Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 68 Riigikogu liiget, puudub 33. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Yoko Alender, palun!

Tervist, austatud juhataja! Head kolleegid! Annan keskkonnakomisjoni nimel üle jahiseaduse ja looduskaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. On olnud pikalt probleemiks kahjud, mille on tekitanud suurulukid, ja on selline väljend nagu nuhtlusisend ehk loom, kes on tekitanud kahju erinevatele karjapidajatele. Me näeme, et neid riske tuleb siiski maandada. 

Oleme pidanud palju arutelusid erinevate osapooltega. Eestis on väga hea koostöö ka jahiseltsidega. (Juhataja helistab kella.) Keskkonna- ja maaelukomisjoni ühisistungil otsustasime algatada eelnõu, mis lubab nuhtlusisendi küttimise puhul Keskkonnaameti eriloaga kasutada öösihikut. Tegelikult on see teatud mõttes ka loomade kaitseks, sest see tagab siiski täpsuse ja tagab selle, et tõepoolest tabatakse see loom, keda vaja tabada on. Samuti on mõned muudatused sigade Aafrika katku tõrjumiseks just looduskaitsealadel, et vältida ja ennetada haiguste levikut ka tulevikus. Keskkonnakomisjon on eelnõu algatamise otsustanud ja me menetleksime hea meelega koos maaelukomisjoniga. Aitäh!

Head kolleegid! Olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja nagu tavaks on saanud – mitte just kõige meeldivam –, on nüüd protseduurilised küsimused. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eelmine nädal me menetlesime Rootsi vanglate seadust, mis lubab Rootsist tuua osa vange siia. Siis tekitas probleemi see kapo raport ja te ütlesite puldist, et kõigil oli võimalik sellega tutvuda. Ja nii see esialgu jäigi. Mina otsustasin eile selle raportiga tutvuda. Läksin õiguskomisjoni ja sealsed ametnikud ütlesid, et raport ei ole siia majja jõudnud. Ehk siis see teie poolt öeldu, et kõigil oli võimalik sellega tutvuda, jääb minule arusaamatuks. Kus kohas me oleksime pidanud sellega tutvuma ja millisele allikale viidates te tahate väita seda, et see raport oli kõigile meile kättesaadav?

Aitäh, hea kolleeg! Me oleme sellest päris palju rääkinud. Tõepoolest, ka juhatus arutas seda. Me mööname, et AK-märkega dokumentide kasutamiseks saamine või nende lugemine vajab võib-olla ka täiendavat õiguslikku regulatsiooni. Ent ma ei eksinud ka selles väites, mida ma eelmine kord tegin. Ka juhatus jõudis seisukohale, et põhimõtteliselt on nagu kaks võimalust AK-märkega dokumendiga tutvuda Riigikogu liikmetel. Üks on see, et pöörduda sellesama info valdaja poole, kelleks antud juhul on Kaitsepolitseiamet. Igal Riigikogu liikmel on õigus teha vastav taotlus Kaitsepolitseiametile sooviga tutvuda antud juhul teie viidatud dokumendiga. Seda, kas kaitsepolitsei annab selle nõusoleku või mitte, mina ei saa seda Kaitsepolitseiameti nimel teile selgitada. 

Teine, mida me leidsime, mis oleks igati loogiline ja põhjendatud, on see, et tõepoolest, läbi vastava juhtivkomisjoni. Ka siin olen ma jätkuvalt seda meelt, et see võimalus oli kõigil olemas. Aga selleks on vaja väljendada tahet. Kuni selle eelnõu lugemiseni tol päeval, mil see parlamendis aset leidis, ei olnud mitte keegi pöördunud õiguskomisjoni poole. Need AK-märkega dokumendid ei jõua automaatselt vastavasse juhtivkomisjoni. Sellele tekib juurdepääs sellisel juhul, et kui keegi on sellist soovi avaldanud. Riigikogu juhatus on seisukohal, et vastav komisjon peaks seejärel pöörduma sellesama info valdaja poole ja siis info valdaja juba otsustab, kas ja mil määral ja kuidas on võimalus selle dokumendiga tutvuda. 

Me oleme jätkuvalt seda meelt, et ka edaspidi sarnastel juhtumitel, kui selline soov on olemas, te saate seda soovi igal juhul väljendada. Aga veel kord: mina ei saa Kaitsepolitseiameti nimel näiteks antud juhtumil kinnitada, kas nad nõustuvad selle sooviga või mitte. 

Viimase repliigina ütlen, et see kõik on natukene ülemüstifitseeritud. Ma olen päris veendunud, et seletuskirjas on valdav enamus neid kaitsepolitsei riske ja märkusi kajastamist leidnud. Aga jah, otse loomulikult ei ole see märkus, et see on Kaitsepolitseiameti tehtud märge või mida iganes. Nii et juba täitevvõimu poolt, kui see seaduseelnõu siia saadeti, on kindlasti arvestatud lõviosaga nendest Kaitsepolitseiameti tehtud märkustest.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Poliitiku kapital on usaldusväärsus. Eelmisel esmaspäeval sa juhatasid istungit ja arutati päevakorda, nädala päevakorda. Tsiteerin: veel kord, kolleegid, ma ütlen, et ei ole küll mitte mingit põhjust arvata, et see läheb öötundidesse, me alustame kolmapäeva istungit kell kaks ja ma arvan, et kella kuuest, seitsmest, kaheksast on need punktid ees. Jutt oli riigikontrolöri esinemisest. Tegelikult toimus see veidi enne südaööd. Ja sa veel kordad seda: ma tõepoolest ei kahtle, see ei lähe nii pikaks, kui võib-olla teile praegu tundub. Minu küsimus: kas sa tunnistad praegu, et sa tegelikult ei olnud adekvaatne seda väites ja eksitasid meid?

Ma olin kindlasti adekvaatne ja ma kindlasti ei eksitanud teid. Ma lihtsalt ei osanud ette näha seda lusti teisipäeval ühe eelnõu menetlemisel, kus me menetlesime seda eelnõu nii-öelda tavapärase paari tunni asemel, ma ei tea, vist viis ja pool tundi ehk kolmapäevasesse päevakorda kandus üle juba üks päevakorrapunkt ka tegelikult teisipäevalt. Nii et see oli üks põhjus, mille tõttu meil nii-öelda kolmapäevase päevakorra menetlemiseks oli nii-öelda poolteist kuni kaks tundi aega vähem. Ma ei mõõtnud küll ära nii-öelda stopperiga, aga ma väitsin, muide, aga seda sa ei taha öelda, et mis puudutas neid missioonieelnõusid, et see võttis umbes tund aega esimesel lugemisel ja ma arvan, umbes sama palju võttis see ka seekord. Kartsite selle päevakorra pikkust, aga veel kord, teisipäevane eelnõu ja pluss lust selle mootorsõidukimaksu eelnõu üle, neid oli lausa ju kaks tükki, siis sai kohe mitu korda käia esinemas, nii et eks te aitasite ise sellele kaasa ka päris palju, et riigikontrolöri eelnõu või punkt jõudis alles nii-öelda kuskil kella 23 paiku. 

Kalle Grünthal, palun! Võtan kaks viimast protseduurilist, siis läheme päevakorra juurde.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma osaliselt võin teiega nõustuda, mida te mulle selgituseks andsite selle kapo raporti kohta. Küll ei nõustu ma kõigepealt sellega, et kui meie töö on seadusloome, siis me peame ise hakkama otsima täiendavaid materjale kuskilt erinevatest ametitest jne. See peaks olema täielikult välistatud. Siin peaksid olema kõik dokumendid, mis puudutavad antud eelnõu, kindlasti meile kättesaadavad, nii nagu te ütlesite. Sellest tulenevalt ei saa ma ka nõustuda sellega, et see dokument, kapo raport, oli kõigile kättesaadav. Te ise ütlesite hetk tagasi, et kas kapo annab selle või ei anna, on juba nende otsustada. See tähendab tegelikult seda, et nad ei olnud meile kättesaadavad. 

Teiseks tahan ma öelda, et küsimus on praegu selles, et sellesama Tartu Vangla seaduse eelnõu kohta me langetame otsuse, kus riik võtab endale varalised kohustused. See on lepingus fikseeritud ja ma arvan, et siin vaidlust ei saaks olla. Minu hinnangul on täiesti lubamatu see, kui me tegutseme siin Eesti rahva nimel ja me ei tea kõiki neid ohuhinnanguid, mis võivad kaasneda vangide toomisega Eestisse. See peaks olema primaarne ja esmane. Aga äkki on võimalik, ütleme niimoodi, teie poolt kohustada või sundida Madis Timpsonit, et ta õiguskomisjoni esimehena tagaks selle dokumendi Riigikogusse jõudmise? Minule teadaolevalt on veel ka teised rahvasaadikud esitanud selle kohta arupärimisi ja saatnud kirju ning nad on samuti jäänud pika ninaga põhimõtteliselt.

Aitäh, hea kolleeg! See on minu jaoks ikka väga palju ja päev on kenasti alanud, kui te osaliselt lausa minuga nõustute. Seda on rohkem, kui ma lootsin ja ootasin. Aga teine, mis puudutab seda, siis ma jään jätkuvalt selle juurde, mida ma ka olen varem öelnud vististi. Need AK-märkega dokumendid, head kolleegid, te ju kujutate ette, et kui neid 101 tükki jagatakse siia laudadele laiali, siis see ei ole AK-märkega, siis see on avalik dokument. Selles mõttes on täiesti põhjendatud, et sellel on oma märge.

Kui te tahate seda märget vaidlustada, siis see on teine teema: kas see peaks olema AK-dokument või mitte. Aga ma arvan, et päris kindlasti ei saa mitte kunagi olema – võib-olla küll ei maksa nii absoluutseid väiteid kasutada –, selle kohustuse all kindlasti ei saa olema seda, et AK-märkega dokumendid jagatakse 101 tükki laiali siia teie laudade peale. Siis see ei ole enam AK-märkega dokument. 

Veel kord, ma ei saa täna kinnitada ega ümber lükata, kas te oleks saanud sellega tutvuda või mitte. Kuna te ei ole seda taotlust varem teinud, siis sellisel juhul ma ei saa ka öelda, kas kapo oleks selle nõusoleku andnud või mitte. 

Aga veel kord, juhatuse seisukoht on jätkuvalt – mina ei ole loomulikult see, kes annab Madis Timpsonile või komisjoni esimeestele korraldusi –  aga juhatuse seisukoht on küll selline, et kui Riigikogu liikmetest keegi pöördub sooviga tutvuda mõne AK-märkega dokumendiga, siis on juhatuse seisukoht, et komisjoni esimees peaks pöörduma vastava info valdaja poole, viidates ära, kes soovivad sellega tutvuda, ja peaks võib-olla ka selgitama, millega seoses nad soovivad seda tutvuda. Seejärel selle info valdaja, antud juhul Kaitsepolitseiamet, otsustab, kas ta saadab selle dokumendi õiguskomisjoni. Ja eks ta määrab siis ka selle korra, mismoodi on võimalik ja kus selle dokumendiga tutvuda. 

Ja viimane küsimus, Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Kurvameelsushoog tuleb peale, kui ma kuulan, kuidas suure haamriga siin suures saalis aega surnuks lüüakse. Ma saan ühtepidi aru teie poliitilisest mängulustist, aga mul on konkreetne protseduuriline küsimus. Kuidas see poliitiline pingpong on seotud tänase otsuse rakendamisega, siis seaduseelnõuga nuhtlusisenditest – noh, võib-olla isegi on – või siis Riigikohtu esimehe Villu Kõve esitatud otsusega Martin Triipani Riigikohtu liikmeks nimetamisega? Tänan, härra juhataja!

Aitäh, hea kolleeg! Ma lähen nüüd siin küsijatele appi, kes sinust eelpool küsisid. Võib-olla nad tahavadki, et äkki tulevane Riigikohtu liige kuuleb seda arutelu, debatti, et siis kunagi äkki Riigikohtus arutatakse selle asja üle. Seda palun mitte liiga tõsiselt võtta. Aga teie märkus on igati asjakohane. Samas, ütleme, hea kolleeg, protseduurilised küsimused ei pea ilmtingimata olema selle päevakorra kohta, võivad olla ka põhimõttelised aruteluküsimused, nii et printsiibis võib olla ka erisusi. Aga olen teiega nõus, et neid küsimusi on küsitud juba vähemalt kolm korda, nii et ma oleksin võinud öelda sarnaselt, et eile juba vastati sellele küsimusele. Nii et märkus on õige. 

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Aga enne päevakorra täpsustamine. Nimelt, tänase teise päevakorrapunkti juures, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon" eelnõu 722 esimene lugemine, teeb algatajapoolse ettekande Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder. 

Ja täna, head kolleegid, üks teade ka: pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis lähisuhtevägivalla ja naistevastase vägivalla lõpetamise toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsujaks Timo Suslov.

Nüüd, head kolleegid, tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt: Riigikohtu esimehe Villu Kõve esitatud Riigikogu otsuse "Martin Triipani Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu 744. Enne kui palun siia ettekandeks hea kolleegi Timo Suslovi, kuna sarnaseid punkte me iga päev ei menetle, siis ka selle päevakorrapunkti menetlemise kord. Juhtivkomisjoni esindaja ettekanne on kuni 20 minutit, seejärel Riigikohtu liikme kandidaadi ettekanne kuni 5 minutit. Vabandame, et nii vähe, aga nii on otsustatud. Seejärel on küsimused. Küsimusi on võimalik esitada kummalegi ettekandjale üks küsimus ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele.

Nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks auväärt põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Esitan põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu. Arutelu toimus esmaspäeval, 3. novembril, kuhu olid kutsutud Riigikohtu esimees Villu Kõve ja Riigikohtu liikme kandidaat Martin Triipan. Villu Kõve tutvustas, kuidas kandidaati valiti. Toimus avalik konkurss, kandideeris kolm tugevat kandidaati ja kohtute haldamise nõukojas ja Riigikohtu üldkogul enamus toetas härra Martin Triipanit. Villu Kõve paari sõnaga tutvustas kandidaati, samamoodi on kandidaat käinud läbi fraktsioonid, kes tahtsid tutvuda. Seda sai ka teha. Seejärel Martin Triipan tutvustas ennast, sai küsida mõned küsimused, kaks tükki nendest esitati ja toimusid siis ka otsustamised. Selline lühike arutelu siin oli. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 11. novembril, vastu võeti konsensusega, otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov, oli samuti konsensus, ja teha ettepanek võimaldada vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõikele 3 Martin Triipanil esineda täiskogu ees kuni viieminutilise ettekandega. See samuti otsustati konsensusega. Selline otsus. Selline lühikene kokkuvõttev arutelu meil ka komisjonis toimus. Aitäh!

Suur tänu! Väga tõhus ettekanne. Teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikohtu liikme kandidaadi Martin Triipani.

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan võimaluse eest teie ees esineda. Olen ligi 25 aastat tegutsenud vandeadvokaadina, esindades ja nõustades kliente tsiviil-, haldus- ja kriminaalasjades. See töö on andnud mulle, ma usun, üsna hea pildi sellest, kuidas õigussüsteem erinevatel tasanditel toimib ja millised ootused on inimestel kohtutele. 

Täna olen siis siin, et paluda toetust oma kandidatuurile Riigikohtu liikmena. Miks? Pärast päris pikka tööd advokaadina tunnen, et kogemusi ja teadmisi on kogunenud, mida saaks laiemalt siis õigussüsteemi ja õigusemõistmise jaoks rakendada. Riigikohtunikuna kindlasti saaksin panustada õigussüsteemi arengusse ja aidata tagada, et kohtud oleksid inimestele usaldusväärsed, arusaadavad ja kättesaadavad.  

Kohtupidamise aluseks on muidugi põhiseadus, seadused ja kohtunike eetikakoodeks. Kohus ise vaidlusi ei algata, vaid lahendab neid asju, mis tema ette tuuakse. Ja need on selged kohtupidamise põhimõtted ja nendest ma kavatsen ka lähtuda.  

Mõnes mõttes võiks ka siin ettekande lõpetada, sest ega kohtunikul eraldi sellist programmi ju olla ei saa. Aga ma soovin siiski veel kolmel märksõnal peatuda. Need on põhjalikkus, kiirus ja koostöö. 

Põhjalikkus. Kohtusse pöördudes ootab, ma usun, iga inimene, et tema mure võetakse tõsiselt ja kohus süveneb sellesse igakülgselt. Kui lahend on põhjalik, siis isegi juhul, kui tulemus ei pruugi olla meelepärane või meeldiv, jääb alles tunne, et inimest on kuulatud ja tema argumente on kaalutud. Ma usun, et see on selline oluline usalduse alus. Olen veendunud ka selles, et põhjalikkus samas ei tähenda lõputut venitamist, vaid oskust keskenduda olulisele ja selgitada otsuseid arusaadavalt. Minu eesmärk on hoida järjepidevust ja panustada sellesse, et tõesti Riigikohus oleks koht, kus iga lahend peegeldab hoolikat kaalumist.  

