noh, räägitakse siin sekkumisest ja mittesekkumisest, natukene sihukest juriidilist juttu, aga tegelikult võiks minister ju selgelt oma maailmavaatelise seisukoha välja öelda, et oleks Eesti inimestel see teada ja siin Riigikogus see teada. Ja sellepärast ma küsin hoopis niipidi nende kahe sündmuse kohta. Ma arvan, et see ei ole liigne sekkumine, kui minister oma arvamuse välja ütleb, sõltumata sellest, mida eksperdid arvavad. Ja nüüd ma küsingi teie käest, kas teie arvates just isadepäev on hea päev, kui näidata samasoolist paari pühapäevase isadepäeva hommikusaates ERR-is. Ja kas teie arvates selline etendus, mida me siin käsitleme, on sobilik ERR-is maksumaksja raha eest etendamiseks? Nende kahe sündmuse kohta küsin teie arvamust, et me saaks teada teie seisukohta nendes asjades.

Aitäh! Ma alustan tagantpoolt. Ma ei toeta poliitilist sekkumist kunstivalikutesse. Ma arvan, et Eesti kultuurikeskkond on tugev just seetõttu, et me ei kehtesta parteilisi kriteeriumeid loomingule. Ma arvan, et ERR-is on väga tugev toimetusvabadus või toimetajaskond, kes suudab teha sisulisi otsuseid oma programmi kohta ise.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan järgnevalt läbirääkimised. Arupärijate esindajana kutsun Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Martin Helme. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Ja paneme kolm minutit lisaks. Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Noh, mitte midagi ei vastanud, ja see on ka vastus. Ega pilt on väga selge. On olemas ideoloogiline, ütleme, mingisugune programm. Ideoloogilises programmis on see, et kultuuriasutuses, mis allub Kultuuriministeeriumile, muuseuminimelises kultuuriasutuses, mille põhimäärus küll ütleb, et peab tegelema soome-ugri etnose uurimisega, tegeletakse ilge, jälgi, labase roppusega maksumaksja raha eest. 

Aga vaata, sinna ei sekkuta, sellepärast et see sobib ideoloogilise programmiga. Globalistlik ideoloogia, kultuuri hävitav, labastav ideoloogia sobib Reformierakonna poliitikaga. Klapib! Sinna me ei sekku, sest ei olegi vaja sekkuda, sest nad teevad midagi, mis teile sobib ja meeldib. 

Ja siis meil on mõni nädal hiljem jälle üks asi, mis teile meeldib. Isadepäeval esitlevad kaks homomeest Eestis kriminaalkorras karistatavat lasteostu kui mingisugust toredat isadepäeva ideaali. See sobib Reformierakonna õõvastava, äärmusliku, inimvihkajaliku maailmapildiga, laste, naiste ja perede vaenuliku maailmapildiga. See sobib teile! 

Aga vot, esimeses kohas ei sekkuta, sellepärast et nii peabki minema, teises kohas sekkutakse ja nõutakse nõukogu esimehelt aru, miks ta piiksus selle vastu midagi. Ja valetatakse meile siin külma näoga, et esimeses kohas ma ei saa sekkuda, see on loominguvabandus, aga teises kohas ma pean sekkuma, ma pean aru nõudma. 

Vabandust, ERR kui avalik-õiguslik, eraldi seadusega, nõukogu pannakse paika siin Riigikogu saalis, mitte ministri poolt – sul pole õigust isegi küsida neilt midagi! Tegelikult pole õigust, seaduslikku õigust ei ole. 

Kõrval on põhimäärus, mille kinnitab minister, muuseumi peadirektor, mille kinnitab minister. Sul on kohustus talt aru pärida, mis jälkusega sa seal tegeled. Laura Kipper ei ole professionaal, kui ta toob sellise asja lavale. Ta ei ole professionaal, kui ta laseb oma muuseumis sellisel asjal juhtuda. Ta tulebki lahti lasta! Ta võib tore inimene olla, aga kui ta sellise asja lavale laseb, siis on ministril kohustus sekkuda, poliitiline kohustus sekkuda, sest sa pead kaitsma normaalsust Eestis, see on su palga sees. 

Aga ei, sa edendad ebanormaalsust, sest see on kooskõlas teie ilge maailmavaatega. Teises kohas, kus ilge maailmavaate edendamine toimub isadepäeva saates, sekkud siis, kui keegi seda kritiseerida julgeb. See on valelik, see on õõvastav, see on inimvaenulik, mis sa teed. Ja loomulikult on see kahepalgeline ja kõigile meile näkkuirvitav. 

Aga sulle meeldib see, mida tehti, mida tehti seal ERM-is, ja meeldib see, mida tehti isadepäeva saates. Ainus koht, kus sa leidsid endas mingisuguse sisemise tungi sõna võtta, oli see, kui keegi julges kritiseerida seda asja. Vaat siis läks rind kummi! Noh, ma ütlen, mittevastamine ka andis meile hea arusaamise asjast.

Aitäh! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Martin ütles kõik olulise tegelikult ära, aga ma ei hakanud oma kõnet enam maha võtma, kui ma olin selle juba registreerinud. 

Toon lihtsalt lühidalt esile selle aspekti, mis minu meelest on karjuvalt kahepalgeline. Nende kahe olukorra võrdlus toobki esile, et te lihtsalt rakendate topeltstandardeid. Kui ERM-is toimub selline nii-öelda etendus kunstilise vabaduse väljendusena, mis on tegelikult täiesti skandaalne ja lubamatu – maksumaksjate raha ei tohiks kasutada selliste rõlguste avalikkuse ette toomiseks, seal ei ole mitte midagi pistmist ERM-i põhimäärusest tulenevate kohustuste täitmisega –, siis te ütlete, et teie ei saa mitte midagi kriitilist öelda, ei saa isegi aru pärida, ei saa nõuda, et teile selgitataks, mida tehti, miks tehti ja nii edasi, sest see oleks sekkumine kunstilisse vabadusse, olgugi et ERM on Kultuuriministeeriumi haldusalas tegutsev riigiasutus. Teie ise olete kultuuriministrina vastutav selle eest, mis seal toimib, te peate teostama ka teenistuslikku järelevalvet ERM-i tegevuse üle. Samal ajal, kui ERR-i nõukogu esimees Rein Veidemann ütles, et tema hinnangul – tema isiklikul hinnangul – ei olnud kohane isadepäeva hommikul näidata niimoodi roosas ja õilistavas vormis homopaari, kes on sisuliselt ostnud endale lapsed praktika kaudu, mis on Eesti seadustega keelatud, siis te ütlete, et ei, see on vastuvõetamatu. Siis te peate võimalikuks avalikult sekkuda ERR-i juhtimisse, peate võimalikuks hakata avalikult nõudma, et ERR-i nõukogu annaks teile aru, kuidas sellega nüüd ikkagi on, kas peetakse Veidemanni sobilikuks sellesse ametisse ja nii edasi. 

Kuidas siis nii? Olgugi et ERR ei allu teile kultuuriministrina mitte kuidagi. Kust kohast seaduses tuleb teil õigus hakata mingisuguseid nõudmisi esitada, et ERR-i nõukogu annaks teile aru? Näidake mulle seda kohta! Kas rahvusringhäälingu seaduses on kusagile kirjutatud, et kultuuriministril on õigus pöörduda nõukogu poole aruandmistaotlustega? Ei ole! ERR ei ole teie ees mitte kuidagi aruandmiskohustuslik, erinevalt ERM-ist, mis on teie ees aruandmiskohustuslik. 

Nii et need topeltstandardid, mida te rakendate, on nii karjuvalt läbinähtavad, et on lausa veider, et te üritate siin head nägu teha ja luua sellist kuvandit, justkui kõik oleks kõige paremas korras. Ei ole! 

Ja tegelik asi, mis silma paistab, ongi see, millele Martin osutas. Ühel puhul viiakse ellu sellist ideoloogilist programmi ERM-is, mis on teile meelepärane ja teie parteile meelepärane, teisel puhul kritiseeritakse Rein Veidemanni isikus ERR-i poolt sellise ideoloogilise programmi elluviimist, mis on teile meelepärane. Seal, kus viiakse teile meelepärast programmi ellu, te olete vait ja ütlete, et sekkuda ei saa, seal, kus kritiseeritakse teile meelepärase ideoloogilise programmi elluviimist, te sekkute ja nõuate aru. Topeltstandardid on ühed koledad asjad. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Proua minister! Demokraatia toimimiseks on äärmiselt oluline, et inimesed valimistel teaksid, mille või kelle poolt nad hääletavad. Näiteks see, mida tegi Reformierakond Kaja Kallase juhtimisel möödunud Riigikogu valimistel, oli selle demokraatliku protsessi väga räige kuritarvitamine. Seda tunnistas ka Kaja Kallas hiljem ise, et jah, ta valetas enne valimisi, et maksud ei tõuse, sest muidu ta poleks saanud piisavalt hääli, et valitseda – kui jälle teda ennast tsiteerida.  

Aga tegelikult ka see, mida minister Purga teeb, on samasugune või vaata et hullemgi selle demokraatliku protsessi kuritarvitamine, sest minister Purga poeb sellise, ma ei tea, küünilise demagoogia taha. Kui temalt otse küsida, et millist maailmavaadet te, proua minister, esindate, kas te peate õigeks, et isadepäeval on ERR-is homopaar, kes, nagu kolleegid siin juba viitasid, on lapsed välismaalt hankinud, sest Eesti seaduste järgi Eestis see ei oleks võimalik; kas te peate õigeks, et Eesti Rahva Muuseumis, mille põhimäärus ütleb väga selgelt, milleks see on ellu kutsutud, tegeldakse selliste etendustega nagu tänase arupärimise teemaks, siis minister ei vasta. Ma arvan, et sellega petab paljusid inimesi ära ja ehitabki sellise konstruktsiooni, et on eksperdid, mina ekspertide tegevusse ei sekku, ja teisel puhul hurjutab ERR-i nõukogu esimeest, kes on avaldanud arvamust väärtuspõhises küsimuses, ja püüab mängida seda mängu, et ma ei ütle teile, millist maailmavaadet ma esindan.  

See Reformierakonna puhul muidugi ei üllata, sest nemad on oma maailmavaadet muutnud alati vastavalt sellele, mida kontoris ja SALK-i kontoris viimasel ajal öeldakse, et kuidas tasuks rahvale lugu rääkida. Aga minu arvates see ei ole aus. Minu arvates oleks ka praegu ministril võimalik siin läbirääkimiste lõpus siiski tulla pulti ja öelda ausalt: jah, mina esindan sellist maailmavaadet, mina arvan, et oligi õige isadepäeval hommikusaates lastele ja peredele homopaari näidata ja ka see etendus oli sobilik meie rahvuskultuuri hoidmise kantsi. Ja inimestel oleks selge ja ma ei välista, et terve rida inimesi ikkagi annavad oma hääle kodanik Purgale valimistel, aga kõigile on vähemalt selgem, keda valitakse. Aga nüüd on selline, et võta siis kinni! Aitäh!

Aitäh! (Hääled saalis.) Hästi, aga, Helle-Moonika Helme, te lahendasite ise olukorra ära. Palun Riigikogu kõnetoolist! Me pidasime siin aru, kas te tahate lühikese sõnavõtu kohapealt teha, aga palun, Riigikogu kõnetool on teie päralt.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid ja minister, kes on tulnud seda, ma ütleksin isegi, et suhteliselt keerulist ja rasket, sellist eetilist ja moraalset teemat meiega siin arutama! Eelkõnelejad on siin juba palju ära öelnud, aga mina oma küsimuses ikkagi puudutasin ka ühte teemat, millele ministril oligi raske vastata. Siin on ikkagi küsitud väga palju, et kuhu me selle piiri siis tõmbame. Ma tõstatasin selle teema oma küsimuses sedapidi, et kui minister on asunud teda kaitsma või kui ta seda ühte poolt kaitseb selliste argumentidega, et tal on loomevabadus ja tal on kõik õigused oma loomingut teostada, teda ei tohi panna olukorda, kus tema kunstnikuna peab hakkama ennast kas ühiskondliku või, hoidku jumal selle eest, mingi ametkonna surve all ennast tsenseerima, siis see oleks väga lubamatu. Mõnes mõttes ma olen temaga nõus. 

Aga ma võtsin siin lahti – mul on sahtlis selline väike raamatuke, see on Eesti Vabariigi põhiseadus. Liberaalid armastavad ikka kogu aeg korrata seda, kui me räägime siin teemadel, mis on lubatud teatud vähemustele ja mis õigused neile anda. Mitte keegi ei tohi kedagi piirata. Tohib piirata ainult siis ja ka sõnavabadust tohib piirata ainult siis, kui see teeb kellelegi haiget või hakkab kellegi teise vabadusi piirama. Ka sellega ma olen nõus. Neid piire ongi kusagile väga raske tõmmata. 

Aga ma loen teile tõesti natukene põhiseadust. Siin on väga selge, et § 12 ütleb, et vägivalla õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav ja on keelatud ka õhutada vägivalda erinevate ühiskonnakihtide vahel. No vot, siin me nüüd siis oleme. Need inimesed, kes istusid seal ERM-i saalis publiku hulgas ja tundsid ennast halvasti – minister ütles, et tema ei saa siin seisukohta võtta, kui halvasti keegi ennast tundis ja tema ei saa siin nõu anda –, nende inimeste suhtes rakendati väga räiget vaimset vägivalda. Neid ei olnud ette hoiatatud, nad ei teadnud, et neile näidatakse sellist asja. Nad tundsid ennast halvasti. Mitte keegi ei ole siiamaani nende kaitseks välja astunud! Nõrgemate kaitsel, räägivad liberaalid kogu aeg, nõrgemate kaitsel, vähemuste kaitsel, kelle kõige kaitsel peab alati püsti hüppama ja neid kaitsma tulema. Aga näed, siin ei kaitse neid inimesi, kes seal saalis istusid ja seda kõike vaatama pidid, tundma pidid, kuulama pidid. Neid ei kaitse mitte keegi! 

Ja samuti põhiseaduse § 19 ütleb, et tõepoolest, igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Jah, sellega te põhjendategi siin ära, et sellel kunstnikul oli õigus vabale eneseteostusele ja sellega oleks nagu kõik klaar, aga see lause siin läheb edasi: igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi. Ka nende inimeste õigusi, kes istusid seal ERM-i saalis ja pidid seda labasust, roppust ja vägivalda pealt vaatama, tundma! Siin te ei kaitse põhiseadust, siin te ei kaitse neid inimesi, aga vot roppust ja labasust, vägivalda, vägistamist – seda kõike te kaitsete! Piinlik peaks olema!

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina ei ole näiteks isadepäeva saadet näinud, aga tänasest arutelust jäävad kõrvale minu arust kaks põhimurekohta. Vastuoluline ei olnud mitte saade, vaid EKRE eelnõu, mis nõudis selle järel ERR-i likvideerimist. See on see, mis piirab sõnavabadust, see on see, mis Eestis peaks demokraatiale muret tekitama – kuidas erakond saab nõuda avalik-õigusliku ringhäälingu likvideerimist? 

Teisalt on väga palju saanud tähelepanu nõukogu esimehe sõnavõtt. Mina ise arvan ka, et tegemist oli toimetuse otsusega. Nii nagu nõukogu või minister ei sekku toimetuse valikusse, võib-olla neid kommentaare ei peaks tegema, aga nõukogu puhul see aspekt, mis arutelust välja jääb ja mis on tegelikult vastuoluline, on see, et ERR-i nõukogu koosneb kümnest mehest. Ja see on koht, kus oleks vaja tasakaalu, soolist tasakaalu ja seeläbi ka mitmekesisemaid arutelusid nõukogu koosolekutel.

Head kolleegid, ärme palun segame vahele! Austame ettekandjat, nii nagu austati teie ettekannet. Veel kord: tema õigus on arvata nii, nagu tema arvab, teie õigus on arvata nii, nagu teie arvate. Ärme palun segame vahele! Riina Sikkut, palun jätkake!

Ja teiseks, ERM-i ÖÖ puhul mina ei olnud samuti seal kohal, ei näinud. Kirjelduse järgi peaksin arvama, et mulle ilmselt ei meeldinud see ülesastumine, aga mulle väga meeldib, et meil on noori provokatiivseid naisartiste, kes julgevad selliseid ülesastumisi laval teha, ja neil peaks olema see võimalus. 

Aga ERM-i ÖÖ arutelu valguses ma ausalt öeldes olen üllatunud, kuidas täiskasvanud inimesi niivõrd häirib laval toimuv, aga mitte elus toimuv. Siinsamas saalis ju nädal aega tagasi Mart Helme ähvardas õiguskantslerit. See oli inimlikult väga keeruline, väga häiriv. Ja see on midagi sellist, mida me siin saalis ei peaks endale lubama. Kui laval toimub etendus, on see tants, kontsert, näidendi ette kandmine, siis me ju teame, et tegemist on lavastusega. Ja kahtlemata, mõnele võib see lavastus meeldida, teisele mitte, aga tegemist on ülesastumisega, mis on ette valmistatud. 

Kui me räägime sellest, milline arutelu toimub poliitikas siin saalis või on see siis Tartu Linnavolikogu vast valitud liikmed, kui Kris Kärner solvab oma erakonnakaaslasi, teiste erakondade liikmeid, postitab materjali, mis on vägivaldne, vägivallale üleskutsuv, siis see ei paista häirivat. Kuigi see on tegelikult ju palju tõsisem mure kui mõni lavastus, mis hilisel tunnil ettekandmisele tuleb. 

Nii et, kolleegid, oleme nõudlikud enda käitumise ja poliitikutest kolleegide käitumise suhtes. Kunstilise vabaduse austamise nimel me võiksime ikkagi päriselus suuta viisakust ja väärikust hoida. Aitäh!

Aitäh teile! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Riina Sikkuti pöördumine avaldas küll mulle muljet, et tema arvates on ERR-i probleem selles, et nõukogusse kuulub nii palju mehi. Samas nad unustavad omaenda agenda ära, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon. Kus te teate, et nad on mehed? Äkki nad on naised? 

Ja seesama silmakirjalikkus, et sotsid kaitseks naisi. Ma olin rahanduskomisjonis, kus Riina Sikkut ei olnud nõus hääletama muudatusettepaneku poolt, mis soovis anda raha juurde naiste varjupaikadele sel põhjusel, et me oleksime ära võtnud selle raha soolise võrgõiguslikkuse edendamise ja LGBT edendamise valdkonnas. 

Aga nüüd teema juurde. Kultuuriminister tegelikult vastutab selle eest, milliseid väärtusi ja põhimõtteid riigi kultuuripoliitikat suunab. Sama kehtib ka ERR-i kohta. Tõepoolest, ministri ülesanne ei ole mõnda lavastust tsenseerida, kuid ta peab tagama, et riigi kultuurielu ja avalik meediaruum ei kalduks labasuse poole ega minetaks austust inimväärikuse vastu. 

Kui aastavahetusel näidatud lavastus rikkus paljude jaoks neid printsiipe, siis ei saa mööda vaadata ka vastutusest, mis kultuuriministril selles küsimuses lasub. On mõistetav, et kunst peab olema vaba, kuid samavõrd on arusaadav ootus, et minister seaks laiemad raamid, mis kaitsevad ühiskondlikke väärtusi, eriti kui tegemist on perekonda ja lapsi puudutava sisu vahendamisega. Kui ühiskond tajub, et Kultuuriministeerium ei suuna kultuurivaldkonda tasakaalu ja vastutustunde poole, tekib küsimus, kas minister suudab oma ametikohustusi kanda. 

Eestis on sündimus langenud ajaloo madalaimale tasemele. Me vajame sellises olukorras kultuurilisi sõnumeid, mis toetavad ja väärtustavad lapsi, peresid ja emadust. Selle asemel aga näeme lavastusi, mis naeravad nende teemade üle ja muudavad selle groteskseks naljaks. See on paljude jaoks valus, eriti valus seetõttu, et riik peaks praegu kõigis valdkondades, sealhulgas kultuuris, tegelema perekesksete väärtuste tugevdamisega. 

Meil on põhiseadus, mis seab perekonna ja lasterikkuse riikliku kaitse alla. On põhjendatud ootus, et ka kultuuriminister toetub oma tegevuses ja hoiakutes samadele põhimõtetele. Kui avalikku ruumi lastakse sisu, mis alandab emaarmastust ja lapse süütust, tekib küsimus, kas minister on täielikult teadvustanud oma rolli kultuuri väärtusruumi hoidjana. 

Kui sai küsida ministrilt, kust läheb see piir, kus me ütleme, et see enam ei ole kunst, see on solvav, see on alandav naistele ja peredele, siis minister ütles, et tema ei anna hinnanguid, ta on andnud selle otsustuse ekspertidele, kuigi samas me teame, et kuskil on meil kõigil ju inimlik piir. Me ju ei hakka propageerima ERR-is inimsöömist, kuigi ma ei ole selles enam nii kindel, sest aastavahetus on tulemas ja midagi ei ole ju muutunud. Keegi ei ole ju leidnud, et ERR oleks midagi valesti teinud. Võib-olla on mingid pedofiilsed stseenid plaanis. Ma ei tea, kuigi mul on suur hirm. 

