Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 67 Riigikogu liiget, puudub 34. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid, arupärimisi ja nõudeid. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Head Eestimaa inimesed! Täna annan üle umbusaldusavalduse sotsiaalminister Karmen Jollerile, mille on allkirjastanud Keskerakond, Isamaa, EKRE ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikud. Meie hinnangul on sotsiaalminister kaotanud usalduse mitmel põhjusel. Esiteks, minister Jolleri soov tõsta erihoolekandeasutuste omaosalust 10% on läbimõtlemata samm, mis tähendab, et Reformierakond tahab enda tegemata tööd kompenseerida kõige nõrgemate arvelt. Teiseks, minister Jolleri jaoks on saanud tavaks langetada olulise mõjuga otsuseid kabinetivaikuses. Näiteks soovist tõsta erihoolekandeasutuste omaosalust said erivajadustega inimeste esindajad teada meedia vahendusel. Kolmandaks, Reformierakonna ja Eesti 200 valitsusel küpseb plaan võtta senisest suuremal määral kasutusele eratervisekindlustus, mis suurendab veelgi ebavõrdsust ja vähendab madalapalgaliste võimalusi saada tasuta arstiabi. Neljandaks, minister Joller ei ole kuulda võtnud ettepanekut vabastada puuetega inimesi automaksust. Selle asemel otsustas ta lõpetada varem regulaarselt toimunud kohtumised Eesti Puuetega Inimeste Kojaga, mis esindab kõiki patsiendiorganisatsioone Eestis. Viiendaks, Sotsiaalministeerium ei ole siiani avaldanud 1. septembril jõustunud uue rahvatervishoiu seaduse juurde käivaid nõudeid hoolekandeasutuste elutingimustele, mistõttu on pandud ootele hoolekandeasutuste uued taotlused kohtade juurde loomiseks. Kuuendaks, ravijärjekordade vähendamisel ning sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna rahaprobleemide lahendamisel ei ole minister Joller sisulisi muudatusi teinud. Ministri huvipuudus või lausa ükskõiksus viibki selliste otsusteni, kus sisuliste lahenduste asemel valitakse kergem tee ehk tõstetakse inimeste omaosalust. Ja seitsmendaks, minister Joller ei ole näidanud üles mingit huvi ega initsiatiivi, et lahendada naiste varjupaikade kroonilist alarahastust.

Aitäh!

Sellega näitab minister üles hoolimatust vägivalla all kannatavate naiste abistamisse. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu umbusalduse avaldamise nõude. Maria Jufereva-Skuratovski soovis lihtsat tähelepanu. 

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. 

Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 676 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 676 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Saalikutsung, palun! 

Auväärt Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 676. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid oli 1. Eelnõu 676 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud teise päevakorrapunktini, Vabariigi Valitsuse algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 701 lõpphääletus. Saalikutsung, palun! 

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid oli 0. Eelnõu 701 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Ülemaailmse Postiliidu Ar-Riyāḑi erakorralise kongressi lõppaktide ratifitseerimise seaduse eelnõu 689 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma meenutan, et selle eelnõuga ratifitseerime ülemaailmse postiliidu kaks välislepingut, mis võeti vastu 2023. aastal. Postiteenuste kasutajatele tähendab see näiteks postiteenuste paremat kohandamist e-kaubanduse vajadustega, eelkõige jälgitavusega seoses, ja peamiselt on tegemist tehniliste ja organisatsiooniliste muudatustega ülemaailmse postiliidu töö korraldamisel. 10. novembril saatis majanduskomisjon eelnõu teisele lugemisele ja olgu öeldud, et kaasamist selle eelnõu puhul ei toimunud. See polnud vajalik lähtuvalt eelnõu sisust. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 28. oktoobriks ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Menetluslikud otsused olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. novembril, siin oli konsensus, ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, samuti konsensuslik otsus. Aitäh!

Teile on vähemalt üks küsimus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt, väga hea ettekanne. Aga ma küsin, kuna sa mainisid, et kedagi ei kaasatud, kas Eesti Posti ei kaasatud. Ma saan aru, et see on juba peaaegu müüki pandud, aga kas see ainukene postiteenust pakkuv ettevõte ei olnud meil jutuks?

Ei kaasatud Eesti Posti. Lähtuvalt eelnõu sisust ei olnud kaasamine vajalik. Jah, rahvusvaheline leping. Aitäh teile!

Ka Rain Epleril on teile küsimus, hea kolleeg.

Jaa, aitäh! Hea Urve! Tõesti hea ettekanne. Minu küsimus on see, et kuigi [Eesti] Posti ei kaasatud, kas mingi kalkulatsioon oli. Nagu sa ise ütlesid, tarbijatele kaasnevad kõiksugu hüved, hea jälgitavus ja nii edasi. Tavaliselt, kui mingid hüved kaasnevad, siis see maksab midagi. Kas mingid numbrid ka on sul olemas, et kui palju tuleb investeerida, et see jälgitavus kõik nii heaks läheks, nagu rahvusvaheline leping ette näeb?

Rain Epler, väga hea küsimus! Aga sellist teemat meil teise lugemise eel komisjonis enam ei olnud ja minu mälu järgi ei olnud ka esimese lugemise eel.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on küsimus austatud ettekandjale. Ilmselgelt kaasnevad selle eelnõuga ka mingisugused rahalised kohustused Eestile. Ja minul on küsimus, mispärast komisjon ei arutanud nii esimesel kuiteisel lugemisel, nagu te viitasite praegu, seda rahalist või finantsilist kohustust selle eelnõu vastuvõtmisel, juhul kui see toimub.

Vaat niimoodi, nagu te ise ütlesite, me ei arutanud neid rahalisi kohustusi. Tegemist on Ülemaailmse Postiliidu Ar-Riyāḑi erakorralise kongressi lõppaktide ratifitseerimise seaduse eelnõuga ja selle sisuks ei olnud rahalised kohustused.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Kas te tahate siis väita seda, et selle ratifitseerimisega Eestile mingeid finantsilisi kohustusi ei kaasne? Või te lihtsalt ei ole sellest teadlik?

Nagu nende rahvusvaheliste lepingutega on, siis need on kõik kättesaadavad. Seesama leping, mõlemad muudatused on meie eelnõudokumentides olemas, palun tutvuge nendega. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Urve! Nii palju kui mina mäletan, siis oli see teemaks ka komisjonis. Ja kui ma õigesti mäletan, siis rahalisi kohustusi ei lisandunud, nii et ma võiksin appi tulla vähemalt oma mälu piires.

Minu lugupidamine, Mart Maastik!

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja, tõesti, aitäh suurepärase ettekande eest! Aga väike küsimus. Sisuliselt, kui me selle ratifitseerime, siis väikepakiteenused muutuvad konkurentsivõimelisemaks. Äkki te avate selle sisu, mismoodi väikepakiteenus muutub konkurentsivõimeliseks peale meie ratifitseerimist?

Nii palju, kui ma siin omaenese tarkusest ja mälu järgi saan teile vastata, on see, et inimesed seda rahvusvahelist pakiteenust kasutavad järjest rohkem, tellides ju kaupu üle maailma, ja see on muutnud postiteenust maailmas täielikult, mitte 100%, vaid, ütleme, 80%. Konkurentsieelis on ka see, kui sa saad vaadata, kus su pakk parajasti on ja millal ta sulle jõuab sinna ukse taha või kuskile pakiautomaati. Eks see ole ka konkurentsieelis. Info liikumise kiirus on kahtlemata konkurentsieelis.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 689 lõpphääletus. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Ülemaailmse Postiliidu Ariaddi erakorralise kongressi lõppaktide ratifitseerimise seaduse eelnõu 689. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 689 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, Vabariigi Valitsuse ülevaade Euroopa stabiilsusmehhanismi antud stabiilsustoetusest ja Eesti Vabariigi osalemisest Euroopa stabiilsusmehhanismis. Ettekandja on rahandusminister Jürgen Ligi. Ettekandeks on aega kuni 20 minutit ja võimalus igal Riigikogu liikmel on esitada üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Palun, auväärt rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Rahandusministri ülesannete hulka kuulub iga-aastane ülevaade Eesti osalusest Euroopa stabiilsusmehhanismis, mis kunagi suurte poliitiliste vastasseisude ajal valitsuse kohustuseks võeti. Praegu võib öelda, et Euroopa stabiilsusmehhanismi 13 tegutsemisaastasse on mahtunud mitmeid kriise, kuid viimastel aastatel on ülevaade ESM-ist olnud väga stabiilne, isegi igav: ühtegi aktiivset abiprogrammi praegu ei ole. ESM-i ja selle eelkäija EFSF-i kliendid on asunud oma laene tagasi maksma. ESM teenib kasumit, 2024. aasta lõpu seisuga oli reservi kogunenud kasumit 5,3 miljardit eurot. Ma loodan, et kõik, kes siin on ESM-iga liitumist kritiseerinud, panid tähele, et ESM-i kliendid maksavad laene tagasi ja Ligi ei viinud Kreekasse raha ära. 

Sedamööda, kuidas laieneb euroala, jätkab laienemist ka ESM-i liikmeskond. Asutajaliikmeid oli ESM-il 17. Meie jõudsime sinna ka koos eurotsooniga viimasel hetkel. Nüüd on meid euroalas 20 ja järgmisel aastal liitub Bulgaaria, kes liitub kõigepealt eurotsooniga ja siis ESM-iga. 

ESM on 13 tegevusaasta jooksul säilitanud oma kõrged krediidireitingud, mis on oluline turgudelt laenamiseks. Maksimaalselt võib ESM laene välja anda 500 miljardit eurot. Sellest mahust on nüüdseks vaba 428 miljardit eurot. Oma vabad vahendid investeerib ESM konservatiivse investeerimisprogrammi põhiselt ja teenib nii mõõdukat kasumit. 

ESM-i üle on pidevalt tehtud analüüse, kas tema tööriistakast ehk erinevad toetusinstrumendid on endiselt sobivad. Esimene ESM-i reform, mille Eesti kiitis heaks Riigikogu eelmise koosseisu ajal, pole veel jõustunud. ESM-i aluslepingu muutmise lepingu on ratifitseerinud kõik osanikud peale Itaalia. 

Meenutuseks, et olulisem muudatus, mis selle reformiga kaasneb, on ESM-ile pangandusliidu kriisilahendusfondi kaitsemehhanismi rolli andmine. See tähendab, et juhul, kui võimalikus panganduskriisis Euroopa kriisilahendusfondi SRF pankadelt kogutud vahenditest ei piisa, saab ESM ajutiselt appi tulla. 

Kokku võttes hindame, et ESM on oma rolli euroala stabiliseerumisel senistes kriisides hästi täitnud. Ainuüksi teadmine, et ESM on olemas, on aidanud stabiilsust tagada. Kuid ei saa kunagi välistada, et mõni euroala riik tulevikus ESM-i abi vajab ja sellepärast sellistel ühisrahapiirkondadel peetakse vajalikuks teoreetiliselt stabiilsusmehhanismi olemasolekut isegi siis, kui ta ei ole parajasti olnud tükk aega tegus. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Martin Helme küsimus, palun!

Aitäh! Mina mäletan, et ESM-i maaletooja oli Jürgen Ligi. Ja siis ta omal ajal rääkis meile siin, et Eesti hakkab sellega raha teenima, et see on investeering ja me saame lausa plussi. Praegu ka ütlesid, et fond on teeninud raha. Jah, fond on teeninud, aga palju siis Eesti eelarve, Eesti riigi eelarve on teeninud raha? Ma ei küsi, kui palju Eesti Pank on teeninud, ma küsin, kui palju Eesti riigi eelarve.

Aitäh! Mul on väga hea, et selle libauudise saan ära vastata. Ei, mina ei ole öelnud, et ESM on investeering raha teenimise eesmärgil, mitte kunagi, mitte kordagi. Aga teie toodate, teie libameedia toodab seda ja sotsiaalmeedia kogu aeg. Mina olen öelnud, et see on investeering Euroopa stabiilsusse. See on ennast väga hästi ära tasunud. Ja tänane aruanne peaks seda kinnitama. Meil ei ole enam aktiivseid programme. Need, kes selle abi said, reformisid ennast põhjalikult ära ja maksavad laene tagasi. Kordan, maksavad laene tagasi. Aga ESM on teeninud muidugi kasumit. Ta eesmärk ei ole kasum, ta eesmärk on Euroopa stabiliseerimine. Veel kord, see on investeering stabiilsusse. Ja oma suure bilansimahu juures on ta teeninud kasumit 5,3 miljardit.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Millest see tuleneb, et eri riikidel on see tagasimakse nii-öelda erineva pikkusega? Mõned on suht lühikesed, Kreeka, mis siin on, üle 40 aasta, või – vabandust, jah! –, Kreeka jah. Kreekal üks on 42 aastat ja teine on 32 aastat. Teised on palju lühemad.

Aitäh! Eks see tule finantskaalutlustest, et kui lihtne see olukord riikides on olnud ja kui ajutine. Kreeka probleemid muidugi rahanduslikult olid kõige sügavamad: kõige suurem laen ja riigivõlg. Seda kirjutatigi maha, sest Kreeka oli sihuke mugav rahateenimisvahend, kus riik emiteeris muudkui võlakirju, elas suuresti võlgu ja tegelikult pettis sisuliselt statistikaga. See oli mu esimesi mälestusi rahandusministrina. Ja see selles mõttes oli igati õiglane, kui need kerged rahateenimised said ka tagasilöögi, tähendab, et laenajad, eelkõige siis pangad, laenuandjad pidid oma varast loobuma. Aga jah, pikk tervenemisperiood on andnud Kreekale sügavate probleemide tõttu. Samas, praegu võib Kreeka minister ajada rinna ette ja öelda, et ta tegi seda ka eelmisel ECOFIN-il. Kui hästi neil tegelikult läheb ja kui imelik oli tookord, kui suur muutus on ühes riigis toimunud. Väga põhjalikud reformid ja abilaenu mõte just see on, et riik ennast reformiks. Nad on primaarses eelarve ülejäägis juba aastaid ja suudavad ise turult laenata. Kreeka võlakirju ostetakse jälle ja tal ei ole nendega probleeme.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Jürgen, ära ole tagasihoidlik, ikka Ligi viis raha Kreekasse, see lihtsalt tuleb sealt tagasi. Minu küsimus on selle kohta, et Eestilt nii-öelda potentsiaalselt nõutav kapital, kui mingi suurem kriis on, on kusagil 1,6 miljardit. Kas Rahandusministeeriumis on mingisugune, ma ei oska öelda, riskianalüüs, kus on hinnatud, millised võimalikud kriisid on, mis selle väljanõudmise kaasa tooks ja kui suur on sellise kriisi realiseerumise tõenäosus? Kas mingi selline riskimaatriks on olemas ja mis see meile räägib?

Aitäh! Ligi ei ole tagasihoidlik, tema ei viinud raha Kreekasse. Kui ta sai rahandusministriks, siis ta nägi Kreeka kriisi süvenemist 2009 ja 2010 asutati – võimalik, et see oli juba 2009 – FSF, kes hakkas Kreekale laenu andma ilma Eesti osaluseta. ESM võttis selle tegevuse üle, meie ei viinud sinna ise mingit raha, vaid seda tegi finantsinstrument ESM. Selles on suur vahe, kas viib Ligi või viib rahvusvaheline fond. 

Kas riskianalüüs on tehtud? Loomulikult, lühikokkuvõte on äärmiselt teoreetiline, et kui välja lubatud kapitali vaja läheb … Praegu on ESM-i probleem pigem see, et ta eksisteerib, aga teda ei ole vaja. Nende tegelik probleem on see, et ta on nüüd igaks-juhuks-asutus. Need on meil praegu sisuliselt prognoosimatud kriisid, kui te tahate seda tõenäosust öelda.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh! Euroopas on väga palju vaieldud Ukraina abistamise üle. Kas ESM-i kaudu ei ole arutatud seda teemat, et ESM-ist seda toetust Ukrainale anda?

ESM on eurotsooni instrument ja neid arutelusid, kuidas saaks sealt raha kätte ja kasutusele võtta erinevatel põhjustel, ikkagi aeg-ajalt tuleb. Mina ikkagi hoiaks seda tema algsel eesmärgil, see on valuutatsooni stabiilsuse hoidmiseks. Muidugi on käinud teema läbi ka Ukraina kontekstis, aga pigem on see ikkagi Venemaa vastutus, mitte et Euroopa ise seda teeks. Ma tõesti ei oska lahti rääkida, mida see teema tõstja on mõelnud, millist skeemi, aga üldiselt on näpud mõnelgi ministril sügelenud ESM-i järele kohtades, mis ei ole tegelikult tema funktsioon. Ja mina olen korduvalt sõna võtnud, tuletamaks meelde, et ESM on teiseks asjaks mõeldud.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Selle päevakorrapunkti juures mingit otsust vastu ei võeta. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda juurde, majanduskomisjoni algatatud meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 756 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Jaak Aabi.

Tänan, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Nagu siin on juba öeldud, meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu algatas majanduskomisjon.

Lühidalt eelnõu sisust. Seaduse täiendamise eesmärk on veeteetasude langetamise abil toetada rahvusvahelise meretranspordi jätkumist läbi Eesti sadamate ning motiveerida kaubasaatjaid suunama oma kaubavoogusid läbi Eesti sadamate. Selle eelnõuga sätestatakse, et 2026. aasta 1. jaanuarist kuni 2026. aasta 31. detsembrini ehk järgmise aasta jooksul vähendatakse Eesti sadamasse või sadama reidile sisenevate laevade eest makstavat veeteetasu 15% võrra. Veeteetasu vähendamine on olnud aktuaalne aastast 2020. Tuletan meelde, et siis oli koroonapandeemia ja need soodustused olid isegi suuremad, et toetada nii reisilaevandust kui ka kaubalaevandust, et meie sadamad oleksid konkurentsivõimelised ka lähipiirkonna sadamatega. 

Arutelust natukene komisjonis, mis toimus 10. novembril. Kõigepealt, ettepanek kui selline eelnõu algatada tuli muidugi Kliimaministeeriumilt, kuna järgmise aasta riigi eelarvestrateegias on arvestatud 1,6 miljoniga, mis veeteetasu vähendamine eelarvele maksma läheb, laekub selle võrra vähem raha täismäärast. Kuidas see viimastel aastatel on mõjunud? Oli juttu ka sellest, et veeteetasu vähendamine teatud osas on hoidnud meie sadamad konkurentsivõimelisena. Sadamatasudest laiemalt on see üks osa ehk veeteetasu ja lootsitasu määratakse riigi poolt, ülejäänud sadamatasud vastavalt seadusele kehtestavad sadamad ise. Kui võtta nüüd kogu paketis need kokku, siis põhimõtteliselt Eesti sadamad on lähipiirkonna sadamatega võrreldavalt konkurentsivõimelised. Tallinna Sadama kaubamahud kasvasid 5–6% eelmisel aastal ja tõenäoliselt see kasv ka jätkub. 

Majanduskomisjon võttis vastu ka otsused. Kõigepealt otsustati algatada eelnõu meresõiduohutuse seaduse täiendamiseks. Teiseks, juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja määratakse juhtivkomisjoniks majanduskomisjon, siis määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja määratakse juhtivkomisjoniks majanduskomisjon, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. novembril ehk täna. Juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja määratakse juhtivkomisjoniks majanduskomisjon, siis teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja määratakse juhtivkomisjoniks majanduskomisjon, siis kuivõrd eelnõu on seotud 2026. aasta riigieelarve seadusega, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks seaduses ette nähtust lühem tähtaeg, viis tööpäeva ehk 25. november kell 17.15 on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Kõik need otsused võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, küsimus, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kust selline suur üksmeel nagu kalmistul? Keegi nagu ei taha su head ettekannet … Huvitunne ja… Kust selline üksmeel?

Aitäh, küsija! Kui sa mõtled seda, et komisjonis niisugune üksmeel oli, siis eks see on pragmaatiline üksmeel. Me saame toetada ikkagi merendussektorit sellega, et me teatud soodustusi teeme. See määr – selle üle võib ju vaielda, kas saab rohkem soodustada või vähem soodustada. Praegune riigieelarve eelnõu võimaldab teha just nimelt 15% soodustust veeteetasudes ja sellepärast selline see eelnõu sisu ka on. Selle kohta keegi teisi ettepanekuid ei teinud, need otsused tehti konsensusega.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas see kuidagi ja mingil määral annab võimaluse suurendada Eesti laevandust? Meil on praegu teatavasti ainult 16 alust. Kas selline eelnõu annab ka sellele võimaluse, et rohkem laevu oleks?

Aitäh! Ma saan küsimusest aru. Aga sadamatasud ei sõltu sellest, millise lipu alla laev sõidab ja millised need laevad on. Neid kogutakse kõigist laevadest, mis tulevad Eesti sadamasse. Laevad Eesti lipu alla on hoopis teine teema. Seal minu teada on ka plaanis järgmisi samme astuda. Eks põhiline on olnud see maksude osa ja see, kuidas seda annab soodustada ja ei anna soodustada. See on vaidlusküsimus olnud, nii et ma täna detailidesse ei läheks, kuna otseselt seda seadust ei puuduta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mu pinginaaber võttis sõnast suust, me ei olnud kokku leppinud. See mure on ikkagi, et majanduskomisjonis võiks ikkagi natuke teada, kui kaugel see asi on. Omal ajal sai korduvalt mitmeid samme ja seadusi vastu võetud, et Eesti lipu alla nende laevad tuleks, olgu siis 2000 või 300. Kas komisjonis on teil ikkagi arutatud, et midagi reaalset teha, et kõik see ei jääks jätkuvalt vinduma?

Tänan küsimuse eest! Konkreetselt selle eelnõu algatamise juures sellest teemast, laevad Eesti lipu alla, juttu ei olnud. Küll on majanduskomisjonis sellest varem juttu olnud, kui Kliimaministeeriumi merenduse osakond on käinud rääkimas oma plaanidest. Tegelikult on neil plaanis jätkata selle programmiga, et tõesti neid laevu veel rohkem Eesti lipu alla saada, ja on plaanis teha ka vastavad muudatused või ettepanekud seadustesse. See on terve pakett. Millal see jõuab uuesti komisjoni, ma ei tea, aga kindlasti uurin, kui jälle ministeeriumi esindajad meil komisjonis on. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 756 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. november kell 17.15. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud kuuenda juurde. 

Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse § 126 ja notaritasu seaduse muutmise seaduse eelnõu 691 esimene lugemine. Palun ettekandeks taas Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi. Teie aeg!

Austatud juhatus! Austatud Riigikogu! Esitlen teile asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu. See muudatus seisneb selles, et kui isik loobub kinnisasjast, siis läheb selle omand edaspidi kohalikule omavalitsusele, mitte riigile nagu seni. Eelnõu algatamise peamine ajend oli, et korraga loovutati riigile suurem arv korteriomandeid, mis oli märk sotsiaalsete probleemide kuhjumisest piirkonniti. Sellist vara on raske hallata Tallinnast. 

Selle peale viis Rahandusministeerium koos Kohtla-Järve, Lüganuse ja Valga omavalitsustega läbi pilootprojekti, kus tühjenevates kortermajades elanud inimesed asustati ümber ning tühjad hooned lammutati. Selle projekti tulemusel tõdeti, et ilma kohaliku omavalitsuse sekkumiseta ning kohalikke olusid teadmata ei ole võimalik loobutud varaga seotud probleeme mõistlikult lahendada. Kohaliku omavalitsuse üksusel on põhiseadusega tagatud autonoomia tegeleda kohaliku elu küsimustega oma territooriumil, riik ei saa neid asju otsustada ega ka praktiliselt tõhusalt toimetada sellistes asjades. Nagu pärimisseaduse alusel pärijateta varaga tegelemine peaks ka loovutatud kinnisasjadega tegelemine olema eelkõige vara asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanne. 

Pilootprojekti tulemusel koostati omavalitsustele ka praktilised juhendid ja näidisdokumendid ettetulevate õiguslike ja muude probleemide lahendamiseks. Koos kohustuse üleminekuga on riigi eelarvestrateegias planeeritud leevendavad toetusmeetmed omavalitsustele loovutatud varaga tegelemise kulude katmiseks. Selle eelarve koostamisel on arvestatud pilootprojekti praktiliste kogemustega. Kohalike omavalitsuste kaitseks lisatakse asjaõigusseadusesse ka välistused, et pahatahtlikult ei saaks loobuda piirangute ega kohustustega koormatud kinnisomandist. 

