Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 10. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 49 Riigikogu liiget, puudub 52.

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Lugupeetud Eesti inimesed! Oleme viimasel ajal lugenud sellest, kuidas valitsuses ei ole üksmeelt, tegelikult ka ühes erakonnas sisemiselt, milline peaks olema suhtumine ajutisse viibimiskeeldu. Kas see peaks olema 72 tundi, 12 tundi, 48 tundi? Tõepoolest, olukorras, kus valitsus ei suuda seda otsust teha, on argumendid, ma saan aru, nii justiitsministeeriumil kui ka Siseministeeriumil. Aga sellises olukorras ongi olemas Riigikogu ja see saal siin, kes saab arutada väga mõistlikult selle üle, millised on Siseministeeriumi vajadused, argumendid ja millised on justiitsministeeriumi argumendid. Kas tuleks 72 tundi ajutist viibimiskeeldu kohaldada lähisuhtevägivalla ohvrite jaoks või piisab 48 tunnist?

Ma olen näinud, et ka valitsuskoalitsiooni erakonnad suhtuvad sellesse küsimusse väga tõsiselt. On andnud väga selgelt mõista näiteks Reformierakond, et nad toetavad 72 tundi. Sedasama teevad ka sotsiaaldemokraadid. Seetõttu, et tulla valitsusele appi, anname me üle eelnõu, mis on tegelikult sisuliselt üks ühele Siseministeeriumi väljatöötatud eelnõu. See ei ole meie enda tarkusest tehtud, vaid see on seesama eelnõu, mis on käinud läbi mitmed erinevad menetlused. Ja see eelnõu näeb ette lühidalt seda, et ajutine viibimiskeeld võiks olla kuni 72 tundi ja vähendada seda ohutaset, millal võiks ajutist viibimiskeeldu kohaldada. Nii et loodame, et see menetlus tuleb, ja kui valitsus jõuab enne meid kokkuleppele, siis ühendame head eelnõud. Aitäh!

Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja Riigikogu juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Aga tänase päevakorra juurde minnes on meil seda päevakorra algust tulnud külastama ka Aserbaidžaani parlamendiliikmed ja sõprusrühma liikmed, nii et tervitame neid. Teema on väga oluline ehk energeetika, mis meid seob. Tänane päevakava on meil energiamajanduse arengukava aastani 2035 ja selle ettekandjaks on meil kaks ettekandjat. Ma natuke räägin ka selle menetlemise kulgu. Kõigepealt on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt, ettekanne kuni 20 minutit. Siis on majanduskomisjoni liige Mario Kadastik, kuni 20 minutit ettekanne. Siis iga Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Ja peale seda on läbirääkimised, kus saavad osaleda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. 

Alustame siis energiamajanduse arengukava tutvustamisega aastani 2035. Ja ettekandjaks palun energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt üks väga praktiline asi, et on ka mõned slaidid, mida te siis saate vaadata oma eelistuse järgi kas oma monitorilt või taga on ka välja prinditud mõned koopiad.

Täpsustan, et taga on koopiad. Kuna slaidid saabusid nii hilja, siis ei jõudnud seda monitoridele sisse kanda.

Lauamonitoridel on nad olemas, seda ma enne just vaatasin. 

Aga hea Riigikogu! Energiamajandus peab tagama energiajulgeoleku, et tuled põleks ja tuba oleks soe. Energiamajandus peab tagama konkurentsivõimelise ja taskukohase energia lõpphinna, et Eesti inimesed ja ettevõtted ei peaks mõtlema elektri hinnale, vaid saaks tegeleda oma põhitegevusega. Energiamajandus peab tagama väheneva keskkonnamõju, et Eesti oleks maailma parim paik elamiseks. Väiksem keskkonnajalajälg ei ole ideoloogiline soovunelm, vaid tegelik konkurentsieelis. Seda mõistab Hiina, aga seda mõistab ka ülejäänud Euroopa. 

Tutvustan teile täna energiamajanduse arengukava aastani 2035, lühidalt siis tuntud kui ENMAK. Ja on veidi isegi üllatav, kui laialt see veidi kohmakas lühend käibel on. Aga ma alustan seekord hoopis kontekstiga. 

Palju on siit saalist kui mujalt kuuldud, et Eesti majanduslik kurss on vale ja energeetikasektor on väga halvas seisus. See ei pruugi alati olla pahatahtlik kriitika. Opositsioon peabki kritiseerima ja ajakirjandus peabki olema nõudlik, aga eriti halvasti on asjad teatavasti nendes riikides, kus avalikku kriitikat üldse ei ole ega saa teha. Aga nii kriitikat tehes kui ainult kriitikat kuuldes võib meeleolu minna mõrumaks, kui asi seda väärt on. Ja vähe sellest, tulemus võib olla hoopis vastupidine: võib tekkida kiusatus või tahe lõhkuda asju, mis tegelikult ei ole katki. Riigikogu kõnetoolist ei kuule reeglina ministrit või koalitsioonipoliitikut kurtmas, et asjad on halvasti. Seda teab igaüks, kes on poliitikas vähegi olnud. Ma olen sellega nõus. 

Ja kui te vaatate nüüd slaidi nr 2, siis võib-olla on meil mõistlik kuulata vahelduseks korraks ka teisi. Viimastel aastatel oleme me minu meelest kuulanud kõrvalseisjaid liiga vähe. Teeme seekord teistmoodi, vanamoodi. Eestlased ikka kikitavad kõrvu, kui kusagil maailmas Eestit mainitakse või meist räägitakse. Ja kui te vaatate slaidil olevaid edetabeleid, siis ÜRO säästva arengu indeksis 17. koht, Yale'i ülikooli keskkonnategevuse tulemuslikkuse indeksis 120 riigist, 180 riigist esimene, Maailma Energeetikanõukogu energeetika jätkusuutlikkuse indeksis 7. koht ja Maailma Majandusfoorumi energiaülemineku tõhususe indeksis 11. koht. Sellised tulemused ei sünni päris kogemata. Ma olen kindel, et ka tabelites meist kõrgemal asuvates riikides kritiseeritakse majandusplaane. Nagu öeldud, nende edetabelikohtade üle on meil igati põhjust uhke olla. 

Eesti on teinud õigeid valikuid, aga need tulemused on pilk tahavaatepeeglisse. Me peame oma ülesannet järgmiseks kümneks aastaks võtma väga tõsiselt, sest energeetikast oleneb meie julgeolek ja konkurentsivõime. Ja viimasest ehk konkurentsivõimest, pange tähele, oleneb samuti meie julgeolek. 

Õnneks ma usun, et enamik siin saalis töötavatest inimestest on vähemalt energeetikas enam-vähem sarnastel seisukohtadel. Küsimus on sageli detailides ja need detailid ning vastused meie vaatest leiategi ENMAK-ist. Miks ma seda usun? Sest huvilised on saanud selle ENMAK-i tööversiooniga juba ammu tutvuda ja minu meelest on tagasiside olnud märkimisväärselt positiivne. Ja ma arvan, et see on ka märgiline, et see üllatavalt konsensuslik dokument nüüd Riigikogu saalis arutamist leiab. 

Võttes järgmise slaidi, siis, head kuulajad, Eesti energiamajandus tagab energiajulgeoleku, kasvatab riigi konkurentsivõimet ja aitab kaasa puhta energiaga majandusele üleminekule. Need on eeldused, et Eesti rahvuslik jõukus ja heaolu kasvaks. Loomulikult on need kolm valdkonda üksteisega tugevalt seotud, aga ma räägin alustuseks neist eraldi. 

Järgmine slaid. Energiajulgeolek on sisuline mõiste. Eleringil tuleb tagada Eestile piisava mahuga uute juhitavate elektritootmisvõimsuste rajamine. Uute juhitavate maagaasil ja taastuvgaasil töötavate jaamade rajamine võimaldab järk-järgult sulgeda vanimad, oma eluea lõppu jõudnud põlevkiviplokid, vähendades nii ka seonduvat keskkonnamõju. Salvestite, sealjuures nii akude kui suuremahuliste vesisalvestite rajamine toob alla reservide hoidmisega seotud kulusid ja vähendab elektri hinna volatiilsust. 

Loomulikult peavad elutähtsa teenuse osutajad tagama ka piisavad füüsilise ja küberturvalisuse meetmed ning vähendama sõltuvust teistest teenusepakkujatest nii, et on tagatud tarnekindlus ja teenuse toimepidevus ka laiapindse riigikaitse kontekstis. Seejuures peavad olema tagatud ka gaasituru ja gaasitaristu tehniline piisavus ja toimimine ning nõuetekohased vedelkütusevarud. Nõudlikud oleme ENMAK-is ka elektrikatkestuste mõõdiku ehk SAIDI allatoomisel. Siin on põhifookus jaotusvõrgu uuendamisel ja hooldusel. 

Slaid nr 5. Ka energia keskkonnamõju vähendamine on väga selge ja kõigile kasulik eesmärk. Mitte ainult sellepärast, et oleme osa ülemaailmsest ja üleeuroopalisest kokkuleppest vähendada süsinikujalajälge ja veel otsesemalt kahjulikke heitgaase. Eesti õhk on juba praegu üks maailma puhtamaid. Aga see ei tähenda, et me ei saaks paremini. Näiteks Keskkonnauuringute Keskuse ja Tartu Ülikooli uuringutest selgub, et aastas sureb enneaegselt õhusaaste tõttu üle 1000 inimese ning see läheb ka tervishoiusüsteemile maksma sadu miljoneid igal aastal. 

Pikas perspektiivis on seega ENMAK oma sõnumis konkreetne. Taastuvatest allikatest, eelkõige päikesest ja tuulest, koos lühi- ja pikaajalise salvestusega tuleb elektrit toota tänasest palju rohkem. Hiljutise TalTechi uuringu kohaselt oleks praegu kõige kuluefektiivsem olukord, kus umbes 70–80% elektrienergiast tuleb taastuvatest allikatest. Sinna jõudmiseks on vaja rajada täiendavaid maismaatuuleparke. Ja kui tehnoloogia võimaldab, jõuame seda protsenti ka tõsta, et õhk oleks veel puhtam ja et me ei sõltuks ei elektri ega kütuste impordist. Eesti energiaportfellis on koht ka meretuuleparkidel, aga sinna jõudmiseks on vaja leida sobiv ja ühiskonnale, investoritele ning pankadele vastuvõetav rahastusskeem. Selle kallal töö käib. 

Nüüd on ehk paslik hetk ka mainida tuumaenergiat. Kliimaministeeriumis töötame praegu välja tuumaenergia ja tuumaohutuse seadust ning sedagi saame varsti avalikult arutada. Tuumajaam sobib Eestisse suurepäraselt, sest see on puhas, kindel ja ka väikesed moodulreaktorid on Eesti kontekstis suure võimsusega. See tähendaks Eestis head baaskoormust, millega koos sobiks taastuvelekter pakkuma meile 100% puhast energiat, ka ekspordiks, aga ennekõike puhta tehnoloogiate investeeringute Eestisse toomiseks. Nagu ikka, lisan siia lause, et Eesti riik ei hakka tuumajaama ehitama. Seda teevad eraettevõtjad, sest nii on kõige mõistlikum. Aga Eesti riik loob võimaluse Eestisse tuumajaama rajamiseks ja veendub selle ohutuses. On väga tõenäoline, et aastaks 2035 Eestis tuumaenergiat veel ei toodeta, aga see ei tähenda, et me ei peaks selleks ettevalmistusi tegema. Vastupidi, ettevalmistusteks on praegu tagumine aeg. 

Järgmine slaid. Eraldi mainime arengukavas ära ka selle, et Eestis oleks elektri lõpphind mõistlik, kodutarbijatele taskukohane ja äritarbijatele konkurentsivõimeline. Täpsemalt, et kõikide tarbijagruppide elektri lõpphind on Eestis alla võrdlusriikide, milleks on Soome, Rootsi, Taani, Poola, Läti ja Leedu, keskmise elektri lõpphinnast allpool. Rõhutan üle: lõpphind ehk siis hind, mis sisaldab kõiki makse ja tasusid. Miks just nii? Sest me konkureerime eelkõige oma naabritega, aga juhtumisi on ka nii, et meist põhja- ja läänesuunas asuvates riikides on nii palju tuuma‑ ja taastuvat elektrit, et nende hinnad ongi ühed Euroopa madalamad. Järelikult ongi meie ainuke loogiline siht liikuda samas suunas ja seejuures võimalikult kiiresti. Ei saa nii, et me ootame teiste riikide järel. Investeeringuid tehakse alati enne teisi. Teiste tuules joostes saab küll kaugele, aga mitte mööda. Kasutame oma väikese paindliku majanduse eeliseid selleks, et ehitada tulevikukindlam riik, mis ei tähenda, et tänane seis oleks tegelikult halb, küll aga seda, et me täna veel sellist kiirust ei oma, et võiksime olla võitmise kursil. 

Järgmine slaid. Meie energeetika hetkeolukord kirjeldab üsna hästi seda, mida me oleme juba teinud ja kus on veel arenguruumi. Kaks kolmandikku Eestis toodetud elektrist oli eelmisel aastal taastuvenergia, kaks kolmandikku Eestis toodetud taastuvast elektrist moodustasid tuul ja päike, kaks kolmandikku taastuvast elektrist toodetakse seejuures käesoleval aastal ilma toetusteta. Päris ilus pilt. Samas, Eestis toodeti mullu ainult kaks kolmandikku Eestis vaja olevast elektrist ja see ei ole piisav. 

Selguse huvides ütlen välja, et võimekus Eestis rohkem elektrit toota on olemas küll, aga see on liiga kallis. Sellega me tegeleme, et ka viimane kolmandik Eestis oleks võimalik toota mõistliku hinnaga. See on raha, mis võiks ja peab jääma Eestisse, nii nagu jäävad Eestisse ka selle jaoks tehtavad investeeringud. 

Järgmine slaid. Kindlasti leiabki palju arutelu, kui palju see kõik maksma läheks. Vastus on elektrivaldkonnas, et ümmarguselt 5–12 miljardit eurot. Ning siia ei ole sisse arvestatud võimalikke investeeringuid, nagu tuumaenergeetika või hoonete energiatõhustamine. Aga need numbrid meeldivad mulle. See on Eesti 21. sajandi suurim investeerimisplaan. Esiteks on need investeeringud Eesti majandusse ja teiseks on need investeeringud sellesse, et Eestis kasutatud elekter oleks Eestis toodetud. Suurusjärk 90% nendest investeeringutest on eraraha, nagu investeering jooksutossudesse selle jaoks, et ennast heasse vormi saada. Päris efektiivne ja suure kasvupotentsiaaliga. See ei ole ainult kõhutunne, see on põhjalikult läbi arvutatud. Kodumaises vahetarbimises luuakse ühe investeeritud euro kohta 1,5 eurot kogutoodangut ja 0,62 eurot lisandväärtust. 

Lõpetuseks üks tähelepanek. Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2035 on üsna lühike ja lihtsasti loetav dokument. Ei ole ülidetailne, ja seda teadlikult, sest prognoosid on teatavasti valed sellest hetkest, kui nad saavad valmis, küsimus on ainult selles, kummas suunas. Samas, huvitatud osapooltele või lihtsalt huvilistele on kättesaadavad ka dokumendi lisad, mis selgitavad ja avavad tausta. Seal on suur-suur hulk viiteid erinevatele analüüsidele, mõjuanalüüsidele, sadades. Nii et kellel on aega, tahtmist, kõige sellega on võimalik tutvuda. 

Järgmine slaid. Aga kui vaadata kas või seda, kui kiiresti on arenenud näiteks kodune akude turg ainuüksi viimase aastaga, siis ma arvan, et meil on põhjust olla optimistlikud. ENMAK-i sihid on pigem algkõrgus kui meie tegelikku võimekust näitav tase. Eesti loodud rahvuslik jõukus kasvas perioodil 2015–2025 eurodes mõõdetuna kaks korda: 21 miljardilt 42 miljardini, nendessamades eurodes, mis on käibel Soomes või Saksamaal või Hollandis või Hispaanias. Kui me teostame ENMAK-i sihid, miljarditesse ulatuvad taristuinvesteeringud ning samasse suurusjärku prognoositava Eesti omamaise kaitsetööstuse kasvuplaanid, siis on meil kõik eeldused, et järgneva kümne aastaga SKP taas kahekordistada. Energiamajandusel on selles maratonis keskne, võimaldaja roll. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd läheme küsimuste juurde. Kuid ministril oli õigus, need slaidid asuvad dokumentide all seal päevakorrapunkti taga. Muidu tavaliselt lastakse ikka seina peale, aga seal dokumentide all. Nii et slaide saab seal jälgida. Ja küsimus, Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kui me avalikku debatti energiateemadel jälgime, siis seal jookseb alati läbi paar märksõna. Üks on hind, mille üle vaieldakse, et meil oleks nagu maailma kallim hind. Teine on see: versus taastuv ja fossiil. Need on sellised debatiteemad. Ja kolmas on see, et väga paljud riigid on taastuvale pööranud selja, isegi Hiinat on mainitud. Aga kuulates erinevaid intervjuusid ekspertidelt, jääb pigem mulje, et mahtude mõttes taastuva osakaal igal juhul kasvab, kaasa arvatud Hiinas, ja Eesti jaehind tarbijale on odavam kui Soomes. Kas te oskate paari sõnaga kommenteerida, kas need on müüdid või on need osa reaalsusest?

Ma arvan, et enamik, millele te viitasite, on osa reaalsusest, alustades sellest, et Hiina investeerib väga palju väga kiiresti taastuvenergia tootmisvõimsustesse, samamoodi tuumaenergiasse. Tõsi, faktiliselt on ka see, mis oli ühe slaidi peal, et kodutarbijate jaoks on elektri lõpphind odavam kui Soomes. Kus meil on vaja vaeva näha, on suured ja väga suured tarbijad, kus meie elektri hind on kõrgem, lõpphind koos kõikide tasude ja maksudega. 

Ja ma arvan, et kõige kindlam viis Eesti elektri lõpphinna konkurentsivõime toetamiseks on investeeringud tootmisvõimsustesse. Meil on piisavalt palju maismaatuuleparke, mis on nii kaugel projekteerimis- ja arendusfaasis, et nende teostamine on võimalik, kui selleks on tahe. Mida rohkem me suudame luua kodumaist tootmisvõimsust, seda madalam tuleb meie elektri lõpphind. Ma ei ole kuulnud ega näinud mitte ühtegi riiki, kes kurdaks selle üle, et elektri ekspordist saadav tulu on kuidagi halb või ei sobi. Aga nii nagu ma ütlesin, on väga oluline, et elektri ja puhta elektri ja puhta energia laiemalt olemasolu on ka üks magnetitest, mis aitab meil hoida investeeringuid Eestisse ja täiendavaid investeeringuid siia ligi meelitada.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! ENMAK-is on jätkuvalt eesmärgiks taastuvelektri 100%-line lõpptarbimise ambitsioon. Ometigi, kui me vaatame reaalpilti, siis selles ambitsioonigraafikus me ammu enam ei liigu ja seal on tegelikult väga praktilised probleemid. Üks on seadusandlus, mida me tegelikult Riigikogu majanduskomisjonis eelmise aasta kevadel, suve alguses veel hoogsalt parandasime. Ja teine pool on tegelikult koalitsioonilepingus kokku lepitud, et kuulutame välja taastuvelektri vähempakkumise maismaal kuni 2 teravatt-tunni mahu hankimiseks. Ma mäletan seda, et vanasti oli see probleem, et võib-olla poliitilist konsensust valitsuses ei olnud, oli kolm osapoolt, nüüd on kaks osapoolt. Ma küsin, miks see eesmärk ei ole täidetud, kui tähtaeg oli kolmas kvartal, ja millal see eesmärk täidetakse.

Aitäh, hea küsija! Meie poolt on vähempakkumiseks kõik valmis. Vähempakkumist on mõistlik ja mõttekas välja kuulutada siis, kui on olemas ka kindlustunne, et on vähemalt piisav hulk omavalitsusi, kes on valmis oma piirkonnas taastuvenergia planeeringutega edasi liikuma. Kui seda valmisolekut kohalikul tasandil ei ole, siis me võime ju vähempakkumise välja kuulutada, aga sellest päriselus ei juhtu mitte midagi. Nii et ma arvan, et see võtmeküsimus, mida me ühiselt peame lahendama, on see, kuidas kohalikes kogukondades tekib arusaam ja tahtmine, et nad näevad praktilist kasu selles, et nende omavalitsusse tegelikult taastuvenergia tootmisvõimsusi rajatakse. 

Me ei ole selle küsimuse ees kuidagi maailmas unikaalses seisus. Samasugune aeglane start oli ka Põhjamaades, aga sealt edasi on tegelikult need kokkulepped leitud. Ma usun, et me leiame Eestis samamoodi, et lisaks juba Riigikogu seadustatud kohaliku kasu instrumendile, mis osa tuuleenergia toodangust teenitud tulust viib ka kohalikele omavalitsustele ja seal ümbruskonnas elavatele majapidamistele. Ma arvan, et on veel võimalusi, mida saavad ka arendajad lisaks pakkuda. Selle koha pealt on arendajad olnud aktiivsed ja seda teinud, aga kõige olulisem on jõuda kokkulepetele kohalikel tasanditel, sest valitsus detailplaneeringuid ju ei kinnita.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma selle eelmise küsimuse vastuseks võib-olla lisaksin veel seda, et kui riik näitaks eeskuju ja hoiaks fookust taastuvenergeetikal, siis tuleksid ka kohalikud omavalitsused kiiremini järele, sest neil oleks see kindlus. Aga arengukavas on välja toodud kolme kõige odavama ja kolme kõige kallima kaugküttepiirkonna keskmise piirhinna erinevus. See oli 2024. aastal 37%. See tähendab seda, et erinevates Eesti piirkondades on kaugkütte hinnad väga erinevad. 2035. aastaks on seatud eesmärk, et need erinevused oleksid vähem kui 20%. Arengukava kirjeldab küll erinevaid võimalusi, aga konkreetseid tegevusi selle eesmärgi saavutamiseks pole välja toodud. Milliste meetmetega te kavatsete saavutada selle eesmärgi?

Aitäh! Ma kõigepealt ütlen selle esimese poole peale, et puhta energia arendamine on väga selgelt valitsuse fookuses. Ja nagu ma ütlesin eelmisele küsimusele vastates, meie poolt on valmisolek taastuvenergia vähempakkumine välja kuulutada.  Nüüd, see küsimus, mis oli kaugkütte hinna erinevuste kohta, on igati asjakohane. Kõige suurem hinnasurve on tegelikult väiksemates kaugküttepiirkondades. Ja kuna praegu tuleb järjest enam ja on juba olemas tehnoloogiaid, mis pakuvad efektiivsemat lahendust kui see, mis nendes kõrgema hinnaga kaugküttepiirkondades on, siis see on ka üks osa meie tegevustest, et nõustada, aidata, läbi rääkida, kuidas me jõuame sinna, et kaugkütte hinna erinevused oleksid väiksemad. Jah, on selge, et kuskil väiksemates piirkondades ongi näiteks soojuspumbad efektiivsem lahendus kui kaugküte. Aga sinna tuleb jõuda järk-järgult, mitte üleööö ühelt küttelt või energiavormilt teisele minnes. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Pean kindlasti tunnustama riigikaitseraporti meeskonda, kes selle koostasid ja kes on analüüsinud ka ENMAK-i riigikaitse vaates. Ja tegelikult on väga hästi välja toodud see, et ega ENMAK ei käsitle tegelikult energiajulgeolekut sisuliselt meie kaitse vaates. Me räägime iga päev järjest rohkem sellest, kui tõsine on olukord julgeolekuaspektis maailmas, Euroopas ja ka Eestis, aga tegelikult ENMAK ikkagi jätkuvalt keskendub CO₂-heite vähendamisele ja roheenergiale. Tegelikult läbi selle tekitab riigis päris palju sisepingeid, kogukondades. Kas te saate välja tuua need aspektid, mis teie hinnangul on kuidagi positiivselt või hästi või tulevikku vaatavalt välja toonud riigikaitselised aspektid? Nimetage palun need ka konkreetselt. Aitäh!

Jaa, aitäh! Kõik, mis puudutab väga konkreetset osa energiajulgeolekust, on seotud kriitilise taristu kaitsega maismaal, merel, mere all ja õhus. On erinevad võimekused ka droonivastaseks tegevuseks, küberturvalisus, tarnekindlus, see, et kriitilistes süsteemides olev tarkvara on kontrollitav Eestist, mitte läbi erinevate äppide kolmandates riikides. Nii et ma näen energiajulgeolekut energiamajanduse arengukavas väga kesksel kohal. See on ka initsiatiiv, mida me koos Balti riikide ja Poolaga teeme Euroopa Liidu tasandil, et oleks võimalikult palju ühist rahastust ja kogemuste vahetust. Samamoodi on järgmise perioodi eelarve, Euroopa Liidu eelarve projektis väga oluline kasv energiataristuga seotud investeeringutel, kus me soovime seal all näha ka kriitilise taristu kaitse investeeringuid, sest maailm on muutunud ja ka riigikaitseliselt on kriitilise taristu kaitse kesksel kohal. Lisaks erinevate komponentide ettevarumine ja palju muid selliseid tegevusi. Nii et energiamajanduse arengukava kindlasti ei ole kuidagi lahus laiapindse riigikaitse vajadustest.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Andres, sa oled olnud ametikohtadel, kus sa oled pidanud vaatama suurt globaalset pilti, ja usun, et sa siiamaani jälgid seda huviga. Ma arvan, sa oled uudistest märganud … Lihtsalt, et ka laiemat pilti anda sellele, kus me oma energiamajanduse arengukavaga sobitume. Viimase aja uudiseid lugedes paned sa ilmselt ise ka tähele, et olulistes geopoliitika aruteludes ei istu Euroopa enam laua taga nagu võrdse partnerina. Mina julgen arvata, et energeetika on üks olulisi tegureid selles, miks seal ei istuta, sest sellest algab sinu tööstuslik võimekus, sealt omakorda algab sinu sõjatööstuslik võimekus ja siis selle sõna tugevus seal laudade taga. Näiteks Hiina on teadvustanud endale, et nendel on probleemiks gaasi ja nafta kättesaadavus, aga nad toodavad kivisöest praegu keemiliselt kütuseid, teevad väga palju, kasutavad kivisütt. USA kildarevolutsioon on toonud kaasa selle, et USA on nüüd kõige suurem energiaandja maailmale, ja nii edasi. Aga Euroopas räägitakse ikkagi jätkusuutlikkusest ja Eesti joondub Euroopa järgi selles. Aga kas sa ei leia, et siin peaks toimuma tugev muudatus …

Teie aeg!

