Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 8. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 77 Riigikogu liiget, puudub 24.

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud üks muudatus. Arupärijad on teinud ettepaneku arvata tänase istungi päevakorrast välja kuues päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Züleyxa Izmailova, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Jaak Aabi, Riina Sikkuti, Andre Hanimäe, Madis Kallase, Anti Allase, Tiit Marani, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Ester Karuse ja Raimond Kaljulaidi esitatud arupärimine nr 830.

Meil on nüüd üks protseduuriline küsimus, kaks ettepanekut päevakorraga seoses. Ma võtan kõigepealt need ettepanekud päevakorraga seoses. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on jah ettepanek algatajate poolt tänasest päevakorrast välja võtta kaheksas, arupärimise punkt nr 843, mis puudutab rannakalurite püügiõiguse vähendamist. Nimelt, tänu sellele, et EKRE üldse tegi arupärimise ja hakkas lärmi lööma, jäeti see plaan katki. Ja juba ongi poliitiline võit kõhu all! Me teeme pärast paberi, et me võtame üldse tagasi, aga võtame ta praegu siis ka päevakorrast välja.

Võtate praegu päevakorrast välja? Selge. Nii, EKRE fraktsiooni ettepanek on tänane kaheksas päevakorrapunkt päevakorrast välja arvata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kui asi juba läks nii kaugele, siis meie ettepanek on võtta päevakorrast välja punkt nr 7 ehk arupärimine nr 824. Suur tänu!

Suur tänu! See ka siis päevakorrast välja? Selge. Keskerakonna fraktsiooni ettepanek on arvata tänasest päevakorrast välja päevakorrapunkt nr 7. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma vabandan ette, mul on protseduuriline või päevakorrapunkt – ma ei tea, kumb see on lõppkokkuvõttes, aga ta puudutab punkti nr 3, mis on arupärimisele vastamine, Kristen Michal. Ja lihtsalt laiemalt seda teemat, see on nüüd pigem küsimus juhatusele ja ehk te oskate mulle vastata. Meil, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonil, on tekkinud peaministriga – mitte teiste ministritega, eelkõige peaministriga – see probleem, et peaminister ei vasta kirjalikele küsimustele. Me oleme saatnud erinevaid arupärimisi, mis puudutavad looduskaitseteemasid, mingeid Riigikantselei võib-olla poolkahtlaseid uuringuid, mis on tellitud väga suurte rahade eest. 

Ja nüüd siis arupärimine. See arupärimine tegelikult oli ju peaministri kohustus tulla siia hiljemalt 20. oktoobril. Meil on põhimõtteliselt peaaegu kuu aega hiljem peaminister siin arupärimisele vastamas. Kas te saate öelda selle kohta esiteks, mismoodi seda probleemi lahendada? Ja teistmoodi, kas Riigikogu juhatus – ma saan aru, et see peaks olema ju juhatuse ülesanne, mitte fraktsiooni, kes on siin arupärimise üle andnud, vaid juhatuse ülesanne vaadata, et seadust täidetakse? See on seaduse täitmine ja tegelikult ei anna ju minu teada seadus võimalust mitte kohale ilmuda, vaid parlament on ikkagi valitsuse tööandja. Äkki te saate seletada, miks see punkt on nüüd, mitte siis, kui see viimane vastamise tähtaeg oli? Ja ma küsiksin, mida me peaksime tegema selles olukorras, kus peaminister enam üldse näole ei anna ja informatsiooni kätte ei saa.

Aitäh, hea kolleeg! Peaminister vastab täna sellele arupärimisele. Ma võin teile kinnitada, et Riigikogu juhatus on kõik õigeaegselt edastanud. Aga samal ajal, kui on mingid probleemid kirjalikele küsimustele vastamisega, siis ma soovitan teil selle küsimusega pöörduda peaministri poole, aga te võite ka Riigikogu juhatuse poole selles küsimuses pöörduda. Riigikogu juhatus saab seda küsimust arutada ja saab ka oma seisukoha kujundada, mis puudutab peaministrit ja peaministri vastamist kirjalikele küsimustele. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eelmine nädal me menetlesime seaduseelnõu, mis seondus Rootsist vangide siia toomisega, Eestisse, Tartu linna täpsemalt. Selle istungi menetluse käigus selgus, et ohuhinnangu aluseks on ka üks salapärane kapo raport. Ja kui see asjaolu teatavaks sai, siis tekkis väga tõsine selline olukord saalis, et mikspärast meile seda raportis sisalduvat ei näidata. Tollal istungit juhtinud Toomas Kivimägi ütles, et jätab kõik kaebused või protestid rahuldamata, kuna kõigil Riigikogu liikmetel oli eelnevalt võimalus tutvuda selle ohuhinnanguga, mida kapo on andnud. Pärast tuli ka veel soovitus, ma ei mäleta, kelle poolt, et pöörduge õiguskomisjoni ja sealt saate selle võimaluse tutvuda siis selle raportiga, millist ohtu kujutab endast siis vangide toomine Eestisse kapo hinnangul. 

Täna ma käisin õiguskomisjonis ja õiguskomisjoni töötajad ütlesid, et nemad ei ole seda raportit eluilmaski näinud. Samuti öeldi ka seda, et ka teised komisjonid ei ole seda näinud. Kõigepealt ma sooviksin teada, miks Toomas Kivimägi annab sellist informatsiooni, et meil on võimalus tutvuda, aga seda võimalust tegelikult ei ole. Ja palju olulisem moment on siis asja juures see, kuidas me saaksime tutvuda selle ohuhinnanguga, mis on ülioluline selle seaduseelnõu menetlusel.

Aitäh! Kui te jälgisite ka seda eelmise nädala diskussiooni lõpuni, siis Arvo Aller, kes juhatas istungit ka pärast seda, kui ta oli juhataja vaheaja võtnud ja seda teemat me juhatuses arutasime, siis me leidsime ka väga selgelt, et see on õiguskomisjoni küsimus. Õiguskomisjonil on õigus küsida need ohuhinnangud välja ja siis saab ka õiguskomisjoni kaudu nende teemadega tutvuda. See on komisjoni pädevuses, see on väga selgelt komisjoni pädevuses ja seda saate ka komisjoni kaudu küsida. Kindlasti Riigikogu juhatus siin sellesse menetlusprotsessi moel või teisel ei sekku. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Hea juhataja, täna on jälle esmaspäev. Ühesõnaga, lähtepunkt on see, et võiks olla, et Riigikogu juhatus on adekvaatne ega eksita saadikuid. Nädal aega tagasi juhatas kolleeg Toomas Kivimägi istungit ja ta ütles otse välja – jutt oli praegu riigikontrolöri esinemisest –, et ei ole vähematki kahtlust, et minu ega juhatuse teiste liikmete puhul on lugupidamatus riigikontrolöri vastu, et öösel on tema ettekanne. Ja ta ütleb veel kord: kolleegid, ma ütlen, et ei ole mitte mingit põhjust arvata, et see läheb öötundidesse, me alustame kolmapäeval kell kaks ja ma arvan, et kella kuuest-seitsmest-kaheksast on kõik punktid ees, tõepoolest, ma ei kahtle selles, see ei lähe nii pikaks, kui teie praegu arvate.

Ja minu küsimus on, kas Riigikogu juhatus ja aseesimees Kivimägi on adekvaatselt käitunud ja kas ta eksitas saadikuid esmapäeval.

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogul oli tööaeg. Rääkisin ka ise riigikontrolöriga üle, kes leidis, et see on täiesti arusaadav, et Riigikogul on praegu, sügisistungjärgul, väga palju tööd. Mis puudutab seda, kas riigikontrolör on kunagi ka veel hilisematel kellaaegadel tulnud Riigikogu ette oma ettekannet pidama, siis jah on küll. Näiteks 2019. aastal jõudis ta alles kell pool kaksteist Riigikogu kõnetooli. Nii et mul on väga hea meel, et see oli sisukas arutelu, väga suur hulk Riigikogu liikmeid oli kohal ja tõesti toimus väga oluline ja väga tähtis arutelu. 

