Tere päevast, austatud ametikaaslased! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 10. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 69 Riigikogu liiget, puudub 32. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud üks muudatus. Kultuurikomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja kümnes päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 653 teine lugemine. See arvatakse selle töönädala päevakorrast välja. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Mul on ettepanek kolmapäevasest päevakorrast välja võtta päevakorrapunkt nr 16, Isamaa fraktsiooni algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu 742 SE, ja päevakorrapunkt nr 17, Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu 730 SE.

Aitäh, hea kolleeg! Seega, ettepanekud on arvata kolmapäevasest päevakorrast välja 16. ja 17. päevakorrapunkt, eelnõude 742 ja 730 esimesed lugemised. Rohkem ettepanekuid seoses käesoleva nädala päevakorraga ei ole. Me asume päevakorra kinnitamise ettevalmistamise juurde.  

Austatud kolleegid! Kultuurikomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 10. päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 653 teine lugemine, ning algataja ettepanekul jäävad käesoleva nädala päevakorrast välja 16. ja 17. päevakorrapunkt kolmapäeval, milleks on eelnõude 742 ja 730 esimesed lugemised. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 10. töönädala päevakorra kinnitamise. 

Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega 76 poolt, vastu 2, 1 erapooletu on käesoleva nädala, töönädala päevakord kinnitatud.  

Liigume edasi eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde ning kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu!

Vabandust! Vabandust! (Helistab kella.) Head kolleegid, saalis on lärm ja me ei kuule proua Tõnissoni. Palun!

Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (välisravi ning ultra-harvik, ekstemporaalsed ja soodusravimid) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Teiseks, Eesti Vabariigi ja Andorra vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kolmandaks, Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Ja neljandaks, õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Kõik neli seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Marko Mihkelsoni. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Väliskomisjoni poolt annan menetlusse Balti Assamblee Eesti delegatsiooni muutmise eelnõu. Selle eelnõu sisuks on majanduskomisjoni poolt tehtud ettepanek, et senise delegatsiooni liikme Jaak Aabi asemel asuks uueks delegatsiooni liikmeks komisjoni esimees Marek Reinaas. Eelnõu on elektrooniliselt üle antud.

Aitäh! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendisaadikud! Sotsiaaldemokraatide poolt anname üle arupärimise peaminister Kristen Michalile. See puudutab laiemas plaanis Eesti majanduse tulevikku: seda, kas meil on piisavalt neid töökäsi, kes Eesti majandust juhtida suudavad, aga tänases päevas see puudutab lapsi. Ja see puudutab 11 800 absoluutses vaesuses elavat last, kelle arv on viimase aasta jooksul kahekordistunud. Ja meid huvitab, kas valitsusel on plaan, et absoluutsest vaesusest lapsed välja tuua, kas valitsusel on mingisugused tähtajad, et seda teha. Ja loomulikult meid huvitavad meetmed, mida valitsus kavatseb selle kõige jaoks teha, sest toimetulekutoetust paljud perekonnad neist ei saa ja tegelikult kõik need maksumuudatused annavad ühe inimese kohta, kujutage ette, üksikvanema puhul näiteks 10 eurot kuus juurde. See ei päästa mitte kuidagimoodi neid lapsi vaesusest. 

Ehk siis sotsiaaldemokraadid soovivad peaministri käest aru pärida, mida siis tehakse absoluutsest vaesusest laste väljatoomiseks. Ja see loomulikult ei ole sotsiaalvaldkonna küsimus, vaid see on küsimus Eesti majandusest. See on küsimus Eesti julgeolekust, et inimesed ei pettuks, vaid tahaks ikka Eesti riigiga ühte jalga käia. Aitäh teile!

Aitäh! Ja Lauride juurde ka jääme, sest palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna sooviks Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile. Teemaks on valeinformatsiooni esitamine. Nimelt, eelmine nädal oli meil AK-s üks uudis, kus Rahandusministeeriumi asekantsler Evelyn Liivamägi esitas AK eetris avalikkusele väiteid automaksu mõjust, mis ei vastanud tegelikult andmetele. Ta väitis, et autoostud on taastunud ja maksulaekumise prognoosid ületatud, kuigi avalikult kättesaadav statistika seda ei kinnita. See info oli tegelikult oluliselt ilustavam. 

Vaatasin ka ise statistikat ja vaatasin ka lugupeetud asekantsleri Evelyn Liivamägi intervjuud. Nüüd, tõesti need arvud kokku ei läinud, aga sellest lähtuvalt sooviksimegi rahandusminister Jürgen Ligilt aru pärida, kust lugupeetud asekantsler neid andmeid võttis, mida ta tsiteeris "Aktuaalse kaamera" intervjuus, kuidas need kokku pandi ja kas üldse tema valdkonnas kontroll toimub andmete üle või valitseb ministeeriumis anarhia. Ootame Jürgen Ligit, et ta vastaks meie väga olulistele küsimustele ja Eestimaa inimestele. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ja kaks arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. Aga asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meil on täna kaks seaduseelnõu ja neli arupärimist. 

Kõige esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud alusharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 675 esimene lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaaldemokraadid on ammugi taotlenud tasuta alusharidust ehk lapsevanemate vabastamist lasteaia kohatasust. Vajalik raha peab tulema riigilt riigieelarvest. Oleme seda korduvalt ka siin suures saalis sotsiaaldemokraatide eestvõttel arutanud. Seda mõtet on toetanud siin saalis ka teised erakonnad. 

Seadus näeb ette, et kohalikud omavalitsused võivad lasteaia kohatasu küsida kuni 20% Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast. Kuna kohatasu suuruse ja selle tingimuste kehtestamine on omavalitsuste ainupädevuses, on see kaasa toonud väga suuri erinevusi üle Eesti. Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna koostatud võrdlevast ülevaatest lasteaedade kohatasudest tuleb selgelt välja tasude erinevus omavalitsuste lõikes. Kohatasu suurus, selle soodustus või sellest vabastus sõltub konkreetsest omavalitsusest, näiteks lapsevanemate rahvastikuregistrijärgsest elukohast, mitu last ühest perest lasteaias käib, perede majanduslikust olukorrast ja nii edasi ja nii edasi. Harvad ei ole siin ka juhtumid, kus ühes omavalitsuses kehtivad lasteasutustes erinevad tasumäärad. Paljudes kohtades tehakse soodustusi neile peredele, kus kaks või enam last kasutavad kohta koolieelses lasteasutuses ja teine laps saab käia päris mitmes omavalitsuses nii-öelda poole hinnaga ja kolmas puhta priilt. 

Enamik omavalitsusi on lasteaia kohatasu kehtestanud kindla protsendina alampalgast. Tõsi, palju on räägitud sellest, et lasteaiatasu sidumine alampalgaga ei ole õige ega kohane: kui tõuseb alampalk, tõuseb masinlikult ka kohatasu. Päris mitu omavalitsust arveldabki juba lubatu ülempiiril, eeskätt nõndanimetatud võõraste, oma valla sissekirjutuseta inimeste puhul. Tartus näiteks on kohatasu määr 15% eelmise aasta miinimumpalgast. Ometigi tuleb ühe lapse lasteaias käimise eest välja käia kõvasti üle 100 euro, sest kohatasu 80 eurole lisandub ka toiduraha. Ja võin siin öelda, et Tartus koalitsioonis olles oleme peatanud kohatasu tõusu ja on hea meel, et ka praegu kokkulepitavasse koalitsioonilepingusse saab sisse kirjutatud, et kohatasu järgnevad aastad ei tõuse. Oma kodulinna plussiks võin aga öelda veel siinjuures, et maksame toetust ka eralasteaedadele. Seega, kohatasu suurus ei ole erinev munitsipaal- või eralasteaias. Võin ka öelda, et see samm kaotas imeväel pikad lasteaiakohad ja selle üle võib ainult rõõmustada. Ja kui me võtame Tallinna, siis Tallinnas tuleb sellel aastal maksta ühe lapse eest 50 eurot kuus ja kui ma ei eksi, siis kui peres käib lasteaias mitu last, siis järgnevate laste eest kohatasu ei küsita, seda siis munitsipaallasteaias, eralasteaias aga on kohatasud endiselt laes. 

Teine rühm omavalitsusi on kohatasuks kehtestanud konkreetse rahasumma. Vaevalt et lasteaia eest maksmisega tekib suuri raskusi Rakvere vallas, Peipsiääre või Võru vallas, kus kohatasud on marginaalsed. On ka neid omavalitsusi, kus oma inimeste laste käest kohatasu ei küsita, aga need, kes on sissekirjutuseta, peavad maksma. 

Aga paraku ei toeta mitte kõik omavalitsused peresid helde käega. Meie väikeses riigis valitseb lasteaia kohatasudes tublisti üle kümnekordne vahe. Miskipärast siis kipub nõnda olema, et mida suurem on koolieelikute osakaal omavalitsuse elanikkonnas, seda suurema osa lasteaiakoha kogukulust katavad lapsevanemad. Seega lisandub perede materiaalsele kihistumisele veel tohutu paikkondlik ebavõrdsus. 

Ja võib-olla tasuks siin ka ära märkida, et umbes kümnendik Eesti lastest on jäänud alusharidusest kõrvale ja selle peamine põhjus on kõrge lasteaia kohatasu, mis siis varieerub omavalitsustes 10 eurost kuni 123 euroni, millele siis lisandub toiduraha. 

Sotsiaaldemokraadid peavad oluliseks luua kõigile mudilastele üle terve Eesti ühtviisi võimalus käia lasteaias, saada kvaliteetset alusharidust õppinud pedagoogide käe all. Asjakorralduse mõte on, et ükski laps ei tohi pere majanduskitsikuse pärast ilma jääda alusharidusest, sest just lapse koolieelne areng paneb aluse tema õpi- ja sotsiaalsetele oskustele. Alusharidus on kogu haridustee põhi ja lahutamatu osa. Ja enamikus riikides on siis sätestatud hariduskohustus. Kui kodanikul on kohustus, on see ka riigil. Põhikoolis meil õppemaksu ei ole. Kuigi riiklik kohustus sellega nagu lõppeks, on Eestis ka gümnaasiumiharidus ja valdav osa kutseharidusest ning eesti keeles omandatav kõrgharidus õppemaksust vaba. Seda viimast vähemalt nendele, kes on usinad ja etteantud ajaga oma õpingud lõpetada saavad. Aga samas alusharidus, kus siis laotakse vundament, pole seda teps mitte. 

Kirjade järgi käib praegu koolieelsetes lasteasutustes 89% 3–6-aastastest lastest. Nagu ma juba enne ütlesin, kümmekond on sellest kõrvale jäänud, samas kümmekond protsenti alusharidusest kõrvalejääjaid teeb haridusteadlasi murelikuks, seda enam, et valdavalt on tegu nende lastega, kes on sotsiaalselt pidetud. Koolielu näitab ka ette, et suuresti just nemad vajavad hiljem õpiabi. Ja pole ka harvad need juhtumid, mil laps, kes pole veel kooliks valmis, pannakse kuueaastaselt kooli, esimesse klassi, ja seda eelkõige sellepärast, et pere kulusid kokku hoida. 

Need siis ongi laias laastus kaks argumentide plokki, mis sundisid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna parlamendifraktsiooni esitama Riigikogule koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõus esitatud muudatuste sihtrühm on eelkõige koolieelikud ja nende vanemad. Eelnõu suurendab alushariduse kättesaadavust, rõhutab selle olulisust ja vähendab lapsevanemate majanduslikku koormust. Võrdne ligipääs alusharidusele tagab lastele võrdsema stardiplatvormi ja vähendab hariduslikku kihistumist. Seetõttu on oluline, et riik võtaks lasteaia kohatasu maksmise enda kanda.

Nagu ma juba ütlesin, sotsiaaldemokraatide algatatud seaduseelnõu näeb ette kaotada lapsevanema kohustuse tasuda lasteaia kohatasu. Tasuta haridus lasteaiast kõrgkoolini on Eesti edu võtmeid, mis aitab ühtlasi vähendada ka ühiskondlikku ebavõrdsust. 

Kuidas seda siis teha? Me oleme näinud ette, et määrusega nähakse ette kohalike omavalitsuste üksustele riigieelarvest toetust, mis jaguneb vastavalt ühe või teise paiga laste arvule ja vanusele, lasteasutuste majandamiskuludele ja nii edasi. Aga need täpsemad põhimõtted paneks siis paika Vabariigi Valitsuse määrus. 

Võib-olla veel ka fakt, et 2024.–2025. õppeaastal omandab meil alusharidust 66 676 last. Nüüd ka, kui suur on kulu riigieelarvele. See on ümmarguselt 66 miljonit eurot aastas. See on Rahandusministeeriumi arvutused. 

Võib-olla veel, et eelnõus ette nähtud seaduse jõustumise tähtaeg on 1. september 2025, aga sotsiaaldemokraatide ettepanek on see aasta võrra edasi lükata, see tähendab 1. septembrisse 2026, kuna eelnõu on alles täna päevakorda jõudnud. 

Kohatasu kaotamist või vähendamist on toetanud ka teised erakonnad ja seda põhjusel, et see aitab kaasa eestikeelse hariduse edendamisele ning tagab kõigile lastele võrdse võimaluse lasteaiateenusele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti hea eelnõu, seaduseelnõu. Ja nagu te ütlesite, ka teised erakonnad olid selle juba algatanud, ka Keskerakond on selle poolt. Aga me ju näeme seda ebavõrdsust omavalitsuste vahel, millest ka teie rääkisite. Isegi niinimetatud kuldses ringis on mõnes omavalitsuses täitsa tasuta ja mõnes omavalitsuses on nii kallis, et vaevu jõuab seda maksta. See on see ebavõrdsus, mida tuleks likvideerida. Aga samas ma saan nendest omavalitsustest aru, kus on tõesti väga suur laste arv. Need on jällegi selle kuldse ringi omavalitsused, kellel teist võimalust paistab, et ei olegi. Kas ei oleks veel mõistlik ka suurendada riigi toetust lasteaedade ehitamisel, et vähendada või üldse ära kaotada selle maksu? Kuidas te arvate?

Aitäh küsimuse eest! Eks see kõik ole selle määrusega paika pandav. Üks asi on arvestada toetuse maksmisel nii laste arvu, nende vanust kui ka vajadust neid lasteaedu nii renoveerida kui juurde ehitada.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ehk mäletate, et ka Keskerakonna fraktsiooni esindaja komisjonis ehk mina toetasin seda komisjonis, aga komisjon ikka otsustas, et otsus on tagasi lükata, teha ettepanek suurele saalile tagasi lükata. Ka siis ma väljendasin tegelikult üllatust, et samade erakondade esindajad komisjonis, kes näiteks Tallinnas väga aktiivselt veel hiljuti propageerisid tasuta lasteaiakohti, ei toetanud seda riigi tasandil. Nüüd, kui Tallinnas on uus koalitsioon, kes seab oma eesmärgiks järgmisest õppeaastast teha Tallinna lasteaiad tasuta elanikele, miks te arvate, et selline vahe on nende erakondade esindajate lähenemises, et just Tallinn versus riik? Tallinnas toetame, riigis ei toeta.

Suur tänu selle küsimuse eest! Ausalt öeldes jäi minule ka see suhtumine arusaamatuks. Ütleme niimoodi, et kui Tallinnas on lasteaiakohad ... Ma saan aru, et Tallinnas tehakse munitsipaallasteaiakohad tasuta, aga eralasteaedades jääb see summa ikkagi kordi kõrgemaks. Tegelikult on otstarbekas võib-olla – minu soovitus on – kõigepealt võrdsustada kohatasu nii eralasteaedades kui ka munitsipaallasteaedades. Aga see, et üks erakond Tallinnas tahtis kaotada kohatasu, aga üleriigiliselt kohatasu kaotamist ei toeta – sellel on ju omad tagajärjed. Kui Tallinn kaotab kohatasu, siis Tallinn ei saa kunagi lahti, ütleme, lasteaia järjekordadest, sellepärast et siis hakkavad nendest kõrvalvaldadest vanemad tooma lapsi Tallinnasse lasteaeda ja panevad seal järjekorda, et saada tasuta lasteaiakoht. Täna paraku paljud lapsed käivad ikkagi seal omavalitsuses lasteaias, kus lapsevanemad ka elavad.

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selles osas teil on täiesti õigus, et kui Tallinn selle nüüd oma sammuna ära teeb, siis võivad Tallinna elanike jaoks probleemid tekkida. Sellega ma olen nõus, sellest hirmust on varem ka räägitud. 

Aga ma vaatasin selle komisjoni protokolli neid hääletustulemusi. Ilmselgelt koalitsioon, Reformierakond või Eesti 200 seal vastu hääletasid, kuigi see seaduseelnõu oli ju esitatud enne riigieelarve tegemist, see oli sellel perioodil esitatud, kui reformierakondlased üle Eesti, eriti Tallinna linnas … See on ju koht, kust on pärit peaminister, ja väga paljud ministrid kandideerisid Tallinna linnas. Ja toona, kui eelnõu esitati, nad nõudsid – nõudsid! –, et see lasteaia kohatasu tuleb ära kaotada. Ma ei saanud praegu teie vastusest aru, mis see Reformierakonna meelemuutuse põhjus nüüd oli. Riigieelarve tuli, kõike sai nagu muuta. Võib-olla te ikka seletaksite mulle. Ma pole täpselt aru saanud, miks nüüd järsku vastu ollakse sellele.

Ollakse vastu sellepärast, et sotsiaaldemokraadid on selle eelnõu esitanud, mitte et see oleks tulnud nagu iseenda südamest. Ma ütlen päris ausalt, et ka Tartu linn, kus on olnud Reformierakond pikalt võimul, oleks väga õnnelik selle üle, kui riik maksaks selle kohatasu kinni. Tartus läheb väga suur osa linna eelarvest hariduskuludele ja me saaksime lasteaedu remontida jne. See on ülioluline. Aga praeguses olukorras, kuidas ma ütlen, teha vahet või öelda, et ühes omavalitsuses peame lasteaia kohatasu kaotama, aga üle riigi me seda teha ei taha – see on arusaamatu.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Tõepoolest, teil jäi see kolmas plokk, miks see eelnõu esitati toona, võib-olla ütlemata. See oli ka väga konkreetne reageering Tallinnas toimunule ja toonasele olukorrale, kus peaministri erakond, Reformierakond, väga nõudis, et lasteaia kohatasu Tallinnas kaoks. Juba siis oli see jutt, et aga vaadake, kui ühes jõukas pealinnas seda kaotada, siis see ei ole võib-olla väga õiglane teiste regioonide suhtes ja tõenäoliselt ka see surve Tallinnale tänu sellele nüüd suureneb. 

Aga minu küsimus on selles, kuidas teie näete, et kui nüüd see rahastus tuleks omavalitsustele – kindlasti see väga palju peresid aitab –, kas siis on ka võimalus kohalikul omavalitsusel öelda, et aitäh selle raha eest, aga me jätame ikkagi selle kohatasu alles, kasutame seda raha hoopis, ma ei tea, lasteaedade renoveerimiseks. Kuidas teie seda näete, et see raha ikkagi oleks väga sihtotstarbeliselt kasutatud?

No eks seda näeb ette see määrus, mille me oleme ka seletuskirjas välja toonud. Igal juhul peab riik tagama selle, et see raha jõuaks õigesse kohta: ikkagi lasteaedadele, mitte niimoodi, et kohatasu jääb. Kui on ette nähtud, et eraldatakse rahasummad, siis kohatasu jääda ei saa.

Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud ettekandja! Äkki te aitate värskendada minu mälu. Kas te valitsuses oleku ajal ka vastavaid initsiatiive algatasite? See, mida me just praegu käsitleme, on see teil rohkem nagu opositsioonis oleku eelnõu või oli teil ka valitsuses vastavaid ettepanekuid? Minu meelest te olite küll nagu viies ratas vankri all. Seal tegite seda, mida Reformierakond heaks pidas, ja siis te olite üsna vagusi. Kas ma mäletan õigesti?

Aitäh! Tegelikult, kui me ajaloos tagasi vaatame, siis sotsiaaldemokraadid on selle eelnõu korduvalt esitanud, sõltumata sellest, mida Reformierakond ütleb.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et see seaduseelnõu on tegelikult väga asjakohane ja väga vajalik. Arvestades üldist demograafilist kriisi ja meie sündimuse langust, on iga abimeede, mis leevendab olukorda ja leevendab ka toimetulekuolukorda, eriti peredel, kus on lapsed ja käivad lasteaias, tervitatav. Ma küsin sellisel viisil, et te olete toonud seaduseelnõu riigi tasandile. Samas teatavasti sotsiaaldemokraadid on olnud ja on ka praegu väga paljudes kohalikes omavalitsustes võimul. Oskate te nimetada neid kohalikke omavalitsusi, kus te olete samalaadset initsiatiivi tõstnud? Võib-olla on ka kohalikke omavalitsusi, kus on juba tasuta lasteaed täiesti olemas teie juhtimise all. Aitäh! 

Aitäh, väga hea küsimus! Ma toon siin välja kaks aspekti. Kui me Tartus saime – ma ei tea, kas see oli aastal 2020 või midagi sellist – Tartu Linnavalitsusse, siis üks meie valimislubadus oli, et lasteaia kohatasu ei tõuse. Ja teine valimislubadus oli see, et lasteaia järjekorrad kaovad. Me kaotasime lasteaia järjekorrad nii, et eralasteaedades ja munitsipaallasteaedades ühtlustati lasteaia kohatasu suurus ja sellest ajast saadik ei ole lasteaia kohatasu Tartus tõusnud. 

Miks on just üleriigiliselt vajalik seda kohatasu kaotada? Ja selle pärast, et kui võtta kohatasu Tartus nüüd täiesti maha, ütleme, kohatasu lastevanematelt ei küsiks enam Tartus, siis see tähendaks seda, et me ei saaks lasteaiaõpetajatele palka maksta. Teatavasti ei tule riigilt piisavalt lisaraha lasteaiaõpetajate töötasu maksmiseks. Samamoodi tuleb lasteaedu renoveerida. Igal juhul on tähtis, et üle riigi see meede kehtestatakse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jah, suurepärane eelnõu. Aga on teil mingit ülevaadet, milline üldse see lasteaia kohatasu nii-öelda terve Eesti 79 omavalitsuse seas on? Kas Mart Võrklaeva vallas oli see kõige kõrgem?

Täna on seal kõige kõrgem jah. On olemas need tabelid, aga mul ei ole neid kaasas. Selles mõttes nagu kahju. Õigus- ja analüüsiosakond on välja toonud selle tabeli, see on küll mõne aasta tagune. Samuti küsisin ma neid andmeid ka Haridus- ja Teadusministeeriumilt, aga sealt ma sain ainult keskmise kohatasu. Ühes ja samas kohalikus omavalitsuses on ka need tasud nagu erinevad. See nagu ei ütle objektiivset pilti. Aga kui ma ei eksi – ma ei tea, kas see täna nii on –, aga paar aastat tagasi oli näiteks Kanepi vallas oma valla sissekirjutusega lastevanematelt laste eest kohatasu ei küsitud, aga need, kes olid nagu väljastpoolt, nende käest küsiti. See kohatasu teema või kohatasu küsimine on väga erinev vallati, linnati.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud ettekandja! Ega siin ei olegi pikalt midagi arutada. See on tõepoolest väga oluline ja hea eelnõu, nii et loodame saali suurt toetust. Samas me rääkisime, et 11 800 last elavad absoluutses vaesuses. See kindlasti kergendaks ka nende toimetulekut. Minu küsimus on lihtsalt selles, et kas teil on usku ja lootust, et see täna teoks saab.

Suur tänu! Kui ma mõtlen sellele, kuidas seda eelnõu on varasemalt siin saalis toetatud ja erinevad erakonnad on ka esitanud seda eelnõu, ma väga loodan, et see esimese lugemise läbib.

Signe Riisalo, palun!

Hea ettekandja! Te olete siin püüdlikult vastanud kolleegide küsimustele, mida Reformierakond arvab või mõtleb, seda Tallinna linnas ja siin Riigikogu saalis. Kas ei oleks ausam öelda, et te ei tea, mida Reformierakond mõtleb, selmet proovida anda kohusetundlikult vastuseid? Olge hea, selgitage, kust kohast need vastused ja teadmised teil tulevad. 

Mina võin omalt poolt aga inimeste valgustamiseks öelda, et Reformierakonna selge seisukoht on, et alusharidus on kohaliku omavalitsuse korraldada autonoomselt ja linn saab teha vastavasisulisi otsuseid, kui selleks on seal valitseva koalitsiooni otsus. Riigikogu neid otsuseid ei tee, sest tegemist on olnud vähemalt seni kohaliku omavalitsuse vastutusalaga. See on ka see põhjendus erisusest Tallinna linnas ja riigis. Aitäh! Ootan selgitusi. 

Suur tänu! Ma võin öelda, kust on tulnud see minu arusaam. Üks arusaam, mis on Tallinna linna puudutanud, on ju avalikult teada, ja teine on see, kuidas valitsuskoalitsioon komisjonis hääletas. Ja loomulikult me võime öelda, et üks või teine asi on kohaliku omavalitsuse korraldada, aga neid asju saab muuta. Me oleme ju paljuski – olgu see siis kas või hooldereform – tulnud appi kohalikele omavalitsustele – või huviharidus. On terve rida teemasid, kus me oleme tulnud kohalikele omavalitsustele appi. Ja ei saa öelda, et see on ainult kohaliku omavalitsuse kohustus. Jah, see on kohaliku omavalitsuse kohustus, aga kui võtame kas või hooldereformi, siis kohalikud omavalitsused ütlevad: ei, ups, see ei ole meie kohustus. Ja raha või see summa, mida on pidanud inimesed maksma, on kasvanud aastatega, nagu sa väga hästi ise tead. 80% pidid lõpuks maksma omastehooldajad ja 20% oli see, mis tuli kohalikelt omavalitsustelt, ehk teisisõnu 7 miljonit.

Vadim Belobrovtsev, palun!

 Aitäh! Esiteks tahaks natuke kommenteerida seda eelmist küsimust ja vastust sellele. Praegu on demograafiline olukord nii riigis kui ka pealinnas selline, et kui tekivad uued väikesed Tallinna elanikud, kes saavad tasuta lasteaeda, siis ma arvan, et see on ainult positiivne. Praegu on tendents pigem see, et kohti hakkab tulema rohkem kui lapsi. Nii et selles mõttes meie seda väga Tallinnas ei karda, et järsku on jälle see aeg, kus on lasteaiakohad puudu. Pigem vastupidi. 

Aga ma küsiksin teie käest, mis te arvate sellest demograafilisest olukorrast, mis meil Eestis praegu on, ja kuidas valitsus üritab sellega midagi ette võtta. Sest ka käesolev seaduseelnõu on tegelikult samm õiges suunas, mis võiks meie demograafilist olukorda parandada, aga paistab, et valitsus seda ei toeta.

Suur tänu! No demograafilise olukorraga on nii, nagu on. Aga ütleme nii, et faktid näitavad seda, et süvavaesuses elavate laste arv on kahekordistunud, et üksikvanemad ei tule hästi toime ja järjest kehvem on ka nende olukord. 

Kui me vaatame seda, kui palju toimetulekupiiri soovitakse tõsta, siis öeldakse, et oh, me teeme seda väga hästi, 20 eurot 200 eurole juurde. Andke andeks, see ei paranda nende süvavaesuses elavate laste olukorda. See peaks olema vähemalt 300 eurot, nii nagu sotsiaaldemokraadid on teinud riigieelarve seaduse kohta vastava muudatusettepaneku. 

Üks küsimus on ka see, et on ju neid peresid, ja mitte vähe, kus on laps või, ütleme, inimene, kes vajab erihoolekandeteenuseid. Kui me vaatame, kui palju sinna raha juurde pannakse, siis näeme, et 4 miljonit. Paljud inimesed ootavad seda teenust pikisilmi, aga nad seda ei saa. Ja nendes peredes on ka lapsi. See tähendab seda, et hoolduskoormus neelab kogu aja ja tõenäoline, et lapsi sünniks rohkem, on väike. 

Ühesõnaga, ikkagi vaadatakse tulevikku ja nähakse, kuidas ma ütlen, et kas või huviharidusele oleks pidanud raha juurde panema ja nii edasi – nendele teenustele, et lastega pered paremini toime tuleksid.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Eestis 78 omavalitsuse hulgas on päris erineva finantsvõimekusega omavalitsusi. Me teame, et tänu riigile on vähemalt lasteaiaõpetajate palgad nüüd suuremas määras ühtlustatud üle riigi ja seal väga suuri erinevusi ei ole. See, et meil on ebavõrdses situatsioonis nii kohalikud omavalitsused kui ka paljud pered, on paratamatu ja kurb. Kindlasti see eelnõu aitab seda muuta, aga ma küsiksin selles valguses, kas see eelnõu aitaks muuta ka seda, kui me räägime lasteaialaste sissekirjutustest just sellest lähtuvalt, et väga sageli lapsevanemad valivad sissekirjutuse selle järgi, et saada oma lapsi ühte või teise kohalikku omavalitsusse. Kas selle eelnõu kokkupanemise ajal tuli ka see välja, et see aitaks ka seda korrastada, et meil oleks ikkagi sissekirjutus vastavalt sellele, kus tegelikult lapsed elavad?

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma arvan, et see kindlasti töötaks. Ma võin öelda jällegi oma kodulinna näitel, et paljud Tartus tööl käivad lapsevanemad – isegi Tartus elavad lapsevanemad – panevad enda lapsed … Üks lapsevanem kirjutab valda sisse, sellepärast et kohatasu on seal palju väiksem. See igal juhul mõjutab.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kolleeg Riisalo siin nagu rõhutas seda, et tegelikult see on kohalike nende vürstiriikide valitsejate ülesanne, mitte riiklik ülesanne. See on Reformierakonna seisukoht. Ja kui nüüd võtta niimoodi, et Mart Võrklaeva vallas on see kõrgeim, aga Mart Võrklaeva naabervaldades, kõik need, mis seal on, need Kiilid ja Jõelähtmed ja Sakud ja Tallinna linn ja Kose ja mis seal kõik on, ma võin mõnega eksida, on hoopis teistsugune olukord. Aga Eesti riigis peaks olema ju oluline, et kõik lapsed, sõltumata sellest, kas nad on Rae vallas või Kiilis või Tallinnas, saaksid maksimaalse sellise stardikiirenduse, ja loomulikult ka läbi nende vanemate, läbi lasteaia kohatasu kaotamise või selle suurusega. Miks selline vürstiriiklik mentaliteet valitseb praeguses valitsuses, et igaüks vaadaku ise? Eesti laste tulevik, see ei ole nagu oluline. Oluline on kaitseks 5% või rohkem, aga mitte Eesti laste tuleviku kaitseks mingi protsent või üleriigiline ühtne pilt.

Teie aeg!

Miks seda ei ole? 

