Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame 12. novembri infotundi. Head kolleegid, nii nagu meil kombeks, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 11 Riigikogu liiget, puudub 90. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ja kaitseminister Hanno Pevkur. Ning meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit ja registreerunud küsija saab võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks. Lisaks saab selle konkreetse küsimuse raames üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 11 registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on absoluutne vaesus ja Töötukassa tegevus. Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Oleme vähemalt kolmel korral infotunnis rääkinud toimetulekutoetuse ja absoluutse vaesuse teemadel. Te olete tõepoolest sõnades minuga sama meelt, et aidata tuleb neid, kes kõige raskemas seisus. Nii te olete väitnud. Teod aga valitsuse poolt seda ei toeta. 

Miks ma seda väidan? Statistikaameti andmetel elas 2024. aastal suhtelises vaesuses 19,4% ja absoluutses vaesuses 3,3% Eesti elanikkonnast. Võrreldes 2023. aastaga suurenes absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal 0,6 protsendipunkti. Ja nüüd võib-olla selgituseks ka neile, kes jälgivad, ja neile, kes võib-olla ei oma täpset infot, mida see absoluutse vaesuse määr tähendab või endas sisaldab. Absoluutse vaesuse määr näitab, kui suur osa elanikkonnast ei ole võimeline end ära elatama. Nimelt, leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli 2024. aastal väiksem kui 346 eurot ehk madalam kui arvestuslik elatismiinimum. Ja mullu koges absoluutset vaesust ligi 44 400 inimest ehk 8000 inimest rohkem kui aasta varem. 

Nüüd, toimetulekutoetus on väga suuresti sihitatud toetus. Ei ole personaalsemat toetust. See peaks sobima nii Eesti 200-le – personaalriigi mõistes täpselt sihitatud toetus – kui ka Reformierakonnale, kes ütleb, et aidata tuleb kõige raskemas seisus olevaid inimesi. Toimetulekutoetus seda on. Täna on toimetulekupiir 200 eurot, uuest aastast tõuseb see 220-le. Aga nagu te mäletate – ja te kindlasti teate seda –, absoluutse vaesuse määr, mis on ka elatusmiinimum, on 346 eurot kuus. Miks ei olnud võimalik eelarve menetluses toimetulekutoetuse piiri 20 euro asemel tõsta rohkem, et see vähegi jõuaks sinna, kus tegelikult inimeste toimetulek – just neile, kes kvalifitseeruvad (Juhataja: "Teie aeg.") toimetulekutoetuse saajateks – oleks paremini tagatud?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Head Riigikogu liikmed! Tõepoolest, teil on õigus, me oleme korduvalt siin seda arutanud. Ja nagu te ka küsimuses ütlesite, me ei ole isegi kuidagi kontseptuaalselt eri meelel. Mina arvan samamoodi, et eeskätt tuleb aidata neid, kes abi vajavad. Rohkem abi peabki olema suunatud just neile, kes abi vajavad. Mulle tundub, et kontseptuaalselt me ei ole eri meelel. 

Lahenduste osas võib-olla meil on veidi erinevaid kontseptuaalseid lahendusi. Mina arvan, et majanduskasv, areng ja lisanduvad kõrgepalgalised töökohad on lahendus tegelikult ka tervikuna ühiskonna arengule ja ka tööpuuduse ja ilmajäetuse vähenemisele. Teie vaade – kui ma tohin tõlgendada, aga te saate ise alati parandada – on pigem toetustele suunatud. Toetused lahendavad rohkem kui majanduskasv ja uute kõrge lisandväärtusega töökohtade teke. Selles meie vaated võib-olla veidi erinevad ja minu meelest see on täiesti aktsepteeritav. Mina olen liberaal, teie sotsiaaldemokraat, see ongi täitsa mõistlik. 

Nüüd veidi numbritest. Jah, on nii häid kui ka halbu uudiseid. Tõepoolest, halb on see, et absoluutne vaesus on kasvanud. Kui numbreid vaadata, siis erinevatel aastatel on absoluutne vaesus olnud ka veidi kõrgem, 2022. ja 2024. aastal. Kui kerida üldse ajas tagasi, siis pikem aegrida, mis Eestis algab 1997. aastast, tollal oli – vaatan joonist – absoluutne vaesus ligi 30%. Nii et oleme viimase 27 aasta jooksul absoluutset vaesust oluliselt, ligi 400 000 võrra vähendanud. Nii et trendina on ta pigem hea, kõikumisena üles-alla kindlasti ei ole nii hea. 

Mis on muutunud positiivsemaks, on suhteline vaesus ehk ebavõrdsuse näitaja on paremaks muutunud. See on viimase 12 aasta kõige madalam suhteline vaesus ja selle taust on eeskätt vanemaealiste olukorra selge paranemine. See on oluliselt madalam kui paljude varasemate perioodide ajal. 

Nüüd, toimetulekutoetuse juurde tulles, me oleme jah ka varem seda arutanud. Tollal oli juttu, ja nagu lubatud, toimetulekutoetus kasvab. Iga toetuse puhul, iga kasvu puhul loomulikult see piir on tegelikult ikkagi valdavalt seal, kus on eelarvevõimed. See toimetulekutoetus, nagu te ütlesite, peabki olema suunatud just neile, kes enim abi vajavad. Ja õnneks meil on võimalus seda toetust veidi ka kasvatada.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh, austatud peaminister, vastuse eest! Ma muidugi juhin tähelepanu sellele, et üle Eesti on see väga erinev. Suhteline vaesus näiteks Viljandis on üks Eesti kõrgeimaid, kui te tõite suhtelise vaesuse. Mina keskendusin, nii nagu ka küsimus oli formuleeritud, absoluutsele vaesusele. See on fakt, et 8000 perekonda, leibkonda on juurde tulnud. 

Nüüd teine küsimus, mis puudutab Töötukassas toimuvat. Saime lugeda, et plaan on kaotada 6000-eurone starditoetus. Tegelikult juba 1. jaanuarist 2026 kaob ära ka töötutoetus neile, kes näiteks on lõpetanud gümnaasiumi, aga ei ole kõrgkooli sisse saanud, sooviksid aasta õppida. Nad said enne Töötukassasse arvele, saavad seda ka jätkuvalt. Saavad küll Haigekassa kindlustuse ja kõik tööturuteenused, aga seda töötutoetust, väikest taskuraha, väikest raha, mille eest kas või hügieenitarbeid või midagi muretseda, mitte perele kaela jääda, seda nad enam ei saa. See muudatus on päris suur. Samas, noor inimene, kes läheb Töötukassasse arvele ja saaks koolituste abil näiteks oma ettevõtlust alustada, nüüd ei saa ka stardiraha 6000 eurot. 

See on toimetulekutoetuse saajate arv ja see on Sotsiaalministeeriumi prognoos, mida ma teile loen. Sotsiaalministeerium on prognoosinud, et töötutoetuse kaotamisega suureneb toimetulekutoetuse saajate arv umbes 700 leibkonna võrra. 700 leibkonda lisandub juurde absoluutses vaesuses olevatele inimestele! Nii! Ja osa nendest ei kvalifitseeru, kellel vanematel näiteks on kas alampalk või 1000 eurot palka. Need pered ei kvalifitseeru toimetulekutoetuse saajakski ja selgelt on nad absoluutses vaesuses elavad pered. 

Miks selline muudatus Töötukassal plaan on? Mida sellega kokku hoitakse? Miks me seda ettevõtlust selle kaudu pärsime, mis jällegi peaks sobima maailmavaateliselt täna valitsuses olevatele erakondadele?

Aitäh! Taas kord väga hea küsimus. 

Ma tulen veidi tagasi eelmise küsimuse juurde veidi. Eks seal ongi võib-olla veidi selline kontseptuaalne küsimus, et mida me siis usume või mida me teame, mis aitab inimestel paremini hakkama saada. Minu veendumused – ja ma olen kindel, et inimestel võib ka teistsuguseid veendumusi olla – on pigem see, et kui inimene vajab tõesti abi, siis selleks peab see turvavõrk olema. Aga üldjoontes inimväärikust, inimest ennast ja tema loovust ja võimalusi austab paremini see, kui ta saab endale võimetekohase töö, saab toimetada. Nii et sellele ka need reformid on suunatud. Ja kui ma ka eelmises punktis rääkisin, siis ma rääkisin nii suhtelisest kui ka absoluutsest vaesusest, ma ei jätnud kumbagi tähelepanuta. Ja toimetulekutoetuse tõus on ka samamoodi fakt. 

Nüüd, mis puudutab Töötukassat, Töötukassa reformide eesmärk ongi, nagu ma kirjeldasin. Töötukassa strateegia eeskätt just suunatud sellele, et noorte töötust vähendada, tööturul tõrjutute IKT-oskuste arendamisele ja koos tööandjatega inimeste kiiremini tööle aitamisele. Sellepärast neid muutusi seal tehakse, reforme. Selle tulemus peab olema see, et inimesed saavad kiiremini tööjõuturule tagasi, nad saavad paremad võimalused. Ja need grupid, kes on võib-olla rohkem löögi all, saavad endale inimväärse töö ja saavad enda võimeid realiseerida, ise iseenda saatuse peremehed olla. Nii et selles, jah, meie kontsept võib-olla veidi läheb lahku. Teie hoiak on pigem, et neid toetusi tuleks rohkem jagada, minu hoiak on, et pigem tuleks inimestele anda võimalus. See on see õng ja kala loogika, kui tohib nii võrrelda. 

Ja kui vaadata nüüd seda informatsiooni, mis mul on – ja veel kord, ega Töötukassa on ju asutus, kus on kõik tööturu osapooled esindatud, siis saab sealtki küsida, mis nende otsuste põhjus on. Ma eeldan, et seal on isegi ametiühingud sees vast. Ma vaatan, et sedasama ettevõtluse toetust või ettevõtluse alustamise toetust sai igal aastal vaid 450–500 inimest. 450–500 inimest on ainult 0,5–1% kõigis Töötukassas arvele tulnud töötutest. Ja samas selle jagamine oli kaunis ressursimahukas. Iga 6000-eurose toetuse jagamiseks kulus lisaks 900 eurot tööjõukulu ehk 15% kulus selle toetuse jagamiseks. See tähendab seda, et suur hulk sellest toetusest endast kulus selle jagamisele. Aga samal ajal meil on ka alternatiiv olnud ja seda me oleme arutanud ju pikalt. Seesama Ettevõtluse Innovatsiooni Sihtasutus, mida ka nüüd reformitakse – seal on samasugune starditoetus olemas. Nii et kui keegi tegelikult soovib ettevõtlusega alustada, siis saab ka seal sedasama starditoetust küsida ja sellega alustada. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Eelmisele vastusele lihtsalt väike repliik. Ma arvan, et bürokraatiat tuleb tõesti vähendada, et seda starditoetust oleks lihtsam kätte saada. Aga minu küsimus puudutab sedasama teemat. Me teame, et Eestis on umbes 6400 absoluutses vaesuses elavat last ehk need 6400 last elavad peredes, kes ei ole võimelised end normaalselt ära elatama. See on minu arust suur probleem, eriti olukorras, kus meie sündimusega on väga suured probleemid. Sündimus on Eestis drastiliselt langenud. 

Minu küsimus on, et mis te arvate sellisest mõttest. Me kogu aeg ühiskonnas tunneme, et meil ei ole sellist ühendavat ideed, aga see idee, mida ma välja pakun, võiks võib-olla siin kõiki neid saaliridasid ühendada. Nimelt võiks võtta ühise eesmärgi: kõik lapsed päästa absoluutsest vaesusest välja. Nendele peredele, kus sellised lapsed elavad, me nii palju tuleme appi, et mitte ükski laps ei peaks elama absoluutses vaesuses. Mis te arvate sellest mõttest ja kas te oleksite valmis selle ideega kaasuma?

Aitäh! Minu meelest väga ilus mõte. Ega mul rohkem selle kohta midagi öelda ei ole. Suurepärane mõte. Toimetulekutoetusele võib ka teie pinginaaber Helmen Kütt öelda, on ka laste puhul näiteks erikoefitsient ette nähtud, ta kindlasti aitab välja. Aga mõte kindlasti on ilus. Helmen teab sellest kindlasti väga palju ja saate kindlasti nõu küsida. Seda esiteks. 

Teiseks, ühe asja, mis ma enne unustasin öelda, tahtsin ära öelda lihtsalt. Seesama Töötukassa reform ja töötutoetuse kaotamine olid valitsuses 7. detsembril aastal 2023 ja see punkt oli 2023. aasta koalitsioonileppe osa. Seal olid ka sotsiaaldemokraadid. Nii et seetõttu selle muudatuse tegemine ilmselt peaks olema teile ka meelepärane, mis praegu toimub.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on Töötukassa nõukogu otsuse ettevõtluse alustamise toetuse osundamise lõpetamine. Aivar Kokk, palun!

Jaa, aitäh, juhataja! 

Austatud minister! 

Jah, eelmine nädal me kuulsime, et Töötukassa nõukogus minister Keldo tegi ettepaneku üks kõige populaarsemaid viise ettevõtluse alustamiseks vajaliku stardikapitali saamiseks Eestis, ehk siis Töötukassa alustava ettevõtja toetus ära lõpetada ja see ka valitsusse tuua. Me teame, et see eesmärk on töötutel inimestel aidata alustada ettevõtlust ja nad peavad ka ettevõtluskoolituse läbi käima või olema natuke seotud. Selgelt ju aitab see inimestel saada iseseisvaks ja nad on mõeldud eelkõige ju 50+ inimestele, väiksemates kohtades elavatele inimestele, kus töökohti napib erialase haridusega, kui tööandja nõuetest erineva töötaustaga on inimesed; loob uusi ettevõtteid, töökohti. Ja Töötukassa andmetel on ju igal aastal sadu uusi ettevõtteid tänu sellega loodud ja näitab statistika, et 60–70% toetuse saanud ettevõtetest tegutsevad ka kahe aasta pärast. 

