Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere, kõik, kes te olete tulnud tänast infotundi jälgima siin Riigikogu istungisaali rõdudel või vaatate meid sinise ekraani vahendusel! Me alustame 19. novembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 13 Riigikogu liiget, puudub 88.

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo ja siseminister Igor Taro. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed!

Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Ja selle küsimuse raames saab see registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab võimaluse selle küsimuse raames esitada ka lisaküsimuse. Kokku on meil 11 registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on ERR-i "sõltumatus". Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma arvan, et meil on ühiskondlik debatt natuke viltu läinud seoses ERR-iga. Kui siin isadepäeval ERR tegeles järjekordse ühiskonna sidusust lõhkuva ja ühiskonnale normaalsusest provokatsiooniga, normaalsust hävitava saateosaga, kus "Hommik Anuga" presenteeriti meile kahte samasoolist isikut, kes on ostnud – Eesti seaduste kohaselt keelatud tegevus –, ostnud endale lapsed. Seda näidati meile kui mingisugust ilusat isadepäeva ideaali. Loomulikult kutsus see esile ägeda reaktsiooni normaalsete inimeste poolt ja ka EKRE esitas eelnõu ERR-i erastamiseks. 

Kahjuks on see vestlus või arutelu kuskile mujale nihkunud. Selle asemel, et rääkida sellest probleemist, mis meil siin toimub – ebanormaalsuse propageerimine ja normaliseerimine ERR-is –, on mindud tsenseerima ja tühistama ERR-i nõukogu esimeest. Mina tema suur apologeet ei ole, aga ma pean seda täiesti skandaalseks. 

Muidugi paljastab see liberaalide kahepalgelisust. Rünnanud on teda, loomulikult, peaminister ise ründas nõukogu esimeest, Margus Tsahkna, teie valitsuse minister, Liisa Pakosta, teie valitsuse minister, ja Heidy Purga, mis on minu meelest eriti kurioosne sellepärast, et veel 15. oktoobril, kui ma Heidy Purgalt küsisin siinsamas saalis, mida ta kavatseb ette võtta porno-show'd näidanud Eesti Rahva Muuseumiga, kus minu meelest igal juhul rikuti head maitset ja ka Eesti Rahva Muuseumi enda põhikirja, ja Eesti Rahva Muuseum on muuseumi otsealluvuses, siis ta ütles, et ei, tema ei kavatse sekkuda, see on lausa kole lugu, kui niimoodi sekkutakse ja avaldatakse survet. Aga nüüd ta küll kavatseb sekkuda. Tema on lausa nõudnud seletuskirja ERR-i nõukogult, mis on eriti naljakas, sest samal ajal räägite nii teie kui ka kõik teised sellest, et ERR on sõltumatu. 

Ma tahaksin aru saada, kas te mõistate – see nii-öelda null koma protsendiga või ühe või kahe protsendiga partei, kes teil koalitsioonis on, ja teie ise –, et teie ei ole sellel positsioonil, kus te nõuate aru ERR-ilt, samal ajal pidades kõnesid sõltumatusest.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Noh, nagu ikka, siin küsimuses on nüüd jälle sellist mitu asja koos. Kõigepealt ma siiski meenutan, et Eesti on põhiseaduslik riik. Põhiseadus ei ole teab mis keeruline, selle läbilugemine on kõigile võimalik, kättesaadav. Ja põhiseadus ütleb seda, et seaduse ees on kõik võrdsed, kedagi ei diskrimineerita rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste tõttu, samuti varaliste või sotsiaalse seisundi muude asjaolude tõttu. See on väga oluline lähtepunkt, kui me hakkame arutama. Eesti on põhiseaduslik riik, sellele on kõik rajatud. 

Teiseks, mina jään selle juurde – ma saan aru, et meie vaated ERR-ile ja ERR-i sõltumatusele on erinevad, aga ERR on sõltumatu. Seadus kaitseb ERR-i ega luba kellelgi, muu hulgas valitsusel, sekkuda ERR-i töösse ja juhtimisse. 

ERR-i ehk rahvusringhäälingu olemus ei ole siiski pelgalt infokanal. Me oleme asutanud rahvusringhäälingu seaduse alusel ja just selleks, et edendada neidsamu põhiseaduslikke eesmärke – demokraatiat, kaitsta vaba sõna, kajastada kogu Eestis toimuvat ja mitte ainult osa inimeste vaateid, rõõmusid ja muresid, vaid ikkagi kogu Eestit. 

Rahvusringhäälingu seadus ütleb muu hulgas, et rahvusringhäälingu eesmärk on aidata kaasa Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule, väärtustada perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit, aidata kaasa demokraatliku riigikorralduse edendamisele. Ja tuginedes eespool kirjeldatule ehk põhiseadusele ja ringhäälingu seadusele, me ei saa kuidagi tühistada osa perekondasid Eestist, ehkki ma saan aru, et teie sõnum see on, et seda tuleks teha. 

Nüüd teine väide, mida te esitasite, mis puudutab isikut või rolli. Te ütlete, et te ei hinda Rein Veidemanni kõrgelt. Ju mina hindan kõrgemalt. Mina ütlen, et hoolimata sellest, et Rein Veidemann ütles midagi sellist, mis minu meelest ei ole midagi sellist, millega me saame olla põhiseaduslikest väärtustest lähtuvalt nõus, ei arva ma, et inimest peaks tühistama. Ma arvan, et ERR-i nõukogul on teatav ülesanne tagada ERR-i sõltumatus ja vastavus põhiseaduslikele väärtustele. Seda mina ootangi ERR-i nõukogult ja nõukogu esimehelt. Need sõnad – ma hiljem võib-olla võin ja jõuan neid ka tsiteerida –, mis puudutavad väärtusruumi ja sellesama väärtuskonflikti algust, selle kohta on kirjutanud ka pikemalt Raul Rebane, kes kirjeldab, mis on ERR-i nõukogu ülesanne ja mis on tegelikult see roll. Ma hiljem hea meelega seda kõike teile ka jagan. 

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! See on muidugi selline hõrk orwellism, millega me praegu siin saime üle valatud. Teie, teie ministrid Tsahkna, Pakosta, Purga, teie erakonnakaaslane nõukogus nõuavad nõukogu esimehe tühistamist ja tsenseerimist, sest et ta väljendas kogemata kombel seisukohti, mis ei ole nii-öelda partei tõega kooskõlas. Te räägite mulle siin midagi sõnavabadusest ja sellest, kuidas meie väärtusruum…mina selle väärtusruumi kohta tahaksin eraldi täpsustavat küsimust teha, aga ma enne seda juhin tähelepanu, et Pakosta ütleb geniaalse lausega orwellismi, et meie väärtusruum on lihtne. Lapsi tuleb hoida ja kaitsta kõige kurja eest. Selleks, et lapsi hoida ja kaitsta kõige kurja eest, on Eestis kriminaalkaristuse ähvardusega keelatud laste ost. Ja vot, seda lasteostu demonstreeriti kui midagi ilusat, head ja toredat isadepäeval ERR-is. See oli see, mida meile tehti. See oli see provokatsioon ja ühiskonna sidususe lõhkumine, millest te siin ka rääkisite. Meie tahamegi kaitsta kõige kurja eest. See ei ole normaalne, mida tehakse, ja see ei ole normaalne, et seda näidatakse kui midagi ilusat. Aga ma loeksin teile ette ERR seadusest ühe lõigukese, § 4 lõik 2, mis ütleb meile niimoodi, et saated peavad väärtustama Eesti riigi, rahvuse kestmist ja tagamist ning osutama asjaoludele, mis võivad ohustada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimist. Laste ost ohustab Eesti riigi ja rahvuse püsimist. Iibekriis on meil reaalne asi. Kaks meest ei saa saada muul moel lapsi kui neid kriminaalselt ostes. See on ERR seaduse rikkumine, mida see saade endast kujutas. Mul on nüüd lihtne küsimus. Kas teie arvates on ERR roll ja kas see on Reformierakonna väärtusruum propageerida lastevastast kriminaalkuritegevust ERR saadetes?

Aitäh, hea küsija! Eestis on asendusemadus, kui te selle kohta küsite, keelatud. 20 aastat pole karistusseadustikku sellega rikutud. Kuid Eesti ei ole kindlasti isoleeritud riik teiste keskel. Kui meie kodanikud soovivad riikides, kus on lubatud seda kasutada, siis see on iga inimese otsus ja riik sellesse ei sekku. Teistes riikides selle kasutamine ei ole Eestis karistatav, seda te võiksite juba teada. Tulles ikkagi selle väärtusruumi juurde tagasi, mis on olemuselt põhiline debati teema. Mida siis ERR-i nõukogu esimehe positsioonilt öeldi? Öeldi, et väga sobimatu on see saade sellesse väärtusruumi, milles, võeti positsioon, et enamik eestlasi elab. Samamoodi võeti hoiak, et enamik isadest on paarisuhtes traditsioonilisel viisil. On palju küsimusi, hoolt laste suhtes saab väljendada ilma meeste omavahelises paarisuhtes olemise kaudu ja nii edasi. Sellest see väärtuskonflikt tegelikult ju algas. See debatt käib selle üle, mida ma ka kirjeldasin, põhiseadusesse kirjutatud väärtuste üle. Ja nüüd ma tsiteerin teile ka Raul Rebast, kes eksperdina, ERR nõukogu liikmena on öelnud, tsitaadi algus: "Rein Veidemann tegi valesti. Ja viga ei ole mitte selles, et ta avaldas isiklikku arvamust, mis sobib või ei sobi pühapäeva hommikul meie kultuuriruumi, see oli tema võimalus, aga mitte roll. Peamine probleem on selles, et Rein Veidemann ja ringhäälingunõukogu tervikuna, ka mina ei täitnud oma põhiülesannet. Meie ülesanne ei ole rünnata ühte saadet või saatejuhti, meie ülesanne on aidata luua ERR-ile tervikuna võimalusi oma ülesannete täitmiseks. Rein jättis kasutamata võimaluse ERR-i avalikult kaitsta. See on andnud vale sõnumi. Ringhäälingunõukogu liikmena saan siin öelda isikliku seisukoha. Iga saade ja saatejuht on loomulikult kritiseeritav, aga kui asetatakse kahtluse alla ERR-i ajalooline, kultuuriline ja informeeriv roll meie riigi tähtsama infosüsteemina, siis läheb võitluseks ja mitte sõnamalakaga ja oletades nagu praegu, vaid professionaalsete argumentidega." Tsitaadi lõpp. Nendele väljaütlemistele on järgnenud ERR-i töötajate ja juhatuse kohtumine, mille järel kinnitas ERR-i juhatus pärast ERR-i töötajatega kohtumist, et ERR seisab jätkuvalt toimetuse vabade valikute eest ja toetab ERR-i programmide mitmekesisust. Ka juhatuse esindajad kinnitasid koosolekul, et Hommik Anuga saate käsitlus oli kooskõlas ERR-i põhimõtetega ja heade tavadega ning toimetustel on ajakirjanduslik vabadus teemade käsitlemisel ja saatekülaste valikul. See ongi see, mida tuleb kaitsta. Ma saan aru, et teie ettekujutus on ERR laiali saata, sellega ma loomulikult ei ole nõus.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! No esiteks olgem täpsed, tehtud ettepanek on ERR erastada, mitte niivõrd laiali saata, just nagu vist valitsuse liikmetegi seas on neid, kes sooviksid näiteks Eesti Raudtee erastada, Omnivat erastada, mitte laiali saata. Need on kaks erinevat asja siiski, olgem ausad. 

Aga nüüd, mis puudutab seda küsimust laiemalt. Kõigepealt ma ütleksin teile, et olukorras, kus valitsuskoalitsiooni toetus on pikemat aega kusagil 12% piiri juures, rääkides kodanikest, kellel üleüldse on parteiline eelistus – kui me võtame kõiki kodanikke arvesse, siis kindlasti alla 10% juba –, mina teie asemel jätaks kasutamata selle võimaluse rääkida, kas keegi on või ei ole sobilik oma ametikohale. Teie olete sisuliselt täielikult minetanud demokraatliku mandaadi ja te peaksite ise esimesena iseendalt küsima, kas teil on sobilik jätkata peaministri ametikohal. Jaa, ma tean, te kirjutate selle üles, märkmeid formaalselt, teil on mandaat olemas, see on valimistel saadud, aga sisuliselt olete te selle mandaadi ammu minetanud. Nii et kõigepealt vaadake peeglisse, küsige endalt seda küsimust, mitte ärge pommitage teisi selliste küsimustega. 

Nüüd, ERR-i nõukogu liikmena mina pean ütlema, et see, mida teie olete teinud, öeldes, et ERR-i nõukogu esimees peaks kaaluma oma sobilikkust oma ametis jätkamiseks – välisminister on otse öelnud, et ta on sobimatu selle koha peale ja ka kultuuriminister on andnud väga selge indikatsiooni, et nõukogu peaks kaaluma nõukogu esimehe tagasikutsumist –, on tõeliselt sobimatu käitumine. See on nüüd selge sekkumine ERR-i sõltumatusse ja tegelikult reaalselt teie peaministrina ja välisminister ja kultuuriminister on need, kes on käitunud kohatult ja peaksid tegelikult vabandust paluma. Vastasel juhul tekib küsimus, kas te järgmiseks hakkate ütlema näiteks sellist asja, et Priit Hõbemägi peaks hindama oma sobilikkust Postimehe peatoimetaja ametikohale, kui ta on midagi kriitilist näiteks valitsuse või Reformierakonna kohta kirjutanud või väljendanud ideoloogiliselt seisukohti, mis on teile ebameeldivad. Hakkate selliseid sõnumeid saatma või? Või Delfi peatoimetaja peaks hindama oma sobilikkust oma ametikohale? Peaminister annab selliseid sõnumeid. Nii et kas te tahate äkki kasutada võimalust vabandada selle eest, et te olete sellisel viisil Veidemanni survestanud, tema põhiseaduslikku õigust sõnavabadusele üritanud maha suruda ja survestanud ka nõukogu tagandama esimeest?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Noh, ERR-i teemal sobivad ilmselt käiku kõik argumendid, nagu ma näen. Kõigepealt, olgu mulle nii-öelda armuline see ajastu, aga ütleme nii, et EKRE toetust sellele valitsusele ja teie toetust pole ma muidugi ka kordagi näinud. Nii et teie selline hoogne paigalmarss sellel teemal, kuidas valitsuse toetus on vähenenud – no ilmselt mitte teie tõttu ja teie osaga. Me jääme teiega alati erinevale lehele, ärme selle pärast muretse. Seda esiteks. 