Käesolev eelnõu ei lahenda kogu kasutuseta jäänud kinnisvara probleemi, kuid see on esimene samm selles suunas. Kuna eelnõuga lisandub notaritele kinnisasjast loobumise tehingu välistavate asjaolude tõestamiskohustus, siis muudetakse ka notari tasu seadust ja tõstetakse notaritasu 200 eurole toimingu eest. Tänan tähelepanu [eest]!

Aitäh teile! Teile küsimusi … on üks küsimus, vabandust! Peeter Ernits, palun!

Jah! See on oluline seadus, see on Eesti riigi taandumise üks selline osa. See mastaap oli ju … Eesti riigi tõmbumine Tallinnasse ja Tartusse – selle mõju, nagu ma lugesin, oli vist 2,4 miljardit. Kas oskate lahti seletada, kust see saadud on? Kuigi mõjuhinnangute puhul on öeldud, et eriti suur ei ole, mingi 15% elanikest ja kõik muu selline. Aga see 2,4‑miljardiline, mis peaks kõik need tühjad Lüganuse, või need, Kohtla-Järved ja kõik muu selline ääremaa … See on see küsimus.

Aitäh! Ma selle arvutuse detailidega kursis ei ole, aga kindlasti ei ole siin tegemist mingi riigi taandumisega, vaid riigi korraldusega. Korralduslikult on elementaarne, et kohalik omavalitsus kohaliku varaga toimetab. Toompealt ei ole see lihtsalt praktiline. Mingi aeg või siiamaani on sellega proovitud tegelda, aga see ei ole tõhus ega ole tingimata asjatundlik. Kindlasti ei ole asjatundlik. Kohalikku asja peab ikka kohalik omavalitsus ajama.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Küsimus on selline. Kas kinnisasjast loobumine on üks asi ja pärand on teine asi? Ma saan aru, et siiamaani on ikkagi nii, et kui on pärandvara ja pärand, ei ole tahtjaid, siis lähebki omavalitsusele üle. Aga nüüd on loobumine, läks vanasti riigile ja nüüd hakkab kohalikule omavalitsusele minema siis. Kas saan õigesti aru?

Jah, need on sarnased asjad, aga üks on ikka surmajärgne asi, teine ei ole, teine on eluaegne asi.

Peeter Ernits, palun!

Jaa, see on positiivne eelnõu. Seni on ju riik maksnud kinni neid tühje majade kommunaalkulusid poole miljoniga igal aastal nagu naksti. Nii et selle koha pealt on see positiivne. Aga ma küsin natukene seotult selle asjaga. Siin on notaritele pandud 200 eurot, see on võimalik. Aga minu küsimus on, et millal te tulete välja selle notarite õiglasema tasustamise eelnõuga. See on väga oluline teema. Paljudes ääremaakohtades on notarid muutumas haruldaseks nagu Flamingos Eestis ja nende roll on silmatorkavalt suur, eriti ääremaades, mis tühjenevad ka notaritest.

Aitäh! See seadus on justiitsministri vastutusel ja tema teab oma plaane täpsemalt öelda. Aga ma mõistan notarite muret ja seda, et regionaalselt on nad koondunud keskustesse. Aga klientide seisukohalt ju selles midagi rõõmustavat ei ole, kui notaritasu tõuseb. Nii et ma juhin ka sellele teisele poolele tähelepanu. Praktikas asi nii hull ei ole, kui peab kuhugi sõitma notari pärast, sest seda toimingut juhtub harva, teda saab muude asjaajamistega ühendada. Aga olen ka ise proovinud ja tean, et virtuaalne asjaajamine notariga on täiesti edukas ja ei pea kuhugi minema. Tegelikult asi toimib.

Teile rohkem küsimusi ei ole. Arutelu juhtivkomisjonis, samuti seal langetatud otsuseid tutvustab meie hea kolleeg, õiguskomisjoni liige Maria Jufereva-Skuratovski.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu 691 arutelu toimus õiguskomisjonis 3. novembril. Kutsutud olid rahandusminister Jürgen Ligi, ministri nõunik Moonika Oras, Rahandusministeeriumi riigihalduse osakonna kinnisvara valdkonna juht Eve Murumaa ja sama osakonna juht Helje Päivil. Rahandusminister sõnas sissejuhatuseks, et eelnõuga kavandatav muudatus tuleneb vajadusest süsteemselt lahendada laiemat probleemistikku. Nimelt võib kehtiva asjaõigusseaduse kohaselt kinnisomandist loobuda riigi kasuks ning praktikas esineb seeläbi probleem, kus riigile loovutatakse üle-eestiliselt erinevates seisukordades kinnisvara, millele riik ei leia parimat kasutust. Minister rõhutas, et ei ole praktiline, et riik kogu sellist kinnisvaraportfelli haldaks, kuna selleks puudub ka vastav ametkond. Seetõttu muudetakse eelnõuga kinnisomandist loobumise regulatsiooni selliselt, et loovutatud kinnisomand läheks edaspidi riigi asemel üle kohalikule omavalitsusele. Ühtlasi on eelnõuga kavas täpsustada seaduses, millistel juhtudel ei ole kinnisvarast loobumine võimalik. 

Minister samuti toonitas, et kohalike küsimustega peaks tegelema eelkõige kohalik omavalitsus, kuna just neil on kõige parem ülevaade kohalikest oludest. Helje Päivil tegi põhjaliku esitluse, tutvustades lähemalt eelnõu vajadust ja eesmärke ning tehtavaid muudatusi. Ta ütles, et aastatel 2011–2024 oli riigi kasuks loovutatud kinnistuid kokku 606, millest 471 olid korteriomandid. Kõige aktiivsem kinnisvara loovutamise periood algas 2016. aastal, saavutades haripunkti aastatel 2017–2018, mil toimus massiliselt kinnisvara loovutamisi, kõige enam just Ida-Virumaal, sealhulgas Kohtla-Järve linnas ja Lüganuse vallas. 

Vahepealsetel aastatel, eriti aastatel 2022–2023, oli loovutamisi oluliselt vähem ja vähenemine oli sel ajal seotud Ukrainast tulnud pagulastega, kes vajasid samuti korterite kättesaadavust. Sel ajavahemikul õnnestus Rahandusministeeriumi korteriomandeid ka rohkem müüa. Mina palusin täpsustada esitluses tutvustatud plaanitavat toetusmeedet, mille kohaselt ümberasustatakse inimesed tühjenevatest korterelamutest ning tühjenenud hooned lammutatakse. Helje Päivil selgitas pilootprojekti olemust, millest rääkis siin puldis päris põhjalikult rahandusminister. Ma lihtsalt kordan, et selle pilootprojekti raames valiti välja sellised kortermajad, millest osa kortereid oli juba loovutatud, ning need, kus veel omanikud olid sees. Need korterid omandas KOV ja kui kõik korterid said omandatud, siis otsiti nendele inimestele asenduskorterid, mida osa tahtis lihtsalt üürida ja osa tahtis endale. Kui kõik need toimingud said tehtud, likvideeriti korteriühistu ja kinnistu ning korterelamu lammutati. 

Anti Haugas kirjeldas olukorda, kus näiteks korteriomanik elab välismaal ja tema korteripere ei ole Eesti kohaliku omavalitsusega seotud või pered ei ole seotuks. Sellisel juhul tekib korter, millel puudub omanik, ning see tekitab omakorda korteriühistus suuri probleeme. See probleem pidi olema laialdane ka Ida-Virumaal. Helje Päivil vastas, et pilootprojektis esines ka selliseid kirjeldatud olukordi. Paljud menetlused venisid, kuna oli vaja lahendada pärimisprobleem ehk oodata, kuni pärimine saab lõplikult vormistatud. Samuti esines juhtumeid, kus omanikud olid lahkunud välismaale, näiteks Venemaale, ning nende kohta puudusid täpsed andmed. Sellistes olukordades tuli järgida õiguslikke protseduure, mis on juba praegu olemas, kuid võivad olla väga ajamahukad. Projekti käigus kaasatud õigusnõustajad pakkusid välja lahendusi ning lõpuks õnnestus kõik probleemsed olukorrad lahendada. Selleks tuli lihtsalt menetluse käigus rakendada nõuetekohaseid õiguslikke samme, mis võtsid oma aja. Näiteks tuleb kadunud omanike või pärijate puhul seda kuulutada ja neid teavitada ning alles siis, kui kindlaksmääratud aja jooksul vastust ei saada, on võimalik alustada edasist menetlust. 

Peeter Ernits märkis kogu menetluse ajaraami kohta, et seitse aastat on selle protsessi jaoks üsna pikk aeg. Kui juba 2018. aastal alustas sellega Justiitsministeerium, siis ta palus täpsustada, millal täpsemalt toimus üleandmine Rahandusministeeriumile ning millal pilootprojektiga alustati. Peetri küsimus osaliselt kattus ka minu küsimusega. Helje Päivil siin selgitas, et 2018. aastal koostatud Justiitsministeeriumi eelnõu ei jõudnud edasi menetlusse, kuna puudusid vajalikud uuringud ja rahalised garantiid. Pilootprojekti alustati 2019. aastal, mille raames telliti järgemööda erinevaid vajalikke uuringuid. Pilootprojekt kestis kokku ligikaudu kolm-neli aastat, kuna mitmed menetlused olid väga ajamahukad, sealhulgas eelnevalt mainitud omanike leidmine või pärimiste vormistamine. Ülejäänud osa ajast kulus pigem menetluse käigus tekkinud küsimuste lahendamisele. 

Lõppkokkuvõttes otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. novembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maria Jufereva-Skuratovski. Minu poolt kõik. 

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Rain Epler. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Lõikega 1¹ seatakse piirangud, mis puhul ei saa omandist loobuda – seal on terve rida piiranguid. Aga millegipärast, juhul kui kaasomandi puhul üks kaasomanik loobub, siis seal seda kaitset teiste kaasomanike suhtes ei rakendata. Üks kaasomanik saab loobuda nii, et need piirangud ei rakendu. Mis see kaalutlus selle taga on, et kaasomanike puhul sellist, ma ei oska öelda, kaitset ei pakuta, küll aga riigile või KOV‑ile loovutades pakutakse? Mis see kaalutlus selle taga on ja kas mingi arutelu oli sel teemal?

Jaa! Sellist küsimust me komisjonis ei arutanud, aga ma mäletan, et on teatud tingimused, mille juures ei tohi oma kinnisvarast või korterist loobuda. Ja üks punkt on selline, et kui on näiteks veel üks kaasomanik või selles korteris elab inimene, kellel on õigus selles korteris elada, siis sel juhul sellist korterit näiteks ei tohi loovutada KOV‑ile. Ma arvan, et põhjus on väga lihtne. Niikuinii oli nende loovutamistega väga palju probleeme. Üks asi on see, et nende korterite turuväärtus on väga madal. Teine probleem oli selles, et näiteks korterite plaanid ei vastanud tegelikkusele. Ja ma arvan, et sellega KOV või riik tahavad vältida veel lisaprobleeme, et tegeleda selliste väga probleemsete korteritega, kus näiteks elab keegi, kellel on õigus selles korteris elada, aga see korter ei kuulu talle.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Ma ikkagi saan aru, et komisjonis käis sisuline arutelu. Ja seesama, millele Rain Epler viitas, see 1¹, et see on loetelu, millal ei saa üle anda. Aga siit ma ei loe välja sellist asja, et kui kinnisasjal on võlgnevused või korteriomandil on võlgnevused. Siin on hüpoteek, siin on, kui on märge kinnistusraamatus, on pankrot või likvideerimine või on [käimas] kohtumenetlus, kuid ei ole kirjeldatud võlgnevusi. Kui korteriomandil või kinnisasjal on võlgnevused teenuseosutajatele, on ta prügi, vesi või elekter, teenuseosutajale ollakse võlgu ja need võlad on kuhjunud aastate jooksul, siis ta võib lihtsalt sellele omavalitsusele üle anda. Saan ma õigesti aru sellest ettepanekust?

Tänan küsimuse eest! Seda konkreetset küsimust me ka komisjonis ei arutanud, aga nii palju, kui ma sain aru seaduseelnõu lugedes, ei ole võimalik loobuda korterist, mis on näiteks hüpoteegi all ja millel on teatud kohustused. Kahjuks ma ei saa vastata teie konkreetsele küsimusele, kas saab loobuda sellest korterist, mis on koormatud erinevate kommunaalvõlgadega. Mina jään vastuse võlgu, aga mina oletan, et ikkagi ei saa.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud komisjoni ettekandja! Nagu ma ise aru saan, on seni riigile loovutatud korteriomandite arv umbes 350, see oli vist 2024. aasta lõpu seisuga. Osa nendest korteriomanditest on koos majaga juba lammutatud, väike osa, aga siiski mingi osa on olemas. Ja mind huvitab, kas komisjoni istungil tuli jutuks see, mida riik plaanib nende korteriomanditega, ütleme, kogu muu vara seas ka korteriomanditega teha. Kas peale selle seaduse …. näiteks anda need KOV-idele üle või mida ta plaanib teha?

Ma tänan küsimuse eest! Eraldi arutelu sellel teemal ei olnud, aga mina oletan, et võib-olla riigi ja KOV-ide vahel algavad nüüd läbirääkimised, et oleks võimalik leida sellele probleemile mingisugune lahendus. Sellepärast et on ilmselge, et lihtsalt ülal pidada neid kortereid, mis asuvad tühjenevates majades, mis, ütleme, lagunevad täiesti loomulikul viisil, ei ole lihtsalt otstarbekas. Ja on täiesti arusaadav, et peab sellele probleemile lahenduse leidma.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui ma seda eelnõu vaatan, siis mulle tundub küll, et riik tahab lükata praegu probleemi olemuse KOV-ide kanda. Väga väike tõenäosus on, et need rahalised vahendid, mida tegelikult vajatakse, lõpuks tegelikult riigile kaasa tulevad. See on selles mõttes veel huvitavam, et meil on olemas selline organisatsioon nagu Riigi Kinnisvara AS, kes tegelikult riigi vara haldab. Ja oleks täiesti loomulik, et tervikpildi vaates oleks seesama info koondatud kõik sinna ja siis, kui KOV vajaks ühte või teist objekti oma territooriumil, oleks loogiline, et ta taotleb seda nagu praegu näiteks riigi reservmaad. Kui KOV näeb, et tal on seda vaja tema ülesande täitmiseks, siis täpselt sama võiks olla selle kinnisvaraga. Kas te sisuliselt komisjonis arutasite seda, et te panete praegu KOV-idele selle ülesande, jagate ära, panete veel lisakoormuse olukorras, kus tegelikult on olemas organisatsioon nagu Riigi Kinnisvara AS, kes omab terve riigi kinnisvara tervikpilti ja näeb seda helikoptervaadet üle terve riigi?

Aitäh küsimuse eest! Meil oli arutlus pigem selle üle, et selline seaduseelnõu aitab laiema probleemi lahendamisele, sellepärast et KOV-idel on parem ülevaade sellest, mis toimub teatud piirkonnas, KOV-idel on parem ülevaade tulevastest plaanidest. Ja tegelikult mina ei nõustuks teiega, et riik paneb kogu koormuse ja vastutuse ainult KOV-ide peale. Sellepärast, nagu siin mainiti, riigil on tõepoolest keeruline hallata kogu kinnisvaraportfelli. See ka ei vasta tõele, et riik tahab lihtsalt vabastada end sellest koormusest, sellepärast et riik on eraldanud teatud finantsilisi vahendeid, et KOV saaks selle probleemi lahendada. Ja need pilootprojektid, millest oli siin juttu, tõestasid, et KOV saab kõige paremini selle probleemi lahendada ja leida paremaid võimalusi inimeste jaoks. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Vaatame koos seda § 126 lõikeid 3 ja 5 olukorras, kus kõik kaasomanikud soovivad üheaegselt kinnisomandist loobuda. Kas omand peab minema kohaliku omavalitsuse üksusele üldreegli alusel või läheb see teisele kaasomanikule erandi alusel? Ning kas kaasomanikud peavad loobumisavalduse tegema eraldi või ühiselt, arvestades, et seadus neid olukordi ei reguleeri?

Ma tänan küsimuse eest! Kahjuks ma sellele küsimusele nii täpselt vastata ei saa. Eraldi me komisjonis sellist küsimust ei käsitlenud, aga ma usun, et kui kõik inimesed, kes elavad selles korteris, on nõus sellest loobuma, siis ma ei usu, et sellega peavad kaasnema mingisugused probleemid. Kui kõik inimesed tahavad korterit loovutada kohalikule omavalitsusele, siis ma arvan, et seda on täiesti võimalik teha. Aga teine küsimus on, kuidas seda tehniliselt vormistada.

Rain Epler, palun!

Jaa, aitäh! Ma mäletan, et kunagi kolleeg Jaak tegeles selle probleemiga, et saaks nendest keerulistest objektidest kuidagi riigilt minema, KOV-i kaela. Nüüd tundub, et see tema unistus hakkab realiseeruma. Aga see ei ole otseselt minu küsimus. Minu küsimus on, et kunagi, kui seda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi loodi, siis ma mäletan, et selle loomise suur hulk põhjendustest oli see, et siis saab professionaalse teadmise koondada ühte kohta ja seal saadakse paremini kõigi keeruliste situatsioonide ja kinnisvaraga seotud teemadega hakkama. Kas nüüd selle eelnõuga tunnistatakse, et professionaalsusest jääb puudu ja selle pärast tuleb see asi lükata KOV-ide kaela?

Ma tänan küsimuse eest! See konkreetne eelnõu ei anna oma hinnanguid teisele asutusele, see on mõeldud selleks, et tõepoolest lahendada väga konkreetset probleemi, sellepärast et Eestis on päris palju selliseid korterelamuid, mis tõepoolest nõuavad lammutamist. Arengustrateegia kohaselt peavad aastaks 2050 olema juba lammutatud circa 5000 korterelamut, mis ei ole enam vastupidavad. Ma arvan, et kui me läheme sellist teed ja võtame selle seaduseelnõu vastu, siis samm-sammult me läheme sinnapoole, et tõepoolest, kerkivad uuemad vastupidavad majad ja inimesed elavad paremates tingimustes. Ma arvan, et see on meie eesmärk, aga mitte anda hinnanguid ühele või teisele asutusele. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ikkagi tuleks selle juurde, et komisjon teeb ju sisulist tööd ja ma usun, et need kaks lehekülge te suutsite põhjalikult läbi lugeda, ja arutelu käigus. Ma ikkagi küsin uuesti selle eelmise juures, et võlgnevustega võid üle anda. Samas ma loen siit punkti 4, et kui omavalitsus on omandanud kinnisasi ja see on koormatud reaalkoormatisega. Oskate te selgitada või arutleda, mis asi on reaalkoormatis ja mis asi on hüpoteek. Hüpoteegiga ma KOV-ile ei saa anda, aga reaalkoormatisega saab üle anda. Kas see reaalkoormatis tähendab seda, et on võlgnevused, või see tähendab seda, et reaalkoormatis on see punkt 3, et kinnistusraamatus kolmandas ….. nõuded?

Kas te lubate mulle kätte võtta seaduseelnõu, tervikteksti?

Ma tänan, hea kolleeg Arvo Aller, et te lubasite Mariale.

Ma näen, et mulle esitatakse juba selliseid küsimusi, millele peaks jurist vastama, aga ma üritan teha oma paremat. Aga millisest punktist te räägite? (Saalist vastatakse.) Reaalkoormus. Ma küll tean, mis on hüpoteek, sellepärast, et mul on iseendal korter ostetud ja see on koormatud hüpoteegiga. Teate, pigem ma ei vasta sellele küsimusele, ma ei tea õiget vastust ja ei hakka siin fantaseerima.

Jaa, kindlasti, hea kolleeg, nii on õigem, oletada pole põhjust. Kui te teate, siis teate, kui ei tea, ei tea. Mart Helme, palun!

Aitäh! Mind inspireeris siin see, kuidas on lugupeetud komisjoni ettekandja nimi kuvatud meie ekraanile. Nimelt, Maria Juferev-Askuratovski. Ma ei tea, kas on Euroopa arabiseerumine jõudnud meile, me oleme ju nii eesrindlikud, et on see nimekuju siin niimoodi ära moonutatud siin. See on igatahes väga irooniline, et meie e-riik Eesti ei suuda isegi rahvasaadiku nime korralikult ekraanile kuvada. Aga see on niisugune norimine. 

Kui selle eelnõu juurde tulla, siis see on ju tüüpiline Tatikas ja Vesipruul, kes koera raibet loobivad üle aia vastastikku teineteise territooriumile. Sest päevaselge, omavalitsused leidsid võimaluse lükata neile koormaks olev kinnisvara riigile, nüüd riik vaatas, et ei, me sellega tegeleda ei taha, RKAS ei tõstnud üldse toru, ja nüüd riik otsustas, et lükkame selle tagasi omavalitsustele. Omavalitsustel ilmselgelt ei ole ju vahendeid, ei ole isegi ka juriidilisi, ma ütleksin ...

Aitäh! Jah, aeg on täis, aga võite loomulikult lõpetada.

Ei ole ka juriidilisi kange, et neid probleeme, mida siin praegu on tõstatatud, lahendada. Ja selles mõttes see ongi nüüd ...

Aitäh! Nüüd, hea kolleeg, saab küll aeg otsa juba.

Mis te nüüd ikkagi arvate? Minu ettepanek on, et see eelnõu võetakse tagasi ja tehakse korda, sest seda parandada ei ole võimalik.

Ma tänan küsimuse eest! Nagu mitu korda sai juba siin vastatud, on ikkagi just kohalikul omavalitsusel parem ülevaade arengustrateegiast ja oludest, mis toimuvad teatud piirkonnas. See ei vasta päriselt tõele, et neil vahendeid ei ole. Sellepärast, et näiteks käesoleval aastal on riik alustanud ühe toetusmeetme rakendamist Ida-Viru maakonna tühjenevate korterelamute probleemistiku laiendamise toetusmeetme alusel ja on toimunud kaks taotlusvooru kokku mahuga ligikaudu 4 miljonit eurot. Selles mõttes riik eraldab neid vahendeid, selleks et KOV saaks neid probleeme lahendada. Mulle tundub ka mõistlik, et just kohalik omavalitsus peab selle probleemiga tegelema. Just kohaliku omavalitsuse töötajad peavad suhtlema kohalike inimestega, nad peavad pakkuma neile õiguslikku abi, nad peavad pakkuma neile erinevaid lahendusi, üürikorterit või siis pakkuma teisi kortereid, mida inimene saab soetada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Kolleeg Rainile vastan, et oli olukord, kus keegi ei tegelenud nendega, nende pooltühjade ja päris tühjade kortermajadega, ei Kohtla-Järvel, Kiviõlis ega mõnel muul pool veel. Selleks see pilootprojekt algatati. Need loovutati riigile, riik ei saanud ka sellega hakkama, ütlen otse, et tegelikult tuli omandiga tegeleda kohapeal, tõsta need omandid ümber, kui oli sinna jäänud majja paar inimest, mis ei köetud, kus ei olnud vett, kus ei olnud võimalik elada. Riik läks pilootprojektiga appi ja tõesti need protsessid tehti läbi. Kohtla-Järve, Kiviõli ja Valga koos riigi ekspertidega, ka riigi rahaga, said hakata neid probleeme lahendama. Nüüd on see lahendus olemas ja sellepärast see seaduseelnõu siin on.  

Ikkagi, elamumajanduse ja kommunaalmajandusega tegeleb kohapeal omavalitsus. On väga imelik, kui riik läheb sinna neid tühjenevaid kortermaju ümber tõstma, omandust ja nii edasi, ja nüüd on ette nähtud ka vahendid. See oli ka kokkulepe linnade ja valdade liiduga …

Aitäh! 

… et kui need vahendid ja juhendid tulevad, siis see läheb üle. Need, mis on riigi ..

Aitäh, hea kolleeg! See sõnavõtt läheb juba pikaks. Küsimust ei olnud siin, aga …

Neid riik sunni korras üle anda ei saa praegu, need jäävadki riigi kätte. 

Aitäh, Jaak Aab! Ma väga tänan teid!

Ma tänan. Küsimust …

Ei, küsimust ei olnud. 

… siin ei olnud, oli lihtsalt täpsustus. 

Rene Kokk, palun! 

Aitäh! Ma olen jätkuvalt seda meelt, et seda peaks tegelikult riik koordineerima läbi RKAS-e. Loomulikult ei takista keegi suhelda omavalitsustega. See on küll veel kummaline praegu, et nüüd ei ole võimalik kuidagi suhelda või ei saa. 