Teiseks, kiirus. Õigusemõistmine peab olema mitte ainult põhjalik, vaid ka mõistlikult kiire. Kui vaidlus kestab aastaid, kaotab õigusemõistmine oma väärtuse. Tsiviilasjade näitel: kui näiteks ettevõtte või inimeste vahel olnud tüli lahendamine venib, siis takistab see eluga edasiminemist, majanduse, suhetega edasiliikumist. Ja samas, kiire lahendus ei tähenda mitte kiirustamist, vaid tõhusat menetlust. See on oluline õiguskindluse ja meie ühiskonna sidususe hoidmiseks, et asjad saaksid mõistliku aja jooksul lahendatud. Sest olgem ausad, kohtud jõustavad ju neid seadusi, mida siin saalis vastu võetakse, ja kui kohtud suudavad seda mõistliku aja jooksul teha, ainult siis on seadustel tegelik jõud.  

Koostöö. Kohtunik üksi muidugi süsteemi muuta ei saa. Kohtute töömaht ja menetluste korraldus sõltuvad seadusandlikest otsustest ja muidugi ka ressurssidest. Aga selleks, et õigussüsteem käiks ajaga kaasas ja oleks tasemel, on hädavajalik koostöö seadusandja, täitevvõimu ja kohtute vahel. Sellel koostööl on muidugi palju väljendusvorme ja kõigest sellest selle mõne minuti jooksul ei jõua rääkida. Kuid ühe näitena: iga seaduse vastuvõtmisel tasub mõelda ja kaaluda seda, kui palju see toob kaasa või mõjutab kohtute koormust ja kui palju siis üks või teine asi seetõttu võib jääda kohtutes tegemata, mis on ka oluline. Kohtud muidugi omalt poolt saavad panustada sellega, et loovad ühtse kohtupraktika ja kujundavad menetlusi mõistlikult, aga suuremad muutused muidugi sünnivad ainult koostöös. Senine kogemus advokaadina on õpetanud mind nägema, kui oluline on eri osapoolte koostöö, dialoog ja üksteisega arvestamine.  

Lõpetuseks. Kohtupidamine on riigi põhiseadusliku korra toimimise keskne osa. Kui see on põhjalik, kiire, koostööle orienteeritud, siis ma usun, et see on ka õiglane ja usaldusväärne. Kui saan teie toetuse, annan parima, et Riigikohus täidaks oma rolli väärikalt ja kindlalt. Aitäh!

Suur tänu! Kadestamisväärne täpsus, kolm sekundit jäi vaid varuks. Aga teile on rida küsimusi. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud riigikohtuniku kandidaat! Elame keerulistel aegadel, kui ümbruskond kubiseb valedest. No vaatame naaberriiki: kogu aeg valetatakse, aga ka meil valetatakse. Näiteks püüavad sotsiaalse õiguse sõdalased naistevastase vägivallaga võidelda, aga väga valel moel. Ma toongi teile nüüd siis kohase näite. Kui Istanbuli konventsioonis on üks absurdne väljamõeldis – nimelt, sotsiaalsed sood on sinna sisse toodud, mille peale isegi koolilapsed naeravad –, siis kuidas teie riigikohtunikuna hakkate kaitsema vulasooliste õigusi? No neid on sadu, neid sotsiaalseid sugusid. Kui inimene näiteks hommikul peab ennast meheks, õhtul naiseks – ta on vulasooline, mida siin kolleegid innukalt kaitsta tahavad–, siis kas te olete valmis Riigikohtust ära tulema, kui teid pannakse absurdseid asju tegema, oma südametunnistuse vastaseid asju?

Aitäh!

Mida te sellisel teemal teeksite?

Aitäh küsimuse eest! Siin tuleb muidugi alustada sellest, ma saan aru, et kõnealune konventsioon on Riigikogu poolt ratifitseeritud. Eesti on ennast selle konventsiooniga sidunud. Ma arvan, et sellest tuleb ühelt poolt lähtuda, et täna on Eesti Vabariik seda konventsiooni endaga siduvaks pidanud. Iseküsimus on see, et see konventsioon, nagu ma aru saan, ei ole otsekohalduv. See, kuidas seda konventsiooni siseriiklikult rakendatakse, on ühelt poolt seadusandja otsus, kuidas siseriiklikud õigusaktid kujundatakse selle konventsiooni valguses, ja lõpuks ka küsimus Eesti välissuhtlusest, kuidas ta vajaduse korral selgitab neid otsuseid, mida siseriiklikult tehakse. 

Nagu ma enne ütlesin, loomulikult peab kohus lähtuma põhiseadusest ja seadustest. Ma kujutan ette, et nii nagu on iga muu rahvusvahelise õigusakti ülevõtmine Riigikogu otsustada, kuidas see väärtusruum siin Eestis kujundada. Neid tõlgendusi on võimalik esmalt Riigikogul endal nendele erinevatele konventsioonisätetele anda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Minu küsimus puudutab kohustuste kollisiooni. 10. oktoobril jõustus Euroopa Liidu määrus poliitreklaami osas. Määrus on teatavasti otsekohalduv ja kohustuslik riikidele. Selle info põhjal on edaspidi keelatud poliitilised meeleavaldused, näiteks automaksu vastu ja nii edasi. Selline on Justiitsministeeriumi selgitus olnud. Samas ütleb jälle põhiseadus, et Eestis on lubatud sõnavabadus ja ka meeleavalduse vabadus. Kuidas peaks teie arvates käituma inimene, kellel on kaks kohustust: täita määrust ja täita põhiseadust? Kuidas peaks teie arvates käituma inimene, kellel on kohustus olla ustav põhiseaduslikule korrale – kas määrust või põhiseadust?

Aitäh! Vastavalt põhiseaduse täiendamise seadusele on Eesti Vabariik muidugi Euroopa Liiduga ühinenud ja sellega määratlenud ka Euroopa Liidu õiguse ja Eesti õiguse vahekorra. Aga nii nagu vastuseks eelmisele küsimusele, nagu siin näha on ka sellesama näite, selle määruse puhul, see, kuidas konkreetsel juhul Eesti järelevalveorganid seda määrust siseriiklikult rakendavad, ei ole üheselt kindlaks määratud. Loomulikult peavad järelevalveorganid lähtuma lisaks määruse sätetele ka põhiseaduse sätetest ja lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest. Nii et see regulatsioon, millest lähtuda siis, kui keegi on teinud midagi, mis justkui satub ka Euroopa Liidu õigusega vastuollu, ei sõltu mitte ainult määruse tekstist, vaid tegelikult ka laiemast õiguskorras kehtivatest reeglitest.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Seletuskirjast loen ja see on päris muljetavaldav eeltöö ja väga palju huvitavaid projekte. Loen siit, et te olete viimast aastat klienditöödena olnud seotud tuuleparkide rajamise üüri-, hoonestusõiguse- ja servituudilepingutega. Rohehulluse raames on seda tööd päris palju. Ma küsin selliselt: millise kogukonna osas olete te aidanud või töötanud nende lepingutega? On see siis tuuleparkide rajajate poole pealt lepingupool või siis tuuleparkide kohapealsete inimeste eest seisjana?

Ühelt poolt jah, siin natuke tuleb mulle vastu advokaadi konfidentsiaalsuskohustus, aga üldiselt saan öelda seda, et olen tegelenud ka mitme tuulepargiga, mis on juba täna toimimas, ka Virumaal, samuti arenduses olevate arendustega, mida plaanitakse Pärnumaale, kus, nagu teada, osaliselt on planeeringud kehtestatud, osaliselt on need veel menetluses. Eks siis on see kohaliku kogukonna otsustada, kuidas ja millises ulatuses neid planeeringuid lubatakse või mitte. See seletuskirjas mainitud töö oli seotud eelkõige sellega, et kohalikud maaomanikud soovisid oma kinnistuid väärindada, arvestades muu hulgas seda, et näiteks metsasektoris järjest lisanduvad piirangud takistavad ka kohalikel ettevõtjatel oma majandustegevust teha. Ja on täitsa loomulik, et nüüd püütakse leida oma vara kasutusele uusi kasutusotstarbeid.

Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Tänan selle põgusa, aga sisuka ettekande eest! Viis minutit andis juba väga palju informatsiooni. Minu küsimus on, ilmselt te kandideerimise protsessi käigus tutvusite ka selle kohtureformi selliste põhisuundadega, mis Riigikogus juba mõnda aega arutusel on. Kui jah, kas siis kavandatav kohtureform, kui ta seaduseks saaks, liigutaks või muudaks kohtusüsteemi selliselt, et ta oleks rohkem kooskõlas nende väärtustega, mis te välja tõite, et põhjalikkus, kiirus ja koostöö?

Aitäh! Kõigepealt ma ütlen seda, et kuna mina olen nii-öelda erasektorist tulija ja mitte kohtusüsteemi nii-öelda siseselt liikuv kandidaat, siis minu teadmised sellest kohtu toimimisest ei lähtu kindlasti sellest teadmisest, mis on saadud igapäevase kohtu sees toimetamisega. Ja seetõttu ma väga detailselt ei oska seda kommenteerida, sest ma ei tea detailides, kuidas kohus sisemiselt töötab. 

Aga mida ma öelda võin, on see, et see kohtureformi ettepanek sisaldab endas päris palju koostisosasid. Ja nii nagu ma tean, mingi osa nendest on sellised, mille osas tegelikult ju erimeelsusi ei olegi, mõnede osas on. Mis puudutab seda, et võimalikud otsused peaks aitama kaasa kohtunike suuremale spetsialiseerumisele ja seetõttu töö efektiivistamisele, siis see on kindlasti mõistlik tee. Samamoodi on selge, et midagi tuleb ette võtta, mingisuguseid otsuseid tuleb teha, kui me näeme, et kohtuasjade nii-öelda suund on selline, et asjade menetlemise aeg pikeneb. 

Nüüd see, kuidas täpselt lahendada kohtute juhtimise küsimus, on tõesti, ma arvan, selle debati küsimus ja kindlasti Riigikogu seda, ma loodan, et käsitleb põhjalikult ja tõesti ka koostöös nende kohtunikega ja dialoogis, arvestab ka neid vastuväiteid, kaalub need vähemasti läbi, et tõesti see juhtimismudel saaks võimalikult selline, mis arvestab ühelt poolt efektiivsust, aga tagab ka sellise mõistliku kollegiaalsuse kohtusüsteemis. Sest tuleb tõesti arvestada seda, et kohtunikud ja üldse võib-olla juristid, nii advokaadid, prokurörid, tüüpiliselt nende selliste tippspetsialistide töövorm ei ole olla ühe väga suure organisatsiooni nii-öelda üksiktöötajad, vaid tegelikult tihtipeale, kui mõelda selle peale, mis on need alternatiivid, siis nad on harjunud töötama võib-olla väiksemates tiimides. Aga üldiselt ma arvan, et see suund on hea, et neid teemasid arutatakse, ja soovin kindlasti jõudu Riigikogule selle teema põhjalikul käsitlemisel.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa oled olnud üks advokatuuri juhte ja nüüd lähed n-ö teise akvaariumisse, kus lõplik tõde selgub – Riigikohtusse. Aga hiljuti vapustas üks sündmus seal Nõos, kus väga pika staažiga retsidivist, kes oli mõni aeg tagasi pussitanud oma endist silmarõõmu, narko- ja alkoholijoobes ja kõik muu jne, läks vabasurma, võttes endaga kaasa suvalise juhusliku mehe, kes sõitis samal ajal teel. Aga selle otsuse teda mitte kinnimajasse panna langetas üks kohtunik. Tal on nimi ka olemas, mida ma ei ütle praegu. Aga nüüd sinu hinnang: mida sina teeks selle kohtunikuga, kes konkreetselt ei saatnud teda sinna, põhjendades küll sellega, et vanad teod, ükskõik, on ta siis tapnud, kellegi uputanud, kägistanud, ei loe enam?

Aitäh!

Milline on kohtuniku vastutus?

Aitäh, Peeter Ernits!

Aitäh! No see on selles mõttes mul ühelt poolt keeruline küsimus vastata, et ma küll täna ei ole veel kohtuniku rollis, aga kohtuniku eetikakoodeks näeb ette, et kohtunikule ei ole sobiv teiste kolleegide lahendeid kommenteerida ja kritiseerida. Millest tuleb aru saada, on loomulikult see, et iga otsus arvatavasti sünnib mingisuguses kontekstis mingisuguse informatsiooni pinnalt. Aga mul ei ole täna teada, millise informatsiooni pinnalt võimalik tulevane kolleeg selle otsuse tegi. Kindlasti on see, ma saan aru, juba erinevate ametkondade jaoks olnud selge õppetund üle vaadata, kuidas info liigub või kuidas info ei liigu erinevate ametite vahel. Tõepoolest, kui neid otsuseid tehakse, mis puudutavad inimesi, kellel on mingisugune taust, mis kujutab endast ohtu, siis vähemasti need otsused oleks tehtud informeeritult ja teadlikult.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikohtu liikme kandidaat! Minul on küsimus arvatavasti praegu enim Eestit kõnetava teema kohta, mis puudutab valimistulemuste väljakuulutamist seoses väga paljude vaidlustega ja kaebustega selles vaates. Me ei teagi, kas nii pikka perioodi varasemalt on olnud, juba kolm nädalat on läinud ja arvatavasti läheb veel mõned nädalad. Te mainisite, et teil on kolm sellist peamist suunda, mida te tahate jälgida. Kaks nendest on kiirus ja põhjalikkus. Mul on küsimus teie erasektori tausta tõttu. Kas teil on mingisuguseid ideid või vaateid või ettepanekuid, mida võiks Riigikohtu vaates praktiseerida just erasektorist lähtuvalt, et seda kiirust saaks mõnevõrra kiiremaks?

Jah, võib-olla ka laiemalt võttes võib märkida seda, et Riigikohus on juba mõnevõrra hakanud kasutama – aga seda, ma usun, saab kasutada veel –, et näiteks menetluste raames, kui asi võetakse menetlusse, antakse menetlusosalistele teada, mis on need põhiküsimused, mille kohta Riigikohus soovib seisukohti saada. See lubab mõnes mõttes fokuseerida kõrgemas astmes poolte tähelepanu nendele teemadele, mis kohtu arvates on olulised, et mitte koormata võib-olla vähem oluliste teemadega. See on üks asi.

Mis puudutab valimiskaebusi, siis jällegi, olemata ise neid kunagi lahendanud, mulle tundub päris mõistlik üks varasemalt kõlanud ettepanek, et võib-olla ei ole põhjendatud, vähemasti mõnede kaebuste puhul, see põhimõte, et need tuleks kõik viimseni lahendada enne valimistulemuste väljakuulutamist, vaid võib-olla ka mõned võivad jääda lahendamiseks pärast seda.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Te sedastasite, et ühiskond ootab, et kohtud oleksid inimestele usaldusväärsed. Viimasel ajal on just kohtutest tulnud otsuseid, mis riivavad inimeste arusaamist õigusest ja õiglusest. Rääkides konkreetselt Riigikohtust, siis ka Riigikohus ei võta vastu teatud kaebusi. Viimasel ajal on kandvamaks põhjuseks see, et puudub kaebeõigus.

Teisalt näeme, et menetlusse võetakse asju puhtalt selleks, et teha kahe eelneva kohtuastme otsusele risti vastupidine otsus. Siinkohal joonistub Riigikohtu tegevuses välja kahetsusväärselt teatud tendents, mis on paraku tunnetuslik, sest juriidiliselt on loomulikult kõik korrektne. See on selline, et Riigikohus teeb oma otsuseid ja nende läbi katet teatud kindlatele poliitilistele suunistele. Taas kord, see ju lammutab õigusriigi usaldusväärsust. 

Aga mu küsimus on: te olete kuuldavasti esindanud riiki kohalike inimeste vastu Nursipalu küsimuses ja kohalikud said nüüd esimese astme kohtus võidu. Kaitseministeerium kaebas selle edasi. Võib juhtuda, et see jõuab lõpuks Riigikohtusse. Minu küsimus on: kuidas te kavatsete selles olukorras käituda või kas te plaanite ennast selle küsimuse arutelult taandada?

