Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Minister! Külalised rõdudel! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 9. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 38 Riigikogu liiget, puudub 63.  

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Läheme siis tänase, neljapäevase, 20. novembri päevakorra juurde.

Täna on meil päevakorras põhiseaduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kodanikuühiskonna arengust. Tugev kodanikuühiskond kui demokraatia alustala. Kollektiivsete pöördumiste roll ja mõju" arutelu. Täna on meil neli ettekandjat ja natukene selle päevakorrapunkti arutelu metoodika. Kõigepealt on ettekanne, siseminister Igor Taro kuni 15 minutit, küsimused-vastused kuni 20 minutit. Teiseks ettekandjaks on Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudi võrdleva poliitika professor doktor Mari-Liis Jakobson, ettekanne 15 minutit ja küsimused kuni 20 minutit. Kolmas ettekandja on Tallinna Ülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadmussiirde juht, avaliku halduse ekspert ja Eesti Koostöö Kogu nõukogu aseesimees doktor Külli Taro, kelle ettekanne on kuni 15 minutit ja küsimused samuti kuni 20 minutit. Ettekannetega lõpetab põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg ettekandega 15 minutit ja küsimused kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Peale seda on läbirääkimised, kus esmalt saaksid sõna fraktsioonide esindajad ja peale seda kõik Riigikogu liikmed ja komisjonide esindajad. Arutelu lõppedes Riigikogu otsust vastu ei võta. 

Läheme ettekandjate juurde. Palun kõnetooli siseminister Igor Taro.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Head esinejad ja külalised! Mul on au avada täna Riigikogu olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, mis on pühendatud Eesti kodanikuühiskonna hetkeseisule ja tulevikule. Demokraatia tugevus ei ole kunagi iseenesestmõistetav. Selle elujõud sõltub meie inimeste valmisolekust osaleda, vastutada ja koos tegutseda nii headel aegadel kui ka kriisides. See on põhjus, miks me täna siin oleme. 

Lähtuvalt Eesti julgeolekupoliitika alustest on meie julgeoleku üheks aluspõhimõtteks sidus ja ühtehoidev ühiskond, kus avatud ja kaasav riigivalitsemine on väärtustatud, Eesti elanike usaldus riigi vastu on kõrge ning inimesed osalevad aktiivselt tugevas kodanikuühiskonnas. 

Tugev kodanikuühiskond on demokraatia ja julgeoleku vundament. See loob võimaluse, kus Eesti elanikud saavad osaleda otsustusprotsessides, kaitsta inimõigusi ning edendada läbipaistvust ja demokraatia põhimõtteid. Demokraatia püsimiseks ning arendamiseks on oluline toetada ja usaldada vabaühendusi. Elujõuline vabakond on ühiskondliku sidususe tugisammas, aidates hoida jagatud väärtusi ja eesmärke, eriti ajal, mil demokraatia ja julgeoleku alused seisavad silmitsi järjest kasvava survega. 

Eesti kodanikuühiskond on viimase paarikümne aasta jooksul teinud hüppelise arengu. "Sidusa Eesti arengukava 2021–2030" toob esile, et Eestis tegutseb tuhandeid vabaühendusi ning ligi pool Eesti elanikest on panustanud mingilgi viisil vabatahtlikuna ühiskondlikku heaolusse. See peegeldab valmisolekut panustada ja üksteist toetada – sidusust, mis on osa meie julgeolekust ning vastupidavusest kriisidele. 

Sama arengukava ütleb ausalt ka seda, et potentsiaali veel on. Motiveeritud inimesi ja kogukondi on rohkem kui tänane aktiivne osalus. Meie eesmärk on luua selline raamistik, kus igal inimesel on lihtne ja loomulik oma panus anda, olgu see naabruskonna turvalisusesse, spordiklubi vedamisse, abivajaja toetamisse või uute lahenduste kaasamisse koos riigiga. 

Vahetult annab pärast minu sõnavõttu põhjaliku ülevaate demokraatia hetkeseisust Tallinna Ülikooli professor doktor Mari-Liis Jakobson. Tema analüüsi üks keskseid järeldusi on, et Eesti seisab liberaaldemokraatia põhinäitajates maailma tipus, kuid osalus- ja arutleva demokraatia praktikates on meil arenguruumi, eriti selles, kuidas laiendada otsustusprotsessidesse kaasatavate ringi ja väärtustada erivaateid. See tähelepanek on ülimalt tähtis. Demokraatia tervis ei sõltu üksnes valimiste korrektsusest, vaid ka sellest, kas inimesed tunnevad, et nende hääl loeb, kas nad näevad oma panuse mõju või tekib neil pettumus, kas kasvab vastandumine ja valeinfo levik. 

Ka Eesti inimarengu aruanne kirjeldab, et kui inimeste arvamuste ja vajadustega valitsemisel ja otsuste tegemisel ei arvestata, tekitab see pettumust ja trotsi, soodustab alternatiivvõrgustike või sotsiaalmeediagruppide teket, valeinfo levimist, polariseerumist ning üldist usaldamatust. 

Meil on toimivad ja turvalised osaluskanalid. Doktor Külli Taro annab oma esitluses ülevaate rahvaalgatus.ee-st, mis on muutunud oluliseks digitaalseks ruumiks ja mis koondab väga erinevaid hääli, rohujuure tasandilt professionaalsete huvikaitse partneriteni. Igaühel alates 16. eluaastast on õigus algatusi toetada ning Riigikogule kollektiivse pöördumise esitamiseks on vaja vähemalt tuhat allkirja. Rahvaalgatuse tähendus on sageli laiem kui üks otsus. See on ühiskondlik ventiil, mis aitab ohutult ja sisukalt pingeid maandada, teemasid selgitada ning otsustajatele selge signaali anda. 

Samas on kodanikuaktiivsus mitmetes valdkondades madal. Inimesed ei ole alati teadlikud oma osalusvõimalustest või ei tunne, et neil oleks reaalne mõju avalikus elus. See kehtib eriti noorte ja vähem esindatud rühmade kohta. See madal aktiivsus on seotud ka üldise usaldamatuse ja pessimismiga poliitiliste institutsioonide ja otsustusprotsesside suhtes. 

Kriisid ei hüüa tulles. Me teame, et turvalisus algab kogukonnast, naabrite tähelepanelikkusest, vabatahtlikust valmisolekust, usaldusest kohaliku omavalitsuse, ühenduste ja riigi vahel. Kogukonnad on meie esmane vastupanuvõime. Kui asi läheb kriitiliseks, jõuab abi kõige kiiremini kohale siis, kui inimesed tunnevad üksteist, usaldavad oma ühendusi ja teavad, kuidas käituda. Meie vabatahtlike valmidus ja osalus siin on võtmetähtsusega. See on fakt, mille üle saame olla uhked ja mida peame siin sihikindlalt kasvatama. 

Siseministeeriumi valitsemisala tugineb väga suurel määral just vabatahtlikele. Meie vabatahtlike päästjate, abipolitseinike, merepäästjate, Häirekeskuse vabatahtlike ning vabatahtlike abidemineerijate arv ulatub tuhandetesse, mis kinnitab omakorda, et just kogukondlik valmisolek on meie esmane vastupanuvõime. Kujutage ette, meil valitsemisalas töötab 7464 kutselist ja vabatahtlikke on üle 5000. Nii et see on väga võimas jõud, mis meid toetab. 

Lisaks päästjatele, abipolitseinikele ja merepäästjatele on kriisivalmiduses roll kogu kodanikuühiskonnal. Kogukonnakeskused, MTÜ-d ja kirikud ning kogudused saavad korraldada evakuatsiooni- ja varjumisharjutusi, jagada riskiinfot eri sihtrühmadele, toetada haavatavaid elanikke, koostada vabatahtlike nimekirju, hoida kogukondlikke varusid ning pakkuda psühhosotsiaalset tuge. 

Ka riigi juhendmaterjalid ja programmid rõhutavad varude, oskuste ja koostöö tähtsust. Eesmärk on, et igal tasandil oleks valmisolek ja reageerimine kiire ja asjatundlik. 

Tugev partnerlus vabaühendustega eeldab ka läbipaistvat ja eesmärgipärast rahastamist. Meil on selleks põhimõtted ja head praktikad, alates rahastamise juhendmaterjalist kuni ministeeriumide oskusteni hinnata tulemusi, mitte ainult väljundeid. Olgem aga ausad, arenguruumi on endiselt. 

Siseministeerium kasutab strateegilise partnerluse formaati koosloomelise poliitika kujundamiseks. Strateegiline koostöö partneritega, nagu Vabaühenduste Liit, Eesti Külaliikumine Kodukant, Rahvaülikoolide Liit, Arvamusfestival ning maakondlikud arenduskeskused, jätkub, et edendada kogukondlikku valitsemisviisi, kodanikuharidust, arutelukultuuri, toetada tugevate vabaühenduste arengut ning panustada läbipaistvasse ja kaasavasse poliitika kujundamisse. 

Vabaühenduste rahastamise värske variraport näitab, et ministeeriumide lõikes on praktika ebaühtlane ning strateegiliste partnerluste rakendamine vajab ühtlustamist. Me võtame neid soovitusi tõsiselt ja liigume koos rahastajate ja partneritega süsteemsemate lahenduste suunal. 

Siinkohal pean paraku vajalikuks kahetsusega märkida, et Riigikogu rahanduskomisjon otsustas mitte arvestada Siseministeeriumi esitatud muudatusettepanekuid, mille eesmärk oli võtta vabaühenduste rahastamise muudatused riigieelarve seaduse muutmise eelnõust välja ning võtta piisavalt aega, et arutada kavandatavad muudatused kõigi osapooltega põhjalikult läbi ning leida parim võimalik lahendus. Eesti kodanikuühiskond on aastaid töötanud selle nimel, et liikuda eemale üksnes projektipõhisest rahastamisest ja tugevdada tegevustoetusi ning strateegilisi partnerlusi. Vabaühendused on riigile ja kohalikele omavalitsustele võrdväärne partner, mitte pelgalt projektide elluviija. 

Planeeritavad muudatused ei tee avalikule sektorile olemasolevate heade meetodite rakendamist lihtsamaks. Vastupidi, fookus nihkub raamatupidamislikele reeglitele ning viib meid kaasavast ja läbipaistvast poliitikast eemale. Meie eesmärk peab olema stabiilne, tulemustel põhinev ja selgete kokkulepetega rahastus, mis toetab koosloomet ja avaliku huvi eest seisvaid partnereid üle Eesti. Konkreetsemalt piirab see ettepanek tegevustoetuse saajate ringi peamiselt keskvalitsuse juriidiliste isikutega, suunates vabaühendused projektipõhise rahastamise alla ning põhjendab seda ühtlaste reeglite ja kontrolli vajadusega. Samas ei ole selle osa väljatöötamisel vabaühendusi ega ka Siseministeeriumi, kes vastutavad kodanikuühiskonna valdkonna eest, kaasatud. 

