Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 10. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 49 Riigikogu liiget, puudub 52.

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Lugupeetud Eesti inimesed! Viimasel ajal oleme lugenud sellest, et valitsuses ja tegelikult ka ühe erakonna sees ei ole üksmeelt, [kui pikk] peaks olema ajutine viibimiskeeld: kas see peaks olema 72 tundi, 12 tundi või 48 tundi? Olukorras, kus valitsus ei suuda seda otsust teha – ma saan aru, et oma argumendid on nii justiitsministeeriumil kui ka Siseministeeriumil –, ongi olemas Riigikogu, kes saab siin saalis väga mõistlikult arutada, millised on Siseministeeriumi vajadused ja argumendid ning millised on justiitsministeeriumi argumendid ning kas lähisuhtevägivalla ohvrite [kaitseks] tuleks kohaldada 72 tunni pikkust ajutist viibimiskeeldu või piisab 48 tunnist.

Ma olen näinud, et ka valitsuskoalitsiooni erakonnad suhtuvad sellesse küsimusse väga tõsiselt. Näiteks on Reformierakond väga selgelt mõista andnud, et nemad toetavad 72 tundi. Sedasama teevad ka sotsiaaldemokraadid. Et tulla valitsusele appi, anname üle eelnõu, mis kattub tegelikult sisuliselt üks ühele Siseministeeriumi väljatöötatud eelnõuga. See eelnõu ei ole meie enda tarkusest tehtud, vaid see on seesama eelnõu, mis on läbinud mitmed menetlus[etapid]. Lühidalt öeldes näeb eelnõu ette, et ajutine viibimiskeeld oleks kuni 72 tundi. Samuti vähendatakse ohutaset, millal võib ajutist viibimiskeeldu kohaldada. 

Nii et loodame, et see menetlus tuleb, ja kui valitsus jõuab enne meid kokkuleppele, siis ühendame head eelnõud. Aitäh!

Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja Riigikogu juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Aga läheme tänase päevakorra juurde. [Istungi] algust on tulnud [jälgima] Aserbaidžaani parlamendi [Eesti] sõprusrühma liikmed, nii et tervitame neid. [Meie tänane] teema on väga oluline ehk energeetika, mis [on oluline ka Aserbaidžaanis]. 

Tänases päevakorras on meil "Energiamajanduse arengukava aastani 2035" arutelu. Meil on kaks ettekandjat. Ma natuke räägin ka selle menetlemise kulust. Kõigepealt on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti ettekanne kuni 20 minutit ja siis on majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku ettekanne kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Peale seda on läbirääkimised, kus saavad osaleda komisjonide ja fraktsioonide esindajad ning teised Riigikogu liikmed. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. 

Alustame "Energiamajanduse arengukava aastani 2035" tutvustamist. Palun ettekandjaks energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt üks väga praktiline asi. Mul on ka mõned slaidid, mida te saate vaadata oma eelistuse järgi kas oma monitorilt või [paberi pealt]. Saali tagaosas on välja prinditud ka mõned koopiad.

Täpsustan, et saali tagaosas on koopiad. Kuna slaidid saabusid nii hilja, siis me ei jõudnud neid monitoridesse kanda.

Lauamonitoridelt saab neid vaadata, ma enne just vaatasin. 

Aga hea Riigikogu! Energiamajandus peab tagama energiajulgeoleku, et tuled põleksid ja tuba oleks soe. Energiamajandus peab tagama konkurentsivõimelise ja taskukohase energia lõpphinna, et Eesti inimesed ja ettevõtted ei peaks mõtlema elektri hinnale, vaid saaksid tegeleda oma põhitegevusega. Energiamajandus peab tagama väheneva keskkonnamõju, et Eesti oleks maailma parim paik elamiseks. Väiksem keskkonnajalajälg ei ole ideoloogiline soovunelm, vaid tegelik konkurentsieelis. Seda mõistab Hiina, aga seda mõistab ka Euroopa. 

Tutvustan teile täna "Energiamajanduse arengukava aastani 2035", mis on lühendina tuntud kui ENMAK. On isegi üllatav, kui laialt see veidi kohmakas lühend käibele on läinud. Aga ma alustan seekord hoopis kontekstist. 

Palju oleme nii siit saalist kui ka mujalt kuulnud, et Eesti majanduslik kurss on vale ja energeetikasektor on väga halvas seisus. See ei pruugi alati olla pahatahtlik kriitika. Opositsioon peabki kritiseerima ja ajakirjandus peabki olema nõudlik. Eriti halvasti on asjad teatavasti nendes riikides, kus avalikku kriitikat üldse ei ole ega saa teha. Aga nii kriitikat tehes kui ka ainult kriitikat kuuldes võib meeleolu minna mõrumaks, kui asi seda väärt on. Ja vähe sellest, tulemus võib olla hoopis vastupidine: võib tekkida kiusatus või tahe lõhkuda asju, mis tegelikult ei ole katki. Riigikogu kõnetoolist ei kuule reeglina ministrit või koalitsioonipoliitikut kurtmas, et asjad on halvasti. Seda teab igaüks, kes on vähegi poliitikas olnud. Ma olen sellega nõus. 

Vaatame nüüd slaidi nr 2. Võib-olla on meil mõistlik kuulata vahelduseks korraks ka teisi. Minu meelest oleme viimastel aastatel kõrvalseisjaid kuulanud liiga vähe. Teeme seekord teistmoodi, vanamoodi. Eestlased ikka kikitavad kõrvu, kui kusagil maailmas Eestit mainitakse või meist räägitakse. Kui vaatate slaidil olevaid edetabeleid, siis näete, et ÜRO säästva arengu indeksis oleme 17. kohal, Yale'i Ülikooli [koostatud] keskkonnategevuse tulemuslikkuse indeksis 180 riigi seas esimesel kohal, Maailma Energeetikanõukogu energeetika jätkusuutlikkuse indeksis 7. kohal ja Maailma Majandusfoorumi energia[pöörde] tõhususe indeksis 11. kohal. Sellised tulemused ei sünni päris kogemata. Ma olen kindel, et ka tabelites meist kõrgemal asuvates riikides kritiseeritakse majandusplaane. Nagu öeldud, nende edetabelikohtade üle on meil igati põhjust uhke olla. 

Eesti on teinud õigeid valikuid, aga need tulemused on pilk tahavaatepeeglisse. Me peame oma ülesannet järgmiseks kümneks aastaks võtma väga tõsiselt, sest energeetikast oleneb meie julgeolek ja konkurentsivõime. Ja viimasest ehk konkurentsivõimest, pange tähele, oleneb samuti meie julgeolek. 

Õnneks ma usun, et enamik siin saalis töötavatest inimestest on vähemasti energeetikas enam-vähem sarnastel seisukohtadel. Küsimus on sageli detailides. Need detailid ja vastused meie vaate kohta leiategi ENMAK-ist. Miks ma seda usun? Sest huvilised on saanud ENMAK-i tööversiooniga tutvuda juba ammu ja minu meelest on tagasiside olnud märkimisväärselt positiivne. Ma arvan, et ka see on märgiline, et see üllatavalt konsensuslik dokument leiab Riigikogu saalis arutamist. 

Võtame järgmise slaidi. Head kuulajad! Eesti energiamajandus tagab energiajulgeoleku, kasvatab riigi konkurentsivõimet ja aitab üle minna puhta energiaga majandusele. Need on eeldused Eesti rahvusliku jõukuse ja heaolu kasvuks. Loomulikult on need kolm valdkonda üksteisega tugevalt seotud, aga ma räägin alustuseks neist eraldi. 

Järgmine slaid. Energiajulgeolek on sisuline mõiste. Eleringil tuleb tagada Eestile piisavas mahus uute juhitavate elektritootmisvõimsuste rajamine. Uute juhitavate maagaasil ja taastuvgaasil töötavate jaamade rajamine võimaldab järk-järgult sulgeda vanimad, oma eluea lõppu jõudnud põlevkiviplokid, vähendades nii ka seonduvat keskkonnamõju. Salvestite, sealjuures nii akude kui ka suuremahuliste vesisalvestite rajamine toob alla reservide hoidmisega seotud kulusid ja vähendab elektri hinna volatiilsust. 

Loomulikult peavad elutähtsa teenuse osutajad tagama piisavad füüsilise ja küberturvalisuse meetmed ning vähendama sõltuvust teistest teenusepakkujatest nii, et oleks tagatud tarnekindlus ja teenuse toimepidevus laiapindse riigikaitse kontekstis. Seejuures peab olema tagatud gaasituru ja gaasitaristu tehniline piisavus ja nende toimimine ning nõuetekohane vedelkütusevaru. Nõudlikud oleme ENMAK-is ka elektrikatkestuste mõõdiku ehk SAIDI allatoomisel. Siin on põhifookus jaotusvõrgu uuendamisel ja hooldusel. 

Slaid nr 5. Ka keskkonnamõju vähendamine on väga selge ja kõigile kasulik eesmärk. Ja mitte ainult sellepärast, et osaleme ülemaailmses ja üleeuroopalises kokkuleppes vähendada süsinikujalajälge ja veel otsesemalt kahjulikke heitgaase. Eesti õhk on juba praegu üks maailma puhtamaid. Aga see ei tähenda, et me ei saaks paremini. Näiteks Keskkonnauuringute Keskuse ja Tartu Ülikooli uuringutest selgub, et aastas sureb õhusaaste tõttu enneaegselt üle 1000 inimese ning see läheb tervishoiusüsteemile maksma sadu miljoneid eurosid igal aastal. 

Pikas perspektiivis on seega ENMAK-i sõnum konkreetne: taastuvatest allikatest, eelkõige päikesest ja tuulest koos lühi- ja pikaajalise salvestusega, tuleb elektrit toota tänasest palju rohkem. Hiljutise TalTechi uuringu kohaselt oleks kõige kuluefektiivsem, kui umbes 70–80% elektrienergiast tuleks taastuvatest allikatest. Selleni jõudmiseks on vaja rajada täiendavaid maismaa tuuleparke. Ja kui tehnoloogia võimaldab, siis jõuame seda protsenti ka tõsta, et õhk oleks veel puhtam ja et me ei sõltuks ei elektri ega kütuse impordist. Eesti energiaportfellis on koht ka meretuuleparkidel, aga selleni jõudmiseks on vaja leida sobiv ja ühiskonnale, investoritele ja pankadele vastuvõetav rahastusskeem. Selle kallal töö käib. 

Nüüd on ehk paslik hetk mainida ka tuumaenergiat. Kliimaministeeriumis töötame praegu välja tuumaenergia ja tuumaohutuse seadust ning sedagi saame varsti avalikult arutada. Tuumajaam sobib Eestisse suurepäraselt, sest see on puhas ja kindel. Eesti konteksti arvestades on ka väikesed moodulreaktorid suure võimsusega. See tähendaks Eestis head baaskoormust, millega koos sobiks taastuvelekter pakkuma meile 100% puhast energiat, ka ekspordiks, aga ennekõike puhta tehnoloogia investeeringute toomiseks Eestisse. Nagu ikka, lisan siia lause, et Eesti riik ei hakka tuumajaama ehitama. Seda teevad eraettevõtjad, sest nii on kõige mõistlikum. Aga Eesti riik loob võimaluse tuumajaama rajamiseks Eestisse ja veendub selle ohutuses. On väga tõenäoline, et aastal 2035 Eestis tuumaenergiat veel ei toodeta, aga see ei tähenda, et me ei peaks selleks ettevalmistusi tegema. Vastupidi, ettevalmistusteks on praegu tagumine aeg. 

Järgmine slaid. Eraldi mainime arengukavas ära [eesmärgi], et Eestis oleks elektri lõpphind mõistlik, kodutarbijatele taskukohane ja äritarbijatele konkurentsivõimeline. Täpsemalt, et kõikide tarbijagruppide puhul oleks elektri lõpphind Eestis võrdlusriikide, milleks on Soome, Rootsi, Taani, Poola, Läti ja Leedu, keskmisest elektri lõpphinnast allpool. Rõhutan üle: lõpphind ehk hind, mis sisaldab kõiki makse ja tasusid. Miks just nii? Sest me konkureerime eelkõige oma naabritega. Aga juhtumisi on nii, et meist põhja ja lääne pool asuvates riikides on nii palju tuuma‑ ja taastuvat [energiat], et nende hinnad ongi ühed Euroopa madalamad. Järelikult on ainuke loogiline siht liikuda samas suunas ja seejuures võimalikult kiiresti. Ei saa nii, et me ootame teiste riikide järel. Investeeringuid tehakse alati enne teisi. Teiste tuules joostes [jõuab] küll kaugele, aga mitte teistest mööda. Kasutame oma väikese paindliku majanduse eeliseid selleks, et ehitada tulevikukindlam riik. See ei tähenda, et tänane seis oleks tegelikult halb, küll aga tähendab see seda, et me ei oma veel sellist kiirust, et võiksime olla võitmise kursil. 

Järgmine slaid. Meie energeetika hetkeolukord kirjeldab üsna hästi seda, mida me oleme juba teinud[, aga näitab ka seda,] et meil on veel arenguruumi. Kaks kolmandikku Eestis toodetud elektrist oli eelmisel aastal taastuvenergia, kaks kolmandikku Eestis toodetud taastuvelektrist [toodeti] tuule ja päikese abil, kaks kolmandikku taastuvelektrist toodetakse seejuures käesoleval aastal ilma toetusteta. Päris ilus pilt. Samas, Eestis toodeti mullu ainult kaks kolmandikku Eestis vaja minevast elektrist ja see ei ole piisav. 

Selguse huvides ütlen, et Eestis on küll võimekust elektrit rohkem toota, aga see on liiga kallis. Me tegeleme sellega, et ka [seda puuduvat] kolmandikku oleks võimalik Eestis toota mõistliku hinnaga. See on raha, mis võiks jääda ja peab jääma Eestisse, nii nagu jäävad Eestisse ka selleks [otstarbeks] tehtavad investeeringud.

Järgmine slaid. Kindlasti [tekitab] palju arutelu, kui palju see kõik maksma läheks. Vastus on, et elektrivaldkonnas ümmarguselt 5–12 miljardit eurot. Ning siia ei ole sisse arvestatud võimalikke investeeringuid, näiteks tuumaenergeetikasse või hoonete energiatõhustamisse. Aga need numbrid meeldivad mulle. See on Eesti 21. sajandi suurim investeerimisplaan. Esiteks, need investeeringud [lähevad] Eesti majandusse ja teiseks, need tehakse selleks, et Eestis tarbitud elekter oleks Eestis toodetud. Suurusjärgus 90% nendest investeeringutest on eraraha. See on nagu investeering jooksutossudesse selle jaoks, et ennast heasse vormi saada. Päris efektiivne ja suure kasvupotentsiaaliga. See ei [lähtu] ainult kõhutundest, vaid on põhjalikult läbi arvutatud. Kodumaises vahetarbimises luuakse ühe investeeritud euro kohta 1,5 eurot kogutoodangut ja 0,62 eurot lisandväärtust. 

Lõpetuseks üks tähelepanek. "Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2035" on üsna lühike ja lihtsasti loetav dokument. See ei ole ülidetailne ja seda teadlikult, sest prognoosid on teatavasti valed sellest hetkest, kui nad saavad valmis, küsimus on ainult selles, kummas suunas. Samas, huvitatud osapooltele või lihtsalt huvilistele on kättesaadavad ka dokumendi lisad, mis selgitavad ja avavad tausta. Seal on suur-suur hulk viiteid erinevatele analüüsidele, mõjuanalüüsidele. Neid on sadu. Nii et kel aega ja tahtmist on, siis kõige sellega on võimalik tutvuda. 

Järgmine slaid. Kui vaadata kas või seda, kui kiiresti on arenenud näiteks koduste akude turg ainuüksi viimase aastaga, siis ma arvan, et meil on põhjust olla optimistlikud. ENMAK-i sihid on pigem algkõrgus kui meie tegelikku võimekust näitav tase. Eestis loodud rahvuslik jõukus kasvas perioodil 2015–2025 eurodes mõõdetuna kaks korda: 21 miljardilt 42 miljardini, nendessamades eurodes, mis on käibel näiteks ka Soomes, Saksamaal, Hollandis ja Hispaanias. Kui me [viime ellu] ENMAK-i sihid, miljarditesse ulatuvad taristuinvesteeringud ning prognoosi kohaselt samasse suurusjärku [jäävad] Eesti omamaise kaitsetööstuse kasvuplaanid, siis on meil kõik eeldused selleks, et järgneva kümne aasta jooksul SKP taas kahekordistada. Energiamajandusel on selles maratonis keskne, võimaldaja roll. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd läheme küsimuste juurde. Ministril oli õigus, need slaidid asuvad päevakorrapunkti taga dokumentide all. Tavaliselt lastakse need ikka seina peale, aga praegu on need seal. Nii et slaide saab sealt jälgida. 

Küsimus, Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kui jälgida avalikku debatti energiateemade üle, siis [võib näha, et] sellest jookseb alati läbi paar märksõna. Üks neist on hind, mille üle vaieldakse: meil olevat maailma kalleim hind. Teiseks taastuv[energia] versus fossiil[kütused]. Need on debati teemad. Ja kolmandaks see, et väga paljud riigid on pööranud taastuv[energiale] selja, isegi Hiinat on mainitud. Aga kuulates intervjuusid erinevate ekspertidega, jääb pigem mulje, et mahtude mõttes taastuva [energia] osakaal igal juhul kasvab, kaasa arvatud Hiinas, ja Eesti jaehind tarbijale on odavam kui Soomes. Kas te oskate paari sõnaga kommenteerida, kas need on müüdid või on need osa reaalsusest?

Ma arvan, et enamik sellest, millele te viitasite, on osa reaalsusest, alustades sellest, et Hiina investeerib väga palju väga kiiresti taastuvenergia tootmisvõimsustesse, samamoodi tuumaenergiasse. Tõsi, fakt on ka see, mis oli ühe slaidi peal, et kodutarbijatele on Eestis elektri lõpphind odavam kui Soomes. See, millega meil on vaja vaeva näha, on suured ja väga suured tarbijad, sest [selles grupis] on meil elektri hind kõrgem, lõpphind koos kõikide tasude ja maksudega. 

Ma arvan, et kõige kindlam viis Eesti elektri lõpphinna konkurentsivõime [tugevdamiseks] on investeeringud tootmisvõimsustesse. Meil on piisavalt palju maismaa tuuleparke, mille projekteerimis- ja arendusfaas on nii kaugel, et nende teostamine on võimalik, kui selleks on tahet. Mida rohkem me suudame luua kodumaist tootmisvõimsust, seda madalam tuleb meie elektri lõpphind. Ma ei ole kuulnud ega näinud mitte ühtegi riiki, kes kurdaks selle üle, et elektri ekspordist saadav tulu on halb või ei sobi. Aga nagu ma ütlesin, elektri, seejuures puhta elektri ja puhta energia laiem olemasolu on üks magnetitest, mis aitab meil investeeringuid Eestis hoida ja täiendavaid investeeringuid siia ligi meelitada.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! ENMAK-is on jätkuvalt eesmärgiks ambitsioon [toota] taastuvelektrit 100% lõpptarbimise mahust. Ometigi, kui me vaatame reaalpilti, siis [näeme, et] selles ambitsioonigraafikus me ammu enam ei liigu ja seda [takistavad] tegelikult väga praktilised probleemid. Esiteks seadusandlus, mida me Riigikogu majanduskomisjonis eelmise aasta kevadel, suve alguses veel hoogsalt parandasime. Ja teiseks, koalitsioonilepingus on kokku lepitud, et kuulutame välja taastuvelektri vähempakkumise maismaal mahus kuni 2 teravatt-tundi [aastas]. Ma mäletan, et vanasti oli probleem, et valitsuses polnud võib-olla poliitilist konsensust, sest oli kolm osapoolt, aga nüüd on [ainult] kaks osapoolt. Ma küsin, miks see eesmärk on täitmata, kui tähtaeg oli kolmas kvartal, ja millal see eesmärk täidetakse.

Aitäh, hea küsija! Meie poolt on vähempakkumiseks kõik valmis. Vähempakkumist on mõistlik ja mõttekas välja kuulutada siis, kui on olemas kindlustunne, et meil on piisav hulk omavalitsusi, kes on valmis oma piirkonnas taastuvenergia planeeringutega edasi liikuma. Kui seda valmisolekut kohalikul tasandil ei ole, siis me võime ju vähempakkumise välja kuulutada, aga päriselus ei juhtu sellest midagi. Ma arvan, et võtmeküsimus, mille me ühiselt peame lahendama, on see, kuidas [jõuda selleni, et] kohalikes kogukondades tekiks arusaam ja tahtmine ja nad näeksid selles praktilist kasu, kui nende omavalitsusse taastuvenergia tootmisvõimsusi rajatakse. 

Me ei ole selles küsimuses maailmas kuidagi unikaalses seisus. Samasugune aeglane start oli ka Põhjamaades, aga seal on need kokkulepped leitud. Ma usun, et me Eestis leiame samamoodi. Riigikogus on juba seadustatud kohaliku kasu instrument, mis viib osa tuuleenergia toodangult teenitud tulust kohalikele omavalitsustele ja ümbruskonnas elavatele majapidamistele. Ma arvan, et neid võimalusi on veel, mida ka arendajad saavad pakkuda. Selle koha pealt on arendajad olnud aktiivsed ja seda teinudki. Aga kõige olulisem on jõuda kokkulepeteni kohalikul tasandil, sest valitsus detailplaneeringuid ei kinnita.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma selle eelmise küsimuse vastuseks lisaksin veel seda, et kui riik näitaks eeskuju ja hoiaks fookuse taastuvenergeetikal, siis ehk tuleksid ka kohalikud omavalitsused kiiremini järele, sest neil oleks kindlus. 

Arengukavas on välja toodud kolme kõige odavama ja kolme kõige kallima kaugküttepiirkonna keskmise piirhinna erinevus. See oli 2024. aastal 37%, mis näitab seda, et erinevates Eesti piirkondades on kaugkütte hinnad väga erinevad. 2035. aastaks on seatud eesmärk, et need erinevused oleksid väiksemad kui 20%. Arengukava kirjeldab küll erinevaid võimalusi, aga konkreetseid tegevusi selle eesmärgi saavutamiseks pole välja toodud. Milliste meetmetega te kavatsete selle eesmärgi saavutada?

Aitäh! Ma ütlen kõigepealt selle esimese poole kohta, et puhta energia arendamine on väga selgelt valitsuse fookuses. Nagu ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin, meie oleme valmis taastuvenergia vähempakkumise välja kuulutama.  

Küsimus kaugkütte hinna erinevuste kohta on igati asjakohane. Kõige suurem hinnasurve on tegelikult väiksemates kaugküttepiirkondades. Kuna praegu on juba olemas ja järjest enam tuleb peale tehnoloogiaid, mis pakuvad efektiivsemat lahendust kui see, mis nendes kõrgema hinnaga kaugküttepiirkondades on, siis üks meie tegevusi ongi nõustada, aidata, läbi rääkida, kuidas jõuda selleni, et kaugkütte hinna erinevused oleksid väiksemad. Jah, on selge, et kuskil väiksemates piirkondades ongi näiteks soojuspump efektiivsem lahendus kui kaugküte. Aga sinna tuleb jõuda järk-järgult, mitte üleöö ühelt kütte[liigilt] või energiavormilt teisele üle minnes. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Pean kindlasti tunnustama riigikaitseraporti meeskonda, kes selle [raporti] koostasid ja analüüsisid ka ENMAK-i riigikaitse vaatenurgast. [Raportist] tuleb väga hästi välja see, et ega ENMAK tegelikult energiajulgeolekut meie [riigi]kaitse vaatenurgast ei käsitle. Me räägime iga päev järjest rohkem sellest, kui tõsine on julgeolekuolukord maailmas, Euroopas ja ka Eestis, aga ENMAK keskendub jätkuvalt CO₂-heite vähendamisele ja roheenergiale. See tekitab riigis, kogukondades päris palju sisepingeid. Kas te saate [nimetada] aspekte, mis teie hinnangul on [ENMAK-is] kuidagi positiivselt või tulevikku vaatavalt välja toodud kui riigikaitselised aspektid? Nimetage need palun konkreetselt.

Jaa, aitäh! Väga konkreetne osa energiajulgeolekust on seotud kriitilise taristu kaitsega maismaal, merel, mere all ja õhus: erinevad võimekused ka droonivastaseks tegevuseks, küberturvalisus, tarnekindlus, see, et kriitilistes süsteemides olev tarkvara on kontrollitav Eestist, mitte läbi erinevate äppide kolmandatest riikidest. Seega, ma näen, et energiajulgeolek on energiamajanduse arengukavas väga kesksel kohal. 

See on ka initsiatiiv, mille me oleme koos [teiste] Balti riikide ja Poolaga [võtnud] Euroopa Liidu tasandil, et oleks võimalikult palju ühist rahastust ja kogemuste vahetust. Euroopa Liidu järgmise perioodi eelarve projektis on ette nähtud, et energiataristuga seotud investeeringud kasvavad oluliselt. Me soovime selle raames näha ka kriitilise taristu kaitse investeeringuid, sest maailm on muutunud. Ka riigikaitseliselt on kriitilise taristu kaitse kesksel kohal. Lisaks erinevate komponentide ettevarumine ja palju muid tegevusi. Nii et energiamajanduse arengukava kindlasti ei ole kuidagi lahus laiapindse riigikaitse vajadustest.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Andres, sa oled olnud ametikohtadel, kus oled pidanud vaatama suurt globaalset pilti, ja ma usun, et sa siiamaani jälgid seda huviga. Ma arvan, et sa oled viimase aja uudiseid lugedes – lihtsalt, et anda laiemat pilti sellest, kuhu me oma energiamajanduse arengukavaga sobitume – ilmselt ise ka tähele pannud, et oluliste geopoliitiliste arutelude ajal ei istu Euroopa enam laua taga nagu võrdse partnerina. Mina julgen arvata, et energeetika on üks olulisi tegureid selles, miks seal enam ei istuta, sest sellest saab alguse sinu tööstuslik võimekus, sealt omakorda sinu sõjatööstuslik võimekus ja see, kui tugev on sinu sõna seal laua taga. 