Aitäh! Sellele saab tõesti olla ainult üks selge vastus, mida seadus ette näeb: sellises olukorras kohtunik peab selle asja lahendamisest taanduma, kui see peaks ette tulema. See tõenäosus ei ole selles mõttes väga suur, et kuna tegemist on haldusasjaga ja minu n-ö kodukolleegiumiks oleks Riigikohtus tsiviilkolleegium. Tõenäosus, et seda tsiviilkolleegiumi ees arutada üldse tuleb, on väga väike. Aga kui mingis olukorras see olukord peaks tekkima, siis tõesti ma selle asja lahendamisest ennast taandan, nagu ka muude asjade lahendamisest, kus ma olen olnud menetlusosalisena seotud.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas te olete minuga nõus, et keskkonnapoliitika ja majanduspoliitika põrkuvad ja need järjest toidavad tegelikult õigusruumis keskkonnavaldkonnale probleeme juurde või noh, neid probleeme juurde, kus tuleb sisustada õigusruumi? Me teame ju seda, et planeeringumenetluses on öeldud, et keskkond kaalub alati üle majandustegevuse. Ometi me oleme näinud neid otsuseid, kus näiteks küttimismahtude puhul on sekkutud, on peatatud küttimine. Meil on siin laual ka tegelikult seesama tegevus näiteks Soomaal. Ühtepidi öeldakse, et see Soomaa ongi loodusväärtus, kus peaksid hundid saama elada, aga samal ajal poliitikud on öelnud, et jõeluhtasid tuleb karjatada. Tekibki nagu õiguslikult olukord, kus peaks hundid olema terved ja lambad söönud või kuidagi vastupidi, aga me elame nagu selles olukorras, kus öeldakse, et kütime hundid ära, et saaks edasi majandustegevust teha. Kuidas te näete seda maailma?

Jah, see, et keskkonna- ja majandusteemad omavahel põrkuvad, on mõnes mõttes paratamatu ja loomulik. Kindlasti kõike seda mõjutab ühelt poolt Eesti enda siseriiklik seadusloome, aga ka Euroopa Liidu õigusaktid. Mõnes mõttes on see jah nagu paratamatu ja eks siis tulebki konkreetsel juhul neid küsimusi kaaluda. Võib-olla üks selline tähelepanek, mis minul on olnud nende asjade puhul, on see, et võib-olla mõnedel juhtudel on neid küsimusi liiga vähe arutatud Riigikogus. Võib-olla näiteks metsandusvaldkond või muu, et need küsimused on olnud ühiskonnas üleval, aga Riigikogus konkreetsete eelnõude vaates võib-olla neid küsimusi on vähem arutatud ja seetõttu on jäänud ühiskonda mingisugune ebaselgus ülesse ja ei ole saanud selget lahendust selgete nii-öelda Riigikogu otsuste näol või seaduseelnõude näol. 

Ja miks see on selles mõttes oluline, et ega kui on pikalt ühiskondades oluline probleem, mis on pikalt lahti, ja kui siis seadusandja ei sekku, siis kohus mingis mõttes peab need asjad paratamatult lahendama, sellepärast et kohtul ei ole võimalik öelda, et see poliitiliselt ei ole oluline või et ma üldse ei taha sellega tegeleda. Kohus peab iga asja lahendama, mis tema ette tuuakse, ja mingi seisukoha kujundama. Aga selle lahendamisel on kindlasti oluline ühelt poolt lähtuda seadusest, aga kui on asjad segased, siis kohus peab seda nii-öelda seda seaduse tõlgendamise oma siseveendumuse pealt seda nii-öelda lahendust otsima. Palju selgem oleks, kui ühiskondlikud olulised teemad lahendatakse ära Riigikogus, siis on ka kohtul midagi, millest lähtuda ja oma otsustes juhinduda.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No teie vastustest. Ma täpselt meenutan seda, mida mu isa ütles. Juura on tore asi, üks paragrahv tirib teise sirgeks. Teie vastused on täpselt sellised, et üks paragrahv tirib teise sirgeks. Oskate ennast väga ilusti taandada niimoodi, et mina nagu ei puutu asjasse, et seadus ütleb nii ja teie otsustasite siin nii ja sellepärast nüüd on nii. 

Ja mina küsin, et kuna te ütlesite, et me oleme astunud Euroopa Liitu ja peame järgima Euroopa Liidus kehtivaid reegleid, siis ma tuletan teile meelde, et me liitusime Euroopa Liiduga klausliga, et see kõik peab olema vastavuses meie põhiseaduse aluspõhimõtetega. Nüüd ma küsin, kas sõna- ja koosolekute vabadus on aluspõhimõte või on see kuidagi Euroopa Liidu reeglitega meilt ära võetud. Vaat, konkreetset vastust, on see meie aluspõhimõte või saab Euroopa Liit mingi reegliga selle meilt ära võtta.

Sõna- ja väljendusvabadus loomulikult on põhiseaduse oluline põhimõte. Lihtsalt küsimus on selles, et Eesti seaduse järgi on võimalik seaduses sätestatud juhtudel ette näha piiranguid. Ja lihtsalt nii ongi, et ka õigusaktid võivad seda piirata. Küsimus on selles, kas konkreetsel juhul see piirang, mis tuleneb Euroopa Liidu õigusest, on nüüd aluspõhimõtetele vastav või mitte. Ma tunnistan, ma ei ole seda eraldiseisvalt analüüsinud. Kui see küsimus Riigikohtusse kunagi tuleb, siis võib-olla tuleb seda analüüsida, aga seda nüüd ette öelda, et kas ühte- või teistmoodi põhimõtteliselt on sõnavabadust võimalik piirata, see on eraldi küsimus, kas seda konkreetsel juhul tehti või mitte. Aga siin ma võib-olla kasutaks juhust rõhutada ka seda, et tõepoolest, Euroopa Liidu õiguse puhul – ma ise ka tunnen täiesti muret selle üle, et Euroopa Liidu õigus võib-olla kohati ei haaku hästi meie õigusaktidega – on oluline, et selline oluline kaitseliin Eesti põhiseaduse kaitsel on Euroopa Liidu asjade komisjon ja need diplomaadid, kes meie asju läbi räägivad. See on kindlasti oluline. Ma arvan, et täna me oleme võib-olla kohati sellele vähe tähelepanu pööranud ja lootnud, et kõik asjad saab lahendada siseriiklikult.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea kandidaat! Minul on selline küsimus. Teatavasti on meil Eestis õigus inimestel hageda, juhul kui ta tunneb, et tema isiklikke huve on riivatud. See puudutab ka Riigikohtusse pöördumist. Mis te arvate, kas seda võiks laiendada, et inimene võiks esitada hagi ka sel puhul, kui ta tunnetab ja näeb täiesti selgelt, et avalikkuse huve riivatakse?

Ütleme, meil on ühelt poolt probleem sellega, et kohtud on niigi koormatud. Kui me räägiksime sellest, et me lausaliselt võimaldaksime avalikes huvides kohtusse pöörduda, siis see tähendab seda, et need asjad tulevad ju kohtusse veel suuremas mahus. Ma arvan, et kohtute peamine ülesanne on siiski tagada inimeste õiguste kaitse ja avalike huvide kaitse on muude riigiorganite ülesanne tagada – Riigikogu, muud järelevalveorganid. Avalike huvide kaitse laiemas plaanis – ei ole mõistlik kohtute pädevust laiendada. Selliseid erandeid on. Keskkonna- ja planeerimise asjades on ju tegelikult erandina ette nähtud, et on võimalik pöörduda laiemates avalikes huvides. Aga üldise põhimõttena, ma arvan, see lähenemine, et kohtusse saab pöörduda isiku enda õiguste kaitseks, on mõistlik ja vastab ka põhiseaduse mõttele.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Ma küsin veidi laiemalt. Te olete töötanud väga erinevates õigusvaldkondades – haldus, tsiviil ja kriminaal – ning esindanud erinevate inimeste ja organisatsioonide huve. Oma kõnes märkisite ära, et üks olulisemaid asju on ka kiirus. Ma küsin: kuidas teile tundub, kas erinevad menetlusseadustikud vastavad ühiskonna ootustele, ka nende ootustele, kes nende järgi peavad töötama, õigust mõistma, või peaks neid muutma? Näitena võin tuua, et kriminaalmenetluse seadustik võeti vastu 2004. aastal, täna on 2025. Vahepeal on toimunud ühiskonnas väga tõsised muutused. Mis te arvate, kas neid menetlusseadustikke peaks kiiremas korras muutma, et oleks rohkem efektiivsust ja loomulikult, et need vastaksid need ühiskonna ootustele?

Lühike vastus on, et kindlasti peaks. Ma arvan, et tuleks pidevalt otsida neid kohti, kus on näha, et lõpuks need kirja pandud reeglid kohati praktilises elus tihtipeale toovad kaasa selliseid olukordi, et need lahendused lihtsalt ei ole mõistlikud. Ja sellega ka tegeldakse. Võib-olla kõige suurem teema ja kus menetlused võib-olla kaua kestvad ja toovad menetluskulusid nii riigile, prokuratuurile kui ka kannatanutele ja kohtualustele, on tõesti kriminaalmenetlused, eelkõige üldmenetlused, mis võivad olla suurtes asjades väga kauakestvad väga paljude istungitega. Kindlasti on vaja pöörata tähelepanu sellele ja leida neid kohti, kus oleks võimalik menetlust efektiivsemaks muuta, loomulikult säilitades või tagades isikute õigused. Kohati võib-olla see on kujunenud menetluseks iseenesest ja seal on kindlasti efektiivistamise kohti olemas.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu kandidaat! Kõigepealt tänan konkreetse esinemise ja ka sisukate vastuste eest! Mul on valdkonnapõhine küsimus. Nimelt, spordiringkondades on kaalumisel ja arutlusel spordiarbitraaži ehk spordikohtu loomine valdkondlike küsimuste, konfliktide üle otsustamiseks. Selle üks kandvaid printsiipe on n-ö otsuse lõplikkus. Samas ütleb põhiseadus, et igaühel on õigus pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Mu küsimus ongi, kuidas te näete, kas põhiseadus võimaldab valdkondliku otsuse lõplikkust mingi kohtu kaudu.

Aitäh küsimuse eest! Ma pean tunnistama, et ma ei ole seda spordiõiguste teemat süvitsi uurinud. Ma vastan üldiste põhimõtete järgi. Iseenesest on tõesti kokkuleppelised vahekohtud meil õiguskorras lubatud ja tavapärased. Põhimõtteliselt on selliseid asju õiguskorras olemas. Küsimus on lihtsalt selles, millistes olukordades neid saab kasutada. Meil on üks olukord selline, kus on, ma ei tea, kaks suurt ettevõtet, kes suudavad piisavalt teadlikult teha otsuse allutada mingi asi vahekohtule, või teine olukord on see, kus on lapsevanem versus mõni klubi. Kas sellised asjad peaksid alluma sellisele organile, see võib olla küsitav. Aga jah, detailsemalt ma seda teemat hetkel ei valda.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Hea Riigikohtu liikme kandidaat! Riigikohus ja riigikohtunik on väga olulised institutsioonid, aga ma usun, et te nõustute minuga, et siiski on inimesed need, kes seda institutsiooni püsti hoiavad, kui nii võib öelda. Võib ju öelda, et riigikohtunik on ka inimene. Ma usun, et te nõustute. Selles osas, ma arvan, on oluline teada, mida inimene isiklikult arvab ühest või teisest asjast, sest kahtlemata üks mõjutab ju teist, eks ole, töötades ka oma rollis. Kohus peab põhiliselt lähtuma seadustest, aga nagu te ise täna ütlesite, teinekord on olukorrad segased, seadus ei ole nii üksühene. Ja siis ju seda mõjutab inimese isiklik arvamus.  Ma küsin kahe konkreetse teema kohta. Euroopa Komisjon surub praegu kõvasti seda, et nende tsentraalne võim laieneks, et komisjon saaks rohkem otsustada ja riikidele ette kirjutada. Teine on kogu see net-zero või nullheite ideoloogiast lähtuv energia- ja tööstuspoliitika, mis Euroopas jätkuvalt prevaleerib. Milline on teie isiklik arvamus nendel kahel teemal? Kas Euroopa Komisjonil peaks olema rohkem tsentraalset võimu ja kuidas te suhtute … 

Aitäh! 

… sellesse nullheite ideoloogiast lähtuvasse energia- ja tööstuspoliitikasse?

Need küsimused on lõpuks ikkagi mõlemad sellised, mida seadusandja peab otsustama. Mulle endale tundub, et säilitada mõistlik tasakaal Euroopa Liidu ja siseriiklike vahel kohati mingites valdkondades tõesti tundub, et Euroopa Liit soovib minna natukene liiga kiiresti. Selleks, et hoida tasakaalu, ma enne ka mainisin seda, et mulle tundub, et need läbirääkijad ja üldse seisukohtade kujundamine Euroopa Liidu algatuste suhtes peab olema põhjalik ja tähelepanelik. Kohati võib-olla tõesti on mindud kaasa sellise vooluga ja võib-olla ka tööjõuressursside puudumise tõttu ei jõuta neid vaidlusi pidada. Aga ma arvan, et tegelikult ühel hetkel võib olla vajadus pöörduda rahva poole, et saada täiendavat mandaati, kas Euroopa Liidu täiendav integreerumine on põhjendatud või mitte.

Sama küsimus on tegelikult ka selle rohepöördega. Seal on ju, nagu siin enne ka üks küsimus oli, et keskkond ja majandus põrkuvad. See ei ole mitte lihtsalt see, et kuskil on üks keskkond, mida me tahame kaitsta, vaid seal on ju tegelikult ka inimeste töökohad, inimeste elud, inimeste valikud, mis on tehtud võib-olla aastakümneid tagasi, kui nad on valinud oma elukohta või töökohta mingite sektorite puhul. 

Seal tuleb leida tasakaalustatud lahendused. Kindlasti ka õiguslike paradigmade ja reeglite järgi ei saa ühiskonna elu juhtida kampaania korras, vaid ikkagi sisuliselt läbimõeldult. Ma arvan, et kõik need otsused, mis tehakse, peavad olema põhjalikult läbi kaalutud ja arvestatud ning vajaduse korral kompenseeritud need mõjud, mis sektoritele kaasnevad nende väga oluliste otsustega, mis mõjutavad inimeste elusid või nende majanduslikku käekäiku.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud härra Triipan! Mul on tegelikult väga hea meel, et edukas advokaat on leidnud endas sellise sisemise tahte või idee olla riigikohtunik. Sissetulekute mõttes te kindlasti kaotate kordades. Aga ma ei taha küsida just konkreetsete kaasuste kohta ja kindlasti ma olen nõus ka sellega, et need menetlusseadustikud, mis puudutavad nagu protsessi kiirust, võiks üle vaadata, lõppkokkuvõttes ikkagi kohtunik peaks juhtima protsessi. Aga ma küsin taolist asja: kas teie arvates Riigikohus peaks olema pelgalt pigem seaduse range tõlgendaja või ka õiguse arendaja?

Ma arvan, et mõlemat. Selles mõttes, et nii nagu eelkõige tsiviilõiguses, kus võib-olla ei ole ka küsimus niivõrd väga tugevates poliitiliselt nii-öelda sensitiivsetes teemades, aga kindlasti tekib praktikas erinevaid, üks on need, mis on normid seaduses kirjas, aga seal kindlasti palju teemasid kukub vahele, nii-öelda normide vahele. Ja on alati ju küsimus, kuidas norme tõlgendada ja seda selgust luua ühiskonna jaoks, alama astme kohtute jaoks, et kuidas kohtud seda regulatsiooni näevad. See on kindlasti Riigikohtu üks ülesanne. Ma enne kasutasin seda nii-öelda koostöö märksõna. Mulle tundub, et siin võib-olla võiks ka tuleviku mõttes rohkem näha seda seadusandja ja kohtute koostööd selles mõttes, et kui tõesti Riigikogu või täitevvõim, Riigikogu, Riigikogu liikmed tunnevad, et see kohtupraktika ei lähe nagu õiges suunas, et see nii-öelda ei meeldi see kohtupraktika, siis on võimalik ju ka sellele reageerida. Ega Riigikohtu otsus teatud küsimustes on küll lõplik, aga mingites küsimustes on ta selline, et see on tehtud seaduse alusel, seadust tõlgendades, ja kui Riigikogu leiab, et see ei ole õige suund, siis on võimalik seda seadust muuta ja edaspidi peab kohus lähtuma sellest muudetud seadusest. Sellepärast ma arvan, et kui Riigikogu, Riigikohus annab, nii-öelda arendab õigust ja annab nii-öelda juhiseid, kuidas seadust rakendada, siis see on nii-öelda võimalik juhis kohtutele, aga võimalik ka siis Riigikogul püsida kaasas ja jälgida, kuidas õigus areneb. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kandidaat! Pühapäeval, isadepäeval, eksponeeriti ETV saates mehi, kes olid saanud isaks Ameerika Ühendriikides surrogaatema abil – tegevusega, mis on Eesti seaduse järgi keelatud. Sisuliselt olid nad Eesti mõistes seadust rikkunud, kasutades ära teise riigi seadusandlust. Kuidas peaks Eesti sellistes olukordades käituma? Kas leppima sellega, et osa Eesti kodanikke kasutab välisriigi seadusandlust, mis on meie õigusruumiga vastuolus, või peaksime seadma esikohale Eesti õiguse ja väärtusruumi põhimõtted?