Ma igaks juhuks soovitan kõigil mitte ERR-i vaadata, sest seal võib olla lastele ja peredele väga häirivat sisu. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Küll on soov Riina Sikkutil ilmselt vastusõnavõtuks. Ma küll meelsasti seda plokki ei avaks, sellepärast et see ei piirdu kindlasti ühega, aga kui te seda nõuate, siis ma loomulikult annan. Riina Sikkut, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh, hea esimees! Mul hirmu aastavahetuse suhtes ei ole, aga vastusõnavõttu soovisin seoses rahanduskomisjoni arutelu peegeldusega. Sotsiaaldemokraatidel oli samuti muudatusettepanek, millega suurendada naiste tugikeskuste rahastamist. Mina toetasin seda, Evelin Poolamets toetas seda, tegelikult vist kõik opositsioonisaadikud. Kahjuks koalitsioon seda ei toetanud ja siia saali see hääletamiseks ei jõua. Aga ei saa kuidagi väita, et sotsiaaldemokraadid naiste tugikeskustele täiendava rahastuse andmist ei toetanud. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Rain Epler, küsimus istungi juhatajale, palun!

Mul oligi otseselt mitte arupärimisega seotud protseduuriline küsimus, aga nüüd teie vastusest lihtsalt ma küsiksin selle asja ka üle, kuna ma protseduurilise sisse panin. Te ütlesite, et te hea meelega ei avaks seda. Kas ma sain õigesti aru, et teil ei ole hea meel, kui Riigikogu liikmed debatti omavahel peavad ja vastavad, kui neid mainitakse? See oli esimene küsimus. 

Aga tegelikult, mis ma tahtsin küsida? See on väga sisuline protseduuriline küsimus ja Riigikogu rolli küsimus. Ma sain täna vastuse oma kirjalikule küsimusele Konkurentsiametilt. Ma olin oma küsimuses juba viidanud Konkurentsiametile, et kui see vastus nõuab mingite andmete avaldamist, mis ei peaks liiga laialdaselt levima, et meil on Riigikogus olemas ruumid, kus saab neid vastuseid käsitleda jne, siis ma sain Konkurentsiametilt ... Tegelikult, miks ma seda küsin? See on paljude ametitega muutunud selliseks. Konkurentsiamet ütles, et kuna vastused võivad puudutada Eleringi ärisaladust, siis nad ei saa mulle vastata. Nad ei saa isegi niimoodi vastata, et me siin ruumis saaks seda käsitleda. 

Ja ma päris tõsiselt küsin, Toomas, et kas sa pead sellist lähenemist õigeks. Eriti sellel puhul, kus tegemist ongi Eleringiga, mis on sajaprotsendiliselt riigile kuuluv. Teada on, et energeetikaga ma olen terve selle koosseisu jooksul valdavalt tegelenud, ja nüüd, kui ma tahan saada infot, siis ametkond ütleb, et vot, Eleringi ärisaladusi nad ei anna. Sedalaadi vastuseid me saame asutustelt tihti. Kas sa pead seda õigeks ja kas juhatus saaks arutada, mis me selles osas teeme, kui sa seda õigeks ei pea?

Aitäh, hea kolleeg! See viimane ots küsimusest läks nüüd Kultuuriministeeriumi tegevusvaldkonnast nii kaugele kui Maa Kuust. (Saalist räägitakse.) Jaa, ma saan aru seda, aga protseduuriline küsimus peaks olema seotud ikkagi arutatava päevakorraga ja selle teemaga, mitte võtma lambist teemasid, mida iganes. Nii et selles mõttes … Meil on koostamisel üks kiri Varro Vooglaiule vastamiseks, nii et seal mõningad seisukohad juhatuse poolt saavad lähipäevil olema, mis puudutab ka sinu küsimust.  

Teine, mis puudutab seda, et ma meelsasti ei annaks, siis ma tuginen sellele, et kollane raamat ütleb, et istungi juhataja võib anda loa vastusõnavõtuks, mis tähendab seda, et tal ei ole isegi kohustust seda teha. Ja tõepoolest, kuna Riigikohus on öelnud, et Riigikogu peab olema tõhus oma töös, siis seetõttu tõepoolest need vastusõnavõtud tihtipeale kordavad tegelikult seda, mida juba varem sõnavõttudes on öeldud, ja seetõttu ma arvan, et see ei ole tõhus. Ja pluss, ikkagi tulen tagasi selle alguse juurde, kollane raamat ütleb üldse, et võib anda ehk kohustust ei ole, aga loomulikult ma olen ikkagi üks-kaks vastusõnavõttu andnud, kui selline soov kindlasti on olemas.  

Aga, head kolleegid, oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kuuenda punkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Rene Koka, Martin Helme ja Rain Epleri poolt taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine Rail Balticu ehitamisel teede reostamise kohta, arupärimine numbriga 860. Palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Varro Vooglaiu.

Suur tänu! No see arupärimine sündis väga tõsisest ja pikka aega väldanud reaalsest probleemist, mis on avaldunud Raplamaal nii Kohila vallas kui ka Rapla vallas, võib-olla ka mujal ja mida mina olen kogenud isiklikult esimeses isikus, sellepärast et pean igapäevaselt sealtkaudu tööle sõitma. 

Probleem seisneb selles, et Rail Balticu ehitamisega seonduvalt on teed juba pikemat aega massiivselt risustatud ja reostatud, sellepärast et karjääridest veetakse tohutus koguses kokku muldkeha selle trassi ehitamiseks, aga ei hoolitseta selle eest, et esiteks nii ehitusobjektilt teedele sõites kui ka karjääridest teedele sõites eelnevalt veokid puhastataks nõuetekohaselt, ega hoolitseta ka selle eest, et teid piisavalt puhastataks, kui veokid on need juba ära määrinud. 

Asi on tõesti mitte lihtsalt natukene problemaatiline, vaid ikkagi täitsa hull. Ma ei tea, kas teie, härra minister, olete ise sõitnud sinnakanti. Soovitan sõita. Täitsa soovitan sõita! Nüüd me kuulsime meediast huvitaval kombel, et kui asi jõudis arupärimisena siia Riigikogu saali, siis öeldakse, et oeh, nüüd me vähendame ruttu neid vedusid siin lähiajal, jõulurahu ja nii edasi, eks ole. Aga ma saan aru, et nad uuel aastal kavatsevad jätkata. 

Minge reaalselt vaadake! Seda on raske kirjeldada sõnades, kui hull see olukord on. See tõesti ei ole nii, et tee on natuke porine, seal on tekkinud paks saviemulsioon teedele, suured rööpad, autod sõidavad rööpad enam-vähem puhtaks, aga kui natukene rööpast välja kaldud, siis oled niimoodi täiesti nagu mingisugusel saviväljal. Veokid, mis vastu tulevad, pritsivad auto mõne hetkega lihtsalt täielikult üle, klaasid, auto ülejäänud kerest rääkimata, on totaalselt kaetud selle saviemulsiooniga. 

Ma ei hakka seda probleemi lähemalt kirjeldama, ma räägin, milles on selle asja kontseptuaalne probleem, mitte faktiline probleem. Asi on selles, et kehtiv liiklusseadus ütleb § 13 lõike 3 punktis 1 täiesti ühemõtteliselt ja selgelt, tsiteerin: "Liikleja ega sõitja ei tohi kahjustada, risustada või muul viisil saastata teed ega teega külgnevat ala."
Ma loen uuesti ette. "Liikleja ega sõitja ei tohi kahjustada, risustada või muul viisil saastata teed ega teega külgnevat ala." Reaalsus on olnud see, et need Rail Balticu trassi ehitajad on seda saastanud süstemaatiliselt, pikaajaliselt ja ülimastaapselt, ilma et olukord oleks paranenud, hoolimata sellest, et ma näiteks rääkisin Kohila abivallavanemaga sel teemal ja ta ütles, et me oleme loendamatu arvu kordi sel teemal pöördunud ehitajate poole, Transpordiameti poole, Politsei- ja Piirivalveameti poole, aga mitte midagi põhimõtteliselt ei muutu. Seejuures kõik need kinnitused, mida ehitajad on andnud, et ei, me ikka pöörame tähelepanu ja oleme murest teadlikud ja tegeleme probleemi leevendamisega, ma julgen väita, on lausvale. Lausvale! Ma ütlen veel kord, ma sõidan sealt iga päev, ma näen, milline see olukord reaalselt on, ma näen neid masinaid, millega näiteks teid puhastatakse, mingi hari käib ees, mis natukene teeb lihtsalt sellist illusiooni, et puhastatakse, tee on täpselt sama must pärast seda, kui see harjaga masin sealt üle käib, kui ta oli enne seda. See lihtsalt natukene lükkab seda sodi tee peal laiali, aga see on väga kaugel sellest, et seda teed päriselt puhtaks teha. 

Mitte kordagi ei ole ma näiteks ehitusobjektil näinud, et oleks paigaldatud vannid, millest peaksid veokid läbi sõitma, selleks et rataste külge koguneda muda, savi, pori ja kõik muu – õli, mis sinna maha läheb, neid kaste ju teatavasti õlitatakse – vähekenegi rataste küljest maha tuleb. Ei ole paigaldatud ka neid renne, millel oleks kahel pool pihustid, mis peseksid veokite rattad puhtaks. Mitte kordagi ei ole ma mitte ühtegi sellist installatsiooni ehitusobjektil näinud. Ja ma tean inimestelt, kes on asja lähemalt uurinud, et ka karjäärides ei ole mitte ühtegi sellist renni ega vanni paigaldatud. 

Sellest tulenevalt olemegi esitanud kokku neli küsimust. Ma ei hakka neid küsimusi siin ette lugema. Minister saab need küsimused ise ette lugeda enne, kui ta nendele vastab. Aga lõppude lõpuks seisneb põhiküsimus selles. Ei saa ju olla niimoodi, et kui riik viib ellu suurprojekte tohutute miljardite eest maksumaksjate raha eest, siis justkui kehtivad seadused ei kehtiks. Nemad võivad risustada teid, võivad reostada teid. Sada korda on räägitud, et nii ei tohiks teha, olukord peaks paranema. Ikka tehakse. Aga kui tavaline lihtne inimene, näiteks talunik, veab oma laudast traktoriga sõnnikut teisele poole teed ja traktorirataste küljest sõnnikut maanteedele pudeneb ja sinna jääb, siis talle teeme pärast trahvi. No kas te ei oska siis lugeda, liiklusseaduses on ju kirjas, et liikleja ega sõitja ei tohi kahjustada, risustada või muul viisil saastada teed ega teega külgnevat ala? Nii et me loodame, et te selgitate meile, mida on kavas teha, et olukorda põhimõtteliselt parandada, sest selle olukorra jätkumine ei ole lihtsalt vastuvõetav. Aitäh!

Aitäh teile! Nüüd palungi Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, taristuminister Kuldar Leisi, vastamaks arupärijate küsimustele.

Tere õhtust, hea juhataja ja Riigikogu liikmed! Aitäh selle arupärimise eest! See oli väga asjalik arupärimine ja õige teema. Ma vastan küsimustele, aga etteruttavalt võib öelda, et tegelikult on olukord tõesti palju paremaks läinud viimastel nädalatel. Mitte küll seoses arupärimisega, vaid lihtsalt nii need asjad maailmas käivad ja jõulud hakkavad ka tulema. Aga vastan kõigepealt küsimustele ja siis teen kokkuvõtte. 

Esimene küsimus. "Kas Rail Balticu ehitajad peavad kinni pidama liiklusseaduse § 13 lg 3 p-s 1 sätestatud kohustusest, et liikleja ega sõitja ei tohi avalikke teid kahjustada, risustada või muul viisil saastada, või on nad sellest kohustusest vabastatud?" Vastus: kõik liiklejad ja ettevõtjad, sealhulgas Rail Balticu ehitajad, peavad järgima liiklusseadust. Keegi ei ole teede reostamise või nende seisundi halvendamise keelust vabastatud. See kohustus on seatud eeskätt liiklusohutuse tagamiseks, et avalik tee ei muutuks ohtlikuks teistele liiklejatele. Ehitustööde puhul võib paratamatult esineda olukordi, kus teele kandub pori või pinnast. Üksikjuhtum ei pruugi tekitada ohtu, kuid korduv või ulatuslik määrdumine võib seda teha. Seetõttu tuleb igat olukorda hinnata eraldi, lähtudes sellest, kas liiklejatele on tekkinud reaalne oht. Oluline on, et teede seisundi tagamine oleks ühine pingutus. Ehitaja, teeomanik ja liiklejad saavad kõik oma panuse anda, et teed oleksid võimalikult turvalised ka ehitusperioodil. Eesmärk on hoida liiklus võimalikult sujuv ja ohutu isegi siis, kui ehitustööd on ulatuslikud.

Teine küsimus. "Kui Rail Balticu ehitajad on kohustatud liiklusseaduse § 13 lg 3 p-s 1 sätestatud kohustust täitma – nagu kõik teised isikud –, siis miks ei rakenda liiklusseaduse täitmise üle järelevalvet teostama pidav Politsei- ja Piirivalveamet nimetatud keeldu? Kas Rail Balticu ehitajat on teede reostamise eest trahvitud ja kui on, siis mitmel korral ja millises ulatuses?" Kliimaministeerium ei ole teabe valdaja Politsei- ja Piirivalveameti järelevalvemenetluste kohta, mistõttu puudub meil info selle kohta, kas mõnda Rail Balticu ehitajat on teede reostamise eest trahvitud. Samuti on oluline arvestada, et liiklusseaduse vastav säte on suunatud eelkõige sõidukijuhile, mitte ehitajale kui ettevõttele. Kui ehitustegevuse tõttu suureneb mõnel teelõigul liiklus ja teele kandub tavapärasest enam pinnast, on olukorra lahendamine laiem kui üksikute juhtide karistamine. Ennetavaid meetmeid, näiteks sõidukite puhastamist, saavad kõige tõhusamalt rakendada ehitajad ise. Seetõttu eeldab olukorra parandamine erinevate osapoolte koostööd, et tagada teede puhtus ja liiklusohutus.

Kolmas küsimus. "Mida kavatsete ministrina ette võtta, et Rail Balticu ehitamisel lõpetataks lõpuks ometi liiklusseaduse § 13 lg 3 p-s 1 sätestatud teede reostamise keelu järjepidev ja ulatuslik rikkumine?" Vastus: Ministrina olen aktiivselt tegelenud Rail Balticu ehituse käigus teede reostuse vähendamise küsimusega. Rail Baltic Estonia on alates novembri keskpaigast teinud mitmeid samme olukorra parandamiseks. Näiteks, Rail Baltic Estonia koordineerib erinevate osapoolte ehk töövõtjate, omanikujärelevalve, teeomanike, kohalike omavalitsuste ja Transpordiameti vahel suhtlust ja toimuvad iganädalased veoteede puhtust käsitlevad koosolekud. 

Loodud on operatiivne kommunikatsiooniplaan KOV-ide, kogukonna, töövõtjate ja TRAM-i vahel. Töövõtjate valmisoleku taseme ja tehnilise võimekuse tõstmine ning parem omavaheline puhastustööde teostamise koordineerimine. Regulaarne teede seisundi kontroll vähemalt kaks-kolm korda nädalas ning vajadusel juhtumipõhine reageerimine. Reaalajas info kogumine ja vahetamine, mis võimaldab ennetada kriitilisi olukordi, sealhulgas reaalajas veokite jälgimise rakenduse kasutuselevõtt, mille eesmärk on tuvastada koormuste tipud ja võtta meetmed enne kriitilise seisundi tekkimist. 

Kasutusse on võetud pesurid, harjad ja imurid, mis on mitmel teelõigul, sealhulgas Sutlemas, Tõdva ja Hageri vahel aktiivses kasutuses. Lokaalsete pesupunktide rajamine on käimas, et tagada sõidukite puhastamine võimalikult operatiivselt. Mõningate lõikudele on rajamine tehniliselt keerulisem või vee kättesaadavus piiratud, kuid tööd jätkuvad koostöös töövõtjate ja kohalike omavalitsustega. Veomahukate tööde parem ajastamine: näiteks 47. nädala madalam veotihedus parandas oluliselt teekatte seisundit. Ka raskete ilmastikutingimuste puhul vähendatakse materjalide vedu läbi avalikult kasutatavate teede. Rail Baltic Estonia on andnud suunise töövõtjatele, et teede seisukorra mittetagamisel tuleb vähendada veomahtu omal initsiatiivil ning töövõtjad on seda teatud päevadel ka rakendanud. 

Peamised raskused on seotud mustuse kandumisega pikematele teelõikudele ja karjääride objektide siseste teede halva seisukorraga, mida tuleb hooldada igapäevaselt. Rail Baltic Estonia teeb tihedat koostööd karjääride ja teiste osapooltega, et olukorda kontrolli all hoida. 

Ja neljandaks. "Kes ja kuidas peaks hüvitama kohalikele elanikele kahju, mille Rail Balticu ehitaja põhjustab teede järjepideva saastamisega, hoolimata paljudel kordadel tehtud märkustest ja palvetest täita liiklusseaduse § 13 lg 3 p-s 1 sätestatud kohustust teid mitte saastada?" Vastus: ministrina jälgin olukorda ja tagan, et Rail Baltic Estonia ning teeomanikud teevad aktiivselt koostööd, et vältida teede reostust ja teede reostusest tingitud kahju ja lahendada tekkinud juhtumid kohapeal. Kahju tekkimisel saab kannataja esitada nõude Rail Baltic Estonia OÜ-le või teeomanikule, kes korraldavad või vahendavad vajaliku menetluse. Kõik osapooled peavad tegutsema koostöös, et tagada liiklejate turvalisus ja tee korrashoid ning minimeerida kahju kohalikele elanikele. 

Nüüd kokkuvõtteks: Rail Balticu ehitusprotsess toimub kooskõlas seadustega, kuid ehitustegevuse käigus võib mõnedel teedel seisundinõuete vastavuse tagamine olla keeruline. Selle probleemiga tegeldakse süsteemselt Rail Baltic Estonia OÜ ja teeomanike koostöös. Olukord uue raudtee ehitamiseks kasutatavatel teedel on novembri teises pooles nähtavalt paranenud, töövõtjate valmisolek ja tehniline võimekus on tõusnud ning rakendatud on mitmeid täiendavaid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid. Kriitiliste lõikude osas jätkub iganädalane operatiivjuhtimine Rail Baltic Estonia OÜ eestvedamisel ja koostöös teeomanikega. Näiteks Raplamaa teelõigud olid nädala lõpuks puhastatud, mis näitab, et probleemidele reageeritakse operatiivselt ja teeolud on parandatud. 

Nüüd see tänane värske uudis, et vähendatakse seda koormust veel ja jõulude ajal tuleb jõulurahu, näitab ka, et teemaga tegeldakse väga tugevalt. Ja teistpidi jälle ilmselt loodeti, et talv tuleb kiiremini ja kui tuleb külm ilm, siis see poriteema kaob ära. Aga seniks on tõesti teema olulise jälgimise all ja sellist massporiolekut Raplamaa teedel enam ei tohiks olla. Nii et aitäh arupärimise eest! See on reaalne probleem, mida me tõesti proovime nii paindlikult ja sujuvalt lahendada, kui see toimunud on. Tegeleme tõsiselt! Aitäh!

Aitäh teile! Teile oli rida küsimusi. Alustab Martin Helme. Palun! 

Ma muidugi sissejuhatuseks ütlen, et Rail Baltic ongi nuhtlus, see tuleks kohe peatada ja oleks probleem lahendatud. Ma kuulan seda juttu ja vaatasin neid andmeid ja ka uudiseid ja ei oskagi võtta seisukohta, kas peaks teiega tüli norima või peaks isegi natuke tunnustama, et me oleme täitsa nõukogude ajas tagasi. Kui minister sai kirja novembri keskel, siis puldist ka ise ütlete, et novembri keskpaigast on olukord paranenud, ikkagi, ma siis ei kiida ega laida, aga kas ongi niimoodi, et kui parlament teeb oma parlamentaarset järelevalve rolli ja juhib tähelepanu probleemist ministrile, minister võib-olla enne ei teadnudki üldse, et meil on selline jama, ja siis andis kellelegi vastu pead ja näe, läks paremaks. Mul on lihtsalt see küsimus, et kas me võime loota, et see vastu pead andmine jätkub, muidu tuleb varsti jälle pulti tulla.

Aitäh! See on nüüd ajaliselt ikka ilus kokkusattumus, aga nagu ma ütlesin, siis tegelikult ka ongi probleem olnud. Ja kui kliima soojenemine niimoodi jätkub, siis ei tulegi seda talve. (Naer.) Nii et siis jätkub ka pori. Aga tõesti on vaja lähtuvalt olukorrast reageerida ja vastu jõule saabki tempot maha võtta ehitusel. Ja need pesureid ja imurid ja kõik on töösse pandud, aga nad tõesti vahepeal on, et see ei aita ja siis jälle aitab ja nii edasi. 

Aga võite ikka arupärimisi teha. Mul oli võimalus tulla vastama ka kunagi hiljem, sest aega veel oli, aga ma mõtlesin, et see on selline teema, et tulen, vastan kohe. 

Väga hea! Varro Vooglaid, palun!