Näiteks Hiina on teadvustanud endale, et neil on gaasi ja nafta kättesaadavusega probleeme. Aga nad toodavad kivisöest praegu keemiliselt kütuseid, väga palju kasutavad kivisütt. USA kilda[gaasi] revolutsioon on toonud kaasa selle, et USA on nüüd maailma kõige suurem energiaandja, ja nii edasi. Aga Euroopas räägitakse ikka jätkusuutlikkusest ja Eesti joondub Euroopa järgi. Kas sa ei leia, et siin peaks toimuma tugev muutus …

Teie aeg!

… et Euroopa taas sinna laua taha saaks?

Kõigepealt, Eesti ongi Euroopa. Meil ei ole sellist arusaama, ja ma arvan, et on ülieksitav, kui keegi esitab midagi selles võtmes, et on Euroopa Liit, kes midagi otsustab, ja siis on Eesti, kes peab neid otsuseid kuidagi ellu viima. Eesti on osa Euroopa Liidust ja kõik need otsused on tehtud ühiselt. 

Kõige kindlam viis, kuidas muu hulgas Venemaa mõju vähendada, on [loobuda] fossiilsetest kütustest. Venemaal puudub igasugune võimekus eksportida muud peale fossiilsete kütuste. See on nende ainukene rahvusvahelise sissetuleku allikas. Mida rutem toimub Eestis, Euroopas ja [mujal] maailmas üleminek puhtale energiatootmisele, seda väiksem on ka Venemaa võimekus rahastada oma sõjamasinat. 

Eelmisel aastal oli maailmas puhtasse tehnoloogiasse versus fossiil[kütustel põhinevasse tehnoloogiasse tehtavate investeeringute suhe] kaks ühele. 2 triljonit läks puhtasse tehnoloogiasse, 1 triljon fossiil[kütustel põhinevasse tehnoloogiasse]. Bloomberg New Economy Forum on hinnanud, et me oleme jõudnud teise murdepunkti. Teine murdepunkt tähendab seda, et odavam on rajada uusi taastuvenergia tootmisvõimsusi kui hoida käimas olemasolevaid fossiil[kütustel põhinevaid rajatisi]. Selles mõttes on trend seatud ja see on pöördumatu. See oleks umbes sama, kui me täna arutleksime selle üle, kas internetikasutus on mõistlik. See on megatrend, see juhtub, ja me liigume kindlalt selles suunas. 

Nii nagu ma ütlesin, kui me soovime olla võitjate seas, nagu näiteks interneti puhul, siis edu tegur on aeg. Seepärast peame ka ENMAK-is oluliseks, et me suurendame investeeringuid puhta energia tootmisse Eestis, mille hulka kuulub ka tuumajaam, mida hea küsija kindlasti isiklikult toetab.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma võtan ette kaheksanda slaidi ja seal on selline info, et lähema kümne aasta jooksul investeeritakse Eesti elektritootmisesse ja -võrkudesse 5–12 miljardit eurot. Vahemik on 7 miljardit. Kas te räägiksite palun natuke lahti, kuhu see raha läheb ja miks see lõtk seal kahe äärmuse vahel nii suur on? 

Aitäh küsimuse eest! Lõtku on väga lihtne [seletada]: see sõltub muu hulgas näiteks sellest, kas üldse ja kui kiiresti tuleb meretuulepark, mille maksumus üksi on suurusjärgus 3 miljardit eurot. See vahemik [sõltubki mitmesugustest] komponentidest [ning hõlmab] investeeringuid taastuvenergia tootmisse, ennekõike maismaa tuule[parkidesse]. Nende rajamine selles ajavahemikus on realistlik. Meretuule[park] on võimalik juhul, kui me leiame rahastusskeemi käendusmeetmed, mis sobivad ühiskonnale, arendajale ja rahastajale. Samamoodi [hõlmab see] investeeringuid võrku, võrgukindlusse nii Eleringi kui ka Elektrilevi puhul. Salvestus on väga olulisel kohal – nii lühiajaline akusalvestus, mida juba praegu väga kiiresti tuleb, kui ka pikaajaline vesisalvestipõhine lahendus. Nii et niimoodi need numbrid kokku tulevad.  

Lõpuks sõltub ju kõik tarbimise mahust. Kui Eestisse peaks tulema suuremat sorti andmekeskusi näiteks tehisintellekti mudelite arendamiseks, siis kasvab oluliselt ka meie tarbimise maht, mis omakorda on väga hea motivaator, et investeerida tuumajaama rajamisse. Andmekeskused vajavad pidevat baaskoormuse [katmist] ja tuumajaam on täpselt see, mis seda annab. Nii et see kõik on väga suur võimalus Eesti majandust ja rahvuslikku jõukust kasvatada. 

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Siin kõlas [küsimus], kas me oleme võitjate seas. Jah, me oleme võitjate seas. Me oleme maailma riikide hulgas seitsmendal kohal. Ma muidugi tunnustan veel kõrgemat ambitsiooni, mis siit ka kõlas. Samuti oleme me [esirinnas] energia muutumise koha pealt, tibakene veel ees isegi Hiinast. Aga Hiina praegune suund taastuvenergia poole [liikumisel] on veel kiirem kui Eestil. Tulevik on see, mis ka minule muret teeb. Millised oleksid need poliitikameetmed, mille abil me suudaksime taastuvenergia osakaalu, just kodumaise kütusevaba tootmise mahtu tuntavalt suurendada? 

Aitäh! Kõige kiirem [lahendus] nii tehniliselt kui ka finantsiliselt on maismaa tuuleparkide arendamine. Ja nii nagu, ma usun, siin saalis inimesed teavad, on hetkel nende kiire arendamise kõige suurem piiraja kohaliku omavalitsuse ja kogukonna [vähene] valmisolek. Ma arvan, et meil tuleb lihtsalt [leida] aega, et [inimestega] vestelda, [neile asju] selgitada. Kohalik inimene peab nägema selles [tuulepargis] kasu, kuidagi peab see olema talle vastuvõetav, et tema kodukanti tuleb energiatootmine. Uuringud näitavad, et inimestel on tegelikult selle vastu huvi ja see läheb neile korda. Sageli on üks motivaator soodsam elektri hind, mida arendaja saab pakkuda, ja [muud] sarnase mõjuga meetmed. 

Aga ma arvan, et kõige olulisem on ikkagi selgitamine, [inimestega] rääkimine, sest jõuga ei ole võimalik neid arendusi teha. Ma pean seda valeks, kui keegi peaks jõuga edasi liikuma. Ja kui mõni kohalik omavalitsus ei soovi oma haldusalas maismaa tuuleparki näha, siis nii on. Aga see ei tähenda, et teised, kes soovivad, ei tohiks neid arendada. 

Nii et liigume selles tempos, mis on ühiskonnale vastuvõetav. Ja kui see tempo on aeglane, siis peame lihtsalt aktsepteerima, et tõenäoliselt tuleb meil maksta elektri eest kõrgemat hinda. Ei ole võimalik nii, et me ise ei tooda, aga tahame, et kõik oleks hea ja odav. Sellist lahendust päriselus ei eksisteeri.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister, aitäh kõigepealt hea ettekande ja optimismi eest, mida sa püüdsid meile siin süstida! Minu küsimus puudutab seda, et me toodame ju elektrit ja energiat turu[tingimustes]. Sa mainisid ühes oma vastuses, et turg on küllalt volatiilne ka Eesti enda sees. Kas meie ENMAK, mida sa täna tutvustad, arvestab ka meie lähiümbruse ja kaugema ümbruse võimalikke majandusarengu stsenaariume, mis ju määrabki energiavajaduse? Ma pean silmas Lätit, Leedut, võib-olla Poolat, Saksamaad. [Kui suurt] energiavajaduse [kasvu] seal on prognoositud? 

Aitäh! See on väga õige osundusega küsimus. Ma arvan, et üks kitsaskoht meie aruteludes on sageli see, et me vaatame Eestit isoleerituna [ja arvame], et meie tarbimine ja tootmine sõltub ennekõike sellest, mida me siin ise kohapeal teeme. Kui vaadata meie lähinaabruskonda, siis [näeme, et] tegelikult igal pool on prognoositud elektritarbimise kasvu. Tootmisvõimsusi peab tulema juurde. Kui neid juurde ei tule, siis juhtub täpselt see, mida ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin: kui nõudlus ületab pakkumise, siis hind tõuseb. Tootmisvõimsused tulevad, aga tulevad hiljem. Nii et selles mõttes majanduse elektrifitseerumise trend on pöördumatu. ENMAK vaatab ka seda, mis regioonis toimub. 

Aga taas kord [ütlen], et kui me nüüd ENMAK-i saame sel aastal arutatud ja ära kinnitatud, siis elu läheb ju edasi. Järgmisel aastal me oleme jälle aasta võrra targemad ja siis saab neid prognoose ajakohastada. Ma arvan, et me ei peaks jääma kinni ühte prognoosi, mis on tehtud [mingil] kuupäeval. Nagu ma ütlesin, iga prognoos on vale sellest hetkest, kui see saab valmis, ainuke küsimus on, kummale poole. Mida rohkem ja mida kiiremini me suudame [uutesse tootmisvõimsustesse] investeerida, seda suurema panuse annab see meie majandusse, seda konkurentsivõimelisem on meie elektri hind. Meil on veel üks täiendav uuring tulemas, just piirkondlikust vaatenurgast, ja see peaks valmima järgmise aasta alguses. Seda me kindlasti ka tutvustame.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Parandage mind, kui ma eksin, aga mulle tundub, et ühine energiaturg peaks eeldama ka seda, et elektrienergia saab liikuda turuosaliste vahel vabalt. Selleks, et see saaks niimoodi toimuda, peavad olema ka piisavad ühendused. Paraku on Eestis, nii nagu mina asjast aru saan, suureks probleemiks kujunenud see, et meil on piisavad ühendused selleks, et soodne elekter liiguks lõuna suunal, Läti suunal meie riigist välja, aga meil ei ole piisavaid ühendusi selleks, et soodne elekter liiguks põhja poolt meile riiki sisse. Sellises olukorras on minu meelest üleüldse vägagi küsitav, kas me saame niisuguses ühises elektriturus viibimist pidada Eestile kasulikuks. 

Minu küsimus on selline. Milliseid pingutusi on valitsus ette näinud ja kavandanud, et veenda soomlasi selles, et nende seisukoht, et nad ei ole huvitatud täiendavate ühenduste rajamisest, meid ei rahulda? Kui nemad ei ole huvitatud sellest, et elekter pääseks Eestisse sisse, siis ei peaks meie olema huvitatud sellest, et meie soodne elekter pääseks Läti poole riigist välja.

Aitäh! See on väga hea ja asjalik küsimus. Kõigepealt ühisturg. Kui Eesti eksisteeriks omaette, milleks me tehniliselt oleme elektrituru mõttes valmis, siis kaks kolmandikku ajast meil elektrit ei oleks. Vabandust, üks kolmandik ajast meil elektrit ei oleks, sest me impordime. Kui meil ühendusi ei oleks, siis oleks kolmandik ajast pime ja külm. Võib-olla oleks ka soe ja palav, aga selles mõttes on ühendused üliolulised. 

Mis puudutab Eesti ja Soome ühendusi, siis Soome hind on odav siis, kui töötavad ka Rootsi ja Soome vahelised ühendused. Kui Rootsi ja Soome vahel ühendused ei tööta, siis on Soome hind enam-vähem sama mis Balti piirkonnas. On olnud ka päevi ja tunde, kus elekter liigub lõunast ehk siis Läti poolt meile ja meilt edasi Soome. Neid tunde on vähe, aga neid on olnud. Nii et selles mõttes on ühendused olulised. 

Kas Eesti ja Soome vaheline kolmas ühendus on meie jaoks prioriteet? Vastus on: jah on. Veel sellel aastal kohtun Soome ministriga, kohtume ka Soome Fingridiga, et sel teemal rääkida. Aga ühenduste kõrval on ikkagi kõige olulisem see, et me suurendaksime omamaist energiatootmist. See on kõige-kõige efektiivsem viis, kuidas saada hinda alla ja olla paremini kaitstud ka olukorras, kus meil näiteks ühendused on hoolduses.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Novembri alguses saime Äripäeva vahendusel lugeda, et Eesti Energial jäi tootmata ligi veerand taastuvenergiast. Probleem ei olnud mitte tuule puudumises, vaid selles, et madala hinnaga tunde oli sedavõrd palju, et taastuvenergia ei pääsenud turule. Turule pääsesid need tootjad, kes said otsetoetusi ja võisid miinushinnaga müüa. Eesti Energia finantsjuhi sõnul on hetkel võimsust rohkem, kui on võimalik müüa. Kirjeldatud olukord näitab selgelt, et meie regioonis toodetakse tuuleenergiat juba praegu rohkem, kui suudetakse müüa ja tarbida. Samal ajal nähakse ENMAK-is ette tuuleenergia mahtu veelgi suurendada. Kui toetuda Eesti Energia tänavusele kogemusele, siis [võib öelda, et] tuuleenergia arendamine ainult süvendab kirjeldatud olukorda. Kuidas kommenteerite?

Kui meil oleks hetkel liiga palju tuuleenergiat, siis oleksid meil elektrihinnad sellised, nagu need suvel olid päikeseenergia puhul. Aga meil ei ole elektrihinnad praegu allpool 50 eurot megavatt-tunni eest, need on palju kõrgemad. Nii et see, et meil on tuuleenergia tootmisvõimsusi üle, kindlasti ei pea paika. 

Aga lahendus nii suvel päikeseenergia puhul kui ka nendel päevadel või tundidel, kus tuuleenergiat tõesti on nii palju, et hind läheb nii alla, et [tootmine] ei ole enam majanduslikult otstarbekas, on salvestuse rajamine. Nii nagu te ühelt slaidilt nägite, on ka koduste [akude] ja väikese[mahuliste] salvestite rajamine kasvanud plahvatuslikult. Ja see teeb need projektid juba majanduslikus mõttes tasuvaks. Ma ei tea, millisele ajaperioodile see Eesti Energia viidatud lugu keskendus, aga on selge, et niikaua, kui meil on puudu elektritootmisvõimsustest, on igasuguste uute investeeringute tegemine mõistlik. Ideaalses maailmas, kui ühe võrguühenduse kohta on olemas nii tuul, päike kui ka salvestus, on võimalik tuua hinnatipud allapoole, miinushinnad kaovad ja tegelikult on keskmisena kõigi jaoks parem hind. 

Võib-olla lihtsalt üks kommentaar ka miinushindade kohta. Need on väga toredad tarbija vaates, aga kindlasti [soovimatud] investori vaates. Kui me soovime investeeringuid, siis on selge, et miinushinnad seda mitte kuidagi ei soodusta.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Varro Vooglaiule vastates te nentisite, et kolmandiku elektrist me impordime ja ühendused on väga tähtsad. Mait Klaassenile vastates ütlesite, et meil ei ole elektrifitseerimises tagasiteed, elektri tarbimine suureneb, järjest rohkem viiakse asju üle tõhusamatele elektrilahendustele. Arvestades, et meil jääb juba praegu [elektrit] kolmandiku võrra puudu ja elektrifitseerimine [jätkub], on energiamajanduse arengukavas ambitsiooni vähendatud. Selle tasemeni, mida varem plaaniti aastaks 2030, ei jõua me nüüd ka aastaks 2035. Kuidas te sellist olukorda energiajulgeoleku ja varustuskindluse seisukohast [hindate]?

Aitäh! Kindlasti ei ole ambitsiooni mitte mingit pidi vähendatud. ENMAK-i tekstis on [kirjas] ning oma kõnes ja vastustes [rõhutasin ka], et kõige olulisem ja kindlam viis hoida energia hind konkurentsivõimelisena ja tagada varustuskindlus on investeeringud puhtasse energiasse. ENMAK ei ole aga see tööriist, mis kuidagi saab sundida kohalikku omavalitsust [kinnitama] planeeringuid ja andma välja ehituslubasid. See on ikkagi kohapealne otsus ja sellepärast tulebki näha vaeva, et kohapealne poolehoid saavutada. 

Hinna mõttes ei ole hetkel optimaalne jõuda 100% taastuvenergia toodanguni. TalTechi uuringu järgi oleks optimaalne tase, mille korral uued lisanduvad taastuvenergia võimsused tooksid ka lõpphinda alla, praegu kuskil 70–80% tootmisest. Aga toon siin veel ühe hüpoteetilise stsenaariumi. Kui meil oleks siht 100% aastaks 2030 ja [aastane] tarbimismaht näiteks 10 teravatt-tundi, siis [ainuüksi] ühe suure andmekeskuse tulek siia võiks kasvatada seda tarbimismahtu vabalt kolmandiku võrra. On selge, et nii kiiresti ei ole võimalik neid asju liigutada. 

Nii et oluline on anda suund, ja selle suuna ja raami ENMAK annab. Ja ma olen päris kindel, et tänu sellele tulevad ka investeeringud. Võib-olla tuleb meil lihtsalt lähimatel aastatel rohkem vaeva näha, et nende positiivsete lubade ja investeerimisotsusteni jõuda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tegelikult on päris huvitav vaadata või ausam on vist öelda, kurb vaadata, et sellel valitsusel kipub olema keskkonna- ja energeetikapoliitikas väga palju plaane, ent väga palju on ka pidevaid muutusi, korrigeerimisi, edasilükkamisi, ümberotsustamisi. Toon näiteks kliimaseaduse, millega oli vahepeal väga kiire, taheti kohe-kohe vastu võtta, siis öeldi, et seda pole üldse vaja, seejärel teatati, et see ikka tuleb. Ja siin me nüüd oleme: aastaid on räägitud, tegusid pole. 

Sama asi on, nagu juba viidati, näiteks maismaa tuuleparkide vähempakkumisega ja üldse laiemalt. Viimaste aastate jooksul ei ole ükski elektritootmisvõimsus Eestis ehitusloani jõudnud ja väga paljuski just valitsuse otsustamatuse tõttu. 

Kuidas te seda põhjendate? Reformierakond on juhtinud riiki väga pikka aega, aga ei ole suutnud täita ei oma keskkonnapoliitilisi ega energeetikapoliitilisi lubadusi, pidevalt on neid muutnud. Ka täna arutame, et küll see tuleb, küll see maismaa tuuleparkide vähempakkumine tuleb.

Aitäh, hea küsija! Ka teie endise koduerakonna käes on olnud energeetikaministri portfell. Ma usun, et kõik Riigikogus olnud erakonnad on andnud oma panuse sellesse, [mis suunas] asjad on läinud. Aga nagu ma alguses ütlesin, rahvusvahelises võrdluses on Eesti erinevates energiaedetabelites väga kõrgel kohal. Nii et midagi me oleme teinud õigesti, ja ma arvan, et mitte vähe. 

Ma saan aru, et soov on [teha] väga palju investeeringuid [võimalikult] kiiresti. Mul on samasugune soov. Aga nagu ma enne ütlesin, see ei ole võimalik. Ma ei pea õigeks kohalikest kogukondadest ja omavalitsustest üle sõita ja öelda, et selleks kuupäevaks peab siia [kerkima] selline tuulepark. Eestis see sedapidi ei käi, ja ma arvan, et ei hakka [ka kunagi] käima. 

Küll aga olen ma veendunud selles, et need investeeringud siiski tulevad – see võtab lihtsalt mõnevõrra rohkem aega, kui võib-olla algselt loodeti –, sest nõudlust elektri järele on, investeerimisvalmidus on olemas. Aga valitsus ei ole see, kes ehitab tuuleparke, tuumajaama, päikeseparke või [energia]salvesteid. Tingimused selleks on turu[osalistele] loodud. Varsti jõuame Riigikogu saali tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõuga, mis on üks oluline [eelnõu, et neid investeeringuid] võimaldada. Ma loodan, et siis ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond seda algatust toetab, et Eestis oleks rohkem omamaist tootmist.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Peab tõesti tunnistama, et osad juba lahkunud endised keskerakondlased läksid ka omal ajal selle rohehullusega kaasa. Eks nendegi nii-öelda "jälg" on selles süsteemis ja energeetika arengu[plaanides], kaasa arvatud ENMAK-is, täiesti olemas. Aga las need asjad jäävad ajalukku. Lähme edasi ikkagi uuelt leheküljelt ja teeme asju nii, nagu on vaja teha, et sellest oleks Eesti inimestele ka kasu. 

Eelmises ENMAK-is oli välja toodud hind lõpptarbijale ehk siis prognoos. Mälu järgi öeldes oli see kuskil 15 senti kilovatt[-tunni] kohta. See oli kodutarbija lõpphind. Kas selles ENMAK-is on ka selline eesmärk püstitatud? Mis selleks lõpphinnaks kilovatt-tunni kohta on planeeritud ja mis ajaperspektiivis?

Aitäh! Kõigepealt tulen korraks selle puhta energia teema juurde. Te esitasite seda nii, justkui see oleks mingi ideoloogiline valik või rohehullus, nagu te ütlesite. Üleminek puhtale energiale on ratsionaalne, majanduslik, keskkonnasõbralik valik. Sellest on aru saanud Hiina, sellest on aru saanud Euroopa riigid ja sellepärast investeeritaksegi praegu rohkem puhtasse tehnoloogiasse kui fossiil[kütustel põhinevatesse tehnoloogiatesse]. See on ka energiajulgeoleku ja laiema julgeoleku küsimus, et vähendada Venemaa võimu ja võimekust rahastada oma sõjamasinat. Need asjad on kõik omavahel seotud. 

ENMAK on energia lõpphinna osas väga konkreetne. Eesmärk on, et elektri lõpphind Eestis oleks kõikides tarbijagruppides madalam, kui on referentsriikide keskmine. Ja referentsriigid on Rootsi, Soome, Läti, Leedu, Poola ja Taani. Praegu on meil hästi eratarbijatega, meil on hästi väiketarbijatega, aga meil on vaja teha tööd, et meil ka suurtarbijate puhul oleks [lõpphind] allpool [referentsriikide] keskmist. Ma arvan, et see on palju parem mõõdik kui mingisugune hinnaprognoos. (Hääl saalist.) Nagu ma ütlesin, ma olen 1990-ndate algusest saadik olnud seotud prognooside tegemise, prognooside lugemise ja nende põhjal otsuste tegemisega. Iga prognoos on vale sellest hetkest, kui see saab valmis, ainuke küsimus on, kummale poole. Kui me soovime eitada seda, et maailm liigub puhaste tehnoloogiate, puhta energia [suunas], siis selliseid prognoose me võime alati teha, me võime alati leida selleks sobiva eelduse, aga see on kõige kindlam tee, kuidas kaotada konkurentsivõimes, kuidas saavutada kõrgem elektri lõpphind ja kuidas muuta Eesti elukeskkond kehvemaks, kui see on täna, ka järgmistele põlvkondadele.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Rõõm on näha, et sa oled tunduvalt kainem kui sinu ülemus Kristen Michal, kui ta [kliima]minister oli. Nii et asjad on natukene realistlikumaks läinud. Kainus ikkagi loeb ka midagi. Aga küsimus on: kuidas see praegune ENMAK-i versioon mõjutab inimeste toasooja [hinda]? Võib-olla mõned inimesed vaatavad praegu seda [arutelu]. Muidugi, ennustamine on keeruline, nagu sa ütlesid, aga kaine inimesena tule natuke maa peale. 

Aitäh! Inimeste toasooja [maksumust] mõjutab soojaettevõtte efektiivsus ja Konkurentsiameti kinnitatud hind. ENMAK iseenesest ju toasooja hinda ei kinnita. Küll aga on ENMAK-is seatud väga selge siht, et hinnaerinevused madalama ja kõrgema hinna vahel võiksid jääda 20% sisse, kui ma nüüd õigesti mäletan. Ja nagu siin juba eelnevalt ühele küsimusele vastates jutuks oli, soodsamad hinnad on suuremates kaugküttepiirkondades. See ongi loogiline, sest seal on ühikukulud väiksemad. Kitsaskoht on väiksemad kaugküttepiirkonnad, kus tulekski vaadata, milliseid tehnoloogilisi lahendusi on võimalik kasutada, et saavutada parem tulemus. 

Aga seda tuleb teha koostöös omavalitsusega ja mõistlikus tempos. Siin me kindlasti aitame nõu ja jõuga kaasa, sealhulgas küttesüsteemide rekonstrueerimisel, elamute rekonstrueerimisel, energiaefektiivsuse tõstmisel – need kõik on olulised tegevused.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Meil majanduskomisjonis oli tegelikult väga hea võimalus juba teisipäevasel istungil saada ülevaade energiamajanduse arengukavast. Sinna olid kokku kutsutud nii Kliimaministeeriumi kui ka erinevate energiatootjate [esindajad]. Väga tore ja meeldiv oli see, et me saime ülevaate sellest, kuidas see arengukava valmis. Tundub, et nii peabki ühte arengukava ette valmistama, et on suur hulk erinevaid huvigruppe, kes annavad ülevaate sellest, kuidas asjad toimivad. 

Te mainisite, et me ei saa kohalikest elanikest, kohalikust omavalitsusest üle sõita. Aga üks peamine asi, mis sellelt istungilt kõlama jäi, oli see, et planeeringud venivad ja asju ei saa tehtud nii, nagu eesmärgid [ette näevad]. Mida peaks teie [arvates] tegema, et asjad liiguksid kiiremini ja paremini?

Aitäh! Mina usun, et sõnal on kaalu ja veenmisel on [jõudu]. Selleks, et kohalik kogukond ja omavalitsus kaasa tuleksid, peavad nad nägema [selles ettevõtmises] kasu. Ma arvan, et see on täiesti aus soov. Kui meil on vaja selleks rohkem aega, siis tuleb see aeg võtta. Ma arvan, et see on ühine ettevõtmine: omavalitsus, kohalik kogukond, inimesed, kes seal päriselt elavad, mitte need, kes tulevad sinna kogunemisele rääkima ideoloogilist juttu. Ma arvan, et see on kindlasti üks põhjus, miks me ei ole nii hästi edasi liikunud. 

Samamoodi on riigiga. [Tuleb] lihtsalt [võtta] aega, et suhelda, selgitada. Ma olen veendunud, et [ükskord] jõuame ka meie sinna, kuhu Taani omal ajal jõudis, et kohalikud kogukonnad tulevad ja ütlevad: aitäh, et te tegite meile tuulepargi, mis on andnud meile parema elektri hinna, paremad tingimused. Ma arvan, et selles suunas me liigume, aga selleks tuleb võtta aega ja näha vaeva.

