Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Head kolleegid, ma vabandan, et mu hääl on ära, aga see jäi eile Unibet Arenale. Kahjuks ei olnud sellest kasu, aga andsin endast kõik.

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Reformierakonna auesimees ning pikaajalise kogemusega poliitik Siim Kallas on öelnud järgmise fraasi: demokraatiat pole olemas, kui manipuleerivad õiguskaitseorganid. Ja selles arupärimises on üks manipulaator prokuratuur, kes ei järgi seadusi ja tunneb ennast täiesti karistamatult. Tasus vaid Kalle Laanetil algatada mingisugust distsiplinaarmenetlust või asja, leiti tema osas kohe karistus, vallandati ja pandi kriminaalasi kaela. 

Et ma ei oleks paljasõnaline, mõned faktiväited sellest teemast. Omaaegne peaprokurör Andres Parmas on rikkunud korruptsiooniseadust, kuna ta ei viivitamatult teavitanud sellest ministrit kirjalikult, et tal on kolm kõrvaltegevust, millega rikkus korruptsiooniseaduse tegevus‑ ja piirangutoiminguid. Edasi, kriminaalkolleegium on tuvastanud, et, Riigikohus, et on esitatud prokuröride poolt valeandmeid, võltsitud menetlusdokumente, kasutatud võltsitud menetlusdokumente, takistatud teadvalt menetluse osalistel kohtueelsele menetlusele ilmumist. Ja mitte absoluutselt mitte ühtegi reageeringut! 

Ma arvan, et praegu on viimane aeg võtta prokuratuur tõsiselt ja tema tegevus tõsiselt luubi alla. Seetõttu esitan ma ministrile, justiits- ja digiministrile Liisa Pakostale, kuuepunktilise arupärimise, mikspärast prokuratuur ja tema seadust rikkuvad prokurörid pole võetud vastutusele. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovime Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile. Teemaks on absoluutse vaesuse järsk kasv Eestis. 

Absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on viimasel ajal Eestis märgatavalt kasvanud. Üle 44 000 inimese peab toime tulema alla 350 euroga kuus, mis ei võimalda katta isegi mitte esmaseid eluvajadusi. Vaesuse süvenemine puudutab eeskätt ühiskonna kõige haavatavamaid rühmi: üksikvanemaid, lastega peresid, madalapalgalisi inimesi, kellel puudub sotsiaalne turvavõrk ootamatute kulutuste korral. Absoluutse vaesuse kasv osutab nii majanduslikele kui ka sotsiaalsetele probleemidele, mis mõjutavad otseselt inimeste toimetulekut ja ühiskonna sidusust.

Vastavalt sellele probleemile esitamegi peaministrile viis küsimust. Me küsime põhjuseid, miks absoluutses vaesuses olevate inimeste arv kasvab ning kas praegusel valitsusel on lahendusi pakkuda, et seda kasvu pidurdada ja loomulikult vähendada. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks arupärimist. 

Head kolleegid, üks natukene segase päevakorra täpsustus. Nimelt, tänases viiendas päevakorrapunktis on märgitud ettekandjaks Riigikogu liige Ants Frosch. Aga tegemist on eelnõuga, mis on Isamaa fraktsiooni algatatud. Tunnustan siiralt Isamaa fraktsiooni, et kuna paljudel liikmetel, kes algatajatena on siin esindatud, pole võimalik seda ettekannet teha ja nad püüdsid leida ettekandja, siis Ants Frosch oleks valmis seda ettekannet tegema. Isamaa fraktsioon seda ka aktsepteeriks, aga paraku meie Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seda ei võimalda. Me oleme tõesti tolereerinud, et algatajate nimel võib selle asemel, kes on parasjagu kirjas, teha keegi teine algatajatest selle ettekande. Fraktsiooni puhul loomulikult ükskõik kes fraktsiooni liikmetest võiksid selle ettekande teha. Aga Ants Frosch, taas kord kollase raamatu tõttu, ei saa olla Isamaa fraktsiooni liige. Veel kord, ma tunnustan seda, et Isamaa on püüdnud leida sellele olukorrale lahendust, aga tõenäoliselt – lihtsalt me ei võta seda välja ja mul polegi voli seda välja võtta – on tegemist selle päevakorrapunkti juures arutelu võimatusega. See oli see, mida me ka Helir-Valdor Seederiga siin mõned-kümned sekundid istungi alguses omavahel vestlesime. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Jah, ma olen vastuse saanud, aga ma küsin, kas Ants Frosch ei mahu siis Riigikohtu otsusest tulenevalt parlamendi ulatusliku enesekorralduse õiguse raamidesse. See väljub nendest raamidest? Seni on need raamid olnud küll väga laiad ja loomingulised.

See väljub kohe kindlasti istungi juhataja volituste raamidest. Juhatusel võib-olla tõepoolest oleks võimalik seda n-ö kaaluda ja arutada, aga ma arvan, et hoiame siin ikkagi seda ühtset joont. Ma arvan, et see põhimõte iseenesest, et me tolereerime ettekandjatena ikkagi neid, kes on selle eelnõu algatanud, fraktsiooni poolt loomulikult kõik fraktsiooni liikmed, aga kui mitmed Riigikogu liikmed, siis ükskõik kes neist. Antud juhul, jah, Ants Frosch veel ei ole Isamaa fraktsiooni liige, aga võib-olla 2027. aprillis ta juba on. Siis on juba lihtsam, siis on Ants Frosch ka Isamaa fraktsiooni esindaja. 

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse kehtetuks tunnistamise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 693 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 693 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teeme.   

Head kolleegid! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse kehtetuks tunnistamise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 693. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 693 on seadusena vastu võetud.

Jõuame teise päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 735 kolmas lugemine, avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! On võimalus ka elektrooniliselt seda teha. Üks hetk! Äkki te saate kasutada Ants Froschi mikrofoni, siis kuulevad teised ka, mis teie probleem? Palun mikrofon Henn Põlluaasale, kui see on võimalik.

Jah, aitäh! Ma tahtsin öelda seda, et hääletamise juures aparaat näitas, et mind ei ole kohal.

Te äkki ei olnud ennast veel registreerinud? Kas saab kontrollida, kas teie hääl läks kirja või ei läinud? Kuna te saabusite suht hilja, siis mul on väike kahtlus, et te tegelikult ei liigutanud oma kaarti, mistõttu te ei olnudki nii-öelda elektroonilises mõttes kohal, füüsilises mõttes küll, jah. Aga seda peab ikkagi kaarti liigutades tegema, enda kohaloleku registreerima. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, pilt on ikka ees, aga see ei näita veel kohalolekut. Te peate kaarti liigutama. Hennul oli pilt ees, aga ekraanil ei olnud. Head kolleegid, ma arvan, et me saame protokolli selle kanda, et Henn Põlluaas siiski ei osalenud hääletusel antud juhul. Ja kui te soovite suuliselt oma seisukohta öelda, siis saame selle protokolli kirja panna, aga hääletustulemust me loomulikult sellega muuta ei saa ega muudagi. Aitäh teile! 

Aga nüüd palun taas kord, ja vabandan hetkeks, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, nüüd on teie kord.

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Esmapilgul tundub, et tegemist oleks justkui sellise järjekordse tehnilise eelnõuga. No mis seal ikka, muudetakse riigilõivuseadust, natukene tõstetakse riigilõivu. No tegelikult tõstetakse kahekordselt seda tasu, mida makstakse, kui inimene, keegi isik soovib vaidlustada riigihankeid ja pöördub vaidlustuskomisjoni poole. 640 eurolt tõstetakse 1280 euroni või siis 2560 euroni, sõltuvalt sellest, mis tüüpi riigihankevaidlusega tegemist on.

Esiteks, vähe sellest, et see on tegelikult juba saanud tavaks, et riigilõivude tõstmisest on saanud selline veel üks viis raha kogumiseks. Ma tuletan korra meelde seda, kuidas veel Kaja Kallase valitsuses tõsteti riigilõive nii, et meil on tänaseks ID-kaardi või passi kiirkorras tegemine 45 euro asemel 250 eurot ehk rohkem kui kuuekordne tõus. See oli tõesti veel eelmises valitsuses, et siseminister veel Lauri Läänemetsa juhtimisel tehtud. Ma arvan, et selle küünilisusega me kõik oleme juba harjunud, sellele isegi ei pöörata enam tähelepanu. 

Aga mis mind hämmastas selle eelnõu juures, just see seletuskirja juures olev selgitus, miks siis on vaja riigilõive tõsta nendele isikutele, kes soovivad riigihanget vaidlustada. Nimelt seisab seletuskirjas: sellega soovitakse saavutada vaidlustuste vähenemine. Ma vabandan, aga mis ajast on õigusriigis üldse võimalik selline põhjendus või selgitus, et teate, isikud võiksid vähem oma õigusi kaitsta, isikud võiksid vähem neid vaidlusi esitada ja seetõttu me teeme need vaidlused ka kallimaks. Ikkagi vaidlustage vähem! Ma isegi enam ei tea, mis on nagu halvem. See, et riigilõivude tõstmisest on saanud meil uus, täiendav nii-öelda riigi teenimise allikas, või seda, et püütakse raskendada inimeste võimalusi õiguste kaitseks. Ja seda veel eraldi seletuskirjas sellisel viisil tuuakse välja. Siin on juba küsimus, miks siis juba mitte, ma ei tea, näiteks kümme korda tõsta. Siis lihtsalt keegi enam ei hakka üldse midagi vaidlustama. Väga lihtne lahendus, ei tule mitte ühtegi riigihankevaidlust. 

Kusjuures neid vastuolusid on selle eelnõu seletuskirjas veel. Näiteks samal ajal öeldakse, et lisaks sellele, et soovitakse, et vaidlused väheneksid – see on kusjuures ühes lauses –, aga soovitakse lisaressurssi, kuna vaidluste maht on kasvanud. Otsustage nagu ära, kas kaebuseid on saanud rohkem, saanud vähem, kas te soovite, et neid oleks rohkem või oleks et vähem. See oli nagu selgitus, et teate, et lisaressurssi nagu tahaks, tahaks veel täiendava inimese palgale võtta, aga teate, aga neid vaidlusi nagu ei tahaks, aga inimesed võiksid ikkagi vähem vaidlustuskomisjoni poole pöörduda. 

Ma seetõttu kusjuures vaatasin eraldi ka statistikat. Riigihankevaidlused pole olnud rohkem kui seda näiteks kümme aastat tagasi. Nii et ka see jutt sellest, et justkui meil nüüd meeletult kõik tegeleksid vaidlustamisega, tegelikult ka see jutt ei päde. (Juhataja helistab kella.) Üldiselt õigusriigis võiks olla ikkagi see seisukoht, et kui on mingi kahtlus – kahtlus riigihangete seaduse rikkumises –, on näiteks kedagi põhjendamatult eelistatud, siis peaks olema ka proportsionaalse tasu eest võimalik see kaebus vaidlustuskomisjonile esitada. Ja riik, valitsus, ka Riigikogu ei tohi kasutada mitte mingis kontekstis seda argumenti, et teate, kaevake vähem, kaitske oma õigusi vähem, et me eraldi tõstame hinda ka selle jaoks. 

Võib-olla üks moment ka sellest, mida ma korra mainisin, kuidas riigilõivudest on veel eraldi saanud tulu teenimise allikas. Tegelikult see läheb Riigikohtu seisukoha ja praktikaga vastuollu. Riigikohus on eraldi öelnud, et riigilõivumäära kehtestamisel on üldpõhimõtteks, (Juhataja helistab kella.) et selle eesmärgiks ei tohi saada riigile iseseisva täiendava tuluallika loomine. Mina kahtlen, et nendest põhimõtetest on lähtutud. Kas või tookord, kui ID-kaardi tegemise eest siis see see tõsteti kuuekordselt. 250 eurot on täna ID‑kaardi ja passi tegemine. Noh, nüüd on vaidlustamine ka meil kahekordselt tõstetud. 

Ja seetõttu nende põhimõtetega, ka õigusriigi seisukohalt, nende põhimõtetega ja see, kuidas neid eelnõusid koostatakse ja kõik need selgitused, mis on välja toodud, sellega mitte kuidagimoodi Keskerakond ei saa nõustuda ja hääletame sellele vastu. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 735 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teeme. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 735. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 48 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid oli 0. Eelnõu 735 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on õiguskantsleri ettepanek anda nõusolek Riigikogu liikmelt Kalle Grünthalilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. 

Head kolleegid, kuna see ei ole igapäevane päevakorrapunkt, mida arutada, siis tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on auväärt õiguskantsleri ettekanne kuni 20 minutit ja iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Seejärel on Riigikogu liikme Kalle Grünthali sõnavõtt kuni viis minutit ja seda loomulikult tema soovi korral. Küsimusi Kalle Grünthalile esitada ei saa. Läbirääkimistel saavad sõna võtta kõik Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Pärast läbirääkimiste lõpetamist paneb istungi juhataja hääletamisele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Nii et Riigikogu liige Kalle Grünthal ei tohi hääletamisest osa võtta. Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Riigikogu otsustus vormistatakse Riigikogu otsusena.

Head kolleegid, palungi nüüd Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskantsleri Ülle Madise.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Vastavalt põhiseaduse §-le 76 ja § 139 lõikele 3, õiguskantsleri seaduse § 1 lõikele 3 ning kriminaalmenetluse seadustiku §-le 382⁶ teen Riigikogule ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikmelt Kalle Grünthalilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ning tema suhtes süüdistusakti koostamiseks ja kriminaalmenetluse jätkamiseks.

Riigi peaprokuröri taotlus koos üksikasjaliku asjaolude kirjeldusega on ettepanekule lisatud, see on üheksa lehekülge. Lühidalt selle taotluse sisust. Riigi peaprokuröri taotlusest nähtub, et härra Grünthal võib olla toime pannud karistusseadustiku § 201 lõike 2 punktis 3 sätestatud kuriteo ehk omastamise ametiisiku poolt. Kahtlustuse kohaselt seisnes omastamine selles, et Kalle Grünthal andis talle Riigikogu Kantselei poolt usaldatud Alexela kliendikaardi oma poja valdusesse, et poeg saaks oma äranägemise järgi kasutada isiklikuks otstarbeks vara, mis oli usaldatud Riigikogu liikmele Riigikogu liikme tööga seotud ülesannete täitmiseks. Kahtlustuse järgi kasutas härra Grünthali poeg kütusefirma kliendikaarti ise, tankides sellega kütust enda sõidukisse, ning andis kütusefirma kliendikaardi kasutamiseks ka oma endisele abikaasale. Lisaks nähtub kahtlustusest, et isiklikul otstarbel oma sõidukisse tankida võimaldati ka Olerexi kliendikaardiga, mille oli välja andnud Riigikogu Kantselei. Kahtlustusest nähtuvalt oli Riigikogu liige teadlik sellest, et tema poeg ja poja abikaasa ei kasutanud tangitud kütust Kalle Grünthali, Riigikogu liikme tööga seotud tegevuseks. 

Selle taotluse läbivaatamisel ja teie ette ettepanekuga tulemisel tekkis arutelu küsimuses, kas härra Grünthali suhtes on läbi viidud jälitustoiminguid, milleks on vaja rakendada erikorda. Ei, selliseid jälitustoiminguid läbi viidud ei ole. Tehti päring sideettevõtjale, et selgitada inimese asukohta tankimise ajal, kuid vastavalt Riigikogu enese otsusele alates aastast 2012 sideandmete päring ei ole jälitustoimingute loetelus. Jälitustoimingute loetelu kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 3¹ on ammendav, sideandmete päringut seal enam ei ole. Aastast 2022 on sideandmete päringuks nõutav maakohtu luba. Antud juhul see luba on olemas ja rõhutamist väärib, et loataotlus rahuldati vaid osaliselt ehk lubati neid sideandmeid pärida üksnes nende päevade kohta, kus tankimine aset leidis. 

Kriminaalasja nr 23221000044 materjalidega tutvumisel ei ilmnenud niisugust asjaolu, mis oleks lubanud riigi peaprokuröri taotluse teile, austatud Riigikogu, edastamata jätta. Nagu varemgi selgitatud, seadus keelab õiguskantsleril hinnata tõendeid, küsida selle järele, kas teod pandi toime või kui rasked need olid või kas isik oli süüdi. See on seaduse järgi õiguskantslerile selgelt keelatud. Nagu alati sel puhul rõhutan, õigust mõistab ja süü saab otsustada üksnes kohus. Selle taotluse ja ettepaneku esitamine ega ka võimalik saadikupuutumatuse äravõtmine ei tähenda, et Kalle Grünthal on kuriteo sooritanud. Õigust mõistab kohus ja kui süü ei leia tõendamist, siis mõistetakse inimene õigeks. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et tutvusite väga hoolikalt selle toimiku materjalidega, ja viitasite ka sellele, et kohtumäärus on tehtud selle kohta, et saada teavet minu telefoni ajalise faktori kohta. Põhimõtteliselt on määrus kirjas. Aga seesama toimik, millega te nii hoolikalt tutvusite, on täis pikitud sadades ja sadades fotodest, kus mind on jälgitud erinevates kohtades Riigikogus. Selle materjali peale on sattunud ka siin saalis viivivad Riigikogu liikmed. Ma ei usu, et te olete vaadanud ka 32-gigabaidist mälupulka, kus on näha, kus ma olen viibinud jne. 

Minu küsimus on see, et kuna ilmselgelt on tegemist jälitustoiminguga, mis käib ringkonnakohtu esimehe nõusoleku loal, siis kas selles toimikumaterjalis on olemas mingi muu määrus veel, mis lubab teha toiminguid sellisel kujul, nagu praegu tehtud on. Aitäh!

Tänan! Kordan veel kord, et jälitustoiminguid teie suhtes tehtud ei ole. Aastal 2012 muutis Riigikogu seadust ja jättis sideandmete päringu jälitustoimingute loetelust välja. Kriminaalmenetluse seadustik eristab n-ö tavalisi, aga samamoodi inimese eraelu ja ka temaga kokkupuutes või samas ruumis olnud inimeste eraelu piiravaid toiminguid ja jälitustoiminguid. Paragrahv 126³ kriminaalmenetluse seadustikus kannab pealkirja "Jälitustoimingud". Siin on loetletud, mis need siis on: varjatud jälgimine, postisaadetise läbivaatamine, salaja pealtkuulamine, salaja pealtvaatamine, politseiagendi kasutamine jne. 

Sideandmete päringud ja seda laadi fotod, nagu te kirjeldasite, on siit jäetud välja. Kui Riigikogu soovib need siia lisada, siis on see tõenäoliselt võimalik, ja samamoodi on täiesti võimalik lisada Riigikogu liikme kaitseks tõendi kogumine erikorda nõudvate juhtumite sekka, sideandmete päring, Riigikogu hoones fotografeerimine ja mida võib-olla kindlasti peaks tegema: pangakonto väljavõtte küsimine. Sellekohase märgukirjaga kriminaalmenetluse seadustiku täiendamiseks tõenäoliselt tulebki teie ette astuda. 

Aga veel kord: neid rikkumisi, millele te siin viitate, ei olnud. Ja see on Riigikogu enda otsus. Kui Riigikogu soovib, et õiguskantsleril oleks õigus anda prokuratuuri tegevusele Riigikogu liikmete suhtes kriminaalmenetluse algatamisel hinnang, siis palun kirjutage see seadusesse. Võib-olla ongi seda vaja.

Head kolleegid, ma antud juhul erandina ja teema delikaatsust arvestades võimaldan ühe protseduurilise küsimuse Kalle Grünthalile. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ilmselt ei saanud õiguskantsler minu küsimusest aru. Tähendab, vaidlus ei olnud selles, et sideandmete osas oleks probleem olnud. Probleem oli selles. Ma küsisin seda, et kuna siin on väga palju videosalvestisi tehtud ja neid andmeid töödeldud ja võrreldud ja vaadatud, siis kes andis selleks loa sellist toimingut teha. Ma ei räägi praegu sideandmetest, ma räägin, et selle toimiku materjali hulgas on kuskil sadades ja sadades fotosid nii minust kui ka Riigikogu liikmetest. Kes andis selleks loa? Mina seda luba seal ei näinud.

Aitäh!

Ärme räägi sellest asjaolust, mille osas ma seadsin nagu, mida te ise oma kõnes märkisite, nende sideandmete …

Aitäh, Kalle Grünthal! Protokolli huvides pean oluliseks märkida, et see ei olnud protseduuriline küsimus. Aga kui õiguskantsler on valmis ja soovib vastata omalt poolt kommentaariga, siis see võimalus on olemas.

Nendeks toiminguteks, milleks kriminaalmenetluse seadustik kohustab küsima kas maakohtu, ringkonnakohtu või kellegi teise luba, on meie parima arusaama kohaselt load olemas. Kõikideks toiminguteks eraldi lube ei ole tarvis. 

Aga veel kord, õiguskantsleril ei ole õigust hinnata ei tõendit ega tõendi saamise seaduslikkust. Ka näiteks Kert Kingo asjas ma siinsamas teie ees ütlesin, et minu jaoks on probleem, kui Riigikogu liikme kirjavahetus võetakse ära tema kirjavahetuspartneri juurest, aga mitte Riigikogu liikme juurest, järgides erikorda. Kohus selles probleemi ei näinud. Õiguskantsleril neid hinnanguid anda ja nendele hinnangutele tuginedes teile taotlust esitamata jätta ei ole lubatud.

Ja selgitan ka seda. Kui te soovite selle loa anda, siis palun, minul on selle üle hea meel. Selgitan ka seda, et kui Riigikogu otsustab saadikupuutumatust mitte ära võtta, siis sellega kriminaalmenetlus ei lõpe. Kriminaalmenetlus aegub, see asi aegub ja jätkub siis, kui Riigikogu selle loa annab, või siis, kui saadiku volitused lõpevad.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No vot, Riigikogu on seadusesse sisse kirjutanud, et õiguskantsler peab hindama, kas see kriminaalasi on poliitiline või mitte. See on õiguskantsleri põhiline ülesanne ja minu meelest selles ülesandes oled sa läbi kukkunud. Sest kui me vaatame nüüd, mis see muster on. Meil oli Ivi Eenmaa, kes tegi enda sünnipäevapeo 4200 euro eest, kriminaalasja ei algatatud. Meil oli Kadri Tali, kes käis Pärnus pidu pidamas, võttis hotelli, jõi džinnikokteile, temale pakuti võimalust see raha tagasi maksta. Aga siis meil on Kert Kingo või Kalle Grünthal, kelle puhul algatatakse kriminaalasi. Õiguskantsler ei näe, et siin on eri kohtlemine, et erinevatele poliitilistele jõududele on eri kohtlemine, ja ta laseb ilusti selle kõik läbi. Selle tõttu on muutunud Riigikogu liikme immuniteet sisuliselt mõttetuks, et sina lased selle läbi siin kõik, sa ei tee oma tööd. Ma ütlen, selles mõttes mul ei ole nagu mingisugust usku, et meil on mingit ausat kohtupidamist, aga meil ei ole ka ausat õiguskantslerit.

Õiguskantsler saab teha seda tööd, milleks te olete seadusega loa andnud. Juhin tähelepanu, et nii kurb kui see ka ei ole, saadikupuutumatuse äravõtmiseks on tulnud ettepanek teha mitme erakonna liikmete kohta. Kui te annate õiguse hinnata seda, kas prokuratuur on kahtlustuste esitamisel olnud järjekindel ja kas nende ajastust arvestades võib olla tegemist inimeste mõjutamisega nende ülesannete täitmisel, siis ma seda väga hea meelega teen. Riigikogu ei ole seda õigust andnud.

Mart Helme, palun!

No need selgitused kahjuks ei ole veenvad. Ja on väga selge, et see on valikuline otsustus ühtede puhul karmi karistust nõuda ja teiste puhul lihtsalt silmad kinni panna. 

Ma juhin teie tähelepanu sellele, et Riigikohus on andnud Riigikogule väga ulatusliku enesekorralduse õiguse, mida muu hulgas ka teie selja taga olev Riigikogu aseesimees väga ulatuslikult kasutab. See tähendab seda, et ka Riigikogu liikmetel on väga ulatuslik enesekorraldusõigus. Mind huvitab antud juhul, miks ei ole kasutatud Kalle Grünthali puhul võimalust temalt väidetavalt ebaseaduslikult kasutatud või mitteotstarbeliselt kasutatud raha tagasi nõuda, vaid on algatatud kriminaalasi. Mis see põhjus on? 

Ühtede puhul, nagu Kadri Tali, võib tagasi maksta, aga teiste puhul tuleb kriminaalasi algatada. Mis see vahe on? Tehke mulle selgeks, miks Ivi Eenmaa puhul ei algatatud kriminaalasja, aga Kalle Grünthali puhul  …

Aitäh! 