Kust on tulnud see arvamus, et see 2 miljonit on üleliigne raha? See, et nende ametnikke palju on mingi otsuse tegemiseks, sealtpoolt võib alati kokku hoida, aga täna on ju väga selge, et see kuuetuhandeline toetus on aidanud igal aastal üle 400 inimesel alustada ettevõtlusega. Ja me teame, et ettevõtjaid on ühiskonnas alla 5%. Iga inimene, kes alustab ettevõtlusega, on ju majandusele positiivne. 

Nii et te siin natukene eelkõnelejale seda teemat juba puudutasite, aga kas see ongi kindel seisukoht, et see kaks miljonit, mis iga aasta suurusjärguga Töötukassa alustava ettevõtte toetust jagab, on siis nii suur summa, et ettevõtlust ei oleks vaja? Ettevõtlusest tuleb ikkagi see raha riigieelarvesse, mida siin saame siis läbi riigieelarve jagada vajajatele.

Aitäh!

Ja, härra peaminister, palun! 

Jaa, aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Mulle tundub jälle, et meil ei ole siin suuri kontseptuaalseid erimeelsusi kuidagi. Täna nüüd päev nii algab, aga küllap need erimeelsused ka varsti tulevad. 

Ma olen teiega nõus, et mida rohkem inimesi ettevõtlusega tegeleb, seda parem ju tegelikult riigile ja inimestele. Kes saab iseendaga hästi toime, see on iseseisev, vabam kodanik, ja vabadel kodanikel vabariik ka püsib. See on väga oluline. 

Nüüd, ettevõtte saab asutada ka sissemakseid tegemata. Me ilmselt mõlemad seda teame, Eestis selline võimalus on. Ja ma arvan, et see on igati mõistlik. Pigem on seesama nii-öelda stardikapital ju selleks ilmselt, et inimesed saaksid kogemust ja midagi alustada. 

Töötukassa puhul, jah, see otsus, info, mis minule on antud, on ikkagi selle lõpetamiseks, selle toetuse lõpetamiseks on madal tulemuslikkus ja kuluefektiivsus. See number – te ütlesite 400; mulle on öeldud, umbes 450–500 inimest umbakudu, mis on pool protsenti, umbes protsent Töötukassa arvele tulnud töötutest. Selle jagamine on olnud ikkagi liiga ressursimahukas. Iga 6000-eurose toetuse jagamiseks on kulunud ligi 900 eurot töökulu ehk 15%. See tõepoolest kõlab sellisel viisil mitte just kõige efektiivsema rahakasutusena, kui me seda kasutame. 

Ja samal ajal me oleme ju arutanud ühiskonnas ka päris palju seda, et erinevaid toetusi või mis mehhanisme, starditoetusi – kuidas iganes me neid nimetame –, jagataks võimalikult efektiivselt. Ja, noh, sama asi on EIS-s olemas ehk Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuses, siis ilmselt, ma arvan, me vist isegi võime mõlemad olla üldjoontes päri, et ei ole mõtet dubleerida mitmes kohas sama teenust, eks. Aga võib-olla jääme ka erimeelsusele. 

Ja selleks seesama starditoetus on olemas. Starditoetus ongi just selle jaoks, et ettevõtetele, kes kasvupotentsiaaliga on, alustavad ja nende nii-öelda maksimaalne toetussumma on isegi suurem, mis on 20 000 eurot. Omafinantseering on seal ka 20%. Ja ütleme nii, et see on kindlasti hea võimalus, kuidas alustada oma ettevõtlusega. 

Ja, noh, Töötukassa enda tegevust – üldiselt, strateegiliselt, mina saan aru ikkagi, et Töötukassa uuel nii-öelda juhtkonnal ja selle reformi eesmärk on ikkagi see, et inimesed eeskätt, kes tahavad ja kes otsivad tööd, saaksidki aidatud oma tööle või selle ettevõtluse juurde, kuhu nad tahavad. See peaks olema tegelikult see eesmärk – mitte ainult toetused ja raha jagamine. Mina usun ise õnge andmisesse rohkem kui kala andmisesse. Nii et seetõttu ma arvan, kontseptina on see suund igal juhul mõistlik. 

Ja seda, et sama toetuse jagamist ei tehta mitmes aknas või dubleeritakse – vast on ka arusaadav. Aga, noh, eks nad saavad seda ise ka täiendavalt selgitada, kui see teie küsimus on.

Aitäh!

Suur tänu! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh kõigepealt vastuse eest! Ma jään tõesti siin natukene eri meelt. Kui te arvate, et 60–70% toetuse saajatest saab ettevõtjateks, et see on nagu maha visatud raha, siis me oleme küll ettevõtlusest väga erinevatel arusaamadel. 6000 toetuse raha kasutatakse tavaliselt Eestis, kas ostetakse seadmeid või tehakse kodulehte või mingit sellist vajadust. Ja kui need inimesed ise suudavad endale töökoha luua, palka maksta ja aegade jooksul ka tihti inimesi juurde võtta, siis see 900 eurot, mis kulub selle meetme rakendamiseks ühe toetuse jagajale, siis ma arvan, et see aastaga on kordades maksudega tagasi tulnud. Ma ei saa vaielda selle üle, kas ühes või kahes kohas jagatakse. Need on küll natukene erinevad jaotused ja erinevad arusaamad. Keegi ei ole siin kõrvale öelnud, kui palju selle 20 000 jaotuse peale raha kulub. Need on maakondlikud organisatsioonid, kes tavaliselt seda jagavad. Aga sihukesed asjad võiksid olla ikkagi läbi arutatud, sest see on selgelt üks Töötukassa paremini toimivaid meetmeid. Kui te oskate öelda mõnda paremat meedet, kuidas inimesed tööle saavad ja ise hakkama saavad, mitte ei küsi Töötukassast raha. See lootus, et keegi võtab kuhugi firmasse tööle, aga teine pool, kui ta loob ise töökoha ja loob ise majanduslikku tulemust, on kindlasti palju parem. See on suur lootus, et nad ka arenevad ja teevad veel juurde lisaks uusi töökohti. Millisel seisukohal teie olete?

Tegelikult jälle ma siiski arvan, et meie vaated rohkem kattuvad, kui nad erinevad. Mina ise arvan ka, et inimesed, kes oma ettevõtte asutavad või midagi ette võtavad, teevad sellega ühiskonnale teene. See on minu arvamus. Ja ma arvan, et see on mõistlik. Lõppkokkuvõttes on see Töötukassa nõukogu enda otsus olnud sellisel viisil toimetada. Ja selles me vist ei olnud erimeelsusel, kui ma õigesti aru sain, et mitmest aknast sama asja tegelikult ei ole mõistlik teha. Kui seda on võimalik ühest kohast kuluefektiivsemalt teha, siis ilmselt tasub teha, eriti väikses riigis. Nii et ilmselt seda siis tuleb Töötukassal ja EIS-il – minu andmetel nad vist on ühe ministeeriumi haldusalas –, peaksid seal MKM-is omavahel seda hindama ja vajaduse korral ka Riigikogus majanduskomisjonis arutama. Nii et kui me jagame sama eesmärgiga raha, et inimesed ettevõtte saaksid asutada, saaksid oma ettevõtte asutada, kus pakkuda endale tööd, teistele tööd, maksutulu loodetavasti tekiks. Nii et mina pean seda mõistlikuks ja ma ei ütle mitte kunagi seda – seda ei maksa mulle ka kuidagi omistada –, et kui 60–70% inimesi selle tulemusena ettevõtjaks hakkab, siis see on kuidagi valesti. Minu arvates see on hea tulemus, see on väga hea. 

Nüüd, mis puudutab Töötukassa reformi, siis mina, jah, ütleme, nagu ma oskan seda Töötukassa reformi kirjeldada. Nende strateegia on ikkagi nüüd suunatud valdavalt sellele, et inimesed saaksid oskused ja saaksid tööle. See, ma arvan, on oma ettevõtte asutamise kõrval kindlasti üks paremaid viise, kuidas ühiskonnana hakkama saada. Ehkki meie tööhõive on ka väga kõrge, see ei ole kuidagi madal. Kui noortel inimestel tekivad need võimalused … Üks nende strateegia või prioriteetpunkt on noorte töötuse vähendamine, et noored saaksid oma nii-öelda kanna maha, saaksid minna tööle, kuhu nad tahavad. Teine on tõrjutute IKT-oskuste arendamine. Oleme ausad, kaasaja maailmas, eriti selles, kus digimaailm tuleb väga kiiresti peale ja praktiliselt kõik juba teisel pool toru on sisuliselt tehisintellektiga vahendatud, on see kindlasti väga oluline. Ja samamoodi tööandjatega koostöö, et inimesed saaksid kiiremini tööle. Ma arvan, et see strateegia mõttena on igati mõistlik. Nii et mulle tundub, et me isegi väga ei vaidle selle üle. Kui saab kuskil midagi paremini teha, et inimesed oma ettevõtteid asutaksid, toimetama hakkaksid, mina olen sellega päri. Seda konkreetset valikut oskab Töötukassa ise MKM-i haldusalas paremini kommenteerida, millisest aknast millist toetust jagatakse. Aga see, et ettevõtluse starditoetus jääb ja selliseks startimiseks toetus on – see on ka fakt, et EIS-is selline starditoetus jääb järgmisest aastast.

Suur tänu! Kuna lisaküsimuse taotlust kellelgi teisel ei ole, siis Aivar Kokk, teil on võimalik ka kolmandat korda küsida, seekord lisaküsimusena. Palun!

Aitäh! Ma tänan vastuse eest, aga ma nüüd küsin lihtsa küsimuse. Kumb on riigile kasulikum, kas 6000 toetust anda, tänu millele tekib ettevõte, või see, et jagada 20 000, ja saab ettevõtja samamoodi? Et ühel hetkel te olete valmis 20 000, küll 20% omaosalusega, aga tegelikult täpselt sama tulem. Või teises kohas antakse 6000, paneme sinna 900 eurot juurde kulu selle meetme rakendamiseks. Ja see on ka ettevõtja, kes hakkab looma väärtust ja maksma makse. Miks on arusaamine, et kolm korda rohkem raha andmine sama tulemuse saamisel on parem kui kolm korda vähem raha andmine?

Aitäh! Mina esiteks arvan, et kõik sellised sammud, mis on suunatud uue ettevõtluse tekkimisele, on head. Seda esiteks. Kui seda saab kuidagi riigi poolt innustada reeglite või toetustega, tasub kaaluda. Siiski, majandus ei saa pühineda ainult toetustel, eks ju. Sellest me saame ka aru. 

Stardiks, turubarjääride ületamiseks on erinevad meetmed. Ja veel kord, kui meil on ühe ministeeriumi ühes valdkonnas mitu erinevat akent, kus jagatakse sedasama raha, ühes tehakse seda võib-olla kallima hinnaga, siis kui on selline reform Töötukassas ette võetud – see on üsna laiapõhjaline organisatsioon siiski, meenutame, erinevad sotsiaalpartnerid on seal –, siis nad peaksid seda ka ise kirjeldama, miks nad seda niimoodi hindasid. Aga minul on jah pigem sellele hea toetuda, et EIS-is on ikkagi see starditoetus olemas ja toetust jagatakse. Seda, milline on nende efektiivsus, peavad nad ise hindama järelanalüüsi käigus, et millised valikud on paremad. Ma ei välista ju, et kunagi, ühel hetkel jõutakse järeldusele, et see otsus tegelikult on vale, tuleb teha hoopis midagi kolmandat. See on nende töö, las nad ise lahendavad selle ära.

Suur tänu! Ja sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Riigikogu riigikaitse raport. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma sissejuhatuseks tahaksin öelda, et siin üle-eelmise küsimuse ajal sotsid muretsesid laste vaesuse pärast. Ma arvan, et see on väga põhjendatud mure, see on väga tõsine teema Eestis. Aga sinna juurde tahaks ikkagi tuletada meelde, et nad võitlevad asjaga, mille nad ise on põhjustanud. Need olid ju sotsid, kes innukalt peretoetusi asusid vähendama, need olid sotsid, kes aitasid ära võtta kodustelt emadelt tervisekindlustust, ja need olid sotsid, kes tekitasid lastega peredele tohutu majandusliku raskuse automaksuga. Nüüd tahavad, et kõik teised asuksid ühisrindes seda laga likvideerima. 

Aga ma tulen oma küsimuse juurde. See puudutab riigikaitseraportit, mis tehti riigikaitsekomisjonis. Ma loodan, et te olete vähemalt mustandit saanud lugeda. Karm lugemine on. Teile hästi meeldib tegeleda minevikus sobramisega, sest ega teistmoodi ei ole teil õnnestunud ära seletada, miks tänane valitsus kõiges läbi kukub. Keegi varem on alati süüdi olnud milleski, millega teie tegelikult tegelete. Ja siis sobrame minevikus. 

See raport ka sobrab hästi palju minevikus. Lühike kokkuvõte on see, et varasemalt on tehtud otsuseid isikute poolt, ja need otsused ja need isikud on alati olnud seotud Reformierakonna vastutusega. Näiteks Hanno Pevkur, kes seal rõmsalt mulle naeratab, pikendas Heremi ametiaega. Herem sai ametisse Reformierakonna valitsuse ajal ja ka Terras sai ametisse Reformierakonna valitsuse ajal. Nende ajal on tehtud poliitiliste suuniste järgi otsuseid, mis on viinud meid olukorda, mille raport võtab kokku sõnadega, et kui peaks puhkema sõda, siis Eesti seda sõda võita ei suudaks praegu. 

Ma kindlasti jõuan täpsustavas küsimuses sisusse rohkem minna, aga ma alustuseks küsiksin nii, et kas Reformierakond kui võimupartei kuidagi tunnetab seda vastutust Eesti kaitsetuse osas? Ja kui tunnetab, siis kuidas seda vastutust kavatsetakse välja näidata?

