Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 8. töönädala neljapäevase istungiga. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 45 Riigikogu liiget, puudub 56. 

Ja nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma ei tea, kuidas on teiega, head kolleegid, aga minu poole on pöördunud aastate jooksul terve rida murelikke kodanikke seonduvalt selle fenomeniga, mida me kõik oleme näinud, kui selge ilmaga üle Eesti lendavate lennukite poolt jäetakse taevasse laialivalguvad jäljed. Need jäljed ei haju ära, vaid jäävad üha rohkem laiali valgudes taevasse juba pikkadeks tundideks. Inimesed kahtlustavad, et tegu on väidetavate kliimasoojenemise vastaste püüdluste osana atmosfääri päikesekiirgust tõkestavate aineosakeste külvamisega. Mina ei oska vastata sellele küsimusele, kas selline praktika aset leiab või mis täpselt aset leiab. Aga ma ei saa eitada, et küsimus on tõsine ja vajaks ka tõsist tähelepanu, et me saaksime teada, mis reaalselt toimub ja millised mõjud sellel võivad olla.

Sellega seonduvalt olengi koostanud arupärimise energeetika- ja keskkonnaministrile härra Andres Sutile, mis koosneb neljast küsimusest. Esiteks, kas Vabariigi Valitsusele on teada, et osad Eesti õhuruumis lendavad lennukid piserdavad atmosfääri alumiiniumi- või muu aine osakesi? Kui selline praktika tõepoolest aset leiab, siis millisest eesmärgist lähtuvalt seda tehakse, milliste ainete osakesi atmosfääri piserdatakse, kes on andnud loa selleks tegevuseks ja kellele on niisugune luba antud? Kas ja kui jah, siis kuidas on veendutud, et kõnealune praktika ei ole looduskeskkonda ja inimeste tervist kahjustav? Ja samuti, kui minister väidab, et sellist praktikat aset ei leia, siis milliste konkreetsete andmete ja seire tulemuste põhjal saab väita, et Eesti õhuruumis ei ole toimunud atmosfääri osakeste või ainete tahtlikku hajutamist? Kas näiteks on võetud regulaarseid atmosfääriõhu proove, et veenduda võimalikes muutustes atmosfääriõhu koostises? Nii et jään huviga ootama vastust neile küsimustele. Aitäh!

Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Seega olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ja juhatus otsustab selle edasise menetluse üle vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Tuleviku Eesti: sündimus, väärtused ja perede toimetulek" arutelu. 

Natuke selle arutelu kavast ka. Kõigepealt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimehe Lauri Läänemetsa ettekanne kuni 15 minutit, millele järgnevad küsimused-vastused, samuti kuni 15 minutit. Teisena Tartu Ülikooli sotsioloogi Mare Ainsaare ettekanne kuni 20 minutit. Küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Kolmandaks on Sihtasutuse Mõttekoda Praxis juhatuse liikme Maarja Tinni ettekanne kuni 20 minutit, millele järgnevad küsimused ja vastused, samuti kuni 20 minutit. Siis on lastepsühhiaatri, pereterapeudi ja laste psühhoanalüütilise psühhoterapeudi Anne Kleinbergi ettekanne kuni 20 minutit. Ja sellele järgnevad samuti küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige saab igale ettekandjale esitada kuni kaks suulist küsimust, millele järgnevad läbirääkimised, esmalt fraktsioonidele ja siis kõikidele Riigikogu liikmetele ja arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ja sellega alustame. Palun kõigepealt ettekandjaks siia Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Lauri Läänemets!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ja lugupeetud ettekandjad ja loomulikult kõik inimesed, kes kuuluvad ja vaatavad! Mul on hea meel teha sissejuhatav ettekanne nii olulisele teemale, kui seda on laste sünnid, perede toimetulek, rahvastikuprotsessid ja kõik sellega seonduv. Tänase arutelu keskmes ei ole küsimus, kas ja kuidas riik peaks naisi rohkem sünnitama panema. Küll aga on teretulnud mõtted, kuidas me saavutame olukorra, et ühiskond ise, iga üksikisik selleni jõuab, et ükski soovitud laps ei tohi jääda siia ilma sündimata.

Julgen öelda, et viimastel aastatel on sündimusest räägitud osati väga kitsalt, justkui selle peamiseks mõjutajaks on vaid rahalised vahendid ja lastetoetused. Neil on oma kindel koht ja kindlasti ka mõju, kuid nagu uuringud näitavad ja eksperdid kinnitavad, on vastused palju keerulisemad ja mitmetahulisemad. Soovin mõnel neist korra ka peatuda. 

Viimastel nädalatel on palju kõneainet saanud lähisuhtevägivalla teemad. 41% naistest on kogenud elukaaslase või endise partneri poolt vägivalda. See tähendab, et ligi pooled Eesti naised – see on väga palju. Väga palju on see võrreldes teiste Euroopa riikidega, kellest me oleme eespool, aga väga palju on ka 30% või 20% või 10% naistest. Igasugune vägivald nii mehe kui ka naise suunas on liiga palju.

Loomulikult sellistes suhetes ei pruugi kunagi last sündida või ei pruugi sündida järgmist last. Sellel on aga ka laiem mõju ühiskonnas valitsevale turvatundele, mis uuringute järgi on oluline sündimuse mõjutaja. Kui noor inimene kasvab kõhklustega oma tuleviku osas, on loomulik, et isegi kui lapsi väga soovitakse, võib turvatunde puudumine piduriks osutuda

Teine teema. Lapsi reeglina ei saada üksi. Selleks on vaja tavaliselt kahte osapoolt, enamjaolt ema ja isa. Lapsi ei pea mitte ainult saama, vaid nad tuleb ka üles kasvatada. Meie seas on rohkelt mehi, kes kindlasti sobiks paarisuhte etaloniks, ja mehi, kes laste kasvatamisel peamist koormat kannavad.  

Samas paljusid naisi ärritab, kui keskealised mehed räägivad sellest, kuidas ja kui palju naine sünnitama peab. Mitte sellepärast, et neile laste saamine korda ei lähe, vaid sellepärast, et nad on kas ise kogenud või nende lähedased on kogenud olukorda, kus naine lapsega jääb üksi – üksi, kui on vaja mähkmeid vahetada, üksi, kui laps on vaja trenni viia ja sealt tuua, üksi, kui pärast tööd väsinuna peab koos õppima või mängima, üksi, kui väikese lapsega kodus olles ei ole kedagi, kellega suhelda. Taas kord, see on küsimus turvatundest. 

Kolmandaks oluliseks probleemiks on heaoluriigi lammutamine. Rohkem kui lastetoetustest sõltub perede toimetulek töökohal makstavast palgast ning riigi osutatavatest teenustest. Teatavasti käib Eestis kärperalli, mis võttis ja võtab jätkuvalt haridusest, tervishoiust, sotsiaalhoolekandest jne. 2024. aastal elas absoluutses vaesuses 6400 last. Kahjuks on nende laste arv suurenenud, kes peavad nii ränka puudust kannatama. Seda küsimust lõplikult toetustega lahendada ei saa, see poleks ka lõpuni väärikas. Neid lapsi aitab, kui huviringi eest ei pea ränka hinda maksma, kui liikuda saab ka bussiga, mitte ei pea omama kulukat autot, ning loomulikult maksusüsteem, mis ei võta igaühelt ühepalju, vaid astmeliselt, jättes nende laste peredele rohkem raha kätte. Kurbusega pean ütlema, et siin parlamendis praegu menetletav järgmise aasta riigieelarve teeb vastupidist. Inimesed, kes kõige rohkem tuge vajavad, saavad aastas 120 eurot võitu, kes teenib aga 4000 eurot ja rohkem, võidab aastas 1848 eurot. Eelarve ei kindlusta tuge vajavate perede toimetulekut, vaid loob juurde uut ebaõiglust, trotsi. Sellises olukorras on raske eeldada, et laste sündides toimuks mingi muutus. 

Selle olukorra kokkuvõtmiseks, ma arvan, sobib kasutada Karl Lembit Laane Eesti Rahvusringhäälingus ilmunud arvamusloo tabavat lauset, mis oli kirjutatud kontekstis, kus paljud mehed ootavad naistelt sünnitamist, samal ajal aga lammutavad heaoluriiki laste ümbert. Tsitaat: "Tundub, et sündimuskriisi teemal kipuvad vanad mehed kohe vait jääma, kui asi puudutab nende enda rahakotti, mitte noorte isiklikke valikuid." 

Kahetsusväärselt on Eestis sündimuse ja laste saamise teemad liigselt politiseeritud. Vahel kisuvad debatid isegi ühiskonda võtma vastakaid seisukohti. Vaja on aga vastupidist: ühtsust ja koostööd. Soovitud laste sünd on meie kõigi ühine huvi. 

Vajame ühiskondlikku kokkulepet, ühtsust, nagu see on meil riigikaitses, mille vajadust täna keegi ei vaidlusta ning kus meie peamiseks nõuandjaks on Kaitseväe eksperdid.  Samamoodi tuleks pidada arutelusid laste sündimusest teaduspõhiselt. Teatavasti on rahvastikuprotsessid pikaajalise mõjuga ning tänaste otsuste või mitteotsustamise tulemusi näeme aastate pärast. Seega, ainult maailmavaatelised hoiakud ei ole kõige parem lahendus sündide toetamisel. Me ei saa vigu teha ja meil ei ole selleks aega.

Loomulikult omavad sotsiaaldemokraadid nägemust võimalikest lahendustest, kuid tänase oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu eesmärk on erakondadevahelise ühisosa otsimine. Sellepärast esinevad meile ka mitmed eksperdid, kes aitavad teemat võimalikult laialt avada. Ma soovin meile head teaduspõhist arutelu. Ja ma ütlen ette ära, et mina oma ettekande peale väga küsimusi siit saalist ei oota. Ma pigem teen ettepaneku anda võimalus kuulata, mida ekspertidel rääkida on, ja siis on meil ka võimalik rohkem küsida ja hiljem tegelikult ka selleks parlamentaarseks debatiks rohkem aega. Aitäh! 

Aitäh! Teie sõnum on kuulda võetud ja küsimusi teile ei ole. Läheme edasi ja nüüd palun ettekandjaks Tartu Ülikooli sotsioloogi Mare Ainsaare.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kuulajad! Minu roll on anda ülevaade olukorrast sündimusega. Ma üritan vaadata natuke tulevikku, sest seda, milline on olukord praegu või lähiaastatel olnud, oleme me päris palju kuulnud. Iga aasta lõpeb meil tavaliselt teadetega meedias, et jälle on rekordaasta, sündimus on rekordmadal. Sama kordub iga aasta alguses.

Aga mina tahaksin rääkida lühidalt endiselt ikkagi, milline see olukord on, miks ja kuidas see mõjutab tulevikku või mis võiks tulevikust oodata. Üldiselt me teame, et olevik mõjutab tulevikku, ja demograafia ja rahvastiku puhul on see eriti oluline. Olevikust rääkides me olemegi aeg-ajalt tuleviku ära unustanud. 

Alustame hästi lihtsatest asjadest. Kui me räägime sündimusest, siis sündimust me mõõdame tegelikult väga erinevalt. Üks võimalik lähenemine on vaadata absoluutarve. See on väga oluline riigi juhtimises, sest sellest sõltub kõik see, kui palju on meil koole vaja, lasteaedu, kui palju on meil inimesi, kui palju on meil tulevikus töötavaid inimesi, pensionäre. See on see arv, mis igal aastal on vähenenud. Eelmisel aastal sündis meil 9630 last. See on see arv, mida demograafid eriti ei armasta, aga kõik riigijuhtijad peaksid ka kindlasti vaatama.

Teine viis mõõta ja rääkida sellest on vaadata kavalamaid, komplekssemaid indekseid. Kõige enam kasutatav indeks, kõige parem, mida demograafid enamasti ütlevad, on summaarne sündimuskordaja. See oli meil eelmine aasta 1,2 – ka rekordiliselt madal Eesti jaoks. 

Mõned pildid ka. See on nüüd absoluutarvudest alates aastast 1927. Me näeme, et olevik ja lähiminevik on tõepoolest rekordiliselt madal. Miks see on tähtis, just see number siin? Sest see määrab meie tuleviku sündide absoluutarvu, võib-olla isegi rohkem kui käitumuslik osa. See on väga tähtis, sellest kujuneb meile meie rahvastikupüramiid. Aga tuleme kohe tagasi selle juurde, kas seda on võimalik muuta. 

See teine, käitumise näitaja on ka madal. Enamasti kümme aastat tagasi demograafid ütlesid, et see absoluutarv või püramiidinäitaja on halb, aga inimeste käitumine näiteks Euroopaga võrreldes on täiesti keskmine. Nüüd me näeme, et mõlemad on väga madalad. Siin on pilt ka Euroopast, nüüd käitumise poolest.

Mis on tõesti viimastel aastatel juhtunud? Eesti ka Euroopa võrdluses on tähelepanuväärselt madalal kohal. Meist on veel väiksema sündimusega riike, aga on terve hulk kõrgema sündimusega riike. See on tavaliselt see koht, kus küsitakse, miks mõnel on siis tumedam kollane. Jah, kellel on tumedam, nendel on kõrgem sündimus, kellel on heledam, on madalam. Millest see tuleb? Sellest ma hästi lühidalt räägin ka. 

Kui me vaatame olevikku, siis tegelikult ei ole olukord katastroofiline. Need on Eesti naised sünniaja järgi ja selle järgi, kui palju neil praegu lapsi on. Kõige alumised, kõige tumedamad on need, kellel üldse lapsi ei ole. Me näeme, et kuigi Eestis võib-olla natuke see on suurenenud, on see siiski ligi 10%, mis on rahvusvahelises võrdluses suhteliselt madal näitaja. Seni on meie inimesed lapsi tahtnud. Küsimus on olnud lihtsalt, et kui palju. Alt järgmine värv on need naised, kellel on üks laps. Ka siin on teatud kõikumisi olnud, aga ühe lapse eelistus on ka vähenenud nooremate seas. Siis tuleb kaks last, kolm last ja nii edasi. Aga me näeme, et vaatamata kõigele on kaks last eelistatum valik, 40% praegustest naistest, üks laps on 23% ja kolm last on 19%. 

Nüüd me küsime, mis on tulevik, mis meid tulevikus ootab. Ja tuleviku kohta vastates peab ikka vaatama kahte suunda, mis mõjutab meie tulevikusündide arvu ja sündimuskäitumist. Üks on potentsiaalsete lapsevanemate arv ja teine on käitumine. See on meie rahvastikupüramiid, mida te kindlasti olete näinud. Püramiidi kõige lihtsam reegel on see, et kui me tahame teada, mis tulevik toob, siis me vaatame püramiidi alumisi otsi. Ja alumised otsad tekivad nendestsamadest absoluutarvudest, mida ma enne näitasin, mis eelmine aasta oli rekordmadal. Kui need arvud on väga väikesed, siis tulevik on vähene sündide arv. Kas käitumine mõjutab? Mõjutab, kuid see absoluutarv on ikkagi üli-ülitähtis. 

See on Statistikaameti lehekülg, mida ma praegu teile näitan, ja te võite vaadata ka Eesti rahvastikuprognoosi, mis Statistikaamet on teinud. Sealt on väga kenasti näha, kuidas väiksemad põlvkonnad taastoodavad väiksemaid põlvkondi. Kuna meie sündimus ei küüni taastootetasemele, siis järgmised põlvkonnad on järjest väiksemad ja väiksemad. 

Mis on meie probleemid? Vahel räägitakse, et Eesti suurim probleem on muutuvad väärtused. Ka täna me kuuleme ettekannet väärtuste muutustest. Tõepoolest, inimeste eelistused ja elustiilid on muutumas, kuid vaadates demograafi pilguga, julgen ma väita, et soovid või väärtused ei ole meie põhiprobleem sündimuse puhul, sellepärast et me oleme olnud õnnelikud, meil on viimasel ajal olnud võimalik päris palju erinevaid demograafilisi uuringuid Eestis läbi viia, ja kõik need näitavad umbes seda, et soovitud laste arv vaatamata kõigele on kahe ligi. Ta on muutunud, ta on natuke väiksemaks läinud, võib-olla nooremate seas on väiksem, aga ta ikkagi on enam-vähem selline, nagu meil see praegune pilt on, et kui oleks võimalus, siis soovitaks keskmiselt kahte last. Tegelikkus on 1,2. Nii et meie kõige suurem probleem praegu on ikkagi vahe soovide ja tegelikkuse vahel. 

Kust see vahe tuleb? Ka siin aitavad meid erinevad uuringud. Ma olen kokku võtnud kõik need õige mitmed uuringud, mis on viimastel aastatel tehtud. Võib-olla võiks öelda, et see vahe tuleb kindlusetusest ja sellest, et inimeste vajadused ei ole täidetud. Rahvastikuteadlased kindlasti ütlevad, et meil ei ole ühte põhjust, vaid meil on neid õige mitmeid, kui me tahame seletada ära, kust see sündimuse vahe tuleb. 

Probleem number üks on ikkagi majanduslik toimetulek. See mure on viimastel aastatel isegi suurenenud. Tegelikult pole ka ime. Ei pea olema lapsevanem, vastutama ühe, kahe, kolme, nelja või kuue lapse eest, võib ka olla täitsa tavaline ilma lasteta inimene, paljudel on mure oma toimetuleku pärast. Uuringud näitavad, et olles lapsevanem, peab praegu arvestama umbes 500-eurose lisavajadusega iga lapse kohta. Tänapäevased lapsevanemad on vastutustundlikud ja mõistlikud. Ma arvan, et nad võtavad seda ka arvesse. Tegelik sündimuskäitumise analüüs näitab, et lapsi saavad tõepoolest need, kellel on võimalused, ehk kui pered on jõukamad, siis seal on ka rohkem lapsi. Majanduslikud tegurid mõjutavad ka lapse planeerimist ja sündi umbes 20–30%, oleneb eri uuringutest ja eri lähenemistest. 

Lisaks, umbes 20–40% noortest või sünnitusealistest, kes muidu sooviksid lapsi, ütleb, et lapse saamine on kuidagi seotud eluasemeprobleemiga. Mina liigitaks selle rahaprobleemide lahtrisse, sellepärast et tänapäeval, kui on olemas rahalised võimalused, siis ka eluasemeprobleemid on lahendatavad. 

Töö- ja pereelu ei ole võib-olla momendil number üks Eestis. See on tegelikult väga oluline, aga numbrid näitavad, et tõepoolest, peetakse tähtsaks näiteks paindlikke töövõimalusi, 20% töökindlust, naiste ja meeste tööjaotust. Aga see võib-olla jääb alla majanduslikele teguritele. 

Tervis, vaimne tervis, millest on viimastel aastatel palju räägitud, eriti nooremate inimeste puhul. Partnerlus laste kasvatamisel. Jälle, erinevatest uuringutest tuleb välja, et küll isade osalus juba olemasolevate perede tööpanuses, aga ka uuringud näitavad, et need inimesed, kes ei ole soovitud lapsi saanud, sageli mainivad, et nad ei ole leidnud endale sobivat partnerit – nii meespartnerit kui ka naispartnerit. See käib mõlema kohta. 

Ja väga popp teema, millest kõik tänapäeval tahavad rääkida, on globaalne ebakindlus ja kliimaebakindlus. Eestis on võrreldes teiste riikidega seda suhteliselt vähe, aga see on olemas ja võimalik, et see kasvab, 10–20%. 

Veel üks teema. See slaid näitab, millised on mured lapse kasvatamise või lapse kohe saamise pärast. Ma korraks näitaksin ka ühte väga värsket uurimust minu Tallinna kolleegide poolt, mis näitab, mis on emaduslõiv. Ehk see, kui lapsevanem kasvatab last, siis kui palju ta oma isiklikus elus pärast rahaliselt seda tagasi maksab. Eesti on siin kasti sees. Me näeme, et meie olukord pole mitte kõige hullem võrreldes teiste riikidega, aga me oleme keskel. Mida me tahaksime? Me tahaksime, et see oleks võimalikult väike. 

Üks teema, millest palju räägitakse, on tekitanud viimastel nädalatel kõneainet: kas me peaksime tahtma või kuidagi soovima, et lapsi saadaks teatud vanuses? Laste saamine on iga inimese, iga pere enda väga personaalne otsus. Kui me vaatame demograafilisi andmeid, siis siin on Eesti võrdluses teiste Euroopa riikidega. Jälle, kellel on tumedam, seal on lapsevanemad vanemad, emad vanemad, ja kellel on heledam, siis on nooremad. Eestis me kõik teame, et meie lapsevanemaks saamise vanus kasvab. Võrreldes Euroopaga me oleme suhteliselt noored lapsevanemad. Kas see vanus mõjutab sündimust? See ei pruugi iga üksikisiku puhul mõjutada, aga keskmiselt mõjutab. See joonis näitab väga lihtsalt seda, et siin all on vanus ja see, millal lapsi saadakse, need lapsed nagu sinna lisanduvad. Erinevad värvid on siin erinevad põlvkonnad. Aga joonise moraal või õppetund on selles, et kui me seal all vasakus nurgas lükkame laste saamise edasi ükskõik mis põhjustel, siis lõpuks see keskmine arv kujuneb väiksemaks. Otse loomulikult ei peaks me kuidagi sundima inimesi noorest peast lapsi saama, aga puhtstatistiliselt ja demograafiliselt me praeguseks hetkeks teame, et see mõjutab sündimust. Ehk me peaksime võib-olla ka tegema laste saamise nooremast peast natuke lihtsamaks. 

Mida riik teha saab? Riik kõiki neid muresid võib-olla alati lahendada ei saa, aga natuke ikka saab teha, et valmistada ette viljakat pinnast. Mina võtaks kokku, et on kolm asja. 

Haridus, sest lapsevanem olemine, igasugused suhted ei ole üldse lihtne, eriti tänapäeval. Tegelikult lastega pered vajaksid abi ja hoolitsust, et olla täitsa võrdsed kõigi teistega, kellel võib-olla momendil ei ole lapsed prioriteet. See täiesti aktsepteeritav valik, aga kui need starditingimused on võrdsemad, siis ma arvan, et laste saamise valik muutub ka järjest populaarsemaks ja see vahe soovitud ja tegelike laste vahel võiks väheneda. 

