Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 3. detsembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 12 Riigikogu liiget, puudub 89. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ja taristuminister Kuldar Leis. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit ning selle konkreetse küsimuse raames saab Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab selle küsimuse raames üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimus. Kokku on meil 13 registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on majanduslik ebavõrdsus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! SEB Panga läbiviidud uuringust selgub, et samal ajal, kui enamik madala sissetulekuga Eesti elanikke märgib, et nende majanduslik olukord on viimase aasta jooksul halvenenud, teatab märkimisväärne osa kõrgema sissetulekuga inimesest, et nende materiaalne seis on viimase 12 kuu jooksul paranenud. Ekspertide sõnul viitavad need suundumused majandusliku ebavõrdsuse kasvule. Kuidas te seda selgitate? Kas teil on vale maksu-, sotsiaal- ja majanduspoliitika või ongi teie valitsuse eesmärk, et vaesed muutuksid vaesemaks ja rikkad rikkamaks?

Aitäh, Riigikogu esimees! Hea küsija! Selle valitsuse poliitika on tagada, et Eesti oleks kindlalt kaitstud. Selleks me tõstame kaitsekulutusi märkimisväärselt siin kõik koos. Loodan, et teiegi hääletate selle poolt. Ja majanduse kasvatamine, mis tähendab seda, et me astume samme, et majanduskasvu rajale pöörata. Miks ma seda mainin? Sellepärast, et kui majandus kasvab, siis Eesti inimestel läheb paremini. 

Ja kui vaadata trende, siis võib-olla umbes 2–2,5 aastat ongi üsna keeruline aeg olnud Eesti majanduses. Nüüd esimesed kvartalid on juba selgelt plusspoole peal, vahepeal on see olnud nulli kandis, nüüd on see juba protsendi kandis. Nii et majandus on pöördumas kasvule- Ja see kindlasti on oluline kõigile, nii madalama sissetulekuga inimestele, keskmisele tööinimesele kui ka ettevõtlikule inimesele. 

Ja nüüd järgmisel aastal langetame makse. See on läbi ajaloo suurim maksulangetus, mis tähendab seda, et inimestele jääb oluliselt rohkem raha kätte. Ja see kindlasti ka aitab inimesi. See aitab ka, ütleme, täiendava lisandväärtuse loomisel, kuna ka ettevõtluse maksukoormus – loobusime ka tulumaksu tõusust, seegi jääb ära – investeeritakse rohkem töökohtadesse ja uude toimetamisse. 

Vaesuse vastu laiemalt üldiselt on erinevaid meetodeid. Üks on toetuste jagamine. Ja toetused omal kohal ongi selle turvavõrguna siis, kui muud võimalust ei ole, näiteks toimetulekutoetuse määra me tõstame. Aga teisel poolel on üldiselt ikkagi pingutamine majanduskasvu suunas ja uute töökohtade loomine. Kui tekivad uued töökohad ja tööhõive kasvab – Eestis on tööhõive ikkagi kaunis kõrge maailma võrdluses, Euroopa võrdluses –, siis see tähendab seda, et inimesed saavad ka tööd. Ja minu isikliku maailmavaatega – eks me siin võime debateerida – on siiski kohasem see, et inimene saab oma võimeid realiseerida, leiab endale sobiva töö, kus ta saab ise iseennast ära elatada, kui loota ainult toetuste mehhanismile või sellele turvavõrgule, mida riik pakub. 

Näitajate poolest, mul nüüd 2025. aasta näitajaid ei ole. Mul on 2024. aasta näitajad. Kui te räägite ebavõrdsusest või ebavõrdsuse näitajast, suhtelisest vaesusest, siis suhtelise vaesuse näitaja – mitte isegi ei taha ajada absoluutse vaesusega –, üldine suhtelise vaesuse näitaja on 19,4% ja see on viimase 12 aasta kõige madalam. Nii et mul 2025. aasta numbreid ei ole. Kui need 2026. aastal tulevad, siis on võimalik seda vaadata.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Nagu me teame, teie maksureformist jällegi rohkem võidavad inimesed, kellel on kõrge sissetulek. Nii et majanduslik ebavõrdsus ainult kasvab. Seoses sellega on mul järgmine küsimus. Ametliku statistika kohaselt kontrollib vaid 5% Eesti peredest 95% eravaradest. Kas ma saan õigesti aru, et Reformierakond töötab just nende 5% perede huvides?

Kas-küsimusele on väga lihtne vastus: vastus on ei. Mina ütleksin, et Reformierakonna poliitika on ka selle maksureformiga eeskätt suunatud tugeva keskklassi tekkimisele. Need on inimesed, kes saavad veidi alla keskmise palga, kes saavad üle keskmise palga. Viimases Swedbanki uuringus 49% ehk ligi pooled neist inimestest paigutas ennast sinna, sellisesse gruppi. Täpselt sellele ka see maksuküüru kaotamine ehk tulumaksuvaba miinimumi ühetaoliseks muutmine on ju orienteeritud. Maksuküüru – see on tehniline termin võib-olla – lõid ju tegelikult Keskerakond, sotsid ja Isamaa. Selle me nüüd 1. jaanuarist 2026 kaotame. Sinna on jäänud õige vähe päevi, polegi palju enam oodata. Aga selle lubaduse me teeme ära. Ütleme nii, et inimestel kindlasti läheb lihtsamaks. 

Kui te küsite, kelle huvides, siis ikkagi eeskätt keskmise töötava inimese huvides, keskmist palka – veidi alla ja veidi üle – saava inimese huvides see on. Ja kui vaadata seda ebaõnnestunud astmelist tulumaksu, võib-olla oleks kõige lihtsam selgitus – mida teie erakond koos Isamaa ja sotsidega tegi –, siis selle miinus, tohutu probleem on ju olnud see, et see koormabki eeskätt just keskmist tööinimest. Nii et ma võiksin vastata teie küsimusele sellega, et huvitav, kelle huvides te selle ometi tegite. Kas teie siis otsite seda 5% kõige rikkamaid? See koormus on pandud ju õpetajatele, politseinikele, kõigile inimestele, ka muuseas ajakirjanikele, kes on keskmise palga ümber tööpere järgi statistikas. Nad maksid sellel aastal umbes poolteist tuhat eurot rohkem makse ja järgmisel aastal tegelikult saavad oluliselt rohkem kätte, umbes 1800 eurot aastas rohkem raha kätte. Nii et keskmise palga teenijale või keskmise palgaga töötavale inimesele tähendab see umbes ühte kuupalka aastas lisaks, 13. kuupalka alates jaanuarist. 

Ma arvan, et kui te neid numbreid vaatate, siis maksuvaba osa, ka väiksema palga teenijatel, on juba kõrgem. See vahepealne maksuküür või astmeline tulumaks seda pilti moonutas. Maksusüsteem muutub ühetaoliseks. Ja kelle huvides see on? Maksuküüru kaotamine on kindlasti keskmise inimese huvides, keskmise töötegija huvides, kuhu ma hindaksin, veel kord, nende enesemääratluse alusel umbes poolt Eesti elanikkonda. Nii et kui te küsite, kelle huvides – Reformierakond, mina, valitsus seda teeme nende Eesti inimeste huvides, kellele see kasu toob ja kelle jaoks tegelikult selline veidraastmeline tulumaks ei pärsi nende edasipürgimist.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Jaa, aitäh!

Austatud peaminister! No see on muidugi huvitav, et kuidas siis aitab kaasa ebavõrdsuse vähendamisele see, eks ole, teie niinimetatud tulumaksureform, maksuküüru kaotamine. Need inimesed, kes saavad keskmisest väiksemat palka, saavad kuus nüüd kümme eurot juurde, ja samal ajal suurema sissetulekuga inimesed, sealhulgas Riigikogu liikmed, saavad 654 eurot juurde. Ma arvan, et Riigikogu liikmed ei peaks suuremat palka saama, kui see juba praegu on.

Ja ilmselgelt on ikkagi meil kasvamas nende inimeste hulk, kellel on keeruline toime tulla. Mulle tundub, et te nagu väga ei taha seda teadvustada. Te alati toote välja suhtelise vaesuse määra, aga meil on kasvanud absoluutses vaesuses elavate inimeste arv. Inimesed täna võtavad laenu jõulukinkide ostmiseks. Võetakse laenu selleks, et oleks jõululaud kaetud, lastel oleks võimalik vähemalt mingitki jõulumeeleolu luua. Kohvipakk, seapraad tuleb paljudes peredes täna pühadelauale võlgu osta. Meil on inimesed, kes võtavad juba laenu laenude katteks, ja see on juba ka muidugi laiem probleem. 

Samal ajal me näeme, et lisaks sellele, et valitsus on nüüd tükk aega meil eelistanud pankasid, kellele siis eraldi ei ole soovitud pangamaksu teha – no see on juba vana küsimus –, aga nüüd on valitsus leidnud endale veel ühe niinimetatud lemmiklapse. Ja selleks, on tulnud välja, et need on kasiinod, kasiinoärimehed. Täna tuleb hääletusele siis see eelnõu, millega langetatakse kasiinoärimeestele, nendele ka siis maksumäära, tehakse neile maksusoodustus. 

Kas tõesti teie hinnangul on kohane tänases majanduslikus olukorras – olukorras, kus meil kasvab absoluutne vaesus – teha maksusoodustusi kasiinoärimeestele, aga mitte teha näiteks toiduainete käibemaksu alandust, millele on alla kirjutanud 100 000 inimest? Aitäh!

Aitäh! Teie kolleegile Tšaplõginile vastates – tema küsis ebavõrdsuse kohta ja suhteline vaesus, mida, ma rõhutasin, ei tohigi sassi ajada absoluutse vaesusega – ongi eeskätt selle ebavõrdsuse või ilmajäetuse näitaja. Absoluutne vaesus on teised numbrid ja absoluutne vaesus tõepoolest on veidi kasvanud, samal ajal suhteline vaesus on langenud. Nii et need on kaks erinevat näitajat ja seda ma vastates ka rõhutasin. Seda esiteks. 

Nüüd, teiseks, kas maksureform aitab inimesi ja, ütleme, ka väiksema sissetulekuga inimesi? Kui majandusel läheb paremini, siis ilmselt on ka töökohti ja töökohtadel makstakse paremat palka. See on ju üldine loogika. Ettekujutus, et me maksustame majanduse surnuks, ettevõtluse kinni, et see on konkurentsivõimetu, et see kuidagi aitaks inimesi rohkem, noh, ja maksame ainult toetusi – aga millest me neid siis maksame, kui majandusel ei lähe hästi? Seda mudelit veidi on ju vasakpoolselt proovinud erinevates riikides, nagu teiegi. 

Ja me ju kaotame praegu just 1. jaanuarist Keskerakonna muu hulgas osalusel loodud sedasama astmelist tulumaksu. Nii et kui te peate seda heaks, ma olen kindel, et te saate 2027. aastal minna sellele mandaati küsima, et uuesti teha taas astmeline tulumaks ja arvata, et see siis on lahendus kõikidele muredele. Mina ei arva, et see on. Mina arvan, et ühetaoline maksusüsteem, kus edasipürgivust ei karistata, on kindlasti parem. Vaatame siis jaanuarist, kuidas see majandusele ka mõjub. Eldised prognoosid on päris head. Ma arvan, et lähiaastatel, järgmisel paaril aastal saab Eesti olema üks meie regiooni kõige kiiremini kasvavaid riike. 

Nüüd, mis puudutab maksulangetust kaughasartmängumaksule, siis, või kaughasartmängule – noh, vaadake, seda debatti on siin ju peetud ka korduvalt ja ka mina olen seda kirjeldanud. Meil on kultuuri ja sporti raha juurde vaja, kuskilt see peab tulema. Ja kui on võimalik tuua nende ettevõtete raamatupidamine siia, kes seda hasartmängumaksu mujal korraldavad, siis see on sisuliselt võrreldav e-residentsuse või mis tahes muu programmiga. Ettevõtted toovad oma nii-öelda tegevuse, mitte mängimise, vaid selle raamatupidamise siia. 

Ja selle eeldus loomulikult on uute kontrollmehhanismide ja kontrollide jõustamine. Seda me oleme ka öelnud. Rahandusministeerium ja paljud osapooled on sinna panustanud, et Rahapesu Andmebüroo, maksuamet saab jõudu juurde, et kontrollida, sest kui taust pole selge, ei ole siia ka tulemist – et see oleks ka klaar. 

Nii et, ütleme, kui me ei otsi teisi ettevõtteid siia, kes oma tulu siia jätaksid, millest me siis lõpuks seda järgmist halli või midagi muud ehitame? Nii et kultuuri ja sporti on raha juurde vaja – seda te näete ise iga päev ka.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Euroopa Liidu rahaasjad. Martin Helme, palun!

Aitäh! Nüüd on ikkagi üsna selgeks saanud, et need plaanid, mis Euroopa Liidul ja komisjonil olid seoses külmutatud Vene varade kasutuselevõtuga, on ummikus. Umbes 140 miljardit, mis on külmutatud ja millest umbes pool taheti Ukrainale ühel või teisel moel anda – see ei ole sisuliselt võimalik. Ja selle rahaga sõja jätkamist ei saa teha. Tuleb välja, et paljastatud ei ole putinistid mitte tavalistes kahtlusalustes kohtades nagu Budapest või Bratislava või Praha või isegi mitte ei ole need putinistid meil Tallinna Linnavalitsuses või EKRE fraktsioonis, vaid tuleb välja, et nad on täiesti Süda-Euroopas: Belgia valitsus, isamaaline Belgia valitsus on kanna maha pannud ja öelnud, et ei saa. Mis veel hullem, Euroopa enda institutsioonid, Euroopa Keskpank on öelnud, et sellisel viisil seda raha kasutusele võtta ei saa, sest need riskid on lihtsalt liiga suured ja tagajärjed Euroopale liiga katastroofilised. 