Aitäh, hea küsija! Jõudsimegi sellele küsimusele, kus meil on kontseptuaalsed erimeelsused. Kui kahe esimesega saime kuidagi ühele lehele lihtsamalt, siis siin me küll üksteisega vist nõus ei ole. 

Esiteks, mina arvan, et Eesti on kaitstud. Minu ametiaega, mis on olnud siiski, ütleks nii, et hoolimata kõigest kaunis turbulentne ja juhtumisterohke, mahuvad nii varilaevastiku eskortimised, millega Eesti on vist Läänemere ääres üks kõige aktiivsemaid riike, kui Saatse saapa hiljutine sulgemine, millega minu hinnangul sisejulgeoleku ja Kaitseväe poolelt ja muu hulgas ka taristu poolelt väga hästi hakkama saadi, see tehti kiiresti, teed ehitati ringi. Eestis ei ole ju kombeks headest uudistest rääkida, aga kui sellised asjad kiiresti ära tehakse, võiks inimestele vähemalt aitäh öelda. 

Kui vaadata ka näiteks hävitajatega toimunut meie õhuruumis, Eesti ajaloo esimene ja NATO ajaloo vist kaheksas või üheksas artikkel 4 konsultatsioonide käivitamine, ÜRO Julgeolekunõukogu istung, ühehäälne või ühepoolne, ülevoolav tegelikult, toetus meie liitlastelt siin regioonis ja Euroopas laiemalt, kuni Ameerika Ühendriikide presidendini, kes korduvalt selle sõnumi andis, et ta on nii Balti kui ka Poolaga mis tahes Venemaa agressioonide korral või kavatsuste korral, kuni erinevate muude hübriidtegevusteni välja. Kuni selleni näiteks, et kui meil oli vaja desünkroniseerida ehk meid oli vaja lahti ühendada Venemaa energiasüsteemist, siis sellel hetkel tegelikult ju piisas kõnest NATO peasekretärile, mida tegi ka Soome president Alexander Stubb. Ja pärast seda kaitseministrid, Kaitseväe staabid ja kõik teised toimetasid. Ja merel käib meil seesama Läänemere vahimehe operatsioon. 

Seetõttu ma ei ole kuidagi päri selle muljega, mida üritatakse luua, et Eesti oleks kaitseta. Ma väidan, et Eesti kaitse toimib väga hästi. Ja erinevalt nendest, kes räägivad sellist juttu, et Eesti oleks kuidagi kaitseta, eeskätt siis praegu teie – minul on praktilised kogemused, veel kord, erinevate sammude ja operatsioonidega, mida teie loete lehest. Seda esiteks öeldes. 

Teiseks, kui nüüd kontseptuaalselt küsida, siis ega Eesti tulevik ilmselt ei ole NATOga – vabandust, mitte NATOga, vaid Venemaaga kahevõitluses, vaid tegelikult ikkagi NATOga koos toimetamises, NATO kaitseplaanide alusel. Seda näitab, et NATO toimib hästi. Mis toimus Poolas? Lasti alla need vaenulikud droonid. Siin läksid lennukid õhku, merel on laevad. Ka see käsuliin toimib hästi. Nii et ma ei ole kuidagi nõus sellega, mida te esitate, et Eesti oleks kuidagi halvasti kaitstud või käsuliin ei toimi. Toimib ja hästi, Eesti on kaitstud.

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, mul on muidugi täpsustav küsimus. Ega ma ei arvanudki, et me nõus olla saame siin, aga see ei ole minu esitlus. Vaata, kaks-kolm aastat tagasi, 2022. ja 2023. aastal, võis röökida, et Martin Helme kahjustab Eesti riigikaitset ja Eesti julgeolekut sellega, et ta esitab küsimusi ja teeb kriitikat otsuste kohta, mille puhul nüüd, kaks-kolm aastat hiljem riigikaitsekomisjoni raport ütleb, et mul oli jälle õigus, EKRE-l oli jälle õigus. Aga siis muidugi tuli seda kõike esitada kui putinismi. Need ei ole minu sõnad, mida ma siin esitlen, minu kontseptsioon, see on riigikaitsekomisjon. Teie kindralid, reformierakondlastest kindralid istuvad seal ja kirjutavad seda juttu. Sellepärast ma küsingi, et kes vastutab. 

Aga ma nüüd selle NATO asja kohta ütlen, seesama raport ütleb, et Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne ei olnud kooskõlas või läks vastu NATO plaanidega. Ehk kui te räägite, et meie olemegi NATO, siis see raport ütleb, et meie ise küll ei käitu niimoodi. Või teine kriitika osa on see, et me mõõdame raha. Ka Kristen Michalile meeldib kogu aeg rääkida, kuidas nii palju raha pole kunagi riigikaitsesse pumbatud, aga vastu ei ole saanud valmidust, valmisolekut ega võimekusi. Seda meil ei ole. Seesama õhutõrje. 

Lugesite ette terve rea juhtumeid. Unustasite ära, kuidas venelased Peipsi pealt piiripoid ära viisid. See kindlasti näitas meie võimekust. Koruste drooniplahvatus näitas meie võimekust hakkama saada julgeolekuolukorraga. Vaindloo saare juures sõitsid venelased meie õhuruumi sisse nii kaua, kui tahtsid, sealt, kust tahtsid, ja kui meie õhuruumist välja sõitsid ja Rootsi poole hakkasid liikuma, siis tõusid Rootsi lennukid õhku ja teie ütlete, et see näitab, et Eesti on hästi kaitstud. Kõik need juhtumid, seesama varilaevastiku juhtum ju oli absoluutne blamaaž, absoluutne läbikukkumine. Näitas, et me ise ei saa sellega hakkama. Õudselt kõvasti läksime lendasime rinnaga peale ja pärast tuli välja, et ei saanud hakkama. Need näited, mida te toote, on ju näited selle kohta, kuidas teie valitsus ja reformierakondlik kontseptsioon on läbi kukkunud. Seepärast ma küsingi, et kes vastutab ja kuidas.

Eesti riigi valitsuse asjade eest alati vastutab peaminister – palun väga! Kaitsmise eest vastutab samamoodi – kogu Eesti riiki, rahvast. Kaitsevägi korraldab seda kaitset. Ja mina teist erinevalt ja nendele praktilistele kogemustele toetudes jään sügavale, ja ma kahtlustan, et ilmselt ka leppimatule eriarvamusele. Minu hinnangul on Eesti kaitse korraldatud väga hästi. Ja selle asemel, et seda kaitset selliste sõnumite või sellise esitusega õõnestada, tuleks alati kõike seda alustades öelda ja mõelda ka, et me oleme väga tänulikud kõigile Eesti naistele ja meestele, kes vabatahtlikult või kutselisena panustavad sisejulgeoleku tagamisse, Eesti riigikaitse tagamisse, Eesti inimeste hoidmisesse, elanikkonnakaitsesse ja väga paljudesse muudesse asjadesse. Seda siit ei kosta. Kostab ainult selline, kuidas ma ütleks, sorav jutt sellest, kuidas mitte miski ei toimi. Aga kõik need jutupunktid peegeldavad ikkagi – antagu nüüd mulle andeks – sedasama juttu, mida räägiks Peskov või Lavrov. Minu hinnangul see jutt on täpselt samasugune, väga raske on sellel vahet teha. 

Jutt sellest, et varilaevastiku eskortimine, dokumentide küsimine, nende aktiivne pärssimine, sanktsioneerimine, on kuidagi vale. Ei ole! Kogu Euroopa on võtnud seda toimetada. Prantslastelt Emmanuel Macron just kirjeldas siin kuu või poolteist kuud tagasi, kuidas nemad pidasid kinni sama laeva, mille Eesti on korra juba kinni pidanud, ja kuidas maailma meredel hakkab Euroopa oma mõju kaudu järjest rohkem Venemaa varilaevastikku piirama. See on ka loogiline tegevus, sest üldiselt on nii, et kui sa diktaatorilt raha ära võtad, siis see on nagu hapnik. Ilma rahata diktaator sõda ei pea, ei tapa naisi ja lapsi Ukrainas. Nii et seetõttu see on hädavajalik. 

Samamoodi võimekused õhus, näiteks Itaalia F-35-d, aga olnuks nad ka Eurofighterid või mis iganesid lennukid, need on maailma kõige moodsamad lennukid, mis lähevad venelastele vastu, katavad meie õhuruumi. Meil on olemas erinev õhutõrje ja kõik muud võimekused, mida selleks on vaja. NATO käsuliin ja toimetamine toimib väga hästi. Nii et seetõttu, jah, ma ei ole teiega kuidagi nõus. 

Seesama jutt, et kuidagi Eesti kaitsevõime arendamine ei käi kooskõlas NATO kaitseplaanidega – no mille alusel siis ometi? NATO kaitseplaanid on ju tegelikult osa meie kaitsetegevusest. Sellepärast me investeerime täiendavat raha, et luua kaitset, luua julgeolekut meie inimestele, aga luua julgeolekut ka meie partneritele, kes loovad meile julgeolekut. Näiteks laevad, mis merel on, on NATO laevad; lennukid, mis on taevas, on NATO lennukid ja nii edasi. Nii et jah, meie erimeelsus on siin sügavalt lepitamatu. Mina arvan, et te tekitate paanikat, alarmismi. Eesti on kaitstud ja NATO toimib.

Aitäh! 

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Rene Kokk. Palun!

Tänan, hea juhataja! 

Lugupeetud minister! 

Algatuseks ma tahan tunnustada neid riigikaitseraporti koostajaid, et nad on suure töö ära teinud. Ja selles mõttes on väga kummaline vaadata seda, kuidas Eesti meedias on käsulauad vist kätte antud kõigile meediamajadele, kuidas seda ühtemoodi naeruvääristada ja pöörata kuidagi teise kastmesse. 

Ja siit teie jutust muidugi tekkis huvitav küsimus mul, et, huvitav, kas te olete sama juttu, et nad räägivad Peskovi jutupunkte, selgesõnaliselt väljendanud ka Meelis Kiilile ja Alar Lanemanile, kes on ju ka väga suure töö tegijad seal. See on üks küsimus, mida tahaks teada, mis tekkis siin teie jutu põhjal. Süüdistate kuidagi praegu EKRE-t siin selles, et EKRE on midagi nagu valesti teinud. Tegelikult on lugu selline, et kui peeglisse vaadata ja see pilt, mida me peeglist vastu näeme, ei meeldi meile, siis see ei ole üldiselt peegli viga, vaid võib-olla äkki see, kes peeglisse vaatab, peab mõtlema, milles probleem on. 

Aga nüüd küsimus teile. Noh, te räägite, et kõik on nagu halvasti, see raport ei ole nagu nii ikka, nagu olema peab, ja kuidagi nagu kallutatud ja nii edasi. Noh, tuletame meelde, et alles ka hiljuti Riigikontroll tegi väga laastava ettekande selle kohta, missugune meil tegelikult täna ülevaade on sellest, mis kaitsejõududes toimub. Ei ole mõtet süüdistada siin  küsijaid, sellepärast et nad küsivad selle info põhjalt, mida tegelikult meedias ka välja tuuakse ja see raport ka välja toob.

Aga küsimus on lihtne, et, noh, kui te ütlete, et see raportis on kõik nagu vale, siis äkki te oskate öelda, et kuidas aitab kaasa siis Eesti kaitsevõime tõstmisele ja inimeste motiveerimisele näiteks see, et ära kaotati eripension, mis oli väga oluline motivatsioonimoment nii Kaitseväes kui ka politseis ja selles jõustruktuurides. Äkki oskate Eesti inimestele ja kaitseväelastele lahti seletada lihtsalt, lihtsakoeliselt, kuidas see on motivatsioon neile kaitsejõududesse tulla ja panustada?

Aitäh!

Jaa, aitäh, hea küsija! Jah, ma igal juhul rõhutan seda, et ei ole mitte vale küsida. Ja küsida võib ju kõike, aga lihtsalt selle küsimuse võib-olla … Noh, Martin Helme on väga osav selles mõttes, et ta suunab seda teatud suunas, mis minu hinnangul ei ole päris see. Seda nüüd esiteks. 

Teiseks, Meelis Kiili, Alar Laneman, paljud teised, kes selle raporti on koostanud – mina olen näiteks Meelise ja Alariga ka vestelnud ja mina saan aru, et raporti koostajate ikkagi  kontseptsioon on arutada konkreetseid ettepanekuid, mis sellest raportist tulevad. Ja ma ei ole nõus sellega, et see naeruvääristamine on selle raporti nagu peamine osa või üldse kõige olulisem osa. Loomulikult, alati on tore keskenduda sellistele, noh, oh, kommunaalteemadele, nagu Ukraina uudiste kõrval me loeme, kuidas mõni suunamudija, eks ju, läheb jälle järgmise suunamudijaga tülli ja no tegelikult need ei ole üldse olulised uudised maailma ajaloo mõttes, aga ometi neid loetakse. 

Samamoodi on selle riigikaitseraportiga. Selles on olemas resolutiivosa. Ma saan aru, et selle koostajad Meelis Kiili, Alar Laneman, Neeme Väli, teilt vist Poolamets, kui ma ei eksi – et, ühesõnaga, selle raporti mõte on ikkagi selle resolutiivosa juurde jõuda, ehk siis, arutada konkreetseid ettepanekuid, mitte inimesi. 

Ja vaadake, kui sa teed tööd mingite faktidega või arutad mingit olulist teemat, ükskõik kui tundlik see teema on – tervishoid, sotsiaalvaldkond, kultuur, kaitsevõime, mis iganes see teema on – kõik see puudutab väga paljusid inimesi ja on oluline inimestele. Järelikult tuleb arutada konkreetseid välju, mida me saame teha paremaks, mitte neid inimesi. See on tegelikult ju juhtimistõde, A ja O tegelikult. 

Nii et selle raporti nii-öelda, ma ütlen, et kogu see nii-öelda vaht korra kõrvale tõstes, mida, ütleme, ühiskonnas on tekkinud, peaks tegelikult arutama seda resolutiivosa. 