Riik tegeleb perepoliitikaga. Enamasti me oleme hästi uhked Eesti riigi perepoliitika üle, sest me kõik mäletame, et meil on lapsehooldushüvitis väga helde. Aga vahepeal on juhtunud see, et kõik teised riigid pingutavad ka. See on nagu võidujooks perepoliitika valdkonnas. Eesti on nüüd tükk aega olnud rõõmus oma saavutuste üle. Vaatame jälle rahvusvahelist võrdlust, see on aasta 2023, kõige viimased võrdlusaastad. Pilt on selline, et mida tumedam on riik, seda rohkem ta panustab võrdlevates hindades perepoliitikasse ühe inimese kohta. Me tegelikult näeme, et Eesti on suhteliselt hele. Me oleme selles võidujooksus maha jäänud. Eestist vähem panustavad ainult Portugal, Montenegro, Küpros, Kreeka, Serbia ja Türgi. Kõik teised riigid panustavad ühe inimese kohta rohkem. See on koht, kus võib mõelda. 

Ja kokkuvõte. Lapsed sünnivad siis, kui on olemas soov lapsi saada. Tegelikult see soov on õnneks praegu veel olemas, aga siis peavad olema ka võimalused. Meie praegune kõige suurem probleem ongi ikkagi vahe soovide ja võimaluste vahel. Võib-olla kokku võttes, väga üldistades, mis seda vahet vähendab, on kindlustunne ja vanema- või suhteõpetus ka, mis kindlasti peaks partnerluse, koostöö ja pereprobleeme tulevikus kuidagi lihtsamaks tegema. Suur tänu!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Teid on alati väga huvitav kuulata ja suur aitäh teile selle töö eest, mida te teete! Minu küsimus puudutab olukorda, kus me teame, et absoluutses vaesuses elab väga suur hulk lapsi Eestis. Teie ettekandest on näha ka, et perepoliitika kulud Eestis on kaks korda keskmisest väiksemad, kui vaadata riike. Kui teil oleks võimalus ja te oleksite näiteks sotsiaalminister või peaminister, mis oleks esimene seadus, mida te muudaksite, või esimene samm, mida te teeksite? Ma näen, et see haridus, abi (toetused), hoolitsus – need on need kolm põhisammu. Aga mis oleks see, kui teil oleks selline võimalus?

Suur tänu küsimuse eest! Üldiselt ma arvan, et Eesti perepoliitika või süsteem on nagu õigel real. Me ei pea midagi katastroofiliselt või täiesti ümber korraldama. Meie põhiprobleem on selles, et sellega peaks tegelema regulaarselt iga aasta, sest elu läheb edasi iga aasta. Ja kui me näeme, et praegu üks suurimaid muresid on selline majanduslik ebakindlus – jälle, meid kedagi see tegelikult ei üllata –, aga kas peredel on põhjust tunda kuidagi kindlustunnet kas see aasta või eelmine aasta? Ilmselt mitte, et nad on jäetud üsna omapead. See on väga sihuke võib-olla mitte väga populaarne, teha sellist rutiinset iga-aastast tööd, näiteks vaadates üle need toetuste- või abiskeemid. 

Minu isiklik arvamus on see, et Sotsiaalministeerium on viimasel ajal või seal on  päris palju häid ideid, mida võiks teha, aga küsimus ongi just nagu selles realiseerimises. Ja pole midagi parata, lapsed ja pereelu on kõik nii nagu teised elus inimesed: me vajame oma eluks vahendeid. Oleks tore, kui see oleks ainult armastus ja hoolivus, aga elu on reaalne. Aga ma arvan samas, et see on kõige-kõige raskem asi, sest see ei ole väga sihuke populaarne või, mis tooks kohe palju hääli või toetust, kui hakata rääkima, et need pered vajaksid siis toetust. 

Hästi konkreetselt: minu enda põhipostulaat oleks ikkagi see, et põhitoetus on meil lapseraha, me nimetame seda lapsetoetuseks, mis on väga eksitav, sest me võiksime mõelda, et nii nagu igal täiskasvanul on sissetulek, on lapsel sissetulek, nimetame selle lapse rahaks ja tegeleme selle lapse rahaga, kui suur on see lapse raha iga aasta. Ja kui meil elukallidus kasvab, siis on loogiline arvata, et ka see laps vajab igapäevaseks eluks rohkem vahendeid.

Tanel Kiik, palun!

Suur aitäh ettekande eest! Mul on tegelikult sarnane küsimus nagu kolleegil Helmenil, aga natuke teises võtmes. Kui te mõtlete korra tagasi sellele, noh, enam kui 30 aastale, aga võib-olla eeskätt viimasele kümnele aastale, siis kas on mingeid selliseid kohti või ajahetki, kus võib öelda, et riigi poliitilised valikud – kas siis seadusandlikud, eelarvelised või võib-olla ka retoorilised, mis on ühiskonnas kujunenud – on kuidagimoodi selgelt, üheselt negatiivselt mõjutanud just nimelt laste saamisega seotud kindlustunnet või laste saamise soovi ja ka reaalsust Eesti peredes? Kas on mingeid selliseid kohti, kus sa tunnetad, et vaat sel hetkel või sel aastal Riigikogu, Vabariigi Valitsus, võib-olla ka mõned konkreetsed poliitikud tegid mingeid negatiivseid otsuseid, negatiivseid samme, mis on mõjutanud Eesti demograafiat, või on need trendid tegelikult niivõrd palju laiemad, et selline jooksev poliitika või väljaütlemised pole tegelikult sellist mõju avaldanud?

Suur tänu küsimuse eest! Kui küsimus on, kas poliitika mõjutab, siis vastus on jah, poliitika mõjutab. Meil on demograafilised trendid, aga poliitika siiski mõjutab. Minu isiklik arvamus on see. Teadlasena ma kirjutan ja analüüsin perepoliitikat ja seda, mis meil juhtub. Minu meelest on kõige traagilisemad need aastad või perioodid, mida ma nimetan jääajaks, kui mitte keegi ei tegelegi laste- ja perepoliitikaga. Teine raske hetk on kindlasti see. Tavaliselt öeldakse, et ei tohi midagi kärpida. See on kindlasti õige või sihuke keeruline. Aga konkreetselt Eesti perepoliitika arengule tagasi vaadates ma arvan, et need on need hetked, kui elu läheb edasi. Juhul, kui pered vajavad kindlustunnet, vaatamata kõigele, mis maailmas juhtub. Kui te lapse või kaks muretsete, siis teiega on okei, te ei pea muretsema kõigi nende asjade pärast, mille pärast te muidu muretsete. Ja kui mitte ühtegi signaali ei tule – pigem on need signaalid, kui arutatakse, et tegelikult peaks veel kärpima ja veel kärpima ja võib-olla pole üldse vajagi –, siis see ilmselt ei lisa kindlustunnet. Ma konkreetseid aastaid ei hakka ütlema.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tõepoolest, teie ettekanne on põnev ja annab edasiseks palju mõtteainet. Aga mul on mõned küsimused. Te ütlesite, et jõukates peredes sünnib rohkem lapsi, aga tegelikult on arenenud riikides pilt pigem vastupidine. Rikkamatel ja haritumatel peredel kipub olema vähem lapsi, nad küll investeerivad nendesse rohkem. Ja siin oli välja toodud – ma leidsin kiirelt otsides –, et USA-s ja Põhja-Euroopas väga jõukate perede hulgas võib laste arv jällegi pisut suureneda, et U-kujuline seos on leitud. Teil on võib-olla mõni uuemat sorti viide? Ka varasemates Eesti uuringutes on olnud pigem see, et paremini kindlustatud peredes on küll soov lapsi saada suurem, kuid tegelikkuses andmed ei näidanud, et neid lapsi rohkem sünniks. 

Ja teine kiire küsimus on perepoliitika kulude kohta teie esitluses. Milliseid kulusid seal on arvesse võetud?

Suur tänu! Väga põnev küsimus. Ma võtsin nüüd kokku uuringud, mis viimasel ajal Eestis on tehtud. Eesti arvutused olid konkreetselt minu Tallinna kolleegide Allan Puuri ja tema meeskonna tehtud selle kohta, et Eesti jõukamates peredes sünnib rohkem lapsi. See on riigiti erinev ja sõltub tegelikult perepoliitikast. Näiteks aastatetagustest riikidest võib olla Rootsi, kellel on natuke samasugused skeemid, mis võib-olla innustavad rohkem jõukaid inimesi lapsi saama. Seal on kaks põhjust. Üks on see, et jõukamad teoreetiliselt saavad endale rohkem lapsi lubada, ja teine on see, et kui vanemahüvitis või mõni perepoliitika meede on selline, mis pigem soosib kõrgemat sissetulekut, siis inimesed reageerivad. Eesti inimesed on eriti ratsionaalsed võrreldes ka mõnede teiste riikidega. No tõepoolest, nad reageerivad majanduslikele motivaatoritele. Nii see on. Aga riigiti võibki see erinev olla ja perepoliitika võib seda käitumist mõjutada.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti väga hea ettekanne oli! Mul on küsimus selle kohta, kui palju need kõik perepoliitikameetmed siis lõpuks mõju avaldavad. Sest teatavasti siin on kogu aeg palju kahtlusi üleval, et kõik pingutavad, aga vaadake, Euroopas me pole ikka saanud sellest murest lahti, et lapsi vähem sünnib. Ja milline roll siis on nendel pingutustel või nendel erinevatel meetmetel? Või see on küsimus lõpuks sellisest ühiskondlikust väga suurest, ma ei tea, hirmutundest, hoiakust? Näiteks on olnud maailmasõda ja pärast maailmasõda kõik võtavad kokku ja on hoopis teistsugune tunnetus, et me peame kõik üheskoos läbi saama – või on hoopis midagi sellist vaja? Või need meetmed, mida tehakse mujal või ka Eestis, on siis nagu piisav ja tegelikult sellega me saame hakkama ja oma mured ületatud?

Aitäh! Väga raske küsimus. Selle üle on siin palju arutatud ja teadlased on vaielnud, kas on või ei ole. Ütleme nii, et nähtavad mõjud, mida, ütleme, teadused ja statistika ka Eesti puhul on siis nagu tuvastanud, on ikkagi selliste jõuliste muutustega kaasnenud. Aga üllatus ongi see, et kuna tükk aega oli ka selline uskumus, et on perepoliitika küll, aga see niikuinii midagi ei mõjuta, siis tegelikult nüüd ikkagist ka Eesti ajaloost on näha, et kui on olnud väga jõulised sammud, näiteks vanemahüvitis oli meil üks, kus olid väga suured rahad, väga suured muutused, mõjutas. Paljud uuringud näitavad, et see mõjutas inimeste käitumist kohe, teised inimesed hakkasid lapsi saama, suurenes ka sündimus. Lasterikaste perede meetmed tegelikult mõjutasid, täpselt nii, nagu oodatud, et need, kellele olid suunatud, seal hakkaski nagu lapsi sündima. Selles mõttes on Eesti olnudki sihuke natuke üllatus võib-olla, et me tõepoolest oleme ratsionaalsed. Võib-olla õppetund sellest on see, et selleks, et seda statistiliselt mõõta, peaksid need olema sellised, nagu jah, mastaapsemad. Ma ei loodaks, et kui lapsetoetust tõsta ainult kahe või kolme euro võrra, võib-olla ka viie võrra, et see kohe oleks näha. Aga on ülioluline, et see muutus nagu vähemalt toimuks. 

Kõik, ka teadlaste seas me vahel vaidleme, ja need, kes ütlevad, on ka neid, kes ütlevad, et mõju võib-olla ei ole. Neid oli viis aastat rohkem, nüüd on liiga palju uuringuid, mis näitavad, et see mõju on tõesti olemas. Me võime kõik korraks ette kujutada seda maailma või seda Eestit, kus neid toetusi ei oleks, meil ei oleks üldse lapsetoetust. Esimesele lapsele on 80 eurot. Me mõtleme, et see on ikka päris vähe. See ei kata ju isegi lasteaiatasu paljudes kohtades, et võib-olla seda pole vajagi. Aga kujutame nüüd ette, et meil seda ei oleks. Ma arvan, et ka negatiivne mõju oleks kindlasti olemas. Ma kindlasti ei soovitaks isegi eksperimenteerida. 

Mõju on olemas, aga neid väikesi mõjusid on väga-väga raske mõõta, sellepärast et otse loomulikult sündimus ei sõltu ainult poliitikast. Meil teadlastena on seal mingi 15 komponendist nimekiri, mis kõik peavad omavahel kokku kõlama, et tegelikult midagi juhtuks, ja siis kuidas see kombinatsioon parajasti tuleb. Aga poliitika on üks komponent selles ja oleneb jah nüüd poliitikast, millist turvatunnet ta annab, kas ta annab rahalist turvatunnet, annab ta tööturvatunnet, mingit muud. Tal on oma funktsioon olemas alati.

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud juhataja! Aitäh ettekande eest, hea ettekandja! Me räägime kogu aeg sündimusest, aga poliitikutena meid huvitab, kui palju inimesi elab Eestis 20 või 50 aasta pärast. Ma usun, et sa tead seda sama hästi kui mina, et see ei sõltu ju ainult sündimusest. Sellesama graafiku peal, mida sa näitasid, kus sündimus kord langeb, kord tõuseb. Samal ajal on ka laste suremus väga-väga oluliselt langenud ja see ei ole vahepeal tõusnud. Ilmselt mõjutab rahvastiku hulka ka immigratsioon ja emigratsioon. Kas teie uuringud vaatavad komplekssemalt, kuidas on nende teiste faktoritega? Sündimus langeb kogu maailmas. Praegu arenenud maailmas 2100. aastaks ilmselt jääb maailma väga vähe riike, kes taastoodavad ennast, võib-olla see ei olegi väga halb. Kas te vaatate seda, mis hilisemas elus juhtub pärast sündi?

Aitäh! Suur-suur tänu küsimuse eest! Ma tegelikult tahtsin sellest alustada. Ma unustasin ära oma ettekande alguses, et me täna küll räägime sündimusest, aga tegelikult on sündimus üks komponent kogu rahvastiku arengus. Ja ka see, kas tulevik on meile nüüd ette määratud. Osaliselt on see püramiid ette määratud, aga mitte lõplikult. Püramiidi puhul kõige olulisemateks teguriteks ongi need teised faktorid, eelkõige ränne. Tegelikult meie rahvastiku olukord võib veel hullemaks minna, kui me praegu arvame, juhul kui need noored pered peaksid mingil põhjusel otsustama lahkuda. Olukord võib ka teistsugune olla, juhul kui me neid nooremaid inimesi saame juurde. Ränne on demograafilistest protsessidest võib-olla kõige kiirem, kõige jõulisem, aga lõpuks, ma siiski ütleksin, sündimus on tähtis väga paljudel põhjustel. Täna me räägime või mina räägin eelkõige demograafiast. Aga tegelikult lapsed, lapsesaamine ja pereelu on ju oluline ka muuks – inimeseks kasvamisel, kodanikuks olemisel, erinevate põlvkondadevahelisel sidemel. Eesti jaoks on Eesti asjad väga tähtsad, neid teisi mõjusid on väga palju. Sünnid on mõjutatavad teiste protsesside poolt, aga mina ütleksin ikkagist, et nendest tasub rääkida küll, nad on olulised.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Mare Ainsaar! Lääne ühiskonnas rahvastik vananeb ja Eesti on osa sellest läänemaailmast. Kõik see, mis mõjutab sündimust, selle seas on väga palju ebakindlust tuleviku ees. Te olete sellest rääkinud ja kõik rahvastikuteadlased sellest räägivad. COVID-i ajal oli üks argument. Kliimaennustused kindlasti mõjutavad noorte otsuseid, sõda meie kontinendil, elu kallinemine. Isegi Hiina, kes aastakümneid tegeles sellega, et sündimust vähendada, praegu tegeleb sellega, et sündimust kasvatada. Kas on õige, et me käsitleme seda sündimust liiga ratsionaalselt? Mõni arvab, et isegi on vaja kirjutada mingi algoritm, kuidas inimesed käituksid. Aga te nimetasite 15 komponenti, mis sündimust mõjutavad. Kas te nimetaksite mõned nendest? Te olete osa juba nimetanud, aga mis seal 15 seas veel on?

No võib-olla me siis räägime nendest, millest ma ei rääkinud. Ma ei rääkinud sellistest pehmetest asjadest: väärtustest, normidest, standarditest, ootustest, tõepoolest, sellisest mehe või partnerluskoostööst. Poliitikast ma natuke rääkisin. Jah, neid tegureid on õige palju.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja, tänan huvitava ettekande eest ja selle arutelu ja vastuste eest! Te olete välja toonud siin ka oma ettekandes, et eluase on üks päris tugevasti mõjutav tegur. Ja kahjuks viimase aja analüüsid ja uuringud näitavad, et tegelikult eluase on järjest vähem kättesaadav, eriti noortele, ka noortele peredele. Jah, meil on selline ajalooline tulek ühest teisest ühiskonnast ja peale seda me saime kõik omanikeks, kinnisvara omanikeks. Ja tavaline mudel ongi, et me kõik tahame kohe saada korteri omanikuks, ka noor pere. Tihtipeale selleks ei piisa vahendeid. Ja küll on teatud meetmeid tekitatud, et pangad tuleksid vastu, riik midagi garanteerib, aga jätkuvalt on see keeruline. 

Põhjamaade mudel on tegelikult üüripind ehk munitsipaalomandis olev üüripind, mis on kättesaadav. Meil kahjuks ka üürid lähevad nii kõrgesti üles, et ei ole tihti kättesaadavad. Kas siin võiks olla lahendus selles, et omavalitsused võiksid ikkagi munitsipaalüüripindasid turule tuua?

Lühike vastus on, et jah, kindlasti. Ma tean, et mõned tegelevad, Tallinna linn vist on tegelenud. Miks mitte! Tegelikult võiks ka rääkida sellest, et omavalitsustel on üleüldse päris suur roll lastega perede elus. Viimastel aastatel neid uuringuid ei ole Eestis tehtud, aga võiks uuesti teha. 

Kui suur täpselt? Aga kuskil kümme aastat tagasi, kui me viimased omavalitsuste panuse uuringud tegime, selgus, et sõltuvalt sellest, kus me Eestis elame lastega peredena, võib omavalitsuste toetus olla kuni 20 korda erinev. Me enamasti vaatamegi riigi tasandi andmeid, riigi tasandi elu, aga me kõik elame kuskil ka konkreetses omavalitsuses. Omavalitsus võib teha väga vahvaid asju ja tegelikult lastega perede elu ongi erinevates omavalitsustes toetatud väga erinevalt. Miks mitte võidelda nende noorte pärast! Jälle, viimased uuringud minu Tallinna kolleegidelt. Me teame, et linnas ja maal on sündimus erinev, ja üks nende analüüsi tulemusi oligi see, millest see erinevus tuleneb. See tuleneb eelkõige eluasemestruktuurist. Lihtsalt rohkemate lastega pered ei ela ilmtingimata Tallinnas või Tartus.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu! Mul on väga hea meel, et ma jõudsin veel küsida. Aitäh selle väga huvitava ettekande ja ka küsimustele vastuste eest! Te ütlesite õigesti, et lapsed sünnivad siis, kui on soov lapsi saada. Me teame, et väga paljud pered, kes tahavad lapsi saada, seda loomulikul teel ei saa. Ma jõudsin kiiresti leida andmeid aastast 2020, kui kõigist sündidest lausa 5% sündis kunstliku viljastamise teel, 670 last. Ma usun, et see protsent täna vast on isegi suurem. Minu küsimus on, kas seda on ka vaadatud rahvusvaheliselt, et kui on soodsad tingimused kunstlikuks viljastamiseks, siis milline on see mõju sündimusele.

Suur tänu küsimuse eest! Nii nagu ise ütlesite, 5%. Eesti kasutab võrreldes teiste riikidega kunstlikku viljastamist suhteliselt vähe. Seda on ka viimasel ajal võrreldud. See võib tegelikult olla hea sõnum, et võib-olla ei ole seda vaja nii palju. Aga jah, kindlasti on see teema, mida rahvusvaheliselt räägitakse päris palju. Jah, nüüd võib ka mõelda, et kui on kaks valikut, kas niimoodi loomulikult, looduslikul teel saada või kunstlikult, siis kindlasti see loomulik, looduslik võiks olla eelistatud. Aga nendele peredele, kellel ei ole võimalust, peab see kunstliku viljastamise variant kindlasti olemas olema. See on oluline.

Aga siin tulevad, eks ole, kõik teised teemad – rahvatervis, noorte tervis –, mängu, mis mõjutavad ka sündimust. On kaks teemat: kunstlik viljastamine ja üldse lastetus. Millega on Eestis hästi? Tegelikult üks teema on veel, see on soovitud laste arv. Paljudes Euroopa riikides, arenenud riikides, on need kõige suuremad teemad, et tegelikult ei tahetagi lapsi või siis, kui tahetakse, ei ole neid võimalik saada. Ja need on teemad, mille peale Eestis tasub mõelda, aga kui me vaatame suurt pilti praegu, siis need ei ole meil need, mis kõige rohkem pigistavad või kõige rohkem arvuliselt seda suurt vahet 2 ja 1,2 vahel teevad. Nii nagu täpselt need 15 või paljud tegurid, mis mõjutavad kogu sündimuse pilti, nad on üks osa sellest.

Aitäh ettekandjale! Aitäh küsijatele! Selleks ettenähtud aeg sai läbi praegu ettekandjale. Läheme tänase kolmanda ettekandja juurde. Palun kõnetooli SA Mõttekoda Praxis juhtkonna liige Maarja Tinn.

Tere! Aitäh kutsumast ja aitäh Marele juba väga huvitava ettekande eest, kust on väga hea edasi minna! Kui Mare Ainsaar mainis, et sündimust võivad mõjutada ka palju teisi aspekte, kaasa arvatud niinimetatud pehmed asjad, siis minu ettekanne püüabki heita valgust nendele niinimetatud pehmetele asjadele, väärtustele, täpsemalt siis ka väärtuslõhele, mis siis erinevatest Eesti konteksti avavates rahvusvahelistes võrdlusuuringutes on välja tulnud. 

See, kuidas inimesed Eestis töö või pere või hooldusvastutuse vahel oma elu korraldavad, ei ole juhus ega see ei ole ka isiklik valik. See peegeldab väga palju seda, milliseid väärtusi ja ootusi ühiskond nende rollidele seab. Neid küsimusi on võimalik uurida, neid küsimusi on võimalik mõista ja meil on selleks olemas võrdlemisi tugev teaduspõhine teadmine, mida alati saab edasi arendada. 