Nüüd, ega ma ei tahagi, et me hakkaksime nüüd arutama, kumb on hullem putinist, kas Euroopa Keskpank või Belgia valitsus, vaid ma tahan teada, mis on alternatiivsed plaanid. Me teame, et alternatiivseid plaane ujutatakse Brüsselis. Üks võimalus on Euroopa Liidu enda eelarvest raha eraldada, see saab toimuda liikmesriikide arvelt. Teine võimalus on, et Euroopa Liidu liikmesriigid võtavad ühise laenu ja hakkavad seda ühist laenu igaüks oma riigieelarvest maksma. Ma tahaksin teada, kas on juba selge, mis need summad on, mida Eesti maksumaksja peab enda kanda võtma, ja milliseid plaane Eesti valitsus toetab ja milliseid ta ei toeta. Eelkõige ma tahaksin, et me keskendume sellele koormisele, mis Eesti inimestele tekib.

Aitäh! Nojah, ma ei tea, kuidas teil nüüd niimoodi on, et Euroopal on jälle kõik nässus. Et juba teab küsija ette, et Euroopas kõik on läbi. Alustame ikkagi sellest, et idee Vene varade kinnihoidmisest ja nende kasutamisest Ukrainas tehtud kahju jaoks ei ole ju kuhugi kadunud. Seda esiteks. Ma ei tea, miks peaks väitma, et see kadunud on. Jah, Euroopas on tõesti riigijuhte, õnneks õige vähe, kes arvavad, et võib-olla seda ei peaks tegema. Ja selles Eesti hääl on kõlanud minu meelest väga hästi. Viimane pool aastat, aasta on üleüldine debatt ikkagi olnud selle üle, kuidas neid külmutatud varasid kasutusele võtta, mitte enam kas. Ma ütleks, et see on meie diplomaatia, meie inimeste kuluaaritöö ja ka avalike sõnumite päris suur mõju. Eestil ei ole kombeks endale nii-öelda õlale patsutada, aga ma ütleksin, et tegelikult Baltimaad, ka Põhjaga koos, ja ka Saksamaa ja väga paljud, on andnud selle sõnumi, et Vene külmutatud varadest tuleks siiski katta vähemalt osa sellest kahjust, mis on Ukrainas tehtud. 

See on ka printsiibiküsimus – ma arvan, et siin, pentsikul kombel, milleski me ometi võiks ka ühel nõul täna olla –, sest Ukrainas tehtud kahju tuleks maksta venelastel, mitte meie maksumaksjatel. See võiks olla ju printsiip. Kui me selles printsiibis kokku lepime, siis ma arvan, oleks väga mõistlik, kui me suudaksime võtta venelaste varad selle kasutuseks. Ja kui sellest üksiti ei piisa, siis tuleb Euroopal hakata maksustama venelaste erinevaid kaupu, on need siis tollid, tariifid, kuidas iganes me soovime neid nimetada, aga see võiks olla järgmine samm. 

Vene külmutatud varade arutelu on meil ees detsembris. Siis, kui Riigikogu juba mõtleb puhtalt jõulude peale, riigijuhid kogunevad Brüsselis. Ma arvan, et debatt seal jätkub. See debatt ei ole kuhugi kadunud, sest kõik osapooled, muu hulgas komisjon, otsivad erinevaid viise, kuidas Vene külmutatud varad kasutusele võtta. Neid ettepanekuid tuleb veel ja veel. 

Käisin ka hiljuti Saksamaal. Euroopa Liidu kõige võimsama majanduse liider Friedrich Merz ütles välja, et tema arvamus on sama – need külmutatud varad tulekski kasutusele võtta selleks, et tagada Ukrainale võime Venemaa vastu võidelda. Nii et ei ole Euroopas kuidagi midagi nässus, ei ole putiniste sellisel määral, nagu te ütlete. Aga soovitan lugeda Eesti Ekspressi lugu Bessedinist ja Tallinna Linnavalitsusest. See kirjeldab putinistide mõju.

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Nojah, ma just eraldi palusin, et ärme hakka rääkima Tallinna Linnavalitsusest, aga näe, ikka jõudsime sinna. 

Aga ma olen kergelt hämmingus sellest jonnakusest reaalsust mitte tunnistada. See on täiesti selge, belglased on öelnud täiesti üheselt välja: nemad sellega nõus ei ole. Belgia on selles mõttes oluline siin, rohkem isegi oluline kui see, et näiteks ungarlased või poolakad või tšehhid on öelnud, et nemad seda ei poolda. Selle peale kõik ehitavad õlgu. Aga Belgia on oluline sellepärast, et Belgias on reaalselt see nupukene või see kang, kes saab kontrollida nende rahade kasutuselevõtmist. Sisuliselt nad on selle panga hoidjad. Ma ei hakka arutama seda, mis nende vastuargumendid on, las nad olla. Aga selge on see, et nad ei ole nõus. 

Ka Euroopa Keskpank ütleb, et nii ei saa teha, seda ei tohi teha. Täiesti selgelt ütleb ta selle välja. Me võime siin edasi jaurata, et komisjon tuleb uue plaaniga ja kolmanda plaaniga ja seitsmenda plaaniga ja pakub välja veel udusema sõnastuse, mis justkui peaks olema kompromiss. Aga see ei tööta, lihtsalt see ei tööta. Tegelikult, ratsionaalne tegevus on arutada, ma ei vaidle ka vastu, tore oleks, kui venelased maksaksid sõjakahjud kinni, me keegi sellele ei vaidle vastu. Aga see mudel on surnud. Sellest mul on nagu hämming, et ei saada aru. 

Ja ma küsingi, et mis need mudelid on. Ütlesid, et tollid Vene kaupadele. Ei ole võib-olla halb mõte, aga siis ma oleksin huvitatud kuulma, kuidas nad toimima hakkavad. See on ka Euroopa Liidu tollipoliitika, on Euroopa Liidu käes. Mis need summad on? Kuidas see praktikas välja hakkab nägema? Sest mina kardan, et me räägime tegelikult praktikas ühislaenu võtmisest, kus kõik riigid ei osale, mis tähendab seda, et need riigid, kes osalevad, saavad veel ebaproportsionaalselt suure kulu endale, Eesti maksumaksjad. Me räägime mingist uuest ESM-i taolisest asjast. Või me räägime Euroopa Liidu eelarvest väljavõetavatest miljarditest, kümnetest miljarditest, mis toimub piltlikult öeldes Eesti põllumeeste või Eesti regionaalarengu arvel. Ma tahaksin teada, mis summadest me räägime?

Jaa. Mul on kõigepealt hea meel, et me jõulu läheneva vaimus saavutasime selles kokkuleppe, et venelased maksaks arve. Nii see peaks ka olema. Seda ma näen siin üle välja tekkimas poliitilist silda põhimõttelises küsimuses. Algusena minu meelest väga hea.  

Kui me selles suudame kokku leppida, et venelased peavad selle arve maksma, siis minu meelest see on juba suur põhimõtteline kokkulepe. See tähendab seda, et selle järel on võimalik valida, millisel viisil nad seda teevad. Need varad on praegu kinni. Need varad võiksid olla selle aluseks. Ma saan aru, et hea küsija arvates Euroopast seda kokkulepet ei tule. Mina tõepoolest nii pessimistlik ei ole. Mina õigupoolest olen pigem ikkagi otsimas seda võimalust koos teiste riigijuhtidega, et neid varasid saaks kasutada.  

Euroopa Ülemkogu eesistuja António Costa ütles ka sedasama viimasel kohtumisel, kui meil nüüd oli, et tema hinnangul me peaksime vajaduse korral tegema ka mitmepäevase või pikema ülemkogu, kuni me leiame sellele lahenduse. Ja ma arvan, et meil lähebki selle peale kõvasti energiat ja aega. Kuluaarides väga paljud inimesed praegu otsivad erinevaid lahendusi.  

Olen erinevalt küsijast vestelnud korduvalt ka Belgia peaministriga, mõistan tema muresid ja tean kindlasti rohkem nendest detailidest, miks ta seda murelikkust väljendab. See on minu jaoks arusaadav. Ja need mured on arusaadavad. Kõik Euroopa riigijuhid on öelnud, et tegelikult nad mõistavad seda muret.  

Nii et kõige esimene asi siiski võiks olla pingutus nende Vene varade kasutamisel. Ja tõepoolest, nagu ma ütlesin, neist üksiti ei pruugi pisata. Millised tariifid on, millised sammud on, need tulevad juba järgmisena. Täpsed summad, määrad – see jääb ilmselt juba ilmselt järgmise aasta aruteludeks, kui pärast seda see võiks tulla. Alternatiivsed pakkumised, mida küsija ka mainis – komisjoni poolt ühislaen, milles kõik riigid ei osaleks –, see on alati võimalus. Aga ütleme nii, et esimene eelistus vajamineva raha jaoks – seda vajadust ei ole mitte vähe – oleks siiski pigem külmutatud varade vaatamine. 

Nii et ühel, teisel või kolmandal viisil ülemkogul ja Euroopa riikidel on ülesanne tagada Ukraina rahaline seljatagune, et nad suudavad Venemaaga võitlust pidada. Meie surve on kõigepealt külmutatud varade peal ja siis edasi just sellele, et Ukrainal oleks raha ja Venemaa selle kõige eest maksaks, mida nad teevad. Sellele on lisaks rahalisele aspektile ka põhimõtteline aspekt, sest riik, diktaator, kellelt raha ära võetakse, ei saa niipea midagi sellist toimetada. Kui me jätame selle tegemata, jätame vastutuse küsimata, siis on varsti diktaator jälle kuskil midagi toimetamas.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Arvo Aller. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! No me numbriteni ei jõudnudki. Ideeliselt on muidugi väga hea, et me püüame leida lahendust, et rääkida Belgia peaministriga ja just selle Venemaa külmutatud varade kasutusele võtmiseks. Esimese pingutusena on see muidugi hästi oluline. 

Nüüd, kui me jõuame sinna, et see esimene pingutus ei too vilja. Martini küsimus oli see, et mis siis edasi, see ühislaen. Kindlasti on plaan B ja plaan C ka olemas. Saaksite te natukenegi avada, mis on need suurusjärgud, kes selles ühislaenus võiksid osaleda. Me peame ju neid asju ette nägema. Samamoodi tuleb see tulevikus kajastada ka meie eelarves, kui me hakkame seda laenu tulevikus tagasi maksma. Milliseks kujuneb Eesti maksumaksjale laenu tagasimakse suurus? Nii et kõik on ilus, mis te räägite, et detsembris toimub arutelu. Aga meil on detsember käes. Sinna ei ole palju enam jäänud, tähendab, peavad olema ka mingid esmased läbirääkimiste alused ülemkogule, et saaksid kõik osapooled ühtemoodi aru, kui esmane pingutus külmutatud varade kasutamiseks ei too tulemust.

Aitäh, hea küsija! Jah, ma arvan, et küllap see mõttekäik on ratsionaalne. Neid erinevaid valikuid komisjon oma kirjades ja pakkumistes on ju kirjeldanud, et mis need valikud on. Külmutatud varad erinevatel hinnangutel on 140–180 miljardit. Ma arvan, et sellega saaks – Vene külmutatud varadest, numbritest: need on avalikud andmed –, nende rahadega või nende vahenditega saaks Ukraina aastaid pidada võitlust Venemaa vastu. Võib-olla saab ka väiksema suurusjärguga, aga see on see Vene külmutatud varade maht. Ja see on eurotsoonis. Dollaris, jeenis on neid summasid ligikaudselt veel. Jeenis on hinnatud – ja ma nüüd ei tea, kas see hinnang on täpne – ligikaudu 50 miljardile. Aga veel kord: see number on ligikaudne, nii et ärge seda fakti pähe võtke. See tuleb üle kontrollida, see on ligikaudne vestlustes olnud number. Dollarisüsteemi oskavad võib-olla nii-öelda dollaririigid täpsemalt öelda, või Ühendriigid. Aga see printsiip on selles mõttes oluline, et vaadake, me võime arutada seda ühislaenu – ja minu meelest seda võib ka arutada –, aga kui meil on Vene varad, millest Venemaa peaks need kahjud maksma, siis me ei peaks tegelikult võtma ette seda hoiakut, et meil ei õnnestu seda teha, me peame kuskilt mujalt seda otsima. See oleks tegelikult ette allaandmine. Ma möönan, et võib-olla pool aastat või aasta tagasi oligi pilt selline, et nende külmutatud varade juurde me debatis ei jõua, vähemalt üldine hoiak oli selline. See oli küll arutelul, aga mitte sellise tõsidusega. Täna mina ütleksin, et kui ma olen ülemkogul, siis ikkagi suur hulk riike, ka omavahelistes kõnedes ja kohtumistes – vahepeal tahtekoalitsioonis Euroopa Ülemkogu formaadis on erinevad kohtumised olnud –, need ikkagi viitavad kõik sellele, et seda külmutatud varade käestlaskmist ei soovi keegi teha. Komisjon, nagu ma enne viitasin ka, otsib erinevaid lahendusi erinevate osapooltega koos, et Belgia saaks piisava kindluse, et kui tuleb mis tahes nõue, mis tahes nõue tuleb hiljem nende varade suhtes või vastu, siis on neil ka tagatis olemas või teiste riikide tugi. 