Teiseks, olenemata rollist, ametikohast ja sellest, kas see on parajasti populaarne, tuleb põhiseadust kaitsta. Ma arvan, et see on päris oluline. Ma arvan, et te võiksite ka sellele mõelda. Kui põhiseadus ütleb, et kõik on võrdsed ja kedagi ei diskrimineerita, siis seda tuleb kaitsta. Ja mul on kahju, kui see ununeb ära, isegi kui see sobib päevapoliitilisse argumenti. Mul on väga kahju, et te selle unustate. 

Nüüd, kriitika puhul. Kui te ei ole varem tähele pannud, siis mina ütlen, ja ma kordan seda: see, et keegi on valitsuse suhtes kriitiline, ei tähenda, et ta oma ametisse ei sobiks. See on sügav eksiarvamus. See võib olla EKRE puhul nii, teie ettekujutus, kuidas valitsus peaks toimima, ja võib-olla sellele laiemale EKREIKE-le, millele te tooni annate, et kriitikud tuleb ametist vabastada. Minu hinnangul on ERR-il täielik sõltumatus olla nii poolt kui vastu kriitiline, nad on vabad oma toimetamistes. Ja kui ERR-i nõukogu esimees võtab vastuollu minna või vähemalt annab sellise väärtuskonflikti lause – ja veel kord, ma pean hästi oluliseks seda, et me lahutame inimese sellest debatist ära, ma räägin nõukogu esimehe rollist praegu –, kui nõukogust antakse sama sõnum, et mõned sobivad ja mõned ei sobi sellesse väärtusruumi, mis ei ole kooskõlas põhiseadusliku vaimuga, siis ma arvan, et seda tuleb kaitsta. Aga see ei ole mitte sellepärast, et kriitiline. Ma arvan, et ERR on üsna valitsuskriitiline. Ma arvan, et nad leiavad, nagu teiegi olete märganud, nagu ma kuluaarivestlustest leian alati sobival hetkel üles Reinsalu, kes vastab kõigile sobivatele küsimustele. Kindlasti ei leia nad valitsusliiget ühegi positiivse uudise puhul. Aga nii see kord on, sellega tuleb elada. See ongi ERR-i õigus, toimetuslik sõltumatus, olla kriitiline ja seda tulebki kaitsta, see on põhiseaduslik väärtus. Ma saan aru, et teie ettekujutus on, et peaks olema niimoodi, et need, kes on konformsed täpselt samasuguses ruumis, et need siis jätkaksid ametis. See ei ole nii. Aga see, mille üle praegu debatt käib, on selle üle, kas Eestis on sobimatuid perekondi Eesti ruumi. Mina väidan, et ei ole. Ja vaat selle üle meil debatt tegelikult käib. Ma kutsun üles kõiki mõtlema sellele, et Eestis oleks vaja rohkem sallivust, üksteise mõistmist, mitte üksteise äratõukamist.

Suur tänu! 

Sellega lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Enne kui me edasi läheme, on käsi püsti. Varro Vooglaid, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Jaa, suur tänu teile! 

Ja ma ei taha kuritarvitada seda õigust, aga ma arvan, et kuna me räägime kolmandast isikust, kes siin saalis ei viibi ja kes ennast ise kaitsta ei saa, siis mul on ka protseduuriliselt kohane öelda, et lihtsalt osutus, nagu Rein Veidemann oleks öelnud, kes sobib ja kes ei sobi Eesti kultuuriruumi, on vale. Ta ei ole sellist asja öelnud. Ta ütles, et see konkreetne saatelõik isadepäeval ei sobinud ETV eetrisse. Nii et ma arvan, et protokolli huvides ja Rein Veidemanni õiguste huvides on kohane see märkus teha.

Aitäh, aga ma ei saa seda kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Ta lihtsalt ei liigitu selle alla mitte kuidagi. 

Aga liigume edasi. 

Tänane teine küsimus on peaminister Kristen Michalile. 

Küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teemaks on "Riik ja riigi keel, Eesti ja eesti keel". 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees!  Lugupeetud peaminister! Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas üllad eesmärgid ja ka ülesanded meile ühiselt elluviimiseks: Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Aga need ilusad eesmärgid jäävad loosunglikuks, kui Eesti riik neid igapäevaselt reaalse poliitikaga ellu ei vii. Ja kahetsusega peab möönma, et 35 aasta jooksul me sellega väga hästi hakkama saanud ei ole ja viimastel aastatel eesti keele positsioon on tegelikult nõrgenenud. Vaatame nii kaubandusse, teenindusse, kõrgharidusse ja teadusse, doktorantide tööde eestikeene osakaal. Kõike seda on raskendanud ka põgenike sissevool viimastel aastatel, kellest väga paljud on ju ka venekeelsed, mis seab meie jaoks, Eesti riigi jaoks uusi väljakutseid ja pingestab seda olukorda, perspektiivsest lõimumisest rääkimata ja nii edasi.  Ja kõige selle taustal me soovime ka ju üle minna eestikeelsele haridusele, mis on väga õige ja kus, ma arvan, et ei ole meil mingisuguseid lahkarvamusi, vähemalt Isamaa Erakonnal valitsusega seoses – kui see ka teie ühine eesmärk on, siis me oleme ühes paadis. Aga samal ajal haridusministeerium analüüsib, nii nagu on haridus- ja teadusminister öelnud, et kas riigil on mõistlik maksta toetust venekeelsetele erakoolidele – need on siis koolid, kus jätkub venekeelne õpe ja kes ei pea sellisel kujul eestikeelsele õppele üle minema –, kes erinevalt eestikeelsele õppele üle minevatest munitsipaal- ja riigikoolidest saavad jätkata siis senisel kujul. Ja riik veel neid ka toetab rahaliselt.  Ja minu küsimus on lihtne: mida on Haridus- ja Teadusministeeriumil seal veel analüüsida ja kas ei ole meile ühiselt selge, et sellistele koolidele ei peaks riik toetust maksma? Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et igat sellist muudatust, mis haridusvaldkonda puudutab, tulebki läbimõeldult teha, ja mul on hea meel, et haridusminister seda teeb. Ta on ka avalikkusele öelnud, et tuleb üle vaadata need reeglid. Ta on ka seda kirjeldanud avalikkuses ja kui ma õigesti mäletan, siis ka kuskil uudistes, vist ERR-is oli sellest juba pikem uudis ka sellel teemal. 

Ja seejärel, kui ta on seda haridusvaldkonnas tutvustanud, seda muudatust või analüüsi, seejärel tuleb ta valitsuskabinetti seda kirjeldama. Meil on temaga ka selline kokkulepe. Ta on seda juba erinevates valitsuse nii-öelda formaatides ka maininud, et kui ta selle nii-öelda, noh, lahenduse välja pakub, siis ta tuleb valitsusse ja siis me tuleme sellega juba valitsusega ka tervikuna avalikkuse ette. 

Nii et ma arvan, haridusmuudatused peavadki olema läbimõeldud. Mul on hea meel, et ta sellega tegeleb, ja ma ootan seda ettepanekut.

Aitäh!

Suur tänu! 

Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No ma loodan ka, et haridusminister võimalikult kiiresti sellise analüüsiga valmis saab, mis minule isiklikult siit vaadatuna on juba selge – ilma pikema ja põhjalikuma analüüsitagi –, et see töötab tegelikult vastu meie ühistele eesmärkidele ja ka sellele põhiseaduse sättele. Ilmselgelt sellise analüüsi peale aega kulutada ja sellist eestikeelsele õppele ülemineku vastast tegevust rahastades – see tuleks võimalikult kiiresti lõpetada. 

Aga mul on ka teine küsimus, mis puudutab sama valdkonda. Nimelt, praegu on Riigikogus kaks erinevat keeleseadust, üks on valitsuse algatatud ja teine on Isamaa algatatud, mis peaks muutma praegust olukorda. Isamaa algatatud eelnõus on mitmeid ettepanekuid, mida varasemalt ei teie erakond ega ka valitsus ei ole toetanud, näiteks taksonduses ja platvormitöötajatele keelenõude esitamist. 

Eile, üllatus-üllatus, haridus- ja teadusminister, kelle valdkonda kuulub ka keel ja keeleõpe, teatas, et näiteks liinitöötajatele ei ole üldse eesti keele oskus vajalik. Need justkui kukuksid kuu pealt meie ühiskonda, väljaspool liinil töötamist nendel inimestel elu ei olegi. Nad ei olegi sotsiaalsed olendid, kes peaksid suhtlema, ma ei tea, kas või meditsiiniasutustega, kui neil on abi vaja, ja nii edasi. Neil Eesti ühiskonnas eesti keelt ei olegi vaja. Nad on tulnud siia orjatööd tegema ja sellega piirdubki nende elu ja olu. See oli üllatav, kui kitsarinnaline suhtumine. 

Aga ka meie ettepanek oli, et kodakondsuse taotlemisel oleks keeletase B2, et kohalike omavalitsuste volikogude volinikud oskaksid eesti keelt. Ma tuletan meelde, et see seadusesäte on aja jooksul muutunud nõrgemaks. Ministeeriumi esindaja põhiseaduskomisjonis kurtis, et Eesti riik läheb väga kergelt üle eesti keelele suhtlemisel teistikeelsete elanikega. Venekeelsed koduleheküljed, siia võib ka veel ETV+ ja Raadio 4, ja nii edasi, pikalt seda rääkida, venekeelne õigusabi, mida mõned aastad tagasi sooviti tasuta riigi kulul andma hakata, ja nii edasi. 

Öelge, miks te ei toeta või kas te olete valmis ümber mõtestama ja hakkama toetama neid keeleseaduse muudatusi, (Juhataja: Teie aeg!) mis on suunatud eesti keele positsiooni tugevdamisele?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Mulle tundub, hea küsija, et te veidi murrate seda lahtist ust. Vist jah, 2017. aasta kevadel, kui ma Tallinnas algatasin debati eestikeelsele haridusele ülemineku kohta. Ma olen seda vist meenutanud ka. Ma mäletan erinevaid osapooli erinevaid asju ütlemas. Sotsiaaldemokraatidest tuli sõnum, kus öeldi – ma mäletan seda, see oli väga ilus lause –, käed eemale lastest, tollane nende kandidaat ütles. Keskerakonnast tuli lause, et see on märatsev rahvuslus. Isamaa esindaja ütles, et see peaks olema pigem vabatahtlik. Mäletan erinevaid asju. Ilmselt hakkan juba vanaks jääma, seetõttu saan mälestusi siin heietada. Aga ütleme, et see teekond on olnud pikk ja nüüd me läheme eestikeelsele haridusele üle. Nii et ma arvan, et jah, võib-olla te veidi asjata innustate siin. Eestikeelsele haridusele minnakse üle. Ma arvan, et see on suurim ja olulisem otsus ka Eesti inimestele, lastele paremate võimaluste pakkumisel, sest riigis riigikeele oskamine annab kõigile paremad võimalused. 

See, mida te eelmises küsimuses küsisite, eks selle analüüsi mõte ongi, et millised need lahendused on. Ootame haridusministri ettepaneku ära. 

Nüüd need muud eelnõud. Ma tean, te olete neid vist lausa korduvalt esitanud. Näiteks seesama kullerite eesti keele oskus. Faktid näitavad seda, et kullerite keeleoskuse kohta laekus 2024. aastal 12 kaebust ja toidukullerteenuse maht aastas on 4,86 miljonit tellimust. Neid nulle, mis pärast komakohta, tuleb väga palju, ja kui kaugel see kaebuste hulk on. Eestikeelne abi näiteks kullerite puhul on tagatud keskse klienditeeninduse kaudu. Sealt saab kenasti eestikeelset abi, kes kasutavad kullerteenust, ja üldiselt on see kõik tehtud. Ja taksojuhtidele on eesti keele oskuse nõue B1-tasemel kogu aeg kehtinud. Ma saan aru, et teil on ettepanek või idee – võib-olla ma olen valesti aru saanud, kui olen, siis parandage –, et justkui on mõte, et kohalikud omavalitsused hakkaksid täiendavaid kontrolle läbi viima ja täiendavaid samme astuma. Seda pigem hinnatakse täiendava bürokraatia loomiseks ja kui midagi selles valitsuses, ma loodan, ka teile positiivset on ja ühiskonnale, siis see, et me oleme ikkagi ettevõtjatega koos väga aktiivselt erinevaid nõudeid ja bürokraatiat vähendamas. Nii et täiendavate bürokraatlike nõuete kehtestamist võib-olla ei pooldaks. Aga seda nõudlikkust keelenõuete täitmise üle ja ettevõtjatega koostööd – seda ma pean küll võimalikuks ja päris mõistlikuks, sest eesti keele oskuse nõue kehtib ja peab kehtima kõigile ühissõidukijuhtidele.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun!

Jaa, suur tänu, härra eesistuja! 

Austatud peaminister! Jah, eile alanud Isamaa eelnõu ettelugemine jätkub küll täna ja ei ole nüüd veel, ütleme, Riigikogu-poolset otsust, aga küll on teada, et komisjon on soovinud selle eelnõu katkestamist. Ehk siis näitab see siis ka teie valitsuse seisukohta selles küsimuses, et platvormitöötajate ja taksonduses töötajate inimestel siis keelenõudeid tõsta. 

Te väitsite siin, et justkui ainult 12 kaebust olevat, on tulnud kullerteenuste osutajatele. Küll aga eilsest Tõnis Lukase ettekandest mul jäi meelde, et kokku on tulnud taksonduse ja kulleteenuste peale üle 170 kaebuse. Ehk, see näitab, et see keeletase on seal vilets. 

Ja ega siis põhimõte ei ole ju selles, et võib-olla tõesti seal, kui sul koju toitu tuuakse, siis sa võib-olla "tere" ja "head aega" ja "aitäh" ütled ära. See ei tekita probleeme niivõrd. Kuid probleemiasetus on ju teises kohas: et meil ei tekiks Eestis selliseid töökohti, kus ei oleks nõutud eesti keele oskust kas või vähimal määral. See annab valeindikatsiooni nendele perekondadele, kes siia immigreeruvad, et siin saab hakkama ilma eesti keelt oskamata. Ja teades seda, millises seisus on meie riik, kus meie iive on olematu ja me oleme tegelikult väljasuremise kursil, meie keel, kultuur ja rahvusriik on hävimas, siis on ilmselge, et me peame tegema kõik endast sõltuva selleks, et need inimesed, kes siia tulevad, õpiksid kas või vähimalgi määral rääkima. 

Nii et ma paluksin teie seisukohta, miks valitsus on Isamaa eelnõu vastu ja miks te olete keelenõuete tõstmise vastu.

Aitäh!

Jah, hea küsija, nüüd mitu küsimust. Püüan jõudumööda vastata. 