Suur tänu! Ma päris täpselt ei oska sellele küsimusele nagu vastata, kuna ma ei tea, mida arvab Mart Võrklaev või antud kohalik omavalitsus. Aga loomulikult on see ülioluline, et kõik meie lapsed saaksid alustada kooliteed ühelt ja samalt stardipakult. Paraku on nii, et osa lapsi, ja nagu ma ütlesin, see on ligi 10%, kes lasteaias täna ei käi. Aga kui me küsisime ka Haridus- ja Teadusministeeriumi ametniku käest, et mis see küsimus on, et nad ei käi. Loomulikult on osa lapsi kodus sellepärast, et lapsevanem on otsustanud lapsega ise tegeleda. Aga vastus oli, et nad pole seda uurinud. Päris kindlasti peaks seda uurima, aga nagu ma ka ütlesin, just eelkõige nende lastega, kes pole lasteaias käinud, tekib paljudel – mitte kõigil – koolis raskusi vähemalt algklassides edasijõudmisega. Ja sotsiaalsed oskused ka ei ole välja arenenud.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh selle tugeva eelnõu kaitsmise ja selgituse eest! Palju on räägitud maailmavaatelisest erinevusest, et kas see peaks olema kohalike omavalitsuste või riigi ühine vastutus või vähemalt riigi toel vastutus. Mul ei jää siin muud üle kui nõustuda nende kolleegidega, kes siiski näevad, et iga laps Eestis on oluline, ükskõik millisesse omavalitsusse ta sisse kirjutatud on. Selleks, et aidata saadikutel seda otsust ja valikut teha, võib-olla te veel kirjeldate seda lasteaiateenuse mõju ka vaesusstatistikale, mis täna palju on kõlanud. Või üldse, kuidas meie erinevad avalikud teenused saavad toetada perede toimetulekut?

Igal juhul suur tänu! Kui me räägime nüüd lasteaialastest, siis kindlasti see, et laps saab käia lasteaias, ta saab seal, kuidas ma ütlen, sooja toidu, mida ta võib-olla kodus ei saaks. Teine asi on see, et ta saab piisavalt oskusi-teadmisi, et kooliteed alustada, ja seda heade pedagoogide käe all. Need kaks asja on võib-olla kõige olulisemad. Enamasti on ühes või teises lasteaias ka juba olemas huviringid ja need on ka sageli tasuta. Aga mitte igal pool, nende eest ka tuleb maksta. Jah, neid positiivseid mõjusid on palju, kui ma räägin nüüd alusharidusest. Võib-olla ma laiemale ei lähe.  

Ma võin tuua kas või oma lapselapsed. Ma tean, kui palju läheb kas või huviharidus neile maksma. Kuigi huviharidust eelkooliealistele lastele ei hüvitata, aga tegelikult on need summad ikka kolossaalsed. 200, 300, 400 eurot kahe lapse pealt läheb lisaks lasteaia kohatasule, toidule ja nii edasi. Aga jah.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te vastasite siin saalis ühele küsijale, miks on eelnõu tagasi lükatud ja ka seekord soovitatud tagasi lükata. Seda seetõttu, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond esitas selle eelnõu. Ja kuna mina teen nüüd järgmise ettekande, kuidas toimus arutelu kultuurikomisjonis, siis ma tahan öelda, et mitte üks komisjoni liige ei toonud põhjuseks seda, ei ole toonud ka varasemalt. Ma võtsin välja ajaloo. Tõepoolest, Sotsiaaldemokraatlik Erakond on esitanud sarnase eelnõu kolmel korral ja ühel korral ka Eesti konservatiivne erakond, aga nemad ei soovinud mitte tasuta, vaid soovitati alandada lapsevanemate maksimaalset osaluse määra ning ühtlustada ja parendada olukorda Eesti eri piirkondade vahel. Nii et mul ei ole küsimust, aga mul on täpsustus.

Aga ma vastan sellele täpsustusele, et midagi maksab ka tunnetus. Me oleme praegu opositsioonierakond ja sotsiaaldemokraadid esitasid eelnõu. See on minu seletus.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te korra juba mainisite ka oma kõnes, et paljud lapsed, kes jäävad alushariduseta ehk on kodus, näevad hiljem koolis vaeva. 

Aga minu küsimus on selline, et kui me võimaldame tasuta alusharidust lapsevanematele, kelle laps käib lasteaias, siis kas oleks mõeldav ka see, et lapsevanemale kompenseeritakse need kulud – ta palkab koduõpetaja lapsele, kes ei käi lasteaias.

Suur tänu! Ma juba arvasin, et see küsimus tuleb. See võimalus on olemas, kui ikkagi on teada, et ta seal kodus õpet saab. Sellisel juhul, jah. Aga mitte nii, et lihtsalt antakse raha. Sotsiaalselt pidetuid perekondi ei aita. Asotsiaalne pere ma ei taha öelda, aga kes on sellistest peredest, kes võib-olla lastest nii palju ei hooli ja hoolivad rohkem sellest rahast, siis seal tolku ei ole. Aga üldiselt see võimalus on olemas.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Me rääkisime ka erinevatest kohalikest omavalitsustest. Ja minu kolleeg tõstatas ka Tallinna teema, kus teatavasti koalitsioonileping on tänasel päeval ka allkirjad saanud. Üheks oluliseks punktiks, mis on ka koalitsioonilepingus kajastatud, on see, et alates järgmisest aastast, septembrikuust, Tallinna lapsed saavad tasuta võimaluse käia lasteaias. Tegelikult, kui me vaatame, te ise mainisite ka, et vaesus süveneb, eriti lastega peredes, üksikutel vanematel on toimetulekuraskused ja nii edasi. Siin on ridamisi Tallinnas veel välja toodud meetmeid, mis on just suunatud lastele, on see siis lapse sünnitoetus, mis 1000 euro peale tõsteti, on see siis õppeaasta alguse toetus, mis tõsteti praegu 150 euro peale, ja nii edasi. Kuidas nendesse meetmetesse suhtuda ja kas neid ei võiks ikkagi rakendada ka üleriigiliselt?

Jah, võib küll. Aga ma kordan veel üle, et võib-olla tasuks Tallinnas kõigepealt alustada, et eralasteaedades ja munitsipaallasteaedades kohatasu võrdsustada ja siis kaotada. See nagu tagab kõikidele lastele võrdse võimaluse pealinnas. Aga ma jään selle juurde, et see peaks olema üleriigiline meede ja ka Tallinnale mõjuks see siis. (Hääl saalist.) Okei.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh! Ma küsin siis niimoodi. Siin on räägitud erakondadest, kes on kusagil võimul, ja sellest, kuidas need lasteaiatasud kohalikes omavalitsustes parasjagu on, kas kõrged või mitte nii kõrged. Aga kuidas sotsidega on? Sotsid on olnud näiteks Hiiumaal, eks ole, aastaid-aastaid pikalt-pikalt võimul ja kindlasti on neid omavalitsusi veel üle terve Eesti. Kuidas seal nende lasteaiatasudega on? Kas te olete tulnud lahkelt lastevanematele vastu ja ka näiteks ajanud seda, et äkki kaotaks lasteaiatasu üldse ära?

Võib-olla Reili vastab, ma ei oska siin täpselt öelda.

Aitäh! Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma mõistan, et see sõnavõtt on eelkõige mõeldud, et ettekandjalt küsida. Aga kuna Hiiumaad, minu südamele väga olulist kodumaakonda, nimeliselt välja toodi, siis mul on hea meel kolleegidele rääkida, ma arvan, ühest väga heast süsteemist. Tõesti, kahjuks ei ole lasteaed kõikidele Hiiumaa vanematele päris tasuta, aga Hiiumaa vald on võtnud enda peale kogu toidukulu ja fikseerinud ära lasteaia kohatasu, milleks on 45 eurot lapse kohta. Ja see on püsikulu olenemata sellest, kui palju laps kohal käib, kui palju ta seal sööb jne. Ma julgen väita, et see on nendest KOV-idest, kus tasu on kehtestatud, üks headest näidetest. Neid kindlasti on veel ja ma arvan, et nende näidete üle on põhjust rõõmu tunda, aga liiga palju on neid KOV-e, kus me räägime sadadest ja sadadest eurodest, mis jäävad perele üle jõu käivaks. Aitäh!

Siin nüüd küsimust ei olnud, aga kui lugupeetud ettekandja soovib täiendada või kuidagi vastata, siis palun!

Ma ütlen, et ma tõesti praegu peast ei oska öelda ja eraldi välja tuua sotsiaaldemokraatide juhitavate valdade kohatasu. Aga minu meelest on ka Võrus kohatasu üsna marginaalne. Ma võin eksida, aga sa võid, Helle-Moonika, kontrollida. Ja teine asi on see, et nendes piirkondades, kus me oleme saanud kas linnas või vallas võimu jagama, me oleme alati tõstatanud selle küsimuse, et kui kohatasu ei ole võimalik kaotada, siis vähemalt seda edasi ei tõstetaks. 

Aga ma jään selle juurde, et üle riigi tuleks see süsteem teha. Küll Tallinn näeb, kuidas varsti neil lasteaiakohtade puudus hakkab olema. Kogu Eesti tuleb, kogu ümbruskond tuleb Tallinna, Viimsi ka.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma pigem ütlen praegu aitäh Reilile. Reili vastas küsimusele. Noh, jah, minu küsimus oli väga lihtne. Kas on kusagil omavalitsust, kus teod ja sõnad lähevad siis võib-olla kokku? Aga no ei ole. 

Ma küsin siis seda, et kui te olite valitsuses, kas te kordagi tõstatasite selle teema ja tegite ettepaneku, et valitsus võiks algatada sellise eelnõu, nagu sina praegu siin esitlemas oled. Jällegi, oli see võimalus. Kas siis sõnad ja teod – kuidas sellega on?

Suur tänu! Me oleme olnud erinevatel aegadel valitsuses ja alati on meie – kuidas ma ütlen – suund ja meie prioriteedid olnud lastega pered. Olgu see lasteaia kohatasu tõus, mäletate väga hästi, et kui see oli 19 eurot, kahe-kolme aastaga sai see 60 eurole, olgu see huviharidus ja nii edasi ja nii edasi. Ma võin julgelt öelda, et lasteaia kohatasud on need, või ütleme, mitte lasteaia kohatasud, vaid lapsed on olnud alati meie prioriteet. Ja vaesus samamoodi. Vaesuse abinõud, mida me oleme välja toonud, neid oleme ka valitsuses igati kaitsnud, ühesõnaga, et lastega pered ei oleks vaesuses.

Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Võib-olla siin oleks mõistlik üle korrata ja tuletada meelde saadikutele, ka eelkõnelejale, miks sotsiaaldemokraadid soovivad just nimelt sellist eelnõu rakendada, mis vabastaks kohatasust üle terve Eesti. Kuna eelkõnelejal oli küsimus konkreetsete piirkondade kohta, aga meie lahendus ongi ju see, et see kehtiks terviklikult üle terve riigi, võib-olla tuletate lihtsalt meelde, miks me nii tahame teha, mitte teisiti.

Suur tänu! Ma võib-olla kõike üle kordama ei hakka, aga ühe asja ütlen siin ikkagi ära. See süsteem peab kehtima üle Eesti. Ja miks? Et kõigil lastel oleks võimalik saada korralik alusharidus, mis on vundament koolis hakkamasaamisele, sotsiaalsed oskused omandada, et ükski laps ei jääks sellest võrgust nagu kõrvale. Ja loomulikult ka, et ei oleks tohutut paikkondlikku ebavõrdsust nendes kohtades, kus lasteaia kohatasu kaotatakse, et sinna ei hakkaks, eriti suuremates linnades, siis valdadest ja nii edasi – kuidas ma ütlen –, ei hakataks lapsi valdadest ja nii edasi suurlinna lasteaeda viima, mis jälle omakorda paneb sellele suuremale linnale kohustusi juurde ehitada lasteaedu ja nii edasi, et kõigile lastele peab ju olema tagatud lasteaiakoht. 

Võib-olla veel, nagu ma ütlesin, et alusharidus on siiski hariduse põhi ja lahutamatu osa. Kui meil põhiharidus on tasuta, gümnaasiumis saame käia tasuta, kutsekoolides ja ülikoolis ka, kui normajaga lõpetame selle ülikooli, siis ei saa aru, miks see vundament, alusharidus, peaks olema tasuline.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Just te ütlesite, et teie olete alati laste eest väljas. Aga no vaat, kui te viimati valitsuses olite, siis esimene otsus, mille te tegite, oli lasterikka pere toetuse järsk mahatõmbamine. Selle tõttu jäid tuhanded Eesti lapsed selle valitsuse perioodi jooksul sündimata. Nii et kahjuks teie jutt ei vasta tõele. 

Aga ma küsin võrdsuse kohta. Meil on tõesti olemas kante, kus ei jaksata isegi lasteaeda renoveerida, ja nad vajaksid kõikvõimalike tasandusfondide abisid. Aga teisalt on meil väga jõukaid omavalitsusi Tallinna kuldses ringis, kes võib-olla ei oska isegi otsustada, kas ehitada veel uhkem kool või veel uhkem lasteaed. See oleks ju ebaõiglane ebavõrdsuse süvendamine tegelikult, et me kingime Rae vallale ja Viimsi vallale sellise toreda hüve, nagu te välja pakute.

Oota, alusta oma küsimust … Ütle, mida sa alguses küsisid, mul on juba meelest läinud. Suur jutt tuli peale! Aa, mul tuli meelde. Kõik see, mis puudutab lastetoetusi: loomulikult peavad sotsiaaldemokraadid oluliseks, et kõik lapsed on võrdsed. Ei saa olla nii, et me mingeid toetusi indekseerime, aga esimese ja teise lapse toetuse jätame sellest mängust välja, kolmanda lapse toetust ei tõsta, kuigi sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku see tõsta samuti 100 eurole. Sotsiaaldemokraatide ettepanek üksikvanema toetus tõsta 19 eurolt 80 eurole läks läbi, aga samamoodi oleks tulnud ka see indekseerida. Peab olema ikkagi võrdne kohtlemine lastega peredele. Kui ei sünni esimest last, ei sünni teist ega ka kolmandat. Me ei saa öelda, et mingil moel oleks täna konkreetsed peretoetused selleks takistuseks. Aga mis on oluline? Teenustele peab tähelepanu pöörama, olgu see huviharidus ja nii edasi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, te hakkasite nüüd rääkima, et see lasteaiatoetus on justkui lastetoetus, aga minule jääb mulje, et me pigem toetame omavalitsusi, nad teevad neid kulusid lasteaiakohtadele. Siit on ka küsimus, et tõesti, kas me peaksime sellist lasteaia kohatasu vabastust tegema üle Eesti, vaid pigem teeme ka siin selle erisuse. Mõned omavalitsused ju saavad palju paremini hakkama kui need, mis on, ütleme, siit kuldsest ringist kaugemal. Võib-olla mõtleks natukene ja ikkagi teeks siin selle vahe sisse, toetaks seal, kus on päriselt abi vaja, mitte nii, et külvame kõigile lennuki pealt. Aitäh!

Ma arvan, et lastele raha andmine ei ole lennuki pealt raha külvamine. Ja loomulikult arvestataks ühes või teises omavalitsuses olevate laste arvu, vanust ja kõike muud, nii nagu ma ütlesin, mida saab määrusega paika panna. Kui me hakkame sellist vahet tegema, siis on jällegi vahe sees.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma võtan siit sellest viimasest küsimusest kinni, miks me ei toeta sellist varianti, mis justkui suunaks ainult teatud omavalitsustele sellist hüve. Ja paluti natukene mõelda. Mulle tundub, et päris palju on juba mõeldud. Mõttetöö tulemusel saab iga inimene aru, et selliste erisuste tekitamine loob ju ka edaspidi selliseid olukordi, kus tegelikult riik ei tahaks olla, kus omavalitsusel ei oleks võimalik planeerida tulevikku, näiteks kas või seepärast, et kõrval asuval omavalitsusel on selline hüve, mis ju tegelikult võib mõjutada väga paljude perede otsuseid, näiteks otsust kolida. See on üks väga lihtne põhjus, milleni võib mõttetöö tulemusel jõuda.

Ma saan aru, et see oli kommentaar.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu kultuurikomisjonis toimunud arutelu palun nüüd tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Signe Kivi. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Tutvustan kultuurikomisjonis olnud arutelu. Komisjon toimus teisipäeval, 11. novembril. Juhatas komisjoni esimees Liina Kersna, osalesid komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Heljo Pikhof, kes oli Madis Kallase asendusliige, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Kutsutud oli siis Haridus- ja Teadusministeeriumi alushariduse valdkonna juht Maila Rajamets. 

Kõigepealt Heljo Pikhof tutvustas eelnõu sisu, väga põhjalikult tegi ta seda ka täna. Seejärel sai sõna HTM-i esindaja, kes tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta ning ütles välja, et valitsus ei toeta esitatud eelnõu, ja tõi välja need põhjused. Ta selgitas ja rõhutas, et kohalikul omavalitsusel peab säilima enesekorraldusõigus. Ta lisas, et tasuta alusharidus ei ole Eestis põhiseadusest tulenev kohustus. Ta ütles, et kehtiv süsteem on toiminud senini, vanemad tasuvad kohatasu ning riigi poolt on siiski kehtestatud ka maksimaalne määr. Ta tõi välja, et Eesti hariduskulude osakaal Euroopa riikidega võrreldes on väga-väga kõrge. Eelnõuga võib kaasneda risk, et suureneb nende laste arv, kes on küll nimekirjas, kuid reaalselt lasteaeda ei tule. Ta lisas, et suure puudusena nägi Vabariigi Valitsus, et eelnõu seletuskirjas puudub terviklik analüüs ja kulude katteallikas, mis oleks kindlasti olnud vajalik enne niivõrd ulatusliku muudatuse elluviimist. Ta tõi ka näite ja me arutasime selle üle, et Eesti lasteaia nii-öelda profiil erineb tõesti paljudest teistest Euroopa riikidest. Meil on võimalikud pikad lasteaiapäevad, meil on kolm korda sooja toidukorda, meil on päeval magamine või siis puhkamine ja seda lausa voodipesuga. Ma tõin selle välja, sest ma ka vanaemana nagu arvasin, et nii on igal pool, aga meil on inimesi, kes on töötanud ka siin ja seal, ja toodigi välja, et ei, päris paljudes kohtades läheb laps oma võileivaga, kui see tal kaasas on, matid on maas ja seal siis puhatakse. Nii et need olud on hästi erinevad, aga Eesti omad on siin kindlasti suureks eeskujuks. 

Ja siis tundis Liina Kersna huvi, kui suur on Eesti laste lasteaias osaluse protsent. Sellest oli ka siin juttu. HTM vastas, et ligikaudu 88. Eelnõu esitaja täna ütles saalis, et 89. No see on küllalt väike vahe. Teame ka, et see protsent on olnud rohkem varasematel aastatel. 

Mina palusin taustateadmiseks infot, kui palju on Riigikogule esitatud kahe viimase koosseisu jooksul sarnaseid eelnõusid. Ma tõin selle oma küsimuses ka välja. Tõesti, sotsiaaldemokraatide poolt kolm korda viimase kahe koosseisu ajal ja EKRE poolt ühel korral, aga see oli natukene rohkem sihitud kui lihtsalt tasuta alusharidus. 

Veel arvasin ma, et vajadus riigipoolseks toetuseks on tõesti suurem maakondades, kus noorte perede hoidmine ja laste arengukeskkonna tagamine vajavad suuremat tähelepanu. Tegin ka mina eelnõu algatajatele ettepaneku mõelda selles suunas, kuidas riigi tasandil selliste piirkondade laste arengut senisest rohkem toetada. 

Kadri Tali arvas, et kui on liiga väike kohatasu või tasuta teenuse pakkumine, siis võib tekkida olukord, kus lapsed on küll nimekirjas, kuid ei käi lasteaias. Ta rõhutas, et Eesti lasteaedades on madala tasu eest siiski väga head võimalused, tõi näiteid oma kogemusest Soomest, kus on tema lapsed kasvanud, et meil on väga head professionaalsed õpetajad, mitmekülgsed huviringid, psühholoogide ja logopeedide kättesaadavus, ja et Soomes on tasud palju kõrgemad, aga teenused palju väiksemad. 

Vadim Belobrovtsev sõnas, et Keskerakond toetab eelnõu, ja ta tõi ka oma küsimustes välja need põhjendused. Ta ei nõustunud sellega, et kohatasust vabastamine võiks põhjustada kvaliteedi langust. Toon selle välja, sest see on nagu kaks erinevat arvamust, mille üle debateerisid meie liikmed. 

Liina Kersna rõhutas, et ka Reformierakonna seisukoht on, et kohatasu on kohaliku omavalitsuse otsustada. 

Tõnis Lukas sõnas jälle, et lasteaiakohtade maksumus erineb tõesti oluliselt omavalitsuste lõikes, sõltuvalt struktuurist, hoonestusest, õpetajate koosseisudest. Tõnis Lukas soovis teada, kuidas arvestatakse olukordi, kus mõnes omavalitsuses on lasteaiatasu juba kaotatud näiteks, aga teises maksimaalne. Heljo Pikhof eelnõu algatajate poole pealt vastas, et eelnõu kohaselt jaotatakse toetus kohalike omavalitsuste üksustele valitsuse määruse alusel, arvestades erinevaid koefitsiente. 

Veel oli arutelu all, mis on need põhjused, miks umbes 10% lastest ei osale alushariduses. Ministeeriumi esindaja vastas, et kuna alusharidus ei ole kohustuslik, siis on vanemal õigus oma lapsi ka kodus õpetada. Selle tõttu ei ole läbi viidud ka vastavaid uuringuid, mida komisjoni liikmed soovisid teada, et kas neid on läbi viidud, et me saaksime täpsemaid andmeid. 

Liina Kersna viitas Jaak Aaviksoo haridusraportile ja tõi välja, et kõige parem olukord valitseb Eestis alushariduses, kui me räägime haridusest. Raporti kohaselt tuleneb see sellest, et vastutus lasub üheselt kohalikul omavalitsusel, kes on oma rolli täitnud väga vastutustundlikult, arendanud teenuseid ning taganud selle kättesaadavuse ja kõrge kvaliteedi. Sellega lõppes arutelu. 

Liina Kersna tegi ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Jah, päevakorra võtmise poolt oli konsensus. Teiseks oli siis, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi, ka see oli konsensusega vastu võetud. Ja seejärel ettepanek eelnõu tagasi lükata, mille poolt oli 4 komisjoni liiget, Liina Kersna, Signe Kivi, Margit Sutrop, Kadri Tali, vastu 2, Vadim Belobrovtsev ja Heljo Pikhof, ja erapooletuid oli 1, Tõnis Lukas. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on üks küsimus. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ülevaade oli väga hea ja terviklik. Minul on nüüd küsimus teile. Kas komisjoni arutelul oli sellel teemal juttu, et see oleks üks võimalus, kuidas vähendada absoluutses vaesuses olevate laste arvu? Nagu me oleme rääkinud, siin on neid tänaseks juba 11 800. Ja niisama jagatavad toetused ei peaks olema ainuke lahendus, vaid teenused ja teenuste näiteks tasuta kättesaadavus võiks nende laste puhul väga konkreetset ja positiivset mõju omada.

Suur aitäh küsimuse eest! Selleteemalist arutelu ei toimunud. Ei olnud ka ühegi arutleja või kõneleja arvamust või niisugust näidet 11 800 lapsest. Ma loodan, et see on kindlasti õige. Aga ei hakka pikemalt selgitama. Lihtsalt sellist arutelu, sellesuunalist arutelu komisjonis seekord ei olnud.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea kolleeg komisjonist! Olen nõus, et hea ülevaade, ja vaevalt et midagi jäi rääkimata. Aga ma küsiksin sellest vaatest, et te mainisite, et sarnast eelnõu on menetletud viimase kahe koosseisu jooksul vist neli korda varasemalt.

Jah.

Kas te oskate öelda – ma saan aru, kui seda infot teil ei ole –, kuidas need arutelud läksid võib-olla lõppotsuste osas?

Suur tänu küsimuse eest! Ma tegelikult, kuna see oli minu isiklik palve Haridus- ja Teadusministeeriumile, sain meie kultuurikomisjoni nõunike käest selle ülevaate. Ütlen ausalt, et ma soovisin, et mul oleks see taustateadmine. Ja ma arvan, et kui ma oleksin ise mingi eelnõu esitanud, siis ma püüan ka alati vaadata ja saada ülevaate, kas on varem olnud. Kuna komisjon nüüd selle eelnõu puhul seda tagasisidet ei küsinud, see olin ainult mina, siis sellist arutelu ei olnud. Aga võin vist kinnitada küll, et need on igal juhul erinevatel põhjustel – ma rõhutaksin siin: mitte sellel põhjusel, et selle on esitanud sotsiaaldemokraadid või Eesti Konservatiivne Rahvaerakond – tagasi lükatud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonidele. Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tõesti, see teema, mis on sotsiaaldemokraatide poolt tõstatatud ja mis on ka täna siinsamas saalis arutelu all – alushariduse muutmise seadus – ehk siis lihtsasti öeldes lasteaiakoha vabastamise eelnõu. Siin juba räägiti, millises olukorras on meie pered, milline on majanduslik olukord ja inimeste toimetulek. Need arvud ei ole kiita, vaid vastupidi, need on väga negatiivsed. Ja nii nagu ka lugupeetud ettekandja ütles, üksikvanemate olukord on veelgi hullem kui eelmistel aastatel ja vaesus aina süveneb lastega peredes. 

Nüüd on küsimus, mida riik saab teha ja mida kohalikud omavalitsused. Ja loomulikult, arvestades demograafilist olukorda, peaks riik seadma prioriteediks selle probleemi lahendamise. Ja see on üks võimalus: pakkuda leevendust lasteaia kohatasu ärajätmisega. 

Ja kui riik seda ei suuda teha, siis peavad tegema seda loomulikult jõukamad kohalikud omavalitsused. Tallinn on selle tee ette võtnud. Me vaatasime, et riik on saamatu. Seda eelnõu on ju mitmeid kordi siinsamas esitatud, tehtud ettepanek, et lapsed saaks tasuta lasteaias käia. Aga siiamaani ei ole olnud ühtegi valitsust, kes oleks suutnud seda sellisel viisil vastu võtta ja tagada sellise võimaluse. Paljudes riikides on see võimalus olemas, paljudes teistes riikides kohalikud omavalitsused samuti pakuvad tasuta asteaia teenust. 

Aga ma toon siinkohal välja need uued positiivsed suunad või tuuled, mis hakkavad Tallinnas puhuma. Alates 1. septembrist 2026 on tallinlastel lasteaiakoht tasuta. See on loomulikult positiivne meede, see mõjutab hästi palju meie noorperesid ja see peaks andma tõuke ka selleks, et lapsevanemad või noored, kes plaanivad peret luua, et oleks nendel vähemalt see teadmine olemas, et Tallinna inimestelt lasteaiakoha tasu ei küsita. Need on need meetmed, mida oleks pidanud tegelikult ju riik rakendama, ja mitte see aasta, vaid juba eelmistel aastatel, nii nagu Heljo ka siinsamas puldis rääkis. 

Aga Tallinn ei piirdu ainult selle küsimusega. Arvestades üleüldist olukorda ja nii nagu ma ütlesin, ka demograafilist olukorda, Tallinn tõstab ka lapse sünnitoetust. Järgmisest aastast on lapse sünnitoetus 1000 eurot, kaksikute puhul 3000 eurot ja kui jumal annab, et tulevad mitmikud, kolmikud, siis 10 000 lausa. See on kindlasti veel üks suur abimeede, mida rakendatakse Tallinnas järgmisest aastast. 

Alates 1. septembrist 2026. aastal suureneb ka õppeaasta alguse toetus 100 eurolt 150 euroni. See on väga suur toetus jällegi lastele, kes lähevad kooli. 1. septembril, me teame väga hästi, kui palju tegelikult rahakotist raha läheb selleks, et lapsel oleks pliiatsid ja suled olemas. Nüüd tõstetakse ka kooliaasta alguses esimese klassi minevate laste toetus 320 eurolt 500 eurole. Ja see on, ma arvan, pretsedenditu. See on kõige suurem toetus üldse, mis on kohalikud omavalitsused andnud esimesse klassi minejale. 

Sooviksin kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma arvan, et see suund, mida Tallinn praegu näitab – selle suuna peaks võtma endale sihiks ka riik. Need toetused, mis rakenduvad järgmisel aastal Tallinnas, peaksid olema üleüldiselt rakendatud kogu Eestis. Seepärast ilma selleta, ilma nende meetmeteta me ei suuda demograafilisest kriisist välja tulla. See on üks selline abimeede, abitööriist selleks, et leevendada olukorda. 

Ma ei näe seda tahtmist siin koalitsiooni poolt täna ja praegu, et keegi seaks selle küsimuse prioriteediks ja keegi tõesti mõtleks selle peale, kuidas noori aidata ja kuidas sellisest olukorrast välja tulla. 

Ja loomulikult me toetame Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatust selle seaduseelnõu kohta. Aga ma pean tuletama meelde, head sõbrad, et need võimalused, kui te olite valitsuses, ma arvan, olid teil olemas. Aga miskipärast te nende seisukohtade eest koalitsioonis nii ei seisnud, et neid oleks saanud ka rakendada. See on tegelikult teie tegemata töö, kui te olite valitsuses. Rääkimata sellest, et te ei suutnud pakkuda leevendust, vähemalt noorperedele, te tegelikult tegite nende elu veelgi hullemaks erinevate maksutõusude kaudu. Neid maksutõuse ja neid teenuseid oli väga palju, kus teie käsi, teie allkiri oli all. Seda ei saa unustada. 

Võib-olla te olete nüüd leidnud ennast. Te ei ole enam valitsuses ja see meepott võib-olla ei ole enam nii magus, olles opositsioonis. Te olete tulnud välja selliste eelnõudega, mis oleks võinud tegelikult olla arutelu all juba siis, kui te koalitsioonis olite koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga.

Head sõbrad koalitsioonist, Reformierakonna ja Eesti 200 saadikud! Ma kindlasti kutsun teid, kui te praegu ei toeta seda eelnõu, vähemalt mõtlema selle peale, kuidas Eesti riik sellest demograafilisest kriisist välja tuua! Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli nüüd Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh! Head kaasvõitlejad, hea juhataja ja kõik, kes on meid ja seda debatti jälginud läbi interneti! Iseenesest ju väga hea eelnõu, väga hea algatus. Tõesti, eelnõu näeb ette tagada igale lapsele tasuta lasteaiakoht ja eelnõuga kaotatakse lapsevanemate jaoks kohustus tasuda lasteaia kohatasu.  

Aga ma ikkagi suunaksin siin alguses, vähemalt oma kõne alguses, väikese sellise iroonilise teraviku eelnõu algatajate poole. Ma tegin seda ka oma küsimustes ja teen seda ka praegu ja ütlen, et, head sotsid, te alles olite valitsuses, te praegu taotlete küll, aga kui te olite valitsuses, kõik tööriistad olid teie käes ja te isegi ei algatanud seda eelnõu ja ei taotlenud seda algatust. Tuletan teile ka meelde, et kuigi siin eelnõu ettekandja ütles, et lapsed on alati olnud sotside prioriteet, siis ma tuletan meelde ikka sedasama, et nii kui te saite valitsusse, just nimelt sellesse viimasesse valitsusse, kus teie olite, võtsite kohe suurperedelt ära toetuse, emadelt tervisekindlustuse, kodus olevatelt emadelt, peredelt laste arvelt tulumaksutagastuse ja loomulikult, loomulikult kehtestasite automaksu, mis lööb absoluutselt kõiki peresid, ühe lapsega peresid, kahe lapsega peresid, kelle eest teie väidetavalt seisate, ja ka neid suurperesid, ja lööb ka kõiki neid peresid, kus veel lapsi ei ole, sest ka nemad lähevad poodi ja kuhu on toodud kaubad autodega ja maksavad selle eest rohkem ja peavad mõtlema, kas nad üldse riskivad neid lapsi saada.  

Aga meie muidugi seda eelnõu siin toetame, sest me oleme alati seda meelt olnud. Näiteks 2025. aasta ka Postimehe analüüs ütles, et tasuta lasteaiakoht, see on küll Tallinna kontekstis, eelkõige on siis Keskerakonna ja EKRE teema. Tõesti, see ettepanek on olnud meil läbivalt üleval valimistest valimistesse. Suvel tõstis selle teema lauale korraks Tallinnas ka Reformierakond, kes lihtsalt initsieeris sellega Tallinnas võimutüli ja paljastas sellega oma poliitilist rumalust, aga jäägu see sinna. Noh, sotsid olid muidugi selle vastu. Nagu õieti öeldakse, põhjusi leiab muidugi alati. Eks ta ole, põhjused on ühes omavalitsuses ühed ja teises omavalitsuses hoopis võib-olla teised. Eks ta ole, seetõttu tulekski lasteaia kohatasu osas üleriigiliselt midagi ette võtta.  