Aga kas te oskate lahti seletada või rääkida täpselt, kuidas see KOV-ide pool siis hakkab välja nägema eelarveliste vahendite taotlemise puhul? Kas need vahendid nähakse juba aasta alguses ette? Tulevad need läbi meetmete? Kui kiiresti need vahendid KOV-i eelarvesse jõuavad? Mismoodi see päris protsess rohujuuretasandil välja näeb? Kindlasti vaatab meid ka palju KOV-i inimesi. Mismoodi see siis välja näeb? Kui KOV-il tekib aasta jooksul mingisugune problemaatiline kinnisvara, millega on vaja tegeleda, siis kuidas see riigi toetus täpselt kohale jõuab ja mis aja jooksul sellega KOV arvestada võib?

Seda me komisjonis ei arutanud. Oli ainult juttu sellest, et see eelnõu ei pea jõustuma eelarvega samal ajal, vaid oluline on see, et see ei tohi enne eelarvet jõustuda. See tähendab, et juba eelarves on teatud summad ette nähtud. Ma ei ütle praegu, mis need konkreetsed summad on, aga ühe summa ma ütlesin, et see on circa 3 korda 6 miljonit, mis on mõeldud just selle probleemi lahendamiseks.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See eelnõu mahub ühele A4-le ära ja teie enamik vastuseid piirdub sellega, et te ütlete, et komisjonis seda teemat ei arutatud. Mulle jääb tunne, et te komisjonis üldse ei arutanud seda eelnõu, seda enam, et te jääte siin Arvo Allerile vastuse võlgu ja ütlete, et te ei ole jurist ja te ei saa seda seletada. Aga kas ei peaks eelnõu olema selline, et iga inimene saab sellest aru, kes seda loeb? Võtame kas või jälle selle lõike 4, et KOV-i vastutus reaalkoormatisest tulenevate kohustuste täitmise eest on piiratud kinnisasja väärtusega. Aga kui kinnisasi on tihtipeale null eurot väärt, siis kuidas KOV-i vastutus ongi null eurot, või? Siin on nii palju vastuolusid. Minul on küll ettepanek see eelnõu uuesti komisjoni tagasi saata.

Ma tänan vastuse eest! Ma saan öelda, et meil oli päris põhjalik arutelu komisjonis, kõik komisjoni liikmed said oma küsimusi esitada. Seda ma lugesin teile ette. Aga jah, vastab tõele, et võib-olla väga süvitsi, igasse detaili me ei süvenenud. Hea meelega ma vastan nendele küsimustele teise lugemise jooksul ja teen endale kõik need küsimused selgeks – ma mõtlen neid juriidilisi aspekte.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Olles 32 aastat tööl erinevates ametites omavalitsustes, ei saa ma ikkagi jätta omavalitsust kaitsmata. Me kuulsime siin, et omavalitsus peab ja peab ja peab, mitte ainult teilt, vaid riigilt tulebki omavalitsusele kogu aeg kohustusi peale, aga rahakatteid ei tule piisavalt. Antud juhul ma võib-olla isegi nõustuks, et omavalitsusel on ka roll muidugi selles arutluses ja ta peabki kohalikke probleeme lahendama. Aga jällegi, te ei oska ju öelda praegu neid vahendeid, mis tulevad riigiabiks. Kas komisjonis üldse arutati ka seda proportsiooni – koormus versus toetus?

Ma tänan küsimuse eest! Eraldi proportsiooni me ei arutanud. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No minu huvi selle seaduseelnõuga seonduvalt oli peamiselt see aspekt: me kõik teame, et kui riik asetab kohalikule omavalitsusele täiendavaid kohustusi, siis sellega peavad minema kaasa ka rahalised vahendid, mis võimaldavad katta kulud, mis seonduvad nende kohustuste täitmisega. Aga mis selle juures torkab silma, on see, et seadusemuudatusega pannakse KOV-ile täiendavad kohustused, aga täiendavaid vahendeid seadusemuudatusega ei anta. Ei anta! Seaduses ei ole kirjas, et riik peab seda garanteerima igal aastal vastavad rahalised vahendid. Või on? Või saan ma asjast valesti aru? Mina näen seletuskirjas lihtsalt seda, et planeeritakse vastavad vahendid 2026. aasta eelarvesse, aga mis edasi saab 2027. ja 2028. aastal? Seadusest ju mitte mingisugust kohustust selliseid vahendeid planeerida tulevastesse eelarvetesse ei tulene, sest seda seadusemuudatusega sinna sisse ei kirjutata.

Ma tänan küsimuse eest! Ma saan öelda, et rahalised garantiid on ikkagi ette nähtud. Täiesti ilmselge on, et üksnes KOV-id ei saa sellist probleemi lahendada, kuna selline probleem on väga mahukas, väga laialdane ja nõuab lihtsalt rahastust. Sellepärast on üks asi, et on vaja soetada kortereid, on vaja teha kõik menetlused, on vaja teha juriidilist nõustamist inimestele, on vaja lammutada, see kõik nõuab väga suurt rahastust, keegi ei vaidle selle vastu. Ja kindlasti on riik huvitatud sellest, et see probleem laheneks. Sellepärast on rahalised vahendid ette nähtud ka riigieelarves, muidu me lihtsalt ei saa edasi liikuda ja keegi ei pane lihtsalt seda kohustust ehk koormust KOV-ide õlgadele.

Varro Vooglaid, palun! 

Jaa, te vist natukene väärmõistsite minu küsimust, sest ma olen teiega nõus, et ilmselt ei ole siin saalis mitte kedagi, kes ei nõustuks sellega, et kui riik paneb KOV-ile täiendavad kohustused, siis sellega peavad minema kaasa täiendavad rahalised vahendid. Minu küsimus oli suunatud sellele, kas see kohustus riigile anda neid täiendavaid vahendeid järjepidevalt, kuni see seadusemuudatus kehtib, ei peaks ise ka olema seadusesse kirjutatud. Vastasel juhul pannakse KOV-ile seadusemuudatusega konkreetne kohustus, aga riik ise seadusemuudatusega endale vastavasisulist kohustust kirja ei pane. See on minu küsimuse tuum, saate aru? 

Ma saan aru. 

Mitte see, kas peaks raha kaasa minema või mitte, vaid see, kas see raha kaasamise kohustus ei peaks ka olema seadusesse kirjutatud. 

Ma saan aru. Ma tänan küsimuse eest! Aga minu äranägemise järgi ikkagi see konkreetne seadus pakub lahenduse. Ma ei usu, et igasse seadusesse on võimalik sisse kirjutada konkreetselt, kui palju rahalisi vahendeid on vaja eraldada näiteks kümneaastases perspektiivis. Selleks meil on näiteks seesama riigieelarve, mis peab eraldi tegelema selle küsimusega. See on minu arusaamine kogu sellest protsessist.  

Aga see seadus pakub lahenduse, kirjeldab probleemi ja pakub konkreetseid samme, kuidas kohalik omavalitsus peaks edasi minema selleks, et lahendada sellist asja. Näiteks see pilootprojekt, mis oli juba läbi viidud, tõestas oma edukust ja selle pilootprojekti põhjal just õnnestus teha teatud samme, mida KOV peaks järgima. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Põhiseaduse § 165 kohalikku omavalitsusi käsitledes ütleb seda, et kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Ilmselt kokkuleppeid siin ei ole, seega saab panna seaduse alusel ainult kohustusi. Aga põhiseadus ütleb ka järgmist, et seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Palun selgitage, kuidas on võimalik seda seadusega pandud kohustust kohalikule omavalitsusele katta riigieelarvest või oleks mõistlikum ikkagi seadusesse kulud sisse kanda.

Ma tänan küsimuse eest! Oh, kuidas paremini vastata. Ma arvan, et igal juhul peab riik toimima koostöös kohalike omavalitsustega, sellepärast et meie eesmärk on täiesti ühine. See probleem on täiesti arusaadav, sellepärast et on tühjenevad majad eri piirkondades, näiteks Ida-Virumaal ja Valgas. Ja praegu on Vabariigi Valitsuse poolt pakutud minu meelest päris hea ja edukas lahendus. Selle lahenduse realiseerimiseks on ette nähtud ka rahalised vahendid. Minu arust ei pea siin tekkima vastuolu riigi ja kohalike omavalitsuste vahel, et see oleks kuidagi põhiseadusega vastuolus. Sellepärast et kui riik eraldab vahendeid ja kohalik omavalitsus peab probleemi lahendama, siis on täiesti selge, et ta hakkab seda tegema, seda enam, et väga edukas kogemus selles valdkonnas on täiesti olemas. 

Ausõna, ma ei näe siin mingisugust vastuolu või tulevasi probleeme. Võib-olla kohapeal võivad tekkida erinevad küsimused, näiteks kui ei ole võimalik üles leida korteriomanikku, see kõik nõuab aega ja võib-olla ka rahalisi vahendeid. Aga hetkel on minu arust pakutud väga head lahendused selle probleemi lahendamisel.

Kalle Grünthal, palun, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teie jutt oli suhteliselt illustratiivne. Me tahame head, aga juriidilises mõttes on see teie vastus ikkagi natukene ebatäiuslik. Kui põhiseadus ütleb, et kohalikule omavalitsusele seadusega pandud kohustused kaetakse riigieelarvest, aga riigieelarvest katmine, me teame, alati ei õnnestu, sellepärast et meil on siin halvad kogemused, raha lihtsalt ei ole ja raha läheb igale poole ja sinna, kuhu vaja ei lähe. Kui põhiseadus annab meile kohustuse, et need tuleb katta riigieelarvest, siis õiguskindluse tagamiseks tuleks ikkagi seadusesse summad sisse kirjutada. Teistpidi on see lihtsalt võimatu. Öelge mulle, mida ma praegu valesti rääkisin.

Ei, midagi valesti te ei räägi, aga kui te tahate täiendada seda seaduseelnõu, siis on täiesti võimalik esitada ka muudatusettepanekuid, kui te näete neid vajalikuks. Selline võimalus on täiesti olemas. Ja siis me arutame eraldi komisjonis koostöös Rahandusministeeriumi esindajatega ja juristidega, kas seda on võimalik teha.

Suur tänu teile! See viimane vastus oli igati korrektne ja hea, seda oleks võinud rohkem kasutada. Aga teile rohkem küsimusi ei ole. Küll on küsimus istungi juhatajale või protseduuriline märkus. Rain Epler …

Aitäh!

… ma loodan, et see ei ole vastusõnavõtt.

Ei-ei! Ei mingit märkust. Ma tahtsin kolleeg Aabi tänada selles mõttes, et ta palju kogenuma kolleegina kui mina avas sellise tänuväärse võimaluse pidada debatti ka omavahel siin saalis nende küsimuste-vastuste voorus. Ma tahtsingi …

Ei, sina, hea kolleeeg, väga kogenuna tead, et see ei ole protseduuriline küsimus.

… nagu makroküsimus on see, et kui see on seaduseelnõu piires, siis see ju, eks ole, on ka kolleegidele kasulik lisainfot saada, lisaks avalikkus, kes kuulab, ja me saame palju põhjalikumalt … Kas selle meetodi kasutamine on soositud Riigikogu juhatuse poolt? Edaspidi võib-olla võikski sellele mõelda, siis saame me kolleegidega omavahel ka teemasid põhjalikumalt siin läbi arutada.

Ei ole soositud selles faasis, kus on küsimused ettekandjale. Selles faasis ei ole soositud. Aga on läbirääkimiste voor kas fraktsioonidele või teisel lugemisel ka igale Riigikogu liikmele, vaat seal on need igati soositud, aga mitte selles. 

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu protseduuriline küsimus ajendus just teie tegevusest hetk tagasi. Nimelt, te kommenteerisite minu küsimusele vastamisel, kiitsite põhimõtteliselt ettekandjat, ütlesite, et igati korrektne ja asjalik vastus jne. Ja mis see vastus oli? Oli, et me arutame seda asja komisjonis, kutsume valitsuse liikmed ja juristid kõik kokku, kas see kõik on õige või ei ole. 

Tegelikult on mul kaks küsimust teile. Kas Riigikogu ei saa ja peab tegema seda, mida valitsuse esindajad ütlevad? Ja teine küsimus puudutab istungi juhtimist. Kas teie arvates on korrektne, kui ettekandja lõpetab oma sõnavõtu või ka sõnavõtu ajal teie kommentaare saal peab kuulama? Kas see, ütleme, ka mingisuguse istungi kodu- ja töökorraga on kooskõlas, et teil on õigus kommenteerida puldis rääkija tegevust?

Aitäh, hea kolleeg! Esiteks, te otse loomulikult ei pea tegema seda, mida Vabariigi Valitsus ette kirjutab, kuna seaduse võtab vastu Riigikogu. Mina kiitsin ennekõike Maria Jufereva-Skuratovskit selle eest, et ta tõi välja, et teil on võimalik seda seadust paremaks teha, tuletas teile seda meelde, et Riigikogu on see, kes võtab seadusi vastu, ja kui miskit saaks paremini olla, siis selleks on muudatusettepanek, ja minu arust see on igati asjakohane märkus. Tõepoolest, ma otsisin võimalust, et Mariat kiita, sellepärast et tal ei olnud liiga kerge seda ettekannet tehes, kuna te oskate oluliselt rohkem küsida kui üks inimene, olgu mina või Maria, kes iganes, sellele vastata. Aga ma arvan, et see arutelu oli igati hea.  

Head kolleegid, kuna ka härra Linnar Liivamägi istus siin saalis, ka Maria sai kõik need teie küsimused kirja pandud, nii et ma usun, et komisjonis teiseks lugemiseks ettevalmistamise arutelu saab olema väga sisukas. Ma ei saa lubada, et kõik küsimused saavad vastused, aga ma arvan, et 90% neist küsimustest saavad kindlasti vastused.  

Head kolleegid, ma ei jätkaks seda debatti. (Kalle Grünthal räägib saalist.) Ma vastan selle peale, et jaa, otse loomulikult on mul õigus teha tuge ka ettekandjale, kui selleks on vajadus. Head kolleegid, ma ei võta rohkem protseduurilisi küsimusi. Avan läbirääkimised. (Kalle Grünthal: "Ära jama nüüd!") Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 691 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. detsember kell 17.15.  

Veel kord, vabandust, head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud seitsmenda päevakorrapunkti juurde.

Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 740 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna toon teie ette eelnõu, mille eesmärk on kaitsta ja tugevdada eesti keelt, muuta keelevaldkonna korraldus ja järelevalve tõhusamaks ja rohkem tulevikku vaatavaks. See ei ole üksnes samm õigusaktide täiendamiseks, vaid investeering meie ühise toimimise, hariduse ja ühiskondliku sidususe jaoks. Eesti keel on alus meie riikluse, demokraatia ja ühiskonna toimimisele. Ilma ühise vastastikku arusaadava keeleta ei toimi ükski demokraatlik süsteem, kuid keele kasutamine ei toimu iseenesest kõikjal ning väikese keele puhul on toimimise reeglite kokkuleppimine eriliselt oluline. 

Aga esmalt lühidalt olukorrast. Eesti keele seadus on püsinud sisuliste muutusteta viimased 14 aastat, kuid samal ajal on ühiskonnas toimunud mitmeid muutusi seoses tehnoloogia arenguga ja sisserändega. Tulenevalt tunnetusest ja ka ühiskondlikust ootusest, et eesti keele kasutamise reeglid vajavad ülevaatamist, algatasin ma kaks aastat tagasi keeleseaduse analüüsi. 

Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus, mida on mitmel korral juba ka kultuurikomisjonis siin Riigikogus arutatud. Ettevalmistamise protsess tõi kokku erinevad inimesed ja organisatsioonid, et mõtestada eesti keele olulisust ja kasutusala meie ühiskonnas. Keeleseaduse mõjuanalüüs ehk väljatöötamiskavatsus oli vajalik, et hinnata seadusliku sekkumise vajadust eesti keele arendamiseks. Oli tarvis analüüsida, millised abinõud on eesti keele arenguks ja kaitseks parimad ning vajalikud, arvestades nii rände- kui ka majandustegevuse muutusi. Aeganõudev analüüs hindas kehtiva õigusraamistiku aja- ja asjakohasust ühiskonnas toimunud arengu kontekstis – tehnoloogia areng, rändesurve ja muudatused haridussüsteemis. Kuigi üldjoontes on keeleseadus püsinud aja- ja asjakohasena, näitas analüüs, et kõige olulisem on suurendada nõudlikkust keelenõuete täitmise üle. 

Eelnõuga tõhustataksegi järelevalvet eesti keele oskuse nõuete täitmise üle, tugevdatakse eestikeelse asjaajamise põhimõtteid avaliku sektori asutustes ja luuakse tingimused täiskasvanute eesti keele õppe korralduse parandamiseks. Veel täpsustatakse nende inimeste ringi, kellele Eestis viibimise esimese viie aasta jooksul ei kohaldata eesti keele oskuse nõudeid. Seaduse eesmärk on luua motiveeriv ja õiglane raamistik, anda inimestele võimalus omandada eesti keel ning võimalikult kiiresti kohaneda nii Eesti ühiskonnas kui ka tööturul. 

Me ei soovi piirata inimeste ligipääsu tööturule ja sellega halvendada nende toimetulekut, vaid just nimelt soodustada kiiremat ning töökeskkonnas toimuvat aktiivset keeleõpet. Seejuures tuleb tööandjatel tagada teenused eesti keeles ning järgida keelenõuete täitmist. 

Kõige olulisem, mida eelnõu taotleb, on eesti keele või meie demokraatia toimimise põhiseadusliku keele staatuse tugevdamine. Muudatused on võimalik jaotada vastavalt seaduse peatükkidele kolme valdkonda. Kõigepealt, eestikeelne asjaajamine. Eelnõuga laieneb eestikeelse asjaajamise nõue avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, valla- ja linnavolikogudele ning valla- ja linnavalitsustele. 

Muudatus mõjutab avalik-õigusliku juriidilise isiku ning kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse asjaajamist. Seni ei ole avalik-õiguslike juriidiliste isikute eestikeelne asjaajamine olnud seaduses otseselt reguleeritud. Muudatuse jõustumisel saab edaspidi avalik-õigusliku juriidilise isiku ning kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse asjaajamine toimuda üksnes eesti keeles. Seega peab avalik-õiguslik juriidiline isik, kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsus hoolitsema selle eest, et tema asjaajamisega tegelevad inimesed valdavad eesti keelt või vastavalt olukorrale või vajadusele on kaasatud tõlk. Asjaajamiskeele määratlus on praktikas tekitanud küsimusi, eelkõige kohalikes omavalitsustes. Kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsus on omavalitsusorganid, millele ei laiene kohaliku omavalitsuse asutuse mõiste. 

Omavalitsusorganite keelekasutust reguleerib ainult kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 41. Keeleseadusesse vastava normi lisamine annab asjaajamisele laiema mõiste ning volikogu ja valitsuse liikmete omavaheline asjaajamine, sealhulgas komisjonide töö, peab samuti toimuma eesti keeles. 

Teine osa muudatustest puudutab keeleõpet ja keeleoskuse hindamist. Täiskasvanute keeleõppe rahastamine ja juhtimine peab olema selgemini reguleeritud. Muudatuste eesmärk on tõhustada täiskasvanute eesti keele õppe korraldust ja killustunud valdkond koondada Haridus- ja Teadusministeeriumi ühtse juhtimise alla. Viimase kümne aasta jooksul on täiskasvanute keeleõppe korraldus olnud killustunud, rahastamine on hajutatud ja järelevalve praktika kohtades on ebaühtlane. Samal ajal on ühiskond muutunud ning digitaliseerumine, sisseränne ja tööjõu paindlikkus toovad kaasa olukordi, kus riiklik koordinatsioon ja selged reeglid ei ole enam pelgalt soovitatavad, vaid hädavajalikud. Senine keeleõppe korraldus on jaotunud mitme ministeeriumi vahel. Näiteks on täiskasvanute eesti keele õppeks kulutatud ligi 68 miljonit eurot, kuid keeleoskuse kasv ühiskonnas on olnud suhteliselt aeglane. Esiteks, efektiivsuse tõstmiseks on tarvis tegutseda kolmes suunas: koondada täiskasvanute eesti keele õppimine selgema juhtimise alla koos ressurssidega, selleks et oleks arusaadav, millised on prioriteetsed valdkonnad ja kuhu need ressursid suunata; muuta eksamite korraldust, et säiliks taseme- ja hindamissüsteemi usaldusväärsus; ja tugevdada järelevalvet. Kõike seda eelnõu ka taotleb. 

Tähtsamad muutused sel teemal on riigilõivu kehtestamine ning vaidekomisjoni õigus tasemeeksami tulemust langetada. Soovime kehtestada riigilõivu 50 eurot neile inimestele, kes tulevad sama tasemeeksami sooritama kolmandat ja enamat korda. 

Muudatuse eesmärk on motiveerida inimesi eksamiks põhjalikumalt ette valmistuma ja vähendada koormust eksamisüsteemile. Praktikas esineb juhtumeid, kus inimesed käivad eksamil korduvalt õnne proovimas, kuid keeletaseme parandamisega eksamitevahelisel perioodil pole tegelenud. Muudatus mõjutab circa 8% eksamisooritajatest. Aastatel 2019–2023 tegi sama tasemeeksami kolm ja enam korda 7,58% eksamisooritajatest, mis on kokku nende aastate peale 2092 inimest. 

Keskmiselt on ühe inimese ühe eksami korra kulu riigile 100 eurot. 50-eurone riigilõiv seab võrreldes varasemaga täiendava piirangu eksamile pääsemiseks, kuid riigilõivu kohustus rakendub alates kolmandast eksamikatsest. Lähiriikides on keeleeksamid juba esimesest korrast tasulised. Kõige madalam tasu lähiriikidest on Lätis, kus on 52 eurot riigilõiv. Eelduslikult tõstab riigilõivu kehtestamine ootusi ka keelekursustele. Elanikkonna ja tööandjate ootus on tõhustada keeleõpet, mis ühtlasi aitab keeleeksamiteks tõhusamalt valmistuda ja sedakaudu sooritada eksam positiivsele tulemusele. Riigilõiv kehtestatakse eelnõu kohaselt 1. jaanuarist 2027. 

Lisaks ühtlustatakse eesti keele tasemeeksami eksamikorraldust, kasutades põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse analoogiat. Muudatusega antakse vaidekomisjonile õigus vaidlustatud tasemeeksami tulemust ka langetada. Põhjus on selles, et kehtiv keeleseaduse norm on loonud olukorra, kus pärast eksamitulemuse teatavaks tegemist esitatakse arvukalt põhjendamata vaideid, kasutades sageli loogikat, et vaidluste ajal ei ole mitte midagi kaotada. 

Keelenõuete ja hindamise puhul on oluline taas silmas pidada tasakaalu. Seetõttu täpsustatakse ja laiendatakse eelnõuga nende inimeste ringi, kellel Eestis viibimise esimese viie aasta jooksul ei kohaldata eesti keele oskuse nõudeid. Loendisse on lisatud rahvusvahelise õppekava alusel võõrkeelt või võõrkeeles õpetavad õpetajad, abiõpetajad või õpetajat abistavad töötajad ning õpetajad, kes õpetavad võõrkeelt. Rahvusvahelise õppekava õpetajate lisamise eesmärk on pakkuda Eestis kvaliteetset rahvusvahelist haridust ja aidata Eestis toimivatel rahvusvahelistel koolieelsetel lasteasutustel ja koolidel tagada neile vajalik välismaalt saabunud õpetajate arv. Võõrkeeleõpetajate lisamine loetellu aitab rikastada Eestis võõrkeeleõpetust, sealhulgas just neis keeltes, mille õpetajaid Eestis märkimisväärselt napib. 

Ja kolmas osa, järelevalve- ja sunnimeetmed. Riik on tõsiseltvõetav ainult siis, kui kokkulepitud reegleid suudetakse ka jõustada ja nende täitmist jälgida. Seetõttu on eelnõus ette nähtud nii sunniraha kui ka trahvimäärade ülemmäära tõstmine. Sunniraha pole tõstetud viimase kümne aasta jooksul, trahvimäärasid aga viimase kahekümne aasta jooksul. Eesti keskmine palk on 20 aastaga kasvanud circa neli korda samal ajal. 

Keeleameti järelkontrollid näitavad, et ainult 7% ettekirjutustest tegelikult täidetakse. See viitab sellele, et sunniraha pole enam ammu motiveerivad ega sunni kedagi ettekirjutust täitma. Ettepanek on eelnõus tõsta sunniraha ülemmäär juriidilistele isikutele 9600 euroni ja füüsilistele isikutele 1280 euroni. Hetkel on maksimaalne summa mõlemale 640 eurot. Trahvi ülemmäär ehk keeleseaduse nõuete rikkumine juriidilistele isikutele tõuseb 10 000 euroni ning trahv audiovisuaalse teose esitamise rikkumise korral 15 000 euroni. Senised trahvi ülemmäärad juriidilistele isikutele on olnud 1300, 2600 ja 3200 eurot. 