Kõigepealt, sellele, mis puudutas teie eelnõud, ma juba Helir-Valdor Seederile vastasin, et isegi kui 12 asemel oleks 170 kaebust, nagu te ütlesite, siis, noh, ütleme, ligi viie miljoni või 4,86 miljoni tellimusega võrreldes on see ikkagi kaduvväike number. Eestikeelne klienditeenindus on tagatud. Uue bürokraatia loomine kindlasti ei ole hea mõte, kui me tahame lahendada mingit muud asja. 

Selle väitega, et eesti keel, kultuur, rahvusriik on hävimas, sellega ma ka muidugi nõus ei ole. Jääme lugupidavalt eriarvamusele. Ja ma arvan, et me peaksime tegema kõiki pingutusi, et me ei peaks kunagi midagi sellist ütlema. 

Nüüd keeleõppesse. Selle asemel, et täiendavat bürokraatiat luua, me panustame keeleõppesse. Oleme viimastel aastatel oluliselt suurendanud täiskasvanutele pakutava eesti keele õppe mahtu. 2024. aastal pakuti eri ministeeriumite haldusalas 25 000, umbes 25 000 õppekohta ja selleks kasutati ligi 24 miljonit eurot. Lisaks tuleb veel erinevaid samme õppe tulemuslikkuse jaoks astuda. 

Ja nüüd järelvalve poole pealt sama: tulevad ka või on keeleseaduse muudatused. Ja nende eesmärk on eesti keele staatuse ühiskonnas tugevdamine. Nii et, noh, ütleme, kui ma toon mõned näited siin: keeleseaduse muudatustes on näiteks sunniraha ülemmäära kasv, kus on maksimaalne summa on 640 eurot füüsilistele isikutele, on see tulevikus või 1280 eurot  ja 9600 eurot, juriidilisele isikule tõuseb 10 000 euroni, audiovisuaalse teostuse esitamise korral 15 000 euroni ja nii edasi. 

Nii et me ikkagi järjekindlalt liigume selles suunas, et pakkuda õpet ja jõustada ka keelenõudeid. 

Ja, noh, lisaks ka näiteks Keeleametile tuleb pädevus järelvalve teostamisel kontrollida lisaks siis keeleseaduses sätestatud keelenõuetele ka muudes seadustes kehtestatud keelenõuete täitmist. Nii et suur hulk erinevat tegevust on käimas selleks, et eesti keelt osataks. 

Ja ühistranspordi kohta ma juba enne vastasin.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on inimeste toimetulek. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma tahan küsida teilt laste kohta. Eestis elab 11 800 last, kes elavad absoluutses vaesuses. See tähendab, need on lapsed, kes kannatavad ränka puudust, need on lapsed, kes ei saa tihti sooja toitu, need on lapsed, kelle perel ei jätku huviringi jaoks raha. Need on lapsed, kes ei pruugi huviringi jõuda sellepärast, et ei ole ühistranspordi jaoks raha. Need on meie tulevik. Ja olukord on selline, et meil sünnib igal aastal alla 10 000 uue lapse Eestis. Ehk kui me mõtleme riigi tuleviku peale või nende laste peale, siis need on need inimesed, kes ise veel täna iseenda eest tegutseda ei saa, aga kannatavad ränka puudust ja peavad ränga puuduse tingimustes elama.

Nüüd, maksumuudatused, mida valitsus teeb. Nende maksumuudatustega näiteks 4000 ja rohkem teenivatele inimestele suunatakse rohkem kui 114 miljonit eurot aastas, aga puudust kannatavatele lastele, neile, kes on absoluutses vaesuses, tegelikult ju peaaegu mitte midagi selle riigieelarvega ei liigu. Ja mul on küsimus teile, lugupeetud peaminister. Mis on valitsuse plaan tegeleda selle absoluutse vaesusega just laste koha pealt? Palun kirjeldage, kuidas ja millise tähtajaga te proovite need lapsed absoluutsest vaesusest välja tuua.

Aitäh, hea küsija! Absoluutse vaesuse ja suhtelise vaesuse kohta tulid meil ka just uued numbrid. Absoluutne vaesus on 3,3% ja see on veidi kasvanud võrreldes varasemaga. Suhteline vaesus on umbes 12 aasta kõige viimases või kõige madalamas punktis. Need kirjeldavad tegelikult seda olukorda, mis meil on. Selline ilmajäetus või ebavõrdsuse näitaja on langenud, nagu öeldud, viimase 12 aasta kõige madalamaks. Seal on vanemaealiste olukorra kõige suurem paranemine toonud seda. 

Absoluutse vaesuse puhul, kui vaadata nüüd ajas – sellest me ju räägime –, on see trend umbes selline, et kui vaadata aastaid tagasi, siis see on ikkagi oluliselt vähenenud, 3,3% juures. Tasemena on see stabiilne, sarnases suurusjärgus graafikut vaadates umbes 2015. aastast tänaseni. Kui pikka aegrida vaadata, siis 1997. aastast, kui aegrida algab, tol ajal oli absoluutne vaesus ligi 30%, nüüd on see 3%. Absoluutne vaesus viimase 27 aasta jooksul on vähenenud ligi 400 000 võrra. See on päris palju. Ja see on olnud palju kõrgem – või mitte palju kõrgem, aga kõrgem – ka muu hulgas nendel aegadel, kui teie valitsuses olete olnud. Nii et seda esiteks.

Nüüd, loomulikult tuleb tegeleda sellega, et ükski laps ei peaks puudust kannatama. Seda me oleme ka eelmistes infotundides rääkinud ja siin me üksteist liigselt … ei pea. Me oleme selleks ka erinevaid samme astunud. Üks on seesama debati osa, millest me oleme ka siin varem rääkinud, toimetulekutoetuse tõus. Ka toimetulekutoetus tõuseb järgmise aasta eelarves. Seda me oleme ka öelnud. Lapse piirmäär on 264 eurot, üksi elava inimese piirmäär on 220 eurot. Alates aprillist 2027 pikeneb arvestuse aluseks oleva lapse iga 19. eluaastani ehk gümnaasiumi lõpuni. Ja toimetulekupiiri tulebki just tõsta ka järgmistel aastatel selleks, et see käiks elukalliduse tõusuga ühte sammu. Tegelikult toimetulekutoetus on see turvavõrk, mida riik saab pakkuda inimestele ja peredele, kelle sissetulekud igapäevaseid esmavajadusi ei kata. Muud ma saan pärast veel rääkida. 

Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Teate, ma ei saa teie vastusega kuidagimoodi rahule jääda, sest te kirjeldasite praegu olukorda, kus peres absoluutses vaesuses elav laps saab terve pere peale 20 eurot kuus juurde järgmisel aastal. Me räägime seda, et absoluutse vaesuse number on 346 eurot, ja te räägite, et 264, et sinna tõuseb, et see nüüd lahendab probleemi. Isegi absoluutse vaesuse piirist jääb ikka 100 eurot puudu. Selles mõttes see ju ei aita mitte kuidagi neid lapsi. Huviharidus on oluliselt kallim kui see 20 eurot, mis sinna juurde tuleb. Tegelikult on transpordikulud oluliselt suuremad, toidukulud on oluliselt suuremad ja me räägime ikkagi 11 800 lapsest. Piltlikult öeldes on igas Eesti koolis, igas klassis üks täielikku puudust kannatav laps. Toimetulekutoetus on oluline asi, kindlasti lastetoetused on olulised asjad, aga ma siiamaani ei ole kuulnud ühtegi konkreetset asja, mis aitaks nad vaesusest välja tuua. See, mida te kirjeldate, võib natuke leevendada. Minu küsimus teile konkreetselt on see, et kas valitsus soovib kõik lapsed absoluutsest vaesusest välja tuua? Kui jah, siis millised on tegevused ja mis ajaks te seda teete?

Aitäh, hea küsija! Ma vaatasin vahepeal järele ka absoluutses vaesuses elavate laste numbrid. See on vähenenud. 2023. aastal on see vähenenud 40%, see on langenud 2,4%-ni, 2022. aastal oli see näiteks 10,7%, enne seda on see kõikunud umbes 7 ja 3 vahel. Mul 2024. aasta numbrit siin ei ole, eks pärast saab vaadata. Hea, et te täpsustasite oma küsimust. Mida me teha saame, et Eesti inimestel paremini läheks? Vaat see ongi õige küsimus. Mulle tihti tundub, et meie debatt või teie küsimus on orienteeritud täiendavatele toetustele. Aga mina arvan, et teie küsimuses on ka vastus sellele. Lahendus ei ole ju ainult toetused, vaid lahendus on tegelikult majanduse kasvamasaamine ja selleks me astume samme. Mul on hea meel, et järgmisel aastal hakkab majandus kasvama, vähemalt erinevad prognoosid seda näitavad. Viimasena vist oli Euroopa Komisjoni prognoos, kui ma õigesti mäletan, et veidi üle 2% on see kasv, hinnatõus raugeb või langeb umbes 2–3% kanti. See aitab kõiki peresid. Kasvab miinimumpalk, kasvavad erinevad võimalused. Aga kui nüüd majanduse kasvu juurde tagasi tulla, siis needsamad otsused, mida teil siin saalis on üsna peatselt võimalik teha, aitavad sellele kaasa. Seetõttu ma südamest loodan, et te neid toetate, hoolimata sellest, et opositsioonil ei ole kombeks toetada, aga siiski mõelge sellele. Eelarve- ja maksuseadused, mis jätavad ära tulumaksu tõusu, sellesama teie loodud astmelise tulumaksu ehk maksuküüru ärajätmine – need kõik aitavad tegelikult Eesti peredel, Eesti inimestel, Eesti tööinimestel ehk keskmisel tööinimesel või keskklassil, kuidas iganes me seda soovime määratleda, paremini toime saada. Kui inimestel jääb oma teenistusest rohkem raha kätte, on võimalik kõigil ka ise paremini hakkama saada. Vaesus väheneb näitajate järgi siis, kui on kasvanud pensionid. Eestis on pensionid kasvanud kiiresti. Hoolimata näiteks parempoolsete üleskutsetest olen mina öelnud, et mina pensioni kärpima ei lähe. Pensionid kasvavad ka järgmisel aastal kiiremini kui hinnad ja samamoodi kasvavad inimeste sissetulekud. Kui te mõtlete sellele nii, et keskmist palka teeniv inimene saab umbes 13. palga kätte tänu teie loodud maksuküüru kadumisele, mille meie kaotame, siis ma arvan, et sellest on päris suur tugi, et inimesed saaksid paremini hakkama. Ja kui majandus hakkab kasvama, on palju ka neid töökohti, kus inimesed saavad tööd. Korralik töökoht oma võimete realiseerimiseks annab kindlasti perele palju suurema kindlustunde kui mis tahes toetus.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Tiit Maran. Palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Aitäh, härra peaminister! Alustuseks peaks ma teile meenutama, et teie roll siin on küsimustele vastata, mitte küsijale sõnu suhu panna ja lihtsalt vastuseks mõeldud aega täis rääkida. Aitäh, kui te tõesti sisuliselt vastate küsimustele! 

Minu küsimused puudutavad Riigikantselei poolt ettevõtjate nõukoja tarbeks tellitud nn Soraineni analüüsi, mille eesmärk on leida võimalusi, kuidas vähendada looduskaitselisi piiranguid intensiivmetsandusele enamate võimaluste andmiseks. Selles kontekstis palun teil vastata kahele küsimusele.

 Looduskaitseliste piirangute vähendamine on otseselt seotud puidutööstuse ärihuvidega. Kuidas on siin peaminister taganud, et ettevõtjate ärihuvid ja nõukoja töö eesmärk ei ole konfliktis? Teisisõnu, kuidas on tagatud, et ettevõtjaid ei kasuta nõukoda oma ärihuvide edendamiseks? 

Ja teine küsimus: kuidas looduskaitseliste piirangute vähendamine ja raiumise võimaluste laiendamine neil aladel on käsitletav kui efektiivsuse suurendamine või bürokraatia vähendamine metsanduses?

Aitäh! Seda me nüüd käsitleme punkti all inimeste toimetulek. Suurepärane! Aitäh muidugi. 

Kui tohib, ma teen väikese täpsustuse vahele. Härra peaminister, see ei olnud nüüd inimeste toimetuleku teema, aga kui te soovite vastata, siis palun, teil on alati see õigus olemas vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Ma arvan, et see meenutus oli kohane. Eriti tänan ma Tiit Maranit selle muheda meenutuse eest, mis on infotunnis kellegi roll. Aga teinekord tasub meeles pidada, mida Riigikogu esimees just ütles. Seda esiteks. 

Teiseks, kindlasti inimeste toimetulekule, mis on küsimus, aitab väga hästi kaasa, kui neil on tööd ja majandus kasvab. Muu hulgas aitavad kaasa ka selged reeglid nii looduskaitsele kui ka majanduse poole pealt. Puidutööstus on suur tööstusharu, selle kaudu saavad väga paljud inimesed tööd, pole kahtlust.

Nõukoda ise, ettevõtjate nõukoda, ma siiski meenutan, on ettevõtjate poolt riigile appi tulemine, kus riigi erinevad tippettevõtjad on nõus avalikus sektoris reegleid lihtsamaks muutma ja nad teevad oma ettepanekuid. Nemad on nõuandjad ehk nõuandev organ, kes teevad oma ettepanekuid. Valitsus otsustab ja arutab, ja arutab ja otsustab. Ja samamoodi saab valitsus saata need ettepanekud ka Riigikokku, mida me oleme paljudega teinud. Nii et vastupidi, ma arvan, et te olete selle küsimuse raames, mille nimi, veel kord meenutan, on inimeste toimetulek, olete te ikka täitsa kindlalt valel teel, kui te ütlete, et täiendavate piirangute seadmine aitaks kaasa inimeste toimetulekule.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole, küsib Riigikogu liige Evelin Poolamets ja teemaks on taastuvenergia planeeringud. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te olete rõhutanud, et rahval lasub vastutus uute tuule- ja päikeseparkide rajamise eest. Samal ajal näitab riigile kuuluva Eesti Energia tulemus vastupidist olukorda. Kuigi ettevõtte taastuvenergia tootmisvõimekus on oluliselt kasvanud, lisandunud on 255 megavatti Sopi-Tootsi tuulepark ja 90 megavatti Kelmė park Leedus, jäi kontsernil siiski tänavu kolmandas kvartalis ligi veerand võimekust tootmismahust realiseerimata. Eesti Energia on toonud välja, et kui suvel oleks elektri hind olnud 0 eurot megavatt-tunni asemel 20 eurot megavatt-tundi, oleks müügimaht olnud 500 gigavatt-tundi, mitte 362 gigavatt-tundi, ehk tootmata jäi ligi veerand võimalikust mahust. Põhjuseks polnud puudulikud tuuleolud või kohalike vastuseis, vaid madala hinnaga tunnid, mistõttu ei pääsenud olemasolev taastuvenergia turule.