Jaa! Iseenesest on väga tänuväärne, et te tulite ruttu, sest probleem on pakiline. Naljaga pooleks jääb lihtsalt mulje, et te ütlesite, et kliimasoojenemises on probleem, siis tuleb rohkem tuulikuid teha, ju siis saavad need maanteed ka puhtaks. Aga tõsiselt rääkides, asi on tegelikult väga tõsine ja mul on hea meel, kui te suhtute sellesse asjasse tõsiselt. Mina ütleksin seda, et kuidas teile tundub niisugune visioon, kui mina oleksin teie olukorras minister, siis ma näiteks pakuksin välja ametnikele sellise positsiooni, et nüüd teeme sellise asja, väga tore, et on see jõulurahu jne, teil on nüüd aega olukorda muuta kaks nädalat ja uue aasta algusest on selline lugu, et kui te ei taga, et ei jätku see teede reostamine, siis veod ka ei jätku, enne veod ei jätku, kui tagate, et ei reostata enam teid. Ja kui hakkate ikkagi vedama, ilma et te oleksite paigaldanud need vannid, need rennid, millega puhastatakse ehitusobjektidelt välja sõitvaid masinaid teistes riikides, kus vastutustundlikult ehitatakse asju, siis hakkame teid igapäevaselt trahvima, kuni sinnamaani, et te hakkate järgima neid reegleid. Sest mina arvan, et siin arutamise, koostöö ja veenmisega mitte kuskile jõua. Seda on sadu ja sadu ja sadu kordi näiteks Kohila vallavalitsus teinud juba.

Aitäh!

Aitäh! No Rail Baltic Estonia tegeleb tõesti selle teemaga teemaga väga tugevalt. Alguses ei saadud võib-olla tõsidusest nii aru, aga täna saadakse ja sellepärast ka need meetmed on tehtud. Ühtpidi need pesemised ja imurdamised, teistpidi ka graafiku hõrendamine. Nii et see teema jääb nagunii üles. Ja kuna siin on avalik huvi selles mõttes, et neid sõitjaid on nii palju, et siis ega seda kuhugi ei peida, tegeleme. Aga ma sellega nõus ei ole, et minister peab igapäevast kaigast vibutama, vaid igaüks teeb oma tööd. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Siin on väheseid kordi, kus Reformierakonda saab kiita ja teid ministrina. Tegelikult te olete päris julge, eelmine minister Reformierakonnast ei julge oma vastutusalas mingit seisukohta võtta. Te ütlete, et on avalik huvi, mis on väga õige. Eelmine minister, kes oli siin puldis, ütles, et mingit sellist huvi ei ole ja tema seal kohapeal käinud ei ole. Siis järelikult teie olete kohapeal käinud ja tunnete isiklikult seda, et auto sai mustaks ja see tekitab probleeme. Ja nüüd see jõulurahu saabumine. Kas te saate kinnitada, et Rail Baltic Estonia kaudu võiks uuest aastast minna teede olukord paremaks, puhtamaks ja inimeste rahulolu selle tee osas paraneks? 

Aitäh! No see on ikkagi töö tellija vastutada. Nagu ma ütlesin, Rail Baltic Estonia saab selle tõsidusest väga hästi aru. Kuna sõitjaid on palju ja ma olen ise ka sõitnud, siis jah, sellest saadakse aru. Aga mul endal on niimoodi, et lisaks porile on ka palju muid teemasid. Ma ütlen veel kord, et ma ei hakka ise igahommikuseks kontrollijaks, vaid ma usaldan ikkagi nii ameteid kui ka töö tellijaid. 

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud minister! Rail Balticu ametlikust trükisest loen, et Euroopa suurim raudtee-ehitus ei tähenda ainult rööbaste paigaldamist, vaid ka uut lähenemist sellele. Järelevalve ei piirdu ainult planeeritud lahenduste kontrolliga. Rail Balticu projekti puhul on paigas valmisolek kiireks reageerimiseks, niinimetatud SOS-olukordadeks. Näiteks nõuab kaitsealuste lindude pesitsusperiood pidevat valvsust. Kui linnud pesitsema saabuvad, jälgitakse hoolega, et töödega seotud müra ja tegevus ei häiriks neid pesitsemisel ja vajaduse korral leitakse kiiresti alternatiivseid lahendusi ehitustöödel, kasutades seejuures ka droonivalvet.  

Hea minister! No siin on räägitud lindudest, see on 16. oktoober sel aastal, selline ametlik Rail Balticu propagandabuklett. Nagu ma aru saan, siis te andsite ikkagi korralikult vastu pead kellelegi seal, et ka inimeste huve jälgitakse porisel teel, mitte ainult lindude muret pesistusperioodil. 

Aitäh! Ei taha ennast võõraste sulgedega ehtida, ma ei ole sel teemal ise Rail Balticuga rääkinud. Järelikult see on toimunud loomulikul viisil, kogu see lindude kaitse ja muu keskkonnakaitse tegevuse kirjapanek.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! No ilmselt oleks see kõik tõepoolest edasi käinud, kui Riigikogu EKRE saadikud ei oleks probleemile tähelepanu juhtinud ja inimeste kaitseks välja astunud. See on ju täiesti ….., kõik, mis te räägite. Aga ma tulen ikkagi selle juurde tagasi, et kes hüvitab konkreetselt autoomanikele selle kahju, mida nende autod saavad. Ehitaja säästab pesusüsteemide pealt, aga seda rohkem maksavad eraisikud. Kohalikud on välja arvutanud, et need eripesud, sest savi ei tule tavapesuga maha, pluss veermikuremont, mida see kõik kaasa toob, ABS-andurid, pidurivoolikud, veljed, rattalaagrid – see kõik on enam-vähem 110 eurot kuus kuni ehituse lõpuni, umbes 3000 eurot kokku, mis on ühe tavalise kasutatud auto hind. Kas on mingitki lootust, et inimestele see kompenseeritakse? Riigi osas mul on selline ettepanek, et siin tegelikult saab ju trahvi teha. Politsei võib trahvi teha, maanteeamet võib ka ettevõtjatele trahvi teha ja siis oleks ju riigile see väga hea rahamasin seal peidus. Võtke see rahamasin välja ja saate trahvi rohkem kui põõsas 10 kilomeetrit 50 alal ületajaid trahvides.

Aitäh! Ma nüüd ikkagi parandan. Sellest arupärimisest lähtuvalt ei ole see olukord seal kuidagi eriliselt muutunud, vaid see muutus on juba enne esile kutsutud. Ja see, mis puudutab kahjude hüvitamist, siis on võimalik esitada kahjunõue kas Rail Baltic Estoniale või teeomanikule ehk transpordiametile ja sealt suunatakse edasi, et kes ja kas ja kui palju mida hüvitab. 

Rene Kokk, palun!

… Teid siin ka natuke tunnustati, et olete tubli olnud. Kahjuks ma pean ütlema, et teisele punktile vastates ma teid tunnustada ei saa. Ja ma tahan väga vähe uskuda, et Kliimaministeerium on minetanud teadmise, et kui on küsimusele vaja vastata, et nad saaksid Siseministeeriumi haldusalast PPA käest need andmed välja küsida. Siin on mingi muu põhjus, miks te täna ei vastanud, kui palju on tegelikult tegeletud järelevalvega maanteedel ja kui palju on trahve tehtud liiklusseaduse rikkumise eest. Ma palun see saata meile kirjalikult, EKRE fraktsioonile, mis need numbrid on. Ja kindlasti, kui te majas küsite, siis leiate ka inimese, kes teab seda korda, kuidas neid asju küsida. 

Nüüd see jutt sellest, et Rail Baltic on nüüd järsku arenenud ja saab aru, tegelikult see ei ole adekvaatne. Ma ise olen 2017. aastast peale olnud erinevatel koosolekutel, mis on Rail Balticu ehitust puudutanud, ja seda kõike, mida me täna siin arutame, on markeeritud sellest ajast peale ja tõenäoliselt ka varasemalt. Olukord on tegelikult väga halb. Ma soovitan teil minna ja tutvuda ise sellega mingil ajal ette teatamata, kuhu te lähete, ja te näete, kui halb see olukord on.

Aitäh! Ma panin selle kirja, saadame kirjalikult, küsime PPA-st järgi. Käin ise ka, aga mul on piisavalt tuttavaid, kes sealt sõidavad. Kuna teema on tõusnud, siis nad annavad juba ise aru, mis seis on. Sellepärast ma nii julgelt puldist vastasin ka, et ka sel nädalavahetusel on pori kadunud.

Evelin Poolamets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te olete ootamatult sattunud piinlikusse olukorda – olukorda, mida oleks saanud ju ära hoida. Arvatavasti tekib neid olukordi veel, sest nähtavasti ei suudetud ette näha, et Rail Balticu ehitus sellises etapis toob kaasa nii mahuka reostuse. Samas on meil ju ees ootamas sama mastaapsed ehitused, nagu tuulikute arendused. Nii et mina soovitan teil hakata varakult looma järelevalvet, protseduure, et me nagu ei satuks jälle sellisesse olukorda, kus teile tuleb arupärimine teha, sest inimeste elu on läinud ju võimatuks, kõik on mudalaga täis. Tõesti, ma ei hakkagi küsima midagi, vaid lihtsalt võtke see teadmine kaasa ja valmistage ette, et teid ei pandaks sellisesse piinlikku olukorda, kus te täna olete.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Rail Baltic on selline pika habemega asi, nende maksumus on kogu aeg muutunud. Kas te olete ministeeriumis prognoosinud, mis ta lõpptulemus finantsiliselt on? Kui palju see nii Eesti kui ka Euroopa maksumaksjale kokku maksma läheb? Hinnad kogu aeg tõusevad, projektis midagi muutub. Milline see väljaminek oleks Eesti rahval? Aitäh!

Aitäh! Viimased maksumuse kalkulatsioonid, mis on tehtud, ütlevad, et Eesti osa on 3,1 miljardit eurot. See tähendab ühe rööpmepaari rajamist selle valmisolekuga, et teine rööpmepaar on võimalik tulevikus juurde ehitada. Nii et kui me arvestame, et Euroopa Liidu toetus sellele on kuni 85%, siis võib öelda, et Eesti osa võib välja arvutada, see on umbes 500 miljonit. Kogu toetus kõiges ulatuses ei ole, 85, mõnes on vähem. Nii et need numbrid on teada ja siin midagi viimase aasta jooksul muutunud ei ole, sest ka ehituslepingud on sõlmitud.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma kõigepealt küsiks, te rääkisite, et omavalitsustega käib hea koostöö, suhtlus, korraldatakse koosolekuid, samal ajal on selgelt teada, et nii Kohila vald kui ka Kohila valla elanikud võitlevad juba, ma arvan, vähemalt pool aastat selle probleemiga ja tegelikult ei ole suuri paranemisi toimunud. Nüüd jah, vahetult viimastel nädalatel on olukord natukene paremaks läinud, kui opositsioon on Riigikogu tasandil sekkunud, aga tegelikult ei ole see koordineerimine kuidagi toiminud. Kuidas te seda selgitate? 

Aga teiseks ma küsin ka palju põhimõttelisema küsimuse. Kogu selle probleemi lahendaks praegu ära see, kui selle raudtee-ehitus seisma panna vähemalt nii kauaks, kuni on selge, mis saab Lätis edasi. Olukorras, kus pole teada, kas meil raudtee lõpeb Iklas ära, tuleb sealt vastu vana laiusega raudtee või ei tule üldse midagi, on see ju täielik kilplaste teguviis ehitada seda raudteed, millest võib kujuneda maailma kõige kallim Tallinna–Pärnu raudtee. Kuidas te seda selgitate? Mõistlik oleks ju tegelikult panna see projekt seisma ja külmutada, kuniks on lätlastega asi 100% selge.

Aitäh! Kindlasti mitte. Eesti liigub ehitusega selles tempos edasi, mis on kokku lepitud, ja 2030 on Rail Baltic valmis. Meil on ka jaanuaris välja tulemas hange regionaalsete rongide hankimiseks. Ja miks ma räägin, et me edasi läheme? Esiteks on selge see, et uus rahastusvoor Euroopa Liidust tuleb aastail 2028–2034. Et sealt rahastus saada lõpuni ehitamiseks, siis on vaja näidata ka, et me oleme oma plaanide järgselt ehitust teostamas, ja seda me ka oleme. Nii et ehitus jätkub vastavalt plaanidele, muutust ei ole.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No siin arupärimisele vastustest koorub välja huvitav asi, et ministri tuttavadki olid juba kurtnud, et tee ei ole sõidetav. Ilmselt, kuna te olete suhteliselt värskelt ministriametisse astunud, ei tahtnud kohe ka niimoodi oma sõpradel teed puhtaks teha, aga siis me kolleegidega, tulebn välja, tulime teile appi. Nüüd saite öelda, et näete, EKRE saadikud küsisid ja asjad hakkasid liikuma. See selleks. 

Aga kas see ei viita laiemale probleemile, mis puudutab riigihankeid üldse? Ja kas see äkki on ka mingit otsa pidi teie haldusalas? Täna, eks ole, kriteeriumiks on väga selgelt hind. Kas meil ei võigi juhtuda nii, et ka Rail Balticu hangetes transpordi pakkumine tehaksegi nii, et teadlikult jäetakse mingisugused asjad, näiteks pesuliinid ja muud asjad, kõrvale? Selle võrra saadakse hinda odavamaks, et saada mingit tööd teha, ja loodetakse, et teeme enne ära, kui kisa väga suureks läheb. 

Kas on mingeid kavatsusi ministeeriumis vaadata riigihangete temaatikale selle nurga alt otsa? Seda on Eestis palju avalikkuses tõstatatud, et ainult hind võib-olla ei ole õige kriteerium. Kas mingeid sellealaseid plaane on? 

Aitäh! No sellest, kuidas see teema tõusetus, on nüüd nii palju juttu olnud, et me võime võtta selle siis ühiseks õnnestumiseks erakondade vahel. (Naerab.) Lõpuks on tähtis ju tulemus ja kui me kõik rahul oleme, siis on hästi.  

Aga mis hangetesse puutub, siis Rail Balticu hanked on tehtud. Ma muidugi ei tea sügavuti tingimusi, aga mis on küll muutumas hangete osas, ehitushangete osas ka ja tee-ehitushangete osas, on see, et keskkonnahoidu järjest rohkem arvestatakse. Ehk siis hind ei ole ainuke kriteerium, vaid peab täitma ikkagi nii keskkonnahoiu nõudeid kui ka mingeid materjale, mis on kohalikud, mis on keskkonnasõbralikud ja nii edasi. Aga see on niisugune pikem ja laiem teema. Nii et see hinna alusel ainult otsustamine võiks ikkagi võimalikult kiiresti ära kaduda. Ja see ei ole mitte ainult tee-ehituse lugu. 

Aitäh teile, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Esiteks ma kordan seda, mida ma eelnevalt juba ütlesin. Suur tänu ministrile, et tulite esimesel võimalusel vastama sellele arupärimisele! See ei ole mitte alati niimoodi olnud. Sageli on olnud ka sedasi, et tullakse ikkagi viimasel võimalusel. Ja see väärib tunnustust. 

Aga mida ma küll tahaksin esimese asjana öelda, on see, et minu hinnangul – pidades silmas, et see probleem on juba väga pikka aega väldanud, ilma et see oleks läinud paremaks, hoolimata kohalike omavalitsuste, ma ei teagi, kui paljudest pingutustest, olukorda parandada. Me räägime tõesti reaalselt kümnetest ja kümnetest koosolekutest, mida näiteks Kohila valdki on pidanud nii ehitajaga, Transpordiametiga kui ka Politsei- ja Piirivalveametiga. Ja resultaati ei ole. 

Ma ütlen veel kord, et ma rääkisin abivallavanemaga mõned nädalad tagasi enne arupärimise esitamist. Ta ütles, et lihtsalt käed kukuvad rüpest läbi. Tee, mis tahad, räägi, kui palju tahad, no ei muutu. Selles mõttes ma arvan, et siin tuleks võtta natukene teistsugune hoiak. Minu sõbralik soovitus teile ministrina ja teie alluvuses tegutsevatele asutustele oleks see, et teate, sellest rääkimisest ja tegelemisest nüüd aitab küll. Te isegi ütlesite siin ühele hiljutisele küsimusele vastates, et tegelikult, mis maksab, on resultaat, eks. See, et tegeldakse, on tore, aga lõppude lõpuks ei huvita mitte kedagi, kas tegeleti või ei tegeletud. Huvitab see, kas saavutati tulemus või ei saavutatud tulemust. 

Selleks, et tulemusele orienteeruda – ma veel kord kordan oma ettepanekut –, tuleks tõesti panna see ehitaja fakti ette. Eesti Vabariigis kehtib seadus! See ei ole mingisugune meie kapriis, et ei tohi teid reostada. See on liiklusseaduse § 13 lõike 3 punktis 1 sätestatud konkreetne kohustus, et teid ei tohi risustada ega reostada. Ei tohi! Keelatud. See on väärtegu. Ja nüüd teil on aega uue aasta alguseni, kuna te ütlesite, et te olete ajutiselt vähendanud oluliselt seda vedude mahtu ja peatate selle 20. detsembrist alates üldse – väga tore! –, nüüd teil on aega teha ettevalmistusi, et uue aasta alguses, kui te kavatsete suures mahus vedudega jätkata, enam ei jätkuks süstemaatiline, igapäevane ja, ma ütleksin tõesti, nahaalne kehtiva õiguse rikkumine. 

Lahendus on ju väga lihtne: rakendage neid abinõusid, mida suurprojektide ehitamisel teistes riikides sellistel puhkudel rakendatakse. Kasutage neid vanne, millest veokid peavad läbi sõitma, ja kasutage neid renne, kus on pandud pihustid kahele poole. Sõidetakse sealt läbi, seal on niisugune rest, mille pealt nad ajavad üle, pihustid pritsivad ja suurem sodi tuleb siis juba maha sealt veoki pealt. Ja kui ei saa seda panna, siis pange tsisternauto ja mees, kes seisab selle survepesuriga ja laseb selle auto ühelt poolt puhtaks ja teiselt poolt puhtaks ja siis sõidetakse minema. Aga niimoodi ei saa, et öeldakse, et midagi pole teha, see reostamine oleks justkui paratamatu. Ei ole paratamatu! 

Ja veel kord ma ütlen, et mina näiteks elades Kohila vallas Kohila külje ajal ei ole mitte ühte korda näinud, et ehitusobjektilt maanteele sõites traktoreid ja veokeid kuidagi puhastataks. Mitte midagi ei ole selleks tehtud. Mina ei ole näinud vähemalt. Ma vabandust, kui eksin. Tõestage vastupidist, kui see nii on. 

Mida ma veel tahan öelda, on see, et kui me vaatame kehtivat õigust, siis on ju sedasi, et kõik peavad seda järgima. Peavad järgima talunikud, kes veavad sõnnikut üle tee põllule, ja peab järgima ka Rail Balticu ehitaja. Ei ole nii, et kui on suur taristuarendusprojekt, siis pigistame kehtiva õiguse suhtes silma kinni, aga kui on väike inimene, kes saab oma väikest asja ja teeb oma talupidamist, vaat siis vääname. Ei ole niimoodi, et riiklikult kehtestatud seadusi ei järgita, vaid kodanik peab teadma, et õiguskuulekas tuleb olla – vaat selline suhtumine on lihtsalt põhimõtteliselt vastik ja eemaletõukav ja sellele ei tohiks anda mitte mingisugust asu. 

Ma olen juba korduvalt tsiteerinud seda liiklusseadust, aga võib tsiteerida ka võlaõigusseadust. Võlaõigusseadus ütleb ju §-s 1043 väga selgelt, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Ja § 1045 lisab, rääkides kahju tekitamise õigusvastasusest, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevalt kohustust rikkuva käitumisega. 

Paneme kokku võlaõigusseaduse ja liiklusseaduse: kui põhjustatakse teistele inimestele kahju seadusest tulenevate kohustuste rikkuva käitumisega, siis tuleb kahju hüvitada. Ja siit tegelikult tekib terve plejaad väga tõsiseid küsimusi. Need inimesed, kes elavad Raplamaal, peavad põhimõtteliselt iga päev oma autosid pesema, sest ei ole võimalik sõita tööle ja koju, ilma et su auto oleks totaalselt porine, välja arvatud üksikutel päevadel, kui tee on suhteliselt kuiv. Aga põhimõtteliselt ei olegi mõtet enam autot üldse pesta, sest kogu aeg on auto täielikult poriga kaetud. See on esteetiline aspekt. Aga teine asi on see, et see on reaalselt ohtlik. Kui teed on kaetud sellise saviemulsiooniga ja näiteks möödasõitu tehes keegi kaotab juhitavuse või kaotab nähtavuse, sellepärast et eest pritsis kõik selle pori akna peale ja kojamehed on jõudnud seda nii kiiresti ära pühkida, siis toimuvad suured õnnetused, mis võivad päädida ka inimeste hukkumisega. 

Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaks. 

Siis tekib väga tõsine küsimus vastutusest. Rääkimata sellest, et autodele põhjustatakse kahju ka selle kaudu, et see liiv ja savi ja kõik, mis nakkub autode külge pesulatest läbi käies, kriimustab autosid, põhjustab värvikahjustusi ja nii edasi. Aga ma ütlen, et siin on tõsised küsimused vastutusest. Ja lõpuks jääb küsimus, kes vastutab. Kas vastutab vedaja, kes on põhjustanud teede reostuse, või vastutab riik, kellele maanteed kuuluvad? Siin võib see asi päädida ka riigi vastutuse küsimusega, kui riik ei ole teinud piisavalt selleks, et jõustada kehtivat õigust ja tagada, et teid süstemaatiliselt, igapäevaselt ei reostataks. Nii et ma väga-väga loodan, et te võtate tunduvalt tõsisema hoiaku selle suhtes, mis ei piirdu enam selle vana mustri jätkamisega, et saame kokku ja räägime ja arutame ja loodame, et äkki läheb mingil määral paremaks. 

