Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 9. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll! Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Kultuuriminister palub seoses tema haigestumisega jätta päevakorrast välja tänase istungi esimene päevakorrapunkt, milleks on arupärimisele numbriga 840 vastamine. Ma sõnavõtte ei näe, seega … Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on nädala päevakorra kohta kaks muudatusettepanekut. Palve on jätta tänasest päevakorrast välja viimane, kümnes päevakorrapunkt, arupärimine, millele peaks vastama tulema rahandusminister Jürgen Ligi. Teine muudatus on jätta päevakorrast välja kolmapäeval viimane, 16. päevakorrapunkt, Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu.

Selge, suur tänu! Ma lisan ka need päevakorraprojekti muudatuste hulka. Välja jäävad tänane kümnes päevakorrapunkt ja kolmapäevane 16. päevakorrapunkt. Aitäh! Rohkem ettepanekuid ei ole. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, ministri haigestumise tõttu jääb tänase istungi päevakorrast välja esimeseks päevakorrapunktiks kavandatud arupärimine nr 840 ning algataja ettepanekul jääb tänase istungi päevakorrast välja kümnes päevakorrapunkt, arupärimisele nr 833 vastamine. Samuti jääb algataja ettepanekul välja kolmapäevasest päevakorrast 16. päevakorrapunkt, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu 730. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 9. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 69 poolt, vastu 1, erapooletuid 1 on käesoleva töönädala päevakord kinnitatud. 

Läheme edasi eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde ning palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks, avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Teiseks, Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eritribunali halduskomitee asutamise Euroopa Nõukogu laiendatud osalise kokkuleppe heakskiitmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister. Ja kolmandaks, atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Kõik kolm seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud saadikud! Annan üle piiriülese asendusemaduse keelustamise seaduse eelnõu, mille eesmärk on tagada inimväärikuse, naiste ja laste õiguste kaitse, keelates Eesti Vabariigis ja välisriikides toime pandud tegevused, mis hõlmavad asendusemadust ja selle vahendamist. 

Tõsi, meil on asendusemadus keelatud juba praegu karistusseadustikuga, ometi peame seda täiendama ka tõsiasja tõttu, et tegelikult laste ost käib ka üle piiri. Ja see on väga ohtlik pretsedent. Seda ohtlikku pretsedenti demonstreeris hiljuti uhkusega rahvusringhääling, mis oli tegelikult kuritegeliku tegevuse reklaamimine meie kõigi raha eest. 

See eelnõu käsitleb piiriülest asendusemadust siis, kui Eesti kodanik näiteks Indiast või USA-st kavatseb osta lapse asendusema kaudu. Olukord on väga halb, kus keha ja viljakus on kaubaks muudetud ning naiste inimväärikust tõepoolest alandatakse äärmuseni, muutes nad sünnitusmasinateks, mida võib osta, kelle käest võib lapsi osta nagu kataloogi kaupa. Ja muidugi on väga tõsine vastuolu ka ÜRO laste õiguste konventsiooniga, mille järgi on lapsel õigus teada oma bioloogilist päritolu ja säilitada side sünnitanud emaga. Aitäh!

Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Mina soovin anda üle arupärimise taristuminister härra Kuldar Leisile seonduvalt Rail Balticu ehitamisel teede massilise reostamisega. Probleem on väga praktiline, reaalne. Ma ei tea, kas keegi teist elab Raplamaal, Rapla kandis, sõidab sedakaudu tööle. Olukord on igal juhul selline, et juba mitu aastat on Kohila vallas Rail Balticu liiklussõlme ehitamise piirkonnas teed massiivselt reostatud. 

Liiklusseadus ütleb seejuures täiesti ühemõtteliselt § 13 lõike 3 punktis 1, et liikleja ega sõitja ei tohi kahjustada, risustada või muul viisil saastada teed ega teega külgnevat ala. Punkt. Kui kes iganes teist läheb maal näiteks traktoriga sõnnikuste ratastega tee peale, siis teile võib trahvi teha, sellepärast et te rikute liiklusseadust. Rail Balticu ehitamisel juba mitu aastat, sajad korrad päevas sõidavad nii suured veokid kui ka traktorid nii karjääridest teele kui ka ehitusobjektilt üldkasutatavatele teedele, ilma et neid sõidukeid ja nende rattaid puhastataks. Tulemuseks on see, et nad kannavad sinna tohutus koguses mulda, muda, kruusa ja kõike muud sellist, mis autojuhid pritsivad oma autode peale iga päev laiali. Nad sõidavad ka läbi Kohila alevi, seal on mulda ja muda ja tolmu kõik kohad täis, inimesed hingavad selle sisse. Täiesti süüdimatu, järjepidev seaduserikkumine. 

Olen rääkinud sel teemal ka Kohila Vallavalitsusega. Nemad laiutavad samamoodi käsi ja ütlevad, et me oleme rääkinud sadu kordi ehitajaga, järelevalve teostajaga, politseiga ja mitte midagi ei muutu. Saadetakse jälle mingid harjadega autod peale, mis loovad sellist muljet, nagu üritatakse kuidagi puhastada, mis ei muuda tegelikult olukorda kõige vähimalgi määral. Politsei ütleb, et siin on seaduse tõlgendamise küsimus. No mida siin tõlgendada on? Kui seadus ütleb, et ei tohi reostada avalikke teid, siis tuleb veokid ja traktorid enne teedele pööramist ära puhastada. 

Kuna see olukord, kus liiklussõlme ehitatakse, vältab ilmselt veel mitmeid aastaid, siis lõpuks ometi tuleb midagi selles suhtes ette võtta. Me tahamegi teada, mida on siis plaanis ette võtta. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. 

Asume tänase päevakorra juurde. Tänane esimene päevakorrapunkt on välja arvatud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Reili Ranna, Züleyxa Izmailova, Madis Kallase, Tiit Marani, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Andre Hanimäe, Anti Allase, Lauri Läänemetsa ja Riina Sikkuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine üldhariduse rahastamise kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Jaak Aabi. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! 6. oktoobril esitas 11 sotsiaaldemokraati arupärimise haridus- ja teadusministrile. Arupärimise sisu on üldhariduse rahastamise kohta. Viimastel aastatel on taas väga aktuaalseks teemaks kerkinud just hariduse rahastamine seoses mitmete reformidega, mis plaanis on ja juba käivad, aga palgaküsimus on olnud eriti terav, sest viimasel paaril aastal, arvestades ka inflatsiooni, ei ole suudetud hoida palgatõusu ehk nii kõrgena, kui seda oli loota. Ja nii nagu paljud erakonnad lubasid ja nii nagu ka austatud haridus- ja teadusminister on lubanud, et 120% Eesti keskmisest palgast võiks olla see eesmärk, aga paari viimase aastaga on pigem sellest eesmärgist kaugenetud. 

Kindlasti on ka küsimused üleval koolivõrgu kestlikkusest ja kohaliku omavalitsuse võimest tagada kvaliteetne ja kättesaadav üldharidus kõigis Eesti piirkondades. Tuletan meelde, et enamiku üldhariduskoolide omanike pidaja on kohalik omavalitsus. Kohaliku omavalitsuse rahaline ressurss ei ole viimastel aastatel väga tugevasti kasvanud, et piisavalt omavahenditest lisada vajalikku kulu hariduskuludesse. Kindlasti on õpetajate palgatasemel väga otsene mõju hariduse kvaliteedile, noorte õpetajate järelkasvule ja isegi regionaalsele arengule, kuna palgad on meil siiski enamikus samal tasemel, vähemalt miinimumtasemed üle Eesti. 

Paljud omavalitsused on väljendanud muret, et eelarve kasv ei kata täielikult palgatõusu ega ka muid üldhariduse kulusid: lasteaiaõpetajate palka, õppevahendeid, tugiteenuseid, koolivõrgu korrashoidu ja nii edasi. Kindlasti on üks probleem olnud see, et kui ka õpetajate palga tõusuks on leitud mingil aastal vahendeid – mõnikord on see tõus olnud päris suur –, siis see eelarverida, mis on lasteaiaõpetajate palgatoetuseks ette nähtud – tuletan meelde, eesmärk oli ühtlustada seda palgataset, mis oli väga erinev Eesti eri piirkondades. Sellepärast see riiklik palgatoetus algatati kunagi ja seal on tingimused, kus omavalitsus peab teatud tasemel hoidma, vähemalt 90% tasemel vastava haridusega õpetajatele ka lasteaias, mis on igati loogiline. Ja muidugi on nende palgatõusude juures alati küsimus ka selles, mida kipume unustama, et ka huvihariduse õpetajad tegelikult ju … Põhimõtteliselt ikkagi järgitakse omavalitsustes trendi, et kui õpetajate palgad tõusevad, siis enam-vähem samas proportsioonis peaksid tõusma ka huvihariduse õpetajate palgad. 

Nüüd me oleme jälginud seda protsessi, mille te algatasite, haridusleppe protsessi, ja te olete ka kritiseerinud, et omavalitsused ei olnud väga innukad seal osalema ega ka allkirjastama. Aga tuleb mõista ka omavalitsusi. Kui ei näe perspektiivis küll palgavahendite kasvu, küll diferentseerimise võimalusi, kus räägitakse karjäärimudelist, kui ei omata sellist kindlust, seni, kui see on riigi kohustus neid õpetajate palkasid ja hariduskulusid ju tegelikult omavalitsustele eraldada. Need käivad enamuses toetusfondi kaudu. Jah, kindlasti on omavalitsuste tulubaasis ka arvestuslikult hariduse osa sees, aga kahjuks jah, kõik omavalitsused ei olnud nõus sinna alla kirjutama, või ütleksin, et enamus ei olnud nõus sellele haridusleppele alla kirjutama, mis oleks ju olnud tore, kui selline perspektiiv oleks kokku lepitud. 

Nii et tulenevalt sellest on küsimused õhus veel, kes siis hakkab vastutama näiteks gümnaasiumihariduse eest. Aastaid on räägitud, et riik võiks selle ju oma haldusse või kohustusse võtta, seda rahastada. Kogu see gümnaasiumiosa oleks siis nagu riigi vastutusel. Samas, kui põhikool jälle jääks omavalitsuste enamuses vastutada, siis ka selles pole selgust olnud või otsuseid tehtud. Kuna see on nii kaua üleval, siis omavalitsustel puudub kindlus, kas teha investeeringuid uutesse koolikohtadesse ja millistes astmetes. See on põhjustanud ka gümnaasiumikohtade puudujäägi. Me oleme neid uudiseid lugenud, et teatud piirkondades ei ole lastel lihtsalt gümnaasiumikohta, kuhu minna. 

Ja siin on ka mõned konkreetsemad küsimused haridus- ja teadusministrile sõnastatud. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head Riigikogu liikmed ja kuulajad! Vastan küsimuste kaupa sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esitatud arupärimisele, mis puudutab üldhariduse valdkonna rahastamist. Kuna küsimusi oli palju ja vastused on väga detailsed, siis ma loodan, et stenogrammist pärast saab neid numbreid näpuga järge ajada, siin suuliselt tõenäoliselt meelde ei jää. 

Esimene küsimus puudutab 2026. aasta riigieelarves ette nähtud vahendeid üldhariduse valdkonna rahastamiseks. Sealhulgas küsitakse õpetajate toetusfondi kasvu võrreldes 2025. aastaga. Üldhariduse valdkonna rahastamise eelarveridu on kümneid ja kümneid ja kümneid. Ma kõiki ühekaupa siit läbi ei käi, ma toon välja olulisemad. 

Riigi pidada olevate üldhariduskoolide kuludeks ja ka nende munitsipaalkoolide ülalpidamise kuludeks, mis õpetavad rahvusvahelise õppekava alusel, on kavandatud 93,8 miljonit eurot, mille sees on muuseas ka haiglaõppe tagamine, mida riik tervenisti rahastab. 2025. ja 2026. õppeaastal, käesoleval õppeaastal, tegutseb meil 43 riigi üldhariduskooli, sealhulgas ka rahvusvaheline Euroopa kool, mis on riigikool. Lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-dest 42 ja 82, munitsipaalkoolidele sätestatud alustest ja tingimustest, nähakse põhikoolile ja gümnaasiumile igal aastal riigieelarves ette sihtotstarbelised toetused erakooliõpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukuludeks õpilaskodukohtade ja õppekirjandusega. Nii et erakoolide toetus tervenisti kokku riigieelarves on 53 miljonit. Täpne toetuste jaotus muidugi selgub EHIS-es andmete põhjal 10. novembri seisuga, mida arvutust praegu veel tehakse. 

Nüüd, võrreldes 2025. aastaga on 2026. aasta eelarves õpetajate tööjõukulude kasvuks eraldatud täiendav summa 60,1 miljonit eurot. See summa jaotub erakoolide, riigikoolide ja omavalitsuste vahel. Selle 60 miljoni sees on õpetajate palga alammäära kasv 8,2% järgmisel aastal ja 2% ulatuses omavalitsustele suunatav diferentseerimisfondi kasv õpetajate karjäärimudeli rakendamiseks. 

Kodulähedaste algkoolide meetme jaoks on 2026. aasta eelarves kohalikele omavalitsustele ette nähtud 2 miljonit eurot. See on võrreldes möödunud aastaga sama summa. Sellel õppeaastal ei ole väiksemaid kodulähedasi algkoole märkimisväärselt juurde tekkinud. 2 miljonit eurot eraldatakse igal aastal kuni kuueklassiliste väga väikeste koolide toetamiseks, et omavalitsustel ei oleks sundi neid koole sulgeda. 

Vanglaõppe toetus on 0,7 miljonit, õpilaskodu toetus üldhariduskoolidele on ligi 1 miljon eurot. Riik teadupärast toetab õpilaskodu pidamist ja üldtoel oleva õpilase kohta on summa 2000 eurot, tõhustatud toel oleva õpilase õpilaskodukoha toetus on 2700 eurot ja eritoel oleva õpilase õpilaskodu toetus on 3400 eurot. 

Kokku on kohalikele omavalitsustele eraldatav üldhariduskoolide pidamise toetus peaaegu 500 miljonit eurot ehk suur summa. See on planeeritud kohalike omavalitsuste toetusfondis. Üldhariduskoolide pidamise toetus on mõeldud õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukuludeks, täienduskoolitusteks, õppekirjanduse soetamiseks, koolilõunaks ja koolide tegevuskuludeks, sealhulgas tõhustatud ja eritoe õpilaste arvust lähtudes, et tagada vajalikud tugiteenused ja õppekorraldus. Tuletan meelde, et tõhustatud ja eritoe õpilased on pearaha koefitsiendiga korda neli, neile eraldatakse eraldi pearaha. 

Üks asi, mis tuleb meelde tuletada, on see, et vist mõni aasta tagasi suunati üldtoe vajadusega õpilaste haridustoetus, mis oli ka muidu eraldatav toetusfondi kaudu, kohalike omavalitsuste tulubaasi – ligi 8 miljonit. See on see kaasava hariduse lisarahastus, mis täna enam toetusfondist üldhariduse üldrahastuse all ei ole, sest see suunati omavalitsuste tulubaasi. 

Teine küsimus: "Milline on olnud Eesti Linnade ja Valdade Liidu arvamus nende vahendite osas eelarveläbirääkimistel?" Nii riigieelarve kui ka riigi eelarvestrateegia läbirääkimised valitsuskomisjoni ja Eesti Linnade ja Valdade Liidu vahel on lõppenud ning protokoll on ka allkirjastatud. Eesti Linnade ja Valdade Liit esitas seoses haridusvaldkonnaga eelarveläbirääkimistele kolm ettepanekut, mida räägiti läbi haridus- ja noorsootöö valdkonna riigieelarve läbirääkimiste töörühmas. ELVL-i ettepanekud olid järgmised. 

Esimene ettepanek oli toetusfondi vahendite väiksemate üksikkomponentide ehk siis välja arvatud õpetajate palk üleviimine tulumaksubaasi. Selle ettepaneku kohta saan kohe öelda, et valmimas on väljatöötamiskavatsus. ELVL-iga on pikalt läbi räägitud, millisel moel saab nende väiksemate üksikkomponentide üleviimine teostada tulubaasi. See kokkulepe on ELVL-iga saavutatud ja ELVL-i juhatus on selle kokkuleppe heaks kiitnud, nii et väljatöötamiskavatsus peaks siin lähiajal välja tulema. Eesmärk on 2027. aasta eelarvest tõsta haridustoetuse üksikkomponendid, välja arvatud õpetajate palk, omavalitsuste tulubaasi. See eeldab teatud lisavahendite juurdetõstmist, ühekordset lisavahendite juurdetõstmist, selleks et see tulubaasis kasvama hakkaks. Aga see kokkulepe on tänaseks ELVL-iga saavutatud. Ma tulen lähinädalatel loodetavasti ka fraktsioonidesse seda kokkulepet tutvustama, mis tingimustel tegelikult tõstetakse üldhariduse toetusrahad omavalitsuste tulubaasi. 

Teine ettepanek oli koolilõunatoetuse suurendamine juhul, kui toetusfondi vahendeid ei viida üle tulumaksubaasi. Aga kuna see viiakse üle, siis hetkel koolilõunatoetuse suurendamine ei olnud plaanis riigieelarves. 

Kolmas ettepanek oli muuta õpetajate töötasu rahastamise põhimõtteid, tõstes metoodikas erituge saavate laste arvestusaluste koefitsiendid viiele ehk koefitsiendilt neljalt viiele. 

Nagu ma ütlesin, toetusfondi toetuste tulubaasi viimiseks on see alatöörühm oma töö lõpetanud. Seda juhtis Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Kokkulepe ELVL-i juhatusega on sellel teemal saavutatud ja praeguse ajaplaani kohaselt viiakse väiksemad toetused, sealhulgas koolilõuna, kohalike omavalitsuste tulubaasi 2027. aastaks. 

ELVL ja kohalike omavalitsuste esindajad on osalenud 2025. aastal ka õpetajate töötasu alammäära konsultatsioonidel. Tahaksin siinkohal väga kiita kolme omavalitsust, kes olid läbirääkimistel laua taga. Need olid Lüganuse, Kohtla-Järve ja Kose. Üldiselt ELVL toetab õpetajate töötasu kasvu, kuid küsimus on selles, kui suur see tõus tuleb. 17. septembril toimunud alammäära konsultatsioonidel tõdes ELVL-i esindaja, et praegu on nad sellises positsioonis, et 10%-line palgafondi tõus oleks keeruline realiseerida, arvestades sellega, et sellega kaasneb ka teiste töötajate palgaootus. Kohalikud omavalitsused on toetanud pigem diferentseeritava osa kasvu, mida 2026. aastaks planeeritakse senise 20% asemel 22%-ni. Siiski, nendel palga alammäära konsultatsioonidel haridusminister ja õpetajate esindus…… ametiühing jõudsid kokkuleppele või õigemini tõdeti protokolliliselt, et riik suurendab 10% ulatuses palgafondi, vaatamata sellele, et ELVL tõdes, et palgafondi tõus neile teiste töötajate palgafondi tõusu jaoks on siiski liiga kõrge. Nii et nad ei pruugi sellise tempoga oma eelarvetes kaasa tulla. 

Kolmas küsimus: "Kui suur on õpetajate keskmise brutopalga planeeritud kasv 2026. aastal [---]?" 2026. aastal tõuseb õpetajate alammäär 1820 eurolt 1970 euroni ehk kasvab 8,2%. Õpetajate arvestuslik keskmine brutopalk tõuseb 2400 euroni. Aga see on arvestuslik, see moodustab 110% Eesti keskmisest. See ei ole 120%, see on 110%. Nii et arvestuslik summa on suurem kui Eesti keskmine. 

Lasteaiaõpetajate riiklik palgatoetus on jätkuvalt 16 miljonit eurot, eelmine aasta sai sinna 1 miljoni lisatud, nii et see summa ei ole muutunud. 

Nii, viies küsimus on … Kas ma jätsin midagi valesti vahele? Ei. "Millises mahus on riigieelarves ja riigieelarve strateegias ette nähtud vahendeid üldhariduse muude kulude katmiseks (nt tugispetsialistid, koolivõrgu korrastamine, digiõpe ja õppevahendid)?" Täiendavaid rahasummasid 2026. aasta eelarves ei ole ette nähtud, välja arvatud 2025. aastal, sellel aastal oleme me üle kandnud 10 miljonit eurot kohalikele omavalitsustele digiõppe õppevahenditeks, arvutipargi täiesti uuendamiseks. 3 miljonit täiendavaid lisavahendeid andsime kohalikele omavalitsustele loodus- ja teadusõppe vahendite soetamiseks ja teise 3 miljonit eraldasime kohalikele omavalitsustele ja koolipidajatele, ka erakoolidele kokku liikumisõpetuse vahendite soetamiseks, ükskõik, kas need on suusad, uisud või mis iganes on vajalikud selleks, et kool saaks liikumisõpetust korraldada. Selleks eraldati 3 miljonit. Nii et kokku läks 16 miljonit käesoleval aastal täiendavalt koolipidajatele eraldatud õppevahendite soetamiseks, küll sihipäraselt digi-, liikumise ning loodus- ja teadusvaldkonna õppevahendite soetamiseks. 

Kuues küsimus: "Kuidas on kavas tagada, et omavalitsused suudavad õpetajate palgatõusu oma eelarvetes täielikult rakendada, arvestades koolivõrgu ja rahvastiku regionaalseid erinevusi?" Õpetajate palga tõusu peavad nad selles mõttes rakendama, kuna alammäär kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega kohustusena kõikidele koolipidajatele täita. Täiendavad 22% diferentseerivaid vahendeid eraldatakse omavalitsustele riigieelarvest ja selle sees on ühtlasi karjäärimudeli rakendamine. Karjäärimudel rakendub eeldatavasti kõikidele õpetajatele uuest õppeaastast ehk 1. septembrist 2026. Aga nendele õpetajatele, kellel täna juba on kas meisterõpetaja või vanemõpetaja kutse, loodetavasti saab selle rakendamisega ka juba varem hakkama. Nii et koolipidajatel on kohustus õpetajate palkadeks eraldatud summad ka palkadeks välja maksta, sealhulgas on see kohustus, siis seda raha saab kasutada ka tugispetsialistide palkade maksmiseks. 

Viimane küsimus: "Kas ja kuidas kavatsete muuta vastutust ja rahastust põhikoolide ja gümnaasiumide osas?" Nii nagu ma ütlesin, üldhariduse üksikkomponentide rahastuse osas on väljatöötamiskavatsus valmis. Loodetavasti jõuab see kohe järgnevatel nädalatel ka teieni ja me käime ka fraktsioonides neid arutamas. Teine suurem teema on gümnaasiumi osas vastutuse ülevõtmine riigile. Ka seal on väljatöötamiskavatsus tegelikult peaaegu valmis. Kuna see on eeldanud väga palju analüüse, koolivõrgu analüüsi, rahastusanalüüsi, taristu analüüsi, transpordivõrgu analüüsi, sotsiaal-majanduslike mõjude analüüsi ja õpilaste prognoosi analüüsi, siis nende analüüside tervikpildi kokkupanemine on lihtsalt suur töö. Ma ei ole kiirustanud sellega, sellepärast et tegemist on väga fundamentaalse otsusega, mis mõjutab märkimisväärselt 30 000 last Eestis. Seda otsust ei saa teha ilma põhjalike analüüsideta. Kõikide nende analüüside komponendid ei ole veel lõplikult valmis, nii et see väljatöötamiskavatsus valmib, see on tööprotsessis. Nagu ma ette lugesin, on umbes kaheksa analüüsi, erinevate komponentide analüüsi, mis tuleb läbi arvutada, selleks et olla kindel, et kui selline muudatus teha – ma arvan, et see on põhimõtteliselt õige –, siis selline muudatus ei mõjuta negatiivselt neid 30 000 last, kellel peab olema kättesaadav keskharidus üle Eesti võrdväärselt. Kuigi sellest 30 000 lapsest on peaaegu 70% muidugi kahes maakonnas, Harjumaal, Tallinnas ja Tartumaal. Mujal Eestis on neid gümnaasiumiõppekohti päris väheseks jäänud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Kui lubate, siis ma küsin natukene teise rakursi alt küsimuse. Palgad on kahtlemata väga oluline teema, aga töökoormus täpselt samuti on see, mis tegelikult õpetajaid läbi põletab. Seoses üleminekuga on kindlasti see töökoormus tõusnud väga paljudel õpetajatel, mitte ainult üleminekukoolides, vaid ka eestikeelsetes koolides, kus on ühes klassis nii erineva emakeelega lapsi kui ka erinevate oskuste, võimaluste ja vajadustega lapsi kui ka eri eesti keele oskusega lapsi. Äkki te annate väikese ülevaate, millised on need plaanid seoses nende koolide lisarahastusega ja võib-olla ka plaanidega, mis toetaksid veelgi üleminekut ja neid koole, mis on eelkõige eestikeelsed koolid, aga kuhu on tulnud väga palju ka muukeelseid lapsi?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tegelikult alustaksin sellest üleüldisest õpetajate töökoormusest, see ei ole ainult üleminekukoolide mure. Üleüldine õpetajate töökoormus on täna ilmselgelt liiga suur ja üks olulisemaid probleeme õpetajate ametist lahkumise tõttu on läbipõlemine. Läbipõlemine tuleneb nendest faktoritest, et ülesanded, mis antakse, ja aeg nende ülesannete teostamiseks lihtsalt ei ole omavahel kuidagi kooskõlas. Eks siis seda aega tegelikult ei ole, ootused on üle võimete, üle ajaliste võimete. Õpetajate ametis on see muutunud üsna tavapäraseks, et ootused õpetaja tööle on üle selle piiri, mis õpetajale ajaliselt nende ootuste täitmiseks on. 

Haridusleppe läbirääkimistel oli see üks pikemaid arutelupunkte koolipidajatega, kuidas kokku leppida õpetajate töökoormuse regulatsioonis. Teadupärast meil üleriiklikku regulatsiooni ei ole, mis ütleb, mitu tundi, millist ülesannet õpetaja peaks täitma. See riiklik regulatsioon, mis meil kunagi tarifitseerimissüsteemina eksisteeris, tühistati 2013. See oli, ma arvan, õige otsus. Koolipidaja ja kool ise ja koolijuht on ju pigem see, kes õpetajate töökoormust kujundab. Õpetajatel on väga erinevad ülesanded koolis. See tarifitseerimine oli lihtsalt liiga range raamistik, mis ei võimaldanud täita kõiki ülesandeid ja arvestada kõiki ülesandeid, mis koolis tegemisel olid. 

Kahjuks on aga samal ajal see ilma igasuguste raamideta, ilma lõputa õpetajate ülesannete loetelu, mis täna eksisteerib, viinud selleni, et õpetaja on natuke olukorras, kus tema ülesannete ametijuhendil ei ole lõppu. See on lehekülgede pikkune tegevus, kus lõpus on punkt 10 ja veel kolm punkti, kuhu võib lisada kõiki muid ülesandeid, mis võimalik on. Selleks, et ei oleks neid kolme punkti seal lõpus, et õpetajate ülesanded oleksid võimalikult selged, mis on õpetaja ülesanne ja mis ei ole õpetaja ülesanne, me lõpuks haridusleppes leppisime kokku kaks olulist asja. Ma väga loodan, et ka need koolipidajad, kes haridusleppele alla ei kirjutanud, siiski täidavad seda. 

Üks oluline oli see, et kontakttundide arv, kui palju õpetaja peab tunde andma, seal on piirid. Õpetajal ei saa see olla lõputu. Täiskohaga töötav õpetaja, kellel on 35 tundi tööaega nädalas, ei saa anda rohkem kui 20 või 21 kontakttundi. Kõik, mis sealt üle läheb, on ilmselge ülekoormus, isegi 20 või 21 tundi klassis, kus sul on 24 õpilast ja sa pead diferentseerima õpet, isegi seal on see tegelikult väga suur koormus. Aga see oli nii-öelda maksimumpiir, mille me kokku leppisime, et ärme palun sealt üle lähe. Tänane norm on paljudel koolipidajatel 23 või 24 tundi tegelikult õpetajatel klassi ees. Nii, see on üks asi. 

Teine asi, mis me kokku leppisime, oli see, et õpetajal on õigus ennast välja lülitada. Kui õpetaja tööpäev lõpeb kell 16.30 näiteks töölepingu või kooli kodukorra järgi, siis kell 18.00 või kell 19.00 õpetaja ei pea sõnumitele või meilidele vastama, ta ei pea olema 24/7 kättesaadav. Ta ei ole selles mõttes kiirabiarst, kes peab valves olema. Õpetaja valve ei saa kesta kogu selle ametliku tööaja. See on oluline, et koolipidajad ja kooli juhtkond õpetajat säästaks sellega, et õigus ennast välja lülitada peab igal inimesel olema ja õpetajal peab ka see õigus eksisteerima. 

Kolmas asi, mis me kokku leppisime, oli see, et kui omavalitsustel tekib olukord, kus nad peavad klassi panema rohkem kui 24 last – tänane seadus hoolekogu nõusolekul seda lubab –, siis õpetajal peaks juures olema kindlasti abiõpetaja. Kui ikkagi klassi suurus on läinud erinevatel objektiivsetel põhjustel liiga suureks, siis õpetaja ei ole klassi ees üksi, vaid tal on seal kohustuslikus korras abiõpetaja. See natuke vähendab koormust. 

Ja neljas suur asi on õpetajate karjäärimudel. Karjäärimudelis on erineval karjääriastmel oleval õpetajal eri tüüpi ülesanded, et me suudaksime diferentseerida selle järgi, et kui õpetaja on alustav õpetaja, siis me ei anna talle ülesandeid, mis alustava õpetaja jaoks on garanteeritud läbipõlemine: keeruline klass, väga suur hulk erivajadusega lapsi klassis, liitklasside õpetamine jne. Alustaval õpetajal peab olema tugi, tal peab olema 25% aega tegeleda enesearendusega. Nii et ma väga loodan, et see karjäärimudel, kus erinevatel karjääriastmetel olevatele õpetajatele tööülesanded on selgemini sõnastatud ja ootused ka nende pädevustele on selgemini sõnastatud, vähendab natukene valede ootuste kujundamist õpetajaametis, mis tihti on see põhjus, miks õpetajad läbi põlevad. 

Ja nüüd eestikeelsele õppele üleminek. See on üks suurima rahastusega haridusreforme, mis me ilmselt ajaloos teinud oleme. Tema eelarve on orienteerivalt 50–70 miljonit aastas. Suur osa sellest on seotud õpetajatele täiendavate palgakulude maksmisega Ida-Virumaal, aga ka eestikeelsete koolide toetuse maksmine nendele koolidele, kus on väga suur hulk mitte emakeeles õppivaid lapsi. Nii lasteaedadele kui ka eesti koolidele makstakse eritoetust, täiendavat raha, selleks et õpetajad saaksid kas abiõpetaja või lapsed saaksid abiõppe, eesti keele abiõppe, selleks et nad jõuaksid keeleliselt vastavale tasemele. 

Soovitus on olnud koolipidajatele väga konkreetne, et kui klassis on väga erineva keeletasemega lapsed – ei ole tegemist ainult ühe lapsega, kelle keeleoskus on nõrk, vaid seal on ikkagi märkimisväärne hulk lapsi, kelle keeleoskus ei vasta klassis läbitava õppematerjali vajalikule keeletasemele –, siis siiski diferentseerida õpet erinevates keelegruppides. Need lapsed, kes ei valda eesti keelt, ei saa õppida samasuguse metoodika ja lähenemisega, nagu õpivad need lapsed, kelle jaoks eesti keel on emakeelsel samas tunnis. Meil on olemas selleks metoodikad, mismoodi õpetada keelekümblusõppe abil või LAK-õppe metoodika abil neid lapsi, kes ei valda eesti keelt, ja neid õpetada eesti keeles. Nii et ka eestikeelsetel koolidel rohkem diferentseerida õpet ja selleks need täiendavad vahendid on neile ka selle reformi eelarve kaudu suunatud.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Kindlasti tunnustan selle eest, millega ise kunagi olen tegelenud, teatud toetusfondi summade üleviimine tulubaasi. Sellest on olnud juttu siin vist vähemalt kümme aastat ja see põrkas tavaliselt just ministeeriumi vastuseisule, aga mõnel pool ka omavalitsuste vastuseisule, sest kardeti just nimelt palka, et kui see ka läheb tulubaasi, siis tuleb võtta need kohustused ka tööandjana ja hakata läbi rääkima palkadest jne, jne. Eks ta loomulik oleks, et ta kunagi sinna jõuaks. Aga igal juhul on hea seegi, et need väiksemad read saaksid tulubaasi üle. Siis otsustusõigus omavalitsusel suureneb ja sildid võetakse maha, saabki raha vabamalt kasutada. Iga aasta ei ole võib-olla õpikuid vaja, on näiteks tugiõpetajat vaja. Aga minu küsimus on ikkagi lasteaiaõpetajate ja huvihariduse õpetajate kohta. Kui see haridusleppe läbirääkimine oli, siis kas ka nende õpetajate palgatase või vastav perspektiiv tõstatus näiteks ka haridustöötajate liidu poolt?

Aitäh küsimuse eest! Haridusleppes me leppisime alguses kohe kokku, et me räägime üldhariduse õpetajate töötingimustest, koormusest ja karjäärimudelist. See oli esialgne kokkulepe, et me ei valguks laiali. Ka selles kokkuleppes võttis aasta aega, et need asjad omavahel läbi rääkida. Nii et lasteaiaõpetajate ja huvihariduse õpetajate olukordi me ei arutanud haridusleppe läbirääkimiste raames, küll aga leppisime kokku, et me jätkame nendel teemadel arutelu. Meie peamine fookus oli kutsehariduse õpetajate karjäärimudel ja palgamudel. Seal me oleme need muudatused teinud. Kutseharidusasutuste rahastamise süsteemi määruse muudatus on kohe-kohe allkirja saamas ja me hakkame rahastama kutseharidusasutusi sama põhimõtte alusel, nagu me rahastame gümnaasiume, kus neil on miinimumpalk pluss 22% diferentseerimisfondi, selleks et diferentseerida palkasid. Kutseõpetajatele, kes üldharidust annavad kutseõppeasutustes, hakkab kehtima samasugune karjäärimudel.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab kaasava hariduse rahastamist ja sellega kaasnevat. Jätkuvalt tulevad koolidest neid sõnumeid, et õpetajad põlevad läbi. Üheks põhjuseks on see, et ei ole piisavalt tuge, mis kaasava haridusega kaasneb. Kas te saaksite kirjeldada seda olukorda? Kui ma ise olin veel linnapea, siis aastal 2023 selgelt see alarahastus riigi poolt reaalselt esines, mida riik andis toetuseks omavalitsusele. Seda võin kindlalt kinnitada. Kas see olukord on vahepeal paranenud? Kas te olete läbi viinud mingid konkreetsed uuringud, mingi konkreetse kooli põhjal andnud mingeid konkreetseid soovitusi, kus seda väidetakse, ja näiteks te arvate, et see nii ei ole? Mis see olukord on ja mis need sammud on? Me ei saa kõiki õpetajaid läbi põletada.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma oma esimestes vastustes ütlesin, et on ära unustatud see, et kaasava hariduse üldtoe raha anti kohalike omavalitsuste tulubaasi ära. See anti sinna tulubaasi ära täpselt selle kokkuleppega, et riik ei pea vastutama selle eest, et see vastutus oleks selge. Ainuke asi, mis ei ole tulubaasis, on eritoe ehk tõhustatud ja eritoevajadustega lapsed, aga üldtoe ehk kõik see, mis puudutab kaasavat haridust, anti kohalike omavalitsuste tulubaasi see raha ära. See tõsteti sinna sisse. See kokkulepe toona selline oli, et see raha sinna kõik ära anti sellesama eelnõu eesmärgiga. Et me ei hakka seda tekki kiskuma, et kes tegelikult peaks koolide rahastamise eest …, kus on vastutus, kus on kohustused ja kus on ressursid. Ma ei mäleta seda aastanumbrit, millal see tulubaasi üle kanti, aga täna enam riigi poolt üldtoe vajadusega laste jaoks haridustoetuses eraldi komponenti ei ole, sest see anti tulubaasi ära omavalitsustele.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma arvan, et hea kolleegi Anti Allase kui kogenud omavalitsusjuhi küsimus illustreerib hästi seda muret, mis ka minul on, ja miks ma ei jaga seda optimismi, et automaatselt tulubaasi antav haridusraha lahendab kohe kõik need probleemid, mis meil üldharidusega kaasnevad. Minu küsimus teile on see, et kuidas te ikkagi näete ministeeriumi poolt, kuidas kõik Eesti lapsed, olenemata sellest, millises Eesti omavalitsuses nad üldhariduskoolis käivad, saaksid motiveeritud ja hästi tasustatud õpetaja enda klassi ette, motiveeritud ja hästi tasustatud tugispetsialisti juurde, et tal oleks huvihariduse õpetaja, kes on korralikult, konkurentsivõimeliselt tasustatud, ja leiduks ka veel noorsootöötajaid, kes oleks valmis mitteformaalse hariduse poolt tuge pakkuma. Kuidas seda omavalitsustevahelist ebavõrdsust on võimalik ennetada?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui ma arvaksin, et üldhariduse tegevustoetuse raha üleandmine tulubaasi lahendab kõik probleemid hariduses, siis ma arvan, et ma oleksin väga naiivne. Õnneks ma seda ei arva. Ma arvan, et see tegelikult toob selgemaks selle vastutuse, mis täna on väga segamini, et kelle käes tegelikult on vastutus üldhariduse kohustuste puhul. Sest õpetajate streigi ajal oli väga selgelt näha, et see segadus on jätkuvalt, me ei suuda kokku leppida, kes vastutab selle eest, et õpetajad ei oleks ülekoormatud. Tööandja on justkui koolipidaja, aga rahastuse garanteerib riik ja seal on väga suur pinge tegelikult selles asjas sees. Minna riigina reguleerima töölepingus tingimusi, ma arvan, ei ole õige. See on liigne tsentraliseerimine. 