Kuidas te selgitate seda vastuolu teie sõnumi ja tegeliku turuolukorra vahel? Miks peaksid kogukonnad võtma vastutuse uute tuulepargialade rajamise ja toetamise eest, kui juba olemasolevates parkides jääb märkimisväärne osa tootmisvõimsusest kasutamata just seetõttu, et pakkumine ületab nõudluse ning elektriturg ei suuda toodangut vastu võtta?

Aitäh kõigile vaatajatele-kuulajatele! Ma igaks juhuks ka täpsustan, et iseenesest energeetika kui selline on energeetikaministri portfellis.  Aga kuna tõesti energia, energia lõpphind on väga oluline küsimus majanduskasvust, sellest, kas me siia saame täiendavaid investeeringuid, millised on inimeste kodumajapidamise kulud, siis jah, see on kaudselt seotud kindlasti ka majandusministeeriumi vastutusega.  

Küll aga ma igaks juhuks täpsustan, et ma ei ole kuidagi öelnud, et vastutus on kogukondadel. Ma olen väga palju rõhutanud, et kui me soovime – ja ma usun, et me kõik soovime –, et tulevikus oleks elektrienergia hind, lõpphind, energia enda, erinevate tasude kogukoond oleks võimalikult konkurentsivõimeline, ehk maakeeli öeldes madal, on see siis kodutarbijatele, on see keskmistele ettevõtetele või väga palju ka räägitud suurtest tööstustarbijatest. Kuna me ju soovime siia riiki täiendavaid investeeringuid, näiteks tööstusvaldkonnas, mis loovad just maapiirkondadesse väga palju uusi kõrge lisandväärtusega töökohti, mis annavad võimaluse, kui siin enne räägiti, ka inimeste toimetulekuks. Inimeste toimetulekut saab kõige paremini parandada see, kui inimestel on kvalifitseeritud oskused tööturul ja neil on ka vastavaid töökohti, ehk inimesed saavad kõrgemat palka ja sissetulekut. See on oluline.  

Miks ma olen rõhutanud sõna kogukonnad? Koos peame kokku leppima, kust meil tuleb täiendavat energiatootmisvõimsust, et saaks neid uusi investeeringuid siia. Sellepärast ma olen toonud ka näite, mis puudutab näiteks Eesti 2050 üleriigilist planeeringut, et saada sellistest vastasseisudest lahti. On väga oluline öelda, kus on elamualad, kus on rohealad, kus saab käia perega jalutamas, aga kus on ka tööstusalad, kus tulevad töökohad, kuhu luuakse lisandväärtust, tänu millele inimestel on kõrgemad sissetulekud. See on see pikaajaline soov, et vähem vastandumist, rohkem koos kokkuleppimist. Ma usun, et Eestisse mahuvad mõlemad ära, nii kõrge lisandväärtusega töökohad kui ka kvaliteetne eluruum.  

Mis puudutab nüüd seda, et meil on siis, kui on tuult ja päikest palju, soodne energia – minu arust punkt üks –, see on väga positiivne. Sellepärast meil ongi vaja täiendavat tuule- ja päikeseenergiat, et mitte ainult lühiajaliselt ei oleks soodsad hinnad, vaid me saaksime soodsamaid hindu pikemalt nautida. Aga algusest peale on ka energeetikaeksperdid öelnud juurde, et me teame, et alati päike ei paista, alati tuul ei puhu. Kahjuks on ka neid kõrgemaid hindu. Mina oleksin väga õnnelik ja ma usun, et väga paljud ettevõtjad oleksid nõus, kui nad saaksid pikaajalised energialepingud 10 eurot megavatti, 20 eurot megavatti. See on tõesti väga soodne. Ja ka kodutarbijale oleks soodne.  

Aga kui me soovime pikaajaliselt stabiilseid hindu, siis jah, me vajame täiendavat tuule- ja päikeseenergiat, sinna juurde me vajame lühi- ja pikaajalist salvestust selleks hetkeks, kui näiteks tuul ei puhu või päike ei sära. Ja siis samamoodi vajame ka juhitavaid võimsusi. Meil praegu on käimas tuumajaama eriplaneering. See üks variant saab olla, (Juhataja: Teie aeg!) mis baasvõimsust pakub, tuumajaam, on juhitavad gaasijaamad. Aga põhimõte on, et me saaksime lõppkokkuvõttes stabiilset ja odavat energiat kõikidele.

Aitäh! Evelin Poolamets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, aitäh, lugupeetud istungi juhataja! 

Hea minister! Tõepoolest, seni on olnud taastuvenergia Kliimaministeeriumi juhtimise all, aga ometi te ise saatsite hiljuti omavalitsustele kirja, soovides ülevaadet taastuvenergia planeeringute seisust. Ja see tekitabki paratamatult küsimuse, kas te ei saa vajalikku infot Kliimaministeeriumist otse kätte või te ei ole rahul Kliimaministeeriumi töö ja tempoga ja tulemustega. Või tähendab see seda, et taastuvenergiapoliitika suundub nüüd Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kontrolli alla, või mis oli teie selle pöördumise tagamõte?

Atiäh!

Jah, aitäh küsimuse eest! Tõesti, väga õigesti mainisite, et natuke aega tagasi saatsin kirja just nendesse omavalitsustesse, kus on käimas või pooleliolevad planeeringud. Selle aasta algusest, 1. jaanuarist on maapoliitika, ruumipoliitika ja planeeringud majandusministeeriumi all, ehk siis, majandusministeerium valitsuse tasandil vastutab planeeringute eest. 

Ja ma saatsingi planeeringutest tulenevalt kirja, kuna ka kohalike valimiste eel oli väga palju emotsiooni, palju ka väärinfot, siis, et saada konkreetne ülevaade, milline on olukord kohalikes omavalitsustes, kuna ma olen ka siinsamas puldis rõhutanud: planeerimisinstrument on üks olulisemaid kohaliku omavalitsuse instrumente. Ja selleks, et saada aru, milline on reaalne olukord Eestis erinevates omavalitsustes planeeringutega. 

Ja samamoodi majandusministeeriumi alla kuulub ka Maa- ja Ruumiamet, ehk siis, kes erinevaid planeeringuid kontrollib, vajadusel abistab, aitab. 

Ehk siis, mis puudutab konkreetselt tuuleplaneeringuid, me oleme ka ministeeriumis omavalitsusi toetanud planeeringute koostamisel, sest – mis seal salata – meil on omavalitsusi, kus on 5000 elanikku, ja on pealinn pea 500 000 elanikuga. Ehk, ka omavalitsuste võimekus planeeringuid menetleda, läbi mõelda, planeerida on erinev. Ja kui on võimalik – me oleme ka öelnud –, ministeeriumis me soovime aidata. Kohalikul omavalitsusel selgelt on oma autonoomia, aga et kui soovitakse abi, planeerimised võivad olla keerukad, siis me oleme valmis aitama. Sest Eesti on ikkagi piisavalt väike riik, et, ma arvan, et kui on vaja üksteist aidata, siis on see mõistlik. Sellepärast ka see palve-küsimus.

Ja tulles ka siis tagasi sellele mõnes mõttes sellele esimesele vastusele, et miks ma ka seda lisaks planeeringutele küsisin, siis me kõik soovime soodsamat energiat, on see siis majanduse jaoks, eratarbija vaatest. Ja maismaatuulepargid on ühe nii-öelda kõige soodsama hinnapakkumisega nii-öelda tehnoloogia tänasel seisul. Kui me vaatame ka energiamajanduse arengukava, Eestis taastuvenergia osakaal on tõusnud. Kui me tahame pikaajaliselt taskukohast hinda, siis me vajame nii taastuvat tuuleenergiat, on see siis maismaal. Diskussioonid käivad ka kogu Euroopas, kui palju meretuuleparke teha. Samamoodi on see küsimus lühiajalises-pikaajalises salvestuses, juhtivates võimsustes, on see siis gaasijaamad, mõni muu tulevikutehnoloogia. 

Aga kogu põhimõte on selles, et me peame vaatama tervikvõimalusi, kus me saame juurde energiat, sellepärast et hetkel me kahjuks siiski ka energiat impordime Eestis. Me ei tooda seda kõike siin ise, kui turuhind on madal, nagu te väga õigesti mainisite. Me vajame soodsa hinnaga energiat juurde ja kui me selleks leiame mõistlikud lahendused, kus kogukonnad on valmis kaasa tulema, ma arvan, et kõik saavad sellest võita. On uued töökohad, soodsam koduelekter – kogu ühiskond võidab. Aitäh!

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Rain Epler. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! Sa rääkisid oma vastuse alguses töökohtadest ja tasuvatest töökohtadest ja nii edasi. Nende tekkimisele kindlasti tuule- ja päikeseenergia arendamine kaasa ei aita. Võib-olla lühiajaliselt tõesti, kui projekti rajatakse, siis korraks saavad inimesed tööd. Selles osas ma soovitan sul ka näha vaeva, et me tuumaenergeetika arendamisega kiiremini edasi liiguks. Et anna oma panus.

Teine asi, tööstust ja suurtootmist taastuvelektri või juhuelektri võimsuste vastu ei tule. Seda, ma arvan, sa tead ise sama hästi kui mina. Selle jaoks on sul vaja stabiilselt kvaliteetset elektrisisendit ja seda sa tuulest ja päikesest ei saa, ja kui sa tahad seda teha koos salvestusega, siis see läheb liiga kalliks ja nii edasi. Nii et mina kutsun sind üles, ja võib-olla sa annad selle kohta ka kommentaari, et nii palju, kui sa oma ministeeriumist saad tuumaenergeetika suunas liikumist hoogustama, lisaks kutsun sind üles lugema planeeritavat maapõueseadust, kus tahetakse pikaks ajaks potentsiaalselt kinni panna meie põlevkivi- ja turbaressursid. Mina sellist pikaajalist otsust kindlasti heaks ei kiida ja teha ei soovita. Otse vastupidi, me ei peaks lubama juhuenergia arendusi kohtadesse, kus meil on energeetilist ressurssi maa sees. Ja sellisel juhul, kui me hakkame looma neid energiatootmislahendusi, mis päriselt kvaliteetset elektrienergiat stabiilselt annavad, saame me loota, et Eesti tööstus ja majandus arenema hakkavad. Otsest küsimust ei ole, aga võib-olla sa saad kommenteerida omalt poolt minu mõtteid selles vallas.

Aitäh, hea küsija! Ikka saan kommenteerida. Mis puudutab potentsiaalselt tuumajaama rajamist Eestisse, siis see on valitsus, kes on sellega päriselt edasi liikunud. Mis puudutab minu ministeeriumit, siis on algatatud riiklik eriplaneering, nagu ma mainisin, tuumajaamale sobiva asukoha leidmiseks. See on vajalik eeltöö, et seda üldse oleks võimalik teha. Ja samamoodi koostöös Kliimaministeeriumiga valmistatakse ette ka tuumaseadust. Tuumajaam vajab regulaatorit, see vajab rahvusvahelistele standarditele vastamist. Seda kõike me oleme tegemas ja ma usun ja loodan, et ka tuumaseadus järgmisel aastal Riigikokku jõuab. Siis saab ka kogu Riigikogu ja Eesti ühiskond seda arutada. 

Küll aga, millega ma ei saa kuidagi nõustuda, et vahetevahel teie sõnavõttudes kõlab selline erinevate uuenduste või tehnoloogiliste arengute vastandamine olemasolevaga. Kui me tahame arengut, siis me vajame innovatsiooni ühte- või teistpidiselt. (Hääl saalist.) Mis puudutab näiteks tööstusvaldkonda, siis ma olen sada protsenti nõus, et tööstus vajab kindlat baasi. Ma olen ise selle aasta ja mõne kuu jooksul väga paljude investoritega kohtunud ja Eesti ettevõtjatega, samamoodi vajavad mitmed nad omale ka erinevaid sertifikaate, näiteks oma toodete müümiseks rahvusvahelisel turul. Et mõlemat on vaja. Ühesõnaga, nii nagu ka tuleviku energiamajanduse arengukava, mis muide tuleb ka siia saali arutusele, seal ongi väga ratsionaalselt, pragmaatiliselt vaadatud, milline on Eesti Energia portfell. Sinna kuulub taastuvenergia, on see siis tuuleenergia või päikeseenergia, koos lühi- ja pikaajalise salvestusega, seal on juhitavad võimsused. Aga mis on kõige olulisem? Tulebki vaadata ratsionaalselt, milliseid tootmisvõimsusi Eestis tuleb, kuidas see tagab meie tarbimise, aga teistpidi ka selle, et kui siia tuleb täiendav investor, eriti näiteks suurt energiat tarbiv, siis kuidas tema varustuskindlus on tagatud. Selles mõttes ühe või teise tehnoloogia vastandumine, ma ütlen ausalt, ei vii meid mitte kuhugi paremuse poole. Vastupidi, tuleb vaadata, kuidas üks ja teine tehnoloogia suudab üksteist täiustada. Sellest tuleb meile kõrgem lisandväärtus. Selles mõttes, ma arvan, me seal saame arutada. Võib-olla jääme eriarvamusele, võib-olla leiame rohkem ühisosa. Aga selge on see, näiteks ka energeetikaminister on toonud ka Eleringi omaniku ootustesse välja energia lõpphinna erinevatele tarbijagruppidele. Konkurentsivõimeline energia lõpphind – see on ka see fookus, mida me peame enda energiaportfellis austama ja arutama. 

Mis puudutab põlevkivi, siis tuletan meelde, et alles hiljuti taastekava raames sai ka Euroopa Komisjoniga arutatud, et kui põlevkivitööstusel, põlevkiviõli tegemisel on tulevikus maailma meredel näiteks turgu, siis seda kuidagi bürokraatlikult ei takistata. Mis puudutab põlevkivi elektrienergiat. Siin teie kolleeg juba mainis, et olid madalad hinnad, teisalt põlevkivielekter iseenesest juba turul ei ole konkurentsivõimeline. Keegi ei hakka midagi sundlikult ära likvideerima, vaid nii kaua, kui on turgu, tuleb uusi tehnoloogiaid, siis see aitab meile võimaluse ressursse kasutada.