Täna siin ma mõtlesin selleks raamistuseks ja näiteks tuua – kellest, mulle tundub, et võiks ka Eesti kontekstis natuke rohkem rääkida –, et 2023. aastal pälvis Nobeli majanduspreemia teadlane Claudia Goldin, kes on siis uurinud just nimelt seda, kuidas siis naiste haridus, tööelu ja rollijaotus perekonnas on kujundanud nii majanduse kui sündimuse mustreid ja siis võrdlemisi pika aja jooksul, nimelt viimase 200 aasta jooksul. Goldini töö näitab siis seda, et kui ühiskond ei kohane naiste hariduse ja tööalase osaluse kasvuga, tekib niinimetatud ebavõrdsuse lõks. See on midagi sellist, see mõiste siis tähistab olukorda, kus tööelus ja kodus valitsev ebavõrdsus sisuliselt toidab teineteist. Naised võtavad suurema hoolduskoormuse, mis pidurdab nende karjääri, pidurdab nende sissetulekut, mehed omakorda jäävad kõrvale hooldusvastutusest ning tulemuseks on süsteem, kus ebavõrdsed rollid taastoodavad ennast põlvkonniti koos siis madalama sündimusega, aga ka üleüldisemalt väiksema heaoluga meile kõigile. Goldin näitas oma töödes, et ühiskonnad, mis toetavad töö- ja pereelu tasakaalu näiteks paindlike töötingimuste ja võrdselt jagatud hooldusvastutuse kaudu, suudavad tagada ka majandusliku jätkusuutlikkuse ja kõrgema sündimuse. 

Võimalik, et me täna Eestis oleme just nimelt ka selles lõksus. Sellepärast ongi siin tänane arutelu oluline, et rääkida lisaks kõigele muule ka väärtustest, mis määravad, kas meie ühiskond toetab võrdsust või taastoodab ebavõrdsust. 

Täna me peame rääkima ka ühiskondlikust raamistikust, milles inimesed siis neid otsuseid teevad, ja eks seda on siin juba ka tehtud. Küsimus ei pruugi olla niivõrd selles, kas inimesed soovivad lapsi saada. Küsimus on ikkagi selles, kas ühiskond loob selleks sobivad tingimused. 

Uuringud näitavad – siin just viitan Goldini uuringutele –, et sündimuse säilitavad riigid, kus töö- ja pereelu ei ole vastandlikud. Need on siis riigid, kus tööandjad ja seadusandlus soodustavad paindlikke töövorme, näiteks isade vanemapuhkus on normaalne, ta on ka mitte ainult normaalne, vaid ka väärtustatud, ning kus lastehoid ja hoolduskoormus on ühiskondlikult jagatud vastutus, mitte pere või veel vähem naise eraasi. Või veelgi lihtsustades, tsiteerides nobelisti, et riigid, mis otsustavad muutunud mustritega kohaneda, selle asemel et muutuste vastu võidelda, on riigid, kes on selles küsimuses paremas seisus. 

Aga siit edasi siis nüüd juba konkreetsemalt selle väärtuslõhe teema juurde. Kui me räägime väärtustest, siis kõige kõnekam peegel on noored, kuna nemad on tulevik, eks ole. Ma tuginen rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringule ICCS. See on siis uuring, mille tellija oli HTM ja mille me Tallinna Ülikooli kolleegidega koos läbi viisime. Ma ütlen juba ära ka, et Eesti on selles uuringus osalenud alates 1999. aastast, kahjuks nüüd järgmises voorus mitte, see läks kärbete nahka. 

Selle kodanikuhariduse uuringu tulemused näitavad, et Eesti noorte keskmine toetus soolisele võrdõiguslikkusele on siis jäänud 51 punkti juurde. Esmapilgul, eks ole, tundub, et midagi pole muutunud, ent see mulje on veidi petlik. Keskmine, jah, on jäänud samaks, aga ainult sellepärast, et tüdrukud on liikunud edasi, samal ajal kui poisid on teinud sammu tagasi. 

Tüdrukute hoiakud on liikunud edasi mitte ainult soolise võrdsuse küsimustes, vaid ka inimõiguste ja demokraatlike väärtuste teemades laiemalt. Nad toetavad enam võrdseid võimalusi, usaldavad demokraatlikke institutsioone ja peavad võrdsust normiks, mitte erandiks. Nende väärtushoiakud sarnanevad, Eesti tüdrukute väärtushoiakud sarnanevad siis täna Rootsi ja Norra noorte omadega, kes siis olid ka võrdlusriigid sellessamas uuringus. 

Kui tüdrukud liiguvad oma hoiakutega Põhjamaade poole, siis poiste väärtushoiakud sarnanevad samas uuringus osalenud Poola ja Rumeenia noortega ehk riikidega, kus väärtusruum rõhutab pigem traditsiooni ja autoriteeti kui võrdsust ja partnerlust. 

Oluline on siin ka märkida, et kui ICCS-i varasemates voorudes oli väärtuslõhe meil selgelt õppekeelepõhine, joostes eesti- ja venekeelsete koolide õpilaste vahel, siis nüüd on see lõhe meil soopõhine esimest korda. Ühed, peamiselt tüdrukud, näevad võrdsust ja hoolivust demokraatliku ühiskonna loomuliku osana, teised, rohkem siis poisid, peavad soolist hierarhiat ja rollide jaotust endiselt normaalseks ja ka õigustatuks. 

Seejuures tuleb ära mainida, et ka poistegrupi sees on erinevused siiski olemas, loomulikult. Osa poistest jagab tüdrukutega sarnast väärtusruumi, kuid teised liiguvad selle võrra veelgi rohkem üha enam vastupidises suunas. 

Mõnes küsimuses, näiteks selles, kuidas nähakse naiste rolli poliitikas ja avalikus elus, oleme tagasi jõudnud 1999. aasta taseme lähedale. See näitab, et osa hoiakutest, mida me pidasime võib-olla juba möödanikuks, on tegelikult taastunud. See ei ole enam ainult soolise võrdsuse küsimus, see on ka juba ühiskondliku sidususe küsimus. 

Sellesama uuringu järgi on Eesti noorte väärtused tulevikku vaadates nihkunud väga palju sellise individualistliku eneseteostuse suunas. Mida noored väärtustavad? Nad väärtustavad haridust, ennekõike jälle paistavad siin tüdrukud silma hariduse väärtustamisega. Aga kõik noored väärtustavad ka liikumisvabadust, rahvusvahelisi töö- ja õppimisalaseid kogemusi. 

Mida kõige vähem väärtustatakse, siis see on lapsevanemaks saamist. Siin tuleb öelda, et kui vaadata kõiki võrdlusriike, mis selles uuringus on – neid oli 24, kui ma ei eksi –, siis selles osas paistsid väga just silma erandlikult Eesti ja Poola noored, kelle huvi ja soov tulevikus lapsevanemaks saada oli konkurentsitult madalam, eriti näiteks võrreldes ka Põhjamaade noortega. Nii et nendestsamadest võrdlusriikidest Põhjamaades peetakse lapsevanemaks saamist noorte, 15-aastaste noorte hulgas olulisimaks osaks elust kui meil. See tähendab siis seda, et Eesti noored või oluline osa nendest vähemasti ei pea pere loomist enam enesestmõistetavaks elu osaks. Võimalik, et seda tunnetatakse pigem siis kas riskina või koormana. 

See ei pruugi samas, eks ole, tähendada seda, et noored ei tahaks lapsi. Võib-olla see ei olegi niivõrd tahtmise küsimus, pigem on võimalik, et nad ei näe tänases ühiskonnas tingimusi, mis teeksid pere loomise ja tööelu ühitamise realistlikuks. Teisisõnu, kui noored tunnevad, et nad peavad valima karjääri ja eneseteostuse või pere ja hooldusvastutuse vahel ja kui ühiskond sunnib neid valima, mitte ei toeta mõlemat, on see märk süsteemist, mis ei ole kohanenud muutunud väärtuste ja ootustega. 

Kui rääkida väärtuslõhest, siis tekib küsimus – vähemasti meil tekkis see küsimus –, kus need väärtused ja hoiakud siis kujunevad. Nii et omamoodi sihukene mõtteline jätkuuring, mida me nüüd küll tegime Praxise alt koostöös heade kolleegidega Tartu Ülikoolist, seal me neid vastuseid siis ka otsisime. 

Üks nendest vastustest ongi see, et see väärtuslõhe suuresti praegu tekib sotsiaalmeedia vahendusel. Sotsiaalmeedia kohe kindlasti ei ole enam täna lihtsalt peegel, mis kajastab noorte mõtteviisi, vaid ta on ikkagi aktiivne mõjutaja, mis kujundab meie väärtusi, norme ja ka identiteeti. 

Poiste puhul on näha, et nende ettekujutus mehelikkusest kujuneb üha enam niinimetud manosfääris. See on sotsiaalmeedia ökosüsteem, kus levivad misogüünsed ja hierarhilised sõnumid. Need sõnumid seovad väga selgelt mehelikkuse kontrolli, jõu, naiste allutamisega, luues omaette niinimetatud mehelikkuse õppekava ehk reeglistiku, millega noored puutuvad regulaarselt kokku ja mida nad ei saa koolist või oma perest või mujalt, vaid TikTokist, YouTube'ist, Redditist ja nii edasi. Manosfäär on siis ruum, kus kujundatakse, nagu juba öeldud, mehelikkust sellise hierarhia ja võimu kaudu, samal ajal väga selgelt hoolivust, empaatiat ja tegelikult ka sotsiaalset vastutust kujutatakse omadustena, mis mehelikkust õõnestavad. 

Kui minna tagasi selle kodanikuhariduse uuringu juurde, siis need andmed lisavad siia ka huvitava seose. Sealt me nägime, et poisid, kelle teadmiste tase ühiskonna ja demokraatia teemadel oli madalam, olid samas kõige aktiivsemad sotsiaalmeedias ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel kaasa rääkima. Ehk siis need, kellel on kõige vähem usaldusväärset teadmist, on samal ajal potentsiaalselt kõige nähtavamad ja mõjukamad arvamusliidrid omaealiste seas. 

Muu hulgas tuleb mainida, et manosfäärist on saanud ka sihukene oluline infosõdade tanner, mis ainult nuumab polariseerumist. Seejuures üheks selliseks keskseks teemaks on ka niinimetatud soosõjad, mille keskmes on retoorika, mis taandab tänase teema kontekstis naise sünnitusmasinaks. Me näeme, et siin see tegevus on sageli ka osa meile vaenulike välisriikide mõjutustegevustest. 

Aga kuhu edasi? Kui me olemegi olukorras, kus meeste ja naiste väärtused liiguvad eri suundades, siis me ei kohtu enam samas väärtusruumis, ei tööelus ega poliitikas ega isegi enam pere keskel. See on juba ühiskondliku sidususe ja demokraatliku kultuuri küsimus ka, kas me suudame kohaneda uute mustritega. See sõltub väga suuresti sellest, milliseid väärtusi me taastoodame: kas selliseid, mis hoiavad kinni vanadest rollidest, millega noored enam niivõrd ei pruugi suhestuda, või neid, mis lubavad meestel ja naistel jagada vastutust, hoolt ja otsustusõigust võrdselt? 

Sellepärast on põhjust ka küsida, millist poliitikat Eesti täna vajab. Vastus võiks siis kõlada umbes nii, et tulenevalt eelnevast ilmselt sellist, mis siis toetab võrdsust töö- ja pereelus nii seadusandluse, tööandjate kui ka avaliku sektori tasandil, haridust, mis arendab väärtusmõistmist, kindlasti kriitilist meediapädevust, sest väärtused ei kujune enam ainult kodus või koolis, vaid ka ekraanil ja algoritmide kaudu. Ma pean ütlema, et hoolimata eilsest Riigikohtu otsusest, toimib sotsiaalmeedia siiski tegelikult ka täna juba avaliku ruumina, isegi kui seadusandlus ei ole sellele veel järele jõudnud. Meil on vaja kindlasti ka meediaruumi, mis ei normaliseeri soolist vastandumist, vaid aitab kujundada arusaamist, et hoolivus, võrdsus ja vastutus on tugevuse ja mitte nõrkuse märgid. 

See joonis siin sellel slaidil on tasustamata hooletöö kohta ja see on pandud siia illustreerima seda, kui sügavalt ebavõrdsed on meie igapäevased hoolduskoormuse mustrid. 

Lõppkokkuvõttes taandub kõik ühele sellisele põhimõttelisele küsimusele, et kas me tahame ühiskonda, kus elukorraldus taastoodab ebavõrdsust, kus me oleme valmis ka maksma selle hinda nii majanduse, sündimuse kui ka üleüldise heaolu arvel, või sellist, kus töö, pere ja laiemalt hool on päriselt ühitatavad ja riigi silmis ka väärtustatud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Suur tänu ettekande eest! Mitmed need välja toodud murekohad on ju avalikkuses läbi käinud ja on arutatud. Üks, mis puudutab ja mind võib-olla isiklikult kõige valusamalt kõnetab, ongi noorte poiste ja tüdrukute erinevate väärtushinnangute kujunemine, arusaamade kujunemine, kus tundub, et poisid liiguvad nagu ajas tagasi ja tüdrukud liiguvad edasi. See on tegelikult väga problemaatiline ja ühiskonda polariseeriv ja, ma arvan, tulevikuvaates meile täiendavaid probleeme tekitav. 

Aga mu küsimus on lihtsam kui see selgitus või õigemini raskem on võib-olla vastata. Mida siis nüüd teha tuleks, et poiste väärtushinnanguid, arusaami tüdrukute omadele järele aidata? Ja võib-olla ka: mis on seni valesti tehtud? Kas see on puhtalt selline sotsiaalmeedia mõju, näiteks muust maailmast tulev – kõik need Andrew Tate'id, muu taoline –, või on siin ka riigil mingisuguseid tegematajätmisi? Mis need lahendused oleks? Kuidas seda trendi pöörata?

Aitäh küsimuse eest! See on teema, millele väga paljud kolleegid, eriti just need, kes haridusvaldkonnaga tegelevad, aga ka laiemalt meedia ja sotsiaalmeedia uuringutega tegelevad, üritavad leida vastuseid, mida tegema peaks ja teha tuleb. Ühelt poolt on kindlasti probleemiks see, et see on natukene ebavõrdne võitlus, sellepärast et kui me vaatame sotsiaalmeedia mõju, mis praeguste hinnangute järgi on ikkagi väga tugev, ja kui me vaatame mitte ainult Eesti kontekstis, laiemalt sellist väärtusnihet, mis on toimunud, siis seda väga palju ikkagi seostatakse kõige sellega, mis tuleb meile sotsiaalmeediast. See on ka teadlik tegevus, see mõjutegevus, see on osaliselt teadlik. Aga nagu me selles uuringus ka, mille me koos Tartu Ülikooliga tegime, me kaardistasime erinevaid mustreid ja seal tuli välja, et suur osa, ka teadmatusest jagatakse edasi võrdlemisi kahjulikke narratiive. 

Ma igaks juhuks mainin üle ka selle, et poiste endi seas on ka see lõhe. Me ei saa päris ainult üldistada niimoodi, et poiste hinnangud ja väärtushinnangud on sellised. Poiste endi seas on oluliselt suurem lõhe kui tüdrukute seas, näiteks ICCS-i näitel. 

Aga mida tuleb teha? Ka eilse Riigikohtu lahendi valguses sai mõningate kolleegidega arutatud, kus otsustati, et sotsiaalmeedia ei ole meil avalik ruum. Siis üks asi, mida kindlasti võiks teha, on ikkagi seda arutelu avada, et sotsiaalmeedia siiski on, käitub ja toimib nagu avalik ruum. Kui argument on see, et avalikust ruumist on ennast raskem eemaldada, sotsiaalmeediast on lihtsam ja see on kuidagi nagu sinu vaba valiku küsimus ja nii edasi, siis siin me ei arvesta sellega, et me räägime väga palju lastest. Kui me vaatame ka algoritme ja just selliseid manfluencer'ite, kes on manosfääri siuksed peamised sisuloojad, tegevust, siis see uuring, mis me tegime poolteist aastat tagasi, oli sihuke peamine sihtrühm, keda teadlikult juba sihiti ja suunati, umbes 11 aasta vanused poisid ja sealt üles, aga nüüd on see vanuseiga veel madalamaks läinud. Kui me vaatame viimaseid uuringuid, mis ei ole küll Eesti kontekstis, näiteks Suurbritannias, siis me räägime 9-aastastest ja vanematest. Ja me ei saa eeldada 9-aastaselt lapselt, et tema võtab vastutuse ennast kuskilt eemaldada ja kogu seda ruumi nii-öelda puhtana ja turvalisena hoida. See on ikkagi meie ülesanne, täiskasvanute ülesanne, see turvaline ruum neile tagada. Nii et üks asi, mida meie Eesti ühiskonnas saame teha, on kindlasti mõtestada seda, kas see on avalik ruum või ei ole.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Tõesti väga hea ja informatiivne ettekanne! Võib-olla oleks ma pidanud eelmiselt ettekandjat küsima, aga ma ei jõudnud. Aga ma küsiksin nii, et kas üks väärtus, mis noorte seas on võib-olla muutunud, on pikaajaline toimetulek. Kas noored on hakanud rohkem ette vaatama, muretsema homse pärast? Kui me mõtleme seda, et soovitakse ka oma lastele anda hea haridus ja mõeldakse, kas ollakse võimelised näiteks 20 aasta pärast, kui lapsed on ülikoolis, seda haridust andma. Kas see on üks põhjus, miks lapsi on veidi vähem, et ei teata, ei olda kindel. Erinevad toetused ju meil ka lõpevad ära siis, kui lapsed jõuavad just ülikooliikka.

Jah, ma usun, et sellele küsimusele oskaks Mare Ainsaar kindlasti väga palju sisulisema vastuse anda. Kui te küsite noorte väärtuste kohta, siis mina saan siin jälle viidata ICCS-ile. Mis puudutab näiteks kliima ja keskkonnaga seonduvat, siis seal me näeme ka, et see justkui tüdrukute poole pealt oli prioriteetsem ja tähtsam, aga samas oli see üks sellistest väärtustest, kus see lõhe ei olnud nii suur. Kui me räägime 15-aastastest noortest, siis see tegelikult võib olla üks koht, kus leiab ühise keele. Mure kliima ja keskkonna pärast oli pigem universaalsem. Aga jah, kuidas seda kõike muuga siduda, sellele mina siin vastata ei julge.

Võib-olla ühe asja ma tooks veel välja. Täna on siin mitu korda mainitud, et võimalik, et sõjahirm ja kõik see mõjutab. Loomulikult siin loeb ka see, millal see konkreetne uuring koolides läbi viidi. 250 pluss Eesti kooli osales, see on väga suur valim. Ja siin on huvitav see, et kümne aasta perspektiivis oli ka küsimus, kas te arvate, et Eestit ja Euroopat ohustab sõda. Noored arvasid, et ei ohusta. See on see koht, kus sai kolleegidega vaieldud, noortel oli kas siis väga naivistlik või väga positiivne suhtumine selles osas.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Suur tänu, võiks isegi öelda, täitsa vapustava ettekande eest! Mina ei olnud teadlik, et see väärtuslõhe noorte poiste ja tüdrukute vahel on nii suur. See on hirmutav, sest see näitab seda, et tavapärane perekonna mõju lapse väärtuste kujunemisele on tõenäoliselt vähenenud. Need lapsed ju elavad tihtipeale ka ühes peres, aga väärtused võivad olla väga erinevad. Mu küsimus aga puudutab seda, et mitmed riigid on ju aru saanud, et sotsiaalmeedia mõju noortele on suuresti väga negatiivne, ja ühe lahendusena on tehtud seda, et on piiratud noorte ligipääsu sotsiaalmeediale. Kas meil on teaduslikult mingit teadmist, kas see on kuidagi ka mõjutanud positiivselt noorte tervist ja väärtusi? Kas neil on üldse mõju?

Mis puudutab sotsiaalmeedia või ekraaniaja mõju tervisele, sh vaimsele tervisele, siis seal on küll uuringuid. Ja me näeme ka, et Eesti noorte – aga ilmselgelt mitte ainult noorte – ekraaniaeg on soovituslikust kindlasti oluliselt suurem. Seda, mis puudutab neid viidatud asju, kus riigid on reaalselt piiranud, me tegelikult veel ei tea. Huviga ootame, vaatame, mis selle mõju on, mis need tulemused on. On väga skeptilisi seisukohti ja on toodud välja ka probleeme, et noorte suhtlus ja tegelikult ka sotsiaalne elu toimub tänapäeval sotsiaalmeedias. Me võtame nad tegelikult ära nende loomulikust keskkonnast. Ka see on üks aspekt, mida mõelda.  Aga vastus on see, et me tegelikult veel ei tea. Me ootame ja vaatame, kuivõrd nendel meetmetel on mõju. Aga muidugi, ega elu ei oota neid tulemusi, elu läheb edasi. Ja see, mida enamik riike praegu proovib teha, on ikkagi see, et läbi hariduse, kõik see digipädevuse tõstmine, kriitilise mõtlemise oskuse arendamine just nimelt selles osas – see on see, mida tehakse. Ja siin jälle on ka kriitilisemaid noote, et me paneme haridusele vastutuse. Aga me eeldame, et õpetaja seal klassiruumis suudab seista vastu hiidkorporatsioonidele, nagu Meta ja neile algoritmidele. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ka mina soovisin eelmiselt ettekandjalt küsida, aga ei jõudnud. Nüüd on mul mõnevõrra teistsugune küsimus teilt. See, mis puudutab sotsiaalmeedia mõju, oli ka minu jaoks, ütleme, kurb tõdemus, mida te välja tõite, kui me räägime Eesti tuleviku, sündimuse teemal jne, et kuidas me saame seda siduda sotsiaalmeediaga. Me teame neid erinevaid piiranguid, mida on teinud Austraalia, mida on plaanimas Taani, mida tegi tegelikult ka Läti. Nii et kuuenda klassi lapsed enam ei tohi – ja alla selle – kasutada koolis nutiseadmeid, septembrist alates. 

Küsimus on selles vaates, kas te olete ka ise planeerinud teatud uuringuid või täiendavaid uuringuid selles vaates, kui me räägime just konkreetselt sotsiaalmeedia mõjust, nutiseadmete mõjust ja sündimusest. Te natuke seda valgustasite, aga kas on mingid konkreetsed uuringud ka tulemas selles vaates?

Aitäh küsimuse eest! Seda, mis on sotsiaalmeedia mõju ja sündimus, konkreetselt mitte, aga praegu on meil kolleegidega Tartu Ülikoolist pooleli üks uuring, mis saab märtsis valmis. Me vaatame laiemalt mehelikkust ja mehelikkuse narratiive, sealhulgas isaduse narratiive selle sees. Nii et sealt see kaudselt tuleb, aga mitte otseselt seoses mõjuga sündimusele, kuivõrd seoses sellega, kuidas mõtestatakse, mis mõjutab seda, kas mees on võtnud või ei ole võtnud isarolli jne. Aga seda kõike me vaatame muude asjade sees.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Maarja Tinn! Teie ettekandest tuleb välja see seesugune olukord, nagu meil praegu on, eks ole: mida lapsed näevad, loevad, kuidas see mõjutab nende käitumist. Minu küsimus on selline. Ma tean, et on väga vahvaid lapsevanemate koolitusi. Neid Eestis korraldatakse, aga mitte piisavalt minu hinnangul. Kuidas te seda olukorda peate võimalikuks parandada? Lapsevanemad on targemad, teavad, mis toimub, ja need koolitused on hästi kättesaadavad. Ma tean, et tahtmine sellist infot saada lapsevanematel on.