Mulle tundub, et sellises globaliseerunud maailmas me peame mõnes mõttes aktsepteerima seda, et eri riikides on erinev väärtuskord ja selle vastu meil midagi väga teha ei ole. See ei tähenda seda, et me peaksime ise elama nende reeglite järgi, mis kuskil teistes riikides on. Eestis on ikkagi Eesti seadusandjal õigus kehtestada see kord, nagu ta seda vajalikuks peab. Muus osas ma arvan, et see on väärtushinnanguline poliitiline küsimus.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Suheldes inimestega, jälgides meediat, tuleb päris tihti aruteluks see, et kohtulahendid ei vasta avalikule ootusele karistuse määramise osas. Inimesed arutavad, miks see küll nii on, et ühiskonna ootus on üks, aga tulem on hoopis teistsugune. Mis te arvate, mis see põhjus on, miks siis on avalikkuse ootus õiglasele kohtuotsusele ja karistusele tihti hoopis teine, kui tegelikult ühiskond ootab? Samad näited sellest, kuidas meil lastakse raskeid kurjategijaid lahti varasemalt. Ei ole harvad ka juhused, kus seesama raske kurjategija sooritab kohe, üsna kiiresti uuesti raske kuriteo. Mida teha ja miks on ikkagi nii, et kohtuotsus ja avalikkuse ootus sellele otsusele on erinevad?

Jah, iseenesest küsimus on karistusõiguse valdkonnast, mis selles mõttes ei ole minu põhivaldkond, et ma kandideerin tsiviilkolleegiumisse. Selles mõttes läheb see natukene minu põhiampluaast välja. 

Eks siin võib olla palju põhjuseid. Muu hulgas, tõesti, kohus peab asja lahendama lähtuvalt tema ees olevast informatsioonist, sellest informatsioonist, mis tema ette tuuakse. Seda täit arutelu või täit informatsiooni kunagi ei ole ju avalikkusel. See, mille pealt avalikkus teeb oma otsuse või hinnangu, ei ole päris see, mille pealt kohus teeb oma otsuse. Ja sealt võib tulla see üks vastuolu. See lihtsalt paraku aeg-ajalt niimoodi juhtub. Samas on ju ka juhtumeid, kus kohtud on määranud väga rangeid karistusi. Sellisel juhul võiks olla, vastupidi, kellelgi küsimus, et miks see nii range on. Tavaliselt inimesed üldiselt jah eeldavad, et karistused on pigem rangemad. Lõpuks on muidugi ka Riigikogul võimalik karistusmäärasid sättida, kui leitakse, et kohtute karistuspoliitika ei vasta Riigikogu ootustele.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud riigikohtuniku kandidaat! Oma vastuses kolleeg Annely Akkermannile, mis puudutas kohtureformi, jäite te küllaltki diplomaatiliseks ja üldsõnaliseks. Aga teie põhjalikkust arvestades ma ei usu, et te hüppate vette tundmatus kohas. Seepärast ma täpsustan seda küsimust. 

Üks pool kohtureformist lihtsustatult on see kohtute haldamine ja juhtimine ning teine pool on kohtute liitmine. Mind huvitab eelkõige kohtute liitmine, kus kohtunike hulgas ja kohtunike ümber, siin ekspertidel on väga palju erinevaid ja lausa vastandlikke arvamusi. Mind väga huvitaks teie arvamus selles küsimuses, mis puudutab kohtute liitmist. See ühelt poolt puudutab väga eluliselt kohtunike enda tegevust ja teatud ulatuses isegi ka sõltumatust, aga teiselt poolt ka inimesi, kohtuteenuse või kohtupidamise kättesaadavust ja nii edasi. Milline on teie seisukoht just eelkõige kohtute liitmise osas?

Aitäh! Ma pean tunnistama, et jah ma siiski nii-öelda … Noh, nagu siin ka paar päeva tagasi Külli Taro oma arvamusartiklis kirjutas, et väga tore on näha, et seda reformi tehakse selles mõttes selliselt, et on küsimusi põhjalikult analüüsitud. Seda analüüsi või neid argumente, mis täpselt nüüd õigustavad seda kohtute liitmist selles mõttes, et sealt tekiks tohutu majanduslik sääst, seda ma iseenda jaoks ei ole selliselt aru saanud, et sealt see tohutu sääst tekiks. Küll aga seal tõesti selline selgem juhtimine võib kaasa tuua selle, et tõesti kogu organisatsioon saab professionaalsemalt juhitud. Muidugi, seal on suur väljakutse, kuidas ühelt poolt tagada selline tõhusus ja teiselt poolt selline mõistlik kollegiaalsus, kuidas juhtimissüsteem üles ehitada selliselt, et piltlikult öeldes ei ole üks suur tippjuht, kes kõiki asju kogu kohtusüsteemis või kogu siis vastavas kohtus otsustab. Siis sinna on juba täna eelnõus, mis on laiali saadetud, on toodud sisse selliseid muid elemente eestseisuse näol. Võib-olla on suuremates kohtutes vajalik nii-öelda menetlusgruppide juhtide kaudu seda täiendavalt juhtida. Ma ei kujuta ette, et nende suurte kohtumajade puhul võib-olla see üks esimees ei jõua kõigi kohtunikeni. Ma arvan, et seal on selles mõttes dilemmasid. Ma arvan, et põhimõtteliselt ma nagu sellise suunaga olen nõus, et midagi peab ette võtma, et võib-olla kõige paremini väljast vaadates kõik asjad ei toimi. Ja selles mõttes, et midagi peab ju siis proovima ja see üks võimalik viis võiks olla see, et muude organisatsioonide näol, mis siis on Eestis kokku pandud varasemalt, mis olid eraldi, et need on toiminud, äkki siis võiks ka kohtusüsteemi puhul see toimida. Aga ma arvan, et sinna kohtute eripära arvestades tuleb sisse ehitada sellisem ikkagi rohkem kollegiaalse juhtimise elemente, isegi siis, kui see kohus on kokku pandud üheks.

Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Suur tänu kõigepealt väga asjaliku ja kompaktse ettekande eest! Kuulates neid küsimusi, mis teile tulevad valdavalt ikkagi teie poolt vaates saali paremalt poolt servast ja mis on seotud ideoloogiliste seisukohtade ja poliitiliste seisukohtade võtu sunniga, mul tekib küsimus. Võib-olla nad lihtsalt ei tea, et kohut tuleb mõista eelkõige ikkagi lähtuvalt seadusest ja seaduse mõttest. Aga ma küsin teie käest, kas ikka kõik Riigikogu fraktsioonid on saanud võimaluse teiega kohtuda ja teile neid küsimusi esitada, sest kui te põhiseaduskomisjoni ees käisite, siis peale minu ma ei mäleta, et keegi teine oleks teie käest midagi küsinud.

Ma vastan sellele nii, et kõik fraktsioonid on minu teada saanud võimaluse minuga kohtuda. Mitte kõik ei kasutanud seda võimalust.

Hanah Lahe, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Martin Triipan! Teil on väga pikk kogemus keskkonnaõiguse valdkonnas ja planeeringute valdkonnas samamoodi. Mina keskkonnakomisjoni liikmena tunnen huvi: teie kui nii pika kogemusega jurist ses valdkonnas, mis on Eesti keskkonnaõiguses teie arvates täna hästi, mis võiks olla paremini ja mis on tuleviku väljakutsed? 

Aitäh! Keskkonnavaldkond on tegelikult hästi lai, aga siin oli enne ka küsimus, mis puudutab erinevat süsinikuneutraalsuse poole liikumist. Sellised eesmärgid on seatud. Aga ma arvan, et üks oluline väljakutse on see, kuidas teha neid otsuseid, et liikuda keskkonnamõju vähendamise suunas. Eriti kui need otsused peavad olema suhteliselt jõulised, kuidas ühiskond tervikuna ja ettevõtted terveks jätta ning kuidas ühiskond saab edasi minna ja aktsepteerida seda kurssi. See on kindlasti päris keeruline otsus ja on ka keerulisi väiksemaid otsuseid, mis on vaja teha. 

Tavapäraselt turumajanduses peaks see põhimõtteliselt turujõudude moel toimuma. Kui me läheme regulatiivselt, väga jõuliselt sellele kallale, siis tekivad paratamatud tagajärjed ja võib-olla seda ei aktsepteerita ühiskonnas nii hästi. Siin on kindlasti oluline meetodi valik ja inimestele selgitamine, mida on vaja teha. 

Üldises plaanis mulle tundub, et keskkonnavaldkond ja -organisatsioonid või keskkonnajärelevalve töötavad ju hästi. Kohati võib-olla vähemasti mul endal on selline isiklik tunnetus, et mingites valdkondades on võib-olla liiga piiravaks mindud. See on ka arutelukoht, mis siin Riigikogus võiks toimuda. Mõned eelnõud, mis puudutavad looduskaitset, on ju ka menetluses. Kuskilt võiks võib-olla leevendada – nii sellepärast, et hoida kokku riigi ressursse, aga ka sellepärast, et tõesti vähendada halduskoormust, mis inimestel ja maaomanikel või ettevõtetel on.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Mul on vähe filosoofilisem küsimus. Kohtuniku roll on vähemal või suuremal määral inimeste saatuse üle otsustamine. Millised isikuomadused aitavad selles ametis hästi hakkama saada?

Ma arvan, et see on selline sisemine neutraalsus ja erapooletus ning kindlasti mõlema poole ärakuulamine ja kindlasti rahulikkus ja põhjalikkus. Võib-olla need on need omadused, mis võiks iseloomustada õigusemõistjat.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Ma soovin teile kindlasti edu, sest varsti peale hääletust saab teist tõenäoliselt Riigikohtu liige. Ma soovin teile edu ka nende kolme põhimõtte – põhjalikkus, kiirus ja koostöö – elluviimisel.

Minu küsimus puudutab teie isiklikku arvamust. Kas Eesti inimestele on taskukohane kohtu ja erinevate astmete kättesaadavus? See on tõesti hinnanguline, sest kiirusega meil ilmselt asjad veel päris korras ei ole. Mitmed inimesed, kes on kurtnud, et neil puuduvad võimalused kohtusse pöördumiseks, jäävad tegelikult õigusabita. Ma tean, et on olemas riigi tasuta õigusabi. Aga mis on teie isiklik hinnang või arvamus selle kohta?

Jah, ma pean tunnistama, et mul on isiklikult natukene raske vastata, olles täna siin advokaadina ja Eesti Advokatuuri juhatuse liikmena selles rollis veel. Natukene on siin need kingad, mis seda vastust mõjutavad. Aga tõsi on see, et kättesaadavusega on kindlasti probleeme selles mõttes nii riigi õigusabi rahastuse kui ka viimaste uudiste näol, kus on olnud viiteid, et riik võiks vähendada esmatasandi õigusabi andmist Justiits- ja Digiministeeriumi poolt. Tuleks see asendada digitaalsete lahendustega, mis võib-olla veel ei ole päris olemas. See on kindlasti koht, mis teeb muret. Tõesti, kui me soovime, et see õigus ja õiglus jõuaks ka neile, kellele see muidu on kättesaamatu, siis selles mõttes tuleb sellele tähelepanu pöörata. Ja kindlasti ressursside poolest on see oluline teema, vastasel juhul ka need sotsiaalsed meetmed, mida Riigikogu otsustab rakendada, ei jõua inimesteni, kui tegelikult nendes kohtades, kus kohtuabi on vaja, tegelikult inimesed kohtusse ei jõua.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ka mina tänan teid väga sisukate vastuste eest, eriti arvestades äärmiselt laia küsimuste ampluaad. 

Nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 117 lõikest 2 ei saanud eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitada. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 744 lõpphääletus. Palun saalikutsung hääletuse ettevalmistamiseks.

Head kolleegid, juhin teie tähelepanu sellele, et selle eelnõu puhul on hääletus salajane, mis tähendab, et teie tehtud valik ei kajastu teie ekraanil, välja arvatud see hetk, kui te seda valikut teete. Panen lõpphääletusele Riigikohtu esimehe Villu Kõve esitatud Riigikogu otsuse "Martin Triipani Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu 744. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid oli 0. Eelnõu 744 on otsusena vastu võetud. 

Head kolleegid, informeerin teid, et Eesti Reformierakonna fraktsioonilt on laekunud ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Arvestades teie rohket kohalolekut ja seda, et Riigikogu liikmed saaksid oma tööaega planeerida, viime läbi istungi pikendamise hääletuse.

Head kolleegid, minu ekraanil on selline arusaamatu pilt. Kas ka teie ekraanidel? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Siis antud juhul katkestan selle saalikutsungi ja selle hääletuse ettevalmistamise. (Sumin saalis.)

Head kolleegid, sunnitud juhataja vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid! Väike selgitus. On selgunud asjaolu, et me ei saa viia läbi ühtegi hääletust enne, kui me ei ole avanud uut päevakorrapunkti. Meil oli praegu üks lõpetatud ja järgmine oli avatud ja süsteem selles mõttes ei võimalda läbi viia ühtegi hääletust. Ehk nüüd ma avan päevakorrapunkti nr 2 ja seejärel teeme uue saalikutsungi ja seejärel me saame teha ka selle istungi pikendamise hääletuse. Süsteem on lihtsalt selline. Rain Epler, üks küsimus, palun!

Küsingi selle tehnilise. Ei oskagi öelda. Kas viga või lisavõimalus selles tehnikas tekkis seoses uute pultidega või vanasti oli samamoodi?

Mina ei mäleta, et mingit sarnast situatsiooni oleks varem olnud.

Head kolleegid, oleme jõudnud teise päevakorrapunktini, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon" eelnõu 722 esimene lugemine. Tutvustan ka selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Ettekandeks on aega kuni 20 minutit ja kummalgi ettekandjal on võimalus esitada üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. 

Aga nüüd, head kolleegid, tuleme tagasi selle juurde, et Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Enne kui me läheme selle teise päevakorrapunkti sisulise arutelu juurde, viime läbi istungi pikendamise hääletuse. Selleks, palun, saalikutsung, kaks minutit. Kas võime minna istungi pikendamise hääletuse juurde?Kas mõni fraktsioon protestib selle vastu? Kui keegi ei protesti, head kolleegid, siis panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid 2. Ettepanek leidis toetust. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Jätkame nüüd teise päevakorrapunkti menetlemist. Ma palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Helir-Valdor Seederi.

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Eesti kontrolljoone sulgemise teema Venemaaga on olnud aktuaalne juba pikemat aega ja ka siin Riigikogus me arutame seda tegelikult juba mitmendat korda. Isamaa saadikurühm on esitanud eelnõu ikka reaalsest ja praktilisest vajadusest tulenevalt. Selleks on mitu põhjust ja mitu eesmärki. Peamine on loomulikult Eesti riigi julgeoleku tagamine, aga kindlasti on sellel otsusel ka poliitiline tähendus ja mõju ning kindlasti ka majanduslik tähendus ja mõju. Teatud mõju on kindlasti ka piiriäärsetele elanikele, erinevatele gruppidele nii Narva piiripunktis kui ka Kagu-Eestis. 

Aga eelnõu iseenesest on väga lühikene. See koosneb nimelt ühest lausest: "Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõikest 1, teeb Riigikogu Vabariigi Valitsusele ettepaneku sulgeda riigipiiri seaduse alusel Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon." 

Me oleme oma seletuskirjas põgusalt välja toonud need põhjendused, miks Isamaa saadikurühm on sellise eelnõu algatanud. Nii nagu ma ütlesin, peamine on ikkagi julgeolekuküsimus. Me oleme näinud, mis toimub nii meie piiridel ja piiride taga kui ka laiemalt kogu piki Vene Föderatsiooni piiri, pidades silmas meie naaberriiki ja Ida-Euroopa riike. Küll lendavad droonid üle erinevate riikide piiride, küll lendavad õhupallid üle erinevate riikide piiride, mis häirivad lennuliiklust, aga kujutavad ka reaalset ohtu. Meil on täpselt teadmata, mis eesmärkidel seda tehakse ja mida lõppkokkuvõttes soovitakse sellega saavutada. 