Nii et jah, ma ütleksin, et praegu on küll kõige reaalsem ikkagi see külmutatud varade kasutamine. Teoreetiliselt on võimalik ka ühislaenu arutada, aga ühislaenu arutelu ei ole täna sealmaal, et me saaks öelda, et see on realistlik variant. Mina pigem hindan kõige realistlikumaks siiski lahenduse leidmist külmutatud varade kasutamisele. Õigusaktide ja erinevate valikutega see töö praegu käib. Nii et hoian pöialt.

Aitäh! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on majandus ja toimetulek. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! 

Austatud peaminister! Ma soovin teiega jätkata teemat, mida me ka siin viimati infotunnis teiega arutasime, mis puudutab laste vaesust. 

Absoluutses vaesuses elab täna Eestis 11 800 last. See tähendab seda, et kui 2023. aastal oli neid 6400 ehk 2,4%, siis tänasel päeval või 2024. aastal oli neid 11 800 ehk 4,5% – põhimõtteliselt kaks korda rohkem neid lapsi on arvuliselt juurde tulnud. 

Ja kui vaadata, kui palju neid lapsi elas üksikvanemate juures, siis neid üksikvanemaid oli tõesti 7239. Ja muideks, suurem osa üksikvanematest, ehk siis umbes 90% on naised. 

Ja kui me vaatame siis, millisel tööalal need inimesed on töötanud või töötavad, siis nad on töötanud põhimõtteliselt teenindavas sektoris, ehk siis kuskohas on palgad väiksemad. Ja kui inimesed ka tööta jäävad, siis töötutoetused on väiksemad ja kõik muud hüvitised neile peredele. 

Ja minu küsimus teile on jätkuvalt see, et mida valitsus siis teeb nende inimeste ja nende laste nii-öelda vaesusest väljatoomiseks. Ja ma ütleks ette ära, et nad on, nende vanemate sissetulekud on esimeses, teises, kolmandas detsiilis, ehk siis selles vahemikus, kuskohas maksumuudatused annavad ainult kuus-kümme eurot juurde. 

Palun kirjeldage ülejäänud tegevusi lisaks sellele kümnele eurole, mida siis tegelikult nende perede ja nende laste vaesusest väljatoomiseks tehakse.

Jaa, aitäh, hea küsija! Ma arvan, jah, teie selline nii-öelda ülevaade Sotsiaalministeeriumist, et mis puudutab laste vaesuse põhjustest, on adekvaatne. Ka minul on sama nii-öelda ülevaade varasemate aastate kohta. See 2024. aasta, kus, mäletan, teiegi olite valitsuses, millest me ju räägime – laste vaesuse kasvust –, kus me koos kandsime valitsusvastutust, veelgi täpsemalt.

Laste vaesus ongi suurem just üksikvanemaga peredes. Ja kui vaadata sedasama kirjeldust, mida te andsite, siis tihemini on, jah, üksikvanem naine. Ja naiste hulgas suurenes ka 2024. aastal töötus – seda näitavad ka numbrid. Töötus kasvas peamiselt erinevates sektorites, mis puudutavad teenindavat sektorit, ja nii edasi. 

Ilmselt see peegeldabki just valdavalt seda nii-öelda tööturu olukorda, nagu selles küsimuses ka kirjas on, et naiste töötamist ja tööturu olukorda. 

Ma arvan, et hästi loogiline vastus, mille peale te ilmselt tulete ka ise, et kui majandusel läheb paremini ja tarbijakindlus kasvab, teenindussektor, muud erinevad sektorid, nende käsi käib paremini, siis tõenäoliselt on seal töökohti rohkem ja palka makstakse ka rohkem. See ei ole teab mis, noh, ütleme, nii-öelda raketiteadus, et mõista, et see tegelikult majanduslik olukord peegeldub tihtipeale ka inimeste toimetulekus. Nii et kui te ütlete, et maksureform iseenesest aitab võib-olla väiksema summaga väiksema sissetulekuga inimesi, siis ma arvan, et see väide on ka korrektne. Pigem aitab maksureform just alla keskmist palka, keskmise palga juures olevat inimest enim ja sealt – see on ka, ma arvan, enam-vähem korrektne väide. 

Aga, ütleme nii, et kui majanduse pilt paraneb, tööhõive on meil üsna korralik, ütleme, inimesed ostavad rohkem, kasutatakse teenindust rohkem, siis ilmselgelt on ka töökäsi seal rohkem vaja. Nii et majanduse käekäik on ilmses korrelatsioonis ilmselt inimeste toimetulekuga ka erinevates sektorites, mis majanduses keerulistel aegadel pihta saavad. Oleme ausad, meil on ju viimased kaks, kaks-pool aastat olnud majanduses päris-päris keeruline aeg. Ja see ilmselt on ka võib-olla see marker, miks need sektorid on rohkem pihta saanud, mis on toonud selle nii-öelda tagajärje. 

Ja ilmselt ma jõuan teises vastuses teile rääkida ka sellest, et võrreldes 2022. aasta algusega oleme vahepeal siin ka ühiselt tõstnud neid lastetoetusi, toimetulekutoetus kasvab ja nii edasi. Aga ma sellest kõigest jõuan rääkida.

Aitäh!

Suur tänu! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ei, te ei pea mulle rääkima seda, mis on varasemalt tehtud. Mind huvitab lihtsalt see, et kuna nüüd on kasvanud see toetus, siis see tähendab, et nüüd on ka vaja astuda samme, mis … Vabandust, kasvanud vaesuses elavate laste arv, siis nüüd on vaja ka astuda samme, mis nüüd vähendavad. See, et kaks aastat tagasi lastetoetust tõsteti või mõnda muud toetust suurendati, ei oma enam järgmisesse aastasse mõju. Lõppkokkuvõttes majanduskasvul loomulikult on mõju, aga see majanduskasv, ma võin teile kinnitada, ei lahenda poolte nende laste muresid ära ja nad jäävad absoluutses vaesuses elama. See tähendab, et nende laste tuleviku haridusperspektiivid, enda annete arendamise võimalused on oluliselt kehvemad. See tähendab, et nad panustavad tulevikus palju vähem majandusse, loovad vähem jõukust Eestile ja tegelikult suudavad ka oma peresse palju vähem panustada. See on meie kõigi ühine mure ja Eesti riigi üks suur probleem. Ma ütleks nii, et kui me sinna programmi välja ei mõtle, siis see kujuneb ka Eesti riigi häbiplekiks. 

Minu küsimus teile on selline. Meil tegelikult on väga konkreetsed asjad, mida on võimalik teha. Eritoetuste meede, täpselt just absoluutses vaesuses elavatele lastele. Teha tasuta neile lasteaiatoit, lasteaiakoht üle Eesti, ühistransport, ma ei tea, hügieenitarbed – sellised asjad just konkreetselt neile, kes on absoluutses vaesuses. See ei ole riigieelarvele väga suur koormus ja see toetus saab ka sellel hetkel ära lõppeda, kui lapsed sellest vaesusest välja tulevad. Ma küsin teilt: kas lisaks varasemalt otsustatule on valitsusel plaanis midagi uut teha? Ja teine asi: kas valitsusel on plaan mingi tähtajaga enamik neist lastest absoluutsest vaesusest välja tuua või mitte? Ehk kas teil on mingi tähtaeg seatud ja kas teil täna juba varasemalt otsustatule lisaks on uusi tegevusi plaanis?

Aitäh, hea küsija! Ma ütleks jah nii, et need numbrid, mille üle te siin polemiseerite, on igati adekvaatsed, need puudutavad 2024. aastat. Ma siiski meenutan, et väga teie moodi erakond oli sellel ajal valitsuses, neid samme sai koos astutud. Seda esiteks. 

Nüüd teiseks, Euroopa üldine võrdlus. Mul ei ole absoluutse vaesuse kohta võrdlust, kasutan seetõttu suhtelist. Euroopas on umbes 24% ehk ligi veerand lastest suhtelises vaesuses. Eestis on see madalam, lihtsalt kui pilti vaadata. Aga see ei pea olema õigustus ja rahulolu, vaid lihtsalt teadmine. 

Mida me teeme? Toimetulekutoetuse kasvatamine – seal tegelikult lastele pikeneb arvestus. Samamoodi oleme rääkinud sellest, et lastel on seal erinev tase. Samamoodi, mis puudutab majanduspilti, siis ma jään teiega veidi erinevale arvamusele, et ainult toetused on lahendus. Minu arvates ka tööturu ja majanduse parem olukord kindlasti aitab inimesi edasi. Eriti kui me vaatame pikalt, nüüd, kus Eesti esipessimistist on saamas Tallinna, pealinna, suurima omavalitsuse juht, sellest hoolimata on viimastel aastatel peegeldatud majanduse olukorda minu meelest kehvemana näitajate mõttes. Nüüd, vaadates erinevaid näitajaid, on majandussektorid, muu hulgas teenindus, muu hulgas kaubandus, muu hulgas tarbijakindlus oluliselt paremates numbrites. See näitab seda, et inimestel, kes nendes sektorites töötavad ja toimetavad, on võimalik tulevikus leida rakendust. 

See puudutab just seda, mida me rääkisime põhjuste all. Peamine põhjus laste vaesuse puhul on töötuse kasv just selles sihtgrupis, eeskätt üksikvanemate puhul. Mina rõhuks sellele, et inimestel oleks võimalik saada enda võimete kohast tööd selles valdkonnas, kus nad toimetavad, ja nende enda elujärg oleks parem. See on kindlasti oluline. Aga ma ei välista ka kuidagi seda, nagu te kirjeldasite, et kui on hästi sihitud toetused otse abivajajatele, siis mina ei ole kuidagi selle vastu. Tulebki aidata just abivajajaid. Siis tuleb identifitseerida, keda see täpselt puudutab. Toimetulekutoetust me tõstame. Kui on abivajajate aitamiseks mingisugused ettepanekud, siis kindlasti kuulame. 

Nüüd, jah, mis puudutab tähtaega, siis ma kahtlustan, et meil sellist ettekujutust ei saa olla, et Eestis õnnestub vaesus mingiks kuupäevaks likvideerida. Me saame seda vähendada, leevendada ja otsida inimestele võimalusi sellest välja tulla.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Perede toimetulek, ja eeskätt üksikvanemate puhul, on kindlasti väga erinev ja see kajastub pea kõigis valdkondades. 

Ma küsiksin oma küsimuse lähtuvalt huvihariduse vaatest. Me kõik teame, kui oluline on laste arengu jaoks huviharidus ja seda just ka selles vaates, mis puudutab aju arengut, mis puudutab neid oskusi, mida nad sotsiaalse suhtluse läbi omandavad. Kõige suurem kitsaskoht on minu hinnangul just regionaalvaates, kuna transpordikulud suurematesse keskustesse, kus neid teenuseid pakutakse, on kallimad, ja kogu see, mis selle juurde käib. See on kõigis valdkondades, olgu muusika, sport, kunst ja nii edasi. 

Ja meil on disainitud koolide jaoks Kultuuriranitsa meede, mis on nüüd mitmeid aastaid edukalt toiminud, aga selgelt on selle maht jäänud ajale jalgu. Mul on küsimus, kas valitsus on arutanud või kas te olete näinud ka veel võimalikke positiivseid arenguid 2026. aasta eelarves, mis puudutab meie noorte huvihariduse kättesaadavust, sellesse suunatavaid vahendeid, Kultuuriranitsa meetme mahu tõstmist, et ka seal see ebavõrdsus ei võimenduks ja et iga laps, sõltumata sellest, millises Eesti piirkonnas ta elab või kui heas sotsiaal-majanduslikus olukorras on tema pere seis, et kas selles suunas on oodata mingeid positiivseid arenguid või on see rong juba läinud?

Aitäh! Ma küll ei ütleks, et see rong kuidagi läinud on. Kultuuriranitsal on oluline roll, sellel programmil. Ma tean, et see debatt Kultuuriministeeriumi ja Haridusministeeriumi vahel ka käib, aga omavalitsustel on samamoodi võimalus aidata. Ma tean, et seda arutelu on samamoodi peetud, mis on omavalitsuste roll ja mis on riigi roll selles aitamises. Nii et ma arvan, et seda debatti jätkub. Ma ise usun ka, et selline asjalik tegevus, toimetamine noortele annab ju tegelikult juurde, mitte ei võta. Nii et kõik sõltub ilmselt sellest, kuidas ministeeriumide vahel see kokkulepe leitakse ja milleks täpselt raha on. Ministrid jätkavad seda tööd.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Ka neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teemaks on poliitilised valikud. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Rahulikku advendiaega kõigile valitsuse liikmetele! 

Vaadake, härra peaminister, viimased päevad, viimased nädalad on toonud nii-öelda uusi signaale valitsuse sellisest tõmblevast ja rabedast eksperimenteerimisest, millel paraku on vägagi negatiivne mõju meie majanduse väljavaadetele ettevõtjate perspektiivis. Toon teile paar konkreetset näidet. Täna, siinsamas, loetud tundide pärast hakkab parlament menetlema nn jäätmereformi seadust, mille kohta ettevõtlusorganisatsioonide hinnang on hävitav. Toiduliidu juhi täna mulle laekunud informatsiooni alusel tähendab valitsuse läbisurutav jäätmereformi seadus kuni 5%-list täiendavat toiduainete hinna tõusu. 

Teiseks, kliimaseadus, mida teie olete nimetanud uueks põhiseaduseks nii-öelda rohepöörde valguses, mille järgi peab kogu Eesti rahvas tulevikus, Eesti ettevõtjad hakkama elama. Aastaid tegelesite selle kooskõlastamisega ja nüüd on Tööandjate Keskliit jõudnud konsensusliku seisukohani: tegemist on läbikukkumisega. Ja Tööandjate Keskliit nõuab, et valitsus loobuks kliimaseadusest.