… ja Kert Kingo puhul algatatakse. Palun tehke mulle see selgeks! Ja tehke see selgeks ka sellest vaatevinklist, et meil on ulatuslik enesekorraldusõigus!

Austatud härra Helme, mina ei ole riigi peaprokurör. Kui oleks, ma võib-olla teeks teisi valikuid ja oskaks teile seda olukorda ka selgitada. (Mart Helme hõikab midagi saalist.)  

Head kolleegid, oleme väärikad ja viisakad! Lubame õiguskantsleri jätkata, kui ta soovib.

Siin on raske midagi öelda, sest mina ei ole neid süüks pandavaid tegusid toime pannud, mina ei ole kellegi peale kaevanud, mina ei ole seda kahtlustust esitanud, mina ei ole teie kirjeldatud valikuid teinud ja seadus ei anna mulle mitte ühtegi hooba selleks, et prokuratuuri kohustada kuidagi teisiti käituma. Kui Riigikogu soovib kõrvaldada Riigikogu liikme saadikupuutumatuse võtmise protseduurist tasakaalumehhanismina õiguskantsleri, siis on võimalik teha ka seda. On võimalik jätkata senise korraga ja on võimalik anda õiguskantslerile suuremad õigused prokuratuuri tegevuse põhjendatuse kontrollimisel.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Austatud õiguskantsler! Minu küsimus on ajendatud teie tõlgendusest jälitustegevusele. Te ütlesite, et üks jälitustegevus on ka varjatud jälgimine. Kas varjatud jälgimine õiguskaitseorganite poolt on näiteks avalikus kohas fotode ja videotehnika kasutamine Riigikogu liikmete või ka teiste isikute poolt? Kas te seda tõlgendate varjatud jälgimiseks või see ei ole varjatud jälgimine?

Kui sobib, siis sellele vastaksin üksikasjalikult, olles kolleegidega nõu pidanud. Tõenäoliselt ühtedel juhtudel on see nii ja teistel teistmoodi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea õiguskantsler! Et ei jääks sellist valet muljet, et teid kuidagi siin ilmsasti süüdistatakse asjas, milles tõesti teie võib-olla kuidagi süüdi ei ole. Aga me lihtsalt küsime neid küsimusi selleks, et avalikkus saaks aru ja et ka teie võib-olla mõistaksite. Küsimus on ikkagi selles, et prokurörid, et prokurörid võtavad valikuliselt neid asju ette, mille sisu põhimõtteliselt on sama, aga menetlust alustatakse valikuliselt. See on tegelikult asi, mida me oma küsimuste ja sõnavõttude kaudu üritame selgeks teha, et ka õiguskantsler tegeleks asjaga.

Ma tänan! Aga sellele küsimusele olemegi aastaid tähelepanu pööranud. Paraku ühtegi mehhanismi, mis võimaldaks selles küsimuses tõhusat järelevalvet teha, õiguskantslerile Riigikogu andnud ei ole. Kõik need küsimused ongi õigustatud ja eks meie oma ametkonnas küsime neid täpselt samamoodi. Aga paraku saame probleeme lahendada üksnes selles ulatuses, milleks seadus meile võimaluse annab.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin Riigikogu liikme staatuse seaduse kohta: § 18^{5 "}Riigikogu liikme immuniteedi äravõtmise taotlus". Riigikogu liikme suhtes menetlustoimingu tegemiseks või süüdistustakti koostamiseks nõusoleku saamiseks esitab õiguskantsler või riigi peaprokurör põhjendatud taotluse, milles näidatakse veenvalt, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada. Ma tõesti püüdes aru saada, kuidas see asi käib, kui meil on näiteid ajaloost, kus – siin on nimesid juba nimetatud, olgu see Ivi Eenmaa, kelle summa, ma saan aru, mille üle vaidlus käis, oli suurem kui see tänane kaasus, ja Kadri Talil oli väiksem –, aga siiski on näiteid, kus muul viisil saavutati eesmärk ja öeldi, et maksa tagasi. Äkki teie niimoodi õiguseksperdina või õiguskantslerina oskate mulle seletada, et kuna pretsedendid muust viisist on olemas ja on osutunud võimalikuks muul viisil asju lahendada, miks siis aeg-ajalt otsustatakse kriminaalmenetluse kasuks?

Ma tänan! See on väga õige küsimus, aga jällegi: see on riigi peaprokurörile, mitte minule. Mina ei saa kahjuks öelda riigi peaprokurörile, et ta võtaks kahtlustuse tagasi, ei saa peaprokurörile öelda, mis asjaoludel ta tohib kahtlustust esitada või mitte. Sellist õigust ei ole praegu antud. (Rain Epler ütleb midagi saalist.) Senini ei ole mitte kunagi õiguskantsler jätnud seda taotlust esitamata, sellepärast et mitte kunagi pole see taotlus olnud nii ilmselgelt põhjendamatu, et seal üldse ühtegi tõendit ei ole, et seal sees üleüldse mitte midagi ei ole. Ja senini on Riigikogu alati loa menetluse jätkamiseks andnud. Siin seada õiguskantslerit süüpinki ei ole minu arvates kohane. Kui te soovite, et me teeme prokuratuuri üle järelevalvet, siis palun pange see seadusesse kirja ja me teeme.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea õiguskantsler! Nüüd jätkuks Raini küsimusele. Kõik need muud viisid olid prokuröri poolt läbi käidud ja teile toodi ka põhjendused, miks need muud viisid siis ei olnud otstarbekad. Ainuke viis sellest teada saada on kriminaalmenetlusega jätkamiseks ja muud viisid selle asja lahendamiseks ei olnud tõhusad. Kas oli prokuröri taotluses ikkagi kirjeldus nende muude viiside osas, mis oleks viinud tulemuseni, et riigi raha otstarbekalt kasutada?

Austatud härra Aller, peaprokuröri taotlus on teile tervikuna esitatud. Seda saate hinnata. Mina ei oska peaprokuröri asemel siin rohkem midagi … Vastavalt seadusele õiguskantsler ei hinda neid küsimusi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Ma tõmbaks selle teema natuke laiemaks, mitte selle tänase päeva teema, mida me arutame, aga üleüldiselt. Kas te olete tõstnud lauale või arutanud ka seda murekohta, kas see on päris okei, näiteks minister Kalle Laaneti kaasuses, et ta läheb oma ametisse ja tegelikult asutuses ametnikud saavad aru, et ministril on näiteks mingi ebakõla kuskil, ja nad lihtsalt seda ei räägi? Seda ei räägi see asutus, kes teeb taustakontrolli. Tegelikult peaks aru saama, et midagi on nihu. Sellest peaks aru saama majas tõenäoliselt kantsler või kas või rahandusosakond. Lihtsalt hoitakse seda maiuspala selleks hetkeks, kui vaja on ministri vastu seda kasutada, kui minister ei tee äkki neid asju, mida keegi tahab. Ma utreerin natukene, aga see näeb nii välja küll. Kas te olete selle probleemi tõstatanud? Sellepärast et näeb selgelt väga halb välja. Pikema aja jooksul ei tulda ja ei panda lauale, et minister, siin on väike ebakõla, korrigeerime selle ära. Aga seda hoitakse nagu trumpkaarti selleks hetkeks, kui minister ei allu enam kellegi diktaadile.

Tänan! Taas kord väga õige küsimus. Jah, aastaid olen seda küsimust tõstatanud, rääkinud ka ametis olnud peaprokuröridega. See kõik tõesti näebki halb välja ja nii ei tohiks olla. Minu arusaamine õigusriigist on ka see, et kui on kas ministri või Riigikogu liikme ametikaaslastele teada, et midagi ei ole tema tegevuses õiguspärane või on kahtlane, siis soliidne on seda öelda, mitte oodata, kuni kahju kasvab ja siis võimalusel – tõepoolest, vähemalt tundub nii – kättemaksuks panna korraga need materjalid lauale ja mõnel juhul lausa oodata, kuni ettevalmistatav kuritegu lõpuks täide saadetakse.

Tegelikkuses on minu arusaam õigusriigist tõesti teistsugune. Mina arvan, et me peaksime kõik püüdlema selle poole, et riigile kahju ei teki ja kui keegi milleski eksib, siis juhitakse tema tähelepanu sellele esimesel võimalusel, mitte ei üritata saavutada olukorda, kus kellegi üle saab pikalt ja kulukalt avalikkuse hukkamõistu saatel kohut pidada.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul ka sellesama kaasuse kohta ei olegi küsimust. Aga äkki selgitate, millised on negatiivsed mõjud ühele Riigikogu liikmele peale saadikupuutumatuse äravõtmist. Kas see kuidagi piirab tema edaspidist tööd ja kas saadikupuutumatuse äravõtmises on ka mingisuguseid positiivseid asju tema enda vaatest? Et natukene seda poolt selgitada.

Aitäh! Nagu öeldud, juhul kui Riigikogu otsustab saadikupuutumatust mitte ära võtta, ei ole selle tagajärjeks kriminaalmenetluse lõppemine. Teo aegumine peatub ja menetlus läheb edasi siis, kui Riigikogu liikme volitused lõpevad või kui Riigikogu seesuguse loa annab. Kuna meil kehtib süütuse presumptsioon, siis mitte kedagi enne seda, kui on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, ei tohi käsitleda süüdlasena. Seega jätkab Riigikogu liige oma tööd ilma igasuguste piiranguteta. Ka tänases ettekandes palusin arvestada sellega, et saadikupuutumatuse äravõtmine ega peaprokuröri taotluse teie ette toomine ei tähenda, et inimene on süüdi.

Eero Merilind, palun!

Hea õiguskantsler, palun selgitage, kes teostab prokuratuuri tegevuse üle järelevalvet.

Minu arvates piisavas ulatuses mitte keegi. Mõnes ulatuses kohus, mingites piiratud küsimustes ka Justiitsministeerium.

Aitäh teile! Tänan teid väga tasakaaluka ettekande ja väga konkreetsete vastuste eest Riigikogu liikmete küsimustele! Nüüd, head kolleegid, on võimalus – ja seda soovib ka kasutada – oma sõnavõtuga esineda kolleeg Kalle Grünthalil. Palun!

Ma olen ette valmistanud, kas lisaaega ei saa juurde?

Kolm minutit olen ma nõus andma lisaks.

Ma tänan! Kusagil jaanuari lõpus läksin ma siitsamast saalist välja alla suitsetama ja seal istus Andre Hanimägi. Me tegime suitsu vaikselt ja mingi aja pärast Andre küsib – see oli käesoleva aasta jaanuari lõpus –, et kuule, mis sul sellest kriminaalasjast on saanud. Vastasin, et ma ei tea, juba 2023. aasta oktoobrist peale uurivad, ju siis on see äärmiselt keeruline juhtum. Natuke aega oli vaikus ja ühel hetkel Andre teeb sellise liigutuse (Näitab ette.), tõmbab kaks mahvi korraga ja ütleb mõtlikult: "Huvitav, mis seal siis nii keerulist on. Oleksid nagu mõne inimese ära tapnud." Aga ilmselgelt ongi see minu kaasus palju keerulisem kui mõni tapmise uurimine. Seesama ligi 800-leheküljeline paberipatakas ei ole sugugi mitte riigieelarve, vaid teos, mille autorid on prokurörid Alan Rüütel, Liis Vainola, Teeli Mägi ja viimasena Eneli Laurits. Neli prokuröri on vaevanud selle teemaga oma pead, andnud üksteisele edasi kogu aeg, ragistanud oma päid, ja seda rohkem kui kaks aastat.

Ja mida siis sellega soovitakse tõendada? Sellega soovitakse tõendada seda, et ma olen väidetavalt seitsme kuu jooksul omastanud 3042 eurot – kütuse- või bensiiniarved. Aga tegelikult on asi selles, et mulle on esitatud e-maili, Facebooki ja ajaleheartiklite kommentaaride kaudu hulgaliselt tapmisähvardusi. Mind on kahel korral füüsiliselt avalikus ruumis rünnatud. Ma olen teinud kolmel korral avaldusi politseile ja ka prokuratuurile, aga järgneb lühike drakooniline vastus: "Me ei näe ohtu." Me ei näe ohtu! Ja mis siis tulemus on? Mina näen ohtu jälle. 

Seetõttu korraldasin professionaalide abiga iseseisvalt oma isikukaitse. Ma leian, et see seondub Riigikogu liikme tööga. Absoluutselt ilma igasuguse tagamõtteta ma tuletan teile lihtsalt meelde, et kui Kaja Kallas käis siinsamas saalis kõnet pidamas, küsimustele vastamas, siis teda saatsid siinsamas saalis viis turvameest.

Kuna tänase päeva teema ei seondu põhimõtteliselt tõendite uurimise, vaid menetluse seaduslikkusega, siis ma ütlen kohe ära, et mina seda kohtumenetlust ei karda, mina olen valmis sellesse lahingusse minema. Ma võtan advokaadid appi ja lähen meie pühamusse kuluhüvitiste arhiivi tutvuma, kas tegemist on poliitilise protsessiga või mitte. Nii et mina ei karda seda menetlust.

Aga kui asi piirduks ainult selle menetlusega, siis ma ütleksin, et mul on ükskõik, kuidas te hääletate. Aga küsimus on palju tõsisem. Ma ütlesin, et tegemist on poliitilise protsessiga. Selle Riigikogu alguses sain ma usaldusväärsetest allikatest teada, et nn süvariik ei soovi Riigikogus näha kahte kontrollimatut isikut. Need on Mart Helme oma otseütlemistega ja Kalle Grünthal, kes nagu viitsütikuga pomm plahvatab ei tea, kunas ja millisel põhjusel. 

Ja teine asi on veel see, et igaüht, kes julgeb kritiseerida prokuröri tegevust, tabab selle nn kättemaksukontori poolt kriminaalmenetlus. Kert Kingo julges esitada ebameeldivaid küsimusi ja sai kriminaalasja. Kalle Laanet läks konflikti peaprokurör Parmasega. Kohe lasti kompromiteeriv materjal käiku, mis oli muidugi ammu teada. Ja nüüd on järjekord ka Isamaa käes, kes väidetavalt on midagi kriminaalmenetlustikku teinud. 

Minu puhul sai saatuslikuks see, et Paides toimunud arvamusfestivalil aastal 2023,12. augustil, kus ma olin alajuht, julgesin avalikus väitluses kritiseerida prokuratuuri tegevust. Aga hiljem kanti mulle muidugi ette, et toonane peaprokurör Andres Parmas kuulas väitlust teiselt poolt sirelipõõsast, mis lahutas väitlusala. Kaks kuud hiljem olen ma kuluhüvitiste kasutamise osas uurimise all. 

Oma sisuliselt kättemaksuiha rakendab prokuratuur ka seadust rikkudes. Kalle Laanet küsis õiguskantsleri käest väga asjaliku küsimuse: kas fotode ja videosalvestite kasutamine materjalide osas on varjatud jälgimine? Õiguskantsler ütles: "Ma ei tea. Ma pean vaatama ja küsima kolleegide käest nõu." Aga mina ütlen, et see on jälitustoiming. Sest kriminaalmenetluse seadustik ütleb konkreetselt ära, et jälitustoiming on isikuandmete töötlemine. 

Ja selles patakas on sadu ja sadu nendele tõenditele viitavaid asjaolusid, et mind on salaja jälitatud. Nende materjalide hulgas on ka teie, Riigikogu liikmete fotosid. Peale selle on 32-gigabaidiline mälupulk, mis on samuti pikitud seda täis. 

Sisuliselt tahan ma öelda, et selle kohta ei ole Tallinna Ringkonnakohtu esimehe nõusolekut saadud. Ja see ei ole õiglane mitte minu suhtes, vaid teie suhtes. Sest minu kaasusega luuakse pretsedent, kus teid kõiki on võimalik salaja pealt kuulata. 

Aitäh!

Aga see on üks … Paar lauset veel. See on üks mõjusaimaid vahendeid poliitiliste vastaste reputatsiooni rikkumiseks ning seeläbi nende tegevuse mõjutamiseks. Aga vaat nendel kaalutlustel ma leian, et praegu peaks Riigikogu ütlema ei. Minu osas menetluse jätkamises mul ükspuha. Aitäh!

Aitäh! Avan läbirääkimised. Martin Helme, palun! Kaheksa minutit. 

Aitäh! No õiguskantsleri jutust jäi selline mulje, nagu tema oleks siin lihtsalt üks väike kirjatuvi. Et prokuratuur pani pataka lauale ja tema tõi selle meie majja ja tema, nagu öeldakse, ne pritšom, ei puutu asjasse. Aga tegelikult on ikkagi niimoodi, nagu meil päevakorras kirjas on, et see on õiguskantsleri ettepanek Riigikogule. See on tema enda ettepanek meile. Ei ole niimoodi, et tema ei puutu asjasse, tema toob lihtsalt meile paberikese. Põhiseaduse § 76, kui ma nüüd õigesti mäletan numbrit, ütleb väga selgelt, et tema ongi see vahefilter, kes otsustab, kas on poliitiline klaperjaht või ei ole poliitiline klaperjaht. No selle peale vastas õiguskantsler meile, et temani ei ole veel jõudnud ühtegi sellist prokuratuuri taotlust Riigikogu liikme immuniteedi äravõtmiseks, mis ei oleks vähemalt mingil määral põhjendatud. Aga küsimus ei ole põhjenduses. Küll prokuratuur põhjendusi oskab leida. Hindama peaks seda, kas see on poliitiline või mitte. 

Me ju näeme Eestis totaalset topeltstandardit. Kui sa kuulud teatud parteidesse, siis suga kunagi mitte midagi ei juhtu. Eks, meil on siin Liina Kersna, kes oli minister, meil on, ministri nõunikuna oli siin, istub ka meil lugupeetud kolleeg, kes virutasid koos koroonatestihankega 6 miljonit ära. Prokuratuur pekstes ka ei alustanud kriminaalasja. Prokuratuur ei alustanud kriminaalasja näiteks Parmase enda suhtes, kes selgelt rikkus menetlusnormi, mis on mõjuvõimuga kauplemise paragrahvi all, kui ta saatis oma vana hea sõbra rahapesuvastase võitluse atašeeks Ameerikasse. Ei näe, lihtsalt ei näe! Oled, kuulud teatud kampa, siis sinu suhtes kriminaalasju ei algatata. No lihtsalt ei algatata! Aga kui oled valel pool nähtamatut joont – algatatakse! Ivi Eenmaa tegi endale sünnipäevapeo 4200 euro eest. Lehed kirjutasid. Mitte midagi ei juhtunud, mitte midagi ei juhtunud. No vanainimene tahtis veel viimast võtta. Ei nõutud isegi raha tagasi. No rääkisime Kadri Talist, et ta läks Pärnusse pittu, jõi džinne, läks pärast õhtul hotelli, käis veel enne seda kontserdil. Ka mitte midagi ei juhtunud, öeldi, et kuule, maksa tagasi raha. Neid juhtumeid ongi ju tavaliselt niimoodi käsitletud, et kui jääd millegagi sellisega vahele, siis astud kas avalikkuse ette või maksad tagasi. Pärast valija annab hinnangu. Aga ei, siis on teatud inimesed, kellele pannaksegi kriminaalasi kraesse. 

Mina ei kaitse siin praegu seda, kuidas Kalle kütust tankis. Ausalt öeldes, oleks minu käest küsinud, ma oleksin öelnud, et tee teistmoodi, ära tee nii. Aga selle eest ei tehta kriminaalasja. Selle eest ei tehta Riigikogu liikmele kriminaalasja. Sest me ju teame, mis on eesmärk. Nii nagu Kert Kingo minemasaamise eesmärk oli see, et EKRE fraktsioonis oleks üks liige vähem, siia tuleks EKRE-st välja astunud asendusliige, nii on sama lugu ju Kalle Grünthaliga. Kalle Grünthal läheb Riigikogust ära. Ärme keegi teeskle siin, et tulemas on mingisugune aus ja õiglane kohtupidamine. Te ajate surnud ka naerma selle jutuga. Mingit ausat õiglast kohtupidamist ei ole ega tule. On juba ette ära määratud: veel selles koosseisus tuleb siia uus liige, kes ei saa olema EKRE hääletusdistsipliiniga seotud. Kõik me saame sellest aru. Ükskõik, mis naiivset nägu siin õiguskantsler teeb, kõik me saame sellest aru, nii käibki. 

Ja siis tulla meile rääkima sellest, kuidas meil on õigusriik – no ei ole mingit õigusriiki! Tulla ütlema meile: aga, Riigikogu, teie peaksite seda asja reguleerima siis, kui te soovite, et mina hakkaks õiguskantslerina tegema järelevalvet prokuratuuri üle, kirjutage see seadusesse. Ausalt, ei soovi! Sellepärast et õiguskantsleril juba on seaduses kirjas, et ta peab olema lasteombudsman. Ja õiguskantsler oli hüppes, kui oli vaja lapsi kaitsta Marko Mihkelsoni eest. Sust ei ole kasu selles ametis! Nii et ei soovi! Ei soovi! 

Ei usu ka süütuse presumptsiooni. Sellepärast, et kõik teame, et süüdi ollakse mõistetud sind juba ennem seda, mitte ainult avalikkuse poolt, vaid ka juba kohtusüsteemi poolt. Seda me ka kõik teame. 

Ma tahan ikkagi siia veel väikse poliitilise vinjeti juurde panna. Aasta pärast, natuke vähem kui aasta pärast on Eestis presidendivalimised. Kõik teavad, et kõik teavad, et Ülle Madist peetakse üheks presidendikandidaadiks, ta ainult ise ei tea seda. Kunagi, kui algas Falklandi sõda, siis Margaret Thatcheri lähedasemad nõunikud ütlesid, et Magi, me ei saa seda sõda alustada, sellepärast et olukord on liiga habras. Ja Magi vastas selle peale, et just sellepärast, et olukord on nii habras, ei saa me seda sõda mitte alustada. Nüüd me näeme järjest ja järjest ja järjest, kuidas Ülle Madise ei tee mitte midagi selle jaoks, et ärritada süvariiki, sest presidendivalimised on tulemas. Aga mina ütlen:  just sellepärast tulekski näidata, et sa midagi ette võtad, et keegi võiks sind tõsiselt võtta kandidaadina. Sest see, mismoodi sa oled läbi lasknud Kert Kingo karistamise, see, mismoodi sa oled läbi lasknud Kalle Laaneti karistamise, see, kuidas sa praegu Kalle Grünthali läbi lased, teeb sind ka presidendina kõlbmatuks. Sa ei kaitse põhiseadust ega õigusriiki.

Suur tänu teile! Sõnavõtt koha pealt. Või puldist? Alguses oli koha pealt, aga nüüd siis puldist. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Proua Madise! Teate, minul oli piinlik. Saan aru, et teil ei ole piinlik, aga minul oli piinlik. Ma meenutan seda anekdooti, kuidas mustlane jäi vahele hobuse varastamisega. No see on vene keeles. Vabandan, et ma vene keelt kasutan, aga te olete mind nagunii putinistiks nimetanud, nii et ma kasutan seda. Ja siis mustlane ütleb kardavoile, et ja ne ja i lošad ne moja, et mina ei ole mina ja see hobune ei ole ka minu oma. Vaat teie jutt oli praegu täpselt samune. "Ei, mina ei puutu asjasse, see on prokuratuur, aga teie, lugupeetud Riigikogu, võite võtta vastu teistsuguseid seadusi, võite panna mulle kohustused ja siis ma teen." Ise ka usute või?

Martin ütles praegu väga selgelt: ombudsmanlastele kohustus on olemas. Täidate või? Ei täida! Eestis on tuhandeid ja tuhandeid nälgivaid lapsi, vägivalla all kannatavaid lapsi, lapsi, kes üksteist kostitavad narkootikumidega Tammsaare pargis. Teete midagi või? Mitte midagi ei tee! Mitte midagi ei tee! Milles on probleem?

Aga probleem on selles – ja see puudutab kõiki siin, kõiki kolleege, ka neid, kes arvavad, et nad on karistamatute poole peal –, et meil ei ole õigusriiki. Meil ei ole õigusriiki sellepärast, et meil ei ole enam võimude lahususe printsiipi. Meil ei ole õigusriiki sellepärast, et meil ei ole tsiviilkontrolli jõuametkondade üle. Kõik see on formaalne. Meil juhib riiki see, mida me kokkuvõttes nimetame süvariigiks. Ja kõik need meie institutsioonid, kaasa arvatud õiguskantsler ja Riigikohus, on selle süvariigi hüpiknukud ja täidavad vastuvaidlematult neid juhiseid – tihtipeale isegi mitte neid otseselt saamata, vaid silmadest lugedes, sõna otseses mõttes –, mida nad arvavad, et nad peavad täitma. 

Ja antud juhul selles Kalle Grünthali kaasuses me näeme seda must valgel. Must valgel näeme seda, kuidas sõna otseses mõttes silmadest on loetud: Kalle Grünthal on süüdi. Aga keegi teine, kes on hullemate asjadega hakkama saanud, kuulub õigele poole, ei ole süüdi.