Ma peatuksin veel paaril momendil, mis on täna Delfis avaldatud artiklis esile toodud. See artikkel kannab pealkirja "Raplamaa teede kohutava seisukorra tõttu tõmbab Rail Baltic ühes partneritega ajutiselt enamikule veokivedudele pidurit". Esimene asi on see, et tegelikult oleks pidanud pidurit tõmbama juba ammu. See ei ole probleem, mis on siin väldanud viimast kuu aega, kolm kuud, kuus kuud. Mina väidan, et see on väldanud, ma ei tea, vähemalt aasta aega või poolteist aastat või rohkemgi, väga pikka aega. Nii et on hämmastav, et siiamaani pole pidurit veel tõmmatud. 

Teiseks, loen siit ette. "Mis aga saab reaalses praktikas 1. jaanuarist, on veel lahtine. Koostöös töövõtjatega otsitakse tema sõnutsi pikemaajalisi lahendusi: võimalusi karjääridest väljuvate teede porivabaks muutmiseks, pesuvannide kasutamiseks ning eripesutehnika rakendamiseks." Esimene küsimus, mis peaks siin tekkima, on see, et aga miks siiani ei ole neid vahendeid kasutatud. Miks siiani? Kas siiani liiklusseadus ei kehtinud, et ei tohi teid reostada ja risustada? Kehtis ju! Ja siis ütleb Transpordiameti osakonna juhataja: "Kahjuks avaldub nii mastaapse ehituse ja ulatuslike vedude negatiivne pool paratamatult kasutatavate teede määrdumises." Ei avaldu paratamatult. Kui rakendatakse neid abinõusid, mida on vaja rakendada selleks, et totaalselt määrdunud veokid ja traktorid ei pööraks üldkasutatavatele teedele, siis ei ole selles mitte midagi paratamatut. Kui sa puhastad masinad enne ära, kui sa teede peale lähed, siis teed ka ei määrdu, vähemalt kaugeltki mitte sellises mastaabis. 

Nii et kui tehtakse ära need asjad, mida peaks tegema, siis seda probleemi ei oleks või see oleks kümme korda väiksem. Aga miks ei tehta, on ka väga lihtne aru saada: lihtsalt hoitakse raha kokku. Kõigi nende puhastusvahendite installeerimisega kaasneksid täiendavad kulutused. Palju lihtsam on panna need kulutused autoomanikele. Las nemad pesevad tuhandetes ja kümnetes tuhandetes iga päev, iga nädal, iga kuu oma autosid. Las nad remondivad oma autosid ja las nad tegelevad ka selle probleemiga, kui nad ennast surnuks sõidavad. Meil on kulutused selle võrra väiksemad. Aitäh!

Aitäh teile! Rene Kokk, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid, minister ja kõik, kes meid siin jälgivad ja kuulavad! Kuna Varro tegi väga hea ülevaate siin juba juriidilisest poolest, siis ma võib-olla räägin mõne sõnaga sellest Raplamaa, Kohila valla, Harjumaa või nüüd ka juba Pärnumaa elanikust, kes selles igapäevareaalsuses elab, millest me täna siin palju rääkinud oleme. 

Minu kokkupuude selle teemaga üldiselt sai alguse aastal 2017, kui ma sain olla mõnda aega Rapla Vallavolikogu esimees. Sellest ajast saati ma olen päris paljudel koosolekutel viibinud vallavolikogu esimehena, hiljem keskkonnaministrina, Riigikogu liikmena, majanduskomisjoni liikmena ja nii edasi. Nii et ma ise arvan, et ma olen päris hästi kursis, millest ma täna siin teiega räägin. 

Tegelikult see probleem on väga suur ja asi ei ole ju selles, et inimesed kuidagi aru ei saaks. Ma arvan, et kõik inimesed, keda see probleem puudutab, saavad sellest aru, et kui on tegemist suuremastaabilise infraobjekti ehitusega, siis teatavad ebameeldivused sellega kaasnevad. Sellest saavad, ma arvan, kõik aru. Aga nüüd on küsimus selles, et kui sa näed, et selle töö teostaja mitte kuidagi ei taha panustada või teha sedasi, et see neid inimesi ja kulusid vähendaks või minimeeriks ja tuleks vastu ja pakuks võimalusi, siis see on see, mis tekitab nördimust. 

See jutt ministri suust ka, et Rail Baltic teeb iga nädal koosolekuid ja arutame ja mõtleme – teate, see on väga tore, aga see on selles mõttes lihtsalt üks jutt, kuna seda teati ja sellest me rääkisime juba aastal 2017 ja varem, see kõik oli teada. Ei saa olla niimoodi, et ühel päeval hakkasime ehitama ja siis tuli teadmine, et see ehitus toob kaasa ka teatavat ebameeldivust, teede mustamise ja nii edasi. Lihtsalt sellist juttu on ausalt öeldes piinlik kuulata. See näitab absoluutselt ebaprofessionaalsust, hoolimatust või ma ei tea, kuidas seda nimetada, aga see tegelikult niimoodi on. 

Aga nüüd siis igapäevaelu. Kuidas näeb välja ühe inimese, minu näol Raplamaalt iga päev Tallinnas käiva inimese argipäev? Ma läbin teel Raplast tulles siia Toompeale, ma arvan, seitse pluss erinevat kohta, kus on Rail Balticu ehitusega kas teelesõidud karjääridesse või erinevate viaduktide ehitusele. Ma arvan, et seitse või isegi rohkem selle vahemiku sees. Kui ma auto ära pesen ja hakkan täiesti puhta autoga kodust tulema, siis siia Toompeale jõudes on minu auto konkurentsitult kõige mustem auto, mis siin üldse on. Täna on mõned korrad juba mainitud, mida see autole kaasa toob. Päriselu on see, et ilmselt pannakse sinna autode kasti – ja tegelikult seda tunnistavad ka vedajad – erinevaid aineid, on see siis õli või mingi keemia, et autokastid ei külmuks ära, et see materjal sinna kinni ei jääks, vähemalt hommikul esimeste koormatega, kui hakatakse tööd tegema. Kogu see materjal, see õli, see jõuab teede peale, see jõuab läbi sellesama materjali, mis seal õhus on, kas kuiva ilmaga tolmu näol või niiske ilmaga kitina autode külge. See ei tule maha, see on autode küljes. Autokiht on selline, et te võite ette kujutada, et kui sa lähed pärast seda autot pesema harjadega pesulasse, siis see on enam-vähem midagi sarnast, nagu keegi käiks teie auto kallal sihukese nulliivapaberiga. Kes on kunagi oma elus kätega midagi teinud, liivapaberit kasutanud, siis võib ette kujutada ja saab aru, millest ma räägin. See on umbes sama, et te lähete haripesulasse ja siis liivapaberiga nühitakse teie auto puhtaks. No pannakse vett ka ja natuke pesuainet ka ja nühitakse puhtaks. Täpselt sama asi käib esiklaasi kohta. Tegelikult see kulutab esiklaasi, rääkimata sellest, et minul läheb circa 15 liitrit iga nädal klaasipesuvedelikku selleks, et ma üldse saaksin sõita ohutult Tallinna, et ma näeks, kuhu ma sõidan. 

See on see paradigma, mida kümned tuhanded, kui mitte sajad tuhanded inimesed iga päev taluvad. Rõhutan jällegi, et nad saavad sellest ju aru, et ebameeldivused kaasnevad, aga kui me ei näe selgeid lahendusi, mida pakutakse välja, me kuuleme, et mõeldakse ja arutatakse – see aeg on ammu möödas. Täna on vaja tegusid näidata, et päriselt ka midagi tehakse. 

Tänase arupärimise üks positiivne külg on see, et võib-olla tõesti jõuluajal natukene läheb paremaks korra. Me lugesime nüüd, et ministri siiatulekuga midagi korraks muutus, äkki paar nädalat saab olla inimlikult. Aga see, mis minister ütles, et nädala lõpus oli päris okei – jaa, aga inimesed käivad tööl iga päev. See, et nädala lõpus on okei ja vedusid ei ole, on väga tore, aga see ei ole lahendus. 

Nüüd, et mitte jääda ainult rääkima, kuidas kõik on halb, siis ei, tegelikult on olemas täiesti võimalused. Ma arvan, et Transpordiameti inimesed ka täiesti teavad, et on olemas riike, kus on väga tugev know-how, kuidas tee-ehitust teha. Ma ei tahaks siin tuua küll näiteks Indiat, aga isegi Indias teatakse, et enne, kui masin läheb kaevandusest välja, tuleb see ära pesta, sellepärast et ühiskond ei neela alla sellist käitumist, et autod lähevad tee peale ja siis reostatavad selle tee ära. Seal isegi saadakse aru. Ma arvan, et me võiksime olla isegi natukene kompetentsemad kui India – mitte et ma tahaksin midagi India kohta halvasti öelda. 

Aga nüüd ettepanekud ka. Mis siis on need võimalused? Ma olen rääkinud konkreetselt autojuhtidega, kes seal veavad, ja olen rääkinud ka transpordifirma omanikega, kelle autojuhid ja autod veavad seda materjali. Nemad ütlevad, et nende taha ei jää see. Nemad on valmis neid tingimusi täitma, see, kes on peatöövõtja, või see, kes karjääridest organiseerib väljavedamist, organiseerib sinna pesuliinid, kus on võimalik pesta. Täiesti olemas maailmas. Ma arvan, et sakslastega rääkides kolleegidega Transpordiametil või Rail Baltic Estonial – täiesti leiavad need lahendused, kui ise ei tule selle peale.

Siis loomulikult, kaevandustest kõvakattega teed, mis sõidavad kaevandustest välja ja sõidavad sinna aladele, kuhu nad veavad. Midagi ei ole teha, siis tuleb see investeering teha ja tuleb teha need jupid kõvakattega teed ära, kus sõidetakse, et seda minimeerida. Ja mitte ainult teed nühkida harjadega, vaid nühkida puhtaks ja pesta puhtaks ka kaevandustesse ja maha sõitmise kohad. 

Järgmine asi, mida vedajad ise ütlevad, on see, et nad lihtsalt ei saa sellest aru, kuidas ei saa aru meie Rail Balticu ehitamise korraldajad, et muus maailmas on tehtud vaheplatsid. Auto tuleb kaevandusest, auto pestakse ära, tema alusvanker, ta raam. Ta läheb sinna objektile, kus on vaheladu, kus ta kallab kõva pinnasega kas või asfaltplatsile maha selle materjali ja kus sisevedusid teevad traktorid või muu tehnika, kes ei tule üldse suurte teede peale. Autojuhid teavad seda, omavahel on arutatud, teavad: lahendus on olemas. Aga ei, seda ei taheta teha, sest see maksab raha. 

Rääkimata sellest, et inimesed on väga hädas karjääride juures. Need on õudsed pildid. Ma soovitan ministril minna ise vaatama, päriselt, kui on üks niiske ilm. Ärge rääkige ette, et te lähete, minge ise autoga sõitke, vaadake, ja te näete päriselu. See on hull, kui hallid on need majad, mis toimub. Kiirusepiiranguid ei taheta panna, lamavad politseinikud tuleks vaja panna. On ise ettepanekuid tehtud, et kiirus maha võtta. Transpordiamet ei taha järele tulla. Tean ise konkreetselt, olen läbi rääkinud Rapla vallas mingite kohtadega. Ehk siis tegelikult on olemas täiesti võimalused ja saaks teha, kui tahaks. 

Omaette aspekt on veel õnnetused. Mulle tundub, et järelevalve väga tugev pole, sest viimasel ajal on olnud probleeme siin, küll viaduktist alla sõitmine, rongi ette sõitmine – siin oli üks õnnetus kukkumisega, kus auto kukkus teise auto peale. 

Ehk siis mul on ettepanek, minister. Palun tegelege sellega. Te tegelikult olete täitsa tegusa inimesena tõesti silma jäänud. Võtke päriselt ette, tegelege sellega päriselt, tehke asjaomastele selgeks, et tuleb tegeleda. Ja kui te ei taha tegeleda või ei suuda tegeleda, siis palun astuge tagasi. Aga see on probleem, millega on vaja tegeleda päriselt. Ma pakkusin välja ka lahendused. Aitäh!

Aitäh! Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Hea minister! Inimesed, kes igapäevaselt Rapla ümbruses sõidavad, teavad omal nahal, ilma ühegi eksperdiarvamuse ja ilma ühegi Exceli tabelita, et kohalikud teed on muutunud porimülkaks. Ja mitte ainult maanteed, vaid tegelikult ka mitmed asulad, millest täna on juttu olnud. Praegu meenutab Tallinna–Rapla maantee ja sageli ka Kohila halvematel päevadel mõnda põlluteed või Kesk-Aasia steppi, mitte Põhja-Euroopa riigi ühte põhimaanteed. 

Räägitakse, et see on paratamatus, selliste töödega kaasnevadki sellised olukorrad. See ei ole paratamatus, see ei ole loodusjõud, see on ikkagi sada protsenti inimtekkeline jama. Ja põhjus on suure tõenäosusega mõnes kabinetis tooli ja laua vahel, nagu öeldakse, mitte lihtsalt paratamatuses. Põhjuseks on läbimõtlematu tööde korraldamine ja tõenäoliselt ka soov kokku hoida kuludelt, mis, nagu Eestis viimasel ajal tavaks, tehakse Eesti inimeste arvel, antud juhul kohalike elanike turvalisuse ja rahakoti arvel. 

Ja küsimus pole ainult selles, et autod näevad välja sellised, nagu nad oleksid kruusakarjääris sõitnud, küsimus on tegelikult ju inimeste elus ja tervises. See on ju reaalselt ohtlik, mis seal maanteedel toimub.

Ja see ei ole ainult ehitajate eksimus, ainult ehitajate süü, täpselt sama palju on siin tegelikult ka tööde tellija hoolimatust, soovimatust kehtestada nõudeid, mis kaitseksid kohalikke elanikke, piirkonna inimesi. 

Ja miks see on nii? Kõrvalt vaadates tundub, et juhtimine lonkab nii Rail Balticus kitsamalt kui ka riigi tasandil laiemalt. Prioriteedid on paigast ära ja tervest mõistusest triivitakse üha kaugemale. 

Aga kui nüüd tagasi tulla konkreetse probleemi juurde, siis lahendustest on mitu korda siin räägitud. Pesusüsteemid on vaja kasutusele võtta, neid kasutatakse üle maailma, ei ole kosmosetehnoloogia, ei ole isegi idufirmad, lihtsalt masinad, mis pesevad veokeid, nende rattaid, nende põhja. Ja sinna juurde ka teedepuhastus. 

Meil saadetakse maanteele lihtsalt traktor, kes harjadega hõõrub selle suurema plöga laiali ja paari tunni pärast on tee täpselt samasugune või isegi hullem kui enne. Praegu tulevad kallurid karjäärist välja niimoodi, et kogu see savi, mis on rataste ja veokite küljes, sellest võiks ehitada terve müüri. Ja kõik see veetakse laiali kohalikele teedele, kus liiklejad peavad olema kogu aeg valvel. Autojuhid ütlevad, omast käest ka tean, et klaasipesu vedelikku kulub sama palju kui kütust. 

Nii et Raplamaa teedel toimuv on tegelikult sümboolne kokkuvõte kogu Rail Balticu projektist – üks suur käkk, mis lonkab igast otsast. Tegelikult tuleks see projekt seisma panna, perspektiivid selgeks teha ja üle vaadata, aga praegu tuleb minimaalselt tagada Raplamaa inimestele talutavad ja ohutud tingimused liiklemiseks. Ja riik peab ehitajatelt hakkama nõudma veokite pesu ja riik peab hakkama ka teede üle nõuetekohast järelevalvet teostama kohalike inimeste kaitseks. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, pole seda soovi ka ministril. Sulgen läbirääkimised. Oleme kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh kõikidele osalejatele! 

Seitsmes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Tiit Marani, Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Reili Ranna, Enn Eesmaa, Andre Hanimäe, Anti Allase, Jaak Aabi ja Madis Kallase poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine keskkonnatasude määramise ja keskkonnakasutuse järelevalve kohta, arupärimine numbriga 818. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Tiit Marani.

Aitäh, auväärt eesistuja! Head kolleegid! See arupärimine tuleneb Riigikontrolli auditist, mis avaldati selle aasta augustis. Tegelikult on see kuidagi valgusvihust välja jäänud, kuigi sisu poolest tundub see olevat vägagi oluline. See puudutab seda, kuidas me tegeleme keskkonnalubade väljaandmisega, keskkonna kasutamise arvestusmetoodikaga ja sellega, milline on järelevalve.  

Lühidalt, kokkuvõtvalt, see kriitika puudutab kahte väga olulist teemat. Üks on see, kuidas me tegeleme oma keskkonnaga, ja teine on see, kuidas me teeme järelevalvet ja kuidas me kontrollime seda, et tegelikult kasutuse eest vastavad rahad jõuaksid meie riigieelarvesse. Mõlemate puhul leiab audit märkimisväärseid puuduseid, mis peaks olema kindlasti läbi analüüsitud ja leitud lahendused.  Kõikide nende puhul on keskmine sõna siin Keskkonnaamet. Tekiks kange tahtmine sarjata, et Keskkonnaamet järjekordselt ei saa oma tööülesannetega hakkama. Aga pigem on küsimus sellisel juhul selles, miks Keskkonnaamet ei saa oma tööülesannetega hakkama. Lühidalt võtan kokku, Riigikontroll juhtis tähelepanu neljale teemale.  

Esiteks, keskkonnakasutuse valdkonnas ei ole arvestusmetoodikaid, pole ka vastavaid juhendeid kõikides valdkondades, kuidas lubasid välja anda, ja puudub järelevalve. Kui tehakse kontrollimist, siis tehakse ainult vormilist, aga sisuliselt järelkontrolli, kas kasutus on olnud lubadepärane või mitte, seda väga sagedasti ei ole. Samuti on olemas juhtumeid, kus antakse välja jäätme taaskasutamist olukorras, kus see ei peaks nii olema, mis tähendab riigieelarvele miinuseid miljonites eurodes. Viimaks, keskkonnakahju juhtumitest. Väga sageli see kahju, mida tuleks hüvitada keskkonnale, jäetakse keskkonnale hüvitamata, aga lahendatakse teiste seaduste põhjal, mis tavaliselt jõuavad ainult riigieelarvesse trahvidena, aga mitte keskkonna hüvitamisele.  

Selle taustal oleme esitanud kuus küsimust, mida ma ei hakka ette lugema, sest auväärt Andres Sutt loeb need nagunii ise ette, millele me tahaksime vastuseid saada. Aitäh!

Suur tänu teile väga tõhusa ja täpse ettekande eest! Aga nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt energeetika- ja keskkonnaministri Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud arupärijad! Nii nagu Tiit Maran ütles, ma asungi kohe küsimuste kallale ja loen ka küsimuse eelnevalt ette. 

Esimene küsimus: kuidas on saanud tekkida olukord, kus keskkonnatasude määramiseks puuduvad asjakohased ja mõõdetavad alused, kas ja millisel määral on see seostatav Keskkonnaameti alarahastamisega? Keskkonnakorralduse valdkonnas on oluline hoida tasakaalu. Loodus peab olema hoitud ja kahjud korvatud, kuid samas ei tohi tekkida juurde ebamõistlikku bürokraatiat ja halduskoormust ei riigile ega ka ettevõtetele. Me oleme vastanud Riigikontrollile. Kõikide järeldustega me päri ei ole, eriti mis puudutab seda, et mitmes kontrolliaruandes nimetatud valdkondades on metoodikad puudulikud ja seetõttu ei ole nende alusel võimalik kontrollida deklareeritud keskkonnatasude õigsust. 

Keskkonnatasude seaduse § 32 sätestab kõikide valdkondade keskkonnatasude arvutamise alused, need põhinevad valdkondlikel õigusaktidel. Üldine põhimõte on selline, et juhul kui keskkonnakasutuse kogust ei ole mõõdetud, siis sõltuvalt valdkonnast on keskkonnakasutuse koguse arvutamine vajaduse korral reguleeritud kas vastavas eriseaduses või toimub loaandja poolt tunnustatud metoodika alusel. Aga alati saab põhjalikumalt ja paremini. Seepärast me oleme valmis koostöös Keskkonnaametiga olemasolevad nõuded läbi vaatama järgmise aasta esimese poolaasta jooksul ja kui on põhjendatud, siis neid õigusakte muutma või täiendavaid juhendeid välja töötama. 

Samas, ma arvan, et on mõistlik arvestada ka seda, et igas valdkonnas ei ole mõistlik seaduse tasandil metoodikaid kirja panna, sest neid ei pruugi olla võimalik igas olukorras rakendada. Seepärast me soovime säilitada paindliku lähenemise Keskkonnaametiga, kes saab vajaduse korral koostada juhendeid, kinnitada metoodikaid või seada muid täpsustavaid tingimusi. Sellise lähenemisega püüame saavutada head tasakaalu mõistliku ressursikulu, bürokraatia ja läbipaistva järelevalve vahel. 

Teine küsimus: miks pole võimalik keskkonnakasutuse andmete õigsuse kohta teostada järelevalvet, kas ja millisel määral on see seostatav Keskkonnaameti alarahastusega? Keskkonnajärelevalvet teostatakse Eestis iga päev ja seega ei saa öelda, et seda ei ole võimalik teha. Järelevalvet tehakse isegi kahes vaates. Esiteks, keskkonnajärelevalve, mis on laiem, kus on rohkem valdkondi, ja teiseks, keskkonnatasude maksukontroll, õhk, vesi, maavarad, jäätmed. Ja maksukontrolli käigus kontrollitakse ka keskkonnakasutuse andmeid. Need kaks valdkonda on omavahel küll seotud, kuid nende eesmärk on erinev ja menetlused viiakse läbi erinevate õigusaktide alusel. 