Lauri Läänemets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma vabandan, ma korra tulen veel tagasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis puudutab peaministri vastamist. Te ütlesite mulle lohutuseks, et jah, peaminister nüüd tuleb, aga minu mure oli selles, et ta tuleb kolm nädalat hiljem. 

Kui nüüd rääkida sisust, siis sisuliselt on probleem selles, et ta puudutab ühte parlamendimenetluses olevat eelnõu. Tegelikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ei ole saanud peaministriga seda parlamentaarset debatti pidada selle eelnõu puhul, et oma seisukohta võib-olla paremini kujundada. Me leiame, et see ei ole just ilus asi. See on tore, et peaministriga me täna saame rääkida. Minu küsimus teile on see, et kui meil on seaduses olevad tähtajad – te ise olete ka rõhutanud, et parlament on ikka number üks ja siis tuleb valitsus ja valitsus peaks parlamendi ees käima, siis kui parlament seda soovib, meil on seadus olemas –, siis öelge mulle, kas Riigikogu juhatus on see, kes järgib seda, et tegelikult ministrid tuleks, ja kas Riigikogu juhatus on see, kes tagab selle, et ministrid tulevad. Ja kui teie vastus on see, et Riigikogu juhatus sellega ei tegele, siis ma küsin, aga kes Eesti Vabariigis sellega tegeleb, et valitsus üldse parlamendi ette suvatseb tulla. Muidu ongi meil niimoodi, et me siin mängime parlamenti, aga Vabariigi Valitsus teeb, mis tahab.

Aitäh, hea kolleeg! Kui nüüd pisut täpsustada ja võtta ette ka Riigikogu kodu- ja töökorra seadus, siis arupärimistele vastamine lepitakse kokku valdavalt kokkuleppel arupärija ja arupäritava vahel. Kui seda kokkulepet on olnud keeruline saavutada, siis võib tekkida hetki, kus arupärimisele vastamine on viibinud. Me üritame kõik omalt poolt teha, et seda ei ole. Aga ma toon lihtsalt näite teie enda fraktsioonist. Näiteks sügisistungjärgul on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palvel arupärimisi jäetud päevakorrast välja neljal korral, kuigi see on varasemalt kokku lepitud. Sellisel juhul võiks selline kokkulepe olla laiem ja kindlasti juhatus teeb kõik selleks, et arupärimised toimuksid õigeaegselt. Aga täna ma rõhutan veel kord, et peaminister tuleb vastab teie arupärimisele ja ma usun, et te saate kõik soovitud vastused. Ma küll sellel teemal rohkem protseduurilisi küsimusi ei võta. Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Ma tulen selle raporti juurde tagasi. Ma ütlen, et ma käisin õiguskomisjonis ja nad olid seal väga üllatunud ja ütlesid, et äkki sa pead ise pöörduma kaposse selle raporti saamiseks. Ma arvan, et see nüüd vist väga õige käik ei ole. Kas on võimalik, et te annate esimehele Madis Timpsonile mingisuguse ülesande või korralduse seoses sellega, et see raport jõuaks õiguskomisjoni? Küsimus ei ole pelgalt, ainult selles, kes selle siia toob, vaid küsimus on seaduseelnõus, kus meil, Riigikogu liikmetel, peaks olema absoluutne ülevaade selle eelnõu menetluse käigust ja selles sisalduvatest ohtudest. Kuidas see probleem ikkagi lahendada?

Aitäh, hea kolleeg! Mina ei pea Madis Timpsonile mingisuguseid korraldusi andma. Meie Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 22 ütleb väga selgelt, et Riigikogu komisjonil on õigus nõuda täidesaatva riigivõimu asutustelt oma tööks vajalikke andmeid. See õigus on komisjonil olemas, meie ei pea millekski komisjoni kohustama. 

Rene Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Ma pean sellesama teemaga edasi minema, mida just Kalle Grünthal siin käsitles. Te ütlesite just nimelt, et on õigus. Minister siin puldis olles ütles väga selgelt, et kõigil Riigikogu liikmetel on olnud võimalus sellega tutvuda, mis ilmselgelt ei vasta tõele. See ei vasta tõele! Nüüd on lugu selles, et millal see raport kättesaadavaks saab. Ja kui õiguskomisjon näiteks või ükskõik mis muu komisjon tulevikus seda taotlust ei tee, kas siis hakkabki niimoodi olema, et me menetleme eelnõusid pooliku informatsiooni pealt, sellepärast et komisjon ei teinud taotlust selle info kättesaadavaks saamisel?

Aitäh, hea kolleeg! Teil on ka esindaja olemas õiguskomisjonis, te saate kindlasti selle küsimuse lasta ka õiguskomisjoni istungil tõstatada. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Hea juhataja! Tuletan meelde, et ma küsisin sinult otse ja ilma igasuguse, et kas meil palju tööd on ja kas riigikontrolör on rahul. Ma küsin, et kas kolleeg Toomas Kivimägi käitus eelmisel esmaspäeval adekvaatselt või ei käitunud adekvaatselt ja kas ta eksitas kolleege või ei eksitanud.

Ma vastan, et minu hinnangul käitus Toomas Kivimägi täiesti adekvaatselt, sellepärast et keegi meist ei ole selgeltnägija ja keegi meist ei tea, kui kaua üks või teine arutelu võib aega võtta. Aga nii nagu me nägime ka eelmise nädala päevakorrast, see oli Riigikogule täiesti jõukohane ja mingisugust massiivset või väga pikka ööistungit siin ka ei toimunud. Nii et sellepärast ma kindlasti olen seisukohal, et Toomas Kivimägi istungi juhatajana käitus täiesti korrektselt. 

Nii, head kolleegid, aga nüüd me asume saalikutsungi juurde, selleks et kinnitada ära käesoleva töönädala päevakord. Austatud Riigikogu, arupärijad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja tänase istungi kuues, seitsmes ja kaheksas päevakorrapunkt, milleks on arupärimistele numbritega 830, 824 ja 843 vastamine. Ning koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ja ettepaneku poolt on 83 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid 1. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esimeseks, liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust taristuminister. Teiseks, autoriõiguse seaduse muutmise seaduse (erakopeerimise tasu jaotuskava koostamine) eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Mõlemad eelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. Asume nüüd tänase päevakorra juurde.

Nimelt, jätkame eelmise nädala neljapäeval pooleli jäänud Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine" eelnõu 679 esimest lugemist. Palun Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks tagasi Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Jätkame küsimustega. Kolleeg Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg! Minu küsimus on selline. Kui ODIHR käis siin, tegi raporti, tõi välja terve rea puudusi, mis puudutavad e-valimiste korraldust, läbiviimist ja sellega seonduvaid seadusi, siis isegi valimiskomisjon ja valimisteenistus – ma nüüd täpselt ei oska öelda, kumb – ise ka tunnistasid, et tõepoolest, puudusi on ja puudused tuleks likvideerida, et saaks edasi minna. Mingeid likvideerimisi ei ole toimunud. Siis nüüd, kui valimistel tehti proovihääletust ja viidi läbi valimisi, on videoid, on vaatlejate kriitikat, et kus tehti vigu, aga kogu süsteem, kui nii võib öelda, teeb näo, et ei-ei, kõik on korras. 

Mu küsimus nüüd on, kas see peaks olema korras ka tõendatult või me peaksimegi sellist olulist protseduuri nagu valimised viima läbi niimoodi usupõhiselt. Paar inimest ütleb, et jajah, seal olid küll need vead, aga uskuge meid, kõik on korras. Kuidas sa ise näed, et see asi peaks olema?

Ma igaks juhuks tuletan kolleegile meelde, et minu ülesanne siin on vahendada teile seda, mis toimus komisjonis. Seda kirjeldatud arutelu meil komisjonis ei olnud. Aga ma meenutan, et eelmisest neljapäevast, kui ma siin küsimustele vastasin, siis sellesama ODIHR-i raporti, mille arutelu oli meil ka avalik – ma igaks juhuks ka seda tuletan meelde –, põhiseaduskomisjon saatis oma kaaskirjaga Justiits- ja Digiministeeriumisse palvega võtta arvesse viidatud puudused või soovitused, et vajadusel valimisseadust kohandada. Seda ma ka eelmine neljapäev rääkisin. (Saalist öeldakse midagi.) Kuidas? Andke aega! Andke natuke aega, palun!