Nii et me peaksime neid vastutuse ja kohustuse pingeid lahendama, aga need ei lahenda ära kõik üldhariduses olevad probleemid. Ma pole seda kunagi väitnud. Jumala hoidku selle eest! Eestis on üldiselt kõikide uuringutega, mille on teinud näiteks Arenguseire Keskus, aga ka Tallinna Ülikooli haridusteadlased, aga ka PISA uuring ise, aga ka meie põhikooli lõpueksamite tulemused näitavad seda, et hariduslik ebavõrdsus Eestis ei jookse omavalitsuste piire pidi. Ei ole nii, et on heade omavalitsuste head koolid ja halbade omavalitsuste halvad koolid. 

Me oleme teiega siin saalis seda mitu korda arutanud, et see ei ole tegelikult omavalitsuste kaupa, vaid see on kool kooli kaupa. Ka ühe omavalitsuse sees võib olla kooli ja kooli vahel väga suur vahe. Nii huvihariduse kättesaadavuses, selles, kas noorsootöö ulatub sinna koolini või ei ulatu, kui ka õpetajate palkades võib ühe ja sama omavalitsuse sees olla päris märkimisväärne erinevus. Ja päris tihti – mitte alati, aga päris tihti – on see seotud koolijuhiga, eks ole. Koolijuht on väga märkimisväärne isik selles, mis puudutab õpetajate töötingimusi, kogu kooli õhkkonda, koolivõrgustikku, kogukonna kaasatust koolitegevusse ja paljudesse teistesse kohtadesse.  

Nüüd, Eesti üldhariduse rahastusskeem on selline, mis eraldab täiendavaid vahendeid geograafiliselt tõmbekeskustest kaugemal olevatele koolipidajatele ehk nendele, kes on geograafiliselt kaugemal ja hõredama asustusega aladel. Sinna eraldatakse suuremat pearaha koefitsienti. Aga hariduslik ebavõrdsus ei ole seotud geograafiaga, nagu ma olen mitu korda öelnud, vaid see on seotud hoopis teiste teguritega. Selle tõttu küsimus pigem meie hariduse rahastamises tervikuna, mille eest vastutab riik, eks ole, on see, kas me rahastuskomponendis peaksime senisest rohkem arvestama haridusliku ebavõrdsuse komponenti ja vähem puhast geograafilist komponenti. See on praegu puhas geograafiline komponent, see regionaalne koefitsient arvestab asustustihedust, mitte seda, kas siin koolis on vaja eraldi vahendeid selleks, et hariduslikku lõhet vähendada. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Raha on tõesti pandud palju eesti keelele üleminekule. Need probleemid paljudes kohtades üha kasvavad ja nende hulka kuulub ka tahtmatus. Nimelt võtame ühe näite, Kohtla-Järve slaavi gümnaasium, kus lihtsalt süüakse välja eesti õpetajad, kes on sinna heast tahtest tulnud panustama sellesse reformi, lihtsalt koolijuhtkond tegeleb töökiusuga. Muuseas, kaheksa õpetajat kirjutas linnavalitsusele kirja, et asi on päris käest ära. Ja järjest ja järjest. Ka Postimees kirjeldab seda olukorda päris ehedalt. Üks õpetaja tõdes, et kui kümnest klassikomplektist ainult kümme last saavad aru eesti keeles, siis on õpetamine topeltkeeruline. Kuidas siis olla toeks nendele õpetajatele, kes tõesti lähevad patriotismist ja teie reformi toetuseks Ida-Virumaale ja siis neid lihtsalt süüakse välja? Mida teha?

Ma olen väga nõus sellega, et Ida-Virumaa puhul üks asi on õpetajatele palgatoetuse maksmine, mis motiveerib – ja mitte ainult palgatoetus, vaid väga palju see reform ise – eestlasi ja eesti keelt väga hästi oskavaid inimesi valima õpetajaameti. Viimase kahe aasta jooksul on seda liigutust teinud 500 inimest. 500 inimest on läinud Ida-Virumaal tööle õpetajana, kes varem õpetajana töötanud ei ole või siis ei ole pikka aega õpetajana töötanud, on uuesti tagasi leidnud tee kooli, sellepärast et see reform ise ja ka see palgatoetus motiveerib. 

Üks asi on kooli tööle minemine ja selle otsuse tegemine, teine asi on seal koolis töötamine. See, et koolikultuurid, võib-olla eestikeelne kultuuriruum ja venekeelne kultuuriruum omavahel teatud teemades, ka töökultuuris, on omavahel, noh, ma ei taha öelda, konfliktis, aga erinevatel arusaamadel, see vastab tõele. See vastab ka tõele! Selleks, et need töökultuurid üksteisele lähemale liiguksid, ei lähe ühte õppeaastat, selleks läheb aastaid, selleks et need töökultuurid üksteisele lähemale liiguksid. Need aastad on vajalikud lihtsalt selleks … Kui me mitte midagi ei teeks, siis need kaks erinevat töökultuuri kestaksid edasi. Need on Eestis üle 30 aasta kestnud, väga erinevad lähenemised töötajatele, organisatsiooni toimimisele. Aga mitte ainult, õpilastele ka. Siin on mitu uuringut. Maria Erss on näiteks teinud mitu uuringut, võrrelnud eesti ja vene gümnaasiumi õpilasi ja seda, kuidas nad on näinud oma võimalusi avanevat toetusena õpetajate ja koolide poolt, on väga erinevad. 

Nii et lihtsalt vastuseks teie küsimusele julgen väita, et neid õpetajaid tuleb toetada, eestikeelsele õppele üleminekut tuleb jätkata. Seal ei tohi teha rutakaid emotsioonidel baseeruvaid samme tagasi, vaid jooksvalt, nii nagu reformi kulgedes tekivad probleemid, neid probleeme tuleb lahendada. Aga see võtab aastaid, nii nagu see üleminek ise, nii nagu eesti keele oskuse paranemine, õppeviiside, õppemeetodite muutumine. See kõik võtab lihtsalt kauem aega.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Jaak Aabi. Palun!

Tänan, austatud esimees! Tänan lugupeetud ministrit põhjalike vastuste eest! Eks me kõik ju jälgime, mis hariduspõllul toimub. See mõjutab meid kõiki ja on kindlasti aktuaalne, sest lisaks sellele, et me oleme siin Riigikogu liikmed, oleme küll lapsevanemad või vanavanemad juba. Kõiki Eesti peresid see päris põhjalikult mõjutab, kuhu haridus on suundumas. Mõned küsimused siiski üleval on, kuhu me välja jõuame. Eks see kohalikele omavalitsustele tulubaasi teatud summade andmine on minu arust õige. Ma olen sellest kogu aeg rääkinud, sest siis vähemalt selle tulubaasi tõusu võrra need summad tõusevad. Kui nad on toetusfondis, siis on nii, et üks aasta tõuseb ja siis jälle mitu aastat ei tõuse, ehk väga raske on ka omavalitsustel prognoosida neid kulusid. Ja lisaks tõesti see, et sul on sildid peal, et nagu vägisi pead kulutama just nimelt sellel otstarbel raha, mis ei ole mõistlik ega ka efektiivne. Kui omavalitsus saab ise vastutada, küll ta siis oskab nende rahade üle paremini otsustada. Ei tea jah, milleks see ministeeriumi vastuseis nii suur oli. 

Kohalikud omavalitsused on pigem kahelnud just selle palgakomponendi osas. Kui oli soov üle anda palgavahendid, siis omavalitsused tõenäoliselt kartsid neid palgaläbirääkimisi, sellist kompetentsi ka ei ole. Ei ole seaduse tasandil ka linnade ja valdade liidul õigust seda esindust omada. Kõik peaksid vabatahtlikult loovutama omavalitsus… Selle üle võib vaielda, jah, see on tõlgendamise küsimus. Ju see tuleks seaduses täpsemalt määratleda. Kui selline volitus seaduse tasandil on, siis on see mõistetav igatepidi. Ja muidugi, linnade ja valdade liidul tuleb vastav kompetents välja arendada. Ka see nõuab ressurssi, et pidada neid palgaläbirääkimisi ja esindada kõiki omavalitsusi. See tundubki väga keeruline või siis ei ole kohe vastuvõetav. Aga ma arvan, et sinnapoole see asi tegelikult ikka peaks liikuma. Need koolipidajad, olgu riik oma koolide osas, omavalitsused oma koolide osas, erakoolid oma osas, ongi läbirääkimiste laua taga ja peavad läbirääkimisi. Nii see mõistlik on nende palga, vähemalt miinimumastmete üle. Mis sealt edasi, on juba seaduste, erinevate seadusandlike aktide, määruste või omavalitsuste või pidajate enda otsustada. 

Ma usun, et kui tõesti see pingutus, mida me kõik siin tahame hirmsasti teha, see 120% Eesti keskmisest, see tase saavutatakse, siis võib-olla omavalitsused on ühel hetkel nõus need palgavahendid üle võtma, kui ta on juba sellel tasemel, ja siis juba vaatavad ise, kuidas sealt edasi minnakse. Siis ongi see põhimõtteliselt nende vastutus ja otsustus. Mina pooldan sellist süsteemi. Ma ei poolda sellist tsentraliseeritud süsteemi, et kõike peab otsustama ministeerium, ka palgavahendite jaotamist peab otsustama minister või ministeerium. Siis käib üks tõeline sõda ja siis on alati võimalik kedagi mõjutada. Ka ametiühing saab aru, et lihtsam on hakata mõjutama kohe ministrit. Ja siis me loeme neid pealkirju ja siis on meeleavaldused ja nii edasi. Seni, kui see palgatase on madal, ega ma ei ütle, et need meeleavaldused on valed. Aga järelikult, kui on kunagi kokku lepitud, et sinna suunas me liigume, siis kindlasti on õpetajate esindusorganisatsioonil, ametiühingul õigus seda nõuda. Kui seda ei ole saavutatud, siis peavad poliitikud endale otsa vaatama. 

Mis puudutab veel erinevaid teemasid, siis lasteaiaõpetajate ja huvihariduse õpetajate puhul võib küll öelda, et alusharidus ja lastehoid on seaduse järgi ka omavalitsuste kohustus. Lihtsalt see üks osa palgavahenditest või -toetusest omas tõesti seda väga õiget ja õilist eesmärki, et saaks lasteaiaõpetajate tasu ka järele aidata õpetajate töötasule. See toimis, see aitas järele. Ju siis tulevikus jälle on see kohaliku omavalitsuse kui selle kohustuse omaja kokku leppida oma töötajatega. Kollektiivlepingud tegelikult toimivad ju mõnes omavalitsuses päris hästi, näiteks Tartu linnas, nagu ma tean. Seal lepitakse kokku ka lasteaiaõpetajate töötasu, mitte ainult kooliõpetajate töötasu. 

Igal juhul on neid väljakutseid palju. Koolivõrgust pikalt ei hakka rääkima. Eks paljuski oleneb sellest, mis selle vastutuse osas saab. Ja kindlasti ootame huviga ka neid VTK-sid, mis puudutavad nii gümnaasiumihariduse otsustamist kui ka rahade tulubaasi üleviimise …

Kas soovite lisaaega?

… valemeid ja mudeleid. Siis oskame neid ka täpsemalt kommenteerida. Aitäh!

Aitäh! Ja siiras tunnustus, Jaak Aab, et väga täpselt viis minutit oli see sõnavõtt läbirääkimistel. Aga rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie teise päevakorrapunkti käsitlemise. 

Aga liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Züleyxa Izmailova, Ester Karuse, Helmen Küti ja Heljo Pikhofi poolt haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine kohustuslikus õppekavas olevate tegevuste rahastamise kohta lapsevanemate poolt. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Aitäh, lugupeetud minister! Ma väga vabandan, et mul see hääl täna selline on, aga töö vajab tegemist. 

Meie, sotsiaaldemokraatide üle antud arupärimine puudutab selle kuu alguses ka meediast läbi käinud juhtumit Gustav Adolfi Gümnaasiumis, kus kohustusliku õppekava osana tundide eest küsiti lastevanematelt lisatasu. Hariduslikust ebavõrdsusest on räägitud viimase aasta jooksul üsnagi palju ja selle kohta on tehtud ka erinevaid uurimistöid. Need näitavad konkreetselt, et lastevanemate sotsiaal-majandusliku olukorra ja hariduse kättesaadavuse vahel on otsene seos. 

Üldhariduskoolides ei tohiks tekkida olukordi, kus kohustuslikus õppekavas olevate tegevuste eest peavad lapsevanemad maksma, sest see viib olukorrani, kus õppetöös osalemine sõltub otseselt lastevanemate majanduslikust olukorrast. Nagu ka minister on varem välja toonud, kõikidel lastel peab olema kohustuslikust haridusest osasaamine võrdne. Seda on välja toonud juba kümme aastat tagasi nii õiguskantsler kui ka Riigikontroll. 

Palume ministril vastata nendele küsimustele ja kui minister oleks nii kena, siis saaks ise need küsimused ette lugeda ka. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija ja Riigikogu liikmed! Väga tänan selle teema tõstatuse eest, sest see on tekitanud väga palju ühiskondlikku arutelu selle üle, millises ulatuses ja kuidas võiksid lapsevanemad panustada kohustusliku hariduse andmisesse ja millises ulatuses tegelikult seda kohustust lastevanematele tekitada ei tohi. Tegelikult on see ammu, nagu te ka viitasite, juba kümme aastat tagasi Eestis läbi vaieldud teema. Esiteks on meil selle kohta suhteliselt selgelt sõnastatud minu teada ka põhiseadus, mis ütleb, et kohustuslik haridus Eestis on tasuta. Täpselt samamoodi on selles osas üsna selge põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Nii õiguskantsleri seisukoht selle kohta kui ka väga põhjalikult juba ammu ette valmistatud Haridus- ja Teadusministeeriumi juhend, mis meie kodulehel ammu eksisteerib, kus on kõik need juhtumid välja kirjutatud, mis osa õppetööst on kohustuslik osa ja peaks olema tasuta ning mis ei ole kohustuslik osa ja millelt võib lapsevanema panust küsida. Küsimused, mida arupärija küsis, olid järgmised. 

Esimene küsimus: "Kas Gustav Adolfi gümnaasiumi tegevuse osas esitatud lapsevanema kaebus on pigem erandjuhtum või peab ministeerium sageli sarnaste küsimustega tegelema?" Gustav Adolfi Gümnaasiumi kaebus on eriline selles mõttes, et koolijuht reageeris ministeeriumi suunisele mitteseaduslik praktika lõpetada viisil, mis andis kooli kogukonnale segaseid signaale ja kohati valesid signaale, justkui ministeerium oleks teatris käigud ära keelanud. Seda, et kõik vanemate kaasrahastusega seotud tegevused tuleks lõpetada, ei ole ministeerium koolile suunistena esitanud. Lõpetada tuleb õppekava täitmisega seotud tegevuste eest vanematelt raha küsimine. Kui koolis soovitakse korraldada vabatahtlikke tegevusi või huvitegevust, siis selleks on vanemate osaluse küsimine igal juhul lubatud. Kool saab vajaduse korral kasutada ka Haridus- ja Teadusministeeriumi juhendmaterjali. Meie juhendmaterjal toob välja olulisemad põhimõtted, millest lähtuda koolides lapsevanemate raha kaasamisel ja õpilastele tasuliste tegevuste kavandamisel. 

Aga küsimuses, kas tohib küsida lapsevanematelt õppetööga seotud tegevuseks raha, on ka varasemalt ministeeriumi poole pöördutud, kuid seda ei saa pidada väga sagedaseks pöördumiseks. Selliseid pöördumisi on aastas kümmekond ja peamiselt jäävad need õppeaasta algusesse, kui koolid teevad õppeaasta alguses lapsevanemate koosolekuid. Ja küsinud on tegelikult ka koolid ise, et saada ministeeriumilt nõu, kuidas mingites olukordades õigesti toimida. Ei saa öelda, et tegemist on sagedaste pöördumistega, aga siiski mitte üksikutega, vaid igal õppeaastal selguse saamiseks neid pöördumisi ministeeriumi poole tehakse. 

Teine küsimus: "Kui kaebuseid väga palju ei esitata, siis kas ministeeriumi poolt on tagatud regulaarne järelevalve koolide üle, et kohustusliku õppetööga seotud tegevused oleksid tasuta?" No ministeerium regulaarset pidevat järelevalvet koolide töö üle ei tee. Meie järelevalve toimib kahes vormis. Üks on temaatiline järelevalve. Viimased kolm aastat on temaatiline järelevalve olnud seotud eestikeelsele õppele üleminekuga. Teine on üksikjuhtumite järelevalve, mis on seotud kas kaebuste või mingite erijuhtumitega, kus ministeerium peab tegema järelevalvet. Erinevalt paljudest teistest riikidest, kus on püsiv ja pidev järelevalve, meil seda ei ole. Meie järelevalvemaht on väike, meie järelevalveosakonna inimeste arv on väike. Nii et ministeerium regulaarselt pidevat järelevalvet ei tee. Järelevalve tehakse siis, kui saabub, laekub mingi teade. Antud juhul teade laekus lapsevanemalt, mille peale ministeerium ka järelevalve tegi. Aga rahastamise õiguspärasust ehk seda, kas on tagatud piisavad vahendid kooli poolt õppetöö läbiviimiseks, sellist järelevalvet peab tegelikult sageli tegema hoopis koolipidaja ise, tagama, et selleks on eraldatud vahendid ja neid vahendeid tegelikult õppetööks ka kasutatakse.

Kolmas küsimus: "Kas ministeerium on viimastel aastatel algatanud antud küsimuses järelevalvemenetlusi ning teinud ettekirjutusi rikkumiste kõrvaldamiseks?" Kui ministeeriumisse jõuab antud teemal pöördumine, mis puudutab kooli tegevuse õiguspärasust, siis sellisel juhul ministeerium edastab info vastava kooli pidajale, kes omakorda peab sekkuma või kooli juhendama. Ehk see käitumisreegel on selline, et sellise pöördumise peale esimene pöördumine ministeeriumi poolt ei ole algatada kooli suhtes järelevalve, vaid pöörduda kooli pidaja poole, et kooli pidaja täidaks seadust. Ministeerium annab oma hinnangu kooli tegevuse õiguspärasusele, mis on pidajale abiks olukorra analüüsimisel ja lahendamisel. Ka antud küsimuses tegelikult ettekirjutusi tehtud ei ole. 

Neljas küsimus: "Kas ministeerium näeb vajadust teha muudatusi seadusandluses, et kohustusliku õppetegevuse tasuta printsiip oleks üheselt ja selgelt arusaadav?" Nagu ma ütlesin, seadusandlus on tegelikult selles küsimuses väga selge. Kohustusliku õppetegevuse tasuta kättesaadavus on üheselt ja selgelt sõnastatud ka seaduses ja põhiseadusega on sätestatud, et üldharidus peab olema kõigile tasuta. See tähendab, et põhikooli- ja gümnaasiumiharidus riiklikes ja kohalikes koolides ei tohi sõltuda sellest, kas vanemal on selle hariduse eest tasumiseks raha või mitte. 

Viies küsimus: "Milline on olnud selles küsimuses koostöö linnade ja valdadega ning kas antud probleem on varasematel aastatel tõstatunud ka Eesti Linnade ja Valdade Liiduga?" ELVL-iga on meil tihe koostöö, oleme loomulikult arutanud hariduskulude küsimusi laiemalt. Aga täna oleme koostöös regionaalministeeriumiga just alustanud arutelusid kohalike omavalitsustega, et haridustoetuse komponendid viia omavalitsuste tulubaasi. Nii suureneb ka koolipidajate otsustus hariduskulude üle, sealhulgas iga konkreetse kooli vajadustele vastavalt. 

Ja viimane küsimus: "Kas Haridus- ja Teadusministeerium on tõstatanud riigieelarve läbirääkimistel vajadust suurendada kultuuriranitsa meetme eelarvet? Selle meetme eelarvest on juba aastaid olnud 1,5 miljonit eurot, millest peab jaguma terve Eesti põhikoolidele. Koolide hinnangul kultuuriranitsa fondi rahast enam ei piisa. See meede on aga eriti oluline kaugematest piirkondadest pärit noorte jaoks kooliväliste kultuurivaldkonna tegevuste toetamiseks." Olen väga nõus, et nendest vahenditest ei piisa. Kultuuriranits on küll Kultuuriministeeriumi loetud toetusmeede, aga minu teada on Kultuuriministeerium korduvalt ja korduvalt ka riigieelarve läbirääkimistel seda teemat tõstatanud, et peaks suurendama kultuuriranitsa toetusmeedet. Aga te kõik teate, mis seisus meil riigieelarve on. Haridusministeerium igal juhul toetab seda, kui Kultuuriministeerium leiab võimaluse seda toetust suurendada. Loodetavasti leiame me lahenduse ka transpordikuludele, selles mõttes, et kaugemate piirkondade koolide puhul on peamine mure siiski – mitte ainult kultuuriranitsa puhul, vaid ka näiteks nendesamade loodusõppe õppekäikude puhul – transpordikulud. Seda me püüame praegu lahendada sellega, et meil on Norra ja Šveitsi toetusvahendid, mida me järgmisteks aastateks püüame kasutada nende transpordikulude katmiseks loodusõppekäikude jaoks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Aitäh, hea minister! Väga huvitav oli seda ettekannet jälgida. Mul on üks selline täpsustav küsimus. Me oleme oluliselt laiendanud Eestis ka riigikaitseõpet koolides. Varem seda kõigis koolides ei olnud, nüüd peaks see olema kõigis Eesti koolides ja kõigile õpilastele kättesaadav. Kas teile on teada, kas selles riigikaitseõppes osalemisega seoses ka vanematele kaasneb mingeid erilisi täiendavaid kulutusi või on nende kursustega seoses kõik kulud kaetud koolipidaja või riigi poolt?

Aitäh selle küsimuse eest! Riigikaitseõpetus on kohustuslik gümnaasiumiosas, põhikoolis praegu ei ole. Minu teada nii-öelda teooriakursuse puhul ei ole lastevanematelt raha küsitud. See on see kohustuslik osa, mida kõik koolid peavad pakkuma. Ma ei tea ühtegi juhtumit, et seal oleks küsitud lapsevanema panust. Nüüd see praktiline osa ehk need välilaagrid, mis selle riigikaitseõppe osaks on. Meieni ei ole jõudnud, minuni vähemalt ei ole jõudnud informatsiooni, et seal oleks vanemate osalust küsitud. Minu enda laps on selle läbinud sellel õppeaastal, ei küsinud kool ka välilaagri jaoks. Kui ma ei eksi, siis välilaagrite korraldamine on koostöös Kaitseministeeriumiga, nii et see rahastus osaliselt tuleb ka sealt.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma tänan, et te olite nii selgesõnaline seoses selle kohustusliku õppekava puhul lapsevanematele raha küsimisega. Minu küsimus tuleneb pigem nende kõrvaltegevustega seonduvalt, kuna on ka teatris käimised ja mingid muud tegevused, mida koolihariduse mitmekesistamiseks soovitakse ette võtta. Mis seal ikkagi need lahendused võiksid olla, et see ei sõltuks vanemate rahakotist? Te tõesti ise tõite välja, et kaugematel kantidel on see transport, et tuua maakonna, Hiiumaa lapsed, kui nad tahavad tulla Tallinnasse ja teatrisse, siis ainuüksi bussikulu on 800 eurot. Võib-olla te veel laiendate seda poolt, mis seal need lahendused või ettepanekud võiksid olla?

Jaa. Kultuuriranitsas täna seda geograafilist mõõdet minu teada arvestatakse. Kaugema piirkonna laste pearaha on kultuuriranitsa mõttes suurem, aga see lihtsalt ei kata ära kõiki neid kulusid, mis on teatris käimiseks vajalikud. Ja teatripiletid on viimasel ajal muidugi väga palju kallimaks läinud. Viimase kolme aasta jooksul kultuuriranitsa summat suurendatud ei ole, aga inflatsioon on teatripiletite osas päris suur olnud. 

Lastevanemate panust võib küsida ka õppekava rikastavate tegevuste jaoks, aga see ei saa olla lapsevanemale kohustus. Ehk kui on lapsevanem, kes ütleb, et ta ei saa seda tagada, siis see laps peab ikkagi saama selles protsessis osaleda, kelle lapsevanem ei saa seda maksta. Ja selleks peab koolipidaja koos kooliga leidma lahenduse. Kas selle kulu maksab kool ise, koolipidaja või on olemas selline ühisfond, millega kool neid asju rahastab. Kool teeb õppekava rikastavaid tegevusi ja seal ei ole piiranguid peal, neid võib teha iga päev, iga tund, eks ole. Aga ei saa eeldada, et selle kõik täies mahus kõik lapsevanemad võrdselt tasustavad. On väga erinevad võimalused lapsevanematel ja kool peab lihtsalt tagama selle, et kui kool selliseid asju planeerib, siis kõik lapsed võrdselt saavad ikkagi seal osaleda.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma küsingi veel kord üle, kuidas te hindate riigi poolt eraldatud õppekava rikastavate vahendite piisavust, olgu need õppekäigud või teatrikülastused, et vanematelt ei peaks täiendavaid vahendeid küsima. Ja millal neid vahendeid, riigi eraldatud vahendeid, on muudetud? Aitäh!

Haridusministeerium eraldab vahendeid mitte õppekava rikastavateks tegevusteks, vaid õppekava läbiviimiseks kohustuslikeks tegevusteks. Õppekava rikastav tegevus on see kultuuriranits, mida eraldab Kultuuriministeerium. Haridusministeerium on eraldanud 2025. aastal täiendavalt 16 miljonit – 16 miljonit! – koolipidajatele õppevahendite soetamiseks liikumisõpetuses, loodus- ja täppisteaduste ainetes – see on siis keemia, bioloogia, füüsika – ja arvutipargi uuendamiseks. Ehk siis kõik digivahendid, mis on vajalikud kooli õppetaristu parandamiseks, sinna me eraldasime 10 miljonit, liikumisõpetuse vahenditeks 3 miljonit ja loodus- ja täppisteaduste vahenditeks 3 miljonit. 16 miljonit on eraldatud koolidele täiendavaid vahendeid sellel aastal õppevahendite soetamiseks. Õppekava rikastavad asjad ja huvitegevuse vahendid – nendeks tõesti täiendavaid vahendeid haridusministeerium eraldanud ei ole.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Jah, siin oli see suurt vastukaja leidnud küsimus, mis oli Gustav Adolfi Gümnaasiumis, aga ju neid juhtumeid on ka varem olnud ja ka ministeerium on pidanud vastama tõenäoliselt. Aga mis on see, ma ei tea, meede, sanktsioon, kes seda peab rakendama, kui näiteks kool jätkuvalt küsib kohustusliku õppekava eest mingit raha lastevanematelt, et seda täita? Kes sellega tegelema peaks, kas ministeerium või koolipidaja?

Aitäh küsimuse eest! Sellega peab tegelema koolipidaja. Aga ministeeriumi poole oli pöördumine ja ministeerium pidi esitama oma seisukoha ehk tehti seisukoha esitamine koolile lõpetada seadusevastane tegevus. Kui järjepidevalt toimub seadusevastane tegevus – meieni rohkem infot ei ole jõudnud, et see jätkuks, kool tegelikult tegi vastavad otsused –, siis järgmised meetmed on järelevalve korraldamine, et miks viiakse läbi seadusevastaseid tegevusi.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Kas eelneva valguses saate täpsustada paari asja? Ühelt poolt, jah, koolide ja koolipidajate vastutus. Te ütlesite väga selgelt, et kooli vastutus on tagada, et kõigil õpilastel on võrdselt võimalus osaleda, seda saab saavutada erinevate meetmetega. Aga kuidas teie arusaam on, kas koolid saavad aru, et see on nende vastutus ja et nad peavad selle võrdse osalemise õpilastele tagama? Ja teine aspekt. Vaatamata sellele, et õppekava täitmist rahastatakse ja summad on suurenenud digivahendite soetamiseks ja nii edasi, kas teie arvates praegu rahastatakse piisavalt ka kooliväliseid tegevusi, mis on seotud õppekava täitmisega, on need teatriskäigud või muuseumikülastused või mingid õuesõppetunnid või mingid muud asjad? Kuidas te näete, kuidas see seis on? Kas praegu riik annab piisavalt vahendeid selleks? 

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, koolide teadlikkus. Ma eelmise arupärimise puhul ütlesin või selle arupärimise puhul vastasin, et neid pöördumisi ministeeriumi poole lapsevanemate poolt kaebusena selle üle, et kool nõuab õppetöö tegemiseks raha, on väga harva. Ilmselt on meil Eestis olnud ühiskondlik kokkulepe paaris kohas, kus me enam ei kaeba, kuigi tegelikult, kui võtta rangelt õppekava täitmist, siis ei tohiks ka seal raha küsida, näiteks kokandustunnid ja käsitöötunnid. Olgem ausad, kui sinna reeglina suunatakse rohkem tüdrukuid, siis tüdrukute koolitamine on selle võrra kallim, sest sa pead need vahendid ostma. Puutööringi sa puutükke kooli tassima lapsevanemana ei pea, aga kokanduse tunni või käsitöötunni jaoks peaksid lõngad ja vardad ja kõik muud asjad justkui ise ostma. See on justkui ühiskondlik kokkulepe, et seal me ei kaeba, kuigi rangelt võetuna peaks ka selle kool tagama. 

Kust aga see põhiline vaidlus tuli Gustav Adolfi Gümnaasiumi puhul, olid ujumistunnid, suusatunnid, kontrolltööde lehed ja muud sellised õppevahendid, kaasa arvatud, milleks lapsevanemate käest küsiti raha. Üks koht, kus meil ei ole tegelikult kokkulepet, on gümnaasiumiastmes õppevahendite eest raha küsimine nii kaua, kui gümnaasiumiaste ei ole kohustuslik õppe osa. Sellel õppeaastal see veel ei ole. Nii kaua justkui võib küsida, aga järgmisest õppeaastast on ka gümnaasium kohustuslik õppe osa, mis tähendab, et ka seal tekib tõsine küsimus näiteks töövihikute ja õpikute eest raha küsimisel. 

Kas meil on piisavalt vahendeid õppevahendite, õppekäikude ja teatriskäikude rahastamiseks? No tsiteerime klassikuid. Jaak Aaviksoo on öelnud, et Eesti riik on alarahastatud. Ma arvan, et ei ole vist ühtegi avaliku sektori valdkonda, kes tunneks, et tal on väga palju raha. Kõik avalikud hüved, mida me maksumaksja rahast rahastame, on igas mõttes alarahastatud. Ootused on suuremad, soovid on alati suuremad kui reaalsed vahendid nende soovide täitmiseks. 

Ma julgen väita, et Eesti lapsed Euroopa keskmiste lastega võrreldes saavad käia rohkem teatris, saavad käia rohkem õppekäikudel, sest meie koolid koolikogukondadena toimivad väga hästi. Koolikogukond tegelikult suures osas nii rahastab kui ka korraldab päris palju selliseid asju. Meie õpetajad on üliaktiivsed õppekäikude korraldamisel. Meie õppekava on paindlik ning ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on väga paindlik, ta lubab õppetööd korraldada ka väljaspool klassitundi. Aga seda, et me suudaksime kõike sajaprotsendiliselt kõikide soovide kohaselt rahastada, loomulikult ei ole. Raha ei ole seal piisavalt. Me peame neid asju korraldama olemasolevate ressursside piires. Rahaline ressurss paneb meile piirid ette.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jah, Kultuuriranits on poolteist miljonit, kord muuseumisse aastas, kui sedagi. Aga selle kõrval on olemas veel selline suur valdkond, millele, te rääkisite, 3 miljonit on eraldatud, nii-öelda looduse õppimine ja tundmine. Aga samal ajal on RMK rookinud välja kõik need külastuskeskused, looduskeskused ja samas jälle riigieelarves räägitakse, et mingi 15 000 last, koolilast, hakkab saama rohkem looduskoolitust ja nii edasi. Mis seal siis tegelikult toimub? Tegelikult on ju lollus järjest suurenenud, hirm metsa ees ja teadmatus, kes seal piiksub või häälitseb, on ju totaalne. Kuhu see 3 miljonit läheb?

Aitäh küsimuse eest! 3 miljonit eraldati õppevahendite soetamiseks, mitte õppekäikudeks, vaid õppevahendite soetamiseks loodus- ja täppisteaduste ainetes: keemia, bioloogia, füüsika. Need on õppevahendid. Õppekäikude osas tõepoolest, Keskkonnainvesteeringute Keskus on kärpinud rahalisi vahendeid õpilastele õppekäikude korraldamiseks ja õpilaste arv, kes õppekäikudel osalevad, on langenud võrreldes varasemate aastatega. See teeb ka minule muret. Me oleme pöördunud Kliimaministeeriumi ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse poole palvega leida lahendus, et ei väheneks õpilaste arv, kes saavad osaleda looduse õppekäikudes. Täna on see vähenenud. Meil on järgmise viie aasta jooksul käsutada üle 3 miljoni Norra ja Šveitsi raha, mida me tahame suunata loodusõppe võimaluste kättesaadavuse suurendamiseks koolidesse.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Aitäh teile väga põhjalike vastuste ja teema avamise eest küsimustele vastamisel! Ma kuulasin neid vastuseid ja mul tekkis lihtsalt üks mõte või õigemini ka mure. Te saate selle kas kummutada või siis kinnitate minu muret. Mulle tundub, et regionaalpoliitiliselt on asjad natuke selles mõttes halvemini, et Tallinnas on kindlasti kergem korraldada küll teatrikülastusi, küll ka Tallinna lähedal olevad, kui nendel, kes elavad, nii nagu siin Reili Rand küsis, saartel või kuskil kaugemal. Suurenenud on ka saadikute poole pöördumine, et kas võetakse vastu Riigikogu ekskursioon ja siis minnakse teatrisse ja kas bussiarvet saab maksta. Aga kuidas see regionaalpoliitiliselt oleks võimalik, et need lapsed, kes elavad ikkagi kaugemates piirkondades, saaksid ka seda lubada, sest paljudel ei ole seal ka nendel vanematel võimalust osaleda bussiarvetes? See hulk, kes osaleda ei saa, on suurem kui need, kes saavad. 

Aitäh! See on natuke ikkagi lihtsustus. Kui te vaatate lastevanemate võimekust tasuda mis iganes õppeosa eest, siis Tallinnas on väga palju lapsevanemaid, kes ei suuda tasuda selle õppeosa eest, ka teatripiletit ei suuda nad kinni maksta. Isegi kui see teater siinsamas on, siis nad siiski ei suuda seda teha. Mujal Eesti piirkonnas on lapsevanemaid, kes suudavad nii bussiraha kui ka teatripileti kinni maksta. See ei ole nii üks ühele erinev. Meil on ka Tallinnas, pealinnas, kuigi siin on väga palju teatreid, väga erinevas keeles toimetavaid teatreid, väga palju lapsi, kes pole kogu kooliaja jooksul kordagi teatrisse saanud. See on seotud pigem ikkagi haridusliku ebavõrdsusega ehk lapsevanemate sotsiaal-majandusliku taustaga. Kui koolikogukond on tugeva sotsiaal-majandusliku taustaga, käivad lapsed väga palju teatris, sest seal on väga suur lapsevanemate osakaal, kes selle kinni maksavad, ja kui laste sotsiaal-majanduslik taust on nõrgem, siis need lapsed sinna teatrisse ei jõua, isegi kui nad on Tallinnas, isegi kui nad on Tartus, isegi kui nad on teatrile väga lähedal. See on paraku selline reaalsus. Ma tõesti juba eelmisele küsimusele vastates tõdesin, et koolipidajate rahastamise puhul tuleks sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust rohkem arvesse võtta seal valemis. Täna me arvestame ainult asustustihedust selles pearaha arvutuses.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. 

Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ei plaaninud siia tulla ja ma lootsin, et arupärijad tahavad ise rääkida. Aga mõni moment on oluline, millest võiks ja peaks rääkima. Ühelt poolt öeldakse, et raha ei ole. Eelmisel nädalal, nagu te vist teate, vapustas meid ja Ukrainat nende Watergate'i skandaal, kus juttu oli energeetikasektori raha varastamisest, põletamisest, omadele jagamisest. 

Kui lühidalt rääkida, siis hinnanguliselt on Euroopa Liit – ma piirdun ainult Euroopa Liiduga – suunanud Ukraina energiataristule raha üle 2 miljardi. Üle 2 miljardi! Ja Eesti panus, välisminister Tsahkna alles käis Kiievis enne skandaali puhkemist ja ütles, et peaks veelgi rohkem suunama Eesti maksumaksja raha sinna. 620 000 oleme praeguseks toetanud Ukraina energiataristu raha. Aga selle Watergate'i skandaali käigust on praeguseks juba teada ja need andmed on NABU, nende korruptsioonipolitsei hinnangul läinud 10–15% sellest presidendi sõpradele ja liikunud sealt Ameerikasse, Moskvasse, Aafrikasse ka, kus need sõbrad on. Ja see tähendab seda, et 10–15% – need andmed ei ole praegu mitte minu välja mõeldud, need on Ukraina korruptsiooniorganid – üle 200 miljoni, vähemalt üle 200 miljoni, mida on toetatud nende elektrijaamade, trahvode ja nii edasi kindlustamiseks, remondiks, on läinud presidendi sõpradele. Kaasa arvatud meie oleme need lollid olnud, kes heauskselt oleme maksnud sinna. Kui nüüd lugupeetud minister räägib, et raha ei ole – kultuuriranits, poolteist miljonit igale lapsele, koolilapsele kord aastas. Kui palju on meil muuseume, teatreid, kontserte, näitusi? Üks kultuuriranitsa üritus aastas. Noh, jah, hea, et seegi on, aga tegelikult on kultuuriga suhestumine ülioluline kõigil meil, lastel eriti. Ma mäletan, et ühe Memento küüditamise aastapäeval istusid memmekesed, pensionärid, kes olid Siberist tulnud, käinud, ja arutasid seal, et tahaks nagu teatris käia. Need olid Tallinna lähedal ühes linnas. Aga raha ei ole. Aga siis üks memmeke ütles, et hea, et meil on olemas Riigikogu infotund, see on meie teater, see on tasuta. Nii palju siis kultuurikogemusest. 