No ikkagi ei saa, Reformierakonnast peab rääkima. Reformierakonnast oleme pidanud siin palju kuulma, aga lasteaia kohatasu kaotamisel me ei pääse neist üle ega ümber. See on väga irooniline, aga väga eluline fakt, et nõudes tasuta lasteaiakohta populistlikult ühes omavalitsuses, on nad olnud aastaid ju võimul ühes teises omavalitsuses, kus oli üks kõrgeimaid lasteaiakoha maksumusi üldse. Siin on räägitud Tartust, räägitud Rae vallast. Ja nad ei ole käitunud teps mitte oma sõnade järgi. Ja see asjaolu tuleb ilmselt täna ilmsiks taas kord ka siin saalis, kus seesama Reformierakond juhib protsesse. Olenemata sellest, et nende toetus üleriigiliselt on väga madal, ikka juhivad nad protsesse. Ja juba komisjonist on tulnud ettepanek see eelnõu tagasi lükata.  

Praeguseks on täiesti selge, et kui Reformierakonna tipp-poliitikud, kes suvel olid Tallinnas tasuta lasteaiakohtade lubaduste arhitektide seas, ajasid juba siis täiesti häbematut ja küünilist populistlikku poliitikat, ja nagu kõik said näha, kukkusid nad sellega ka päris sügavalt poliitilisse auku. Nüüd oleks neil võimalus selle eest seista Toompeal ja Stenbocki majas. Aga nende kahepalgelisus saab siinkohal ilmselt täna topelt ilmsiks, sest see eelnõu esimesest lugemisest kaugemale ei jõua. 

Ma palun lisaaega!

Lisaaeg kolm minutit, palun!

Aitäh! Lasteaed muidugi võiks ja peaks olema lapsele inimõigus. Iga laps, kelle vanemad soovivad teda lasteaeda panna, peab saama lasteaias käia, ilma et see paneks löögi alla tema vanemate rahakotti, kes peavad siis valima, õigemini neil ei olegi valikut. Kui lapsevanemad tahavad, et perel oleks leib laual ja katus pea kohal, nad peavad käima tööl. Nad peavad käima tööl, peavad vaatama, kuidas lapsed päevaks kuhugi hoidu saada. Samas peavad nad sellestsamast töötasust päris suure osa ära maksma selle eest, et nad saaksid üldse tööl käia. Teatavasti lastega kodus olevatelt emadelt võeti ju ka tervisekindlustus ära, nii et nad üldse ei saagi valida. Kui nad tahavad lapsega kodus olla ja teda ise õpetada ja kasvatada, siis nad ka seda teha ei saa. Sest riik ju sellega ise sunnib naisi tööle ja samas võtab neilt osa teenitud töötasust ära lasteaia kohatasuna. 

Seda eelnõu meie toetame, see on selge. Aga ma arvan ka, et lasteaia kohatasu kaotamine üleriigiliselt peabki olema poliitiline otsus. Aga selleks peavad võimule saama poliitilised jõud, kes päriselt ka hoolivad oma rahvast, oma peredest, oma lastest, Eesti rahva kestmisest üle aegade, kes ei jaga oma raha ära võõrastele, kes ei ehita lasteaedu teistes riikides, vaid ehitab neid Eestis meie oma lastele, kes ei osta ega anna ära oma relvi, vaid kaitseb eelkõige oma riiki ja oma rahvast, kes ei hakka esimese asjana otsima põhjusi, miks ei saa, vaid hakkab otsima lahendusi, kuidas saaks. Lasteaia kohatasu kaotamine kõigile Eesti kodanike lastele – ma tegelikult ütlen, et see on väga oluline, Eesti kodanike lastele, sest me ei jõua mitte iialgi kinni maksta kõiki neid, kes tulevad siia Eestisse meid välja sünnitama –, kohatasu kaotamine kõigile Eesti kodanike lastele kõigis Eesti omavalitsustes saab ühel päeval kindlasti teoks, aga selleks tuleb Eesti rahval valida otsustajaks rahvuslikud jõud nagu EKRE. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Lauri Läänemetsa. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendi saadikud! Sotsiaaldemokraadid esitasid selle lasteaia kohatasu kaotamise eelnõu kahel põhjusel. Esiteks, ma meenutan – sellest on siin saalis palju juttu olnud –, et suve alguses Tallinna linnas sooviti koalitsiooni lõhkuda, eelkõige Reformierakonna poolt, ja räägiti lasteaia kohatasu kaotamise vajadusest. Me toona rääkisime sellest ja ma arvan, et sellest on ka mõistlik praegu rääkida, vaadates Isamaa ja Keskerakonna koalitsioonilepingut Tallinnas, kus öeldakse, et ainult Tallinna lastele saab lasteaed tasuta olema. See probleem on väga lihtne. Kui siia tasuta lasteaeda hakkab tulema väga palju lapsi juurde ümberkaudsetest omavalitsustest – me oleme rääkinud siin saalis Rae valla tohututest hindadest –, siis kannatavad Tallinna elanikud, Tallinna lapsed kannatavad. Sa võid olla küll Tallinna elanik, aga kui sulle kohti ei jätku, siis aitäh, Keskerakond, aitäh, Isamaa, et te teete tegelikult karuteene Tallinna inimestele. Sellepärast ongi loogiline, et lasteaia kohatasu vabastus kehtiks üle Eesti. 

Teine põhjus puudutab inimeste toimetulekut, sest me teame, et väga paljudel Eesti inimestel ei ole kerge tänases majanduslikus olukorras. Lasteaia kohatasu kaotamine on üks nendest võimalustest. Me oleme siin saalis rääkinud ja täna andsime ka peaministrile üle arupärimise, mis puudutab 11 800 last, kes elavad absoluutses vaesuses. Need lapsed kannatavad kõige suuremat puudust Eestis. Nende laste arv on aastaga kahekordistunud ja see peaks olema häirekell meile kõigile siin. Ja absoluutsest vaesusest väljatoomiseks ei ole ainukene lahendus erinevad toetused – tõsi, need mõjutavad –, vaid tegelikult ka neile lastele erinevate teenuste eest maksmise kohustuse kaotamine. Näiteks sul on võimalik lasteaias käia niimoodi, et ei ole vaja kohatasu maksta, toit oleks tasuta, ühistransport oleks tasuta, hügieenitarbed näiteks tasuta, kultuurisündmustel käimine ja ka huviharidus teatud kujul tasuta. Ja loomulikult ka toimetulekutoetuse või lastetoetuse, ma ei tea, kas üldine tõstmine või mingisugune spetsiifiline eraldi toetus sellele, et need lapsed absoluutsest vaesusest välja tuua. Ehk teenused, teenused, teenused – nendesse tasub panustada. See on mõnikord palju mõistlikum kui ainult otsetoetusi teha, kuigi teatud juhtudel on ka otsetoetustel väga oluline roll. 

Nüüd, natukene vastukajaks siin saalis kõlanud suhteliselt lühinägelikule poliitikale, millega sotsiaaldemokraadid kindlasti kaasa ei lähe. Aga ma tahaks kõigi tähelepanu juhtida sellele, et päris nii see ei ole, et on võimalik Eesti Vabariigis makse langetada ja igasuguseid kulusid lõputult tõsta. Suure tõenäosusega need, kes on matemaatikat koolis õppinud, üheksanda klassi tasemel, peaksid aru saama, et ühel hetkel lööb see väga valusalt tagasi. Tihtilugu, ütleme niimoodi, kui majanduskriisid on need, mis kõige valusamalt lõpuks puudutavad madalama toimetulekuga inimest, keskmist Eesti peret, siis sellised läbimõtlemata teod on samamoodi. 

Nii et Keskerakonnal ja EKRE-l on olnud võimalus olla pikka aega opositsioonis ja loomulikult nad sellist juttu siin räägivad olukorras, kus riigieelarve on nüüd sellesama riigieelarve seadusega ja teiste seaduste muutmisega sellel aastal 400 miljoni euroga miinuses. Järgnevatel aastatel tõusevad riigikaitsekulutused miljardi võrra, kulud tõusevad miljardi võrra ja tulusid vähendatakse 780 miljonit. 

Ja kui nüüd teie lahendus sellele on see, et paneme kulusid juurde, langetame makse, siis kõik saavad aru, et ei ole võimalik elu lõpuni ju riiki üleval pidada, nii nagu Reformierakond selle eelarve siia Riigikokku on toonud, et me võtame kogu aeg laenu. Võtame laenu ja laenust siis elame, teeme erinevaid toetusi, võtame laenu ja jagame inimestele maksuraha kätte. Reformierakonna plaan seda ju ette näeb, et inimene, kes teenib 1000 eurot kuus, saab ainult 121 eurot ehk 10 eurot kuus võitu, 121 eurot aastas võitu, ja inimene, kes teenib 4000 eurot või rohkem, tema võitu on 1848 eurot aasta peale. Ehk siis umbes 114 miljonit 10%-le kõige kõrgema palga saajatele suunab Reformierakond ja Eesti 200 ja selle jaoks võetakse välismaa pankadest laenu. Ja palju õnne! Selle tulemus on see, et kõik – ja ka need keskmised Eesti pered, kellest me siin saalis oleme rääkinud lasteaia kohatasu kontekstis – tulevikus maksavad 3,7% tulumaksu ainult selleks, et viia see välismaa pankadele intresside tasumiseks. Nad ei saa mitte ühegi sendi eest ühtegi teenust vastu. Ja nii halba rahanduspoliitikat, kui see on, pole kunagi olnud. 

Ja tulla nüüd siia juurde rääkima, et on võimalik veel riigi tulusid tagasi tõmmata ja kulusid juurde panna – sõbrad, umbes kaks-kolm aastat peab riik vastu, siis on Eesti omadega käpuli ja tuleb kuskilt hakata tulusid juurde saama. Meie mure ongi selles, kaks kohta. Maksutõusud, kui seda teha, tõesti, sotsiaaldemokraadid ütlevad, et kõige rikkamaid inimesi, mitte keskmist Eesti peret, sellepärast et kõige rikkamate käes on 59%, 10% kõige rikkamate käes 59% kogu Eesti varast. Või meie hirm on see, et minnakse kärpima ja eelarve kärpimine ... Ma ütlen, on võimalik võtta pensionidest, haridusest, julgeolekust ja tervishoiust. Ja kõik need kohad põhimõtteliselt, kust on võimalik seda suurt summat, mida on vaja võtta, puudutavad lõpuks samamoodi neid lapsi.

Sellepärast et ainult populistlik lubamine, et kõike on võimalik laenurahaga teha, ei toeta tegelikult Eesti perepoliitikat, ei anna Eesti naistele, meestele, Eesti peredele kindlust. Sest need inimesed ju teavad, et umbes paari aasta pärast tuleb neil lõpuks seda auku, mis siia kaevatakse, uuesti kinni maksma hakata. Poliitikul nii palju, lugupeetavad, kes te siin eespool kõnesid pidasite, võiks olla julgust tunnistada ja natukene eelarvest aru saada ja julgust rääkida, et tasuta asju pole lõputult võimalik lubada, et keegi nende eest peaks maksma. 

Aga nagu ma ütlesin, sotsiaaldemokraadid arvavad, et kui maksuraha on vaja võtta, tuleks ära lõpetada see pull, kus maksukoorem on rikastele Eestis madal ja vaestele kõrge. Ehk ta tuleks vastupidiseks pöörata, siis saavad pered toetatud. Tegelikult Eesti majandusest ei viida nii palju raha välja ja lõppkokkuvõttes saab see riik toimida ka. Elagu lapsed! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga enne kui ma sulgen läbirääkimised, Lauri Laats, ma küll ei kuulnud teie nime selles. (Saalist öeldakse midagi.) Nii, hästi, aga siis ma annan vastusõnavõtuks sõna Lauri Laatsile. Palun!

Aitäh! Tõesti, lugupeetud kolleeg Lauri Läänemets ajas nüüd väga palju asju kokku ja süüdistas ühte, teist ja kolmandat ja enda tegevuses mingisugust süüd ei näe. Aga lahkame seda. Mis puudutab maksusüsteemi, siis sotsiaaldemokraatidel oli erakordselt kaua aega võimalus kogu seda maksusüsteemi muuta. Ei, seda ei tehtud! Punkt üks. 

Punkt kaks. Kogu see suurem probleem eelarves tekkis 2022. aastal, kui menetleti 2023. aasta eelarvet, kus ühelt poolt tulude baas kasvas 1 miljardi võrra ja kulude baas 2 miljardi võrra. Ja tegelikult sinna päris palju lubati asju enne valimisi kokku. Miskipärast ka seda sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets ei taha praegu möönda. 

Ja teine pool, mis puudutab Tallinna ja Tallinna otsuseid, siis selgelt Läänemets väljendas oma arvamust, et ta ei toeta Tallinna sotse, kes ju ka samamoodi töötasid selle nimel, et Tallinnas saabuks see päev, millal lapsevanemad vabastatakse lasteaia kohatasust. Ta väljendas selgelt oma arvamust sellisel viisil. Nii et kahju, et riigi tasandi sotsid ei tea, mida Tallinna tasandi sotsid teevad, ja vastupidi. Nad võiksid ikkagi käia ühte jalga ja vähem teisi süüdistada. 

Aga loomulikult, ühest küljest ma kindlasti Läänemetsa toetan: praegune eelarve, mis on kokku pandud nüüd siis ilma sotsideta, väga suuresti küll ei erine, aga siiski, see koormus on veelgi suurem. Kui see eelarve tõesti võetakse vastu ja see rakendub 2026. aastal, siis loomulikult seda eelarvet hakkavad kinni maksma juba tulevased põlvkonnad järgmistes aastates.

Aitäh! Nüüd on käsi püsti, Riina Sikkut, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, hea esimees! Tõesti, Riigikogul siin suure saali istungid on avalikud, aga tundub, et see ei ole piisav. Tõesti, kui Riigikogu liikmel on muresid selles osas, et omavalitsusjuhid ja Riigikogu saadikud ka samast erakonnast infot ei vaheta, siis ma ütlen, et see mure on päris. Tõesti, meil on ka see näide hiljutisest minevikust, kus tulevane Tallinna volikogu esimees taunib ajateenijatele keelenõude kehtestamist, mille poolt näiteks Anastassia Kovalenko-Kõlvart hääletas. See info teisi kanaleid pidi ei liigu. Kas siin saalis on meil võimalik midagi nende avalike istungite kõrval veel teha, et erakonnasisest infovahetust parandada?

Aitäh! No mina oskan öelda, et tuleb inimestega rääkida. See on kõige parem viis, et seda infovahetust omavahel parandada. Helle-Moonika Helme, ma saan aru, et teie nime ei mainitud, aga te nüüd apelleerite sellele, justkui teie erakonda ja teie seisukohta mainiti. Hästi. Vastusõnavõtt kaks minutit, palun!

Aitäh sõna andmast! Tõepoolest, Lauri Läänemets ajas siin mingisugused asjad ikkagi omavahel segamini nagu pudru ja kapsad. Ma saan aru, et ta tõi esile Reformierakonna ebamõistlikku maksupoliitikat, aga kuidagi tuli tema jutus kõige sellega teemaks ka EKRE ja EKRE madalate maksude poliitika. No vaat, maailmas ongi tegelikult kaks mudelit. Üks mudel on see, et on madalad maksud ja ettevõtlus ja majandus areneb, ja teine on see, et võtame kõikidelt kõik ära. Me lähiajaloost ka juba teame, kuidas see lõppes ja kuidas kõik kokku kukkus.

Ma saan aru, et sotsid ei oskagi teistmoodi mõelda, nagu punastele sotsidele ikka kohane on: klassiviha õhutades ja kelleltki midagi alati ära võttes. Aga meie poliitika tõepoolest on, et maksutõusud ei loo majandust, vaid madalad maksud elavdavad majandust ja raha tuleb ikkagi ettevõtlusest, tuleb majandusest, mitte üha uutest ja uutest maksudest. Aitäh!

Aitäh! Enne kui Lauri Läänemetsa teema juurde jõuame, käin ma korra läbi meie kodu- ja töökorra seaduse § 70. Nimelt, § 70 ütleb, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Ehk kui vastusõnavõtus on kellegi nimi kõlanud, siis ma enam seda vastusõnavõttu anda ei saa. See läheb juba väga kaugele selle seaduse mõttest. (Saalist öeldakse midagi.) § 70 ütleb ikkagi väga selgelt, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus … See ajaliselt justkui ei klapi. (Lauri Läänemets seletab päris pikalt midagi saalist.) No päris nii ei ole, Lauri. Ma ei saa nõustuda sellega. Kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus. (Lauri Läänemets räägib veel midagi, keegi sekundeerib.) 

Hästi, sõbrad, teeme nii! Helle-Moonika Helme, ma rohkem teile sõna ei anna. Te ei saa ka vastusõnavõttu, teil ei ole võimalik seda saada. Ma teen väga lihtsalt. Kuna Lauri Läänemetsa seisukohti mainiti nendes sõnavõttudes, siis ma annan praegu Lauri Läänemetsale sõna. Ma ei võta protseduurilisi enam rohkem. Pärast Lauri Läänemetsa me lõpetame läbirääkimised ja läheme protseduuridega edasi. Lauri Läänemets, vastusõnavõtt kaks minutit, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma lihtsalt osutaksin nendele EKRE ja Keskerakonna poolt kõlanud sõnavõttudele selle koha pealt, et tuleks aru saada, et maksude mõju tegelikult on selline, et riigieelarvesse maksta on tegelikult keskmisele perele odavam kui ise omast taskust teenuste eest maksta. EKRE muidugi seda arvutust läbi pole teinud. Lihtne näide. Me võime ju makse alandada niimoodi, et 35 eurot võidab kuus, aga kui 50 eurot tuleb hakata iga kuu laste huvihariduse eest maksma, sellepärast et haridusest võeti see raha ära ja makse vähendati, siis tegelikult keskmine pere kannatab. 

Riigieelarve on omaette ümberjagamise mehhanism, kuhu madalapalgaline maksab summaarselt vähem, kõrgemapalgaline rohkem ja tegelikult tervishoiusüsteemi, haridust, transporti ja kõike toetavad kõrgemapalgalised riigieelarve kaudu rohkem. Seega, kui EKRE ütleb, et nemad tahavad riigieelarves võimalikult väikseid makse, siis tegelikkuses see lõppkokkuvõttes koormab rohkem madalapalgalisi, sest nad peavad oma taskust hakkama maksma ja see läheb neile kallimaks. 

Kui keegi räägib eraraha toomisest, eraraha kaasamisest – teate, kes see eraraha on? Eraisik on Moonika Helme, Lauri Läänemets, Lauri Laats, ja ka kõik teised inimesed Eestis on eraisikud ja nemad peaksidki rohkem maksma hakkama. Ma arvan, et sotsiaaldemokraatide loogika, et maksukoorem oleks rikkamatele kõrgem ja keskmisele perele madalam, on täiesti õige. Vastasel juhul me ei investeeri riigina inimestesse. Ja kui raha kontsentreerub ühte kohta, siis ta investeeritakse Eesti majandusest välja. Moonika Helmele võib-olla need majanduse alused ja loogikad nii hästi pole selged, aga ma olen nõus siin teda vaheajal või kuskil mujal natukene tugima. Aitäh!

Aitäh! Nii, ma sulgen, head kolleegid, kõigepealt läbirääkimised. Siis on käsi püsti Helle-Moonika Helmel. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Mul on tõepoolest protseduuri kohta küsimus. Läheme nüüd natukene ajas tagasi. Ma nägin, et te olite seal kimbatuses ja vaatasite isegi kodu- ja töökorrast järele, kuidas neid vastusõnavõtte kellelegi anda. Lõpuks ikka andsite Lauri Läänemetsale sõna. Aga ma tuletan meelde, et Lauri Läänemets pretendeeris oma sõnavõtule sellega, et ta ütles, et puldist mina ja (Saalist öeldakse: "Lauri Laats.") Lauri Laats, jah, nimetasime teda. Vastab tõele, aga tema sõnavõtt läbirääkimistel oli pärast meid. Nii et ta istus saalis ja kuulas, mida ütles Lauri ja mida ütlesin mina, ta oleks võinud oma kõnes kõikidele nende asjadele vastata ehk tal oli see võimalus läbirääkimiste käigus olemas. Te tegelikult ei oleks pidanud talle enam rohkem sõna andma.

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul ma lähtusin sellest, et me panime kiriku keset küla püsti. Tõesti, kõik said ka vastusõnavõtud ära kasutada. Aga minu ettepanek oleks küll praegu selle teemaga edasi minna viisil, et me asume järgmise protseduuri juurde ega hakka seda protseduurilist diskussiooni siinkohal pidama. Sellepärast et, Lauri Läänemets, kui nüüd seaduses järge ajada, siis me võime jäädagi vaidlema selle üle, kuidas täpselt vastusõnavõtuks sõna antakse. 

Ma muuseas juhin tähelepanu ühele väga olulisele aspektile. (Saalist öeldakse midagi.) Oodake üks hetk! See on päris oluline. Nimelt, § 70 ütleb, et istungi juhataja võib – ta ei pea andma, ta võib – anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Seda istungi juhataja praegu tegi. Seetõttu ma rohkem praegu neid protseduurilisi ei võta ka. Ma lihtsalt ei võta neid protseduurilisi, sellepärast et see diskussioon läheb siin väga pikaks. Mina tahaks liikuda sellega edasi, sellepärast et praegu te olete kõik saanud oma vastusõnavõtud öelda. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 675 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 675 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 39 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuid ei ole. Eelnõu 675 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane teine päevakorrapunkt, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 729 esimene lugemine. Palun eelnõu tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel olla teie ees juba järgmise lapsi ja peresid puudutava seaduseelnõuga. Julgen hetkel veel anda sellise optimistliku lootusenoodi, et ehk on selle eelnõu saatus varasemast veidi parem. 

Aga tulles nüüd asja juurde. Ajal, kui lastesaamise soovid on tegelikult üsna pikka perioodi püsinud laias laastus samal tasemel, on meie sündimus langenud Eestis oluliselt kiiremini, kui tegelikult ju rahvastiku vananemine seda seletaks, suisa kolm korda kiiremini. Me loomulikult teame, et kogu ebakindel aeg, mis on kaasas käinud nii Venemaa sõjaga Ukrainas, kõikide majandusraskustega, väljakutsetega, et ka need mõjutused oluliselt mõjutavad perede otsust lapsi saada. 

Aga rääkides nüüd sellest, mida meie siin majas saame mõjutada ja seadusandjatena teha, siis see on see, et luua stabiilne keskkond ja vähendada majanduslikku pinget soovitud laste saamise toetamiseks. Loomulikult ei ole majanduslikud kaalutlused ainsad sündimust toetavad meetmed. Me hiljuti korraldasime siin saalis riiklikult tähtsa küsimuse arutelu, kus tegelikult oli sündimus palju laiemalt teemaks. Aga täna me tõesti keskendume eelnõule, mis räägib vanemahüvitisest. 

Tulen veidi kaugemale tagasi. Vanemahüvitise süsteemi peamine eesmärk on tagada asendussissetulek vanemale, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühildamist. Kui vanemahüvitise süsteem 2004. aastal loodi, aitas see koos tollase hoogsa majanduskasvuga kaasa sündide arvu kasvule. Üleilmse finantskriisi aastatel 2009–2010 aitas vanemahüvitise süsteem sündimuse vähenemist tagasi hoida. 

Uuringute põhjal on leitud, et tasustatud vanemapuhkusel, mis on piisavalt pikk ja kõrge asendusmääraga ning töökohale naasmise õiguse säilimisega, on oluline sündimust toetav toime. Ehk tegemist on selgelt tõenduspõhise sekkumisega. 

Me saame olla ka uhked ja rõõmsad selle üle, et Eesti vanemapuhkuse süsteem kuulub jätkuvalt nii puhkuse pikkuse kui ka hüvitise asendusmäära poolest maailma tippu. See võimaldab vanematel pärast lapse sündi ajutiselt töötamisest loobuda, säilitades töökoha ja sissetuleku, ning soovi korral ka väikelapse kõrval paindlikult töötada. 

Mõne aasta eest – juba päris mitme aasta eest, 2018. aastast – on töötasu teenimise lubamine vanemahüvitise saamise ajal muutunud oluliselt paindlikumaks, suurendades märkimisväärselt lubatud töise tulu piiri. Ka muudatus, mis tegi paindlikumaks vanemahüvitise kasutamist osade kaupa, on aidanud vanemahüvitise süsteemi eesmärgile oluliselt kaasa. 

Meie vanemahüvitise süsteemi oluline osa on järjestikuste sündide kaitse. See võimaldab vanemal saada vanemahüvitist eelmise lapse sünnile eelnenud väljateenitud määras, kui järjestikuste laste sündide vaheline ajavahemik on lühem kui kolm aastat. See mehhanism on oluline hüve, mis säilitab sissetuleku juhul, kui perre sünnib lühikese ajavahega mitu last ja vanemal ei ole võimalik vahepealsel ajal täiskoormusega tööle naasta. Seda ka näitavad varasema aja praktika ja numbrid, et see on toetanud oluliselt teise ja kolmanda lapse saamist lühema vaheaja järel. 

Kuigi järjestikuste sündide kaitse on oluline, ei arvesta praegune süsteem tööturul toimunud palgakasvu ega inflatsiooni. Kriisiolukorras, kus toimub kiire palgakasv või inflatsioon, võib esimese lapse eel väljateenitud vanemahüvitis olla järgmiste laste sündides oluliselt madalama reaalväärtusega, mis ei taga enam pere harjumuspärast elukvaliteeti. See puudujääk võib peredes tuua surve lükata järgmise lapse sünd edasi just nimelt majanduslikel kaalutlustel, mis suurendab riski, et soovitud laps jääb sündimata. Eriti oluline on see kontekstis, kus lapsevanemaks saamine lükkub järjest hilisemasse ikka. 

Miks ma tõin välja ka selle sünnitusea hilisemaks nihkumise? Me teame seda, et kuigi esimese lapse sünnitamise iga on juba mõnda aega nihkunud hilisemaks, siis peamiselt tervislikel põhjustel ei kompenseeri enam vanemas eas sündinud laste arv seda langust, mis meil sündimuses tervikuna on toimunud. 

Sellest kõigest tulenevalt olemegi esitanud eelnõu sündide edasilükkamise vähendamiseks ja pakkunud välja vanemahüvitise korrigeerimise palgakasvu järgi. Eelnõu näeb ette, et kui perre sünnib uus laps enne eelmise lapse kolmeaastase vanemahüvitiseperioodi lõppu, arvutatakse uue lapse vanemahüvitis varasema hüvitise aluseks olnud töötasust, mida korrigeeritakse Statistikaameti avaldatud keskmise brutopalga muutusega esimese ja teise lapse sünni vahelisel perioodil. See toetaks peresid, vähendades survet sündide edasilükkamiseks majanduslikel põhjustel, ja soodustaks teiste ja kolmandate laste sündi lühema vahega ja kokku üleüldiselt laste sündide arvu kasvu. 

Tulen siis ka selle eelnõu mõjude juurde. Nüüd, mis puudutab riigieelarvet, siis muudatuse eeldatav kulu riigieelarvele on üpriski suures vahemikus, 8–15 miljonit eurot aastas, kuna sõltub see väga palju konkreetselt peredest ja vanematest, kes sel perioodil uuesti vanemahüvitisele jääks. Selge on see, mida ka komisjoni arutelus sai välja toodud, et see eeldab ka teatavaid IT-valdkonna arendusi, mida samuti tuleb arvesse võtta. 

Enne kui ma hakkan jõudma kokkuvõttele, ma korra teen ühe viite, tagasiviite ka Vabariigi Valitsuse seisukohale, kuna hea kolleeg Signe kohe annab meile komisjonist ülevaate, siis oli väga lootusrikas hakata lugema Vabariigi Valitsuse seisukohta meie eelnõule. Valitsus tänab eelnõu algatajaid sisuka ja eesmärgipärase ettepaneku eest, mille suund on igati õige, mis aitab peresid, kes soovivad rohkem lapsi saada, mis on kooskõlas ministeeriumi raportiga "Laste saamise ja kasvatamise toetamine", kus on vastav ettepanek samuti olemas. Kõik on väga lootusrikas, kuid tegelikult näeme seda, et hoolimata sellest tagasisidest ja hoolimata ka meie kui algatajate valmisolekust eelnõuga sisuliselt tööd edasi teha, ehk siis kui tagasiside ministeeriumist oli see, et jõustumise aeg võiks olla hilisem, et jõuaks IT-arendusi õigeaegselt ja korralikult teha. Siin tõesti on arutelukoht, mida võikski kahe lugemise vahel menetleda, et kas sektoriteülene keskmine palgakorrektuur on see kõige mõistlikum viis või tuleks siin diferentseerida näiteks seda, et me sektoritepõhiselt korrigeerime vanemahüvitist muudatustega. Julgen siin väita, et algatajate poolt meil see valmisolek selliseks sisuliseks aruteluks on olemas. Aga jah, kui just täna imet ei juhtu, siis igal juhul komisjoni ettepanek siin õige pea kõlamas on, et see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, mis tekitabki kergelt öeldes nõutust. 

Kui justkui kõik osapooled nendivad, et see on tõenduspõhine, see on päriselt üks, ja ma julgen väita, olles näinud ka neid teiste meetmete rahalisi maksumusi, üks ka väiksema eelarvekuluga perede kindlustunnet suurendav meede, siis me ikkagi selle asemel, et arutelu siin majas jätkata, mingil põhjusel näeme, kuidas koalitsioon selle tõenäoliselt maha hääletab. Ma loodan, et minu silmad näevad midagi muud ja me siiski võib-olla oleme valmis sisulist diskussiooni jätkama. Sellepärast ka väga detailselt rääkisin üleüldse vanemahüvitise taustast, argumentatsioonist, kuna see on meie üks parimaid tõenduspõhiseid perepoliitilisi sekkumisi, mis ei ole olnud poliitiliste tõmbluste või poliitilistest ideoloogiatest kantud sekkumine, vaid tõesti nii meil kui rahvusvaheliselt tõendatud muudatus. 

Aga ma hetkel võib-olla pikemalt muud ei ütlekski, kui olen valmis vastama teie küsimustele, et veel kord vajadusel selgitada, miks see eelnõu on oluline ja kuidas see meie perede kindlustunnet aitab. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! Ma pean ütlema lihtsalt üldisemas plaanis, et kui sotsid tulevad pulti ja hakkavad rääkima midagi perepoliitikast, siis see ei ole tõsiselt võetav. Pidades silmas seda, et te olete mitu aastat ise valitsuses, mis on olnud läbi aegade ilmselt kõige perekonnavaenulikum üldse Eestis, siis lihtsalt ei ole võimalik seda kuidagi tõsiselt võtta. Tuletame meelde, et kui teie olite valitsuses, sotsid, teie kaasa arvatud, siin parlamendis toetasite paljulapseliste perede toetuste kärpimist esimese asjana, kohe alguses. Teiseks toetasite täiendava tulumaksuvabastuse kaotamist abikaasa ja laste pealt. Kolmandaks toetasite koduste emade ravikindlustuse piiramist. Ja neljandaks, automaksu kehtestamist viisil, mis karistas eriliselt paljulapselisi perekondi, ka toetasite. Sellega seoses ma mõtlesin, et äkki te tahaksite lihtsalt oma edasise tõsiseltvõetavuse suurendamiseks kasutada seda võimalust ja paluda oma fraktsiooni nimel vabandust, et te olete toetanud perekonnavaenulikku poliitikat, et edaspidi oleks võimalik võtta teid kuidagipidi tõsiselt, kui te räägite endast kui perekonda toetava poliitika elluviijast.