Loomulikult, sõjalised õppused, Zapad 2025, mille Venemaa läbi viis, mida Eesti julgeolekuasutused koos meie NATO-liitlastega tähelepanelikult jälgisid. Ma tuletan meelde, et ka piirimärgistus Eesti ja Vene vahelisel veepiiril on olnud teemaks ja probleemiks, mis siiamaani ei ole taastatud. Tõsi, see puudutab küll veepiiri, aga julgeolek ja piiri- ja kontrolljoone küsimus, selle valvamise küsimus on lõppude lõpuks loomulikult kompleksne küsimus. Nii et selleks, et selliseid riske vähendada, turvalisust ja julgeolekut tõsta, oleme me selle eelnõu esitanud. 

Me kõik teame, et aktiivne piiriületus käib kuni tänase päevani. Me ei räägi siin üksikutest piiriületajatest, vaid me räägime tuhandetest piiriületajatest, nii nagu kättesaadav statistika meile näitab. Kahetsusväärselt peab küll ütlema, et mina isiklikult ei ole saanud tutvuda, aga meie saadikurühm ka ei ole saanud tutvuda. Ma ei tea, kas selline raport on olemas, mis puudutab julgeolekuasutuste vastavat raportit, mis oleks Riigikogu liikmetele kättesaadav. Sellest on varasemalt juttu olnud, selle kohta on esitatud ka küsimusi. Minu teada ka juhtivkomisjonis ehk õiguskomisjonis ei ole seda raportit arutatud ja see ei ole kättesaadav olnud. Nii et kas ja kui põhjalik raport meie julgeolekuasutustel tegelikult olemas on, seda me täpselt ei tea. 

Aga siin ei väljenda me sugugi umbusaldust julgeolekuasutuste vastu, kui me sellise ettepaneku Vabariigi Valitsusele teeme. Ma vaatasin eelmise korra arutelu, kui Isamaa saadikurühm selle tõstatas siinsamas Riigikogu saalis. Siis tihtipeale küsiti, kas Isamaa saadikurühm ei usalda meie julgeolekuasutusi, et parlament peaks Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegema. No ma isegi ei hakka sellele küsimusele vastama, vaid ma vastan sellele küsimusele küsimusega: kas parlament ei usalda Vabariigi Valitsust, kui me sellise ettepaneku teeme? Kas eelkõige koalitsioonisaadikud, kes selle varem maha hääletasid, ei usalda Vabariigi Valitsust, et Vabariigi Valitsus peaks parlamendi ettepanekul langetama ebaadekvaatse otsuse? Loodame, et see nii ei ole. Pigem võiks see umbusk olla ju opositsioonisaadikutel. Aga minu jaoks oli see kummaline, et üks argument, miks seda eelnõu eelmine kord ei toetatud, oli just eelkõige see. 

Nii et julgeolekuteema on üks. Julgeolekukaalutlustel on ka meie naaberriigid mitmed maismaapiiri täielikult sulgenud. See on Soomes niimoodi, see on Leedus piiriga Valgevenega niimoodi, Poola on sulgenud piiri Valgevenega. Sama arutelu käib ka Lätis. Läti on oma piirirežiimi muutnud rangemaks. Läti pool on konsulteerinud ka Eesti Välisministeeriumiga, pidades silmas ühist käitumist, mis puudutab meil kontrolljoont ja Lätis piiri Venemaaga, pidades silmas just nimelt selle sulgemist. Selleni ei ole jõutud ei Eestis ega Lätis. 

Nüüd ma jõuangi selle poliitilise sõnumi või poliitilise eesmärgini, et keegi peab selles küsimuses ka initsiatiivi näitama, et ühtselt käituda. Eesti parlament võiks anda praegu selle poliitilise sisendi ja julgustada Vabariigi Valitsust rääkima ka läbi Läti poolega, et me ühiselt selle piiri sulgeksime. Vähemalt meie saadikrühm on veendunud, et see julgeolekukaalutlusest tulevalt on mõistlik. Nii et sellel on ka niisugune poliitiline ja diplomaatiline tähendus. See aitaks kindlasti kaasa kehtestatud sanktsioonide rakendamisele ja selle üle tugevama järelevalve saavutamisele. 

Selle eelnõu rakendamine ei too lisakoormust Eesti julgeolekuasutustele ka n-ö kontrolljoone valvamisel. Pigem vastupidi, seal hoopis vabaneb ressurss, mida me saame kasutada siseturvalisuse tagamiseks muudes aspektides ja valdkondades. Nii et kui me selle piiri ületamise, mis on omaette, ma ütleksin täna Ukraina-Vene sõja taustal täiesti kummaline, et küsimus ei ole ainult selles, et Eestis elavad Vene kodanikud või kodakondsuseta isikud või kes iganes omavad võimalust piiri ületada. Meil täpselt puudub ka ülevaade, mis eesmärkidel ja kes ja kui palju. Meil on mingisugune statistiline ülevaade, aga ka sisuline ülevaade, millistele eesmärkidel ja kuidas ja millist ohtu tegelikult kujutab iseendast see, kui Eesti inimesed, Eesti alalised elanikud, külastavad ka Venemaad. See on ka risk nendele inimestele. 

Me oleme loonud lisaks sellise kanali, kus me loome transiidi. Ka Soomest liiguvad inimesed nüüd läbi Narva piiripunkti. Me oleme loonud elava vahetuse, piiriületuse oaasi, mis kuidagi mõistlik ei ole. Ja Eesti Vabariigi turvalisust absoluutselt ei suurenda selline transiitliikluse soodustamine Narvas olukorras, kus meie naaberriigid on käitunud vastupidi.

Nii et nendest aspektidest tulenevalt on Isamaa saadikurühm selle eelnõu algatanud ja me väga loodame parlamendi liikmete mõistmisele. Ütleme kohe, et see on ettepanek Vabariigi Valitsusele, sellega me ei langeta otsust Vabariigi Valitsuse eest. Me ei võta ära Vabariigi Valitsuse kaalutlusõigust, me ei võta ära julgeolekuasutuste tegevusvabadust sellega. Kindlasti valitsus toetub – vähemalt ma loodan seda siiralt – oma otsuse langetamisel ka julgeolekuasutuste analüüsidele ja ettepanekutele, kuigi selles ei saa alati lõpuni kindel olla ja seda enam on vaja parlamendipoolset poliitilist sisendit. 

Ma tuletan meelde, et eelmises valitsuses, kui Politsei- ja Piirivalveamet, PPA, tegi ettepaneku Narvas piirata kontrolljoone ületamist, siis tol ajal siseminister ei reageerinud ega lähtunud sellest soovitusest, mille julgeolekuasutused tegid. Ta lähtus omaenese tarkusest päris pikka aega, enne kui lõpuks ikkagi mingisuguses ulatuses liikumist üle kontrolljoone piirati. 

Nii et lähiajalugu on näidanud, et selline poliitiline initsiatiiv – ärme räägime poliitilisest survest! – parlamendi poolt valitsusele on igati põhjendatud ja vajalik. Nii et, head kolleegid, loodame teie toetusele selle eelnõu menetlemisel. Aitäh!

Tänan teid igati tõhusa ettekande eest! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tegi täpselt sama, no enam-vähem samasuguse ettepaneku, kui puhkes Ukraina sõda. Teie olite siis valitsuses, tookord te seda ei toetanud. No Venemaa ei ole vahepeal muutunud, aga see selleks.  

Aga ma küsin hoopis nagu teisest aspektist. See piiriületus, mis meil praegu sealt Narva poolt tuleb ja mida te tahate kinni panna, et ta oleks asjakohane võib-olla ka ühes teises aspektis, mida siin ei ole nagu nimetatud. On see, et viimase nädala jooksul siis 113 rahvusvahelise kaitse taotlust esitati Eestis ja need inimesed, kust nad tulevad? Dublini konventsiooni kohaselt esmane riik, kuhu siis kolmandatest riikidest inimene tuleb, peab talle siis, kui ta taotleb, peab talle selle kaitse võimaldama. Meil nagu teist kohta, kust need kolmandatest riikidest tulevad inimesed, kes rahvusvahelist kaitset paluvad, ei ole. Ukrainlased tulevad, nemad saavad vabalt sõita läbi Läti ja Leedu ja saavad siin paluda, aga teised tõenäoliselt ei saa. Kustkohast need inimesed tulevad?

Aitäh!

Ja kui see piir nüüd kinni pannakse, kas see vähendaks ka meie rahvusvahelise kaitse taotluste arvu, mis tulevad sealtpoolt?

Aitäh!

Aitäh! Kõigepealt see, et kui EKRE tegi omal ajal ettepaneku piir sulgeda, te ütlesite, et te ei toetanud. Ma täpsustan seda, et te ei toetanud: Isamaa on kogu aeg seda meelt olnud, et see kontrolljoon tuleks kinni panna, aga vastab õigesti, et tollal valitsus, kuhu me kuulusime, seda kollektiivselt ei toetanud. 

Nüüd see, mis puudutab rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute liikumist Eestisse ja nii edasi. Raske on prognoosida, mida see praktikas võiks tähendada, aga kindlasti see ei suurenda rahvusvahelise taotlemise arvu, vaid vastupidi, kindlasti vähendab. Ja selle kaudu, ma julgen öelda, et ka meie turvalisust ja sellega seonduvalt muid probleeme ja kohustusi Eesti riigile vähendab. Nii et ma arvan, et selles mõttes kindlasti on sellel positiivne mõju.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kas antud eelnõu ette valmistades olete te ka konsulteerinud näiteks Setomaa inimestega? Nagu me teame, päris suur hulk inimesi käib teiselt poolt piiri Eestisse tööle. Sellistest julgeolekukaalutlustest on aru saada, et majandusküsimused jäävad õhku. Sellel on kindlasti majanduslik mõju sellele piirkonnale. Kas te teete selle eelnõuga ettepaneku kaaluda mingit kompensatsiooni selle piirkonna ettevõtluse säilimiseks?

Aitäh! Jah, kui tõesti valitsus peaks nüüd kontrolljoone ületamise maismaal sulgema, siis sellel on niisugused komplekssed mõjud, millele ma viitasin. Sellel on nii majanduslik mõju, see tooks kaasa ka teatud ebamugavusi piiriäärsetele elanikele ja nendele, kes siiamaani seda piiri on regulaarselt ületanud. Aga see on analoogne olukord Leedu, Soome ja teiste riikidega, kes seda teinud on. Siin tuleb kaaluda neid võimalikke riske ja seda võimalikku kasu, mis me saame ja mis mille üle kaalub. Nii et julgeolekuasutused ja valitsus peavad seda kaaluma. Kindlasti toob see kaasa mingisuguseid ebamugavusi, nii nagu meil on siin praegu see Saatse saapa küsimus ja teema, mis puudutab ka julgeolekukaalutlusi. Näete, valitsus võttis vastu otsuse, et me enam Saatse saabast sellisel kujul ei läbi ja teeme teatud kulutusi ja teeme inimestele elamise selle tõttu ebamugavamaks. Selle eesmärk oli tagada turvalisus Eesti elanikele ja kodanikele. Sama analoogne olukord on praegu ka siin selle kontrolljoone ületamisega. Me vähendame sellega riske, kaitseme oma inimesi, tegelikult kaitseme Eesti riigi turvalisust. Ja selle hind on need mõningased probleemid, mis tekivad meil majanduses või kohapeal elavatele inimestele igapäevaselt. 

Aga kas me oleme suhelnud? Ei, mina esitlen seda eelnõu täna Urmas Reinsalu asemel, kes teatud ootamatutel põhjustel ei saa ise seda ette kanda. Aga ma võin öelda – jah, ma rääkisin ka Urmasega enne –, et tema on selle menetluse ja ettevalmistuse käigus kohtunud ka kohapeal Seto piirkonna inimestega. Nii et see kontakt, see teadmine ja side on ettevalmistajatel olnud.

Anti Poolamets, palun!

Ma olen saanud huvitavat tagasisidet inimestelt, kellel on teatud tööalane ülesanne inimeste kodudes käia. Nad on öelnud oma imestuseks, et nii mõnelgi Ukraina pagulasel, kelle juures nad on käinud teenust osutamas, on laual uhkelt Vene Föderatsiooni lipp – häbenematult. See paneb mõtlema, kust nad siis tulnud on. Küllap osa on tulnud üle idapiiri. Ja me ei saa üldse välistada, et need, kes tulevad üle idapiiri, on FSB poolt välja valitud sobivad inimesed, keda siia saata, et mitte öelda, nende hulgas on ilmselt palju FSB saadetud agente. Tegelikult me ju hävitame oma julgeolekut sellega, kui me võtame Venemaalt vastu suvalisi inimesi, keda FSB on meile juba läbi filtreerinud ja lubanud siia tulla. Kas see aitaks teie arvates ka julgeolekuriske maha tõmmata sellelt suunalt ja lõpetada selline Putini kontrollitud immigratsioon?

Aitäh küsimuse eest! Lühike vastus on jah. Ma olen täiesti veendunud, et kui me sulgeme selle kontrolljoone ületamise maismaal, siis see kindlasti vähendab riske ja ohtusid, mitte ei suurenda, ja hõlbustab ka kontrollimist ja teeb raskemaks Venemaale siin igasuguste erinevate diversiooniaktide või sabotaaži või ka luurajate saatmist ja taolise informatsiooni ja inimeste liikumist üle piiride. Kohe kindlasti! Kui palju ja kuivõrd, ega me sellist täielikku ülevaadet loomulikult ei oma ja ega me kõike ka ei tea. Aga igal juhul – igal juhul! – see vähendab neid riske ja ohtusid.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Piirikontrolli andmekogul ei ole teatavasti seda funktsiooni või vähemalt viimase ajani polnud seda funktsiooni, kus fikseeritakse, kas ajutise kontrolljoone kaudu tulnud isik on ka sedasama kontrolljoont ületades lahkunud, ehkki sellise liidese tegemine on ülilihtne. Aga ilma selleta pole võimalik tuvastada neid isikuid, kes käivad pidevalt Venemaal ostureisidel või muudel eesmärkidel. Samuti pole võimalik tuvastada neid Ukraina põgenikke, kes võivad kuritarvitada Eestist saadud rahvusvahelist või ajutist kaitset, elades tegelikult Venemaal. Mis te arvate, mis on selle põhjuseks, miks seda liidest ei ole? Kas see on kellegi ärihuvi või see on lihtsalt ükskõiksus ja haldussuutmatus?

Aitäh küsimuse eest! Pigem see viimane, ma siiski arvan. Hea kolleeg, me oleme seda teemat ka sinu initsiatiivil ju põhiseaduskomisjonis puudutanud ja me oleme seda korduvalt küsinud. Ka minule on jäänud arusaamatuks, miks meil sellist saldot ei ole, kui me räägime ise e-riigist ja meil on päris suur võimekus e-teenuseid Eesti riigis osutada. Aga sellist ülevaadet üle piiride liikumisest praeguses olukorras, kus ühelt poolt see Ukraina-Vene sõda, mis on kaasa toonud terve rea põgenikke, aga ka Venemaa poolt sihipärane ja teadlik tegevus piiririikides, selline ülevaade, mis tehniliselt ei peaks üldse väga keeruline olema ja rahaliselt ei peaks olema väga kulukas, seda senimaani ei ole. Vähemalt mõned nädalad tagasi, kui me põhiseaduskomisjonis sellel teemal ka küsimusi esitasime, vastati, et ei ole. Nii et mina arvan, et pigem see teine. Pigem võib-olla huvipuudus, ükskõiksus, ma ei tea, mis iganes. Ma lausa pahatahtlikkust ja teadlikku Eesti riigi vastast tegevust ei julge ametnike ja poliitikute hulgas kahtlustada, aga kahetsusväärselt see hetkel nii on. Ja võib-olla see meie arutatav eelnõu ja tänased küsimused-vastused natuke innustavad ka vastavaid ametkondi tegutsema ja mõtlema selle peale, et selline statistika ülevaade meil praeguses olukorras üle piiride liikumise kohta peaks olema.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tsiteerin teile Seto Kongressi otsust Petserimaa kohta: kõiki tegevusi, mis mõjutavad elu Petserimaal, Setomaal, peab alustama kokkulepetest Setomaa esindajatega, eriti kõike, mis puudutab kontrolljoonest ülekäimist. Kas selline kokkusaamine või kooskõlastamine on siis olnud seto rahvaga, keda on tervelt 30 000?