Me võime pilti laiendada. Aga mis toimub siis praegu meie kolleegidega Isamaast kriminaaluurimise all? Aga toimub seesama, et Isamaa suurrahastaja Parvel Pruunsild jäi hammasrataste vahele. Süvariik avastas ühel hetkel, et kurat, ta on liiga rikas ja liiga mõjukas ja meil ei ole tema üle kontrolli. Ja siis leiti see õnnetu vana raudteelaste klubi erastamise juhtum. Kes Tartust pärit on, see teab, et see vahepeal ERM-ile kuulunud hoone oli Tartus raudteelaste klubi. Selle erastamisega seoses võtsime poisi vahele, ja pigistame ja pigistame. Kaasust ei ole, aga pigistame. Kuna see kaasus ähvardab liiva joosta, siis mõtleme uued kaasused välja.

Aga varsti ei ole, sõbrad, enam vaja isegi kaasuseid välja mõelda. Varsti on lihtsalt vaja öelda, et see inimene on ohtlik demokraatiale, õigusriigile, Eesti Vabariigile, ta ei ole normikuulekas. Teate, missugune termin on välja mõeldud? Kodanik peab olema normikuulekas! Aga kes selle normi on paika pannud, vot ei tea. Aga kuskilt on tulnud selline asi nagu normikuulekus. Teie olete siin normikuulekad. Tubli! Aga ärge arvake, et normikuulekus teid päästab. Süvariik on tujukas.

See on ju meil otsapidi juba liikumine stalinismi poole ja teeb inimestega, mida tahab. Mitte midagi ei juhtu süvariigiga, aga juhtub inimestega. Vaat selline on meil see lugu.

Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja tulla meile siin rääkima, et siin ei ole mitte mingit poliitilist tagapõhja – no kuulge, me ei ole eile sündinud. Me ei ole eile sündinud, me saame väga hästi aru, et teatud puhkudel on ka mittepoliitilisest asjast võimalik teha poliitiline asi ja teatud puhkudel ei ole võimalik ühestki asjast mitte midagi välja imeda, sellepärast et ei taheta.

Sõbrad, ma saan aru, teie kõik, kes te olete nii-öelda normikuulekad, arvate, et nii on ja nii jääb. Vaadake, mis juhtub praegu Ukrainas! Need korruptandid seal arvasid ka, et nad on õigel poolel ja nendega ei juhtu mitte midagi. Aga näe, hakkas juhtuma ja lõppu praegu ei ole näha ja juhtub veel palju. Ja nii mõnigi kangelaseks tembeldatud inimene saab õnnetult surma või läheb trellide taha või tont seda teab, sest süvariik on tujukas, plaanid muutusid. Ja kui plaanid muutusid, siis ei maksa mitte midagi enam see, et te arvasite, et te olete õigel poolel. Ülle, ühel päeval plaanid muutuvad ja sa osutud olema valel poolel. Mõtle selle peale! Aitäh!

Hea kolleeg, seda viimast repliiki ma ei pea küll mitte kohaseks. See kõlas mõnevõrra kui ähvardus. Nii et see ei ole korrektne sarnaseid süüdistusi ja etteheiteid teha. Rain Epler, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea juhataja! Proua õiguskantsler! Esiti ei olnudki plaanis sõna võtta, aga proua õiguskantsler, kui nii võib öelda, inspireeris mind. Ma tõepoolest küsisin talt küsimuse, et saada veidike selgust selle protseduuri osas, kus me praegu oleme. See Riigikogu liikme staatuse seaduse § 18⁵ "Riigikogu liikme immuniteedi äravõtmise taotlus" ütleb järgmist: "Riigikogu liikme suhtes menetlustoimingu tegemiseks või süüdistusakti koostamiseks nõusoleku saamiseks esitab õiguskantsler või riigi peaprokurör põhjendatud taotluse, milles näidatakse veenvalt, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada." Ja ma siis küsisin õiguskantsleri käest, et meil on pretsedendid loodud varasemalt, kus on muul viisil saavutatud eesmärk. Siin juba käsitleti Kadri Tali ja Ivi Eenmaa kaasuseid. Õiguskantsler vastas, ma ütleks, ma ei tea, kas "rumal" on õige sõna või nagu tõesti, ma ei oleks oodanud nii kehva vastust, ta ütles: aga kunagi pole jäetud rahuldamata. Ma proovisin nagu sisuliselt aru saada, et kas siis on seda põhjendatust vaja või ei ole, aga tema põhjendus oli lihtne: kunagi pole tehtud ja ma ei hakanud siis ka süvenema. Ma sain nii aru tema vastusest. 

Selles mõttes on see kurb. Ülle Madise käis siin hiljaaegu "Esimeses stuudios" ja ta kirjutab tihti artikleid ja esineb kuskil saadetes ja siis kuulad ja vaatad, ta ajab hästi mõistlikku juttu, huvitav on kuulata, ja annab õigussüsteemile minu arust adekvaatseid hinnanguid ja kirjeldab, kus on probleemid ja nii edasi. Aga ma pikalt olen jälginud tema karjääri, et ta tõesti teeb seda, aga siis kui tema enda lauale jõuab mõni kaasus, siis ta ei käitu päris nii, nagu ta nendes teoreetilistes mõttearendustes väljendab. 

Nii et veel kord, oleks ju olnud võimalus täna mulle põhjendada, et kuidas ta siis veendus selles, et muul viisil ei ole võimalik eesmärke saavutada, aga õiguskantsler kahjuks seda võimalust ei kasutanud ja ütles, et kunagi pole tehtud, ta ka ei tee. Aitäh!

Aitäh! Madis Timpson, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma ka ei pidanud algselt plaani siia pulti tulla, aga kuuldes seda juttu, mis on siin õiguskantsleri pihta käinud, ma ei saanud seda tegemata jätta. Mul on väga piinlik, et õiguskantsleri pihta on taolisi süüdistusi siit saalist üles visatud. Väide on selles, et siin midagi poliitilist ei ole. Ma olen siin täiesti nõus härra Martin Helmega, kes oleks soovitanud härra Grünthalil oma kütusekaartide puhul teistmoodi seda asja lahendada. Aga see ei ole ju asja point.

Kogu selle tänase päeva põhipoint on, kuidas üks poliitiline erakond materdab õiguskantslerit, kes on põhiseaduslik institutsioon. Ja see on oht. See on oht Eesti riiklusele. Kui te räägite, et Eesti pole õigusriik, siis vaat see ongi see koht, kus te soovite seda murendada. Mina olen kindel, et Eesti on õigusriik 100%. Loomulikult me saame siin paremini neid asju teha, aga heita õiguskantslerile ette, et ta oma tööd ei tee üle temale volitusega antud piiride, on ikka täielik – ma ei oskagi midagi öelda viisakalt. Ropendada ei ole viisakas, aga hästi öelda ei ole võimalik. 

Õiguskantsler on juhtinud minu arvates väga täpselt tähelepanu oma esinemistes, kuhu võiks seadusandja oma teraviku pöörata. Tegelikult on ta teinud seda läbi aastate ja minu arvates väga neutraalsel viisil. Me võiksime seda kuulata. 

See, mis öeldi ka prokuratuuri kohta, see kriitika – õiguskantsleri ettepanek oli ju väga selge. Tema seisukoht on väga selge. See, kas me midagi teeme, on selle saali küsimus. See, et me näitame näpuga õiguskantslerile, et ta peaks oma volitusi ületama ja algatama mingisuguseid asju, ongi süvariik halvas mõttes, kus põhiseaduslikud institutsioonid algatavad asju üle oma võimete. 

Veel kord, mul on väga kahju. Ma vabandan proua Madise ees! Aitäh!

Aitäh teile! Irja Lutsar, palun! Head kolleegid, jäägem viisakaks, palun! Palun vaikust! Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud kuulajad! Ka minul ei olnud täna üldse plaanis sõna võtta, aga kuskil saab küllalt. Õiguskantsler on minu meelest alati olnud väga ratsionaalne, oma sõnavõttudes väga tasakaalukas. Ta pole iialgi ütelnud ühtegi halba sõna ei Riigikogu ega riigiametite kohta. Ma väga palun, et te ei karjuks vahele.

Head kolleegid, palun vaikust!

Mina teile kellelegi vahele kunagi ei karju. Ma väga sooviksin seda. Minul on häbi siin saalis istuda. Mul on tõesti häbi! Ja mul on häbi ka selle pärast, et mul ei lasta lauset lõpetada ja kogu aeg karjutakse vahele. Kas me saaksime omavahel olla viisakad? Ka viisakalt saab probleeme arutada, me saame kõik väga hästi ... (Saalis on lärm.)

Head kolleegid! Head kolleegid, palun saalis vaikust! Anti Poolamets! Olgem väärikad ja viisakad, austagem oma kolleege! Kui teie rääkisite, siis ei seganud keegi teile vahele.

Me saame kõik väga hästi aru, et me oleme erinevatest parteidest, meil on erinev nägevus maailmale. Ja see ongi väga hea, selles ei ole midagi halba. Täiesti normaalselt saab arutada ka väga keerulisi asju. Selleks ei pea inimesi isiklikult ründama ega nende elukutset ründama. Ma arvan, et Riigikogu liikmena ma tahaks väga vabandada õiguskantsleri ees seoses sellega, mis temaga täna saalis tehti. 

Me arutasime Kalle Grünthalilt saadikupuutumatuse äravõtmise küsimust. Mina tulin siia selle poolt või vastu hääletama, kuulama, mis on pooltargumendid ja mis on vastuargumendid. Tõesti, Kalle Grünthal oli puldis samal ajal, kui tema kütusekaart raha võttis. See on minu jaoks hukkamõistetav asi, aga me lõpetame siin õiguskantsleri kritiseerimisega. Mis asi see selline on? Me ei tulnud ju selleks siia. Kui oleks olnud päevakorras õiguskantsleri kritiseerimine, siis ma oleksin siia selleks tulnud, aga see ei olnud üldse päevakorras. Nii et ärme sõnumitoojaid tulistame, arutame asja, mitte ärme ründame inimesi või institutsioone. Aitäh teile!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Igaks juhuks: mul küll ei ole põhjust kahelda, et Reili Rannal ja Signe Kivil on protseduuriline küsimus, aga juhul kui see nii ei ole, siis on võimalik ka sõnavõtt kohapealt. Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Protseduuriline küsimus, Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma jõuan kohe ka oma protseduurilise küsimuse juurde. Ma alustan ka tõesti vabanduse ja piinlikkustundega selle debati üle, mida ei saa isegi debatiks nimetada, mis siin viimased kümned minutid on toimunud. On lihtne rünnata sõnumitoojat ja isikut. Selle asemel ootaks, head kolleegid, sisulist arutelu teema üle. Ma ootaks ka kallitelt kolleegidelt EKRE fraktsioonist konkreetseid ettepanekuid, kuidas meie seadusandjatena saame neid reegleid teha läbipaistvamaks, selgemaks, millele ka põhiseadusliku institutsiooni esindaja ehk õiguskantsler oma kõnes tähelepanu juhtis. Keskendume palun sellele! Ja sellest tulenevalt palun, hea istungi juhataja, tuletage kolleegidele seal vastasseinas meelde, mis on tänase päevakorrapunkti teema ja keskne küsimus. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Olen teiega igati nõus, et me peaksime oma sõnavõttudes ja küsimustes keskenduma päevakorrateemale, aga kui mina istungi juhatajana hakkan tsenseerima, kas üks või teine sõnum või avaldus on seotud istungipunktiga või mitte, siis see on tegelikult väga libe tee. Me oleme kõik läinud tihtipeale üsna kaugele sellest päevakorrapunkti teemast, printsiibis olen sada protsenti teiega nõus. Aga veel kord, kui ma hakkan siin vahele segama ja ise tsenseerima, kas see on seotud selle päevakorrapunktiga või mitte, siis andke andeks, seda ei ole tegelikult võimalik kontrollida. Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Mul on eriarvamus, sügav protest meie tänase istungi läbiviimise kohta. Ma tõesti oleksin eeldanud, et te sekkute. Martin Helme sinatas õiguskantslerit. Mart Helme pöördus teie poole, härra juhataja, ja nimetas õiguskantslerit teie-sõnaga. Ja minu küsimus on: kas meil on mingeid kirjutatud või kirjutamata reegleid, kuidas me siin saalis põhiseaduslike institutsioonide esindajaid kõnetame? Suur tänu!

Aitäh, hea kolleeg! Printsiibis ma teie märkusega minu aadressil nõus ei ole. Ma sekkusin päris mitmel korral, kuna ma ei olnud nõus nende väljaütlemistega, mida siin saalis öeldi. 

Kas "sina" või "teie"? Tõepoolest, ma söandan arvata, et sellist tegelikult konkreetset juhist meil ei ole. Mina ka, kui te panete tähele, siin puldis olles selles ametis, ütlen teile kõigile "teie", vaatamata sellele, et koridoris ma ütlen peaaegu vist kõigile teile "sina". Aga lihtsalt ma pean seda viisakaks ja kohaseks. Tuleb ka peaminister, kui ma näen teda korvpalliväljaku ääres, siis ma ütlen talle "sina", aga kui ta on siin, siis oleks natukene imelik, kui ma ütlen talle "sina". Selles mõttes nagu pigem ma pooldan tõepoolest, olen printsiibis nõus, et pöördudes õiguskantsleri poole oleks väga viisakas ja väärikas pöörduda tema poole "teie". Vähemalt see on minu isiklik seisukoht.  

Aitäh teile, head kolleegid! Oleme läbirääkimised lõpetanud juba mõnda aega tagasi ja me oleme jõudnud nüüd hääletamise juurde. Ja veel kordan, et me hääletame ettepanekut, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Tuletan meelde, et õiguskantsleri ettepanek on anda nõusolek Riigikogu liikmelt Kalle Grünthalilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. Selleks, et seda hääletada, palun saalikutsung, ja selle järel me viime läbi hääletuse. 

Head kolleegid, kaks repliiki esmalt. Esiteks, antud juhul on tegemist hääletusega, kus selle vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Teiseks tuletan veel kord meelde, mis on õiguskantsleri ettepanek. Õiguskantsleri ettepanek on anda nõusolek Riigikogu liikmelt Kalle Grünthalilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. 

Nüüd, head kolleegid, panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 0. Õiguskantsleri ettepanek leidis toetust.

Oleme sellega, head kolleegid, kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud neljanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727 SE esimene lugemine. Ettekandeks juba Riigikogu kõnetooli on jõudmas lugupeetud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Üks hetk, lugupeetud minister, natukene saalile rahunemiseks! (Helistab kella.) Aitäh teile, kolleegid! Nüüd on teie sõna, lugupeetud minister.

Suur tänu! Austatud Riigikogu! Ka mina alustan vabandusega õiguskantsler Ülle Madise ees. Ma nõustun täielikult Madis Timpsoni öelduga, mis lühidalt kokku võttes on see, et meil on hea riik siis, kui meie riigiinstitutsioonid teevad seda tööd, mida seadus neile ette näeb. Neid seadusi tehakse siin saalis. See on meie põhiseaduslik väärtus, hoidmaks õigusriiki. Ja inimestele ette heita seda, et nad ei tee asju, milleks seadus pole ülesannet andnud, on juba olemuslikult või põhimõtteliselt vale. (Saalis reageeritakse häälekalt.) Ja süütuse presumptsioonist, mis …

Head kolleegid! Vabandust, lugupeetud minister, me oleme nagu alles eelmise päevakorrapunkti juures. Ka teie, head kolleegid, minu poolt vaadates saalis paremal pool, rääkisite väga palju päevakorravälistel teemadel. Nii et meil ei ole vähimatki põhjust öelda, et äkki lugupeetud justiitsminister ei võiks seda teemat puudutada. (Saalis kommenteeritakse.) Nii et, head kolleegid, palun mitte segada! Lubame ministril jätkata! Aga tõepoolest, ma eeldan ja usun, et valdav ja põhiosa ettekandest on ikkagi päevakorrapunktiga seotud.

Vastab tõele! Eile arutasime siin saalis ka seda, mis eeskuju me täiskasvanud inimestena oma lastele anname. Sellest räägib ka tänane päevakorrapunkt, ent kindlasti kogu meie töö laiemalt. 

See nn nõusolekuseaduse eelnõu, mis teie ees on, on sündinud tänu väga pikkadele ja põhjalikele aruteludele. Ma tänan kõiki aruteludes osalejaid, kõiki arvamuste avaldajaid ja seisukohtade võtjaid. Eraldi soovin tänada president Kersti Kaljulaidi, kes on seda teemat väga tõsiselt võtnud. Aga ka väga paljud advokaadid, riigikohtunikud, naisorganisatsioonid, politseinikud jne, jne on oma arvamusi avaldanud. See on üks kõige pikemalt ja põhjalikumalt läbi arutatud eelnõusid, mis selles Riigikogu koosseisus on teie ette jõudnud. 

Ja see on äärmiselt oluline, sest selle eelnõu kõige peamisem eesmärk ongi ära hoida järgmisi kuritegusid, säästa enamasti naisi, aga ka mehi seksuaalkuritegude ohvriks sattumast. Ja säästa saab tänu sellele, et meil on ühiskondlikud normid selgemad ja et ühiskonna arusaam õigest käitumisest kajastub hästi ka karistusseadustikus. 

Me kõik saame aru sellest, et kui meil on rahakott ja me läheme kohvikusse ja paneme selle rahakoti lauaservale, siis ei ole ju ometigi niimoodi, et mööduv inimene võiks selle rahakoti ära võtta ilma meie käest luba küsimata. Me peame seda ühiskonnas lubamatuks teoks, varguseks, ja me oleme seda karistusseadustikus ka niimoodi kajastanud. Inimese kehaline puutumatus ei ole kuidagi kehvem kui rahakott. Me saame tegelikult ühiskonnas aru, et teise inimesega intiimsuhtesse asudes on ikkagi vaja selle inimese nõusolekut. 

Eesti ühiskond on nõusolekuseaduseks valmis. Küsitlus näitab, et üheksa inimest kümnest leiab, et seksuaaltegevuses peavad mõlemad osapooled veenduma, et partner on sellise tegevusega nõus. 99% Eesti inimestest peab vägistamist raskeks vägivallakuriteoks. Aga kehtivas karistusseadustikus on vägistamisega tegu vaid siis, kui toimepanija on kasutanud füüsilist vägivalda või kui kannatanu on olnud abitus seisundis. See sõnastus ei vasta ühiskonna üldisele arusaamisele. 

Meil on kahjuks näha, et registreeritud seksuaalkuritegude arv on tõusutrendis. 2024. aastal registreeriti 99 täisealise kannatanuga kontaktset seksuaalkuritegu, millest 88 olid vägistamised. Kümme aastat tagasi, 2014. aastal registreeriti 57 kontaktset seksuaalkuritegu, neist vägistamisi oli 55. 

Aga kui me vaatame politsei statistikat 2024. aastal kõikidest juhtumitest, mille sisus vägistamine kajastatud oli, siis kümnest ainult seitse juhtu läks menetlusse ja ainult kolm juhtu kümnest saadeti edasi prokuratuuri. Ja seda just selle tõttu, et ohvril oli veendumus, et tegemist on olnud vägistamisega, aga ei olnud kasutatud vägivalda või ei olnud abitut seisundit. Nii et praegu kehtiva karistusseadustiku järgi vägistamist toimunud ei olnud. 

See küsimus, mida me peamiselt lahendame, on seotud nn tardumisseisundiga. Tardumisseisund on teaduslikult tõendatud inimese reaktsioon vägivallale, üks võimalikest reaktsiooniviisidest, kus ohtlikku seisukorda sattudes inimene sõna otseses mõttes justkui tardub. Ta ei osuta aktiivselt vastupanu, aga ta ei näita ka mitte ühelgi moel välja nõusolekut. 

Ja tegelikult, kui me vaatame ajaloos tagasi, siis selline arusaam, et tardumisseisund ei ole nõusolek, on küllaltki vana. Mati Laur on ajalooprofessorina uurinud kohtuprotsesse ajast, kui Eesti talupoeg oli pärisori. Me kipume sageli unustama, et Eestis on ka kehtinud orjanduslik kord ja pärisorised talupojad on olnud meie rahva minevik. Ent vaatamata pärisorja staatusele leiame me näiteks kohtuasja Tartu maakohtust. Protsess kestis 1723–1725. Süüdistatav oli mõisnik kapten Carl Gustav von Orfeld. Kaks ohvrit – talutüdruk Mai, kes oli mõisas teenimas, ja Hindriku Ann, kes oli abielunaine ja mõisas teol – olid mõlemad selle kapteni poolt vägistatud vägivalla ähvardusel. Ent kui me vaatame Anni tunnistusi, siis kirjeldab ta, et mõisnik kattis tema suu kasukaga, tal ei olnud jõudu vastu hakata, ta ei teinud hirmu tõttu mitte midagi. Tegelikult on siis kirjeldatud kaasaegses mõistes tardumisseisundit. 27. novembril 1723. aastal mõistis Tartu maakohus mõisnik Orfeldi surma pea maharaiumise teel. See otsus kaevati edasi, ent Liivimaa õuekohus kinnitas sama otsuse. 

Ka Eestis on ainult 3% elanikest, kes arvavad, et mõlema poole nõusolekut seksuaalaktiks vaja ei ole. Ülejäänud inimesed nii ei arva. Menetleda saavad õiguskaitseorganid aga üksnes selle järgi – ka see sedastus on seotud meie eelmise päevakorrapunktiga, aga ka siin on täiesti asjakohane –, et menetleda saab üksnes selle järgi, mis on kehtivas õiguses kirjas. 

Praeguses karistusseadustikus on kirjas, et vägistamisega on tegemist siis, kui kannatanu kallal on kasutatud kas vägivalda või ta oli abitus seisundis. Aga me saame kõik aru sellest ja ka Eesti rahva küsitlused näitavad seda, et igasugune tahtevastane seksuaaltegevus on kuritegu. Ja see peab ühemõtteliselt väljenduma ka seaduses. 

Tõsi, seaduses ei pea olema kõik ühiskondlikud normid, aga raskete kuritegude normid küll. Nagu ma ütlesin, 99% Eesti inimestest peab vägistamist raskeks vägivallaks. Nii et selle küsimusega on meil kahtlusteta põhjust tegeleda. 

Aga ühiskonnas on sageli kostnud hirmu, et kas nüüd hakkavad süütud inimesed vangi minema. Ei, ei hakka! Õigusriigis hindab tõendeid sõltumatu kohus. Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 ütleb selgelt, et mitte ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu, ja kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. 

Täiel määral jääb kehtima süütuse presumptsioon. Kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse alati süüdistatava kasuks. Nagu meie põhiseadus ütleb: õigust mõistab ainult kohus, kohus on oma tegevuses sõltumatu ja lähtub ainult seadusest. Seega, päris kindlasti süütuid inimesi vangi panema ei hakata. Kogu meie kohtumenetlus ongi ju suunatud sellele, et kaitsta süüdistatavat. Eesti õigusruum on üles ehitatud sellele, et pigem jalutagu tegelik süüdlane vabaduses, kui tekiks olukord, kus mõni süütu inimene süüdi mõistetakse. 

Lisaks on oluline rõhutada, et juba praegune selle seaduse üle arutelu protsess on tõesti välja toonud terve rea igati õigustatud küsimusi, mida me oleme seaduse tekstis ja ka seaduse seletuskirjas silmas pidanud ning oleme valmis seda jätkuvalt tegema. 

Õiguskomisjonis on olnud väga head arutelud ja ka selleks istungiks siin ette valmistades juba leidsime üht-teist, mida seaduse seletuskirjas on mõistlik veel täiendada. Ma kinnitan siinkohal enne komisjoni ettekannet ka selle üle, et kõik küsimused, mis ka kaasamisringidel veel tulevad –me sellesse kõigesse väga tõsiselt suhtume ja oleme valmis täiendusteks ja kohandusteks, et ühiskonnas oleks õiguskindlus nendes asjades võimalikult suur. 

Meie vaade on täiesti selgelt ja ühtselt see, et kõik karistusõiguse tuumprintsiibid, tuumpõhimõtted säilivad. Süütuse presumptsioon säilib, tõendeid hindab ja süü üle otsustab kohus. Uus seadus ei muuda tõendite hindamise põhimõtteid, vaid annab üksnes selgema raamistiku, et kuriteona saab käsitleda ka nõusolekuta seksuaaltegevust, millega ei kaasne vägivald, vaid kus kasutatakse ära seda tardumisseisundit. 