Aitäh heale kolleegile selle arvamuse eest! Aga mul on väga kahetsusväärne, et te ei lugenud ette ühtegi teist algatust, mille eest sotsiaaldemokraadid ikkagi rohkem kui 33-aastase taasiseseisvunud Eesti riigi ajal on laste ja perede heaks teinud. See nimekiri on tegelikult oluliselt-oluliselt pikem. Ma arvan, et see meelevaldne väljanope tõesti küll viimasesse perioodi jäänud otsustest on siiski juba poliitiliselt laetud ja annab ise sellise eelhoiaku või suundumuse sellele olukorrale. Mul ei ole siin liialt palju muud sisuliselt juurde öelda, kui ma arvan, et selle kõnealuse eelnõu tõsiseltvõetavust ja minu positsiooni siin puldis tõsiseltvõetavust – just nimelt annab kaalu sellele juurde see, et ma räägin tõenduspõhisest sekkumisest, mis ei ole ühe parteikontori välja käidud ideoloogiline algatus tunde, arvamuse, emotsiooni pealt, vaid päris andmed, päris analüüsid Eestist ja rahvusvaheliselt.

Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Siin saalis on tihtipeale neid olukordi, kus eelnõul on omad plussid ja omad miinused. Isegi need, mis tulevad vahel meie fraktsioonist – noh, ikka saab alati öelda, et midagi on siin võib-olla probleemne või see tekitab murekohti juurde äkki. Aga praeguse eelnõu puhul ma tõesti vaatan, et ma isegi ei kujuta ette, mis see miinus võiks olla. Kes saaks öelda, et sellega tekitame me mingisuguse murekoha juurde. Ma vaatasin ka valitsuse tagasisidet. Tõepoolest, ma ei ole vist tükk aega näinud valitsuse niivõrd positiivset tagasisidet. See oli küll kokkuvõttes negatiivne, aga siiski väga positiivne. 

Ma küsin teie käest niimoodi, et mis see valitsuse seisukoht siis selles mõttes oli, et nad küll ei toeta, aga mida nad arvavad, et nad võiksid teha. Ma saan aru, et te olete piisavalt paindlikud, et seda eelarveküsimust lahendada, kui vaja on. Kuidas valitsus näeb, et sellega võiks edasi liikuda, kui täna tuleb plokk ette? 

Aitäh, hea küsija! Ma alustan kõigepealt sellest esimesest osast, et kas on võimalik leida vastuargumente. On poliitiliselt rumal anda mõnele saadikule ette justkui argumente või nurki, mille taha peituda ja miks seda eelnõu mitte toetada. Aga ma julgen väita, et ma suudan need ka ära selgitada, kuidas neid vastuväiteid või riske ennetada. 

Kui rääkida selle eelnõu võimalikest riskidest või negatiivsest varjuküljest, siis laias laastus kaks asja on välja toodud või võib välja tuua. Võib-olla keegi oskab rohkem. Mina kõikide nende arutelude ja valdkonnas ka varasemalt tegutsejana ei oska rohkem välja tuua. 

Üks nendest on see, et see tegelikult võib kaasa tuua naiste pikema eemaloleku tööturult, soodustades rohkem sünnitama, olles kodus. Aga mis aitaks seda riski vähendada, mis omakorda viib ka naiste suurema emaduslõivuni: aitakski kaasa see, kui me julgemalt räägiksime sellest, kuidas toetada rohkem isasid veel pikemalt olema kodus koos lapsega vanemapuhkusel. Kui me räägiks ka sellest, kuidas me üleüldiselt ka ühiskondlikult vanemlikku rolli ja laste kasvatamist väärtustame. 

Teistpidi, mis on välja toodud võimaliku riski- või vastuargumendina, on see, et justkui võib juhtuda see, et pärast vanemahüvitiselt tööle naasmist võib juhtuda, et selle vanema reaalpalk on madalam kui hüvitisel oldud perioodi eest makstud tasu. Aga reaalsuses, kus meie Eesti töökäte puudus on väga-väga suur probleem, aitaks see just nimelt nügida seda võimalikku emaduslõivu, mida ma ka eelmises kommentaaris mainisin. See aitaks seda vähendada ja toetada vanemapuhkusel olevate vanemate tööle naasmist, nende palga päris eluga kaasas käimist. 

Aga tulles nüüd valitsuse tagasiside juurde, siis jah, tõsi ta on, et siin on välja toodud, nagu ma viitasin, IT-arenduskulud ja neile konkreetset rahastusallikat justkui välja pole toodud. See oli veel sisuline kommentaar valitsuse poolt. Seda me tegelikult ka ütlesime, et kui me eelnõu esitasime. Oli käimas riigieelarve läbirääkimiste periood ja neid võimalusi oli võimalik leida.

Aga kõige rohkem see selgitus peitub selle taha, et ministeerium on veel edasi analüüsimas esitatud ettepanekuid ja soovib uue aasta esimeses kvartalis või ma julgen öelda, et uuel aastal – need tähtajad on aja jooksul olnud veidi erinevad – tulla terviknägemusega, kuidas lapsi ja peresid toetada. 

Aga minu hirm on selles, et kui ma tutvusin mälu värskenduseks Sotsiaalministeeriumi kodulehel läbi viidud uuringute ja analüüsidega, siis ainuüksi viimase viie aasta jooksul sellel teemal, kuidas lapsi ja peresid toetada, kuidas sündimust toetada, neid uuringuid on läbi viidud kümneid. Ma julgen väita, et meil on olemas teadmine, millised meetmed võiksid millisel kujul mõju avaldada. Nüüd on see faas, kus meie poliitikutena peaksime olema valmis võtma vastu otsused, olema julged ja tegema need valikud. Meile on soovituste raamat ette antud koos argumentidega. Miks ma valitsuserakondadel seda julgust ei näe? Ma loodan, et nad tulevad siia läbirääkimiste käigus ja avaldavad seda poolt. Kindlasti puudutan ma läbirääkimiste etapis neid poliitilisi valikuid ka meiepoolse sõnavõtu käigus.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus. Ma olin komisjonis eelmise seaduseelnõu juures ise ka kohal, nii et ma enam-vähem tean, mis olukord seal oli. Äkki oskad vastata, miks siis jälle valitsuserakonnad on selle eelnõu vastu olukorras, kus Eesti demograafiline olukord on katastroofiline. Iga väike meede, mis aitab seda parandada, võiks olla iseenesestmõistetav, loogiline ja kindlasti vastuvõetav ka valitsusele. Valitsuse poolt mingisuguseid meetmeid selleks, et seda demograafilist olukorda parandada, ausalt öeldes viimase kahe ja poole aasta jooksul ma näinud pole. Pigem vastupidi, tehakse mingeid samme, mis võtavad peredelt kindlustunde jäänukeid.

Aitäh küsimuse eest! Ma saan lihtsalt selle hämminguga tegelikult ju ühineda. Ka minule jääb arusaamatuks see poliitiliste valikute koht. Me leiame võimaluse, me leiame vahendeid, et teha maksukingitus 10%-le Eesti kõige jõukamatele inimestele – see summa ulatub sadadesse miljonitesse –, aga me ei leia mõnda miljonit selleks, et anda tuge laste ja perede toetamisse. Seda enam, et me oleme olnud ajas väga uhked selle üle, et Eesti riik on oma perepoliitiliste meetmetega helde. 

Aga selsamal riiklikult tähtsa küsimuse arutelul tõi sotsioloog Mare Ainsaar välja tegelikult väga muret tekitavad numbrid, kuidas me oleme jäänud sellisesse mõnes mõttes nagu uinakusse, rääkinud, kui heldelt ja kui palju me peresid toetame nii teenuste kui muude tegevustega, aga reaalnumbrid panusest, SKP-st – me oleme seal tagumises otsas juba loetletud riikidega, kelle võin kohe ka välja otsida. Põhimõtteliselt olid üksikud Euroopa riigid veel, kes meist vähem panustavad. 

Ehk see üleüldine hoiak ja suund võiks olla – kui me teame, et lapsi väheneb –, et vähim, mis me teha saame, on see, et me riigieelarvest ei vähenda neid vahendeid, mis on lastele ja peredele suunatud. Rääkimata sellest, et me teeksime mõne sammu rohkem. 

Aga miks näiteks meil ei ole võimalik täna seda eelnõu jätta menetlusse ja paralleelselt pidada nende küsimuste või eelnõu täpsustamise üle läbirääkimisi? Ma ei saa sellest päriselt aru. Ma täiesti südamest ei mõista, miks see eelnõu tagasi saadetakse. Kas põhjus on see, et see on esitatud opositsioonierakonna poolt? Kas see põhjus on mingi muu poliitiline, väga erakondliku pragmatismiga põhjendatav? Ma ei tea. Ma südamest loodan, et see nii ei ole ja et koalitsioonierakonnad tulevad ja põhjendavad seda täna.

Head kolleegid! Mul on üks väike tehniline vaherepliik. Nimelt, kui te panite tähele, et kui Vadim rääkis, siis tekkis katkestus tema helis. Mind on informeeritud sellest, et kui olla mikrofonile liiga lähedal – mina, muide, armastan ka olla võimalikult lähedal, nii et see ei ole mitte üldse etteheide, Vadim, sulle –, siis sellisel juhul tekivad sellised katked helis. Selles mõttes on palve, et võib-olla mikrofonist, ma ei tea, 15 sentimeetrit või 20 sentimeetrit eemal olla, siis neid katkeid ei teki. Vähemalt nii on väidetud. Miks see nii peab olema, vaat seda ma ei oska teile öelda. Võib-olla oleks võimalik ka teistmoodi, aga nii on väidetud. Mart Helme, palun!

Aitäh! No mina olen kolmandat koosseisu siin Riigikogus ja kõikides koosseisudes on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond teinud mõned eelnõud, kus on pakutud välja erinevaid toetusi, peretoetusi, lastetoetusi, maksulangetustoetusi sündimuse tõstmiseks, ja kõikidel kordadel on kõik need eelnõud tagasi lükatud. Tagasilükkamise poolt on üldreeglina olnud ka sotsiaaldemokraadid. 

Mul on muidugi väga hea meel, et sotsiaaldemokraadid on nüüd lõpuks taibanud, et meil demograafiline olukord on väga-väga raske. Aga siiani me oleme kuulnud kogu aeg seda, kuidas naised pole sünnitusmasinad ja raha läheb ainult joodikute peredele, kus lapsed sünnivad, seal juuakse kõik see raha maha. Kaja Kallas teadis, et naine pole sünnitusmasin, et paned raha sisse ja laps vupsab välja. Me oleme kõiki niisuguseid rumalaid ja vastutustundetuid jutte siin kuulnud.  

Millega te nüüd põhjendate seda, et te ei ole suutnud oma seniseid koalitsioonikaaslasi – te olete olnud üldreeglina koalitsioonis …

Aitäh!

… Isamaaga ja Reformierakonnaga –, et nemad toetaksid seda, et nad ka praegu annaksid oma hääle, et see eelnõu läbi läheks?

Aitäh selle küsimuse või taas kord pigem sellise arvamuse ja kommentaari eest! Ma kõigepealt igaks juhuks selguse mõttes julgen öelda, et kindlasti need kommentaarid, mis te välja tõite ja mis siin saalis kõlanud on, neid ei saa omistada sotsiaaldemokraatidele. Küll sotsiaaldemokraatide nimel ma julgen tõesti öelda, et sotsiaaldemokraadid arvavad, et naised ei saa ega pea olema sünnitusmasinad, kellele keskealised või vanemad mehed ütlevad, et hakake Eesti riigi jaoks sünnitama. Selle jaoks pigem tuleb teha tegevusi, et pered tunneksid turvaliselt toetatult erinevateks elu väljakutseteks, mis lapse või laste kasvatamisel ette võivad tulla. 

Aga tulles nüüd konkreetse eelnõu juurde, miks meil ei ole võimalust olnud toetust sellele saada, siis sellepärast me täna taas kord, ka järjekindlalt, juba mitmes eelnõu, ja julgen teile, head kolleegid, öelda, et tõenäoliselt tuleme veel siia ette erinevate eelnõudega, mis laste ja perede kindlustunnet toetavad. Vaatan kolleeg Heljo Pikhofile otsa, kes julgeb mulle öelda, kui pikalt me tegime tööd selle eest, kui lapsetoetus oli 19 eurot, selleks et see hakkaks muutuma ja tõusma. Ei juhtunud see esimesel katsel, ei juhtunud isegi mitte ka teisel, see nõudiski aastaid selgitust ja tööd. Ma lihtsalt soovin, et äkki me oleme nendest kogemustest õppinud ajas. Me näemegi täna seda, et meie demograafiline olukord on üks meie suurimaid ühiseid väljakutseid. Paneme siis erakondade jõu kokku ja toetame neid meetmeid, millel on sisuline teaduspõhine argumentatsioon taga.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No lihtsalt piinlik on seda juttu kuulata, sest te olete kõik teinud selle jaoks, et peredel kindlustunnet ei oleks. Sotsid olid eesvõitlejad suurperede toetuse vastu ja esimesed, kes rinnaga peale lendasid, et suurperede toetus ära võtta. Enne sa heitsid siin ette, et me ei tea teie pika ajaloo jooksul suurtest ettevõtmistest perede toetusi. No mina küll mäletan! Sotsid toetasid seda lastekaitseseaduse muudatust, mis lubab pedofiilid uuesti lasteasutusse, sotsid vedasid seda seadusemuudatust, mis lubab alaealise psühhiaatri juurde ilma vanemate teavituseta. See on kõik teie käekiri olnud!

Nüüd pärisandmetest. Tuli statistika eelmise aasta kohta, et suurenenud on just nimelt lastega peredes ja üksikvanematega peredes nii absoluutne vaesus kui suhteline vaesus. Suhtelist vaesust tajub 38% ja üksikvanematega peredes on see 14% kasvanud. Statistikaamet ütleb, et varasemal aastal ehk 2023. aastal olnud suuremad peretoetused aitasid seda vaesust oluliselt vähendada. Selle vastu te võitlesite. Nüüd tulete meile siin pisarsilmi rääkima …

Aitäh!

… kuidas hukka on läinud meie vaene iive. Te ise tegite ju!

Ohh, ma ei tea … Vabandust! Aitäh küsimuse eest! Ma isegi ei tea, kust otsast alustada, et neid valeväiteid hetkel ümber lükata. Ma võib-olla pigem kutsun teid, hea kolleeg, üles konstruktiivselt tulevikku vaatama, kuidas me saaksime antud eelnõudega üheskoos teha sammu edasi Eesti perede kindlustunde suurendamisse.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, sotsiaaldemokraadid on kõige rohkem laste heaks teinud erakond läbi ajaloo. Ükskõik, kas me räägime saja aasta tagusest tasuta alusharidusest, minu pärast ohvriabist või sellest, et saavad teismelised ilma vanema nõusolekuta psühhiaatri vastuvõtule – see kõik kindlustub, et sündinud lapsed kasvavad terveteks täiskasvanuteks. Lisaks tõesti lastetoetuse tõus.  

Minu meelest see, mis eristab sotsiaaldemokraatide poliitikat teistest, on see, et me teeme tõenduspõhist poliitikat. Me tõepoolest arvame, et tuleks ellu viia asju, mis tõesti tulemust toovad. Laste ja perede heaolu on väga tähtis ja seetõttu ma küsingi, kas ettepanek, mis on eelnõu kuju saanud, kas sellel on tõenduspõhi taga, kas see tuleb ekspertide analüüsist või on see sotsiaaldemokraatide programmi punkt. On see kunagi üldse meil programmis olnud? Ja tõepoolest, võib-olla võiks kutsuda ka EKRE kolleege pingutama selle nimel, et mitte politiseerida seda perepoliitika teemat, et tõepoolest saaks leida parimaid lahendusi laste ja perede toimetuleku …

Aitäh!

… ja hea elukeskkonna jaoks.

Aitäh, hea küsija! Ma väga toetan seda viimast üleskutset. Ma arvan, et meil, kõikidel erakondadel siin, on põhjust vaadata tagasi sellele paarile aastale, kus erakondlikud agendad võib-olla on ühist Eesti laste ja perede käekäiku varjutanud. Meil on päriselt vaja sellel teemal erakondadeülest koostööd ja pingutust. Ja täna on siin üks eelnõu teie ees. 

Tulles nüüd küsimuse juurde tagasi, tõsi ta on, et see eelnõu on selle meetme ehk vanemahüvitise loomisest alates, 2004. aastast, järjepidevalt näidanud tõenduspõhiseid andmeid selle mõjust sündimuse kasvule, sealhulgas järjestikuste laste sündimuse kasvule. Ehk siis sellel ei ole mitte ainult ideoloogiline sisu, et toetada perede nii töö- ja pereelu ühildamist kui ka majanduslikku toimetulekut, kindlustunnet, vaid ka päris andmed ja tõendused.

Heljo Pikhof, palun! 

Suur tänu! Ma tuleksin võib-olla veel selle lapsetoetuse tõstmise juurde. Ma mäletan väga hästi seda aega, kui meie erakond ajas siin Riigikogu saalis seda, et lastetoetus tuleks tõsta 19 eurolt 60 eurole. Ja ma mäletan seda naeruvääristamist Reformierakonna poolt. Kuid lõpuks me koos nendega valitsuses olles tegime selle teoks. Teine küsimus on elatisabi fond, mis on ülioluline. See on sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu ja ka selle me tegime koos ära, kui me olime valitsuses Reformierakonnaga. 

Nii et ei ole olnud sellist olukorda, et me oleme nendes valitsustes olnud ja pole nagu midagi teinud. Elatisabi fond aitab täna väga-väga palju üksi last kasvatavaid emasid eelkõige, aga ka isasid. Ja see summa on tõusnud 100 eurolt juba 200 eurole, mida on võimalik saada, kui üks vanem hoidub eemale. Sama lugu on ka lasteaiaõpetajate palga tõusuga. 

Aitäh! 

Ka selle eest oleme seisnud, et toetus tuleks riigilt juurde. Nemad on ju need, kes meie lastele seda alusharidust annavad. 

Aitäh, Heljo Pikhof! Sõnavõtud alles tulevad.   

Ja on ka terve rida muid asju. Äkki sa nimetaksid veel mõne, kui sotsiaaldemokraadid on teinud. Jah, kõik! (Naerab.) 

Aitäh, hea kolleeg! Ma julgen, Heljo, sind ka isiklikult väga tänada ja tunnustada selle aastatepikkuse järjepideva laste ja perede eest seismise eest, mida sa siin majas oled teinud ja eest vedanud. Väga mitmedki neist, mida sa täna loetlesid. Ausalt öeldes jäängi kohe hätta, mida veel lisada. Toon ühe konkreetse teemana juurde huvihariduse, mis ka selgelt sellise teenusena, toetava tegevusena tegelikult juba lapsi, kes on sündinud, nende toimetulekut, nende tulevikku väga oluliselt mõjutab ja kujundab.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaat mina ei usu seda sotside pisarat kiskuvat meelemuutust, mida siin parasjagu etendatakse. Te ütlete, et ärge politiseerige, ise just teete, viljeldes nagu puhast populismi praegu. Te ütlesite, et ärge tuletage seda minevikku meelde, vaatame ikka tulevikku. Aga no kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Ja ma ikkagi tuletan meelde, kuidas just siis, kui meil oli 2022. ja 2023. aastal Statistikaameti andmetel rekordiliselt väike sündide arv, kuidas meie siin lõime Riigikogus häirekella. Aga teie olite siis valitsuses ja Kaja Kallas teatas sedasama sünnitusmasinate lugu ja Ansip ütles, et naine ei ole limonaadiautomaat. Mina seda kritiseerisin, ka seda teie valitsuse poliitilist kannapööret, mis seda vanemahüvitist muutis ja ligipääsu sellele kärpis. 2024. aastast te kärpisite suurperede toetusi, lõpetasite nende indekseerimise ja kaotasite perede maksusoodustused ja kehtestasite automaksu, mis lööbki neid peresid kõige valusamalt.

Aitäh!

Ma tahan lihtsalt küsida, kas me saame siis ka nüüd ühel päeval näha, et taastate suurperede toetused, toote tagasi perede maksusoodustused ja kaotate automaksu.

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Ma teen võib-olla kõigepealt sellise täpsustuse, et ma ei rääkinud, et minevikku ei pea mäletama, ma tõin välja oma kommentaaris seda, et valikuliselt ei ole sellest võib-olla väga palju abi, kui ainult enda agendasse sobivaid repliike välja tuua. 

Aga mis ma lihtsalt veel sellest sisulisest või sellest tagasisidest? Võib-olla ühe faktiparanduse teeks. Ma siiski tuletan meelde, et lasterikaste perede toetus Eestis ei ole kuskile kadunud. See on jätkuvalt olemas, see on kolmandast lapsest ette nähtud ja ta on oluline meede paljulapseliste perede toetamiseks. Seda ei ole sotsiaaldemokraadid kunagi kahtluse alla seadnud, kas seda toetust on vaja või mitte. Selline oluline võib-olla faktitäpsustus ka.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma kuulan siit teiselt poolt tulevat kriitikat ja küsimusi ja olen natukene hämmingus. Ma ei saa täpsemalt aru, miks konservatiivid teie peale nii pahased on. See eelnõu ju, ma saan aru, aitaks kaasa sündimuse kasvule ja ka sellele, et võiks tulla peredesse rohkem lapsi. Ma olen senimaani aru saanud, et see on ka konservatiividele meelepärane tegu. Aga ma olen vist millestki aru saanud … Või olen mina valesti aru saanud? Äkki te igaks juhuks kordate üle, mis selle eelnõu eesmärk on? Muidu me kuuleme siin kõike muud, välja arvatud selle eelnõu sisu.

Suur aitäh, hea kolleeg, teile selle küsimuse eest! Ei saa jätta mainimata, et isegi olen vahepeal segaduses, sest, tõesti, antud eelnõu võiks ideoloogiliselt sobida kõikidele erakondadele. Siin ei ole ühegi peretüüpi ega muu küsimuse käsitlemist. Selle eelnõu eesmärk on sündide edasilükkamise vähendamine ja korrigeerida vanemahüvitist järjestikuste laste puhul vahepealse keskmise palga kasvu järgi, et perede majanduslikku kindlustunnet vanemahüvitise perioodil suurendada. See on see, millest me täna siin loodetavasti edasi räägime. Konservatiivide seisukohtadest, miks nad mingil põhjusel seda sündimust toetavat eelnõu ei taha toetada või ei taha sellest vähemalt mitte rääkida – ma näen, et kõnedesse on registreerunud juba erinevaid inimesi, kes saavad seda siis ise kommenteerida.

Martin Helme, palun!

Oi, aga sa väga eksid, kui sa arvad, et me ei toeta eelnõu. Me ei toeta teid! Eelnõu me väga toetame ja teid me ei toeta selle pärast, et te olete lihtsalt häbiväärselt valelikud kogu oma lastetoetuse jutuga. Nagu juba räägitud, eks ole. 

Tegelikult sa tahtsid, et me siin tsiteeriks, mida sotsid on öelnud. Ossinovski oli sealsamas puldis ja ütles, et kolme- ja enamalapselised pered saavad üle 900 euro kuus – siis, kui me tõstsime seda suurperetoetust – ja et see on kohutavalt ebaõiglane. Ja nüüd te siin räägite, et mõtle, millise suure asja me tegime, tõstsime 19 eurolt 60 eurole, vaat kus tegime maailma paremaks! Aga kui 900 peale jõudsite, siis veri ninast väljas võitlesite, et seda vähendada, sellepärast et seda oli liiga palju ja see oli liiga ebaõiglane. Seesama automaks, mis te tegite, koduse ema tervisekindlustuse äravõtmine, mis te tegite, toiduainete käibemaksu hääletasite kolm korda maha, kui olite valitsuses, ja nüüd te olete rääkimas siin vaesusest ja perede toetamisest. Me tegime ka valitsuses sellesama emapalga süsteemi paremaks, et inimesed, kes lähevad varem kuskile puhkusele või asjale, ei saaks petta. Teie ei ole usutavad selle asja juures, see on meie probleem!

Aitäh!

Aitäh teile teie küsimuse või kommentaari eest! Ma tuletan võib-olla meelde, et te ei peagi hääletama, kas te toetate mind või sotsiaaldemokraate. Te peategi kujundama seisukoha selle kohta, kas te toetate Eesti lapsi ja Eesti peresid. 

Ma käin veel üle ja rõhutan, et sotsiaaldemokraadid on alati rõhutanud, et Eestis on oluline iga laps, olenemata sellest, mitmendana ta sünnib või millises peremudelis ta sünnib. See on selgelt see koht, mis eristab meid ja teid.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! No imelik on kuulata seda purelemist, et demograafiline, ja kogu see jutt peaks olema kõigile selge. Aga eesti keeles on üks selline väga ilus selline mõiste: käsikiimalus. Vilgas, ent viljatu tegevus. Me juba kolmas tund tegeleme siin kahe väga olulise eelnõuga, käsikiimalusega või onanismiga, on selline sõna. Kas ei peaks kuidagi selle lõpetama ära, sest on ju teada, et nahakaupmehed ja kindlate käte erakond, kes on ennast põhja kõrvetanud, sunnivad meid sellega tegelema, selle käsikiimalusega? Kas peaks kuidagi mingeid muid meetodeid kasutama? Kolmas tund juba läheb ja selle saatus on ju otsustatud, et midagi sellest välja ei tule, Juku-Kalle läheb kohe minema. Jah, käsikiimalus.

Aitäh teile selle küsimuse eest! Ma võib-olla sellesse teie hinnangu andmisesse ei lasku, et mis termineid sellele anda või kuidas seda hinnata. Ma arvan, et see ei aita meid kuidagi edasi. 

Loomulikult oleks väga positiivne, kui need eelnõud saaksid siin toetuse ja liiguksid edasi. Tõsi, ma jagan teie pessimismi, et tõenäoliselt ei juhtu siin midagi, kuna ma nägin seda juba ju sotsiaalkomisjonis, kus koalitsioonierakonnad selle eelnõu tagasilükkamise poolt hääletasid. Siiski ma arvan, et parlamentaarne debatt on oluline ja seni, kuni me räägime asjast, see võiks aidata ehk mõnda kolleegi veel oma seisukohta kujundada.

Auväärt Peeter Ernits! Eks ma olen sunnitud tegema siiski märkuse. Need terminid, mida te kasutasite ja mida mina ei söanda siin suhu võtta, on solvavad kolleegide suhtes, kes seda debatti peavad, sõltumata sellest, milliseid seisukohti nad väljendavad. See ei ole väärikas ega viisakas meie kolleegide suhtes, ükskõik, kas vaadata vasakule või paremale. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Reformierakonna ja Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon kärpis esimese asjana lasterikaste perede toetusi ning pöörati tagasi perehüvitiste süsteemi täiendused, kaotati täiendav tulumaksuvabastus jne. Kõik need toimingud tõid kaasa peredele ebakindluse ja sellest nähtavasti ka muud otsused. Aga kuidas teie hindate, mitu protsenti võiks selle toimingu järel sündimus väheneda?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Kui oskaks protsenti öelda, siis kindlasti ütleks. Ma arvan, et iga laps, kes Eestis rohkem sünnib, on juba väärt neid pingutusi siin, et pidada arutelu, kuidas toetada meie lastega perede olukorda. Ma hakkasin praegu otsima, aga vist ei suuda nii kiiresti. Ma ikka korra täidan veel eetrit, siis ma vaatan, kas ma suudan nii kiiresti leida. Aga kui siin ikka soov on neid paturegistreid lugeda … Teate, ma ei lähe sinna. Ma jätan selle mõneks teiseks formaadiks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, noh, vaat ärgem rutakem siin sündmustest ette. Sa juba mitmendat korda tood välja, et EKRE kindlasti ei toeta seda eelnõu, EKRE nii ja EKRE naa. Läheme hääletamise juurde! EKRE kindlasti toetab Eesti lapsi, nende sünde ja absoluutselt kõiki eelnõusid, mis viiksid Eesti laste sünnid taas tõusule. Aga ma ikkagi soovitan, et kui sa tahad, et mingid asjad läheksid ka, et kõik oleks heatahtlikud asjade vastu, mida sa esitled, siis ära hurjuta siin kõiki keskealisi mehi, kes justkui tahaksid naistele midagi ette kirjutada. Mina näiteks muretsen ka siin väga demograafilise olukorra pärast ja mina ei ole see keskealine mees, keda siin hurjutatakse. Ma olen kolme lapse ema, kes vägagi muretseb Eesti saatuse pärast.  

Aga ma ikkagi kordan oma küsimust. Nüüd me oleme sellise, kuidas ma ütlen, tagasi pööratud tegevuse juures siin Riigikogus. Teie, kes te ei ole peresid toetanud, nüüd tulete siin toetama. 

Aitäh! 

Kas te siis pöörate kunagi automaksu tagasi ja suurperede toetused kehtestate ja kodus olevatele emadele selle haigekassa kindlustuse taastate? 

Aitäh, Helle-Moonika Helme!

Kas te tegudega ka näitate?  

Aitäh teile selle küsimuse ja kommentaari eest! Esmalt ma tänan, kui EKRE fraktsioon on seda eelnõu valmis toetama ja selle tagasilükkamise vastu hääletama. Igal juhul on see kiiduväärt ja tänuväärt. Ma loodan, et kui neid perede heaolu parandavaid algatusi siin saalis kindlasti veel tuleb, siis me saame samamoodi näha jätkuvat üksmeelt ja toetust.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Mulle väga meeldiks, kui sotsiaaldemokraatide kritiseerijad leiaks üles ka need kohad, kus tõesti sotsiaaldemokraadid on lastega perede eest seisnud, üksikvanemate eest seisnud ja nii edasi. Ma toon kas või ühe näite. See oli küll aastaid-aastaid tagasi, EKRE siis veel ei olnud Riigikogus. Perekonnaseaduse muudatused: taheti teha nii, et vastabiellunutele hakkab kehtima varalahususe põhimõte. Ütleme niimoodi, et see oleks tähendanud tšekimajandust, mida me siin saalis suurelt arutasime. Ja see, kes oleks maksnud maja eest, kes oleks maksnud auto eest, oleks võinud abielu kestel seda müüa, mis oleks tähendanud kindlasti, ütleme, emale eelkõige ja lastega emale, ühesõnaga, nagu sunnismaisust. Sul ei ole nagu midagi, kui lahkuminek toimub. Ja eriti negatiivset mõju oleks see avaldanud …

Aitäh!

… ka peresuhetele, kui oleks perevägivald seal olnud. Võib-olla sa selle koha pealt oskad ka midagi öelda, perekonnaseaduse muudatused.

Aitäh!

Ma arvan, et ma jälle minevikku liiga palju tagasi ei lähe, küll toon … Aitäh selle viite eest! Ma arvan, et ka ühised pingutused, mis me siin saalis peame edasi tegema, on see, kuidas me täna veel edasi aitame neid peresid, kes kogevad lähisuhtevägivalda, ja neid lapsi, kes on seal vahel. Ma arvan, et on olulisi samme ajaloos tehtud erinevate erakondade toel, aga ka seal on meil ühiselt edasi viia. Ma loodan, et need debatid ikkagi keskenduvadki sellele, kuidas neid inimesi toetada ja aidata, mitte omavahelisele näpuga näitamisele.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See on kahtlemata hea eelnõu, aga te väitsite siin debati käigus, et keskealised ja vanemad mehed muudkui aga ütlevad naistele, et hakake sünnitama, selle asemel et püüda luua tingimusi, et naised sooviksid sünnitada. Kas te oleksite nüüd nii armas ja nimetaksite nende keskealiste ja vanemate meeste nimed? Oletan, et need on poliitikud, kes muudkui nõuavad, et naised rohkem sünnitaksid, aga tingimusi luua kohe kuidagi ei taha.