Vabaühenduste Liit toetas Siseministeeriumi ettepanekuid. Esiteks, eemaldada eelnõust piirang, mis välistaks tegevustoetuse andmise keskvalitsuse välistele juriidilistele isikutele, sealhulgas MTÜ-d ja sihtasutused. Teiseks, lisada volitus, et valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega tegevustoetuse andmise põhimõtted ja korra just nimelt läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise tagamiseks. Ning kolmandaks, võtta vabaühenduste rahastamise peatükk eelnõu muudatustest ajutiselt välja, et pidada sisulist arutelu partneritega. 

Mul on siiras mure, et see lähenemine tähendab tagasipööret projektikesksesse mudelisse, ohustab strateegilisi partnerlusi ning muudab koostöö ebastabiilsemaks just valdkondades, kus vabaühendused on riigi käepikendus avalike eesmärkide saavutamisel. See ei tugevdaks, vaid nõrgendaks riigi ja kodanikuühiskonna partnerlust. 

Meie kodanikuühiskonna arendamise alusdokument on Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon ehk EKAK, mille Riigikogu kiitis heaks 2002. aastal. EKAK sõnastas selgelt selle ajastu avaliku võimu ja kodanikualgatuse rollid ning koostööpõhimõtted. See pani aluse partnerlusele, mis on aidanud üles ehitada tänase tugeva vabakonna. 

Samas oleme 23 aastaga teinud läbi suured muutused. Digiriik on toonud uued osalusviisid, ühiskondlik mitmekesisus on kasvanud, julgeolekukeskkond on muutunud ja kogukondade roll elanikkonnakaitses on saanud strateegiliseks. Nende muutuste valguses on igati mõistlik avada EKAK ning tuua alusdokument vastavusse tänaste vajaduste ja väljakutsetega. 

Põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg teeb täna ettepaneku EKAK-i avamiseks ja uuendamiseks koostöös Riigikogu fraktsioonide ja kodanikuühiskonna esindajatega. Siseministrina loodan siiralt, et see ettepanek võetakse vastu ning protsess algatatakse võimalikult kiiresti pärast tänast arutelu. 

Koostöö ei sünni üksnes dokumentides. Selleks on vaja püsivat kokkulepitud formaati ja nähtavat kokkupuutepunkti parlamendi ja vabakonna vahel. Seetõttu toetan mõtet, et Riigikogul oleks selline sild olemas. See oleks praktiline samm mis tahes formaadis, mis võimaldaks fraktsiooniülest dialoogi, toetaks sisulist järelevalvet, aitaks hoida ühise töölaua lahti nii rahuajal kui ka kriisivalmiduse küsimustes. 

Täna arutame demokraatia ja kodanikuühiskonna tulevikku mitte abstraktselt, vaid väga praktilisest vaatenurgast. Kuidas teha nii, et iga inimene tunneks oma hääle ja tegude mõju? Kuidas tagada, et kogukonnad oleksid valmis kriisideks? Kuidas hoida ja kasvatada usaldust riigi ja ühiskonna vahel? 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kolleegid! Koostööpartnerid! Kui räägime demokraatiast ja kodanikuühiskonnast, siis räägime tegelikult oma riigi kestlikkusest ja turvalisusest. Me räägime sellest, kas inimesed tunnevad, et nad on kaasatud, kuuldud ja vajalikud. See ei ole luksus, vaid meie riigi tugevuse eeltingimus. Meil on täna tugevad alusstruktuurid, pühendunud kogukonnad, kaasaegsed osalusvahendid, kuid sama selgelt on näha ka kohti, kus saame ja peame ühiselt paremini pingutama, et osalus oleks sisukas, rahastus stabiilne ja partnerlus riigi ja vabakonna vahel tõepoolest võrdne. 

Ma kutsun meid kõiki hoidma avatust, dialoogi ja koostööd, astuma samme, mis tugevdavad inimeste usaldust ja suurendavad nende võimalust oma riigi arengus kaasa rääkida. Kodanikuühiskond ei ole pelgalt valdkond, mida toetada. See on meie ühise turvatunde, sidususe ja demokraatliku kultuuri süda. Hoidkem seda südant tugevana! Aitäh! (Aplaus.)

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister ja ettekandja! Jutt oli ju kõik väga ilus ja ma siiralt tunnustan selle eest, et sellise teema siia saali toota. Kahtlemata see ongi oluline. Aga paratamatult, vaadates opositsioonisaadikuna valitsuse tööd ja tegemist, siis ma ei näe, et teie kirjeldatud ideaali või isegi mitte mõistlikku lähenemist päris elus rakendataks. Kui me vaatame neid seaduseelnõusid, mis siia tulevad – võtame viimati selle, kus eile alles suruti läbi töölepingu seaduse eelnõu, kus vabaühenduste seisukohti, ametiühingutest ja arstide liidust puuetega inimeste kojani absoluutselt ei arvestatud. Võtame sellesama riigieelarve seaduse muudatused, kus olid kriitilised tähelepanekud vabaühenduste liidul – taas neid ei võetud arvesse. Ja vaatame sotsiaalvaldkonnas toimuvat. Ma ei näe tegelikult seda, et valitsus võtaks vabaühendusi ja erinevaid huviorganisatsioone tõsise partnerina, vaid pigem näen ma seda, et see kaasamine on kahjuks näiline ja pigem selline linnukese pärast tehtud. Nii et palun selgitage mulle, miks need sõnad ja teod ei lähe kokku.

Aitäh, härra Kiik, selle küsimuse eest! Ma kindlasti ei saa sellega nõustuda, et me ei kuula absoluutselt vabaühendusi selle näite kaudu, mida te tõite. Jah, ametiühingutel võib olla oma arvamus, aga ametiühingud on ju osa kogu vabakonnast. Meil on olemas ka teisi ühinguid, kes on samamoodi sellesse protsessi kaasatud. Vabaühendusi on väga erinevaid. Ma saan aru, et kui me läheme maailmavaatelise vaidluse peale, siis tõepoolest, teile on võib-olla teatud suund rohkem südamelähedasem, võib-olla näiteks ettevõtjate vabaühenduste suund nii südamelähedane ei ole. Aga see, millega me peame siin tegelema: me peame leidma ühtpidi võib-olla kesktee, aga teistpidi peab valitsus saama oma poliitikat ellu viia. See ei tähenda seda, et me saame sada protsenti kõikide vabaühenduste kõikide ettepanekutega alati arvestada, kuid oluline on see, et me kuulame nad ära, me arutleme ja kui me oleme teinud ühe või teise otsuse, siis me ka põhjendame seda. Ja me anname ka nendele vabaühendustele jõudu ja ressurssi selleks, et nad meiega kaasa mõtleksid. Mul on igal juhul eelmises ametis siin komisjoni esimehena väga hea kogemus vabaühenduste suunalt huvigruppide kaitse osas. Meil on ju alati Riigikogus väga oluline menetlusprotsessi osa, et me ei saa mitte ühegi eelnõuga siia kõnetooli teist korda pärast esimest lugemist tulla, kui ei ole huvigruppidega koostööd või seda ärakuulamist ja arutelu toimunud. Minu arust on see väga oluline. Tegelikkuses need arutelud toimuvad ju ka enne Riigikogu kooskõlastusringide ajal, veel enne kooskõlastusringi VTK-de ajal. See, kui me mõnda ettepanekut sada protsenti ei arvesta, ei tähenda, et me kuidagi oleme vabakonnavaenulikud. Eks meil on ju ka maailmavaatelised eelistused mõnikord.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Minu küsimus on, et kui suur on praegu valmisolek. Või oled sa seda mõttes kraadinud, et panustada ühiskondlikult koostegemistesse? Kui ma vaatan 25 või 30 aastat tagasi, siis olid väga paljud asjad – ma ise olen mitmete liikumiste algataja – näiteks külas meil oli vajadus teha teatud asju, koristada oma teid, puhastada jõesängi. Või teine asi, kui ma noore arstina alustasin, siis oli täiesti tavaline, et tuldi naabri eest küsima retsepti või tuldi, et anda infot. Aga täna on meil n-ö teenustega paljud asjad kaetud, mis on väga hea, eriti sotsiaalhoolekande poole pealt. Aga mis sa arvad, kuidas seda ühiskonda kraadida? Kui suur on see valmisolek panustada on just ühiskondlikult?

Aitäh selle küsimuse eest! Ja nagu ma enne mainisin, iseenesest on eestlaste osalus vabaühendustes ju küllaltki aktiivne. Meil Setomaal vahepeal öeldi niimoodi, et see, kes kolme MTÜ-sse ei kuulu ja vähemalt ühte ei ole asutanud, ei ole õige seto. Sealkandis on see igal juhul olnud väga hinnatud ja levinud tegevus. Võib-olla see mõnevõrra väljendas ka seda, et kui on teatud lünkasid või on natukene nagu eemaloleku tunne, siis võetakse rohkem vastutust, võetakse ka see energia ja tegutsetakse aktiivselt, sellepärast et mõnda lünka on võib-olla tarvis täita. No mis seal salata, eks meil tihtipeale ju see vabaühendusse panustamine võibki olla seotud mitte niivõrd rõõmude kui muredega. Tullakse ühiselt mõne sellise mure lahendamiseks, mis on väga hea, mis tähendabki seda, et ei oodata, et riik tuleb ainult, vaid tunnetatakse seda vastutust.  

Võib-olla üks asi, mis meid eristab teistest riikidest. Me näiteks eile vestlesime Jaapani suursaadikuga sellel teemal, et Jaapanis on ka suur huvi teatud kogemuste vastu, mis meil on, ja võib-olla üks kogemus, mida me saame pakkuda neile, on just vabatahtlike ja vabakonnaga seonduv. Nii et Jaapanis on kindlasti väga juurdunud teineteise abistamise kultuur. Aga meil on teistmoodi? Meil on paljud vabatahtlikud hästi institutsionaliseeritud. See ei ole selles mõttes üldse halb, et need vabatahtlikud ei ole niinimetatud … esindajad, vaid nad on institutsionaliseeritud selle kaudu, et neile on tagatud teatud ressurss, näiteks väljaõpe, mingisugused vahendid, mis võimaldab neil olla püsivalt kas positiivses mõttes rakkes või siis olla nagu olemas. Selles mõttes see ongi suur vahe, et kui sul juhtub näiteks loodusõnnetus või maavärin ja sul tuleb hulk vabatahtlikke, kõik on toredad inimesed, tahavad oma abi pakkuda, aga kui sa ei ole neid varem ära struktureerinud ega välja õpetanud, siis on väga keeruline nendega kriisi ajal midagi peale hakata. 