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Jaa, hea juhataja, protseduuriline küsimus. Kas praeguste normide järgi võib Riigikogu saali tulla rahumeeli kasuka ja tübeteikaga? Või burkaga? Siin üks kolleeg just hetk tagasi tuli. Kas edaspidi võib tulla siia mantliga, mütsiga, oma toiduga, millega iganes? (Keegi seletab midagi vahele.) Ei, mitte praegu, aga põhimõtteliselt, kas võib tulla siia kasuka või mütsiga?

Üldiselt on hea tava jätta välisriided väljapoole istungisaali. Eks siit läbi käies igaüks ise tunneb, kas tal oli vajadus [sellistes riietes siia] tulla või mitte. Aga üldiselt jäetakse üleriided väljapoole istungisaali. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te kuidagi väga enesekindlalt ja justkui otsustatult esitlesite seda, et tuumajaam tuleb, aga ta tuleb ju nii, et riik [seab] ainult raamid ja eraettevõtjad teevad selle. Minagi olen nende tuumajaama huvilistega kokku puutunud ja neil on küll veendumus, et riik peab selles osalema kas investorina või laenuvõtjana. Mul on küll mure selle pärast, et nii tähtis asi on justkui ette ära otsustatud. Jääb mulje, et te olete endale sõberettevõtjad juba välja valinud, kellele energiasüsteemi pealt [saadav] 100 aasta kasum ära kinkida. Mina näeksin seda asja küll hoopis teisiti: riik peaks olema strateegiline investor, kui mitte see, kes tuumajaama täielikult [valmis ehitab].

Aitäh! Selleks, et Eestisse üldse oleks võimalik tuumajaama rajada, on vaja Riigikogus vastu võtta seadus. Ma väga loodan, et selle seaduse poolt hääletab korralik [arv] Riigikogu liikmeid, sest küsimus on energiajulgeolekus, Eesti majanduse konkurentsivõimes ja puhtas tehnoloogias. 

Te küsisite, kas riik võiks kuidagipidi olla osaline tuumajaama rajamisel. Ma arvan, seda on õige arutada siis, kui meil on olemas investor või investorid, kes tuumajaama rajavad. Kui sel hetkel [selgub, et] on vaja kaaluda riigi võimalikku osalust tuumajaamas, siis tuleb seda kaaluda. Mina ütlesin, et riik ei ole tuumajaama juhtinvestor. Riik ei ole see ettevõtja, kes hakkab Eestisse tuumajaama rajama. Küll aga on oluline tuumajaama puhul üle vaadata erinevad rahastusvõimalused. Näiteks Rootsi on oma tuumajaamade laiendamiseks või uute rajamiseks finantseerimisskeemid välja töötanud. Eesti puhul langeb see samasse kategooriasse [teiste] pika elueaga energiatootmisrajatistega: olgu see tuumajaam, pikaajaline vesisalvesti või näiteks meretuulepark. Nende puhul me peame suutma välja töötada finantseerimislahendused, mis sobivad ühiskonnale, sobivad investoritele ja sobivad ka pankadele. Selle kallal me tööd teeme. 

Nii et see küsimus, kas riik võiks kuidagipidi olla tuumajaama investorite ringis, tuleb otsustada siis, kui me oleme jõudnud sellesse punkti, et Eestis on olemas investorid, kes soovivad tuumajaama rajada, ja nad soovivad näha seal ka riigi osalust. Aga selleks, et see kõik juhtuks, tuleb kõigepealt vastu võtta tuumaenergia ja -ohutuse seadus.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister, hea Andres! Paljuski nuheldakse siin pattudena sinu kaela eelkäijate tegemata töö. See viimane versioon – midagi ei ole öelda, numbrid on vähem ambitsioonikad. Midagi ei ole teha, kõik asjad venivad, nihkuvad edasi. Mõned asjad on varem, õigel ajal jäetud tegemata, näiteks sagedusreservide kiire turule toomine, mille eest Elering maksis aasta alguses väga suurt [hinda]. Siis, kui meid Venemaa võrgust desünkroniseeriti, mis oli muidugi õige.

Pigem on küsimus selles, et siin saalis on jäänud kõlama, justkui ettevõtjad tahaksid meeletult mingit fossiilset energiat ja nii edasi. Ma osalesin ühel "Tööstuse äriplaani" konverentsil ja kõik tööstussektorite [esindajad] küsisid, millal tuleb Eestisse rohkem taastuvenergiat. Nende koostööpartnerid, toodete ostjad ja investeerimispangad küsivad roheserti, tootmise roheserti. Nad peavad ostma roheenergiat. Eestist seda võtta ei ole, nad ostavad Austriast. Mida me ette võtame? See on majanduse konkurentsivõime küsimus, Andres. 

Aitäh, Jaak! Ma olen sellega päri. See suund on võetud ka ENMAK-is. Olen sellest ka täna siin rääkinud, nii ettekandes kui ka küsimustele vastates, et puhta energia olemasolu on konkurentsieelis. See ei ole ideoloogiline küsimus, see on ratsionaalne majanduslik valik, mis on hea inimestele ja hea keskkonnale. 

Kuidas seda kiirendada? Ma ei ole arvet pidanud, aga ma arvan, et pooled küsimused olid selle kohta, et miks siis neid maismaa tuuleparke ei rajata, kui vajadus on olemas. Ma arvan, et ma vastasin sellele [ühemõtteliselt]: see eeldab, et me suudame saavutada kokkuleppe kohalike kogukondadega. Ilma selleta on see minu silmis võimatu. 

Kokkulepe on võimalik, kui selleks võtta aega, [teha] selgitustööd, arendajate poolt pakkuda täiendavaid soodustusi. Erinevad arendajad on seda erineval moel ka teinud. Ei ole ju nii, et praegu mitte midagi ei arendata. Tuuleparkide puhul on see tõesti nii, aga näiteks päikest ja salvestust tuleb turule endiselt. [Me näeme], kui kiiresti on salvestuse puhul mahud kasvanud ja kui palju on projekte, mis on kohe-kohe valmimas või mille investeeringuid alustatakse. [Seega], ma oleksin tuleviku suhtes ikkagi palju optimistlikum. 

Ja kui [heita pilk] tahavaatepeeglisse, siis kordan üle: kui me oleme Maailma Energeetikanõukogu energeetika jätkusuutlikkuse indeksis, mis vaatab varustuskindlust, hinda ja mõju keskkonnale, maailmas seitsmendal kohal, siis ei saa [öelda], et me oleme olnud käpardlikud, teinud kõiki asju valesti ja et Eesti on koht, kus energeetikas on ikaldus. See lihtsalt ei ole tõsi. 

Kas me saame paremini? Muidugi saame. Mul ei oleks mitte midagi selle vastu, kui me oleksime esimesed. Aga esikohani jõudmiseks tulebki investeerida puhta energia tootmisvõimsustesse. 

Ma peatun korra veel ühenduste teemal. Siin oli küsimus, et kui ühendusi ei oleks, siis mis meil päriselus juhtuks. Jah, me oleme võimelised ka saartalitluse [olukorras] töötama, aga see tähendaks seda, et meil oleks elektri hind tõenäoliselt väga-väga kõrge ja kuskil tuleks tarbimist tagasi tõmmata. Ära me ei külmuks, päris pime ka ei oleks, aga ei oleks ka nii, et me saame oma harjumuspärast elu jätkata. Nii et ühendused on ülivajalikud, et meil elektrisüsteem ilusti toimiks ja püsiks püsti. Ja desünkroniseerimine oli väga-väga põhjalikult ette valmistatud, see andis meile muu hulgas võimekuse ja ettevalmistuse olukordadeks, kui näiteks mõni ühendus ei tööta. 

Ma arvan, et keegi ei pea muretsema selle pärast, et tuled ei põle või me ei saa oma elu normaalselt jätkata, aga kui meil jääb riigis tootmises puudu kolmandik tarbimise mahust, siis on selge, et ilma ühendusteta oleks kõik väga-väga palju kallim ja see mõjutaks meie igapäevast elu. Nii et ühendused, kohalikud tootmisvõimsused ja puhas energia on meie edu võti. Ja mida kiiremini me suudame seda teha, seda paremini läheb Eesti ühiskonnal tervikuna.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Minu esialgne küsimus, mis ma tahtsin esitada, oleks puudutanud uute tehnoloogiate teemat, mis teie jutust läbi käis. [Väljendit] "uued tehnoloogiad" kasutatakse sageli nagu mingit võlusõna, mis tuuakse lahenduseks siis, kui [olemasolev] mõttemudel [muud] lahendust välja ei paku. 

Aga ma jätan selle [teema] kõrvale ja küsin hoopis tuumaenergia kohta. Senine arusaamine on olnud selline, et riik töötab maksumaksja raha eest välja kogu raamistiku, mis on tarvis, ja eraettevõtjad tulevad ja teevad tuumajaama. Seda on ajakirjanduses niimoodi [kirjeldatud]. Nüüd te ütlete, et nii see ikka ei ole ja riik hakkab kunagi ikkagi mõtlema, kas hakata investeerima või mitte. Kuidas see siis lõppude lõpuks on? Lisaks küsin: kas te oskate [nimetada] maailmast mõne tuumaelektrijaama, mis on valmis ehitatud ilma maksumaksja rahata?

Aitäh! Ma kõigepealt vastan tuuma[jaama] kohta ja siis tulen korraks nende tehnoloogiate juurde ka, sest ma arvan, et tehnoloogia areng on päriselt olulisel kohal. 

Ajalooliselt on ju üldse riikidel olnud väga suur roll energiamajanduses. Vanasti oli see kõik riigi juhtida, [kõik oli] riigi [omandis], riik kujundas või kinnitas hinnad. Sinna me tagasi ei lähe. Aga tõsi ta on, et praegu on ikkagi riigid moel või teisel tuumajaamades osanikud. 

Nüüd, küsimus on selles, nii nagu siin eelnevalt küsiti, kas riik saab olla eestvedaja. Mina arvan, et ta ei peaks seda olema, see ei ole õige. Eestvedaja, peainvestor peab olema erakapital: investor, kellel on tuumajaamade rajamise ja opereerimise kogemus. Kui vaadata globaalseid trende, siis [näeme, et alanud] on tuumaenergeetika taassünd. Huvi [on kasvanud] – [kas või] nende väikeste modulaarsete reaktorite vastu, mida siia Eestissegi on plaanitud – meie lähinaabruskonnas, Kanadas ja ka teistes maailma punktides. India on huvitatud tuumaenergeetikast. Me ei saa ju üles ehitada ainult taastuvatel [energiaallikatel] põhinevat süsteemi. 

Siit ma [jõuan] tehnoloogia juurde ka. Seesama salvestuse temaatika. [Üha rohkem tuleb tehnoloogiaid], mis on läbi proovitud, ära katsetatud. Vesisalvesti on kindlasti osa lahendusest, aga järjest enam ka akutehnoloogia, sest ühiku hinnad on alla tulnud. Osa lahendusest on kindlasti ka selline tehnoloogia, mida näiteks Eesti ettevõte Skeleton Technologies arendab. See puudutab superakude kaudu nii võrgu stabiilsuse optimeerimist kui ka andmekeskuste energiakasutuse ja toimepidevuse optimeerimist. Uutel tehnoloogiatel on kindlasti oma roll. 

Miks ma olen väga uute tehnoloogiate usku? Võtame sellesama interneti tuleku. 90-ndatel oli internet enamiku inimeste jaoks midagi sellist, mis pidi olema entusiastide tegevusala, enamikule inimestest ei [tundunud] see vajalik või huvipakkuv. Tegelik elu näitas [vastupidist]. Ma usun, et tehnoloogiad aitavad meil teha paljusid asju efektiivsemalt, väiksema energiakuluga ja seeläbi ka väiksema keskkonnajalajäljega. Nii et asjad liiguvad minu meelest [ainult] ühes suunas. 

Ja ringmajandusest ka. Mida rohkem me suudame ära kasutada juba olemasolevaid … Toon näite akude kohta. Mida rohkem on neid võimalik ümber töödelda ja ümbertöötlemise tulemusena ehitada uusi akusid, [seda suurem] on positiivne mõju keskkonnale: ei pea kõike sealt maa alt välja kaevama. Kõik need asjad juhtuvad, see lihtsalt võtab aega. Ma usun, et kui me viie või kümne aasta pärast tagasi vaatame, siis [leiame, et] oleme tehnoloogia arengu suhtes olnud pigem konservatiivsed kui liiga optimistlikud.

Meelis Kiili, palun!

Aitäh, Andres! Mina olen ka tehnoloogiausku, ent samas ma ütlen, et igal tehnoloogial on omad piirid. Tänaseid ohte ei saa likvideerida tulevikutehnoloogiatega, raadiolained lihtsalt ei sõltu poliitilistest deklaratsioonidest. 

Nüüd, Eesti riik sõltub mobilisatsioonist. Mobilisatsioon sõltub heast eelhoiatusest ja hea eelhoiatus sõltub signaalluurest. Me teame, et signaalluure puhul lihtsalt ei ole need tehnoloogiad veel välja töötatud ja neid ei pruugigi tulla. Kas see fakt mõjutab uute tuuleparkide ja päikeseparkide loomist või mitte? Aidu puhul me näeme, et tegelikult on ka negatiivseid näiteid.

Aitäh! Riigikaitselised piirangud ei ole energeetikas ju uus asi ja riigikaitseliste piirangutega kindlasti arvestatakse. Seda, kui palju on võimalik tehnoloogia abil midagi muuta, näitabki päriselu. Loodusseadusi tehnoloogia ei muuda, küll aga võib uute tehnoloogiate abil olla võimalik leida teistsuguseid lähenemisi, et saavutada soovitud eesmärk. 

Aga riigikaitselised piirangud, riigikaitselised vajadused on kindlasti osa energiapoliitikast. Nii nagu ma ühes eelnevas vastuses ütlesin: kriitilise taristu kaitse on selgelt ju ka riigikaitseline küsimus. Kriitilise taristu kaitse kõige laiemas mõttes, kaasa arvatud tarneahelad – see, kustkohast me impordime, millist tehnoloogiat me kasutame. Kõige olulisem on see, et meie juhtimissüsteemid oleksid kontrollitavad ja juhitavad ainult Eestist, et juhtimispuldist [antud] käsklused ei käiks enne ümber maakera, kui nad tootmisseadmeni jõuavad. Sellega tegelevad ka elutähtsa teenuse osutajad, et meil oleks küber-, füüsiline ja muu turvalisus tagatud.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister, suur tänu väga hea ettekande eest! Tänavu 28. aprillil kukkusid kokku elektrivõrgud kahes riigis, Hispaanias ja Portugalis, tekitades paraja kaose. Kas Eesti puhul on selline stsenaarium ka teoreetiliselt välistatud? Ma ei pea siin silmas sihilikku rünnakut või sabotaažiakti või midagi sellist. Millist rolli mängivad välisühendused Soome ja Lätiga?

Kui rääkida nüüd võimalikust sabotaažiaktist – me peame [ju olema valmis näiteks] hübriidrünnakuteks idanaabri poolt –, siis kui hästi me oleme teadlikud elektrienergia tootmise ja jaotusvõrkude Achilleuse kandadest? Mis on need kriitilised kohad, mida me peame kaitsma?

Aitäh! Hispaania on kindlasti väga hea näide ja sealt on [palju õppida], mida korraldada teistmoodi. Hispaania nõrkus või haavatavus oli muu hulgas see, et neil oli väga vähe välisühendusi. Hispaania [juhtumit] on ka Eestis põhjalikult analüüsitud. Sellise olukorra kordumine meil ei ole tõenäoline. Väga suur ettevalmistus just taoliste olukordade vältimiseks toimus desünkroniseerimise projekti raames. Selleks paigaldati näiteks sünkroonkompensaatorid, mis peaksid just nimelt selliste juhtumite vastu aitama. Eesti elektrisüsteemi on läbi ja lõhki testitud, et ta oleks võimeline töötama ka siis, kui välisühendused on maas. Aga nagu siin eelnevalt korduvalt juttu oli, lihtsalt hinnad on sellises olukorras nii kõrged, et see viib kindlasti päriselus tarbimise piiramiseni mingisuguses ulatuses. 

Ka hübriidrünnakuteks valmistuti desünkroniseerimise projekti raames. Valmisolek hübriidrünnakute vastu seismiseks on igapäevane tegevus, sest ründajad arenevad ja kasutavad neidsamu uusi tehnoloogiaid. Mündil on alati kaks külge: uut tehnoloogiat saab kasutada headel eesmärkidel, aga saab kasutada ka halbadel eesmärkidel. Sellepärast pööramegi väga palju tähelepanu just elutähtsa teenuse osutajate kriisikerksusele, et nad oleksid võimelised toime tulema ka erinevate hübriidohtude ja ‑rünnakutega. 

Võib-olla on mõistlik ära mainida ka propaganda tüüpi hübriidrünnakud. Igasugust hirmutustegevust, [hirmutamist,] et taastuvenergia on halb ja ohtlik, kasutatakse väljastpoolt kindlasti ära selleks, et võimendada ühiskonnas erimeelsusi või lõhestumist. Teaduspõhisus on see, mis peab meid targa rahvana juhtima. Sellepärast olemegi alati olnud valmis tegema uuringuid ja mõõtmisi, et võiksime olla kindlad, et need häiringud või mõjud, mis näiteks tuulepargi puhul on, jäävad kehtestatud normide piiresse. Nii et ka sellist propagandalist mõjutustegevust ei tohi mitte mingil juhul alahinnata, kaasa arvatud energeetika puhul.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Arengukava väidab, et taastuvenergia osakaalu kasv toob kaasa hinna stabiilsuse. Tegelikult tähendab see suuremat sõltuvust ilmast – tuulest ja päikesest – ning paratamatult suuremat hinna kõikumist. Me näeme juba täna, et tasakaalustamata tootmine toob kaasa olukorra, kus elektri hind võib ühel tunnil olla miinusmärgiga ja järgmisel tunnil mitmekordne. Arengukava jätab selle probleemi lihtsalt käsitlemata. Te ei paku ühtegi konkreetset mehhanismi, kuidas ohjata hindade volatiilsust olukorras, kus juhitava tootmise osakaal väheneb ja muutliku taastuvenergia osakaal suureneb. Kuidas plaanib valitsus kaitsta Eesti tarbijaid hinnahüpete eest, kui arengukava ei sisalda mitte ühtegi selget lahendust volatiilsuse vähendamiseks?

Aitäh! Õige küsimus! Päriselus tegevus käib. Viimane Eleringi juhitavate võimsuste hange oli üks samm selle ülesande lahendamisel. Sinna tuli pakkumisi nii gaasijaamade kui ka salvestuse näol. Salvestus ongi teine lahendus nende hinnatippude lõikamiseks. Akude kasutuselevõtt on plahvatuslikult kasvanud, seda tehakse turu[tingimustes]. Aga neid tuleb ka tööstuslikus [mõõtmes]. Kaks akuprojekti olid sellessamas Eleringi hankes. Need, kes on valdkonnaga rohkem seotud või huvi tundnud, teavad, et Prantsuse firma Corsica Sole ja Eesti firma Evecon rajavad Mandri-Euroopa kõige suuremat akuparki just nendesamade hinnatippude lõikamiseks. Nii et kokkuvõttes, ma arvan, me täpselt selles suunas liigume. 

Kas ENMAK saab anda vastuse igale detailsele küsimusele mis tahes ajahetkel? Kindlasti ei saa. ENMAK annab ennekõike suuna. Suund on [võetud] puhtale energiale, mis toetab konkurentsivõimet, konkurentsivõimelisele lõpphinnale ja energiajulgeolekule. Selle suuna ENMAK annab, ja see aitab teha investeeringuid. Nii nagu me siin saalis täna korduvalt oleme rääkinud, maismaa tuule[parkide] arendamisel on meil vaja võtta aega ja [kulutada] positiivset energiat selleks, et jõuda ühise arusaamiseni ka kohalikes kogukondades. Siis suudame ka kiiremini edasi liikuda tippude lõikamisega ja konkurentsivõimelise elektri lõpphinna tagamisega.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Austatud minister! Me räägime siin tuumajaama ehitamisest Eesti territooriumile. Te ise olete maininud, et arvatavasti on see eraprojekt nagu paljudes teistes riikides. Aga teiste riikide kogemus – võtame kas või Kanada näite – on näidanud, et tuumajaama rajamise hind võib olla oodatust palju kõrgem, võib-olla isegi mitmekordne. Küsimus on selline. Kas me ei karda, et ühel hetkel peab riik seda doteerima? Kas riik on selleks valmis ja kui on, siis mis alustel ja mis mahus on see doteerimine võimalik? Ja kui see niimoodi ei ole, siis kuidas me tegutseme sellises olukorras, kui näiteks erafirma ühel hetkel ütleb, et ta ei saa hakkama?

Aitäh! Kõigepealt sellest Kanada projektist. Kanada projekt on selles mõttes hästi hea [näide], et seal töö ja ehitus juba käib: maailm saab ühe väikse modulaarse reaktori ehituse kogemuse võrra rikkamaks. Ja nii nagu iga esimese omalaadse asja puhul: esimene on kõige kallim, teine on odavam kui esimene, kolmas on odavam kui teine. Tehnoloogiat on võimalik skaleerida. 

Eestis ei tule investeerimisotsust veel selle kümnendi jooksul. Ma arvan, et viie aastaga jõutakse maailmas igal juhul väga palju kogemusi omandada ja me saame tehnoloogiliselt kindlasti palju parema ja ka konkurentsivõimelisema hinnaga lahenduse. Aga nagu ma siin korduvalt olen öelnud, selleks, et me üldse saaksime tuumajaamast rääkida, tuleb Riigikogus vastu võtta vastav seadus. 

Nüüd küsimus, mis saab siis, kui see investeering [ära ei tasu]: jaam saab valmis, aga ei tooda nii suurt kasumit, nagu investorid ootasid. Selliseid asju juhtub igas majandustegevuse valdkonnas. Kui investorid ei saa soovitud tootlust või jäävad moel või teisel oma kohustuste täitmisega hätta, siis see ei tee ju seda tuumajaama olematuks. Ta toodab elektrienergiat ikka edasi, siis lihtsalt on seal uued omanikud. Nii need asjad käivad. 

Aga ma arvan, et täna on veel veidike vara seda arutelu [pidada], sest lõppkokkuvõttes on ju tuumajaama puhul küsimus selles, mis on see lõpphind, millega on võimalik seda elektrit müüa. Kõik ülejäänu on lihtne Exceli tabel. Lõpphinna saab garanteerida näiteks keegi, kes teeb pikaajalise ostu-müügilepingu. Kui meil on selleks ajaks mõni andmekeskus ja andmekeskusel on selle vastu huvi, siis saavad nad omavahel kokku leppida ja osa rahavoost on garanteeritud, [teine] osa tuleb turule müüa. Sellepärast me olemegi rääkinud käendusinstrumendist, mis annaks investeerimiskindlust nii omanikele kui ka võlakapitali pakkujatele. Kuna tuumajaama eluiga on julgelt 60 aastat, siis selle aja peale, ma olen üsna kindel, saab tuumajaam oma investeeringu tagasi töötatud. Küsimus ongi tegelikult ennekõike investeeringu tasuvuse ajas. 

Aga nende küsimuste juurde jõuame siis, kui me oleme siin seaduse vastu võtnud, tehnoloogia on arenenud ja Eestis on olemas investorid, kes soovivad tuumajaama rajada. Kõike seda saab siis arutada.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Ma tahtsin siin täpsustada küsimuse või kommentaari näol. Tiit Maran küsis, kas kuskil mujal maailmas on seda tehtud erakapitali poolt. Kõigi nende jaamade põhiinvestorid või põhirajajad – Prantsusmaal EDF või Kanadas OPG – on eraettevõtted. Nad võivad küll olla riigikapitaliga, nii nagu meil on Enefit. Mingi eraettevõte peab olema, kes omab teadmust, kuidas jaama ehitada, kuidas jaama opereerida ja seda turvaliselt ülal pidada. See, kas nende kapital tuleb riigilt või era[sektorist], võib riigiti erineda. Nagu sa väga hästi mainisid, varasemalt on ju kogu energeetika olnud riikide äri. Meilgi oli ju, ja mitte väga ammu, 100% energeetikast Eesti Energia monopol. See, et riigid liiguvad rohkem erakapitali poole, on paratamatus. Ja noh, eks küsimus on suuresti ka ajas ja turus.

Aitäh! Siin vist küsimust ei olnud, aga ma kindlasti olen selle kokkuvõttega päri. Nii nagu ka maismaa tuule[parkide] puhul, iga projekt vajab juhtinvestorit, kellel on kogemus selles valdkonnas. Kuna energeetika ei ole päris legoklotsidest maja ehitamine, siis see nõuab oskusi, teadmisi, kogemust ja võimekusi. Täpselt sama on meretuule[parkide] puhul, täpselt sama on vesisalvesti puhul, ka akusalvestite ja maismaa tuule[parkide] puhul. Ma arvan, et täpselt nii ongi: riik peab [looma] õigusliku raamistiku, mis neid investeeringuid võimaldab teha, ning [kujundama] üldise ettevõtjasõbraliku majandus- ja investeerimiskeskkonna. See ongi üks meie valitsuse eesmärk.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Sinu portfelli on raske kadestada: uutest, täiendavatest sihtkaitsevöönditest metsade uputamise ja mõistusekohase energiahinnani. Nüüd sa räägid, et liigume puhtama energia poole konkurentsivõimelisema hinna ja energiajulgeoleku kontekstis. Me oleme hakanud rajama gaasijaamasid ja see on, ma saan aru, tükike energiajulgeolekust ja puhtamast energiast tulevikus. 

Me käisime heade kolleegidega riigikaitsekomisjonist möödunud nädala lõpus Ukrainas. Ööl vastu laupäeva toimus Kiievi vastu üks suuremaid rünnakuid ja loomulikult energiataristu pihta. Minu küsimus on selline. Mis on "Energiamajanduse arengukavas aastani 2035" muutunud selle sisendi tõttu, mis on tulnud Kaitseministeeriumist, võrreldes selle esimese versiooniga, ja kui palju on siin arvesse võetud riigikaitsekomisjoni liikmete raporti järeldusi ja arusaamisi?

Aitäh! Ukraina kogemus suuremahulise sõja ajal oma energiasüsteem püsti hoida on väga palju mõjutanud ka meie mõtlemist ja mõjutab seda edaspidigi. 