Aitäh teile selle küsimuse eest! Ma julgen arvata, et kui te selle küsimuse endale ette valmistasite, siis ka teile tulid mõned nimed silme ette. Nii et jätame need igaühele kodus fantaseerimiseks või meenutamiseks.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Iseenesest eelmise küsimuse tuules ongi väga hea küsida mul selle kohta, et kaks nädalat tagasi siin saalis oli väga huvitav perepoliitikateemaline arutelu, kus eksperdid näitasid nii Eesti numbreid, rahvastikuprognoose, küsisime erinevate meetmete rakendamise kohta. Aga see, mis oli, ma ütleksin ka kolleegidele, üllatuseks, oli just see väärtuslõhe, mida nad poiste ja tüdrukute puhul kirjeldasid. Nii et siin on aspekte, mida me ei saa mõõta rahas ja kus see sõltubki meie hoiakutest ja sõnakasutusest. Seda, et noortele inimestele niikuinii ei meeldi, kui me õpetame, mida teha tuleks, aga seal need mured on sügavamad. Kas te veidi peegeldate seda huvitavat arutelu, mis siin saalis toimus kaks nädalat tagasi?

Aitäh ja aitäh võimaluse eest veel kord seda sisulist ja head arutelu viidata! Kutsun kolleege üles, kes tol hetkel ei saanud mingil põhjusel osaleda, nende materjalidega ja salvestusega tagantjärele tutvuma. 

Tõesti, Praxise esindaja tõi väga mõtlemapanevad andmed selle väärtuslõhe osas, mis ka Eesti noori puudutavad. Andmed olid aastast 2022, kui viimane rahvusvaheline uuring läbi viidi. Nagu ka ettekandest oli kuulda, siis lootust, et asi oleks kuidagi paremuse poole läinud, ükski ekspert ei julge loota. Aga tegelikult näitavad nad väga olulist lõhe kasvu tüdrukute ja poiste väärtushinnangutes. Jutt on sellistest teismelistest, 15‑aastastest noortest, kus tüdrukute väärtused sarnanevad rohkem Rootsi ja Norra, Põhjamaadega, sellisel võrdsel partnerlusel, soolisel võrdõiguslikkusel põhineval ühiskonnaruumil, kultuuriruumil, kus isadel on arvestatav roll perede igapäevasel toimetamisel, lapse kasvatamisel, kus tööelu on perede vajadusi arvestav ja kooskõlas. Samal ajal on poisid liikumas pigem, kui riike veel tuua, sellise Poola ja Rumeenia väärtusruumiga, kus on väga traditsioonilised soorollid, kus naisi ei nähta ei juhtivatel kohtadel poliitikas ega ka väga muid väljundeid kui kodus laste eest hoolitseda. See ainult paneb nagu muretsema, et kui me täna näeme nii suurt sündide vähenemist, et kui need noored jõuavad sünnitusikka, siis kuidas see meie rahvastikku edasi mõjutab. See on see küsimus, mida me ei lahenda ühegi eelnõuga siin saalis, aga me igaüks saame siin kaasa aidata, kas või läbi selle, millist debatti me siin peame, millist avalikku arvamust me kujundame sellest, milline on iga inimese võimalus, ma ei tea, eneseteostuseks, milliseid peresid ja lapsi me kuidas toetame ja nii edasi. 

Igal juhul veel kord tuletan meelde, väga oluline arutelu oli. Ja rõhutan ka veel seda, et kuigi me hetkel jälle käsitleme eelkõige seda majanduslikku kindlustunnet, mis on jätkuvalt üks olulisemaid mõjutajaid, siis see ei ole sugugi ainuke, mis mõjutab meie perede sündimuskäitumist.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Ma mäletan, kuidas toona, kui teie toetusel kaotati ära täiendav tulumaksuvabastus abikaasa ja laste pealt, sai siin räägitud sellest, et selline perekonnavaenulik poliitika ju süvendab meie ühiskonnas niigi maad võtnud demograafilist kriisi. Ja siis üks sellistest põhilistest selgitustest oli see, et aga midagi pole teha. Me elame praegu julgeolekuliselt keerulisel ajal ja täiendavad vahendid, kõik vahendid, mis õnnestub kokku kraapida, tuleb suunata riigikaitsekuludeks. 

Kas teie seisukoht on siis vahepeal muutunud või? Mulle tundub, et nüüd te toote siia eelnõu, mille kohta seletuskirjas on kirjutatud, et aastane kulu tuleb lisaks 8–15 miljonit. Kas teie prioriteet enam ei olegi see, et selle 8–15 miljoni eest aastas võiks hoopis osta täiendavalt mürske näiteks, vaid te tahate selle suunata hoopis perekondade majandusliku heaolu tõstmiseks? Saate te meile selle äkki lahti selgitada? Eelnõu iseenesest on sisuliselt toetusväärne, seda ütlen ka mina.

Aitäh! Ja aitäh ka eelnõu sisule tunnustust avaldamast! Ei, sotsiaaldemokraadid ei ole oma seisukohta muutnud, et lapsi ja peresid tuleb toetada ja selleks ka riigieelarvelisi vahendeid ette näha. Mis puudutab konkreetselt seda tulumaksusoodustust, siis ma väljendan siin oma isiklikku seisukohta. Ma arvan, et tänapäeval, kui väga paljud pered valikutest lähtuvalt ei ole enam abielus, see ei ole ka meie laste ja perede võrdse kohtlemisega kooskõlas, kui mõned soodustused laienevad ainult seetõttu, et ollakse sõlminud just nimelt juriidiliselt abielu kui sellise.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eks see demograafiline olukord nii Euroopas kui ka Eestis on märkimisväärselt langenud. Eks sündimus käibki niimoodi tsüklitega kuskil viie-kuue aasta tagant ja see allapoolne tsükkel algas kuskil kaks-kolm aastat tagasi, aga nii madal ta ei ole kunagi Eestis olnud. Nii et siin on erinevaid tegureid ja üks neist on ka loomulikult majanduslik olukord peredel.

Vaadake, on jõulukuu ja siin imesid juhtub ja nüüd äkki juhtub täna ka ime, et siin koalitsioonipartnerid kõik toetavad seda eelnõu ja saamegi selle vastu võetud. Aga millal te arvate, millal see tulemus kätte tuleb, kui nüüd see ime juhtub?

Aitäh teile sellise jõulukuule omaselt helge küsimuse püstituse eest! See annab võimaluse veel kord kutsuda üles seda eelnõu täna mitte tagasi lükkama, nagu juhtivkomisjoni ettepanek on, vaid minna ja parandada ja edasi töötada menetluse käigus, mis on siin meie suure saali võimuses. 

Ma tahaksin nii helgelt vastata ka, et tulemusi näeme juba, ma ei tea, poole aasta pärast. Noh, ma nii helge kahjuks ei ole. Ma arvan, et selleks lakmuspaberiks on järgmise aasta eelarve, kus me näeme, kas lastele ja peredele mõeldud vahendid ajas vähenevad või me oleme valmis tegema täiendavaid samme, et tõesti läbi aegade väikseimat sündide arvu kuidagi pidurdada või vähemalt kaasa aidata, et iga soovitud laps siia sünniks. Sest vähetähtis ei ole ka see pool, et kui need lapsed on juba sündinud, siis me suudame neile pakkuda tuge, kas või nagu eelmine eelnõu, kõikides kohalikes omavalitsustes ligipääsu lasteaiale, olenemata perede rahalistest võimalustest, või koolilõunat, et iga laps saaks vähemalt ühe sooja korraliku kõhutäie, jällegi, sõltumata pere sissetulekust. Seda loetelu võiks siin jätkata, aga ma panen siia praegu punkti. Ma loodan, et seda helgust järgmine aasta toob. Julgen sisimas veidi olla skeptiline, aga olen valmis selle nimel tööd tegema ja kutsun kõiki kaasa.

Mart Helme, palun!

Jah, no vot, ikkagi ma küsin põhimõtteliselt sedasama, mida Varro Vooglaid küsis eelnevalt. Me kõik teame, et seisukoht sõltub istekohast. Ja kui nüüd sotsiaaldemokraadid uuesti lähevad Reformierakonnaga või ma ei tea, veel kellegi teisega, Eesti 200-ga valitsusse, kas siis ka seisukohad muutuvad? Kas tekib uuesti mure julgeoleku pärast, mistõttu tuleb Eesti pered ja lapsed rahast paljaks koorida, ja tekivad võib-olla veel mingisugused teised murekohad, mis on prioriteetsemad kui see, et lapsetoetusi maksta ja peretoetusi maksta ja maksusoodustusi teha? Öelge nüüd ära, kas niipea, kui te uuesti valitsusse saate, lendab see kõik, mida te meile praegu pisaratest nõretades räägite, prügikasti? Või kuidas sellega on?

Aitäh teile küsimuse eest! Ma ei oska teie eest rääkida, aga ma julgen öelda, et ei minu ega sotsiaaldemokraatide seisukoht ja väärtused ei ole sõltuvuses istekohast. Need on need, millest lähtudes me igapäevaselt toimetame ja on olnud ajas püsivad.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Hea kolleeg Riina Sikkut ja sina olete siin korduvalt viidanud ekspertidele ja teadmis‑ ja teaduspõhisele lähenemisele nende seaduste eelnõude väljatöötamisel, mis te siia siis toote. Nüüd seoses perehüvitistega, ja ma olen väga paljude ekspertidega suhelnud, pean silmas demograafe ja sotsiolooge, kes kõik on öelnud, selle perehüvitiste, lasterikaste perede toetuste vähendamine, kõige suurem karuteene oli see, et mindi vahetult peale selle sätestamist selle tühistamise peale ja poole võrra vähendati neid toetusi, et see oli ülimalt suur viga. Isegi kui see seadus ei olnud ideaalne ja kui need proportsioonid ei olnud kellelegi õiglased ja nii edasi, siis see oli suurim viga, mida perepoliitikas on tehtud. See kaotas ära usalduse riigi vastu ja riigi perepoliitika vastu. Kas te olete nõus nende ekspertide arvamustega ja möönate, et see oli viga, või te jätkuvalt arvate, et see oli väga õige samm?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Ma alustan sellest, et tõesti, ka lasterikka pere toetus on üks tõendust saanud poliitikameede, mis on vähemalt selle kehtestamise järgselt suurendanud kolmandate laste sündide arvu Eestis. Selles osas on ta olnud igati õigustatud ja tegelikult ka kooskõlas tolle aja ja nii-öelda vajaduse ja oludega. Olgu see öeldud. Ja sotsiaaldemokraadid ei ole olnud kunagi lasterikka pere toetuse vastu. 

Kas see, et otsuste ringivaatamine, kas see omab mingit mõju? Kindlasti omab, ma ei alatähtsusta seda. Aga kas see omab suuremat mõju kui näiteks see, et meie poliitikutena anname välja signaali, et esimesed ja teised lapsed on vähem väärtuslikud kui need pered, kus on lapsi rohkem? Me näiteks seda universaalset lapsetoetust, mis on olnud meie laste ja perede toetamise selline alustala, kus me oleme hoidnud ühte põhimõtet, et iga laps on Eesti riigile väärtus, et kui me selle põhimõtte olime valmis nagu kõrvale jätma, mina ei julge öelda, kumb oli suurema mõjuga meie sündimusele.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Esmalt tänan istungi juhatajat! Ma arvan, et väga õige märkus oli enne ühe Riigikogu liikme aadressil. Mind see ka väga häiris ja hea, et sellele tähelepanu juhiti. Sellist sõnakasutust siin ei tohiks olla.

Aga me oleme nüüd peaaegu tund aega siin opositsiooniga n-ö omavahel rünnanud küsimustega, piinanud ettekandjat, miks seda ei peaks tegema või kuidas te olete varasemalt midagi teinud teistmoodi. Ma arvan, et me oleme ühisel meelel, et teema on oluline ja me saame seda kõik toetada. Pigem keskenduks rohkem sisule! Ja mul ongi küsimus, kuigi tuleb kohe ettekanne ka komisjonilt, et missugune on olnud senine kontakt koalitsioonisaadikutega. Opositsiooni tagasiside me oleme saanud, aga kuidas see tunnetus on olnud?

Aitäh selle küsimuse eest ja olen tänulik kogu selle arutelu eest, mis on olnud. See annab lihtsalt võimaluse veel kord seletada ja selgitada ning paluda toetust. Aga koalitsioonierakondadega, ütlen ausalt, ühtegi täiendavat läbirääkimist rohkem kui komisjonis me ei ole pidanud. Komisjoni arutelu oli minu hinnangul, kuidas öelda, kas "aus" on see sõna või piisavalt olukorda kajastav. Ma ei tajunud selles arutelus ühegi koalitsioonipoliitiku poolt põhimõttelist vastuseisu sellele eelnõule. Ma tean, et nii mõnigi neist päriselt ka usub, et selline meede võiks perede toimetulekut ja sündimust toetada. 

Aga võib vist öelda, et osa erakondade poliitilised prioriteedid on teises kohas. Sinna loetellu meie perede toetamine ei mahu. Jah, on antud lootusrikas signaal, et uue aasta alguses tullakse tervikpaketiga. Ma väga loodan, et laste ja perede valdkonnas suudetakse lauale tuua see tervikpakett, mis lahendab kõik mured või probleemid. Mina kutsun üles kuskilt otsast pihta hakkama, sellepärast et sündimuses ja perede heaolus ei ole ühte võluvitsa. Hakkaks kuskilt perede toimetulekut toetama ja edasi minema!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Kahju, et te ei vastanud mu küsimusele, vaid hakkasite nii-öelda vastandama lasterikkaid peresid ja ühe- ja kahelapselisi peresid. Ma arvan, et neid ei peaks mitte mingil juhul vastandama. Kahju. Selles protsessis tegelikult selline tugev vastandumine tekkiski, justkui kui me toetame lasterikkaid peresid, siis sellega me kahjustame ühe- ja kahelapselisi peresid. Mõlemaid saab toetada ja meie ettepanekud on olnud mõlemaid toetada jätkuvalt. Aga see vastandamine on kohutavalt halb. 

Aga hea küll, kui te ei taha vastata sellele, kas see oli viga või ei olnud … Loomulikult oli viga, et selle vähendamise teed mindi. Aga mul on teine küsimus, mis tuleneb teie avaldusest, mida te siin tegite, et tulumaksusoodustuse pere teisest lapsest ärakaotamise põhjus oli see, et abielus olevad pered on eelisseisus ehk need lapsed on ebavõrdses seisus. Kas ma saan õigesti aru, et teil on plaanis minna ka pärimisõiguse juurde, mis puudutab abielulisi suhteid ja nii edasi, minna laiemalt seda ebaõiglust likvideerima?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küsin korra, lugupeetud istungi juhataja. Mu mikrofon ju töötab, eks ju?

Jaa.

Ei ole mingit tehnilist probleemi. Mulle jäävad kolleeg Helir-Valdor Seedri kommentaarid natuke arusaamatuks. Esiteks, ma vastasin teie küsimusele, kas toetuste edasi-tagasi liigutamisel oli negatiivne mõju. Ma ütlesin, et sellel kindlasti oli negatiivne mõju. 

Mis puudutab seda, et vastandada ühe- või kahelapselisi ja lasterikkaid peresid, siis sellist väidet ma kordagi ei öelnud. Ma tõin välja selle, et kogu nende muudatuste probleem oli see, et me tegelikult ei leppinud kokku või ei leidnud lahendust, poliitilist konsensust selleks, et iga laps võidaks. See on probleem. Viitasin sellele, et meil on ebaõiglus ühe ja kahe lapsega peredes, kus nende lapsed justkui on vähem väärtuslikud, sest universaalne lapsetoetus nendes peredes on madalam. See on minu arvates see, mis annab signaali ja millel on ka mõju sündimuskäitumisele ja perede toimetulekule. 

Ja nüüd, mis puudutab teie huvitavat mõttekäiku abielus inimestele seadusemuudatuste või neid puudutavate seadusemuudatuste kohta, siis kui te kuulasite korrektselt, siis ma väljendasin oma isiklikku seisukohta, miks näiteks tol hetkel mina selle eelnõu poolt hääletasin, ja ei andnud rohkem hinnangut või sisuliselt ei kommenteerinud.

Suur tänu! Aitäh teile, Reili Rand! Rohkem teile küsimusi ei ole. Me olemegi jõudnud kauaoodatud komisjoni ettekandeni ja selle teeb meie hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo. Palun!

Suur aitäh, istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kuulanud siin ligi kaks tundi seda arutelu, siis ma saan aru, et komisjonis ettekantud eelnõu sisu on kõigile selle circa kahe tunni jooksul juba selgeks saanud, nii et ma lähen arutelude juurde.  

17. november oli siis see kuupäev, kui me arutasime seaduseelnõu 729. Pärast Reili Ranna poolset tutvustust eelnõu sisu kohta võttis sõna Sotsiaalministeeriumi esindaja, kes ütles järgnevat. Eelnõu on Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja ettepanekutega kooskõlas. Sotsiaalministeeriumil on plaan analüüsis esitatud ettepanekutega edasi liikuda. Selleks on vaja teha täiendav lühianalüüs, et näha erinevate ettepanekute koosmõju ja võtta kasutusele need ettepanekud, mis omavad sündimusele kõige suuremat mõju. Vastavalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile plaanitakse 2026. aasta teiseks kvartaliks esitada ettepanekute tervikpakett. Tervikpakett koostatakse koostöös teiste ministeeriumidega. Sotsiaalministeeriumi esindaja märkis, et muudatuste kulu circa 8–15 miljonit eurot aastas on üsna lai skaala, sellele lisanduvad täiendavalt infotehnoloogilised kulud. Vanemahüvitise toetusskeemi muutmine nõuab väga suuri infotehnoloogilisi arendusi. Lisaks ei oleks nii väikeses ajaraamis võimalik neid infotehnoloogilisi arendusi teha.  

Siis andis komisjoni esimees ehk mina sõna komisjoni liikmetele. Kõigepealt võttis sõna Tanel Kiik, kes ütles järgmist: on äärmiselt vastuoluline, et rahvastikukriisis vähenevad riigi perepoliitika kulud. Tema hinnangul on Vabariigi Valitsuse võimetus rahvastikukriisi lahendamisele kiiresti reageerida probleem. Madalast sündimusest tulenevalt on vähenenud lapsetoetuste eelarve, lisaks väheneb vanemahüvitiste kogukulu, perepoliitika muudatused tuleks kiiresti ellu viia. Tanel Kiik avaldas kahtlust, kas Vabariigi Valitsus jõuab enne parlamendivalimisi ühegi perepoliitikat toetava meetmega edasi liikuda. Eriti nördima panev on, et põhjenduseks tuuakse infotehnoloogia arendusi. Tanel Kiik küsis, millised on Sotsiaalministeeriumi ettepanekud, kuidas raha operatiivselt olemasoleva infotehnoloogia võimekuse piires Eesti perede paremaks toetamiseks kasutada. Ministeeriumi esindaja selgitas, et suuremahuliste muudatuste IT-arenduste tõttu võtavad need aega mitu kuud. Sotsiaalministeeriumi edasiste sammude kohta vastas ta, et ollakse faasis, kus oodatakse poliitikute ettepanekuid, rõhutades, et Sotsiaalministeeriumi soov on koostada muudatuste tervikpakett, mitte ainult vanemahüvitiste skeemi muuta. Oluline on vaadata terviklikku, kõiki teisi ettepanekuid, sealhulgas lapsetoetusi hõlmavat paketti.  

Siis võttis sõna Reili Rand ja märkis: Sotsiaalministeeriumi esindaja sõnul oodatakse poliitikutelt ettepanekuid. Ta pöördus koalitsioonierakondade esindajate poole palvega kiiremas korras perede toetuseks ettepanekuid teha. Sotsiaalministeeriumi analüüsi pinnalt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitanud juba teise peresid toetava eelnõu. Ta arvas, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekuid oleks võimalik üsna kiiresti realiseerida, seejuures tuleb arvestada infotehnoloogilistele arendustele kuluva ajaga. Reili Rand tõstatas küsimuse, kas on vaja veel pool aastat oodata, et mingisuguseid konkreetseid samme teha. Ta arvas, et erakondadeülene valmisolek perepoliitikasse panustada on olemas.  

Tanel Kiik seepeale toonitas, et rahvastikukriis on juba aastaid süvenenud. Sotsiaalministeeriumi esindaja sõnul on täna ikka veel vaja teha analüüse tervikpaketi koostamiseks. Üksikuid meetmeid ei taheta rakendada, olgugi et need võivad sündimust suurendada. Tanel Kiige hinnangul tuleb juba täna kuskilt pihta hakata.  

Siis võttis sõna Irja Lutsar ja tunnustas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni olulise tähtsusega riikliku küsimuse algatamise eest. Mare Ainsaar näitas arutelul, siis viide OTRK-le, Eesti sündimuse graafikut 1920. aastast tänaseni. Graafikul oli näha kahte suurt langust. Varasemalt ei ole toetuste tõstmisega suudetud sündimust endisele tasemele tõsta. Praegune sündimuse langus algas enne peretoetuste muutmist. Irja Lutsar pooldab rahvastikukriisi lahendamisel kompleksset lähenemist. Lisaks rahale tuleb vaadata ka teisi lahendusi.  

Seepeale võttis sõna siinkõneleja, kes selgitas, et kui muudatuse oleks Sotsiaalministeerium ette valmistanud nii, nagu seda riigiasutused tavapäraselt teevad, siis oleks meil olnud oluliselt täpsem mõju teada ka riigieelarvele. Skaala 8–15 – see on sisuliselt kaks korda erinev – on üsna keeruline ka riigieelarvesse planeerimiseks. Lisaks oleks ka väga selgelt teada, millised oleksid need ajaraamid ja täiendavad ressursid, mida vajatakse infotehnoloogia arenduste tegemiseks. 

Siis kommenteeris Signe Riisalo, et madalama sündimuse tõttu perepoliitika valdkonna raha nii-öelda riigieelarves üle ei jää, kuivõrd iga järgneva aasta riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia tehakse vastavalt rahvastikuprognoosidele, kus võetakse juba vähenenud sünnid arvesse, mis tähendab seda, et reaalselt ülejäävat raha ei ole, küll aga oleks ideaalne, kui me suudaksime erakondadeüleselt kokku leppida, et tõepoolest see kulutamata ressurss ei planeeritaks riigieelarves muudele teemadele, vaid see suunataks tagasi lastega peredele. Signe Riisalo lisas, et valitsusel on plaanis kevadeks panna kokku Sotsiaalministeeriumi laste saamise ja kasvatamise analüüsist tulenevate meetmete tervikpakett, mis on läbi analüüsitud nii hinna kui teostatavuse mõttes ja mis puudutavad kõiki seitset suures analüüsis välja toodud valdkonda, sest ka teadlaste sõnul on võimalik valdkondade koosmõjus sündimust positiivselt mõjutada, mitte siis üksiktegevuste kaudu.  

Selle peale Reili Rand nõustus Irja Lutsariga, et rahvastikukriisi lahendamisele tuleb läheneda kompleksselt. Selleks algataski Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon olulise tähtsusega riikliku küsimuse. Sotsiaalministeeriumi analüüsis on tehtud erinevaid ettepanekuid, vastused on täna juba olemas. Ta tegi ettepaneku lõpetada analüüsimine ning asuda otsustama. Lisaks eelnõu rahalise meetme rakendamisele tuleks tegeleda paarisuhte ja hoolduskoormuse võrdse jagamisega. Veel tegi ta ettepaneku arutada isadele kohustusliku vanemapuhkuse suuremas osas kehtestamist või vähemalt mitte ülekantava osa suurendamist.  

Selle peale märkis komisjoni esimees Signe Riisalo, siinkõneleja, et kui mina rääkisin analüüsidest, siis ei olnud need mitte uued suured analüüsid, milline meil juba olemas on, vaid konkreetsete meetmete detailne disainimine, mis on ministeeriumi kui valitsusasutuse ülesanne.  

Lõpetan siis ka sellega, mida te täna juba kuulnud olete. Tõepoolest, Vabariigi Valitsus oma kooskõlastuskirjas on öelnud, et eelnõu suund on igati õige. See aitab peresid, kes soovivad saada lapsi lühema ajaperioodi jooksul, ja toetab nende perede majanduslikku toimetulekut. Muudatusettepanek on kooskõlas Sotsiaalministeeriumi raportiga "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud", kus samasisuline ettepanek on osa laiemast peresid toetavate meetmete paketist. Siiski on murekohaks eelnõu hinnasilt, mis on 8–15 miljonit. Ja teeb lõpetuseks ka ettepaneku, et kutsume eelnõu algatajaid üles tegema koostööd, et leida võimalused muudatuste elluviimiseks kooskõlas eelarveraamiga, ja ettepaneku ühisteks aruteludeks eesmärgiga leppida 2026. aasta kevadeks kokku terviklik peresid toetavate meetmete pakett. 

Seejärel tehti otsused. Võtta eelnõu päevakorda täna, 1. detsembril, otsus oli konsensuslik, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo, otsus oli konsensuslik, ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, kus oli siis selle ettepaneku poolt 5 sotsiaalkomisjoni liiget ja vastu 2 komisjoni liiget. Aitäh!

Aitäh! Teile on kaks küsimust. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Kunagi me olime rahvastikukriisi komisjonis, enne kui see ära tapeti. Aga minu küsimus sulle on, kas on võimalik reaalselt Riigikogu erakondadeülene kokkulepe – analoogne riigikaitseliste probleemide lahendamisega. Või on see ainult nii, et kui sa oled valitsuskoalitsioonis, siis sellist juttu räägidki, et aitäh, õige tee, aga töötame, valmistame ette, siis tuleb aeg ette ja lõpp jääbki, nagu ta on.

Teine küsimus. Infotehnoloogilised kulud, nagu ma aru saan, on kolossaalsed. Kas sellest natuke räägiti ka, et 8–15 miljonit on nende esitajate rehnung, aga et see on nagu selline tappev asi?

Aitäh kahe küsimuse eest! Komisjonis ei arutatud sisulisemalt, kui ma juba ette lugesin, kumbagi küsimust.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin teie käest sama küsimuse, mille ma küsisin eelnõu ettekandja käest. Miks teie arvates komisjoni enamus ei toetanud seda eelnõu? Ja kui valitsust esindavate erakondade arvates see eelnõu ei sobi – kuigi mina arvan, et see on üks samm õiges suunas, et seda demograafilist olukorda ikkagi parandada –, siis mis võiks olla see alternatiiv, mis valitsusele sobiks?

Suur aitäh küsimuse eest! Kuivõrd ma olen komisjoni ettekandja, siis minu isiklikud hinnangud ei puutu asjasse. Samamoodi ei saa ma praegu kommenteerida seda, mis valitsuserakondade ja valitsuse liikmete seisukohad võiksid olla. Komisjonis me neid küsimusi ei arutanud, aga valmis eraviisiliselt teiega alati vestlema nendel teemadel.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma puudutan seda nüanssi, et tegelikult, olles eelnõu ettekandja ka komisjonis, siis ma julgesin seal kinnitada valmisolekut eelnõu täpsema disainimisega tööd edasi teha, ka menetlustähtaja osas, kuna see oli üks tagasiside, et seda jõustada nii kiiresti pole võimalik, jne. Aga miskipärast ikkagi on see ettepanek täna eelnõu täielikult tagasi lükata. Nagu ma mäletan, ega see arutelu selle ümber detailne liiga ei ole, aga võib-olla lühidalt ikkagi avate, miks ei võiks olla valik see, et me menetleme eelnõu edasi ja teeme ta koos paremaks versus eelnõu tagasilükkamine.

Aitäh! Te olite ise komisjoni istungil juures ja teate väga hästi, et sellist arutelu seal aset ei leidnud. Ma lugesin kogu protokolli ette. Nii et kõik, mida istungil arutati, on täna siin suures saalis teile ette loetud. Ettepanek tagasi lükata on hääletuse tulemus, mis komisjonis läbi viidi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Mul on küsimus. Väga hästi lugesite ette selle lõpu, vist olid viimased paar lauset, et kuidas on plaanis edasi minna või missuguseid samme teha. Olete ka koalitsioonisaadik. Ma saan küll aru, et komisjonis seda ei arutatud, aga siin osas on juba mingeid samme astutud või te teate, et astutakse peagi. Mis puudutab seda lõpulauset, võib-olla isegi saate korra ette lugeda, mis seal kokku lepiti. Viimased kaks lauset vist olid.

Aitäh! See ei ole mitte kokkulepe, vaid see on Vabariigi Valitsuse kooskõlastuskirja viimane lõik. Loen ette. Kutsume eelnõu algatajaid üles tegema koostööd, et leida võimalused muudatuste elluviimiseks kooskõlas eelarveraamiga. Teeme ettepaneku ühiseks aruteluks eesmärgiga leppida 2026. aasta kevadeks kokku terviklik peresid toetavate meetmete pakett. 

Üleskutsuja on Vabariigi Valitsus, vastutav minister on sotsiaalminister, eelnõu algatajaid teate ise. Nii et seda koostööd on kindlasti võimalik teha. 

Ja nii nagu ma olen sellest puldist varem öelnud, seesama erakondadeülene kokkulepe, mille ma ka sellest protokollist ette lugesin, et vähemad kulutused lastega peredele, mis on tingitud väiksemast sündide arvust, võiks olla tõepoolest erakondadeülene kokkulepe, et me suuname need ressursid tagasi lastega peredele. Aga selle saavutamiseks on vaja meie kõigi ühist tahet, ja ma julgen kahelda selles, kuulates seda varasemat circa kahte tundi siin saalis.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite väga õigesti , et eelarve raames tuleks leida neid lahendusi, aga me teame, et meie eelarvesse jäävad juba kaks aastat järjest ülejäägid, mis on sajad miljonid eurod. Kas seda kuni 15 miljonit on teie arvates võimalik leida selles segaduses, mis eelarves toimub? Aitäh!

Minu arvamus ei puutu asjasse. Komisjonis me seda ei arutanud ja ma hea meelega ütlen oma arvamuse väljaspool seda arutelu siin.

Suur tänu teile, Signe Riisalo! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd ongi võimalus avaldada arvamust, aga seda fraktsiooni nimel. Esmalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel hea kolleegi Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Eesti Keskerakonna fraktsioon toetab seda eelnõu. Ja nagu ma juba mainisin oma küsimustes, demograafiline olukord Eestis on väga keerulises seisus praegu ja ma arvan, et iga samm, olgu ta suur või väike, on samm õiges suunas, kui see aitab demograafilist olukorda parandada. Meie meelest on see eelnõu kindlasti samm just selles suunas.

Ma lihtsalt mainin mõned numbrid. Kui me räägime sündimusest Eestis, siis 2019. aastal oli see 14 099 last. Eelmisel aastal oli see juba 9690 last ehk põhimõtteliselt kolmandiku võrra on see number langenud. See lõppev aasta, nagu juba praegu on näha, toob veel kurvema numbri. Nii et me liigume väga vales suunas ja kahjuks ei ole näha, et Vabariigi Valitsus oleks midagi ette võtmas, et seda olukorda parandada. 

Ja kui opositsioonierakonnad tulevad siia saali erinevate mõtetega, ideedega, kuidas seda olukorda muuta, olgu nendeks järgmise aasta eelarve muutmise ettepanekud või sellised eelnõud nagu seesama praegu kõne all olev, siis hääletatakse tuimalt kõik need ideed maha. Seda teevad koalitsioonierakondade saadikud siin saalis. 