Ja, noh, ma saan aru, et see raporti nii-öelda kurioosum on ju see, et raporti koostajad jagasid selle materjali välja riigikaitsekomisjonile, kus – nagu alati selgub – on ka "heatahtlikke" postiljone, kes viisid selle kohe toimetusse sellisena, nagu ta on, selle asemel et hakata arutama seda resolutiivosa. 

Noh, mis seal ikka, eks parlament ongi avalik asutus, kõik asjad lähevad otse lehte, eks. Ega selleski midagi halba ei ole – vähemalt teame, et parlamendis töö käib. 

Nüüd, mis puudutab eripensioni, siis eripensionid on kaotatud väga paljudes valdkondades ja see on seotud väga lihtsa asjaga: palgatõus on selle vastus. Erinevates teenistustes, asutustes, kuni kohtute ja prokuratuurini välja tegelikult on eripensionite kaotamine. Ja ka Riigikogus võib-olla ainult … Ma ei tea, kas Riigikogus täna enam kedagi on alles, kes sellele eripensionile võiks kvalifitseeruda. Helir on. Jürgen Ligi ei ole Riigikogus parajasti, võin teid kurvastada. Võib-olla Helir siis, aga Helir ei ole ka enam. Ilmselt neid ei ole.

Nii et me oleme ka siin ära kaotanud eripensionid. Igaüks saab oma palgast iseenda pensionit kindlustada. Nii teises kui kolmandas sambas saab seda teha, hoolimata sellest, et Isamaa tahaks teise samba laiali jagada.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on energiahindade prognoos. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus Eesti elektrihindade prognoosi kohta. Avalikkusele räägitakse, et taastuvenergia, tuuleenergia toob meile odavama elektri. Reaalsuses näeme, et hinnad kõiguvad ja kriisiolukorras pole meil piisavalt oma tootmisvõimsust. Siinkohal võiks öelda, et me võiksime juba 15 aastat tagasi arendada põlevkivitööstust, et kindlustada energiasõltumatust. Kaablid katkevad, siis me ostame kallist elektrit ja oleme sisuliselt sõltuvad importkaablitest, mis ei ole ka väga kindel elektrivarustus. Mul on seetõttu küsimus: kas valitsusel on realistlik hinnang, milline saab olema elektri hind järgnevatel aastatel? Me ei räägi praegu ideaalvariandist, kui on tuult, kui ei ole riket või seisakuid, vaid päris elu arvestades.

Aitäh, hea küsija! Ma olen hinnaprognooside kohta alati kasutanud sissejuhatuseks sellist vastust, et iga prognoos on vale sellest hetkest, kui ta saab valmis, ainuke küsimus on, kummas suunas. Te küsite selle kohta, mis mõjutab elektri hinda. Osa küsimuse vastusest peitus küsimuses endas. Eesti impordib praegu suurusjärgus kolmandik oma elektrist ja selle põhjus on see, et meil on kohapeal puudu piisavas koguses tootmisvõimsusi. Kõige madalama investeerimiskuluga või tootmiskuluga energiatootmisviis on praegu maismaatuuleenergia. Päikeseenergiast on turg juba täis, aga maismaatuulel on ruumi küll. Selle ruumi kasutamine sõltub väga palju sellest, kuidas kohalikud kogukonnad on valmis oma piirkonnas tuuleenergia investeeringuid lubama. On väga palju omavalitsusi, kus seda nõusolekut ei ole. See on nende omavalitsuste vaba voli otsustada, keegi seda neile ette kirjutada ei saa. Aga me peame lihtsalt aru saama, et kui ei tule täiendavaid investeeringuid uutesse tootmisvõimsustesse, siis peame me aktsepteerima ka kõrgemat elektri hinda. 

Te küsisite ka seda, mis võiks olla või peaks olema päikese ja tuule kõrval ja mis rolli mängib põlevkivienergeetika. Senikaua, kuni meil ei ole uusi juhitavaid võimsusi, on põlevkivienergiaplokid valmis sellises olukorras, kus näiteks välisühendused ei toimi, ka elektrienergiat pakkuma, nii et oleks tuled põlemas ja tööstused saaksid töötada. Kas uusi investeeringuid põlevkivielektri tootmiseks oleks mõistlik teha? Ma arvan, et siin on ka vastus hästi lihtne. Auvere suurusjärgus põlevkivielektrijaam maksab umbes miljard, 300-megavatine gaasielektrijaam, mis annab sama suure koguse elektrit või on võimeline tootma sama suure koguse elektrit, maksab umbes 300 miljonit. Nii et selles mõttes ei ole elektritootmine põlevkivist juba ammu enam konkurentsivõimeline. Seda näitab tegelikult ka energiakriisiaegne universaalteenuse hind, mis oli 15 senti kilovatt-tunnist, omahind oli veel kõrgem. Praegu on elektri hind sellel aastal natuke alla 8 sendi kilovatt-tunnist börsil. Nii et selles vaates ei ole põlevkivienergeetika kindlasti konkurentsivõimeline.

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Tegelikult, jah, ta ongi täpsustav ja lihtne. Kas Eesti inimesed saavad lähitulevikus oodata stabiilset ja taskukohast elektri hinda? Ja arvestades sellega, et plaanis oli ikkagi põlevkivielekter lõpetada ükskord ja tuua uus tehnoloogia, siis seda me ei saa vist endale lubada, sest tulevaste tehnoloogiate asemel me ei saa tänapäevast muret lahendada. Kuidas selle hinnaga ikka on? Aga kas me võime kindlad olla, et järsku hinnatõusu lähitulevikus ei toimu?

Aitäh! Seda garantiid, et börsihinnad ei kõigu, pole võimalik mitte kellelgi anda. See inimene, kes selle annab, kas ei saa aru, kuidas börs töötab, või ta ei saa aru, mida ta lubab. 

Nüüd see, kas kodutarbija jaoks on hind taskukohane. Energiamajanduse arengukavas, mida mul eile oli au tutvustada majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisistungil, kus rääkisime muu hulgas ka elektrienergia hinnast, on seatud selge eesmärk: võrdlusriikidega peab meie elektri lõpphind olema allpool võrdlusriikide keskmist taset. Võrdlusriigid on Läänemere-äärsed riigid: Soome, Rootsi, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Taani. 

Väiketarbijate jaoks oleme me ilusti allpool sellesama võrdlusgrupi keskmisest ja väiketarbija või kodutarbija jaoks on elektri lõpphind Eestis odavam, kui ta on Soomes või Rootsis. See on praegune tegelikkus. Nii nagu ma eelnevas küsimuses ka servapidi vastasin, siis selleks, et meil hind püsiks konkurentsivõimeline lõpphinnana, ja selleks, et ta läheks ka allapoole, me vajame investeeringuid kohalikku tootmisvõimsusesse. Kõige kuluefektiivsem viis selleks on maismaatuuleenergia. Praegu arenevad väga kiiresti ka salvestusinvesteeringud, mis aitavad lõigata neid hinnatippe madalamaks ja altpoolt ka neid hinnalohke ära, mis peaks andma ka paremat investeerimiskindlust. Aga ilma täiendavate investeeringuteta tootmisse ei saa me eeldada, et elektri hinnad Eestis oleksid langustrendil. 

Ja võib-olla üks tahk veel juurde. On selge, et elektrisüsteem ei saa toimida ainult päikesel ja tuulel. Me vajame kindlasti kohalikke juhitavaid võimsusi. Eleringil oli selle tarbeks ka hange, mille tulemusena tuleb meil juurde suurusjärgus 236 megavatti juhitavaid võimsusi nii gaasijaamade kui ka akusalvestuse näol. Need kombinatsioonis aitavad meil tegelikult saata pensionile vanad põlevkiviplokid sellest hetkest, kui tuleb asemele uus juhitav võimsus.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Ma siin kuulasin seda põlevkivienergia võrdlust tuuleenergiaga ja on selge, et kui põlevkivile me lisame kunstlikult kvoodid juurde, mis teevad selle hinna kalliks, ja tuuleenergiat samas subsideerime, siis muidugi on see võrdlus täiesti kohatu, ei saagi võrrelda neid kahte asja. Aga teemaks on elektri lõpphind. Teatavasti me maksame oma elektriarvetel kõik taastuvenergia tasu, võrgutasu, sagedustasu ja saartalitlustasu. Lõppkokkuvõttes polegi võib-olla nii oluline, kui suur on elektri hind seal, sest et kõik need muud tasud on juba niivõrd suured, et see kõikumine elektri hinnas meil olulist muutust meie arvetel ei kajasta. 

Kas on ka olemas arvutused, kui suur on meie lõplik, ütleme, arvel laekuv elektri hind koos kõikide muude tasudega? Mitu protsenti moodustab sellest seesama tootmise ehk elektri tootmishind?

Aitäh! Kõigepealt see küsimus, et fossiil- versus taastuvenergia – kuhu on majanduslikult mõistlikum rohkem investeerida. Eesti ei ela maailmas kuidagi isolatsioonis. Kui me vaatame, milline oli suhe möödunud aastal investeeringutes puhastesse tehnoloogiatesse, mille alla käib ka taastuvenergia tootmine, versus fossiilsetesse – see suhe oli kaks ühele. 2 triljonit oli puhtasse tehnoloogiasse, puhtasse majandusse ja umbes 1 triljon maailmas läks siis veel fossiilseteks kütusteks. Nii et see trend on seatud, see trend kuidagi ei pöördu. Ja ma arvan, et on tark olla õigel trendil. Täpselt seda Eesti energiamajanduse arengukava ka teeb, täpselt seda teevad investorid, kes investeerivad uutesse tootmisvõimsustesse. 

Nii nagu ma ütlesin eile majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisel istungil, energiamajanduse arengukava on selle sajandi kõige suurem investeerimisprogramm Eestis. See on see, mis toetab meie konkurentsivõimet ja viib majandust edasi. 

Siis küsimus sellest, kas me räägime lõpphinnast või me räägime elektri hinnast. Nii, okei, selge, aitäh! Ma oma arust rääkisin eesti keeles, et tõlget pole vaja, aga vahel võib ka juhtuda. Need võrdlused, mis ma tõin Soome ja Rootsiga, samamoodi Läänemere piirkonna riikidega, on kõik lõpphinna suhtes, ehk seal sees on elektri hind ja kõik tasud, maksud, mis erinevates riikides kehtivad. Kus meil on elektri lõpphinnad tarbijagruppide vaates kõrgem, on just nimelt suurtarbijad. Ehk Soomes ja Rootsis on väiketarbija see, kes kaude või otse subsideerib suurtarbijat. See on valikukoht. Aga see ei ole ainuke valikukoht. Kindlasti on valikukoht ka see, et kui me saame võrku rohkem tarbijaid. Ja võrgus on meil küll ja veel ruumi selleks, et sinna tuleks juurde tootmist, tuleks juurde tarbimist. Sel juhul me saame tuua ka võrgutasusid ja ühikukulusid seeläbi allapoole. Aga see kõik algab ikka ja jälle pihta sellest, et meil on valmisolek tervitada investoreid, kes soovivad Eesti turule tootmisvõimsusi rajada. 

Kui suure osa lõpphinnast moodustab börsihind, siis see mõistagi sõltub ka sellest, mis tasemel börsihind on. Aga lihtsalt, et oleks võrreldav, siis selle aasta seisuga on elektri hind suurusjärgus pool kogu elektriarvest. Teise poole moodustavad võrgutasud, maksud, erinevad kulud. Ja desünkroniseerimisel on loomulikult hind. (Juhataja: Teie aeg!) See on ka põhjus, miks meil on uued read arvel. Suur tänu!

Suur tänu! Sellega lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tiit Maran ja teema on efektiivsuse ja majanduskasvu nõukogu tegevus. Tiit Maran, palun! 

Aitäh suurepärase võimaluse eest küsimist esitada! Ma loodan väga, et me saame sisulise vastuse, sest viimane on osutunud viimastel aegadel eriti keeruliseks isegi kirjalike küsimuste puhul, nagu näiteks ettevõtjate nõukogule esitatud kirjalik küsimus tähtajaga 28. oktoober, millele imelisel kombel tuli vastus alles esmaspäeval, loetud minutid pärast seda, kui Lauri Läänemets selle küsimuse siin meie ruumis püstitas. 

Aga küsimus puudutab tegelikult krüptilist moodustist nimega efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda. Nõukoda peaks olema usaldusväärne ja läbipaistvalt toimiv organisatsioon, aga kuidas see on võimalik, kui pole selged need reeglid, mille põhjal see organisatsioon toimib? Ja veel vähem – on ebaselge, kuidas valitsusega suhtlus on. Võtame ühe näite. Ettepanek piirata majandustegevust piiravate metsade osakaal kuni 20%-ni kogu metsamaast, arvestades ka kohalike ja omavalitsuste rohevõrgustikke ja rohealasid. Tuleb välja, et see üks lause ongi kogu ettepanek, ei mingit põhjalikumat lahtikirjutamist. Ei ole sellist asja.

Läheme edasi. Selgub algselt, et on olemas valitsuse heakskiit, siis aga muudetakse ära, et see ei olegi valitsuse heakskiit, aga see on hoopis osaliselt heaks kiidetud. Okei, see võis olla viga, aga mida see heakskiitmine tähendab, jääb ikkagi ebaselgeks. Selgub, et mitte valitsuse heakskiit, vaid läbi arutatud kabinetiistungil. Aga asi läheb veel ebaselgemaks. Vastuses väitab peaminister, et ettepanekut on juba Kliimaministeerium eelanalüüsinud. Samal ajal on olemas ettepaneku seisu määratlemisel sellised asjad nagu eelanalüüs ja analüüsimine. Vahe, mis nende vahe on, jääb täiesti ebaselgeks. Veel enam, arvestada tuleb, et ettepanek ongi ainult üks lause. Väga segane! 