Riik koos tööandjatega peab olema nõudlikum. Muudatused kannavad sõnumit, et keelenõudeid tuleb täita ning riigikeele oskus on vajalik. Eesti tööturul on hinnanguliselt 80 000 töötajat, kes pole võimelised eesti keeles suhtlema, ja neist circa 20 000 tegutsevad ametites, kus on kehtestatud keeleoskuse nõuded. 2024. aasta kaebustest 57% oli teenindaja ebapiisava keeleoskuse kohta. Kõige rohkem kaebusi esitatakse kaubandustöötajate kohta ja teise suurema rühmana saab välja tuua teenindajad toitlustuses. Näiteks kaebused kullerite ebapiisava keeleoskuse kohta moodustavad kõigest 3% teenindaja keeleoskuste kõikidest kaebustest. 

Keeleametile antakse pädevus seaduseelnõu muudatusega järelevalve teostamiseks kontrollida lisaks keeleseaduses sätestatud keelenõuete täitmisele ka muudes seadustes kehtestatud keelenõuete täitmist. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on sätestatud näiteks nõuded eesti keele oskusele ja kasutusele kohalikus omavalitsuses, mida seni Keeleameti pädevuses kontrollida polnud. Samuti ei ole ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses nimetatud pädevad haldusorganid keelenõuete täitmist kontrollima. Keeleseaduse muutmine lahendab seni hajusalt vastutuse halli ala. 

Lõpetuseks, eelnõus reguleerimata, kuid keelevaldkonna jaoks olulised teemad. Eelnõu ettevalmistamise käigus analüüsiti põhjalikult ka avalikkuses tähelepanu pälvinud taksojuhtide ja kullerite keeleoskust. Oleme seisukohal, et kõik teemad ei vaja seadusega reguleerimist, vaid tõhusamaks võivad osutuda hoopis mitteregulatiivsed meetmed. Taksojuhtidele pole põhjust taastada teenuskaardi taotlemisel eesti keele oskuse tõendamise nõuet. Eesti keele oskuse nõue B1-tasemel on taksojuhtidele ja ühissõidukijuhtidele kogu aeg kehtinud, kuid alates 2016. aastast ei ole teenindajakaardi taotlemisel kohustust seda tõendada. 2016. aastale eelnenud olukorra taastamine suurendaks aga väga märkimisväärselt bürokraatiat kohalikes omavalitsustes, mis läheb ka vastuollu riigi sooviga tegelikult bürokraatlikke protseduure vähendada. Seejuures ei taga selle ülesande andmine kohalikele omavalitsustele, et taksojuhtide keeleoskus tegelikult paraneb. Aktiivseid teenindajakaarte on Eestis üle 22 000, mis kõik vajavad siis ka sel hetkel uuendamist. 

Oluline on suurendada nõudlikkust keelenõuete täitmise üle ja teha ettevõtjatega koostööd. Näiteks on Bolt arendanud oma keeleõppeprogrammi, mille sõiduteenuse jagajad peavad läbima. 2025. aasta kevadel käivitunud keeleprogrammiga eemaldas Bolt oma tööplatvormilt circa 2000 juhti, kellest 1000 on keeleoskust parandanud või tõendanud ja platvormile tööle naasnud. Suuremaks murelapseks olnud Bolt on kutsunud ka Keeleameti appi, et koostöös juhtide keeleoskust kontrollida. Aga peame siinkohal arvestama ka sellega, et teenuse tarbijate mahtudest on eesti keele oskuse puudumise teemal kaebusi vaid 0,002% kõikidest sõitude arvudest. 

Toidukulleritele on samuti soovitud kehtestada eesti keele oskuse nõue A1-tasemel. Tuletame meelde, et madalaim riiklikult tunnustatud test on meil olemas A2-tasemel. Kulleritele, kelle suhtlusvajadus kliendiga on väga väike, oleks A2-tasemel eesti keele oskuse kehtestamine põhjendamatu piirang. Kullerite eesti keele ebapiisavuse kohta tehtud kaebuste hulk moodustab kulleri sõitude arvust 0,002%. Kullerite keeleoskuse kohta laekus 2024. aastal 12 kaebust, kuid toidukulleri teenuse maht aastas on circa 4,86 miljonit tellimust. Eestikeelne abi on tagatud keskse klienditeeninduse kaudu ja oleme ettevõtjatega jõudnud kokkuleppeni, et platvormid väga märkimisväärse jõuga nügivad kullereid eesti keelt õppima. 

Lõpetuseks. Keeleseaduse põhiline eesmärk on tasakaal. Iga keele, sealhulgas meie riigikeele eesmärk on inimesi üksteisele lähemale tuua, liita, aidata inimestel üksteist mõista ja kehtestada ka Eestis toimiv demokraatlik süsteem. Keel ei tohi olla midagi, mis lõhestab, häbimärgistab või ajab tülli. Seetõttu tuleb ka õigusruumis keeleteemadel olla tasakaalukas. Samas ei tohi me unustada põhiseadusest tulenevat kohustust tagada eesti keele säilimine. Seega tuleb leida tasakaal, mis ühest küljest loob soodsad tingimused meie ühise demokraatia toimimiseks ja keele omandamiseks ning tagab eestikeelse asjaajamise. Samas, vajaduse korral peavad olemas olema mõjusad sunnimeetmed, et loodud tingimused ja seatud reeglid ka jõustada. 

Head Riigikogu liikmed! Oleme nõudlikud eesti keele hoidmise suhtes, kuid ärme lase keeleküsimustel end kurjaks ajada. Aitäh!

Suur tänu, väga lugupeetud minister! Ma vabandan hetkeks teie ees ja pakun teile võimalust istuda korra valitsuse looži, kuna me peame tegema ühe hääletuse. Nimelt on laekunud ettepanek Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Selleks, et Riigikogu liikmed saaksid oma tööaega planeerida ja et ma oma tööd ei jätaks oma kolleegi kaela, me teeme saalikutsungi järel selle hääletuse.  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. 

Enne, kui ma palun ministri, ma näen, et Varro Vooglaiul on protseduuriline küsimus. Palun!

Mul on üks protseduuriline küsimus, mis võib pakkuda huvi meil siin paljudele. Ma ei mäletagi enam, millal oli viimati see teisipäev, kui ei tulnud teisipäevase istungi pikendamise ettepanekut, sellepärast et lihtsalt päevakord oli tehtud selliselt, et ei mahu ettenähtud ajakavasse selle menetlus ära. Minu küsimus juhatusele seisnekski selles – teile kui juhatuse liikmele –, et kas oleks kohasem ikkagi planeerida ajakava sellisel viisil, et mitte iga kord planeerida üle teisipäevast istungit. Mina saan asjast aru niimoodi, et pikendamine on erandlik olukord, aga mulle tundub, et see hakkab muutuma nüüd standardseks olukorraks, et tegelikult tulebki iga kord arvestada, et istung on ikkagi kaheni, mitte kella üheni.

Aitäh, hea kolleeg! Selle kohta sobib ütelus, et töö tellija materjalist. Tõepoolest, aasta lõpul on meil eelnõusid rohkem, nii Vabariigi Valitsuselt on eelnõusid rohkem menetleda kui ka Riigikogu liikmete algatatud või fraktsioonide algatatud eelnõusid. Me peame lihtsalt selle töö ära tegema. Te näete, et meil ka kõik kolmapäevad on väga pikaks läinud, nii et sealt ei ole enam aega juurde võtta. Esmaspäeva peale oleme pannud eelnõusid, neljapäevad on enamasti OTRK-d, nii et meil ei ole rohkem võimalusi. Tegelikult me peame kasutama ära kogu selle aja, mida kollane raamat meil ette näeb. 

Nii et jah, ma söandan arvata, et tõenäoliselt võib-olla ka detsembri teisipäevad tulevad istungi pikendamised, sest me ei suuda menetleda. Pigem menetleda eelnõu teisipäeviti kella ühest kella kaheni versus kolmapäeva öösel kella kahest kella kolmeni, näitena. Nii et see on põhjus. Jah, ma arvan küll, et kuna kollane raamat selle võimaluse ette näeb, siis ma söandan arvata, et me peaksime sellega ka järgnevatel teisipäevadel arvestama. 

Muide, seal on veel üks põhjus, et mitmed valitsusliikmed ja ka Riigikogu liikmed on aru saanud, et teisipäev on kõige magusam päev oma eelnõusid menetleda, sellepärast et siis ei lähe kolmapäeva öösse, kui on esimesed lugemised eriti. Sealt on ka üks üsna tungiv soov ja tahtmine just esimesi lugemisi võimalikult palju teisipäeva peale panna. Nii et selline ta on. 

Aga nüüd, head kolleegid, palun taas Riigikogu kõnetooli auväärt ministri. Me saame seejärel jätkata küsimustega. Oma küsimust on pidanud ootama kauem kui tavapäraselt hea kolleeg Helmen Kütt. Palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Suur aitäh teile selle põhjaliku ülevaate eest, mis seaduseelnõu puudutab! Tegemist on esimese lugemisega, tuleb ka muudatusettepanekute aeg ja igaüks saab sinna vastavalt soovile lisada. Aga minu küsimus puudutab eeldusi, kas te selle eelnõu ettevalmistamise korral olite kursis ja teate järsku praegu öelda, kui palju on võimalusi nendel inimestel, kes sooviksid eesti keelt õppida. Kui palju neid võimalusi reaalselt on, on see töötukassa kaudu või muud? Need on omavahel väga seotud. Minu teada on suur hulk inimesi, kes soovivad eesti keelt õppida.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean peaaegu lihtsalt tunnetuse pealt seda ütlema, sest ega mul mingit konkreetset andmestikku ei ole. Viimati, kui ma ise tegin teadlasena seda uuringut aastal 2019, kui ma ei eksi, siis oli umbes 130 000 inimest, kes oleks tahtnud eesti keelt õppida, aga kas ei olnud neil selleks rahalisi vahendeid või tasuta kursustele ei olnud piisavalt kohti. 

Samal ajal me peame aru saama ka sellest, et seoses eestikeelsele õppele üleminekuga on tasuta keeleõppe prioriteetsed sihtrühmad olnud haridustöötajad. Haridustöötajad on viimase kahe aasta jooksul nii-öelda ära täitnud suure osa tasuta eesti keele õppe kursuste mahust. Suur osa neid, kes ei ole haridustöötajad ja kes keeleõppest on huvitatud, on täna olnud ootejärjekorras või pidanud ise keeleõppe eest maksma. 

Aga üks huvitav fakt on see, et kuigi need 130 000 inimest tahaksid keelt õppida, siis reaalseid samme selleks, et keelt õppima asuda, teeb neist ikkagi väga väike osa. Tihti juhtub olema see, et keelekursustele tulevad ja keeleeksamid sooritavad ühed ja samad inimesed. Ehk kui inimene on alustanud, siis ta järjekindlalt võtab ette ja käib kõik keeleastmed ära ning tihti jõuab ka C1-ni. Ja midagi pole teha, aga C1 keeletaseme sooritajate hulgas on valdav enamik kõrgharidusega naisterahvad. Probleem keeleoskusega kipub meil olema ka see, et haridustase määrab väga tugevasti ära selle, kas inimene on võimeline edasi liikuma keeleoskuse tasemel. 

Aga mul ei ole teile täpsemaid numbreid täna kahjuks tõesti ette anda. Aga ma ei saa öelda, et keeleõppe võimalused Eestis oleksid vähesed, neid ikkagi on. Oleme haridusministeeriumist omalt poolt teinud pöördumise näiteks kuulsa keeleõppe rakenduse Duolingo poole palvega sinna sisse viia eesti keel, et oleks võimalik õppida eesti keelt.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite oma sõnavõtus, et kõige rohkem kaebusi on tulnud tarbijate teenindamisel. Keeleseaduse § 36 lõige 1 ütleb, et eesti keele kasutamise nõuete rikkumise eest tarbija teenindamisel, ja nii edasi, karistatakse rahatrahviga seda isikut. Aga küsimus on selles, et tarbija teenindamisel näiteks kassapidaja ilmselgelt ei saa sinna aparaadi taha muidu, kui selleks on olemas põhimõtteliselt juriidilise isiku heakskiit ehk, ütleme, selle kaupluse omaniku heakskiit. Ja sama teo eest sätestatakse see, et juriidilist isikut karistatakse 2600-eurose rahatrahviga. Minu küsimus on, kui palju on praegu selle seaduse nõude rikkumise eest karistatud juriidilisi isikuid. Ja kui ei ole, siis miks ei ole?

Aitäh küsimuse eest! Ma nüüd selgitan võib-olla natukene. Kui Keeleinspektsioon tuvastab kaebuse laekumise korral teenindussektori töötaja ebapiisava keeleoskuse ehk teenindaja ei vasta sätestatud keeleoskuse nõuetele, siis koostatakse sellele töötajale ettekirjutus, mis tähtajaks peab ta täitma ära keeleoskuse nõuded. Järelkontrollis Keeleinspektsioon kontrollib, kas selleks tähtajaks on keeleoskuse nõuded täidetud. Ja nagu ma oma ettekandes ütlesin, praegu on ainult 7% juhtudest teenindaja järelkontrollis täitnud ära keeleoskuse nõudeid. 93% juhtudest ta neid nõudeid ettekirjutusele etteantud aja jooksul täitnud ei ole. 

Kui nõudeid ei ole täidetud, siis saab Keeleinspektsioon kehtestada sunniraha. See sunniraha on seni olnud väga väike, 640 eurot. Praktika näitab, et seesama teenindaja pigem maksab selle 640 eurot ära, kui hakkab täitma neid ettekirjutatud keelenõudeid. Selle tõttu on meie ettepanek seda sunniraha märkimisväärselt suurendada, nii et sunniraha suurus füüsilisele isikule tõsta 640 euro pealt 1280 euro peale ja juriidilisele isikule ehk sellele tööandjale 9600 euro peale. Me usume, et see sunniraha summa tegelikult sunnib inimesi täitma Keeleinspektsiooni tehtud ettekirjutust. (Hääl saalist.) Ma just ütlesin teile, et ainult 7%-l juhtudest on järelevalve kontrolli olukorras keelenõuded täidetud, ülejäänud juhtudel kehtestatakse sunniraha. (Saalist küsitakse veel.) See ongi karistus, sunniraha määramine ongi karistus.

Aitäh! Head kolleegid, väike debatt on ikka lubatud, ma seda aktsepteerin, aga liiga pikalt ei saa. Evelin Poolamets on järgmine. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Paragrahvi 6 lõige 1 ütleb: "Haridus- ja Teadusministeerium suunab ja viib ellu keeleõpet, eestikeelse oskussõnavara ja eesti keelele suunatud keeletehnoloogia arendamist ja rakendamist ning suunab ja koordineerib eesti keele alast teadus- ja arendustegevust." Mis selle paragrahviga kaasas käib: kas toimub ka struktuuris muudatusi, kas luuakse eraldi osakond, võetakse tööle inimesi ja kas on sellele ka eelarve ette nähtud?

Aitäh selle küsimuse eest! Eelmisel aastal toimus juba oluline muudatus Haridus- ja Teadusministeeriumi sees, kuna me lõime eesti keele asekantsleri ametikoha. Seda ei ole Eestis varem olnud, et nii kõrgel tasemel on olemas vastutus nii täiskasvanute keeleõppe kui ka eesti keele üldise poliitika korralduse eest. See suur mure, mis meil jätkuvalt on ja mida me seaduseelnõu paragrahvi täpsustamisega soovime lahendada, on see, et jätkuvalt on, eriti täiskasvanute eesti keele õpe on jagatud vastutusena kolme ministeeriumi vahel – Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, kelle all on töötukassa, kes ühtlasi korraldab täiskasvanute eesti keele õpet. 

Nüüd, me oleme viimase poolteise aasta jooksul teinud tööd selleks, et vastutus ja ressursid, ka rahalised ressursid, oleksid ühes kohas. Ma toon teile näite. Haridus- ja Teadusministeerium küll justkui Vabariigi Valitsuse seaduse korralduse järgi vastutab eesti keele poliitika eest, aga täiskasvanute keeleõppe suurem osa rahast on kas töötukassas või Kultuuriministeeriumis. Ehk siis meil ei ole ka eelarvet, millega me tegelikult täiskasvanute keeleõppe korralduse eest saaksime poliitikat ellu viia. Selle seaduse paragrahvi täpsustamine annab meile õiguse hakata liikuma sinnapoole, et ka ressursid oleksid rohkem koondatud sinna, kus on poliitiline vastutus eesti keele õppe korralduse eest. 

Rahulolematus sellega, et täiskasvanute eesti keele õppes tegelikult progress on väike, vaatamata sellele, et rahasid on kulutatud väga palju, on täiesti õigustatud, aga see on lihtsalt väga killustunud erinevate ministeeriumide vahel. Haridusministeerium on viimase kahe aasta jooksul teinud eesmärgiks, et me peame suutma suurema osa ressursse keskenduda haridustöötajate eesti keele oskuse parandamisele, lasteaiaõpetajad ja kooliõpetajad, seoses eestikeelsele õppele üleminekuga. Töötukassaga on see kokkulepe olemas, et nemad võtavad oma koolituskaardi alusel kursustele need haridustöötajad. Samal ajal Kultuuriministeerium ütleb, et nendel on lõimumises hoopis teised prioriteedid ja teised sihtrühmad, kellele nad eesti keele õppe korraldust teevad. Ma arvan, et see riigi vaates ei ole lihtsalt mõistlik, et see on killustunud ja me ei suuda keskenduda prioriteetsetele sihtrühmadele.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te ütlesite, et ärme lase keeleküsimustele end kurjaks ajada. Aga no mis me tegelikult näeme? Eesti lapsevanemad on juba väga kurjad, et nende lapsed ei saa enam õppida ja olla eestikeelses koolikeskkonnas. Eesti inimesed on juba väga kurjad, et töökollektiivid on valdkonniti valdavalt venekeelsed ja eesti töötajaid pigem eemaldatakse töölt, kui nad soovivad rohkem eesti keelt seal kollektiivis, ja asemele võetakse sobivalt kas venekeelsed või ukrainlased. Te ütlesite, et riik koos tööandjaga peab olema nõudlikum, ja ma olen sellega väga nõus. Ma küsingi, millal me siis jõuame sinnani, et näiteks meie ametlikes töökuulutustes ei oleks see eelkõige enam kirjas. Ma olen neid ise näinud ja ma arvan, et kui teie käiksite ringi mööda internetti ja vaataksite neid töökuulutuste sisu, siis te leiaksite, et seal on kirjas, et nõutav on vene ja inglise keele oskus, eesti keel on üldse kuskil tagaplaanil, see ei olegi üldse oluline. Millal valitsus kavatseb ja kas üldse kavatseb selles osas midagi ette võtta, et ka meie töökuulutustes oleks selgelt kirjas ...

Teie aeg! 

... eesti keel on primaarne ja vene keele nõuet ei ole.

Aitäh selle küsimuse eest! No ei oska kommenteerida töökollektiive, kus eesti keeles rääkivaid inimesi tööle ei võeta. Ma lihtsalt ei tea, siin praegu jääb natuke kuulujuttude tasemele. Mul oleks hea, kui te saaksite tuua konkreetseid juhtumeid, kus selline asi tegelikult juhtunud on. 

Aga töökuulutused. Igasugune keeleoskus on inimese jaoks positiivne nähtus, kas see on vene keel, inglise keel, soome keel, poola keel – mis iganes keel see on. Mida rohkem inimene keeli oskab, seda väärtuslikum töötaja ta tegelikult sellele ettevõttele on. Eesti keele oskuse nõue on elementaarne, see tuleneb juba puhtalt keeleseadusest ja Eesti põhiseadusest. Selles mõttes ei saa kindlasti olla selliseid olukordi, kus töö ja ameti täitmine nõuab eesti keele oskust, aga töökuulutusel sellele tähelepanu ei pöörata. Aga see, kui inimene oskab täiendavalt ka vene keelt või inglise keelt või mis iganes muid keeli, on ju iseenesest väga suur täiendav oskus, mille puhul mina küll hindaksin seda töötajat kõrgelt.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus tuleneb murest, et sellesse keeleseaduse eelnõusse pole jõudnud Võru Kongressi vanematekogu, Seto Kongressi vanematekogu, Eesti keelenõukogu ja Tartu Ülikooli praktiliselt sarnane ettepanek, et tunnustada lõunaeesti keelt Eesti põlise piirkonna keelena, mille hulka kuuluksid võru, seto, mulgi ja tartu keel. Olge hea, palun selgitada, miks seda ei ole juhtunud, ja ühtlasi kommenteerige ka Haridus- ja Teadusministeeriumi töötaja 17. novembri uudistes öeldut väidet, et lõunaeesti keele toomiseks keeleseadusesse tuleb muuta põhiseadust. Kas vastav õiguslik analüüs on olemas, ja kui on, siis kas seda saaks ka Riigikogu jagada?

Aitäh selle küsimuse eest! Keeleseaduse jõudmine Riigikokku viibiski peamiselt õigusliku vaidluse tõttu seoses lõunaeesti keelte staatuse määratlemisega keeleseaduses. Ma väga loodan, et see arutelu siin Riigikogus läheb edasi, sellepärast et ministeeriumide ametnikkonna tasemel me tegelikult jõudsime selle aruteluga mingil hetkel tupikseisu. 

Eesti põhiseadus ütleb väga üheselt, et Eesti riigikeel on eesti keel. Kui me toome keeleseadusesse sisse lõunaeesti keele mõiste, mis ei ole eesti keel, siis see läheb põhiseadusega vastuollu, ehk lõunaeesti keel, mis ei ole eesti keel, ei saa olla seaduses eristaatuses sätestatud keel. Ja sellest õiguslikust vaidlusest tulenevalt ei ole seal seda paragrahvi ka sõnastatud, küll aga on esitatud erinevaid ettepanekuid, mismoodi selle protsessiga edasi minna, selleks et eesti keele erivormid, sealhulgas lõunaeesti keeles räägitavad seto, võru, mulgi ja tartu keeled keeleseaduses oma koha leiaksid. 

Küll aga pean täiendama siin. Haridus- ja Teadusministeerium on algatanud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise selleks, et tagada nendele lõunaeesti keeltele või eesti keele erivormidele õigusliku staatuse haridussüsteemis. Teadupärast on haridussüsteemis õiguslik staatus täna loomulikult eesti keelel, aga ka võõrkeeltel. Võõrkeeled omavad õiguslikku staatust tulenevalt sellest, et kui ühte võõrkeelt keegi räägib emakeelena ja kui vähemalt kümme lapsevanemat selle emakeele õpet soovivad, siis seaduslik õigus neil koolilt nõuda on. Samasugust õiguslikku alust ei ole tegelikult nendel lõunaeesti keeltel. Ehk lapsevanema õigust oma lapsele võrokeelset õpet koolis nõuda täna meil haridussüsteemis õiguslikku alust selleks justkui ei ole. Kuigi hea tahtena seda muidugi tehakse, aga õiguslikku kindlust, et tal on õigus sellele, haridussüsteemi õiguslikus raamistikus ei ole. 

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatus, mida me praegu ette valmistame, näebki ette seda, et sarnaselt võõrkeeltega, olgu see heebrea keel, vene keel või ukraina keel, mis Eestis on defineeritud võõrkeeltena, on lapsevanemal, vähemalt kümnel lapsevanemal õigus nõuda oma kas võru, seto, mulgi või tartu keele õpet selle keelepiirkonna ajaloolises piirkondlikus väljakujunemisalas. Selle seadusemuudatusega me loodetavasti jõuame varsti Riigikogusse, aga lõunaeesti keelte staatuse arutelu, ma loodan, Riigikogus jätkub.

Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Proua minister! Isamaa esitas keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu juba üle kolme aasta tagasi ja ka eelmises valitsuses partnerid ei tahtnud sellega eriti tegeleda. Ja oli selge, et üks põhjus, miks ei taheta tegeleda, oli taksoteenuse reguleerimine. Me nägime juba siis, et taksoteenus on eestlase jaoks eesti keele kasutamise mõttes üks kriitilisemaid asju, kus eestikeelset teenindust ei saa piisaval määral. Teie ütlesite ka praegu, et taksoteenusega pole mingit probleemi ja praegune valitsuse eelnõu taksoteenust ja kulleriteenust ei käsitle üldse sellepärast. Samas on selle aasta 600 kaebusest, mis on Keeleametile laekunud, 160 seotud taksoteenuse mittepiisava keeleoskuse küsimusega. Miks te eirate taksoteenuses anarhia ja keeleoskamatuse leviku küsimust?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma toon välja teise numbri. Arvestades taksoteenuse või sõidujagamisteenuse mahtu tööturul, kui suur on tegelikult teenuste ostmise hulk, on kaebuste arv keeleoskuse nõuete kohta üliväike, praktiliselt olematu. Kui palju sõitusid tehakse ja kui paljud nendest sõitudest lõpevad sellega, et keegi teenuse saaja ei ole saanud eestikeelset teenindust, see kaebuste arv on ülipisikene. 

Me tegime selle seaduseelnõu ettevalmistamisel väga põhjaliku analüüsi tööturul, et keskenduda nendesse valdkondadesse, kus meil on ülikriitiline seis. Meil on kõige kriitilisem seis tegelikult teenuse osutamisel, aga mitte taksoteenuse osutamisel, vaid kaubanduses, valdavalt teenuse osutamisel, kaubanduses ja muus teenussektoris näiteks. Kõige rohkem kaebusi esitatakse meile kaubandustöötajate kohta. 33% kaebustest tuleb kaubandustöötajate kohta ja teisel kohal on teenindajad toitlustuses, 15% kaebustest tuleb teenindajate kohta toitlustuses. Need on need kohad, kuhu me tegelikult peaksime oma tähelepanu teraviku suunama.

Teie küsimus on kirjas ja saate täpsustada. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Meil on üks paradoksaalne olukord. Nimelt, tihtipeale me näeme neidsamu teenindajaid, kellel on silt rinnas: "Ma alles õpin eesti keelt." Ma tahaks tegelikult teada, mis seadusesätte järgi selline süsteem on üles pandud ja mitukümmend aastat on võimalik sellist silti kanda. Tegelikult on tegu lihtsalt seaduse rikkumisega. Kas näiteks saaks panna sildi rinda: "Ma alles mõtlen, kas ma maksan automaksu"? Näiteks kümme aastat mõtlen, õpin seda arvutit kasutama ja automaksu osas. Aga tegelikult ei saa seadust niimoodi kunstlikult peatada toimimast. Muidugi ma juhin tähelepanu, et väga õige on see areng trahvide tõstmise osas, sunniraha tõstmise osas. Me tegime selleks eelnõu juba ammu. Tegelikult te olete olukorra põhjalikult käest ära lasknud, nüüd on viimane aeg tegutseda.

Kui ma ei eksi, siis kas oli küsimus ka või ei olnud küsimust? (Saalist täpsustatakse.) Kui kaua võib kanda silti? Kui inimene õpib eesti keelt, siis ma arvan, et see on äärmiselt tervitatav. Soovitan kõikidel teenuse kasutajatel, kes seda teenust kasutavad, toetada selle inimese eesti keele õppimise oskust, suhelda temaga eesti keeles ja aidata tal eesti keelt õppida.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on väga hea meel, et keeleseadus on jõudnud üle 12 aasta uuesti siia Riigikokku. Kindlasti on palju õigeid samme. Minu peamine mure on see, et kui vaadata praegu seletuskirjast välja tulnud kirjeldust, et praegu on eesti keele õppele kulutatud 68 miljonit. Samas, 2017 hindas end eesti keelt oskavaks 41% teistest rahvustest inimesi ja 2023, pärast kõiki neid pingutusi ja rahasid, on see tõusnud ainult 46%-ni, see tähendab, et sisuliselt 5% on tõusnud. Kas te oskate öelda praegu selle kohta, kui palju selles on võib-olla tulnud ka Ukraina põgenike osa juurde, kui palju see võiks, ütleme, seda olukorda mõjutada ja muuta? Ja teiseks, kas oleks võimalik võrrelda, kui palju riik on kulutanud murdekeelte õpetamise toetamiseks ja kui palju meil neid murdekeelte oskajaid on? Kas meil on kuskil need arvud või kust neid võiks vaadata?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti on mõjutanud seda 68 miljonit Ukraina sõjapõgenike siia saabumine, sellepärast et märkimisväärselt kasvas eesti keele õppe kulude hulk just nimelt sellel hetkel, 2022. aastal, kui oli vaja täiendavaid vahendeid nii Ukraina laste eesti keele õppe toetamiseks koolis kui ka täiskasvanute eesti keele õppe toetamiseks. Ukraina sõjapõgenike keeleõpe algas tasemest A1, A2, eks ole. Me peame arvestama sellega, et see periood … (Hääled saalis.) Ma väga vabandan! Ma väga vabandan, kas ma võiks rääkida ilma? See väga segab mind. Jah. 

Ukraina sõjapõgenikud alustasid väga madalast keeleoskuse tasemest, mis tähendab seda, et see, et nad jõuaksid tegelikult selle keele tasemeni, mida integratsiooni monitooringu uuringus küsitakse, võtab lihtsalt aega. See ei ole nii kiire protsess. Küll aga peab tõdema, et meie pikaajaliselt Eestis elavate inimeste keeleoskuse tase, täiskasvanute keeleoskuse tase ei ole paranenud piisava tempoga. Ma arvan, et need ootused on olnud oluliselt suuremad ja kahjuks on selle taga olnud ka see, et haridussüsteem 30 aasta jooksul on taastootnud keeleoskamatuid Eesti püsielanikke. Ma arvan, et see loodetavasti selle olukorraga, mis täna on, eestikeelsele õppele üleminekuga ka lähiajal siiski muutub. 

Murdekeelte õpetamise kohta mul ei ole konkreetseid numbreid. Ma arvan, et need murdekeelte õpetamise toetuse summad on ühe miljoni ja paari miljoni ligi. Tegemist ei ole väga suurte summadega. Aga ma ei võrdleks omavahel murdekeelte õpetamise kulu õpilase kohta ja eesti keele õpetamise kulu õpilase kohta. Esiteks on loomulikult alati mastaabiefekt, aga ma pean lõunaeesti keelte puhul väga tähtsaks seda, et me toetame mitmekeelsust mitte üksnes võõrkeelte osas, vaid üleüldiselt elanikkonna mitmekeelsust, et nad tegelikult ka oma piirkonna keelt valdaksid. Sest mitmekeelsusele on lihtsalt nii palju eelisi, mida ma täna ei hakka võib-olla siit puldist ette lugema, inimese arengus, aga mitte ainult, vaid ka tegelikult eesti kultuuri mitmekesisuses on võru, seto ja mulgi keelte roll väga oluline.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No proua minister, kõigepealt kommentaariks, et see taksonduses toimuv tõesti oleks nagu üks teatav sihuke anekdoodi formaat, umbes midagi sellist, et neeger, venelane ja beduiin arutavad midagi taksopeatuses. Seal demagoogia asemel tuleks tõesti tegutseda. Ma ka ei saa aru, miks te vastu sõdite sellele, et seal asju reguleerida. 

Aga mu küsimus läheb seaduseelnõu juurde. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses plaanite muuta § 32¹ ja muuta raskemaks seda, kui keegi tahab vaidlustada oma eksamitulemusi, siis ta ei saaks oma eksamitööd kätte, ta ei tohiks sellest koopiat teha, ta peab kuskil kontrollitud keskkonnas, ametniku juuresolekul ta saab ainult oma tööga tutvuda. No vägisi tundub selline, et riik tahab kuidagi ennast kindlustada olukordades, kus süsteem on teinud vea või eksinud, et selle üle vaielda oleks keerulisem. Miks te seda teete? Millega see põhjendatud on?

Aitäh selle küsimuse eest! See on põhjendatud sellega, et eksamitööde kopeerimine on muutunud probleemiks. Teine põhjus, nagu ma vaiete puhul selgitasin, et inimesed vaidlustavad eksami tulemuse lihtsalt ainult vaidlustamise tõttu, lootuses, et keegi tegelikult üks-kaks punkti neile sinna juurde annavad, et nad üle selle lävendi saavad. Vaidluste arvust lahendatakse positiivselt inimese jaoks üliväike osa, aga väga suur halduskoormus on nende vaiete läbivaatamisel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse riigieksamite puhul võib vaidluse tulemusel olla ka tulemuse alandamine, mitte ainult punktide juurde lisamine. Ja me lihtsalt ühtlustame siin seda reeglistikku, et ka eesti keele eksami puhul võib vaide tulemus olla see, et punkte tegelikult alandatakse. (Rain Epler ütleb midagi saalist.) Ma seda ligipääsu selgitasin teile esimeses vastuses.

Helle-Moonika Helme, palun!

No vot, ministrile kahju, et te pole selliseid töökuulutusi näinud ja neid töökollektiive, millest mina rääkisin. No surfake mõnel vabal hetkel näiteks CVKeskus.ee lehel, te näete neid firmasid, te näete neid nõudeid. Läti näiteks on muuseas ära keelanud töövestlustel ja kuulutustes vene keele nõude, nii et saab küll ilma, et peaks demagoogitsema teemal, et iga keeleoskus on vajalik ja väärtus. Vaata, keeleoskamine isikliku intelligentsi tasemel on üks asi, aga riiklik poliitika on hoopis midagi muud. 

Margit Sutrop tõi siin välja, et on kulutatud 68 miljonit, ja tõi välja ka selle, et raha kasutamine on ebaefektiivne. Me näeme lähiriikide näitel, kuidas seoses immigratsiooniga on aastaid käitatud riiklikult rahastatud nii-öelda kodustamisprogramme, kuhu kallatakse meeletult maksumaksja raha. Eesmärk on neid integreerida küll keeleõppesse, sotsiaaltoetustesse, haridusse, sotsialiseerumisse üldiselt. Aga mida suuremaks paisub see immigrantide kogukond, seda ebatõhusamaks muutub ju maksumaksja raha juurde valamine nende kodustamisse. Äkki teeks siis hoopis niimoodi, et näiteks igaüks, kes ei oska isegi tööd eesti keeles küsida, seda tööd lihtsalt ei saa. 

Teie aeg! 

See info levib immigrantide hulgas kiiresti ja sama kiirelt, muuseas, õpivad nad siis eesti keele ära.

Ma nüüd küsin veel kord, kas küsimus oli, et mitte kellelegi, kes mitte ühtegi sõna eesti keelt ei oska, ei tohiks tööd anda Eestis. Ahah! Ma arvan, ma seda kindlasti ei toeta, sellepärast et Eestis on väga palju töökohti, kus ei ole vaja tegelikult ei eesti keele oskust ega kohati isegi mitte suhtlust. Liinitööline, kes seisab liini taga ja teeb liinitööd, ei vaja ilmtingimata iga päev eesti keeles rääkimist.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Minu heatahtlik, aga väga murelik küsimus tuleb natukene teise nurga alt, aga ma loodan, et te olete valmis siiski vastama. Nimelt, kehtiva seaduse järgi, kui teatud arv lapsevanemaid soovib, et nende lapsed õpiksid emakeeles oma keelt ja kultuuri – see arv on vist kümme –, siis kohalik omavalitsus peab seda võimaldama. Ma toon näiteks Viljandi linna, kus on umbes 80 koolilast ja 40 lasteaialast, aga 80 koolis Ukraina põgenikke – nendel on tekkinud soov ja nad on kümme allkirja kokku saanud, et õpetataks ukraina keelt ja kultuuri ukraina keeles. On kuulda, et kuna väga paljud on venekeelsetest peredest, siis ka vene keelt samamoodi, et hakataks õpetama vene keelt ja kultuuri. Ja me oleme jõudnud olukorda, kus eesti keele õpetamise asemel kohalik omavalitsus peab hakkama tegelema ukraina ja vene keele õpetamisega kehtivast seadusest tulenevalt. 

Kas see seadus tänases olukorras on mõistlik, piiratud rahaliste vahendite ja puuduvate õpetajate olukorras, ja põhjendatud? Ja kes lõppude lõpuks siis maksab need täiendavad kulud, kas riik?

Aitäh selle küsimuse eest! Ukraina keelt emakeelena või vene keelt emakeelena ei õpi laps eesti keele asemel. Selleks, et laps õpiks ära eesti keele, on väga oluline, et laps areneks ka oma emakeeles. Mitmekeelne laps areneb kognitiivselt tervikuna, ta ei arene tüki kaupa. Kõik teaduslikud uuringud on tõestanud pikalt ära selle, et eesti keele või teise keele arengu fundamentaalseks aluseks on emakeele areng. Kui emakeel ei arene, siis lapse kognitiivne areng toimub oluliselt aeglasemalt ja selle tõttu väheneb ka tema võime teist keelt omandada. Emakeeleõpe, mis on kaks tundi nädalas lähtuvalt lapsevanema soovist, on asi, mis toetab selle lapse eesti keele õppe arengut. See on lihtsalt teaduslikult tõestatud. 

Me võime siin seda teaduslikku debatti teiega muidugi pidada, aga Ukraina lastele ukraina keele õpe, emakeele õpe on ülioluline selleks, et see laps omandaks ka eesti keelt või üldse tema kognitiivne areng toimuks vastavalt eakohaselt. Mitmekeelsusel on väga palju eeliseid, mis lapse arengut toetavad, nii et emakeeleõpe on lapse arengu vaatest väga oluline.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kui ma vaatan praegu keeleseaduse § 5, siis esimene lõige ütleb, et iga muu keel peale eesti keele ja eesti viipekeele on võõrkeel. Mina isiklikult olen esimesed seitse aastat enne kooliminekut rääkinud ainult võru keelt, kuna ma kasvasin vanavanemate juures üles. Nagu tundub, olen siis võõrkeelt rääkinud. Aga minu küsimus on see – ja ka teised on minu kodupiirkonnas seda küsinud –, kuidas sellesse seadusepunkti siis eesti viipekeel pääses, kui ainult eesti keel ei ole võõrkeel.

Aitäh selle küsimuse eest! Viipekeel on eesti keele erivorm ehk siis ta on eesti keel, aga ta on viibeldav eesti keel. See on see erinevus. Kõik keeled, mis ei ole eesti keeled, on võõrkeeled. Praeguses seaduses käsitletakse võru, setu, mulgi ja muid keeli murdekeeltena ehk need on eesti keele murded, nad ei ole eraldi keeled. See ongi tegelikult see vaidlus, mille tõttu me põrkusime lõpuks Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli otsa.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Selle eelnõuga tugevdatakse eesti keele asjaajamise põhimõtteid avalikus sektoris ja parandatakse eesti keele õpet täiskasvanutele. Kas selle nõude alla lähevad ka ministeeriumide kodulehed? Vaatan, et Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleht on lausa neljas keeles – eesti, vene, inglise ja ukraina keel. Kas selle eelnõuga kaasneb ka see, et ministeeriumide ja teiste avalike asutuste kodulehed muutuvad eestikeelseks?

Aitäh selle küsimuse eest! Haridusministeeriumi koduleht on neljas keeles, mitte küll dubleeritud nelja keelde, vaid meil on kodulehel informatsioon neljas keeles sellel põhjusel, et Eestisse saabunud lapsed, kelle lapsevanemad täna eesti keelt ei oska, vajavad baasinformatsiooni, et aru saada, kuidas Eesti haridussüsteem toimib ja mismoodi nad oma lapse kooli saavad. Selle tõttu on ukraina, inglise ja vene keeles baasinfo lastevanematele, et nad asjast aru saaksid. Iseenesest tänapäeva tehnoloogia võimaldab need kodulehed muidugi ka automaattõlkega oma vajalikku keelde tõlkida. Nii et tekib muidugi üldse küsimus, kas eraldi keeleversiooni on vaja hoida. Aga meil on täna koostöös Justiits- ja Digiministeeriumiga loomisel need suunised, kuidas valitsusasutused ja riigi hallatavad teenusepakkujad võiksid otsustada, millises ulatuses ja millistes keeltes millist avalikku teavet tõlkida. Ma väga loodan, et selle aasta lõpuks need suunised riigiasutustele ka valmis saavad.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Proua minister! Te ütlesite, et probleemiks on muutunud eksamitööde kopeerimine. Aga kui mina vaatan, siis bürokraatiamasina aina kasvab, ametnikke tuleb juurde. Kas ma saan õigesti aru, et nüüd, kui eksam on toimunud ja seal on mingeid küsimusi olnud, siis järgmiseks aastaks sellel ametnikkonnal puudub võimekus ainetes uued küsimused välja töötada? Või on see siis mugavusest tulenev, et need küsimused ei võiks liikuda? See on üks küsimuse pool. Teine pool puudutab võro keele ja lõunaeesti keelte teemat. Kolleeg Seeder küsis võõrkeelte kohta, et kümme allkirja ja KOV-il tekib kohustus õpet pakkuda. Te ise siin kõvasti kiitsite seda, et kui laps õpib mitut keelt, siis ta areneb paremini. Kas siis praegu võro keel läheb selle võõrkeele käsitluse alla või mis see staatus selle praeguse eelnõu võtmes on? Kui Võrus nüüd kümme allkirja kokku panna ja nõuda, siis tulebki lähtuda nendest seadusepügalatest. Kolmandaks ütlen lihtsalt, et palun saatke see õigusanalüüs ka, mida Anti Allas oma esimeses küsimuses küsis. Märkige see endale üles. 

Jaa. Aitäh! Meil toimub keeleeksam kolm või neli korda aastas, ta ei toimu üks kord aastas. Keeleeksamit ei koosta ametnikud. (Hääl saalist.) Ei, me räägime keeleeksamite kohta. Selles mõttes see regulatsioon, eksami regulatsioon, puudutab täna riigieksamit, riigieksamid toimuvad üks kord aastas, aga keeleeksamid riigieksamitena – need on ka riigieksamid –, toimuvad kolm või neli korda aastas. Sellepärast, et seal sees on eksamite korraldus, riigieksamite korraldus, aga eesti keele eksam on ka riigieksam. Saate aru? (Hääl saalist.) Ei hakka, sest matemaatikaeksam toimub üks kord aastas. Selles mõttes, et hakkab kehtima, et seda tööd ei tohi kopeerida, on loogiline, aga see toimub ainult üks kord aastas. Aga keeleeksam toimub mitu korda aastas ja selle eksami kopeerimine on palju suuremate tagajärgedega kui see, kui toimub matemaatikaeksam üks kord aastas. Ehk see on … (Hääl saalist.) Saategi ligi, aga te ei saa seda võtta kaasa ega minna sellega kuhugi. (Hääl saalist.) Jah, loomulikult. Jah, just.

Debatt siin ... Saadame kirjaliku küsimuse, Rain Epler, siis minister saab vastata. Aga jätkake, palun!

Võro keele osas ma juba selgitasin. Tänases keeleseaduses on võro keel ja seto keel murdena sätestatud, murretel Eestis ei ole sellist õiguslikku alust, nagu on võõrkeeltel emakeele õpetamisel. Selle tõttu me oleme põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuse täna ka algatanud, et anda võro keelele, seto keelele ja mulgi keelele samasugune õiguslik staatus, nagu on võõrkeeltel emakeelena. Aga kui võõrkeel on kellegi emakeel ja vähemalt kümme lapsevanemat küsib õigust seda õpetada, siis täpselt samasugune staatus tuleks anda nendele lõunaeesti keeltele. Jah, nii on.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kõigepealt küsimus, siis kommentaar. Küsimus on, miks te ikkagi nii kangekaelselt võitlete taksonduse ja platvormitöötajatele keelenõude kehtestamise vastu. 

Ja kommentaar on see, et teie vastus kolleeg Tõnis Lukase küsimusele sellel teemal oli eksitav, ma kasutaksin ka tugevamaid väljendeid: demagoogiline ja vale. Te ütlesite, et taksonduses on kaebuste osakaal kaduvväike võrreldes kaubanduse ja teenindusega. Ma julgen siin ilma arve isegi välja toomata öelda, et vastupidi ja kordades vastupidi, kui me võtame kogu toitlustuse, teeninduse, kaubanduse kontaktid – neid on miljonid ja miljonid – ja võtame selle kaebuste arvu, siis selle osakaal on kindlasti oluliselt väiksem kui taksondusteenuse maht võrreldes nende kaebustega. Olukord on tegelikult vastupidine. Need argumendid, millega te põhjendasite, tegelikult ei ole üldse õiged. Olukord on vastupidine. Ja nüüd ma kordan küsimust: miks te võitlete nii kangekaelselt selle nõude kehtestamise vastu?

Aitäh küsimuse eest! Toon välja faktid. 2024. aastal oli kaebustest 48% ehk siis kõik pooled kaebustest, millega Keeleinspektsioon tegeles, kas kaubandustöötajate või teenindajate kohta toitlustuses. Pooled! Ülejäänud pooled jagunesid taksojuhtide, meditsiinitöötajate, kullerite ja teiste töötajate vahel. Suurem osa sellest, millega Keeleamet peab kokku puutuma, kus inimesed tunnevad, et nad tegelikult vajavad teenindaja eesti keele oskust, ei ole mitte taksonduses ega meditsiinis ega kulleritel, vaid on tegelikult kaubandustöötajatel ja teenindajatel toitlustuses. Ehk siis see on see koht, kus inimene päriselt vajab, et eesti keeles oleks tal võimalik teenindust saada, sellepärast et ta lihtsalt ei saa seda teenust kätte, kui ta toitlustuses seda teenindust eesti keeles ei saa. Suurt osa taksoteenusest on inimesed tarbinud, ilma et kaebusi sinna oleks tulnud. Me ei näe vajadust, me ei näe põhjendust. Me oleme selle põhjalikult läbi analüüsinud, et meil on vaja seal keelenõuded kehtestada. Keelenõuete kehtestamine on selles mõttes ebaproportsionaalne, et tekitab turule sisenemisel väga suure tõrke, teenuse kättesaadavuse vähenemise ja teenuse kallinemise. Selle tõttu tegelikult mitte keegi sellest ei võida.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Tõesti, siin küll mitte viimasele küsimusele, aga eelnevatele on mul hea meel, et minister toob välja erinevaid teaduslikke argumente. Ma arvan ka, et keeleõpe ei ole niivõrd poliitiline, vaid tegelikult seal on väga palju metoodikaid, mida me peaksime arvestama, olgugi see meile poliitiliselt sobiv või mitte. Seda esiteks. 

Aga küsimus on killustatuse kohta. Te toote nüüd HTM-i alla kõik need ressursid ja vajamineva kompetentsi. Mida see praktikas tegelikult tähendab? Ma arvan, et üks hirmudest ongi olnud ka see, et kui nüüd töötukassast ja mujalt see kohustus ja võimalus kaob, kas see saab ikkagi olema hea muudatus või mitte. Mida see praktikas tähendab? Kas te toote endale kõik need töötajad juurde ja raha juurde, ei? Millised on need mõõdikud, et te saaksite öelda aasta pärast või millalgi, et jah, see oli õige otsus, et me selle koondasime HTM-i alla kõik?

Aitäh selle küsimuse eest! See ei tähenda seda, et töötukassaga tegelevad ametnikud tulevad Haridus- ja Teadusministeeriumisse. Töötukassa ülesanded on siiski palju laiemad kui ainult eesti keele õpe, küll aga see, mis puudutab töötukassa eesti keele õppe tellimust, oleks koordineeritud Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Ehk siis tänane tellimus on valdavalt tööandja või töötaja enda soovi põhiselt. Me näeme statistikas seda, et kõige lihtsam koolitus, mida töötaja on läinud küsima, on eesti keele koolitus. Ta on selle võtnud, ta on nii-öelda linnukese kirja saanud, et ta on käinud koolitusel, tegelikult eesti keele tase paranenud ei ole. Ja see on tihti sooritatud ainult sellepärast, et saaks tööturuteenuseid töötukassast. Me tahame, et töötukassa eesti keele õpe oleks prioritiseeritud. Meil on prioriteetsed sihtrühmad, kellele töötukassast on võimalik eesti keele õpet pakkuda. Meie praegune absoluutne prioriteetne sihtrühm on haridustöötajad, lasteaiaõpetajad, kooliõpetajad, abiõpetajad, kellel on keelenõuded ja kes peaksid prioriteetse sihtrühmana töötukassas täna ka eesti keele koolitust saama. 