… et Euroopa taas sinna laudade taha saaks?

Kõigepealt, Eesti ongi Euroopa. Meil ei ole sellist arusaama, ja ma arvan, et see ongi ülieksitav, kui keegi esitab midagi võtmes, et on Euroopa Liit, kes midagi otsustab, ja siis on Eesti, kes neid otsuseid peab kuidagi ellu viima. Eesti on osa Euroopa Liidust ja kõik need otsused on tehtud ühiselt. 

Kõige kindlam viis, kuidas muu hulgas Venemaa mõju vähendada, on väljumine fossiilsetest kütustest. Venemaal puudub igasugune muu võimekus eksportida peale fossiilsete kütuste. See on nende ainukene rahvusvaheline sissetulekuallikas. Mida rutem Eestis, mida rutem Euroopas, mida rutem maailmas toimub üleminek puhtale energiatootmisele, seda väiksem on ka Venemaa võimekus rahastada oma sõjamasinat. 

Eelmine aasta oli maailmas suhe kaks ühele – investeeringud puhtasse tehnoloogiasse versus investeeringud fossiilsesse. Ja 2 triljonit oli see, mis läks puhastesse tehnoloogiatesse, 1 triljon oli see, mis läks fossiilsetesse. Bloomberg New Economy Forum on hinnanud, et me oleme jõudnud teise murdepunkti. Teine murdepunkt tähendab seda, et odavam on rajada uusi taastuvenergia tootmisvõimsusi kui hoida käimas olemasolevaid fossiilseid. Selles mõttes see trend on seatud, see trend on pöördumatu. See oleks umbes sama, kui me täna arutleksime selle üle, et 90-ndatel internetikasutus – ei tea, kas see on mõistlik. See on megatrend, mis juhtub, ja me liigume kindlalt selles suunas. 

Nii nagu ma ütlesin, kui me soovime olla võitjate seas, nii nagu internetiga näiteks, siis edutegur on aeg. Seepärast peame ka ENMAK-is oluliseks, et me suurendame investeeringuid puhta energia tootmisse Eestis, mille hulka kuulub ka tuumajaam, mida hea küsija kindlasti isiklikult toetab.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma võtan ette kaheksanda slaidi ja seal on selline info, et lähema kümne aasta jooksul investeeritakse Eesti elektritootmisesse ja võrkudesse 5–12 miljardit eurot. Vahemik on 7 miljardit. Palun, kas te räägiksite natuke lahti, kuhu see raha enam-vähem läheb ja miks see lõtk nii suur on seal kahe äärmuse vahel? 

Aitäh küsimuse eest! Lõtk on väga lihtne: see sõltub muu hulgas näiteks sellest, kas üldse ja kui kiiresti tuleb meretuulepark, mille maksumus üksi on suurusjärgus 3 miljardit eurot. See vahemik või need komponendid koosnevadki investeeringutest taastuvenergia tootmiseks, mis on ennekõike maismaatuul, mis on realistlik selles ajavahemikus. Meretuul on võimalik juhul, kui me leiame rahastusskeemi käendusmeetmed, mis sobivad ühiskonnale, arendajale ja rahastajale. Samamoodi on investeeringud võrku, võrgukindlusesse nii Eleringil kui ka Elektrilevil. Salvestus on väga olulisel kohal – nii lühiajaline akusalvestus, mis juba praegu väga kiiresti tuleb vastu turgu, kui ka pikaajaline vesisalvestipõhine lahendus. Nii et niimoodi need numbrid kokku tulevad.  

Lõpuks sõltub ju tegelikult kõik tarbimise mahust. Kui Eestisse peaks tulema näiteks suuremat sorti andmekeskusi tehisintellekti mudelite arendamiseks, siis kasvab oluliselt ka meie tarbimise maht, mis omakorda on väga hea investeerimise motivaator tuumajaama rajamisel, kuna andmekeskused vajavad pidevat baaskoormust ja tuumajaam on täpselt see, mis seda annab. Nii et see kõik on väga suur võimalus Eesti majanduse ja rahvusliku jõukuse kasvatamiseks. 

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Siin kõlas läbi, et kas me oleme võitjate seas. Jah, me oleme võitjate seas. Me oleme seitsmendal kohal maailma riikidest, aga muidugi tunnustan veel kõrgemat ambitsiooni, mis siit kõlas. Samuti oleme me energia muutumise koha pealt tibakene veel ees isegi Hiinast. Tõepoolest, Hiina praegune suund taastuvenergia poole on veel kiirem kui näiteks Eesti suund. See tulevik teeb ka minule muret. Millised oleksid ikkagi need poliitikameetmed, millega me suudame taastuvenergia, just kodumaise kütusevaba tootmise osakaalu ehk seda mahtu tuntavalt suurendada? 

Aitäh! Kõige kiiremini on tehniliselt ja ka finantsiliselt teostatav maismaatuuleparkide arendamine. Ja nii nagu, ma usun, ka siin saalis inimesed teavad, on hetkel selle arenduse kiiruse kõige suurem piiraja kohaliku omavalitsuse ja kogukonna valmisolek. Ma arvan, et seal tuleb lihtsalt investeerida aega vestlustesse ja selgitamisse, sest kohalik inimene peab nägema kasu. Kuidagi peab see olema tema jaoks vastuvõetav, et kodukanti tuleb energia tootmine. Ja erinevad uuringud näitavad, et tegelikult inimestel on huvi ja see läheb korda. Sageli üks motivaator on soodsam elektri hind, mida arendaja saab pakkuda, ja paljud sarnase mõjuga meetmed. 

Aga ma arvan, et kõige olulisem on ikkagi see selgitamine, läbirääkimine, sest jõuga neid arendusi ei ole võimalik teha. Ja ma pean seda ka valeks, kui keegi peaks jõuga liikuma. Ja kui mõni kohalik omavalitsus tegelikult ei soovi oma haldusalas maismaatuuleparki näha, siis nii on. Aga see ei tähenda, et teised, kes soovivad, ei tohiks neid arendada. 

Nii et liigume selles tempos, mis on ühiskonnale vastuvõetav. Ja kui see tempo on aeglasem, siis me peame lihtsalt ka aktsepteerima seda, et me tõenäoliselt maksame elektri eest kõrgemat hinda. Nii ei ole võimalik, et me ise ei tooda, aga tahame, et kõik oleks hea ja odav. Sellist lahendust päris elus ei eksisteeri.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister, aitäh kõigepealt hea ettekande ja optimismi eest, mida sa meile püüdsid süstida siin! Ja küsimus puudutab mul tegelikult seda, et me elektrit ja energiat toodame ju turu vastu ja sa mainisid ka oma ühes vastuses siin, et turg on küllalt volatiivne ka Eesti enda sees. Aga kas meie ENMAK, mida sa täna tutvustad, tegelikult arvestab ka meie lähiümbruse ja kaugema ümbruse majandusarengu võimalikke stsenaariume, mis tegelikult ju määrabki energiavajaduse? Ma pean silmas Lätit, Leedut, võib-olla Poolat, Saksamaad. Kuidas seal on prognoositud energiavajaduse tõus? 

Aitäh! See on väga õige osundusega küsimus, sest ma arvan, et üks kitsaskoht, mis meil aruteludes sageli on, et me vaatame Eestit isoleerituna, et meie tarbimine ja tootmine sõltub ennekõike sellest, mida me siin ise kohapeal teeme. Kui vaadata meie lähinaabruskonda, siis tegelikult igal pool on prognoositud elektritarbimine kasvama. Tootmisvõimsusi peab tulema juurde. Kui neid juurde ei tule, siis juhtub täpselt see, mida ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin: kui nõudlus ületab pakkumise, siis hind tõuseb, ja tootmisvõimsused tulevad, aga tulevad hiljem. Nii et selles mõttes majanduse elektrifitseerumise trend on pöördumatu. ENMAK vaatab ka seda, mis regioonis toimub. 

Aga taas kord, kui me nüüd ENMAK-i sel aastal saame ära arutatud ja ära kinnitatud, siis elu läheb ju edasi. Järgmine aasta me oleme jälle aasta võrra targemad ja siis saab ka neid prognoose ajakohastada. Ma arvan, et me ei peaks jääma kinni ühte prognoosi, mis on tehtud ühel kuupäeval. Nii nagu ma ütlesin, iga prognoos on vale sellest hetkest, kui see saab valmis. Ainuke küsimus on, kummale poole. Mida rohkem me suudame siin ja mida kiiremini investeerida, seda suurema panuse annab ta meil majandusse, seda konkurentsivõimelisem on meil elektri hind. Meil on veel üks täiendav uuring just piirkondlikus vaates tulemas, mis peaks valmima järgmise aasta alguses, mida me kindlasti ka tutvustame ja saame vaadata.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Parandage mind, kui ma eksin, aga mulle tundub, et ühine energiaturg peaks eeldama ka seda, et energia saab liikuda, elektrienergia saab siis liikuda turuosaliste vahel vabalt, ja et see saaks niimoodi toimuda, selleks peavad olema ka piisavad ühendused. Paraku Eestis, nii nagu mina jällegi asjast aru saan, on suureks probleemiks kujunenud see, et meil on piisavad ühendused selleks, et soodne elekter liiguks meie riigist välja lõunasuunal, Läti suunal, aga meil ei ole piisavaid ühendusi selleks, et soodne elekter liiguks põhja poolt meile riiki sisse. Nii et sellises olukorras on minu meelest üleüldse vägagi küsitav, kas me saame pidada Eestile kasulikuks niisuguses ühises elektriturus viibimist. 

Ja minu küsimuseks on see, millised on ettenähtavad ja kavandatud valitsuse pingutused, et veenda ka soomlasi selles, et nendepoolne seisukoht, et nad ei ole huvitatud täiendavate ühenduste rajamisest, ei ole meile rahuldav. Kui nemad ei ole huvitatud sellest, et elekter pääseks Eestisse sisse, siis ei peaks meie olema huvitatud ka sellest, et meie soodne elekter pääseks Läti poole riigist välja.

Aitäh! See on väga hea ja asjalik küsimus. Kõigepealt ühisturg. Kui Eesti eksisteeriks omaette, milleks me tehniliselt oleme valmis elektrituru mõttes, siis kaks kolmandikku ajast meil elektrit ei oleks. Vabandust, üks kolmandik meil elektrit ei oleks, sest me impordime. Kui meil ühendusi ei oleks, siis oleks kolmandik ajast pime ja külm, võib-olla oleks soe ja palav, aga selles mõttes ühendused on üliolulised. 

Nüüd see, mis puudutab Eesti ja Soome ühendusi, siis Soome odav hind on odav siis, kui töötavad ka Rootsi ja Soome vahelised ühendused. Kui Rootsi ja Soome vahel ühendused ei tööta, siis on Soome hind enam-vähem sama, mis on ta Balti piirkonnas. Ja on olnud ka päevi ja tunde, kus tegelikult elekter liigub lõunast ehk siis Läti suunalt meile ja meilt edasi Soome. Neid on vähe, aga neid on. Nii et selles mõttes ühendused on olulised. 

Kas Eesti ja Soome vaheline kolmas ühendus on meie jaoks prioriteet? Vastus on: jah on. Mul on veel sellel aastal kohtumine Soome ministriga, kohtume ka Soome Fingridiga, et täpselt samal teemal rääkida. Aga ühendustele lisaks ikkagi kõige olulisem on see, et me suurendame omamaist energiatootmist. See on kõige-kõige efektiivsem viis, kuidas saada hinda alla ja kuidas olla paremini kaitstud ka olukorras, kus meil näiteks ühendused on hoolduses.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Novembri alguses saime Äripäeva vahendusel lugeda, et Eesti Energial jäi tootmata ligi veerand taastuvenergiast. Probleem ei olnud mitte tuule puudumises, vaid selles, et madala hinnaga tunde oli sedavõrd palju, et taastuvenergia ei pääsenud turule. Turule pääsesid need tootjad, kes said otsetoetusi ja võisid miinushinnaga müüa. Eesti Energia finantsjuhi sõnul on hetkel võimsust rohkem, kui on võimalik müüa. Kirjeldatud olukord näitab selgelt, et meie regioonis toodetakse tuuleenergiat juba praegu rohkem, kui suudetakse müüa ja tarbida. Samal ajal nähakse ENMAK-is ette tuuleenergia mahu veelgi suurendamist. Toetudes Eesti Energia tänavusele kogemusele, tuuleenergia arendamine ainult süvendab kirjeldatud olukorda. Kuidas kommenteerite?

Kui meil oleks liiga palju tuuleenergiat hetkel, siis meil oleksid elektrihinnad teistsugused, nii nagu suvel on olnud päikeseenergia puhul. Aga meil ei ole elektrihinnad praegu allpool 50 eurot megavatt-tunni eest, need on palju kõrgemad. Nii et see, et meil on üle tuuleenergia tootmisvõimsusi, kindlasti ei pea paika. 

Aga lahenduseks nii suvel päikeseenergia puhul kui ka nendel päevadel või tundidel, kus tuuleenergiat tõesti on nii palju, et hind läheb nii alla, et see ei ole enam majanduslikult otstarbekas, on salvestuse rajamine. Nii nagu te ühelt slaidilt nägite, siis ka kodu ja väiksel skaalal salvestuste rajamine on kasvanud plahvatuslikult. Ja see teeb juba need projektid ka majanduslikus mõttes tasuvaks. Ma ei tea, millisele ajaperioodile täpselt see Eesti Energia viidatud lugu keskendus, aga niikaua, kui meil on puudu elektritootmisvõimsustest, on selge, et igasuguste uute investeeringute tegemine on mõistlik. Ideaalses maailmas, kui on ühe võrguühenduse kohta olemas nii tuul, päike kui ka salvestus, on võimalik tuua need hinnatipud allapoole, miinushinnad kaovad ja tegelikult on keskmisena kõigi jaoks parem hind. Võib-olla lihtsalt üks kommentaar ka miinushindade kohta, mis on väga toredad tarbija vaates, aga kindlasti sobimatud investori vaates. Ja kui me soovime investeeringuid, siis on selge, et miinushinnad seda mitte kuidagi ei soodusta.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ja lugupeetud minister! Varro Vooglaiule vastates te nentisite, et tõesti, kolmandiku elektrist me impordime, ühendused on väga tähtsad. Mait Klaassenile vastates ütlesite, et tõesti, meil ei ole elektrifitseerimises tagasiteed. Elektri tarbimine suureneb, järjest rohkem viiakse asju tõhusale elektrilahendusele. Arvestades, et meil on juba praegu kolmandiku võrra puudujääk ja elektrifitseerimine läheb edasi, on energiamajanduse arengukavas ambitsiooni vähendatud. Selle tasemeni, mida varem plaaniti aastaks 2030, me ei jõua nüüd ka aastaks 2035. Kuidas te sellist olukorda energiajulgeoleku ja varustuskindluse seisukohalt näete?

Aitäh! Kindlasti ei ole ambitsiooni mitte mingit pidi vähendatud. Nii ENMAK-i tekstis on kui ka minu kõnes siin ja vastustes oli, et kõige olulisem ja kindlam viis energia hinda hoida konkurentsivõimelisena, tagada varustuskindlus, on investeeringud puhtasse energiasse. ENMAK ei ole aga see tööriist, mis kuidagi saab sundida kohalikku omavalitsust andma välja planeeringuid ja ehituslubasid. See on ikkagi kohapealne otsus ja sellepärast tulebki näha vaeva, et see kohapealne poolehoid saavutada. 

Lisaks, hinna vaates ei ole hetkel optimaalne jõuda 100% taastuvenergia toodanguni. Praegu TalTechi uuringu järgi oleks optimaalne tase, kus uued lisanduvad taastuvenergiavõimsused toovad alla ka lõpphinda, 70–80% tootmisest. Aga lihtsalt toon siia veel ühe hüpoteetilise stsenaariumi. Kui meil oleks 100% siht aastaks 2030 näiteks 10 teravatt-tunni tarbimise mahu juures, kui siia tuleb üks suur andmekeskus, siis see tarbimismaht kasvab vabalt kolmandiku võrra. Ja on selge, et nii kiiresti ei ole võimalik neid asju liigutada. 

Nii et oluline on anda suund, ja selle suuna ja raami ENMAK kannab. Ja seeläbi tulevad, ma olen päris kindel, ka investeeringud. Lihtsalt võib-olla meil lähemad aastad tuleb rohkem vaeva näha, et nende positiivsete lubadeni ja investeerimisotsusteni jõuda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tegelikult on päris huvitav vaadata või kurb vaadata, ausam öelda vist, et sellel valitsusel kipub olema keskkonnapoliitikas ja energeetikapoliitikas väga palju plaane, aga väga palju pidevaid muutusi, korrigeerimisi, edasilükkamisi, ümberotsustamisi. Toome näiteks kliimaseaduse, millega oli vahepeal väga kiire, taheti kohe-kohe vastu võtta. Siis öeldi, et seda pole üldse vaja, siis teatati, et see ikka tuleb. Ja tegelikult siin me oleme. Aastaid on räägitud, tegusid pole. Sama asi on, nagu juba viidati, näiteks maismaa tuuleparkide vähempakkumise teemal. Üldse laiemalt viimaste aastate jooksul ei ole seda toimunud, ükski elektritootmise võimsus ei ole Eestis ehitusloani jõudnud ja väga paljuski on see just valitsuse otsustamatuse tõttu. 

Kuidas te seda põhjendate, et Reformierakond on juhtinud seda riiki väga pikalt ja tegelikkuses ei ole suutnud täita ei oma keskkonnapoliitilisi ega energeetikapoliitilisi lubadusi ja on neid pidevalt muutnud, ja nüüd ka täna meie ees arutame, et küll see tuleb, küll see tuleb, näiteks maismaa tuuleparkide vähempakkumine?

Aitäh, hea küsija! Ka teie endise koduerakonna käes on olnud energeetikaministri portfell. Nii et selles mõttes, ma usun, on ka kõik Riigikogus olnud erakonnad andnud oma panuse sellesse, kuidas asjad on läinud. Aga nii nagu ma ka alguses rahvusvahelises võrdluses ütlesin, on tegelikult Eesti erinevates energiaedetabelites väga kõrgel kohal. Nii et midagi – ja ma arvan, et mitte vähe – oleme teinud õigesti. 

Ma saan aru, et on soov, et tuleks väga palju investeeringuid kiiresti. Mul on samasugune soov. Aga nii nagu ma enne ütlesin, ei ole võimalik ja ma ei pea ka õigeks sõita üle kohalikest kogukondadest ja omavalitsustest ja öelda, et siia peab selleks kuupäevaks sündima selline tuulepark. See ei käi Eestis sedapidi ja ma arvan, et ei hakka käima. 

Küll ma olen veendunud selles, et need investeeringud siiski tulevad, see võtab lihtsalt mõnevõrra rohkem aega, kui võib-olla oli algselt loodetud. Sest nõudlust elektri järele on, investeerimisvalmidus on olemas, aga valitsus ei ole see, kes ehitab tuuleparke või tuumajaama või päikeseparke või salvestust. Need tingimused turule on loodud. Varsti jõuame Riigikogu saali ka tuumaenergeetika ja ohutuse seaduse eelnõuga, mis on üks oluline võimaldaja. Nii et ma loodan, et siis ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond seda algatust toetab, et Eestis oleks rohkem omamaist tootmist.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Peab tõesti tunnistama, et osad lahkunud juba endised keskerakondlased omal ajal ka läksid selle rohehullusega kaasa. Eks nii-öelda nende märk on ka täiesti siin süsteemis ja kogu selle energia arengus, kaasa arvatud ka ENMAK-is, olemas. Aga las need asjad jäävad nii-öelda ajalukku. Lähme ikkagi uuest leheküljest edasi ja teeme asju nii, nagu on vaja teha ja millest oleks tegelikult Eesti inimestele ka kasu. 

Eelmises ENMAK-is oli välja toodud lõpptarbijahind ehk siis prognoos ja see oli kuskil seal, mälu järgi ütlen, äkki 15 senti kilovati kohta ehk siis nii-öelda kodutarbija lõpphind. Kas selles ENMAK-is on ka nagu see eesmärk püstitatud ja mis selliseks nii-öelda lõpphinnaks kilovati osas siis tunni kohta on planeeritud ja mis ajaperspektiivis?

Aitäh! Kõigepealt tuleks korra selle puhta energia teema juurde. Te esitate seda nii, et see oleks justkui mingi ideoloogiline valik või rohehullus, nagu te mainisite. Üleminek puhtale energiale on ratsionaalne, majanduslik, keskkonnasõbralik valik. Sellest on aru saanud Hiina, sellest on aru saanud Euroopa riigid. Sellepärast investeeritakse praegu rohkem puhtasse tehnoloogiasse kui fossiilsesse. See on ka energiajulgeoleku ja laiemalt julgeoleku küsimus, et vähendada Venemaa võimu ja võimekust rahastada oma sõjamasinat. Nii et need asjad on kõik omavahel seotud. 

ENMAK energia lõpphinna vaates on väga konkreetne. Eesmärk on olla Eestis kõikides tarbijarühmades madalama elektri lõpphinnaga, kui on referentsriikide keskmine. Ja referentsriigid on Rootsi, Soome, Läti, Leedu, Poola ja Taani. Praegu meil on hästi eratarbijatega, meil on hästi väiketarbijatega, meil on vaja teha tööd selleks, et ka suurtarbijate jaoks oleksime allapool keskmist. Nii et ma arvan, see on palju parem mõõdik kui mingisugune hinnaprognoos. (Hääl saalist.) Sest nagu ma ütlesin, ma olen 1990-ndate algusest olnud seotud prognooside tegemise, lugemise ja nende põhjal otsuste tegemisega. Ja iga prognoos on vale sellest hetkest, kui ta saab valmis, ainuke küsimus on, kummale poole. Kui me soovime eitada seda, et maailm liigub puhastele tehnoloogiatele, puhtale energiale, siis me võime sellised prognoosid alati teha, me võime alati leida sellise sobiva eelduse, aga see on kõige kindlam tee, kuidas me kaotame konkurentsivõimes, kuidas me saavutame kõrgema elektri lõpphinna ja kuidas me teeme Eesti elukeskkonna kehvemaks, kui ta on täna, ka järgmistele põlvkondadele.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Rõõm on näha, et sa oled tunduvalt kainem kui sinu ülemus Kristen Michal, ja ka siis, kui ta minister oli. Nii et asjad on natukene realistlikumaks läinud. Kainus ikkagi loeb ka. Aga konkreetne küsimus: kuidas see praegune ENMAK-i versioon mõjutab toasooja inimestel? Võib-olla mõned vaatavad praegu seda. See on väga konkreetne. Muidugi, ennustamine on keeruline, nagu ütlesid, aga tule natuke maa peale kaine inimesena. 

Aitäh! Inimeste toasooja mõjutab soojaettevõtte efektiivsus ja Konkurentsiameti kinnitatud hind. ENMAK iseenesest ju ühtegi toasooja hinda ei kinnita. Küll aga on ENMAK-is seatud väga selge siht, et hinna erinevused madalamate ja kõrgemate vahel jääks 20% sisse, kui ma nüüd õigesti mäletan. Ja nii nagu siin juba eelnevalt ühele küsimusele vastates jutuks oli, soodsamad hinnad on suuremates kaugküttepiirkondades. See ongi loogiline, sest seal on ühikukulud väiksemad. Kitsaskoht on väiksemad kaugküttepiirkonnad, kus tuleb vaadata, milliseid tehnoloogilisi lahendusi on võimalik kasutada, et saavutada parem tulemus. 

Aga seda tuleb teha koostöös omavalitsusega ja mõistlikus tempos. Siin me kindlasti aitame nõu ja jõuga kaasa, kaasa arvatud küttesüsteemide rekonstrueerimine, elamute rekonstrueerimine, energiaefektiivsuse tõstmine – need kõik on olulised tegevused.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Meil oli tegelikult majanduskomisjonis väga hea võimalus juba teisipäevasel istungil saada ülevaade energiamajanduse arengukavast. Sinna olid kokku kutsutud nii Kliimaministeerium kui ka erinevad energiatootjad. Mis oli väga tore ja meeldiv oli see, et me saime ülevaate, kuidas see arengukava valmis. Tundubki, et nii peabki ühte arengukava valmistama, kus on suur hulk erinevaid huvigruppe, kes annavad oma reaalset vaadet, kuidas asjad toimivad. 

Nii nagu te juba mainisite, me ei saa kohalikest elanikest, kohalikust omavalitsusest üle sõita. Aga, ütleme, sellest istungist üks peamine asi, mis kõlama jäi, oligi see, et planeeringud venivad, ei saa asju tehtud nii, nagu on eesmärgid. Kuidas teie näete, mida peab tegema, et asjad liiguksid kiiremini ja paremini?

Aitäh! Mina usun seal, et sõnal on kaalu ja veenmisel on kaalu. Selleks, et kohalik kogukond ja omavalitsus tuleks kaasa, peavad nad nägema kasu. Ma arvan, et see on täiesti aus soov ja küsimine. Nii et kui meil on vaja võtta rohkem aega, siis tuleb seda aega võtta. Ma arvan, et see on sihuke ühine ettevõtmine, nii omavalitsus kui ka kohalik kogukond, inimesed, kes seal päriselt elavad, mitte need, kes tulevad sinna kuhugi kogunemisele rääkima ideoloogilist juttu. Ma arvan, et see on kindlasti üks põhjus, miks me ei ole võib-olla nii hästi edasi liikunud. Samamoodi on riigiga. See on lihtsalt investeering aega, suhtlusesse, selgitamisse. Ma olen veendunud, et me jõuame ka sinna, kuhu jõudis omal ajal Taani, kus kohalikud kogukonnad tulid ja ütlesid, et aitäh, et te tegite meile tuulepargi, mis on andnud meile parema elektri hinna, paremad tingimused. Ma arvan, et sinna suunas me ka liigume, aga selleks tuleb võtta aega ja näha vaeva.

Peeter Ernits, küsimus istungi juhatajale, protseduuriline.