Aitäh! See on väga hea küsimus. Üks asi on tõesti see, et kui me räägime koolist ja õpetajatest, aga teine asi on lapsevanemaks olemine. Suur osa ekraaniajast on tegelikult see aeg, kus laps on kodus, eks ole. Ja see on ikkagi lapsevanema vastutusala. Üks võimalus on tegelikult suurendada neid pakkujaid. Jällegi, head kolleegid Tartu Ülikoolist, näiteks Inger Klesment ja tema tiim, tegelevad väga palju lasteaias nii lastele kui ka lastevanematele koolituste pakkumisega ja nad ei jõua nii palju ära teha, kui nõudlust on. Tegelikult koolides me näeme sama, et see nõudlus on väga suur. Nüüd on küsimus, kuidas me saame seda pakkumust suurendada, et jõuda kõikide nendeni. 

Aga kindlasti üks asi, kuidas seda saaks teha, on laiemalt ka meedia vahendusel – kõik see, mis puudutab seda. Meil on tegelikult väga häid näiteid ka rahvusringhäälingus, "Kõige targem rahvas" ja sedalaadi saateid, mis on haridusega seotud, Neid on tehtud. Miks mitte ka nendel teemadel, et just rahva harimise mõttes ja rohkem välja tuua, kuidas ekraaniaeg meid kõiki mõjutab. Kindlasti ka Jaan Aru on selle koha pealt teinud võrdlemisi tänuväärset tööd meedias.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma ütleksin, et see ettekanne oli isegi hirmutav, kui seda kõike kuulata ja kui mõelda selle tagajärgedele. 

Aga mind huvitab see individualistlikkuse pool või individualismi pool. Te seda mainisite. Äkki te saate seda rohkem avada, mis see mõju siis täpsemalt on? Kas siis on noorte hoiakutes midagi muutunud? Varem oldi rohkem nagu koos ja üheskoos ja teineteise eest ja nüüd mõeldakse enda peale või millest see tulnud on ja millist mõju ta täpsemalt avaldab? Äkki seda individualismi poolt palun saaksite avada?

Aitäh küsimuse eest! Siin ma viitasin sellele ICCS-i uuringule. Need instrumendid tegelikult ka selles uuringuraportis on osaliselt nähtavad ja kõik instrumendid on tegelikult ka kõigile kättesaadavad. Seal võib nagu vaadata, mis tüüpi küsimusi küsiti. 

Ühelt poolt ma ütlen kohe ära, et siin mõjust me rääkida ei saa. Sellepärast, et see konkreetne küsimustik oli suunatud noortele selle lähtepunktiga, et nad pidid ette kujutama oma elu kümne aasta pärast, eks ole, et kuidas nad seda näevad ja mida nad peavad oluliseks, et kümne aasta pärast, kus nad siis nii-öelda on. See võrdlusmoment, mis meil on, on siis varasemate voorudega. 2016 oli eelmine näiteks, 2009 ja siis 1999. See on see, kus meil tekib see võrdlusmoment ja me saame öelda, et on läinud individualistlikumaks. Sellepärast, et need on, nagu ma mainisin ka, sellised teemad, mis puudutavad just nimelt, ja see ei tähenda midagi halba või negatiivset jällegi, individualistlikud ja ühiskonnale suunatud, jälle üks ei peaks olema teist välistav. Aga kõik sellised, mis olid rohkem seotud tema enda huvidega, tõesti, reisida, näha maailma, saada õppimiskogemus välismaal, sellised teemad olid olulisemad kui näiteks sellised teemad, mis olid rohkem seotud kogukonna tasandiga või ka ühiskonna tasandiga. Näiteks seesama küsimus lapsevanemaks saamisest oli see, mis läheb sinna kategooriasse "mitteindividualistlik", kuna ühelt poolt on see loomulikult iga inimese isiklik valik ja vaba valik, aga teiselt poolt ta on ka, nagu ka täna me näeme, ühiskondlikult arutatav küsimus. Ma ei tea, kas ma nüüd vastasin.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Ma arvan, et siit kindlasti tasub ka kaasa võtta see, et kui sa oled erakond, kes seisab perede ja laste sünni eest, siis tasub oma tiktokkerid üle vaadata.

Aga minu küsimus on ka selle kohta, et kindlasti on, nagu te ise välja tõite, väärtuspõhiselt ka karjäär tulnud järjest primaarseks. Kui suur on tegelikult … Mida teie uuringud näitavad, kui tugev on meie tugisüsteem? Ehk ma toon välja, et meie vanaemad ja vanaisad elavad kaugel, võib-olla juba reisivad, käivad jätkuvalt tööl. Lasteaias, kui laps on nohune, tuleb ta ka kodu võtta ja peab temaga kodus olema, mis ka tähendab loomulikult karjäärile mingisugust lööki. Millised on need suhtumised meie tugisüsteemi ja kas seda annab kuidagi parandada?

Aitäh küsimuse eest! Siin seoses lapsevanemaks saamisega me ei vaadanud tugistruktuuride mõju, küll aga oli kodanikuhariduse uuringus sees ka lapsevanema osa, nii-öelda taustaankeet, mis mõnevõrra avas seda. Nii et meil oli võimalik vaadata ka seda, milline on pere mõju ja lapsevanema mõju teatud hoiakutele või väärtustele. Siin me nägime ka, see on kindlasti asi, kuhu võiks rohkem sisse vaadata ja väga hea oleks jätkuuringuid selle koha pealt teha, aga mõned aspektid sealt siiski välja tulid. Näiteks see, kuidas ikkagi kodus on, kas asjadest räägitakse, mis ühiskonnas toimub, või ei räägita. See väga palju mõjutab seda, kuivõrd laps on huvitatud ühiskonnaelus toimuvast ja kuivõrd head on tema teadmised sellest, mis on meie ühiskonnas praegu kitsaskohad või kohad, mille üle tasub arutleda. Nii et see koduse mõju osa tuli sealt sisse küll, aga pigem jah selles kontekstis, et näiteks, kas kodus ja kuivõrd ja mis allikatest lähtudes arutakse poliitilisi küsimus. Siis me vaatasime, kuivõrd need noored ise tunnevad huvi näiteks poliitiliste küsimuste vastu, mis meie ühiskonnas hetkel olulised on. Neid mõjusid vaatasime. Aga sündimusega – ei.

Kui me kiiresti teeme, siis jõuame ühe küsimuse veel käsitleda. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Samuti väga tänan! Ma küsin huumoriga, kas selle väärtusuuringu põhjal on selline tõenäoline tulevikustsenaarium, et Eesti tüdrukud moodustavad pere Soome või Rootsi ja Norra noormeestega, kes on neile väärtuseliselt lähedased, ja kuna hooletöökoormus on võrdsemalt jagatud, siis saavad nad rohkem lapsi. Eesti poisid leiavad endale kaaslase Poola ja Rumeenia tüdrukute seast. Aga poisid leiavad endale kaaslase Poola ja Rumeenia tüdrukute seast, kus hooletöö jagamine on pigem traditsiooniline, ja nende peres jääb laste arv keskmiselt väiksemaks.

Ühesõnaga, raske kommenteerida seda küsimust. Väga huvitav mõttekäik. Peab tunnistama, et ma ei ole ise selle peale tulnud. Aga ma tahaks loota, et siiski nüüd ühtegi riiklikku algatust ei tehta, et selles suunas liikuda. Pigem võiks mõelda selle peale, mida me teeme sotsiaalmeedias väga dominantsete soosõdadega, mis on narratiiv, mis istutatakse väga paljudele poistele väga noores eas pähe. Seda, kuidas säilitada lugu pidav ja normaalne suhtlus omavahel, kuidas olla n-ö ühel lehel asjades. Võib-olla riigi tasandil mõeldagi, kellele sellised narratiivid kasulikud on ja kas see võiks olla üks asi, mille suhtes me võiksime konsensuslikult midagi koos ette võtta ja unustada ära päevapoliitika ja erakondlikud piirid.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meie küsimusteks ja vastusteks ette nähtud aeg on läbi saanud. Me jätkame arutelu. Ma palun järgmise ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli lastepsühhiaatri, pereterapeudi ja laste psühhoanalüütilise psühhoterapeudi Anne Kleinbergi. Palun! Ja teil on aega kuni 20 minutit. Palun! 

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! 

Üks palve ka. Kas te saate natukene mikrofoni endale lähemale tõmmata? Siis me kuuleme paremini.

Absoluutselt! Aitäh! Ma mõtlesin sügisel väga palju selle peale, kus need lapsed siis jäävad. Ja jõudsin uuringuid lugedes selleni, et me oleme inimestena vanemluse väga kõrgele seadnud, see latt on meil väga kõrge. See ei ole mitte kõikidele jõukohane, see on jõukohane targematele ja paremini kindlustatud inimestele. Õnneks ütlevad uuringud seda, et see on asi, mida tasub sihtida, sest me oleme tervemad. Nii emad kui ka isad on vaimselt ja füüsiliselt tervemad, kui nad oma lastega tegelevad. See on juba põhimõtteliselt asi, mille pärast tuleb pingutada. 

Kuidas sünnib tark ja terve inimene? Siis, kui ta saab kasvada rahulikus turvalises peres, kus tal on tähelepanu, selline sisuline tähelepanu. See kiindumussuhe on võimalik mõlema vanemaga. Väga tihti arvatakse, et see on ainult ema pärusmaa. Ei ole. Väga paljud Eesti inimesed ei julge muretseda rohkem kui ühe lapse ja väga paljud ei julge muretseda kolme ja nelja last. Hästi suur trend on see, et elatakse üksinda ja väga palju on üksikvanemaid. Millegipärast oleme ka selles edetabelis esikohal. 

Me jõuame oma lastele muretseda kõikvõimalikud vajalikud asjad. Meie lapsed on majanduslikult, võiks isegi öelda, suhteliselt hästi varustatud. See tuleb ilmselt selle hinnaga, et meie laste vanemad teevad väga palju tööd, täiskohaga tööd. Jälle üks edetabel, kus eestlased on ennast sisse sättinud. Samas ütlevad suured uuringud seda, et kõik inimesed, vanemad tunnevad ennast halvasti, kui nad ei saa oma lastega koos olla. Eesti vanemad ütlevad, ligi üle 80%, et nad on piisavalt oma lastega koos. Nagu ei oleks siis põhjust muretseda, süda on nagu rahul. 

Me vaatame minu meelest viimased kümme aastat silma sellele, et noorukite suitsidaalsus ei vähene. Me ei ole alati edetabelis, aga väga tihti esikolmikus. Tõtt-öelda vaatame me ka järjest rohkem silma sellele, et meie noored inimesed teevad väga koledaid asju. Nad teevad seda üle maailma, aga üle maailma asjade eest me vastutada ei saa. Hästi oluline on, et me teadvustaksime seda, kuidas vägivald sünnib ja mis juhtub nende inimestega, kes kasvavad üles vägivalla keskel. Ehk nendel on hästi kõrge risk saada ise vägivaldseks lapsevanemaks, selliseks, kellel tõenäoliselt pereelus kõige paremini ei lähe, kellel laps ei kasva selleks terveks ja targaks, või ka see, et pere laguneb enneaegu, või mis kõige kurvem, see inimene on ise vaimselt haige. Need asjad on väga lihtsad, mis aastast aastasse uuringutes välja tulevad. Need on siin lihtsalt selleks, et me hoiaks silma peal, millises kohas või kelle keskel või mis oludes lapsed kasvada ei tohiks.

Nii hästi, kui vanemad ennast tunnevad, nii hästi tunnevad ennast ka lapsed. Ehk kui me tahame, et need vähesed lapsed, kes meil sünnivad, tõesti kasvaksid üles tervete ja tarkadena ja tahaksid ise ka lapsi saada, siis me peame väga seisma selle eest, et need vanemad, kes meil praegu on vanemad, tunneksid ennast hästi. Hästi oluline on isa roll selles. 

Isal on täpselt sama võimalus olla hästi arendav, toetav ja soe lapsevanem kui emal. Ja tegelikkuses ka need muudatused, mis isaks olemisega ajus või inimese kehas ja vaimus kaasas käivad, on täiesti kuvatavad ja uuritavad. Tegelikkuses on isa täpselt samasugune hea hooldaja kui ema. Lihtsalt, kas ta on selle rolli enda jaoks võtnud, tuvastanud, peab ta seda auväärseks, see on teine küsimus. Jälle, isa on tervem, kui ta oma lastega tegeleb. Sellel isal, kes oma lapsega tegeleb, on targad ja hästi arenenud lapsed, ja mitte ainult lugemises ja matemaatikas, vaid ka emotsionaalselt intelligentsed – sellised, kes teevad tarku valikuid teiste inimeste huvisid silmas pidades.

Mida varem isa on oma lapse kasvatamisse kaasatud, seda paremini läheb nii isal kui lapsel. Tegelikkuses on hästi oluline, mis juhtub alguses või mis juhtub enne seda, kui sellest noorest mehest üldse saab isa. Kui ta näeb ees võimalikku stressi ja näeb, et see kõik saab olema väga keeruline selles keskkonnas, kus temal seda isa rolli on väga keeruline täita, siis ta võib seda ka mitte ette võtta või ta võtab selle ette ja tegelikkuses tunneb ennast väga halvasti ega suuda sellega väga kaugele minna. Ehk kui vanemad on depressiivsed ja ärevad, siis ütlevad uuringud üsna üheselt, et nad ei suuda oma lapsi nii hästi kasvatada, kui see oleks lapse arenguks vajalik. Ehk just soojus, enesetõhusus, enesetõhusus vanemana – kui hästi ma suudan teda suunata, toetada ja kas või sellesama interneti uppumise kõrvalt ta sealt välja tuua. Oskan olla selline kaaslane eluteel, kes toob oma lapse mõistlikule rajale. 

Ärevusega on samamoodi. Üldse öeldakse seda, et kui isad on lastega rohkem, siis lapsed on vähem ärevamad, kasvavad üles julged, maailma avastavad ja ettevõtlikud inimesed, nii tüdrukud kui poisid. Tegelikkuses on hästi oluline, et isa oleks rahuliku ja toimetulevana oma lapse kõrvale.

Mida räägitakse väga vähe, on see, et ka mehed kogevad raseduse ja sünnituse järgset depressiooni. Kõlab koomiliselt, aga uuringud ütlevad väga veenvalt, et tegelikkuses iga kümnes isa kogeb seda. Siit algab jälle selline suhete nõiamäng, et kui üks vanem on depressiivne või mõlemad on suisa depressiivsed, siis nad ei suuda oma lapse eest nii hoolitseda, kuidas see lapse arengule kõige parem oleks. Või ka see kole kogemus viib sinnamaani, et nad ei taha enam ise koos elada. Võib juhtuda, et nad leiavad uue partneri ja saavad selle teise, kolmanda ja neljanda lapse, aga võib ka juhtuda, et kasvavad üles inimesed, kellel on hästi negatiivne kogemus vanemlusest, ja see ring katkeb. 

Hästi oluline on tegeleda sellega, mida tunnevad esmakordselt isaks saavad inimesed, kuidas teda toetatakse sellel teel ja kuidas ta saab ühendada selles perioodis oma töö ja vanemaks olemise rollid ning kuidas ta saab oma hirmudele õigel ajal toetust, ületada see tunne, et ma olen ebapiisav, ebaõnnestunud. Taas kord, kas ma tahan seda pärast korrata, kas ma tahan sellega veel tegeleda, kas ma jään selle pere juurde. 

Suured uuringud ütlevad seda, et isad väga tahavad olla isad, tahavad, et neid rohkem praktiliselt ette valmistatakse ja kaasatakse kõikidel hetkedel. Võib-olla on ka oluline isadele suunatud info, et mehel oleks seda lihtsam vastu võtta. Muidu võib juhtuda seda, et nad leiavad põhjuseid, miks selle keeruka või hirmu tekitava teema juurest eemalduda.

Põhjamaade isadel läheb selles vallas hästi, sest neil on lihtsam töö- ja pereelu ühendada. Nad on ülimalt enesekindlad selle koha pealt, kui head isad nad on ja kui palju nad oma lapsega aega veedavad. Tegelikkuses on hästi oluline, et isale sihitud vanemapuhkus oleks olemas ja isa saaks selle sujuvalt ette võtta. Aga ikkagi ka Põhjamaades, kui on majanduslikult ebakindel olukord, siis see mõjutab kindlasti seda, et isa on vanemapuhkusel.

Kui pered lagunevad, mis siis juhtub? Hästi oluline on siin meeles pidada, et see kindlasti on negatiivse mõjuga lapsele ja nendele inimestele, kes selle väga kurva loo üle elavad. Aga kui pered uuesti moodustuvad, tekivad mingisugused muud vormid, või nad on juba algusest saadik olnud alternatiivsed sellisele klassikalisele me-oleme-bioloogilised-vanemad-igavesti-koos-mudelile, siis see ei tähenda halba. Oluline on komplementaarsus. Need rollid võivad olla väga erineval moel täidetud ja on oluline, et nad on tasakaalukalt täidetud. Ja need inimesed ei pea alati olema üks ja sama algusest lõpuni. Oluline on toetada neid üleminekuid. Kui tekivad uued perekonnad või kui vanemad on lahutusprotsessis, siis nad saavad sellel ajal tuge. 

Selliseid ilusaid perepilte, kus ema ja isa on mitme lapsega koos, on väga paljude perede albumites. Väga paljudel seda õnne ei ole. Hästi oluline on meeles pidada seda, et lapsed ei sünni lihtsalt kuskile numbrite keskele või tabelitesse, vaid nad sünnivad ikkagi inimestele ja inimeste keskele. Hästi oluline on, kuidas need inimesed, kes lapsevanemaks saavad, ennast tunnevad. Kas nad ise on ennast lapsena turvaliselt tundnud? Kas nad suudavad anda sooja, head ja tarka tähelepanu oma lapsele, ja loodetavasti mitmetele lastele? Kas nad ise elavad turvalises elus või ka kooselus? See on ka hästi oluline. Iga hinna eest ei pea koos elama, olulisem on see, et vanem on vaimselt terve ja suudab olla heas kontaktis oma lapsega. 

Vanema vaimne tervis on ääretult oluline, aga ka enesekindlus vanema rollis: kuidas ta teab, kuidas ta oskab, kuidas ta usaldab iseennast. Kõikidel tõepoolest ei ole seda head stardikapitali, kus ta on kasvanud peres, kus rollimudelid on olemas, vaid ta peab alustama täiesti tühjalt kohalt.

Hästi oluline inimeseks olemise juures on olla emotsionaalselt toetatud ja ka sotsiaalselt toetatud. See, mida ühiskond arvab sinu rollist ja mida ühiskond arvab isa rollist, on ääretult tähtis. Nendes ühiskondades, kus isa hooldajana, isa lapsevanemana on väärtustatud, on meeste jaoks seda palju lihtsam teha. Seal ei ole nii palju küsimusi selle koha pealt, kas hakata isaks või jääda isaks. Ehk kui isa on vanema rollis kindel, siis ta valib selle rolli ja jätkab sellega. Tänapäeval me oleme selles hetkes, et isa roll ei ole enam ainult leivateenija rollis olla. Isa on hoidja ja kasvatajana hästi väärtuslik ja seda me ei tohiks maha mängida. 

Kõik sekkumised, mis on suunatud positiivsele vanemlusele, kaasvanemlusele, isa ja lapse suhtele, paarinõustamisele ja perenõustamisele, on alati hästi tähtsad ja need ei tohi ajas katkeda ehk ei tohi olla nii, et ühel aastal mul veab, ma saan seda tuge, teisel mitte. Vanemate vaimne tervis, töö- ja pereaja paindlik ühendamine ning perede majanduslik toimetulek ja sotsiaalne tugi – see tegelikult jookseb samamoodi kõikidest nendest uuringutest välja. Aga isegi võib-olla kaalukam on see, kuidas me hindame vanemat, vanemlust, peret – peret, kes julgeb lapsi jätkuvalt saada. Nii, nüüd on valmis.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Hea ettekandja, suur tänu selle ettekande eest! Te tõite esile väga palju erinevaid probleeme. Kui te peaksite ütlema, mis on see kõige olulisem või kuidas neid teemasid järjestada isaduse või vanemluse rolli osas, siis oleks hea. 

Siis te kusagil ettekandes viitasite meestele, kes ja kuidas räägib ja kuidas mehi ette valmistada isaduse rolliks. Ma mõtlen sellele, et isaduse roll ei ole ajas päris ühesugune. Mul on ka mitmeid lapsi ja kui mulle tundub, et ma väikestega saan paremini hakkama ja olen suhteliselt hea, siis teismelistega ma feilin palju tihedamalt. Selles mõttes on see isaduse roll ajas muutuv ja väga eriline. Ega keegi selleks kunagi ette pole valmistunud. Küll tõesti, mindki isa kasvatas, aga omapead tuleb ikka kuidagi ka elada, ise läbi elada. Kas on mingeid tarkusi, kuidas paremini läbi saada?

Aitäh põneva küsimuse eest! Seesama teema, mis siit eelmisest ettekandest läbi põikas. Juba see, millisena meil poisid üles kasvavad, millised on need väärtushinnangud, mida nad näevad ja kogevad ja millega nad tahavad samastuda. Kui nad näevad isa Priitu ja näevad, et ta on nii lahe mees, tal on minu jaoks aega, tal on minu jaoks tähelepanu, siis ma tahan ka tema väärtushinnangutega samastuda. Kui isa Priidul on vajaka teadmistest selle koha pealt, et mida teismelisega teistmoodi teha, siis oleks õudselt hea, kui isa saaks õigel ajal nõustamist, vanemaharidust. Sest teismelistega toimetulek on tõesti paras peavalu mõnikord, enamikul on. Kui palju on paras ja mida mitte teha ja mida on just vaja teha?

Nii et selline just nimelt elukaarepõhine ja kättesaadav vanemaharidus, aga on ka väga oluline, milline on meie väärtuskasvatus, mida me tõepoolest ühiskonnas toetame, mida me toome välja ja mida just mehed, aga ka tegelikkuses emad oma poegade kasvatajana ise hoiavad üleval. Mis on need asjad, mille eest me meest austame, mis on need asjad, mille eest me isa austame? Need ei ole mitte niimoodi ainult pühapäevadel või pidupäevadel läbi vilksatavad, vaid see on pidev väärtuskasvatus.