Mis puudutab Kultuuriministeeriumi, siis jah, haridusministeeriumi soov on olnud ja ka minu soov on olnud, et seal olevad eesti keele majad ja eesti keele õppega toimuv täiskasvanute eesti keele õppekogu koordinatsioon liiguks Haridus- ja Teadusministeeriumi alla. Me ei ole täna jõudnud kokkuleppele Kultuuriministeeriumiga nende struktuuride nihutamises, ümbertõstmises ühest ministeeriumist teise, aga me töötame selle nimel, et me suudaksime selle struktuuri selgemaks teha. See olukord, kus haridusministeerium peab vastutama täiskasvanute keeleõppe olukorra eest, aga tegelikult rahalised ressursid, kogu töötajaskond ja õpetajaskond on Kultuuriministeeriumis ja nende allasutustes, ei ole lihtsalt mõistlik. Me leiame, et tegelikult tuleksid need eesti keele majad liigutada Haridus- ja Teadusministeeriumi alla Eesti Keele Instituudi osaks, kust nad saaksid eesti keele õpet täiskasvanutele tõhusalt ja kvaliteetselt pakkuda.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Veel kord märgin, et sunniraha tõstmine on olnud möödapääsmatu. On viimane aeg seda teha, sest suurettevõtted on lihtsalt ignoreerinud neid karistusi ja hoiavad tööl hulgi inimesi, kes ei valda eesti keelt. Nüüd, kui meie tegime oma eelnõu, siis me vaatasime, et need suurfirmad võivad ka natuke suuremate summade peale neid karistusi siiski ignoreerida, sest mugavam on hoida ikkagi neid keeleoskamatuid inimesi tööl, ja panime eelnõusse võimaluse karistada neid teatud protsendi ulatuses kogu käibest. Kas teie arvate, et nad on 10 000-ga korrale kutsutavad? Ma küll loodan, et see nii on, aga kahtlus ikkagi jääb, et päris suured firmad võivad seda karistust ignoreerida.

Aitäh selle küsimuse eest! Nüüd, 10 000-ne trahv on keeleseaduse rikkumise eest, kui eesti keelt ei ole kasutatud olukordades, kus peab kasutama. See ei puuduta töötajaid. Töötajate keeleoskus puudutab sunniraha. Ehk see sunniraha, mida määratakse töötaja keeleoskusnõuete mittetäitmise eest füüsilisele isikule ja juriidilisele isikule. Trahv on see, kui näidatakse filmi, filmil ei ole eestikeelseid subtiitreid, tehakse reklaami, mis ei vasta keeleseaduse nõuetele, ja nii edasi. Ma lihtsalt täpsustan neid eripärasid. Sunniraha me ilmselt protsendina töötaja palgast kehtestama ei hakka, sest palk kogu aeg muutub. Aga see sunniraha, 1280 eurot töötajale, ma arvan, on päris suur summa, mis motiveerib inimest tõsiselt ette võtma oma keeleoskuse parandamist.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõtte juurde. Selleks palun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head rahvasaadikud ja kõik eesti keele armastajad ja austajad, kes te olete ekraanide taga! Tõesti on hea meel, et see keeleseadus jõudis nüüd Riigikokku. Oleme seda ammu oodanud ja ka kultuurikomisjonis varasemalt muudkui küsinud, millal see tuleb. Väljatöötamiskavatsus oli juba pikka aega ette valmistatud. 

Kultuurikomisjonis arutasime me esimese lugemise ettevalmistamist 3. novembril. Koosolekut juhatas Liina Kersna ja kohal olid komisjoni liikmed Madis Kallas, Liina Kersna, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Puudusid Vadim Belobrovtsev ja Helle-Moonika Helme. Kohale olid kutsutud ka haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, keelepoliitika osakonna juhataja Haridus- ja Teadusministeeriumist Andero Adamson ja nõunik Kätlin Kõverik. Ministri nõunikud Daniel Kõiv ja Gea Kangilaski olid samuti kohal. 

Selle arutelu juures kõigepealt kuulasime loomulikult seaduse enda sisu, tutvusime sellega. Ma ei hakka uuesti siin ette lugema kõike, mida minister juba päris põhjalikult tutvustas ja tõi välja olulisemad muudatused. Võib-olla on lihtsalt jälgimiseks hea, et ma uuesti kordan neid. Eesti keele oskuse nõuete täitmise järelevalvet tõhustatakse. Suurenevad sunniraha ja trahvid, et motiveerida nii juriidilisi kui füüsilisi isikuid keelenõudeid täitma. Täpsustatakse eesti keele rolli asjaajamiskeelena ja laieneb selge nõue ka avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, sealhulgas ülikoolidele ja Eesti Rahvusringhäälingule. Nähakse ette muudatused tasemeeksamite ja täiskasvanute keeleõppe korralduses. Oluline on ka see, et koondatakse täiskasvanute keeleõppe vastutus selgemalt Haridus- ja Teadusministeeriumile, et parandada koordineeritust ja tulemusi. Keeleametile antakse laiemad järelevalveõigused. See on huvitav, et ta ei tee mitte järelevalvet enam ainult keeleseaduse täitmise üle, vaid ka teistes seadustes keelenõuete täitmise üle. Neid on rohkem kui keeleseadus. Täpsustatakse välisspetsialistide keelenõuete vabastuse tingimusi ja lisatakse kategooriad õpetajatest, kes tegutsevad rahvusvahelise õppekava alusel või õpetavad võõrkeelt. Ka audiovisuaalsete teoste dubleerimine kinolevis reguleeritakse ja nähakse ette volitusnormid keelevaldkonna projektide, uuringute, toetuste ja stipendiumide jagamiseks ning ajakohastatakse terminoloogia. 

Nüüd arutelu juurde. Esimene küsimus tuli Liina Kersnalt personali kohta, et kas keelejärelevalve tõhustamine toob kaasa ka Keeleametisse täiendavate töökohtade loomise, ametikohtade loomise. Minister vastas, et aastal 2024 on juba Keeleametisse loodud kaks täiendavat ametikohta, et kindlustada eestikeelsele õppele ülemineku ajutise töökoormuse suurenemist, kuna järelevalve puudutas just venekeelsetes koolides toimuvat. Aga kuna suurem osa sellest järelevalvest on tehtud ja tulemustest on siin ka Riigikogus tegelikult juttu olnud, siis need ametnikud edaspidi liiguvad tööturu keelejärelevalve valdkonda, kus nende tööpanust on rohkem vaja. Nii et otseselt ametnike arvu suurenemist ei ole ette nähtud. 

Signe Kivi küsis selle kohta, et kuna seda keeleseadust nüüd praktiliselt 14 aastat ei ole muudetud, siis kas ei oleks pidanud uue seaduse koostama. Ministri vastus oli, et ei olnud selle järele otsest vajadust. Arutelu enne seda otsust ja väljatöötamiskavatsuse läbiviimine näitas, mis täpselt need probleemid on, mis vajavad seadusemuudatust, milliseid keelevaldkonna eesmärke saab saavutada ka mitteregulatiivsete meetmetega. Kehtiv keeleseadus üldiselt täidab oma vajadusi ja neid eesmärke ning vajadus uue seaduse järele puudub. Need asjad, mida reguleeritakse, ma enne ka tõin kokkuvõtlikult välja. 

Madis Kallas küsis, kas volikogu komisjoni tegevus kuulub ka § 31 lõike 1 alla. Nimelt, küsimus on selles, et öeldakse, et kohalikes omavalitsustes on volikogu istungid eesti keeles, ja kas ka komisjoni puhul on sama nõue. Minister vastas, et volikogu komisjon on lahutamatu osa volikogu tööst ja kuna seaduses on sätestatud, et volikogu ise töötab eesti keeles, siis see loomulikult tähendab ka komisjonide tööd. Ja ei ole võimalik, et komisjoni istungeid isegi konsensuslikult hakatakse pidama mingisuguses muus keeles. See on kindlasti hästi oluline. 

Tõnis Lukas küsis, kas valitsus on rahul eesti keele kasutamisega teenindussektoris, ja arvas, et viimasel ajal on sagenenud kaebused eesti keele rolli vähenemise kohta nii söögikohtades, kauplustes kui ka takso- ja platvormiteeninduses, ja küsis, kuidas on korraldatud keelenõuete täitmise kontroll renditööjõu puhul. Ja minister vastas, et kaebused tegelikult sõidujagamis- ja kulleriteenuse keelekasutuse kohta moodustavad väga väikese osa kõigist kaebustest. Seesama arv, mis ta just mainis siin, 0,02% ja 0,002% on see kaebuste osa, mis tegelikult puudutab sõidujagamis- ja kulleriteenuseid. Enamus keelelisi kaebusi, millega Keeleamet peab tegelema, on seotud kaubandus-, toitlustus- ja hotellindussektoriga. 

Ja kuna see kulleri- ja sõidujagamisteenus seostub otseselt ühe ettevõttega, Boltiga, siis ta ütles, et Bolt ise on võtnud kasutusele A1-taseme keeletesti, mille tulemusena ajutiselt eemaldati üle 2000 autojuhi, aga nendest 1000 autojuhti tegid mõne aja pärast selle testi ära ja naasid tööle. Tegemist on väga elementaarse keeleoskusega nagu A1-tase. Tegelikult sellist testi eriti isegi ei kasutata mujal. Need Bolti autojuhid, kes soovivad pakkuda mugavusteenust, peavad oskama ka suuliselt kliendiga eesti keeles suhelda. Ta tõi välja – võib-olla on kasulik siin teada, just see diskussioon praegu siin Riigikogu saalis oli –, et tegelikult Lätil oli selline kogemus, kus sõidujagamisteenusele pandi B1-tasemel keelenõue. See viis selleni, et autojuhte jäi vähemaks ja hind tõusis väga kiiresti üles. Tekkisid väga pikad ooteajad ja tegelikult rahvas ei olnud jälle rahul, sest ilmselgelt on see odav hind just tänu sellele, et sõidujagamisteenuse pakkujaid on rohkem võtta. 

Ministri selgitus on see, et neid keelenõudeid saab kontrollida ka muude meetoditega ja et liigne reguleerimine omakorda tõstab hindu ja vähendab teenuse kättesaadavust. Küll aga nõustus minister murekohaga, et eesti keele kasutus on vähenenud kaubanduses ja teeninduses ning sunniraha sisseviimine ja suurendamine peaks rohkem distsiplineerima. Seetõttu tegelikult kõik need muudatused sunniraha tõstmise ja tõhustatud järelevalve kohta, millest just juttu oli, annavadki lootust, et see tegelikult peaks paranema. Renditööjõule kehtivad samad keelenõuded nagu töölepinguga töötajatele ning nende täitmise eest vastutab nii tööandja kui ka töötaja. 

Tõnis Lukas küsis, kas riigi suhtumine on see, et eestikeelne teenindus pole alati iseenesestmõistetav ja lisatasu eest saadav mugavusteenus on eestikeelne. Kristina Kallas vastas, et taksoteenuse puhul kehtib Eestis B1-tasemel keelenõue. Seal, kus on päris nii-öelda mitte renditöö, vaid päriselt lepinguliselt töötavad taksojuhid, taksoteenuses kehtib see. Aga sõidujagamise puhul, kui inimene teenindab ilma teenindajakaardita, siis B1-tasemel keelenõuet hetkel ei ole. Tegelikult on teada, et need, kes seda pakuvad, tegelikult sellega ise tegelevad. 

Margit Sutrop küsis, kas keeleõppe valdkonnas liiguvad rahalised vahendid edaspidi Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, kui nüüd täpsustatakse seda, kes vastutab nende prioriteetide eest, mida keeleõppes tehakse. Siiani annavad seda lisaks Haridus- ja Teadusministeeriumile Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium eelkõige töötukassa kaudu. Kristina Kallas vastas, et HTM-il siiski puudub otsene kontroll rahavoogude üle ja nii see ka jääb praegu selle seadusega. Hetkel on üleval vaidlus selle üle, kas Haridus- ja Teadusministeeriumil on õigus määratleda prioriteedid sihtrühmadele, see tähendab need sihtrühmad, kellele tegelikult keeleõppeprogramme tuleks suunata. Ta enne siin ka varem rääkis sellest, et vahetevahel võib olla selline olukord, kus näiteks ei jätku õpetajaid, keeleõppe õpetajaid, kuigi Eesti riigi prioriteediks on seatud üleminek eestikeelsele haridusele. Näiteks võivad just nimelt lasteaia- ja kooliõpetajate koolitamiseks mõnes piirkonnas hanked läbi kukkuda, sellepärast et kõik koolitajad on juba hõivatud mingite muude kursustega. Näiteks Kultuuriministeeriumi rahastatavate muude kursustega teistele gruppidele. See tähendab, et riigi tasemel on prioriteetset üleminekut raske tagada ja see võiks paraneda. 

Margit Sutrop tõi välja vajaduse hinnata seniste tegevuste edukust ja rõhutas didaktikaõpetajate kvaliteedi tähtsust, kuna, tõesti, need arvud on väga mõtlemapanevad ja keeleoskuse tase tõuseb väga visalt, kuigi rahad, mis sinna on pandud, on märgatavad. Minister nõustus, et eelnõus toodud sõnastus peab näitama, et tegu on paragrahvi konkreetsemaks muutmisega ja keeleõppe kvaliteedi tagamiseks tahetakse anda teatud uued suunised. Praegu on keelefirmadele juba seatud nõue esitada õppekava ja õpiväljundid, aga rahastamissüsteemis on siiani lubatud toetada ka tegevusi, mis alati ei vii soovitud tulemusteni. Näiteks kui töötukassa aastaid rahastab keeleõpet koolituskaardi alusel ja see võimaldab inimestel ise valida keeleõpet, siis ei pruugi tingimata aidata nende võimekust tööturul või ka lõimimiseks seda tasandit anda. Igal täiskasvanute keeleõpet pakkuval asutusel on oma mõõdikud ja neid tuleks täpsustada. Sellest oli ka siin juttu ja see kindlasti selle seadusemuudatuse alusel saab olema üks diskussiooniküsimusi, vähemalt loodame, et ka lahendusi. 

Selle murdekeelte teema kohta siinsamas puldis olija küsis, miks ei ole käsitletud eelnõus murdekeelte teemat, mida me ka varasemalt oleme arutanud näiteks Riigikogu kultuurikomisjonis. Vastus oli sama, mis siin juba minister ütles, et praegu tegelikult ei ole juristid ja keeleteadlased jõudnud kokkuleppele, kas lõunaeesti keeled on murded või eraldi keeled. Neil on lahkarvamusi sellel teemal ja samuti ei ole kokkulepet, milline peaks olema nende staatus seaduses. Lõppkokkuvõttes otsustati see vaidlus keeleseaduse muudatusest välja jätta ja arutada teemat vajaduse korral Riigikogus. 

Minister lisas, et haridusvaldkonnas on madalama taseme seadusaktid, kus on võimalik tugevdada lõunaeesti keele staatust haridussüsteemis. Ette on valmistatud võõrkeeltele sarnane säte, mis annab õiguse taotleda lõunaeesti keele puhul, mille alla käib neli murdekeelt, kui vähemalt 20 vanemat on taotlenud seda õigust. Täna juba praktiseeritakse seda õigust, kuid puudub rahastusplaani sisaldav õiguslik raamistik ja sellega tegeldakse edasi. 

Küsimus oli ka selles, kuivõrd on murdekeelte õppimine näiteks kohustuslik või vabatahtlik. Jällegi, siinsamas puldis olija seda uuris. Kristina Kallas vastas, et keelenõukogu esimees professor Birute Klaas on osalenud viimasel keeleseaduse arutelul ja tema rõhutas kindlalt vajadust käsitleda lõunaeesti keeli keeleseaduses iseseisvate keeltena, eristatuna eesti keelest ning pooldades nendele keeltele piirkondlike õiguste andmist. Sellega me seal rohkem ei tegelenud. See on üks selliseid asju, mille kohta praegu rohkem komisjoni istungilt ei saa öelda. 

Signe Kivi arvamusel on lõunaeesti keelte taassünd taganud tugeva toetuse nii kogukondade, lastevanemate kui ka kohalike omavalitsuste poolt, mida näiteks kinnitab keelte alusel lasteaiarühmade loomine. Ta avaldas arvamust, et võib-olla alati ei ole hea nõuda iga asja kohta täpset reguleerimist, see initsiatiiv juba, rahva enda initsiatiiv näitab, et see huvi on olemas. On oluline, et keelepoliitika kuuluks selgelt Haridus- ja Teadusministeeriumi pädevusse, sõltumata sellest, kus keeleõpet parajasti korraldatakse. Prioriteediks peaks eelkõige olema Signe Kivi meelest õpetajate järelkasvu tagamine ja eestikeelsele õppele üleminek, mida toetab Riigikogu vastav otsus. Kõik ressursid tuleks sinna suunata, sest lõimumine saab alguse just keeleoskuse parandamisest ja avaliku keeleruumi tugevdamisest. Eesti keele kasutuse tõstmine ühiskonnas loob soodsa pinnase nii keele kui ka kultuuri loomulikuks arenguks ja lõimumiseks. 

Komisjoni esimehena tegi Liina Kersna ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, see oli konsensuslik. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. novembril – jällegi, konsensuslikult. Esimene lugemine lõpetada – ka konsensuslikult. Ja muudatusettepanekute tähtajaks on 2. detsember kell 17.15. Sellega meie komisjoni tegevuse ülevaade lõpeb, aga olen heal meelel nõus vastama küsimustele. Aitäh teile!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Kuulajad kaugemalt! Sellega, mis antud keeleseaduse eelnõus kirjas on, sotsiaaldemokraatidel suuri probleeme pole. Mõned väikesed detailid on, kuid sellega jõuame järgmiste lugemiste ajal ja vahepeal arutada neid ning vajaduse korral teha ka muudatused. Tõhustatud järelevalve keelenõuete täitmise üle, eestikeelse asjaajamise kohustus avalikus sektoris ja keeleõppe paindlikud tingimused on teemad, mida sotsiaaldemokraadid kindlasti toetavad. 

Küll aga on probleeme sellega, mis siia seaduseelnõusse pole jõudnud. Nimelt, püüan selgitada, miks minul, kelle emakeeleks on võru keel, siiralt on kahju, et seaduse kooskõlastusringil pole leidnud eelnõu esitajate toetust Võro Kongressi vanematekogu, Seto Kongressi vanematekogu, Eesti keelenõukogu ja Tartu Ülikooli praktiliselt sarnane ettepanek, et tunnustada lõunaeesti keelt Eesti põlise piirkonnakeelena, mille hulka kuuluvad võru, setu, mulgi ja tartu keel. Lisaks sellele on ka 14. rahvusvahelise fennougristika kongressi osavõtjad allkirjastanud ühiselt avaliku pöördumise Riigikogule ja valitsusele, milles soovitatakse tunnustada lõunaeesti keelt Eesti põlise piirkonnakeelena, mille hulka kuuluvad, veel kord, nagu ma juba ütlesin, võru, setu, mulgi ja tartu keel. 

Aga, head kolleegid, teeme siis proovi siin. Loen ühe lause võru keeles. Parhilla õkva taha löüdä siit saalist inemisi, keä rinnä seen lüö võro süä, vai noid, keä mõistva hinnata, et kirrev kultuur tege mi uma Eesti rikkambas, mitte vaesembas ja tuud tasus tukõ ja hoita. Kas kõik said kõigest aru? 

Mul on hea meel, et tõesti siin saalis on päris palju Võru või Lõuna-Eesti juurtega inimesi, teie tõenäoliselt saite aru, aga kui ka ülejäänud, siis nende seas nii hästi ei oleks läinud. Ühesõnaga, mõned said ja paljud võib-olla ei oleks saanud. Jah, tegemist pole vaid murdega, vaid ka keeleteadlased kinnitavad, et tegemist on eraldi keelega, võru keelega, millel on selged keeletunnused. 

Nüüd siis pisut kaugemalt ja taustast. Eesti põline kultuur on väga rikas ja selle üle tasub uhke olla. Keeleteadlased räägivad juba ammu, et Eesti aladel on kõneldud üle tuhande aasta mitut läänemeresoome keelt, kusjuures lõunaeesti keel on neist kõige vanem, mis eraldus läänemeresoome algkeelest juba üle 2000 aasta tagasi. Järgmisena eraldus liivi keel, seejärel põhjaeesti keel, vadja keel ja teised. Neile, kes soovib sellest rohkem teada ja teaduslikku lähenemist, veebilehel eestijuured.ee saab selle kohta põhjalikku infot. 

Eestis ei kahtle keegi, et liivi keel ja vadja keel on eraldi keeled. Põhjaeesti keelest kujunes välja Eestis standardkeel ehk Eesti riigikeel. Ja kuigi veel kuni 20. sajandi alguseni oli Eestis kasutusel kaks eraldi kirjakeelt – põhjaeesti ja lõunaeesti –, siis ikkagi peame täna siin järjekordselt üles võtma teema, et enam kui 2000 aasta vanune lõunaeesti keel on eraldi keel ja väga väärtuslik osa Eesti põlisest kultuurist, mitte põhjaeesti keele murre. 

Keeleteadlased räägivad, et vadja keel on põhjaeesti keelega palju sarnasem kui lõunaeesti keel ehk võro, seto, mulgi ja tartu keel. Vadja keel on seejuures eraldi keel, nagu me enne kuulsime. Aga meie oma Eesti Vabariik ei ole seniajani tunnistanud meie põlist lõunaeesti keelt, mis erineb põhjaeesti keelest rohkem kui vadja keel, eraldi keelena, vaid ideoloogilistel ja poliitilistel põhjustel on praegused võru, setu, mulgi ja tartu keel keeleseaduse järgi põhjaeesti keelel põhinevad eesti ühiskeele murded, mida need keeled ajalooliselt ja keeleteaduslikult loomulikult ei ole. 

Juba 2010. aastal tehti keeleseaduse kohta muudatusettepanekud, et lisaks murdekeeltele tuleb seadusesse tuua ka piirkonnakeele mõiste, ja peaaegu oleks see ka teoks saanud. Nimelt, kultuurikomisjon seda algselt toetas – keda asi huvitab, võib lugeda kultuurikomisjoni 18. jaanuari 2011. aasta protokolli –, kuid nädal hiljem, 25. jaanuaril samal aastal koosolekul otsustati asi ümber, võtta aluseks regionaal- ja vähemuskeelte harta, kuigi Eesti ei ole siis ega ole ka praegu selle hartaga ühinenud ega peagi ühinema. Hartaga seoses kardeti siis ja kardetakse praegu, et kui võrokeste põlist keelt nimetatakse ametlikult piirkonnakeeleks, siis ka venelased hakkavad riigi käest vene keele piirkonnakeele õigusi nõudma, kuid vene keel on Eestis kehtivate seaduste kohaselt juba ammu ühiselt defineeritud kui võõrkeel ja mulle teadaolevalt ei ole mitte ükski riik tunnustanud võõrkeelt piirkonnakeelena. 

Ja kui keegi tuleb välja jutuga, et lõunaeesti keelt, mis koosneb võru, setu, mulgi ja tartu keelest, ei saa keeleseadusesse kirjutada sellepärast, sest põhiseaduses lõunaeesti keelt ei mainita, siis ma tahan temalt küsida, kuidas sel juhul saab keeleseaduses olla eraldi iseseisva keelena eesti viipekeel, mida samuti ei ole põhiseaduses mainitud. Kas selle inimese meelest on eesti viipekeel põhiseadusega vastuolus? 

Miks meil, lõunaeestlastel, on seda kõike vaja? Võru keel on kõigile pingutustele vaatamata kahjuks siiski hääbumise kursil. Setu, mulgi ja tartu keelega on olukord veelgi kriitilisem. Seega on vaja põhimõttelist muutust, nii-öelda teist käiku. Lõunaeesti keel on olnud olemas juba 2000 aastat. On aeg, et Riigikogu tunnistaks lõunaeesti keelt ametliku keelena. Oma põlise kultuuri tunnustamine ja väärtustamine teeb meist paremad ja uhkemad Eesti Vabariigi kodanikud. Lõunaeesti keele tunnustamine regionaalkeelena annab parema võimaluse neid keeli alles hoida. Meil, XV Riigikogu koosseisul on võimalus see otsus ära teha. Võrokese, seto, mulgi, tartlase pallõsõ ti tukõ tuu jaos. Tennä! Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! See on tõesti väga oluline seadus. Keeleseaduse muudatused, nii nagu ka keeleseadus ise tervikuna reageerivad põhiseaduse nõudele, et hoida eesti keelt, kultuuri ja rahvust. Siin ei ole ühtegi pisendavat asjaolu. Me peame kõigis muudes seadustes ja kogu oma toimingus siin töötama muu hulgas ühe konkreetse eesmärgi nimel: et eesti keele roll riigikeelena Eesti riigis oleks piisavalt hoitud. 

