Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 9. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll! Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Kultuuriminister palub seoses tema haigestumisega jätta päevakorrast välja tänase istungi esimene päevakorrapunkt, milleks on arupärimisele nr 840 vastamine. Ma sõnavõtusoove ei näe, seega … Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on nädala päevakorra kohta kaks muudatusettepanekut. Palve on jätta tänasest päevakorrast välja viimane, kümnes päevakorrapunkt, arupärimine, millele peaks vastama tulema rahandusminister Jürgen Ligi. Teine muudatusettepanek on jätta päevakorrast välja kolmapäeval viimane, 16. päevakorrapunkt ehk Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu.

Selge, suur tänu! Ma lisan ka need päevakorraprojekti muudatuste hulka. Välja jäävad tänane kümnes päevakorrapunkt ja kolmapäevane 16. päevakorrapunkt. Aitäh! Rohkem ettepanekuid ei ole. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, ministri haigestumise tõttu jääb tänase istungi päevakorrast välja esimeseks päevakorrapunktiks kavandatud arupärimine nr 840 ning algataja ettepanekul jääb tänase istungi päevakorrast välja kümnes päevakorrapunkt, arupärimisele nr 833 vastamine. Samuti jääb algataja ettepanekul välja kolmapäevasest päevakorrast 16. päevakorrapunkt, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu 730. 

Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 9. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 69 poolt, vastu 1, erapooletuid 1 on käesoleva töönädala päevakord kinnitatud. 

Läheme edasi eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde ning palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Teiseks, Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eritribunali halduskomitee asutamise Euroopa Nõukogu laiendatud osalise kokkuleppe heakskiitmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister. Ja kolmandaks, atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Kõik kolm seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud saadikud! Annan üle piiriülese asendusemaduse keelustamise seaduse eelnõu, mille eesmärk on tagada inimväärikuse, naiste ja laste õiguste kaitse, keelates Eesti Vabariigis ja välisriikides toime pandud tegevused, mis hõlmavad asendusemadust ja selle vahendamist. 

Tõsi, meil on asendusemadus keelatud juba praegu karistusseadustikuga, aga me peame seda täiendama tõsiasja tõttu, et tegelikult laste ost käib ka üle piiri. Ja see on väga ohtlik pretsedent. Seda ohtlikku pretsedenti demonstreeris hiljuti uhkusega rahvusringhääling ja see oli tegelikult kuritegeliku tegevuse reklaamimine meie kõigi raha eest. 

See eelnõu käsitleb piiriülest asendusemadust siis, kui Eesti kodanik näiteks Indiast või USA-st kavatseb osta lapse asendusema kaudu. Olukord on väga halb. Keha ja viljakus on kaubaks muudetud ning naiste inimväärikust tõepoolest alandatakse äärmuseni, muutes nad sünnitusmasinateks, mida võib osta, kelle käest võib lapsi osta nagu kataloogi kaupa. Ja muidugi on väga tõsine vastuolu ka ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, mille järgi on lapsel õigus teada oma bioloogilist päritolu ja säilitada side tema sünnitanud emaga. Aitäh!

Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Mina soovin anda üle arupärimise taristuminister härra Kuldar Leisile seonduvalt Rail Balticu ehitamisel teede massilise reostamisega. Probleem on väga praktiline, reaalne. Ma ei tea, kas keegi teist elab Raplamaal, Rapla kandis, ja sõidab sedakaudu tööle. Olukord on igal juhul selline, et juba mitu aastat on Kohila vallas Rail Balticu liiklussõlme ehitamise piirkonnas teed massiivselt reostatud. 

Liiklusseadus ütleb täiesti ühemõtteliselt § 13 lõike 3 punktis 1, et liikleja ega sõitja ei tohi kahjustada, risustada või muul viisil saastata teed ega teega külgnevat ala. Punkt! Kui kes iganes teist läheb maal näiteks traktoriga sõnnikuste ratastega tee peale, siis teile võib trahvi teha, sellepärast et te rikute liiklusseadust. Rail Balticu ehitamisel on juba mitu aastat sõitnud nii suured veokid kui ka traktorid sajad korrad päevas nii karjääridest teele kui ka ehitusobjektilt üldkasutatavatele teedele, ilma et neid sõidukeid ja nende rattaid puhastataks. Tulemuseks on see, et nad kannavad maanteele tohutus koguses mulda, muda, kruusa ja kõike muud sellist, mis autojuhid pritsivad oma autode peale iga päev laiali. Nad sõidavad ka läbi Kohila alevi, seal on mulda ja muda ja tolmu kõik kohad täis, inimesed hingavad selle sisse. Täiesti süüdimatu, järjepidev seaduserikkumine! 

Olen rääkinud sel teemal ka Kohila Vallavalitsusega. Nemad laiutavad käsi ja ütlevad, et me oleme rääkinud sadu kordi ehitajaga, järelevalve teostajaga, politseiga, aga mitte midagi ei muutu. Saadetakse mingid harjadega autod peale, mis loovad mulje, nagu üritataks kuidagi puhastada, aga see ei muuda tegelikult olukorda kõige vähimalgi määral. Politsei ütleb, et siin on seaduse tõlgendamise küsimus. No mida siin tõlgendada on?! Kui seadus ütleb, et ei tohi reostada avalikke teid, siis tuleb veokid ja traktorid enne teedele pööramist ära puhastada. 

Kuna see olukord, kus liiklussõlme ehitatakse, vältab ilmselt veel mitmeid aastaid, siis lõpuks ometi tuleb midagi selles suhtes ette võtta. Me tahamegi teada, mida on siis plaanis ette võtta. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. 

Asume tänase päevakorra juurde. Tänane esimene punkt on päevakorrast välja arvatud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Reili Ranna, Züleyxa Izmailova, Madis Kallase, Tiit Marani, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Andre Hanimäe, Anti Allase, Lauri Läänemetsa ja Riina Sikkuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine üldhariduse rahastamise kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Jaak Aabi. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! 6. oktoobril esitas 11 sotsiaaldemokraati arupärimise haridus- ja teadusministrile. Arupärimine on üldhariduse rahastamise kohta. Viimastel aastatel on taas väga aktuaalseks teemaks kerkinud just hariduse rahastamine seoses mitmete reformidega, mis plaanis on ja juba käivad. Samas palgaküsimus on olnud eriti terav, sest viimasel paaril aastal, arvestades ka inflatsiooni, ei ole suudetud hoida palgatõusu nii kõrgena, kui seda loota oli. Paljud erakonnad lubasid ja ka austatud haridus- ja teadusminister on lubanud, et 120% Eesti keskmisest palgast võiks olla eesmärk, aga paari viimase aastaga on sellest eesmärgist pigem kaugenetud. 

Kindlasti on üleval ka küsimused koolivõrgu kestlikkusest ja kohaliku omavalitsuse võimest tagada kvaliteetne ja kättesaadav üldharidus kõigis Eesti piirkondades. Tuletan meelde, et enamiku üldhariduskoolide pidaja on kohalik omavalitsus. Kohaliku omavalitsuse rahaline ressurss ei ole viimastel aastatel väga tugevasti kasvanud ja [neil pole võimalik] omavahenditest piisavalt hariduskuludesse lisada. Kindlasti on õpetajate palgal väga otsene mõju hariduse kvaliteedile, noorte õpetajate järelkasvule ja isegi regionaalsele arengule, kuna õpetajate palgad on meil siiski enamikus samal tasemel, vähemalt nende miinimumtasemed üle Eesti. 

Paljud omavalitsused on väljendanud muret, et eelarve kasv ei kata täielikult [õpetajate] palga tõusu ega ka muid üldhariduse kulusid: lasteaiaõpetajate palka, õppevahendeid, tugiteenuseid, koolivõrgu korrashoidu ja nii edasi. Kindlasti on üks probleem olnud see, et isegi kui õpetajate palga tõusuks on leitud mingil aastal vahendeid – mõnikord on see tõus olnud päris suur –, siis see [summa] eelarvereal, mis on lasteaiaõpetajate palgatoetuseks ette nähtud, [pole kasvanud]. Tuletan meelde, et eesmärk oli ühtlustada seda palgataset, mis oli väga erinev Eesti eri piirkondades. Sellepärast see riiklik palgatoetus algatati kunagi ja seal on tingimus, et omavalitsus peab teatud tasemel, vähemalt 90% tasemel palka maksma vastava haridusega õpetajatele ka lasteaias, mis on igati loogiline. Ja muidugi on nende palgatõusude juures alati ka see küsimus, mida me kipume unustama, et meil on ju ka huvihariduse õpetajad. Põhimõtteliselt ikkagi järgitakse omavalitsustes trendi, et kui õpetajate palgad tõusevad, siis enam-vähem samas proportsioonis peaksid tõusma ka huvihariduse õpetajate palgad. 

Nüüd, me oleme jälginud seda protsessi, mille te algatasite – haridusleppe protsessi –, ja te olete ka kritiseerinud, et omavalitsused ei olnud väga innukad seal osalema ega ka seda allkirjastama. Aga tuleb omavalitsusi mõista. Nad ei näe perspektiivis ei palgavahendite kasvu ega diferentseerimise võimalusi, kuigi räägitakse karjäärimudelist. Neil ei ole mingit kindlust seni, kuni on riigi kohustus õpetajate palkadeks ja muudeks hariduskuludeks raha tegelikult omavalitsustele eraldada. See käib enamuses toetusfondi kaudu. Jah, kindlasti on omavalitsuste tulubaasis arvestuslikult ka hariduse osa sees, aga kahjuks jah, kõik omavalitsused ei olnud nõus sinna alla kirjutama. Õigemini ütleksin, et enamus ei olnud nõus haridusleppele alla kirjutama, kuigi oleks ju olnud tore, kui selline perspektiiv oleks kokku lepitud. 

Tulenevalt sellest on õhus ka küsimused, kes siis hakkab vastutama näiteks gümnaasiumihariduse eest. Aastaid on räägitud, et riik võiks selle oma haldusse, oma kohustuseks võtta, seda rahastada. Kogu gümnaasiumiosa oleks siis nagu riigi vastutusel. Samas, kui põhikool jääks enamuses omavalitsuste vastutada, siis ka selles pole selgust olnud ja otsuseid tehtud. Kuna see on nii kaua üleval olnud, siis omavalitsustel puudub kindlus, kas teha investeeringuid uutesse koolikohtadesse ja kui, siis millistes astmetes. See on põhjustanud ka gümnaasiumikohtade puudujäägi. Me oleme neid uudiseid lugenud, et teatud piirkondades ei ole lastel lihtsalt gümnaasiumikohta, kuhu minna. 

Ja siin on ka mõned konkreetsemad küsimused haridus- ja teadusministrile sõnastatud. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head Riigikogu liikmed ja muud kuulajad! Vastan küsimuste kaupa sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esitatud arupärimisele, mis puudutab üldhariduse valdkonna rahastamist. Kuna küsimusi oli palju ja vastused on väga detailsed, siis ma loodan, et stenogrammis saab pärast neid numbreid otsides näpuga järge ajada, siin suuliselt öeldes need tõenäoliselt meelde ei jää. 

Esimene küsimus puudutab 2026. aasta riigieelarves ette nähtud vahendeid üldhariduse valdkonna rahastamiseks. Sealhulgas küsitakse õpetajate [töötasu]fondi kasvu võrreldes 2025. aastaga. Üldhariduse valdkonna rahastamise eelarveridu on kümneid ja kümneid ja kümneid. Ma kõiki siin ühekaupa läbi ei käi, toon välja olulisemad. 

Riigi pidada olevate üldhariduskoolide kuludeks ja ka nende munitsipaalkoolide ülalpidamise kuludeks, mis õpetavad rahvusvahelise õppekava alusel, on kavandatud 93,8 miljonit eurot, mille sees on muuseas ka haiglaõppe tagamine, mida riik tervenisti rahastab. 2025/26. õppeaastal, käesoleval õppeaastal, tegutseb meil 43 riigi üldhariduskooli, sealhulgas ka rahvusvaheline Euroopa kool, mis on riigikool. Lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-dest 42 ja 82, munitsipaalkoolidele sätestatud alustest ja tingimustest, nähakse põhikoolide ja gümnaasiumide [pidamiseks] igal aastal riigieelarves ette sihtotstarbelised toetused õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukulude ning õpilaskodukohtade ja õppekirjanduse kulude katmiseks. Erakoolide toetus tervenisti kokku riigieelarves on 53 miljonit. Täpne toetuste jaotus muidugi selgub EHIS-e andmete põhjal 10. novembri seisuga, seda arvutust praegu veel tehakse. 

Nüüd, võrreldes 2025. aastaga on 2026. aasta eelarves õpetajate tööjõukulude kasvuks eraldatud täiendav summa 60,1 miljonit eurot. See summa jaotub erakoolide, riigikoolide ja omavalitsuste vahel. Selle 60 miljoni sees on õpetajate palga alammäära kasv 8,2% järgmisel aastal ja 2% ulatuses omavalitsustele suunatava diferentseerimisfondi kasv õpetajate karjäärimudeli rakendamiseks. 

Kodulähedaste algkoolide meetme jaoks on 2026. aasta eelarves kohalikele omavalitsustele ette nähtud 2 miljonit eurot. See on võrreldes möödunud aastaga sama summa. Sellel õppeaastal ei ole väiksemaid kodulähedasi algkoole märkimisväärselt juurde tekkinud. 2 miljonit eurot eraldatakse igal aastal kuni kuueklassiliste väga väikeste koolide toetamiseks, et omavalitsustel ei oleks sundi neid koole sulgeda. 

Vanglaõppe toetus on 0,7 miljonit, õpilaskodutoetus üldhariduskoolidele on ligi 1 miljon eurot. Riik teadupärast toetab õpilaskodu pidamist. Üldtoel oleva õpilase kohta on summa 2000 eurot, tõhustatud toel oleva õpilase õpilaskodukoha toetus on 2700 eurot ja eritoel oleva õpilase õpilaskodutoetus on 3400 eurot. 

Kokku on kohalikele omavalitsustele eraldatav üldhariduskoolide pidamise toetus peaaegu 500 miljonit eurot ehk suur summa. See on planeeritud kohalike omavalitsuste toetusfondis. Üldhariduskoolide pidamise toetus on mõeldud õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukuludeks, täienduskoolitusteks, õppekirjanduse soetamiseks, koolilõunaks ja koolide muudeks tegevuskuludeks, sealhulgas tõhustatud [toel] ja eritoel olevate õpilaste arvust lähtudes, et tagada vajalikud tugiteenused ja õppekorraldus. Tuletan meelde, et tõhustatud või eritoel [olevate] õpilaste pearaha [arvutatakse] koefitsiendiga neli, neile eraldatakse eraldi pearaha. 

Üks asi, mis tuleb meelde tuletada, on see, et vist mõni aasta tagasi suunati üldtoe vajadusega õpilaste haridustoetus, mis muidu eraldati ka toetusfondi kaudu, kohalike omavalitsuste tulubaasi. Seda on ligi 8 miljonit. See on kaasava hariduse lisarahastus, mida täna enam toetusfondis üldhariduse üldrahastuse all ei ole, sest see suunati omavalitsuste tulubaasi. 

Teine küsimus: "Milline on olnud Eesti Linnade ja Valdade Liidu arvamus nende vahendite osas eelarveläbirääkimistel?" Nii riigieelarve kui ka riigi eelarvestrateegia läbirääkimised valitsuskomisjoni ja Eesti Linnade ja Valdade Liidu vahel on lõppenud ning protokoll on ka allkirjastatud. Eesti Linnade ja Valdade Liit esitas seoses haridusvaldkonnaga eelarve läbirääkimistele kolm ettepanekut, mis räägiti läbi haridus- ja noorsootöö valdkonna riigieelarve läbirääkimiste töörühmas. ELVL-i ettepanekud olid järgmised. 

Esimene ettepanek oli toetusfondi vahendite väiksemate üksikkomponentide – seega mitte õpetajate palga – üleviimine tulubaasi. Selle ettepaneku kohta saan kohe öelda, et valmimas on väljatöötamiskavatsus. ELVL-iga on pikalt läbi räägitud, millisel moel saab nende väiksemate üksikkomponentide üleviimist tulubaasi teostada. See kokkulepe on ELVL-iga saavutatud ja ELVL-i juhatus on selle kokkuleppe heaks kiitnud. Nii et väljatöötamiskavatsus peaks lähiajal välja tulema. Eesmärk on 2027. aasta eelarvest tõsta haridustoetuse üksikkomponendid, välja arvatud õpetajate palk, omavalitsuste tulubaasi. See eeldab teatud lisavahendite juurdetõstmist, ühekordset lisavahendite juurdetõstmist, selleks et tulubaasis kasvama hakkaks. Aga see kokkulepe on tänaseks ELVL-iga saavutatud. Ma tulen lähinädalatel loodetavasti ka fraktsioonidesse tutvustama kokkulepet, mis tingimustel tegelikult tõstetakse üldhariduse toetusrahad omavalitsuste tulubaasi. 

Teine ettepanek oli koolilõuna toetuse suurendamine juhul, kui toetusfondi vahendeid ei viida üle tulubaasi. Aga kuna see viiakse üle, siis koolilõuna toetuse suurendamine riigieelarves ei olnud plaanis. 

Kolmas ettepanek oli muuta õpetajate töötasu rahastamise põhimõtteid, tõstes metoodikas erituge saavate laste [pearaha] arvestuse aluseks olev koefitsient viiele ehk siis neljalt viiele. 

Nagu ma ütlesin, toetusfondi toetuste tulubaasi viimiseks on see alatöörühm oma töö lõpetanud. Seda juhtis Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Kokkulepe ELVL-i juhatusega on sellel teemal saavutatud ja praeguse ajaplaani kohaselt viiakse väiksemad toetused, sealhulgas koolilõuna toetus, kohalike omavalitsuste tulubaasi 2027. aastaks. 

ELVL ja kohalike omavalitsuste esindajad on osalenud 2025. aastal ka õpetajate töötasu alammäära konsultatsioonidel. Tahaksin siinkohal väga kiita kolme omavalitsust, kes olid läbirääkimistel laua taga. Need olid Lüganuse, Kohtla-Järve ja Kose. Üldiselt ELVL toetab õpetajate töötasu kasvu, kuid küsimus on selles, kui suur see tõus tuleb. 17. septembril toimunud alammäära konsultatsioonidel tõdes ELVL-i esindaja, et praegu on nad [seisukohal], et 10%-line palgafondi tõus oleks keeruline realiseerida, arvestades tõsiaja, et sellega kaasneb ka teiste töötajate palgaootus. Kohalikud omavalitsused on toetanud pigem diferentseeritava osa kasvu, mida 2026. aastaks planeeritakse senise 20% asemel 22%-ni. Siiski, nendel palga alammäära konsultatsioonidel haridusminister ja õpetajate esindusorganisatsioonid ja ametiühing jõudsid kokkuleppele või õigemini tõdeti protokolliliselt, et riik suurendab 10% ulatuses palgafondi, vaatamata sellele, et ELVL tõdes, et selline palgafondi tõus on neile teiste töötajate palgafondi tõusu kõrval siiski liiga kõrge. Nii et nad ei pruugi sellise tempoga oma eelarvetes kaasa tulla. 

Kolmas küsimus on kui suur on õpetajate keskmise brutopalga planeeritud kasv 2026. aastal. 2026. aastal tõuseb õpetajate [palga] alammäär 1820 eurolt 1970 euroni ehk kasvab 8,2%. Õpetajate arvestuslik keskmine brutopalk tõuseb 2400 euroni. Aga see on arvestuslik, see moodustab 110% Eesti keskmisest. See ei ole 120%, see on 110%. Ent arvestuslik summa on suurem kui Eesti keskmine. 

Lasteaiaõpetajate palga riiklik toetus on jätkuvalt 16 miljonit eurot, eelmine aasta sai sinna 1 miljon lisatud, nii et see summa ei ole muutunud. 

Nii, viies küsimus on … Kas ma jätsin midagi valesti vahele? Ei. "Millises mahus on riigieelarves ja riigieelarve strateegias ette nähtud vahendeid üldhariduse muude kulude katmiseks (nt tugispetsialistid, koolivõrgu korrastamine, digiõpe ja õppevahendid)?" Täiendavaid rahasummasid 2026. aasta eelarves ei ole ette nähtud. Aga 2025. aastal, sellel aastal oleme me [2026. aastasse] üle kandnud 10 miljonit eurot kohalikele omavalitsustele digiõppe õppevahenditeks, arvutipargi täiesti uuendamiseks. 3 miljonit lisavahendeid andsime kohalikele omavalitsustele loodus- ja teadusõppe vahendite soetamiseks ja teise 3 miljonit eraldasime kohalikele omavalitsustele ja koolipidajatele, ka erakoolidele kokku liikumisõpetuse vahendite soetamiseks – ükskõik, kas need on suusad, uisud või mis iganes on vajalikud selleks, et kool saaks liikumisõpetust korraldada. Selleks eraldati 3 miljonit. Nii et kokku sai 16 miljonit käesoleval aastal täiendavalt koolipidajatele eraldatud õppevahendite soetamiseks, seda küll sihipäraselt digi-, liikumise ning loodus- ja teadusvaldkonna õppevahendite soetamiseks. 

Kuues küsimus: "Kuidas on kavas tagada, et omavalitsused suudavad õpetajate palgatõusu oma eelarvetes täielikult rakendada, arvestades koolivõrgu ja rahvastiku regionaalseid erinevusi?" Õpetajate palga tõusu peavad [omavalitsused] rakendama, kuna palga alammäär kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega kohustusena, mida kõik koolipidajad peavad täitma. Täiendavad 22% diferentseerivaid vahendeid eraldatakse omavalitsustele riigieelarvest ja selle sees on ühtlasi karjäärimudeli rakendamine. Karjäärimudel rakendub eeldatavasti kõikidele õpetajatele uuest õppeaastast ehk 1. septembrist 2026. Aga nende õpetajate puhul, kellel täna juba on kas meisterõpetaja või vanemõpetaja kutse, loodetavasti saab seda juba varem hakata rakendama. Nii et koolipidajatel on kohustus õpetajate palkadeks eraldatud summad ka palkadeks välja maksta, sealhulgas saab seda raha kasutada ka tugispetsialistide palkade maksmiseks. 

Viimane küsimus: "Kas ja kuidas kavatsete muuta vastutust ja rahastust põhikoolide ja gümnaasiumide osas?" Nii nagu ma ütlesin, üldhariduse üksikkomponentide rahastuse osas on väljatöötamiskavatsus valmis. Loodetavasti jõuab see kohe järgnevatel nädalatel teieni ja me käime ka fraktsioonides seda arutamas. 

Teine suurem teema on gümnaasiumi osas vastutuse ülevõtmine riigile. Ka seal on väljatöötamiskavatsus tegelikult peaaegu valmis. Kuna see on eeldanud väga palju analüüse – koolivõrgu analüüsi, rahastuse analüüsi, taristu analüüsi, transpordivõrgu analüüsi, sotsiaal-majanduslike mõjude analüüsi ja õpilaste prognoosi analüüsi –, siis nende analüüside tervikpildi kokkupanemine on lihtsalt suur töö. Ma ei ole kiirustanud sellega, sellepärast et tegemist on väga fundamentaalse otsusega, mis mõjutab märkimisväärselt 30 000 last Eestis. Seda otsust ei saa teha ilma põhjalike analüüsideta. Kõikide nende analüüside komponendid ei ole veel lõplikult valmis, nii et see väljatöötamiskavatsus alles valmib, see on tööprotsessis. Nagu ma ette lugesin, on umbes kaheksa analüüsi, erinevate komponentide analüüsi, mis tuleb läbi arvutada. Tuleb olla kindel, et kui selline muudatus teha – ma arvan, et see on põhimõtteliselt õige –, siis see ei mõjuta negatiivselt neid 30 000 last, kellele peab olema kättesaadav keskharidus üle Eesti võrdväärselt. Kuigi jah, nendest 30 000 lapsest on peaaegu 70% muidugi kahes maakonnas: Harjumaal, sealhulgas Tallinnas, ja Tartumaal. Mujal Eestis on gümnaasiumiõppekohti päris väheseks jäänud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Kui lubate, siis ma küsin natukene teise rakursi alt küsimuse. Palgad on kahtlemata väga oluline teema, aga ka töökoormus on see, mis tegelikult õpetajaid läbi põletab. Seoses üleminekuga on kindlasti töökoormus tõusnud väga paljudel õpetajatel mitte ainult üleminekukoolides, vaid ka eestikeelsetes koolides, kus on ühes klassis nii erineva emakeelega lapsi kui ka erinevate oskuste, võimaluste ja vajadustega lapsi. [Pean silmas] ka eesti keele oskust. Äkki te annate väikese ülevaate, millised on plaanid nende koolide lisarahastusega? [Mõtlen] plaane, mis toetaksid veelgi üleminekut, aga ka neid koole, mis on eelkõige eestikeelsed koolid, aga kuhu on tulnud väga palju muukeelseid lapsi.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tegelikult alustaksin üleüldisest õpetajate töökoormusest, see ei ole ainult üleminekukoolide mure. Üleüldine õpetajate töökoormus on ilmselgelt liiga suur ja üks olulisimaid põhjuseid õpetajate ametist lahkumiseks on läbipõlemine. Läbipõlemine tuleneb sellest, et ülesanded, mis antakse, ja aeg nende ülesannete teostamiseks lihtsalt ei ole omavahel kuidagi kooskõlas. Eks siis aega tegelikult ei ole, ootused on üle võimete, üle ajaliste võimete. Õpetajaametis on see muutunud üsna tavapäraseks, et ootused õpetaja tööle on üle selle piiri, mis õpetajale ajaliselt nende ootuste täitmiseks on. 

Haridusleppe läbirääkimistel oli see üks pikema arutelu punkte. Koolipidajatega arutati, kuidas kokku leppida õpetajate töökoormuse regulatsioonis. Teadupärast meil ei ole üleriigilist regulatsiooni, mis meil kunagi tarifitseerimissüsteemina eksisteeris. See tühistati 2013 ja see oli, ma arvan, õige otsus. Koolipidaja ja kool ise, koolijuht on ju pigem see, kes õpetajate töökoormust kujundab. Õpetajatel on väga erinevad ülesanded koolis. See tarifitseerimissüsteem oli lihtsalt liiga range raamistik, mis ei võimaldanud täita kõiki ülesandeid ja arvestada kõiki ülesandeid, mida koolis täideti. 

Kahjuks on aga samal ajal see ilma igasuguste raamideta, ilma lõputa ülesannete loetelu, mis täna eksisteerib, viinud selleni, et õpetaja on olukorras, kus tema ametijuhendis olevatel ülesannetel ei ole lõppu. Need hõlmavad mitu lehekülge ja lõpus on punkt 10 ja veel kolm punkti, kuhu võib lisada kõiki muid ülesandeid, mis võimalik on. Selleks, et ei oleks neid kolme punkti seal lõpus, et õpetajate ülesanded oleksid võimalikult selged, [oleks teada], mis on õpetaja ülesanne ja mis ei ole õpetaja ülesanne, me lõpuks haridusleppes leppisime kokku [mitu] olulist asja. Ma väga loodan, et ka need koolipidajad, kes haridusleppele alla ei kirjutanud, siiski täidavad seda. 

Üks oluline asi oli see, et kontakttundide arv, kui palju õpetaja peab tunde andma – seal on piirid. Õpetajal ei saa see olla lõputu. Täiskohaga töötav õpetaja, kellel on 35 tundi tööaega nädalas, ei saa anda rohkem kui 20 või 21 kontakttundi. Kõik, mis sealt üle läheb, on ilmselge ülekoormus. Isegi 20 või 21 tundi klassis, kus sul on 24 õpilast ja sa pead diferentseerima õpet, on tegelikult väga suur koormus. Aga see oli nii-öelda maksimumpiir, mille me kokku leppisime, et ärme palun sellest üle lähe. Tänane norm on paljudel koolipidajatel 23 või 24 tundi tegelikult õpetajatel klassi ees. Nii, see on üks asi. 

Teine asi, mis me kokku leppisime, oli see, et õpetajal on õigus ennast välja lülitada. Kui õpetaja tööpäev lõpeb kell 16.30 näiteks töölepingu või kooli kodukorra järgi, siis kell 18.00 või kell 19.00 õpetaja ei pea sõnumitele või meilidele vastama, ta ei pea olema 24/7 kättesaadav. Ta ei ole selles mõttes kiirabiarst, kes peab valves olema. Õpetaja valve ei saa kesta kogu selle ametliku tööaja. See on oluline, et koolipidajad ja kooli juhtkond õpetajat säästaks sellega. Õigus ennast välja lülitada peab igal inimesel olema ja õpetajal peab ka see õigus eksisteerima. 

Kolmas asi, mis me kokku leppisime, oli see, et kui omavalitsustel tekib olukord, kus nad peavad klassi panema rohkem kui 24 last – tänane seadus hoolekogu nõusolekul seda lubab –, siis õpetajal peaks juures olema kindlasti abiõpetaja. Kui ikkagi klassi suurus on läinud erinevatel objektiivsetel põhjustel liiga suureks, siis õpetaja ei ole klassi ees üksi, vaid tal on seal kohustuslikus korras abiõpetaja. See natuke vähendab koormust. 

Ja neljas suur asi on õpetajate karjäärimudel. Karjäärimudelis on erineval karjääriastmel oleval õpetajal eri tüüpi ülesanded. Me peame suutma diferentseerida selle järgi, et kui õpetaja on alustav õpetaja, siis me ei anna talle ülesandeid, mis alustava õpetaja jaoks tähendavad garanteeritud läbipõlemist: keeruline klass, väga suur hulk erivajadusega lapsi, liitklasside õpetamine jne. Alustaval õpetajal peab olema tugi, tal peab olema 25% aega tegeleda enesearendusega. Nii et ma väga loodan, et see karjäärimudel, mille korral erinevatel karjääriastmetel olevate õpetajate tööülesanded on selgemini sõnastatud ja ka ootused nende pädevustele on selgemini sõnastatud, vähendab natukene valede ootuste kujundamist, mis tihti on see põhjus, miks õpetajad läbi põlevad. 

Ja nüüd eestikeelsele õppele üleminekust. See on üks suurima rahastusega haridusreforme, mis me ajaloo jooksul teinud oleme. Selle eelarve on orienteerivalt 50–70 miljonit aastas. Suur osa sellest on seotud õpetajatele täiendavate palga[summade] maksmisega Ida-Virumaal, aga ka toetuse maksmine nendele eestikeelsetele koolidele, kus on väga suur hulk mitte emakeeles õppivaid lapsi. Nii lasteaedadele kui ka eesti koolidele makstakse eritoetust, täiendavat raha, selleks et õpetajad saaksid kas abiõpetaja või lapsed saaksid eesti keele abiõppe, selleks et nad jõuaksid keeleliselt nõutavale tasemele. 

Soovitus on olnud koolipidajatele väga konkreetne. Kui klassis on väga erineva keeletasemega lapsed – ei ole tegemist ainult ühe lapsega, kelle keeleoskus on nõrk, vaid seal on ikkagi märkimisväärne hulk lapsi, kelle keeleoskus ei vasta klassis läbitava õppematerjali puhul vajalikule keeletasemele –, siis tuleks siiski diferentseerida õpet erinevates keelegruppides. Need lapsed, kes ei valda eesti keelt, ei saa õppida samas tunnis samasuguse metoodika ja lähenemisega, nagu õpivad need lapsed, kelle jaoks eesti keel on emakeel. Meil on olemas metoodikad, mismoodi õpetada eesti keeles keelekümblusõppe abil või LAK-õppe metoodika abil neid lapsi, kes ei valda eesti keelt. Nii et ka eestikeelsetel koolidel tuleks õpet rohkem diferentseerida ja selleks need täiendavad vahendid on neile ka selle reformi eelarve kaudu suunatud.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Kindlasti tunnustan selle eest, millega ise kunagi olen tegelenud, see on teatud toetusfondi summade üleviimine tulubaasi. Sellest on olnud juttu siin vist vähemalt kümme aastat ja see on tavaliselt põrkunud just ministeeriumi vastuseisule, aga mõnel pool ka omavalitsuste vastuseisule. Kardeti just nimelt, et kui palga[raha] läheb tulubaasi, siis tuleb võtta ka need kohustused tööandjana ja hakata palkade teemal läbi rääkima jne, jne. Eks ta loomulik oleks, et see kunagi sinna jõuaks. Aga igal juhul on hea seegi, et need väiksemad read saaksid tulubaasi üle viidud. Siis omavalitsuse otsustusõigus suureneb ja sildid võetakse maha, saabki raha vabamalt kasutada. Iga aasta ei ole võib-olla õpikuid vaja, on näiteks tugiõpetajat vaja. 

Aga minu küsimus on lasteaiaõpetajate ja huvihariduse õpetajate kohta. Kui see haridusleppe läbirääkimine oli, siis kas ka nende õpetajate palgatase või selle perspektiiv [oli jutuks] näiteks haridustöötajate liidu tõstatatuna?

Aitäh küsimuse eest! Haridusleppes me leppisime alguses kohe kokku, et me räägime üldhariduse õpetajate töötingimustest, koormusest ja karjäärimudelist. See oli esialgne kokkulepe, et me ei valguks laiali. Ka selle kokkuleppe puhul võttis aasta aega, et need asjad omavahel läbi rääkida. 

Nii et lasteaiaõpetajate ja huvihariduse õpetajate olukorda me haridusleppe läbirääkimiste raames ei arutanud, küll aga leppisime kokku, et me jätkame nendel teemadel arutelu. Meie peamine fookus oli kutsehariduse õpetajate karjäärimudel ja palgamudel. Seal me oleme need muudatused teinud. Kutseharidusasutuste rahastamise süsteemi määruse muudatus on kohe-kohe allkirja saamas ja me hakkame rahastama kutseharidusasutusi sama põhimõtte alusel, nagu me rahastame gümnaasiume, kus neil on miinimumpalk pluss 22% diferentseerimisfondi, selleks et diferentseerida palkasid. Kutseõpetajatele, kes üldharidust annavad kutseõppeasutustes, hakkab kehtima samasugune karjäärimudel.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab kaasava hariduse rahastamist ja sellega kaasnevat. Jätkuvalt tuleb koolidest sõnumeid, et õpetajad põlevad läbi. Üks põhjus on see, et ei ole piisavalt tuge, mis kaasava haridusega peaks kaasnema. Kas te saaksite kirjeldada seda olukorda? Kui ma ise olin veel linnapea, siis aastal 2023 oli selgelt reaalne alarahastus selles osas, mida riik andis toetuseks omavalitsusele. Seda võin kindlalt kinnitada. Kas see olukord on vahepeal paranenud? Kas te olete läbi viinud mingid konkreetsed uuringud? Kui mingi konkreetne kool on seda väitnud, kas te olete selle kooli põhjal andnud mingeid konkreetseid soovitusi ja arvate, et see nii ei ole? Mis see olukord on ja mis need sammud on? Me ei saa kõiki õpetajaid läbi põletada.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma oma esimestes vastustes ütlesin, et on ära unustatud see, et kaasava hariduse üldtoe raha anti kohalike omavalitsuste tulubaasi ära. See anti sinna tulubaasi ära täpselt selle kokkuleppega, et riik ei pea vastutama selle eest. See vastutus peab olema selge. Ainuke asi, mis ei ole tulubaasis, on eritoe ehk tõhustatud toe ja eritoe vajadusega lapsed. Aga kogu see raha, mis puudutab üldtoe vajaduse puhul kaasavat haridust, anti kohalike omavalitsuste tulubaasi ära. See tõsteti sinna sisse. See kokkulepe toona oli, et see raha anti kõik sinna ära anti sellesama eesmärgiga, et me ei hakka seda tekki kiskuma, et kes tegelikult peaks koolide rahastamise eest vastutama – kus on vastutus, kus on kohustused ja kus on ressursid. Ma ei mäleta seda aastanumbrit, millal see tulubaasi üle kanti, aga täna enam riigi poolt üldtoe vajadusega laste jaoks haridustoetuses eraldi komponenti ei ole. See anti ära omavalitsuste tulubaasi.  

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma arvan, et hea kolleegi Anti Allase kui kogenud omavalitsusjuhi küsimus illustreerib hästi seda muret, mis ka minul on, samuti seda, miks ma ei jaga seda optimismi, et automaatselt tulubaasi antav haridusraha lahendab kohe kõik probleemid, mis meil üldharidusega kaasnevad. Minu küsimus teile on see, et kuidas ministeeriumi [arvates] kõik Eesti lapsed, olenemata sellest, millises Eesti omavalitsuses nad üldhariduskoolis käivad, saaksid klassis enda ette motiveeritud ja hästi tasustatud õpetaja. Ja kuidas [leida kooli] motiveeritud ja hästi tasustatud tugispetsialistid ja huvihariduse õpetajad, kes on korralikult, konkurentsivõimeliselt tasustatud, samuti noorsootöötajad, kes oleks valmis mitteformaalse hariduse valdkonnas tuge pakkuma? Kuidas on seda omavalitsustevahelist ebavõrdsust võimalik ennetada?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui ma arvaksin, et üldhariduse tegevustoetuse raha üleandmine tulubaasi lahendab kõik probleemid hariduses, siis ma oleksin väga naiivne. Õnneks ma seda ei arva. Aga ma arvan, et see tegelikult teeb selgemaks vastutuse – praegu on see väga segane –, kelle käes tegelikult on vastutus üldhariduse kohustuste puhul. Õpetajate streigi ajal oli väga selgelt näha, et see segadus on jätkuvalt. Me ei suuda kokku leppida, kes vastutab selle eest, et õpetajad ei oleks ülekoormatud. Tööandja on justkui koolipidaja, aga rahastuse garanteerib riik ja selles asjas on väga suur pinge tegelikult sees. Minna riigina reguleerima töölepingu tingimusi ei ole minu arvates õige. See on liigne tsentraliseerimine. 