Ja nüüd see mõte, mis meil on Siseministeeriumis, mille me tegelikult valitsusleppes oleme koos koalitsioonipartneritega kokku leppinud, on kriisireservide loomine, ehk elanikkonnakaitse kriisireserv, politsei kriisireserv ja kogu turvalisuse valdkonna kriisireservid. Me mõtleme erinevate kriiside peale. Meil Eestis on praktiliselt kõiki liiki kriise olnud, välja arvatud iseseisvuse taastamise järel meil ei ole olnud naaberriigis tuumaõnnetust. Kõik muu on olnud. Muu hulgas näiteks on meil ilmselt kõige sagedamini esinev kriis elektrikatkestus. Siin on tegelikult ka, ütleme, sellistel vabaühendustel või kodanikuühendustel oma roll. Meil on juba teatud ühenduste formaatidel olemas need toetusmeetmed, kus nad taotlevad raha selleks, et näiteks elektrigeneraator soetada kerksuskeskuse ülespanekuks või oma korteriühistu toimepidevuse parandamiseks. See kõik on selline kodanikualgatus, ka omavastutuse võtmine. Me näeme, et kriisireservi loomisel saab olema väga suur osa just nimelt vabatahtlikel. Meie tugevus on kindlasti see, et me oleme suutnud neid ka tihtipeale tõhusalt rakendada, luua mingisuguse süsteemi, et inimesed ei tule lihtsalt pea laiali kuhugi sündmuskohale, vaid nad juba teavad, iga inimene teab, mis on tema rollid, ütleme, kriisi või ka sõja korral, ja suudab neid ka täita. Selle eesmärgi poole me liigume. 

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kodanikuühiskonna ja demokraatia üks iseloomustav omadus on ka arvamuste paljusus. Aga tingimata, mina arvan ja mina tean, ei ole üks ja seesama asi. Meil tuleb igasuguseid arvamusi seinast seina. Minu küsimus on, kas me peaksime sellega midagi tegema. Ega kõik need arvamused, millele väga kiirelt pannakse külge silt, et see on vale arvamus või vale teadmine või see on uhhuu-informatsioon, tingimata pikas perspektiivis ei olegi valed. Kas me ei peaks väga aktiivselt valeinformatsiooniga võitlema või me peaksime mõnikord sammu tagasi astuma ja halb asi nagunii kaob ära ja hea jääb peale? Mis on sinu arvamus?

Aitäh! Ega see võib ka teisipidi minna ju ka, et hea asi hajub ja mõni halb jääb peale. Aga üritame siis näha seda klaasi ikkagi pooltäis olevana. Ma olen kuulnud, et siin Riigikogus on ka arutelu peetud näiteks rahvaalgatus.ee üle, et kas see lävend, 1000 allkirja mõnele ettepanekule, on liiga suur või see on liiga väike. Mõnikord tundub, et see 1000 allkirja on maru lihtsalt kokku saada. Kas kõik need asjad peaksid jõudma parlamendi ette arutelule? Ma arvan, et siin võiks tegutseda pigem sellisest ettevaatusprintsiibist lähtuvalt. Me võiksime seda lävendit hoida ikkagi võimalikult madalana nii palju, kui me suudame füüsiliselt neid asju läbi arutada ja läbi menetleda. Iseenesest need erinevad arvamused, mis näiteks läbi osalusplatvormide jõuavad kuhugi, ei materialiseeru ju kohe otsusteks. Sseesama rahaalgatuse instrument, mida me kõik oleme siin kogenud, kes on Riigikogus mingi aja töötanud, ilmselt on igasse komisjoni jõudnud mõni ettepanek. See ei ole ju automaatne, hoolimata sellest, kui palju allkirju seal kokku tuleb. Näiteks mõni väga hea ettepanek kogub napilt 1000 allkirja, väga sisukas ja väga hästi argumenteeritud ettepanek, mõni väga populistlik ettepanek, mis võib pikas plaanis teha ühiskonnale kurja, võib koguda kümneid tuhandeid allkirju ja poolehoidjaid. Ja ometigi see ei ole otsustav nende ettepanekute hindamisel, mis läheb töösse ja mis jäetakse kõrvale. Selleks on meil olemas filtrid. Üks kõige olulisem filter on siin seesama rahvaesindus, kes peab mitte ainult omaenese tarkusest, vaid alati ka eksperte kaasates hindama, mis on need argumendid, kus on see nii-öelda tera ja kus võib-olla ei peaks asjadega edasi minema. Aga hästi oluline on ka see, et need seisukohad on hästi põhjendatud, rahulikult argumenteeritud, faktipõhiselt ja võib-olla ka teineteist solvamata ja kuidagi paika panemata. Ma arvan, et see on selline oluline arutelukultuuri kvaliteet. Seda tasub meil siin saalis kõigil kindlasti õppida ja meeles pidada, et see sellises võtmes ka jätkuks. Nii et jah, muide vaba ajakirjandus on väga oluline sellel puhul, kui tulevad erinevad arvamused, mis neist võimendub ja mis neist ei võimendu. Ja iseenesest, kui mina veel ajakirjandust õppisin – alustasin õppimist veel eelmisel sajandil –, siis seal olid ikka väga selged reeglid, kuidas sa oma avaldamisele minevat materjali kokku paned, millist allikat sa kasutad, kuidas sa neid allikaid hindad, kuidas see peab olema mitmekesine. Tänapäeval mõnikord need piirid hajuvad seoses sotsiaalmeedia ja igasuguste uute platvormide pealetulekuga, aga see ei tähenda, et me peame neid keelama. Me peame lihtsalt leidma võib-olla ka mingeid uusi mehhanisme. Võib-olla peaksime mõnikord olema julgemad sekkuma nendesse aruteludesse, kus me näeme – vabandage väljenduse eest! –, et aetakse kelbast, aga võib-olla peaks mõnikord oma fakti julgema, faktipõhiste teadmistega sinna sekka tulema. See on ka kodaniku panus sellesse, et me jõuaks paremate lahenduste juurde.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on küsimus tänase teema viimase lause kohta ehk kollektiivsete pöördumiste rolli ja mõju kohta. Kas te oskate öelda, kui palju neid kollektiivseid pöördumisi või rahvaalgatusi on viimase kahe ja poole aasta jooksul jõudnud siia suurde saali ja läbisid komisjonide filtrit? Sest mulle ei tule praegu ühtegi pähe, ausalt öeldes. Me võime siin meelde tuletada, et automaksuvastane petitsioon sai rohkem kui 70 000 häält, kui ma ei eksi, toiduainete käibemaksu alandamise petitsioon sai 100 000, aga ikkagi nad ei jõua siia suurde saali. Veel üks selline oli näiteks, et 36 organisatsiooni pöördusid Riigikogu poole ettepanekuga teha 1. juunist riigipüha ja siis vaba päeva. Aga see oli poolteist aastat tagasi ja ikka ei ole see siin. Kas on selline arusaam teil olemas?

Aitäh! Ma Riigikogu statistikat ei oska teile peast öelda, aga ma olen ise osalenud ka komisjonide töös, kus neid asju on arutatud. Ja nagu ma enne mainisin, tegelikkuses ju see mehhanism ei eelda, et ettepaneku kaalukust hinnatakse ainult selle järgi, mitu allkirja seal on. Ilmselgelt on meil võimalik teha ettepanekuid, mis koguksid väga palju allkirju. Näiteks tühistame mingid maksud või jätame veel midagi ära või suurendame näiteks kõikide inimeste palka või kellegi olulise sihtrühma palka või suurendame pensioni ja me saame sellele hästi suure toetuse taha. Aga tihtipeale ei sisalda need püstitatud küsimused ju seda võrrandi teist poolt, et mis on need kõrvalmõjud. Sellepärast ongi komisjoni filter seal vahel vajalik, et arutada, kas see ettepaneku siia saali toomine on tegelikkuses nii lihtne või ei ole. Ettepanek siia saali toomine tähendaks ju seda, et komisjon otsustab, et tuleb algatada eelnõu. Ega alati selle nii-öelda kodanike ettepanekuga mitte kaasaminek eelnõuga ei tähenda seda, et seda probleemi üldse ei lahendata. Seda probleemi annab mõnikord lahendada muul viisil või annab seda lahendada mõnevõrra hiljem. 

Näiteks minu enda kodukandiga kokkupuutes oli hiljuti arutlusel üks ettepanek, mis käsitles lõunaeesti keelele piirkondliku keele staatuse andmist. Jah, tõepoolest, kultuurikomisjon seda ettepanekut sellisel viisil siia saali ei toonud. Arvas, et sellisel viisil sellega edasi minna ei ole otstarbekas, kuid samal ajal on meil menetluses keeleseadus. Ma olen aru saanud, et on mitmeid Riigikogu liikmeid, kes sooviksid selle mõttega edasi töötada ja otsida lahendusi. Hoolimata sellest, et siia saali jõudvate rahvaalgatuse ettepanekute protsent ei ole väga suur, mulle tundub, et see ei ole tühi töö, mis seal tehakse. See on alati nagu diskussiooni algatamine. See arutelu, mis komisjonis toimub, on minu kogemuse järgi tavaliselt sisukas. Sinna kutsutakse juurde mitte ainult ettepaneku tegija, vaid komisjoni esimees katsub leida ka teemakohaseid eksperte ja vaadata, milline lahenduskäik või variant oleks kõige parem. Mina ei ole küll tajunud sellist suhtumist, et iga ettepanek, mis rahvaalgatusest tuleb, tuleb kindlasti laualt ilma arutamata maha lükata. Aga see arutamise tegevus iseenesest on juba väärtus omaette.

Aitäh! Küsimusteks ette nähtud aeg on otsa saanud. Läheme edasi tänase teise ettekandja juurde, kes on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi võrdleva poliitika professor, doktor Mari-Liis Jakobson. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud rahvaesindajad! Minister! Lugupeetavad EKAK-i ühiskomisjoni liikmed! Head kodanikud! Täna, aastal 2025, 34 aastat pärast demokraatliku põhikorraga riigi taassündi ning pea 23 aastat pärast Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni ehk EKAK-i vastuvõtmist siin saalis, võime öelda, et Eesti demokraatia tervis on võrdlemisi hea. Seda ajal, mil üleilmsete trendide iseloomustamiseks räägitakse üha enam demokraatia vähikäigust ja autokraatia ajastust. 

Maailma üks juhtivaid demokraatia indekseid – Varieties of Democracy ehk demokraatia mitmekesisus – hindab Eesti liberaaldemokraatiat lausa maailmas teisel kohal paiknevaks. Ja olgu igaks juhuks öeldud, et need näitajad ei mõõda seda, kas võimul on liberaalid või konservatiivid, vaid seda, kas riigis toimuvad üldised, ausad, vabad ja võistluslikud valimised, kas tagatud on kogunemis-, meedia- ja sõnavabadus, kas toimib võimude lahususe printsiip ning kas kõik on seaduse ees võrdsed. 

Omajagu tagasihoidlikum on Eesti tulemus aga osalusdemokraatia indeksis, kus oleme alles 30. kohal, ja arutleva demokraatia indeksis, kus hoiame 31. kohta. Kui liberaaldemokraatia rõhuasetus on ennekõike sellel, kuidas saavad meie huvid esindatud valimiste tulemusel ja kui tõhusalt ja õiguskorra truult toimetavad riigi institutsioonid, siis osalusdemokraatia indeks mõõdab, kuivõrd laialdaselt saavad tavakodanikud poliitika kujundamises kaasa rääkida. Ja arutleva demokraatia indeks seda, kui laiapõhjaline ja konstruktiivne on olulisi ühiskondlikke küsimusi puudutav avalik arutelu. 

