Head kolleegid, alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Ja ütlen ette, mul on palve peale kohaloleku kontrolli jääda hetkeks veel ikkagi saali. Kohaloleku kontroll kõigepealt, head kolleegid.

Kohale registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23. 

Head kolleegid, mulle meenub üks ütelus, et miski pole igavene peale igaviku enda. Eilne päev seda meile ka taas kord valusalt meelde tuletas, kui meie hulgast lahkus sellest maailmast meie hea kolleeg, kas vahetult või oma ameti järgi, Imre Sooäär. 

Ma arvan, et Imre oli mees, kes tegelikult ei jätnud mitte kedagi ükskõikseks. See ei tähenda, et me oleks kõiges temaga nõustunud, aga ükskõikseks ei jätnud ta mitte kedagi. Ja loomulikult ei ole võimalik üle hinnata ka seda panust, mida Imre jõudis anda selle lühikese elatud aja jooksul meie kultuuriellu. Ja vähim, mida me tänasel päeval saame teha ja ma arvan, mida ta ka väga hindaks ja oleks tänulik, kui me mälestame teda minutilise leinaseisakuga. (Leinaseisak.)

Aitäh! Aga nüüd tavapärase praktikaga edasi. On võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Martin Helme, palun!

Nii. Ehk olete kuulnud, et BBC juhid astusid tagasi laimu pärast. BBC-l on kaelas ka suur kahjunõue Donald Trumpilt valetamise pärast. No BBC on teada-tuntud vasakäärmuslik propagandaväljaanne. Meil Eestis on sellele paralleelne või sarnane väljaanne nimega ERR, mida, ütleme niimoodi, konservatiivid nimetavad transvestiidisõbralikuks valitsuse propagandakanaliks. Me kõik mäletame uusaastaõhtul peresõbralikul ajal eetrisse paisatud trans show'd ja nüüd, isadepäeval, valati veel kord solgiga meid kõiki üle – kõiki, kes me peame isadusest lugu või ise oleme isad –, kui isadepäeval presenteeriti meile homopaari, kes on endale ostnud Eesti seadusi rikkudes ka lapsi. Ütleme ausalt, küürakat parandab haud. 

Selle tõttu annan mina praegu üle Eesti Rahvusringhäälingu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse. Ja enne, kui kõik paanikasse satuvad, et aga appi-appi, "Õnne 13" ja "Prillitoos" – meil on lahendus. ETV on kindlasti väga hea kaubamärgiga kanal, mille saab erastada. Need populaarsed saated saavad jätkuda, lihtsalt enam mitte maksumaksja raha eest. Kõik muud asjad, arhiivid saab üle anda ja muud asjad saab ära lahendada. Aga aitab, lihtsalt aitab!

Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! Eile toimus õiguskomisjonis või õigemini üleeile toimus õiguskomisjonis väga põnev arutelu lähisuhtevägivalla juhtumite ja karistuste üle. Meil oli seal PPA juht, justiits- ja digiminister ja ma arvan, et selles komisjonis said päris mitmed asjad selgeks ja tegime ka mitmeid väga häid ettepanekuid. Aga ma arvan, et ka siin saalis võiksime sellel teemal pikemalt arutleda. Ja seetõttu oleme me teinud sotsiaaldemokraatide liikmetega arupärimise justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, mis just nimelt soovib teada saada, kuidas siis ikkagi on niimoodi, et korduvalt tingimisi karistatud inimene on jätkuvalt vabaduses ja põhjustab niivõrd suure tragöödia. Me tahame mõista, millised on need tänased raamid, mille see saal siin on andnud kohtutele, ja kas neid raame tuleks, peaks või võiks ka mingil määral muuta, et neid nii traagilisi juhtumeid enam ei oleks. Ja selge on ka see, et olukorras, kus lähisuhtevägivalla juhtumite arv oli eelmisel aastal circa 10 000, on see ühiskonna murekoht, millega me peame kõik silmitsi seisma ja mida me peame lahendama. Seega, kaheksa küsimust. Kuidas on plaanitud need raamistikud, mille järgi me lähisuhtevägivallas nii kokkuleppemenetlusi, aga ka korduvate juhtumite puhul tingimisi karistusi määrame? Ma arvan, et see on meile kõigile väga põnev arutelu ja ka ühiskonnale laiemalt.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Mul on au ja natukene ka hasart esitada koos Leo Kunnasega kodukorra muutmise eelnõu, mis paneks Riigikogu meil paremini hingama. 

Esiteks, selle järgi tuleks koondada kõik hääletused ühele päevale. On üsna piinlik vaadata, kuidas väärikad rahvasaadikud tormavad mööda koridore, et õigel ajal nuppu vajutada. See on paljudes Euroopa parlamentides niimoodi, et hääletused on ühel ajal järjest. Ja veel olulisem on, et see võimaldab Riigikogu liikmele hoopis ratsionaalsemat ajakasutust. 

Teine muudatus on see, et arupärimisele vastaja peaks vähemalt ööpäev enne seda suulist etendust saatma ka kirjaliku vastuse. Eesmärk ei ole kedagi kiusata, vaid tagada, et debatt oleks sisuline, mitte selline tühi kraaklemine nagu praegu paljudel juhtudel. 

Kolmandaks muudatuseks on see, et kui kollektiivsele pöördumisele kirjutab alla üle 50 000 inimese, peab Riigikogu seda avalikult arutama, mitte kodanike hääli prügikasti saatma, nagu praegu reeglina tehakse.

Neljandaks, kodukord viiakse kooskõlla põhiseadusega, lubades kõigil saadikutel moodustada fraktsioone. See on väike reform, aga tegelikult suur kingitus järgmisele koosseisule. Meie eelnõu kohaselt peaks see jõustuma alles siis, kui nemad tööle hakkavad. Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Annan siis enda ja meie seitsme fraktsiooni nimel sisse arupärimise siseminister Igor Tarole. Sisu on Vene ärimehe Sergei Ugeri tegevuse seaduslikkuse kohta Väimela alevikus planeeritava mineraalvee kaevandusega. 

Nagu me teame, 24. veebruaril 2022 algas Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu. Ja sellega seoses on Euroopa Liidu poolt Venemaale kehtestatud 19 sanktsioonipaketti, milles kõiges osaleb ka Eesti. Sanktsioonidega ette nähtud piirangutest kinnipidamine ja nende järgimine on kohustuslik kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele ja Eestis on tehtud vastutavaks nende järgimise täitmise eest kaitsepolitsei. 

17. oktoobril 2022 registreeris Venemaa ärimees Sergei Uger Eestis Tartumaal temale kuuluva Cone Forest OÜ. Sergei Uger ise on seotud mitmete Venemaal tegutsevate firmadega, nagu Moskva lähistel lauaveetootja Žiskin Les, Fabrika Kofe, Žiskin Les Torg. Kusjuures Žiskin Les Torg omab ka plahvatusohtlike ja tuleohtlike tööstusrajatiste käitamise litsentsi. Neil firmadel on omakorda tütarettevõtted, võrgustik on kirjum. Aga Sergei Uger sai Eestis firma Cone Forest OÜ registreerida, sest tal oli kehtiv e-residentsus. See lõppes märtsis 2023 ja sama aasta 23. märtsis pikendas PPA Ugeri e-residentsuse uuesti.

PPA võib Venemaa kodanike e-residentsuse pikendamise taotlused vastu võtta ainult siis, kui on täidetud kaks tingimust samaaegselt. Taotleja peab olema e-resident ja taotlejal peab olema Eestis püsiv majandustegevus. Aga avalikest andmebaasidest ei lähtu, et Ugeril oleks olnud 2022. aastal Eestis püsiv majandustegevus. Ka selle Cone Foresti 2023. aasta aastaaruandes seisab, et ettevõttel ei ole müügitulu ega töötajaid. Sellega seoses on meil õige mitu küsimust siseministrile, mis kõik puudutavad Eesti riigi julgeolekut, puudutavad ka rahapesuteemat ja võib-olla ka laiemalt korruptsiooni, aga neid teemasid me saame küsida siis, (Juhataja: "Aitäh!") kui minister tuleb vastama. Aitäh!

Marek Reinaas, palun!

Head kolleegid! Majanduskomisjon algatab meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Selle eelnõuga vähendatakse 2026. aastal Eesti sadamatesse või sadama reidile sisenevate laevade veetasu 15% võrra. Põhjus on ilmselt arusaadav, seoses Eesti geopoliitilise olukorraga on kaubaveod Eesti sadamatest vähenenud. Selle jaoks, et Eesti merendus ja Eesti majandus oleksid konkurentsivõimelised, me peame tegema kõik endast oleneva, et ikkagi laevad Eesti sadamatesse tuleksid ja kaubad sealtkaudu liiguksid. Seega, nagu moodsale ja digiasjade eest vastutavale komisjonile kohane, on eelnõu ja seletuskiri edastatud elektroonselt. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorra esimene punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu 654 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 654 lõpphääletus ja palun saalikutsung hääletuse ettevalmistamiseks.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu 654. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 62 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 654 on seadusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 677 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Soovi ei ole. Rene Kokk, sõnavõtt koha pealt Isamaa fraktsiooni nimel. (Saalist öeldakse midagi. Naer.) Jään enda juurde: Rene Kokk, sõnavõtt koha pealt. Mulle tundub, et aega jäi väheks, kahest minutist. Aga siis teeme juba selles järjekorras, nagu siin ekraanil on. (Saalis räägitakse.) No kui Aivar Kokk loovutab, siis palun sõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Rene Kokk, ja seekord puldist.

Palun lisaaega ka kolm minutit!

Kaheksa minutit.

Aitäh! Lugupeetud juhataja, head kolleegid ja kõik, kes meid jälgivad! Oleme siin Riigikogus nüüd arutamas jälle ühte mootorsõidukimaksu muutmise seadust ja vigade parandamist. Peab tunnistama, et ega see vigade parandamine meid väga palju siin ei aita. Selles seaduses on tervikuna nii palju probleeme, et selle ainuõige lahendus on see, et mootorsõidukimaks ja autode registreerimise tasu tulevad tegelikult mõlemad kehtetuks tunnistada mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamisega. Ja ühel päeval see kindlasti ka teoks saab.  

Aga me kõik teame, et eestlastel on selline tore ütlemine, et kordamine on tarkuse ema. Tuleb käia jälle kahjuks üle need negatiivsed mõjud, mis on automaksu seaduse või mootorsõidukimaksu seadusega kaasnenud. Ühel päeval, ma arvan, saame siiski tõdeda, et tuleb ka selline valitsus, kes mõistab neid mõjusid ja nende olemust ka meie riigile, rahvale ja ettevõtlusele ning selle seaduse kehtetuks muudab.  

Vaatame siis uuesti üle. Nimelt ei ole ju kellelegi üllatus, et niigi praegu raskes olukorras, milles meie inimesed on, on lükatud väga suur osa kuludest just nimelt läbi selle automaksu, rahvapäraselt, just nimelt nendele inimestele, kelle sissetulek on väiksem. Summa summarum: autot on vaja, selleks et käia tööl, viia lapsi kooli, lasteaeda, liikuda. Ja proportsionaalselt on see maks just suuremas osas löömas just vähem kindlustatud perekondasid.  

Oleme rääkinud ka palju sellest, et maapiirkonnas elavad inimesed, kes ei ela tõmbekeskustes, on haavatavamad ja raskemas olukorras kui need, kes elavad suuremates linnades ja tõmbekeskustes. Kuigi siin ka menetluse käigus Rahandusministeerium püüdis väita, et ei ole täheldatud suuri erinevusi transpordi kättesaadavuses nii maapiirkonnas kui siis ka linnalises keskkonnas, siis jään jätkuvalt enda juurde. Minu arvates on päris suur ja oluline vahe, kas sa elad Tallinnas, Tartus, Pärnus või elad sa mõnes muus, väiksemas Eesti külakohas, kus sul ei ole võtta erinevaid sõidujagamisteenuseid, busse, taksosid, tõukerattaid ja nii edasi. See vahe on väga märgatav ja see kulu on lükatud jälle maainimeste peale.  

Loomulikult oleme kõik, ma arvan, kuulnud ka seda, mida räägivad meie ettevõtjad. See kulu lükatakse ettevõtjate kanda, meie igapäevane transport, kõik, mismoodi me oma toidu saame, kõik muu transport – selle kulu maksame me kinni lõpuks maksumaksjana. Ja tarbijale läheb kõik jälle veel kallimaks. Rääkimata muidugi sellest, et me teame, kui palju meie väikeettevõtteid lõpetab, ja see oli veel üks selline hoop, mis pani paljud mõtlema oma tegevuse mõtestatuse üle. Sest kui me vaatame näiteks seda, mis septembri lõpu seisuga on maksuamet öelnud, siis arestitud kontosid oli Eestis 2765 ja füüsilise isiku omasid nendest 2111. Aga see näitab seda, et automaksul on olnud küllaltki oluline roll selles, et jälle oleme kehtestanud ühe koormise, mis on meie ettevõtlust ja inimesi koormamas.  

Nüüd, omaette teema, millel kindlasti tuleb ka peatuda, on see, et autokaubandus on saanud väga suure löögi. Jah, siin rahanduskomisjoni esindaja eelmine nädal ka rääkis, kuidas kõik on tegelikult hästi ja ettevõtjad ise tahavad seda maksu ja hoidke nüüd rahu ja ärge rääkige sellest. Kahtlemata me võime ükskõik millise ühiskonna murekoha arutelu juures leida kellegi, kes siis kas mingitel enda eesmärkidel või siis kellegi poolt mahitatuna tuleb räägib seda juttu, mida kuulda tahetakse, aga valdavalt on automüüjate seisukoht selline, et tegelikult on halvasti. Poolaastaga on Eestis autode müük langenud üle 40% ja ajalooliselt on nüüd olukord tekkinud, kus Lätis on juba uute autode müük juba suurem, kui seda oli Eestis.  

Ei saa rääkimata jätta ka sellest aspektist, et autopark vananeb. Seda kinnitavad ka meie autode müüjad, et inimesed on hakanud otsima vanemaid ja soodsamaid autosid, selleks et maksta väiksemat automaksu. See omakorda toob kaasa selle, et see tehnika või autod, millega me sõidame, on vanemad, ei ole nii turvalised, kui on uued autod. Mõne aja pärast me avastame jälle, et ei tea, miks on raskete liiklusõnnetuste arv tõenäoliselt suurenemas, üsna suur tõenäosus. 

Ja raske on ka aru saada, kus on siin see positiivne keskkonnaaspekt, millega meile seda automaksu siin väga innukalt tutvustati ja maha püüti müüa. Seda ei ole ju, sellepärast et need vanemad autod, mida inimesed ostavad läbi sunni, et vähem kulutada oma igapäevase liikumise peale, on tegelikult ka keskkonna mõttes hoopis rohkem saastavad kui uued sõidukid.  

Ja need on minu arust sellised argumendid, millest, ma üsna kindel olen, enamik inimesi siin saalis aru saab. Meie vaatajad kindlasti saavad väga hästi aru. Ma tahaks loota, et ka siin olevad inimesed saavad aru. See, miks te seda eirate, eks see on igaühe oma südametunnistuse küsimus.  

Siis tuuakse siin näiteks seda, et jah, et automaks on peaaegu igal pool, igas Euroopa riigis peaaegu on. Aga jäetakse rääkimata selle juures võrdlus, millised on seal muud aspektid, näiteks toiduaine käibemaks, millised on palganumbrid ja millised ka need automaksunumbrid on. Neid tihti välja ei tooda, aga neid tuleb kõike vaadata koos, komplektis, neid ei saa vaadata kuidagi üksikult.  

Ja nüüd jutt sellest, ma mäletan eelmine nädal, kuidas siin ka rahanduskomisjonipoolne ettekandja rääkis sellest, kuidas automaksu ongi, seda on vaja selleks, et saaks sõita, et politsei oleks olemas ja teed saaks hooldada ja miks peavad maksma siis need, kes ei kasuta autosid. Meil on selleks juba olemas kütuseaktsiis. Kütuseaktsiis ongi see maks. Need, kes sõidavad ja kellel on vaja sõita, need maksavad kütuseaktsiisi. Siis, kui kütuseaktsiis omal ajal tehti, siis olidki argumendid täpselt need, et see suunatakse teede korrashoidu, teedeehitusse, ka keskkonnamõjude kompenseerimiseks. Igal aastal laekub meil eelarvesse suurusjärgus 500 miljonit kütuseaktsiisi. See ongi see raha, mille eest tuleb teha neid tegevusi. Tuleb teetaristut ehitada ja muid liiklusega kaasnevaid aspekte. Ei saa öelda, et see automaksuraha on hädavajalik just sellepärast ja muudmoodi ei saa. Selleks on tehtud kütuseaktsiis. Kütuseaktsiis ongi see, kes tarbib kütust ja kasutab seda, see ka maksab. Samas, kui sul on autot vaja, sa ei kasuta seda, aga sul on seda vaja, siis sa ei maksa selle eest igapäevaselt maksu.  

Ja ma loodan, et siiski suudame hiljemalt 2027. aastal need mõlemad maksud, nii mootorsõidukimaksu kui ka registreerimistasu, kehtetuks tunnistada. Ja loodan, et ka siin saalis teised partnerid, kes on rääkinud, et see on halb maks, ka sellega siis reaalselt tegudena kaasa tulevad, mitte ainult sõnades. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Automaks koos registreerimistasuga peab täielikult kaduma ja nendega koos ka Reformierakonna valitsus Kristen Michaliga eesotsas. 

Valitsuse usaldus aina langeb. (Juhataja helistab kella, saalis on suur sumin.) Viimaste reitingute kohaselt on Eesti 200 toetus vaid 1%, viimase nädala lõikes isegi alla selle. See valitsus tegutseb praegu ilma rahva heakskiiduta, ilma usalduseta, ilma mandaadita. Ja kõikidele neile otsustele, mis on siiani vastu võetud ja mida ka edaspidi vastu võetakse, ega sellele eelarvele, mis tuleb täna arutlusele, ei ole rahva heakskiitu. Täna teeb Keskerakond pingutusi selleks, et kõrvaldada Reformierakond lõpuks riigi valitsusest. Kui see varem ei õnnestu, siis hiljemalt pärast järgmisi Riigikogu valimisi saab see teoks. 

Kui me võimule tuleme, siis kaotame ka automaksu, kui see ei õnnestu juba varem. Need täna tehtavad muudatused, ütleme ausalt, on kosmeetilised, nii see eelnõu kui ka järgmine eelnõu. Ja see on tingitud vaid sellest, et õiguskantsler pöördus Riigikogu poole. Kas te arvate, et muidu oleks valitsus kellelegi vastu tulnud? Keskerakond rääkis kõiki neidsamu asju juba aastaid tagasi, tellis õigusliku analüüsi, viitas põhiseadusvastasusele, viis sisse muudatusettepanekud, aga neid muudatusettepanekuid ei lastud isegi hääletada. Kõik muudatusettepanekud seoti kokku, vaatamata sellele, et need põhinesid kindlate huvirühmade palvetel. Nendest huvirühmadest sõideti üle ja nii tehakse siiani. 

Mitmes versioon automaksust see juba on? Mina juba ei suuda kokku lugeda. Üritage seda muuta, palju tahate, aga see jätkuvalt jääb põhiseadusvastaseks, ebaõiglaseks, ebaproportsionaalseks. See on ju ka põhjus, miks Keskerakond on esitanud mitmed kaebused kohtusse, ja vajaduse korral läheme Riigikohtuni välja. 

Ja ärme unustame ka seda, et iga muudatusega kulutab riik väga kopsaka summa maksumaksja raha IT-arenduste muutmisele, et seda maksu koguda. Näiteks Maksu- ja Tolliamet kulutas 2,4 miljonit eurot, et luua see infosüsteem, ja iga aastaga kulutab miljon eurot selle infosüsteemi ülalpidamiseks, et saaks koguda inimestelt automaksu. Ja iga muudatusega, kaasa arvatud need kaks eelnõu, nad veel suurendavad seda eelarvet, mis kulub IT-infosüsteemidele. 

Ja mingil määral on see päris irooniline. Ma olen seda ka eelmine kord välja toonud, et kehtestatakse automaks ja siis kulutatakse need maksust saadud miljonid selle automaksu kogumise infosüsteemi ülevalpidamisele ja muutmisele. 

Ja paralleelselt me näeme ka seda, et valitsus on pannud prognoosidega täiesti mööda. Alles hiljuti oli uudis, et registreerimistasu laekub isegi alla kärbitud ootuste. Juba niigi vähendati prognoose ja siis tuli välja, et isegi ei laeku seda nii palju, laekub veelgi vähem. See ju näitab, et ka valitsuse plaan täita sellega riigieelarvet – ütleme ausalt, et see oli tegelikult selle maksu peamine eesmärk –, isegi see eesmärk kukkus läbi. 

Nii et mina hakkaksin juba varsti esitama hoopis küsimust, kas äkki ei juhtu nii, et me üldse selle automaksuga läheme hoopis miinusesse. Ja tõesti, see küsimus, millel ma alati peatun, on see, et kust see põhiseadusvastasus tuleb. Praegu on see suurim vastuolu selles, et ei ole tehtud erisusi ja ka nende muudatustega ei tehta erisusi puuetega inimestele, kes on põhiseaduse järgi riigi erilise hoole all ja kes pidevalt pöörduvad nii Riigikogu poole kui ka õiguskantsleri poole, öeldes, et täna nad on olukorras, kus nad on sunnitud hädavajalikust autost loobuma. See ongi see põhiseadusvastasus. 

Võib-olla ma mingil määral isegi ei imesta, et erivajadustega inimestesse on selline suhtumine. Ma olen neid näiteid toonud. Sotsiaalminister jättis ära igasugused regulaarsed kohtumised puuetega inimeste kojaga. Lisaks, hiljuti olid eraldi artiklid selle kohta, kuidas euroraha, mis pidid olema suunatud erivajadustega laste jaoks infosüsteemi arendamiseks ja nende toeks, on kulutatud igasugustele reisidele, konverentsidele ja koolitustele. Selle kohta sotsiaalminister ütles, et tegemist on kaasamisega. No ma ei tea, keda kaasatakse, aga erivajadusega inimesi küll ei kaasata. Puuetega inimeste koda – kui palju nad on pöördunud, kui palju nad on osalenud komisjoni istungitel, kui palju nad on saatnud kirju? Ei huvita! 

Kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed on jäetud üksi. Ja see on see küsimus, mis, ma usun, on lõpuks ka Riigikohtu laual. Eelmisel istungil rahanduskomisjoni esimees ütles, et automaksu on vaja selleks, et autoga sõita. No kus me täna oleme? Kuidas siis inimesed sõidavad? Inimesed sõidavad katkiste autodega katkistel teedel. Inimestel ei jätku raha autoremondiks, hoolduseks. See on reaalne olukord. 

Riigikontroll on koostanud raporti, mille kohaselt on meil puudu 300 miljonit eurot, et säilitada enam-vähem normaalne olukord teedega. Ja kuna meil on eelarve läbipaistmatu – sellele ka Riigikontrolli õiguskantsler on viidanud mitmeid-mitmeid kordi –, ei saa me isegi olla kindlad, nagu meile lubati, et automaksust üldse mingi raha jõuab teedeehitusse. 

Ma tuletan meelde, et automaksu juba kogutakse nii suurenenud kütuseaktsiisi näol kui ka suurenenud käibemaksu näol. See on see põhjus, miks ma räägin automaksust kui ebaõiglasest maksust, sest paralleelselt kooritakse inimesi kõikvõimalike teiste maksudega. See järgmine punkt, mis tuleb, kus Reformierakond räägib, et nemad tulevad nüüd lastega peredele vastu, nad hoolitsevad lastega perede eest – ärme unustame, ma iga kord hakkan seda meelde toetama: enne seda võeti lasterikaste perede toetus ära, langetati vanemahüvitisi ülempiiri, kodustelt emadelt võeti ravikindlustus ära, tõstetud maksud, eriti käibemaks, on viinud perede väga suure osa sissetulekust välja. Paljud pered ei saa lubada oma lastele tervislikku toitu. 

Seetõttu Keskerakond jätkab võitlust, jätkab sisulist võitlust, aga jätkab ka poliitilist võitlust, et saada Reformierakond valitsusest minema ja lõpuks tühistada ka automaks. Aitäh! 

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! No Isamaa fraktsiooni kindel sõnum on, et esimesel võimalusel võimule saades mootorsõidukimaks tühistatakse – et ei oleks kahtepidi arusaamist. Mõned arvavad, et ei tühistata.  

No ma arvan, et täna siin saalis enamik inimesi on aru saanud, et mootorsõidukimaksu tegemine oli suur viga. Kui vaadata riigieelarvesse laekuvaid numbreid, siis on väga selge, et sinna laekub niivõrd vähe ehk kümme korda vähem, kui planeeritud on. Ja täna vastuvõetava selle ja järgmise seadusega veel 27 miljonit väheneb see summa, mis on plaanitud, sest need tagasimaksed tehakse ju veel sellel aastal. 

Riik on otsustanud laenuküüru eelarve katteks teha mootorsõidukimaks ja veel erinevad maksud, aktsiisitõusud pea üle 50, mis viib meie inimeste ja ettevõtete taskutest võrreldes 2023. aastaga ära igal aastal üle miljardi euro. Proovitakse erinevaid makse selleks, et Reformierakonna ühte lubadust täita. 

Ma olen siin kõnepuldis öelnud, et see on ikka nagu uskumatu, et sul taskust võetakse ära 4 eurot ja siis pakutakse ühte eurot tagasi. Ja seda ühte eurot ei pakuta tagasi mitte kõigile, vaid pakutakse tagasi ainult nendele, kellel on kõrgem sissetulek. Madala sissetulekuga inimesed ei võida mitte midagi, aga kaotavad mootorsõidukimaksuga nii nagu kõik. Sõltumata sissetulekust on mootorsõidukimaks kõigil ühesugune. 

Nüüd on vigade parandus. See on nagu koera saba tükeldamine tükihaaval. Mõistlik on ju korraga see saba otsast ära lüüa ehk tühistada mootorsõidukimaks. Meil siin üks kolleeg ostis hiljuti 12 aastat vana auto, maksis selle eest 8000 eurot ja registreerimistasu maksis 1200 eurot. Kui vaadata viimaste kuude autode registreerimise vanust, siis näeme, et enamus autosid on 20+ aastat, sest siis need maksud kukuvad.  

Kas meie turvalisus ongi täna siis see, et teede peale läheb remondiks ja uute teede ehitamiseks kordades vähem raha kui kolm aastat tagasi? Ja et teede peal sõidab iga aastaga rohkem ja rohkem vanu autosid, kas see ongi meie riigi eesmärk turvalisuses?  Parim näide on siin raha paigutamine teede ümberehitamisele või ohtlike ristmike ümberehitamisele. Võrumaa mehed teavad, et Võrumaalt Tartu poole tulles ehitati ka üks ristmik ümber. Viimasel ajal on seal toimunud kolm avariid. Te olete mööda Eestit sõitnud ja te näete neid ringteid, mis on tehtud palju kitsamaks. Meil Jõgeva poole peal on veel palju uhkemaid asju. Nüüd on küll need aiad maha võetud, aga Kaareperre pandi keset teed aiad, et jumala pärast, äkki mõni sõidab pimedas või uduse ilmaga sinna aia sisse. Arvatakse, et äkki küla vahel ei võta kiirust maha, aga aed äkki võtab. No see aed küll koristati ära, see siksakkidega, sest tõesti pimedas ja vihmaga lihtsalt seda ei nähtud. Nendest ringteedest, mis igale poole ehitatakse, ei saa mitte keegi aru.

Ja siis räägitakse, et raha ei ole.  Üleminevat raha on riigieelarves 1,7 miljardit. Sellest 1,7 miljardist pool raha on ju selline raha … 

Palun kolm minutit juurde.  

Kolm minutit lisaaega.  

 … mille kohta tavaliselt öeldakse, et igaks juhuks. Ma mäletan, järgmise aasta riigieelarve arutelul haridusminister ütles, et see 60 miljonit peab igaks juhuks taskus olema, sest sa kunagi ei tea, millal vaja võib minna. Aga noh, kõik asjad jäävad tegemata. Siseminister ütles, et kindlasti ei ole raha 800 000 eurot, et Kopli depoo alles jätta. Ja siis üleminevast rahast selgus, et pea 3 miljonit oli raha üle, täpselt sama rea peal. 

Meil on juhtunud olukord, kus riiki juhivad inimesed, kes pole mitte ühtegi päeva tootval tööl olnud. Nad on küll väga hästi teinud valimiskampaaniaid, kleepinud plakateid, pannud välireklaami ja jaganud pastapliiatsid, aga füüsiliselt ettevõtlusega pole nad tegelenud. See ongi see koht, kus tehakse otsuseid. Ministeeriumides on tihti eluaegsed ametnikud, kes ei ole pidanud kunagi riskima, et see töökoht võiks ära kaduda. Nad ei ole kunagi olnud tootval tööl. Need inimesed, kes on ise omale ettevõtteid loonud ja teavad, et mõne palgapäeva eel on mõned arved tulemata, aga inimesed peavad palka saama, need oskavad raha lugeda. 

Aga praegu on mootorsõidukimaksuga kulutatud meeletult raha erinevate programmide ja arvutiprogrammide tegemiseks, nii nagu kõigepealt tehti, kuidas registreerimistasu kätte saada, kuidas mootorsõidukimaksu raha kätte saada, nüüd, kuidas ümber arvutada ja tagasimakseid teha. Aga järgmise eelnõuga tehakse järgmine arvutiprogrammi muutus, kuidas iga lapse pealt 100 eurot kätte saada. 

Me küsisime komisjonis, et mis siis saab, kui on kaks autot. Üks auto on mehe nimel, teine naise nimel, kaks last. Üks sai 100 eurot tagasi, teine sai 100 eurot, aga jaanuarikuus läheb see auto mahakandmisele. Kas see 100 eurot kuskilt tagasi arvutatakse? Sellele küsimusele ei ole ma tänaseni vastust saanud. Nii kaugele ei ole mõeldud, sest kiiresti oli vaja enne kohalikke valimisi anda lubadus, et midagi läheb paremaks. 

Sõbrad, paremaks läheb ainult ühel tingimusel: tühistage see maks! Te teate väga hästi, et kui teie ei tühista seda maksu, siis 2027. aastal peale Riigikogu valimisi tühistatakse see nagunii, sest saalis istuvad inimesed sõltumata erakonnast hääletavad kindlasti selle poolt. Nii et Isamaa Erakonna seisukoht on väga selge: mootorsõidukimaks tuleb tühistada. Aitäh! 

Aitäh! Vastusõnavõtt Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Paar valet, mis siin üle-eelmise sõnavõtja kõnes kostus. Kõigepealt, lasterikaste perede toetust ei ole kaotatud, lasterikaste perede toetus kehtib jätkuvalt. Teiseks, mis puudutab puuetega inimesi, siis õiguskantsler ei ole öelnud, et mootorsõidukimaks puuetega inimestele oleks põhiseadusvastane. Jah, oma kirjas, mis ta saatis Riigikogule, tõi ta välja nüansid, mis on põhiseadusvastased. Ta märkis seal ära lasterikkad pered ja puuetega inimesed, et nendele võiks olla leevendus, mida me järgmise eelnõuga ka anname. Ma loodan, et selle poolt kõik hääletavad. Küll aga olen ma nõus sellega, mis puudutab puuetega inimesi. Tõesti, see üks samm, et nendel oleks see maks soodsam, see samm on tegemata ja selle nimel me pingutame, et õige pea saaks ka selle otsuse siin Riigikogu saalis ära teha. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 677 lõpphääletus. Me teemegi seda peale saalikutsungit. 

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele rahanduskomisjoni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 677 SE. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 677 SE on seadusena vastu võetud.  

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu, oluline on siin eelnõu number, milleks on 694 SE, kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! (Juhataja helistab kella, saalis on lärm.) Algatuseks olgu öeldud, et me just hetk tagasi hääletasime vastuvõetud seaduseelnõu poolt, aga see ei tähenda, et me mingisuguselgi viisil toetaksime automaksu ja registreerimistasu säilimist. See tähendab lihtsalt seda, et see selge põhiseadusvastasus tuli ära likvideerida. Sama on ka selle eelnõuga, mida me siin kohe varsti hääletama asume. 

Tegemist on teise mootorsõidukimaksu seaduses tehtava paranduse eelnõuga. Ja siingi tuleb öelda, et jätkuvalt on meie seisukoht, et nii mootorsõidukimaks kui ka registreerimistasu tuleb tühistada, aga loomulikult ka see puudus, mille kõrvaldamisega siin on tegu, tuleb kõrvaldada. Seda me üksnes toetame. 

Aga millele ma tahaksin nüüd fraktsiooni nimel peetavas kõnes keskenduda, on see, et ma tahaksin teid, kolleegid, kutsuda üles mõtlema selle peale, mida me võiksime õppida sellest olukorrast, millega me nüüd siin silmitsi seisame ja millega me tegeleme. See eelnõu, mida kohe hääletama asume, näeb ette seda, et alaealiste lastega vanematel vähendatakse mootorsõidukimaksu 100 eurot iga alaealise lapse pealt. Kui peres on mitu autot ja mitmel vanemal, eks ole, siis nad saavad seda vähendust omavahel jagada. Kõik on iseenesest õigesuunaline, tulebki vähendada, sellepärast et kehtival kujul mootorsõidukimaks karistab eriliselt lasterikkaid perekondi. 

Aga küsimus on selles, miks üleüldse see mootorsõidukimaks sai sellisel kujul kehtestatud. Ma saaksin väga hästi aru, kui te ütleksite kõik, et teate, lipsas kuidagi läbi. Me ei pannud seda tähele, et selline probleem oli mootorsõidukimaksu kehtestamise seaduse eelnõus sees. Väga vabandame, tuleb olla tähelepanelikum, eks. Kogemata juhtus. Aga see ei vasta ju tõele. Me mäletame kõik väga hästi, et kui seda mootorsõidukimaksu kehtestamise eelnõu siin saalis menetleti, siis kõik opositsioonierakonnad ja mitmed opositsioonierakondade esindajad juhtisid ju sellele tähelepanu. Me kõik teame, mis on kirjutatud põhiseaduse § 28 lõikes 14. Seal on kirjutatud, peast meenutan, et lasterikkad perekonnad on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Erilise hoole all! Nüüd, kui seda sätet natukenegi tõsiselt võtta, siis peaks ju olema kõigile selge, et ei tohi kehtestada mootorsõidukimaksu sellisel viisil, mis eriliselt karistab või eriliselt koormab lasterikkaid perekondi. On ju selge, kõigile peaks see olema elementaarne. Kui on eriline kohustus kaitsta lasterikkaid perekondi, siis ei tohi maksu kehtestada viisil, mis tabab eriti raskelt just nimelt lasterikkaid perekondi. Seda tuleks arvesse võtta mootorsõidukimaksu kehtestamisel. Ja hoolimata sellest, et nii esimesel, teisel kui ka kolmandal lugemisel peetud mitmetes kõnedes ja ka küsimustes juhiti sellele probleemile tähelepanu, ikkagi kehtestati maks sellisel viisil. No öelge, kas sellest nähtub elementaarnegi lugupidamine põhiseaduses sätestatu vastu? Mina väidan, et ei nähtu. 

Just eile mitmete kolleegidega erinevatest fraktsioonidest osalesime väikesel koolitusel siin Toompea tänav 1, kus Riigikohtu esimees ja Aaro Mõttus, Tartu Ülikooli riigiõiguse õppejõud, natukene panid meile südamele ka seda: ärge, Riigikogu liikmed, väga kergekäeliselt selle põhiseaduslikkuse argumendiga vehkige, sest sageli on ikkagi küsitav, kas üks või teine seadus on põhiseadusega kooskõlas või ei ole seda. Ärge väga jõuliselt võtke sellist positsiooni, see ju ilmselgelt ei ole kooskõlas põhiseadusega. Aga ma arvan, et antud juhul me võime küll öelda, et see tõepoolest ilmselgelt ei ole põhiseadusega kooskõlas, minu hinnangul. 

Kordame veel kord üle. Kui põhiseadus ütleb, et lasterikkad pered on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all, aga maks kehtestatakse viisil, mis eriliselt koormab just nimelt lasterikkaid perekondi, siis on väga raske lükata ümber seda väidet, et see on ju vastuolus põhiseaduses sätestatuga. Ja noh, ma võtsin välja ka ühe pildi, mille ma tegin siin rohkem kui aasta aega tagasi, kui see mootorsõidukimaksu menetlus meil siin oli. Ma ei saa seda teile sellisel viisil näidata, et see praegu oleks nähtav, aga võib-olla pärast, kes tahab, saab seda lähemalt vaadata. Siin on toodud esile kaks mootorsõidukit.

Ma palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Vasakul pool on sõiduauto Volkswagen Caravell. See on selline väike buss, mitmetel Riigikogu liikmetel, ma olen pannud tähele, on ka midagi sellist, kellel rohkem lapsi on. See on 2019. aasta sõiduk. 

Paremal pool on Mercedes-Benz C220T, mõlemad diiselmootoriga sõidukid, mõlemad 2019. aastast, no enam-vähem võrreldavad sõiduki uudsuse poolest, tehnilise kvaliteedi poolest ja nii edasi. Kumbki ei ole mingi eriline luksusauto, aga mõlemad on korralikud autod. Nüüd, näete, parempoolse autoga saab sõita tavaline perekond, kus on ema ja isa, kaks või kolm last. Kui ei ole just kahte hälli vaja panna, siis enam hästi ei mahu tegelikult, olgem ausad, aga kahe lapsega saab küll. Korralik auto. Registreerimismaks 1148 eurot, aastamaks 313 eurot. 

Vasakpoolne buss – ma ei mäleta, kas siin oli kaheksa või üheksa kohta. Igal juhul on tegemist sõidukiga, kuhu mahub ema, isa lisaks kuus või seitse last, või ütleme, viis last pluss natukene rohkem pakke, mis tuleb, eks ole, suuremal perekonnal kaasa võtta. Registreerimismaks, mitte 1148 eurot, vaid 2754 eurot – rohkem kui kaks korda rohkem. Ja aastamaks, mitte 313 eurot, vaid 744 eurot. 

Olukord on nüüd ju selline, et perekond, kus on viis või kuus last, ei saa valida, et teate, ärme võta seda Volkswagen Caravelli, võtame selle Mercedes-Benz C-klassi auto. Ei saa, sest lihtsalt perekond ei mahu autosse ära. Nii et see ei ole valik, et nad võtavad selle suurema. Noh, ise valisite sellise suurema ja luksuslikuma ja raskema auto. Esiteks, ta ei ole luksuslikum, ta on lihtsalt suurem ja raskem. Aga teiseks, ei, nad ei valinud midagi, nad valisid lihtsalt sellise auto, mis on sama vana, enam-vähem tehniliselt samaväärne, aga lihtsalt mahutab ära kogu perekonna. 

Ja ilma, et neil mingit valikuvõimalust sellega seonduvalt oleks, välja arvatud valik võtta kaks autot ja sõita kahe autoga, mis ei tule lihtsalt kokkuvõttes oluliselt odavamalt, isegi kaks sihukest Mercedes-Benzi tuleks odavam, mis kindlasti ei ole kuidagi keskkonnasäästlikum, eks, kui sõidetakse paralleelselt kahe autoga – ema sõidab osa lastega ja isa sõidab osa lastega samasse kohta –, siis see tasu vist tuleks natuke väiksem kui selle bussi puhul. 

Nii et nii ei tohiks asju teha. Õppigem seda sellest juhtumist, et mitte ei tuleks võtta vastu seadusi kriitikast hoolimata, vaid tuleks kuulata ka opositsiooni kriitikat ja teha kohe asju korralikult, teha kohe asju sellisel viisil, millest nähtub elementaarne austus põhiseaduse vastu ja seal sätestatu vastu, selle asemel et tulla pärast neid asju lappima ja parandama. 

Ja kogu asi on ju seda hullem, et tegelikult mitte ainult see mootorsõidukimaks ei karistanud eriliselt lasterikkaid perekondi, paralleelselt vähendati ju lasterikaste perede toetust, kaotati ära tulumaksuvabastus abikaasa ja laste pealt, tõsteti ka käibemaksu ja tulumaksu, mis samuti tabas ju eriti valusalt lasterikkaid perekondi. Ja ma mäletan, et see vastulause, mis üks koalitsioon esindaja ütles, oli see, et noh, saavad hakkama selle mootorsõidukimaksu suurema tasumismääraga, sellepärast et neile makstakse ju peretoetusi. No kuulge! Peretoetusi ilmselgelt ei maksta selleks, et seda tagasi võtta teise maksuga. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Jätkame siis automaksusaagaga. Täna oleme jõudnud kolmandale lugemisele eelnõuga 694, millega soovitakse kehtestada lastega peredele teatud leevendus automaksu maksmisel. Paberil kõlab see muidugi kenasti: kuni 100 eurot lapse kohta. Justkui märk hoolivast riigist, mis soovib peresid toetada. Tegelikult see on muidugi samm õiges suunas, mida tuleks toetada. Kuid vaatame sügavamale, ja tegemist on mitteperesõbraliku otsusega, vaid poliitilise kosmeetikaga, mis ei paranda probleemi, vaid püüab varjata ebaõiglast süsteemi. 

Automaks tervikuna on ebaõiglane ja halvasti läbi mõeldud. See ei arvesta inimeste tegelikke vajadusi ega majanduslikku olukorda. See on maks, mis karistab liikumisvabadust ja elukohavalikut, eriti maapiirkondades, kus auto ei ole luksus, vaid hädavajadus. Kui me räägime 100‑eurosest soodustusest, siis see ei lahenda eriti mitte midagi. See ei lahenda eriti mitte midagi! Valitsus püüab selle muudatusega jätta mulje, et ta kuulab rahvast ja teeb maksu õiglasemaks. See on tegelikult lihtsalt katse vaigistada kriitikat ja parandada oma halba protsendiseisu valijate ees. 

Kui maks on oma olemuselt vale ja põhiseaduse piiril kõikuva iseloomuga, siis seda ei saa õiglasemaks muuta väikeste allahindlustega. Keskerakonna seisukoht on selge: mitte ükski kosmeetiline muudatus ei tee ebaõiglasest maksust head maksu. Õige samm on mootorsõidukimaks täielikult tühistada. Eesti inimesed ei vaja alandlikke soodustusi, vaid õiglust ja mõistlikku maksupoliitikat, mis ei koorma peresid ega tööinimesi veel ühe maksuga. Me peame seisma oma inimeste ja regionaalpoliitika eest, mitte tarbitu maksude eest, millega lapitakse eelarveauke. 

Automaks on tegelikult ju kõige ebaõnnestunumatest maksudest siin viimase kümnendi ajal vähemalt. Ma ei tea ühtegi Eesti inimest, kes seda toetaks. Ma arvan, et siin saalis pole ka ühtegi inimest, kes seda toetab. Lihtsalt selline seisukoht, te ei julge enam tagasi astuda, head koalitsioonipoliitikud. Aga ma kutsun teid üles: võtke ennast kokku, tuletage meelde, et te olete kõigepealt rahva teenrid ja alles siis valitsejad. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mina ei pea autot luksusesemeks. Ma arvan, et auto on tänapäeva ühiskonnas vajalik selleks, et pereelu korraldada. Paljudel juhtudel on tarvidus käia kaugemal tööl, seda eriti suurlinnadest eemal olles, aga sõltumata elukohast on üsna tavapärane elukorraldus ka meie peredele laste transportimine lasteaeda, kooli, huviharidusse. 

Sellele vaatamata ma toetan automaksu, ja toetan selle pärast, et automaksust laekuvat ressurssi kasutatakse meie teede olukorra parandamiseks. Oluline on ka see, et kõik kohalikud omavalitsused vaataksid, et inimestel oleks võimalik liikuda mugavalt ja ohutult ka jalgsi ja rattaga. See on see keskkond, milles mina sooviksin elada.  

Me kritiseerime siin automaksu, ometigi on just maksud need, mille kogumine annab riigile ja teile siin saalis võimaluse teha positiivseid otsuseid, millega meie inimesi toetada – olgu need lasterikkad pered, lihtsalt lastega pered, erivajadustega inimesed või nende pered. 

Sellepärast on ka eelnõu, mis tegelikult aitab vähemalt kahel haavatavamal grupil, kus auto kasutamise vajadus on kindlasti suurem, tulevikus paremini toime tulla. Lastega pered saavad iga lapse pealt 100 eurot auto aastamaksu toetust või vähendamist kuni lapse 19-aastaseks saamiseni ehk 18 kaasa arvatud. Samamoodi saavad M1-kategooria väikebussid maksusoodustust, sest mõeldakse eeskätt nendesamade lasterikaste perede peale, aga mitte ainult, sest needsamad M1-kategooria bussid on sagedasti kohandatud selleks, et oleks võimalik transportida liikumispuudega inimesi koos nende ratastooliga. 

Meil on siin saalis korduvalt räägitud erivajadustega inimeste täiendavatest vajadustest ja ette on heidetud ka vähest suhtlust puuetega inimeste kojaga. Nii ministrina nelja aasta vältel kui ka sotsiaalkomisjoni esimehena olen ma pidevalt ja regulaarselt suhtluses puuetega inimeste kojaga. Ja kui automaksu tehes jõuti ühiste arutelude tulemusel kompromissini – ma rõhutan, ühised arutelud toimusid puuetega inimeste koja ja ministeeriumi esindajate, muu hulgas minu osalusel –, siis raske või sügava puudega lastele ja tööealistele tõsteti toetust. Seda selleks, et neil kõigil oleks võimalik paremini liikuda. Sest mitte ainult need erivajadusega inimesed, kellel on auto – ja neid on natukene alla poole erivajadustega inimestest, kellel endal või leibkonnal on auto perekonnas –, vaid ka kõik teised saaksid kergemini liikuda.  

Ühtlasi võimaldas see circa 9 miljonit, mis eraldati erivajadustega inimestele lisaks toetuste tõusule, tõsta ka riigi osalust abivahendite soetamisel. Lastel on see kõikidel ja alati 90% ning täisealistel sõltuvalt abivahendi liigist 50% või 90% – 90% eeskätt liikumispuudega või meelepuudega inimestel, kus tõepoolest seda tuge ja toetust rohkem vaja on. Teile teadmiseks, et käesoleva aasta septembrist on kõik abivahendid kättesaadavad ilma, et inimene peaks puude raskusastet tuvastama, sest puue ei ole eesmärk omaette. Me soovime … 

Lisaaega palun! 

Kolm minutit lisaks. 

Me soovime inimesi abistada sellel ajahetkel, kui nad seda abi ja tuge vajavad. Abivahendi vajadus võib olla ajutine, nii nagu ka inimese tervislik seisund, mis seda abi või tuge vajab. 

Lastetoetused on olnud täna siin juba eelmise eelnõu ajal teemaks. Ma ütlen korraks ära, et me tõstsime 60 eurolt 80 eurole lapsetoetust, me tõstsime 19 eurolt 80 eurole last üksi kasvatava vanema toetuse. Tõsi, kui varasemalt lasterikka pere toetus oli 300 eurot, korraks ühel aastal 650 eurot, siis nüüd on see püsivalt 450 eurot. See oli jätkuvalt enne väga järsku tõusu, 150 eurot igakuiselt rohkem, kui see oli varasemalt. 