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Komisjon, ma saan aru, oli ikkagi päris tulemuslik ja toimus arutelu. Millised olid teie kui komisjoni esimehe ja ka ettekandjate väljendused või postulaadid, et kui e-valimised on Eestis nii ausad, siis kuidas need kohanduvad näiteks valimiste kontekstis Venemaaga, kui Venemaal on e-valimised? Kas me oleme siis sama aus riik kui Venemaa? Ja üks riik on veel, kus on: Venezuelas on e-valimised. Kas komisjon arutles sel teemal, et kui me tahame õigusriik olla, siis ikkagi e-hääletamine tuleks peatada, tuginedes demokraatlikule riigikorrale ja ODIHR-i raportile?

Aitäh! Ei, seda võrdlusküsimust kindlasti komisjonis ei arutatud. Aga muus osas ma tegelikult olen juba selgitusi andnud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te avaldasite põhiseaduskomisjoni istungil arvamust, et kui 42% inimestest ei usalda e-hääletust, siis on neil alati võimalus minna valimispäeval jaoskonda ja hääletada pabersedeliga. Kuidas te seletate, kuidas see lahendaks usaldusväärsust, kui üks inimene käib pabersedeliga hääletamas, kas see üleüldiselt toob kaasa e-hääletuse usaldusväärsuse kasvu?

Aitäh! Ma muidugi, ütlen veel kord: ma siin kannan ette seda arutelu või vahendan seda arutelu, mis meil komisjoni istungil seda eelnõu arutades toimus. Seda usaldusküsimust me eraldi ei käsitlenud, kuigi jah, see, tõsi, tuli mõnes ettekandes esile. Ma saan aru, et see on väga oluline küsimus, mida täpselt mina isiklikult arvan. Ma väljendasin seda ka neljapäeval ja väljendasin seda, et minu jaoks on see väga hea võimalus, et mul on valik valida, kas ma saan minna valimisjaoskonda ja hääletada sedelil või kui mul näiteks, ma ei tea, kas aega on vähe või tahan kiiresti asja korda ajada, siis ma saan seda teha elektrooniliselt. Mul on mõlemad variandid olemas. Minu jaoks on see valikuvõimalus tähtis ja ma kahtlustan, et väga paljudel Eesti inimestel on samasugused eelistused. See, et mina e-hääletusel võimalust valida ei saa, ei võta ju kelleltki teiselt ära võimalust oma tahet väljendida pabersedelil. See on minu isiklik seisukoht, see ei ole komisjoni seisukoht.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No usaldusega on üldse selline küsimus, et meid ongi pandud sellisesse olukorda siin Eestis – valijaid, ma mõtlen –, et noh kui te ei usalda, siis see on teie probleem, et meie usaldame. Ehk siis valimiste läbiviijad usaldavad. Ja minu küsimus on, et kui mina ei usalda valimiskomisjoni ja valimisteenistust, kuidas on minul valijana, aga ka kandidaadina võimalik astuda samme, et need inimesed, kes tegelikult ju valimisi läbi viivad ja keda ma ei usalda, sellest ametist kõrvaldada ja ametisse määrata inimesed, keda me usaldame, keda ka mina kaasa arvatud usaldan. Kui see usaldusküsimuseks on juba muudetud, siis see usaldus peab olema ikkagi niisugune, et kõik saavad usaldada, mitte ainult need, kes arvavad, et noh, meile tuleb see ju kasuks ja meie sellepärast ka usaldame. Mis me selle usaldusküsimusega ikka teeme? See ei ole vastus, et kui te ei usalda, siis minge paberil valima. See on ikkagi selline vastus, et kui teile ei meeldi tuulepargi kõrval elada, siis kolige minema. Nii ei saa Eesti Vabariigis, demokraatlikus riigis, kus kõrgeim võimukandja on rahvas, asjad käia.

Teie aeg!

Kas sellest ka komisjonis arutati? Kas sellest ka komisjoni liikmed aru saavad?

Aitäh! Küllap komisjoni liikmed saavad sellest aru, et usaldus on tähtis. Nüüd teie olete väga palju kogenum rahvasaadik kui mina ja teate minust kindlasti paremini, et Eesti on õigusriik ja meil on põhiseaduslik õigus igal kodanikul pöörduda kohtusse, kui me tunneme, et meie õigusi on riivatud või neid rikutud. Ega ma targemat nõu ei oska anda.

Martin Helme, palun!

Jaa, vastab tõele, et me oleme väga kogenud selles küsimuses, et Eesti just nimelt ei ole õigusriik. Me oleme teinud erinevaid, väga erinevate põhjustega kaebusi nii valimiskomisjonile valimisteenistuse peale kui ka Riigikohtusse valimiskomisjoni peale ja mitte kuhugi ei jõua. Ja selles võtmes tahakski küsida. Te tahate rääkida, et komisjonis sellest räägiti või ei räägitud. Kas komisjonis oli juttu sellest, et seekordne e-valimiste tegemine oli täiesti vastuolus kõikide turvareeglitega? Võtmeid ei valmistatud turvareeglite järgi, kehtivat turvareeglistikku ennast ei olnud, sest see oli enne valimisi tühistatud, korduslugemisel ei saanud audiitor kinnitada andmete terviklikkust ehk matemaatiline valem ütles, et valimiste lugemisel andmed ei ole terviklikud. Ehk see müüt, et neid e-valimiste hääli on parem ja kindlam lugeda kui paberhääli, on ka puruks lastud. Kogu see asi on absoluutne bardakk ja kaebustega ei jõua kuhugi. Kas sellest oli teil siis komisjonis juttu?

Aitäh küsimuse eest! Meil oli komisjoni istungil kohal Vabariigi Valimisteenistuse juht härra Arne Koitmäe, kes vastas küsimustele. Kui te nüüd lubate, siis ma tsiteerin teda veel kord. Tegelikult eelmisel korral ma kandsin selle ette, neljapäeval. Aga tema vastus. Selgitas härra Koitmäe, et äsja lõppes käesoleva aasta kohalike omavalitsuste valimiste e-hääletamise tulemuste teistkordne ülelugemine, ühtegi anomaaliat ega ebakõla ei ilmnenud ning hääletamine viiakse läbi vastavalt seaduse nõuetele. Ta märkis, et OSCE on teinud ettepaneku seaduse täiendamiseks, kuid pole kordagi väitnud, et e-hääletamine Eestis ei oleks usaldusväärne. Tegemist oli õigusraportiga, mitte tehnilise raportiga, mis ei sisaldanud hinnangut süsteemile. Ta kinnitas, et e-hääletamine on kontrollitav ja seadusele vastav. See on tsitaat.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Te mäletate, meil oli ikkagi väga suur avalik istung just e-valimiste teemal. Seal tunnistasid nii valimiskomisjoni esimees kui ka muidugi OSCE ODIHR-i raporti esindajad, et on ikkagi väga palju asju, mida me peame seadusandjana muutma. Aga praegu on põhiseaduskomisjon võtnud seisukoha, et me hakkame valmistama seda eelnõu. Siit ongi küsimus: kas teie ei näe vajadust, et nii kaua, kuni pole kõik need probleemid lahendatud – kas või seesama, et erakonnad saaksid oma audiitorid esitada, mida siiani ei ole võimalik teha –, peaksid need e-valimised olema peatatud? Sest kuidas me saame kas või Riigikogu valimisteni minna, kui seadusandja tegelikult siiani ei ole kõiki neid parandusi teinud?