Nii et need eksperimendid – kliimaseadus määramatu sotsiaal-majandusliku ja läbianalüüsimatu kuluga meie majanduse konkurentsivõimele, inimestele, ja jäätmereform. Minu ettepanek teile, härra peaminister, on loobuda eksperimentidest. Keine Experimenten, härra peaminister! 

Kas te olete valmis loobuma kliimaseadusest ja katkestama täna selle toiduainete hindu tõstva jäätmereformi seaduse menetlemise, et mitte seda toiduainete hinda tõstvalt läbi suruda?

Aitäh selle suurepärase ja innustava seisukohavõtu eest! Ma siiski, jah, kutsuks parlamendis ilusas eesti keeles rääkima. Ja ilusat advendiaega teilegi! Nautige seda! 

Teie jutt täna menetluses olevast jäätmereformist – seda te saate ju parlamendis debateerida. See on parlamendidebati osa, ma ei hakka seda rohkem kordama. Reforme tuleb teha viisil, et inimesed saaksid aru, mis on selle eesmärk – jäätmete suurem kasutamine ressursina, planeedi puhtana hoidmine võimalikult ratsionaalsel viisil, et nii inimesed, kes on selle lõpptarbijad, kliendid, kui ka ettevõtjad, kes seda korraldavad, oleksid ühel lehel koos omavalitsustega. Ma loodan, et püütakse. See on ka parlamendi ülesanne, nii et soovin selles edu. Kord on ühed ettevõtjad ühel arvamusel, jäätmevedajad ühel arvamusel, siis nad on selle poolt, siis nad on jälle vastu, nii et seda debatti tulebki pidada. Jah, ma arvan, et seda debatti saab parlamendis veel pidada. 

Kliimaseaduse puhul mina olen tööandjate ja ettevõtjatega suhelnud. Seal on siiski erinevaid arvamusi. Võib-olla suurema heitmega tööstusharud ütlevad omavahelistes vestlustes pigem nii, et nad loodavad, et selline mõte, et peaks loodussäästlikumalt toimetama, kaob veidi nagu tolmu alla ära muudes muredes, sõjas ja kõiges muus. Mina ei arva, et see kaob ära, sest kui me tahame lastele ja lastelastele jätta puhtamat planeeti ja riiki, siis me peame selle nimel koos pingutama ja erinevaid investeeringuid tegema, erinevaid asju tegema. Ma usun ise ka, et ikkagi tulevikutehnoloogiad, tulevikulahendused on need, mis edasi viivad. Nii et kui ma vastuüleskutse saaks teha, siis ma kutsuks teid oma pessimismist loobuma. Olge siiski optimist tuleviku suhtes! 

Ja mis puudutab erinevaid majanduspoole asju, siis on teile häid uudiseid. Kindlustunde indeks on oluliselt paranenud, ehituses – viimase 37 kuu parim, kaubanduses – viimase 24 kuu parim, teeninduses – viimase 47 kuu parim, tarbijatel – viimase 31 kuu parim. Üldine – viimase 41 kuu parim. Teie jutt, kuidas kõik läheb viletsamaks, kehvemaks, ei vasta enam sellele pildile. Nii et ma kutsun teid vastu, loobuge oma pessimismist, jätke see oma kolleegidele mujal. 

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Muidugi on jõuluaeg lootuse aeg ja optimismi signaali aeg. Sõnumina lootusest on mul veel teile öelda, härra peaminister, et teie valitsuse aeg saab hiljemalt 2027. aasta kevadel läbi.  

Nüüd, puudutavalt tõepoolest majanduse väljavaateid, ma jälgin murega seda, et aastases lõikes on inflatsioon võrrelduna novembriga 2024 kiirenenud – Euroopa suurim, 4,7%. Meie majandus on paraku endiselt seisakus – 0,9% Statistikaameti esialgse hinnangu järgi kolmanda kvartali näitajate puhul, kusjuures pool sellest moodustub tootjamaksudest. Paneb tähele, et see majanduskasvunumber meil tegelikult rajaneb maksutõusudel, see on selline statistika eripära. 

Kuid, härra peaminister, te ütlesite, et mingid ettevõtjad seal otsekui toetavad kliimaseadust ja nad on entusiastid ja tegelevad siin oluliste asjadega. Kuulge, ärge suhtuge üleolevalt ettevõtjatesse! Täna ma kohtusin Kai Realoga, Tööandjate Keskliidu juhiga, ma kohtusin metsa- ja puidutööstuse liidu esindajatega, keemiatööstuse liidu esindajatega, toiduainetööstuse liidu esindajatega, turbaliidu esindajatega – ja teate, nende sõnum on konsensuslik: nende meeste ja naiste nimel, kes täna hommikul on läinud tööle ettevõtetesse, tehastesse, kes tegelikult on Eesti tööandjad, kes loovad jõukust, nad ütlevad, et loobuge oma eksperimendist selle kliimaseaduse näol. Teie kõik argumendid selle kasuks, mida te olete aastaid teinud õõnsa retoorikaga ja ilma mitte mingisuguse sotsiaal-majandusliku analüüsita, on osutunud paraku võltsideks. 

Ja teiseks, jäätmeseaduse küsimuses te mängite, et teie ei tea midagi. Aga teie valitsus esitas jäätmeseaduse eelnõu. Minu küsimus on: miks te surute läbi praegu, enne jõule seadust, mis tõstab toiduainete hindu järgmisel aastal kuni 5% ettevõtlusorganisatsioonide hinnangul? Mis on selle idee? Selgitage, härra peaminister, miks on vaja täiendavate regulatiivsete sammudega tõsta Eesti inimestel veel toiduainete hindu.

Teie aeg. Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Parlamendi eelnõude puhul on teil võimalus parlamendi debatis seda arutada. Seda esiteks. Teiseks, selline teie teatraalne kultuurisõda siin – mulle väga meeldib, et te olete harjutanud neid lauseid – tuleviku tehnoloogiate vastu, ma ütleksin, on nagu veider. Ütleme nii, et tulevik tõenäoliselt ikkagi ei peitu minevikus, tuleviku tehnoloogiate võtmed seal ei peitu. Kui me tahame uut ... (Urmas Reinsalu kõneleb saalist.) Hea esimees, keegi saalis undab!

(Helistab kella.) Hea kolleeg Urmas Reinsalu! Las peaminister vastab praegu küsimusele. Palun, härra peaminister! (Urmas Reinsalu kõneleb saalist.) Lepime nii kokku, jah, las peaminister vastab.

Aitäh, hea esimees! See teie hoiak, et uued tehnoloogiad, uued investeeringud ei ole vajalikud, kliimapoliitika osana näiteks, ka Rail Baltic ja majade soojustamine – minu meelest see on pentsik. Tulevad uued rongid, tulevad uued rajatised. Tegelikult see ongi see, mille suunas tuleb minna. Ka ettevõtjad investeerivad. Kõik need valdkonnad, mida te nimetasite, nende ettevõtjatega on meilgi pidev ja hea suhe, ma ütleks nii. Julgen öelda, et nad investeerivad kõik uutesse tehnoloogiatesse. Nii et jah, selline nii-öelda kultuurisõja sildistamine, ma arvan, ei too kasu. Pigem jätab see meie ettevõtjad kõrvale erinevatest võimalustest. Seetõttu ma teie vaadet muidugi ei jaga. 

Nüüd, mis puudutab inflatsiooni ja hinnatõusu, siis jah, sellel aastal see on kõrge. Tuginen siin Eesti Panga hinnangutele. Umbes kolmandik ehk on maksudest, kaks kolmandikku on palgatõusudest ja toormehinna tõusust. Isegi kui see vahekord on teistsugune, 60% ja 40%, siis sellel on erinevad komponendid. Väga palju on peegeldunud ka kiire palgatõus läbi teenuste hindadesse, suurematesse hindadesse. Siingi mul on teile häid uudiseid siin jõulu eel: hinnatõus raugeb ja järgmisel aastal on see juba oluliselt väiksem kui sellel aastal. Seda ka erinevad analüütikud kirjeldavad. 

Mul on hea meel, et ma saan enne jõule teie südamele rahu tuua. Maksuküür, mille autorid olid Isamaast, kaob 1. jaanuarist. Inimestel jääb rohkem raha kätte. Kindlustunne on kasvanud, tarbijad, inimesed saavad oma tulevikku paremini kindlustada. Ka majandusnäitajad kasvu mõttes on paremad. Kõik olulised õigusaktid me loomulikult räägime ettevõtjatega läbi, aga selleks ei ole jah sellist lavalist teatraalset võitlust siin vaja. Saame ka ilma teieta.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Hiljuti tuli endine juhtiv riigiprokurör Margus Kurm välja ettepanekuga Riigiprokuratuur sellisel kujul kaotada. Jutt oli praegu sellest Isamaa ümber käivast loost. Aga ma mäletan, et sinu parteikaaslane professor Igor Gräzin on korduvalt seda juttu rääkinud. 2018, ma vaatasin, on ta kirjutanud otse, et prokuratuur seisab oma seisundi ja tegevuse poolest väljaspool kontrolli ja ei ole kohane demokraatlikule õigusriigile. Minu küsimus sulle kui peaministrile on, et kuidas tuleks sellesse mõttesse suhtuda. Neid signaale on läbi aegade olnud üsna palju.

Aitäh! Enne kui te vastate, härra peaminister, ma pean täpsustama, et see nüüd ei lähe küsimuse esialgse püstituse alla, aga kuna see on niivõrd lai teema – poliitilised valikud –, siis, härra peaminister, palun. Kui te soovite vastata, siis palun!

Lühidalt kommenteerin. On ilmselgelt klaar, et sellised pealkirjad on suuremad kui elu ise. Prokuratuuri ilmselt keegi laiali saatma ei hakka. Iseenesest on muidugi pentsik, et inimene, kes on seal aastaid töötanud, sellise üleskutsega nüüd esineb. Jah, ma saan aru, et ta vaatab seda täna kellegi kaitse rollist ja arvab teistpidi, see on loogiline. Võib-olla seegi on osa sellest debatist. Aga seda enam, et Margus Kurm on aastaid ja aastaid prokuratuuris töötanud, mina pigem tema asemel – aga mina ei ole tema asemel – teeks neid ettepanekuid, mida siis tuleks paremini teha, eriti kui sa süsteemi tead. Mina alustaks sellest. Aga ta on kirjaoskaja inimene, tunneb süsteemi ja õigusvaldkonda kindlasti paremini kui me keegi siin, nii et küllap ta suudab neidki ettepanekuid teha, mina pigem ootaks neid. Pealkiri "Advokatuur tuleb laiali saata" või "Kohtud laiali saata" või "Prokuratuur laiali saata" – need pealkirjad tegelikult, me kõik saame aru, et sellest pealkirjast ei muutu mitte midagi.

Suur tänu!

Järgmine teema võimaldab sellesse valdkonda oluliselt põhjalikumalt sisse minna, sellepärast et teema on kohtureformi plaanid. Küsija on jätkuvalt kolleeg Peeter Ernits ja küsimus on suunatud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! 

Ja lugupeetud minister! 

Eelmisel nädalal olin ma Tartus Eesti Kohtunike Kogu nii-öelda suurkogul, kus osales umbes kolmveerand Eesti kohtunikkonnast – maakohtunikud, ringkonnakohtunikud, kohtute juhid, riigikohtunikud ka. Ja teie vaatasite seda asja läbi pildi seinal seal Tartu Ülikooli vana raamatukogu Valge saali seinalt. 

Ja siis toimus ka teie nii-öelda kohtureformi nende erinevate hinnang Eesti kohtunikkonnast. Ma olin nende seas istusin ja vist oli kaks või kolm olid, arvasid, jäid erapooletuks või olid selle vastu. Ma ei ole niisugust ühtsust näinud ausalt öeldes kunagi varem, eriti veel kohtunikkonnas. 

Ja minu küsimus teile on see, et kas te kavatsete jätkata kohtute liitmist sisaldava eelnõu menetlemist sellises olukorras, kui praktiliselt kogu kohtunikkond on selle vastu ja analüüside kohaselt liitmisega soovitud positiivseid eesmärke saavutada pole võimalik. 

Aitäh!

Aitäh teile küsimuse eest! 

Kohtureformi on ette valmistatud pikka aega. Selle käigus on toimunud väga palju arutelusi, kaasamisi, kohtumisi, väga palju väga erinevaid hääletusi väga erinevate tulemustega. Ja ka eelnõud, mis seda kogu kohtureformi puudutavad, on olnud väga vastuoluliste kriitikanoolte küüsis. 

Meie roll kogu selles protsessis on olnud see, et me otsime kogu aeg häid kompromissikohti, mis siiski lahendaksid seda tuumküsimust, mida siin Riigikogu on ju mitu-mitu aastat järjest vaadanud ja mis väga lühidalt kokku võttes on see, et maksumaksja paneb kohtusüsteemi üha rohkem raha ja samal ajal kohtumenetlused üha pikenevad. See eesmärk, et saada inimeste jaoks, ettevõtete jaoks kiiremini kätte õiguskindlad, õiglased kohtuotsused –  see eesmärk on meil kõigil usutavasti ühine.

Kohtureform koosneb väga-väga paljudest komponentidest. Kõik need komponendid on loomulikult laia arutelu küsimused. 

Ja ka nüüd on eelnõule, mille me oleme teinud siis vastavalt eelmisele eelnõule esitatud ettepanekutele, tagasisidestamise aeg. Ja see tagasiside juba senise praktika põhjal on olnud: ühed arvavad ühtepidi, teised arvavad teistpidi; ka kohtunikkonna enda sees on vastandlikke arvamusi. See on täiesti normaalne demokraatlik debatt, kust siis lõpuks tuleb leida need head kompromissikohad. Kindlasti vaatame otsa ka sellele tagasisidemele, mis nüüd tuleb, ja teeme vajalikud muudatused eelnõus. 