Oleks veel olukord selline, et hääletatakse maha opositsiooni mõtted, ideed ja ettepanekud ning pakutakse omalt poolt midagi, mis oleks alternatiiv, aga kahjuks ei ole üldse näha, et valitsusel oleks mingisugunegi plaan selles valdkonnas olemas.  

Me kõik saame aru, et selleks, et oleks rohkem lapsi, on vaja, et peredel tekiks kindlustunne. Peab olema selline tunne, et esiteks, et homme ei ole lapse sünni pärast nende majanduslik olukord halvemaks läinud, ja teiseks, et riik on valmis neid aitama, juhul kui see olukord hakkab halvemaks minema. Seda kindlustunnet ei ole juba mitu aastat järjest olnud.  Ja kui vaadata seda, millega on hakkama saanud kahe ja poole viimase aastaga valitsuserakonnad, siis põhimõtteliselt on kõik liikumas täiesti teises suunas.

Vähendatakse paljulapseliste perede toetust, tõstetakse makse, kehtestatakse uusi makse, tõstetakse riigilõive jne. Kui vaadata seda olukorda ja vaadata, kuidas hinnad tõusevad niimoodi, et kahe viimase aasta jooksul on inflatsioon selline, et toidukaubad läksid rohkem kui 40% kallimaks, siis loomulikult tekib peredel väga suur küsimus, kas ikka on vaja sünnitada veel lapsi, kui praegugi on keeruline hakkama saada. Kui tuleb veel üks väike kodanik siia maailma, siis olukord kindlasti läheb veelgi keerulisemaks. Nii et ma lihtsalt mainin …  

Palun aega juurde ka! 

Kolm minutit. 

Ja mainin ka seda, mida näiteks praegu teevad uued Tallinna võimuerakonnad. Täna, nagu te teate, allkirjastati koalitsioonileping Tallinnas ja neli punkti selles on väga konkreetselt sellised, mis minu arvates aitavad demograafilist olukorda parandada, sellepärast et need lisavad peredele kindlustunnet. 

Alates järgmise aasta 1. septembrist on Tallinna elanikele lasteaiakoht tasuta, lapse sünni toetus Tallinnas tõuseb 1000 euroni, kaksikute sünni korral 3000 euroni ning kolmikute ja enamate laste sünni korral 10 000 euroni. Järgmise aasta 1. septembrist suureneb õppeaasta alguse toetus 100 eurolt 150-ni ehk iga koolilaps alates teisest õppeaastast, kes 1. septembril kooli läheb, saab 150 eurot, et saaks igasuguseid vajalikke asju osta. Esimese klassi minejatel tõuseb nn ranitsatoetus ehk kooli alguse toetus, mis on praegu 320 eurot. Koalitsioonilepingus seisab, et järgmisest aastast on see 500 eurot. 

Need on väga konkreetsed, väga selged, väga resoluutsed sammud, mis tegelikult seavad eesmärgiks parandada perede olukorda, lisada neile kindlustunnet ja selle kaudu parandada ka demograafilist olukorda Eestis. 

Kahjuks me ei näe, et riigi tasandil sellised sammud oleksid ette võetud. Vastupidi, minu meelest valitseb selles valdkonnas täielik segadus ja arusaamatus. Keegi ei oska öelda, mis saab edasi, aga iga aastaga on sündimus langemas. See on väga suur probleem, mille peale peavad ikkagi valitsuserakonnad mõtlema. 

Nii et kui keegi tuleb saali opositsioonist ja üritab teha põhimõtteliselt valitsuse eest nende tegemata tööd, siis ei ole vaja kohe esimese asjana kõik need initsiatiivid maha hääletada, vaid võib-olla võiks neid toetada või vähemalt mõelda selle peale. Praegu paistab, et endal plaani ei ole, kuidas olukorda parandada, aga kui keegi tuleb opositsioonist oma ettepanekutega, siis hääletatakse need tuimalt maha, sellepärast et need on tulnud opositsiooni poolt. See ei ole kõige parem lähenemine, rääkimata sellest, et see ei ole kõige parem poliitiline, parlamentaarne kultuur. Aitäh!

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel hea kolleeg Martin Helme, palun! Väga meeldiv! Ma olen tänulik teile.

Nii, oih! Ei ole üldse vaja muretseda, eelnõu on tore ja hea. Kas me nüüd hakkame siin võistlema, kes on rohkem eestlane ja kes hoolib rohkem lastest, EKRE või keegi teine? Siin ei ole mingit võistlust. Enam suuremat pere-, laste-, naiste- ja eestlaste sõbralikumat erakonda Eestis lihtsalt pole, kui on EKRE. 

Aga mida ma ei saa seda kuidagi jätta? Noh, siin taheti konstruktiivset arutelu. Konstruktiivne arutelu seisneb selles, et me oleme omadega reaalsuses. Aga reaalsus on see, et süstemaatiliselt, koosseisust koosseisu, ka selle koosseisu jooksul on sotsid käitunud nii lasterikaste perede kui ka lihtsalt laste ja naiste suhtes halvasti ja vähendanud naiste soovi saada lapsi, vähendanud inimeste majanduslikku kindlustunnet või ka julgeolekualast kindlustunnet ja läinud kaasa kõikide sigadustega, mille Reformierakond või Eesti 200 lauale on pannud. 

Ma tulen ikka tagasi selle juurde, et kolm korda hääletasid sotsid maha Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõu, et vähendada toiduainete käibemaksu, kui te istusite valitsuses. Siis ei olnud seda võimalik üldse kuidagi teha. No ei olnud võimalik, sellel ei ole mõju ja kauplejad panevad raha taskusse. Nii kui opositsiooni sattusite, nii hakkasite sama eelnõu ise meile siia tooma. Samamoodi istusite valitsuses, võtsite ära kodustelt emadelt tervisekindlustuse, võtsite ära suurperede lastetoetused või – oleme siis korrektsed – ei võtnud ära, vaid oluliselt vähendasite, eks ole. Võtsite ära abikaasade ühisdeklaratsiooni pealt saadava tulumaksusoodustuse, tegite automaksu, olete hääletanud maha automaksu kaotamist. Te olete heaks kiitnud kogu selle retoorika, millega meil siin Kaja Kallas ja kõik need teised – seesama Signe Riisalo, kes siin on esinenud, ja ka täna me kuulsime seda retoorikat –, et mehed ei tohi kellelegi ette öelda, kes peab ja millal peab ja kui palju peab lapsi saama. 

Me ei taha kellelegi midagi ette kirjutada, me tahame luua motivatsiooni, tingimusi, et Eesti naistel ja meestel ja noortel peredel oleks rohkem motivatsiooni ja kindlustunnet perekonda luua. Te olete süstemaatiliselt hävitanud noorte inimeste tulevikuusku ja kindlustunnet ja siis tulete siia ja räägite, et no hakkame nüüd koos asju paremaks tegema. Teate, mul on, sotsid, teie kohta lihtne ütlus. Te veate kõiki alati alt, isegi kui sa paned plaani kirja, et sotsid veavad sind alt, siis nad ikka veavad sind alt. Isegi altvedamisega veate te meid alt. Nii et teie peale ei saa mitte milleski mitte kunagi kindel olla peale selle, et te vahetate oma seisukohti kogu aeg. 

Enne siin ettekandja rääkis, et meie seisukoht on muutumatu. Küsimuse peale, miks te enne hääletasite ühtepidi ja nüüd hääletate teistpidi, vastate, et meie seisukoht on muutumatu. Te ise ka aru saate, kui jabur see kõlas või? No ilmselt mitte, te olete sotsid. Nii et ma ei hakka teid rohkem tümmima siin. See jutt, et te kunagi tõstsite 19 euro pealt 60 euro peale lastetoetuse – väga tore! See oli niisugune tore asi, millest te siiamaani saate rääkida, aga siis, kui oli vaja päriselt perede eest seista – vaja päriselt seista selle eest, et suurperedel oleks kindlustunne –, läksite te kirve, kangi ja leegiheitjatega neile kallale. Ja nüüd tulete meile rääkima, et Eestis teaduspõhiselt on meil iibeprobleem. Teie tegite selle! Teiega koos seda ei lahenda, see on selge.

Aitäh teile! Ma arvan, et päeva tsitaat tuli ära: isegi altvedamisega veate meid alt. Minu arust see eituse eitus on lausa jaatus. Aga see kõlas igal juhul hästi.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Olen teie ees siin pikalt olnud ja eelnõust oleme sisukamalt ja vähem sisukamalt saanud vestelda, seetõttu ma väga pikalt ei tee. Ühe asja üle on mul küll väga hea meel: et ma eelkõneleja Martin Helmega elan väga erinevas reaalsuses. Ta rõhutas, et on vaja rääkida reaalsusest. Mina tema maailma ei jaga ja ei jätnud see muljet, et me räägime reaalsusest. 

Kogu see arutelu siin tahes-tahtmata tekitab tunde, et mõni erakond on kas pahane, et ta ise ei tulnud selle eelnõu peale, või noh, olgem ausad, ei ole ka ammu esitanud ühtegi perede heaolu päriselt parandavat eelnõu. Ma empaatiliselt mõistan seda, et see tekitab trotsi ja siis on vaja hakata siin teiste suunas näpuga näitama. Pigem võiks ju keskenduda lahendustele ja vaadata, kuidas me midagi päriselt ära teeme. 

Aga tulles nüüd eelnõu juurde tagasi, siis tõesti, sotsiaaldemokraatide poolt ma veel kord palun teie kõigi toetust kõnealusele eelnõule, mis on selgelt tõenduspõhine meede laste ja perede kindlustunde suurendamiseks ja sündimuse toetamiseks. Mul on ühtepidi hea meel, et Sotsiaalministeerium töötab välja sellist tervikpaketti, aga ka meie eelnõu ju seda ei sega. Nii nagu algataja kutsus üles, et teeme koostööd, hakkame kuskilt minema, ja nii nagu ma ka algataja esindajana komisjonis seda valmisolekut väljendasin, siis meie poolt valmisolekut täpsemaks disainida, veel läbi mõelda jõustumisaeg, argumenteerida, kas just keskmine palganäitaja on õige või tuleks sektoripõhiselt läheneda – kõik need teemad oleme me valmis päriselt läbi arutama, kui on soov teha samme perede toetamiseks. 

Minus tekitab see üleskutse, olles küll ka ise seda teinud … Aga valitsuserakonnad, kes antud eelnõu tulevad kohe maha hääletama, kui nad tõsiselt soovivad erakondadeülest koostööd teha, siis ma ei kujuta ette, kust see koostöö algab, kui esimene samm on selleks jälle ühe sisulise tõenduspõhise eelnõu tagasilükkamine, mitte selle sisuline parandamine ja edasi tegemine. 

Ehk siis minu üleskutse, head kolleegid, on see, et hakkame lihtsalt kuskilt peale. Meil on vaja poliitilist otsustusjulgust. Meil on andmeid, meil on analüüse, mis on need poliitikameetmed ekspertide poolt, välja pakkunud. Teeme otsused, need on meie käes. Kus veel peaks olema lihtsam neid otsuseid teha ja südamerahus saaksime seda teha, kui nende meetmete puhul, mis on tõenduspõhised? 

Aitäh teile selle arutelu eest! Saan vaid lohutavalt öelda, et sotsiaaldemokraatide järjepidev ja põhimõtteline töö Eesti perede ja laste heaks selle eelnõu tagasilükkamisega, mida me kohe näeme, kindlasti ei lõpe. Ja õige pea arutame kas järgmist või mõnda sarnast eelnõu. Aitäh!

Suur tänu teile! Head kolleegid, ma meelsasti ei avaks selle vastusõnavõttude vooru, kui härra Mart Helme lubaks seda. Muidu läheb nagu ... (Erutatud hääled saalist.) Kõiki erakondi nimetati, see on päevselge. Kõikides sõnavõttudes said kõik erakonnad nimetatud ja ka nahutatud said ka. (Hääl saalist.) Martinit mainiti. (Hääl saalist) Vahet pole. Vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel. Teie otsus, kes teeb. Mart Helme, palun! (Helle-Moonika Helme kohalt: "Sa võtad, jah, said?") 

Me ei kritiseeri mitte ... (Helle-Moonika Helme: "Sina said!") Aa, vabandust, ma mõtlesin, et Martinile anti.

Ei, Martinile võid rääkida küll.

Ma tahaks juhtida tähelepanu Reili Rannal sellele, et me ei ole rünnanud mitte seda eelnõu, vaid me oleme seadnud kahtluse alla siiruse ja aususe ja järjekindluse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt. Ma ei kuulnud kordagi, et ta oleks süüdistanud oma endiseid koalitsioonipartnereid Reformierakonda ja Eesti 200, et need olid need, kes sundisid sotsiaaldemokraate vastu võtma kõiki neid eelnõusid, mida me kritiseerisime oma sõnavõttudes. Ei, neid ta ei kritiseerinud, küll oli tal aga halbu sõnu EKRE-le, kes toetab antud juhul seda eelnõu. 

Aitäh!

Palugu toetust oma endistelt koalitsioonikaaslastelt! Ja selleks, et taastada oma usaldusväärsus …

Aitäh! (Hääl kohalt: "Kaks minutit on ju!")

… on kõigepealt vaja alustada kahetsusest. Kahetsusest, et te olete teinud nii palju halba Eesti peredele, Eesti lastele ja Eesti naistele, nagu te koalitsioonis tegite.

Head kolleegid!

Kahetsege ja siis olete te usaldusväärsed. Seni, kuni te süüdistate EKRE-t, ei ole te usaldusväärsed. Süüdistage Reformi, Eesti 200 ja iseennast! Aitäh!

Aitäh! Ma olen nüüd sunnitud andma pigem ikkagi vastusõnavõtu ka Reili Rannale. On protseduuriline? Kui te soovite protseduurilist, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tõesti on protseduuriline. Kuulan ja mõtlen, kas tõesti minu mikrofon ka kõnepuldis oli kuidagi haklik. Ma loodan, et stenogrammis on võimalik neid minu sõnakasutusi ja väljaütlemisi kontrollida. Lihtsalt see vastusõnavõtt tekitas palju küsimusi. Ma loodan, et te saate kinnitada, et kõik süsteemid töötasid korrektselt.

Jaa, võin teile kindlasti kinnitada, et mikrofon töötas ja stenogrammis saab kõik täpselt kirja pandud, nii et sealt ei jää ühtegi tähte puudu. 

Aga nüüd, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 729 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Selleks saalikutsung, palun.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 729 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu 24, erapooletuid 0. Eelnõu 729 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Helir-Valdor Seedri ja Leo Kunnase poolt justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine MTÜ Slava Ukraini kohta, arupärimine numbriga 850. Ettekandeks Riigikogu kõnetooli on jõudnud hea kolleeg, Riigikogu liige Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Eesti mehed ja Eesti naised! Head kolleegid! See on minu, kolleeg Seederi ja kamraad Kunnase arupärimine ikka Slava Ukraini kohta. Ja see ei ole esimene, vaid see on järjekordne arupärimine, ja asjakohaselt, sest teatavasti on see juhtum asetanud Eesti õigusriigi põhimõtted suhteliselt ebamugavasse valgusesse. 

Õnneks vahepeal keeldus Tartu Maakohus vahepeal likvideerimisel oleva MTÜ Slava Ukraini kustutamisest äriregistrist, põhjendades seda just sellega, et ühing on käimasolevas kriminaalmenetluses kannatanuna osaline. Ka Harju Maakohus kinnitas selle otsuse jätta Slava Ukraini Lehtme kriminaalmenetlusest kõrvaldamata. See lubab Slava Ukraini tehtud otsused tagasi pöörata ja õigus jalule seada. 

Juba enne seda olime meie arupärijatena püstitanud küsimuse, kas kannatanuks on juriidiline isik või hoopis tuhanded Eesti inimesed, kes annetasid selle raha veendumuses, et see jõuab Ukraina abivajajateni. MTÜ endine juht ja praegune likvideerija Anu Viltrop on kinnitanud, et ühing ei saa end kustutada, aga samal ajal pole muudatusi ka nõukogu seisukohtades, et kunagi otsustati mitte esitada tsiviilhagi annetatud vahendite tagasinõudmiseks. Mõned nõukogu liikmed põhjendasid toona, et likvideerimisel oleval ühingul poleks hagi esitamine mõistlik. Selle tulemusena on tänaseks tekkinud olukord, kus ligi 450 000 euro ulatuses annetusi võib jääda täielikult tagasi saamata. 

Veelgi enam, kriminaalmenetlus Johanna-Maria Lehtme suhtes kestab, kuid juba aasta pärast menetluse algust võõrandati talle kuulunud Viimsi eramu tema emale. Kui sellised tehingud saavad toimuda ilma prokuratuuri tõhusate meetmeteta, siis tekib küll õigustatud küsimus, kas me laseme teadlikult tekkida nendel skeemidel, kus annetajate raha kaob, likvideeritav ühing saab käed üles tõsta ja tegelik hüvitamiskohustus jääbki täitmata. 

Nagu ma siin ka varem selles kõnepuldis sama teema kohta olen rääkinud, kõigel sellel on laiem mõju. Kui Eesti riik ei suuda annetajate vara kaitsta, olgu tegu kas varguse, omastamise või usalduse kuritarvitamisega, siis väheneb usaldus nii kodanikuühiskonna kui ka riigi enda vastu. 

Annetamiskultuur, mis on rahvuslastele eriti oluline, ei saa toimida selles teadmises, et heauskne kodanik jääb õiguskaitseta, kui eraõiguslik ühing otsustab mitte tegutseda. Ja kui riik tõepoolest peab kannatanuks ainult MTÜ-d, siis kas pole see mitteõigusliku vormi eelistamine sisulisele õigustundele? 

Tore oleks, kui me justiitsministrilt saaksime täna selged vastused, kuidas riik tagab, et selline olukord ei muutuks pretsedendiks ja et ühe ühingu sammud või tegevusetus ei jätaks Eesti inimesi ilma nende põhiseaduslikust omandikaitsest. Loomulikult küsisime ka selle kohta, kas ühingu või selle liikmete tegevuses pole rahapesu tunnuseid. Aitäh!

Suur tänu teile aja tõhusa kasutamise eest! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli lugupeetud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, kes vastab arupärijate poolt esitatud küsimustele.

Suur tänu! Kolm Riigikogu liiget on tõepoolest palunud vastust neljale küsimusele. Aga enne, kui asun sisuliste vastusteni, siis märgin, et nii nagu ka hea Jaak Valge seda välja tõi, need küsimused on ka varem vastatud ja on ka ametlikud selgitused antud. Nii et seetõttu võivad mõned kommentaarid siin heale küsijale tunduda juba tuttavad. Vabandan selle pärast! 

Aga konkreetsete küsimuste juurde. Esimene küsimus puudutab siis, loen ette: "Eeldades, et prokuratuuril on seaduste mõttest tulenevalt ülesanne seista kannatanute heaolu ja kuriteo toimepannute mõjusa kohtlemise eest ning tagada kohtueelse kriminaalmenetluse tulemuslikkus, siis miks on prokuratuur Johanna-Maria Lehtmega seotud kriminaalmenetluses lasknud võimaliku hüvitise kattevara [---] peaaegu aasta pärast kohtueelse kriminaalmenetluse algust tema emale võõrandada?" Küsimusele vastamiseks palusin sisendit prokuratuurilt. Ja prokuratuur selgitab asja selliselt, pikin vastusesse ka siis kehtivat õigust. 

Esiteks, kriminaalmenetluses on võimalik vara arestimist kohaldada peamiselt kahel alusel. Esimene alus on siis see, kui kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi on vaja tagada, ja teisel juhul siis, kui on vaja konfiskeerida kuriteoga saadud tulu, kuriteo toimepanemise vahendit või siis vahetut objekti, mis on kuriteoga seotud. Aga nüüd tuleb arvestada ikkagi sellega, et kehtiv seadus näeb ette, et esimesel juhul peab prokuratuuril juba vara arestimise taotlust esitades olema teadmine kannatanu konkreetsest nõudest või siis vähemalt sellest, et kannatanu plaanib menetluses kahtlustatava või süüdistatava vastu rahalise nõude esitada. See tuleneb kriminaalmenetluse seadusest. 

Ma ei hakka neid paragrahve siin konkreetselt ette lugema, vaid selgitan. Praktikas esitab prokuratuur tsiviilhagi tagamise vahendi, sealhulgas ka aresti kohaldamise taotluse olukorras, kus kannatanu on mis tahes moel prokuratuuri teavitanud vähemalt plaanist tsiviilhagi esitada. Kannatanu võib seda teha kas e-kirja teel, ülekuulamise käigus või muul moel. Mõnikord ka kannatanu juba lisab tsiviilhagi toimikule. Kui tsiviilhagi on veel koostamisel, siis võib kohus arvesse võtta kannatanu seisukohta selles osas, millise ajalise perspektiiviga hagi esitatakse, ning kohaldada hagi tagamise vahendeid ka tähtajaliselt. Aga nüüd tuleb rõhutada, et vara olematu nõude tagamiseks arestida ei saa. Ehk kui nõuet üldse mitte ühelgi kujul ei ole, siis vara arestida ei saa. Juhul kui seda ka nii-öelda ennatlikult teha, aga hagi ei esitata, siis tuleb vara koheselt vabastada. Prokuratuur ja keskkriminaalpolitsei on mõlemad kinnitanud, et nad on menetluse raames olnud pidevalt suhtluses MTÜ juhatuse ja nõukogu liikmetega ja on korduvalt palunud seisukohta neile tekkinud kahju ja võimaliku tsiviilhagi osas. Ja on täiesti ilmselge, et kannatanu ei ole avaldanud prokuratuurile ega keskkriminaalpolitseile soovi ei tsiviilhagi esitada ega selle tagamiseks ka ennetavalt vara arestida. 

Oluline on siin esile tuua sedagi, et kriminaalmenetluse seadustik ei sea ka kannatanule kohustust kriminaalmenetluses hagi esitada. Seejuures ei ole ka kriminaalmenetluses hagi esitamine kannatanu ainuke võimalus kahju hüvitamiseks. Kannatanu võib otsustada, et soovib oma nõude esitada tsiviilkohtusse. Seegi on ju täiesti õigusriigis kohane otsustusvõimalus ja prokuratuuril on kohustus sellist kannatanu seisukohta aktsepteerida. Samuti prokuratuuril ka on kohustus leppida olukorraga, kui kannatanu otsustab hagi esitamisest loobuda, kuna sellise otsuse ikkagi õigusriigis saab ja peab tegema ainult kannatanu ise. See oli siis esimene võimalus.  

Teine võimalus kahtlustatava vara käsutamist piirata on teha seda võimaliku konfiskeerimise tagamiseks. Ja selleks peab prokuratuuril olema juba vara arestimise taotluse esitamise ajal teadmine sellest, et kahtlustatav on kuriteo tulemusel rikastunud või on tegemist kuriteo vahetu objektiga või toimepanemise vahendiga või on isiku elatustase või muud asjaolud sellised, et tema sissetulekutest võib eeldada kuritegeliku vara arvel elamist. Nüüd selles konkreetses kriminaalasjas ei ole selliseid tõendeid esinenud ja selliseid tõendeid ei ole leitud ka kohtueelse menetluse ajal prokuratuuri kinnitusel. 

Ja kuna kumbagi seadustes ettenähtud võimalikku alust menetluses ei esinenud, ei saanud taotleda kohtult ka kriminaalmenetluse seaduse § 142 alusel kohaldatavat aresti ka väljatoodud kinnistu osas. Siin tuleb nüüd siiski nimetada ka seda, et arupärimises avaldatud väide, et kannatanu justkui oleks toimetanud üle riigipiiri kuriteoga seotud sularaha, ei ole läbiviidud menetluses kogutud tõendite põhjal kinnitust leidnud. Ja kuigi kajastatud Ilmar Raagi selgituste pinnalt saab esitada oletuse, et isiku valduses oli tõepoolest tuhandetes eurodes sularaha, ei anna pelgalt eelneva tõdemine alust väiteks, et selle sularaha päritolu oli seotud päringu ajendiks oleva võimaliku kuriteoga. Nii et siin ma tuginen nendes vastustes prokuratuuri selgitustele ja väidetele.  

Aga tuleme jälle õigusruumi juurde tagasi. Tuletan meelde, et ka see vara kuritegelik päritolu ei ole veenvalt kinnitatav ja päringus avaldatu pinnalt ei saa teha järeldust, et oleks palutud just Lehtme poolt Eestisse seda sularaha toimetada. Nii et prokuratuur kinnitab, et alus arestimistaotluse esitamiseks, ka näiteks oletatavalt ärakulutatud kuritegeliku päritoluga sularaha konfiskeerimise asendamise tagamiseks samuti alus puudub. Lisaks on prokuratuur märkinud, et iseenesest ei saa kohtumenetluse raames õiguslikult välistada süüdistatava suhtes konfiskeerimisnõuete esitamist sellistes olukordades, kus kannatanu ei ole soovinud kahju heastamist tsiviilhagi esitades. Ei saa kuidagi ka täielikult välistada sellist võimalust, et ka Johanna-Maria Lehtmet puudutavas selgub kohtuliku uurimise käigus täiendavaid asjaolusid, mis annavad aluse tema suhtes konfiskeerimisnõuete esitamiseks.  

Olles vastanud ära esimese küsimuse, ma näen kellaaega vaadates, et võib juhtuda, et kuna need küsimused on väga põhjalikud, et järgmistele küsimustele ma vastan mõnele teie küsimusele vastates, ütlen kohe ette ära. Ma kavatsen kõikidele küsimustele vastata. 

Teine küsimus. Kas on võimalik tõlgendada praegu Eestis kehtivaid õigusakte, nii nagu siin ettekandja välja tõi, annetajate huvide kaitseks? Siin tuleb nüüd ikkagi rõhutada seda, et antud juhul on kannatanuks mittetulundusühing kui juriidiline isik, kellel on seadusest tulenev õigus ja võimalus oma huve kriminaalmenetluses igakülgselt kaitsta, sealhulgas ka esitada tsiviilhagi. Tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses kuidagi ei sõltu kannatanu majanduslikust olukorrast. See võimalus on tagatud kõikidele kannatanutele ja menetleja kohustus on seda õigust selgitada. Aga nii nagu ka eelmise küsimuse vastuses sai rõhutatud, siis Eesti õigusruumis otsus hagi esitamise kohta kuulub ikkagi üksnes kannatanule endale. Kuidagi ei saa ministeerium suunata kannatanut hagi esitama, aga üldiselt on alati võimalik see hagi esitada, tsiviilhagi, riigilõivuvabalt, juhul kui majanduslik olukord selleks sunniks.  

Kriminaalmenetluses kahju peetakse ikkagi silmas vahetu kahjuna. Te viitasite oma küsimuses omandiõigusele. Üldiselt on ikkagi selge arusaam selline, et annetaja annab raha ära, ta annetab selle raha ära ja annetamise käigus inimene loobub oma omandiõigusest. See ongi annetamise mõte ehk et annetaja loobub oma omanikuõigusest ja ta loobub sellest antud juhul selle mittetulundusühingu kasuks. Seetõttu annetajad, jah tõepoolest, kehtivas õigusruumis ei ole võimalik niimoodi tõlgendada, et kannatanud saaksid olla otsesed vahetud kahju kannatajad.  

Aga siin sellele, te kindlasti olete ka tutvunud juba Harju Maakohtu otsusega. Harju Maakohus on 21. novembril kriminaalasjas 1-25-40-86 kohtunik Siim Mõistliku poolt otsustanud, et Slava Ukraini ei saa edasi minna ühingu likvideerimisega. Kohtu põhjendused on, kui ma lühidalt kokku võtan, siis kohus ka rõhutab selle üle, et MTÜ Slava Ukraini ilmselgelt vastab kannatanu mõistele. Ja kohus on siis nõustunud ka prokuröriga, et kannatanu kaasamise või kõrvaldamise lähtepunktiks ei saa olla kannatanu soov või soovimatus menetluses osaleda. Isiku vastavusel kannatanu mõistele tuleb ta menetlusse kaasata. See, kas ja millisel määral kannatanu oma menetluslikke õigusi teostama asub, sõltub aga suures osas kannatanust endast. Ja edasi kohus selgitab põhjalikumalt neid asjaolusid, aga tuues välja muu hulgas ka seda, et juhul kui seoses kriminaalmenetluses osalemisega ja oma menetluslike õiguste kasutamisega tekib MTÜ-l Slava Ukraini menetluskulusid, siis toimub nende hüvitamine vastavalt kriminaalmenetluses kehtivale korrale.  Ehk siis siinkohal on ikkagi oluline rõhutada, et vabas ja demokraatlikus õigusriigis, kui inimene või juriidiline isik tunneb, et tema tsiviilõigusi on rikutud, on tal õigus ja võimalus alati tsiviilkohtusse pöörduda, vajadusel advokaadi abiga ja riigi õigusabi taotledes. Nii et kriminaalasjas ühtepidi, tsiviilasjas teistpidi. 

Kolmas küsimus, vast jõuan selle ka veel vastata. Kas prokuratuur on kaalunud suures koguses sularaha võimalikku ulatust silmas pidades Johanna-Maria Lehtme ja Ilmar Raagi puhul võimaliku rahapesujuhtumi käsitlemist? Samuti sellele küsimusele vastamiseks palusin sisendit prokuratuurist. Prokuratuur on põhjalikult kaalunud kogutud tõendeid ja on kaalunud muu hulgas ka võimalikku rahapesukuritegu, kas on mingeid tõendeid, mis võiksid sellele kuidagi viidata.  

Tuletan meelde, et seaduses nimetatud definitsiooni kohaselt on rahapesu kuritegelikust tegevusest saadud vara või selle asemel saadud vara muundamine või üleandmine eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest. Ühtegi sellist fakti ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud ja seega puudub alus võimaliku rahapesu käsitlemiseks.  

Alustan neljandale küsimusele vastamist. Neljas küsimus puudutas Justiits- ja Digiministeeriumi ametkonna edasisi samme, et sellist skeemi kordumist tulemuslikult edaspidi tõkestada. Nüüd, siin ei ole ilmnenud niisuguseid nagu asjaolusid, mis suunaks kiiresti seadust muutma. Praegusel juhul on seaduses vahendid olemas võimalike süüdlaste vastutusele võtmiseks ja neilt kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmiseks. Ei ole selge, miks Slava Ukraini sellest jätkuvalt soovib hoiduda. See on arusaamatu. Ja võimalike õigusloomeliste muudatuste osas tuleb ikkagi lähtuda seadusandja heakskiidetud suundadest. Meil on 2020 vastu võetud õigusloomepoliitika põhialused. Seal on punkt 6, mis näeb ette, et tegelikult selliste õigusliku reguleerimisega probleemide lahendamine on üldse kõige viimane abinõu. Enne seda tuleb kaaluda teisi võimalusi. Praeguseks suur tänu!

Väga tänan teid! Nüüd on küsimused ja siis on teil vabadust rohkem. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea minister! Vabandust, aga Ilmar Raag on ju päris avalikult väitnud, et ta koos teise MTÜ liikmega tõi suurtes kogustes sularaha üle piiri. Ja küsimus on see, kas ta on üle kuulatud või kas on prokuratuur temaga vähemalt vestelnud. Vaadake, vastasel korral ei saagi ju tõendeid selles asjas olla. Ja kui prokuratuur pole seda teinud, siis kas te olete nõus, et prokuratuur on olnud pealiskaudne või otse öeldes teinud halba tööd?