Jaa, hea juhataja, protseduuriline küsimus. Kas praeguste normide järgi võib Riigikogu saali tulla kasuka ja tübeteika või burkaga või, rahumeeli? Siin üks kolleeg just hetk tagasi tuli. Kas edaspidi võib ka tulla siia mantliga, mütsiga, oma toiduga, mis iganes? (Hääl saalist.) Ei, mitte praegu, aga põhimõtteliselt, võib tulla siia kasukaga või mütsiga?

Üldiselt hea tava on jätta välisriided väljaspoole istungisaali. Nüüd siit läbi käies igaüks tunneb, kas tal oli see vajadus tulla või mitte. Aga üldiselt jäetakse üleriided istungisaalist välja. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te esitlesite kuidagi väga enesekindlalt ja justkui otsustatult seda, et tuumajaam tuleb, aga ta tuleb nii, et riik paneb ainult raamid ja eraettevõtjad teevad seda. Mina olen ka nende tuumajaama huvilistega kokku puutunud ja neil on küll veendumus, et riik peab selles osalema ka investorina või laenuvõtjana ja nii edasi. Ehk siis mul on küll mure selle pärast, et nii tähtis asi on justkui ette ära otsustatud, ja jääb mulje, et te olete juba endale sõberettevõtjad välja valinud, kellele 100 aasta kasum energiasüsteemi pealt ära kinkida. Mina näeksin küll hoopis teisiti seda asja: riik peaks olema strateegiline investor selles asjas, kui mitte see, kes täielikult teeb tuumajaama.

Aitäh! Selleks, et Eestis oleks üldse võimalik tuumajaama rajada, on vaja Riigikogus vastu võtta seadus. Ma väga loodan, et selle seaduse poolthääli saab olema korralikus ulatuses Riigikogu liikmetest, sest see on küsimus energiajulgeolekust, see on küsimus Eesti majanduse konkurentsivõimest ja puhtast tehnoloogiast. 

Nüüd see, mis te küsite, et kas riik võiks kuidagipidi olla osaline ka tuumajaama rajamisel, on, ma arvan, õige aruteluks sellel hetkel, kui on olemas investor või investorid, kes tuumajaama rajavad. Kui sellel hetkel on vaja kaaluda võimalikku riigi osalust seal tuumajaamas, siis seda tulebki siis kaaluda. Mida mina ütlesin, oli see, et riik ei saa olema tuumajaama juhtinvestor. Riik ei saa olema see ettevõtja, kes hakkab Eestisse tuumajaama rajama. Küll on oluline ka tuumajaama puhul vaadata läbi erinevad rahastusvõimalused. Näiteks Rootsi on oma tuumajaamade laiendamisel või uute rajamisel finantseerimisskeemid välja töötanud. Ja see langeb Eesti puhul sellessesamasse kategooriasse, mis puudutab pikaajalise elueaga energiatootmisrajatisi, olgu selleks tuumajaam või pikaajaline vesisalvesti või näiteks meretuulepark, et me seal suudame välja töötada finantseerimislahendused, mis on sobivad ühiskonnale, on sobivad investoritele ja on sobivad ka pankadele. Sellega me tööd teeme. 

Nii et küsimus sellest, kas riik kuidagipidi võiks olla ka tuumajaamas investorite ringis, tuleb otsustada siis, kui oleme jõudnud sinna punkti, et Eestis on olemas investorid, kes tuumajaama soovivad rajada, ja nad soovivad näha seal ka riigi osalust. Aga et see kõik juhtuks, tuleb kõigepealt vastu võtta tuumaenergia ja tuumaohutuse seadus.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister, hea Andres! Paljuski nuheldakse sulle täna siin tegelikult eelkäijate tegemata töö pattudena kaela. Tegelikult see viimane versioon, midagi öelda ei ole, need numbrid on vähem ambitsioonikad, midagi ei ole teha. Kõik asjad venivad, nihkuvad edasi. Ja mõned asjad on otseselt varem, nagu õigel ajal tegemata jäetud, näiteks sagedusreservide kiire turule toomine, mille eest Elering maksis aasta alguses väga suurt raha, kui desünkroniseeriti Venemaa võrgust, mis oli muidugi õige.

Aga pigem on küsimus selles, et siin saalis on jäänud kõlama ka, et ettevõtjad nagu tahaksid meeletult mingit fossiilset energiat turul jne. Mina olin ühel "Tööstuse äriplaani" konverentsil ja kõik tööstussektorid küsisid, millal Eestis tuleb rohkem taastuvenergiat. Nende koostööpartnerid, toodete ostjad ja investeerimispangad küsivad ju roheserti, tootmise roheserti. Nad peavad tegelikult ostma roheenergiat. Eestis seda võtta ei ole, nad ostavad Austriast. Mis me ikka ette võtame? See on majanduse konkurentsivõime küsimus, Andres. 

Aitäh, Jaak! Ma olen sellega hästi päri, see on ka suund ENMAK-is. See on suund, millest ma täna siin olen rääkinud nii ettekandes kui ka küsimustele vastates, et puhta energia olemasolu on konkurentsieelis. See ei ole ideoloogiline küsimus, see on ratsionaalne majanduslik valik, mis on hea inimesele, hea keskkonnale. 

Nüüd, kuidas seda kiirendada? Selle kohta ma ei ole arvet pidanud, aga ma arvan, et pooled küsimused kindlasti olid, et miks siis neid maismaa tuuleparke ei rajata, kui vajadus on olemas. Ma arvan, et ma olen sellele vastanud ka ühtemoodi. See eeldab, et me suudame saavutada kokkuleppe kohalike kogukondadega. Ilma selleta on see minu silmis võimatu. 

Aga kokkulepe on võimalik, kui selleks võtta aega, investeerida selgitustöösse, pakkuda täiendavaid soodustusi arendajate poolt. Erinevad arendajad on seda ka erineval moel teinud, ei ole ju nii, et mitte midagi praegu ei arendata. Tuuleparkidega on küll tõesti sedapidi, aga näiteks päikesest, salvestust turule tuleb. Ja salvestuse puhul eriti, kui vaadata, kui kiiresti on mahud kasvanud ja kui palju veel on projekte, mis on kohe-kohe valmimas või mille investeeringuid alustatakse, siis veel kord: ma oleksin ikkagi tuleviku suhtes palju optimistlikum. 

Ja kui tahavaatepeeglist veel kord üle korrata: kui me oleme Maailma Energeetikanõukogu energeetika jätkusuutlikkuse indeksis, mis vaatab varustuskindlust, hinda ja mõju keskkonnale, maailmas seitsmendal kohal, siis ei saa olla nii, et me oleme olnud käpardlikud, teinud kõiki asju valesti ja et Eesti on koht, kus energeetikaga on ikaldus. See lihtsalt ei ole tõsi. 

Kas me saame paremini? Muidugi saame. Mul ei oleks mitte midagi selle vastu, kui me oleksime esimesed. Esikohani jõudmiseks tulebki investeerida puhta energia tootmisvõimsustesse. 

Ja võib-olla ma korra veel peatun nende ühenduste teemal. Siin oli küsimus, et kui ühendusi ei oleks, siis mis meil päriselus juhtuks. Jah, me oleme võimelised ka saartalitlusena töötama, aga see tähendab seda, et meil on elektri hind tõenäoliselt väga-väga kõrge, mis tähendab, et päriselus tuleb kuskil tarbimist tagasi tõmmata. Ära me ei külmu, päris pime ka ei ole, aga ei ole ka nii, et me saame oma harjumuspärast elu jätkata. 

Nii et sellepärast on ühendused ülivajalikud, kaasa arvatud olukordadeks, et meil elektrisüsteem ilusti toimiks ja püsiks püsti. Ja desünkroniseerimine oli väga-väga põhjaliku ettevalmistusega ja andis muu hulgas tegelikult ka võimekuse ja ettevalmistuse olukordadeks, kus näiteks mõni ühendus ei tööta. 

Ma arvan, et keegi ei peaks muretsema, et tuled ei põle või me ei saa oma elu normaalselt jätkata. Aga kui meil on riigis tootmises puudu kolmandik tarbimisest, siis on selge, et ilma ühendusteta oleks kõik väga-väga palju kallim ja see mõjutaks meie igapäevast elu. Nii et ühendused, kohalikud tootmisvõimsused puhtasse energiasse – see on see, mis on edu võti. Ja mida kiiremini me seda suudame teha, seda paremini läheb Eesti ühiskonnal tervikuna.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Mu esialgne küsimus, mis ma tahtsin esitada, oleks puudutanud uute tehnoloogiate teemat, mis teie jutust on läbi käinud, sest uusi tehnoloogiaid kasutatakse väga sagedasti nagu mingit võlusõna, mis tuua lahenduseks siis, kui antud mõttemudel lahendust muidu välja ei paku. 

Aga ma jätan selle kõrvale ja küsin ikkagi hoopis tuumaenergia kohta. Senini on olnud arusaamine sellest, et riik töötab maksumaksja rahal välja kogu selle raamistiku, mis on tarvis, ja eraettevõtjad tulevad ja teevad tuumajaama. Seda on olnud ajakirjanduses niimoodi. Nüüd te ütlete, et ei, see ikka nii ei ole, kunagi ikkagi riik hakkab mõtlema, kas ta hakkab investeerima või ei hakka investeerima. Kumb ta siis ikkagi nüüd lõppude lõpuks on? Lisaks, kas te oskate öelda ka maailmas mõnda tuumaelektrijaama, mis on üles ehitatud ilma maksumaksja rahata?

Aitäh! Ma vastan kõigepealt selle tuumateema ära ja siis ma korraks tulen ikkagi nende tehnoloogiate juurde tagasi, sest ma arvan, et tehnoloogiate areng on päriselt olulisel kohal. 

Ajalooliselt on ju üldse riikidel olnud väga suur roll energiamajanduses. Vanasti oli ju see kõik riigi juhtida, riigi omada, riigi kujundatud, kinnitatud hinnad. Sinna me tagasi ei lähe. Ja see on tõsi, et praegu ikkagi moel või teisel on riigid ka tuumajaamades osanikud. 

Nüüd, küsimus on, nii nagu siin ka eelnevalt oli küsitud, et kas riik saaks olla eestvedaja. Mina arvan, et ei peaks ja see ei ole õige. Eestvedaja peab olema erakapital, peab olema investor, kellel on kogemus tuumajaamade rajamisel ja opereerimisel. Kui vaadata globaalseid trende, siis tuumaenergeetikal on selgelt taassünd. Seda räägib see huvi, kaasa arvatud väikeste modulaarsete reaktorite vastu, mida siin Eestis on plaanitud, meie lähinaabruskonnas, on Kanadas ja ka teistes maailma punktides. India on huvitatud tuumaenergeetikast. Nii et me ei saa ainult taastuvatel põhinevat süsteemi ju üles ehitada. 

Siit ma tulen tehnoloogiate juurde ka. Seesama salvestuse temaatika, mis on läbi proovitud, ära katsetatud. Vesisalvesti on kindlasti osa lahendusest. Aga järjest enam on osa lahendusest ka akutehnoloogia, sest need ühiku hinnad on tulnud alla. Osa lahendusest tehnoloogia vaates on kindlasti ka need tehnoloogiad, mida näiteks Skeleton Technologies, Eesti ettevõte arendab, mis puudutab just läbi superakude nii võrgu stabiilsust ja optimeerimist kui ka andmekeskuste energiakasutuse ja toimepidevuse optimeerimist. Nii et uutel tehnoloogiatel on kindlasti roll. 

Miks ma olen väga palju uute tehnoloogiate usku? Kui me võtame sellesama internetiajastu ja tuleku, siis 90-ndatel pidi internet olema enamiku jaoks midagi, mis on entusiastide tegevusala, ja enamikule inimestele ei ole see vajalik või huvipakkuv. Tegelik elu näitas teistpidi. Ma usun, et tehnoloogiad aitavad meil teha palju asju efektiivsemalt, väiksema energiakuluga ja seeläbi ka väiksema keskkonnajalajäljega. Need asjad liiguvad minu meelest ühes suunas. 

Ja võib-olla ka see ringmajanduse pool, et mida rohkem me suudame ära kasutada juba olemasolevaid … Akude näide: mida rohkem on neid võimalik ümber töödelda, selle ümbertöödeldud tulemusena ehitada uusi akusid, ka sellel on keskkonnamõju ju positiivne, et ei pea kõike sealt maa alt uuesti välja kaevama. Kõik need asjad, ma arvan, juhtuvad, lihtsalt see võtab aega. Kui me viie aasta pärast tagasi vaatame, või kümne aasta pärast, siis ma usun, et me pigem oleme olnud tehnoloogia arengu suhtes konservatiivsed kui liiga optimistlikud.

Meelis Kiili, palun!

Aitäh, Andres! Mina olen ka tehnoloogiausku, aga samas ma ütlen, et igal tehnoloogial on omad piirid. Tänaseid ohte ei saa likvideerida tulevikutehnoloogiatega, raadiolained lihtsalt ei sõltu poliitilistest deklaratsioonidest. 

Nüüd, Eesti riik sõltub mobilisatsioonist. Mobilisatsioon sõltub heast eelhoiatusest ja hea eelhoiatus sõltub signaalluurest. Täna me teame seda, et signaalluurele lihtsalt ei ole veel välja töötatud neid tehnoloogiaid ja neid ei pruugigi tulla. Kas see fakt mõjutab nende uute tuuleparkide ja päikeseparkide loomist või mitte? Aidu näitel me näeme, et tegelikult on ka negatiivseid näiteid.

Aitäh! Riigikaitselised piirangud ei ole ju energeetikas uus asi ja kindlasti riigikaitseliste piirangutega arvestatakse. Seda, kui palju on võimalik tehnoloogia abil midagi muuta, ma arvan, näitabki päris elu. Loodusseadusi tehnoloogia ei muuda. Küll aga on võimalik uute tehnoloogiatega võib-olla leida teistsuguseid lähenemisi, et saavutada soovitud eesmärk. Aga riigikaitselised piirangud, riigikaitselised vajadused on kindlasti osa energiapoliitikast. Ja nii nagu ma ühes eelnevas vastuses ka ütlesin, siis seesama kriitilise taristu kaitse on selgelt ka ju riigikaitseline küsimus ja kriitilise taristu kaitse kõige laiemas mõttes, kaasa arvatud tarneahelad – see, kustkohast me impordime, millist tehnoloogiat me kasutame. Ja kõige olulisem on, et meie juhtimissüsteemid oleksid kontrollitavad ja juhitavad ainult Eestist, et need käsklused ei käiks enne ümber maakera, kui nad jõuavad siin juhtimispuldis tootmisseadmeni. Sellega tegelevad ka elutähtsa teenuse osutajad, et meil oleks tagatud küber-, füüsiline ja muu turvalisus tagatud.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister, suur tänu väga hea ettekande eest! Tänavu 28. aprillil kukkusid kokku elektrivõrgud kahes riigis, Hispaanias ja Portugalis, tekitades paraja kaose. Küsin, kas Eesti puhul on selline stsenaarium ka teoreetiliselt välistatud. Ma ei pea silmas siin sihilikku rünnakut või sabotaažiakti või midagi sellist. Millist rolli mängivad välisühendused Soome ja Lätiga?

Aga kui nüüd rääkida võimalikust sabotaažiaktist, sest me peame eeldama hübriidrünnakuid idanaabrilt võib-olla, siis kui hästi me oleme teadlikud elektrienergia tootmise ja jaotusvõrkude Achilleuse kandadest? Mis on need kriitilised kohad, mida me peame kaitsma?

Aitäh! Hispaania on kindlasti nagu väga hea näide ja sealt on ka hulk õpituvastusi, et mida teistmoodi korraldada. Muu hulgas oli Hispaania nõrkuseks või haavatavuseks see, et neil oli väga vähe välisühendusi. Seda Hispaania kaasust on ka Eestis põhjalikult analüüsitud. Sellise olukorra kordumine meil ei ole tõenäoline ja väga suur ettevalmistus just taoliste olukordade vältimiseks toimuski desünkroniseerimise projekti raames. Selleks paigaldati näiteks sünkroonkompensaatorid, mis just nimelt selliste juhtumite vastu peaks aitama. Eesti elektrisüsteem on testitud läbi ja lõhki, selleks et ta oleks võimeline töötama ka siis, kui välisühendused on maas. Aga nagu siin eelnevalt korduvalt juttu oli, et lihtsalt hinnad on sellises olukorras nii kõrged, et ta viib kindlasti mingisuguse tarbimise piiramiseni päriselus. 

Hübriidrünnakut samamoodi, ka seda vaadati desünkroniseerimise projekti raames. Valmistumine või valmisolek hübriidrünnakute vastu seismiseks on igapäevane tegevus, sest ründajad arenevad ja kasutavad neidsamu uusi tehnoloogiaid. Mündil on alati kaks külge: uut tehnoloogiat saab kasutada headel eesmärkidel, aga ka halbadel. Sellepärast pöörame me ka väga palju tähelepanu just elutähtsa teenuse osutajate kriisikerksusele, et nad oleksid võimelised toime tulema ka erinevate hübriidohtudega või ‑rünnakutega. 

Ja võib-olla on mõistlik ka korra ära mainida propaganda tüüpi hübriidrünnakut. Sest igasugune hirmutustegevus, et taastuvenergia on halb, ohtlik, on ju suunatud või kasutatakse väljastpoolt kindlasti ära selleks, et nagu võimendada ühiskonna erimeelsusi või lõhestumisi. Selles mõttes teaduspõhisus peab olema see, mis meid targa rahvana juhib. Seepärast oleme alati olnud valmis ka tegema uuringuid, mõõtmisi, et tegelikult oleks ka kindel, et need häiringud või mõjud, mis näiteks tuulepargi puhul on, et need jääksid kehtestatud normide piiresse. Nii et sihukest propagandalist mõjutustegevust ei tohi ka mitte mingil juhul alahinnata, kaasa arvatud energeetikas.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Arengukava väidab, et taastuvenergia osakaalu kasv toob kaasa hinnasabiilsuse. Tegelikult tähendab see suuremat sõltuvust ilmast – tuulest ja päikesest – ning paratamatult suuremat hinnakõikumist. Me näeme juba täna, et tasakaalustamata tootmine toob kaasa olukorra, kus elektri hind võib ühe tunni jooksul olla miinusmärgiga ja järgmisel tunnil mitmekordne. Arengukava jätab selle probleemi lihtsalt käsetlemata. Te ei paku ühtegi konkreetset mehhanismi, kuidas hindade volatiilsust ohjata olukorras, kus juhitava tootmise osakaal väheneb ja taastuvenergia muutlikkus suureneb. Kuidas plaanib valitsus kaitsta Eesti tarbijaid hinnahüpete eest, kui arengukava ei sisalda mitte ühtegi selget lahendust volatiilsuse vähendamiseks?

Aitäh! Õige küsimus! Päris elus tegevus käib. Viimane Eleringi juhitavate võimsuste hange on täpselt üks samm selle ülesande lahendamisel. Sinna tuli pakkumisi nii gaasijaamade kui ka salvestuse näol. Salvestus ongi teine lahendus nende hinnatippude lõikamiseks. Selle akude kasutuselevõtt on plahvatuslikult kasvanud, seda tehakse vastu turgu ja tulevad ka tööstuslikul skaalal. Kaks akuprojekti olid sellessamas Eleringi hankes. Aga need, kes on valdkonnaga rohkem seotud või huvi tundnud, teavad, et Prantsuse firma Corsica Sole ja Eesti firma Evecon rajavad  Mandri-Euroopa kõige suuremat akuparki just nendesamade hinnatippude lõikamiseks. Nii et kokkuvõttes, ma arvan, me täpselt sinna suunda liigume. 

Kas ENMAK saab anda vastuse igale detailsele küsimusele igas ajahetkes? Kindlasti ei saa. Mida ENMAK ennekõike annab, on suund – suund puhtale energiale, mis toetab konkurentsivõimet, konkurentsivõimelisele lõpphinnale ja energiajulgeolekule. See on see suund, mida ENMAK annab, ja see on suund, mis aitab teha ka investeeringuid. Ja nii nagu me korduvalt siin saalis oleme täna rääkinud, maismaatuule arendamisel on meil vaja kulutada aega ja positiivset energiat, et jõuda ühiste arusaamisteni ka kohalikes kogukondades. Siis me suudame kiiremini edasi liikuda tippude lõikamisega ja konkurentsivõimelise elektri lõpphinna tagamisega.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Austatud minister! Me räägime siin näiteks tuumajaama ehitamisest Eesti territooriumile ja te ise olete maininud, et arvatavasti on see eraprojekt nagu paljudes teistes riikides. Aga seesama kogemus teistes riikides – võtame kas või Kanada näite – on meile tegelikult näidanud, et tuumajaama rajamise hind võib olla oodatust palju kõrgem ja võib-olla isegi mitmekordne. Nii et küsimus on umbes selline, et kas me ei karda seda, et ühel hetkel peab riik seda doteerima. Kas riik on selleks valmis ja kui on, siis mis alustel ja mis mahus on see doteerimine võimalik? Ja kui see ei ole niimoodi, siis kuidas me selles olukorras ühel hetkel tegutseme, kui näiteks erafirma ütleb, et ei saa hakkama?

Aitäh! Kõigepealt sellest Kanada projektist. Kanada projekt on selles mõttes hästi hea, et seal ju töö ja ehitus käib ja me saamegi ühe väikse modulaarse reaktori ehituskogemuse võrra maailmas rikkamaks. Ja nii nagu iga esimese omalaadse asjaga, esimene on kõige kallim, teine on odavam kui esimene, kolmas on odavam kui teine. Tehnoloogiat on võimalik skaleerida. 

Ja kuna Eestis ei tule ju investeerimisotsust veel selle kümnendi jooksul, siis ma arvan, et viie aastaga jõutakse igal juhul väga palju ettevalmistusi ja kogemusi omandada maailmas ja me saame tehnoloogiliselt kindlasti palju parema ja ka konkurentsivõimelisema hinnaga lahenduse. Aga nii nagu ma siin korduvalt olen öelnud, selleks, et me üldse saaksime tuumajaamast rääkida, tuleb Riigikogus vastu võtta vastav seadus. 

Nüüd küsimus, mis saab siis, kui see investeering – noh, jaam saab valmis, aga ei tooda nii suurt kasumit, nagu investorid ootasid. Aga selliseid asju juhtub igasuguses majandustegevuse valdkonnas. Kui investorid ei saa soovitud tootlust või jäävad moel või teisel oma kohustuste täitmisega hätta, siis see ei tee ju seda tuumajaama olematuks. Ta tuumast elektrienergiat ikka toodab, siis lihtsalt on seal uued omanikud. Nii need asjad käivad. 

Aga jällegi, ma arvan, et see arutelu on täna veidike liiga vara, sest lõppkokkuvõttes on ju tuumajaama puhul küsimuseks see, mis on see lõpphind, millega on võimalik seda elektrit müüa. Ülejäänud on kõik lihtne Exceli tabel. Kuna lõpphinna saab garanteerida näiteks keegi, kes teeb pikaajalise ostu-müügilepingu, kui meil selleks ajaks on andmekeskuse huvi, mõni andmekeskus olemas, siis nad saavad omavahel kokku leppida, on osa rahavoost garanteeritud, osa tuleb turule müüa. Sellepärast me oleme rääkinud ka käendusinstrumendist, millega oleks võimalik anda investeerimiskindlust nii omanikele kui ka võlakapitali pakkujatele. Ja kuna tuumajaama eluiga on julgelt 60 aastat, siis selle aja peale, ma olen üsna kindel, saab ka tuumajaam oma investeeringu kindlasti tagasi töötatud. Ehk see küsimus ongi tegelikult ennekõike investeeringu tasuvuse ajas. 

Aga nende küsimuste juurde, ma arvan, jõuame siis, kui me oleme saanud siin seaduse vastu võtta, kui tehnoloogia on arenenud, kui Eestis on olemas investorid, kes soovivad tuumajaama rajada. Kõike seda saab siis arutada.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Eks ma tahtsingi rohkem aidata siin võib-olla ühe kommentaariga või täpsustada küsimuse või kommentaari näol. Kui siin Tiit Maran küsis, kas kuskil mujal maailmas on seda tehtud erakapitali poolt, siis tegelikult ju ega kõik need – Prantsusmaal EDF või siis Kanadas OPG –, kes on nende jaamade põhiinvestorid või põhirajajad, nende käes on erakapitalis olevad, eraettevõtted, kes on küll võib-olla riigikapitaliga, nii nagu meil on Enefit. Tegemist on sellega, et mingi eraettevõte peab olema see, mis omab teadmust, kuidas jaama ehitada, kuidas jaama opereerida ja seda turvaliselt ülal pidada. See, kas nende kapital tuleb riigilt või eraettevõtte poolt, võib riigiti erineda. Nagu sa väga hästi mainisid, varasemalt on ju tegelikult energeetika olnud kõik riikide äri. Ega meilgi, mitte väga ammu, 100% energeetikast oli ju Eesti Energia monopol. See, et riigid liiguvad rohkem erakapitali poole, on paratamatus. Ja noh, eks küsimus on suuresti ka ajas ja turus.

Aitäh! Siin vist küsimust väga ei olnud, aga ma kindlasti selle kokkuvõttega olen päri. Nii nagu ka maismaatuule puhul, tegelikult iga projekt vajab juhtinvestorit, kellel on kogemus selles valdkonnas. Kuna energeetika ei ole päris legoklotsidest maja ehitamine – see nõuab oskusi, teadmisi, kogemust ja võimekusi. Täpselt sama on meretuule puhul, täpselt sama on vesisalvesti puhul, ka akusalvestite või ka maismaatuule puhul. Ma arvan, et siin täpselt nii ongi, et riik peab tegema õigusliku raamistiku, mis neid investeeringuid võimaldab teha, ja andma sihukese üldise ettevõtjasõbraliku majandus- ja investeerimiskeskkonna, mis ongi meie valitsuse üks eesmärk.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister, ega sinu portfelli on raske kadestada: uutest, täiendavatest sihtkaitsevöönditest metsade uputamise ja nagu mõistusekohase energiahinnani. Nüüd sa räägid, et liigume puhtama energia poole konkurentsivõimelisema hinna ja energiajulgeoleku kontekstis, eks ole. Me oleme nüüd hakanud rajama gaasijaamasid, see siis on, ma saan aru, tükike energiajulgeolekust ja puhtamast energiast tulevikus. 