Aga ma tuletan teile veel kord meelde, et selleks me kehtestame makse, et oma inimestele hüvesid ümber jagada. Mitte midagi ei saa ümber jagada, selleks peab olema midagi, et seda ümber jagada. Ja veel kord: auto ei ole luksus. Mina automaksu toetan, aga toetan ka sellist keskkonda, kus ka jalgsi ja rattaga liikumine on mõnus ja mugav. Aitäh teile!

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma alustan järjekordselt sellega, et mootorsõidukimaksu ei ole vaja ja see tuleb tühistada, eriti peale viimast kõnet. Võtad ära põhimõtteliselt 45 miljonit eurot lastega peredelt. 45 miljonit! Ja siis räägid, et anname 100 euro kaupa aastas midagi tagasi. Sa võtad perelt ära 2400 eurot. Ja siis eelkõneleja ütleb selle peale, et aga no tegelikult varem oli ju veel vähem. Kui siin saalis absoluutselt kõik erakonnad toetasid lasterikaste perede toetuse tõusu 650 eurole, ainult üks aknaalune, tänane parempoolne, ei toetanud seda. Ülejäänud kõik toetasid. Läheb mööda vähem kui pool aastat ja võetakse ära üle 40 miljoni. 

Järgmise etapina võeti ära sellel aastal pensionäridelt 17 miljonit sellega, et keskmine pension ei ole enam tulumaksuvaba, järgmise aasta eelarves on see üle 30 miljoni.  Kas keegi on arvutanud, kui palju võetakse inimeste taskust ära sellega, et käibemaks on tõusnud 20%? Ma saan aru, et mõned kolleegid ei saa aru, mis on protsent ja protsendipunkt. Seda õpetatakse juba kuuendas klassis. Tulumaks on tõusnud 10%, aktsiisid tõusevad iga aasta 5%. Eriti elektri- ja gaasiaktsiis tuleb siin arvestada, mis sõna otseses mõttes mõjutavad nii kodukulusid kui ka ettevõtlust. Üle 50 erineva maksu, aktsiisi on tõusnud viimase kahe poole aastaga.  Kõigepealt võtan teilt raha kamalaga ja siis annan sõrmeotsaga tagasi ja ütlen, et oi, kui tublid me oleme. 

Jah, see samm on õiges suunas, aga rääkida täna, kui õilsad me oleme, on ausalt öeldes piinlik. See, et 2003. aasta tekkinud valitsus kevadel läks kohe kallale lasterikastele peredele ja pensionäridele, jääb kindlasti pikaks ajaks sellele kolmele erakonnale külge, ükskõik, mida te teete, ükskõik, mida te räägite. Ja siis lihtsalt selleks, et kõrgemapalgalised inimesed saaksid madalamapalgaliste arvelt iga kuu veel 154 eurot. Kas keegi sooviks arvutada, et 1200-eurose palga juures, kas see 10 eurot on see, mis on õige number? Või see, et Riigikogu liige hakkab saama 154 eurot järgmise aasta jaanuarikuust rohkem. Kas see on tõesti see, milleks meid on siia valitud? Kas tõesti meie palk on nii väike, et selle nimel on vaja olnud tõsta 20% käibemaksu, 10% tulumaksu, iga aasta 5%-ga aktsiise, rääkimata neid makse, mis elektrile juurde tulevad? See on nagu arusaamatu. Elektri hinna põhjustaja küsib raha ka juurde, Elering. Kogu aeg räägiti, kui hästi meil kõik on, kuidas kõik ühendused toimivad. Ja ikka räägitakse nüüd neljandast kõrgepingeliinist Läti suunas, mitte ei räägita seda, et Soomega, kust tuleb odav elekter, tuleks praegu tegeleda kiiresti kaablipanekuga. Ei, me räägime kas läbi Saaremaa või ma ei tea kust, veel kõige kallima variandiga Läti poole, kuhu läheb odav elekter, mitte ei tule odav elekter. 

Palun kolm minutit.

Jah.

Ja nüüd me jõuame siia mootorsõidukimaksu juurde. Te kõik ju näete, et mootorsõidukimaksust ei laeku seda raha, mida te ootate, registreerimistasu ei tule. Jah, auto on ostetud, selle aastamaksu sa pead maksma, aga me teame, et mitu tuhat inimest pole suutnud seda maksu maksta, arestitakse tema varad. 

Kas te, sõbrad, teate, mis toimub täna Eesti ühiskonnas või? Pankades ei ole enam hoiuste raha tõusu. Hetkel on tekkinud katastroof, laenu on välja antud 10% rohkem. Aga hoiuste number on null. Te olete märganud, mis on toimunud viimasel kuul Eesti panganduses, kuidas pangad on hakanud tegelema sellega, et sa ühest pangast teise oma hoiuseid viiks? Kes pakub jooksval kontol head protsenti, kes pikaajalise laenu, hoiuse peal. See on kõik sellest, et inimestel ei ole enam raha, ei ole enam sääste, ei ole enam see, mis palgast üle jääb. 

Ja siis me räägime siin, kuidas kõrgepalgalistele anname raha juurde ja need, kes ei saa ots otsaga hakkama, need ei saa mitte pennigi. 10 eurot! 

Ja unustate ära selle, et te pensionäridele ei anna mitte ühtegi senti sellega juurde. Pensionäride tulumaksuvabastusest ei saa nad ühtegi eurot, see, et 700 eurot on teil järgmine aasta tulumaksuvabastus. Neil on 776 eurot, sõltumata praegusest olukorrast, ainult et te võtsite keskmise pensioni tulumaksuvabastuse ära ja sellega võtate järgmine aasta üle 30 miljoni taskust ära. 2027 on selle eelnõu järgi üle 70 miljoni, mis võetakse pensionäride taskust. 

Te teete kõik selleks, et keskmine eestlane jääks veelgi vaesemaks. Jah, see 15% saab väga hästi hakkama, nende 15% hulgas oleme ka meie kõik, kes siin istume. Aga me oleme tulnud siia ühel eesmärgil: kaitsta kõigi eestlaste huve, mitte rikkama osa ainult. Me peaksime täna toetama ettevõtlust, aga täna, nagu me kuulsime, töötukassa lõpetab ära alustava ettevõtja toetuse, 6000-list toetust, millest 60–70% toetuse saajatest on kahe aasta pärast veel ettevõtjad ja maksavad ise endale palka ja riigile makse ega võta enam töötukassast, abi ei vaja. Selle me likvideerime, 2 miljonit raha meil ei ole, aga pool miljardit on meil raha, et järgmine aasta kõrgepalgalistele maksta iga kuu 154 eurot. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Ja kõik istungi jälgijad eemalt! Ütlen ära ka sotsiaaldemokraatide seisukoha. Sotsiaaldemokraadid toetavad kõiki tänaseid mootorsõidukimaksu muudatusi, mida me siin saalis menetleme, ja ühtlasi kõiki muudatusi, mis tulevikus seda seadust teevad paremaks, aga olgu rõhutatud, eelkõige õiglasemaks. 

Paraku peame kahetsusega nentima, et koalitsioonierakonnad ei toetanud mitmeid meie fraktsiooni täiendus- ja muudatusettepanekuid, mis oleks selle seaduse veelgi õiglasemaks teinud. Üks neist jõudis siia saali ja hääletati maha, mis oli erivajadustega inimestele leevendus. See 100 eurot leevendust oleks kehtinud ka erivajadustega inimese puhul. 

Teine puudutas regionaalset komponenti, et kaugemal Eestis, väljaspool suuri keskusi, oleks mootorsõidukimaks väiksema koefitsiendiga. Seal oli täielik selge lahendus olemas ja kahjuks ka seda ei toetatud. Minule üllatuslikult seda muudatusettepanekut, et ta oleks jõudnud vähemalt siia saali, ei toetanud ka Isamaa Erakonna esindaja, mis tegi meele kurvaks. Kuigi me sellel teemal tihti oleme Aivar Kokaga ühte meelt, et regionaalpoliitiliselt peaksime ikkagi kõik, kes me sealt kaugemalt oleme pärit, neid piirkondi kaitsma.

Kokkuvõtteks tahangi öelda, et mul on väga kahju, et seda koera saba ei saanud ühekorraga raiutud, vaid seda tuleb tükeldada ka tulevikus. See ei ole kindlasti hea. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 694 lõpphääletus ja peale saalikutsungit me seda teemegi. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 694. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 694 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737 teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli, kes siia on juba jõudnud, hea kolleegi, rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Ettekandeks on aega kuni 20 minutit ja on võimalus esitada kuni kaks küsimust.

Tere õhtust, head kolleegid! Lubage mul teid tänada üksmeelse toetuse eest kahele mootorsõidukimaksu eelnõule. 

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kuigi 2026. aasta eelarve sisu on siin saalis ja paljudes komisjonide istungisaalides juba arutatud, alustan siiski väikese ülevaatega 2026. aasta riigieelarve kõige tähtsamatest aspektidest. 

Kui iseloomustada 2026. aasta eelarvet kahe sõnaga, siis need oleksid maksulangetus ja riigikaitsekulude kasv. Eelarve tulud on 18,6 miljardit, kulud 19,5 miljardit, tulude ja kulude vahe on 0,9 miljardit, investeeringud 1,3 miljardit, finantseerimistehingud 1,6 miljardit, riigikaitsekulud NATO meetodil on 2,2 miljardit, võlakoormuse suurim lubatud jääk on 14,3 miljardit. 

Eelarve on prognoos. Eelarve kõneleb riigi tegevusest, toimimisest, eesmärkidest ja loodetavatest tulemustest, mõnikord ka unistustest. See kõneleb matemaatiliselt arvude keeles. Aga arvud on ausamad kui sõnad, valusamad kui sõnad, valusalt ausad. Isegi kui eelarve ei ole matemaatiliselt tasakaalus, otsitakse eelarvest tasakaalu riigi erinevate vajaduste, maksumaksjate panuse ja ühiskondlike hüvede taseme vahel. 

2026. aasta eelarvele paneb suurima surve vajadus tõsta kaitsekulutusi. Meie naabruses peab agressorriik sõda neljandat aastat, sõda ei ilmuta raugemise märke. Riigi tunnused on rahvas, territoorium ja õiguskord, vis pacem, para bellum – kui ihkad rahu, valmistu sõjaks. 

Eesti peab panustama palju rohkem riigikaitsesse, et Eesti kultuur saaks areneda, et haridus, tervishoid, sotsiaalhoolekanne, teadus ja kõik muud valdkonnad saaksid areneda, et meil oleks oma hoitud loodusega maa, et püsiks vaba demokraatlik riigikord. Selleks tuleb panustada riigikaitsesse märkimisväärselt rohkem kui eelmistel aastatel. Riigikaitsekulud on 2026. aasta eelarves 5,5% riigi sisemajanduse kogutoodangust ehk SKP-st ning eelarvedefitsiit on 4,5% SKP-st. 

Meie riik on väike. Nii et suur osakaal riigi SKP-st on absoluutsummas väike võrreldes meie agressiivse naabriga. Eesti on olnud riigikaitsekulude tõstmisel eesmineja. Ka teised Euroopa Liidu riigid tõstavad kaitsekulusid ja kui isegi mitte nii palju protsentuaalselt, siis kogu Euroopa Liidu peale kokku kasvavad kaitsekulud absoluutsummades märkimisväärselt. Euroopa riigid koos suudavad agressorit heidutada, see on kindel. 

Eesti 2026. aasta eelarvedefitsiit mahub Euroopa Liidus kokkulepitud määra, 4,5% SKP-st mahub selle määra sisse. Eesti eelarvedefitsiit mahub viimasel kolmel aastal alates 2022. aastast nendesse Euroopa Liidus kokkulepitud piiridesse. Selles mõttes on riigi rahandus korras, tasakaalus. Ma olen kindel, et me mahume Euroopa Liidus kokkulepitud reeglitesse ka sellel ja tuleval aastal. 

Eelarvega määratakse Eesti laenukoormuse jääk 14,3 miljardit, mis on 25,9% riigi SKP-st, millega oleme jätkuvalt Euroopas madalaima võlakoormusega riik. Ka teised Euroopa Liidu riigid tõstavad riigikaitsekulusid seoses Euroopas valitseva ebakindlusega ning muudatustega USA poliitilises doktriinis. Teine oluline aspekt riigieelarve juures on jälgida, kui suurt maksupanust maksumaksjad soovivad anda või jaksavad kanda. See maksukoormus maandub Eestis toodetud kaupade hinda, mõjutades inimeste ostujõudu ja ettevõtete konkurentsivõimet eksporditurgudel. Eesti maksukoormus on madal, sel aastal 36,6% ja järgmisel, 2026. aastal langeb maksukoormus 1,4% võrra ehk 35,2%-ni SKP-st. See on märkimisväärne konkurentsieelis meie põhilistel eksporditurgudel Põhjamaades. 

Meie riigieelarvele lisatud eelarvestrateegias on valitsus sõnastanud eesmärgi hoida maksukoormus alla 36% SKP-st. Veelgi enam, Eesti maksusüsteem on 12 aastat järjest OECD liikmesriikide võrdluses kõige konkurentsivõimelisem. See on konkurentsieelis kogu maailma demokraatlike ja avatud turumajanduspoliitikat austavate riikide turgudel. 

Maksuküüru kaotamine jätab inimestele kätte 500 miljonit eurot. Kui võrrelda tulumaksu ja toidu käibemaksu langetamist, siis võimaldab tulumaksu langetamine tulu saajal ise otsustada, mida ta selle raha eest ostab, ning on selles mõttes liberaalsem ja inimese tarbimise valikuvabadust toetav. Maksuküür sellisel kujul, nagu see Isamaa eestvedamisel kehtestati, on ebaõiglane, ja on hea, et see lõpuks lendab sinna, kus ta õige koht on – ajaloo prügikasti. 

Ajakirjanduses on olnud palju väiteid, et riik laenu arvel 500 miljonit eurot vähendab isikute, inimeste tulumaksukoormust. Seletuskirja lehekülgedel 23 ja 24 on näha, et füüsilise isiku tulumaksu laekumine järgmisel aastal väheneb siiski ainult 94 miljonit eurot, sest samaaegselt, kui maksuküür kaob, tulud üldiselt kasvavad. Ja brutotuludelt arvestatakse toetus kohalikele omavalitsustele. Õigem on tegelikult öelda, et brutotulult teatud protsent suunatakse edasi kohalike omavalitsuste eelarvetesse. Aga selle 500 miljoni võrra väheneb keskvalitsusele laekuv üksikisiku tulumaks, sest maksusoodustused vähendavad keskvalitsuse eelarvet ega muuda seda protsenti, mis brutotulust kogutakse ja suunatakse edasi kohalikele omavalitsustele. Aga riigieelarves on ka kohalikele omavalitsustele edasikantav tulumaks arvestatud ja füüsilise isiku tulumaksu laekumise vähenemine on eelarve seletuskirjale toetudes 94 miljonit eurot, mitte 780 või kes kuidas soovib või on öelnud. 

Nüüd edasi nende eelarvearutelude juurde, mis toimusid kahe lugemise vahepeal komisjonis. Muudatusettepanekutest, mis puudutavad lisakulude tegemist või täiendavaid maksulangetusi, on avalikkuses palju räägitud. Ilmselt tutvustavad seda muudatusettepanekute päikeselisemat poolt oma kõnedes ettepanekute tegijad ise. 

Eelnõu esimene lugemine toimus käesoleva aasta 7. oktoobril. Rahanduskomisjon arutas teise lugemise ettevalmistamise tõttu eelarvet 23. oktoobril, 4. ja 10. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 22. oktoobriks, laekus 42 muudatusettepanekut, sealhulgas Eesti Keskerakonna fraktsioonilt 8, Eesti Konservatiivse Erakonna fraktsioonilt 4, Isamaa fraktsioonilt 10, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja nende liikmetelt eraldi 18, Aivar Sõerdilt 1 ja Mart Võrklaevalt 1. Täpsemad selgitused on toodud muudatusettepanekute loetelus. 

Isamaa fraktsioon esitas alternatiivse eelarve, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega. Vastavalt põhiseadusele on riigieelarve, samuti lisaeelarve eelnõu esitamise õigus ainult Vabariigi Valitsusel. Rahanduskomisjon jättis läbi vaatamata ja muudatusettepanekute loetellu kandmata kolm nõuetele mitte vastanud Isamaa fraktsiooni muudatusettepanekut. 

Need olid järgmised. Vähendada keskvalitsuse kulusid 350 miljoni euro võrra. Sealjuures ei vähendata riigikaitsekulusid, õpetajate, politseinike ja päästetöötajate töötasusid. Sellist rida nagu keskvalitsuse kulud eelarvepildis ei ole ja seetõttu ei ole võimalik seda eelarvepilti kanda. 

Nii. Samuti sooviti pensioni teise samba makseid külmutada kaheks aastaks. Komisjon leidis, et muudatusettepanekud tuleb välja jätta muudatusettepanekute loetelust, sest põhiseaduse § 116 kohaselt ei tohi muudatusettepanekuga ette näha riigieelarve eelnõus selliste kulude kustutamist ja vähendamist, mis tulenevad muudest seadusest.

Samuti soovis Isamaa panna valitsusele kohustusi, et koostada uus eelarvestrateegia, milles vähendada riigieelarve defitsiiti ja esitada hiljemalt tegevuskava, kuidas Eesti sündimus kasvule pöörata, ning esitada tegevuskava hinnatõusu pidurdamiseks. Me jätsime ka need muudatusettepanekud loetelust välja, sest ei saa panna valitsusele 2026. aasta riigieelarve seadusega kohustusi. Selleks peavad fraktsioonid eraldi eelnõu algatama. Samuti jätsime muudatusettepanekute loetelust välja EKRE fraktsiooni ettepaneku, millega sooviti vähendada 174 miljoni võrra vahendeid Kliimaministeeriumi valitsemisalas ja võtta need ära Rail Balticu projektilt. Eesmärk on tagada riigieelarve vahendite mõistuspärasem ja tulemuslikum kasutamine. Peab ütlema, et EKRE ja Aivar Sõerdi ettepanekud olid väga täpselt kantud tegevus- ja tulemuspõhise eelarvestamise teooriast. See annab mulle ikkagi usku, et tegelikult saab terve Riigikogu koosseis väga hästi aru eelarve tulemus- ja tegevuspõhisest koostamise metoodikast. Me jätsime selle muudatusettepaneku välja, kuna põhiseaduse § 116 kohaselt ei tohi muudatusettepanekuga ette näha riigieelarve eelnõus selliste kulude kustutamist ja vähendamist, mis tulenevad muudest seadustest või Riigikogu ratifitseeritud välislepingutest. Rail Balticu ehitamise tegevuskava tugineb 19. juunil 2017 vastu võetud Eesti Vabariigi valitsuse, Leedu Vabariigi valitsuse ja Läti Vabariigi valitsuse vahelise Rail Balticu raudteeühenduse arendamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse §-st 2. 

Komisjon otsustas kuus Isamaa ettepanekut lugeda omavahel sisuliselt seotuks ja need on kantud muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuga. Ettepaneku katteallikas oli üks. Ülejäänud viis eelnõu sisaldasid vahendeid erinevateks kulutusteks. Rahanduskomisjon jättis teised muudatusettepanekud arvestamata. 

Mart Võrklaev esitas muudatusettepaneku, aga võttis selle tagasi, kuna rahanduskomisjoni liikmed said Rahandusministeeriumilt kirja, et nad soovivad selle muudatusettepanekuga sisuliselt tegeleda ja esitavad selle kolmandaks lugemiseks. 

Sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekud nägid ette rahaeraldiste tegemist väga mitmetele valdkondadele. Nende katteallikas oli valitsuse sihtotstarbeta reserv, mille maht oli 36 miljonit. Aga kui kõik need muudatusettepanekud, mis olid eraldi esitatud, kokku liita, siis tegelikult lubati seitsmekordselt seda 36 miljonit politseinikele, päästetöötajatele, kohalikele omavalitsustele, ka ERSO-le ja vähipatsientide ühingutele. Aga see on nüüd minu poolt kõik. 

Kõige peamised eelarve sisupunktid ja ka komisjonile laekunud muudatusettepanekuid said tutvustatud. Menetluslikud otsused on järgmised. Rahanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 12. novembriks, ettepanek on teine lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on määratud vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva. See ongi minu poolt kõik. Aitäh!

Tänan teid igati asjakohase ettekande eest! Teile on küsimusi. Alustab Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Eelarves on ette nähtud sadu miljoneid eurosid toetuseks mingitele ettevõtetele ja organisatsioonidele, kuid keegi ei ole näinud nimekirja neist ettevõtetest ja organisatsioonidest. Majandusminister ei osanud mulle samuti vastata, kellele ja millise põhimõtte järgi neid vahendeid eraldatakse. Ehk oskate teie mind aidata?

Toetuste eraldamiseks on ministeeriumidel vastavad korrad, eriti mis puudutab näiteks välistoetusi. On programmid, programmimeetmed, toimuvad konkursid, sõlmitakse lepingud. Nii üldistatud küsimusele täpsemalt vastata ei saa.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja, komisjoni esimees! Ma nüüd loen neid muudatusettepanekuid ja vaatasin ka eelarvet. Ma ei leidnud sellist rida nagu see, mis meil peaks varsti saali tulema: hasartmängumaksu seaduse vähendatud proportsioon, kus spordile peaks liikuma rohkem raha ja kultuurile, et kõik spordiasutused, olümpiakomitee ja teatrid saaksid rahastust. Ei olnud ka muudatusettepanekute loetelus kultuurile ja spordile lisarahastust. Kas te oskate öelda, millise rea peal või millises sammus tuleb juurde hasartmängumaksu vähendamise rida eelarves ning kultuurile, spordile ja raha tõstmise rida eelarves?

Hasartmängumaks on eelarves tulude rea peal koos kõikide teiste maksudega. Aga ma arvan, et teie küsimuse mõte on see, kas praegu menetluses olev hasartmängumaksu seadus on eelarve pilti arvestatud. Ma kaldun arvama, et ei ole, ja ma arvan, et need muudatusettepanekud tulevad kolmanda lugemise käigus. Aga olles selle eelnõu endaga kursis, on need muudatused ikkagi nii väikesed, et nad eelarvet sisuliselt ei muuda, aga põhimõtteliselt küll.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea Annely, sa eelmisel aastal siin puldist rääkisid väga ilusti selle kohta, et just Eesti Keskerakonna fraktsioon esitas väga sellised asjalikud ja mõistlikud muudatusettepanekud, aga kahjuks pärast ei leidnud, nad esiteks ei leidnud komisjonis toetust millegipärast nagu ja siis pärast ei leidnud ka suures saalis seda toetust, vaatamata sellele, et kõik olid sellised mõistlikud ja õiged. Kas sellel aastal toimub sama asi või ikka on oodata, et mingi ettepanek ikka toetatakse? Või siis nad ei ole sel aastal nii mõistlikud nagu eelmisel aastal?

Ettepanekud on kahtlemata mõistlikud selles pooles, et kui eraldada raha erinevatele sihtgruppidele või vähendada maksukoormust. Aga et need head ettepanekud kokku pannes, kui vähendada tulusid ja suurendada kulusid, et siis ei lähe kokku. Seetõttu muidu hea ettepanek, kui see teine pool ei ole kaetud, siis ei saa arvesse võtta ka häid ettepanekuid mitte.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Jah, sotsiaaldemokraadid on teinud mitmeid ettepanekuid ja võib tõesti tunduda, et kus see katteallikas, kui valitsuse reservfond on piiratud ulatusega ja kõike nagu ei kata. Aga eks me oleme siis vähemalt viidanud nendele kohtadele, kus tegelikult lisaraha vaja on. Vaatame, täna hääletame, võib-olla mõni neist leiab toetust. No ütleme, et väga paljud on suunatud just kohaliku omavalitsuse teatud kulude katmiseks, mida riik ja omavalitsus üldiselt katavad koosvastutusega, olgu see teedehoiuraha, mis on traditsiooniliselt tulnud riigieelarvest, lisasumma, ja kus see pole aastaid enam kohaliku omavalitsuse poole peal suurenenud, olgu see koolitoit, lasteaiaõpetajate palga toetus. Kui riik tõstab õpetajate palka, siis lasteaiaõpetajate palga peab tihtipeale järgi tõstma ikkagi omavalitsus, ja see teeb omavalitsuse eelarve väga pingeliseks. Tegelikult, kui võrrelda SKP-ga, siis 2020. aastal olid KOV-i tulud 8,4% ja RES-i järgi 2029 7,8%.

Aitäh!

Kuidas omavalitsused peaksid hakkama saama? Kas sellest on ka juttu olnud?

Omavalitsuste need tulud kasvavad, mis neile kantakse üle üksikisikute tulumaksust, sest ikkagi eelarvega prognoositakse inimeste tulude kasvu ja seoses sellega ka tulumaksu kasvu kohalikele omavalitsustele, sest kohalike omavalitsuste füüsilise isiku tulumaksu osast seda maksuvaba 700 eurot maha ei võeta. Mina lugesin "Sõjast ja rahust", ma ilmselt olen siin saalis seda varem ka öelnud, prantsuse vanasõna, et kõigil on enda arvates küllalt mõistust, aga ebaõiglaselt vähe raha. See on naljaga võttes muidugi. 

Aga oma eelarvet tutvustavas kõnes ma ka ühe väikese lõigu pühendasin sellele, et me peame vaatama, kui suurt maksukoormust maksumaksja kanda soovib ja jaksab. Teine pool on see, kuidas me seda kasutada saame, kellele kui palju saame raha anda. Ma kindlasti ei ütle, et ükski opositsiooni ettepanek oleks vale selles mõttes, et kohalikele omavalitsustele ei peaks või ei võiks huvikoolide jaoks rohkem raha anda või käibemaksu, ma ei tea, ei võiks toidule langetada. Aga me peame ikkagi leidma selle tasakaalupunkti, kuidas me oma tulud kasvatame ja kuidas me oma kulud katame, oma võimalusi jagame.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! SEB Panga uuringu kohaselt märkis enamik madala sissetulekuga Eesti elanikke, et nende majanduslik olukord on viimase aasta jooksul halvenenud, samas kui märkimisväärne osa kõrgema sissetulekuga inimestest teatas, et nende materiaalne seis on viimase 12 kuu jooksul paranenud. Ekspertide sõnul viitavad need trendid majandusliku ebavõrdsuse kasvule. Kuidas eelarve aitab seda probleemi lahendada?

Maksuküüru kaotamine tegelikult puudutab keskmist mediaanpalgaga inimest, mitte jõukaid. Need 154 eurot kuus saavad netopalka rohkem kätte keskmise sissetulekuga inimesed ja kõrgema sissetulekuga inimesed saavad sellesama summa. Ja väiksema, kuni 1200-eurose sissetulekuga inimesed saavad kuus juurde 10 eurot. Ma tean, et see on olnud rünnatav siin saalis juba mõnda aega, aga kuni 1200 eurot teenivad inimesed saavad juba täna 654 eurot maksuvabalt kätte ehk neil on see maksuvabastus juba täna käes. Seetõttu on muudatuse mõju neile väiksem. Aga nende olukord kohe kuidagi ei halvene, vaid paraneb pisut.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelmised kaks aastat me oleme leidnud eelarvest kord 800 miljonit, kord 900 miljonit eurot. Kuidas te prognoosite, kas selle eelarvega leitakse ka ligi miljard üleliigset raha? Kas rahanduskomisjon on hinnanud, kui realistlik on selle eelarve tuluprognoos?

Tuluprognoos paistab olevat hea, sest kõik majandusnäitajad, mis praegu tulevad, alates ekspordist ja tööpuuduse vähenemisest … Viimati nägin täna Lenno Uusküla postitust Facebookis, et kasvab ettevõtete loomine ja järsult vähenevad ettevõtete pankrotid. Kõik sellised väikesed märgid näitavad üheselt majandusliku olukorra paranemist. Ja kui riigil tervikuna läheb majandusolukord paremaks, siis julgelt enamikul inimesel majanduslik olukord paraneb. Jaa, muidugi tekivad eraisikulised probleemid, vaatamata riigi üldisele majandusliku olukorra paranemisele. Ma arvan, vastus küsimusele on, et tulud laekuvad prognoositult või väga prognoosi lähedale. Kas eelarves võib olla kirjavigu? Seda ei saa välistada, aga need tulevad ikkagi välja.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Te viitasite, et Keskerakond esitas muudatusettepanekud. Ühelt poolt olid seal välja toodud potentsiaalsed kulud, mida me ette näeksime, aga te mainisite, et see tulude pool oli – või ma sain valesti aru – meie poolt esitamata või ei olnud piisav. Tegelikult ma vaatasin praegu üle ja meil need numbrid nii tulude kui ka kulude poole pealt lähevad ilusti kokku. Meie kogu muudatuste maht oli 654 miljonit. Eelkõige meie prioriteediks olidki sellised muudatusettepanekud, mis muudaks maksusüsteemi õiglasemaks ja inimeste igapäevane toimetulek läbi selle paraneks. Kuidas siis sellega olla, kui palju te sinna muudatusettepanekutesse süüvisite ja mis need siis negatiivsed pooled olid, mis teile meie muudatusettepanekute juures ei meeldinud?

Ma vaatan siin muudatusettepanek 1, siis selle järgi, kuidas teie esitasite selle, eelnõu kaardil on järjenumber võib-olla teine, ilmselt ongi teine, on toiduainete käibemaksu vähendamine, see on eelarve tulude vähendamine, ja siis kulude suurendamine: suurendada miljoni euro võrra riigi, näiteks kohalike omavalitsuste toetusfondi. Ja vähendada Kliimaministeeriumi haldusalast 120 miljonit, tühistada auto registreerimise tasu. Ütleme, tulude vähendamised ja kulude suurendamised – kui need kõik nagu kokku panna, siis ei mängi välja. Ei mängi välja kahjuks. Ükshaaval ju võivad olla toredad ettepanekud.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Annely, sa mainisid sotsiaaldemokraatide ühte muudatusettepanekut, mis on seotud ERSO-ga. Äkki sa avad natukene selle muudatusettepaneku sisu ja millist lahendust pakutakse selle rahastusküsimuse lahendamiseks. Ma kujutan ette, et see on rahastusküsimus. Aga ma valutan südant ERSO pärast, äkki seal on mingi hea lahendus. Räägi sellest natuke.

Mingil imelikul põhjusel kõikide paljude paberite seas, mis ma olen kaasa võtnud, mul ei ole siin seda muudatusettepanekut kaasas. Te saate selle täpse teksti võtta sealt tagant riiuli pealt. Aga ma mäletan, et nad soovisid 900 000 eurot suurendada ERSO palgafondi. Ja minu meelest kõik sotsiaaldemokraatide ettepanekud olid sihtotstarbelise reservi arvel. See oli sihtotstarbeta valitsuse reservi arvel, see oli selle sisu minu mälu järgi. Ma lugesin neid ettepanekuid ikka põhjalikult, aga ma praegu maha lugeda ei saa.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus. Kõik räägivad siin sellest, et üks suurematest asjadest, mida järgmise aasta eelarve muudab, on niinimetatud maksuküüru kaotamine. Väidetavalt jääb inimestele rohkem raha arvele, mis on hästi positiivne jne. Aga me ju kõik saame aru ja me kõik teame – seda näitab ka Reformierakonna maksukalkulaator –, et näiteks need inimesed, kellel on palk suurem, kas või Riigikogu liikmed, saavad 150 pluss eurot kuus juurde, ja need inimesed, kelle palk on umbes 1000 eurot või alla selle, saavad kuus üheksa eurot või kümme eurot juurde. Kas teie arvates on see hea mõte ja kas see on õiglane samm?

Jaa, see on õiglane samm, kuna see on tegelikult progresseeruv tulumaks, mida Keskerakond on ikka ja alati oma valimislubadustes lubanud. Nendel, kelle töötasu on kuni 1200 eurot, laekub igakuiselt mitte 9 eurot, vaid 10,12 eurot, ja seda seetõttu, et neil on juba praegu 654 eurot maksuvaba tulu olemas. Ja kui nüüd tõstetakse see kõigi puhul 700 euro peale, siis nendel on see maksuvaba tulu tõus väiksem, sest ei saa vabastada või anda tulumaksuvabalt teist korda sedasama summat – neil on see juba olemas. Teisisõnu, nende soodustus või tulumaksuvaba osa on juba praegu olemas, nende olukord paraneb vähe. 

Aga siiski, kui näiteks üks inimene töötab osalise tööajaga, poole kohaga, 1400-eurose palgaga ja saab töötasu näiteks 700 eurot kuus, kuna ta saab 1400 eurot palka poole kohaga töötades, siis on tema maksustatav palk kuus 0 eurot, tulumaks on 0 eurot ja efektiivne tulumaksu määr on ka 0 eurot. Kui inimene teenib keskmist palka, mis viimastel andmetel on 2213 eurot, siis on tulumaksuvaba kuus 700 eurot, mis on praegu null. Siis on tulumaks 332 eurot ja efektiivne tulumaksu määr on 15%. Ta saab netotasu iga kuu kätte 154 eurot rohkem. Kui palgatulu on pool keskmist palka – pool keskmist palka on 1106 eurot –, siis on tulumaks 89 eurot ja efektiivne tulumaksu määr 8%. Efektiivne tulumaksu määr on poole väiksem. 

Kui näiteks tahetakse tuua Riigikogu liikmeid, võtame neli keskmist palka, korrutame 8852 eurot, siis nende maksuvaba on endiselt 700 eurot. Tulumaks on 1739 eurot ja efektiivne tulumaksu määr 20,26%. Ehk iga euro kaupa see efektiivne tulumaksu määr liigub nullist kuni 20%-ni. Ja kui nüüd võrrelda siin 700-eurose kuu sissetulekuga inimest ja 7000-eurose kuu sissetulekuga inimest, nagu meil siin saalis on mitu, siis 700-eurose tulu teeniv inimene maksab tulumaksu null eurot, aga meie siin maksame 1793 eurot. 700-eurose sissetulekuga inimese tulumaksu määr on null. Meie tulumaksu määr on 20,26% ja nii see efektiivne tulumaksu määr ühe euro kaupa järjest suureneb, see läheneb lõpmatult 22%-le. See progresseerumise vahemik on 0–22%. Ma arvan, et see tegelikult peaks olema Keskerakonnale ka igati rahuldav seis.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kõigepealt võib-olla repliigi korras ütleks seda, et sotsiaaldemokraadid oleks igati valmis finantseerima neid kulutusi, mis me oleme ette näinud, mis on väga hädavajalikud, sellest et need kõige kõrgemapalgalised, 4000 eurot ja ülespoole, need ei saaks siis maksuvaba miinimumi kasutada. Sealt tuleks ise juba 114 miljonit. Aga lihtsalt ka eile ütles näiteks majandusinimene, tunnustatud majandusinimene Mihkel Nestor ütles "Esimeses stuudios" selgelt, et tema kindlasti majandusinimesena sellist otsust ei teeks, et kõrgepalgaliste maksulangetuseks võetakse laenu. Sisuliselt see tähendab riigile tulevikus koos intressidega palju suuremaid kulutusi ja needsamad maksumaksjad ju peavad ja kõik meie koos, väiksepalgalised, suurepalgalised, peame need intressid ju kinni maksma. See on väga kahjulik otsus. Palun selgitage, kuidas sellist nii kahjulikku otsust riigile põhjendate, kui majanduslikku mõju seal ei ole.

Aitäh!

Vanasti ikka Reformierakond mõtles nagu majanduslikult, nüüd on mingitel muudel kaalutlustel asunud mõtlema.

Jaa, ma mõistan. Kusjuures ma vaatasin eile seda saadet, mulle väga see saade meeldis. See on ka põhjus, miks ma vaatasin järgi, kui palju maksuküüru kaotamine vähendab füüsilise isiku tulumaksu laekumist. See summa on välja toodud ja seletatud dünaamika ka seletuskirjas lehekülgedel 23 ja 24. Ja 94 miljonit väheneb võrreldes 2025. aastaga füüsilise isiku tulumaksu laekumine. 

Kui te ütlete, et 4000 eurot on kõrge palk, et sealtmaalt ei peaks olema maksuvaba osa, siis see tähendab niimoodi matemaatiliselt maksuküüru nihutamist. Aga maksuküür iseenesest on hästi kohutavalt ebaõiglane, sellepärast et selles maksuküüru piirkonnas, mis täna on, 1200–2100, iga järgmine euro, mida inimene teenib, saab 100 eurot palka juurde, sellelt peetakse kinni efektiivselt tulumaks 33%. Ja sellest maksuküürust nagu väljaronimine on inimesele nagu väga demotiveeriv ja väga ebaõiglane. Kujutage ette, et te olete näiteks hooldaja hooldekodus, saate 1200 eurot palka, teete lisatunde, saate 1500 ja sellest 300-st saate 200 eurot nagu kätte sellest lisatundidest. See on ebaõiglane, see maksuküür on lihtsalt ebaõiglane.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Mul on küsimus toiduainete käibemaksu alandamise kohta. Oli muidugi muudatusettepanek tehtud, aga komisjonis oli arutlusel ka eraldi see rahvaalgatus – see oli eile arutlusel –, millele andis 100 000 inimest oma allkirja. Nagu ma aru saan, komisjon otsustas selle otsustamise, mis teha selle petitsiooniga edasi, arutelu lükata alles kevadesse. Siit ongi küsimus. Meil on väga oluline praegu eelarve arutelu. Muudatusettepanekuid ei ole arvestatud. Ka selle toiduainete käibemaksu langetamise osas, selle petitsiooni osas, lükatakse otsustamist edasi. Millest see ikkagi tingitud on? Miks praegu ei soovita otsust langetada?

Kui te oskaksite praegu öelda, missuguseid makse kehtestada, et 400 miljonit asemele koguda raha, siis oleks ilmselt lihtne, kui kõik oleksid nõus ja maksumaksjad oleksid nõus. Aga ma arvan, et Riigikogu kodu‑ ja töökord on andnud kuuekuulise tähtaja selle arvamuse koostamiseks, kuna see 400 miljonit otsustada ei ole mitte mingisugunegi nipsust asi. See on lihtsalt väga-väga keeruline otsus oma mastaapsuse tõttu.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Sotsiaaldemokraadid esitasid 18 muudatusettepanekut ja mitte ühtegi nendest ei arvestatud. Mõistan, et osad olid kallimad. Näiteks erihoolekandeteema, kus karjuv vajadus on 30 miljonit, ei kata tegelikult ka veel seda vajadust ära. Toimetulekupiiri tõstmine 300 euroni, mis jääb alla ikkagi ka absoluutse vaesuse ja miinimumelatusmäära, see võtaks 12 miljonit.

Aga muudatusettepanek, mis tegelikult puudutab vähipatsientide esindusorganisatsiooni toetust, kes oleks siis Sotsiaalministeeriumile strateegilised partnerid, ja see kulu oli 350 000, mis oleks olnud siis need esindusorganisatsioonid, kes tegelevad nii patsientide ja ka nende lähedastega, isegi seda ei arvestatud. Kas te oskate natuke avada seda arutelu?

Me pidime vaatama ikkagi neid muudatusettepanekuid kogumis. Ja kokku olid need muudatusettepanekud mingisugune 150 miljonit. Võib-olla 350 000, kui üks õlekõrs välja tõmmata hunnikust, siis mis me teistega teeme? Jah, riigieelarve peab olema tasakaalus ja neid kuluvajadusi on väga-väga palju rohkem, aga ei soovinud ühte teistest välja tõsta, ühte 150 miljonist.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on natukene tehniline küsimus, aga siiski otseselt selle eelarve ja muudatusettepanekutega seotud. Teatavasti meil ministeeriumides ja ka muudes suurtes riigiasutustes töötab ohtralt – kui nüüd kasutada kultuurieliidi kõnepruuki – plikatirtse ja poisinolke, kes tegelevad avaliku kommunikatsiooniga. Minu arvates kulutatakse sinna liialt palju raha. Kui ma nüüd tahaksin seda summat vähendada, siis tegelikult ei ole võimalik sellest tegevuspõhisest eelarvest vastavaid ridu leida.

Ja nüüd ma küsin sinu kui rahanduskomisjoni esimehe, aga ka kogenud kolleegi käest: kas sellisel juhul on Riigikogu liikmel võimalus saata vabas vormis palve näiteks rahanduskomisjoni ametnikele, et nad vormistaksid muudatusettepaneku sellisena, et õiged read otsitakse üles ja sealt need summad leitakse, või pakub seda teenust Rahandusministeerium? Nemad ometigi peaks aru saama, kuhu miski peidetud on. Kas saab muudatusettepanekuid esitada ka selliselt, et kirjeldada sisu niimoodi vabas vormis ja arusaadavalt lahti, ja siis ametnikud teevad vormistusliku poole?

Sellise vormistusliku poole peaksid ikkagi tegema teie fraktsioonide ametnikud, kes on ametis selleks, et fraktsioonide poliitikuid aidata. Riigil on olemas eelarve infosüsteem, kus te saate ligipääsu taotleda, saate vaadata, missugused kulud kuni kõige detailsemate kuluridadeni kusagil on. Ja siis te saate ka tagurpidi vaadata, missugune tulemusvaldkond, missugune meede, missugune programm see on. Te saate vastava muudatusettepaneku tegevuskuludesse teha ja selgitada, et nii, vaatasin sealt, seal on nii palju avalike teenuste kulusid, soovin, et selle võrra vähendatakse selle programmi tegevust.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa. Mina olen küll sada protsenti veendunud, et see, mida me praegu selle riigieelarve eelnõu näol näeme, kujutab endast elamist kaugelt üle meie võimete. Need inimesed, kes elavad üle oma võimete, majandavad üle oma võimete laenurahale tuginedes, lõpetavad tavaliselt eraisiku pankrotiga. Aga ega põhimõtteliselt ei ole välistatud ka see, et Eesti riik lõpetab pankrotiga. Ma olen lugenud meedias tehtud avaldusi ja näinud, et ka teie enda fraktsioonis on inimesi, kes sisuliselt jagavad seda arvamust. Näiteks Aivar Sõerd on öelnud väga selgelt välja, et Eesti võlakoormus kasvab hirmuäratavalt kiiresti. Ta on öelnud ka seda, et tegelikult need intressimaksed kasvavad nii suureks, et me peame hakkama paratamatult kehtestama täiendavaid makse, kärpima kulusid, võib-olla hakkama maavarasid maha müüma – sellele tema küll ei osutanud. Kas te olete arutanud ka seda, millised on võimalused sellest august väljatulemiseks, eriti olukorras, kus meil on üha kahanev populatsioon?

Jaa, väga arusaadav küsimus. Ma ise näeksin ka rangemat eelarvepoliitikat, aga nagu ma ka kõnes ütlesin, me peame võtma arvesse ka sotsiaal-majanduslikke aspekte. Nüüd on küsimus: maksulangetused. Me kogume väga palju vähem makse järgmisel aastal. Maksulangetuse 2% võtsid meie maksumaksjad siiski väga hästi vastu, nii palju, kui me tagasisidet saime. See on üks asi, mis defitsiiti mõjutab. 

Teine asi on kulude kärpimine. Väga suurelt on kasvanud riigikaitsekulud. Ma küll ei julgeks võtta sellist otsust, et me peaksime riigikaitsekulusid vähem kasvatama, kuna olukord meie piirkonnas on pingeline ja meie suure võimsa NATO-partneri USA doktriin on muutunud. USA president on korduvalt väljendanud, et eurooplased peavad rohkem pühenduma Euroopas rahu tagamisele. Riigikaitsekulusid, ma ei julgeks küll öelda, et neid peaks vähendama. 

Aga muudele kuludele, sellistele sotsiaalsetele kuludele, on päris suur surve. Ennist pidasite kõne, et mootorsõidukimaksu soodustused oleksid pidanud olema suuremad algusest saadik. 150 miljonit on sotsiaaldemokraatidelt tulnud ettepanekud, enamus kulude suurendamised. Eks eelarveprotsess on selline, et tulude poole peal maksumaksja ütleb, et maksud on liiga kõrged, ja siis sotsiaalpoole peal sotsiaaltoetuste saajad ütlevad, et need on liiga madalad, ja palgasaajad ütlevad, et on liiga madalad. Me peame seda tasakaalu otsima. 

Aga kui olukord muutub Euroopas rahulikumaks ja me riigikaitsele nii palju kulutama ei pea, siis me saame ka laenu tagasi maksta. Aga tõsi, kuigi Eesti laenukoormus on endiselt Euroopa Liidu kõige madalam, sest kõik teised riigid teevad ka kaitsekulutusi, tõstavad oluliselt kaitsekulutusi, siis see laenu kasv teeb tõesti muret, nii nagu te seda väljendasite.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Sa ütlesid just eelmisele küsimusele vastates, et riigikaitsekulud on suured ja see on kõik arusaadav, aga ühele eelmisele küsimusele vastates sa rääkisid maksuküürust. Ma ei ole ikkagi aru saanud, kas te ikka päris hästi aru saate, et tegemist ei ole esiteks maksuküüruga – vahe on küürul ja kaamelil on küür, eks ole –, vaid see on lineaarne ehk sirgjooneline tulumaksuvabastus, millest me räägime. 

Ja nüüd selle tulumaksuvabastuse kaotamise eesmärgil me peame tegelikult laenama üle poole miljardi aastas riigile raha. Sa just väitsid, et see on praegu väga raske aeg, me ootame paremaid aegu. Mis selle asja mõte siis on? Me oleme nii palju sellest rääkinud, aga õiget vastust ikka ei saa. Peale selle, et see on teie Reformierakonnal mingisugune idee ja ebavõrdsust see ka kuidagi ära ei kaota, sest just nimelt väiksema sissetulekuga inimesed, nagu rääkisid, sotsiaaldemokraadid tõesti ju kannatavad selle all. Mis selle asja põhjendus on?

Väiksema sissetulekuga inimesed ei kannata. Neil on täna maksuvaba kuus 154 eurot ja see kasvab 700 euroni kuus. Nende olukord paraneb, tõsi, suhteliselt vähem kui keskmisel Eesti inimesel. Keskmine Eesti töötaja teenib mediaani mõistes 1700 eurot ja keskmise palga mõistes 2200 eurot. Nende netotasu, mis nad arvele saavad, on iga kuu 154 eurot suurem. Sellega me soovime järele aidata vahepeal inflatsiooni poolt söödud ostujõudu. Täna on see ostujõu turgutamise meede, peale selle, et see on ka selle maksuküüru likvideerimine. Te saate aru küll, mis see maksuküür on. Ma olen mitmeid kordi seda selgitanud, ei hakka rohkem aega raiskama.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma loen siit ERR-i portaalist, et härra Lang Reformierakonnast: erakonna liikmed peavad hakkama küsimusi esitama. Tõenäoliselt neid küsimusi ikkagi tuleb esitada ministritele ja Reformierakonna juhtkonnale. Sellest lähtuvalt ma soovitan esitada teile küsimuse härra Jürgen Ligile, et miks ta ei loe riigieelarvet. Ja kui ta riigieelarvet ei loe, järelikult ta ka seda ei koosta. Rahandusministri peamisi ülesandeid on ikkagi selle dokumendi koostamine, selle dokumendi Riigikogu ette toomine ja ka selle tutvustamine. Ta otse-eetris "Esimeses stuudios" ütles selgelt, vastas küsimusele, kui ajakirjanik küsis, kas te ka loete riigieelarvet, ütles, et ei loe, mulle koostatakse mingisuguseid memosid ja nii edasi. Aga see näitab ju tegelikult suhtumist nii kogu selle tegevusse kui ka üleüldiselt Eesti riigi suhtes.