Tanel Kiik, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja, tänan põhjaliku sissevaate eest! Sa üsna palju kõnelesid just meestest ja isadest ja sellest on ka minu küsimus kantud. Kui mõelda korra eelmiste ettekannete puhul välja toodud lõhedele, siis paljuski ma saan öelda, et väärtushinnangute puhul on need noorte puhul üha rohkem nagu soolised, aga kuidas need on isa rolli osas? Kas pigem me näeme, et need arusaamad erinevadki just nimelt naiste ja meeste vahel ehk soolises vaates, või on see tegelikult põlvkondlik ehk east tulenev või hoopiski rahvusest või mingist kolmandast kriteeriumist? Kui me tahame liikuda – ja ma usun, et me tahame, ka mina tahan – põhjamaise ühiskonna suunas, mida sa ka kirjeldasid ja välja tõid, siis mis meil sellest kõige rohkem puudu jääb. Kas see on sooline lõhe, vanuseline lõhe, rahvuseline lõhe või hoopis mingid muud kriteeriumid, mis välja tulevad, kui vaadata natuke sisse andmetesse?

Ma ei oska väga hästi kommenteerida rahvuselist lõhet. Selleks minu eriala mulle väga suuri eeliseid ei anna. Aga kõik, mis puudutab poiste kasvamist Eestis, seda, kuidas poiss Eesti haridussüsteemis tegelikult kukub väga varakult, komistab iseenda otsa, kuidas ta ei sobitu sellesse ülitublide tüdrukute kordeballetti – kõik need asjad on need kohad, kus me magame maha mehe enesehinnangu. Seal ta jääb kannatama hariduses ja ühel päeval ei ole ta kõlbulik partner oma kõrgharitud naisele. 

Nii et ma arvan, et üks koht, kus me peaksime väga tõsiselt otsa vaatama, on see, kuidas meie poisid tunnevad ennast koolis. See, mis toimub 8-aastase poisiga, ennustab väga hästi seda, milline mees ta tulevikus on. Kui ta sellel ajal tunneb, et ta on kehv ja juba siis on depressiivne, siis ta on tõenäoliselt tulevikus depressiivne mees, kellel on väga suur alkoholi kuritarvitamise risk. Ta ei ole enam kõige ahvatlevam partner, rääkimata sellest, et ta isana suudaks oma impulssepiisavalt kontrollida ja olla turvaline mees oma perekonnas. Nii et ma arvan, et poiste haridusse peaks väga vaatama sisse.

Urve Tiidus, palun! 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Anne Kleinberg! Väga hea teema on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon siia päevakorda toonud! Meie ees on kolm teaduskraadiga naist, kes nendel teemadel räägivad. Kuna siin on küsimus, kus on isa, siis ma küsin teie käest infot, kas selles valdkonnas on ka mehed teadustöid kaitsnud.

Maailmas kindlasti. Kui rahvusvahelist kirjandust lugeda, siis absoluutselt on esindatud mõlemast soost teadlased. Eesti teadust ma ei oska nii hästi kommenteerida. Meil ei ole üldse kombeks vaimset tervist väga palju uurida. Aga tegelikkuses, kui ma mõtlen, siis Ken Konstabel on ilmselgelt mehena väga säravat tööd meil teinud. Nii et on ikka. Aga tervikuna selleks, et meil mehed tuleksid teadusesse – jälle seesama, mida ma Tanelile ütlesin –, neid tuleb teistmoodi õpetada. See nende loov mõte, see äge mittekandiline viis probleeme lahendada, mis teadlasele on väga äge platvorm – selle peaks säilitama põhikoolis, et nad ei kukuks välja haridusest. Siis me saame ka neid uue mõttega meesteadlasi.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! Tõepoolest, teie teema on huvitav: kus on isad? Alati, kui ühiskonnas see debatt läheb lahti, siis mina isana tunnen ennast kuidagi ebameeldivalt, sellepärast et isasid on väga erinevaid, aga tihtipeale läheb see sellise löögi peale, et isad on ikka natukene pahad ja ikka ei panusta piisavalt ja on sellised, nagu nad on, kandilised ja ruudulised. Ma ise nagu tunnen, et ma ikkagi nagu panustan ja teen. Ma ei tahaks, et see ühiskonna arusaam oleks, et isad on kõik sellised, kuidagi pahad või nurgelised. 

Ma küsingi võib-olla seda, kuidas te nagu näete ühiskonnas seda narratiivi, seda paradigmat, kuidas me tegelikult isadest räägime. Ja kas see, kuidas me räägime, tegelikult toetab neid eesmärke, mida me soovime saavutada, või see natukene nagu hirmutab ka?

Minu patsientidest tavaliselt kõige innukamad on need vanemad, nii isad kui emad, kes on sellised ülitublid ja võtavad hästi palju vastutust. Tavaliselt nad tunnevad ennast ka kõige rohkem süüdi. Korralikel inimestel on see häda, et nad tahavad olla üleliia korralikud. Ehk me ei normaliseeri väga seda või ei räägi väga palju sellest, mis on normaalne vanemlikkus või normaalne isadus või piisavalt hea vanemlus. Just seesama, millega ma alustasin, et korralikud, tublid, hästi haritud inimesed sihivad nagu nii üle võlli lakke, et nad on pehmelt öeldes stressi kätte suremas oma topeltrollides või kolmekordsetes rollides. Loevad oma laste unejutud ka ära enne ööd, aga tegelikkuses on hullult väsinud. Aga meil on häda nende inimestega, jälle ma võin tulla nende koolis mahamängitud poiste juurde, aga ka tüdrukute juurde, keda me võib-olla ei oska õigel ajal niimoodi puudutada, et ta tunneks püüdu, soovi saada emotsionaalselt intelligentsemaks, oskaks lahendada oma probleeme, ei valiks kehvasid sõpru ja nii edasi. Me peame oma noorte enesehinnanguga tegelema, nende noortega, kelle vanemad ei ole andnud neile head mudelit, kuidas olla isa, ja kes üldse ei oska arvata, mida ta laps tegelikult vajab. Nendega on meil vaja tegeleda, mitte korralike Riigikogu liikmetega, kes tunnevad süümepiinu isaduse üle. (Naer saalis.)

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud doktor Anne Kleinberg! Väga suur tänu selle väga hea ettekande eest! Tõesti, ka sotsiaaldemokraatlikule fraktsioonile aitäh selle teema tõstatamise eest! 

Mind huvitab see väärtuste küsimus. Mulle tundub, et mitmest ettekandest tuleb tegelikult välja, teie omast samamoodi, et võib-olla meil on selline väärtuste konflikt, kus vanemad ühelt poolt näiteks proovivad tagada väga head materiaalset hakkamasaamist, selle asemel et leida aega laste kuulamiseks, olla nendega koos. See lihtsalt koosolemine ei ole ju see, vaid küsimus ongi just nimelt selles, kuivõrd nad kuulevad ja kuulavad, mida lapsed räägivad. Just selles teismelise eas tuleb välja, et nad tegelikult ei kuule, vaid räägivad, kamandavad sageli. Võrdleme seda näiteks ChatGPT-ga, kes kiidab last väga takka ja annab talle julgust edasi minna. See lõhe tegelikult läheb järjest suuremaks. 

Aga ma tahtsin küsida selle kohta, et te rääkisite siin nendest vägivaldsetest asjadest, mis kahjustavad ja mõjutavad. Kas te olete vaadanud mitte ainult seda vägivalda, vaid ka meelemürkide tarvitamist, joomist perekonda lõhkuva tegurina ja tegelikult ka seksuaalkäitumise mõju lastesaamisele? Ma ei jõudnud eelmise ettekandja käest küsida, seda mõtet siia õhku visates. Tartu Ülikooli naistearstide uuring näitab, et ootused seksuaalkäitumisel …

Teie aeg!

… on tüdrukutel täiesti teised kui poistel. Kas see võiks olla midagi, mida nende uuringute juures vaadata, et tegelikult aru saada, miks meil on raskusi nii lastesaamisega …

Aitäh!

… kui ka tegelikult pere kooshoidmisega. Ma kohe lõpetan! Teie ettekandest tuleb ju välja, et küll abiellutakse ja saadakse lapsi, aga koos nad ikka ei püsi.

Meil on ju ka uuringuid, mulle ei tule praegu hästi meelde, aga ma arvan, et see on justiitsministeeriumi poolt veetud. Meie poiste arusaamine sellest, mis on "ei", on ajale kõvasti jalgu jäänud. Seal on hädas nii eesti kui ka vene keeles kõnelevad noored. Muidugi on see osa sellest. See on tegelikult kõik see, mida vägivaldsest perest inimene rollimudelina ja väärtushinnangutena kaasa saab. Inimene otsib endale sellise partneri, kellega tal on sarnane taust. Suur tõenäosus on, et kokku saavad kaks vägivalda, hülgamist ja ebapiisavat järelevalvet kogenud noort inimest, kes saavad ilma igasuguse vanemaks ettevalmistuseta lapse, kes omakorda läheb sellele ringile. Neid ringe on meil muidugi vaja katkestada. Mida varem me ikkagi toetame noori peresid, et nad ei tunneks ennast abituna ja et nad saaksid näiteks oma keerulises paarisuhteolukorras piisavalt tuge, seda suurem on tõenäosus, et nendest kasvab uus põlvkond vanemaid, kes teevad suure nihke ära.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tänan ka mina omalt poolt väga huvitava ettekande eest ja mitmele olulisele probleemile viitamise eest! Aga minul on küsimus lähtuvalt teie professioonist, just sellest vaatest, et me saime väga selgelt aru, et poiss ja tüdruk ongi mõnevõrra erineva käitumismustriga, mõnevõrra erineva arengukiirusega. Kas te olete kokku puutunud ka selles vaates või on teil mingeid ideid, et meie koolisüsteem ei arvesta seda piisavalt, meie huvihariduse ülesehitus ei arvesta seda piisavalt, et ikkagi ühes klassis on 12-, 13- ja 14-aastased poisid ja tüdrukud, kes tegelikult juba oma olemuselt ja käitumuselt on väga erinevas arengufaasis? Kas näiteks haridussüsteemis võiks midagi ümber vaadata, et seda lõhet vähendada?

Nagu ma ütlesin, seda hoiakut poiste esmapilgul sellise justkui metsikuma oleku suhtes me tegelikult muidugi ka kasvatusega ise kultiveerime. Meil on jätkuvalt hinnas selline metsik ja vaba mees. Lihtsalt kui see kombineerub selles puberteedivanuses, siis see võib olla õpetajatele väga raskesti välja kannatatav. Aga tervikuna, kuidas me austame inimeste omapära ja iseärasusi, sellist omapeaga mõtlemist, see on hästi oluline. 

Teisalt jällegi meil koolides õpetajad kannatavad selle käes, et lastel puuduvad üldse piirid. See on nagu mitme külje pealt suunamine, kuidas meie vanemad oma lapsi kasvatavad, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud. Me oleme jõudnud ikkagi sellesse aega, kus liiga palju on lubatud. Meie loomupärane inimlik impulsiivsus, mis on liigina omane kuni neljanda eluaastani, on päris kõrge ja päris paljudel korrigeerimata. Meil on lapsed kasvatamata jätnud. 

Mõlemat pidi. Kui poiss on koolis, siis temal on teine stiil kui sellise korraliku täislausetega vastava, raporteeriva tüdruku stiil. Ka tema viisi me austame, et tõesti mehelikkust austada. Kui me tahame, et nad meil on sellised tugevad, julged ja metsikud, mis mingis mõttes on täiesti okei, siis me peame seda ka suutma austada. Aga metsikus ei tähenda seda, et inimene võib kõike teha, et ta võib minna teise inimese elu kallale või ta võib teisi alahinnata või halvasti käituda. 

Ma ikkagi ütleksin, et laste kasvatamine on hästi oluline teema. Me oleme selle riigi ülesehitamise ja raha teenimisega kohutavalt palju rabelenud, aga väärtushinnangute ja emotsionaalse kasvatuse teema on meil jäänud kõvasti ajale jalgu. Me peame sellega nüüd kuidagi järje peale saama. Raha on juba omajagu teenitud, aga hinged on vaja üles kasvatada natuke teisel moel.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Nii nagu sotsiaalmeedia noortele keelustamise või nutiseadmete kasutuse piiramise kohta ei ole meil veel väga palju tõendust, sest neid meetmeid on rakendatud nii lühikest aega. Samamoodi on väga keeruline Maarja Tinni ettekandes kirjeldatud manusfääri mõju hinnata, mis saab nendest noortest 50 või 15 aasta pärast. Aga sellest lähtudes küsin ma teie käest üldisemalt hoiakute ja väärtuste muutumise kohta elu jooksul. Näiteks minu meelest mina keskkoolis kirjutasin kirjandeid selle kohta, kuidas kanep ja prostitutsioon tuleks legaliseerida. Paar aastat hiljem lugesin rohkem, olin absoluutselt vastupidisel seisukohal ja olen nendel seisukohtadel seni. Mil määral noorukieas väljendatud käitumised, hoiakud vanuse kasvades muutuvad iseenesest või on seal vaja teatud keskkonda või tõenduspõhiseid sekkumisi, et see juhtuks?

Inimese ajus tõepoolest otsmikusagar areneb meil kõige viimasena välja. See on meie n-ö pardakompuutri selle koha pealt, mida teha ja mida mitte teha, kuidas teha arukaid valikuid ja oma esimesi reaktsioone kontrollida. See areneb välja 25. ja 27. eluaastaks, siis on parimad pidurid ning tarkus ja tunnete tasakaal. Ajal, kui see nii ei ole, piisab normaalses olukorras vanemast, kes oma last ühelt poolt piirab, kuid teiselt poolt aitab tal kogu aeg mõtestada oma väärtushinnanguid, mitte neid vaidlustades, tühistades, vaid kuulates ja andes targalt võimalusi ka teisteks alternatiivideks.

Kui kanepi tarbimine tundub ikka nii kohutavalt äge, siis tuleb ka piir panna. Me ei pea inimese mõtteid kogu aeg tsenseerima, aga me peame kõrval olema. Aga kõikidel lastel ei ole neid vanemaid. Väga paljude lastevanemate enda väärtushinnangud on küsitavad ega aita lapsel häid valikuid teha. Nii et nende jaoks, kellel on asjad käest ära, on vaja ravi ja rohkem kasvatust. Nende jaoks, kellel ei ole, on pigem see, et vanemal peab olema turvaline, kindel tunne, et ta saab hakkama sellega. Kui tal on kõhe, saab nõu küsida, aga põhimõtteliselt inimese kasvatamine ei ole mingi kosmiline Maa-väline tegevus, see on meile kõikidele teoorias vähemalt jõukohane. Mõnede elukogemus on lihtsalt nii palju halvem, et neil ei ole head ettevalmistust.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Te tõite enne nagu hästi siin välja, et inimese väärtushinnangute kujunemisel on tähtis see, milline ta on kaheksa-aastasena või noorena. Noore, ütleme, lapse kasvatamisel loomulikult isa roll on ju hästi oluline. Aga siin hakkavad mõjuma ka isa enda väärtushinnangud, milline ta on. Teiselt poolt, mida siis ühiskond saab pakkuda või pakub, on nõustamine, ütleme, lapse kasvatamisel. Aga tihtipeale probleemkohaks on see, et vastavalt isa väärtushinnangutele ja sealt kujunevatele lapse väärtushinnangutele see nõustamine ei sobi nagu sihukese toimetuleku sisse. Siin ongi see konflikt, et kuidas siis jõuda selliste nõustamisteni. Kuidas te näete, kuidas sellist konflikti ületada, et see nõustamine, ükskõik kui hea ta on, jõuaks üldse inimese või selle pereni?

Tegelikult on hästi oluline see, mis juhtub esimese aasta ja esimese kolme aasta jooksul. Noore pere toetamine, et isa esiteks oleks seal oma isarollis, ema oleks oma emarollis, kumbki ei oleks haiged, näiteks depressiivsed. Ehk nad tegelikult saaks oma lapsega tegeleda ja anda talle seda. See on kõige kaalukam koht, kus me inimese arengu võime maha mängida ja hiljem me teeme ainult mingisuguseid kontrolle. Teismelisena neid kasvatama hakates me enam ei kasvata neid, vaid me saame panna piire. Nad on kas väga suurte käitumishäiretega, me paneme juba füüsilisi piire, ja me saame teha sellist pinnakobestamist.

Siin tuleb hästi meeles pidada, et kõik, mida me teeme noore pere ja väikeste laste ja vanemate heaks, see on nagu väga väärtuslik. Isa käitumine on hästi oluline. Ehk see, mida ta räägib või see, mida ta on õppinud kuskil, see ei olegi nii oluline, vaid see, kuidas ta käitub, kuidas ta oma eeskujuga näitab. Lapsed saavad väga hästi aru, kui me valetame ja kui me tegelikkuses oleme ise teiste põhimõtetega. Aga see, kuidas me teeme otsuseid, kuidas me oleme stabiilsed, kuidas me oleme püsivalt selle perekonna juures, kõikide nende probleemide lahendamise juures – inimese elu on ikkagi probleemidega, seal on igasuguseid hetki –, see annab lapsele selle mudeli, kuidas elus hakkama saada, kuidas viisakalt lahendada asju. Siin on vaja sul pidevalt näha seda, kuidas su isa seda teeb. Mida paremas vormis su isa on, mida varem sa oled seda nägema hakanud, seda paremini teil kõigil läheb.

Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimees! Hea ettekandja! See noorte üha erinevaks minev väärtusruum muidugi teeb väga murelikuks. Kuidas nad siis kokku saavad? Ja mu küsimus on selles mõttes lihtne. Kas teile ei tundu, et kogu see sotsiaalne konstruktsioon sellest manosfäärist lõhub noortel võimalust kokku saada veel ehk see võimendab seda? Noored mehed ongi trotsi täis. Ja kui neile hakata väga ette kirjutama, mida nad võivad teha ja mida ei või, siis nad hakkavad veel rohkem mässama. 

Ja teine küsimus. Te ütlete siin, et meediaruumi on vaja, mis ei normaliseeri soolist vastandumist. Mina olen väga meediavabaduse poolt. Kuidas me ajakirjandusele kirjutame ette, mida nad peavad ütlema või ei pea ütlema? Niisugused kaks lihtsat küsimust, palun.

Nii teismeline on trotslik kui ka minu meelest eestlane on oma identiteedi väga palju vastandumisele ja jonnile üles ehitanud. Ilmselt see pime orjaaeg mõjutas meid. Teismelisele kindlasti, kui sa millegi ära keelad, mõjub see väga ahvatlevalt, ja tugevad värvid ja tugevad stereotüübid, rollijoonised. Kui vanasti olid need rokkstaarid, kes olid rollimudeliks, siis tänapäeval võivad need olla ISIS-e terroristid või mis iganes sellest rubriigist. Noh, nad otsivad mudeleid. Küsimus on rohkem selles, et kui nad jõuavad selle mudelini – see tundub talle tõesti ahvatlev, sest talle meeldib kõik, mis on äge, keelatud ja jõuline –, siis kas tal on keegi, kes tal kõrval aitab piire hoida ja teda tasakaalustada ja kas teda on ka varasemalt ja praegu nii palju kasvatatud, et tal on olemas selline maatriks, mille järgi testida, kas tal on teisi valikuid ka peas. Ehk see ema-isa hääl tema sees – kas see on tal teekonnal kaasas ja ta suudab õigel hetkel ennast pidurdada või ta teeb selle saatusliku valiku? Ja meedia kontrollimisega on sama. Kõik, mida üleliia kontrollitakse, kipub minema põranda alla, salakaubaks, ja jälle väga ahvatlev. 

Nii et tasakaalud peavad olema ja kogu aeg ka sellised tasakaalustavad sõnumid teiste võimaluste ja sulle kasulike, tervislikumate võimaluste kohta, aga ka sellises kastmes, mis kõnetab seda sihtgruppi. Meil on väga suured põlvkondadevahelised erinevused, mis on loomulik. Mind enam ei kõneta kõik need asjad, mis kõnetavad noori, ja nii edasi. Siin ongi hästi oluline, kes on need eestkõnelejad ja kui tasakaalukalt nad oma väärtusi avalikkusesse toovad.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meie küsimusteks ja vastusteks etteantud aeg on läbi saanud. Suur tänu teile! Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! Algatuseks olgu öeldud, et põhimõtteliselt on tänuväärne, et see teema on siin saalis tõstatatud, sellepärast et tegu on äärmiselt tõsise probleemiga, mis on saanud probleemi tõsidust silmast pidades kaugelt liiga vähe tähelepanu. Nii et iga püüdlus sellele tähelepanu juhtida on toetusväärne.  

Rahvastikukriis on ju tõepoolest vaieldamatult äärmiselt tõsine. Seis on väga sünge, nagu siin nägime ka esimeses ettekandes esiletoodud numbritest. Pidevalt näeme uusi uudiseid selle kohta, kuidas sündide arv on saavutanud rekordmadala taseme ja kuidas ka sündimusnäitajad saavutavad üha uuesti ja uuesti rekordmadalaid tasemeid. Sündide arv teatavasti on kukkunud juba alla või kukub sel aastal alla 9000 piiri ja sündimuskordaja on kukkunud 1,18-le, mis on juba üsna lähedal sellele piirile, kus me võime öelda, et see on kaks korda madalam kui rahvastiku taastootmiseks tarvis. Suure tõenäosusega sel aastal ta allapoole seda 50% piiri juba langebki. Nii et ei ole ilmselt liialdus öelda, et seis on katastroofiline. Ja tekib küsimus, kellele me üleüldse seda riiki ja maad siis säilitame, ka kõikvõimalikke muid kulutusi tehes, ennekõike kaitsekulutusi tehes, kui meie enda rahvas, keel ja kultuur hääbuvad.  

Põhiseadus sätestab mitmed väga olulised põhimõtted ja ideaalid, mis on paraku kas täiesti ära unustatud või selles mõttes jäetud ilma kohase tähelepanuta. Me teame, et põhiseadus §-s 27 ütleb, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Perekonda tuleks käsitleda rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena, alusinstitutsioonina. Ometi me teame ju kõik, et seda tegelikult ei tehta. Perekonnale ei pöörata kaugeltki sellist tähelepanu, nagu ta vääriks, tulenevalt asjaolust, et just perekonnale tuginedes on rahval lootust püsima jääda. 