Raporteid tehakse erinevaid. Nii nagu ma siin energiajulgeoleku valdkonda puudutavatele küsimustele vastasin: kriitiline taristu, küberturvalisus, võimekus olulisi energiasõlmi või energeetikasõlmi füüsiliste rünnakute eest kaitsta. On ka väga lihtsaid baasasju, et uksed oleksid lukus, süsteemid oleksid kaitstud ja valvatud. Väga palju sellest tehti Mandri-Euroopa [sagedusalaga] sünkroniseerimise projekti raames. 

Nii nagu ma siin ühele küsimusele vastates ütlesin, energiamajanduse arengukava annab suuna, mille puhul üks väga oluline vertikaal on energiajulgeolek. Iga päev me õpime midagi uut juurde: kaitsevaldkonnas, Kaitseministeeriumis ja ka siin Riigikogu riigikaitsekomisjoni töö kaudu. Ma arvan, et kõiki neid õpituvastusi me praktikas tegelikult rakendame, aga kõike seda ei ole mõistlik kirja panna energiamajanduse arengukavasse. Kindlasti on see energiajulgeoleku teemasid [käsitledes] ka Euroopas meie jaoks prioriteet. Ma usun, et meil õnnestub ka siin Riigikogus erinevates formaatides nendel teemadel rääkida. 

Nii nagu ma Meelis Kiili küsimusele vastates ütlesin, riigikaitselised vajadused ja piirangud mõjutavad ka neid võimalusi, mis meil energeetikas on, ja vastupidi. Ma usun, et me peame mõtlema mõlemat pidi: kui üht või teist asja ei saa teha harjumuspärasel viisil, kas siis on võimalik leida alternatiivseid lahendusi, mis riigikaitse vaates tagavad sama turvalisuse astme. Koostöö Kaitseministeeriumiga on ikkagi pidev, see ei ole ühekordne või projektipõhine.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Meelis Kiili, üks küsimus on [lubatud] kummalegi ettekandjale. Enne teist ettekannet on tulnud Eesti Reformierakonna fraktsioonilt ettepanek pikendada istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Teeme selle pikendamise hääletuse kohe ära. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada 2025. aasta 4. detsembri istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 31 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Istungit on pikendatud kuni kella 14-ni või kuni päevakorra ammendumiseni. 

Läheme edasi teise ettekande juurde. Majanduskomisjoni liige Mario Kadastik, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Ma üritan nüüd järgmise 20 minuti jooksul resümeerida nelja kuni viie tunni pikkust arutelu komisjonis, mis oli üpris [sisu]tihe. Nii et andke mulle armu, kui mõni punkt läheb kiiremini.

[Arengukava] eelnõu arutati majanduskomisjonis kahel istungil. Esmalt majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisistungil, mis toimus 11. novembril, ja kaasamise üritusel selle nädala teisipäeval, 2. detsembril.

11. novembri istungil andis kõigepealt Marek Reinaas meile [ülevaate] menetluslikust raamist, seda tutvustas teile ka istungi juhataja istungi alguses. Seejärel tegi minister Sutt ettekande, mis laias laastus oli sama, nagu ta ka täna tegi. 

Küsimuste voorus – see oli nüüd siis ühisistungil – tõstatasin mina kaks teemat. Esimene küsimus oli kaugkütte lahenduste kohta. Kaugkütte lahenduste puhul arvestatakse hetkel gaasiga, aga ei ole käsitletud näiteks tuumasoojusjaamu, millega Soomel on lähiajal suured plaanid. Minister vastas, et põhimõtteliselt see ei ole välistatud, aga selle eeldus on, et me võtame esmalt vastu tuumaenergia ja -ohutuse seaduse ning loome [tuuma]regulaatori.

Teiseks küsisin 2035. aasta siht[taseme] kohta, mille järgi Eesti aastane bilanss peaks olema nullis või pigem [oleksime elektrienergia] netoeksportija, aga samas hoiaksime elektri hinda all. Milliste tootmisvõimsuste baasil seda ENMAK-i kohaselt [loodetakse saavutada]? [Kliimaministeeriumi] asekantsler Uiga vastas, et tegemist on aastapõhise tasakaaluga ja seda on võimalik saavutada ainult uute tootmisvõimsuste abil. Ehk lisatuulepargid, ka need gaasijaamad ja muud asjad – kui neid ei rajata, siis see ei ole teostatav. Potentsiaal on olemas, aga see eeldab investeeringuid. 

Jaak Aabi küsimused keskendusid sellele, kui realistlikud on tuuleenergia eesmärgid, arvestades viimase viie aasta jooksul kehtestatud reaalseid planeeringuid, mida on ainult kaks, ja needki on [mõlemad] vaidlustatud. Ta küsis, kas ei ole seatud liiga optimistlikke eesmärke. Minister vastas, et maismaal tootmiseks ruumi on, põhiprobleem ei ole mitte rahas, vaid protsessi lõpp[faasis] ja inimfaktoris ehk kohalike kogukondade soovis kehtestada planeeringuid. See ongi koht, kus tuleb reaalsusele otsa vaadata. Kui planeeringuid ei kehtestata ja uusi tootmisvõimsusi ei tule, siis on sellel otsene ja selge mõju: meil tuleb leppida kõrgema elektri hinnaga. Jaanus Uiga lisas, et 21 kohalikus omavalitsuses planeeringud siiski jätkuvad ja kümne aasta perspektiivis on lisanduvaid projekte võimalik siiski ellu viia. Mis mahus täpselt, see tõesti sõltub planeeringutest. 

Mart Maastik tõi esile Rootsi kogemuse rohetehnoloogia garantiiprogrammidega ning küsis, miks Eesti soovib käendustega [tegeleda] ja selle kaudu meretuule[pargid taas] pildile [tuua], kui Rootsi on garantiide puhul ettevaatlikuks muutunud. Minister selgitas, et Rootsis on samal ajal avatud näiteks programmid tuumajaama rahastamiseks hinnavahelepingute kaudu. Ta rõhutas, et ka praegu ei kipu pangad turu[tingimustes rajatavaid] suuremahulisi projekte rahastama ja seetõttu on vaja erinevaid käendusinstrumente, mille kallal Eestis ka töötatakse. Selle kohta küll Mart Maastik viitas, et tuumajaama kontekstis on see tõesti okei, aga meretuule[pargi] puhul mitte, ja küsis, miks me seda teeme. Sellele vastas minister, et see on ikkagi seotud investeerimisotsustega. Kui investeerimisotsuseid ei tule, siis ei tule ka vastavaid projekte. Kui aga investeerimiskeskkond ja turg muutuvad – kümme aastat on suhteliselt pikk aeg –, siis võivad need hiljem realiseeruda. Seetõttu alusuuringuid ja [muid] asju ikkagi tehakse. 

Oli mitmeid küsimusi, mis puudutasid tarbimise prognoosi ja regiooniturge. Näiteks osutas Mart Maastik, et viimase kümne aastaga on tarbimine pigem stagneerunud või langenud. Minister tõi vastuargumendi, et tänu elektrifitseerimisele ja suurte andmekeskuste [tulekule] on üpris lihtne näha tulevikus meie väikesel turul [tarbimise mahus] mitme teravatt-tunniseid hüppeid. Seetõttu ei saa kindlalt [väita], et see on stagneerunud. 

Mina omakorda [uurisin], kui palju arvestavad tarbimisprognoosid täna lokaalse tootmisega, mis võrku ei jõua, ehk selle osaga, mida inimesed või ettevõtted kohapeal [enda tarbeks] toodavad. Einari Kisel kinnitas, et need numbrid on tänastes tarbimisprognoosides sees. 

Küsisin ka naaberriikide, Läti, Leedu ja Soome arengute kohta, mille peale Einari Kisel viitas, et koostöös taanlastega on käimas piirkondlike hinnastsenaariumide uuringud. 

Urve Tiidus [sõnas], et arengukava on [üsna] optimistlik, ja uuris, millised osad on koostajate hinnangul kõige riskantsemad või ebakindlamad. Minister Sutt nimetas kahte kitsaskohta. Esiteks, vajadus ühiskondliku kokkuleppe järele, et [ühiskonnas saadaks aru, et] energiainvesteeringud on vajalikud ja kogukonnale kasulikud. Ja teiseks, ülemaailmne pudelikael: kõik [soovivad] investeerida, kuid globaalsed tarnijaid ja tarneahelad ei jõua alati kõiki korraga teenindada. 

Urve Tiidus küsis ka, kuidas mõjutab meid globaalne pilt, kus fossiil[kütuste] tarbimine osas piirkondades, eriti Aafrikas ja Aasias, kasvab [endiselt]. Jaanus Uiga vastas, et globaalsed eeldused võetakse meil Rahvusvahelise Energeetikaagentuuri prognoosidest. Eri riikides kasvab tarbimine osalt taastuvate [energiaallikate], osalt ka fossiilsete [kütuste] arvel, aga suures pildis on see arvesse võetud. 

Kaugkütte ja hoonete poole pealt küsis Urve Tiidus, mida tähendab üleminek madalatemperatuurilisele kaugküttele väiksemates kohtades. Einari Kisel seletas, et selle eeldus on hoonete renoveerimine, sest temperatuuri langetamine 90–100 kraadilt 60–70 kraadile eeldab korralikku küttesüsteemi infrastruktuuri renoveerimist, et see seda ka kannataks. 

Marek Reinaas palus selgitust, kas ka puuküte arengukavas kajastub. Ministri vastus oli selge: puuküte ei kao kuhugi. 

Tõnis Mölder keskendus võrgutasudele ja investeeringutele. Tarbija jaoks ei ole oluline mitte ainult elektri börsihind, vaid ka see[, kui suur on] lõpparve, millest suure osa moodustavad võrgutasud. Ta uuris, kuidas ENMAK käsitleb jaotus- ja põhivõrgu investeeringute rahastamist ja kas koormus jääb endiselt täies mahus tarbija kanda. Minister selgitas, et Elektrilevi jaotusvõrgu seisundi kohta on tellitud analüüs, mille põhjal selgub, mil viisil on võimalik seda investeerimismahtu katta, vältides samal ajal üleinvesteerimist. Eleringi puhul tehti suur osa investeeringutest ära juba desünkroniseerimise ettevalmistamise käigus. Hiljem [palus] Mölder täpsustada, kas see analüüs hõlmab ka varustuskindlust ja sõjalise konflikti ohtu. [Minister vastas, et] kriitilise taristu kaitse ja regionaalse varustuskindluse [tagamine] on eraldi töö, mida tehakse koos Läti, Leedu ja Poolaga. 

Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas Eesti võib pikalevenivate menetluste ja vaidluste tõttu vajalikest energiainvesteeringutest ilma jääda, arvestades suurt nõudlust maailmaturul. Minister Sutt arvas, et kui vaidlusi ei suudeta lahendada, liiguvad investeeringud tõesti teistesse riikidesse. Samas on Eestis seda tootmist hädasti vaja nii transpordi kui ka kaugkütte elektrifitseerimiseks ja samuti kohaliku tööjõu elujärje parandamiseks, mistõttu investor on siia vägagi oodatud. 

Mait Klaassen uuris, kas ja kui, siis kuidas ENMAK suhestub Rohetiigri energeetika teekaardiga ja kust tuleb info tarbimise ning vajaliku tootmisvõimsuse kohta. Einari Kisel selgitas, et ENMAK ei fikseeri, milline on õige tarbimise tase, vaid lähtub pigem stsenaariumidest, luuakse tingimused tootmise arenguks, kui tarbimine kasvab. Erinevalt Rohetiigri [seatud] 100% taastuvelektri [eesmärgist] on ENMAK-is tugevalt sees hinnamõõde ja [analüüsitud] optimaalset taastuvenergia osakaalu, lähtudes ka TalTechi uuringust, mille majanduskomisjon tellis. 

Andres Metsoja juhtis tähelepanu kohaliku kasu ja taluvustasu teemadele, tuues näiteks Sopi-Tootsi tuulepargi, mille juurde ei ole seni tekkinud ei tööstust ega otseliine. Ta uuris, miks ei ole riiklik ettevõte Enefit olnud kohalikule [kogukonnale] konkreetsete [otse]lepingute pakkumisel aktiivsem ja kas KOV-ide puhul võiks muuta sellest kasu saamise kuidagi süsteemsemaks ja suuremaks. Minister nõustus, et probleem on olemas. Ta rõhutas, et kohalik inimene peab tundma, et nendest projektidest on talle selgelt kasu. Jaanus Uiga kirjeldas, et on olemas tuulikutasu skeem, kus pool laekuvast tulust läheb KOV-ile ja pool elanikele, ning lisas, et arendajad saavad vabatahtlikult pakkuda ja pakuvadki täiendavaid hüvesid. 

Tarmo Tamm uuris, kas on olemas selge siht, milline tootmisportfell tagab meile igal hetkel varustuskindluse ning võimalikult odava ja keskkonnasõbraliku elektri. Einari Kisel vastas, et ENMAK-is on seatud [siht, et] aastaks 2035 on juhitavaid võimsusi vahemikus 1200–1600 megavatti ja taastuvenergiat orienteerivalt 3,8–5,7 gigavatti. Lisanduvad veel salvestusmahud. Sellise portfelliga on võimalik katta Eesti elektrinõudlus. Ta rõhutas, et konkreetset hinnataset ei saa Eesti ise ette määrata, kuna me oleme regioonituru osa ja tegelikult oleme hinna mõjutamise mõttes turul üks väikseimaid osapooli. Hinna määravad seega peamiselt naaberriikide arengud, finantseerimistingimused ning nõudluse ja pakkumise dünaamika. 

Yoko Alender tõi näiteks Saksamaa otsuse määrata 2% oma territooriumist tuulealadeks ja küsis, kas Eestis oleks võimalik midagi sarnast kaaluda, selleks et planeeringuid kiirendada. Minister vastas, et eramaade puhul oleks sellise normi kehtestamine keeruline, küll aga analüüsitakse riigimaid. Oluline on mõista vastuseisu põhjuseid: kas need on põhimõttelised või tulenevad konkreetse kasu puudumisest, sellisest tunnetusest. 

Andres Metsoja tõigi välja, et hetkel on tõesti üldist pilti vaadates tihti selline tunne, et inimesed elaksid justkui tööstuspiirkonna keskmes, mistõttu on ka selge, miks sellised asjad võivad tekitada inimestes tunnetuslikku vastuseisu. Erinevaid protsesse on küll kiirendatud, aga võib-olla ei ole inimeste murekohti piisavalt adresseeritud. 

Mina tundsin huvi tarbimise kasvu prognooside vastu – 8 teravatt-tundi, 10 teravatt-tundi ja 12 teravatt-tundi – [ja soovisin teada], kui palju on sinna sisse [arvestatud] lokaalset tootmist. Aa, seda küsimust ma juba [käsitlesin]. Vabandust! 

Jaak Aab rõhutas, et kiire tarbimise kasvu, näiteks andmekeskuste [tuleku] eelduseks on kindel varustuskindlus ja piisavad kohalikud tootmisvõimsused. Vastasel juhul lähevad investeeringud mujale. Einari Kisel lisas, et Eestis on tootmisvõimsused olemas, kuid need ei pääse praegustel tingimustel tihti turule. Vajaduse korral on Eesti valmis oma nõudluse ära katma, kaasa arvatud uute investeeringute osas. 

Urve Tiidus küsis, millised ENMAK-i osad on kõige ebakindlamad. Siin ma olen suutnud jälle topelt panna. See on see, kui viimasel hetkel hästi palju asju kokku panna. 

Lõpetuseks tehti tollel istungil konkreetne otsus. Nimelt, määrata ENMAK 2035 [arutelul] juhtivkomisjoni esindajaks majanduskomisjoni [liige Mario Kadastik] ja teha ettepanek võtta see punkt täiskogu [istungi] päevakorda tänasel päeval. 

Komisjoni teisel istungil, mis oli sellel nädalal, toimus kaasamisüritus, mille põhiline eesmärk oli ära kuulata võimalikud turuosalised ja nende murekohad. Seal andis ülevaate Einari Kisel, väga lühidalt, kuna kõik turuosalised olid dokumendiga üpris detailselt tutvunud. Seejärel said sõna huvirühmad: energeetikaettevõtted, võrguettevõtted, kütte, gaasi ja transpordikütuste sektor, taastuvenergia organisatsioonid ning tööandjate ja ettevõtjate [esindus]organisatsioonid. Käin need lühidalt järjest ka läbi. 

Enefit Power rõhutas, et põlevkivijaamad töötavad seni, kuni rajatakse asendusvõimsused ja need reaalselt turule jõuavad. Nende peamine mure oli [saada] selgus ajakavas, millal need [uued] juhitavad võimsused võiksid tekkida ja kui pikaks ajaks on neil vaja Eleringiga saartalitlus[võime tagamise] lepingud [sõlmida]. Seda peamiselt selleks, et nad saaksid tagada, et põlevkivielektrijaamadesse tehtaks vaid piisaval [määral] ja tarvilikke investeeringuid, selleks et tagada varustuskindlus. 

Fermi Energia kinnitas vajadust suurendada juhitavate võimsuste [mahtu] ning teha seda tulevikus süsinikuvabalt ehk tuumaenergia baasil. Ta selgitas olukorda ja tõi näiteid nii Kanadast kui ka Rootsist, kuhu plaanitakse ehitada samalaadseid reaktoreid, mis on ka nendel plaanis. Ta kirjeldas ka potentsiaalset ajakava ja seda, millal on varaseim võimalus tuumareaktori käimaminekuks, juhul kui planeerimise, seadusloome ja regulaatori loomisega seotud protsessid kulgevad plaanipäraselt. Prognoosi kohaselt [võiks see olla] 2035. aasta [lõpp], 2036. aasta algus. Ta andis teada, et Viru-Nigula volikogu on [vallale] kuuluva 90 hektari suuruse maatüki, mis on tuumajaama [rajamiseks] potentsiaalselt sobilik [asukoht], juba müüki pannud ja nemad on teinud ka pakkumise. 

Eesti Gaasiliit [kiitis] ENMAK-i kaasamisprotsessi ja rõhutas, et gaasil on kütusena jätkuvalt oluline roll juhitavate tootmisvõimsuste [kontekstis]. Positiivsena nähti gaasi hinna stabiliseerumist. Nad sooviksid [näha] ambitsioonikamaid sihttasemeid biometaani osas. 

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit tõi välja võrgutasu diferentseerimise aspekti, kuid probleem on selles, et lisandusid uued mõjud ja seetõttu võib netomõju olla negatiivne. 

Eesti Transpordikütuste Ühing oli veidi mures selle pärast, et ENMAK-is ei ole sees transpordielemente. Neil oli mitmeid küsimusi elektrifitseerimise kohta, näiteks [tekitas neis küsimusi] prognoos, mille kohaselt peaks meil olema 90 000 elektriautot aastaks 2030. RED III puhul pidasid nad vajalikuks rõhutada, et seda tehtaks korrektselt, mitte vaid biometaani najal. 

Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing tõi välja kaugkütte rolli, mida on ENMAK-is nüüd korrektselt kajastatud. [Kaugküte moodustab] ligi 40% soojuse tarbimisest ja puudutab 700 000 inimest. Peamiseks mureks on vananev taristu ja investeerimisvajadus, mille katmiseks ei piisa pelgalt EL-i toetustest või CO₂-vahenditest. Oluline on tagada ka puiduhakke ja biokütuste kättesaadavus, et varustuskindlus oleks tagatud. 

Eesti Elektritööstuse Liidu [esindaja] tõstis esile, et ENMAK on võrreldes varasemaga kompaktsem ja arusaadavam, kuid rõhutas korduvalt kahte asja: tehnoloogianeutraalsust ja turupõhisust. Ta [käis] välja idee, et ENMAK ning energia- ja kliimakava võiksid muutuda ühtseks dünaamiliseks dokumendiks. Natuke [tekitas] talle muret see, et suurte investeerimisvajaduste juures ei ole selgitatud, kuidas need investeeringud päriselt tekivad, kes selle kinni maksab ja mis ulatuses riik plaanib sinna sekkuda. Välisühenduste puhul [tõi ta esile] murekoha, et kui meil välisühendusi on väga palju, siis võib tekkida motivatsioon kolida investeeringud piirkonna [teistesse] riikidesse, kus kohalik elekter on soodsam, ja tuua seda siia ühenduste kaudu, ehk [välisühendused] on kahe teraga mõõk. 

Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni peamine murekoht olid planeeringud, nende venimine ja keerukus, ja seetõttu ka investeerimiskindlus. Nende hinnangul oleks vaja leida meetmeid, kuidas lihtsustada kohtuvaidlusi, et ehitusprojekte oleks reaalselt võimalik ellu viia. 

Eesti Taastuvenergia Koda pidas eesmärke vähem ambitsioonikaks, kui need enne olid, aga jätkuvalt vajalikuks. Nende huvi oleks katta vähemalt 60% Eesti oma vajadusest taastuvelektriga ja ülejäänud importida, mis mõjutaks majandust ja julgeolekut. Probleemiks peeti konkreetsete meetmete puudumist. Planeerimis[protsess] on liiga aeglane ja võrreldes naaberriikidega jääme uute võimsuste [rajamises] maha. Toetati EL-i direktiivi ja tööriistade kasutuselevõttu. Rõhutati, et ETS1 on olnud vajalik ja väga asjalik [meede] ning ausama konkurentsi huvides võiks ETS2 just kaugkütte puhul ja ka muus osas kiiremini rakendada. 

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda leidis, et antud versioon on palju realistlikum [kui varasem versioon], ning rõhutas konkurentsivõimelise hinna aspekti[, ka suurtarbijate vaates]. Positiivsena nähti just seda, et on rohkem rõhku pandud turupõhisetele lahendustele. [Puudustena] toodi välja [ebapiisav info] investeeringute mahu, rahastusallikate ja võrgutasude arengu kohta. [Nende soov oli], et mitte jätta siin kõike erasektori teha. 

Eesti Tööandjate Keskliit tõdes, et varustuskindluse, hinna ja keskkonna trilemma sissetoomine on [hea ja et see on] seni parim [versioon], aga nad soovitasid ENMAK-i kinnitamist edasi lükata seni, kuni strateegia on andmepõhine ja näitab ära kõikide komponentide hinnamõjud. 

Elektrilevi rõhutas, et seatud eesmärk SAIDI 120 aastaks 2035 ei ole tänaste investeeringuplaanide korral teostatav, see vajab lisainvesteeringuid. [Praeguste vahendite korral on see] tehtav kuskil SAIDI 130-ni [ja sedagi] teatud piirkondades. Umbes 85 000 lõpptarbijat [hajaasustus]piirkondades jääksid endiselt väga kehva kvaliteedi peale, kus SAIDI [näitaja] võib jääda umbes 440 minutini aastas ka aastal 2035. Seega tuleb läbi mõelda, milliseid rahastusmudeleid on siin mõistlik kasutada. 

Elering rõhutas, et ENMAK on väärtuslik eelkõige selle poolest, et sõnastab ausalt valikute keerukuse. Kõiki sihte korraga ei saa saavutada: odav hind, maksimaalne varustuskindlus ja 100% puhas energia. Varustuskindlus ja julgeolek on pikemaajalised väljakutsed, tuleb teadlikult otsustada, kui palju investeerida valmisolekusse ja kui suurt riski on ühiskond valmis taluma. 

Järgnes küsimuste-vastuste voor. Marek Reinaas tundis huvi, kas ENMAK-i arutelu järel on plaanis viia [ENMAK-iga] kooskõlla ka see eesmärk, mis meil täna seaduses on, et 2030. aastal [moodustab taastuvenergia osakaal energia lõpptarbimisest] 100%. Rein Vaks vastas, et ENMAK on visioonidokument, [mis ei võta kohustusi, vaid] kohustused seab lõppkokkuvõttes Riigikogu. Ehk siis pärast seda, kui ENMAK on kinnitatud, saab kaaluda, kas seadust muuta. 

Mina tõstatasin küsimused hüdroenergia ja salvestuse teemadel. Kas hüdroenergia puhul, mida taastuvenergia koda mainis, võib tekkida probleeme, et see tõesti ei suuda investeeringuid tasuvaks teha? Sellele vastati, et probleemiks ei ole mitte niivõrd investeeringute tasateenimine, kuivõrd keskkonnatasud. [Hüdrojaamade puhul] ei tohiks kogu otsustamist jätta Keskkonnaametile, vastasel juhul vajub see sektor ära. 

Küsisin ka akude kohta, kas Elektrilevi saaks oma SAIDI eesmärke parendada, kui inimesed paigaldaksid endale rohkem akusid ja neid saaks kasutada süsteemi stabiliseerimiseks. Selle kohta ütles Mihkel Härm, et kahjuks enamik akusid ei võimalda ise võrku luua, opereerimiskulud, mida salvestuselt eeldatakse, on tihti ebanormaalselt kõrged, nad ei saa seda ise tagada. 

Küsisin Enefit Poweri [esindajalt] põlevkivielektri kohta, mis oleks reaalne hind, kui CO₂ kinni püüda või kui ehitada uusi põlevkivijaamasid, ja mis on põlevkivi hind. Vastus oli, et umbes 50 eurot megavatt-tunni kohta on seal täna muud kulud ja umbes 100 eurot CO₂-komponent. Uute jaamade puhul oleks see kuskil 80–90 eurot megavatt-tunni kohta ilma CO₂-ta, koos CO₂-ga umbes kaks korda nii palju. Kui CO₂ kinnipüüdmine sinna juurde tuua, siis see eeldab uusi tehnoloogiaid ja hind tuleks umbes samasse suurusjärku CO₂-maksuga, minimaalselt. Kui lisada juurde transport ja ladestus, oleks see umbes 100 eurot megavatt-tunni kohta. Seega, isegi koos CO₂ püüdmisega ei oleks see soodsam, kui täna maksta CO₂-tariifi. 

Kas mul on võimalik saada ka natuke lisaaega?

Kui palju see natuke on? Kümme minutit kindlasti ei saa, maksimum kaks minutit.

Proovin kahe minutiga [hakkama saada], saate pärast juurde küsida.

Aitäh! Kaks minutit lisaks.

Kristina Šmigun-Vähi palus täpsustada, kui kaugel ollakse [tuuleparkide arendamiseks sobilike] riigimaade [leidmisega]. Vastus oli, et riigimaade enampakkumine on toimunud, suurem osa neist maadest on lepinguteni jõudnud. Uus oksjon on plaanis. 

Mart Maastik väljendas jälle kriitikat meretuule[parkide] kohta ja soovis teada, miks taastuvenergia koda toetab ETS2 laiemat rakendamist. Sellele vastati, et kuna ETS1 oli väga tõhus meede pikaajaliste roheinvesteeringute vedamiseks, siis võiks ka ETS2 anda pikaajalise kindlustunde. 