Nii et me peaksime neid vastutuse ja kohustuse pingeid leevendama, aga see ei lahenda ära kõiki üldhariduses olevaid probleeme. Ma pole [vastupidist] ka kunagi väitnud. Jumal hoidku selle eest! Eestis on üldiselt kõik uuringud, mida on teinud näiteks Arenguseire Keskus, aga ka Tallinna Ülikooli haridusteadlased, samuti PISA uuring ise, näidanud, et hariduslik ebavõrdsus Eestis ei jookse omavalitsuste piire pidi. Ka meie põhikooli lõpueksamite tulemused näitavad seda. Ei ole nii, et on heade omavalitsuste head koolid ja halbade omavalitsuste halvad koolid. 

Me oleme teiega siin saalis seda mitu korda arutanud, et [pilt ei erine] tegelikult omavalitsuste kaupa, vaid koolide kaupa. Ka ühe omavalitsuse sees võib kooli ja kooli vahel väga suur vahe olla. Nii huvihariduse kättesaadavuses, selles, kas noorsootöö ulatub koolini või ei ulatu, kui ka õpetajate palkades võib ühe ja sama omavalitsuse sees olla päris märkimisväärne erinevus. Ja päris tihti – mitte alati, aga päris tihti – on see seotud kooli juhiga, eks ole. Kooli juht on väga märkimisväärne isik kõiges, mis puudutab õpetajate töötingimusi, kogu kooli õhkkonda ja võrgustikku, kogukonna kaasatust kooli tegevusse ja paljut muud.  

Nüüd, Eesti üldhariduse rahastusskeem on selline, et täiendavaid vahendeid eraldatakse geograafiliselt tõmbekeskustest kaugemal olevatele koolipidajatele ehk nendele, kes asuvad kaugemal ja hõredama asustusega aladel. Sinna pearaha eraldades kasutatakse suuremat koefitsienti. Aga hariduslik ebavõrdsus ei ole seotud geograafiaga, nagu ma olen mitu korda öelnud, see on seotud hoopis teiste teguritega. Selle tõttu küsimus meie hariduse rahastamisel tervikuna, mille eest vastutab riik, eks ole, on pigem see, kas me peaksime rahastamisel senisest rohkem arvestama haridusliku ebavõrdsuse komponenti ja vähem puhast geograafilist komponenti. Praegu on tähtis puhas geograafiline ehk regionaalne komponent. See koefitsient arvestab asustustihedust, mitte seda, kas koolis on vaja eraldi vahendeid selleks, et hariduslikku lõhet vähendada. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Raha on tõesti pandud palju [koolides] eesti keelele üleminekule. Need probleemid paljudes kohtades aga üha kasvavad ja nende hulka kuulub ka tahtmatus. Võtame ühe näite: Kohtla-Järve slaavi koolis lihtsalt süüakse välja eesti õpetajad, kes on sinna heast tahtest läinud panustama sellesse reformi. Kooli juhtkond tegeleb töökiusuga. Muuseas, kaheksa õpetajat kirjutas linnavalitsusele kirja, et asi on päris käest ära. Ja nii järjest ja järjest. Ka Postimees kirjeldab seda olukorda päris ehedalt. Üks õpetaja tõdes, et kui kümnes klassikomplektis ainult kümme last saavad eesti keelest aru, siis on õpetamine topeltkeeruline. Kuidas siis olla toeks nendele õpetajatele, kes tõesti lähevad patriotismist ja teie reformi toetamiseks Ida-Virumaale? Neid lihtsalt süüakse välja. Mida teha?

Ma olen väga nõus sellega, et Ida-Virumaa puhul üks asi on õpetajatele palgatoetuse maksmine, mis motiveerib – ja mitte ainult palgatoetus, vaid väga palju see reform ise – eestlasi ja teisi eesti keelt väga hästi oskavaid inimesi valima õpetajaameti. Viimase kahe aasta jooksul on seda teinud 500 inimest. 500 inimest on läinud Ida-Virumaal tööle õpetajana, kuigi nad varem õpetajana töötanud ei ole või siis ei ole pikka aega õpetajana töötanud. Nad on leidnud tee kooli, sellepärast et see reform ise ja ka palgatoetus motiveerib. 

Aga üks asi on kooli tööle minemine ja selle otsuse tegemine, teine asi on koolis töötamine. Koolikultuurid, eestikeelne kultuuriruum ja venekeelne kultuuriruum on teatud teemade puhul ja ka töökultuurilt omavahel, noh, ma ei taha öelda, et konfliktis, aga [valitsevad] erinevad arusaamad. See vastab tõele. Selleks, et need töökultuurid üksteisele lähemale liiguksid, ei lähe ühte õppeaastat. See võtab aastaid, et need töökultuurid üksteisele lähemale liiguksid. Kui me mitte midagi ei teeks, siis need kaks erinevat töökultuuri kestaksid edasi. Need on Eestis üle 30 aasta kestnud, väga erinevad lähenemised töötajatele, organisatsiooni toimimisele. Aga mitte ainult, õpilastele ka. Selle kohta on mitu uuringut. Maria Erss on näiteks teinud mitu uuringut, võrrelnud eesti ja vene gümnaasiumi õpilasi ja seda, kuidas nad on näinud oma võimalusi avanevat tänu toetusele õpetajate ja koolide poolt. [Tulemused] on väga erinevad. 

Nii et lihtsalt vastuseks teie küsimusele julgen väita, et neid õpetajaid tuleb toetada, eestikeelsele õppele üleminekut tuleb jätkata. Seal ei tohi teha rutakaid emotsioonidel baseeruvaid samme tagasi, vaid jooksvalt, nii nagu reformi kulgedes probleemid tekivad, neid tuleb lahendada. Aga see võtab aastaid, nii nagu see üleminek ise, nii nagu eesti keele oskuse paranemine, õppeviiside, õppemeetodite muutumine. See kõik võtab lihtsalt kaua aega.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana tagasi kolleeg Jaak Aabi. Palun!

Tänan, austatud esimees! Tänan lugupeetud ministrit põhjalike vastuste eest! Eks me kõik ju jälgime, mis hariduspõllul toimub. See mõjutab meid kõiki ja on kindlasti aktuaalne, sest lisaks sellele, et me oleme Riigikogu liikmed, oleme ka lapsevanemad ja ehk ka juba vanavanemad. Kõiki Eesti peresid mõjutab see päris põhjalikult, kuhu haridus on suundumas. Mõned küsimused, kuhu me välja jõuame, siiski üleval on. 

Kohalike omavalitsuste tulubaasi teatud summade andmine on minu arust õige. Ma olen sellest kogu aeg rääkinud, sest siis vähemalt selle tulubaasi kasvu võrra need summad suurenevad. Kui see raha on toetusfondis, siis on nii, et üks aasta [summa] tõuseb ja siis jälle mitu aastat ei tõuse. Väga raske on omavalitsustel neid kulusid prognoosida. Ja lisaks tõesti see, et kui sul on sildid peal, et nagu vägisi pead just nimelt sellel otstarbel raha kulutama, siis see ei ole mõistlik ega ka efektiivne. Kui omavalitsus saab ise vastutada, küll ta siis oskab nende rahade üle paremini otsustada. Ei tea jah, milleks see ministeeriumi vastuseis nii suur oli. 

Kohalikud omavalitsused on pigem kahelnud just selle palgakomponendi osas. Kui oli soov palgavahendid üle anda, siis omavalitsused tõenäoliselt kartsid palgaläbirääkimisi. Sellist kompetentsi neil ei ole, aga seaduse tasandil linnade ja valdade liidul õigust [neid esindada] ka ei ole. Kõik omavalitsused peaksid vabatahtlikult [selle õiguse liidule] loovutama. 

Selle üle võib vaielda jah, see on tõlgendamise küsimus. Ju see tuleks seaduses täpsemalt määratleda. Kui selline volitus seaduse tasandil on, siis on see igatepidi mõistetav. Ja muidugi, linnade ja valdade liidul tuleb vastav kompetents välja arendada. Ka see nõuab ressurssi, et pidada neid palgaläbirääkimisi ja esindada kõiki omavalitsusi. See tundubki väga keeruline või siis ei ole kohe vastuvõetav. Aga ma arvan, et sinnapoole asi tegelikult ikka peaks liikuma. Koolipidajad – riik oma koolide puhul, omavalitsused oma koolide puhul, lisaks erakoolid – ongi läbirääkimiste laua taga ja peavad läbirääkimisi. Nii see mõistlik on vähemalt palga miinimumastmete üle otsustamisel. Mis sealt edasi, on juba seaduste, muude seadusandlike aktide, määruste või omavalitsuste või koolipidajate enda otsustada. 

Ma usun, et kui tõesti see pingutus, mida me kõik tahame hirmsasti teha, [õnnestub], kui see tase 120% Eesti keskmisest saavutatakse, siis võib-olla omavalitsused on ühel hetkel nõus need palgavahendid üle võtma, kui need on juba sellel tasemel. Ja siis nad juba vaatavad ise, kuidas sealt edasi minnakse. Siis ongi see põhimõtteliselt nende vastutus ja otsustus. 

Mina pooldan sellist süsteemi. Ma ei poolda sellist tsentraliseeritud süsteemi, et kõike peab otsustama ministeerium, ka palgavahendite jaotamist peab otsustama minister või ministeerium. Siis käib üks tõeline sõda ja siis on alati võimalik kedagi mõjutada. Ka ametiühing saab aru, et lihtsam on hakata mõjutama kohe ministrit. Ja siis me loeme neid pealkirju ja on meeleavaldused ja nii edasi. Seni, kui palgatase on madal, ega ma ei ütle, et need meeleavaldused on valed. Kui on kunagi kokku lepitud, et sinna suunas me liigume, siis kindlasti on õpetajate esindusorganisatsioonidel, ametiühingul õigus seda nõuda. Kui seda ei ole saavutatud, siis peavad poliitikud endale otsa vaatama. 

Mis puudutab veel erinevaid teemasid, siis lasteaiaõpetajate ja huvihariduse õpetajate puhul võib küll öelda, et alusharidus ja lastehoid on seaduse järgi omavalitsuste kohustus. Lihtsalt see üks osa palgavahenditest ja -toetusest teenis tõesti seda väga õiget ja õilist eesmärki, et saaks lasteaiaõpetajate tasu õpetajate töötasule järele aidata. See toimis, see aitas järele. Ju siis tulevikus on see kohaliku omavalitsuse kui selle kohustuse täitja kokku leppida oma töötajatega. Kollektiivlepingud tegelikult toimivad ju mõnes omavalitsuses päris hästi, näiteks Tartu linnas, nagu ma tean. Seal lepitakse kokku ka lasteaiaõpetajate töötasu, mitte ainult kooliõpetajate töötasu. 

Igal juhul on väljakutseid palju. Koolivõrgust ma pikalt ei hakka rääkima. Eks paljugi oleneb sellest, mis selle vastutusega saab. Ja kindlasti ootame huviga ka neid VTK-sid, mis puudutavad nii gümnaasiumihariduse kohta tehtavaid otsuseid kui ka raha tulubaasi üleviimise …

Kas soovite lisaaega?

… valemeid ja mudeleid. Siis oskame neid ka täpsemalt kommenteerida. Aitäh!

Aitäh! Ja siiras tunnustus, Jaak Aab, et väga täpselt viis minutit oli see sõnavõtt läbirääkimistel. rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie teise päevakorrapunkti käsitlemise. 

Aga liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Züleyxa Izmailova, Ester Karuse, Helmen Küti ja Heljo Pikhofi poolt haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine kohustuslikus õppekavas olevate tegevuste rahastamise kohta lapsevanemate poolt. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Aitäh, lugupeetud minister! Ma väga vabandan, et mul hääl täna selline on, aga töö vajab tegemist. 

Meie, sotsiaaldemokraatide üle antud arupärimine puudutab selle kuu alguses ka meediast läbi käinud juhtumit Gustav Adolfi Gümnaasiumis, kus kohustusliku õppekava osaks olnud tundide eest küsiti lastevanematelt lisatasu. Hariduslikust ebavõrdsusest on räägitud viimase aasta jooksul üsnagi palju ja selle kohta on tehtud ka erinevaid uurimistöid. Need näitavad konkreetselt, et lastevanemate sotsiaal-majandusliku olukorra ja hariduse kättesaadavuse vahel on otsene seos. 

Üldhariduskoolides ei tohiks tekkida olukordi, kus kohustuslikus õppekavas olevate tegevuste eest peavad lapsevanemad maksma, sest see viib selleni, et õppetöös osalemine sõltub otseselt lastevanemate majanduslikust olukorrast. Nagu ka minister on varem välja toonud, kõik lapsed [peavad] kohustuslikust haridusest võrdselt osa saama. Seda on välja toonud juba kümme aastat tagasi nii õiguskantsler kui ka Riigikontroll. 

Palume ministril nendele küsimustele vastata ja ehk minister on nii kena, et ta loeb need küsimused ise ette. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija ja Riigikogu liikmed! Väga tänan selle teema tõstatuse eest, sest see on tekitanud väga palju ühiskondlikku arutelu selle üle, millises ulatuses ja kuidas võiksid lapsevanemad panustada kohustusliku hariduse andmisesse ja millises ulatuses tegelikult seda kohustust lapsevanematele tekitada ei tohi. Tegelikult on see ammu, nagu te ka viitasite, juba kümme aastat tagasi Eestis läbi vaieldud teema. Esiteks on meil selle kohta suhteliselt selge sõnastus põhiseaduses, mis ütleb, et kohustuslik haridus Eestis on tasuta. Täpselt samamoodi on selles osas üsna selge põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. [On teada] õiguskantsleri seisukoht selle kohta ja olemas on ka väga põhjalikult juba ammu ette valmistatud Haridus- ja Teadusministeeriumi juhend, mis meie kodulehel ammu eksisteerib. Selles on kõik need juhtumid kirjas, mis osa õppetööst on kohustuslik ja peaks olema tasuta ning mis ei ole kohustuslik ja mille eest võib lapsevanema panust küsida. Küsimused, mida arupärija küsis, olid järgmised. 

Esimene küsimus: "Kas Gustav Adolfi gümnaasiumi tegevuse osas esitatud lapsevanema kaebus on pigem erandjuhtum või peab ministeerium sageli sarnaste küsimustega tegelema?" Gustav Adolfi Gümnaasiumi kaebus on eriline selles mõttes, et kooli juht reageeris ministeeriumi suunisele mitteseaduslik praktika lõpetada viisil, mis andis kooli kogukonnale segaseid signaale ja osalt vale [sõnumi], justkui ministeerium oleks teatris käigud ära keelanud. Seda, et kõik vanemate kaasrahastusega seotud tegevused tuleks lõpetada, ei ole ministeerium koolile suunisena esitanud. Lõpetada tuleb õppekava täitmisega seotud tegevuste eest vanematelt raha küsimine. Kui koolis soovitakse korraldada vabatahtlikke tegevusi või huvitegevust, siis selleks on vanemate osaluse küsimine igal juhul lubatud. Kool saab vajaduse korral kasutada ka Haridus- ja Teadusministeeriumi juhendmaterjali. Meie juhendmaterjal toob välja olulisemad põhimõtted, millest lähtuda koolides lapsevanemate raha kaasamisel ja õpilastele tasuliste tegevuste kavandamisel. 

Küsimusega, kas tohib lapsevanematelt õppetööga seotud tegevuseks raha küsida, on ka varasemalt ministeeriumi poole pöördutud, kuid seda ei saa pidada väga sagedaseks pöördumiseks. Selliseid pöördumisi on aastas kümmekond ja peamiselt jäävad need õppeaasta algusesse, kui koolid teevad lapsevanemate koosolekuid. Ja küsinud on tegelikult ka koolid ise, et saada ministeeriumilt nõu, kuidas mingites olukordades õigesti toimida. Ei saa öelda, et tegemist on sagedaste pöördumistega, aga siiski mitte üksikutega. Igal õppeaastal selguse saamiseks neid ministeeriumi poole tehakse. 

Teine küsimus: "Kui kaebuseid väga palju ei esitata, siis kas ministeeriumi poolt on tagatud regulaarne järelevalve koolide üle, et kohustusliku õppetööga seotud tegevused oleksid tasuta?" Ministeerium regulaarset järelevalvet koolide töö üle ei tee. Meie järelevalve toimub kahes vormis. Üks on temaatiline järelevalve. Viimased kolm aastat on temaatiline järelevalve olnud seotud eestikeelsele õppele üleminekuga. Teine on üksikjuhtumite järelevalve, mis on seotud kas kaebuste või mingite erijuhtumitega, mille korral ministeerium peab tegema järelevalvet. 

Erinevalt paljudest teistest riikidest, kus on püsiv ja pidev järelevalve, meil seda ei ole. Meie järelevalve maht on väike, ka meie järelevalveosakonna inimeste arv on väike. Nii et ministeerium regulaarselt pidevat järelevalvet ei tee. Järelevalvet tehakse siis, kui laekub mingi teade. Antud juhul teade laekus lapsevanemalt, mille peale ministeerium ka järelevalve tegi. 

Aga rahastamise õiguspärasust ehk seda, kas kooli poolt on tagatud piisavad vahendid õppetöö läbiviimiseks, peab tegelikult jälgima hoopis koolipidaja. Tema peab tagama, et selleks on eraldatud vahendid ja et neid vahendeid tegelikult ka õppetööks kasutatakse.

Kolmas küsimus: "Kas ministeerium on viimastel aastatel algatanud antud küsimuses järelevalvemenetlusi ning teinud ettekirjutusi rikkumiste kõrvaldamiseks?" Kui ministeeriumisse jõuab pöördumine, mis puudutab kooli tegevuse õiguspärasust, siis ministeerium edastab info vastava kooli pidajale, kes peab sekkuma või kooli juhendama. Ehk siis käitumisreegel on säärane, et sellise pöördumise peale esimene [reageering] ministeeriumi poolt ei ole algatada kooli suhtes järelevalve, vaid pöördutakse kooli pidaja poole, et ta täidaks seadust. Ministeerium annab oma hinnangu kooli tegevuse õiguspärasusele, mis on kooli pidajale abiks olukorra analüüsimisel ja lahendamisel. Antud küsimuses tegelikult ettekirjutusi tehtud ei ole. 

Neljas küsimus: "Kas ministeerium näeb vajadust teha muudatusi seadusandluses, et kohustusliku õppetegevuse tasuta printsiip oleks üheselt ja selgelt arusaadav?" Nagu ma ütlesin, seadusandlus on tegelikult selles küsimuses väga selge. Kohustuslikus õppetegevuses tasuta [osalemine] on üheselt ja selgelt sõnastatud ka seaduses ja põhiseadusega on sätestatud, et üldharidus peab olema kõigile tasuta. See tähendab, et põhikooli- ja gümnaasiumiharidus riiklikes ja kohalikes koolides ei tohi sõltuda sellest, kas vanemal on selle hariduse eest tasumiseks raha või mitte. 

Viies küsimus: "Milline on olnud selles küsimuses koostöö linnade ja valdadega ning kas antud probleemi on varasematel aastatel tõstatanud ka Eesti Linnade ja Valdade Liit?" ELVL-iga on meil tihe koostöö, oleme loomulikult arutanud hariduskulude küsimusi laiemalt. Aga nüüd oleme koostöös regionaalministeeriumiga just alustanud arutelusid kohalike omavalitsustega, et haridustoetuse komponendid viia omavalitsuste tulubaasi. Nii suureneb ka koolipidajate [õigus] otsustada hariduskulude üle, sealhulgas iga konkreetse kooli vajadustele vastavalt. 

Ja viimane küsimus: "Kas Haridus- ja Teadusministeerium on tõstatanud riigieelarve läbirääkimistel vajadust suurendada kultuuriranitsa meetme eelarvet? Selle meetme eelarve on juba aastaid olnud 1,5 miljonit eurot, millest peab jaguma terve Eesti põhikoolidele. Koolide hinnangul kultuuriranitsa fondi rahast enam ei piisa. See meede on aga eriti oluline kaugematest piirkondadest pärit noorte jaoks kooliväliste kultuurivaldkonna tegevuste toetamiseks." Olen väga nõus, et nendest vahenditest ei piisa. Kultuuriranits on küll Kultuuriministeeriumi toetusmeede. Minu teada on Kultuuriministeerium korduvalt ja korduvalt ka riigieelarve läbirääkimistel tõstatanud teema, et peaks suurendama Kultuuriranitsa toetusmeedet. Aga te kõik teate, mis seisus meil riigieelarve on. Haridusministeerium igal juhul toetab seda, kui Kultuuriministeerium leiab võimaluse seda toetust suurendada. Loodetavasti leiame me lahenduse ka transpordikuludele. Kaugemate piirkondade koolide puhul on peamine mure siiski transpordikulud, ja mitte ainult Kultuuriranitsa puhul, vaid ka näiteks loodusõppe õppekäikude puhul. Seda me loodame lahendada sellega, et meil on Norra ja Šveitsi toetusvahendid, mida me järgmistel aastatel püüame kasutada loodusõppekäikude transpordikulude katmiseks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Aitäh, hea minister! Väga huvitav oli seda ettekannet jälgida. Mul on üks selline täpsustav küsimus. Me oleme oluliselt laiendanud Eestis ka riigikaitseõpet koolides. Varem seda kõigis koolides ei olnud, nüüd peaks see olema kõigis Eesti koolides ja kõigile õpilastele kättesaadav. Kas teile on teada, kas riigikaitseõppega seoses kaasneb vanematele mingeid erilisi täiendavaid kulutusi või on nende kursustega seoses kõik kulud kaetud koolipidaja või riigi poolt?

Aitäh selle küsimuse eest! Riigikaitseõpetus on kohustuslik gümnaasiumiosas, põhikoolis praegu ei ole. Minu teada teooriakursuse puhul ei ole lapsevanematelt raha küsitud. See on see kohustuslik osa, mida kõik koolid peavad pakkuma. Ma ei tea ühtegi juhtumit, et seal oleks küsitud lapsevanema panust. Nüüd, see praktiline osa ehk need välilaagrid, mis riigikaitseõppe osaks on. Meieni ei ole jõudnud või vähemalt minuni ei ole jõudnud informatsiooni, et seal oleks vanemate osalust küsitud. Minu enda laps on selle läbinud sellel õppeaastal ja ei küsinud kool raha ka välilaagri jaoks. Kui ma ei eksi, siis välilaagrite korraldamine on koostöös Kaitseministeeriumiga, nii et see rahastus osaliselt tuleb ka sealt.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma tänan, et te olite nii selgesõnaline, kui [rääkisite] kohustusliku õppekava puhul lapsevanematelt raha küsimisest. Minu küsimus tuleneb pigem kõrvaltegevustega seonduvast. On ka teatris käimised ja mingid muud tegevused, mida koolihariduse mitmekesistamiseks soovitakse ette võtta. Mis seal ikkagi need lahendused võiksid olla, et see ei sõltuks vanemate rahakotist? Te ise ka tõite välja, et kaugemates kantides on transpordiprobleem. Kuidas tuua näiteks Hiiumaa lapsed Tallinnase, kui nad tahavad tulla teatrisse? Ainuüksi bussikulu on 800 eurot. Võib-olla te veel laiendate seda, mis need lahendused või ettepanekud võiksid olla?

Jaa. Kultuuriranitsas seda geograafilist mõõdet minu teada arvestatakse. Kaugema piirkonna laste pearaha on Kultuuriranitsa puhul suurem, aga see lihtsalt ei kata ära kõiki neid kulusid, mis on teatris käimiseks vajalikud. Ja teatripiletid on viimasel ajal muidugi väga palju kallimaks läinud. Viimase kolme aasta jooksul Kultuuriranitsa summat suurendatud ei ole, aga inflatsiooni [mõju] teatripiletite hinnale on päris suur olnud. 

Lapsevanemate panust võib küsida ka õppekava rikastavate tegevuste jaoks, aga see ei saa olla lapsevanemale kohustus. Kui on lapsevanem, kes ütleb, et ta ei saa seda [maksta], siis tema laps peab ikkagi saama osaleda. Ja selleks peab koolipidaja koos kooliga leidma lahenduse. Kas selle kulu maksab kool ise või koolipidaja või on olemas ühisfond, millest kool selliseid asju rahastab. Kool korraldab õppekava rikastavaid tegevusi ja seal ei ole piiranguid peal, neid võib teha iga päev, iga tund, eks ole. Aga ei saa eeldada, et selle kõik täies mahus kõik lapsevanemad võrdselt kinni maksavad. Lapsevanematel on väga erinevad võimalused ja kool peab lihtsalt tagama selle, et kui kool selliseid asju planeerib, siis kõik lapsed saavad ikkagi osaleda.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma küsingi veel kord üle, kas teie hinnangul on riik õppekava rikastavateks [tegevusteks], olgu need õppekäigud või teatrikülastused, piisavalt vahendeid eraldanud, nii et vanematelt ei pea täiendavalt raha küsima. Ja millal neid riigi eraldatud [summasid] on muudetud? 

Aitäh! Haridusministeerium eraldab vahendeid mitte õppekava rikastavateks tegevusteks, vaid õppekava läbiviimisel kohustuslikeks tegevusteks. Õppekava rikastav tegevus on see Kultuuriranits, milleks [raha] eraldab Kultuuriministeerium. Haridusministeerium on koolipidajatele eraldanud 2025. aastal täiendavalt 16 miljonit – 16 miljonit! –, et soetada õppevahendeid liikumisõpetuse, loodus- ja täppisteaduste ainete ehk siis keemia, bioloogia ja füüsika õpetamiseks ning arvutipargi uuendamiseks. Kõigi digivahendite hankimiseks, mis on vajalikud kooli õppetaristu parandamiseks, me eraldasime 10 miljonit, liikumisõpetuse vahenditeks 3 miljonit ja loodus- ja täppisteaduste õpetamise vahenditeks 3 miljonit. 16 miljonit on eraldatud koolidele täiendavat raha sellel aastal õppevahendite soetamiseks! Õppekava rikastavad ettevõtmised ja huvitegevuse vahendid – nendeks tõesti täiendavaid [summasid] haridusministeerium eraldanud ei ole.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Jah, siin oli see rohket vastukaja leidnud küsimus, mis oli Gustav Adolfi Gümnaasiumis, aga ju neid juhtumeid on ka varem olnud ja ministeerium on tõenäoliselt pidanud ennegi vastama. Aga mis on see, ma ei tea, meede või sanktsioon ja kes seda peab rakendama, kui kool jätkuvalt küsib kohustusliku õppekava täitmiseks mingit raha lapsevanematelt? Kes sellega tegelema peaks, kas ministeerium või koolipidaja?

Aitäh küsimuse eest! Sellega peab tegelema koolipidaja. Aga pöördumine oli ministeeriumi poole ja ministeerium pidi esitama oma seisukoha. Koolile tehti [ettekirjutus] lõpetada seadusevastane tegevus. Kui järjepidevalt toimub seadusevastane tegevus – meieni küll ei ole jõudnud infot, et see jätkub, kool tegelikult tegi vastavad otsused –, siis järgmiseks korraldatakse järelevalve, miks viiakse läbi seadusevastaseid tegevusi.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Kas te eelneva valguses saate täpsustada paari asja? Ühelt poolt, jah, koolide ja koolipidajate vastutus. Te ütlesite väga selgelt, et kooli vastutus on tagada, et kõigil õpilastel on võrdselt võimalus osaleda, ja seda saab saavutada erinevate meetmetega. Aga kuidas teie arusaam on, kas koolid saavad aru, et see on nende vastutus ja et nad peavad selle võrdse osalemise õpilastele tagama? Ja teine aspekt. Õppekava täitmist rahastatakse ja summad on suurenenud digivahendite soetamiseks ja nii edasi, aga kas teie arvates praegu rahastatakse piisavalt ka kooliväliseid tegevusi, mis on seotud õppekava täitmisega, on need teatris käigud või muuseumikülastused või õuesõppe tunnid või mingid muud asjad? Kuidas see seis teie arvates on? Kas praegu riik annab selleks piisavalt vahendeid? 

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, koolide teadlikkus. Ma enne selle arupärimise puhul vastasin, et lapsevanemate pöördumisi ministeeriumi poole, et kool nõuab õppetöö tegemiseks raha, on väga harva. Ilmselt on meil Eestis ühiskondlik kokkulepe, et [teatud asjade puhul] me ei kaeba. Tegelikult, kui võtta rangelt õppekava täitmist, siis ei tohiks raha küsida ka näiteks kokandus- ja käsitöötundides [vajalike vahendite] eest. Olgem ausad, kuna sinna reeglina suunatakse rohkem tüdrukuid, siis tüdrukute koolitamine on selle võrra kallim, sest sa pead need vahendid ostma. Puutöö[tundi] lapsevanem puutükke kooli tassima ei pea, aga kokanduse tunni või käsitöötunni jaoks pead lõngad ja vardad ja kõik muu ise ostma. Aga on justkui ühiskondlik kokkulepe, et sel juhul me ei kaeba, kuigi rangelt võetuna peaks ka selle kool tagama. 

Kust see põhiline vaidlus Gustav Adolfi Gümnaasiumi puhul tuli, olid ujumistunnid, suusatunnid, kontrolltööde lehed ja muud sellised õppevahendid, milleks lapsevanemate käest küsiti raha. Üks valdkond, kus meil ei ole tegelikult kokkulepet, on gümnaasiumiastmes õppevahendite eest raha küsimine nii kaua, kuni gümnaasiumiaste ei ole kohustusliku õppe osa. Sellel õppeaastal veel ei ole. Nii kaua justkui võib küsida, aga järgmisest õppeaastast on ka gümnaasium kohustuslik õppe osa, mis tähendab, et ka seal tekib tõsine küsimus näiteks töövihikute ja õpikute eest raha küsimisel. 

Kas meil on piisavalt vahendeid õppevahendite, õppekäikude ja teatris käikude rahastamiseks? No tsiteerime klassikuid. Jaak Aaviksoo on öelnud, et Eesti riik on alarahastatud. Ma arvan, et ei ole vist ühtegi avaliku sektori valdkonda, kus tuntaks, et raha on väga palju. Kõik avalikud hüved, mida me maksumaksja rahaga pakume, on igas mõttes alarahastatud. Ootused on suuremad, soovid on alati suuremad kui reaalsed vahendid nende soovide täitmiseks. 

Ma julgen väita, et Eesti lapsed saavad Euroopa keskmiste lastega võrreldes käia rohkem teatris, saavad käia rohkem õppekäikudel, sest meie koolid koolikogukondadena toimivad väga hästi. Koolikogukond tegelikult suures osas nii rahastab kui ka korraldab päris palju selliseid asju. Meie õpetajad on üliaktiivsed õppekäikude korraldamisel. Meie õppekava on paindlik ning ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on väga paindlik, lubab õppetööd korraldada ka väljaspool klassi[ruume]. Aga seda, et me suudaksime kõike sajaprotsendiliselt kõikide soovide kohaselt rahastada, loomulikult ei ole. Raha ei ole piisavalt. Me peame neid asju korraldama olemasolevate ressursside piires. Raharessurss paneb meile piirid ette.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jah, Kultuuriranits on poolteist miljonit, kord aastas saab muuseumisse, kui sedagi. Aga selle kõrval on olemas veel selline suur valdkond, millele, nagu te rääkisite, on 3 miljonit eraldatud: nii-öelda looduse tundmaõppimine. Aga samal ajal on RMK rookinud välja kõik need külastuskeskused, looduskeskused. Ometi räägitakse riigieelarvega [seoses], et mingi 15 000 last, koolilast hakkab saama rohkem looduskoolitust. Mis seal siis tegelikult toimub? Tegelikult on ju lollus järjest suurenenud: hirm metsa ees ja teadmatus, kes seal piiksub või häälitseb, on totaalne. Kuhu see 3 miljonit läheb?

Aitäh küsimuse eest! 3 miljonit eraldati õppevahendite soetamiseks, mitte õppekäikudeks. See on õppevahendite soetamiseks loodus- ja täppisteaduste ainetes: keemia, bioloogia, füüsika. [Silmas peetakse õppevahendeid. Mis puutub] õppekäikudesse, siis tõepoolest, Keskkonnainvesteeringute Keskus on kärpinud rahalisi vahendeid õpilastele õppekäikude korraldamiseks ja õpilaste arv, kes õppekäikudel osalevad, on võrreldes varasemate aastatega langenud. See teeb ka minule muret. Me oleme pöördunud Kliimaministeeriumi ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse poole palvega leida lahendus, et ei väheneks nende õpilaste arv, kes saavad osaleda looduse õppekäikudes. Praegu on see vähenenud. Meil on järgmise viie aasta jooksul kasutada üle 3 miljoni Norra ja Šveitsi raha, mille me tahame suunata selleks, et parandada koolides loodusõppe võimalusi.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Aitäh teile väga põhjalike vastuste eest ja teema avamise eest küsimustele vastamisel! Ma kuulasin neid vastuseid ja mul tekkis lihtsalt üks mõte või õigemini mure. Te saate selle kas kummutada või siis kinnitate minu muret. Mulle tundub, et regionaalpoliitiliselt on asjad selles mõttes halvasti, et Tallinna ja Tallinna lähedal olevatel koolidel on kindlasti kergem korraldada näiteks teatrikülastusi kui nendel koolidel, mis on saartel, nii nagu siin Reili Rand viitas, või kuskil mujal kaugemal. Sagenenud on ka saadikute poole pöördumine, kui on küsimus, kas võetakse vastu ekskursioon Riigikogusse ja siis minnakse teatrisse ja kas bussiarvet saab maksta. Kuidas oleks regionaalpoliitiliselt võimalik, et need lapsed, kes elavad kaugemates piirkondades, saaksid ka midagi sellist [kogeda]? Paljude vanematel ei ole võimalik bussi[raha maksta]. Ja nende hulk, kes osaleda ei saa, on suurem kui nende hulk, kes saavad. 

Aitäh! See on ikkagi [liigne] lihtsustus. Kui vaadata lapsevanemate võimekust tasuda mis iganes [tegevuse] eest, siis ka Tallinnas on väga palju vanemaid, kes ei suuda näiteks teatripiletit kinni maksta. Isegi kui see teater siinsamas on, nad siiski ei suuda seda teha. Samas on mujal Eestis lapsevanemaid, kes suudavad nii bussiraha kui ka teatripileti kinni maksta. See ei ole nii üks ühele [seos]. Tallinnas, pealinnas, on küll väga palju teatreid, ka [teises] keeles toimetavaid teatreid, aga on ka väga palju lapsi, kes pole kogu kooliaja jooksul kordagi teatrisse saanud. 

See on seotud pigem ikkagi haridusliku ebavõrdsusega ehk lapsevanemate sotsiaal-majandusliku taustaga. Kui koolikogukond on tugeva sotsiaal-majandusliku taustaga, käivad lapsed väga palju teatris, sest seal on väga suur lapsevanemate osakaal, kes selle kinni maksavad. Ja kui laste sotsiaal-majanduslik taust on nõrgem, siis lapsed teatrisse ei jõua, isegi kui nad elavad Tallinnas, isegi kui elavad Tartus või mujal teatritele lähedal. See on paraku selline reaalsus. Aga ma tõesti juba eelmisele küsimusele vastates tõdesin, et koolipidajate rahastamisel tuleks sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust selles valemis rohkem arvesse võtta. Täna me arvestame pearaha arvutamisel ainult asustustihedust.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun! 

Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma ei plaaninud siia tulla ja lootsin, et arupärijad tahavad ise rääkida. Aga on mõni oluline moment, millest võiks rääkida ja peaks rääkima. Ühelt poolt öeldakse, et raha ei ole. Eelmisel nädalal, nagu te küllap teate, vapustas meid ja Ukrainat nende Watergate'i skandaal, kus on tegu energeetikasektori raha varastamise, põletamise, omadele jagamisega. 

Kui lühidalt rääkida, siis hinnanguliselt on Euroopa Liit – ma piirdun ainult Euroopa Liiduga – suunanud Ukraina energiataristu jaoks raha üle 2 miljardi. Üle 2 miljardi! Ja Eesti panus – välisminister Tsahkna alles käis Kiievis enne skandaali puhkemist ja ütles, et peaks veelgi rohkem Eesti maksumaksja raha sinna suunama. 620 000 euroga oleme praeguseks toetanud Ukraina energiataristut. 

Aga selle Watergate'i skandaali käigus – praeguseks on see juba teada, need on NABU, nende korruptsioonipolitsei andmed – on 10–15% sellest rahast läinud presidendi sõpradele ja liikunud edasi Ameerikasse, Moskvasse ja ka Aafrikasse, kus need sõbrad on. Ja see 10–15% – kordan, need andmed ei ole mitte minu välja mõeldud, need on Ukraina korruptsiooniorganite andmed – on üle 200 miljoni. Nii suur summa kogu rahast, millega on toetatud [Ukraina] elektrijaamade, trafode ja nii edasi kindlustamist ja remonti, on läinud presidendi sõpradele. Kaasa arvatud meie oleme olnud need lollid, kes on heauskselt sinna maksnud. 

Nüüd lugupeetud minister räägib, et raha ei ole. Kultuuriranits [pakub] poolteist miljonit koolilastele kord aastas. Kui palju on meil muuseume, teatreid, kontserte, näitusi? Aga [iga laps] saab ühe Kultuuriranitsa ürituse aastas. Noh, jah, hea, et seegi on, ent tegelikult on kultuuri [tarbimine] ülioluline meile kõigile, aga lastele eriti. Ma mäletan, et ühel küüditamise aastapäeva [üritusel], mille korraldas Memento, istusid pensionäridest memmekesed, kes olid Siberis käinud, ja arutasid seal, et tahaks nagu teatris käia. See oli Tallinna lähedal ühes linnas. Aga raha ei ole. Aga siis üks memmeke ütles, et vähemalt on hea, et meil on olemas Riigikogu infotund, see on meie teater, see on tasuta. Nii palju siis kultuurikogemusest. 

Aga mis mulle eriti muret teeb, on loodushariduse totaalne allakäik. Totaalne! Hea küll, peaaegu 3 miljonit eraldati õppevahenditele. Aga RMK on rookinud 1. septembrist välja kõik looduskeskused. Kõik! Karu[topis] sõidutati kokkuhoiu[loosungi all] Toomalt Tallinnasse ja kõik muud elajad ka. Pole vaja! On vaja raha kokku hoida, igalt poolt seda juurde kraapida, ja siis lastele üks Kultuuriranitsa üritus aastas. Pensionärid vahtigu infotundi, teatrisse nad ei jõua. 