Kas me reageerime piisavalt? Praeguseks on jõudnud Riigikogu menetlusse valitsuse esitatud seaduseelnõu, kus on mitu tublit punkti. Aga lähen ajas natukene tagasi. Kolm aastat tagasi arutas valitsus omavahel – siis oli üle-eelmine valitsus – keeleseadusega tulemist. Mina haridus- ja teadusministrina selle esitasin. Sellega jäi Riigikogu menetlusse tulemine 2022. ja 2023. aasta vahetusel ja alguses väidetavasti ajapuuduse taha, aga tegelikult oli sellel menetlusel ka paar väga tõsist debatipunkti, kus tollase valitsuse koosseisus olevad erakonnad olid erineval seisukohal. See kajastub päris hästi ka selles eelnõus siin, mis kannab tollase vaidluse vaimu. Selle tõttu palun jälgida ka järgmise eelnõu arutelu, kus Isamaa fraktsioon on esitanud oma keeleseaduse eelnõu. Seni oleme me seda teinud terviklikult, aga oleme nüüdseks eelnõuks välja võtnud teeninduses väga olulised valdkonnad, kullerteenuse ja taksoteenuse reguleerimise, mida on täiendavalt vaja reguleerida. Seda just nimelt sellepärast, et me juba siis, kui me oma eelnõu esitasime, olime teadlikud, et valitsuses planeeritavas eelnõus neid olulisi fragmente või neid osi ei ole käsitletud. 

Mis puudutab kullerteenust, siis tõepoolest võib tunduda, et see on platvormitööna reguleeritud nii, et kontakti peaaegu et ei olegi tellija ja teenuseosutaja vahel. Päris nii see siiski ei ole, see kontakt on olemas. Kui me mõtleme kullerteenuse mahtudest, siis selle maht majanduses – ma ei taha öelda, et see on päris fantoomvajadus –, aga kui on pakkumine, siis on ka tellimus. Põhimõtteliselt ei ole ju toitu koju tellida kõigi esmane vajadus, aga kui see võimalus on, siis seda tehakse. See on mõnes mõttes mugavusteenus. Aga kõigile, kes seda osutavad ja eesti keelt üldse ei valda – suur osa nendest on viimase aja immigrandid –, jääb mulje, et eesti keeleta saab Eestis hakkama. See mulje levib ka nende perekondadele. Ja see, mida muuta, seda suhtumist muuta hiljem, kui need inimesed jäävad siia püsivalt elama, on väga raske. Sest me oleme ükskord neile juba öelnud, et Eestis nad saavad toimida ilma keeleoskuseta. 

Mis puudutab taksoteenuse osutamist, siis siin ma olen väga rahulolematu ministri vastustega ja sellega, et taksoteenuse puhul eesti keele rolli vähenemist ei panda valitsuse tasemel tähele ja seda probleemi pisendatakse väga selgelt. Mängiti protsentidega, mis on demagoogiline, ja räägiti mingist 0,002%-lisest probleemist siin. Tegelikult on ka sellel aastal 600 taotlusest või kaebusest, mis Keeleametile on tulnud, 160 ehk üle 25%. 160 puudutab taksoteenust. See ei ole marginaalne protsent, see on kaubanduses toimuva järel teisel kohal. Ja see on sellel aastal kolm korda kasvanud. Siin valitseb anarhia, me oleme tegelikult murranguhetkes ja massiivse võõrtööjõu sissevoolu puhul ei pruugi see murrang olla eesti keele püsimise kasuks. 

Eelmise aasta alguse andmetest minister rääkis, et 80 000 siin tööjõuturul olevat inimest eesti keelt ei valda, 20 000 neist on töökohtadel, kus on nõutud eesti keel, aga nad ei valda seda. See protsent on kindlasti praeguseks juba halvenemas. Riigikeele seisund on kindlasti halvenemas. Me ei räägi siin, kui me räägime teeninduses eesti keele rolli taastamise vajadusest, sellest, kas eestlased saavad muude keeltega hakkama. Jah, kindlasti me saame muude keeltega hakkama. Aga miks me peame Eestis seda, kui põhiseaduse ja keeleseaduse kaitse all nõudma siia lisanduvatelt inimestelt keeleoskust, mitte meilt võõrkeelte oskust? See probleem on püstitatud või õigemini vastus lähtub pöördlahendist valitsuse puhul. 

Selles eelnõus on üle-eelmise valitsuse algatatud eelnõust kopeeritud ka mõned asjad. Avalik-õigusliku juriidilise isiku ehk ülikoolide puhul asjaajamiskeelena fikseerida eesti keel, seni seda ei olnud. Eraülikoolide puhul oli, avalik-õiguslike puhul ei olnud. Kindlasti on hea, et eesti keel filmide dubleerimisel on nüüd täiesti selgelt olulisel kohal. 

Ja kui rääkida eranditest, siis tippspetsialistid peaksid viie aasta jooksul eesti keele omandama, kui nad tahavad siia pikemalt jääda. Tegelikult oli ülikoolides see standardlepingutes, kus seda pandi, kolm aastat, aga vähemalt mingigi fikseering, et viis aastat on see tähtaeg. 

Korduseksamitest oli juttu. Mida siin ei ole veel lisaks nendele taksoteenusele ja kullerteenusele, on tööjõurendi ettevõtete tegevuse reguleerimine. Võib öelda küll, et kui siin töötaja on, siis tema vastutab, kui ta keelt ei oska, aga ettevõtte vastutusele võtmine on tegelikult tulemuslikum. Ja kui need ettevõtted on näiteks Poolas, renditööjõud siin, siis meil ei ole regulatsiooni, mis annaks võimaluse neid mujal olevaid ettevõtteid, kes on siia tööjõudu toonud, karistada. 

Audioreklaam on kaubanduskeskustes, meie meelest ei ole see piisavalt eestikeelne, vähemalt Põhja-Eestis mitmel pool. Seda peaks reguleerima, siin on see säte välja võetud kahjuks praeguse valitsuse poolt. Ja riigi jagatud info ei pea olema kolmes keeles, võtkem siin eeskuju lätlastest, kellel domineerib riigi poolt ikkagi lätikeelse informatsiooni andmine. Kõik selle jaoks, et riigikeel meie väikestes riikides – ja meie mõtleme siin Eestit – oleks piisavalt hoitud ka tulevikus. 

Teie aeg! Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes te seda ülekannet jälgite! Eesti riik on peaaegu kogu iseseisvuse taastamisele järgnenud perioodi vältel olnud põhjendamatult kõhklev riigikeele positsiooni kindlustamisel. Keel on eestluse ja identiteedi olulisim alustala. Ometi oleme läbi kolme aastakümne lasknud kesta ja sageli ka edeneda arengutel, mille puhul Eesti avalikus ruumis on liiga paljudel siin püsivalt elavatel inimestel kujunenud tundmus, et meie riigis on võimalik oma igapäevast elu elada ka riigikeelt oskamata. Kas me kujutaksime midagi sarnast ette Hollandis, Taanis, Rootsis või Soomes, suurtest Euroopa rahvusriikidest kõnelemata? No ilmselt ei kujuta. Aga meie oleme millegipärast oma riigikeele jõustamist väga pikka aega häbenenud. 

Oleme oma tagasihoidlikkuses ja alateadlikust soovist vastasseisudest hoiduda jätnud meie oma riigi põhiseadusliku eesmärgi kehtestamata või oleme seda teinud ebapiisavalt. Me oleme ise lasknud osal kaasmaalastel võtta maad tundmusele, et võib-olla on Eesti riik ajutine nähtus, kuna me ise ka ei ole oma riigikeele staatust piisaval määral kindlustanud ega ka nõudeid piisaval määral rakendanud. 

Vähe sellest, me oleme läinud veel kaugemale. Me oleme loonud riigile suhtlemiseks ning riiklikult vajaliku info levitamiseks venekeelsed veebilehed. Me oleme võimaldanud venekeelsed viidad avalikus ruumis, oleme lubanud venekeelseid audioreklaame meie kaubanduskeskustes. Muide, siiamaani, ligi neli aastat peale täiemahulise Vene agressiooni algust Ukraina vastu jätkavad Eestis tegutsevad mobiilsideoperaatorid venekeelsete automaatteavituste kasutamist. Ma ei mõista hästi, mispärast. Seda eeltoodut silmas pidades, miks peaks sisserännanud tegema pingutusi eesti keele omandamiseks, kui me riigina ise anname talle oma tegevusega märku, et siin saab ladusalt hakkama ilma riigikeelt oskamata? 

On tõsi, et ka varasemad valitsused on astunud samme, et eesti keele seisundit kindlustada. On võetud asjadega tegeleda isegi siin saalis. Ent minu maitsel on need tegevused natuke liigsageli paistnud tormiliste tegevuste etendamisena tegelikku probleemi lahendamata. Tegelikku tahet ja piisavat toetust ei ole jätkunud. 

Õnneks on meie suhtumine otsustavalt muutumas ja käesolev eelnõu on selge märk asjade paremusele pööramise suunas. Keeleõppe korraldus koondatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalasse eesmärgiga lõpetada killustatus ja tagada toimivad lahendused ühiskonna ja tööturu jaoks. Kaasajastatakse riigikeele kasutusala õiguslikke aluseid, tugevdatakse eesti keele asjaajamise põhimõtteid avalikus sektoris ja parandatakse eesti keele õpet täiskasvanutele. Väga tähtis on, et järelevalve keelenõuete täitmise üle muutub rangemaks. Oluline on nõuda eestikeelset asjaajamist kõigis avaliku sektori teenuseid osutavates asutustes. Tähele maksab panna, et nõuet laiendatakse kõigile avalik-õiguslikele asutustele ja ka kohalikele omavalitsustele. 

Ma tahan siinkohal meile kõigile südamele panna, et peame teadlikult tegelema ka oma kodanike keelehoiakute arendamise ja eestlaste riigikeelse enesekindluse kasvatamisega. Muukeelsete kaasmaalaste keeleõpet aitab tõhusamaks muuta igaüks meist, kes me lahke meele ning sõbraliku enesekindlusega jääme suheldes eesti keele juurde ning oleme valmis kannatliku rahuga läbi praktilise suhtluse võõrkeelsetel kaasmaalastel oma igapäevast keeleoskust parandada. Kuid vastutust ei saa jätta ainult ühiskonnale. 

Ma tahan lõpetuseks rõhutada ka kultuurivaldkonna üliolulist rolli keele säilitamisel, õpetamisel ja arendamisel. Võtaks minuti lisaaega. 

Üks minut juurde. 

Innustava eeskuju teadlik ja sihipärane pakkumine kunstiliste vahendite kaudu on maailmas läbiproovitud ja tõhusalt toimiv meede. Ma olen enda erialases tegevuses eeskujupõhisust rakendanud üle 30 aasta ja seepärast pole mul kahtlust, et paeluv eeskuju toimib arengute esilekutsumiseks päris tõhusalt. Minu arvates peaks riik püsivalt ja eesmärgipäraselt toetama eestikeelset audiovisuaalset kunstilist sisu, sealhulgas näiteks laste lavastusi, animafilme, mängufilme ja isegi eestikeelset popmuusikat, et pakkuda noortele inspireerivat eeskuju ning hoida eestikeelne kultuur kaasaegse ja mõjusana. Me saame küll, ja väga hästi saame, kui vaid päriselt tahame ning ka tegutseme. Seepärast toetab Eesti 200 fraktsioon käesolevat eelnõu. See on parajalt pikk ja otsustav samm edasi õiges suunas. 

Muide, päris lõpetuseks, minu isikliku veendumuse kohaselt tasuks lõunaeesti keele seadusliku staatuse andmine meile samuti lahendusele võtta. Minu arvates on see täiesti võimalik ilma julgeolekuriske võtmata. Tänan tähelepanu eest ja tänan ära kuulamast!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud ja kõik, kellele meie eesti keel on kallis! Ma arvan, et täna on väga-väga kaua oodatud moment ja oluline arutelu siin Riigikogu saalis, kuigi read on hõredad. Võib-olla ei paista välja, kui oluline see meie rahvale on. 

Keeleseadus saab rahvast kas liita või lahutada. Ka tänase arutelu üks selliseid palgeid, mis siin välja tuli, on see, et me oleme üksmeeles selles, et eesti keel vajab kaitset, ja rõõmustame selle üle, et Haridus- ja Teadusministeeriumist tulnud uus keeleseaduse variant võtab eesti keelt tõsisemalt. Ühtede jaoks on mure see, kas seda tehakse piisavalt tõsiselt, aga teiste jaoks on ka mure, kas eesti keele kõrvale peaks mahtuma veel üks keel. Kindlasti on ka neid, kelle jaoks need meetmed, mis siin täna võetakse tarvitusele, nagu sunniraha tõstmine ja trahvide suurendamine, põhjustavad meelehärmi. Nendest ma kedagi siin täna Riigikogu saalis ei näe, aga me teame, et ka nemad on tegelikult olemas. 

Keele ümber käib tegelikult päris tõsine igapäevane võitlus. Mul on hea meel kõigepealt selle üle, et keeleseadus peaks Eesti rahvast liitma, et me oleme konsolideerunud, et meie jaoks need sammud, mis on otsustatud eestikeelsele haridussüsteemile üleminekuga, on reaalsus. Me astume suurte, tugevate ja kindlate sammudega eestikeelse haridussüsteemi loomise poole. Ja kõik see, mis tugevdab avalikus sektoris eesti keele kasutamist, ka kodudes selle oskajate kasvu, on tegelikult oluline. Sellest, mis ähvardab meid lõhestada, räägiksin oma kõne teises osas. 

Kõigepealt sellest positiivsest. Eesti keele kõnelejaid on vähe, aga me oleme vaimult suured ja me oleme oma armastuselt eesti keele vastu suured. See on üks väheseid keeli – tegelikult ei ole väga palju neid keeli –, kus saab omandada maailmas haridust, kus saab teadust teha, kus on sõjaväekeel, kus väga paljud valdkonnad kasutavad eesti keelt samamoodi ka digitaalses valdkonnas arvutimaailmas. See, mis toob kaasa tehisaru, peab meid panema järjest rohkem seisma eesti keele kasutuse laienemise eest. Oleme viimasel ajal pidanud ka tõsiseid debatte selle üle, kui palju peaks tehisarule andma eestikeelseid tekste, kaitstes samal ajal autoriõigust ja mitte lubades teha asju, mis me ei ole kokku leppinud. 

Need sammud, mis ministeerium praegu astub – sunniraha tõstmine 1280 eurot töötajatele ja 10 000 ettevõtetele, kes ei kasuta eesti keelt korralikult –, on kindlasti märgatavad. Meil on väga oluline muutus ka see, et tõepoolest koondatakse rohkem kokku need, kes korraldavad keeleõpet. Nagu ma enne oma sõnavõtus ütlesin, ma arvan, et see peaks meid murelikuks tegema. 68 miljonit, mis keeleõppele on kulutatud, on ainult 5% kasvatanud keeleoskajate hulka nende endi hinnangul. Sinna tõesti võime juurde arvestada 2% vahepeal tulnud Ukraina põgenikke, kes alustasid väga madalalt A1 ja A2 tasemel ning teevad hämmastavalt häid pingutusi ja oskavad palju kiiremini keelt, kui seda võiks arvata siin elavate teiste mitte eesti keele kõnelejate puhul, kes aastaid ei omanda. 

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaks. 

Selle kõige kõrval, kus me rõõmustame, rõõmustame ka selle üle, et näiteks audiovisuaalse teose võõrkeelde dubleeritud, sealhulgas pealelugemisega koopiat võib nüüd avalikult esitada ja edastada vaid juhul, kui tegemist on lastele suunatud teostega, see tähendab, et üldiselt dubleerimist näiteks vene keelde ei tehta. See on väga oluline ja võib tõenäoliselt kasvatada ka keeleoskajate hulka. Aga näiteks Soomes on teada, et kuna ei dubleerita ka soome keelde, on tegelikult lugemisoskuse kasv olnud väga kiire. Tegelikult selle keeleoskuse, ka võõrkeeleoskuse omandamine on ju ka eestlastele väga oluline. 

Eesti keele eest seismine teeninduses, tervishoius, transpordis, toitlustuses – tõepoolest, selle elementaarse eesti keele oskuse omandamine on väga vajalik. Ma toetan seda väga, kuigi ma usun, et probleem läheb vähem teravaks selle pärast, et tehisaru annab juba näiteks tervishoius väga häid võimalusi arstil ja patsiendil suhelda, isegi kui neil ei ole ühist keelt. Tõenäoliselt tuleb see transpordisüsteemiga sama kiiresti, nagu me näeme praegu kirjalikult arvutist tõlkeid. 

Aga nüüd selle mure kohta, kuidas see arutelu eesti keele kaitsmise üle ja üldse keeleseaduse üle võib meid lõhestada. See teeb mind väga murelikuks. Meil oli kultuurikomisjonis arutelul pöördumine lõunaeesti keele ja selle all nelja muu murdekeele eraldi staatuse andmise kohta. Ja selles arutelus tuli väga selgelt välja, et need, kes võitlevad identiteedi ja lõunaeesti keele eristaatuse andmise kohta kui ajaloolise piirkonna keele jaoks, ei mõista minu arvates seda ohtu, mis see on poliitiliselt. Ja ka täna siin puldis rääkis teise erakonna esindaja, et see ei ole mure, et vene keelele hakatakse samamoodi ajaloolise piirkonna keele õigusi taotlema. 

See tegelikult on mure minu arvates. Riske on alati raske hinnata, aga sellega peaks tõsisemalt tegelema. Tõenäoliselt võiks natuke proovida süveneda sellesse, et see on tegelikult väga paljuski keeleteadlaste vaidlus. Me peaksime kindlasti arvestama seda, mida keeleteadlased ütlevad, aga neil on eriarvamused. Selle kohta soovitan lugeda Urmas Sutropi artiklit Eesti Päevalehes 14. aprillil 2025, kus ta näitab, et meil on tegelikult kaks erinevat koolkonda või arusaama. Jüri Viikberg näiteks Eesti Keele Instituudi kodulehel on kirjeldanud, et Eesti murded jagatakse kaheks küllaltki erinevaks peamurdeks, Põhja- ja Lõuna-Eesti murdeks, sest ajalooliselt on Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti eraldunud läänemeresoome algkeelest eri ajal. Murded jaotuvad murderühmadeks ja murreteks ning need omakorda murrakuteks. Uue ettepaneku põhjendamiseks on öeldud, et eesti keel on kujunenud Põhja-Eesti murretest ja Lõuna-Eesti murded ei ole sinna üldse panustanud. See on tegelikult nii-öelda keeleteaduslik probleem, millega me siin seisame nagu vastakuti. Traditsiooniline on rääkida peamurretest, murretest ja murrakutest. Aga uus lähenemine on, et ühest peamurdest ja selle murretest soovitakse teha omaette üksteise sees olevad keeled. 

Ma väga sooviksin, et tegelikult selline lõhestamine ei toimuks. Me peame leidma sellise lahenduse, et Eesti rahvas ka oma keele põhiselt saaks hoida ühte, sest 19. sajandil ...

Teie aeg! 

Kohe lõpetan. ... arenesid Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti kirjakeel. Ja kui jõuti 20. sajandi jooksul ühtse keelevariandini, siis me peaksime seda hindama, et eesti keel on ja peab jääma meie kõigi keeleks, olgu see siis teeninduse, ajakirjanduse, meditsiini, kultuuri, sõjaväe, hariduse, kõrghariduse või teaduse keelena. Palun hoiame oma keelt, hoiame oma rahvast ühtsena ja proovime leida lahenduse, mis meid ei lõhesta. Aitäh teile!

Aitäh! Hoiame ka aega! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid, kes on siin juba kõnet pidanud, kes on saalis, ja kõigile, kes meid kuulavad ja vaatavad läbi ekraani! Siin on kirjas väga ilusad sõnad selle seaduse eesmärgi osas, et seaduse muutmise peamine eesmärk on muuta eesti keele kasutamise nõuete täitmise järelevalve tõhusamaks, suurendades selleks sunnimeetmete ja trahvide mõju. Lisaks on muudatuste eesmärk täiskasvanute eesti keele õppe korralduse tõhustamine. 

On ka kirjas, et täiskasvanute eesti keele õppeks on viie aasta jooksul kulutatud ligi 68 miljonit eurot, aga keeleoskuse kasv ühiskonnas on olnud aeglane. Me võime ju arutada, kust see tuleb või miks see niimoodi on, aga me teame, et küsimus ei ole ju tegelikult ainult rahas. Küsimus on keeleõppe seisukohalt tihti palju rohkem, ja see on pigem ikkagi riigi võimes ennast kehtestada ja ka riiklikus väärikuses. 

Ministri vastustest tuli välja väga selge ambivalentsus nendes küsimustes. Me võime ju rääkida eesti keele kaitsest ja koostada seadusi, aga kui tegelikkuses, päriselus saadetakse sihtrühmadele keeleoskuse kohta vastuolulisi signaale ja samas pakutakse lahkelt raha, et palun-palun ainult tulge ja õppige eesti keelt, siis paremaks ei lähe ju midagi. Kui Eesti riigiasutused ei aja selga sirgu ega jaga kogu infot ainult eesti keeles, siis miks peaks üldse keegi eesti keelt õppima? Kui keegi, kes on tulnud Eestisse paremat elu ja tööd otsima ja saab siin oma igapäevase leiva teenitud, elu ära korraldatud ilma eesti keelt oskamata, siis miks ta peaks eesti keelt õppima ja oskama? 

Tegelikkuses me teame, et Eestis on piirkondi, kaasa arvatud pealinn Tallinn, kus on piisavalt venekeelseid töökollektiive ja ka ingliskeelseid rahvusvahelisi töökollektiive, muide, ja on elukeskkond, kus inimesel ei lähe üldse eesti keelt tarvis, et hakkama saada. Tööl saab omavahel vene keeles hakkama, tööandja on venekeelne, töökaaslased samuti. No milleks? Lähed poodi, venekeelne kassas, lähed taksoga, sõidad koju, venekeelne roolis, küsid tänaval teed või tahad suhelda, venekeelne kaaskodanik lahkelt suhtleb ja aitab. No mis Eesti riigist me siinkohal siis räägime? 

Pärast 2022. aastat on asi läinud ikka nii hulluks, et eestlased tunnevad oma kodumaal kahjuks, et me elame nagu väikesel Venemaal, vene keel on kõikjal ümberringi. No reklaamid kaubanduskeskuses on kadunud, vähemalt minu sellise tunnetuse kohaselt, aga kaubanduslikud teadaanded trükiste näol on ikka kakskeelsed. Milleks siis õppida, et sai on sai, kui sa saad endale pildimaterjali koju, kus sa näed, et on saiapilt ja kirjas "bulka"? Siis ei olegi vaja teada, et eesti keeles on "bulka" sai. Ei ole. 

Minister ütleb, et ärme lase end keeleküsimustes kurjaks ajada. No eesti lapsevanemad on juba väga kurjad ja õnnetud, et nende lapsed peavad oma päevi veetma lasteaias ja koolis, kus nende õpi- ja koolikeskkond on valdavalt venekeelne. Paljudes töökollektiivides on töökeskkond seoses valdavalt venekeelsete töötajatega samuti venekeelne. Inimesed kurdavad, et venekeelsed on oma üleolekut tunnetades nendes töökollektiivides ka juba täitsa ülbed – ülbed eestlaste ja eesti keele suhtes. Ja see on 30. taasiseseisvumise aastal väga kurvastav. 

Minister kasutas oma vastustes jälle ka väga vastuolulist demagoogiat, kui ma küsisin, miks on lubatud töökuulutustes vene keele nõue. No kellele? Vene turiste meil ju enam ei ole ega tule. Venekeelsed inimesed peaksid ju Eesti riigis eesti keelt rääkima või vähemalt püüdma sinnapoole. Nii et mingit taolist nõuet ei peaks ju üldse olema. Läti on selle ära keelanud, nii et saab ju küll. Ja see jutt, et iga keeleoskus on siin jälle väärtus omaette – selles osas ma olen nõus. Ma olen isegi mitut võõrkeelt õppinud. Aga keelte oskamine isikliku intelligentsuse näitajana on üks asi, aga riigi poliitika kujundamine on hoopis midagi muud. Ma paluks lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Nii et ma ootaks riigi esindajatelt ja valitsejatelt ikkagi kindlaid seisukohti ja üheseid sõnumeid. Ja mitte ainult mina, vaid tegelikult terve ühiskond ootab. Ma isegi ütleks, et tegelikult peaks alustama sellest, et kui eesti keeles tööd küsida ei oska, siis tööd ei saa. Punkt. Sest see info levib immigrantide ja nende hulgas, kes plaanivad Eestisse elama tulla kiiresti. 