Aitäh! Me lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on samuti majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on võõrtööjõu riiki toomine. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Teie majandus- ja tööstusministrina olete valitsuses võõrtööjõu sissetoomise vajaduse põhiline eestkõneleja. Ja küllap teil on teemat teades ka informatsiooni kaasas ja statistikat. Praeguseks on teada, et valitsus tahab võõrtööjõu sissetoodmise kvooti tõsta, aga meil on juba praegu 13 liiki erandeid, mis annavad võimaluse võõrtööjõudu massiliselt sisse tuua. Nii et kvoodist rääkimine on tegelikult niisugune puumunadega petmine, see on kaunis väike, aga numbrid on palju suuremad. On ajutisemat laadi, aga on ka sellist tööjõudu, kes jääb siia väga pikaks. Võib-olla alguses tundub see meile tööjõuna, aga hiljem on sotsiaalne koormus. Nüüdseks on antud teada, et sellel aastal on töölubadega sisse tulnud 6500 töötajat. Võib-olla teil on täpsemad andmed, aga juba seni pikemaajaliste töölubadega töötajaid, kui palju neid kokku on kolmandatest riikidest? See puudutab just kolmandaid riike, kust valitsus tahab tööjõudu juurde tuua. Mõneski sektoris aitab see lüüa palkasid alla ja tekitada meie tööturul olukorda, kus meie kvalifitseeritud töötajad lähevad hoopis mujale tööle, sest siin on palgatase natukene kerge. Ja teenus on ka kehv. Kui rääkida näiteks taksoteenusest, siis sellel aastal on 600 kaebusest Keeleametile 160 seotud taksoteenusega. Kaebuste hulk on kolm korda tõusnud ja 90% neist on omakorda seotud Boltiga. Ma tahan küsida, kas te näete, et võõrtöö sissetoomine on valitsuse kontrolli all või see on kontrolli alt väljunud?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea küsija! Ma pean väga vabandama, aga küsimuses olid kõik puder ja kapsad. Ma proovin ükshaaval hakata fakte täpsustama. Punkt üks, Eesti Vabariigi sisserände kvoot on 0,1% Eesti rahvastikus, circa 1300 inimest. Seda ei ole kordagi tänane valitsus kavatsenud muuta, ei muuda ja selle valitsusele jääb 0,1%. See pole kunagi olnud isegi diskussiooni osa, seal on midagi väga sassi läinud. Mis puudutab vajadust – te kuidagi mainisite vajadust välis- või võõrtööjõule , siis ei, ma olen alati rääkinud, et meil on vajadus oskustööjõu järele. Ja ma väga loodan, siiralt loodan, et iga valitsuse esimene kohustus, ma julgeksin öelda lausa, et ülesanne on oma inimeste kvalifikatsiooni tõstmine. Ma olen ka töötukassa nõukogu esimees ja me oleme täna olukorras, kus me näeme, et iseenesest registreeritud töötute arv on languses. Meil jääb aina vähemaks inimesi, kes on töötud, kuigi neid on pea 40 000. Aga kui rääkida ettevõtjatega, siis oskustega töötajatest on siiski puudus. Ehk me peame parandama oma inimeste kvalifikatsiooni. Kui nad on olemasolevad inimesed, näiteks töötud, siis me oleme kokku leppinud, et nende koolitamine ja oskuste parandamine peab käima koostöös tööandjatega, et nad saaksid paremaid tööoskusi ja et nad saaksid tulevikus kõrgemat palka. Kui minna tulevikku, siis koostöös haridusministeeriumi ja haridusministriga on käimas kutseharidusreform, just sellepärast, et seesama töötlev tööstus vajab oskustega töötajaid. Kui me tahame pikaajalist majanduskasvu, kui me tahame näha, et meie tööstus liiguks aina kõrgema lisandväärtuse suunas, siis see tähendab, et… meil läheb alla veerandi põhikooli lõpetanud noortest kutsekooli. Aga me näiteks teame, et Saksamaal, Austrias suurusjärgus 50%, Soomes peaaegu kolmveerand. Ühesõnaga, kui me tahame näha, et nendel noortel oleks tulevikus konkurentsivõimeline oskus tööturul toimetada, saada paremat palka, siis me peame sellega tegelema. See on selge. Meil on lühikeses vaates kindlasti töötukassal väga suur roll ja majandusministeeriumil, pikemas vaates on oma inimeste hariduse ja kvalifikatsiooni parandamine. Te jõudsite ka kuidagi taksojuhtideni. See, millest me oleme rääkinud, puudutab OSKA raportit, mis on kutsekoja tehtud, kus on eksperdid, akadeemikud, tööandjad, ametiühingud, kes vaatavad, milline on meie tööturu olukord 50 aasta pärast. Ja seal nähakse, et näiteks töötlevas tööstuses jääb meil puudu pingioperaatoritest, masinaoperaatoritest ehk inimestest, kes aitaks meie majandusel kasvada. Sellisel juhul me oleme rääkinud oskustöötajate erandist. Juhul, kui Eesti enda inimeste seas lihtsalt ei ole selliste oskustega inimest leida, siis ettevõtjal oleks vajaduse korral võimalus viis, kümme või mis iganes pingioperaatorit võtta, et rohkem eestlasi saaks tööd, et see ettevõte saaks kasvada. Seal on kindlad kriteeriumid. Ja kui te küsite, siis ma kindlasti saan veel rääkida, mis on täpsemad kriteeriumid, aga kindlasti see ei ole ei teenindussektor ega veel vähem taksojuhid. Aitäh!

Aitäh! 

Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Saate rääkida muidugi, aga kuulake siis mu küsimust ka, kui te nimetate, et mul olid kõik segamini nagu pudru ja kapsad. Kui teil oleks, ütleme, lihtsam või oleks lihtsam, kui keskendume siis ainult kapsastele. 

Ma küsisin võõrtöö sissevoolu põhinumbrite kohta. Nimetasin ka 6500. Nimetasin seda, et seal on ka madalapalgalised, ja see on fakt. 

Kui me räägime Boltist, siis seal on suhteliselt väikese sissetulekuga inimesed. See kaebuste hulk on sellel aastal eelmise aastaga võrreldes kolm korda suurenenud. Järelikult see teenus, mis osutatakse, ei ole kvaliteetne, kui taksojuhid ei oska eesti keelt. 

Ja kindlasti lööb see ka üldist palgataset alla. 

Ma ei küsinud selle kohta, kas meil on kvalifitseeritud tööjõudu lihtne endale ette valmistada või mitte, aga lihtsalt, kas meil on kontrolli all see võõrtööjõu sissevool, millest suur osa on siiski madalapalgalised inimesed. 

Aga see mõte, miks ma seda kõike küsin, on see, et kas meie ühiskond peab sellist survet vastu. Me oleme sisseränderiik juba mõnda aega nüüd viimased aastad, ja paistab, et see ongi eesmärk, et me jääksimegi võõrtööjõudu sisse toovaks riigiks. 

Kas kultuuriliselt meil on see võimekus kõigile nendele inimestele eesti keelt õpetada? Sest – juhin tähelepanu – osa neist ajutise töölubadega inimesi muidugi lahkub, aga suur osa neist on ka siia püsivalt kanda kinnitamas. See puudutab ukrainlasi, aga mitte ainult – näiteks need usbekid, nendest päris suur osa, kes on viimastel aastatel tulnud, kindlustavad siin meie islamiusulist kontingenti, kelle suurenemise osas on ka kapo alarmkella löönud. 

Nii et kas me oleme kultuuriliselt võimelised, kas ettevalmistused on tehtud – keeleõppevõimekus, integreerimise võimekus –, et meie ühiskond saab sellega hakkama? Aitäh!

Aitäh!

Härra minister, palun!

Jaa, aitäh! Vastan siis kohe alguses sellele konkreetselt refereeritud viitele, jah, et tänavu on Eestisse tulnud circa 6500 inimest. 

Ja seal, miks ma ütlengi, tulebki väga detailselt aru saada ja eristada. Sellest 6500-st on 4500 inimest on lühiajalise töötamise loaga, kuni üks aastat. Nendel inimestel ei ole võimalik kuidagi siia jääda, lihtsalt, nii nagu te ütlesite. See inimene saab tulla siia tööd tegema kuni üheks aastaks. Kui see töö on tehtud, peab ta siit ära minema; tal ei ole võimalik kuidagi lihtsalt jääda. 

Ja samamoodi need inimesed ei saa kuidagi täiendavalt pereliikmeid kedagi siia tuua. See seadusandlus on muudetud juba aastaid tagasi. Sellest me täna kuidagi ei räägi ja sellest pole ka mina mitte kunagi rääkinud. See on see, miks ma ütlen, et pudru ja kapsad. 

Ja 2000, väga õige, ongi, on saanud elamisloa töötamiseks. 

Ja mis puudutab, tulles nüüd tagasi, kus ma pooleli jäin, sellesama oskustöötajate erandi juurde, seal on siis küsimus selles, et meil on tõesti, meil on endal välismaalaste seaduses spetsiifilisi erandeid. Neid erandeid on kunagi aastaid tagasi tehtud just selleks, et kuskohas on meie majandusarengu kitsaskoht. Te teate väga hästi, et näiteks need erandid on õppejõududel, teadlastel; need erandid on infotehnoloogia-kommunikatsioonisektoril, sest kui me nägime, et meil mingil ajahetkel oli väga kiire IT-sektori kasv; me nägime, et sealt on võimalik tipptasemel spetsialiste saada, kes tegelikult aitavad nii Eesti ettevõtetel kasvada, tänu millele rohkem Eesti inimesi saavad kõrgepalgalisemat töökohta. 

Nüüd me oleme olukorras, kus meil, kui eksport on taastumas, me näeme, et ka töötlev tööstus sooviks kasvada, sooviks rohkem eksportida, aga lihtsalt nendessamades, selles ekspertide poolt koostatud OSKA raport näitab, et meil lihtsalt lühiajaliselt on mingitest ekspertidest puudu. Kui Eesti enda inimest ei ole võtta – see ei tule kuidagi Eesti inimese arvelt –, on vaja täiendavat eksperti, tänu millele saab näiteks uue tootmisliini tööle panna, tänu millele saab veel rohkem Eesti inimesi paremat tööd, kõrgemat palka, siis see on see mõte. See kindlasti ei ole kuidagi … Kunagi ei pea, ei saa olema, et me asendame võõrtööga enda inimesi. Ei, see pigem on küsimus, kuidas me väga spetsiifiliselt saame enda majandust kiiremini kasvatada, kõrgema lisandväärtuse juurde viia. 

Ja ma rõhutan samamoodi ka oskustöötajate erandiga. See inimene saab tulla siia ainult siis, kui ta on julgeolekukontrolli läbinud, julgeolekuasutused on tausta vaadanud ja see sobib. See inimene saab olla nii kaua siin, kui tal on kehtiv tööleping; ta muidu ei saagi üldse Eestisse tulla. Ja kui tööleping peaks lõppema, siis see inimene peab ka Eestist ära minema. Tal ei ole mitte ühtegi seadusandlikku võimalust öelda lihtsalt, et "ma soovin siia jääda" – mitte selle oskustöötajate erandiga. See on selgelt Eesti majanduse üksikute kitsaskohtade lahendamiseks.

Mis puudutab pikaajalisemalt Eesti majandust, siis ilmselgelt meie omad inimesed, nagu ma alustasin, – et me parandaks nende kvalifikatsioonioskusi. Meie ettevõtted väga süstemaatiliselt tegelevad automatiseerimise, digitaliseerimisega, et luua kõrgemat lisandväärtust, ehk et ka nendele inimestele, kes oskavad masinate taga töötada, maksta kõrgemat palka. 

Ja siin ka eelnevate küsimustega kokku viies – väga tihti sellised töötleva sektori tööstused, need asuvad ka maapiirkondades. Ehk siis, tagada ka erinevates regioonides, (Juhataja: "Teie aeg!") maapiirkondades kõrgemapalgalised töökohad. Ma arvan, et see on väga mõistlik ja oluline. Aitäh!

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Jaak Valge. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tegelikult kvoodierandeid ei ole mitte 13, nagu Lukas väitis, vaid 20. Kvoodi muutumisest on räägitud küll, valitsuse liikmed on rääkinud sellest meedias. Samal ajal on meil võõrtööjõudu viie aasta lõikes rohkem kui kunagi varasemal ajal sisse rännanud. 

Loogiline on, et kui Eesti majandus keskendub odavamale tööjõule, siis eestlased rändavad ju välja. Ja kui te statistikat vaatate, siis eelmisest aastast pöörduski eestlaste migratsiooni suund, väljarännet oli rohkem kui sisse. Nii, edasi, Hando Sutter on rääkinud mingist kokkuleppest, et tööjõudu hakatakse sisse tooma Aasiast – vabandust, Hanno Sutter –, ja teie räägite, et me vajame oskustööjõudu. Aga oskustööjõud peaks olema ju keskmisest kõrgema palgatasemega. Teilt aga on tulnud signaal, et keskmise palga nõudeks saab eelnõu järgi olema 0,8. 0,8 Eesti keskmist. Ja ma küsin, kas see 0,8 Eesti keskmist saab paika pidama?

Aitäh! Ma kuidagi teiste inimeste eest ei oska rääkida. Väga hea, et te täpsustasite. Tõesti, neid erandeid on rohkem. Ma mõned nendest eranditest ka nimetasin, just sellesama mõttega, et seesama 0,1%, mis on kvoot, on üheksakümnendatest sama. Ja siis tulenevalt, mis on olnud majanduse struktuursed vajadused, on ka erinevate valitsuste tehtud spetsiifilisi erandeid, et hoida, mis on ka täna ja tõenäoliselt tulevikus, ikkagi Eesti migratsioonipoliitika on üks konservatiivsemaid. Ma arvan, et selleks ka jääb. Sellepärast ka see oskustöötajate erand. 

Aga mis puudutab oskustöötajate erandi kriteeriume – jah, seal on väga spetsiifilised kriteeriumid. Kõigepealt, et üldse sellesse kvalifitseeruda, peab olema ekspertide poolt OSKA kutsekoja raportis kirjas, et meie enda inimestest, isegi koolipingist tulnutest, jääb väheks. Teistpidi, sellesse sektorisse, kus oskustöötajate erandit saab taotleda, peab olema eksportiv sektor, peab olema kõrgema palga maksmisega, et üldse sellesse sektorisse kvalifitseeruda. Ehk siis tuues mõned lihtsad näited, see on masinatööstus, puidutööstus, puidusektor, toidusektor – ehk siis kõrgemat lisandväärtust loov. 