Ja samas toetame korruptante, sõprade sõpradest korruptante. Midagi on pildil kapitaalselt valesti. See siin on Eesti riik, need on Eesti lapsed, Eesti pensionärid. Me peaks kainelt kaaluma, kuhu me raha paneme, kellele ja kuidas eraldame. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Allase. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud kolleegid! Plaanis ei olnud rääkima tulla, aga ministri vastused tekitasid teatud emotsiooni. Ausalt öeldes, selles valdkonnas, mis puudutab lapsi ja nendele pakutavat haridust, tegelikult ootaks vastuseid, mis on selged, mis kirjeldavad probleemi ega ole ilustatud. Kuidas me saame ühiskonnana edasi minna, kui me täpselt ei tea, millised võimalused on erinevates Eesti piirkondades olevatel koolidel pakkuda oma lastele seaduskohast haridustegevust rikastavaid [ettevõtmisi]? Sellele me kahjuks vastust ei saanud. Minu arust see on väga suur probleem. Ikkagi juhtubki meie riigis pidevalt see, et kui on eelarve tegemine, siis ei arutata neid asju läbi. Ma tegelikult olen oodanud, et siin öeldakse, et miinimumtase on selline. Okei, me oleme riigina täna vaesed, meil on hästi palju väga pakilisi probleeme, mis vajavad lahendamist, aga tegelikult see saal võiks aru saada, et see probleem tõesti on olemas. 

Väga hea, et siin hea kolleeg tõi välja, [kuidas lood on]. Praegu on tõesti nii, et ka mina olen valdava osa oma saadikutöö hüvitisest kasutanud selleks, et Võrumaa lapsed saaksid Tallinna tulla, et kas või Riigikogus käia ja siis siin ka midagi muud teha. Tegelikult on tõesti nii. 

Kahjuks ma ei saanud ka vastustest aru, kumb siis kehtib. Ühtpidi oli [väide], et õppekäiguks ei tohi raha küsida, aga teistpidi nagu tohib raha küsida. Kui vanem maksab, siis tohib küsida, kui ta ei maksa, siis ei tohi. Hästi palju on segadust. Ja tegelikult minu kõne mõte on see, et ootaks [haridus]ministrilt ja ka teistelt ministritelt selgeid ütlusi, olukorra hinnangut. Siis on võimalik tulevikus probleemidele lahendus leida. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Henn Põlluaasa ja Leo Kunnase poolt siseminister Igor Tarole esitatud arupärimine politsei tegevuse kohta Sinimägede mälestusüritusel. Palun ettekandjana arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Eesti naised ja Eesti mehed! See on minu, Leo Kunnase ja Henn Põlluaasa tehtud arupärimine, kuna me peaksime käsitlema küsimust, mis ei puuduta mitte ainult politsei tegutsemist ühel üritusel ehk inimeste õigust takistamatult oma meelt avaldada, vaid laiemalt kogu meie ühiskonna suhtumist ajaloolisse mällu. See [teema] puudutab ka neid, kes Eesti vabaduse nimel võitlesid. 

Sinimägede lahingud on teatavasti Eesti ajaloos üks veriseimaid peatükke. See oli lahing, kus eestlased võitlesid oma kodumaa eest olukorras, kus Eesti Vabariigi [kaitseväe] mundrit ei olnud võimalik kanda, kuid kus Eesti enda juhid eesotsas peaminister Jüri Uluotsaga pidasid vajalikuks kutsuda rahvast üles kodumaad kaitsma. Ka sotsialist August Rei, hilisem eksiilivalitsuse juht, ütles toona, et vastupanu puudumine mataks lootuse kunagi iseseisvus taastada. Ja need mehed, kes seal Sinimägedes 1944. aastal võitlesid, näitasid, et eestlastel oli tahtmine vastu seista ja ellu jääda. 

Seepärast on eriti valus näha, kuidas Sinimägede mälestuse tähistamist on viimastel aastatel saatnud segadus ja vastakas praktika. 2024. aastal püüdis politsei Eesti hümni ajal ürituselt eemaldada sõjamees Paul Maitla tütart. Tänavu pidasid riigikeelt mittevaldavad politseinikud kinni kaks inimest ja neile näidati eeltäidetud protokolli, milles oli süüteo aluseks märgitud märk, mida nad olid samal üritusel kandnud juba üle kümne aasta ja mille lubatavust politsei oli varem ise kinnitanud. 

Aga probleem ei piirdu ainult üritusel toimunuga. 2. novembril teatavasti lõhuti taas Sinimägede memoriaali mälestustahvlid. See oli kallaletung Eesti sõdurite mälestusele, ja see ei olnud esimene juhtum. Omavalitsus tõttab seda memoriaali nüüd taastama, muinsuskaitse aitab, kuid ikkagi jääb küsimus, kuidas on võimalik, et meie ajaloo ühe tähtsaima sümboli rüüstamine on saanud korduvaks rutiiniks. 

Arupärimises me sellele ei keskendu. Arupärimise esitamise ajal me ei teadnud seda veel. Aga me küsime, kas Eesti riik peab õigeks, et mälestustseremooniat häiritakse ja seal viibivaid inimesi ahistatakse. Kas on õiguspärane pidada Eesti meestele pühendatud märki natsisümboliks, kui me samal ajal kõik teame, et Balti üksuste käsitlemist lahus Saksa SS-ist kinnitas juba Ameerika Ühendriikide ametlik seisukoht 1950. aastal? Ja kas on normaalne, et see sümbol, mida on 11 aastat lubatud, on nüüd järsku kriminaliseeritud? Edasi: kes otsustas, et kedagi peab karistama, ja miks? Ja lõpuks, kas tõesti Eesti politsei ei peaks ikkagi eesti keelt valdama? 

Me siin arupärijate ja teiste kolleegidega ei taha palju. Me tahame lihtsalt selgust, austust ajaloo vastu ja riigipoolset järjekindlust. Kui me ei suuda kaitsta ei mälestusüritust ega mälestusmärki, siis millise sõnumi me anname neile praegustele ja endistele meestele, kes on Eestit kaitsnud ja valmistuvad kaitsma? Ma tänan tähelepanu eest.

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli siseminister Igor Taro. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Siseministrile tõepoolest edastati arupärimine seoses politsei tegevusega Sinimägede mälestusüritusel ning esitati viis küsimust. Esmalt tänan teid arupärimises toodud küsimuste eest seoses käesoleva aasta 26. juulil Sinimägedes toimunud mälestusüritusega. Sinimägede lahingute aastapäeva üritusel mälestatakse ja avaldatakse austust teise maailmasõja ajal Sinimägede veristes lahingutes Eesti vabaduse nimel võidelnud sõduritele. Kogu Eesti rahvas, sealhulgas ka Vabariigi Valitsuse liikmed, mälestavad sellel päeval vapraid Eestimaa sõdureid ja kõiki neid inimesi, kes võitlesid teises maailmasõjas meie kodumaa vabaduse eest. 

Ma vastan seekord kõikidele küsimustele üheskoos. Need küsimused kandis just ette arupärimise esitajate esindaja. Alustan vastamist. 

Eesti vabaduse nimel võidelnud sõdurite mälestamine on ühiskonnale oluline ning peab toimuma väärikalt. Oma arupärimises juhtisite väga õigesti tähelepanu, et lubamatu on seostada Sinimägede mälestusüritusi Natsi-Saksamaa režiimi kuritegude toetamisega, nagu pole põhjendatud ka seostada Eesti patriootide võitlust Eesti vabaduse eest teises maailmasõjas kitsalt Natsi-Saksamaa relvajõudude koosseisus võitlemisega. 

Just sellepärast tuleb hoiduda sümboolikast, žestidest või kujunditest, mis võivad luua eksliku mulje. Natsisümboolika, olgu originaalkujul või visuaalselt kohaldatud embleemide ja märkide kujul, ei ole Eesti vabaduse eest langenud eestlaste mälestamisel kohane. Eestis on okupatsioonirežiimide, sealhulgas Natsi-Saksamaa sümboolika eksponeerimine seda toetaval moel seadusega keelatud. 

Politseil on kohustus järgida seadust ning ennetada ja tõkestada rikkumisi. Siinkohal on oluline juhtida tähelepanu, et samalaadne ülesanne on ka taoliste ürituste korraldajatel, kellega politsei on alati ennetavalt vestelnud ning selgitanud ürituse ja osalejate turvalisuse tagamiseks vajalikke reegleid. Nii oli ka seekord. 

Vaatamata sellele tuli kaks meest politsei sõnul provokatiivse käitumise tõttu pärast ürituse lõppu juhatada politseibussi, kus neilt paluti selgitusi natsisümboolikaga väga sarnaste sümbolite või logode kasutamise kohta riietel. Mõlema mehe suhtes kohapeal karistusotsust ei tehtud, vaid võeti selgitused, koguti asitõendid ning koostati väärteoprotokoll vastavalt väärteomenetluse seadustikule. Politsei valis meetme, mis oli taolises olukorras kõige vähem sekkuv. Otsused tehakse sellisel juhul kogutud tõendite ja meeste ütluste põhjal kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata 30 päeva jooksul. Pärast otsuse tegemist on isikul 15 päeva aega esitada vastulause, taotlus või lisatõendid. 

Pean oluliseks esile tuua, et siseminister oma isikus ei ole väärteomenetluses osaline. See tähendab, et minu arvamus mingi sümboli või embleemi kohta ei oma siinjuures tähtsust. Sümboolika lubatavuse kohta peavad hinnangu andma oma valdkonna eksperdid. Politseiametnikud, kes kohapeal avalikku korda tagavad, peavad kahtluse korral reageerima.

Olete oma arupärimises märkinud, et Sinimägede mälestusüritusel kohapeal viibinud osa politseiametnike riigikeeleoskus oli ebapiisav. Võin kinnitada, et PPA kõigil ametnikel, kelle emakeel ei ole eesti keel, peab olema keeleoskuse C1-taset kinnitav sertifikaat, mida perioodiliselt uuendatakse. Keeleoskuse suhtes teostab amet järelevalvet süsteemselt ja järjepidevalt. Ma siiski möönan, et ametnike keelekasutus ei pruugi olla täiuslik ning kõnepruugis võib olla erinevusi, näiteks häälduses ja muud taolist. Politsei järelkontrolli käigus selgus, et konkreetsel üritusel osalenud ametnike keeleoskus oli piisav ega mõjutanud süüteomenetluse vormistamist, antud hinnanguid või määratud karistust. 

Kokkuvõttes tuleb avalike ürituste korraldajatel pöörata erilist tähelepanu ürituse turvalisusele ning planeerida koostöös politseiga meetmed, mis aitavad ennetada ja tõkestada võimalikke rikkumisi. Meie ühine eesmärk peab olema, et Eesti kangelaste mälestamise tseremooniad keskenduvad sõjameeste kangelaslikkusele ning Eesti iseseisvuse ja vabaduse aate esiletoomisele ja väärtustamisele ning et [neis ei kasutata] provokatiivseid sümboleid, žeste või sõnumeid. Mälestamine peab toimuma väärikalt, sellisel moel, mis ühendab ühiskonda, mitte ei tekita pingeid. Eesti vabaduse eest võidelnud sõjamehi tuleb mälestada lugupidavalt ja rahulikult, ilma okupatsioonivõimude sümboolikata ning ilma provokatiivsete elementideta, mis võiksid moonutada mälestusürituse eesmärki või anda sellele ebasoovitava ideoloogilise varjundi. 

Ma tänan teid tähelepanu juhtimise ja mure väljendamise eest ning olen valmis koostööks, et tagada tulevikus veelgi ladusam ja väärikam mälestusürituste korraldamine.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Anti Poolamets, palun!

See oli küll äärmiselt dotseeriv hoiak ja see näitab, et te ei ole mitte millestki aru saanud. Ma olin ise seal üritusel kohapeal ja pidasin ka kõne ning nägin, kui jultunult segati üritust. Hümni laulmise ajal mindi häirima kogu üritust. Sinimäe sangari tütar, Paul Maitla tütar Kai Brauer toimetati kusagile kõrvale, üritust segati. See oli sihiteadlik ürituse häirimine. Pagan teab, kes selle valekaebuse esitas. 

Teiseks, teie nahaalne hoiak, nagu seal oleks [õhkkond] hirmuäratavalt provokatiivne olnud. Ei olnud! Need on patrioodid, kes korraldasid selle ürituse. Samal ajal aga teie poete sügavale põhku ja mitte iialgi sinna oma jalga ei tõsta Eesti vabadusvõitlejate mälestusteks. Teil peaks häbi olema. Võtke midagi ette, et need politsei provokatsioonid lõppeksid! Mul on suur palve teile! Ja minge esimest korda elus sinna pärga ka panema. Võib-olla siis me räägime, et te üldse mälestate midagi. 

Aitäh! Ma sain aru, et küsimust ei olnud, seega mul ei ole midagi … (Saalist öeldakse midagi.)

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Niimoodi on ka keeruline seda arutelu pidada, kui te annate vastused kõik ühes tükis. Aga olgu. Te väitsite, et teie ei anna hinnangut nendele sümbolitele, mida politsei provokatiivseteks pidas. Kas teie arvates on see õiguspärane olukord, kus inimesi karistatakse väärteo korras sümboli kandmise eest, mida nad on 11 aastat samal üritusel vabalt kasutanud ja mille lubatavust on politsei varem kinnitanud? Ja kas teile teadaolevalt on mingeid õigusakte vahepeal muudetud? Need olid tegelikult meie küsimused ka arupärimises, aga kuna te vastasite kõik ühes jorus, siis me sellele vastust ei saanud.

Aitäh selle küsimuse eest! Aga me ei saanud kinnitust, et politsei oleks kuidagi nende sümbolite lubatavust varem kinnitanud. Mul selle kohta materjale ega mingit tõendit ei ole. Küll aga ma tean, et see otsus oli võimalik vaidlustada kohtus ja need inimesed seda õigust kasutasid. Esimesel juhul kohus kinnitas politsei otsuse õiguspärasust. Ta vähendas küll mõnevõrra trahvisummat, kuid kinnitas üle, et rikkumine toimus. Teisel juhul võttis kaebaja oma kaebuse tagasi. Seega on kohus sisuliselt ikkagi selle otsuse ära kinnitanud, teine kaebaja nõustus sellega ning mul ei ole siin midagi rohkem kommenteerida.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Mõni aeg tagasi ma saatsin sulle päringu, kui veel ei räägitud Sinimägede haudade rüvetamisest. Sa ütlesid, et organid tegelevad selle uurimisega. Nüüd on hulk aega mööda läinud. Kas sa oskad meile öelda, kui kaugele on jõutud nende tegelasteni, kes seal laamendasid?

Aitäh selle küsimuse eest! Ütlen nii palju, et kahtlusalused on käes. Edasised kommentaarid tulevad vastavatelt ametitelt, kui see on võimalik ja mõistlik.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Palun!

Hea istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Ma tegelikult tahaks käsitleda laiemalt kogu seda teemat, mis puudutab üldse teise maailmasõja mälestamist, erinevate sümbolite ehk siis natsisümbolite ja Nõukogude sümbolite kasutamist, samuti selles kontekstis üldse kogu selle ajajärgu ja tollal toime pandud sõjakuritegude mõistmist, samamoodi selle seost tänapäevaste sõjakuritegudega, mida Ukrainas Vene väed toime panevad. 

Alustan sellest, et Ameerika Ühendriikide ametlik käsitlus on see, et Eesti ja Läti relva-SS-üksusi ei saa käsitleda osana üldisest ehk Allgemeine SS-ist. Ei ole leidnud tõestamist, et nad oleks toime pannud organiseeritud sõjakuritegusid. Seda on kinnitanud ka Lennart Meri moodustatud niinimetatud Max Jakobsoni komisjon, kes ei suutnud tuvastada, et meie relva-SS-üksused oleks ühelgi korral sõjakuritegusid toime pannud. Ainult ühe politseipataljoni puhul – aga teatavasti politseipataljonid ei olnud osa relva-SS-ist – tõesti tuvastati, et nad panid Valgevenes toime sõjakuritegusid. Seetõttu ei saa me täna väita, et meie relva-SS-üksused ehk 20. relva-SS-diviis, Eesti diviis, oleks kuidagi olnud sõjakuritegudega seotud või nendes organiseeritult osalenud. 

Samal ajal me teame kindlalt ja ka seesama komisjon tuvastas, et mitmed Punaarmee üksused panid Eesti territooriumil toime laiaulatuslikke sõjakuritegusid. Kusjuures Vene poole ehk siis praegune Venemaa ja endine Nõukogude Liidu ametlik narratiiv oli see, et Punaarmee, NKVD ega teised repressiivorganid Nõukogude ajal mingeid sõja- ja inimsusevastaseid kuritegusid toime ei pannud, ja kui midagi aset leidiski, siis see oli kõik õilsal eesmärgil, mis oli võitlus fašismi vastu. Praegune Venemaa narratiiv on ju selline: ukrainlased ja Balti riikide elanikud olid kõik fašistid, kes tegid koostööd Saksa okupatsioonivõimudega ja osalesid võitluses Nõukogude riigi ja Nõukogude võimu vastu. 

No kahtlemata meie esivanemad osalesid võitluses Nõukogude riigi ja Nõukogude võimu vastu väga aktiivselt ja selle üle me võime kõik uhked olla. Aga me ei saa võtta omaks seda narratiivi, mida Venemaa täna esitab põhimõtteliselt kogu maailmale ja millega ta õigustab oma sõjakuritegusid Ukrainas. See õigustus on ju siiamaani see, et nad ajavad õilsat asja ja võitlevad fašismi vastu. Sellel ei ole mingit seost tegelikkusega. Seetõttu ei tohiks me ise toetada mitte midagi, mis mis tahes moel looks selliseid meelevaldseid seoseid, mis Venemaa praegusi propagandanarratiive kinnitavad. 

On ka ju selge, et meie inimeste, meie elanikkonna seas on neid, kes näevadki teist maailmasõda just sellest vaatepunktist, mida ma kirjeldasin, ehk Nõukogude Liidu õilsa võitlusena fašismi vastu. Nad jätavad loomulikult kõrvale selle, et Molotovi-Ribbentropi pakt oli ju see, mis põhjustas teise maailmasõja ja kogu selle tegelikkuse, mis selle sõjaga kaasnes, kaasa arvatud väga rohked ja ulatuslikud sõjakuriteod, mida Punaarmee ja Nõukogude repressiivorganid sõjaajal nii rindel kui ka tagalas toime panid, kaasa arvatud Eestis. 

Sellepärast me peaks igati vältima seda, et me kas või kaudselt toetame seda narratiivi, mida Venemaa püüab põhimõtteliselt kogu maailmale esitada ja mis absoluutselt ei vasta tõele. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Eesti mehed, Eesti naised! Lugupeetud minister! Me oleme rääkinud Sinimägede lahingust kui ühest kõige verisemast lahingust, aga sümboolselt ka kui ühest väga olulisest peatükist meie ajaloos. Ja täna pean pärast siseministri vastust kahjuks ütlema, et kui Sinimägedes oli meie Eesti meestel nähtav vaenlane, siis täna tuleb udu seest välja hoopis nähtamatu vastutus. 

Me esitasime väga konkreetsed küsimused. Kas on Eesti riigi hinnangul normaalne, et mälestusüritust häiritakse ja seal viibivaid inimesi koheldakse nagu kahtlusaluseid? Kas on õiguspärane, et märk, mida politsei on 11 aastat lubanud – ja ilmselgelt on tõestatav, et nad on 11 aastat seda märki kandnud –, loetakse nüüd äkitselt natsisümboliks ilma ühegi selge õigusliku muudatuseta? 

Me ei saanud teada, kes andis korralduse eeltäidetud protokollide kasutamiseks ja miks pidid seda [ülesannet] täitma politseinikud, kes ei valda riigikeelt. Te ütlesite küll, et politseinikud omavad C1-taseme sertifikaati, aga sel juhul on nad selle tunnistuse saanud kuidagi altkäe, sest täiesti selgelt nad riigikeelt ei osanud. Selle kohta räägivad ühte juttu väga paljud inimesed. Ja isegi väärteoprotokoll oli täidetud vigases riigikeeles. 

Teiseks, te ei rääkinud tõtt või ei rääkinud vähemalt kogu tõtt ka selles osas, nagu oleks üks väärteos süüdistatud isik oma hagi tagasi võtnud. Ta jättis selle esitamata lihtsalt rahapuudusel. Ma ei tea ka seda, kust te võtsite, nagu oleks kohus otsuse teinud. See otsus tuleb alles 29. novembril. 

Niisiis, lõppkokkuvõttes oli see vastus, mis me saime, pehmelt öeldes napp. Sisuliselt jäi meile endiselt teadmata, kas keegi võtab poliitilise vastutuse selle eest, et kaks Eesti kodanikku tembeldati sisuliselt natside toetajateks sümboli tõttu, mida nad on aastaid samal üritusel kandnud, kas siseminister peab normaalseks, et Eesti politsei töökeel ei ole praktikas riigikeel, ja kas on antud mingi uus poliitiline suunis, mille järgi loetakse patriootlik sümboolika eos kahtlaseks, ja kui on, siis kes selle andis. Seadus üldiselt ei muutu üleöö niimoodi, et ühel aastal on miski lubatud ja järgmisel aastal samas olukorras äkki kriminaliseeritav. Kui seadus ei ole muutunud, aga praktika on, siis tähendab see, et muutunud on kas juhised või poliitiline õhkkond. Sellele küsimusele me täna ka vastust ei saanud. 

Veel tõsisem on aga laiem pilt. Me ei räägi ju ainult ühel üritusel vahistamisest, me räägime ka sellest, et Sinimägede memoriaali tahvleid rüüstati, ja sugugi mitte esimest korda. Need juhtumid korduvad, aga süüdlasi me ei näe. Siin on väga selge kontrast. Kui on vaja minna põõsastest [teatud särki kandvale inimesele] kallale, siis on riik väga tõhus, aga kui on vaja kaitsta mälestusmärki nendele, kes Eesti eest võitlesid, siis muutub riik äkitselt väga aeglaseks ja abituks. Seda märgatakse. Seda märkavad need, kelle isad või vanaisad Sinimägedes võitlesid, ja märkavad ka need, kes praegu Eesti eest Kaitseväes ja Kaitseliidus teenivad. Seda märkavad ka need meie liitlasriikides, kes loevad, kuidas Eesti oma ajaloolise mälu suhtes ebakindlalt käitub. 

Põhimõtteliselt võib udu poliitikas olla mõnikord mugav, eriti siis, kui ei taha ühes või teises küsimuses selget positsiooni võtta. Aga see poliitiline udu ei ole kunagi neutraalne. Kui riik ei ütle selgelt, et Sinimägede võitlusel ei ole midagi pistmist Natsi-Saksamaa kuritegude heakskiitmisega, siis jääbki kõlama teistsugune narratiiv, mida hea kolleeg Leo Kunnas just toonitas. See on see narratiiv, et parem on oma patrioote karta kui seista oma ajaloo eest. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Järgnevalt palun kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun! 

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Ma ei plaaninud siia tulla, aga mind puudutab see nii-öelda järelepärimine üsna isiklikult. [See teema puudutab ka] kaht meest, minu sõpra ja võitluskaaslast. Üks on Tiit Madisson. Tiit suri 2021. aasta suvel ja tema on selles kontekstis seotud Lihula ausambaga, mille Eesti politsei konfiskeeris peale Tiidu surma mõni aeg tagasi. Väidetavalt natsisümboolika, kahtlane värk – võeti ära, hoiti kinni, enne kui tagasi anti, tehti semiootiline ekspertiis ja oh imet, leiti, et ei olegi natsisümboolikat. Vandeadvokaat Carri Ginter on sellest palju rääkinud ja kirjutanud ka ning on tänanud Eesti politseid, et nad siiski lõpuks reageerisid adekvaatselt, kuigi oleks võinud kinni mätsida kogu selle jama, mis toimus Lihula ausamba koopiaga. 

Praegu on tegemist teise mehega, sõbra ja võitluskaaslasega, kelle nimi on Marko Saksing. Me olime koos EKRE-s ja praegu oleme koos Keskerakonnas. Nüüd oli Marko Tiit Madissoni rollis. Loomulikult tal ei olnud ausammast või muud sammast, aga probleem on sama. Väidetavalt mingid kahtlased sümbolid, mingi natsihirm kusagil ja politseinikud, inspektor Kukekesed – tõenäoliselt mitte kõige paremini riigikeelt valdavad Kukekesed –, igaks juhuks võtsid Marko ja tema kaaslase rajalt maha. 

Tegelikult see on nagu juba teine seeria. Carri Ginter on korduvalt öelnud, et vastuolulised sümbolid ei ole Eesti Vabariigis keelatud. Sul võib olla kodus sada Hitlerit, sada Lenini kuju. Raamatute kaantel, teatrietendustes, mitmel pool mujal võib neid kasutada. Surnuaias – pole probleemi. Aga on ülemäärane hirm ja mine tea, mis juhtub – see kordub, see, mis juhtus Lihula samba koopiaga. Marko käis minu mäletamise järgi seal Sinimägedes esimest korda vist 2008, kui ta mulle seda rääkis. Nii et ta on seal palju käinud, on olnud needsamad sümbolid ja kõik, millest siin räägiti, ja nüüd äkki taas teine seeria samal teemal. Piinlik on! 

Siseministri jutt on ka natukene … No ma saan aru, et peab jätma soliidse mulje. Ja nagu kolleeg Jaak Valge siin ütles, tegelikult ega vaenlast hästi näha enam ei olegi. Kõik on üsna paksu uttu mässitud, ja siis keegi askeldab kusagil, inspektor Kukekesed siin ja seal. Nii et tegelikult piinlik lugu. Eesti võiks siiski ajada selja sirgu. Sellest on juba liiga palju räägitud ja kirjutatud, aga siseminister võiks tõesti teha kas või koolituse politseinikele, et nad natukene laiemalt mõistaksid Eesti ajalugu. 

Tegelikult on probleem palju laiem: kes on meie kangelased ja kes ei ole. Ma olen käinud aastaid mitte küll Sinimägedes, mul on üks teine selline koht: Virunurme metsavendade memoriaal. See on kaugel Ida-Virumaal, suure murakaraba servas. Sellel on palju-palju nimesid. Aga kahjuks ei ole neid eriti palju, kes käivad seal küünalt süütamas.

Kas te vajate lisaaega?

Jah, paar minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ma olen seal alati, kui võimalus on, käinud ja vaadanud, mismoodi see memoriaal välja näeb. RMK-le kuuluv maa, aga isegi RMK tahvel on pikali kukkunud, ära mädanenud, kellegi asi pole korrastada. Kompleks nagu vaikselt vajub kokku, laguneb. Võib öelda, et need olid kahtlased tegelased, metsavennad. Ja parem mitte torkida, parem mitte küünlaga sinna minna. Aga ma arvan, et tegelikult nad ju astusid vastu. Nad olid Eesti patrioodid, nagu needsamad Sinimägedes ja kelle pärast nüüd Marko Saksingut ja tema kolleegi püütakse nii-öelda poliitkorrektselt ahistada. Kunagi tehti seda Tiit Madissoniga ja vahepeal tehti veel meestega, kes Tiidu samba koopiat üritasid taas üles panna.  

Igal juhul on mul piinlik. Aga siseministril ma soovitaksin PPA-le ja politseinikele korraldada mõne koolituse Eesti ajaloost ja sellest, kes on Eesti patrioot ja kes ei ole ja kuidas seda ära tunda. Carri Ginter kindlasti hea meelega tuleks koolitust tegema. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Küll aga on avaldanud soovi kõneleda siseminister ja läbirääkimised lõpetab siseminister Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma tänan veel kord selle arupärimise esitamise eest, sellepärast et selle arutelu käigus saavad nii mõnedki asjad klaarimaks. Minister alati pingutab ja annab endast parima, et anda vastused arupärijatele. Kui need vastused mõnikord arupärijatele ei meeldi, siis see siiski ei tähenda, et vastuseid ei oleks antud. Aga ma tahan siin mõned asjad siiski ära klaarida. Ma arvan, et arupärimised ja arutelud on tähtsad, aga tähtis on ka see, et me peaksime ikkagi faktidest kinni. 

Kõigepealt klaarime selle ära, et hea kolleeg Anti Poolamets tõi välja selle seiga, et politsei tegutses hümni ajal. See puudutab ju tegelikult eelmise aasta sündmust, mitte selle aasta sündmust. Arupärimine oli selle aasta sündmusega seoses. Toona, muide, käis ka siseminister siin aru andmas ja vabandas selle eest, et politsei ei käitunud tõepoolest täiesti korrektselt. Ja politsei ongi oma käitumismustrit või lähenemist muutnud. Nagu selle aasta sündmuse kirjeldusest nähtub, tõepoolest oodati sündmuse lõpp ära ja kedagi ei vahistatud. Vahistamist ei toimunud, vaid paluti inimesed politseibussi, et küsida selgitusi. Seal ka ei tehtud otsust, otsus tehti hiljem kirjalikus menetluses. 

See väide, et 11 aastat on olnud teatud sümbolid lubatud – meil ei ole selle kohta kinnitust. Politsei ei anna selle kohta mingit tõendit. Kui selline materjal või tõend on välja antud, siis ma tahaks seda näha, et seda analüüsida või kuidagi sellele hinnangut anda. 

Ei vasta tõele ka see väide, et politsei ei valda riigikeelt. Selle kohta tehti järelkontroll. Tõepoolest, ma olen käinud Ida-Virumaal palju kohtumas nii meie päästjate kui politseinikega. Neist paljud on kohalikud inimesed, kelle emakeel ei ole eesti keel. Nad võivad kõnelda eesti keelt mõnevõrra teistmoodi. Neil on tihtipeale aktsent, neil võivad sõnarõhud ka mõnevõrra sassi minna, aga see ei tähenda, et nad riigikeelt ei valda või on kuidagi oma C1-taseme sertifikaadi pettusega saanud. Kui need väärteoprotokollid oleksid ebakorrektselt vormistatud, siis ei oleks kohus seda otsust jõusse jätnud. 

Ma olen absoluutselt nõus Leo Kunnasega ja tema sõnadega, mis ta siin ütles. Ma isegi panin kirja: me ei peaks [looma] seoseid, mis toetaks Vene propaganda narratiive. Ja natukene hiljem: peaks igati vältima, et läheksime kaudselt toetama seda narratiivi, mis ei vasta tõele. Tõepoolest, nii tulekski mälestusüritustel käituda. Ma kutsun üles mitte lörtsima Eesti kangelaste mälestust ja hoidma mälestusüritustel väärikat joont. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud viienda juurde. 

Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Heljo Pikhofi, Raimond Kaljulaidi, Tanel Kiige, Jaak Aabi, Madis Kallase ja Anti Allase poolt siseminister Igor Tarole esitatud arupärimine valimistesse sekkumise ohu kohta sotsiaalmeedias, arupärimine nr 822. Palun ettekandeks arupärijate nimel kõnetooli hea kolleegi Andre Hanimägi.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Hea minister ja head Eesti inimesed! Tõepoolest, Eestis olid äsja kohalikud valimised. Ja nagu me nägime, sotsiaalmeedial on päris suur jõud. Nii mõnigi kandidaat sai tänu sellele väga hea häälesaagi. See ongi tänapäevases maailmas suund, kuhu me minu arvates liigume. Eks reklaamindus ja kõik see sinna suundub. 

Aga paraku nende toredate asjade kõrval, et sa saad oma mõtteid avaldada väga lihtsalt ja kiirelt ja väga paljudele inimestele, on ka päris mitmeid ohte, mida me oleme näinud realiseerumas ka Euroopas, näiteks Moldovas ja Rumeenias, kus sotsiaalmeedia kaudu on muu hulgas valimistesse sekkutud, püütud ehitada teatud narratiive, püütud toetada kandidaate, kes on teatud välisriigile sobivamad ja sobilikud. Päris keeruliseks on osutunud ühel või teisel moel neid narratiive lõhkuda, leida süüdlane üles ja eristada, milline on narratiiv, mille on loonud välisriik ja pahatahtlikud inimesed, ning mis on tõene ja siiras arvamus, mida sotsiaalmeedias levitatakse. 

Ka meil oli ühel hetkel enne valimisi uudis selle kohta, et meie parlamendi liikmetel on sotsiaalmeedias jälgijaid, kes ilmselgelt ei ole [õiged] inimesed. Kuidas nad sinna tekkinud on, on iseküsimus. Neid tekib tegelikult päris palju erinevatele kontodele. Ega me ju ei tea, kes nad on, miks nad seal on, mida nad teevad, mis on nende eesmärk. 

Me esitasime siseministrile arupärimise, sest demokraatliku korra kaitse nõuab sellist valmisolekut ka sotsiaalmeedias, et paneksime tähele infooperatsioone, varjatud rahastust ja koordineeritud mõjutustegevust. 

Euroopa tasandil on olemas erinevad ohuhinnangud. Ka Eesti Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet on jätkuvalt toonitanud neid hübriidohte. Valimistesse sekkumine interneti ja sotsiaalmeedia kaudu seda kahtlemata on. 

Nii et meie hinnangul on tegemist probleemiga, mis paraku ei muutu vähem probleemiks ega muutu ka lihtsamaks. Me näeme, et see on süvenev probleem ja paraku ka probleem, millega on päris keeruline võidelda. Eesti riigi julgeoleku ja ühiskonna stabiilsuse huvides on kahtlemata oluline, et me riigina sellega tegeleksime. Seetõttu oleme me esitanud ministrile seitse küsimust, et aru saada, milline Eesti võimekus praegu on, kas need ohud, mis on realiseerunud teistes riikides, on realiseerunud ka meil mingis ulatuses ja millised oleksid need seadusandlikud, aga ka ressursipõhised lahendused, mida võiks ka see saal siin [ette panna], et toetada võitlust valenarratiivide ja valeinfo levitamisega nii üldiselt kui ka eelkõige eesmärgiga Eesti riigi demokraatlikesse otsustesse sekkuda. Aitäh!

Suur tänu teile! Nüüd palun arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine valimistesse sekkumise ohu kohta sotsiaalmeedias ning esitati seitse küsimust. Esmalt, nagu ikka, tänan ma teid juhtimast tähelepanu sotsiaalmeedia rollile poliitikas ja konkreetsemalt valimistel. 

Sotsiaalmeedia on televisiooni järel populaarseim meedialiik, millel on suur jälgijaskond ning loomulikult ka oluline osa inimeste teadlikkuse, loovuse, poliitikas osaluse ja sõnavabaduse edendamisel. Sotsiaalmeedia on tänapäeval üks olulisimaid poliitilise kommunikatsiooni kanaleid, kus levivad kiiresti nii sihistatud kampaaniasõnumid kui ka eksitav teave, vihakõne, koordineeritud mõjutustegevus ning äärmuslikud narratiivid. See keskkond toetab demokraatlikku debatti ja valijate kaasatust, kuid on samal ajal haavatav vaenuliku sekkumise, desinformatsiooni ja kelmuste tõttu. Kutsun siinkohal kõiki oma veebisisu ja selle jagamise suhtes vastutustundlikud ja valvsad olema. Samas on oluline mõista, et kaugeltki mitte iga äärmuslik või isegi ebaeetiline valimiskampaania võte ei ole seotud vaenuliku välisriigi tegevusega. Järgnevalt küsimuste juurde. 

Esimene küsimus: "Kas Eesti julgeolekuasutused jälgivad sotsiaalmeedias toimuvat ja analüüsivad seal toimuvat: tendentse, sh bottide tegevust, võimalikku valimistesse sekkumist jm?" Eesti julgeolekuasutused teevad oma tööd suure vastutustunde ja pühendumusega. Siinkohal rõhutan, et nad teevad seda oma volituste ja võimekuse piires. Vaenuliku välisriigi tegevus Eesti vastu peab olema tuvastatud ja tõkestatud, aga ka tõendatud ja omistatud. See tegevus on nii tavaruumis kui ka veebis nii tehniliselt kui ka ekspertvõimekuse poolest ressursimahukas ning ei tohiks ka eelarve kokkuhoiu tingimustes olla kuidagi pärsitud. 

Hiljutise näitena julgeolekuasutuste tegutsemisest saab tuua Kaitsepolitseiameti poolt Eesti kodaniku Oleg Bessedini kinnipidamise. Oleg Bessedinit kahtlustatakse Venemaa Föderatsiooni huvides tegutsemises ning rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumises. Kinnipidamise aluseks oli muu hulgas kahtlus, et Oleg Bessedin osales Kremli narratiivide levitamises, sealhulgas veebis, ning toetas koordineeritud mõjutuskampaania korraldamist Eesti suunal. Kuna uurimine alles käib, siis praegu sellest täpsemalt rääkida ei ole võimalik. 

Teine küsimus kõlas nii: "Milline on Eesti võimekus sotsiaalmeedias vaenuliku mõjutustegevusega võidelda?" Vastan. Siinkohal on tähtis märkida, et suuremad sotsiaalmeedia platvormid hoolitsevad ise oma keskkonna turvalisuse ja maine eest ning nende tehniline võimekus ja moderniseerimise ressurss on märkimisväärsed. Kuid suurimad õigused ohtlikust, vaenulikust või ebaseaduslikust sisust teavitamisel on antud tavakasutajatele ehk meile kõigile. Kasutajatingimused käsitlevad põhjalikku tegevust, mis ei ole platvormil lubatud. Kasutajate teavitamisel võimalikest platvormireeglite rikkumisest rakendab platvorm üldjuhul enda järelevalvemeetmeid. See võib tuua kaasa nii konkreetse postituse eemaldamise kui ka kasutajakonto või isegi grupi ajutise või alalise sulgemise. Kuigi veebiplatvormid suhtuvad üldjuhul väga tõsiselt põhiõiguste ja sõnavabaduse ning väljendusvabaduse kaitsesse, võib tavakasutajate teavitusele vaatamata probleemne postitus või muu sisu ikkagi alles jääda. 