Nendes aruteludes on väga palju tulnud üles küsimus, mis siis on normaalne suhe või normaalne seksuaalkäitumine. Seda defineerivad kaks inimest vastastikku nõusolekuid andes. Vast on siiski põhjust siin üle rõhutada, et seksuaalsus on inimestele antud suurepärane, võrratu anne, igavese elu allikas, rõõmu ja naudingu pakkuja. Meie kõigi soov on seda just niimoodi hoida. Ma usun, et siin saalis ei ole mitte ühtegi inimest, kes arvaks, et piisab ühe inimese nõusolekust ja teise inimese nõusolek pole üldse oluline. Aga ma veel kord ütlen, et meie ühiskonnas küsitluste järgi 3% selliseid inimesi siiski on ja selle 3% jaoks on tegelikult seda sätte muudatust tarvis. 

Normaalne suhe on alati teist partnerit austav suhe, kus intiimsus põhineb vabal ja väljendatud nõusolekul. Kui me vaatame kooskõlastustabelit, siis näeme seal, et on tähelepanu juhitud ka sellele, et paljudel juhtudel oodatakse sellest eelnõust midagi täiesti enneolematut. Endiselt jääb kehtima kõik, mis meil karistusõiguses on oluline: süütuse presumptsioon, kohtupoolne sõltumatu tõendite hindamine. Ja juhul, kui jääb üles mõistlik kahtlus, siis tuleb see alati tõlgendada süüdistatava kasuks. 

Nendele inimestele, kes ootavad siit, et nüüd muutub midagi põhimõtteliselt inimeste süüdi mõistmisel, mul tegelikult väga häid uudiseid ei ole. Peamine eesmärk selles eelnõus on siiski see, et me ütleme karistusseadustikus selgelt ja heidutavalt välja selle, et mõlema poole nõusolek on vajalik intiimsuhteks. 

Kui me vaatame teiste riikide praktikat, siis peamine tulemus nõusolekupõhisel lähenemisel on olnud see, et tardumisseisundi ärakasutamist jääb ühiskonnas vähemaks. See tähendab seda, et meil on ühiskonnas vähem ohvreid. Ja see on kõige olulisem eesmärk sellel eelnõul. 

Meil on plaanis korraldada pärast eelnõu vastuvõtmist, juhul kui Riigikogu seda toetab, vastavaid koolitusi nii politseile, prokuröridele kui ka kohtunikele. Aga rõhutan üle, et ka haridussüsteemil on väga oluline roll. Veel kord: kõige olulisem on see, et ühiskonda ei lisanduks uusi ohvreid. Kõige olulisem on see, et iga inimene saab ennast tunda kindlalt, turvaliselt ja tunda elust rõõmu, mitte sattuda ohvriks. See on selle eelnõu kõige peamine eesmärk. Aitäh!

Aitäh teile! On aeg küsimusteks. Alustab Martin Helme.

Aitäh! No Liisa, sa siin alustasid jutuga mingitest vabandustest. Minu meelest võiksid sa meie ees vabandada puhtalt selle eest, et nii ebaintelligentne jutt oli. Tuled meile põhjendama mingit seaduseelnõu, mille kohta ise ka ütled, et ta ei muuda mitte midagi, sellega, et 1700. aastatel pärisorjuse ajal oli mingi vägistamislugu. Sinu jutust jääb praegu mulje, nagu meil täna vägistamine ei olekski karistatav. Suur probleem on, ühiskond tunnistab, et on suur probleem, me kõik tunnistame, et on suur probleem, aga vaja on nüüd see probleem ära lahendada. Jutust jääb mulje, nagu praegu ei olekski Eestis niimoodi, et suguline läbikäimine ei eelda mõlema poole nõusolekut. Loomulikult eeldab, see on seadustes kirjas. Abitut seisundit ei tohi täna ka ära kasutada.

Millest sa ei räägi, on see, et see ei ole mitte nõusolekuseadus, vaid see on kättemaksuseadus. See on kättemaksukaebuste laviini seadus. Räägid sellest, et süütuse presumptsioon ei kao kuhugi. Vabandust, protsess ongi karistus! Meil on mitmest lääneriigist näide, aga võtame näiteks Rootsi, kust sa tahad kurjategijaid Eestisse tooma hakata. Seal on totaalne valekaebuste ja kättemaksukaebuste laviin kohtutes …

Aitäh!

… vanadest aegadest, kümne aasta tagustest aegadest. Kuidas sa seda välistad?

Funktsionaalne kuulamisoskus, juhul kui see mõnel inimesel mõnevõrra puudulik on, on mul selle eest ausalt öeldes päris raske vabandada. Ma päris mitu korda tõin oma ettekandes välja selle, et praegu kehtivas õiguses loetakse vägistamiseks kahte juhtumit laias laastus. Üks on see, kui on kasutatud vägivalda, ja teine on see, kui on ära kasutatud abitusseisundit. Ma ei ole küll kordagi öelnud ega kuidagi sellele ka vihjanud, justkui praeguses karistusseadustikus vägistamisest ei räägitaks. 

Küsimus n-ö kättemaksukaebuste kohta on igati õige ja hea küsimus. Seda sellepärast, et tõepoolest, kohtunikega rääkides või vaadates teiste riikide praktikat, saab öelda, et selles valdkonnas on mõnevõrra kõrgem protsent, kus menetluse käigus tuvastatakse, et tegemist oli valekaebusega. See on ka juba praegu niimoodi. Aga nüüd ma rõhutan üle selle poole, et see tuleb menetluse käigus välja. Ehk valekaebuse esitamine on omakorda karistatav. Kogu meie karistusõigus on üles ehitatud ja lähtub kõige ülimast printsiibist, et välistada tuleb süütu inimese süüdimõistmine. 

Oluline on tõepoolest see, et me süütuse presumptsiooni austame. Kui me võtame jällegi eelmise päevakorrapunkti näite, siis hea Riigikogu liige Toomas Uibo ju ka väga selgelt küsis ja sai väga selge vastuse õiguskantslerilt, et süütuse presumptsioon kehtib Eesti Vabariigis kõhklematult ja mitte üheltki Riigikogu liikmelt ei võeta seda süütuse presumptsiooniga kuidagi ära. Riigikogu liigegi jätkab täies ulatuses oma tööd, sest süütuse presumptsioon kehtib. Selle nimel, et süütuse presumptsioon oleks ühiskonnas selgemini arusaadav ja eetilise normina jälgitav, me peame tõepoolest kõik tööd tegema. 

Kui me vaatame kaebuste hulka, siis statistika näitab, et eri riikides on nõusolekupõhisele lähenemisele üleminek mõjunud kaebuste hulgale erinevalt. Osades riikides on kaebused langenud, osades on mõnevõrra tõusnud ja osades on jäänud samaks. Tegelikult ei ole võimalik ennustada, kuidas see Eestis olema hakkab, aga päris kindlasti, nii nagu ma olen korduvalt rõhutanud, jäävad kõik karistusõiguse printsiibid kehtima. Jääb kehtima süütuse presumptsioon, jääb kehtima see, et kui jääb üles vähegi mõistlik kahtlus süüdistatava aadressil, siis tuleb seda tõlgendada süüdistatava kasuks. Praeguses praktikas me näeme, et need valekaebused avastatakse üldjuhul ikkagi kohe, menetluse alguses. Kui te nimetasite, et see protsess ongi juba karistus, siis me praeguses praktikas näeme, et reeglina see avastatakse kohe menetluse alguses ehk see protsess ei käivitu sellisel kujul. Tõsi, meil on juhtumeid, kus need tulevad välja kohtus. Tõesti, kohtu puhul see on nii meedia kui ka, ma ütleksin, meie kõigi suhtumises, et me süütuse presumptsiooni peame au sees.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea minister! Rääkisid ka siin ajaloost ja juhtumitest, aga vaat, kunagi oli kokku lepitud õigus lihtne: ära tapa, ära varasta ja veel kaheksa väga selgelt kirjapandud reeglit. Oli ka lihtne ja arusaadav, kõigile arusaadav, veel üks reegel, et ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle osaks saaks. Väga lihtne oli. 

On selge, et igasugune vägivaldne seksuaalakt on raske kuritegu. See on selge ja on ka kogu aeg olnud. Sa ütlesid, et selle seaduseelnõu kohaselt süütud vangi ei lähe. Aga probleem ongi selles, et juba praegu ka ilma selle eelnõuta just süüdlasi ei panda vangi, need jalutavad vabalt ringi ja vägistavad edasi. Vanglad on tühjad. Ja siis tood sina seda tühjust ettekäändeks, tuues siia Rootsist uued vangid. Juba praegu võiks vägistajad ühiskonnast eemaldada, seadused on olemas. Me teame, et korgijook on vallutanud Tallinna klubid ja baarid, ohvreid lisandub iga õhtuga. Seadusandlus on olemas, aga mitte keegi ei tegele nendega. Äkki alustaks sellest, et selgitaks välja need süüdlased, kes meil iga õhtu abitut seisundit ära kasutades naisi vägistavad, ja paneks nad vangi, mitte ei tegeleks siin mõnes mõttes sellise asendustegevusega?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siiski olen sunnitud nimetama, et me küll vähemalt 1248. aastast teame Eestis kehtivat ka Lübecki õigust lisaks piiblile. Aga see selleks. Ehk õigusaktid on ühiskonnas siiski olnud vajalikud pikka aega. 

Aga kui me mõtleme nüüd … Ma olen nõus teie küsimuse selle osaga, et loomulikult tuleb kõiki kuritegusid Eestis menetleda ja kuritegude toimepanijad kätte saada. Karistusmäärad on karistusseadustikus meil loetletud ja need on ikkagi päris karmid. Meil ei ole niimoodi, et vägistamises süüdimõistetud inimesed lausaliselt nagu jalutaksid ringi. Meil oli mäletatavasti hiljuti ju lausa menetlus, mis hindas seda, kas minimaalne vanglakaristus kuus aastat seksuaalse iseloomuga teo suhtes – oli vist 17-aastase suunal, kes on alaealine –, kus seksuaalakti ei toimunud, kas see minimaalne kuueaastane vanglakaristus on proportsionaalne. Meil on ikkagi ka võrreldes nagu paljude teiste riikidega … Noh, ei saa öelda, et meil oleks kuidagi leebed. 

Ka selles eelnõus on ikkagi minimaalselt üheaastane vanglakaristus kuni kuueaastane vanglakaristus, kui te vaatate karistusi. Tõsi on see, et karistuse alammäära on kuuelt aastalt viiele aastale vähendatud. Nii et probleem, mida me koos tahaksime lahendada või millele me sooviksime paremat lahendust, on see, et me saame need kurjategijad kätte, need korgijoogipanijad kätte ja et need menetlused viiksid tulemusteni. Aga veel kord, meil on tõesti näiteid, mis haakub selle eelnõuga, mis ma eespool välja tõin, et süütuse presumptsioon jääb kehtima. Kui jääb üles mõistlik kahtlus süüdistatava suunal, siis Eesti Vabariigis inimest süüdi ei mõisteta. Nii et tõendid peavad ikkagi näitama seda, et inimene on süüdi. 

Eesmärk ei ole vanglaid täita Eesti inimestega, pannes sinna inimesi, kes võib-olla on süütud. Eesmärk on, et iga süüdimõistetu, kellele kohus on mõistnud vanglakaristuse, selle vanglakaristuse ka ikkagi vastavalt kohtuotsustele ära kannab. Kõiki otsuseid vanglakaristuse osas teeb ainult kohus, seda ei tee keegi kõrvalt, et mulle see inimene ei meeldinud või minu arust peaks ta rohkem vangis istuma. Neid otsuseid teeb ainult kohus.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Esmalt ma tahan tänada selle olulise verstaposti eest, et me lõpuks ometi siin saalis seda nõusolekuseadust arutame. Ei saa küll jätta markeerimata ka kolleegi öeldut, et kutsuda nõusolekupõhist seksuaalvägivalla määratlemist kuidagi kättemaksuseaduseks on mitte ainult solvav nende vägivalla ohvrite suhtes, vaid ka ohtlikult vastutustundetu katse naeruvääristada iga inimese põhiõigust oma keha ja piiride üle ise otsustada. Olgu see selgelt välja öeldud. See kõnealune seadus on ikkagi minu arvates selge baashügieeni küsimus meie väärtus- ja õigusruumis. 

Aga tulen nüüd oma küsimuse juurde. Te mainisite oma vastuses ka lühidalt seda. Mida te näete veel valitsuses laiemalt saab ja peab tegema nii ennetuse poole pealt, et seksuaalvägivalla ohvrite arv meil ajas ei kasvaks, kui ka võimalike ohvrite toetamiseks?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Tõepoolest, selle eelnõu ühiskondlik mõju peaks olema see, et inimesed hoiduvad kehalise puutumatuse rikkumisest, inimesed hoiduvad vägistamisest juhtudel, kus teine pool on tardunud ja ei avalda raevukat vastupanu. Nagu öeldud, see tardumisseisund on meditsiiniliselt teaduslikult tõendatud olukord, mis inimest võib tabada kriitilises olukorras, tegelikult rohkem isegi kui pooltel juhtudel. Selle eelnõu nii-öelda ühiskondlik mõju, kõige suurem mõju peaks olema see, et sellistest tegudest hoidutakse ja ühiskonnas on vähem ohvreid. 

Kui laiemalt vaadata, siis äärmiselt oluline on ka teadlikkuse tõstmine. Ka senised arutelud, mis on toimunud, on näidanud seda, et ainuüksi sellistel teemadel ühiskonnas rääkimine tegelikult juba parandab teadlikkust ja muudab suhteid tervemaks. Räägitakse läbi ka sellised võib-olla asjad, mis ei ole igapäevaselt nii-öelda avaliku arutelu objektid, näiteks arutelud selle üle, et kui inimesel on vaimne puue, kuidas siis seda nõusolekut arvestada või kuidas siis teine pool peaks selles veenduma. Või siis näiteks küsimus, mis tõusetus ka õiguskomisjonis, et kui on tegemist abielusuhtega, kas siis peaks nõusolekut olema või ei peaks.

Tegelikult on väga hea, et me ühiskonnas sellistel teemadel arutame. See arutelu ise juba ka parandab tegelikult inimeste turvalisust ja inimeste eneseväärikust. Mõlemad on ju meie põhiseaduslikud väärtused. 

Kui me vaatame noorte inimeste suhtumist, kui me vaatame seda ühiskonna küsitlust, siis tegelikult sealt tuleb ka selgelt välja, et noorte inimeste väärtushinnangud on peaaegu täiesti üksmeelsed. See 3%, mis ma nimetasin, on peamiselt vanemate inimeste hulgas. Nii et see teadlikkuse tõstmine on kindlasti üks asi, mida me ühiskonnas edasi teeme. 

Nagu ma ka ütlesin, siis konkreetse ka eelnõu raames on kindlasti plaanis parandada osapoolte koostööd. See vastus ka eelmisele küsimusele, et tõesti, kui me võtame näiteks need korgijooginäited, ka seal me vaatame, mida saab erinevate osapoolte koostöös paremaks teha. Vastne uuendus on näiteks see, et me vägivalla, kuritegude ohvrite tõendusmaterjali asume koguma digitaalselt EMO-des. Ehk et me kogu aeg otsime selliseid praktilisi samme ka, mida saab paremaks teha. Haridus- ja Teadusministeerium kindlasti vaatab ka üle, mida saab veel hariduses paremaks teha just sellise väärtusruumi kujundamisel. 

Minu arust kõige olulisem on kaks asja. Ühelt poolt terve ühiskond peab panustama, alates lapsevanematest ja tõesti lõpetades kõikide meie turvalisusega tegelevate institutsioonidega. Teisest küljest ka see, et ohvrit julgustab see rohkem abi otsima. Seda on just ka naisorganisatsioonid näiteks välja toonud, et kui see vägivald ei ole ainus vägistamise tunnus, kui inimene on tardumisseisundis, siis sageli niisugust klassikalist vägivalda ei kasutata ja siis on ohvril ka väga raske pöörduda. Eneseväärikust kindlasti see ohvri pöördumises see nagu tõstab. Me soovime julgustada inimesi rohkem politseisse ja ohvriabisse pöörduma, kui on ikkagi selgelt liiga tehtud. Ja laiemalt siis kogu meie vägivallaennetuse tegevus. Ikkagi põhirõhk on ennetusel.

Auväärt minister! Head kolleegid! Me teeme kolmeminutilise pausi küsimuste ja vastuste voorus, kuivõrd meile on laekunud ettepanek Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ja me peame seda hääletama. Selleks, et Riigikogu liikmed saaksid oma tööaega planeerida, on paslik seda teha kohe. Nii et saalikutsung ja seejärel hääletus. 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid [1]. Tänane täiskogu istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Üks hetk, auväärt minister, ma üldjuhul ei võta protseduurilisi vahele, aga kuna toimub ka istungi juhataja vahetus, siis ma võtan protseduurilise küsimuse. Varro Vooglaid, palun! 

Jaa, mul on selles mõttes ettepanek, et äkki te osutate ka ministri tähelepanu sellele, et küsimustele vastates võiks jääda konkreetse küsimuse juurde. Mulle natukene tundub, et minister kuritarvitab seda asjaolu, et vastamisele ei ole määratud ajalist piiri, ja sisuliselt laotab oma ettekande laiali tükkide haaval kõikidele küsimustele vastates. Mulle tundub, et diskussioon oleks tunduvalt viljakam, kui ikkagi on küsimus ja siis konkreetne vastus sellele küsimusele, mitte ettekande jätkamine küsimuse raames.

Hea kolleeg, tõepoolest, Riigikohuski on öelnud, et Riigikogu töö peab olema tõhus. Ja kõige tõhusam on ta siis, kui nii küsimused kui ka vastused on konkreetsed ja seotud selle konkreetse eelnõu ja konkreetse küsimusega. Aga nagu te väga õieti märkisite, tõepoolest, see on üsna erandlik, mis võib-olla tulevikus vajab reguleerimist. Küsimustele vastamisel tõepoolest tähtaeg ette nähtud ei ole, vahet ei ole, kas selleks on minister või mõni Riigikogu liige. See on meile mõttekoht. Ma arvan, et summa summarum liigselt seda kuritarvitatud ei ole, aga printsiibis, jah, ma seda pooldan. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Seaduse idee on ju väga õige ja positiivne. Loomulikult, naised peavad olema rohkem kaitstud. Aga kas selle seadusega tuleb ka teie arvates praktiline mõju? Kuidas see praktiline mõju on olnud võrreldes – kui te seda teate – teiste riikidega, näiteks Rootsiga, kus see statistika on drastiline? Kas ta jääb ainult signaaliks ühiskonnale või ikkagi see praktiline mõju tal on?

Aitäh! Püüan vastata lühemalt, kuigi samal ajal jälle mitmed kolleegid just kiidavad põhjalikke vastuseid. Püüan leida paremat tasakaalu pikkuse ja põhjalikkuse vahel. 

See, mida on siiamaani teiste riikide praktikas välja toodud kõige olulisemana on just see, et sellisel nõusolekupõhisusel on heidutav mõju tardumisseisundi kuritarvitusele. Ühiskond saab paremini aru sellest, mis asi on tardumisseisund. Ja ühiskond saab paremini aru sellest, et kui naine, aga tegelikult ka mees, ei asu raevukalt küünte ja hammastega vastu võitlema, siis ainuüksi see veel ei tähenda seda, et teine pool on nõus seksuaalsuhtega. See on kõige olulisem mõju, mis tegelikult päästab paljude inimeste eneseväärikust, päästab paljude inimeste turvatunnet ja tegelikult ka nii vaimset kui füüsilist tervist sealjuures.

Loomulikult me sarnaselt Soome ja Rootsiga, kui Riigikogu on leidnud, et see eelnõu väärib seadusena vastuvõtmist, analüüsime me seda, kuidas see seadus on täpselt mõjunud ja missugust asja tuleks veel parandada või vaadata. Teine asi, mis on praktiliselt paremaks läinud näiteks Soome ja Rootsi kogemuse puhul, on just see, et erinevad institutsioonid on hakanud omavahel tegema paremat koostööd. Kuna need asjad on rohkem läbi räägitud ja rohkem selgemad ühiskonnas, siis on need ka menetlejatele selgemad ja institutsioonidevaheline koostöö on läinud paremaks.

Rõhutada tuleb siiski seda, et kõikides riikides on need seadusesätted mõnevõrra erinevad, õiguskultuur on erinev, üldine õigusruum on erinev. Üks ühele kopeerida ühegi riigi kogemust ei ole päris hästi võimalik, aga oluline on ka see, et inimesed tõesti julgeks rohkem abi otsida. See on osades riikides läinud paremaks, osades on keeruline öelda, et kas siis ei olegi neid tegusid tehtud ehk see heidutus on juba mõjunud või mingil muul põhjusel ei ole pöördumiste hulk suurenenud.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te just ütlesite, et kui eelnõu on vastu võetud, siis saab ka järeldusi hakata tegema. Aga tegelikult on neid järeldusi Rootsis ja mujal küllalt tehtud. Nimelt on tehtud põhjalikke uuringuid, ülikooli uurimistöid, erinevaid analüüse. Oleksite võinud nendega enne tutvuda, kui sellise asja meile lauale toote. Seal on räägitud väga palju juriidilisest kaosest, mida see seadus tekitab. Ehk olukord on juriidilises mõttes päris kehvaks läinud.

Aga ma küsin teilt ka mõningaid andmeid. Rääkige näiteks kirjalikust vormist nõusoleku korraldamisel. Kuidas teie seda ette kujutaksite ja kuidas see käima peaks? Kas iga kord nõusolek eraldi või pikema aja peale ette? Kui tugev see paber peaks olema ja allkirjastatud või mitte?

Seda eelnõu on pikalt ette valmistatud ja mitte ainult tutvutud erinevate riikide analüüsidega, vaid ka reaalselt kohtutud erinevate riikide institutsioonidega, kes õigusemõistmisega tegelevad, et lisaks analüüsidele oleks rohkem vahetut informatsiooni.

Rootsi kogemus siiski kokkuvõttes näitab ühemõtteliselt seda, et Rootsist on tõepoolest tulnud juurde süüdimõistmisi, aga need süüdimõistmised on olnud sellised, mis oleks olnud vägistamised ka enne nõusolekupõhise lähenemise muudatusi seaduses. See muutus, mis Rootsis toimus, oli see, et ohvrid söandasid rohkem pöörduda, nad ei kartnud enam seda, kas nad suudavad piisavalt tõendada vägivalla kasutamist. Suudeti ikkagi inimväärikalt see menetlus läbi viia. Aga ma rõhutan üle: süüdimõistmised lisandusid juhtudes, mis oleks olnud vägistamised ka enne nõusolekuseaduse vastuvõtmist. Seda on oluline kindlasti silmas pidada.

Eelnõus ei ole kuskil öeldud, et nõusolek peaks olema kirjalik. Sellist sätet eelnõu tekstis ei ole. Me üldiselt saame inimestena aru, et inimesed ikkagi suhtlevad omavahel. Nagu öeldud, valdav osa Eesti inimestest on seda meelt, et mõlema poole väljendatud nõusolek on intiimsuhte eeldus. Inimesed saavad ka aru, mis see väljendus on. 

Veel kord: tardumisseisund ei ole nõusoleku väljendus, sellest saavad inimesed aru. Kui teine pool on sõna otseses mõttes tardunud, ta ei tee mitte midagi, ta ei reageeri mitte kuidagi, siis see ei ole nõusolek. Sellest saavad inimesed tegelikult aru ja oskavad neid märke lugeda. Nii et ei ole mingisugust kirjaliku nõusoleku vajadust. Loomulikult, kui keegi soovib, siis võib seda teha, see keelatud ka ei ole, aga mingisugust sellist sätet eelnõus ei ole. 

Kui vaadata veel seda Rootsi kogemust, siis kõige rohkem olid rahul seaduse muutmisega ka prokurörid ja kohtunikud, sellepärast et juhtumeid on nii vähe, aga just nende vahetu kogemus ohvritega, näha, et ohvrite inimväärikus on palju paremini kaitstud, nad ei pea tõendama seda, kuidas täpselt vägivalda kasutati. Seda on peetud ikkagi Rootsi uurimustes positiivseks.

Nüüd on üks protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Mart Helme, palun!

Jah, kas me oleme kohustatud kuulama kõikidele küsimustele täpselt ühesuguseid vastuseid, täpselt ühesuguste argumentide ja ühesuguste terminitega? Ma olen kuulnud seda juba, ma ei tea, üle tunni aja. Täpselt ühesugused vastused kõikidele täiesti erinevatele küsimustele. Kas puudub funktsionaalne kuulmisvõime või on lihtsalt ametnikud ette valmistanud selle plaadi, mida meile kogu aeg siis maha mängitakse? Võib-olla kutsuks korrale vastaja, et ta vastaks lühidalt ja ei raiskaks Riigikogu aega?