Puhtalt faktina on sel aastal esitatud täiendavaid keskkonnatasu nõudeid üle 400 000 euro. Ja huvi korral on võimalik leida täpsemad numbrid Keskkonnaameti kodulehelt rubriigist "Uuringud ja statistika". Seal on omakorda allrubriik "Keskkonnatasu". 

Keskkonnaameti kulude läbivaatamise eesmärk on efektiivsus, mitte langetada tehtava töö kvaliteeti. Keskkonnaameti fookus on ka edaspidi teenusepõhisel tegutsemisel ja järelevalve valdkonnas järjest enam riskipõhisel lähenemisel. Riskipõhist lähenemist tean oma varasemast professionaalsest karjäärist näiteks ka Finantsinspektsiooni puhul. Ka finantsjärelevalve ei kontrolli absoluutselt kõike, vaid vaadatakse riskipõhiselt. Ma arvan, et see on mõistlik. 

Kolmas küsimus: kui suur on võimalik tekitatud kahju keskkonnale puuduliku keskkonnakasutuse järelevalve tõttu, kas selles osas plaanitakse teha inventuuri? Riigikontroll ei toonud välja võimalikku kahju suurusjärku. Olid kindlasti mõned värvikamad näited, mille põhjal Riigikontroll järeldas, et keskkonnakasutuse järelevalve ei ole olnud piisav. Meie ja Keskkonnaamet nende näidete järeldustega ei nõustunud ja seega me täiendavat inventuuri teha ei plaani. 

Neljas küsimus: kui palju raha on auditis toodud puuduste tõttu jäänud riigieelarvesse vähem laekumata? Seda, kui palju raha on auditis toodud puuduste tõttu jäänud riigieelarvesse vähem laekumata, on üsna keeruline öelda. Seda muu hulgas seetõttu, et meil oli erinev arusaam, kui palju ja kas need puudused on laekumisi mõjutanud. Aga ma julgen öelda ka seda, et lähtuvalt metoodikast võib teatud tingimustel toimuda kindlasti ka tasude enammaksmist. 

Riigikontrolli hinnangul on riigieelarvesse jäänud laekumata miljonid eurosid, näiteks päikesepargi ehitamisel aheraine taaskasutamise lubamise tõttu. See on üks koht, kus me Riigikontrolli väitega jäime eriarvamusele, ja me ei olnud nõus sellega, et jäätmete taaskasutamise puhul on riigil jäänud saamata kümneid miljoneid eurosid. Miks? Sest jäätmete taaskasutamise eest ei tule keskkonnatasude seaduse alusel maksta keskkonnatasu, maksta tuleb ainult nende ladestamise eest. 

Auditis nimetatud juhtudel on Keskkonnaamet kaalunud põhjalikult, kas jäätmete taaskasutamine on põhjendatud ning Keskkonnaamet tugineb oma kaalutlustes Euroopa Komisjoni vastavatele juhistele. Sellise juhise kohaselt tuleb hinnata, kas jäätmed kasutatakse loodusliku materjali asemel, kas jäätmed on sobilikult täiteks ning kas jäätmed kasutatakse maastikukujunduse eesmärgil. 

Konkreetselt selle päikesepargi puhul täitis aheraine kasutamine alustarindi rajamiseks need kriteeriumid ja pärast põhjalikku kaalumist leidis Keskkonnaamet, et selline materjali taaskasutamine on põhjendatud. Sisuliselt rajati päikesepark, mis vajab tänu kõrgemale alusele varjuvabal alal väiksemat territooriumi, mis on keskkonnakaitse ja ka maakasutuse seisukohast positiivne lahendus. 

Riigikontroll on näinud taaskasutuse lubamises ohtu riigi tulude laekumisele, ent Keskkonnaameti fookus lasub sellel, kuidas jäätmete taaskasutust edendada. Jäätmetasud ongi finantsinstrument selleks, et ettevõtted loobuks ladustamisest või ladestamisest ja otsiks võimalusi jäätmeid uuesti kasutusele võtta. Nõnda täitis see näide ka antud eesmärki.

Ja veel paar fakti. Eelmisel aastal maksti 98,3 miljonit eurot keskkonnatasusid ja viimase viie aasta jooksul on deklaratsioonide ja kontrolli tulemusel nõutud täiendavalt sisse 4,5 miljonit eurot. 

Viies küsimus: mida kavatseb Kliimaministeerium ette võtta Keskkonnaameti võimekuse tõstmiseks, milline on ajakava ja plaan puuduste kõrvaldamiseks? Eesmärk on optimaalne tasakaal mõistliku ressursikulu, bürokraatia ja läbipaistva järelevalve vahel. Nii nagu ma eelnevalt mainisin, seoses kõnealuse auditiga vaatame koos Keskkonnaametiga järgmise aasta esimese poolaasta jooksul üle kehtivad metoodikad ja keskkonnakasutuse koguste arvutused ning vajaduse korral täiendame õigusakte või töötame välja täiendavaid juhendeid. Aga teeme enne selle analüüsi ära. 

Kuues küsimus: kas ja kuidas kavatsetakse jõuda keskkonnavastutuse seaduse rakendamiseni ja looduse tekitatud kahju reaalse hüvitamiseni? Loodusele tekitatud kahju hüvitamine saab toimuda kas rahaliselt – trahvid, keskkonnakahjuhüvitis – või heastamistegevuste kaudu. Keskkonnavastutuse seaduse eesmärk on kahju heastamine, kuid paljudel juhtudel on mõistlikum hüvitada tekitatud kahju rahaliselt, mis võtab ebaseaduslikult tegevuselt ära ka võimaliku saadava tulu. Seda võimalust Keskkonnaamet ka rakendab. Samuti rakendatakse keskkonnavastutuse seadust. 

Auditis on välja toodud, et keskkonnavastutuse seaduse alusel on 15 aasta jooksul kokku käsitletud 46 juhtumit. Neist 8-l tuvastati keskkonnakahju, 18-l keskkonnakahju oht ja 20-l juhul kahju ega selle ohtu ei tuvastatud või ei suudetud seda tõendada. Võrreldes teiste liikmesriikidega on rakendamine olnud suhteliselt edukas. 

Lihtsalt, et see ei jääks üldsõnaliseks, siis paar fakti ka. Vahemikus 2013–2021 oli Eesti rakendamise osas Euroopa Liidus seitsmendal kohal 26 võrdlusriigist. Keskmiselt oli samal perioodil ilma nende riikideta kümme juhtumit riigi kohta, aga oli ka kaheksa riiki, kus üldse keskkonnavastutust ei rakendatud. 

Tihti ei ole võimalik ka reaalset kahju hüvitada ja alati ei ole võimalik ka eelnevat olukorda otseselt taastada või heastada. Näiteks, kui loom on saanud surma, siis teda ju enam ellu ei ärata. Välisõhku paistatud saastet kokku ei saa koguda. Seega saabki hüvitamine toimuda nende näidete puhul rahaliselt. 

Kahju hüvitab sellisel juhul ikka kahju tekitaja trahvi või keskkonnakahjuhüvitisena. See raha läheb riigieelarvesse ja Keskkonnainvesteeringute Keskusse läheb igal aastal ka riigieelarvest kindel summa, mis ei ole küll otseselt seotud kindla tasu või trahvide laekumisega. Aga nõnda toimub kaudselt keskkonnakahjude heastamine. 

Samuti peab keskkonnakahju heastamise nõue olema proportsionaalne, see tähendab, et heastamismeetmed peavad olema proportsioonis saavutatud tulemusega. Kõigi keskkonnakahju juhtimite puhul ei ole mõistlik või proportsionaalne läbi viia pikki menetlusi heastamismeetmete rakendamiseks, kui kahjuhüvitise sihtotstarbeline kasutus aitaks suunata raha keskkonda tagasi läbi juba toimiva süsteemi ja läbimõtestatud viisil. 

Ühtlasi saab keskkonnaprogrammi kaudu rakendada üldisi keskkonnaseisundit parandavaid meetmeid ka nendes valdkondades, kus üksiktagajärgede heastamine ei ole võimalik või on raskendatud, näiteks välisõhu valdkonnas. 

Sellega on küsimused minu poolt vastatud, aga ma olen kindel, et teil on veel küsimusi, millele ma hea meelega vastan. Aitäh!

Just nii on, härra minister, tõepoolest on küsimusi varuks veel. Tanel Kiik alustab. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tegelikult on väga paljud murekohad selles arupärimises välja toodud ja ei saa öelda, et te nüüd kõik veenvalt ümber lükkasite. Aga üks tõsine etteheide, nagu ma tutvusin, Riigikontrolli auditis oli, et tegelikult ei suudeta tagada just lubade väljaandmise puhul tegeliku keskkonnakasutuse adekvaatset hindamist. See tähendab kokkuvõttes seda, et keskkonnakasutuse kahju on tegelikult liiga suur ja seeläbi on tegemist poliitilise otsustusega. Need kahjud, mis tekivad, jäetakse ju tegelikult mõnes mõttes järgmiste põlvkondade kanda, teises mõttes ka laiemalt, võib öelda, solidaarselt meie kõigi kanda. Kas teie ministrina peate sellist praktikat mõistlikuks või kavatsete siiski mingeid samme ette võtta, et keskkonnatasud vastaksid ikkagi maksimaalsel määral sellele reaalsele keskkonnakahjule, mis selle tegevusega kaasneb?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, ma pean õigeks seda, et minister ei sekku Keskkonnaameti järelevalvetegevusse. See on Keskkonnaameti juhi ja ameti töötajate pädevus. Jällegi, ma toon paralleeli finantsjärelevalvega samamoodi – on kehtestatud reeglid ja nende reeglite täitmist kontrollib järelevalve. Samamoodi teeb oma järelevalvetoiminguid Keskkonnaamet ja ta on nendes toimingutes sõltumatu. 

Nüüd küsimus, mis puudutab keskkonnatasusid. Ma jagan väga arvamust, et saastaja-maksab-põhimõte peab olema tasude alus ja sellest põhimõttest on ka tasude kehtestamisel lähtutud. Ja võib-olla viimasena, kui siiski keegi rikub, siis on samamoodi trahvid ja muud sanktsioonid need, mis peavad seda olukorda võimalikult palju heastama. Kindlasti on ka ennetaval tegevusel ja üldiselt keskkonnateadlikkusel ja keskkonnaharidusel oluline koht.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin raportis on näiteks öeldud, et tähelepanu suurematele keskkonnatasude maksjatele ei ole just kõige suurem ja selle tõttu võib keskkonnatasudena hulk raha saamata jääda. Vahepeal oli siin jutt kümnetest miljonitest, aga sa nagu ütlesid, et see ei ole õige, pidades neid aheraine päikeseparke silmas. Kui palju siiski võiks jääda Keskkonnaametil oma töö mitte kõige adekvaatsema korralduse tõttu saamata?

No nüüd te teete eelduse, et Keskkonnaamet töötab mitteprofessionaalselt või ei tea valdkonda. Ma seda eeldust ei soovi jagada. Kõige suurem näide, mis siin oli, või suurema mahuga näide, seesama päikesepargi teema – see ei ole ju harukordne, kus audiitor ja auditeeritav jäävad erinevatele arvamustele. Antud juhul Keskkonnaamet väga põhjalikult kaalus, kas sellise rajatise puhul on tegemist jäätmete taaskasutusega või hoopis ladustamisega, ja jõudis selle kaalutlemise tulemusel arusaamani, et tegemist on taaskasutusega. Seetõttu seda projekti ka niimoodi hinnati. Need on alati kaalumisotsused või kaalutlusotsused ja ma arvan, et nii see peabki olema. Keskkonnaamet kaalutleb ka edaspidi samamoodi. Iseenesest on ringmajanduse põhimõte, ma usun, midagi, mida me ju kõik peaksime toetama. Ja kui sinna aheraine- või tööstusalale sai ehitada päikesepargi, siis see on päikesepargi jaoks ju parim asukoht. Ta ei võta ruumi ära mujalt puhtast loodusest, vaid seda saab kasutada või rajada sinna, kus on juba mõju niikuinii olemas.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Riigikontrolli auditist selgus ka see, et Keskkonnaamet vaatab kontrolli käigus valdavalt seda, kas andmed, mida ettevõtja esitab deklaratsioonides ja aruannetes, on õigesti esitatud vastavalt keskkonnaloa nõuetele. Lahtris, kus peab olema number, et sinna ei ole kirjutatud aprill, ja seal, kus peaks olema ühekohalised numbrid, seal ei ole kirjutatud 70 000. Aga seda, kas keskkonnakasutuse andmed on sisuliselt õiged ja täpsed, üldiselt ei kontrollita. Nii et aruannetes või deklaratsioonides võib kajastuda ettevõtja hea tahe, mis ei realiseerunud, või plaanid või mingil muul põhjusel esitatud andmed, mis tegelikule keskkonnakasutusele ei vasta. Kas teie peate seda normaalseks? Ja millised on teie plaanid auditis tehtud soovituste elluviimiseks, et seda olukorda muuta? Te rääkisite riskipõhisest järelevalvest. Kuidas on plaanis riskipõhist järelevalvet rakendada selle info põhjal, mida deklaratsioonides ja aruannetes esitatakse, et teha kindlaks, kas see vastab tegelikkusele?

Aitäh! See ongi täpselt see töö, mida Keskkonnaamet koos ministeeriumiga järgneva poolaasta jooksul teeb. Vaatame üle, kui kuskil on vaja metoodikat täiendada või parandada, siis seda kindlasti teeme. Ja samamoodi, kui kuskil saab teha riskipõhise järelevalve tegemiseks aruannete kontrolli süsteemsemaks, siis ma olen täiesti kindel, et seda Keskkonnaamet ka teeb. Lõppkokkuvõttes see ju lihtsustab ka tegelikult järelevalve enda teostamist ja aitab paremini kinni püüda neid juhtumeid, kus võib-olla on püütud võltsida või nõutud tasudest kõrvale hiilida. Nii et sinna me kindlasti vaatame sisse.

Tiit Maran, palun! 

Aitäh! Te ütlesite nii ilusasti enne, et loodus peab olema hoitud ja selles suhtes me oleme kindlasti täpselt ühel arvamusel. Aga kui keskkonnale on tekitatud kahju, siis see vajab hüvitamist. Selle jaoks on meil olemas keskkonnavastutuse seadus ja see tuleneb Euroopa Liidu direktiivist. Paraku see arusaamine, mis on hüvitamine, meil vist küll päris kokku ei lähe, sest kui ikkagi eelarvesse tuleb raha, siis see ju keskkonnale kahju ei hüvita. Mulle tundub, et see probleem on isegi natukene suurem kui ainult nii-öelda põllu peal. Kui ma vaatan näiteks praeguse metsaseaduse § 67, mille pealkiri on "Keskkonnale tekitatud kahju ja selle hüvitamine", siis kogu see seaduse paragrahv räägib tegelikult sellest, kuidas trahvid tulevad riigieelarvesse. Kas te peate sellist lähenemist õigeks või tuleks ikkagi selgeks teha, mis on keskkonnakahjude hüvitamine ja mis on trahvid?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan seda, et keskkonnakaitsel oleks vähem raha kasutada, kui see rahastus põhineks ainult trahvidel ja kahjude hüvitamisel. Me ju suuname keskkonda ja keskkonnahoidu rahastust ka muudest allikatest. Ma ei ole kindel, et me siin … Õigemini, ma pigem arvan, et me oleme siin sama meelt nagu looduse hoidmise juures. Kui küsimus on selles, kas kõik rikkumised saadakse kätte või rikkujad saadakse kätte, siis ma arvan, et oluline on tabada ikkagi ennekõike need rikkujad, kelle tegevusel on suurim mõju. Ja nagu ka osa ennetustegevusest, millest me ilmselt saame ka järgnevate arupärimiste juures rääkida, on ikkagi väga olulisel kohal ka keskkonnaharidus ja keskkonnateadlikkus, et me ühiskonnana tervikuna ei salli looduse suhtes pahatahtlikku käitumist. Ma võin siin ju tuua paralleeli ka maksutahtega. Ka maksutahe Eesti ühiskonnas ei põhine ju ainult seadustel, vaid põhineb ka sellel, mida ühiskond aktsepteerib vastuvõetava käitumisena ja mida mitte. Nii et ma arvan, et siin neid kihte on väga palju. Aga keskkonna rahastus on kindlasti laiem kui ainult trahvid ja tekitatud kahjude hüvitamine.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Siin on põgusalt puudutatud juba ka sinu jutus seda, et need ühtsed reeglid, tegelikult Riigikontrolli auditis viidati sellele, et ettevõtetel on küll kohustus oma keskkonnakasutuse üle ise arvestust pidada ja keskkonnatasu arvestada, aga kahes valdkonnas selline selge reeglistik puudub ja kahes valdkonnas on puudulik. Nii väidab Riigikontroll. Mulle tundub, et selline olukord tähendab ka seda, kuidas öelda, et võrdne ja õiglane konkurents ei toimi, kui ettevõtted ei saa selge reeglistiku alusel neid andmeid edastada ja tasusid maksta. Te rääkisite, et teil on plaanis analüüs ja võib-olla nende reeglite ülevaatamine. Kas te saate öelda ka, millal see võiks selgemalt toimuda ja millal neid ühtsemaid reegleid saaks teha?

Aitäh! Selle analüüsi tähtaeg on järgmise aasta esimene poolaasta. Selle jooksul me vaatame üle ja täpsustame seal, kus vaja. Ma usun, et see on mõistlik tempo.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Hea istungi juhataja! Hea minister! Riigikontrolli auditi andmeil, mida te ka põgusalt mainisite, on Keskkonnaamet lubanud päris suures mahus jäätmete taaskasutamist, aga paljudel juhtudel pole see olnud sisuliselt taaskasutus ja sellisel puhul on jäänud ju riigile arvestatav tulu saamata. Mul on küsimus selles vaates, et kas te olete nüüd mingi täiendava kontrolli või järelevalve raames saanud teada, kui mahukas see on olnud, ja kas selles osas on ka mingeid samme plaanis astuda.

Aitäh! No sammude koha pealt, ma arvan, on vastus sama, mis ma just Jaak Aabile ütlesin, et me vaatame metoodikat ja asjad üle. Aga nüüd see konkreetne päikesepargi näide ongi see, kus meil on Riigikontrolliga erinev arvamus. Ja nii nagu ma ütlesin – te olete ise ka ju olnud minister –, et kindlasti auditeeritav ja auditi teostaja kõikides küsimustes alati ühel meelel ei ole. Ja antud juhul Keskkonnaamet on põhjalikult kaalunud, kas tegemist oli jäätmete taaskasutusega või ladestamisega, ja jõudis selle kaalumise tulemusel arusaamani, et tegemist oli taaskasutusega ja seetõttu need lahendused sellisena tehti, nagu nad tehti.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mida kavatseb ministeerium ette võtta, et Keskkonnatasude määramiseks oleks Keskkonnaametil juhendid kõigis valdkondades olemas? Tegelikult audit näitab, et praegu neid igas valdkonnas ei ole. 

Aitäh! No seal oli ka, taas kord, üks valdkond, kus meil oli veidikene erinev hinnang sellele, kas juhendid on piisavad või ei ole piisavad, mis olemas on. Aga nii nagu ma siin korduvalt olen vastanud, järgmise aasta esimese poole jooksul me vaatame need juhendid ja muud asjad üle. Kui midagi saab teha paremaks, siis kindlasti teeme. Need asjad, mis töötavad hästi, neil laseme edasi töötada. 

Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun! Nüüd küll Tiit Maran … Läbirääkijal on eesõigus sõna võtta. Tiit Maran, kui te soovite sõna esimesena, siis see on teie õigus. Tiit Maran, arupärijate esitajate nimel!

Aitäh! Esiteks, suur tänu auväärt ministrile! Mõningad asjad said selgemaks, millest on kasu. Samuti oli tore kuulda valmisolekut reageerida auditi seisukohtadele ja neid valdkondi, mis on tõesti kitsaskohad, lahendada. Selle eest tunnustus. 

Aga mõningad punktid on paratamatult sellised, millele ma vähemalt vastustest ei saanud küllaldast vastust. Näiteks, kui me räägime nendest juhistest, siis te ütlesite, et juhiseid ei ole vaja. Ausalt öelda mina küll aru ei saa, kuidas on võimalik ilma juhisteta või mingite konkreetsete printsiipideta hakata välja mõtlema või paika panema, millised on õiged kasutusjuhendid. See lihtsalt ei ole minu arust võimalik. Siin jäi see vastus küll natukene nõrgaks. 

Mis puudutab järelevalvet, siis küsimus ei olnud ju selles, kuidas järelevalvet tehakse, vaid selles, et sisulist järelevalvet ei ole, vaid ainult vormiline. See pool jäi jällegi nõrgaks. Pean tunnustavalt ütlema, et ma saan aru, et te võtate selle käsitlemiseks järgmisel aastal. 

Mis puudutab aga keskkonnakahjusid, siis … Aa, räägin kõigepealt veel ära keskkonna kasutamislubade väljaandmisega. Mul oli võimalus jälgida ka riigieelarve erikomisjoni istungit ja seal Keskkonnaameti esindaja otseselt ütles, et me ei saa välja anda selliseid lubasid, mis võtaks arvesse kogu kahju, sest see oleks ettevõtlusele liiga kallis. Sellest tekib mul tõesti huvitav küsimus, et mida see nüüd lõpuks tähendab. Kui me ei võta kogu kahju, see on mingisugune keskpõrandal kokkusaamine, sisuliselt poliitiline otsus, aga keegi peab neid kahjusid kunagi kandma, kas siis teised inimesed, see on ühisvara teema, või tulevane põlvkond. Vaat selline lähenemine ei ole minu arust põhimõtteliselt õige, seda ei tohiks sellisel kujul rakendada. Kui meil on keskkonnakahjud keskkonnakasutusest, siis tuleb neid arvesse võtta, teistmoodi me ei saa toimetada. 