Ja ma väidan, et eesti keele oskus suureneb kärmelt ilma selletagi, et Eesti riik peaks hakkama keeleõppesse matma järjest ja järjest kümneid ja kümneid miljoneid, nagu seda on siiani tehtud. No kaua me palume ja palvetame neid immigrante: palun õppige, palun õppige! Kaua me peame nägema neid silte teenindaja rinnas "õpin eesti keelt"? Kui kaua? Kas see on mingi elukestev õpe või? Ei. Mina ütlen, et eestlaste ootus on õigustatud ja põhjendatud, et kui ta elab ja töötab oma põlisel kodumaal, ta ei pea ootama, lootma ja paluma mitte kelleltki, et temaga suheldakse eesti keeles – ei töökollektiivis, tänaval, koolis ega mitte kuskil. 

Ja me näeme lähiriikides, kuidas seoses immigratsiooniga on aastaid käitatud neid riiklikult rahastatud kodustamisprogramme, kuhu kallatakse meeletult maksumaksja raha eesmärgiga, et no integreerime nad ära meie asukohariiki, need võõrkeelsed ja võõrmeelsed. Mida kõike kinni ei maksta? Ja see on paraku juba nii ka Eestis. Küll keeleõpet, küll haridust immigrantide lastele, küll mitmekesisust kultuuriruumis, sotsialiseerumist läbi sotsiaaltoetuste ja üldiselt, aga mida suuremaks paisub immigrantide kogukond, seda vähem tõhus, aga maksumaksjale kallis igal juhul on kõik need kodustamisprogrammid, mida riigid rakendavad. Ja Eesti võiks olla selles mõttes mitte sabassörkija ja teiste vigade järgitegija, vaid teiste vigadest õppija. Sest muidu meie vaimusuurus ja uhkus oma keele ja kultuuri üle jääb võõrastele ühel hetkel lihtsalt alla. 

See eelnõu siin on liiga vähe ja liiga leebe. Ja isegi kui see oleks karmim, ei muuda see siiski midagi, kui me juurpõhjuse ehk immigratsiooni osas lähitulevikus midagi ette ei võta. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 740 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. detsember kell 17.15. 

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 723 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Tõnis Lukase.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Keeleseadusest oleme täna juba rääkinud, aga siin teie ees ma tutvustan Isamaa fraktsiooni algatatud keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ta on muutmise seadus, seetõttu et mõlemad nendest seadustest on juba olemas. 

Kui eesti keele kaitsest rääkida, siis selle kohustuse paneb meile põhiseadus. Eesti keele roll riigikeelena tundus siis, kui me oma Eesti Vabariiki taastasime, olema ilmne. Oli selge, et kes eesti keelt õppida ei taha, lahkuvad siit või õpivad sunniviisiliselt eesti keele ära. Me ei osanuks mõelda 30 aastat ette nii, et me tegeleme mõningate keeleoskuse probleemidega või vajadusega riigikeelt veel tõestada ja kaitsta 30 aastat hiljem, aga me tegeleme sellega kahel peamisel põhjusel. 

Üks põhjus on jätkuv immigratsioon ja see, et me ei ole taasiseseisvumise eelseid uusimmigrante suutnud siia ühiskonda piisavalt integreerida. Ja teine põhjus on osalt ka esimese juurpõhjus, aga järjest ilmnev alaväärsuskompleks. See, et me loeme enda kui kultuurrahva ülesandeks lahendada ka keeleküsimuses nõudlikkuse asemel keelekonfliktide või majanduses või kusagil keeleoskamatust tingitud punnseisud. Nii et me pigem ise pakume lahendust oma võõrkeele oskustega, mis on väga hea, kuid ei saa olla ainukene lahendus, et kui siia tulevad inimesed, kes oskavad ainult vene või inglise keelt, siis meie läheme nendega nendele keeltele üle, ilma nõudmata neilt riigikeeleoskust, isegi kui nad on siin püsivad. See toob kaasa üleoleva suhtumise meie riiki. Kui meie käitume alaväärselt, siis teised hakkavad suhtuma meisse üleolevalt ja meid ei peeta riigirahvaks. See tendents ilmneb üha rohkem erinevates kollektiivides ja võib-olla meie arglikkusegagi selle teemaga tegeleda. 

Me oleme olnud viimaste aastate otsustes tunduvalt leebemad ja pehmemad kui näiteks Läti Vabariik. Ja meil ei ole tegelikult väga palju neid märke, mis näitaksid, et me selle valitud taktikaga oleksime eesti keele rolli kui riigikeele rolli kindlustamisel olnud lätlastest edukamad. Pigem on tendentse, kus on näha, et siin tekivad mullid, mida Läti püüab, kas või Vene kodanikud, kes läti keelt ei oska, saadetakse riigist välja, muudes …… neid mulle puruks torgata. Meil tekivad mullid, kuhu me ise enam ligi ei pääse, sest seal on mitmed muud põhjused. Praegu on kas šovinistlike venelaste sõjauhkus näiteks või tõepoolest jõudsalt kasvav immigratsioon sellised mõjutegurid, mis panevad meid siin oma otsustega lausa sabas sörkima, ilma et nad muudaksid immigrantide ja eesti keelt mitteoskajate suhtumist meie riiki. Aga seda suhtumist tuleb muuta ja väga oluline on siin teenindussektor. Kui inimesed mõistavad, et teenindussektoris, kus on keelenõuded olemas, ei ole ikkagi keelt vaja osata, siis me ei saa nendele perekondadele hiljem selgitada, et võtke meie riiki tõsiselt. 

Selle tõttu on valitsuse algatatud keeleseaduse muudatus, mida me ootasime siin tikutulega ja aastaid, on lõpuks tulnud, on ebapiisav. Isamaa omalt poolt, kuna me teadsime, et valitsus taksoteenuse eestikeelsust ja kullerteenuse eestikeelsust oma eelnõus ei kavatse puudutada ja pigem annab informatsiooni, et need ei ole üldse tõsised probleemid, siis esitasime oma viimase keeleseaduse muudatuse just neile kahele sektorile keskendunult. 

Kui rääkida platvormitööst, millest siin on palju kõneldud, siis õiguslik analüüs ja kohtuasjad annavad meile selge aluse väita, et platvormitöö tegija ei osuta mitte infoühiskonna teenust, kus justkui keelenõuded hajuksid kuhugi ära, mis on väga kaasaegne ja hoomamatu ja mis ei olegi päris töö, vaid individuaalselt transporditeenust või kullerteenust, kui nad suhtlevad kliendiga. Nii et täiesti piisaval alusel on ka keelenõuded nendes sektorites. 

Nüüd, sõidujagamisplatvormi kaudu teenust osutav isik peab samuti taksoveoteenuse osutamiseks taotlema teenindajakaardi ning kuna tegemist on ühissõidukijuhiga, kehtib nimetatud keeleoskuse nõue ka isikule, kes osutab teenust sõidujagamise platvormi kaudu, ehk äpitaksojuht. See on meie, Isamaa seaduseelnõu mõte, reguleerimaks ka äpitaksondust. Hoolimata kehtivatest eesti keele nõuetest ja ühiskondlikust ootusest, et ühistransporditeenust osutavad isikud valdavalt riigikeelt, tegutseb taksojuhtidena hulgaliselt inimesi, kelle eesti keele oskus ei vasta kehtestatud nõuetele. 

Me kuulsime nii komisjonis kui ka praegu ministri käest, et see on nii pisike probleem, et sellest ei tasu isegi rääkida, et taksonduses on 0,02 või midagi veel pisemat selle probleemi suurus. See ei vasta tõele. Sellel aastal on Keeleametile esitatud 600 kaebust ja nendest 160, üle 25% on taksoteenuse kohta. See on tõesti eelmise aastaga võrreldes kolmekordne tõus ja see näitab, et praegu me oleme sellises murranguhetkes ja kui me valesti reageerime, siis see murrang pöördub meie kahjuks. See tähendab, et läbi sõrmede vaadata taksoteenuses toimuvale keeleanarhiale ei saa enam. Ja see, et valitsus seda probleemi ei näe ja eitab ja peidab ennast valede protsenditeadmiste ja valeväidete taha, ei ole piisav. Mitte meie ei pea vahetama riigikeelt, vaid sellisel juhul tuleb vahetada valitsus. Sest mis on Eesti põhiseaduse järgi olulisem: kas üks probleemi eitav valitsus või eesti keele kaitse? 

Kui tuua esile juba konkreetsemalt meie seadusesäte, siis me täiendame kehtivat seadust niimoodi, et sätestatakse, et taksoveo teeninduskaardi taotleja – praegu ei pea teeninduskaardi taotleja üldse oma eesti keelt tõendama –, teeninduskaardi taotleja ja omaja peab oskama eesti keelt vähemalt B1-tasemel. Muudatustega esitatakse seadusesse enne 2016. aasta märtsi kehtinud sätte sõnastus. Ja B1-tase on täiesti normaalne. Ma hiljem näitan ka, kuidas teised riigid seda käsitlevad. See on küll kesktase, aga mitte nii, nagu probleemi naeruvääristades ajakirjanduses käsitleti, et Isamaa tahab, et taksojuhtidega arutatakse ….. loomingut. Ei, kahtlemata mitte. B1-tase klienditeenindajal, kelle meelevallas on tegelikult taksos istuv klient, on täiesti normaalne nõudetase. 

Kui rääkida praegusest asjade reguleerimisest, siis Eesti suurimas omavalitsuses Tallinnas vastutab taksoteenusega seonduva eest Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet, kes saadab sarnaselt Keeleametiga pidevalt kaebusi taksojuhtide kohta, kes ei oska sõnagi eesti keelt. Kaebajad on mitmel korral märkinud, et taksojuht ei ole suutnud suhelda ka muudes meie piirkonnas levinud rahvusvahelise suhtlemise keeltes, nagu inglise või vene keel. Nii ei ole taksoteenuse eest vastutaval asutusel võimalik juhtide keeleoskuses veenduda. Keeleamet saab aga sekkuda alles siis, kui laekub kaebus keeleoskamatu taksojuhi kohta. Amet alustab kaebuse alusel järelevalvemenetlust ja teeb keeleoskamatule juhile ettekirjutuse, kuid keeleseaduse kohaselt tuleb isikule anda piisavalt aega eesti keele õppimiseks. Motiveeritud õppija jõuab B1-tasemeni umbes ühe aastaga, kuid senikaua pakub ta teenust ja siin sõltub juba kliendi võõrkeelte oskusest, kas tal õnnestub jõuda soovitud sihtkohta või mitte. See on vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega ning keeleseadusega. 

Ametile laekunud kaebustes – me räägime Keeleametist – nähtub, et paljud infoühiskonna teenuse vahendusel individuaalset transporditeenust pakkuvad taksod ei suuda tagada tarbija keeleõigusi. On võimalik, et taksojuhi keelenõude tühistamisel ühistranspordiseaduses eeldati, et taksoteenuse – see toimus 2016. aastal – pakkumisel infoühiskonna teenuse vahendusel asendavad teenindajat kliendiga suhtlemisel tehisintellekti võimalusi kasutavad digiseadmed. Kahjuks ei ole see praeguseks tõeks läinud. 

Tutvustamisel eri riikidest taksojuhtide suhtes kehtestatud nõuetega ilmneb, et keeleseaduse alusel antud õigusaktidega, valitsuse määrusega on riigikeeleoskuse nõue kehtestatud Eestis, Lätis ja Leedus. Mitmes teises riigis on keeleoskuse nõue esitatud taksoveolubade väljaandmist reguleerivas õigusaktis, näiteks Inglismaal B1-taseme nõue. Taanis ja Soomes tuleb sooritada taksojuhieksam, mis toimub soome või rootsi keeles, teenuse pakkumiseks vajaliku keeleoskuse peab tagama taksoettevõtja. Tšehhi Vabariigis, Hispaanias, Prantsusmaal, Hollandis ja Luksemburgis vähemalt ühe ametliku keeleoskuse nõue, Maltal inglise või malta keele oskuse nõue. Mitmes riigis nõutakse peale riigikeele ka ühe võõrkeele, üldjuhul inglise oskust vähemalt algtasemel – Kreeka ja Bulgaaria on sellised riigid. Brüsselis nõutakse taksojuhilt peale prantsuse keele ka hollandi ja inglise keele oskust algtasemel. Euroopa Majanduspiirkonda kuuluvas Norras nõutakse taksojuhtidelt norra keele oskust tasemel B1 või B2. Viimast peavad paljud taksojuhid liiga kõrgeks. On võimalik, et sellest loobutakse ning keelenõudeks jääb B1, nagu see on ka Eestis. Kui rääkida, et firmad ise reguleerivad – ja siin on meile räägitud praegu imejutte Bolti testidest –, siis Keeleameti väitel ei ole näha, et Bolti sisemised regulatsioonid ja testid tegelikult olukorda parandaks. 

Keelenõude sätestamise eesmärk on tarbija keeleõiguste kaitsmine, teenuse kvaliteedi tagamine ning riigikeele kaitse. Seda kolmandat ma rõhutan veel kord, et me ei räägi mitte ainult kliendi ja teenindaja suhtest, kus saab ju kokkuleppel asju kuidagi teisiti lahendada. Aga me räägime riigikeele kaitsest ja sellest, et kui me tekitame siia tuhandete viisi, perekondadega kokku kümnete tuhandete viisi järjest rohkem inimesi, kelle ettekujutus on, et nad saavad igapäevases elus hakkama ja saavad ka tööd ilma riigikeelt oskamata, siis me lõpuks igasuguse sideme ja ühise inforuumi siin ühiskonnas kaotame ära. See on Eesti riigi lõpu algus. 

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda ma olen siin juba nimetanud, aga olgu see ikkagi meie põhipaatosena uuesti esile toodud. Taksojuhi osutatava teenuse kvaliteet sõltub suurel määral eesti keele oskusest. Tarbijal on õigus nõuda ja saada teenust, mis vastab nõuetele, mis on ohutu tarbija elule, tervisele ja varale. Eelnevale analüüsile tuginedes on käesoleva eelnõu koostajad seisukohal, et taksojuhtidele esitatav eesti keele oskuse nõue on proportsionaalne, kuna eesmärki saavutamiseks on sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Keelenõude sätestamise eesmärk on tarbija keeleõiguste kaitsmine, teenuse kvaliteedi tagamine ja riigikeele kaitse ka kullerteenuse puhul. Kullerteenuse osutatava teenuse kvaliteet sõltub samuti eesti keele oskusest. Tarbijal on õigus nõuda ja saada teenust, mis vastab sellele standardile. Riigikeele oskus tuleneb otseselt tööülesannetest, milleks on igapäevane tarbijatega suhtlemine, ja täpselt nii on see ka kullerteenuse puhul. See, et kõik ei pea ütlema isegi tere ja head aega ja toit saab kohale toimetatud, on üks osa sellest. Teiseks, niisugune väike viisakus võiks ikkagi selles ühiskonnas olla. Kui me räägime, et siin põgusalt õppivad üliõpilased on just need Wolti ja Bolti kullerteenuse osutajad, siis see ei ole täistõde. Põhimõtteliselt on tulevasel tuumateadlasel kahtlemata võime seda keelt omandada. Ülikoolid pakuvad 6 EAP ulatuses kohalikku, antud juhul eesti keele õpet. Nii et tere ja head aega lahendaks juba palju olukordi, aga tegelikult ei ole teeninduses mitte ainult viisakuse probleem, vaid mitmetel juhtudel on kaup jäänud kätte viimata, sest muutunud olukorras ei oska klient ega teenuse osutaja teineteisest aru saada. Selle tõttu tuleks lisada seadusesse, et valitsuse määrusega kehtestatakse ka muude valdkondade töötajate, mis seal praegu on – valvetöötajad, piletikontrolörid, riidehoidjad, uksehoidjad, käskjalad –, madala keeleoskuse taseme nõue A2, siis see kehtestatakse meie seaduseelnõu järgi ka kullerteenuse osutajatele. 

Meie ei näe asju nii optimistlikult kui mitmed eelkõnelejad, ka tehisaru aspektist. Seda just selle tõttu, et inimesed, kes tehisaru vahendusel võib-olla saavad lahendada konkreetse omavahelise teenindusolukorra, on selles ühiskonnas ka kodanikena, inimestena tulevikus ja paljudel juhtudel ka kestvalt Eesti Vabariigis. Paljud nendest sisserännanutest ei lähe siit enam ära, pigem tõmbavad järele ka oma perekondi. See tähendab, suhtumine meie keelde, meie ühiskonda üldse ja suhtlemisoskus on individuaalse subjektiivse valiku koht, kas sellest ühiskonnast peetakse lugu, kas tegelikult vajutatakse nupule, kust saada informatsiooni selles ühiskonnas räägitavas keeles või üldse selle ühiskonna kohta, või tekitatakse siin paralleel, alternatiivne ühiskond, mille ohtlikkus Eesti riigile ei seisne mitte ainult teiskultuurilisuses, et seal ei mõisteta ja elatakse teiste usu- ja kultuurireeglite järgi, vaid ka selles, et mingis turbulentsemas ja ohuolukorras me ei saa üksteisest enam aru või lausa mõtleme erinevalt ja võime pöörduda üksteise vastu. Selle tõttu, jah, heaga muidugi, aga meil tuleb igal juhul need inimesed, kes ei ole eesti kodukeelega või ei ole ka siin veel juurdunud, siia ühiskonda hõlvata niimoodi, et nad oleksid selle ühiskonna täisväärtuslikud liikmed või tehes meie reeglid neile selgeks, võib-olla andes neile motivatsiooni siit lahkuda, kui nad ei soovi meie ühiskonnaga tegelikult võrdväärsetena liituda. 

Aga keeleseadusega tekitatav või kirjeldatav olukord on siin võtmetähtsusega. Keeleseadus on põhiseadusest tulenevalt üks olulisemaid seadusi. Ma olen uhke selle üle, et 1999. aastal olime me üks väheseid riike, kes tegelikult valitsuse määruse tasemel eri ametitele keeleoskuse nõuded kehtestas, kuigi ülemvolinik Max van der Stoel käis meid siin kõvasti nahutamas, et me seda ei teeks, oli välispoliitiline surve, me ikkagi tegime seda, aga nüüd tuleb neid nõudeid ka järgida ja vastavalt ajakulule või aja muutumisele ka täiendada.

Teie aeg! Sai läbi? Nii. Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kaks eelnõu sellist, ühes on 24 või 25 paragrahvi, siin on ainult kaks. Ja kattuvused on … Minu küsimus. Nagu ma aru saan, see on nagu sinu kunagise ministriaja jäänuk, mis on kappi jäänud. Aga ma küsin, kas see oli laiem, natukene uuendusi, igasuguseid digi- ja ... Oli rohkem paragrahve seal selles toonases seaduses? Ja kas seda oleks võimalik selle 740-ga kokku panna? Ma vaatasin, et see oleks võimalik. Või on sul juba luurandmed, et selle tulevik on prügikast või vaikne lämmatamine, nagu siin käib, et ei tule inimesi lihtsalt saali ja sureb nii?

Nojah. Aitäh küsimuse eest! Mis kapist sa räägid? Me oleme kapist välja tulnud ammu selle eelnõuga. Valitsuses tõesti Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt ma esitasin väga põhjaliku eelnõu. Hiljem, kuna see ei jõudnud valitsusest siia edasi, aga see oli ikkagi meie juhendamisel kokku pandud, siis Isamaa fraktsioon esitas sedasama eelnõu, sama mahukat eelnõu, kaks korda juba ka selle koosseisu ajal. See hääletati maha. 

Nüüd, valitsuse vastavat eelnõu, mida sa siin ka praegu mainisid, nr 740 – Isamaa eelnõu on 723 –, et me esitasime juba varem, aga me teadsime, et see 740 või see valitsuse eelnõu on jätnud mõned punktid need, mis meie omaski olid, pannud mõned väiksemad punktid veel juurde, aga välja visanud kaks fundamentaalset punkti, mida ma siin kirjeldasin – taksoteenuse ja kullerteenuse punkti –, täiesti. Siis me ei raisanud aega ja esitasime need kaks punkti omalt poolt. Jah, see platvorm on meil palju laiem, kõike on vaja reguleerida, aga praegu, et fokuseerida nendele asjadele, et näidata, et valitsus on vea teinud, et just need kaks rubriiki välja jäeti, me tegime selle eelnõu natukene lühema. 

Aga aitäh väga hea ettepaneku eest! Ma leian ka, et valitsuse eelnõu saab meie eelnõuga liitmisel paremaks teha ja et mõtteliselt me saaksime mõtteliselt ühe terviku kokku nende kahe eelnõu ühendamisel.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Tõnis, kõigepealt aitäh! Ma saan väga hästi aru, miks see eelnõu on esitatud. See on just selle jaoks, et meil säiliks eesti keel ja eesti meel läbi selle Eestis. Ja samas Bolti ja Wolti, mis on põhilised need, keda puudutab, ma arvan, see eelnõu, siia sissetoomine on täiesti põhjendatud. Näiteks, kui tellid endale takso ja see takso ei saa millegipärast maja lähedale tulla, siis automaatselt võtab see taksojuht sinuga ühendust. Kui ta ikka keelt ei valda, siis on väga keeruline selgeks teha, miks ta ei saa su maja juurde tulla või kuhu sa peaksid tulema. Neid situatsioone on ilmselt rohkemgi. Sa mainisid ka seda, et Euroopas on väga paljudes riikides olemas keelenõue, kõigil taksoteenuse osutajatel, samas on needsamad Boltid ka seal olemas ja seal nad saavad ju hakkama. Kas sul on selle kohta mingeid andmeid?

Aitäh! Mul väga täpselt andmeid selle kohta, kui palju sealsetes ametkondades on kaebusi, tegelikult ju ei ole, aga kui me räägime brittidest või võtame lähedalt ka soomlastest, kui nõudlikkus riigikeele osas on järjepidev ja edasikaebamatu, kui see on püsiv, siis on kõik sellele allutatud. Algne võõrtööjõud omandab mõne aja pärast vastava keeleoskuse ilma pirisemata, vastu rääkimata, sest see on kogu aeg nii olnud, sest neid ühiskondi tunnustatakse. Soomlased on selle asjaga hakkama saanud. Me ei leia neid samade rahvaste esindajaid, kes ütlevad siin, et nad eesti keelt, murravad oma hambad, ei suuda õppida. Me ei leia Soomest selliseid taksojuhte, kes ütlevad, et nad ei suuda soome keelt endale selgeks teha. Nii et see on järjekindlus, nõudlikkus meie ühiskonna poolt, see, mis tegelikult tagab seaduste elluviimise, mitte ainult seadusesätte ise.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Tõnis! Täpselt nädal aega tagasi oli ERR-is uudis, et Eestisse on tänavu tulnud 6500 töötajat niinimetatud kolmandatest riikidest. See, mida sa kirjeldad, need platvormitöötajad ja nii edasi, tegelikult me kõik teame, on üks osa sellest võimalikust integratsioonipumbast, eks. Sa viitasid Soomele. Ütle mulle, kas sa saad aru, mis see põhiline vahe on, et soomlased suudavad erinevaid inimesi soome keelt rääkima panna, aga nagu sa ütlesid, meil näiks jäävat mulje, et murravad hambad ära, kui peavad eesti keelt õppima hakkama. Ja võib-olla me oleme olnud liiga leebed selle eelnõuga. Võib-olla peaks ikkagi mitte ainult platvormitöötajate kontekstis need nõuded absoluutselt nendele töötajatele, aga need, kes ikkagi vastutajaks peavad olema, on platvormid. Et nendel platvormidel … trahvid peaksid olema ja suunatud platvormidele. Või milline su arusaam on? 

Aitäh! Ma arvan, et see ongi üks põhjus, miks valitsus tegelikult ei taha neid nõudeid kehtestada. Sest Eestis olevad ja kättesaadavad platvormid – me teame nende firmade nimesid –, nendele on tegelikult nõuded Eesti seaduste järgi olemas muudes eluvaldkondades. Kui lisandada need eluvaldkonnad, siis vastutaksid ka need firmad, kes on praegu seda teenust, kaasa arvatud taksoteenust, juurde tootnud siin. Ja nad ei taha vastutada, ja selle tõttu seda vastutust ka seadusesse ilmselt ei panda.

Nii. Kas tuleb kiire vastus ja kiire küsimus? Meil on kaks minutit jäänud. Minut on küsimuseks. Ma arvan, et enam me vist ei jõua. Selge. Siis jääb homseks. Võtan juhataja vaheaja minut ja 40 [sekundit]. Tänaseks on istung lõppenud.