No vastuse pikkus sõltub ikkagi ministri ettevalmistusest. Siin ma kuulsin mitmel korral Rootsi uuringutele viitamist, nii nagu ka Anti küsis, ja minister siis natuke laiendas seda. Võib-olla jah kontsentreeritumalt, aga see on ministri tunnetus, kui põhjalikult ta tahaks seda vastata. Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Nagu me õiguskomisjoniski rääkisime ja nagu ma seal ka oma seisukohta väljendasin, minu arvates on tegemist väga problemaatilise eelnõuga just kriminaalmenetluse baaspõhimõtete vaatepunktist. Ennekõike seonduvalt sellega, et siin me näeme hiilivat taganemist sellest baaspõhimõttest, mis on sätestatud ka põhiseaduse §-s 22, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. 

Vaatame esiteks sellele, et Tartu Ülikooli õigusteaduskond on ka juhtinud sellele tähelepanu, öeldes, et ümberpööratud tõendamiskoormise kasutamine, millist plaani eelnõus küll eitatakse, kuid millisele jah-mudeli pooldajad sageli sisuliselt rõhuvad, ei saa kriminaalmenetluses kõne alla tulla lähtuvalt põhiseaduslikust printsiibist, süütuse presumptsioonist. Mul hakkab aeg otsa saama. Aga seletuskirjas on tegelikult ju nenditud, et juba praegu Eesti kohtupraktikas on peetud võimalikuks mõista inimesed süüdi üksnes kannatanu ütlustele tuginedes. Sellest ju nähtubki see – vabandust, läheb mõni sekund üle –, et kui süüdistatav tahab saada mitte süüdi mõistetud, siis ta peab hakkama ise tõendama omaenda süütust. Kuidas te seda kavatsete vältida, et niisugust taganemist põhiseaduse aluspõhimõttest ei tule?

Samale küsimusele ma tõepoolest komisjonis juba vastasin ja kinnitan ka siin üle – olen tegelikult ka oma ettekandes seda mitu korda üle kinnitanud –, et kõik karistusõiguse tuumprintsiibid säilivad. Seletuskirja me oleme põhjalikult täiendanud selles osas ja rõhutanud üle, et ei tule ümberpööratud tõendamist. Ei ole niimoodi, et süüdistatav peaks hakkama kuidagi tõendama, et tema ei ole seda tegu teinud. (Saalist öeldakse midagi.) Õiguskomisjoni istungil ma selgitasin, et me oleme seletuskirja juba täiendanud nende sätetega. Õiguskomisjonis ma ka kinnitasin, et kui veel sellele täiendav täiendus oleks vajalik, siis kuna me oleme kõik seda meelt, et karistusõiguse tuumprintsiibid jäävad kehtima, siis me oleme valmis ka seletuskirja täiendavalt täiendama. Seda ma ütlesin ka oma ettekandes, et me oleme valmis igakülgseks koostööks. 

Nii nagu ma teile ka komisjonis vastasin, tõepoolest, Tartu Ülikooli õigusteaduskond toob oma kommentaaris välja, et ühiskonnas on kõlanud hääli, justkui peaks seda printsiipi muutma, aga seda ei saa pidada õigeks. Vaatamata sellele, et ühiskonnas on kõlanud hääli, et karistusõiguse põhiprintsiipe tuleks muuta, see eelnõu neid ei muuda. Ma olen selles mõttes Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga igati nõus, et ühiskonnas on alati selline oht olemas, et karistusõigust soovitakse muuta, aga sellele tuleb loomulikult läheneda põhiseaduspäraselt ja tuleb loomulikult põhiseaduses toodud väärtusi au sees pidada. 

Ma juba komisjonis ka kinnitasin, siin ettekandes kinnitasin, et kui selles osas peetakse vajalikuks seletuskirja veel täiendamist, siis me oleme valmis seda tegema. Kui kellelgi on kahtlus, et keegi tahab midagi salaja teha, siis mitte keegi midagi salaja teha ei taha. Eestis on kirjutatud õigus, paragrahvid on paigas, karistusõigus on paigas ja seletuskirja oleme valmis täiendama.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma väga tänan, et selline kasulik ja kauaoodatud eelnõu on jõudnud esimesele lugemisele ja et te nii põhjalikult küsimustele vastate ja kaitsete eelnõu, mille te olete siia toonud. 

Ma olen teiega täiesti nõus, et väga suur kasu selle eelnõu menetlemisest on juba need arutelud, mida me peame, ja ühiskonna üldine teadlikkuse tõus. Te olete väga hästi kirjeldanud seda tardumusseisundit, mis ei olnud absoluutselt tavateadmine enne selle eelnõu koostamist. Samamoodi oli küsimus, kas ka abielulises suhtes on vaja nõusolekut. Tõepoolest on. 

Ma küsin veel ühe tüüpsituatsiooni kohta, mis on võib-olla täna jäänud diskussioonist välja. Tõepoolest, me räägime abitusseisundist, teadvuseta olekust või enesekaitsest kui karjumisest ja aktiivsest füüsilisest vastupanust, aga väga palju vägistamisi toimub olukorras, kus üks inimene on võimupositsioonil, on need siis ülemuse ja alluva suhted, õppejõud, treener, kus ohver kardab oma töökoha pärast, oma eksami tulemuse pärast, võistlustele pääsemise pärast. Ka sellistes olukordades mõjuvõimu kasutamine võib pärssida ohvri aktiivset agressiivset reaktsiooni. Kas on nii?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Tõepoolest, eelnõu tekst toob ka eraldi välja selle, et kui tegu on toime pandud, kasutades ära kannatanu sõltuvust süüdlasest või kuritarvitades saavutatud mõjuvõimu või usaldust. Ehk nii nagu te nimetasite, sellises olukorras, kus üks on ülemus ja teine alluv, ühe töö sõltub teisest, peavad töökollektiivides näiteks need, kes on ülemuse positsioonil, sellest ikkagi aru saama. Isegi kui tärganud tunne on igati vastastikune, väga ilus ja päädib pikaajalise õnneliku kooseluga, siis vähemalt algfaasis tuleb arvestada sellega, et ühel inimesel on mõjuvõim teise üle, ja käituda vastutustundlikumalt. Selle kohta on juba mitmeid materjale olemas. Personalijuhid teevad mitmeid koolitusi, ükski ettevõte või asutus ei taha konflikte sellel teemal. Väga mõistlik on näiteks tõesti informeerida lähedase suhte tekkimisel personalijuhti, et see on mõlemal poolel turvaline. Need eetikanormid on Eesti ettevõtetes ja asutustes juba hästi juurdunud ja see arusaam on laiemalt olemas. See puudutab näiteks õppejõu ja üliõpilase suhtlust. Ülikoolid on teinud endale lausa kirjalikud eetikanormid, kuidas kõike seda turvaliselt korraldada. Rõhutan üle, et sellised suhted ei ole kuidagi keelatud, aga just selleks, et vältida ühe poole ärakasutamist teise poole poolt, on mõjuvõimsal positsioonil oleval inimesel mõistlik see natukene läbi mõelda. Enamik organisatsioone on selleks ka oma sisekorras vajalikud reeglid teinud.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Ma alustan ka tunnustusega mitte ainult eelnõu puhul, vaid ka selle puhul, et seda eelnõu on väga palju täiendatud, väga paljud tööd on sinna pandud ja selgituskirja on tõesti väga palju täiendatud sellest ajast, kui me tegelikult seda arutelu alustasime. Sest tõepoolest, moraalselt ja eetiliselt ei ole siin mitte mingitki küsimust, juriidiliselt alati elu ei ole nii mustvalge ja tuleb väga hoolikalt neid sõnu sinna ritta panna. Tegelikult ma arvan, et ministeerium on teinud siin väga head tööd. Nii et kiitus selle eest. 

Aga ma küsin võib-olla laiemalt seda, kuidas teie näete, kas meie prokuratuur ja uurimisasutused on tegelikult valmis ja spetsialiseerunud nende juhtumite edukaks uurimiseks. Kas te näete seal mingit vajakat ka kohtunike osas, mingit lisaväljaõpet? Võib-olla te oskate ka kirjeldada, kuidas see uurimispraktika võiks muutuda ja areneda seoses selle eelnõuga.

Aitäh ja aitäh nende heade sõnade eest! Ja see on väga hea küsimus, sest tõepoolest, juhul kui seaduseelnõu seadusena vastu võetakse, on plaanis vaadata väga täpselt menetluste osa ja prokuröride ja kohtunike ja politsei omavahelist töökorraldust veel ka üle, et mida seal saab täpsemaks ja paremaks teha. Plaanitud on koolitused, nendeks koolitusteks on planeeritud ka vajalik eelarve. Me oleme välja pakkunud seaduse rakendamiseks ka pikema tähtaja, just selleks, et jõuaks piisavalt neid koolitusi teha. See rakendamistähtaeg on tavapärasest pikem. Nüüd, plaanis on koolitada uurijaid, prokuröre ja kohtunikke. Üldiselt on kohtute enda lähenemine olnud ka selline, et kohtud näevad, et sellisteks delikaatseteks asjadeks on mõistlik, kui on kohtunikud ka spetsialiseerunud. Ehk kohtunike koolitusvajadus on selles osas suur ja spetsialiseerunud kohtunike vajadust on kohtud ise näinud. Prokuratuuris vastav spetsialiseerumine on juba korraldatud, Harju Maakohtus kui suuremas kohtus ka, aga just väiksemates kohtutes on seal veel arenguruumi.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Hea Liisa! Ma muidugi ütlen, et funktsionaalse kuulmisoskuse kohta ei ole mulle vaja märkust teha, vaid sul on endal sellega vaja tööd teha. Ma ei saa üle sellest, et sa räägid sellest. Sa enne rääkisid kõnes ka ja mitu korda vastates, et süütud ei lähe Eestis vangi, kindlasti mitte. Meie probleem ongi Eestis rohkem see, et süüdi olevad inimesed ka ei lähe vangi sinu juhitud justiitssüsteemiga. 

Aga süütuse presumptsioon säilib, oled sa siin korduvalt kingaga vastu pulti tagunud. No seaduses on paragrahv, et inimene läheb vangi, kui ta ilma vaba ja väljendatud nõusolekuta kellegagi magas. Meil on ju sama seis täna ka, et kõik peavad nõus olema ja seda nõusolekut peab põhimõtteliselt väljendama. Kui keegi tuleb pärast ütlema, et mulle tehti liiga, siis see on ikkagi põhimõtteliselt sõna sõna vastu. Aga nüüd te toote sisse vaba ja väljendatud nõusoleku kohustuse, kusjuures see ei lahenda ära seda olukorda, millest siin sotsid rääkisid, et aga kui ülemus kasutab seda positsiooni ära või kuidagi ähvardusega saadakse see nõusolek kätte, siis oleme ikka samas punktis tagasi. Ehk siis me oleme tagasi seal, et te lahendate kas probleemi, mille kohta te väidate, et see juba on lahendatud, või te teete mingisugust radikaalset asja, mis on kättemaksuseadus.

Teie küsimuses toodud eeldused ei vastanud üheski osas siiski tõele.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No vaat, ma nii lühikest vastust tõesti ei oodanud, aga läheme siit edasi. Siin seaduseelnõus on toodud välja, et selle eelnõu kohaselt on eesmärk kaitsta inimeste seksuaalautonoomiat ja toetada soolist võrdõiguslikkust. No hästi. Aga me teame, et meil on ametlikult kuulutatud sugudeks mitte ainult mees ja naine, vaid neid sugusid on juba kas või koolis õpetatava kohaselt üle 20. Selgitage mulle nüüd ära. Kõik me siin veel vanast ajast kokkuleppeliselt praegu räägime, et see seadus hakkab kaitsma naisi vägivalla eest ja seda rohkem kui praegu, aga paraku on muu seadusandlus teatavasti LGBT-aktivistide kasuks vahepeal ära muudetud ja see paneb meid täiesti teistsugusesse olukorda. Selgitage mulle, et kui näiteks edaspidi habemega naine ahistab päris naist, soovib temalt seksuaalvahekorda, pärisnaine ütleb habemega naisele "ei", aga kuna see "ei" solvab ja ahistab habemega naist, kes leiab, et teda on selle ei-ga diskrimineeritud, siis kuidas see aitab päris naist, keda siiski habemega naine on tahtevastaselt ära kasutanud. Aga kohtus esineb ta kui seksuaalvähemus ja nõrgem osapool, kes on harjunud, et tema identiteet annab talle eeliseid, siis kuidas see eelnõu aitab päris naist? (Juhataja: "Teie aeg!) Kellele see õigus pärast jääb?

Aitäh! Kui te eelnõu vaatate, siis näete, et siin on juttu inimestest, suguühtest inimesega, tema vaba ja väljendatud nõusolekuga jne. Lisaks olen ma sunnitud nimetama, et ahistamine ise ei diskrimineeri ehk ka teie näidisloos toodud eeldused ei päde. Eelnõuga on sooline võrdõiguslikkus seotud sedapidi, et nii nagu kogu pikas ajaloos me näeme ja nagu näitavad statistilised andmed, on naiste füüsiline jõud keskmiselt madalam ja väiksem kui meestel. Ohvriks on ka Eestis ikkagi valdavas osas naisterahvad. See eelnõu kaitseb nii mehi kui naisi vägivalla eest, aga senise statistika põhjal on naisi statistiliselt lihtsalt rohkem.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Palun selgitage kõnealuse seaduse rakendamist järgmise näite varal. 2022. aastal tuli avalikuks juhtum, kus Marko Mihkelson oli teinud fotosid oma kasulaste suguelunditest. Kui see tuli avalikuks, tunnistas ka Marko Mihkelson, et selliseid pilte ei oleks tohtinud mitte keegi mitte kunagi lastest teha. Ka ajakirjanik Kalle Muuli on kommenteerinud: tõesti, isegi Mihkelsoni tehtud fotode kirjeldused ajavad südame pahaks, mis siis veel fotodest endist rääkida. 

Minu küsimus on järgmine. Kas kõnealune seadus loob nendele lastele, kui nad täisealiseks saavad, täiendava juriidilise võimaluse pöörduda õiguskaitseorganite poole ja võtta Marko Mihkelson vastutusele või on kõik vajalikud õiguslikud mehhanismid selliste juhtumite käsitlemiseks juba praegu olemas?

Aitäh! Konkreetne eelnõu ei puutu üldse sellesse teie poolt kirjeldatud ka teoreetilisse situatsiooni. (Protesteeriv hääl saalist.)

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Mina pean ka teid tunnustama selle eelnõu eest, see on tõepoolest väga vajalik ja oodatud samm. Aga minu küsimus puudutab laiemat tausta. Kas selle eelnõu valguses on muutumas või kas on tulemas mingit lisa näiteks, mis puudutab ohvrite abistamist, et inimesed oleksid julgemad välja tulema nende lugudega, mis on juhtunud? Nagu me teame, väga paljudel juhtudel jätavad inimesed selle enda teada väga erinevatel põhjustel. Kas lisaks nendele koolitustele, mida te mainisite, mis puudutavad ametiasutusi, on veel mingeid selliseid hoobasid, millega me saame edaspidi ohvreid rohkem toetada?

Aitäh! Avalik arutelu ka selliste võib-olla rohkem tõesti äärealadel või seni mitte nii selgelt läbi räägitud küsimustes kindlasti aitab. Ja nii nagu ma rõhutasin, ainuüksi see põhjus, et sa ei pea hakkama politsei poole pöördudes kirjeldama, kuidas see vägivald välja nägi, kui sul oli tardumisseisund – siis nii-öelda klassikalist vägivalda ei pruukinud üldse olla –, see parandab ohvrite eneseväärikust ja julgustab rohkem pöörduma. Konkreetselt ohvriabi on Sotsiaalministeeriumi haldusalas ja me kindlasti väga toetame seda, et ohvriabile, ohvreid abistavatele teenustele oleks Eestis rohkem tähelepanu.

Varro Vooglaid, palun! 

Ah jaa, minu kord juba. Ma küsin teilt kahte asja. Esiteks, miks te olete sellise demagoogilise pealkirja pannud sellele eelnõule, et nõusolekupõhise seksuaalvägivalla käsitlus, teades väga hästi, et ka praegu Eesti Vabariigis kehtiv õigus on nõusolekupõhine? Ei ole ju sellist olukorda, et võiks seksuaalsuhetesse astuda või tahtevastaseid sugulise iseloomuga tegusid toime panna ilma teise poole nõusolekuta. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas seda asja reguleerida, mitte seda, kas oleme nõusolekupõhisel mudelil või mittenõusolekupõhisel mudelil.  

Aga ma tulen ikkagi tagasi selle süütuse presumptsiooni juurde, mida te ütlesite eelnevalt, et sellest ei taganeta selle eelnõuga. No loosungina on see kena küll, aga ometi te ju teate, ja räägime nüüd täitsa ausalt, te ise olete tunnistanud ka seaduseelnõu seletuskirjas, et juba praegu kohtupraktika pinnalt on peetud aktsepteeritavaks seda, et mõista isikuid süüdi üksnes kannatanu ütluste alusel. Ja kui mul oleks rohkem aega, ma tsiteeriks seletuskirja, kus te ütlete seda ju väga selgelt siin ka, leheküljel 17 alguses, ehk ehkki formaalselt süütuse presumptsiooni ei piirata, siis tegelikult sisuliselt kujuneb küll selline olukord, et isik selleks, et mitte olla süüdi mõistetud … 

Teie aeg!

… võib olla olukorras, kus ta peab hakkama ise tõendama oma süütust. See on ju reaalselt nii, te aktsepteerite seda võimalust tegelikult.

Aitäh!

Aitäh! Ma täiesti nõustun sellega, et meie Eesti õigus on nõusolekupõhine. Ma tõin seda rahakotinäidet alguses just selle rõhutamiseks, et meil kogu õigusruum on nõusolekupõhine. Kui sul on rahakott laua peal, keegi läheb mööda ja kui ta võtab selle ilma nõusolekuta, siis see on vargus, aga kui ta pöördub teie poole ja küsib, et teil on ilus rahakott, kas ma võiksin selle võtta, ja te annate oma nõusoleku, jah, palun võta siis see ei ole kuritegu või see ei ole süüline tegu. Meil kogu õigusruum on nõusolekupõhine. 

Ent sealhulgas siiski vägistamist puudutav paragrahv oli mõnes mõttes õiguslik erand siiamaani. Seal oli välja toodud, et peab olema kasutatud vägivalda või siis peab olema abitusseisund. Kui me võtame seda rahakotti, siis justkui kui inimene niisama möödaminnes seda rahakotti võtaks, kui see oleks analoogia vägistamisega, siis ta sellisel juhul ei oleks justkui nagu süüline tegevus. Rahakoti võtja oleks pidanud kasutama vägivalda. See on see muudatus, mida see eelnõu ju tegelikult toob. Selles mõttes ta liidab tõepoolest vägistamise üldises Eestis oleva nõusolekupõhise õigusruumiga. 

Nüüd mis puudutab seda, kas süüdistatav peab andma ütlusi, kas ta peab ennast kaitsma, vastus on, et ei pea. Nagu ma ka rõhutasin, seda seletuskirja saab täiendada. Kui on siin see seletuskiri lehekülg 17, mida te välja toote ... (Varro Vooglaid saalist: "Lugege ette …") "Teisisõnu …" algusega, mhmh. Nüüd on toodud siin ... (Varro Vooglaid saalist: "Lugege ette!") Jah, üks hetk, ma vaatan, kust see mõte algab, et tegemist ei oleks sisuliselt väljarebitud lausega. (Varro Vooglaid täiendab saalist.) Nii, jah. (Varro Vooglaid jätkab. Minister naerab.)

Laseme ministril ette lugeda siis.

Nii. Vastavalt teie soovile loen selle ette. Ma alustan isegi eelmisest lausest, isegi üle-eelmisest. Ühesõnaga, see lõik arutab seda, kas kannatanu ütlused on piisavad ja kas ainult kannatanu ütlustele tuginedes võiks senises kohtupraktikas või ka edaspidi isikut süüdi mõista. Siin on välja toodud, et ainuüksi kannatanu ütlustele tuginemine "on iseäranis problemaatiline juhul, kui isik on kahtlustatavaks sattunud näiteks valekaebuse või uurimisasutuse vea tõttu. Senine kohtupraktika ei käsitle olukorda, kus süüteokoosseis sisaldab negatiivset tunnust ehk nõusoleku puudumist ja selle praktika jätkamine läheks vastuollu põhiseaduse § 22 lõikes 2 sätestatuga, mille kohaselt ei ole keegi kohustatud oma süütust tõendama. [Nii, ehk siis selle põhiseaduse säte on siin välja toodud. – L-L. P.] Teisisõnu, ehkki formaalselt süütuse presumptsiooni ja enese mittesüüstamise privileegi eelnõukohase muudatusega ei piirata [Ei piirata, jah! – L-L.P.], võib materiaalõiguse eelnõukohane muutmine teatud juhtumitel siiski kaasa tuua kesksete menetluspõhiõiguste intensiivse riive: süütu süüdistatava ette seatakse põhiseadusevastane valik – kas ütluste andmisega asuda ise oma süütust tõendama või riskida sellega, et .. alusetult süüdi mõistetud kannatanu paljasõnaliste väidete põhjal. Selle riive tasakaalustamiseks tuleks kohtutel mõelda [Selle "tuleks" võib asendada sõnaga "tuleb". Nagu ma ütlesin, me oleme valmis seda eelnõu täiendama. – L-L. P.], kas on võimalik süüdimõistvat kohtuotsust teha, tuginedes üksnes kannatanu ütlusele nõusoleku puudumise kohta, või on nõusoleku puudumise tõendamiseks vajalikud ka mingid täiendavad tõendid, mis kannatanu ütlusi kinnitaksid."

Mina ütleksin, et siin lõigus on väga selgelt näha seda, et süütuse presumptsioon on oluline ja kohus ei tohiks teha uues olukorras, kus tekib negatiivne tunnus ehk nõusoleku puudumine, ei tohiks teha üksnes kannatanu ütluste alusel. Ma olen teiega nõus, seda lõiku võib teha selgemaks. Ja ma olen seda korduvalt rõhutanud siin puldis, et me oleme valmis seda tegema. Selle lõigu mõte siiski toob välja seda, et võib tekkida risk intensiivseks riiveks ja seda intensiivse riski riivet tuleb maandada. See eesmärk on täiesti selge. (Hääl saalist.)

Aitäh! Nii, aga nüüd on tekkinud üks protseduuriline küsimus. Alar Laneman!

Aitäh! Mul on küsimus istungi juhatajale. Kas keegi juhatab ka seda istungit viimased 20 minutit? 

Küsimus istungi juhatajale. Järelikult istungi juhataja juhatab seda. Mart Helme, palun!

Jah, noh, iroonilised naljamehed meil siin saalis. Aga see lõik, mida te meile lugesite, näitab ju väga selgelt seda, et see ongi kättemaksuseadus. Te eitasite Martin Helme küsimusele vastates, esimesele küsimusele, et see on kättemaksuseadus. On! Kui näiteks mõni punaaktivistist naisterahvas, võib-olla ka meesterahvas – meil on ju sugude võrdsus ja kõik muu seesugune – otsustab, et ta tahab Mart Helmele kätte maksta, ja süüdistab Mart Helmet selles, et Mart Helme on seksuaalset vägivalda tema vastu kasutanud, siis see asi läheb ju käima. Karistus on ju kohtuprotsess. Tänapäeval on tehisintellekti raames väga lihtne produtseerida ka nii-öelda lisatõendusmaterjali. Ja mina pean siis olema see loll, kes värbab advokaadid, teeb igasugused ekspertiisid ja kulutab kümneid tuhandeid eurosid, et tõestada, et ma pole selle inimesega absoluutselt kokku puutunud, pole teda sõrmeotsagagi puudutanud, seksuaalsest vägivallast rääkimata. Saate aru? See ongi see teema siin, et …

Teie aeg!

… te saate inimesi tühistama hakata. Ja lääne praktika näitab meile praegu, et seda väga usinalt ka poliitilistel põhjustel tehakse. Nii et lükake ümber palun, et meil Eestis …

Aitäh!

… kohtu suva põhjal ei hakata seda tegema.

Teie küsimuses toodu ei vasta tõele. Nõusolekupõhine vägistamise koosseis ei riiva süütuse presumptsiooni, sest see ei muuda tõendamiskoormust ega ei eelda süüd. Määratleb kuriteo objektiivsed tunnused, kuid süü tuvastatakse ikkagi ainult ja üksnes kohtumenetluses, kus riik peab tõendama, et nõusolekut ei olnud. Süüdistatav võib olla täiesti vait, ta ei pea mitte midagi ütlema. Riigi kohustus ehk kohtu kohustus on tõendada ilma mõistlike kahtlusteta seda, et nõusolek puudus. Süüdi saab mõista üksnes tõendite alusel – tõendite, klassisuuruste tähtedega ma ütlen seda, tõendite alusel – ja need tõendid peavad olema ka sõltumatu kohtu hinnangul usaldusväärsed.