Tõnis Mölder küsis CO₂-kvoodi müügi tulude kasutamise kohta, paljudes riikides kasutatakse seda otseselt lõpptarbija hinna vähendamiseks. Rein Vaks vastas, et selle asemel, et seda lühiajaliselt kompenseerida, on mõistlikum teha investeeringuid, mis võiksid pikaajaliselt hinda langetada.

Jaak Aab rõhutas, et Eesti impordib ligikaudu kolmandiku oma elektrist, mis on probleem nii energiajulgeoleku kui ka majanduse konkurentsivõime seisukohast, ja uuris, kas on olemas tegevuskava, kuidas uusi tootmisvõimsusi rajada. Rein Vaks kinnitas, et praegune ENMAK näeb ette juhitavate võimsuste lisamist, aga oluline on, et erinevad meetodid saaksid kaetud. 

Vaatame, kas siin on mingeid asju, mis on rohkem olulised. ETS2 kohta oli arutelu. Gaasi hinna tase on tänaseks stabiliseerunud. 2028. aasta prognoos on 24–25 eurot megavatt-tunni kohta ja seetõttu on ka ETS2 mõju gaasiga kütmise korral suhteliselt väike. Küll aga tõi gaasiliit välja mure gaasitaristu varustuskindluse tagamise pärast. Täna katab seda vaid gaasitarbija, mitte näiteks elektritarbija, kui elektrit toodetakse gaasist. 

Urve Tiidus rääkis Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoosist ja küsis Eesti ambitsioonide kohta. Sellele vastati, et Eesti ambitsioon on endiselt olla esirinnas. Stsenaariumid näevad ette nii tuuma- kui ka taastuv[energia] kasvu. 

Siit edasi ma väga palju ei jõua, aga väga palju enam ei jäänudki. Küll olid ka kirjalikud arvamused, mille kohta võite küsida. Uhh! Aga enne, kui me jätkame, ma tahaksin öelda palju õnne Helenale, kellel on täna sünnipäev.

Aitäh! Kõigepealt suur tänu ettekande eest! Lugupeetud ettekandja, teile on tõepoolest ka päris mitu küsimust. Alustab kolleeg Priit Sibul. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Tänud ka minu poolt selle ettekande eest! Kaks aspekti, kui lubate. Esiteks on mul küsimus tarbimisvõimsuse kohta tulevikus. See [tarbimise kasv], mida vahepeal selle väidetava suure meretuulepargi rajamiseks planeeriti … Vahepeal on selgunud, et Keldo [haldusalas] on paljud asjad blufiks osutunud. Milliste tegelike võimsustega tulevikus on arvestatud? 

Teine aspekt on see, mida te ise küsimuse kontekstis kirjeldasite. Kui me räägime väga suurtest meretuuleparkidest või ka tuumajaamast, siis need on projektid, mis igal juhul eeldavad või nõuavad väga palju finantse. Ma olen nõus, et on selge, et ega meil tuuma[jaama] kontekstis ju kompetentsi riigil ei ole. [Seda läheb tingimata vaja]. Küsimus on, kas see tuleb kusagilt sisse osta ühte-, teist- või kolmandat teed pidi. Ma ei ole veendunud, et haldamisega ei võiks tegeleda ettevõte. Aga kui me räägime rahastamisest, siis mulle tundub, et seda on igal juhul vaja [ka riigil] rahastada. Millised on teie arvates kõige mõistlikumad lahendused? Kui [suures ulatuses] peab riik seal osalema? Nende projektide puhul me räägime miljarditest ja laenuintresside osa on seal väga-väga kõrge väga pikka aega.

Aitäh! Mis puudutab tarbimise prognoosi, siis selles osas ongi selle ENMAK-i ja varasemate arutelude vahel suur vahe. ENMAK-is on loodud stsenaariumid, kus need kaks süsteemi on omavahel kooskõlas: tarbimise kasv ja tootmise kasv – kuidas need omavahel [seostuvad] ja kuidas see mõjub hinnale. 

Mis on realistlik [ootus]? Elektrifitseerimine, nagu minister ka markeeris, toimub erinevates sektorites igal juhul, tulenevalt efektiivsuse [eesmärgist] ja muudest [asjaoludest]. See kindlasti tarbimist mingil määral suurendab, sest meie üldine energiaportfell tõenäoliselt väheneb, kui näiteks sooja tootmine ja [muud] asjad lähevad fossiilsete või [muude kütuste] põletamise baasilt rohkem elektri baasile. Kas või näiteks kaugkütte puhul: kui kolitakse üle soojuspumpadele – nendes piirkondades, kus trass seda võimaldab –, siis see igal juhul tarbimist suurendab. 

Nüüd, [kui palju] ta seda suurendab? Praegu on meie tarbimine umbes 8,4 teravatt-tundi [aastas]. Ma arvan, et realistlik [ootus], sellises hästi orgaanilises protsessis, on umbes 10–11 teravatt-tundi [aastas]. Samas, üks andmekeskus võib vabalt [tuua] 2–3-teravatt-tunnise hüppe. Muide, täna ei ole andmekeskuste puhul elektri hind enam primaarne argument. Näiteks Taanis, Hollandis ja paljudes [teistes] kohtades on tekkinud selline olukord, nagu meil oli okupatsiooni ajal, et sa oled elektriostu järjekorras. Kui sa tahad saada liitumist, siis sa ootad potentsiaalselt 10–15 aastat. Seetõttu on tekkinud eelis nendel riikidel, kellel on võimalik suurtarbimise liitumisi pakkuda. On realistlik, et selle kümne aasta perspektiivis, kui tehisintellekti potentsiaalne mull [püsib], võib see tuua siia andmekeskusi isegi vaatamata sellele, et meil ei ole elekter odav. Ma arvan, et siis võib tulla kohe hüpe 12–15 [teravatt-tunni] peale.  

Tollal oli selle meretuule[pargi] puhul argumentatsioon, et "kui tarbimine tõuseb sinna, siis on …". See aspekt jäi tollal kommunikatsioonis võib-olla natukene ebaselgeks. Paljudel juhtudel ei olnud öeldud, et tarbimine tõuseb sinna ja sellepärast on, vaid [oli öeldud], et kui tõuseb, siis on ... See võib-olla oli see aspekt. 

Nüüd, see teine küsimus, mis puudutas tuumajaamade rahastamist. Mina olen aru saanud, et kui tuumajaama rajada, siis igal juhul oleks vaja niinimetatud juhtinvestorit, kedagi, kes on teemas pädev ehk kes on tuumajaamasid varasemalt ehitanud ja opereerinud. Kas see on näiteks Rootsi Vattenfall või seesama OPG, kes Kanadas ehitab ja kes on, muide, väljendanud valmisolekut seda partnerluses teha? Seega, see kompetents tuleks juhtinvestori kaudu. See on ka see, millele ma oma küsimuses ministrile üritasin viidata, et juhtinvestor on see, kes toob kompetentsi. Ja siis on küsimus, kust see ülejäänud raha võetakse. 

Toon konkreetse näite. Kanada investeeringute [edendamise] agentuur on nõus panema sinna vähemalt miljardi, selle tõttu, et ostetakse Kanada tehnoloogiat. Tõenäoliselt on erakapitali võimalik ka turult tuua. See, kas riik peaks seal osalema, on minu meelest printsipiaalne küsimus. Mitte isegi selles mõttes, kas seda raha on sinna vaja, vaid kas riik tahaks seal osaleda või peaks seal osalema. Aga see ei ole küsimus, mille me peame täna lahendama, see on küsimus umbes viie aasta pärast, aastal 2030, kui me oleme jõudnud faasi, kus me võiksime investeerimisotsuse suunas minna. Kui te küsite minu isiklikku seisukohta, siis ma arvan, et ratsionaalne oleks, kui kõik kolm Balti riiki osaleksid selles mingil moel, sest see on meie regioonis varustuskindluse mõttes oluline. Kas ja kui palju – täna on seda vara otsustada. 

Sellel teemal oli ka komisjonis natukene arutelu, mitte küll nii detailselt, nii et ma natukene astusin oma volitustest üle, aga sa said oma küsimusele vastuse.

Suur tänu! Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja, aitäh teile väga põhjaliku ülevaate eest! Oli selline tunne, nagu oleksin ise komisjoni istungitel viibinud, sain väga hea ülevaate. Selle eest suur tänu! Osaliselt Marek Reinaas selle küsimuse juba komisjonis küsis, milliseid seadusi, teekaarte või mida [üldse] on vaja muuta. Ma eeldan, et komisjon koos ministeeriumiga on sellest [üle]vaate teinud. 

Aga minu küsimus puudutab kaasamiskoosolekut, millele te oma ettekande viimases pooles tähelepanu pöörasite. Mind üllatas, et kaasatute hulka ei olnud arvatud Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Olid, nad ei saanud tulla. Ma ei jõudnud mainida. Nad olid kutsutud.

No see on tore! See on oluline täiendus. Kui olid kutsutud ja ei tulnud, siis on teine asi. Aga siis ei ole ka küsimust. Vastus tuli teie poolt juba enne küsimuse lõppu.

Jah, nad olid kutsutud, aga nad kahjuks ei saanud tulla. Nad olid kutsutute nimekirjas. Jah, ma tean, et on olnud natuke kriitikat selle kohta, et kutsutud ei olnud näiteks keskkonnaorganisatsioone, aga meil tekkis tõesti see küsimus, et lihtsalt ruumi mahutavuse mõttes ei olnud see võimalik. Nad on edastanud oma arvamuse kirjalikult, aga seda ma kahjuks ajapuuduse tõttu ei jõudnud esitada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Austatud esimees! Hea ettekandja! Jah, kaugküttest oli ka juttu, sest soojusmajandus on osa energiamajanduse arengukavast. Me teame, et kohalikel omavalitsustel on oma soojusmajanduse arengukavad, kus määratakse kaugkütte piirkonnad. Omand on erinev, põhiliselt eraomand, ja piirhinnad taotletakse Konkurentsiametilt. Need piirhinnad erinevad väga palju. Madalaima ja kõrgeima piirhinna vahe on praegu 37%, selline number on välja toodud. Eesmärk on, et need ei erineks üle 20%. Palju on kirjeldatud uusi tehnoloogiaid, madalatemperatuurilisi võrke, üleminekut teatud piirkondades ka elektrile, aga kõik see nõuab väga palju investeeringuid. Kõiki neid investeeringuid [ei saa] panna tarbija õlule. Me teame, et viimasel ajal on kasutatud ka Euroopa Liidu vahendeid. Kas oli juttu sellest, et riik saaks mingite vahenditega [soojusvarustuse] ümberkujundamist, ümberehitamist tulevikus toetada?

Jaa, selle üle tõesti arutelu oli. Kas või seesama, mille ma pidin vahele jätma, sest aeg sai juba otsa, aga arutleti kaugkütte elektrifitseerimise aspektide üle. Toodi välja kas või see Märja piirkonna juhtum, kus oli väga kõrge hind. See [juhtum näitas], mida tähendab, kui jäädakse ühe kütuseliigi juurde ja võrguga liitujate arv ei realiseeru sellises mahus[, nagu loodeti]. Prognoos, kui palju liitub kohe ja kui palju uusi arendusi sinna juurde tuleb, oli [suurem] ega ole veel realiseerunud. 

Jah, on mitmed murekohad, kus elektri lisamine võib olla ratsionaalne, aga ei pruugi olla ratsionaalne. Investeeringute puhul oli arutelu selle üle, kas [võimalikke] investeerimisvahendeid EL-i fondides on veel alles. Rein Vaks vastas selle kohta, et ei ole, kahjuks on need otsas. 

Siin on jah vaja natukene mõelda, kuidas neid investeeringuid teha. Eriti, mis puudutab üleminekut madalatemperatuurilisele [kaugküttele], mis on elektrifitseerimise üks eeldus. See eeldab suuremat rõhku torustikus, kuna temperatuur on madalam, mis tähendab, et vesi peab sellest torustikust rohkem läbi käima. Suurem rõhk tähendab automaatselt seda, et oht torude lõhkemiseks on suurem, mis aga tähendab seda, et kõik need torud peavad pärast renoveerimist [vastama] kõrgemale standardile, kui need praegu paljudes kohtades on. 

Nii et need on mured. Kui me tahame [kaugkütte] hinda ühtlustada, siis meil on vaja sellesse investeerida. Mil moel seda teha tuleb, seda ENMAK-is otseselt ei käsitleta, täpsed teostamismeetmed tulevad hiljem strateegias. Ma loodan, et ma enam-vähem vastasin.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Taastuvenergia tehnoloogiliste lahenduste leidmise ja rakendamise kõrval tegelevad teadlased ühe täiesti huvitava aspektiga. Te olete loodusteaduste doktor. Üks kaasatud esineja rääkis sellest, mis toimub bakterite uurimise valdkonnas. Nimelt uuritakse tsüanobaktereid ja nende võimalikku rolli süsihappegaasi sidumisel ja hävitamisel. Kas te natuke kommenteeriksite seda ja mis perspektiiv sellel võiks olla?

Aitäh! Jah, see oli vastuseks mu enda küsimusele. Ma küsisin võimalike meetodite kohta CO₂ püüdmiseks. Enefit Poweri [esindaja] tõi välja, et täna eksisteerib uuringute tasemel – mitte tööstuslikul [kujul], aga uuringute tasemel – meetod, kuidas korstendest eralduvast [gaasist] CO₂ kinni püüda, kasutades selleks baktereid, kes selle CO₂ otse metanooliks muudavad. See oli väga huvitav. Hinnangu kohaselt kujuneks sellisel juhul CO₂ püüdmise hinnaks kuskil 50 eurot megavatt-tunni kohta. Aga see oli vaid hinnang, sest praegu püsib see [tehnoloogia] veel suhteliselt madala TRL-taseme juures: uuringud on näidanud, et selline asi on põhimõtteliselt võimalik, aga ühtegi tööstuslikku lahendust veel ei ole. Seega, kümne aasta perspektiivis ei ole tõenäoliselt võimalik seda kasutada. Aga uuringuid teostatakse. 

See on iseenesest väga huvitav lahendus. Meil on siin korduvalt räägitud võimalikust metanoolitehasest, selle asemel võiks ju lasta selle korstnagaasi kuskilt bakterite kogust läbi ja metanooli voolab. Tundub kontseptsioonina huvitav. Mulle kui teadlasele pakkus see loomulikult huvi, aga ENMAK 2035 ajakava raames ei ole see minu arvates teostatav. Aga tuleviku mõttes huvitav.

Kristina Šmigun-Vähi, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ka kiitus teile, et suutsite 20 minutiga mitu head tundi kokku [võtta] ja ette kanda. Aga te ise kutsusite esile küsimuse, et järsku saabus ka kirjalikult arvamusi. Kas te palun teeksite meile lühiülevaate kirjalikest arvamustest? 

Aitäh! See on tõesti hea, nüüd on mul võimalik natukene aega juurde saada. Jaa, laekus ka kirjalikke arvamusi. Eesti Taastuvenergia Koda, kes küll oli kaasamisüritusel kohal, saatis kirjalikult kaks arvamust. Üks neist oli selle kohta, et nad soovivad, et ENMAK oleks taastuvenergiale keskenduvate tegevuskavade, eesmärkide ja võimsusnumbrite osas konkreetsem ja ambitsioonikam: nad tahaksid näha erinevate CfD- või PPA-skeemide ja kiirendatud planeerimismenetluste aspekte, mitte pehmet prognoosi. Samuti tahaksid nad lükata fookuse tagasi taastuvenergiale, et see 100% eesmärk, mis praegu seaduses on, toodaks ka ENMAK-i tagasi. 

Lisatagasisides tõid nad välja, et hüdroenergia [olemasolu] meie portfellis on varustuskindluse mõttes oluline, [hüdrojaamad] toodavad aastas umbes 30 gigavatt-tundi [energiat]. Pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks [on vaja selgust]. On olnud olukordi, kus hüdrojaamasid ei saa keskkonnanõuete tõttu ei renoveerida ega lammutada. Siin on nüüd mõttekoht, mida meil on võimalik teha, et anda sektorile [kindlust]. 

Elektrilevi kirjalik tagasiside puudutas peamiselt SAIDI viimist 120 minutile ehk seda, mis suuruses investeeringuid on vaja teha. Et seda teostada, vajaks jaotusvõrk 1–1,4 miljardit eurot investeeringuid. [Kehtiv võrgutasu tariif tagab] investeeringuteks 41,5 miljonit eurot aastas. Seega, kui tahta seda kümne aasta perspektiivis teha kas või miinimumprogrammina, siis peaks võrgutasu olema umbes kaks korda kõrgem, mis minu arvates ei ole väga teostatav. Ka keskpinge[võrk peab olema] ilmastikukindel, mis tähendab seda, et palju keskpingeliine tuleks kolida maa alla. Siin me räägime [investeeringuvajadusest] 1,2–2 miljardit eurot ja ka see ei kajastu [kehtivas] võrgu[tasu] tariifis.

Ka Keskkonnaõiguse Keskus saatis oma arvamuse. Nemad tahtsid, et oleks õiguslik kooskõla: kui seaduses [on kirjas eesmärk] 100% taastuvenergiat, siis see peab olema ka ENMAK-is. Antud juhul on ENMAK visioonidokument, mis vaatab ette, kuhu me läheme, ja selle tulemusena me potentsiaalselt muudame seadust. 

Nad [tundsid] muret potentsiaalse fossiil[kütuste] buumi pärast, aga mina küll ise otseselt ei näe, et see ENMAK-is niimoodi oleks. Neile [valmistas] muret ka puhta energia definitsioon, nad sooviksid, et see oleks 100% taastuv, mitte 100% emissioonivaba. Nende mure seisnes ka selles, et algses versioonis ei olnud see nende arvates defineeritud, aga ministeeriumi kommentaaride põhjal tundub, et nad kommenteerisid ENMAK-i varasemat versiooni. Uues versioonis on paljud neist asjadest käsitletud. 

Vindr Baltic saatis ka [oma arvamuse]. Nad tundsid muret looduskaitseliste piirangute pärast ja [küsisid,] kes leevendab mainekahju, mis on tekitatud tuuleenergiale. Selline oli kirjalik tagasiside.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatan selle ENMAK-i elektrivarustuse teekaarti, mis on planeeritud kuni aastani 2035, ja ka eelmist. Öelge palun, mis on põhierinevus selles uues ENMAK-is välja toodud teekaardi ja eelmise teekaardi vahel. Ma mõtlen just elektrivarustust.

Jaa, seda küsimust komisjonis küll niisugusel kujul ei arutatud, aga samas võib võtta, et kogu see arutelu, mis komisjonis toimus, puudutas seda erinevust. (Naerab.) Ma arvan, et võib-olla on fookuse seadmine olnud natukene realistlikum: [fookus on] sellel, kuhu meil tegelikult on võimalik selle kümne aastaga tänaselt stardipositsioonilt liikuda, arvestades geopoliitilist ja üldist olukorda. [On pandud kirja,] mis on meie visioon, mitte nii konkreetselt sisse kirjutatud hinnanumbreid. Olgem ausad, [pole võimalik] täpselt prognoosida, mis on elektri hind kümne aasta pärast või millest me elektrit toodame. Mina sellist prognoosi ei ostaks. Praeguses volatiilses maailmapoliitilises olukorras on see üpris keeruline ülesanne. 

Ma arvan, et praeguses ENMAK-is ongi fookus [suunatud] kolmele aspektile, pandud kirja visioon ja jäetud konkreetsed teostusmeetmed – selle kohta on küll ka kriitikat olnud – valitsuse ja Riigikogu sätestada järgnevate aastate detailsemates plaanides. Meil on olemas visioon, kuhu me tahame jõuda. Me saame aru, et osa asju vajab investeeringuid erasektorist, osa investeeringuid riigilt. Seda, kuidas seda täpselt teha, peame siin igal aastal järjest läbi [mõtlema]. Mingisugused suured ambitsioonid ja eesmärgid on ees, mille järgi on enam-vähem võimalik pikaajalisi plaane teha, aga täpsemad meetmed tuleb iga asja puhul alles välja mõelda: nii soojus[majanduse] kohta, suurinvesteeringute kohta kui ka selle kohta, mida teha taastuvenergeetikaga.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Mul on konkreetne küsimus, mis puudutab tuumaenergeetikat. Ma loen ENMAK-i ja seal on selline laialivalguv ja pehme lause: "Pärast aastat 2035 võib energiaallikana lisanduda tuumaenergia juhul, kui täidetud on vastavad ohutus-, keskkonnakaitselised jm nõuded ning toodetav elekter on kodutarbijatele taskukohase ja äritarbijatele konkurentsivõimelise hinnaga." Minu küsimus on selline. Kuidas sa oled rahul nii pehme sõnastusega? Selle asemel võiks olla kirjas konkreetne eesmärk, et 2027. või 2028. aastaks on seadusandlik raamistik paigas ja 2035. aastaks käsil juba esimese ploki rajamine. On selline pehme jutt, et igasuguseid tingimusi tuleb täita, kuigi me maailmast näeme, et kõik need tingimused – ohutus ja keskkond – on täidetud. Kuidagi nagu nõrk panus sinult, et nii pehmelt see asi siia läks.

Aitäh, Rain! Sa usud, et mina ainuisikuliselt kirjutan ENMAK-i või suudan seda nii detailselt muuta. Ma võin sulle öelda, nii nagu Einari Kisel meil komisjonis ütles, et see ENMAK on kompromissdokument. Ma võin sulle öelda, et [Eesti Taastuvenergia] Koda tegi sellesama lause kohta muide väga kõva kriitikat, väites, et sõna "võib" võib lugeda kui blankoveksli andmist tuumaenergiale. Sinu interpretatsioon ja nende interpretatsioon on radikaalselt erinevad. Sina ütled, et see on väga pehme statement, nemad ütlevad, et see on väga tugev statement. Seega, võikski öelda, et see statement on keskteel, kompromiss. 

Ma ütlen niimoodi. Ma saan aru, et [praeguses] ajaskaalas [pole see] aastaks 2035 [väga reaalne], kuigi Fermi [Energia esindaja] kirjeldas komisjonis ka sellist trajektoori, mille korral on võimalik aastaks 2035 jaama opereerimiseni jõuda. See eeldab laias laastus seda, et midagi fundamentaalselt väga metsa ei lähe: ei planeeringutes, keskkonnamõjude hindamises ega milleski muus. Me kõik muidugi teame, kuidas meil Eestis planeeringutega praktikas on. Tõenäosus, et kõik läheb fantastiliselt, eksisteerib, see on nullist erinev, aeg-ajalt võib minna ka kiiremini, aga praktikas on 2035. aasta varaseim [aeg, kui see jaam võiks käivituda]. Ehk siis, ta jääb tegelikult sellest ENMAK-ist välja. 

ENMAK koos selle Riigikogu otsusega, mille me eelmisel aastal vastu võtsime, seabki laias laastus selle raamistiku, me tegeleme sellega, et luua see ruum ja võimalus. Tegelikult on ju olukord selles mõttes väga hea. Nagu Andres mainis, tuleb tuumaenergia ja -ohutuse seadus kohe varsti kooskõlastamisele – küll mitte veel meile, ta läheb kõigepealt EIS-i kooskõlastuseks –, kui ma ei eksi, siis juba sel kuul. Võib-olla isegi rutem, ma ei hakka konkreetset kuupäeva ütlema, aga ta võiks juba välja minna. See tähendab, et me saame sellega tutvuda ja järgmisel aastal on ta tõenäoliselt meil siin Riigikogus. 

Regulaatori [loomine] sõltub sellest [eelnõust]. Eriplaneering – mida on võimalik teha, kuni regulaatorit veel ei ole – asukoha [otsimiseks] juba käib. Nagu me kuulsime, tegeleb Fermi [Energia] juba krundi ostmisega. Ma ei näe, et siin oleks kuidagiviisi takistusi või et oleks vaja tugevamat sõnastust. Ma arvan, et sel perioodil ongi peamiselt ettevalmistusfaas. Kas siin võiks olla tugevamalt sees, et riik panebki selgelt paika: 2027. aastaks peab olema [loodud] regulaator, 2030. aastaks alustatud varases faasis ehitusloa menetlust või midagi sellist? Teoreetiliselt võiks panna, praktikas … Strateegiavisiooni on sisse kirjutatud, et tuumajaam saab olla. Nagu sa isegi ütlesid, me teame ette, et need tingimused on juba täidetud. Mina ei näe, et see lause oleks liiga pehme. Kuna me teame, et tingimused on täidetud, siis see "võib" annabki kindluse, et kui keegi tahab reaalselt [tuumajaama] arendama hakata, siis ta saab tulla.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja, suur tänu ettekande eest! Minu küsimus on konkurentsist energiamajanduses. Energiamajandus Eestis on üles ehitatud konkurentsile. Mina tean ja ilmselt kõik Eesti Vabariigis teavad, et sa oled suur tuumaenergeetika propageerija. Sa oled korraldanud kolleegidele väga palju õppereise: Jaapanisse, USA-sse, Kanadasse, Prantsusmaale, Rootsi ja Soome. (Mario Kadastik täpsustab.) Alati, kui räägitakse tuumajaamast, räägitakse Fermi Energiast. Kuidas tekitada ikkagi konkurentsi? Tuuleparke ja taastuvenergia [lahendusi] on mitmeid. Hollandlased näiteks ütlevad, et kui on ainult üks pakkuja, siis kuulutatakse pakkumine läbikukkunuks, sest pole konkurentsi. Kuidas sellest välja tulla? Just tuumavaldkonnas.

Aitäh! See on väga hea küsimus. Ma arvan, et siin on pigem see olukord, kus me oleme nii varases faasis, et meil ei ole õigusraamistikkugi veel. Nagu ma enne ütlesin, tuumajaama puhul on kõige olulisem komponent juhtinvestor. Juhtinvestor on see, kes toob kompetentsi, know-how ja kes päriselt suudab ehitada. Fermi [Energial] ei ole endal ehitusmehi, kes oleksid võimelised seda kohe niimoodi ehitama. See on koostöö koht. 