Eesti-suuruses riigis on õiguskaitseasutuste tegevus veebis valdavalt reaktiivne ning see põhineb pöördumistel ja kaebustel. Ohtliku sisu või valeinfo puhul on enamlevinud praktika juhtida sellele vastava platvormi või rühma administraatori tähelepanu ning selgitada kahtluste aluseid viitega platvormi kasutaja tingimustele või õigusaktile. See meetod on tõhus, toetab platvormide usaldusväärsust ja aitab piirata kahjuliku sisu levikut, kahjustamata sõnavabadust. 

Julgeolekuasutused ega politsei ise ei eemalda veebisisu. Õiguskaitseasutustel on õigus saata veebiportaalidele korraldusi näiteks ohtliku või ebaseadusliku veebisisu eemaldamiseks, aga need peavad olema põhjendatud ja sisaldama viiteid konkreetsetele seadustele, mida postitusega on rikutud. Digiplatvormi kättesaadavuse isegi ajutine piiramine on väga ulatuslik sekkumine ühiskondlikesse vabadustesse ning seetõttu äärmiselt ebatõenäoline, kuigi riik peab olema selliseks sekkumiseks tehniliselt ja õiguslikult valmis. 

Kolmas küsimus: "Kas Eestil on seal leviva valeinfo või mõjutustegevuse takistamiseks piisavalt ressursse või tuleks sotsiaalmeedia järjest kasvavat olulisust silmas pidades suunata sinna vahendeid juurde?" Vastan. Nagu eelnevalt öeldud, on sotsiaalmeedia tänapäeval üks olulisimaid poliitilise kommunikatsiooni kanaleid, kus levivad kiiresti nii sihistatud kampaaniasõnumid kui ka eksitav teave, vihakõne, koordineeritud mõjutustegevus ning äärmuslikud narratiivid. See keskkond toetab demokraatlikku debatti ja valijate kaasatust, kuid on samal ajal haavatav vaenuliku sekkumise, ebaeetilise käitumise, desinformatsiooni ja kelmuste tõttu. 

On oluline läheneda veebi turvalisuse teemale süsteemselt ning suurendada turvalisuse ja julgeoleku aspektide arvestamist veebikeskkonda reguleerivate õigusaktide ja regulatsioonide ning praktikate puhul. Samuti tuleb tugevdada järelevalvet juba olemasolevate regulatsioonide täitmise üle ning vastavate asutuste võimekust seda teostada. Eestis on need asutused esmajoones Politsei- ja Piirivalveamet ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. 

Tähtis on suurendada kasutajate teadlikkust, sealhulgas ohuteadlikkust ja allikakriitilisust veebisisu osas, ning tagada piisavad võimalused teavitada teenusepakkujat või vajaduse korral ka õiguskaitseasutust ohtlikust või ebaseaduslikust sisust, valeinfost või kiusamisest. Pidevalt tuleb kaasajastada regulatsioone ja täiendada tehnilist võimekust, tuvastamaks kurjategijaid. 

Tähtis on juhtida tähelepanu, et ebaseadusliku tegevuse suhtes on oluline tõendamise kohustus ning menetlustoimingud, sealhulgas e-asitõendite kogumine ja analüüsimine, piiriülene politsei koostöö ja koostöö erasektoriga. Õiguskaitseasutuste võimekust tuleb selles valdkonnas järjekindlalt kasvatada, sealhulgas nii tehniliselt kui ka ekspertvõimekuse osas. Veebikeskkond on väga kiiresti arenev majandusharu, mida kurjategijad ja muud vaenulikud ja ohtlikud jõud püüavad rakendada enda huvides. Pidevalt katsetatakse uusi võtteid, muu seas ka tehisintellekti abil. Õiguskaitseasutused ei tohi jääda oma võimekuse poolest kurjategijatele alla. 

Neljas küsimus: "Kas Siseministeerium on teinud või tegemas sotsiaalmeedias levivate mõjutustegevuste kaardistamist, ohuhinnangut?" Sotsiaalmeedias levivate mõjutustegevuste kaardistamine ja ohuhinnangute tegemine ei kuulu Siseministeeriumi ülesannete hulka. Samas, kui mõjutustegevus või ohtliku sisu avaldamine on muutumas süsteemseks ja vastav sotsiaalvõrgustik ei pööra sellele piisavalt tähelepanu, saab Eestis sekkuda Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kellel on võimalus ja võimekus taotleda põhjendatud juhtudel teenusepakkuja suhtes lausa piiravate meetmete rakendamist nii siseriiklikul kui ka Euroopa Liidu tasemel. Ohuhinnanguid veebisektori suhtes teeb oma pädevuse piires ka Riigi Infosüsteemi Amet. Strateegilise kommunikatsiooni vaatest on ülevaateid koostanud ka Riigikantselei ja Propastop. Juhul, kui info või postituse põhjal saab teatavaks, et ohus võib olla kellegi elu, tervis või vara, tuleb alati pöörduda Häirekeskuse poole numbril 112. 

Viies küsimus: "Palun kirjeldage Eestis täheldatud olulisemaid juhtumeid või näiteid, kuidas on sotsiaalmeedias püütud mõjutada Eesti ühiskondlikku arvamust või võimalikku valimistulemust." Vastan. Kuna arupärimise põhiteemaks on valimised, siis on konkreetsetele juhtumitele juhtinud tähelepanu näiteks Propastop artiklis "108 000 jälgijaga venekeelse Facebooki rühma administraator kasutab seda valimisreklaami tegemiseks". See tõi avalikkuse ette juhtumi, kus suures venekeelses Facebooki grupis kasutas grupi administraator seda kanalit oma poliitilise kampaania eesmärgil. 

Juhin siiski tähelepanu, et negatiivne või sügavalt häiriv sisu ei pruugi iseenesest olla ebaseaduslik. Iga desinformatsiooni juhtum ei ole tingimata kuritegelik või vaenulik ning inimestel on õigus ka eksida. Iga terav valjult esitatud seisukoht ei ole vihakõne ning riigivõimu kritiseerimine ei tähenda automaatselt, et tegu on vaenuliku välisriigi mõjusfääri kuuluva tegevusega. 

Samas on teada, et Venemaa eriteenistused tegutsevad aktiivselt rahvusvahelises sotsiaalmeedias, kasutades Kremli-meelseid aktiviste ja kogukondi, kes võivad tegutseda nii-öelda hallis tsoonis. Venemaa mõjutustegevus on sageli varjatud, koordineeritud ning selle jälgede tuvastamine ja tõendamine on aeganõudev ja ressursimahukas. Teatavasti värbas Venemaa veebis oma tellimustööde täitjateks kohalikke kriminaale, nagu juhtus endise siseministri ja venekeelse Delfi peatoimetaja sõidukite ründamise korral. Samuti on rahvusvahelised juhtumid, näiteks Rumeenia presidendivalimiste esimese vooru [tulemuste] tühistamine, näidanud Venemaa sihistatud mõjutustegevuse keerukust ja mitmetahulisust. 

Kuues küsimus: "Kas praegune õiguslik raamistik katab piisavalt välismaise või varjatud rahastuse teel ostetud sotsiaalmeedia kampaaniad, poliitilise reklaami läbipaistvuse ja erinevad kanalid nagu nt Telegram, VK või teised?" Vastan. Oluline on kõigepealt mõista, et mitte iga äärmuslik või isegi ebaeetiline valimiskampaania võte ei ole seotud vaenuliku välisriigi tegevusega. Valimiskampaania eesmärk on hääli koguda ning sotsiaalmeedia on selleks äärmiselt tõhus kanal. Kogemused näitavad, kui mõjus võib olla sihistatud kommunikatsioon veebiplatvormidel. Kandidaadid katsetavad erinevaid taktikaid ning mõned võtted võivad olla ühiskondlikult taunimisväärsed, isegi ebaeetilised, kuid mitte tingimata ebaseaduslikud. Abiks on ka see, kui suurendame avalikku debatti valimiste üle, sealhulgas juhtides tähelepanu sobimatule või taunitavale käitumisele, samal ajal ka tagajärgi ja tulemusi üle vaadates. 

Peame tugevdama oma väärtusruumi ning väärtustama vaba meediat. Ma juba eelnevalt kirjeldasin süsteemselt arendatavat järelevalvet olemasolevate veebiregulatsioonide täitmise üle. See puudutab ka rahvusvahelist järelevalvet ja tõhusamat vastutust rikkumiste puhul veebiplatvormide tegevuses. Selles valdkonnas tuleb pöörata tähelepanu Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti võimestamisele. 

Seitsmes ja viimane küsimus: "Kuidas hindate Eesti ja rahvusvaheliste sotsiaalmeediaplatvormide koostööd? Mida tuleks teie hinnangul Eestis ja Euroopa Liidus laiemalt teha seoses sotsiaalmeediaplatvormide ja seal leviva valeinfo või mõjutustegevuse vastu?" Vastan. Kuigi veebiplatvormide koostöö õiguskaitseasutustega on igapäevane, on see ebaühtlane. Koostöö vaatest peetakse kõige probleemsemateks platvormideks Venemaa päritolu sotsiaalvõrgustikke Telegram ja VKontakte, millel on suur kasutajaskond ka Eestis. Lisaks on mõjutustegevus olnud nähtav platvormidel TikTok, Facebook, Meta, YouTube ja Instagram. 

Digiteenuste määrus seab suurtele digiplatvormidele kohustuse hinnata süsteemseid riske, sealhulgas valimiste mõjutamist ja sõjapropagandat, ning rakendada meetmeid nende riskide maandamiseks. Samas ei ole kõik platvormid, näiteks Telegram, avaldanud kasutajaarve ega täitnud kõiki nõudeid, mis on mõeldud väga suurtele digiplatvormidele. Seetõttu seisab valdkond silmitsi mitmete väljakutsetega nii Eestis kui ka mujal. 

Tähtis on tagada, et kõik Euroopa Liidus tegutsevad või tegutseda soovivad veebiportaalid teeksid ühtlaselt heal tasemel koostööd õiguskaitseasutustega. Kasutajatele kohati võimaldatav anonüümsus on sageli rakendatud kurjategijate ja vaenulike eriteenistuste poolt meie kõigi vastu, ohustades meie julgeolekut ja turvalisust. Samade probleemidega silmitsi on enamik meie partnerriike Euroopa Liidus ja me leiame, et kesksed lahendused on kõige tõhusamad. Tänan!

Aitäh teile! Kolleegidel on rida küsimusi. Alustab Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Ma kordan igaks juhuks üle, et ei jääks valesti mõistmist. Loomulikult, iga terav kommentaar ei ole kuidagi paha või ebaseaduslik, niisamuti ei pruugi iga kampaania, mis võib-olla ei ole eetiline, olla ebaseaduslik või midagi muud säärast, rääkimata sellest, et see oleks kuskilt välismaalt juhitud. Kaugel sellest! Küll aga on väga suur vahe, kas kommentaari andjal või kommentaari kirjutajal on oma nimi ja nägu või tegemist on botiga, kes töötab mingil teatud eesmärgil. See eesmärk ei ole kindlasti lihtsalt oma arvamuse avaldamine, vaid mingisugune laiem eesmärk, nagu me oleme ka mujal Euroopas näinud. Aga minu küsimus eelkõige puudutab veebipolitseinikke. Väga hea asi, väga suurepärane institutsioon, kõik need inimesed, kes sellega tegelevad. Äkki te annate väikese ülevaate, kui palju meil tegelikult on veebipolitseinike, ja kas te näete, et nende arv võiks tõusta? Nad kindlasti ei jõua kõikidesse kanalitesse, aga võib-olla võiksid rohkematesse jõuda.

Aitäh selle küsimuse eest! Ausalt öeldes ma jään selle täpse arvu hetkel võlgu. Ma arvan, et neid ülemäära palju ei ole, arvestades seda, kui õhukeseks me oleme oma politseiressursi viilinud, et seda optimeerida. Kindlasti kogu see veebipolitseinike institutsiooni loomine iseenesest näitab ju ajaga kaasas käimist. Nagu ma enne ütlesin varasemates vastustes, paraku on niimoodi, et jah, meie oma ressursiga Eesti-suuruses riigis suudame käituda pigem reaktiivselt kui proaktiivselt. Ehk siis meil võib olla neid veebipolitseinikke piisavalt ainult selleks, et tegeleda teatud kaebustega, mitte aktiivselt kammida läbi sotsiaalmeedia platvormide sisu ja otsida aktiivselt rikkumisi. Nii see paraku on. 

Nagu ma ka ütlesin selle eelneva vastuse lõpus, kuna digiplatvormid, need, millest me räägime, on niivõrd suured ja võimsad ning nende probleemidega, mis selles arupärimises olid kirjeldatud, puutuvad kokku kõik Euroopa Liidu riigid, siis seal tõepoolest on selline keskne lahendamine kõige tõhusam. Iseenesest saab veebipolitseinikega tutvuda PPA veebilehel. Seal saate selle lahti teha ja vaadata, mitu neid täpselt on. Aga ma arvan, et neid väga palju ei ole.

Aitäh, härra minister! Loomulikult ei ole liiast, kui te küsijale ka selle sõnumi saadate või mõni teie kolleeg. Aga me saame kodulehelt muidugi kõike otsida. (Saalist öeldakse midagi.) Aitäh! Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Vägagi nõus, et sotsiaalmeedia on väga kiires muutumises. Te ütlesite oma sõnavõtus, et see eeldab ka õigusloomes, õigusaktides ajaga kaasas käimist. Avan seda tausta veel, enne kui ma küsimuseni jõuan. Uuringud on näidanud, et kui me räägime noorte sotsiaalmeedia sisust – see läheb arupärimise fookusest küll veidi kaugemale, aga [on seotud] teie haldusalaga –, siis näiteks noormeesteni jõuab erinevate algoritmide kaudu vägivaldne sisu kolm kuni viis korda kiiremini kui neidudeni. Kui nüüd tulla tänase arupärimise küsimuste juurde, siis hiljuti Moldova valimistel [toimunu] ju näitas, kuidas meie jõle naaber AI abiga, kuidas Kremli propaganda selgelt sekkus valimistulemustesse, tootes nii-öelda fake news'e ehk valeuudiseid ja vale sisu. Selle olustiku kirjelduse peale …

Aitäh!

… ma küsikski, kas te olete teinud oma ministeeriumi poolt ettepanekuid digiministrile vastava õigusraami kaasajastamiseks. 

Aitäh selle küsimuse eest! Pean tunnistama, et meil pole digiministriga otseselt toimunud selleteemalist kahepoolset mõttevahetust, mis tähendab, et seda mõttevahetust üldiselt ei toimu. Võib-olla kõige suurem väljakutse ongi seesama tehisintellekti määruse või sellekohase üleeuroopalise regulatsiooni väljatöötamine või kohandamine kõigi nende väljakutsetega. Seal tõepoolest kõige suuremad ohud peituvad, kuna ka algoritmid on üles ehitatud järjest rohkem tehisintellekti ja sellise iseõppimisvõime peale. Seal on tegelikkuses see asja tuum.

Paraku on jah see märkus algoritmide kohta väga õige. Nii ta on, et inimesed, kes satuvad mingi sotsiaalmeedia sisu peale kas kogemata või spetsiaalselt, võivad suhteliselt kiiresti sattuda sotsiaalmeedia mulli, kus algoritm hakkab talle järjest samasisulist materjali välja pakkuma. Sotsiaalmeedia mullistamine on tõepoolest problemaatiline. See silmaring võib üsna ahtakeseks jääda, aga see probleem on meil alates sotsiaalmeedia platvormidest kuni Netflixini. Kui te üks kord mõnda politseisarja vaatate, siis see hakkab teid kogu aeg politseisarjade poole suunama, selle asemel et võib-olla pakkuda mitmekesist valikut ja öelda, et kuule, mine hari ennast natukene laiemalt. Paraku on see nende algoritmide kitsaskoht.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister, aitäh väga olulise teema põhjaliku käsitlemise eest! Eestis on kuidagi niimoodi kõlama jäänud, et Venemaa otseselt ei teinud katseid või me ei täheldanud selliseid suuri katseid mõjutada kohalikke valimisi. Aga samas, kas see väide ikka vastab tõele? Kui ma mõtlen selle peale, et pärast kohalikke valimisi ilmnes, et menetluses on väga tõsine kriminaalasi härra Bessedini suhtes, ja kui vaadata, millega härra Bessedin on siin Eesti riigis tegelenud kõik selle aja, siis ta on tegelenud ju eelkõige just nimelt Tallinnas kohalike valimiste mõjutamise ja avaliku arvamuse mõjutamisega, selleks et ühel erakonnal nendel valimistel läheks võimalikult hästi. Kui nüüd leiab tõestust, et see isik on teinud seda koostöös Venemaa jõustruktuuride või nende esindajatega, siis kas see mitte polegi otsene Eesti valimistesse sekkumine härra Bessedini kaudu?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, tõepoolest, selle mõttega ma ju selle juhtumi siin oma vastustes ka ära märkisin. Paraku väga palju täpsemaks ma ei saa hetkel minna, see uurimine alles kestab. Loomulikult on Venemaa püüdnud Eesti valimisi mõjutada, ja mitte ainult sotsiaalmeedia ajastul, vaid ka oluliselt varasematel aegadel. On teada juhtumeid ka 20 aasta tagant, kui Venemaa riigi esindajad on üritanud astuda samme selleks, et parandada teatud poliitiliste jõudude tulemusi neid suunates. Aga samas me oleme aeg-ajalt näinud ka meie ametite või teenistuste tööd selle tõkestamisel. Keegi saab Eestis sule sappa ja peab kodumaale, Mordorisse, tagasi pöörduma. See näitab, et töö käib. Me päris suletud silmadega ei lase sellel sündida.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin eelneva valguses veel kord, mida võiksid Eesti või Euroopa Liidu liikmesriigid koos teha nende sotsiaalmeedia platvormide suhtes. Kümmekond päeva tagasi kajastati ka Eesti uudistes põhjalikult Meta sisedokumentide põhjal tehtud uudist, et nad on ise leidnud, et pettuste tõkestamine on neile äriliselt kahjulik, sest selle reklaami pealt nad teenivad väga palju tulu. Need on siis mingisugused meditsiinitooted, veebikasiinod, investeerimisskeemid, e-kaubanduse pettused, mida nad tegelikult tagant tõukavad. Kas seesama ei või kehtida ka valimiste puhul? Kui tõepoolest on valimistesse sekkumine, massiivsed reklaamid või mingid rahastatud postitused teatud teemadel, siis sotsiaalmeedia platvormidel on äriliselt kahjumlik tõkestada sellist valimiste mõjutamist. Kuidas sellises olukorras Eesti ja teised Euroopa Liidu liikmesriigid võiksid üheskoos tegutseda?

Aitäh! Ma arvan, et te tõite päris hästi välja selle dilemma, mis meil kogu selle sotsiaalmeedia arengu tõttu [päevakorral] on. Ühtepidi on see hästi efektiivne kanal, aga ta on efektiivne nii õigete eesmärkide saavutamiseks kui ka valede eesmärkide saavutamiseks. Ma arvan, et me peaksime ikkagi rohkem keskenduma sellele, et küsitavate eesmärkidega [tegevust], või isegi mitte lihtsalt küsitavate [eesmärkidega tegevust], vaid ikkagi ebaseaduslikku tegevust sotsiaalmeedias piirata. Aga me läheme sellisele õhkõrnale jääle, kui me hakkame rääkima erinevatest piirangutest ja regulatsioonidest. Tulebki leida see tasakaalupunkt. 

Toon näiteks sellesama poliitilise reklaami temaatika. See on ju väga hea näide, et Euroopa Liit on läinud poliitilise reklaami reguleerimise teed. Mis siis juhtus? Kümme päeva enne valimisi me kaotasime võimaluse üldse poliitilist reklaami sotsiaalmeediavõrgustikes teha, millest on ju tegelikult äärmiselt kahju. Mitte keegi sellest ei võitnud. Ei võitnud sellest valijad, kellele oleks saanud sihitatud reklaami paremini teha. Mina olen täiesti veendunud, et sihitatud reklaam on kõige mõistlikum reklaam, ka tarbijale, et mitte kulutada tema aega ja närve mittekasuliku info peale. Ei ole võitnud sellest erakonnad ja minu arust ei ole võitnud sellest ka sotsiaalmeedia platvorm huvitaval kombel, sellepärast et see raha liikus lihtsalt teistesse kanalitesse, traditsioonilisematesse kanalitesse. Võib-olla need traditsioonilisemad meediakanalid rõõmustasid, et nad said mõnevõrra rohkem tellimusi. 

Ma arvan, et see näide ilmestab päris hästi seda, et kui me läheme midagi reguleerima, siis me peame leidma selle viisi, kuidas me üle ei reguleeri niimoodi, et me selle hea asja ära kaotame. Tegelikkuses võib sotsiaalmeedia platvorm rahumeelselt teenida raha täiesti seaduslike reklaamidega, ega seal ka mahud väikesed ei ole. Poliitiline reklaam ei ole põhiline asi, mida seal müüa, see on hooajaline ja üsna piiratud eelarvega. Aga väga palju on seal võimalik müüa kõike muud, kõike sedasama, mida inimesed tänapäeval poest ostavad. 

Nii et ilmselgelt on siin tarvis mõistlikke rahvusvahelisi kokkuleppeid. Ma paraku tõepoolest ei ole nii tark, et praegu siin välja käia, kuidas see peaks täpselt käima. Ma arvan, et siin annab ekspertidel päris palju pureda seda teemat, et jõuda mingisuguse lahenduseni. See on väga keeruline. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Teie valdkonna tõttu on teil tõesti ka vastutus sellise teema jälgimise eest. Sellepärast et trolle on tuhandeid, nad on AI-põhised, nad on agressiivsed. Ma näen riigikaitsegruppides tihtipeale, kuidas endine Kaitseväe juhataja vahel vaidleb Vene trollidega. Siis ma ütlesin, et kuule, ei tasu Vene trollidega vaielda, nad on botid. Seda ei olegi väga keeruline kindlaks teha. Aga neid liigub kõikjal. Näiteks ma täheldasin, et ühel Vene AI-põhisel trollil oli 700 gruppi, milles ta osales. Nii et see on tohutu mõju, mida nad võivad saavutada.  Aga sotsiaaldemokraatide ja teiste puhul ma ütlen, et tegelikult kahjuks ei olnud see mitte ainult Keskerakond, kes Bessedinilt tellis neid reklaame, vaid Keskerakonna aseesimehe kinnitusel ka sotsiaaldemokraadid. Minu teada on krüptokurjategijatelt samamoodi saanud raha Raimond Kaljulaid ja samamoodi tellinud reklaami ka Bessedinilt Keskerakonna väitel. 

Aitäh! 

Nii et väga hoolikalt jälgime oma ridades, mis seal toimub.

Aitäh, härra Poolamets! Kui siin oleks olnud küsimus, siis ma oleksin hea meelega vastanud sellele.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud siseminister! Jah, Bessedin Bessediniks, aga mitmed meie välispoliitika juhid – Marko Mihkelson, Kaja Kallas ja paljud teised – on viidanud, et Ameerika president võib tegutseda hoopis Vene režiimi huvides. Minu küsimus on see, et kas on plaan hoida tema järgijatel ja nende tegevusel silm peal, kes Eestis tegutsevad. Ameerika praegune president või tema nõunikud on tegutsenud ju ka näiteks Saksamaa valimiste mõjutamisel, ka Euroopa Liidu juhtide valimistel ja nii edasi, ja nii edasi. See maailm on palju keerulisem ja laiem. Noh, silti on kerge otsaette lüüa, et see või teine on mingi Vene agent või mis iganes. Aga kas on plaan nende tegevusel, kes jälgivad …

Aitäh!

… silma peal hoida?

Aitäh selle küsimuse eest! Olukorda inforuumis jälgib Eestis pidevalt mitu asutust ja eksperti, sealhulgas Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni meeskond, PPA veebipolitseinikud, kellest siin enne juttu oli, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kapo ja tegelikult ka erameedia faktikontrollid ja blogi Propastop. Jah, iseenesest meil on erinevaid selliseid institutsioone ja ameteid ning isegi kodanikualgatusi, kes sellega tegelevad ja üritavad seda välja tuua. 

Aga ma ikkagi tuletan meelde, et ka kõigi meie enda käitumine veebikeskkonnas või internetikeskkonnas mõjutab seda, kui rahulik, kui rahumeelne, kui mõistlik ja konstruktiivne see kogu keskkond seal on. Jah, te mainisite erinevaid juhtumeid – need juhtumid ongi kõik hästi erisugused. See, et kellegi tegutsemine langeb kokku mingisuguse teise riigi narratiivide või huvidega, ei tähenda aga tingimata, et ta on selle teise riigi poolt palgatud. Need juhtumid võivad olla eri juhtumid, kokkulangevus võib olla mingil muul põhjusel. 

Aga eks ma olen teiega nõus, et tegu on väga olulise küsimuse ja probleemiga, mida tuleb jälgida ja millega tuleb tegeleda.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus on selles, et kui me räägime siin tehisaru kasutamisest, siis, nii nagu te rääkisite ja nii nagu oli ka meil arupärimises, sellega võidakse mõjutada inimeste valikuid ja arvamusi. Noh, ehitatakse üles ka petuskeeme, kuidas inimestelt raha välja petta, või mida iganes. Aga Eestis on olnud juttu ju ka avalikus sektoris tehisaru kasutamisest. Kas nendel järelevalveorganitel, veebipolitseinikel, ei ole võimalik selle abil ka pahategijaid üles leida? Kas see on kuskil aktuaalse küsimusena üleval olnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Kahtlemata, tehisaru saab kasutada mitte ainult kurjategija, vaid ka see, kes kuritegevuse vastu võitleb. Ja tõepoolest, meil ei ole mitte ainult arutelusid olnud, vaid me oleme astunud konkreetseid samme – tegu on ikkagi e-riigiga – selle võimekuse tekitamisel. Üks suur diskussioon on näiteks [tehisaru] gigatehaste loomise üle, mis tooks kaasa oluliselt suuremal määral arvutusvõimsust ja IT-suutlikkust. See nõuab kahtlemata täiendavaid vahendeid. 

Aga üldiselt tahaks muidugi nende petuskeemide kohta öelda, et neid loodi ja vorbiti ka palju varem, enne sotsiaalmeedia tulekut. Võib-olla kogu selle asja vastu võitlemisel, kui me räägime petuskeemidest ja kelmustest, ei ole oluline mitte niivõrd kanali tõkestamine, kuivõrd inimeste teadlikkuse parandamine, et nad saaksid aru, kui neil üritatakse nahk üle kõrvade tõmmata. Sõltumata kanalist on see ikkagi igatpidi valus. Ja alati on [mängus] inimfaktor, kui see eksimus lõpuks teoks saab. Ei ole süüdi mitte see nutiseade ega see keskkond, vaid inimfaktor on see, mis lõpuks selle kelmuse võimalikuks teeb.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma isiklikult ei ole väga aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, aga siiski, sellel aastal mõned korrad olen sinna jõudnud. Viimast korda küll praegu ei mäleta. Aga mul on küsimus teie vastuste põhjal. Me teame, et seal ikkagi väga palju tegeldakse manipuleerimisega ja see mõjutab ka, ma saan aru, väga paljusid otsuseid, mida meie inimesed enne valimisi langetavad. Kas te olete seda kaalunud või kas valitsus on arutanud, et kogu ametlik suhtlus võiks liikuda ametlikele kodulehtedele või paberkandjatele?

Aitäh selle küsimuse eest! Küll te olete õnnelik inimene, kui te saate sotsiaalmeediast nii palju eemale hoida. Ma soovitan, et jätkake samas vaimus nii kaua, kui see võimalik on. Kindlasti on elu siis palju ilusam ja rahulikum. 

Ma pean tunnistama, et tõepoolest, me ei ole arutanud sellist lähenemist, mida te märkisite, et viia suhtlemine puhtalt ametlikele kanalitele või veel rohkem paberipõhiseks. Me peame ikkagi arvestama reaalset olukorda. Mina kahjuks ei saa seda endale lubada, et ma sotsiaalmeediast pikalt eemal olen. Miks? Sellepärast, et need minu inimesed, keda ma teenin, on seal ja nõuavad vastuseid, nad soovivad arutada. Ja ma proovin ikkagi neile neid vastuseid anda ja olla võimalikult palju kättesaadav. Jah, nii see on. 

Ma arvan, et see oleks väga radikaalne reaalse olukorra eiramine, kui me ütleks, et me seal, kus istub suur osa, enamus Eesti rahvast – minu vanaema on ka Facebookis juba päris ammu –, me ei käi. Mis siis juhtuks? Aga siis juhtukski see, et kogu selle inforuumi võtavad üle petturid, kelmid, valeinfo levitajad – kes iganes. Selles mõttes on oluline ikkagi seal kohal olla.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus puudutab selle saali ja selle teemaga seonduvat. Kindlasti on mitmed kolleegid sotsiaalmeedias märganud, et Eesti Vabariigi Riigikogu liikmed müüvad imeravimeid, ja seda mitmeid nädalaid järgemööda. Soola ja kaneeliga – või oli seal mingeid muid aineid – on võimalik südame-veresoonkonna haigustele tõhus abi leida. Minu küsimus on see: kuidas on võimalik, et nii kaua on see avalikus ruumis üleval? Minu teada on sellele tähelepanu juhitud, aga neid ei ole kõrvaldatud? Kas see ei käi Eesti Vabariigi seadusandliku kogu au pihta?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult olen ka mina märganud mitmeid kolleege – kasutatud on nende pilte – müümas igasuguseid huvitavaid asju. Olen ka enda pilti näinud ühel perioodil, kui ma olin meedias rohkem esil. Kohe see tuli. Tegelikult on küsimus, kuidas seda hinnata, suure kuriteo või hoopis tunnustusena, et sinu näoga on võimalik midagi müüa. Aga ma kahtlustan, et need reklaamid tegelikult võetakse maha. Need ringlevad vaid mõnda aega, muidu need oleksid kõik samal kujul kogu aeg üleval ja toimiksid.

Aga me näeme, et tegelikkuses toimuvad muutused. Ilmselt osa reklaame võetakse maha, mingi osa tuleb jälle peale. See on see petturite tegevuse algoritm: nad muudavad midagi natukene, panevad jälle üles ja siis neid jälle koristatakse. Siis nad jälle muudavad ja panevad üles. Sotsiaalmeediaturunduses mõnda aega tegutsenuna ma mäletan, et oli päris keeruline ka täiesti seaduslikus valdkonnas tegutseda. Mul tuli alatihti tegeleda sellega, et mõned minu tehtud reklaamid olid millegipärast, mulle arusaamatul põhjusel klassifitseeritud ebasobivateks. Proovisime siis muuta. Ma olen pidanud tegelema kontode lahtiblokeerimisega, igasuguste asjadega. 

Ütleme nii, et kuigi lihtne ei ole sotsiaalmeedias tegutseda. Ja ma tunnistan, et mulle on mõnikord arusaamatu, miks need kelmid nii vabalt saavad toimetada, kui seaduslikus ettevõttes täiesti mõistlikke ja legitiimseid asju reklaamides on olnud probleeme. Kuidas nemad siis on saanud niimoodi lihtsalt läbi?

Suur tänu, härra minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Küll on küsimus istungi juhatajale, kui see ei ole kogemata sisse läinud. Härra Peeter Ernits, kas juhtus kogemata?

Hea juhataja, ma kuulsin, et kolleegid müüvad midagi ja siseminister ka isegi. Ma olen nii kõrval sellest, et ma ei teagi, kes midagi meil müüb. Kellele vihje siin tehti? 

Hea kolleeg, see ei olnud kuidagi protseduuriline küsimus. Kollane kaart, härra Ernits, teile. 

Aga nüüd, head kolleegid, alustame läbirääkimisi. Esmalt arupärijate nimel Andre Hanimägi. Eks läbirääkimiste käigus võib ka Peeter Ernitsat valgustada, millest ta on ilma jäänud.

Aitäh! Head kolleegid! Ma alustan sellest Peeter Ernitsa küsimusest. Ta küll Anti käest seda juba küsib, aga ma pean tunnistama, et ma olin ka alguses segaduses. See näitabki väga hästi ja ilmekalt, kuivõrd lihtne on tänapäevases maailmas [inimesi] segadusse ajada. Ma sain aru, et tegelikult keegi ei müü otseselt midagi, need on hoopis valepildid, kus [kasutatakse] meie lugupeetud arstide fotosid. Nad nagu ütlevad, et veresoonkonna haigused saavad nende abil kohe ravitud. See on üks nendest juhtumitest internetis, millega me peame pidevalt tegelema. 

Tõepoolest, selle arupärimise mõte ei olnud ju täna selles, et kellel on Mallukast rohkem jälgijaid või kes suudab teravamalt kommenteerida. [Eesmärk ei ole] üleüldse kuidagi arvamusvabadust piirata. Kindlasti mitte! Aga fakt on see, et on väga oluline, kes on Eestis tegutsevate vale- ja trollikontode taga ja millisel eesmärgil nad tegutsevad. See ei ole kindlasti lihtsalt arvamusvabaduse ilming, vaid see on ilmselgelt ilming, mida me oleme näinud ka mujal Euroopas. Meie soov on, et Eesti oleks valmis tuvastama neid küsimusi ja probleeme ning tõkestama sotsiaalmeedia kaudu tehtavaid katseid sekkuda näiteks meie valimistesse. Sellest sõltub meie demokraatia tervis, ühiskonna vastupidavus ja inimeste võimalus teha informeeritud valikuid. 

Mure ei ole muidugi uus, kuid see on muutunud üha sügavamaks ja keerukamaks. Aastaid on meid hübriidohtude eest hoiatatud. Varem tähendas see eelkõige välisriigi mõjutustegevust erinevate propagandakanalite kaudu, televisiooni kaudu, ulatuslikke rahastusvõrgustikke. Aga nüüd toimub sellest suurem osa internetis, kus inimesed veedavadki mõningate uuringute järgi oma päevast kuus kuni seitse tundi ja sellest julgelt kolm tundi sotsiaalmeedias. See on keskkond, mis on kiire ja odav, aga paraku ka päris keerulisel moel kontrollitav. Nendele kontodele ja narratiividele võib olla raske jälile jõuda. Osa neist peegeldabki, nii nagu ka härra minister ütles, inimeste siirast arvamust, kuid osa on selgelt loodud selleks, et sekkuda Eesti avalikku arutellu ja suunata seda teatud eesmärkide poole, aktiviseerudes enne valimisi ja kadudes pärast valimisi kuhugi interneti sügavustesse. 

Moldova ja Rumeenia näited kinnitavad, et vabad ühiskonnad võivad olla vägagi haavatavad. Valimisi püüti mõjutada ostetud reklaamide abil, aga ka botivõrgustike, trollide ja kontrollitud narratiivide levitamise abil. Need ei ole lihtsalt hüpoteetilised ohud, vaid reaalsed juhtumid. Eesti ei saa ka kuidagi eeldada, et me jääme sellest puutumata. Vastupidi! 

Me peame tõdema ka seda, et erinevad kriisid ja ühiskondlikud väljakutsed on loonud tegelikult päris viljaka pinnase valeinfo levikuks. Tihtipeale manipuleeritakse teemadega, mis tekitavad tugevaid emotsioone, nii nagu enne üks küsija välja tõi, olgu see siis riigikaitse ja julgeolek, Ukraina toetamine, immigratsioon või rohepoliitika või inimõigused ja muidugi ka valimised, näiteks usaldus e-valimiste vastu. Just nende teemade ümber luuakse sihitud ja koordineeritud infovälju, kus on tegu loomulikult nii siira mure ja adekvaatsete faktidega, aga kus on ka selgelt sihilikku soovi tekitada segadust ja usaldamatust. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Jaa, otse loomulikult, kolm minutit lisaks.

Seetõttu peabki riigil olema tugev analüüsivõimekus, oskus tuvastada neid botivõrgustikke, märgata koordineeritud käitumist, jälgida narratiivide arengut ning hinnata, kus peab sekkuma ja kui kiiresti. See peab kõik toimuma reaalajas. Loomulikult on väiksel riigil seda väga keeruline teha, aga midagi teha ei ole. See tähendab küll lisarahastust, sest see tähendab tehnoloogilise võimekuse suurendamist. Nii nagu ennist hea kolleeg Aab küsis, kui palju me saame AI-d kasutada mitte ainult, nagu justiitsminister on välja toonud, kohtuotsuste puhul. Äkki saab AI-d kasutada meie PPA, et avastada neid narratiive ja botte. See on tõenäoliselt päris kõrge hind, aga ükski hind ei ole liiga kõrge demokraatia kaitsmiseks.

Teiseks, ma arvan, et väga oluline on võimekus tegutseda enne, kui valeinfo kriisiks paisub. Valeinfo levik on tegelikult kriis, mis vajab samasugust kiiret reageerimist nagu küberturbe või muud ühiskondlikud riskid. Ma ennist küsisin ka veebipolitsei kohta ja nad teevad tõepoolest väga tänuväärset tööd. Nägin ka koduleheküljelt, kui palju neid on, aga on kindel, et selleks, et olla kõikides nendes kanalites – neid on tõesti väga palju, ka sotsiaalmeedia on tohutult avar –, tuleb loomulikult sinna ressurssi aja jooksul juurde suunata.

Nüüd, mida tuleb öelda, on see, et tegu ei ole küll muidugi välisriigi sekkumisega valimistesse, aga ma toon sellise näite. Kui meil oli siin nii-öelda sigade revolutsioon, siis hakkas internetis levima väide, et põllumajandusminister soovib need sead tappa sellepärast, et tema on tegelik kasusaaja aktsiaseltsis Vireen, mis on tegelikult riigiettevõte. Ka sellised arvamusavaldused ja valenarratiivid toidavad usaldamatust, olles totaalne valeinformatsioon. Loomulikult minister mingit kopikat selle eest ei saa, kui ta sigu tapab. See on suhteliselt rumal väide, aga paraku see hakkas levima. 