Me käisime heade kolleegidega riigikaitsekomisjonist möödunud nädala lõpus Ukrainas. Reede öö vastu laupäeva oli Kiievi vastu üks suuremaid rünnakuid ja loomulikult energiataristu pihta. Minu küsimus on, see energiamajanduse arengukava aastani 2035, milline on see muutunud sisend, mis on tulnud Kaitseministeeriumist võrreldes selle esimese versiooniga, ja kui palju on siin arvestatud riigikaitsekomisjoni liikmete raportite järelduste ja arusaamistega.

Aitäh! Ukraina kogemus suuremahulise sõja ajal hoida energiasüsteemi püsti on tegelikult väga palju mõjutanud ka meie mõtlemist ja mõjutab seda edaspidi. Nüüd, raporteid tehakse erinevaid. Ja nii nagu ma siin energiajulgeoleku valdkonna küsimustele või seda puudutavatele küsimustele ka vastasin, siis kriitiline taristu, küberturvalisus, võimekus ka tegelikult olulisi energiasõlmi või energeetikasõlmi kaitsta füüsiliste rünnakute eest, seal on ka väga lihtsaid baasasju, et uksed oleksid lukus, süsteemid oleksid kaitstud ja valvatud. Väga palju sellest tehti jälle ka sellesama sünkroniseerimise, Mandri-Euroopaga sünkroniseerimise projekti raames. 

Nii nagu ma siin ühele küsimusele vastates ütlesin ka, et energiamajanduse arengukava annab suuna, millest üks väga oluline vertikaal on energiajulgeolek. Ja iga päev me õpime midagi uut juurde nii kaitsevaldkonnast, Kaitseministeeriumi poolelt või ka siin Riigikogu riigikaitsekomisjoni töö kaudu. Ma arvan, et kõiki neid õpituvastusi me praktikas tegelikult rakendame, aga kõiki õpituvastusi ei ole mõistlik panna kirja energiamajanduse arengukavasse. Nii et kindlasti energiajulgeoleku teemadel ka Euroopas on see meie jaoks prioriteet ja ma usun, et meil õnnestub ka siin Riigikogus erinevates formaatides nendel teemadel rääkida. Ja nii nagu ma siin Meelis Kiili küsimusele ka vastasin, siis riigikaitselised vajadused, piirangud, need mõjutavad ka neid võimalusi, mis meil energeetikas on. Ja teistpidi ma usun, et me mõlemat pidi peame mõtlema, et kui üht või teist asja ei saa harjumuspärasel viisil teha, kas siis on võimalik leida alternatiivsed lahendused, mis riigikaitselisest vaatest tagavad sama turvalisuse või nõutuse astme. Nii et koostöö Kaitseministeeriumiga ka on ikkagi pidev, mitte sihuke ühekordne, projektipõhine.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Meelis Kiili, üks küsimus on kummalegi ettekandjale. Enne teist ettekandjat on tulnud üks ettepanek Eesti Reformierakonna fraktsioonist istungi pikendamiseks kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Teeme selle pikendamise hääletuse kohe ära. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada 4. detsembri 2025 istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 31 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Istungit on pikendatud kuni kella 14-ni või kuni päevakorra ammendumiseni. 

Ja läheme edasi teise ettekandja juurde, kelleks on majanduskomisjoni liige Mario Kadastik. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Ma üritan nüüd resümeerida umbes neli kuni viis tundi arutelu komisjonis, mis oli üpris tihe, järgmise 20 minuti jooksul. Nii et andke mulle armu, kui mõni punkt läheb kiiremini.

Antud eelnõu arutati majanduskomisjonis kahel istungil. Esmalt majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisistungil, mis toimus 11. novembril, ja kaasamise üritusel selle nädala teisipäeval ehk 2. detsembril.

11. novembri istungil andis kõigepealt Marek Reinaas meile menetlusliku raami ehk selle, mida tutvustas ka istungi juhataja alguses, ja seejärel tegi minister Sutt ettekande, mis laias laastus oli sama, nagu ta ka täna tegi. Küsimuste voorus, see on nüüd siis ühisistungi osast, tõstatasin mina kaks teemat. Esimene küsimus oli kaugkütte lahendustest. Seal arvestatakse hetkel gaasiga, aga ei ole käsitletud näiteks tuumasoojusjaamu, millega Soomes on lähiajal suured plaanid. Minister vastas, et see põhimõtteliselt ei ole välistatud, aga eelduseks on, et me tuumaenergiaohutuse seaduse esmalt vastu võtame ja regulaatori loome.

Teiseks küsisin 2035. aasta sihi kohta, mille järgi Eesti aastane bilanss peaks olema nullis või pigem netoeksportija, aga samas hoiaksime elektri hinda all. Milliste tootmisvõimsuste baasil seda on eeldatud antud ENMAK-is? Asekantsler Uiga vastas, et tegemist on aastapõhise tasakaaluga ja see on saavutatav ainult uute tootmisvõimsustega. Ehk lisatuulepargid, ka need gaasijaamad ja muud asjad – kui neid ei rajata, siis see ei ole teostatav. Potentsiaal on olemas, aga see eeldab investeeringuid. 

Jaak Aab keskendus küsimustele, kui realistlikud on tuuleenergia eesmärgid, arvestades viimase viie aasta jooksul kehtestatud reaalseid planeeringuid, mida on ainult kaks ja mis on ka vaidlustatud, ning küsis ka selle fooni kohta, kas ei ole seatud liiga optimistlikke eesmärke. Minister vastas, et ruumi maismaal tootmiseks on, põhiprobleem ei ole mitte raha, vaid protsessi lõppfaktor, inimfaktor ehk kohalike kogukondade soov kehtestada planeeringuid. Ja siin ongi koht, kus tuleb vaadata otsa reaalsusele. Kui planeeringuid ei kehtestata, uusi tootmisvõimsusi ei tule, siis sellel on otseselt selge mõju ja tuleb leppida kõrgema elektri hinnaga. Jaanus Uiga lisas, et 21 omavalitsuses planeeringud siiski jätkuvad ja kümne aasta perspektiivis lisanduvaid projekte on võimalik siiski ellu viia. Mis mahus see täpselt on, see tõesti sõltub planeeringutest. 

Mart Maastik tõi esile Rootsi kogemuse rohetehnoloogiate garantiiprogrammidest ning küsis, miks Eesti soovib käendada meretuult ja seda selle kaudu pildil hoida, kui Rootsi on garantiides ettevaatlikuks muutunud. Minister selgitas, et Rootsis on samal ajal avatud näiteks programmid tuumajaama rahastamiseks hinnavahelepingute kaudu, ja rõhutas, et praegugi pangad vastu turgu suuremahulisi projekte ei kipu rahastama, mistõttu on vaja ka erinevaid käendusinstrumente, mida Eestis on välja töötatud. Selle kohta küll Mart Maastik viitas, et see on tuumajaama kontekstis tõesti okei, aga meretuule puhul mitte, et miks me siis seda teeme. Sellele minister vastas, et see on ikkagi seotud investeerimisotsustega. Kui investeerimisotsuseid ei tule, siis ka vastavaid projekte ei tule. Kui aga investeerimiskeskkond ja turg muutuvad – kümme aastat on suhteliselt pikk aeg –, siis võivad need hiljem realiseeruda. Seetõttu ikkagi alusuuringuid ja asju tehakse. 

Oli mitmeid küsimusi, mis puudutasid tarbimisprognoose ja regiooniturge. Näiteks osutas Mart Maastik, et viimase kümne aasta tarbimine on pigem stagneerunud või langenud. Minister tõi vastuargumendi, et tulevikus on pigem läbi elektrifitseerimise ja suurte andmekeskuste üpris lihtne meie väikesel turul saada mitme teravatt-tunniseid hüppeid. Seetõttu ei saa seda lugeda, et see on kindlalt stagneerunud. Mina omakorda täpsustasin, et kuivõrd tarbimisprognoosid täna arvestavad lokaalse tootmisega, mis võrku ei jõua, ehk siis see, kui inimesed või ettevõtted endal kohapeal tootmist teevad, mida Einari Kisel kinnitas, et need numbrid on tänastes tarbimisprognoosides sees. 

Küsisin ka naaberriikide kohta, Läti, Leedu ja Soome arengute osas, mille peale Einari Kisel viitas, et on käimas piirkondlike hinnastsenaariumide uuringud koostöös taanlastega. 

Urve Tiidus tõstatas, et arengukava on küll üldiselt optimistlik, aga uuris, millised osad on koostajate hinnangul kõige riskantsemad või ebakindlamad, millest minister Sutt nimetas kahte kitsaskohta. Esiteks, vajadust ühiskondliku kokkuleppe järele, et energiainvesteeringud on vajalikud ja kogukonnale kasulikud, ja teiseks, ülemaailmset pudelikaela, et kõigil on investeeringuid vaja, kuid globaalsed tarnijaid ja tarneahelad ei jõua alati kõike korraga teenindada. 

Urve Tiidus küsis ka, kuidas mõjutab meid globaalne pilt, kus fossiilse tarbimisega piirkonnad, eriti Aafrikas ja Aasias, veel kasvavad. Jaanus Uiga vastas, et globaalsed eeldused võetakse meil Rahvusvahelise Energeetikaagentuuri prognoosidest ja eri riikides kasvab tarbimine osaliselt taastuva, osaliselt ka fossiilide arvelt, aga see on suures pildis arvesse võetud. 

Kaugkütte ja hoonete poole pealt küsis Urve Tiidus, mida tähendab üleminek madaltemperatuursele kaugküttele väiksemates kohtades. Einari Kisel seletas, et see on hoonete renoveerimise eeldusel, sest temperatuuri langetamine 90–100 kraadilt 60–70 kraadile eeldab korralikku küttesüsteemi infrastruktuuri renoveerimist, et see seda ka kannataks. 

Marek Reinaas palus selgitust, kas ka puuküte arengukavas kajastub. Ministri vastus oli selge: puuküte ei kao kuhugi. 

Tõnis Mölder keskendus võrgutasudele ja investeeringutele – tarbija jaoks on oluline mitte ainult elektri börsihind, vaid ka lõpparve, milles on ka suur osa võrgutasudel – ja uuris, kuidas ENMAK käsitleb jaotus- ja põhivõrgu investeeringute rahastamist ja kas koormus jääb endiselt täies mahus tarbija kanda. Minister selgitas, et Elektrilevi jaotusvõrgu seisu kohta on tellitud analüüs, mille põhjal selgub, kuidas on võimalik seda investeerimismahtu katta, vältides samal ajal üleinvesteerimist. Eleringi puhul on suur osa investeeringutest tehtud just juba desünkroniseerimise ettevalmistamisel. Hiljem küll täpsustas Mölder, kas see analüüs hõlmab ka varustuskindlust ja sõjalise konflikti ohtu. Kriitilise taristu kaitse ja regionaalse varustuskindluse teema on eraldi töö, mida tehakse koos Läti, Leedu ja Poolaga. 

Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas Eesti võib pikale venivate menetluste ja vaidluste tõttu jääda vajalikest energiainvesteeringutest ilma, arvestades suurt nõudlust maailmaturul. Minister Sutt arvas, et kui vaidlusi ei suudeta lahendada, liiguvad tõesti investeeringud teistesse riikidesse. Samas on Eestis hädasti vaja nii transpordi kui ka kaugkütte elektrifitseerimiseks seda tootmist ja samuti kohaliku tööjõu järje parandamiseks, mistõttu investor on siin vägagi oodatud. 

Mait Klaassen uuris, kuidas ENMAK suhestub Rohetiigri energeetika teekaardiga ja kust tuleb info tarbimise ning vajaliku tootmisvõimsuse kohta. Einari Kisel selgitas, et ENMAK ei fikseeri, mis on mingi õige tarbimistahe, vaid lähtub pigem stsenaariumidest, luuakse tingimused tootmise arenguks, kui tarbimine kasvab. Erinevalt Rohetiigri 100%-lisest taastuvelektri lähenemisest on ENMAK-il tugevalt sees hinnamõõde ja optimaalne taastuvenergia osakaal, lähtudes ka TalTechi uuringust, mille majanduskomisjon tellis. 

Andres Metsoja tõi tähelepanu kohaliku kasu ja taluvustasu teemadele, tuues näiteks Sopi-Tootsi tuulepargi, kuhu ei ole seni tekkinud ei tööstust ega otseliine, ja uuris, miks ei ole riiklik ettevõte Enefit olnud aktiivsem kohalike ega konkreetsete ostulepingute pakkumisel ja kas KOV-idele võiks teha kuidagi süsteemsemalt selle kasu saamist suuremaks. Minister nõustus, et on probleem olemas, rõhutas, et kohalik inimene peab tundma, et temale on konkreetselt nendest projektidest selgelt kasu. Ka Jaanus Uiga kirjeldas, et olemas on tuulikute tasu skeem, kus pool laekuvast tulust läheb KOV-ile ja pool elanikele, ning lisas ka, et arendajad saavad ja pakuvad täiendavaid vabatahtlikke hüvesid. 

Tarmo Tamm uuris, kas on olemas selge sihtpilt, millises tootmisportfellis tagatakse igal hetkel varustuskindlus, võimalikult odav ja keskkonnasõbralik elekter. Einari Kisel vastas, et ENMAK-is on seatud juhitavale võimsusele vahemik 1200–1600 megavatti ja taastuvenergiale orienteerivalt 3,8–5,7 gigavatti 2035. aastaks. Sinna lisanduvad salvestusmahud ja sellise portfelliga on võimalik katta Eesti elektrinõudlus. Ta rõhutas ka, et konkreetset hinnataset ei saa Eestis üksinda ette määrata, kuna me oleme regioonituru osa ja tegelikult me oleme ka hinna, turu mõttes üks väikseimaid osapooli. Hinna määravad seega peamiselt naaberriikide arengud, finantseerimistingimused ja nõudluse pakkumise dünaamika. 

Yoko Alender tõi näiteks Saksamaa otsuse määrata 2% oma territooriumist tuulealadeks ja küsis, kas Eestis oleks midagi sarnast võimalik kaaluda, selleks et planeeringuid kiirendada. Minister vastas, et eramaade puhul oleks sellise normi kehtestamine keeruline, kuid riigimaid analüüsitakse ning olulisem on mõista võib-olla vastuseisja põhjusi – kas need on põhimõttelised või tulenevad mingist konkreetsest kasu puudumisest ja selle tunnetusest. Andres Metsoja tõigi välja, et hetkel on tõesti üldist pilti vaadates tihti selline tunne, et inimesed elaks nagu tööstuspiirkonna keskel, mistõttu on ka selge, miks võib tekkida inimestel tunnetuslik vastuseis sellistele asjadele. Erinevaid protsesse on küll kiirendatud, aga ei ole võib-olla piisavalt adresseeritud inimeste murekohti. 

Mina tundsin huvi tarbimise kasvu prognooside vastu, 8 teravatt-tundi, 10 teravatt-tundi ja 12 teravatt-tundi, täpsustades, kui palju on neil sees lokaalne tootmine. Seda küsimust ma juba adresseerisin. Vabandust! 

Jaak Aab rõhutas, et kiire tarbimise kasvu, näiteks andmekeskuste eelduseks on kindel varustuskindlus ja piisavad kohalikud tootmisvõimsused. Vastasel juhul lähevad investeeringud mujale. Einari Kisel lisas, et Eestis on tootmisvõimsused olemas, kuid need ei pääse praegustel tingimustel tihti turule. Seetõttu on vajadusel Eesti valmis oma nõudlust ära katma, kaasa arvatud uute investeeringute osas. 

Urve Tiidus küsis, millised ENMAK-i osad on kõige ebakindlamad. Jällegi, siin ma olen suutnud … See on see, kui viimasel hetkel hästi palju asju kokku panna, olen topelt pannud. 

Lõpetuseks tehti tollel istungil konkreetne otsus. Nimelt, määrata ENMAK 2035 juhtivkomisjoni esindajaks majanduskomisjonist siinkõneleja ja teha ettepanek võtta see täiskogu päevakorda tänasel päeval. 

Samuti toimus komisjoni teisel istungil, mis oli sellel nädalal, kaasamisüritus, mille põhiline eesmärk oli ära kuulata võimalikud turuosalised, nende murekohad. Seal andis ülevaate Einari Kisel, väga lühidalt, kuna kõik turuosalised olid üpris detailselt dokumendiga tutvunud, ja seejärel said sõna huvirühmad, kelleks olid energeetikaettevõtted, võrguettevõtted, kütte, gaasi ja transpordikütuste sektor, taastuvenergia organisatsioonid ning tööandja- ja ettevõtlusorganisatsioonid. Käin need järjest ka läbi, lühidalt. 

Enefit Power rõhutas, et põlevkivijaamad töötavad seni, kuni asendusvõimsused rajatakse ja nad reaalselt turule jõuavad. Nende peamine mure oli selgus ajakavas ehk see, millal need juhitavad võimsused võiksid tekkida, kui pikalt on vaja saartalituslepinguid Eleringiga, ja seda peamiselt selleks, et nad saaksid tagada, et tehtaks vaid piisavad ja tarvilikud investeeringud põlevkivielektrijaamadesse, et tagada varustuskindlus. 

Fermi Energia kinnitas vajadust suurendada juhitavaid võimsusi ning toota neid tulevikus süsinikuvabalt ehk tuumaenergiaga. Ta seletas olukorda ja tutvustas näiteid nii Kanadast kui ka Rootsist, kuhu plaanitakse ehitada samalaadseid reaktoreid, mis on ka nendel plaanis, ja kirjeldas ka potentsiaalset ajakava ja võimalusi, millal on varasem võimalus tuumareaktori käimaminekuks juhuks, kui kõik planeeringu ja seadusandja ja regulaatori loomise protsessid kulgevad plaanipäraselt. See prognoos oli 2035. aasta, 2036. aasta algus. Andis ka teada, et Viru-Nigula volikogu on endale kuuluvad 90 hektarit maad, mis on potentsiaalselt tuumajaamale sobilik, pannud juba müüki, kuhu on nemad teinud ka pakkumise. 

Eesti Gaasiliit hindas ENMAK-i kaasamisprotsessi, kuid rõhutas, et gaasil on jätkuvalt oluline roll juhitava tootmisvõimsuse küsimuses kütusena. Positiivsena nähti gaasi hinna stabiliseerumist, aga nad sooviksid rohkem ambitsioonikamaid sihttasemeid biometaani osas. 

Metsa- ja puidutööstuse liit tõi välja aspekte küll võrgutasu diferentseerimise osas, kuid probleeme sellega, et lisandusid uued mõjud, mistõttu netomõju võib olla negatiivne. 

Transpordikütuste ühing oli veidi mures selle pärast, et ENMAK-is ei ole sees transpordielemente. Neil oli mitmeid küsimusi elektrifitseerimise kohta, näiteks prognoos 90 000 elektriautot 2030. aastaks. Nad rõhutasid ka RED III peatse temaatika osas, et seda tehtaks korrektselt, mitte vaid biometaani najal. 

Jõujaamade ja kaugkütte ühing tõi välja kaugkütte rolli, mida on ENMAK-is nüüd korrektselt kajastatud, mis on ligi 40% soojatarbimisest, ja 700 000 inimest on sellest puudutatud. Peamiseks mureks on vananev taristu, investeerimisvajadus, mille katmiseks ei piisa pelgalt EL-i toetustest või CO₂-vahenditest. Oluline on tagada ka puiduhakke ja biokütuste kättesaadavus, et oleks varustuskindlus. 

Elektritööstuse liit tõstis esile, et ENMAK on võrreldes varasemaga kompaktsem ja arusaadavam, aga rõhutas korduvalt kahte asja: tehnoloogianeutraalsust ja turupõhisust. Samuti tõi ta välja idee, et ENMAK ja energia- ja kliimakava võiksid ühiseks dünaamiliseks dokumendiks muutuda. Natukene oli tema mure ka suurte investeerimisvajaduste osas, kui ei selgitata, kust need investeerimised päriselt turule tekivad, kes selle kinni maksab ja mis ulatuses riik siis sinna plaanib sekkuda. Ka välisühenduste pärast oli natukene murekohti, et kui meil välisühendusi on väga palju, siis võib tekkida motivatsioon kolida investeeringutega piirkonna riikidesse, kus kohalik elekter on soodsam, ja tuua seda ühenduste kaudu. Ehk see on kahe teraga mõõk. 

Tuuleenergia assotsiatsioon keskendus peamiselt planeeringute murele, just venimise ja keerukuse osas, ja seetõttu investeerimiskindlusele. Nende hinnangul oleks vaja siiski leida meetmeid, kuidas lihtsustada neid kohtulahendeid või kohtuvaidlusi, et oleks reaalselt võimalik ehitusprojekte ellu viia. 

Taastuvenergia koda pidas eesmärke, ütleme, vähem ambitsioonikaks, kui nad enne olid, aga jätkuvalt vajalikuks. Nende huvi oleks katta vähemalt 60% Eesti oma vajadusest taastuvelektriga ja ülejäänud impordiga, mis mõjutab majandust ja julgeolekut. Probleemiks peeti konkreetsete meetmete puudumist. Planeeringupoliitika on liiga aeglane ja naaberriikidega võrreldes jääme uutest võimsustest maha. Toetati EL-i direktiivi ja tööriistade kasutuselevõttu. Rõhutati, et ETS1 on olnud vajalik ja väga asjalik ning et võiks rohkem just kaugkütte ja muus osas ETS2 ausama konkurentsi jaoks kiiremini rakendada. 

Kaubandus-tööstuskoda leidis, et antud versioon on palju realistlikum, ja rõhutas ka konkurentsivõimelise hinna ja suurtarbijate aspekti. Positiivsena nähti just seda, et on rohkem rõhku pandud turupõhisetele lahendustele. Kriitikana võib-olla toodi välja investeeringute maht, rahastusallikad ja võrgutasude areng ehk siin osas mitte jätta kõik erasektori teha. 

Tööandjate keskliit tõdes, et see, et trilemma varustuskindluse hinna ja keskkonna osas on sisse toodud, on seni parim, aga soovitati ENMAK-i kinnitamist edasi lükata seni, kuni strateegia on andmepõhine ja näitab ära kõikide komponentide hinnamõjud. 

Elektrilevi rõhutas, et seatud SAIDI 120 eesmärk 2035. aastaks ei ole tänaste investeeringuplaanidega teostatav, see vajab lisainvesteeringuid. Täna on see tehtav kuskil SAIDI 130-ni teatud piirkondades. Samas, umbes 85 000 lõpptarbijat hajuspiirkondades jääksid siiski väga kehva kvaliteedi peale, kus SAIDI võiks jääda umbes 440 minutini aastas ka aastal 2035. Seega tuleb oluliselt läbi mõelda, milliseid rahastusmudeleid on siin mõistlik kasutada. 

Elering rõhutas, et ENMAK on väärtuslik eelkõige selle poolest, et sõnastab ausalt valikute keerukuse. Kõiki sihte korraga ei saa saavutada: odav hind, maksimaalne varustuskindlus ja 100% puhas energia. Varustuskindlus ja julgeolek on pikemaajaline väljakutse ning tuleb teadlikult otsustada, kui palju investeerida valmisolekusse ja kui suurt riski ühiskond on valmis taluma. 

Järgnes küsimuste-vastuste voor, kus Marek Reinaas tundis huvi, kas on plaan nüüd ENMAK-i arutelu järgselt viia kooskõlla see 100% taastuvelektri eesmärk 2030, mis meil täna on seaduses. Rein Vaks vastas, et ENMAK on visioonidokument, kohustused on lõppkokkuvõttes Riigikogul ehk seab Riigikogu. Ehk siis pärast seda, kui ENMAK on kinnitatud, saab kaaluda, kas seda seadust muuta. 

Mina tõstatasin küsimused hüdroenergia ja salvestuse teemadel. Kas hüdroenergia, mida taastuvenergia koda mainis, et seal võib tekkida probleeme, et kas see ise tõesti ei suuda investeeringuid turult endale tasuvaks teha? Seal oli vastus, et probleemiks ei ole niivõrd investeeringute tasateenimine, kuivõrd keskkonnatasud, et mitte jätta kogu otsustamist Keskkonnaametile, muidu vastasel juhul see sektor vajub ära. 

Mihkel Härm lisas, et … Tähendab, küsisin ka akude kohta, kas Elektrilevi saaks oma SAIDI eesmärke parendada, kui inimesed rohkem paigaldaksid endale akusid ja neid saaks kasutada süsteemi stabiliseerimiseks. Selle kohta Mihkel Härm ütles, et kahjuks enamik akusid ei võimalda ise võrku luua ja opereerimiskulud, mida salvestuselt eeldatakse, on tihti ebanormaalselt kõrged, nad ei saa seda ise tagada. 

Küsisin ka elektri põlevkivi osas Enefit Powerilt, et mis siis on reaalne hinnastus, kui CO₂ kinni püüda või ehitada uusi põlevkivijaamasid ja mis on põlevkivi hind. Vastus oli, et umbes 50 eurot megavatt-tunni kohta on seal muud kulud, umbes 100 eurot on CO₂-komponent täna. Uute jaamade puhul oleks see kuskil 80–90 eurot megavatt-tunni kohta ilma CO₂-ta, koos CO₂-ga umbes kaks korda nii palju. Kui tahta CO₂ püüdmine juurde tuua, siis see eeldab uusi tehnoloogiaid ja hinnastus tuleb umbes sarnane sellele CO₂-maksule minimaalselt. Kui lisada juurde transport ja ladestus, on see umbes 100 eurot megavatt-tunni kohta. Ehk siis isegi koos CO₂ püüdmisega ei ole see soodsam, kui täna maksta CO₂-tariifi. 

Kas mul on võimalik saada ka natuke lisaaega?

Kui palju see natuke on siis? Kümme minutit kindlasti ei saa, kaks minutit maksimum.

Proovime kaks minutit, siis saate pärast küsida juurde.

Aitäh! Kaks minutit lisaks.

Kristina Šmigun palus täpsustada, kui kaugel ollakse riigimaade küsimusega. Vastus oli, et riigimaade enampakkumine on toimunud, suurem osa neist maadest on lepinguteni jõudnud. Uus oksjon on plaanis. 

Mart Maastik väljendas kriitikat jällegi meretuule kohta ja soovis teada, miks taastuvenergia koda toetab ETS2 laiemat rakendamist. Sellele vastati, et kuna ETS1 oli väga tõhus meede pikaajaliste roheinvesteeringute vedamiseks, siis ka ETS2 võiks anda pikaajalise kindlustunde. 