Aga mis mind eriti muret teeb, on loodushariduse totaalne allakäik. Totaalne! Peaaegu 3 miljonit läks õppevahenditele. Aga RMK on rookinud 1. septembrist välja kõik looduskeskused. Kõik! Kokkuhoiu. Karu sõidutati Toomalt Tallinnasse ja kõik muud elajad ka. Pole vaja! On vaja raha kokku hoida, igalt poolt kraapida ja siis lastele üks kultuuriranits aastas. Pensionärid vahtigu infotundi, teatrisse ei jõua. Ja siis toetame korruptante, sõprade sõpradest korruptante. Midagi on pildil kapitaalselt valesti. See siin on Eesti riik, need on Eesti lapsed, Eesti pensionärid. Me peaks vaatama kainelt, kuhu me raha paneme, kellele ja kuidas. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Allase. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud kolleegid! Plaanis ei olnud rääkima tulla, aga ministri vastused tekitasid teatud emotsiooni. Ausalt öeldes, selles valdkonnas, mis puudutab lapsi ja nendele pakutavat haridust, tegelikult ootaks vastuseid, mis on selged, mis kirjeldavad probleemi ega ole ilustatud. Kuidas me saame ühiskonnana edasi minna, kui me täpselt ei saa aru, mis on erinevates Eesti piirkondades koolidel võimalus pakkuda oma lastele seaduskohast haridustegevust rikastavaid tegevusi? Nendele me kahjuks vastuseid ei saanud. Minu arust see on suur-suur probleem. Seetõttu ikkagi juhtubki meie riigis pidevalt see, et kui on eelarve tegemine, siis ei arutata neid asju läbi. Ma tegelikult ootaks siin, et öeldakse, et miinimumtase oleks selline. Okei, me oleme riigina täna vaesed, meil on hästi palju väga pakilisi probleeme, mis vajavad lahendamist, aga tegelikult see saal võiks aru saada, et see probleem on täna olemas. 

Väga hea, et siin hea kolleeg tõi välja, et täna tõesti nii on, et mina olen valdava osa oma saadiku hüvitisest kasutanud selleks, et Võrumaa lapsed saaksid tulla, kas või Tallinnas käiakse Riigikogus, siis tehakse ka midagi muud. Tegelikult on tõesti nii ja ma ei saanud ka vastustest aru, kumb siis täna on. Ühtpidi oli see, et õppekäiguks ei tohi küsida raha, ja teistpidi, nagu tohib küsida raha. Kui vanem maksab, siis tohib küsida, kui ta ei maksa, siis ei tohi. Hästi palju on segadust. Ja tegelikult minu kõne mõte on see, et ootaks ministrilt ja ka teistelt ministritelt tulevikus selgeid ütlusi, olukorra hinnangut, siis on võimalik tulevikus ka nendele lahendus leida. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Henn Põlluaasa ja Leo Kunnase poolt siseminister Igor Tarole esitatud arupärimine politsei tegevuse kohta Sinimägede mälestusüritusel. Palun ettekandjana arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid, Eesti naised ja Eesti mehed! See on minu, Leo Kunnase ja Henn Põlluaasa algatusel tehtud arupärimine, kus me peaksime käsitlema küsimust, mis puudutab mitte ainult politsei tegutsemist ühel üritusel ehk inimeste õigusi takistamatult oma meelt avaldada, vaid laiemalt kogu meie ühiskonna suhtumist ajaloolisse mällu. Ja puudutab ka neid, kes Eesti vabaduse nimel võitlesid. 

Sinimägede lahingud on teatavasti Eesti ajaloos üks verisemaid peatükke. See oli lahing, kus eestlased võitlesid oma kodumaa eest olukorras, kus Eesti Vabariigi mundrit ei olnud võimalik kanda, kuid kus Eesti enda juhid eesotsas peaminister Jüri Uluotsaga pidasid vajalikuks kutsuda rahvast üles kodumaad kaitsma. Ka sotsialist August Rei, hilisem eksiilivalitsuse juht, ütles toona, et vastupanu puudumine sellel 1944. aastal mataks lootuse kunagi iseseisvust taastada. Ja need mehed, kes seal Sinimägedes võitlesid, näitasid, et eestlastel oli tahtmine vastu seista ja ellu jääda. 

Seepärast on eriti valus näha, kuidas Sinimägede mälestuse tähistamist on viimastel aastatel saatnud segadus ja vastakad praktikad. 2024. aastal püüdis politsei Eesti hümni ajal üritusel eemaldada sõjamehe Paul Maitla tütart. Tänavu pidasid riigikeelt mittevaldavad politseinikud kinni kaks inimest ja neile näidati eeltäidetud protokolli, milles oli süüteo aluseks märk, mida nad olid samal üritusel kandnud juba üle kümne aasta ja mille lubatavust politsei oli varem ise kinnitanud. 

Aga see probleem ei piirdu ainult üritusel toimunuga. 2. novembril teatavasti lõhuti taas Sinimägede memoriaali mälestustahvlid. See on kallaletung Eesti sõdurite mälestamisele, ja see ei ole esimene juhtum. Omavalitsus tõttab seda memoriaali nüüd taastama, muinsuskaitse aitab, kuid küsimus ikkagi jääb, kuidas on võimalik, et meie ajaloo ühe tähtsama sümboli rüüstamine on saanud korduvaks rutiiniks. 

Arupärimises me sellele ei keskendu. Arupärimise esitamise ajal me ei teadnud seda veel. Aga me küsime, kas Eesti riik peab õigeks, et mälestustseremooniat häiritakse ja seal viibivaid inimesi ahistatakse. Kas on õiguspärane pidada Eesti meestele pühendatud märki natsisümboliks sel ajal, mil me kõik teame, et Balti üksuste käsitlemist lahus Saksa SS-ist kinnitas juba Ameerika Ühendriikide ametlik seisukoht 1950. aastal? Ja kas on normaalne, et see sümbol, mida on 11 aastat lubatud, on nüüd järsku kriminaliseeritud? Edasi, kes otsustas, et kedagi peab karistama ja miks? Ja lõpuks, kas tõesti Eesti politsei ei peaks valdama ikkagi ka eesti keelt? 

Me siin arupärijate ja kolleegidega ei taha palju. Me tahame lihtsalt selgust, austust ajaloo ees ja riigipoolset järjekindlust. Kui me ei suuda kaitsta ei mälestusüritust ega mälestusmärki, siis millist sõnumit me anname neile, tänastele ja eilsetele nendele meestele, kes on Eestit kaitsnud ja valmistuvad kaitsma? Ma tänan tähelepanu eest.

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli siseminister Igor Taro. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Siseministrile tõepoolest edastati arupärimine seoses politsei tegevusega Sinimägede mälestusüritusel ning esitati viis küsimust. Esmalt tänan teid arupärimises toodud küsimuste eest seoses käesoleva aasta 26. juulil Sinimägedes toimunud mälestusüritusega. Sinimägede lahingute aastapäeva üritusel mälestatakse ja avaldatakse austust teise maailmasõja ajal Sinimägede veristes lahingutes Eesti vabaduse nimel võidelnud sõduritele. Kogu Eesti rahvas, sealhulgas ka Vabariigi Valitsuse liikmed, on sellel päeval mälestamas vapraid Eestimaa sõdureid ja kõiki neid inimesi, kes võitlesid teises maailmasõjas meie kodumaa vabaduse eest. 

Ma vastan seekord kõikidele küsimustele üheskoos järjest. Need küsimused on just ette kandnud arupärimise esitajate esindaja. Alustan vastamist. Eesti vabaduse nimel võidelnud sõdurite mälestamine on ühiskonnale oluline ning peab toimuma väärikalt. Oma arupärimises juhtisite väga õigesti tähelepanu, et lubamatu on seostada Sinimägede mälestusüritusi Natsi-Saksamaa režiimi kuritegude toetamisega, nagu pole põhjendatud ka Eesti patriootide võitlust Eesti vabaduse eest teises maailmasõjas seostada kitsalt Natsi-Saksamaa relvajõudude koosseisus võidelnud sõduritega. Just sellepärast tuleb hoiduda sümboolikast, žestidest või kujunditest, mis võivad luua eksliku mulje. Natsisümboolika, olgu ta originaalkujul või visuaalselt kohaldatud embleemide ja märkide kujul, ei ole kohane Eesti vabaduse eest langenud eestlaste mälestamiseks. Eestis on okupatsioonirežiimide, sealhulgas Natsi-Saksamaa sümboolika eksponeerimine seda toetaval moel seadusega keelatud. 

Politseil on kohustus järgida seadust ning ennetada ja tõkestada rikkumised. Siinkohal on oluline juhtida tähelepanu, et samalaadne ülesanne on ka taoliste ürituste korraldajatel, kellega politsei on alati ennetavalt vestelnud ning selgitanud ürituse ja osalejate turvalisuse tagamiseks vajalikke reegleid. Nii oli ka seekord. Vaatamata sellele oli kaks meest, kes tuli politsei sõnul provokatiivse käitumise tõttu pärast ürituse lõppu juhatada politseibussi, kus neilt paluti selgitusi natsisümboolikale väga sarnaste sümbolite või logode kasutamise kohta riietel. Mõlema mehe suhtes kohapeal karistusotsust ei tehtud, vaid võeti selgitused, koguti asitõendid ning koostati väärteoprotokoll vastavalt väärteomenetluse seadustikule. Politsei valis meetme, mis oli taolises olukorras kõige vähem sekkuv. Otsused tehakse sel juhul kogutud tõendite ja meeste ütluste põhjal kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata 30 päeva jooksul. Pärast otsuse tegemist on isikul 15 päeva aega esitada vastulause, taotlus või lisatõendid. 

Pean oluliseks esile tuua, et siseminister oma isikus ei ole väärteomenetluses osaline. See tähendab, et minu arvamus mingi sümboli või embleemi kohta ei oma siinjuures tähtsust. Sümboolika lubatavuse kohta peavadki hinnangu andma oma valdkonna eksperdid. Politseiametnikud, kes kohapeal avalikku korda tagavad, peavad kahtluse korral reageerima. Olete oma arupärimises märkinud, et Sinimägede mälestusüritusel kohapeal viibinud osade politseiametnike riigikeeleoskus oli ebapiisav. Võin kinnitada, et PPA kõigil ametnikel, kelle emakeel ei ole eesti keel, peab olema C1 keeleoskuse taset kinnitav sertifikaat, mida perioodiliselt uuendatakse. Keeleoskuse suhtes teostab amet järelevalvet süsteemselt ja järjepidevalt. Ma siiski möönan, et ametnike keelekasutuses ei pruugi olla kõik täiuslik ning kõnepruugis võib olla erinevusi, näiteks häälduses ja muud taolist. Politsei järelkontrolli käigus selgus, et konkreetsel üritusel osalenud ametnike keeleoskus oli piisav ega mõjutanud süüteomenetluse vormistamist, antud hinnanguid või määratud karistust. 

Kokkuvõttes tuleb avalike ürituste korraldajatel pöörata erilist tähelepanu ürituse turvalisusele ning planeerida koostöös politseiga meetmed, mis aitavad ennetada ja tõkestada võimalikke rikkumisi. Meie ühine eesmärk peab olema, et Eesti kangelaste mälestustseremooniad keskenduksid sõjameeste kangelaslikkusele ning Eesti iseseisvuse ja vabaduse aate esiletoomisele ja väärtustamisele ilma võimalike provokatiivsete sümbolite, žestide või sõnumiteta. Mälestamine peab toimuma väärikalt sel moel, mis ühendab ühiskonda, mitte ei tekita pingeid. Eesti vabaduse eest võidelnud sõjamehi tuleb mälestada lugupidamise ja rahulikkusega, ilma okupatsioonivõimude sümboolikata ning ilma provokatiivsete elementideta, mis võiksid moonutada mälestusürituse eesmärki või anda sellele ebasoovitava ideoloogilise varjundi. 

Ma tänan teid tähelepanu juhtimise ja mure väljendamise eest ning olen valmis koostööks, et tagada tulevikus veelgi ladusam ja väärikam mälestusürituste korraldamine.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Anti Poolamets, palun!

See oli küll äärmiselt dotseeriv hoiak ja see näitab, et te ei ole mitte millestki aru saanud. Ma olin ise seal üritusel kohapeal ja pidasin ka kõne ning nägin, kui jultunult segati üritust. Hümni laulmise ajal mindi häirima kogu üritust. Sinimäe sangeri tütar, Paul Maitla tütar Kai Brauerit toimetati kusagile kõrvale, üritust segati. See oli sihiteadlik ürituse häirimine. Pagan teab, kes selle valekaebuse esitas. 

Teiseks, teie nahaalne hoiak, nagu seal oleks hirmuäratavalt provokatiivne olnud. Ei olnud! Need on patrioodid, kes korraldasid selle ürituse. Sel ajal, kui teie poete sügavale põhku ja mitte iialgi sinna oma jalga ei tõsta Eesti vabadusvõitlejate mälestusteks, teil peaks häbi olema. Võtke midagi ette, et need politsei provokatsioonid lõppeksid! Mul on suur palve teile. Ja minge esimest korda elus sinna pärga ka panema. Võib-olla siis me räägime, et te üldse mälestate midagi. Aitäh!

Ma sain aru, et küsimust ei olnud, seega mul ei ole midagi … (Saalist öeldakse midagi.)

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Niimoodi on ka keeruline seda arutelu pidada, kui te räägite need vastused kõik ühes tükis. Aga ikkagi. Te väitsite ikkagi, et teie ei anna hinnangut nendele sümbolitele, mida politsei provokatiivseteks pidas. Kas teie arvates on see õiguspärane olukord, kus inimesi karistatakse väärteo korras sümboli kandmise eest, mida nad on 11 aastat samal üritusel vabalt kasutanud ja mille lubatavust on politsei varem kinnitanud? Ja kas teile teadaolevalt on mingeid õigusakte vahepeal muudetud? Need olid tegelikult meie küsimused ka arupärimises, aga kuna te vastasite kõik ühes jorus, siis me sellele vastust ei saanud.

Aitäh selle küsimuse eest! Aga me ei saanud ka kinnitust, et politsei oleks kuidagi nende lubatavust varem kinnitanud. Mul selle kohta materjale ega mingit tõendit ei ole. Küll aga ma tean, et seda otsust on võimalik vaidlustada kohtus ja need inimesed seda õigust kasutasid. Esimese puhul kohus kinnitas politsei otsuse õiguspärasust, vähendas küll mõnevõrra trahvisummat, kuid kinnitas üle, et rikkumine toimus. Teisel juhul võttis kaebaja oma kaebuse tagasi. Seega on kohus sisuliselt ikkagi selle otsuse ära kinnitanud, teine kaebaja nõustus sellega ning mul ei ole siin midagi rohkem kommenteerida.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Mõni aeg tagasi ma saatsin sulle päringu, kui veel ei räägitud Sinimägede haudade rüvetamisest. Sa ütlesid, et organid tegelevad selle uurimisega. Nüüd on hulk aega mööda läinud. Kas sa oskad meile öelda, kui kaugele on jõutud nende tegelasteni, kes seal laamendasid?

Aitäh selle küsimuse eest! Ütlen nii palju, et kahtlusalused on käes. Ja edasised kommentaarid tulevad vastavate ametite poolt, kui see on võimalik ja mõistlik.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Palun!

Hea istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Ma tegelikult tahaks käsitleda laiemalt kogu seda teemat, mis puudutab üldse teise maailmasõja mälestamist, erinevate sümbolite ehk siis natsisümbolite ja nõukogude sümbolite kasutamist kui ka selles kontekstis üldse kogu selle ajajärgu ja tollal toime pandud sõjakuritegude mõistmist, samamoodi selle seos tänapäevaste sõjakuritegudega, mida Ukrainas Vene väed toime panevad. 

Alustan sellest pihta, et Eesti relva-SS-üksused. Ameerika Ühendriikide ametlik käsitlus on see, et Eesti ja Läti relva-SS-üksusi ei saa käsitleda osana üldisest ehk Allgemeine SS-ist. Ega nad ei ole leidnud tõestamist, et nad oleks toime pannud ühelgi juhul organiseeritud sõjakuritegusid. Seda kinnitab ka Lennart Meri moodustatud nn Max Jakobsoni komisjon, kes ei suutnud meie relva-SS-üksuste suhtes ühelgi korral tuvastada, et nad oleksid sõjakuritegusid toime pannud. Ainult ühe politseipataljoni puhul – teatavasti politseipataljonid ei olnud osa relva-SS-ist – tõesti tuvastati, et nad panid Valgevenes toime sõjakuritegusid. Seetõttu ei saa me täna väita, et meie relva-SS-üksused ehk 20. relva-SS-diviis, Eesti diviis, oleks kuidagi olnud sõjakuritegudega seotud või selles organiseeritult osalenud. 

Samal ajal me teame kindlalt ja seesama komisjon tuvastas, et mitmed Punaarmee üksused panid Eesti territooriumil toime laiaulatuslikke sõjakuritegusid. Kusjuures Vene pool ehk siis praegune Vene ja endine Nõukogude Liidu ametlik narratiiv oli ju see, et Punaarmee, NKVD ja teised repressiivorganid Nõukogude ajal mingeid sõja- ega inimsusevastaseid kuritegusid toime ei pannud, ja kui midagi aset leidiski, siis see oli kõik õilsal eesmärgil, mis oli võitlus fašismi vastu. Praegune Venemaa narratiiv on ju selline: ukrainlased, Balti riikide elanikud – kõik nad olid fašistid, kes tegid koostööd Saksa okupatsioonivõimudega ja osalesid võitluses Nõukogude riigi ja Nõukogude võimu vastu. 

No kahtlemata, meie esivanemad osalesid võitluses Nõukogude riigi ja Nõukogude võimu vastu väga aktiivselt ja selle üle me täna võime kõik uhked olla. Aga me ei saa võtta omaks seda narratiivi, mida Venemaa täna esitab põhimõtteliselt kogu maailmale ja millega ta õigustab oma sõjakuritegusid Ukrainas. Ehk see õigustus on ju siiamaani see, et nad ajavad õilsat asja ja võitlevad fašismi vastu. Sellel ei ole ju mingit seost tegelikkusega. Seetõttu ei peaks me ise toetama mitte midagi, mis mis tahes moel looks selliseid meelevaldseid seoseid, mis Venemaa praegusi propagandanarratiive kinnitavad. 

On ka ju selge, et meie inimeste ja meie elanikkonna seas on neid, kes näevadki teist maailmasõda just sellest vaatepunktist, mida ma kirjeldasin, ehk Nõukogude Liidu õilsa võitlusena fašismi vastu. Nad jätavad loomulikult kõrvale selle, et Molotovi-Ribbedropi pakt oli ju see, mis teise maailmasõja põhjustas ja kogu selle tegelikkuse, mis selle sõjaga kaasnes, kaasa arvatud nende väga suurearvuliste ja ulatuslike sõjakuritegude suhtes, mida Punaarmee ja Nõukogude repressiivorganid nii sõjaajal, rindel kui ka tagalas toime panid, kaasa arvatud Eestis. Sellepärast me peaks igati vältima seda, et me läheks kas või kaudselt toetama seda narratiivi, mida Venemaa püüab põhimõtteliselt kogu maailmale esitada ja mis absoluutselt ei vasta tõele. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Eesti mehed, Eesti naised! Lugupeetud minister! Me rääkisime Sinimägede lahingutest kui ühest verisemast lahingust, aga ka sümboolselt olulisemast peatükist meie ajaloos. Ja täna pean pärast siseministri vastust kahjuks ütlema, et kui Sinimägedes oli meie Eesti meestel nähtav vaenlane, siis täna tuleb udu seest välja hoopis nähtamatu vastutus. 

Me esitasime väga konkreetsed küsimused. Kas on Eesti riigi hinnangul normaalne, et mälestusüritust häiritakse ja seal viibivaid inimesi koheldakse nagu kahtlusaluseid? Kas on õiguspärane, et märki, mida politsei on 11 aastat lubanud – ja ilmselgelt on tõestatav, et nad on 11 aastat seda märki kandnud –, loetakse nüüd äkitselt natsisümboliks ilma ühegi selge õigusliku muudatuseta? 

Me ei saanud teada, kes andis korralduse eeltäidetud protokollide kasutamiseks ja miks pidid seda täitma politseinikud, kes ei valda riigikeelt. Te ütlesite küll, et politseinikud omavad C1-sertifikaati, aga sel juhul on nad selle tunnistuse saanud kuidagi altkäe, sest täiesti selgelt nad riigikeelt ei osanud. Selle kohta räägivad ühte juttu väga paljud inimesed. Ja isegi väärteoprotokoll oli täidetud vigases riigikeeles. 

Teiseks ei rääkinud te tõtt või ei rääkinud vähemalt kogu tõtt ka selles osas, nagu oleks üks väärteos süüdistatud isik oma hagi tagasi võtnud. Ta jättis selle rahapuudusel lihtsalt esitamata. Ma ei tea ka seda, kust te võtsite, nagu oleks kohus otsuse teinud. See otsus tuleb alles 29. novembril. 

Niisiis, lõppkokkuvõttes oli see vastus, mis me saime, pehmelt öeldes napp. Ent sisuliselt jäi meil endiselt teadmata, kas keegi võtab poliitilise vastutuse selle eest, et kaks Eesti kodanikku tembeldati sisuliselt natside toetajateks sümboli tõttu, mida nad on aastaid samal üritusel kandnud, kas siseminister peab normaalseks, et Eesti politsei töökeel ei ole praktikas riigikeel, ja kas on antud mingi uus poliitiline suunis, mille järgi loetakse patriootlik sümboolika eos kahtlaseks, ja kui on, siis kes selle andis. Seadus üldiselt ei muutu üleöö niimoodi, et ühel aastal on miski lubatud ja järgmisel aastal samas olukorras äkki kriminaliseeritav. Kui seadus ei ole muutunud, aga praktika on, siis tähendab see, et muutunud on kas juhised või poliitiline õhkkond. Sellele küsimusele jälle me täna vastust ei saanud. 

Veel tõsisem on aga laiem pilt. Me ei räägi ju ainult ühel üritusel vahistamisest, me räägime sellest, et Sinimägede memoriaali tahvleid rüüstati taas ja mitte esimest korda. Need juhtumid korduvad, aga süüdlasi me ei näe. Siin on väga selge kontrast. Kui on vaja minna põõsastest särgile kallale, siis on riik väga tõhus, aga kui on vaja kaitsta mälestusmärki nendele, kes Eesti eest võitlesid, siis muutub riik äkitselt väga aeglaseks ja abituks. Seda märgatakse ja märkavad need, kelle isad ja vanaisad Sinimägedes võitlesid, ja märkavad ka need, kes täna Eesti eest Kaitseväes ja Kaitseliidus teenivad. Seda märkavad ka need, kes meie liitlasriikides loevad, kuidas Eesti ise oma ajaloolise mälu suhtes ebakindlalt käitub. 

Põhimõtteliselt võib udu poliitikas olla mõnikord mugav, eriti siis, kui ei taha ühes või teises küsimuses selget positsiooni võtta, aga see poliitiline udu ei ole kunagi neutraalne. Kui riik ei ütle selgelt, et Sinimägede võitlusel ei ole midagi pistmist Natsi-Saksamaa kuritegude heakskiitmisega, siis jääbki kõlama teistsugune narratiiv, mida hea kolleeg Leo Kunnas just toonitas. See on see narratiiv, et parem on karta oma patrioote, kui seista oma ajaloo eest. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Järgnevalt palun kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun! 

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Ma ei plaaninud siia tulla, aga mind puudutab see nii-öelda järelepärimine üsna isiklikult. Siin kohtuvad kaks meest, minu sõpra ja võitluskaaslast. Üks on Tiit Madisson. Tiit suri 2021. aasta suvel ja Tiit on selles kontekstis seotud Lihula ausambaga, mille Eesti politsei konfiskeeris peale Tiidu surma mõni aeg tagasi. Väidetavalt natsisümboolika, kahtlane värk – võeti ära, hoiti kinni enne, kui tagasi anti, tehti semiootiline ekspertiis, ja oh ime, leiti, et ei olegi natsisümboolikat. Vandeadvokaat Carri Ginter on sellest palju rääkinud ja kirjutanud ka ning on tänanud Eesti politseid, et nad siiski lõpuks reageerisid adekvaatselt, kuigi oleks võinud kinni mätsida kogu selle jama, mis toimus Lihula ausamba koopiaga. 

Praegu on tegemist teise mehega, sõbra ja võitluskaaslasega, kelle nimi on Marko Saksing. Me olime koos EKRE-s ja täna oleme koos Keskerakonnas. Nüüd oli Marko Tiit Madissoni rollis. Loomulikult tal ei olnud ausammast või sammast, aga probleem on sama. Väidetavalt mingid kahtlased sümbolid, mingi natsihirm kusagil ja politseinikud, inspektor Kukekesed – tõenäoliselt mitte kõige paremini riigikeelt valdavad Kukekesed –, igaks juhuks võtsid Marko ja tema kaaslase rajalt maha. 

Tegelikult see on nagu juba teine seeria. Carri Ginter on korduvalt öelnud, et vastuolulised sümbolid ei ole Eesti Vabariigis keelatud. Sul võib olla kodus sada Hitlerit, sada Lenini kuju. Raamatute kaantel, teatrietendustes, igal pool mujal võib neid kasutada. Surnuaias – pole probleemi. Aga nii-öelda ülemäärane hirm ja mine tea, mis juhtub, kordub. See, mis juhtus Lihula samba koopiaga, on praegu … Marko on minu mäletamise järgi käinud seal Sinimägedes esimest korda vist 2008, kui ta mulle seda rääkis. Nii et ta on palju käinud seal, needsamad sümbolid ja kõik, mida räägiti siin, ja nüüd äkki taas teine seeria samal teemal. Piinlik on see. 

Siseministri jutt on ka natukene … No ma saan aru, et peab jätma soliidse mulje. Ja nagu kolleeg Jaak Valge siin ütles, tegelikult ega vaenlast hästi näha enam ei olegi. Kõik on üsna paksu uttu mässitud ja siis keegi askeldab kusagil, inspektor Kukekesed siin ja seal. Nii et tegelikult piinlik lugu. Eesti võiks siiski ajada selja sirgu. Sellest on juba liiga palju räägitud ja kirjutatud, aga siseminister võiks siiski teha kas või koolituse politseinikele, et nad natukene laiemalt mõistaksid Eesti ajalugu. 

Tegelikult on probleem palju laiem – kes on meie kangelased ja kes ei ole? Ma olen käinud aastaid – mitte Sinimägedes, aga mul on üks selline koht – Virunurme metsavendade memoriaalil. See on kaugel Ida-Virumaal, suure murakaraba servas. Seal on palju-palju nimesid. Aga kahjuks ei ole neid eriti palju, kes käivad seal küünalt süütamas.

Kas te vajate lisaaega?

Jah, paar minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ma olen seal alati, kui võimalus on, käinud ja vaadanud, mismoodi see memoriaal välja näeb. RMK-le kuuluv maa, isegi RMK tahvel on pikali kukkunud, mädanenud ära, kellegi asi pole korrastada. Kompleks nagu vaikselt vajub kokku, laguneb ja nii edasi. Võib öelda, et need olid kahtlased tegelased, metsavennad. Ja parem mitte torkida, parem mitte küünlaga sinna minna. Aga ma arvan, et tegelikult nad ju astusid vastu. Nad olid Eesti patrioodid, needsamad Sinimägedes ja kelle pärast nüüd Marko Saksingut ja tema kolleegi püütakse nii-öelda poliitkorrektselt ahistada. Kunagi tehti seda Tiit Madissoniga, vahepeal tehti veel meestega, kes Tiidu samba koopiat üritasid taas üles panna.  

Igal juhul on mul piinlik, aga siseministril ma soovitaksin PPA-le ja politseinikele korraldada mõne koolituse Eesti ajaloost ja sellest, kes on Eesti patrioot ja kes ei ole ja kuidas ära tunda. Carri Ginter kindlasti hea meelega tuleks koolitust tegema. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Küll aga on avaldanud soovi siseminister ja läbirääkimiste lõpetab siseminister Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma tänan veel kord selle arupärimise esitamise eest, sellepärast et selle arutelu käigus saavad nii mõnedki asjad klaarimaks. Minister alati pingutab ja annab endast parimat, et anda vastused arupärijatele. Kui need vastused mõnikord arupärijatele ei meeldi, siis see siiski ei tähenda, et neid vastuseid ei oleks antud. Aga ma tahaksin siin mõned asjad siiski ära klaarida. Ma arvan, et arupärimised ja arutelud on tähtsad, aga tähtis on ka see, et me peaksime ikkagi faktidest kinni. 

Kõigepealt klaarime selle ära, et hea kolleeg Anti Poolamets tõi välja selle seiga, kui politsei tegutses hümni ajal. See puudutab ju tegelikult eelmise aasta sündmust, mitte selle aasta sündmust. Arupärimine oli meil selle aasta sündmusega seoses. Toona, muide, käis ka toonane siseminister siin aru andmas ja vabandas selle eest, et politsei ei käitunud toona tõepoolest täiesti korrektselt. Ja politsei ongi oma käitumismustrit või lähenemist muutnud. Nagu selle aasta sündmuse kirjeldusest lähtub, siis oodati tõepoolest ära sündmuse lõpp ja kedagi ei vahistatud, vahistamist ei toimunud, vaid paluti inimesed politseibussi, et küsida selgitusi. Seal ka ei tehtud otsust, vaid tehti otsus hiljem kirjalikus menetluses. 

See väide, et 11 aastat on teatud sümbolid lubatud või mitte – meil ei ole selle kohta kinnitust. Politsei ei anna selle kohta mingit tõendit. Kui selline materjal või tõend on välja antud, siis ma oleks tahtnud seda näha, et seda analüüsida või kuidagi sellele hinnangut anda. 

Aga ei vasta ka see väide, et politsei ei valda riigikeelt. Selle kohta tehti ka järelkontroll. Tõepoolest, ma olen käinud Ida-Virumaal palju kohtumas nii meie päästjatega kui politseinikega. Neist paljud on kohalikud inimesed, kelle emakeel ei ole eesti keel. Nad võivad kõnelda eesti keelt mõnevõrra teistmoodi. Neil on tihtipeale aktsent, neil võivad sõnarõhud ka mõnevõrra sassi minna, aga see ei tähenda, et nad riigikeelt ei vasta või on kuidagi oma C1-sertifikaadi pettusega saanud. Juhul kui need väärteoprotokollid oleksid ebakorrektselt vormistatud, siis ei oleks ka kohus seda otsust jõusse jätnud. 

Ma olen absoluutselt nõus Leo Kunnasega ja tema sõnadega, mis ta siin ütles. Ma isegi panin kirja: et ei peaks toetama seoseid, mis toetaks Vene propaganda narratiive. Ja natukene hiljem: peaks igati vältima, et läheksime kaudselt toetama seda narratiivi, mis ei vasta tõele. Tõepoolest, nii tulekski mälestusüritustel käituda. Ma kutsun üles mitte lörtsima Eesti kangelaste mälestust ja hoidma mälestusüritustel väärikat joont. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud viienda juurde. 

Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Heljo Pikhofi, Raimond Kaljulaidi, Tanel Kiige, Jaak Aabi, Madis Kallase ja Anti Allase poolt siseminister Igor Tarole esitatud arupärimine valimistesse sekkumise ohu kohta sotsiaalmeedias, arupärimine nr 822. Palun ettekandeks arupärijate nimel hea kolleegi, Andre Hanimägi.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Hea minister ja head Eesti inimesed! Tõepoolest, Eestis olid ka äsja kohalikud valimised. Ja nagu me nägime, sotsiaalmeedial on päris suur jõud. Nii mõnigi kandidaat tänu sellele sai väga hea häältesaagi, mis ongi tänapäevase maailma, ma arvan, see, kuhu me liigume. Eks see reklaamindus ja kõik sinna läheb. 

Aga paraku nende toredate asjade kõrval, et sa saad oma mõtteid avaldada väga lihtsalt ja kiirelt ja väga paljudele inimestele, on ka päris mitmeid ohte, mida me oleme näinud ka näiteks realiseerumas Euroopas, näiteks Moldovas või Rumeenias, kus sotsiaalmeedia kaudu muu hulgas on valimistesse sekkutud, püütud ehitada teatud narratiive, püütud toetada teatud kandidaate, kes on välisriigile sobivamad ja sobilikud. See on päris keeruliseks osutunud, et ühel või teisel moel neid narratiive lõhkuda ja tegelikult leida ka see süüdlane üles ja ühel hetkel eristada, milline on see narratiiv, mida on loonud välisriik ja pahatahtlikud inimesed ning mis on see tõene ja siiras arvamus, mida sotsiaalmeedias levitatakse. 

Ja kuna siin ühel hetkel oli ka enne valimisi uudis selle kohta, et ka siin parlamendiliikmetel on sotsiaalmeedias jälgijaid, kes ei ole ilmselgelt päris inimesed. Kuidas nad sinna tekkinud on, on iseküsimus. Neid tekib tegelikult päris palju erinevatele kontodele. Ega me ju ei tea, kes nad on, miks nad on, mida nad teevad, mis on nende eesmärk. Selleks me esitasime siseministrile arupärimise, et demokraatliku korra kaitse nõuab sellist valmisolekut ka sotsiaalmeedias, et paneksime tähele neid infooperatsioone, varjatud rahastust ja koordineeritud mõjutustegevust. 

Euroopa tasandil on erinevad ohuhinnangud, sealhulgas Eestis, Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet, jätkuvalt toonitanud neid hübriidohte. Valimistesse sekkumine interneti ja sotsiaalmeedia kaudu selleks kahtlemata on. 

Nii et meie hinnangul on tegemist probleemiga, mis paraku ei muutu vähem probleemiks ega muutu ka lihtsamaks, vaid me näeme, et see on süvenev probleem ja paraku ka probleem, millega on päris keeruline võidelda. Aga Eesti riigi julgeolekule ja ühiskonna stabiilsusele on kahtlemata oluline, et me riigina sellega tegeleksime. Seetõttu oleme me esitanud ministrile seitse küsimust, et aru saada, milline Eesti võimekus praegu on, kas need ohud, mis on realiseerunud teistes riikides, on realiseerunud ka meil mingis ulatuses ja millised oleksid need seadusandlikud, aga ka ressursipõhised lahendused, mida võiks ka see saal siin teha, et toetada võitlust valenarratiivide ja valeinfo levitamisega nii üldiselt kui ka eelkõige eesmärgiga Eesti riigi demokraatlikesse otsustesse sekkuda. Aitäh!

Suur tänu teile! Nüüd palun arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine valimistesse sekkumise ohu kohta sotsiaalmeedias ning esitati seitse küsimust. Esmalt, nagu ikka, tänan ma teid juhtimast tähelepanu sotsiaalmeedia rollile poliitikas ja konkreetsemalt valimistel. 

Sotsiaalmeedia on televisiooni järel populaarseim meedialiik, millel on suur jälgijaskond ning loomulikult ka oluline osa inimeste teadlikkuse, loovuse, poliitikas osaluse ja sõnavabaduse edendamisel. Sotsiaalmeedia on tänapäeval üks olulisimaid poliitilise kommunikatsiooni kanaleid, kus levivad kiiresti nii sihistatud kampaaniasõnumid kui ka eksitav teave, vihakõne, koordineeritud mõjutustegevus ning äärmuslikud narratiivid. See keskkond toetab demokraatlikku debatti ja valijate kaasatust, kuid on samal ajal haavatav vaenuliku sekkumise, desinformatsiooni ja kelmuste tõttu. Kutsun siinkohal kõiki oma veebisisu ja selle jagamise suhtes vastutustundlikud ja valvsad olema. Samas on oluline mõista, et kaugeltki mitte iga äärmuslik või isegi ebaeetiline valimiskampaaniavõte ei ole seotud vaenuliku välisriigi tegevusega. Järgnevalt küsimuste juurde. 

Esimene küsimus: "Kas Eesti julgeolekuasutused jälgivad sotsiaalmeedias toimuvat ja analüüsivad seal toimuvat: tendentse, sh bottide tegevust, võimalikku valimistesse sekkumist jm?" Eesti julgeolekuasutused teevad oma tööd suure vastutustunde ja pühendumusega. Siinkohal rõhutan, et nad teevad seda oma volituste ja võimekuse piires. Vaenuliku välisriigi tegevus Eesti vastu peab olema tuvastatud ja tõkestatud, aga ka tõendatud ja omistatud. See tegevus on nii tavaruumis kui ka veebis nii tehniliselt kui ka ekspertvõimekuse poolest ressursimahukas ning ei tohiks ka eelarve kokkuhoiu tingimustes olla kuidagi pärsitud. 

Hiljutise näitena julgeolekuasutuste tegutsemisest saab tuua Kaitsepolitseiameti poolt Eesti kodaniku Oleg Bessedini kinnipidamist. Oleg Bessedinit kahtlustatakse Venemaa Föderatsiooni huvides tegutsemises ning rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumises. Kinnipidamise aluseks oli muu hulgas kahtlus, et Oleg Bessedin osales Kremli narratiivide levitamises, sealhulgas veebis, ning toetas koordineeritud mõjutuskampaania korraldamist Eesti suunal. Kuna uurimine alles käib, siis praegu sellest täpsemalt rääkida ei ole võimalik. 

Teine küsimus kõlas nii. "Milline on Eesti võimekus sotsiaalmeedias vaenuliku mõjutustegevusega võidelda?" Ja vastan. Siinkohal on tähtis märkida, et suuremad sotsiaalmeedia platvormid hoolitsevad ise oma keskkonna turvalisuse ja maine eest ning nende tehniline võimekus ja moderniseerimise ressurss on märkimisväärsed. Kuid suurimad õigused ehk ohtlikust, vaenulikust või ebaseaduslikust sisust teavitamisel on antud tavakasutajatele ehk meile kõigile. Kasutajatingimused käsitlevad põhjalikku tegevust, mis ei ole platvormil lubatud. Kasutajate teavitamisel võimalikest platvormireeglite rikkumisest rakendab platvorm üldjuhul enda järelevalvemeetmeid. See võib tuua kaasa nii konkreetse postituse eemaldamise kui ka kasutajakonto või isegi grupi ajutise või alalise sulgemise. Kuigi veebiplatvormid suhtuvad üldjuhul väga tõsiselt põhiõiguste ja sõnavabaduse ning väljendusvabaduse kaitsesse, võib tavakasutajate teavitusele vaatamata jääda probleemne postitus või muu sisu ikkagi alles. 