Aitäh! Sain küsimusest aru. Ja võin kinnitada, et komisjoni esimehena ma olen enda arvates teinud kõik, et see kriitika või need soovitused, mis ODIHR-i raportist ilmnesid, on edasi antud Justiits- ja Digiministeeriumile, et vajalikud muudatused algatada. Ma katsun sellel ka näppu peal hoida, omalt poolt luban, et midagi ei jääks kuskil venima. Kas peaks kiiruga peatama? Mina leian, et kui meil hetkel nähtavat vajadust selle järele ei ole – meil on natukene veel aega Riigikogu valimisteni –, siis seda seni tegema ei peaks, kui me ei näe, et ilmtingimata me ei jõua mingisuguseid … läbi viia. Aga see on minu isiklik seisukoht, ma kõigepealt rõhutan.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas oli rohkem juttu usalduskriisi teemadel? Sest kui me vaatame, et üle 40% ei usalda, korduvuuringute järgi see protsent üha tõuseb, siis on ju probleem, seda võib isegi demokraatia kriisiks nimetada. Kui ligi pool inimestest ei usalda enam valimisi, siis nad ei usalda ka selle valitsuse, valitsust tervikuna, kes saab võimule. Nad ei usalda riiki, nad ei usalda riigi legitiimsust. Huvitav, et keegi on valmis täiesti küüniliselt sellest üle rullima. Ei huvita! See lõpebki sellega, et valitsused on 10%-lise toetusega, teevad, mida tahavad, usaldus kedagi ei huvita, keegi kunagi tagasi ei astu, erinevalt välisriikidest, kus toimuvad ka erakorralised valimised. See on suurem demokraatia kriis, mitte ainult umbusaldus valimiste vastu.

Kas usaldusküsimus tõusis korraks, kas või korrakski päevakorrale? Jaa, mitmed komisjoni liikmed seda tõesti nimetasid, aga me eraldi, seda niimoodi eraldi teemana ei käsitlenud.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra esimees! Austatud ettekandja! On selge, et maailmas on päris palju riike, kes on vähemalt sama heal digitasemel mis meie, või paremad. Ometigi nad ei kasuta e-valimisi. Teatavasti on Soome just hiljuti jälle seda teemat arutanud. Ma küsingi, miks soomlased, meie lähinaabrid, ei otsustanud ikkagi e-valimiste kasuks. Teadaolevalt on ju maailmas ainult kolm riiki, kes seda kasutab, peale Eesti veel kaks demokraatlikku riiki, jutumärkides, Venezuela ja Venemaa. Oskate vastata sellele küsimusele?

Kahjuks sellele küsimusele mina vastata ei oska. Komisjonis seda küsimust sellisel kujul ei arutatud. Aitäh küsimuse eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonidele. Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ma ei taha tegeleda vandenõuteooriatega, küsin vaid ühe küsimuse. Kuidas ja kes suudab tõestada, et inimene hääletas internetis ise ja tegi seda vabatahtlikult? Olen seda küsinud nii valimiskomisjoni esindajatelt kui ka elektrooniliste valimiste korraldajatelt. Vastus oli naljakas: kui teid sunniti hääletama teisiti, on teil võimalus uuesti hääletada. Teisisõnu, mitte ükski ametnik ei suutnud kinnitada, et e-valimised on täielikult usaldusväärsed. Ja ometi me aktsepteerime e-valimisi edasi. 

Alates aastast 2007 on e-valimised kuulekalt taganud Reformierakonna võidu. Sel aastal oli selle erakonna toetus nii madal, et nende järjekordne võit oleks tekitanud liiga palju küsimusi. Seekord määrati Tallinnas e-häälte põhjal võitjateks sotsiaaldemokraadid. Jevgeni Ossinovski sai jaoskondades vaid 800 häält, kuid koos e-häältega juba 3500. 

Üle poole tallinlastest hääletas sedelitega, mistõttu valimiste üldtulemus jäi enam-vähem usutavaks, kuid usaldus e-valimiste vastu selgelt ei kasvanud. Rohkem kui pool Eesti elanikest ei usalda e-valimisi, see tähendab, et nad ei usalda ka valitud võimuorganeid. See olukord ei ole normaalne, kui pool rahvast ei usalda oma riiki. 

Seetõttu ongi meie ettepanek järgmine. Peatame e-hääletamise seni, kuni see muutub läbipaistvaks ja usaldusväärseks. Jutt käib meie demokraatia usaldusväärsusest ja sellega ei tohi riskida. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma sissejuhatuseks esitaks retoorilise küsimuse, et mida teha, kui meil on valimisteenistuse juhataja, kes tuimalt valetab. Valetab avalikkusele, valetab Riigikogu komisjonile, valetab, et korduslugemisel ei tekkinud mingeid tõrkeid, ei juhtunud mitte midagi halba, kõik sai kinnitatud. Puhas vale! Kristallselge vale! Aga näe, osa inimesi usub teadust, usub Veerpalu, usub valimisteenistuse juhti!  

Ja mida teha olukorras, kus valimiste läbiviija ehk valimiste korraldaja ise tegelebki – vähemalt nii meie kahtlustame – valimiste võltsimisega? Mida teha sellise valimisteenistusega? Mida teha, kui valimisteenistuse ehk valimiste läbiviija järelevalve organi ehk valimiskomisjoni näol on tegemist organiga, mis teeb katet valimiste võltsimisele? Ja Riigikohus omakorda teeb katet valimiskomisjonile.  

Vaadake, need ei ole niisugused retoorilised küsimused. Kui see tõepoolest nii on, siis on meil tegemist riigipöördega. Siis meil valimiste korraldaja korraldab riigipööret, valimiste korraldaja järelevalve organ ja Riigikohus teevad poliitilist katet riigipöördele. See on see usalduse küsimus! See usalduse küsimus ei ole abstraktne, see on küsimus sellest, kas need organid, kes meil on valitud – eelmine Riigikogu valimine, nüüd kohaliku omavalitsuse valimised – on organid, millel tegelikult on õigus üldse midagi otsustada või valitseda. Ja kuni kontrollida ei saa e-valimisi, senikaua ei ole ümber lükatud kahtlust, et valimisi on massiliselt võltsitud. 

Ja mida me oleme saanud teada neil valimistel nüüd? Riigikogu valimistel olid omad vaidlused, omad n-ö asjad, mis välja tulid, mis sügavalt kummutasid erinevaid müüte ja tekitasid inimestes kahtlusi, kõhklusi ja umbusku valimissüsteemi vastu. Nüüd on uued asjad välja tulnud. 

Riigikohus ei võtnud midagi ette, aga oma otsuses kinnitas, et jah, koodi avaldamisel rikuti seadust, oleks pidanud varem avaldama. See, et seda ei avaldatud nii, nagu seadus ette nägi, oli seaduserikkumine ja takistas valimiste vaatlemist. Takistas valimiste vaatlemist! Ehk see väide, mis meil on, et mis te nüüd jaurate, e-valimised on vaadeldavad, ei vasta tõele.  

Isegi Riigikohus, kes üldiselt teeb katet e-valimistele, ütleb, et ei saanud vaadelda, nagu pidi. Riigikohus ütles ka seda, et võtmete valmistamisel rikuti kehtivat korda. Ei valmistatud võtmeid kehtiva korra järgi! Tõsi, ta sinna otsa ütles, et aga sellest polnud midagi. Aga kehtivat turvakorda rikuti. 

Nüüd tuleme tagasi selle valetava valimisteenistuse juhi juurde. Valimisteenistus ütleb, et OSCE vaatlusmissioon ei ütle, et e-valimised on kuidagi võltsitavad või midagi taolist, vaid ütleb, et kõik on hästi. Ei ütle! Vastupidi, OSCE ütleb, et tuleb teha üle 20 muudatuse, et saaks üldse väita, et e-valimised on turvalised ja vaadeldavad. Selle jaoks, et seda saaks väita, tuleb teha 20 muudatust, peaaegu 27 – paar tükki on sellised, et võib-olla on, võib-olla ei ole. 

Nüüd, mitte ühtegi OSCE antud soovitust, mille nad on teinud juba varasematel valimistel, nii 2023. aastal kui ka 2021. aastal, kui nüüd uuesti 2025. aastal oma missiooniga, ei ole ellu viidud. Ei ole ellu viidud! Kuigi seesama Koitmäe ütles, et jaa, lugesime OSCE raporti läbi ja seal on soovitused, mis teevad turvalisust paremaks, vaatlemist paremaks. Ja jaa, kui need asjad ära teha, siis on asi palju parem! Aga neid asju mitte ühtegi ära tehtud ei ole.