Tulen aga selle juurde lõpetuseks, et kohtureform ise tuleneb ikkagi kohtute endi poolt heaks kiidetud kohtute arengukavast. Ka kohtute arengukavas toodud eesmärgid on meil ikkagi ju plaanis täita. Ja samuti ka see kohtute arengukava toob terve rea neid lahendusi esile. Nii et sedamööda me liigume. 

Seda, et selle ümber on debatte ja arutelusid, see on demokraatlikus avatud riigis, mina ütleks, väga tore, väga hea ja väga positiivne.

Aitäh!

Suur tänu! 

Ja, Peeter Ernits, teile on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, see on ilus jutt jälle, mis te ütlesite, aga kui te oleks selles saalis olnud, siis te nägite, te olite teie ja ülejäänud kohtunikkond füüsiliselt, reaalselt, need, kes määravad või mõistavad õigust, eks ju. Nii et see … hea, et te seal ei olnud, eks ju. Aga jutt jutuks. 

Aga teine küsimus, et kuidas tagada kohtute või kuidas tagada, tagab riik kohtute liitmise tulemusena põhiseaduse paragrahv 24-s ette nähtud kohtualluvuse, kui kohtute tööpiirkonnad kaotatakse suur kohus. No näiteks, et kui kohtud koonduvad suurtematesse linnadesse, aga kuidas inimene, kes näiteks elab Kehtnas või kusagil Eidaperes või kus iganes – kus tema teab, millise, kus on tema lähim kohus, ja kui maakohtuid enam ei ole ja tööpiirkonnad kaotatakse? Neid küsimusi on väga-väga palju, lugupeetud minister.

Aitäh!

Ma pean siiski rõõmuga tõdema, et ma olen teinud kaks tiiru mööda Eestimaad, käinud kohtud läbi ja kohtunud ka füüsiliselt väga palju kohtunikega kohapeal, mitte ainult Tallinnas, vaid üle kogu Eesti. Neid kohtumisi on olnud väga palju. Me olem ka, kuna kohtureform on äärmiselt oluline teema, oleme korraldanud ka regulaarselt kord kuus kohtuhommikuid, kuhu kõik kohtunikud saavad tulla ja mis on olnud väga populaarsed. Nii et neid füüsilisi ühes ruumis kohtumisi on olnud väga palju. Ja ma väga väärtustan kogu seda tagasisidet, mis on tulnud. 

Nüüd, teie küsimus selle peale, et kust inimene teab, mis on talle kõige lähem kohus, sellele on kaks vastust. 

Esimene vastus on see, et tegelikult kohtud ise juba teevad kohtuniku eestvedamisel – mitte riigiametnike eestvedamisel, vaid kohtunike endi eestvedamisel – teevad infosüsteemi uuendust, mis tagab kohtuasjade võimalikult mõistliku jagamise. Ka täna on meil selline olukord ju, kus näiteks Kuressaare inimesed või siis, ütleme nii, et Muhu inimesi teenindab ka täna Pärnu kohus ja vastupidi. Ehk et … Muhus ei ole küll kohust, vabandust, selles mõttes mitte, aga Kuressaare on ikka parem näide. Kuressaare ja Pärnu on ju ka meil ühes kohtumajas täna või ühes kohtus täna. 

Nii et kohtunikud on näidanud, et vaatamata sellele, et kohus asub erinevates linnades, suudetakse kohtuasju jagada nii, et inimesele on kohtupidamine kõige lähemal. Ja see tuleneb sellest, et 80% kõikidest tsiviil- ja haldusasjadest lahendatakse kirjalikus menetluses. See tähendab seda, et inimene tegelikult üle kohtumaja ukse ei astugi. 80% tsiviil- ja haldusasjadest ja umbes pooled kriminaalasjadest lahendatakse kirjalikus menetluses. Juba täna on näiteks Pärnu Maakohus erinevates kohtumajades, isegi üle mere kohtumajades, ja juba täna nad on suutnud leida väga head lahendused, kuidas seda teha. Need kohtuistungid, mis vajavad inimestel kohalolemist, sätitakse inimesele kõige lähemale, ja need kohtuasjad – 80% tsiviil- ja haldusasjadest, umbes pooled kriminaalasjadest, mis on kirjalikus menetluses – neid lahendatakse vastavalt kohtuniku spetsialiseerumisele. 

Ja kohtunikud ise praegu veavad seda, kuidas see uuendatud infosüsteem seda jätkuvalt niimoodi teeb, et kõik on kõige paremini korraldatud just nimelt tõesti inimeste jaoks, et see inimesele oleks võimalikult mugav. Seda tööd juhivad kohtunikud ise ja teevad seda juba täna.

Aitäh!

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mina olen ka nendes aruteludes osalenud Riigikogu põhiseaduskomisjoni liikmena ja tegelikult osalen ka kodanikuna, kes on pärit väljastpoolt Tallinna Viljandimaalt. kus Viljandi kohtuhoones nüüd on ka riigi täiskasvanute gümnaasium tegutsemas, kuna kohtupidamiseks niisuguseid ruume enam ei vajata. 

Ja peab nõustuma eelküsija härra Ernitsaga, et kohtunikud on valdavas enamuses väga kriitilised selle reformi osas tervikuna. Tõsi, seal on ka erinevaid seisukohti erinevate detailide kohta. Ma arvan, et see kohtute haldamise teema iseenesest, seal mingit kompromissi leida on lihtsam. Aga see, mis puudutab regionaalset kohtupidamise kättesaadavust ja muret kodaniku poolt vaadatuna, on minu arvates väga tõsine. See ka, mis puudutab kohtunike sõltumatust läbi kohtute liitmise, on tõsine probleem. Kas te olete valmis – just pean silmas kohtute liitmise teemat – tegema ka tõsiseid kompromisse, sest minu arvates see on ikkagi üks tõsisemaid konflikti allikaid praegu? 

Aitäh! Väga head küsimused. Kõigepealt saan kinnitada, et Viljandi – ent mitte ainult Viljandi, vaid 15 Eesti linna – on praegu kooskõlastusringil olnud eelnõusse eraldi välja toodud kohtupidamise kohtadena. Sellist regionaalset kindlust ei ole varem Eestis olnud. Siiamaani on kohtumajade avamine-sulgemine olnud ministri käes ja meie ettepanek on see, et me toome selle Riigikogu otsustada, 51 hääle seadusesse. Seaduse tasemel lähevad kirja kohtute asukohad, sealhulgas ka Viljandi. 15 linna üle Eesti, kuhu see kohtupidamine seadusega, garantiiga olema saab! Ja ma rõhutan üle, niisugust kindlust ei ole varem olnud. Regionaalpoliitiliselt on see eelnõu igal juhul erakordselt hea, sest ta tagab sellise kindluse, mida kunagi varem ei ole olnud. 

Te küsite ka selle kohta, mis puudutab kohtunike sõltumatust. Kohtunike sõltumatus on ülioluline teema ja senine eelnõu – ja niimoodi ta ka jääb – tagab kohtunike sõltumatust senisega võrreldes palju paremini. See tuleneb sellest, et kui praegu minister määrab näiteks kohtujuhi, siis see läheb kohtunike endi kätte. Kohtute juhtimine läheb ministeeriumist välja, kohtuid ei hakka enam juhtima minister ja ametnikud, vaid kohtud hakkavad iseennast juhtima. See tähendab seda, et kohtunike sõltumatus, terve kohtusüsteemi sõltumatus oluliselt kasvab. 

Kohtute nõukokku valivad esindajad kohtunikud ise. Tõepoolest on selles kohtunike nõukojas praegu ka kaks Riigikogu liiget ja minister ehk kolm poliitikut, mis moodustavad selge vähemuse. Sellise ettepaneku on lugupeetud Riigikohtu liige Ivo Pilving teinud. Kohtute haldamise nõukoda ehk kohtunike esindajad ise on selle poolt septembrikuus hääletanud. Loomulikult saab arutada selle üle, kas Riigikogu peaks olema esindatud või mitte. Praegu on kohtunikud ise selle poolt hääletanud, selle poolt olnud, aga kokkuvõttes kohtute iseseisvus ja sõltumatus enneolematul määral kasvab.

Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Automaksu ja registreerimismaksu kehtestamisel prognoosis valitsus tookord märkimisväärseid tulusid. Nüüdseks on selgunud, et mõlemad laekumised on olnud kordades väiksemad prognoositust ja samal ajal on automüügisektor langenud, uute sõiduautode müük vähenenud ning ka käibemaksu laekumine on vähenenud. Ehk majandusele on see toonud pärssiva mõju. Nii suurt uute autode müügi kukkumist nagu Eestis ei ole olnud kusagil mujal Euroopas. Eestis oli uute autode müük septembris võrreldes aastatagusega langenud 44,5% ja kokku kogunes tänavu üheksa kuuga langust aasta võrdluses 40,5%. Autoturg jätkas ka novembris langust: uute autode registreerimine kukkus drastiliselt. Ja seda asjaolu ei päästa ka see, et Rahandusministeeriumi asekantsler Evelyn Liivamägi esitas AK eetris automaksu mõju ilustava valeväite, justkui oleks ettevõtete autoostude määr taastunud. Statistika seda ei tõesta. Automüüjad möönavad, et Rahandusministeeriumi kommunikatsioon on talumatu, sest mingit tõusu pole. Ka eraisikute liisinguga ostude hulk on kahanenud poole võrra ning otseostud samuti poole võrra. Samuti on automaks ja edasilükatud uute autode ostud kiirendanud autopargi vananemist ehk Eesti teedel sõitvate autode keskmine vanus on stabiilses kasvutrendis, mis omakorda mõjutab ja hakkab üha rohkem mõjutama ka meie liiklusohutust ja tõenäoliselt suurendab liiklusõnnetuste ja -ohvrite arvu. Keskmise autopargi vanus ulatub 15. aastani ja tegemist on ühe kõrgeima näitajaga Euroopas ehk siis jälle millegagi oleme taas lisaks hinnatõusudele, inflatsioonile ja vaesusele Euroopas esirinnas. 

Minu küsimus on: kas valitsus tunnistab, et automaks ja registreerimismaks ei täida eesmärke, mille nimel need kehtestati, ja kui laekumised on väikesed ning majanduskahjud suured, siis kas valitsus on valmis kaaluma nende maksude ümbervaatamist või kaotamist? Ma räägin siin ikkagi põhimõttelistest sammudest, mitte tagantjärele kosmeetilistest muudatustest, mida meie ju omal ajal ette panime, et suuremat kahju ära hoida, aga mida teie valitsus tookord keeldus arvestamast.

Teie aeg!

Kas tunnistate oma läbikukkumist?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt laekumiste kohta. Jah, neid numbreid saab anda Rahandusministeerium. Meil on nüüd detsembrit õige vähe jäänud, küll nad löövad need numbrid kokku. Minu info on ilmselt sama, mis teil, et prognoositav registreerimistasu kindlasti ei ole selles prognoosi ulatuses. Minul on vähemalt esialgu selline ettekujutus. Senised numbrid seda küll ei kinnita. Sellega me oleme nõus. 

Mis puudutab aastamaksu, siis selle laekumine on vist kaunis prognoosi lähedal, aga kas see kedagi rõõmustabki. Mida me oleme põhimõtteliselt kokku leppinud ja mis seda automaksu tegelikult minu meelest tulevikus võiks ka iseloomustada – ma saan aru, et tuleb 2027. aasta ja kõik valmistuvad valimisteks, nagu siin Reinsalu juba andis teada, et tingimata 27. märts on see tähtaeg –, automaksu see aastaosa, mida me kõik maksame, kellel autod on ja kes seda kasutavad, läheb teedesse. Selle me oleme põhimõtteliselt kokku leppinud. Sisuliselt on tegemist nüüd teedeehituse või teedemaksuga. Järgmisel neljal aastal läheb umbkaudu 280 miljonit täiendavat raha teedesse. See tähendab seda, et ilmselt juba järgmisel aastal – ma loodan, et ma ei eksi – me hakkame nägema päris suurel hulgal tee-ehitusi. Kindlasti tuleb siis opositsioonilt pahandamist, et kes nüüd siis need teed ehitusse pani. Aga me lihtsalt teaksime, et seesama auto aastamaks, mida kokku korjatakse ja mis kindlasti rõõmu ei tee, kui maksu pead maksma – ega keegi ei rõõmusta maksude üle –, läheb teedeehitusse. Selle eest umbes 50 kilomeetrit saame Pärnu maanteel 2 + 2 teed – nii et Pärnu pool on päris kõva ehitus ees ootamas – ja Tartu poole tuleb ka umbes 20 kilomeetrit 2 + 2 juurde sellest rahast. Ja ilmselt saab ka kohalikele teedele ja olulisematele objektidele sealt rahastust. 

Nii et kui midagi selles, ma arvan, Eesti enim kirutud maksus, head või positiivset siin aasta lõpus otsida, siis minu meelest pigem seesama sõnum, et selle raha eest me nüüd ehitame neid teid, mida me tegelikult tahamegi. Niipalju, kui mina inimestega olen vestelnud, siis seda sõnumit, et aastamaksust makstav raha läheb teedeehitusse, peetakse üldiselt mõistlikuks ja õiglaseks, isegi kui see maks ei ole tingimata südamelähedane ega armas. Nii et ehk see annab võib-olla teilegi siin jõulude eel meelerahu. Selle eest me ehitame kõvasti teid ja teed saavad kvaliteetsemaks. Vabandan juba ette ebamugavuste pärast, mis teedeehituses saavad olema järgmisel aastal, aga väga palju saab seda olema.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Vaat need küsimused, millele teil vastuseid ei olnud, ma küsisin neid tegelikult ka Rahandusministeeriumist, aga vastuseid ei ole siiamaani tulnud. Ilmselgelt on need näitajad nii katastroofilised, et kuidagi ei taheta seda paberile panna. 