Eesti-suurusel riigil on õiguskaitseasutuste tegevus veebis valdavalt reaktiivne ning see põhineb pöördumistel ja kaebustel. Ohtliku sisu või valeinfo puhul on enamlevinud praktika juhtida sellele tähelepanu vastava platvormi või rühma administraatorile ning selgitada kahtluste aluseid viitega platvormi kasutaja tingimustele või õigusaktile. See meetod on tõhus, toetab platvormide usaldusväärsust ja aitab piirata kahjuliku sisu levikut, kahjustamata sõnavabadust. 

Julgeolekuasutused ega politsei ise ei eemalda veebisisu. Õiguskaitseasutustel on õigus saata veebiportaalidele korraldusi näiteks ohtliku või ebaseadusliku veebisisu eemaldamiseks ja need peavad olema põhjendatud ja sisaldama viiteid konkreetsetele seadustele, mida postitusega on rikutud. Digiplatvormi isegi ajutine kättesaadavuse piiramine on väga ulatuslik sekkumine ühiskondlikesse vabadustesse ning seetõttu äärmiselt ebatõenäoline, kuigi riik peab olema selliseks sekkumiseks tehniliselt ja õiguslikult valmis. 

Kolmas küsimus: "Kas Eestil on seal leviva valeinfo või mõjutustegevuse takistamiseks piisavalt ressursse või tuleks sotsiaalmeedia järjest kasvavat olulisust silmas pidades suunata sinna vahendeid juurde?" Vastan. Nagu eelnevalt öeldud, on sotsiaalmeedia tänapäeval üks olulisimaid poliitilise kommunikatsiooni kanaleid, kus levivad kiiresti nii sihistatud kampaaniasõnumid kui ka eksitav teave, vihakõne, koordineeritud mõjutustegevus ning äärmuslikud narratiivid. See keskkond toetab demokraatlikku debatti ja valijate kaasatust, kuid on samal ajal haavatav vaenuliku sekkumise, ebaeetilise käitumise, desinformatsiooni ja kelmuste tõttu. 

On oluline läheneda veebi turvalisuse teemale süsteemselt ning suurendada turvalisuse ja julgeoleku aspektide arvestamist veebikeskkonda reguleerivate õigusaktide ja regulatsioonide ning praktikate puhul. Samuti tuleb tugevdada järelevalvet juba olemasolevate regulatsioonide täitmise üle ning vastavate asutuste võimekust seda teostada. Eestis on vastavad asutused esmajoones Politsei- ja Piirivalveamet ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. 

Tähtis on suurendada kasutajate teadlikkust, sealhulgas ohuteadlikkust ja allikakriitilisust veebisisu osas, ning tagada piisavad võimalused teavitada teenusepakkujat või vajaduse korral ka õiguskaitseasutust ohtlikust või ebaseaduslikust sisust, valeinfost või kiusamisest. Pidevalt tuleb kaasajastada regulatsioone ja täiendada tehnilist võimekust, tuvastamaks kurjategijaid. 

Tähtis on juhtida tähelepanu, et ebaseadusliku tegevuse suhtes on oluline tõendamise kohustus ning menetlustoimingud, sealhulgas e-asitõendite kogumine ja analüüsimine, piiriülene politsei koostöö ja koostöö erasektoriga. Õiguskaitseasutuste võimekust tuleb selles valdkonnas järjekindlalt kasvatada, sealhulgas nii tehniliselt kui ka ekspertvõimekuse osas. Veebikeskkond on väga kiiresti arenev majandusharu, mida kurjategijad ja muud vaenulikud ja ohtlikud jõud püüavad rakendada enda huvides. Pidevalt katsetatakse uusi võtteid, muuseas ka tehisintellekti abil. Õiguskaitseasutused ei tohi jääda oma võimekuse poolest kurjategijatele alla. 

Neljas küsimus: "Kas Siseministeerium on teinud või tegemas sotsiaalmeedias levivate mõjutustegevuste kaardistamist, ohuhinnangut?" Sotsiaalmeedias levivate mõjutustegevuste kaardistamine või ohuhinnangute tegemine ei kuulu Siseministeeriumi ülesannete hulka. Samas, kui mõjutustegevus või ohtliku sisu avaldamine on muutumas süsteemseks ja vastav sotsiaalvõrgustik ei pööra sellele piisavalt tähelepanu, saab Eestis sekkuda Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kellel on võimalus ja võimekus taotleda põhjendatud juhtudel teenusepakkuja suhtes lausa piiravate meetmete rakendamist nii siseriiklikul kui ka Euroopa Liidu tasemel. Ohuhinnanguid veebisektori suhtes teeb oma pädevuse piires ka näiteks Riigi Infosüsteemi Amet. Strateegilise kommunikatsiooni vaatest on ülevaateid koostanud ka Riigikantselei ja Propastop. Juhul, kui info või postituse põhjal saab teatavaks, et ohus võib olla kellegi elu, tervis või vara, tuleb alati pöörduda Häirekeskuse poole numbril 112. 

Viies küsimus: "Palun kirjeldage Eestis täheldatud olulisemaid juhtumeid või näiteid, kuidas on sotsiaalmeedias püütud mõjutada Eesti ühiskondlikku arvamust või võimalikku valimistulemust." Vastan. Kuna arupärimise põhiteemaks on valimised, siis on konkreetsete juhtumite suhtes järjekindlalt juhtinud tähelepanu näiteks Propastop artiklis "108 000 jälgijaga venekeelse Facebooki rühma administraator kasutab seda valimisreklaami tegemiseks". See tõi avalikkuse ette juhtumi, kus suures venekeelses Facebooki grupis kasutas grupi administraator seda kanalit oma poliitilise kampaania eesmärgil. 

Juhin siiski tähelepanu, et negatiivne või sügavalt häiriv sisu ei pruugi iseenesest olla ebaseaduslik. Iga desinformatsiooni juhtum ei ole tingimata kuritegelik või vaenulik ning inimestel on õigus ka eksida. Iga terav valjult esitatud seisukoht ei ole vihakõne ning riigivõimu kritiseerimine ei tähenda automaatselt, et tegu on vaenuliku välisriigi mõjusfääri kuuluva tegevusega. 

Samas on teada, et Venemaa eriteenistused tegutsevad aktiivselt rahvusvahelises sotsiaalmeedias, kasutades Kremli-meelseid aktiviste ja kogukondi, kes võivad tegutseda nii-öelda hallis tsoonis. Venemaa mõjutustegevus on sageli varjatud, koordineeritud ning selle jälgede tuvastamine ja tõendamine on aeganõudev ja ressursimahukas. Teatavasti värbas Venemaa veebis oma tellimustööde täitjateks kohalikke kriminaale, nagu juhtus endise siseministri ja venekeelse Delfi peatoimetaja sõidukite ründamise korral. Samuti on rahvusvahelised juhtumid, näiteks Rumeenia presidendivalimiste esimese vooru tühistamine, näidanud Venemaa sihistatud mõjutustegevuse keerukust ja mitmetahulisust. 

Kuues küsimus: "Kas praegune õiguslik raamistik katab piisavalt välismaise või varjatud rahastuse teel ostetud sotsiaalmeedia kampaaniad, poliitilise reklaami läbipaistvuse ja erinevad kanalid nagu nt Telegram, VK või teised?" Vastan. Oluline on kõigepealt mõista, et mitte iga äärmuslik või isegi ebaeetiline valimiskampaaniavõte ei ole seotud vaenuliku välisriigi tegevusega. Valimiskampaania eesmärk on hääli koguda ning sotsiaalmeedia on selleks äärmiselt tõhus kanal. Kogemused näitavad, kui mõjus võib olla sihistatud kommunikatsioon veebiplatvormidel. Kandidaadid katsetavad erinevaid taktikaid ning mõned võtted võivad olla ühiskondlikult taunimisväärsed, isegi ebaeetilised, kuid mitte tingimata ebaseaduslikud. Abiks on ka see, kui suurendame avalikku debatti valimiste üle, sealhulgas juhtides tähelepanu sobimatule või taunitavale käitumisele, samal ajal ka tagajärgi ja tagantjärgi ka tulemusi üle vaadates. 

Peame tugevdama oma väärtusruumi ning väärtustama vaba meediat. Ma juba eelnevalt kirjeldasin süsteemselt arendatavat järelevalvet olemasolevate veebiregulatsioonide täitmise üle. See puudutab ka rahvusvahelist järelevalvet ja tõhusamat vastutust rikkumiste puhul veebiplatvormide tegevuse osas. Selles valdkonnas tuleb pöörata tähelepanu Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti võimestamisele. 

Seitsmes ja viimane küsimus: "Kuidas hindate Eesti ja rahvusvaheliste sotsiaalmeediaplatvormide koostööd? Mida tuleks teie hinnangul Eestis ja Euroopa Liidus laiemalt teha seoses sotsiaalmeediaplatvormide ja seal leviva valeinfo või mõjutustegevuse vastu?" Vastan. Kuigi veebiplatvormide koostöö õiguskaitseasutustega on igapäevane, on see ebaühtlane. Koostöö vaatest peetakse kõige probleemsemateks platvormideks Venemaa päritolu sotsiaalvõrgustikke Telegram ja VKontakte, millel on oluline kasutajaskond ka Eestis. Lisaks on mõjutustegevus olnud nähtav platvormidel TikTok, Facebook, Meta, YouTube ja Instagram. 

Digiteenuste määrus seab suurtele digiplatvormidele kohustuse hinnata süsteemseid riske, sealhulgas valimiste mõjutamist ja sõjapropagandat, ning rakendada meetmeid nende riskide maandamiseks. Samas ei ole kõik platvormid, näiteks Telegram, avaldanud kasutajaarve ega täitnud kõiki nõudeid, mis on mõeldud väga suurtele digiplatvormidele. Seetõttu seisab valdkond silmitsi mitmete väljakutsetega nii Eestis kui ka mujal. Tähtis on tagada, et kõik Euroopa Liidus tegutsevad või tegutseda soovivad veebiportaalid teeksid ühtlaselt heal tasemel koostööd õiguskaitseasutustega. Kasutajatele kohati võimaldatav anonüümsus on sageli rakendatud kurjategijate ja vaenulike eriteenistuste poolt meie kõigi vastu, ohustades meie julgeolekut ja turvalisust. Samade probleemidega silmitsi on enamik meie partnerriike Euroopa Liidus ja me leiame, et kesksed lahendused on kõige tõhusamad. Tänan!

Aitäh teile! Kolleegidel on rida küsimusi. Alustab Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Ma kordan igaks juhuks üle, et ei jääks siin valesti mõistmist. Loomulikult, iga terav kommentaar ei ole kuidagi paha või ebaseaduslik, niisamuti ei ole iga kampaania, mis võib-olla ei ole alati eetiline, ei pruugi olla ebaseaduslik või midagi muud, rääkimata sellest, et ta oleks kuskilt välismaalt juhitud. Kaugel sellest. Küll aga on väga suur vahe, kas sellel kommentaari andjal või kommentaari kirjutajal on oma nimi ja nägu või tegemist on botiga, kes töötab mingil teatud eesmärgil. See eesmärk ei ole kindlasti lihtsalt oma arvamuse avaldamine, vaid mingisugune laiem eesmärk, nagu me oleme ka mujal Euroopas näinud. Aga minu küsimus eelkõige puudutab veebipolitseinikke. Väga hea asi, väga suurepärane institutsioon, inimesed, kes sellega tegelevad. Äkki te annate väikese ülevaate, kui palju meil tegelikult on veebipolitseinike ja kas te näete, et nende arv võiks tõusta? Nad kindlasti ei jõua täna kõikidesse kanalitesse, aga võib-olla võiksid rohkematesse jõuda.

Aitäh selle küsimuse eest! Ausalt öeldes ma jään selle täpse arvu kohta hetkel vastuse võlgu. Ma arvan, et neid ülemäära palju ei ole, arvestades seda, kui õhukeseks me oleme oma politseiressursi viilinud, et seda optimeerida. Kindlasti kogu see veebipolitseinike institutsiooni loomine iseenesest näitab ju ajaga kaasas käimist. Nagu ma enne ütlesin varasemates vastustes, paraku on niimoodi, et jah, meie oma ressursiga Eesti-suuruses riigis suudame käituda pigem reaktiivselt kui proaktiivselt. Ehk siis meil võib olla neid veebipolitseinikke piisavalt ainult selleks, et tegeleda teatud kaebustega, mitte aktiivselt kammida läbi sotsiaalmeedia platvormide sisu ja otsida aktiivselt rikkumisi. Nii see paraku on. Nagu ma ka ütlesin selle eelneva vastuse lõpus, kuna digiplatvormid, need, millest me räägime, on niivõrd suured ja võimsad ning nende probleemidega, mis selles arupärimises olid kirjeldatud, puutuvad kokku kõik Euroopa Liidu riigid, siis seal tõepoolest on selline keskne lahendamine kõige tõhusam. Iseenesest saab veebipolitseinikega tutvuda PPA veebilehel. Sealt saate lahti teha ja vaadata, mitu neid täpselt on, aga ma arvan, et jah, neid väga palju ei ole.

Aitäh, härra minister! Loomulikult ei ole liiast, kui te küsijale ka selle sõnumi saadate või mõni teie kolleeg. Me saame kodulehelt muidugi kõike otsida. (Saalist räägitakse.) Aitäh! Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Vägagi nõus, et sotsiaalmeedia on väga kiires muutuses. Te ütlesite oma sõnavõtus, et see eeldab ka õigusloomes või õigusaktide ajaga kaasas käimist. Avan seda tausta veel, enne kui ma küsimuseni jõuan. Uuringud on näidanud, et kui me näiteks räägime noorte sotsiaalmeedia sisust, mis läheb arupärimise fookusest küll veidi kaugemale, aga teie haldusalaga, siis näiteks noormeesteni jõuab erinevate algoritmide kaudu vägivaldne sisu kolm kuni viis korda kiiremini kui neidudeni. Või kui nüüd tulla tänase arupärimise küsimuse juurde, siis meie hiljutine elu Moldova valimistest ju näitas, kuidas AI abiga meie jõle naaber, kuidas Kremli propaganda selgelt sekkus valimistulemustesse, tootes nii-öelda fake news'e või valeuudiseid ja vale sisu. Selle olustiku kirjelduse peale …

Aitäh!

… ma küsikski, kas te olete teinud oma ministeeriumi poolt ettepanekuid digiministrile vastava õigusraami kaasajastamiseks.

Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Pean tunnistama, et meil pole digiministriga otseselt toimunud selleteemalist kahepoolset mõttevahetust, mis tähendab, et mõttevahetust üldiselt ei toimu. Võib-olla kõige suurem väljakutse ongi seesama tehisintellekti määruse või sellekohase üleeuroopalise regulatsiooni väljatöötamine või kohandamine kõigi nende väljakutsetega. Seal tõepoolest kõige suuremad ohud peituvad, kuna ka algoritmid on üles ehitatud järjest rohkem tehisintellekti ja sellise iseõppimisvõime peale. Seal on tegelikkuses see asja tuum. Paraku on jah see märkus algoritmide kohta väga õige, ja nii ta on. Inimesed, kes satuvad mingi sotsiaalmeedia sisu peale kas kogemata või spetsiaalselt, võivad suhteliselt kiiresti sattuda niisugusesse sotsiaalmeedia mulli, kus algoritm hakkab talle järjest samasisulist materjali välja pakkuma. Sotsiaalmeedia mullistamine on tõepoolest problemaatiline. See silmaring võib üsna ahtakeseks jääda, aga see on meil alates sotsiaalmeedia platvormist kuni Netflixini. Kui te ükskord mõnda politseisarja vaatate, siis see hakkab teid kogu aeg politseisarjade poole suunama, selle asemel et võib-olla pakkuda mitmekesist valikut ja öelda, et kuule, mine hari ennast natukene rohkem laiemalt. Paraku on see nende algoritmide kitsaskoht.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister, aitäh väga olulise teema põhjaliku käsitlemise eest! Eestis on kuidagi niimoodi kõlama jäänud, et Venemaa otseselt ei teinud katseid või me ei täheldanud selliseid suuri katseid mõjutada kohalikke valimisi. Aga samas, kas see väide ikka vastab tõele? Kui ma mõtlen selle peale, et pärast kohalikke valimisi ilmnes, et menetluses on väga tõsine kriminaalasi härra Bessedini suhtes, ja kui vaadata, millega härra Bessedin on siin Eesti riigis tegelenud kõik selle aja, siis ta on tegelenud ju eelkõige just nimelt Tallinnas kohalike valimiste mõjutamise ja avaliku arvamuse mõjutamisega, selleks et ühel erakonnal nendel valimistel läheks võimalikult hästi. Kui nüüd leiab tõestust, et see isik ongi teinud seda koostöös Venemaa jõustruktuuride või nende esindajatega, siis kas see mitte polegi otsene Eesti valimistesse sekkumine härra Bessedini kaudu?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, aga tõepoolest, selle mõttega ma ju selle juhtumi siin oma vastustes ka ära märkisin. Paraku, tõepoolest, väga palju täpsemaks ei saa hetkel veel minna, see uurimine alles kestab. Loomulikult on Venemaa püüdnud Eesti valimisi mõjutada, mitte ainult sotsiaalmeedia ajastul, vaid ka oluliselt varasematel aegadel. On olemas juhtumeid ka 20 aasta tagant, kui teatud Venemaa riigi esindajad on üritanud astuda teatavaid samme selleks, et parandada teatud poliitiliste jõudude tulemusi neid suunates. Aga jällegi, aeg-ajalt me oleme näinud ka meie ametite või teenistuste tööd selle tõkestamisel, kui keegi saab Eestist sule sappa ja peab kodumaale, Mordorisse tagasi pöörduma. See näitab, et selles töö käib. Me päris suletud silmadega ei lase sellel sündida.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsiksin eelneva valguses veel kord, mida võiksid Eesti või Euroopa Liidu liikmesriigid koos teha nende sotsiaalmeedia platvormide suhtes. Kümmekond päeva tagasi kajastati ka Eesti uudistes põhjalikult Meta sisedokumentide põhjal tehtud uudist, kus nad tõesti on ise leidnud, et pettuste tõkestamine on neile äriliselt kahjulik, sest selle reklaami pealt nad teenivad väga palju tulu. Need on siis mingisugused meditsiinitooted, veebikasiinod, investeerimisskeemid, e-kaubanduse pettused, mida nad tegelikult tagant tõukavad. Kas seesama asi ei või kehtida mitte valimiste puhul? Kui tõepoolest on valimistesse sekkumine, massiivsed reklaamid või mingid rahastatud postitused teatud teemadel, siis sotsiaalmeedia platvormidel on äriliselt kahjumlik tõkestada sellist valimiste mõjutamist? Kuidas sellises olukorras Eesti ja teised Euroopa Liidu liikmesriigid võiksid üheskoos tegutseda?

Aitäh! Ma arvan, et te tõite välja päris hästi selle dilemma, mis meil kogu selle sotsiaalmeedia arenguga käes on. Ühtepidi on see hästi efektiivne kanal, teistpidi on ta efektiivne nii õigete eesmärkide saavutamiseks kui ka valede eesmärkide saavutamiseks. Ma arvan, et me peaksime ikkagi rohkem keskenduma sellele, et küsitavaid eesmärke, või isegi mitte küsitavaid, vaid ikkagi ebaseaduslikke tegevusi sotsiaalmeedias piirata. Aga see on selline õhkõrn jää, kui me hakkame rääkima erinevatest piirangutest ja regulatsioonidest. Tulebki leida see tasakaalupunkt. 

Toon näiteks selle poliitilise reklaami temaatika. See on ju väga hea näide, et Euroopa Liit on läinud poliitilise reklaami reguleerimise teed. Mis siis juhtus? Kümme päeva enne valimisi me kaotasime võimaluse üldse poliitilist reklaami sotsiaalmeediavõrgustikes teha, millest on ju tegelikult äärmiselt kahju. Mitte keegi sellest ei võitnud. Ei võitnud sellest valijad, kellele oleks saanud sihitatud reklaami paremini teha. Mina olen täiesti veendunud, et sihitatud reklaam on kõige mõistlikum reklaam, ka tarbijale, et mitte kulutada tema aega ja närve mittekasuliku info peale. Ei ole võitnud sellest erakonnad ja minu arust ei ole võitnud sellest ka sotsiaalmeedia platvorm, huvitaval kombel, sellepärast et see raha liikus lihtsalt teistesse kanalitesse, traditsioonilisematesse kanalitesse. Võib-olla need traditsioonilisemad meediakanalid rõõmustasid, et nad said mõnevõrra rohkem tellimusi. 

Aga ma arvan, et see näide ilmestab päris hästi, et kui me läheme midagi reguleerima, siis me peame leidma selle viisi, kuidas me üle ei reguleeri niimoodi, et me seda head asja ära ei kaota. Tegelikkuses võib sotsiaalmeedia platvorm rahumeelselt teenida raha täiesti seaduslike reklaamidega, ega seal ka mahud väikesed ei ole. Poliitiline reklaam ei ole põhiline asi, mida seal müüa, see on hooajaline ja üsna piiratud eelarvega. Aga väga palju on seal võimalik müüa kõike muud, kõike sedasama, mida inimesed tänapäeval poest ostavad. 

Nii et ilmselgelt on siin tarvis mõistlikke rahvusvahelisi kokkuleppeid. Ma paraku tõepoolest ei ole nii tark, et praegu see siin välja käia, kuidas see peaks täpselt käima. Ma arvan, et siin on ekspertidel päris palju tarvis pureda seda teemat, et jõuda mingisuguse lahenduseni. See on väga keeruline, ma arvan. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Teie valdkonna tõttu on teil tõesti ka vastutust sellise teema jälgimise eest. Sellepärast, et trolle on tuhandeid, nad on AI-põhised, nad on agressiivsed. Ma näen neid riigikaitsegruppides tihtipeale, kuidas endine Kaitseväe juhataja vahel vaidleb Vene trollidega. Siis ma ütlesin, et kuule, ei tasu Vene trollidega vaielda, nad on bot'id. Seda ei olegi väga keeruline kindlaks teha, aga neid liigub kõikjal. Näiteks ma täheldasin, et ühel Vene AI-põhisel trollil oli 700 gruppi, milles ta osales. Nii et see on tohutu mõju, mida nad võivad saavutada. 

Aga sotsiaaldemokraatide ja teiste puhul ma ütlen, et tegelikult kahjuks ei olnud mitte ainult Keskerakond, kes Bessedinilt tellis neid reklaame, vaid Keskerakonna aseesimehe kinnitusel ka sotsiaaldemokraadid. Minu teada on krüptokurjategijatelt samamoodi saanud raha Raimond Kaljulaid ja samamoodi tellinud reklaami ka Bessedinilt Keskerakonna väitel. Nii et väga hoolikalt jälgime aga oma ridades, mis seal toimub.

Aitäh, härra Poolamets! Kui siin oleks olnud küsimus, siis ma oleksin hea meelega vastanud sellele.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud siseminister! Jah, Bessedin Bessediniks, aga mitmed meie välispoliitika juhid – Marko Mihkelson, Kaja Kallas ja paljud teised – on viidanud, et Ameerika president võib tegutseda hoopis Vene režiimi huvides. Minu küsimus on see, et kas on plaan hoida tema järgijatel ja nende tegevusel silm peal, kes Eestis tegutsevad. Sest näiteks Ameerika praegune president või tema nõunikud on tegutsenud ju ka näiteks Saksamaa valimiste mõjutamisel, ka Euroopa Liidu juhtide valimiste puhul, ja nii edasi, ja nii edasi. See maailm on palju keerulisem ja laiem siin. Noh, silti on kerge otsa ette lüüa, et see on mingi Vene agent ja mis iganes. Aga kas on plaan nende, kes jälgivad …

Aitäh!

… nende tegevusel silma peal hoida?

Aitäh selle küsimuse eest! Olukorda inforuumis jälgib Eestis pidevalt mitu asutust ja eksperti, sealhulgas Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni meeskond, PPA veebipolitseinikud, kellest siin enne juttu oli, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kapo ja tegelikult ka erameedia faktikontrollid ja blogi Propastop. Jah, iseenesest meil on erinevaid selliseid institutsioone ja ameteid ning isegi kodanikualgatusi, kes sellega tegelevad ja üritavad seda välja tuua. Aga ma ikkagi tuletan meelde, et ka kõigi meie enda käitumine veebikeskkonnas või internetikeskkonnas mõjutab seda, kui rahulik, kui rahumeelne, kui mõistlik ja konstruktiivne see kogu keskkond seal on. Jah, te mainisite erinevaid juhtumeid, need juhtumid ongi kõik hästi erisugused. See, et kellegi tegutsemine langeb kokku mingisuguse teise riigi narratiivide või huvidega, ei tähenda tingimata, et ta on selle teise riigi poolt palgatud. Need juhtumid võivad erineda, see kokkulangevus võib olla mingil muul põhjusel. Aga eks ma olen teiega nõus, et tegu on sellise olulise küsimuse ja probleemiga, mida tuleb jälgida ja millega tegeleda.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus on selles, et kui me räägime siin tehisaru kasutamisest, siis, nii nagu te rääkisite ja nii nagu ka meil arupärimises, sellega võidakse mõjutada inimeste valikuid ja arvamusi. Noh, ehitatakse üles ka petuskeeme, kuidas inimestelt raha välja petta või mida iganes. Aga on olnud juttu ju avalikus sektoris ka Eestis selle tehisaru kasutamise osas. Kas siin ei või olla ka võimalust nendel järelevalveorganitel, veebipolitseinikel, selle abil leida ka pahategijad üles? Kas see on ka kuskil olnud aktuaalse küsimusena üleval?

Aitäh selle küsimuse eest! Kahtlemata, ega tehisaru saabki kasutada mitte ainult kurjategija, vaid ka see, kes kuritegevuse vastu võitleb. Tõepoolest, meil ei ole mitte ainult arutelusid, vaid me oleme astunud ka konkreetseid samme, arvestades seda, et tegu on ikkagi e-riigiga, selle võimekuse tekitamisel. Üks suur diskussioon on näiteks gigatehaste loomise diskussioon, mis toob oluliselt suuremal määral arvutusvõimsust ja IT-suutlikkust. See nõuab kahtlemata täiendavaid vahendeid. Aga üldiselt tahaks muidugi nende petuskeemide kohta öelda, et neid loodi ja vorbiti ka palju varem, enne sotsiaalmeedia tulekut. Võib-olla kogu selle asja vastu võitlemisel, isegi kui me petuskeemidest räägime ja kelmustest, ei ole mitte niivõrd oluline kanali tõkestamine, kuivõrd inimeste teadlikkuse parandamine, et nad saaksid aru, kui neil üritatakse nahk üle kõrvade tõmmata. Sõltumata kanalist on see ikkagi igatpidi valus. Ja alati on see inimfaktor, kus see eksimus lõpuks toimub. Ei ole süüdi mitte see nutiseade ega see keskkond, vaid inimfaktor on see, mis lõpuks selle kelmuse võimalikuks teeb.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma isiklikult ei ole väga aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, aga siiski, sellel aastal mõned korrad olen sinna jõudnud. Viimast korda küll praegu ei mäleta. Aga mul on küsimus ka teie vastuste põhjal. Me teame, et seal ikkagi nii palju sellise manipuleerimisega tegeldakse ja see mõjutab ka, ma saan aru, väga paljusid otsuseid, mida meie inimesed enne valimisi langetavad. Kas te olete seda kaalunud või kas valitsus on arutanud, et näiteks kogu ametlik suhtlus liiguks ainult ametlikele kodulehtedele või paberkandjatele?

Aitäh selle küsimuse eest! Küll te olete õnnelik inimene, kui te saate sotsiaalmeediast nii palju eemale hoida. Ma soovitan, et jätkake samas vaimus nii pikalt, kui see võimalik on. Kindlasti on see elu palju ilusam ja rahulikum. Kuigi ma pean tunnistama, et tõepoolest, me ei ole arutanud sellist lähenemist, mida te mainisite, et viia suhtlemine puhtalt ametlikele kanalitele või veel rohkem paberipõhiseks. Me peame ikkagi arvestama reaalset olukorda. Mina kahjuks ei saa seda lubada, et ma sotsiaalmeediast pikalt eemal olen. Miks? Sellepärast, et need minu inimesed, keda ma teenin, on seal ja nõuavad vastuseid, nad soovivad arutada. Sellisel juhul ma proovin ikkagi neile neid vastuseid anda ja olla võimalikult palju kättesaadav. Jah, nii see on. Ma arvan, et see oleks väga radikaalne reaalse olukorra eiramine, kui me ütleks, et seal, kus istub suur osa, enamus Eesti rahvast – minu vanaema on ka Facebookis juba päris ammu –, me näiteks seal ei käi. Aga mis siis juhtub? Aga siis juhtubki seesama, et seal võtavad kogu selle inforuumi üle need petturid, kelmid, kes iganes, valeinfo levitajad. Selles mõttes on oluline ikkagi see kohalolu ka seal.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus puudutab selle saali ja selle teemaga seonduvat. Kindlasti on mitmed kolleegid sotsiaalmeedias märganud, et Eesti Vabariigi Riigikogu liikmed müüvad imeravimeid, ja seda mitmeid nädalaid järgimööda, kus soola ja kaneeliga – või oli seal mingeid muid aineid – on võimalik südame-veresoonkonna haigustele tõhus abi leida. Minu küsimus on see: kuidas on see võimalik, et nii kaua on avalikus ruumis – minu teada isegi sellele tähelepanu juhitud – neid ei ole kõrvaldatud? Kas see ei käi nagu ka Eesti Vabariigi seadustandva kogu au pihta?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult olen ka mina märganud mitmeid kolleege, nende pilte, müümas igasuguseid huvitavaid asju. Olen ka enda pilti näinud, muide, ühel perioodil, kus ma olin meedias rohkem esil ja kohe see tuli. Siis on jah see küsimus, kuidas seda hinnata, suure kuriteo või hoopis tunnustusena, et sinu näoga on võimalik midagi müüa. Aga ma kahtlustan, et need reklaamid tegelikult võetakse maha. Jah, mõnda aega nad seal ringlevad, muidu nad oleksid kõik samal kujul kogu aeg üleval ja tegutseksid. Aga me näeme, et tegelikkuses toimuvad muutused. Ilmselt osa reklaame võetakse maha, mingi osa tuleb jälle peale. See on see petturite tegevusalgoritm, et nad muudavad jälle midagi natukene, panevad jälle üles ja siis neid jälle koristatakse. Siis nad jälle muudavad ja panevad üles. Ma ise mäletan sotsiaalmeediaturunduses mõnda aega tegutsenuna mäletan, et oli päris keeruline ka täiesti seaduslikus valdkonnas tegutseda. Mul tuli alatihti tegeleda sellega, et mõned minu tehtud reklaamid olid millegipärast klassifitseeritud ebasobivateks, mulle arusaamatul põhjusel. Proovisime muuta, ma olen pidanud tegelema kontode lahtiblokeerimisega, igasuguste asjadega. 

Ütleme nii, et päris lihtne ei ole seal sotsiaalmeedias tegutseda. Ja ma tunnistan, et mulle on mõnikord arusaamatu, miks need kelmid nii vabalt saavad tegutseda, kui kunagi seaduslikus ettevõttes täiesti mõistlikke legitiimseid asju reklaamides on olnud probleeme. Kuidas nemad siis on saanud niimoodi lihtsalt?

Suur tänu, härra minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Küll on küsimus istungi juhatajale, kui see ei ole kogemata läinud. Härra Peeter Ernits, kas teil on kogemata?

Jaa-jaa. Hea juhataja, ma kuulsin, et kolleegid müüvad midagi ja siseminister ka isegi. Aga ma olen nii kõrval sellest, et ma ei teagi, kes midagi müüb siin. Kellele vihje siin, kolleeg? 

Hea kolleeg, see ei olnud kuidagi protseduuriline küsimus. Kollane kaart, härra Ernits, teile. 

Aga nüüd, head kolleegid, alustame läbirääkimistega. Esmalt arupärijate nimel Andre Hanimägi. Eks läbirääkimiste käigus võib ka Peeter Ernitsat valgustada, millest ta on ilma jäänud.

Aitäh! Head kolleegid! Ma alustan sellest Peeter Ernitsa küsimusest. Ta küll Anti käest seda küsib, aga ma pean tunnistama, et ma olin ka alguses segaduses. Aga see näitabki väga hästi ja ilmekalt seda, kuivõrd lihtne on tänapäevases maailmas asju segadusse ajada. Ma sain aru, et tegelikult keegi ei müü otseselt midagi, vaid need on hoopis valepildid, mis pannakse meie lugupeetud arstidele ja doktoritele ja siis ütlevad, et veresoonkonna haigused läbi minu saavad kohe ravitud. Aga see on ka üks nendest juhtumitest, mis meil internetis on ja millega me peame pidevalt tegelema. 

Tõepoolest, selle arupärimise mõte ei olnud ju täna ka selles, et kellel on Mallukast rohkem jälgijaid või kes suudab teravamalt kommenteerida või üleüldse kuidagi arvamusvabadust piirata. Kindlasti mitte. Aga fakt on see, et oluline on, kes on Eestis tegutsevate vale- ja trollikontode taga ja millisel eesmärgil nad tegutsevad. See ei ole kindlasti lihtsalt arvamusvabaduse ilming, vaid see on ilmselgelt ilming, mida me oleme näinud ka mujal Euroopas. Meie soov on, et Eesti oleks valmis tuvastada neid küsimusi ja probleeme ning tõkestada sotsiaalmeedia kaudu tehtavaid katseid, eriti sekkuda meie valimistesse. Sellest sõltub loomulikult meie demokraatia tervis, ühiskonna vastupidavus ja inimeste võime teha informeeritud valikuid. 

Mure ei ole muidugi uus, kuid see on muutunud ühe sügavamaks ja keerukamaks. Aastaid on hübriidohtude eest meid hoiatatud ja varem tähendas see eelkõige välisriigi mõjutustegevust erinevate propagandakanalite kaudu, televiisori kaudu, ulatuslikke rahastusvõrgustikke. Aga nüüd toimub sellest suurem osa seal, kus inimesed veedavadki kuus kuni seitse tundi mõningate uuringute järgi oma päevast ehk internetis ja seal kolm tundi julgelt sotsiaalmeedias. See on keskkond, mis on kiire ja odav, aga paraku ka päris keerulist moodi kontrollitav. Nendele kontodele ja narratiividele võib olla muidugi keeruline jälile jõuda. Osa neist peegeldabki, nii nagu ka härra minister ütles, inimeste siirast arvamust, kuid osa on selgelt loodud selleks, et sekkuda Eesti avalikku arutellu ja suunata seda teatud eesmärkide poole, aktiviseerudes enne valimisi, aga pärast valimisi kadudes kuhugi interneti sügavustesse. 

Moldova ja Rumeenia viimatised näited kinnitavad, et vabad ühiskonnad võivad olla vägagi haavatavad. Valimisi püütigi mõjutada ostetud reklaamide kaudu, aga ka botivõrgustike, trollide ja kontrollitud narratiivide levitamise kaudu. Need ei ole lihtsalt hüpoteetilised ohud, vaid reaalsed juhtumid. Eesti ei saa ka kuidagi eeldada, et me jääme sellest puutumata. Vastupidi! 

Me peame tõdema ka seda, et erinevad kriisid ja ühiskondlikud väljakutsed on loonud tegelikult päris viljaka pinnase valeinfo levikuks. Tihtipeale manipuleeritakse teemadega, mis tekitavad tugevaid emotsioone, nii nagu enne üks küsija välja tõi, olgu see siis riigikaitse ja julgeolek, Ukraina toetamine, migratsioon, aga ka rohepoliitika või inimõigused ja muidugi ka valimised, näiteks usaldus e-valimiste vastu. Just nende teemade ümber luuakse sihitud ja koordineeritud infovälju, kus on loomulikult nii siirast muret kui ka adekvaatseid fakte, aga kus on ka selgelt sihilikku soovi tekitada segadust ja usaldamatust. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Jaa, otse loomulikult, kolm minutit lisaks.

Seetõttu peabki riigil olema tugev analüüsivõimekus, oskus tuvastada neid botivõrgustikke, märgata koordineeritud käitumist ja jälgida narratiivide arengut ning hinnata, kus peab sekkuma ja kui kiiresti. See peab kõik toimuma reaalajas. Loomulikult on väiksel riigil seda väga keeruline teha, aga midagi teha ei ole. See tähendab küll lisarahastust, see tähendab tehnoloogilise võimekuse lisandust, nii nagu ka ennist hea kolleeg Aab küsis, kui palju me saame näiteks AI-d kasutada, mitte ainult näiteks, nagu justiitsminister on välja toonud, et kohtuotsuste puhul, vaid tegelikult äkki ka AI-d saab kasutada meie PPA, et leida narratiive ja botte üles. See on tõenäoliselt päris kõrge hind, aga ükski hind ei ole liiga kõrge demokraatia kaitsmise eest.

Teiseks, ma arvan, et väga oluline punkt on võimekus tegutseda enne, kui valeinfo kriisiks paisub. Valeinfo levik on tegelikult kriis, mis vajab samasugust kiiret reageerimist nagu küberturbe või muud ühiskondlikud riskid. Ma ennist küsisin ka veebipolitsei kohta ja nad teevad tõepoolest väga tänuväärset tööd. Nägin ka koduleheküljelt, kui palju neid on, aga kindlasti me näeme, et olla kõikides nendes kanalites – neid on tõesti väga palju – ja sotsiaalmeedia on niivõrd tohutult avar, et loomulikult tuleb sinna ressurssi aja jooksul kindlasti juurde suunata.