Samamoodi on ära unustatud põhiseaduse § 28 lõikes 4 sätestatud printsiip, et paljulapselised perekonnad on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Me ei näe juba mitmeid aastaid mitte mingisugust sellist poliitikat, millest nähtuks, et nendest ideaalidest juhindutaks. Vastupidi, reaalsus on ju see, et meil on valitsus, mis mitte ainult ei juhindu nendest ideaalidest, vaid mis töötab nendele otseselt vastu. 

Kogu lugupidamise juures tuleb öelda, et ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond ise on olnud osaks sellest valitsusest, mis on viinud ellu perekonnavaenulikku programmi. Terviklikku ülevaadet ma ei jõua siin praegusel hetkel anda, aga noh, meenutame natukene. 

Kohe peale ametisse asumist uue valitsuskoalitsiooni poolt asuti siis väärastama abielu tähendust. See oli üks esimesi asju, mis te ette võtsite. Te kirjutasite ümber selle, mida põhimõtteliselt üleüldse Eestis peetakse abieluks. See on väga selge rünnak abielu ja perekonna ideaalide vastu, sellepärast et see uus kontseptsioon ei ole kooskõlas inimloomusega ega sellega, mida perekond ja abielu endast inimloomusest tulenevalt üleüldse tähendavad.  

Samuti, kohe ühe esimese asjana te läksite paljulapseliste perekondade toetuste kallale. Just eelmises Riigikogu koosseisus sai neid toetusi tõstetud, teie ühe esimese asjana langetasite paljulapseliste perekondade toetust.  

Edasi, kaotasite ära tulumaksuvabastuse abikaasa ja laste pealt. Väga tõsine hoop perekondadele ja nende majanduslikule heaolule. Kaldusite kõrvale sellest printsiibist, et tegelikult peaks perekonda käsitlema majandusüksusena ja arvestama ka abikaasat ja lapsi tulumaksuvabastust väärivate subjektidena.  

Edasi, piirasite emade ravikindlustust, koduste emade ravikindlustust, mis on järjekordne samm vales suunas. Toetasite maksutõususid, kaasa arvatud käibemaksu tõusu, mida te nüüd nii kangesti üritate tagasi pöörata toiduainete käibemaksu langetamise näol. Ka toetasite tulumaksu tõusu, eks, ja olete olnud vastu pornograafia kättesaadavuse piiramisele lastele. Jah, see on väga oluline samm, mida te ei toetanud. Samamoodi toetasite automaksu kehtestamist sellisel viisil, mis tabas eriti valusalt perekondi, paljulapselisi perekondi. Ja nimekirja võiks jätkata. 

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Nii et meil on selgelt perekonnavaenulik valitsus ja sotsid ei ole sellest vastutusest kaugeltki vabastatud. 

Nüüd edasi. Minu hinnangul peaksime väga tõsiselt mõtlema selle peale, kuhu me panuseid paneme ühiskonnana. Reaalsus on see, et me elame juba pikemat aega selgelt üle oma võimete, kulutame rohkem, kui meil on ressursse, ja oleme ka prioriteedid asetanud täiesti valesti. Me panustame tohutult palju niinimetatud rohepöördesse, panustame väga palju Rail Balticu väljaehitamisse ja kõige rohkem panustame sõjandusse. Aga ei ole mitte mingit võrreldavatki pingutust näha selleks, et parandada demograafilist olukorda, ennekõike seonduvalt sündimusega, luua eeldusi selleks, et sündimus võiks Eestis oluliselt tõusta. 

Ma arvan, et need panused on tehtud valesti. Prioriteete on valesti hinnatud, ohtude tõsidust on valesti hinnatud. Mina arvan, et rahvastikukriis on palju ohtlikum kui kogu see asi, mida julgeolekuohuna käsitletakse. 

Veel kord, me võime ükskõik kui palju raha matta sõjandusse, aga kui meie enda rahvas hääbub, siis mis sellest pikemas perspektiivis kasu on? Ei oska mina vastata sellele küsimusele. 

Lahenduseks seejuures ei ole minu hinnangul opereerimine olemasolevates ideoloogilistes ja poliitilistes raamides. Tänagi oleme siin minu meelest kaugelt liiga palju kuulnud seda, kuidas meestes on probleem, isades on probleem, poistes on probleem. Eks ole, see on selline tüüpiline feministlikust taustast lähtuv hoiak, mis tegelikult ise võimendab seda vastandust meeste ja naiste vahel. Kuigi on kõlanud ka sõnum, et mehi ja naisi ei tohiks vastandada, siis minu meelest selline kandev narratiiv täna siin on olnud just nimelt selline, mis on sellele vastandusele rõhunud. Kogu see narratiiv on kantud sellisest võrdsusideoloogiast, feministlikust ideoloogiast, eks, ja ka sotsialistlikust ideoloogiast, mille osaks need kahtlemata on. 

Aga selleks, et leida probleemile tegelikke lahendusi, me minu hinnangul peaksime mõtlema väljapoole neid ideoloogilisi raame. Kui koolidesse on viidud sisse riigikaitseõpetus, siis miks ei võiks viia koolidesse sisse õpetust, mis valmistaks inimesi ette perekonnaeluks, lapsevanemluseks ja abieluks? Kui me räägime sellest, et mehed ja noored mehed ja noored naised ei ole põhimõtteliselt abielu- ja perekonnavõimelised, paljuski sageli võib-olla tahetakse lapsi, tahetakse perekonda, tahetakse abielluda, aga puudub selleks ettevalmistus nii perekonnast tulenevalt kui ka haridussüsteemist tulenevalt, siis see võiks ju olla elementaarne, et selles suunas liigutaks. Selle õpetuse osaks peaks kahtlemata olema ettevalmistus abieluks, vanemluseks, peaks olema ka nende vooruste teadvustamine, mis peavad inimeses olema välja kujunenud selleks, et ta üleüldse oleks suuteline perekonnaelu elama, abieluelu elama, lapsevanemaks olema. Muu hulgas peaks see olema selgitus seksuaalsuhete tähendusest, milline väärikus ja vastutus nendega kaasneb. Peaks olema selgitus pornograafiaga kaasnevatest ohtudest, sest kui noored inimesed juba, ma ei tea, alla kümneaastases vanuses sukelduvad sellesse rõveduse maailma, siis põhimõtteliselt ma ei kujuta ette, kuidas nad peaksid üleüldse suutma puhta pilguga vaadata naiste poole. 

Nii et siin on väga palju tegemata tööd. Ka poliitiliste otsuste puhul on väga palju asju, mida saaks teha, aga ma ei jõua nendest rääkida, sest minu aeg on otsa saanud. Aitäh!

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Margit Sutropi. Palun! Küsin kohe ära. Kas paneme kolm minutit lisaaega juurde? (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh teile! Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Head külalised! Suur aitäh kõigepealt kõigile teadlastele, kes täna jagasid meiega neid väärtuslikke andmeid ja hüpoteese ja oma mõtteid! Aitäh sotsiaaldemokraatlikule fraktsioonile selle teema püstitamise eest, mis on tõesti oluline! Ma tahaksin õnnitleda ka korraldajaid ja esinejaid selle puhul, et me oleme täna täiesti teistmoodi sellele väga vanale probleemile lähenenud. Minu meelest on see hästi oluline, et me täna ei räägi ainult rahast, mis on hästi oluline osa riigi toetusest, vaid me räägime väärtustest. Me räägime väärtushinnangutest, mida ka riik saab, eriti haridussüsteemi kaudu, süsteemselt kujundada ja toetada. Aga see on tegelikult meie kõigi ülesanne. Kogu rahva ülesanne on mõelda meie tuleviku peale, millises maailmas me tahame elada, millise maailma me kujundame läbi oma laste ja oma lapselaste või ka üldse oma väärtuste kaudu, sest me ise oleme alati eeskujuks ja meie käitumine mõjutab. 

See, mis ma tänasest arutelust kaasa võtan, on see, et kogu meie perepoliitika, aga ma ütleksin, et ka hariduspoliitika ja sotsiaalpoliitika on väärtustest lähtuv. Just viimastel päevadel kuuleme me üha rohkem sõna väärtusruum. Meil on päris suur võimalus sellest väärtusruumist rääkida tänu sellele, et Istanbuli konventsioonist väljumine kõigepealt tekitas küsimuse. Üks erakond on andnud sisse soovi seda Eestis arutada. Riias on Läti parlament selle soovi välja astuda juba korra vastu võtnud. President lükkas tagasi ja nüüd see pandi n-ö kalevi alla. Me oleme kohe sõitmas Riiga Balti Assambleele, kus me tõenäoliselt oma kolleegidega sellest saame rääkida. Aga tähtis on just see, et need väärtused – naiste õigused, võrdsus ja turvalisus – on pandud ka ühe meie oma erakonna poolt siin saalis kahtluse alla. 

Samal ajal on ERR-i juhatuse esimees teatanud, et see saade, mis isadepäeval rääkis kahest väga toredast mehest, kes kasvatavad armastusega lapsi, ei sobi meie väärtusruumi. See, miks ma praegu selle küsimuse tõstatan, on mõnes mõttes lausa šokeering, kui vaadata Maarja Tinni ühte slaidi, kus ta viitab ICCS-i 15-aastaste uuringule, mis räägib lõhest poiste ja tüdrukute väärtuste vahel, 15-aastaste väärtuste vahel. See toob väga huvitavalt välja selle, kuidas tüdrukute jaoks on hea haridus, eneseteostus, vääriline palk ja reisimine väga tähtis, aga ka võrdne kohtlemine on väga tähtis. Poisid tahavad rohkem lapsi saada kui tüdrukud. Nüüd tuleb sinna sisse vaadata, millised need poisid on ja mismoodi nad tegelikult seda abieluettepanekut teevad ja millist peremudelit nad välja pakuvad. Kui see on seotud kamandamisega, vägivallaga ja ebavõrdsusega ning samamoodi ebavõrdsusega seksuaalsuhetes, mida kinnitab meie Tartu Ülikooli naistearstide uuring, kus öeldakse väga šokeerivalt, et paljude noorte naiste jaoks on pigem teised naised need, kes vastavad nende ettekujutusele sellest, kuidas võrdne n-ö intiimsuhe välja näeb, siis tegelikult on väga raske oodata, et me tegelikult selle lasteprobleemi ära lahendame, sest paraku rahaga seda ei lahendata, lapsi ikka saadakse kas voodis või kunstliku viljastamise teel. Ma arvan, et me peame ka selle uuringu sinna kõrvale võtma ja mõtlema, kuidas see nii-öelda väärtuste uuring tegelikult mõjutab seda. Võib-olla see mõjutab ka seda, kuidas meie pered püsivad, miks lahutatakse ja miks meil on nii palju ühe vanemaga peresid. See on see, mis toimub magamistubades. Me ei peaks võib-olla vaatama sinna uudishimust, vaid me peaksime vaatama murega, kui see tegelikult mõjutab meie riigi tulevikku. Need inimesed äkki vajavad abi, abi just selles mõttes, et missugune on meie suhtumine üksteisesse, ja just nimelt selline austus teiste inimeste eelistuste ja nende mõtete suhtes.

Mul on selline hüpotees, et tegelikult meil ei ole ühte ühtset väärtusruumi. Mul on kurb seda tõdeda, sest ma olen ise 15 aastat Haridus- ja Teadusministeeriumi "Eesti ühiskonna väärtusarenduse" programmi kaudu püüdnud seda ühtset väärtusruumi kujundada. Aga ma arvan, et meil on õige aeg tõdeda, et meil tegelikult neid väärtusruume on mitu, need on siin kõrvuti ja need võistlevad. Need võistlevad siin saalis, need on leidnud ideoloogilise väljenduse ja neid toodetakse järjest edasi ka ühiskonnas, olgu selleks pered või koolid.

Väärtused kujundatakse ikkagi eelkõige kodus. Me teame, et laste jaoks on eeskujuks ikkagi see, mis toimub eelkõige kodus ja seoses vanematega. Teismeeas mõjutavad teised teismelised ja sotsiaalmeedia. Ma arvan, et neid tuleb tõsiselt võtta, kuidas see käib. Täna püstitati sotsiaalmeedia küsimus, aga vaadakem jällegi ka natukene selle kodumudeli peale ja nende isade peale, kes on eeskujuks ja kes võib-olla annavad edasi selliseid väärtusi, mis pärast ei sobi kokku nende tüdrukute väärtustega, kes on reisinud, on haritud ja võib-olla ootavad midagi muud. 

Tulles tagasi selle juurde, mida me teha saame. Ma arvan, et ikkagi näppu peale pannes, tegelikult laiemalt, kuigi me räägime täna perepoliitikast ja seal on palju olulisi meetmeid ja häid soovitusi, mida tähele panna. Võib-olla toetada rohkem neid just esimese lapse saamisel ja ka tõesti selle teise saamisel noores eas. Seda me peaks tõsisemalt võtma. Mul on hea meel, et me täna ka esimese lapse toetuse peale rohkem mõtleme. Aga tegelikult on tähtsad ka needsamad paindlikud töövõimalused. 

Reformierakonnal endal on pakkuda siin lahendus, et me oleme selle lapsetoetuse võimaluse, kus sa vanemapalga saad paindlikumalt jagada ja saad ka töötada, saades vanemapalka – me ei keela seda enam. Ma arvan, see peaks olema hea uudis noortele peredele, kes tegelikult ka uuringute järgi tahavad siduda. Nad ei taha jääda ainult koju, vaid tahavad seda eneseteostusvõimalust, eriti naised, et korraga töötada ja õppida ja lapsi kasvatada. See kindlasti võiks olla üks selline positiivne meede, mida me täna välja pakume. 

Ma arvan, et tähtis on tõsta õpetajate palka selleks, et rohkem mehi kooli saaks, sest paraku näitavad uuringud, et kui on madal palk, siis tegelikult mehed sinna palga peale ei tule. Ja seetõttu on ka see lõks, kus me tegelikult teatud ametitesse mehi ei saa. Eriti võib-olla lasteaiaõpetaja palk vajaks tegelikult just selle pilguga ülevaatamist, et meil oleks rollimudeleid poistele ka meesõpetajate hulgas. Aga tahaksin öelda ka seda, et väga tähtis probleem on poiste haridus. Tegelikult see, et me poisse hariksime rohkem, et neil oleks võimalus ka välismaal õppimas käia ja oma väärtusi kujundada, on väga oluline. Viimase lausena ütleksin, et hea uudis on see, et me oleme ka rohkem tähelepanu pannud tõesti täna sellele haridusprotsessi muutmisele, kutseharidusele, sellele, kuidas toetada, et inimesed jõuaksid ka tööle. On tähtis ka eestikeelse hariduse võimaluse pakkumine muukeelsetele. 

Ma arvan, et see kõik tegelikult võib toetada seda, kuidas need väärtused kujunevad. Haridus ja väärtused käivad käsikäes. Nii et suur aitäh teile selle laiema pilgu andmise eest! Ma arvan, et meil on siin palju, mille üle mõelda ja millega loodetavasti koos tegutseda, aga meie suurem siht saab olla ühtne väärtusruum ja see, et meil on võrdõiguslikkus, üksteise austamine, üksteise autonoomia toetamine …

Aitäh! Teie aeg!

… ja samal ajal panustamine sotsiaalselt niisugusse kogukonnatundesse. See on keeruline ülesanne seda ühitada, aga kui me proovime, võib-olla siiski on võimalik seda teha. See on Eesti tuleviku huvides. Aitäh!

Enne, kui me edasi läheme, on käsi püsti Priit Sibulal. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Aitäh! Võib-olla see ei olegi küsimus, lihtsalt protokolli huvides. Kolleeg Margit Sutrop mainis ERR-i juhatuse esimeest, aga mulle tundus, et tegelikult tõenäoliselt pidas ta silmas nõukogu esimeest, kes avaldas arvamust pühapäeval eetris olnud saatelõigu kohta ja minu meelest mitte selle pere kohta, millele väga palju avalikkuses viidati ja ka Margit Sutrop viitas. Mina ei näe mingit probleemi, et nõukogu esimees ei võiks avaldada arvamust, mis pühapäeva hommikul sobib eetrisse ja mis mitte. Nii nagu võib ka Reformierakond hukka mõista seda, mida keegi arvab või mitte. Aitäh!

Aitäh! See oli protseduuriline täpsustus. Ta päris protseduuriline küsimus ei olnud, aga praegu on ta stenogrammis kirjas. Järgnevalt Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Irja Lutsari. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Lugupeetud juhataja! Aitäh, Priit Sibul, et sa lubasid järjekorra ära vahetada! Ja lugupeetud kuulajad! Aitäh, sotsiaaldemokraadid, et selle teema esile tõstsite, ja aitäh, esinejad, et mitme kandi pealt seda teemat vaatasite! 

Vaatame, mis maailmas toimub. Meie eesmärk on ju teada, mis meist 20–30 aasta pärast siin Eestimaal saab. Viimasel sajal aastal on maailma elanikkond neljakordistunud: kahelt miljardilt kaheksale. Põhjusi on ilmselt mitmeid, näiteks üldise elatustaseme tõus ja vaesuse vähenemine, aga ka meditsiiniabi võimekuse ja kättesaadavuse paranemine. 

On selge, et niisugustel kiirustel maailma elanikkonna kasv enam jätkuda ei saa ning sellel kümnendil ongi see pidurdunud. Kahjuks on elanikkonna vähenemine ja vananemine toimumas ennekõike riikides, kus oleks võimekus ka praeguse rahvastiku hulgaga hakkama saada, aga mitte seal, kus ressursse napib. 

Eestigi pole siin erand. Tänu Ukraina sõjapõgenikele pole elanikkond küll viimastel aastatel vähenenud, kuid sündimuses on toimunud kiire langus. Siiski näitavad viimased ja kõige värskemad andmed, et viimastel kuudel on sündimuse langus eriti Tallinnas ja Harjumaal pidurdunud. Ta ei ole veel tõusule pööranud, aga ta on pidurdunud. Kas see nii jätkub? Väga raske on minul öelda seda. 

Tõsi on küll ka see, et rahvastiku kõikumised suuri riike ei hävita, aga samas on väikeriigid oluliselt haavatavamad. Vaatamata sellele, et sündimus langeb kogu Euroopas, on selle põhjused siiani halvasti mõistetavad. Euroopa ega Eesti pole kaugeltki vaene, mistõttu majanduslikud need põhjused ilmselt pole. Veelgi enam, väga vaestes riikides pole madal sündimus probleemiks, pigem on vastupidi. Me nägime ka tänase graafiku pealt, et paljukirutud Nõukogude ajal sündimus ei olnud probleemiks. 

Sündimuse vähenemise peamiste teguritena on eksperdid välja toonud rasestumisvastaste vahendite hea kättesaadavuse ning naiste haridustaseme tõusu. Mõlemad on ajaloo tõelised edulood ja ajalugu vaevalt et tagasi pöördub. Seda ei soovigi keegi. Need meetmed on tulnud, et jääda. 

Sündimusele avaldab mõju ka ümbritsev keskkond. Ukraina sõda ja sellega kaasnev ebakindlus ning hirm, vaimse tervise probleemid, süvenev ebavõrdsus, võimetus leida sobiv, ihaldusväärne ja kindel partner ning kartus, et lapse sünniga kaob võimalus oma elu elada – need  on vaid mõned nendest põhjustest. 

Lisaks on muutunud perekondade struktuur. Majandusliku heaolu kasvuga lisandub järjest enam üheliikmelisi perekondi, ja seda just nooremates põlvkondades. See muidugi ei tähenda, et tingimata neisse peredesse lapsi ei sünni, aga see on ebatraditsionaalne. Oleme suutnud luua individualistliku ühiskonna, kus me ei oska elada ja seetõttu mõnikord ka kahjuks ei taha elada.

Järjest rohkem peaks madalat sündimust vaatama kui sotsiaalset, mitte kui majanduslikku probleemi. Ja järjest rohkem vajame lahendusi pakkuma lisaks demograafidele, arstidele ja teistele teadlastele ka sotsiaalteadlasi. 

Rahvastiku suurus ei sõltu pelgalt sündimusest, vaid seda mõjutab ka migratsioon. Kui võrrelda põlvkonna suurust sünnil ja 25 aasta pärast, siis näeme, et Eestis on praegused põlvkonnad umbes 10% väiksemad, kui nad olid sünnil. Kuna meie laste suremus on väga madal, siis näitab see minule pigem endiselt emigratsiooni suuremat mõju, kui on immigratsioonil. 

Kui tahame rahvastikku säilitada, siis peame lisaks sündimusele mõtlema ka, et migratsioon oleks tasakaalus, ning muretsema selle eest, et eestlased tahaks koju tagasi tulla. See sõltub aga meist, missuguse kodu me neile loome. 

Värske Eesti naiste uuringu põhjal, millele ka eelkõneleja viitas, pole tõsi, et noored naised ei taha lapsi saada. Nad tahavad küll, aga seda neile sobival ajal ja sobivatel tingimustel ilma välise surveta. Noored naised tahavad, et nende panust ühiskonda hinnatakse, et neid nähakse võrdväärselt meestega ühiskonna panustamisel, aga mitte pelgalt sünnitusmasinatena. Noored naised rõhutasid, et laste saamiseks vajavad nad toetavat partnerit ja laste kasvatamisel toetavaid teenuseid. Aga sobiva partneri puudumine oli seejuures üks olulisemaid probleeme.

Peame ühiskonnana mõjutama poisse haridust omandama, et neist saaks ihaldusväärsed partnerid, keda noored naised hindavad. Mida me ühiskonnana teha saaks? Esiteks, vanemahüvitise süsteem on Eestis maailma absoluutses tipus, mistõttu laste- ja vanematoetuste jätkuv rahaline suurendamine ei pruugi olulist sündimuse tõusu tekitada. 

Samas on meie võimuses luua sõbralik ja armastav ühiskond, kus igaüks – rõhutan, igaüks, sõltumata sellest, kuidas ta välja näeb või mida ta kodus teeb! – on vajalik ja hinnatud. Sellisesse ühiskonda tahavad noored lapsi saada ja kasvatada. Kui me aga jätkuvalt sildistame ja rõhutame, et hinnatud on ainult nn traditsiooniline perekond, mida iganes see ka tähendab, ning mõistame kõik sellest erineva hukka, siis ei tasu lootagi, et meie noored oma elu Eestiga siduda tahavad või siin lapsi sünnitada soovivad. Sellisel juhul on tõesti oht, et rahvastiku tase ei säili. Vaadake kas või viimase paari nädala sündmusi, mida ka eelkõneleja mainis, ja ka neid sündmusi, mis Riigikogus on toimunud! 