Jah, ma nõustun, et vähemasti ei peaks sellega kiitlema, et riigieelarvet ei loe. Aga ma arvan, et te peaksite seda ikkagi tema enda käest küsima, et on arupärimise vorm ka. (Hääl saalist.) Ma ei oska selle üle vastata. Aga soovitan, mina soovitan kõigil lugeda, sest et riigieelarve seletuskiri on väga huvitav lugemismaterjal. See on väga huvitav lugemismaterjal! (Hääl saalist.) Teie ka? On ju huvitav? Selles me oleme ühel nõul.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Te jätsite minu eelmisele küsimusele sisuliselt vastama. Te rääkisite päris pikalt muudest asjadest ja sellest, kui oluline on ikkagi kaitsevõime tõstmiseks tõsta ka riigieelarvelisi kulutusi ja laenu võtta. Sellega seonduvalt ma ütlen, et teie enda erakonnakaaslane Jürgen Ligi, rahandusminister, on öelnud – tsiteerin – , et meil siin ässad löövad rusikaga rindu juba aastakümneid ja ütlevad, kuidas Eesti iseennast kaitseb. Aga samal ajal ta lisab, et kui me iseenda kaitsekulusid tõstame kiiremini kui teised, siis on meie veenmisvõime suurem. Ise me sellest tegelikult kuigi palju kaitsevõimet juurde ei saa, kui võrrelda vaenlase suurusega. 

Teisisõnu, see on üks tabuteemasid, mis siin jäädakse kogu aeg mainimata. Kõik ütlevad, kes seda õigustavad, et tarvis on tõsta ikkagi kaitsekulutusi, aga millest ei taheta rääkida, on see, et tegelikult märkimisväärset kvalitatiivset erinevust kaitsevõimes see endaga kaasa ei too.  

Aga küsimus, mille ma teile eelnevalt esitasin, on see, et kas te olete reaalselt mõelnud ka läbi, kuidas sellest võlaaugust välja tulla kahaneva populatsiooni tingimustes. Eesti sündimus on ju kukkunud väga madalale ja kui see tõusma ei hakka, siis tegelikult pole ka mitte mingisugust lootust tekitada majanduslikku …

Teie aeg! 

… kus me saaksime hakata üldse laenu tagasi maksma. 

Jaa, tõsi, ma seda seisukohta, mille kohta te lugesite tsitaati Jürgen Ligilt ette, proovisin oma kõnes ka viidata, et me oleme nagu eeskõndijad. Kui USA meile ütleb, et Euroopa peab ise oma rahu eest Euroopas hoolitsema, siis Eesti on nii väike, et me peame olema oma 5%-ga eeskujuks või ees, et meil oleks sõnal kaalu. Isegi kogu Eesti SKP kaitseotstarbeks kulutamine – isegi sel juhul me oleksime väikesed. Väikeste riikide mõju tekib ühtsuses ja Eesti on suutnud eest vedada Euroopa Liidu teiste riikide panust, riigikaitse osa eelarves suurendamist ja riigikaitse tugevdamist. Ja seeläbi on Eesti enda riigikaitset tugevdanud. Koos Euroopa Liidu riigid me suudame Venemaad heidutada, igaüks üksi mitte. 

Millest kahaneva populatsiooniga, kuidas eelarve tasakaalu suunas liikuda? Tootlikkus on ainuke asi, majandus peab minema tootlikumaks. Ma toon mõnikord sellise triviaalse, lihtsa näite. Kui mina koon näiteks nädalas ühe paari sokke, siis Pärnu lähedal on üks sokivabrik, kus kustutatakse tuled ära. Ta on nii mehhaniseeritud ja see vabrik koob päevas tuhat paari sokke. See on see töö tootlikkus.

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! No antud hetkel ilmselt olete teie kõige kompetentsem Eesti järgmise aasta riigieelarve arutaja. Rahandusminister võiks ka olla, aga ei ole päris kindel, kas ta teist kompetentsem just on. 

Küsimus on lihtne. Kas te olete veendunud, et järgmise aasta eelarve on selles mõttes koostatud südametunnistusega, nii nagu tegelikult ka vaja on? Kui me vaatame seda, et Tervisekassa peab 100 000 euro eest pidusid ja 35 000 euro eest otsib uue juhi otsijat ja siis uue juhi otsija hakkab veel 24 000 eest otsima uut juhti ja kui ma kuulen, et Kliimaministeerium oma kärpe kohaselt peab kokku tõmbama sadu tuhandeid eurosid näiteks KeMIT-i investeeringute pealt, siis mulle ei tundu see eelarve mitte kuidagi adekvaatne. Kas te saate käe südamele panna ja öelda, et vot see on õige eelarve, kuskil ei priisata ja sellega on hästi?

See eelarve on kindlasti järgmiseks aastaks hea ja asjakohane eelarve selles olukorras, kus me praegu oleme, sellist tasakaalu, mis me praegu vajame. Me vajame riigikaitsekulusid, me vajame inimeste ostujõu taastamist, me vajame konkurentsivõimelist maksusüsteemi. Aga see kuidagi ei välista võimalust, et kusagil on keegi, kes vaatab, et oi, ma olen nii võimsa firma juht, 2,5 miljardit on eelarve, on nagu nipsu lasta see 100 000 ühele peole. See on selline psühholoogiline probleem, sihuke ühiskondliku tunnetuse probleem. Avaliku sektori asutusel, kuigi eelarve on väga suur ja see summa jääb koma taha, ei ole sobiv.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ei olnud vahepeal suures saalis, võib-olla te sellele küsimusele vastasite, aga te räägite väga palju õiglusest ja maksuküüru kaotamisest. Aga kuidas see ikkagi õiglane on, kui õpetaja, kes teenib 2000 eurot, võidab aastas 700 eurot, aga parlamendiliige või minister võidab aastas üle 1000 euro? Kuidas see on õiglusega seotud?

Ma võtsin mõned näidisarvutused kaasa. Ütleme, et õpetaja on keskmise palga saaja ja teenib 2213 eurot, talle on 700 eurot tulumaksuvaba ja tema palgalt peetakse kinni tulumaks 332 eurot. Efektiivne maksumäär on 15,04%. Nii, riigikogu liige. Ma olen korrutanud siin neli keskmist palka, mis on rohkem kui Riigikogu liikme palk. Ühesõnaga, ma tegin juhusliku valiku, aga see iseloomustab situatsiooni. 700 eurot maksuvaba, maksustatav palk 8152 eurot, tulumaks 1793 eurot, võrreldes õpetajaga 332 eurot. Tulumaksusumma on hoopis teine. Efektiivne tulumaksumäär on õpetajal 15,04% ja Riigikogu liikmel, nimetame siis seda nii, 20%. 

Selles ongi see vahe, et kõrgemapalgalised maksavad absoluutsummades väga palju suuremat tulumaksu ja maksavad ka protsentuaalselt väga palju suuremat tulumaksu. See on õiglane, et kõrgema sissetulekuga inimesed maksavad kõrgemat tulumaksu nii protsentuaalselt oma sissetulekust kui ka absoluutarvudes – ja kohe väga palju suuremat tulumaksu.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kordan eelkõneleja hinnangut, et teie kui kõige kompetentsem inimene riigieelarve arutelul, Rahandusministeerium ei loe seda eelarvet ja ma ei tea, kas kliimaminister loeb seda eelarvet. Aga mul on küsimus, äkki te aitate mind. Kui palju on siis riigieelarves järgmiseks aastaks planeeritud toetusi tuuleenergiale?

Ma muidugi tänan komplimentide eest, aga ma kindlasti, võib-olla ma olen umbes sajas oma eelarvest arusaamisel. Need, kes eelarvega töötavad, neid on ju Rahandusministeeriumis, ministeeriumide finantsteenistused tunnevad eelarvet väga hästi, Riigikontroll tunneb eelarvet väga hästi. Võib-olla poliitikute arvestuses ma nagu omal üldisel tasemel olen üsna mitmeid kordi lugenud ja hooman, aga ma kindlasti ei ole ekspert, see ei ole isegi mu amet. 

Tuuleenergia või taastuvenergia tasu kohta leiab Kliimaministeeriumist. Ma ei hakka praegu – Kliimaministeeriumi haldusalast –, ma ei hakka kulutama saali aega, te leiate selle üles. Teie fraktsioonis – ma ei tea, kes koostas need, tehniliselt olid briljantselt koostatud muudatusettepanekud –, seal oli see isegi kenasti üles leitud ja tehtud ettepanek ka sellest loobuda, taastuvenergia tasust. Teie ettepanekust ma saan selle koha isegi ette lugeda, ausalt öeldes, aga te leiate selle ise kerge vaevaga.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Sa siin rääkisid palju kaitsekulude tõstmise vajadusest ja sellega seonduvast. Aga nagu sa ise esimese lugemise ettekandel ka siin ütlesid, laenuvajadus on kusagil 1,7 miljardit. Kui me vaatame, siis Kaitseministeeriumi eelarve kasv on sellest tuntavalt väiksem, vähem kui pool sellest, kusagil 700 miljoni ringis. Kas tegelikult ikkagi ei ole nii, et jutt on kaitsekulude tuntavast suurendamisest – ja tõepoolest nad suurenevad –, aga suurem osa laenust kulub ära igale poole, kui siin teie kolleegi Võrklaeva tsiteerida? Millest need käärid?

Jaa, kaitsekulud NATO meetodil on 2,24 miljardit, oli vist, mis on siiski märkimisväärselt suurem kui võetav laen. Aga tõsi, meil tavaolukorras peaks regulaarsesse eelarvesse ära mahtuma sellest 2% SKP-st ehk umbes 800 miljonit. Meil on, tõsi, ka muid investeeringuid eelarves 1,3 miljardit. Laen on küll suur, lõviosa sellest kulub riigikaitsele, aga riigikaitse ja investeeringud koos on ikkagi tublisti suurem summa kui võetav laen.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh! No minu eelmisele küsimusele vastates te ütlesite, et ei saa välistada, et mõne riigiasutuse juht, kellel on mitmemiljoniline eelarve, siiski ühel hetkel ei avasta, et 100 000 võiks panna mõne ürituse peale. See ongi suur probleem, sest see tähendab seda, et eelarved on õhku täis. Ei ole eelarved, mis on tegelikult vajalikud, vaid on nii palju üleblufitud, et see annab võimaluse teha selliseid asju. 

Needsamad näited, mida ma olen korduvalt toonud, et meil on umbes 100,4 miljonit mingi MKM-i rea peal, millel pole üldse tegevusi taga, või meil on gaasijaamal 100 miljonit, millest ei tea ministrid midagi ega keegi. See ongi probleem, et Rahandusministeerium ei kontrolli enam sisuliselt ministeeriume. Ministeeriumid saavad raha kätte ja peavad ise selle tagama.

Nüüd ma ikkagi tahan küsida: kas rahanduskomisjon on teinud kõik endast oleneva, et te võite siin öelda, et sellist õhku ja laristamise jaoks võimalusi ei ole 2026. aasta eelarves sees, et me ei peaks jälle lugema mingeid kummalisi pealkirju?

Tervisekassa pidu kuidagi ei illustreeri seda, et Tervisekassa eelarves oli õhku. Tervisekassa eelarve oli defitsiidis. Seal ei olnud mingisugustki õhku, see eelarve oli defitsiidis. Ravijärjekorrad võiksid olla lühemad, inimesed ikkagi ootavad ka eelarve tõttu ravijärjekordades. See konkreetne otsus ei saanud kindlasti olla tingitud sellest, et eelarves oli õhku. See lähtub nagu inimese isikuomadustest, kust tuleb ikkagi mõte maksumaksja raha eest teha ülevoolavaid pidusid. Ei oska öelda, kust ja kuidas sellised mõtted pähe tulevad. Parem oleks, kui ei tuleks.  Aga riigieelarvet kaitstes ei saa välistada, et ka järgmisel aastal kusagil selline plahvatus ei toimu. 

Milles ma olen teiega nõus? Rahandusministeeriumil peaks olema ministeeriumide üle rangem kontroll ja võib-olla on ministeeriumides liiga palju vaba ümbertõstmise võimalust, et nad ei peagi Rahandusministeeriumist nõusolekut küsima. See on kusagil selles kohas. Siis võib juhtuda, et küsitakse raha ühe asja jaoks ja siis tehakse midagi muud. 

Me rahanduskomisjonis tegelesime kevadel kõvasti eelarve täitmise jääkidega. Seal üks ministeeriumi finantsjuht ütles ka puhtsüdamlikult, et oli tabel, teadlik kokkuhoid, ja teadlik kokkuhoid päris suurtes summades. Ma küsisin, miks te siis raha küsisite, kui te juba teadsite, et te kokku hoiate. Ta ütles, et aga meil on ju ka enda asjade tegemise jaoks raha tarvis. See tõesti näitab, et selle koha peal peaks olema Rahandusministeeriumist rohkem järelevalvet.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Mul on küsimus esimese muudatusettepaneku kohta. See on see, mille Rahandusministeerium meile tõi ja mis on vormistatud komisjoni ettepanekuna. 

Kliimaministeeriumil on kõige ulatuslikumad muudatused ja siin on must valgel kirjas, et maapõue uurimise programm saab juurde 420, see on 0,42, tuhandetes eurodes. 420 eurot. Ringmajanduse korraldamine saab juurde 300 eurot, õhu kvaliteedi parandamine saab juurde 350 eurot. Mis probleemi me lahendame? Miks Riigikogu tasandil peab otsustama nii väikeste summadega? 300 eurot on ringmajanduse korraldamine. Ringmajanduse korraldamine on näiteks tulemusvaldkonna, elukeskkonna ja liikuvuse või merenduse all, mille eelarve on üle miljardi. Me lisame siia muudatusettepanekuga 300 eurot. Mis probleemi me lahendame?

See on nüüd tehniline probleem. Ja võiks küsida ka endalt, kas on vaja seda Riigikokku tuua. Aga eelarvetehnika toob sellised summad meie ette. Ma vaatasin, et üldiselt need valitsuse toodud muudatusettepanekud tõstsid ikkagi ringi IT-kulusid. Kui IT-teenus kolib ühest kohast teise, siis nendelt tegevusaladelt sajad eurod liiguvad kaasa, mis on tehniline, aga sisulises mõttes nadi.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Minul on tunne, et põhimõtteliselt on teil suund valesti valitud, prioriteedid valesti pandud. Mitte kõigis valdkondades. Riigikaitse on olnud alatoidetud aastaid, nüüd me peame lihtsalt tegema tagasi seda, mida on tegemata jäetud. Küll aga on nii, et kahte suurt asja lihtsalt ei saa korraga, no numbrid ei lähe kokku. Teie kliimarevolutsioon läheb lihtsalt nii palju maksma, see näljutab meie teisi valdkondi, see tekitab eelarves tasakaalutust. Praegu oleks olnud võimalus vaadata ringi, mis maailmas toimub. Juba tõmmatakse seda fanaatilist rohepööret tagasi. Eesti oleks ka teie vaatest võinud olla tagasihoidlikum kulutaja. Tagajärg on ju teie valijate seisukohast näha. Viimase reitingute uuringu järgi on teie toetus 10,6%. Teile on antud hinnang, et te olete valel teel. Kas pole nii, et see rohepööre näljutab meie majandust ja eelarvet?

Ei, ma ei ütleks, et rohepööre üldse rohepööre on. Võib-olla see on halb tõlge eesti keelde, sest Euroopa Liidu poliitika nimi on Green Deal ehk rohelepe, mitte rohepööre. Ma ei tea, mispärast ta niimoodi eesti keelde on tõlgitud ja kasutusele võetud. Aga roheleppe suund on ikkagi meie ühe ja ainukese Eestimaa loodusressursside parem kasutamine ja selle vastu ju ometi keegi ei ole. (Saalist öeldakse: "Mina olen!") Eestimaa loodusressursside parema kasutamise vastu? Ma arvan, sa ei ole.

Aitäh! Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Taristuliit on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et riigi teede ehitus ja korrashoid on alarahastatud. Kas ja kuidas käesolev eelarve lahendab selle probleemi?

Jaa, tõesti, taristuliit on siin käinud mitmeid kordi, olen isegi nendega kohtunud. Aga ma arvan, et kas viimasel ajal on, sellepärast et mootorsõidukimaksu raha 85 miljonit suunati teedele ja militaarliikuvuse ehk siis võib-olla Military Mobility arvel tulevad Eesti teedeehitusse ka päris suured summad. Ja neljarealist maanteed ehitatakse juurde nii Pärnu kui Tartu suunal. Ma arvan, et nüüd viimased kuud ma ei ole taristuliiduga enam, teateid saanud nendelt, aga ma arvan, et neil on praegu veidi parem meeleolu. Ja needsamad ettevõtted, olen näinud neid ka Rail Balticut ehitamas. Ma arvan, et tuleb neile tööd juurde, ehitatakse teid ja ka 85 miljonit läheb teehooldusesse ka sellest rahast.

Andrei Korobeinik, palun!

Tervist! Austatud ettekandja! Ma selguse mõttes küsin üle. Meie hea kolleeg Võrklaev esitas muudatusettepaneku merendustoetuse äravõtmiseks, mis on osa Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioonileppest. Ta tahab selle siis ära tühistada. Mul on sellega seoses kaks küsimust. Kas see koalitsioonilepe ikka kehtib? Ma Eesti kodanikuna olen mures, et võib-olla seal on mingi teine koalitsioonilepe. Ja teiseks, mis on selle ettepaneku saatus? Kas sa oskad protokolli jaoks, stenogrammi jaoks seda niimoodi ära rääkida?

Nii, lugupeetud komisjoni aseesimees! Sellistel puhkudel sa käid etturid ikkagi nagu välja vana maletajana. Aga tõesti, selline muudatusettepanek komisjonis on olnud. Koalitsioonilepingus on see ette nähtud, aga siin on varem korduvalt öeldud, et koalitsioonilepingu järgi riiki ei juhita, vaid korraldatakse koalitsioonipartneritevahelist koostööd. Selle muudatusettepaneku saatus on see, et valitsus ütles, et ta toetab seda muudatusettepanekut ja soovib teha veel muudatusi eelarves kolmandaks lugemiseks. Komisjonis toimus see nii, et Mart Võrklaev võttis oma ettepaneku tagasi ja Rahandusministeerium lubas selle sisuliselt lahendada nii, et ta valmistab ette muudatusettepaneku selle eelnõu kolmandale lugemisele.

Aivar Sõerd, palun! 

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Tõepoolest, minu eelmisele küsimusele vastates sa ütlesid, et need 100-eurosed muudatused on seotud IT-kuludega. Rahandusministeeriumi toodud muudatusettepanekus tõstetakse ümber IT-kulu, siin räägitakse Oracle'i pilveteenustest, siin muudetakse välislähetustega seotud kulusid, siin muudetakse mööbli kapitalirendiga seotud kulu. Ma küsingi: miks ministeerium ise, kui ta teeb muudatusi eelarves, lähtub tavaliselt sellest päriseelarvest, sellest kulupõhisest eelarvest, aga meil siin kinnitamiseks on programmipõhine eelarve? Miks ministeerium ise ei kasuta seda programmipõhist eelarvet, vaid tema, kui ta neid muudatusi tahab teha, toob meile rahanduskomisjoni eelarve, kus tehakse muudatusi päriseelarves? Miks see niimoodi on?

Kui ma võtan selle eelarve muudatusettepaneku lahti, siis tulemusvaldkond on näiteks kliima, energeetika ja elurikkus. Siia alla tulevad elurikkuse kaitse programmid, metsanduse ja jahinduse programm. Nad muudavad eelarve pilti ikkagi programmide lõikes, nii nagu eelarve pilt on, aga nad selgitavad, miks me programmis need muudatused teeme. Need kulud riigi raamatupidamise eeskirjade järgi on ikkagi ju konteeritud nii, nagu riigi raamatupidamise eesmärk ette näeb. 

Ja kui küsis minu käest proua Poolamets või oli see Epler – kumb seda küsis? –, et kui ta tahab näiteks vähendada avalike suhete kulusid, siis kuidas ta seda teeb, siis ma soovitasin talle põhimõtteliselt samamoodi teha. Tuleb minna sinna eelarve juhtimise süsteemi, vaadata, kus asutuses kui suured need kulud on, vaadata, missugusesse programmi ja tulemusvaldkonda see asutus kuulub, teha eelarve pildiga vastavad muudatused ja kirjutada alla: nii, nägin, et seal on liiga suured avalike suhete kulud. Nii see käib. 

Ega seda riigi raamatupidamise kontoplaani pole keegi ju kunagi tühistanud. Programmid on see, et mille jaoks me selle kulutame. Meil on kulutused: palk, elekter, soojus, kindlustus, transport. Aga nüüd see programm ütleb, mille jaoks: see läheb metsanduse jaoks ja see läheb merenduse jaoks, nende eesmärkide saavutamiseks. Ütleme, et riigieelarve on prognoos, aga see kindlasti ei ole raamatupidamine. See ei ole nagu bilansiprognoos, see on ikkagi riigi ees seisvate probleemide lahendamise ja eesmärkide saavutamise prognoos.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Akkermann, ma olen nõutu. Me oleme olukorras, kus eelarvenõukogu hinnangul me oleme tegelikult menetlemas praegu eelarvet koos eelarvestrateegiaga seda kontekstualiseerivalt, mis viib Eesti lähiajaloo sügavaimasse ja pikimasse defitsiiti, mille puhul, nagu ennustab eelarvenõukogu juht ja tööandjate keskliidu juht, selles rahanduslikus kaoses ootavad Eestit majanduslik ja rahanduslik ebakindlus ning määramatus uute maksude ja ebakindluse kontekstis.  

Minu küsimus teile, proua Akkermann. Isamaa esitas alternatiivse eelarve eelnõu, mis on põhimõtteline valik parlamendi jaoks, Eesti ühiskonna jaoks: kas rahanduslik jätkusuutlikkus või rahanduslik kaos? Isamaa alternatiivne eelarve koos alternatiivse eelarvestrateegiaga pani ette tegelikkuses jääda maksimaalse Euroopa Liidu tasemel lubatud 3% tasemele. Minu nõutuseks lükkas rahanduskomisjon kõik meie muudatusettepanekud tagasi. Mis on teil enda kaitseks öelda? Miks rahanduskomisjon nii käitub, kodukorraseaduse vastaselt …

Aitäh!

… ei seisa riigi rahanduspoliitika vastutustundliku jätkukestvuse eest?

Suur tänu küsimuse eest! Aga te ise muigasite ka, kui te seda küsimust esitasite. Te olete jurist. (Urmas Reinsalu kohalt: "Mul on hea meel teid näha, see oli rõõm.") Rõõm on vastastikune. Põhiseadus näeb ette, et riigieelarve esitab valitsus. Seetõttu on iga teine, alternatiivne riigieelarve põhiseadusvastane. Teine punkt põhiseaduses on see, et riigieelarve peab hõlmama kõiki riigi tulusid ja kulusid. Te tegite seal nagu väikese valiku. Riigi kõik kulud peaksid olema ikkagi, ma arvan, vähemalt 16 miljardit, kui te kogutavad maksud ja välis... (Saalist öeldakse midagi.) Ei olnud. (Saalis räägitakse. Kõneleja naerab.) Mul on see lausa kaasas. Ei, see ei olnud kaugeltki …

(Helistab kella.) Laseme ettekandjal vastata!

(Urmas Reinsalu räägib kohalt.) See üheksa lehekülge koos kaantega? (Urmas Reinsalu jätkab.)

Laseme ettekandjal küsimusele vastata!

No lehti … Siin on viis lehte ja tagune on valge ja esimene on kaan. (Urmas Reinsalu kohalt: "Annely, kullakene, siin on ju 30 lehekülge. Teil on vale dokument …") Kuidas see võimalik on? (Saalis räägitakse. Kõneleja naerab.) 

Laseme ettekandjal vastata!

Ma printisin selle välja isiklikult. Ja siin on … Kuidas see võimalik on? (Urmas Reinsalu saalist: "Annely, siin on praegu segadus. Palun võtame viis minutit vaheaega …")

Üks hetk siis! (Urmas Reinsalu saalist: "Näete, 30 lehekülge. Ma anna üle …") Andsite materjali. Jaa, ma nägin seda. Aga nüüd, nii kaua, kui võib-olla ettekandja sirvib, protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Helir-Valdor Seeder, palun!

Jah. Ei, see ei ole eelarve kommenteeritud väljaanne, see on ikka päris kohe muudatusettepanek. Aga mul on tõesti protseduuriline küsimus tulenevalt rahanduskomisjoni esimehe vastusest Urmas Reinsalu küsimusele, et Isamaa ettepanekud olid põhiseadusvastased. See selgub nüüd suures saalis, et Isamaa ettepanekud, muudatusettepanekud, olid põhiseadusvastased. Austatud juhataja, kas see tõesti oli nii ja me suures saalis praegu menetluse käigus siin saame teada, et need on osutunud põhiseadusvastaseks? Ja kuidas me peaksime käituma praegu protseduuriliselt, mida me peaksime ette võtma?

See …

Aitäh, ettekandja! See küsimus oli istungi juhatajale. Muudatusettepanekud on kõik kantud siia, mis tulid suurde saali, 33 tükki on kantud nimekirja ja kahe lugemise vahelisel toimunud komisjoni istungi protokollist on selgitatud siis lehekülg 2 ja lehekülg 1 on siis selgitatud, millele mingi muudatusettepanek tugines. Samamoodi oli põhiseadusvastane EKRE esitatud muudatusettepanek. Need saali selle pärast siis ka ei jõudnud. 

Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Härra istungi juhataja! Ma ei ole nõus sellise tühistamiskultuuriga. Vabandust, see on retsidiivne. Eelmise aasta eelarve menetlemise puhul – Annely naerab, näed, eks ole – meenus ka tegelikult see, et täpselt samamoodi käitus võimuliit. Kodukorra seadusest üle sõites lükati kõik … Ei juletud, kardeti siin saalis hääletada Isamaa sisulise kvaliteediga ettepanekute tervikliku komplekti poolt. See retsidiivne käekiri kordub meil praegu, anno 2025. aasta novembris. 

Küsimus on selles, et keegi suvaliselt ütleb, et see on põhiseadusevastane, et Isamaa tegevus on põhiseadusevastane, selleks et hoida riik rahanduspoliitiliselt vastutustundlikul rajal. Vabandust, see on immanentne põhiseadusest tulenev nõue rahvaesindusele, et me ei vii riiki rahanduspoliitilisse kaosesse, üle 4,5%-lisse defitsiiti, nagu ütleb eelarvenõukogu, Eesti lähiajaloo pikimasse ja sügavaimasse defitsiiti. Ja tuleb välja, et selle vastustamine on põhiseadusevastane. 

Kust on pärit sellise narratiiviga volitused, austatud istungi juhataja? Kes on võtnud endale siin saalis rahvaesinduses niisuguse mandaadi? Kas Riigikogu juhatus on arutanud seda? Aga retsidiivselt isoleeritakse parlamendi opositsioon sisuliste muudatusettepanekute kaitsmise ja esitamise õigusest riigieelarve eelnõu menetlemisel. Istungi juhataja, palun vastust sellele nõudlikule küsimusele!

Aitäh! Küsimus on tõesti nõudlik ja protseduuriliselt siin suures saalis ei saa seda käsitleda. Pigem on ikkagi komisjoni töö korralduslik, komisjonis olijad saavad küsida komisjoni liikmetelt ja komisjoni esimehelt nende ettepanekute nimekirja kandmiseks või mittekandmiseks. Priit Sibul, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Möödunud nädalal oli riigikontrolör siin meie ees ja rääkis meie erinevates valdkondades vastu võetud utoopilistest programmidest, mis ei paistagi realiseeruvat ja me neid ei täida. Mul on küsimus, kas rahanduskomisjonis oli ka juttu. Ka praegu on riigieelarves transpordi ja liikuvuse programmis 2025–2029 ette nähtud raudteedesse investeerida 1,9 miljardit ja 400 miljonit teetranspordi taristusse. Kui me arvestame Eesti hajaasustust, siis kuidas mõeldakse: kas see arusaam, et regioonid, kes raudtee äärde ei ole sattunud, jäetakse lihtsalt … See vahe on viiekordne. Me teame, et enamik inimesi Eestist ei ela raudtee ääres. Kuidas me seda probleemi ja n-ö olukorda teie meelest lahendame?

Ma arvan, et võib-olla ei ole mõtet jagada neid kordades, et raudteede ja maanteede investeeringute vahe on viiekordne. Küllap ikkagi ka maal elavatele inimestele tuleb ette juhus, et sõita rongiga Tartust Tallinnasse või Tallinnast Riiga. Ja raudtee on investeering, mis jääb mitmekümneks aastaks. Mõni raudtee on võib-olla samal tammil sada aastat, 19. sajandi lõpust, kui ta siia ehitati. Ma arvan, et niimoodi ei saa seda käsitleda või võrrelda. 

Aga ma võtsin hirmsate süüdistuste tõttu selle Reinsalu poolt mulle ulatatud 30-leheküljelise eelarve ja lugesin ära leheküljed. Minu oma on õhem, kuna see on kahele leheküljele trükitud. Aga siin härra Reinsalu ulatatud dokumendis on see paksem, see on trükitud ühele leheküljele. Neid eelarve lehekülgi on ikkagi seitse ja kaheksandal leheküljel on üksnes austatud Helir-Valdor Seederi allkiri. Tõesti, tegemist on tähtsa persooniga, võibki olla eraldi lehekülg eelarves allkiri.

Esimene nendest on kaas ja kaane tagumine külg on tühi. Aga kui need 30 lehekülge paberit lahti teha, siis on siin kirjas eelarvenõukogu arvamus, mis on kõige tuumakam, üheksa lehekülge. Samuti on siia lisatud õiguskantsleri kiri juulikuust ja Riigikontrolli arvamus Jürgen Ligile juulikuust. Siis on siin COOP-i kiri Kristen Michalile. 

Lugupeetud Urmas Reinsalu, teie kirjavahetus on kogemata läinud selle dokumendiklambri alla, mille kaas on eelarve, aga eelarvet on ikka seitse lehekülge. Selles mõttes ei ole see eelarve. Põhiseadus sätestab, et eelarve esitab valitsus, ja põhiseadus sätestab, et eelarves on kajastatud kõik tulud ja kõik kulud. Kui meil praegu maksuseadused kehtivad nii palju, et me kogume tulusid peaaegu 16 miljardit, siis ikkagi peaksid need kõik olema ka eelarves kirjas, rääkimata kuludest. Neid seitset paberit ei ole põhiseaduse mõistes mitte vähimatki võimalust pidada eelarveks.

Nii. Nüüd Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus istungi juhatajale, mitte ettekandjale.

Austatud istungi juhataja! Minul on küsimus teile, millise alternatiivse Isamaa eelarvedokumendiga teie opereerite. Praegu viitas proua Akkermann, et tema käsutuses on koos lisadega seitsmeleheküljeline alternatiivse eelarve dokument. Isamaa ametlik alternatiivse eelarve dokument sisaldab endas koos kaanega – eks ole, kas me loeme, see on, ütleme, noh, tiitelleht, eks ole – 30 lehekülge. Nüüd, loomulikult tema enesestmõistetavaks ja terviklikuks osaks on ka nii-öelda alusmaterjal, mis puudutab eelarvenõukogu arvamust, mida kahjuks ei ole olnud võimeline vastama tegelikult ju praegu valitsuskoalitsioon sellele hävitavale kriitikale. Sest ma ju tuletan meelde, selle lähiajaloo sügavaima defitsiidiga me asume tegelikult ka likvideerima, demonteerima kõiki siseriiklikke eelarvereegleid. Teiseks on seal loomulikult väga huvitavad ettepanekud, mis puudutavad muu hulgas hinnatõusu leevendamist, ka Coopi ettepanek, mis on sisuliselt läbi töötatud ja peegeldub alternatiivses eelarves. Seda informatsiooni ei ole mõtet ka diskrediteerida, see on osa selgitavana konkreetsest tervikust. Loomulikult, alternatiivne eelarve hõlmab endas kogu riigieelarve mahtu oma mõjult. Teiseks, ma veel kord tuletan meelde, et tõepoolest, Isamaa esitas ka alternatiivse eelarve kõrval, kuna ei ole võimalik ebakvaliteetset ühe aasta eelarvet remontida, elemendina ka alternatiivse riigi eelarvestrateegia lähtejoonise neljaks aastaks. Minu küsimus on, austatud istungi juhataja, kas parlamendiliikmetele on siis tegelikkuses kättesaadavaks tehtud 30-leheküljeline alternatiivne eelarve või 7-leheküljeline alternatiivne eelarve, millele selgitavalt viitab proua Akkermann. Kummaga on tegemist praegu?

Aitäh väga põhjaliku protseduurilise küsimuse eest! Kui me nüüd vaatame, mis me täna saalis arutame, siis need materjalid, mis on saalis hääletamise tulevad, need 33 muudatusettepanekut, need on siin saadaval. Samas, muudatusettepanekuid mina isiklikult käisin lingi kaudu vaatamas, mis olid EMS-i kaudu kättesaadavad. Kõik muudatusettepanekud, sealhulgas ka EKRE oma, mis ei tulnud suurde saali, need muudatusettepanekud on kõik saadaval dokumentide juures, mis on rahanduskomisjoni dokumentide juures. See arutelu käis komisjonis. Kas ta oli komisjonis 7 või 30 lehekülge, seda saate küsida ja uurida komisjoni liikmetelt. 

Aga Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Minul on küsimus pigem rahanduskomisjoni protseduuri kohta. Kuidas te lähenesite nendele muudatusettepanekutele? Mitmed nendest muudatusettepanekutest … Ma võin siin välja tuua näiteks meie fraktsiooni poolt EIS-i laenukäenduse, samuti seakatku kompensatsiooni, põllumeeste ilmastikust tuleneva kriisitoetuse ja erihoolekande. Need kõik on küll lühiajaliselt kulu, aga mingi viie aasta või pisut rohkemate aastate perspektiivis on selgelt tulumeetmed, et inimesed julgeksid ehitada, ettevõtjad saaksid kiiresti oma farmid taastatud, julgeksid neid üldse taastada, põllumehed ei läheks pankrotti ega tuleks toetusi küsima. Erihoolekandes on üle 800 inimese, kes seal kodudes peavad olema. Nende lähedased aitavad neid ega saa olla tööturul. Need on kõik tegelikult tulumeetmed. Kas te sellest vaatenurgast ka panete neid n-ö ridadesse, (Juhataja: "Teie aeg!") mis on tulumeede ja mis on kulumeede?

Jaa, tavaliselt öeldakse, et kui sa millessegi investeerid, näiteks investeerid haridusse, maksad õppemaksu, siis see on sellel aastal kulu, aga kümne aasta pärast on see su tulu ja elatusallikas. 

Aga riigieelarve on ikkagi väga täpselt vormitud, ta sisaldab järgmise aasta tulusid ja kulusid rahaliselt: sissetulekuid ja väljaminekuid. Kulu pool on ka muljet avaldavalt suur, 19,5 miljardit. Kõiki neid probleeme, mida sotsiaaldemokraadid oma muudatusettepanekutes eelarvega adresseerivad ja sinna raha eraldavad ... Aga ma olen täiesti kindel, et nendes kohtades, millele sotsiaaldemokraadid viitasid, võiks olukord olla parem ja võiks anda rohkem raha. Aga siin me peamegi vaatama rahanduskomisjonis tasakaalu, kui suured on meil tulud, kui palju me saame kulutada või kas me saame maksukoormust tõsta, kas maksumaksjad on nõus rohkem maksma. See on see tasakaalu küsimus. Ma ei ütle üldse, et need muudatusettepanekud ei olnud õiged või head.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Akkermann! Nüüd läheme sisuküsimustesse, eks ole. Praegu, 2026. aasta defitsiit on 4,5. Uue ETS2 süsteemi puhul on selgunud, et kuna see 2027. aastal ei jõustu, siis see tähendab, et ka 2027. aastal, eelarvestrateegia märgib, defitsiit kasvab, see on 4,6%. Minu küsimus teile, proua Akkermann, rahanduskomisjoni esinaisele, ka kogenud rahanduseksperdile, endisele rahandusministrile: mis käsitlus on teil või rahanduskomisjonil sellest, kuidas Eesti sellisest nii-öelda spiraalsest defitsiidist on üldse võimeline väljuma? Millise meetodi alusel? Varem ei ole mulle suutnud sellele relevantselt vastata ei ametis olev rahandus- ega peaminister, aga samas on hakkajad mehed sügavaimat ja pikimat lähiajaloo defitsiiti Eestile disainimas. Aga teil, elukogenud naisel niisuguse eluterve vaatega – mis on teie nägemus, kuidas me tulevikus sellisest defitsiidist hakkame välja tulema?

Defitsiidist väljatulekuks on kolm võimalust: suurendada tulusid, vähendada kulusid ja kasvatada tootlikkust, et majandus oleks suurem, millelt tulusid võtta. (Saalist öeldakse midagi.) Need on need kolm võimalust. Ja niimoodi hea uudisena ma võin öelda, et meil on menetluses riigieelarve baasseadus, mis seab vormi ja kriteeriumid aasta eelarvele, ja sellel aastal me ei leevenda nõudeid tasakaalule. Olukord on pisut parem või vähem halb, kui me kartsime. Olukord on vähem halb, kui me kartsime.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma lähen edasi selle küsimusega, mis mul oli. Seesama Riigikontrolli raport räägib – võib-olla te sellest teate veidi täpsemalt –, et me ei suuda täita endale võetud kohustusi ja ehitada välja Tallinn–Tartu ning Tallinn–Pärnu–Ikla neljarealiseks. Ma saan aru, et kokku on puudu 1,3–1,9 miljardit. Nüüd me oleme edasi lükanud selle ettepaneku, et 2030-ndaks ei ehita, äkki 2050-ndaks, aga ka sellest osa ülesandeid on meile jäänud. 2030-ndaks on endiselt raha puudu circa 300 miljonit. Kas te olete seda arutanud või milline on teie enda soovitus, mida me selles kontekstis tegema peame, kui me endale Euroopa ees võetud kohustusi sellisel kujul täita ei suuda ega plaani?

Rahanduskomisjon seda Riigikontrolli aruannet, kus ta keskendus sellel aastal transpordile, ei käsitlenud. Seetõttu ma rahanduskomisjoni arutelu tutvustamise raames rahanduskomisjoni seisukohti anda kindlasti ei saa. Aga ma ise lugesin seda aruannet ja kuulasin ka, kui ta ettekande tegi. Ma nõustun küll sellega, et meie arengukavad on selles mõttes poolikud. Sinna pannakse kirja ideaalne olukord, aga jäetakse nagu kiri kuldkalale, et mis kõik võiks olla, aga jäetakse tegemata strateegiline valik, mida me saame endale lubada. Ja siis ongi nii, et vaatame, et kõik ju võiks olla nii väga ilus, aga kas me saame seda lubada ja millele me 2026. aastal kui palju kulutame, mis on selle punkti teema. 

Aga jah, väga hea ettekande pidas riigikontrolör. Ma nõustun, et me peame taotlema erandit, et mitte ehitada Läti piirini seda kaherealist, kuna seal ei liigu nii palju autosid. Aga seda ei arutatud eelarve raames, ma ei taha sellel pikemalt peatuda ja minu arvamus ei olegi nii oluline.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, teile ka aitäh kõigepealt kannatlikkuse eest! Aga küsimus on selline. Pea kolmveerand kaitsekuludest ja nendega seotud investeeringutest liigub tegelikult riigist välja, välisettevõtetele ja tarnijatele. Ma saan aru, et ega Eesti riik ja meie tööstus ei ole nii võimas veel, et saaks ise kogu seda suurt rahasummat ära kasutada. Aga kas komisjonis on üldse arutatud, kuidas olukorda muuta, et suurem osa nendest investeeringutest ikkagi jääks Eesti majandusse?

Jaa, komisjon arutas seda, kui me enne esimest lugemist kohtusime kõikide ministritega. Kaitseminister Hanno Pevkur tutvustas plaane kaitsetööstusparkide rajamiseks – minu meelest oli kolm piirkonda, üks oli Ämaril, üks oli Ida-Virumaal ja üks Pärnu linna territooriumil –, et Eestis kaitsetööstust arendada. Ta on öelnud ka, et me teeme koostööd teiste riikidega. Ma saan aru, et rakendatakse ka seda vastuostu printsiipi. Jah, Kaitseministeerium tegeleb sellega, et rohkem riigikaitse jaoks eraldatud raha saaks kasutada Eestis.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Austatud juhataja! Ma esitan selle küsimuse küll komisjoni esindajale ja võib-olla ma ei mahu minuti sisse, aga kui ma ei saa ammendatud vastust, siis on see loomulikult protseduuriline küsimus ja ma pean selle teile esitama. Nii et ma palun vabandust, kui ma lähen üle minuti, aga asi on sisuline ja samal ajal ka protseduuriline. 

Kõigepealt, Isamaa esitas kümme muudatusettepanekut ja nendest osad ei kantud tabelisse. Siin on lühike põhjendus, ma loen ainult selle ette: komisjon põhjendas nende muudatusettepanekute loetelust välja jätmist asjaoluga, et põhiseaduse § 116 kohaselt ei tohi muudatusettepanekutega ette näha riigieelarve eelnõus selliste kulude kustutamist või vähendamist, mis tulenevad muudest seadustest. Ühesõnaga, muude seaduste muutmist praegu menetluses ei ole väidetavalt ja seetõttu te ei saanud kanda tabelisse.

Samal ajal on kõik meie ülejäänud muudatusettepanekud siia tabelisse kantud ühe muudatusettepaneku alla, mis on analoogsed, näiteks mille sisuks on tulumaksuvabastuse kehtestamine iga lapse kohta aastas 200 euro ulatuses. Sellist muudatusettepanekut meil hetkel ka ei ole menetluses, aga see on erinevalt eelnevatest tabelisse kantud. Aga me ei saa ka seda hääletada, sellepärast et need on kõik kokku sõlmitud üheks muudatusettepanekuks. Mina ei saa aru, millest selline erinev lähenemine analoogse juhtumi põhjal. Mis on see teie selgitus. 

Edasi ma küsin, kuidas ja mismoodi me saame neid ükshaaval hääletada, aga see küsimus ilmselt läheb juba juhatajale. Aga ma tahaks kõigepealt saada aru, miks selline erinev lähenemine samasuguses olukorras olevate muudatusettepanekute puhul.

Nii, ma proovin selle üles leida. Mul on see paber siin kaasas, kogumispensionid. Te küsite, miks te need ühendasite. Ma lihtsalt otsin selle üles, neid pabereid on väga palju. Komisjon otsustas Isamaa fraktsiooni kuus ettepanekut lugeda omavahel sisuliselt seotuks ja need on kantud muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna. Tehtud ettepanekute katteallikas oli toodud ühes eraldi ettepanekus ja ülejäänud viis ettepanekut sisaldasid vahendeid erinevate kulude katteks. Ühise katteallika tõttu me sidusime need kokku, sest seda ütleb ka põhiseadus, et muudatusettepanek tuleb esitada nii, et on näidatud katteallikad.

Kas ettekandja soovib sellele vastata? Nii, Martin Helme, palun!

Jaa, siin ma vaatasin ja kuulasin, et sotsid on teinud terve hulga kuluettepanekuid ja siis sa niimoodi kannatlikult seletad, et ei-ei, need ei ole investeeringud, need ongi kulu.

Meie ei teinud kuluettepanekuid, sest me oleme riigina pankroti kursil, reformierakonna juhtimisel. Meie tegime terve hulga kärpeettepanekuid. Me tahame siin ära võtta kümneid miljoneid, millega uputatakse metsa rohepöörde nime all, ja tahame ära võtta kümneid miljoneid, millega doteeritakse tuulikuärimehi, Reformierakonna sõpru.

Kõige suurem kärpeettepanek oli ära võtta 171 miljonit eurot Rail Balticu kaasfinantseerimisse – see on meie enda raha, mitte euroraha, vaid meie enda raha –, 171 miljonit. (Saalist räägitakse.) Nii, ja selle peale te muutusite ise sotsiks ja hakkate rääkima, et see on tegelikult investeering, mitte kulu. Aga kuna te seda juttu niikuinii kellelegi maha ei müü, siis kuulutasite selle ettepaneku üldse põhiseadusvastaseks. Ma nüüd lasin ka selle protokolli kanda, et kogu see põhiseadusvastasuse jutt on loomulikult absoluutne mula ja võimu kuritarvitamine ja häältega ülerullimine. Aga ma tahaks uuesti üle kuulda, mis argumendiga te seda näete, et see on üldse mingi investeering. See on ju pankrotiüritus!

Rail Baltic on investeering ja majandusarvestuse mõttes on investeering vara, mida kasutatakse pikaajaliselt mitmekordselt rohkem kui ühe arvestusperioodi jooksul ja mis ületab teatud summa, nii nagu raamatupidamise eeskiri ette näeb. Täiesti kahtlemata on Rail Baltic investeering, selles ei ole mitte mingisugustki kahtlust. 

Miks me ei kandnud seda muudatusettepanekute loetellu? Põhiseaduse § 116 kohaselt ei tohi muudatusettepanekuga ette näha riigieelarve eelnõus selliste kulude kustutamist või vähendamist, mis tulenevad muudest seadustest või Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutest. Rail Balticu ehitamise tegevuskava tugineb 19. juunil 2017 vastu võetud Eesti Vabariigi valitsuse, Leedu Vabariigi valitsuse ja Läti Vabariigi valitsuse vahelise Rail Balticu raudteeühenduse arendamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse §-le 2.

Protseduuriline küsimus juhatajale. Helir-Valdor Seeder, palun!

Austatud juhataja! Kahjuks ma olen tõesti sunnitud teie poole pöörduma ja ehk teie suudate meid aidata ja me saame siin ühtemoodi asjadest aru. Ma küll saan ka sellest aru, et rahanduskomisjon ja valitsuskoalitsioon ei soovi, ütleme siis nii, opositsiooni muudatusettepanekuid hääletada või proovib neid võimalikult vähe hääletada, et nad võimalikult vähe tähelepanu ka saaksid. 

Aga tulen tagasi selle teema juurde. Vaadake, kui te ka loete seletuskirja lehekülge 1, siis näete, et kolm muudatusettepanekut – see on küll teise muudatusettepaneku järel, aga räägib kolmest muudatusettepanekust – on siin rahanduskomisjoni põhjendus toodud. Komisjon põhjendas nende muudatusettepanekute loetelust väljajätmist, see tähendab, et me ei saa üldse neid siin saalis hääletada, asjaoluga, et põhiseaduse § 116 kohaselt ei tohi muudatusettepanekuga ette näha riigieelarve eelnõus selliste kulude kustutamist või vähendamist, mis tulenevad muudest seadustest. Ehk siis ei ole siin riigieelarve seaduses, peavad olema teises seaduses. Teist seadust praegu menetluses ei ole, saame me ühtemoodi aru. Ei ole sellist seadust, tuleb muudest seadustest, seda teha ei saa. 