Nüüd, mis me võiksime öelda, on see, et see ei ole küll muidugi välisriigi küsimus või välisriigi sekkumine valimistesse, aga ma toon lihtsalt ühe näite. Kui meil oli siin nii-öelda sigade revolutsioon, siis hakkas internetis levima väide, et põllumajandusminister soovib need sead tappa sellepärast, et tema on tegelik kasusaaja aktsiaseltsis Vireen, mis on riigiettevõte. Ka sellised arvamusavaldused ja valenarratiivid toidavad usaldamatust ja totaalset valeinformatsiooni. Loomulikult minister mingit kopikat selle eest ei saa, kui ta sigu tapab. See on suhteliselt rumal väide, aga paraku see hakkas levima. See näitab ka meie ühiskonna vajadust olla valmis ja reageerida kiiremini. Võib-olla, kui see ei ole veebipolitsei, siis meil tuleks strateegilist kommunikatsiooni üle vaadata, kas me tegelikult suudaks ja peaks reageerima kiiremini. Kui tuleb ikkagi lõime sadu kommentaare, et jah, austatud põllumajandusminister saab mingit raha, siis tegelikult võib-olla ministeerium või ametid või keegi peaks ütlema, et kuulge, see ei vasta tõele, ärme palun levita seda valeinformatsiooni.

Ja koostöö platvormidega. Praegu sõltub ikkagi väga palju sellest, kui palju ja kas platvormid nii riikide päringutele kui ka kasutajate tähelepanu juhtimisele reageerivad ning kuidas ja kui kiiresti nad reageerivad. Kindlasti need protseduurid peaksid olema ühtsed ja kiiremad ning me peaksime Euroopa Liiduga koos selle eest seisma. Loomulikult Eesti üksinda ainult neid suuri gigante liigutama ei pane.

Lõpetuseks. Tõepoolest, demokraatia kaitsmine peab olema süsteemne ja läbipaistev kohustus ning see peab hõlmama igaühte meist. Minu üleskutse on ka, et iga inimene saab anda oma panuse väga lihtsal, ent mõjusal moel: olla kriitiline infoallikate suhtes, kontrollida enne jagamist, kes on sõnumi autor, kas väiteid toetavad usaldusväärsed tõendid ning kas tegemist võib olla emotsioonidele mängiva või anonüümsest allikast pärineva sisuga. Mõnikord aitab juba üks lisaküsimus või kiire allikakontroll ära hoida valeinfo leviku. Aitäh!

Tänud hoogsa ettekande eest! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teema, mis on siin arupärimises tõstatatud, on iseenesest tõsine. Kes vähegi on kursis totalitaristlike riikide tegevusega nagu Venemaa ja Hiina, siis nende riiklikud agentuurid hangivad erinevaid allhankijaid või korraldavad seda keskselt, püüdes siiski jälgi varjata. Aga see on ka internetis ja sotsiaalmeedias vägagi nähtav. Olen mõnes riigikaitsegrupis jälginud nende tegevust. See on läinud üha mastaapsemaks ja tegu on arvatavasti üha suuremal määral AI-põhise tegevusega, sest ükski töökas Olgino troll ei jõuaks nii palju neid tekste teha. 

Ehk nagu ma ütlesin, ühe trolli puhul, kes Kremli sõnumeid edastas automatiseeritult, oli näha, et ta kuulus üle 700-sse gruppi. Võtame nüüd Eesti erinevad grupid ette – ta oli ausalt öeldes igal pool. Loomulikult kasutavad nad võltsidentiteeti massiliselt, kenasid Eesti nimesid massiliselt. 

Mul jäigi ministrile vahepeal küsimus lõpetamata, aga palve on harida inimesi. See ei ole võib-olla teie isiklik töö, vaid teile alluvate allasutuste töö, et hoiatada või selgitada teemat. Siin ei ole ju midagi uut. Ka äriringkondades tõenäoliselt leiutati see trollivabrikute süsteem. Ma olen näinud videoid, kus seinad on täis telefone. Kunagi oli see primitiivne süsteem, kes pidid ühte toodet reklaamima. See kõik on tulnud poliitikasse, see kõik on tulnud üle eriti sellisesse räigemasse sektsiooni nagu sõjapropaganda. Juba sellepärast, et Vene militaartrolle on kõik kohad paksult täis, on vaja, et meie julgeolekuasutused jälgiksid, kuidas see masinavärk käib. 

No nüüd Bessedini näide. See on mõtlemapanev, kuidas sellist mõjuagenti taluti väga pikki aastaid. Ma mäletan, kuidas ta sõelus siit Riigikogust sisse ja välja, sisse ja välja. Aga nüüd ta on uurimise all. Küll läks kaua. Ja kahetsusväärselt mitte ainult Keskerakonna võimu ajal ei tellitud temalt suures mahus asju, vaid ka väidetavalt … Just siia tuli Lauri Laats, kes ütles, et sotsiaaldemokraadid tellisid usinalt, näiteks Raimond Kaljulaid, Bessedini reklaame, sest tema manipuleerib usinalt mõningates sotsiaalmeediagruppides, kus on väga palju venekeelseid inimesi ja neil on suur mõju. Mis puudutab jällegi sotsiaaldemokraatide enesevaatlust, siis see teema on just väga hästi tõstatatud, et te luubiga enda tegevust uuriksite. Ärme unustame, et Raimond Kaljulaid on saanud valimisteks annetusi eriti ohtlikelt kurjategijatelt, Vene krüptokurjategijatelt. Äkki ta peaks selle raha tagasi maksma ja vabandama, sest sellistelt tegelastelt ikkagi Eesti Riigikogu liige ei tohiks raha vastu võtta, isegi kui see juhtus kogemata. Aga me ju ei tea, kas see juhtus kogemata. Me teame ju, milliseid summasid nad USA-s pidid maksma selleks, et pääseda päris kinniminekust. 

Kas ma võin lisaaega paluda?

Otse loomulikult. Kolm minutit. 

Kolm minutit. See teema nõuaks rohkem kui kaheksa minutit, vääriks eraldi konverentsi tähelepanu. 

Ja Oleg Ossinovski annetused teie erakonnale on muret tekitavad, sellepärast et ärme unustame, et oma raha teenis ta väga palju idaärist. On kahtlusi, et ta tõstis oma ärid õe nimele, kes jätkas pikka aega Vene äri ajamist. Nii et väga hoolikalt peate te oma rahastajaid jälgima. Nad on teie partei tuumale väga lähedale jõudnud oma annetustega. Ma olen mures ikkagi ka Oleg Ossinovski mõjuvõimu pärast, näiteks Jevgeni Ossinovski pärast, eriti kui on oht, et ta neid Vene ärisid ja sanktsioonide rikkumisi on teinud. Muide, kas ta ikkagi kahes riigis korruptsiooni uurimise all olnud mees on lõpuks vabastatud nendest altkäemaksusüüdistustest või ei ole? Või on ta ikka Lätis kohtu all? Sellisel juhul ma ütleksin ka, et raha tuleks tagasi maksta, sest see tekitab umbusku selle vastu, et kas te ikka olete kallutatud või kallutamata. Need rahad tuleks tagasi maksta, päriselt kohe. 50 000 eurot, ma mäletan, oli üks Oleg Ossinovski annetus. Isegi kui ta ei ole veel süüdi mõistetud, siis usaldus maksab ka midagi. Nagu öeldud, see on rahvusvaheline probleem. 

Öeldakse, et hinnanguliselt 30 riiki tellib trollifarmide teenuseid. Kõige markantsemad on muidugi Venemaa ja Hiina, aga räägitakse ka Saudi Araabia tegevusest ja teiste autokraatlike riikide tegevusest, et sotsiaalmeediat mõjutada. Küllap uurimise käigus selgub ka üllatusi, et võib-olla ka mõni demokraatlik riik kuidagi rahastab erinevate kanalite kaudu trollide tegevust. 

Aga poliitika manipuleerimises üks tähtsamaid asju on olnud ikkagi sotsiaalmeedia mastaapne kallutatus konservatiivsete sõnumite vastu, mis on USA-s paljastatud. Olukord on paremaks läinud, sest USA on kilbile tõstnud sõnavabaduse ja nõudnud sotsiaalmeedia gigantidelt erapooletumat suhtumist. Seda on mingil määral veebis näha, et vähem pannakse teatud märksõnade peale kinni ja kustutatakse sõnumeid. USA-s on nad tunnistanud, kuidas nad näiteks koroonaajal manipuleerisid sõnumitega ja kui mastaapselt nad kriitilisi analüüse kustutasid. See on päris hästi tõendatud. Tõepoolest, USA nii-öelda globalistliku meelsusega sotsiaalmeedia gigantide tegevus on olnud väga kahjulik ja paistab, et see ei ole päriselt lõppenud. 

Manipulatsioonid jätkuvad, aga vähemal määral neid tuleb jälgida. Ja kuna nad mõjutavad ka meie inforuumi, siis on olukord tõsine. Me mäletame, et valeinfo kampaaniatest üks kõige mastaapsem oli enne viimaseid Riigikogu valimisi Prigožini skandaal, mis jääb Eesti nii-öelda alatuse ajalukku. Aitäh!

Aitäh! Kuna olid väga konkreetsed etteheited meie kolleegile, siis võtan järjekorras vahele vastusõnavõtuks Raimond Kaljulaidi. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Anti Poolamets muidu on tore mees, ma olen temaga nädal aega veetnud Pärsia lahe riikides reisides ja koos autodes ja bussides. Seal ta oli küll väga sõbralik. Ühtegi nendest küsimustest, mida ta täna siin sotsiaaldemokraatide aadressil niimoodi, ma ütleks, küllalt vaenulikul viisil tõstatas, ta tollel reisil ei tõstatanud, vaid oli igati leebe ja tore mees. Nii et mul oli küll väga üllatav seda kuulda. 

Aga minu üleskutse heale kolleegile Anti Poolametsale ja teistele EKRE fraktsioonis on see, et kui me räägime sellistest asjadest nagu näiteks Venemaa Föderatsiooni sekkumine Eesti valimistesse, on need siis kohalikud valimised, on need Riigikogu valimised, Euroopa Parlamendi valimised või mis tahes muud valimised, mis meil toimuvad, presidendivalimised, siis minu meelest see on küll koht, kus me võiksime pigem olla ühtsed ja öelda, et meile see siin eestlastena ei sobi, et tulevad võõrad inimesed võõrast riigist õpetama meile, kuidas elada, või aitama teatud poliitilisi jõude ja teisi poliitilisi jõude materdama. See on see koht, kus tegelikult võiks olla selle saali kõige parempoolsematest ridadest kuni kõige vasakpoolsemate ridadeni üks ja sama seisukoht. See meile põhimõtteliselt ei meeldi ja loomulikult seda tuleb tõkestada. Minu meelest see ei ole päris see koht, kus minna sellist sisepoliitilist punkti võtma. 

Aga kui tahta sellist sisepoliitilist punkti võtta, siis mul on vastuüleskutse oma heale kolleegile Anti Poolametsale EKRE fraktsioonist. Me oleme nimelt teinud ju sotsiaaldemokraatidega ettepaneku, et sellistel potentsiaalselt venemeelsetel Riigikogu liikmetel ei oleks automaatset ligipääsu Eesti riigi saladusele. Siiamaani EKRE on nagu vingerdanud, ei ole selget seisukohta selle kohta võtnud. Minu üleskutse on see, et kui te olete õiged Eesti mehed ja naised, siis tulge selle algatuse taha, paneme ühe võimaliku turvaaugu Eesti riigis, mida me kõik ju saame aru, et see on olemas, paneme selle ühiselt kinni. Aga muus osas, jah, aitäh, Anti, sulle sinu kommentaaride eest, mis ma muud oskan öelda! Aitäh!

Suur tänu! Igati asjakohane vastusõnavõtt, aga võib-olla jäi reis lühikeseks. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, turvaaugust võiks rääkida küll. Aga ma tulin siia kui väärinfoga võitlemise toetusrühma liige, mida juhib hea kolleeg, kes just praegu rääkis. Ma olen selles lugupeetud rühmas, kus on palju liikmeid, Maris Laurid ja Tanel Kiiged, ligi 20 liiget. Me ei ole kahjuks kordagi koos käinud. Raimond, võiks aega võtta ja arutada nii olulisi asju väärinfoga võitlemise toetusrühmas, mille juht sa oled. Noh, see on hakatuseks. Siis võiks rääkida ka turvaaugudest ja kõigest muust. 

Aga rääkida on tegelikult palju ja eriti praegustes Eesti oludest. Usaldus on ju kõige alus. Praegu on Eesti Vabariigis Kristen Michali valitsuse ajal usaldus praktiliselt kadunud ära. Mingi seltskond on võimul, aga usaldust ei ole. Rahumeeli tulevad, toovad meile eelnõusid, räägivad, vastavad, kuidas on, ja nii on. Nii et lähtepunkt on see, et usaldust praktiliselt ei ole, aga võim on. Totaalne võim, aga totaalne usaldamatus. 

Ja nüüd sellel taustal kogu see teema. Aitäh, kõigepealt sotsiaaldemokraadid, väga huvitava järelepärimise eest! See on tõesti väga lai teema. Eriti kui vaadata nüüd uuema aja mängijaid. Seesama AI – kõik teavad, kes on AI või mis ta on –, tegelikult seesama AI või tehisintellekt muudab selle näruse ja nutuse olukorra, mis Eesti Vabariigis täna on, veelgi hullemaks. Jah, kõik kasutavad või vähemalt püüavad kasutada, aga mida see loob? See loob uued ja tugevdab need kõlakambrid, aga kõlakambrite omapära on see, et nad kõlavadki. Tundub, et kui sa oled seal, siis kõik ongi sama meelt. Tegelikult on ühes kambris üks seltskond, ühes teine ja nii edasi. Ja see suurendab – mida see suurendab? – selline sõna nagu polarisatsioon, eristumine äärtesse, ja tapab üldse sellise avaliku sfääri, mis seni on Eesti riiki üleval hoidnud. 

Noh, kui panna veel juurde libainfo, siis jälle ei tea, keda uskuda, mine tea. Noh, keegi kolleeg Eero Merilind müüb siin ma ei tea mida ja Anti võib-olla müüb ka midagi, teadmata, et ta ise, või Raimond võib-olla müüb ka midagi, sinu näoga tähendab. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, usaldamatus. Ja pärast ei teagi, pärast selgub, et sina ei müü ja Eero ei müü ja Anti ka ei müü midagi, mina ka ei müü. Aga igal juhul mingisugune on, et kurat teab, äkki müüvad. See tähendab, et usaldamatus. 

Ja kui AI läheb veel otsuste tegemisele – seaduste puhul siin justiitsminister on rääkinud ja mitmed teised –, siis see usaldamatus suurendab veelgi, sest ega see AI nii vägev vend ei ole, et tegelikult peaks olema ikkagi reaalne inimene nende taga või vähemalt igal juhul tugevalt kontrollima. 

No ja mis tulemus on? Tulemus on ju see, et ei usalda enam mitte kedagi: ei usalda teineteist, ei usalda naabrimeest, ei usalda loomulikult meediat, ei usalda eksperte, mingeid professoreid, mingeid teadlasi. Kurat, kahtlane seltskond! Loomulikult võimu ka ei usalda. Ja tulemus on see, et kui nüüd kokku võtta, kõigepealt taust, ülimalt närune, ülimalt madala usaldustasemega riik, mille parlament me oleme, ja nüüd, kui lasta sellele ….. AI veel peale ka – ta tuleb juba niigi, on tulnud juba –, siis ma ei kujuta ette, kuidas saab asi veel paremaks minna. Asi võib pigem lõhki minna ja kiiresti lõhki minna. Nii et need on mõtted sellel väga olulisel teemal. 

Aga Raimondile ma soovitaks, et sina kui väärinfoga võitlemise toetusrühma juht võiks meid korra ka kokku kutsuda ja arutada neid teemasid. Tööplaan – mul mitu lehekülge, võin sulle anda, mida võiks arutada. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Säästsite kolm minutit aega ka, et saaks töörühma varem kokku kutsuda. Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud kuuenda punkti juurde. 

Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase poolt siseminister Igor Tarole esitatud arupärimine ajutise kontrolljoone kohta, arupärimine nr 845. Riigikogu kõnetooli poole on kohe tulemas, kui ta on telefoni vaigistanud, hea kolleeg Jaak Valge. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti mehed, Eesti naised! Lugupeetud minister! Me esitasime koos Leo Kunnasega täna siseministrile küsimusi, mis puudutavad Eesti sisejulgeoleku kõige elementaarsemat alust, kontrolli meie piiri üle ja tegelikku suutlikkust teada, kes Eestisse siseneb, kes siia jääb ja kes siit lahkub. Ja ega see küsimus ei ole statistikas, see küsimus on ikkagi riigi toimimises. Ka need, kes rikkusid Sinimägede memoriaali, võisid tulla Venemaalt ja sinna tagasi minna, aga meie ei tea, kas ta jäi Eestisse või läks kontrolljoone kaudu tagasi. 

Luban endale väikese kõrvalepõhiku eelmisesse arupärimisse puutuvalt. Veel on tõestatav, et need inimesed, kes nüüd teatud sümboli kasutamise tõttu väärteos süüdistatakse, on samade sümbolitega särke tõesti 11 aastat kandnud ja nendega pole varem probleeme olnud. Nad on varem politseinike käest küsinud, kas sellega on kõik korras, aga loomulikult pole nad taibanud küsida selle kohta tõendit, nagu teie arvasite, et nad peaksid küsima. See oleks küll täiesti ennekuulmatu, kui peaks politsei käest alati küsima, kas ma mingit riietuseset ikka tohin kanda, ja tõendi küsima. 

Samuti, ausalt öeldes, teie vastus nüüd kuidagimoodi ei veennud, et väita, et politseinikud oskasid riigikeelt, kuna seda tõestas sisekontroll. Sel juhul ei ole teie sisekontroll usaldusväärne, sest on mitu inimest, kes tõendavad, et nad ei osanud, rääkimata sellest, et nad oleksid osanud C1-tasemel. See on naeruväärne. Ma loodan, et teie vastus sellele arupärimisele tuleb sisulisem. 

Te kinnitasite oma 15. oktoobri kirjas mulle, et PPA on suuteline piiri ületavate isikute nimekirju kõrvutama ja tegema riskianalüüsi. Ometi ei ole riik tänaseni esitanud andmeid selle kohta, kui paljud Venemaalt tulnud inimesed on üle kontrolljoone Venemaale tagasi läinud ja kui paljud ei ole tagasi läinud. Varem on ministeerium vastanud niimoodi, et piirikontrolli andmekogul puudub selline funktsioon. Nüüd ütlete teie, et seda lünka täidab peatselt rakendatav Euroopa Liidu keskne süsteem, nagu vastuses minu kirjale. Aga keegi ei keela juba praegu meie enda arvepidamist nende üle, kes kontrolljoont edasi-tagasi ületavad. Sellise liidese tegemine andmekogule on ülilihtne, see küsimus on lihtsalt soovis. 

Edasi, te oma 15. oktoobri vastuskirjas ei andnud mulle sisulist vastust ka selle kohta, miks sisenevad Ukraina mobilisatsiooniealised mehed endiselt Eestisse Venemaa kaudu ajal, mil Vene poolel uusi asustatud alasid ei ole ju Ukraina kaotanud Venemaale. Te ise ka Venemaale reisimist tungivalt ei soovita. Vastuses öelda, et biomeetrilise passiga on lubatud siseneda, see ei anna selgitust, miks see liikumismuster püsib, ega välista kuidagi seda võimalust, et osa nendest inimestest kuritarvitab Eestis saadud kaitset, elades tegelikult Venemaal. 

Nii, samuti teie vastusest minu kirjalikule küsimusele ei selgunud, miks Eesti jätkab ajutise kontrolljoone avatuna hoidmist, erinevalt Soomest, kes sulges maismaapiiri juba 2023. aastal. See vastus, mis te andsite, et seepärast, et Eesti on demokraatlik riik, ei ole argument. Ka Soome on demokraatlik riik ja ometi Soome hindas seda ohtu nii tõsiseks, et piiri sulges. Ja pole põhjust arvata, et Eesti riskid on väiksemad kui Soomel. 

Lõpetuseks, jah, meie eesmärk siin polnud üldse administratiivne norimine. Eesmärk on saada ikkagi vastus lihtsale küsimusele, kas Eesti riigil on ülevaade, kes siin liiguvad ja millega nad tegelevad. Sest kui me ei suuda kaitsta ei oma piiri ega Sinimägede memoriaali, siis millise sõnumi me ikkagi oma liitlastele ja eelkõige oma inimestele anname, kahjuks ka neile, kes Eestit halvustada ja ära kasutada soovivad. Aitäh!

Suur tänu teile! Taas kord on Riigikogu kõnetooli tulemas küsimustele vastama auväärt siseminister Igor Taro.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine ajutise kontrolljoone kohta ning esitati kolm küsimust. 

Esimene küsimus: "Miks puudub PPA andmekogus funktsioon, mis fikseeriks, kas Venemaalt Eestisse sisenenud isik on Venemaale lahkunud või mitte? Kui see funktsioon on vahepeal loodud, palume esitada andmed selle kohta, kui palju on 2025. aastal olnud ajutise kontrolljoone korduvületusi ning kui paljud 2024. ja 2025. aastal Eestisse sisenenud Ukraina kodanikud ei ole idapiiri kaudu Eestist lahkunud." Vastan. Politsei- ja Piirivalveamet fikseerib kõik isikute ja transpordivahendite piiriületused infosüsteemis PIKO ehk pikemalt piirikontrolli andmekogus. Seda liikumist fikseeritakse nii Eestisse siseneval kui ka väljuval suunal. Samas, infosüsteem ei ole arendatud selliselt, et teha statistilisi väljavõtteid sisenenud ja väljunud isikute piiriületuste korduste kohta. Seega vastus küsimusele on, et vahepeal ei ole uusi funktsioone infosüsteemi paraku loodud. Oluline on siiski rõhutada, et kui inimene siseneb Eestisse Venemaalt, siis see ei tähenda, et inimene jääb Eestisse, võimalik on liikuda edasi teistesse liikmesriikidesse ning samuti lahkuda Euroopa Liidust mõne teise liikmesriigi kaudu. 

Taustaks märgin täiendavalt, et selle aasta oktoobris rakendus riiki sisenemise ja riigist väljumise infosüsteem ehk niinimetatud entry-exit-süsteem. Täisfunktsionaalsuse saavutab süsteem 2026. aasta aprillis. Selles süsteemis võrreldakse automaatselt liikmesriikide territooriumidele sisenenud ja lahkunud isikute andmeid ning süsteem toob välja isikud, kes on sisenenud vaba liikumise alale, aga ei ole sealt lahkunud. See aitab jälgida, kes Schengeni alale siseneb ja sealt lahkub, kasutades sõrmejälgi ja näoandmeid, et takistada inimeste viibimisaja ületamist, võltsidentiteetide kasutamist või viisavaba reisimise kuritarvitamist. 

Kui te enne küsisite, miks seda funktsiooni vahepeal loodud ei ole, siis küsimus on alati raha ja ressursi kasutuses. Nagu ma just ütlesin, terviklik süsteem on loodud praegu kogu Schengeni ruumi kohta. Sealt me saame kindlasti palju terviklikumat informatsiooni, palju terviklikumad andmed pärast seda, kui see süsteem kõikides liikmesriikides 100% rakendub. Eesti rakendas seda esimesest päevast alates. Mõned liikmesriigid vajasid mõnekuulist üleminekut, kuni pooleaastast üleminekut. Aprillikuus see mure laheneb ja me saame teada kõikide Schengeni [ruumi] sisenejate kohta, kust nad on vahepeal üle piiri liikunud, mitte ainult nende kohta, kes on läbi meie piiripunktide liikunud. Selles mõttes see mure laheneb selle üldise süsteemiga. 

Teine küsimus: "Miks sisenevad Ukraina põgenikud jätkuvalt Eestisse Venemaalt, ehkki Ukraina ei ole viimasel ajal kaotanud asustatud alasid Venemaale?" Vastan. Ukraina kodanikele, kes omavad biomeetrilist reisidokumenti, on Euroopa Liitu sisenemine viisavaba. Seega on kõikidel Ukraina kodanikel õigus vabalt siseneda ja liikuda liikmesriikides. Viisavaba sisenemise õigus ei ole piiritletud riigiga, kus Euroopa Liitu sisenetakse, seega võib jätkuvalt ka Venemaa territooriumilt siseneda Ukraina kodanikke. 

Euroopa Liidu direktiiviga on antud kõikidele Ukraina kodanikele, kes elasid Ukraina territooriumil enne 24. veebruari 2022, automaatselt ajutine kaitse ja selle kaitse realiseerimise õigus kehtib, kuni Euroopa Liit selle rakendamise lõpetab. Hetkel kehtib selline korraldus kuni märtsini 2027. Täiendava kaitse andmise sisu ja tingimusi selles küsimuses olen Riigikogu saalis ka eelnevalt juba selgitanud. Väga lühidalt uuesti meeldetuletuseks, et täiendava kaitse eelduseks on relvakonflikt oma koduriigis. Seega väga lühidalt on Ukraina kodanike saabumine läbi Venemaa tingitud asjaolust, et just sealt on neil enda tegevuse tõttu tekkinud võimalused Eesti riiki liikumiseks. Me piiriületusel kontrollime, kas on alust riiki sisenemiseks. Kui neil on vastav alus olemas, siis võivad nad ka Eesti riiki siseneda või siit edasi liikuda. 

Ausalt öeldes ma ei oska teile vastata iga konkreetse põgeniku kohta, miks ta tuleb just Venemaa kaudu. Ma tean enda kogemusest, et mõned inimesed olid sunnitud Venemaa kaudu reisima, sellepärast et nad tulevad näiteks okupeeritud aladelt. Mingil põhjusel ei ole neil olnud võimalik sealt varem väljuda ja siis, kui nad lõpuks selle võimaluse saavad, nad sealt ka tihtipeale lahkuvad. Keeruline on kõiki neid inimlikke lugusid siin korraga ühes küsimuses ära vastata. Eks neid põhjuseid on erinevaid, miks tullakse läbi Venemaa. 

Kolmas küsimus: "Mis on põhjused, miks Eesti Vabariik lubab endiselt ajutise kontrolljoone ületamisi?" Selle küsimuse juures tõi arupärija välja ka selle, et Soome on oma piiri kinni pannud, miks meie ei ole. Vastan niimoodi, et meie piiril ei ole siiani olnud selliseid juhtumeid või sellist olukorda nagu Soomes või näiteks Leedu puhul. Selliseid hübriidrünnakuid meie kontrolljoonel, meie piiripunktides ei ole toimunud. Idapiiri sulgemine on igal juhul otsus, mille aluseks saab olema vastav ohuhinnang. 

Aga me ei saa ka öelda, et täna meil need piiripunktid toimivad 100%. Me oleme tegelikkuses seda liikumist üle kontrolljoone piiranud, ma ütleks, suurusjärgus võib-olla 90%. Me oleme selle ukse praokile jätnud, sellepärast et on teatud kodanike grupid, sealhulgas meie enda kodanikud ja teiste Euroopa Liidu riikide kodanikud, kellele me selle läbipääsu jätame. 

Näiteks Narva‑1 piiriületuspunkt on öösiti üldse suletud, Narva‑2 jalakäijate piiripunkt on suletud kogu aeg, Narva‑1 on sõiduvahendite läbilaskmine lõpetatud. Me oleme Koidula ja Luhamaa piiripunktides tänu täieliku tollikontrolli rakendamisele, selleks et välistada sanktsioonikauba üleviimine, vähendanud kaubaautode liiklust umbes 90%. Nii et kui varem liikus seal 70–90 veokit ööpäevas, siis täna liigub läbi 7–9 veokit. Need on need veokid, mis on täiesti läbi kontrollitud. 

Nii et jah, on olemas sihtgruppe, on olemas meie inimesi, kelle liikumist me seal jätkuvalt soovime. Meil ei ole põhjust seda takistada. Ja kui ohuhinnang peaks muutuma, kui sealt peaks tulema mingisugune julgeolekuoht Eestile, siis see otsus viivitamata tehakse. Kõik ettevalmistused selleks on tehtud. Kui varem meil ei olnudki üldse piiripunkte võimalik sulgeda füüsiliselt – eelnevatel aastatel toimisid need alati 24/7, 365 või 366 päeva aastas –, siis praeguseks me oleme sinna rajanud igasuguseid elektrooniliselt juhitavaid tõkkeid, mis sulguvad väga kiiresti, on võimelised takistama ka suurte sõidukite rammimist. Ja me oleme ka betooni valmis pannud sinna lähedale, et juhul kui selline hetk tekib, siis pannakse ka betoon sinna välja. 

Kõik ettevalmistused selleks on tehtud, kui meil läheb vaja see otsus täide viia, aga meie olukord tõesti on Soome omast oluliselt erinev. Soome siseminister on olnud mulle ka tänulik, et nad on saanud enda riigist välja saadetavad mõned Vene kodanikud juhtida läbi Narva piiripunkti tagasi oma kodumaale. Kui Narva oleks suletud olnud, siis oleks see ka nende jaoks olnud oluliselt keerulisem. 

Lisaks me oleme, muide, kehtestanud väga ulatuslikud piirangud viisamenetluses Vene föderatsiooni ja Valgevene kodanikele, et me ei anna turismiviisasid. Veel enam, me ei lase ka teiste riikide väljaantud turismiviisadega Vene kodanikke Eestisse ka siis, kui nad üritavad tulla läbi meie piiripunkti. Näiteks Prantsusmaalt saavad turismiviisa, siis meie ametnikud vormistavad neile sissesõidukeelu, ütlevad nägemist ja saadavad tagasi. Nii et me oleme asjakohased piirangud kehtestanud. Ohuhinnang on selline, mis võimaldab meil seda piiriületust või kontrolljoone lahtiolekut hoida, ja nii see ka praegu jääb. Aitäh! 

Aitäh! Teile on üks küsimus. Jaak Valge, palun! 

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Kahjuks ikkagi ka sellele arupärimisele vastamise puhul me saame ülimal määral formaalse vastuseid. Vaadake, niinimetatud ränderünnaku mittetoimumine ei saa küll olla põhjenduseks, miks kontrolljoon on lahti. Kas me siis peame tõesti ära ootama selle, kuni meil on suur julgeolekuprobleem juba käes? Ukraina põgenike saabumise kohta me samamoodi mingeid tõsiseid vastuseid ju ei saanud, ehkki neid oleks võimalik kindlaks teha.

Nii. Edasi märkisite, et korduületusi fikseeriva kasutajaliidese tegemise programmi tegemine on jäänud ressursi taha. Mina olen mõnelt IT-inimeselt küsinud, kui palju see kasutajaliidese tegemine maksma läheb või kui palju see aega võtab. Mulle on vastatud, et poolest tunnist kuni ühe tunnini. Kas teil on teistsugused andmed? Kui palju see ressurssi võtaks, see pool tundi või üks tund?

Aitäh, härra Valge! Nende IT-inimestega ongi tavaliselt niimoodi, et kui teie nende käest küsite, kui palju see üks või teine lahendus maksma läheb, siis teile nad millegipärast ütlevad, et see võtab pool tundi kuni ühe tunni ja midagi suurt maksma ei lähe. Aga niipea, kui me mõne riigihanke korraldame, siis alla 100 000 pakkumisi ei tule. Nii paraku see teooria ja praktika erineb. Kui see oleks olnud lihtne ja odav korraldada, küllap seda oleks ka tehtud. See on alati ressursi ja otstarbekuse teema. 

Järgmine asi, te küsisite jätkuvalt kontrolljoone ületamise võimaluste kohta, et miks me ei ole seda sulgenud. Kas ränderünde mittetoimumine on piisav põhjendus selle mittesulgemiseks? Ja ma vastan teile: jah, on küll. Võimalik, et kontrolljoone mittesulgemine on ka põhjus, miks ränderünnet ei ole toimunud. Tõepoolest, seda olukorda analüüsitakse, analüüsitakse kõiki põhjuseid, miks midagi toimub ühel piiril või teisel piiril miks midagi ei toimu. See on küllaltki delikaatne teema. Ma võin õigemini öelda, et me tegutseme sada protsenti selle nimel, et Eesti julgeolek oleks tagatud parimal võimalikul viisil, ja sellepärast on see režiim seal selline, nagu ta praegu on. Niipea, kui me saame teadmist, et me peaksime tegutsema kuidagi teisiti, siis me teeme seda teisiti. 

Ukrainlaste kohta, no ma tõesti ei oska nende inimeste eest kõnelda, miks nad tulevad läbi Venemaa. Järelikult neil on see põhjus olemas. Ma tean, et teile ei meeldi, et ukrainlased Eestisse tulevad. Te igas oma võimalikus arupärimises ja küsimuses jätate sellise mulje, et te ei soovi, et nad tuleks. Aga Eesti on teinud otsuse, et Eesti toetab Ukrainat ja Ukraina inimesi. Ma arvan, et see on õige otsus, ja ma jään selle juurde, et me sellist lähenemist ka jätkame.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Minu küsimus on selle 100 000 kohta, kellest ilmselt nii palju juba on tulnud läbi Venemaa siia. Kuidas need 100 000 on ikkagi Ukrainast tulnud? Minu küsimus on, kui paljud neist on üle rindejoone kuidagi öö varjus liikunud. Mulle tundub, et neid vist eriti ei ole. Need on ikka valdavalt Venemaa okupeeritud territooriumidelt, kust tulevad siia nii-öelda Vene alamad või vähemalt need potentsiaalsed Vene alamad. Saan ma õigesti aru, et need 100 000, kes on siia tulnud, ei ole mitte üle Ukraina-Vene rindejoone kuidagi hiilinud sinna Vene poole, et siis tulla siit läbi meie Luhamaa? Või ma saan kuidagi valesti aru?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Ernits! Ma pean teid parandama. Ukraina kodanikud, kes tulevad okupeeritud aladelt, ei ole Venemaa alamad. Nad on sõjas kannatanud Ukraina põgenikud, keda on okupeeritud. Samamoodi me käsitleme neid nii nagu ka teisi, kes tulevad mitteokupeeritud aladelt. Tõepoolest, nad ei tule, nad ei saa läbi rinde liikuda, kuna see on eluohtlik, see on võimatu. Seetõttu ongi osa nendest ainus võimalus liikuda läbi Venemaa mingit teed pidi Eestini ja see on nende ainus võimalus jõuda turvalisse kohta.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Jah, ei, mina ei arvanudki sugugi, et neil passi ei ole taskus, kes tulevad üle Luhamaa või Koidula. See 100 000 on tulnud. Aga samas ei tulnud ju vastust ka, et ütleme, see liides on nii kallis, aga kui paljud neist siis tagasi lähevad. Ma saan aru, et selle järgi, ma saan aru, need, kes on okupeeritud territooriumilt pärit, kellel on Ukraina pass taskus, tulevad siia, lähevad kusagile Euroopasse, jäävad siia või lähevad tagasi. Selline liikumine nagu käib. Nojah, uks on praokil. Ja see, mida kolleeg Jaak Valge siin korduvalt küsis, et miks seda praokilust kinni ei panda – no me oleme õiguskomisjonis seda arutanud, siin Isamaa kolleegide väikene eelnõu on olemas, et panna ka praokil uks kinni. Aga tegelikult see on üsna keeruline. Jah, Soome uks on kinni, Leedu on Valgevene piiril ka ukse kinni pannud, aga Norras on uks lahti, kuigi Norra piir ei ole veel suur, Kaliningradi ja Poola vahel ei ole ka uks kinni, on lahti või poollahti. Ja nüüd on Lätis ka veel lahti. Narva on ka kinni, aga igal juhul, nagu te teate, kui kusagile ojale või jõele tamm teha, ega midagi head sellest välja ei tule, sest oja või jõgi leiab võimaluse kusagilt mujalt läbi murda. Selle asjaga on ilmselt sama asi. Jah, ohuhinnanguid ei näita, kui ma õigesti aru saan, et peaks sellega täielikult Eesti kontrolljoone sulgema.

Aga siin on veel üks aga. Mina ei tea, kui palju on neid teisel pool Narva jõge. Aga kui Isamaa kolleegid tulid selle eelnõuga, siis ma helistasin Seto juhtidele ja küsisin, kui palju on umbes selliseid Eesti kodanikke, keda see kontrolljoone kinnipanemine puudutab. Ma ei uskunud, et see arv nii suur on. On 30 000 neid, kelle omaste hauad on sealpool, kelle omaksed veel, keda on vaja hooldada, elavad sealpool või kellel on kinnisvara. Nii et 30 000 on nüüd Eesti enda inimesed. Nad ei pruugi olla küll rahvuselt eestlased, aga igal juhul Eesti passiga. 

Nii et see on ka oluline, et ust päris kinni panna ei ole ka inimlik. Ja pealegi sellisel juhul – ma rõhutan, et Norras on veel lahti ja Lätis ka – see võib-olla ei ole kõige targem tegu. 

Mis puudutab neid Ukrainast või okupeeritud aladelt tulnud Ukraina passiga inimesi, kes voorivad läbi selle praokil ukse – noh, jah, muidugi tuleb neid aidata, aga nagu ma aru saan, ma tean, paljudel on mitu passi taskus ja teine pass ei pruugi olla sugugi veel ainult mitte Vene pass. Ja on olemas ka mõned Euroopa Liidu riigid, kelle pass on ka. Ka nendel, kes praegu Eestis tegutsevad ja töötavad, on olemas need passid. Nii et seal võib olla kaks kuni kolm passi. 

Tahaks ikkagi selget ülevaadet ja kontrolli, milline see pilt tegelikult on. Neid, kes on saanud Prantsusmaalt viisa, ei lasta sisse, aga samas ma ei ole sugugi kindel, et kõik need 100 000, kes siin on liikunud edasi-tagasi, nende kontroll on piisav, eriti kui nad tulevad Luhanski, Donetski, Záporožie või nendest okupeeritud aladelt ja käivad transiidina läbi siit. 