Ja nüüd viimane probleem, ikka see keskkonnakahjude osa. Siin me jääme ilmselt eriarvamusele, sest kui on keskkonnakahjude hüvitamine keskkonnale, siis see on keskkonnale. Ja siin rääkida, et see läheb eelarvesse ja kaugemalt tuleb, noh, need veed lähevad väga sogaseks ja sisuliselt ei ole võimalik aru saada, kas see tegelikult keskkonnale ja loodusele tekitatud kahju on hüvitatud või ei ole hüvitatud. 

Ma möönan siinjuures, et on kindlasti kohti, kus reaalselt ei ole võimalik kahju hüvitada. Seal on trahvid kindlasti vägagi ootuspärased ja mõistlikud, aga neil juhul, kus meil oleks võimalik keskkonnale kahju hüvitada, seda tuleks teha. Ja viide sellelesamale metsaseadusele, et isegi seadustesse on sisse kirjutatud see põhimõte, et kui me räägime keskkonnakahjude hüvitamisest, siis me räägime tegelikult trahvidest, see ei ole põhimõtteliselt õige. Aitäh!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui lugupeetud ministrihärra rääkis, kuidas Keskkonnaamet on põhjalikult analüüsinud aherainete ja päikeseparkide seost, siis jah, ma loodan, et see nii on. Aga mul tuli silme, et kaks aastat tagasi, lund oli palju toona, talv oli, kui Keskkonnaamet praeguse juhi isikus ja meeskonnaga asus Võrtsjärve ja Saadjärve angerjat külvama, klaasangerjat, millest paljud surid. Aga see selleks. Ma olen selle auditiga tutvunud, see 150 või natuke rohkem punkti, ja see on huvitav literatuur. Aga hakatuseks rääkida, kes on kõige paremini kaitstud Keskkonnaameti poolt, nende inspektorite poolt. Kalad, 40 inspektorit – vohav ring. Ja kõige viletsamini maapõue – see, mis annab keskkonnatasudest lõviosa, sellest eelmine aasta 100 miljonit, umbes 50 miljonit, aga seal on ainult kolm inspektori Kukekest. Kaladel on 40. Vahepeal on jäätmed, 18 jäätmeinspektorit, 11 metsa, 9 ulukitega tegelevat ja 8 looduskaitsega. Ja nende usinus on enam-vähem võrdne. 

Aga metoodikat ei ole või vähemalt paljudes valdkondades on metoodika mitte kõige adekvaatsem senimaani. Loodan, et selle järgmise poole aasta jooksul, nagu ministrihärra ütles, võib see natukene adekvaatsemaks minna. Aga kui lähteandmeid ei tea täpselt, mida sa siis arvestad sealt. 

Ja mõned momendid. Ettevõtteid ei kohelda võrdselt, aga see on ülimalt oluline märkus Riigikontrolli poolt. See tähendab, et mõni maksab vähem, mõni rohkem, keegi saab eelise. Algandmete õigust ei kontrollita või vähe kontrollitakse. Siin on palju räägitud turbast, mis on suhteliselt selline isetegutsev ja isekontrollitav turbamaailm. Siis järelevalve on pealiskaudne – ma arvan, et see on üsna adekvaatne hinnang. Ja riskide hindamise juhist paljudes valdkondades lihtsalt ei ole. See vastab paraku küll tõele. Ja veel üks moment, mida Riigikontroll rõhutab: suurimatele keskkonnatasude maksjatele pöörab Keskkonnaamet liiga vähe tähelepanu. Aga see tähendab, et on võimalik, et üsna palju tasu võib jääda saamata. 

Kui jätta kõrvale aherainemägedele ehitatud päikesepaneelid ja need vaidlused, kas sealt oleks võinud rohkem tasu saada või mitte, sellele minister kahjuks ei vastanud. Ma arvan, et tegelikult on seal kohti, kust oleks võimalik rohkem tasu saada küllaga, just tänu sellele, et need metoodika probleemid on üsna tõsised mitmes valdkonnas. Aga see on ka oluline. Ja olukorras, kus raha on nii vähe, et tuleb koomale tõmmata ka loodusharidus, aga see on järgmiste punktide teema, siis ma arvan, et tegelikult leiaks siit vähemalt nii palju seda raha ja enamgi veel. Aga esialgu ei ole sellest teada. 

Kui rääkida looduskaitsest, siis siin tuuakse isegi paar pilti raportis, kus on metsa raiutud ja kuidas neid ei ole võrdselt koheldud. Ühe koha peal oli seal Võsu liiv, sibula kasvukoht, ka teine kategooria, ja teise puhul Saaremaa sõrmkäpp. Mõlemal puhul võeti mets maha, aga ühele anti korraldus kümme aastat heastada seda olukorda. Mõlemal puhul oli teise kategooria looduskaitseline taim, aga esimese puhul, Saaremaa sõrmkäpa puhul, noh, jah, oli ka. Ei midagi erilist, seda ei tohiks küll lubada. Ja ma ei uskunud oma silmi, punkt 135, kus on – loen nüüd ette: Kliimaministeerium toonitab, et suure halduskoormuse tõttu ei ole keskkonnajärelevalve ... 

Härra Ernits, viis ja pool minutit ütlen läbi. Mis me nüüd teeme?

Kohe, ma ühe lause ütlen veel.

Jaa! Üks minut juurde.

Jaa-jaa! 

… keskkonnajärelevalve juhtumite puhul pole võimalik Keskkonnaametil kahjude heastamisega seonduvat praktikas rakendada. Aga on üks positiivne ka. Pesitsuskindluse maatriks on välja töötatud. See tähendab seda, et nüüd vähemalt Keskkonnaamet teab, kuhu minna, kui pesitsusrahu ajal keegi hakkab seal raiuma, et ta niisama huupi ei paneks. Nii et midagi head ka. Aitäh!

Aitäh teile, härra Ernits! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, seda soovi pole ka ministril. Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme meie seitsmenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa ja Andrei Korobeiniku poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine kärbete kohta loodushariduse valdkonnas, arupärimine numbriga 852. Taas kord on meil võimalus kuulata meie head kolleegi, Riigikogu liiget Peeter Ernitsat, kes esineb arupärijate nimel.

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin tuleb kaks arupärimist üsna sarnast, aga esimene ... Ma ei hakka kõike lugema, jutt on "Kärped loodushariduse valdkonnas", aga aja kokkuhoiu mõttes ma ei hakka kõike seda lugema, ainult algust. 

Viimaste kuude ümberkorraldused keskkonnahariduse valdkonnas on oluliselt vähendanud laste võimalust saada loodusharidust klassiruumist väljaspool. Kui eelmisel õppeaastal osales KIK-i rahastatud programmides ligi 100 000 õpilast, siis tänavu pääseb neisse vaid umbes 61 000. Ja siin on loetud kõik need Endlad, Iisakud, Viidumäed jne, ja karu kolimine Toomalt Tallinnasse. 

Küsimusi on ka tervelt seitse tükki. Esimene on: millised olid peamised põhjused Keskkonnaameti loodushariduse osakonna ja mitme piirkondliku keskuse sulgemiseks ning kas otsuse mõjusid koolidele ja õpilastele hinnati enne nende tegemist? Aga ülejäänud kuus küsimust, ma arvan, ministrihärra loeb. Aitäh teile!

Suur tänu teile täpse tõhusa ettekande eest! Nüüd palun taas Riigikogu kõnetooli auväärt energeetika- ja keskkonnaministri Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja, ja aitäh ka arupärijatele! Oluline teema. Võib-olla enne, kui ma nende küsimuste juurde ühekaupa lähen, mulle tundub, et me oleme natukene keskendunud siin mosaiigis ühele killule. Hästi oluline on aga vaadata seda tervikpilti. Keskkonnaharidus koosneb ju kahest osast ja sellest kõige kaalukam on kindlasti see, mida pakutakse keskkonnaharidusena koolis ja 175 päeval aastas. Kindlasti on olulised ka ringkäigud loodusesse, aga neid kahte tuleb vaadata koos. 

Aga siis küsimuste juurde. Esiteks, millised olid peamised põhjused Keskkonnaameti, loodushariduse osakonna ja mitme piirkondliku looduskeskuse sulgemise taga ning kas otsuste mõjusid koolidele ja õpilastele hinnati enne nende tegemist? Esiteks, Keskkonnaameti, loodushariduse osakonna ja mitme piirkondliku looduskeskuse ümberkorralduste peamine eesmärk oli riigi raha ja kompetentsi võimalikult tõhus kasutamine. Eestis tegutseb lisaks üldhariduskoolidesse ja õppekavadesse lõimitud loodusharidusele ligikaudu 160 mitteformaalset loodus- ja keskkonnahariduse pakkujat, kusjuures igas maakonnas on neid vähemalt kolm keskustena. Täpsemat infot saab leida veebilehelt keskkonnaharidus.ee. 

Arvestades, et kvaliteetset keskkonnaharidust pakub üle Eesti palju erinevaid organisatsioone ja nendest ligi 60 on Muraka kvaliteedimärgisega keskused, ei olnud meie arvates vajalik ega mõistlik Keskkonnaametis paralleelselt hoida üleval suurt, kuid vähese kasutusega infrastruktuuri. Keskkonnaametile seadusega pandud ülesandeid saab täita üksnes Keskkonnaamet ise, samas kui mitteformaalset loodusharidust saavad pakkuda erinevad haridus- ja kogukonnaorganisatsioonid, keda riik ka jätkuvalt toetab. Enne nende otsuste tegemist analüüsiti iga keskuse tegelikku kasutust. Näiteks külastas Endla Looduskeskust 2025. aastal ehk sellel aastal ligikaudu 300 inimest, sealhulgas grupid ja laagrid. Juhuslikke külastajaid oli alla 20. Samal ajal käis lähedal asuval Männikjärve õpperajal ligi 15 000 inimest. Ka Iisaku keskuses oli külastatavus tunduvalt väiksem kui lähedal asuva RMK Alutaguse rahvuspargi Kauksi külastuskeskuse oma. Kui need keskused suleti, siis tagati ka programmide järjepidevus. Õppeprogrammid anti üle kas RMK-le või Keskkonnahariduse Ühingule ning õppevahendid anti üle kas loodusmuuseumile, RMK piirkondlikele keskustele või kohalikele MTÜ-dele. Seega ei jäänud ükski piirkond ilma keskkonnaharidusliku sisuta ning lapsed saavad endiselt osaleda õppeprogrammides ka oma kodukandis. 

Nende ümberkorralduste eesmärk ei ole keskkonnahariduse mahtu vähendada, vaid kasutada olemasolevaid vahendeid targemalt ja tõsta kogu süsteemi kvaliteeti. Keskkonnaametile jääb roll keskenduda nendele sihtrühmadele, kelle igapäevased otsused mõjutavad keskkonda juba täna, näiteks maa- ja metsaomanikud, ettevõtjad, looduses liikujad, kala- ja jahimehed ning kohalikud omavalitsused. Amet jätkab regulaarsete koolituspäevade korraldamist, teavituskirjade täiustamist ja omavalitsuste spetsialisti käsiraamatu ajakohastamist. Kui sihtrühmad ja rollid on selgelt jaotatud, on ka keskkonnateadlikkuse ja keskkonnahariduse töö tõhusam. Keskkonnaamet tegeleb jätkuvalt tänaste otsustajate keskkonnateadlikkusega noorte ja laste teadmiste parandamisel, on juhtroll haridussüsteemil ja ka mitteformaalsel haridusel. 

Teine küsimus. Kui eelmise õppeaastaga võrreldes saab loodusõppe programmidest osa ligi 40 000 last vähem, siis kuidas kavatseb ministeerium tagada, et loodusharidus jääb edaspidi kättesaadavaks kõigile Eesti õpilastele, sõltumata elukohast? Nüüd, riigi toetatud keskkonnahariduse õppeprogrammides osalebki sel aastal hinnanguliselt 61 000 õpilast ja sealt tuli ka see küsijate 40 000 vähem võrreldes eelneva perioodiga. 

Uut süsteemi on rakendatud alles kolm kuud ja täpsed numbrid selguvad aasta lõpuks. Aga ei saa öelda seda, et loodusharidus tervikuna muutuks vähem kättesaadavaks. Miks? On oluline silmas pidada, et loodus- ja keskkonnaharidus ei piirdu üksikute ekskursioonide või õppeprogrammidega, vaid on kogu õppekava läbiv teema, mida õpilased käsitlevad igal kooliaastal, nii nagu ma alguses ütlesin, 175 õppepäeva jooksul. Seega ei kujunda laste keskkonnateadlikkust mitte ainult ühekordsed õppekäigud, vaid järjepidev õpe koolis ning selle täiendamine erinevate praktiliste võimalustega kogu õppeaasta vältel. 

Loodushariduse kättesaadavust toetab jätkuvalt lai üle-eestiline võrgustik. Igas maakonnas tegutseb mitu keskkonnahariduse keskust, mille kaudu on võimalik tellida õppeprogramme olenemata kooli asukohast. Eestis tegutsevast 482 koolist ja 533 lasteaiast on 245 õppeasutust liitunud rohelise kooli programmiga, mis toob keskkonnahoiu ja kestliku arengu põhimõtted õppeasutuste igapäevaellu ning võimaldab süstemaatiliselt õppimist ka väljaspool üksikuid õppekäike. Ehk siis 245 õppeasutusest jämedalt 1000 õppeasutusest ehk 25% on selliseid õppeasutusi, kes on liitunud rohelise kooli programmiga. 

Olulist rolli täidab ka RMK, kelle looduskeskused, külastusrajad ja õpperajad jäävad avatuks kõigile huvilistele. Ainuüksi õppe- ja matkaradu külastati eelmisel aastal 3,2 miljonit korda. See näitab, et loodusest õppimine ei sõltu vaid konkreetsest programmi pakkujast, vaid ka laialdasest taristust, mis on kõigile tasuta kättesaadav. 

Ja riik jätkab õppeprogrammide toetamist 100 000 euroga, arvestades seejuures nii kvaliteedinõudeid kui ka piirkondlikku jaotust. Toetuste eesmärk on tagada, et kvaliteetne loodusharidus oleks õpilastele kättesaadav, sõltumata sellest, kas tema kool asub linnas või maapiirkonnas. 

Lisaks, Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu rahastatud õppeprogrammidele suunab riik keskkonnateadlikkusse ka muid vahendeid, näiteks koolide rohetehnoloogia projektide toetuseks läheb sel aastal 250 000 eurot, keskkonnahariduse koostööprojektideks 250 000. Selle hulgas on ka seesama rohelise kooli võrgustiku toetus. RMK matkaradade programmide ja teabekandjate hoidmisele kulub 10 miljonit. Haridus- ja Teadusministeerium toetas koole loodusainete praktiliste õppevahendite soetamisel 3 miljoni euroga. Järjepidevalt otsime võimalusi ka keskkonnahariduse edendamiseks. Näiteks on koostöös haridusministeeriumiga ettevalmistamisel 4,8-miljonilise eelarvega õpilaste roheoskuste arendamise programm Norra vahenditest. Kui vaadata seda suurt pilti, siis tegelikult me keskkonnaharidusse investeerime riigis päris palju. 

Kokkuvõttes tugineb loodusharidus ja selle kättesaadavus mitmekesisele süsteemile, milles formaalharidus, mitteformaalharidus, RMK loodustaristu ja üleriigilised programmid täiendavad üksteist. See tagab, et Eesti õpilastel on jätkuvalt head võimalused loodust õppida ja kogeda kogu õppeaste vältel ning kõigis maakondades. 

Kolmas küsimus. Kuidas põhjendab ministeerium olukorda, kus kärbete tulemusel saavutatakse küll hinnanguline 200 000-eurone kokkuhoid, kuid tuhanded lapsed jäävad ilma võimalusest loodust vahetult kogeda ja õppida? Nii nagu ma juba olen öelnud, ümberkorralduste eesmärk on tagada, et keskkonnaharidusse suunatud riiklik rahastus oleks tõhus ja läheks eeskätt kvaliteetsete õppeprogrammide pakkumisse. See uuenenud rahastusmudel toetab eelkõige kvaliteedimärgisega programme, mis aitab tõsta kogu süsteemi sisulist taset ja tagada, et lapsed saavad paremaid ja teaduspõhisemaid õpikogemusi. 

Selles arutelus on seni olnud minu meelest liialt keskne üks konkreetne näitaja, õppeprogrammis osalenud õpilaste arv ja selle vähenemine. Nii nagu ma ütlesin, see ei anna ju tegelikult terviklikku pilti sellest, kui palju keskkonnaharidust Eesti lapsed kogumist saavad. Keskkonnateadlikkus kujuneb eelkõige igapäevases õppetöös, mitte üksikute väljasõitude kaudu. Loodus ja kestlik areng on õppekava läbivad teemad ning paljud koolid on keskkonnaõppe süsteemseks integreerimiseks võtnud kasutusele terviklikud lähenemised. Seesama rohelise kooli programm põimib keskkonnahoiu ja jätkusuutlikkuse põhimõtted nii õppesse kui ka koolikeskkonda tervikuna. Riik toetab rohelist kooli ja teisi sarnaseid koostööalgatusi igal aastal ligi veerandi miljoni euroga, et tagada laste ja noorte keskkonnateadlikkuse järjepidev kasv. 

Loodusliku õppekeskkonna poolelt on kõige laiemalt ja kättesaadavamalt võimalusi pakkuv RMK, kus on matka- ja õpperajad, mida, nagu ma ütlesin, eelmisel aastal külastati circa 3,2 miljonit korda. Nii et vahetu looduskontakt ei piirdu üksnes organiseeritud õppeprogrammidega, vaid on paljudele lastele ja peredele loomulik osa igapäevasest liikumisest ja õppimisest. Seega ei seisne nende muudatuste eesmärk mitte laste võimaluste vähendamises, vaid raha sihipärasema kasutamise tulemusel kvaliteetsema, laiapõhjalise ja järjepideva keskkonnahariduse tagamises kõigile Eesti õpilastele. 

Neljas küsimus. Milliseid samme kavandatakse maapiirkondade koolide toetamiseks, et katta õppekäikude transpordikulusid, mis praegu välistavad paljude laste osalemise loodushariduses. Maapiirkondade koolidel on lisaks keskkonnahariduskeskuste programmidele võimalus osaleda ka kooli vahetus lähetuses toimuvates juhendatud õppeprogrammides, mida Keskkonnainvesteeringute Keskus samamoodi toetab. Sellisel juhul ei ole transport vajalik ning osalemisvõimalused on tagatud ka siis, kui koolil ei ole võimalik katta pikemate sõitude kulusid. 

Õppekäikude ja transpordi rahastamine on laiem hariduspoliitiline küsimus, mis kuulub koolide üldrahastusmudeli arutelu alla ja vajab tegelikult eraldi kokkulepet. Keskkonnahariduse vahendeid ei ole mõistlik kasutada transpordikulude katteks, sest nende peamine eesmärk on ikkagi tugevdada sisulist õpet, arendada programme ja tõsta kvaliteeti. Aga igal juhul ma olen nõus sellega, et ühelgi lapsel ei tohiks jääda loodus kogemata. 

Oluline on ka mõista, et loodusesse ei jõuta üksnes metsas või soos. Loodus on olemas igal pool meie ümber. Klassiruumist väljaminekuks ei ole alati tarvis bussi, vaid näiteks õpetajate valmisolekut ja tuge kasutada kooli ümbrust õppimise keskkonnana. Seda võimestamist pakuvad nii keskkonnahariduskeskused kui ka Haridus- ja Teadusministeerium, sest õpetajaid koolitatakse, jagatakse metoodikaid, pakutakse lahendusi, mis aitavad õuesõpet sisukalt korraldada ka transpordita. 

Viies küsimus. Kuidas tagatakse, et uue rahastusmudeli ja kvaliteedisüsteemi rakendamine ei vähendaks programmide kättesaadavust ning et kvaliteedi kõrval ei kaoks ka kvantitatiivne ulatus? Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastusmudel arvestab regionaalset jaotust, tagades, et igas maakonnas tegutseb mitu õppeprogrammide pakkujat. Uus rahastusmudel tasakaalustab kvantiteeti ja kvaliteeti. Kui varasem süsteem tähtsustas ennekõike mahtu, siis nüüd suunatakse rohkem jõudu sisuliselt tugevate programmide pakkumisse. See võimaldab tõsta metoodilist taset, arendada õppematerjale ning pakkuda juhendajatele koolitust. 

Kuna see süsteem muutus käesoleval õppeaastal, 2025/2026, siis me kindlasti jälgime süsteemi toimimist ning vajaduse korral teeme ka muudatusi, et tagada nii kvaliteet kui ka kättesaadavus. 