Eesti arutluskultuuri nõrkusteks on ennekõike eliitide tagasihoidlik lugupidamine vastuargumentide suhtes, otsustusprotsessidesse kaasatud eliitide endiselt kitsas ring ning poliitiliste otsuste tagasihoidlik põhjendatus. Osalusdemokraatia näitajaid tirivad allapoole vähene otsedemokraatia praktikate kasutamine, aga ka näiteks erakonnasiseste valimisnimekirjade koostamise protsesside suletus. 

Osalusdemokraatia tagasihoidlikum tase vaatab vastu ka ühiskondlike hoiakute uuringutest. Kuigi Eesti elanike jaoks on oluline elada demokraatliku valitsemisviisiga riigis, hinnatakse märksa tagasihoidlikumalt oma suutlikkust poliitikas ja valitsemises kaasa rääkida ning usku, et tänane süsteem seda üldse võimaldab. 

Samas on Eesti mitmete kodanikuühiskonna arengut iseloomustavate näitajate poolest siiski oma regioonis esirinnas. Ilmselgelt on panustanud sellesse ka Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni vastuvõtmine 2002. aastal ja aja jooksul arenenud kaasamise praktikad. Aja ja vabakonna töö tulemusel on mõnevõrra omasemaks saanud ka annetamiskäitumine ja panustamine vabatahtliku tööga. 

Näiteks maailma andmisindeksis – ingliskeeli World Giving Index – oleme liikunud riikide teisest sajast esimese saja hulka, aga mitte esimese kümne või viiekümne sekka. Sinna jõudsime korra Ukraina sõja laineharjal, kui paljud eestlased avasid oma südamed, kodud või rahakotirauad selleks, et toetada sõjapõgenikke või Ukraina armeed meiegi jaoks eksistentsiaalse tähtsusega sõjas. Paraku tõi ka see välja, et nii annetajate teadlikkus kui ka mõnede initsiatiivi haaranud annetuste kogujate professionaalsus või pühendumus võib jätta soovida. Niisiis, arenguruumi meil veel on. 

Poliitiliste režiimide uurijad Steven Levitsky ja Daniel Ziblatt rõhutavad oma bestselleriks kujunenud raamatus pealkirjaga "Kuidas demokraatiad surevad", et tänapäevane demokraatia vähikäik ei kulge mitte riigipöörete või järskude suunamuutuste kaudu, vaid tasahaaval demokraatia kattevarjus. Demokraatia kandetalad löövad enamasti kõikuma alles siis, kui ise rahvalt mandaadi saanud poliitikud on aastaid õõnestanud usaldust valimistesse, mille tulemustel nende enda legitiimsus põhineb, või põhiseaduslikesse normidesse, millele nad ise on truudust vandunud, kui hakatakse sildistama oma poliitilisi oponente vaenlasteks või kahjulikuks elemendiks, kui hakatakse õigustama vägivalda, piirama sõna- või meediavabadust või teatud ühiskonnarühmade õigusi. 

Üks protsess, mis seda sammsammulist õõnestamist toetab, on ühiskondlik polariseerumine ehk olukord, kus ühiskonnas loomulik seisukohtade ja teemade paljusus peeneneb mõneks üksikuks suureks vastasseisuks. Sellistel vastasseisumomentidel hakkab paratamatult lahjenema lugupidamine oponendi suhtes, kahanema motivatsioon leida ühisosa erihuvide vahel ning mis iseäranis ohtlik, mida tugevam on vastasseis, seda lihtsamini leitakse õigustus nii-öelda ebaausate võtete kasutamiseks. Näiteks, kui oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ei kohkuta tagasi ka seaduste rikkumise teelt. 

Ühiskondlik polariseerumine on kasvutrendis paljudes maailma piirkondades, iseäranis Põhja-Ameerikas, Euroopas, aga ka Aasias. Eestiski on polariseerumise tase viimasel kümnendil omajagu süvenenud, ent meie regiooni laiemas kontekstis oleme endiselt mõõdukad. 

Polariseerumine ja kodanikuühiskonna areng on aga omavahel paradoksaalses seoses. Tugev polariseerumine võib viia autokraatiasse, ent mõõdukas polariseerumine nügib tagant ühiskondlikku aktiivsust. See peaks motiveerima inimesi enam osalema, annetama ja töötama oma maailmavaateliste tõekspidamiste hüvanguks. Aga mis aitaks meid välja maailmavaadete kaevikutest? 

Indeksid viitavad, et hästi läheb arutleva demokraatia traditsiooniga riikides, kus ühiskondlik aktiivsus kanaliseeritakse diskussioonidesse, mille eesmärk on mitte ideoloogiline kaevikusõda, kus tulemus on etteaimatav, igaüks surub oma maailmavaatelised kannad sügavamale mudasse, vaid kus arutletakse eesmärgiga leida kompromisslahendusi, mis võimaldaks igaühel minna edasi väärikalt oma vaadetele kindlaks jäänuna, kuid samas selliselt, et üks tüliküsimus on eri osapoolte vahel vähem. 

Polariseerumise tulemusel tugevneva kodanikuühiskonna kontekstis on äärmiselt oluline, et elus püsiks ka sedasorti kodanikuühiskond, mis toetaks esmajärjekorras just demokraatia alusväärtusi ja põhimõtteid, vägivallatut arutelukultuuri, õigusriigi põhimõtete austamist, kõigi sõnavabadust viisil, mis ei riiva teiste põhiõigusi ega inimväärikust ning enamuse võimu tunnustamist koos igaühe õigusega jääda poliitilisele eriarvamusele. 

Demokraatia alusväärtuste eelis on ühtlasi ka nende puudus. Nad on õhukesed. Õhedus soodustab ühelt poolt eri maailmavaadete kooseksisteerimist, mis on ju hea. Ent õhedus ei tekita entusiasmi. Raske on saada tavainimesi panustama oma aega ja raha ainuüksi demokraatia väärtuste ülalhoidmiseks olukorras, kus need võivad töötada ka näiteks nende ideoloogiliste oponentide hüvanguks. 

Selles kontekstis on üks tänase Eesti kodanikuühiskonna ja demokraatia arengu väljakutseid kindlasti demokraatliku arutelukultuuri ülalhoidmine ja ka parem institutsionaliseeritus. Eesmärk, mida ei saa jätta üksnes iseorganiseeruva kodanikuühiskonna õlule. Seda eesmärki aitaks tagada näiteks sisulisemad kaasamispraktikad kohaliku omavalitsuse tasandil, rahvakogu või mõne muu analoogse formaadi institutsionaliseerimine või ka suurem rõhk rahvaalgatuse konstruktiivsusele. Samuti võib kaaluda otsedemokraatlike praktikate laialdasemat kasutamist, kuid need vajaks maailmavaadeteülest hea tava kokkulepet, et suudaksime nende tulemusel ka tegelikult rahva tahet välja selgitada, mitte kasutada seda üksnes poliitilise manipulatsiooni vahendina. 

Lõpetuseks. Riigikogus kõlanud soov avada EKAK uuesti ning seda kaasajastada on tervitatav. Ehkki pea kõik selles dokumendis on aktuaalne ka tänapäeval, tuleb tunnustada, et lisandunud on uusi väljakutseid. Ja kindlasti on EKAK-i uuendamine ka ise väljakutse – väljakutse, mille raames on suurepärane võimalus mitte üksnes tõsta Eestis arutleva demokraatia ja osalusdemokraatia taset, vaid ka demonstreerida selle parimaid praktikaid. Näidata, et arutelu saab olla laiapõhjaline, hästi argumenteeritud ja üldisest huvist lähtuv. Näidata, et maailmavaateliste oponentide või ka lihtsalt konkurentide suunal kriitika tegemise kõrval suudetakse leida üles ka omavaheline ühisosa. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me näeme ju praegust olukorda, kus usaldus valitsuse vastu on praegu naeruväärselt madal. Tegelikult puudub see, aga uuringud näitavad, et valitsuse, vist oli septembris, usaldusväärsus on 30%, ma vaatan praegu, samas kui reitingute järgi on see 12,9%. Kuidas see võimalik on, et rahvas valitsust ei usalda? Kaks sellist täiesti erinevat numbrit. Mis on õige neist kahest?

Aitäh küsimuse eest! Mõlemad on õiged, sest mõõdetakse erinevaid asju. Kui me räägime valitsuse või ka Riigikogu usaldusest, mida mõõdetakse avaliku arvamuse küsitluses ja inimestelt küsitakse, kas te usaldate valitsust või kas te usaldate Riigikogu, siis hinnatakse, kas inimesed üldiselt usaldavad seda, mida valitsus kui institutsioon või Riigikogu kui institutsioon teeb. Aga nii-öelda erakondade reitingud, kus tänastel valitsuses olevatel erakondadel tõesti on see madalam, küsitakse, milliseid erakondi te toetate, kui täna toimuksid Riigikogu valimised, siis kellele te annaksite hääle. Minu meelest on see demokraatia seisukohalt hästi tervislik, kui inimesed suudavad eristada oma nii-öelda maailmavaatelist eelistust ja suhtumist põhiseaduslikesse institutsioonidesse. Samahästi näiteks võib või ei pruugi meeldida mõne institutsiooni juht, näiteks koolidirektor, aga samal ajal kooli ja seal antavat haridust endiselt usaldatakse. Nii et ma arvan, et siin otsest vastuolu ei ole. Kui need numbrid teataval määral erinevad, siis pigem see räägib sellest, et meil on ühiskonnas olemas arusaam erakondliku toetuse ja institutsioonide usaldusväärsuse erinevusest.

Tanel Kiik, palun! 

Jaa. Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Mulle jäi juba enne silma teie faktilehelt, aga nüüd ka teie sõnavõtust Eesti tagasihoidlik koht osalusdemokraatias ja arutleva demokraatia indeksites. Siin on üks selline ilus lause, ma loen selle korra ette.

"Eesti arutluskultuuri nõrkusteks on ennekõike eliitide tagasihoidlik lugupidamine vastuargumentide suhtes, otsustusprotsessidesse kaasatud eliitide endiselt kitsas ring ning poliitiliste otsuste tagasihoidlik põhjendatus."

See on päris tõsine kriitika. Sellega on raske mitte nõustuda, eriti opositsioonis olles, näete seda igapäevaselt. Aga mis seal salata, see ei ole ju sõltuv otseselt sellest, kes parasjagu valitsuses on, vaid see kipub niimoodi olema, et ikkagi erakonnad ja kitsad ringid ja tagatoad teavad ikka paremini, kuidas asju tuleks lahendada, ja alati igale argumendile leitakse vastuargument ja vastuargumendile põhjendus, miks see vastuargument ei päde. Kes siis seda ei oskaks. 

Mu küsimus on, kuidas seda olukorda parandada. Kuidas me saaksime jõuda olukorrani, et näiteks aasta või kümne aasta pärast keegi teeks sarnast ettekannet ja ütleks, et vot, see on meie tugevus, me oleme suutnud nendest muredest üle saada?