Aitäh! Mul puudub igasugune alus sellist hinnangut anda. Prokuratuur on kogunud põhjalikult erinevaid tõendeid. Aga ma veel kord kordan üle selle definitsiooni. Isegi kui inimesel on sularaha, siis rahapesu definitsioon on ikkagi selline, et kui see raha oleks saadud kuritegelikust tegevusest või tegeldakse vara muundamise või üleandmisega eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 4 annab sellise definitsiooni. Mitte ühtegi tõendit või viidet selle kohta, et selline tegevus oleks prokuratuuril toimunud, ei ole õnnestunud koguda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ajakirjanduse väitel pakkus üks advokatuuri büroo MTÜ Slava Ukrainile tasuta abi, et nad võiksid kogu selle protsessi teha ilma rahata. Aga sellele vaatamata 11 juhatuse liikmest kuus keelduvad kahjunõuet esitamast ja püüdsid hoopistükkis likvideerida kogu seda MTÜ-d. On ju täiesti arusaadav, vähemalt lihtinimesele, et MTÜ juhatuse liikmed kahjustavad oma tegevusega MTÜ Slava Ukraini ja ka heauskete annetajate huve, kelle raha on lihtsalt varastatud. Te ise ütlesite ka, et see on täiesti arusaamatu, nende käitumine. Äkki peaks hoopiski uurima seda, kas nendel MTÜ juhatuse liikmetel, kes keelduvad Lehtmele kahjunõuet esitamast, pole endal äkki mingisugust seost varastatud rahaga, sest vastasel juhul …

Aitäh!

… ei ole mingisugust mõistlikku õigustust sellele. Ja te ise ütlesite ka, et see on arusaamatu.

Aitäh, hea kolleeg!

Jah, ma jään oma väljaöeldud seisukoha juurde. Aga ma siiski rõhutan seda, et praegu oli ka võimalus riigi poolt: juhul kui rahalised raskused kellelgi on, siis riik pakub õigusabi. Ning kohtumenetlus peab olema absoluutselt kõikidele kättesaadav. Nii et siin see küsimus ei olegi olnud ainult rahalises puuduses. 

Küll aga tuleb öelda, et riik ei sekku eraõiguslikesse suhetesse ega dikteeri ette, kuidas mittetulundusühingud oma tegevust täpsemalt korraldavad, välja arvatud juhul, kui esineb selge seaduserikkumine. Te küsite, kas sellist selget seaduserikkumist esineb. Prokuratuurile teadaolevalt ei esine. Loomulikult on oluline, et annetamiskultuur Eestis edeneks, et mittetulundusühingud oleksid läbipaistvad, et nende aruandlus oleks korras. Annetuskultuuri tugevdamine on kindlasti meie kõikide ühine huvi, aga ilmselgelt ei saa see ainult … Ütleme, annetamiskultuur on siiski niivõrd palju usaldusel ja heal käitumisel põhinev, et see ei saa tugineda üksnes karistuse ähvardustele. Sellest, ma usun tegelikult, me saame kõik ka ühtemoodi aru.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Nagu ma aru saan, teie kunagine erakonnakaaslane ja tema seltskond on siin raha välja petnud annetajatelt ja nüüd tuleb välja, et annetaja ei saagi seda nõuda, seda hagi esitada. Kas prokuratuur on pöördunud näiteks Ukraina kolleegide poole? Neil on mitu sellist asutust, ühe nimi on NABU, kes tegeleb taoliste asjadega igapäevaselt, ja teine on korruptsioonivastane prokuratuur, SAPO. Kas on pöördutud nende poole? Nendel ei oleks selle pähkli katki hammustamine mingi probleem. Aitäh!

Kõigepealt fakti parandus, et ma ei ole kunagi kuulunud ühte ja samasse erakonda Johanna-Maria Lehtmega. Ta ei ole Eesti 200 kuulunud. Aga prokuratuur on teinud head koostööd Ukraina poolega. Ukraina pool on olnud väga koostööaldis. Mõlemad riigid mõistavad väga hästi, mida selle asja uurimine laiemalt avalikkusele tähendab. Sellesse uurimisse on suunatud parimad jõud nii Ukrainas kui ka Eestis.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ikkagi pöördun tagasi Ilmar Raagi juhtumi poole. Te nagu ei saa täpselt aru, et Ilmar Raag oleks kuidagi seotud. Samas saame ERR-i vahendusel lugeda, et Ilmar Raag on tunnistanud ... Ma tsiteerin. Ilmar Raag ütleb nii: "Tõsi on jah, et ma olen Johanna palvel seadusliku koguse sularaha üle toonud, aga ma ei tea täpselt selle raha päritolu." Seaduslik kogus on 10 000 eurot. Me võime nüüd pöörduda tagasi ka rahapesu juurde. Kui väga lugupeetud Ilmar Raag on toonud raha, ta ei tea selle päritolu, siis võib ju tegemist olla kuritegevusega saadud rahaga. Miks seda siis prokuratuur ei uuri, või ta on uurinud? Kas Ilmar Raag on üle kuulatud?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, ma palusin prokuratuurist sellele teemale vastamiseks sisendit. Prokuratuur on kaalunud kõiki kogutud tõendeid, on väga hoolega neid tõendeid kogunud ja on kontrollinud ka seda, kas oleks võimalik hinnata, et kahtlustatav on toime pannud ka mõnda muud kuritegu, näiteks rahapesukuritegu, ja prokuratuuri kinnitusel ei ole nad tuvastanud mingeid aluseid, et tegevus võiks olla käsitletav võimaliku rahapesuna.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! No siin te panite küll ühe palli veerema: riik ei sekku eraõiguslikesse suhetesse, sest seal avalikku huvi ei ole. Miks me siis siin sellest räägime, kui avalikku huvi ei ole? Ukraina on võib-olla jäänud kümnetest miljonitest eurodest ilma, mis oleks läinud rindesõduritele, just sinna, kuhu vaja, aga annetused ju kukkusid järsult. Lisaks on alt veetud ju tuhandeid annetajaid. Ja te ütlete, et avalikku huvi ei ole! Siin on avalik huvi. Te eksite praegu sügavalt. Paistab, et te püüate nendega koos otsi vette lasta, selle asemel et aidata kaasa mõelda, kuidas vajadusel seadusi täiendada just sellesama avaliku huvi osas. Miks te nii teete?

Ma ei ole kordagi midagi sellist öelnud, nagu te mulle ette heidate. See teie etteheide on täiesti vale. Vastupidi, ma rõhutasin siin, et riik ei sekku eraõiguslikesse suhetesse, seda, kuidas mittetulundusühingud oma tegevust korraldavad, ei dikteeri, välja arvatud juhul, kui esineb selge seaduserikkumine. Edasi rääkisin ma annetamiskultuurist, kui oluline see on tervele ühiskonnale. Ja rõhutasin seda, et annetamiskultuur tõesti tugineb ausal, avatud, läbipaistval käitumisel. Rõhutasin ka seda, kui oluline see teema on Eesti Vabariigi jaoks. Ma kuidagi ei saa teie küsimuses esitatuga nõustuda, te saate seda stenogrammist järele vaadata. Ma ei ole nii öelnud, nagu te mulle ette heidate.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Reformierakonna auesimees Siim Kallas on öelnud sellise väga kuldse lause: demokraatiat ei ole olemas, kui õiguskaitseorganid manipuleerivad seadustega. Ilmne näide on see, et Kalle Laanet sai kohe kaela kriminaalasja, kui ta hakkas nõudma, et seda Slava Ukraini asja menetletaks kiiremini. Kohe leiti temal süü. Ma tegelikult täiesti mõistan, lugupeetud minister, et ka teie ei julge praegu siin asjas midagi selgitada ja hiilite sisuliselt vastustest kõrvale, sest ka teie saatus võib olla samasugune. Küsimus on selles, et teie peaksite teostama järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle ja mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks te seda ei tee. Palun selgitage seda!

Aitäh! Ma ei saa kuidagi nõustuda teie esitatud süüdistustega. Tuletan meelde, et ministril on keelatud sekkuda prokuratuuris kriminaalmenetlustesse. Me elame õigusriigis. Õigusriik tähendab seda, et prokuratuur teeb oma menetlusi sõltumatult poliitikutest. Ei ole nii, et poliitikud rokivad sisse prokuratuuri ja hakkavad ütlema, et seda menetle, seda ära menetle, seda tee kiiremini, seda tee aeglasemalt. Seadus keelab ministril sellise sekkumise.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma esitan küsimuse natukese teise nurga alt selle teema kohta, millel te väga vastata ei taha või, ütleme, vastus välja ei kuku. Nimelt, rahapesu. Väidetavalt ei ole tuvastatud, et oleks tegemist rahapesuga olukorras, kus Ilmar Raag ei tea raha päritolu, mida ta suures koguses üle piiri tõi. Teie väitsite, et prokuratuur kinnitab, et ei ole tuvastatud, et oleks kuritegelikul teel raha saadud. Seda saab ikkagi väita olukorras, kus Ilmar Raag ise ei tea raha päritolu, nii nagu ta on väitnud, olukorras, kus prokuratuur on välja selgitanud selle raha päritolu ja veendunud, et see ei ole saavutatud kuritegelikul teel. Kas teile on teada, et prokuratuur on selle välja selgitanud, ja on teada prokuratuurile ja teile raha päritolu ja kas te võite selle ka avalikustada?

Aitäh! Ma olen sellele küsimusele juba kolm korda vastanud. Tõepoolest, sellele küsimusele vastamiseks ma küsisin sisendit prokuratuurist. Prokuratuur kinnitab, et nad on kogunud selles asjas igakülgselt tõendeid, nad on kõiki neid tõendeid hinnanud ja nad on hinnanud ka seda, ega keegi ei ole toime pannud kogutud tõendite alusel rahapesukuritegu. Prokuratuur kinnitab, et nad on selles osas tõendeid kogunud ja seda hinnanud. 

Te tõite õigesti välja, et rahapesukuriteoga on tegemist üksnes juhul – ma olen seda mitu korda siin juba ette lugenud, millistel juhtudel on tegemist –, kui on raha saadud kuritegelikust tegevusest või tegeldakse vara muundamise või üleandmisega eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu, ehk raha peab olema ebaseaduslikku päritolu, või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut. Prokuratuur kinnitab, et ühtegi nendest asjaoludest kriminaalmenetluses ei tuvastatud ja prokuratuuri hinnangul puudub alus tegevuse käsitlemiseks võimaliku rahapesuna. Järelikult prokuratuur tuvastas, et rahapesuga tegemist ei ole. Mul ei ole andmeid selle kohta, kust see raha võiks pärit olla. Sellist küsimust ei ole esitatud ja prokuratuuri vastus seda ei sisalda.

Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Te kasutasite mõistet "annetamiskultuur". Ma arvan, et Eestis on annetamiskultuur täitsa kõrge, sest meie inimesed on valmis annetama mitte ainult Ukraina võitluse heaks, vaid väga paljudes valdkondades, alates puudust kannatavatest lastest kuni vähihaigete toetamiseni välja. Selles ei ole ju probleem. Probleem on siin selles, kuidas tagada annetuste sihipärase rakendamise kultuur. See arupärimine on ju suunatud sellele, kuidas me saaksime seda kultuuri parandada. Aitäh!

Jaa, ma olen teiega täiesti nõus ja ma usun, et me kõik täname neid inimesi Eestis, kes annetusi teevad. See on tõesti äärmiselt oluline ühiskonnas. Meil on olemas karistusõiguses ikkagi ka paragrahv, see on karistusseadustiku § 209, mis toob välja selle, et kui annetajatele tehakse teadlikult eksitaval viisil kahju varalise kasu eesmärgil, siis see on käsitletav kuriteona ja see on karistatav kelmusena sellesama karistusseadustiku § 209 alusel. Aga samal ajal tuleb siiski arvestada sellega, et üldjuhul annetusega ei kaasne selgeid lepingulisi tingimusi. Annetaja üldjuhul ei saa nõuda, et vara kasutatakse täpselt kindlal viisil. Ja annetamine, nii nagu ma eelnevalt ütlesin, on oma omandiõigusest loobumine ilma väga selgepiirilist vastusooritust ootamata. Seadused tõepoolest ei määra näiteks seda, kui suur osa annetustest peab minema otseselt annetuskampaania eesmärgi täitmiseks ja kui suur osa peab minema muude mõistlike kulude katteks. 

Antud juhul käib ju vaidlus selle üle, kas see osa, mis läks muude kulude katteks, oli mõistlik või oleks pidanud olema väiksem või suurem või kuidagi teistmoodi tehtud. Prokuratuur on ju ka rõhutanud, et valdavas osas siiski annetuse eesmärk täideti.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana kõigepealt Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tänan ka ministrile vastuste eest, mis küll olid suuresti prokuratuuri vastuste selline ettelugemine. 

Aga Slava Ukraini juhtumi puhul ei ole küsimus siiski ainult ühes MTÜ-s ega ühes kriminaalasjas. Küsimus on ikkagi põhiliselt selles, kas Eesti riik kaitseb oma inimesi siis, kui nende usaldust ja vara on kuritarvitatud. Me täna kuulsime ikkagi selle põhikontseptsioonina, et kannatanuks loetakse vaid MTÜ-d. Aga sisuliselt on ikkagi kannatanud kõik need Eesti inimesed, kes annetasid raha selles selges teadmises, et see jõuab Ukraina abivajajateni. Kui see raha jõudis kellegi erahuvidesse ja MTÜ otsustab hagi mitte esitada, siis ei tohiks riik tegelikult öelda, et vot see ei ole meie asi. 

Teine asi, vara arestimise küsimus. Lehtmele kuulunud Viimsi eramu võõrandati alles pärast kriminaalmenetluse algust. Sellised tehingud ei tohiks olla võimalikud, need peaksid olema tagasipööratavad ja tegelikult ongi tagasipööratavad. Kui riik ei suuda tagada, et võimalik kahju saaks hiljem hüvitatud, siis ta loob jälle tahtmatult pretsedendi, et varade päästmine selliste sulitempude korral on täiesti võimalik. 

Kolmandaks, rahapesukahtlus. Vaadake, avalikkuses kirjeldatud need sularaha liikumise skeemid väärivad ikkagi põhjalikku kontrolli. Tsiteerin siinkohal Ilmar Raagi väidet saates "Pealtnägija" sularaha üleandmise kohta. Tsitaat: "Nende puhul toimis skeem, kus vajadusel see mingisugune FIE tõepoolest ehitas selle auto ümber, aga vajadusel esitas arve. Nüüd meie partnerorganisatsioon maksis sellele FIE-le ja järgmisel päeval olevat selle FIE esindaja tulnud kontorisse, kilekott sularahaga käes, ja oli andnud selle Vaskivile." Kui see pole nüüd rahapesutunnustega, siis mis see rahapesu üldse on. Me ei saanud siin ka vastust selle kohta, kas Ilmar Raag on üldse üle kuulatud või kas vähemalt on prokuratuur temaga vestelnud.

Ja nüüd kõige olulisem. Vaadake, lugupeetud minister, et kui see juhtum jääb pretsedendiks, siis see on selline pretsedent, mis söövitab usku ja usaldust riigi vastu. Ma loodan, et minister on nõus, et seda ei saaks me lubada. Ja tegelikult võiks justiitsminister juba algatada eelnõu, mis lapiks need õigusruumi augud, mis üleüldse sellist olukorda praegu lubavad. Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Lugupeetud arupärijad! Lugupeetud minister! Mida rohkem ma ministrit kuulan, seda murelikumaks muutun. Minister käitus siin nagu Lehtme advokaat. Just lugesin Lehtme advokaadi sõnumeid ja nad palju ei erinenud siin. Ma pärast vaatan stenogrammist üle, aga just minister ka proovis defineerida seda õiguslikku probleemi. Et siin on see küsimus, kui palju võib muudeks kuludeks minna annetamiste juures, ja ega siis annetajad ei saa nõuda, et kindlal viisil nende annetust kasutataks. Täiesti absurdsed sõnumid! Te nagu meelega püüate seda teemat ümber defineerida. 

Ma tõesti ei imesta, millises seisus me varsti juba oleme terve Riigikogu ühe koosseisu aja, kus teie käe all tuleb kaks saavutust: abielu ümberdefineerimine, millega te kiitlete, siis Rootsi retsidivistide Tartusse ümbertõstmine. Ja lihtsalt rumaluste rääkimine. See ongi, võiks öelda, tulemus Eesti võimsamalt häältetoojalt, teie võimsamalt häältetoojalt Lehtmelt. Kui juba selline tegelane toob hääled, siis on ka tagajärjed, tundub, üsna sarnased. Keegi pakub neile siitsamast Riigikogu puldist katust. Vene keeles on selline termin nagu vargad seaduses või seaduslikud vargad. Mulle tundub, et me jõuame nendele terminitele siin üha lähemale. Seaduslikud vargad – siin pakutaksegi katust. Masendav! 

Teie paljudel erakonnaliikmetel on siiamaani temast distantseerimisel suuri raskusi, nagu näiteks härra Tsahknal, kes minu mäletamist mööda naljalt ühtegi halba sõna ei ole selle katastroofilise juhtumi kohta toonud. 

Jah, annetaja võib nõuda, et tema annetusi kasutatakse kindlal viisil. Ka lepingulised suhted on usaldussuhted, mida tagatakse paremal juhul kohtulike vahenditega, või keerulisematel juhtudel. Aga nüüd me räägime tuhandetest kannatanutest, kes on oma raha usaldanud ühingule. Ühing on juriidiline isik, see ei ole tänaval suvalisele inimesele sadade tuhandete taskusse andmine. Me loeme ju ka neid masendavaid lugusid, kui petetakse välja inimestelt kõikvõimalike telefonikelmide poolt raha. Vabandage, millega siis tänapäevane annetuste kogumise MTÜ sellest erineb, kui me laseme sellel asjal sedasi toimuda? 

Jah, siin toodi välja ka Lehtme eramu võõrandamine. Loomulikult, see käib rängalt – rängalt! – avalikkuse õiglustunde vastu, kui sellel lastakse toimuda kõigi silme all. Meil on olemas juriidilised vahendid, et seda kõike peatada. Aga ei, te leiate hoopis vabandusi ja ütlete, et annetaja ei saa nõuda, et tema annetust kasutatakse kindlal viisil. Jah, saab nõuda, peabki nõudma! See on usalduse kuritarvitamine, see on kelmus, mille tunnistajaks me siin oleme. 

Eriti ohtlik on ka Slava Ukraini nõukogu käitumine. Ja nad ei saa pugeda selle taha, et neil ei ole ressurssi hagide esitamiseks, sest mitmed ettevõtjad on pakkunud raha, et usaldus taastada ja see hagi sisse anda. Nii et tegu on järelikult lihtsalt kinnimätsimisprojektiga. 

Palun kolm minutit lisa.

Kolm minutit lisaks.

Ehk siis vastutus praegu ilmselgelt hakkab laienema ja me peame luubi alla võtma selle seltskonna, kes teadlikult püüab tuhandete annetajate ja kogu avaliku usalduse küsimust naeruvääristada ja lõpetada tsiviilhagi ja lõpetada selle raha tagasinõudmise. 

Ma ütleksin, et mõne koha pealt on Eestis veel hullemad lood kui Ukrainas. Ma ei imesta, et sõjas käivas riigis, kus liiguvad gigantsed rahad, hakkavad juhtuma asjad. Aga meil võiks ju olla rahuaegne olukord. Meil on uurijad, meil on prokurörid, aga hakkama ei saada. Nüüd on küsimus juba selles, kas Eesti mõjutab Ukrainat korruptiivsuse suunas või Ukraina meid või kuidas see kõik käib. Kas Lehtme tegi Minditšit või Minditš tegi Lehtmet?

Nii et vahepeal juba hakkame siin ühendatud anumaks muutuma, kui ma kuulan teie ettekannet, kus te vabandate sisuliselt Lehtmet või kogu selliseid skeeme. Annetajad ei võigi nõuda seda, et nende annetused lähevad kindlale asjale. Muide, erakondadele annetatakse ka. Kas nad ei või nõuda, et nende asi läheb täpselt sellele, mille jaoks nad annetasid?

Ja siis kiideldi sellega, et küll ikka parimad uurijad ajavad asja Ukrainas ja Eestis. No sellist jorutamist rahvusvaheliselt ülikaaluka protsessi puhul annab ikka otsida, sellist vastutustundetust, kui me vaatame Oleksandr Tšernovi ehk vilepuhujat, kes selle protsessi paljastas. On ikkagi suur saavutus, et mees on elus praegu. Ja see, et tema vastu algatati protsess, ju näitab, kuivõrd eluohtlikku mängu siin mängiti. Ja siis öeldakse, et parimad uurijad teevad parimat tööd! Seda meest on ähvardatud, tema vastu on algatatud protsess. Me peame päästma ka inimelusid. Mulle tundub, et Kalle Laanet hakkas seda teemat juba tõsiselt võtma. Kui me kümneid kordi küsisime ja osundasime, ta hakkas neid küsimusi küsima. Ennäe, täna on ta ise kohtu all. Mingil põhjusel meenutab see Ukraina olukorda.

Aga me peame olukorra lahendama, selle kõige häbiväärsema loo viima loogilise lõpuni. Me aitame sellega ka Ukrainat, sest ka Ukraina peab läbi tegema enesepuhastusprotsessi. Sest võiks öelda, et välisvaenlane on üks ja teine vaenlane on sisevaenlane ja see sisevaenlane on korruptsioon, mis õõnestab kaitsetahet Ukrainas ja paraku ka Eestis. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ausalt öelda ministri vastused tegid mind väga murelikuks. Minister rääkis siin annetamiskultuurist ja selle tõstmise vajadusest, aga mulle tundub küll, et Eesti riik uurimisasutuste kaudu ja poliitilise tasandi kaudu ehk ministri kaudu ei taju praegu seda vastutusmomenti ja seda hetke. Just selle protsessi lõpptulemusest sõltub väga palju, kas meie annetamiskultuur saab väga tugeva tagasilöögi või mingil määral me suudame seda usaldust taastada, sest juba praegu on annetamiskultuur tugevalt kannatada saanud ja kodanike usaldus annetamise vastu tugevalt kannatada saanud. 

See on vaieldamatult väga selgelt juriidiline protsess, mis peab seadusandlikesse raamidesse mahtuma, aga sellel on väga suur üldine poliitiline tähendus ja usaldusliku olukorra kujundamine riigi ja riigiinstitutsioonide vastu. Minister ütles, tsiteerin täpselt: "Ei ole asjaolusid, mis suunaks seadust muutma." Ma ei ole ministriga absoluutselt nõus. Juba praegu on ilmnenud piisavalt asjaolusid, et me peaksime kehtivale seadusele väga tõsiselt ja väga kriitiliselt otsa vaatama. Olgu see kas või näiteks Lehtme vara võõrandamise tagasipööramise võimalus sellistel juhtudel, mida väidetavalt seadus praegu enam ei võimalda, aga mida siis peaks seadusandluses kindlasti muutma, või nõude esitamine, mida ei ole esitatud, mis takistab teatud menetluste tegemist. Või isegi kuni sinnamaani, ma julgeksin öelda, et võib-olla tuleks defineerida ümber sellistel juhtudel ka kannatanud. Ja kannatanu ei ole mitte ainult MTÜ juriidilise isikuna, vaid need annetajad on kannatajad, kellel tekiks ka õigus pöörata sellesama MTÜ vastu, kes praegu justkui on kannataja, ka teatud mõttes hagi. Sest me peaksime uurima, et need inimesed, kes soovivad MTÜ-d likvideerida ja mitte tõde välja selgitada ja mitte seda tekitatud kahju tagasi saada, võib-olla teevad seda teadlikult ja kuritegelikult. Siin on nii palju küsimusi. Ma arvan, et Eesti Vabariigi seadusandlus ja selle muutmine on kindlasti üks, mida täna ootavad parlamendiliikmed, kes arupärimise esitasid, aga ma arvan, et ka laiem üldsus Eesti Vabariigis. 

Nüüd see, kui minister väidab, et annetajad ise on loobunud omandiõigusest annetades ja sellega ongi justkui asi lõppenud. Ma arvan, et see on väga lihtsustatud lähenemine annetamisele. Ja vaadake, selles vastuses on ikkagi väga tugev tagasilöök annetamiskultuurile, kui me nii suhtumegi, et sellega lõpebki annetajate järelevalve või kontroll kogu selle annetatud raha tuleviku ja saatuse üle. Nad on oma omandiõigust loobunud ja see on kõik. Ja kui ma panen siia veel selle jutu, millega minister lõpetas, et valdavas osas on annetuse eesmärk täidetud, siis justkui ongi kõik korras. Valdavas osas on annetuse eesmärk täidetud. Taandada seda selleks, et on annetuse pool ja siis on see n-ö haldamise või administreerimise pool – ükskõik, kui palju kulus. Aga võib-olla seal on niiviisi, et annetati miljon ja sada tuhat pisteti kuritegelikult taskusse. 90% läks sihtotstarbeliselt, valdavas osas on ju eesmärk täidetud. 

Minu arvates ei saa riigi esindaja siin parlamendi ees esineda sellises olukorras, kus me oleme – tundlikus olukorras, tundlikus teemas, Ukraina teemas, Ukraina sõja teemas. Kokkuvõttes, jah, see ministri vastus tegi mind ääretult murelikuks ja lõppkokkuvõte on, et midagi ei ole tuvastatud, midagi ei ole avastatud, midagi ei saa teha. Ma lõpetan siin mureliku tooniga ja loodan, et minister teeb siit õiged järeldused ja viib selle sõnumi ka uurimisasutusteni. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Head kolleegid! See on väga õige koht ja väga õige aeg rääkida endise rahvasaadiku, aasta kodaniku tegemistest. 12. aprillil 2022 oli seesama inimene siin ja rääkis, et andke kohe, ärge tegelege asendustegevusega. Ma istusin saalis ja kuulasin. Lõpuks keeras ta selja ja hakkas nutma, selleks et kaamera võetaks, et tekiks härdus. Ja hiljem tõi ta siia ühe erakonna, kes praegu on ka võimul koos Reformierakonna kolleegidega.  

See on meie Minditš. Noh, paljud teavad, kes on Timur Minditš, Ukraina presidendi lähedane sõber ja endine äripartner. See jutt, mida ma räägin, on praegusel ajal eriti aktuaalne. Alles eelmisel reedel hommikul kell 6 tungisid Ukraina korruptsioonipolitsei NABU ohvitserid Ukraina presidendi kantselei juhi korterisse ja tema büroosse. Aga enne seda, alates 10. novembrist on toimunud asjad, mis ma arvasin, ei ole võimalikud selles korruptiivses riigis. Aga on võimalikud! 

Aga seal on ka jõud: NABU-nimeline korruptsioonipolitsei ja SAPO, prokuratuur, kelle juhid saavad iga päev kümneid ähvardusi. Semen Krivonoss, kes on NABU juht, rääkis eelmisel neljapäeval suurel avalikul üritusel, kus Ukraina tõelisi n-ö sadat isikut autasustati selle kõige eest, mida ma praegu räägin. Ta ütles niimoodi: "Me peame Ukraina ühiskonnale näitama, kui palju raha meilt tegelikult varastati ja kui palju sellest konverteeriti kalliteks Šveitsi villadeks, korteriteks, kinnisvaraks ja kontodel olevaks rahaks. Kõik see tuleb Ukraina eelarvesse tagasi kanda!"

Aga see on suur Ukraina. See skandaal, mis viis eelmisel reedel, reede õhtul minema president Zelenskõi parema käe ja ühe riigi tegeliku võtmetegelase, on seotud selle rahaga, mis pidi kulutatama Ukraina energiataristu remondiks. See, mida venelased pommitavad ja rakettidega tulistavad – selle parandamiseks. Aga Ukraina seaduste järgi, n-ö varaste seaduste järgi 10–15% peab minema oma näppude külge. 

Härra Minditš praegu redutab Iisraelis topeltkodakondsusega. Küsimus ei ole mitte temas – see on süsteem, Ukraina kaasaegne korruptiivne süsteem. Ma võtan ise raha, ka annetatud raha, ka Euroopa Liidu, Ameerika ja Eesti antud raha, ma võtan endale, aga annan ka edasi, kõrgematele. Ja ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et seesama väikene raha Ukraina jaoks, meie jaoks, eriti veel annetajate jaoks aga suur – ka see liikus edasi. Ei saa öelda, et ta jõudis presidendi kantselei juhi Jermaki näppudeni, aga põhimõtteliselt see raha liikus samamoodi. See on üldine süsteem. Jälgides Ukraina sündmusi ja korruptiivseid skeeme ning nende korruptsiooniküttide NABU ja SAPO tegemisi, mis praegu toimuvadki, on küsimus selles, kas jõutakse ka presidendi endani.

Aga see käekiri on sama. Meil on oma Lehtme, kes tõi Eesti 200 siia saali. Seal on omad seadused, aga praegu tundub väga piinlik, kuidas lugupeetud justiitsminister siin püüab õigustada oma erakonnakaaslasest rahamuula … 

Kas te soovite lisaaega? 

Jah, palun küll.

Palun! Kolm minutit lisaks. 

 … rahamuula Ilmar Raagi tegevust ja räägib seda juttu, et kui see on annetus, siis kõik annetajad on loobunud oma õigustest ja loomulikult ei saa ka hagisid esitada. See on piinlik, väga piinlik jutt!  

Ja nagu ma enne ütlesin, võiks pöörduda Ukraina kolleegide poole, sellesama NABU Semen Krivonossi poole, kes juhib seda, ja SAPO poole. Nendel on see igapäevane tegevus ja nad on üsna kaugele jõudnud selles korruptiivses riigis. Ma arvan, et selle lahendamine ei oleks eriline kunst selle meie väikese Lehtmekese puhul, kes siin puldis oli 12. aprillil 2022 ja keeras selja ja hakkas nutma, rääkides mingist sõbrannast ja tema lapsest, kes oletatavalt surma said. Hiljem selgus, et see päris nii ei olnud.

Nii et piinlik lugu, aga õige aeg on sellest rääkida, sest Ukrainas on tõesti väga tormilised sündmused nendel päevadel toimunud ja tõenäoliselt järgmisel nädalal need jätkuvad. Me oleme Ukrainaga tihedalt seotud siin, ka emand või preili Lehtme kaudu. Aitäh! 

Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Head inimesed, kes seda kuulavad ja vaatavad! Tõepoolest on piinlik, nii nagu eelkõneleja siin ütles. Piinlik selle üle, et Eesti peaks olema ju ikkagi õigusriik. Aga paraku me näeme selle konkreetse juhtumi taustal, et õigusest ja õiglusest oleme me väga kaugel, valgusaastate kaugusel.  

Selle asemel, et arutada, leida viise, kuidas oleks võimalik Lehtmet selle tohutu varguse eest süüdi mõista, temalt varastatud rahad tagasi saada, selle asemel me kuuleme siin ministrilt ainult õigustusi, mida prokuratuur on talle ette kirjutanud, miks seda teha ei saa, miks ei saa mitte millestki mitte kuskilt mitte ühegi nurga alt kinni hakata. Aga see on ju vale. Kindlasti saaks, kui oleks tahet.  

Prokuratuur, keskkriminaalpolitsei, kapo peaksid kõik tegelema käsikäes ministeeriumiga sellega, et otsida neid viise, neid vahendeid, neid seadusepügalaid, paragrahve, konkse, kuidas tegelikult saaks õigluse taastada ja varastatud raha tagasi tuua. Aga seda ei püütagi nagu näha.  