Nüüd, mis puudutab sedasama palganõuet, siis meil oli erinevaid arutelusid, ka tööandjatega. Minu esimene ettepanek oli, et oleks kõige lihtsam, et on konkreetse ameti kohane keskmine palk, keevitaja keskmine palk Eestis, et saad võtta ka keevitaja välismaalt. Hästi lihtne inimestel aru saada, aga kuna see oleks olnud ilmselgelt täiendav bürokraatia nii riigi vaatest, aga ka ettevõtja enda vaatest, siis meil on olemas seadusandluses juba kasvuettevõtete erand, milleks on see, et kui sa kvalifitseerud sellesse OSKA raporti erandisse, oled selles tööstussektoris ja maksad vähemalt sektori keskmist või kõrgemat palka, siis sul on võimalik seda töötajat võtta minimaalselt 0,8% Eesti keskmisest, mis on siis tänases olukorras kuskil circa 1700 eurot. Me panime selle täiendava viimase kriteeriumi just selleks, et mitte lasta inimesi hirmutada, et on võimalik inimesi võtta, et sa küll võtad tööstusesse, aga sa võtad endale koristaja. Hästi lihtsustatult. 

Ehk siis sellel on kindel miinimumpõrand, ehk alla 1700 euro ei ole võimalik isegi sellesse kõrge lisandväärtusega tööstussektorisse seda töötajat võtta. See saigi ekstra pandud, et ei oleks võimalik inimesi hirmutada. Esiteks, kõigepealt peab see tööstus kvalifitseeruma ja need inimesed reaalselt üles leidma. Ja sellisel juhul, igaks juhuks, et ei saaks ka avalikkust hirmutada, on veel täiendav kriteerium.

Suur tänu! Lõpetame sellega tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teemaks on erihoolekandes valitsev olukord. Helmen Kütt, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Peaminister on valitsuse juht. Seda võiks võrrelda sellega, et ministrid on teie meeskonna liikmed, nagu laeval on kapten ja igaühel kapteni meeskonnas on oma roll. Mulle isiklikult tundub, et sotsiaalkaitseministri ametinimetuse kadumisega muutumisel sotsiaalministriks kipub kaduma ka sotsiaalkaitse. Miks muidu 25. septembril kogunes siia Toompea ette suur hulk inimesi, esmakordselt 30 aasta jooksul erihoolekandeteenuse pakkujad ja ka seda teenust vajavad inimesed, et rääkida oma murest. Oma murest, mis puudutab teenuse maksumust. Riik eraldab tegelikust koha maksumusest 60%, 40% tuleb leida sisemisest reservist. Ausalt öelda need sisemised reservid on neil kõik praktiliselt ammendunud ja selle läbi teenus ka halveneb. Nüüd saime me lugeda, et erivajadustega inimesed peavad aprillis teenuse eest rohkem maksma. See väike pensionitõus või toetuse tõus, mis tuleb, läheb selle teenuse katteks. Kuidas teile tundub selles olukorras, kus täpselt sellelsamal päeval, 25. septembril, üle andes riigieelarvet 2026. aastaks, ei leitud seal seda miinimum‑, karjuvat miinimumvajadust 30 miljonit, mis oleks kergendanud selle töö tegemist?

Aitäh, hea küsija! Ma kindlasti kinnitan teile, et sotsiaalminister – olenemata, kas neid on üks või kaks seal ministeeriumis – seisab alati kogu oma haldusala ja valdkonna eest, nagu kogu valitsus. Ministrite paljusus veel ei taga iseenesest otsuste paremat kvaliteeti, nagu ei ole otsuste kvaliteedi puudumise märk see, kui ministrit on vähem. Neil kahel seos puudub. Ma arvan, et me selles ehk saame kokkuleppele, et ministrite arv ei ole tegelikult see, mida me ju vajame. Minu meelest on valitsused töötanud hästi, kui meil on olnud kaks ministrit seal, ja töötavad valitsused hästi, kui seal on üks. Mulle nii tundub. Aga me võime jääda lugupidavalt eriarvamusele. Ma arvan, et see ei ole ka selle küsimuse põhiteema, lihtsalt nii sissejuhatus. 

Nüüd erihoolekandest. Selle kohta on Riigikontrolli analüüs tehtud ja ta ütleb seda, et et praegune omaosalus katab umbes 61 % tegelikest kuludest, ehk riik maksab nagunii juba rohkem. Näiteks ööpäevaringse teenuse puhul kuni 12 inimesele on tegelik kulu 773 eurot kuus, omaosalus on 477 eurot. See tõus vähendab seda vahet, aga see ei kata kõiki kulusid. 

Nüüd, kui vaadata kogu seda tõusu – keegi ju ei rõõmusta selle üle, kui kuskil tasude määr tõuseb –, siis kui sellest põhimõttest lähtuda, et omaosalus peaks katma kõik selleks ette nähtud kulud, siis küllap see tõus peaks olema veel suurem, aga see 10% on selline kompromiss, mis katab viimastel aastatel toidu, majutuse ja kommunaalkulude kallinemise ning hoiab teenuse kvaliteeti. Kui see piirmäär ei kasva, siis tekibki risk, et elamistingimuste, toidu kvaliteet langeb. Sellises kvaliteedis ei ole võimalik sellist teenust pakkuda. Kui vaadata aastate vältel, siis 2022. aastal oli tõus 7%, 2023. aastal näiteks 19%. Nii et läbi erinevate valitsuste see tõus on olnud. 

Jah, ma ilmselt jõuan veel vastata, aga kindlasti oluline, see printsiip on ka seadusest tulenev. Kui inimesele peale omaosaluse tasumist peab 15% kätte jääma tema sissetulekust, siis kui tal see sissetulek ei võimalda täiel määral omaosalust maksta, maksab puuduoleva summa riik. See tähendab seda, et ka väikese sissetulekuga inimestel on abistamiseks võimalused olemas, et nende ligipääs teenustele ei halvene.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh selle vastuse eest! Muidugi, me oleme siin teatud küsimustes ikkagi täiesti eri meelt, aga küsija küsib ja vastaja vastab. Nii see on. Te ütlesite, et ministeerium ja minister töötavad väga hästi. Selge see, et jälle meeskonnakaptenina ja juhina teil vist ei olegi väga muud öelda, aga ma toon ühe näite teile lihtsalt selles mõttes, et andke hinnang sellele olukorrale. 11. detsembril 2024 võeti vastu rahvatervishoiu seadus ja see jõustus 1. septembril 2025. See puudutab hoolekandeasutusi ja nende tegevuslubasid. Ja nüüd on seaduses kirjas, et tegelikult peab kehtestama uue seaduse kohaselt täpsemad nõuded elukeskkonnale, kus osutatakse sotsiaalteenust ja terviseriskide ohjeldamiseks ja riskitegevuse vähenemiseks, kehtestama minister oma määrusega. Seda määrust ei olnud kuni esmaspäevani. Kaheksa kuud oli aega seaduse vastuvõtmisest, kui seadus jõustus 1. septembril 2025. Kaks ja pool kuud on mööda läinud ja hoolekandeasutused ootavad kolmandat kuud tegevuslube. Need on asutused, kes looks juurde ka väga vajavaid ja puuduvaid hooldekodukohti, ja nad ootavad tegevuslube, mis ei ole siiani kehtestatud. Kui nüüd on need tekkinud, siis on mööda läinud tegelikult kümme ja pool kuud sellest ja kaks ja pool kuud sellest, et seaduse järgi oleks need pidanud olema. Kas teie meelest on see nagu hästi töötamine?

Ma olen küsijaga nõus, küll teadmata täpselt selle määruse ja nõuete asjaolusid, aga mulle küll tundub, et siin on protsessid olnud aeglasemad, kui peaks olema, vähemalt teie kirjelduse põhjal. Aga ma kindlasti küsin järele ja küsin ka täpsemalt. Minister, ma siiski meenutan, on ametis olnud ainult pool sellest ajast.

Aitäh! Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma ise pean ennast rahulikuks inimeseks, aga ma tunnistan ausalt, et teie vastus mu heale kolleegile Helmen Kütile lausa vihastas mind tegelikult. Olukorras, kus riigi roll, kohustus ja vastutus seadusest tulenevalt on erihoolekande teenuseid pakkuda, siis te räägite sellest, kuidas inimeste omaosalus peaks olema veelgi suurem, et katta seadusest tulenevaid nende nii-öelda nõudeid. Kogu austusega, probleem on selles, et riik paneb sinna valdkonda liiga vähe. See on see, mis oli ka Riigikontrolli raporti tuum, et seal on aastatepikkused järjekorrad. Siin on toodud näiteid, autismispektri häirega inimese puhul, kellele otsiti aastaid sobivat teenusekohta. Ehk riik jätab oma töö tegemata, ütleb inimesele, tema lähedastele, et vaadake ise, kuhu te selle inimese panete, kuidas te teda hoiate, kas te saate hakkama. Aga riik ise ei saa hakkama. Ja selle asemel, et natukenegi seda kriitikat omaks võtta, nentida, et ka teie valitsus antud juhul, aga ka varasemad valitsused, ei ole suutnud sinna piisavalt raha suunata, piisavalt teenusekohti luua, väärikaid palku tagada, selle asemel te räägite sellest, mis inimeste omaosalus on või peaks olema. Ausalt öeldes, ma ei tea, mis see sõna on, ma ei taha siin halbu sõnu kasutada, aga see on absurdne olukord, jabur olukord, ütleme siis viisakalt. Et olukorras, kus riik ei suuda enda rolli täita, minnakse raskel ajal omaosalust 10% võrra tõstma, mis tõuseb kiiremini, kui tõuseb näiteks seesama pension või muud toetusliigid, millele siin austatud minister viitas seda tõusu põhjendades. 

Kas sa tõesti ei näe selles probleemi, et Vabariigi Valitsus, ka konkreetse eelarvega, suunab erihoolekande probleemi lahendamisse 4,2 miljonit eurot, samal ajal kui sadu miljoneid tehakse maksusoodustusi suures osas jõukamast ühiskonnast? Igale poole mujale loobitakse raha, eelarve on 4,5%-ga defitsiidis, ja siis see koht, kus on kõige suurem abivajadus, kus on suurem teenusevajaduse puudus, sinna leitakse 4,2 miljonit. Ja siis te räägite inimeste omaosalusest, mis peaks teie sõnul olema veel suurem.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Ma saan aru, et te valmistate ette umbusalduse katset sotsiaalministrile ja sellepärast te teete siin ka võib-olla välist sellist, ütleme, võtate sellist positsiooni. Vastasel korral peaksin ma ju küsima, kui ma läheks liimile ja küsiks samamoodi teravalt nagu teie. Aga ma ei tee seda, ma ei küsi, te olete selle valdkonnaga ju pikalt kokku puutunud ja kus me siis nüüd oleme. Ma lihtsalt räägin inimlikult, milles see asi on. See, mida mina kirjeldasin, on ju tegelikult reaalne pilt sellest, et riik ei ole kunagi maksnud 100% selle teenuse eest. Riigikontrolli analüüs on näidanud, mida ma ka Helmenile kirjeldasin, et praegune omaosalus katab ainult umbes 60%. Selline omaosaluse tõus on olnud läbi aastate: 2022. aastal 7%, 2023. aastal 19%, 2024. aastal 15%. Nii et läbi aastate on see omaosaluse tõus olnud. See omaosaluse tõus tähendab seda, et on võimalik kvaliteetset teenust pakkuda, on võimalik neid kohti pakkuda. 

Kui teile inimlik ja aus selgitus ei sobi, siis ega mul paremat teile pakkuda ei ole, tõtt-öelda. Seda, et riigil raha üle ei ole, ma usun, et enamik teab, ja sellest hinnatõusust tegelikult on informeeritud eelnevalt ka näiteks Eesti Puuetega Inimeste Koda. Oluline ongi selle juures, mida ma ka Helmenile ütlesin, et seaduse järgi peab inimesele jääma pärast omaosaluse tasumist kätte vähemalt 15% tema sissetulekust. See tähendab seda, et kui inimese enda sissetulek ei võimalda omaosalust täies ulatuses maksta, maksab puuduoleva summa Sotsiaalkindlustusamet inimese eest ise. See tähendab seda, et on loodud võimalused ka väikese sissetulekuga inimeste abistamiseks. 2025. aastal aitas riik hinnanguliselt sadat erihoolekandeteenust saavat inimest ja omaosaluste tõus on erinevalt varasemast planeeritud teadlikult aprilli, et inimestel oleks lihtsam ja perede kulud ei kasvaks sellisel viisil, nagu nad on varem kasvanud. 2025. aasta juunis tõusid ka puuetega inimeste toetused. See ongi just selle eesmärgiga, et katta lisakulusid. 

Nii et kõik see kokku kirjeldab seda, et riigil tihti napib raha erinevate asjade tegemiseks, sellest hoolimata on erihoolekande valdkond üks viiest, kuhu me saime täiendava raha panna ja muu hulgas ka palgatõusuks. Politsei, päästjad, haridus ja kultuur ja erihoolekanne, kuhu tuli palgatõus, et pakkuda kvaliteetset teenust. Nii et see on aus pilt.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! 

Ja sellega ma lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Enne kui me edasi liigume, on käsi püsti. Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, vabandan, et ma siin protseduurilist vormi kasutan lihtsalt protokolli huvides ära täpsustada, et Riigikontrolli raport tõi välja selle, et riigi pearahamudel katab selle teenuse kulust umbes 64%. Ja probleem oli riigipoolses alarahastatuses, mitte inimestepoolses (Juhataja: "Aitäh!") liiga madalas omaosaluses. Lihtsalt faktitäpne võiks olla peaministrer oma vastuses.

Selge, aitäh, aga ma ei saa mitte kuidagi seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Liigume edasi.