See näitab meie ühiskonna vajadust olla valmis ja reageerida kiiremini. Võib-olla, kui [mängus] ei ole veebipolitsei, siis meil tuleks üle vaadata strateegiline kommunikatsioon, et kas me tegelikult suudaks reageerida ja peaks reageerima kiiremini. Kui tuleb ikkagi sadu kommentaare, et austatud põllumajandusminister saab mingit raha, siis võib-olla ministeerium või mõni amet või keegi ametnik peaks ütlema, et kuulge, see ei vasta tõele, ärme palun levitame seda valeinformatsiooni.

Ja koostöö platvormidega. Praegu sõltub ikkagi väga palju sellest, kui palju ja kas üldse platvormid nii riikide päringutele kui ka kasutajate tähelepanujuhtimisele reageerivad. Ja kui kiiresti nad reageerivad. Kindlasti need protseduurid peaksid olema ühtsed ja kiiremad ning me peaksime Euroopa Liiduga koos selle eest seisma. Loomulikult Eesti üksinda neid suuri gigante liigutama ei pane.

Lõpetuseks. Tõepoolest, demokraatia kaitsmine peab olema süsteemne ja läbipaistev kohustus ning see peab hõlmama igaühte meist. Minu üleskutse on, et iga inimene saab anda oma panuse väga lihtsal, ent mõjusal moel: tuleb olla kriitiline infoallikate suhtes, kontrollida enne jagamist, kes on sõnumi autor, kas väiteid toetavad usaldusväärsed tõendid ning kas tegemist võib olla emotsioonidele mängiva anonüümsest allikast pärineva sisuga. Mõnikord aitab juba üks lisaküsimus või kiire allikakontroll ära hoida valeinfo leviku. Aitäh!

Suur tänu hoogsa ettekande eest! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teema, mis on selles arupärimises tõstatatud, on iseenesest tõsine. Kes vähegi on kursis selliste totalitaristlike riikide tegevusega, nagu on Venemaa ja Hiina, [teavad, et] nende riiklikud agentuurid on hankinud erinevaid allhankijaid või korraldavad seda [tegevust] keskselt, püüdes siiski jälgi varjata. Aga see on ka internetis ja sotsiaalmeedias vägagi nähtav. Olen mõnes riigikaitsegrupis jälginud nende tegevust. See on läinud üha mastaapsemaks ja tegu on arvatavasti üha suuremal määral AI-põhise tegevusega, sest ükski töökas Olgino troll ei jõuaks nii palju neid tekste teha. 

Nagu ma enne ütlesin, ühe trolli puhul, kes Kremli sõnumeid automatiseeritult edastas, oli näha, et ta kuulus rohkem kui 700 gruppi. Kui nüüd Eesti erinevad grupid ette võtta, siis ta oli ausalt öeldes igal pool. Loomulikult kasutavad nad võltsidentiteeti, kenasid Eesti nimesid massiliselt. 

Mul jäigi vahepeal oma küsimus ministrile lõpetamata, aga palve on inimesi harida. See ei ole võib-olla teie isiklik töö, vaid teile alluvate allasutuste töö, et hoiatada ja teemat selgitada. Siin ei ole ju midagi uut. Äriringkondades on tõenäoliselt see trollivabrikute süsteem leiutatud. Ma olen näinud videoid, kus seinad on täis telefone. Kunagi oli see primitiivne süsteem, kui oli vaja ühte toodet reklaamida. See kõik on tulnud poliitikasse, see kõik on tulnud üle eriti sellisesse räigemasse sektsiooni nagu sõjapropaganda. Juba sellepärast, et Vene militaartrolle on kõik kohad paksult täis, on vaja, et meie julgeolekuasutused jälgiksid, kuidas see masinavärk käib. 

No nüüd Bessedini näide. See on mõtlemapanev, kuidas sellist mõjuagenti taluti väga pikki aastaid. Ma mäletan, kuidas ta sõelus siit Riigikogust sisse ja välja, sisse ja välja. Aga nüüd ta on uurimise all. Küll läks kaua! Ja kahetsusväärselt mitte ainult Keskerakonna võimu ajal ei tellitud temalt suures mahus asju. Siia just tuli Lauri Laats, kes ütles, et sotsiaaldemokraadid, näiteks Raimond Kaljulaid, tellisid usinalt Bessedini reklaame, sest tema manipuleerib agaralt mõningates sotsiaalmeediagruppides, kus on väga palju venekeelseid inimesi, ja neil on suur mõju. 

Mis puudutab sotsiaaldemokraatide enesevaatlust, siis see teema on väga hästi tõstatatud, et te luubiga enda tegevust uuriksite. Ärme unustame, et Raimond Kaljulaid on saanud valimisteks annetusi eriti ohtlikelt kurjategijatelt, Vene krüptokurjategijatelt. Äkki ta peaks selle raha tagasi maksma ja vabandust paluma. Sellistelt tegelastelt ikkagi Eesti Riigikogu liige ei tohiks raha vastu võtta, isegi kui see juhtus kogemata. Aga me ju ei tea, kas see juhtus kogemata. Me teame ju, milliseid summasid nad USA-s pidid maksma selleks, et pääseda päris kinniminekust. 

Kas ma võin lisaaega paluda?

Otse loomulikult. Kolm minutit. 

See teema nõuaks rohkem kui kaheksa minutit, vääriks eraldi konverentsi tähelepanu. 

Ja Oleg Ossinovski annetused teie erakonnale on muret tekitavad. Ärme unustame, et oma raha teenis ta väga palju idaäriga. On kahtlusi, et ta tõstis oma ärid õe nimele ja õde jätkas pikka aega Vene äri ajamist. Nii et väga hoolikalt peate te oma rahastajaid jälgima. Nad on teie partei tuumale väga lähedale jõudnud oma annetustega. 

Ma olen mures ikkagi ka Oleg Ossinovski mõjuvõimu pärast ja näiteks Jevgeni Ossinovski pärast. Seda eriti, kui on oht, et on tehtud Vene äri ja sanktsioone rikutud. Muide, kas ikkagi kahes riigis korruptsiooni uurimise all olnud mees on lõpuks vabastatud altkäemaksu süüdistustest või ei ole? Või on ta ikka Lätis kohtu all? Sellisel juhul ma ütleksin ka, et raha tuleks tagasi maksta, sest see tekitab umbusku, kas ikka te olete kallutamata või siiski kallutatud. Need rahad tuleks tagasi maksta, päriselt kohe! 50 000 eurot, ma mäletan, oli üks Oleg Ossinovski annetus. Isegi kui ta ei ole veel süüdi mõistetud, usaldus maksab ka midagi. Nagu öeldud, see on rahvusvaheline probleem. 

Öeldakse, et hinnanguliselt 30 riiki tellib trollifarmide teenuseid. Kõige markantsemad on muidugi Venemaa ja Hiina, aga räägitakse ka Saudi Araabia tegevusest ja teiste autokraatlike riikide tegevusest, et sotsiaalmeediat mõjutada. Küllap uurimise käigus selgub ka üllatusi, võib-olla ka mõni demokraatlik riik kuidagi rahastab erinevate kanalite kaudu trollide tegevust. 

Aga poliitika vallas manipuleerimises on üks tähtsaimaid asju olnud ikkagi sotsiaalmeedia mastaapne kallutatus konservatiivsete sõnumite vastu, mis on USA-s paljastatud. Olukord on paremaks läinud, sest USA on kilbile tõstnud sõnavabaduse ja nõudnud sotsiaalmeedia gigantidelt erapooletumat suhtumist. Seda on mingil määral veebis näha: teatud märksõnade peale pannakse kanaleid vähem kinni ja kustutatakse sõnumeid. USA-s on tunnistatud, kuidas näiteks koroonaajal manipuleeriti sõnumitega ja kui mastaapselt kriitilisi analüüse kustutati. See on päris hästi tõendatud. Tõepoolest, USA nii-öelda globalistliku meelsusega sotsiaalmeedia gigantide mastaapne konservatiividevastane tegevus on olnud väga kahjulik ja paistab, et see ei ole päriselt lõppenud. Manipulatsioonid jätkuvad, aga neid tuleb jälgida vähemal määral. 

Ja kuna nad mõjutavad ka meie inforuumi, siis on olukord tõsine. Me mäletame, et valeinfo kampaaniatest üks kõige mastaapsem oli enne viimaseid Riigikogu valimisi Prigožini skandaal, mis jääb Eesti nii-öelda alatuse ajalukku. Aitäh!

Aitäh! Kuna olid väga konkreetsed etteheited meie kolleegile, siis võtan järjekorras vahele vastusõnavõtuks Raimond Kaljulaidi. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Anti Poolamets muidu on tore mees, ma olen temaga nädal aega veetnud Pärsia lahe riikides autodes ja bussides koos reisides. Seal ta oli küll väga sõbralik. Ühtegi nendest küsimustest, mis ta täna siin sotsiaaldemokraatide aadressil niimoodi, ma ütleks, küllalt vaenulikul viisil tõstatas, ta tollel reisil ei tõstatanud, vaid oli igati leebe ja tore mees. Nii et mul oli küll väga üllatav seda kuulda. 

Aga minu üleskutse heale kolleegile Anti Poolametsale ja teistele EKRE fraktsioonis on see, et kui me räägime sellistest asjadest nagu näiteks Venemaa Föderatsiooni sekkumine Eesti valimistesse, on need siis kohalikud valimised, on need Riigikogu valimised, Euroopa Parlamendi valimised või mis tahes muud valimised, mis meil toimuvad, ka presidendivalimised, siis minu meelest see on küll teema, mille puhul me võiksime olla ühtsed ja öelda, et meile see siin eestlastena ei sobi, et tulevad võõrad inimesed võõrast riigist õpetama meile, kuidas elada, või teatud poliitilisi jõude aitama ja teisi poliitilisi jõude materdama. See on teema, mille puhul võiks selle saali kõige parempoolsematest ridadest kuni kõige vasakpoolsemate ridadeni välja olla üks ja sama seisukoht. See meile põhimõtteliselt ei meeldi ja loomulikult seda tuleb tõkestada. Minu meelest see ei ole koht, kus minna sellist sisepoliitilist punkti võtma. 

Aga kui tahta sellist sisepoliitilist punkti võtta, siis mul on vastuüleskutse oma heale kolleegile Anti Poolametsale EKRE fraktsioonist. Me oleme nimelt teinud sotsiaaldemokraatidega ettepaneku, et sellistel potentsiaalselt Vene-meelsetel Riigikogu liikmetel ei oleks automaatset ligipääsu Eesti riigi saladustele. Siiamaani EKRE on nagu vingerdanud, ei ole selget seisukohta võtnud. Minu üleskutse on see, et kui te olete õiged Eesti mehed ja naised, siis tulge selle algatuse taha: paneme ühe võimaliku turvaaugu, mille puhul me kõik ju saame aru, et see on Eesti riigis olemas, ühiselt kinni! Aga muus osas, jah, aitäh, Anti, sulle sinu kommentaaride eest. Mis ma muud oskan öelda! Aitäh!

Suur tänu! Igati asjakohane vastusõnavõtt. Aga võib-olla jäi reis lühikeseks. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, turvaaugust võiks rääkida küll. Aga ma tulin siia kui väärinfoga võitlemise toetusrühma liige. Seda rühma juhib hea kolleeg, kes just praegu rääkis. Ma olen selles lugupeetud rühmas, kus on palju liikmeid, näiteks Maris Lauri ja Tanel Kiik, kokku ligi 20 liiget. Me ei ole kahjuks kordagi koos käinud. Raimond, võiks aega võtta ja arutada nii olulisi asju väärinfoga võitlemise toetusrühmas, mille juht sa oled! Noh, see on hakatuseks. Aga seal võiks rääkida turvaaukudest ja ka kõigest muust. 

Ent rääkida on tegelikult palju, eriti praegustes Eesti oludes. Usaldus on kõige alus. Praegu on Eesti Vabariigis Kristen Michali valitsuse ajal usaldus praktiliselt ära kadunud. Mingi seltskond on võimul, aga usaldust ei ole. Rahumeeli tulevad, toovad meile eelnõusid, räägivad, vastavad, kuidas on. Ja nii on. Nii et lähtepunkt on see, et usaldust praktiliselt ei ole, aga võim on. Totaalne võim ja totaalne usaldamatus. 

Ja nüüd sellel taustal kogu see teema. Kõigepealt aitäh sotsiaaldemokraatidele väga huvitava järelepärimise eest! See on tõesti väga lai teema, eriti kui vaadata uuema aja mängijaid. Seesama AI – kõik teavad, kes või mis AI on –, tegelikult seesama AI ehk tehisintellekt muudab selle näruse ja nutuse olukorra, mis Eesti Vabariigis on, veelgi hullemaks. Jah, kõik kasutavad seda või vähemalt püüavad kasutada, aga mida see loob? See loob uued kõlakambrid ja tugevdab [olemasolevaid], aga kõlakambrite omapära on see, et nad kõlavadki. Tundub, et kui sa oled seal, siis kõik ongi sama meelt. Tegelikult on ühes kambris üks seltskond, teises teine ja nii edasi. Ja see suurendab mida? On selline sõna nagu "polarisatsioon" ehk eristumine äärtesse. See tapab üldise avaliku sfääri, mis seni on Eesti riiki üleval hoidnud. 

Kui panna veel juurde libainfo, siis tõesti ei tea, keda uskuda. Noh, kolleeg Eero Merilind müüb siin ma ei tea mida ja Anti võib-olla müüb ka midagi seda ise teadmata. Raimond võib-olla müüb ka oma näoga midagi. (Saalist öeldakse midagi.) Jajah, usaldamatus! Ja pärast selgub, et sina ei müü ja Eero ei müü ja Anti ka ei müü midagi, mina ka ei müü. Aga igal juhul mingisugune [kahtlus] on, et kurat teab, äkki müüvad. See tähendabki usaldamatust. 

Ja kui AI [läheneb] veel otsuste tegemisele – seaduste tegemisest on siin justiitsminister rääkinud ja mitmed teised –, siis usaldamatus suureneb veelgi. Ega see AI nii vägev vend ei ole, tegelikult peaks olema ikkagi reaalne inimene kõige taga või vähemalt igal juhul tugevalt kontrollima. 

No ja mis tulemus on? Tulemus on see, et ei usaldata enam mitte kedagi: ei usaldata teineteist, ei usaldata naabrimeest, ei usaldata loomulikult meediat, ei usaldata eksperte, mingeid professoreid, mingeid teadlasi. Kurat, kahtlane seltskond! Loomulikult võimu ka ei usaldata. 

Ja tulemus on see, kui nüüd kokku võtta, kõigepealt ülimalt närune taust: ülimalt madala usaldustasemega riik, mille parlament me oleme. Ja kui lasta sellele veel AI ka peale – ta tuleb niigi, on juba tulnud –, siis ma ei kujuta ette, kuidas saab asi paremaks minna. Asi võib pigem lõhki minna, ja kiiresti lõhki minna. Need on minu mõtted sellel väga olulisel teemal. 

Aga Raimondile ma soovitan, et sina kui väärinfoga võitlemise toetusrühma juht võiks meid korra ka kokku kutsuda ja arutada neid teemasid. Tööplaan – mul mitu lehekülge, mida võiks arutada. Võin sulle ka anda. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Säästsite kolm minutit aega ka, et saaks töörühma varem kokku kutsuda. Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud kuuenda punkti juurde. 

Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase poolt siseminister Igor Tarole esitatud arupärimine ajutise kontrolljoone kohta, arupärimine nr 845. Riigikogu kõnetooli poole on kohe tulemas hea kolleeg Jaak Valge, kui ta on telefoni vaigistanud. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti mehed ja Eesti naised! Lugupeetud minister! Me esitame koos Leo Kunnasega täna siseministrile küsimusi, mis puudutavad Eesti sisejulgeoleku kõige elementaarsemat alust, kontrolli meie piiri üle ja tegelikku suutlikkust teada, kes Eestisse siseneb, kes siia jääb ja kes siit lahkub. Ega küsimus ei ole statistikas, küsimus on ikkagi riigi toimimises. Ka need, kes rikkusid Sinimägede memoriaali, võisid tulla Venemaalt ja sinna tagasi minna, aga meie ei tea, kas nad jäid Eestisse või läks kontrolljoone kaudu tagasi.

Luban endale väikese kõrvalepõike eelmisesse arupärimisse puutuvalt. Veel on tõestatav, et need inimesed, keda nüüd teatud sümboli kasutamise tõttu väärteos süüdistatakse, on samade sümbolitega särke tõesti 11 aastat kandnud ja nendega pole varem probleeme olnud. Nad on varem politseinike käest küsinud, kas sellega on kõik korras, aga loomulikult pole nad taibanud küsida selle kohta tõendit, nagu teie arvasite, et nad peaksid küsima. See oleks küll täiesti ennekuulmatu, kui peaks politsei käest alati küsima, kas ma mingit riietuseset ikka tohin kanda, ja tõendi küsima. 

Samuti, ausalt öeldes teie vastus, et politseinikud oskasid riigikeelt, kuna seda tõestas sisekontroll, nüüd kuidagimoodi ei veennud. Sel juhul ei ole teie sisekontroll usaldusväärne, sest on mitu inimest, kes tõendavad, et nad ei osanud, rääkimata sellest, et nad oleksid osanud [eesti keelt] C1-tasemel. See on naeruväärne. Ma loodan, et teie vastus sellele arupärimisele tuleb sisulisem.

Te kinnitasite oma 15. oktoobri kirjas mulle, et PPA on suuteline piiri ületavate isikute nimekirju kõrvutama ja riskianalüüsi tegema. Ometi ei ole riik tänaseni esitanud andmeid selle kohta, kui paljud Venemaalt tulnud inimesed on üle kontrolljoone Venemaale tagasi läinud ja kui paljud ei ole tagasi läinud. Varem on ministeerium vastanud niimoodi, et piirikontrolli andmekogul puudub selline funktsioon. Nüüd ütlete teie, et seda lünka täidab peatselt rakendatav Euroopa Liidu keskne süsteem, vastuses minu kirjale. Aga keegi ei keela juba praegu meie enda arvepidamist nende üle, kes kontrolljoont edasi-tagasi ületavad. Sellise liidese tegemine andmekogule on ülilihtne, küsimus on lihtsalt soovis. 

Edasi. Te oma 15. oktoobri vastuskirjas ei andnud mulle sisulist vastust ka selle kohta, miks sisenevad Ukraina mobilisatsiooniealised mehed endiselt Eestisse Venemaa kaudu ajal, mil Ukraina ei ole uusi asustatud alasid Venemaale kaotanud. Te ise Venemaale reisimist tungivalt ei soovita. Öelda, et biomeetrilise passiga on lubatud siseneda, ei anna selgitust, miks see liikumismuster püsib, ega välista kuidagi seda võimalust, et osa nendest inimestest kuritarvitab Eestis saadud kaitset, elades tegelikult Venemaal. 

Nii. Samuti ei selgunud teie vastusest minu kirjalikule küsimusele, miks Eesti jätkab ajutise kontrolljoone avatuna hoidmist, erinevalt Soomest, kes sulges maismaapiiri juba 2023. aastal. Antud vastuses te ütlesite, et seepärast, et Eesti on demokraatlik riik. See ei ole argument! Ka Soome on demokraatlik riik ja ometi hindas Soome ohu nii tõsiseks, et sulges piiri. Pole põhjust arvata, et Eesti riskid on väiksemad kui Soome omad. 

Lõpetuseks. Meie eesmärk siin polnud üldse administratiivne norimine. Eesmärk on saada ikkagi vastus lihtsale küsimusele, kas Eesti riigil on ülevaade, kes siin liiguvad ja millega nad tegelevad. Sest kui me ei suuda kaitsta ei oma piiri ega Sinimägede memoriaali, siis millise sõnumi me oma liitlastele ja eelkõige oma inimestele anname, kahjuks ka neile, kes Eestit halvustada ja ära kasutada soovivad? Aitäh!

Suur tänu teile! Taas kord on Riigikogu kõnetooli tulemas küsimustele vastama auväärt siseminister Igor Taro.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine ajutise kontrolljoone kohta ning esitati kolm küsimust. 

Esimene küsimus: "Miks puudub PPA andmekogus funktsioon, mis fikseeriks, kas Venemaalt Eestisse sisenenud isik on Venemaale lahkunud või mitte? Kui see funktsioon on vahepeal loodud, palume esitada andmed selle kohta, kui palju on 2025. aastal olnud ajutise kontrolljoone korduvületusi ning kui paljud 2024. ja 2025. aastal Eestisse sisenenud Ukraina kodanikud ei ole idapiiri kaudu Eestist lahkunud." Vastan. Politsei- ja Piirivalveamet fikseerib kõik isikute ja transpordivahendite piiriületused infosüsteemis PIKO ehk pikemalt öeldes piirikontrolli andmekogus. Seda liikumist fikseeritakse nii Eestisse siseneval kui ka väljuval suunal. Samas, infosüsteem ei ole arendatud selliselt, et teha statistilisi väljavõtteid sisenenud ja väljunud isikute piiriületuste korduste kohta. Seega vastus küsimusele on, et vahepeal ei ole uusi funktsioone infosüsteemi paraku loodud. Oluline on siiski rõhutada, et kui inimene siseneb Eestisse Venemaalt, siis see ei tähenda, et inimene jääb Eestisse, võimalik on liikuda edasi teistesse liikmesriikidesse ning lahkuda Euroopa Liidust mõne teise liikmesriigi kaudu. 

Taustaks märgin täiendavalt, et selle aasta oktoobris rakendus riiki sisenemise ja riigist väljumise infosüsteem ehk niinimetatud Entry/Exit System. Täisfunktsionaalsuse saavutab süsteem 2026. aasta aprillis. Selles süsteemis võrreldakse automaatselt liikmesriikide territooriumidele sisenenud ja sealt lahkunud isikute andmeid ning süsteem toob välja isikud, kes on sisenenud vaba liikumise alale, aga ei ole sealt lahkunud. See aitab jälgida, kes Schengeni alale siseneb ja sealt lahkub, kasutades sõrmejälgi ja näoandmeid, et takistada inimeste viibimisaja ületamist, võltsidentiteetide kasutamist või viisavaba reisimise kuritarvitamist. 

Kui te enne küsisite, miks seda funktsiooni vahepeal loodud ei ole, siis küsimus on alati raha- ja ressursikasutuses. Nagu ma just ütlesin, terviklik süsteem on loodud praegu kogu Schengeni ruumi kohta. Sealt me saame kindlasti palju terviklikumat informatsiooni, palju terviklikumaid andmeid pärast seda, kui see süsteem kõikides liikmesriikides 100% rakendub. Eesti rakendas seda esimesest päevast alates. Mõned liikmesriigid vajasid mõnekuulist üleminekut, kuni pooleaastast üleminekut. Aprillikuus see mure laheneb ja me saame teada kõikide Schengeni [ruumi] sisenejate kohta, kust nad on vahepeal üle piiri liikunud, mitte ainult nende kohta, kes on läbi meie piiripunktide liikunud. Selles mõttes see mure laheneb selle üldise süsteemiga. 

Teine küsimus: "Miks sisenevad Ukraina põgenikud jätkuvalt Eestisse Venemaalt, ehkki Ukraina ei ole viimasel ajal kaotanud asustatud alasid Venemaale?" Vastan. Ukraina kodanikele, kes omavad biomeetrilist reisidokumenti, on Euroopa Liitu sisenemine viisavaba. Seega on kõikidel Ukraina kodanikel õigus vabalt siseneda ja liikuda liikmesriikides. Viisavaba sisenemise õigus ei ole piiritletud riigiga, kus Euroopa Liitu sisenetakse, seega võib jätkuvalt ka Venemaa territooriumilt siseneda Ukraina kodanikke. 

Euroopa Liidu direktiiviga on antud kõikidele Ukraina kodanikele, kes elasid Ukraina territooriumil enne 24. veebruari 2022, automaatselt ajutine kaitse ja selle kaitse realiseerimise õigus kehtib, kuni Euroopa Liit selle rakendamise lõpetab. Hetkel kehtib selline korraldus kuni märtsini 2027. Täiendava kaitse andmise sisu ja tingimusi selles küsimuses olen Riigikogu saalis ka eelnevalt juba selgitanud. Väga lühidalt uuesti meeldetuletuseks, et täiendava kaitse eelduseks on relvakonflikt oma koduriigis. Seega väga lühidalt on Ukraina kodanike saabumine läbi Venemaa tingitud asjaolust, et just sealt on neil enda tegevuse tõttu tekkinud võimalused Eesti riiki liikumiseks. Me piiriületusel kontrollime, kas on alust riiki sisenemiseks. Kui neil on selleks vastav alus olemas, siis võivad nad ka Eesti riiki siseneda või siit edasi liikuda. 

Ausalt öeldes ma ei oska teile vastata iga konkreetse põgeniku kohta, miks nad tulevad just Venemaa kaudu. Ma tean enda kogemusest, et mõned inimesed on sunnitud Venemaa kaudu reisima, sellepärast et nad tulevad näiteks okupeeritud aladelt. Mingil põhjusel ei ole neil olnud võimalik sealt varem väljuda ja kui nad lõpuks selle võimaluse saavad, siis nad sealt ka tihtipeale lahkuvad. Keeruline on kõiki neid inimlikke lugusid siin korraga ühes küsimuses ära rääkida. Eks neid põhjuseid on erinevaid, miks Venemaa kaudu tullakse. 

Kolmas küsimus: "Mis on põhjused, miks Eesti Vabariik lubab endiselt ajutise kontrolljoone ületamist?" Selle küsimuse juures tõi arupärija välja selle, et Soome on oma piiri kinni pannud, [ja küsis], miks meie [seda teinud] ei ole. Vastan niimoodi, et meie piiril ei ole siiani olnud selliseid juhtumeid või sellist olukorda nagu Soomes või näiteks Leedus. Selliseid hübriidrünnakuid meie kontrolljoonel, meie piiripunktides ei ole toimunud. Idapiiri sulgemine on igal juhul otsus, mille aluseks saab olla vastav ohuhinnang. 

Aga me ei saa ka öelda, et täna meil need piiripunktid 100% toimivad. Me oleme tegelikkuses seda liikumist üle kontrolljoone piiranud, ma ütleks, suurusjärgus 90%. Me oleme selle ukse praokile jätnud, sellepärast et on teatud kodanike grupid, sealhulgas meie enda kodanikud ja teiste Euroopa Liidu riikide kodanikud, kellele me selle läbipääsu jätame. 

Näiteks Narva‑1 piiriületuspunkt on öösiti üldse suletud, Narva‑2 jalakäijate piiripunkt on kogu aeg suletud, Narva‑1-s on sõiduvahendite läbilaskmine lõpetatud. Me oleme Koidula ja Luhamaa piiripunktides tänu täieliku tollikontrolli rakendamisele, selleks et välistada sanktsioonikauba üleviimine, vähendanud kaubaautode liiklust umbes 90%. Kui varem liikus seal 70–90 veokit ööpäevas, siis täna liigub läbi 7–9 veokit. Need on need veokid, mis on täiesti läbi kontrollitud. 

Nii et jah, on olemas sihtgruppe, on olemas meie inimesi, kelle liikumist me seal jätkuvalt soovime. Meil ei ole põhjust seda takistada. Kui ohuhinnang peaks muutuma, kui peaks tulema mingisugune julgeolekuoht Eestile, siis see otsus viivitamata tehakse. Kõik ettevalmistused selleks on tehtud. Kui varem meil ei olnudki üldse piiripunkte võimalik füüsiliselt sulgeda – eelnevatel aastatel toimisid need alati 24/7, aastas 365 või 366 päeva –, siis praeguseks me oleme sinna rajanud igasuguseid elektrooniliselt juhitavaid tõkkeid, mis sulguvad väga kiiresti, on võimelised takistama ka suurte sõidukite rammimist. Me oleme ka betooni valmis pannud sinna lähedale – juhul kui selline hetk tekib, pannakse ka betoon sinna välja. 

Kõik ettevalmistused selleks on tehtud, kui meil on vaja see otsus täide viia, aga meie olukord on tõesti Soome omast oluliselt erinev. Soome siseminister on olnud mulle tänulik, et nad on saanud enda riigist mõned välja saadetavad Vene kodanikud juhtida läbi Narva piiripunkti tagasi oma kodumaale. Kui Narva oleks suletud olnud, siis oleks see nende jaoks olnud oluliselt keerulisem. 

Muide, lisaks oleme me kehtestanud väga ulatuslikud piirangud viisamenetluses Vene föderatsiooni ja Valgevene kodanikele, me ei anna turismiviisasid. Veel enam, me ei lase ka teiste riikide väljaantud turismiviisadega Vene kodanikke Eestisse, ka siis, kui nad üritavad tulla läbi meie piiripunkti. Näiteks kui nad saavad Prantsusmaalt turismiviisa, siis meie ametnikud vormistavad neile sissesõidukeelu, ütlevad nägemist ja saadavad tagasi. Nii et me oleme asjakohased piirangud kehtestanud. Ohuhinnang on selline, mis võimaldab meil piiriületust või kontrolljoone lahtiolekut hoida, ja nii see ka praegu jääb. Aitäh! 

Aitäh! Teile on üks küsimus. Jaak Valge, palun! 

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Kahjuks ikkagi ka sellele arupärimisele vastamise puhul me saame ülimal määral formaalseid vastuseid. Vaadake, niinimetatud ränderünnaku mittetoimumine ei saa küll olla põhjenduseks, miks kontrolljoon on lahti. Kas me siis peame tõesti ära ootama selle [hetke], kui meil on suur julgeolekuprobleem juba käes? Ukraina põgenike saabumise kohta me samamoodi mingeid tõsiseid vastuseid ju ei saanud, ehkki neid oleks võimalik kindlaks teha.

Nii. Edasi märkisite, et korduvületusi fikseeriva kasutajaliidese või programmi tegemine on jäänud ressursi taha. Mina olen mõnelt IT-inimeselt küsinud, kui palju selle kasutajaliidese tegemine maksma läheb või kui palju see aega võtab. Mulle on vastatud, et poolest tunnist kuni ühe tunnini. Kas teil on teistsugused andmed? Kui palju see pool tundi või üks tund ressurssi võtaks?

Aitäh, härra Valge! Nende IT-inimestega ongi tavaliselt niimoodi, et kui teie nende käest küsite, kui palju see üks või teine lahendus maksma läheb, siis nad ütlevad teile millegipärast, et see võtab pool tundi kuni üks tund ja suurt midagi maksma ei lähe. Aga niipea kui me mõne riigihanke korraldame, siis alla 100 000 euro pakkumisi ei tule. Nii paraku teooria erineb praktikast. Kui see oleks olnud lihtne ja odav korraldada, küllap seda oleks ka tehtud. See on alati ressursi ja otstarbekuse teema. 

Järgmine asi. Te küsisite jätkuvalt kontrolljoone ületamise võimaluste kohta, miks me ei ole seda sulgenud. Kas ränderünde mittetoimumine on piisav põhjendus selle mittesulgemiseks? Ma vastan teile: jah, on küll. Võimalik, et kontrolljoone mittesulgemine on põhjus, miks ränderünnet ei ole toimunud. Tõepoolest, seda olukorda analüüsitakse, analüüsitakse kõiki põhjuseid, miks ühel piiril midagi toimub ja miks teisel piiril midagi ei toimu. See on küllaltki delikaatne teema. Ma võin öelda, et me tegutseme sada protsenti selle nimel, et Eesti julgeolek oleks tagatud parimal võimalikul viisil, ja sellepärast on see režiim seal selline, nagu ta praegu on. Niipea kui me saame teavet, et me peaksime tegutsema kuidagi teisiti, siis me teeme seda teisiti. 

Ukrainlaste kohta. No ma tõesti ei oska nende inimeste eest kõnelda, miks nad tulevad Venemaa kaudu. Järelikult neil on see põhjus olemas. Ma tean, et teile ei meeldi, et ukrainlased Eestisse tulevad. Te igas oma võimalikus arupärimises ja küsimuses jätate sellise mulje, et te ei soovi, et nad siia tuleks. Aga Eesti on teinud otsuse, et Eesti toetab Ukrainat ja Ukraina inimesi. Ma arvan, et see on õige otsus, ja ma jään selle juurde, et me sellist lähenemist ka jätkame.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Minu küsimus on selle 100 000 kohta, ilmselt nii palju on juba tulnud Venemaa kaudu siia. Kuidas need 100 000 on ikkagi Ukrainast siia tulnud? Minu küsimus on, kui paljud neist on üle rindejoone kuidagi öö varjus liikunud. Mulle tundub, et neid vist ei ole eriti. Nad on tulnud ikka valdavalt Venemaa okupeeritud territooriumidelt, kust siia tulevad nii-öelda Vene alamad või vähemalt need potentsiaalsed Vene alamad. Saan ma õigesti aru, et need 100 000, kes on siia tulnud, ei ole mitte üle Ukraina-Vene rindejoone kuidagi hiilinud sinna Vene poole, et siis tulla siit läbi meie Luhamaa? Või ma sain kuidagi valesti aru?

Aitäh selle küsimuse eest! Härra Ernits, ma pean teid parandama. Ukraina kodanikud, kes tulevad okupeeritud aladelt, ei ole Venemaa alamad. Nad on sõjas kannatanud Ukraina põgenikud, kes tulevad okupeeritud [aladelt]. Samamoodi käsitleme me teisi, kes tulevad mitteokupeeritud aladelt. Tõepoolest, nad ei saa läbi rinde liikuda, kuna see on eluohtlik, see on võimatu. Seetõttu ongi osal neist ainus võimalus liikuda läbi Venemaa mingit teed pidi Eestisse ja see on nende ainus võimalus jõuda turvalisse kohta.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Mina ei arvanudki sugugi, et neil ei ole Ukraina passi taskus, kes tulevad üle Luhamaa või Koidula. See 100 000 on tulnud. Aga samas ei tulnud ju vastust. Ütleme, see liides on nii kallis, aga kui paljud neist siis tagasi lähevad? Ma saan aru, et selle järgi need, kes on okupeeritud territooriumilt pärit, kellel on Ukraina pass taskus, tulevad siia, lähevad kusagile Euroopasse, jäävad siia või lähevad tagasi. Selline liikumine nagu käib. Nojah, uks on praokil, nõus. 

Kolleeg Jaak Valge küsis siin korduvalt, miks seda praokil ust kinni ei panda. No me oleme õiguskomisjonis seda arutanud. Isamaa kolleegid on [algatanud] väikese eelnõu, et panna praokil uks kinni. Aga tegelikult see on üsna keeruline. Jah, Soome uks on kinni, Leedu on Valgevene piiril ka ukse kinni pannud, aga Norras on uks lahti, kuigi Norra piir ei ole kuigi suur. Kaliningradi ja Poola vahel ei ole ka uks kinni, see on poollahti, Lätis on ka veel lahti. Narvas on uks kinni, aga igal juhul, nagu te teate, kui kusagile ojale või jõele tamm teha, ega midagi head sellest välja ei tule, sest oja või jõgi leiab võimaluse kusagilt mujalt läbi murda. Sellega on ilmselt sama asi. 

Jah, ohuhinnangud ei näita, kui ma õigesti aru saan, et peaks Eesti kontrolljoone täielikult sulgema. Aga siin on veel üks aga. Mina ei tea, kui palju on [Eesti kodanikke] teisel pool Narva jõge. Kui Isamaa kolleegid tulid selle eelnõuga, siis ma helistasin Seto juhtidele ja küsisin, kui palju on umbes selliseid Eesti kodanikke, keda kontrolljoone kinnipanemine puudutab. Ma ei uskunud, et see arv nii suur on. Neid on 30 000, kelle omaste hauad on sealpool, kellel on veel omaksed, keda on vaja hooldada, kes elavad sealpool, või kellel on kinnisvara. Nii et need 30 000 on Eesti enda inimesed. Nad ei pruugi olla küll rahvuselt eestlased, aga on igal juhul Eesti passiga. Nii et see on ka oluline. Ust päris kinni panna ei ole inimlik. Pealegi, sellisel juhul – ma rõhutan, et Norras on veel uks lahti ja Lätis ka – ei ole see võib-olla kõige targem tegu. 

Mis puudutab Ukrainast tulnud või okupeeritud aladelt tulnud Ukraina passiga inimesi, kes voorivad läbi selle praokil ukse, siis, noh, jah, muidugi tuleb neid aidata, aga nagu ma aru saan ja tean, siis paljudel on mitu passi taskus ja teine pass ei pruugi sugugi mitte Vene pass olla. Neil [võib olla] mõne Euroopa Liidu riigi pass ka. Ka nendel, kes praegu Eestis tegutsevad ja töötavad, on olemas need passid. Nii et seal võib olla kaks kuni kolm passi. 

Tahaks ikkagi selget ülevaadet ja kontrolli, milline see pilt tegelikult on, kes need [kodanikud] on. Neid, kes on saanud Prantsusmaalt viisa, ei lasta sisse, aga samas ma ei ole sugugi kindel, et kõigi nende 100 000 puhul, kes siin on liikunud edasi-tagasi, kontroll on piisav, eriti kui nad tulevad Luhanskist, Donetskist, Zaporižžjast või [muudelt] okupeeritud aladelt ja käivad siit transiidina läbi. 

Aga samas jälle, ma olen kohtunud inimesega, kes rääkis ausalt, et ta tahab tegelikult tagasi minna. Ta on pärit Luhanski oblastist. See on üks neljakümnendates või 35-aastane mees, kellega ma siin mõnda aega tagasi kohtusin. Ta jutustas, et tõepoolest, kõik on ära hävitatud, ei ole internetti ja kõike muud, aga tahaks koju minna. Kui ma küsisin, kuhu koju, siis ta ütles, et Luhanskisse. Siis ma küsisin, millal Luhansk vabastatakse Ukraina poolt. Ta ütles, et see on ta kodu, pere on siin ja nii edasi. Kuigi on lõhutud kommunikatsioon ja kõik muu, siis ta plaanib sinna tagasi minna, kuigi ta on Vene kontrolli all ja Vene territooriumil ja [alade] vabastamise tõenäosus tema jutu järgi ei ole kuigi suur. Nii et on ka selliseid inimesi, tuli mul selle arupärimise juures meelde. Aga loomulikult, vähestega on võimalik rääkida, see on puhas juhus, et sellised võimalused on. Aga jah, ust kinni panna või praokile jätta – noh, see on kahe otsaga asi. Meie inimesi on palju. 