Aitäh! Miljoni dollari küsimus, jah. Eks seda arutelukultuuri või üldse, kui me toome mängu sõna sõna "kultuur", siis me hakkame rääkima mingitest sügavamatest hoiakutest, lastetoast ja kõigest muust sellisest. Aga kindlasti mõjutab siin seda pilti ka tänapäev, see, kuidas me üldse poliitilistel teemadel arutleme. Ja võib-olla ka siin saalis toimuvale annab ju hoogu juurde see, mida pannakse tähele, mida väärtustab ühiskond, mida väärtustab valija. 

Mulle tundub, et täna me oleme seisus, kus erakonnad tajuvad, et üksteisele vastandumisest on võtta välja rohkem poliitilist kasu, saadakse rohkem tähelepanu. Mina rääkisin siin polariseerumisest. Ehk see võimalus lüüa ühiskonda kahte lehte – oma toetajateks ja vastasteks – just nagu soosib mõlema poole mängijaid. 

Üks lootus on, et kui ühiskonnas need ootused ja hoiakud muutuvad, siis kui ühel hetkel ikkagi vint saab üle keeratud ja inimesed väsivad ära pidevast vastandamisest. Ma arvan, et ka institutsioonide usaldusväärsus viitab sellele. See võiks nügida kõiki rohkem sellisele kaasavale arutelukultuurile. Ma mäletan, et siin üks peaminister ka kunagi mainis, et tema suur eesmärk on, et opositsioon ja koalitsioon teeksid rohkem omavahelist koostööd ja et jõuaks ka opositsiooni eelnõusid heakskiitmisele. Te teate ilmselt minust paremini, kuidas selle algatusega läks, aga need numbrid just väga suureks ei osutunud. Aga see pall on teie väravas.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor! Oma ettekandes te rääkisite polariseerumisest ja seletasite, millised mõjud sellel on demokraatiale. Minu küsimus puudutab polariseerumise põhjuseid, sest see on ju tagajärg. Lisaks üks väike küsimus. Te olete toonud eesti keele sõnavarasse sõna "klientelism". Äkki peatute sellel ka hetkeks?

Jaa! Mis on polariseerumise põhjused? Siin on päris palju seda seostatud meie teiseneva arutelu, kultuuri ja maastikuga. Olukorras, kus me arutleme üha rohkem poliitika üle sotsiaalmeedias, mis võimaldab mullistumist ja kus inimesed ei taju alati, et tegu on vähemalt poolavaliku ruumiga, kui mitte päris avaliku ruumiga, kus nende sõnal on kaal ja vastutus, siis on erinevad väljendid nii-öelda altimad välja tulema või arutellu jõudma ja see kõik normaliseerib seda protsessi. Samamoodi võib-olla seesama erakondadevaheline konkurents ja see taju, et näiteks meedia korjab konfrontatsioonilisi või, nagu Eestis on öeldud, reljeefseid väljaütlemisi meelsamini üles ja võimendab neid. Sellega on võimalik saada tähelepanu. Kõik need panustavad sinnasamma. Loomulikult, ega ju ka Eesti poliitika ei ole suletu anum. Nähakse, kuidas toimetavad kolleegid välismaal. Aeg-ajalt sellest ka õpitakse ja transporditakse siia praktikaid ühiskondadest, mis on juba oma olemuses polariseerunumad ja võib-olla sellise poliitilise loogikaga rohkem harjunud. 

"Klientelism", jah, ei ole üldse mitte minu leiutatud termin, vaid poliitikateadustes juba päris eakas termin. See viitab sellisele poliitilisele praktikale, kus poliitika muutub vahetuskaubaks poliitilise toetuse eest. Näiteks seda tüüpi praktika, kus üks kandidaat või erakond on nõus kas mõne toetaja või ka valija toetuse eest pakkuma talle teatud konkreetseid mõõdetavaid hüvesid. See on teema, mida Eestis ei ole nii põhjalikult eraldi mõõdetud. Pigem on meil siin selliseid nii-öelda üksikjuhtumite näiteid, kus keegi räägib, kuidas talle on pakutud tema hääle eest mingisuguseid hüvesid. See on rohkem levinud vähem arenenud demokraatiates ja võib-olla ka kohalikul tasandil. Miks ma selle teema tõstatasin enne kohalikke valimisi, oligi see, et lihtsalt inimeste teadlikkust tõsta. Tegemist on praktikaga, mis ei ole kindlasti demokraatiale tervislik. Oma hääle müümine on lausa karistatav praktika Eesti seaduste järgi.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud professor, aitäh teile selle ettekande ja küsimustele vastamisel sisukate vastuste eest! Minu küsimuse tegelikult küsis ära Tanel Kiik, aga ma üritan sinna juurde ühe mõtte lisada. Me kõik teame, et erinevatel erakondadel on erinev maailmavaade, see on hea, aga tihtipeale peaks otsima ühisosa, mis oleks tugevuse näide. Te oma uuringutes ja olukorraga tutvudes olete ilmselt jälginud ka teisi riike. Kuidas erineb Eesti selles pildis, ka siin saalis toimuv? Ma ei mõtle muidugi kolmandaid riike, ma mõtlen ikkagi Euroopa riike või siis ka Põhjamaa riike. Ja enne, kui te vastama hakkate, palju õnne ka Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudi kümnenda aastapäeva puhul!

Suur tänu! Ma eeldan, et küsimus puudutab siin ennekõike neid nii-öelda osalusi arutleva demokraatia näiteid. Noh, need on indeksid, kus Eesti on 30. ja 31. Kui me vaatame neid tipuriike nendes kategooriates, siis see pilt on seal üsna kirju. Seal on top 10-s või top 5-s sees ka sellised riigid nagu Uruguay, Taiwan, Sloveenia, Saksamaa, Norra ja Taani, mis võib-olla tulevad paljudele ootuspärasematena välja. Mida nende riikide puhul võib-olla esile tõstetakse? Esiteks, selline tõesti hästi laiapõhjaliste parlamentaarsete arutelude kultuur, näiteks Saksamaa näitel, tema komisjonide töö. See on ka Eestile olnud kunagi põhiseaduse koostamise kontekstis üheks eeskujuks. Aga võib-olla selle võrdluse kontekstis saab öelda, et tasub sinna lätete juurde tagasi minna ning vaadata ja võrrelda neid praktikaid, et kas meil on sealt midagi õppida. Uruguay ja Sloveenia puhul tuuakse välja otsedemokraatia tugevat traditsiooni, kus on hästi palju just ka kohaliku tasandi referendumeid. See on juba sisseharjunud osalemismeetod inimeste jaoks, seal on välja kujunenud oma tavad ja praktikad. See ei ole ainult selline nii-öelda manipuleerimise element, kus, ma ei tea, suured erakonnad teevad kampaaniat ühe või teise seisukoha toetuseks ehk siis põhimõtteliselt nad püüavad lihtsalt inimesi veenda, kuidas tuleb hääletada, mitte ei püüa aru saada, mida inimesed tegelikult eelistavad. Taiwan on kindlasti ka hästi huvitav näide. Ma ei ole kahjuks nende praktikatega väga kursis. Aga mida ma tean, on see, et Taiwan on tohutult polariseerunud ühiskond, aga seal on suudetud teha edusamme just e-demokraatia arendamisega ja nende e-demokraatia platvormidega. Taiwan on ka üks selliseid kohti, kus tehakse hästi palju polariseerumise teemal uuringuid ja eksperimente, et kuidas on võimalik selliste polariseerivate teemade kontekstis jõuda mingisuguse konstruktiivse aruteluni ja selle ühisosa väljaselgitamiseni erakondadeülese kompromissi leidmise kontekstis.

Jüri Jaanson, palun! 

Suur tänu! Lugupeetud professor! Jah, mulle tundub viimasel ajal, et Eestis püütakse demokraatlikku juhtimist taandada uuringufirmade leitud toetusprotsentidele, mitte just vabadelt valimistelt saadud mandaadile. Aga see selleks. 

Ma tahan küsida osalusdemokraatia tasakaalupunkti kohta. Kui te ise ka toote näiteks, et erakondade sisevalimised on läbipaistmatud, siis kus see osalusdemokraatia areng või selline demokraatlik tasakaalupunkt peaks olema regulatsioonide, käitumiseetika, käitumisnormide või mille vahel? Kuidas see tuleks leida, et see osalusdemokraatia meil paremaks läheks?

Aitäh! Tasakaal kujuneb tavaliselt katse ja eksituse meetodil. Ehk me saame viia sisse uusi praktikaid ja korrigeerida olemasolevaid. Kindlasti ei ole siin olemas kuldlõike lahendust, kus rätsep teeb ilma modellile selga proovimata ülikonna valmis ja siis me hakkame selle ülikonnaga järgmised mitukümmend aastat elama. Mis puudutab näiteks erakondade sisevalimiste teemat, siis siin on üks neid teemasid, mida Eestile on ette heidetud, see, et meil ei ole reguleeritud sisevalimiste temaatika. Erakonnad ise saavad otsustada, kuidas neid nimekirju kokku pannakse. Mõnes riigis on palju nõudlikumad erakonnaseadused, mis seda vastutavust ja esindatavust püüavad reglementeerida. Eestis on sellest loobutud. Ma saan aru, et osalt just nimelt strateegilise kalkulatsiooni eesmärgil, kuidas saada kokku kõige konkurentsivõimelisem nimekiri, sest see, keda eelistavad erakonna liikmed, ei pruugi alati minna kokku sellega, keda võib eelistada valija. Eestis erakonnaliikmete protsent tervest elanikkonnast ei ole maailma kõige kõrgem, ta ei ole ka kõige madalam. Aga siin on seesama risk. 

Poliitika on jah pikk mäng. Ka erakonnad kalkuleerivad siin mitmete teemade vahel, aeg-ajalt on võib-olla poliitiliselt mõistlik võtta teatav valija kriitika, juhul kui see hiljem otsuste jõustumisel, ellurakendumisel võib pöörduda, kui mingisugused ebamugavad teemad saavad pildist välja. Ja pikk mäng on ka osalusdemokraatia ja arutlev demokraatia. Need kindlasti on ühest küljest positiivsed, head praktikad, mis võimaldavad suuremat legitiimsust otsustele, aga teisalt võtavad rohkem aega. Nii et jah, see kuldlõige, ma arvan, kujuneb katse-eksituse-meetodil. Aga tasub katsetada.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ennist kolleeg Tanel Kiik küsis, kuidas olukorda muuta. Inimesed ei tunne, et nendest väga palju sõltuks. Võib ju rääkida, aga kuulda ei võeta. Te ütlesite, et see on miljoni dollari küsimus. Mina olen nõus vastama sellele küsimusele palju väiksema summa eest, kui keegi ei pakuks. On olemas hoovad, mille kaudu minu meelest saaks vägagi palju seda olukorda paremuse poole liigutada. Ennekõike ma nimetaksin rahvaalgatuse õiguse taastamist. Ma tean, et siin võib kerge olla see vääriti arusaamine tekkima – mitte teil, vaid kuulajaskonnal laiemalt –, sellepärast et meil on ju rahvaalgatus.ee. Aga nagu teie poliitikavaldkonna akadeemikuna kindlasti teate, see ei ole see, mida on silmas peetud päriselt rahvaalgatuse õigusest rääkimise teel. 