Seitsmes küsimus on siseminister Igor Tarole. Küsib Riigikogu liige Jaak Valge ja teema on probleemid väärteomenetluse seadustiku järgimisega. Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra siseminister! Uskuge, mul on tõepoolest natukene ebamugav omaenda isikuga seotud teemat püstitada, aga see on vajalik, sest pole alust arvata, et mina olen erand. Nimelt, 24. juulil käesoleval aastal informeeris politsei meediat, mitte mind, et minu ja Andres Aule suhtes on algatatud väärteomenetlus seoses Tallinna kirjanike maja seinale paigatatud Eesti NSV lipu installatsiooniga. Aga meid endid ei ole tänaseni, see on pea neli kuud hiljem, menetlusest teavitatud. Samal ajal näeb väärteomenetluse seadustik menetlusalusele siiski sellise väikese luksuse ette – õiguse teada, millist asja tema suhtes menetletakse, ning menetleja kohustuse teda teavitada. Paistab, et siin on politsei mõistnud seadust loominguliselt, nagu kunstiprojekti, mille puhul on publik ehk meedia tähtsam kui autorid ehk menetlusalused. Õiguskantsler Ülle Madise on öelnud, et selline kunstiline lähenemine ei ole siiski õigusriigis lubatav. Kui teile peaks olema tuttav Franz Kafka klassikaline teos "Protsess", siis selline juhtum on just sealt pärit. Nüüd on küsimus, et kas teie peate õiguspäraseks, et politsei pidas vajalikuks teavitada esmalt meediat ja alles siis, võib-olla kunagi, aga võib-olla ka mitte, menetlusaluseid. Kui te seda praktikat õiguspäraseks ei pea, siis millal võiks oodata Siseministeeriumi ametlikku teadet mulle, mitte järjekordset meedialeket?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse esitamise eest! Olgem ausad, seda olukorda ju ei oleks, kui te poleks oma kaaslasega võtnud kätte Eesti NSV lippu ja läinud sellega meie vanalinna tänavatel lehvitama. Mulle tundub, et iga endast lugupidav Eesti patrioot hoolib eelkõige oma riigi sümbolitest, sinimustvalgest ja meie vapist. Ja kui ta soovib seda armastust oma riigi vastu väljendada, siis ta pigem võtab kätte oma riigi lipu, mitte ei lähe okupatsioonivõimu sümboliga kuhugi lehvitama. Ja seda enam, kui ta on seda vahepeal teinud, siis ta ei vassi avalikult meediale selle kohta, et ta väidetavalt on kunagi lihtsalt juhuslikult kusagilt mööda jalutanud, kellegi juhusliku inimese redelit hoidnud ja nii edasi, mille kohta pärast selgub, et tegelikud asjaolud on olnud hoopis teisiti. Ma arvan, et see on kogu selles loos päris oluline nüanss. Samas ma loomulikult nõustun sellega, et menetlusaluse teavitamine on kahtlemata väga oluline. Sellest ei saa irduda, me igal juhul juhime sellele tähelepanu. Aga see on ka küsimus, mida peaks konkreetselt hindama. Hetkel me ju siin saalis olles ei tea, kas midagi on algatatud ja kelle suhtes. Võimalik, et PPA algatas selle teoga seotult menetluse, aga see ei pruukinud tähendada, et keegi konkreetne oli juba kahtlusalune. Nii et eraldi tuleb hinnata, kas menetlus on alustatud, kas on selge, kes on toimepanija, ja kas PPA-l on ka piisavalt infot, et sellele toimepanijale väärteosüüdistus esitada. Nii et kõik need asjaolud vajaksid kõigepealt väljaselgitamist Aga nagu ma enne ütlesin, kõige parem on mitte käia tänaval ringi ENSV lippudega. Aitäh!

Aitäh!

Jaak Valge, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, suur tänu vastuse eest! Eks see kajastab teie hoiakuid. Ma ju ei küsinud teie hinnanguid meie aktsiooni kohta, mis oli suunatud küüditaja mälestusmärgi vastu. Ja mitte mingit tänavatel lipuga ringi käimist ei ole olnud. Ja sellele aktsioonile annab ikkagi hinnangu kohus, mitte teie. Ja kohus on juba ühe korra analoogilise väärteomenetluse meie vastu tühistanud. Nii.

Ja kui ma olen teile ka varem arupärimise esitanud, siis olete vastuses jälle manipuleerinud nii nagu tänagi või siis avalikkust otse eksitanud, olgu see siis Ukraina mobilisatsioonikohuslaste statistika osas või ka Sinimägede mälestusürituse segamise osas, millal, mil puhul te siis üleeile väitsite, et kohus on otsuse teinud. Kohtuotsus tuleb aga alles 29. novembril. 

Ja seetõttu tundub mulle, et teie vastustes esineb teatud muster. Ja üks minu mentor, orientalist Linnart Mäll on väitnud, et tema ümbersünde ei usu. Ja mina olen temaga nõus. Ma ei usu ka, et te suudate ümber sündida. 

Ja palun vastake nüüd siis võimalikult konkreetselt ja kontrollitavalt, et kuidas kavatsete tagada, et politsei tulevikus järgib väärteomenetluse ja põhiseaduse nõudeid. Nagu ma enne ütlesin, seda ei ole järgitud. Kas … Ja väärteomenetlus on alustatud sellepärast, et vastasel korral oleks meilt ju see konfiskeeritud installatsiooniese meile tagastatud, aga seda ei ole tagastatud, ja mida politsei lubas teha juba kuu jooksul ehk siis 29. augustil. Nii et järelikult väärteomenetlus käib ja politsei ei ole täitnud oma kohuseid ei väärteoseadustiku ega ka põhiseaduse osas. 

Niisiis, et mida te nüüd kavatsete konkreetselt ja kontrollitavalt teha, et politsei seda tulevikus järgiks?

Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Eks iseenesest seesama infotunni formaat või ka ükskõik mis formaat, kus Riigikogu liige saab küsimusi esitada ministrile, on hea vahend sellise järelevalve teostamiseks. Kahtlemata me vaatame nendesse asjaoludesse sisse. 

Politsei algatab menetluse, kui tal on kahtlus, et toime on pandud süütegu. Selline on ka kriminaalmenetluses põhimõte, et kahtluse korral algatatakse menetlus. See ongi selleks, et välja selgitada, kas on süütegu pandud või mitte. 

Nüüd, nagu ma enne ütlesin, siis tulebki veel siin eraldi hinnata seda – see menetlus on alustatud –, kas seal on selge, kes on see toimepanija; kas PPA-l on piisavalt infot, et see süüdistus või väärteosüüdistus esitada. Kindlasti me konsulteerime PPA-ga sellel teemal. Minister siin kindlasti menetlusosaline ei ole. 

Aga mul on ka mitte lihtsalt ministrina, vaid Eesti Vabariigi kodanikuna teile veel kord seesama soovitus. Te rääkisite mingisugusest installatsiooniesemest – see oli Eesti NSV lipp, millega te käisite ringi, levitasite, eksponeerisite seda. See oli teie soov ja tahtmine. 

Esiteks mul tekib üldse küsimus, miks peab ühel eestlasel olema kodus kusagil voodi all või kapi all peidus ENSV lipp; milleks on talle see vajalik. Kas tõesti ootate midagi seoses selle lipuga? Igal juhul ma arvan, et siin tulekski asjadest rääkida nii, nagu on. 

Ja kui te üritate kuidagi mulle omistada seda, et ma siin justkui nagu vassin või ei räägi õigust, siis ma tuletan meelde, et esimest korda, kui te selle lipuga käisite lehvitamas, te väitsite meediale, kõigile kanalitele avalikult, et te olite seal juhuslikult, et te seda teist inimest ei tunne, et te lihtsalt korraks hoidsite kellegi redelit. Ja pärast tuli välja, et see kõik ei vastanud tõele. See on kõik avalikus nii-öelda meedias jälgitav; seda, selle kohta on võimalik kõik materjalid üles otsida ja teha oma järeldused. 

Aga PPA loomulikult peab käituma korrektselt ja seda me ka uurime. Küsin järgi selle kohta. Aitäh!

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Rain Epler. Palun!

Aitäh! Mul oli üks kommentaar ja siis oli ka küsimus. Küsimuse – Taro võttis ennast lõpuks kokku ja ikkagi ääri-veeri vastas ära. Mul esiti ei olnud plaanis tegelikult Tarolt midagi küsida, aga ma kuulasin kolleeg Valge küsimust, mis oli väga konkreetne. Kui seaduses on öeldud, et politsei peab menetlusosalist teavitama, kas ta siis peab, siis Tarot hakkas rääkima sihukest juttu, et ma tahtsin lihtsalt kommentaarina öelda, et, Igor, tõesti, mul on nii piinlik, et nii rumal ja vääritu inimene nagu sina on saanud samast piirkonnast, kust mina, Riigikokku ja nüüd ka ministriks. See oli kommentaar. 

Lõpuks ma tahtsin esitada küsimuse, kas politsei peab seadust täitma või ei pea, aga sa ääri-veeri vastasid ära, et loomulikult, aga me uurime ja siis anname teada. Nii et anna siis teada. Kuigi minu arust see seadus on üsna üksühene. Seal öeldakse, et kui menetlust alustatakse, siis tuleb menetlusosalist teavitada. Seda ei ole tehtud. Ma ei tea, mis siin uurida on, aga jällegi, eks, kui sa leiad, et seal on midagi vaja uurida, uuri, anna teada.

Aitäh, hea küsija! Nagu ma ennist mainisin, siis me teeme need asjaolud loomulikult selgeks, suhtleme Politsei- ja Piirivalveametiga. See oli juba eelnevates vastustes öeldud. Mulle tundub, et sellest piisas selle teema ammendamiseks. Ei olnud sugugi mõtet võtta sõna selleks, et üritada mind siin kuidagi solvata. Mina kindlasti selliste asjade peale ei solvu. 

Meil oli siin paar päeva tagasi just arupärimistele vastates diskussioon selle üle, kas inimesed saavad piisavalt teatris käia. Üks kolleeg Riigikogus mainis, et teatud sihtrühmadel on nii vähe raha, et nad ei saagi teatrisse ja nende ainus tasuta teater on Riigikogu infotund, mis loomulikult kuidagi selle institutsiooni väärikust ei tugevda, viidates sellele, et see sõnakasutus siin ei ole kõige väärikam. Kui me analüüsime erinevate osapoolte tegevusi, tehakse etteheiteid Politseiameti tegevusele, veel kellelegi, siis ma tuletan meelde, et üldiselt on niimoodi, et inimesed usaldavad politseid ligi 90% ulatuses. Aga meil siin viibijatel, kõigil, on selle usaldusega palju kehvemad lood. (Meeshääl saalist.) Ma räägin institutsioonidest üldiselt. Ma arvan, et selle peale tasub mõelda. Ei tasu seda usaldust veelgi murendada sellise mitte kõige väärikama suhtlemisstiili ja sõnakasutusega. See oli sinult, Rain, tõesti praegu väga ootamatu.

Nii, aga aitäh! Ma lõpetan seitsmenda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme kaheksanda küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Küllap te, härra juhataja, olete tähele pannud, et ma ei küsi protseduurilisi küsimusi kuigi tihti - see on võib-olla minu teine protseduuriline küsimus selle istungjärgu vältel - ikkagi ainult sel juhul, kui muud moodi kohe kuidagi ei saa. Nii et ma kommenteerin härra siseministri vastuseid, et see inimene peaks olema ikkagi päris jabur, kes usub, et selle eelmise aktsiooni osana, mil ma olin spetsiaalselt kelbast öelnud ...

Aga ma nüüd ütlen, Jaak Valge, et see ei ole vastuse kommenteerimise koht, see on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma küsingi seda. Esiteks, kui usuksite seda aktsiooni osa, mil puhul ma olin ju eelmisel päeval ajalehes kirjutanud, et järgmisel päeval see toimuma saab, et ma seal juhuslikult olin. Aga ma ei küsinud selle kohta, kas väärteomenetlus on alustatud või mitte, vaid seda, miks pole teavitatud ja millal teavitatakse ja kuidas te senist praktikat edaspidi väldite. Teie eesistujana ju kuulate seda pealt ja jälgite seda. Kas teil tõesti ei ole mitte ühtegi varianti mingi väikestki märkust teha sel puhul, kui te näete, et vastaja selgelt manipuleerib ja vastab demagoogiliselt?

Suur tänu! See viimane osa oli protseduuriline, ülejäänud ei olnud. See, kui te siin kommenteerite vastust, ei ole kindlasti protseduuriline. Aga mis puudutab istungi juhataja sekkumist, siis niikaua, kui püsitakse teemas, istungi juhataja ei sekku. Mina ei saa nende teemade puhul… Probleemid väärteomenetluse seadustiku järgimisega, see on antud juhul küsimuse raamistik, mille puhul ka minister püsis valdavalt raamis. Nii et ma ei saa öelda, et istungi juhataja oleks pidanud siin kuidagi sekkuma. See ei ole lihtsalt korrektne, see ei ole ka siin saalis olnud varasemalt kombeks. Istungi juhataja ei saa ette kirjutada ühelegi küsijale ega vastajale küsimusi ega vastuseid. See ei ole istungi juhataja roll ja see ei ole ka demokraatlik. 

Läheme edasi. Kaheksas küsimus. Küsib Helle-Moonika Helme, küsimus on peaminister Kristen Michalile ja teema on olukord riigis. Kahjuks on selline lugu, et me peame edasi liikuma. Kui küsijat ei ole saalis, siis me peame liikuma edasi üheksanda küsimuse juurde ja me ei saa avada seda kaheksandat küsimust. Jah, ma ei pannud ka tähele, et Moonika ei olnud saali jõudnud. Selge pilt. Ühesõnaga, me ei ava kaheksandat küsimust. 

Läheme üheksanda küsimuse juurde, mis on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on peaministri roll. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! 

Hea peaminister! Küsiks, et millega te küll tegelete. Te tegelete vahepeal ju Konjunktuuriinstituudi juhataja Peeter Raudsepa hurjutamisega, et ta ei anna adekvaatseid analüüse. Pigem te tegelete sellega, et kuidas seal instituudiga koostööd vähendada, et keskvalitsusega ministeeriumid lõpetaksid igasugused lepingud ja koostööd, selleks et ikkagi tuleksid sellised partnerid, kes annaksid adekvaatsemaid, teie jaoks adekvaatsemaid analüüse. Te tegelete rahvusringhäälingu nõukogu esimehe väljaütlemistega. Pigem survestate tagasi astuma väga innukalt, kirglikult. Tegelete Statistikaametiga, et arvutused ei ole teie jaoks õiged, metoodika on vale ja valemid on valed. 

Ma küsin teises küsimuses, mis minu nägemus on, mida peaks, millega peaks tegelema peaminister. 

Aga ma küsin, et kas see ongi teie roll peaministrina või kuidas teie näete seda peaministri rolli.

Ja teises küsimuses ma olen kindel, et me juba jõuame ka tegelikult kokkuleppele lähemale. Aitäh!

Aitäh! Peaministri roll valitsusjuhina on hoolitseda, et Eesti inimestel läheks hästi. Ja sellega ma tegelen. Selle käigus vahepeal tuleb parandada ka valefakte ja kaitsta Eesti jaoks olulisi väärtusi. Sellega ma tegelen ka. Ja kui alati need faktide parandamised kõigile ei meeldi, siis midagi teha ei ole, need tuleb sellegipoolest ära parandada. Nagu ka väärtuste puhul, tihtipeale me ei jää ju ühele nõule, kuidas nendesse suhtuda. 