Mis puutub teedeehitusse ja sinna minevasse rahasse, siis teate, teedesse pidid juba ammu minema aktsiisid, mida ka tõsteti, ja teedeehituse raha on olnud kogu aeg eraldi rea peal. See, et oma läbikukkumist praegu püüate ilustada sellega, et oi, näed, anname teile, nüüd hakkame teedesse paneme – no ei usu. 

Aga teine küsimus on natuke teisest ooperist. Juba pikemat aega on Eesti inimesi tabanud telefonipettuste laine, mis viib igakuiselt inimestelt petturite taskusse kümneid miljoneid eurosid. Suurte kõnekeskuste jäljed viivad Ukrainasse, kust ilmselt osavalt on värvatud ka nüüdseks head eesti keelt rääkivaid kaastöölisi ning petukõned küll MTA, siis Maksu- ja Tolliameti, küll Omniva, Eesti Energia, kullerfirmade nimel tulevad juba valdavalt Eesti telefoninumbritelt. 

Sotsiaalmeedias on jagatud kuvatõmmiseid ja videoid nende telefoninumbrite ja kõnedega ning tundub, et asi on läinud absoluutselt üle igasuguste piiride ja meie inimesed on rahvusvaheliste petturite eest täiesti kaitsetud. Eriti saavad pihta üksikud vanainimesed ja ühiskonna haavatavamad liikmed, kes pole võib-olla kõige digipädevamad ja usaldavad riiki ja riigi nimel tehtavaid petukõnesid ja kirjutatud e-kirju ja annavad oma pangakoode kurjategijatele. Ja nagu ma juba ütlesin, petturid on osavad ja halastamatud ning kõik on juba täiesti epideemiline. 

Riik, kes peaks oma struktuuridega oma kodanikke kaitsma, on jätnud nad täiesti kaitseta ja petturid on teavitustest alati sammu võrra ees. Meil ehitatakse nüüd küll suurelt üles totaalselt jälgimisühiskonda ja rajatakse kaamerate võrgustikku, aga siinkohal tundub, nagu elaksime kiviajas. Mitte mingit riigipoolset huvi nende suurpetturite võrgustike väljaselgitamiseks ja kahjutuks tegemiseks ei ole märgata. Kas tegemist on lihtsalt suutmatusega või hoopis soovimatusega probleemidega tegeleda? 

Nagu ma ütlesin, suured kõnekeskused ja petturite võrgustike juhtorganid asuvad väidetavalt Ukrainas. Ja sinnapoole vaadata ju ei tohi või siis on ka meie riigi ressurss, eks ole, seda meeletut korruptsioonipesa ja seda kuritegevuspesa sealt üldse lahendama hakata liiga väike. (Juhataja: Teie aeg!) Kas valitsus kavatseb ses osas midagi ette võtta või jätkubki see samamoodi edasi, et Eesti inimeste raha voolab karistamatult kümnete miljonite kaupa kuus rahvusvaheliste petturite kaukasse?

Aitäh, Helle-Moonika Helme! Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud küsija! Sellega me oleme muidugi ilmselt omavahel isegi nõus, et see on probleem. Eesti inimesed ei peaks petta saama. 

Selliste pettuste puhul muidugi kõige kindlam viis seda ära hoida on hoolikas olla küberasjades, teadlik olla sellistest petuskeemidest. Ma arvan, et võib-olla see tänane meie infotunni arutelugi väikese tõuke annab, et kõik vaatavad üle need lingid, millele nad klikivad, kõik vaatavad üle need kohad, kuhu nad oma andmeid annavad, ja kontrollivad helistaja ja küsija tegelikke põhjusi, motiive ja päritolu. See on alati oluline. Sest kõige lihtsam on ju alati vaadata, kes sulle helistab, et seda ka kontrollida järgi sealt, kus see on, eriti kui küsimused on. Igasugustele kahtlastele küsimustele mitte vastata ja ka veebi teel kindlasti ei maksa oma PIN-koode või midagi muud jagada. Kindlasti pangast ei helistata, et kontrollida inimese arvel toimuvat. Ärevuses on väga lihtne ka tekkima selline olukord, kus inimesele öeldakse, et tema lähedane on sattunud õnnetusse ja nüüd on vaja kohe raha. Aga riik sellist raha ju tegelikult ei küsi. Me teame, et meie politsei- ja pääste- või tervishoiusüsteem töötab ilma seda küsimata. Nii et sellised asjad on kõik ärahoitavad ja loodetavasti meie inimesed käituvad teadlikult.

Aastate vältel, ma siiski meenutan, on olnud ka erinevaid laineid, kus on erinevaid linke tulnud, ka erinevate kullerfirmade – jõulueelselt ka kullerid tellitakse rohkem – nimel, kus on palutud klikkida ja anda oma andmeid või ülekandeid teha. Kõik see tuleb üle kontrollida, loomulikult. 

Ühesõnaga, selle jutu mõte on see, et need pettused on ärahoitavad. Ise tuleb olla ka tähelepanelik ja me kõik peame seda tegema, kõik kaasa arvatud. (Naishääl saalist: Aga riik?) Riik kindlasti teavitab, riik tegeleb teavitustegevusega, tegeleb ka kurjategijate püüdmisega. Selleks on Politsei- ja Piirivalveamet. Teeb ka rahvusvahelist koostööd. 

Mis mulle väga ei meeldi, et te toote eraldi välja Ukrainat, et justkui Ukraina oleks selle nii-öelda pettuste alus. Noh, see pilt ilmselt ikkagi päris selline ei ole. Neid pettusi, erinevaid vanast ajast, on olnud meil nii Nigeeria kirju kui ka kõike muud, need on paljudest ... Hea parlamendi esimees ...

Lugupeetud Riigikogu liige Helle-Moonika Helme! Lubage härra peaministril vastata. Te üritate kogu aeg talle vahele segada ja ta ei saa rahulikult oma vastust lõpetada. Härra peaminister, palun lõpetage oma vastus!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Justiits- ja digiminister ütleb, et Interpoli andmetel suurimad sellised keskused asuvad Myanmaris, Kambodžas, Laosos ja Filipiinidel, kui te just seda peate teadma. Aga jah, riik näeb vaeva, ka rahvusvahelise uurimisega Politsei- ja Piirivalveamet tegeleb. Aga hästi oluline on ka oma kodanike teavitamine, et kahtlastele linkidele, kahtlastele küsimustele ei maksa tundlikku informatsiooni jagada. See on kõige parem ennetus tegelikult pettuste ärahoidmisel.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Jaa, no see, mida Moonika üritas siin märku anda, on see, et peaministri jutu järgi on kogu mure vaja inimestel endal lahendada. Riik lihtsalt annab meile soovitusi, kuidas kuritegevusega võidelda. See tegelikult nii käima ei peaks ühes normaalses toimivas riigis. Aga kuna küsimus on meil "Olukorrast riigis" ja see on lai teema-ampluaa, siis ma loen teile ette teie endise koalitsioonikaaslase Raimond Kaljulaidi ühe tsitaadi, kus ta ütleb niimoodi: "Kui 2019. aastal oli EKRE valitsuses ja selle ministrid mõnitasid Joe Bidenit, siis oli üleriigiline suur skandaal ja kõik said aru, et see ei ole Eesti huvides. Praegusel hetkel mõnitas Reformierakonna rahandusminister Jürgen Ligi toorelt Ameerika Ühendriikide praegust presidenti ja tema poliitikat, aga ükski koer ei haugu. Eks see näitab, et meil Eestis on teatud riigiaadel ja seda riigiaadlit ei puutu keegi." 

Jutt käib sellest, et teie valitsuse liige Jürgen Ligi võttis kommenteerida Trumpi algatust Ukraina rahuplaani teemal. Noh, ütleme siis niimoodi, et ligilikus mahlas – eriti ilkuvalt ja mõnitavalt. Ega ta teistmoodi ju suhelda ei oskagi. Ma annan siinjuures võimaluse, kui siin juba 2019 tuli jutuks ja Jüri Ratase valitsus. Jüri Ratas alailma vabandas, ta oli kohe sihuke hea mees, vabandas kõige ja kõigi pärast kogu aeg. Kas te ei tahaks Jürgen Ligi pärast vabandada Trumpi ees?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Mulle väga meeldib, kuidas see "Olukorrast riigis" alati laieneb erinevateks küsimusteks. Küll ta siis olukorrast riigis on, aga see on lausa rahvusvaheline. See omandas täiesti uue mõõtme jälle, ei ole hullu. 

Nüüd ma tulen selle eelmise viidatud küsimuse juurde tagasi, millest küsija alustas. Keegi ei arva, et kuritegevusega võitlemine oleks kodaniku … . Aga pettuse ohvriks mittelangemise esimene samm on ikkagi iseenda küberteadlikkus. Ma ei tea, see ei ole võib-olla täpne võrdlus, ma rõhutan, et see ei ole täpne võrdlus, aga võib-olla ei maksa näiteks pangakaardi teisele küljele kirjutada selle PIN-koodi. Samamoodi me ei peaks andma inimestele, kes meile ei tundu usaldusväärsed või kelle tausta me ei tea, või ka ei peaks klikkima linkidele, mille usaldusväärsus ei ole kontrollitud. Seda saab ju alati lihtsalt teha. Isegi kui sa ootad mingit saadetist või pakki, siis sa vaatad sellelt leheküljelt järele, mitte ei kliki igat linki. 

Organisatsioonides ja asutustes, ma eeldan, et ka eraettevõtetes, õnneks viiakse läbi selliseid koolitusi, et näiteks korra kuus või korra kvartalis testitakse küberturvalisuse mõttes, kas inimesed annavad oma väärtuslikku informatsiooni või klikivad linke, mida ei peaks. See on päris oluline. Ma ei tea, kas Riigikogus selliseid harjutusi tehakse, aga see on kindlasti oluline. Sellest tuleneb ka minu mõte, mida ma ka Helle-Moonika Helmele ja teile kindlasti ütlen, et inimesed peavad ise ka olema valvsad selles suhtes. Sest tänapäeva digitaalsel ajastul, kasutades ka tehisintellekti abi või midagi muud, võib kes iganes teeselda keda iganes – nii saatjat, allikat kui ka inimest. Seetõttu, jah, tuleb olla mõnevõrra ettevaatlikum. Samamoodi tuleb oma hõimlastele-sugulastele olla toeks. Kui on keerulised ettevõtmised või mingid küsimused, siis tuleb hoida kontakti, sest tihtipeale tekitavadki uued tehnoloogiad inimestele, kes pole nendega kokku puutunud, segadust. Eriti jõuluaeg …

Härra peaminister, teil on 35 sekundit aega. Vastake see teine pool ka ära, siis me saame edasi minna.

Eriti jõuluaeg on väga kena aeg, kus on võimalik ka sugulastega kohtuda ja seda arutada. Nüüd teise poole juurde, mis puudutab Jürgen Ligi Facebooki-postitusi. Neid saab kommenteerida Jürgen Ligi ise.

Aitäh! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi tänase seitsmenda küsimuse juurde. See on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on puuetega inimeste toimetulek Eestis. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Härra peaminister! Täna, 3. detsembril tähistatakse rahvusvahelist puuetega inimeste päeva, mida hakati ÜRO eestvedamisel tähistama juba 1992. aastal ja Eestis 1996. aastal, mil siis Eesti Puuetega Inimeste Koja algatusel toimus ka esimene rahvusvahelise puuetega inimeste päeva konverents.

Ja lihtsalt ka võib-olla infoks ja ka kuulajatele jälgimiseks ja teadmiseks, et puude raskusastmega inimesi Eestis on 102 863 ja vähenenud töövõimega inimesi 91 tuhat ja 105. See on päris suur hulk inimesi, kes selle termini alla või päeva alla siis ka lähevad. 

Ja nüüd ma kasutangi ka võimalust ja õnnitlen Eesti Puuetega Inimeste Koda, töökat meeskonda ja kõiki üle Eesti tegutsevaid kodasid, seal töötavaid organisatsioone, vabatahtlikke ja ka omastehooldajaid. 

Aga nüüd küsimuse juurde. Oluline on, et me mitte ainult ühel päeval aastas me ei räägi puuetega inimestest, vaid iga otsuse langetamisel vaatame, et me kellelegi, kes vajab rohkem kaitset, liiga ei tee; et iga otsus, mis võetakse, kellegi olukorda halvemaks ei muuda. Ja ma ei ole kindlasti mitte ülekohtune selles osas, et ütleksin, et midagi ei ole tehtud. On tehtud ja on päris palju tehtud võimalusi arvestades. 

Aga üks mure, mis jäi ülesse ja millele tegelikult ka siin kõnepuldis on korduvalt juhitud tähelepanu, millega on pöördunud ka Eesti Puuetega Inimeste Koda nii sotsiaalkomisjoni, ministri kui ka valitsuse poole, ka presidendi poole, oli automaksuga seoses nende mure, mis puudutas erivajadustega inimesi, näiteks ka neid, kellel ei ole lapsi, sest lastesoodustus on, ja neid ka, kellele ei laiene siis see, et nad kasutavad bussi. Ja siis lubati, et sellega tegeletakse. 