Kui taastada see rahvaalgatuse õigus, mis oli sätestatud 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseadustes, nii et rahvas saab päriselt algatada parlamendis eelnõusid ja kui parlament neid vastu ei võta, siis läheb asi rahvahääletusele, siis tekiks see jõuhoob rahvale, mille kaudu nende käsutuses on õigused, mida nad saavad kasutada ka parlamendikoosseisu muutmiseks tahtmise korral. Kui sellised õigused oleksid, siis rahvast kuulataks palju rohkem. Kuidas kommenteerite?

Ma võib-olla täpsustan, et Tanel Kiige küsimus käis ennekõike arutelukultuuri kohta, et kuidas seda muuta. Seda tõenäoliselt ühe muudatusega ei saa muuta. 

Mis puudutab seda, ütleme, esimese vabariigi aegset rahvaalgatuse õigust, siis kindlasti annab see rahvale väga suure jõuhoova või õla. Kui selline asi vastu võetaks, siis tõenäoliselt nendessamades reitingutes Eesti tõuseks oluliselt. Aga riskikoht on siin see, et me võiksime kukkuda teistes indeksites, mis puudutavad valitsemise efektiivsust ja poliitika reaalset ellukutsumise viisi. Ja kui me jõuame igapäevasesse plebistsiiti, siis sellel on ka omad riskid. 

Seetõttu mina soovitan alustada otsedemokraatia praktiseerimist pigem kohalikult tasandilt ja seetõttu ka väiksematest küsimustest väiksema kaalukusega. Ja kui me oleme sellega seonduvad head tavad, praktikad, ka selle harjumuse ja osaluskultuuri paika saanud, siis miks mitte. See on tõesti väga tugev, väga võimas otsedemokraatia instrument.

Jaak Aab, kiire küsimus ja kiire vastus, palun!

Tänan, austatud juhataja! Tänan huvitava ettekande eest ja need küsimused on väga aktuaalsed meil siin ka. Demokraatia mitmekesisuse ja liberaaldemokraatia indeksis paikneb Eesti teisel kohal. Seal suure osa moodustab ka see, et valimised on meil üldised, ausad, vabad ja võistluslikud. Aga kuidas mõjub see, kui osa erakondi e-valimiste vastu pidevalt võitleb ja kutsub inimesi üles paberil hääletama? Kas te olete seda usaldust ka mõõtnud kuidagi või analüüsinud, kuidas Eesti inimesed neid valimisi usaldavad, kui käib selline dissonants avalikus ruumis?

Pean möönma, et e-valimiste teema on meil sõbralikult Tartu Ülikooli politoloogidega ära jagatud ja nemad on kindlasti vaieldamatult suuremad eksperdid sellel teemal sõna võtma. Mis puudutab iseenesest teatavaid eelistusi ja nende kommunikeerimist oma valijatele, siis selles ei ole muidugi midagi halba. See on iga erakonna enda eelistus. Kus võib tekkida selline kriitilisem moment, on see, et kui me hakkame tegelikult ju ühe põhiseadusliku institutsiooni valimiste suhtes sellist umbusku ja usaldamatust kasvatama, siis see kindlasti võib hakata õõnestama sedasama demokraatiat kui institutsiooni laiemalt.

Aitäh! Täpselt aja piirides. Teile antud küsimuste ja vastuste aeg sai läbi. Läheme nüüd edasi kolmanda ettekandja juurde, kelleks on Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadmussiirde juht, avaliku halduse ekspert ja Eesti Koostöö Kogu nõukogu aseesimees doktor Külli Taro. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Minister! Head kuulajad! Petitsiooniõigus ehk õigus pöörduda valitsejate poole on üks vanimaid poliitilisi kodanikuõigusi, isegi vanem kui valimisõigus. Tänapäeva demokraatlikes riikides on inimestel väga palju võimalusi ühiskonnaelus kaasa rääkida. Rahvaalgatus on üks neist, aga väga levinud võimalus osaleda demokraatlikus poliitikakujundamises nii meil kui ka mujal. 

Eestis anti 2014. aastal tõesti kollektiivsete pöördumiste õigus kõigile vähemalt 16-aastastele alalistele elanikele. Riigikogule esitamiseks on vaja vähemalt 1000 allkirja. Kohalikul tasandil on algatusõigus juba 1993. aastast. Pöördumise võib esitada vähemalt 1% hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest, kuid mitte vähem kui viis inimest. Platvorm rahvaalgatus.ee loodi 2016. aastal Riigikogule pöördumiste esitamiseks ja seiramiseks. Alates 2020. aastast lisati võimalus esitada algatusi ka kohalikele omavalitsustele, sest oli näha, et paljude inimeste mured olid hoopis omavalitsuste lahendada. 

Tänaseks on rahvaalgatusveeb kõige kasutatavam turvaline digitaalne osaluskanal Eestis ning rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti e-demokraatia edulugu. Saame igasugu tähtsaid auhindu ja meid käiakse päris palju uudistamas. Kümne aastaga on rahvaalgatusveebis antud üle miljoni allkirja. Riigikogule on koostatud suurusjärgus 500 pöördumist ja kohalikele omavalitsustele 200 algatust, aga kõik algatused ei kogu otsustajate ette jõudmiseks piisavalt toetust. Umbes kolmandik Riigikogule suunatud pöördumistest ületab 1000 allkirja lävendi ja jõuab parlamenti. Omavalitsustesse jõuab umbes kaks kolmandikku algatatud pöördumistest. 

On tõesti arutatud, kas 1000 allkirja Riigikokku jõudmiseks on liiga madal nõue. Eestis kehtestatud lävend on võrreldes teiste riikidega pigem madal. Näiteks nii Taanis kui ka Saksamaal tuleb koguda 50 000 allkirja. Aga nende riikide rahvaarv on ka erinev. Sobiliku mõõdupuuna kasutataksegi tavaliselt nõutud allkirjade arvu, osakaalu rahvastikust või hääleõiguslikest inimestest. 

Proportsioonina rahvaarvust on meie ja Saksamaa lävend tegelikult täiesti võrreldavad. Ja tuleb arvestada, et näiteks Taanis on lävend küll kõrgem, kuid iga 50 000 allkirja kogunud pöördumist arutatakse parlamendi plenaaristungil. Ehk pöördumisi menetletakse seal eelnõuga sarnases protsessis. 

Me näeme praktikas, et 1000 allkirja ei ole tegelikult üldse lihtne kokku saada, 1000 allkirja on Eesti mõistes päris suur arv. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma usun, et te teate ise ka väga hästi, et saada 1000 valija häält ei ole üldse lihtne. Mida populaarsemaks rahvaalgatuste esitamine muutub, seda suurem koormus langeb Riigikogule. 

On ka arutatud, et parlamenti ei peaks jõudma need algatused, mille lahendamine ei ole ilmselgelt Riigikogu pädevuses või mida sisuliste puuduste tõttu ei saagi arutada. Näiteks Riigikogul pole õigust ühtki erakonda likvideerida ega ühtki parlamendiliiget sundida tagasi astuma, isegi siis, kui sellesisulised pöördumised koguvad tuhandeid allkirju. 

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse järgi saab pöördumiste puuduste kõrvaldamiseks tagastada Riigikogu juhatus. Kui samasisulise pöördumise arutamisest on möödas vähem kui kaks aastat või esitatud ettepanek ei ole ilmselgelt kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtete ja välislepingutest tulenevate rahvusvaheliste kohustustega, saab pöördumise tagasi lükata Riigikogu komisjon. Neid otsuseid ei saa seaduse järgi teha keegi teine Riigikogu asemel. Aga seaduste muutmine on loomulikult Riigikogu pädevuses. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teie käes on teisel lugemisel praegu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 688. See eelnõu sisaldab vähemalt ühte väga vajalikku ja kauaoodatud sätet: edaspidi ei peaks kohalikud elanikud kohalikku algatust esitama normitehniliselt korrektselt vormistatud õigusakti eelnõuna. Piisaks põhjendatud taotlusest, nii nagu see täna on ette nähtud Riigikogule esitatavate pöördumiste puhul. 

Muide, just vorminõuete rikkumine on olnud üheks põhjenduseks või isegi ettekäändeks, miks mõned omavalitsused pöördumisi sisuliselt ei aruta. 

Head kuulajad! Riigikogu menetlusse jõudnud pöördumistest on 5–10% algatustest viinud seadusemuudatuseni. Umbes kolmandik on tagasi lükatud, ülejäänud pöördumised on lahendatud muul viisil või nende saatus on ebaselge. Kohalikesse omavalitsustesse jõudnud algatustest on umbes pooltel juhtudel proovitud probleemi mingil moel lahendada. Algatustega on sisuliselt tegeletud, veerand on jäetud menetlemata, sest probleem lahenes muul viisil või see polnudki omavalitsuse pädevuses, ja omakorda veerand on jäetud menetlemata igasugu põhjenduseta või on viidatud normitehnika puudustele. 

Rahvaalgatus võimaldab otsuseid mõjutada, kuid selle tähendus ja kaudne mõju on palju laiem. Rahvaalgatus.ee on eriline platvorm, sest toob ühte turvalisse digitaalsesse ruumi kokku väga erinevad poliitilised vaated – marginaliseeritud ja välja jäetud hääled, huvigrupid, professionaalse huvikaitse esindajad, aktivistid, rohujuuretasandi eestkõnelejad, aga ka lihtsalt kaasamõtlejad. 

Iga algatust ei ole võimalik ellu viia või need ei realiseeru algses vormis. Konkreetsele muudatusele suunatud algatused võib jagada laias laastus kas professionaalseks huvikaitseks või rohujuuretasandi kodanikualgatuseks. Mõlemad on oma koha rahvaalgatusveebis leidnud. 

Aga on ka hulk, võib-olla isegi lausa suurenev hulk algatusi, mida me nimetame digitaalseteks protestideks. Digitaalsete protestide põhieesmärk on avaldada meelsust mõne poliitilise otsuse või isiku suhtes. Plakatitega tänavale tulemise asemel väljendatakse oma seisukohti digitaalses ruumis, kas või trükitähtede abil karjudes. Nende eesmärk ei pruugi olla otsene seadusemuudatus, tegu on pigem ühiskondliku temperatuuri testivate algatustega, mille puhul rahvaalgatusveeb toimib omamoodi rahumeelse ventiilina. 

Rahvaalgatusportaali haldava Eesti Koostöö Kogu eksperdid on rahvaalgatusi analüüsides märganud huvitavat mustrit. Teemadel, mis avalikus arutelus näivad ühiskonda sügavalt lõhestavat, tekivad rahvaalgatusveebi sageli vastassuunalised ettepanekud. Aga nende vastandlike ettepanekute toetus ei ole alati üldse mitte võrreldav. Ma ei tea, kas võiks järeldada, et tegelik polariseerumine ühiskonnas võib olla märksa väiksem, kui avalikust arvamusruumist mulje jääb, või on see pigem soovmõtlemine. 