Ja mis veel imelikum, selgub, et ministeeriumi analüüs, kui on tehtud ühel hetkel, siis läheb ta valitsusse otsustamiseks, kas toetada või mitte. Meenutan – praegusel hetkel on kirjas, et ta on juba heaks kiidetud. Nii et kuidas see asi toimub? Tundub, et ettevõtjate nõukogu või valitsus käitub mingite oma kummaliste neile teadaolevate reeglite põhjal, aga see ei peaks nii toimima. Seda enam, et siis on väga raske Riigikogu liikmetel üldse teostada kontrolli täitevvõimu üle. 

Seepärast nüüd küsimus peaministrile, et olge palun nii hea, selgitage täpselt, kuidas on organiseeritud nõukoja töö, (Juhataja: Teie aeg!) mis on mõeldud nõuded ettepanekutele, kuidas toimub ettepanekute läbivaatamine, kuidas toimub valitsuses ettepanekute menetlemine (Juhataja: Aitäh!) ja kuidas on võimalik parlamentaarset kontrolli teostada. 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! See moodustis, kuidas te ütlesite – krüptiline, seda see muidugi kindlasti ei ole. Olgu öeldud, on tegemist Eesti riigis hästi tuntud ettevõtjatega ja ettevõtlusorganisatsioonidega, kes panustavad Eesti avalikku sektori, Eesti inimeste elu lihtsamaks muutmisele. Ja see on, ma ütleksin, ausalt öeldes, hädavajalik, kui me tahame kuidagi kuhugi paremini jõuda.

Oleme ausad, headel aegadel on väga palju neid, kes ka õhtuste uudiste põhjal, aga vahel ka nõrga juhtimise tõttu leiavad, et on vaja jälle uusi ja uusi reegleid teha. Ja nende reeglitega, ütleme, lõpuks me olemegi kõik puntras ja imestame, kuidas meil ei õnnestu ühtegi asja teha, sest muudkui kõik reeglid muudkui osutavad üksteisele. 

Täna ma ütleksin nii, et Eesti majanduse olukorda laiemalt vaadates, et kui me siin viimasel paaril aastal oleme sellest august läbi käinud, nüüd ehk siis oleme majanduse – ma ei oskagi öelda, kuidas seda nimetada – taastumise alguses või majanduskasvu alguses. Ma arvan, et see on praegu väga hea hetk, et mitte öelda viimane aeg, kus sellega tegeleda. Seetõttu ma ei ole nõus selle teie võib-olla isegi veidi vaenuliku hoiakuga, et ei peaks bürokraatias erinevaid reegleid üle vaatama. Minu meelest peab. Need reeglid tuleb üle vaadata, olenemata mis valdkonnast. Seal on ka koduleheküljel, on tänaseks ju näha, et üle 700 ettepaneku on tulnud. 

Kui see oleks selline, nagu te kirjeldate, krüptiline moodustis, mis on teie kontseptsioonis kellegi huvide läbisurumiseks – kuulge, siis seal ei oleks Tööandjate Keskliitu, väikeettevõtjaid, Kaubandus-Tööstuskoda ja nii edasi, väga paljude suurte organisatsioonide esindajaid ja oma valdkonnas tugevaid ja tuntud inimesi. Ja ei tuleks ka nii palju ettepanekuid. Need ettepanekute arutelud, tehtud otsused kõik on kenasti veebi välja pandud just sellesama mõttega, et kõik saavad jälgida. Kutsun üles kõiki seda vaatama. 

Mõte on ka selles, et see avaldab positiivset survet nii valitsusele ehk täitevvõimule, kui lisab innustust Riigikogule neidsamu samme astuda, et bürokraatia väheneks. 

Ma ei oskagi öelda, ma ei tea, miks te arvate, et lihtsamad reeglid on kuidagi mingi valdkonna vaenlased. Minu meelest ei ole. Lihtsamad ja selgemad reeglid on hädavajalikud, kui me tahame oma ühiselu siin paremini korraldada, ja selle nimel need inimesed seal töötavad. Nii et öelge neile pigem aitäh, mitte ärge vaenake!

Suur tänu! Tiit Maran, teil on täpsustav küsimus, palun!

Ärge pange mulle sõnu suhu! Ma ei ole kordagi rääkinud midagi sellist, et ma oleksin vaenulik või et ma arvaksin, et efektiivsust ei peaks suurendama. Ma kordan veel kord küsimust, kuna te ei vastanud. Kuidas on organiseeritud nõukoda töö? Kas on olemas reglement nõuetele? Kuidas toimub ettepanekute läbivaatamine? Kuidas toimub valitsuses ettepanekute menetlemine? Kuidas on võimalik selle üle teostada parlamentaarset kontrolli?

Aitäh! Nõukoda kogub kokku ettepanekud, arutab, analüüsib, küsib nende kohta arvamusi. Ministeeriumid hindavad seda, see tuleb valitsusse, valitsus hindab, analüüsib, küsib ministeeriumidelt arvamusi. Osa kiidetakse heaks, teised lükatakse tagasi. Kogu protsess on avalik. Kõik numbrid, otsused, kõik on kenasti kirjas, igaüks saab näpuga järge ajada ja Eesti elu saab parem.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ka mina arvan, et bürokraatias reegleid tuleb vähendada, tuleb lihtsustada, kõik kipub aja jooksul kasvama. Aga nagu te ütlesite, lihtsamad ja selgemad reeglid on hädavajalikud. Küsimus on ju pigem eesmärgis, selles, mis on see, mida me lihtsamate reeglitega soovime saavutada. Kas me soovime lihtsate reeglitega kaitsta keskkonda või võimalikult palju võimaldada selle keskkonna kasutamist mingite majanduslike eesmärkide saavutamiseks? Nii et lisaks sellele, et menetlusprotsess peab olema paigas, nagu Tiit küsis, mis on see eesmärk, mida soovitakse saavutada? Kas see on kuskil paika pandud, kas nõukoja osalised on sellega kursis? Ja teiseks kordan ka küsimust: kuidas toimub järelevalve, näiteks kontroll selle üle, kuidas on otsused tehtud, kuidas neid täidetakse? Kas te saate neid järelevalvevõimalusi ka selgitada?

Jaa, aitäh! Nüüd mulle tundub, et me oleme kontseptuaalselt tulnud üksteisele lähemale. See on väga hea algus igas debatis. Kui me oleme üksteisega nõus, et bürokraatiat headel aegadel koguneb liiga palju ja seda tuleb vähendada, et meie elu oleks lihtsam, siis see on väga hea start. See ongi tegelikult selle nõukoja eesmärk. Selle nõukoja eesmärk ja panus on ettevõtjate poolt tasuta aeg, töötunnid, suur hulk energiat selleks, et avalik sektor ehk meie kõigi ühine asjaajamine muutuks lihtsamaks. Seal on suur hulk erinevaid kurioosumeid. Hästi vaimukas on ju seesama mõte sotsiaalvaldkonnast ja tervishoiuvaldkonnast, kus peab olema esmaabi osutaja määratud. Näiteks, kui sa töötad üksi, siis sa pead ennast ise iseendale esmaabi osutajaks määrama. Ma kujutan ette seda dialoogi, sisemonoloogi, kus inimene vaatab, jalast midagi on katki, ja ütleb, et huvitav, kas ma osutan iseendale esmaabi või ei osuta. No need nonsensid. Nagu samamoodi kõik needsamad reeglid, mis on välja tulnud, seesama redeli pidev kontrollimine. Küllap keegi on redelilt alla kukkunud. Ja just redelit tuleb kontrollida, sest see on kõige ohtlikum tööriist. Ja veel väga palju asju: Elronis mopp, kummikindad ja nii edasi – kõik see, mida me oleme juba rääkinud. See kõik on tegelikult nonsenss. Kõigest sellest lahtisaamine on üks osa. 

Teine osa on näiteks planeeringute lihtsustamine, mida on vaja, asjade kiiremini menetlemist. Me näeme, et väga tihti ka riigis vajalikud asjad jäävad toppama selle taha, et menetlused võtavad liiga kaua aega. Ja siis me imestame, miks meil näiteks Eestis jäävad tegemata mingid asjad, mis on ühiskonnale vajalikud, viivad edasi, aga ometi protsessid ei liigu. Nii et sellega see nõukoda tegeleb. 

Nüüd, mis puudutab looduskaitset. Mina ütlen üsna klaarilt sedasama ütlemist – ma kordan seda ja võib-olla kordan seda veel –, et üldiselt on ütlemine, et hea aed teeb head naabrid. See tähendab seda, et selged reeglid, muu hulgas ka looduskaitses, on väga vajalikud. See, et Eesti pindalast või metsast oleks 30% kaitse all, see kontseptsioon on olnud juba pikemat aega. Mina olin kliimaminister ja tollel ajal me suhtlesime nii looduskaitse- kui ka metsandussektoriga, kõigiga. Täna on riikliku kaitse all – ma ütlen ligikaudselt – umbes 28% maismaast. Nii et sellega liigutakse edasi, määratletakse ära, milline osa Eesti metsast ja maismaast on kaitse all, ja öeldakse, et ülejäänud osa on majandatav. See 70/30-printsiip on juba väga pikalt räägitud, ma ei näe ka selles üllatust. Kui need reeglid on lihtsamad ja selgemad, tähendab see vähem ärevust looduskaitses. Me teame, mis on lubatud, millised on reeglid, samamoodi ka majandamise poolel. See ei tähenda seda, et kui midagi on majandatav, siis ei kehti ükski reegel. Et mets tehakse lagedaks, see on nagu vabaduse väljak, kõik asfaldiga kaetud. See ei tähenda ju seda. Taas kord, ma saan aru, et on erinevaid sihukesi alarmistlikke MTÜ-sid, mis elavad annetustest – ka selles valdkonnas –, mille huvi on kogu aeg sellist alarmismi üles kloppida. Aga see ei tähenda seda. See tähendab seda, et reeglid on kõigile selgemad ja arusaadavad, ka inimestele, kes oma metsa majandavad. See ei ole halb asi, see tegelikult on hea asi ja kaitseb ka loodust.

Aitäh! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on käendus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! 

Austatud minister! 

Eile sa tutvustasid meile ühiskomisjonis energiamajanduse arengukava aastani 2035. Ja sealt me võime siis lugeda, et hetkel on siis taastuvelektri võimsusi meil üle 40% meie elektritarbimisest. Ja ma vaatan siin seda energia arengukava, siis aastaks 2029 lisandub sinna veel nii palju, et meil oleks juba 80% taastuvenergiast toodetud siis maismaatuuleparkide ja päikesejaamade ja biomassijaamade poolt. 

Kuid nüüd tuli välja, tulid sa välja uue ideega hakata veel looma käendusi – sarnaseid, mida on teinud Rootsi riik siin juba mitmeid aastaid – selle jaoks, et tuua veel kord turule meretuuleparkide mõte ja ka siis tuumaelektrijaama idee. 

Olgu selle tuumajaamaga, kuidas on, aga meretuuleparkide puhul juba aasta-poolteist tagasi olite te väga veendunud, et teete samamoodi nagu maismaatuuleparkidega, et teete  vähempakkumisi ja hakkate subsideerima siis mitme miljardi eest meretuuleparke. Siis mingil hetkel suure opositsiooni, ütleme, vastuvõitluse tulemusel ja ajakirjanduses ka kõva lärmi tagajärjel kaotati need mõtted ära ja siin juba ka teie kolleeg, majanduskomisjoni liige Mario Kadastik ütles, et neid meretuuleparke ei tule. 

Siis nüüd olete te leiutanud uue viisi, et anda siis riigigarantii nendele tootjatele, kes siis peaksid neid tootma hakkama, ja veel nimetate seda turupõhiseks, kuigi on teada, et meretuulepargid on ilmselgelt üle kolme korda kallimad kui maismaatuulepargid. Ja Rootsi riik on tegelikult juba seda tauninud, on lõpetanud nende garantiide andmise. 

Miks meie riik hakkab tegelema selle asjaga jälle uuesti?

Aitäh!

Suur tänu! Härra minister, palun!

Jaa, aitäh, hea küsija! Hea meelega jätkame seda arutelu, mis meil eile oli majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisel istungil, kus oli fookuses energiamajanduse arengukava. 

Käendusmeede ei ole midagi uut. Sellest finantsinstrumendist olen mina rääkinud, ma arvan, enam-vähem sellest ajast, kui ma praegust rolli täidan. Ja samamoodi on viide käendusmeetmele ilusti olemas energiamajanduse arengukavas. 

Aga nüüd tuleme juurpõhjuse juurde tagasi. Probleem, mida meil on vaja lahendada, on investeeringud kohalikku energiatootmisvõimsusse. On selge, et need on ja saavad olema puhta energia lahendused. Ideaalis ja kõige kiirem on ja kus on kõige rohkem eeltööd tehtud, on just nimelt maismaatuul. 

Maismaatuule puhul on meil valmisolek korraldada veel üks vähempakkumine mahus üks teravatt-tund aastas ja maksimumis siis kuni kaks. Aga see kõik sõltub sellest, milline on valmisolek nendes omavalitsustes, kuhu arendajad soovivad tuuleparke rajada, minna lõpuni analüüsi, loamenetluse protsessidega, erinevate hinnangutega ja nii, et oleks siis võimalik seda investeeringut teha. 

Potentsiaal on seal olemas. Potentsiaal on seal piisav selleks, et me jõuaksime ka 100%-ni oma tarbimise mahust puhta energia – või taastuvenergia puhul, antud juhul siis – tootmisega. Aga see perspektiiv on hetkel ebaselge.

Nüüd, see, kui suureks kujuneb Eestis elektritarbimine, sõltub päris mitmest asjaolust. Esiteks, ta sõltub sellest, kui kiiresti majandus elektrifitseerub, ehk, kui kiiresti asendub või toimub transpordisektoris üleminek elektrikasutusele, kui kiiresti toimub üleminek ka energeetikas või ka näiteks kaugküttes. Ja see kõik mõjutab. 