Kalev Stoicescu, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See eelnõu on väga selgelt arusaadav ja väga vajalik, mida ma täielikult toetan. Mind paneb nördima, kui ma kuulen siin tagurlikelt jõududelt seisukohti, mis naeruvääristavad seda eelnõu, nii nagu naeruvääristatakse ka Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni. Aga mul on selline küsimus. Parem hilja kui mitte kunagi, aga kuidas me jõuame alles nüüd, detsembris 2025 sellise eelnõu juurde. Miks me varem ei ole selleni jõudnud? Aitäh!

Karistusseadustiku nõusolekupõhine muudatus on olnud tõesti selle valitsuse ja ka eelmise valitsuse eesmärk. Aga nii nagu hea kolleeg Riina Sikkut väga hästi välja tõi, on tegelikult juba ettevalmistamise protsess ja väga-väga palju peetud arutelusid olnud omaette väärtuslik. Me oleme täiesti teadlikult seda pikalt ja põhjalikult ette valmistanud, korraldanud hästi palju erinevaid kaasamisi ja arutelusid, et olla kindel, et ühiskondlik arusaam on sama, mis eelnõus väljendatu. Need arutelud, mis on sellele eelnõule eelnenud, on olnud omaette väärtus, ka see arutelu, mis on siin ja praegu. Juhul kui see on konstruktiivne ja põhineb tõestel eeldustel või faktidel, on see väga väärtuslik. 

Ja me oleme jätkuvalt valmis tegema vajalikke muudatusi. Äärmiselt oluline on see, et see seadus hakkaks ühiskonnas tööle, et inimesed saaksid aru, millest jutt käib ja kuidas on, ning et mitte kellelgi ei tekiks põhjust tunda oma eneseväärikust sedavõrd riivatuna, et tal oleks üldse põhjust pöörduda politsei poole. 

Meie eesmärk ei ole mitte inimesi vangi panna, vaid meie eesmärk on see, et ühiskonnas ei panda toime selliseid tegusid, mis inimeste eneseväärikust riivavad. Selleks on kõik need arutelud, analüüsid, mõttevahetused ja konverentsid äärmiselt olulised.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! See debatt on olnud siin, jah, sihuke lausa kirglik kohati. Võib-olla küsimus teile on natuke laiem. Me arvame, et kõik saavad aru, et seksuaalkuriteod ja inimeste poolt jõupositsiooni kuritarvitamine, ka vägivalla kasutamine on ühemõtteliselt hukkamõistetavad. Ma arvan, et siin saalis pole kedagi, kes teisiti arvab. Aga miks teie arvates meil on jätkuvalt saadikuid, kes peavad vajalikuks mitte arutada selle üle, kuidas seda täpselt rakendada, detailide üle või kuidas seda kohtupraktikas tõestada, vaid peavad vajalikuks seda protsessi tervikuna naeruvääristada? Kord on see kättemaksuseadus, kord on mingisugune, kas peab kirja panema selle asja. No sihuke nagu, vabandust, külatädikeste või -onukeste jutt, eks ole, mis tegelikult ei lähe kokku parlamentaarse debati vajalikkusega just nimelt selle üle, kuidas seda seadust rakendada, mis on plussid-miinused. On selline üldine, universaalne häma, demagoogia, oma valijatele meeldimise soov. Miks meie debatt kandub selliseks, oskate öelda seda?

Meie uuring näitas, et 3% Eesti elanikest, enamasti vanemate inimeste hulgas (Saalis räägitakse.), arvab, et nõusolekut ei ole tarvis. Ju siis keegi soovib sellele 3%-le meeldida. Aga teine võimalik põhjus, mis mulle teeb laiemalt Eesti ühiskonnas muret, on usaldamatuse külvamine Eesti kui õigusriigi vastu. Ma ei pea seda põhimõtteliselt õigeks. (Saalis räägitakse edasi.) 

Anti Poolamets, rahu! Kuulame nüüd ministri lõpuni. (Anti Poolamets räägib kohalt. Juhataja helistab kella.) Anti Poolamets, teil on küsimus! Anti Poolamets, teie küsimus!

Siia ma tahtsin jõudagi! Te räägite usaldusest. Teil ei ole mandaati Eesti õigussüsteemi laiali lammutamiseks ja ümbertegemiseks. Lehtme-laste parteil ei ole mandaati. Teil ei ole 1,5%-ga mingisugust moraalset õigust siin laiutada ja üldse oma ametis istuda. Nii et alustame sellest, et astuge tagasi! 

Teiseks, kunagi ütles keegi ilusti, et keegi peab silma peal hoidma, et ta häid inimesi paljaks ei varastanud, ehk kuidas Johanna-Maria Lehtme inimeste usalduse hävitas ja Ukraina toetamist kahjustas. Praegu me peame vaatama, et teie ei lammutaks Eesti normaalset õigussüsteemi. Normaalse abielu te juba lammutasite. Sellepärast on mul küsimus, kas õigussüsteemi seest tuli see nõudlus või kopeerisite te lihtsalt kedagi, et midagi oleks programmi kirjutada, midagi revolutsioonilist ja rumalat.

Uuringud näitavad siiski, et sellisele nõusolekupõhisele lähenemisele on laialdane toetus. Kahjuks näitavad uuringud ka seda, et väga palju naisi ja tegelikult ka mehi on oma elus seksuaalvägivallaga kokku puutunud. Ühiskonna ootus sellisele muutusele on selgelt olemas olnud, seda näitab ka lai tagasiside selle eelnõu kohta.

Anti Poolametsa kõne ajal hakkis vahepeal. Eelmine istungi juhataja ütles ka, et räägime natuke kaugemalt mikrofonist, siis on paremini kuulda. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Mul on siin väga palju küsimusi, konkreetseid küsimusi selle minu meelest täiesti ebavajaliku Eesti ühiskonna seadusega, aga ma loen ühe neist ette. See on politsei näide. 14-aastane tüdruk, kes on seksuaalselt olnud aktiivne, läheb ööbimisega pidude ajal noormeeste kõrvale voodisse ja hakkab nende suguelundeid katsuma. Noormehed on tarbinud alkoholi ja lähevad tüdruku algatusega kaasa. Hiljem kahetsevad, kuna tüdruk tegelikult ei meeldinud. Kas tüdruk on kurjategija, et eelnevalt ei küsinud, kuigi noormehed läksid tegevusega, suguelundite katsumisega, kaasa? Kas tüdruk on vägistaja, kui olukord läheb üle vahekorraks – tüdruk tegutses enne nõusoleku saamist? Või muutuvad vägistajaks noormehed, kes ei küsinud, aga eeldasid, et tüdruk soovib seksi? Tüdruk, kes neile tegelikult ei meeldinud. See on konkreetne küsimus politsei poolt. Ja neid on väga-väga palju, kui teie eelnõu peaks ellu viima.

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh! No politsei teab väga hästi seda, et otsuse selle kohta, kas keegi on kurjategija või ei ole kurjategija, saab teha üksnes kohus tõendite alusel. Kui keegi kasutas ära abitusseisundit, näiteks noormees oli sedavõrd kõvas alkoholijoobes, et ta ei saanud mitte millestki aru, siis sellisel juhul on ka praegu kehtiva seaduse järgi võimalik menetlust alustada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! On ajalooline fakt, et teil on taskus või vähemalt kuskil mujal sünnitunnistus, kuhu on kirjutatud sõna "naine". Vastavalt sellele on olemas ka meestel või, ütleme, kõigil sünnitunnistus, kuhu on kirjutatud, kas mees või naine. Aga kuna teie ideoloogia järgi on olemas vähemalt 20 sugu, kellena inimene võib ennast tunda, sealhulgas näiteks lõvina, ja kui lõvil on teatavasti teistsugused armumängud, kus ekstaasihetkel isalõvi hammustab emalõvi kaelast, siis mul on küsimus. Kui nüüd isik, kes tunneb, et on lõvi ja pureb või hammustab naisterahvast kaelast, kas siis tema suhtes paneb toime kuriteo või mitte? Sest on ju loomulik, et lõvid käituvad seksuaalakti läbiviimisel hoopis teistmoodi kui inimesed.

Vägivald ei ole mitte kunagi loomulik.

Mart Helme, palun!

Aitäh! See viimane repliik oleks võinud muidugi Ukrainasse minna. Vägivald ei ole kunagi loomulikult lahendus ega aktsepteeritav. Meil on siin saalis ka üks mees – praegu läks ära –, kes on kolm ja pool aastat kelbast ajanud selle kohta, mis seal Ukrainas toimub. 

Aga küsimus on väga lihtne. See, mida te meile pähe määrite, on karistusseadustikus olemas. Kõik on karistusseadustikus olemas! See, mida te tahate meile siin pähe määrida, on tegelikult ühiskonna muutmine veelgi enam poliitiliste protsesside poolt moonutatavaks ja n-ö normikuulekusest hälbivate kodanike karistamise instrumendiks. Ja ükskõik, missugust ilusat juttu te siin ka ei räägiks, fakt on see: see on poliitiliselt motiveeritud eelnõu, mille eesmärk on teatud teisitimõtlejate tasalülitamine. Te ei veena meid absoluutselt ümber. Ükskõik, mida ei räägi ka kõik need punaaktivistid ja normikuulekad tegelased siin, meid ei veena see ümber! Võtke see lihtsalt teadmiseks.

Ma ei oska siin viisakalt väljenduda, aga nii lolli juttu, ma arvan, siin saalis ei peaks ajama. (Saalis kommenteeritakse.)  

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Meist keegi ei ole kaitstud olukordade eest, kus esitatakse alusetuid või pahatahtlikke süüdistusi või valekaebusi. Toon näitena Mary Krossi juhtumi, kus ta väitis, et EKRE sümboolikat kandvad mehed loopisid teda ja tema koera kividega. Menetluse käigus selgus, et tegu on valekaebusega. Vaatamata sellele juhtum lõpetati, kuigi see juhtum mõjutas arvatavasti ka valimistulemusi. Minu küsimus on, kas selle seaduse rakendamisel on kavas karmistada valesüüdistuste või valekaebuste eest ettenähtud karistusi või kuidas hoida ära sellised olukorrad, kus tõepoolest inimesele tehakse valekaebus. 

Aitäh! Karistusseadustiku § 319 reguleerib valekaebusi. Seal on karistused üsna karmid, ette on nähtud kas siis rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Juhul kui valekaebusega koos loodi kunstlikult mingeid tõendeid, siis on võimalik viieks aastaks inimene vangi panna. Kui nüüd Riigikogul on tunne, et neid karistusmäärasid peaks veelgi tõstma, siis me kindlasti oleme kõik ühiselt valmis seda kaaluma, aga siiamaani ühiskonnas seda tunnetust ei ole olnud. Aastane kuni viieaastane vanglakaristus on ühiskonna arusaama mööda olnud piisav karistusmäär.

Mart Helme, küsimus istungi juhatajale!

Kas istungi juhataja ka sai aru, et esineja nimetas mind lolliks? Kas see on aktsepteeritav, et minister, kes vastab küsimustele, nimetab küsijaid lollideks?

Juttu nimetasin lolliks.

Seda oskab minister öelda, mis ta selle vastusega mõtles, ja teie oskate öelda oma küsimusega. Ma arvan, et ei olnud kummaltki poolt ei "lolli" kasutamist ega selle sõnastuse üleviimist teise tähendusse. Sõnastuses jah, aga et kedagi oleks isiklikult puudutatud, seda mina ei näinud. Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister, kõigepealt suur tänu nende antud selgituste eest ja et te selle eelnõu viimaks siia Riigikogu saali tõite. Alustuseks võib-olla üks kommentaar ka. Mul on kohutavalt häbi, et te peate sellist debatti siin kuulama. Seda vist debatiks ei saa ka nimetada, kui ühel pool saali räägitakse lõvidest, teisel pool lihtsalt irvitatakse ja räägitakse, kuidas see seadus toob kaasa tohutu valesüüdistuste hulga. Muul juhul kumbki pool seksuaalkuritegudest ei räägi või kuidas neid vähendada või kuidas ohvreid kaitsta. Mul on piinlik. 

Aga minu küsimus on. Te olete seda eelnõu ju pikalt ette valmistanud koostöös ekspertide, koostöös enda hallatava ministeeriumi ja selle ekspertide ja ametnikega. Mõned liikmed, kes on siin ka sõna võtnud täna Riigikogus, on häälekalt selle seaduse vastu. Kas te olete selle seaduse nii-öelda kokkupanemise jooksul siis kuulnud neilt, kas siis erakondadelt konkreetselt või nendelt saadikutelt ettepanekuid ja ideid, kuidas päriselt siis Eestis seksuaalkuritegude arvu vähendada, kuidas kurjategijad kätte saada ja kuidas ohvreid paremini kaitsta?

Teie aeg! Aitäh!

(Hääl saalist.) Faktiliselt pean ütlema, et ...

Kuulame ministri vastust. Aitäh! 

Faktiliselt pean ütlema, (Juhtaja helistab kella.) et konkreetse ettepaneku õiguskomisjoni istungil tegi Varro Vooglaid, kellest ma juristina pean äärmiselt kõrgelt lugu, aga ma ei nõustunud tema ettepanekuga, kuna ma arvan, et süütuse presumptsioon peab jääma kehtima ja kedagi ei saa süüdi mõista ilma kohtumenetluseta ja kedagi ei saa süüdi mõista juhul, kui jääb üles mõistlikke kahtlusi. Ma ei tea, kui tõsiselt ta seda mõtles või ei mõtle, ma usun, et ta saab seda ise ka selgitada. Aga erakondade poolt rohkem ettepanekuid ei ole laekunud. Aga faktiliselt see üks ettepanek õiguskomisjoni istungil oli.

Hanah Lahe, protseduuriline küsimus istungi juhatajale. 

Aitäh! Mul on selline küsimus. Teie istungi juhatajana … Ma olen seda varem ka teilt küsinud. Kas seda minu poolt vaadates vasakpoolset tiiba siin Riigikogu saalis ei õnnestuks kuidagi paremini juhtida. Väga raske on mul olla kas seal puldis või oma pingis, segatakse vahele, karjutakse. Helle-Moonika Helme ütles mulle "lapsuke", hakkas mulle midagi vahele karjuma ja selgitama. Kas see on normaalne ja lugupidav käitumine teie arvates? Kas teil ei oleks aeg midagi ette võtta selle osas? Mul on väga raske siin saadikuna oma tööd teha.

Aitäh küsimuse eest! Nagu te panite tähele, minister pidas sel ajal pausi. Mina andsin märku, et minister tahab edasi kõneleda, siis oli vaikus saalis ja minister sai teile edasi vastata. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te kahjuks ei vastanud konkreetsele Eesti politseinike esitatud küsimusele. Loomulikult, kohtud otsustavad, aga kui nüüd see konstruktsioon peaks … (Saalis on sumin.)

Vabandust, Peeter Ernits! Ma panin sinu aja jälle käima! Kuulame nüüd uuesti küsijat! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te kahjuks ei vastanud minu eelmisele küsimusele, kuigi see oli Eesti politseinike esitatud küsimus. Te ütlesite, et kohus lahendab. Jah, see on elementaarne, aga selle teie väljapakutud konstruktsiooni najal oleks ju mõistlik rahvale seletada, kuidas inimesed peaksid käituma. 

Aga nüüd ma esitan teise küsimuse ja see on ka Eesti politseinike poolt reaalne küsimus. Kui üks pool seab suhtes olemise tingimuseks seksi ja ütleb, et kui seksi ei saa, siis jätan su maha – see on tavaline situatsioon. Kui teine pool selle tulemusena nõustub seksiga, kuna ei soovi suhte lõpetamist, siis kas on tegemist vägistamisega? Ja kui pöördutakse aastaid hiljem, kui enam suhtes ei olda, kas siis tuleb seda menetleda vägistamisena? See on suurepärane võimalus kättemaksumenetluseks. Ja see ei ole minu küsimus, see on Eesti politseinike küsimus. Palun konkreetset vastust!

Kõigepealt, ma kordan veel kord üle selle, et politseile on ette nähtud koolitused, kui seaduseelnõu Riigikogu toetuse leiab. Nagu ma rõhutasin, jõustumist oleme planeerinud hilisemaks just selleks, et jõuaks kõik vajalikud koolitused läbi teha. 

Ja nagu te ise väga hästi aru saate, ei ole võimalik anda õiguslikke hinnanguid üksnes paari lause puhul. Juhul kui keegi tunneb, et tema suhtes on kasutatud näiteks vaimset vägivalda, siis tal on õigus pöörduda politsei poole ja politsei hindab kõiki tõendeid ja kas on võimalik menetlust alustada. Mina ütleksin, et seal vähemalt ei saa öelda, et menetluse alustamiseks üldse alus puudub. Loomulikult on vaja ikkagi politseil, prokuratuuril ja kõigil välja selgitada juhtunud tegelikud asjaolud. Meil jääb endiselt kehtima ka karistusseadustiku § 81, mis räägib süüteo aegumisest. Kõiki neid detaile tuleb vaadata, et jõuda lõpuks õiglase protsessini. Ja loomulikult, kas oli tegemist vägistamisega või mitte, seda otsustab ikkagi ainult kohus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma olen jälle samas olukorras nagu Peeter Ernits siin enne. Te ei vasta küsimusele! Ma tulen ikkagi selle lõviteema juurde tagasi. Teie ideoloogia järgi on 20 sugu peale mehe ja naise. Ärge hoidke peast kinni! See on teie oma jutt, mida te siin räägite! Ütleme, et üks isikutest tunneb ennast lõvina ja hammustab kirehoos partnerit. Kuidas te teda vastutusele võtate? Selles mõttes, et ta ei ole ju mees ega naine, ja loomadel on hoopis teistsugused instinktid. Ta paneb lihtsalt toime sugulise iseloomuga teo. Kuidas te teda karistate sellesama seadustiku alusel? Mina ei saa sellest asjast praegu aru. Te olete ju öelnud, et on 20 sugu. Palun vastake, tehke asi lihtsalt selgeks, kuidas see korreleerub selle eelnõuga.

Kui te tunnete ennast lõvina, siis ma ei oska praegu teiega samastuda. Kui üks inimene hammustab teist inimest (Kalle Grünthal räägib kohalt.), siis see on vägivallategu (Juhataja helistab kella.) ja politsei menetleb seda vastavalt. (Kalle Grünthal jätkab kohalt.) Eelnõu kaitseb inimest.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Tulen loomariigist siia eelnõu juurde tagasi. Tartu Ülikooli õigusteaduskond on öelnud üsna lihtsasti ja otse: puudub argumenteeritud selgitus selle kohta, miks kehtivat seadust on vaja muuta. Kui ma kuulan siin teie vastuseid küsimustele, siis te ka päris pikalt olete põhjendanud, et kõik jääb samamoodi nagu enne. Sellest tekkis siis minu esimene küsimus, et miks siis muuta, mis see veenev põhjendus on, miks muuta.

Teine küsimus on see. Kui lugeda § 141 lõiget 1, suguühte eest inimesega tema vaba ja väljendatud nõusolekuta, siis vägisi tekib tunne, et ikkagi süüdistatav peab hakkama tõestama, et tal on see nõusolek. Te ütlete, et seletuskirja võib kirjutada veel pikemaks. Aga ma ütleksin, et kirjuta seletuskiri kui pikaks tahad, see punkt justkui tekitab kohustuse, et oleks see nõusolek kuidagi tõendatult olemas. Need kaks küsimust siis.

Teie aeg!

Kuidas te argumenteeritult selgitate, kui te ütlete, et kõik jääb samaks, et miks siis vaja on?

Aitäh!

Aga kui on vaja, siis kuidas te selle süütuse presumptsiooni asja niimoodi kindlalt ümber lükkate või ära sõnastate?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus, mis paraku sunnib mind veel kord üle rõhutama seda, et süüteokoosseisu me siiski muudame, aga kõik jääb samaks süütuse presumptsiooni ja karistusõiguse üldprintsiipide osas. See, et süüdistatav ei pea andma ütlusi, ei pea tõendama enese süütust, ei pea kuidagi tõestama, et ta on süütu, see kõik jääb kehtima. Ehk kehtima jääb see karistusõiguse seni kehtiv regulatsioon ja süütuse presumptsioon ja süüdistatava õigus mitte midagi öelda. Süüdistataval ei teki kohustust hakata tõendama, et ta on süütu. Riik peab kohtus kohtuna tõestama ilma mõistliku kahtluseta, et süü on olemas ja et just nimelt see inimene on seda süüd teinud. Nii et ikkagi mitte kuidagi ei saa tekkida olukord, et ainuüksi sellest tulenevalt, et süüdistatav vaikib, saaks kohus kuidagi süüdimõistvat otsust teha. See nõuab ikkagi kohtult selgelt tõendamist, et see süü on olemas. 

Eelnõu seletuskirjas on pikalt ja põhjalikult arvesse võetud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ettepanekuid. Eelnõu seletuskirja on pikemalt ja põhjalikumalt selgitatud ja on välja toodud ka senist politsei statistikat, mida ma alguses tõendasin, ehk tõesti seda tardumisseisundi olukorda, mida see eelnõu parandab ja muudab. Nii et selles mõttes on nende asjadega arvestatud.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Meil on vägivalda palju ja, nagu te ütlesite, vägivalda ei saa aktsepteerida. Ma olen täiesti nõus. Seksuaalvägivald on sageli varjatud ja meil tõesti ühiskonnas ei ole sellist toetavat olukorda ohvrite jaoks, et nad julgeksid pöörduda ja tõesti oma kogemusest rääkida.

Minu arust on see eelnõu samm selles suunas, et ohvrite jaoks olukorda paremaks muuta. Ja tervikuna, nagu see saali arutelu siin näitab, eelnõu ilmselt toobki kaasa tervemad, võrdsemad ja turvalisemad seksuaalsuhted. Sest siinsetest küsimustest ka nähtub, et elu on väga mitmetahuline, kirju, osa juhtküsimustest saab vastuse praktika käigus, aga igaüks meist peabki mõtlema selle peale, kas me oleme oma partneri suhtes austavad, kas nõusolek on olemas ja kas see viis, kuidas me seni oleme käitunud, on tegelikult mõistlik. Olete te minuga nõus?

Aitäh! Ma olen teiega täies ulatuses nõus.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Minu teine küsimus on selle kohta, kas eelnõu ette valmistades ja analüüsides te nägite siin ka võimalikku riski ohvrite, ma ei tea, õiguste kahjustumises just selles osas, et kui nüüd vägivaldsed inimesed hakkavad seda vägivalda realiseerima viisil, et minu pärast võetakse see nõusolek paberil allkirjaga. Aga ohver on, ma ei tea, joobes või muul viisil mõjutatav. Aga siis on justkui selline tugev paber ja allkiri ja kõik – näed, suutis ju allkirja anda ja nii edasi. Kas seal on mingeid selliseid riske? Ma tõesti ei ole analüüsinud, kuidas mujal maailmas need seadused jõustatud on ja mis need tagajärjed on olnud. Aga kas siin ei või juhtuda, et tahtsime head, aga läks nii, nagu alati kipub minema? või noh, päris alati mitte, aga tihti läheb. 

Aitäh! Väga hea küsimus just seetõttu, et see tegelikult ka eelnõu tekstis väljendub, et nõusolek peab olema vaba. (Rain Epler ütleb midagi saalist.) Juhul, kui seal on ikkagi sund ja see sund leiab tõendamist, siis sellisel juhul see nõusolek ei ole vaba. Aga jällegi, tõendamiskoormus ikkagi jääb.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Edasi läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni esimees Madis Timpson.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu te arvata võite, siis komisjonis meil toimus väga elav arutelu. Arutelu lõppes sellega ka, etteruttavalt ütlen ära, et see kindlasti ei jää meil komisjonis viimaseks, me leppisime kokku, et juhul kui esimene lugemine ära lõpetatakse, siis me kutsume laua taha kõik need organisatsioonid, kes selle eelnõu kohta arvamust avaldasid, teeme ringi peale ja see on esimene samm. Aga komisjon meil kestis jaa, nii pikalt polegi üks komisjon kestnud ühe teemaga, vähemalt minu ajal. Ma siin panin vist, kuidagi niimoodi proovisin märksõnadega või teemade kaudu ära niimoodi adresseerida või panna sildid, mida siis arutati. 