Aitäh! Siin juba sarnane küsimus varasemalt oli kolleegilt esitatud. Mingisugust kirjalikku kokkulepet või ühist memorandumit ei ole küll sõlmitud, aga inimestega on räägitud ja suheldud. Me oleme väga hästi teadlikud, et see toob kaasa ebamugavusi piiriäärsetele inimestele ja täiendavaid probleeme. Sellel on ka oma majanduslik mõju, mis ei ole positiivne. Aga teiselt poolt see aitab ellu viia kehtestatud sanktsioone ja selle üle paremat järelevalve teostamist ja vähendab kindlasti riske ja suurendab Eesti julgeolekut. Vaat see teine pool kaalub esimese poole kindlalt üles. See, juhul kui üle kontrolljoone liikumine tõesti peaks lõpetatama, siis kindlasti peab Vabariigi Valitsus ja vastavad ametkonnad mõtlema, kuidas siis leevendada neid ebamugavusi piiriäärsetele elanikele, mis on need siis meetmed ja abinõud, juhul kui selleni jõutakse. Need ei ole kindlasti ülemäära kaalukad. Ma arvan, et me võimendame üle seda tähendust ja tähtsust, kui me räägime, et see on kohutavalt oluline ja igapäevaselt ellujäämiseks vajalik. Need ajutised raskused ja ebamugavused tulenevalt sellest, et toimub agressioonisõda Ukraina vastu, mis on toonud kaasa hiiglaslikke probleeme Eesti riigile ja kõigile teistele riikidele, ja Venemaa provokatiivne tegevus meie piiridel, see on ju tegelikult põhjus ja see on palju suurem oht ja suurem probleem ka nendele piiriäärsetele elanikele perspektiivis kui see, kui me oleme sunnitud ajutiselt selle piiri ületamist piirama.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult oleks pidanud ju selle ettepanekuga tulema valitsus, et panna kinni kontrolljoon. Aga kui me vaatame üldse Reformierakonna tegevust ka ajaloos, siis 2012. aastal tuli Urmas Paet välja sellise mõttega, et Venemaaga teha viisavabadus. Kuidas te hindate, kas valitsus on ikka samal kursil või on neil toimunud teatud ajas muutumine? 

Aitäh! No valitsusel, et see kontrolljoone ületus sulgeda, ei olegi vaja siia ettepanekuga tulla. Valitsus saaks ja peaks selle otsuse ise tegema. Täna me oleme teises olukorras, parlament näitab initsiatiivi ja me tõukame valitsust taga. Mina oleksin ka olnud tunduvalt rõõmsam, kui valitsus oleks selle otsuse juba ära teinud. Me ju seda teemat arutame siin sellel aastal juba teist korda.

Mis puudutab viisavabadust, siis mulle tundub, et see praegu vist ei ole aktuaalne üheski ringkonnas – ei valitsusringkondades ega mujal Eestis muutunud olukorras. Ja mulle tundub õnneks ka, et piirilepingu küsimusega praegune valitsus ei kavatse initsiatiivi näidata – õnneks, ma loodan vähemalt, et see nii jääb. Mulle tundub, et nende küsimusega on vähemalt mõneks ajaks rahu. 

Ma väga loodan, et juhul, kui ühel hetkel saabub vaherahu või jõutakse lausa rahulepinguni, mis puudutab Venemaa agressiooni Ukraina vastu, siis, kui pöördutakse tagasi nii viisavabaduse kui ka Eesti-Vene piirilepingu juurde, oleme me ühe olulise kogemuse võrra targemad. Me oleme võimelised vaatama mõningaid küsimusi väga pikalt ette või lausa igavikuliselt – ma pean silmas eelkõige Eesti-Vene piirilepingut – ja me ei pöördu selle praegu ettevalmistatud piirilepingu juurde mitte kunagi tagasi ilma Tartu rahule viitamata ja ilma Tartu rahu kehtivust rõhutamata. See peab olema kindlasti piirilepingu osa, kui me läheme üldse mingisugustesse läbirääkimistesse perspektiivis Venemaaga selle piirilepingu küsimuses. Me oleme saanud väga valusad vitsad ja peame tõdema ja tunnistama, et see enam kui 20-aastane naiivne piiriläbirääkimiste protsess ei ole ennast kuidagi õigustanud Eesti pikka julgeolekuperspektiivi silmas pidades.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tartu rahu osas teiega täiesti nõus. Tänase teema juurde tulles: on täiesti selge, kui on sellise, ütleme, siis vastasega või mitte nii väga heatahtliku naabriga üks pilu lahti, on täiesti selge, et sinna koondub organiseeritud kuritegevus, sellega seoses on julgeolekuohud. Tõenäoliselt valitsus arvab, et ta suudab olukorda kontrollida ja et teistpidi teostamine ehk siis piiri sulgemine oleks veel ohtlikum. Mina arvan, et siin rohkem ollakse illusioonide küüsis. Arvatakse, et sealne vene elanikkond – ma mõtlen Ida-Virumaal, Narvas – tahab ju traditsiooniliselt käia üle piiri ja las neil olla, et olla nende vastu hea. Mis sa arvad, kas nad on märganud ja on sellest, et Eesti riik on erandi teinud, näiteks Soomega võrreldes, hakanud Eesti riiki rohkem armastama?

No sellele küsimusele on mul raske vastata. Ma ei ole lugenud taolisi uuringuid või küsitlusi ja ma ei tea, kas neid üldse sellest aspektist lähtuvalt tehtud on. Aga ma empiiriliselt tunnetades ja vaadates, mõeldes ka viimastele kohalike valimiste tulemustena sellist järeldust küll teha ei saa, et saaks öelda, et kuidagi lojaalsus Eesti riigi suhtes, ma ei tea, piiriäärsetel elanikel, peame silmas siis eelkõige, eks ole, Narva regiooni, oleks mingisuguseid märkimisväärseid positiivseid muudatusi toimunud seal, olgu see siis lojaalsusküsimus Eesti kodanike või Vene kodanike või kodakondsuseta isikute puhul. Ma usun, et seda ei ole toimunud.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie esitatud eelnõu eesmärk on kahtlemata väga eestimeelne ja isamaaline, selles pole kahtlust, ja see on meeldiv. Aga olles nüüd märganud, et äsja just toimunud kohalike valimiste puhul on Isamaal olnud tarmu võtta ette küllalt palju riigi küsimuste lahendamise teemasid, siis ma sellest lähtuvalt peangi küsima, kas te olete oma eelnõu ka Keskerakonna fraktsiooni või Keskerakonna juhatusega kooskõlastanud. Tallinnas läksid teil läbirääkimised edukalt, ma saan aru. Kas see oli ka jutuks ja kas saite heakskiidu?

Aitäh! Hea kolleeg! Mina Tallinna läbirääkimistel küll ei osale, nii et selles mõttes ma ei tea, kas see on laua peal seal arutelul või ei ole. Aga te andsite väga täpse ja minu arvates hea hinnangu sellele eelnõule. Ma panin lausa kirja: eestimeelne, isamaaline ja meeldiv. Mul on raske kujutada ette, et te selle eelnõu vastu hääletate või seda ei toeta – eestimeelset, isamaalist ja meeldivat eelnõud. (Vahelehüüe.) Eelnõu! Just, jah, eelnõu! Et te seda ei toeta. Aga ei, me ei ole kooskõlastanud ei Eesti 200 saadikurühmaga ega ühegi teise saadikurühmaga. Aga komisjonis said kõikide saadikurühmade esindajad sellega tutvuda. Nii et selles mõttes kõik on saanud olla osalised ja teie ka. Aitäh selle positiivse hinnangu eest ja juba etteruttavalt toetava seisukoha eest!

Suur aitäh! Selle koha peal on kena ka lõpetada teie ettekanne, kuna rohkem küsimusi ei ole. 

Aga nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata, mis toimus juhtivkomisjonis. Selleks on Riigikogu kõnetooli tulemas hea kolleeg, õiguskomisjoni liige Jaanus Karilaid, kes tutvustab arutelu õiguskomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Head kolleegid! Kahju, et Ando ära läks, tahtsin ka tegelikult tunnustada. Väga harva kuuleb poliitiliste konkurentide käest eelnõudele nii ilusaid sõnu.

Aga õiguskomisjoni istung oli 3. novembril, kohal oli kümme õiguskomisjoni liiget. Analoogseid argumente või isegi võiks öelda, et identseid argumente, nii nagu eelkõnelejalt siin suure saali ees, kostis ka Urmas Reinsalu suu läbi. Põhiküsimus on selle eelnõu puhul julgeolekumotiiv ja korduvalt needsamad küsimused, mis olid ka siin suures saalis, tegelikult kostusid ka õiguskomisjonis. Ja lahendusena nähtigi siin koostööd ka Lätiga, et neid tegevusi ühiselt planeerida. Antud otsuse eelnõu kannab poliitilist, ütleme, kas initsiatiivi või survet, et valitsus seda lisainstrumendina hoiaks kogu aeg laua peal, et vajadusel saab seda kasutada. Miks valitsus pole seda varem kasutanud? Seda julgeolekuraportit õiguskomisjoni liikmed näinud veel ei ole.

Aga otsustati konsensuslikult panna eelnõu täiskogu päevakorda 11.11.2025, otsus oli konsensuslik, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus ja et siinolija oleks selle eelnõu komisjonipoolne ettekandja.

Aitäh! Teile on üks küsimus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Jaanus! Siin sinu eelkõneleja rääkis ju raportist. Mis sa tead sellest raportist? See pidi nagu riigi valitsuse poolt tulema. Kui kaugel see on ja oled sa seda küsinud, enne kui siia saali sellega tulla?

Jah, meie õiguskomisjoni istungil viibis ka rahandusminister, kes sellele raportile viitas, et on olemas julgeolekuraport, aga nad ei ole sellega veel tutvunud. Nii et eks valitsus, kelle pädevuses on vastav otsus teha, kindlasti selle raportiga, siis lähtub sellest raportist. Ma arvan, et igal Riigikogu liikmel, kellel on sügavam huvi nende analüüside vastu, on võimalik tutvuda. Aga õiguskomisjon eraldi selle raportiga tutvunud ei ole.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! No mina ei saanud osaleda sellel arutelul juhtivkomisjonis, aga mul on küsimus. Raporti kohta siin juba küsiti. Kas selle menetluse käigus on juhtivkomisjoni jõudnud ka julgeolekuasutustelt mingisugune signaal komisjoni liikmetele või komisjoni, et selle eelnõuga oleks mingisuguseid täiendavaid probleeme tekkimas, mis kuidagi meie julgeolekut kahjustaks või tekitaks täiendavaid sisepoliitilisi probleeme?

Aitäh! Nii nagu sa ka ise mainisid, tegemist on kompleksse küsimusega. Mina olen suhelnud Siseministeeriumi vastavate ekspertidega ja loomulikult ühelt poolt, kui sa midagi hakkad lahendama, siis sa pead vaatama neid kaaluvihte, kas sa tekitad probleeme juurde või lahendad neid. Antud eelnõu tegelikult, kui valitsus sooviks sellega tegeleda etteantud kujul, siis pigem ikkagi lahendaks probleeme. Miks Eesti 200 ja Reformierakond pole seda probleemi ära lahendanud, on omaette küsimus. Sellele me ei saanud tegelikult vastust. Ja see on tõesti väga kummaline, et kui valitsuse liige viskab ühe lause, et meil on olemas kuskil mingi raport, aga me sellega tutvunud ei ole, siis loomulikult ei saagi minna otsustamise juurde. Enne seda otsust tuleb siis ka selle raportiga tutvuda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, te nimetasite, et see toob probleeme juurde. Äkki te tooksite välja, milliseid probleeme täpsemalt?

No, ütleme, et see, miks valitsus pole praegu seda otsust teinud, eks nad lähtuvad ju ka sellest, et Eesti Vabariigis on 70 000 Venemaa kodanikku, kes seda kontrolljoont … Nädalas on vist tuhandeid piiriületusi ja Venemaa poolt saavad Eestit külastada ka nende lähisugulased. Võrrelda ennast tänases olukorras, ma saan aru, Soomega me ei saa. Aga ütleme, antud juhul meie nägemus on see – ma ei saa rääkida tegelikult Reformierakonna ja Eesti 200 poole pealt –, et see eelnõu pigem ikkagi lahendab probleeme, mitte ei tekita probleeme.

Suur tänu teile ettekande eest! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Esiteks, me arutame eelnõu, mille peamine sõnum on lihtne ja kõlav: sulgeda kontrolljoon Venemaaga. Sõnum, mis kõlab hästi sotsiaalmeedias ja parteikampaaniates. Kuid poliitika ei ole loosungid. Riigikogu otsused peavad arvestama tegelike inimeste elu, mitte ainult ideoloogilisi mürtsu siin saalis. Selle eelnõu puhul on mitmed rühmad täielikult arutelust välja jäetud, näiteks setod, Petseri inimesed, Narva inimesed. Setomaa kongress on sõna võtnud väga selgelt, tsiteerin veel kord: kõiki tegevusi, mis mõjutavad elu Petserimaal ja Setomaal, peab alustama kokkulepetest Setomaa esindajatega, eriti kõike, mis puudutab kontrolljoonest ülekäimist, Eesti passide väljastamist ja liikumist üle piiri. See oli Seto kongressi otsus Petserimaa kohta ja kongress esindab 30 000 Setomaa inimest. See tähendab, et kohalikud ei ole mitte ainult seda arutelust kõrvale jäetud, vaid neile esitatud eelnõu ignoreerib teadlikult nende õigust olla kaasatud. 

Meil ei ole õigust siit Toompealt öelda neile, kelle kodud, hauad ja pered on teisel pool joont, et teie elu, teie ajalugu ja teie mured pole olulised, sest meil on vaja poliitilist loosungit. Kas me tõesti tahame karistada Eesti inimesi nende geograafia tõttu? 

Piiriäärsed elanikud ja ettevõtted – räägime nendest ka siis. Me ei tohi unustada humanitaarkaalutlusi. Paljud käivad oma kinnistutel, oma vanurite juures ja esivanemate haudade peal. Kas on tehtud mingisugune majanduslik mõjuhinnang? Kas on analüüsitud kaudseid kahjusid? Eelnõus ei ole sellest loomulikult mitte ühtegi sõna. Selle asemel räägitakse emotsioonidest ja karmist käitumisest. Aga karmilt käituda saab tugev riik, mitte riik, kes ei tea oma otsuse tagajärgi. Strateegiline juhtimine on ju ettenägemine, milliseid tagajärgi üks või teine otsus toob oma inimestele. 

Poolal on maismaapiir nii Valgevene kui ka Kaliningradi. Küsimus: kas Kaliningradi piir on suletud? Ei ole. Aga Poola on üks NATO kõige karmimaid Venemaa-poliitika ajajaid. Norra piir on avatud, Soome kodanikud liiguvad läbi meie piiri, … transport töötab. Miks peaks Eesti olema riik, kes karistab ja eelkõige oma inimesi? 

Ja kõige olulisem: kontrolljoone sulgemine ei tee meid automaatselt turvalisemaks. Turvalisuse tagab tugev luure, piiri valvamine ja koostöö liitlastega. Ka Siseministeerium on korduvalt öelnud, et vajadust piiri sulgemiseks ei ole, saavad hakkama. Ja kui vaja, suletakse piir kinni, tahab seda Isamaa või äkki ei taha. 

Iga otsus, mis puudutab piiri ja Eesti inimesi, peab algama nendega rääkimisest, mitte tagantjärele teavitamisest. Setode hääl peab olema kuuldud, Petseri inimestega peavad arvestama ja teiste piiriäärsete inimestega ka. Täna esitatud eelnõu ei arvesta nende inimestega. Ja see ei ole riigimehelik, see on poliitiline loosung. Kutsun teid hääletama selle eelnõu vastu või saatma tagasi põhjalikuks täiendamiseks, kuni kõik mõjud on läbi hinnatud ja kuni me oleme rääkinud inimestega, keda see puudutab kõige rohkem. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Valdo Randpere, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Iseenesest palus Helir-Valdor Seeder siin sellele eelnõule mõistmist ja toetust. Mõistmist jätkub mul täitsa küllaga. Eriti kui ma ise oleksin opositsioonis, siis ma üldse ei välistaks, et ma teeksin samasuguse eelnõu ise, esitaksin ise selle siin ja vaataksin, kuidas siis valitsus selle lahendab. Tegelikult on vastupidine olukord ka juhtunud. Reinsalu, kes meil käis komisjonis seda tutvustamas, on olnud ka valitsuse liige sel hetkel, kui sarnane eelnõu sinna tuli, ja siis oli selle tagasilükkamise poolt. Nii et siin see vahe suhteliselt on. Kui sa opositsioonis oled, siis sa saad endale lubada selliseid suhteliselt läbimõtlemata eelnõusid, ja kui sa oled valitsuses, siis sa pead vaatama, mida teevad naabrid, mida teeb Läti, võtma arvesse neid ohuhinnanguid, mis on teinud meie julgeolekuasutused. 