Nüüd, käendusmeede lahendab seda probleemi, mis hetkel arendajatel on, ja see puudutab tuumaenergeetikat, puudutab pikaajalist salvestust, puudutab ka meretuuleparke, mis on suure investeeringumahuga, pika elueaga, aga pangad ei ole valmis vastu turuhinda täna neid investeeringuid rahastama – on esimene probleem. 

Ja teine  – pankade valmisolek pakkuda pikemaajalist kui 20 aastat rahastust on olematu. Ja selle probleemi lahendamiseks käendusmeede ongi. Aga me saame seda jätkata järgmise küsimuse juures, ma arvan.

Aitäh!

Saame tõepoolest jätkata, sest Mart Maastikul on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Austatud minister! Pangad pole nõus vastu turgu raha laenama ja selle jaoks leiutatakse välja selline asi nagu käendus. Ma nimetaksin seda pigem ringkäenduseks, sellepärast et see näitab seda, et iga hinna eest soovitakse teha oma eesmärke. Ma ei tea, kelle huvid selle taga on, aga on selge, et kui kolm korda on kallim ehitada meretuuleparke kui maismaatuuleparke, ma toon ainult selle võrdluse, et mitte laskuda sellesse, mis asi on puhas energia ja mis ei ole puhas energia, ja kui me kolm korda kallimaid tuuleparke hakkame garantiidega laskma ehitada, siis on ilmselge, et see elekter ei saa odav olla. See on elementaarne. 

Kui nüüd rääkida sellest, et meil hakkavad energiatarbimise mahud tõusma, siis mille arvelt? Kui energia on kallis, siis ilmselgelt siia keegi investeerima ei tule. Ja kui me võtame viimase kümne aasta energiatarbimise, siis see on olnud üsna sarnane, kuigi täna on see isegi langustrendis. Võrreldes sellega, mis oli viis aastat tagasi, on meil peaaegu et 1 teravatt-tund vähem ehk üle 10% vähem tarbimist kui viis aastat tagasi. Ehk siis on absoluutselt põhjendamatu rääkida sellest, et me hakkame nüüd ringkäendusena maksma meretuuleparkide arendajatele raha, Kui nüüd juhtub selline asi, okei, ehitatakse see asi valmis, pangad muidugi annavad laenu, kui riik garanteerib, ja kui selgub mõne aja pärast, et need firmad lähevad pankrotti, siis on ju tegelikult garantiiks riik. Mis siis saab? Siis riik saab selle meretuulepargi omanikuks ja me oleme täpselt sama portsu otsas, kus me oleksi olnud siis, kui me oleks neid subsideerides teinud, nii nagu te soovisite poolteist aastat tagasi. Mitte mingit vahet ei ole ju. Oskad sa seda palun kommenteerida?

Aitäh! Hea meelega. Ma alustan kohe lõpust. Käenduse ja otsetoetuse vahe ongi hästi lihtne: käenduse puhul tekib nõue sellesama vara suhtes. Elektri hind tulevikus ei saa olema null, see saab olema nullist oluliselt kõrgemal. Ja seetõttu on pikaajalise investeeringu – kui võtame näiteks tuumajaama, aga sinnasamasse kategooriasse saab panna pikaajalise suuremahulise salvestuse, saab panna ka meretuulepargi – eluiga palju pikem kui 20 aastat. Selle ajaga ta kindlasti teenib selle raha tagasi. Nii et see ei ole otsetoetus, seal ongi käendusega võrreldes kõige suurem vahe. 

See viide Rootsile, et Rootsi on lõpetanud igasugused tugiskeemid, et energiainvesteeringuid tehtaks, ei vasta tõele. Rootsi valitsus leppis sellel suvel kokku, et tuumaenergia investeeringute rahastamiseks on Rootsi riik valmis ise laenama nendele ettevõtetele, kes tuumaenergia võimsusi hakkavad rajama, ja võtab sellega otseriski. Meie näeksime seal pankasid vahepeal ja käendaksime pankadele. Need Rootsi näited, mis on olnud toetuste lõpetamisest, käivad ennekõike akude kohta, mis on hoopis teine ärisegment. Seal ei ole mitte midagi ühist energiatootmisega välja töötatud stabiilsel tehnoloogial, nagu on tuumaenergia, vesisalvesti või meretuulepark. Nii et selles mõttes on need riskid kindlasti hallatud. 

Kõige suurem väljakutse seal tegelikult ei ole tingimata võlainvestor. Küsimus on ka selles, millistel tingimustel on omakapitali investorid valmis sinna tulema. Sellepärast käivadki läbirääkimised nii Põhjamaade Investeerimispangaga, EBRD-ga kui ka Euroopa Investeerimispangaga. Ettevõtluse Innovatsiooni Sihtasutus on see, kes meetme väljatöötamist eest veab. Nendega koos ministeeriumidest toetame seda ka. 

Selles vaates võib-olla viimase kommentaarina ütlen, et kui meil viimase kümne aasta jooksul pole energiatarbimine kasvanud, vaid pigem on paremal juhul jäänud samaks või vähenenud, siis see ei tähenda mitte midagi sellest, mis juhtub järgmisel kümnel aastal. Sest esiteks on osa tarbimisest liikunud väljapoole võrku ehk ettevõtetel või inimestel on oma tootmine, mida nad varem oleks võrgu kaudu ostnud, aga nüüd tarbivad kohapealt. Teiseks, viimase kümne aasta jooksul ei ole toimunud majanduse elektrifitseerimist, mis praegu on käimas nii Eestis kui igal pool mujal maailmas. Ja kui Eestisse peaks tulema andmekeskusi, mis ka tuleviku majanduse ja konkurentsivõime koha pealt on olulised, siis see kõik tõstab tarbimist. Lihtsalt probleem on praegu selles, et pangad on mugavad ja riskikartlikud ning tuleb leida viis, kuidas nad saada tagasi turule investeeringuid rahastama.

Aitäh! Kuna keegi teine ei ole lisaküsimuseks soovi avaldanud, siis, Mart Maastik, te saate ka võimaluse esitada lisaküsimuse. Palun!

Suur tänu! Aitäh, austatud minister! On teada, et juhitavat energiat on meil samuti vaja, nagu juhitamatut energiat. Ja see proportsioon üldiselt on teada ka, et see on selline, et kolmandik umbes peaks olema juhitavat energiat, kaks kolmandikku juhitamatut. Kogu see taastuvenergia tootmine ehk tuulepargid ja päikesejaamad – need on kõik juhitamatu energia. Jah, kuigi akusalvestitega saab midagi siin tänapäeval ära teha, neid on siiski suhteliselt vähe. Praegu ENMAK-i järgi peaks meil olema juba 2030. aastal juhitavat energiat üle 80%, umbes 90% tänasest tarbimisest. Ja isegi kui arvestada seda, et meil on mingisugune energiatarbimise kasv, siis ei ole meil teoreetiliseltki mõtet teha ülikalleid investeeringuid meretuuleparkidesse, et iga hinna eest saada energiat juurde. Ma ikka tahan ühteainsat põhjendust saada, et kui on teada, et meretuulepargi ehitus on kolm korda kallim kui maismaatuulepargi ehitus, siis kust tuleb selline veendumus, et seda on vaja subsideerida või seda on vaja käendada.

Aitäh, hea küsija! Mulle tundub, et te kuidagi olete hästi kinni selles meretuulepargis. Meretuulepark on üks võimalus, mille suhtes see käendus võiks kehtida. Igal juhul, sõltumata sellest, kas see on meretuulepark, tuumajaam või pikaajaline salvesti, tuleb iga projekti jaoks – kuna need mahud on nii suured – saada eraldi riigiabiluba. Täpselt sama on Rootsis. Rootsi-skeem on täpselt identne, mõne erisusega. Rootsi riik laenab ise nendele arendajatele. Meie puhul käenduse rakendamisel ei oleks mingit otselaenamist, vaid oleks pangalaenu käendus. 

Energiamajanduse arengukavas on ka väga selgelt öeldud, et taastuvenergia osakaal on optimaalsena 70–80% kogutootmisest või tarbimisest. Ja täpselt seda me sihime, seal ei ole mitte mingit muud sihttaset. Sinna juurde salvestus on, ma arvan, väga hea näide. Praegu tuleb akusid turule või majandusse päris hoogsalt. Järgmise aasta lõpuks võiks see olla 150 megavatti, 2027. aasta lõpuks 350, 2028. aastal juba 500 megavatti. Nii et see turg areneb ja see aitab ka hindu stabiliseerida. 

Lisaks akudele ma mainisin ka eelnevas vastuses, et on olemas ka Eleringi hange juhitavate võimsuste rajamiseks kiiresti reageerivatel ehk needsamad gaasielektrijaamad ja seal on ka kaks arendajat, kes teevad akusalvesti. Nii et keegi ei räägi sellest, et me ehitame elektrisüsteemi, mis põhineb ainult taastuvenergial ja kus ei ole salvestust või juhitavaid võimsusi. Kui me saame uued juhitavad võimsused kasutusse, siis saab ka pensionile saata vanad põlevkivikatlad. 

Ja viimase kommentaarina, miks tuumajaama on ikkagi kasulik omada energiaportfellis. On hästi lihtne põhjus: tuumajaam annab baaskoormuse – see, mida igal juhul tarbitakse ja mille puhul on tagatud ka stabiilne ja konkurentsivõimelise lõpphinnaga energia.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teemaks on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister Kristen Michal! Mul on hea meel, et meie naaberriik Läti käivitas meie regioonis debati Istanbuli konventsiooni mõttekuse või siis mõttetuse üle, ja selle üle, kas peaks iseseisev riik ikka olema selle konventsiooni liige. Teie olete väljendanud, et Eesti peaks jääma Istanbuli konventsiooni osalisriigiks. Samaks me näeme, et vägivallastatistika ei ole vähenenud, ohvreid ei ole kaitstud paremini ning süsteem on endiselt ülekoormatud.

Istanbuli konventsioon ei ole kaitsnud Eestis ühtegi naist. See ei kaitsnud seda naist, kelle mees pärast pussitamist kohtu poolt vabastati, ei kaitsnud hooldekodude naisi, keda sarivägistati, ja ei kaitse tänaseid ohvreid, kelle puhul politsei ütleb, et meil pole ressursse. Miks peaks siis Eesti jääma lepingusse, mis ei ole reaalselt midagi parandanud, vaid toimib mingisuguse sümbolina? 

Istanbuli konventsiooni kasutavad teatavasti ametnikud ja poliitikud lihtsalt kattevarjuna, et rääkida, koolitada, korraldada seminare, aga tegelikkuses mitte midagi ei muuta. Ja me näeme, et konventsioon on muutunud rohkem ideoloogiliseks tööriistaks kui praktiliseks abivahendiks. Sellele viidates saavad need, kes peavad näitama maailmale, et me hoolime naistest. Me tegelikult näeme, et keskendutakse ainult mingitele projektidele ja teadlikkuse tõstmisele, mitte reaalsele ohvrite abile. 

Ja ka reaalsest elust – naiste varjupaigad on viimasel ajal hoopis rahast ilma jäänud, kuigi just nemad teevad kõige rängemat tööd reaalselt vägivalla all kannatavate naiste ja laste aitamisel. Täiesti arusaamatu on, miks kulutatakse raha konventsiooniga seotud bürokraatiale, aga samal ajal jäävad varjupaigad ja tugiteenused rahata. MTÜ-d, naiste varjupaigad tegutsevad annetuste abil, psühholooge ja tugiisikuid ei ole, neid ei jätku, aga ikkagi poliitikud lihtsalt räägivad, teevad suuri sõnu. 

Mina arvan, et Eesti naised vajavad tõepoolest rohkem psühholooge ja tugiisikuid. Ja selle asemel, et viiakse läbi selle Istanbuli konventsiooni sildi all ideoloogilist sõda, kuidas defineerida sugu, (Juhataja: Teie aeg!) mitte seda, kuidas päästa reaalseid ohvreid vägivallast. Ja äkki hoopis selle asemel, et sellest ideoloogilisest konventsioonist kramplikult kinni hoida, tuleks kaaluda (Juhataja: Aitäh!) uue rahvusliku strateegia loomist, mis keskenduks praktilistele meetmetele, varjupaikade rahastusele, psühholoogide ja tugiisikute lisamisele (Juhataja: Aitäh!) ning kohtusüsteemi reformile?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Vot, ma ei ole teiega jälle kuidagi päri. Ma ütleksin nii, et ettekujutus, et põhimõtteline hoiak, et ühiskond astub tervikuna alati nõrgema poole kaitsele, on vale – mulle ei ole see vastuvõetav, see teie positsioon. Mina arvan, et nõrgema poole kaitsele asumine on põhimõtteline küsimus. Ja nii peabki olema. Seda teevad tugevamad ju alati, ja nii peab olema. 

Istanbuli konventsioon oma olemuselt on konventsioon, mis kirjeldab ühiskonna hoiakuid ja osutab ka praktilistele sammudele lähisuhtevägivallas, perevägivallas, paljudes küsimustes. Naiste-laste õigused, väärikus on põhimõtteline väärtus. Mulle tundub, et selline EKRE hoiak on justkui veidi nagu läheks nõukogude aega tagasi, kus vägivald oli perekonnasisene küsimus. See ei ole. Ühiskondlik üldine konsensus peab olema, et see ei ole kellegi eraasi ja see ei ole selline asi, mida saab kinni mätsida. Kõigil on õigus elada vägivallavabas keskkonnas. 

Perevägivald, lähisuhtevägivald, sõltuvussuhtes olev vägivald – see kõik rikub ohvri õigust turvalisusele, tervisele, väärikusele. Kui sedasama konventsiooni vaadata, millega teie ja ilmselt teie mõttekaaslased erinevates riikides on otsustanud võidelda, siis selle eesmärgiks on ju kaitsta naisi vägivalla kõikide vormide eest, ennetada naistevastast vägivalda ja perevägivalda, võtta selle eest vastutusele, likvideerida see, aidata kaasa naiste diskrimineerimise kõikide vormide likvideerimisele ja edendada naiste ja meeste sisulist võrdõiguslikkust. Töötada välja selleks raamistik, poliitika ja meetmed. Väga palju erinevaid samme! Toetada ja abistada organisatsioone, õiguskaitseorganid, et nad teeksid selleks koostööd ja võtaks omaks tervikliku lähenemise naistevastasele vägivallale. 