Nüüd, kui me läheme leheküljele 10, kus on ülejäänud Isamaa muudatusettepanekud siiski tabelisse kantud, aga kokku seotud üheks muudatusettepanekuks, mis on juba omaette teema, aga mida ma otseselt ei küsinud – see on tegelikult ka täiesti vägivalla kasutamine siin menetluses –, siis need on siiski kantud. Aga võtame selle sisu. Näiteks muudatus 4.1, et käesoleva muudatusettepaneku sisuks on Reformierakonna maksuküüru kaotamise ärajätmine, mille positiivne mõju riigieelarvele 2026. aastal on 550 miljonit eurot. Sellist muudatusettepanekut ja sellist eelnõu ei ole ka menetluses ja see eeldab ka muud seadust. Selle seadusega seda katta ei saa, selleks on muud seadust, nii nagu eelnevatelgi. 

Miks on need kantud muudatusettepanekutena siia sisse tabelisse ja eelnevad mitte? Põhjendus tegelikult on analoogne mõlema puhul. Kuidas me nüüd peaksime käituma? Mida me siis saame üldse hääletada ja mida me ei saa? Kas see on toimunud kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega? Mina väidan, et ei ole, ja kooskõlas ka riigieelarve baasseadusega. Mis putru siin on kokku keedetud? (Saalist: "Võtame jõu kokku!").

Kas see oli mulle?

Tõepoolest, võtame jõu kokku ja see küsimus oli mulle. Ma loen täpselt samamoodi seletuskirja ja leheküljel 2 lõpus on toodud välja, miks komisjon otsustas kuus ettepanekut lugeda üheks. Ja selle ühe ettepaneku lisada siia muudatusettepanekute nimekirja. Kas ta on kooskõlas või seotud eelneva põhjendusega, seda saab öelda ainult komisjoni esimees. Siin kiirelt paberites mina istungi juhatajana ei saa seda teha, seda saab teha komisjoni esindaja. Menetluskäik on kindlasti olemas ka komisjoni liikmetele teada ja komisjoni liikmed saavad seda ka oma fraktsioonidest selgitada. 

Täpsustav protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma täiesti mõistan teid ja ma saan ka aru, et teie loomulikult ei saa siin hakata praegu rahanduskomisjoni ettevalmistatud materjale käigu pealt ümber tegema. 

Aga minu küsimus on pigem see, kuidas me selle kujunenud olukorra lahendame. Need kuus või seitse muudatusettepanekut on kokku seotud üheks muudatusettepanekuks, mida me ühe muudatusena justkui saame hääletada, mis on omaette teema ja millest ma saan aru. 

Aga millega ma sugugi ei nõustu? See menetlemise kultuur ei kannata mitte mingisugust kriitikat, et niisugusel kujul opositsiooni alla surutakse. Aga need ülejäänud kolm muudatusettepanekut peaksid olema siin tabelis ja me peaksime saama neid hääletada, kui käsitleda neid sama loogika järgi, mis on siia kokkuseotuna tehtud. Ma saan aru, et nad ei saanud neid kokku siduda, sest katteallikad olid erinevad. Mul ongi see palve, et kas me saaksime nüüd hakata neid ikkagi ükshaaval hääletama ja vähemalt selle muudatuse teha, et viia see menetlusprotsess kooskõlla nii eelarve baasseaduse kui ka kodu- ja töökorra seadusega.

Aitäh! Kõik toodud muudatused kajastuvad rahanduskomisjoni materjalides. Rahanduskomisjoni otsus on see, et kuus muudatusettepanekut on tehtud üheks ja need kajastuvad neljanda muudatusettepaneku all. Tõnis Mölder, palun, küsimus ettekandjale!

Hea istungi juhataja! Hea komisjoni esindaja ja esinaine! Mul on selline küsimus. Me siin tegelikult selle eelarvega higistame nii et seda nägu, et saada kaitsekulutusi ja kaitse-eelarvesse palju raha. Ometigi ma lugesin paar päeva tagasi meediast, et kaitseminister ütles, et ta hakkab tegema poole miljoni euro eest Eestis mängufilme. Mulle meenus sellega kohe see lugu, kui Siseministeerium hakkas paar aastat tagasi koole renoveerima ja koolimajakatuseid parandama. Ometigi ka jälle paar aastat tagasi oli Kaitseministeeriumi eelarve selline, et isegi orkestrit ei saanud palgal hoida, rääkimata spordi… ja teistest asjadest. Minu küsimus ongi teile see, kõigepealt, et kas te peate sellist sammu Kaitseministeeriumi poolt eetiliseks. Ja teine küsimus: kas meil on veel selliseid peidetud kulusid kuskil teistes ministeeriumides?

Jah, minu teada on väga pikaajaline praktika teha riigikaitse eelarvest patriootlikke filme. Mulle on öeldud – tõsi, mitte rahanduskomisjoni istungil –, et ka näiteks "Nimed marmortahvlil" on tehtud Kaitseministeeriumi eelarve toel. Ja ma tean, et väga paljudel valdkondadel on sellised telesaated. Näiteks, kui te vaatate Eesti Televisiooni, näiteks vaatasin mingit kalakasvatuse saadet, vaatan, maaelufondist on finantseeritud. Mu meelest ka need meeste tervise saated on terviseedenduse fondist, kindlasti mitte Kultuuriministeeriumi alt finantseeritud. Kui te vaatate neid telesaateid, mis üsna palju Eesti Televisioonis jooksevad, siis seal on päris palju näha, kes on finantseerinud, ja need ei ole kõik mitte Kultuuriministeerium olnud. See on meil selline praktika, et on avalikud suhted ministeeriumis, oma valdkondades finantseerivad ja teevad oma avalikke suhteid telesaadete ja filmide kaudu. Kas see on hea või halb, aga see on olnud selline tava.

Aga ma ikkagi õiendaks veel seda neljandat muudatusettepaneku punkti, kuigi küsimus läks istungi juhatajale, et miks need on kokku seotud, kui sellel ei ole seda seadust menetluses. Kas tõesti kukkus välja see Isamaa menetlusse antud seadus maksuküüru ärajätmise kohta? Te ise olete andnud selle seaduse menetlusse, mis tähendab seda, et eelarve menetluse mõttes on igati korrektne katteallikas. Ja te ütlete, et soovite, käesoleva muudatusettepaneku sisuks on Reformierakonna maksuküüru kaotamise ärajätmine, mille positiivne mõju riigieelarvele 2026. aastal on 550 miljonit eurot. Mu teada te olete ise sellise eelnõu menetlusse andnud ja nüüd vastate, et näed, seadust ei ole, miks ei käsitleta võrdselt. Kas meil on see alles või, tulumaksuseaduse … Tulumaksu langetamise ärajätmine, ei, 2% võrra tulumaksu langetamine. Isamaa eelnõud on menetluses, tulumaksuseaduse eelnõud on menetluses.

Nii. Protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Martin Helme, palun!

Jaa, ma Helir-Valdor Seederi protestiga ühinen täielikult. See, mis toimub rahanduskomisjonis opositsiooni muudatusettepanekutega, on lihtsalt toore jõu kasutamine. Ma tahtsin tulla appi istungi juhatajale. Ma olen kauaaegne rahanduskomisjoni liige, olen olnud juhatuse liige, olen olnud rahandusminister, ma tean nii eelarveseadust kui põhiseadust. Need argumendid, et see on ühe või teise seadusega vastuolus, on lihtsalt tegelikult jabur. Rahanduskomisjonis hääletati seda, kas mõni asi on või ei ole põhiseadusega vastuolus lihtsalt opositsiooni ja koalitsiooni häältega. See on see tase, kuidas meil otsustatakse, mis on või mis ei ole põhiseaduspärane muudatusettepanek. Kui saali ei taha saata, siis paneme templi peale, et on põhiseadusega vastuolus, ja ütleme, et seda ei saagi menetleda ja saali ta ei tule. See, nagu siin ka Urmas enne ütles, on retsidiivne käitumine. See on see, kuhu meil on välja jõutud siin Hussari ja Reformierakonna õndsal juhtimisel. See on see, et meil ei kehti kodukord, meil ei kehti enam mingisugused normaalsed poliitilised tavad ega ka mitte põhiseadus. Selle otsas me siin oleme, ega see paremaks ei lähe. Lihtsalt see tuleb uuesti meelde tuletada ja ninapidi sisse pista teid, et te olete toore jõu kasutajad ja seaduserikkujad.

Aitäh! Protseduuriliselt komisjoni tegemistesse ei saa juhataja hetkel sekkuda. Aga, Martin Helme, palun küsimus!

Aitäh! Ma tulen teise teema juurde. Ma nüüd võib-olla ajan sassi, aga vist oli Lauri Laats, kes küsis selle küüru kohta ja selle kohta, et kes maksab rohkem, kas vaesemad või rikkamad inimesed saavad suurema soodustuse. Võib-olla ma eksin küsijas. Siis te tõite siin näite, et keskmine õpetaja saab nii palju ja Riigikogu liige või keskmiselt neli palka saav inimene saab naa palju, ja sinna otsa teatasite, et see, et kõrgema palga saajad maksavad kõrgemat maksu, ongi õiglane ja moraalne. Nii. Meie erakond ei ole astmelise tulumaksu pooldaja, see on meil lausa programmis kirjas. Mina tahaksin siis aru saada, mis hetkest alates, millise oma juhatuse või volikogu või fraktsiooni otsusega Reformierakond hakkas astmelise tulumaksu pooldajaks. Kui te olete otsustanud hakata astmelist tulumaksu pooldama, mis te selle küüru vastu võitlete?

Tulumaksuvaba miinimum on olnud Reformierakonna programmis nii kaua, kui ma seda mäletan, võib-olla mitte päris alguses. Aga kui on tulumaksuvaba miinimum olemas, on ta siis 200, 500 või 700 eurot, ja on üks tulumaksumäär, on ta siis 20% või 25%, siis see matemaatiliselt tähendab, et tulumaksu efektiivne määr kasvab koos sissetuleku kasvuga, sest selle maksuvaba osakaal kogu sissetulekus väheneb. See on Reformierakonna programmis olnud nii kaua, kui ma mäletan. Mu meelest on see lihtne, hea, õiglane.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Et 2026. aasta riigieelarvega suurendatakse pööraselt meie riigivõlga, kasvatatakse Eesti inimeste kulusid, loosungid on teil muidugi uhked – rohepööre, innovatsioon –, aga reaalsuses inimesed näevad ainult pidevat hinnatõusu ja kulude kasvu. Kas Reformierakonnal on mingisugune plaan, ka päris plaan, kuidas siis tegelikult Eesti majandus uuesti käima panna ja Eesti sellest võlakeerisest välja tuua? Mis on teie suur plaan? Äkki annate lühikese ülevaate?

Eesti majandus näitab mõnda aega juba kasvumärke. Kõigepealt, 2023. aastal hakkas negatiivne majanduskasv muutuma järjest väiksemaks ja nüüd oleme jõudnud positiivse poole peale. Kui majandus kasvab, on inimesed tööl, teenivad raha ja maksavad makse, kõigil läheb paremini. Ma ei julgeks siiski nimetada Eesti mingisugust pankrotikurssi. Eesti võlakoormus on Euroopas endiselt kõige madalam.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea komisjoni esinaine! Te vastasite Martin Helmele Rail Balticu teemal, aga te eksisite seal päris rängalt. Ratifitseerimine tehti tõesti 2017. aastal, aga seal ratifitseerimise juures on klausel. Ma võin eksida mõne miljoniga, aga 700–800 miljoni vahel oli kokku see summa, mida ratifitseeriti. Ja lisaks, komisjoni, mida ma sel hetkel juhtisin, ettepanekul on ka lause pandud, et kõikidel riigieelarvetel peavad olema kirjas Rail Balticu kulud ja tulud. Kui nüüd midagi läheb suuremaks või väiksemaks, siis see on sõna otseses mõttes Riigikogu otsus. Ei saa kuidagi pugeda … See summa on ammu täis, see 700 pluss miljonit. Ja kõik numbrid, mis nüüd juurde lähevad, peavad tulema siia saali hääletamisele. 

Nii et palun vaata seda ratifitseerimist. Sinna lisati kolm punkti majanduskomisjoni poolt ja üks punkt on see, et kõikide riigieelarvete puhul peab olema see kirjas, ja sellepärast on ka riigieelarve juures see kirjas (Juhataja: "Teie aeg!"), et igal juhul peaks seda saama Riigikogu hääletada, kas sinna raha juurde panna või mitte.

Aitäh!

Riigikogu saab hääletada, kui palju ta sinna raha juurde paneb. Eraldis on riigieelarve seaduse osa. (Saalist räägitakse.) Kui riigieelarve saab toetushääled, siis on Riigikogu otsustanud ja leping kehtib. Leping on ratifitseeritud, leping kehtib.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd läheme edasi läbirääkimistega. Alustab Aleksandr Tšaplõgin. Palun! 

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! See on väga halb eelarve ja siin on peamised põhjused. Kõigepealt põhineb see eelarve vigasel maksusüsteemil, mida võib nimetada regressiivseks. Selle süsteemi puhul langeb peamine maksukoorem madala ja keskmise sissetulekuga inimesele. Teisisõnu, see eelarve süvendab ühiskonnas majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust.  

Lisaks ei ole see eelarve sugugi läbipaistev. Rahandusminister tunnistas hiljuti, et ta pole seda dokumenti üldse lugenud. Ma proovisin seda teha ja pean tunnistama, et väga paljud asjad on selles eelarves tõepoolest varjatud ähmaste sõnastuste taha. Näiteks ettevõtete ja organisatsioonide toetused, selleks plaanitakse kulutada sadu miljoneid eurosid. Nende ettevõtete nimekirja pole siiani keegi näinud. Ja majandusminister ei suutnud minu otsesele küsimusele nimetada mitte ühtegi ettevõtet, mida plaanitakse toetada. Kogu see saladuseloor sunnib paratamatult kahtlustama, et valitsus tahab kulutada meie raha ilma parlamendi ja avalikkuse kontrollita.  

Ma ei hakka siin rääkima korruptsioonist, kuid küsin, miks varjatakse meie eest, kuidas kasutatakse eelarvevahendeid. Isegi Riigikontrolli audiitorid ei suutnud meie valitsuse poolt pealesurutud eelarvet läbi analüüsida. Ja nüüd pakutakse meile hääletada dokumendi poolt, mille sisu jääb saladuseks isegi spetsialistide jaoks. Aitäh! 

Riina Sikkut ei ole hetkel saalis. Aga Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Eks eelarvest võib nii mõndagi rääkida. Tegelikult tuleks esimesena asjana rääkida sellest, kes seda koostas, kes seda luges, kes seda ei lugenud ja kui läbipaistev ta on. 

No me teame väga hästi, et vähemalt kogu selle eelarve koostamise juures ei ole olnud Jürgen Ligi, kes praeguse finantsministrina peaks vastutama kogu rahanduspoliitika eest, fiskaalpoliitika eest. Ja ta ei ole ka seda, mitte ainult ei ole koostanud, vaid ta ei ole ka lugenud, kui seda on valmis koostatud, ja ta on seda ka avalikult tunnistanud. Kui ajakirjanik "Esimeses stuudios" küsis, kas Jürgen Ligi on seda eelarvet lugenud, siis ta ütles, et ei, ma ei ole seda lugenud. Tegelikult see on vastus ka meie küsimustele ja avalikkusele, et mispärast Jürgen Ligi, kui ta esitas selle eelarve, miks ta nii ähmaselt vastas, miks ta oli ründav, miks ei olnud vastustes mitte mingisugust sisu ehk siis tema vastused olid sisutühjad, vähemalt selles osas, mis puudutab rahanduse seisu ja järgmise aasta eelarvet. Ta lihtsalt seda ei ole koostanud ja ei ole lugenud. See on tema otsene vastus. 

Mis usaldus meil saab siis olla sellises olukorras? Ei saagi olla. Tegelikult ka viimased ja eelmised ja üle-eelmised küsitlused on näidanud selgelt, et rahval polegi usaldust. Aga kurb on see, et praegune valitsus ei tee mitte midagi selleks, et usaldust tagasi võita, vastupidi, ütlebki selgelt, väga ülbelt: "Ma ei ole seda lugenudki, ma ei ole seda koostanudki," ja üldiselt, nii nagu ka lugupeetud minister Joller ütles: "Aga meid on siin rohkem kui teid ja te peate seda vastu pidama ja kannatama." See ongi üleüldine suhtumine ja seda me näeme ka siin eelarves.

Loomulikult käib kaasas kogu selle koalitsiooni juures statistiline viga, mille nimi on Eesti 200. Praegu vaatasime uusi reitinguid. Populaarsus, toetus rahva seas on 0,9% ja seda võibki rahulikult lugeda statistiliseks veaks. Ehk siis tegelikult toetus on null. Ja te olete rahulikult koos Reformierakonnaga, kellel on 10 koma millegagi protsenti rahva toetust, ja teete täpselt seda, mida Reformierakond selle 10 koma millegi protsendiga soovib siin teha. Kurb, tõesti kurb! Siin on üks Eesti 200 esindaja ka, kes vaatab seda, ja ma loodan, et ta peale minu kõnet leiab selle riigimehelikkuse, tuleb siia pulti ja ütleb, et ei, me ei soovi olla statistiline viga, me tahame olla erakond, keda tegelikult rahvas usaldab ja me lahkume Reformierakonna koalitsioonist. Ma siiralt loodan seda, sest praegu rahvas on selgelt öelnud, et te olete statistiline viga. 

Nüüd, kui vaadata meie muudatusettepanekuid, siis läbi muudatusettepanekute me soovime, et meie eelarve oleks õiglasem, õiglasema maksusüsteemiga ja et inimesed saaksid hakkama igapäevase toimetulekuga. Me esitasime hästi konkreetsed ettepanekud ja mitte väga suures mahus: tulude poolt 600 miljonit, kulude poolt 600 miljonit. Ja me sisustasime need ka tegevusega ja me näitasime tegelikult ära, kust need tulud võiksid tulla, mille osas Annely Akkermann, kui ma küsisin tema käest, kuidas talle meeldisid Keskerakonna ettepanekud, ütles, et nad olid sisukad, aga probleem on selles, et ei olnud näha, kust see tulupool tuleb. Siinkohal ma julgen öelda, et Annely Akkermann eksis …

Ma sooviksin kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks.

… sellepärast et me sisustasime ka tulupoole. Me näeme selgelt, et tulumaks peaks olema progressiivne, mis tähendab seda, et jõukamad inimesed maksavad rohkem ja vähema sissetulekuga inimestele jääb rohkem raha kätte, sellepärast et nende maksukoormus langeks.

Me selgelt näeme, et pangad peavad panustama. Praegune valitsus, ja need otsused tehti veel siis, kui olid sotsiaaldemokraadid valitsuses, lükkas meie ettepanekud järjepidevalt tagasi, kui me esitasime, et pangamaks peaks olema rakendatud. Sellest, eriti siis, kui euribor oli kõrge, oleks saanud päris suured tulud riigikassasse. 

Me selgelt näeme, et toiduainete käibemaks peaks olema väiksema määraga, seda tuleb langetada, ja see viib ka toiduainete hinna alla. Just sellel nädalal tegelikult ju rahanduskomisjon arutas petitsiooni. Petitsioon oli allkirjastatud peaaegu 100 000 inimese poolt, kes selgelt ütlesid ja väljendasid, et toiduainete hinda tuleb langetada ja selleks meetmeks on toidu käibemaksu langetamine. Ma prognoosisin tegelikult juba enne valimisi, kuidas seda petitsiooni hakatakse siin Riigikogus menetlema praeguse koalitsiooni poolt. Selgelt ma ütlesin, et seda petitsiooni enne valimisi mitte keegi ei hakka arutama mitte üheski komisjonis. Nüüd, peale valimisi, tuli see komisjoni. Ja ma ütlesin ka järgmise sammu, mis koalitsioon hakkab tegema: kui ta isegi viib selle petitsiooni komisjoni, siis ta teeb kõik selleks, et aega venitada ja mitte kohe arutada seda. Ja nii juhtuski. Komisjon otsustas, et seda olulist petitsiooni, mis sai 100 000 allkirja, hakatakse arutama alles märtsikuus. Ma võin teile juba kolmanda sammu ette öelda, mis siis hakkab toimuma: enne suve kindlasti selle petitsiooniga mitte midagi ei juhtu ja vaevalt et ka sügisel. See tähendab seda, et praegune koalitsioon, millel on ainult 11% rahva toetus, lihtsalt võtab need 100 000 häält – tegelikult neid hääli on ju rohkem, kes olid käibemaksu langetamise poolt – ja viskavad lihtsalt prügikasti. Ja siis küsivad, miks meid rahvas ei usalda! Vastus ongi siin: kui te ei kuula rahvast, kui te ei usalda rahvast, siis loomulikult ka valitsus ja koalitsioon kaotavad rahva usalduse. 

Loomulikult me ei saa sellisel viisil, ilma meie muudatusettepanekuteta, seda eelarvet toetada ja me teeme ka ettepaneku lugemise katkestada.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annely Akkermann rahanduskomisjoni esimehena ütles oma kõne alguses, et arvud on ausamad kui sõnad. Nad on valusamad kui sõnad, nad on valusalt ausad. Sellega me saame ju ainult nõus olla. Riigieelarve on valitsuse valikute peegel, aasta kõige olulisem seadus, ja see näitab võimul olevate erakondade prioriteete. 

2026. aasta riigieelarve kasvatab võlga, õõnestab usaldust ja näitab valusalt ausalt, millised need prioriteedid on. Reformierakonna juhitud valitsus ei tea, mida tähendab töötamine miinimumpalga eest, üksi laste kasvatamine või erihoolekande järjekorras kohta ootava lähedase eest hoolitsemine. Samuti ei tea nad, mida tähendab kodu soetamine rekordiliste kinnisvarahindade juures. Kahetsusväärselt vaatavad eelarvest vastu hoolimatus nõrgemate suhtes ja sotsiaalse ebavõrdsuse kasvatamine. Jah, valusalt aus!

Nädal tagasi tuli ka värske vaesuse statistika. Absoluutne vaesus, mille vähendamise üle Eesti on seni väga uhke olnud, on kasvanud ja on kasvanud sealhulgas lastega perede seas. Praegu kasvavad meil peredes tuhanded lapsed, kus napib raha toiduks, huvitegevuseks või talveriiete ostmiseks. Laste vaesus ei ole statistiline näitaja. See on märk sellest, kuidas valitsuse prioriteedid on paigast ära. Absoluutse vaesuse kasvamise olukorras ei ole võimalik selgitada, miks 10% kõige kõrgema sissetuleku teenijaid Eestis, kelle kuupalk on niigi üle 4000 euro, saab rohkem kui 100 miljonit eurot selle eelarvega, mida me praegu siin menetleme, kingiks. Viimaste aastate hinnatõusu tingimustes suunatakse nappivaid eelarvevahendeid sinna, kus tegelikult muret ei ole. Ja seda tehakse selle asemel, et parandada perede, üksikvanemate ja madalapalgaliste toimetulekut. 

Teiseks, arvud on ausamad kui sõnad. Sõnades räägib valitsus vajaduspõhisusest ja seda võib ka ideoloogiliselt ju mõista – vajaduspõhisus, ega selles midagi halba ei ole –, aga tegelikkuses on otsused vastupidised. Need ausad arvud näitavad, et universaalne automaksu lastesoodustus, universaalsed maksulangetused ei ole suunatud abivajajatele. See on madala reitinguga erakondade poliitiline žest kõigile – see tähendab ka neile, kes tuge ei vaja. Samal ajal on tõeliselt vajaduspõhised otsused tegemata, näiteks toimetulekutoetuse tõstmine nii, et see kasvavate toiduainete hinna tingimustes päriselt appi tuleks.

Seega, sotsiaaldemokraadid on esitanud 18 muudatusettepanekut. Need on sisulised ja need on suunatud suurimate murekohtade lahendamisele viisil, millel võiks olla ka erakondadeülene toetus. 

Esiteks, see tõeliselt vajaduspõhine toetus, toimetulekutoetus, millele maailmavaatelist vastuseisu ei ole kellelgi, peaks tõusma. Kuna viimati tõsteti toimetulekupiiri 2022. aastal ja vahepeal on toiduained viiendiku võrra kallinenud ja hinnatõus jätkub, siis sotsiaaldemokraadid teevad ettepaneku tõsta toimetulekupiir 300 euroni. 

Teiseks, sügavalt on alarahastatud erihoolekanne ja paljud vaimupuudega ja psüühikahäiretega inimesed ja nende lähedased on jäänud abita. On viidud meeleheite piirile, kuna riik ei suuda hädavajalikke teenuseid osutada. Lisaks on meil mure kohtumääruste täitmisega. Kohtumäärusega suunatakse teenusele inimesed, kes on endale või teistele ohtlikud, ja neile tuleks erihoolekandekoht tagada. Aga praegu, nii nagu me kõik oleme kursis, inimesed ootavad järjekorras ja neid kohti ei vabane, mõni ootab vist juba pool aastat. Lisarahaga, mida sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek ette näeb, saab lühendada järjekordi ja maksta raske hooldustöö tegijatele paremat palka. 

Kolmandaks, riigi maksubaas on palju laiem kui omavalitsustel ja riigi tulud on kasvanud rohkem kui omavalitsustel. Omavalitsused on üldise hinna ja palgatõusu tingimustes väga keerulises olukorras. Me teame – on see koolitoidutoetus, huvihariduse toetus, lasteaiaõpetajate palga tõus –, et kõiki on kas kärbitud või jäetud tõstmata. 

Palun kolm lisaminutit!

Kolm minutit lisaks.

Aga meie lapsed õpivad paremini täiskõhuga, on targemad ja tervemad, osaledes huviringides, ja kooliõpetajatega koos väärivad palgatõusu ka lasteaiaõpetajad. Väga paljud muudatusettepanekud käivad regionaalse ebavõrdsuse vähendamise kohta ja kohaliku omavalitsuse eelarve seisu parandamise kohta. Nende vajalike muudatuste kulu on samas suurusjärgus selle kingitusega, mis 10%-le jõukamatest tehakse. Nii et küsimus ei ole rahas, vaid ainult prioriteetides. 

Eraldi toon välja elanikkonnakaitse. Kaitsekulud saavad meil neljaks aastaks kindla rahastuse. See on õige, sellel on tugev toetus, seda ei saa kuidagi vaidlustada. Aga elanikkonnakaitse, kriisideks valmisolek, varjumisvõimalus ja tsiviilkaitse – sellele ei ole nelja-aastases perspektiivis piisavalt raha ette nähtud. Minister Taro on komisjonis väitnud, et aastaks 2034 saame rahastatud oma vajalikud tegevused. Sotsiaaldemokraadid leiavad, et see on nüüd natuke liiga pikk perspektiiv. 

Ja viimaks siis vastutustundest. Maailmavaateliselt me võime ju vaielda, kas eelarve peaks teenima jõukate huve või pakkuma tuge nõrgematele. Aga mingit vaidlust ei ole selle üle, et eelarvepoliitiliselt nii vastutustundetut eelarvet ei ole kunagi tehtud. Ka rahandusminister nentis Riigikogu ees korduvalt, et ta ei ole selle eelarve üle õnnelik. No muidugi ei ole! Laenurahaga maksude langetamine olukorras, kus riigi püsitulud juba ei kata püsikulusid, on ettenägematult vastutustundetu ja selle tagajärjeks on rekordiline puudujääk neljaks aastaks, poole võrra kasvav laenukoorem ja intressikulude mitmekordistumine. Nelja aasta pärast me maksame välismaale intressideks rohkem kui protsendiliselt SKP-st. Ka praegu maksame intressideks aastas rohkem, kui me panustame kultuuri rahastamiseks või perearstiabi rahastamiseks. Suurusjärgud on ikkagi kohutavad ja need ainult kasvavad. 

Nii et kokkuvõttes, kuna puudub plaan, kuidas puudujäägist välja tulla, siis saab järeldada, et hoolimise ja vastutustunde puudumine on see, mida me eelarvest välja loeme. Sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekud on alternatiiv, kuidas liikuda õiglasema, hoolivama ja tulevikku vaatavama eelarvepoliitika suunas, mis seab keskmesse inimesed ja eriti lapsed. Kuna neid vajalikke muudatusi praegu eelarves ei ole, aga need oleks vaja mõistlikult vormistada ja sisse viia, siis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku teisel lugemisel eelarve eelnõu katkestada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Selle eelarvega tegelikult petetakse Eesti rahvast ja see eelarve viib Eesti riigi veel suuremasse ummikusse. Ja mis kõige olulisem, sellel valitsusel ei ole tegelikult mandaati selleks, et selle eelarvega edasi liikuda. Selle valitsuse toetus on rekordmadal. Valitsuse ühe koalitsioonipartneri toetus on 0,9%. Kujutage ette, et erakond, kelle toetus on alla 1%, teeb otsuseid, mis veel mõjutab Eesti inimesi aastakümneid! Ja seejuures opositsiooni ühtegi muudatusettepanekut pole arvestatud, kuigi rahanduskomisjoni esimees tunnistas, et need ettepanekud olid mõistlikud.

Korra tuletame meelde seda, mis meil toimus vahetult enne viimaseid Riigikogu valimisi. Te ju mäletate, kuidas siis tõsteti lasterikaste perede toetusi, tõsteti palkasid õpetajatele, tõsteti palkasid päästjatele, lubati maad ja ilma kokku. See oli enne valimisi. Kõik te ju mäletate, kuidas siis pärast valimisi meil "maksud ei tõusnud". Aga nüüd jälle, Riigikogu valimised on lähenemas, need on põhimõtteliselt pea aasta pärast. Tegelikult Reformierakond püüab teha sedasama. Näiteks see niinimetatud maksuküüru kaotamine, see läheb maksma üle poole miljardi euro ja see justkui peaks inimeste sissetulekuid suurendama. Aga tegelikkuses see raha jõuab eelkõige suurema sissetulekuga inimesteni ehk Reformierakonna valijateni. Ja seda kingitust tehakse olukorras, kus võetakse teise käega laenu selleks, et katta nii seda maksuküürulubadust kui ka tegevuskulusid, millega näiteks tõstetakse palkasid. Ehk siis see tähendab teisisõnu seda, et inimestele tehakse nende enda raha eest praegu küünilist valimiskampaaniat enne Riigikogu valimisi. 

Ja mis kõige olulisem? Kõigi teiste maksudega – käibemaksu tõus, aktsiiside tõus, automaks, riigilõivude tõus – võetakse tegelikult inimeste käest mitu korda rohkem raha ära. Inimestele siis pudistatakse praegu tagasi kaduvväike osa sellest, mis on tegelikult viimase kahe aasta jooksul kõigi nende maksutõusudega inimeste rahakotist ära võetud ja võetakse veel pealegi. 

Ehk siis tõesti, me tegelikult täna oleme jõudnud sarnasesse olukorda, nagu see oli enne aastat 2023, kui toimusid Riigikogu valimised, kus siis algul tehti tühjade lubaduste ja laenurahaga näiliselt kingitusi ning pärast valimisi lükati rahva kaela maksutõusud ja uued maksud. Ja praegu toimub täpselt sama. Aga ma loodan, et inimestel ei lähe see nii lihtsalt meelest, ei minda selle õnge. 

Ja teate, miks inimestel ei lähe see meelest? Sest inimeste toimetulek on selle valitsuse ajal drastiliselt halvenenud. Just tuli välja ka kurb statistika, et meil on kasvanud absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal. Statistikaameti andmete kohaselt elas meil 2024. aastal 22,7% kas suhtelises või absoluutses vaesuses. Põhimõtteliselt iga neljas Eesti inimene pidi tegelema selle murega igapäevaselt, isegi kui avalikkuse tähelepanu oli samal ajal mujal. 

Eriti haavatavas seisus on meil pensionärid, üksikvanemad. Kuidas me samal ajal räägime kindlustundest tuleviku osas, kui nii suur osa inimestest peab täna nägema vaeva igapäevase toimetulekuga? Kuidas me räägime kindlustundest, kui varguste arv meil aina kasvab? 

Lahendusi sellele siin eelarves tegelikult ju ei ole. Ja teate, miks ei ole? Sest need ju pole Reformierakonna valijad. Ja on üpris kahetsusväärne, et samal ajal meie riigi peaminister pole tegelikult meie kõigi Eesti inimeste peaminister ja need probleemid, mida ma nimetasin, pole need, mida peaminister soovib käsitleda. On ka kahetsusväärne, et sellist asja peab tegelikult veel eraldi peaministrile meelde tuletama, kelle viimase aja energia on läinud kas Tallinna valimistulemuste üle ironiseerimisele või siis pealinna trammiteede üle arutlemisele. Juhin siiski tähelepanu sellele, et kõige kriitilisemad teemad tänases Eestis on majanduse taastumine ja inimeste toimetulek ning need on otseselt peaministri vastutada ja selles osas lahendusi pole. Miks me ei näe postitusi inimeste toimetuleku kohta? 

Enne homse kindlustunde pakkumist peame me leevendama tänase toimetulekuga seotud muresid. Toiduainete käibemaksu alandamine, mille eest Keskerakond on järjepidevalt võidelnud, see ei ole maailmavaateline küsimus, vaid praegust ummikseisu arvesse võttes üks hädavajalik meede, leevendamaks inimeste raskusi esmavajaduste täitmisel. 

Jah, mitte kasiinoärimeestele me ei peaks makse langetama, vaid meie oma inimestele. Aga kahjuks see rahvaalgatus, millele anti 100 000 allkirja – kujutage ette, 100 000 inimest võttis selle aja ja andis oma allkirja –, mille arutelu oli eile rahanduskomisjonis, siis kõik otsustamised lükati kevadesse. Selline tunne, et jällegi tahetakse kogu see arutelu ja see küsimus kuskile sahtlisse jätta. 

Aga sellesama maksuküüru kaotamise asemel, millele läheb meil pool miljardit eurot, oleks saanud selle poole miljardi euro eest nii tühistada näiteks automaksu, aga ka langetada toiduainete käibemaksu. Aga selle valitsuse prioriteedid on teised. 

Uus hingamine Eesti majanduse jaoks algab hiljemalt 2027. aastal, uue Riigikogu valimiste järel. Aga seni vastutab peaminister, ametis olev peaminister, selle eest, et inimestel tema juhitud riigis oleks võimalik kuidagigi elada. Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Minu fraktsiooni kolleegid juba rääkisid päris palju ära. Aga ma tahan omalt poolt lisada, et Eesti Keskerakonna fraktsioon tahaks lihtsalt, et riigieelarve oleks läbipaistev ja arusaadav, et see oleks õiglane ja et see oleks hooliv. Kahjuks selle dokumendi kohta seda kõike öelda ei saa. 

Me alustame sellest, et see oleks läbipaistev ja arusaadav. Juba mitu aastat järjest me räägime sellest, et Eestis kehtib tegevuspõhine eelarve, aga peab kehtima kulupõhine, nagu see oli enne aastat 2020. Sellest on juba erinevad eksperdid rääkinud, sellest on minu mäletamist mööda ka õiguskantsler rääkinud ja sellest on opositsioon ka korduvalt rääkinud. Selline eelarve, mida valitsus aastast aastastasse toob meile siia, ei ole läbipaistev, see ei ole arusaadav. See ei ole arusaadav isegi nendele inimestele, kes jagavad seda teemat päris hästi, rääkimata sellest, et see ei ole arusaadav tavalisele Eesti inimesele. Ja see ei ole õige, see ei ole läbipaistev ja arusaadav dokument. Nii et siin pani koalitsioon sellega kindlasti mööda. 

Liigume edasi. Ma arvan, et see on õiglasest eelarvest väga kaugel, kas või sellepärast, et see niinimetatud "maksuküüru kaotamine", mida Reformierakond siin nii kõvasti reklaamib ja propageerib ja mis on Reformierakonna kinnisidee olnud aastaid, kui mitte öelda aastakümneid, üks ja sama maksumäär kõigile elanikele, kõigile nendele inimestele, kes Eestis töötavad. Tegelikult on Euroopasse hästi vähe riike jäänud, kus see süsteem on selline. Põhimõtteliselt võib öelda, et see on juba vananenud, aga Reformierakond tulles võimule iga kord kuidagi maniakaalselt proovib seda taastada ja nüüd me näeme järjekordset katset seda teha. See katse läheb riigile maksma pool miljardit eurot. See on pool miljardit, mida oleks võinud suunata palju paremate asjade peale. Aga ei, me lihtsalt muudame jälle maksusüsteemi, muudame seda niimoodi, nagu on meie kinnisidee, et tulumaks peab olema kõigil üks ja sama, nagu see oli 20 aastat tagasi ja nagu Euroopas enam ei ole üldse kombeks. 

See suurepärane süsteem tähendab seda, et need inimesed, kelle palk on näiteks Riigikogu liikme palgaga võrdne, saavad järgmisest aastast iga kuu lisaks rohkem kui 150 eurot. Ja need inimesed, kelle palk on näiteks 1000 eurot või alla selle, saavad juurde 9–10 eurot kuus. Kas see on õiglane? Meie arvates see kindlasti õiglane ei ole. Keskerakond on ikka seda meelt, et meil peaks kehtima astmeline – keegi kutsub seda progressiivseks – aga astmeline maksusüsteem, kus jõukamad inimesed ikkagi panustavad ühiskonda rohkem. Ja maksuküür, nagu seda nimetatakse, mis tegelikult kehtis aastast 2016 – kui mälu mind ei peta –, oli tegelikult palju õiglasem kui see süsteem, mida meile nüüd järgmisel aastal selle eelarvega pakutakse.

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaks.

Nii, ja siis räägime hoolivusest. Kas see on hooliv eelarve? No mina küll seda ei usu. Ehe näide – Keskerakond ei hakanud siin venitama, ei hakanud siin takistama eelarve vastuvõtmise protsessi. Me tegime ainult kaheksa muudatusettepanekut – väga ilusad, väga asjalikud ja mõistlikud muudatusettepanekud. Teist aastat järjest rahanduskomisjoni esinaine Annely Akkermann ütleb siit puldist, et Keskerakonna pakutud muudatusettepanekud on kõik väga ratsionaalsed, väga mõistlikud, väga head, aga väidetavalt raha ei ole. Kuigi me oma muudatusettepanekutes tõime välja konkreetselt need katteallikad, kust seda raha võtta. 

Ma lihtsalt loetlen neid asju, mida me pakkusime. Neid on, nagu ma ütlesin, ainult kaheksa, palju aega ei võta. Tühistada automaks kõigile. Tühistada autoregistreerimise tasu rakendamine kõigile. Tasuta praamitransport saarte elanikele. Taastada tasuta maakondlik ühistransport, mille valitsus ära kaotas. Langetada toiduainete käibemaksu määra, sellest on kolleeg Anastassia siin päris pikalt rääkinud ja seda toetasid oma allkirjaga peaaegu 100 000 Eesti elanikku. Tõsta lapse toetus 80 eurolt 100 euro peale. Tõsta üksi elava pensionäri toetus 300 euroni. Tõsta riigipoolse koolilõuna maksumuse 2 eurole päevas õpilase kohta. 

Ma arvan, et siin ei ole mitte midagi müstilist või ülemäära kallist. Jah, mõned asjad on kallid, aga jällegi, esiteks, me panime kirja, mis on need katteallikad, ja teiseks, nagu ma ütlesin, kui me näiteks otsustaksime, et maksuküüru kaotamine jääb ära, siis see oleks meile pool miljardit säästnud. Nii et see on hooliv eelarve, need ettepanekud on hoolivad ettepanekud, sest siin me mõtleme laste peale, me mõtleme perede peale, me mõtleme pensionäride peale, eakamate inimeste peale, me mõtleme maaelanike peale ja mõtleme koolilaste peale. 

Teisisõnu, sellised väga head ettepanekud olid meie poolt tehtud, aga kahjuks koalitsioon komisjonis ei toetanud ühtegi neist. See on väga sümptomaatiline. Eelmisel aastal oli täpselt samasugune olukord ja ma arvan, et koalitsioon ei olegi absoluutselt mitte midagi sellest õppinud. Ja nüüd me näeme, kuidas rahvas reageeris sellele ja kuidas rahvas suhtub valitsusse. Iga nädal me näeme, kuidas Reformierakonna ja Eesti 200 reitingud muutuvad aina väiksemaks ja valitsuse toetus, valitsuserakondade toetus näitab aina uusi miinusmärgiga rekordi. 

Me näeme, et inimesed ei usalda seda valitsust ja kuidas me saame usaldada seda eelarvet või toetada seda eelarvet, mis on pandud valitsuse poolt, mida Eesti rahvas ei usalda. Eesti Keskerakonna fraktsioon loomulikult hääletab selle vastu. Aitäh! 

Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.  

Poliitilises agoonias Reformierakond oma taganemislahingutes on asunud mineerima Eesti tulevikku pärast 2027. aastat. Järgmiste parlamendivalimiste põhiline juhtimisküsimus on see, kuidas välja tuua Eesti rahanduslikust kaosest. Reformierakond on oma käpardliku poliitika ja juhtimise tulemusena tekitanud Eestis usalduskriisi ja teiseks habrastanud meie majanduse väljavaateid ja meie inimeste ostujõudu ning toimetulekut. Ja viimase kingitusena on ta lauda pannud riigi eelarvestrateegia 2026–2029 ja 2026. aasta riigieelarve, mis viib eelarvenõukogu hinnangul Eesti lähiajaloo sügavaimasse ja pikimasse defitsiiti. Ei ametis olev rahandusminister, peaminister ega Riigikogu rahanduskomisjoni esinaine suutnud anda ühtegi relevantset vastust sellele, kuidas Eesti sellest võlaspiraalist välja tuua. 

Ja selles kontekstis ei näinud Isamaa teist alternatiivi, kui lisaks 2026. aasta eelarvele esitada riigieelarve alternatiivne strateegia aastateks 2026–2029. 

Vaatame numbreid! Valitsuse eelarvestrateegia näeb ette –4,5% 2026. aastaks, –4,5% 2027. aastaks, –3,8% 2028. aastaks ja –3,6% 2029. aastaks. Isamaa ettepanek paneb ette maksimaalselt 3%-lise nominaalse defitsiidi eelarveperspektiivi ajaks. Meie riigi eelarvestrateegia ettepaneku järgi on 2029. aasta lõpuks võlakoormus 1,9 miljardi euro võrra väiksem ehk ligi 4,6% SKP-st ning riik maksab üle 50 miljoni euro vähem 2029. aastal intresse. 

Teiseks, riigi pikaajalise rahanduse jätkusuutlikkuse vaates on meie pakutud ettepaneku tulemusel aastani 2070 riigieelarve positsioon mitte 1% miinuses, nagu paneb ette Reformierakond, vaid 0,2% defitsiidis. 

Teiseks, Isamaa paneb 2026. aasta vaates alternatiivses eelarves ette kontrollitava rahanduspoliitika tagamise Eesti riigile ning see tähendab ka tulevase ebastabiilsuse, potentsiaalsete maksutõusude ja investorite ebakindluse vältimist ning rahandusliku ja majandusliku stabiilsuse ja ettemääratuse tagamist. Teiseks, meie eelarve ettepanek paneb ette tegeliku, mitte näilise ja fiktiivse valitsemiskulude vähendamise. Kolmandaks, me paneme ette käibemaksu 2%-lise alandamise hinnatõusu pidurdamiseks ning lisaks ka vastavalt meie jaekaubanduse ettevõtete, antud juhul Coopi ettepanekule paneme ette ka tähtajaliselt teatud toiduainete käibemaksu madalama määra kehtestamise. Kolmandaks paneme ette automaksu ja registreerimistasu ärajätmise. Lisaks paneme ette ka Reformierakonna maksuküüru kui ühiskonnale üle jõu käiva Reformierakonna valimislubaduse realiseerimise ärajätmise.

Nende Isamaa alternatiivses ettepanekus toodud ettepanekute summaarses mõjus langeb maksukoormus suhteliselt rohkem, kui on ette pandud Reformierakonna plaanis, vähenevad valitsemiskulud, pidurdub ja leeveneb hinnatõus ning paraneb inimeste üldine ostujõud. 

Lisaks, neid ettepanekuid raamistavalt paneb Isamaa ette ka metoodilise põhimõttelise muutuse. Oma muudatusettepanekus näeme ette, et see esitatud 2026. aasta eelarve ei vasta nendele nõuetele, mida on nii riigikontrolör kui ka õiguskantsler eelarve põhiseaduspärasuse aspektist püstitanud. Meie nõudmine on, et 2026. aasta eelarvet tuleb koostada nii materiaalselt kui ka formaalselt põhiseaduspäraselt. 

Lisaks peame me vajalikuks anda täiendavad suunised juhtimisülesannetena valitsusele 2026. aasta eelarve teksti paragrahvides. Esiteks, esitada 1. märtsiks järgmisel aastal Riigikogule tegevuskava inflatsiooni pidurdamiseks, määratledes tegevused kaudsete koormiste piiramiseks hinnakujunduseks. Ja teiseks, esitada järgmise aasta 1. märtsiks valitsuse tegevuskava demograafilise kriisi ületamiseks, arvesse võttes koostatud uuringuid sündimuse parandamiseks ja perede kindlustunde parandamiseks. 

Selles kontekstis paneme riigile rahanduspoliitiliselt vähem koormava, kuid sihitatud meetmena ette ka järgmisest aastast taastada laste pealt täiskasvanutele tulumaksuvabastus, mille sisuliselt ainsa demograafilise meetmega, mis paraku täiendavalt perede kindlustunnet habrastas, pidas vajalikuks täna võimul olev ja taganemislahinguid andev koalitsioon tühistada. 

Ja selles kontekstis me esitasime 30 leheküljel – ka tiitellehte arvestades, millele proua Akkermann tähelepanu juhtis – alternatiivse riigieelarve eelnõu 2026. aastaks ja ka riigi eelarvestrateegia aastateks 2026–2029. 

Ja selles kontekstis jagus rahanduskomisjonil kogu austuse juures retsidiivset jultumust öelda, et Isamaa ettepanekud ei vasta põhiseadusele. Näete, kui kanged mehed ja naised on meil rahanduskomisjonis võimuliitu esindamas! Tuleb välja, et põhiseadus võimaldab ühiskonnas demokraatlikku legitiimsust mitteomaval seltskonnal lagastada ära meie rahandus, nii et kärbes ka ei lenda siin saalis. Aga alternatiiv, mis tagab ühiskonnale rahanduspoliitiliselt jätkusuutliku vaate – vaat see, tuleb välja, on põhiseadusvastane. Oma tagandamislahingutes ei ole teil isegi julgust tervikuna Isamaa muudatusettepanekut tuua siia saali, rahvaesinduse saali, hääletusele. 

Ja minu sõnum rahvaesindusele on selge. See eelarve tuleb täies mahus tagasi lükata, sest see halvendab Eesti tulevikuväljavaateid ja mineerib kindlustunnet Eestile rahanduslikult pikemas vaates. Valitsus, Kristen Michal, võtke tagasi see eelarve! Pange amet maha! Teie aeg on ühiskonna jaoks ümber saamas. Aitäh!

Martin Helme, palun!

Igaks juhuks kaheksa minutit, kui saab.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lihtsatest asjadest tuleb alustada. Me Reformierakonna juhtimisel riigina liigume pankrotikursil. Meil on nüüd viis aastat täis sellest ajast, kui Reformierakond võimule tuli ja rääkis, kuidas kõik teised on riigieelarve tuksi keeranud, riigi rahanduse tuksi keeranud, riigi majanduse tuksi keeranud ja nemad nüüd tulevad eelarvet sirgeks ajama ja majandust päästma. Ja iga aasta on olnud eelmisest hullem, iga järgmine aasta on võlg kasvanud, eelarve miinus suurenenud. Järgmisel aastal me läheme rekordmiinusesse. Ja ükskõik, mida reformierakondlased räägivad 2020. aastast, kui oli koroona, summaarselt läheme me järgmine aasta suuremasse miinusesse, kui oli koroonaaegne miinus. Kusjuures koroonaaegne miinus oli eelarvesse võetud raha, mille me andsime ettevõtjatele laenuna välja, ja suur osa sellest laenust on tänaseks päevaks tagasi makstud. Ehk see oli ainult nii-öelda sihtfinantseering, mis tegelikku riigivõlga ei tekitanudki. 