Mis reaalselt juhtub? Hästi palju on meil olnud ka poliitilist volatiilsust selles küsimuses: kas on toetatud või ei ole toetatud, kas tuleb või ei tule? Ma arvan, et pärast seda, kui tuumaenergia ohutuse seadus vastu võetakse ja regulaator on loodud, muutub Eesti ka teiste võimalike arendajate [silmis] piirkonnaks, mida hakata tõsiselt kaaluma. Ma arvan, et siis tekib see konkurentsimoment. Ega see, et Fermi [Energia] alustas eriplaneeringut, ei anna talle otseselt blankovekslit, et tema selle eriplaneeringuga leitava ala endale saab. Eriplaneeringus on käsitletud vist kolme või nelja piirkonda, kuhu tuumajaam võiks tulla. Ma arvan, et konkurents tekib ajaskaalal umbes 2027. aastast alates. Mõnes mõttes seisneb konkurents ju ka selles – isegi kui ei tule mitut kohalikku [ettevõtet], kes hakkaksid seda vedama –, et kes on see lead investor või juhtinvestor, kes selle toob. Ka juhtinvestorite vahel on konkurents. Tegelikult reaalne konkurents tuleb alles siis. 

Mis puudutab tuumasektorit laiemalt, siis üks aspekt, mille ma tõstatasin, on küttesektor. Meil on vähemalt kolm linna, mis võiksid rahulikult võtta endale kaugkütte pakkujaks näiteks Soome Steady Energy, kes teeb väikeseid moodulreaktoreid, mille [võimsus] on 50 megavatti ja [mis on mõeldud] puhtalt kütteks. Nad ei tooda elektrit, see on puhtalt küte, ja nad on võimelised pakkuma kütet lepinguga 40 eurot megavatt-tund. Nemad ise rajavad kõik, pakuvad kütet [hinnaga] 40 eurot megavatt-tund ja pikaajalist lepingut. See on näiteks üks koht, kus tuumavaldkonnas on turul konkurents.  

Mis puudutab elektritootmist, siis ma olen sinuga täiesti nõus. Praegu on üks huvitatud osapool, üks potentsiaalne arendaja, aga see ei tähenda, et olukord jääb samaks, kui me jõuame reaalse raamistikuni ja meil tekib [tuumaenergia kasutuselevõttu toetav] keskkond. Ma arvan, et paljud suured [investorid] ei kaalu seda enne, kui neil ei ole seda kindlust.

Urmas Reinsalu, palun! 

See on kohutav, mida te energeetikas teete ja plaanite!

Aitäh!

Minu küsimus, härra Kadastik, on väga konkreetne. Kevadel ärplesid proua Alender ja härra Michal sellega, et nad teavad nende plaanide alusel kümnendiksendi täpsusega elektrienergia hinda kilovatt-tunni kohta aastal 2035. Öelge palun, milline see elektrienergia hind on! Kas härra Michali ja proua Alenderi arvestused 2035. aastaks on endiselt relevantsed? Kui mitte, siis milline see hind on? Nad väitsid seda ennustada suutvat.  

Ja teiseks, armas ettekandja, te libisesite väga nahkselt mööda tööandjate keskliidu, Eesti mõjukaima majandusorganisatsiooni seisukohtadest, õigemini nende nõudest, mis väljendus mittekooskõlastamises ja reas põhjendustes. Korrake üle, kas tööandjate keskliit kooskõlastas selle energiamajanduse arengukava või mitte! Ja teiseks, mitte ühelegi tööandjate keskliidu kümnetest märkustest … Ja palun esitage need märkused ka, kuna te peate komisjoni nimel arutelu käiku tutvustama. Millised olid tööandjate keskliidu märkused ja milline oli valitsuse seisukoht nende kohta? Miks ei pidanud valitsus hetkekski, sekundikski kaalumisväärseks, kas tõesti mitte ühtegi tööandjate keskliidu märkust kooskõlastada või arvestada?

Nii, hakkame otsast minema. Hind aastal 2035. Selle kohta ma tegelikult ühes teises vastuses juba vastasin, siis teid kahjuks ei olnud saalis. Selles ENMAK-is on väga konkreetselt mindud seda teed, et kuna [hind] sõltub hästi palju tarbimisest, siis antakse pigem mehhanismid ja hoovad, mitte ei panda paika konkreetset hinda. 

Praktikas on niimoodi, et lõpphind sisaldab hästi palju erinevaid komponente. Neist suurimad tõenäoliselt on võrgutasu ja elektri hind börsil. Seal on küll muid komponente ka, mis tulenevad osaliselt ka meie julgeolekust, näiteks saartalitlustasu, sagedusreservid ja nii edasi. Lõpphinna puhul hakkab elektri hind börsil moodustama, ma arvan, umbes kolmandiku sellest kogukulust. 

Nüüd, üks suur [küsimus], mis on ka veel lahtine, on see, et kui me tahame saavutada [eesmärgi] SAIDI 120, siis kuidas arendada võrke nii, et me ei paneks seda koormust täies mahus lõpptarbijale. See võib tähendada seda, et me omaniku ootusena võtame Enefitist ja Elektrilevist vähem raha välja, võib tähendada seda, et me mingisugustel hetkedel paneme sinna raha juurde, aga kui me tahame saavutada [eesmärgi] SAIDI 120, siis me peame sinna investeerima. 

Kui me paneme selle võrgutasusse, siis läheb elektri hind üles. Kui me ei pane seda võrgutasusse, siis elektri hind ei lähe üles. (Urmas Reinsalu hõikab saalist: "Kes see "meie" on?!") "Me" on meie, Eesti. (Urmas Reinsalu: "Konkreetselt, palun …") Ma ei hakka sulle krediitkaarti andma. See "me" ongi meie kui Eesti. See on Eesti energiamajanduse arengukava. (Saalist kommenteeritakse.) Jah, see on valitsuse arengukava. See tähendab seda, et valitsus ehk Eesti riik peabki seda otsustama. Kas see on valitsus, kas see on parlament? Valitsus teeb ettepaneku parlamendile, parlament teeb ettepaneku valitsusele. Ma usun, et sa tead, kuidas parlamentaarsed protsessid käivad. 

Nüüd see, kuidas see hind täpselt kujuneb, sõltub väga palju tegelikult sellest, mida teevad meie naabrid. See oli üks küsimus, mille ma komisjonis tõstatasin. Me teame, et Läti ja Leedu arendavad väga agressiivselt taastuvenergeetikat. See on osaliselt ka vastus Varro Vooglaiu küsimusele, mille ta küsis ministrilt – keegi küsis –, et miks meil on Läti-suunalist ühendust vaja. Kui Läti ja Leedu arendavad suures koguses taastuv[energeetikat] ja tõmbavad ennast tootmise poole pealt tohutusse ülekaalu, siis on meil kasulik omada ühendusi just lõuna poole, mitte põhja poole. (Saalist kommenteeritakse häälekalt.) Näiteks, ma ütlesin … (Sekkumine ei lõpe.)  

Head kolleegid, teeme nii, et seda nii-öelda läbirääkimiskultuuri me viljeleme teises osas, kui leiab aset läbirääkimine. (Vahelehüüe.) Praegu vastab härra Kadastik küsimustele ja siis algavad läbirääkimised.

Jah, las ma vastan ära. Ma olen juba selles mõttes harjunud. Urmasega meil käibki see alati niimoodi, et ta karjub vahele ja mina räägin.

Ma korra katkestan veel. Kui te peate sellist diskussiooni, siis seda ei ole võimalik stenogrammist pärast lugeda, sellepärast et suurt osa sellest, mida Urmas vahele hõikab, ei ole meil võimalik stenogrammist lugeda sellisel viisil, et see oleks arusaadav. Nii et sellepärast oleks mõistlik: kui on kõlanud küsimus, siis vastaja vastab, ja kui on midagi täiendavalt lisada või öelda, siis seda öeldakse läbirääkimiste käigus. Palun, härra Kadastik!

Ma tegelikult mõtlesingi seda. See ei ole mul eesmärk, vaid lihtsalt Urmas karjub vahele.

Aga mis puudutab hinda, siis nagu öeldud, väga palju sõltub sellest, mida teevad [teised] regiooni [riigid]. Rootsi ja Soome mõlemad plaanivad suures koguses investeeringuid tarbimise kasvu: rohebetoon, roheteras, kümned-kümned teravatt-tunnid. Kui nad seda teevad, siis võib vabalt juhtuda, et meil ei ole põhja poolt odavat elektrit importida. Aga kui näiteks lõuna pool investeerib Poola suures koguses tuuma[energeetikasse], mis neil on plaanis, ning Läti ja Leedu taastuv[energeetikasse], siis võib juhtuda, et me hakkame importima altpoolt. Mina leian, et ka teil ei ole seda visiooni, kummast suunast on mõttekas importida. Ma ütlen, et mina ei oska öelda, kummas suunas on kümne aasta pärast odavam elekter. Päriselt! Ma ei ole selles kindel. Kui ma olen rääkinud Eleringiga, siis Elering on öelnud, et nemad arvavad, et lõunas, mitte põhjas. Põhja me hakkame eksportima, lõunast importima. Nii et seda on raske öelda. Ja sellepärast pole ka ENMAK-is meelega seda hinda nii konkreetselt, sendi täpsusega toodud. 

Mis puudutab tööandjate keskliidu kooskõlastust, siis tööandjate keskliit tõi koosolekul, kus nad kohal olid, tõesti välja selle, et nemad ei kiitnud seda heaks, kuna nende hinnangul ei ole piisavalt analüüsitud, millise lõpphinna konkreetsed valikud tarbijale kaasa toovad. Nad soovitasid ENMAK-i kinnitamist edasi lükata seni, kuni [need andmed on olemas]. 

Seda kümmet aspekti, mis te välja tõite, komisjonis kordagi ei arutatud, mistõttu ma ei saa komisjoni poole pealt selle kohta mingit kommentaari anda. Seda ei tõstatanud ei tööandjate keskliit ega keegi küsijatest, mistõttu mul seda protokollist ei ole võimalik võtta. Teil on võimalik ... (Vahelehüüe.)

(Helistab kella.) Vabandust! Härra Reinsalu, mul on teile palve. Edaspidi ärge karjuge vahele, sellepärast et neid vahelekarjumisi, nagu ma ütlesin, ei ole võimalik stenogrammist pärast lugeda. Ma saan aru, et teil on kindlasti oma [arvamus] selle ENMAK-i kohta, aga teil on võimalik osaleda läbirääkimistel ja öelda seal oma seisukohad välja. Meil ei ole kombeks sellisel moel siin Riigikogus diskussiooni pidada. Kui algavad läbirääkimised, saate ka teie sõna sekka öelda. Aga praegu vastab härra Kadastik sellele viimasele küsimusele ja siis me asume läbirääkimiste juurde. 

Härra Kadastik, palun lõpetage see vastus ära ja siis me läheme edasi.

Ma tahtsingi öelda, et kokku oli komisjonis nelja ja poole tunni jagu arutelusid, mille ma pidin ette kandma 20 minutiga. Ma küsisin ka kaks minutit lisaaega, aga [vaatamata sellele] jäi mul arutelu lõpuosast umbes kaheksa sõnavõttu katmata, mida mul ei olnud lihtsalt võimalik katta. (Urmas Reinsalu hõikab saalist: "Kata palun praegu!") Ma võin seda praegu katta, aga ma võin juba ette öelda, et selles ei osalenud sõnavõtuga tööandjate keskliit. Aga kui sa soovid, ma võin need ette kanda. 

Oli küsimus CO₂ kinnipüüdmise tehnoloogiate kohta. Tõnis Vare tõi välja, et tööstuslikult ei ole [seda tehnoloogiat] veel olemas. Tema hinnangul võiks taastuvenergia osakaal olla 40–60%[, et säiliks majanduslik mõttekus]. Silver Sillak taastuvenergia kojast vaidles sellele vastu, nende hinnangul võiks see olla 60–80%. Eks see kesktee on seal kuskil vahepeal. 

Kalev Kallemets tõi välja, et ENMAK-ist on puudu riskianalüüsi osa ehk need niinimetatud – mida ma vist lubasin ka ette kanda – pähe kukkuvad tellised. Meil on mitu [riski] realiseerunud varasemast ajaperioodist, Ukraina sõda ja muud asjad, mis tegelikult on olnud suured šokid. Me ei ole kirjeldanud, mis võiksid olla suured šokid järgmise kümne aasta perspektiivis. Tema tõi välja ühe: kui globaalselt naftatarbimine oluliselt kahaneb, nafta hind langeb, siis kaotab põlevkiviõli tootmine igasuguse majandusliku mõttekuse juba lähiaastatel. 

Jaak Aab tõi välja, et tegelikult Soomes ja Rootsis on taastuvenergia tasude tõttu elektri hind lõpptarbijale enamikus tarbimisvahemikes kõrgem kui Eestis. Suurettevõtjatel on Eestis kõrgem. (Hääl saalist.) Jah, see on lõpphind, kus on ka võrgutasud ja kõik muud asjad sees.

Siis oli veel küsimus prognoosi kohta, kas Soomes ja Rootsis tarbimine [kasvab] või mitte. Tõnis Vare tõi välja, et tema on sealsete kolleegidega arutanud ja nemad on öelnud, et 25 aastaga pole nad olulist tarbimise kasvu näinud. Jah, üritatakse teha seda roheterast ja rohebetooni, aga kuna elektrisüsteem on suhteliselt jäik, siis nad ei ole kindlad, kas see on teostatav. Aga üldjoontes need ambitsioonid on. 

Küsimus oli ka biometaani kohta, mis tegelikult läks rohkem üle RED III aruteluks. Seda ma ei hakka siin kajastama. 

Nüüd on enamus käsitletud. Tõesti, seda 30 punkti tööandjate keskliit kohapeal ei esitanud ja seda komisjon kordagi ei arutanud. (Saalist küsitakse midagi.)

Aitäh! Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Urmas Reinsalu, palun pidage end korralikult üleval! Kui teil on soov osaleda läbirääkimistel – ma näen, et te olete ennast registreerinud –, siis te saate läbirääkimistel [oma seisukohti] väljendada. 

Järgnevalt avangi läbirääkimised ja palun esimesena siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Kõigepealt veidi taustast ja suurest pildist ja siis lähen ENMAK-i juurde. Algatuseks ma saan jälle öelda, et on, milles minister Sutiga nõustuda. Tõepoolest, meie olemegi Euroopa ja seda ma ka oma küsimuses tegelikult väljendasin. 

Kurb [tõsiasi] Euroopa puhul on see, et Euroopa on täna tegelikult energeetikavasall. See on ka peamine põhjus, miks Euroopa ei istu enam nende laudade taga, kus olulisi geopoliitilisi otsuseid tehakse. Et see ei jääks lihtsalt jutuks, toon mõned numbrid. Kolmveerand Euroopa Liidu primaarenergia tarbimisest, 38 eksadžauli, on fossiilne ja sellest imporditakse 33 eksadžauli. Ainult 5 eksadžauli suudetakse ise toota! See on umbes sama suur kogus kui kogu USA maagaasi turg. See on see arve energia eest, mis tuleb enne ära maksta, kui tööstus üldse midagi tegema hakkab.

Nüüd sellest fossiil[kütustest] loobumise ideest, mis on Euroopas ja mis kajastub ka meie ENMAK-is. Esiteks, see ei ole võimalik, aga ega see ei ole ka vajalik. Nüüd võimalikkusest. Terve rida tööstuslikke protsesse ei ole ilma fossiil[kütusteta] võimalikud. Mõned näited: terasetootmine, plastid ja polümeerid, nende tootmine, tsement, kvaliteetne klaas, lõhkeained ja iroonilisel kombel ka kogu see infra, mis on vajalik tuule- ja päikeseenergia tootmiseks. Miks see vajalik ei ole? Sellepärast, et varud on tegelikult üüratud. Fossiilkütuste varud on üüratud, järgmise mitmesaja aasta analüüside ja planeeringute mõttes võib arvestada, et need on lõpmatud. 

Muuseas, ka Rahvusvaheline Energiaagentuur korrigeeris hiljaaegu oma arvamust selle kohta, mis saab nõudlusest, ja ütles, et 2050. aastani nõudlus kasvab. Kogu see peak oil'i ja laiemalt fossiilsete kütuste kättesaadavuse vähenemise hirmujutt on tegelikult laualt maas. Riigid, kes omavad täna kontrolli fossiilse primaarenergia üle, omavad kontrolli ka tööstuse, relvastuse ja kaitsevõime üle ja seda näitavad faktilised uudised tänasest maailmast. 

Nüüd meie energiamajanduse arengukavast. Minister ütles, et tootmist on juurde vaja, ja [väljendas seda] umbes nii, et teeme kõike; mida teha saab, seda teeme. Ja Kadastik ütles, et ENMAK on kompromiss. Aga ma ütleks, et fookust on puudu, poliitilist juhtimist on puudu. Kui me ütleme, et saame kõike teha, siis me ei ütle, kuhu me fookuse peaksime [suunama]. 

Härra minister ütles väga tähtsad sõnad: kui meil ühendusi ei oleks, siis oleks meil kolmandik ajast tuba pime, elektrit ei oleks. See on minu arust väga oluline, isegi võtmetähendusega tõdemus. Kui me räägime arengukavast ja selle arengukava ühe peamise eesmärgina energiajulgeolekust, siis arvestades tänast geopoliitilist olukorda peaksime elektrivarustuse puhul tegema kõik selleks, et välistada olukorda, et kui kaablid on puruks või ei tööta, siis on meil kolmandik ajast tuba pime. 

Paslik on siin korraks meelde tuletada, et veel 2018. aastal oli Eesti elektrit eksportiv riik ja eksport põhines juhitaval kohalikul kütusel, mitte juhuenergia ületootmisel. Kui minister või keegi teine ütleb, et paneme aga tuult ja päikest juurde ja siis hakkame hirmsat moodi eksportima ja muutume jälle [elektrit] eksportivaks [riigiks], siis see on demagoogiline jutt, sest siis sa pead oma ületoodetud [elektrit] kas või võrgu stabiilsuse säilitamise huvides ära saatma, aga raha sa selle eest ei saa, halvemal juhul maksad peale. Me oleme näinud neid negatiivseid hindasid. Nii et eksportida tuleks külmal ja hämaral talvepäeval, kui tuult ei puhu, sest siis on elektrit vaja, sooja vaja. Kui sul on võimekus sellisel ajal eksportida, siis sa saad selle eest ka raha, mis võiks ju olla eksportimise mõte. 

Kuigi ükski arengukava, nagu siin ka täna öeldi, otseselt ei korralda elu riigis, siis mingi suuna ta annab, kuhu seadusandlik raamistik ja riigi tegevus fokuseerida. Ma teen mõned konkreetsed ettepanekud, kuidas arutlusel olevat ENMAK-i tuleks muuta. Kõigepealt lühike kokkuvõte nendest ettepanekutest ja kui jõuab, siis mõnest asjast ka pikemalt. 

Kõigepealt eesmärgi hierarhia. Esikohale tuleb seada energiajulgeolek, sealhulgas sõja või muu kriisi ja embargo stsenaariumi korral. Teisel kohal peab olema tööstuslik ja sellest tulenev militaarne võimekus. Kliimaindikaatorid on tegelikult sekundaarsed ega tohi olla vastuolus esimese kahega. Mõõdikud tuleb välja vahetada. Taastuvenergia protsendid ja jätkusuutlikkuse indeksid peavad asenduma baas- ja juhitava võimsuse, saar[talitlus]võimekuse kestuse, strateegiliste varude ja tööstusliku elektri hinna näitajatega. Ma olen nõus, et tööstusliku elektri hinna näitaja on täna olemas, aga kõik muu on tagurpidi. 

Selgrooks tuleb selgelt seada eesmärgina tuuma- pluss fossiilne [energeetika]. Tuumajaam tuleb selgesõnaliselt sõnastada kui baasvõimsuse ambitsioon. Tuleb sätestada tähtajad, millal on raamistik paigas ja millal on, vähemalt eesmärgina, ehitus alanud, olgu see siis üks 300-megavatine [reaktor] või kaks plokki. 

Põlevkivi tuleb ümber defineerida [ja käsitleda seda] kui strateegilist baas- ja reservvõimekust ning lõpetada igasugune jutt selle kasutamise lõpetamisest. Juhuelektri tootmisvõimsusi tuleb eesmärkides piirata, tuleb öelda, kui palju neid maksimaalselt võib olla, sest see on võrgu toimimise huvides. Gaasi tuleks hakata käsitlema kui reservi, mitte kui mingisugust dekarboniseeritavat fetišit. Biometaan ja vesinik võib-olla tulevad, võib-olla ei tule, aga nad tulevad siis, kui füüsika ja majanduslik loogika lubavad – nende puhul ei ole mõtet seada eesmärke iseendas. Kaugküte on kindlasti väga strateegiline süsteem meie geograafilist asukohta arvestades. Ka seal tuleks selle asemel, et seada põhifookus fossiil[kütustest] loobumisele, öelda, et meil peab olema mitmekesine ja muudetav miks. Tõepoolest, me püüame vähendada heidet, aga kriisivõimekus peab säilima. 

Võib-olla mõnest mõõdikust ka konkreetsemalt, mul on poolteist minutit jäänud. Pakun välja eesmärgi sõnastuse: Eesti energiamajandus tagab igas olukorras riigi energiajulgeoleku, toetab tööstuslikku ja militaarset võimekust ning hoiab elektri hinna pikaajaliselt konkurentsivõimelisena. Kliimaeesmärgid täidetakse niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas nimetatud eesmärkidega. 

Ja mõned peamised mõõdikud. Juhitav ja baasvõimsus – täna on võrdlemisi häguselt öeldud, et see on 1000 megavatti. Tegelikult tuleks öelda, et see on 1,2–1,3 korda meie tipukoormus. Kusjuures see on selline klassikaline väikese elektrisüsteemi stabiilsuse kriteerium, mitte minu arvamus. Sealhulgas tuleks öelda, et 300–600 megavatti on kindlasti tuuma[energiat] ning juhitavat gaasi ja/või põlevkivi on kokku 1400–1700 megavatti. Strateegilise kütusevaru puhul, milleks on põlevkivi, gaas ja vedelkütused, tuleks sätestada konkreetne eesmärk, kui palju päevi me peaksime suutma selle varuga katta. Juhitamatu päikese- ja tuuleenergia tootmise kohta tuleks öelda, et maksimaalne installeeritud võimsus tipukoormuse suhtes mitte rohkem kui 40% ja juhuelektritoodangu maksimaalne määr kogutoodangus mitte rohkem kui 15%. See eesmärk aitaks tagada süsteemi stabiilsuse. Aitäh teile! 

Ma loodan, minister, et te võtate stenogrammist need eesmärgid ja tulete varsti tagasi uuendatud energiamajanduse arengukavaga.

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Ma tahan kiita ja tänada head kolleegi Raini, kes markeeris oma kõnes seda, mis puudutab üleüldist globaalset olukorda energiamajanduses, fossiilseid kütuseid ja taastuvaid energiaallikaid, ja üleüldse, kuidas meil need asjad siin käivad ja mis on need eesmärgid, mida ei ole juba pikka aega täidetud. Kas need eesmärgid ja visioon on ka õiged, on juba hoopis teine küsimus. 

Rain, sa märkisid ära, et sellel valitsusel puudub fookus ja [napib] poliitilist juhtimist. Aga ma ütlen sulle, et selles valitsuses, mis on pantvangivalitsus, ei saagi olla ei fookust ega poliitilist juhtimist. 

See, mis toimus siin eile hasartmängumaksu langetamisega, kuidas koalitsiooni kuuluvad Riigikogu liikmed murdusid ja hääletasid selle maksu langetamise poolt – tagantjärele saime teada, et see oli osa Eesti 200 Riigikogu liikmete šantaaž: "Muidu läheme laiali, koalitsioon läheb laiali!" –, ei ole riigimehelik. See on šantaaž ja see tähendabki seda, et see valitsus on praegu pantvangivalitsus. Loomulikult ei saa olla sellel valitsusel ega koalitsioonil ei fookust ega poliitilist juhtimist. 

Vaatame nüüd visiooni. Nii nagu hea kolleeg Mario Kadastik ütles, see arengukava, mis meil siin ees on, energiamajanduse arengukava aastani 2035, on visioon. Seda, kuidas sinna jõuda – mis tööriistadega, millisel viisil –, peame arutama.

Kaua me siin arutame? Elektri hind pidevalt kasvab. Tegelikult ei ole mitte ühtegi liigutust tehtud reaalselt selleks, et midagi muutuks. Ja see on juba aastast 2023 nii olnud. 

Nüüd selline väga huvitav lause, mis puudutas tuumaenergeetikat. "Meil oleks vaja kedagi, kes oleks keegi, kes oskaks asja teha." Mario Kadastiku [lause]. Me arutame praegu energiamajanduse arengukava ja siinsamas puldis ettekandjad tunnistavad: meil on vaja kedagi, kes tunneb kedagi, kes oskab asja teha. No kirjutage siis see juba sisse, ja sellest piisab! Ei ole vaja siia tuua 200–300 lehekülge teksti, kui tegelikult on ettekandja ju kõik välja öelnud: me ei tea, kuidas seda teha, kuidas see mõjutab, mis on hinnad. 

Eelmises energiamajanduse kavas oli vähemalt mingigi eesmärk, mille puhul me küll juhtisime tähelepanu, et see ei ole reaalne eesmärk. Lõpptarbija hinna puhul seati eesmärgiks 15 senti kilovatt-tunni kohta. Selle kohta me ütlesime, et see ei ole reaalne hind. Nüüd võeti sammuke tagasi, võeti tõesti kuulda. Opositsioonil oli jälle õigus, et seda ei saagi siin kajastada. 

Aga samas, kui nii-öelda pikemalt vaadata seda, mille kohta ma küsisin, et mis siis on see teekaart, elektrivarustuse teekaart ja mille poolest ta erineb eelmisest, siis ka selle kohta ju väga palju vastuseid ei osatud välja tuua. See tähendabki, et visioon võib ju mingisugune olla, aga kui juba visiooniga on probleeme, siis teostusest ei saa me üldse rääkida. 

Loomulikult kõlas siin ka see ähvardus, et juhul, kui meil praegu välisühendusi ei oleks, siis me ei suudaks oma energiatarbimist katta. Aga me oleme kõik tegelikult teinud selleks – ma mõtlen valitsust –, et see võimalus kaokski ära. Ja suurel määral ta ongi ära kadunud, sellepärast et me oleme teinud kõik selleks, et oma põlevkivisektor kinni panna. Ka siinsamas energiamajanduse arengukavas on ju see suund kirjas. 