Valimistel toimub e-valimiste korduslugemine. See on valimisteenistuse enda välja valitud audiitorfirma, mis on seotud Riigi Infosüsteemi Ametiga, mis on omakorda see asutus, mis meile seda tehnilist lahendust valimisteenistusele pakub. Kõik on üks väike kamp, ringkäendusega väike kamp. Ise valivad välja, teevad sihitud kutse riigihankesse, et leiaks endale audiitori, ja saavad selle kätte. 

Aga isegi see enda käe järgi välja valitud audiitorfirma ütleb korduslugemisel, et e-valimiste tulemuste terviklikkust ei saa kinnitada. Suurelt seina peal kirjas! Valimisteenistus ütleb selle peale, et probleeme polnud. Probleeme polnud, kõik on hästi! Mida nendega ette võtta? Kust otsast sa üldse seda kakukest hakkad veeretama? No ei olegi nagu kuskilt otsast kinni võta. 

Aga mida me saame öelda kogu selle info põhjal, mis on 2021. aasta kohalike valimiste, 2023. aasta Riigikogu valimiste ja nüüd 2025. aasta kohalike valimiste pealt e-valimiste teemal avalikkuse ette tõusnud? Kõik, kes on tahtnud näha, kellel silmad üldse peas on, on saanud näha. Esiteks, täiesti võimatu on rääkida sirge näoga sellest, et e-valimised on vaadeldavad. No ei ole vaadeldavad! Sa ei saa vaadelda programmi, sa ei saa vaadelda tarkvara ega riistvara. Meile näidatakse ühte kasti, mis seisab valimisteenistuses laua peal. Me ei saa kontrollida, mis juhtmed sinna lähevad, mis ühendused seal on, missugused programmid seal peal on, kas on pahavarast puhtaks tehtud, kas on ühendused, mis on turvalised. Me ei saa seda kontrollida. Riistvara me kontrollida ei saa, sellepärast et riistvara on nii peen masinvärk, et seda ei tohi keegi teine puudutada, sest muidu võib juhtuda, et keegi saab sinna ligi. No vot nii, vaadelda ei saa. 

Tarkvara ka vaadelda ei saa. Tarkvara ühte osa valimiste koodist on võimalik vaadelda, aga pole võimalik vaadelda, kas see on seesama tarkvara, mis on auditeeritud, ja kas sedasama auditeeritud tarkvara ka päriselt häälte kokkulugemisel kasutatakse. Seda me kontrollida ei saa. Vaadelda saad seda, mida sulle näidatakse, ühte väikest ilusat roosat pakikest. Ja kas see pakikene on seotud kogu selle valimiste hääletamise tulemuse kokkulugemisega, seda me vaadelda ei saa. See on fakt. Selle vastu ei saa vaielda mitte keegi, seda on isegi põhimõtteliselt oma erinevates otsustes kinnitanud meile üle ka Riigikohus.  

Teiseks, mida me saame täna öelda: kõik need jutud sellest, kuidas elektroonilised hääled on turvalisemad kui paberhääled, sest vaadake, mõni maainimene kirjutab väriseva käega sinna numbri ja ei saagi aru, kas see on üks või on see seitse, aga näe, elektrooniline, ütleme, binaarse koodiga kirjutatud hääl on raudkindel, seal ei ole eksimisvõimalust.  

Tuleb välja, et on küll eksimisvõimalus! Loeti hääli kokku, korraga oli üks hääl kehtiv ja seesama hääl kehtetu. Seesama audiitori tarkvara ütleb, et ei saa kinnitada tulemuste terviklikkust. Ehk siis see matemaatiline programm, mis peaks meile ütlema, et valimistulemus on vot selline ja et see valimistulemus on täpne, ütleb, et ei, ma ei saa seda kinnitada.

Kullakesed, need ei ole valimised. See on farss! Ka Ida-Saksamaal ja Nõukogude Liidus toimusid nii-öelda valimised. Kõigile anti konservananassi ja apelsine, et käige valimas. Need ei olnud tegelikult valimised. Demokraatlik valimisprotseduur on midagi hoopis muud ja vaat seda meil ei ole. 

Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed ja inimesed, kes vaatavad seda debatti! Ma enne küsisin siin põhiseaduskomisjoni esimehelt, miks Soome riik ei ole juurutanud e-valimiste süsteemi. Teada on ju, et ega Soome riik ei ole kuidagimoodi meist viletsamal tasemel ei digiteadmistelt ega muult. Tegelikult on Soome riigis arutatud sedasama teemat. 2016. aastal püstitas Soome valitsus ülesande moodustada töögrupp. Soomes see moodustati, sinna kuulus 15 liiget: küberturvalisuse spetsialistid, IT-spetsialistid ja paljud teised. Need olevat koos käinud, vähemalt Postimehe andmetel, kaheksa korda. Selle grupi juht Johanna Suurpää, kes töötas tol ajal justiitsministeeriumis demokraatia, keeleasjade ja põhiõiguste üksuse juhina ja praegu on muuseas sama ministeeriumi demokraatia ja avalike õiguste osakonna peadirektor. Tema vastas Postimehe küsimustele ja ütles nii, et jah, oli positiivseid ilminguid, justkui e-hääletus aitaks tõesti teoreetiliselt natukene elavdada nende valijate arvu, aga nende arvates mitte piisavalt. Põhiprobleemid, mis ilmnesid, olid ikkagi IT-süsteemide turvariskid. Nende spetsialistid olid veendunud, et tänased võimalused kontrollida seda, mida ka eelpool kõneleja ütles, et mis seal sisuliselt toimub selle kasti sees, ei ole piisavad. Samamoodi tõid nad välja kolm põhiargumenti. Ei saa muuta turvaliseks valimisi, kus tuleb neti kaudu luua ühendus iga hääletaja arvutiga. Teiseks, kui lööb kõikuma valimiste turvalisus ja usaldusväärsus, on see suur probleem demokraatiale. Kolmandaks, rahvusvaheline huvi ja surve e-hääletuse kasutuselevõtuks on praegu üsna olematu. 

Seesama töögrupp tegelikult käis ka meie e-valimissüsteemiga tutvumas ja ka mõnes teises riigis, kus küll konkreetselt sarnast interneti teel hääletamist ei toimu, aga on olemas väiksemaid valimismudeleid, kus kasutatakse sihukest e-valimiste süsteemi. See kuidagi ei veennud meie põhjanaabreid, kellest me alati oleme eeskuju võtnud. Aga nad pidasid seda praegu ikkagi mitte liiga turvaliseks ega ole siiamaani võtnud seda süsteemi kasutusele. 

Meile on siin palju räägitud sellest, et me tõesti ei saa olla selles valimissüsteemis kindlad. Usaldusväärsus on ilmselgelt hakanud järjest rohkem kannatama. Seda näitavad ka minu arvates viimaste valimiste tulemused. Euroopa Liidu parlamendivalimistel oli juba e-hääletajaid – kui nüüd mu mälu ei peta – vähem kui sedeliga hääletajaid. Ja see on langustrendis. Ehk see näitab tegelikult, et inimesed, vaatamata sellele, et on mugav, tõesti, arvutist hääletada, lähevad valimiskasti juurde, sest nad ei ole selles kindlad. 

Ma ei saa aru, miks meie, kui meil on käinud siin OSCE vaatlejad ja toonud välja turvariske, võtame ikka kasutusele e-valimissüsteemi, ka praegu, viimastel valimistel. Kusjuures oli teada, et need puudused on kõrvaldamata. Nad ei tee seda süsteemi paremaks või ei loobu sellest nii kaua, kuni ei ole see tehtud täiesti turvaliseks. Nii et siin võib küll nõustuda selles suhtes, et me ei pea minema, nagu öeldakse, tagasi kiviaega. Mõned oponendid väidavad, et me hakkasime tagasi kiviaega minema. Küll aga on valimiste usaldusväärsus minu arvates demokraatia põhialus. Sellepärast ma arvan, et e-valimisi täna ei saa usaldada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 679 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, juhin tähelepanu, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine" eelnõu 679. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 25 Riigikogu liiget, vastu 1 ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 679 ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 687 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonidele.

Korra täpsustan nüüd, Rain Epler. Palun tähelepanu, head kolleegid! Ma avasin praegu läbirääkimised. Ja Rain Epler võttis oma sõnavõtusoovi maha. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 687 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 687. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 58, vastu 1, erapooletuid ei ole, on eelnõu seadusena vastu võetud.