Tõnis Mölder küsis CO₂-kvoodi tulude kasutamise kohta, et paljudes riikides kasutatakse seda otseselt lõpptarbija hinna vähendamiseks, millele Rein Vaks vastas, et mõistlikum on siiski mitte lühiajaliselt seda kinni kompenseerida, vaid pigem teha investeeringuid, mis võiksid pikaajaliselt hinda langetada. 

Jaak Aab rõhutas, et Eesti impordib ligikaudu kolmandiku oma elektrist, see on probleem nii energiajulgeolekule kui ka majanduse konkurentsivõimele, ja uuris, kas on olemas tegevuskava, kuidas uusi tootmisvõimsusi rajada. Selles osas Rein Vaks kinnitas, et näeb ette juhitavate võimsuste lisamist praegune ENMAK, aga oluline ongi, et kõik erinevad meetodid saaksid kaetud. 

Vaatame, kas siin on mingeid kiireid asju, mis rohkem on oluline. ETS2 kohta oli arutelu, et gaasi hinna tase on tänaseks stabiliseerunud. 2028. aasta prognoos on 24–25 eurot megavatt-tunni kohta, mistõttu ka ETS2 mõju gaasi kaudu kütmisele on suhteliselt väike. Küll aga tõi gaasiliit välja, et on mure gaasitaristu varustuskindluse tagamiseks. Täna katab seda vaid gaasitarbija, mitte näiteks elektritarbija, kui elektrit toodetakse gaasist. 

Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoosist rääkis Urve Tiidus. Küsimus oli Eesti ambitsioonidest. Siin oli vastus, et Eesti ambitsioon on endiselt olla eesrinnas ja et seal on sees nii tuuma- kui ka taastuva stsenaariumid, mis kõik kasvavad. 

Siit edasi ma väga palju ei jõua, aga väga palju enam ei jäänud. Küll olid ka kirjalikud arvamused, mille kohta võite küsida. Aga enne, kui me jätkame, ma tahaksin siinkohal siiski öelda palju õnne Helenale, kellel on täna sünnipäev.

Aitäh! Kõigepealt suur tänu ettekande eest! Lugupeetud ettekandja, teile on tõepoolest ka päris mitu küsimust. Alustab kolleeg Priit Sibul. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Tänud ka minu poolt ettekande eest! Kaks aspekti, kui lubate. Mul on esiteks küsimus tarbimisvõimsuste kohta tulevikus. See, mida planeeriti seal vahepeal selle väidetava suure meretuulepargi rajamiseks, eks ju … Vahepeal on selgunud, et Keldo ametis olevad paljud asjad on blufiks osutunud. Milliste tegelike võimsustega tulevikus on arvestatud? Millega peab arvestama?

Teine aspekt on see, mida te tegelikult ise küsimuse kontekstis kirjeldasite. Kui me räägime kas väga suurtest meretuuleparkidest või ka tuumajaamast, siis need on igal juhul väga palju finantse eeldavad ja nõudvad projektid. Ma isegi olen nõus, et täna on selge, et ega meil tuuma kontekstis ju kompetentsi riigil ei ole. See tuleb nagunii rajada. Küsimus on, kas see tuleb kusagilt sisse osta ühte-, teist- või kolmandat pidi. Ma ei ole veendunud, et haldamisega ei võiks tegeleda, ettevõttega. Aga kui me räägime rahastamisest, siis mulle tundub, et igal juhul on vaja rahastada. Millised on teie arvates kõige mõistlikumad lahendused? Kui palju see riik peab seal olema? Me räägime nende projektide puhul miljarditest ja laenuintresside osa on seal väga-väga kõrge ja väga pikka aega.

Aitäh! Nüüd, mis puudutab seda tarbimise prognoosi, siis selles osas ongi võib-olla selle ENMAK-i ja varasemate arutelude osas suur vahe. ENMAK on rohkem loonud need stsenaariumid, kus need kaks süsteemi omavahel on kooskõlas: ehk siis tarbimise kasv, tootmise kasv, kuidas need omavahel peaksid sätestuma ja kuidas see mõjub ka hinnale. 

Mis on realistlik, on see, et elektrifitseerimine, nagu ka minister markeeris, toimub igal juhul erinevates sektorites, tulenevalt efektiivsusest ja muust. See kindlasti tõstab tarbimist mingis osas, sest meie üldine energiaportfell tõenäoliselt väheneb, näiteks sooja tootmine ja asjad lähevad rohkem ära fossiilsetelt või põletamise baasilt kuhugi elektrifitseerimise baasile. Kas või näiteks kaugkütte puhul, kui kolitakse üle soojuspumpadele nendes piirkondades, kus trass seda võimaldab, siis see tõstab igal juhul tarbimist. 

Nüüd, kuhu ta seda tõstab? Tänane tarbimine on meil umbes 8,4 teravatt-tundi. Ma arvan, et realistlik, sellises hästi orgaanilises protsessis, on umbes 10–11 teravatt-tundi piirkonnas. Samas, sealt hüpe üles võib üks andmekeskus olla paar-kolm teravatt-tundi. Ja muide, täna ei ole andmekeskuste puhul enam primaarseks argumendiks elektri hind. Näiteks Taanis, Hollandis ja paljudes kohtades on tekkinud olukord, nagu meil oli okupatsiooni ajal, et sa oled elektriostu järjekorras. Kui sa tahad saada liitumist, siis sa ootad potentsiaalselt 10–15 aastat. Seetõttu on tegelikult riikides, kus on võimalik saada suurtarbimise liitumisi, tekkinud eelis. Ja seetõttu on realistlik, et selle kümne aasta perspektiivis, kui tehisintellekti potentsiaalne mull jätkub või kui ta reaalselt jätkub, võib see tuua siia andmekeskuseid, isegi sõltumata sellest, kas meil on odav elekter. Ma arvan, et sealt võivad tulla koheselt hüpped selle 12–15 peale.  

Mis tollal selle meretuule argumentatsioon oli, oli see, et kui tarbimine tõuseb sinna, siis on … Ehk siis see on võib-olla aspekt, mis jäi tollal selles kommunikatsioonis natukene ebaselgeks. Paljudel juhtudel ei olnud öeldud, et see tarbimine tõuseb sinna, ja sellepärast on, vaid oli, et kui tõuseb, siis on ... See oli võib-olla selline aspekt. 

Nüüd see teine küsimus, mis puudutab tuumajaamade rahastamist. Eks nii palju, kui mina olen aru saanud, siis kui meil tuleks siia rajada tuumajaam, siis igal juhul oleks vaja nn juhtinvestorit, kedagi, kes on teemas pädev, ehk kes on varasemalt ehitanud ja opereerinud tuumajaamasid. Kas see on näiteks Vattenfall, kes on Rootsis, või seesama OPG, kes Kanadas ehitab, kes muide on väljendanud valmisolekut tegema partnerluses seda? Ehk siis see kompetents tuleks selle juhtinvestori kaudu. See on natuke ka see, mida ma oma küsimuses üritasin viidata ministrile, et juhtinvestor on see, kes toob selle kompetentsi, ja siis on küsimus, kust see ülejäänud raha kokku võetakse. 

Lihtsalt sellesama konkreetse näitena, et Kanada investeerimisekspordi agentuur on nõus panema sinna vähemalt miljard. See on selle tõttu, et ostetakse Kanada tehnoloogiat. Tõenäoliselt ka erakapitalist on võimalik seda turult tuua. See, kas riik peaks osalema, on minu meelest printsipiaalne küsimus. Mitte isegi selles mõttes, kas seda raha on sinna vaja, vaid kas riik tahaks või peaks seal osalema. Aga see ei ole küsimus, mida me peame lahendama täna, see on küsimus umbes viie aasta pärast, aastal umbes 2030, kui me oleme sellises faasis, kus me võiksime minna investeerimisotsuse suunas. Ja siis oleks – kui te küsite minu isiklikku seisukohta –, ma arvan, ratsionaalne, et kõik kolm Balti riiki osaleksid mingil moel, sest see on meie regioonile varustuskindluse tõttu oluline. Kas ja kui palju, täna on seda vara otsustada. Aga sellel teemal oli komisjonis natukene arutelu ka, mitte küll niisuguse detailsusega, mistõttu ma natukene astusin oma volitustest üle, aga saad küsimusele vastuse.

Suur tänu! Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja, aitäh teile väga põhjaliku ülevaate eest! Oli selline tunne, nagu oleks ise komisjoni istungitel viibinud, ja sai väga hea ülevaate. Selle eest suur tänu! Osaliselt Marek Reinaas selle küsimuse ka komisjonis küsis, milliseid seadusi, teekaarte või mida on vaja muuta, ja ma eeldan, et komisjon koos ministeeriumiga on selle vaate teinud. Aga minu küsimus puudutab kaasamiskoosolekut, millele te viimases oma ettekande pooles tähelepanu pöörasite. Ja mindi üllatas, et sinna kaasatute hulka ei olnud arvestatud Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Olid, nad ei saanud tulla. Ma ei jõudnud mainida.

Aa. No see on oluline täiendus, et kui ta oli kutsutud ja ei tulnud, siis on teine asi. Aga siis ei ole ka küsimust. Tuli vastus teie poolt enne küsimuse lõppu.

Jah, nad olid kutsutud, aga nad kahjuks ei saanud tulla. Nad olid kutsutute nimekirjas. Küll aga jah, ma tean, et on olnud ka natuke kriitikat selles osas, et ei olnud kutsutud näiteks taastuvenergia-, keskkonnaorganisatsioone, aga seal tekkis tõesti juba küsimus, et meil lihtsalt ruumi mahtuvuse mõttes ei olnud võimalik. Nad on edastanud kirjalikult oma arvamuse, mida ma kahjuks ei jõudnud lihtsalt ajapuuduse tõttu esitada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Austatud esimees! Hea ettekandja! Jah, kaugküttest oli ka juttu, sest see on üks osa energiamajanduse arengukavast – soojamajandus. Me teame küll, et kohalikel omavalitsustel on oma soojusmajanduse arengukavad, kus need kaugkütte piirkonnad määratakse. Omandus on erinev, põhiliselt siiski eraomandis, ja siis taotletakse vastavad piirhinnad Konkurentsiametist. Need piirhinnad erinevad väga paljus. Väiksema ja kõrgema piirhinna vahe on praegu 37%, praegu on toodud selline number välja. Eesmärk on, et need ei erineks üle 20%. Jah, palju on kirjeldatud uusi tehnoloogiaid, madala temperatuuriga võrke, üleminekut võib-olla ka elektrile teatud piirkondades, aga kõik see nõuab väga palju investeeringuid. Kui see investeering panna nüüd tarbija õlule kõik … Me teame, et ka viimasel ajal on kasutatud Euroopa Liidu vahendeid. Kas oli juttu sellest, et riik mingite vahenditega saaks ümberkujundust, ümberehitust tulevikuks toetada?

Jaa, see oli tõesti osa arutelust. Siin on kas või seesama, mida ma pidin vahele jätma, sest aeg sai juba otsa. Aga oli arutelus ka kaugkütte elektrifitseerimise aspektid, kus toodi välja, et näiteks kas või see Märja piirkonna juhtum, kus oli see väga kõrge hind. See oli see, et mida tähendas probleemina see, kui jäädi ühe kütuseliigi juurde ja ei realiseerunud ka täies mahus võrguga liitujate arv nii selles osas, et prognoos oli üle sellest, kui palju liitub kohe ja kui palju uusi arendusi sinna juurde tuleb, mis ei ole veel realiseerunud. 

Jah, seetõttu on olemas mitmed murekohad, kus elektri lisamine võib olla ratsionaalne, aga ei pruugi olla ratsionaalne. Ka investeeringute osas oli arutelu selle üle, kas neid investeerimisfonde või investeerimisvahendeid EL-i fondidest ja niimoodi on veel alles, millele Rein Vaks vastas, et ei ole. Kahjuks on need otsas. 

Siin on jah vaja natukene mõelda, kuidas seda investeeringute osa teha. Eriti, mis puudutab madaltemperatuurseid …, mis on elektrifitseerimise üheks eelduseks. See eeldab suuremat rõhku torustikus, kuna temperatuur on madalam, see tähendab, et vesi peab rohkem läbi käima torustikust. Suurem rõhk tähendab automaatselt seda, et oht torude lõhkemiseks on suurem, mis tähendab seda, et kõik need torud renoveerimiseks peavad olema tehtud kõrgemal standardil, kui need paljudes kohtades on. 

Nii et need on selles mõttes mured, et kui me tahame seda hinda ühtlustada, siis meil on vaja sellesse investeerida. Mil moel seda tuleb, seda ENMAK-is otseselt ei käsitleta, sest kõik need täpsed teostamismeetmed tulevad hiljem selle strateegia alusel. Ma loodan, et ma enam-vähem vastasin ära.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nende taastuvenergiate tehnoloogiliste lahenduste leidmise ja rakendamise kõrval tegelevad teadlased ühe täiesti huvitava aspektiga. Kuna te olete loodusteaduste doktor, siis üks kaasatud esineja rääkis sellest, mis toimub bakterite uuringu valdkonnas, nimelt tsüanobakteritest ja nende võimalikust rollist süsihappegaasi sidumisel ja hävitamisel. Kas te natuke kommenteeriksite seda ja mis perspektiiv sellel võiks olla?

Aitäh! Jah, see oli mu enda küsimusele vastuseks, kus Enefit Poweri, kui ma küsisin seda võimalikke meetodeid CO₂ püüdmiseks. Siis nad tõid välja, et täna eksisteerib uuringute tasemel, mitte tööstuse, aga uuringute tasemel eksisteerib ka meetod, kuidas sellest, ütleme, korstendest eralduvast CO₂-st on võimalik see kinni püüda, kasutades neidsamu baktereid, kes sellest CO₂-st toodavad otse metanooli. Selles mõttes see oli väga huvitav, hinnang oli, et sellisel juhul saaks selleks hinnaks kuskil 50 eurot megavatt-tunni kohta, selle CO₂ püüdmise hinnaks. Aga see oli vaid hinnang, sest täna püsib see vaid suhteliselt madala TRL-taseme juures, kus ta on uuringuna näidatud, et see on põhimõtteliselt võimalik, aga ühtegi tööstuslikku lahendust veel ei ole. Ehk siis seda ei ole tõenäoliselt näiteks selle kümne aasta perspektiivis võimalik sinna paigaldada. Aga selles mõttes, et uuringuid teostatakse, see on iseenesest väga huvitav lahendus. Meil on korduvalt räägitud siin võimalikust metanoolitehasest näiteks, siis võiks ju selle asemel selle metanooli otseselt, lased korstnagaasi kuskilt bakterite kogust läbi ja metanooli voolab. Tundub kontseptsioonina huvitav. Teadlasena mind see loomulikult, pakkus ka huvi, aga ENMAK 2035 ajakavas, ma arvan, see ei ole teostatav. Aga tuleviku mõtetes huvitav.

Kristina Šmigun-Vähi, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ka kiitus teile, et suutsite 20 minutiga päris mitu head tundi kokku ette kanda. Aga te juba ise ka kutsusite esile küsimuse, et järsku saabus ka kirjalikult arvamusi. Kui te palun teeksite sihukese lühitutvustuse meile kirjalikest arvamustest? Aitäh!

Aitäh! See on tõesti nii ja nüüd ma võin natukene aega juurde saada. Jaa, laekus ka kirjalikke arvamusi. Taastuvenergia koda, kes küll oli ka kaasamisüritusel kohal, saatis kirjalikult kaks arvamust. Üks oli, et nende soov oleks, et ENMAK oleks siiski konkreetsem ja ambitsioonikam just taastuvenergiale keskenduvate tegevuskavade eesmärkidel ja võimsusnumbrite juures. Nad tahaksid näha siiski erinevaid CfD- või PPA-skeemide ja kiirendatud planeerimismenetluste aspekte, mitte pehmet prognoosi. Nad tahaksid siiski seda fookust tagasi taastuvenergiale lükata ja jätkata just sellega, et see 100% eesmärk, mis praegu on seaduses, toodaks ka ENMAK-i tagasi. 

Lisatagasisides tõid nad välja, et mis puudutab hüdroenergiat, siis see on varustuskindluse mõttes oluline portfell, see toodab aastas umbes 30 gigavatt-tundi. Ja seal on pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks ebaselgus tulenevalt sellest, et täna on olukordi, kus hüdrojaamasid ei saa renoveerida ega lammutada, tulenevalt keskkonnanõuetest. See on nüüd mõttekoht, mida selles osas on võimalik teha, et anda sektorile prognoositavust. 

Elektrilevi kirjalik tagasiside puudutas peamiselt sedasama saidi viimist 120 minutile ehk seda, mis suuruses investeeringuid on selleks vaja. Jaotusvõrk vajaks 1–1,4 miljardit investeeringuid, et seda teostada. Tänane investeeringute maht võrgutasust on 41,5 miljonit eurot aastas. Ehk siis, kui seda tahta teha kümne aasta perspektiivis, kas või miinimumprogrammina, peaks võrgutasu olema umbes kaks korda kõrgem, mis, ma arvan, ei ole samas jällegi väga teostatav. Ka keskpingel on vaja ilmastikukindlust, see tähendab just seda, et kolida keskpingeliine paljusid maa alla. Siin me räägime 1,2–2 miljardist ja ka see ei kajastu tänases võrgutariifis.

Ka Keskkonnaõiguste Keskus saatis oma arvamuse. Nende peamine mure oli selles, et nemad tahtsid, et oleks õiguslik kooskõla. Nemad näevad, et kui seadus ütleb 100% taastuvenergiat, siis see peab olema ka ENMAK-is. Kuigi ENMAK on see visioonidokument, mis vaatab ette, kuhu me läheme, ja potentsiaalselt selle tulemusena muudame seadust. 

Nende mure oli potentsiaalne fossiilsete buum, mida ma küll ise otseselt ei näe, et oleks ENMAK-is niimoodi, aga nende mure oli ka puhta energia definitsioonis. Nemad sooviksid, et see oleks 100% taastuv, mitte 100% emissioonivaba. Neil oli mure ka selles, et algses versioonis nende arvates see ei olnud defineeritud, aga nii palju, kui ma sain ministeeriumist kommentaare, tundub, et nad kommenteerisid varasemat versiooni ENMAK-ist. Tegelikult uues versioonis on need asjad paljud käsitletud. 

Vindr Baltics saatis ka, nende põhiline mure on looduskaitseliste piirangutega ja kes leevendab mainekahju, mis on tekitatud tuuleenergiale. Selline oli kirjalik tagasiside.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatan selle ENMAK-i elektrivarustuse teekaarti, mis on siis kuni 2035. aastani meil planeeritud, ja ka eelmist. Öelge palun, mis puudutab seda teekaarti, et mis siis on see põhierinevus selles uues ENMAK-is välja toodud teekaardi osas võrreldes eelmise teekaardiga, mis puudutab just elektrivarustust.

Jaa, seda konkreetset küsimust küll komisjonis niisugusel ilmutatud kujul ei arutatud, aga no samas võiks võtta, et kogu see arutelu, mis komisjonis toimus, puudutas seda erinevust. (Naerab.) No ma arvan, et siin ongi võib-olla fookuse seadmine olnud natukene realistlikum. Ehk siis, kuhu meil tegelikult on selle kümne aastaga tänasest stardipositsioonist, geopoliitilisest ja üldisest olukorrast võimalik liikuda, mis on see visioon, ja mitte võib-olla nii konkreetselt kirjutada sisse hinnanumbreid. Sest olgem ausad, prognoosida, mis on elektri hind või millest me seda toodame täpselt kümne aasta pärast – noh mina seda prognoosi ei ostaks. See on üpris keeruline ülesanne sellises volatiilses maailmapoliitilises olukorras, nagu ta täna on. Ma arvan, et praegune ENMAK ongi võtnud selle prioriteedi ja fookuse kolmele aspektile ja pannudki kirja rohkem selle visiooni ja jätnud need konkreetsed – mis on küll osa ka kriitikast olnud – teostusmeetmed valitsuse ja Riigikogu sätestada järgnevate aastate detailsemate plaanide jooksul. Ehk siis meil on olemas visioon, kuhu me jõuda tahame. Me saame aru, et osa sellest vajab investeeringuid erasektorist, osa vajab investeeringuid riigi poole pealt. Kuidas seda täpselt teha, selle me peame nüüd siin igal aastal järjest läbi planeerima. Mingisugused suured nagu ambitsioonid ja eesmärgid on ees, sellega on võimalik pikaajalisi plaane enam-vähem teha, aga need täpsed meetmed tuleb igaühe jaoks ka vastavalt nagu välja mõelda nii sooja, nii suurinvesteeringute kui ka selles osas, et mida teha taastuvenergeetikaga.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Mul on konkreetne küsimus, mis puudutab tuumaenergeetikat. Ma loen ENMAK-i ja seal on selline laialivalguv ja pehme lause: pärast aastat 2035 võib energiaallikana lisanduda tuumaenergia juhul, kui on täidetud vastavad ohutus-, keskkonnakaitselised ja muud nõuded ning toodetav elekter on kodutarbijatele taskukohase ja eritarbijatele konkurentsivõimelise hinnaga. Aga minu küsimus on, kuidas sa rahul oled nii pehme sõnastusega, selle asemel et näiteks oleks kirjas konkreetne eesmärk, ütleme, 2027 või 2028, et seadusandlik raamistik on paigas ja et 2035. aastaks on juba esimese ploki rajamine käsil. Siin on nüüd selline pehme jutt, et igasuguseid tingimusi tuleb täita, kuigi me maailmast näeme, et kõik need tingimused – ohutus ja keskkond – on kõik täidetud. See on kuidagi nagu nõrk panus sinult, et nii pehmelt see asi siia läks.

Aitäh, Rain! Sa usud, et mina ainuisikuliselt kirjutan ENMAK-i või suudan seda nii detailselt muuta. Ma võin sulle öelda, nii nagu ütles Einari Kisel ka meil komisjonis, see ENMAK on kompromissdokument. Ma võin sulle öelda, et keskkonnakoja kriitika tuli muide väga kõvasti sellesama lause kohta väitega, et seda sõna võib lugeda kui blankoveksli andmist tuumaenergiale. Ehk selles mõttes oli sinu interpretatsioon ja nende interpretatsioon radikaalselt erinev. Sina ütled, et see on väga pehme statement, nemad ütlevad, et see on väga tugev statement. Ehk siis võikski öelda, et see statement on keskteel kompromiss. 

Mina ütleks niimoodi, et ma saan selles mõttes aru, et 2035 ajaskaalas, kuigi Fermi komisjonis kirjeldati trajektoori, milles on võimalik 2035 jõuda jaama opereerimiseni, mis laias laastus eeldab, et midagi fundamentaalselt väga metsa ei lähe – planeeringutes, keskkonnamõjude hindamises või milleski muus. Me muidugi teame kõik, kuidas meil Eestis planeeringute praktika on. Tõenäosus, et kõik läheb fantastiliselt, eksisteerib, see on nullist erinev, võib aeg-ajalt minna ka kiiremini, aga praktikas 2035 on varaseim ehk siis ta jääb tegelikult sellest ENMAK-ist välja. 

See ENMAK laias laastus koos selle Riigikogu otsusega, mille me eelmisel aastal vastu võtsime, seabki selle raamistiku, et me tegelikult tegeleme sellega, et luua see ruum ja võimalus. Tegelikult selles on ju olukord vägagi hea. Nagu ka Andres mainis, tuumaenergia ja -ohutuse seadus on kohe varsti tulemas kooskõlastusele – mitte küll meile veel, ta läheb kõigepealt EIS-i kooskõlastuseks –, kui ma ei eksi, siis juba see kuu. Võib-olla isegi võtab, ma ikka konkreetselt kuu peab ütlema. Aga et ta võiks minna juba välja, see tähendab, et me saame sellega tutvuda. See tähendab, et ta on ka järgmisel aastal meil siin Riigikogus tõenäoliselt. 

Regulaator sõltub sellest. Eriplaneering, mida on võimalik teha senikaua, kuni veel regulaatorit ei ole asukoha jaoks, juba käib. Nagu me kuulsime, Fermi on juba tegelemas krundi ostmisega. Ehk siis tegelikult ma arvan, et siin ma otseselt ei näe, et oleks takistusi kuidagiviisi või et oleks vaja tugevamat sõnastust siia. Ma arvan, et selles perioodis ongi peamiselt ettevalmistusfaas. Kas siin võiks olla tugevamalt sees, et riik panebki paika selgelt, et peab olema 2027. aasta regulaator, 2030. aasta varases faasis alustatud ehitusloa menetlus või midagi sellist, seda teoreetiliselt võiks panna, praktikas on jällegi selline strateegiavisioonis sisse kirjutatud, et tuumajaam saab olla. Nagu sa isegi ütlesid, need tingimused, me teame ette, on juba täidetud. Ehk siis mina ei näe, et see lause oleks liiga pehme. Tegelikult, kuna me teame, et tingimused on täidetud, siis see annabki kindluse, et kui keegi ka reaalselt arendama hakkab, siis saab ta tulla.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja, suur tänu ettekande eest! Minu küsimus on konkurentsist energiamajanduses. Energiamajandus Eestis on üles ehitatud konkurentsile. Ma tean ise ja ilmselt kõik Eesti Vabariigis, et sa oled suur tuumaenergeetika propageerija. Sa oled korraldanud väga palju õppereise kolleegidele Jaapanisse, USA-sse, Kanadasse, Prantsusmaale, Rootsi ja Soome. (Mario Kadastik täpsustab.) Alati, kui räägitakse tuumajaamast, räägitakse nagu Fermi Energiast ka. Kuidas tegite te ikkagi konkurentsi, et kui tuuleparke ja taastuvenergiaid on mitmeid? Hollandlased näiteks ütlevad, et kui on ainult üks pakkuja, siis kuulutatakse pakkumine läbikukkunuks, sest pole konkurentsi. Kuidas sellest välja tulla nüüd tuumavaldkonnas just?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Selles mõttes, et ma arvan, et siin on pigem täna olukord see, kus me oleme nii varases faasis, meil ei ole õigusraamistikkugi veel. Tõenäoliselt paljud, nagu ma ütlesin enne ka, et tuumajaama puhul tegelikult, mis on kõige olulisem komponent, on see juhtinvestor. Juhtinvestor on see, kes toob kompetentsi, know-how ja kes päriselt suudab ehitada. Selles suhtes Fermi ei ole see, kes konkreetselt saab, tal ei ole endal ehitusmehi, kes oleksid võimelised seda kohe niimoodi ehitama. See on koostöö koht, on ju. Ma arvan, et mis reaalselt juhtub, on see, et hästi palju on meil olnud ka poliitilist volatiilsust selles küsimuses, kas on toetatud, ei ole toetatud, tuleb, ei tule. Ma arvan, et kui see tuumaenergia ohutuse seadus saab vastu võetud ja regulaator loodud, siis muutub Eesti ka võimalikele teistele arendajatele realistlikuks piirkonnaks, mida hakata tõsiselt kaaluma. Ma arvan, et siis tekib see konkurentsimoment. Sest täna me oleme faasis, kus ega see, et Fermi alustas eriplaneeringut, ei anna talle otseselt ka blankovekslit, et tema selle eriplaneeringuga leitava ala ka saab endale. Samamoodi eriplaneeringus on käsitletud vist kolme või nelja piirkonda, et kuhu täpselt see tuleb. Ma arvan, et see konkurents tekib umbes aastal 2027 ajaskaalas alates. Mõnes mõttes see konkurents seisneb ka ju selles, et isegi kui seda ei tule siin mitu kohalikku, kes hakkaksid seda nagu vedama, kes on see lead investor, kes toob, või juhtinvestor, siis juhtinvestorite vahel on ka see konkurents. Ehk siis tegelikult nagu see reaalne konkurents tuleb alles siis. 