Samas on ka kirjas, et me osaliselt selleks, et tagada sagedused ja saartalitlus, peame mingiks ajaks rajama lisavõimsusi, mis hakkavad tööle gaasiga. Siin on öeldud, et jah, me vajame rohkem biogaasi, aga me teame ju väga hästi, et neid tootmisvõimsusi meil nii palju ei ole, kui palju me tegelikult võiksime tarbida. See omakorda tähendab, et me hakkame gaasi välismaalt sisse ostma. Samas on meil olemas põlevkivi, mis on kaevamata, meil on inimesed, kellel ei lasta seda kaevata. Need on töökohad, need on maksud. Selle asemel me ostame gaasi kuskilt mujalt. No andke andeks, seletage ära, miks me peame oma sektorit sellisel viisil piinama, kinni panema, selleks et tagada mingisugused näitajad CO₂ osas! 

Samas me näeme selgelt, kuidas juba väga paljud riigid Euroopa Liidus on andnud selge signaali, et see ei ole jätkusuutlik. Me oleme saanud signaali Rootsist, kus tuuleenergiat tootvad ettevõtted on juba viiendat aastat kahjumis. See ei toimi lihtsalt! Just tuli Rootsist hiljutine uudis, et väga tõsiselt kaalutakse mõtet peatada energia müük Euroopasse, eeskätt Saksamaale. On antud selgelt signaal, et te peate ise endale tagama juhitavad energiavõimsused. See ei ole jätkusuutlik! Nad ei suuda rohkem. Kuna Euroopas juhitavaid võimsusi ei ole, on tasapisi püütud jah minna roheenergia poole, aga süsteemis on tekkinud probleeme. Seda tuleb korvata juhitavate võimsustega ja neid otsitakse praegu Norrast. Loomulikult on see mõjutanud ka hindu Norra elanike jaoks ja seda tahetakse muuta. 

Hea minister Andres Sutt alustas oma ettekannet sellise suurema pildiga, mille kohta me oleme temalt pidevalt küsinud ja seda nõudnud. Ta andis väikese ülevaate sellest, kuidas asjad väljaspool Eestit toimivad ja milliseid häid näiteid me peaksime ka ise juurutama. Aga miskipärast jättis ta rääkimata kõikidest nendest probleemidest, mis on Rootsis, mis on Norras, mis on tegelikult Saksamaal, kus ei ole nii palju juhitavat energiat ja kus seda tegelikult väga tõsiselt [otsitakse]. Siiamaani põletatakse Saksamaal – miskipärast Andres Sutt ei rääkinud sellest – [kivisütt] täie hooga, sellepärast et [muud] juhitavat energiat ei jagu nendele. 

Nii et, head koalitsioonisaadikud, mõelge väga hästi läbi, mis hinnangu teie annate praegusele ENMAK-ile. Ja kindlasti mõelge selle peale, millist Eesti julgeolekupilti te tahate näha, loomulikult ka energiajulgeoleku vaatevinklist. Aitäh! 

Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Yoko Alenderi. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Hea minister! Tänan selle tänase kuni peaaegu viimase lõpuni väga sisuka ja rahuliku arutelu eest! Ma arvan, et on väga hea, et energeetikaarutelude tase Riigikogus on viimaste aastatega kõvasti tõusnud, läinud palju sisukamaks, palju realistlikumaks ja detailirohkemaks.

Samas on saanud ikkagi üsna konsensuslikuks need eesmärgid, mis meil on ja mis on ka sellesama energiamajanduse arengukava peaeesmärgid. Need on kindlus, puhtus ja hind. Need ühtivad täielikult ka Maailma Energiaagentuuri põhimõtetega. Maailma Energiaagentuur on selle teemaga tegelenud vaat et kõige põhjalikumalt maailmas ja hindab Eesti senist tegevust ülikõrgelt. Olla maailma riikide hulgas seitsmes on minu arvates nii väikese riigi jaoks nagu meie meie ajalugu [arvestades] tegelikult väga suur tunnustus. 

Samuti on kõrge tunnustus 11. koht maailmas [indeksis, mis näitab,] kuidas me teeme läbi seda suurt muutust, mis kogu maailmas energeetikas on toimumas. Siin on muidugi huvitav vaadata, et suurest riigist Hiinast, keda siin armastatakse näiteks tuua, oleme veel esialgu nende muutuste poolest tiba paremad, aga tegelikult liigub ka Hiina ikkagi väga suurte sammudega puhta energia suunas. 

Ma toon mõned märksõnad, mis on kõige olulisemad, just nimelt suurt pilti vaadates. Siit käis palju läbi ka Euroopa. Euroopa suur konkurentsieelis on meie tugevus energeetikas. Meie võrgud on oluliselt kindlamad, kui on Ameerikas. Ka Aasias on ühendatus tegelikult palju väiksem, kui on Euroopas. See on see tugevus, mille [nimel] tuleb rahvusvaheliselt töötada. Tervitame loomulikult Euroopa hiljutist otsust loobuda Vene gaasist. Ka seal oleme suutnud oma sõnumid [muuta] tegevusnormiks. 

Siin oli juttu ühendustest. Mul oli väga hea meel kuulda, et ka kolleegid EKRE-st on aru saanud ühenduste olulisusest, sest kui meil ei ole ühendusi, siis ei ole meil mitte kolmandik ajast tuled kustus, vaid just nimelt hind saab olema kõrge, kui me toetume ainult oma fossiilsele põlevkivile. Selles on vahe. Meil on varustuskindlus tagatud, ent ka selle uue ENMAK-iga me liigume selles suunas, et asendada vanad põlevkivijaamad suhteliselt mõistliku hinnaga rajatavate gaasijaamadega, mis saavad tulevikus üle minna ka puhtale biogaasile või vesinikule. See on kindlasti selle ENMAK-i üks suurimaid väga konkreetseid samme. 

Loomulikult on ülioluline salvestuse turu käivitamine. Taastuvenergia on turvaline ja meie julgeoleku seisukohast ülioluline, sest sellel puudub kütus, sellega ei saa mitte keegi manipuleerida. Seda saab [toota] hajusalt üle Eesti ja see toob kõige madalama hinna. Aga selle juurde on nüüd, kus seda meil on juba, kindlasti vaja salvestust, ja seda on õnneks ka tulemas. Ka energia tarbimise juhtimine uute digitaalsete lahendustega annab meile suurt kasu. 

Nüüd veel välisühendustest. Selleks, et Euroopa saaks liikuda sellel kursil, et meie elektri hind püsiks konkurentsivõimelisena ka maailma kontekstis, on ülioluline omada just nimelt palju kindlaid välisühendusi. Kõige enam teeb ka mulle muret, kuidas me säilitame selle hinna, mis, nagu te kuulsite, on meil kodutarbijale odavam kui Soomes. See, kui palju opositsioon on valeinfot levitanud, väga paljuski ka meedia kaasabil, on kahetsusväärne. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Meil on ENMAK-is nüüd välja toodud [eesmärk], et kogu regioonis – see on Soome, Läti, Rootsi, Leedu, Taani – oleks [meie lõpphind regiooni keskmisest lõpphinnast madalam]. Me juba oleme selle saavutanud seitsmes tarbijagrupis, aga eesmärk on liikuda selles suunas, et see oleks [madalam] kõikides tarbijagruppides. See on väga ambitsioonikas eesmärk. Me ei tohi jääda sõltuma välisühendustest. Me peame lisama oma taastuvenergia tootmist, sest Eesti on siiski veel väike tarbija ja ma ei näe ka suurt valmidust saada siia uusi tarbijaid, sest enne peab meil olema energeetiline [valmisolek]. Enne need suured tarbijad siia ei tule. See käib niipidi, nagu ka kolleeg Kadastik välja tõi. 

Meie peamine küsimus on, kas sellel, et meil on praegu hind kodutarbijale nii konkurentsivõimeline – see on olnud mitu aastat järjest languses –, on mingi mõju sellele, et ei soovita tuuleparke rajada, või on asi rohkem selles hirmutamises, mis siin poliitilisel tasandil on aset leidnud. See on küsimus, millele tuleb leida lahendus üheskoos, koos kohalike omavalitsustega ja riigi tasandil: kas on vaja täiendavaid motivaatoreid, sest muidu me ei suuda seda hinnataset tulevikus hoida. Ehk siis välisühendused, salvestus, aga ka omamaised puhtad tootmised ja loomulikult pikas perspektiivis ka tuumaenergeetika, millel on oma koht. 

Mina ütlen, et jah, [see ENMAK on] võib-olla mingil määral vähem ambitsioonikas, aga kindlasti realistlik. Ma loodan, et me anname endale aru, et ilma tegelike tegudeta taastuvenergia arendamiseks me neid hindu ise ei suuda tagada, vaid jääme sõltuma sellest, kui ambitsioonikad on meie naabrid. Hea meel on muidugi tõdeda, et meie naabrid üldiselt on väga ambitsioonikad. Nii et pilt on siiski üsna helge. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksei Jevgrafovi. Palun!

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! ENMAK 2035 on arengukava, mis peaks kujundama Eesti energiamajanduse selgroo järgmiseks kümnendiks. Kahjuks tuleb juba alguses tõdeda, et see arengukava ei ole realistlik, ei vasta meie tegelikele võimalustele ning ei taga Eesti energiajulgeolekut. Eesmärgid ise on ambitsioonikad, kuid need on rajatud [üldsõnalistele] ja tegelikkusest irdunud eeldustele. 

Kava järgi peaks Eesti tagama energiajulgeoleku, taskukohased hinnad ja puhta energia kasutuselevõtu aastaks 2035. Kui aga vaadata, mis on viimastel aastatel tegelikult toimunud, siis pilt on sootuks teine. 

Maismaa tuule[parkide] areng on sisuliselt peatunud. Viimase viie aasta jooksul on algatatud vaid kaks planeeringut ja mõlemad on kohtus vaidlustatud. Meretuulepargid on ülikallid, vajavad riiklikke garantiisid ega ole turupõhiselt elujõulised. 

Me ei saa ehitada Eesti energiajulgeolekut tehnoloogiatele, mida ei ole võimalik kiiresti rajada ega majanduslikult tasuvaks muuta. See ei ole strateegia, see on ohtlik naiivsus. 

Arengukava uued stsenaariumid võivad näida paberil veenvad, kuid tegelikkuses ei toimi need samal viisil. Tuumastsenaarium pakub pikas plaanis küll kõige suuremat varustuskindlust, kuid tuumaelektrijaama rajamine on aeglane, väga kulukas ja täis ebakindlust. Taastuvenergiastsenaarium eeldab väga suuri investeeringuid tuule- ja päikese[parkidesse] ning võrku. Jah, räägitakse akusalvestitest, kuid see tehnoloogia ei ole tänaseks küps. Neil on piiratud eluiga, kallid hoolduskulud ning piiratud laadimis- ja tühjendustsüklid. See tähendab täiendavaid ja korduvaid investeeringuid, mida pole arengukavas ausalt arvesse võetud. 

ENMAK väidab, et 2030. aastatel võib taastuvenergia katta kogu tarbimise, aga eelnõu teise lisa tabel nr 2.10 pealkirjaga "Elektritoodang erinevates stsenaariumides võrreldes elektri tarbimisega" näitab selgelt, et isegi kõige ambitsioonikama stsenaariumi korral ületab elektritoodang tarbimise vaid üksikutel aastatel ning see sõltub täielikult ilmast, tuule ja päikese muutlikkusest. See ei ole tugev energiasüsteem, see on ilmast sõltuv riskimäng, mille korral kaotajaks võib jääda Eesti tarbija ja Eesti majandus. 

Ida-Virumaalt pärit inimesena pean ütlema otse, et kõige kriitilisem probleem on juhitavate võimsuste nappus ning põlevkivi rolli süstemaatiline alahindamine. Eestis on täna kokku 1822 megavatti juhitavat võimsust, millest 1350 megavatti põhineb põlevkivil. See on umbes 75%. See on meie reaalsus, mida arengukava küll mainib, kuid millele ei pakuta sisulist lahendust. Jah, põlevkivijaamad vananevad ja neil on piiratud tööiga, seda me kõik teame, kuid alternatiive ei tule asemele piisavalt kiiresti. 

ENMAK eeldab, et põlevkiviplokid suletakse aastaks 2035. Aga mis töötab nende asemel? Tuumaenergiat ei ole meil enne aastat 2040, kui üldse. Toimivat salvestusvõimsust ei ole ning selle majanduslik jätkusuutlikkus on ebaselge. Tuule- ja päikesepargid sõltuvad ilmast ja nende puhul näeme sageli kohalike kogukondade vastuseisu. Meretuule[pargi] rajamine nõuab miljardeid eurosid ja väga kallist võrguarendust. 

Kui juhitav võimsus kaob enne, kui uus juhitav tootmine on valmis ja töös, siis ei ole Eesti energiajulgeolek tagatud. Seda ütleb tegelikult ka [energiajulgeoleku] olukorra analüüs, mille kohaselt tuleb olemasolevaid juhitavaid elektrijaamu hoida töökorras, kuni uued võimsused on rajatud. Probleem on selles, et arengukava ei kirjelda, kuidas ja millal need uued võimsused tegelikult valmivad. 

Ida-Virumaa jaoks ei ole see ainult energiaküsimus, see on elu, töö ja majandusliku stabiilsuse küsimus. Põlevkivi[jaamade] kiirkorras sulgemine ei tähenda pelgalt töökohtade kadumist, see tähendab piirkonna majandusliku selgroo murdumist. See mõjutab kümneid tuhandeid inimesi, kogu piirkonna maksulaekumist ja lõpuks ka Eesti võimet ise ennast varustada. 

Me näeme, mis juhtus Saksamaal, Hollandis ja Ühendkuningriigis, kus kiirkorras tehtud otsused viisid selleni, et vanu fossiilplokke tuli taas avada. Miks peaks Eesti kordama sama viga ja tegema seda veelgi ebakindlamates tingimustes? Miks peaksime loobuma oma ainukesest juhitavast kodumaisest ressursist enne, kui meil on olemas päris alternatiivid? 

Ja lõpuks hinnalubadustest. Arengukava lubab, et Eesti elektri hind peab olema madalam kui Soomes, Rootsis, Taanis, Poolas, Lätis ja Leedus. Aga reaalsus on järgmine. Elektrihindu mõjutavad eeskätt välisühendused. Võrgutasud tõusevad. Meretuulepargid vajavad riiklikke garantiisid. Salvestusvõimsuste rajamine on kallis. Tuumaenergia nõuab mitme miljardi euro suurusi investeeringuid. Kuidas saab hind langeda, kui kõik sisendid kallinevad? Sellele ei anna arengukava ühtegi veenvat vastust. 

Seetõttu tahan lõpetuseks rõhutada, et ENMAK 2035 ei taga Eesti energiajulgeolekut, ei taga taskukohaseid hindu, ei taga usaldusväärset üleminekut puhtale energiale ning eirab Ida-Virumaa tähtsust Eesti majanduses. Me ei tohi kiirustada põlevkivi[jaamade] sulgemisega. Me ei tohi ehitada oma energiasüsteemi üksnes muutliku tuule- ja päikese[energeetika] peale. Me ei tohi loota tulevikutehnoloogiatele, mille ajakava ja maksumus on teadmata, ja me ei tohi jätta Ida-Virumaad majanduslikku ebakindlusesse. Eesti vajab tasakaalustatud energiaportfelli, selgeid ajakavasid uute juhitavate võimsuste rajamiseks ning realistlikku arvestamist sellega, mis tegelikult on võimalik. Aitäh!

Aitäh! Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Iga hea ettevõtmine vajab plaani. Teekonnad võivad olla erinevad, aga siht, kuhu jõuda, peab olema selge ja kõigile osalistele teada. Täna arutlusel olev ENMAK on juba selle viies versioon. Eks on ju ikka loomulik, et iga korraga saab see aina paremaks ja täpsemaks ning visioongi saab selle käigus selgemaks. 

Energia, eriti elektrienergia, on meie kõigi elus justkui vereringe. Ilma elektrita on raske ette kujutada tänapäevast elu, millest me ilmselgelt loobuda ei soovi. Seega on küsimus ainult selles, kust ja kuidas me vajaliku energia hangime. 

Tänane poliitiline tahe toetab mõistlikku taastuvenergia suunda, mis ühtlasi haakub hästi kultuuriruumiga, milles me asume, ja mis on sarnane kogu Euroopa Liidus. Pikas plaanis on puhas energia meile kõige soodsam ja kasulikum. Eestil on mõistlik toota ise vajalik kogus elektrienergiat igal hetkel soodsaima võimaliku hinnaga ja seda nii keskkonnasõbralikult kui vähegi võimalik. Selleks et soovitu oleks tehtav, on valitsuse kohus tekitada olukord, kus turule tuleks [piisavalt] tootmisvõimsusi, mis tagaks soovitud tulemuse. 

Milline peaks siis olema soovitud tulemus? Meie probleem on ilmselgelt liiga vähene kohalik tootmisvõimekus, mis ei vasta meie vajadustele ja sunnib elektrienergiat just kallimatel hetkedel importima. Selle olukorra põhjus peitub suuresti varasemas arusaamas, et kaabel on hea ja kodumaine tootmine pole oluline. Me peame seda jõuliselt ja kiiresti muutma. 

Kõige soodsam ja jätkusuutlikum on Eestis toota elektrit päikesest ja maismaatuulest. Paratamatu on see, et meil ei ole seda ressurssi stabiilselt saadaval. Ajal, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, aitab välja salvestus. Kui lühiajaliselt on mõistlik kasutada akusid, siis pikemaks ajaks, kuni 36 tundi, vajab Eesti hädasti vesisalvestit. Suuremahulise vesisalvesti vahe võrreldes akuparkidega seisneb selles, et vesisalvesti rajamisel jääb ligi miljard eurot Eesti majandusse, akuparkide kasutamisel saadame aga Eesti inimeste kogutud raha välismaistele ettevõtetele. Lisaks on akuparkide tootmine ilmselge keskkonnakahju ning seda tuleb korrata iga 10–15 aasta tagant. 

Tuumajaam on Eesti kontekstis ülisuur ettevõtmine ja õnnestumise korral toob see sarnaselt vesisalvestiga juba ehituse käigus Eesti majandusse ligi miljard eurot, lisaks suurel hulgal uut teavet ja sidemeid, mida edaspidi kasutada majanduse edendamiseks. Kindel on ka see, et toodetud energia mahub kenasti Nord Pooli turule. 

Nüüd, kui ikkagi puhast energiat jääb puudu ja me [energia] saamiseks peame midagi põletama, siis peaks toore olema kodumaine ja taastuv ressurss. Eesti kontekstis on need puidujäätmed, biogaas ja põlevkivi ja seda just selles järjekorras. Kohaliku tooraine kasutamine annab tööd meie inimestele ja taastuvate toorainete kasutamine energia tootmisel tagab meie ettevõtetele nende toodangu konkurentsivõime välisturgudel. 

On hea meel tõdeda, et ENMAK-i tänane käsitlus liigub valdavalt õiges suunas. Loodetavasti tagab see meile tulevikus stabiilselt soodsa elektri hinna pikaks ajaks. Vast on oluline siinkohal märkida ka seda, et juba mitmeid kuid on Eleringil vastutus elektrienergia lõpphinna eest. See peaks tagama meie tarbijatele, et vähese mõjuga suuri investeeringuid võrku tehakse väga vastutustundlikult. Aitäh!

Suur tänu! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Sangarid valitsusest on läinud uuele katsele oma poliitilise aktsiooniga, mis puudutab energiapoliitika agenda läbisurumist ennekõike taastuvenergia tööstuskompleksi lobi abil. Eesti Tööandjate Keskliit on andnud sisulise kvalitatiivse ja hävitava hinnangu sellele energiamajanduse arengukavale. 

Tsiteerin: "ENMAKi elektrihinnaeeldustes on kasutatud elektrihinnakomponente, mis tunduvad juba arutatud võrgutasutõusude ja sagedusreservitasude valguses liiga tagasihoidlikud. [‑‑‑] Endiselt on ENMAKis plaanis taastuvenergia arendamine ennaktempos võrreldes Euroopa Liidu riikide keskmisega või rahvusvaheliselt kokkulepitud sihttasemega. See ambitsioon avaldub ka energia lõpphinnas. Arengukava prioriteet on taastuvenergia arendamine, mis eeldaks kogu energiamajanduse tervikkäsitlust [‑‑‑]. Seda pole hetkel tehtud. [‑‑‑] Elektrisüsteemi ei käsitleta ühtse dünaamilise tervikuna, energia julgeolek, hind ja keskkonnamõju taotluslikud eesmärgid on püstitatud, kuid puudub nende täitmise mehhanism. [‑‑‑] Energiamajanduse turupõhine arendamine on suunana deklareeritud, kuid jääb segaseks, mida selle all mõeldud on." 

Ja tööandjate keskliit jätkab: "[‑‑‑] plaanis on asendada kohalik fossiilkütus imporditud fossiilkütusega [‑‑‑]. ENMAK 2035 ei käsitle regiooni – esmalt Läti, Leedu ja Soome – energeetika koostöökavasid ja projekte. [‑‑‑] Arengukava ei käsitle elektri ja gaasi hinnastruktuuri paratamatuid muutusi. [‑‑‑] Turumahtude prognooside lähteandmeid pole selgitatud, prognoosid on suure kõikumisega [‑‑‑]." Ja nii edasi ja nii edasi. 

Milline on valitsuse ja valitsuskoalitsiooni vastus sellele hävitavale hinnangule, tööandjate üleskutsele mitte kooskõlastada seda energiamajanduse arengukava? Eesti tööandjaid, Eesti ettevõtlust ja tööstust [esindava] organisatsiooni sisuliselt 30 [punktist koosnevale] kriitilisele seisukohale on valitsuse [vastus], et nad ei arvesta neist mitte ühegagi. Null! Null, näete, on ka number!  

Härra Kadastik komisjoni ettekandjana ütles, et komisjonis ei vaevutud neid arutamagi. Näete, ei ole oluline, mida Eesti tööandjad, Eesti majanduse esindajad eksperte kaasates meie energiamajanduse arengukavast arvavad! Mis tähtsust sellel on?! Pärast meid tulgu või veeuputus, härra Kadastik!  

Olukord on loomulikult kriitiline. ENMAK ei vasta põhimõtetele, mida elujõuline, turvaline ja taskukohane energiasüsteem tegelikult vajab. Kõigepealt tuleks meelde tuletada üks fundamentaalne tõde: energia ei ole toode, vaid teenus. Me ei tarbi lihtsalt kilovatt-tunde, [oluline on energia] kättesaadavus: me tarbime energiat siis, kui seda on vaja. Seni, kuni poliitikud on võimetud neid põhimõtteid tunnistama, ei saa ükski energia- või kliimakava, mida kokku klopsitakse, olla realistlik ega jätkusuutlik.  

Usaldusväärsus on iga energiasüsteemi esimene ja ülim nõue. Alles pärast usaldusväärsust saab rääkida taskukohasusest ja alles siis, kui energia on nii töökindel kui ka taskukohane, on mõistlik investeerida keskkonnamõju vähendamisse. ENMAK aga alustab just nimelt ideoloogilise aktsioonina vastupidisest otsast. Ta üritab süsteemi muuta keskkonnahoidlikuks enne, kui see on töökindel ja jõukohane. 

Teine probleem on see, et ENMAK käsitleb energiat peamiselt elektrina ja elektrit peamiselt poliitilise sümbolina, härra Sutt. Tegelikult tuleb energiat analüüsida terviklikult, kogu väärtusahela ulatuses, alates toormest, energiatihedusest kuni ringlussevõtu, võrguarenduse ja tarbijateni jõudmiseni. 

Kui vaadata seda väärtusahelat, siis tekib kolm põhiküsimust. Esiteks, kas kavandatav süsteem toodab rohkem energiat, kui ta kulutab? EROI. Teiseks, kui palju toorainet on tegelikult vaja? Ja kolmandaks, milline on keskkonnamõju kogu elutsükli jooksul? ENMAK neile küsimustele ammendavalt ei vasta. 

Kõige probleemsem osa kavast puudutab tuule- ja päikeseenergia eeldatavat rolli Eesti energiavarustuse kujuteldava nurgakivina. Need tehnoloogiad on väärtuslikud, kuid nende põhivead peituvad kahes omaduses: väga madalas energiatiheduses ja katkendlikkuses. 

Madal energiatihedus tähendab suuri seadmeid ja suuri maakasutusi, katkendlikkus tähendab tohutuid lisasüsteeme: akusid, vesinikku, reservvõimsusi, massiivset võrguarendust. ENMAK räägib neist tehnoloogiatest peamiselt kui odavatest ja rohelistest, kuid jätab seejuures sisuliselt käsitlemata täieliku süsteemi kulu, mis ei suurene mitte lineaarselt, vaid eksponentsiaalselt. 

Ja siit tuleneb üks kõige kriitilisemaid küsimusi meie riigi jaoks: kui ENMAK ellu viia, siis kui palju hakkab maksma energia tulevikus Eesti inimestele ja Eesti ettevõtetele? Kallis energia on majanduse arengut pidurdav, sotsiaalselt ebaõiglane ja tööstust Eestist välja tõukav jõud. Selle valguses peame küsima, kas ENMAK teenib Eesti inimeste ja ettevõtete huve või on see dokument, mis ei järgi tegelikkust.

Kui me tahame luua toimiva energiatuleviku, siis peame liikuma teistsugust rada pidi. Isamaa on mitme aasta jooksul korduvalt, kuid tagajärjetult esitanud oma põhitingimused energiamajanduse plaanile, mis on vajalik venitusteta välja töötada ja mis annaks investoritele riski asemel perspektiivi, teadus- ja arendustegevusele fookuse ja muudaks olemasolevad energiasüsteemid puhtamaks ja efektiivsemaks. 

Meil ei ole vaja mitte unistust, mis on ideoloogilise aktsiooni vormis formuleeritud, vaid reaalset energiapoliitikat, energiasüsteemi, mis põhineb füüsikal, mitte loosungitel. Me vajame plaani, mis ei koorma inimesi täiendavate kuludega, mida valitsus ahelreaktsioonina praegu kehtestab ja mis hakkavad jõustuma järgmisest aastast, ning ebakindlusega, vaid tagab meie majanduskeskkonna ja väljavaadete tugevuse ja stabiilsuse.  