Kuues küsimus. Millal ja milliste eesmärkidega alustab KIK-i juurde loodav Keskkonnahariduse Arenduskeskus ning kuidas tagatakse, et see tõepoolest tugevdab, mitte ei nõrgesta seni toimunud koostööd koolide ja keskuste vahel? Keskkonnahariduse Keskus alustab tegevust järgmise aasta alguses. Selle keskuse eesmärk on tugevdada ja korrastada kogu keskkonnahariduse valdkonda läbi ühtse koordinatsiooni, kvaliteediraamistiku ja metoodilise toe nii koolidele kui ka piirkondlikele keskkonnahariduse keskustele. Arenduskeskuse ülesanded hõlmavad näiteks selliseid tegevusi: valdkonna ühtse visiooni ja sõnumite loomine, üleriigilise keskkonnahariduse võrgustiku koordineerimine, rahastusallikate koondvaate ja sihipärase kasutamise korraldamine, projektide ja programmide koordineeritud rakendamine ja palju muud. 

Nii, kui ma saaksin natukene lisaaega vastamiseks, siis ma jõuaksin ära vastata ka seitsmenda küsimuse. 

No vastake seitsmes küsimus ka ära.  

Jaa. Ehk siis arenduskeskuse loomise eesmärk ei ole olemasolevat piirkondlikku süsteemi nõrgendada, vaid vastupidi, anda tuge keskustele senisest parema tugistruktuuri ja teenuste kvaliteedi läbi ning luua terviklik koostööraamistik ning toetada koolide ja keskuste vahelist järjepidevat koostööd kogu Eestis. 

Viimane, seitsmes küsimus. Kas ministeerium plaanib hinnata tehtud ümberkorralduste pikaajalist mõju laste keskkonnateadlikkusele ning kaaluda vajadusel süsteemse ja piirkondlikult kättesaadava loodushariduse taastamist? Kõigepealt kordan üle, et loodusharidussüsteemi ei ole kaotatud ning seetõttu ei ole alust rääkida ka selle taastamisest. Ümberkorralduste eesmärk, nagu ma korduvalt olen öelnud, on suurendada tõhusust, tagada ühtne kvaliteet ning hoida kättesaadavus üle-eestilisena. Uus süsteem alles alustas ja seetõttu on praegu vara anda vara lõplikke hinnanguid. Aga me näeme, et enamik pakutavaid programme on broneeritud ning bussiraha puudumise tõttu programmides osalemata ei jää. Ministeerium jälgib süsteemi toimimist pidevalt. Oleme suhtluses keskkonnahariduse võrgustiku partneritega, tellime keskkonnateadlikkuse uuringuid, mis annavad objektiivse pildi arengutest ja võimalikest muutuvatest vajaduste suundadest. Vajaduse korral loomulikult teeme täiendusi, et tagada kvaliteetse loodushariduse ühtlane kättesaadavus kõigile Eesti õpilastele. Aitäh! 

Aitäh! Seitse küsimust sai vastatud, kuid on ka lisaküsimused. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Nii palju sõnu, ilusaid sõnu, ja hiljem on võimalik igat ühte neist analüüsida. Aga minu küsimus on lihtne. Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra on öelnud, kui need keskused kinni pandi, tsitaat: olen täiesti kindel, et selle sammuga keskkonnahariduse osas mingeid tagasilööke Eestis ei tule. Mu küsimus on lihtne: kas sina oled ka selles täiesti kindel, et mingeid tagasilööke Eestis ei tule?

Aitäh! Need otsused, mis on tehtud Keskkonnaameti keskuste sulgemisega, kindlasti keskkonnahariduse kvaliteeti allapoole ei vii. Nii nagu ma korduvalt ütlesin, on üle Eesti olemas võrgustik. Me jätkuvalt toetame nii kohustuslikku kui ka fakultatiivset keskkonnahariduse andmist. Ja tegelikult mul on sihuke lihtne üheleheküljeline pilt, mida ma hea meelega palun arupärijatega jagada. Seal on ilusti kirjas, kuidas me keskkonnaharidust pakume nii kooli õppekava kui ka keskkonnahariduse programmide kaudu, samamoodi rahanumbrid seal juures, ka see, kui palju järgneval aastal juurde tuleb. Ma arvan, keskkonnaharidus kindlasti saab Eestis kvaliteeti juurde, mitte ei lähe allapoole.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et selle otsuse taga on ikkagi mingi kokkuhoid riigiaparaadil. Aga miks me vähendame investeeringuid just loodusharidusse ajal, kui riigi kulud riigiaparaadi palgatõusul on järgmisel aastal tervelt 117 miljonit? Kas see kokkuhoid on proportsionaalne sellele praalimisele, mis toimub praegu riigiaparaadi palkadega?

Aitäh! No ma siis ütlen 2026. aasta kohta, mis tuleb lisaks. Õpilaste roheoskuste arendamine, mida aitab rahastada Norra fond – see on kokku circa 4,8 miljonit. Õpetajate koolitused, õppeprogrammid ja materjalid, mis tulevad veel struktuurifondi rahadest, on 457 000. Koolide rohetehnoloogia programm, kaheaastane, on ka pool miljonit. Need on rahad, mis tulevad juurde. Nii et ma arvan, et meil ei ole põhjust muretseda selle pärast, et me keskkonnaharidust ei rahastata. Oluline on see, et me kasutatava raha eest saaksime võimalikult hea tulemuse.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Nii palju sõnu, nii palju rahanumbreid. Ma olen aastaid, et mitte öelda aastakümneid, õpetanud lastele, täiskasvanutele loodust. Ma valdan peale mitmete teiste keelte ka lindude keelt ja olen aastakümneid hommikuti viinud Eestimaa lapsi, aga ka õpetajaid, õppealajuhatajaid, koolidirektoreid ja linnulaulu kuulama. Tegelikult võiks algaval kevadel ka kutsuda teid, head kolleegid, Toompea ümbrusesse, et te saaksite aru, kes meie kõrval siinsamas elavad. 

Ma mäletan, ühe korra Loksa koolis, kui direktorid tulid loodushariduse nädalale. Aga noh, meesdirektorid on ikka nagu poisid. Selle asemel, et kui naisdirektorid käisid õppekäikudel hoolsalt hommikuti kella viiest, siis nemad võtsid natukene õlut. Ma mäletan, kui me saabusime hommikul Loksa kooli, siis mõned lugupeetud direktorihärrad olid juba heas tujus. Ja üks neist, Eesti teeneline õpetaja, hüüdis "Kukku! Kukku!" sealt aknast. Kõigil oli väga lõbus, et üks kägu oli jäänud maha. Aga see selleks. 

Aastate jooksul on looduse tundmine Eestis käinud ikka kõvasti alla. Eestis elab palju erinevaid looma- ja taimeliike, mingi 40 000 – 50 000, aga ei maksa rääkida. Tegelikult on enamikul raskusi väga üksikute liikide äratundmisega. Noh, äpid on olemas uuemal ajal, aga koolitusi, looduse tundmise koolitusi … Ja küsimus ei ole mitte nende liikide äratundmine, see on alles algus. See tähendab, kui sa saad tuttavaks nende naabritega, siis sealt edasi on võimalik vaadata, kuidas keegi seotud on, kes keda sööb, keda kardab jne, jne. Ja kõik see muu ökoloogia ja muu selline. Aga selle koha pealt on väga suured puudujäägid Eestis, väga-väga suured. 

Läinud aasta 16. detsembril avaldas Postimees loo, et kallis loodusmaja kerkib, laste keskkonnaharidust kärbitakse. Ma olen ise loodusmuuseumi direktor olnud aastaid ja mul on hea meel, et kerkib selline puidust suur maja. Aga ma tean, et raha napib, et hakata seal ka koolitama. Jah, karu Tooma looduskeskusest koliti sinna, minu vanasse töökohta, aga ta oleks võinud jääda ka Toomale, nii nagu ka paljud teised. Kui ministrihärra ütles, et jah, loodusradadel käib rohkem kui nendes majades, siis jah, muidugi käib. Aga need majad ja need kohad, kus on võimalik reaalselt tutvuda, kaasa arvatud nende inimestega, kes tunnevad loodust – see on palju olulisem või igal juhul väga oluline kui see, kui sa ise mööda Endla või Männikjärve raba laudteed lähed, teadmata, kes seal üldse on. Seal on tõesti mõne koha peal mõni sildikene, et siin kasvab see taim, ja on linnukene, aga kes ta on, kus ta on, mis ta on. Enamik käib, lihtsalt naudib värsket õhku või kui minna rabasse, kes julgeb laukasse ujuma minna. 

Nii et tegelikult on tore kuulda, et nii palju raha maetakse edaspidi, aga see on ainult raha. Reaalne elu on see, et inimesed järjest rohkem võõrduvad loodusest, ei tunne loodust, kardavad – kardavad muidugi pimedalt metsa ka –, ja inimesed, kes ei tunne loodust, hakkavad ühel hetkel juhtima, ka riiki hakkavad juhtima. Ja see ei ole enam sugugi hea, kui juhiks saavad inimesed, kes ei tunne seda maailma, mis nende ümber on, ma räägin loodusmaailmast. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase kaheksanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Tiit Marani, Heljo Pikhofi, Züleyxa Izmailova, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Anti Allase, Riina Sikkuti, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Enn Eesmaa ja Kersti Sarapuu poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine loodus- ja keskkonnahariduse tuleviku kohta (nr 854). Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Tiit Marani.

Aitäh, auväärt eesistuja! Esiteks, ma pean vabandama auväärt ministri ees, et te peate enam-vähem samalaadsetele küsimustele kaks korda vastama, aga elu niimoodi kujuneb. Aga ma hakkaks selle teema sissejuhatamisest natukene kaugemalt peale. Mul on olnud võimalus näha Eesti loodushariduse süsteemi ülesehitamist. Seda on tehtud aastakümneid, selleks on kulutatud märkimisväärselt abirahasid. Ja midagi ei ole teha, Eesti senine loodushariduse süsteem on Euroopa parim, raudselt. 

Ja siis järsku tulevad meil sellised teadmised, et Keskkonnaamet koondab oma keskkonnahariduse eksperdid ja lõpetab keskkonnahariduse osakonna. Siis tuleb teadmine järjekordselt, et looduskeskused pannakse kinni. Siin on räägitud Endlast, aga sama teema puudutab ka Palmset, Nigulat, Iisakut ja Karulat. Täpselt samamoodi on Riigimetsa Majandamise Keskus vähendanud oma loodushariduse eelarvet. Veelgi enam, kui vabaühendused annavad riigile toetust oma loodushariduse teostamisel, siis paraku tuleb välja, et Keskkonnainvesteeringute Keskus on oma rahastamise määra tõstnud selle poole pealt. Nii et kõik need asjad kokku jätavad sellise tunde, et tegelikult ikkagi käib mingi looduse arengu, loodushariduse tasalülitamine. 

Kui neid ilusaid jutte, mida täna juba eelmisel osal rääkis auväärt Sutt, kõik, mis praegu tuleb, oleks varasematel aegadel enne paika pandud, oleks see olnud usaldusväärne ja usaldav. Aga praegu jätab selle mulje, et me proovime midagi parandada viimasel hetkel. Lisan siia juurde ka, et praegu räägitakse uuest loodus- või keskkonnahariduse strateegiast, kuigi vana strateegia seisab kuskil riiulis. Selle tõttu küsimusi ette ei hakka lugema, nagu ka eelmine kord. Auväärt minister, palun neile vastata. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, head arupärijad! Sedapuhku on tõesti nii, et kuna teema on sama ja küsimused on ka sarnased, siis mingis ulatuses ma kindlasti kordan seda, mis ma juba ütlesin, aga ma püüan siis mõned kohad teha kiiremini. 

Esimene küsimus. Kas Kliimaministeerium peab loodus- ja keskkonnaharidust oluliseks või peab võimalikuks kuhjuvate keskkonnaalaste väljakutsetega toimetulemist ilma keskkonnaharidust edendamata? Me peame kindlasti keskkonna- ja loodusharidust oluliseks ning lähtume põhimõttest, et loodus- ja keskkonnaharidus on ühiskonna teadlikkuse ning kestliku tegutsemisvõimekuse kujundamisel vältimatu alus, sest süsteemne haridus aitab luua teadmistepõhist arusaama keskkonnaprotsessidest, toetab vastutustundlike valikute tegemist ning aitab kujundada hoiakuid ja käitumisviise, mis on vajalikud pikaajaliste keskkonnaeesmärkide saavutamiseks. Seetõttu ei pea me realistlikuks, et kuhjuvate keskkonnaalaste väljakutsete lahendamine oleks tõhus ja võimalik ilma järjepideva keskkonnahariduse andmiseta. 

Hariduse edendamine on üks keskne tegevus, mis toetab nii kliima- kui ka keskkonnapoliitika elluviimist, aga ka ühiskonna laiapõhjalist kaasamist teadmistepõhisesse otsustusprotsessi. 

Teine küsimus. Miks astub Kliimaministeerium samme, mis viib aastakümnete jooksul välja kujunenud hästi töötava süsteemi ning inimeste hinnatud loodus- ja keskkonnahariduse süsteemi paratamatu kokkuvarisemiseni. Meie eesmärk on tagada, et keskkonnahariduse süsteem mitte üksnes püsiks, vaid ka areneks ja toimiks tõhusalt ka muutunud tingimustes. Sellest lähtudes on ka tehtud otsuseid, mis tugevdavad kogu valdkonna jätkusuutlikkust. Senised otsused ja muudatused tuginevad laiapindselt ettevalmistatud ja koostöös keskkonnahariduse osapooltega ettevalmistatud keskkonnahariduse ja -teadlikkuse tegevuskaval. Näiteks oli tegevuskavas kokku lepitud keskkonnahariduskeskuste kompetentsisüsteem ja programmide kvaliteedisüsteemi loomine ja selle seostamine rahastamisega. Eestis toimib keskkonnaharidus laia võrgustikupõhise süsteemina, mida ka eelmisele arupärimisele vastates sai mainitud. Seal on ligikaudu 160 programmipakkuvat organisatsiooni ja neist 60 on läbinud kvaliteedihindamise ja saanud Muraka märgise. Meie eesmärk on tugevdada just seda osa süsteemist, mis tagab sisuliselt tugevad teaduspõhised ja kõrge kvaliteediga õppeprogrammid. Nii oleme ka rahalise toe suunanud kvaliteetsete teenuste pakkumise jätkusuutlikkuse tagamisele ja arendamisele, mitte keskkonnahariduse süsteemi nõrgestamisele. Muudatuste eesmärk on süsteemi terviklik tugevdamine, mitte selle vähendamine. Nii et kokkuvarisemise riski ei näe. 

Kolmas küsimus. Kliimaministeerium vähendab koondamistega oma süsteemis loodus- ja keskkonnahariduse kompetentsi. Kas Kliimaministeerium loodab oma kompetentsi vajakajäämise asendada vabaühendustööga? Kui jah, siis miks raskendatakse nende tegevust, tõstes KIK-i keskkonnaprogrammis omafinantseeringu määra? See väide, et ministeerium koondamistega loobuks loodus- ja keskkonnahariduse kompetentsist, kindlasti tõele ei vasta. Ka Keskkonnaametisse jääb valdkonna sisuline pädevus, sealhulgas võime tegutseda targa tellijana. Amet osaleb jätkuvalt prioriteetide seadmises, fookusteemade määramises ja sihtrühmade määramises ning tagab, et keskkonnahariduse tegevused oleksid teadmispõhised ja vastaksid ühiskonna tegelikele vajadustele. Muutub üksnes see, et Keskkonnaamet ei tegele ise mahukate õppeprogrammide, laagrite ja õuesõppepäevade korraldamisega, vaid keskendub senisest enam riskikäitumise ennetamisele, tõenduspõhiste praktikate arendamisele ja nendele sihtrühmadele, kelle igapäevased otsused mõjutavad otseselt keskkonnaseisundit. Nii kasvab ametkonna kompetentsus valdkondades, mis on riigi keskkonnaeesmärkide saavutamise seisukohalt kõige olulisemad. 

Keskkonnaameti varem pakutud programmid olid väärtuslik osa suuremast võrgustikust, kuid need moodustavad samas väikese osa Eesti keskkonnaharidusest. RMK loodusradadest oli juba juttu, samamoodi sellest, et haridusprogrammides osales sel aastal 49 000 inimest. KIK-i keskkonnateadlikkuse õpprogrammide toel on programmides osalenud ligikaudu 100 000 kooliõpilast ja käesoleval aastal on rahastatud peaaegu 3000 programmi, kus osaleb 61 200 õpilast. 

Rohelise kooli programmiga, millest ma eelmisele arupärimisele vastates rääkisin, on liitunud 245 kooli ja lasteaeda üle Eesti. Ja seda programmi me toetame veerandmiljoni euroga. 

Vabaühenduste tegevust me kindlasti ei raskenda. Keskkonnateadlikkuse programmi raames on õppeprogrammide läbiviimiseks vabaühenduste omafinantseering jätkuvalt 0%. Kui on erinev arusaam siin, siis ma kontrollin selle üle, aga see on minu parim teadmine hetkel, nii nagu see on olnud viimased viis aastat. Ka teiste keskkonnateadlikkuse tegevuste omafinantseeringu määr ei ole viimastel aastatel suurenenud. Seega ei ole meil mingit soovi asendada ministeeriumi kompetentsi vabaühenduste tööga, vaid teha selgem rollijaotus. Riik keskendub strateegilistele ja teaduspõhistele ülesannetele ning toetab kvaliteetset ja mitmekesist keskkonnahariduse pakkumist kogu Eestis. 

Neljas küsimus. Miks kirjutab Kliimaministeerium korstnasse aastakümnete jooksul tehtud riiklikud investeeringud ja Euroopa Liidu investeeringud meie elanike loodusharidusse? Ei kirjuta korstnasse. Ükski tehtud investeering ei kao ega muutu kasutuks ainuüksi seetõttu, et hoone või ekspositsioon ei jätka tegevust samal kujul või samas kohas. Tehtud ümberkorralduste eesmärk oli tagada, et riigi vahendite kasutamine on sihipärane, tõhus ja vastab tegelikule nõudlusele. Varasemad investeeringud ei ole mingil moel kaotanud oma mõju. Keskuste rajamine ja ekspositsioonide loomine täitsid pikka aega olulist rolli kohaliku kogukonna teenindamisel. Lisaks ei tähenda hoone sulgemine kogu tegevuse lõpetamist. Õppevahendid anti üle RMK-le, loodusmuuseumile ja MTÜ-dele, programmid teistele pakkujatele piirkonnas. Õpperajad ja loodusobjektid jäävad avatuks ja aktiivselt kasutatavaks. 

Ehk nende ümberkorralduste eesmärk ei olnud varasemate investeeringute tühistamine, vaid riigi ja Euroopa Liidu toetuste suunamine tulevikus nii, et need teeniksid võimalikult suurt kasu – rohkem kasutajaid, tugevam programmi sisu ja ühtlasem kättesaadavus üle Eesti. 

Viies küsimus. Kas ministeerium usub, et administratiivhoones asuv loodusmaja hakkab asendama senist üle-eestilist toimivat loodusmajade võrgustikku? Kas ja kuidas see on võimalik? Loodusmaja, mille me loome, on kavandatud toimima üle-eestilise loodusmajade võrgustiku partnerina. Selle eesmärk on pakkuda lisavõimekust, tuge ja ühist arendusplatvormi, mis aitaks nii keskustel kui ka kogu süsteemil areneda ja paremini toimida. Loodusmaja ei asenda seega olemasolevat võrgustikku, vaid toetab selle ühtset arengut ja koostööd. Loodusmaja – ma saan aru, et keskkonnakomisjon käis seal vist istungit pidamas või vähemalt külas – ei ole, nagu te nägite, administratiivhoone ning selle eesmärk ei ole olemasolevat võrgustikku vähendada või nõrgestada. Vastupidi, loodusmaja annab kogu keskkonnahariduse valdkonnale täiendava tõuke, nähtavuse ja kaasaegsed võimalused. 

Keskkonnainvesteeringute Keskuse juurde on loomisel ka Keskkonnahariduse Arenduskeskus, mille roll on tugevdada ja toetada üle-eestilist keskkonnahariduse võrgustikku, mitte seda asendada. Loodusmajja koliv uus, senisest kaheksa korda suurema pinnaga loodusmuuseum loob pealinnas täiesti uue tasandi keskkonnahariduse võimalused. Aga see ei vähenda mujal Eestis pakutavat, vaid täiendab seda – läbi paremate tingimuste näitustele, õpitubadele, programmide ja teaduspõhise teavitustöö tegemise. 

Kokkuvõtvalt, ei ole võimalik ega ka vajalik, et üks keskus asendaks hästi toimivat üle-eestilist süsteemi. Loodusmaja ülesanne ja roll on pakkuda valdkonnale täiendavat sisu, tähelepanu ja kvaliteeti, samal ajal kui piirkondlik keskkonnahariduse võrgustik jätkab oma olulist ja vajalikku tööd kogu Eestis. 

Kuues küsimus. Varasemalt koostatud väga põhjalik Keskkonnavaldkonna arengukava (KEVAD) aastani 2023 töötasid välja parimad asjatundjad keskkonnahariduse arendamiseks ja edendamiseks. Praeguseks on selles arengukavas ette nähtud tegevuste elluviimine peatatud. Sellest johtuvalt palun selgitage, kas valitsuses on keskkonnahariduse andmise osas välja kujunenud poliitika, kas valitsus peab vajalikuks selgelt piiritletud poliitika olemasolu selles küsimuses. Kui jaa, siis milles see poliitika seisneb? 

Keskkonnavaldkonna arengukava küll tervikuna peatati, aga ei peatatud selle keskkonnaharidust ja -teadlikkust puudutavat osa. Vastupidi, selle dokumendi keskkonnateadlikkuse peatükk oli aluseks uuele keskkonnateadlikkuse ja -hariduse tegevuskavale aastateks 2023–2025. See on olnud ka vastava valdkonna praktilise elluviimise raamistik. Selle tegevuskava allkirjastasid keskkonnaminister ning haridus- ja teadusminister, mis näitab, et tegemist on ühiselt kokku lepitud poliitikaga. Praegu valmistame ette järgmise tegevuskava perioodiks aastani 2029. 