Ja liigume edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Anti Allase, Heljo Pikhofi, Tiit Marani, Jaak Aabi, Züleyxa Izmailova ja Tanel Kiige poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine veebikasiinode maksulangetuse kohta. Palun arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Jaak Aabi. Palun!

Tänan, austatud esimees! Head kolleegid! … esitasid sotsiaaldemokraadid juba 19. juunil sel aastal ja nüüd on see jõudnud siis vastamisele saali lõpuks. 

Valitsuskoalitsioon, praegune, on kinnitanud, et Eesti konkurentsivõime ja majanduskasv on valitsuse jaoks erilised prioriteedid, nii nagu peakski olema. Üldiselt on ka avalikkuses kindlasti olemas toetus suurema lisandväärtuse loomisele ja kõrgema palga maksmisele. Eesti strateegiline siht on tõusta Euroopa Liidu keskmisest kõrgema tootlikkusega riigiks, kuid viimased aastad oleme liikunud kahjuks vastupidises suunas, millel on muidugi erinevaid põhjusi. 

Praeguse valitsuse esimesed sammud, mis siis olid näha juunikuuks, kui me arupärimise esitasime, on olnud aga vastuolulised. Mõned näited. Võtta tööle 250 inimest Tartu vanglasse Rootsi vange valvama, mille üle me siin ka saalis nüüd oleme arutlenud viimasel ajal, lihtsustada sisserännet siiski suhteliselt keskmisest odavama tööjõu osas ning langetada kolmandiku võrra hasartmängumaksu veebikasiinodele. Eesti inimeste toimetuleku parandamiseks palju arutatud toiduainete käibemaksu erandit valitsus aga ei toeta, aga samas välismaistele veebikasiinodele maksuerandi rakendamise tähtaeg on koalitsioonileppes juba 2025. aasta kolmas kvartal. 

Hasartmängusõltuvus on levinud, veebikasiinod ja spordiennustus teevad panustamise lihtsamaks ja agressiivse reklaami tulemusena klientide arv suureneb. Aktiivselt maksuerandiga veebikasiinode Eestisse meelitamise riskid nii inimeste tervisele, võlgnike arvu suurenemisele kui ka riigi mainele on meie hinnates päris tõsised. 

Mul on hea kommenteerida siin ka täna, kuna majanduskomisjon just seda eelnõu arutas. Majanduskomisjon kui kaasatud komisjon annab siis arvamuse tegelikult rahanduskomisjonile. Ja ka seal küsiti mitmeid küsimusi. Näiteks on segadust tekitanud ka see, et Rahandusministeerium on varasemalt, Rahandusministeeriumi analüütikud on vihjanud sellele, et tegelikult see maksu langetamine veebikasiinodele võib hoopis hasartmängumaksu laekumist langetada, mitte oluliselt tõsta. Aga selle üle siis jätkuvalt vaieldakse. Ma usun, et kui see uuesti ka saali tuleb, see eelnõu, siis kuuleme neid erinevaid komisjonide arvamusi kindlasti. 

Oli täna ka Rahapesu Andmebüroo esindaja majanduskomisjonis, kes siiski vihjas ka sellele, et taoline maksulangetus võib tuua tõesti juurde neid veebikasiinosid, kelle aga juriidiline keha asub kuskil kolmandates riikides või kaugel ja nad peavad ainult tegevuskohana registreerima siin Eesti. Ja Rahapesu Andmebüroo väidab, et väga keeruline on tegelikult kontrollida seda tegevust just selles mõttes, kas on võimalik rahapesu erinev mitteseaduslik rahastamine ka nende kontorite taga või mitte. Kui nad kohapeal ei ole, siis seda praktiliselt kontrollida ei ole võimalik. Neid küsimärke on. 

Kindlasti jah, ma saan aru küll algatajate mõttest leida lisaraha kultuurile ja haridusele, aga kas see realiseerub? Ja need küsimärgid, mis õhus on, jäävad endiselt. Nii et tulenevalt eelnevast oleme sõnastanud ka mõned küsimused peaministrile ja palume neile vastata. Aitäh! 

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun! 

Hea Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Vastan juba mainitud Riigikogu liikmete arupärimisele nr 806. Esimene küsimus on selline. Valitsus plaanib veebikasiinode hasartmängumaksu langetuse otsustada koos eelarvega septembris. Millist tulu ja mitme veebikasiino Eestisse registreerimist te eeldate? Vastus. Juba koalitsioonikõnelustel leppisime kokku, et kaughasartmängude maksumäära langetamise eelnõu ei algata valitsus, vaid eelnõu algatavad Riigikogu liikmed. Riigikogu liikmed andsid eelnõu Riigikogule üle 23. septembril 2025. Eelnõu esimene lugemine, kus algatajate esindaja vastas ka küsimustele, toimus 21. oktoobril 2025. aastal. Eelnõu seletuskirjas on algatajad koostanud ka eelnõu mõjuhinnangud. 

Teine küsimus: kas ja millised järelevalvemeetmed rakenduvad Eestis registreeritud veebikasiinodele? Vastus. Rahandusministeerium on teinud eelnõu ettevalmistajatele ettepaneku suurendada rahapesuriskide maandamiseks Rahapesu Andmebüroo rolli nii lubade väljastamisel kui ka järelevalves, kehtestada kaughasartmängu teenuse pakkujatele kohustuslik audiitorkontroll ning täiendav aruandlus. 

Kolmas: 2023. aasta kevadel koalitsiooniläbirääkimistel lepiti kokku kiirlaenude, hasartmängude ja veebiennustuste reklaami karmistamine, kuid vastavaid reklaamiseaduse muudatusi ei ole siiani kokku lepitud. Kas seoses veebikasiinode maksuerandiga on kavas rakendada meetmeid riskide maandamiseks, näiteks reklaamipiirangute karmistamine? Vastus. Nii 2024. aastal moodustatud koalitsioon, kuhu kuulusid ka arupärijad sotsiaaldemokraadid, kui ka 2025. aastal moodustatud koalitsioon ei ole kokku leppinud reklaamiseaduse muudatusi. 

Neljas küsimus: kas finantsjärelevalve saab ressursse juurde, et täiendavate riskide maandamisega tegeleda? Vastus on jah. Lisaressurssi on planeeritud nii tegevuslubasid väljastavale Maksu- ja Tolliametile kui ka rahapesu järelevalvet teostavale Rahapesu Andmebüroole. Printsiip: siin saavad litsentsi ettevõtted, kelle tausta suudavad asutused järelevalvata.

Viies küsimus: kas allhanke korras vangide valvamine ja veebikasiinode maksuerand aitavad Eesti pikaajalisi sihte saavutada? Vastus. Kultuur ja sport vajavad lisaraha. Kaughasartmängumaksu muutmise eesmärk on juba praegu tuua Euroopas internetiteenuseid pakkuvad firmade maksudest tulev tulu Eestisse. Tänu sellele suureneb kultuuri ja spordi rahastamine. Näiteks ettevõtete reinvesteeritud kasumi maksu reform on vaatamata sellele, et esialgu oli selle muudatuse suhtes palju skepsist ja see pidi vähendama maksulaekumist, hoopis vastupidi suurendanud maksulaekumisi. Ühtlasi on see olnud Eesti eduka maksusüsteemi võti 25 aastat. 

Rootsi on meile oluline partner julgeoleku tagamisel. Selle koostöö abil säilitame olulise sisejulgeoleku taristu ning tagame jätkuvalt töökohad spetsiaalse väljaõppe saanud spetsialistidele. Liitlased aitavad üksteist. Meie aitame Rootsit, nemad aitavad meid. Rootsi kaitseb oma laevadega näiteks meie kriitilist infrataristut merel. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud peaminister! Vaadates neid viimaseid algatusi, mis on valitsuselt tulnud, ehk välisvangide toomine Eestisse ja hasartmängumaksu langetamine, siis kas see ongi selle valitsuse uus Eesti Nokia? Eestist ongi saamas uus Euroopa vangla- ja kasiinokeskus. Milline on teie seisukoht selle kohta? See kõik on ju ka potentsiaalne julgeolekurisk. Rahapesu Andmebüroo juht on tegelikult olnud väga kriitiline hasartmängumaksu langetamise osas. Aitäh!