Meie põhiprobleem on see, et esitatud kujul see ENMAK neid nõudeid ei täida. Ja need ei ole üksnes minu kui kodaniku sõnad, vaid üldistus Eesti energeetikaekspertide pidevast ja murelikust käsitlusest pika aja jooksul. See on sisuliselt ka kvintessents Eesti mõjukaima tööandjate ja ettevõtjate esindusorganisatsiooni, tööandjate keskliidu hävitavast kriitikast energiamajanduse arengukava kohta. Härra Sutt naerab. Näete, sangarid julgesid selle paberi tuua ja nüüd on põhjust rahul olla! Probleem on selles, et see kava ei vasta ühiskonna vajadustele. 

Minu üleskutse valitsusele on ühemõtteline: loobuda sellise kava jõustamisest, sest see ei tooda mitte õiguskindlust – ka majanduskeskkonnas –, vaid kindlusetust. Tegeleda tuleb reaalse energiamajanduse arengukavaga, lähtudes nendest põhimõtetest, mida me korduvalt oleme sedastanud ja valitsusele esitanud. Aitäh teile! 

Aitäh! Jaak Aab, palun! (Jaak Aab annab üle volituse.) Aitäh! Kõne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud kolleegid, kes veel on saalis ja kes jälgivad kabinettides, ja kõik, kes jälgivad otseülekannet! Kõigepealt tsiteerin klassikuid. Urmas Reinsalu ütleb alati, kui tahab mingi selge sõnumi anda: "Härrased! Prouad! Me peame tõstma ambitsioonitaset." Kas ei oleks vaja tõsta ambitsioonitaset? Ma mäletan seda erinevatelt koosistumistelt Urmasega.  

See dokument võrreldes eelmise versiooniga seda ambitsioonitaset vähendab. Selles mõttes on palju küsimärke üleval. Dokument, mis peaks olema kogu energiamajanduse ja seeläbi ka kogu majanduse selgroog ja raam, tegelikult väga selgeid lahendusi ei paku. Jah, on kirjeldatud erinevaid võimalusi, erinevaid stsenaariume, aga üks suurimaid probleeme on see, et viimastel aastatel me oleme nagu kaotanud tegeliku toimimise kava.  

Täna on siin juba räägitud, et uute tootmisvõimsuste käivitamiseks pole viimastel aastatel ehituslubasid praktiliselt välja antud. Jah, on küll tulnud akuparke, aga näiteks 2023. aasta vähempakkumiselt, kus osalesid minu teada ka arendajad, kes soovisid tuuleparke rajada, ei ole neist ükski jõudnud ehitusloani.

Jah, põhjuseid on erinevaid. On teatud vastuseis tuulikutele ja maismaa tuuleparkidele. Protsessid, mis planeerimisprotsessi raames tuleb läbi viia, on olnud suhteliselt rasked. Võib-olla me siiski ei ole suutnud pakkuda kohalikule kogukonnale ja kohalikele omavalitsustele riigi eksperttuge. Isegi siis, kui Euroopa rahastust oli võimalik raha taotleda nende protsesside läbiviimiseks, oli selle taotlemine väga tagasihoidlik just sellepärast, et selle protsessi läbiviimine põrkus väga suurele vastuseisule kohalike hulgas. 

Muidugi, kohalikke [kogukondi] tuleb kaasata, aga võib-olla ei ole jäänud kõlama need argumendid, mis peaksid huvitama ka kohalikku kogukonda. Puhas, taskukohase hinnaga elekter on muidugi meie kõigi huvides, aga loodavad elektritootmisvõimsused, kas siis päikesepargid või tuulepargid, mis on lähiperspektiivis kõige kiiremini arendatavad, potentsiaalselt turule toodavad, annavad ju võimaluse selle piirkonna arenguks. Seda tõestab kogu maailma ajalugu, et sinna, kuhu luuakse elektritootmisvõimsusi, tuleb suurema tõenäosusega tööstus, ettevõtted ja tulevad ka töökohad, mis pakuvad suuremat lisandväärtust, pakuvad head palka kohalikele ning tihtipeale kogukondadele veel muidki võimalusi. 

Tuulikutasu, jah, sai sisse viidud, aga paistab, et sellel väga suurt efekti ei ole. Ka arendajad pingutavad, teevad erinevaid pakkumisi mingite investeeringute näol, fikseeritud hinnaga elektri näol, nii kodutarbijatele kui ka ettevõtetele. Aga tihtipeale need asjad ei liigu. Kuidas sellest punnseisust edasi jõuda? Eks tuleb rohkem pingutada ja teha konkreetseid tegevusi.  

Energiamajanduse arengukava seletuskiri räägib, et 2035. aastaks vajame juurde kuni 4,2 teravatt-tundi taastuvelektri toodangut ning 1200–1600 megavatti juhitavaid võimsusi. Ma arvan, et kirjeldatud võimsused on suhteliselt realistlikult saavutatavad. Kahjuks küll see eesmärk, mis varasemas versioonis oli seatud 2030. aastaks, on nüüd nihutatud edasi 2035. aastaks. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Eesmärgid on ju head, aga kui meil pole nendeni jõudmiseks selget teekaarti või kui selle teekaardi [rakendamine] toppab, nagu see praegu on, just tuuleparkide puhul, siis ei saavuta me neid eesmärke ei aastaks 2030 ega pruugi saavutada ka aastaks 2035.  

Suur probleem on praegu see – ja tõenäoliselt võib see süveneda –, et kolmandiku elektrienergiast me impordime. Arvestades praegust geopoliitilist olukorda, ka praktilisi näiteid sellest, mis meil juba juhtunud on, [võib öelda, et] välisühendused küll aitavad, aga ühel hetkel võivad ka need katkeda, nagu me oleme juba näinud. Ja siis tulevad nii hinnatõusu risk kui ka elektrivarustuse [katkemise oht] meile kiiresti koju kätte.  

Nii et ainukene variant on arendada [uusi] elektritootmisvõimsusi ja selleks peab riik, ministeerium, valitsus looma seadusandlikud raamid ja ka selged meetmed, mis [aitaksid] kiiremini neid tootmisvõimsusi turule tuua.  

Nüüd mõnest teisest teemast. Kaugküttest natukene rääkisin. Meil on tõesti palju selliseid võib-olla just väiksemaid kaugküttepiirkondi, kus jätkuvalt on risk, et juba niigi kõrge hind võib mingite riskide realiseerumisel või muude asjaolude tõttu minna tarbija jaoks veelgi kõrgemaks. Investeeringuid on tõesti võimalik teha, tehnoloogiad on olemas, kuidas neid riske maandada, aga kogu investeeringukoormust ei ole võimalik [panna hinna sisse ja] lükata tarbija kaela, seda lihtsalt ei ole võimalik teha. Tavaliselt on need probleemid rohkem hajaasustuses, maapiirkondades, kus on väiksemad küttepiirkonnad. Me teame, et ka inimeste sissetulekud on seal väiksemad. Tihtipeale elavad nendes majades vanemad inimesed. Nii kortermajade rekonstrueerimine kui ka soojamajanduse rekonstrueerimine vajab kindlat riiklikku meedet ja tuge. Kahjuks on Euroopa Liidu rahad praegu otsa lõppenud ja soojamajanduse rekonstrueerimiseks pole meil lähiaastatel sentigi.  

Võrgud. Jah, see SAIDI. Eelmises versioonis oli eesmärk, mis tundub ju väga tore: SAIDI 90 ehk keskmine elektrikatkestuste [kogukestus] üle Eesti 90 minutit aastas. Selles versioonis me oleme aastaks 2035 seda ambitsiooni juba vähendanud, nüüd on kirjas eesmärk 120. Aga nagu Mihkel Härm komisjoni istungil rääkis, vajab ka selle [eesmärgi realiseerimine] sadu miljoneid investeeringuid. Seda kõike ei ole võimalik panna võrgutasu kaudu tarbija õlule. Tuleks vaadata järgmise Euroopa Liidu rahastusperioodi suunas, võib-olla [kasutada] CO₂ vahendeid, aga riik peab nende investeeringute puhul kuidagi appi tulema. Jah, ka see on maksumaksja raha, aga üksnes tarbija kaela seda koormat laduda ei saa.  

Kokkuvõtteks. See energiamajanduse arengukava võib ju olla alusdokumendina hea, aga selle juurde oleks vaja nii mitmeidki konkreetseid meetmeid, tegevuskavasid, teekaarte[, mis ütleksid,] kuidas me need eesmärgid saavutame.

Teie aeg!

Ja kui neid ei ole, ei seadusemuudatusi ega muid meetmeid, siis kahjuks me seda tulemust ei saavuta. Aga jõudu meile kõigile! Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud kolleegid, kes te veel olete nii tähtsa teema arutlusele siia jäänud! Lugupeetud Eesti rahvas, kes peab kannatama üha rohkem kõrgemaid hindu ja võimalik, et tulevikus ka elektrikatkestusi, ja olema valmis pidama võitlust mitmel rindel, vaatama, et riigikaitse edeneks, ja samal ajal laristama gigantseid summasid energeetika lammutamisse ja siis katsele neid klotse uuesti kokku panna!

Üldiselt me näeme selle arengukava puhul, kuhu viib pimesi võõraste soovituste järgimine. Kõigepealt lammutatakse energeetika laiali ja siis püütakse oma vähese võimekusega neid klotse kokku panna. Juhtub nii, et need klotsid ei lähegi kokku, sest nagu Reinsalu tabavalt ütles, arengukavad peavad põhinema füüsikal, mitte ideoloogial. Tõsi, Reinsalu enda erakonnakaaslased tema head mõtet ei jaga, sest märkimisväärne osa Isamaa liikmetest määrib meile kaela juhuelektrit tuuleenergia näol. Tuletan teile meelde, kuidas härra Pomerants mööda Eestit ringi käib ja erinevate riigiasutuste poolt kinnimakstuna inimestele juhuelektrit sõna otseses mõttes kaela määrib. 

Muidugi, eraldi oleks vaja veel meelde tuletada neile, kes esinevad siin keskkonnakaitse sildi all, et nii suurt looduse laastamist, keskkonna laastamist, nagu teie praegu läbi viite, ei tulegi nagu meelde. Viimati meenuvad mulle okupatsiooniaegsed laastamistööd. Nüüd te siis olete võtnud ette kõige looduskaunimad kohad Eestis, kuhu te uputate tuhandete tonnide kaupa betooni, et Eestis ei jääks ühtegi nurgakest, kus ei oleks näha tuulikumonstrumeid, kus "Tallinna teletornid" ei vilgutaks igal pool, ka looduskaitsealade ligi. 

Majanduslikust mõtlemisest siin muidugi juttu ei ole, sest need juhuelektri planeerijad planeerivad ju [tootmist] kuuekordselt üledimensioneerituna, eriti tuuleenergiat ja päikeseenergiat. See on kõige juhuslikum elekter, mida meile siin pakutakse. 

Tulen korraks Reinsalu juurde tagasi. Kui teie inimesed ei oleks selle tuulikuaferismiga mitmel pool kaasa läinud, siis oleks Eesti olukord parem. Nii et, lugupeetud isamaalased, tulge terve mõistuse poole üle! Kiidan neid isamaalasi, kes on siiski südikust ilmutanud ja mõnel pool, näiteks Kadrina vallas, olnud tuulikuaferismile resoluutselt vastu. 

Minister ütles tabavalt, et ilma välisühendusteta oleksime kolmandiku ajast pimedas ja külmas. Külmas ja pimedas ilma välisühendusteta! Vabandage, aga 2017 olime me veel eksportijad. Te olete meie normaalselt toiminud energiamajanduse laiali lammutanud ja muutnud meid importivaks riigiks, muutnud meid sõltlaseks, muutnud meid välisühendustest sõltuvaks. See on väga kenasti näha. Me oleme muutunud eksportijatest importijateks ja hädisteks sõltlasteks, mis lööb augu ka meie majandusbilanssi. 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Tulen korraks tuumaenergia juurde. Tõepoolest, oluline on see, et riik võtaks juhtiva positsiooni mitte ainult seadusandluse [väljatöötamisel], millega on niigi lubamatult venitatud, vaid ka tuumikinvestorina. Ma ei ütle, et riik peab seda rahastama 100%, aga [ta peab selles osalema] tuumikinvestorina. Ja aktsiapakk selles asjas – enamus aktsiatest – peaks olema kindlasti Eesti riigi käes. Nii et seda juttu, mida te siin puldis esitasite – küll ise seda kohe ka ümber lükates –, et mingid eraettevõtjad hakkavad seda omaette tegema, ei saa õigeks pidada. See on meie energiajulgeoleku küsimus. See on ka kasumlikkuse küsimus, Eesti riik peab ka sellest suurest ettevõtmisest võimalikult palju kasu saama, nii nagu me kunagi saime Eesti Energiast päris kena kasumit. Kahjuks olete te selle kuldmune muneva linnukese juba sisuliselt peatuks teinud.

Üks kena autor, Eduard Bornhöhe kirjutas kunagi raamatu "Tallinna narrid ja narrikesed", kus peategelaseks oli leiutaja Jaan Tatikas. Jaan Tatikas oli selline vahva isemõtleja, kes juba sellepärast pidas end geeniuseks, et temal oli neli sõrme, see olevat märk sellest, et temast suur leiutaja saab. Selliseid leiutajaid on meil juhuenergeetika puhul väga palju. Võtame kas või juhtumi Lätist, kus Läti investeerimisagentuur nimetas vesinikkütusel töötava reisilennuki arendamise riigi suurimaks tulevikuprojektiks. See pidi lendama sihtkohtadesse kuni 2500 kilomeetri kaugusele. No ei tulnud midagi! Varises kokku ja läks pankrotti. 

Selliseid soss-seppade projekte te toetate mitte enam kümnete miljarditega, vaid juba sadade miljarditega. Tuletame meelde kas või seda hirmuäratavat plaani uputada üle miljardi euro meretuuleparkidesse, mis alles viimasel hetkel sai tagasikäigu. Me ei saa siiski veel kindlad olla, et see ülirumal ja ülikahjulik projekt ei teostu. 

Ja kokkuvõtteks. Maailmas on inimtekkelise kliimasoojenemise paanika jahenemas. USA on enda juhtme kliimalepingutest välja tõmmanud ja tõmbab kõike kokku ja selle tõttu variseb ka Euroopas see kaardimajake kokku. Kes varem sellest väljub, on võitja. Eesti peaks olema esimeste hulgas. Aitäh! 

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Mõned üksikud kolleegid, kes on siin reaalselt [kohal]! 26. jaanuar sel aastal oli pühapäevane päev. Kolm toonast parteijuhti valitsuskoalitsioonist pidasid kaks tundi nõu. Neid energiamajanduse arengukavasid oli tehtud ka varem ja nüüd kolm vaprat otsustasid, et teeme ära, määrame tuleviku. Kaks tundi, ja oli tehtud! Plaan oli, et aprillikuus tulevad vähempakkumised ning jagatakse laiali 2,6 miljardit meretuulikutele ja maismaa [tuuleparkidele] natuke vähem, 240 [miljonit], kui ma õigesti mäletan. Ja elektri hind 2035. aastal on 14,9 senti kilovatt-tunni eest. Selline ilus roosa [nägemus], aga otsustav! Kuna energiamajanduse arengukavasid oli varemgi tehtud, siis püüti olla eeskujulik või veelgi eeskujulikum ja joosta rongi ees. Ma olen keskkonnakomisjonis olnud ja mäletan, kuidas hea kolleeg Yoko Alender võttis meil komisjonis veelgi võimsamaid positsioone, et [taastuvenergia kataks] 100% [tarbimisest] või veelgi enam. Vaat selline 26. jaanuar.  

Aga 20. jaanuaril toimus ookeani taga midagi muud. Uus USA president Trump ühe oma esimese otsusena kuulutas välja hädaolukorra energeetikas, ka migratsiooni tõttu ning lahkus Pariisi kliimaleppest.

Valitsus lagunes 11. märtsil. 25. märtsil sai Andres Sutt uueks ministriks, aga ta ei olnud enam kliimaminister, vaid energeetika- ja keskkonnaminister, kuigi Kliimaministeeriumis, mille praegune peaminister oli ambitsioonikalt välja kuulutanud. Aprillis ei jagatudki 2,6 miljardit, pluss veel 240 miljonit. Keskmine õhutemperatuur aprillis oli Eestis küll 1,2 kraadi kõrgem. Valgas oli 18. aprillil isegi 27,8 kraadi sooja. Nii et teatud muutused ilmastikus ilmnevad, ja mitte ainult Eestis.

Nüüd, juulikuuks tuli ENMAK-i neljas versioon, toimus kainenemine. Kordan uuesti, et algul, jaanuaris, domineeris täielik ebaadekvaatsus ja mittekaine mõistus: [eesmärk oli] 100% taastuvenergiat 2030. aastaks. Nüüd, peale kainenemist, kui uueks ministriks sai Andres Sutt, [oli uus eesmärk] 75–80%. Taastuvenergia mõiste muutus nüüd puhta energia mõisteks. Sisuliselt, jah, toimus suur kainenemine. Selle tulemus oli muidugi see, et vahepeal visati välja üks valitsuspartner, kes oli ilmselt eriti eufooriline. Selle koha pealt võib öelda: aitäh, Andres, et ka mõni kaine mees valitsuses on!

Täna on 4. detsember. Brasiilias Belémis sai natuke aega tagasi, novembrikuus, mööda järjekordne suur kliimakohtumine, aga seal ei mainitud enam fossiilkütuseid ja neid [puudutavat] tegevuskava.

Soovite lisaaega? 

Jah, palun küll! 

Kolm minutit lisaaega. 

Nii et midagi oli muutunud. Kui Dubais oli veel [kasutusel] selline sõnaühend nagu "fossiilkütustest eemale liikumine", siis Belémis seda enam deklaratsiooni ei pandud ja teekaarti nafta, gaasi ja söe kasutamise kohta samuti mitte. 

Nii et ühelt poolt on toimunud kainenemine. Aga samas ma tuletan meelde, et sel nädalal oli jäätmeseaduse [muutmise eelnõu] teine lugemine, mis on jälle üks väga habemega asi. Ma osalesin [selle arutelul] juba 2017. aastal, kaks aastat tegelesime vaimse onanismiga – vabandust sellise väljendi pärast –, sisuliselt kaasamisega, ja nüüd veel kaks aastat. Tulemus on see, et meil on ikka teine lugemine. Tööandjate keskliidud ja teised on täiesti rahulolematud, aga rahulikult, tuima näoga läbis see asi teise lugemise. Päris paralleel see energiamajanduse arengukavaga ei ole, aga väga sarnane on küll, kui tööandjate keskliit – ma ei hakka rääkima, mida ta on siin öelnud, VKG-d ja nii edasi – ei kooskõlasta. Ikka vähe on veel kooskõlastatud, vähe on nõu peetud, mis konkreetselt juhtuma hakkab. Loomulikult hinnast enam ei räägita, kui palju see maksab, kas 14,9 [senti kilovatt-tunni eest] või mingi muu summa. 

Nii et kainenemine on toimunud. Aga samas need hädad, mis praeguse valitsuse puhul on, jätkuvad. Kaasamist on kuidagi vähe, kokkuleppeni on raske jõuda. See vaevab ka seda arengukava, rääkimata haakumisest teiste analoogsete arengukavadega. 

Nii et mida kokku võttes öelda? Rääkida võiks pikalt. Ühelt poolt, kaevu ei maksaks sülitada. Põlevkivi on meil olemas. Ameerikas on hoopis teised tuuled, Hiinas, Indias ja nii edasi. Peaks kasutama olemasolevaid vahendeid. President Trump kuulutas hädaolukorra, kui ta sai presidendiks. Pean silmas, et kui nende kvootidega, surnud hingedega kauplemise süsteem hakkab meid liiga palju ahistama, siis tuleks Euroopa Komisjonilt paluda mingisuguseid leevendusi vähemalt mingiks ajaks. 

Oluline on eelkõige see, et Eesti inimesed, Eesti ettevõtted jääksid ellu. Maailm liigub, kuhu ta liigub – meie mõju on siin marginaalne, ja uutes oludes, peale Belémi, seda enam veel. See, mis Ameerika Ühendriikides on toimunud – vaikselt järellainetusena liigume ka meie sinnapoole. Ja selle koha pealt edu sulle, Andres, et jätkuvalt kainelt tegutseda! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh! Ei hakka pikalt tegema. Kõigepealt energeetika poole pealt nendest aruteludest, mis siin on olnud selle kohta, kui juhuslikud või mittejuhuslikud asjad on. Esiteks, minu meelest on oluline teada, vähemalt niipalju kui mina olen turuosalistelt kuulnud, et kogu Balti regioonis on juba praegu planeeringutesse pandud 4 gigavatti salvestust. See on tegelikult päris metsik kogus, arvestades, kui suur on meie piirkonna kogutarbimine. See tähendab ka seda, et kõik see niinimetatud ilmastikust sõltuv energeetika, kõik sagedusturud, süsteemiteenused saavad sellega väga ilusti kaetud. Lisaks hakkab see tõenäoliselt ühtlustama meie elektrihindu, kui see nüüd aja jooksul valmis saab. Ja kuna see on koht, kus asjad tulevad praegu ilma toetusteta, siis ma usun, et seda tuleb päris heas tempos. 

Põlevkivi ei ole keegi ära visanud. Minu meelest saartalitluse ja kõige muu puhul me oleme väga selgelt välja öelnud, et senikaua, kuni meil ei ole alternatiivi, me [põlevkivi] kasutame. Punkt. Ma küsisin Enefit Powerilt, kas on asju, mille abil muuta [põlevkivienergeetika] konkurentsivõimelisemaks, et nad saaksid rohkem turul olla, ja tuli välja, et väga ei ole. Kõik need hinnad on kained ja ratsionaalsed, ja mitte meie ei ole neid turult välja puksinud, vaid lihtsalt olukord turul on muutunud. Hinnad on teiste energialiikide tõttu alla tulnud ja nad lihtsalt ei saa turule. Olukord turul on sihuke. 

Lauri Laats [viitas] sellele, et ma ütlesin, et on vaja kedagi, kes teab midagi, kes saaks teha tuumajaama. Jah, see on standardpraktika. Alati on nii. Kuna tegemist on olulise asjaga, siis seda peab tegema keegi, kes seda [oskab]. Eestis ei ole varasemat tuumajaama kogemust ja seetõttu on väga normaalne, et võetakse partneriks keegi, kellel on pikaajaline kogemus olemas. See on alati nii, et sa võtad partneri sinna kõrvale. See ei ole midagi uut, see ei ole midagi üllatavat, seda on kogu aeg niimoodi arvestatudki ja seda ei pea hakkama kirjutama kuhugi ENMAK-i sisse. 

Uus ENMAK on just julgeoleku, stabiilsuse ja varustuskindluse poole kaldu. See ongi see, kus on toimunud põhiline muutus. Meil ei ole mitte lihtsalt visioonidokument, kus on ees mingisugune, ma ei teagi, ambitsioon, vaid rõhk on reaalsusel, geopoliitilisel reaalsusel. See on see, millele me paneme rõhu: varustuskindlus, julgeolek, kõik muud asjad. Seetõttu on tulnud nurinat ju ka teiselt poolt. 

Ega ma midagi rohkemat väga ei tahtnudki öelda. Urmas ütles siin väga selgelt, et pärast meid tulgu või veeuputus. Kui me kliimaga ei tegele, siis jah, tulebki.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu kolleegid, kes veel on saalis! Ma kõigepealt tänan arutelu konstruktiivse osa eest, oli palju häid küsimusi. See ongi oluline teema. Ma tahan lihtsalt paar asja veel lõpetuseks üle korrata. 

Siit jäi mõnest lõppsõnast kõlama, et valik on ideoloogiline versus majanduslik. Ma ütleksin nii, et need, kes esitasid seda majanduslikuna, olid ise teinud ideoloogilise valiku. Siin ei ole mitte midagi ideoloogilist. Otsused, kuhu investeerida, tehakse majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt. Fakt on see, et puhta energia investeeringud on odavamad ja konkurentsivõimelisemad kui [investeeringud] fossiilsetesse kütustesse. 

Teiseks, sellepärast ongi oluline tehnoloogianeutraalsus. Siin kõlas mõtteid, et riik võiks rohkem ette kirjutada ja suunata, millistesse tehnoloogiatesse ja kui palju investeerida. See oli üks teine riik, üks teine riigikord[, kus sellisel viisil talitati]. Praegu on see investorite valik, millist tehnoloogiat nad eelistavad ja kasutavad, ja see ei ole mitte ideoloogiline, vaid majanduslikult ratsionaalne [valik]. 

Kolmas punkt, varustuskindlus. Nii kaua, kui me ei oma piisavalt palju kodumaist energiatootmist ja impordime, nii nagu praegu on, suurusjärgus kolmandiku elektrist, on selge, et see mõjutab meie elektri hinda. Et siin ei jääks valesti kõlama: seda ohtu, et meil elektrit ei ole, ei ole olemas. Meil on alati võimekus toota. Lihtsalt selle tagajärg praktikas on see, et hinnad on nii kõrged, et tavapärase harjumuse kohaselt ei ole võimalik edasi toimetada. Just sellepärast on tarvis, et me investeeriksime kohalikku tootmisvõimsusesse, ja seda, ma ütleksin, mitte keegi ei vaidlustanud. 

Ka põlevkivi kohta ma kordan üle, et varustuskindluse tagamiseks, nii kaua, kui ei ole alternatiivseid, efektiivsemaid juhitavaid võimsusi, ongi põlevkivielektrijaamad reservis. 

Ja viimasena, härra Reinsalu ütles, et pole vastatud, pole kuulatud huvirühmade tagasisidet. Tegelikult on. Kes võtab vaevaks vaadata ENMAK-i lisasid, [see näeb, et] seal on tagasiside ilusti ja põhjalikult kirjas. Kõikidele küsimustele on vastatud. Kas me kõikide huvirühmadega oleme kõikides küsimustes ühesugusel arvamusel? Ei ole. Ja sellel on lihtne põhjus: sest ENMAK sellisel kujul on kompromiss. See on suund, mis aitab tagada Eesti energiasüsteemi [julgeoleku], majanduse energiajulgeoleku, konkurentsivõimelise ja taskukohase lõpphinna, ja see kõik tuleb ümbritsevale keskkonnale väiksema mõjuga, mis on nii meie kui ka järgnevate põlvkondade huvides. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Sulgen läbirääkimised. Olgu täpsustuseks öeldud, et arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ühtlasi on läbi saanud meie tänane päevakord ning lõppenud ka tänane istung.