Aga ma kujutan ette, et kui Reinsalu, keda täna kahjuks siin ei ole – ma tõesti ei osanud arvata, et ma temast kunagi puudust hakkaks tundma, aga täna ma tunnen, sest sellise paatosega, nagu ta seda komisjonis esitas, kohe hea oleks temaga vaielda. Aga tema vastaks mulle … Kui ma esitaksin sellise eelnõu ja oleksin opositsioonis, siis Reinsalu vastus oleks umbes selline: arvestades regionaalse geostrateegilise konjunktuuri ja transpiiriliste interaktsioonide multifunktsionaalset iseloomu, ei ole hetkel operatiivne ega pragmaatiline initsieerida piirisuhete totaaldiskonnekteerimist idasuunal. Saite aru? Head lugemist või kuulamist!

Mis puudutab seda, et Helir rääkis, et selle eelnõu esitamise põhjuseks või taga on erinevad riskid – nimetas veepiiril asuvaid piiripoisid, õhupalle ja lennukeid –, siis tegelikult ühtegi nendest ohtudest maismaapiiri sulgemine ei kõrvaldaks. On ju nii? Ja kui me vaatame seda olukorda, mis praegu tegelikult kehtib või mis meil toimub siin Venemaa piiriga, siis räägime asjadest nüüd natuke täpsemalt, kui Helir seda tegi. 

Soome sulges piiri Venemaaga kogu ulatuses seoses ränderündega. Midagi sellist Eesti piiril juhtunud ei ole. Küll aga, mida ei tea ei Reinsalu ega ei teadnud Helir kahjuks, on see, et Soomest endiselt toimub raudteetransport Venemaale. Nii et piir täiesti hermeetiliselt suletud ei ole. Samal põhjusel on Leedu sulgenud piiri Valgevenega – lennutati õhupalle ja asju. Ka seda ei ole Eestis juhtunud. See ei ole ka päris adekvaatne võrdlus. 

Reinsalu tuli meile komisjoni ja teatas, et ainult kaks piiripunkti on lahti või on kaks piiririiki, kes lasevad piiri ületada, on Eesti ja Läti. Siis sai kohe kohapeal selgeks, et ei ole päris nii. Norras on piir lahti, nagu ka eelkõneleja juba viitas, Poolast saab minna Kaliningradi, Leedust saab muide minna Kaliningradi. Nii et ei ole päris õige seda väita. 

Küll aga on Eesti piiripunktis tänapäeval piiriületus ikkagi väga restriktiivne. Narva maanteepiiripunkt on öösel suletud, Narva 2 jalakäijate piiripunkt on üldse kinni. Üle piiri ei lubata Eestisse Venemaa Föderatsiooni kodanikke, kellel on küll juba Schengeni viisa, aga neid lubatakse siia ainult siis, kui nad on lähisugulased, ülenejad või alanejad ning humanitaarkaalutlustel. Üle piiri ei lubata Venemaa Föderatsiooni numbrimärkidega sõidukeid. 

Mis puudutab seda ohuhinnangut, millele on viidatud, või seda raportit, nagu seda nimetatakse, siis tegelikult on see ju kättesaadav kõigile Riigikogu liikmetele teadmisvajaduse põhiselt. Pöörduge kapo komisjoni poole, kui tahate, sealt saate kindlasti selle ohuhinnangu kätte. Nii et ei maksa väga kurta ka selle üle.

Vaatame natuke üldse ajalukku. Siin olekski tahtnud, et Reinsalu oleks alles olnud. Reinsalu on alati olnud väga entusiastlik nii piiri sulgemise kui üldse Vene ohu teemadel. Piiri sulgemise puhul meil tuleb meelde, et 2020. aastal, kui COVID algas, oli Reinsalu see, kes initsieeris ja viis esimesena ellu selle, et Eesti sulges piiri Lätiga ja kohe järel ka Eesti sulges piiri Soomega, enne kui nemad, Läti või Soome, midagi sellist jõudsid ette võtta või isegi mõelda. Tagantjärele vaadates, noh, need piiri sulgemised olid ausalt öeldes COVID-i ajal kogu selle epideemia vastu võitlemise seisu koha pealt kõige mõttetumad ettevõtmised. Küll aga oli tore vaadata siis, kui Eesti valitsus oli teises otsas. Kui meie tahtsime piire lahti teha, siis ei tahtnud neid avada ei Läti ega Soome ja siis me olime väga üllatunud, miks nemad nüüd kaasa ei tule, meie ütleme, et nüüd võiks lahti teha. Nii et see on alati see tagumine külg või teine pool selles asjas: paned kinni, aga kui pärast tahad ise millegipärast lahti saada ja üle saada, siis võib probleem olla. 

Muide, mis puudutab Eesti piiriületust tänapäeval, siis see on põhimõtteliselt ainuke koht, kus Euroopa Liidu diplomaadid ületavad piiri, kui nad sisenevad Venemaale. Nii et ka üks argument, miks see võiks lahti olla. 

Aga vaatamata sellele, et Reinsalut siin ei ole, kui lõpetada umbes nii, nagu ma alustasin, ja võttes kokku Reformierakonna seisukoha selles küsimuses, siis annaks äkki sellise vastuse või kokkuvõtte: valijad on andnud eri vektoriga signaale ja me püüame sisemiselt maksimeerida otsuse tulemit, säilitades samas ühtse juhtimisjoonise, mis peegeldab meie ühemõttelist sõnumit nii rahvusvahelises kui ka globaalses kommunikatsioonis. Aitäh!

Aitäh! Härra Seeder, teid küll mainiti sõnavõtus ja eelmises sõnavõtus, aga kuulame võib-olla Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ära. Siis saate vastusõnavõtuks. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No siin eelnev kõneleja muidugi tegi meile show'd. Väga tore, show käib poliitika juurde, nagu me aru saame. Ma ei tea, kas selle show' oli talle ette valmistanud tehisintellekt või oli see tema enda vaimusünnitis, aga kohati ajas naerma. Aitäh!

Aga tulen nüüd konkreetselt teema juurde. Jaa, EKRE tegi ettepaneku kontrolljoon sulgeda kohe, kui puhkes täiemahuline sõda. Ma ei ütle praegu peast kuupäeva, aga üsna alguses. Loomulikult lükati see tagasi. Tol korral oli valitsuses ka Isamaa, kes ei toetanud meie ettepanekut. Ja kui ta ütles, et ei olnud kollektiivset otsust, siis ma tuletan meelde, et on olemas ka niisugune asi nagu kollektiivne vastutus. Nii et te vastutate kollektiivselt selle eest, et tol hetkel, kui ikkagi kired olid väga üleval ja sõna otseses mõttes avalikkus ootas, et me nüüd astuksime selle drastilise sammu ja paneksime selle kontrolljoone kinni, et sealtpoolt ei tuleks diversante ja ma ei tea, keda kõike – immigrante, desertööre –, siis te seda ei toetanud. Ja eks te peate sellega elama. Ja nagu me näeme, elate ka. 

See, mis te praegu pakute, on samm õiges suunas, aga see on poolik samm, nii nagu Isamaa puhul ikka. Teie olete sellised pooletera mehed, teie ei taha kunagi lõplikke ja resoluutseid lahendusi, teie tahate alati, et sussa-vussa, kuidagimoodi. Sest tegelikult – täna, palun, teen hommikul uudised lahti ERR-i portaalis: käesoleval aastal on Eestisse saabunud 6500 immigranti, sisuliselt odavtöö tegijat. 6500! Ja lõviosa nendest on Ukrainast, Moldovast ja Usbekistanist. 

Vaadake, sõbrad, mitte ainult idapiir – kasutame kontrolljoone kohta praegu seda sõna – ei tule kinni panna, vaid ka meie lõunapiiril ja meie põhjapiiril on vaja kontroll sisse seada. Mitte kinni panna, aga kontroll sisse seada. 

Sõbrad, kolme ja poole aasta jooksul, mis on kestnud Ukraina sõda, on Eesti silmnähtavalt venestunud. Silmnähtavalt venestunud! Vene keel on igapäevane keel Tallinna tänavatel. Kui te arvate – reformierakondlased eelkõige muidugi arvavad seda –, et me toome siia tööjõudu ja ilma selleta Eesti ei saa hakkama, siis eksite, sõbrad. 

Murdepunkt saabub ühel hetkel, kui orjad hakkavad mässama. Te käsitlete neid ju orjadena. Võtame näiteks selle, mis toimus Ameerika Ühendriikides 19. sajandil. Missuguse tohutu sisepoliitilise kriisini ja lõpuks kodusõjani viis see, et jonnakalt toodi Aafrikast orje. Jonnakalt toodi Aafrikast orje! See oli põhiline põhjus, miks puhkes Ameerika Ühendriikide kodusõda, mis oli muide Ameerika ajaloos esimese ja teise maailmasõjaga võrreldes tunduvalt verisem sõjaline konflikt kui ükskõik missugune hilisem sõda, kus Ameerika Ühendriigid on osalenud. 

Nii et orjad hakkavad varem või hiljem mässama. Ja orjade kontsentratsiooni tekitamine, venekeelse elanikkonna suurendamine on absoluutselt vastuvõetamatu ja vastutustundetu. Seetõttu me loomulikult toetame Isamaad. Mis meil siin üle jääb? Parem varblane peos kui tuvi katusel või parem tainas peas kui pirukas. Eks ole, seda võib ka öelda. Isamaa puhul kehtib see, ma arvan, kõige paremini. Vaadates, kui osavalt nad ajavad oma asju nii Tallinnas, Tartus kui mõnes teises kohas – noh, ikka tainas on peas päris kerkimas. 

Aga me ikkagi toetame seda. Me ikkagi toetame seda, ja toetame seda selle mõttega, et paneme praegu kinni selle kõige keerulisema rindelõigu ehk idapoolse kontrolljoone. Varem või hiljem, ma usun, me jõuame selleni, et me taastame piirikontrolli ka lõunapiiril ja põhjapiiril, sest hetkel on Eesti julgeolekuoht kõige akuutsem mitte kontrolljoone ulatuses. Me võime rääkida küll igasugustest õhupallidest ja droonidest ja muust jurast, aga tegelikult saabub meile viies kolonn, tegelikult saabuvad meile GRU diversandid üle lõunapiiri ja üle põhjapiiri. 

Ja ma võin teile öelda, mida nad kavandavad. Nad kavandavad Eesti ülevõtmist mitte kolme päevaga, nagu meil siin räägitakse, et ei, no kolme päevaga ei tule kõne allagi. Ei, nad võtavad kolme tunniga, sellesama viienda kolonni ja diversantide abiga. Kolme tunniga võtavad ära!

Soovite lisaaega?

Jaa, ma soovin lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Üks siin saalis viibiv inimene on kord öelnud, et linnahalli juurest üles Stenbocki majja jookseb, ma ei mäleta, 10 või 12 minutiga või 9 minutiga. Ta võib ise täpsustada, kui ta soovib. Ja see ongi see. 

Nii et vaadake, sõbrad, me siin taome vastu rinda muudkui: "Julgeolek! Julgeolek!", aga ise tegelikult õõnestame oma julgeolekulist positsiooni sellega, et suurendame kümnete tuhandete kaupa siin olevaid võõrinimesi, venekeelseid inimesi, kelle tausta me ei tea. Ja kui siin jällegi räägitakse, et meie usaldame – meil hirmsasti armastatakse kõike usaldada, küll me usaldame arste ja küll me usaldame, ma ei tea, teadlasi ja küll me usaldame oma eriteenistusi –, siis mina ei usalda. Mina ei usalda, sellepärast et minu arvates teevad nad halba tööd. Nad ei pane kanda maha ega ütle, et lõpetame selle slaavlaste impordi Eestisse. 

Meil on probleem Nõukogude ajast alates, me ei ole suutnud neid inimesi integreerida. Käivad ringi küll Georgi lintidega, küll, ma ei tea, mis muude sümbolitega. Probleem on meil akuutne 30 aasta jooksul juba, 33 aasta jooksul. Me teeme selle probleemi veel suuremaks ja räägime ilusat lolli juttu selle juurde. 

Nii et, lugupeetud isamaalased, te saate meie toetuse, aga te ei pälvi meie usaldust, sest te olete pooletera mehed, kellel on alati ainult poolikud lahendused. Me neid poolikuid lahendusi ei aktsepteeri ja ma olen veendunud, et nende poolikute lahenduste hind ka julgeolekuliselt saab pikemas perspektiivis olema raske. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh, head kolleegid, et te sisustasite ka minu läbirääkimiste sõnavõttu oma eelnevate sõnavõttudega.

Kõigepealt, hea kolleeg Mart, sa alustasid ja lõpetasid Isamaa nuhtlemisega selle eelnõu puhul. Kõigepealt sellest kollektiivsest vastutusest. Kollektiivne vastutus on nii valitsuses erinevatel osapooltel, kui nad on eri meelt, ja kollektiivne vastutus on ka parlamendis, kui parlamendisaadikud on erinevat meelt. Nii et paraku peab sellest loogikast lähtuvalt tõdema, et me sinuga pärast tänast hääletust kanname ühist vastutust selle eest, kui seda eelnõu heaks ei kiideta. Kahjuks see nii on, nii et tuleb ka teil siis see kollektiivse vastutuse koorem enda õlule võtta. 

Aga mis puudutab nüüd pooleteravärki, siis jah, ma olen ka nõus, et parem on mingisugused poolikud lahendused õiges suunas kui mitte mingisugune lahendus. Ja tänasel opositsioonil kahjuks midagi enamat teha võimalik ei ole kui siin algatada eelnõusid ja survestada valitsust ja teha taolisel kujul ettepanekuid. Minu arvates ma ei saa sinuga, hea kolleeg, kogenud inimesega, kuidagi nõustuda, et kui EKRE nüüd küll ei usalda Isamaad, aga toetab seda eelnõu, siis te mingisuguse teene osutate Isamaale suure tähega. Pigem isamaale väikse tähega on vaja teenet osutada. Meile ei ole vaja mitte mingisugust teenet, Eesti riigile on vaja teenet osutada. Ja ma eeldan, et teis on ikka riigimehelikkus, mitte mängulust ja poliittehnoloogia.

Aga nüüd, Valdo, sinu kriitika juurde. Ega minu ettekandes ei olnud võimalik avada kogu maailma ja kõiki riske tervikuna ja näidata oma teadmisi ka selles küsimuses, mis on palju suuremad, kui siin kümne minutiga välja paistis minu sõnavõtust. Sellest, et Soome riik on sulgenud maismaapiiri, aga jätkub raudteeületus ja kargo, sellest oleme me väga hästi teadlikud. See ei ole mitte mingisugune uudis meile, eelnõu algatajad on sellest väga hästi teadlikud. Ja see, mis ma vaatasin ka eelmine kord, kui menetleti seda eelnõu ja räägiti, et no Soomega me ei saa üldse ennast võrrelda, et soomlastel ei ole ränderünde puhul selliseid valmis olevaid lahendusi, nagu on Eestis seadusandluses – no kuulge, sõbrad, aga miks soomlased siis ei valinud oma siseriiklikus seadusandluses analoogseid lahendusi kui Eesti riigil, vaid eelistasid astuda sammu kaugemale ja sulgeda kogu piir? Nad oleks võinud ju ka piirduda siis siseriiklike seaduste muudatustega, nii nagu Eestis, ma tuletan meelde, Isamaa initsiatiivil tehti ränderünde kartuses seadusesse muudatused. Aga Soome valis tunduvalt tugevama nii-öelda lahenduse tee. Nii et oleme teadlikud sellest erisusest. 

Nüüd see, et opositsioon võib ju siin mõtlemata eelnõusid esitada. No ei esita me mõtlemata eelnõu, see mõtlemise koht on Vabariigi Valitsusel. Meie esitame siin praegu ainult ettepaneku Vabariigi Valitsusele. Ja kui Valdo Randpere kolleegina on arvamusel, et valitsus kindlasti langetab seejärel mõtlematu eelnõu, no siis see on otsene umbusaldusavaldus Vabariigi Valitsusele. Nii et mina etteruttavalt nii kriitiline isegi Vabariigi Valitsuse suhtes ei oleks. 

Nüüd jutt õhupallidest ja kõigest muust, et need ei kujuta ohtu maismaal. Loomulikult, aga ma ka ütlesin, et kogu see julgeoleku tagamine kontrolljoonel ja naaberriikides piiridel on ikka kompleksne küsimus, puudutab nii õhku, vett, maismaad, mida iganes. See on üks osa ja kindlasti ka omavahel seotud. 