Ja minu küsimus ongi, et kas te olete kursis, et kui kiire, millal on oodata seda tegutsemist ja mis see võiks siis olla. Aitäh!

Aitäh! Jah, seda teemat on arutatud. Ma tean, et arutati ju, me oleme seda arutanud nii siin saalis ilmselt infotunnis kui ka, ütleme, muudes foorumites lahenduse otsimist puuetega inimeste ja automaksu murele. 

Nüüd, ma tean, et Rahandusministeerium ja Sotsiaalministeerium otsisid juba loodetavasti lahendust, et saaks nendesse eelnõudesse, mis on menetluses, selle paranduse sisse panna. Nii et mida varem nad selle lahenduse leiavad, seda parem. Ma eeldan, et see lahendus peaks või nii-öelda idee peaks saabuma ikkagi kas selle aasta lõpus, järgmise aasta alguses või kevade poole – ma vähemalt loodan seda, kui niimoodi püüda ajaliselt määratleda. Ja seejärel tuleb siis parlamendis parlamendiliikmetega see läbi arutada, et kas see on rahuldav lahendus; puuetega inimestega läbi arutada, kas see on rahuldav lahendus, ja siis seejärel see ka eelnõuna ära teha. 

Ma tean, et see töö käib, jah – see on lühike vastus. 

Ja, jah, minu meelest oleks ka see esimene lahendus, mis esialgsena kunagi ammu tegelikult pakuti välja, oleks võinud olla. Kahjuks see tuli tagasi. Minu arvates seegi oleks olnud tegelikult hea lahendus, eks. Olgu, aitäh!

Aitäh!

Ja, Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, suur aitäh! 

Ja väga tore kuulda, et asjad liiguvad. Loodame, et jõuavad ka siis lahenduseni, mis tegelikult ka neid inimesi aitab ja toetab. 

19. novembri infotunnis esitasin ma küsimuse, mis siis tegelikult puudutas rahvatervishoiu seadust ja selle juurde käivaid nõudeid hoolekandeasutustele elamistingimuste osas. Ja kuna need tegelikult 1. septembril oleks pidanud juba olema määrus välja antud, siis nad ei olnud selle ajani veel seda määrust ja tegelikult oli pandud ootele 24 hoolekandeasutuse taotlused, sest lihtsalt polnud nõudeid määrusega kokku pandud. Ja tol korral te vastasite ja nüüd ma tsiteerin: "Ma olen küsijaga nõus, küll teadmata täpselt selle määruse ja nõuete asjaolusid, aga mulle tundub, et siin on protsessid olnud aeglasemad, kui peaksid olema, vähemalt teie kirjeldatuse põhjal. Aga ma kindlasti küsin järele ja küsin ka täpsemalt." Tsitaadi lõpp.

Ja minu küsimus on: kas te saite selle kohta infot ja kas tänaseks on see määrus olemas ja need asutused enam ei pea olema ootel väga vajaliku teenusepakkujana? Aitäh!

Aitäh! Ma loodan vastuse saada nüüd kas sellel nädalal või järgmise nädala alguses. Nii et siis järgmises infotunnis saame käsitleda.

Aitäh!

Suur tänu! 

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! 

Lugupeetud peaminister! Võtan kinni Helmen Küti esimese küsimuse sabast ja nendin rahanduskomisjoni liikmena, kus me tõesti oleme automaksu erinevate eelnõude puhul ka puuetega inimeste jaoks vajalikku soodustust arutanud, et seda lahendust ei ole ja keegi ei kinnita, et see ka paari järgmise aasta jooksul tuleb. 

Nüüd, teades, et laste eest tagasiulatuvalt väga paljud pered nüüd said juba selle soodustuse – see juhtus see seetõttu, et teie peaministrina ütlesite selle kaamera ees välja, et selline asi tuleb, tuleb laste soodustus, tuleb tagasiulatuvalt, teadmata, et kas andmebaaside ühendamine on võimalik, kui palju see aega võtab või milline on soodustuse täpne rakendamise mehhanism, mis emale või isale või kuidas lapsevanemate vahel jaguneb. 

Kas te saate teha äkki tänase puuetega inimeste päeva puhul selle žesti ka puuetega inimestele ja ütlete kaamerasse, et, tõepoolest, puuetega inimeste automaksusoodustus tuleb, ma ei tea, tuleb 1. jaanuarist 2026, ja siis saavad kõik selle sõnumi kätte ja ilmselt see lahendus tuleb kiiremini kui alternatiivsetel viisidel?

Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Ma kõigepealt tänan teid sellesama pingutuse ja töö eest. Ma tean, et seda lahendust otsitakse üle välja. See ei ole kuidagi ainult koalitsiooni eripära. 

Ja mis puudutab lastega perede soodustust, siis see oli siiski enne koalitsioonis kokku lepitud, et see tuleb, ühiselt ka läbi arutatud. See päris nii ei käi, et peaminister ütleb ja nii kohe juhtub. Samamoodi kaitsekulude kasv 5%-le – seegi oli läbimõeldud tegelikult ettenähtav suund, eks ju. Kõik saavad aru, et see päris üksiti ütlemises kinni ei ole. 

Aga ma saan kinnitada küll sedasama, mida te juba tegelikult teate, et see töö käib praegu, sellele lahenduse otsimine käib. Ja mul on pigem kahju, et see nii-öelda esialgne valik, mis presidendi poolt tagasi saadetud, ei kõlvanud. See tegelikult vist oleks kõigile osalistele mugavam olnud. Ma ei olegi õigupoolest aru saanud, et miks see nii on. Võib-olla see ühel hetkel siiski kõlbab, aga kui ei kõlba, siis leitakse teine lahendus.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on Euroopa ühendamise rahastus 2028–2034. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Esmaspäeval tutvustasite majanduskomisjonile Euroopa ühendamise rahastu 2028–2034 ülevaadet. Seal olid toodud ka Eesti vajadused energeetikas: piiriülesed võimalikud ühendused Estlink 3, EstLat 4, mis on läbi Saaremaa viidav Läti ühendus, selle kaasrahastuse väljavaade, kokku 915 miljonit eurot. Ja siis taastuvenergia võimalikud projektid, nagu Paldiski vesisalvesti, Saare-Liivi meretuulepark jälle, siis ELWIND-i meretuulepark. Mind üllatab see, et kuigi arvatakse, et see on Euroopa Liidu raha, et mis seal on, me peame selle laiaks lööma piltlikult öeldes, siis ei mõisteta seda, et me oleme ise ka Euroopa Liidu liikmed. 

On ammu selgeks tehtud, et meretuuleparkide ehitus on ülikallis – kolm kuni viis korda kallim isegi võrreldes maismaa-tuulepargiga. Ja ikka jätkatakse sellel teel, olenemata sellest, et kui me saame Euroopa Liidust rahastust mingis osas, siis on ka selge, et 50%, minimaalselt 25% tuleb ise maksta. See tähendab seda, et kui meil läheb üle Saaremaa viidav EstLati elektriliin maksma hinnanguliselt vähemalt 2 miljardit, siis tuleb ka Eesti riigil panna sinna meeletu summa raha. Ikka kirjutatakse seda siia sisse. Samamoodi näiteks Saare-Liivi meretuulepark ja ELWIND-i meretuulepark. 

Minu küsimus on väga lihtne. Kas tõesti ei leia Eesti riik Eesti vajadusteks energeetikas mingeid muid suuniseid kui selliseid ülikalleid ehitisi? Et iga hinna eest tuleb need ellu viia? Seda enam, et just äsja oli ju ka kliimaminister, kes kirjeldas, et on vaja teha garantiiprogramm sellistele ettevõtmistele, kaasa arvatud meretuulepargid, kus väidetavalt ei anta mitte rahastust meie riigi poolt (Juhataja: "Teie aeg."), vaid antakse garantii. Palun vastake.

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea küsija! Paraku on nii, et majanduskomisjonis ma esmaspäeval ka lõpus ütlesin, et kõik see, mis puudutab energeetikat ja keskkonda, on minister Suti teema. See Euroopa ühendamise rahastu suurel määral koosnebki kahest osast. Üks on energeetika pool, mida veab minister Sutt, ja teine on transpordi ja liikuvuse pool, mis on taristuministri ehk minu rida. Nii et ma absoluutselt ei taha täna Suti eest vastata, aga ma saan talle need küsimused edasi anda. 

Aga mis puudutab transpordi ja liikuvuse osa, siis me tänaseks oleme väga-väga rahul sellega, mis Euroopa Komisjon on projektina praegu ette näinud rahastuse osas. Sest kogu rahastus suureneb võrreldes eelmise perioodiga kaks korda. Kas see nii jääb, see selgub loodetavasti lähema aasta jooksul. Ja ka transpordiosa on seal kaks korda suurem kui eelmisel perioodil. 

Nii et me saame Rail Balticu lõpuni ehitada ja me saame oma 2 + 2 teid edasi ehitada. Selle osaga oleme praegu väga rahul. Siit kõnepuldist ma sõidan otse lennujaama ja Brüsselisse. Homme on järjekordne voor selle teemaga edasi tegelda – on transpordinõukogu. Ütleme nii, et me oleme pigem väikeste riikidena ühel meelel, et me kõiki neid projekte, mis on seotud piiriüleste projektidega, saaks jätkata. Ja vaatame, kas suuremad riigid, vanemad Euroopa riigid, kes on rohkem maksjad Euroopa Liidu eelarvesse, jäävad selle rahastuse suurusega rahule. Aga praegu on meie vaatest kõik hästi.

Aitäh! Mart Maastik, teil on täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! No ma saan aru, et te üritasite praegu Suti peale veeretada seda süüd, aga hea küll, olgu sellega, kuidas on. Samas on teada, et eelmisest rahastusperioodist tehti meile siin vesinikutaristu ehitus, kuhu kulus miljoneid. Teatavasti siiamaani ei ole see tööle läinud, raha on nüüd kulutatud. Ka uuel rahastusperioodil on ette nähtud teie valdkonnas raskeveokite elektrilaadimise taristu arendamine ja potentsiaalselt kuni 50 miljonit. Minu andmetel on praegu Eestis üheksa elektriveoautot. No kui me nüüd jagame selle üheksa 50 miljoni peale, siis kõik saavad aru, et asi on jabur. 

Ma küsingi: miks me siis üldse projekteerime ja miks me proovime rahastada selliseid ehitisi, kus me näeme, et tegelikult reaalselt ei ole sellele turgu? Kas tõesti see on ainult sellel eesmärgil, et Euroopa Liidust saada pool rahastust, aga pool tuleb ikka ise panna? Jälle küsin seda.

Aitäh! Tõesti, esmaspäeval oli majanduskomisjonis juttu ka raskeveokite laadimise taristu võimalikust väljaehitamisest. Seal ma tõingi välja, et täna on Eestis meie andmetel üheksa elektrilist veokit, aasta tagasi oli neli, nii et üle 100% on tõus. Aga teil on täitsa õigus, me ei ole nõus selle Euroopa suunaga, et sellises määras raskeveokite laadimise taristut välja peaks ehitama. Eesti on just ettepaneku tegemise vedaja, et meil sellist kohustust sellisel määral ei tuleks. Tänases teadmises on üheksa riiki veel, kes meiega nõus on. Samuti on siin homme järjekordne voor selle teema läbirääkimisel Transpordinõukogus. Nii et Eesti taotleb seda, et laadimistaristu väljaehitus oleks paindlikum ja ei oleks sellise ajalise tempoga. Küll aga tuleb kindlasti kunagi sellesse sektorisse panustada, sest nii nagu tavasõiduautode puhul, siis ka elektriveokid tulevad nagunii. Küsimus on, kas muna või kana. Kui me üldse ei panusta laadimistaristusse, siis ei tule ka elektriveokeid. Aga kordan veel kord: panustame mõistlikult, nii et ei raiska ei Eesti riigi ega Euroopa Liidu rahastust.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on Eesti välispoliitika suunad. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Räägiks tõesti täna välispoliitikast. Ma sattusin – vist oli eile – ühe kirjutise peale, mis ilmus Delfis välisministri sulest. Ta oli küll arvamuslugude rubriigis, aga pigem ta oli nii-öelda väike aruanne tehtud tööst või siis eesmärkidest. Ja selle arvamusloo pealkiri oli "Eesti tugevdab maailmas oma haaret". Tegelikult selles loos ilmnes, et me avame viis uut saatkonda – Armeenias, Aserbaidžaanis, Brasiilias, Keenias ja Moldovas –, mis on igati mõistlik, vajalik ja arusaadav. Ja selles osas me oleme ka rääkinud, et neid saatkondi võiks rohkem avada ja see kindlasti mõjutab otseselt ka meie läbisaamist erinevate riikidega ja loomulikult ka majandusaspektist lähtuvalt samuti. 

Üks lause, mille ma sooviksin välja tuua sellest loost, on see, et välisminister on kirjutanud järgmist: "Eesti välispoliitika keskne eesmärk on seista Eesti rahvusliku julgeoleku ja majanduslike huvide eest globaalselt." Ja siin ju vaidlemiskohta ei ole. Väga õige mõte, väga õige suund. Ja sellest lähtuvalt ma küsin, mis välispoliitilisi suhteid me praegu tahame arendada USAga ja Hiinaga, arvestades viimasel ajal ka Jürgen Ligi väljaütlemisi sotsiaalmeedias või mõnede ministrite ja poliitikute väljaütlemisi siis, kui Trump valiti USA presidendiks. Need ei olnud positiivsed. 

Teine pool, mis puudutab välisministri Hiina visiiti. Kas välisminister on andnud teile ka aru, mis teemasid arutati ja mis otsene kasu sellest tuleb ka Eestile?