Aga täna me tegeleme jooksva miinusega miljardite-miljardite kaupa. Selle tõttu esitas meie erakond riigieelarvesse ainult niisuguseid ettepanekuid, mis vähendavad kulusid. See jutt, mida meile räägitakse, et ei noh, kuskilt peab ju riik raha saama ja ikkagi riik vajab tegevuseks raha ja midagi teha ei ole, kulude katteks – meie riigieelarve on ääreni täis kulusid, mis seal tegelikult ei peaks olema. 

Ma tulen tagasi Rail Balticu kaasfinantseerimise juurde: natuke rohkem kui 170 miljonit, 171 miljonit umbes, meie enda maksumaksja raha, millega ehitatakse rahvusvahelist raudteed Häädemeestele – Häädemeestele, mitte kaugemale, sest lätlased ei ehita raudteed valmis – ja mille kulu on nii pöörane, et me isegi ei saa aru, kui pöörane see on, mis ei hakka mitte kunagi tulu teenima. Ka pärast seda, kui see raudtee läbi häda ja tohutu võla valmis ehitatakse, jääb see miinusprojektiks aegade lõpuni. Aga seda meile esitletakse mingi investeeringuna. 

Siis meil on riigieelarves 40 miljonit eurot ette nähtud selle jaoks, et subsideerida päikese- ja tuuleparke, et siis saaks siit puldist rääkida, kuidas see elekter on odav. No ei ole odav, kui maksumaksjalt võetakse enne kümned miljonid ära. 

Siis meil on riigieelarves miljonid ja miljonid selle jaoks, et rohepöörde nime all, ütleme, looduse kaitsmise jutuga uputada ära tuhandete hektarite kaupa täiesti ilusat, korralikku metsa Eestis. See on meie riigieelarve ja riigieelarve sisu. Ja siis meile tullakse rääkima, et ei-ei-ei, kõik see on vajalik riigikaitseks. 

Nüüd, riigikaitse on eraldi skämm. Riigikontroll ütleb, et 700 miljonit maksti kellelegi ära, musta auku, tagasigi ei küsitud, keegi ei tea, miks ja kuidas. Mingit võimekust tagasi selle eest me ei ole saanud, lihtsalt 700 miljonit läks. Noh, tundub, 700, noh, 700 … 700 miljonit! Annely Akkermann rahanduskomisjoni esimehena räägib meile siin, et riigil on nii suured kulud sellepärast, et me tõstame riigikaitse eelarves kulutusi. Ja tõstamegi! Riigikaitse eelarvet suurendatakse käesoleval aastal, arvake ära, kui palju võrra? Sama palju võrra, 700 miljoni võrra! Sellesama 700 miljoni võrra, mis eelmisel aastal läks musta auku, kaduma lihtsalt. Ja siiski, isegi sellisel juhul ei ole see 700 miljonit isegi mitte pool sellest kulust, mida meil järgmine aasta laenu on vaja võtta. 

Ehk jälle, Akkermann ütles meile siin, et lõviosa laenu on ikkagi vajalik võtta sellepärast, et me tugevdame riigikaitset, suurendame riigikaitsekulusid. Lõviosa eesti keeles peaks tähendama seda, et suurem enamus või suurem osa sellest. Aga tegelikult ei ole isegi mitte poolt. Kui me võtame poolteist miljardit laenu, siis see 700 miljonit, mis riigikaitset suurendatakse, ei ole ju isegi mitte pool sellest. Nii et ei ole lõviosa. Raha läheb, nagu me teame, igale poole, ja igale poole tähendab, et Rail Balticusse, läheb tuuleärimeestele, läheb Ukraina ülevalpidamiseks, läheb ma ei tea milleks kõigeks veel, aga mitte sinna, kuhu inimestele räägitakse. Ja sellega üritatakse meile jätta muljet, et see raha on kõik hädavajalik, muidu ei saa riigikaitset teha. 

See lihtsalt ei vasta tõele. Nii nagu ei vasta tõele see, et Rail Balticu pealt kokkuhoidmine, Rail Balticu projekti edasise rahastamise lõpetamine on kuidagi võimatu, sest me oleme välislepinguga endale selle kohustuse võtnud ja nüüd me ei saagi siin Riigikogus enam neid muudatusi teha. See ei vasta lihtsalt tõele! Ega see, kui rahanduskomisjonis hääletatakse, kas põhiseadus kehtib või ei kehti, ei muuda tegelikult põhiseaduse kehtivust. Tuleb uus koalitsioon ja hakkab neid, mis täna on kuulutatud kõige paremateks parandusettepanekuteks, hääletab need põhiseadusvastaseks. Demokraatia missugune, õigusriik missugune! 

Kogu see eelarveprotsess on täiesti ahastama ajav. Ja kui me niimoodi veel paar aastat jätkame, siis on meil riik lihtsalt pankrotis lihtsalt. Ja ma ei tea, kelle kaela nad kavatsevad selle ajada, ju vast Martin Helme või Jüri Ratase või Putini, kellegi kaela ikka aetakse. Aga minu meelest me oleme jõudnud tänasel päeval välja sellisesse olukorda, kus vahet ei ole, missuguse spinniga, millise ilusa propagandistliku jutukesega tuleb välja Reformierakond või juba ammu ära surnud Eesti 200, mitte keegi ei võta tõsiselt. Mitte keegi ei võta tõsiselt, kui nad tulevad meile rääkima siin maksualandusest. See on kamp, kes on kõiki makse tõstnud, ja mitu korda tõstnud. Naerame välja lihtsalt kogu selle jutu, et ei noh, järgmine aasta on meil siin, rahvale jääb rohkem raha kätte, sest me teeme maksualandusi. Kedagi ei huvita, teid ei võeta tõsiselt! Mitte keegi ei võta teid tõsiselt riigikaitse valdkonnas. Mitte keegi ei võta teid tõsiselt, kui te siin niutsute selle pärast, et oi, vaata, aga paljulapselistele peredele see automaks teeb haiget, nüüd me tulime teile appi. Teie tegite selle valu! Kui te nüüd tulete selle jutuga, et teeme asja paremaks, siis mitte keegi ei võta tõsiselt. Ühel parteil on null koma protsenti toetus, teisel on kümme koma midagi protsenti. See ei hakkagi kasvama, sest te olete kõik maha mänginud! Mida kiiremini riigi eestotsast ära kaote, seda parem.

Järgnevalt kolleeg Priit Sibul, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma mõtlesin pikalt, kuidas seda protsessi, mida eelarve ettevalmistamisel ja menetlemisel on tehtud, kirjeldada. Mulle tundub, et viimased päevad on andnud sellele parima vastuse. Sellega, mis toimus teatrite raha jagamisel, kus vastutav minister ütleb, et ta ei saa aru, kuidas see asi juhtus, ja et ta on väga mures selle pärast, mis juhtus – näiteks Theatrum jäi ilma toetuseta –, kogu arusaam lõpebki. Inimene, kes selle eest vastutab ja võiks leida mingid lahendused, ütleb, et ta on mures. Ma loodan, et Heidy tegelikkuses ka leiab lahendused, ja ma arvan, et tal on võimalik seda teha märksa kiiremini ja mõistlikumalt, et see pinge saaks maha võetud.

Palju keerulisem on seda teha rahandusministril ja peaministril, kes selle eelarve ja käki eest vastutavad, mis meie ees seisab. Ise see valitsus nimetab seda riigikaitse, majanduse ja sissetulekute kasvu eelarveks. No peaaegu nagu, kes mäletab Pipit, justkui spunk oleks leitud. Tegelikkuses on eelarve ajaloo suurimas defitsiidis ja nemad räägivad sissetulekute kasvust. Ma küll ei tea täpselt, kellele see jutt mõeldud on, aga tegelikkuses vastab see ilmselgelt rohkem sellele, mida eelkõnelenud Martin kirjeldas. Minu meelest see, kui Reformierakonna poolt kistakse kogu Eesti rahanduspoliitika metsa ja pealegi looritatakse seda soostamise jutuga – tegelikkuses lihtsalt uputatakse see kõik ära ka veel –, on minu meelest kõige parem kirjeldus Eesti järgmise aasta riigieelarvest. 

2024. aastal prognoosis valitsus veel majanduskasvuks 3,3%, aga tegelikkuses teame, et see kasv oli 0,9% ja sellestki kaks kolmandikku tänu maksutõusudest tekkinud tootjahindade kallinemisele. 

Kui varasemalt sörkis Leedu meie sabas, siis nüüd on aeg-ajalt kuulda, et räägitakse justkui mingist imest, mis Leedut on tabanud. Me kõik teame loomulikult, et mingit imet seal olnud ei ole. Tegelikkuses jäeti rasketel ja keerulistel aegadel lollused lihtsalt tegemata. Ehk majanduslanguse ja kriisi ajal ei looritatud oma eelarvet täiendavate maksutõusudega, mis seda kasvu veel kord pidurdasid. 

Nii nagu mitmed eelkõnelejad on öelnud, me satume järgmisel aastal valitsussektori suurimasse puudujääki, mis on 4,5%. See, tõsi küll, jääb ju nendesse piirmääradesse, mida Euroopa Liidu õigus meile lubab, kuna see 3%-line ja 1,5%-line täiendav defitsiidi muutus, mis on tekitatud investeeringutega riigikaitsesse, on justkui võimalik. See ongi võimalik, aga see ei ole kaugeltki mõistlik, sest see defitsiit jääb aastateks. Ka 2027. aastaks on planeeritud 4,5%-line defitsiit, 2028. aastaks oli 3,8% ja edasi 3,9%. 

Kuigi 2025.–2028. aasta strateegias planeeriti eelarvedefitsiiti väikseimaks 2026. aastaks – 1,7%, 2027. aastaks 1,9% ja 2028. aastaks 2,5%, on valitsus seda defitsiiti viinud kõvasti suuremasse miinusesse. Aga tegelikkus on ju veelgi hullem, sest muist väljaminekuid kajastuvad kuluridade asemel valitsusreservis. 

Esimesel lugemisel ma uurisin ja küsisin ka, miks näiteks järgmise aasta, 2026. aasta eelarves on Eesti Raudtee kahjumi katmiseks planeeritud kulu 38,2 miljonit, mis on samas suurusjärgus 2023–2025. aastal olnud kuludega. Aga edasi RES-is numbreid ei ole planeeritud. Miks? Minister vastata ei osanud. Mina oskan küll vastata. Selle pärast, et ei taheta nii suurt miinust näidata tulevikus, sellepärast näidatakse seda reservis, mitte tegeliku kuluna. Mina ei tea, kui palju sihukesi ridasid veel on, seda teavad valitsuse esindajad. Selles mõttes on see defitsiit tõenäoliselt märksa suurem, kui meile täna sellest räägitakse. Seda, kuidas sellest defitsiidist välja tullakse, ei oska öelda ei rahandusminister ega ka peaminister ise. 

Eelarvet planeeritakse 2029. aastal, võlakoormus on meil 34,5% ja intressimakseid 450 miljonit eurot aastas. Taoline eelarvepoliitika on jätkusuutmatum, nagu ma ütlesin, sest 2028. aasta lõpus kaob ka see 1,5%-line erisus, vabastuskausel, mis täna julgeolekupoliitikaga seotud on. 

Nii et minu arust on küsimus see. Tegelikkuses valitsus peab minema tagasi sinna, millega varasemalt Reformierakond on tegelenud, ehk enam-vähem mõistliku ja adekvaatse eelarvepoliitikaga. Järgmise aasta eelarvest ... Ainukene kontekst, kus jääb mulje, et midagi nad siiski aru saavad, ongi ju n-ö täiendavad investeeringud riigikaitsesse ja julgeolekusse, aga peaks olema päris pime või rumal, kui sinna ka vahendeid ei näidata. Küsimus on kas ja millisel kujul ja milleks. Nii nagu ka raportis kindralid kirjutavad, meil peab tekkima nägemus ja selge arusaam, milleks ja mil viisil neid vahendeid kulutatakse niiviisi, et inimestel tekiks veendumus ja arusaam. Nii Riigikontrolli raport kui ka auditid ja see raport, mida arutatakse, kahjuks liiga selget ja ühemõttelist vastust meile ei anna. 

Kaitse kõrval on meil ühiskonnas teine suur probleem, mis on seotud rahvastiku vananemise ja vähenemisega. Tuleb tunnistada, et see koalitsioon järgmisse aastasse ühtegi mõistlikku lahendust ei anna. Väga piinlik oli, kui me möödunud nädalal menetlesime neid automaksurumaluste korrigeerimisega seotud eelnõusid, mis täna vastu võeti. Ja kui rahanduskomisjoni esimees teatas, et me tuleme vastu suurperedele ja kuulame neid ja sellepärast neid muudatusi tehakse, siis seda oli piinlik kuulata. Nii nagu ma ka tookord küsimusi esitades ütlesin, enamiku suurperede jaoks automaks selline probleem ei ole. Enamasti nad maksavad kas miinimumi või veidi suuremat automaksu, sest nad ei suuda lubada endale suuremaid või uuemaid autosid, mille automaks on kõrge. 

Aga see, et on ära võetud lasterikaste perede toetus, see, et laste pealt tulumaksuvabastus … Vanemad ei saa enam raha tagasi, abikaasade ühisdeklaratsioon on kaotatud. Need on need meetmed, mille puhul valitsus peaks sügavalt peegli ees endale silma vaatama ja leidma kiiresti lahendusi ka sellele probleemile. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Liina Kersna. Palun! Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kasutan Riigikogu liikme õigust siit puldist rääkida rahvaga, nii nagu hea endine kolleeg Eiki Nestor Riigikogu esimehena meile ikka meelde tuletas, kasutades seda õigust läbi vabaduse, mõistes, et selle vabadusega käib kaasas ka vastutus. 

Julgeolekuolukorda arvestades on täiesti selge, et me peame tegema kõik, et meie riik oleks kaitstud. Kuid lisaks riigikaitsesse investeerimisele on oluline, et me ühiskonnana oleksime vaimselt tugevad. Vabariigi Presidendile viidates baseerub meie ühiskonna vaimne tugevus haridusel ja kultuuril. 

Arvestades üldist kokkuhoiupoliitikat, et saaksime kasvatada riigikaitsekulusid ja maksulangetustega suurendada inimeste sissetulekuid, kasvab õpetajate ja kultuuritöötajate palgafond järgmisel aastal 10%. Selleks läheb lisavahendeid 70 miljonit. Teadusesse suuname jätkuvalt 1% sisemajanduse kogutoodangust, mis tähendab, et teadusesse suuname 20 miljonit eurot rohkem.  

Kõrghariduse tegevustoetus on järgmisel aastal kokku 290 miljonit eurot, mida on võrreldes käesoleva aastaga 28 miljonit rohkem ehk tegevustoetus tõuseb 10,6%. Seda on valitsuse tasandil rektoritega tehtud kokkuleppest pea kolmandiku vähem. Meeldetuletuseks rektoritega tehtud kokkuleppest, et aastal 2023 tõuseb kõrghariduse tegevustoetus neli aastat igal aastal 15%. Ma olin haridus- ja teadusministrina selle kokkuleppe ettevalmistamise juures ning võin kinnitada, et riigi eelarvestrateegias kokkulepitud tegevustoetuse tõus oli mõeldud õppejõudude palgataseme parandamiseks, sest kõrghariduse pikaajalise alarahastamise tõttu olime jõudnud olukorda, kus ülikoolide õppejõudude palgad jäid juba alla ka üldhariduse õpetajate palkadest. Kokkulepet ülikoolidega suutis valitsus hoida kahel esimesel aastal. Kahel viimasel aastal on kokkuleppe protsenti oluliselt vähendatud.  

Kultuurikomisjoni istungil, kus me arutasime haridus- ja teadusministriga valdkonna eelarve üle, saime teada, et minister soovib kõrghariduse tegevustoetuse tõusust poole ehk 14 miljonit eurot jätta enda käsutusse taktikalise vahendina ülikoolidega halduslepingute läbirääkimisteks. Sellise taktikalise vahendiga ei saa kindlasti nõustuda. Ülikoolide autonoomia on akadeemilise vabaduse vundament. Akadeemiline vabadus on demokraatlikus riigis sama oluline väärtus nagu näiteks inimõigused ja vabadused, nagu ajakirjandusvabadus või kohtusüsteemi sõltumatus. Need on väärtused, mille suhtes me peame olema tähelepanelikud ja vajadusel selgesõnaliselt nende eest ka seisma.  

Ka haridus- ja teadusministri plaan on pannud ülikoolid avalikult kaitsma oma akadeemilist vabadust ja ülikoolide autonoomiat. Nii see peabki olema, see ongi demokraatliku riigikorralduse tugevus.  

Olgu öeldud, et juba praegu saavad ülikoolid riiklike prioriteetide saavutamiseks mitmeid sihttoetusi. Näiteks saavad ülikoolid sihttoetusena 8,8 miljonit õpetajakoolituse ja tugispetsialistide õppekohtade suurendamiseks, doktorantide tööjõukuludeks 28 miljonit, üliõpilaste sotsiaaltoetusteks 15 miljonit. Lisaraha saavad ülikoolid ka IT, inseneeria, tehnika ja tootmise, aga ka tervishoiu valdkonnas õppemahtude suurendamiseks.  

Ehk siis riigil on juba täna rahalised hoovad ülikoolide tegevuste suunamiseks. Selleks ei ole vaja kasutada tegevustoetuse kasvuks mõeldud raha. Tuletan meelde, et tegevustoetuse jagamiseks on seaduses kehtestatud kord, mida praegune plaan rikub.  

Mind teeb väga murelikuks hariduspoliitikas kasvav trend liikuda kokkuleppepõhisest poliitikast käskude ja keeldude tasandile. Rektorite Nõukogu juhib tähelepanu, et lisaks rahaliste vahendite sildistamisele soovib ministeerium halduslepingutega kehtestada ka seda, millisel õppekaval ja mis mahus toimub tasuta õpe. Ka nende otsuste tegemise õigus on ülikoolidel, mitte riigil. Riik saab halduslepingu kaudu kehtestada kohustused ja tegevused, mida ülikool peab täitma, mitte läbi keeldude ja piirangute, mis kitsendavad ülikooli õigust. Nende kokkulepeteni peab jõudma võrdsete partneritena läbirääkimiste teel.  

Samast tendentsist üldhariduses kirjutas hiljuti rahvusringhäälingu portaalis Jakob Westholmi kooli direktor Rando Kuustik. Tsiteerin: kui juhtimine muutub käskudeks ja keeldudeks, tekib hirm kaotada toetus.  

Me teame, et usaldus valitsuserakondade suhtes on erakordselt madal. Teadlased ütlevad, et avaliku võimu usaldust mõjutavad usk, et võim teenib avalikku huvi, võimulolijate pädevus ja koherentsus ehk avaliku võimu kandjatel ei tohiks olla topeltstandardeid. Kui toetus on madal, siis on arusaadavalt keerulisem jõuda ka valdkonnaga kokkuleppele. Ja siin ongi kaks võimalust: kas võim kasutab oma poliitilise tahte elluviimiseks käske ja keelde või püüab usaldust kasvatades ja demokraatlikule riigile kohaselt ühise laua taga jõuda kokkuleppeni, mis austavad ka demokraatliku riigi põhiväärtusi. Ma siiski väga loodan, et me valime selle teise variandi. Aitäh! 

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun esialgu kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Austatud kolleegid! Ma oma sõnavõtus käsitlen eelarve menetlemist ja protsessi natukene teistsuguse nurga alt kui tavapäraselt. Ma ei hakka rääkima nendest kuluridadest, millest kolleegid on enne mind rääkinud ja räägivad pärast ja mille kohta meil oli väga palju küsimusi, aga väga vähe selgeid ja ammendavaid vastuseid. 

Küll aga tahan sissejuhatuseks üle rõhutada, et järgmise aasta riigieelarve eelnõu on jätkuvalt vastuolus põhiseadusega, millele on juhtinud tähelepanu nii õiguskantsler kui ka riigikontrolör. Ma soovin seekord siiralt, et nii õiguskantsler kui ka riigikontrolör reaalselt kasutavad nende käes olevaid instrumente, mida põhiseadus on neile usaldanud, ega piirdu sellega, mida on varasemalt korduvalt öeldud, et jah, eelarve on vastuolus põhiseadusega, aga nad ei ole kasutanud oma punast kaarti, mis võimalus neil on. 

Aga kuna aastast aastasse kordub sama olukord, kus eelarve ei ole läbipaistev, ei ole loetav ja eelarves ei ole välja toodud põhiseaduse nõuete kohaselt kõik tulude ja kulude kajastamine, siis ma küll väga siiralt loodan, et seekord seatakse parlament sundolukorda, et viia järgmise aasta eelarve põhiseadusega kooskõlla vastuvõtmise hetkeks. Või selle järel, kui seda me siin parlamendis enne ei suuda. 

Aga nüüd selle protsessi juurde, millest ma tahtsin rääkida. Kõigepealt, see volitus, mis on praegu ministritel ja mis jätkuvalt on ministritel delegeeritud seaduseelnõuga, ei ole ka minu hinnangul absoluutselt ei kooskõlas põhiseaduse vaimuga vähemalt ega ka mõistlikkuse printsiibiga. Parlamendi arutelu sellises kontekstis kaotab üldse sisulise mõtte, kui me siin menetleme seda, võtame selle eelarve vastu ja pärast seda on tegelikult ministritel blankoveksel tõsta neid kuluridu ümber sisuliselt oma äranägemist mööda, ilma parlamendilt täiendavat või uut mandaati saamata. Aga sellisel puhul, kui see volitus ministritele ja valitsusele jääb nii suur, ei ole siin saalis sellel tööl väga sisulist mõtet. 

Teiseks, see vaidlus tegevuspõhine või kulupõhine. Ma ütleks tegevuspõhine või isegi niisugune tulemuspõhine, et mitte öelda umbluupõhine, kus seatakse mingisugused üldised, abstraktsed, ministeeriumideülesed või -vahesed eesmärgid, mis on kantud justkui üllast eesmärgist, et me kaotame ära need silotornid, mille juurde ma tulen. Aga ma väga toetan seda silotornide loogikat eelarve koostamises. See on olnud parim, mis seni eelarve menetlemistel ja koostamistel on olnud, mille vastu me kõik siin oleme suuresti võidelnud. Tegelikult on see väga hea. 

Mida tähendab siis nüüd see nii-öelda tegevuspõhine, kus seatakse ministeeriumideülesed eesmärgid? Näiteks ütleme seatakse eesmärgiks biomajanduse arengukava. Selles osalevad Maaeluministeerium endise nimega, nüüd siis Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Keskkonnaministeerium, mis on Kliimaministeeriumks läinud, Majandusministeerium. Erinevad ministeeriumid viivad ellu ühist eesmärki. Aga mis on selle tulemus tegelikult? Keegi ei valda tervikut. Ministritele jääb mingisugune osa ühest tervikust, keegi ei kontrolli, keegi ei vastuta terviku eest. Ja kõige teadjam inimene, kes tervikut valdab, on Rahandusministeeriumi lauaülem. Vaat nii kaugele oleme jõudnud selle kompetentsiga. Ma küsin, kus on kompetents ja kes on vastutaja. Varasemalt oli ministeerium, oli tema valitsemisala. Läheme veel kaugemale minevikku. Olid ka riigivara valitsejad, oli peremees, oli varadel, oli eelarvel, oli vastutus, kellelt me küsisime. 

Täna selles abstraktses, tegevuspõhises, kõrgeid üllaid eesmärke kajastavas eelarves ei ole enam vastutajat, ei ole peremeest, kõik kaob ära. Kes vastutab? Meie vastutame. Ja see on väga halb. Silotornid olid väga head. Jah, nad olid ülimalt ebamugavad, iga minister hoidis oma valitsemisalast kinni, aga lõpuks tuli leida kompromiss. Ja see kompromiss leiti juba valitsuses, kui toodi siia see tervik eelarvena. Need vaidlused vaieldi ära. 

Tegelikult on see eelarveprotsess läinud lõdvaks, siit ma lähen edasi. Miks on taandutud tegelikult kogu sellest mõistlikust eelarveprotsessist? Silotornid eeldasid, et ministrid rääkisid läbi, rahandusminister oli juures, suvel toimusid ministritevahelised läbirääkimised. Ma tuletan meelde, kuidas oli enne eelarve koostamise protsess. Kevadel tuli koostada RES ja heaks kiita. Kevadel! See oli esimene üldine signaal ja üldine raamistik. Selle järel hakkasid rahandusministri juuresolekul toimuma ministrite läbirääkimised. Vormistati ka protokollid, mis jõudis lõpuks peaministri lauale, ja sügisel jõuti eelarve koostamisega riigieelarveni. See oli parim lahendus. See sundis otsima kompromissi, aga iga minister teadis oma valitsemisala, ta vastutas selle valitsemisala eest. Ja mis me nüüd oleme jõudnud? Me oleme jõudnud selleni, et RES ja riigieelarve koostatakse sügisel korraga, toetatakse augusti lõpust tulevale viimasele prognoosile ja septembri lõpuks tuleb valmis eelarve anda parlamendile. Kuu aja jooksul tehakse ära RES, kuu aja jooksul tehakse ära riigieelarve, lüüakse lukku poliitilisel tasemel. 

Sõbrad, nii pealiskaudne eelarve koostamine! Loomulikult ei saa sellel eelarvel olla mõistlikku sisu ega kokkulepet ja kajastada tervikut. Kompetents on kadunud, vastutus on kadunud. Kahetsusväärselt aeg ei võimalda mul pikemalt rääkida. Siin oleks veel vaja rääkida kindlasti põhiseaduslike institutsioonide eelarve koostamise printsiipidest, kuidas tagada ühelt poolt nende sõltumatus. Teiselt poolt see, et valitsus ja parlament saab eelarvet koostada oma pädevusest ja lõppsõna peab jääma valitud saadikutele siin saalis. Põhiseaduslike institutsioonide sõltumatus ja autonoomia peab säilima. Siin on kindlasti paremaid lahendusi kui praegu. Me oleme astunud ühe sammu õiges suunas, riigieelarve menetlemise puhul on rahanduskomisjonil parlamendi juures teatud suuremad volitused, aga see on kindlasti ainult pool sammu. 

Ma olen ülimalt kriitiline selle suhtes, kuidas see eelarve ja riigi eelarvestrateegia koostamise protsess üldse käivad. See on küll rohkem baasseaduse küsimus kui järgmise aasta eelarve küsimus, aga ma pidasin vajalikuks tulla välja just selle sõnumiga ja mitte keskenduda ridadele, et tegelikult probleemid algavad palju kaugemalt, mitte nendest üksikutest ridadest. Probleemid on fundamentaalsed ja ma arvan, et me peame hakkama ühel hetkel neid fundamentaalseid probleeme ka lahti arutama. Aitäh! 

Ja kogu selle peale ma tahan öelda, et loomulikult me teeme katkestamise ettepaneku, sest see annab meile võimaluse juba praegu alustada vigade parandust.

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Marek Reinaasa. (Kõneleja palub kolm minutit lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Seda eelarvet on kutsutud väga mitmete nimedega. Hunti kutsutakse teinekord võsavillemiks ja tont teab milleks, ilma et tahaks seda päris nime öelda. Ka siin on öeldud, et see numbrite rida, mis seal on, on justkui tee põrgusse, tee pankrotini, mis iganes õudus seal kõige lõpus ootab, kuhu see tee jõuab. Ilmselt seal on mingi puhastustuli, kus põlevad nii reformierakondlased, näiteks Mart Võrklaev, kui ka Marek Reinaas ja Eesti 200 ühiselt. See on kõlanud siit puldist päris pikalt ja põhjalikult. Ja siis on võib-olla ka relvade tärinal ja fanfaaride hõisates öeldud, et nüüd saabub mingi õndsus maa peale, sellepärast et selline eelarve on vastu võetud ja inimesed saavad tohutult jõukaks, rikkaks ja mida iganes. 

Ma ise ütleksin, et see on normaalne eelarve, sellega saab täiesti rahulikult toimetada. Ja ma arvan, et see ongi normaalne eelarve, aga aeg on lihtsalt selline, et nõuab teistmoodi lähenemist. Ma ise olin nende eelarve läbirääkimiste juures ja ma arvan, et võib-olla siin ongi kohane rääkida nendest asjadest, mis võib-olla Eesti 200-le olidki olulised selle eelarve koostamisel.

Kõigepealt, loomulikult kaitsekulutused. Ma arvan, et siin saalis ei pea nendest väga pikalt rääkima, kõik saavad aru, miks neid tehakse. Peaasi, ma arvan, on oluline jälgida, kuhu läheb see raha, mida riigieelarvest eraldatakse riigi julgeolekule. Ma arvan, et see on tegelikult kogu selle ülesande kõige keerulisem osa. 

Teine teema, mis on Eesti 200-le samuti ülioluline, on seesama maksuküüru kaotamine. Mu enda isiklik arvamus ja ma arvan, et ka Eesti 200 arvamus on, et see maksuküür kui mingi selline suhteliselt ebardlik tulumaksusüsteem – on väga tore, et see ära kaob. Ma ei taha siin rääkida sellest, kuidas kõik hakkavad rohkem raha saama, õpetajad saavad 1000 eurot aastas rohkem ja kes saab 2000 ja mis iganes, vaid oma põhimõtte poolest on see täiesti ebardlik nähtus. 

Põhimõtteliselt selline süsteem, nagu järgmisest aastast kehtima hakkab – muidugi inimestel on tore raha saada –, aga see süsteem, ma arvan, on väga hea teesillutis järgmistele Riigikogu valimistele, kus, ma siiralt loodan, ka päriselt toimub maksudebatt. Ja võib-olla need inimesed, kes tahavad kuidagi teistmoodi tulumaksusüsteemi – vähemalt selle pealt on hea edasi minna, ei ole mingit veidrust siin maailmas. 

Ma arvan, et kolmas teema, mis oli Eesti 200-le väga oluline nendel läbirääkimistel, on see, et siia eelarvesse jõudis õpetajate, politseinike, päästjate ja kultuuritöötajate palga tõus. Ma arvan, et iseenesest need teenused, mida need konkreetsed inimesed osutavad Eesti inimestele, on ülimalt olulised. Me peame hoolitsema selle eest, et meil oleksid õpetajad, meil oleksid politseinikud, päästjad, et meil oleksid kultuuritöötajad, ja kui me ei oleks seda palgatõusu teinud, siis me seisaksime hoopis suuremate murede ees. Ning peab tunnistama, et vaadates kogu eelarve mahtu, siis see raha, mis sinna läks, ei olnud küll liiga suur. 

Võib-olla paar sõna ka sellest, millest enam liiga palju riigieelarvet tehes ei räägita ja ka siit puldist väga ei räägita: see on just nimelt kulude kokkuhoid. Iseenesest eelarve kulude kokkuhoiu pool koosneb kolmest osast. Ma arvan, et need kõik kolm on ülitähtsad. Esimene on üle välja kärbe, nagu me oleme harjunud tavaliselt tegema. Kui tahetakse kulusid kokku hoida, tõmmatakse üle välja kärbe ja pärast ministeeriumid leiutavad raamatupidamislikult, mismoodi see päriselt ellu viia.

Ma arvan, et kui me räägime reaalselt riigi õhemaks riivimisest ja kulude kokkuhoiust ja võib-olla ka ametnike arvu pidevast suurenemisest, siis ainult sellest on alati vähe, aga iseenesest ühe komponendina on see väga hea. 

Ma arvan, teine on Eesti 200 poolt juba teist ja kolmandat aastat ellu viidav idee, mis on nulleelarve, mille eesmärk on eelkõige proovida ära jätta ministeeriumides erinevad dubleerimised ja võib-olla ka mõttetud tegevused, tänu millele on võimalik nagu reaalsemalt kokku hoida kui lihtsalt üleväljakärpega. 

Ma arvan, et kolmas osa, mis puudutab kulude kokkuhoidu ja on natuke teistmoodi, kui siiamaani on tehtud, on just nimelt läbi selle bürokraatia vähenemise ehk siis läbi seaduste vähenemise tegelikult suuta ühest küljest vähendada nii äriühingute halduskoormust, aga teisest küljest ka see annab tegelikult võimaluse jätta ära võib-olla mingite paljude ametnike töö . Ja ma arvan, et mis praegu töötukassas toimub, on hea näide sellest kõigest. 

Ja ülioluline Eesti 200 jaoks on ka see, et see eelarve on iseenesest siiski majanduse kasvule suunatud. Selles eelarves on suured investeeringud infrastruktuuri, seal on suured toetused ettevõtluse ja ekspordi arendamiseks. Ma arvan, et me peame ju kõik olema ausad enda vastu, et majanduslangus toimus aastal 2022 ja seejärel on igal aastal majanduslangus vähenenud. See aasta oleme jõudnud positiivse poole peale ja kõik märgid näitavad, et järgmised aastad saavad olema paremad. 

Ja jällegi, kui me tahame riigi rahandust korda saada või liikuda eelarve tasakaalu suunas, siis seda üldjuhul ei ole võimalikki teha majanduslanguse tingimustes. Ma arvan, et järgmine aasta ja järgmised aastad saavadki tänu majanduskasvule olla need, kus saame liikuda eelarve tasakaalu suunas. 

Ma ei taha rääkida sellest arusaadavusest. Ma arvan, et need, kes tahavad sellest eelarvest aru saada, saavad aru, ja need, kes ei taha sellest aru saada, ei hakkagi sellest mitte kunagi aru saama. Nii lihtsalt on. 

Ehk siis see on normaalne eelarve, selle järgi saab täitsa rahulikult toimetada siin riigis ja ma arvan, et toimetada üldse mitte halvasti. Ma loodan, et Eesti on majandustõusu teel ja ma soovitan kõigil seda eelarvet toetada. Eesti 200 toetab seda. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Aabi. Kolm minutit lisaaega, palun!

Tänan, austatud esimees! Head kolleegid! Ja kõik, kes jälgivad seda ülekannet! Ma loodan, et neid on ka. Palju on räägitud sellistest suurtest ja põhimõttelistest asjadest, mis tunduvad võib-olla maailmavaateliselt õiged või valed, nii nende maksuotsuste juures, mis koalitsioon on otsustanud teha, kui ka nende eelarve kulude ja ridade juures, mida me siin täna loeme. 

Ma pean ikkagi mainima ära, et üks kõige suurem probleem on tegelikult selles, et kui me räägime niinimetatud küürust või astmelise tulumaksuvabastuse kaotamisest. Ei saa ju keelata, kui see on mingi maailmavaateline positsioon, paremerakondadel eriti, et oleks ühetaolised maksud kõigile, olenemata siis, see maksuprotsent kõigile, nii madalapalgalistele kui suurepalgalistele. Neid riike on küll hästi vähe jäänud, vähemalt Euroopas, kus selline süsteem veel eksisteerib kui Eestis. Aga minna tegema nii kulukat maksumuudatust olukorras, kus neid põhjuseid on räägitud, miks meil on nii suur eelarve defitsiit, kuhu meil on vaja teha kulutusi, tundub see veidi nagu siiski järelemõtlematu jonnina. Oleks olnud mõistlik tegelikult jätta see muudatus ära ja võib-olla ootama paremaid aegu, kui ka eelarve on paremas seisus. Ma tean isegi, et nii mõnigi reformierakondlane on niimoodi rääkinud. Aga miks lõpuks seda ikka läbi suruti, ei tea. 

Neid kohti, kust käriseb, on väga palju. Need põhjused on ju erinevad. Tegelikult on see meeletu hinnatõus ja inflatsioon mitmed valdkonnad viinud väga raskesse seisu. Krooniline rahapuudus on ju teada, mis ootab ees tervishoius järgmistel aastatel. Hiljuti on väga palju juttu olnud erihoolekandest. Need küllaltki tundlikud valdkonnad, kus on vaja, et inimesed saavad abi, ja saavad õigel ajal abi, on tegelikult vähemalt riigi eelarvestrateegia mõttes praegu siiski paljuski katmata. Ja mis tulevik toob, on raske öelda. 

Aga sotsiaaldemokraadid on teinud ka siia 18 muudatusettepanekut, sellesse riigieelarvesse, erinevates valdkondades. Me räägime ka toimetulekutoetusest, millest siin oli juttu. See tõus, mida praegu plaanitakse, ei ole piisav, eriti kui me räägime nendest sihtgruppidest, kus vajaduspõhiselt on vaja toimetulekut toetada. Või siis mõnest, ütleme, ka rahvastikupoliitikast ja lastest on räägitud, et miks ei võiks olla näiteks lastetoetused alates esimesest lapsest vähemalt 100 eurot.

Aga mina räägiks natuke nendest muudatustest, mis räägivad kohalikest omavalitsustest, mitte lihtsalt abstraktselt, vaid ikka seal, kus on taga jälle lapsed, inimesed, teenused ja vajadused. Kui me vaatame neid numbreid, mis ootab riigi eelarvestrateegia perspektiivis ees omavalitsusi, siis ausalt öeldes ega midagi head ei ole. Rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann, kes siin oli ettekandjana ees, ütles, et omavalitsuste tulud ju tõusevad seoses tulumaksu laekumistega ja nii edasi. Aga need tõusud on väga väikesed, kui me vaatame neid kohustusi, mis omavalitsustel on ja mis kaudselt ka riigi otsuste kaudu tõusevad.

Kohalike omavalitsuste eelarve moodustas 2020. aastal, kogu eelarve, 8,4% SKT-st, 2029. aastaks on prognoositud 7,8% SKT-st. Võrreldes SKT-ga, võrreldes ka keskvalitsuse eelarvega, omavalitsuste eelarve tegelikult proportsioonis langeb. Ja kui me vaatame seda kasvu, siis 2026 on prognoositud kogu kohalike omavalitsuste eelarve kasvu 4,6%-sena, siis 2029 3,5%, ja sinna vahele jäävad järgmised aastad ka.

Nüüd lihtsalt mõned nopped nendest ettepanekutest, mida sotsiaaldemokraadid on teinud, kus omavalitsuste kulud kindlalt kasvavad, tahavad nad või ei taha seda teha. Näiteks huvihariduse toetus. See on tehtud poliitilise algatusena, et riik osaleb, mitte küll väga suures osas, huvihariduse toetamisel. See on olnud piirkondlikult diferentseeritud, et ta aitaks just rohkem veel maaomavalitsusi ja pakuks seal rohkem võimalusi kaasata noori, laiendada huviharidust ja -tegevust. Ja kuskil taga on huvihariduse õpetaja ka, jälle pean ütlema, oma palgaga. 

Või siis lasteaiaõpetajad, kus riik pakub küll lasteaiaõpetaja palgatoetust, aga kui seda toetust tahetakse saada, siis kord on selline, et vähemalt 90% õpetajate alampalgast peab olema see lasteaiaõpetaja tasu. Ja et saada seda riigi toetust, tuleb ju ka lasteaiaõpetajate tasu tõsta. Kahjuks ei ole see palgatoetus suurenenud pea kümme aastat, siis, kui see kunagi tehti, 1 miljon on juurde tulnud. Enne oli 15 miljonit, nüüd on 16 miljonit. Kui siin olid päris suured õpetajate palga tõusud, mis olid kindlasti õiged, siis oleks tulnud aidata omavalitsusi mingi valemiga, et nad oleks saanud need lasteaiaõpetajate tasud väiksema pingutusega tõsta, sest nüüd peab omavalitsus lihtsalt mingitest teistest valdkondadest leidma raha, et lasteaiaõpetajate tasu, palka tõsta ja hoida sedasama proportsiooni üleval, mis on tegelikult olnud omavalitsuste jaoks päris keeruline. Nii mõnigi omavalitsus vahepeal on öelnud, et äkki ma peaks loobuma riigi toetusest, sest ma ei jaksa lihtsalt nii palju lasteaiaõpetajate tasu tõsta. 

Miks see toetus kunagi sisse toodi, oli ka mõistlik. Lasteaiaõpetajate tasud erinesid Eestis pea kahekordselt. Kuskil oli see miinimumpalga tasemel ja kuskil oli kaks korda kõrgem. Nüüd on need üle Eesti, nii nagu ka üldhariduskoolides, siiski enam-vähem ühel tasemel. 

Koolitoidu toetus on püsinud kaua, see riigi toetus, 1 euro peal koolilõuna kohta. Tegime ettepaneku tõsta see vähemalt 1 euro ja 50 sendini. Kui tuua need numbrid, kuidas see dünaamika on olnud, siis näiteks koolitoidu kogukulu on olnud omavalitsustes 2022. aastal 39 miljonit ja 2024. aastal 48 miljonit. See tõus on olnud päris kiire, teame ise, mis on toiduhinnad teinud. Aga toetus, koolilõuna toetus riigi poolt, on jäänud täpselt samaks numbriks. Jälle, omavalitsustel on tulnud päris palju rohkem pingutada kui see 3% tulumaksu tõusu või 4% tulumaksu tõusu.

Ja teedehoiutoetus, mis on 29 313 000 eurot püsinud liiga kaua, juba sellest ajast, kui seda kunagi proportsionaalselt vähendati, esimesest majanduskriisist, suuremast, 2008–2009. Ja tegelikud kulud, näiteks, võrdlen, 2020. aastal 67 miljonit – teede hooldus ainult, isegi ehitus on väljas – ja 2024. aastal 112 miljonit. 

Nii et tegelikult neid kohti, kus on taga inimene, need teenused, õpetajad kohalikes omavalitsustes – oleks tulnud aidata. Need summad ei ole suured. Kindlasti oleks targem olnud seda raha, mis nüüd kulub niinimetatud maksuküüru kaotamisele …

Teie aeg!

… nii eelarve defitsiidi vähendamiseks kui ka mõnedeks kriitilisteks kuludeks kulutada. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Aitäh! Esimene asi, mida peab selle eelarve kohta ütlema, on see, et väga paljusid inimesi, mind kaasa arvatud, teeb väga murelikuks, et me ikkagi väga kiiresti kasvatame riigi võlakoormust. On täiesti ilmselge, et kui me vaatame nii eelarvet kui ka eelarvestrateegiat, siis on mindud üle režiimile, kus elatakse süsteemselt üle oma võimaluste. 

Konkreetsetest numbritest rääkides, eks eelarve defitsiit teatavasti on 4,5% SKT-st, puudujääk 2,2 miljardit eurot. Nelja aastaga kasvab Eesti aastane intressikulu 280 miljoni võrra ja 2029. aastaks tõuseb intressi teenindamiseks vajaliku intressimaksete määr praeguselt 184 miljonilt 464 miljonile. Ehk siis lühidalt öeldes, 2029. aastaks on ainuüksi intressimaksed juba ligemale 500 miljonit eurot. 

No ma tean, see on eraldi teema, sellest võiks eraldi pikemalt rääkida, aga ma ise olen mõelnud, et niisugune praktika tegelikult asetab väga tõsise küsimärgi alla ka demokraatliku riigikorralduse. Sellise lihtsa lähenemise kohaselt, ütleme, konkreetne parlament, konkreetne koosseis peaks saama kasutada seda raha, mis konkreetsel hetkel on kasutada. Kui võtta väga suurt võlga tuleviku arvelt, siis see tähendab ju seda, et maksustatakse ka tulevaid põlveid, kes saavad selle võrra vähem ise langetada poliitilisi otsuseid selle kohta, mida nad siis tegelikult tahaksid maksurahaga peale hakata, kuidas oma elu korraldada. Tõuseb ju küsimus, mul ei ole selle kohta selget vastust endalgi, aga küsimus tõusetub, et kas selline praktika on demokraatlik, et me tegelikult tulevastelt põlvedelt võtame otsustusõiguse ära. 

Probleem on seda hullem, et kui me vaatame Eesti rahva demograafilist olukorda ja sündimusnäitajaid, siis me näeme, et me oleme jõudnud ju rekordmadala sündimuseni, rekordmadala sündide arvuni ja ka rekordmadala sündimuseni. Teatavasti fertiilses eas naise kohta on sünde, lapsi jäänud nii madalale tasemele kui 1,18, mis on juba ligemale poole vähem kui selleks, et säilitada rahvastikutaset. 

Kui Jürgen Ligi ütles valitsuse poolt eelarve heakskiitmisele järgnenud pressikonverentsil, et sellest august saab olema väga raske välja tulla, siis mina, olemata küll rahandus- ja majandusinimene ise, olen mõelnud, et kuidas sellest august on üleüldse võimalik välja tulla olukorras, kus sündide arv järjest langeb, ühiskond järjest vananeb. Neid inimesi, kes tarvitavad, vajavad ressursse, eks ole, vanu inimesi on järjest rohkem, neid inimesi, kes loovad ressursse ja maksavad makse, on järjest vähem. Ma tõtt-öelda puht niimoodi loogiliselt arutledes ei oskagi ausalt öeldes nagu näha, kuidas sellest august peaks sellises demograafilises olukorras olema üleüldse võimalik välja tulla. 

Nüüd edasi, põhiõigustus nii suure eelarve defitsiidi tegemiseks seisneb siis ju selles, et me oleme väga keerulises julgeolekuolukorras ja riigikaitsekulusid peab tõstma. Sellega seonduvalt võiks eraldi öelda nii mõndagi. Minu jällegi selline loomulik hoiak, instinkt on see, et kui me oleme olukorras, kus Riigikontroll tuvastas septembrikuus avaldatud raportiga – või oli see augustikuus –, et Kaitseministeeriumi haldusalas valitseb hiiglaslike rahade opereerimisega seonduvalt tohutu korralagedus ja puudub üleüldse igasugune kindlus selle kohta, kuhu see raha läheb, kuidas seda kasutatakse, no siis ei saa sinna täiendavalt sadu ja sadu miljoneid juurde lisada. 2026. aastaga teatavasti circa 850 miljonit eurot tõstetakse Kaitseministeeriumi valdkonda suunatavat raha. Minu meelest lubamatu, vastutustundetu.

Seda enam, et hiljuti tuli ka ju parlamendi riigikaitsekomisjon välja oma sellise raportiga, kus öeldi samamoodi, et puudub valmisolek sõja pidamiseks, sellepärast et on tehtud süstemaatilisi vigu. Ja nagu Riigikontrollgi ütles, ei ole suudetud pöörata seda väga suurt raha, mida riigikaitsesektorisse suunatakse, reaalseks kaitsevõimeks. 

Nii et loosunglikult kõlab ju hästi, et suuname sinna hästi palju raha, meil on keeruline julgeolekuolukord, aga kui seda ei suudeta reaalselt pöörata päris kaitsevõimeks, mis ka kvalitatiivselt parandaks meie võimekust sõda pidada, siis on see tegelikult ju lihtsalt musta auku loobitud raha. Ja mitte lihtsalt raha on kaotsi läinud … (Juhataja täpsustab.) Jaa, ma soovin lisaaega. Ei plaaninud küll, aga läks pikemale, kui soovisin. … vaid teiste valdkondade arvelt tuleb see raha ja see omakorda süvendab neid probleeme, millele ma juba osutasin. Kui näiteks perepoliitikasse mitte investeerida praeguses olukorras, kus me oleme katastroofiliselt madala sündimuse juures, ja suunata see riigikaitsesse, siis lapsi sünnib tulevikus veel vähem, aga see on ju seda mõistusevastasem, kui me riigikaitsevaldkonnas ka mingit kvalitatiivset arenguhüpet tegelikult ei tee. 