Teine tähelepanek puudutab teemasid, mis näivad avalikus debatis väga olulised, kuid ei kogu rahvaalgatusena piisavalt toetust. Näiteks presidendi otsevalimine. Sellesisulisi algatusi on korduvalt tehtud, kuid ükski pole suutnud 1000 allkirja kokku saada. Rahvaalgatusveeb on lakmuspaber, mis näitab kätte ühiskonda kõnetavad teemad. 

Aga tuleb muidugi meeles pidada, et algatustele antud allkirjade hulk ei sõltu algatuse sisulisest kvaliteedist, tegelikust või potentsiaalsest toetajate hulgast, vaid vaja on ka algatajate suutlikkust toetust mobiliseerida või teinekord lihtsalt soodsat tähtede seisu. Seetõttu on rahvaalgatustele toetuse kogumine ka tõeline demokraatia kool. 

Arvamusküsitluse andmetel on pea 61% eestimaalastest kasutanud või valmis kasutama rahvaalgatusi oma seisukohtade väljendamiseks. Eriti aktiivsed on muide 18–24‑aastased noored. 70% küsitletutest usub, et rahvaalgatuste tõsiseltvõtmine suurendab poliitika usaldusväärsust. Just tõsiseltvõtmine, mitte tingimata toetamine. 

Isegi kui Riigikogul või valitsusel ei ole plaanis pöördumistes soovitud eesmärki täita, sest iga ettepanek ei pea alati saama seaduseks, näitavad algatused kätte teemad, mida on vaja inimestele rohkem selgitada ja seletada. Kui näiteks toidukaupade käibemaksu alandamist toetas 98 500 inimest, siis väärib selgitamist, miks Eestis ei ole toidukaupadele alandatud maksumäära, miks seda teha ei plaanita või miks tõenäoline tulemus ei oleks kooskõlas algatajate ootustega. Selline selgitustöö on väga oluline, et tõkestada inimeste riigist võõrandumist, pettumist, heitumist, ja pidurdada ka valeinformatsiooni levikut. 

Lõpetuseks. Kolleegid Tallinna Tehnikaülikoolist on oma teadustöös eri riikide kogemuse varal korduvalt näidanud, et üksnes digitaalsete kanalite kasutuselevõtmine ei vii automaatselt parema kodanikuühiskonnani. E-osaluse kanalitele on pandud ülemäära suuri ootusi, justkui suudaks need lahendada kõiki osalusdemokraatia kitsaskohti. Nii ei asenda ka rahvaalgatus.ee platvorm ühtegi sisulist arutelu Riigikogus, valitsuse laua taga või kohalikes omavalitsustes. Aitäh!

Aitäh ettekande eest! Ja nüüd on teile ka küsimusi. Esiteks Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Külli Taro! Ma olen küll suur rahvaalgatuse portaali fänn, aga mu küsimus on hoopis teisel teemal. Kuna ma ei jõudnud Mari-Liisile seda esitada, siis ma küsin sinult. Mis sina arvad, kas kehtiva valimisseadusega on üldse võimalus suuremaks osalusdemokraatiaks, kui Riigikokku pääsemiseks ehk selle vajaliku lävendi ületamiseks on vaja konkureerida nii raha kui ka muude ressursside mõttes? Need, kes üldiselt Riigikokku pääsevad, saavad seda teha eelkõige seeläbi, et seovad ennast konkreetsete ettevõtete huvide eest seismisega võimule pääsedes, samas kui väärtuspõhiste liikumiste pakkumine ei suuda majanduslike huvidega vajaliku toetuse peale piisavalt edukalt konkureerida. Ja tulemuseks ongi see kivistunud poliitiline eliit, kus üha vähem konkureerivad mitte ideed, vaid raha. Mis sa siis sellest valimisseadusest arvad? Kas oleks vaja muuta? Kui jah, siis mida?

Aitäh! Valimisseaduse muutmine on Riigikogu kätes. Aga tulles tagasi Mari-Liisi ettekande juurde, siis tõesti, Eestis ei ole inimeste osalus erakondades väga suur. Me ei ole erakondade mõttes poliitiliselt väga aktiivsed. Ja ka uute liikmete värbamisel ei ole erakonnad olnud, ütleme, arvuliselt väga edukad. Ehk tegeleda sellega, et üha enam inimesi oleks valmis võtma vastutust, kandideerida parlamenti, on kindlasti väga oluline aspekt. Aga ma ei ole tegelikult päris nõus sellega, et Eestis ei ole võimalik ideedega parlamenti konkureerida. Jah, igasugune kampaania vajab tõepoolest ka raha ja rahal on kampaania tegemises oluline roll, aga toetus ideedele on minu hinnangul Eestis endiselt väga oluline.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, ventiil on ta selgelt olemas, aga minu kogemuse järgi – ilma analüütilise kogemuseta – on see kasutegur erakordselt madal. Te ütlete, et 5–10% sellest on kuidagi seadusesse jõudnud. Aga ma oleks väga huvitatud, ja ma arvan, et ka teised kolleegid, et mida te silmas peate. Vaadake, kui ma teen pöördumise, et toiduainete käibemaks alla või mingi muu konkreetne asi, siis mida te loete seadusesse jõudmiseks. Seal võib olla mingisugune suvaline ... Kui võtta ette kõik need ja siis tulla selle jutuga siia, siis oleks palju huvitavam rääkida. Mida te silmas peate? Kui oleks sellist analüüsi, ma oleks väga tänulik ja ilmselt teised ka.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Esiteks, ma kindlasti soovitan vaadata rahvaalgatus.ee veebilehelt. Seal on algatuste all võimalik jälgida iga algatuse saatust. Riigikoguga on selles mõttes asi väga hea, et meil on andmevahetus automatiseeritud. Kui Riigikogu komisjon teeb mingisuguse otsuse, saadab näiteks algatajatele vastuse, siis see vastus läheb ka sinna rahvaalgatusveebi välja. Nii et iga algatuse kohta on võimalik jälgida, mis on temast saanud. Kohalike omavalitsustega on natuke keerulisem, sealt seda infot kätte saada on teinekord päris keeruline. 

Aga miks ma ei saa öelda, kui palju täpselt on see protsent, mis jõuab seadusesse? Just nimelt sellepärast, et raske on öelda, kas seaduse muutmine toimus just täpselt ja ainult tänu sellele rahvaalgatusele. Kui me võtame näiteks sel aastal Riigikogus vastu võetud jahiseaduse muudatused, siis sellega oli seotud ka üks rahvaalgatus, mis puudutas suurkiskjate arvukuse kontrolli alla saamist. Vähemalt komisjoni esitatud kirjast ja komisjoni esitatud selgitustest olid need rahvaalgatused toodud ettepaneku aluseks jahiseaduse muutmiseks. 

Teinekord ei pruugi see tulemus üldse olla seadusemuudatus. Näiteks, kui eelmisel aastal tehti algatus, mis muretses maakoolide säilimise pärast, siis Riigikogu korraldas olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu ja haridus- ja teadusminister leidis eelarvesse eraldi toetuse väikeste maakoolide rahastamiseks. See tulemus ei olnud seadusemuudatus, aga siiski mingisugune tulemus sellel oli. 

Varasemast ajast näiteks karusloomafarmide keelustamise teema, oli algatus, mis jõudis Riigikokku. Jällegi on keeruline öelda, kas Riigikogu oleks selle seaduse vastu võtnud ka ilma selle algatuseta, võib-olla oleks. Aga vähemalt samal ajal oli samasisuline algatus Riigikokku tehtud.

Tanel Kiik, palun! 

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on natuke laiem küsimus, aga tundub, et te võiksite olla õige adressaat ka sellele vastama. Eestis on selline, noh, ma ei tea, kas see on omapära või justkui trend tekkinud. Mu küsimus ongi selles, kas see trend on laiem või see iseloomustab kuidagi Eestit. Meil praktiliselt igaks parlamenditsüklikuks tekib taas mõni uus poliitiline jõud, mis jõuab ka parlamenti, ja siis selle nelja aasta jooksul kipub ta uudsus, ootus, toetus lagunema ja vähenema ning siis tuleb järgmine. Ehk neid tsükleid on päris mitu olnud. Meil on olnud roheliste erakond, meil on olnud Vabaerakond parlamendis, meil on hetkel parlamendis erakond, mille toetus faktiliselt lihtsalt on alla valimiskünnise, ja tulemas on Parempoolsed, mis tundub täna üle künnise taas kord. Kas see on selline Eesti eripära, et on see ootus kuidagi uue ja mingi parema poliitika järele? Res Publicast ma ei hakka rääkimagi. Või see tegelikult ongi selline trend, mis iseloomustab praegust Euroopa demokraatiat?

Aitäh! See, kas uued erakonnad jõuavad parlamenti, kuidas nad jõuavad ja millal nad jõuavad, sõltub väga palju valimissüsteemist. Kui tegemist on majoritaarse valimissüsteemiga, kaheparteisüsteemiga, siis tõenäoliselt me uut erakonda parlamendis ei näe. Kui on tegemist proportsionaalse valimissüsteemiga, kus valimiskünnis on sellisel mõistlikul tasandil, et uutel jõududel on võimalik parlamenti tulla, siis nad ka tulevad. Ma arvan, et just see trend või see, mis on toimunud, näitab, et võib-olla meil ongi see valimiskünnis täpselt seal õiges kohas. Uutel jõududel on võimalik parlamenti tulla. Kas ja kuidas parlamendis hakkama saada ja poliitikas hakkama saada, see kindlasti kerge ei ole. Aga me ei peaks uusi tegijaid eemale pelutama siiski.

Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt aitäh väga hea ettekande eest! Ma kipun arvama seda, et me kõik siin saalis oleme väga õnnelikud selle üle, et meil on demokraatia ja meil on hulgaliselt vabadusi. Rahvaalgatus on üks selle väljendamise vormidest ja igati teretulnud. Kuid kas nüüd seoses selle vabaduse kõrge astmega, ütleme niimoodi, algatada erinevaid küsimusi on olemas ka see teine pool, mis perutaks ära need pahatahtlikud algatused? Ma pean siin silmas näiteks sedasama sigade katku vastu võitlemist, taudikolde blokeerimist, mis oli ju ka tegelikult rahvaalgatus. Kas on olemas ka see vastutuse pool?

Aitäh! Vabadus tähendab seda, et me peame ka arvamusi ja väljendusi, mis meile ei meeldi. Ja tõesti, kui rahvaalgatuse veebis algatusi lugeda, siis tõenäoliselt me leiame sealt väga palju, mis meile ei meeldi. Teaduskirjanduses on aga välja toodud, et tänu sellele, et meil on olemas selline koht, kus kõik saavad kokku ja et me näeme, mis tegelikult toimub, me oleme palju teadlikumad sellest, me ei ela ainult oma nendes üksikutes kõlakodades, me saame reageerida. Ja nagu ma ütlesin, isegi teemad, mis ei pälvi Riigikogu toetust, teemad, mida Riigikogu ei saa lahendada, isegi valitsus ei saa lahendada, need vähemalt näitavad kätte valdkonnad, kus tuleks rahvale asju rohkem selgitada. 