Ma ei saa aru, miks te tahate tagasi pöörduda sellesse aega, kus oli okupatsioonivõimude hoiak, et naisepeks on kodune sündmus. See ei ole nii. Ma ütlen nii, et Eesti on turvaline, selliseks ta peab jääma, ja hoiak peab olema ikkagi põhimõtteline. Vägivald ei ole kellegi eraasi. Inimestel on õigus elada vägivallavabas keskkonnas ja ühiskond asub alati nõrgema poole kaitsele.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, ma olen suures osas teiega nõus, aga selles osas ma ei ole nõus, et te panete minu pähe jälle mingisuguseid mõtteid või ideid. Minu küsimuses neid absoluutselt ei olnud. See tegelikult pigem alavääristab teid kui vastajaid. 

Mina ka tahaks, et ühiskond asuks nõrgema poolele. Meil on tegelikult olemas Eestis kõik seadused, et me võiksime seda teha. Ma just räägin, et meil ei ole ressurssi, naiste varjupaigad ei saa ressurssi. Ma ei tea, kuhu Eesti riigis raha läheb. No te teate paremini. Aga minul on küll hea meel, et avalik diskussioon Istanbuli konventsiooni just nimelt tegelikust olemusest ja sisust on käima läinud. Naisi diskussioon selle Istanbuli konventsiooni just nimelt tegelikust olemusest ja sisust on käima läinud. Naisi diskrimineerib pigem see, mida Istanbuli konventsioon lubab: et mees võib öelda, et ta on naine, ja siseneda naiste duširuumi. 

Ja mul on hea meel, et selle konventsiooni variserlikkus ja sisutühjus selles osas, mis puudutab naiste ja laste kaitset vägivalla eest, on ilmsiks saanud. Ma olen isegi tänulik, et terve liberaalne front on nüüd viskunud rünnakule ja andnud meile – kasutades ja kaagutades, see liberaalne front, oma õõnsaid jutupunkte – võimaluse päriselt asjadest rääkida. 

Aga võtame needsamad välismaised näited ka, kus riikides Istanbuli konventsioon kehtib. Kõik Istanbuli konventsiooniga seotu on juba väändunud inetuks grimassiks. Istanbuli konventsioon tegelikkuses kohustab kõiki riike vastu võtma immigrante riikidest, kus vägivald naiste vastu on igapäevane. Sellesama Istanbuli konventsiooni valguses me näeme, kuidas meie lähiriikides põlisrahva naiste ja tüdrukute vägistamine on igapäevane ja jõhkrate vägivallategude arv aina suureneb. See kõik viiteajaga saabub ka siia ja just sellepärast tuleb sellest konventsioonist püüda kuidagi lahti saada, sest see piirab meie iseseisvat otsustusõigust nii naiste kaitsel – päriselt naiste kaitsel – kui ka immigratsiooni otsustes ja püüdes kaitsta omaenda naisi, lapsi, perekondi kõigi nende sooideoloogiate ja väärastuste eest. 

Aga jah, mis ma teile ikka soovitan, eks võidelge edasi selle pervokonventsiooni eest. Seda rohkem saab avalikustada ka selle tõelist palet.

Siin oli jälle üsna mitu laetud mõtet. Ma ütleks niimoodi, et kui ma vaatan ka varjupaikade rahastust, mille kohta te väitsite, et see väheneb, siis võrreldes teieaegse valitsusega on see veidi isegi kasvanud. Aga aastate vältel on see sisuliselt samas suurusjärgus, veidi on kasvanud. Ei ole vähenenud, mille te esitasite väitena, nii et selle valeväite ma korrigeeriks, vähemalt minul oleva informatsiooni põhjal. 

Teiseks, ma ei saa hästi aru teie kontseptsioonist, et mis see teie kontseptsioon on. Te ütlete, et te soovite – ma ei tea, mida te siis soovite –, et vägivalla eest kaitstaks ilma vägivalla eest kaitsmata. Või et me ei sea seda kuidagi prioriteediks. Ma siiski meenutan, e justiitsministrina ma tegelesin sama teemaga. Meenutan ka näiteks Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi kohtumist, kus erinevad asutused omavahel kohtuvad. Iga poole aasta tagant arutatakse läbi, mida teha paremini, kuidas kuritegevusega võidelda ja millised on prioriteedid. Seal prioriteetide hulgas on ka näiteks alaealistega seotud ja alaealiste vastu ning nende poolt toime pandud kuritegevus. Kui vaadata erinevaid vägivallanäitajaid – lähisuhtevägivald, perevägivald, kõik, mis puudutab ka alaealisi –, siis kui keegi on vägivallast puudutatud, siis tihtipeale on korrelatsiooni ka tulevikus vägivalla ohvriks või vägivallatsejaks sattumisel. Üks ei tähenda tingimata teist, aga kahjuks varasemates uuringutes sellist korrelatsiooni on. Seetõttu tuleb ka vägivald võimalikult varases etapis läbi lõigata – seda märgata, sellega tegeleda ja luua vägivallavaba keskkond.  

Seetõttu, jah, ma kuidagi ei saa teiega nõus olla. Ma jään kindlasti eriarvamusele ja ma ei saa aru ka sellest mõttest. Ühiskond siiski tervikuna peab võtma selle hoiaku, ja mul on hea meel, et Eesti on võtnud selle, ma mäletan ka aega, kui me kriminaalpoliitiliselt leppisime prokuratuuriga kokku printsiibi, et perevägivald ei ole enam peresisene asi, nagu see teie kontseptsioon tundub olevat. See on ikkagi asi, millega tegeleb terve ühiskond. Selles võetakse hoiak, neid menetlusi ei lõpetata kergelt, neid võetakse tõsiselt. 

Ka politsei erinevad asutused on läbinud koolitusi. Nad teavad, kuidas paremini tegeleda ohvriga, kuidas vältida seda, ja ka politseil, nagu Egert Belitšev on ju öelnud, on hulk erinevaid ettepanekuid, mis on Justiitsministeeriumi kaudu seadusandlusse tulnud, muu hulgas näiteks needsamad sammud, kuidas ohvreid rohkem kaitsta, kuidas hoida vägivallatsejat pikemalt eemal ja nii edasi. Kõike seda tuleb tõsiselt võtta. Seetõttu ma üritan teile vist ratsionaalselt põhjendada midagi, mida te tegelikult vist vastu võtta ei taha, sest te samal ajal räägite hoopis mingit muud juttu.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Evelin Poolamets, palun!

Ja lisaküsimuse esitab Evelin Poolamets. Palun!

Jaa, aitäh, lugupeetud istungi juhataja! 

Hea minister! Te vist nähtavasti ei ole üldse jälginud seda arutelu. Loomulikult oleme me kõik naistevastase vägivalla vastu. Aga kui seda Istanbuli konventsiooni lugeda, siis mille vastu meie seal oleme? Me oleme vastu selle uusmarksistliku ideoloogia vastu, kus öeldakse, et sugupool on sotsiaalselt konstrueeritud roll. Siis tekibki selline küsimus, et kes see naine on – kas see ikkagi on naine, keda me kõik ühtemoodi aru saame, või on see … või olete hoopis … Mina arvan, et naine olen mina, aga teie võib-olla arvate, et hoopis naine olete teie, sest naine on sotsiaalselt konstrueeritud. 

Ja sealt meil lähebki asi lappama: me ei tea, keda me siis lõpuks kaitseme. Me peame selle Istanbuli konventsiooni järgi välja juurima stereotüüpsed rollid, ehk siis, me peame välja juurima ema rolli ja isa rolli – aga just emad ja isad ongi ju need, kes loovad ühiskonna vundamendi. 

Ja tegelikult see Istanbuli konventsioon ju nõuab, et neid mittestereotüüpseid rolle hakatakse ka nii-öelda propageerima koolides, et koolides räägitakse ka sotsiaalsetest sugudest. Minu põhikoolilaps juba õpib koolis 20 erinevat sotsiaalset sugu. 

Miks te nagu ei taha näha selles Istanbuli konventsioonis seda ideoloogilist poolt, mis sinna on vahele surutud ja mis on meie kultuuri jaoks võõras?

Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Ma, jah, ei tea, miks te sellist – ütleme, minu hinnangul – otsitud konstruktsioone teete, et kuidagi vähendada vägivallakuritegevusega tegelemise tähtsust. Ma tõesti ei saa aru. 

Ja kui ma vaatan numbreid, siis Eestis moodustavad vägivallakuriteod 12% kõikidest kuritegudest. Neist omakorda 48% ehk pea pooled on perevägivallakuriteod, kust 78% ehk peaaegu 80% ohvritest on naised ja tüdrukud. 

Kokku registreeriti Eestis 2024. aastal 3373 perevägivallakuritegu. Lisaks registreeriti Eestil aastas 2024 746 seksuaalkuritegu, kus ligi 90% kannatanutest on naised ja tüdrukud. Ja selle ärahoidmiseks on iga samm vajalik. 

Teie jutt sellest, et Istanbuli konventsioon on midagi illusoorset, sobimatut, nii edasi – need on reaalsed kuriteod, seal on reaalsed ohvrid. 

Ja kui vaadata nüüd Istanbuli konventsiooni, siis see on tõstnud kindlasti meie teadlikkust vägivalla eri vormidest. Perevägivald ei ole perekonna siseasi ja üksi ükski lepe ei muuda, aga põhimõtteline hoiak on väga oluline. 

Selle konventsiooni mõjul on tulnud Eestis ka uued süüteokoosseisud: seksuaalne ahistamine, ahistav jälitamine; loodud haiglate juurde viis seksuaalvägivalla kriisiabikeskust. Ja veel väga palju muid asju on muudetud – lastekaitseseadust, ohvriabi seadust, karistusseadustikku, et aidata lapsi paremini vägivalla eest kaitsta. 

Ja alates 2015. aastast on karistust raskendav asjaolu, et süütegu pannakse toime alaealise või toimepanija lähedase isiku, abikaasa, elukaaslase, ka endise partneri suhtes. 

2023. aastal jõustus uus ohvriabi seadus, kus laiendati abivõimalusi ja nii edasi.

Ja selle aasta suvel valmis väljatöötamiskavatsus, mis näeb ette karmimaid karistusi väärkohtlemise korral ja vaimse vägivalla kriminaliseerimist. Nii et selle alusel on eelnõu koostamisel. 

Kõike seda, noh, ütleme, kõike seda suunda seesama konventsioon ka kannab. 

Ja kõiki neid numbreid, mida ma teile ette lugesin – mis puutub siia teie need nii-öelda sugude konstruktsioonid? Ma ei saa aru, kuidas see konservatiivne maailm on kogu aeg alati seotud sellega, et sugu on konstruktsioon. Eestis 80% perevägivallakuritegudest on naised ja tüdrukud, seksuaalkuritegudest 90% on naised-tüdrukud. Ja teil on konstruktsioonid – te naeruvääristate perevägivalda!

Aitäh!

Aitäh, head kolleegid! Sellega me lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde.

Kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on valitsuse otsused ja usaldus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud peaminister! Täna siin saalis juba ühe kolleegi poolt kõlas sarnane teema, et inimeste toimetulek on halvenenud ja on suurenenud vaesuses elavate inimeste arv. Nimelt on uus statistika näidanud, et 22,7% Eesti elanikkonnast on kas suhtelises või absoluutses vaesuses. Nii et põhimõtteliselt peaaegu iga neljas inimene pidi tegelema selle murega igapäevaselt, isegi kui avalikkuse tähelepanu oli mujal. Me näeme, et vaesus kasvab eelkõige üksikvanemate seas, aga muidugi ka eakate seas. Mida eraldi tuuakse välja, ja seda toob ka Statistikaamet välja, on see, et just hüppeline hinnatõus on toonud kaasa absoluutse vaesuse kasvu meie riigis. Sellel aastal tõusis ju veel käibemaks, mis tähendab, et hinnad on veel kasvanud. See omakorda tähendab, et kui tuleb uus statistika, mis käsitleb juba seda aastat, siis see tähendab, et suure tõenäosusega langeb meil veel rohkem inimesi vaesusse. Mina olen enam kui kindel, et seda me ka järgmisel aastal näeme selles uues statistikas. Mul on päris lihtne küsimus. Kas te täna olete valmis tunnistama, et inimeste toimetuleku vähenemine, absoluutses vaesuses elavate inimeste kasv on tingitud Reformierakonna valitsuse majanduspoliitikast, mida on viljeletud viimased kolm aastat, ning et on viimane aeg hakata midagi muutma. Aitäh!