Nii et näiteks, mis puudutab statistikat laiemalt, siis, peatumata ühelgi konkreetsel asutusel või inimesel, meie jaoks see on väga oluline, saada adekvaatset informatsiooni selle kohta, kus me oleme oma majandustsükliga, kuidas meil läheb, sest see on sisend ka näiteks riigieelarve koostamisel, erinevate sammude astumisel. Ta ka tegelikult kujundab otseselt eelarvekulusid mõne koha peal, mis puudutab erinevaid lepinguid, kõike muud. 

Ja, noh, ka majandustsükli mõistmine, kus me täpselt oleme, annab nii ühiskonnale kui ettevõtjatele tegelikult selle taju, kuidas selles tsüklis käituda. Sest, noh, ütleme nii, et kui rääkida ennast kogu aeg väiksemaks ja viletsamaks, siis majandusel on ka alati psühholoogiline element – küll me siis väiksemad ja viletsamad ka oleme. Ütleme nii et, kui vaadata nüüd seda pilti, siis, ütlen, ma vist olen väga pikalt vastu tuult sõudnud sõnumiga, et majandus pöördub kasvule. Siin saalis ehk ma oma fraktsioonist, Eesti 200-st, veidi ka võib-olla aeg-ajalt sotsidest saan toetust, teilt võib-olla omavahelises vestluses, et küll see majandus kasvule pöördub. Aga siin saalis hoiak on ju selline, eriti opositsiooni poolt, et ei kasva ega siin mitte midagi. Ma siiski ütleks, et numbrid nüüd näitavad, et majandus on kasvule pöördunud. 

Ja ma arvan, et need sammud, mis me teeme – kui te küsite, mis on valitsusjuhi roll, siis muu hulgas näiteks need valikud, mis puudutab eelarvet, ajaloo suurim maksulangetus, tähendab seda, et järgmisel aastal inimestel on rohkem raha, tarbijakindlus kasvab ja üldiselt majandustsükkel on pöördumas sellise ettevaatliku, õrna kasvu algusesse. Järgmisel aastal see kasv on juba hoogsam, kui te küsite. 

Mis puudutab ringhäälingu nõukogut, siis, ja seda debatti, siis ma olen meelega rõhutanud, et see debatt käib väärtuste ja ERR-i rolli üle, mitte ei käi inimeste ega isikute üle. Ja seda debatti pidades kindlasti ei tohi mitte kellegile üle kohut teha ja kedagi tühistada. See on väga oluline rõhutus. Aitäh!

Aitäh! Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh juhatajale! Hea peaminister! Ma muidugi lootsin, et te peaministrina ikkagi keskendute sellele, et peaministri ülesanne on vaadata tegelikkust. Tegelikkust, mis ühiskonnast vastu vaatab. Number üks küsimus on tegelikult täna rahvastikukriis. Te teate, et rahvastikukriis on number üks küsimus ja teil on olemas vastavad meetmed, kuidas rahvastikukriisist välja tulla. Aga tegelikult te sellel ei peatunud ja teil ei ole ka meetmeid, kuidas sellest välja tulla. Ma lootsin, et te peaministrina räägite majandusest, majanduse käimatõmbamisest. Et te näete, et hangunud majandus ja lootus ainult selle peale, et Soomel, Saksamaal ja Põhjamaadel läheb hästi ja siis hakkab ka meil hästi minema. Aga tegelikult teil ei ole meetmeid, kuidas tulla välja majanduse hangumisest. Ma lootsin, et te räägite sellest, et idapiiri väljaehitamine läheb vaevaliselt, alles 2027. Ma lootsin, et te räägite sellest, et energiahinnad, mis on kolm-neli korda kõrgemad kui Soomes või Lätis, et te suudate ka seal pakkuda välja nägemust, et meie konkurentsivõime, et meie majandus tegelikult läheks kasvule. Kolm-neli fundamentaalküsimust ja te kõiki neid eirasite. Te rääkisite ainult sellest, et te tahate ümber lükata statistikat, ja teie sugereeriv võime, et majandus hakkab kasvama, et sellest piisab, et Reformierakond aidata paremale tulemusele 2027. Aga fundamentaalküsimusi, mida ma nimetasin, te kordagi kahjuks ei maininud. Mina mõtlesin, et see on peaministri roll. Kas ma eksisin siis?

Aitäh! See debatt on alati väga nauditav, ütlen kohe siia algusesse. Jalgpallis vist öeldakse, et pannakse see palli alale. Ma ei tea, kuidas tennises seda öeldakse. Öeldakse, et lüüakse pall õige koha peale. Et lihtsamates terminites seda öelda. Aga praegu, hea küsija, täpselt seda sa ju tegid. 

Mis puudutab rahvastikukriisi, siis oleme ausad, ka mina olen arvamusel, et see on tõsine. Demograafia küsimus on tõsine, eriti väiksele riigile ja rahvale. Seda ma olen korduvalt väljendanud ja küsinud ka teilt häid ettepanekuid. Kui neid on, jagage. Sotsiaalministeerium on teinud analüüsi, seal on hulk erinevaid ettepanekuid. Neid ettepanekuid hinnatakse, debateeritakse ka parlamendis, komisjonides, kindlasti suures saalis ja valitsuses. Selle hulgas on erinevad sammud, mõned asjad, mida meie juba teeme, näiteks et eluasemed oleksid lihtsamini kättesaadavad, et inimestel oleks võimalik lihtsamalt kõiki laene võtta ja nii edasi, toimetada. Sellega me tegeleme.

Energia hindade puhul. Energia hinnad on tänu … läinud madalamaks. Energiamajanduse arengukava on minu hinnangul ka avalikkuses väga positiivselt vastu võetud ettevõtluse ja majanduse poolt. Kui te küsisite majanduse kohta, et ma ei rääkinud, siis mul tekkis väike kahtlus, et järsku see küsimus oli enne minu vastust valmis kirjutatud. Kui ei olnud, siis te lihtsalt ei märganud, mida ma vastasin. See, mis juhtub järgmisel aastal – Eesti ajaloo suurim maksulangetus. Eesti ajaloo suurim maksulangetus! See tähendab seda, et inimestele jääb oluliselt rohkem raha kätte. Sellelsamal keskklassil ehk keskmisel tööinimesel jääb üks palk aastas rohkem raha kätte. See tähendab seda, et inimestel on võimalik oma tulevikku paremini kindlustada, investeerida, kasutada seda raha oma perede jaoks. See tähendab seda, et ka sisemaine tarbimine kasvab, ettevõtlusel on, kuhu investeerida. Me jätame ära ka tulumaksu tõusu just sellepärast, et ettevõtjad saaksid investeerida ja meie ärikeskkond oleks konkurentsivõimeline. Idapiiri väljaehitamise kohta on mul ka neidsamu uudiseid, oh, mida me siin peaaegu iga kord Mart Helme ja Martin Helmega debateerime. Omal ajal nad ütlesid, et idapiiri väljaehitamine on liigne luksus sellisel kujul, nagu see plaanitud oli, võtsid veidi raha ära. Nüüd on valitsusel üsna selge plaan, koos rahastusega idapiir ehitatakse välja, samamoodi ka kindlaks. Kaitseinvesteeringute ja julgeolekuinvesteeringute tase on läbi ajaloo kõige kõrgem. See ei ole mitte iluküsimus, see ei ole mugavuse küsimus. Kindlasti oleks valitsusel palju mugavam öelda, et me kogume veidi vähem raha, investeerime veidi vähem, aga see on just sellepärast, et Eesti inimesed tunneksid ennast siin kindlalt, Eesti pered teaksid tulevikku siin näha. Nii et jah, kõigi nende küsimustega, hea küsija, me iga päev tegeleme.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh! No hea, et ma lisaküsimuse sain, sest ma oma küsimusi ilmselt enam ei jõua esitada. Ma lükkan järjekordselt ümber selle Kristen Michali vale, et Mart ja Martin Helme tõmbasid just nagu kontrolljoone väljaehitamise rahad maha ja midagi toimuma ei hakanud. Vastupidi! Vastupidi, eraldasime valitsuses rahad ja hakkasime välja ehitama, erinevalt sellest, mida munes eelnevalt Reformierakond, kirjutades hiigelnumbreid eelarvesse, aga raha tegelikult ei olnud. Nii et lükkan jälle järjekordselt ümber. Aga see on meil siin vana vaidlus, mis kordub nädalast nädalasse. 

Nüüd ma selle konkreetse teema juurde tulles ütleksin, et mina kõrvaltvaataja ja kodanikuna näen, et teie valitsuses valitseb sisuliselt entroopia. Te ei kontrolli absoluutselt seda ega suuda juhtida, mis teil toimub ministeeriumides. Kui me võtame ükshaaval – Erkki Keldo, kes praegu lahkus siit, tema haldusalal majanduses mingit arengut ei toimu, arengut üritatakse kuidagimoodi käivitada odavtööjõu sissevedamisega. Kuus ja pool tuhat odavtööjõu kätepaari on käesoleval aastal Eestisse tulnud. See on Eesti venestamine, see on Eesti kõigi aegade kõige suurem venestamine, mis teie ajal on aset leidnud. See on üks entroopia näide. 

Teine entroopia näide istub teil seal kõrval, teie siit vaadates vasakul, teie poolt vaadates paremal käel. Kas te olete teadlikud, et meie kopteripark on sisuliselt vanarauaks muutunud ja mitte midagi ei tehta? Ikka käiakse, müts käes, kerjamas mingeid varuosi, mida meile praktiliselt ei anta, sellepärast et suuremad tellijad on oma tellimustega ees. Aga midagi ei tehta. Laevastik, piirivalve laevastik anti kaitsejõududele klausliga, et nad peavad täitma neidsamu kohustusi, mida nad täitsid piirivalvelaevadega, aga nad ei täida neid. Nad ei saagi täita, sest neil on teised ülesanded ja teised õppused ja teised kohustused liitlasriikides, ja nii edasi. (Juhataja: Teie küsimus, palun!) Nii et teil on entroopia. Te vähendate puuetega inimeste toetusi ja tõstate, õigemini sotsiaalminister tõstab hooldekodude kulusid. See kõik on entroopia! Mida te ütlete selle peale? (Juhataja: Aitäh! Aitäh, Mart Helme!) Kas te tõesti lasetegi selle nüüd kõige lihtsalt minna või võtate ühel hetkel ikka, ajate selja sirgu ja hakkate kontrollima seda, mis teie valitsuses toimub?

Mart Helme, meie infotunni aeg saab otsa enne, kui te lõpetate. Nii et härra peaminister vastab ja siis me lõpetame selle infotunni ära. Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! 

Teie väljendid on alati kaunis värvikad. Ma ütleksin nii, et valitsusel on oma tööplaan. Selle tööplaani alusel toimetatakse, ja kui ühiskonnas on aktuaalseid ja olulisi küsimusi, mis on selle tööplaani välised, siis neidki käsitletakse samamoodi. Nii et ma ei ole teiega absoluutselt nõus, kui te väidate, et Eesti riigi asjatamises, riigikaitses, julgeolekus või mõnes muus valdkonnas valitseb entroopia. 

Nüüd see uudis või see sisu, mille üle me ju vaidleme, tegelikult mitu infotundi tagasi te juba nõustusite, et eelnevates Reformierakonna valitsustes, nagu te ütlete, väga halbades valitsustes, pandi idapiiri ehitamine käima ja siis, ma võin jälle taas tsiteerida, kuidas Martin Helme, tollane rahandusminister, kes ütles, et piir tuleb soodsamalt välja ehitada ilma igasuguste kellade ja viledeta, ja nii edasi, ja nii edasi. Ja jätta ära igasugused droonilahendused ja kõik see muu. Ja siis te tulete siia rääkima sirge näoga, kuidas see ei puutu kuidagi teisse. No kuulge, puutub ikka! Te otsustasite piirilt raha ära võta, selle asemel et see välja ehitada. (Meeshääl saalist: Piir on siiamaani välja ehitamata!) 

Ja nüüd tulen nende muude küsimuste juurde. Tööjõu puhul, vaadake, nagu me siin küsimuste-vastuste voorus juba tuvastasime, eelmisel aastal ei tulnud meil isegi kvoot täis. Ma ei tea, kuidas sellel aastal. Vist ta pole siiamaani täis tulnud, aga täpse numbri saame ju vaadata. On hulk erinevaid erandeid, mille alusel tuuakse uut tööjõudu juurde. Tavaliselt tähistab see ikkagi seda, et Eesti inimeste vajadus või Eesti majanduse vajadus on just kõrgema lisandväärtuse loomisele. Sa vajad teatud hulka spetsialiste teatud rollide peale, et luua kõrgemat lisandväärtust. Nii et sõnum, et jätame mõne inseneritöö toomata või mõne valdkonna inimese toomata, on tegelikult see, et me ei taha majandust kasvatada. Aga vaadake, minu valitsuse ja üks minu tegevuse eesmärk on majandus kasvule pöörata. Ma saan aru, et vastutuul puhub nii väljaspool kui ka siin saalis opositsioon puhub nii palju, kui saab, et vastutuult hoida. Aga, sõbrad, hoolimata kõigest sellest läheb järgmisel aastal majanduses Eesti inimestel paremini. Nii et kui te omistate keerulisi aegu valitsusele, siis omistame selle kasvu ka. 

Sisejulgeolekusse, mis puudutab riigikaitse investeeringute kõrval ka laiasse julgeolekusse, me teeme väga suuri investeeringuid, kümnetes ja sadades miljonites. Meil on olnud lisaeelarveid, selle te jätate tähele panemata. Siseminister on seisnud selle eest, et lai julgeolek saaks juurde just neid võimekusi, mida on vaja ja mida Eesti maksumaksja on võimeline katma, ja väga suures määras. Nii et pigem tunnustage teda, mitte ärge laitke.

Suur tänu! Siinkohal lõpetame üheksanda küsimuse käsitlemise. Ühtlasi on läbi saanud ka meie infotunniks ette nähtud aeg. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid ja tänan kõiki Riigikogu liikmeid! 

Jaanus Karilaid! Hästi lühidalt, sest meil on aega täpselt 30 sekundit. Palun, lühike küsimus, Jaanus Karilaid, istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Tahakski väita, et me võib-olla peaksime kodukorda kuidagi täiustama. Peaminister ei saa käituda nagu diskor, et ta paneb oma lemmikplaadi peale ja siis lämmatab sellega debati ära. Väga palju valeväiteid jäi kõlama. See on tegelikult ettepanek ka Riigikogu juhatajale, et me peaksime kodukorda täiustama.

Aitäh! Riigikogu esimees püsivalt mõtleb sellele, kuidas täiustada, aga ka teie Riigikogu liikmetena olete kindlasti avatud selles diskussioonis osalemisele. Selge! 

Aga nüüd me lõpetame infotunni ära, sellepärast et täpselt kell kaks algab Riigikogu täiskogu istung.