Rahvaalgatuse veebi haldajad teevad väga tänuväärset tööd sellega, kui mõni algataja esitab pöördumise, mis ilmselgelt ei ole Riigikogu pädevuses – me juba ette teame, et isegi kui see saab 1000 allkirja täis, jõuab parlamenti, siis parlamendil ei ole võimalik sellega midagi teha –, me selgitame seda inimestele. Aga kui nad sellele vaatamata ütlevad, et jah, ma tean, et Riigikogu ei saa midagi teha, aga ma ikkagi tahan näidata oma meelsust, siis see on demokraatia, see on vabadus.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma jälle pean tunnistama, väga huvitav ettekanne. Tänan! Minu küsimus puudutab just kohaliku omavalitsuse algatusi. Oli pikk protsess. KOKS-i eksperdikomisjon töötas aastaid ja õnneks mõned ettepanekud sinna sisse läksid. Nagu te mainisite, tõenäoliselt see omavalitsuste poolel algatuste esitamine siiski muutub lihtsamaks, ei pea täpselt järgima ka normitehnikat, nagu te välja tõite. Ja minu teada sai sisse ka see, et vähemalt arutama seda peab. Praegu juhtus ka tihti nii, et ilma arutamata see lükati tagasi. 

Aga nüüd selle tulemuslikkuse üle, nagu te tõitegi välja, seda on raske mõõta, kuna ei ole vähemalt ühist tava, kas kuskil peaks kajastama, mis sellest algatusest sai, kas seda arvestati, kuidas ta läks, et mingitki tulemust mõõta. Kas siin saaks midagi teha või peaks olema lihtsalt hea tava ja linnad ja vallad peaksid omavahel kokku leppima, näiteks, kuidas nad kajastavad seda tulemust?

Aitäh! Kohalikul tasandil tõepoolest see tänane seaduse nõue, et esitada tuleb eelnõu, ega see ei ole omavalitsusi takistanud hea tahte korral neid küsimusi arutamast. Rahvaalgatuse veebis jälgitakse ka kohalike algatuste saatust täpselt samamoodi nagu Riigikogu algatuste saatust. Ma arvan, et kõige mõistlikum olekski need vastused sinnasamasse koondada. Ehk kui see algatus on rahvaalgatuse veebis tehtud ja, nagu ma ütlesin, inimesed on üha enam ka kohalikes küsimustes rahvaalgatuse veebi üles leidnud – see viis meid sinna, nii et me pidime tegema kohalikeks algatusteks täiesti eraldi akna –, et nad leiaksid sealtsamast ka vastused, mis nende algatustest sai. Või mis on tegelikult huvitav tendents, väga palju jälgitakse seda, mis toimub teistes kohalikes omavalitsustes. Vaadatakse, millised algatused on naabervaldades või teistes valdades ja mis neist sai. Nii et see on ka selles mõttes väga hea avatud valitsemise praktika. Aga kohalike omavalitsustega selles mõttes on see infovahetus olnud veidi keerulisem, lihtsalt ei ole võimalik olnud selliselt automatiseerida nagu Riigikoguga. Aga siiski annavad väga paljud omavalitsused väga tublisti teada, mis otsused tehti algatuste suhtes.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te väga hästi kirjeldasite, kuidas petitsiooniõiguse rakendamisest on rahvaalgatuse platvorm liikunud kaugemale ja mis on need asjad, mida ta veel võimaldab. Minu jaoks näiteks digitaalse protesti võimaluse kirjeldamine oli uus. Seoses Mari-Liis Jakobsoni mainitud rahvakogu institutsionaliseerimise mõttega, mida mina ise toetan ja ma ise väga väärtustan seda füüsilist arutelu, aga mida te arvate digitaalsetest rahvakogudest? Kas see oleks midagi, mida võiks kaaluda, kuna, ma ei tea, korraldamine, osalemine on võib-olla lihtsam, mugavam? Erinevalt minust võib-olla paljud eelistavad sotsiaalmeedia lahingute asemel digitaalses rahvakogus osaleda. Kas selliseid digitaalse rahvakogu näiteid mujalt maailmast on ka olemas?

Aitäh! Ma tegelikult jään vastuse võlgu, kas mujal maailmas on digitaalseid rahvakogusid. Ma ise eelistaksin rahvakogu formaati siiski kohaloleku vormis. Sellel on väga mitu põhjust. Kui nüüd minna laiemale digitaalsele arutelule ja digitaalsele suhtlusele üldse, siis hoopis teisest valdkonnast küll, aga kui me peame veebikoosolekuid, siis me tegelikult ju ei tea, kes on teisel pool ekraani. Ma ei mõtle siin sellist identiteedivargust, vaid ma mõtlen, et kes, mis inimesed on veel seal teisel pool ekraani, mis seal toimub. Igasuguses arutelus, igasuguses dialoogikoolituses on väga oluline ka see kehakeel, see kohalolek ja just see, et sa ise saad vabalt oma mõtteid väljendada. 

Kahjuks algne rahvaalgatusveebi idee, et enne allkirjade kogumisele minemist peaks toimuma sisuline arutelu – põhimõtteliselt see võimalus on seal olemas, seal arutelu ka toimub, vahel on see ka väga sisuline, aga see pool rahvaalgatusveebist ei ole minu hinnangul päris hästi käima läinud. See kohustuslik arutelu etapp tuleb küll läbida, aga me ei näe väga palju seda, et selle etapi tulemusena seda algatust kuidagi muudetaks, parandataks, täiustataks. Ehk selline arutlev veebivorm vähemalt selles formaadis ei ole täna käima läinud. Ma ei oska öelda, kas ta läheks mingis teises formaadis paremini käima, aga pigem rahvakogu vormi ma tõepoolest eelistaksin füüsilisena. 

Teiseks, me peame arvestama, et kui me tahame rahvakogu teha sellise esinduslikuna, siis paraku inimestel ei ole aega ja võimalust alati nendesse teemadesse põhjalikult süveneda. Kui ta tuleb sinna kohale, siis peab tal olema aega see teema selgeks teha. Muidu see rahvakogu formaat väga hästi ei tööta. Kui need rahvakogud hakkaksid väga tihedalt toimuma, siis ma ei ole veendunud, et kohaletulijatele jäetakse süvenemise aeg.

Jüri Jaanson, palun! 

Suur tänu! Austatud ettekandja, suur tänu ettekande eest! Ma olen väga nõus teie öelduga, et rahvaalgatus on mingil määral selline lakmuspaber, mis sihuke osalemist poliitikas ja üldse demokraatias näitab. Aga ühest küljest rahulolematuse seisukohalt, teisest küljest võib-olla just allkirjade kaudu, millised rahvaalgatused esinduskogudele tegelikult esitatakse.  

Aga mu küsimus tuleb lihtsalt sellest tabelist. Siit on näha, et tänavu aastal on Riigikogule saadetud vähem pöördumisi, kui tegelikult see varasem jada näitab, ja märksa rohkem kohalikele omavalitsustele. Ma ei tahaks siin väga arvata, et see on põhjustatud kohalike omavalitsuste valimistest, mis tänavu toimus. Aga kas see näitab võib-olla rahva või ühiskonna …

Teie aeg! 

… paremat arusaamist sellest, millised teemad on Riigikogu teemad, millised omavalitsuste teemad. Või kuidas teie seda teemat …

Aitäh! 

… enda jaoks lahti seletate?  

Aitäh! No aasta ei ole veel läbi. Võib-olla jõuab Riigikokku poole hulk pöördumisi ka sel aastal. 

Mis puudutab kohalikke omavalitsusi, siis sel aastal on muidugi väga suur hulk pöördumistest omavalitsustele olnud seotud tuuleenergiaga ja tuuleparkidega. Üleüldse tulid keskkonna- ja energeetikateemad rahvaalgatusveebis esile juba ammu enne seda, kui Eestis hakati keskkonnast ja roheteemadest rohkem rääkima. Ja nüüd me näeme, et need teemad on jõudnud selgelt kohaliku tasandi debatti ja tõesti, plahvatuslikult on sel aastal umbes 15 algatust omavalitsustele seotud ainult tuuleenergiaga. Nii et lihtsalt on mingisugune valdkond, mis väga mobiliseerib inimesi. 

Kiire küsimus, kiire vastus. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab haridust ja ma toon Šveitsi näite. Seal on teatavasti see rahvaarvamuse küsimine osa demokraatlikust praktikast. Kas see eeldab ka seda, et kooliharidus juba varem peab kuidagi aitama kaasa sellele, et lapsed julgevad oma arvamust avaldada, et nad saavad mingisuguseid reaktsioone ja nii edasi?

Aitäh! Kui rahvaalgatuse õigus sisse viidi ja see anti juba 16-aastastele, siis eksperdid Eesti Koostöö Kogust hakkasid tegelema sellega, et 16-aastased hakkaksid oskama andma digiallkirja, kuna võib-olla rahvaalgatusel oli tema elu esimene digiallkiri. Ja see ei olnud üldse mitte iseenesestmõistetav, see nõudis ikkagi õpetamist. Nii et kindlasti see on koolihariduse teema. Rahvaalgatuse õiguse levikuga seoses on hea meel öelda, et on olnud põhjust ka koolides sellest teemast rohkem rääkida.

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Eks ikka võib neid komisjone teha ja uusi dokumente võib ikka teha. Aga läheme tegelikkusesse. Presidendi otsevalimistest on räägitud juba julgelt üle 20 aasta, vahepeal aktiivsemalt, vahepeal passiivsemalt, on tehtud erinevaid küsitlusi. Eesti rahvast umbes 80% toetab presidendi otsevalimisi. Kas peab hakkama rahvast ümber veenma, et see ei ole õige mõte, või peaksid poliitikud ikkagi arvestama rahva tahtega? Presidendi otsevalimised on paljudes lääneriikides tegelikult praktika ega ole viinud parlamenti tasakaalust välja. Miks me siin tegelikult oma inimesi ei usalda ja presidendi otsevalimisi Eestis ei rakenda? Teie isiklik arvamus.

Aitäh selle küsimuse eest! Aitäh tähelepanelikult meid kuulamast, millest ma kordagi presidendi otsevalimist ei puudutanud! Aga minu isiklik arvamus on järgmine. Selleks et rahvas saaks tõeliselt otsustada presidendi otsevalimiste üle, tuleks avada selle muutuse kõik tahud, kõrvalmõjud ka. Mida see päriselt tähendab? Mina kahtlustan, et seni läbiviidud küsitlused rahva seas kõiki neid küsimusi, kõiki neid nüansse rahvale ei ole esitanud. Väga lihtne on vastata küsimusele, kas teile meeldiks presidenti otse valida. Ma arvan, et mina vastaksin ka jaa kohe siinsamas, aga kui sa panid sinna kõrvale, mis sellega kõik kaasneb, siis võib-olla see vastus ei ole jaa. Võib-olla. 

Lauri Läänemets, palun!