Mis puudutab laiemalt tuumasektorit, siis tegelik ka aspekt, mida ma ka tõstatasin, küttesektor. Meil on vähemalt kolm linna, kes võiksid rahulikult võtta endale kaugkütte pakkujaks näiteks Soomes arendava Steady Energy, kes teeb väikeseid moodulreaktoreid, mis on 50 megavatti, et teha puhtalt kütet. Nad ei tooda elektrit, see on puhas küte, ja nad on võimelised pakkuma kütet lepinguga, et 40 eurot megavatt-tund. Nemad rajavad ise kõik, lihtsalt 40 eurot megavatt-tund, pakume kütte, pikaajaline leping. See on näiteks üks koht, kus ka on konkurents turule, mis on tuumavaldkonnas. 

Mis puudutab elektritootmist, siis ma olen sellega täies mahus nõus. Praegult on üks huvitatud osapool, üks potentsiaalne arendaja, aga see ei tähenda, et see olukord jääb siis ka samaks, kui me jõuame reaalse seaduse või raamistikuni ja meil tekib keskkond. Ma arvan, et täna paljud suured ei kaalu seda senikaua, kuni neil ei ole seda kindlust.

Urmas Reinsalu, palun! 

See on kohutav, mida te energeetikas teete ja plaanite! Minu küsimus on, härra Kadastik, väga konkreetne. Kevadel proua Alender ja härra Michal ärplesid, et nad teavad nende plaanide alusel kümnendiksendi täpsusega aastal 2035 kilovatt-tunni elektrienergia hinda. Öelge palun, milline see elektrienergia hind on! Kas härra Michali ja proua Alenderi arvestused 2035-ks on endiselt relevantsed? Kui mitte, siis milline see hind on, kui nad nii väitsid ennustada suutvat? 

Ja teiseks, te libisesite väga nahkselt, armas ettekandja, mööda tööandjate keskliidu, Eesti mõjukaima majandusorganisatsiooni seisukohtadest, õigemini nende nõudest, mis väljendus mittekooskõlastamises ja reas põhjendustes. Korrake üle, kas tööandjate keskliit kooskõlastas selle Eesti majanduse arengukava või mitte! Ja teiseks, mitte ühelegi kümnetest tööandjate keskliidu märkustest … Ja palun esitage need märkused ka, kuna te peate komisjoni nimel arutelu käiku tutvustama, millised olid tööandjate keskliidu märkused ja milline oli tegelikult valitsuse seisukoht nende osas. Ning miks valitsus ei pidanud hetkekski, sekundikski kaalumisväärseks mitte ühtegi tööandjate keskliidu märkust kooskõlastada või arvestada?

Nii, hakkame otsast minema. Hind 2035. Seda ma tegelikult ühes teises vastuses juba vastasin, sest teid kahjuks ei olnud saalis. Selles ENMAK-is on väga konkreetselt mindud seda teed, et kuna see sõltub hästi palju tarbimisest, siis antakse pigem need mehhanismid ja hoovad, mitte ei panda paika konkreetset hinda. 

Praktikas on niimoodi, et lõpphind sisaldab hästi palju erinevaid komponente. Neist suurimad tõenäoliselt on võrgutasu ja elektri hind börsil. Sinna tuleb küll muid komponente ka, mis tulenevad osaliselt ka meie julgeolekust, näiteks saartalitlustasu, sagedusreservid jne. Lõpphinna puhul ehk siis elektri hind börsil hakkab moodustama, ma arvan, umbes kolmandiku sest kogukulust. 

Nüüd, suur aspekt, mis on ka lahti, on see, et kui me tahame saavutada saidi 120, siis kuidas võrgud arendada, ilma et me paneksime seda koormust täies mahus lõpptarbijale. See võib tähendada seda, et me omaniku ootusena võtame Enefitist ja Elektrilevist vähem raha välja. See võib tähendada, et me paneme sinna raha juurde mingisugustel hetkedel, aga kui me tahame saavutada saidi 120, siis me peame sinna investeerima. 

Kui me paneme selle võrgutasusse, siis läheb elektri hind üles. Kui me ei pane seda võrgutasusse, siis elektri hind ei lähe üles. (Saalist hõigatakse: "Kes see "meie" on?!") "Me" on Eesti. (Saalist: "Konkreetselt, palun!") Ma ei hakka sulle krediitkaarti andma. See "me" ongi meie kui Eesti, see on Eesti energiamajanduse arengukava. (Saalis kommenteeritakse.) Jah, see on valitsuse arengukava. See tähendab seda, et valitsus ehk Eesti riik peabki otsustama – kas see on valitsus, kas see on parlament. Valitsus teeb ettepaneku parlamendile, parlament teeb ettepaneku valitsusele – ma usun, et sa tead neid parlamentaarseid protsesse, kuidas need käivad. 

Nüüd, kuidas see hind täpselt kujuneb, see sõltub väga palju tegelikult sellest, mida teevad meie naabrid. See oli üks küsimustest, mille ma komisjonis tõstatasin. Me teame, et Läti ja Leedu arendavad väga agressiivselt taastuvenergeetikat. See tähendab, et osaliselt see on ka vastus Varro Vooglaiu küsimusele, mis ta küsis ministrilt, et miks meil on Läti-suunalist ühendust vaja. Kui Läti ja Leedu suures koguses arendavad taastuvenergeetikat ja tõmbavad ennast tohutusse ülekaalu tootmise poole pealt, siis meil on just kasulik omada ühendusi lõuna poole, mitte põhja poole. (Saalis kommenteeritakse häälekalt.) Näiteks, ma ütlesin nii … (Sekkumine ei lõpe.)  

Aga, head kolleegid, teeme nii, et seda nii-öelda läbirääkimiskultuuri me viljeleme teises osas, kus leiab aset läbirääkimine. (Vahelehüüe.) Aga praegu vastab härra Kadastik küsimustele ja siis algavad läbirääkimised.

Jah, las ma vastan ära. Ma olen juba selles mõttes harjunud. Urmasega meil käibki see alati niimoodi, et ta karjub vahele ja mina räägin.

Ma korra katkestan veel. Kui te sellist diskussiooni peate, siis seda ei ole võimalik stenogrammist pärast lugeda, sellepärast et suurt osa sellest, mida Urmas vahele hõikab, meil ei ole võimalik stenogrammist lugeda viisil, et see oleks arusaadav. Nii et sellepärast oleks mõistlik: kui on kõlanud küsimus, siis vastaja vastab, ja kui on midagi täiendavalt lisada või öelda, siis seda öeldakse läbirääkimiste käigus. Palun, härra Kadastik!

Ma tegelikult mõtlesingi seda, et see ei ole mul eesmärk, vaid lihtsalt Urmas karjub vahele.

Aga mis puudutas seda hinda, siis nagu öeldud, seal sõltub väga palju sellest, mida teevad regioonid. Rootsi, Soome – mõlemad plaanivad suures koguses investeeringuid tarbimise kasvu: rohebetoon, roheteras, kümned teravatt-tunnid. Kui nad seda teevad, siis võib vabalt juhtuda, et meil ei ole põhja poolt importida odavat elektrit. Kui lõuna pool investeeritakse, näiteks Poola suures koguses tuuma, mis neil on plaanis, Läti ja Leedu taastuvasse, siis võib juhtuda, et me hakkame altpoolt importima. Ehk siis mina leian, et ka teil ei ole seda visiooni, kummast suunast on mõttekas importida. Mina ütlen, et mina ei oska öelda, kümne aasta pärast kummas suunas on odavam elekter. Päriselt, ma ei ole selles kindel. Siis kui ma olen rääkinud Eleringiga, Elering on öelnud, et nemad arvavad, et lõunast, mitte põhjast, et põhja me hakkame eksportima, lõunast importima. Nii et selles suhtes on seda raske öelda. Ja sellepärast ka selles ENMAK-is ei ole seda hinda nii konkreetselt sendi täpsusega toodud meelega. 

Mis puudutab tööandjate kooskõlastust, siis tööandjate keskliit koosolekul, kus nad kohal olid, tõid tõesti välja selle, et nemad ei kiitnud seda, kuna nende hinnangul ei ole piisavalt analüüsitud, millise lõpphinna konkreetsed valikud tarbijale kaasa toovad, ja soovitasid seda kinnitamist edasi lükata seni, kuni need toovad. 

Neid konkreetset kümmet aspekti, mis teie olete välja toonud, komisjonis kordagi ei arutatud, mistõttu ma ei saa komisjoni poole pealt selle koha pealt mingit kommentaari anda. Seda ei tõstatanud ei tööandjate keskliit ega keegi küsijatest, mistõttu mul seda protokollist ei ole võimalik võtta. Teil on võimalik ... (Vahelehüüe.)

(Helistab kella.) Vabandust! Härra Reinsalu, mul on teile palve, et edaspidi ärge karjuge vahele, sellepärast et nagu ma ütlesin, neid vahelekarjumisi ei ole võimalik stenogrammist pärast lugeda. Ma saan aru, et teil on kindlasti oma kriitika selle konkreetse ENMAK-i suhtes, (Vahelehüüe.) aga teil on võimalik osaleda läbirääkimistel ja öelda seal oma selged seisukohad. Aga meil ei ole kombeks sellisel moel seda diskussiooni siin Riigikogus pidada. Kui algavad läbirääkimised, saate ka teie sõna sekka öelda. Aga praegu härra Kadastik vastab sellele viimasele küsimusele ja siis me asume läbirääkimiste juurde. Härra Kadastik, palun lõpetage see vastus ära ja siis me läheme edasi.

Ma tahtsingi öelda, et kuna tegemist oli komisjonis kokku nelja ja poole tunni jagu arutelusid komisjonis, mille ma pidin ette kandma 20 minutiga, siis ma igal juhul küsisin juba kaks minutit lisaaega ja ka selle tulemusena jäi mul arutelu lõpuosast umbes kaheksa sõnavõttu katmata, mida mul ei olnud võimalik lihtsalt katta. (Vahelehüüe.) Ma võin seda praegu katta, aga ma võin juba ette öelda, et sellest ei võtnud sõnavõtuga osa tööandjate keskliit, aga kui sa soovid, ma võin neid ette kanda. 

Tõnis Vare, oli küsimus sellest CO₂ püüdmise tehnoloogiatest, tõigi selle välja, et seda tööstuslikult ei ole olemas ja et tema hinnangul 40–60% oleks taastuvenergia osakaal. Silver Sillak, kes siis oli taastuvenergia kojast, vaidles vastu, et 60–80% on nende hinnangul. Eks see kesktee on seal kuskil kahe vahel. Kalev Kallemets tõi välja, et ENMAK-ist on puudu riskianalüüside osa ehk need niinimetatud – mida ma vist lubasin ette kanda – pähekukkuvad tellised. Ehk siis meil on mitu tükki realiseerunud varasemast ajaperioodist, siis, kui meil olid Ukraina sõda ja muud asjad, mis tegelikult olid suured šokid, et me tegelikult ei ole võib-olla ära kirjeldanud, mis on need suured šokid järgmises kümne aasta perioodis. Tema tõi välja ühe, mis on see, et kui nüüd globaalselt naftatarbimine oluliselt kahaneb, nafta hind langeb, siis põlevkiviõli tootmine kaotab igasuguse majandusliku mõttekuse juba lähiaastatel. 

Jaak Aab tõi välja, et Soome ja Rootsi kodutarbijate taastuvenergia tasude tõttu on nendepoolne lõpptarbija elektri hind enamikus tarbimisvahemikes tegelikult kõrgem kui Eestis. Suurettevõtjatel on Eestis veel kõrgem. Jah, see on see lõpphind, kus on ka võrgutasud ja kõik muud asjad sees.

Siis oli veel prognoosiküsimus, kas Soomes ja Rootsis tuleb siis kõrgem tarbimine või mitte. Tõnis Vare tõi välja, et tema oma sealsete kolleegidega on arutanud, et nemad ei ole näinud, et 25 aastaga oleks olulist tarbimise kasvu olnud. Jah, üritatakse teha seda roheterast ja rohebetooni, aga kuna elektrisüsteem on suhteliselt jäik, ei ole nad kindlad, kas see on teostatav, aga üldjoontes need ambitsioonid on. 

Küsimus oli ka biometaani üle, mis tegelikult läks rohkem üle RED III aruteluks, mida ma ei hakka siin rohkem kajastama. 

Aga sellega nüüd on enamus käsitletud. Tõesti, need küsitud 30 punkti tööandjate keskliit kohapeal ei esitanud, ei arutanud ja seda komisjon kordagi ei arutanud. (Vihane hääl saalist.)

Aitäh! Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Urmas Reinsalu, palun pidage end korralikult üleval! Ja kui teil on soov osaleda läbirääkimistel, siis ma näen, et te olete ennast registreerinud, te saate läbirääkimistel ennast väljendada. Aga järgnevalt avangi läbirääkimised ja palun esimesena siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Kõigepealt taustaks ja suureks pildiks veidi ja siis lähen ka ENMAK-i juurde. Algatuseks ma saan jälle öelda, et on milles nõustuda minister Sutiga. Tõepoolest, meie olemegi Euroopa ja seda ma ka oma küsimuses tegelikult väljendasin. 

See kurb osa selle Euroopa juures on see, et Euroopa on tegelikult energeetikavasall täna. Ja see on ka peamine põhjus, miks Euroopa ei istu enam nende laudade taga, kus olulisi geopoliitilisi otsuseid tehakse. Et see ei jääks lihtsalt selliseks jutuks, siis ka mõned numbrid. Euroopa Liit kolmveerand primaarenergia tarbest, 38 eksadžauli, on fossiilne ja sellest imporditakse 33 eksadžauli ehk ainult viis suudetakse ise toota. Ja see on umbes sama suur kui kogu USA maagaasi turg. See on, ütleme, see arve energia eest, mis tuleb enne ära maksta, kui tööstus üldse midagi tegema hakkab.

Nüüd see fossiilidest loobumise idee, mis on Euroopas ja mis kajastub ka meie ENMAK-is. Esiteks, see ei ole võimalik, aga ega see ei ole ka vajalik. Nüüd võimalikkusest. Terve rida tööstuslikke protsesse ei ole ilma fossiilideta võimalikud. Olgu need mõned näited siin: terasetootmine, plastid ja polüümeerid, nende tootmine, tsement, kvaliteetne klaas, lõhkeained ja iroonilisel kombel ka kogu see infra, mis on vajalik tuule- ja päikeseenergia tootmiseks. Ja nüüd see jutt, et miks ta vajalik ei ole. Sest tegelikult varud on üüratud. Fossiilkütuste varud on üüratud ja nagu järgmise mitmesaja aasta analüüside ja planeeringute mõttes võib arvestada, need on lõpmatud. 

Ka muuseas Rahvusvaheline Energiaagentuur hiljaaegu korrigeeris oma arvamust selle kohta, mis saab nõudlusest, ja ütles, et 2050. aastani nõudlus kasvab. Ja kogu see peak oil'i ja laiemalt fossiilsete kütuste kättesaadavuse vähenemise hirmujutt on tegelikult laualt maas. Need riigid, kes omavad kontrolli selle fossiilse primaarenergia üle, omavad täna ka tööstuse ja relvastuse ja kaitsevõime üle kontrolli ja seda näitavad faktilised uudised tänasest maailmast. 

Nüüd, meie energiamajanduse arengukavast. Minister ütles, et tootmist on juurde vaja, ja ütles umbes, et teeme kõike, mida teha saab, seda teeme. Ja Kadastik ütles, et ENMAK on kompromiss. Aga ma ütleks, et fookust on puudu, poliitilist juhtimist on puudu. Kui me ütleme, et saame kõike teha, siis me ei ütle, kuhu me fookuse peaks panema. Härra minister ütles väga tähtsad sõnad, et kui meil ühendusi ei oleks, siis oleks meil kolmandik ajast tuba pime, elektrit ei oleks. See on minu arust väga oluline ja isegi võtmetähendusega tõdemus. Ja kui me räägime arengukavast ja energiajulgeolekust selle arengukava ühe peamise eesmärgina, siis elektriga varustatuse osas ja arvestades tänast geopoliitilist olukorda peaksime me tegema kõik, et selline olukord oleks välistatud, et kui kaablid on puruks või ei tööta, siis meil on kolmandik ajast tuba pime. 

Paslik on siin korraks meelde tuletada, et veel 2018. aastal oli Eesti elektrit eksportiv riik ja eksport põhines juhitaval kohalikul kütusel, mitte juhuenergia ületootmisel. Ja kui nüüd minister või keegi teine ütleb, et paneme aga tuult ja päikest juurde ja siis hakkame hirmsat moodi eksportima ja muutume jälle eksportivaks, siis see on demagoogiline jutt selles valguses, et tõepoolest, siis sa pead oma ületootmist kas või võrgu stabiilsuse säilitamise huvides ära saatma, aga raha sa selle eest ei saa, halvemal juhul maksad peale. Me oleme näinud neid negatiivseid hindasid. Nii et eksportida tuleks külmal ja hämaral talvepäeval, kus tuul ei puhu, sest siis on elektrit vaja, sooja vaja, ja kui sul on võimekus seda eksportida, siis sa saad selle eest ka raha – mis võiks olla ekspordi mõte. 

Kuigi ükski arengukava, nagu siin ka täna öeldi, otseselt ei korralda seda elu riigis, siis ta mingi suuna annab, kuhu seadusandlik raamistik ja riigi tegevus võiks fokuseerida. Ma teen ka mõned konkreetsed ettepanekud, kuidas praegu siin arutlusel olevat ENMAK-i tuleks muuta. Lühike kokkuvõte nendest kõigepealt ja kui jõuab, siis ka pikemalt mõnest asjast. 

Kõigepealt eesmärgi hierarhia. Esikohale tuleb seada energiajulgeolek, sh sõja- või muu kriisi- ja embargostsenaariumis. Teisel kohal peab olema tööstuslik ja sellest tulenev militaarne võimekus. Kliimaindikaatorid on tegelikult sekundaarsed ega tohi olla vastuolus esimese kahega. Mõõdikud tuleb välja vahetada. Taastuvenergia protsendid ja jätkusuutlikkuse indeksid peavad asenduma baas- ja juhitava võimsuse, saarevõimekuse kestuse, strateegiliste varude ja tööstusliku elektrihinna näitajatega. Ma olen nõus, et tööstusliku elektrihinna näitaja on täna olemas, aga kõik muu on tagurpidi. Selgrooks tuleb selgelt seada eesmärgina tuuma- pluss fossiilne kütus. Tuumajaam tuleb selgesõnaliselt sõnastada kui baasvõimsuse ambitsioon. Tuleb sätestada tähtajad, millal on raamistik paigas ja millal on eesmärgina vähemalt ehitus alanud, olgu see siis üks 300-megavatine või kaks plokki. 

Põlevkivi tuleb ümber defineerida kui strateegiline baas- ja reservvõimekus ning lõpetada igasugune jutt selle kasutamise lõpust. Eesmärgina tuleb juhuelektri tootmisvõimsusi piirata, tuleb öelda, kui palju neid maksimaalselt võib olla, sest see on võrgu toimimise huvides. Gaasi tuleks hakata käsitlema kui reservi, mitte kui mingisugust dekarboniseeritavat fetišit. Biometaan ja vesinik võib-olla tulevad, võib-olla ei tule, aga tulevad siis, kui füüsika ja majanduslik loogika lubavad – seal ei ole mõtet seada eesmärke iseendas. Kaugküte on kindlasti väga strateegiline süsteem meie geograafilist asukohta arvestades. Selle asemel et seada põhifookus fossiilidest loobumisele, tuleks öelda täna, et meil peab olema mitmekesine ja muudetav miks. Tõepoolest, me püüame vähendada heidet, aga kriisivõimekus peab säilima. 

Võib-olla mõnest mõõdikust– mul on poolteist minutit jäänud – ka konkreetsemalt. Pakun välja eesmärgi sõnastuse: Eesti energiamajandus tagab igas olukorras riigi energiajulgeoleku, toetab tööstuslikku ja militaarset võimekust ning hoiab elektri hinna pikaajaliselt konkurentsivõimelisena. Kliimaeesmärgid täidetakse niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas eelnevate eesmärkidega. Ja mõned peamised mõõdikud. Juhitav ja baasvõimsus – täna on ta võrdlemisi häguselt öeldud – on 1000 megavatti. Tegelikult tuleks öelda, et see on 1,2–1,3 korda meie tipukoormus. See on kusjuures selline klassikaline väikese elektrisüsteemi stabiilsuskriteerium, mitte arvamus. Sealhulgas tuleks öelda, et 300–600 megavatti kindlasti on tuuma ja juhitavat gaasi ja/või põlevkivi, neid koos on 1400–1700 megavatti. 

Konkreetselt sätestatud eesmärk strateegilise kütuse varuga, milleks on põlevkivi, gaas ja vedelkütused, on see, kui palju päevi me suudame selle varuga katta. Juhitamatu päikese- ja tuuleenergia tootmises tuleks öelda, et maksimaalne installeeritud võimsus tipukoormuse suhtes mitte rohkem kui 40% ja juhuelektritoodangu maksimaalne määr kogutoodangus mitte rohkem kui 15%. See eesmärk aitaks tagada süsteemi stabiilsuse. Aitäh teile! Ma loodan, et minister, te võtate stenogrammist need eesmärgid ja tulete varsti tagasi uuendatud energiamajanduse arengukavaga.

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. (Kõneleja palub  lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma tahan kiita ja tänada head kolleegi Raini, kes tegelikult oma kõnes markeeris ära väga palju, mis puudutab üleüldist globaalset olukorda energiamajanduses, mis puudutab fossiilseid kütuseid ja taastuvaid energiaallikaid, ja üleüldiselt, kuidas meil need asjad siin käivad, mis on tegelikult need eesmärgid, mida ei ole pikalt juba täidetud. Kas need eesmärgid ja visioon on ka õiged, on juba hoopis teine küsimus. 

Aga tead, Rain, sa märkisid ära, et sellel valitsusel puudub fookus ja poliitiline juhtimine. Aga+ Rain, ma ütlen sulle, et selles valitsuses, mis on pantvangivalitsus, ei saagi olla ei fookust ega poliitilist juhtimist. 

See, mis eile siin toimus hasartmängumaksu langetamisega, see, kuidas Riigikogu liikmed, koalitsiooni kuuluvad Riigikogu liikmed murdusid ja hääletasid selle maksu langetamise poolt, ja veel tagantjärele saime teada, et see oli Eesti 200 osa Riigikogu liikmete šantaaž – muidu me läheme laiali ja koalitsioon läheb laiali! –, see ei ole riigimehelik. See on šantaaž ja see tähendabki seda, et see valitsus on praegu pantvangivalitsus. Loomulikult ei saa olla sellel valitsusel ega koalitsioonil ei fookust ega poliitilist juhtimist. 

Vaatame nüüd visiooni. Nii nagu ka hea kolleeg Mario Kadastik ütles, see arengukava, mis meil siin ees on, energiamajanduse arengukava aastani 2035, on visioon. Kuidas sinna jõuda, peame arutama, mis tööriistadega, millisel viisil. 

Kaua me siin arutame? Elektri hind pidevalt kasvab. Aga tegelikult ei ole mitte ühtegi liigutust tehtud reaalselt selleks, et midagi muutuks. Ja see on juba aastast 2023 nii olnud. 

Nüüd siis selline väga huvitav lause, mis puudutas tuumaenergeetikat. "Meil oleks vaja kedagi, kes oleks keegi, kes oskaks asja teha." Mario Kadastiku tsitaat. Me arutame praegu energiamajanduse arengukava ja siinsamas puldis ettekandjad tunnistavad: meil on vaja kedagi, kes tunneb kedagi, kes oskab asja teha. No kirjutage siis see juba sisse, ja sellest piisab! Ei ole vaja siia tuua 200–300 lehekülge teksti, kui tegelikult on ju ettekandja poolt kõik välja öeldud: me ei tea, kuidas seda teha, kuidas see mõjutab, mis on hinnad. 

Eelmises energiamajanduse kavas oli vähemalt mingigi eesmärk, mille puhul me aga juhtisime tähelepanu, et see ei ole reaalne eesmärk, kui seati hinna eesmärgiks lõpptarbijale 15 senti kilovatt-tunni kohta. Selle kohta me ütlesime, et see ei ole reaalne hind. 

Nüüd võeti sammuke tagasi ja võeti tõesti kuulda. Tõesti, opositsioonil oli jällegi õigus, seda ei saagi siin kajastada. Aga samas, kui n-ö pikemalt vaadata seda, mille kohta ma küsisin, aga mis siis on see teekaart, elektrivarustuse teekaart ja millega ta erineb eelmisest, siis ka selle kohta ju väga palju vastuseid ei osatud välja tuua. See tähendabki, et visioon võib ju mingisugune olla, aga kui ka visioonis on probleeme, siis teostuse osast me ei saa üldse rääkida. 

Loomulikult kõlas siin ka see ähvardus, et juhul, kui meil praegu ei oleks välisühendusi, siis me ei suudaks katta oma energiatarbimist. Aga me oleme kõik tegelikult teinud selleks – ma mõtlen valitsust –, et see võimalus kaokski ära. Ja suurel määral ta ongi ära kadunud, sellepärast et me oleme kõik selleks teinud, et oma põlevkivisektor kinni panna. Ja ka siinsamas energiamajanduse arengukavas on see suund ju kirjas. 