Kõigepealt, eelnõu eesmärk ja sisu. Minister sellest rääkis, et mis on selle asja mõte. Pigem siis ikkagi ennetus ja ohvrite kaitse. Loomulikult kohe läksime selle jah- ja ei-mudeli põhimõttelise vaidluse peale. Jah-mudel rõhutab, et intiimsuhe eeldab aktiivset nõusolekut ja üksnes ei puudumist. Loomulikult, niipalju kui siin saalis ka kõlas, umbes samad argumendid kõlasid ka komisjonis. Olid sellel toetajaid kui vastaseid. Skeptikuid eelkõige pani küsima, kas see annab üldse midagi juurde meie praegusele olukorrale eelkõige, seaduse sõnastusele, ja kas süütuse presumptsioon ja tõendamiskoormus ei muutu. Sellel teemal minister rääkis ja juhatas ka seletuskirjas õigete lehekülgedeni, kus seda teemat on käsitletud, et miks just valiti see jah-süsteem, kuigi me ju teame, et meil siin Saksamaal näiteks, mis on olnud meie eeskujuriik juura mõttes 30 aastat tagasi, kui me vabaduse saavutasime, siis me päris palju vaatasime Saksamaa poole, kuna tolleaegne olukord oli nii, et inimesed saksa keelt tundsid rohkem õiguses. Aga praegu on see asi natukene muutunud ja oleme võtnud ka mujalt. See jah-süsteem, kogu Põhjamaad praegu on jah-süsteemi peal, oli siis see vastus. 

Loomulikult toodi veel kriitikat selle jahi osas, et ei ole korralikku seda analüüsi toodud, millele juhtus tähelepanu ka Tartu Ülikooli õigusteaduskond. Ministeerium lubas seda asja veel vaadata ja seletuskirja siis võib-olla täiendada. 

Tardumisseisund, sellest ka minister siin rääkis. See oli ka üks suur küsimuste objekt meil komisjonis, et mis see tardumisseisund on, kas see on teaduslikult kirjeldatud ja nii edasi. Algses versioonis oli tardumine ju seaduse tekstis kirjas, hiljem viidi ta seletuskirja. See oli menetlejate soovil, et vältida liigselt keerulisi koosseisu struktuuri ja tõlgenduste segadust. Eks seda saab edasi arutada, kus ta õige koht on. Üldiselt, kes tahab tardumisseisundist pikemalt, siis seletuskirjas on ka teaduspõhine käsitlus. Ma ei hakka siin seda ette lugema, seletuskirjas on see 7–10 lehekülg. Loomulikult, ega selle tardumisega võib ju alati tekkida küsimusi, kas seda saab meditsiiniliselt tuvastada, nagu härra Randpere viitas, või et härra Vooglaid ütles, et see on liiga ebamäärane ja nii edasi. Härra Ernits üldsegi lähtus vaatenurgast, kui seksuaalkäitumine on väga varieeruv ja loomalik jutumärkides, et suur osa naisi hindab teatud dominantsust, mis teeb juriidilise piiri tõmbamise ülikeeruliseks. Peab etteruttavalt ütlema, et sellega kõik komisjoni liikmed pehmelt öeldes nõus ei olnud. Leidsime ka, et inimene siiski ei ole loom, ja sellega olid peaaegu kõik komisjoni liikmed nõus. Rõhk sõnal "peaaegu" kõik. Ühesõnaga, kokkulepe oli see, et ministeerium lubas siis kaaluda seda tardumisseisundi selgemat sõnastamist, et kas osalt seadusesse sisse kirjutada või seletuskirja täiendada. See on meie komisjoni edasiste arutelude käik. 

Neljandaks, ma olen omale välja kirjutanud süütuse presumptsiooni ja tõendamiskoormise temaatika, mis sealt komisjonist meil läbi jooksis selle pooleteist tunni jooksul. Ministeeriumi seisukoht on selline, et see süütuse presumptsioon ei muutu, see on põhiseaduslik printsiip. Sellele Riigikogu liikmed, eelkõige härra Vooglaid ja ka Randpere, pöörasid tähelepanu, et antud juhul see võib natukene lahjendatud saada. Me lubasime selle juurde tagasi tulla. Ja ministeerium tunnistas ka, et on seletuskirja osas arvatavasti siis peaks seda asja kirjutama selgemaks. Üldiselt keegi seda meelt ei olnud, et see süütuse presumptsioon sellisel kujul, nagu ta praegu meie põhiväärtus on, et teda niimoodi hakatakse lahjendama. 

Korra räägiti ka sellest, mida siin saalis ma kuulsin ühe küsimusega. Ka praegu on seda võimalik ju teistpidist tõendamiskoormist teha. Jah, ka praegu, kui sind süüdistatakse milleski, sul on võimalik ütlusi anda. Sa ei pea seda tegema, aga sul on võimalik seda anda. 

Käsitlesime ka mõju praktikale ja sõna sõna vastu juhtumeid. Skeptilisemad hinnangud arvasid, et liiga palju jääb osa nagu selliseid juhtumeid, kus on nagu sõna sõna vastu. Seal me rääkisime ühelt poolt ja teiselt poolt ja oma neid seisukohti selgitasime. Ega me lõpliku tõeni ei jõudnud, aga lubasime selle asjaga komisjonis veel edasi tegeleda. 

Käsitlesime ka teemat: suhted abielus ja tavaline paarisuhe. Siin olid küll maailmavaatelised ja praktilised küsimused, mis komisjoni liikmete hulgas välja lõid. Sihukene fundamentaalne küsimus, ütleme, mis ma olen siin välja toonud, on see, et kas abielus või püsisuhtes olles justkui on üldine nõusolek juba olemas. Komisjonis kõlas väited, et kui ma olen abiellunud, siis on etteruttavalt antud kõik nõusolekud juba, ja kui on intiimvahekord, siis kui oled juba abielus, siis enam midagi rohkem ei pea jälgima. Mõni arvas nii, enamus arvas teistmoodi, et ikkagi võiks olla ka mõlemapoolne nõusolek ka abielus. Seda enam, et naised on kogenud oma elus ... Kohe vaatan, mitu protsenti see oli. 9% paarisuhtes naistest on kogenud seksuaalvägivalda oma lähisuhetes. Siis me seda teemat seal niimoodi menetlesime, juurakeeles öeldes. 

Olid ka erinevad olukorrad, et näiteks äkki võiks välistada jaaniöötutvuse, et kui ikkagi mees tunneb, et ta teistmoodi ei saa, siis jaaniööl see nagu ei kehti, see jah-sõna ette. Selline huvitav konstruktsioon, aga käisime üle. (Vahelehüüe.) Jaa, ma sinna jõuan, kui sa küsid mu käest. Ma võin oma ettekandes peatükkide järgi, ma ei toonud nagu nimeliselt, ma siin ennem ka olen jätnud nimed nimetamata. 

Siis alkoholijoove ja abitusseisundist ka rääkisime, et kas seksuaalvägivalla juhtumid, kui sageli on seotud alkoholiga ja kui palju inimene võib juua, et ta oleks üldse võimalik nõusolekut andma ja kas klaas veini on okei või mitu kokteili klubis on okei. Sellised igapäevased küsimused, lihtsad küsimused, millele ei ole väga lihtne vastata. Aga väga hea, et nad tekkisid, selle jaoks komisjoni ju ongi.

Ja lõpuks või tegelikult alguses ka ühiskondlikud mõõtmed ja uuringud. Ma olen selle välja toonud siia, et statistika järgi, ma rõhutan üle, et 20% Eesti naistest on meditsiiniuuringute järgi vähemalt korra elus kogenud seksuaalvägivalda, see on iga viies naine. Nii et kui ma siit loen, siis igaüks oskab ise ka. 9% paarisuhtes naistest on kogenud seksuaalvägivalda oma lähisuhetes. Euroopa tasandil on vastavate uuringute järgi osakaal isegi umbes kolmandik. Ohvriuuringutest. 99% peab vägistamist raskeks kuriteost, 90% leiab, et enne seksuaaltegevust peab mõlema või kõigi osaliste nõusolek olema kindlaks tehtud, ehk kui on rohkem kui kaks, siis see on kõigi nõusolek. Ja noorte jaoks ausalt öeldes on täiesti normaalne, et sa küsid nõu, isegi kui sa tahad tütarlast, nagu minu puhul, suudelda.

Loomulikult oli siin ka muud vaated. Kokkuvõtvalt, nagu ma alguses oma seda juttu alustasin, me kindlasti jätkame seda, kutsume laua taha erinevad osapooled. Teema on huvitav, kaasaegne, palju vaidlusi kindlasti tekitav ja me saame kindlasti paremaks seda teksti, või ütleme, seda seletuskirja kas või, mis sinna on ette toodud. Sellega on palju vaeva nähtud ja nii ta on. 

Aga mina omalt poolt tänan. Ma saan aru, et härra Vooglaiul oli küsimus, kelle vahel toimusid need vaidlused, mis puudutasid loomaks olemist. Ma siis Varro palvel toon, jah, et need olidki härra Vooglaiu ja härra Ernitsa vahel. Härra Ernits arvas, otsin selle kiirelt üles, kui ma leian, see oli, jah, härra Ernits arvas, et erinevalt teistest arutelul osalejatest, kes on juristid, on tema ainukene, kes on ka seksuaalkäitumist uurinud ja avaldanud sellest teadustöid. Ta märkis esmalt, et inimese sugutung on niivõrd võimas, et püüd seda juriidiliselt piirata on läbikukkumisele mõeldud ja avantüristlik. Mille peale siis härra Vooglaid arvas, et ikkagi inimene ei ole loom ja me võiksime oma tundeid ikkagi sellisel kujul suuta piirata. Nii. Ja siis härra Ernits kommenteeris, et see on seksuaalbioloogia kohaselt, oluline osa inimpopulatsioonist ja naistest on need, kes hindavad mehe loomalikkust selles valdkonnas, ja see on uuringutest lausa 20% või 25%, muu hulgas ka rahvuslikud eripärad. Ma praegu rohkem siin ei peatu, igaüks saab seda protokollist lugeda. See oli väga huvitav diskussioon. Miks ma selle tõin? Mina ei ole seksuaalteadlane, ma olen ka jurist nagu härra Vooglaid või härra Randpere. Ma need numbrid sellepärast siia ette lugesin. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tea, kui palju te kuulasite seda eelnevat arutelu, mis siin suures saalis oli ja mis oli valdavalt ülipiinlik ja võib öelda, et isegi osaliselt seosetu, aga ma saan aru, et ka komisjonis toimunu ei jäänud sellele siiski palju alla. Te küll ise nimetasite seda arutelu alguses elavaks ja nüüd ettekande lõpus huvitavaks, aga kuulates teie ettekannet, ma saan aru, et õiguskomisjoni aseesimees väitis arutelu käigus, et inimese sugutung olevat niivõrd kontrollimatu, et seda polegi võimalik ühiskonnas seadustega piirata. Te küll põgusalt seda puudutasite, aga kas see oli tõesti komisjoni ametlikus arutelus kõlanud seisukoht ning kuidas sellele reageerisid teised komisjoni liikmed, sealhulgas teie ise, arvestades, et tegemist on ikkagi otseselt inimväärikust, ohvrite kaitset ja ka kriminaalõiguse põhimõtteid puudutava teemaga?

Suur tänu! Ma pean tunnistama, et ma alustasin proua ministri ettekande kuulamist, aga mul oli vahepeal üks teine koosolek ja siis ma jõudsin selle lõpuks tagasi. Ma tervikuna seda diskussiooni, mis siin saalis oli, ei jälginud. Aga jah, teie viide vastab tõele ja see on ka protokollis niimoodi kirjas. Nagu ma ette lugesin: inimese sugutung on niivõrd võimas, et püüd seda juriidiliselt piirata on läbikukkumisele mõeldud. Jah, selle ma lugesin siit ette, kuna see on väidetavalt teaduslik lähenemine.

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Hea esimees! Ma pean protokolli huvides tõesti täpsustama, et mitte ainult härra Vooglaid ei reageerinud, vaid reageerisin ka mina õiguskomisjoni aseesimees Peeter Ernitsa väidetele, et sugutung on midagi niivõrd elulist ja olulist, et seda seadusandja ei peagi kuidagi reguleerima ja on see lausa perspektiivitu. Vastupidi, ei ole perspektiivitu, kogu sellel meie ühiskond baseerubki, et me paneme seadused paika ja kellegi tung ei ole mitte õigustus ei vägistada, tappa, varastada ega midagi muud. Nii et ma igaks juhuks võtan küsimuse ka siia lõppu, sest härra Aller vaatab natuke pahaselt. Kas oli nii?

Aitäh, härra Hanimägi! Jaa, oli nii, et peale härra Vooglaiu ka teie juhtisite sellele tähelepanu, et te sellega ei nõustu. Ja seal olid veel … Ja ma ütlen siinkohal, et ma isiklikult ka ei nõustu sellise käsitlusega, et kui on jaaniöö, siis vägistamise paragrahv ei kehti ja me saame sellega lahendada iibeprobleeme. Mulle tundus see natukene liiga, minu jaoks natukene liiga kuidagi mittesobiv käsitlus.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aga miks ma vaatasin, härra Hanimägi, oli see, et mikrofoni lähedal vahepeal hakkis. Ma loodan, et stenogrammi said kõik asjad õigesti kirja. 

Aga avan nüüd läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tänase diskussiooni jooksul on räägitud palju ja kuuldud palju, aga ma üritaks säilitada sellist ratsionaalset ja kainet meelt, kõrvale jätta hinnangud, tuua välja mõned faktid. Seda kõike selle pärast, et mitte taasohvristada neid, kes on pidanud seksuaalvägivalla tõttu kannatama, et mitte taasohvristada ka neid, kellel on abi saamata jäänud ja kelle elu valikud on seetõttu olnud võib-olla sellised, mida nad ilma selle negatiivse kogemuseta poleks teinud. 

Seksuaalkuriteod on tõepoolest äärmiselt varjatud vägivallatüüp. 2024. aastal registreeriti Eestis 746 seksuaalkuritegu, circa kaks seksuaalvägivalla kuritegu päevas. 99 neist olid täisealise kannatanuga kontaktsed seksuaalkuriteod. 88 neist olid vägistamised. Ei ole väheoluline ka asjaolu, et 95% kannatanutest olid naised. Jah, 5% olid mehed, mis tähendab seda, et ohvriks võib langeda sõltumata soost. Kaitsmaks ohvreid on kavandatud ka need muudatused, mida täna proua digi- ja justiitsminister teile ette kandis. 

Seksuaalkuriteo toimepanija on kannatanule valdavalt tuttav inimene. 2024. aasta andmetel registreeritud täisealise kannatanuga kontaktsete seksuaalkuritegude puhul olidki just tuttavad 47%-l juhtudest, 16%-l juhtudest endine või praegune pereliige või sugulane. Võõras oli toimepanijale 35%-l juhtudest ja 2%-l ka teadmata. 

Kahjud, mida seksuaalvägivalla tagajärjed ühiskonnale tekitavad, on kahetsusväärselt kulukad. Lisaks nendele otsestele kuludele, mida kriminaalmenetlus, vangistus- või ka ohvriabiteenused ja toetused kaasa toovad, on sekundaarsed kulud ühiskonnale, näiteks kannatanu tööturult eemalejäämine või lausa töövõimetuse tekkimine. Seeläbi laekumata maksutulu, laste saamisest loobumine või selle võimatus lausa, sõltuvusprobleemide teke, ka suitsidaalne käitumine.

Lisaks ohvrikaitsele on eelnimetatud põhjustel seksuaalvägivalla ennetus ja tõkestamine ülimalt olulised. Väga-väga oluline on see, et kui meil on seksuaalvägivalla juhtum, siis me suudame anda kiiresti asjakohast abi, nii et ka posttraumaatiline sündroom välja ei kujune. 

Tänaste arutelude juures on räägitud palju ka sellest, miks just seda jah-mudelit kasutusele võtta. Psühholoogiast on teada, et ründe korral võib inimese reaktsioon olla lisaks vastuvõitlemisele ja ärajooksmisele ka tegelikult tardumine. Tardumise olukorras ei ole inimene võimeline vastupanu osutama ega ennast füüsiliselt kaitsma. Just seetõttu ka me kõnealuseid muudatusi ühiskonnas tegelikult vajame. 

Mul on hästi hea meel öelda, et eelmise aasta Sotsiaalkindlustusameti uuringu andmete järgi peab 99% Eesti inimestest vägistamist raskeks vägivallaks. Justiitsministeeriumi eelmise aasta uuringu andmed näitavad, et üheksa inimest kümnest toetavad Eestis väidet, et seksuaaltegevuses peaksid mõlemad osapooled veenduma, et partner on selle tegevusega nõus. Vaid 3% vastanutest arvab, et ei pea nõusolekus veenduma, ning seni, kuni partner pole öelnud, et ta ei ole nõus, saab nõusolekut eeldada. Ma arvan, et meie ühiskond on valmis edasi liikuma selleks, et ennetada ja kaitsta võimalikke ohvreid. Suur aitäh teile ja kindlasti toetame seda eelnõu! Vabandust!

Ei, täitsa graafikus. Jah, ja kolm minutit oleks saanud ka lisaks võtta. Aga nüüd Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! See siin on mobiiltelefon. Kui keegi mult selle ära võtab, ilma minu nõusolekuta, siis see on vargus. Seda ei pea mult võtma vägivallaga ja seda ei pea mult võtma ka siis, kui ma olen kas väga purjus, abitu, hirmunud või mis iganes muud. Igal juhul on see mul kadunud ja igal juhul on see vargus.  

Inimese keha on kordades väärtuslikum kui mobiiltelefon või ükskõik mis muu ese. Ja kuritegu üldises plaanis ei sõltu sellest, kui palju ma vastu võitlesin. Meie tavapärase arusaama kohaselt on vägistamine juba praegu igasugune seksuaalne tegevus, mis on tahtevastane. Enamik meist elab niikuinii selle põhimõtte järgi, et "jah" tähendab jah ja "ei" tähendab ei. Sellest peakski justkui piisama.  

Aga võib-olla tuleb nii mõnelegi üllatusena, et tegelikult ainult ei'st täna ei piisa. Nimelt ütleb karistusseadustiku vägistamise paragrahv, et kuriteona kvalifitseerub seksuaalvahekord ainult siis, kui kasutati vägivalda või kui inimene oli abitus seisundis. 

Enamik inimesi peab vägistamist väga raskeks ja rängaks kuriteoks – üle 99% Eesti inimestest. Seetõttu liigubki meie seadus jõu- ja sunnipõhiselt käsitluselt nõusolekupõhisele. See on põhimõtteline nihutus õiguse keskmes, et fookus ei oleks enam sellel, miks ohver ei võidelnud, vaid küsimusel, kas nõusolek oli olemas.  

Nii oleme ka õiguskomisjoni aruteludes ja avalikkuses laiemalt rääkinud väga tervitatavalt teaduslikust faktist nagu tardumine, mida ohver võib kogeda seksuaalse rünnaku ajal. Keha tardub, inimene ei liigu, ei räägi ega anna märku, ja see on bioloogiline kaitsemehhanism, mitte inimese vaba valik.  

Täna võib selline olukord viia paradoksaalse tulemuseni: kuna inimene ei karjunud, ei rabelenud, siis tema "ei" justkui ei kehtinud. Me ei saa ühiskonnas anda sellist sõnumit, et inimene peab olema võimeline traumahetkel midagi ütlema ja vastu hakkama, selleks et tema tahe loeks.  See ei ole sugugi Eesti arutelu või Eesti eripära. Nimelt oleme üks väheseid, kus veel ei ole nõusolekupõhist seadust vastu võetud. Aga loomulikult ei ole seadusloome kunagi nii must-valge, kui on eetika-, moraal- ja väärtusküsimused. Kahtlemata on ka väljakutseid, mida me arutasime ja peame edasi arutama.  

On loomulikult küsimus, kas see seadus muudab kohtupraktikat ja veel enam õiguspõhimõtteid. Tõsi on see, et seksuaalkuritegude menetlemine jääb ka edaspidi keeruliseks ja me peame seda ausalt endale tunnistama. Sõna sõna vastu olukordi ei lahenda paraku ära ükski paragrahv. Tõendid peavad näitama tulevikus süüd väljaspool mõistlikku kahtlust, süütuse presumptsioon on puutumatu, pööratud tõendamiskoormust ei tule.  

Seetõttu olen ka tõdenud, et nõusolekuseadus ei saa olema mingisugune imevits, mis pööraks pea peale senise kohtupraktika või senised loogikad. Me peame seda endale ausalt tunnistama. Seetõttu ma tunnustasin ministeeriumi, et selle seletuskirjaga on väga palju tööd tehtud. Ja nii nagu minister ennist ütles, oleme valmis nii Riigikogus kui ka ministeeriumis kindlasti selle eelnõuga veel vaeva nägema. 

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Seega on väga mõistlik, et oleme eelnõus ja seletuskirjas neid murekohti ja punkte väga põhjalikult vaaginud, läbi kirjutanud. Ning väga võimalik, et see muutub veelgi edasise menetluse käigus. Lisaks on kavas avalik arutelu, mis on kahtlemata vajalik ka selleks, et ühiskonnas mõistetaks laiemalt selle eelnõu sisu, selle plusse ja võimalikke murekohti. 

On näha, et meil on valearusaamu ning väga tõsise teema üle naljaviskamist kahetsusväärselt palju. Seda tõepoolest siin saalis, aga ka õiguskomisjoni istungil, kus, nagu ennist välja toodi, kui arutelud lähevad jaaniõhtu … või selle peale, et sugutung on midagi sellist, mida seadusandja justkui ei saagi ega tohikski reguleerida, siis ma arvan, et meil on ikkagi tõsine probleem, mitte lihtsalt juriidiliselt, vaid ka eetiliselt ja moraalselt. 

Aga me oleme ka varem tõdenud, et see seadus muudab midagi olulisemat kui ainult kohtupraktika. See muudab normi ja norm on see, mis kujundab käitumist ka siis, kui kohus ei sekku. On erakordselt kõnekas, et oma kaasamisringides oleme näinud ka põlvkondlikku erinevust. Noored, kellelt küsida, mida nad arvavad nõusolekuseadusest, vastavad hämminguga, et mida siin üldse arutatud on, loomulikult peab nõusolekut küsima. See on nende jaoks tavaline ja tundub kummaline, et me üleüldse täna sellist küsimust arutame, et seda peab seadusesse kirjutama. 

Head kolleegid! Ma ei ütle, et see seadus lahendab kõik juhtumid. Absoluutselt mitte! See ei kaota vajadust võimalikult paljude tõendite järele, see ei lõpeta päevapealt seksuaalvägivalda. Aga see saadab ühiskonnale selge signaali, et intiimsus ei ole kunagi vaikimisi eeldatud. Inimese keha ei ole kunagi kellegi teise õigus ega privileeg kui inimese enda. 

Normaalses suhtes ei too see seadus kaasa mitte midagi uut. Ainus, mida seadus ütleb, on, et kui partner ütleb "ei", siis tähendab see "ei". Kui partner tardub, siis ei juhtu see nõusoleku tõttu, ja kui üks pool tunneb, et teine ei ole päriselt nõus, siis tulebki küsida. See on miinimum. 

Seega on aeg, et Eesti astuks sellesama sammu, mida on väga paljud teised riigid juba astunud. Seda ootab meilt ühiskond, seda ootavad meilt kannatanud, aga tegelikult ma arvan, et seda ootab suurem osa Eesti inimestest, kes juba elavadki nõusoleku kultuuris ja kes tegelikult juba elavad sellesama seaduse järgi, mis veel ei ole seadus, vaid on lihtsalt eelnõu. 

Seega, Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab eelnõu. See on samm vägivalla vähendamise, austuse suurendamise ja inimväärikuse kaitsmise suunas. Aitäh! 

Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Head istungi ülekande jälgijad! Head naised ja mehed! Täna me räägime keerulisest ja mitmetahulisest teemast, mille suhtes on ühiskonnas nii toetust kui ka kõhklust: nõusolekuseadusest. Näen selle eelnõu taotluses olulist väärtust, naiste ja ka meeste kehalise puutumatuse tõhusamat kaitsmist, kuid samas ka vajadust arukuse ja tasakaalukuse järele antud teemas, eriti mis puudutab seaduse hilisemat reaalset ellurakendamist. 

Abitus seisundis inimese ärakasutamine on lubamatu. Igasugune vägivald on lubamatu. Eriti raske kuritegu on seksuaalvägivald ja ohvrite kannatusi pisendada ei tohi. Seda on kõik erakonnad siin saalis korduvalt üle rõhutanud. Ka minu kõne eesmärk ei ole tulla siia vastanduma, vaid selgitama ja kutsuma kaasa mõtlema. Tegu on eelnõu esimese lugemisega ja vajadusel saab kõik head ideed ja mõtted, mis menetluse käigus veel kogunevad, eelnõu täiendamisel läbi kaaluda ja sisse viia, sealhulgas need, mida me täna saalis siin kuuleme. Aga oma põhjendatud ettepanekuid on teinud ka mitmed ühiskondlikud ja valdkonnaga seotud organisatsioonid. 