Keskkonnahariduse ja -teadlikkuse poliitika põhineb neljal põhimõttel. Esiteks, selge strateegiline eesmärk. Eesti elanikud tegutsevad erinevates rollides keskkonnahoidlikult, lähtudes teaduspõhistest valikutest, arusaamisest, inimese ja looduse vastastikusest mõjust. See on eesmärk aastaks 2030. 

Teine põhimõte sisaldab kolme tegevussuunda, mis on jätkuvalt rakendamisel. Esimene neist on keskkonnateadlikkuse suurendamine ühiskonnas. Teine alapunkt: keskkonnahariduse arendamine haridusasutustes. Kolmandaks, mitteformaalse keskkonnahariduse tugevdamine. Kõik need suunad on ka praegu töös ja aluseks jätkuvate tegevuskavade koostamisel. 

Kolmas põhimõte on selged poliitikainstrumendid. Siia alla kuulub näiteks sellesama Keskkonnahariduse Arenduskeskuse loomine KIK-i juurde. See alustab aastal 2026. Riiklik keskkonnahariduse arendamise programm koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga. 

Neljas põhimõte on poliitika järjepidev elluviimine ja regulaarsed hinnangud. Keskkonnahariduse tegevused ei ole katkestatud, need toimuvad koordineeritult ja järjepidevalt. Seega on valitsusel keskkonnahariduse valdkonnas selge poliitika, mis tugineb keskkonnavaldkonna arengukava põhimõtetele ehk selle toreda nimetusega KEVAD põhimõtetele ning rakendub läbi keskkonnateadlikkuse ja hariduse tegevuskava. 

Uus arenduskeskus ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga sõlmitud programm kinnitavad, et valdkond on strateegiliselt juhitud ja pikaajaliselt planeeritud. Nii et ma usun, et me kõik soovime, et loodus- ja keskkonnaharidus jõuaks paljudeni, oleks kvaliteetne ja viiks Eestit edasi. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Andsime täna siin saalis üle eelnõu sotsiaalmeediast tingitud mõjude leevendamise meetmete väljatöötamiseks lastele. Me teame, et see põhjustab lastel ärevust, uneprobleeme, kehalist passiivsust, keskendumisvõime langust. Kui lugeda neid uuringuid, siis väga paljudel juhtudel tuli seal ühe lahendusena välja just see, et lapsed peaks liikuma rohkem värskes õhus, rohkem looduses. Eriti hea, kui kohtudes, kus ei ole interneti levi, ehk tegelikult kõike see, mida meile pakuvad erinevad matkarajad, loodusrajad, ja seda koos kas juhendaja või professionaalse giidiga. Kas ministeerium on valmis kaaluma näiteks konkreetseid projekte keskkonnahariduses just sellest lähtuvalt, et ka selle kaudu laste vaimse tervise parandamisega Eestis õlg alla panna?

Aitäh! Ma arvan, et eelmise arupärimise lõppsõnas Peeter Ernits rääkis väga ilusti linnulaulu kuulamisest. Ma isiklikult väga toetan seda, et lapsed – ja mitte ainult lapsed – veedaks võimalikult palju aega looduses ja, ütleme, vähem aega selle arvel virtuaalreaalsuses. Kui lihtne see saab päriselus olema? Ma arvan, et aeg näitab. Eks nutiseadmete kasutamisel on kindlasti hulk ahvatlusi. Tuleb ju ka meil täiskasvanutena möönda, et ka meie veedame seal päris palju aega, sõltuvalt inimesest, aga mõni on, mulle tundub, seal kogu aeg. Nii et kõik head mõtted, kuidas me saame teha looduse populariseerimist, keskkonnateadlikkust tõsta, ma arvan, nendele me oleme ministeeriumis igal juhul avatud ja sinna see fookus ja pingutus ka läheb. Ega teistmoodi vist väga ei saa.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te väga ilusasti kirjeldasite keskkonnahariduse nelja põhimõtet ja seda, kuidas strateegiline planeerimine välja näeb. Kui nüüd Riigikontroll auditeeriks, nii nagu keskkonnatasude puhul nad järeldasid, et kontrollitakse, kas tabelid ja aruanded on õigesti täidetud, mitte see, kas lahtrites olevad numbrid vastavad tegelikkusele, siis mida Riigikontroll võiks järeldada nende nelja põhimõtte puhul? Kas siin strateegilised planeerimisdokumendid on ilusti täidetud või on seal mingisugune sisuline tegevus ja seos reaaleluga olemas, mis tegelikult keskkonnaharidust ka parandab, ja kuidas toimub nende tulemuste saavutamise hindamine? Teine, sõltumatu küsimus. Te rääkisite ka riskikäitumise ennetamisest või vähendamisest. Arvestades konteksti, ma ei saanud aru, mida see tähendab. Kas seal mõeldakse narkootikumide väiksemat tarvitamist, rohkemat liikumist või keskkonnaalast riskikäitumise vähendamist?

Aitäh! Nüüd, kui Riigikontroll seda valdkonda uurib ja näiteks hindab keskkonnahariduse ja teadlikkuse poliitika rakendamist, siis ma olen üsna kindel, et Riigikontroll sealt kindlasti leiab midagi, mida saab teha paremini. See on täiesti tavapärane protsess auditeerimise tegemisel. Ja kui selline audit peaks tulema ja sealt tuleb häid ettepanekuid, siis kindlasti me oleme valmis neid pardale võtma. Mulle endale meeldib, kui asjad on mõõdetavad. Ma arvan, et needsamad RMK matkaradade külastused ja ka see, kui palju õpilasi erinevates vormides kuskil osaleb, tulevikus loodusmaja ja loodusmuuseum, mis, ma arvan, tegelikult saab olema väga põnev ja atraktiivne projekt – seda kõike saab mõõta. Ja samamoodi erinevad uuringud, mida ju ministeerium tellib, selleks et saada peegeldust, kuidas ühiskonnas keskkonnateadlikkusega on. Ja see keskkonnateadlikkus on meil liikunud üles ja alla. Ma arvan, et selleks, et seda trendi panna ülespoole liikuma, ongi vaja uuringut, teadmist, miks on vahepeal keskkonnateadlikkus liikunud allapoole. 

Nüüd, teine küsimus ennetustegevusest. Siin ma nüüd ei suuda küll meenutada, mis punkti all see täpselt oli. (Saalist täpsustatakse.) No vot, võib-olla selle küsimusega saame nii teha, et ma vastan sulle eraldi, siis on vastatud.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Aitäh teile küsimustele vastamise eest! Ja tõesti, juba kahes punktis peaaegu nagu volume 2, teist korda, küsimused ka enam-vähem samad, sama sisuga. Minu küsimus puudutab seda, et te ju adusite ja tunnetasite ka ise, et loodus- ja keskkonnahariduses, kui hakkasid muudatused või toimisid teatud reformid, siis ühiskonnas tekkis küsimus ja pahameel. Teie vastustest tundub, et kõik on väga hästi korras. Samas me mäletame kõik seda, kui huvihariduse raha tegelikult ka päriselt kärbiti ja huviharidus muutus vähem kättesaadavaks lastele ja noortele, kahjuks seda just ka regionaalselt nendes piirkondades, kus ta oleks pidanud olema rohkem kättesaadav juba vahemaade tõttu. Millest see tuleneb? Kas see oli kommunikatsiooniprobleem, et ei olnud lahti selgitatud, mis tegelikult on? Ja mida saaks teha paremini, et seda nüüd veel selgitada? Sest tegelikult mure selles ikkagi inimestel on.

Aitäh! Tunnistan ausalt, et kui ma ka seda uudist lugesin, et vähem õpilasi saab osaleda keskkonnahariduse programmis, siis mul tekkis täpselt samasugune küsimus, et miks. Nüüd, olles süvenenud veidikene rohkem sellesse teemasse, on need põhjendused arusaadavad ja nendest kõigest on siin juttu olnud. Me peame ikkagi vaatama mitte ainult seda ühte päeva aastas, millal käiakse bussiga kuskil kaugemas kohas looduses, vaid ka 175 päeva aastas, mille jooksul antakse õppekava osana keskkonna- ja loodusharidust. Ja samamoodi kõik need võimalused, mis on kodukoha lähedal, isegi siis, kui kodukoht juhtub olema Tallinn või Tartu, kus loodust keset linna ju liiga palju ei ole, aga maapiirkondades on selle võrra rohkem. 

Aga ma eelmisele arupärimisele vastates lubasin ka, et meil on sihuke üks lihtne leht, kus on kogu see keskkonna- ja loodushariduse pakkumine ja põhilised elemendid kokku võetud, sealhulgas rahastus. Ma hea meelega selle saadan teile, siis saate ise vaadata ja juurde küsida. Nii nagu iga asja puhul, saab alati teha midagi paremini. Ja kui on häid mõtteid, siis kuulame ja püüame neid rakendada. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Ma tuleksin arengukavade teemade juurde tagasi. Siin on ikka suur segadus. Te ütlesite siin saalis kunagi, et keskkonnapoliitikat ja looduskaitsepoliitikat hakatakse tulevikus käsitlema nii-öelda taastamisstrateegia väljaarendamise all, mis kõlas kummaliselt. Nüüd, kui meil oli keskkonnakomisjoni istung loodusmaja juures, siis räägiti, et hakatakse uut loodushariduse või keskkonnahariduse strateegiat välja töötama. Nüüd teie räägite, et tegelikult ikkagi see strateegia on kasutusel ja et hiljuti kaks ministrit kirjutasid midagi alla. Kas te saate täpsustada, mida te alla kirjutasite ja millal see tegelikult toimus? Natukene on segadus. Kas tuleb uus loodus- ja keskkonnahariduse strateegia või on see ikkagi seesama vana strateegia? Väga erinevad signaalid tulevad erinevatelt pooltelt. 

Jaa, aitäh! Ma püüan selgitada. Keskkonnateadlikkuse ja hariduse tegevuskava kehtib praegu selle aasta lõpuni. Sellele kirjutasid alla haridus- ja teadusminister ja toona oli keskkonnaminister. Hetkel käib ettevalmistus järgmise perioodi tegevuskavaks, mis on aastani 2029, 2026–2029. Kui eelmine tegevuskava lõpeb 2025. aastaga, siis on ju loogiline, et 2026. aastal peaks hakkama uus tegevuskava.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ministrihärra! Alles homme võtame selle riigieelarve vastu, aga sinu kaks head kolleegi, mõlemad endised rahaministrid, leidsid raha selle kivi alt, mille peal sina istud keskkonnaministeeriumis. Raha on nagu ropult seal. Mart Võrklaev ja Aivar Sõerd teavad juba, kus kivi all raha leidub. Aga miks nad tahtsid just sinu kivi alt seda võtta? Nad ütlevad, et mõõdikud on, tead isegi, näiteks seireks valmisolek, mõõdik nullist 100%-ni, roheteekaardid ja kõik need muud, keskkonnamärgiste arv 200-lt 250-le – raha on sul nagu ropult seal. Aga miks ei jagu seda elementaarseks looduse tundmiseks ja loodushariduseks, kui isegi sinu erakonnakaaslased, endised rahaministrid, teavad, et raha on seal ikka päris palju?

Aitäh! See muudatusettepanek, mille hea kolleeg Aivar Sõerd tegi, selle ta tegelikult võttis tagasi ja muudatusettepaneku ajend ei olnud ju mitte see, et keskkonnavaldkonnas ja keskkonnahariduses on liiga palju raha. Aivar on olnud sihuke pikaaegne tegevuspõhise eelarve kriitik. Pigem oli tema küsimuse teravik või ettepaneku teravik suunatud sinna. Ja nii nagu ma Aivarile ka lubasin, me tegelikult vaatame ka need mõõdikud üle. Need saab kindlasti neid teha paremaks ja seda me ka teeme. Nii et kokkuvõttes see eelarve, mida te nüüd kolmapäeval peaksite hääletama, seal keskkonnavaldkonna eelarvet vähendatud ei ole.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Korraks siin puudutati seda Endla loodusmaja. Kuidagi on nüüd kujunenud välja selline tendents või mõtlemine või väide, et kui neid loodusmaju ei külastata või on vähe külastatud, siis peaks neid hoopis erastama. Ja küsimus on selles, kas see tegevus seal sellisel kujul jätkub siis, kui see on erastatud, või ei jätku. Ma ei tea, mis sellest Endla loodusmajast saab, aga sealsamas matkaradadel ja loodusradadel käib tuhandeid inimesi. Ma ei oska öelda, ma ei oska hinnata seda tegevust, kas seda peaks atraktiivsemaks tegema, et need inimesed jõuaks ka sinna loodusmajja, kes seal tuhandete kaupa läheduses käivad. Aga kas on veel plaanis või on teil teada informatsiooni, et selliseid loodusmaju veel on kavas erastada? 

Aitäh! Peast ütlen, et ei tohiks olla. Endla loodusmaja juurde – selle kohta oli ka üks arupärimine siin mõni aeg tagasi. Mälu järgi oli loodusekspositsiooni osa kogu ruumidest suurusjärgus 9%. Ma arvan, et ei ole mõtet pidada üleval lihtsalt hoonet, mille loodusekspositsioon moodustab ühe kümnendiku. Nendele kahele arupärimisele vastates olen ma läbivalt rõhutanud just loodushariduse kvaliteeti. Kvaliteet ei seisne tühjas või pooltühjas majas, vaid ikkagi teenustes ja programmides, mida me pakume selliselt, et need on kasutajatele, õpilastele või kellelegi teisele põnevad ja huvitavad. Kui sealsamas kõrval matkarajal oli 12 000 või natuke rohkemgi inimest, ju siis ikka pidi olema mingi põhjus, miks need 12 000 inimest sinna Endla loodusmajja oma rada ei leidnud. Ehk ei olnud seal ka midagi vaadata.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! No nii, kui kõik see jutt nendest plaanidest, mida me siin kuulnud oleme, oleks kõlanud enne selle aasta algust, kui Keskkonnaamet hakkas järsult likvideerima, siis oleks me võinud öelda, et tõepoolest, Kliimaministeeriumil on suurepärane plaan, kuidas paremaks teha meie loodusharidust. Aga see on tulnud nüüd, aasta lõpul. Nii et peaks ütlema, et me oleme suutnud kõige suurema hullu ära hoida, sest see vigade parandus, mis nüüd tehtud on, läheb päris õiges suunas. 

Siiski peatuksin mõningatel momentidel, mis minu arust on olulised. Esiteks, kui me räägime informaalsest ja formaalsest haridusest, siis vaadake, formaalne haridus koolis, mis on, ei saa anda meile keskkonna- ja loodustundmist, see annab meile teooria, teadmised, faktoloogiat. Sellisena see on väga vajalik, aga ainult sellisena, ilma selle informaalse pooleta – vastik sõna, informaalne, ma hea meelega ei kasutaks teda, aga teist võimalust ei ole –, seda, et me tegelikult tunneksime seda, kuidas seal väljas loodus on, millised on seosed, ilma selleta jääb see informaalne haridus poolikuks. Seetõttu kindlasti tuleb neid kahte poolt koos vaadata. Sügav kummardus, et nii kaugele on jõutud, et neid asju tõesti koos vaadata. Seda on mulle ütelnud ka haridusminister hiljuti. 

Teine teema, mis puudutab Endlat ja seda rada, kus käib umbes 15 000 inimest, ja Endla keskuses käib 300 000. Oma loomaaia kogemustest ma olen öelnud, et midagi on väga valesti selles loodushariduses, kui seda 15 000 inimest ei ole olnud võimalik kutsuda sinna juurde, et anda selles keskuses haridust. Midagi on paigast ära. Seda ei peaks mitte laiali lammutama, vaid vaadata, kuidas süsteemi paremaks teha. 

Sellega kaasneb nüüd teine teema, see, mis minister ütles, et vaadake, kui palju meil on igal pool loodusõpperadu. Neid on tõesti palju. Küsimus, kas võib olla liiga palju või mitte liiga palju, seda ma ei hakka käsitlema. Aga loodusõpperajad ei õpeta loodust, nad annavad selleks võimaluse. Ma olen käinud korduvalt inimestega looduses mööda radasid nendele retki näitamas ja see on nii huvitav vaadata, kuidas inimestel avaneb järsku see, mis on nende ümber, kui neid lahti seletada. Looduserada üksinda seda ei tee. See on väga hea, et Keskkonnainvesteeringute Keskus neid toetab, seda teeb RMK, aga loodushariduseta, mida nendel aladel antakse, kaasa arvatud ka Endlal, ei täida nad oma ülesandeid. Ainult infrastruktuur ei tööta. Kunagi üks inimene mulle ütles, et see, mis me ehitame välja loodusesse, on riistvara, aga on vaja ka tarkvara. See tarkvara on see, mida me oleme aastakümnete jooksul välja ehitanud, ja seda ei saa ära lammutada. Need pole legoklotsidest koosnevad üksused, mida pärast saab uuesti üles ehitada. 

Nii et tulen tagasi sellesama varasema ütluse juurde. Mul on hea meel näha, et kõige suurem halb on ära hoitud, et meie keskkonna- ja loodusharidusele on antud võimalused. Seda andis mulle tõendusena ka see, kui mul oli võimalus näha neid inimesi, kes Keskkonnainvesteeringute Keskuses hakkavad töötama. Teate, nende silmad särasid. Nad on kindlasti väga tugevalt oma asjade juures, aga samal ajal nad tunnetasid ka, milline suur vastutus on ja et nad ei oska neid asju teha. See tähendab seda, et oleks pidanud süsteemselt lahendama. Ma olen üsna veendunud, et nad teevad õiget tööd, aga seda peab süsteemselt tegema. Lammutada on lihtne, üles ehitada on raskem.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Need arupidamised on väga olulised olnud, kuigi saal on tühi. Ma ei ole sugugi nii optimistlik, nagu siin Tiit Maran, kes just lõpetas. 

Ma mäletan väga hästi, kui mina käisin Hillar Pärjasaare ja Fred Jüssiga mööda metsi, ka praegu, talvisel ajal. Me kuulasime vaikust, aga selle vaikuse peal ka üksikuid hääli, mida algul on vähe nagu praegu, aga varsti hakkab palju rohkem tulema. Sealt said selle pagasi väga paljud Eesti looduse inimesed ja seda pagasit on väga raske ära võtta. 

Jah, võib-olla tõesti need Endla looduskeskus ja Palmse ja Tooma ja Iisaku ei suutnud neid inimesi, kes sealt mööda läksid, haarata, aga ikkagi on selle lõhkumine palju lihtsam kui ülesehitamine. See on järjepidevuse küsimus. Tegelikult on paljud põlvkonnad reaalse looduse tundmisest väga kaugele jäänud. Seda tasa teha on väga-väga keeruline ja väga palju aega läheb. Raha on maailmas alati piisavalt palju, kuigi öeldakse, et vähe. Aga toimiva süsteemi lõhkumine ja ülesehitamine on kaks täiesti erinevat asja. 

Ma rääkisin täna ka Linda Metsaoruga, kes on legendaarne Eesti looduse õpetaja, paljude Eesti loodusõpetajate õpetaja. Ta on viimasel ajal rääkinud päris naljakalt, kuidas tema nagu ei kvalifitseeru, ei ole kvalifitseerunud loodusõppeks, kuna need mingisugused ametnikud määravad, kes saavad toetust, temasugune ei kvalifitseeru. See tähendab, et näiteks Albert Einstein nende järgi ei kvalifitseeruks füüsika mingisuguse granti jaoks. Asjad on ikka väga-väga paigast ära. 

Ma ei jõua pikalt rääkida, aga tegelikult see on üks teema. Loomulikult, nagu siin kolleeg Sikkut ütles, võiks Riigikontroll ka teha auditi. Kindlasti tuleks väga huvitav pilt. Ma arvan, et seda on võimalik ka lihtsamalt teha ja võib-olla ma püüangi seda ise teha, et need jooned, mis siis tegelikult, kuhu me oleme jõudnud. See läheb mulle üsna palju korda ja ka paljudele teistele, ma arvan. Aga tegelikult parlamentaarseid raporteid võiks olla palju rohkem. Meil siin sõjamehed on ühega hakkama saanud, suur kära selle ümber, et kas ikka õige ja nii edasi. Tegelikult peaks neid palju rohkem tegema, olgu need sotsiaalküsimustega, hariduse, huvihariduse ja loodusharidusega seotud. Teemasid on seinast seina ja sellega peaks tegelema, reaalselt. See on parlamentaarse töö tavaline atribuut, aga millegipärast Eesti parlamendis on väga haruldane, nii nagu roosa flamingo Eesti looduses. Nii et tegelikult peaks palju rohkem. 

Paljud arupärimised, mida me oleme siin esitanud ja kõik kolleegid on esitanud, paljude põhjal juba võiks neid parlamentaarseid raporteid kaaluda. Loomulikult, kõik ei kõlba, aga küsimus on ka selles, kes viitsib seda kõike teha. Aga Riigikontroll on väga tõsine asutus ja mina teda kuidagi ei naeruvääristaks. Aitäh!

Kas soovib minister täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme tänase üheksanda päevakorrapunkti läbinud.

Aga nüüd peale haamrilööki on võimalik võtta sõna vabas mikrofonis. Sõnasoove ei ole. Istung on lõppenud.