Tekib järjekordselt küsimus, kas sellisel juhul ei ole tegemist lihtsalt teatavat laadi räkitiga jälle. Nagu selle rohepöörde näol on minu meelest tegemist räkitiga, me suuname sinna sadu ja sadu miljoneid eurosid igal aastal, aga see reaalselt ei päästa mitte kuidagi planeeti. Mitte keegi pole kunagi selgitanud, kuidas see peaks reaalselt päästma meid kliimasoojenemisest ja sellega kaasnevatest hädadest. 

Täpselt nagu Rail Baltic minu vaates tundub olevat räkit, eks. Me saame hiigelkalli raudtee sinna Häädemeestele, olgugi et meil juba Tallinna–Pärnu suunal on olemas raudteetrass ja raudteekoridor, me rajame täiesti uue raudtee, eks. Ehituskorporatsioonid ja erinevad muud korporatsioonid saavad sellest muidugi väga palju raha, aga mis see kasu ühiskonna jaoks on? Mina ei ole näinud, milles see võiks seisneda. 

Samamoodi mulle tundub, et on nende kaitsekulutustega. Tohutu raha läheb erinevatesse kaitsefondidesse ja erinevatesse muudesse fondidesse, mis saavad selle kaudu raha, erinevad nii-öelda iduettevõtted ja muud ettevõtted. Aga kas see parandab meie kaitsevõimekust? Mina sellist veenvat argumentatsiooni siin saalis igal juhul kuulnud ei ole. 

Viimane punkt, mida ma tahtsin esile tuua, seisneb selles, et minule juristina on sügavalt arusaamatu, kuidas on võimalik selline olukord, kus ma ei tea kui palju aastaid juba järjest õiguskantsler ütleb: sellisel viisil mitte ainult ei tohi teha riigieelarvet, vaid see on põhiseadusega vastuolus, niisugusel viisil riigieelarve tegemine on põhiseadusvastane. Tsiteerin hiljutist õiguskantsleri teadaannet: õiguskantsler on analüüsinud kehtivat riigieelarve seadust ehk niinimetatud baasseadust ja koos riigikontrolöriga selgitanud, et see ei taga riigieelarve koostamist nii, et Riigikogu liikmetel on võimalik aastaeelarves eneses muuta kulude ja tulude jaotust, põhiseaduse kohaselt peab Riigikogul see võimalus olema. Ehk siis mitte lihtsalt ei ole meil tegemist puudusega, probleemiga, vaid põhiseadusevastase olukorraga. 

Ja täpselt samamoodi riigikontrolör käib aastast aastasse siin puldis andmas aastaülevaadet, eelmisel nädalalgi, hilisõhtul oli ta ju siin ja tõi järjekordselt esile, et olukord pole paranenud, probleemid on endised ja mitte midagi ei muutu, sõltumata sellest, kui palju nendest asjadest räägitakse. 

Lõpetuseks nende asjadega seonduvalt minul on kaks üleskutset. Tegelikult võiks tõesti teha parteideülese kokkuleppe, et istuks maha ja lõpetaks selle tegevuspõhise riigieelarve eksperimendi ära, teeks asjad korda nii, nagu õiguskantsler ja Riigikontroll on osutanud. Ja teiselt poolt üleskutse presidendile ja õiguskantslerile: kui olukord ei muutu, kui selleks midagi ei tehta, et olukorda parandataks, siis ärge lihtsalt leppige sellega, vaid pöörduge Riigikohtusse ja vaidlustage vastuvõetud riigieelarve seaduse kooskõla põhiseadusega. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun! Kas tuleb kohe kolm minutit juurde?

No pane!

Paneme kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! No riigieelarve, nii nagu eelkõneleja lõpetas, tegevuspõhiselt ongi üks suur klotside vahel raha jagamine. Ja nüüd selle teise lugemisega nende klotside vahel ehk ministeeriumide tegevuste vahel saavad rahad ümber tõstetud. Aga tegelikult selle sisust ei suuda mitte keegi siin saalis otseselt aru saada, pigem oskavad seda selgitada ainult ministeeriumi inimesed ja need, kes need numbrid on kokku pannud. 

Aga kui me nüüd jõuame nende muudatuste juurde, mis on tehtud, siis EKRE tegi neli väga konkreetset muudatust. Ei tehtud mingit obstruktsiooni, mitte midagi ei pidurdatud, ei venitatud. Oli neli konkreetset ettepanekut ja ettepanekud ei lähtunud mitte raha ümbertõstmisest, vaid riigieelarve kulude vähendamisest, Eesti rahva raha kokkuhoidmisest. Hetkel me isegi ei pannud ette seda, et maksuküüru võiks tagasi võtta, vaid me tegime ettepaneku kulusid vähendada, et riigieelarve viia tasakaalule lähemale, tagades sellega kaitsevõime suutlikkuse, tagades sellega praegu inimestega toimetuleku. Nii et kui kulusid maha tõmmata, siis saab riigieelarves hiljem vajadusel veel neid toetusi suurendada ja vajadusel raha ümber tõsta.

Oli lihtne ettepanek. Lõpetame Rail Balticu rahastamise suurusjärgus 174 miljonit eurot. See on Eesti riigi raha, meie inimeste raha. Seda raha me saaksime kasutada ja seda raha suunata hoopis otstarbekamalt, mitte selleks, et ehitada raudtee jaoks aluseid ja Eesti maavara hakata välja vedama, vaid see raha suunata sinna, kus Eesti rahvale konkreetselt tulu tõuseks. Siis meil oli ettepanek veel tuuleparkidelt ja taastuvenergialt võtta toetused ära, suurusjärgus 34 miljonit. 

Nii et nende kahe ettepanekuga on võimalik 200 miljonit kokku hoida, 200 miljonit suunata hoopis ratsionaalsematesse kohtadesse ja mootorsõidukimaksu ärajätmiseks, mis oli planeeritud suurusjärgus 200 miljonit. Nii et täiesti võimalik on need asjad teha, et tagada Eesti rahvale ja Eesti inimestele kindlam tulevik. 

Kui see kokku võtta, siis Rahanduskomisjoni nägemus oli, et üks ettepanek oli põhiseadusvastane. Ma ei suuda enda jaoks mõtestada seda, et kui me teeme eelarvet paremaks, siis kuidas see saab olla põhiseadusvastane. Meie jaoks ülim on põhiseadus. Ja kui me tahame Eesti rahvale head ja seda paremaks teha, siis ei saa komisjon hääletada sellega, et Eesti rahva ja eelarve mõistes kulude vähendamine on põhiseadusvastane. Nii et sellised hääletamised tuleks rahanduskomisjonis ära lõpetada, vaid järgida seadust. Aga tulenevalt kogu sellest eelnevast loost ei saa EKRE toetada selle eelarve edasist menetlemist. Pigem tuleb see katkestada ja asjad paremaks teha. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Võrklaeva. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Urmas Reinsalu on täna siin saalis erutunult ja kõrgendatud hääletooniga korduvalt ülistanud Isamaa n-ö alternatiivset 2026. aasta eelarvet. Erinevalt päris 2026. aasta riigieelarvest ei räägi Isamaa propagandapaber kõige olulisemast ehk sellest, kuidas katta Eesti riigi rekordilised, üle 2 miljardi euro ulatuvad kaitsekulud. Need on vajalikud Eesti riigi kaitsmiseks ja hoidmiseks. Kaitsekulud vähemalt 5% SKP-st on tulnud selleks, et jääda, ning vajavad seetõttu eelarves pikaajalist katteallikat. Meil ei ole ruumi teha täiendavaid läbimõtlemata kulutusi riigi julgeoleku ja tuleviku arvel.  

Isamaa jätkab vastutustundetu riigirahanduse propageerimist. See on täpselt nii nagu 2016. aastal, kui Ratase valitsuse ajal Isamaa ja sotside kaasabil löödi puruks riigihoiu põrsas ja reservid ära kulutati.  

Kõnekas näide on Isamaa kinnisidee jätkata pensioni teise samba lammutamist. Viimati, kui 2021. aastal teise pensionisamba riigipoolsed maksed Isamaa eestvedamisel peatati, maksis see Eesti riigile kallist hinda. Inimestele maksti peatatud maksete kompenseerimisel intressi 8,9% ajal, mil riik oleks saanud turult laenu nullintressiga. Eksperimendi otsene hind maksumaksjale oli circa 22 miljonit eurot. Võrdluseks: mõned nädalad tagasi kaasas Eesti riik võlakirjaemissiooniga 500 miljonit eurot intressiga 3,18% ehk ligi kolm korda madalamalt. 

See on ehe näide poliitilisest vastutustundetusest ja raske on seda nimetada muuks kui maksumaksja raha põletamiseks poliitilise kinnisidee nimel. Teise samba maksete peatamise näol on sisuliselt tegu laenuvõtmisega Eesti inimestelt. See ei vähenda riigieelarve defitsiiti ehk sellega ei saa katta uusi toredaid kulusid, mida Isamaa teha soovib. Ettepanek on maksed peatada kaheks aastaks, aga kuidas kaetakse pärast seda kõrgemad kaitsekulud ja mille eest kompenseeritakse riigi peatatud teise samba maksed ja kõrged intressid, sellele me propagandapaberist vastust ei saa. 

Teise pensionisamba lammutamine 2021. aastal ei teinud vaesemaks üksnes riiki, vaid ka kõiki Eesti inimesi. Kaotasid sambast lahkujad, sest nende tulevane pension on väiksem, samuti need, kes sambasse jäid. Suure rahahulga turule paiskamine kiirendas inflatsiooni, tõstis hindasid ning vähendas kõigi ostujõudu. Teise samba lõhkumisel oli märkimisväärne mõju Eesti kinnisvarahindade hüppelisele tõusule. Oma unistuste kodud muutusid suurele osale meie noortele peredele kaugeks ja kättesaamatuks unistuseks. Eesti inimesed ei ole nii rikkad, et iga kolme-nelja aasta tagant maksta kümnete ja sadade miljonite ulatuses kinni Isamaa majandus- ja rahanduseksperimente. 

Isamaa propagandapaberi keskseid punkte on 2026. aasta algusest kaduva küüraka tulumaksusüsteemi tagasitoomine. Isamaa soovib vähendada tulumaksuvabastust 700 eurolt 654 eurole, mis tähendab, et väiksema sissetulekuga inimesed peaksid maksma rohkem tulumaksu. Lisaks kaoks tulumaksuvabastus sissetulekutelt alates 2100 eurot. See puudutab oluliselt õpetajaid, päästjaid, politseinikke, kultuuri- ja meditsiinitöötajaid ning teisi tublisid tööinimesi. Nende maksukoormus kasvaks ligi 154 euro võrra kuus ehk 1848 eurot aastas. See on see raha, mida keskmise palga saaja on aastaid pidanud tänu küürakale maksusüsteemile riigile rohkem maksma.

Ka kokkuhoiuplaanid on sama sisutud kui mullu. Isamaa lubab kokkuhoidu 350 miljonit eurot, kuid ei täpsusta, kust see kokkuhoid tuleks. Samal ajal loetakse valdkondi, mille arvelt kindlasti kokku hoida ei tohi. 

Urmas Reinsalul oleks olnud aasta aega, et mõelda, kuidas oma kokkuhoiuplaani päriselt täita. See tähendaks päriselt keerulisi otsuseid ja vastutuse võtmist, mis alternatiivse eelarve näitel käib Isamaale selgelt üle jõu. 

Palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Isamaa alternatiivne eelarve 2026 ei ole tegelik eelarve, vaid järjekordne propagandapaber, mis erineb eelmisel aastal esitatust ainult nii palju, et Reinsalu portree on asendatud Pika Hermanni torniga. Sisuliselt pole aga midagi muutunud. Tegu on populistliku loosungite kogumikuga, mille kolm sammast on tulumaksu tõus, väiksemad pensionid ja kallis riigilaen. See kordab vanu vigu, mille eest Eesti on juba kallilt maksnud, alates pensionisamba lõhkumisest, vastutustundetust kulutamisest kuni küüraka maksusüsteemi taastamiseni. Ajalugu on näidanud, et Isamaa kõlava ja vastutustundetu poliitpropaganda peame varem või hiljem läbi kõrgemate maksude maksumaksjatena kinni maksma. Aitäh!

Suur tänu! Järgmisena palun Riigikogu kõnetooli kõnelema kolleeg Helmen Kütt. Palun!

Suur aitäh! Palun igaks juhuks lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur aitäh! Lugupeetud eesistuja! Head ametikaaslased! Eelarve pole tegelikult midagi muud kui arvudes väljendatud prioriteedid. Need prioriteedid ongi erinevatel erakondadel, kellel on erinev maailmavaade, erinevad. Aga ühes võiksime me siin saalis kokku leppida, et aitame neid, kes on tegelikult hädas, ja seda läbi elukaare, olgu need siis lapsed, kes veel ei jõua, või eakad, kes enam ei jõua. 

Sellest tulenevalt esitasid sotsiaaldemokraadid 18 muudatusettepanekut. Ja on hästi kurb, et mitte ühtegi neist ei arvestatud. Üldse esitati muudatusettepanekuid 33 ja osad Isamaa poolt esitatud muudatusettepanekuid, nagu ma sain, on tegelikult jäänud ka siit loetelust välja, neid ei saa ka esitada. 

Mõnedel muudatusettepanekutel ma siiski peatuks, mille on esitanud sotsiaaldemokraadid. Olgu see siis toimetulekupiir, millest oleme väga palju ka infotunnis rääkinud. Tänase 200 asemele tegid sotsiaaldemokraadid ettepaneku, et see toimetulekupiir võiks olla 300 vähemalt, mis jääb alla absoluutse vaesuse ja elatusmiinimumi summale, mis on 346 eurot. Kui vaadata Statistikaameti alles ilmunud andmeid, mis võrdlesid 2023. ja 2024. aastat, siis on selge, et absoluutses vaesuses elavaid peresid on tulnud juurde. Ja eriti muret tekitav on see, et absoluutses vaesuses on suur hulk Eesti lapsi kasvamas. 

Meie ettepanek oleks läinud riigile täiendavalt maksma 12 miljonit ja see ei oleks olnud mittejõukohane ühele väärikale riigile, et aidata neid, kes on kõige rohkem hädas. Kui me mõtleme, et ka täna valitsuserakonnad räägivad sellest, et helikopterilt raha külvamine või personaalne riik, et jõuame sinna, et toetused on personaalsed. Toimetulekutoetus ei ole raha külvamine helikopterilt, see on rohkem personaalne kui ükski teine toetus, aga see ei jäta neid inimesi hätta, kes elavad täna absoluutses vaesuses ja alla elatusmiinimumi. 

Teine toetus, millest siin oli ka juttu, oli koolitoidutoetus. See oleks 15 miljonit läinud täiendavalt ehk siis 1 eurolt tõsta see toetus 1,50-ni. See oleks päris tugevalt aidanud jälle lastega peresid, aga läbi selle ka kohalikke omavalitsusi, kes nagunii täna otsivad neid võimalusi, et kuidagigi lahendada see, et koolitoit oleks lastele ja peredele tasuta. 

Millel ma veel tahaks peatuda, on kindlasti ka see, et väga olulise punktina erihoolekanne, millele siin on ka juhitud tähelepanu. Tõesti, septembri lõpus tulid siiasamasse Lossi platsile erihoolekande juhtide liidu organisatsioonid, tulid ka erihoolekande kliendid, need, kellel see võimalik oli. See on esmakordselt, kus Eestis selle valdkonna inimesed, töötajad tulevad meelt avaldama ja hüüavad, et aidake meid. Tänane pearahasüsteem katab 60% ainult tegelikust maksumusest. See ei ole jätkusuutlik nii. Tänane palk, mida makstakse erihoolekandes töötavatele inimestele – ja see on väga hea, et see palk veidigi tõuseb, see on oluline, aga täna on see palk 1150 eurot keskmiselt. Ja tegelikult toob see kaasa selle, et siin palju räägitud suur abi, mis tuleb inimestele, kes teenivad kas alampalka või siis 1100 eurot, alampalka teenijatele praktiliselt ainult see tulumaksuvabastuse osa, aga 1100 eurot teenijatele 10 eurot kuus kindlasti ei kata see. Ka meie muudatusettepanekud, mis puudutavad toiduainete käibemaksu langetamist, mis oleks palju mõistlikum. Riigikogu selle asemel arutab hoopis hasartmängumaksu korral käibemaksu langetamist. See teeb natuke kurvaks. 

See erihoolekande karjuv vajadus, mis me esitasime muudatusettepanekuna, oleks 30 miljonit täiendavalt ja see kataks ära midagigi. See oleks märkimisväärne kasv valdkonna alarahastuse leevendamiseks. 

Nagu me teame, erihoolekande eesmärk on toetada psüühikahäiretega, ka intellektipuudega inimesi, kes vajavad igapäevaelus juhendamist, nõustamist, kõrvalabi või järelevalvet. Täpselt samuti on see tegelikult väga oluline peredele, kellel ei ole täna võimalik oma lähedast sellele teenusele suunata, sest lihtsalt kohti napib või järjekorrad on nii pikad. Need inimesed ei saa töötada, maksta riigile makse. See oleks kindlasti olnud suur abi. 

Aga mille pärast mul on eriti kahju? See oleks olnud tegelikult ka rahanduskomisjon, kes ütles, et me ei saanud ühtegi arvesse võtta, sest see oleks olnud nagu keeruline selle eelarve korral, avamine. Siis mul tekib lihtsalt küsimus, et miks me üldse neid muudatusettepanekuid esitame. Miks me nagu mängime seda demokraatiat, kui mitte ühtegi esitatud ettepanekutest ei võetud? 

Ma toon teile lihtsalt ühe muudatusettepaneku, mille maksumus oleks olnud 350 000 eurot ja mis oleks tegelikult olnud tugevdada vähipatsientide esindusorganisatsioone, kaasates neid näiteks Sotsiaalministeeriumi strateegilise partnerluse vormis. Me nimetame siin, me teame, et meil on Kingitud Elu fond, kes tegeleb vähiravimitega, mida haigekassa näiteks ei rahasta veel, ei ole seal nimekirjas. Need on kas ravivad või siis elu pikendavad. Me teame, et Eesti Vähiliit, kellel on maakondlikul tasandil palju allorganisatsioone, kes tegelevad nii haigete kui ka nende lähedaste ja väga suures osas ennetustööga, on bussid just maapiirkondades, et sõeluuringuid läbi viia nii meestele kui naistele. Varajane avastamine on võtmetegu ja riigi raha kokkuhoid ka tervishoiuvaldkonnas. Ja ka uus organisatsioon Onkoloogika, mis on loodud. 350 000 eurot oleks andnud nendele võimaluse oma töö paremaks korraldamiseks, mõnele isegi jätkamiseks. See oleks olnud selline žest, mida oleks riigile olnud mitte ainult kohustus, vaid tegelikult oleks see olnud juba ammu tehtud, aga kahjuks ka see muudatusettepanek ei leidnud toetust. 

Sellest tulenevalt, tõepoolest, nii nagu ka juba üle anti, me taotleme katkestamist. Ja ma arvan, et ma ei pea olema selgeltnägija, et öelda, et nendest 33 muudatusettepanekust, mis täna siin saalis hääletusele tulevad, tõenäoliselt ei leia küll ükski toetust koalitsioonierakondade saadikute poolt. Aitäh!

Suur tänu! Järgmine kõneleja on Evelin Poolamets. Palun! Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Olgem ausad, Eesti riigi eelarve on muutunud abstraktseks dokumendiks. See ei kajasta enam inimeste tegelikke vajadusi ega ühiskonna tegelikku olukorda. 

Strateegiad ja eesmärgid on ilusad paberil, aga nende seos reaalsusega on kadunud. Ka riigikontrolör Janar Holm on kritiseerinud, et eesmärkide ja ressursside vahel puudub seos. Me seame sihte, mille saavutamiseks ei ole vahendeid, ja samal ajal rahastame valdkondi, mille mõju on sisuliselt mõõdetamatu. 

Meie lugupeetud kolleeg Aivar Sõerd tõi selle absurdi väga hästi välja, kui tegi irooniaga ettepaneku suurendada õigusriigi programmi eelarvet 5 miljoni euro võrra, et vältida langust innovatsiooniindeksis. See ongi meie eelarve probleem, et eesmärgid on määratlemata, mõõdikud formaalsed ja otsused sageli lihtsalt sümboolsed. 

Sama probleem ilmneb ka valitsuse rohepoliitikas ja taastuvenergiatoetustes. Järgmise aasta riigieelarves on 44,5 miljonit kavandatud taastuvenergia osakaalu suurendamiseks, kuid keegi ei küsi enam, kas see on mõistlik, kas see on kooskõlas meie tegelike võimalustega või kas see toob ühiskonnale reaalset kasu. Meil on lihtsalt eesmärk suurendada taastuvenergia osakaalu ja selle nimel kulutame kümneid miljoneid eurosid, isegi kui tulemuseks on kallim elekter, kõrgemad maksud ja vähenenud konkurentsivõime. 

Meil on riigieelarve, mis peaks olema Riigikogu otsustusõiguse keskne tööriist, kuid sellest on saanud pigem täitevvõimu kontrolli all olev formaalsus. Minister võib eelarves määratud kulurida vabalt muuta isegi Riigikogu otsuste kiuste. See tähendab, et Riigikogu heakskiit eelarvele on üha enam deklaratiivne, mitte sisuline. Nii kaob parlamendil tegelik roll rahanduspoliitika kujundamisel. 

Siin saalis oleme pidevalt rääkinud, et riigieelarve peab olema arusaadav ja läbipaistev. Vähemalt selline, mida suudaks ka rahandusminister Jürgen Ligi lugeda. Paraku liigume vastupidises suunas. Riigieelarve lisa küll kaotatakse, ent samas tuuakse informatsioon lihtsalt teise vormi, mida saab nimetada küll reformiks, kuid sisu jääb samaks. Muudatus on, aga muutust ei ole. 

Selle kõige taustal tekib küsimus, kellele me neid strateegiaid kirjutame. Kas me kavandame eelarvet inimestele või Exceli tabelitele? Kas riigieelarve peegeldab ka tegelikke prioriteete, näiteks haridust, rahvastikuprobleeme, sotsiaalset turvalisust ja energiakindlust? Kui seda ei toimu, ei ole tegemist riikliku arenguplaaniga. 

Võtke kas või taastuvenergia näide. Me räägime rohepöördest, aga samal ajal tõusevad elektri hinnad, lisanduvad uued maksud ja kasvavad võrguinvesteeringute kulud, mida kõike peab kinni maksma tarbija. Miks ei võiks selle 44,5 miljoni euro eest hoopis tõsta õpetajate palku, päästjate palku või toetada peresid? Aga me kulutame selle raha taastuvenergiale, mis ilma toetuseta ei toimi. See ei ole strateegiline investeering, vaid pigem krooniline sõltuvus. 

Selline eelarvepoliitika ei ole mitte vastutustundetu, vaid ka ohtlik. Oleme jõudnud sinnani, kus meie eesmärke ei ole võimalik eelarvesse ära mahutada. Me teeme seda ainult võla- ja maksukoormuse arvel. Kuigi puudujääk eelarves on saavutanud oma rekordtaseme, ei leidnud juhtivkomisjon, et EKRE tehtud ettepanekud kokkuhoiuks oleks leidnud toetust. 

Austatud kolleegid! Sellest riigieelarvest vaatab vastu riik, kes elab üle oma võimete ja unistab rohkem, kui suudab ellu viia. Aga meil on aeg reaalsusele otsa vaadata ja tulla tagasi maa peale. Ma teen ettepaneku teine lugemine katkestada. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andre Hanimägi.

Head kolleegid! Austatud istungi juhataja! Kui rahandusminister ja koalitsioon räägivad, et see eelarve on maksulangetuste ja riigikaitse eelarve, siis tegelikult tuleb ausalt öelda, et see on eelkõige maksureformi ja toimetulekuraskuste süvenemise eelarve. See ei ole eelarve, mis tugevdab ühiskonna sidusust ega toeta neid, kellel on kõige raskem. See on eelarve, mis teeb näo, et annab, eriti eelseisvate Riigikogu valimiste eel. 

Koalitsioon ütleb, et maksuküüru kaotamine jätab inimestele raha kätte 500 miljonit eurot, aga kui vaadata, kelle taskutesse see raha jõuab, siis on pilt hoopis teine. Kõige rohkem võidavad need, kes tulevad täna hästi toime – kõrgepalgalised, sh ka siin Riigikogu saalis –, need, kes teenivad üle 4000 euro kuus. Samal ajal inimesed, kes töötavad poes, lasteaias või hooldekodus ning teenivad näiteks 1200 eurot, mis on täiesti tavapärane palk näiteks Kagu-Eestis, saavad kõigest 10 eurot juurde. Sedagi olukorras, kus hinnad on kasvanud kümnete protsentide võrra.

Kas see on õiglane? Kas see on see reform, mida Eesti ühiskond vajab või ootab? Meie arvates ei ole. See ei ole õiglus, see on ebavõrdsuse süvendamine. Ja ebavõrdsuse süvendamine ei ole lihtsalt niisama sõnakõlks. See tegelikult pärsib majanduskasvu, toob sotsiaalseid kulusid ja lõhub ühiskonna sidusust. Kõige haavatavamad inimesed – väiksepalgalised, pensionärid ja üksikvanemad – ei saa sellest eelarvest suurt leevendust. Vastupidi, toimetulekutoetuste tõstmiseks, erihoolekande tugevdamiseks, vähipatsientide toetamiseks, lasteaiaõpetajate palga tõusuks – ühtegi sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekut komisjon ei arvestanud ega toetanud. Mitte ühtegi!

Aga mille jaoks raha leitakse? Raha leitakse maksulangetuseks nii, et tulevikus, nii nagu siin saalis on ka kordi öeldud, tuleb leida raha intresside maksmiseks, sest kasvab defitsiit ja kasvab intressikoormus. 

Meile öeldakse, et eelarve defitsiit 4,5% SKP-st on kenasti Euroopa riigi reeglite piires, aga see ei ole tegelikult põhjus, et elada laenurahast ja jätta tulevastele põlvedele ühe suurem võlakoorem. Kui riik laenab selleks, et langetada kõrgepalgaliste makse, siis on see majanduslikult rumal ja sotsiaalselt küüniline otsus. Seda ei ole öelnud mitte ainult meie, vaid ka mitmed majanduseksperdid. See ei stimuleeri tarbimist ega majandust, vaid süvendab eelarveauku ja võtab raha sealt, kuhu me võiksime seda panna. 

Meile on jätkuvalt teadmata, mis saab näiteks Tervisekassast ja väga paljudest teistest kohtadest, kus meil on tegelikult raha juurde vaja. Neid plaane ei ole. Kui me eelistame vähendada tulumaksu, selle asemel et toetada toiduainete käibemaksu langetust või tõsta toimetulekupiiri, siis ei saa paraku rääkida õiglasest ja hoolivast riigi poliitikast.

See maksureform on eelkõige ideoloogiline otsus, ideoloogiline valik, kus tulemuseks on sügavam lõhe ühiskonnas – nende vahel, kes saavad rohkem, ja nende vahel, kes jäävad veel rohkem maha.

Eesti vajab eelarvet, mis annab kindlustunnet, mitte ei tõsta ärevust, mis toetab õiglust, mitte privilegeeritust, ja mis investeerib inimestesse. See eelarve seda paraku ei tee. See ei ole mitte inimeste ega majanduse huvides, vaid eelkõige valitsuse poliitilise kuvandi huvides. Seepärast, austatud kolleegid, ei saa ka mina seda eelarvet toetada. Aitäh! 

Aitäh! Ja järgnevalt kolleeg Aivar Sõerd, palun!

Palun kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma käsitleks ka mitte eelarve üksikuid kuluridu, vaid eelarve ülesehituse printsiipe. Seda teemat on tänuväärselt mõned eelkõnelejad ka käsitlenud, ma mõned aspektid omalt poolt lisaksin. 

Meil on siin ikka päris mitu aastat eelarve koostamise aluseks tegevuspõhise eelarve kontseptsioon. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et tänasel päeval on veel rohkem selge, et see tegevuspõhine eelarve, nii nagu ta meil praktikas rakendatud on, ei ole see, mis ta teooria järgi peaks olema. Teooria järgi peaks tegevuspõhise kontseptsiooni järgi ülesehitud eelarves ressursid olema seotud tulemustega, aga reeglina või suuremas osas neid ei ole. Ja kui te vaatate mõõdikuid, siis seos mõõdikute ja riigieelarvest eraldatud raha vahel, see seos kas puudub üldse või on see seos väheoluline. 

Meil olid rahanduskomisjonis arutelud ka kõigi ministritega ja me saime kinnitust sellele, et ministeeriumid ise tunnistavad, et mõõdikutel ja rahal seost reeglina ei ole või see seos on väga väike. 

No üks näide. Justiitsministeeriumi mõõdikuks oli siin aastaid, tulemuste mõõdikuks oli inimeste hulk, kes tunnevad ennast kodutänaval turvaliselt. Nüüd sel aastal, järgmise aasta eelarves siis, on see mõõdik ära koristatud ja minister siis ütles, et nad võtsid selle ära, kuna see eelmistel aastatel sai siin rahanduskomisjonis palju kriitikat. See on näide sellest, et seos eraldatud raha ja tulemuse vahel on olematu. 

Edasi, mõõdikud on isetäituvad. Sõltumata sellest, kas eelarvega raha eraldatakse valdkonnale või mitte, mõõdikud realiseeruvad. 

Kolmandaks, mõõdikud põhinevad vananenud statistikal. Üks näide jälle. On tõesti üks tõsiselt võetav mõõdik, on nominaalne tööjõu tootlikkus. Seda hinnatakse ka teiste riikide puhul, see on võrreldav teiste riikidega. Aga kui me vaatame eelarvedokumenti, siis viimane näitaja on aastast 2023. 2024. aasta näitaja puudub. Aga kuni 2023. aastani see näitaja kogu aeg halvenes. Me isegi ei tea, mis suunas me liigume, aga kuidas me siis eesmärki saame seada? 

Neljandaks, mõõdikud puuduvad. Te võite vaadata, eelarves on valdkondi, kus on mõõdikute tabel, on viis mõõdikut, aga numbriline väärtus on ainult ühel. 

Ja siis edasi, ma täna ka küsisin rahanduskomisjoni esimehelt, miks on niimoodi, ka siinsamas esimeses muudatusettepanekus, mis on nagu komisjonipoolne muudatusettepanek, et miks seal on sellised muudatused, millega tõstetakse ringi välislähetuste kulu, muudetakse mingisugust mööbli- ja rendikulu ja IT-kulu. Selliseid ridu ju tegelikult tegevuspõhises eelarves, selliseid ridu ei ole, need on kulu- ja ressursipõhise eelarve read. 

Või vaatame kärpeid, mida valitsus on ise välja pakkunud. Mida kärbitakse? Kärbitakse IT-kulu, kärbitakse lähetuskulu, kärbitakse inventarikulu, kärbitakse ürituste korraldamise kulu, kärbitakse sõidukitega seotud kulu, kärbitakse energiakulu, kärbitakse koolituste kulu. Aga selliseid ridu tegevuspõhises eelarves ei ole, seal on programmid ja tulemusvaldkonnad. 

Ministeeriumid ise oma eelarvepoliitika kujundamisel ja riigi eelarveraha juhtimisel kasutavad seda päriseelarvet ehk siis kulupõhist eelarvet. 

Ma võtsin välja, siin on, selle aasta algul andis riigisekretär Keit Kasemets intervjuu Postimehele. Ta oli siis veel Kliimaministeeriumi ametis. Ja ta rääkis Postimehele. Tsiteerin: ministeeriumi igapäevaseks juhtimiseks, eesmärgistamiseks ja ressursside jagamiseks kasutavad ministeeriumid erinevalt riigieelarvest – see on see, mida siis meie kinnitame – kulupõhist mudelit ja seda tegi valitsus ka kärbete kavandamisel. Ja edasi ta räägib: eelarve ei ole piisavalt arusaadav, kui vaadata kantsleri kogemust või ministeeriumi vaadet, siis igapäevaseks juhtimiseks, eesmärgistamiseks ja ressursside jagamiseks kasutame kulupõhist eelarvepilti. Aga näidake meile ka siis kulupõhist eelarvet! 

Ma lõpetuseks ei taha ainult kritiseerida, ma teen ka ettepaneku, kuidas see asi lahendada. Ega siin midagi väga keerulist ei ole. Seesama tegevuspõhine mudel koos nende mõõdikute süsteemiga, see võib olla täiendav analüütiline materjal eelarveseaduse juures või lisana. Kellel on huvi neid mudeleid mudeldada ja kellel on huvi neid tulemusnäitajaid analüüsida ja mõõta, las nad siis teevad. Muidugi ma kardan, et neid huvilisi on siin Riigikogus vähe, aga noh, las see olla. Aga seadusena vastuvõtmiseks peaks ikkagi olema see päris eelarve, kus on siis näha, kellele ja milleks raha tegelikult eraldatakse, ehk siis klassikaline kulu- ja ressursipõhine eelarve mudel. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Järgmisena palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Nii paks paber on kaasas, kas kolm minutit lisaaega ka?

Palun küll jah.  

Jaa, paneme kolm minutit lisaaega ka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Täna me räägime laenuküüru eelarvest. Väga selgelt on see eelarve selle riigi kõige suurema laenuküüru eelarve. Ma kuulasin siin kolleege – mitte Aivarit, vaid teisi koalitsioonikolleege – ja mul on ausalt öeldes piinlik. Mul on küll tunne, et riiki juhivad need inimesed, kes ei tea majandusest mitte midagi ega ole ettevõtluses töötanud mitte ühtegi päeva. 

No kui keegi tuleb siia rääkima, et 2019. aastal oli riigieelarve tulud 11 miljardit, täna me arutame järgmise aasta riigieelarvet, kus tulude pool on 18,6 miljardit, aga öeldakse, et raha ei ole. Kui üleminev raha on aastast aastasse olnud riigieelarves suurusjärgus 1,7 miljardit, siis tegelikult on see 1,7 miljardit vaba raha. 

Kui me räägime siin kaitsekulude kasvust, siis võtke nüüd see eelarve lahti. Kui suur oli  sellel aastal kaitsekulude kasv? Kui palju on järgmine aasta? Kui suured need numbrid on? Kas need on suuremad numbrid kui kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus või väiksemad? 

Kui keegi räägib, et teise pensionisamba vabatahtlikuks tegemine oli väga halb, siis need inimesed ei ole mitte kordagi seda eelnõu või seadust lugenud. Tänu sellele seadusele on meil kõigil, kellel on teises pensionisambas raha, kasvanud kordades rohkem kui enne seda. Me andsime pankadele palju suuremad õigused meie pensioniraha kasutada. Järgmisel kahel aastal oli Eesti majanduse kasv Euroopas kõige kiirem. Mitte ainult teise pensionisamba vabatahtlikuks tegemine, mis andis inimestele võimaluse oma laenud kinni maksta, oma kodu ära remontida. 

Me tegime veel kaks väga olulist otsust. Me vähendasime aktsiise, lõpetasime Valgas üle piiri kaubanduse ja andsime kolmeks kuuks ettevõtjatele oma töötajatele palgatoetuse. Need olid otsused, mis viisid Eesti majanduse Euroopas kõige kiiremini kasvavaks. Sel hetkel ütles nii Eesti Pank kui öeldi ka opositsioonist, kes täna on koalitsioonis, et oi, see on jama. 

Aga nüüd on uus koalitsioon. Need, kes olid siis opositsioonis, said koalitsiooni. Mis on selle tulemus? On tõstetud käibemaksu 20%, on tõstetud tulumaksu 10%, on igal aastal tõstetud aktsiise vähemalt 5%, aga elektri- ja gaasiaktsiise veelgi rohkem. On suudetud elektri hinda tõsta, täna on see keskmiselt juba kaks korda kõrgem, kui oli siis. 

Rääkimata sellest, et tehti kõik selleks, et LNG-terminal ei hakkaks Eestis toimima, et saaks odavalt gaasi. Need kaks komponenti – elekter ja gaas – on meie tööstuse sisendites peale palgakomponenti kõige olulisemad. Aga selle asemel et vaadata, kuidas neid komponente odavamaks teha, me maksame peale kahele, nii päikese- kui ka tuuleparkidele, kuigi me leppisime kokku 2017, et viimane tuulepark on 2025, millele kompensatsiooni saab. Siis pidi see ära lõppema. Kes selle kinni maksab? Lõpptarbija. 

Aga nüüd me ehitame, juba plaanime neljandat kõrgepingeliini, seda kolmandat kõrgepingeliini Lätti. Me maksame kinni tänu sellele, et Lätis ja Leedus ei ole elektritootmist sellisel tasemel nagu Eestis. Seal on gaasiturbiinid. Selle asemel oleks võinud kolmanda kaabli panna Soome vahele, kust tuleb odav elekter. Ei, me räägime täna ikka veel, kuidas me Lätti ehitaks ja ei tea, kustkaudu, läbi Saaremaa, et kõige pikema liiniga kuidagi ühendus teha.  

Me võtame ära lastelt toetused, võtame ära üle 40 miljoni aastas nendelt peredelt, kes tegelikult kasvatavad kolme või enama last. Tegelikult on vastu pükse saanud ka ühe ja kahe lapsega pered. Me võtame pensionäridelt ära järgmisel aastal üle 30 miljoni euro. Ja siis üks endistest rahandusministritest tuleb siia ette ja ütleb, et keegi tahab ära võtta pensionäridelt pensioni!

Vastupidi, tänane koalitsioon on ju ära võtnud kõik, mida võtta annab, koos käibemaksuga, koos tulumaksuga, koos keskmise pensioni tulumaksuvabastuse lõpetamisega. Isamaa oli selles valitsuses, kus vabastati keskmine pension tulumaksust. Isamaa oli selles valitsuses, kus tõsteti lasterikaste perede toetusi. Isamaa oli selles koalitsioonis ja valitsuses, kus ka erakorraliselt tõsteti pensione. Isamaa oli selles valitsuses, kus lepiti kokku, et kõrghariduses on iga-aastane 15%-line toetuse kasv. 

Kui jätta üks otsus ära, oleks raha siin eelarves küll ja küll. Kui seda eelarvet vaadata, siis siin praktiliselt ei ole ühtegi ministeeriumi, kus ei saaks kriitikat teha. Keegi räägib kaitsekuludest. Kas te ei ole tähele pannud, et siin saalis on juba enamik vähemalt kaks koosseisu siin olnud? 2021. aastal juba Riigikontroll ütles, et 200 miljonit on kuidagi kadunud nende relvade ja laskemoonaga. See aasta on sama number! Mitte midagi ei ole muutunud. Mitte keegi ei räägi! 200 miljonit!

Ukrainas samal ajal korjatakse neid inimesi ära. Meil on mingi küsimus. Räägitakse, et paneme raha juurde, ehitame ujulat, anname filme välja. Kas see on peidetud katuseraha või mis see on? 

Ma veel kord ütlen, et see on laenuküüru eelarve. See teeb sellise koormuse meie inimestele, et ükskõik kes peaks 2027. aastal hakkama riiki juhtima, ma ütlen teile selgelt: vähemalt neli aastat võtab aega, et uuesti ree peale saada. See miinus on niivõrd suur. Aitäh!

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad-kuulajad! Raske on midagi uut lisada just selles vaates, kuidas eri osapooled on nimetanud 2026. aasta riigieelarvet. Aga millega saab küll nõustuda ja mida ma tahakski üle korrata, on see, et see eelarve on elamine tuleviku arvelt. See eelarve on väga selgelt üles ehitatud valele loogikale, mis puudutab seda, kui palju meil on kulusid rohkem võrreldes tuludega. Ja seda enam peavad kõik read olema väga hästi põhjendatud ja väga hästi mõistetavad – mitte ainult siin saalis, vaid ka väljaspool seda saali Eesti inimestele. 

Kindlasti on eelarve fookus kaitsekulude jätkuval kasvul ja seda ei sea otseselt ju keegi kahtluse alla. Oluline on lihtsalt see, et kõik kulutused kaitsevaldkonna tugevdamisse oleks tehtud väga vastutustundlikult ja kõigile selgelt ja üheselt mõistetavalt, sest vastasel juhul on keeruline selgitada ühte või teist otsust riigikaitses, mida meil kõigil on aga vaja, arvestades, kui pikaajaliselt me peame veel riigikaitsesse väga arvestatavas mahus riigieelarve ressursse suunama. 

Lisaks ma tooksin positiivse poole pealt välja selle, et on leitud täiendavaid vahendeid õpetajate palkade tõstmiseks ja Kultuuriministeeriumi haldusalast kultuuri- ja spordivaldkonna palgatõusuks, mis hõlmab kultuuritöötajaid ja treenereid ning toetab rahvusvaheliste kultuuri- ja spordisündmuste korraldamist. 

Ja positiivne on ka see, et Team Estonia toetusmeetme maht 2026. aastal 2 miljoni euro võrra peaks suurenema, sest keerulistel aegadel ei ole lihtne leida ühiskonda positiivselt liitvaid teemasid. Kultuuri- ja spordisündmused ning nende valdkondade tipptegijad seda kindlasti suudavad ühiskonnale pakkuda. 

Aga suuresti sellest loetelust ka piisab, et tuua välja need olulised positiivsed küljed riigieelarve vaates, mida mina soovisin rõhutada. Ja kahjuks on murekohti rohkem. Ma loodan, nii nagu Helmen Kütt tõi välja, et loodetavasti mõned muudatusettepanekud täna siin saalis siiski saavad toetuse, mis aitaks ka mitmeid murekohti oluliselt lahendada ja suunata võib-olla rohkem tähelepanu abivajajatele ja nendele piirkondadele regionaalses vaates, kus seda Eestis oleks hädasti vaja.

Ma toon muudatusettepanekute koha pealt välja kindlasti kõik need muudatusettepanekud, mis on otseselt seotud regionaalse lõhe vähendamise vajadusega. Kui me ühiselt suudaksime tõsta kohalike omavalitsuste toetusfondi mahtu, siis me saaksime rääkida lasteaiaõpetajate palkade kiiremas tempos tõusust, me saaksime rääkida noorte huvihariduse paremast kättesaadavusest. See on eriti terav probleem just kaugemates piirkondades. Koolitoidutoetus, mis on aastaid olnud sama ja mis vajaks hädasti täiendavaid ressursse, kohalike teede hooldus, hajaasustuse programm, kui nimetada vaid üksikuid näiteid sellest, mida me saaksime juba täna siin saalis otsustada positiivses suunas pöörata.

Lisaks toon ma välja ühe olulise ja südamelähedase teema, mis puudutab algklasside laste projekti "Sport koolis". Kõigil fraktsioonidel oli võimalik kohtuda Eesti Olümpiakomitee juhtidega ja sealt saime selge ja ühese julgustava sõnumi ka meie, et me võiksime proovida leida lahendusi juurde selle projekti laiendamiseks igasse Eesti kooli, et algklasside lapsed saaksid rohkem nii füüsilist kui ka vaimset kaasatust erinevate liikumisharrastuste ja erinevate spordialade kaudu. Sellest ei võida mitte ainult lapsed, vaid võidaksid ka nende treenerid, võidaksid piirkonnad ja sellest võidaksid suures pildis kõik, kes hoolivad tervest ühiskonnast. 

Isegi kui see eelarve täna peaks lugemise ilusti läbima, saab see olla koalitsioonile vaid ajutiseks võiduks. Me peame kõik koos hiljem hakkama neid probleeme lahendama ja ikkagi leidma lahendusi, kuidas ja mismoodi neid suuri miinuseid tulevikus saaks lahendada, sest see ei ole õiglane Eesti inimeste jaoks, see ei ole õiglane eelarve ühegi Eesti piirkonna jaoks. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu väga täpse ja konkreetse kõne eest, mis mahtus ka viie minuti raamesse! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Esiti mõtlesin, et võib-olla täna ei pea kõnet, aga siis midagi, mille ütles välja Aivar Sõerd – mõtlesin, et ikkagi tulen ja räägin. Aivar ütles, et tegevuspõhises eelarves peaksid ressursid olema seoses tulemustega. Aivar, kes minu hinnangul on üle keskmise arukas inimene, minu arust saab siin küll asjast täiesti valesti aru. Ja ma püüan seda selgitada. 

Probleem on laiemalt selles, et aasta-aastalt lasevad poliitikud end riigi juhtimisest kõrvale mängida, ametnikud võtavad üle. Sellel on, ma arvan, erinevaid põhjuseid. Üks võib-olla kõige inimlikum on mugavus. Las ametnikud toimetavad. Ei viitsita süveneda, tore on olla minister, sõita mersu tagaistmel, käia linti teinekord lõikamas, vahepeal kannatada ära ka kõnepidamine ja küsimustele vastamine siin Riigikogus. Võib-olla mõne puhul on põhjuseks argus. Kui tõsiselt hakata tegelema sellega, mida valimistel lubatud sai, siis palju jama võib tulla. Ajakirjanduses hakatakse sõimama, ametnikud hakkavad vastu töötama. 

Kindlasti on ka neid, kes rumaluse tõttu lihtsalt ei saa asjast aru, jõud ei käi üle. Nimesid ei hakka nimetama, aga meelde tuleb siin kolleeg Lõuna-Eestist, kes praegu Siseministeeriumit juhib. Temal on viimastel nädalatel ikkagi korduvalt olnud seda, et ministeeriumist tuleb algatus, mida minister esiti kiidab, ja siis pärast saab aru, et halb asi oli. 

Ma arvan, et on palju neidki, kellel on tegelikult küüniline poliitiline arvestus selle taga. Ametnikke on ju tänaseks nii suurel hulgal, et nende vastu võitlus on sedapidi ohtlik, et nad ju kõik on ka valijad. Seal on terve hulk hääli, sadu tuhandeid. Ja mõni, ma arvan, kalkuleeribki nii, et las nad siis teevad, mis nad tahavad, äkki saan ise soojale kohale tagasi. 

No ja siis käivadki meil siin sellised tülpinud klounid etteantud teksti esitamas, alates peaministrist, kes minu arust viimastel kordadel enam ei varjagi, et ta on väsinud, on ise ka aru saanud, et karjääri lõpp on lähedal, aga ka mõned koalitsioonisaadikud siin Riigikogus, kes saavad aru, et poliitiline pagas on tühi, rahva antud krediit on ammendunud. Näiteks täna Marek Reinaas tuli pulti ja ütles, et selle eelarvega saab toimetada küll. See väljend on kuidagi selline: näiteks minu vanaema elas väga vanaks, 97-aastasena lahkus parematele jahimaadele, kui nii võib öelda; ma ütleksin, et viimastel aastatel oli tal küll mõistus korras ja ajas juttu, mälu, eriti lähimälu, oli natukene konarlik, aga toimetas nii, mõnes mõttes võiski öelda, et ta sai aru, et temast suurt enam midagi ei sõltu, et pereliikmed seal organiseerivad kõik, et maksud oleks makstud ja söök oleks laual. Saab toimetada küll! Teiseks ütles Reinaas, et kes saab aru, see saab, kes ei saa, ei saa. No ta ise muuseas ei saa. Isegi rahandusminister ütles, et tema isegi ei loe. Ma arvan, et kui loeks, ega ka ei saaks, sest nagu seesama Sõerd on öelnud, see on tegevuspõhine totrus. 