Armastavat ja toetavat keskkonda, mitte sildistavat ja vihkavat ühiskonda tahavad noored inimesed, kellele maailm on lahti oma lapsi sünnitada. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Priit Sibula. Kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! Suur tänu, Mare Ainsaar, Maarja Tinn ja Anne Kleinberg, nende tõsiste ja keeruliste teemade ja murede meie ette toomise eest! Sotsiaaldemokraatidele ka suur tänu, et see teema täna meie ees siin on! Tänu teile ta on, aga teile mul nii palju häid sõnu ei jaga, sest teid tuleb mõõta mitte sõnade, vaid tegude järgi. Ja need teod, mis tänastele aruteludele eelnesid, on ju see, et valitsuses olles vähendati lasterikaste perede toetust, lõpetati tulumaksu tasaarveldus lastelt ja ühisdeklaratsioon emadelt, kehtestati automaks ja nii edasi. Need on teie teod, mis räägivad tänaste teemade sisust.  

Aga nüüd teema juurde, mis on tõesti tänuväärne. Selle valdkonnaga tuleb tegeleda järjepidevalt, nii nagu ka esimene ettekandja Mare Ainsaar ütles, et ei saa niiviisi, et me valitsuses olles teeme üht ja pärast räägime teist või et need on väga vastuolulised. Rahvastikupoliitika on pikaajaline ja keeruline protsess, põhineb stabiilsusel ja usaldusel. Nii nagu Rein Taagepera juba aastakümneid tagasi meid hoiatas niinimetatud vetsupotiefekti eest, kus igast järgmisest käänakust üles tagasi ronida on järjest keerulisem, et mitte öelda võimatu.  

Mitte kellelegi ja mitte kunagi ei saa öelda, kui palju on õige hulk lapsi või kui palju neid tuleks soovida. See tuleb ikka inimese südamest, tahtest ja kokkuleppest abikaasaga. Mina ise olen viie lapse isa ja ei too siin ennast kuidagi eeskujuks. Küll aga mäletan ühte peresõpra, kes kunagi ütles, et tema ei imesta seda, et meil nii palju lapsi on, sest väidetavalt kord olla ma öelnud, et ma unistan kuuest lapsest. Ise ma seda fakti ei mäleta, aga ju siis nii on, et kui ikkagi midagi soovid, siis kui ta päris täide ei lähe, siis sinna lähedale ikka saab. Nii et ennekõike on see tahte, ja nagu ma ütlesin, kokkuleppe küsimus.  

Aga loomulikult sõltub see palju ühiskondlikest hoiakutest, millised on need eeskujud, millised teemad on fookuses, kuidas ja millest me räägime, nii nagu rääkisid nii ettekandjad kui siin eelkõnelejad. On selge, et mida hiljem alustatakse laste saamisega, seda suurem on tõenäosus, et perre sünnib lapsi vähem. See on meile selgelt arusaav.  

Rahvastikuteadlased ütlevad, et pole ühte põhjust. Seda oleme me siin saalis ka nendeteemaliste arutelude puhul ju enne aru isegi saanud, et neid põhjuseid, teemasid on väga palju, pole ühte võluvitsa, meedet või kuldmuna, mis kogu selle teema teistpidi võiks pöörata.  

Mare Ainsaar rõhutas majanduslikku toimetulekut, mis on viimastel aastatel, selle küsimuse keerukus, kasvanud. Nii nagu ta õigesti ütles, et selleks ei pea olema isegi suurpere vanem, et tajuda, et Eestis hakkamasaamine, elamine on läinud keerulisemaks. See on väga paljudel inimestel ja peredel see probleem. Nii nagu ta viitas, et on seos, et need inimesed, kes saavad paremini hakkama, nende peredesse sünnib ka rohkem lapsi. Kuigi siin õigesti sotsiaaldemokraadid ka küsisid, et varasem statistika on nii-öelda teistsugune. Aga noh, kui me võtame seda Eesti kontekstis, siis kindlasti nii-öelda jääb meil lapsi sündimata sellepärast, et see standard, mis lastevanematel on, ja arusaam, milline on lapse jaoks võimalikult hea elu, huviharidus ja kõige see muu, see standard on meil nii kõrgel, et tänu sellele lihtsalt osad vanemaid otsustavad, et parem olgu neid üks või kaks, aga et nad saavad selle, mis on minu meelest see õige ja hea ja vääriline standard, kui see, et neid on mõni rohkem ja siis jääb midagi saamata.  

Teine oluline probleem, mis tõstatati, on eluasemeteema. Sellega ma olen ka ise kokku puutunud. Ütleme, et kuigi Riigikogu liikmena ju ühelt poolt seda probleemi nagu ei peaks olema ja kindlasti minu hakkamasaamine on märksa lihtsam kui paljudel inimestel, siis ma ütlen, et tegelikult, kui me vaatame kas uusarendusi või mingeid selliseid, siis ega nii-öelda lasterohketele peredele korterit ei olegi. Kui ma hakkan otsima, siis ega väga valikuvõimalust ei ole ja ega kellelegi ette ka pole heita, sest ega nõudlust ka ei ole. Kui meil ongi neid suuremaid peresid vähe, siis on loogiline, et nõudlus puudub, ja kui ma hakkan turul otsima, siis neid ei olegi. Sellele nii-öelda probleemile on suhteliselt keeruline vastust leida. Mina elan täna nii-öelda Tallinnas 29. aastal ehitatud majas saja ruudu peal ja seal on palju pisikesi tubasid. Omal ajal olid need sellepärast, et seal olid teenijate toad ja nii edasi, eks ju, aga täna saja ruudu peale nii palju tubasid kindlasti sisuliselt ei planeeri mitte keegi ja tuleb nii-öelda läbi rääkida planeerimisprotsessis. Aga nüüd tekib küsimus paljulapselisel, millised need võimalused tegelikkuses on.  

Tööga seotud teemad. Nii nagu siin viidati ka, emaduslõiv ja nii edasi, see, et kui me panustame vanematena, kui palju või mil määral see hilisemas elus, tööelus kajastub. Aga eile õhtul või hilisööl oli siinsamas arutelu selle kohta, rasedate naiste, kuidas me kompenseerime seda haigushüvitist. Ja siis jõudsime arusaamisele, õigemini koalitsiooni eestvedamisel jõuti arusaamisele, et kuna me ei suuda käsitsi sisse trükkida, siis mõned inimesed kaotavad. Aga küsimus on tegelikult nagu jabur, millistesse nüanssidesse me selles olulises küsimuses takerdume.  

Ülimalt hea meel mul on selle üle, et täna nii avalikkuses kui riigikaitsekomisjonis arutletavas riigikaitseraporti sisendis ja mustandis on rahvastiku- ja rändeprobleemiga seonduv olulisel kujul kajastatud. Sest on täiesti selge, et kui pole kodusid ja peresid, tekib järjest enam küsimus, keda või mida kaitsta. Kuigi ka siin on palju polariseerimist ja nii neid, kes müüvad vara ja otsivad vaiksemat ja rahulikumat paika maailmas elamiseks, aga siis on järjest rohkem neid noori, kes on valmis andma endast, õppima ja harima, et olla riigikaitses järjest parem. Veel ei ole ma märganud liiga palju neid noori, kes räägiksid samasuguse entusiasmiga kui riigi kaitsmisest sellest, et nad tahaks olla ägedad noored vanemad, et võimalikult vara saada esimesed, teised lapsed. Aga ma loodan, et nii nagu riigikaitses me märkame esimesi sihukesi minu meelest väga häid märke, siis ma loodan, et see varsti ka selles kontekstis kajastub.  

Meie arusaamised oma rollidele on väga erinevad ja ajas muutuvad. Vanema või isa roll ei ole ühesugune, nii nagu ma ka Anne Kleinbergilt küsisin, mulle tundub, et ma väikeste laste isana kuidagi õnnestun paremini kui teismelise isana. Siis ongi selge, et see roll on ajas muutuv. Kuigi ta on üks maailma keerukaimaid, on ta ka kõige põnevam roll ilmselgelt, mis inimesele omaks on saanud.  

Aga et ma ei jääks ainult probleemide kirjeldamise juurde, siis mõned ettepanekud, mis Isamaa arvates oleks vaja teha, on taastada seesama ühisdeklaratsioon, millele ma viitasin. Taastada laste tulumaksuvabastus. Eluasemelaenu kontekstis me peaksime mõtlema sellele, kas täiendava lapse sündides teha teatavaid mööndusi või eluasemelaenutoetuses leida midagi, et see eluasemeprobleem saaks mingilgi kujul lahendada. Ja siis kindlasti on teema, millele me peame mõtlema …

Teie aeg! 

… need pered, kes on Eestist ära kolinud, ja nende lapsed. Kas ja kuidas tekitada seost neil Eestiga, et nad saaksid ja tahaksid juurte juurde tagasi tulla? Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Head kolleegid, kuna nüüd läbirääkimissoove on rohkem, kui meil on aega, siis arutelu algataja palub juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele algatajate ettepaneku pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 18 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Istungit on pikendatud. 

Läheme läbirääkimistega edasi. Palun, Vadim Belobrovtsev!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Esiteks tänud selle teema tõstatamise eest, sest Keskerakonna jaoks on perepoliitika alati olnud üks suurimatest prioriteetidest. Kahjuks peab nentima, et praegu on Eestis olukord sellega hästi-hästi keeruline. Me põhimõtteliselt oleme demograafilises kriisis. 

Aga vaatame otsa numbritele, mis on olnud Eesti Vabariigis sündimus alates näiteks aastast 2019, kui ei olnud veel suuri ülemaailmalisi kriise – mõtlen COVID-i kriisi, energiakriisi, mis meil siin oli eriti ränk – ja kui ei olnud puhkenud sõda Ukrainas. Need numbrid olid umbes sellised, et 2019. aastal sündis 14 000 ja natuke rohkem last, 2020. aastal juba 13 200, 2021. aastal 13 272, 2022. aastal juba 11 500 ümmarguselt, 2023. aastal alla 11 000, 2024. aastal alla 10 000. See aasta näitab, et üheksa kuuga sündis Eestis vähem kui 7000 last, mis on 6% võrra vähem kui aastal 2024. Eks see tendents jätkub. 

Põhimõtteliselt me näeme, et Eesti ajaloos on kõige madalamad sündmuse näitajad aastast 1919, mil hakati üldse vastavat statistikat koguma, nii et võib oletada, et tegelikult üldse ajaloos. Seda olukorda võib nimetada kriitiliseks, kui mitte katastroofiliseks. Ja kahjuks selleks, et kuidagi sellest olukorrast väljuda, me saame kõik aru, et midagi peab valitsus riigi esindajana tegema. Olukorda on vaja muuta, aga kahjuks seda pole juhtunud. 

Me kõik saame aru, et laste saamiseks pered vajavad kindlustunnet, vajavad stabiilsust: majanduslikku stabiilsust, finantsilist stabiilsust. Ja väga oluline on ka usk riiki ja riigi toetusse, et kui midagi peaks valesti minema, siis riik ei jäta neid üksi, vaid toetab. Peab tõdema, et viimastel aastatel ei ole meil olnud ei üht, teist ega kolmandat. Me oleme näinud pigem vastupidi, kuidas 2023. aasta parlamendivalimiste järgsed koalitsioonid Reformierakonna juhtimisel vähendavad perehüvitisi. Siin juba tuletati meelde mitu korda, et paljulapselistelt peredelt võeti ära 200 eurot kuus, et need koalitsioonid on kaotanud maksusoodustusi laste pealt, suurendanud olemasolevaid makse ja kehtestanud uusi, hirmutades sellega pidevalt elanikkonda. On täiesti arusaamatu, kuidas see peaks soodustama sündimuse kasvu ja demograafilise olukorra paranemist.

Kõige hullem on see, et paistab, et valitsust see praegune olukord ei huvita üldse või siis sõnades küll huvitab, aga tegudes kindlasti mitte. Ministrid toovad teisi Euroopa riike näitena. Väidetakse, et demograafiline olukord on praegu keeruline väga paljudes riikides. Jah, loomulikult võib end sellega lohutada, et me pole oma probleemiga üksi. Aga suurtele Euroopa riikidele, kus on mitmekümne miljoni elanikuga rahvastik, pole see nii muret tekitav suund nagu meie jaoks, kus on juba vähem kui 1 300 000 elanikku. Seetõttu ei ole need argumendid eriti rahustavad. 

Palun aega juurde! 

Kolm minutit lisaks.

Teiseks, selle asemel, et võtta meetmeid sündimuse suurendamiseks ja üldse demograafilise olukorra parandamiseks, on valitsus viimasel ajal astunud mitmeid samme, mis minu arvates ainult süvendavad probleeme. Ma olen neid juba loetlenud. Ja mina küll ei saa aru, kuidas sellised sammud peavad meie peresid aitama või lisama neile kindlustunnet, et kõik on hästi, kõik on stabiilne, homne päev on ka selline ja kui midagi peaks juhtuma, siis riik kindlasti aitab. 

Olen paljude perede esindajatega rääkinud, paljude pereorganisatsioonidega suhelnud ja põhimõtteliselt nad kõik ütlevad, et inimestel puudub kindlustunne, puudub stabiilsustunne. Minu meelest on see kõige suurem probleem, mille riik peaks kindlasti ära lahendama, aga juba mitmendat aastat järjest me neid lahendusi ei näe. 

Seega ma arvan, et riigi poliitika kindlasti peab muutuma. Ja üks lahendus, mida on siin saalis pakutud, on ikkagi aidata peresid sellisel keerulisel perioodil, mis on meil viimastel aastatel olnud,. Keerulisel majanduslikul perioodil tuleb aidata materiaalselt ehk teisisõnu tõsta kas või sedasama lapsetoetust. 

Meil oli siin eile järgmise aasta eelnõu arutelu ja hääletamine ning nii Eesti Keskerakonna fraktsioon kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tegid ettepaneku, et lapsetoetus peaks suurenema, sest 80 eurot kuus – noh, mida sa tänapäeval sellega teed, eriti mitte midagi. Kusjuures me saame aru, et on keeruline olukord, surve eelarvele on päris korralik. Ei palutud ju tõsta kaks või kolm korda. Paluti kas või natuke tõsta, mis oleks ka sümboolne sellest vaatevinklist, et pered näevad, et riik hoolib, et riik tajub probleemi ja tahab seda lahendada. Loomulikult hääletati need muudatusettepanekud koalitsiooni poolt maha, nii et lapsetoetus jääb samale tasemele, mis ta on juba mitu aastat järjest olnud. 

Samasuguseid initsiatiive, kus eesmärk oleks perede kindlustunnet suurendada, on olnud veel ja veel ühel või teisel moel, kaudselt või otse, aga kahjuks kõik, mida opositsioon siin pakkunud on, on koalitsiooni poolt olnud prügikasti saadetud. 

Nii et kokkuvõttes võib öelda, et kui kõik jätkub samamoodi, siis demograafiline olukord Eestis muutub veelgi kriitilisemaks, kui mitte öelda katastroofiliseks, ja iibe langus jätkab miinusmärgiga rekordite püstitamist. Praegune valitsus ei ole ilmselgelt mitte ainult võimetu midagi sellega ette võtma, vaid paistab, et ta üldse ei mõista probleemi sügavust. 

Nii et jääb loota, et riigis tulevad võimule teised poliitilised jõud – mida varem, seda parem ja eelistatavalt enne, kui see olukord muutub juba katastroofiliseks –, kes mitte ainult ei mõista probleemi olemust, vaid on valmis pakkuma selle lahendamiseks ka erinevaid võimalusi. Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena Reili Rand, palun! Fraktsiooni nimel. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Head kuulajad! Alustuseks aitäh kõikidele tänastele ekspertidele! Teie teadmised ja ausad järeldused olid sellesse debatti hädavajalikud. Tänan ka kolleege, kes pidasid oluliseks tänases arutelus osaleda. Ei saa salata, et suur kiusatus on ka mõne kolleegi parteipoliitilisele kähmlusele vastata, aga jätan need mõneks järgmiseks formaadiks.

Täna võiks võistelda visioonid tulevikust. Nägemused sellest, millisesse Eestisse sünnivad lapsed, keda me päriselt ootame. Sellest, kuidas inimestel on turvatunne ja võimalik peret luua mitte hirmust, vaid lootusest. Sotsiaaldemokraadi ja emana usun, et lapsed sünnivad sinna, kus vanemad tunnevad, et nad pole üksi, sinna, kus riik ei seisa kaugelt pealt vaadates, vaid astub päriselt nende kõrvale, kus lapse sünd ei ole kellegi jaoks majanduslik ega karjääririsk ega suhete proovikivi, vaid loomulik ja hoitud osa elust. Ja just see turvatunne ja toetatud olemine ongi meie vastutus, meie otsustada ja meie kujundada, et inimestel oleks julgust ja võimalust peret luua, et nad teaksid, et riik seisab nende kõrval mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Mida siis aga peaks tegema? Kuigi tänane arutelu oli teadlikult teise fookusega, alustan siiski majanduslikust kindlustundest. Me ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et laste saamine on avalik hüve, mille kulud jäävad tihti pere kanda. Kui me kohtleme laste kasvamist justkui vaid eraotsusena, mille tulu läheb ühiskonnale, aga kulu jääb perele, siis süveneb veelgi värskelt ka Eestis kinnitust saanud trend, et lapsi saavad vaid majanduslikult tugevamal järjel olevad pered. Iga laps on riigile võrdselt oluline, olgu ta pere esimene, kolmas või seitsmes. Mitte kedagi ei tohi väärtustada vähem lihtsalt selle järgi, millisesse peremudelisse ta sündis. 

Üksikvanemate lugu on sellest veel valusam peegel. Eestis on tuhandeid emasid ja ka isasid, kes kasvatavad lapsi üksi. Nad ei palu erikohtlemist, nad paluvad õiglust, võimalust oma lapsi kasvatada väärikalt ja turvaliselt. Meil on lubamatult palju lapsi, kelle teine vanem ei täida ülalpidamiskohustust. Riigi elatisabi saamiseks tuleb esmalt kohtusse pöörduda, mis on paljudele peredele liiga keeruline või kallis. Tulemuseks on see, et ligi 40% nendest lastest ei saa abi ei riigilt ega teiselt vanemalt. 

Nii aga olla ei tohiks, eriti nüüd, kui värske statistika näitab, et absoluutne vaesus on Eestis taas kasvamas ja just lastega perede seas. See on tõusnud ühe aastaga peaaegu kahekordseks. See tähendab, et iga 22. laps elab Eestis peres, kus igapäevane toimetulek on võitlus. Keskmiselt igas kooliklassis on vähemalt üks laps, kelle pere peab valima, kas lubada laps huviringi, osta süüa või muretseda talvesaapad enne külmade saabumist.

Aga majanduslik kindlustunne on palju laiem kui ükski konkreetne peretoetus. See on teadmine, et lasteaiakoht on olemas ja taskukohane, et laps saab osaleda huvitegevuses, mis ei sõltu vaid ema ja isa sissetulekust, et koolilõuna on igas omavalitsuses ühtviisi tervislik ja perele tasuta, sest lapse heaolu ei tohi olla pere rahaliste võimaluste või postiaadressi küsimus. 

Samuti ei saa me enam aktsepteerida olukorda, kus lapse saamine tähendab naistele järjepidevalt väiksemat palka, väiksemaid karjäärivõimalusi ja väiksemat pensionit. Laste saamine ei tohi tähendada naiste tööturul tõrjutust.

Teiseks peatun eluaseme kättesaadavusel. Noored ei saa peret luua, kuna nad ei tea, kas neil õnnestub endale taskukohane ja kvaliteetne elamispind leida. Siin ei piisa üksikutest meetmetest. Vaja on üürimajade programmi taastamist, elamufondi üldist uuendamist ja ka kodulaenuturul õiglasemaid tingimusi. Pered vajavad kindlust, et kodu ei ole mitte elu õnnemäng, vaid turvaline alus. 

Kolmandaks, töö- ja pereelu ühildamine. Kui noortele tundub, et töö ja pere ei saa koos eksisteerida, siis ei teki valikuvabadust, vaid tunne, et mõlemas tuleb midagi ohverdada. Seetõttu peame suurendama isade rolli ja vastutust vanemapuhkuse süsteemis. Kohustuslik või vähemalt kindlalt tagatud suurem isade osa vanemapuhkusest on samm võrdsema partnerluse poole, samm ühiskonna poole, kus lapsed ei ole ema projekt, vaid pere ühine vastutus. Ja hoolduskoormus, see vaikne ja nähtamatu töö, mida tehakse kodudes iga päev, ei saa enam jääda peamiselt naiste õlule. 

Neljandaks, vaimne ja füüsiline tervis. Lapse ootus ja kasvamine on ime, aga see võib olla ka väga kurnav periood. Me peame looma süsteemi, kus peredele on kättesaadav psühholoogiline tugi, sünnitusjärgne abi ja vaimse tervise teenused. 

Aga meil on ka peresid, kes väga soovivad lapsi saada, aga seda füüsilise tervise tõttu ei saa. Seetõttu vajab viljatusravi kättesaadavus kaasajastamist päris elu väljakutsetega, mida tänuväärselt üha enam peresid ka Eesti ühiskonnas avalikult jagavad. Soovin ka, et oleksime ühiskonnana niivõrd küpsed, et pidada aus ja inimlik arutelu ka asendusemaduse üle. Mitte ideoloogiliselt, vaid empaatiast lähtudes, sest siingi on kõige olulisem, et laps sünniks maailma, kus nii tema kui ta vanemad on hoitud ja toetatud. 

Viiendaks, paarisuhte ja vanemluse toetamine. Me teame, et tugev, turvaline ja austav suhe on lapsele üks suurimaid kingitusi. Me peame pakkuma vanemakoolitusi, suhtetuge ja võimalust saada professionaalset abi enne kriisi. Ometi, liiga sageli jääb õhku küsimus, kus on isa. See ei ole etteheide, vaid peegeldus ühiskonnast, mis pole suutnud isade rolli piisavalt väärtustada. Isa ei ole abiline, isa on vanem, lapse arengus sama oluline, sama vajalik, sama mõjukas. 

Kallid kolleegid! Lapsed ei sünni käsu peale, ei sünni ka süüdistamise või selle peale, et öelda noortele, et nad pole piisavalt tublid või piisavalt traditsioonilised. Lapsed sünnivad siis, kui inimesed tunnevad, et riik seisab nende kõrval, et pere loomine ei tähenda millestki loobumist, vaid võimalust ja rõõmu, et vanemad ei jää üksi ja lapsed kasvavad ühiskonnas, mis neid hindab.

Ja ometi on veel üks mure, millest ei saa vaikida. On äärmiselt muret tekitav trend, kuidas meie poiste ja tüdrukute väärtuslõhe üha süveneb. Mis roll on siin meie haridussüsteemil? Millist eeskuju anname me oma kodudes? Individualismile suunatud ühiskond, kus igaüks peab olema oma õnne sepp, süvendab tunnet, et pere loomine ei ole loomulik elu osa, vaid kõrge riskiga projekt, mille eest vastutab igaüks üksi. Sotsiaalmeedia võimendab seda survet veelgi, näidates elu, kus edu tähendab võrreldavust, täiuslikkust ja üksinda pingutust.