Tegu on kindlasti väga olulise eelnõuga ja seda kahel põhjusel. Esiteks puudutab see väga suurt osa ühiskonnast, sisuliselt kõiki seksuaalselt aktiivseid inimesi. Seega tuleb olla eriti hoolas. Teiseks on ilmne, et eelnõus toodud karistusnormid pole mõeldud mitte ainult süütegude toimepanijate karistamiseks, vaid ka ennetuse tõhustamiseks käitumismustrites juba aset leidvate positiivsete muutuste võimendamise läbi. 

Me peame kahjuks tunnistama, et seksuaalvägivald ei ole meie ühiskonnast kuhugi kadunud. Jätkuvalt jääb enamus juhtudest registreerimata ja menetlemata, ohvrid abita ja rikkujad korrale kutsumata. Kui tegudele ei reageerita, soodustab see vägivalla jätkumist ja süvenemist. Väikestest pahategudest saavad kuriteod, mis korduvad ja ohvrite arv aina kasvab.

Enamus ohvritest, circa 95%, on naised. Seega on antud eelnõu puhul väga oluline võita naiste usaldus, et nad pöörduksid, saaksid abi. Siis saab peatada ka rikkuja tegevuse, mõjutada tema edaspidist käitumist, et omakorda hoida ära uute ohvrite lisandumist. Ohvrite pisendamine ka selle debati käigus on lubamatu, sest vahel on ka taasesitatud kannatused menetluse tõttu põhjustanud ohvrile uusi kannatusi, ja seda tuleb kindlasti vältida. 

Kuidas antud eelnõuga naiste usaldust loodetakse võita? Sisuliselt tähendab see eelnõu, et laiendatakse senist seksuaalvägivalla käsitlust. Praegu on karistatav vägivallaga või kannatanu seisundit ära kasutades seksuaalse iseloomuga tegude toimepanemine. Üldiselt on hästi arusaadav ja ühiskonna poolt lihtsasti tajutav, mis laadi tegusid sellega on mõeldud ja mis täpsemalt on keelatud ja karistatav. 

Eelnõu kohaselt muutuks seadusega karistatavaks ka see, et partneri nõusolekut seksuaalse tegevuse osas pole välja selgitatud, aga tegutsetakse sellele vaatamata ja tegelikult vastu tema tahet. Seega räägib eelnõu eelkõige suhtekultuuri, vastastikuse austuse ja turvatunde ning inimväärikuse edendamisest. Küsimus on, kas selleks on vaja muuta karistusõigust või peaks suuremat rõhku panema samal ajal hoopis suhteoskuste arendamisele ja hoiakute kujundamisele. 

Enamik inimesi oskab loomupäraselt hinnata, mis on sobiv ja mis mitte. Enamik inimesi oskab lugeda teise inimese kehakeelt, sõnu ja vaikimist. Enamik inimesi püüab partneri soovidest igati aru saada ja nendega arvestada. Enamikul pole tegelikult põhjust muretseda ka selle eelnõu seaduseks saamise järel, et nad kohtu alla satuksid. Kuid teisalt on neidki, kes ei oska või ei söanda intiimsetel teemadel rääkida ja tegutsevad põhimõttel, et kui piltlikult öeldes kõrvakiilu ei anta, siis järelikult tegevus sobib. Omajagu on olukordi, kus kannatanu ei ole olnud valmis, võimeline ütlema selgelt ei, ja nii juhtubki, et inimese väärikus saab kahjustada mitte otsese kurjuseteo, vaid oskamatuse või hoolimatuse tõttu. 

Võib juhtuda, et kohtu alla satutakse üsna ootamatult. Vabal ja väljendatud nõusolekul põhinev käsitlus seab esiplaanile vastastikuse selguse. See selgus aitab omakorda vältida olukordi, kus üks pool arvab, et kõik on korras, ja teine tunneb vastupidist. Kui mõlemalt poolelt oodatakse nõusoleku väljendamist, siis peaks see juba eos ennetama olukordi, kus võidakse teadmatult ja ettevaatamatusest teisele inimesele kannatusi põhjustada …

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… ja seda saab põhimõtteliselt ju õigeks pidada. Samas, juhtumid ja olukorrad ongi erinevad, need pole mustvalged ning alati ei ole ka lihtne oma kogemusi hiljem tõestada. See tähendab, et kuna seksuaalsuhetes oodatakse partneritelt edaspidi midagi, mis täna ei ole veel kaugeltki mitte kõigi jaoks omane või enesestmõistetav, siis võib karistusõigusega tagatud ootustega kohanemine olla osa inimeste jaoks keeruline. 

Kuid eesmärk on ju siin inimeste käitumise muutmine, aga mitte kurjategijate juurde tootmine. Siin saab abi olla ennekõike teadmisi ja oskusi pakkuvatest meetmetest, mitte esmajärjekorras karistusõigusest. Võib-olla tasukski kaaluda, et teatud juhul määratakse nõusoleku väljaselgitamise vastu eksinutele ka koolitusi ja nõustamisi. See aitab vältida karistamise puhul olukordade kordumist ja inimest õigele teele suunata. Tihti ei taha ohvrid mitte rikkuja ilmtingimata kõva karistamist, vaid tegelikult nad ootavad ühiskonna ja käitumise muutumist. 

Samuti on pakutavale laiemale seksuaalvägivalla käsitlusele ette heidetud, et vaba ja väljendatud tahte väljaselgitamist on keeruline tõestada, isegi kui see on tegelikult välja selgitatud. Tihti on intiimsuhete puhul tegu sõna-sõna-vastu-olukorraga ja arvestada tuleks konteksti, kuid see ei pruugi ka aidata. See on loomulik, et paljud, eelkõige meesterahvad, on mures valesüüdistuse tõttu karistatud saamise pärast. Ka seda muret ei tohiks pisendada. Eelnõust rääkides ongi esile kerkinud hirmud, justkui peaks nüüd iga inimlik hetk olema lepinguga kinnitatud, justkui kaoks spontaansus või et inimesed kardavad üksteist edaspidi isegi puudutada. Need hirmud on mõistetavad ja need peab praktiliste näidetega ümber lükkama. Eelnõu seletuskirjas on seda mingil määral tehtud, kuid nagu ka kooskõlastustabelist nähtub, on see olnud paljude tagasisidet andnud organisatsioonide etteheide, et praktilisi näiteid ja kirjeldusi pole piisavalt. Ometi peaks neid olema võtta küll ka teiste riikide kogemuse varal. 

Seaduse eesmärk ei ole ju õiguskuulekaid inimesi hirmutada, vaid sõnastada põhimõte, mis on tegelikult juba ammu osa moraalist, kultuurist ja tervest mõistusest: intiimsus on vastastikune, heatahtlik ja vabatahtlik. Kuigi nii vahel väidetakse, siis nõusolekust rääkimine kindlasti ei vähenda kirge, vastupidi, see ehitab usaldust, mis on iga lähedase suhte vundament. 

Muidugi võib ju küsida, kas kultuuri saab üldse seadusega kujundada. Loomulikult ei saa seadusega kedagi armastama panna, aga me saame seadusega rõhutada, mida me ühiskonnana väärtustame, nagu seatakse reeglid liikluses: mitte selleks, et piirata liikumist, vaid selleks, et kõik jõuaksid ohutult kohale. Nii ei piirata ka intiimsust, vaid tagatakse, et keegi ei jää inimlikult "auto alla". Intiimsuhetes saab aktsepteerida vaid austust, mitte vaikset talumist. 

Kahtlemata sõltub eelnõu eesmärkide saavutamine või mittesaavutamine selle rakendamisest, kas see on hoolikas ja kas vastutustundlik või mitte. Ma ei usu pimesi, et seadus iseenesest lahendab kõik meil eelseisvad probleemid. Seadus on raam, kuid praktikas ei tohi seda kasutada pahatahtlikult ega ainuüksi range karistamise eesmärgil, kui tegelikult on olnud suhe vastastikune. Loomulikult peab uurimise läbiviimine olema igati õiglane ja eelarvamustevaba. See, keda süüdistatakse, ka tema õigused peavad olema tagatud. 

Kogu eelnõu eesmärk on arusaadav. Nüüd on küsimus selles, kas antud lahendus on õiguslikult kvaliteetne ja tagasisidet arvestav või tuleb tööd edasi teha. Ma ise näen, et selle rakendamist plaanitakse jõuliselt, võib-olla liiga kiirelt …

Teie aeg!

… mis jätab õhku küsimusi, kas parandusi võetakse kuulda ja kas see põhineb muude riikide tehtud vigadest õppimisel. Aitäh kuulamast!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Jaa, ma palun kohe lisaks kolm minutit, sellepärast et ega ma ei jõua tegelikult neid probleeme siin ei viie ega kaheksa minutiga ära käsitleda, sest tegemist on tõsiste juriidiliste probleemidega. 

Esimese asjana ma ütlengi ära, et eks me oleme siin halvas olukorras mingitpidi, sellepärast et vaadake, kui niimoodi propagandistlikult asja käsitleda, nagu kogu see raamistus ju on, et nõusolekuseadus, nüüd tuleb nõusolekuseadus, siis tekibki paratamatult selline mulje, eks ole, et kes nüüd nõusolekuseadust ei toeta, need on siis need mehed ja naised, eks ole, kes arvavad, et seksuaalsuhetesse võiks astudagi ilma teise poole nõusolekuta. No kes tahab ennast sellisesse raamistusse asetada, sellist kuvandit enda peale võtta? Ei, keegi ei taha. 

Aga miks selline kuvand üldse tekib? Sellepärast, et ongi selline propagandistlik ja valelik raamistus sellele asjale juba antud. Eeldus on ju see, et me kõik, ma arvan, et ma võin kõikide fraktsioonide nimel rääkida, et kõik me jagame seda baaspositsiooni, et seksuaalsuhetesse võib astuda üksnes mõlema poole nõusolekul. Selles ei ole üldse vaidlust, ei ole mõtet rääkida siin, kes on nõusoleku pooldajad ja kes ei ole nõusoleku pooldajad. Küsimus on hoopis milleski muus. Küsimus on selles, millisel viisil peaks olema see nõusolek väljendatud ja millisel viisil peaks tuvastama seda, kas see nõusolek on väljendatud ja kuidas seda peaks tõendama. Need on palju keerulisemad küsimused, aga need on need tegelikud küsimused. 

Ja on ka selline ütlus ju olemas rahvatarkuses, et põrgutee on sageli sillutatud heade kavatsustega. Tänagi me oleme kuulnud siin hästi palju juttu nendest headest kavatsustest, kuidas kaitsta ennekõike siis naisi, kuigi mitte ainult, eks, seksuaalse vägivalla eest. Ja väga hea, peamegi selle poole pürgima, et kaitsta naisi maksimaalselt nende heade kavatsuste … Mitte heade kavatsuste, vaid seksuaalse vägivalla eest. Aga me ei tohi selle poole pürgida sellisel viisil, et me põhjustame mitte ainult häid tulemusi, vaid ka halbu tagajärgi, mis on ebaproportsionaalsed saavutatud heade tulemustega, kui neid üldse on. 

Ja siin ongi need kaks põhiküsimust, millele peaks tegelikult keskenduma. Kas tegelikult neid häid tulemusi saavutatakse, mida siis käsitletakse selle seaduseelnõu sellise põhieesmärgina? Ja teiseks, kas võib juhtuda, et kaasnevad ka soovimatud tagajärjed, mis on tegelikult palju tõsisemad kui see saavutatud tulemus? See ongi see põhjus, miks meie positsioon on, et seda eelnõu ei saa toetada. Sest me arvame, et esiteks sellega ei saavutata midagi märkimisväärset, aga teiseks põhjustatakse väga põhimõttelised probleemid, mida ei saa õigussüsteemi aluspõhimõtetega vastuollu minemise tõttu ei saa aktsepteerida. 

Nüüd räägime siis nendest asjadest, nii palju kui jõuab rääkida. Esimene põhimõtteline probleem on see, et ei ole võimalik selgelt aru saada, mida tähendab siis see vaba ja väljendatud nõusolek. Ütleb ju ette pandud § 141 sõnastus, et suguühtesse astumise eest inimesega tema vaba ja väljendatud nõusolekuta saab inimest karistada, eks. Vaba ja väljendatud nõusolekuta. Aga mida see tähendab? Seda seadus tegelikult lahti ei mõtestata. Kui te vaatate kehtivat normi, siis see ütleb palju täpsemalt: inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Kas seegi määratlus on piisav, on küsitav. Võib-olla peaks seda täpsemalt lahti selgitama, mida siin ikkagi täpsemalt silmas on peetud, aga ta on oluliselt täpsem kui see, mida nüüd ette pannakse: suguühtesse astumise eest inimesega tema vaba ja väljendatud nõusolekuta. Mida see tähendab? Eelnõu algses versioonis oli täpsustus, et vabaks ja väljendatud nõusolekuks ei loeta olukorda, kus toimepanija, pange tähele, seadis eesmärgiks või b) teadis, et isik ei saa oma tahet kujundada järgmistel põhjustel: teadvushäire, haigus, puue, hirm toimepanija ees, tardumine, mürgistus, võimupositsiooni kuritarvitamine toimepanija poolt või muu võrreldav põhjus. See viimane osa on juba jälle selline udune, aga siin on terve, päris pikk loetelu nendest asjaoludest, mida siis käsitletakse selle seisundina, mida ei saa lugeda vabaks ja väljendatud nõusolekuks. Oluliselt selgem on juba, mida on silmas peetud, aga mingil põhjusel, millest mina siiamaani tegelikult aru ei saa, on see sealt kõik välja võetud ja piirdutud sellise väga üldise määratlusega. 

Nüüd küsimuseks jääb, kas selline asi on üleüldse kooskõlas põhiseaduse § 23 lõige 1 sätestatuga, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, mis ei olnud selle toimepanemise hetkel määratletud kuriteona. Selle printsiibi üks aspekte on ka see, et kui tegu ei ole määratletud piisavalt selgelt kuriteona, et ei ole ühemõtteliselt keskmisele normaalsele inimesele arusaadav, mida siin silmas on peetud, siis see ei vasta sellele printsiibile. 

Teine selline väga põhimõtteline probleem, millele, nagu sellele eelnevalegi probleemile on samuti viidanud ka Tartu Ülikooli õigusteaduskond – ma ei jõua nende seisukohta praegu pikemalt vahendada, kuigi soovitan seda kõigil lugeda –, seisneb siis selles, et on ikkagi tõsine kahtlus, kas säilib austus süütuse presumptsiooni vastu, mille osaks on siis ka see põhimõte, et keegi ei pea tõendama kriminaalmenetluses omaenda süütust. See on siis sätestatud põhiseaduse § 22 lõige 2 ja ka kriminaalmenetluse seadustikus § 7 lõige 2. Põhiseadus ütleb: keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Ja nüüd võib juhtuda väga lihtsalt selline olukord. Panete tähele? Laekub kuriteokaebus: mind vägistati selle tõttu, et minuga astuti seksuaalsuhtesse, ilma et minult oleks saadud vaba, ja kuidas see oli siis?, väljendatud nõusolek, jah? Nii. Nüüd uurimisorganid paluvad siis kahtlustataval esitada oma vastuväiteid. Esimene õigus on see, et kahtlustatav ei pea esitama mingeid vastuväiteid, keegi ei pea tõendama oma süütust. Ma ei soovi üldse mingisuguseid ütlusi anda kahtlustatavana. Või teine variant, mis on tõenäolisem, sest inimene saab aru, et kui tema vastu on esitatud tõsised süüdistused väidetava kannatanu poolt, siis ta peaks esitama oma vastuväiteid, eks ole, ta esitab ka oma vastuväiteid: ei olnud nii, nagu öeldi. Aga mis nüüd edasi saab, kui tegelikult see väidetav kannatanu ei pea tõendama ei vägivalda, mitte mingisuguseid märke ei pea olema selle kohta, et üldse vägivalda kasutati, ega ei pea tõendama ka mitte midagi muud? Lihtsalt ütleb, et minult ei küsitud nõusolekut. Vägivalda ei olnud. Ja nüüd siis see vaene kahtlustatav on olukorras, kus tema peab siis hakkama nüüd tõendama, et tegelikult oli küll nõusolek, eks. Kuidas ta seda tõendama peaks, pidades silmas, et sellised sündmused leiavad aset üldjuhul nelja silma all, mitte mingisuguste kaamerate vaateväljas? Mitte mingisuguseid muid täiendavaid tõendeid sageli ei ole. Ja ei ole ka vaja tuvastada, et vägivalda näiteks toime pandi, meditsiinilise läbivaatuse või millega muu sellisega.

Nüüd, kui me lähtume sellisest kuriteokoosseisust, siis on kriitilise tähtsusega, et mitte mingil tingimusel ei saa isikut süüdi mõista üksnes tuginedes väidetava kannatanu ütlustele. Ja vaat selles osas praeguses menetlusfaasis kindlus puudub. Kui me vaatame ka eelnõu seletuskirja, siis siin ei ole antud ühemõttelist seadusandja seisukohta, et ükski kohus mitte ühelgi tingimusel ei tohi käsitleda piisava tõendina seda, et kannatanu on öelnud, et nii on. See on see põhiasi, mida meie ka tungivas toonis mitte ainult soovime, vaid nõuame, et saaks vähemalt seletuskirja kirjutatud absoluutse miinimumina, et niimoodi ei tohi õigust mõista. 

Lihtsalt viimase asjana ütlen, et seletuskirjas on öeldud, justkui kohtupraktikas peaks leidma lahendused sellele probleemile, aga sellega ei saa nõustuda. Sellele probleemile tuleb lahendus leida seadusandja poolt. Ja kõike eelnevat silmas pidades me anname üle ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata just nimelt nende kontseptuaalsete probleemide tõttu. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits. Volitusega, jah?

Hea juhataja! Hea proua minister ja head kolleegid! Siin vahepeal läks natukene emotsionaalseks ja püüti näidata, et mõned meist on kuidagi erilised matšod ja vägistamine ja kõik see on aktsepteeritav. 

Komisjonis oli tõesti väga elav ja huvitav arutelu. Ma rõhutan, mida ka komisjoni esimees ütles, et peale esimest lugemist peaks toimuma erinevate osapoolte laiendatud arutelu. Ja see esimene arutelu oli selline, jah, ülimalt emotsionaalne. Kahjuks protokoll ei kajasta kõike seda.

Mina olen erinevalt Varro Vooglaiust, Valdo Randperest ja mitmest teisest, Madis Timpsonist mitte jurist, vaid bioloog. Ma olen tegelnud seksuaalse käitumise uurimisega aastaid, mitte küll inimesel, aga ka inimesega seotult. Ma juhtisin lihtsalt tähelepanu sellele, et need loomalikud jõud on inimeses väga tugevad mõnedes kohtades. Aga loomulikult, kuna me oleme inimesed, siis tuleb seda seadustega korrastada. 

Ja nüüd ma jõuan selle põhilise juurde, millest tahaks rääkida. Just nimelt, võimalus seda juriidiliselt ja mõistlikult vormistada peaks olema selgelt, üheselt arusaadav. Praegusel hetkel – ma olen lugenud läbi vist kõik need materjalid ja veel palju rohkemgi, ei jõua kaheksa minutiga rääkida – ei ole selgelt tehtud puust ja punaseks, mis asi on.  Jah, vägistamise definitsioon on olemas, aga praegu tahetakse igasugune nõusolekuta seksuaalvahekord – ka juhul, kui ühtegi kannatanu vastupanu murdvat asjaolu ei esine – muuta vägistamiseks. Kõigepealt peaks olema selgus. Ja loomulikult on siin kultuurilised ja põlvkondlikud vahed, kellele tundub raske küsida nõusolekut, kellele vähem. 

Juhin tähelepanu, et Taani näited, 2021. aastal võeti seal see vastu, ka seal on neid – ma natuke tsiteerin – paljudel raskusi üldse näidata. Muuseas, vägistamine ei ole vähenenud, aga uuring näitab, et iga kolmas noor taanlane peab seksile nõusoleku küsimist ebaloomulikuks. Ja paljudel noortel on raske hinnata, kas teine inimene ikka andis nõusoleku. Mõni detail näiteks: 38% 16–30-aastastest meestest peab nõusoleku küsimist ebaloomulikuks, 40% 16–20-aastastest meestest arvab, et on raske kindlaks teha, kas teine inimene annab nõusoleku. Ja nii edasi. Igaüks võib neid uuringuid lugeda, neid on mitmel pool, mitte ainult Taanis. See on põhjamaine lähenemine.

Me oleme Saksa õigusruumis, aga kuidagi praegu me üritame libiseda. Ja kuidas me üritame libiseda, see on praeguse olematu toetusega valitsuskoalitsiooni kokkulepe nr 400, mille täitmisega me siin tegeleme lugupeetud justiitsministri juhtimisel.  

Aga kui piirduda ainult juriidiliste külgedega, siis mida arvavad sellest naised? Parem oleks, kui minu asemel siin keegi naine esineks. Alati võib öelda, et oo, mingid mehed jälle räägivad, kuidas naistega lood on.  Aga võtame näiteks Tartu Ülikooli palju tsiteeritud õigusteadlased, karistusõiguse lektori Laura Aiaotsa ja Anneli Soo. Ma ei hakka siin pikalt rääkima. Nad on naisterahvad ja nende hinnang on põrmustav. Ei jõua kõike siin rääkida. Samas, nad ei ole nõus sellega, et igasugune nõusolekuta seksuaalvahekord, ka juhul, kui ühtegi kannatanu vastupanu murdvat asjaolu ei ole … Et sellel ei ole mõtet.

Teine asi on see, et üksnes rahvusvahelise õigusega ega survestamisega ei ole arukas taolisi asju sätestada. Võtame näiteks Eesti Naisteühenduste Ümarlaua. Nad ei toeta. Jääb täiesti arusaamatuks, miks üldse on vaja ühiskonnas täiendavat segadust tekitada ja kehtivat seadust muuta.  Või kolmas, Eesti Naiste Varjupaikade Liit. Ma olen sellega üsna palju seotud ka katuseraha andmise puhul ja mulle läheb see väga korda. Aga nende arvamine ei ole positiivne.

 Soovite te lisaaega? 

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaks. 

Nii menetlejana kui ka naiste tugiasutuste vaates on mureks eelkõige see, et pole selge, mis on keelatud ja mis lubatud. Ma viitasin siin juba Taani praktikale, kus on samasugune põhjamaine seadus vastu võetud. 

Või Kaire Hänilene, vandeadvokaat, naisterahvas, nii palju kui ma tean. Ja mis ta ütleb: karistusõigusest ei tohi kujuneda suhete klaarimise või pettumuse leevendamise instrument. Või Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsegrupi juht Liia Kilp, ka naisterahvas, eks ju. Planeeritava karistusseadustiku muutmisega, et kogu nõusolekuta seks oleks kriminaalkorras karistatav, tahetakse muuta ka sõna "vägistamine". Ja nii edasi. Samuti ei anna mingisugust positiivset … 

Samamoodi Tartu Ringkonnakohus, kes hakkab tegelema, ei jõua rääkida siin, ütleb, et see ei ole tasakaalustatud ja ei ole arukas. Või Eesti Advokatuur. Nii et ei jõua kõike sellest rääkida. 

Aga ma loodan, et selle jaanuarikuise kaasamiskoosolekuga ei kujune jälle nii, nagu siin näiteks töölepingu seadusega oli, et kõik kuulati ära ja pärast selgus, et ministeeriumi saksad tulid välja sellisega, et pärast ametiühingud tulid ka välja ja ütlesid, et ei, ikkagi ei sobi. Kuigi me korraldasime kaasamise, korraliku kaasamise. 

Ma loodan kaasamisele. Ja ma rõhutan, õiguskomisjonis oli täielik konsensus, mida kahjuks meie esimees ei rõhutanud, et igasugune vägistamine, igasugune vägivald naiste suhtes on … Konsensus on täielik, sõltumata sellest, millise lipu all keegi seal on. 

Me peaksime sisuliselt tegutsema, mitte nii, et mingisugune konventsioon, mis tuleb vastavalt valitsuskoalitsiooni tööleppele ellu viia iga hinna eest, number 400, rõhutan. Pealegi veel, kui koalitsiooni enda toetus on väga marginaalne. 

Igal juhul oluline teema, aga võiks vaadata ka reaalselt, mida see annab, ja kuulata ka kõikide naiste hääli. Mõnedele ma viitasin. Jah, Feministeerium ja paljud teised arvavad teistpidi. Aga demokraatia ongi see, et kuulata tuleb ja arvestada kõige sellega. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Nüüd on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 727 esimene lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ettepanek eelnõu 727 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 13 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 16. detsember kell 17.15. Oleme läbinud tänase neljanda päevakorrapunkti ja 40 sekundit on istungi lõpuni. Järgmist me ei jõua avada. Sellega on istung lõppenud.