Härra Ernits, kuus minutit on täis saanud. 

Jaa, aitäh! Rohkem ei taha ka.

Väga tänan teid! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Olen kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Helmen Küti, Anti Allase, Lauri Läänemetsa, Tiit Marani, Madis Kallase, Tanel Kiige, Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Raimond Kaljulaidi ja Jaak Aabi rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine peaministri segaste sõnumite kohta 800 miljoni euro osas. Arupärimine on numbriga 813. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! See suve lõpus esitatud arupärimine tõepoolest viib meid tagasi augustisse, kus ärkasime hommikul uudiste peale, et valitsuse liikmed on leidnud 800 miljonit. See uudis tegi küll mitu tiiru siin ilmale peale, aga kui numbritele otsa vaadata, siis tegelikult Rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos näitas 2026. aastaks 4%-list puudujääki SKP-st ja sellele 4%-le muidugi pidid lisanduma veel eelarveläbirääkimiste otsused. Praeguseks me teame, et need lisandusidki, nii palgatõus kui ka tulumaksu tõusu ärajätmine. Nii et me räägime juba 2026. ja 2027. aastal 4,5%-lisest puudujäägist. Rahandusministeeriumi prognoos näitas tõesti kiiret võlakoormuse kasvu ja seda, et püsikulusid kaetakse laenudega. Kuna peaminister tegi avaldusi, et 2025. aasta prognoositust väiksem eelarvedefitsiit tähendab riigieelarve paremat olukorda ja võimaldab riigi tulusid vähendada, siis see tekitas sotsiaaldemokraatide seas küsimusi. Need me selle arupärimise näol rahandusministrile ka esitasime. Rahandusministeeriumi andmetel oli 2025. aasta eelarvepuudujääk väiksem, suuresti tänu maksude ühekordsele paremale laekumisele ja investeeringute edasilükkamisele 2026. ja 2027. aastasse. 

Kuna need peaministri avalikuks saanud sõnumid olid eksitavad ega olnud kooskõlas Rahandusministeeriumi avaldatud suvise prognoosiga, siis palusime rahandusministril vastata kokku viiele küsimusele. Vaatamata sellele, et nüüd on juba peaaegu kolm kuud arupärimise esitamisest möödunud, on kõik küsimused ajakohased. Hea meelega peame nüüd rahandusministriga seda arutelu, mis on tulumaksutõusu ärajätmise tagajärjed, millised on riskid võlakoormuse kiire kasvu puhul ja kuidas me ikkagi jõuaksime olukorda, kus püsikulud on kaetud püsituludega. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja juba ongi poolel teel Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Härra esimees! Austatud kolleegid! Kõigepealt ma ütlen, et mitte ainult need küsimused ei ole püsivad, vaid ka eesti keel on püsiv. Mina ei usu, et Riina Sikkut selliselt kirjutab, nagu need küsimused on või nagu see tekst on. Kui pealkirja vaadata, siis kusagil on mingid määratlemata 800 miljonit, mille osas, mingisuguses määratlemata osas on sees peaministri sõnumid, mis on segased. Palun siiski austada keelt ja institutsiooni, mitte nii kirjutada. Ma lähen alati õelaks sellistel puhkudel. Ka kõik ülejäänu ei ole päris viisakalt kirjas. 

Võtame esimese küsimuse. "Kuidas mõjutaks tulumaksu tõusu ärajätmine Eesti laenukoormat ning kas Teie hinnangul võimaldab see riigi rahandust korda teha? Kui jah, siis kuidas?" Ei, tulumaksu vähendamise eesmärk ei ole rahandust korda teha, vaid vähendada maksukoormust ja elavdada majandust. Pikemas perspektiivis on sellel kindlasti ka rahandust parandav mõju, aga seda kõike tuleb pidevalt ümber hinnata. Tulumaksu tõus oleks ühiskonda väga lõhestav, veel kord lõhestav. Me loobusime sellest. Me nägime, kuidas sotsidega koos tehtud koalitsioonileping tegelikult ei jõudnud kodanike arusaamisse, et oma riigi eest ja julgeoleku eest tuleb siiski maksta. Nii et tegime selle kompromissi. Aga meil on muidugi toeks Euroopa Liidu vabastusklausel, mis võimaldab 4,5%‑list eelarvemiinust kaitsekulude arvel. 

[Teiseks]: "Kuidas mõjutab võlakoormuse kiire kasv Eesti krediidireitingut?" See reiting on meil hinnatud stabiilseks. Kindlasti võlakoormuse kasv talle kasuks ei tule, aga praegu ei ole asi veel sealmaal, et väljavaade oleks negatiivseks hinnatud. Me peame kindlasti olema siin hoolsad. Eelarvestrateegia näeb ette miinuse parandamist peale kahte aastat vabastusklausli maksimaalselt ärakasutamist. 

Kolmandaks: "Laskemoon on riigieelarve mõistes püsikulu, mitte investeering. Kas peate mõistlikuks pikaajaliselt laskemoona ostmist laenurahaga?" Ei, laskemoon ei ole püsikulu, aga kaitsekulu üldisemalt muidugi on ja laskemoona osa sellest on 20%. Iseenesest ei ole eelarves sellist jaotust, et mida tehakse laenu- ja mida maksuraha eest. Aga tõsi, kaitsekulude järsk kasv on defitsiidi kasvu peamine põhjus. Poleks olnud õige [viia eelarve] defitsiiti, millega valitsus alustas 2016. aastal. Riik on elanud ka headel aegadel võlgu ja see mind ei rahulda. Võlgade all ma mõtlen ka reservide ärapõletamist, millega Ratase valitsus 2016 alustas. 

[Neljandaks]: "Kui adekvaatseks hindate peaministri lubadust kaaluda riigi kulude vähendamist [,] tuginedes asjaolule, et 2025. aasta väiksem eelarve puudujääk tulenes ühekordsest maksude paremast laekumisest ning investeeringute edasilükkamisest?" Lubadust kaaluda ei saa ebaadekvaatseks ju pidada ja need põhjused ma nimetasin. Ma vaatan, kuidas täpselt see teil kirjas on. "[…] väiksem eelarve puudujääk tulenes ühekordsest […]" No te ütlete, et see on ühekordsest [maksude paremast laekumisest], aga tolle ütlemise alus oli ilmselt lootus, et ühekordseks see ei jää, või vähemalt teadmine, et me korrigeerime eelarve suurust vastavalt rahanduse olukorrale. Mis seal salata, me korrigeerisime ka. RES-is on ette nähtud ka defitsiidi vähendamine. Kas see täpselt minu standarditele vastab? Kindlasti mitte, aga miinus on tekitatud varem ja kokkulepetega, kus ma ei ole saanud osaleda. Ma arvan, et ühiskond on unustanud sellise asja nagu korras rahandus, mis on kahetsusväärne. Aga hea, et ka sotsid sellele tähelepanu pööravad, et seda ei tohi unustada. 

Viiendaks: "Miks valitsus lähtub oma otsustes hoiakus[t], kus järgmisele valitsusele pole vaja enam korras riigieelarvet jätta?" Ei lähtu, aga nii palju on seal muidugi tõde, et meie kriitikuid ei ole huvitanud kopika eest see, kuidas riik oma kulud kaetud saab, eelkõige kasvanud kaitsekulud, ja usutavasti langeb neile ka nende sõnade eest suurem vastutus kui siiani. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Alustab kolleeg Riina Solman. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Sellest viimasest küsimusest ja vastusest tõukuvalt ma peaksin ütlema küll, et arupärimisel peaministri segaste sõnumite kohta oli väga õige pealkiri. Te ütlesite ennist, et ei olnud. Oli-oli! Tema on väljendunud lausa nii, et ta ei jäta Urmas Reinsalule 2027. aastaks mitte midagi alles. Seda te ju praegu presenteerite oma 4,5%-lise riigieelarve puudujäägiga ja samal ajal räägite meile, kuidas Jüri Ratase valitsus alustas. Aga miks teie nii teete, lasete seda miinust nii sügavaks? Mida see segane sõnum siis tähendab, et peaminister ehk siis teie valitsus ei jäta Urmas Reinsalule 2027. aastaks mitte midagi alles? See nüüd tõukub sellest viiendast küsimusest. Siin on Riina Sikkut sõnastanud selle ja selle on välja öelnud ka Michal ise. Palun selgitage!

Ma ei tea kinnitada, et Kristen Michal oleks midagi sellist öelnud. Mulle ei ole see usutav. 

Aga ma juhtisin tähelepanu, kui halvasti see arupärimine sõnastatud on. Kõigepealt antakse hinnang või sisuliselt juba vastus pealkirjas ja [kasutades väljendit] "osas", jääb täpsustamata, millest jutt on. Kui tahate korrektset, Riigikogu väärilist sõnastust, siis kasutage ilusat eesti keelt ja selgeid sõnastusi, mitte segaseid. See on segane sõnum selles pealkirjas ja hiljem on ka [segaseid sõnumeid], eks ole, kui siin räägitakse püsikuludest – mis püsikulu ei ole, ja nõnda edasi.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kahtlemata on arupärimiste keeleline ja tekstiline analüüs huvitav ülesanne, aga seda me võiks teha väljaspool suurt saali. Mina ei järeldanud, et peaministri sõnumid olid nii segased, et ka viie abistava küsimusega ei suutnud rahandusminister neisse selgust luua. 

Aga küsin lisaks, arvestades seda üldist tooni teie vastustes, kas te saate aru, et valitsemine ongi keeruline. Meil ei ole kunagi olnud valitsust, kelle otsustele järgneb aplaus, kelle maksumuudatusi kiidetakse heaks, kes on universaalselt kõigi kodanike poolt armastatud. Valitsust kritiseeritaksegi, aga tuleb teha neid otsuseid, mis pikaajaliselt on Eestile õiged, mitte neid, mis panevad Urmas Reinsalu paremasse või halvemasse seisu.

Aitäh! Kõigepealt, ma ei tea, mis pistmist on siin Urmas Reinsaluga. Riina Solman püüab seda lugu jutustada, aga miks teie seda ümber räägite? Siin arupärimises ei olnud juttu Urmas Reinsalust ja mul ei ole seoses selle arupärimisega seost parteijuht Reinsaluga.

Kas ma saan aru? Mul on arusaamine tegelikult pikaajalisem ja ka praktika on oluliselt erinev sellest, mis tuli peale seda, kui ma sain neid otsuseid rohkem mõjutada. 2010. aasta, tegelikult juba 2009.–2015. aasta eelarve esitasin Riigikogule mina ja ma esitasin need väikese tugevusvaruga, struktuurses ülejäägis, mis on vastus teie kas-küsimusele. Jah! Igal juhul jah on see vastus. 

Aga ma olin ka väga nördinud, kui [võimule] tuli Jüri Ratase valitsus. Esimese asjana hakkas ta ümber tegema eelarvereegleid, koondas eelnõud kobarasse teise eelnõu külge, kus oli kümmekond maksumuudatust teise lugemise ajaks, kus ei olnud Riigikogus võimalik pidada mingeid debatte, kus suleti suud isegi komisjonis. See oli väga võigas poliitikamuutus. Midagi sellist nagu Ratase algatatu ei tehtud isegi EKREIKE ajal. Aga tema alustas sellega, et eelarvetasakaal lasti ametlikult allavett, enam ei pidanud tasakaalu hoidma. Loomulikult see moraal laienes hilisematele valitsustele ja konkureeriti hoopis teistel alustel kui varem. 

Korras riigi mahajätmine on olnud alati minu tees ja ma olen vaadanud opositsioonist väga suure valuga seda, aga isegi koalitsioonist Riigikogu liikmena, kuidas see väärtus visatakse kõrvale. Muidugi, mind on pandud [sellesse] olukorda. Esiteks ei ole ma olnud nende algsete kokkulepete juures ja teiseks ei ole ma alustanud sõda. Riik otsustas hakata kulutama kaitsele senise 2,1% asemel 5,4% – seda ei ole võimalik täita praeguses õhustikus mingite kärbetega. On tulnud tõsta käibemaksu ja on tulnud ka defitsiiti suurendada. Kui palju just? See kompromiss oli kirjas riigi eelarvestrateegias.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Ma pean ikka väikese õienduse tegema. See kirjeldatud niinimetatud katastroof Jüri Ratase või selle valitsuse puhul polnud ikkagi nii suur. 2017–2018 oli nominaalne miinus minu mäletamist mööda kas 0,1% või 0,2% SKT-st. 2019. aastal, tuletan meelde, Riigikogu valimiste aastal oli eelarve nominaalselt plussis. Nii et [ei saa] öelda, et sealt sai kogu häving alguse. Viimased Reformierakonna valitsused on suurendanud pidevalt seda miinust ja päris usinasti. Ja nüüd ta [ulatub] juba –4,5%-ni ja võetakse kõvasti laenu juurde. Ikkagi üks otsus tundub veidi imelik. Kui laenatakse nii palju raha juurde, et teha maksulangetus, mis aitab siiski keskmisest jõukamaid inimesi – laenurahaga tehakse see maksukingitus –, kas siis see on tark rahapoliitika?

Aitäh! Rahapoliitika on Eestis ja Euroopas üldiselt keskpanga pärusmaa. Aga teie hinnang oli, et suurt katastroofi ei ole olnud. Ma ei mäleta, et ma oleksin kasutanud sõna "katastroof". Minule oli see hingeliselt küll katastroof, kui tuli Ratase valitsus ja ütles, et nüüd hakkame käristama miinust selle arvel, mis oli varem varutud, ja põletame reserve. Minu jaoks oli see hingeliselt katastroof. Kuigi esimeses otsas näidati peaaegu et tasakaalus eelarvet, osutus tegelik miinus suuremaks.

Mõni aasta hiljem valitsusvastutuse võtnud Reformierakond ei olnud kindlasti see, kes seda miinust oleks suuremaks teinud. Peale sõja tegid seda ikkagi sellised suvaotsused, näiteks peretoetuste mitmekordistamine, millele läksid sajad miljonid, ilma igasuguse katteta. See on üks näide lihtsalt. Aga see pidev surve, et ikka on liiga vähe, tuli valitsusparteidelt selle muutunud kultuuri tõttu – ei häbenetud enam. Ja muidugi, sõja ajal kaitsekulude tagasihoidmine ei ole ka ilmselt lõpuni võimalik. Tuleb teha esimesed valusad otsused ära ja korrigeerida üldist rahandust tasapisi. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Erinevad ministrid, valitsuse liikmed, kes käivad siin puldis riigieelarvest rääkimas, ütlevad, et eelkõige kaitsekuludest tuleneb Eesti riigieelarve defitsiit. 

Aga teeme siis numbrid konkreetselt selgeks. See on väga konkreetne küsimus ja palun vastata sellele küsimusele. Kui suur on Eesti 2026. aasta eelarve defitsiit ja kui palju sellest tuleneb riigi kaitsekulude lisakuludest või kaitsekuludest tervikuna?

Kaitsekulude kasvust ma juba rääkisin – 2,1%-lt sõja alguse eelarvest jõuame järgmine aasta 5,4%-ni. Need ei ole ainult kaitsekulud, vaid need on julgeolekukulud laiemalt. Väga heldelt on rahastatud ka sisejulgeolekut, muud probleemid sinna lisaks, mis kulu [tähendavad]. 

Aga jah, ma ei ütle riigirahanduse olukorra kohta muud, kui et see on kompromiss kulusoovidega muudes valdkondades olnud. Ja muidugi, kui 2024. aasta suvel mindi koalitsioonis olevate sotsidega üsna julgelt makse tõstma, viisil, mis minu põhimõtetega – maksupoliitiliste ega rahanduslike põhimõtetega – kooskõlas ei ole, siis selgus peagi, et see ei ole ka vastuvõetav ühiskonnale. Me tegime ka siin kompromissi ja pöörasime tagasi need maksutõusud, mis olid struktuurselt kõige halvemad: [eraisikute] kõigi tulude nullist maksustamine 2%-ga või siis paralleelne tulumaksusüsteem ettevõtetele. Me pöörasime need tagasi ja viimases voorus pöörasime ka tulumaksu tõstmise 2% võrra tagasi. Sisuliselt on need väga õiged otsused, rahanduslikult loomulikult väga koormavad, aga eks nendega tule kohaneda.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma pean kahjuks nüüd natuke täpsustama, protokolli huvides ja ka teie mälu värskenduseks. Reformierakonna peaministrid ja rahandusministrid on riiki juhtinud nüüd umbes viis aastat järjest, alates 2021. aasta jaanuarist. Päris pentsik on kuulata juttu, kuidas kõik need kulud tehti enne ja nende peaministrid, rahandusministrid ja nende erakond ei ole justkui seda miinust suurendanud. Väga jõuliselt on! Kõige rohkem püsikulusid oli tegelikult Kaja Kallase valitsuste ajal vahetult enne Riigikogu valimisi. See on fakt, need on Rahandusministeeriumi enda numbrid. Nüüd tehti järgmised suuremad püsikulusid [puudutavad otsused], mis on osaliselt tõesti põhjendatud, sest need on julgeolekukulud. Valdav osa sellest miinusest on tulnud just nimelt Reformierakonna valitsuste ajal ja juhtimisel. Püsikulude kasv, avaliku sektori palgatõus, peretoetused ja ka paljud toredad asjad. 

Nii et mu küsimus teile on lihtne: miks te järjekindlalt faktiliselt ebatäpseid [hinnanguid andes], et mitte öelda valetades, räägite sellest, kuidas suured püsikulud tehti enne, ja nüüd te olete viis aastat tegelenud eelarve tasakaalu parandamisega, kuigi tegelikkuses on ju vastupidi – eelarvemiinus on järk-järgult kasvanud, püsikulud on Reformierakonna peaministrite ja rahandusministrite ajal tõusnud?

Aitäh! Valetate nüüd teie, kui need ei ole just hääled teie peas, mida te kuulete. Ma ei ole neid lauseid öelnud, mis te ütlesite, et kõik tehti enne meid ja nii edasi. Ei, teie ajal lasti reeglid ja kultuur lõdvaks. Hiljem oli väga raske valitsustes seda asja kontrollida, eriti väljastpoolt valitsust. Teie ajal oli kogu aeg valitsuse sees teie erakonna surve. Ma nimetasin ühte, Isamaa oma, millega te alguses läksite kaasa ja pärast võtsite oma hääle tagasi, aga see siiski lõpuks halvema ärahoidmiseks suuresti realiseerus. Neid kohti oli ju palju. 

Teie esimees oli siseministrina väga lahke rahaküsija ja väga lahke kulutaja ning tal oli läbirääkimisteks väga hea positsioon. Erakonna esimehena sai ta teha väga kummalisi, riiklikult väga kummalisi ettepanekuid, millest osa me saime tagasi lükatud, aga põhimõtteliselt tehti asju, mida mina ei oleks iialgi kitsastes oludes teinud. Need, mida me saime tagasi pöörata siin Riigikogus, olid ju tema valimispiirkonda sokutatud haldusalavälised kulud iseenda eelarve arvel. Neid asju me suutsime parandada, aga valitsuses oli meil pidev peavalu. Ma arvan, et ka Eesti 200 näitas isegi oma frustratsiooni teravamalt. Kui lihtne oli teie esimehel eelarveläbirääkimistel kaubelda. Ta ei kaubelnud näiteks Riina Sikkuti eelarve üle, absoluutselt ei kaubelnud, ikka ainult enda oma üle. Nii oli.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Austatud rahandusminister! Te saate ise ka aru, et see on ju vale, et see eelarvemiinus on nüüd peamiselt või ainult riigikaitsekuludega seotud. See kahjustab tegelikult kogu riigikaitsevaldkonna mainet, kui te omaenda poliitilisi otsuseid julgeolekuvajadusega põhjendate. Kõik inimesed saavad aru, et see ei vasta ju tõele. Tegelik põhjus, miks eelarvemiinus on nii suur, on see, et pärast seda, kui te sotsiaaldemokraadid koalitsioonist välja viskasite, soovisite te, Reformierakond ja Eesti 200, oma reitingut tõsta sellega, et avasite taas maksuteema, tegite mõned maksuotsused. Tulemus oli see, et eelarvemiinus läks üles ja teie reitingud läksid veelgi alla, mis näitab väga hästi, kuidas Eesti inimesed hindavad seda maksupoliitikat, mida te olete ajanud. Aga jah, ma palun, ärge julgeoleku taha pugege. Julgeoleku puhul on vaja laiapindset erakondadeülest toetust hoida, mitte teha sellist ühe erakonna viigilehte halvale rahanduspoliitikale.

Aitäh! Siin ei olnud küsimustki, oli ainult tänitamine. Minul tulevad küll ette Keskerakonna noortekogu stiilis väitlused, kus on lihtsalt mingisugused hinnangud ja valeväited. Ma ei ole eksinud, öeldes, et peamiselt on defitsiidi suurenemise taga julgeolekukulud. Peamiselt ongi! Ma rääkisin [kaitsekulude] kasvatamisest 2,1%-lt 5,4%-le – need on peamiselt julgeolekukulud, pluss sisejulgeolek. Peamiselt on see 4,5% defitsiit sealt tulnud. Mitte kuidagi ei ole seda matemaatiliselt võimalik ümber lükata.

Samuti ei ole võimalik ümber lükata seda, mis on protokollis kirjas, et defitsiidikultuur loodi enne meid. Suurt keha, kui ta tasakaalust välja lükata, on väga keeruline tagasi [tasakaalu] saada, eriti kui puudub erakondade ja ühiskonna toetus. Väga keeruline on seda tasakaalu tagasi saada. Ja ma kahetsen seda. Aga ma kahetsen ka seda, et te tulete niimoodi Keskerakonna noortekogu stiilis laamendama. Te olete vahepeal asjalikum olnud. 

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Ma püüan formuleerida küsimust. Mulle tundus, et te ei vastanud minu pinginaabri, härra Jaak Aabi küsimusele, mis puudutas maksuküüru. Minu küsimus on lihtsalt öeldes see, kas teie hinnangul selle niinimetatud maksuküüru kaotamise plussid kaaluvad üles miinused nendes tingimustes, kus me oleme, kus eelarvedefitsiit on maksimumis. Kas see on tuleviku mõttes rahanduspoliitiliselt ja maksupoliitiliselt teie hinnangul mõistlik valik?

Jah! Vastus on kindel jah. Põhjusi on erinevaid. Üks [põhjus] on see, et inimeste suhtumine maksudesse halvenes oluliselt seoses sellega. Nagunii on see halb, aga veel mõõdetakse halval foonil sellist asja nagu maksu … Kuidas seda öeldakse? Ma ei suuda praegu seda terminit öelda, aga sellest ilmub varsti, ma arvan, avalik uudis. Seda nimetatakse vist maksudistsipliiniks, aga seal oli natuke keerulisem sõna, teistsugune sõna. Aga põhimõtteliselt valmisolek makse maksta halvenes selles vaates, inimesed peavad maksusüsteemi väga segaseks. Segane ta kahtlemata oli. Ta oli ka petlik, sest põhimõtteliselt lubati ju 500 eurot kõigile, mis tegelikult tähendas osadelt kohe raha äravõtmist, ülejäänutelt järk-järgult. Kõige rohkem kannatasid ju pensionärid, kelle keskmine pension oli tolleks hetkeks järgmisel aastal 582 eurot. Kui kaotati pensionide täiendav tulumaksuvabastus, siis pensionärid hakkasid ju esimesena kaotama, eriti muidugi töötavad pensionärid. Nii et see on igal juhul väga halb süsteem, tõeline monstrum ühetaolises tulumaksus, aga ühetaoline miinimum kõigile on minu jaoks vastus kõigile igasugu maksueranditele, kus lage ei ole ja kus sisuliselt – noh, proportsionaalselt on see küll liialdus –, võidavad inimesed sõltuvalt oma sissetulekust. 700 eurot maksuvabalt on laega vabastus ja see peaks olema väga sotsiaaldemokraatlik vaade. Ma ei soodusta jõukamaid rohkem kui keskklassi või miinimumpalgalisi. 

Igal juhul ma arvan, et see oli hädavajalik samm, kuigi kulukas, aga eks me hoiatasime ju. Mina olen selle monstrumi vastu võidelnud, mis seal salata, 2015. aasta valimistest, kui ma lihtsalt ei uskunud oma silmi, et sellise asjaga üldse välja tullakse. Teie ju ka ei ole olnud selle suur fänn, kuigi te olete erakondlikult vasakpoolne olnud minuga võrreldes, sest te ei ole ju sellist maksusüsteemi tahtnud, vaid sellega vastu võtnud, kuidas öelda, poliitilise kombinatsiooni, mille tingimus oli Isamaa maksuküür. Ma arvan, et on õige see kaotada, ja ma arvan, et see, et me kaotasime selle koos sotsidega valitsuses, räägib teie kasuks.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tuleksin ka riigikaitse teemade juurde, millele ka mõned varasemad kõnelejad on juba viidanud. Kindlasti Eesti ühiskond vajab praegu väga selgeid sõnumeid, et me ühiskonnana oleksime valmis veel pikalt ja aastaid riigikaitsesse täiendavaid investeeringuid tegema.

Aga mul on küsimus sellest vaatest, et kuidas teie näete, kas oleks vaja riigi kaitseinvesteeringute tegemise üle täiendavat järelevalvet, täiendavat tuge parlamendilt nii teie ministeeriumile kui ka Kaitseministeeriumile. Me teame, et need sõnumid on olnud mõnevõrra heitlikud, erinevad asutused on igasuguseid probleeme välja toonud. Kas oleks vaja täiendavat tuge sõnumi selguse mõttes ka parlamendilt?

Ma ei tea, kas see sõnumi selgus on õige sõna, aga ma jagan igatahes seda muret. Tegelikult on kaitsekulud olnud läbipaistmatud ka Rahandusministeeriumile. Meie pingutused, et saada täpseid aruandeid, on läinud tihti vastu seina. Olukord on küll paranenud, aga Riigikontroll toob endiselt välja neid asju, mida meiegi oleme välja toonud. Aruandluses on vead sees. 

Teiselt poolt jällegi, mis puudutab kontrolli ja läbipaistvust, siis vabandage mind, aga ma suhtun alati teatava kõhedusega osadesse parlamendiliikmetesse, nende usaldusväärsusse, vähemusse küll. Võiks öelda niimoodi, et ma olen aegade jooksul piisavalt palju julgeolekupaberitega tutvunud, et seda tunnet edasi kanda. Parlamendis paraku kipuvad lekkima sellised asjad, kui me teeme kõik väga läbipaistvaks. Ma ei tea, kus on see tasakaalupunkt. Kuigi, kui mina saan juurdepääsu NATO saladustele, siis ma pean kogu oma eraelu alasti kiskuma. Mul ei ole seal midagi varjata. Parlamendiliikmed saavad koos mandaadiga juurdepääsu väga suurtele saladustele, aga elu on näidanud, et nad ei hoia tingimata Eesti riigi poole – mõni neist, ma ei viita siin ühelegi saalisolijale. [Ütlen seda selle pärast], et te mõistaksite mu küsimuse tausta.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kaitsekulude tõstmine on loomulikult hädavajalik ja selles ma kuidagi ei kahtle.

Kuidas te aga põhjendate olukorda, kus kogu muu avalik elu ja teenused on pandud sisuliselt pausile? Me räägime siin sellest, kuidas riik ei suuda täita seadusega sätestatud [kohustust] luua erihoolekandes teenuskohti, me räägime sündimuse langusest. Samal ajal ei ole valitsus tegemas ühtegi rahalist meedet teenuste arendamiseks või toetuste ebaõiglase [jagamise] vähendamiseks. Samal ajal sai kampaaniatuuris tehtud loomulikult maksukingitus 10%-le kõige jõukamale osale Eesti ühiskonnast. Kuidas see on kooskõlas varasemalt Reformierakonnale omase vastutustundliku riigirahandusega?

Ma ei tea, kuidas teie keel paindub 10%-st rääkima, kui tegelikult läheneb isegi mediaanpalk piirile, kus maksuvaba miinimumi praeguse süsteemi juures enam ei ole. Keskmine palk on juba selgelt üle 2100 euro. Kuidas te saate 10%-st rääkida? See maksusüsteemi monstrum tuli ära kaotada ja sotsid seda ju toetasid. Ma ei tea, mis kingitusest te räägite. See, et sellises erakorralises julgeolekuolukorras kõik muud prioriteedid taanduvad tagaplaanile, on iseenesest loomulik. 

Kas nüüd erihoolekande teemal mu vastus päris täpne on, ma peaksin seda [täpsustama], aga üldjoontes me ei saa ju eitada, et omaosalust tuleb tõsta, kui tulud ja inflatsioon seda nõuavad. Aga mitte kunagi ei ole olnud meil mõistlik anda struktuurset lubadust, et kõik maksab kinni riik. Omaosalus iseenesest on enamikul juhtudel ikkagi praktiline valik. Aga jah, ma nüüd jään [vastuse] võlgu ja lasen täpsuse mõttes Karmen Jolleril selgitada, mis tema plaanid on.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te olete rahanduses asjatundja, järsku te oskate mind selles mõttes aidata. Nagu kolleeg Rand ütles, erihoolekandes on probleemid. Ma olen nõus, et omaosalus on väga oluline, aga kui võrrelda Eestit teiste Euroopa Liidu riikidega, siis meie omaosalus [on väike] tervishoius, mis meil on tegelikult löögi all ja [kannatab] probleemide all. Kui muudatusi ei tehta, siis aastaks 2028 on ka need varud lõppenud ja tervishoius on suured probleemid. 

Mis on teie meelest need järgmised sammud, et leevendada kuidagi seda tegelikku olukorda, kus toimetulekutoetus tõusis 20 eurot ja absoluutses vaesuses elavate inimeste arv – ja mis eriti kurb, absoluutses vaesuses olevate laste arv – on tõusuteel? Te küll heidate ette seda, et lastetoetusi tõsteti, aga see ei ole leevendanud olukorda ja inimesed on päriselt hädas. Aga mis te välja pakute?

Kõigepealt, see absoluutne vaesuse number on hästi tilluke ja kõikuv. Üldjoontes on ikkagi lastega pered meil Eestis üsna eeskujulikult – ma tean, et mitte piisavalt, aga siiski – kaitstud sotsiaalpoliitika teenuste, toetuste, meditsiini ja kõige muu kaudu. Selles koha pealt meil kurta ei ole. Need kõikumised absoluutnumbrites lubavad öelda, et ega meil sellist tendentsi, et vaeste laste arv suureneb, ei saa olla. Kahjuks tegelik probleem on selles, et laste arv väheneb üldiselt. 

Aga mis teie küsimuse fookus oli? Mis siis teha või kuidas täpselt see küsimus oli? Ma kahetsen, jah, et muud prioriteedid on ees ja paljud asjad, mida mina olen näiteks valitsusele ette pannud – ma olen muide ette pannud ka kõige vaesemate toetuste tõstmist –, ei ole realiseerunud sellisel määral. Ma olen tahtnud fokuseerida sotsiaalpoliitikale. Näiteks üks põhjus, miks puudetoetusi ei kasvatatud, on järjekordne planeeritav reform, mille detaile te võib-olla isegi teate täpsemini, aga mis, jah, võib-olla ei ole lohutus. Ma olen kahetsenud just nimelt, et kõige vaesematele suunatud toetused on jäänud tihti ajale jalgu.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate poolt kõigepealt Raimond Kaljulaid, palun! 

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hea minister! Sihuke patroneeriv pobiseja siin rääkis midagi Keskerakonna noortekogust. Ma juhiks tähelepanu, et Keskerakonna toetus täna on kaks korda suurem kui Reformierakonna oma. Ma ütleksin, et Keskerakonna noortekogul läheb poliitikas oluliselt paremini kui sellel tasapisi hääbuval peaministriparteil. 

Arupärijate nimel ma räägin siin ilmselt Euroopa kõige parempoolsema sotsiaaldemokraadina. Ma olen selle üle uhke. Mina olen alati uskunud, et Eesti-sugusel riigil peab olema kõva riigikaitse ja mitte defitsiidis eelarve, vaid sufitsiidis eelarve. Okei, selle veendumusega olen ma ilmselt siin saalis üsna vähemuses. Aga mida praegu Reformierakond teeb? Ta ajab ju lõtva rahanduspoliitikat. See on julgeolekukriisi ajal sisuliselt raha raiskamine, millega tegeldakse, mille tulemusel Eesti riigi võlakoormus tõuseb, intressikulu tõuseb, majanduskasv on, ütleme viisakalt, keskpärane. Selle tulemusel on kogu seda SKP-d, millest ka riigikaitset rahastada, ju vähem ja riigil raha vähem, et inimestele olulisi teenuseid osutada. Tulevikku vaadates on meil ka vähem raha, et ennast kaitsta. 

Ma olen selle kohta ka varem öelnud, seda võib nimetada nüüd tänitamiseks, aga ma ütleksin, et kui vahel sellise ülemäärase laenamise puhul räägitakse, et see on oma lastelt laenamine, siis ma arvan, et Reformierakond on jõudnud täna punkti, kus ta mitte ei laena lastelt, vaid varastab neilt. Ma saan aru, et eelmisel laupäeval tuli volikogu kokku ja te arutasite, mis on valesti. Valesti on see, et te räägite ühte, aga teete teist. Väga lihtne põhjus! Kui ikka väga pika aja jooksul järjepidevalt inimestele valetada, siis mingil hetkel hakkab inimestele tõesti tunduma, et võib-olla seda erakonda ei peaks enam valima. 

Nüüd, kui [võimule] tuli Reformierakonna ja Eesti 200 parempoolne valitsus, siis ma mõtlesin, et ega see hea asi ei ole, minu erakond läks ju opositsiooni ja mitmed head sõbrad kaotasid toredad ministrikohad ja ametiautod ning muidugi ma tundsin neile kaasa. Aga ma mõtlesin, et vähemalt üks asi on hea. Nüüd tuleb Jürgen Ligi rahandusministriks ja teeb selle riigirahanduse korda, hakkab eelarvemiinust vähendama, leiab lõpuks ometi üles need kohad, kus riik raiskab raha, hakatakse päriselt kärpima. Tuhkagi! Mitte midagi sellest ei tehtud, mis oleks Euroopa kõige parempoolsemat sotsiaaldemokraati rõõmustanud. 

Selle asemel [taotleti] põhimõtteliselt hoopis Euroopa Liidu lubatud erandit – nagu mingi teismeline oleks saanud issi krediitkaardi ja ostnud endale uue mobiiltelefoni, iPadi ja kommi ning kõigile sõpradele ka midagi. Umbes selline on see käitumine olnud rahanduspoliitiliselt. Jah, ma olen kriitiline, muidugi ma olen kriitiline, sest ma tõesti lootsin, et see läheb kuidagi paremaks. 

Aga nüüd ma hakkasin mõtlema sellele isiklikule kriitikale noortekogu kohta. No olgu peale, ärme räägi noortekogust! Minister rääkis siin midagi riigisaladustest ja sellest, kuidas ta nendega tegelenud on, kuidas tema on neid pabereid palju lugenud. Teate, mul oli siin võimalus töötada komisjonis, kui Jürgen Ligi juhtis julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni. Selle aja jooksul tegeles see komisjon igasuguste asjadega, aga kindlasti ei tegelenud ta julgeolekuasutuste järelevalvega. 

Aga mida ma soovitaksin hea ministrile? Võtku ühendust Maris Lauriga, kes nüüd seda komisjoni juhib. Komisjonis toimub päriselt sisuline töö, päriselt tehakse seda, mille jaoks see komisjon on loodud. Nii et võib-olla vastus küsimusele, mida teha selle õnnetu Reformierakonna reitinguga, ongi see, et äkki te hakkate päriselt tegema seda, millest te räägite. Esimese asjana võiks siia Riigikokku ikka tuua eelarve, mis käitub rahanduses mõistlikult, mitte nagu teismeline, kes on issi krediitkaardi kuskilt kätte saanud. See on kõik, mis ma soovisin öelda. Aitäh!

Aitäh! Kas soovib minister? See tähendas jahhi. Palun ministril läbirääkimistel osaleda.

Moraali poolest, härra Kaljulaid, ei peaks Riigikogu olema isikliku tänitamise koht, endiselt. Aga seda te tegite siin enamiku ajast. Rahanduse seisukohalt rääkige tõtt. See [jutt], et ei kärbita, on solvav inimestele, kelle palgatõusu perspektiiv on mitmeks aastaks ära lõigatud. See on solvav nende valdkondade [inimestele], kelle, kui nii tohib öelda, hädakisa kostab ju peaaegu igast ajalehest, nimetame siinkohal teatri[inimesi], õpetajaid. Ikkagi kõigil ministritel on endiselt kohustus enamikust palgafondist, majanduskuludest ja toetustest teha protsendikärbe – 5%-le lisaks 3% ja 2% –, kui toimub eelarverevisjon. Kui igal pool ümberringi tõusevad palgad, prognooside järgi – mitte valitsuse suurest armust – keskeltläbi üle 5% ja riigis palgafondid vähenevad, siis on solvav, kui te ütlete, et midagi ei ole tehtud, ja kogu see muu retoorika on samuti, mis te siin ajate. Nii et keskenduge küsimusele, jätke tänitamine, jätke kõrvalteemad kõrvale, siia ei puutu üldse julgeolekuasutuste komisjon. Ma ei hakka hinnanguid andma teie tööle seal. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Läheme edasi tänase kaheksanda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Helmen Küti, Anti Allase, Züleyxa Izmailova ja Raimond Kaljulaidi poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine nr 817 Eesti maksustruktuuri kohta. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Jätkame nüüd seda emotsionaalseks kippuvat maksuteemalist arutelu. Järgmisena on sotsiaaldemokraadid esitanud arupärimise Eesti maksustruktuuri kohta. Tõepoolest, lisaks järgmise aasta eelarvele, mida me Riigikogus menetleme, võiks vaadata pikemalt tulevikku. Rahandusministeeriumi prognoosi seletuskirjad on ajas väga palju paranenud, need on põhjalikud. Üks asi, mis on lisandunud, on info maksumuudatuste jaotusliku mõju kohta. Suveprognoosi seletuskirjast me näeme, et maksuvaba tulu muudatustest võidavad suurema sissetulekuga inimesed, see on 7.–9. detsiil, ja käibemaksumäära tõstmisel on negatiivsem mõju madalama sissetulekuga rühmades. See, mida teooria ütleb, peab tegelikult Eesti andmete põhjal paika. 