Aitäh, hea küsija! Jah, mitu asja. Kõigepealt, Ameerika Ühendriigid on meie hea julgeolekupartner, olnud seda läbi erinevate administratsioonide, on ka tulevikus. Seda esiteks. Me teeme head koostööd ja Ameerika Ühendriigid, nende väed aitavad ka Eestis, Baltikumis, laiemalt meie regioonis, Euroopas tagada meie julgeolekut. Nii et me oleme head partnerid, seda esiteks. 

Teiseks, Hiinas käigust. Minu mäletamist mööda – ma nüüd loodan, et ma ei eksi – välisminister isegi lausa avalikult kirjeldas oma positsioone, millised need sõnumid seal olid, muu hulgas puudutavalt Ukrainat, Ukraina toetamist, positsiooni Venemaa suunas ja nii edasi. Välisminister on seda kõike selgitanud. Välisministri töö ongi neid seisukohti edastada, mis puudutavad inimõigusi, mis puudutavad Ukraina toetamist üle maailma. Nii et seda tööd ta teeb. 

Kui laiemalt vaadata välispilti või välisvõrgustikku, siis jah, selle aasta eelarves ja RES-is, mis on pikem dokument, ehk riigi eelarvestrateegias, leppisime me ju kokku, et välisteenistus saab lisaraha erinevate suundade peale. Üks suund on Ukraina aitamine. Selleks oleks meil võimekus olemas, sest Eesti on üks aktiivsemaid Ukrainat toetavaid riike. Aga see ei ole kuidagi võistlus, neid riike on palju, ja see on hea. 

Ja teine on majandusdiplomaatia võrgustiku tugevdamine. Sellekski sai Välisministeerium raha. Ja selle taust nüüd iseenesest on muidugi veidi selline, kuidas ma ütleks, pentsikum, kui nii öelda. Valitsused siin mõned tagasi, kus isamaaline Jüri Ratas oli tollal veel Keskerakonnas, sellel ajal otsustati anda püsivate kulutuste jaoks raha ühekordsest rahastusest ja nüüd see tegelikult tuleb katta riigieelarvest. Nii et ei tea küll, kuidas see juhtus, aga sellisel kujul see juhtus, ja nüüd tegelikult valitsus seda katab, et meie ettevõtjate ja majandusjulgeoleku ja partnerluse jaoks vajalikud võrgustikud oleksid hoitud ja peetud. Ja hea meel on küll seda tagasisidet saada, et Eesti välisteenistus, diplomaadid, aga ka EIS, teised võrgustikud töötavad väga hästi, et aidata Eesti ettevõtjaid erinevatest ustest sisse erinevate kontaktidega ja majanduskasvu suunas. Viimati käisin Saksamaal ja võin kinnitada, et Eesti ettevõtjad teevad sinna väga suuri investeeringuid, mida on väga hea vaadata.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Hea peaminister! Ma eelkõige eeldasin seda, et te annate ka mingisuguse hinnangu rahandusministri arvamusele või postitusele sotsiaalmeedias, et kas see on hea toon. Kui me räägime, et meil Ameerika Ühendriigid on strateegiline partner – jah, ta on, ja ta on väga oluline – ja arvestades just seda asjaolu: kas on kohane, kui kabineti liige, ükskõik mis prisma alt, aga sotsiaalmeedias ilmuvad tema sulest või klaviatuurist sellised postitused? Ja iseenesest, nii nagu ma ütlesin, siis kui Trump valiti presidendiks, siis ka osad teisedki kabineti liikmed lubasid endale arvata, et võib-olla see ei ole kõige parem valik. See konkreetselt tol ajal nii oligi.

Ja nüüd, mis puudutab Hiinat, siis igati tervitatav on see, et välisminister oli visiidil Hiinas ja loomulikult olid ka leitavad tema erinevad sõnavõtud meedias, mis ilmusid, ja nad olid üpriski positiivsed ja lootust andvad. Ehk siis samm selles suunas, et ka meil Hiinaga suudaksime veelgi paremaid majanduslikke ja poliitilisi suhteid luua. Teiselt poolt te olete kindlasti jälginud, et ka Riigikogu on vahepeal teinud ühe avalduse, mis puudutab Tiibeti olukorda. Kuidas teie seda hindate? Kas ühest küljest, kui me püüame Hiinaga parandada poliitilist suhtlust, kas teiselt poolt selline Riigikogu käik, võimalik käik, mis puudutab seda avaldust, kas see on õige samm seda praeguses olukorras teha?

Aitäh, hea küsija! Ei ole kursis Riigikogu avaldusega. Küllap te olete selle teinud, ei tea. Aga küllap ma siis viin ennast kurssi pärast. Seda esiteks. 

Teiseks, Hiina on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige. See, et välisminister käib seal ja annab sõnumit, et Ukrainat tuleb toetada ja Venemaad kindlasti mitte toetada Ukraina agressiooni läbiviimisel ja kõike muud – see on ju täpselt see, mida välisminister tegema peabki. Loodetavasti Hiina võtab Eesti välisministri sõnumit kuulda. Nagu te ütlesite, sellest sõnumist on abi ja ma arvan, et kui kogu maailm seda sõnumit annab, siis küllap see ühel hetkel ka kohale jõuab. Nii et see on see suund. 

Ja Jürgen Ligi postituse kohta ma juba siin kolleeg Martin Helmele kenasti ütlesin, et Jürgen Ligi saab oma postitusi ikka ise kommenteerida.

Suur tänu! 

Ja läheme edasi, sest lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! 

Ja lugupeetud peaminister! 

Jah, ma imetlen teie oskust konkreetsele küsimusele mitte vastata. Aga kuna välispoliitikast on jutt ja palju ei jõua küsida Hiinast, aga teie eellane, kes tänu oma aktiivsele tegevusele, Kaja Kallas, sai Euroopa välispoliitika juhiks, on tegelikult ju nurka mängitud ja tema kasutusvõimalused on minimaalsed, kui Ameerika välisminister ei taha temasugusega kohtuda. 

Ja tulen tagasi jälle. Mitte Jürgen Ligi, aga paljud teised teie või üldse meie valitsuskoalitsiooni juhid on väga nii-öelda ebaviisakalt suhtunud praegusesse Ameerika presidenti ja tema tegevusse. 

Kuidas te hindate Kaja Kallase tegevust välispoliitiliselt Ameerika suunal ja seda, et teda nagu ei võeta kuulda? Kas peaks ta välja vahetama? Eesti võiks selle ettepanekuga tulla, et "tuli küll, aga praegu on kasutu ja kutsume tagasi, paneme, saadame kellegi teise".

Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Mina ütlen, ma ei ole sellest hoiakust kunagi aru saanud, et meil on endal nagu komme kuidagi enda rahvuskaaslasi, kes on edukad või midagi teevad, kuidagi pisendada. 

Kaja Kallas on Euroopas väga väljapaistvas rollis ja ma arvan, et ta teeb Euroopa välispoliitika juhi tööd hästi. See on keeruline töö ja seal on palju intriige. See tähendab seda, et on alati neid, kellel on midagi öelda selle töö ja rolli kohta. Aga Kaja teeb seda tööd hästi. Tema seisukohad on tugevad. Tunnistan, näiteks ülemkogudel, kus me ju kokku puutume, tema positsioon Ukraina aitamisest ja sellest, et neid nõudmisi tuleb esitada Venemaale, mitte Ukrainale  –  see on ju muusika meie kõrvadele. Ma arvan, et nii peabki, sellist hoiakut peabki hoidma. 

Nii et seetõttu ei maksa liigselt joovastuda pealkirjadest, et meie kaasmaalasel ühte, teist või kolmandat. Oleks, vastupidi, Eestis rohkem seda hoiakut, et keegi eestlastest kuskil on edukas, et hoiame talle pöialt. Prooviks sedapidi. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase üheksanda küsimuse käsitlemise.

Jõuame veel avada ühe küsimuse. Tänane kümnes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on LGBTIQ tegevuskava rakendamine Eestis. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! 

Võisime lugeda eile – või oli see üleeile – ERR-i vahendusel, et riik kinnitas, ehk siis valitsus kinnitas LGBTIQ-inimeste võimaluste ja õiguste edendamise tegevuskava. Ja ma mäletan, kui me alustasime circa 12–13 aastat tagasi kampaaniat "Kaitskem üheskoos perekonda", siis me ütlesime, et kui see homo- ja transideoloogia jõustamine Eestis jätkub, siis me jõuame ühel hetkel sinnamaani, kus hakatakse koolides ja lasteaedades õppekava osana juurutama sedasama ideoloogilist programmi. Ja samuti võetakse vastu sellised seadused, mis siis ei võimalda enam inimestel jääda truuks oma tõekspidamistele, kui need juhtivad olevat vastuolus selle programmiga. 

Ja nüüd siit tegevuskava kirjeldusest saabki lugeda, et kaks põhilist valdkonda, kus kavatsetakse seda tegevuskava rakendama hakata, on siis haridus ja õigusruum. 

Hariduse kohta öeldakse näiteks sedasi, et tuleks aastaks 2028 riiklikesse rahulolu- ja koolikeskkonna küsitlustesse lisada küsimused, mis võimaldavad regulaarselt hinnata, kui turvaline ja kaasav on koolikeskkond LGBTIQ-õpilastele õpilaste endi, õpetajate ja lapsevanemate hinnangul. Samuti kavatsetakse integreerida LGBTIQ-teemad erinevatesse õppeainetesse nii põhikoolis kui gümnaasiumis, näiteks ajalooõpetuses, inimeseõpetuses ja ühiskonnaõpetuses. 

Ja õigusruumi kujundamisel saame lugeda näiteks seda, et muu hulgas siis võetakse vastu sellised seadused, mis tagavad, et võrdse kohtlemise seaduses on seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimine keelatud tööelu kõrval ka toodete ja teenuste kättesaadavusel, sotsiaalteenuste saamisel ning haridus- ja tervisevaldkondades. 

Nüüd, minu küsimus teile seondub sellega, et kuidas saab kõige selle käigus tagatud lapsevanemate õigus südametunnistusevabadusele, kui nad ei nõustu sellise ideoloogilise indoktrineerimisega oma lastele. Ja kuidas tagatakse ka ettevõtjatele südametunnistusevabadus, et nad näiteks ei pea osutama teenuseid, kui see ei ole nende veendumustega kooskõlas? Aitäh!

Aitäh! No, jah, see nii-öelda küsimuse algus ja meenutus, kuidas vist EKRE ja mis iganes see sihtasutus tollal oli – siiamaani ilmselt on – asus kaitsma kõikide teiste perekondi, kes tegelikult seda kaitset ju ei vajanud, aktiivselt tegelikult ju põhimõtteliselt võrdsete võimaluste vastu. 

See nii-öelda tegevuskava – või kuidas iganes me seda nimetame – ei ole propaganda, vaid see tegelikult on sammud, lihtsalt praktiline töövahend, kuidas tagada võrdsus, võrdsed õigused ja reaalsed ja sügavalt juurdunud probleemid. Näiteks, ütleme, praktiliselt ju valdav osa LGBTIQ-õpilastest, 76% on kogenud koolis kiusamist. See on ikkagi suunatud selleks, et inimesed oleksid võrdselt, saaksid oma veendumustele vastavalt käituda – mitte kellegi õiguste ... kuidagi ...

Hea kolleeg Varro Vooglaid, las peaminister vastab oma küsimuse ära. 

Sellisel juhul meil ei ole ju võimalik siin arutada. Kui te kogu aeg segate vahele, siis ei ole peaministril võimalik vastata. 

Palun ärge segage vahele ja härra peaminister jätkab oma vastust. 

Palun!

Nii, aitäh, hea Riigikogu esimees! 

Ma saan aru, et see teema on kuidagi väga emotsionaalne, aga hoiduge hüsteeriast; püüame rahulikult seda debateerida. 

See puudutab võrdsust ja see konkreetne tegevuskava ei piira mitte kellegi südametunnistusvabadust. 

Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, teil on võimalik esitada kiirelt ja lühidalt, palun – te eelmine kord läksite üle –, täpsustav küsimus. Ma loodan, et härra peaminister vastab lühidalt. Siis me saame tänase infotunni lõpetada. Palun, Varro Vooglaid!

Esiteks, mingit hüsteeriat ei ole. Ei maksa selliste süüdistustega vehkida. Aga küsimuseks jääb siiski see, ja palun vastake sellele nüüd ikkagi sisuliselt. Kui koolidesse viiakse sisse LGBTIQ-teemade käsitlus nii ajalooõpetusse, ühiskonnaõpetusse kui ka inimeseõpetusse, siis kas te saate kinnitada, et lapsevanematel säilib vabadus mitte lubada oma lapsi nendesse tundidesse, kus selle ideoloogilise programmi elluviimist tundides teostatakse? 

Teiseks, kui võetakse vastu seadused, mis keelavad näiteks seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise nii-öelda ka teenuste osutamisel, siis kas näiteks pulmafotograafidele, kondiitritele või peopaikade omanikele jääb vabadus mitte rentida välja näiteks oma peopaiku või osutada oma teenuseid niinimetatud homopulma läbiviimiseks? Või viib see erakond, mille esindaja te olete – mis iganes selle nimi nüüd oligi, ma ei mäleta praegu täpselt –, ellu sellist programmi, kus tegelikult mingit ruumi sellisele südametunnistusvabadusele ei jää?

Aitäh, hea küsija! No ma ei tea, mul ei tule ka meelde, mis eriala te õppisite. Vist väidetavalt jurist? Te peaksite teadma täna, et diskrimineerimine on juba keelatud.

Suur tänu, head kolleegid! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Tänan kõiki Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest ja valitsuse liikmeid põhjalike vastuste eest! Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.