Aitäh! Siin on nüüd mitu asja. Te vist liitsite täitsa meelevaldselt numbreid, aga kohe, kui öelda, et sellist Reformierakonna või EKREIKE aega, mis teile südamelähedasem on, siis suhteline vaesus, kui vaesuse ühest poolest rääkida, ehk selline ilmajäetus, ebavõrdsus, see on viimase 12 aasta kõige madalam. Ja seda langust on vähendanud vanemaealiste olukorra selge paranemine. See on oluliselt madalam kui tänaseks isamaalaseks saanud, tollel ajal siiski Keskerakondlane olnud Jüri Ratase ja teile südamelähedase EKREIKE valitsuse ajal. Nii et see on positiivne uudis. Negatiivne või kurb või halb uudis on ikkagi see, et absoluutne vaesus on kasvanud. Sellega tuleb tegeleda, siin me ilmselt eriarvamusel ei ole. Selleks, nagu öeldud, on ka toimetulekutoetuse tõus, nagu ma Helmen Kütile juba kirjeldasin. Seda debatti me oleme mitu korda Helmen Kütiga pidanud, ta on selle pärast südant valutanud ja see on tõsi, toimetulekutoetus tõuseb. Seesama toimetulekutoetus ongi seesama turvavõrk inimestele ja peredele, kui sissetulekud ei kata neidsamu esmavajadusi. Mis puudutab majanduspoliitika ja vaesuse vahekorda, siis ma ütleksin nii, et viimased kaks aastat on olnud Eesti majanduses ikkagi suhteliselt keerulised ajad. Eesti majandus on olnud kahanemises, nüüd oleme kasvu alguses või taastumise alguses. Sellel aastal on majanduskasv protsendi kandis umbes, veidi siia-sinnapoole, järgnevatel aastatel on kommertspankade prognoosid umbes 2–2,5, veidi üle selle, keskpangal 3% kanti, mis võrreldes sellega, kust me oleme läbi tulnud, rasketest aegadest, on väga suur muutus. Nii et kui te tahate Reformierakonna arvele midagi panna, siis pange kas üks või teine, aga pange nad koos või ärge pange kumbagi. Ma loodan, et järgmine aasta, kui me siin arutame neid asju parlamendi ees, siis majanduskasv, nagu ka inimestele rohkem kätte jääv raha on see, mida me siin saame meenutada. Mul on väga hea meel – ja ma pean seda lausa põhimõtteliseks võiduks –, et me saame 1. jaanuarist ühe küüru selgeks triikida ehk likvideerida Keskerakonna, aga ka sotside ja Isamaa ühisloomingu, sellesama maksuküüru. Sinna on õigupoolest jäänud ainult loetud nädalad, peaaegu poolteist kuud, ja maksuküür kaob, mis tähendab seda, et keskmise palga teenija saab aastas umbes 1800 eurot juurde ehk 13. palga. Inimeste sissetulekud oluliselt tõusevad, tõuseb ka tarbijate kindlustunne, võimalus oma tulevikku investeerida ja kindlustada. Majanduskasv kindlasti aitab kaasa kõigi paremale toimetulekule.

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Aga kahju on ikkagi sellest, et te ei soovi tunnistada seda, et see hüppeline hinnatõus ja see, et see on tegelikult mõjutanud inimeste toimetulekut ja seda kahjuks halvemas suunas, on ikkagi Reformierakonna valitsuse töö tulemus. Seda võiks ikkagi tunnistada. Ja nüüd muidugi see maksuküüru küsimus, millest te alati räägite. See ei aita neid inimesi, kes elavad absoluutses vaesuses või kes elavad suhtelises vaesuses, kellel on väiksem sissetulek. See aitab eelkõige neid, kellel sissetulek on suurem. Täna on meil Riigikogus riigieelarve teine lugemine, samal ajal on selle valitsuse, selle koalitsiooni usaldus rekordmadal. Teie koalitsioonipartneri toetus on 1%, viimase nädala lõikes isegi alla selle. See tähendab, et selle valitsuse tehtavatel otsustel, ka sellele eelarvele, mille te esitasite Riigikogule, ei ole rahva toetust ega inimeste heakskiitu. Samal ajal ei ole te mitte ühtegi opositsiooni ettepanekut toetanud, ei eelarvele ega üleüldse mingitele muudele küsimustele, näiteks rahvaalgatust toiduainete käibemaksu langetamiseks, mida saaks teha sellesama maksuküüru kaotamise asemel. See sai 100 000 allkirja ja sellel on rahva toetus. Oli näiteks ka rahanduskomisjonis arutlusel, aga nagu alati, mitte mingit otsust ei tehtud. Ju siis valitsus ei soovi, et oleksid negatiivsed uudised praegu eelarve menetluse ajal. Soovitakse neid asju edasi lükata, aga me teame, et lõpuks jääb kogu küsimus sahtlisse. Samuti väga lihtne küsimus. Kuidas te näete, et niivõrd madala usaldustoetusega, nagu praegu valitsusel on, te saate jätkata?

Aitäh, hea küsija! Valitsuse usalduse kohta tulid täna täpselt uued andmed, mis kindlasti rõõmustavad teid nagu mindki. Ma tean, et te hoiate valitsusele pöialt. Seesama Norstati uudis, mis kirjeldab ka valitsuse usaldusväärsust. Valitsuse tegevuse kiidab heaks või pigem heaks – novembris oli viimane number 27% – ehk siis, ma ei tea, hästi suures plaanis iga kolmas inimene – ja 66% pigem ei kiida. Peaministri töö kiidab heaks iga viies ehk 21% ja pigem ei kiida heaks 61%. Ja kui nüüd vaadata seda trendi, siis vahepeal on see langenud, viimased kolm kuud, jah, vist on tõusus. Nii et valitsuse usaldusväärsuse numbrid on pigem viimased kolm kuud – vähemalt nii palju, kui ma suudan siit kiiresti vaadata – õrnalt positiivselt tõusus. Kui te soovite seda viia erakonnapoliitikale, siis erakondade populaarsus on hoopis midagi muud kui institutsiooni usaldusväärsus. Seda te küsisite valitsuse kohta. 

Siiski, mulle jäi kõrvu ka see, et te rääkisite, mida on ühiskonnas tehtud selleks, et inimestel oleks lihtsam hakkama saada. Ma siiski mõned asjad mainin. Esiteks, miinimumpalk, mis aitab väiksema sissetulekuga inimesi, on kasvanud päris korralikus tempos: 2023. aastal kasvas 10,9%, 2024. aastal kasvas 13%, 2025. aastal tõusis miinimumpalk, alampalk, 8%. Keskmine vanaduspension kasvas 2023. aastal 17,6%, 2024. aastal 10,6%, 2025. aastal 5,7% ja järgmiseks aastaks prognoositav vanaduspensioni kasv on 5,4%. 2022. aastal kasvas ka üksi elava eaka toetus. Toimetulekupiir kasvab nüüd järgmisel aastal, nagu ma ka rääkisin, selle üle me oleme ka siin parlamendis debateerinud. 2024. aastal on suurenenud elatisabi 100 eurolt 200 euroni. 2023. aastal tõusid vajaduspõhised õppetoetused. Ja väga palju muid asju. Ja samamoodi vanaduspensioniealiste tulumaksuvaba miinimum on 776 eurot kuus ja nii see jääb. Nii et lisaks sellele kaob ka maksuküür ehk kõigi tulumaksuvaba osa on 700 eurot kuus, mis, nagu öeldud, tähendab keskmise palgaga töötajale seda, et sisuliselt 13. palk aastas jääb talle alles tänu sellele, et me kaotame teie loodud küüraka maksuküüru ehk astmelise tulumaksu.

Suur tänu! Kuna keegi teine ei ole lisaküsimuseks soovi avaldanud, siis, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun, teil on võimalus esitada ka lisaküsimus.

Aitäh! See on alati selline valikuline informatsiooni jagamine, aga alati te jätate ikkagi rääkimata sellest, milliseid negatiivseid otsuseid on tehtud, alustades lasterikaste perede toetuse äravõtmisest ja lõpetades kas või emade ravikindlustuse, koduste emade ravikindlustuse tühistamisega. 

Aga kuna see küsimus on ikkagi ka usaldusest, ja ma korra puudutasin seda eelmises punktis, siis võib-olla veel selline täpsustav küsimus. Ikkagi teie koalitsioonipartneri reiting on 1%, viimase nädala reiting on alla 1%. Kuidas saavad valitsuses olla ministriteks inimesed, teha väga ulatuslikke ja väga mõjuvaid otsuseid, kui nende erakonna reiting on alla 1%, mis tähendab, et seal ei ole mitte mingit rahva heakskiitu ja rahva toetust? Samal ajal need otsused, mis täna vastu võetakse, samamoodi need otsused, mis tulevad Eesti 200 ministrite poolt, olgu need vangla rendilepingud, ka kasiino-, hasartmängumaksude alandamine on tulnud Eesti 200 poliitikute poolt, need on need küsimused, need on need eelnõud, mis mõjutavad veel Eesti inimesi võimalik et aastakümneid, aga rahva heakskiitu nendele pole. 1% on see toetus, isegi väiksem. Kuidas see läheb kokku demokraatlike põhimõtetega?

Aitäh, hea küsija! Valitsuserakondade või opositsioonierakondade reiting ei ole ju see, mille alusel demokraatiates otsuseid langetatakse. Langetatakse ikkagi selle alusel, et valitsus teeb täitevvõimuna oma ettepanekud, parlament teeb oma otsused. Täpselt nii see käib. 

Riigieelarve, näiteks – selle otsuse, et kaitsekulutused tõusevad 5%-ni, et me saaksime kõik elada rahus, meie lapsed saaksid elada rahus, lapselapsed ka idanaabri kõrval, selle otsuse me teeme kõik siin koos. Või otsuse näiteks automaks muuta paremaks, lastega perede koormust vähendada, kellel on ka selgelt kõige suuremad transpordivajadused – sellegi otsuse teeb tegelikult parlamendisaal. Ma loodan, et need otsused on laiema kandepinnaga kui üksiti valitsuskoalitsiooni saadikud. Ma lausa julgustaks teidki neid toetama. Ma arvan, et need on mõistlikud otsused. 

Ma kuidagi ei eita ega vähenda seda, et me olemegi tulnud läbi keerulise aja. Me olemegi tulnud. Aga oluline on see, et me oleme tulnud läbi sellest. Kui vaadata viimast paari aastat majanduses, vaadata seda, kuidas meil on olnud vaja astuda samme, et sama probleemi lahendada, mille teie erakond ju lõi. 2017. aastal ehk headel aegadel pillati ära reservid. Pärast seda kõik valitsused ei ole teinud maksutõuse sellepärast, et peaminister ja rahandusminister hommikul ärkavad ja ütlevad, millise uue maksu me saaks inimestele teha, vaid sellepärast, et meil on vaja olnud katta kaitsekulutusi, meil on vaja olnud samme astuda, muu hulgas näiteks pensionide tõus ja kõik muu. Selle jaoks on seda raha vaja olnud. Nii et seetõttu, jah, ma ütleksin nii, et pigem te peaksite küsima oma erakonnas, kuidas läks nii, et te headel aegadel elasite raha maha, mida on järgnevad valitsused pidanud lappima. 

Aga sellest hoolimata, kui te seda ei küsi, ei leia vastust, me saame sellega, ma arvan, riigi ja rahvana hakkama. Me oleme tulnud raskest ajast läbi. Sellel aastal on majandus juba taastuma hakanud, järgmisel aastal on majanduspilt kindlasti oluliselt parem ja inimestele jääb rohkem raha kätte, ja see aitab inimesi. Ja see teadmine ei vähenda kuidagi seda, et on olnud keerulised ajad. Keerulisi aegu on kõigil – erakondadel, inimestel, riikidel ja rahvastel, ka maailma ajaloos. Sellest tuleb läbi tulla ja edasi minna. Mina usun, et Eesti läheb edasi, ma usun, et Eesti inimestel on järgmisel aastal parem. Vaatame, peame seda debatti kevadel või suvel – kas te küsite samu küsimusi?

Suur tänu! Lõpetan tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Kui me oleme nüüd nobedad, siis jõuame käsitleda vähemalt ühe küsimuse ka üheksandast küsimusest, mille Riigikogu liige Evelin Poolamets esitab peaminister Kristen Michalile. Ja teema on väärtused. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Härra peaminister! Pühapäeval tähistasime isadepäeva. Päeva, mis on mõeldud selleks, et tunnustada ja väärtustada isadust ning mehelikkust kui meie ühiskonna ja perekonna alustalasid. Ometi nägime, kuidas maksumaksja raha eest näidati rahvusringhäälingus mitte isaduse austust, vaid hoopis selle tähenduse ümberpööramist, esitledes homopaari, kes hankisid lapsed surrogaatema abil ja seda normaliseeriti kui pereelu ideaali. Ma leian, et see ei ole pelgalt televisiooni toimetuslik otsus, vaid laiem väärtuste küsimus, milliseid perekonna ja ka laste käsitlusi riik ise edendab ja maksab kinni. Kas valitsuse seisukoht on tõesti, et isaduse ja emaduse tähendust võib vabalt ümber defineerida, kuni kaob bioloogiline ja moraalne side lapse ja tema vanemate vahel? Kuidas te õigustate seda tegevust, mis lõhub ühiskonda ja solvab neid peresid, kelle elu keskmes on tõeline isadus ja emadus?

Aitäh, hea küsija! Ma saan aru, et teil on siin küsimuses mitu nüanssi. Esiteks, rahvusringhääling. Näen, Martin Helme juba noogutab. Ma olen lugenud tema programmilist seisukohta ja tean, et EKRE on asunud vankumatule seisukohale, et rahvusringhääling tuleb mitte ainult erastada, vaid ka laiali saata. Meie, hoolimata sellest, et rahvusringhääling, kelle esindaja ka siin saalis viibib ja hakkab kohe uudist tegema, on valdavalt kriitiline valitsuse suhtes, arvame, et meediavabadus, mis Eestis on väga kõrge – me oleme maailmas teisel kohal –, peab olema tagatud. Peab olema õigus kritiseerida valitsust, arvata ühte, teist ja kolmandat, leida alati üles Urmas Reinsalu, kellel on millegi kohta arvamus, ja kõik see muu. Meediavabadus peab olema tagatud ja see on oluline. Seda esiteks. Teiseks, mina olen liberaal ja mina arvan, et lastel elada peredes, kus on armastus, kus neid hoitakse, ongi kõige parem. Ma ei ole seda konkreetset saadet näinud, aga ma austan seda, et inimestel on võimalik valida, keda nad armastavad. Mind alati hämmastab see, kuidas konservatiivide jaoks kogu maailma määratlemine käib selle kaudu, kes keda armastab, kes kellega koos on. Ma kutsuks teid üles sallivusele, ma arvan, et maailm saab parem. Aitäh!

Suur tänu! Kuna meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkemateks küsimusteks meil aega ei ole. Aga ma tänan kõiki. (Vahelehüüe saalist) Ei, head kolleegid, me ei jõua lihtsalt, küsimuseks on aega kaks minutit ja vastuseks kolm minutit. Meil ei ole aega. Aga ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja tänan kõiki Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.