Aga nüüd tagasi alguse juurde. Mida ma pidasin silmas, kui ma ütlesin, et Aivar siin eksib, et need tegevused peaksid olema seotud tulemustega. Tegelikult ei ole. Kui ametnikkond on üle võtnud, siis ametnike modus operandi on ju tegelemine, mitte tulemuste saavutamine, sest vaata, kui sa ametnikuna saavutad tulemuse … Muuseas, kui ma olin keskkonnaminister, siis ma küsisin ametnike käest, et aga kujutage teoreetiliselt ette, et te saavutategi selle, et õhk on täitsa puhas, heitmeid ei ole, on nullheide, mis siis saab. Siis ju ei pea keegi, ettevõtjad enam maksma millegi eest, neid trahve ja tasusid. Kas paneme siis ministeeriumi kinni? Käsi ei plaksutatud ja vaadati sellise näoga otsa, et õige mõte, Epler, sellele peaks mõtlema, et mis siis saab, kui tulemused saavutatakse. Ma arvan, et ametnike modus operandi ongi, et tuleks toimetada, tuleks tegeleda kogu aeg, ja nii me tulemusi ei saavuta. 

Aga selleks, et riik kestaks ja õitseks, on tulemusi vaja saavutada.

Kas soovite lisaaega?

Ei soovi. See on poliitikute vastutus ja siin peame seda rege vedama meie. Ja selle asemel, et siin populistidena käivad pidevalt kolleegid sotsidest, Isamaast, keskist, igalt poolt, kurtmas, et issand jumal, nüüd neil tuleb 100 eurot järgmine aasta peale – ärge muretsege selle pärast, aga tehke midagi asjalikku selle 100 euro saamise eest. Võtke ohjad tagasi enda kätte! Ma tulen seal punti. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Reili Rand, palun! Kolm minutit lisaaega. 

Ma kasutan need Rainist ülejäänud minutid ära. 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eelarve on riigi juhtimise süda. See näitab, keda ja mida meie riik päriselt väärtustab. 2026. aasta eelarve paneb meid aga küsima, kelle arvelt me oma tulevikku ehitame. 

Valitsus on otsustanud laenurahaga langetada makse olukorras, kus riigi püsitulud juba praegu ei kata püsikulusid. See on ettenägematult vastutustundetu samm, mille hinnaks on rekordiline eelarve puudujääk neljaks aastaks, poole võrra kasvav laenukoorem ja intressikulude mitmekordistumine. Nelja aasta pärast maksab Eesti välismaa pankadele intressideks rohkem kui 1% oma SKP-st, rohkem, kui me täna panustame perearsti rahastamisse või kultuurivaldkonda. See on raha, mida valitsus laenab meie laste arvel. 

Laen iseenesest ei ole halb, kui see kasvatab tulevikku, kui see loob töökohti, parandab haridust ja tervishoidu, loob innovatsiooni ja tugevdab piirkondi. Aga kui laenust saab raha, mida jagatakse piltlikult sularahas neile, kel juba on, siis ei ole see investeering tulevikku, see on ebaõiglus. 

Head kolleegid! Valitsuse otsus jagada 114 miljonit eurot maksukingituseks toob Hiiumaal keskmist palka teenivale inimesele umbes heal juhul paarkümmend eurot kuus lisaraha. Samas saavad 10% kõige jõukamatest, kelle sissetulek on 4000 eurot ja enam, sellest muudatusest hõlpu üle 1800 euro aastas. Kas see on õiglane? Kas see on vastutustundlik ajal, mil meil napib raha laste ja perede jaoks? 

Järgmise aasta eelarve ridadelt ei leia me tuge Eesti kaugemate piirkondade arengule, ei taristule, mis aitaks hoida elu maal, ei üürielamutele, ei maapiirkondade teede kordategemiseks. Kui me ei investeeri ühendustesse, ei jää peredele ka võimalust elada väljaspool Tallinna ja Tartut. 

Samal ajal on Eesti sündimus aegade madalaimal tasemel ning iga laps peaks olema riigi jaoks tõeline rikkus. Seda aga see eelarve ei näita. Lapsetoetuste ebaõiglus jääb parandamata. Suurimas vaesusriskis olevate üksikvanemate lapsetoetus püsib 80 euro juures. Erihoolekandetöötajate, lasteaiaõpetajate ja noorsootöötajate palgad ei kasva. Huviharidusetoetus ei suurene. Tõsi, õnneks ta ehk sel korral ka ei vähene. Ja koolilõunatoetus, see üksainus euro, millega iga laps, sõltumata sellest, kus ta elab või kui palju tema vanemad teenivad, saaks korraliku ja sooja kõhutäie koolipäeval, jääb muutmata. Kas tõesti on see parim, mida me oma laste ja inimeste heaks suudame? 

Absoluutne vaesus, mille vähenemise üle Eesti on seni saanud uhkust tunda, on taas kasvanud ja kasvanud eelkõige lastega perede hulgas, olles aastaga peaaegu kahekordistunud. See tähendab, et iga 22. laps Eestis elab peres, kus igapäevane toimetulek on võitlus. Keskmiselt igas kooliklassis on vähemalt üks laps, kelle pere peab valima, kas osta süüa, lubada laps huviringi või hoolitseda, et talvesaapad oleksid külma eel olemas. 

See eelarve näitab, millised on Kristen Michali juhitud valitsuse valikud. Valikud, mis toetavad tugevamaid ja jätavad nõrgemad ise hakkama saama. Valikud, mis kasvatavad laenu, kuid ei kasvata lootust. Valikud, mis süvendavad lõhesid nii sissetulekutes kui ka piirkondades. 

Aga meil on võimalik teha teisiti, ehitada õiglasemat ja hoolivamat Eestit, kus riigi abi jõuab kõigepealt nendeni, kes seda tõesti vajavad, kus iga laps on väärtus, mitte kuluartikkel, kus iga piirkond saab võimaluse areneda, mitte tühjeneda, kus majanduse tervis algab inimesest, et solidaarsus ei ole kulurida, vaid riigi kestmise eeldus. Kus laen on tööriist tuleviku loomiseks, mitte hetkeliseks aplausi või reitingutõusu saamiseks. Tõsi, pole ju järgnenud antud juhul ka sedagi. 

Me vajame eelarvet, mis investeerib tulevikku, mitte laenab tulevikult. Eelarvet, mis ehitab õiglasemat ja ühtsemat Eestit, mitte ei kasvata ebavõrdsust. Oma inimestest hooliv poliitika ei ole luksus, vaid tark investeering tulevikku. Sotsiaaldemokraadina usun, et eelarve peab tugevdama ühist heaolu ja sidusust, mitte kasvatama kihistumist. Seetõttu esitasime ka kolleegidega 18 muudatusettepanekut, mida ootuspäraselt küll valitsuskoalitsioon üksmeelselt ei ole toetanud. Sellisel kujul ei ole ka võimalik tänast väljapakutut riigieelarvet toetada. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Margit Sutropi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu spiiker! Austatud rahvasaadikud! Head kolleegid! Minu eriala ei ole maksundus, ei ole rahandus. Minu eriala on eetika. Aga mulle tundub, et riigieelarve puutub vägagi eetikasse, see puutub väärtuste valikutesse, see puutub nende põhjendamisse ja see puutub ka sellesse, kuidas siin sellest puldist Riigikogu saadikud räägivad vastavalt sellele, kas nad istuvad opositsioonis või koalitsioonis. 

Ma veetsin tänase hommiku teadus- ja kommunikatsioonikonverentsil, kus arutati selle üle, miks teadlaste vastu usaldus on väike. Aga tegelikult on see usaldus väga suur võrreldes poliitikutega, kelle usaldus on väga madal. Ja mulle tundub, et täna seda riigieelarve arutelu kuulates saan ma aru ka, miks see nii on. Sest tuuakse esile just need asjad, mis on n-ö oma ideoloogia kaitseks või vastavalt sellele toolile, kus istutakse. 

Ma ei saa kuidagi minna mööda sellest, et minu head kolleegid Isamaa Erakonnast alles mõnda aega tagasi trummeldasid, miks me ei võta laenu. Laen on odav, me peaksime seda laenu võtma! Ja nüüd nad kurdavad, kuidas seda laenu saaks tasuda, kuidas me jõuame seda ära maksta. Arutatakse selle üle, kuidas maksuküüru kaotamine on rikaste huvides, kuigi tegelikult kõik arvutused näitavad, et sellest võidavad keskmise palga saajad. See on õpetajate, meditsiiniõdede ja politseinike jaoks võimalus saada 13. palk. Ei ole õiglane, et just nendelt, kelle sissetulek on 1200–2100 eurot, võetakse iga lisanduva euro eest, mida nad töökalt teenivad, rohkem ära.  

Seetõttu mina pean väga oluliseks ja toetan seda ja olen uhke selle üle, et Reformierakond teeb selle maksuküüru kaotamise ära. Ja ma olen kindel, et inimestele, kes hakkavad oma taskus nägema järgmisel aastal seda raha aastas 1800 eurot, on see tegelikult väga-väga suur summa.  Keskmine pension kasvab 5,4%. Mida te kurdate? See on raske, pensionäri elu on raske, aga me ei ole kärpinud pensioni. Riigieelarves on selleks arvestatud 210 miljonit, seda tuleks tunnistada.

Riigikontrolöri aruanne eelmisel nädalal ütles, et meil on arengukavades palju unistusi, aga me pole leidnud raha selle teostamiseks. Ma temaga nõus, et meil on paljudes kohtades probleeme ja paljudel inimestel on raske, aga me nagu unustaksime ära, et me oleme olukorras, kus meie piiride lähedal käib sõda.  

Mulle meeldib meenutada seda, kuidas kindralid ütlesid, et jah, praegu me paneme üle 5% kaitsekuludesse, aga kui sõda tuleb meie õuele, siis me paneme üle 50%. See on päris suur vahe. Katsume seda meenutada! 

Me elame ajastul, kus julgeolek ei ole enam midagi enesestmõistetavat. Venemaa relvastub, nende tehased huugavad kolmes vahetuses. Me peame ennast kaitsma, me peame suutma vastata nende rünnakutele nende piirides, mitte laskma seda siia tulla.

Me ei ole siin üksi, ka teised Euroopa riigid teevad suuri pingutusi. Suurbritannias on peaminister Keir Starmer võtnud kindla suuna kaitsevõime tugevdamiseks. Tema populaarsus on väga madal, enneolematult madal. Saksamaal rõhutab Friedrich Merz, et kaitseinvesteeringud on valusad, aga vältimatud. Tema populaarsus on väga kõikuv, tema tool kõigub. President Emmanuel Macron seisab Prantsusmaal silmitsi samasuguse surve ja rahulolematusega, sest ta räägib asjadest, mida paljud eelistaksid mitte kuulda. 

Ma olin eelmisel nädalal Londonis ja vaatasin seda demonstratsiooni Keir Starmeri vastu ja mõtlesin, et mina olen uhke, et ta on teinud selle Coalition of the Willing, miks need inimesed ei saa aru, et ta võitleb selle eest, et nii Suurbritannia kui ka muu Euroopa oleks kaitstud.

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega. 

Need juhid – Macron, Merz ja Starmer – ja meie oma Eesti juhid on vastakuti tõesti ebapopulaarsuse murega, aga nad teevad otsuseid, mida ükskord ajalugu peab õigeks. See ongi riigimehelikkuse hind. Ka meie peame olema valmis selleks, et kaitsekulud ei too hetkelist aplausi, vaid kindlustavad meie tulevikku. 

Head kolleegid, ka opositsioonist! Mul on suur palve teile: katsume aru saada, me kõik peame pingutama. Me oleme tõepoolest investeerimas enneolematult palju kaitsekuludesse ja paljudesse ka teistesse selle jaoks olulistesse valdkondadesse, näiteks raudteeühendusse. Ukraina näitab, et see on väga oluline selleks, et ühendused toimiksid ja saaks olla kaitses tugev. 

Kuidas me siis peaksime hakkama paremini elama? Kuidas me saaksime anda neile gruppidele, kellel on raha vaja, raha juurde? See ei ole tõesti ainult kaitsekulude küsimus, mille kohta kolleeg siin küsis, et kui palju siis antakse ja kui palju juurde antakse järgmisel aastal. See on 844,5 miljonit. Seda on väga-väga palju!  

Seda raha oleks meil vaja haiglate jaoks, meil oleks vaja koolide jaoks, meil oleks vaja vanadekodude ja hooldekodude jaoks, aga me peame tegema esmatähtsat. Mul on hea meel, et me teeme ka pingutusi selleks, et me ükskord hakkaks elama paremini. 

Ma väga usun, et panus haridusse ja teadusse on see, mis aitab meil tegelikult minna edasi helgemasse tulevikku. Just haritud ja uuendusmeelne rahvas suudab hoida oma riiki tugeva ja iseseisvana. Me ei saa tõesti kaitsta üksnes relvadega, me kaitseme end ka teadmiste, oskuste ja arukuse kasvuga.  

Seetõttu ma tõesti olen rõõmus, et ka 2026 me panustame teadus- ja arendustegevusse 1% SKP-st, et me kasvatame doktoriõppekohti 50% võrra, et me jätkame kõrghariduse finantseerimise tõusu ja et me tegelikult katame ka seda kulu, mida me tegelikult tahame haridusse anda, ka õpetajate palgafondist, mis suureneb 10%. Õpetajate palga alammäär kerkib 8,2% ja 2% suureneb diferentseerimisfond.

Uskuge, meil on ka häid uudiseid! See, et teie siin kurdate ja räägite, et kõik on halvasti, võtab ka meie inimestelt tuju ära ja murrab meie selgroo, meie tugeva selgroo ja visaduse. Lugegem täna Ardo Hanssoni kirjutatut, et viimastel aastatel Eesti ettevõtjate ja tarbijate kindlustunde näitaja on püsinud väike, aga hoolimata sellest on meil kõvad statistilised näitajad. Töötleva tööstuse toodang, eksport, jaekaubanduse müügimaht, registreeritud tööpuudus – kõik on paranenud, meil on lootust.

Kui me usume ise, et me tuleme välja nendest raskustest, siis rahvas tuleb meiega. Hoidkem oma inimesi ja kasutagem seda eelarvet Eesti, meie oma kodu kaitsmiseks ja tugevdamiseks. Palun toetage seda riigieelarvet! Aitäh teile! 

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! See siin on Kristen Michali ja Kristina Kallase ühine laps, teine laps juba. Ta kaalub 2 kilo 350 grammi, nagu üks ettevõtja ta ära kaalus, aga ta on selgelt ülekaaluline, eelarvete mõttes. Kaks kilo ja 350 grammi normaalsed riigieelarved ei kaalu. Ta ei ole mitte ainult ülekaaluline, vaid ka enneaegne ja raskelt probleemne, erivajadustega. Ta puterdab, temast ei saa hästi aru. Tema puterdavast kõnest ei saa aru isegi doktor Sõerd, ülejäänutest kolleegidest rääkimata. Nii et tegemist on sellise lapsega, kelle elulootus on üsna madal, aga isale ja emale on ta loomulikult armas. Nagu isa on öelnud, see on julgeoleku ja jõukuse eelarve. No okei, raha on pandud tõepoolest julgeolekule, aga jõukuse koha pealt jään ma eriarvamusele. Nii et tegemist on tegelikult probleemse ja madala elujõuga lapsega. Doktor Sõerd või meie kolleeg on öelnud väga täpselt: tegevuspõhine totrus. Tegevuspõhine totrus! Kaks kilo ja 350 grammi. 2019. aastal, sel päeval, kui me võtsime vastu järgmise aasta eelarve, kutsusin ma kokku eelarve arusaadavaks muutmise toetusrühma. Vanemad olijad mäletavad, et sinna tulid väga paljud. Siim Kallas tuli, tulid kõik meie rahandusgurud, isegi Kaja Kallas hüüdis eemalt: "Mina ka tahan tulla!" Ja Kaja Kallas oli ka seal. Aasta oli 2019. 

Kui mõelda selle peale, et samal päeval, kui parlament võtab vastu aasta eelarve, tuleb suur osa parlamendiliikmetest parlamendirühma ja tunnistab, et nad ei saa eelarvest aru. Eelarve on puterdav, sellest ei ole võimalik aru saada. Ja täna on juba 2026. aasta eelarve siin ees. 

See on suure tõenäosusega ka põhiseadusega vastuolus. Needsamad §-d 115 ja 116, ma ei hakka ma pikemalt rääkima. Noh, mis siin on? Igasugust kraami on. Olen seda eelarvet viimastel aastatel põhjalikult lugenud, korduvalt läbi lugenud mitu korda. Mõõdikuid on igasugused, järjest rohkem on tulnud mingisuguseid täielikke jaburusi. Maavarade uurimine on tasemel. Eelmine näidik ja järgmine näidik. Vastus on jah ja jah. Näiteks suurkiskjate tegevuskava ja küttimisplaanid on tasemel – jah ja jah. Mida selle peale kostad? Või näiteks, et kiirguse teabepäevi on korraldatud mullu kaks ja ka järgmisel aastal kaks. Või näiteks, et riigimetsa pindala riigimaadest väheneb, eelmine aasta 25%, nüüd 20%. Metsade uuendamine väheneb drastiliselt, 74% oli, nüüd tuleb 50%. 

Samas, depressiooni tajuvate inimeste protsent aasta jooksul langeb – ma ei tea, kust see võetud on, eelmine aasta 11,7%, järgmine aasta 8,9% –, aga ma ei hakka neid kõiki siin ette lugema. Need on lihtsalt sageli laest võetud ja nagu siin Aivar Sõerd enne ütles, seost rahastamise ja nende probleemidega paraku ei ole. 

Aga vaatame neid paljusid asju, mida tegelikult peaks tegema. Me oleme kuidagi institutsionaliseerunud, kuidagi muutunud selliseks, et mida saab ja mida ei saa. Kõik need jutud, et sõda on, me oleme rinderiik, et oleme optimistid, ja nagu siin Margit enne ütles, me ei suuda mõista, et Kristen Michal teeb head tööd, ja võrdles suurte Euroopa juhtidega, et me oleme pimedad ja varsti saame nägijateks – loomulikult, mida koalitsioonisaadik saabki rääkida.

Hea kolleeg, see kollase raamatu järgne aeg on täis. Kas te soovite juhataja abil seda lisaaega?

Jah, sooviks küll kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Jah! Ja nüüd ma räägin paarist asjast, mida tegelikult võiks teha. Aga selles, et loomulikult need parandusettepanekud saadakse prügikasti, ei ole kahtlustki – minul vähemalt ei ole mingit kahtlust –, et on mitmed asjad, mis tegelikult on väga õõnsad ja lähevad mulle väga korda. 

Loodusharidus. Räägitakse, et 115 000 eurot oli eelmine aasta ja nüüd järgmisel aastal 130 000 eurot – pluss 15 000 eurot. Samas ma olen ise näinud, kuidas karu koliti Toomalt Tallinnasse, kuidas pandi kinni Iisaku, Palmse, Nigula, Tooma jne looduskeskused. Räägitakse, kuidas keskkonnaharidus hakkab õitsema. No kuulge, tulge mõistusele! Samal ajal, kuna raha ei ole, näiteks Tooma keskuses on aastas mingi 90 000 eurot ülalpidamine, läheb 22 miljonit metsade uputamisele. Tulge mõistusele, valitsejad!

Või teine pool – kultuur. Ma loen siit, kuidas Theatrumile pole vaja ühtegi senti, kuna tegemist on madala kunstilise tasemega teatriga jne. Ei ole võimalik leida! Ja see on n-ö lõplik diagnoos, ministril ei ole võimalik isegi seda muuta. Tulge mõistusele! Kõiki asju on võimalik teha! 

Või see, et ei ole võimalik tõsta puudega inimeste toetust rohkem kui 15 senti korraga. Tulge mõistusele! Või võtame toimetulekutoetuse, las olla, 200 eurot, kuigi see on ammu elule jalgu jäänud jne. 

Selline riigi mängimine ja sellise eluvõimetu Kristen Michali ja Kristina Kallase lapsega … See on nagu pühakiri, aasta kõige olulisem seadus, 2 kilo ja 350 grammi. Palju tühje numbreid, tühje sõnu, aga need on nagu kuninga uued riided. Soliidsed inimesed ei julge öelda, (Juhataja: "Aitäh!") et kuningas on alasti. Aitäh! Nii et prügikasti.

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kõik inimesed, kes jälgivad meid teleekraanide või interneti vahendusel! Oleme nüüd arutamas juba mitu tundi järgmise aasta kõige olulisemat dokumenti, mis kõigi Eesti elanike elu puudutab, ehk 2026. aasta riigieelarvet, mille, võib öelda, selliseks ühisnimetajaks valitsuse puhul kipub olema Riigikogu valimised 2027. Eesmärk on näidata, et täidetakse oma valimislubadusi, isegi siis, kui see pole mõistlik, isegi siis, kui selleks pole raha, isegi siis, kui selleks pole ühiskondlikku tellimust, aga siis on midagi, mida Riigikogu valimistel saab suure uhke bravuuriga teleekraanidel ja mujal teatada: kaotasime maksuküüru, tõstsime julgeolekukulud ma ei tea kuhu ja nii edasi.  

Loomulikult, ka sotsiaaldemokraadid toetavad julgeolekukulude kasvu. See on kahtlemata mõistlik ja vajalik, aga kindlasti me ei toeta sellist maksupoliitikat, mis võtab pangast laenu, selleks et maksta seda välja valdavalt jõukale osale ühiskonnast. Jah, võidab ka keskklass, aga astmelise tulumaksu puhul oleks võimalik rakendada selliseid maksuloogikaid, mida kogu ülejäänud Euroopa teeb, et jõukam osa ühiskonnast panustab rohkem, madalapalgaline vähem ja keskklass seal kuskil keskmiselt. Aga Eestis on selline reformierakondlik maksudogma, et maksusüsteem peab olema lihtne, isegi siis, kui see on ebaõiglane. Ja see kipub olema üldse selle valitsuse, mul on tunne, selline ühine nimetaja, et igale keerulisele probleemile on olemas veenev, lihtne ja vale lahendus. Neidsamu lahendusi siis järjest praktiseeritakse.  

Kolleeg Margit Sutrop meile viitas, et inimesed räägivad koalitsioonis ja opositsioonis erinevat juttu. Ei, selle maksureformi puhul oleme öelnud, sotsiaaldemokraadid, nii koalitsioonis olles, võib-olla veidi vaoshoitumalt, aga siiski selgelt, et me seda ei toeta, seda muudatust, sellist muudatust me õigeks ei pea ehk jõukam osa ühiskonnast ei peaks saama mingeid maksukingitusi, vaid vastupidi, rohkem panustama. Ma saan aru, et EKRE ja võib-olla Isamaa ei toeta astmelist tulumaksu, aga varem või hiljem ka Eestis tegelikult selle lahenduseni jõutakse, sest vastasel juhul me lihtsalt maksustame enda madalapalgalised, eakad ja keskklassi nii-öelda nii ära, et ühel hetkel valimistel tuleb see mandaat rahvalt astmelise tulumaksu poolt, sest see on ainuke viis tegelikult sellist sotsiaalset solidaarset riiki ülal pidada, mida on kõik Põhjamaad enne meid juba ammu aru saanud. Oleks viimane aeg ka Eestil neist eeskuju võtta.  

Aga nüüd rääkides muudatusettepanekutest. Head kolleegid on siin mitmeid välja toonud. Sotsiaaldemokraadid esitasid päris mitu erineva kaaluga, erineva sisuga, erineva nii-öelda kuluga muudatusettepanekut. Jäi silma ja kõrva kolleeg Annely Akkermanni viide, et me peame vaatama muudatusettepanekuid kogumina, et me ei saa sealt ühte valida. Kogu austuses, hea Annely, ei ole mingit sellist loogikat maailmas ega Riigikogu töös, et muudatusettepanekuid tuleb kogumina vaadata. Loomulikult, muudatusettepanekutest on võimalik viite toetada, kümmet või viiteteist mitte toetada või vastupidi teha, soovi korral võib ka kõiki toetada. Aga öelda, et me ei saanud näiteks, konkreetselt siis oli küsimus vähihaigete patsientide esindusorganisatsioonide jaoks 350 000 euro eraldamises, et seda polnud võimalik toetada, kuna kõik kulu kokku oleks olnud üle 100 miljoni kõigi ülejäänud sotsiaaldemokraatide ettepanekutega. Ei, ma võin öelda sotsiaaldemokraatide poolt, et me oleme täiesti nõus, et toetage ühte, kahte, kolme, valige välja, millised on südamelähedased. Me ei pahanda pärast, et te ülejäänud viiteteist ei toetanud, vaid me oleme rahul, kui mõned üksikud sammudki saavad tehtud. Aga see loogika ja lähenemine, et igaks juhuks me ei toeta midagi, sest muidu äkki keegi kuskil pahandab – no see on selline otsitud ettekääne, kõik saavad sellest aru.  

Selle riigieelarve puhul mind isiklikult, isegi mitte poliitikuna, vaid inimesena häirib kõige rohkem see, et pidevalt öeldakse valdkondadele, et raha ei ole. Meil ei ole raha erihoolekande järjekordade lahendamiseks, meil on, sinna saame 4,2 miljonit, suure vaevaga leidsime 4,2 miljonit. Vajadus on mitukümmend miljonit. Meie muudatusettepanek oli 30 miljonit sinna. Me teame, et need on madalad palgad ja pikad ootejärjekorrad, Riigikontroll on rääkinud. Vaat seda raha ei ole! Küsime vähihaigete patsientide jaoks 350 000, et toetada nende esindusorganisatsioone, mille kohta on ka Kristel Leif täna kirjutanud pika kirja. Minul isiklikult on kokkupuuteid olnud vähiorganisatsioonidega aastaid nii peaministri bürood juhtides kui hiljem tervise- ja tööministrina vähi nii-öelda tõrje riiklikku tegevuskava välja töötades, mida ka vahepeal … Eesti riigil üldse ei olnud, kuni 2015. 2021–2030 on ta nüüd olemas taas, nüüd on oluline täita ta tegevustega ja rahaga. Üks nendest konkreetsetest suundadest kahtlemata oleks patsientide esindusorganisatsioonide toetamine, mida Eesti riik täna ei tee. Vaat seda 350 000, vaat seda ka ei leia, see on nii keeruline, see on nii raske, see on nii võimatu.  

Loomulikult ei leita raha esimese ja teise lapse toetuse võrdsustamiseks kolmanda lapsega, ei leita raha toimetulekutoetuse tõstmiseks. Kõik need kümned miljonid, vaat neid on võimatu leida. 

Palun nüüd kolm minutit lisaaega.

Jah.

Ja nagu aru saate, siis nüüd jõuame selle nii-öelda puändini, mida valitsus Eesti rahvale nii-öelda vimkana viskab. Samal ajal selle pool miljardit, et täita seda Reformierakonna kinnisideed, nii-öelda maksuküüru kaotamist, selle pool miljardit, selle me leiame, püsikuluna, neljaks aastaks üle 2 miljardi. Vaat see raha leitakse, sest see on Reformierakonna valimisplatvormis. Eesti 200 loomulikult tuleb kaasa sellega. Maksusüsteem peab olema lihtne, vahet ei ole, kui ebaõiglane ta on, eks. Ja selle rahaga, sellesama poole miljardiga oleks võimalik lahendada kõik sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekud, nii peretoetuste võrdsustamine, nii erihoolekande rahastuskriisi lahendamine, vähipatsientide esindusorganisatsioonide võimestamine, laste koolitoidu rahastuse tõstmine, regionaalpoliitilised küsimused. Kõik need mahuks sinna sisse ja jääks raha veel mitusada miljonit üle.  

Nii et see küsimus ei ole selles, et raha ei leitud. Küsimus on prioriteetides, küsimus on, mille alusel seda raha hakatakse otsima. Kui seisukoht on see, et kõigepealt vaatame ära, mis on kõige kallimad, ja otse öeldes ikkagi, noh, paratamatult sellised poliitmaigulised ettepanekud, et need tuleb ära teha, kuna see on Riigikogu valimistel lubatud, kaks korda mandaati küsinud, selle me teeme, nui neljaks ära, isegi kui sellele pole tellimust, ja siis loomulikult lõpebki see sellega, et ülejäänud valdkondadele raha ei leita. Ja siis imestatakse, et huvitav, miks erihoolekandejärjekorrad kuidagi ei kahane ja inimesed on pahased, on pikad järjekorrad, miks töötajaid ei leita sinna ja miks Eestis on tegelikult väga palju probleeme, ma ei tea, vaimse tervise küsimustega, miks meil on probleeme tegelikult tervishoius nii ravijärjekordadega kui ka inimeste rahuloluga nende teenustega. Aga see on väga lihtne. Kui sa suunad ressursi sinna, et toetada jõukamat osa ühiskonnast, siis sul jääbki raha vähem kõige muu jaoks. See on nii elementaarne, et see on kummaline, et seda peab siit puldist üldse rääkima.  

Nii et kogu see ülejäänud muudatusettepanekute, ütleme siis, mahahääletamise loogika tegelikult saigi paika pandud Reformierakonna kinnisideega, et maksuküür peab kaduma, pool miljardit pannakse lukku. Ka seda raha muideks ei ole, see raha laenatakse, nagu ma enne viitasin. Eks selleks see raha laenatakse ja kõige muu peale saab ütelda, et vaadake, meil on juba 4,5% defitsiiti, siin ei ole rohkem meil võimalik miinusesse minna. Justkui see oleks miski, mida Eesti rahvas nõuaks või parlamendi suur enamus tungivalt nõuaks. Ei, see on mõne üksiku poliitiku kinnisidee, mida me nüüd realiseerime, mida me kõik ühiselt kinni maksame koos laenuintressidega tulevikus, ja selle arvel jätame kõik muud asjad tegemata. Erihoolekandest tervishoiuni, haridusvaldkonnast regionaalpoliitikani – kõik ülejäänud ühiskond ootab, seisab, kannatab, sest Reformierakond täidab riigieelarvega oma uhket ja tähtsat valimislubadust. No palju õnne meile kõigile! (Hõiked saalist.) Aitäh!

Aitäh! Aga nüüd on aeg küps kuulata Anti Allast. Anti Allas, palun! (Anti Allas soovib kolm minutit igaks juhuks.) Kolm minutit igaks juhuks.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kuulajad-jälgijad kaugemalt! Täna on siin räägitud väga palju õigeid mõtteid ja ma ei soovi neid hakata kordama. Küll aga soovin tuua välja mõned nüansid, mida ei ole siin veel esile toodud ja mis mulle eelarve juures valdavalt valusalt silma jäid. 

Peamine tähelepanek puudutab lähenemist, et kahjuks ei ole eelarve tegijad, eelkõige valitsuskoalitsiooni poliitikud, valdavalt aru saanud, et eelarve kulu ei pruugi alati olla kulu, vaid hoopis keskpikas perspektiivis investeering. Kui see jätta praegu tegemata, siis on negatiivsed mõjud tulevikus tulemas.

On ka mõned positiivsed erandid. Hea meel on ja ühtlasi soovin tunnustada koalitsiooni, et riigiteedesse soovitakse järgmisel aastal võrreldes käesoleva aastaga rohkem investeerida. Kindlasti on neljarealiste teede edasiehitamine samm õiges suunas, sest paraneb kaugemate piirkondade ligipääsetavus ja ühtlasi läbi selle ettevõtete soov sinna investeerida. Suuremast ohutusest ja väiksemast ajakulust rääkimata. 

Aga kahjuks on eelarve menetlemisel või eelarves väga palju näiteid, võib isegi ütelda tegematajätmisi ja hooletust, kus jäetakse kasutamata võimalus olla toeks oma inimestele ja ettevõtetele, kes seda tuge väga vajaksid ja ühtlasi ka hiljem premeeriks meid kõiki märgatavalt suurema maksutuluga, mis kuhjaga korvaks tehtud kulutused.

Mõned näited. Vaeslapse ossa on jäetud näiteks põllumehed. Eelarves pole vahendeid, toetust seakatku tekitatud valdkondliku tagasilöögi leevenduseks ettevõtjatele, mis aitaks kiiremini tootmise taastada ja mis peamine, annaks kindlustunnet üldse tootmisega jätkama, ühtlasi sealiha isevarustatuse taseme vähemalt samale tasemele enne kriisi taastama. Kogu sektori kärbumine ja vindumine tähendab märgatavat maksutulude langust ja meie kogu riigi sissetulekute vähenemist, rääkimata maaettevõtlusest ja inimeste lahkumisest, kes jäävad tööta. 

Samuti ei huvita koalitsiooni, et kolm aastat väga halbade ilmastikuoludega võitlema pidanud põllumehed on kohati mõnes piirkonnas põlvili vajumas. Eesti oma põllumehed, kohalikud inimesed, on ühtlasi nendes piirkondades oma tootmisvahendeid müümas. Ja põllumehed siiralt ütlevad ka, et on üldse lootust kaotamas ja käsi üles tõstmas, sest meie riik ei soovi appi tulla kriisides, seda erinevalt teistest riikidest, kes seda alati teevad. See on otseselt meie riigile väga olulise valdkonna konkurentsivõime langus ja maksutulude vähenemise põhjus tulevikus. 

Seetõttu oleme sotsiaaldemokraatide poolt teinud kaks reaalset ettepanekut maaettevõtjatele abikäe ulatamiseks. Ja väike lootus veel on, et koalitsioon seda mõistab ja toetab meie muudatusettepanekuid.

Väga selge investeering oleks ka pikas perspektiivis, kui me lahendaksime erihoolekande pikaajalise kohtade puuduse probleemi. Need 800 ja rohkem erihoolekandeteenust mittesaavat inimest tähendab vähemalt samas mahus tööjõuturult väljas olevaid omastehooldajaid. Kui need inimesed saaksid naasta tööjõuturule, siis tooks see riigikassasse märgatava hulga maksutulu, mis ühtlasi kindlasti kataks ka selle investeeringu kulu aastate jooksul. 

Tegelikult selles riigieelarves on selliseid näiteid veelgi ja veelgi, minu aeg siin ei võimalda neid kõiki ette lugeda. Seetõttu olekski äärmiselt kahju, kui koalitsioon kõik sellised meie fraktsiooni liikmete poolt esitatud keskpikas perspektiivis tuluettepanekud sisuliselt maha hääletab. Väike lootus veel on. Aga kui käivitub negatiivne stsenaarium ja ükski selline meie ettepanek toetust ei leia, siis ei ole seda eelarvet võimalik minul kindlasti toetada. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. 

Head kolleegid, eelnõu kohta on esitatud kokku 33 muudatusettepanekut, mille komisjon on saatnud saali. Asume nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. 

Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud Lauri Läänemets, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Aga Helmen Kütt, palun!

Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada – toiduainete käibemaksu teemaline – ja võimalusel toetada.

Aitäh! Me asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Saalikutsung, palun!  Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. Selle on esitanud Lauri Läänemets, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 23 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 2 ei leidnud täiskogus vajalikku toetust.  

Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja loomulikult ka toetada. 

Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, kas me võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? Ükski fraktsioon ei protesti. Kui ei protesti, head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3. Selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 24 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 3 ei leidnud täiskogus vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 4. Selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, esmalt protseduuriline küsimus, kui see ei läinud teil kogemata. Teil on lausa neli asja, kolm. Te tahate kõnet pidada, sõna võtta ja protseduuriline küsimus. Millest me alustame?

Ma soovin seda muudatusettepanekut ka hääletada, loomulikult. Ja iseenesest ka toetada, loomulikult.

Jaa, see sobib meile hästi.  Me oleme selleks täiesti valmis. Aitäh! Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? Ükski fraktsioon ei protesti.  Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4. Selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 25 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 4 ei saanud Riigikogu toetust.

Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Sooviks hääletust, väga vajalik muudatus.

Oleme selleks valmis. Saalikutsung, palun! Head kolleegid, kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? Kõik on nõus. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5. Selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 24 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 5 ei saanud Riigikogus vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 6 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, lisaks Tanel Kiik, Jaak Aab, Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun muudatusettepanekut, mis puudutab toimetulekupiiri tõstmist, hääletada ja toetada.

Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  Head kolleegid, kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 6. Selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, lisaks Tanel Kiik, Jaak Aab, Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 23 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 6 ei saanud täiskogus vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 7. Selle on esitanud samuti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, lisaks Tanel Kiik, Jaak Aab, Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun seda muudatusettepanekut, mis puudutab huvihariduse toetust, hääletada ja toetada.

Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? Keegi ei protesti. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7. Selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Tanel Kiik, Jaak Aab, Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 7 ei saanud täiskogus vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 8, ka selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, lisaks Tanel Kiik, Jaak Aab, Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun lasteaiaõpetajate palgatoetuse muudatusettepanekut hääletada ja toetada. Aitäh!

Me teeme seda peale saalikutsungit. Head kolleegid, kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? Keegi ei protesti. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 8. Selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, lisaks Tanel Kiik, Jaak Aab, Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 8 ei saanud täiskogus vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud Riigikogu liikmed Helmen Kütt, Reili Rand, Tanel Kiik, Ester Karuse, Jaak Aab ja Anti Allas. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun muudatusettepanekut, mis puudutab kohaliku omavalitsuse toetusfondi suurendamist, hääletada ja toetada!

Me teeme seda, hääletades seda peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 9. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Helmen Kütt, Reili Rand, Tanel Kiik, Ester Karuse, Jaak Aab ja Anti Allas. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 9 ei saanud täiskogus vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 10, selle on esitanud Riigikogu liikmed Helmen Kütt, Reili Rand, Tanel Kiik, Andre Hanimägi, Ester Karuse, Jaak Aab, Anti Allas, Lauri Läänemets ja Enn Eesmaa. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun muudatusettepanekut, mis puudutab koolitoidutoetuse tõusu, hääletada ja toetust palun.

Me hääletame seda. Head kolleegid, kas võime minna kümnenda muudatusettepaneku hääletamise juurde? Keegi ei protesti.  

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 10, mille on esitanud Helmen Kütt, Reili Rand, Tanel Kiik, Andre Hanimägi, Ester Karuse, Jaak Aab, Anti Allas, Lauri Läänemets ja Enn Eesmaa. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 10 ei saanud täiskogus vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 11, selle on esitanud Riigikogu liikmed Reili Rand, Tanel Kiik, Ester Karuse ja Anti Allas. Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun muudatusettepanekut, mis puudutab kohalikele teedele täiendava rahalise vahendi leidmist, hääletada ja ka toetada.

Me hääletame seda. Head kolleegid, kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde?  

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 11, mille on esitanud Reili Rand, Tanel Kiik, Ester Karuse ja Anti Allas. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 11 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 12, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun muudatusettepanekut, mis puudutab koolilõuna kvaliteetsemat tagamist meie lastele, hääletada.

Aitäh! Me hääletame seda. Kas võime minna muudatusettepaneku nr 12 hääletamise juurde? Keegi ei protesti. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 12, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 24 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 12 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 13, selle on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Martin Helme, palun!

Aitäh! Aitaks maksumaksjal 36,8 miljonit kokku hoida, toetaks seda ettepanekut. Ma palun hääletust!

Me asume seda muudatusettepanekut hääletama. Head kolleegid, kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 13, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu 60, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 13 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 14, selle on esitanud Aivar Sõerd, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 15, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun panna muudatusettepanek, mis tühistaks auto registreerimistasu, hääletusele.

Me hääletame seda õige pea. Head kolleegid, kas võin panna hääletusele muudatusettepaneku nr 15? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 15, mille on esitanud Eesti ... (Hääled saalist.) Keegi ei soovinud hääletust?

Head kolleegid! Ma tean ... Palun, palun vaikust saalis! Veel kord: ma väga selgelt ütlesin, et selle on esitanud Aivar Sõerd, kui me räägime muudatusettepanekust nr 14. Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Kui keegi hääletust ei soovi, siis hääletust ei toimu. Mitte keegi hääletust ei soovinud ja seda ei toimunud. (Lärm saalis.) Ekraanil ei olnud ühtegi nime! Lauri Laats valmistus 15. muudatusettepanekuks. (Lärm saalis.) Hea kolleeg! Ma lootsin, et te ikkagi räägite siin saalis tõtt ja ainult tõtt. Te soovisite 15. muudatusettepanekut hääletada. Helir-Valdor Seeder, palun!

Austatud juhataja, ma püüan rahulikult olukorra lahti seletada. Nimelt, te käitusite väga korrektselt, kuulutasite 14. muudatusettepaneku välja ja mina jälgisin seda, aga Lauri Laatsil oli juba nimi sees. Ja mina eelda… (Saalist öeldakse midagi.) Oli sees! Lauri Laats, nr 4 oli ees. (Saalis räägitakse.) Oli küll! Ja mina ei vajutanud oma nuppu, eeldades, et saab ju panna 14-ndat välja kuulutades ainult seda. Siis te läksite 15-nda peale ja Lauri Laats palus 15-ndat hääletada. Nii et oleks ma teadnud, et Lauri Laats ei soovi 14-ndat hääletada, siis ma oleksin ka sisse pannud. Aga tablool oli juba sees ja see oli minu jaoks eksitav.

Peeter Ernits, kas samal teemal teil küsimus või?

Jaa, hea juhataja! (Saalis on sumin.)

Hea Peeter Ernits, terve saal ootab teie kõnet.

Hea, et te leidsite aega nii-öelda anda mulle sõna. Jah, neljateistkümnes oli, mina plaanisin küll hääletada, see oli Aivari ettepanekut. Mina sain niimoodi aru, aga võib-olla peaks, kui sina sellest nii aru ei saanud, peaks seda kordama või. Igal juhul Aivari ettepanekut peaks hääletama. Mina hääletasin küll nii.

Hea kolleeg, mina plaanisin ka hääletada, aga mul ei ole õigust panna seda hääletusele. Nii nagu sinulgi ei ole seda õigust panna hääletusele. Nii et me ei saanud seda otsustada, me ei saanud seda õigust ega võimalust kasutada. (Vahelehüüe.) Lauri Laats, palun! Kuulame Lauri Laatsi ära, viimane.

Aitäh, hea juhataja! Andke andeks, sellise segaduse korral siin. Tõesti, mul oli käsi 14. muudatuspunkti juures, aga samal ajal ma juba keskendusin oma punkti ettelugemiseks ja see 14 jäi mul tegelikult vahele. Nii et kui vähegi võimalik, siis võtaks selle 14 muudatusettepaneku hääletuse ka ette.

Ma tänan teid vähemalt ausa ülestunnistuse eest, selles mõttes, et te tunnistate, et te tegelikult tahtsite hääletada 15. muudatusettepanekut. Aga jah, ma pean nõustuma ka Helir-Valdor Seedriga, et ta oli viidud eksiteele, sest ta nägi, et üks fraktsioon soovib seda 14. hääletada ja sellepärast ta oli nii tagasihoidlik, et tema ise oma ekraanile seda soovi üles ei pannud. 

Head kolleegid, see pole küll väga tavapärane, üldine reegel on siiski see, et peale haamrilööki enam uusi hääletusi ei toimu, aga ma siiski võtan selle voli, et ma tühistan 14. päevakorrapunkti hääletuse, vabandust, 14. muudatusettepaneku hääletuse ja tuleme tagasi muudatusettepaneku nr 14 juurde. Selle on esitanud Aivar Sõerd, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Jälle pidite hiljaks jääma, kolleeg Seeder. Mis on teie soov?

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun seda ebatavalist ettepanekut ebatavalises olukorras hääletada.

Ma väga tänan! Nüüd on meil ka härra Peeter Ernitsaga võimalus nii-öelda oma tahet realiseerida. Peale saalikutsungit me seda teeme. Head kolleegid, kas võime minna muudatusettepaneku nr 14 hääletamise juurde? Keegi ei protesti.  

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 14, mille on esitanud Aivar Sõerd. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 24 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 14 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Ja nüüd jõuame uuesti muudatusettepaneku nr 15 juurde. Selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Paneks muudatusettepaneku, mis tühistaks auto registreerimistasu, uuesti hääletusele. Aitäh!

Me teeme seda. Ma vabandan, et te pidite nii kaua selle hääletusega ootama. Head kolleegid, kas võime minna 15. muudatusettepaneku hääletamise juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 15, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 1. Muudatusettepanek nr 15 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 16, selle on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Martin Helme, palun!

Aitäh! Säästaks maksumaksjal 44,5 miljonit ja hoiaks tuulikušarlatanide subsideerimise pealt kokku. Palun hääletada seda.

Me teeme seda. Kas võime minna muudatusettepaneku nr 16 hääletamise juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 16, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu 59, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 16 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 17, selle on esitanud samuti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: samuti jätta arvestamata. Martin Helme, palun!

Aitäh! Üksteist ja pool miljonit, selleks et uputada metsasid. Võtaks selle eelarvest välja ja hoiaks maksumaksja raha kokku. Palun hääletust!

Me hääletame seda. Kas võime minna muudatusettepaneku nr 17 hääletamise juurde? 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 17. Selle on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 19 Riigikogu liiget, vastu 61, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 17 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 18, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, lisaks Tanel Kiik, Jaak Aab, Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun! 

Palun muudatusettepanekut, mis puudutab sümfooniaorkester ERSO palgatõusu, hääletada ja toetada. Aitäh!

Me hääletame seda. Kas võime minna muudatusettepaneku nr 18 hääletuse juurde? 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 18, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, lisaks Tanel Kiik, Jaak Aab, Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 18 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 19, selle on esitanud Riigikogu liikmed Helmen Kütt, Reili Rand, Tanel Kiik, Andre Hanimägi, Ester Karuse, Anti Allas ja Lauri Läänemets. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Aitäh! Palun muudatusettepanekut "Sport koolis" hääletada ja toetada. 

Me hääletame seda. Kas võime minna muudatusettepaneku nr 19 hääletuse juurde?

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 19, mille on esitanud Helmen Kütt, Reili Rand, Tanel Kiik, Andre Hanimägi, Ester Karuse, Anti Allas ja Lauri Läänemets. Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 19 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 20, selle on esitanud Riigikogu liikmed Reili Rand, Tanel Kiik, Ester Karuse, Jaak Aab, Anti Allas ja Lauri Läänemets. Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun muudatusettepanekut, millel on regionaalpoliitiline mõju ja mis puudutab maapiirkonna eluasemelaenu käendust, eelkõige hääletada ja siis ka toetada. Aitäh!

Asume selle hääletuse juurde. Kas võime minna hääletuse juurde? 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 20, mille on esitanud Riigikogu liikmed Reili Rand, Tanel Kiik, Ester Karuse, Jaak Aab, Anti Allas ja Lauri Läänemets. Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 20 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 21, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Paluks panna hääletusele muudatusettepanek, mis tühistaks automaksu, ja toetada seda.

Me asume seda muudatusettepanekut hääletama. Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 21, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt oli 17 Riigikogu liiget, vastu oli 52, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 21 ei leidnud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. Juhin tähelepanu asjaolule, et kolleege ei tohi survestada hääletama. 

Muudatusettepanek nr 22, mille on esitanud Riigikogu liikmed Reili Rand, Tanel Kiik, Lauri Läänemets ja Enn Eesmaa, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun nimetatud muudatusettepanekut, mis puudutab hajaasutuse programmi ja vee-kanalisatsiooniühenduste rajamist just maapiirkondadesse, hääletada. Ja palun toetust! 