Aitäh! Vangide siiatoomist olete siin parlamendis korduvalt käsitlenud. Vange tuuakse vanglasse ja enne vabanemist viiakse tagasi sinna, kuhu nad vabanevad, ehk Rootsi. Nii nagu ei saa jooksu meie vangid, ei saa ka ilmselt jooksu teised. Meie vanglasüsteem töötab hästi. Seda esiteks. 

Teiseks, maksulangetused selleks, et siia toodaks oma ettevõtte raamatupidamine, mitte mängimine, saavadki toimuda nende klauslitega, mida ma ka mainisin, et Maksu- ja Tolliametil ja Rahapesu Andmebürool on võimalik neid taustu kontrollida. See on olnud ka eelnõu algatajate selgitus ja mõte.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Suur rõõm näha teid siin meie ees vastamas arupärimisele. Olgu või veidi hiljem, kui üldse mitte, sest mitu-mitu nädalat läks mööda selle arupärimise tähtajast. Minu küsimus puudutab just nimelt maksulangetust. Meil oli täna sotsiaalkomisjonis arutelu ja seal tõdesid nii Sotsiaalministeeriumi esindajad kui ka Rahandusministeeriumi esindajad, et selle eelnõu korral oleks vaja leida ka lisavahendeid sõltlastele ja nendega tehtava töö osas. Kas te näete, et seda on võimalik olemasolevasse seadusesse kirjutada? Sellepärast, et aastal 2026 lõpeb tänanegi rahastus ära nendele, kes tegelevad sõltlastega. Otsest seost ei pruugi olla nendel kahel probleemil, aga see on ka selge, et tarbijate ja kasutajate hulk võib suureneda. Tegelikult vahendid nendega tööks puuduvad.

Aitäh! Mul on rõõm teie rõõmu üle mind siin näha. Aitäh selle eest loomulikult! Seda esiteks. 

Teiseks, me oleme arutanud – seda on küll koalitsiooniringis arutatud, aga see kuidagi ei ole koalitsiooni piiridega seotud – täpselt sedasama küsimust, kuidas rahastada täiendavalt sõltlastega tegelemist. Ma tean, et selleks otsitakse lisavahendeid eelarve teise ja kolmanda lugemise vahel ehk on võimalik selleks ettepanekuid teha. Ja ma ütlen, et jah, teil on õigus küsimuses ka, et need kaks asja ei ole omavahel seotud, sest kui sa tood kuhugi ettevõtte raamatupidamise, mida meie mugav maksusüsteem või ärikeskkond võimaldab, siis see ei tähenda, et sa tood selle mängimise või põhitegevuse siia.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Mina tahaks teada, kuidas teie pähe mahuvad asjad selliselt, et ühe maksu langetus siis toob ühiskonnale kaasa edu ja jõukust, aga teise maksu langetus ei too. Kuigi võimalik oleks ikkagi toiduainete käibemaksu langetada, sest see puudutab väga paljusid inimesi, lihtsalt lisaks ka põllumajandussektorit, tegelikult suurendaks sisetarbimist, aitaks tagada seda, et see keskklassi alumine osa ei vaesuks nii palju, see mõjutab Eesti majanduskasvu, Eesti majandusest ju 50%, ligi 50% SKP-st on sisetarbimine, ta annab ju võimekuse ettevõtetele eksporti minna ja kõike muud. Selle koha pealt te olete kuidagi väga negatiivne ja arvate, et seal inimeste toimetuleku ja majandusele samme nii-öelda vastutulelikke ei pea tegema, aga siin te millegipärast sellist analüüsi pole esitanud. Palun kirjeldage, mis teie peas toimub.

(Naerab.) Aitäh! Hea küsimus. Ma arvan, et see võtab palju aega. Aga ma ütleksin nii, et, ütleme nii, kui rahvusvahelises konkurentsis, riikide maksukonkurentsis mõnes riigis on parem maksusüsteem, siis sinna tihtipeale tuuakse oma ettevõte, millest sünnib kasu sellele riigile ja rahvale. Kui meil on maailma parim maksusüsteem juba üle kümne aasta järjest, siis see kindlasti on toonud siia ettevõtted, mis hoiavad oma raamatupidamist ja ettevõtet ennast siin, ja see on toonud kasu meile. Sellestsamast rahast on võimalik ehitada teid, pidada üleval tervishoidu, suurendada pensionide maksmist. Antud juhul on siis küsimus sellest, kas sihtotstarbeliselt õnnestub siia tuua selle valdkonna ettevõtete nii-öelda äritegevus või raamatupidamine, et sellest sünniks kultuurile ja spordile raha. Nii et selle tegevuse eesmärk on ikkagi loodetavasti tuua kultuurile ja spordile seda kasu, et meil on võimalik tulevikus neid kultuuri- ja spordiinvesteeringuid teha, sest me ju näeme kogu aeg, et kui su maksumaksjate baas on väike, sa pead ju otsima kogu aeg, kuhu seda raha panna, sest kui sul läheb väga palju kaitsesse, siis teistele jälle napib. Ega nii see elu on. Nii et see on selle arutluse käik. Jah, ma arvan, et ma kirjeldasin olulise ära.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea peaminister! Seda on huvitav kuulda, et te olete nii veendunud, et kõik riskid on maandatud. Täna oli majanduskomisjonis Rahapesu Andmebüroo ametnik kohal ja ta ütles, et nende veebikasiinode ja hasartmängukorraldajatega, kes on siin Eestis ka juriidilise kehaga, on probleeme. Nad ei ole lihtsalt jõudnud ausalt öelda väga kõvasti süveneda. Nad on olnud siiamaani töös krüptorahaga, kus oli ka palju selliseid turvaauke ja riske. See ametnik väitis, et kui see juriidiline keha on kuskil kolmandates riikides, Kaimanisaartel, Bahama saartel jne, siis tegelikult nad seda raamatupidamist kontrollida ei suuda. Pigem saadakse tegevuslitsents siin, aga kogu selle keha toimimist ja aluseks olevaid dokumente nemad praktiliselt vaadata ei saa. Mida see firma esitab, sellest tulebki ainult lähtuda maksustamisel, aga muud, ka riske rahapesule, nemad hinnata ei oska.

Aitäh! Hea küsimus! Mitte et teised kehvad oleks olnud. Minu arusaamine, kontseptsioon sellest eelnõust ja algatajatest on ikkagi see, et siia saavad tulla need ettevõtted, kelle tausta meil on võimalik kontrollida. See tähendab seda, et me anname ju maksuametile ja Rahapesu Andmebüroole raha juurde, võimekust juurde, ja kui sellest ei piisa või ei õnnestu kontrollida, siis need ettevõtted ei ole siin teretulnud. Lihtne!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, need vangid ja kasiinod – see jah lõhnab pika plaani järgi. Aga kunagi – sa kindlasti mäletad – Jaanus Rahumägi ja teised rääkisid, kuidas peaks Eesti lipu alla tooma kaubalaevu. Jaanus rääkis isegi kuni 3000-st, Kadri Simson mingist 300-st. Aga kõik see, kui palju sellega teeniks, peale selle on meil e-residentsus ja kõik muu selline, on soiku jäänud, kuigi me siin tegutsesime mõnda aega väga aktiivselt. Vist 16 alust on toodud, aga 3000-ni on siit väga-väga pikk tee. Eesti on pealegi vist mereriik, mitte vangla- ja kasiinoriik. Miks see on soiku jäänud? Kas sulle muret ei tee see?

Aitäh! Kõigepealt, vangid ja kasiinod ei saa kokku mujal kui teie küsimuses. Seda esiteks. 

Teiseks, ei ole soiku jäänud. E-residentsusega läheb väga kenasti, Eestisse tuleb sellest tulu, ettevõtteid juurde, investeeritakse. Aeg-ajalt on ka ülevaated e-residentsuse programmist. Minu meelest on tegemist väga hea algatusega selleks, et Eesti kandepind maailmas oleks laiem. Meie teenuseid kasutatakse, siin investeeritakse, siin tehakse erinevaid ettevõtteid. Sealgi on samad küsimused olnud. Mäletan, teistes ministriametites olen pidanud minagi otsima selleks taustakontrolliks … Muuseas, e-residentsuse puhul pidime Siseministeeriumile ja politseile otsima samamoodi raha täiendavaks taustakontrolliks, et seda saaks läbi viia. Nii et aitäh selle meenutuse eest! Tõepoolest, nii oli.