Aga samas jälle, ma olen kohtunud tegelikult ka inimesega, kes on ausalt rääkinud, et tegelikult ta tahab tagasi minna. Ta on pärit Luhanski oblastist, üks neljakümnendates või 35-aastane noormees, mees, kellega ma siin mõnda aega tagasi kohtusin. Ta jutustas, et tõepoolest, kõik on ära hävitatud, ei ole internetti ega kõike muud, aga tahaks nagu koju minna. Ma küsisin, et kuhu koju, siis ta ütles, et Lubanskisse. Siis ma küsisin, et aga millal siis Luhansk vabastatakse Ukraina poolt. Ta ütles, et see on mu kodu, pere on siin ja nii edasi. Ja kuigi lõhutud kommunikatsioon ja kõik see, ta plaanib sinna tagasi minna, kuigi ta on Vene kontrolli all ja Vene territooriumil ja vabastamise tõenäosus ka tema jutu järgi ei ole kuigi suur. Nii et ka selliseid inimesi on, tuli mulle selle arupärimise juures meelde. 

Aga loomulikult, vähestega on võimalik rääkida, kui see on puhas juhus, et sellised võimalused on. Aga jah, uksi kinnipanemine praokile – noh, see on kahe otsaga. Meie inimesi on palju. 

Härra Ernits, kuus minutit on täis saanud. 

Jaa, aitäh! Rohkem ei taha ka. Aitäh! 

Väga tänan teid! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Oleme ka kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud seitsmenda juurde. Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Helmen Küti, Anti Allase, Lauri Läänemetsa, Tiit Marani, Madis Kallase, Tanel Kiige, Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Raimond Kaljulaidi ja Jaak Aabi rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine peaministri segaste sõnumite kohta 800 miljoni euro osas. Arupärimine on numbriga 813. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! See suve lõpus esitatud arupärimine tõepoolest viib meid tagasi augustisse, kus ärkasime hommikul uudiste peale, et valitsuse liikmed on leidnud 800 miljonit. See uudis tegi küll mitu tiiru siin ilmale peale, aga kui numbritele otsa vaadata, siis tegelikult Rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos näitas 2026. aastaks 4%-list puudujääki SKP-st ja sellele 4%-le muidugi pidid lisanduma veel eelarveläbirääkimiste otsused. Ja praeguseks me teame, et need lisandusidki, nii palgatõus kui ka tulumaksu tõusu ärajätmine. Nii et nüüd me räägime juba 2026. ja 2027. aastal 4,5%-lisest puudujäägist. Rahandusministeeriumi prognoos näitas tõesti kiiret võlakoormuse kasvu ja seda, et püsikulusid kaetakse laenudega. Kuna peaminister tegi avaldusi, et 2025. aasta prognoositust väiksem eelarvedefitsiit tähendab riigieelarve paremat olukorda ja võimaldab riigi tulusid vähendada, siis see tekitas sotsiaaldemokraatidel küsimusi, mis me selle arupärimise näol ka rahandusministrile esitasime. Sest Rahandusministeeriumi andmetel oli 2025. aasta eelarvepuudujääk väiksem tänu suuresti maksude ühekordsele paremale laekumisele ja investeeringute edasilükkumisele 2026. ja 2027. aastasse. 

Kuna need peaministri avalikuks saanud sõnumid olid eksitavad ega olnud kooskõlas Rahandusministeeriumi avaldatud suveprognoosiga, siis palusime rahandusministril vastata kokku viiele küsimusele. Ja vaatamata sellele, et nüüd on juba kolm kuud peaaegu arupärimise esitamisest möödunud, on küsimused kõik ajakohased. Hea meelega peame nüüd rahandusministriga seda arutelu, mis on selle tulumaksutõusu ärajätmise tagajärjed, millised on riskid võlakoormuse kiire kasvu puhul ja kuidas ikkagi jõuaksime olukorda, et püsikulud on kaetud püsituludega. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja juba ongi poolel teel Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Härra esimees! Austatud kolleegid! Kõigepealt ma ütlen, et mitte ainult need küsimused ei ole püsivad, vaid ka eesti keel on püsiv. Mina ei usu, et Riina Sikkut selliselt kirjutab, nagu need küsimused on või nagu see tekst on. Kui pealkirja vaadata, siis kusagil on mingit määratlemata 800 miljonit, mille osas, mingisuguses määratlemata osas on sees peaministri sõnumid, mis on segased. Palun siiski austada keelt ja institutsiooni, mitte nii kirjutada. Ma alati lähen õelaks sel juhul. Aga ka ülejäänus ei ole kõik päris viisakalt kirjas. 

Võtame esimese küsimuse. "Kuidas mõjutaks tulumaksu tõusu ärajätmine Eesti laenukoormat ning kas Teie hinnangul võimaldab see riigi rahandust korda teha? Kui jah, siis kuidas?" Ei, tulumaksu vähendamise eesmärk ei ole rahandust korda teha, vaid vähendada maksukoormust ja majandust elavdada. Pikemas perspektiivis on sellel kindlasti ka rahandust parandav mõju, aga see kõik tuleb pidevalt ümber hinnata. Tulumaksu tõus oleks väga ühiskonda lõhestav, veel kord lõhestav. Me loobusime sellest. Me nägime, kuidas sotsidega koos tehtud koalitsioonileping tegelikult ei jõudnud kodanike arusaamisse, et oma riigi eest tuleb siiski maksta ja julgeoleku eest. Nii et tegime selle kompromissi. Aga meil on muidugi toeks Euroopa Liidu vabastusklausel, mis võimaldab 4,5%‑list eelarvemiinust kaitsekulude arvel. 

"Kuidas mõjutab võlakoormuse kiire kasv Eesti krediidireitingut?" See reiting on meil hinnatud stabiilseks. Kindlasti võlakoormuse kasv talle kasuks ei tule, aga praegu ei ole asi veel sealmaal, et väljavaadet negatiivseks oleks hinnatud. Ja me kindlasti peame olema siin hoolsad. Eelarvestrateegia näeb ette ka miinuse parandamist peale kahte aastat vabastusklausli maksimaalselt ärakasutamist. 

Kolmandaks: "Laskemoon on riigieelarve mõistes püsikulu, mitte investeering. Kas peate mõistlikuks pikaajaliselt laskemoona ostmist laenurahaga?" Ei, laskemoon ei ole püsikulu, aga kaitsekulu üldisemalt on muidugi ja laskemoona osa on sellest 20%. Iseenesest ei ole eelarves sellist jaotust, et mis tehakse laenu- ja mis maksuraha eest. Aga tõsi, kaitsekulude järsk kasv on defitsiidi, defitsiidi kasvu peamine põhjus. Muidugi defitsiiti poleks olnud õige korraldada alates 2016. aasta valitsusest. Riik on elanud ka headel aegadel võlgu ja see mind ei rahulda. Võlgade all ma mõtlen ka reservide ärapõletamist, millega Ratase valitsus alustas 2016. 

"Kui adekvaatseks hindate peaministri lubadust kaaluda riigi kulude vähendamist tuginedes asjaolule, et 2025. aasta väiksem eelarve puudujääk tulenes ühekordsest maksude paremast laekumisest ning investeeringute edasilükkamisest?" Lubadust kaaluda ei saa ebaadekvaatseks ju pidada ja need põhjused ma nimetasin. Aga ma vaatan, kuidas täpselt see kirjas on teil: väiksem eelarve puudujääk tulenes … No te ütlete, et ühekordsetest, aga tolle ütlemise alus oli ilmselt lootus, et ühekordseks ei jää, või vähemalt teadmine, et me korrigeerime eelarve suurusi vastavalt rahanduse olukorrale. Ja mis seal salata, me korrigeerisime ka, RES-is on ette nähtud ka defitsiidi vähendamine. Kas see täpselt minu standarditele vastab? Kindlasti mitte, aga miinus on tekitatud varem ja kokkulepetega, kus ma ei ole saanud osaleda. Ma arvan, et ühiskond on unustanud sellise asja nagu korras rahandus, mis on kahetsusväärne. Aga hea, et ka sotsid sellele tähelepanu pööravad, et seda ei tohi unustada. 

Ja viiendaks: "Miks valitsus lähtub oma otsuste hoiakus, kus järgmisele valitsusele pole vaja enam korras riigieelarvet jätta?" Ei lähtu, aga nii palju on seal muidugi tõde, et meie kriitikuid ei ole huvitanud kopika eest see, kuidas riik oma kulud kaetud saab, eelkõige kasvanud kaitsekulud, ja usutavasti langeb neile ka nende sõnade eest suurem vastutus kui siiani. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Alustab kolleeg Riina Solman. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Sellest viimasest küsimusest ja vastusest tõukuvalt ma peaksin ütlema küll, et arupärimine peaministri segaste sõnumite kohta oli väga õige pealkiri. Te ütlesite ennist, et ei olnud. Oli-oli! Tema on väljendunud lausa nii, et ta ei jäta Urmas Reinsalule 2027. aastaks mitte midagi alles. Seda te ju praegu presenteerite oma riigieelarve puudujäägiga 4,5% ja samal ajal räägite meile, kuidas Jüri Ratase valitsus alustas. Aga miks teie nii teete, seda miinust lasete nii sügavaks? Mida see segane sõnum siis tähendab, et peaminister ehk siis teie valitsus ei jäta Urmas Reinsalule 2027. aastaks mitte midagi alles? See nüüd tõukub sellest viiendast küsimusest. Siin on Riina Sikkut sõnastanud selle ja seda on öelnud välja ka Michal ise. Palun selgitage!

Ma ei tea kinnitada, et Kristen Michal oleks midagi sellist öelnud. Mulle ei oleks see usutav. Aga ma juhtisin tähelepanu, kui halvasti on sõnastatud see arupärimine. Kõigepealt hinnangu või vastuse äraandmine sisuliselt juba pealkirjas ja siis "osas", täpsustamata, millest jutt on. Kui tahate korrektselt sellist Riigikogu väärilist sõnastust, siis kasutage ilusat eesti keelt ja selgeid sõnastusi, mitte segaseid. See on segane sõnum selles pealkirjas ja hiljem ka, eks ole, kui siin räägitakse püsikuludest, mis püsikulu ei ole, ja nõnda edasi.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kahtlemata on arupärimiste keeleline ja tekstiline analüüs huvitav ülesanne, aga seda me võiks teha väljaspool suurt saali. Mina ei järeldanud, et peaministri sõnumid olid nii segased, et ka viie abistava küsimusega ei suutnud rahandusminister neisse selgust luua. Aga küsin lisaks, arvestades seda üldist tooni teie vastustes, kas te saate aru, et valitsemine ongi keeruline. Meil ei ole kunagi olnud valitsust, kelle otsustele järgneb aplaus, kelle maksumuudatusi kiidetakse heaks, kes on universaalselt kõigi kodanike poolt armastatud. Valitsust kritiseeritaksegi, aga tuleb teha neid otsuseid, mis pikaajaliselt on Eestile õiged, mitte neid, mis panevad Urmas Reinsalu paremasse või halvemasse seisu.

Aitäh! Kõigepealt, ma ei tea, mis on siin pistmist Urmas Reinsaluga. Kuigi Riina Solman püüab seda lugu jutustada, miks teie seda ümber räägite. Siin arupärimises ei olnud juttu Urmas Reinsalust ja mul ei ole seost sellel arupärimisel parteijuht Reinsaluga. 

Aga kas ma saan aru? Mul on arusaamine tegelikult pikaajalisem ja ka praktika on oluliselt erinev sellest, mis tuli peale seda, kui ma sain neid otsuseid rohkem mõjutada. 2010, tegelikult juba suuresti 2009.–2015. aasta eelarve esitasin Riigikogule mina ja esitasin need väikese tugevusvaruga, struktuurses ülejäägis, mis on vastus teie küsimusele, kas – jah. Igal juhul jah on see vastus. 

Aga ma olin ka väga nördinud, kui tuli Jüri Ratase valitsus. Esimese asjana hakkas ümber tegema eelarvereegleid, koondas eelnõusid kobarasse teise eelnõu külge, kus oli kümmekond maksumuudatust teise lugemise ajaks, kus ei olnud Riigikogus võimalik pidada mingeid debatte, kus suleti suud isegi komisjonis. See oli väga võigas poliitikamuutus. Midagi sellist ei olnud isegi EKREIKE ajal, kuidas Ratase alustas. Aga tema alustas sellega, et eelarve tasakaal lasti ametlikult allavett, enam ei pidanud tasakaalu hoidma. Ja loomulikult see moraal laienes hilisematele valitsustele ja konkureeriti hoopis teistel alustel kui varem. 

Korras riigi mahajätmine on olnud alati minu tees ja ma olen vaadanud opositsioonist väga valuga seda, aga isegi koalitsioonist Riigikogu liikmena, kuidas see väärtus visatakse kõrvale. Muidugi, olukord, kuhu mind on pandud. Esiteks ei ole ma olnud nende algsete kokkulepete juures ja teiseks ei ole ma ka sõda alustanud. Riigi otsus hakata kulutama kaitsele senise 2,1% asemel 5,4% – seda ei ole võimalik täita praeguses õhustikus mingite kärbetega, vaid on tulnud tõsta käibemaksu ja on tulnud ka suurendada defitsiiti. Kui palju just? See kompromiss oli kirjas riigi eelarvestrateegias.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Ma pean ikka väikese õienduse tegema. See kirjeldatud niinimetatud katastroof Jüri Ratase või selle valitsuse puhul polnud ikkagi nii suur. 2017–2018 oli nominaalne miinus minu mäletamist mööda kas 0,1% või 0,2% SKT-st. 2019, tuletan meelde, Riigikogu valimiste aasta oli eelarve nominaalselt plussis. Nii et öelda, et sealt sai kogu häving alguse … Viimased Reformierakonna valitsused on suurendanud pidevalt seda miinust ja päris usinasti. Ja nüüd ta läheb sinna juba –4,5% ja võetakse kõvasti laenu juurde. Ja ikkagi üks otsus tundub veidi imelik. Kui laenatakse nii palju raha juurde, et teha maksulangetus, mis aitab siiski keskmisest jõukamaid inimesi, laenurahaga tehakse see maksukingitus, siis kas see on tark rahapoliitika?

Aitäh! Rahapoliitika on Eestis ja Euroopas üldiselt keskpanga pärusmaa. Aga teie küsimus või teie hinnang oli, et ei ole suurt katastroofi olnud. Ma ei mäleta, et ma oleksin kasutanud sõna "katastroof". Minule oli see hingeliselt küll katastroof, kui tuli Ratase valitsus ja ütles, et nüüd hakkame käristama miinust selle arvel, mis varem varuti, ja põletame ära reserve. Minu jaoks oli see hingeliselt katastroof. Ja kuigi näidati esimeses otsas peaaegu et tasakaalus eelarvet, osutus tegelikult miinus suuremaks. Ja kindlasti ei olnud, kui Reformierakond mõne aasta pärast valitsusvastutuse sai, Reformierakond see, kes seda miinust oleks suuremaks teinud. Peale sõja tegi seda ikkagi sellised suvaotsused, nagu oli näiteks peretoetuste mitmekordistamine, kus sajad miljonid läksid ilma igasuguse katte… See on üks näide lihtsalt. Aga see pidev surve, et ikka on liiga vähe, oli valitsuses parteide poolt võimalik ainult selle muudetud kultuuri tõttu, ei häbenetud enam. Ja muidugi, sõja ajal kaitsekulude tagasihoidmine ei ole ka ilmselt lõpuni võimalik. Tuleb teha oma esimesed valusad otsused ära ja korrigeerida üldist rahandust tasapisi. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Erinevad ministrid, valitsuse liikmed, kes käivad siin puldis riigieelarvest rääkimas, ütlevad, et eelkõige kaitsekuludest tuleneb Eesti riigieelarve defitsiit. 

Aga teeme siis numbrid konkreetselt selgeks. See on väga konkreetne küsimus ja palun vastata sellele küsimusele. Kui suur on Eesti 2026. aasta eelarve defitsiit ja kui palju tuleb sellest riigi kaitsekulude lisakuludest või kaitsekuludest tervikuna?

Kaitsekulude kasvust ma juba rääkisin – 2,1%-lt sõja alguse eelarvest jõuame järgmine aasta 5,4%-ni. Need ei ole ainult kaitsekulud, vaid need on ka julgeolekukulud laiemalt. Väga heldelt on rahastatud ka sisejulgeolekut, muud probleemid sinna lisaks, mis kulutavad. 

Aga jah, ma ei ütle ka selle riigi rahanduse olukorra kohta muud, kui et see on kompromisskulu soovidega muudes valdkondades olnud. Ja muidugi kui 2024. aasta suvel sotsidega koalitsioonis mindi üsna julgelt makse tõstma ja ka viisil, mis tegelikult minu põhimõtetega – ei maksupoliitiliste ega rahanduslike põhimõtetega – kooskõlas ei ole. Siis selgus peagi, et see ei ole ka vastuvõetav ühiskonnale. Me tegime siin kompromissi, et pöörasime maksutõuse – need kõige halvemad, struktuurselt kõige halvemad, see on nullist – kõigi tulude maksustamine kodanikel 2%-ga või siis paralleelne tulumaksusüsteem ettevõtetega. Me pöörasime tagasi ja viimases voorus ka tulumaksu tõstmise 2% võrra pöörasime tagasi. Sisuliselt on need väga õiged otsused, rahanduslikult loomulikult väga koormavad, aga eks nendega tule kohaneda.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma pean kahjuks nüüd natuke täpsustama protokolli huvides ja võib-olla tundub, et kohati ka teie enda mälu värskenduseks. Reformierakonna peaministrid ja rahandusministrid on riiki juhtinud nüüd umbes viis aastat järjest, alates 2021. aasta jaanuarist. Päris pentsik on kuulata seda juttu, kuidas kõik need kulud tehti enne ja meie peaministrid, meie rahandusministrid ja meie erakond ei ole justkui seda miinust suurendanud. Väga jõuliselt on. Kõige rohkem püsikulusid võeti tegelikult Kaja Kallase valitsuste ajal vahetult enne Riigikogu valimisi. See on fakt, need on Rahandusministeeriumi enda numbrid. Ja nüüd järgmised suurema püsikulu võtmised – osaliselt põhjendatud, tõesti, julgeolekukulud – on olnud tehtud praegu. Tegelikult valdav osa sellest miinusest on tehtud just nimelt Reformierakonna valitsuste ajal ja juhtimisel, püsikulude kasv, nii avaliku sektori palgatõusud, peretoetused kui ka paljud toredad asjad. Nii et mu küsimus on teile lihtne: miks te järjekindlalt – ma ütleksin ikkagi fakti ebatäpseid, et mitte öelda valetades – räägite sellest, kuidas suured püsikulud tehti enne ja nüüd te olete viis aastat teinud eelarve tasakaalu parandamisega, kuigi tegelikkus on ju vastupidi, eelarve miinus on järk-järgult kasvanud, püsikulud on tõusnud Reformierakonna, peaministrite ja rahandusministrite ajal?

Aitäh! Valetate nüüd teie, kui need ei ole just hääled teie peas, mida te kuulete. Ma ei ole neid lauseid öelnud, mis te ütlesite, et kõik tehti enne meid ja nii edasi. Ei, teie ajal lasti lõdvaks reeglid ja kultuur. Ja hiljem oli väga raske valitsustes seda asja kontrollida, eriti väljastpoolt valitsust. Teie ajal olid kogu aeg valitsuse sees ka teie erakonna surved. Ma nimetasin ühte, Isamaa oma, kust te alguses läksite kaasa ja pärast oma hääle tagasi võtsite, aga see siiski lõpuks halvema ärahoidmiseks suuresti realiseerus. Neid kohti oli ju palju. 

Ka teie esimees siseministrina oli väga lahke rahaküsija ja väga lahke kulutaja ning tal oli selleks läbirääkimisteks väga hea positsioon. Erakonna esimehena sai ta teha ka väga kummalisi, riiklikult väga kummalisi ettepanekuid, millest osa me saime tagasi lükatud, aga põhimõtteliselt tehti asju, mida mina iialgi ei oleks kitsastes oludes teinud. See, mida me saime tagasi pöörata siin Riigikogus, oli ju tema valimispiirkonda sokutatud haldusalavälised kulud iseenda eelarve arvel. Neid asju me suutsime parandada, aga valitsuses oli meil pidev peavalu. Ma arvan, et ka Eesti 200 näitas isegi oma frustratsiooni teravamalt vastu, kui lihtne oli teie esimehel eelarveläbirääkimistel, sest kaubelda. Ta ei kaubelnud näiteks Riina Sikkuti eelarve pärast, absoluutselt ei kaubelnud, ikka ainult enda. Nii oli.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Austatud rahandusminister! Te saate ise ka aru, et see on ju vale, et see eelarve miinus on nüüd peamiselt või ainult riigikaitsekuludega seotud. See tegelikult ju kahjustab kogu riigikaitsevaldkonna mainet, kui te omaenda poliitilisi otsuseid põhjendate julgeolekuvajadustega. Kõik inimesed saavad aru, et see ei vasta ju tõele. Tegelikult põhjus, miks eelarve miinus on nii suur, on see, et pärast seda, kui te sotsiaaldemokraadid koalitsioonist välja viskasite, soovisite te, Reformierakond ja Eesti 200, oma reitingut tõsta sellega, et avasite taas maksuteema, tegite mõned maksuotsused. Tulemus oli see, et eelarve miinus läks üles ja teie reitingud läksid veelgi alla, mis näitab väga hästi, kuidas Eesti inimesed hindavad seda maksupoliitikat, mida te olete ajanud. Aga jah, ma palun, ärge selle julgeoleku taha pugege. Julgeolekul on vaja laiapindset erakondadeülest toetust hoida, mitte teha sellist ühe erakonna viigilehte halvale rahanduspoliitikale.

Aitäh! Kui siin ei olnud küsimustki, oli ainult tänitamine, siis minul tuleb küll ette Keskerakonna noortekogu väitlusviis, et lihtsalt mingisugused hinnangud ja valeväited tegelikult. Sest ma ei ole eksinud selles, et peamiselt on defitsiidi suurendamise taga julgeolekukulud. Peamiselt ongi. 2,1-lt, ma rääkisin, kasvatamist 5,4-le, see on peamiselt julgeolekukulud, pluss sisejulgeolek. Peamiselt on see defitsiit sealt tulnud, 4,5-st. Ja mitte kuidagi ei ole seda matemaatiliselt võimalik ümber lükata. Samuti ei ole võimalik ümber lükata seda, mis on protokollis kirjas, et defitsiidikultuur loodi enne meid ja suurt keha, kui ta tasakaalust välja lükata, on väga keeruline hoida tagasi, eriti kui puutub selleks erakondade ja ühiskondlik toetus. Väga keeruline on seda tasakaalu saada. Ja ma kahetsen seda. Aga ma kahetsen ka seda, et te tulete niimoodi laamendama Keskerakonna noortekogu stiilis. Te olete vahepeal olnud asjalikum. 

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Ma püüan formuleerida küsimust, millele, mulle tundus, jäi enne vastamata, kui küsis härra Jaak Aab, minu pinginaaber, selle kohta, mis puudutas maksuküüru. Minu küsimus võiks lihtsalt öeldes olla selles, et kas teie hinnangul selle niinimetatud maksuküüru kaotamise plussid kaaluvad üles neid miinuseid, mis on seotud meie eelar… nendes tingimustes, kus me oleme, eelarve defitsiit maksimumis, ja tuleviku mõttes. Kas see on rahanduspoliitiliselt ja maksupoliitiliselt teie hinnangul mõistlik valik?

Jah, vastus on kindel jah. Ja põhjusi on erinevaid. Üks on see, et inimeste suhtumine maksudesse halvenes oluliselt sellega. Nagu nii on see halb, aga veel mõõdetakse halval foonil sellist asja nagu maksu – kuidas seda öeldakse … Ma ei suuda praegu terminit kasutada, aga see varsti tuleb ka, ma arvan, avalikuks uudiseks. Vist nimetatakse seda maksudistsipliiniks, aga natuke keerulisem sõna oli seal, või natuke teine. Aga põhimõtteliselt valmisolek makse maksta selles mõttes selles vaates halvenes, et inimesed peavad maksusüsteemi väga segaseks. Kahtlemata ta segane oli. Ta oli ka petlik, sest põhimõtteliselt ju lubati 500 kõigile, mis tegelikult tähendas osadelt kohe äravõtmist hiljem, ülejäänutelt järk-järgult. Ja kõige rohkem kannatasid ju pensionärid, kellel see keskmine pension oli tolleks hetkeks järgmine aasta 582 eurot. Ja kui kaotati täiendava pensioni tulumaksuvabastus, siis pensionärid hakkasid ju esimesena kaotama, eriti muidugi töötavad pensionärid. Nii et see on igal juhul väga halb süsteem, tõeline monstrum ühetaolises tulumaksus, aga ühetaoline miinimum kõigile minu jaoks on ka vastus kõigile igasugu maksueranditele, kus lage ei ole ja kus võidavad sisuliselt – noh, proportsionaalselt on see küll liialdus –, võidavad inimesed sõltuvalt oma sissetulekust. 700 eurot maksuvabalt on laega vabastus ja see peaks olema väga sotsiaaldemokraatlik vaade. ma ei soodusta jõukamaid rohkem kui keskklassi või miinimumpalgalisi. 

Igal juhul ma arvan, et see oli hädavajalik samm, kuigi kulukas, aga eks me hoiatasime ju. Mina olen selle monstrumi vastu võidelnud, mis seal salata, 2015. aasta valimistest, kui ma lihtsalt ei uskunud oma silmi, et sellise asjaga üldse välja tullakse. Aga teie ju ka ei ole olnud selle suur fänn, kuigi te olete erakondlikult vasakpoolne olnud minuga võrreldes, sest te ei ole ju sellist maksusüsteemi tahtnud, vaid sellega vastu võtnud, kuidas öelda, poliitilise kombinatsiooni, mille tingimus oli Isamaa maksuküür. Ma arvan, et see on õige, et seda kaotada, ja ma arvan, et see, et me kaotasime selle koos sotsidega valitsuses, räägib teie kasuks.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tuleksin ka riigikaitse teemade juurde, millele ka mõned varasemad kõnelejad on juba viidanud. Kindlasti Eesti ühiskond vajab praegu väga selgeid sõnumeid, et me ühiskonnana oleksime valmis veel pikalt ja aastaid riigikaitsesse täiendavaid investeeringuid tegema ja panema. Aga mul on küsimus sellest vaatest, kuidas teie näete, kas oleks vaja riigikaitseinvesteeringute tegemise üle täiendavat järelevalvet, täiendavat tuge parlamendilt nii teie ministeeriumile kui ka Kaitseministeeriumile. Me teame, et need sõnumid on olnud mõnevõrra heitlikud, igasuguseid probleeme on välja toonud erinevad asutused. Kas oleks vaja täiendavat tuge sõnumi selguse kohta ka parlamendist?

Ma ei tea, kas see sõnumi selgus on võib-olla õige sõna, aga ma jagan igatahes seda muret. Tegelikult on kaitsekulud olnud läbipaistmatud ka Rahandusministeeriumile. Meie pingutused, et saada täpseid aruandeid, on tihti läinud vastu seina. Olukord on küll paranenud, aga Riigikontroll toob endiselt välja neid asju, mida meiegi oleme välja toonud. Seal on vead sees aruandluses. Aga teiselt poolt jällegi, mis puudutab kontrolli ja läbipaistvust, siis vabandage mind, aga ma teatava kõhedusega suhtun alati osadesse parlamendiliikmetesse, vähemusse küll, nende usaldusväärsusse. Võiks öelda niimoodi, et ma olen ka selleks piisavalt palju aegade jooksul tutvunud julgeolekupaberitega, et seda tunnet edasi kanda. Parlamendis paraku kipub lekkima sellistel asjadel, kui me teeme kõik väga läbipaistvaks. Ja ma ei tea, kus on see tasakaalupunkt. Kuigi, kui mina saan NATO saladustele juurde, siis ma pean oma eraelu kõik alasti kiskuma. Mul ei ole seal midagi varjata. Aga parlamendiliikmed saavad koos mandaadiga juurdepääsu väga suurtele saladustele, olles elus näidanud, et nad ei hoia tingimata Eesti riigi poole – mõni neist, mitte ma ei viita siin ühelegi saalis olijale. Aga et te lihtsalt mõistaksite mu küsimuse tausta.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kaitsekulude tõstmine on loomulikult hädavajalik ja selle üle kuidagi ei kahtle. Kuidas te aga põhjendate olukorda, kus kogu muu avalik elu, teenused on pandud sisuliselt pausile? Me räägime siin, kuidas riik ei suuda erihoolekandes täita enda seadusega sätestatud olukorda teenuskohtade loomiseks, me räägime sündimuse langusest, samal ajal ühtegi rahalist meedet teenuste arendamiseks või ka toetuste ebaõigluse vähendamiseks valitsus tegemas ei ole. Samal ajal sai kampaaniatuuris loomulikult tehtud maksukingitus 10%-le kõige jõukamale osale Eesti ühiskonnast. Kuidas see on siiski kooskõlas varasemalt Reformierakonnale omase vastutustundliku riigirahandusega?

Ma ei tea, kuidas teie suu paindub 10%-st rääkima, kui tegelikult läheneb isegi mediaanpalk piirile, kus maksuvaba miinimum praeguse süsteemi juures enam ei ole. Aga keskmine palk on juba selgelt üle selle 2100. Nii et kuidas te saate 10%-st rääkida? Maksusüsteemi see monstrum tuli ära kaotada ja sotsid seda ju toetasid. Ma ei tea, mis kingitusest te veel räägite. Et sellises erakorralises julgeolekuolukorras kõik muud prioriteedid taanduvad tahapoole, on iseenesest loomulik. Kas nüüd erihoolekande teemal mu vastus päris on, ma peaksin seda kordama, aga üldjoontes me ei saa ju eitada, et ka omaosalust tuleb tõsta, kui tulud ja inflatsioon seda nõuavad. Aga mitte kunagi ei ole olnud meil struktuurset lubadust mõistlik kanda, et kõik maksab kinni riik. Omaosalus iseenesest on enamikul juhtudel ikkagi praktiline valik. Aga jah, ma nüüd täpsuses jään kindlasti võlgu ja lasen Karmen Jolleril selgitada, mis tema täpsed plaanid on.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te olete rahanduses asjatundja, järsku te oskate mind selles mõttes aidata. Nagu kolleeg Rand küsis, erihoolekandes on probleemid. Ma olen nõus, et omaosalus on väga oluline, aga vaadates Eestit teiste Euroopa Liidu riikidega, siis meie omaosalus tervishoiuteemades, mis meil on ka tegelikult löögi all ja probleemide all – kui muutusi ei tehta, siis aastaks 2028 on ka need varud lõppenud ja tervishoius on suured probleemid. Mis on teie meelest need järgmised sammud, et leevendada kuidagi seda tegelikku olukorda, kus toimetulekutoetus tõusis 20 eurot ja absoluutses vaesuses elavate inimeste arv – ja mis eriti kurb, absoluutses vaesuses olevate laste arv – on ju tõusuteel? Te küll heidate ette seda, et lastetoetused tõusid, aga see ei ole leevendanud seda olukorda ja inimesed on päriselt hädas. Aga mis te pakute?

Kõigepealt, see absoluutses vaesuses number on hästi tilluke ja kõikuv. Ja üldjoontes ikkagi lastega pered on meil Eestis üsna eeskujulikult – ma tean, et mitte piisavalt, aga siiski – kaitstud sotsiaalpoliitika teenustega ja ka toetustega, meditsiiniga ja kõigega. Selles koha pealt meil kurta ei ole. Need kõikumised absoluutnumbrites lubavad öelda, et ega meil sellist tendentsi, et vaeste laste arv suureneb, ei saa olla. Ja kahjuks pigem on probleem selles või tegelik probleem on selles, et laste arv väheneb üldiselt. 

Aga mis teie küsimuse fookus oli? Mis siis teha või kuidas täpselt see küsimus oli? Ma kahetsen, jah, et muud prioriteedid on ees ja paljusid asju, mida mina olen näiteks valitsusele ette pannud – ma olen ette pannud, muide, ka kõige vaesemate toetuste tõstmist –, et need ei ole realiseerunud sellisel määral. Ma olen tahtnud fokuseerida sotsiaalpoliitikat. Näiteks üks põhjus, miks puudetoetusi ei kasvatatud, on planeeritav mingisugune järjekordne reform, mille detaile te võib-olla isegi teate täpsemini, aga mis, jah, võib-olla ei ole lohutus. Ma olen kahetsenud just nimelt, et kõige vaesematele suunatud toetused on jäänud tihti ajale jalgu.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate poolt kõigepealt Raimond Kaljulaid, palun! 

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hea minister! Sihuke patroneeriv pobiseja siin rääkis midagi Keskerakonna noortekogust. Ma juhiks tähelepanu, et Keskerakonna toetus täna on kaks korda suurem kui Reformierakonna. Ma ütleksin, et Keskerakonna noortekogul läheb poliitikas oluliselt paremini kui sellel tasapisi hääbuval peaministriparteil. 

Aga arupärijate nimel ma räägin siin ilmselt Euroopa kõige parempoolsema sotsiaaldemokraadina. Ma olen selle üle uhke. Mina olen alati uskunud, et Eesti-sugusel riigil peab olema kõva riigikaitse ja mitte defitsiidis eelarve, vaid sufitsiidis eelarve. Okei, selle veendumusega olen ma ilmselt siin saalis üsna vähemuses. Aga praegu, mida Reformierakond teeb? Ta ajab ju lõtva rahanduspoliitikat. See on julgeolekukriisi ajal sisuliselt raha raiskamine, millega tegeldakse, mille tulemusel Eesti riigi võlakoormus tõuseb, intressikulu tõuseb, majanduskasv on selline, ütleme viisakalt, keskpärane. Ja selle tulemusel kogu seda SKP-d, millest ka riigikaitset rahastada, on ju vähem ja riigil raha vähem, et inimestele olulisi teenuseid osutada. Ja tulevikku vaadates on meil ka raha vähem, et ennast kaitsta. 

Ma olen ka selle kohta varem öelnud, seda võib nimetada nüüd tänitamiseks, aga ma ütleksin, et kui vahel sellise ülemäärase laenamise puhul räägitakse, et see on oma lastelt laenamine, ma arvan, et Reformierakond on jõudnud täna punkti, kus ta mitte ei laena lastelt, vaid varastab neid. Ma saan aru, et volikogus te kogunesite eelmisel laupäeval ja arutasite, mis on valesti. Valesti on see, et te räägite ühte ja teete teist. Väga lihtne põhjus. Kui ikka väga pika aja jooksul järjepidevalt inimestele valetada, siis mingil hetkel hakkab inimestele tõesti tunduma, et võib-olla seda erakonda ei peaks enam valima. 

Nüüd, kui tuli see Reformierakonna ja Eesti 200 parempoole valitsus, siis ma mõtlesin, et ega see hea asi ei ole, minu erakond läks ju opositsiooni ja mitmed head sõbrad kaotasid toredad ministrikohad ja ametiautod, ja muidugi ma tundsin neile kaasa. Aga ma mõtlesin, et vähemalt üks asi on hea. Nüüd tuleb Jürgen Ligi rahandusministriks ja teeb selle riigi rahanduse korda, hakkab seda eelarvemiinust vähendama, leiab lõpuks ometi üles need kohad, kus riik raiskab raha, hakatakse päriselt kärpima. Tuhkagi! Mitte midagi sellest ei tehtud, mis oleks Euroopa kõige parempoolsemat sotsiaaldemokraati rõõmustanud. 

Selle asemel võeti põhimõtteliselt hoopis Euroopa lubatud erand, nagu mingi teismeline oleks saanud issi krediitkaardi, ja ostis endale uue mobiiltelefoni, iPadi ja kommi ja kõigile sõpradele ka midagi. Umbes selline on see käitumine rahanduspoliitiliselt. Jah, ma olen kriitiline, muidugi ma olen kriitiline. Ma tõesti lootsin, et see läheks kuidagi paremaks. 

Aga nüüd ma hakkasin mõtlema selle peale – see isiklik kriitika noortekogu kohta. No olgu peale, ärme räägi noortekogust! Minister rääkis siin midagi riigisaladustest ja sellest, kuidas nendega tegelenud on, tema on neid pabereid palju lugenud. Teate, mul oli siin võimalus töötada komisjonis, kui julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni juhtis Jürgen Ligi. Selle aja jooksul see komisjon igasuguste asjadega tegeles, aga kindlasti ei tegelenud julgeolekuasutuste järelevalvega. 

Aga mida ma soovitaksin hea ministrile? Võtku ühendust Maris Lauriga, kes nüüd seda komisjoni juhib. Päriselt toimub komisjonis sisuline töö, päriselt tehakse seda, mille jaoks see komisjon on loodud. Nii et võib-olla see vastus sellele küsimusele, et mis siis teha selle õnnetu Reformierakonna reitinguga, ongi see, et äkki siis hakkate tegema seda, millest te päriselt räägite. Esimese asjana võiks siia Riigikokku ikka tuua eelarve, mis käitub rahanduses mõistlikult, mitte nagu teismeline, kes on issi krediitkaardi kuskilt kätte saanud. See on kõik, mis ma soovisin öelda. Aitäh!

Aitäh! Kas soovib minister? See tähendas jah. Palun, minister ka läbirääkimistel osalema!