Kaliningradi näite toomine, justkui see on põhjus ja motivatsioon, miks ka meie ei peaks oma kontrolljoont sulgema – vaat siin on jällegi väga põhimõtteline erisus nii sisulise poole pealt kui ka rahvusvahelise õiguse poole pealt, sest sellega me blokeeriksime ühe autonoomse, täiesti eraldiseisva üksuse ühest riigist, mida Eesti kontrolljoone puhul ei tekiks. See on ikkagi selgelt ainult Eesti riigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piiri või siis kontrolljoone küsimus, aga Kaliningradi blokeeritaks sel juhul täielikult oma emamaast ära ja see on ka hoopis teine rahvusvahelise õiguse seisukohalt. Nii et see võrdlus ei ole kindlasti adekvaatne. 

Nüüd, mis puudutab Euroopa Liidu diplomaate, siis see tundus ääretult kummaline, et Eesti riik ei saa kontrolljoone ületamist sulgeda selle tõttu, et see on ainus kanal, kus Euroopa Liidu diplomaadid saaksid ületada piiri. Vaat see on nüüd küll väga huvitav lähenemine. Kõigepealt, muidugi on ka teisi võimalusi maismaad ületada Venemaale läbi teiste riikide, kolmandate riikide. Need kanalid on kõik olemas. Aga ma ei saa aru, miks üldse diplomaadid, kellel on vaja Venemaale siseneda või sealt väljuda, peaksid üle Narva piiripunkti minema, kui on võimalik nii sellesama õhuliiklusega, mis sa rääkisid, tõid näiteks, et ei ole seotud piiriületamisega, või veeteede kaudu. Ülejäänud võimalused diplomaatidel piiri ületada on ammendamatud suure Venemaa piiridel, kui me kaardile vaatame. Nii et see kitsas üks väikene "elutee" Euroopa Liidu diplomaatidele Moskvasse ei pea küll avatud olema. See on üks kummalisemaid põhjendusi, mida ma selle eelnõu menetlemisel kuulnud olen. 

Nii et, hea kolleegid, ma jätkuvalt loodan teie toetusele ja rõhutan: meie eelnõu on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele. Ja kui me ei usalda Vabariigi Valitsust ja eeldame, et Vabariigi Valitsus ei langeta adekvaatset otsust, siis tõepoolest ei ole mõtet seda eelnõu toetada. Kui meil on mingisugunegi lootus, et Vabariigi Valitsusel on tervet mõistust ja ta langetab kaalutletud otsuse, siis on see eelnõu heakskiitmine ja selle ettepaneku tegemine igati asjakohane. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on siin paar vastusõnavõttu. Kõigepealt Helir-Valdor Seeder, palun! Aa, juba läks maha? Vabandust! Vastusõnavõtt, Valdo Randpere.

Aitäh! No põhimõtteliselt muidugi teatud määral võib ju Heliriga nõus olla selles, et tegemist on kompleksse probleemiga, aga see komplekssus sisaldab ju endas ka koostööd teiste riikidega ja Eesti puhul on see eelkõige koostöö Lätiga. Põhimõtteliselt, kui Helir oleks lugenud seda ohuhinnangut ja kui tal oleks selle vastu huvi olnud, siis ta oleks leidnud vastuse ka näiteks diplomaatide kohta äkki sealt. 

Aga iseenesest on Eesti ja Läti ühine seisukoht praegu see, et otsest vajadust piiri sulgeda pole, aga kui see vajadus peaks tekkima, siis saame me seda teha väga operatiivselt. Nii et selles mõttes ei kujuta see endast mingit julgeolekuriski. Aga Mart Helme oli väga kindel, et Isamaa endiselt toetab seda eelnõu ja tema ka toetab, või mingi selline mõttekäik käis sealt läbi. Mina nüüd Mardi asemel nii kindel selles küll ei oleks. Vaat, see eelnõu on esitatud enne 19. oktoobrit. Ja nüüd on asjaolud ikka nii muutunud, et mina ei ole kindel, kas Isamaa ise ka seda eelnõu enam toetab.

Mart Helme, sõnavõtt koha pealt.

Aitäh! No ma tahaks öelda, et me ei osuta siin teenet ei isamaale väikese tähega ega Isamaale suure tähega. Me oleme põhimõtteliselt sellel seisukohal, et agressorriigiga peab olema meil piir kinni. Põhimõtteliselt oleme sel seisukohal! Aga oleme ka põhimõtteliselt sel seisukohal, et meil peaksid kõik ülejäänud piirid olema kontrolli all. Me peame teadma, kes Eestisse tuleb, miks ta siia tuleb, mis asju ta siin ajab, kes ta on, mis ta taust on ja nii edasi. Vaat see on riigina käitumine. 

Aga kui me teenetest räägime, siis Isamaa võiks meile vastuteene osutada ja toetada meie väljumisettepanekut Istanbuli konventsioonist, aga mitte ilkuda selle kallal, nagu Reinsalu siin on teinud, et see on tähelepanu püüdmise katse. Ei, see ei ole tähelepanu püüdmise katse. See on ka põhimõtteline seisukoht lõpetada ühe pervokonventsiooni rakendamine Eestis, meie laste ajupesu, kogu see voolavate sugude jura ja kõik muu, mis on sinna sisse kirjutatud. See on põhimõtteline küsimus. Ma saan aru, et Isamaal põhimõtteid ei ole, aga meil on. Ja see ongi meie suur erinevus. Nii et kui Reinsalu siin keksleb jalalt jalale, nagu tal kombeks on, siis meie ei keksle jalalt jalale. Me anname silmade vahele, ja kohe valusalt anname.

Lõpetuseks ütlen ma muidugi seda, et meil on probleem. Ja see probleem ei lahene selle eelnõu vastuvõtmise või tagasilükkamisega, sest probleem on meil viies kolonn ja kasvav slaavistumine, vene keele pealetung ja vene keele Eesti avalikust ruumist kõrvaldamine, sealhulgas valitsuse ja kõikvõimalike ministeeriumide ja ametite kodulehekülgedelt vene keele eemaldamine ei idane ega mädane Eesti Vabariigis. Ja millegipärast ka Isamaa on selles suhtes olnud läbi aegade, kui nad on olnud valitsuses, täiesti hambutu.

Aitäh! Vastusõnavõtt oli. Ja vastusõnavõtt, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, kolleegid! Ma siiski kutsun teid üles toetama seda eelnõu, mis puudutab kontrolljoone ületamist. Ma kordan veel kord, et see ei lahenda kõiki Eesti riigi julgeoleku probleeme, rääkimata laiemalt muudest probleemidest. Aga võtame jõukohaselt ja piirdume selle eelnõuga. Head kolleegid, ma muidugi saan aru nii EKRE kui ka Reformierakonna hingelisest seisundist. Siin viidati ka 19. oktoobrile, see kindlasti on muutunud. Aga leidke endas ikkagi riigimehelikkust, julgust ja väärikust tulla selle eelnõuga kaasa ka pärast 19. oktoobrit toimunud muudatusi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Antud eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 722 OE lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamisega.  

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon" eelnõu 722 OE. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Otsuse poolt oli 20 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid 0. Otsus ei leidnud toetust.  

Liigume edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701 SE teine lugemine. Ettekandjaks palun keskkonnakomisjoni liige Mait Klaassen.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 8. septembril käesoleval aastal. Tuletan veidi meelde ka eelnõu sisu. Eelnõuga täpsustatakse kemikaaliseaduse sätteid, millega on Eesti õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/18/EL ehk nõndanimetatud Seveso III direktiiv. Muudatused selgitavad avalikkuse, sh naaberettevõtete teavitamise kohustust ametiasutuste, nagu Päästeamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, ülesandeid ning nende koostööd suurõnnetuste uurimisel. Sisulisi uusi nõudeid tegelikkuses ei lisandu, kuid seadust muudetakse õiguslikult selgemaks. Direktiiviväliselt vähendatakse ettevõtete halduskoormust, nõudes edaspidi dokumentide esitamist ainult elektrooniliselt Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti infosüsteemi kaudu.

Eelnõu esimene lugemine toimus 8. oktoobril käesoleval aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 22. oktoobriks laekus ainult üks muudatusettepanek, Riigikogu liikmelt Rain Eplerilt. Keskkonnakomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist oma 4. novembri istungil ja komisjoni istungil tutvustas oma esitatud muudatusettepanekut ka Rain Epler. Istungist võtsid osa ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja. Istungil toimunud arutelu käigus kujundas komisjon seisukoha eelnõu kohta esitatud muudatusettepaneku kohta ja tehti ka vastavad menetluslikud otsused. Kohal viibis enamik keskkonnakomisjoni liikmetest, puudusid vaid Züleyxa Izmailova ja Lauri Laats. Külaliseks oli seekord Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööstusohutuse nõunik Maris Raudsepp. 

Komisjonis toimus järgnev arutelu. Kõigepealt tutvustas Yoko Alender olukorda. Järgmisena tutvustas oma muudatusettepanekut hea kolleeg Rain Epler ja märkis, et eelnõu säte oli sõnastatud selliselt, et ettevõtja kohustub teavitama inimesi õnnetuse korral, kuid leiti, et piisab sellest, kui teavitada Päästeametit. Seaduse säte ja mõte Rain Epleri selgituse järgi tuleks viia kooskõlla ja sellest ajendatult on ka koostatud muudatusettepanek. Ettepaneku eesmärk on täpsustada, et ettevõtja viib väljaspool oma ettevõtte territooriumi teavituse läbi Päästeameti kaudu, mitte ei ole kohustatud isikuid otse teavitama. Maris Raudsepp selgitas, et muudatusettepanek on igati mõistlik ja aitab sätte kooskõlla viia Seveso direktiiviga. Nii Siseministeeriumile kui ka Päästeametile sobis ettepanek samuti. Edasi esitati mõned küsimused. 

Minu küsimus oli küll otseselt seotud seletuskirjaga, kus on märgitud ühe võimaliku teavituse meetodina, et teavitus viiakse lähiümbruses läbi jalgrattal sõites. Mul tekkis küsimus, kas see on päris mõistlik. Maris Raudsepp täpsustas, et näiteks ammoniaagitehase suurõnnetuse korral ei minda jalgrattaga teavitama. Ohtlikke ettevõtteid on palju, näiteks kütuseterminalide suurõnnetuse puhul on ettevõttel olemas ka sireenipostid, kuid on väiksemaid ohtlikke ettevõtteid, näiteks äärealade väikesed tanklad ja nii edasi. Seletuskirjas tuuakse välja erinevad variandid, aga kõige tõhusam on kasutada siiski ERR‑i alarmsüsteemi. Yoko Alender selgitas, et seletuskirjas on kirjeldatud kohalikku ohtu, mille korral tuleb teavitada kohalikke, ja selleks võib olla siiski kiirem viis jalgratas. Tiit Maran sõnas, et julgeolekusituatsioonides peab teisi teavitama iseendale ohutul viisil. See on analoogne sellega, et kui lennukis langevad alla hapnikumaskid, siis esimesena pannakse hapnikumask iseendale ja siis pannakse lapsele, sest sellesama päästja tegelikult toob see ohu alt esimesena välja, et tal oleks edasi võimalik tegutseda. 

Jüri Jaanson küsis, kas muudatusettepanek välistab, et käitaja saab ise teavituse läbi viia või peab alati tegema seda koostöös Päästeametiga. Maris Raudsepp vastas, et ettevõte võib ise ohust teavitada ja umbes 60 ettevõttel on endal ka sireenipostid olemas. 

Yoko Alender pani järgnevalt muudatusettepaneku hääletamisele. Juhtivkomisjon jõudis seisukohale, et muudatusettepanek on sedavõrd hea, et seda tuleb arvestada täielikult, ja see otsus võeti vastu konsensuslikult. Tehti ka järgnevad menetluslikud otsused. Esiteks tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. novembril käesoleval aastal, teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. novembril käesoleval aastal. Kõik need ettepanekud tehti konsensuslikult. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.  

Eelnõu kohta tehti üks muudatusettepanek ja asume seda läbi vaatama. Muudatusettepaneku esitaja on Rain Epler, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 701 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja oleme lõpetanud kolmanda päevakorrapunkti.

Läheme tänase neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 676 teine lugemine. Ettekandjaks, palun, keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender.

Austatud kolleegid! Meenutan, et nende jäätmeseaduse muudatustega käsitleme patareide ja akude direktiivi ülevõtmist. Vahepeal teist lugemist ette valmistades käisime läbi neli muudatusettepanekut keskkonnakomisjoni istungil 4. novembril. Kohal olid kõik peale Züleyxa Izmailova ja Lauri Laatsi ning Kliimaministeeriumi asekantsler Ivo Jaanisoo ja ringmajandusosakonna tootja vastutuse ja ohtlike jäätmete valdkonna juht Piret Otsason tegid ülevaate nendest muudatusettepanekutest. 

Need puudutasid eelkõige siis elektroonikajäätmeid ja ka digiplatvormide vastutust. Kogu selle teema taustaks on ju see, et nii patareid kui akud ja elektroonikaseadmed sisaldavad väga palju väärtuslikke materjale, mida me tahaksime võimalikult suurel määral, kui need tooted on oma eluaja ära elanud, sealt kätte saada ja ringlusse võtta ja uuesti kasutada, selle asemel et neid enamasti muldmetalle kaevandada. 

Esimene muudatusettepanek tõepoolest ongi seotud digiplatvormiga. Need on need n-ö edasimüüjad, mis reeglina asuvad ka väljaspool Euroopa Liitu. Nüüd on meil vaja ka nendega saavutada see, et need organisatsioonid või ettevõtted, kes neid tooteid seal müüvad, oleksid ikkagi tootjavastutuse süsteemiga ühinenud, et meie ettevõtjad ei peaks selle ringlussevõtu kulusid ise kandma. Nüüd me loomegi selle muudatusettepanekuga võimaluse registreerida nendel digiplatvormidel end tootjana ja siis oma nende väga paljude tuhandete kauplejate eest laiendatud tootjavastutuse kohustusi täita. See tähendab seda, et siia süsteemi tuleb oluliselt rohkem õiglust juurde. 

Tegelikult käis see arutelu väga palju just selle ümber, kas ka päriselt on nende platvormidega see süsteem juba toimimas. Ja tõepoolest, nende erinevate Temude ja muude müüjatega, kellest paljud on Hiina taustaga, on see koostöö just sel moel Euroopas toimimas. Mida enam need platvormid ise selle vastutuse saavad võtta, seda enam nendest materjalidest ka ringlusse jõuab.

Olulised on ka erinevad kuupäevad, millal need nõuded kehtima hakkavad. See puudutas näiteks päikesepaneele. Eesti puhul oli oluline, et sel ajal, kui see asi n-ö algas ja ei olnud veel nii täpselt neid kuupäevi kirjas, meil veel tegelikult päikesepaneele ei olnud. Aga Eestis on vaatamata sellele kõik, kes päikesepaneele müüvad, nüüd liitunud selle süsteemiga ja see asi tegelikult toimib. 

Samuti puudutab see näiteks akude puhul elektritõukerattaid, mille puhul ka see eelnõu seda puudutab. Eesti puhul on meil vaja saavutada siin kogumise sihtarv 65% ja hetkel on see vaid 40–42%. Neid paremaid süsteeme kokkukogumiseks me kindlasti väga vajame. 

Siis oli pikk arutelu selle üle, kuivõrd tegelikult inimesed üldse teavad, kuhu oma vanu elektroonikaseadmeid viia – olgu need arvutid, kohvimasinad, mikserid, mis iganes. Selle koha pealt püütakse seda teavitust just laiendatud tootjavastutuse raames ja nende vahendite eest paremini teha, et kõikides suuremates kaubanduskeskustes oleksid need kogumispunktid ja inimesed muutuksid sellest teadlikumaks. Sest kindlasti on see ringlussevõtt parem lahendus kui nende materjalide värskelt kaevandamine. 

Siis käisime läbi need muudatusettepanekud üks ühele. Komisjoni liikmed, kes olid kohal, toetasid neid muudatusettepanekuid kõik konsensuslikult. Siin on väga palju erinevaid direktiivide nimesid ja kuupäevi. Ma ei hakka seda protokolli teile lihtsalt aja kokkuhoiu mõttes ette lugema, aga protokollis on meil kõik väga selgelt fikseeritud. 

Üldiselt komisjon nii seda eelnõu kui ka neid kõne all olevaid teise lugemise ettevalmistamisel olnud muudatusettepanekuid igati toetab ja näeb, et see on kõik liikumine paremini toimiva ringmajanduse suunas. Aitäh! 

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõule on tehtud neli muudatusettepanekut juhtivkomisjonilt ja asume neid läbi vaatama. Muudatusettepanek nr 1, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 4, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 676 SE teine lugemine lõpetada. Sellega on teine lugemine lõpetatud. Ühtlasi on päevakorrapunkt ammendunud ning istung on lõppenud.