Samas on ka kirjas, et me osaliselt nüüd selleks, et tagada sagedused ja saartalitlus, on meil vaja mingiks ajaks rajada lisavõimsusi, mis hakkavad tööle gaasiga. Siin on ka öeldud, et jah, me vajame rohkem biogaasi, aga me ju teame ka seda väga hästi, et neid tootmisvõimsusi meil nii palju ei ole, kui palju me tegelikult võiksime tarbida. Mis tähendab omakorda, et me hakkame gaasi ostma sisse välismaalt. Samas meil on olemas põlevkivi, mis on kaevamata, meil on inimesed, kellel ei lasta seda kaevata. Need on töökohad, need on maksud. Aga selle asemel me ostame gaasi kuskilt mujalt. No andke andeks, seletage ära, miks me peame ikkagi oma sektorit sellisel viisil piinama, kinni panema, selleks et tagada mingisugused näitajad CO₂ osas! 

Samas me näeme selgelt, kuidas juba väga paljud riigid annavad selge signaali Euroopa Liidust, et see ei ole jätkusuutlik. Me saame signaali Rootsist, kus juba viiendat aastat on tuuleparkide energiat tootvad ettevõtted olnud kahjumis. See ei toimi lihtsalt! Just tuli Rootsist hiljutine uudis, et väga tõsiselt kaalutakse energiamüügi peatamist Euroopasse, eeskätt Saksamaale. On antud selgelt signaal, et teie ise peate endale tagama juhitavad energiavõimsused. See ei ole jätkusuutlik! Nad ei suuda rohkem. 

Kuna Euroopas juhitavaid võimsusi ei ole, on tasapisi jah püütud minna roheenergia poole, aga on tekkinud probleeme süsteemis. Seda tuleb korvata juhitavate võimsustega ja neid otsitakse praegu Norrast. Loomulikult on see mõjutanud ka Norra elanike hindu ja seda tahetakse muuta. 

Hea minister Andres Sutt alustas oma ettekannet sellise suurema pildiga, mille kohta me oleme temalt pidevalt küsinud ja nõudnud. Ta andis väikese ülevaate, kuidas asjad toimivad väljaspool Eestit ja milliseid häid näiteid me peaksime ka ise juurutama. Aga miskipärast jättis ta rääkimata kõikidest nendest probleemidest, mis on Rootsis, mis on Norras, mis on tegelikult Saksas, kus ei ole nii palju juhitavat energiat ja kus seda tegelikult väga tõsiselt kaalutakse. Ja siiamaani Saksas – miskipärast Andres Sutt ei rääkinud sellest – põlevkivisütt põletatakse täie hooga, sellepärast et muud juhitavat energiat ei jagu nendele. 

Nii et, head koalitsioonisaadikud, mõelge väga hästi läbi, mis hinnangu teie annate praegusele ENMAK-ile. Ja kindlasti mõelge selle peale, millist Eesti julgeolekupilti te tahate näha, loomulikult ka energiajulgeoleku vaatevinklist. Aitäh! 

Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Yoko Alenderi. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Hea minister! Tänan selle tänase kuni peaaegu viimase lõpuni väga sisuka ja rahuliku arutelu eest! Ma arvan, et on väga hea, et see energeetikaarutelu tase Riigikogus on viimaste aastatega kõvasti tõusnud, läinud palju sisukamaks ja palju realistlikumaks ja detailirohkemaks.

Ja samas on saanud ikkagi üsna konsensuslikuks need eesmärgid, mis meil on ja mis on ka sellesama energiamajanduse arengukava peaeesmärgid. Need on kindlus, puhtus ja hind. Ja need ühtivad tegelikult täielikult ka Maailma Energiaagentuuri põhimõtetega, kes on selle teemaga tegelenud vaat et vast kõige põhjalikumalt maailmas ja kes ka tegelikult hindab Eesti senist tegevust ülikõrgelt. Olla seitsmes maailma riikide hulgas, ma arvan isiklikult, nii väikese riigi jaoks meie ajalooga on tegelikult väga suur tunnustus. 

Samuti on kõrge tunnustus 11. koht maailmas sellele, kuidas me teeme läbi seda suurt muutust, mis kogu maailmas energeetikas toimumas on. Siin on muidugi huvitav ka vaadata, et suur riik Hiina, keda siin armastatakse näiteks tuua, – oleme veel esialgu nendes muutustes Hiinast tiba paremad, aga tegelikult Hiina liigub ikkagi väga suurte sammudega puhta energia suunas. 

Ma ütleks võib-olla mõned märksõnad, mis on kõige olulisemad ja just nimelt selle suure pildi vaates, kuna siit käis palju läbi ka Euroopa. Euroopa suur konkurentsieelis on meie tugevus energeetikas. Meie võrgud näiteks on oluliselt kindlamad, kui nad on Ameerikas, Aasias samuti see ühendatus on tegelikult palju väiksem, kui on Euroopas. See on see tugevus, mille kallal tuleb rahvusvaheliselt töötada. Tervitame loomulikult Euroopa hiljutist otsust loobuda Vene gaasist. Ka seal oleme suutnud oma sõnumid saada tegevusnormiks. 

Ja ma arvan, et see, kuidas siin oli juttu ühendustest … Ja mul oli väga hea meel kuulda, et ka kolleegid EKRE-st on aru saanud ühenduste olulisusest, sest mitte meil ei ole kolmandiku ajast, kui meil ei ole ühendusi, tuled kustus, vaid just nimelt hind saab olema kõrge, kui me toetume ainult oma fossiilsele põlevkivile. Selles on vahe. Meil on varustuskindlus tagatud, aga ka selle uue ENMAK-iga me liigume sinna suunas, et vanade põlevkivijaamade asendamine tegelikult suhteliselt mõistliku hinnaga rajatavate gaasijaamade vastu, mis saavad tulevikus üle minna ka puhtale biogaasile või vesinikule, on kindlasti selle ENMAK-i üks suurimaid väga konkreetseid samme. 

Loomulikult on siin ülioluline salvestuse ja turu käivitamine, mis annab taastuvenergiale, mis on turvaline, mis on meie julgeoleku mõttes ülioluline, sest sellel puudub kütus, sellega ei saa mitte keegi manipuleerida. Seda saab paigutada hajusalt üle Eesti ja see toob kõige madalama hinna. Aga selle juurde on nüüd, kus teda meil on juba, kindlasti vaja salvestust, ja seda on õnneks ka tulemas. Samuti annab uute digitaalsete lahendustega energia tarbimise juhtimine meile suurt kasu. 

Nüüd veel välisühendustest. Ülioluline, et Euroopa saaks liikuda sellel kursil, et meie elektri hind püsiks konkurentsivõimelisena ka maailma kontekstis, on just nimelt palju kindlaid välisühendusi. Aga muidugi, kõige enam teeb ka mulle muret, kuidas me säilitame selle hinna, mis, nagu te kuulsite, on odavam kui Soomes kodutarbija jaoks. See, kui palju opositsioon on valeinfot levitanud, väga paljuski ka meedia kaasabil, on kahetsusväärne, on tekitanud … 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Meil on ENMAK-is nüüd välja toodud, et kogu regioonis – see on Soome, Läti, Rootsi, Leedu, Taani –, et meil oleks regiooni keskmine hind kõikidest nendest riikidest madalam. Me juba oleme saavutanud selle seitsmes tarbijagrupis, aga meil on eesmärk liikuda sinna, et see oleks seda kõikides tarbijagruppides. See on väga ambitsioonikas eesmärk ja me ei tohi jääda sõltuma nendest välisühendustest. Me peame lisama oma taastuvenergia tootmist, sest Eesti on siiski seni veel väike tarbija ja ma ei näe ka meie suurt valmidust siia saada neid uusi tarbijaid, sest see energeetika peab olema siin enne, enne neid suuri tarbijaid siia ei tule. See käib niipidi, nagu siin ka kolleeg Kadastik välja tõi. 

Meie peamine küsimus on, kas tegelikult see, et meil praegu hind on nii konkurentsivõimeline kodutarbija jaoks – ta on olnud mitu aastat järjest languses –, kas selles on oma mõju sellele, et ei soovita tuuleparke rajada, või on rohkem selles hirmutamises, mis siin poliitilisel tasandil on aset leidnud. See on küsimus, millele tuleb leida lahendus üheskoos, koos kohalike omavalitsuste ja riigi tasandil. Kas on vaja täiendavaid motivaatoreid, sest muidu me ei suuda seda hinnataset tulevikus hoida? Ehk välisühendused, salvestus, aga ka omamaised puhtad tootmised ja loomulikult pikas perspektiivis ka tuumaenergeetika, millel on oma koht. 

Mina ütleksin, et jah, võib-olla mingil määral vähem ambitsioonikam, võib leida, kindlasti realistlik. Aga ma loodan, et me anname endale aru, et ilma tegelike tegudeta taastuvenergia arendamises me neid hindu ei suuda ise tagada, vaid me jääme sõltuma sellest, kui ambitsioonikad on meie naabrid. Hea meel on muidugi tõdeda, et meie naabrid üldiselt on väga ambitsioonikad. Nii et pilt on siiski üsna helge. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksei Jevgrafov. Palun!

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! ENMAK 2035 on arengukava, mis peaks kujundama Eesti energiamajanduse selgroo järgmiseks kümnendiks. Kahjuks tuleb juba alguses tõdeda, et see arengukava ei ole realistlik, ei vasta meie tegelikele võimalustele ning ei taga Eesti energiajulgeolekut. Eesmärgid ise on ambitsioonikad, kuid need on rajatud … ja tegelikkusest irdunud eeldustele. 

Kava järgi peaks Eesti tagama energiajulgeoleku, taskukohased hinnad ja puhta energia kasutuselevõtu aastaks 2035. Kui aga vaadata, mis on viimastel aastatel tegelikult toimunud, siis pilt on sootuks teine. 

Maismaatuule areng on sisuliselt peatunud. Viimase viie aasta jooksul on algatatud vaid kaks planeeringut ja mõlemad kohtuvaidlustes. Meretuulepargid on ülikallid, vajavad riiklikke garantiisid ega ole turupõhjaliselt elujõulised. 

Me ei saa ehitada Eesti energiajulgeolekut tehnoloogiatele, mida ei ole võimalik kiiresti rajada ega majanduslikult tasuvaks muuta. See ei ole strateegia, see on ohtlik naiivsus. 

Arengukava uued stsenaariumid võivad näida paberil veenvad, kuid tegelikkuses ei toimi need samal viisil. Tuumastsenaarium pakub pikas plaanis küll kõige suuremat varustuskindlust, kuid tuumaelektrijaama rajamine on aeglane, väga kulukas ja täis ebakindlust. Taastuvenergiastsenaarium eeldab väga suuri investeeringuid tuulde, päikesesse ja võrku. Jah, räägitakse akusalvestitest, kuid see tehnoloogia ei ole tänaseks küps. Neil on piiratud eluiga, kallid hoolduskulud ja piiratud laadimis- ning tühjendustsüklid. See tähendab täiendavaid ja korduvaid investeeringuid, mida pole arengukavas ausalt arvesse võetud. 

ENMAK väidab, et 2030. aastatel võib taastuvenergia katta kogu tarbimise, aga eelnõu teise lisa tabeli nr 2.10 pealkirjaga "Elektritoodang erinevates stsenaariumides võrreldes elektri tarbimisega" näitab selgelt, et isegi kõige ambitsioonikamas stsenaariumis ületab elektritoodang tarbimise vaid üksikutes aastates ning see sõltub täielikult ilmast, tuule ja päikese muutlikkusest. See ei ole tugev energiasüsteem, see on ilmast sõltuv riskimäng, mille kaotajaks võib jääda Eesti tarbija ja Eesti majandus. 

Ida-Virumaalt pärit inimesena pean ütlema otse, et kõige kriitilisem probleem on juhitavate võimsuste nappus ning põlevkivi rolli süstemaatiline alahindamine. Eestis on täna kokku 1822 megavatti juhitavat võimsust, millest 1350 megavatti põhineb põlevkivil. See on umbes 75%. See on meie reaalsus, mida arengukava küll mainib, kui millele ei anta sisulist lahendust. Jah, põlevkivijaamad vananevad ja neil on piiratud tööiga, seda me kõik teame, kuid alternatiive ei tule asemele piisavalt kiiresti. ENMAK eeldab, et põlevkiviplokid suletakse aastaks 2035. Aga mis töötab nende asemel? Tuumaenergiat ei ole meil enne aastat 2040, kui üldse. Toimivat salvestusvõimsust ei ole ning selle majanduslik suutlikkus on ebaselge. Tuule- ja päikesepargid sõltuvad ilmast ja sageli on kohalike kogukondade vastuseisust. Meretuule rajamine nõuab miljardeid eurot ja väga kallist võrguarendust. 

Kui juhitav võimsus kaob enne, kui uus juhitav tootmine on valmis ja töös, siis ei ole Eesti energiajulgeolek tagatud. Seda ütleb tegelikult ka eelnõu olukorra analüüs, mille järgi tuleb olemasolevaid juhitavaid elektrijaamu hoida töökorras, kuni uued võimsused on rajatud. Probleem on selles, et arengukava ei kirjelda, kuidas ja millal need uued võimsused tegelikult valmivad. 

Ida-Virumaa jaoks ei ole see ainult energiaküsimus, see on elu, töö ja majandusliku stabiilsuse küsimus. Põlevkivi kiirkorras sulgemine ei tähenda pelgalt töökohtade kadumist, see tähendab piirkonna majandusliku selgroo murdumist. See mõjutab kümneid tuhandeid inimesi, kogu piirkonna maksulaekumist ja lõpuks ka Eesti võimet iseennast varustada. 

Me näeme, mis juhtus Saksamaal, Hollandis ja Ühendkuningriigis, kui kiirkorras tehtud otsused viisid selleni, et vanu fossiilplokke tuli taas avada. Miks peaks Eesti kordama sama viga ja tegema seda veelgi ebakindlamates tingimustes? Miks peaksime loobuma oma ainukesest juhitavast kodumaisest ressursist enne, kui meil on päris alternatiivid? 

Ja lõpuks hinnalubadustest. Arengukava lubab, et Eesti elektri hind peab olema madalam kui Soomes, Rootsis, Taanis, Poolas, Lätis ja Leedus. Aga reaalsus on järgmine. Elektrihindu mõjutavad eeskätt välisühendused. Võrgutasud tõusevad. Meretuulepargid vajavad riiklikke garantiisid. Salvestusvõimsuste rajamine on kallis. Tuumaenergia nõuab mitme miljardi eurod investeeringud. Kuidas saab hind langeda, kui kõik sisendid kallinevad? Sellele ei anna arengukava ühtegi veenvat vastust. 

Seetõttu tahan lõpetuseks rõhutada, et ENMAK 2035 ei taga Eesti energiajulgeolekut, ei taga taskukohaseid hindu, ei taga usaldusväärset üleminekut puhtale energiale ning eirab Ida-Virumaa tähtsust Eesti majanduses. Me ei tohi kiirustada põlevkivi sulgemisega. Me ei tohi ehitada oma energiasüsteemi üksnes muutliku tuule ja päikese peale. Me ei tohi loota tulevikutehnoloogiatele, mille ajakava ja maksumus on teadmata, ja me ei tohi jätta Ida-Virumaad majanduslikku ebakindlusesse. Eesti vajab tasakaalustatud energiaportfelle, selgeid ajakavasid uute juhitavate võimsuste rajamiseks ning realistlikku arvestust sellega, mis tegelikult on võimalik. Aitäh!

Aitäh! Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Iga hea ettevõtmine vajab plaani. Teekonnad võivad olla erinevad, aga siht, kuhu jõuda, peab olema selge ja kõigile osalistele teada. Täna arutlusel olev ENMAK on juba selle viies versioon. Eks on ju ikka loomulik, et iga korraga saab see aina paremaks ja täpsemaks ning visioongi saab selle käigus selgemaks. 

Energia, eriti elektrienergia, on meile kõigile elus justkui vereringe. Ilma elektrita on raske kujutada ette tänapäevast kaasaegset elu, millest me ilmselgelt loobuda ei soovi. Seega on küsimus ainult selles, kust ja kuidas me vajaliku energia hangime. 

Tänane poliitiline tahe toetab mõistlikku taastuvenergia suunda, mis ühtlasi haakub hästi meie kultuuriruumiga, milles me asume, ja on sarnane kogu Euroopa Liidus. Pikas plaanis on puhas energia meile kõige soodsam ja kasulikum. Eestil on mõistlik toota ise vajalik kogus elektrienergiat igal hetkel soodsaima võimaliku hinnaga ja seda nii keskkonnasõbralikult kui vähegi võimalik. Selleks et soovitu oleks tehtav, on valitsuse kohus tekitada olukord, kus turule tekiks tootmisvõimekus, mis tagab soovitud tulemuse. Milline peaks siis olema soovitud tulemus? Meie tänane probleem on ilmselgelt liiga vähene kohalik tootmisvõimekus, mis ei vasta meie vajadustele ja sunnib elektrienergiat just kallimatel hetkedel importima. Selle olukorra põhjus peitub suuresti varasemas arusaamas, et kaabel on hea ja kodumaine tootmine ei ole oluline. Me peame seda jõuliselt ja kiiresti muutma. 

Kõige soodsam ja jätkusuutlikum on Eestis toota elektrit päikesest ja maismaatuulest. Paratamatus on, et see ressurss ei ole meil stabiilselt saadaval. Selleks ajaks, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, aitab välja salvestus. Kui lühiajaliselt on mõistlik kasutada akusid, siis pikemaks ajaks, kuni 36 tundi, vajab Eesti hädasti vesisalvestit. Suuremahulise vesisalvesti suur vahe akuparkidega seisneb selles, et vesisalvesti rajamisel jääb ligi miljard eurot Eesti majandusse, akuparkide kasutamisel saadame aga Eesti inimeste kogutud raha välismaistele ettevõtetele. Lisaks on akuparkide tootmine ilmselge keskkonnakahju ning seda tuleb korrata iga 10–15 aasta tagant. 

Tuumajaam on Eesti kontekstis ülisuur ettevõtmine ja õnnestumise korral toob see sarnaselt vesisalvestiga juba ehituse käigus ligi miljard eurot Eesti majandusse, lisaks suurel hulgal uut teavet ja sidemeid, mida kasutada edaspidiseks majanduse edendamiseks. Kindel on ka see, et toodetud energia mahub kenasti Nord Pooli turule. 

Nüüd, kui ikkagi puhast energiat puudu jääb ja selle saamiseks, siis kui vaja, peame midagi põletama, siis peaks toore olema kodumaine ja taastuv ressurss. Eesti kontekstis on need puidujäätmed, biogaas ja põlevkivi ja seda just selles järjekorras. Kohaliku tooraine kasutamine annab tööd meie inimestele ja taastuvate toorainete kasutamine energia tootmisel tagab meie ettevõtetele nende toodangu konkurentsivõime välisturgudel. 

On hea meel tõdeda, et ENMAK-i tänane käsitlus liigub valdavalt õiges suunas ja loodetavasti tagab meile tulevikus stabiilselt soodsa elektrihinna pikaks ajaks. Vast on oluline siinkohal märkida ka seda, et juba mitmeid kuid on Eleringil vastutus elektrienergia lõpphinna eest. See peaks tagama meie tarbijatele, et vähese mõjuga suuri investeeringuid võrku tehakse väga vastutustundlikult. Aitäh!

Suur tänu! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun.

Sangarid valitsusest on läinud uuele katsele oma poliitilise aktsiooniga, mis puudutab energiapoliitika n-ö agenda läbisurumist taastuvenergia tööstuskompleksi lobi näol ennekõike. Eesti Tööandjate Keskliit on andnud sisulise kvalitatiivse ja hävitava hinnangu sellele energiamajanduse arengukavale. Tsiteerin: "ENMAK-i elektrihinnaeeldustes on kasutatud elektrihinnakomponente, mis tunduvad juba arutatud võrgutasude ja sagedusreservitasude valguses liiga tagasihoidlikud. Endiselt on ENMAK-is plaanis taastuvenergia arendamine ennaktempos võrreldes Euroopa Liidu riikide keskmisega või rahvusvaheliselt kokku lepitud sihttasemega. See ambitsioon avaldub ka energia lõpphinnas. Arengukava prioriteet on taastuvenergia arendamine, mis eeldaks kogu energiamajanduse tervikkäsitlust. Seda pole hetkel tehtud. Elektrisüsteemi ei käsitleta selles arengukavas ühtse, dünaamilise tervikuna. Energiajulgeolek, hind ja keskkonnamõju taotluslikud eesmärgid on püstitatud, kuid puudub nende täitmise mehhanism. Energiamajanduse turupõhine arendamine on suunana deklareeritud, kuid jääb segaseks, mida selle all mõeldud on."

Ja tööandjate keskliit jätkab: "Plaanis on asendada kohalik fossiilkütus imporditud fossiilkütusega. ENMAK 2035 ei käsitle regiooni – esmalt Läti, Leedu ja Soome – energeetika koostöökavasid ja projekte. Arengukava ei käsitle elektri ja gaasi hinnastruktuuri paratamatuid muutusi. Turumahtude prognooside lähteandmeid pole selgitatud, prognoosid on suure kõikumisega." 

Ja nii edasi ja nii edasi. Milline on valitsuse ja valitsuskoalitsiooni vastus sellele hävitavale hinnangule, tööandjate üleskutsele mitte kooskõlastada seda energiamajanduse arengukava? Sisuliselt 30-le Eesti tööandjate, Eesti ettevõtluse, tööstuse organisatsiooni kriitilisele seisukohale on valitsuse seisukoht, et nad ei arvesta mitte ühegagi. Null! Null, näete, on ka number!  

Härra Kadastik komisjoni ettekandjana ütles, et komisjonis ei vaevutud neid arutama. Näete, ei ole oluline, mida Eesti tööandjad, Eesti majanduse esindajad eksperte kaasates arvavad meie energiamajanduse arengukavast! Mis tähtsust sellel on?! Pärast meid tulgu või veeuputus, härra Kadastik!  

Olukord on loomulikult kriitiline. ENMAK ei vasta põhimõtetele, mida elujõuline, turvaline ja taskukohane energiasüsteem tegelikult vajab. Kõigepealt tuleb meelde tuletada üks fundamentaalne tõde: energia ei ole toode, vaid teenus. Me ei tarbi lihtsalt kilovatt-tunde, me tarbime kättesaadavust ja energiat siis, kui seda on vaja. Seni, kuni poliitikud on võimetud neid põhimõtteid tunnistama, ei saa ükski energia- või kliimakava, mida kokku klopsitakse, olla realistlik ega jätkusuutlik.  

Usaldusväärsus on iga energiasüsteemi esimene ja ülim nõue. Alles pärast usaldusväärsust saab rääkida taskukohasusest ja alles siis, kui energia on nii töökindel kui ka taskukohane, on mõistlik investeerida keskkonnamõju vähendamisse. ENMAK aga alustab just nimelt ideoloogilise aktsioonina vastupidisest otsast. Ta üritab süsteemi muuta keskkonnahoidlikuks enne, kui see on töökindel ja jõukohane. Teine probleem on see, et ENMAK käsitleb energiat peamiselt elektrina ja elektrit peamiselt poliitilise sümbolina, härra Sutt. Tegelikult tuleb energiat analüüsida terviklikult, kogu väärtusahela ulatuses, alates toormest, energiatihedusest kuni ringlussevõtu, võrguarenduse ja tarbijani jõudmiseni. 

Kui vaadata seda väärtusahelat, tekib kolm põhiküsimust. Esiteks, kas kavandatav süsteem toodab rohkem energiat, kui ta kulutab? Teiseks, kui palju toorainet on tegelikult vaja? Ja kolmandaks, milline on keskkonnamõju kogu elutsükli jooksul? ENMAK neile küsimustele ammendavalt ei vasta. 

Kõige probleemsem osa kavast puudutab tuule- ja päikeseenergia eeldatavat rolli Eesti energiavarustuse ettekujuteldava nurgakivina. Need tehnoloogid on väärtuslikud, kuid nende põhivead peituvad kahes omaduses: väga madalas energiatiheduses ja katkendlikkuses. 

Madal energiatihedus tähendab suuri seadmeid ja suuri maakasutusi, katkendlikkus tähendab tohutuid lisasüsteeme; akusid, vesinikku, reservvõimsusi, massiivset võrguarendust. ENMAK räägib neist tehnoloogiatest peamiselt kui odavatest ja rohelisest, kuid jätab sisuliselt käsitlemata nende täieliku süsteemi kulu, mis suureneb mitte lineaarselt, vaid eksponentsiaalselt. Ja siit tuleneb meie riigi jaoks üks kõige kriitilisemaid küsimusi: kui ENMAK ellu viia, kui palju maksab energia tulevikus Eesti inimestele ja Eesti ettevõtetele? Kallis energia on majanduse arengut pidurdav, sotsiaalselt ebaõiglane ja tööstust Eestist välja tõukav jõud. Selle valguses peame küsima, kas ENMAK teenib Eesti inimeste ja ettevõtete huve või on see dokument, mis ei järgi tegelikkust.

Kui me tahame luua toimiva energiatuleviku, peame liikuma teistsugust rada pidi. Isamaa on mitme aasta jooksul korduvalt, kuid tagajärjetult esitanud oma põhitingimused energiamajanduse plaanile, mis on vajalik venitusteta välja töötada ja mis annaks investoritele mitte riski, vaid perspektiivi, teadus- ja arendustegevus saaks fookuse, olemasolevad energiasüsteemid muudaks puhtamaks ja efektiivsemaks. 

Meil ei ole vaja mitte unistust, ideoloogilise aktsiooni vormis formuleeritud, vaid reaalsuse energiapoliitikat, energiasüsteemi, mis põhineb füüsikal, mitte loosungitel. Me vajame plaani, mis ei koorma inimesi täiendavate kuludega, mida valitsus ahelreaktsioonina praegu kehtestab ja mis hakkavad jõustuma järgmisest aastast, ning ebakindlusega, vaid tagab meie majanduskeskkonnale ja väljavaadetele tugevuse ja stabiilsuse.  