Moraali poolest, härra Kaljulaid, endiselt, et Riigikogu ei peaks olema isikliku tänitamise koht. Ja seda te tegite siin enamiku aega. Rahanduse seisukohalt rääkige tõtt. See, et ei kärbita, on solvav inimestele, kelle palgatõusu perspektiiv on mitmeks aastaks ära lõigatud. See on solvav valdkondadele, kelle, kui nii tohib öelda, hädakisa kostab ju peaaegu igast ajalehest välja. Nimetame teatreid, nimetame õpetajaid, kui ikkagi on endiselt kõigil ministritel kohustus enamikust palgafondist, majanduskuludest ja toetustest teha protsendikärbe 5%-le lisaks 3% või 2%, kui toimub eelarverevisjon. Kui igal pool ümber palgad tõusevad prognooside järgi, mitte valitsuse suurest armust, keskeltläbi üle 5% ja riigis palgafondid vähenevad, siis on solvav, kui te ütlete, et midagi ei ole tehtud, ja kogu see muu retoorika, mis te siin ajate. Nii et keskenduge küsimusele, jätke tänitamised, jätke kõrvalteemad kõrvale, siia ei puutu üldse julgeolekuasutuste komisjon. Ja ma ei hakka hinnanguid andma teie tööle seal. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Läheme edasi tänase kaheksanda arupärimisega. See on Riigikogu liikmete Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Helmen Küti, Anti Allase, Züleyxa Izmailova ja Raimond Kaljulaidi poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine Eesti maksustruktuuri kohta nr 817. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Jätkame nüüd seda emotsionaalseks kippuvat maksuteemalist arutelu. Järgnevaks on sotsiaaldemokraadid esitanud arupärimise Eesti maksustruktuuri kohta. Tõepoolest, lisaks järgmise aasta eelarvele, mida me Riigikogus menetleme, võiks vaadata pikemalt tulevikku. Rahandusministeeriumi prognoosi seletuskirjad on ajas väga palju paranenud, need on põhjalikud. Üks asi, mis on lisandunud, on info maksumuudatuste jaotusliku mõju kohta. Suveprognoosi seletuskirjast me näeme, et maksuvaba tulu muudatustest võidavad suurema sissetulekuga inimesed, see on 7.–9. detsiil, ja käibemaksumäära tõstmisel on negatiivsem mõju madalama sissetulekuga rühmades. See, mida teooria ütleb – me näeme, et tegelikult ka Eesti andmete peal peab see kõik paika. 

Kuna tarbimismaksud on regressiivsed, siis nende tõus suurendab ebavõrdsust. Lisaks on Eesti tulumaksusüsteemi progressiivsus kogu aeg olnud madal ning kapitalimaksude osakaal üle kahe korra madalam kui Euroopa Liidus keskmiselt. Ja kui vaadata järgmise nelja aasta prognoosi, siis eelarvepositsioon küll paraneb veidi, nii nagu minister õigustatult välja tõi, aga nüüd 4,5%-lise puudujäägi pealt me jõuame kas 3,7%-lise puudujäägi juurde nelja aasta perspektiivis. See tähendab ikkagi, et riigi võlakoormus kasvab rohkem kui veerandi võrra ja ei saa mitte kuidagi järeldada, et me oleme valitsussektori eelarvepositsiooniga jätkusuutliku trajektoori peal. 

Lähtudes eelnevast, nii praegusest maksustruktuurist kui ka kiirest võlakoormuse kasvust, palume rahandusministril vastata neljale küsimusele, mis peegeldavad tema arusaama praeguse maksustruktuuri õiglusest ja sellest, milliseid maksumuudatusi võiks ka tulevikus teha, et püsikulude katmine kindlustada. Aitäh!

Nüüd palun arupärimisele vastama rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kahtlemata ei suuda rahandusminister korrigeerida kõiki ebatäpsusi seletuskirjades, kaasa arvatud seda, mis on öeldud regressiivsuse ja progressiivsuse kohta. Üldjoontes on ju teada, et jõukamad maksavad kordades rohkem tarbimismakse kui vaesemad ja igas seletuskirjas peaks see tegelikult olema adekvaatselt esile tõstetud. Kui jutt on riigieelarvest, siis tuleb kaaluda sealt väljaantava raha jaotumist ka. See jaotumine, kui me eranditest räägime, on väga selgelt nende kasuks, kes maksavad rohkem tarbimismakse, ja seda jõukamad ka teevad. Kas see on õiglane? Üldjoontes on. Kõige ebaõiglasemad asjad on minu arust seotud juba minu mainitud maksueranditega. Me loobume küll rahast, aga loobume sedapidi, et kellel rohkem on, saab rohkem. Kes rohkem jaksab, saab rohkem. Ja minu järgmine arupärimine – kahjuks ka teie allkirjaga vist – on just nimelt sellel teemal. (Hääl saalist.) Aitäh teile selle eest! Ma isiklikult ütlen veel kord, südamest. 

Nüüd esimene küsimus. "Kui õiglaseks hindate Eesti maksustruktuuri?" Ma arvan, et tuleb ikkagi lähtuda kahest asjast. Õiglus on hästi subjektiivne näitaja, küll aga seisneb minu jaoks maksustruktuuri või maksusüsteemi väärtus selles, et ta peab katma riigi kulusid majandust kõige vähem häirival moel, aga ka maksumaksjat halduslikult muidugi vähem. Eesti on sellega hästi hakkama saanud. Majanduse seisukohalt oleme väga konkurentsivõimelised ja üldjoontes hoiame kinni – kui mõned erandid välja arvata – sellest põhimõttest, et jõukam maksab jõudumööda rohkem kui vaesem. 

Aga konkurentsivõimelisuse poolest Tax Foundation, kes on küll natukene teie jaoks liiga ilmavaateline, siiski hindab üsna asjalikult meid maailma kõige konkurentsivõimelisemaks maksusüsteemiks. Jah! Muidugi tuleb õiglusena käsitleda seda, et me ei pidurdaks majandust sedapidi, et maksu kogudes me pingutame ümber jagada. Ümberjagamine peab toimuma eelkõige teenuste vormis ja kogutud maksude arvel, muidugi ka vaesematele suunatud toetuste, aga kui me hakkame seda maksukogumise käigus tegema, siis on tulemused halvemad. Ma vabandan, ma olen maha jätnud oma paberi, nii et ma otsin oma vastuseid siit arvutist praegu, sellepärast ma olen nüüd kohmakam. 

Kui te räägite nüüd sellisest ühiskonna ebavõrdsusest, siis see on Eestil OECD keskmisele lähedal ja meil pole põhjust häbeneda ei suhtelist ega absoluutset vaesust, summaarselt nende suurust. Häbeneda peab igat vaesust mingil määral, aga kõik ei ole nüüd ühiskonna lahendada muidugi. 

Maksusüsteemi muutused on siis teie väitel ebavõrdsust oluliselt kasvatanud. Noh, Gini koefitsiendi kasvust ei saa rääkida, need numbrid on madalamad kui OECD-l keskmiselt. Eestil on 0,307, viimased numbrid, mis mul on. OECD-l, on 0,32. Meil on suhteline vaesus üle aegade üks kõige madalamaid, alla 20%, ja absoluutne vaesus küll tõusnud natukene, aga siiski ei ole ta üle Euroopa keskmise. Jah, ma kontrollin nüüd, raske on niimoodi ilma paberita rääkida, aga proovime. 

Nii. Noh, mis mulle ju eriti meeldis, oli, et see teiega kokkulepitud tulude maksustamine nullist alates 2% jagu, et see ära jääb, see on inetu. See oli inetu muudatus, aga muidugi ka mitte 2% ei olnud nii põhjapanev, aga see oli põhimõtteliselt vale. Minu põhimõte on, et teatud osa sissetulekust peab olema riiklikest koormustest vabastatud, samas selliseid erandeid, mis eelkõige laekuvad jõukatele, nende vastu ma olen ka vihaselt võidelnud. 

Nii. Kas teil oli veel ka küsimusi? Vabandan tõesti, aga ma … Aa …

Kas saab teile … 

… nüüd ma leidsin küsimused üles.

Ahah, tore!

Jah! Nii, vaatame. Te ütlete, et kuna viimased maksumuudatused on madalapalgaliste maksukoormust kasvatanud ja üldiselt detsiilides koormust vähendanud, siis kas peate vajalikuks kompenseerivate meetmete rakendamist. Ma arvan, et maksusüsteemi ei tohiks üldse sedavõrd kompenseerida, kuivõrd maksude arvel peaks nõrgemaid eelistama. Seda me ka teeme. Ja öelda, et viimased maksumuudatused on madalate maksukoormust kasvatanud – noh, mingisuguses vaates on käibemaks selline, aga see on kasvatanud kõigi maksukoormust. Samas, üldine maksukoormus väheneb tänavuselt 36,6%‑lt järgmisel aastal 35,2%‑le. Eelistatud on siin just nimelt alla miinimumpalga jääv 700 eurot tulu. Eelistatud on siin maksusüsteemi kasvusõbralikkus, mis kindlasti ka meie majandusele hea on. Kõike ei saa ainult õiglusele taandada, mis jääb subjektiivseks. 

Nüüd, kui kaitsekulude või teiste täiendavalt – järgmine küsimus – eelarvekulude katmiseks on vaja maksutulusid kasvatada, kas siis tuleks kaaluda tulumaksu progressiivsuse tõstmist? Ei, mina ei taha seda, kuigi maksuvaba miinimum ise tekitab teatud progressiivsuse. Ma arvan, et ka majanduse antavad signaalid on olulised, et kaitsevõime saaks rahastatud ja ühiskonna heaolu ka selline, mida tahetakse kaitsta. 

Neljandaks. "Eesti ei maksusta ettevõtete kasumit, varamaksude roll on tagasihoidlik ja madalapalgaliste maksukoormus kõrge, kuid varade kontsentreerumine on USA tasemel ehk varaline ebavõrdsus suur." See väide – ja siis, et kuidas see õõnestab – USA kohta on kindlasti vale. USA-s on ebavõrdsusnäitajad ikka kaugelt suuremad. Ja ma ei tea, miks te seda väidate. Aga kuna mul ei ole tõesti korrektset materjali kaasas, siis ma ei taha takerduda. Aga võime teile otsida need Gini koefitsiendid ja kontsentreerumise näited. Eestis kindlasti ei ole sellist varade ega tulude kontsentreerumist, nagu on USA-s, mille üle on mul ainult hea meel. 

Nii. Aga see on vähemalt küsimuste poolest kõik, mis on. 

Jah, neli küsimust oli.

Jah!

Jah, neli küsimust oli. Saalis on veel küsimusi teile. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Rahandusministeeriumi suveprognoosi seletuskirjaga on kõik korras. On väga tore, et Eesti andmete põhjal on maksumuudatuste mõju detsiiliti välja toodud. Arvutused on kahtlemata korrektsed ja need on kooskõlas teooriaga. Seda ei ole vaja kuidagi üle kontrollida või kahtluse alla seada. Te ütlesite, et teie jaoks olulisem kui õiglus ongi see, et maksusüsteem võimaldaks katta riigi püsikulud majandust kõige vähem häirival moel. Sellega võib nõustuda või vastu vaielda, aga praegu on mure ju selles, et me püsikulusid ei kata ja ei ole näha, kuidas seda tegema hakatakse. Meie arupärimise mõte on selles, et kui me tulevikus tahaks neid püsikulusid katta püsituludega, siis millised on need alternatiivid teie silmis. Kuidas me tulevikus neid püsikulusid katma peaksime? Milliseid makse ja kes maksma peaks, et me saaksime sellest süvenevast puudujäägist välja?

Aitäh! Ma usun, et mind häiris selle seletuskirja sõnastus ja rõhuasetused, aga ma tõesti ei mäleta neid nii täpselt, et seda kommenteerida. Aga mind häiris see. Nüüd, tuleviku koha pealt ma arvan, nagu siin Raimond Kaljulaid ütles, et kuna sotside toetus on nii kõrgel laes ja Keskerakonna oma, siis tegelikult see vastamise koorem peaks ju teie erakonnale jääma. See oli väga jõuline hinnang, kuidas üks erakond hääbub meist kahest ja teine õitseb. Minul sellist tunnet ei ole. Minu arust sotsid saaksid olla palju populaarsemad, kui nad toetuksid targematele inimestele enda hulgast, ja Riina Sikkut seda kindlasti on. Aga ma … Kuidas ma nüüd ütlen? Jah, ma arvan, et me kumbki ei saa öelda, et me ainuisikuliselt hakkame seda määrama. See on see reaalsus. Ja meie valikud on olnud erinevad. Need valikud, mis tehti koos sotsidega, olid minu arvates halvad. Ma olen neid juba kommenteerinud. See ei tähenda, et nad olid vastutustundetud rahanduse seisukohalt. Aga vastutustunne on praegu ikkagi valdav ja ma siiralt ei tea, kuidas seda vastutust peale valimisi populaarsed parteid hakkavad võtma. Populaarsete nimekirjas meie teiega eesotsas ei ole.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Siin küll järgmine arupärimine on seoses toiduainete käibemaksuga. Ja seal te olete etteruttavalt öelnud, et suured ja tähtsad organisatsioonid – need targemad, kellele me võiksime toetuda – on öelnud, et ärge jumala eest sellele libedale teele minge. Aga mu küsimus on see, et mida need suured ja tähtsad organisatsioonid – OECD, IMF ja teised – on öelnud üldisemalt meie maksustruktuuri kohta. Mida siin võiks muuta, mis on halvasti ja kas me oleme neid muudatusi ka teinud, eelkõige näiteks ühetaoline tulumaks versus astmeline tulumaks? Aga neid näiteid on kindlasti veel. Äkki te selgitaksite, millised need ettepanekud on olnud ja milliseid me oleme kaalunud, võiksime kaaluda ja miks me ei ole neid ettepanekuid alati realiseerinud?

Aitäh! Kui nüüd jäi mulje, et ma kuidagi võtaksin sõna maksusüsteemis, ennetades arupärimise, siis ei, see ei olnud nii, teie väljenduses tuli nii välja. Ma võtan ikka ja põhjendan oma seisukohti ka siis, kui need ei ole populaarsed. IMF, OECD – kõik nad annavad erinevaid soovitusi erinevatel aegadel. Nende, kuidas öelda, selline ilmavaateline paigutus ei ole alati olnud ühes kohas. Aegade jooksul, ma pean tunnistama, on selliseid vasakpoolseid sõnumeid rohkem olnud. OECD kohta te vist küsite ja hindan seda, et ta on aegade jooksul soovitanud kaotada kõik maksuerandid, IMF ja käibemaksuerandid konkreetselt, ka teiste suhtes on olnud kriitiline. IMF on jõuliselt soovitanud toidu käibemaksu alandamise survele vastu hakata ka tänavu, see on kõige värskem kontakt. IMF-iga ja OECD-ga selliseid regulaarseid kohtumisi ei ole, aga me oleme tema liikmena ja ka mina selle valdkonna eest vastutajana minu ministriks oleku ajal ju liikmesuse saavutasime. Nii et mul on hästi südamelähedane, mida nad ütlevad, aga ma ei pea kõiges nende puhul olema nõus lõpuni. 

Ja nagu ma ütlesin, ebavõrdsusest, kui te seda nimetasite – mulle tundus, et sellest te lähtusite – on vältimiseks tõhusamaid teemasid kui vabastada maksudest neid, kes neid praktiliselt ei maksa, ja koormata neid, kellest sõltub majanduse dünaamika rohkem. Selles, ma arvan, on Eesti üsna edukas.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Alles hiljaaegu oli võimalus näha, kuidas Eestis regionaalselt on väga erinev sissetulekute suurus. Päris huvitav tabel. Kahjuks Viljandi maakond oli seal suhteliselt halva seisuga. Aga teenuste kättesaadavus on täpselt samuti väga erinev üle Eesti. Ma usun, et te teate, et valdkonnad on täpselt samuti väga erineva palgasuurusega sotsiaalvaldkonnas. Pean silmas jälle sedasama erihoolekannet, milles te ei peagi olema spetsialist, aga palkade kohta te ilmselt seda infot omate. Seal on inimese, töötaja palk selline 1150 eurot. Minu küsimus puudutab seda, et kui tehti neid muudatusi nõndanimetatud maksuküürus, kas oleks võinud olla, et alates 4000 eurost ei oleks enam seda kingitust olnud. Alla 4000 – mõistetav, inimesed saavad paremini hakkama.

Kõigepealt, kui te tahate siia tingimata põimida meie ühist valimispiirkonda, siis minu arust seisab Viljandi üldises pildis päris hästi. Kes teistest muidugi ees on, on Tallinn ja Harjumaa. Aga ei, me ei saa väga kurta Viljandi majanduse üle. Isegi üllatavalt palju positiivset on seal: kõrge tööhõive ja palgakasv. Aga ei, ma arvan, et see on vale poliitika, et kuhugi panna see järjekordne aste ja hakata pidurdama neid, kellest tegelikult see tööhõive ja investeeringud kõige rohkem sõltuvad. Need 4000 kandis, ma ei saa öelda isegi, et tippspetsialistid, aga võtmeisikud firmades. Ja neid tõrjuda mina küll ei taha, ka juhte ei taha selles mõttes tõrjuda ja seda survet panna. Ma arvan, et ühiskonnale on õiglane, kui öeldakse, et üks osa sissetulekust on koormistevaba. Ülejäänud protsent on sama, aga maksukoormus erineb kordades, isegi suurusjärke, vastavalt jõukohasusele, aga inimestele ei anta seda sõnumit, et nad maksumääradega teenivad liiga palju. Minu arust see ei ole lugupidav ega kindlasti ei ole see majandusele hea.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Minu küsimus puudutab ka neid IMF-i soovitusi. Oli juttu ka OECD soovitustest. Aastaid on IMF soovitanud ka selliseid asju maksustruktuuri muutmiseks Eestis, nagu on kinnisvaramaksu sissetoomine. Meie maamaks on ju nii-öelda omandimaksuna hästi madal. On räägitud astmelisest tulumaksust ja klassikalisest ettevõtete tulumaksust, mis kindlasti teile maailmavaatelt kuidagi ei taha sobida. Aga see selleks. Vihjatud on ka sellele, et kui me maksustruktuuri ei muuda, siis tarbimismaksude osa meie kogu maksudest moodustab liiga suure osa, see on juba üle 40%, ehk käibemaks ja aktsiisid. Kõigis teistes Euroopa riikides on see proportsioon väiksem just tarbimismaksude poole, kui see on Eestis. Kas see on jätkusuutlik, kui meil tarbimismaksud pidevalt niimoodi tõusevad ja on tõusnud ka viimastel aastatel?

Aitäh! Ega nad nüüd pidevalt ei tõuse. Pigem on see probleem, et osa on fikseeritud summad, nagu aktsiisid, ja nende tõstmine kuidagi ei käi kaasas selle mõjuga, eelarve mõjuga ega ka kahjulike kõrvalmõjude pidurdamisega ei käi sammu. Aga ma natukene nüüd keskendun. Mul kõige värskemad töised kontaktid on IMF‑iga, aga jah, kui keskenduda sellele, et te küsite ikkagi OECD kohta, siis OECD on välja pakkunud tõesti konkreetse maksuhierarhia, mis minu jaoks on kümnesse. Kõige majandust pidurdavam maks on nende jaoks ettevõtte tulumaks. See ei ole Reformierakonna, vaid see on OECD ranking. Järgmisena tulevad tööjõumaksud, sealhulgas tulumaks, tööjõu kallinemine. Esiteks kapitali kallinemine ja siis tulu kallinemine. Need on tootmissisendid, mis mõjuvad negatiivselt üldisele majandusarengule ka nende hinnangul. Ja siis tuleb käibemaks, mida nad nimetavad majanduskasvu suhtes neutraalseks. Tuletan meelde, et teie järgmine küsimus on siin käibemaksu kohta. Ma jälle mõnuga vastan ja meenutan seda: neutraalseks. Riiki tuleb rahastada ja parem on seda teha tarbimismaksuga, mis on ka sellise jätkusuutliku arengu seisukohalt parem, kui inimesed hoiavad ennast selles faasis tagasi, aga samas tootmissisenditesse, kuhu jõuavad keskkonnasõbralikumad investeeringud, juhul kui me niimoodi ettekirjutusi teeme, need on vähem pärsitud. Ja tõepoolest nad nimetavad viimasena lausa majandust soosivaks, ma ei ole päris kindel, et seda saab nimetada kinnisvaramaksuks, aga Eesti analoog on siin – kuidas öelda? – kodukinnisvara vist, kui ma nüüd tuletan seda terminit meelde. 

Aga tuletagem meelde, mida Eesti on teinud. Tänu uhhuu-poliitikale on siin otsustatud, et koduomaniku all on mingi väga spetsiifiline maa, mis tuleb maksust vabastada. Hea, et me oleme nii kaugele jõudnud, et selle otsuse saab teha omavalitsus, mitte ei tee seda Toompealt. Aga ma selle vastu olen väga sõdinud. Maa-, meie mõistes kinnisvaramaks on igal juhul majandust soosiv. Ma olen selles mõttes OECD-ga nõus. Seda enam, et see on piiratud ressurss. Kui inimene hoiab seda ja maksu ei maksa, siis ta on nagu koer heintel, sellele ei pääse ka teised juurde, kui tal ei ole mingit väikest stiimulit sellest loobuda või võtta ta produktiivsemalt kasutusele kui lihtsalt seisma. Nii et ma olen selle kinnisvara soovitusega teatud määrani nõus. Samas ei näe ma häid tagajärgi sellel, kui me hakkame kinnisvara ennast maksustama, sest selles on juba nii palju inimeste koormust. Meil ei ole sellist sajanditega akumuleerunud rikkust, mida mõnes teises riigis on, või kinnisvarasse kokku jooksnud rikkust nagu näiteks Inglismaal, kus kinnisvaramaksude osakaal on väga suur. Meil on nad reeglina ikkagi laenukoormusega ja kuludega kaetud. Pigem ma kardan seda maksu, kuigi ma teoorias OECD-d tsiteerin siin.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! No mis me ennast ikka üksteisega riidleme, räägime siis asja sisust. Ka see arupärimine juhib tähelepanu, et meil võlakoormus kasvab järgmistel aastatel veerandi võrra, ja nagu Riina Sikkut osundas, me ei kata täna oma püsikulusid püsivate tuludega. Ma täitsa siiralt proovikski aru saada, milles siis asi on. Kui varem oli probleem selles, et oli paha Keskerakond valitsuses, Reformierakond oli opositsioonis – no selge. Siis takistasid pahad sotsid valitsuses mõistliku rahanduspoliitika ajamist. No nüüd ei ole enam sotse ka. Nüüd te olete seal Eesti 200-ga kaks parempoolset erakonda, mõlemad on lubanud korras rahandust, vastutustundlikku rahanduspoliitikat. Miks te nüüd seda ajada ei saa? Mis see päris takistus või struktuurne takistus siis on, mis ei võimalda ajada sellist rahanduspoliitikat, mille eest Reformierakond on alati seisnud ja mille pärast paljud inimesed on teda toetanud?

Vaatamata sellele, et teie jutus on viisakas element sees, te ikkagi sedasama kultuuri toodate, nagu võtmest keeratult hakkate rääkima sellises stiilis, et paha Keskerakond, teised tegid ja näpuga … Ma ei ole seda ju teinud. Ma räägin teile ajalugu ja ma seletan teile, kuidas eelarve distsipliin minema visati erakondade jaoks, kõigi erakondade jaoks. Esialgu keegi vedas seda ja pärast ei olnud võimalik enam konkureerida sõnumiga eelarve tasakaalust. Tuletage kindlalt meelde ka Keskerakonna ja sotside jutte mingisugusest Reformierakonna dogmast. Meile omistati see dogma ja selle dogmajutuga 2016. aastal valitsus tuli, et kuskil on mingi seisak, kuskil on mingi dogma, tuleb eelarvereeglid ümber teha, seepärast et kõik seisab. Midagi ei seisnud, majandus kasvas üle 3% ja tegelikult olime tulnud raskest kriisijärgsest olukorrast välja. Kõigepealt põrkasime 2010 ja 2011 sügavast august välja. Siis tekkis vindumine, mida rahvusvaheliselt toitis üldine võlakriis. Aga jalad olime alla saanud, kui tuli seltskond ja ütles, et nüüd on vaja dogmad ka kõrvale lükata. Aga majandus kasvas samal ajal. Kui tehakse selline samm, kui tulevad uued mängureeglid, siis on sellega kõik kaasa läinud, ka minu erakond, aga mitte vedama. Meie ei ole vedanud seda. Ja meie olime ikkagi need, kes rääkisid ka enne valimisi, kuhu viib eelarvedistsipliini kadumine ka valitsuses olemisel. Jah, Kaja Kallasel ei tulnud see välja. Ütles kuskil … Aga ta ei olnud ka rahanduse eestkõneleja, ütles kuskilt mingid rumalad fraasid selle kohta, mis ei olnud mõttetud samas. Nad olid rünnatavad. Näiteks et: aga me ei saanud rääkida, siis meid poleks valitud. Tegelikult viitas ta ju juristina lihtsalt põhiseaduse ühele punktile, mis keelab rahvahääletusele makse panna. Ta mõtles analoogi nagu jurist, eks ole, taipamata, mis karistused tulevad. Või see, et lugege mu huultelt, vist siitsamast, ma ei väsi kordamast, mis meid siiamaani tapab. Ta ei ole öelnud, et maksud ei tõuse kunagi. Ta ütles, et selle valitsuse ajal ei maksa, sest ta oli siis peaminister. Ta rääkis olevikust. Olevikuvorm kattub küll tulevikuga, aga ei saa olla mõtlevale inimesele tulevikuvorm olemasolevalt peaministrilt. Ta ei tõstnud makse, selles on asi, tol hetkel. Oli küll tolleks hetkeks vist esimese sammu teinud, aga ta rääkis ikkagi vastuseks süüdistajatele sealt uksepoolsest reast.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma alustan oma küsimust väikese tagasipõrkega eelmise küsimuse juurde. Ma loodan, et te ei pahanda, et stenogrammi huvides teeme selle asja selgeks, kuna teemad ka haakuvad. Teil jäi segaseks, millisest maksukingitusest 10%-le kõige jõukamatele ma oma küsimuses viitasin. Küsimus [tõukus] tulumaksu tõusu ärajätmisest, mis viib eelarvest välja samal ajal 114 miljonit ja enim võidavad sellest 4000 ja enam teenivad inimesed. Olgu see siis välja öeldud. 

Aga samal ajal me teame, et kõige suuremas vaesusriskis on meil näiteks üksikvanemaga pered. Seda näitas ka üks hiljutine Praxise täiendav uuring maksumuudatuste mõju kohta eri sihtgruppidele. Üksikvanemateid mõjutab just kaudsete maksude suurendamine ja tulust sõltuvate maksude mitte niivõrd suur suurendamine kõige negatiivsemalt. 

Ma siis küsingi. Valitsus teeb kalli kingituse kõige jõukamatele, aga näiteks üksikvanema toetuse tõstmiseks vahendeid ei leita. Mis siis on sõnum üksikvanematega peredele? 

Aitäh! Mina arvan, et see on halb, et me seda ei tõsta. Ma tegin ise selle ettepaneku tõepoolest valitsusele, aga see hääbus muude ettepanekute seas, et toimetuleku osa ei hääbunud. Nad on tõesti kõige suuremas riskis – üksikvanemad, üksikud pensionärid –, aga ega seal ka ei ole väga lihtsat lahendust, ma kardan, administreerimise seisukohalt, sest me ju teame, et abielu on pigem erand ja lapsed enamuses sünnivad väljapoole abielu. Ilmselt tundus see ka sotsiaalpoliitikutele üsna ebaõiglane, kui me hakkame selliseid toetusi tõstma, suuri kulusid tegema, kui tegelikult on teada, et see üksik ja mitteüksik on väga tinglik ja mõõdetamatu. Ma arvan, et see on kõva pähkel, kuidas jõuda tegeliku toimetuleku mõõtmiseni inimestel. Järjest suurem pähkel. Me ei tea, kes keda toetab, kes kellega elab, kes kellega ei ela. 

Aga tõsiasi on see, et üksikvanemate olukord on halb. Samas, me ei saa ka öelda, et see, mida me mõõdame, on tegelik toimetulek. Samas ei ole kuskil elukaaslast, kellelt tuleb siiski tugi, aga keda ei deklareerita. Aga jah, ma hoiakust möönan, et see on see sotsiaalpoliitika, mida ma toetaks, kui me suudaks täpselt hinnata seda üksikvanemust. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te olete täna sellises filosoofilises meeleolus, tundub, üldse mitte paha pärast, et arutleda pikemalt ja laiemalt teemade üle. Mind üks küsimus on ammu paelunud ja ma mõtlesin, et ma küsin ja täitsa siiralt. Nagu te viitasite, et astmeline tulumaks ehk progressiivne tulumaks on Põhja-Euroopas ja mujal levinud, Eesti seda mudelit ei ole eeskätt Reformierakonna vedamisel rakendanud, küll aga ka maksuvaba tulu oma olemuselt muudab maksusüsteemi progressiivsemaks. Selle vastu on raske vaielda, see on fakt, eks ole. Mida kõrgem maksuvaba tulu, seda progressiivsem see mõnes mõttes on. Teoreetiliselt võib maksuvaba tulu olla ju ka 1000 või 2000 eurot või enam ja näiteks tulumaks olla 30 või 40%, mis juba tekitab päris korraliku astmestiku. Mu küsimus teile ongi: miks selline progressiivne lähenemine maksusüsteemile Reformierakonnale sobib ehk maksuvaba tulu tõstmine järk-järgult ja ühetaoline tulumaksu määr, ja miks siis astmeline tulumaks, mis on Põhjamaades ja mujal rakendatav, praktiliselt kogu Euroopa Liidus, miks see on vale teie hinnangul, teie ja Reformierakonna hinnangul?

Aitäh! Kasutades sotsiaaldemokraatidele hästi mõistetavat sõna, mida vahel kõik parempoolsed ei salli, aga mina siiski sotsiaalse haridusega inimesena sallin, see on sihuke solidaarne suhtumine nendesse, kes rohkem maksu maksavad. Neile ei peaks minu arvates seda etteheidet tegema kõrgema maksumäära näol, kui nad juba maksavad isegi suurusjärgus rohkem makse. Jätame nad rahule, las nad maksavad seda absoluutsummat. Tegelikult on need vahed meeletud. Ma rääkisin laupäeval ühe ettevõtjaga, kes ütles, et on aastaid maksnud endale … Ma küsisin, et kas ma olen õigesti aru saanud, ta kinnitas, et on aastaid maksnud endale palka, mis kiire arvutuse järgi – endale palka, rõhutan, ta on ettevõtja – on suurusjärgus 50 000 eurot kuus. Miks me peaksime talle ütlema, et kuule, aga tead, vähe maksad? Minu arust see on ausale maksumaksjale solvav. Loomulikult ta kuskil võtab ka dividende, aga pigem on ta oma elu rajanud ikkagi palgale ja kasumi kipub investeerima. Jah, minu arvates on see lugupidamatu, kui me ka maksumäärades inimesi diskrimineerime. Minu arust on see solidaarne, kui me maksukoormust kergitame alumisest otsast ja ülemisel lepime sellega, et osa maksab kordi, kümneid kordi ja ka tuhandeid kordi rohkem makse.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Selline ideoloogiline maksuvaidlus oleks väga asjakohane tavaolukorras. Aga mis see kogu probleem on? Muide, ka Reformierakonna probleem tänu sellele reitingule. või … Meil on see muutus olukorras, kus on suur kriis, õige mitu kriisi on olnud. Sellist kiiret maksumuutust ei võta ühiskond ju vastu, seda ju reaalelu näitab. Ehk siis ma küsin, mis oleks nii kohutavat juhtunud, kui praegu, kriisi ajal nende aukude lappimiseks oleks maksuküür lihtsalt edasi nihutatud, et õpetaja saakski täpselt nii palju, kui ta uuel aastal saama hakkab, aga maksuküüru alumine ots oleks kuskil 3000–3500 euro pealt ja taanduks sinna 4000 peale välja. Ehk siis veel kord, mitte midagi ei oleks juhtunud meietaolistega, kes me täna saame rohkem kui 4000 eurot palka. Meie maksuvaba miinimumi lihtsalt meil ei oleks jätkuvalt, meil ei oleks midagi halvemaks muutunud. Ja seda oleks ühiskond vastu võtnud. 

Teie aeg!

Aitäh! Ma proovisin juba … Või jäi vist ütlemata, oleks pidanud Raimond Kaljulaidile juba ütlema. Minu jaoks ei ole populaarsus tõe kriteerium. Tihti on vastupidi. See puudutab erinevaid edetabeleid. Kui ma siia tulin esimest korda, siis vaatasin saalis ringi, kus meeletute häältearvudega inimesed istusid, ja minu arust mitte midagi ei teinud ega mitte midagi asjalikku ei öelnud. See on pöördvõrdeline inimese sisuga, häältearv. Muidugi ma pidin aja jooksul korrigeerima seda, seda enam, et ka ise hakkasin hääli korjama, ja proovisin ikkagi sisukas olla. Aga mina ei ole see inimene, kellele visata nina peale seda juba mitmes kord, et Reformierakonna reiting. Ja teie erakond kindlasti ei pea olema see, kes nina peale viskab. Teil ka ei lähe selle kohapealt hästi. Kohutavat või mittekohutavat ideoloogilist vaidlust või vestlust pean ma siin ainult teie soovil. Te kogu aeg küsite neid küsimusi, kus ma pean oma seisukohti seletama, oma erakonna seisukohti ja ka valitsuse valikuid. Ei ole see sugugi ainult Reformierakonna seisukoht olnud, siin on olnud selle taga ka Isamaa, kuni ta ei asendunud Res Publicaga ja teinud seda maksuküüru. Kuigi tema väldib sisulisi seisukohti, on minu arust ka EKRE, ta ei taha astmelist tulumaksu. Ja nii on see olnud. Eesti 200 on ka sellel positsioonil praegu. Loodame, et ikkagi alati tuleb keegi, kes kaitseb Eesti maksusüsteemi konkurentsivõimet ja lugupidamist suuremate maksumaksjate vastu. Lugupidamist! Mulle sobib väga hästi, kui eelarvest tulevad hüved jagatakse rohkem ümber, kui praegu on. Välja arvatud muidugi teenused, mis peavad olema universaalsed.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tean, et te ei olnud küll selle suur toetaja, aga ma siiski küsiksin. Kui me räägime maksustruktuurist, erinevatest maksumuudatustest, mis Eestis on tehtud, ja kui me vaatame, kuidas me oleme ka Reformierakonna valitsuse ajal muutnud kohalikele omavalitsustele eraldatava tulumaksu osa, siis selles osas ma küll tahaksin nii teie eelkäijat kui ka teid kiita. See oli minu meelest õige samm. 

Me oleme näinud, et kohalikel omavalitsustel, kes said pensioni tulumaksu pealt täiendavat tuge, on oluliseks abiks olnud. Mul on küsimus selles valguses, et kas te olete Rahandusministeeriumis ka mingit täiendavat ülevaadet saanud nüüd siin aasta lõpus, et kuidas see esimene aasta on läinud? Ja kas selles osas on ka mingeid sõnumeid meil oodata?

Aitäh! No ma olen olnud tugev toetaja regionaalse tulude ümberjaotamise suhtes. Kõlab mitte parempoolselt, aga minu arust on parempoolne, sest ta kaitseb ühiskonna stabiilsust ja võimaldab ka inimestel ennast paremini realiseeruda, kui regionaalne ebavõrdsus vastu ei karjuks ka omavalitsuste tasemelt.

Ja üks võimalus oli selles mudelis. Ma ise oleksin teinud lihtsama mudeli, võib-olla tasandusfondi kaudu seda asja, aga see, mis tehti, seda tehti ulatuses, mis suurt revolutsiooni kindlasti ei moodustanud või ei tekitanud. Aga mida ta tekitas, oli see, et ta rikkus ära Reformierakonna valimistulemust kõvasti. Tallinna ümbruse vallad igatahes kirjeldavad – see on minu jaoks kõige tugevam tagasiside –, kuidas said sõimata need, kes tõstsid maamaksu kompensatsiooniks. Ja nagu ma ütlesin, maamaks on ka majandusele õiglane. Ta on õiglane selle poolest, et kellel on vara, et vara peakski selle koha pealt maksma, eriti kui ressurss on piiratud. Aga näed, inimesed ei võtnud seda vastu. Nii et see on minu põhiline …

Aga jah, regionaalse tasakaalu parandamisega ma olen nõus. Ja see ei ole see ümberjagamine, mida siin tihti aetakse, et tõsta omavalitsusele minevat tulumaksu protsenti. See on pigem ebavõrdsust süvendav. Aga kui see seatakse seoses pensionäride arvuga, kes tulumaksu peaaegu ei maksa, siis see on omamoodi loogiline mudel. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega oleme tänase kaheksanda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme tänase üheksanda päevakorrapunkti juurde. Arupärimine on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Tiit Marani, Helmen Küti, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Andre Hanimäe, Madis Kallase, Anti Allase ja Lauri Läänemetsa poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine toiduainete käibemaksu muudatuste kohta naaberriikides, nr 827. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Madis Kallase.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister ja head kuulajad! Me arvatavasti teame kõik, millised positsioonid on tänasel valitsusel ja ka rahandusministril selles osas, kuidas peaks Eestis olema maksustatud toiduained, kas me peaksime seal mingeid erandeid tegema või mitte. Selles osas on olnud väga palju erinevaid vaidlusi ja arutelusid. Meie esitatud arupärimine, mis jääb juba 6. oktoobrisse ehk rohkem kui kuu aega tagusesse aega, on kindlasti juba paljudes osades vastused saanud. Me kindlasti kuuleme ära need küsimused ja vastused ka täna siin, me pigem teame nende sisu ja vastuseid. Me kindlasti ei soovi siin taaskord ühte vastandumist, ühte vaidlemist ellu viia, vaid meie jätkuküsimuste voorus oleks meie soov pigem tekitada debatt selle üle, mismoodi ja kuidas me saaksime keskpõrandal kokku tulla, millistele võimalikele leevendusmeetmetele on võimalik meil ühiselt alla kirjutada, nii kauaks kui tänane valitsus neid otsuseid saab teha ja kus kohas ta on valmis ka Eesti inimeste toidulaua hinna osas kaasa rääkima. Need meetmed võivad olla kindlasti täiendavad toetused põllumajandussektorile, olgu siis erinevate sihistatud meetmete näol, võib-olla meie toidutootmise sektorile, või häid praktikaid meie naabrite juurest lähemalt või kaugemalt, kes on toiduainete hinna jätkukasvu kohta erinevaid pidurdusmeetmeid ette näinud. Ja kokku me oleme esitanud arupärimisele seitse küsimust. Loodame, et nii need kui ka ennekõike jätkuküsimused saavad sisuka ja konstruktiivse arutelu, ning proovime leida mingeid lahendusi, kus me näeme, millele tänane valitsus on valmis õla alla panema. Aitäh!

Ja nüüd palun arupärimisele vastama rahandusminister Jürgen Ligi. Seekord paber kaasas ja küsimused on? Aitäh!