Kõige kummalisem on see, et kui eelmise aasta, vabandust, kaks aastat tagasi, 2023. aasta kevadel korruptsioonikomisjon käsitles seda teemat, siis prokuratuuri ja kapo esindajad tunnistasid, et tegelikult nad teadsid sellest asjast juba veebruarikuus, enne Riigikogu valimisi. Ja neid kõlakaid, ma usun, et suur osa Riigikogu liikmeid ja ilmselt ka ajakirjanikke ja ma ei tea kes olid kuulnud ka samamoodi juba varem, et midagi on väga viltu selle MTÜ Slava Ukraini ja nende rahadega, mida Lehtme oli annetustena saanud. Aga ei tegutsetud absoluutselt. Oodati, oodati valimisi. Kas siin olid kellegi poliitilised huvid taga, mis ulatusid ka meie õiguskaitseorganitesse, et keelduti tegutsemast, sest oli ju näha, et uus tõusev täht Eesti 200 teeb hea tulemuse ja nende veduriks kõige ees on samamoodi seesama vargaplika – ma julgen teda nii nimetada, kuigi kohtuotsust ei ole veel tehtud –, kes vedas sisse suure hulga teisigi Eesti 200 liikmeid ja tegi neile väga hea tulemuse? Sest Eesti rahvas uskus, et tõepoolest ta on õige asja eest väljas, ta on aus inimene, ta on hea inimene, ta aitab Ukraina naisi, lapsi, kõiki hädasolijaid, kes kannatavad Vene agressiooni all. Loomulikult inimesed hea meelega andsid selleks raha, aga raha läks suures osas vasakule.

Ja siit tekib ka minu teine küsimus. Kuidas saab see võimalik olla, et MTÜ juhatuse enamik ei tahagi seda raha tagasi, ei tahagi, et Lehtmet karistataks? Väideti, et nad on väsinud sellest, neil ei ole vahendeid. Aga nagu me teame, üks advokaadibüroo pakkus neile tasuta teenust. Me teame, et riik pakub sedasama tasuta teenust. Me teame, et Lehtme poolt emale kanditud maja on võimalik tagasi nõuda kahjutasuks. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Aga sellele vaatamata need kuus inimest seal ütlevad, et ei, me ei tahagi seda raha tagasi, me ei taha Lehtmele kahjutasunõuet esitada, me hoopistükkis likvideerime kogu selle MTÜ. Minu meelest ka see käitumine on äärmiselt kahtlane ja paneb mõtlema, kas nende inimeste käitumise taga ei ole mingisugused isiklikud huvid. Sest ühegi normaalse inimese huvides ei ole see, et nende MTÜ rahad varastatakse, et varastatakse annetajate, heausklike annetajate rahad. See on täiesti otsene MTÜ ja nende heausklike annetajate kahjustamine. 

Nii et tegelikult prokuratuur, kuigi me siin täna kuulsime, eks, et midagi kahtlast kogu selles asjas ju tegelikult justkui ei olevatki, ei rahapesu, kui seda raha sealt Ukrainast kilekottidega siia Eestisse veeti, me ei teagi, kui palju veel veeti, kui palju Lehtme ise vedas, kui palju Raagile lisaks teised inimesed vedasid. Kas see raha ei jõudnudki siis äkki nendesama MTÜ juhatuse liikmeteni, kes täna leiavad, et ei, lõpetame kogu asja ära, pole vaja, pole vaja, likvideerime MTÜ ka ära? Õnneks vähemalt MTÜ-d ei saa likvideerida ja see MTÜ kui kahjukannataja on ikkagi selles kriminaalprotsessis menetluse osaline.  

Aga kas tõesti Eesti riik, Eesti õiguskaitseorganid, justiitsministeerium, kes peaks prokuratuuri ja teiste organite tegevust kureerima ja kontrollima, kas tõesti kõik meie kohtunikud, prokurörid, kriminaaluurijad, kapo, kas tõesti kõik on niivõrd hambutud, et tegelikult ei saa sellisele vargusele, sellisele jõhkrale Eesti headele ja heausklikele annetajatele – kuidas seda nüüd viisakalt öelda? –, ühesõnaga, nende usalduse rikkujatele mitte midagi ette võtta? Mina ei usu seda. Ma tõesti ei usu. Nimetage mind kas või vandenõuteoreetikuks, aga mina ei usu seda, et Eesti riik ja meie õiguskaitseorganid ei saa midagi ette võtta selle vastu. Kindlasti saab, alati on igale asjale rohi.  

Ja üks rohi oleks kas või see, et tulevikus selliseid juhtumeid ei tuleks, et me muudaksime oma praktikat, oma seadusandlust. Aga minister tuleb siia pulti ja ütleb: ei, mitte midagi pole vaja teha, kõik on kõige paremas korras. Ühesõnaga, kõik teie, vargad, pätid, petised, lurjused, kaabakad, kes tegelikult kauplete meie inimeste usaldusega ja Ukraina inimeste eludega, teie aga laske edasi samamoodi, toppige raha oma tasku kui palju tahes, Eesti riik ei tee mitte midagi.  

Mina ei ole sellise Eesti riigiga nõus ja tegelikult ma leian, et see ei olegi mitte Eesti riik, kes meid kõiki selles asjas …

Teie aeg! 

.. ootusi petab, vaid see on tänane valitsus ja valitsus peab tagasi astuma. Aitäh!

Aitäh! Kas on ministril soovi sõnavõtuks, läbirääkimistel osaleda? Jah, palun, minister!

Ma mõistan seda muret, mis Eesti ühiskonnas selle juhtumi tõttu on, ja ma jagan seda täielikult, aga on siiski mõned asjad, mida ma pean oluliseks siin rõhutada.

Esiteks, ma ei leia, et on kohane nimetada Ukrainat korrumpeerunud riigiks. Kõikides riikides juhtub ja avastatakse aeg-ajalt mingisuguseid korruptsiooniskandaale, aga nimetada riiki selliste epiteetidega ei ole kohane. 

Teiseks, jah, hea Eesti rahvas, mõtleme koos sellele, et kui ühiskonnas juhtub midagi halba, tekib tahtmine, et äkki saaks kuidagi seadusi rakendada tagantjärele, uusi seadusi, ja niimoodi karistada inimest, keda me arvame, et ta on süüdi. Õigusriigi põhimõte seisneb ikkagi selles, et kõiki seadusi tehakse ainult ettepoole. Ja ei ole niisugune asi õigusriigis võimalik, et praegu muuta seadust selleks, et saaks juba enne toimunut karistama hakata. Vaadake, kui see kihk siin saalis tekib, et me hakkaks seadusi rakendama tagantjärele, siis see viitab ikkagi Vene okupatsioonile, mida me Eestis nägime. Me nägime, kuidas Vene okupatsioon hakkas karistama inimesi tegude eest, mida nad Eesti Vabariigis olid teinud ja mis olid täiesti seaduslikud teod. Me oleme õigusriik ja me põhimõtteliselt erineme sellisest lähenemisest. Isegi kui meil on meelepaha teatud inimeste vastu, siis ikkagi kõiki asju karistatakse nende seaduste alusel, mis kehtisid teo toimepaneku hetkel. Ja kui teha mingeid uusi seadusi, siis need kehtivad ainult ettepoole. 

Kolmas murekoht neid sõnavõtte kuulates siin oli nõudmine, et õiguskaitseorganid peaksid lihtsalt tahtma rohkem kedagi karistada ja siis läheks asi sujuvalt. Vaadake, me tegelikult ikkagi, ma usun, kõik tahame elada riigis, kus inimeste karistamine ei käi mitte kellegi tahtmise järgi, vaid käib üksnes selle järgi, missugused reeglid on seadustes ja millised tõendid ilma mõistliku kahtluseta süüdistatava vastu on esitada. Ehk me mõistame süüdi Eesti Vabariigis üksnes neid inimesi, kelle tegu on olnud karistatav ja kelle vastu on olemas ilma mõistliku kahtluseta tõendid, et ta on tõepoolest selle teo korda pannud. 

Veel kord, ma mõistan seda laiemat pahameelt, aga pidasin siiski oluliseks nende kõnede peale rõhutada neid kolme äärmiselt olulist põhimõtet, mida me vaatamata selle teema emotsionaalsusele ikkagi peame Eesti õigusriigis meeles pidama. Aitäh teile!

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Aga enne on üks protseduuriline küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Kas juhataja ei peaks korrale kutsuma näiteks kas või ministrit, kes esineb puldist ja võrdleb Riigikogu liikmeid Vene okupantidega? Ma arvan, et see on täiesti kohatu. Mina ei saanud küll aru, et ükski Riigikogu liige oleks oma sõnavõtus kutsunud üles õigusriigile ebakohaseid meetmeid rakendama ka selle konkreetse juhtumi puhul. Juttu on olnud sellest, et selle juhtumi põhjal tuleb teha järeldusi tulevikuks. Eesti seadusandlus vajab muutmist. Näiteks ka sellisel puhul, kui protsessi käigus teadlikult kuritegelikult kanditakse vara ära, siis on võimalik see protsess tulenevalt seadustest tagasi pöörata ja see vara ikkagi kätte saada. On olnud sellistest nüanssidest juttu. Ma ei hakka siin pikalt neid sõnavõtte siin praegu ümber jutustama, aga see võrdlus, et justkui tegemist on Vene okupantidega sellise mõttelaadi puhul, on täiesti kohatu ministri väljendus parlamendile. Ma väga loodan, et juhataja juhib tähelepanu, ja see on juhataja kohustus, et minister tuleb ja vabandab parlamendi ees. 

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, oli plaanis tähelepanu juhtida, kuid te juba jõudsite kõik need sõnad ära öelda, mida nüüd on ka stenogrammist võimalik lugeda. Sellega me oleme oma kolmanda päevakorrapunkti läbinud. 

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Tanel Kiige, Reili Ranna, Jaak Aabi, Helmen Küti, Lauri Läänemetsa ja Madis Kallase poolt justiits- ja digiministrile Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine võrdõiguslikkuse direktiivide ülevõtmisega viivitamise ja täiendavate ressursside vajaduse kohta, nr 841. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova.

Aitäh! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meie istungit! Täna on meie ees sotsiaaldemokraatide poolt juba oktoobrikuus esitatud arupärimine meie austatud justiits- ja digiministrile Liisa-Ly Pakostale. See arupärimine kätkeb endas küsimusi selle kohta. Euroopa Liidu Nõukogu on võtnud vastu juba 2024. aasta mais kaks direktiivi, mille eesmärk on tugevdada liikmesriikide võrdõigusasutusi, sh nende sõltumatust, pädevust ja ressurssidega varustatust.

Direktiivide tähtaeg Eesti õigusesse ülevõtmiseks on tuleva aasta 19. juunil. Eestis puudutab see konkreetne ülevõtmine meie soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsiooni. Selles valguses on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium saatnud juba sama aasta ehk 2024. aasta mais kooskõlastusringile eelnõu, mis sidus direktiivide ülevõtmisega erinevad sisulised muudatused ja kavandas ka senise killustunud seaduseraamistiku koondamise ja voliniku pädevuse laiendamist. Paraku jäi see eelnõu valitsuse vahetuse tõttu toppama ja anti 2024. aasta suvel üle hoopiski Justiits- ja Digiministeeriumile, kes üllatuslikult kõigi jaoks tellis erasektorist täiendava eelnõu, täpselt sama asja jaoks dubleeriva eelnõu. Kahjuks selle dubleeriva eelnõu sisu ega tegelikult ka seda lähteülesannet ei ole olnud võimalik ei avalikkusel ega ka teistel asjassepuutuvatel sidusrühmadel, huvirühmadel näha. Olen ka isiklikult pöördunud ministeeriumi ja ministri poole saadikuna, et neid dokumente näha, kahjuks ei ole siiamaani antud. 

Nüüd on selline olukord, et meil on juba loodud kaks eelnõu, üks on varasemalt ministeeriumi tehtud, teine on ostetud sisse erasektorist, aga see eelnõu pole endiselt kuhugi jõudnud. Nende direktiivide ülevõtmise tähtaegadega seonduvalt on MKM sunnitud algatama uue eelnõu direktiivi ülevõtmiseks. Nüüd ongi meil siin selline olukord, et me dubleerime riigina eelnõusid, mille kallal on tegelikult juba väga palju tööd tehtud ja vaeva nähtud, aga kuhugi ei jõua, ja lõpuks peab ikkagi teine ministeerium seda tööd tegema. Sellega seoses ongi meil Liisa-Ly Pakostale küsimusi, millele me soovime vastuseid. Ilmselt, ma arvan, piisab ka sellest, kui minister ise need küsimused siit puldist ette loeb ja siis nendele vastab. Mina omalt poolt tänan!

Nüüd palun arupärimisele vastama justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Loen küsimused ette. Millises seisus on hetkel Justiits- ja Digiministeeriumis ettevalmistamisel olev eelnõu ning miks ei ole selle sisu ega tellitud töömaterjale edastatud volinikule ega ka avalikkusele? Eelnõu on ettevalmistavas faasis ja viimane Vabariigi Valitsuse tööplaan, mis on väga mahukate ülesannetega Justiits- ja Digiministeeriumile, sealhulgas ka väga põhjalike, enneolematult suurte ülesannetega bürokraatia vähendamiseks, inimeste halduskoormuse ja ettevõtete halduskoormuse vähendamiseks, ametiasutuste halduskoormuse vähendamiseks. Just täna allkirjastasin ettepaneku Vabariigi Valitsusele tühistada tervelt 56 erinevat Vabariigi Valitsuse määrust. Selles tööplaanis seda eelnõu praegu ei ole. 

Teine küsimus: miks Vabariigi Valitsus ei ole kiitnud heaks muudatusi direktiivide ülevõtmise laiemate muudatuste elluviimiseks, kuigi vajalik eelnõu on juba koostatud ja esitatud kooskõlastusringile? Tegelikult kehtib kõikide eelnõude puhul demokraatlikus riigis selline põhimõte, et valitsus otsustab alles pärast seda, kui eelnõu on läbinud kooskõlastusringi. Ehk see ongi asjade kord, et kõigepealt on eelnõu kooskõlastusringis ja alles seejärel otsustab Vabariigi Valitsus. 

Kolmas küsimus: kas valitsus peab mõistlikuks olukorda, kus eelnõude dubleerimine põhjustab olulist tööaja raiskamist ja ametnike ressursside ebaefektiivset kasutust? Vastus: tegemist ei ole eelnõude dubleerimisega. Teie viidatud eelnõu sai kooskõlastusringil väga palju vastuolulist tagasisidet. Justiitsministeerium enne ka minu enda tööleasumist justiitsministeeriumis 21. juunil 2024. aastal tõi eelnõu suhtes välja põhimõttelised ja ületamatud märkused ning soovitas selle eelnõu täies ulatuses uuesti teha. Nii et selles mõttes ei ole tegemist dubleerimisega. 

Neljas küsimus: milline on valitsuse kava tagada voliniku institutsioonile vajalikud lisavahendid miinimumdirektiivide nõuete täitmiseks, sh kohtuesinduse õiguse rakendamiseks? Selle küsimusega tuleks pöörduda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole. 

Viies küsimus: millal jõuab Riigikogusse sisuline ja kooskõlastatud eelnõu, mis võtab Eesti õigusesse üle kõnealused direktiivid ning lahendab samal ajal ka varasemad puudujäägid võrdse kohtlemise valdkonna seadustes? Võrdõigusasutuste direktiivide Eesti õigusesse ülevõtmise eelnõu on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on 22. novembril käesoleval aastal saatnud kooskõlastamisele võrdse kohtlemise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, mille eesmärk on Eesti õigusesse üle võtta 2024. aasta mais Euroopa Liidus vastu võetud kaks samasisulist, kuid erinevate muudetavate õigusaktide tõttu erineva õigusliku alusega võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavaid nõudeid käsitletavat direktiivi. Direktiivid on vastavalt 2024/14 991 ja 2024/15 002. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma loodan, et teie huvi ja pühendumine antud teemasse on oluliselt põhjalikum, kui hetkel sellest ettekandest mulje jäi. Aga ma vabandan, kui see on väga selline ülekohtune, aga ma ei saa jätta mainimata, et lihtsalt see minus sellise tunde tekitas. 

Aga küsimus on selles, et ma siis laiendan teemat, et tegelikult on valdkonna huvikaitseorganisatsioonid, sealhulgas võrdõigusvolinik, juhtinud tähelepanu vajadusele ühendseaduse järgi soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise ühendamise osas. Mina teie vastustest tegelikult sellele tagasisidet ei saanud. Kuidas sellega seis on? Kuidas võiks saada selgust tunnuste loetelu, mille puhul me diskrimineerimist, nii-öelda mille eest me kaitseme? Palun avage seda nurka ka!

Aitäh! Ei, ma saan kinnitada, et huvi on väga põhjalik. Meil on põhiseaduse § 12, mis on otsekohalduv ja mis sisaldab lahtist loetelu tunnustest. Siinkohal on põhjust üle korrata Eesti inimestele, et kui kellelgi on diskrimineerimiskahtlus, siis põhiseaduse alusel, mis on otsekohalduv, see põhiseaduse § 12, on ka senimaani absoluutselt kõik tunnused kaitstud ja kõikides valdkondades. Ehk et see põhiseaduse paragrahv kaitseb kõiki inimesi ja see on kohtupraktikas ka korduvalt kinnitust leidnud. 

Tõsi on see, et ka õiguskantsleri pädevus katab vastavalt põhiseadusele ja selle laiale katvusalale kõiki tunnuseid kõikides valdkondades. Ehk et kõikidel Eesti inimestel on võimalik pöörduda õiguskantsleri poole ja saada siis diskrimineerimisalast nõu, lepitusmenetlust, õigusalast nõustamist ja õigusalaseid seisukohti. 

Nii et selle valguses tasub teistpidi siis meelde tuletada, et see laiem vaidlus, mis puudutab konkreetseid volinikku puudutavaid seadusi, on selles saalis olnud alates 2004. aastast. Kahe erineva seaduse olemasolu puhul on põhiseadusega mitte kooskõlas olemist tõstatatud korduvalt kõikide nende aastate jooksul ja see töö kindlasti jätkub. Aga hetkel ei sisalda seda kahe eelnõu ühendamist Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kooskõlastusele saadetud eelnõu. Mis puudutab Justiits‑ ja Digiministeeriumi poolt võimalikku ettevalmistatavat eelnõu, siis nagu ma enne ütlesin, seda hetkel Vabariigi Valitsuse tööplaanis ei ole. Järgmisel aastal, kui me neid tööplaane üle vaatame, siis kindlasti loodaks selle sinna saada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Täna kinnitas majandusminister Erkki Keldo mahuka tegevuskava, millega edendatakse seksuaalvähemuste ja erineva sooidentiteediga inimeste võrdseid võimalusi. Millise töökoormuse või milliseid muudatusi see tegevuskava teie pädevuses olevale ministeeriumile kaasa toob?

Aitäh! Veel kord, Eesti rahvas on hääletanud poolt sellisele põhiseadusele, mis näeb põhiseaduse §-s 12 ühe kõige põhilisema väärtuse ja õigusena ette võrdse kohtlemise. Võrdse kohtlemise, võrdsed võimalused. Kui seda töökoormust vaadata, siis alates põhiseaduse vastuvõtmisest ja kehtima hakkamisest on tegelikult kogu avalikul sektoril olnud minu arust väga auväärne töökoormus tagada võrdset kohtlemist. Meie põhiseadus annab avatud loetelu. Kui me vaatame rahvusvahelist praktikat, siis näiteks Ameerika Ühendriikides vastavad kohtuotsused võrdseks kohtlemiseks teie poolt viidatud näidete ulatuses lähevad tagasi juba eelmise sajandi peaaegu keskpaika. Nii et siin töökoormuse muutust ma ette ei näe. Tegemist on asjadega, millega iga valitsus Eestis tegelikult tegeleb, ja selles osas on avaliku sektori ülesanded olnud läbivalt selged.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ma arvan, et teie taustast tulenevalt ei ole kindlasti kellelgi kahtlust, et kõik võrdõiguslikkuse teemad on väga südamelähedased teile ja nendega te kindlasti tegelete aktiivselt. Aga minu mure on pigem selles, et teie ministeerium on päris laiaulatuslik ja neid teemasid on väga palju. Ja nii nagu tegelikult ka juba kolleeg Reili Rand viitas, need vastused olid tõesti väga lühikesed, võiks öelda, isegi lakoonilised. 

Minul on küsimus, kas te olete mõelnud, et teile, ütleme, varasemas tööelus väga palju südamelähedane teema, võrdõiguslikkuse teema, kas te seda olete kaalunud kuidagi kommunikatsiooniga rohkem esile tõsta, sest ta on natuke vajunud ära ja on varjus võrreldes sellega, mida me võib-olla teadsime mõned aastad tagasi.

Aitäh! Ma väga tänan selle küsimuse eest ja tõesti ma loen seda komplimendiks. Aitäh! Aga jaa, ma tegelikult nõustun teiega. Ma tahaks rohkem kirjutada ja sõna võtta nendel teemadel. Haldusalalt on see kõikidele avalikus sektoris toimetavatele inimestele tegelikult võimalik. Veel kord, tegemist on horisontaalse teemaga, mis tegeleb põhimõtteliste inimõigustega ja on kohustuslik edendada kogu avalikule sektorile. Nii et kahtlemata, ükskõik, kuidas ka need ülesanded Vabariigi Valitsuses jaotuvad, on see kõikide kohustus. Ma võtan siit selle kaasa, ma proovin rohkem sellel teemal sõna võtta. Just eile lugesin ühte artiklit, et Eestis emaduslõiv olla välja mõeldud, ja kohe haarasin sulepea, aga midagi muud tuli vahele. Jah, ma peaksin sellel teemal rohkem kirjutama.

Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Ma pean tunnistama, et ma olen segaduses. Te astute ametisse, tellite dubleeriva eelnõu ja nüüd räägite meile, et tegelikult valitsusel ei olegi plaanis selle ühendeelnõuga edasi minna. Tekib küsimus, miks te selle üldse tellisite. Ja miks te selle eelnõu sisu endiselt ja jätkuvalt varjate? See on maksumaksja raha eest tellitud dokument ja inimestel ei ole võimalik seda lugeda, sellega tutvuda. Miks te seda varjate?

Aitäh! Ma olen siin täpselt samale küsimusele teile korduvalt vastanud. Rõhutan kõigepealt üle, et tegemist ei ole mingisuguse dubleerimisega. Veel kord, kui võtta ainuüksi Justiitsministeeriumi kiri kooskõlastusringil 21. juunist 2024. aastal, siis see kiri algab sellega, et põhimõtteliselt tuleb kirjutada uus eelnõu. Eelmise eelnõu õiguslik tase oli selline, mille kohta minu eelkäija, minister, on võtnud seisukoha, et põhimõtteliselt tuleb kirjutada uus eelnõu. Tegemist ei ole dubleeriva tööga. See probleem oli läbivalt eelmises eelnõus, nii tunnustes … Noh, terve rida, see kooskõlastuskiri on väga mitu lehekülge pikk. Aga need probleemid olid põhimõttelised, mida ei oleks olnud võimalik lahendada üksnes mõne paragrahvi ümberkirjutamisega, nagu sellest kooskõlastuskirjast, mida mina ei ole kirjutanud, aga siiski ilmneb. 

Olen teile ka korduvalt vastanud, et eelnõu ettevalmistavad materjalid on töömaterjalid, mis ei kuulu avalikustamisele. Te olete selles küsimuses pöördunud ka Andmekaitse Inspektsiooni poole. Seadus näeb niimoodi ette. Vahepeal on valitsus vahetunud, vastuseks teie küsimusele. Vahepeal koostati uus tööplaan ja nii nagu ma teie küsimusele ka vastasin, uues tööplaanis praegu seda eelnõu ei ole.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen neid direktiive siin lugenud nii- ja naapidi. Kuna küsimusi on üks, siis ma küsin, et kuna siin on antud liikmesriikidele ja Eestile ka ulatuslikud kaalutlusõigused nende vahendite, pädevuse, struktuuri, toimimise ja kõige muu osas, siis kas oskate natukene avada seda tausta, seda ulatuslikku kaalutlusruumi? Kuhupoole see nihkub – miinimumtingimuste või maksimumi poole? Ja teine väike küsimus: mis asi on Pariisi põhimõtted? Mina tean kliimaga seonduvat, aga mis asi on need Pariisi põhimõtted?

Aitäh! Valitsus on otsustanud, et Euroopa Liidu õigust tuleb üle võtta eelistatult miinimummahus, et vähendada Eesti inimestele tekkivat halduskoormust või mis tahes muud bürokraatlikku koormust. Selle minimaalse ülevõtmise erandeid tuleb selgelt põhjendada ja eelnõudes ka selgelt välja tuua. 

Antud juhul on eelnõu kooskõlastusringil, see läks sinna 22. novembril. Tagasisideme pealt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kindlasti seda eelnõu veel arendab, parandab ja kohandab. Mul on praegu keeruline öelda teise ministeeriumi eest, millisel kujul ta täpselt selle valitsusse saadab. Aga veel kord saan korrata, et üldine lähenemine on mitte seada maksumaksjatele täiendavat koormat, kui see Euroopa Liidus on laiemalt kasutusel. 

Pariisi põhimõtted on põhimõtted, millega reguleeritakse valitsusest sõltumatute inimõiguste kaitset tagavate asutuste tegevust. Pariisi põhimõtete järgi on olemas erinevad kategooriad: A-, B- ja C- kategooria, ja sellele vastavust hinnatakse samamoodi sõltumatult. 

See on oluline sellepärast, et nii nagu me ka meie põhiseaduse 12. paragrahvist näeme ja nii nagu me ajaloost teame, saab kõige jõhkram inimõiguste rikkuja, põhiõiguste rikkuja ikkagi olla riik. Ühesõnaga, põhiõiguste kaitse põhiseaduses on ikkagi inimeste kaitse riigi ülemäärase võimu või riigi ülemäärase sekkumise vastu. Seetõttu on oluline, et inimõigusi kaitsvad asutused oleksid valitsusest sõltumatud ja nende sõltumatus vastaks rahvusvahelistele kriteeriumidele. Need rahvusvahelised kriteeriumid ongi Pariisi printsiibid või põhimõtted. Ka Eesti Õiguskantsleri Kantselei vastab Pariisi põhimõtetele, nad on selle vastavushindamise väga edukalt läbinud. See on igati kiiduväärt, et meil on olemas selline täiesti sõltumatu inimeste põhiõiguste kaitsega tegelev riigiasutus.

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mul on kaks küsimust, kui tohib. Ma sain aru, et ikka seda ühendseadust, mis on siis soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse ühendamine, ja nende kahe seaduse vahele jäävate küsimuste lahendamine, siis plaanis ei olegi. Esimene küsimus: miks seda plaanis ei ole, mis asjaoludel siis see valitsus sellest loobunud on? Nagu te ütlesite, tööplaanis ei ole. 

Teine minu küsimus puudutab selle kohta, et siin Reili Rand küsis teie käest, et kuidas neid asju paremini lahendada. Te rääkisite hästi palju õiguskantslerist. Aga mina küsiksin teie käest, kuidas te näete võrdõiguslikkuse voliniku rolli, selle suurendamist nende küsimuste lahendamisel. Sellest ma millegipärast ei kuulnud, kuigi te peaksite väga hästi teadma, mis see institutsioon endast kujutab. Ma kujutan ette, et kui on tööd vaja palju teha, siis oleks mõistlik, et me ka volinikule annaks võimalusi juurde.

Aitäh! Ma rõhutasin, et ühendseadust ei ole praeguses tööplaanis, aga ma ise väga toetaksin seda, ja järgmisel aastal selleni jõuda. Praegu tõesti, kui te Vabariigi Valitsuse tööplaani vaatate, siis selle aasta lõpus ja järgmise aasta alguses on meil erakordne hulk eelnõusid, mida me peame valitsuse tööplaani kohaselt esitama. Kui need tööplaanikohased ülesanded saavad tehtud, siis ma usun, et järgmisel aastal peaks jõudma ka selle ühendseadusega edasi liikuda. Ma pean seda ühendseadust isiklikult äärmiselt oluliseks ja pean seda äärmiselt oluliseks ka nii-öelda justiits- ja digiministri positsioonilt, kuna, nagu eespool välja toodud, põhiseadus ei tee meil vahet erinevatel tunnustel, erinevatel haldusaladel või erinevates kehtivusalades, me peaksime tagama ikkagi selle, et meie eriseadused on selges kooskõlas põhiseadusega. 

Lisaks ma arvan, et see on äärmiselt oluline, et inimestel on lihtne jälgida seaduses toodud kohustusi erinevatele institutsioonidele. Näiteks, kui me räägime Eesti rahva iibest, siis väga paljud teadlased toovad välja just seda, et kui oleks võimalik tööd ja pereelu paremini ühitada, millele praegu ka on selged kohustused tööandjale pandud seoses töö ja pereelu ühitamisega, tööandja on kohustatud arvestama töötaja eripäraste vajadustega töö ja pereelu ühitamisel ja võtma tarvitusele vastavaid meetmeid selleks. Näiteks suhteliselt vähe teada-tuntud asi tegelikult, et ma usun, et see tooks ka kommunikatiivset selgust rohkem juurde. 

Küll aga, mis puudutab voliniku rolli, saan üle korrata seda, milline positsioon mul oli endal volinikuna töötades. Kui ma volinikuna töötasin, ma pidasin õigeks seda, et voliniku institutsioon oleks ühendatud õiguskantsleri institutsiooniga. Seda ettepanekut ma paar korda tegin. Kui nüüd täna valitsus ei ole sedasi otsustanud, ma igati aktsepteerin ka seda. Mõlemal variandil on plusse ja miinuseid. Oluline on see, et inimestel oleks kiire, ühetaoline, õiguslikult kvaliteetne õigusnõu kättesaadav selles valdkonnas ja kindlasti üle Eesti, mitte ainult Tallinnas.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister, väga huvitav mõttevahetus! Mina tahan küsida ühe natukene vana asja kohta juba. Kui oli see võrdse kohtlemise teemaline Soraineni advokaadibüroolt tellitud analüüs, mida te keeldusite avalikustamast, siis te põhjendasite mitteavalikustamist sellega, et ei tekiks asjatut paanikat ühiskonnas. Ma mõtlesingi, tutvudes selle arupärimise eel erinevate uudistega, et kas te saaksite palun selgitada Riigikogule, et kui te rääkisite, et selle dokumendi avalikustamine võib tekitada paanikat, siis mida te täpsemini silmas pidasite. Kas te, ma ei tea, hindasite, et inimesed hakkavad massiliselt riigist lahkuma või tulevad tänavatele või, vastupidi, ei julge enam tänavatele tulla või hakatakse soola ja tikke ostma suures koguses kokku? Milles see paanika, mida te soovisite vältida, väljendus? Ja kas te ei pelga seda, et – te olete nüüd öelnud, et ühel hetkel te ikka tulete selle dokumendiga avalikkuse ette – siis tõesti puhkeb paanika? Milleks me peaksime valmis olema? Kas me peaks kuidagi oma kriisiplaanides ka, näiteks omavalitsuste ja riigiasutuste tasemel, selle paanikaga arvestama?

Aitäh! Tegemist oli kindlasti piltliku ja tõenäoliselt, kui ma teie küsimust kuulan, selgelt ebaõnnestunud väljendiga. Ei, midagi sellist ei olnud mõttes. Küsimus on põhimõtteline. Tegelikult seadusi ikkagi Eesti Vabariigis teeb ju ministeerium, valmistab ette ministeerium. Loomulikult on see õigus ka igal Riigikogu liikmel, Riigikogul tervikuna. Ja pidades praktiliseks tellida neid ettepanekuid seadusloomesse, millised võiksid paragrahvid välja näha, võiks kergelt tekkida kaks täiesti asjatut muret. Esimene täiesti asjatu mure oleks see, et äkki nüüd erasektor kuidagi teeb eelnõusid, mis ei vasta kindlasti tõele. Ja teiseks võiks olla käsitletav üks võimalik toormaterjal nagu juba valmis eelnõuna, mis ka kindlasti ei vastaks tõele. Pigem oleks tegemist nii-öelda võimaliku valeinfo levikuga.