Kuna tarbimismaksud on regressiivsed, siis nende tõus suurendab ebavõrdsust. Lisaks on Eesti tulumaksusüsteemi progressiivsus kogu aeg olnud madal ning kapitalimaksude osakaal üle kahe korra madalam kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kui vaadata järgmise nelja aasta prognoosi, siis eelarvepositsioon küll paraneb veidi, nii nagu minister õigustatult välja tõi, aga 4,5%-lise puudujäägi pealt me jõuame 3,7%-lise puudujäägi juurde nelja aasta perspektiivis. See tähendab ikkagi, et riigi võlakoormus kasvab rohkem kui veerandi võrra ja ei saa mitte kuidagi järeldada, et me oleme valitsussektori eelarvepositsiooniga jätkusuutliku trajektoori peal. 

Lähtudes eelnevast, nii praegusest maksustruktuurist kui ka kiirest võlakoormuse kasvust, palume rahandusministril vastata neljale küsimusele, mis peegeldavad tema arusaama praeguse maksustruktuuri õiglusest ja sellest, milliseid maksumuudatusi võiks ka tulevikus teha, et püsikulude katmine kindlustada. Aitäh!

Nüüd palun arupärimisele vastama rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kahtlemata ei suuda rahandusminister korrigeerida kõiki ebatäpsusi seletuskirjades, kaasa arvatud seda, mida on öeldud regressiivsuse ja progressiivsuse kohta. Üldjoontes on ju teada, et jõukamad maksavad kordades rohkem tarbimismakse kui vaesemad ja igas seletuskirjas peaks see tegelikult olema adekvaatselt esile tõstetud. Kui jutt on riigieelarvest, siis tuleb kaaluda sealt väljaantava raha jaotumist ka. See jaotumine, kui me eranditest räägime, on väga selgelt nende kasuks, kes maksavad rohkem tarbimismakse, ja seda jõukamad ka teevad. Kas see on õiglane? Üldjoontes on. Kõige ebaõiglasemad asjad on minu arust seotud juba mainitud maksueranditega. Me loobume küll rahast, aga loobume sedapidi, et kellel on rohkem, saab rohkem [panustada]. Kes jaksab rohkem, saab rohkem [panustada]. Ja minu järgmine arupärimine – kahjuks ka teie allkirjaga vist – on just nimelt sellel teemal. (Hääl saalist.) Aitäh teile selle eest! Ma isiklikult ütlen veel kord, südamest. 

Nüüd esimene küsimus. "Kui õiglaseks hindate Eesti maksustruktuuri?" Ma arvan, et tuleb ikkagi lähtuda kahest asjast. Õiglus on hästi subjektiivne näitaja, küll aga seisneb minu jaoks maksustruktuuri või maksusüsteemi väärtus selles, et ta peab katma riigi kulusid, majandust kõige vähem häirival moel, aga ka maksumaksjat halduslikult vähem. Eesti on sellega hästi hakkama saanud. Majanduse seisukohalt oleme me väga konkurentsivõimelised ja üldjoontes hoiame kinni – kui mõned erandid välja arvata – sellest põhimõttest, et jõukam maksab jõudumööda rohkem kui vaesem. 

Konkurentsivõimelisuse poolest hindab Tax Foundation, kes on teie jaoks küll natukene liiga ilmavaateline, siiski üsna asjalikult meie maksusüsteemi maailma kõige konkurentsivõimelisemaks. Muidugi oleks õiglane, kui me ei pidurdaks [maksusüsteemiga] majandust. Maksu kogudes me pingutame, et [tulusid] ümber jagada. Ümberjagamine peab toimuma eelkõige teenuste vormis ja kogutud maksude arvel, muidugi ka vaesematele suunatud toetuste kaudu, aga kui me hakkame seda maksukogumise käigus tegema, siis on tulemused halvemad. Ma vabandan, ma olen maha jätnud oma paberi, nii et ma otsin oma vastuseid siit arvutist praegu, sellepärast ma olen nüüd kohmakam. 

Kui te räägite nüüd ühiskonna ebavõrdsusest, siis see on Eestil OECD keskmisele lähedal ja meil pole põhjust häbeneda ei suhtelist ega absoluutset vaesust, summaarselt. Häbenema peab igat vaest mingil määral, aga kõik ei ole nüüd ühiskonna lahendada muidugi.

Maksusüsteemi muudatused on teie väitel ebavõrdsust oluliselt kasvatanud. Noh, Gini koefitsiendi kasvust ei saa rääkida, need numbrid on madalamad kui OECD keskmised. Eestil on 0,307, viimaste numbrite põhjal, mis mul on, OECD-l on 0,32. Meil on suhteline vaesus üle aegade üks kõige madalamaid, alla 20%. Absoluutne vaesus on küll tõusnud natukene, aga siiski ei ole ta üle Euroopa keskmise. Jah, ma kontrollin nüüd üle. Raske on niimoodi ilma paberita rääkida, aga proovime. 

Nii. Noh, mis mulle eriti meeldis, oli, et see teiega kokkulepitud tulude maksustamine nullist alates 2% jagu, ära jäi. See oli inetu muudatus, aga muidugi 2% ei olnud nüüd nii põhjapanev, aga see oli põhimõtteliselt vale. Minu põhimõte on, et teatud osa sissetulekust peab olema riiklikest koormistest vabastatud. Samas selliste erandite vastu, mis eelkõige jõukatele [kasu toovad], olen ma vihaselt võidelnud. 

Nii. Kas teil oli veel küsimusi? Vabandan tõesti, aga ma … Aa …

Kas saab teile … 

… nüüd ma leidsin küsimused üles.

Ahah, tore!

Jah! Nii, vaatame. [Teises küsimuses] te ütlete nii: "Kuna viimased maksumuudatused on madalapalgaliste maksukoormust kasvatanud ja ülemistes detsiilides koormust vähendanud, siis kas peate vajalikuks kompenseerivate meetmete rakendamist […]?" Ma arvan, et maksusüsteemi kaudu ei tohiks üldse sedavõrd kompenseerida, kuivõrd maksude arvel peaks nõrgemaid eelistama. Seda me ka teeme. Öelda, et viimased maksumuudatused on madalapalgaliste maksukoormust kasvatanud – noh, mingisuguses vaates on käibemaks selline, aga see on kasvatanud kõigi maksukoormust. Samas, üldine maksukoormus väheneb tänavuselt 36,6%‑lt järgmisel aastal 35,2%‑le. Eelistatud on siin just nimelt alla miinimumpalga jääv tulu, kuni 700 eurot. Eelistatud on siin maksusüsteemi kasvusõbralikkus, mis kindlasti ka meie majandusele hea on. Kõike ei saa taandada ainult õiglusele, mis jääb subjektiivseks. 

Nüüd järgmine, [kolmas] küsimus: "Kui kaitsekulude või teiste täiendavate eelarvekulude katmiseks on vajalik maksutulusid kasvatada, kas siis tuleks kaaluda tulumaksu progressiivsuse tõstmist?" Ei, mina ei [poolda] seda, kuigi maksuvaba miinimum ise tekitab teatud progressiivsuse. Ma arvan, et ka majanduse antavad signaalid on olulised, et kaitsevõime saaks rahastatud ja ühiskonna heaolu selline, mida tahetakse kaitsta. 

Neljas küsimus: "Eesti ei maksusta ettevõtete kasumit, varamaksude roll on tagasihoidlik ja madalapalgaliste maksukoormus kõrge, kuid varade kontsentreerumine on USA tasemel ehk varaline ebavõrdsus suur […]" See väide ja [sellele järgnev lause] õõnestamise kohta on USA puhul kindlasti vale. USA-s on ebavõrdsusnäitajad ikka kaugelt suuremad. Ma ei tea, miks te seda väidate. Aga kuna mul ei ole tõesti korrektset materjali kaasas, siis ma ei taha siia takerduda. Aga võime teile otsida need Gini koefitsiendid ja kontsentreerumise näited. Eestis kindlasti ei ole sellist varade ega tulude kontsentreerumist, nagu on USA-s, mille üle on mul ainult hea meel. 

Nii. Aga see on kõik, vähemalt küsimuste poolest. 

Jah, neli küsimust oli.

Jah!

Saalis on veel küsimusi teile. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Rahandusministeeriumi suveprognoosi seletuskirjaga on kõik korras. On väga tore, et Eesti andmete põhjal on maksumuudatuste mõju detsiiliti välja toodud. Arvutused on kahtlemata korrektsed ja need on kooskõlas teooriaga. Seda ei ole vaja kuidagi üle kontrollida või kahtluse alla seada. 

Te ütlesite, et teie jaoks olulisem kui õiglus on see, et maksusüsteem võimaldaks katta riigi püsikulud majandust kõige vähem häirival moel. Sellega võib nõustuda või sellele vastu vaielda, aga praegu on mure ju selles, et me püsikulusid ei kata ja ei ole näha, kuidas seda tegema hakatakse. Meie arupärimise mõte on selles, et kui me tulevikus tahaks püsikulusid katta püsituludega, siis millised on need alternatiivid teie silmis. Kuidas me tulevikus püsikulusid katma peaksime? Milliseid makse ja kes maksma peaks, et me saaksime sellest süvenevast puudujäägist välja?

Aitäh! Ma usun, et mind häiris selle seletuskirja sõnastus ja rõhuasetused, aga ma tõesti ei mäleta neid nii täpselt, et seda kommenteerida. Aga mind häiris see. 

Tuleviku koha pealt ma arvan, nagu siin Raimond Kaljulaid ütles, et kuna sotside toetus on nii kõrgel laes ja Keskerakonna oma ka, siis tegelikult peaks vastamise koorem ju teie erakonnale jääma. See oli väga jõuline hinnang, et üks erakond hääbub meist kahest ja teine õitseb. Minul sellist tunnet ei ole. Minu arust sotsid saaksid olla palju populaarsemad, kui nad toetuksid targematele inimestele enda hulgast, ja Riina Sikkut seda kindlasti on.

Aga kuidas ma nüüd ütlen? Jah, ma arvan, et me kumbki ei saa öelda, et me ainuisikuliselt hakkame seda määrama. See on reaalsus. Meie valikud on olnud erinevad. Need valikud, mis tehti koos sotsidega, olid minu arvates halvad. Ma olen neid juba kommenteerinud. See ei tähenda, et nad olid vastutustundetud rahanduse seisukohalt. Aga vastutustunne on praegu ikkagi valdav ja ma siiralt ei tea, kuidas hakkavad peale valimisi seda vastutust populaarsed parteid võtma. Populaarsete nimekirjas meie teiega eesotsas ei ole.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Siin on küll järgmine arupärimine seoses toiduainete käibemaksuga. Te olete varasemalt öelnud, et suured ja tähtsad organisatsioonid – need targemad, kellele me võiksime toetuda – on öelnud, et ärge jumala eest sellele libedale teele minge. Aga mu küsimus on, mida need suured ja tähtsad organisatsioonid – OECD, IMF ja teised – on öelnud üldisemalt meie maksustruktuuri kohta, mida siin võiks muuta, mis on halvasti. Kas me oleme neid muudatusi ka teinud, eelkõige näiteks ühetaoline tulumaks versus astmeline tulumaks? Aga neid näiteid on kindlasti veel. Äkki te selgitaksite, millised need ettepanekud on olnud ja milliseid me oleme kaalunud, võiksime kaaluda ja miks me ei ole neid ettepanekuid alati realiseerinud?

Aitäh! Kui nüüd jäi mulje, et ma kuidagi võtaksin sõna maksusüsteemi teemal, ennetades arupärimist, siis ei, see ei olnud nii, aga teie väljenduses tuli see nii välja. Ma võtan ikka sõna ja põhjendan oma seisukohti, ka siis, kui need ei ole populaarsed.

IMF ja OECD – kõik nad annavad erinevaid soovitusi erinevatel aegadel. Nad ei ole, kuidas öelda, ilmavaateliselt paigutunud alati ühesse ja samasse kohta. Aegade jooksul, ma pean tunnistama, on selliseid vasakpoolseid sõnumeid rohkem olnud. OECD puhul – selle kohta te vist küsite – hindan ma seda, et ta on aegade jooksul soovitanud kaotada kõik maksuerandid, [nagu ka] IMF, käibemaksuerandid konkreetselt, ja on olnud teiste suhtes kriitiline. IMF soovitas ka tänavu jõuliselt toidu käibemaksu alandamise survele vastu hakata, see on mu kõige värskem kontakt. Mul IMF-iga ja OECD-ga regulaarseid kohtumisi ei ole, aga me oleme nende liige. Mina ei oska selle valdkonna eest vastutada, aga minu ministriks oleku ajal ju liikmesuse saavutasime. Nii et mulle on see hästi südamelähedane, mida nad ütlevad, aga ma ei pea nendega kõiges lõpuni nõus olema. 

Kui te [pidasite silmas] ebavõrdsust – mulle tundus, et te sellest lähtusite –, siis selle vältimiseks on tõhusamaid teemasid kui vabastada maksudest neid, kes neid praktiliselt ei maksa, ja koormata neid, kellest sõltub majanduse dünaamika rohkem. Selles, ma arvan, on Eesti üsna edukas.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Alles hiljaaegu oli võimalus näha, kuidas Eestis regionaalselt on väga erinev sissetulekute suurus. Päris huvitav tabel. Kahjuks Viljandi maakond oli seal suhteliselt halvas seisus. Aga teenuste kättesaadavus on täpselt samuti väga erinev üle Eesti. Ma usun, et te teate, et valdkonnad on täpselt samuti väga erineva palga suurusega sotsiaalvaldkonnas. Pean silmas jälle sedasama erihoolekannet, milles te ei peagi olema spetsialist, aga palkade kohta te ilmselt seda infot omate. Seal on inimese, töötaja palk 1150 eurot. Minu küsimus puudutab seda, et kui tehti neid nõndanimetatud maksuküüru muudatusi, siis kas oleks võinud olla, et alates 4000 eurost ei oleks seda kingitust tehtud. Alla 4000 – mõistetav, inimesed saavad paremini hakkama.

Kõigepealt, kui te tahate siia tingimata põimida meie ühist valimispiirkonda, siis minu arust seisab Viljandi üldises pildis päris hästi. Teistest on muidugi ees Tallinn ja Harjumaa. Aga ei, me ei saa väga kurta Viljandi majanduse üle. Isegi üllatavalt palju positiivset on seal: [suur] tööhõive ja palgakasv. 

Aga ma arvan, et see on vale poliitika, et kuhugi panna see järjekordne aste ja hakata pidurdama neid, kellest tegelikult tööhõive ja investeeringud kõige rohkem sõltuvad. Nende kohta, [kelle palk on] 4000 euro kandis, ma ei saa isegi öelda tippspetsialistid, need on võtmeisikud firmades. Ja neid tõrjuda mina küll ei taha, ka juhte ei taha selles mõttes tõrjuda ja neile seda survet panna. Ma arvan, et ühiskonnale on õiglane, kui öeldakse, et üks osa sissetulekust on koormistevaba. Ülejäänud osa protsent on sama, aga maksukoormus erineb kordades, isegi suurusjärgult, vastavalt jõukohasusele, aga inimestele ei anta seda sõnumit, et nad maksumääradega teenivad liiga palju. Minu arust see ei ole lugupidav ja kindlasti ei ole see majandusele hea.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Minu küsimus puudutab ka neid IMF-i soovitusi. Oli juttu ka OECD soovitustest. Aastaid on IMF soovitanud maksustruktuuri muutmiseks Eestis selliseid asju, nagu on kinnisvaramaksu sissetoomine. Meie maamaks on ju omandimaksuna hästi madal. On räägitud astmelisest tulumaksust ja klassikalisest ettevõtete tulumaksust, mis kindlasti teile maailmavaateliselt kuidagi ei taha sobida. Aga see selleks. 

Vihjatud on sellele, et kui me maksustruktuuri ei muuda, siis tarbimismaksude osa kogumaksudest moodustab liiga suure osa, see on juba üle 40%, ehk käibemaks ja aktsiisid. Kõigis teistes Euroopa riikides on see proportsioon väiksem, kui see on Eestis, just tarbimismaksude poole pealt. Kas see on jätkusuutlik, kui meil tarbimismaksud pidevalt niimoodi tõusevad ja on tõusnud ka viimastel aastatel?

Aitäh! Ega nad nüüd pidevalt ei tõuse. Pigem on see probleem, et osa on fikseeritud summad, nagu aktsiisid, ja nende tõstmine ei käi kuidagi kaasas eelarve mõjuga, ega käi sammu ka kahjulike kõrvalmõjude pidurdamisega. Mul on kõige värskemad töised kontaktid IMF‑iga, aga jah, kui keskenduda teie küsimusele OECD kohta, siis OECD on välja pakkunud tõesti konkreetse maksuhierarhia, mis minu jaoks on kümnesse. Majandust kõige rohkem pidurdav maks on nende jaoks ettevõtte tulumaks. See ei ole Reformierakonna, vaid see on OECD ranking. Järgmisena tulevad tööjõumaksud, sealhulgas tulumaks, tööjõu kallinemine, esiteks kapitali kallinemine ja siis tulu kallinemine. Need on tootmissisendid, mis mõjuvad negatiivselt üldisele majandusarengule ka nende hinnangul. Siis tuleb käibemaks, mida nad nimetavad majanduskasvu suhtes neutraalseks. Tuletan meelde, et teie järgmine küsimus on käibemaksu kohta. Ma jälle mõnuga vastan ja meenutan seda. Neutraalseks! Riiki tuleb rahastada ja parem on seda teha tarbimismaksu kaudu, mis on jätkusuutliku arengu seisukohalt parem, kui inimesed hoiavad ennast selles faasis tagasi, aga samas tootmissisenditesse, kuhu jõuavad keskkonnasõbralikumad investeeringud, juhul kui me niimoodi ettekirjutusi teeme, on vähem pärsitud. Tõepoolest, viimasena nimetatut peavad nad lausa majandust soosivaks. Ma ei ole päris kindel, kas seda saab nimetada kinnisvaramaksuks, aga Eesti analoog on  – kuidas öelda? – kodukinnisvara [maks] vist, kui ma nüüd tuletan seda terminit meelde. 

Aga tuletagem meelde, mida Eesti on teinud. Tänu uhhuu-poliitikale on otsustatud, et kodualune maa on mingi väga spetsiifiline maa, mis tuleb maksust vabastada. Hea, et me oleme nii kaugele jõudnud, et selle otsuse saab teha omavalitsus, mitte seda ei tehta Toompealt. Ma olen selle vastu väga palju sõdinud. Maa[maks], meie mõistes kinnisvaramaks on igal juhul majandust soosiv. Ma olen selles mõttes OECD-ga nõus. Seda enam, et see on piiratud ressurss. Kui inimene hoiab [kinnisvara] enda käes, aga maksu ei maksa, siis ta on nagu koer heintel: selle juurde ei pääse ka teised, kui tal ei ole mingit väikest stiimulit sellest loobuda või võtta ta produktiivsemalt kasutusele, kui see jääb lihtsalt seisma. Nii et ma olen selle kinnisvarasoovitusega teatud määrani nõus. Samas ei näe ma häid tagajärgi sellel, kui me hakkame kinnisvara ennast maksustama, sest inimestel on juba niigi [suur maksu]koormus. Meil ei ole sellist sajanditega akumuleerunud rikkust, mida mõnes teises riigis on, või kinnisvara näol kokku kuhjunud rikkust nagu näiteks Inglismaal, kus kinnisvaramaksude osakaal on väga suur. Meil on nad reeglina ikkagi laenukoormusega ja kuludega kaetud. Pigem ma kardan seda maksu, kuigi ma tsiteerin OECD-d siin.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! No mis me ikka üksteisega riidleme, räägime asja sisust. Ka see arupärimine juhib tähelepanu, et meie võlakoormus kasvab järgmistel aastatel veerandi võrra, ja nagu Riina Sikkut osundas, me ei kata täna oma püsikulusid püsivate tuludega. Ma täitsa siiralt proovin aru saada, milles asi on. Varem oli probleem selles, et paha Keskerakond oli valitsuses ja Reformierakond oli opositsioonis – no selge. Siis olid valitsuses pahad sotsid, kes takistasid mõistliku rahanduspoliitika ajamist. No nüüd ei ole enam sotse ka. Nüüd te olete seal Eesti 200-ga kaks parempoolset erakonda. Mõlemad on lubanud korras rahandust, vastutustundlikku rahanduspoliitikat. Miks te nüüd seda ajada ei saa? Mis see päris takistus või struktuurne takistus siis on, mis ei võimalda ajada sellist rahanduspoliitikat, mille eest Reformierakond on alati seisnud ja mille pärast paljud inimesed on teda toetanud?

Vaatamata sellele, et teie jutus on viisakas element sees, te ikkagi toodate sedasama kultuuri, nagu võtmest keeratult hakkate rääkima sellises stiilis, et paha Keskerakond, teised tegid ja näitate näpuga. Ma ei ole seda ju teinud. Ma räägin teile ajalugu ja ma seletan teile, kuidas eelarvedistsipliin minema visati – erakondade jaoks, kõigi erakondade jaoks. Esialgu keegi vedas seda, aga pärast ei olnud võimalik enam konkureerida sõnumiga eelarvetasakaalust. Tuletage meelde Keskerakonna ja sotside juttu mingisugusest Reformierakonna dogmast. Meile omistati see dogma ja selle dogmajutuga 2016. aastal valitsus võimule tuli, et kuskil on mingi seisak, kuskil on mingi dogma ja nüüd tuleb eelarvereeglid ümber teha, seepärast et kõik seisab. Midagi ei seisnud! Majandus kasvas üle 3% ja tegelikult olime tulnud raskest kriisijärgsest olukorrast välja. Kõigepealt põrkasime 2010 ja 2011 sügavast august välja. Siis jäime vinduma, mida rahvusvaheliselt toitis üldine võlakriis. Olime jalad alla saanud, kui tuli seltskond ja ütles, et nüüd on vaja dogmad kõrvale lükata. Aga majandus kasvas samal ajal. 

Kui tehakse selline samm, kui tulevad uued mängureeglid, siis on sellega kõik kaasa läinud, ka minu erakond, aga meie ei ole vedanud seda. Meie olime ikkagi need, kes rääkisid enne valimisi, kuhu viib eelarvedistsipliini kadumine, ka valitsuses olles. Jah, Kaja Kallasel ei tulnud see välja, aga ta ei olnud ka rahanduse eestkõneleja, ta ütles kuskil välja mingid rumalad fraasid selle kohta, mis ei olnud samas mõttetud, aga need olid rünnatavad. Näiteks [ütles ta], et me ei saanud [maksudest] rääkida, muidu meid poleks valitud. Tegelikult viitas ta ju juristina lihtsalt põhiseaduse ühele punktile, mis keelab makse rahvahääletusele panna. Ta mõtles sama analoogi nagu jurist, eks ole, taipamata, mis karistused tulevad. Või see, kui ta ütles siinsamas, et lugege mu huultelt, [maksud ei tõuse], mis, ma ei väsi kordamast, meid siiamaani tapab. Ta ei öelnud, et maksud ei tõuse kunagi. Ta ütles, et selle valitsuse ajal ei tõuse, ta oli siis peaminister. Ta rääkis olevikust. Olevikuvorm kattub küll tulevikuvormiga, aga mõtlev inimene ei peaks [eeldama], et peaminister [rääkis] tulevikuvormis. Ta ei tõstnud tol hetkel makse, selles on asi. Ta oli küll tolleks hetkeks vist esimese sammu teinud, aga see oli vastuseks süüdistajatele sealt uksepoolsest reast.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma alustan oma küsimust väikese tagasipõrkega eelmise küsimuse juurde. Ma loodan, et te ei pahanda, et me teeme stenogrammi huvides selle asja selgeks, kuna teemad haakuvad. Teie jaoks jäi segaseks, millisele maksukingitusele 10%-le kõige jõukamatest ma oma küsimuses viitasin. Küsimus [tõukus] tulumaksu tõusu ärajätmisest, mis viib eelarvest välja samal ajal 114 miljonit ja enim võidavad sellest 4000 eurot ja enam teenivad inimesed. Olgu see siis välja öeldud. 

Aga samal ajal me teame, et kõige suuremas vaesusriskis on meil näiteks üksikvanemaga pered. Seda näitas ka üks hiljutine Praxise täiendav uuring maksumuudatuste mõju kohta eri sihtgruppidele. Üksikvanemaid mõjutab just kaudsete maksude suurendamine ja tulust sõltuvate maksude [vähene] suurendamine kõige negatiivsemalt. 

Ma siis küsingi. Valitsus teeb kalli kingituse kõige jõukamatele, aga näiteks üksikvanema toetuse tõstmiseks …

Teie aeg!

… vahendeid ei leita. Mis on sõnum üksikvanematega peredele? 

Aitäh! Mina arvan, et see on halb, et me seda ei tõsta. Ma tegin tõepoolest ise selle ettepaneku valitsusele, aga see hääbus muude ettepanekute seas, toimetuleku osa ei hääbunud. Üksikvanemad, üksikud pensionärid on tõesti kõige suuremas riskis, aga ega seal ei ole väga lihtsat lahendust, ma kardan, administreerimise seisukohalt, sest me ju teame, et abielu on pigem erand ja lapsed sünnivad enamjaolt väljaspool abielu. Ilmselt tundus sotsiaalpoliitikutele üsna ebaõiglane hakata selliseid toetusi tõstma, suuri kulusid tegema, kui tegelikult on teada, et üksiku ja mitteüksiku [vanema eristus] on väga tinglik ja mõõdetamatu. Ma arvan, et see on kõva pähkel, kuidas jõuda inimeste tegeliku toimetuleku mõõtmiseni. Järjest suurem pähkel! Me ei tea, kes keda toetab, kes kellega elab, kes kellega ei ela. 

Aga tõsiasi on see, et üksikvanemate olukord on halb. Samas, me ei saa öelda, et see, mida me mõõdame, on tegelik toimetulek. Samas ei ole [tihti] kuskil [deklareeritud] elukaaslast, kellelt tuleb siiski tugi. Aga jah, ma hoiakust möönan, et see on see sotsiaalpoliitika, mida ma toetaks, kui me suudaks täpselt hinnata üksikvanemlust. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te olete täna sellises filosoofilises meeleolus, tundub, – üldse mitte paha pärast! –, et arutleda pikemalt ja laiemalt teemade üle. Mind on üks küsimus ammu paelunud ja ma mõtlesin, et ma küsin täitsa siiralt. Nagu te viitasite, astmeline tulumaks ehk progressiivne tulumaks on Põhja-Euroopas ja mujal levinud, Eesti ei ole seda mudelit eeskätt Reformierakonna vedamisel rakendanud, küll aga maksuvaba tulu oma olemuselt muudab maksusüsteemi progressiivsemaks. Selle vastu on raske vaielda, see on fakt, eks ole. Mida kõrgem on maksuvaba tulu, seda progressiivsem see mõnes mõttes on. Teoreetiliselt võib maksuvaba tulu olla ju ka 1000 või 2000 eurot või enam ja näiteks tulumaks olla 30% või 40%, mis juba tekitab päris korraliku astmestiku. 

Mu küsimus teile on, miks selline progressiivne lähenemine maksusüsteemile Reformierakonnale sobib ehk maksuvaba tulu tõstmine järk-järgult ja ühetaoline tulumaksu määr, aga miks astmeline tulumaks, mis on Põhjamaades ja mujal, praktiliselt kogu Euroopa Liidus rakendatav, on teie ja Reformierakonna hinnangul vale?

Aitäh! Kasutades sotsiaaldemokraatidele hästi mõistetavat sõna, mida vahel kõik parempoolsed ei salli, aga mina siiski sotsiaalse haridusega inimesena sallin, see on sihuke solidaarne suhtumine nendesse, kes rohkem maksu maksavad. Neile ei peaks minu arvates seda etteheidet tegema kõrgema maksumäära näol, kui nad juba maksavad suurusjärkudes rohkem makse. Jätame nad rahule, las nad maksavad seda absoluutsummat. Tegelikult on need vahed meeletud. 

Ma rääkisin laupäeval ühe ettevõtjaga, kes ütles, et on aastaid maksnud endale [palka]. Ma küsisin, kas ma olen õigesti aru saanud, ja ta kinnitas, et on aastaid maksnud endale palka, mis kiire arvutuse järgi – endale palka, ma rõhutan, ta on ettevõtja – on suurusjärgus 50 000 eurot kuus. Miks me peaksime talle ütlema, et kuule, tead, vähe maksad? Minu arust see on ausale maksumaksjale solvav. Loomulikult ta kuskil võtab ka dividende, aga pigem on ta oma elu rajanud ikkagi palgale ja dividendi kasumi kipub ta investeerima. Jah, minu arvates on see lugupidamatu, kui me ka maksumääradega inimesi diskrimineerime. Minu arust on see solidaarne, kui me maksukoormust kergitame alumisest otsast ja ülemises otsas lepime sellega, et osa maksab kordi, kümneid kordi ja tuhandeid kordi rohkem makse.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Selline ideoloogiline maksuvaidlus oleks väga asjakohane tavaolukorras. Aga mis see probleem on? Muide, ka Reformierakonna probleem tänu sellele reitingule … Meil on see muutus [toimunud] olukorras, kus on suur kriis, õige mitu kriisi on olnud. Sellist kiiret maksumuutust ei võta ühiskond ju vastu, seda ju reaalsus või elu näitab. 

Ehk siis ma küsin, mida kohutavat oleks juhtunud, kui praegu, kriisi ajal nende aukude lappimiseks oleks maksuküüru lihtsalt edasi nihutatud, et õpetaja saaks täpselt nii palju, kui ta uuel aastal saama hakkab. Maksuküüru alumine ots oleks kuskil 3000–3500 eurot ja [jõuaks] sinna 4000 peale välja. Ehk siis veel kord: mitte midagi ei oleks juhtunud meietaolistega, kes me praegu saame rohkem kui 4000 eurot palka. Meil ei oleks lihtsalt jätkuvalt maksuvaba miinimumi. Meil ei oleks midagi halvemaks muutunud. Ja seda oleks ühiskond vastu võtnud. 

Teie aeg!

Aitäh! Ma proovisin juba öelda, või jäi vist ütlemata, oleks pidanud Raimond Kaljulaidile ütlema. Minu jaoks ei ole populaarsus tõe kriteerium. Tihti on vastupidi. See puudutab erinevaid edetabeleid. Kui ma siia esimest korda tulin, siis ma vaatasin saalis ringi, kus istusid meeletute häältearvuga inimesed, kes minu arust mitte midagi ei teinud ja mitte midagi asjalikku ei öelnud. Häältearv oli pöördvõrdeline inimese sisuga. Muidugi ma pidin aja jooksul korrigeerima seda, seda enam, et hakkasin ka ise hääli korjama, ja proovisin ikkagi sisukas olla. Aga mina ei ole see inimene, kellele visata nina peale – see on juba mitmes kord – Reformierakonna reitingut. Teie erakond kindlasti ei peaks olema see, kes seda nina peale viskab. Teil ka ei lähe selle koha pealt hästi. 

[Küsimus ei ole] kohutavas või mittekohutavas. Seda ideoloogilist vestlust pean ma siin ainult teie soovil. Te kogu aeg küsite neid küsimusi, kus ma pean oma seisukohti seletama, oma erakonna seisukohti ja ka valitsuse valikuid. Ei ole see sugugi ainult Reformierakonna seisukoht olnud, siin on olnud selle taga ka Isamaa [koos] Res Publicaga, kes tegi selle maksuküüru, kuigi [Isamaa] väldib sisulisi seisukohti, samuti EKRE, ta ei taha astmelist tulumaksu. Ja nii on see olnud. Eesti 200 on ka sellel positsioonil praegu. Loodame, et alati tuleb keegi, kes kaitseb Eesti maksusüsteemi konkurentsivõimet ja peab lugu suurematest maksumaksjatest. Lugupidamist! Mulle sobib väga hästi, kui eelarvest tulevaid hüvesid jagatakse ümber rohkem, kui praegu on [jagatud], välja arvatud muidugi teenused, mis peavad olema universaalsed.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tean, et te ei olnud küll selle suur toetaja, aga ma siiski küsiksin. Kui me räägime maksustruktuurist, erinevatest maksumuudatustest, mis Eestis on tehtud, ja kui me vaatame, kuidas me oleme Reformierakonna valitsuse ajal muutnud kohalikele omavalitsustele eraldatava tulumaksu osa, siis selles osas ma küll tahaksin nii teie eelkäijat kui ka teid kiita. See oli minu meelest õige samm. 

Me oleme näinud, et kohalikel omavalitsustel, kes said pensioni tulumaksu pealt täiendavat tuge, on see oluliseks abiks olnud. Mul on küsimus selles valguses, et kas te olete Rahandusministeeriumis mingit täiendavat ülevaadet saanud nüüd siin aasta lõpus, kuidas see esimene aasta on läinud? Ja kas selles osas on ka mingeid sõnumeid meil oodata?

Aitäh! No ma olen olnud regionaalse tulude ümberjaotamise tugev toetaja. See ei kõla parempoolselt, aga minu arust on parempoolne, sest kaitseb ühiskonna stabiilsust ja võimaldab inimestel ennast paremini realiseerida, kui regionaalne ebavõrdsus omavalitsuste tasemelt vastu ei karju.

Üks võimalus selles mudelis oli. Ma ise oleksin teinud lihtsama mudeli, võib-olla tasandusfondi kaudu, aga seda tehti ulatuses, mis suurt revolutsiooni kindlasti ei tekitanud. Aga mida ta tekitas, oli see, et ta rikkus kõvasti Reformierakonna valimistulemust. Tallinna ümbruse vallad igatahes kirjeldavad – see on minu jaoks kõige tugevam tagasiside –, kuidas said sõimata need, kes tõstsid maamaksu kompensatsiooniks. Nagu ma ütlesin, maamaks on majanduse suhtes õiglane. Ta on õiglane selle poolest, et kellel on vara, see peakski vara eest maksma, eriti kui ressurss on piiratud. Aga näed, inimesed ei võtnud seda vastu. Nii et see on minu põhi[sõnum].

Aga jah, regionaalse tasakaalu parandamisega ma olen nõus. See ei ole see ümberjagamine, mida siin tihti taga aetakse, et tõsta omavalitsusele minevat tulumaksu protsenti. See on pigem ebavõrdsust süvendav. Aga kui see seotakse pensionäride arvuga, kes tulumaksu peaaegu ei maksa, siis see on omamoodi loogiline mudel. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme tänase kaheksanda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme tänase üheksanda päevakorrapunkti juurde. Arupärimine on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Tiit Marani, Helmen Küti, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Andre Hanimäe, Madis Kallase, Anti Allase ja Lauri Läänemetsa poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine toiduainete käibemaksu muudatuste kohta naaberriikides, nr 827. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Madis Kallase.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister ja head kuulajad! Arvatavasti teame me kõik, milline positsioon on tänasel valitsusel ja rahandusministril selles, kuidas peaks Eestis olema maksustatud toiduained ja kas me peaksime mingeid erandeid tegema või mitte. Selle üle on olnud väga palju erinevaid vaidlusi ja arutelusid. 

Meie esitatud arupärimine, mis jääb juba 6. oktoobrisse ehk rohkem kui ühe kuu tagusesse aega, on kindlasti juba paljuski vastused saanud. Me kindlasti kuulame ära need küsimused ja vastused ka täna siin, aga me pigem teame juba nende sisu ja vastuseid. Me kindlasti ei soovi siin taaskord ühte vastandumist, ühte vaidlust [pidada], vaid meie jätkuküsimuste voorus oleks meie soov pigem tekitada debatt selle üle, mismoodi ja kuidas me saaksime keskpõrandal kokku tulla, millistele võimalikele leevendusmeetmetele on meil võimalik ühiselt alla kirjutada, nii kauaks kui tänane valitsus neid otsuseid saab teha, ja kuskohas ta on valmis Eesti inimeste toidulaua hinnas kaasa rääkima. 

Need meetmed võivad olla kindlasti täiendavad toetused põllumajandussektorile, olgu siis erinevate sihistatud meetmete näol, või meie toidutootmise sektorile. Need võivad olla ka head praktikad meie lähematelt või kaugematelt naabritelt, kes on toiduainete hinna jätkukasvu kohta eri pidurdusmeetmeid ette näinud. 

Kokku oleme me selles arupärimises esitanud seitse küsimust. Loodame, et nii need kui ka ennekõike jätkuküsimused saavad sisuka ja konstruktiivse arutelu osaliseks, ning proovime leida mingeid lahendusi, millele tänane valitsus on valmis õla alla panema. Aitäh!

Ja nüüd palun arupärimisele vastama rahandusminister Jürgen Ligi. Kas seekord on paber ja küsimused kaasas? Aitäh!

Aitäh! Pabereid on rohkem, kui te küsite. Aga kõigepealt ma tänan sellise heasoovliku sissejuhatuse eest. Ma ikkagi ei hoia ennast kire poolest tagasi, aga heasoovlik olen ikka. Ma tahaksin Eestile head, ma tahaksin, et sotsid selles teemas kindlasti kuulaksid Riina Sikkutit, kes vist ei varja teie eest, et ta on minuga sada protsenti nõus, [mõistab mind] poolelt sõnalt ja on õnnetu, et see teema üldse sellisel moel on kerkinud. 