Meie põhiprobleem on see, et esitatud kujul see ENMAK ei täida neid nõudeid. Ja need ei ole minu kui kodaniku sõnad on üksnes, vaid see on üldistus Eesti energeetikaekspertide pidevast ja murelikust käsitlusest pika aja jooksul. Ja see on ka sisuliselt kvintessents nendes formuleeringutes Eesti mõjukaima tööandjate ja ettevõtjate esindusorganisatsiooni, tööandjate keskliidu hävitavast kriitikast energiamajanduse arengukavale. Härra Sutt naerab. Näete, sangarid julgesid selle paberi tuua ja nüüd on põhjust rahul olla! Probleem on selles, et see kava ei vasta ühiskonna vajadustele. 

Järelikult on minu üleskutse valitsusele ühemõtteline: loobuda sellise kava jõustamisest, sest see ei tooda mitte õiguskindlust ka majanduskeskkonnas, vaid kindlusetust. Tegeleda tuleb reaalse energia arengukavaga, lähtudes nendest põhimõtetest, mida me korduvalt oleme sedastanud ja valitsusele esitanud. Aitäh teile! 

Aitäh! Jaak Aab, palun, kõne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Tänan, austatud esimees! Aitäh, lugupeetud kolleegid, kes veel on saalis, kes jälgivad kabinettides, ja kõik, kes jälgivad otseülekannet! Kõigepealt ütleks, tsiteerides klassikuid, et kui Urmas Reinsalu alati tahab nagu mingi selge sõnumi anda, siis ütleb, et härrased, prouad, me peame tõstma ambitsioonitaset, kas ei oleks vaja tõsta ambitsioonitaset. Ma mäletan seda erinevatelt koosistumistelt Urmasega.  

See dokument võrreldes eelmise versiooniga seda ambitsioonitaset vähendab. Nii et selles suhtes on palju küsimärke üleval, et see dokument, mis peaks olema nagu kogu energiamajanduse ja selle läbi tegelikult ka kogu majanduse selliseks selgrooks ja raamiks, tegelikult väga selgeid lahendusi ei paku. Jah, on kirjeldatud erinevaid võimalusi, erinevaid stsenaariume, aga üks kõige suurem probleem on see, et viimastel aastatel me oleme nagu kaotanud tegeliku toimimise kava.  

Siin on juba ka täna räägitud, et tegelikult ehituslubasid uute tootmisvõimsuste käivitamiseks praktiliselt viimastel aastatel välja pole antud. Jah, on küll tulnud akuparke, aga näiteks ka 2023. aasta vähempakkumised, kus olid ka minu teada arendajad, kes soovisid tuuleparke rajada, ei ole jõudnud ükski ehitusloani.

Jah, neid põhjuseid on erinevaid. On teatud vastuseis tuulikutele ja tuuleparkidele maismaal. Need protsessid on olnud suhteliselt rasked, mis seal läbi viiakse planeerimisprotsessi raames, aga võib-olla siiski me ei ole suutnud pakkuda ka kohalikule kogukonnale ja kohalikele omavalitsustele nagu riigi eksperttuge. Sest isegi kui Euroopa rahastusest pakuti abi nende protsesside läbiviimiseks, oli võimalik taotleda raha, siis see taotlemine oli väga tagasihoidlik just sellepärast, et selle protsessi läbiviimine põrkus väga suurele vastuseisule kohalike hulgas. 

Muidugi, kohalikud tuleb kaasata, aga võib-olla ei ole jäänud kõlama need argumendid, mis peaksid huvitama ka kohalikku kogukonda. Puhas taskukohase hinnaga elekter on muidugi meie kõigi huvides, aga need potentsiaalsed võimalused, mida loovad elektritootmisvõimsused, olgu see päikesepargid või tuulepargid, mis on siiski praeguses lähiperspektiivis kõige kiiremini arendatavad, potentsiaalselt turule toodavad, annavad ju võimaluse selle piirkonna arenguks. Seda tõestab kogu maailma ajalugu, et sinna, kuhu luuakse elektritootmisvõimsusi, tuleb suurema tõenäosusega tööstus, ettevõtted, ehk tulevad töökohad, mis pakuvad suuremat lisandväärtust, pakuvad head palka kohalikele ja tihtipeale kogukondadele erinevaid teisi võimalusi veel. Tuulikutasu, jah, sai sisse viidud, aga paistab, et seda väga suurt efekti ei ole. Ka arendajad pingutavad, teevad erinevaid teisi pakkumisi veel, olgu see mingite investeeringute näol, fikseeritud hinnaga elektri näol, nii kodutarbijatele kui ka ettevõtetele, aga tihtipeale need asjad ei liigu. Kuidas sellest punnseisust edasi jõuda? Eks tuleb rohkem pingutada ja peaks olema konkreetseid tegevusi.  

Energiamajanduse arengukava seletuskiri räägib, et 2035. aastaks vajame kuni 4,2 teravatt-tundi lisanduvat taastuvelektritootmist ning 1200–1600 megavatti juhitavaid võimsusi. Ma arvan, et need võimsused, mis on kirjeldatud, on suhteliselt realistlikult saavutatavad. Kahjuks küll see eesmärk, mis varasemas versioonis oli seatud 2030. aastaks, on nüüd nihutatud lihtsalt edasi 2035. aastaks. 

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Eesmärgid on ju head, aga kui meil pole nagu väga selget teekaarti selleni jõudmiseks või kui see teekaart toppab, nagu see praegu on, just tuuleparkidega, siis me neid eesmärke ei saavuta ei 2030 ja ei pruugi saavutada 2035 samuti.  

See suur probleem, mis praegu on ja mis tõenäoliselt võib süveneda: kolmandiku elektrienergiast me impordime. Arvestades praegust geopoliitilist olukorda, ka praktilisi näiteid, mis meil on juhtunud, välisühendused aitavad, aga ühel hetkel võivad nad ka katkeda, nagu me oleme näinud. Ja siis tuleb nii hinnatõusurisk kui lihtsalt elektrivarustuse risk meile koju kiiresti kätte.  

Nii et ainukene variant on ikkagi elektritootmisvõimsusi arendada ja selleks peab riik, ministeerium, valitsus, looma need raamid nii seadusandlikus mõttes kui ka selged meetmed, millega kiiremini tootmisvõimsusi turule tuuakse.  

Nüüd mõnest teisest teemast. Kaugküttest natukene rääkisin ka. Meil on siiski palju tõesti, võib-olla küll väiksemaid just kaugküttepiirkondi, kus jätkuvalt on olemas see risk, et tarbijate jaoks, kus on juba hind kõrge ja võib minna veelgi kõrgemaks mingite riskide realiseerumisel või asjaoludel. Ja need investeeringud on tõesti võimalikud, need tehnoloogiad on olemas, kuidas neid riske maandada, aga kõike seda investeeringukoormust lükata tarbija kaela läbi hinna, seal lihtsalt ei ole võimalik teha. Tavaliselt on need probleemid ka hajaasustuses rohkem, maapiirkondades, kus on väiksemad küttepiirkonnad, ja me teame, et seal ka inimeste sissetulekud on väiksemad. Tihtipeale elavad nendes majades vanemad inimesed. Nii kortermajade rekonstrueerimine kui ka soojamajanduse rekonstrueerimine vajab kindlat riiklikku meedet ja tuge. Kahjuks praegu Euroopa Liidu raha lõppes otsa, soojamajanduse rekonstrueerimise jaoks meil lähiaastatel sentigi ei ole.  

Võrgud. Jah, see SAIDI. Eelmises versioonis oli sees selline hea eesmärk, mis tundub ju väga tore: 90 minutit keskmine elektrikatkestus aastas üle Eesti. SAIDI 90. Nüüd, selles versioonis, 2035. aastaks me oleme seda ambitsiooni juba vähendanud, seal on kirjas eesmärk 120. Aga nii nagu ka Mihkel Härm rääkis tegelikult komisjoni istungil, see vajab sadu miljoneid investeeringuid. Ja siin läbi võrgutasude tõenäoliselt ei ole võimalik kõike seda tarbija õlule panna. Jälle tuleks vaadata järgmisele Euroopa Liidu rahastusperioodile, võib-olla CO₂ vahenditele, aga riik peab nende investeeringutega kuidagi appi tulema. Jah, ka see on maksumaksja raha, aga tarbijale üksinda seda koormat kaela laduda ei saa.  

Kokkuvõtteks. See energiamajanduse arengukava võib ju olla alusdokumendina hea, aga selle juurde oleks vaja nii mitmeidki konkreetseid meetmeid, tegevuskavasid, teekaarte, kuidas me selle eesmärgid saavutame.

Teie aeg!

Ja kui neid ei ole, ei seadusandlikke muudatusi ega meetmeid, siis kahjuks me seda tulemust ei saavuta. Aga jõudu meile kõigile! Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud kolleegid, kes te veel olete nii tähtsa teema juurde siia jäänud! Lugupeetud Eesti rahvas, kes peab kannatama üha rohkem kõrgemaid hindu ja võimalik, et tulevikus ka elektrikatkestusi ja olema valmis pidama võitlust mitmel rindel, vaatama, et riigikaitse edeneks, ja samal ajal laristama gigantseid summasid energeetika lammutamisse ja siis katsele uuesti neid klotse kokku panna!

Aga üldiselt me näeme selle arengukava juures, kuhu viib pimesi võõraste soovituste järgimine. Kõigepealt lammutatakse energeetika laiali ja siis püütakse oma vähese võimekusega neid klotse kokku panna. Juhtub nii, et need klotsid ei lähegi kokku, sest nagu Reinsalu tabavalt ütles, arengukavad peavad põhinema füüsikal, mitte ideoloogial. Tõsi, Reinsalu enda erakonnakaaslased tema head mõtet ei jaga, sest märkimisväärne osa Isamaa liikmetest määrib meile kaela juhuelektrit tuuleenergia näol. Tuletame meelde vaid, kuidas härra Pomerants käib mööda Eestit ja erinevate riigiasutuste poolt kinnimakstuna sõna otseses mõttes määrib juhuelektrit inimestele kaela. 

Muidugi oleks vaja veel eraldi meelde tuletada, et need, kes esinevad siin keskkonnakaitse sildi all – nii suurt looduse laastamist, keskkonna laastamist, nagu teie praegu läbi viite, ei tulegi nagu ette. Viimati okupatsiooniaegsed laastamistööd meenuvad mulle. Nüüd te siis olete võtnud ette kõige looduskaunimad kohad Eestis, kuhu te uputate tuhandete tonnide kaupa betooni, et Eestis ei jääks ühtegi nurgakest, kus ei ole näha tuulikumonstrumeid, kus Tallinna teletornid ei vilgutaks igal pool, looduskaitsealade ligi. 

Ja majanduslikust mõtlemisest muidugi siin juttu ei ole, sest need juhuelektri planeerijad planeerivad ju kuuekordselt üledimensioneerituna, eriti tuuleenergiat ja päikeseenergiat – ehk siis kõige juhuslikum elekter, mida meile siin pakutakse. 

Tulen veel kord korraks Reinsalu juurde tagasi. Kui teie inimesed ei oleks kaasas selle tuulikuaferismiga mitmel pool, siis oleks Eesti olukord parem. Nii et tulge, lugupeetud isamaalased, terve mõistuse poole üle! Kiidan neid isamaalasi, kes on siiski südikust ilmutanud ja mõnel pool, näiteks Kadrina vallas, olnud ka resoluutselt tuulikuaferismile vastu. 

Minister ütles tabavalt, et üks kolmandik ajast oleksime pimedas ja külmas ilma välisühendusteta. Külmas ja pimedas ilma välisühendusteta! Vabandage, 2017 olime veel eksportijad. Te oletegi laiali lammutanud meie normaalselt toimiva energiamajanduse ehk siis muutnud meid importivaks riigiks, muutnud meid sõltlaseks, muutnud meid välisühendustest sõltuvaks. See ongi väga kenasti nähtav olukord. Me oleme muutunud eksportijatest importijateks ja hädisteks sõltlasteks, mis lööb augu ka meie majandusbilanssi. 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Korraks tuumaenergia juurde tulles, tõepoolest, oluline on see, et riik võtaks juhtiva positsiooni mitte ainult seadusandluses, millega on niigi lubamatult venitatud, vaid ka tuumikinvestorina. Ma ei ütle, et riik peab 100% selles olema rahastaja, aga tuumikinvestorina. Ja aktsiapakk selles asjas peaks olema – enamus aktsiapakist – Eesti riigi käes, kindlasti. Nii et see jutt, mida te siin puldis esitlesite, küll seda kohe ka ise ümber lükates, et mingid eraettevõtjad hakkavad seda omaette tegema – seda ei saa õigeks pidada. See on juba meie energiajulgeoleku küsimus ja ka kasumlikkuse küsimus, et Eesti riik peab ka sellest suurest ettevõtmisest võimalikult palju kasu saama, nii nagu me kunagi saime veel Eesti Energiast päris kena kasumit. Kahjuks olete selle kuldmune muneva linnukese juba sisuliselt peatuks teinud.

Üks kena autor ehk Eduard Bornhöhe kirjutas raamatu "Tallinna narrid ja narrikesed" kunagi, kus oli peategelaseks leiutaja Jaan Tatikas. Jaan Tatikas oli selline vahva isemõtleja, kes juba sellepärast pidas end geeniuseks, et temal olevat neli sõrme olnud ja see oli tema äramärgituse tunnus, et temast ka suur leiutaja saab. Selliseid leiutajaid on meil juhuenergeetika raames väga palju. Võtame kas või juhtumi Lätist, kus Läti investeerimisagentuur nimetas vesinikkütusel töötava reisilennuki arendamist riigi tuleviku suurimaks projektiks, mis pidi lendama sihtkohtadesse kuni 2500 kilomeetri kaugusele. No ei tulnud midagi! Varises kokku ja läks pankrotti. 

Selliseid soss-seppade projekte te toetate mitte enam kümnete miljarditega, vaid juba sadade miljarditega. Tuletame meelde kas või seda hirmuäratavat plaani uputada üle miljardi meretuuleparkidesse, mis alles viimasel hetkel sai tagasikäigu. Aga me ei ole siiski veel kindlad, et ka see ülirumal ja ülikahjulik projekt ei teostu. 

Ja kokkuvõtteks, maailmas on inimtekkelise kliimasoojenemise paanika jahenemas. USA on enda poolt juhtme välja tõmmanud kliimalepingutest ja tõmbab kõik kokku ja selle tõttu variseb ka Euroopas see kaardimajake kokku. Kes varem sellest väljub, on võitja. Eesti peaks olema esimeste hulgas. Aitäh! 

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Mõned üksikud kolleegid, kes on siin reaalselt! 26. jaanuar sel aastal oli pühapäevane päev ja kolm toonast parteijuhti valitsuskoalitsioonis pidasid kaks tundi nõu. Neid energiamajanduse arengukavasid oli tehtud juba varem ja nüüd kolm vaprat otsustasid, et teeme ära, määrame tuleviku. Kaks tundi, ja oli tehtud! Plaan oli, et aprillikuus tulevad vähempakkumised ja jagatakse laiali meretuulikutele 2,6 miljardit, maismaale natuke vähem, 240, kui ma mäletan. Ja elektri hind 2035. aastal on 14,9 senti kilovatt. Selline, nojah, selline ilus roosa, aga selline otsustav! Kuna neid energiamajanduse arengukavasid olid varemgi tehtud, siis püüti olla eeskujulik või veelgi eeskujulikum ja joosta rongi ees. 

Ma olen keskkonnakomisjonis olnud ja ma mäletan, kui hea kolleeg Yoko Alender võttis meil komisjonis veelgi võimsamaid positsioone, et me oleksime 100% või veelgi enam. Ja vot selline 26. jaanuar.  

Aga 20. jaanuaril toimus ookeani taga midagi muud. Uus USA president Trump ühe oma esimese otsusena kuulutas välja hädaolukorra energeetikas ja ka migratsioonis ning lahkus ka Pariisi kliimaleppest.

Valitsus lagunes 11. märtsil peale seda n-ö tausta. 25. märtsil sai Andres Sutt uueks ministriks, aga ta ei olnud enam kliimaminister, vaid energia- ja keskkonnaminister, kuigi Kliimaministeeriumis, mille praegune peaminister oli ambitsioonikalt välja kuulutanud. Aprillis ei jagatudki 2,6 miljardit, pluss veel 240 miljonit. Keskmine õhutemperatuur oli Eestis küll kõrgem, 1,2 kraadi. Valgas oli 18. aprillil isegi 27,8 kraadi sooja. Nii et teatud muutused ka ilmastikus ilmnevad, ja mitte ainult Eestis on ilmnenud.

Ja nüüd juulikuuks tuli see ENMAK-i neljas versioon, kainenemine. Kordan uuesti, et algul, jaanuaris, oli selline täielik ebaadekvaatsus ja sisuliselt mittekaine mõistus domineeris: 100% 2030. aastaks taastuvenergiat. Nüüd, peale kainenemist, kui uueks ministriks sai Andres Sutt, siis 75–80%. Taastuvenergia mõiste muutus nüüd puhta energia mõisteks. Sisuliselt, jah, toimus suur kainenemine. Muidugi selle tulemus oli vahepeal see, et üks valitsuspartner visati välja, kes oli ilmselt eriti eufooriline. Selle koha pealt võib öelda, et aitäh, Andres, et mõni kaine mees ka on valitsuses.

Täna on 4. detsember. Brasiilias Belémis sai suur järjekordne kliimakohtumine natuke aega tagasi mööda, novembrikuus, aga seal ei mainitud enam fossiilkütusi ja nende tegevuskava.

Soovite lisaaega? 

Jah, palun küll! 

Kolm minutit lisaaega. 

Nii et midagi oli muutunud. Kui Dubais oli veel "fossiilkütustest eemale liikumine", selline sõnaühend, siis Belémis seda enam deklaratsiooni ei pandud ja teekaardist nafta, gaasi ja söe kasutamise puhul samuti mitte. 

Nii et ühelt poolt on toimunud kainenemine, aga samas jälle ma tuletan meelde, et sel nädalal oli ju teine lugemine jälle ühe väga habemega asja puhul, jäätmeseaduse puhul. Ma osalesin juba 2017. aastal, kui me kaks aastat tegelesime vaimse onanismiga – vabandust sellise väljendi eest, aga sisuliselt kaasasime –, ja nüüd kaks aastat veel. Tulemus ikka: teine lugemine, tööandjate keskliidud ja teised on täiesti rahulolematud, aga rahulikult, tuima näoga teise lugemise läbis see asi. Päris paralleel siin ei ole energiamajanduse arengukavaga, aga väga sarnane on küll.

Kui tööandjate keskliit ei hakka rääkima, mida ta on öelnud – siin VKG-d jne –, et ei kooskõlasta, ikka vähe on veel kooskõlastatud, vähe on nõu peetud, kõik need konkreetsed, mis hakkavad juhtuma. Loomulikult enam hinnast ei räägita, kui palju see maksab, kas 14,9 või mingi muu summa. 

Nii et kainenemine on toimunud. Aga samas jälle need hädad, mis praeguse valitsuse puhul on, on jätkuvad. Kuidagi kaasamist on vähe, kokkuleppeni on raske jõuda. See arengukava vaevab ka seda, rääkimata haakumisest teiste analoogsete arengukavadega. 

Nii et mida kokku võttes öelda? Rääkida võiks pikalt, aga ühelt poolt kaevu ei maksaks sülitada. Põlevkivi on meil olemas, Ameerikas on hoopis teised tuuled, Hiinas, Indias jne. Peaks kasutama olemasolevaid vahendeid. Kuidas president Trump siin kuulutas, kui ta sai presidendiks, hädaolukorra, pidades silmas, et kui nende kvootidega, surnud hingedega kauplemise süsteem hakkab meid liiga palju ahistama, siis paluda Euroopa Komisjonil mingisuguseid leevendusi vähemalt mingiks ajaks. 

Sest eelkõige on oluline, et Eesti inimesed, Eesti ettevõtlus jääksid ellu. Ja see, et maailm liigub, kuhu ta liigub – meie mõju on siin marginaalne ja uutes oludes, ka peale Belémi, seda enam veel. Ja me olemegi liikunud, tegelikult see, mis Ameerika Ühendriikides on toimunud vaikselt, järellainetusena ka sinna. Ja selle koha pealt edu, Andres, jätkuvalt kainelt tegutsedes! Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mario Kadastik. Palun!

Aitäh! Ei hakka pikalt tegema. Energeetika poole pealt need arutelud, mis siin on olnud selle kohta, kui juhuslikud või mittejuhuslikud asjad on. Esiteks, minu meelest on oluline teada, et vähemalt niipalju kui mina olen turuosalistelt kuulnud, on regioonis – kogu Balti regioonis – praegu planeeringutesse pandud juba 4 gigavatti salvestust. See on tegelikult päris metsik kogus, arvestades, mis on meie kogu piirkonna tarbimine. Mis tähendab ka seda, et tegelikult kõik see niinimetatud ilmastikust sõltuv energeetika, kõik sagedusturud, süsteemiteenused saavad sellega väga ilusti kaetud. Lisaks sellele hakkab see tõenäoliselt ühtlustama meie elektrihindu, kui see nüüd aja jooksul valmis saab. Ja kuna see on koht, kust tulevad asjad praegult ilma toetusteta, siis ma usun, et seal tuleb seda ka päris heas tempos. 

Põlevkivi ei ole keegi ära visanud. Minu meelest väga selgelt saartalitluse ja kõige muu osas me oleme väga selgelt ära öelnud, et senikaua, kuni meil ei ole alternatiivi, me seda kasutame. Punkt. Lihtsalt, nagu ka mina küsisin Enefit Powerilt, kas on asju, kuidas neid muuta konkurentsivõimelisemaks, et nad saaksid rohkem olla turul. Ja tuli välja, et ega väga hästi ei ole. Kõik need hinnad on kainelt ja ratsionaalselt, mitte meie ei ole neid kuhugi turult välja puksinud, vaid lihtsalt olukord turul on muutunud. Hinnad on tulnud alla teiste energialiikide kaudu, nad lihtsalt ei saa turule. Turuolukord on sihuke. 

Lauri Laats ütles ka, et peaks siin väga selgelt ütlema ära või mina ütlesin, et on vaja kedagi kuskil, kes teab midagi, kes saaks teha tuumajaama. Jah, see on standardpraktika. Alati on nii, et kuna tegemist on olulise asjaga, siis seda peab tegema keegi, kes seda teab. Eestis ei ole varasemalt tuumajaamakogemust olnud, see tähendab, et on väga normaalne, et võetakse partneriks keegi, kellel on pikaajaline kogemus olemas. See on alati, sa võtad selle partneri sinna kõrvale. See ei ole midagi uut, see ei ole midagi üllatavat, see on kogu aeg niimoodi arvestatud olnudki, seda ei pea hakkama kirjutama kuhugi ENMAK-i sisse. 

Uus ENMAK on just julgeoleku, stabiilsuse ja varustuskindluse poole ju kaldu. See ongi see, kus on toimunud see põhiline muutus, et meil ei ole mitte lihtsalt visioonidokument, kus on ees mingisugune, noh, ma ei teagi, kuidas seda ambitsiooni võtta, vaid et see ongi reaalsus, geopoliitiline reaalsus. See on see, millele me paneme rõhu: varustuskindlus, julgeolek, kõik muud asjad. Seetõttu on tuld ka nurinat ju teiselt poolt. 

Ega ma midagi rohkemat väga ei tahtnudki. Kui siin Urmas ütles siin väga selgelt, et pärast meid tulgu või veeuputus, siis jah, kui me kliimaga ei tegele, siis tulebki, noh.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu kolleegid, kes veel saalis! Ma kõigepealt tänan konstruktiivse osa arutelu eest, oli palju häid küsimusi. Ja see ongi oluline teema. Ma tahaksin lihtsalt paar asja veel lõpetuseks üle korrata. 

Mis siit jäi ka mõnest lõppsõnast kõlama: et valik on ideoloogiline versus majanduslik. Ma ütleksin nii, et need, kes seda esitasid majanduslikuna, olid ise teinud ideoloogilise valiku. Siin ei ole mitte midagi ideoloogilist. Otsused, kuhu investeerida, tehakse majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt. Fakt on see, et puhta energia investeeringud on odavamad ja konkurentsivõimelisemad kui fossiilses kütuses. 

Teiseks, sellepärast ongi oluline tehnoloogianeutraalsus. Siin kõlas läbi mõtteid, et riik võiks rohkem ette kirjutada ja suunata, millistesse tehnoloogiatesse ja kui palju investeerida. See oli üks teine riik, üks teine riigikord. Praegu on see investorite valik ise, millist tehnoloogiat nad eelistavad ja kasutavad. See ei ole mitte ideoloogiline, vaid majanduslikult ratsionaalne. 

Kolmas punkt, varustuskindlus. Nii kaua, kui me ei oma piisavalt palju kodumaist energiatootmist ja me impordime, nii nagu praegu on, suurusjärgus kolmandiku elektrist, on selge, et see mõjutab meie elektri hinda. Olukorda – et lihtsalt ei jääks siin valesti kõlama –, et meil elektrit ei ole, seda ohtu ei ole olemas. Meil on võimekus alati toota. Lihtsalt selle praktiline tagajärg on see, et hinnad on nii kõrged, et tavapärase harjumusega ei ole võimalik edasi toimetada. Ja just sellepärast on tarvis, et me investeeriksime kohalikku tootmisvõimsusesse, mida, ma ütleksin, mitte keegi ei vaidlustanud. 

Ka põlevkivi koha pealt ma kordan selle üle, et varustuskindluse jaoks nii kaua, kui ei ole alternatiivseid, efektiivsemaid juhitavaid võimsusi, ongi põlevkivielektrijaamad reservis. 

Ja viimasena, mida siin härra Reinsalu ütles, et pole vastatud, pole kuulatud huvirühmade tagasisidet – tegelikult on. Kes võtab vaevaks vaadata ENMAK-i lisasid, siis seal on tagasiside ilusti ja põhjalikult kirjas. Kõikidele küsimustele on vastatud. Kas küsimustes kõikide huvirühmadega oleme ühesugusel arvamusel? Ei ole. Ja sellel ongi lihtne põhjus: sest ENMAK sellisel kujul on kompromiss. See on suund, mis aitab tagada Eesti energiasüsteemile ja majandusele energiajulgeoleku, konkurentsivõimelise ja taskukohase lõpphinna. See kõik tuleb väiksema mõjuga ümbritsevale keskkonnale, mis on nii meie kui ka järgnevate põlvkondade huvides. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Sellega ma sulgen läbirääkimised. Olgu siis veel täpsustatud, et arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ühtlasi on ka läbi saanud meie tänane päevakord ning lõppenud ka tänane istung.