Aitäh! Pabereid on rohkem, kui te küsite. Aga kõigepealt ma tänan sellise heasoovliku sissejuhatuse eest. Ikkagi ei hoia ennast tagasi kire poolest, aga heasoovlik olen ikka. Ma tahaksin Eestile head, ma tahaksin, et sotsid selles teemas kindlasti kuulaksid Riina Sikkutit, kes vist ei varja ka teie eest, et ta on minuga sada protsenti nõus poolelt sõnalt ja on õnnetu, et see teema üldse sellisel moel on kerkinud. 

Sissejuhatuse pealkiri on muudatuste kohta naaberriikides ja Eesti konkurentsivõimest. Iseenesest jah, naaberriikides kõiki neid asjaolusid ja debatte ei saa ma ju teada, kuidas need asjad ära murdusid. Aga ma olen nii palju kursis, et olen vestelnud Rootsi, Soome, Leedu ja Läti rahandusministritega eri aegadel ja olnud praktiliselt võib-olla kõige vähem rootslastega, aga nendega väga ühel meelel. Rootslastega on teda võib-olla põgusalt olnud. Kõigepealt meenutame, et Rootsi ja Läti on teinud oma viimased otsused häbenedes ja ajutisena. Vahepeal on ka valimised ja kuigi Läti minister vangutab küll pead ja on õnnetu ja räägib, et kodune olukord on, nagu on jälle, poliitiline olukord, ta on pisut küüniline isegi sellega, et … Teate ise, kuidas nende ajutiste asjadega on. Korra teed ära ja siis pärast ei saa lahti. Ja nii ta paraku on. Rootsis ma olen hästi pettunud, et nad seda teevad. Soome rahandusministriga, hilisema peaministri ja Euroopa volinikuga rääkisin sellest juba 2009, kirusime koos ühe partei survet. Sihuke samm langetati, täpselt samad sõnad, poolelt sõnalt oli ta nõus minu argumentidega ja lisas enda omi. Ma teadsin ka, kuidas Soome hinnadünaamika on, ja muidugi esmajoones, kui riik loobub sellistest maksutuludest, siis kuhu see läheb, kas see hind on seda väärt? Loomulikult ta oli kategooriliselt seda meelt, et see ei ole seda väärt. See ei alanda püsivalt hinda, see teist hinnalangust ei ole võimalik tuvastada, küll aga on võimalik tuvastada hiigelkaod eelarves. Eesti eelarve puhul oleks see sõltuvalt määrast kas pool miljardit või veerand miljardit. Ma kindlasti loodan, et sotsidel või sotside hulgas on nii palju sõnaõigust ka Riina Sikkutil, et ei lase sellist asja teha, juhul kui meid enam valitsuses ei ole, mida ikka aeg-ajalt juhtub. Sellisest asjast ei saa lahti enam, sellisest käkist. Nii palju siis naaberriikidest. 

Võib-olla Soome puhul oli, jah, ma vist nimetasin, ühe partei kindel ultimaatum, aga samasugused signaalid on tulnud ka teistest riikidest. Leedu minister ütles, et me vaatasime selle peale ja ütlesime, et nii rumal, et seda me ei tee, ise on sotsiaaldemokraat. Rootsi sotsiaaldemokraadist rahandusminister ütles, et me loobusime sellest kui ebamõistlikust. 

Nüüd, kui pealkiri on ka konkurentsivõimest, siis konkurentsivõimele, nagu siin sai öeldud, käibemaks kahju ei tee. Ta ei kuhju kuskil tootmisahelas, ta küll koormab sisetarbimist, aga see on sisetarbimine, mitte eksport. Eksport hoitakse tast vabaks, eksporti ei maksustata eraldi. Ja loomulikult, tootmissisendid, mis käibemaksustatakse, see maks ju lahutatakse sealt maha, nii et ta ei kuhju tootmisahelas. Lisandväärtuse maks on sellise mõjuga. 

Ma proovin nüüd minna edasi küsimusi pidi. Hea meelega tegelikult varustaks teid ka graafikaga, mida mul on väga mitmes valdkonnas, aga võib-olla suuliselt reageerin küsimuste raamides. Kas valitsus on algatanud või kavatseb koostada analüüsi või ekspertiisi toiduainete käibemaksu alandamise võimaluste kohta eelkõige seoses naaberriikide plaanidega? Ei, naaberriikide plaanid teevad meid ainult õnnetuks. Ja analüüsid on kõik tehtud. Analüüsid ütlevad näiteks seda, et toiduainete lõpphinnad, kui see on eesmärk, minu jaoks ei ole hind kunagi see kriteerium, vaid eelkõige see, kuidas sinna on jõutud. Me võime kehtestada riiklikud hinnad ja kehtestada selle ka vaesuse tulemusena, mida Nõukogude Liit ka lõpuks koges. Majandusvabadus on üks heaolu kasvu võimalus, kui hinnad fikseerida, siis on tulemuseks defitsiit ja üldine allakäik. Aga analüüsid ütlevad näiteks seda, lause vist pooleli, et riikides, kus on madalam käibemaks, on keskeltläbi isegi pisut kõrgemad toiduainete hinnad. Eesti Panga ja mitte ainult nende analüüs ütleb seda. Aga mul on selle kohta ka olemas graafika, seda on kontrollitud. On kontrollitud ka, et kui käibemaks on vähendatud, siis kuhu see raha läheb. Kindlasti läheb ta eelarvest välja. Aga kuna hinnaalandusest me ei saa empiiriliselt rääkida riike võrreldes, siis küll aga me saame rääkida statistilise analüüsi puhul, et nendes riikides, kes on seda teinud, on suurem kaubanduse juurdehindlus, on ka suuremad kaupluste kasumid. Kas riigi eesmärk on suuremad kaubanduse kasumid riigieelarve arvel? Ma arvan, et sotsid ei ole sellega nõus, kuigi mõni võib öelda, et see on ettevõtluse toetamine. Aga ettevõtluse toetamiseks on ikkagi struktuurselt paremad ideed, kui loobuda maksudest. 

Ja Eesti puhul on täheldatud ka juba praegu sellist võidujooksu kaubanduspindadele. Meil on kümmekonna aastaga vist poole võrra kaubanduspinnad kasvanud. Meil on seejuures väga madal, riikide keskmisega võrreldes tunduvalt madalam käive ruutmeetri kohta. Meil on üheksa kaubandusketti, kui toiduainetest rääkida, kes omavahel konkureerivad, mis on ebatavaliselt palju. Nad ise tunnistavad, et nad konkureerivad turu osakaalu pärast kaupluste arvu peale. Ei saa öelda, et neil oleks kõrged kasumid. Isegi selle Eurostati tabeli järgi, mis mul on – võimalik, et see on Eesti Panga oma, mälust ütlen –, kasumid on väiksed, aga juurdehindlus on suur. Ja see on loogiline. On väga luksuslik kaubandusvõrk, üheksa ketti püüavad ennast ära paigutada igas väiksemas asulas, kus vähegi saab, ja käivet nende jaoks lihtsalt nabib. Teine põhjus – marginaali põhjus – on muidugi see, et palgad meil ikka tõusevad ja selles mõttes see surve on kauplustel ka. Nii et ma ei süüdista neid kunagi kõrgetes kasumites, aga ma süüdistan neid eksitamises. Need kõneisikud, kes neil on, peavad riigi arvel tegelikult tegema asja, mida riigi arvel ei peaks toimuma, ja nad on esitanud eksitavaid väiteid, omistanud justkui valitsusele väiteid, mida nad esitanud ei ole. 

Teine küsimus on, millist stsenaariumi on käsitletud ja milline on nende mõju tarbijahindadele, maksulaekumisele ja majandusele. Nagu ma ütlesin, maksulaekumisele on see umbes 250 miljonist eurost alates poole miljardini – ränk, aga majandust mittetoetav asi. Me ei konkureeri naabertega toidu käibemaksu teemal mitte kuidagi. Isegi kui me võtame oma kallid turistidele pakutavad teenused, siis seal ei ole tegelikult põhjust toidu käibemaksus. Eurostati statistika ütleb, et 2019. aasta detsembrist alates kuni juunini tänavu on meie toiduainete hinnad kasvanud 59,9%. Maksude mõju sellest on 2,7% ehk lõpphinnas umbes 4,5% – olematu võrreldes selle hädakisaga, mis tehakse, ja sellega, kuidas nüüd on. Hindade lahendus on langetada käibemaksu. Aga see on ainult matemaatiline tehe, mitte see, et tegelik oleks põhjus, sest üldiselt ikkagi absorbeerib selle riigi loobumise ära tarneahel. Mitte ei omanda seda tootja, vaid meie oludes läheb see kindlalt nende suurte kulude katmiseks, mis kaubandusel on, ja kasumi suurendamiseks. Teistes riikides saab sedasama väita. 

Maksulaekumistest nimetasin, tarbijahinnetele statistilist tõestust, et see omaks positiivset mõju, tegelikult ei ole, kuigi võiks eeldada. Soomes on sama lugu. Esimeses vestluses oli meil kasutada ka Soome graafika, kuidas neil 2008, 2009 või 2010 hinnad tegid väikese jõnksu alla ja kogu trend jätkus täpselt samast kohast peale seda, kui oli see, kuidas öelda, rahvale meeldimise hinnapidurdus ära tehtud. Kõigil on muugagi tegu kui hindade alandamisega. Ja kui riik loobub oma maksust, siis seda tarbija ei omanda. 

Ja majandusele kindlalt on ju alternatiivides, kust me selle maksu võtame. Kõige neutraalsema majanduskasvu seisukohalt, nagu ma OECD-le viidates, mitte ühelegi parteile viidates ütlesin, on just nimelt käibemaks. Üldiselt toiduainete tootmine ja müümine – eelkõige müümine – ei ole kõrge lisandväärtusega, selles mõttes majandusele see mingi suur võit ei ole. 

Kuidas kavatseb valitsus tagada tootjate ja kaupmeeste konkurentsivõime, kui naaberriigid rakendavad …? Nagu ma ütlesin, see ei ole rahvusvaheline konkurents. Käibemaks ei osale rahvusvahelises konkurentsis, välja arvatud turism, aga ka seal ei ole tema osakaal hinnas kõneväärt. Kas Rahandusministeerium arvestab poliitika kujundamisel sotsiaalseid mõjusid? Toiduainete puhul on rahvusvaheline praktika, selle kohta on mul ka tabel, OECD tabel. Riigiti on kümnenda detsiili, jõukama detsiili käibemaksu kulu toidult 2,5% keskmiselt kõrgem kui alumisel detsiilil. Ei ole, kuidagi ei saa öelda, et see on sotsiaalne maksupoliitika. Küll aga oleksid need sajad miljonid, millest riik ilma jääb, kahtlemata sotsiaalpoliitikale vajalikumad kui sellisteks kinkideks. 

Milliseid alternatiivseid meetmeid olete mõelnud? Toidukuponge kindlasti mitte. Aga ma üldse arvan, et sihitud ei tohi olla meetmed ühele kaubale, vaid ikkagi väikestele sissetulekutele, rääkimata sellest, et põhiliselt peaks riigieelarvest tegema midagi rahast paremaks enamikus. Aga nõrgematele loomulikult on toetused, millega me peame rohkem pingutama kui väiksematele sihitud toetustele. Kuid maksuvaba miinimum on kindlasti tunduvalt parem meede, sest ta on neutraalne nii kauba suhtes kui ka sissetuleku suhtes. Jah, küll päris alumisest otsast, aga saab juba ikkagi osaks keskmistele pensionidele – praegu enam päriselt mitte –, aga sinna lähedale ja ka miinimumpalgale. Miinimumpalk on tunduvalt kõrgem kui see, nii et ei saa öelda, et see ei mõjuks nõrgematele üldse. Mõjub küll. 

Nii. Milline on valitsuse hinnang sellele, et Eesti on juba muutunud kõrgeks …? Jutumärkides … Ma ei tea, kust need hinnangud tulevad. Ei, Eesti toiduainete hinnad on kõrgemad küll, kuid me ei saa öelda, et selle taga oleks käibemaksu tõus. Nagu ma ütlesin, maksude osa on summaarselt 4% kandis, ajal, kui hinnatõus on 60% kandis. Ei saa muuta hindu asja kaudu, mis ei ole olnud nende põhjus, ja samas, kõik maksud kogunevad ju hinda lõpuks. Ei saa öelda, et kui me oleme maksukoormuselt madalamad, siis me järelikult ju koormame ka kaupu madalamalt. 

Millal ja kuidas kavatseb valitsus seda teemat sisuliselt ja avatult arutada? Sidusrühmade ja avalikkusega – lugege, ma olen seda kogu aeg teinud, artiklid kirjutanud, ma olen kõik ära rääkinud, ma olen statistika esitanud. Tänagi kirjutasin Facebookis faktid. Mis sa seal sidusrühmadega arutad, tootjad ütlevad, et see on kaupmeeste huvides, te peate selle siis teiste maksudega tagasi hoidma, aga alati on mingisugune sidusrühmades keegi vetoõiguslik. Ma pidasin ka sel teemal vestlusi kaubanduskojaga. Nad kõik möönavad omavahel, et tegelikult on jamaks läinud. Igaühel on vetoõigus ja on väga keeruline anda mõistlikku majanduspoliitilist nõu, sest keegi, kes ilma jääb sellest justkui nähtavast tulust …

Teie aeg sai ümber vastamiseks.

Aitäh!  

Kõik küsimused said ka läbitud. Vajaduse korral võib täiendada vastamise ajal. Mõned küsimused saalist. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Loomulikult, toiduainete käibemaksu langetamisel oleks eelarvele suur mõju, aga sotsiaaldemokraadid on eelkõige rääkinud põhitoiduainetest 9%-le. Ja minule teadaolevalt need summad nüüd päris pool miljardit või veerand miljardit ei ole. Sellisel juhul oleks see kulu ikkagi väiksem. Lisaks veel see, et loomulikult tarbimine oleks väiksema sissetulekuga inimestel ja kõik need sotsiaal-majanduslikult tulud. Aga minu küsimus on pigem selline filosoofiline või poliitiline. Te ütlesite ise ka, et selle maksudistsipliini ja maksmisega on tekkinud probleemid. Sellel oli küll peenem sõnastus, mis teile meelde ei tulnud, aga mina ei tea seda ammugi. Kas teile ei tundu, et tegelikult selle uuringuga, mille alustas Piret Hartman, oleks võinud siiski edasi minna, mitte selle peatada? Kas teile ei tundu, et selline ajutine käibemaksu langetus, et saada teada, kumb räägib tõtt, kas teie või toiduainete müüjad, me saaks selle ju päris kiiresti teada? Kas see ei kaaluks üles, et me ikkagi läheks edasi nende uuringute ja asjadega, et inimestele paremini selgeks teha need asjad, mille eest teie võitlete? 

Aitäh! Need uuringud on tehtud. IMF, ma kordan, on soovitanud tänavu tungivalt meie kahel kohtumisel, et ärge tegelege jamaga. See on väga kallis ja väga mõttetu. OECD on soovitanud kõikidest käibemaksueranditest loobuda. Need on ebaõiglaselt jaotuvad väga suured kulud eelarvele, eriti oludes, kus on eelarve tulusid kõvasti puudu, minna andma rohkem nendele, kellel juba on, ja nagu ma ütlesin, ülemisele kümnendikule kaks ja pool korda rohkem kui alumisele kümnendikule, tulude poolest alumisele. See on rumal poliitika. 

Piret Hartmanile ütlesin kohe alguses – ta tuli kogenematu poliitikuna –, et ära tegele sellega. Põllumajandusministeerium ei pea tegelema maksupoliitikaga. Need analüüsid on olemas. Need on olemas! Need on rahvusvahelised, need on Eestis tehtud, nullindatel on Praxise number, 20. aastast on – ma mõtlen, kas see oli ka Praxis või oli üks teine analüüs 2020. aastal, mis annavad praktiliselt ühesuguseid tulemusi. OECD tabelid ma võin teile saata. On olemas statistilised analüüsid, mida võin jälle teile saata, et tuleksite sellesse leeri, et ei ajaks seda jama edasi. 

Te ei ole seda ju alati tahtnud, sotsid on olnud ja osa sotse on siiani väga mõistvad selles. Meeletu kulu ja täiesti röögatu kulu, kui võrrelda päris sotsiaalpoliitikaga, mis on suunatud toimetulekule, kõige vaesematele, puudega inimestele, üksikvanematele, keda me kõik täna oleme siin maininud ja kellest ainult osale sai toetusi tõstetud. Aga seal oli põhjus muus. Kui me hakkame sadu miljoneid välja viskama ja nimetame, et mingid toiduained on põhilised, siis see on suva. Mis asjad ei ole siis põhilised? Mina ei tea. Kommid? Eelarves vaene inimene ei osta komme eriti. Noh, hea küll, stressist ostab, aga see ei ole arvestatav kulu. Hakkame siis suhkrut välja lahutama või? Minu poolest võib suhkrumaksu kehtestada, kui niimoodi kokku lepitakse, ja ma ei kurvasta. Aga kui me hakkame teda põhitoiduainetest välistama, siis satume tõsisesse hätta, sest teda on igal pool. Püüdma igal pool toidu koostise ümber ehitada järelevalvet, kes hakkaks mõõtma, kas on täpselt see kogus toimeainet seal sees või ei ole. 

No pole seda adekvaatset põhitoiduainete loetelu, kus me ei jääkski vaidlema. Ei ole isegi puu- ja köögiviljad sellised, kus on kõik vaieldamatu. On see, et nende hinnad erinevad kordades. Noh, õunte hind on mul silme ees: võid saada 50 kopikaga, võid saada 5 euroga. Tomatid – võid saada isegi Läti päritolu tomati, kui ma viimati neid otsin, üldiselt tomatit ei osta mina peres, oli 1 euroga. Aga, proua ütles, et ma tahan neid Eesti omi, need olid 5 euroga. Mina oleksin ostnud Läti oma ja ostsingi, aga temale maitsesid need rohkem. Vaat see, kellele maitseb rohkem, kes ostab selle pärast, et maitseb rohkem, ju saab suurema käibemaksusoodustuse. See on ebamõistlik sellisel moel toetada. Ja üldse mind kui tarbijat ei ole vaja toetada. Minu abikaasat ka ei ole vaja toetada. Mitte ainult sellepärast, et ta ei ole mu abikaasa, vaid lihtsalt ta saab endaga ise hakkama. Sotsiaalpoliitikat tuleb ikkagi rohkem suunata, selleks et ressursse asjakohaselt jaotada.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kuulan ja imestan. Selle muudatuse jamaks nimetamiseks sobivad IMF-i ja OECD hinnangud, võrdlused ja analüüsid. Samal ajal, kui me räägime progressiivsest tulumaksust, mida mõlemad oma soovitustes välja toovad, siis selles osas on Eesti justkui mingi erand, kus antud muudatus kuidagi ei sobitu pilti. 

Aga minu küsimus on perede toimetuleku toetamisest veidi laiem. Koolitoit – lähen sinna. Koolitoidu toetus, mida riik eraldab, on aastaid püsinud ühe euro juures. Selle toetuse suurenemiseks riigieelarves taas kord vahendeid ei leitud. Me teame, et selle hind on see, et üha rohkem langeb see perede õlule ja lapsed peavad kõhutäit hakkama reguleerima vanemate rahakoti järgi. Mis siis on see lahendus, et meie Eesti lapsed saaksid vähemalt selle ühe kõhutäie tervislikult, ja kõik lapsed?

Aitäh! Kui te ei tähele ei pannud, siis OECD ja IMF on öelnud üsna otse – teiste sõnadega küll ja teises keeles – seda, mida mina jamaks tõlkisin. Ärge tegelge sellega, kategooriliselt. Kategooriliselt! Ja tulumaksu kohta on need sõnastused, kui IMF-i vestlused on – ma olen selle aasta juba mitu pidanud – sellised, mis on hästi leebed ja naeratavad, et kaaluge. Ma ei tea, mis nad lõpuks kirja panevad, aga põhimõtteliselt ikkagi on see selline koht, kus nad saavad aru, et neil on küll sihuke, ütleme, suhteliselt üldistest tavadest lähtuv ja maksukonkurentsi mittesoosiv vajadus liikmeskonnal põhineva organisatsioonina. Aga see pigem ei ole nende majanduspoliitiline sõnum, vaid selline, et maksukonkurentsi pigem nemad ei saa soosida. Ega meiegi seda ebaõiglaselt taha teha, aga me tahame teha nii, nagu OECD maksu-ranking'us on. Tulumaksud on kõige pärssivamad ja käibemaks ei ole pärssiv maks majandusele, räägitagu mis tahes. Koormab sisetarbimist, ei koorma eksperti, kui on vaja koormata, siis seda – eksporti, vabandust! Aga need on siis sellised soovitused.  

Aga teil oli vist midagi selle küsimuse lõpuks ka? Ma olin lohakas ja ei fikseerinud. Saate korra … (Saalist täpsustatakse.) Aa, koolitoidu koha pealt – see on muidugi vana vaidlus. Mina olen sihuke skeptik, kes arvab, et riigieelarvest ei tohiks üldse maksta seda, ja sõdisin selle vastu. Võib-olla mingisuguse miinimumi äramaksmine riigi poolt tagab midagi, aga minu arust on see koolipidaja asi otsustada. Jällegi, on väga palju lapsi, kellel … On mugavus ja seisukohad. Jah, lastele toidu andmine on ju loomulik ja see raha korjamine, mida mina olen oma elus kogu aeg pidanud nägema ja tegema, on ebapraktiline. Lapsed tunneksid turvaliselt, aga sotsiaalselt tegelikult see peaks olema omavalitsuse korraldada ja ise peaks otsustama, milline on see menüü. Ja otsustavad minu arust väga hästi. Iga omavalitsus tahab lastele anda parimat toitu, oleks ainult parim toitlustaja võtta. Aga Tallinnast, riigieelarvest ei peaks minu arust üldse toitu või koolitoitu … Aga ma olen selles olukorras, kus see 1-eurone miinimum on kehtestatud ja ei ole kordagi teinud ettepanekut seda kärpida. Ma olen leppinud sellega, aga ei arva, et see on õige viis kohaliku kooli asja ajada ja nende toiduasja korraldada: toidumenüüd ja hindu. Selle asjaga saab ju ka kõige kehvem omavalitseja paremini hakkama. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Nojah, te väidate siin, et OECD on öelnud, et vaadata seda maksupüramiidi, kus on soovitatavad, millised maksud kõige vähem majandust mõjutavad. Ma olen seda näinud ja väidetavalt mõjutab käibemaks kõige vähem majandust. Kuid võib-olla siiski, kui vaadata just toiduainet, mida toodetakse Eestis – põllumehed, toidutootjad ja nii edasi –, 80% minu teada endiselt Eestis tarbitavast toiduainest on toodetud Eestis. Ehk siis, kui see sektor tänu kõrgele maksule … Noh, ütleme, tarbitakse, mida kõrgem maks, ikkagi lõpptoodet tarbitakse vähem ja see ikkagi selle sektori konkurentsivõimet alandab. Kui maks oleks madalam, siis oleks hind ehk ikkagi veidi odavam ja seda tarbitakse rohkem. Ehk siis toiduainete sektor ja põllumehed saaksid siiski suuremat tagasitootlust ja saaksid teha paremini investeeringuid.

Aitäh! Nagu ma olen öelnud, helgematel hetkedel on tootjad tunnistanud, et nad ei saaks sellest võitu, et selle võtab tarneahel ära, ja minu analüüsid ütlevad sama. Aga loomulikult on sellises organisatsioonis alati mingid hääled, mis panevad veto tugevale sõnumile. Kui olete märganud, siis toiduliidu sõnumid on hääbunud kuhugi ebaselgusse, kui nad hiljuti olid veel üsna ühesed. Toidu käibemaksu alandamist nad ei toeta, sest sel juhul teda peab kompenseerima muude maksudega, mis on halvemad. Nad ei ole näinud tootjatele selles võitu, kuigi on ka nutus olemisega tootjaid, kes arvavad, et kui seda väljaminekut neil ei oleks, siis nad oleksid suures võidus, aga neil on sisend ikka käibemaksustatud tihti. Ja kokkuvõttes on nendel ju tootmine ka tööjõumahukas ja tööjõu maht, maksude või tulumaksustamine pärsib ka neid rohkem, sest see tunne, et kui meie saame omas valdkonnas erandi, siis on hästi. Aga jah, see toiduainete tootmise konkurentsivõime ikkagi ühisturul sõltub võimest pääseda suuremale turule. Ja seda, kui te ütlete, et käibemaks justkui ei mõjutaks üldse, siis seda ju käibemaks soosib. Ekspordilt käibemaksu ei võeta, tootmissisendilt võetakse, aga nullkäibemaks ehk käibemaksu tagasisaamine toimub ekspordi ajal. Ja see käib ka Eesti tootjate kohta, et lihtsalt keskenduda siseturu täitmisele on tegelikult üsna perspektiivitu äriplaan kasvu mõtte, kui te investeeringutest räägite. Ma küll ei näe, et see erineks kuidagi toidutootmisest. Edukas on see, kes suudab turgu laiendada ja olla tõhus ka konkurentsis. Aga ei saa kuidagi öelda, et käibemaks seaks väliskonkurentidega võrreldes sisetootjad kehvemasse seisukorda, et impordilt võetakse käibemaks jälle kenasti ära ja kõik maksavad.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Te ütlesite, et naabritel, näiteks Lätis, on seoses valimistega. Samas, Läti plaanib lisaks sellele, et seal praegu on teatud toiduainete rühmad väiksema käibemaksuga maksustatud, seda laiendada ja samas Läti plaanib ka töötavate pensionäride osas teha soodustusi. Meie seda Eestis ei ole plaaninud, me toome mujalt tööjõudu sisse. Aga küsimus mul puudutab seda, et te ütlesite, et käibemaksu puhul ei ole mõtet teha erinevusi. Samas on meil tulemas kolmapäeval arutelu, mis puudutab hasartmängumaksu seaduse muutmist ja teiste seaduste muutmist, ja see on jälle käibemaksu teema. Kas te nüüd ütleksite oma seisukoha ka selle seaduse kohta?

Kohutavalt lame on see, kuidas Lätit tuuakse meile eeskujuks. Iga õhtu kuskil Ragnar Kond, kes varem oli mõistlik mees, aga pidevalt põimib fraase, kuidas Läti teeb küll ja hoolitseb oma inimeste eest. Ta ütleb sõna otseses mõttes. Läti riik saab kehvemini hakkama, kogu sotsiaalstruktuuriga saab kehvemini hakkama, sissetulekud on seal madalamad. See, et ta teeb mingisuguseid otsuseid, mis on ebaefektiivsed, on osa sellest. Läti riik ei ole paremini valitsetud kui meie ega ka inimsõbralikumalt. Ma ütleks vastupidi, aga ei ole viisakas. Otse vastupidi! Läti eeskuju jäi mulle ka ebaselgeks. Ma tean nende rahandusministrite suhtumist sellesse käibemaksu. See on niisugune resigneerunud käegalöömine, et te teate, et nii keeruline on. Loomulikult ei kõlba see kuhugi, näitab kogu ta kehakeel ja napid fraasid. Aga ta teeb selle ära. 

Töötavad pensionärid. Eesti on olnud eeskuju kuni Ratase valitsuseni 2016. aastal, kes maksuküüru nimel kaotas ju ära keskmise pensioni tulumaksuvabastuse. Seda taastada on erakordselt keeruline. Me proovisime ja pidime selle külmutama. Aga varem oli see kas eraldi miinimum ja hiljem keskmise pensionini miinimum, mis tuli täiendav. Kogu rahanduse kõige suurem või tõesti üks kõige kurvemaid lugusid on see, kuidas on kasvanud pensionäride maksukoormus, kuigi lubati, eks ole, et kõik saavad lihtsalt 500, aga tegelikult võeti ju ära üks suuremaid katteallikaid, oli ju keskmine pension. Mitte esimesel aastal, aga juba teisel aastal, kui ma nüüd mälu järgi ütlen, hakkasid pensionid, keskmiselt pensionilt hakati maksma tulumaksu. 

Ja mis on see Läti süsteem? Mina sain sellest eilsest uudisest nii aru – ma pean kontrollima –, et Lätil pigem maksukoormus tõuseb, kui töötatakse. Meil tööl käiakse, meil siiamaani oli eraldi miinimum alguses, siis oli see keskmise pensioni ulatuses. Aga sellist asja, et meie maksukoormus töötamise korral tõuseks, juhtus ainult selle maksuküüru kehtestamisega. See ei ole meie eesmärk olnud. Meie eesmärk on olnud, et hea küll, kui ei saa kahte eraldi miinimumi, siis vähemalt tööl käimine ei suurenda, ei võta ära maksuvaba miinimumi, mida maksuküür tegi. Tööl käimine võttis ära pensionäri maksuvaba miinimumi, mitte ainult selle täiendava, vaid ka selle 500. See oli ju selle Ratase valitsuse kõige küünilisem otsus, mida ta nüüd õigustab ja ütleb, et kui see kaotada, see on kuidagi küüniline ja kuidagi valetatakse ja nii edasi. Ei valetata! Valetatakse, kui öeldakse, et see on Reformierakonna maksuküür ja kuidas ikkagi keegi sellest midagi ei võida. Võidab küll!

Anti Allas.

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kohtudes põllumajandustootjatega, ei ole ma leidnud mitte ühtegi, kes ei ole öelnud, et neile oleks see kasulik ja see ei parandaks Eesti põllumajanduse konkurentsivõimet. Vastupidi. Olgu, seda debatti oleme juba pidanud, aga ma küsin siis niimoodi edasi. Aga põllumehed tunnevad, et meie konkurentsivõimes jääme oma naabritele alla, eelkõige Põhjamaadele, aga ka Kesk-Euroopa riikidele tänu sellele, et riigi sekkumised kriisides on vähesed, aeglased või puuduvad üldse. Mis on teie seisukoht näiteks sigade Aafrika katku, et me saaksime jällegi isevarustatuse taseme tagasi? Muidu meil see tootmisvõime lihtsalt langeb märkimisväärselt, isevarustatuse tase langeb märkimisväärselt. Kas teil on mingi plaan ja kas te olete valmis seal siis appi tulema riigina?

Aitäh! Ma nüüd natuke nostalgitsen, aga selles poliitilises kultuuris, mida mina tahaks tagasi, mida ma ka edendasin ja kaitsesin, oli nii, et oli kolm erakonda, kes ütlesid, et jah, põhimõtteliselt sellist Eestit me tahtsime, me tahame teda paremaks teha ja ei käinud riiki halvustamas. Minule jääb mulje teie kirjeldusest, et te ütlete inimestele eksju-küsimusi. On ju, te kannatate hirmsasti maksudest? Sotsid üldiselt ei peaks sellist asja tegema. Küll aga kaitseksid seda, et kuulge, te saate maksuvaba miinimumi, kuulge, meil on eelarve selline, kuulge, meil on kaitsekulud sellised. See oli see, mida kolm erakonda, kes algselt ei olnud populistlikud – ma ei ütle, et teie olete praegu see populistlik, aga kolmest üks on selgelt ära pööranud –, varem ei teinud. Halvustasid Eesti olusid, sealhulgas makse, ja ei andnud häid sõnumeid. 

Maksuvaba miinimum jõuab ka põllumeesteni. Ka see, et tulumaksu ei tõsteta, võib-olla maksustatavat tulu on põllumeestel vähem. Aga loomulikult, teie asi on olla, mina ütlen, et Riigikogu liikme asi on arvamusliidrina mitte kiruda ega halvustada ega kutsuda üles sellistele avaldustele. Ma peegeldan praegu ka seda juttu, mida ma olen toitutootjatega rääkinud, mitte kaupmeestega, vaid tootjatega. Kaupmeestega on asi hoopis küünilisem. Nemad arvavad, et nad saavad oma marginaali tõsta sellega, mis neil niigi tõuseb, paremini konkureerida kaubanduspindade peale. Loomulikult ka palku on vaja tõsta, aga nad ei vaata seda suurt süsteemi. Toiduliidult otsige üles fraasid, et me ei toeta seda, oli varem, aga siis tulid mingid liikmed, kes ütlesid, et toetame ikka seda ka, andke see ja teine ka. Tegelikult peaksime meie, rahvaesindajad selgitama, mis on efektiivsemad retseptid ja riigi võimalused. Ise olen seda teinud, ebapopulaarseid asju alati selgitanud ja teen ka praegu.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Selle viimase arupärimise debatt oli juba väga hea, maailmavaateline ja sisuline. Ma soovisin teile lihtsalt meelde tuletada, et küllap jäi kahe silma vahele, et Helmen Kütt tegelikult küsis teilt hasartmängumaksu erisuse kohta, mis on Riigikogu päevakorras sel nädalal. Kuna ma vaatan, et peale mind veel tuleb Madis Kallas, aga siiski, võib-olla äkki soovite veel midagi lisada ka Jüri Ratase ja Kaja Kallase kohta ja mingeid õpetussõnu sotsiaaldemokraatidele. Me oleme nende märkuste eest alati väga tänulikud. Aitäh!

Aitäh! Ma annan need neile. Ma olen neile nii palju andnud kui võimalik. Jüri Ratas muidugi uputas selle saali alati mulli ja vastas küsimustele stiilis, et kuulge, kuidas selle eestikeelse haridusega on, me oleme teinud ettepaneku, siis ta ütles, et jah, ma väga toetan eesti keele õpet, oli ta vastus. No seda laadi vastuseid saime peaminister Rattalt rahanduses, ka maksunduses. Ajas lihtsalt mulli, küüniliselt rääkis saali surnuks. Me võime teiega ägedad olla, aga ma arvan, et te ei saa mulle seda ette heita, et ma ei vastaks. 

Aga jah, hasartmängumaksu vähendamist ma ei toeta, ma ütlesin. Ma ei esitanud seda eelnõu. Ma ei andnud ka enda ministrina toetust. Kuidas see nüüd lendu läks niimoodi, et ma tegin muudatusi? Muudatused andsin, aga kõlas see jah, nagu valitsus oleks toetanud. Ei, kaugel oli see üksmeelsest toetusest, see oli ikkagi kompromiss, kompromisse tuleb poliitikas ka austada. Selles mõttes ma tagantjärele rusikatega ei vehi, kuigi te seda mult nõuate, aga ma ei hakka ka oma seisukohta muutma. See on halb otsus. See on halb otsus! See on halb otsus nii moraalselt kui ka rahanduslikult. Ma olen nüüd väga seotud sellega, et maandada rahapesu ja maksuriske, mis sellega kaasnevad. See on minu selle kompromissi pool, miks see üldse niimoodi läks. Aga ma arvan, et see asi ei kanna isegi rahaliselt vilja, see on meie arvamus.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh! Esmalt tänan ka selle sisuka arutelu eest ja vastuste eest. Aga ma küsiksin lõpuosas veel ikkagi konkreetselt selles vaates, et me oleme üheselt aru saanud, et paljudega, kes toetavad toiduainete käibemaksu vähendamist, teie ei nõustu ja me aktsepteerime seda. Aga võib-olla on üks konkreetne asi ikkagi, mis oleks see sõnum just ühiskonna sellele grupile, kellel võib-olla ei ole igaks palgapäevaks midagi üle jäämas, et ma ei peaks siis ka lõppsõna enam tegema minema. Mis asi oleks see, mida saaks öelda, mida tänane valitsus kaalub, on analüüsimas, on vaatamas võib-olla praktikaid teistest riikidest? Kas on mingi selline asi, mis puudutab igat Eesti peret? Võib-olla kas või läbi toidukorvi, aga see ei pea olema läbi toidukorvi.

Mulle kunagi meedia koolitusel – ma loobusin nendest kiiresti, sest ma ei taha alluda raamidele, ma tahan olla mina ise – 1990-ndatel Postimehe arvamustoimetaja küsis selle küsimuse, et mida te ütlete lihtsale inimesele. Ma ütlesin, et kuulge, tegelikult me tegeleme siin suurte protsessidega ja ei pea iga kord ütlema, nagu meil oleks lahendused üksikule inimesele, vaid et need suured lahendused peaksid olema vastus ka nendele üksikutele, kellele me loome võimalusi. Aga noh, see ikkagi süveneb. Tookord see ajakirjanik vihastas ja tänitas pärast ka jutusaates laupäeval. Hästi ebameeldiv oli, lihtsalt mälestuseks. Ma olin siis muide Saaremaalt valitud saadik. Hästi ebameeldiv oli, see oli populistlik, et mida ütled sa Marile 24. Ma ütlen seda, kes ta minu arust mis oludes ta on, püüan seletada oma poliitikat, nõu anda, aga üksikinimesele ei ole mul erandlikku lahendus, süsteemsed lahendused, vaid see on ikkagi osalt ka tema kätes, enamasti täielikult tema kätes. 

Aga nõrgematele ju ma retsepte olen pakkunud. Toimetulekutoetus on üks. Ma tegelikult oleksin tahtnud üksikvanema toetuse tõstmist, ma oleksin tahtnud ka puudetoetuste ülevaatamist, aga see kõik ei mahtunud, ainult osake sellest mahtus. Nii et võib-olla kõige hellem on see toimetulekutoetus. Aga ma tahaksin kogu aeg sihitumat sotsiaalpoliitikat, kogu aeg tahaks. Ma olin väga pahane nende elektritoetuste pärast, mida hakati maksma praktiliselt kõigile ja sõltuvalt tarbimise suurusest. Ma ei olnud sellega nõus. Ma olen väga pahane selle toidu käibemaksu jutu peale alati, sest see on riigi jaoks kulu, suurem kulu nendele, kes jaksavad rohkem osta, mitte nendele, kes jaksavad vähem. Selliseid asju ei tohiks teha, me peaksime selles kokku leppima, eriti oludes, kus tegelikult riigil on raha päriselt ka füüsiliselt puudu kogu aeg.

Vot. Nii et võib-olla saite ilmaasjata minu käest, sest te olete ju alati viisakalt küsinud, aga ma refereerin oma teisi vastamisi.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega oleme edukalt läbinud tänase üheksanda päevakorrapunkti. Kümnes päevakorrapunkt jäi välja.

Nüüd peale haamrilööki avan vaba mikrofoni. Vaba mikrofoni kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.