Teie aeg!

Kui meie poisid õpivad, et tundlikkus on nõrkus, ja tüdrukud, et nende väärtus sõltub normidest, mida nad ise ei ole loonud, siis loome põlvkonna, kes ei näe pere loomist turvalise tuleviku osana. Meie vastutus nii riigi, kooli kui ka pere tasandil on näidata, et hoolivus on tugevus, võrdsus on vabadus ja ühised väärtused on vundament, millele saab rajada elu, pere ja tuleviku. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No kuna ma vaatasin, et siin kõnesoove väga palju ei ole, siis ma kasutan võimalust kõneleda ka iseenda nimel – nagu seda tegi kolleeg Priit Sibul –, mitte ainult fraktsiooni nimel. Teatud mõttes pühendan selle järgmise sõnavõtu vastuseks kolleeg Reili Ranna üleskutsele, et hea küll, proovime siis teha niimoodi, et võistleksid visioonid tulevikust, mitte ei keskenduks ainult sellele, mida on siiani valesti tehtud kellegi poolt. Ma pakun omalt poolt välja mõned ideed, mis võiksid pretendeerida selles võistluses osalemisele ja mis vaatavadki väljapoole neid ideoloogilisi raame, millesse on meie poliitiline diskussioon ja poliitilised protsessid surutud. 

Esiteks, kolm ettepanekut, mis juhinduvad võrdõiguslikkuse ideaalist. Teie, sotsid, olete ju suured võrdsuse ja võrdõiguslikkuse pooldajad. Aga mis oleks, kui võtaks ka perekonnapoliitikas suuna sellele, et lähtuks päriselt võrdõiguslikkuses olulistest aspektidest? Põhiseaduse § 12 ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed. Aga tegelikult väga mitmetes olulistes aspektides ei ole Eestis tagatud lastele võrdsed õigused. Alustame sellest, et tagaks lastele võrdse õiguse elule. Just nagu ei tohi tahtlikult tappa ära Riina Sikkutit, Reili Randa, Tanel Teini või Priit Sibulat, nii peaks olema täpselt samasugune võrdne õigus tagatud ka veel sündimata lastele. Mitte ühtegi inimest ei tohi tappa tahtlikult – jutt käib süütutest inimestest –, olgu ta sündinud või sündimata. Igal inimesel peaks olema tagatud võrdne õigus elule. Kui see ettepanek tundub teile liiga radikaalne, liiga äärmuslik, et süütuid inimesi ei tohiks tahtlikult tappa, siis võib-olla jõukohasema harjutusena alustataks sellest, et lõpetataks ära valitsusepoolse rahastamise sündimata laste tahtlikule tapmisele. Teatavasti see toimub üle 3000 korral aastas. Rahvas, mis on väljasuremise kursil, kus pole piisavalt lapsi, võiks olla sedavõrd tervemõistuslik, et saada aru, et esimese asjana võiks tagada võrdse õiguse elule veel sündimata lastele. 

Teine ettepanek, mis lähtub võrdõiguslikkuse ideaalist: tagaks kõikidele inimestele, sh lastele, võrdse tulumaksuvabastuse. Ei ole niimoodi, et perekonnas antakse näiteks isale või emale täiendav tulumaksuvabastus – väiksem kui tal endal, aga siiski mingisugunegi, eks ole, abikaasa pealt ja laste pealt. Noh, enam ei anta sedagi, te võtsite selle ära, eks ole. Aga lähtuks eeldusest, et kõigil on võrdne tulumaksuvabastus – on isal, on emal ja on kõigil nende lastel. Mis iganes see summa on, on see näiteks 500 eurot, kui on ema ja isa ja kolm last, siis on tulumaksuvabastus perekonna peale 2500 eurot. Kuni teenitakse 2500 eurot, ei maksta selle pealt sentigi tulumaksu. See oleks võrdne lähenemine asjadele, aga nagu me näeme, seda ei praktiseerita. 

Ja kolmas ettepanek, mis lähtub võrdõiguslikkuse ideaalist, on tagada kõigile võrdne valimisõigus. Reaalselt põhiseadus ütleb, et kõigil on võrdne õigus osaleda valimistel, aga tegelikult ei ole. Tegelikult lastele ei ole tagatud häält valimistel. Kuigi laste eest saavad vanemad kui nende hooldajad ja seaduslikud esindajad mitmetes muudes õiguslikes suhetes olla esindajaks, siis valimistel seda ei ole tagatud. Kui me tahame rohkem perekonnakeskset ühiskonda, sellist, mis arvestab perekondade huvidega, mille hulka kuulub soov saada rohkem lapsi, siis andkem perekondadele suurem hääl, lähtudes võrdsuse ideaalist. Viie lapsega perekonnal on viis häält – on isahääl, on emahääl ja on veel kolm häält, mida nad saavad kasutada näiteks, eeldusel, et nad on üksmeelsed. Kui ei ole üksmeelsed, siis ei saa kasutada ja ongi kõik. Näiteks. Ma ei tea, seda võib arutada. 

Edasi, veel ettepanekuid. Lõpetada perekonnavaenuliku homo-, soo- ja transideoloogia levitamine haridusasutustes, sh lasteaedades. See ei silluta teed sellele, et meil oleks rohkem lapsi, tugevamad perekonnad ja et meie rahval oleks parem väljavaade jääda püsima. Lõpetada ära ka haridusasutustes feministliku ideoloogia levitamine, mis vastandab mehi ja naisi. See samuti ei loo eeldusi rohkemate laste sünniks ja tugevamate perekondade kujunemiseks. Sellele vastukaaluks viia koolidesse sisse perekonna- ja abieluõpetus, mis keskenduks ettevalmistusele perekonnaeluks, ettevalmistusele truuks abieluks ja ettevalmistusele lapsevanemaks olemiseks. Kultiveeriks neid voorusi, mis on selleks vajalikud – truudus, pühendumine, kannatlikkus, teenimisvalmidus, eneseandmine, armastus jne. Samal ajal tooks esile ja hoiataks ka noori nende ohtude eest, mis mürgitavad nende hinge sellisel viisil, et nad minetavad perekonnaelu võimekuse, muu hulgas pornograafia tarvitamine, eriti poiste poolt. 

Edasi, konkreetne ettepanek: pornograafia kättesaadavuse piiramine. Eestis kehtiv õigus ütleb, et alaealistele ei tohi vabalt kättesaadavaks teha pornograafilisi materjale. Kui me tõime siia eelnõu, millega oleks tagatud selle kehtiva õiguse printsiibi järgimine, siis see paraku saadeti prügikasti. 

Kas soovite … ? (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Seda on väga lihtne teha. Me võtame selle eelnõu uuesti välja ja viime Eestis kehtiva olukorra kooskõlla Eestis kehtiva seadusega, et alaealistele ei tohi olla vabalt kättesaadavad pornograafilised materjalid, mis hävitavad nende võimekuse üleüldse puhta pilguga vaadata naisterahvaste poole ja astuda tervesse abiellu ja truusse püsivasse abiellu.

Edasi, abielu loomuliku tähenduse taastamine. See on väga oluline sümboolselt ja ideeliselt. Kui me tahame, et meil sünniks rohkem lapsi ja et meil oleks tugevad perekonnad, siis tugevad perekonnad peaksid olema rajatud ka abielule, truule, elukestvale abielule. See ei ole ükskõik, kas inimesed elavad abielus või ei ela abielus. Abielu ühes oma tuumses tähenduses tähendab ju vastastikku antud ja ka avalikult kogu ühiskonna ees antud tõotust jääda truuks nii heas kui halvas kuni surmani. See loob selle stabiilsuse, selle keskkonna, millele tuginedes on üleüldse abielu osapooltel kindlustunne, et nad saavad lapsi vastu võtta, ennast ohverdada, oma isiklikke ambitsioone ohverdades, nad teavad, et ollakse teineteisele truuks nii headel kui ka rasketel aegadel. Ideaalina on väga oluline öelda, et loomulik abielu mehe ja naise vahelise liiduna peab olema ühiskonnas eriliselt au sisse tõstetud, sellepärast et ainult selline liit saab tagada rahva püsimise ja kasvamise, nagu põhiseadus sellele §-s 27 perekonnast rääkides osutab.

Lõpetuseks veel paar üldisemat, kaugemale vaatavamat ettepanekut. Mina olen sügavalt veendunud – räägin iseenda nimel –, et me peaksime võtma sihiks ka taandumise riiklikest pensionisüsteemidest. Need süsteemid seati omal ajal sisse 19. sajandi lõpus ideoloogilise sammuna muu hulgas selleks, et vähendada perekonna tähtsust ühiskonnas. See on iseenesest täiesti loogiline. Kui inimesed saavad toetuda sellele eeldusele, et vanaduspõlves nende eest hoolitseb riik, siis tekib ju üsna kiiresti ka arusaamine, et perekond on ülearune. Aga loomulikus ühiskonnas oli enne seda perekond see, kes hoolitses oma abi vajavate liikmete eest. Vanemad hoolitsesid oma laste eest, kui nad olid väikesed ja vajavad abi, ja lapsed toetasid vajadusel oma vanemaid, kui nad olid vanad ja vajasid abi. Pensionisüsteem asendab seda loomulikku suhet. Ma ei ütle, et nendelt inimestelt, kes on oma pensioni välja teeninud ja kellel on õigustatud ootus pensioni saamiseks, peaks selle ära võtma. Aga kaugemale vaatavalt peaksime ütlema, et kui me tahame rahvana püsima jääda, siis me peame likvideerima need mehhanismid, mis kahandavad perekonna osatähtsust ja selle tõttu ka võtavad ära vajaduse üldse, et inimesed saaksid lapsi. 

Viimase asjana ütlen ka seda, et mina pooldaksin regionaalseid maksuerisusi. Maal elavatel perekondadel on sageli rohkem lapsi. Noortele tuleks soodustada seda, et nad saaksid kolida maale ja seada ennast seal sisse ehk luua selline elukeskkond, mis võimaldaks ka rohkem lapsi ja suuremaid perekondi luua. Aitäh!

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ka alustuseks tänan selle arutelu eest kolleege ja ettekandjaid heade ülevaadete eest, mis seda arutelu käivitasid. Selliseid teemasid, kus me ei pea poliitilisi lahinguid, vaid tõepoolest proovime sisuliselt aru saada, mida Eesti kõige värskemad andmed ütlevad ja mida meie siin saalis saame neist lähtudes teha ja ideaalis koos teha. 

Minu meelest oli Reili Ranna sõnavõtt väga hea ja kokkuvõtlik. Ma ei plaaninud absoluutselt tulla siia, aga pärast seda, kui Varro Vooglaid ütles küll väga kenasti, et ta esitab visiooni, siis ta ütles, et aga nüüd ma ütlen teile, sotsid, mida te teete valesti ja kuidas tegelikult tuleks teha, siis pärast seda mul on paar aspekti, mida ma soovin oma kõnes ära mainida. 

Nii nagu esimeses ettekandes juba välja toodi, meil tegelikult ju soovidega ei ole muret. Absoluutselt, lapsed on armsad, nende kasvatamine pakub rõõmu ja väga paljud inimesed näevad seda oma tulevikuna. Lapsi soovitakse, aga mitte kõik soovitud lapsed ei sünni. See meie ühine pingutus ka siin peaks olema luua keskkonda, et soovitud lapsed sünniksid. 

Kahtlemata on olukordi, kus last mingil põhjusel ei soovita. Tõepoolest, me ka riiklikult rahastame aborti, oleme seda kogu aeg teinud. Eestis on abortide arv, ma peast ütlen, vähemalt kaheksa korda viimase paari aastakümne jooksul vähenenud. Enamasti on need medikamentoossed. See loomulik trend on olnud niivõrd tugev ja positiivne, et sellesse kuidagi jõuga sekkuda, et hakkaksid sündima soovimatud lapsed, ei ole absoluutselt vajalik ega mõistlik. Seda tüüpi vastandumist ühiskonnas ei peaks ka ehitama. 

Mulle meeldis väga Mare Ainsaare vastus. Ma ei mäleta, keegi küsis kohe alguses, et mida võiks siis teha. Tõepoolest, mina ei ole kunagi mõelnud, et see lastetoetus ongi nagu lapse raha. Lapsel ju endal sissetulekut ei ole, aga tema kasvatamisega seotud kulud on pidevalt, mitte üks kord, mitte tulumaksudeklaratsiooni esitades, vaid igakuiselt. Tõepoolest, riik, me ühiskonnana otsustame, et osa sellest igakuisest kulust, mis laste kasvatamisega kaasneb, me kanname ühiselt, ja see ongi see lapse raha. 

Kahtlemata on teisi tuludega seotud meetmeid. Nii Priit kui Varro pakkusid välja tulumaksuvaba miinimumi lapse eest taastamine või uuel kujul toomine. Aga lapsel ei ole tulu. See saab olla ainult tulu teenivatele vanematele. Kui see arutelu siin saalis oli, siis ma tegelikult arvutasin välja, ka mina, kui ei ole just Riigikogu liige, siis keskmise palgaga peres, kolmelapselises peres nad ei saa seda maksimaalset kasu kätte. Perele ei ole nii palju tulu, et kolme lapse pealt saada kokku pere jaoks viiekordset tulumaksuvaba miinimumi. (Vahelehüüe.) Aga need lapsed, sõltumata sellest, kas vanemate palk on Riigikogu liikme oma või Eesti keskmine, lastega seotud kulud on ju ikkagi sarnased.

Seega, selle asemel, et teha vanemate tulust või sissetulekust sõltuvaid toetusmeetmeid, teenused – on see siis koolitoit, huviringid, lastehoid või ka lapse raha suurendamine alates esimesest lapsest –, need on asjad, mis jõuavad päriselt lapseni, sõltumata sellest, milline on nende vanemate sissetulek. Tulumaksuvaba miinimumi laiendamine või laste kaudu kordistamine on tõesti meede, mida võib arutada, aga see tulu tuleb sealt ühe korra aastas ja suurema kasu saavad kõrgemat palka teenivad vanemad. Valimisõigus, mida kohalikel valimistel ... 

Palun kolm lisaminutit!

Kolm lisaminutit.

… oleme küll 16-aastastele andnud, aga üldiselt väga paljud õigused meil on seotud täiskasvanuikka jõudmisega. Valimisõiguse puhul ei näe ka sellist laiendamise vajadust. 

Nüüd, kõik see, kahjuks kolme minuti sisse mainitud perekonnavaenulikku homopropagandat ja abieluõpetust, feministlikku ideoloogiat koolides – tegelikult me räägime ju sellest, et lapsed mõistaksid, et kõik inimesed ei ole ühesugused. Tõepoolest, mõni elab koos samast soost inimesega, mõnel on erivajadus, mõnel on puue, mõnel on väga huvitavad hobid, mis klassikaaslasi üldse ei huvita. Inimesed on erinevad. Sellest peaks aru saama ja seda ei peaks kuidagi taunima, see ei peaks olema kiusamise aluseks. Ja nüüd vastukaaluks sellele abieluõpetus. Mina arvan seda, et ka väljaspool paarisuhet oskaks inimesed omavahel sõbralikult suhelda, arutelusid pidada, kompromissini jõuda, on vajalik peres, suguvõsas ja Riigikogu saalis. Suhtlemisoskus on see alus, see toetab nii paarisuhet, on see siis abielus või mitte, ja suhteid igal pool mujal ühiskonnas ja tegelikult ka sidusust. Ma näen, et on täiesti ühisosa olemas, aga nii nagu minu meelest andmetest välja tuli, kui me võimaldame inimesel teha vabalt valikuid, mis puudutavad pereelu ja laste saamist ja nende kasvatamist, siis lapsi sünnib rohkem. Kui me ütleme koolist peale, et on ainult üks õige viis elada ja see on abielluda ja lapsed saada, siis me tegelikult survestame inimesi viisil, mis tagajärjeks toob meile väiksema laste arvu. 

Nüüd, viimase minuti jooksul, täna, kuna küsimus oli alguses visioonis ka, täna kõne all olnud ettepanekutest ja saalis kõlanud küsimustest mina ise tooksin esile seda hoolduskoormuse võrdsemat jaotamist ja tõepoolest ka isade vanemapuhkust. Kuna meil olid ettekandjateks teadlased, siis Eestis on päris pikk kogemus vanemapuhkustega, sealhulgas isadega, kes vanemapuhkusel on, et tegelikult oleks päris huvitav analüüsida, kas Eesti andmed näitavad, et isad, kes on ka väikelapse eest hoolitsedes kodus, kas, ma ei tea, nende suhe lapsega on lähedasem ka näiteks teismeeas. Kas need pered püsivad pikemalt koos, kas nende suhted on paremad, kas inimesed on rohkem rahul oma eluga? Tõepoolest, alus selliseks hüpoteesiks on ju olemas ja seda annaks täiesti uurida. 

Ene-Margit Tiidu poolt korduvalt ka avalikkuses välja öeldud, et Eestis maal kasvab rohkem lapsi, maal on pered suuremad, ja see tegelikult toetab jõulist regionaalpoliitika tegemist. See, et oleks kaasaegsed kodud kättesaadavad, et avalikud teenused oleksid olemas, koolid, lasteaiad, huviharidus – kõik see, mida me linnas peame loomulikuks, et see oleks maal võimalik lastele, on see siis muuseumis käik või teatris käik. Kõigi riiklike meetmete puhul tõesti sellise regionaalse komponendi sissepanemine, et võrdsustada seda, et distants tõepoolest teatrist või muuseumist on kaugem. 

Ja viimaseks, pensionisüsteemi puhul ...

Teie aeg! 

Oi, vabandust. Aitäh!

Nii, Varro nime nimetati läbirääkimiste käigus, nii et vastusõnavõtt koha pealt. 

Suur tänu! Ma siis omalt poolt esitan kiiresti, etteantud aja jooksul mõned kiired vastuväited just kuuldule. Esiteks, vastuväide osutusele, et sündima peaksid ainult soovitud lapsed – see on ju ebainimlik. Kõikidel inimestel on õigus elule ja see, kas keegi kedagi soovib või ei soovi, ei mõjuta mitte kuidagi tema eluõiguse olemasolu. See peaks olema selge. Ei saa niimoodi olla, et aga ma ei soovi sind, järelikult ma võin su ära tappa. Mis mõtlemine see selline on?! Te ju ei taha öelda, et te päriselt niimoodi mõtlete?!

Teiseks, kui vanemad ei soovi seda last, siis on alati olemas teised inimesed, kes teda sooviksid. Nii et ei ole sellist asja nagu mittesoovitud laps. Kui ema ja isa ei taha seda last, siis nad saavad anda selle lapse adopteerimiseks, leidub inimesi, kes tahavad teda armastada, hoida ja hoolitseda selle lapse eest. 

Nüüd väide, et lapsel ei ole tulu. Siin on probleem selles, et me lähtume sellisest individualistlikust mõtlemisest või te lähtute. Kui võtta eelduseks, et perekond on majandusüksus, siis me käsitleme perekonna tulu ühe tervikuna, sest perekond ju ka hoolitseb tervikuna kõigi oma liikmete eest. Ja selles mõttes oleks täiesti loomulik, et seda võetakse arvesse. 

Teiseks, maksuvabastust ei ole minu meelest kohane pidada toetusmeetmeks. See, et inimestelt või perekonnalt jäetakse midagi ära võtmata, lähtudes võrdõiguslikkuse põhimõttest, ei ole mingi riiklik toetusmeede. 

Kolmandaks, te ütlesite, et valimisõiguse vajadust te ei näe lastega seonduvalt, aga argumenti ju ei olnud. Mis mõttes ei näe? Põhiseadus ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed ja igaühel on üks hääl. Lapsed peaksid ka olema käsitletud igaühena ja puudub tegelikult mõistlik põhjus, miks nende häält ei peaks samamoodi arvestama teistega võrdsetel alustel. 

Edasi, te ütlesite, et peremudelid ja inimesed on erinevad. Jah, kahtlemata, peremudelid on erinevad, inimesed on erinevad, aga küsimus on selles, mida riiklikult ideaalina esile tõstetakse. Mina osutasin sellele, et esile tuleks tõsta loomuliku abielu ja perekonna ideaali, sest üksnes see perekond ja selline kooselamise vorm on see, millele toetudes me võime loota, et meie rahvas jääb püsima. 

Viimaseks kiiresti, paar sekundit läheb üle. Riik saab tõsta esile erinevaid ideaale, nagu on süstimiskampaaniatega tehtud, nagu on tehtud võrdõiguslikkuse kampaaniatega. Saab tõsta esile truu abielu ideaali, saab tõsta esile lasterohkuse ideaali, saab tõsta esile pühendumise ideaali abikaasale, lastele ja perele ja ka laste poolt vanematele kuulekuse ideaali. Nii et väga palju saab teha, kui tahta. Aitäh!

Aitäh! Nii. Varro Vooglaid tõesti nimetas teid kõnepuldist. Riina Sikkut, palun, vastusõnavõtt!

Aitäh, hea juhataja! Enne minu enda kõnet te nimetasite mind. Meil on erakordselt tähelepanelik juhataja. 

Kõigepealt see ideaal, et igal lapsel on soovija. Meil on asenduskodudes lapsed, meil on perekodudes lapsed, kes ei ole endale lapsendajaid või peret leidnud. Meil tegelikult olukord on ju vastupidine.

Teiseks, tulumaksu puhul me seda saame tagasi ju korra aastas. See ei ole abiks jooksvate kulude katmisel. Tõesti, väga paljudel peredel ei ole piisavalt suurt sissetulekut, et sellest kasu saada. Toetused, mis laekuvad iga kuu, kahtlemata on rohkem abiks laste kasvatamisega seotud kulude katmisel. Juristina … Nii nagu on teovõime ja allkirja andmise õigus, on väga palju asju, mida lapsed meil ühiskonnas teha ei saa. Jah, seaduse ees oleme me kõik võrdsed, aga meil on alaealistele väga palju piiranguid. 

Sealjuures ma tuletan meelde, et alaealiste õigus ka iseseisvalt psühhiaatri vastuvõtule pöörduda oli midagi, mille vanusepiiri langetamist teie ise õigeks ei pidanud. Et valida inimene võiks, aga otsida abi psühhiaatri juurest, kui ta tõesti on omadega ummikus … (Saalist öeldakse midagi.) Ei, võib-olla ta ei saa vanematega läbi. Seda õigust lastele anda te ei soovinud. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Meie tänane päevakorrapunkt on ammendunud ja istung on lõppenud. Kohtume esmaspäeval!