Sissejuhatuseks [ütlen], et [arupärimise sisu] on [maksu]muudatused naaberriikides ja Eesti konkurentsivõime. Iseenesest jah, kõiki naaberriike puudutavaid asjaolusid ja debatte ei saa ma ju teada – seda, kuidas need asjad ära murdusid. Aga ma olen sedavõrd kursis, kuivõrd olen vestelnud eri aegadel Rootsi, Soome, Leedu ja Läti rahandusministritega. Võib-olla kõige vähem [kokkupuuteid] on olnud rootslastega, aga olen nendega vägagi ühel meelel. Rootslastega on neid olnud vaid põgusalt. 

Kõigepealt meenutame, et Rootsi ja Läti on teinud oma viimased otsused häbenedes ja [muudatused on mõeldud] ajutisena. Vahepeal on olnud valimised ja Läti minister vangutab pead, on õnnetu ja räägib, et kodune poliitiline olukord on nagu on, ta on pisut küüniline isegi. Teate isegi, kuidas nende ajutiste asjadega on. Korra teed ära ja siis pärast ei saa enam lahti. Nii ta paraku on. Rootsis ma olen hästi pettunud, et nad seda teevad. Soome rahandusministriga, hilisema peaministri ja Euroopa volinikuga rääkisin ma sellest juba 2009, kirusime koos ühe partei survet, et sihuke [otsus] langetati. Täpselt samad sõnad! Ta mõistis mind poolelt sõnalt, oli nõus minu argumentidega ja lisas enda omi. Ma teadsin, milline Soome hinnadünaamika on. Kui riik loobub sellistest maksutuludest, siis kuhu need lähevad, kas see hind on seda väärt? Loomulikult oli ta kategooriliselt seda meelt, et see ei ole seda väärt. See ei alanda püsivalt hinda, [püsiv] hinnalangus ei ole võimalik, küll aga [kaasnevad sellega] võimalikud hiigelkaod eelarves. Eesti eelarve puhul oleks see sõltuvalt määrast kas pool miljardit või veerand miljardit. Ma loodan, et sotsidel, nende hulgas Riina Sikkutil, on nii palju sõnaõigust, et nad ei lase sellist asja teha, juhul kui meid enam valitsuses ei ole, mida ikka aeg-ajalt juhtub. Sellisest asjast ei saa enam lahti, sellisest käkist. Nii palju siis naaberriikidest. 

Võib-olla Soome puhul oli see, jah, nagu ma vist nimetasin, ühe partei kindel ultimaatum, aga samasugused signaalid on tulnud ka teistelt riikidelt. Leedu minister ütles, et me vaatasime selle peale ja ütlesime, et see on nii rumal, et seda me ei tee. Ise on sotsiaaldemokraat! Rootsi sotsiaaldemokraadist rahandusminister ütles, et me loobusime sellest kui ebamõistlikust.

Nüüd, kui pealkiri on konkurentsivõimest, siis konkurentsivõimele, nagu siin sai öeldud, käibemaks kahju ei tee. Ta ei kuhju kuskil tootmisahelas, küll aga koormab ta sisetarbimist, aga see on sisetarbimine, mitte eksport. Eksport hoitakse temast vabaks, eksporti ei maksustata eraldi. Ja loomulikult, tootmissisendid käibemaksustatakse, see maks ju lahutatakse sealt maha, nii et ta ei kuhju tootmisahelas. Lisandväärtuse maks on sellise mõjuga. 

Ma proovin nüüd minna küsimusi pidi edasi. Hea meelega varustaks teid ka graafikaga, mida mul on väga mitmes valdkonnas, aga reageerin suuliselt küsimuste raamides. [Esimene küsimus:] "Kas valitsus on algatanud või kavatseb koostada analüüsi või ekspertiisi toiduainete käibemaksu alandamise võimaluste kohta, eelkõige seoses naaberriikide plaanidega? […]" Ei, naaberriikide plaanid teevad meid ainult õnnetuks. Kõik analüüsid on tehtud. Analüüsid ütlevad näiteks seda, et toiduainete lõpphinnad, kui on eesmärk … Minu jaoks ei ole hind kunagi see kriteerium, vaid eelkõige [on oluline] see, kuidas sinna on jõutud. Me võime kehtestada riiklikud hinnad ja kehtestada selle ka vaesuse tulemusena, mida Nõukogude Liit ka lõpuks koges. Majandusvabadus on üks heaolu kasvu võimalus, kui hinnad fikseerida. Siis on tulemuseks defitsiit ja üldine allakäik. Aga analüüsid ütlevad näiteks seda – mul jäi lause vist pooleli –, et riikides, kus on madalam käibemaks, on keskeltläbi isegi pisut kõrgemad toiduainete hinnad. Eesti Panga – ja mitte ainult – analüüs ütleb seda. Mul on selle kohta ka olemas graafika, seda on kontrollitud. On kontrollitud ka seda, et kui käibemaksu on vähendatud, siis kuhu see raha läheb. Kindlasti läheb ta eelarvest välja. Hinnaalandusest me ei saa riike võrreldes empiiriliselt rääkida, küll aga saame me rääkida statistilise analüüsi puhul, et nendes riikides, kes on seda teinud, on suurem kaubanduse juurdehindlus, on ka suuremad kaupluste kasumid. Kas riigi eesmärk on suuremad kaubanduse kasumid riigieelarve arvel? Ma arvan, et sotsid ei ole sellega nõus, kuigi mõni võib öelda, et see on ettevõtluse toetamine. Aga ettevõtluse toetamiseks on ikkagi struktuurselt paremad ideed kui [mõte] loobuda maksudest. 

Eesti puhul on täheldatud juba praegu võidujooksu kaubanduspindadele. Meil on vist kümmekonna aastaga poole võrra kaubanduspinnad kasvanud. Meil on seejuures teiste riikide keskmisega võrreldes tunduvalt [väiksem] käive ruutmeetri kohta. Meil on üheksa kaubandusketti – kui toiduainetest rääkida, kes omavahel konkureerivad –, mida on ebatavaliselt palju. Nad ise tunnistavad, et nad konkureerivad turu osakaalu pärast kaupluste arvu pealt. Ei saa öelda, et neil oleks [suured] kasumid. Isegi selle Eurostati tabeli järgi, mis mul on – võimalik, et see on Eesti Panga oma, mälu järgi ütlen –, on kasumid väiksed, aga juurdehindlus on suur. See on loogiline. On väga luksuslik kaubandusvõrk, üheksa ketti püüavad ennast ära paigutada igas väiksemas asulas, kus vähegi saab, ja käivet nende jaoks lihtsalt napib. Teine [madala] marginaali põhjus on muidugi see, et palgad meil tõusevad ja selles mõttes on surve ka kauplustel. Ma ei süüdista neid kunagi [suurtes] kasumites, aga ma süüdistan neid eksitamises. Need kõneisikud, kes neil on, püüavad riigi arvel teha asja, mida riigi arvel ei peaks tegema, ja nad on esitanud eksitavaid väiteid, omistanud justkui valitsusele väiteid, mida ta esitanud ei ole. 

Teine küsimus: "Milliseid stsenaariume […] on käsitletud ja milline on nende mõju tarbijahindadele, maksulaekumisele ja majandusele?" Nagu ma ütlesin, maksulaekumisele on see umbes 250 miljonist eurost alates poole miljardini – ränk ja majandust mittetoetav asi. Me ei konkureeri naabritega toidu käibemaksu teemal mitte kuidagi. Isegi kui me võtame turistidele pakutavad kallid teenused, siis seal ei ole tegelik põhjus toidu käibemaksus. Eurostati statistika ütleb, et 2019. aasta detsembrist alates kuni tänavu juunini on meie toiduainete hinnad kasvanud 59,9%. Maksude mõju sellest on 2,7% ehk lõpphinnas umbes 4,5% – olematu võrreldes selle hädakisaga, mis tehakse, ja sellega, kuidas nüüd on. Lahendus on langetada käibemaksu. Aga see on ainult matemaatiline tehe, see ei [selgita] tegelikku põhjust, sest üldiselt ikkagi tarneahel absorbeerib selle [tulu], millest riik on loobunud. Mitte tootja ei omanda seda, vaid meie oludes läheb see kindlalt nende suurte kulude katmiseks, mis kaubandusel on, ja kasumi suurendamiseks. Teiste riikide puhul saab sedasama väita. [Mõjust] maksulaekumisele ma rääkisin. Tarbijahindade puhul ei ole statistilist tõestatud, et see omaks positiivset mõju, kuigi seda võiks eeldada.

Soomes on sama lugu. Rääkides esimesest vestlusest, meil oli kasutada Soome graafika, [kus oli näha], kuidas neil 2008, 2009 või 2010 hinnad tegid väikese jõnksu alla ja kogu trend jätkus täpselt samast kohast – peale seda, kui oli, kuidas öelda, rahvale meeldimise nimel hinnapidurdus ära tehtud. Kõigil on muudki teha kui hindu alandada. Kui riik loobub oma maksu[tulust], siis seda tarbija ei omanda. 

[Milline on maksu langetamise mõju] majandusele? Kindlasti on ju alternatiive, kust me selle maksu võtame. Kõige neutraalsem on majanduskasvu seisukohalt – nagu ma OECD-le viidates, mitte ühelegi parteile viidates ütlesin – just nimelt käibemaks. Üldiselt toiduainete tootmine ja müümine – eelkõige müümine – ei ole kõrge lisandväärtusega, selles mõttes majandusele see mingi suur võit ei ole. 

[Kolmas küsimus:] "Kuidas kavatseb valitsus tagada toidutootjate ja kaupmeeste konkurentsivõime, kui naaberriigid rakendavad [madalamat käibemaksumäära]?" Nagu ma ütlesin, see ei ole rahvusvaheline konkurents. Käibemaks ei osale rahvusvahelises konkurentsis, välja arvatud turism, aga ka seal ei ole tema osakaal hinnas kõneväärt. 

[Neljas küsimus:] "Kas Rahandusministeerium arvestab poliitika kujundamisel sotsiaalseid mõjusid […]?" Loomulikult! Toiduainete puhul on rahvusvaheline praktika … Selle kohta on mul ka tabel, OECD tabel. Riigiti on kümnenda detsiili, jõukama detsiili käibemaksu kulu toidule 2,5% keskmiselt kõrgem kui alumisel detsiilil. Ei saa kuidagi ei öelda, et see on sotsiaalne maksupoliitika. Küll aga oleksid need sajad miljonid, millest riik ilma jääb, kahtlemata sotsiaalpoliitikale vajalikumad kui sellised kingid. 

[Viies küsimus:] milliseid alternatiivseid meetmeid olete mõelnud? Toidukuponge kindlasti mitte. Aga ma arvan, et meetmed ei tohiks olla sihitud mitte ühele kaubale, vaid ikkagi väikestele sissetulekutele, rääkimata sellest, et põhiliselt peaks riigieelarve [vahenditest] tegema midagi raha[jagamisest] paremat. Aga loomulikult nõrgematele [mõeldud] toetuste nimel me peame rohkem pingutama, kuid [keskendudes] väiksema [sissetulekuga inimestele] sihitud toetustele. Maksuvaba miinimum on kindlasti tunduvalt parem meede, sest ta on neutraalne nii kauba suhtes kui ka sissetuleku suhtes. See ei hakka küll [mõjuma] päris alumisest otsast, aga sellest saavad ikkagi osa keskmise pensioni [saajad] ja ka miinimumpalga [saajad] – mitte päris, aga peaaegu. Miinimumpalk on tunduvalt kõrgem kui see, nii et ei saa öelda, et see ei mõjuks üldse nõrgematele. Mõjub küll. 

Nii, [kuues küsimus:] "Milline on valitsuse hinnang sellele, kas Eesti on juba muutunud "kõrgeks [toiduainete
käibemaksu saareks …]"? Jutumärkides! Ma ei tea, kust need hinnangud tulevad. Ei, Eesti toiduainete hinnad on kõrgemad küll, kuid me ei saa öelda, et selle taga oleks käibemaksu tõus. Nagu ma ütlesin, maksude osa on summaarselt 4% kandis, ajal, mil hinnatõus on 60% kandis. Ei saa muuta hindu asja kaudu, mis ei ole olnud [hinnatõusu] põhjus, ja samas, kõik maksud kogunevad ju hinda lõpuks. Kui me oleme maksukoormuselt madalamad, siis me järelikult ju koormame ka kaupu madalamalt. 

[Seitsmes küsimus:] "Millal ja kuidas kavatseb valitsus seda teemat sisuliselt ja avatult arutada sidusrühmade ja avalikkusega […]" Lugege, ma olen seda kogu aeg teinud, artikleid kirjutanud, ma olen kõik ära rääkinud, ma olen statistika esitanud. Tänagi kirjutasin Facebooki faktid. Mis sa seal sidusrühmadega arutad. Tootjad ütlevad, et see on kaupmeeste huvides, te peate seda teiste maksude kaudu tagasi hoidma, aga alati on sidusrühmades keegi vetoõiguslik. Ma pidasin sel teemal ka kaubanduskojaga vestlusi. Nad kõik möönavad, et tegelikult on jamaks läinud. Igaühel on vetoõigus ja on väga keeruline anda mõistlikku majanduspoliitilist nõu, sest keegi, kes jääb ilma sellest justkui nähtavast tulust …

Teie vastamise aeg sai ümber.

Aitäh!  

Kõik küsimused said ka läbi käidud. Vajaduse korral võib täiendada vastamise ajal. Mõned küsimused saalist. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Loomulikult, toiduainete käibemaksu langetamisel oleks eelarvele suur mõju, aga sotsiaaldemokraadid on eelkõige rääkinud põhitoiduaine [käibemaksu langetamisest] 9%-le. Minule teadaolevalt need summad nüüd päris pool miljardit või veerand miljardit ei ole. Sellisel juhul oleks see kulu ikkagi väiksem. Lisaks [elavdaks] see loomulikult tarbimist väiksema sissetulekuga inimeste seas ja sellel oleks kõik need sotsiaal-majanduslikud tulud. 

Aga minu küsimus on pigem selline filosoofiline või poliitiline. Te ütlesite ise ka, et selle maksudistsipliini ja maksmisega on tekkinud probleemid. Selle kohta oli küll peenem sõnastus, mis teile meelde ei tulnud, mina ei tea seda ammugi. Kas teile ei tundu, et tegelikult selle uuringuga, mille alustas Piret Hartman, oleks võinud siiski edasi minna, mitte seda peatada? Kas teile ei tundu [mõistlik] selline ajutine käibemaksu langetus, et saada teada, kumb räägib tõtt, kas teie või toiduainete müüjad? Me saaks selle ju päris kiiresti teada. Kas see ei kaaluks üles [võimalikke miinuseid], kui me ikkagi läheks edasi nende uuringute ja asjadega, et inimestele paremini selgeks teha need asjad, mille eest teie võitlete? 

Aitäh! Need uuringud on tehtud. IMF, ma kordan, on soovitanud tänavu tungivalt meie kahel kohtumisel, et ärge tegelege jamaga. See on väga kallis ja väga mõttetu. OECD on soovitanud kõikidest käibemaksueranditest loobuda. Need jaotuvad väga ebaõiglaselt ja [tähendavad] eelarvele väga suuri kulusid, eriti oludes, kus on eelarve tulusid kõvasti puudu. Minna andma rohkem nendele, kellel juba on – ja nagu ma ütlesin, ülemisele kümnendikule kaks ja pool korda rohkem kui alumisele kümnendikule, tulude poolest –, on rumal poliitika. 

Piret Hartmanile ütlesin kohe alguses – ta tuli [valitsusse] kogenematu poliitikuna –, et ärgu tegelegu sellega. Põllumajandusministeerium ei pea tegelema maksupoliitikaga. Need analüüsid on olemas. Need on olemas! Need on rahvusvahelised, need on Eestis tehtud. Nullindatest on üks Praxise [analüüs], 2020. aastast on üks teine analüüs, ma mõtlen, kas see oli ka Praxise oma või mitte. Need annavad praktiliselt ühesuguseid tulemusi. Ma võin teile OECD tabelid saata. On olemas statistilised analüüsid, mida võin teile saata, et te tuleksite sellesse leeri, et te ei ajaks seda jama edasi. 

Te ei ole seda ju alati tahtnud, sotsid on olnud väga mõistvad ja osa sotse on seda siiani. Meeletu kulu ja täiesti röögatu kulu, kui võrrelda sotsiaalpoliitikaga, mis on päriselt suunatud toimetulekule, kõige vaesematele, puudega inimestele, üksikvanematele, keda me kõik täna oleme siin maininud ja kellest ainult osa puhul sai toetusi tõstetud. Aga seal oli põhjus muus. Kui me hakkame sadu miljoneid ära viskama ja nimetame mingid toiduained põhiliseks, siis see on suvaline. Mis asjad ei ole siis põhilised? Mina ei tea. Kommid? Vaene inimene ei osta eriti komme. Noh, hea küll, stressist ostab, aga see ei ole arvestatav kulu. Hakkame siis suhkrut välja arvama või? Minu poolest võib suhkrumaksu kehtestada, kui niimoodi kokku lepitakse, ja ma ei kurvasta. Aga kui me välistame ta põhitoiduainete hulgast, siis satume tõsisesse hätta, sest teda on igal pool. [Kas hakkame] igal pool toidu koostise üle järelevalvet pidama ja mõõtma, kas on täpselt [lubatud] kogus mingit ainet seal sees või ei ole?

No pole seda adekvaatset põhitoiduainete loetelu, me jääkski selle üle vaidlema. Isegi puu- ja köögiviljade puhul ei ole kõik vaieldamatu. Nende hinnad erinevad kordades. Noh, õunte [kilo] hind on mul silme ees: võid saada selle 50 kopika eest, võid saada 5 euro eest. Tomati[kilo] võid saada 1 euro eest, võid saada isegi Läti päritolu tomateid, mina ostsin neid viimati, aga mina ei ole üldiselt see, kes peres tomatit ostab. Aga proua ütles, et tema tahab neid Eesti omi, need olid 5 eurot. Mina ostsin Läti omi, aga temale maitsesid need [teised] rohkem. Vaat see, kes ostab selle pärast, et miski maitseb rohkem, saab suurema käibemaksusoodustuse. On ebamõistlik seda sellisel moel toetada. Ja üldse, mind kui tarbijat ei ole vaja toetada. Minu abikaasat ka ei ole vaja toetada. Mitte ainult sellepärast, et ta on mu abikaasa, vaid sellepärast, et ta saab ise hakkama. Sotsiaalpoliitikat tuleb ikkagi rohkem suunata, selleks et ressursse asjakohaselt jaotada.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kuulan ja imestan. Selle muudatuse jamaks nimetamiseks sobivad IMF-i ja OECD hinnangud, võrdlused ja analüüsid. Samal ajal kui me räägime progressiivsest tulumaksust, mida mõlemad oma soovitustes välja toovad, on Eesti justkui mingi erand, kelle jaoks antud muudatus kuidagi ei sobitu pilti. 

Aga minu küsimus on perede toimetuleku toetamisest veidi laiem. Lähen koolitoidu [teema] juurde. Koolitoidu toetus, mida riik eraldab, on aastaid püsinud ühe euro juures. Selle toetuse suurendamiseks taas kord riigieelarves vahendeid ei leitud. Me teame, et selle hind on see, et üha rohkem langeb see perede õlule ja lapsed peavad hakkama kõhutäit reguleerima vanemate rahakoti järgi. Mis on see lahendus, et kõik Eesti lapsed saaksid vähemalt ühe tervisliku toidukorra [päevas]?

Aitäh! Kui te tähele panite, siis [ma ütlesin, et] OECD ja IMF on öelnud üsna otse – teiste sõnadega küll ja teises keeles seda, mida mina jamaks tõlkisin – ja kategooriliselt, et ärge tegelge sellega. Kategooriliselt! Ja tulumaksu kohta on see sõnastus – ma olen sellel aastal IMF-iga juba mitu vestlust pidanud – hästi leebe ja naeratav, et kaaluge. Ma ei tea, mida nad lõpuks kirja panevad, aga põhimõtteliselt on see ikkagi selline koht, kus nad saavad aru, et neil on sihuke, ütleme, suhteliselt üldistest tavadest lähtuv ja maksukonkurentsi mittesoosiv [positsioon] liikmeskonnal põhineva organisatsioonina. Aga see pigem ei ole nende majanduspoliitiline sõnum, nemad ei saa maksukonkurentsi soosida. Ega meiegi ei taha seda ebaõiglaselt teha, me tahame teha nii, nagu OECD maksu-ranking'us on. Tulumaks on majandust kõige enam pärssiv, käibemaks ei ole majandust pärssiv maks, räägitagu mis tahes. See koormab sisetarbimist, aga ei koorma eksporti. Aga need on siis sellised soovitused.  

Teil oli vist lõpupoole ka üks küsimus? Ma olin lohakas ja ei fikseerinud. Saate korra [täpsustada]? (Saalist täpsustatakse.) Aa, koolitoidu koha pealt! See on muidugi vana vaidlus. Mina olen sihuke skeptik, kes arvab, et riigieelarvest ei tohiks üldse maksta seda, ja sõdisin selle vastu. Võib-olla mingisuguse miinimumi maksmine riigi poolt tagab midagi, aga minu arust on see koolipidaja asi otsustada. Jällegi, on väga palju lapsi, kelle puhul mugavuse seisukohalt ... Jah, lastele toidu andmine on ju loomulik ja see raha korjamine, mida mina olen oma elus kogu aeg pidanud nägema ja tegema, on ebapraktiline. Lapsed tunneksid turvaliselt. Aga sotsiaalselt tegelikult see peaks olema omavalitsuse korraldada, kes peaks ise otsustama, milline on see menüü. Nad otsustavad minu arust väga hästi. Iga omavalitsus tahab lastele anda parimat toitu, oleks ainult parim toitlustaja võtta. Aga riigieelarvest ei peaks minu arust üldse koolitoitu [rahastama]. Aga ma olen selles olukorras, kus see 1-eurone miinimum on kehtestatud ja ei ole kordagi teinud ettepanekut seda kärpida. Ma olen leppinud sellega, aga ei arva, et see on õige viis kohaliku kooli asja ajada ja nende asju korraldada, toidumenüüd ja hindu. Selle asjaga saab ju ka kõige kehvem omavalitseja paremini hakkama. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Nojah, te väidate siin, et kui vaadata seda OECD maksupüramiidi, siis on [näha], millised maksud kõige vähem majandust mõjutavad. Ma olen ka seda näinud. Väidetavalt mõjutab käibemaks kõige vähem majandust. Kuid siiski, kui vaadata just toiduaineid, mida põllumehed ja toidutootjad Eestis toodavad, siis minu teada on 80% Eestis tarbitavast toiduainest toodetud Eestis. Ehk siis, kui see sektor tänu kõrgele maksule … Noh, ütleme, mida kõrgem on maks, seda vähem lõpptoodet tarbitakse ja see ikkagi alandab selle sektori konkurentsivõimet. Kui maks oleks madalam, siis oleks hind ehk ikkagi veidigi odavam ja tarbitaks rohkem. Toiduainete sektor ja põllumehed saaksid siiski [kasvatada] tootlust ja teha paremini investeeringuid.

Aitäh! Nagu ma olen öelnud, helgematel hetkedel on tootjad tunnistanud, et nad ei saaks sellest võitu, selle võtab tarneahel ära, ja minu analüüsid ütlevad sama. Aga loomulikult on sellises organisatsioonis alati mingid hääled, mis panevad veto tugevale sõnumile. Kui olete märganud, siis toiduliidu sõnumid on hääbunud kuhugi ebaselgusse. Hiljuti olid nad veel üsna ühesed. Toidu käibemaksu alandamist nad ei toeta, sest sel juhul peab seda kompenseerima muude maksudega, mis on halvemad. Nad ei ole näinud selles võitu tootjatele, kuigi on ka nutuse olemisega tootjaid, kes arvavad, et kui seda väljaminekut neil ei oleks, siis nad oleksid suured võitjad, aga neil on sisend ikka tihti käibemaksustatud. Kokkuvõttes on ju tootmine tööjõumahukas ning tööjõu maht ja tulumaksustamine pärsib neid rohkem, sest on tunne, et kui meie saame omas valdkonnas erandi, siis on hästi. Aga jah, toiduainetootjate konkurentsivõime ühisturul sõltub ikkagi võimest pääseda suuremale turule. Ja seda – te ütlete, et käibemaks justkui ei mõjutaks üldse – ju käibemaks soosib. Ekspordilt käibemaksu ei võeta, tootmissisendilt võetakse, aga see on nullkäibemaks ehk käibemaksu tagasisaamine toimub ekspordi ajal. See käib ka Eesti tootjate kohta. Lihtsalt keskenduda siseturu [nõudluse] täitmisele on tegelikult üsna perspektiivitu äriplaan kasvu mõttes, kui te investeeringutest räägite. Ma küll ei näe, et see erineks kuidagi toidutootmisest. Edukas on see, kes suudab turgu laiendada ja olla tõhus ka konkurentsis. Aga ei saa kuidagi öelda, et käibemaks seaks väliskonkurentidega võrreldes sisetootjad kehvemasse seisukorda. Impordilt võetakse käibemaks jälle kenasti ära ja kõik maksavad.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Te ütlesite, et naabritel, näiteks Lätil, on seoses valimistega ... Samas, Läti plaanib lisaks sellele, et seal praegu on teatud toiduainete rühmad väiksema käibemaksuga maksustatud, seda laiendada ja samas Läti plaanib ka töötavate pensionäridele teha soodustusi. Meie seda Eestis ei ole plaaninud, me toome mujalt tööjõu sisse. 

Aga mu küsimus puudutab seda, et te ütlesite, et käibemaksu puhul ei ole mõtet teha erisusi. Samas on meil tulemas kolmapäeval arutelu, mis puudutab hasartmängumaksu seaduse ja teiste seaduste muutmist, ja see on jälle käibemaksu teema. Kas te nüüd ütleksite oma seisukoha välja selle seaduse kohta?

Kohutavalt lame on see, kuidas Lätit tuuakse meile eeskujuks. Iga õhtu Ragnar Kond, kes varem oli mõistlik mees, põimib fraase, kuidas Läti teeb ja hoolitseb oma inimeste eest. Ta ütleb seda sõna otseses mõttes. Läti riik saab kehvemini hakkama, kogu sotsiaalstruktuuriga saab kehvemini hakkama, sissetulekud on seal madalamad. See, et ta teeb mingisuguseid otsuseid, mis on ebaefektiivsed, on osa sellest. Läti riik ei ole paremini valitsetud kui meie oma ega tee seda inimsõbralikumalt. Ma ütleks, et on vastupidi, aga see ei ole viisakas. Otse vastupidi! Läti eeskuju on jäänud mulle ebaselgeks. Ma tean nende rahandusministrite suhtumist käibemaksu. See on niisugune resigneerunud käegalöömine, et teate, nii keeruline on. Loomulikult ei kõlba see kuhugi, seda näitab kogu ta kehakeel ja napid fraasid. Aga ta teeb selle ära. 

Töötavad pensionärid. Eesti on olnud eeskuju kuni Ratase valitsuseni 2016. aastal, kes maksuküüru nimel kaotas ju ära keskmise pensioni tulumaksuvabastuse. Seda taastada on erakordselt keeruline. Me proovisime, aga pidime selle külmutama. Varem oli see eraldi [tulumaksuvaba] miinimum ja hiljem kuni keskmise pensionini miinimum, mis tuli täiendavalt juurde. Kogu rahanduse üks kõige kurvemaid lugusid on tõesti see, kuidas on kasvanud pensionäride maksukoormus, kuigi lubati, eks ole, et kõik saavad lihtsalt 500 eurot, aga tegelikult võeti ju ära üks suuremaid katteallikaid. Mitte esimesel aastal, aga juba teisel aastal – ma nüüd mälu järgi ütlen – hakati keskmiselt pensionilt maksma tulumaksu. 

Mis on see Läti süsteem? Mina sain sellest eilsest uudisest nii aru – ma pean kontrollima –, et Lätil pigem maksukoormus tõuseb, kui [pensionieas] töötatakse. Meil käiakse tööl, meil oli siiamaani eraldi [maksuvaba] miinimum alguses, siis oli see keskmise pensioni ulatuses. Aga sellist asja, et meie maksukoormus töötamise korral tõuseks, juhtus ainult maksuküüru kehtestamisega. See ei ole meie eesmärk olnud. Meie eesmärk on olnud, et hea küll, kui ei saa [rakendada] kahte eraldi [maksuvaba] miinimumi, siis vähemalt tööl käimine ei võta ära maksuvaba miinimumi, mida maksuküür tegi. Tööl käimine võttis ära pensionäri maksuvaba miinimumi, mitte ainult selle täiendava, vaid ka selle 500. See oli ju Ratase valitsuse kõige küünilisem otsus, mida ta nüüd õigustab. Ta ütleb, et kui see kaotada, siis see on kuidagi küüniline, et valetatakse ja nii edasi. Ei valetata! Valetatakse, kui öeldakse, et see on Reformierakonna maksuküür ja selle [ärakaotamisest] ei võida keegi midagi. Võidab küll!

Anti Allas!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Olles kohtunud põllumajandustootjatega, ei ole ma leidnud mitte ühtegi, kes oleks öelnud, et see ei oleks neile kasulik ja ei parandaks Eesti põllumajanduse konkurentsivõimet. Vastupidi! Olgu, seda debatti oleme me juba pidanud, aga ma küsin siis niimoodi. Põllumehed tunnevad, et jäävad konkurentsivõime poolest oma naabritele alla, eelkõige Põhjamaadele, aga ka Kesk-Euroopa riikidele, tänu sellele, et riigi sekkumine kriisidesse on vähene, aeglane või puudub üldse. Mis on teie seisukoht näiteks sigade Aafrika katku [küsimuses]? [Kuidas] me saaksime jällegi isevarustatuse taseme tagasi? Meie tootmisvõime lihtsalt langeb märkimisväärselt, isevarustatuse tase langeb märkimisväärselt. Kas teil on mingi plaan ja kas te olete valmis seal riigina appi tulema?

Aitäh! Ma nüüd natuke nostalgitsen, aga selles poliitilises kultuuris, mida mina tahaks tagasi, mida ma ka edendasin ja kaitsesin, oli nii, et oli kolm erakonda, kes ütlesid, et jah, põhimõtteliselt sellist Eestit me tahame, me tahame teda paremaks teha, ja ei käinud riiki halvustamas. Minule jääb mulje teie kirjeldusest, et te esitate inimestele eksju-küsimusi. On ju, te kannatate hirmsasti maksude tõttu? Sotsid üldiselt ei peaks sellist asja tegema. Küll aga [ütleksid] nad seda, et kuulge, te saate maksuvaba miinimumi, kuulge, meil on eelarve selline, kuulge, meil on kaitsekulud sellised. See oli see, mida kolm erakonda, kes algselt ei olnud populistlikud – ma ei ütle, et teie olete praegu see populistlik, aga kolmest üks on selgelt ära pööranud –, varem ei teinud. Nad halvustasid Eesti olusid, sealhulgas makse, ja ei andnud häid sõnumeid. 

Maksuvaba miinimum jõuab ka põllumeesteni. Ka see, et tulumaksu ei tõsteta … Võib-olla maksustatavat tulu on põllumeestel vähem. Aga loomulikult, mina ütlen, et Riigikogu liikme asi arvamusliidrina on mitte kiruda ja halvustada ja kutsuda üles tegema selliseid avaldusi. Ma peegeldan praegu seda juttu, mida ma olen toidutootjatega rääkinud, mitte kaupmeestega, vaid tootjatega. Kaupmeeste puhul on asi hoopis küünilisem. Nemad arvavad, et nad saavad oma marginaali tõsta sellega, mis neil niigi tõuseb, paremini konkureerida kaubanduspindadega. Loomulikult on vaja ka palku tõsta, aga nad ei vaata suurt süsteemi. Toiduliidult – otsige üles – [pärinevad] fraasid, et nad ei toeta seda. [See] oli [nende seisukoht] varem. Siis tulid aga mingid liikmed, kes ütlesid, et toetame ikka seda ka, andke see ja teine ka. Tegelikult peaksime meie, rahvaesindajad, selgitama, mis on efektiivsemad retseptid ja riigi võimalused. Ise olen seda teinud, ebapopulaarseid asju alati selgitanud ja teen seda ka praegu.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Selle viimase arupärimise debatt oli juba väga hea, maailmavaateline ja sisuline. Ma soovisin teile lihtsalt meelde tuletada – küllap jäi kahe silma vahele –, et Helmen Kütt tegelikult küsis teilt hasartmängumaksu erisuse kohta, mis on Riigikogu päevakorras sel nädalal. Kuna ma vaatan, et peale mind tuleb veel Madis Kallas, aga siiski, võib-olla soovite veel midagi lisada ka Jüri Ratase ja Kaja Kallase kohta ja [jagada] mingeid õpetussõnu sotsiaaldemokraatidele. Me oleme nende märkuste eest alati väga tänulikud.

Aitäh! Ma annan neid neile. Ma olen neile neid nii palju andnud kui võimalik. Jüri Ratas muidugi uputas selle saali alati mulli ja vastas küsimustele stiilis, et kuulge, kuidas selle eestikeelse haridusega on, me oleme teinud ettepaneku. Siis ta ütles, et jah, ma väga toetan eesti keele õpet. No seda laadi vastuseid saime peaminister Rattalt ka rahanduses ja maksunduses. Ajas lihtsalt mulli, küüniliselt rääkis saali surnuks. Me teiega võime ägedad olla, aga ma arvan, et te ei saa mulle seda ette heita, et ma ei vasta. 

Aga jah, hasartmängumaksu vähendamist ma ei toeta, ma ütlesin. Ma ei esitanud seda eelnõu. Ma ei toetanud seda ka ministrina. Kuidas see nüüd lendu läks niimoodi? Andsin üle muudatus[ettepanekud], aga kõlas see jah, nagu oleks valitsus seda toetanud. Ei, see oli kaugel üksmeelsest toetusest, see oli ikkagi kompromiss, kompromisse tuleb poliitikas ka austada. Selles mõttes ma tagantjärele rusikatega ei vehi, kuigi te seda mult nõuate, aga ma ei hakka ka oma seisukohta muutma. See on halb otsus. See on halb otsus! See on halb otsus nii moraalselt kui ka rahanduslikult. Ma olen nüüd väga seotud sellega, et maandada rahapesu ja maksuriske, mis sellega kaasnevad. See on selle minu kompromissi pool, miks see üldse niimoodi läks. Aga ma arvan, et see asi ei kanna isegi rahaliselt vilja, see on meie arvamus.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh! Esmalt tänan sisuka arutelu ja vastuste eest. Aga ma küsiksin lõpuosas veel ikkagi konkreetselt selles vaates. Me oleme üheselt aru saanud, et paljudega, kes toetavad toiduainete käibemaksu vähendamist, teie ei nõustu ja me aktsepteerime seda.

Aga võib-olla on üks konkreetne asi ikkagi. Mis oleks see sõnum just ühiskonna sellele grupile, kellel võib-olla ei jää igaks palgapäevaks midagi üle, et ma ei peaks siis ka lõppsõna enam tegema minema. Mis asi oleks see, mida saaks öelda, mida tänane valitsus kaalub, analüüsib? Vaatab ta võib-olla teiste riikide praktikaid? Kas on mingi selline asi, mis puudutab igat Eesti peret ja [mida saab teha] kas või toidukorvi kaudu? Aga see ei pea olema toidukorvi kaudu.

Minult küsis kunagi meediakoolitusel – ma loobusin nendest kiiresti, sest ma ei taha alluda raamidele, ma tahan olla mina ise – 1990-ndatel Postimehe arvamustoimetaja selle küsimuse, et mida te ütlete lihtsale inimesele. Ma ütlesin, et kuulge, tegelikult me tegeleme siin suurte protsessidega ja ei saa rääkida sellest, et meil on lahendused üksikinimesele, vaid et need suured [protsessid] peaksid olema [lahenduseks] nendele üksikinimestele, kellele me loome võimalusi. Aga noh, see ikkagi süveneb. Tookord see ajakirjanik vihastas ja tänitas mind pärast ka jutusaates laupäeval. Hästi ebameeldiv oli, lihtsalt [jagan] mälestust. Ma olin siis muide Saaremaalt valitud saadik. Hästi ebameeldiv oli, see oli populistlik [küsimus], et mida sa ütled 24-aastasele Marile. Mis [iganes] oludes keegi on, ma püüan seletada oma poliitikat, anda nõu, aga üksikinimesele ei ole mul eraldi lahendust. Süsteemsed lahendused on ikkagi osalt ka tema kätes, enamasti täielikult tema kätes. 

Aga nõrgematele olen ma ju retsepte pakkunud. Toimetulekutoetus on üks. Ma oleksin tegelikult tahtnud üksikvanema toetust tõsta, ma oleksin tahtnud ka puudetoetused üle vaadata, aga see kõik ei mahtunud [eelarve piiridesse], ainult osake sellest mahtus. Nii et võib-olla kõige hellem on toimetulekutoetuse [teema]. Aga ma olen kogu aeg tahtnud sihipärasemat sotsiaalpoliitikat. Olen kogu aeg tahtnud! Ma olin väga pahane nende elektritoetuste pärast, mida hakati maksma praktiliselt kõigile, sõltuvalt tarbimise [mahust]. Ma ei olnud sellega nõus. Ma olen alati väga pahane selle toidu käibemaksu jutu peale, sest see on riigi jaoks kulu, suurem kulu nendele, kes jaksavad rohkem osta, mitte nendele, kes jaksavad vähem. Selliseid asju ei tohiks teha, me peaksime selles kokku leppima, eriti oludes, kus tegelikult riigil on raha päriselt füüsiliselt puudu kogu aeg.

Vot. Nii et võib-olla saite ilmaasjata minu käest, sest te olete ju alati viisakalt küsinud, aga ma refereerin oma teisi vastuseid.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme tänase üheksanda päevakorrapunkti edukalt läbinud. Kümnes päevakorrapunkt jäi välja.

Peale haamrilööki avan vaba mikrofoni. Vabas mikrofonis kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.