Me hääletame seda. Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 22, mille on esitanud Reili Rand, Tanel Kiik, Lauri Läänemets ja Enn Eesmaa. Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 22 ei leidnud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust.  Muudatusettepanek nr 23, mille on esitanud Riigikogu liikmed Andre Hanimägi, Anti Allas ja Enn Eesmaa, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun muudatusettepanekut, mis puudutab loomakasvatajatele seakatku kompenseerimist, hääletada ja toetada. 

Me asume hääletuse juurde.  Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 23, mille on esitanud Riigikogu liikmed Andre Hanimägi, Anti Allas ja Enn Eesmaa. Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 52, vastu erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 23 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 24 on esitanud Riigikogu liikmed Helmen Kütt, Reili Rand, Tanel Kiik, Andre Hanimägi, Anti Allas ja Tiit Maran. Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun nimetatud muudatusettepanekut, mis puudutab ühistranspordis puuduvate bussiliinide toetust, hääletada ja toetada. Aitäh!

Asume hääletuse juurde. Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 24, mille on esitanud Riigikogu liikmed Helmen Kütt, Reili Rand, Tanel Kiik, Andre Hanimägi, Anti Allas ja Tiit Maran. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 1. Muudatusettepanek nr 24 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 25, selle on esitanud Riigikogu liikmed Anti Allas, Lauri Läänemets ja Tiit Maran. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun nimetatud muudatusettepanekut, mis puudutab põllumeestele ebasoodsate ilmastikuolude kompenseerimise toetust, hääletada ja toetada. Aitäh!

Me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime hääletada? 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 25, mille on esitanud Riigikogu liikmed Anti Allas, Lauri Läänemets ja Tiit Maran. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 25 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 26, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun muudatusettepanekut, mis tagaks maakondlikku tasuta ühistransporti, hääletada ja loomulikult ka toetada.

Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime hääletada? 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 26, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 26 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 27, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun muudatusettepanekut, mis tagaks saareelanikele tasuta praamiliikluse, hääletada ja loomulikult ka toetada.

Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime hääletada? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 27, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 27 ei leidnud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 28, mille on esitanud Riigikogu liige Lauri Läänemets, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun muudatusettepanekut, mis puudutab täiendavat toetust päästjate, päästekorraldajate ja patrullpolitseinike palgataseme hoidmiseks proportsioonis Eesti keskmise palgatasemega, toetada, eelkõige hääletada ja siis ka toetada.

Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime hääletada? Keegi vastu ei vaidle. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 28, mille on esitanud Riigikogu liige Lauri Läänemets. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 28 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 29, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, lisaks Riigikogu liikmed Tanel Kiik, Jaak Aab, Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun muudatusettepanekut, mis puudutab karjuva vajaduse likvideerimist erihoolekandes, hääletada ja toetada.

Me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime hääletada? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 29, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, lisaks Riigikogu liikmed Tanel Kiik, Jaak Aab, Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 29 ei saanud täiskogus vajalikku toetust. 

Head kolleegid Isamaast, ma saan aru, et teil on mõningane segadus, aga võib-olla natukene vaiksemalt, siis on võimalik kuulata ka fraktsioonijuhi korraldusi, vastasel korral mitte.

Me saame minna nüüd muudatusettepaneku nr 30 juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Helmen Kütt, Reili Rand, Tanel Kiik, Ester Karuse, Anti Allas, Lauri Läänemets ja Tiit Maran. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Palun muudatusettepanekut, mis puudutab lastetoetusi, hääletada ja toetada!

Me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime hääletada? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 30, mille on esitanud Riigikogu liikmed Helmen Kütt, Reili Rand, Tanel Kiik, Ester Karuse, Anti Allas, Lauri Läänemets ja Tiit Maran. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 30 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 31, mille on esitanud Riigikogu liikmed Riina Sikkut, Helmen Kütt, Tanel Kiik, Tiit Maran, Ester Karuse, Jaak Aab, Anti Allas ja Enn Eesmaa. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Palun sotsiaaldemokraatide esitatud viimast muudatusettepanekut, mis puudutab vähipatsientide esindusorganisatsioonide toetust, hääletada ja toetada.

Me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime hääletada? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 31, mille on esitanud Riigikogu liikmed Riina Sikkut, Helmen Kütt, Tanel Kiik, Tiit Maran, Ester Karuse, Jaak Aab, Anti Allas ja Enn Eesmaa. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 31 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 32, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun muudatusettepanekut, mis puudutab üksi elavate pensionäride toetuse tõusu 200 eurolt 300 eurole, hääletada. Ja loomulikult ma kutsun üles seda ka toetama.

Aitäh! Me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime minna hääletuse juurde? 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 32, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 23 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 32 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust. 

Muudatusettepanek nr 33, mille on esitanud samuti Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! 33 on ilus arv. See muudatusettepanek puudutab meie lapsi ja tulevikku ja loomulikult ka lastetoetust, mis võiks tõusta 100 eurole. Ma paluks seda ka toetada ja palun Riigikogu liikmetel selle peale ka tõsiselt mõelda ja toetada. 

Aitäh! Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 33, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 33 ei saanud täiskogus vastuvõtmiseks vajalikku toetust.  

Head kolleegid, oleme sellega muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 737 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kirjalikult kolme fraktsiooni ettepanekud, samasisulised. Need on Riigikogu Keskerakonna fraktsioon, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Isamaa fraktsioon, kes on teinud ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737 SE teisel lugemisel katkestada. Me asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.  

Head kolleegid, see on küll suurema kaaluga hääletus, aga kas te lubate, keegi ei protesti, kui me läheme selle ettepaneku hääletuse juurde? Kui keegi ei protesti, siis panen hääletusele Isamaa fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni samasisulise ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737 SE teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. See ettepanek ei leidnud toetust.  Head kolleegid, sellega on eelnõu 737 SE teine lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 26. november kell 17.15. Head kolleegid, ma tänan teid kõiki sisuka ja tõhusa selle päevakorrapunkti menetlemise eest. 

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602 SE teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Minul on õnn ja rõõm siin teie ees rääkida sellest, mis on toimunud kahe lugemise vahel seoses eelnõuga 602. 

Nagu te mäletate, esimene lugemine toimus siin saalis 11. juunil. Meil oli selline öine aeg (Juhataja helistab kella.), kus majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo sellest eelnõust ka suurele saalile ülevaate tegi ja küsimused vastatud said. Ma ei hakka neid siin ette lugema, igaüks saab tutvuda. 

Aga peale seda tegi õiguskomisjon ühe suure kaasamisürituse. Me kutsusime organisatsioonid, kes olid soovinud oma arvamust avaldada või olid seda teinud kas kirjalikult või meedia toel, konverentsisaali ja kuulasime nad ära. Kokku kutsusime tegelikult 30 liitu ja organisatsiooni. Kohale tuli üle 20 ja ülejäänud, kes ei tulnud, vähemalt teatasid, mida nad ühest või teisest asjast arvavad, ja nende esindajad said ka teiste organisatsioonide kaudu sõna. See oli meil väga huvitav üritus, kus inimesed said rääkida, olla poolt või vastu, ning õiguskomisjoni liikmed said küsida küsimusi. Sealt formuleerus välja … Kõik, kes komisjonis olid, said aru, mis on mured. 

Me alustasime lühidalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi selgitustega ja andsime sõna Tööinspektsioonile ja soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule. Tema ütles, mis tema sellest eelnõust arvas, tal oli ka üks ettepanek, mis ka komisjonis ette tuli esimese lugemise ajal, mis etteruttavalt öeldes leidis pärast toetust. 

Loomulikult ka kaubandus-tööstuskoda oli kohal ja avaldas arvamust, et neil on hea meel, et see asi on lõpuks jõudnud nii kaugele, et neli aastat on kirjutatud ja kümme aastat on vaieldud, et võiks kuskile vaia maha panna. Ka nemad juhtisid tähelepanu sellelesamale asjale, millele ka võrdse kohtlemise volinik juhtis. 

Ametiühingute keskliit arvas, et sellisel kujul on see väga komplitseeritud. Kuigi eelnõu koostamisel toimusid pikad arutelud ja tehti erinevaid versioone, oli neil tunne, et eelnõu esialgne versioon oli just nende jaoks kõige vastuvõetavam ja see puudutas kollektiivlepingute osasid.

Ka puuetega inimesed said oma sõna sekka öelda ja jagasid natukene muret, et nad soovivad küll paindlikke töötingimusi, kuid soovivad samas ka turvalist töösuhet. Nad olid natukene mures oma garantiide pärast. 

Tööandjate keskliit oli selle eelnõu poolt, kuna vastab praeguse tööturu vajadustele. Nad arvasid, et tänasel hetkel ei tohiks Eestis ju tööandjaid ja töötajaid vastandada, sest tööjõu väärtus on märkimisväärne. Nad ütlesid, et tööandjad soovivad oma inimesi hoida. 

Teenindus- ja kaubandustöötajate ametiühing sai ka öelda oma arvamuse. Nemad arvasid, et see eelnõu võib natukene panna ebavõrdsesse olukorda just kõige madalama palgaga inimesed. 

Kaupmeeste liit arvas, et tööjõuturg on täna tugevas muutumises ning paindlikkust tööaja suhtes ei oota mitte üksnes tööandjaid, vaid järjest enam ka töötajaid ise. 

Etendusasutuste liit rääkis, et puhkeaeg on kas 36 või 47 tundi. Nende esindaja arvas, et kui iganädalane puhkeaeg viiakse 47 tunnini, siis selle tulemusel ei suudetaks valdkonnas enam võimaldada seda, et teatrietendused toimuksid ka nädalavahetuseti. Üldiselt nad toetasid töölepingu seaduse muudatusi. 

Arstide liit seevastu ei toetanud eelnõu ja nende ettepanek oli üldse see eelnõu menetlusest välja võtta ja alustada kogu protsessi otsast peale. 

Ka õdede liit toetas Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Eesti Arstide Liidu seisukohti.

Haiglate liit toetas eelnõu muudatusi iganädalase puhkeaja kohta ja selgitas, et kui seda nüüd 36 tunnilt pikendada, siis see võib osutuda probleemiks. 

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu esindaja ütles, et Eesti Infotehnoloogia Liit toetab eelnõu sätet, mille kohaselt järjestikune puhkeaeg hõlmab igapäevast ja iganädalast puhkeaega. Proovin lühidalt kokku võtta, mis nad siin rääkisid, aga üldiselt nad toetasid eelnõu. 

Ka haridustöötajate liidu esindaja arvas, et see eelnõu tuleb menetlusest tagasi võtta. 

Taristuehitajate liit toetas eelnõu. Nad palusid panna ettepaneku ühte punkti muudatusettepanekuna teetöölised. Pärast tuleb sellest rohkem juttu. Nad tegid hästi lühidalt ja üldiselt olid poolt.

Hotellide ja restoranide liidu esindaja rääkis päris kirglikult ja sõnas, et esindab umbes 30 000 inimest ja väga väike osa neist on seotud kollektiivlepingute ja ametiühingutega. Neile see eelnõu sobib ja nad soovivad õigusselgust. Nende esindaja märkis ka seda, et seda töölepingu paindlikkuse teemat on käsitletud juba umbes kümme aastat. Tööturg on liikunud selles suunas, et paindlikud töölepingud on ühel või teisel moel kasutusel, kuid neid ei ole tihti kõige korrektsemalt tehtud. Ta tõi välja, et võlaõiguslike lepingute osakaal majutus- ja toitlustussektoris on umbes 25%. Ka tema hinnangul on sektoreid, kus see on veel kõrgem. Samuti ei nõustunud ta sellega, mis kõlas komisjonis mõnede esindajate poolt, et töötajaid ei hoita. 

Personalijuhtimise ühingu PARE esindaja tõdes, et nad näevad igapäevaselt seda, et töötajad soovivad järjest enam ise määrata, millal ning kui palju neil on iganädalaselt võimalik töötada. Tööpuudusest lähtuvalt teevadki tööandjad kokkuleppeid vastavalt nende soovidele. Ta märkis veel seda, et kui meil on olemas asutused, kes teostavad järelevalvet seaduste rakendamise üle, siis nad arvasid, et see eelnõu on täiesti normaalne. 

Transpordi- ja teetöötajate ametiühing ei toeta eelnõu, kuna nende arvates paneb see töötaja halba seisukorda.

Ma nüüd jooksin kiirelt läbi, aga meil kestis see mitu tundi, aga komisjoni liikmed said küsida erinevaid küsimusi. Andre Hanimägi näiteks arvas, et me peame olema selle eelnõuga vägagi ettevaatlikud, kuigi seda teemat on kuuldavasti juba kümme aastat arutatud. (Hääled saalist.) Saab ikka! Kuigi seda teemat on kümme aastat arutatud, peaks äkki seda arutama peale õiguskomisjoni ka sotsiaalkomisjonis. 

Ka sihtrühmadepõhine regulatsioon oli küsimuse all. Nii, nüüd on parem ehk. Selle peale vastati, et jah, see sihtrühmapõhine regulatsioon oli esialgu, aga sellest loobuti. Üks põhjus oli ka see, et Justiits- ja Digiministeerium ütles, et selline sihtrühmade eristamine ei ole võib-olla kõige paremini põhjendatud. 

Härra Randpere tõdes, et tal ei ole küll küsimust, aga ta tunneb, nagu ta oleks sattunud ajamasinasse, ja meenutas 2012. aasta kollektiivlepingute seaduse menetlemist. Ma ei hakka teile siin seda mõttearendust ette lugema. Peeter Ernits küsis, et kui seda eelnõu tagasi ei võeta, siis kuidas seda ikkagi paremaks saaks teha. Niimoodi me hakkasimegi vaikselt selle eelnõu kaasamisüritusega lõppu jõudma ja siis said inimesed veel kord oma arvamust avaldada ja kes tahtis, see ütles need välja. Need jäid samaks, nagu ma teile siin ette lugesin. Anti Haugase küsimuse ma olen juba välja toonud, kui palju täpsemalt teostatakse järelevalvet selle üle, et töölepingud vastaksid tegelikkusele, mille peale ministeeriumi vastas, et seda tehakse pidevalt, lähtudes riskihinnangutest ja varasematest rikkumistest sektorites, mis on erinevad murekohad. 

Siis said veel kord inimesed, kes olid tulnud sinna, oma arvamust avaldada, ja lõpetasidki ametiühingute inimesed, kes kordasid üle oma seisukoha. Ka hotellide ja restoranide liidu esindaja sõnas, et kui praegu on maapiirkondades töövõtjatel piiratud võimalused sobivat tööd leida, on ka tööandjatel keeruline leida vastavate kogemuste ja oskustega töötajaid. Nad palkavadki tegelikult päris tihti inimesi ilma soovitud oskusteta ja loodavad, et neist kujunevad head töötajad, et keegi niimoodi hommikul tööle ei lähe, mõeldes, kuidas saaks töötajatele halba teha. Siis meil saigi see läbi. Lasksime siis oma mõtetel selgineda. 

Meil toimus komisjonis istung 4. novembril. Me vaatasime otsa meile laekunud muudatusettepanekutele. Ettepanekuid oli kokku 16, millest kaheksa esitas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Andre Hanimäe, Tanel Kiige ning Züleyxa Izmailovaga. Kaheksa ettepanekut esitas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, mis on tabelis vormistatud kui õiguskomisjoni ehk juhtivkomisjoni muudatusettepanekud. Niimoodi me neid hakkasimegi hääletama. Ma teen väheke kokkuhoidlikumalt, ma ei hakka neid ettepanekuid ette lugema, seda on keeruline jälgida. Aga esimene ettepanek, mille esitas majandusministeerium ja millest oli ka ajakirjanduses juttu, mis puudutas haridust ja õpilaste töötamist. Seda me hääletasime ja komisjon pidas seda vajalikuks arvestada täielikult. Kõik olid poolt, erapooletuid ja vastu ei olnud. 

Teine ettepanek oli ka. Ministeerium valmistas seda ette, et see sõnastus oleks parem, et seadus oleks paremini arusaadavam. Midagi sisulist väga ei olegi. Ka selle ettepaneku poolt oli üheksa, keegi vastu ei olnud. Siis me liikusime edasi sotsiaaldemokraatide esitatud ettepanekuga, mis puudutas ettepanekut, mida ka ametiühingud soovisid, et paindliku tööaja kokkulepped oleksid võimalikud ainult konkreetsetele sihtrühmadele. Sellel ma oma ettekandes siin peatusin ja seda me hääletasime. Poolt oli 3, vastu 6 ehk ettepanek ei leidnud toetust. Neljas ja viies muudatusettepanek olid mõnes mõttes identsed. Ainuke vahe oli see, et ühe olid esitanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, teise sotsiaaldemokraadid. See puudutas seda 1,2-kordset tunnitasu alammäära, millele ka võrdse kohtlemise volinik viitas ja millele komisjonis esimesel lugemisel härra Vooglaid viitas selle peale, millele mina viitasin. Nüüd see parandati ära ehk me arvestasime nii neljandat kui ka viiendat täielikult, nii sotsiaaldemokraatide kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi oma. 

Siis oli jutuks etteteatamise aeg. Sotsiaaldemokraadid ütlesid, et paindliku tööaja kokkuleppe puhul võiks teatada ette töötajale vähemalt 24 tundi, mille peale leiti, et seda on keeruline toetada. Küsisime ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arvamust. Nende arvamus oli see, et see võib põhjustada liigset ebastabiilsust, eriti tööandjate jaoks. Siis räägiti pikalt, mis see number täpselt peaks olema, aga ega me lõpuni ei jõudnudki. Ühesõnaga, panime ka selle hääletusele. Ettepaneku poolt oli 2 ja vastu 6 ning see jäeti arvestamata. Ka seitsmes ettepanek oli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt ja puudutas konkurentsipiirangut. Nende ettepanek oli see, et konkurentsipiirangu kokkuleppe töötajaga, kellega on sõlmitud paindliku tööaja kokkulepe, on tühine. Seda kommenteeris ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, et taoline punkt oli kunagi seal sees, aga tegelikult on see ebavajalik regulatsioon, kuna juba kehtiva õiguse kohaselt on ebamõistlikud konkurentsipiirangud tühised. See tähendab seda, et näiteks klienditeenindaja või kassapidaja, kellele pakutakse liiga vähe töötunde ning kes soovib töötada ka mõnes teises poes kassapidajana, võib seda teha. Kehtiv õigus seda ka ei piira. Niimoodi me hääletasime. Selle ettepaneku poolt oli 3, vastu 6, ehk jätsime arvestamata. 

Ka kaheksas ettepanek oli sotsiaaldemokraatide poolt ja see puudutas paindliku tööaja kokkuleppe alusel töötajale õiguse andmist nõuda tööandjalt kokkulepitud töötundide arvu suurendamist juhul, kui töötaja on viimase kuue kuu jooksul enamiku ajast töötanud kokkulepitud tundidest rohkem. See tegelikult ei olnudki sotside oma. Ühesõnaga, seda me toetasime täielikult. 

Üheksas ja kümnes olid natukene üheliigilised, mõlemad olid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatatud ja puudutasid … Kas ma saaksin natukene aega juurde? Ei saa? 

Kolm minutit me oleme erandina siiski andnud.

Jaa, mul rohkem ei lähegi.

Muidugi on palve 20 minuti sisse mahtuda. Aga kolm minutit lisaks.

Jaa, ühesõnaga, 9. ja 10. oli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esitatud ja komisjon puudutas puhkeaja regulatsiooni, pole ametiühingutega arutelud. Mõlemal oli põhjus seesama, et pole ametiühingutega kokku lepitud, komisjon neid mõlemaid ettepanekuid ei arvestanud. 

11. ettepaneku oli teinud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium § 46 lõiget 2 täiendatakse sõnaga "teehoid". See on see, millest ma rääkisin, millega taristuehitajate liit muret nägi endal. Sellega seoses viisime läbi hääletuse. Arvestati täielikult. Ettepanekute poolt oli 7, vastu ja erapooletuid oli 0. 

12., 13. ja 15. ettepanek oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt ette valmistatud ja puudutasid alaealisi töötajaid. Neid me võiksime siin vaadata koos ja lihtsalt viia töölepinguseaduses alaealiste töötajate tööaeg vastavusse Euroopa Liidust tulenevate nõuetega. Neid komisjon arvestas. 

Vahele jäi ettepanek nr 14, selle oli esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos teiste liikmetega. Põhjendus oli see, et kuna valitsus ei ole arvestanud ametiühingute keskliidu seisukohti ja ettepanekuid Eesti õiguse muutmiseks, siis nende arvates ei ole see viidud kooskõlla direktiiviga. Ministeerium nentis, et analüüs näitab, et kõik on korrektne. See ettepanek ei leidnud toetust. 

Ja 15 … Sellest ma rääkisin. Ja ettepanek nr 16. esitati ka sotsiaaldemokraatide poolt. See puudutas seda, et jätta välja mõned paragrahvid. Põhjendus oli see, et Vabariigi Valitsus ei ole arvestanud Eesti Ametiühingute Keskliidu seisukohti ja ettepanekuid Eesti õiguse muutmiseks, et see aitaks täielikku kooskõlla viia miinimumpalga direktiiviga. Natukene sama, mis oli eelmine punkt. Komisjon hääletas, jätsime arvestamata.

Nii me tegimegi otsuse teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. novembril. Poolt oli 7, 3 ei osalenud. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Poolt oli 7, vastu 2, 1 ei osalenud. Kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 19. november. Poolt oli 7, vastu 2, 1 ei osalenud. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No tegelikult, ega iseenesest paindlikkuse vastu ju keegi ei olegi. Ka töötajad soovivad paindlikkust, aga see eelnõu ei loo paindlikkust töötajale. Kuidas tagab eelnõu algataja, et töötaja ei jää ebaregulaarsete töötundide tõttu ilma kindlast kuupalgast ja sotsiaalsest stabiilsusest, kui töömaht on tööandja otsustada?

Kui ma nüüd proovin meenutada meie komisjoni istungeid, siis taolisi muresid natukene vist üles kerkis. Aga ma ei mäleta küll, et meil seal valitsuse esindaja oleks just sellele konkreetsele küsimusele vastanud. Võib-olla minister vastas sellele oma esimesel lugemisel. Ma küll lugesin selle läbi ja tegelikult vastus on ju see, et meil on Tööinspektsioon, kes kontrollib neid asju, et need oleksid kõik korrektsed. Niimoodi see asi tagataksegi.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja, komisjoni esimees, suur aitäh teile põhjaliku ülevaate eest! Need, kes seal ei osalenud, said ka selge pildi sellest. Tegelikult, nii nagu te tõite välja, haridustöötajate liit, puuetega inimeste koda, õdede liit, arstide liit, töötajate esindusorganisatsioonid ja ametiühingud leidsid seal murekohti ja puudusi. Te seda kasutasite väljenditega "natukene", "veidikene". Ja need väga jõulised seisukohad, mis olid neile, kes seda eelnõu toetasid, kuidagi tundus väga kontrastina selle juures. Tegelikult ei ole ju neist tööandjate või töötajate poolt ei ole mitte, et nad oleks paindlikkuse vastu, nad tegelikult on paindlikkuse poolt, aga mitte oma õiguste arvelt. 

Sellepärast ma küsin, et nüüd ka, kui te olete näinud – ja kõigile Riigikogu liikmetele on väga palju tulnud ka kirju postkasti –, kas komisjonis ei olnud siiski seda mõtet, nii nagu ka arstide liit ütles, et kas võtame aja maha, alustame otsast peale ja räägime uuesti läbi. Kas seda komisjon kaalus?

Aitäh! Kui minu sõnavõtust või kõnest jäi mulje, et ma olin kuidagi kaldu, mul ei olnud seda plaanis, olla kaldu, lihtsalt võib-olla nad siis rääkisid rohkem. Aga jah, sealt käis läbi need mured, aga komisjoni istungil, mis meil toimus siin novembri alguses, ei olnud küll ei opositsiooni- ega koalitsioonisaadikute suust sellist ettepanekut, et nüüd peaks aja maha võtma või üldse alustama otsast peale.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina ei saa ka jätta markeerimata, et see riivas ikka väga teravalt kõrva, kuidas ametiühingud on natukene mures enda garantiide pärast. Te kindlasti olete selles protsessis komisjoni juhina väga teadlikult jälginud neid seisukohti ja ma arvan, et see väide oli ühesõnaga ebakohane. 

Aga ma tahtsin küsida selle kohta, millest siin esimesel lugemisel oli pikalt juttu. Me tegelikult selle eelnõuga loome pretsedendi tööõiguse mõttes. See eelnõu murrab senist hea tava sotsiaalse partnerluse mõttes, kus tööandjad ja ametiühingud on esmalt leidnud kokkuleppe ja seejärel on hakatud seadust muutma. Selle eelnõu puhul seda kokkulepet sündinud ei ole. Kas komisjonis seda teemat uuesti käsitleti? Kas see ongi nüüd uus Eesti valitsuse viis tööõigusregulatsioone läbi viia?

Aitäh! Ma veel kord vabandan, kui mul see kuidagi halvasti kõlas. Minu esialgsed seisukohad, nagu ma Helmen Kütile ütlesin. Kogu see lööming selle sotsiaalpartnerluse üle käis esimesel lugemisel ära. Minister siin vastas teie küsimustele. Komisjonis me tegelikult ei arutanud üldse seda teemat niimoodi, et kas see ongi nüüd uus tava või ei ole uus tava, et kõik jäetakse kõrvale. Nii on. 

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minul on küsimus tegelikult natuke ajendatud sellestsamast, mida kolleeg Helmen Kütt küsis. Mina oma pooleteiseaastase tööstaažiga siin Riigikogus ei ole nii palju ühe eelnõu kohta kirju, tagasisidet, vastuväiteid saanud kui antud teema kohta. Aga mul on teistpidi natuke küsimus. Kas mõni organisatsioon või keegi osapooltest ka tööandjate poolt nägi mingisuguseid ohumärke või kuidagi markeeris ära, et võiks hoo maha võtta või midagi sellist? Või oli puhtalt nii, et üks pool soovis igal juhul edasi minna ja teine pool, needsamad, kes on meile kõigile Riigikogu liikmetele kirjutanud, on soovinud aja maha võtta, veel arutada? Kas oli ka tööandjate poolt mingisuguseid ohumärke või soovi see kuidagi uuesti üle vaadata?

Aitäh! Nagu ma korra mainisin, tööandjad – ma ei mäleta, kumb organisatsioon see oli – tegid ettepaneku, et see 1,2-kordne alammäär, mis see oli mõeldud alguses, võib-olla ei ole ka kõige paremini õnnestunud. Sellele juhtis tähelepanu ka võrdse kohtlemise volinik ja see sai sealt välja võetud. Aga muus osas nad mingeid kirju, nii nagu on saadetud eile ja isegi täna, erinevad ametiühinguorganisatsioonid sama tekstiga, ei ole esitanud. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, paindlikkuse suurendamist töölepingus on aastaid kaalutud. Seni ei ole otseselt tegudeni jõutud just seetõttu, et sotsiaalpartnerid pole omavahel kokku leppinud. Samas, kõik arutlusel olnud versioonid on olnud oluliselt tagasihoidlikumad ja suunatud konkreetsete murede lahendamiseks. 

Mure on teatud sihtrühmadel. Sageli räägitakse üliõpilastest, kes võib-olla soovivad paindlikkust, et õpingute kõrvalt töötada. Nii ametiühingute kui ka tööandjate arutelu keskendus sihtrühmade kokkuleppimisele ja nende jaoks sobivate meetmete seadustamisele. Valitsusest tulnud eelnõu lubab paindlikkust absoluutselt kõigile, ka tavalistele töötajatele. Ole sa poemüüja, õpetaja või arst – paindliku töölepingu peale võib sind ikkagi viia. Millest selline plaan? Mis on see mure, mida lahendatakse? Mitte keegi ei ole sellist paindlikkust Eestis kunagi küsinud, aga ometi me oleme juba teisel lugemisel.

Aitäh!

Aitäh! Tegelikult ma saan aru, et see küsimus oli pigem ministrile, mida ka siin te küsisite esimesel lugemisel. Ka minister selgitas, mis need argumendid olid. Ja kui meil komisjonis oli, siis küsiti ka – teie erakonna esindaja –, mille peale majandusministeeriumi esindaja ütles, et nad ei näinud enam põhjust neid sektoriteks lüüa, seda enam, et ka Justiits- ja Digiministeerium oli seda meelt. Aga rohkem sel teemal komisjon ei peatunud. Aga esimesel lugemisel, jah, siin minister sellel peatus.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni esimees, suur aitäh teile ka vastuste eest! Tõepoolest, need kirjad ja pöördumised ja ka meeleavaldus, mis esmaspäeval toimub, on tulnud peale komisjoni istungit ja need pöördumised kõigile parlamendiliikmetele oma murede kirjutamisega. Sotsiaaldemokraadid tulevad kindlasti appi, meie teeme ettepaneku eelnõu lugemise katkestamiseks. Teie komisjoni esimehena, kas te peate nagu mõistlikuks tegelikult veel seda debatti pidada, arutada ja kas te toetate seda muudatusettepanekut? Ma mõistan, et see ei pruugi olla vastus, mida te soovite vastata, aga lihtsalt seda, et kas te komisjoni esimehena olete valmis seda menetlust selles mõttes arutama veel pikemalt, mitte minema vastuvõtmisele järgmisel nädalal?

Aitäh! Komisjoni esimees teeb nii, nagu Riigikogu ütleb. Iseenesest mina olen valmis küll, aga kui see oleks kindel, et seal midagi nüüd siis nagu muutuks. Kui asja on kümme aastat arutatud, neli aastat on kirjutatud, siis kuskile võiks selle vaia nüüd maha lüüa, ma arvan, isiklik arvamus. Kui kaua me seda debatti rohkem, kuskile võiks nagu selle punkti panna ja edasi pärast arutada võib-olla. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, me räägime tõenduspõhise poliitika elluviimisest, sellest, et sul peab olema instrument sobiv probleemi lahendamiseks. Me võtsime täna enne riigieelarve arutelu vastu automaksu muudatuse, soodustuse esimese lapse eest. Mitte keegi, mitte ükski sihtrühm ei soovinud automaksule erandit esimesest lapsest. Mure oli paljulapselistel. Valitsus otsustas väga laia joonega läheneda. Me räägime vajaduspõhisusest ja teeme universaalseid. Siin on samamoodi mure sihtrühmal, nüüd me ei muuda asja ühele sihtrühmale paindlikumaks, teeme seda kõigile. See sihtrühm, kellel see vajadus on, ei saa kuidagi soodsamat positsiooni kui teised. Kas te ei näe, et selline laia lauaga löömine tegelikult ei aita saavutada meil seda eesmärki ja muuta seadust paindlikumaks või kohtlemist teistsuguseks sihtrühmade puhul, kus seda vaja on? Ja täpselt samamoodi, nagu me räägime vajaduspõhisest toetusest, peaks ka töölepingu puhul vaatama, mis mure see on, mida me lahendame. Aitäh!

Ma arvan, et seda eelarveasja ma ei hakka praegu kommenteerima. Alati saaks paremini sihitada, üldiselt ma olen vajaduspõhisuse poolt. Aga mis töösuhteid puudutab, siis ma ei oska öelda, millised sihtrühmad võiksid olla eelistatud või millised mitte. Ma arvan, et elu paneb selle asja ise paika. Ja miks mitte – siis võib-olla jääb välja mõni sihtrühm sealt kuskilt nimetuse alt. Ma ei ole väga suur erandite tegemise pooldaja. Ma arvan, et töösuhetes ei lähe see olukord hullemaks. Ma ise olen kunagi tööandja olnud, mitte küll suur tööandja, seal oli 15 inimest. Aga üldiselt ma arvan, et see olukord ei lähe hullemaks, kui me anname kõigile selle võimaluse, mitte ainult kindlatele sihtrühmadele. Aga seda me komisjonis ei arutanud. Ma nüüd siis läksin natukene välja. 

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Töölepingu seadus on arvatavasti töötajate ja ametiühingute puhul üks olulisemaid seadusi, mis reguleerib nende töösuhet töövõtjaga ja kogu seda temaatikat. Kui me vaatame nüüd uuesti neid kirju ja ka üleskutseid, mida erinevad ametiühingud on meile kõigile saatnud, seal tuuakse väga palju erinevaid asju välja. 

Aga mul on pigem mure selle, ütleme, protsessi nagu liikumise pärast. Miks ikkagi ei saa siin võtta hoogu maha ja proovida ikkagi demokraatlikus parlamentaarses riigis leida neid kompromissikohti, et tulla osapooltele nii palju vastu, et see kesktee või see vai, mida te nimetasite piltlikult, et see oleks ikkagi mõnevõrra teises kohas? Kas see ei loo halbu pretsedente?

Ma nüüd komisjoniga seda niimoodi ei arutanud, nagu ma teile ka enne ütlesin. Loomulikult, kui saal otsustab, siis võetakse aeg maha. Ma ei oska öelda, kuidas saal otsustab, aga ma ütlen veel kord, nagu ma ütlesin ka vist, ma ei mäleta, kas proua Kütile või proua Sikkutile, et kuskile oleks mõistlik see vai maha lüüa. Muidu me arutame ja arutame, kümme aastat, kakskümmend aastat ja ütleme, et me kogu aeg arutame. Kuskile võiks selle punkti panna ja siis, kui selguvad mingisugused mured kuskil, siis saab seda nagu parandada. 

Aga praegune see, ma olen aru saanud, et see töölepingu seadus natukene on ajale jalgu jäänud ja töösuhted ju ka muutuvad ajas. Tegelikult ega me ei pane seda lukku mingiks järgmiseks 50 aastaks. 

Ma mäletan, ise ma olin kunagi Justiitsministeeriumis tööl, kui me tegime seda 2009. aastal jõustunud töölepingu seadust, mis oli ka täiesti uus lähenemine asjale. See oli ka väga radikaalne võrreldes sellega, mis enne oli. Aga nüüd on kümme aastat möödas või isegi rohkem, on ju, viisteist, et elu läheb edasi. Ma arvan, et mõistlik on tõmmata korraks joon alla, mitte peale, alla, nagu Fred Jüssi ütles, ja siis vaadata, kui on mingi mure, siis alati saab paremaks teha. Aga lõpmatuselt ei saa nagu arutada, see raiskab kõikide ressurssi.

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea komisjoni esimees! Tõepoolest, seda on pikalt arutatud ju küll, ainult et, nagu me ka siin saalis ja ka komisjonis oleme arutanud, alguses oli see eelnõu ikkagi teatud sihtrühmadele. See on ju muutunud. Ja kui kümme aastat tagasi võib-olla ka arutati, siis ühel hetkel sa arutad ühte eelnõu ja siis tegelikult lauale tuleb teine eelnõu. See ongi olnud ka ametiühingute väga suur kriitika, mis, ma arvan, on väga õigustatud, sest eelnõu on sisuliselt muutunud. 

Aga minu küsimus on see, mida, ma arvan, ka töötajad ja tööandjad tahavad teada. Kui me näeme, et need tunnid on regulaarselt lähenemas täistööajale ehk tegelikult see ei ole enam suures plaanis paindlik, vaid see on juba peaaegu et pidevalt 40 lähedal või natukene alla, siis kuidas see kokkulepe saab sündima, et töötaja saaks ikkagi täistööaja palga ka, ja kes selle siis tagab?

See oli vist ka ühes muudatusettepanekus kirjas, et kui tõesti niimoodi on, siis seda on tal õigus nõuda. Ja lõppkokkuvõttes tagab ikkagi Tööinspektsioon, kui tööandja ütleb, et ma ei tea mitte midagi. Sellest ka korra põgusalt räägiti komisjonis.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie vastusest heale kolleegile Madis Kallasele lugesin mina vähemalt välja selle hoiaku, et mis kehvasti, see uuesti. See vähemalt annab lootust, et kui me näeme, et kõik need riskid realiseeruvad, mida töötajate esindusorganisatsioonid on välja toonud, siis ma loodan, et te olete ka selles pundis, et see uuesti ära muuta. Aga ma küsin teie kui õiguskomisjoni esimehe hinnangut ja arvamust. Kas te saate täna kinnitada, et teie hinnangul on see eelnõu Eesti õigusloome hea näide, kuidas nii olulise kaaluga seadusandlus peaks muudetud saama? Aitäh!

Aitäh! Ma mõtlen, et seda on neli aastat kirjutatud ja kümme aastat arutatud. Nagu ma enne rääkisin, ma olin selle eelmise suurema töölepingu seaduse muutmise juures. Seda me hakkasime arutama 2008 ja 2009 võeti vastu. Ja kui praegu on neli aastat arutatud, siis ma arvan, et see on kindlasti parem menetlemine – vähemalt niimoodi kaasavam ja kaasaegsem, kui oli vanasti. Loomulikult, mina olen alati seda meelt, et mida saab parandada – ma olen alati seda meelt olnud, et kui saab paremaks, siis ma olen alati nõus. Aga veel kord, vähemalt minu kogemuses ükski seaduseelnõu ei ole perfektne per se, see on ikkagi natukene kompromissi, natukene poliitilist tahet ja niimoodi edasi. Kõiki asju saab mudida ja parendada. See ei puuduta ainult tõelepingu seadust, see on ka teiste seaduste puhul niimoodi. Mul ei ole ka väga pikka kogemust siin parlamendis ja ma ei usu, et väga halb näide oleks olnud see töölepingu seaduse menetlemine. Aga loomulikult, alati saab paremini. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Selge on see, et see eelnõu loob kõvasti ebakindlust. Kas te siis komisjonis käisite need peamised riskikohad läbi ja mis need maandamise võimalused olid? Äkki te veel kord ütlete need üle?

Seda, mis me komisjonis arutasime, ma kõike siin ette kandsin. Ma saan teie küsimusest aru, et te tahate lihtsas keeles mingisugustest plussidest ja miinustest, et te aru saaksite. Ma ei hakka teiste inimeste aega raiskama, ma juhatan teid esimese lugemise stenogrammi juurde, kus te küsite ministrilt kell 3.26 neidsamu küsimusi, millele minister ka teile on vastanud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Kas komisjoni istungil oli ka need väited lauale toodud ka ametiühingute poolelt, et tegelikult, kui see koormus on seal väiksem kui täiskoormus kokku lepitud, aga tehakse graafik lisatundide peale, siis tehakse pikaks ajaks ette, siis praktiliselt see töötaja enam keelduda ei saa nendest lisatundidest? Ta peabki neid tegema, kuna see on selle graafiku osa ja see võib olla tehtud kuni 12 kuuks. Kas see siin hoopiski töötajapoolset paindlikkust ei vähenda? Ja kas see küsimus tõstatus komisjoni istungil?

Aitäh! Sellisel kujul täpselt ta ei tõstatunud, aga ta tõstatus, suudan meenutada, selles mõttes küll, et see 12 kuud tuli nagu ette. Aga üldiselt siis nagu vastus oli see, et ega see on ju vabatahtlik. Ei ole niimoodi, et tööandja sunnib sind. Sa ise pead nõus olema, sa kirjutad ühelt poolt allkirja ja tööandja allkirja ja niimoodi asi käib. Sellisel kujul oli ta küll, jah.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kindlasti usun, et te sellest seaduseelnõust saate rohkem aru kui mina, ja siis ma küsin. Nagu üks siin eelkäija ütles, lihtsa keelega ja maakeelega tehke mulle selgeks, miks see eelnõu ja see seadus on hea. See paindlikkus peaks ka nagu hea olema, aga ma ei saa aru. Mina lähen kuskile tööle, mind võetakse tööle ja öeldakse, et ei-ei-ei, kuule, poiss, sa seda oma 168 tundi ei saa välja töötada. Mul on täna ja homme ja ülehomme, pärast tööd ei ole. Mis ma siis pean tegema? Istuma, nagu koer ootab konti? Või mis ma pean tegema, et oma 168 tundi täis saada ja täiselu elada? Milline õigus mul jääb üldse suhelda või vaielda selle tööandjaga?

Aitäh! See oli pikk küsimus. Ma ütlen ausalt, et ma küll olin ülikoolis tööõiguses päris tubli, sain professor Orgo käest isegi kiita, aga sellest ajast on päris palju vett merre voolanud ja need suhted on väga palju muutunud, ja ka töölepingud. Küsisite, kas ma võin kindel olla, et petta ei saa või miks see seadus nagu hea on. Ta annabki ju tööandjale ja ka töövõtjale rohkem paindlikkust juurde, mis selle asja mõte oligi. Ja see on vabatahtlik. Päris niimoodi ei saagi, et te olete nagu mingi pärisori tal. See on kokkuleppe küsimus. Nii nagu ettevõtjad on välja toonud, see võiks muuta tööturgu paindlikumaks. Mõni inimene ei taha töötada kaheksast viieni, mõni tahab töötada teisipäeval kolmest nelja-viieteistkümneni või natuke rohkem. See peaks selle paindlikkuse andma. 

Aga loomulikult, kui sa lähed tööle ja nõuad seal oma neid … Kuidas ma ütlen? Ma ütlen niipidi. Nagu ma ütlesin, ma ise olen tööandja olnud, häid töölisi sa otsid tikutulega ja hoiad neid nagu … pilpa peal. Sa tuled neile vastu nii palju, kui sa vähegi saad. Tegelikult see eelnõu annab võimaluse, mitte kohustuse, on minul lühidalt see formuleering. Üldiselt käib tänapäeval heade töötajate üle väga kõva konkurents. Ainult ei ole puudu ju … Noh, puudus on meil väga headest töötajatest. Kui te tunnete, et keegi ei taha teid tööle võtta, siis mis ma ikka oskan soovitada, siis tuleb ümber profileerida, minna võib-olla midagi muud omandama. Nii see elu käib. Päris nii enam ei saa, et ma õppisin ameti ära ja nüüd järgmised 45 aastat saan ilma koolituseta pensionini välja. No ei saa enam!

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Eelmise vastusega ma küll kuidagi rahule ei saa jääda. Sest kui minister vastas, siis vastas minister ja ma ei jäänud ka ministri vastusega rahule, sest ta ei olnud põhjalik. Ma küsisin, milliseid riske komisjonis välja toodi ja kuidas nendele vastati.

No selle, mis komisjonis toimus, ma teile siin ette kandsin ja rohkem mul midagi öelda pole. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja kõigepealt Kalle Grünthal, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud kolleegid! Need kaks nädalat on meie postkastides, Riigikogu postkastides, meiliaadresside postkastides valitsenud tohutu üleuputus sellesama eelnõu kohta, mille lühike sõnum on selline: Riigikogu menetluses oleva töölepingu seaduse muutmise eelnõu 602 SE vastuvõtmine praegusel kujul suurendab Eesti töötajate sissetulekute ebakindlust ja vähendab nende turvatunnet, luues soodsa pinnase tööandjatepoolse töötajate survestamisele üleminekuks osakoormusega paindlikele töölepingutele. Selline on sõnum. 

Ma ei saa aru praegu lugupeetud Madis Timpsoni, kes oli ettekandja siinsamas hetk tagasi, mõttekäigust. Ta ütles kahel korral: jaa, kümme aastat on seda asja menetletud ja nüüd tuleb kuskile vai maha lüüa. Mina ei saa aru, miks me peame lööma selle vaia sellisesse kohta, kus suurendab töötajate sissetulekute ebakindlust ja vähendab nende turvatunnet. See on nüüd küll vale koht, Madis, see vai sisse lüüa. 

Mis on siis need probleemid minu nägemuse põhjal? Kõigepealt on see asjaolu, et on võimalus survestada tööandjal töötajat. Miks? Riigikohus on korduvalt öelnud seda, et töötaja on töövaidlusasjades nõrgem pool ja annab järele selleks, et tal töökoht säiliks. Või siis isik, kes on olnud pikalt töötu, kahtlemata nõustub selle paindliku tööajaga, mis tagaks talle minimaalsegi sissetuleku. 

Mis on puudused ebakindluse osas? Kõigepealt, see suures osas võib välistada ja ilmselt ka välistab pangalaenuvõimaluse, sest pank nõuab stabiilset sissetulekut, et ta oma raha välja laenates saaks selle kasumiga hiljem tagasi. 

Mis sellega veel kaasneb? Haigeks jäämisel saadav haigusraha. Neljandaks, absoluutselt väheneb tulevikus saadav pension, juhul kui sinnamaani üldse jõutakse elada. Aga see on ju pensioniealise ellujäämise üks kriteeriumidest.

Ja viiendaks, sugugi mitte väga vähetähtis asjaolu, perekonnaelu, millal olla lastega koos, kuhugi välja sõita, ei saa planeerida. Täna olen tööl kümme tundi, homme kaks tundi. See ei kõlba. 

Hea kolleeg Madis Timpson, sellisesse kohta ei saa vaia maha lüüa, vai tuleb lüüa selle eelnõu saatmiseks uuesti komisjoni arutamiseks. Mitte midagi ei juhtu, kui on kümme aastat menetletud ja nüüd äkki me teeme ära. Ei saa niimoodi! Inimesed on tähtsamad kui ajaline faktor. 

Aga miks on põhimõtteliselt ikkagi see eelnõu praegu siin? See eelnõu näitab tegelikult ilmselgelt ära, et Kristen Michali valitsus ei ole võimeline ja ei suuda majandust arendada ega mõelda ette otsuseid. See olukord, kus me praegu oleme, on tekkinud tegelikult selle ideoloogilise loosungi põhjal, et maksud jätavad rohkem raha kätte. Ja nüüd on käes, sellesama eelnõuga on see asi käes.

Miks ta käes on? Sellepärast, et osadele sektorile majanduses on see kahtlemata kasulik. Näiteks hotellid, restoranid, kaubandusketid, klientide puuduse tõttu nad ei jõua lihtsalt täiskohaga inimest palgal pidada. Aga põhjus on miks? Lihtsalt praegune majanduspoliitika selle valitsuse poolt ei taga jätkusuutlikkust ega arengut. Ja hoidku jumal, kui veel mingisugune Kristen Michal või tema ministritest tuleb siia ja ütleb, et selles on süüdi EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus. Ei ole nemad süüdi! Nende aeg selliseid probleeme ei olnud. Need probleemid on tekkinud praegu. 

Mulle väga meeldis tegelikult riigieelarve menetluse aeg Aivar Koka poolt öeldud lause: tundub, et see valitsus ei tea majandusest mitte midagi. Ja see on ka praegu konkreetne näide selle kohta. Aga tegelikult võib-olla ta ikkagi teab. Aga see eelnõu ongi planeeritud selleks ja see ongi nende majanduspoliitika. 

Head kolleegid Reformierakonnast ja Eesti 200-st, kes seda eelnõu läbi suruvad! Nii nagu Helmen Kütt ütles, on esmaspäeval lõuna paiku siinsamas Riigikogu ees meeleavaldus. Ja minu sõnum ja palve teile on, see toimub umbes sellel ajal, kus enam-vähem kõik komisjoni istungid on juba läbi. Tulge välja nende inimeste juurde, rääkige nendega! Valimiste aeg olid igal pool teie telgid väljas ja kutsusite enda juurde. Valimised on läbi, kas enam ei kõlba minna või? Minge sinna meeleavaldusele, minge tribüünile, kus teid oodatakse, ja rääkige oma sõnum neile, Reformierakond ja Eesti 200 saadikud! Rahvas ootab teid meeleavaldusele, et te räägiksite nendega. Ja miks te seda vaia tahate lüüa sinna kohta, kuhu see tegelikult ei peaks minema? Minu ettepanek, niipalju kui ma siin saan seda teha, on saata uuesti see eelnõu tagasi komisjoni uueks arutamiseks. Aitäh!