Ja mis puudutab merendust, siis mina arvan, et Jaanus Rahumäe mõte, et siia tuleks rohkem merendusettevõtteid, on väga asjalik. Mina olen seda toetanud. Olen püüdnud teha pingutusi selle nimel – erinevad valitsused on –, et meie merendussektor oleks võimalikult tugev ja konkurentsivõimeline. Nii et mina küll kutsuks üles pigem mõtlema niimoodi, et kui me saame midagi rohkem selleks teha – me oleme tegelikult ka maksusüsteemis erinevaid samme astunud, toetusprogramme teinud, investeerimisprogramme teinud –, et meil oleks sellist ise hakkama saavat sektorit, mis on maailmas konkurentsivõimeline, siis see on ju ainult hea riigile ja majandusele.

Andre Hanimägi, palun!

Hea peaminister! Tõepoolest, kultuuris ja spordis on raha puudu ja me näeme juba igapäevastes uudistes, kuidas pöörduvad kultuuriministri poole erinevad valdkonnad. Selle tõttu on selle eelnõu algatajate mõte ju igati õilis, tuua raha juurde. Küll aga on Rahandusministeerium tõdenud, et see ei pruugi nii juhtuda. Võib juhtuda ka niimoodi, et raha jääb hoopis vähemaks, sealhulgas kultuuris. Kuidas teie näete? Juhul kui peaks käiku minema see n-ö negatiivne stsenaarium ehk raha jääb vähemaks, siis kust seda raha võetakse? Kas kultuuriinimestele võib öelda, et valitsus selle eest hoolitseb, teie valdkonnas raha vähemaks ei jää? Aga kust valdkonnast see raha siis võib-olla võetakse?

Aitäh! Jah, sellele on mõeldud. Seda on ka läbi arutatud juhuks, kui täitub eeldus, et madalam maksumäär ei too selles valdkonnas siia neid ettevõtteid, kes kultuuri ja sporti paneksid raha. Mul on hea meel, et te ütlete, et see eesmärk on õige. Minu meelest see eesmärk ongi õige. Ma saan aru, et valdkond on mõnevõrra keeruline, aga kümmekond aastat tagasi ilmselt oleks kõik samasuguse hinnangu andnud ka näiteks relvatööstusele, mida me praegu väga Eestis tahame. Nii et ajad muutuvad. Ja lõppkokkuvõttes me ei taha ju siia mängimist, vaid tegelikult ettevõtete raamatupidamist, millest sünnib tulu. 

Jah, on mõeldud, et kultuurist seda raha ära võeta. Kui vaja, teeme täiendavaid kärpeid. Meil on Kaja Kallase valitsusest tänaseni umbes 1,4 miljardit erinevaid kärpeid kokku lepitud, nii et me suudame kokku tõmmata oma kulutusi küll ja me seda teeme kenasti. Nagu viimased paar aastat eelarvet on näidanud, me oleme oluliselt säästlikumalt läbi saanud ja ilmselt saame ka tulevikus.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Kiirlaenuärid on aastakümnete jooksul Eestis väga palju minu arust ühiskonnale kahju teinud. Purunenud on väga paljud perekonnad, ettevõtjad on hädas nende laenude teenindamisega, 70 000 või rohkem võlglast, kogu ühiskond ägab. Ega selle eelnõuga ei või samamoodi minna, et väga vähestel on kasu, selle eest tehakse siis mingit kahtlast, Eestile kahjulikku poliitikat ja ei võida mitte keegi?

Aitäh! Ma püüan jah lühidalt seda jälle kokku suruda. Aga mõte on ju siia tuua mingit äri, mis mujal toimub, selle raamatupidamist ja nii-öelda kõrgema lisandväärtusega osa, millest tulu tekib mitte vähestel, vaid noh, kultuuril ja spordil. Mina seda ei vähendaks. See tegelikult ongi üks sammas, millel riik püsib.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Head kolleegid! Tundub, et Eestist on ikkagi saamas Euroopa vangla- ja kasiinokeskus. See ongi siis Reformierakonna ja Eesti 200 pikk plaan Eestile. 

Ma olen mitu korda rääkinud, et täna on see olukord, et Eesti tegelikult väga vajab seda, et meil oleks mingi uus suur narratiiv, mille poole ühiselt püüelda, mis oleks nii-öelda Eesti Nokia, millega Eesti saaks ka eristuda. Mulle tundub, et on olemas palju väärikamaid võimalusi kui valitsuse otsus hakata välismaalt vange tooma või teha maksusoodustusi kasiinoärimeestele ja selle kaudu ehitada Euroopa vangla- ja kasiinokeskuse kuvandit meie riigile. Rääkimata sellest, et see on potentsiaalne julgeolekurisk, rahapesurisk. Selle kohta on rääkinud ka Rahapesu Andmebüroo juht. 

Praegu on Eestis palju kriitilisemaid valdkondi kui hasartmängud. Meie tähelepanu peab olema suunatud hoopis sellele, et säilitada maksutõusude ja kriiside all kannatav kodumaine toidutootmine ja põllumajandus. Meie prioriteet peab olema inimeste toimetulek, sest täna on kasvamas nende inimeste hulk, kes ei saa endale lubada igapäevast toitu. Statistikaameti andmete kohaselt, mis alles hiljuti välja tulid, elab iga neljas inimene suhtelises vaesuses. Ligi 100 000 inimest palus oma nime all langetada toiduainete käibemaksu, kuid järgmise aasta riigieelarvest joonistub selgelt välja, et valitsus kavatseb seda ignoreerida, nagu alati, ning inimeste toimetulekusse panustama ei hakka. 

See on muidugi huvitav. Kui vaadata viimaseid aastaid, siis keda Reformierakonna valitsus on eelistanud? Mitte Eesti rahvast, mitte meie inimesi, vaid pankasid, ja nüüd veel kasiinoärimehi. Kui inimestele on tulumaks tõstetud 22%-ni – vahepeal sooviti ju lausa 24%-ni –, siis näiteks ma tuletan meelde, et pankadel on siiamaani avansiline tulumaks vaid 18%, seda 22%-ni ju ei tõstetud. Ja nüüd on veel üks valdkond, mis leiti, kus tullakse ka ärimeestele vastu: kasiinod, kus ka hakatakse järjest maksu langetama. 

Kusjuures on huvitav ka see, et selle kaughasartmängude maksu puhul on Eestis toimunud täpselt samasugune maksutsirkus nagu üleüldse Reformierakonna maksupoliitikas. Kõigepealt sooviti seda maksu tõsta 5% pealt 6% peale, siis kavatseti veel tõsta 7%-ni, aga nüüd hoopiski planeeritakse seda langetada igal aastal kuni aastani 2029. Ja muidugi, nagu alati, mitte mingit mõjuanalüüsi ei ole nagu ka kõigi teiste maksumuudatuste puhul. Ja isegi mööndakse seda, et on täitsa võimalik, et seda lisaraha eelarvesse ei jõua, et tegelikult see meede ei toimigi kuidagi positiivselt. 

Kui me vaatame üleüldse järgmise aasta riigieelarvet, siis mida me veel saame välja lugeda? Näiteks see, et maksuküüru kaotamine läheb maksma üle poole miljardi euro ja muidugi jõuab see eelkõige suurema sissetulekuga inimesteni. Ja seda kingitust tehakse olukorras, kus teise käega võetakse laenu selleks, et katta tegevuskulusid, näiteks tõsta palkasid. Aga mida see tähendab? See tähendab, et inimestele tehakse põhimõtteliselt nende enda raha eest küünilist valimiskampaaniat. Inimestele pudistatakse tagasi kaduvväike osa sellest, mis on nüüd viimase kahe aasta jooksul kõigi maksutõusudega ära võetud, ja võetakse veel pealegi. 

Ma palun kaks minutit lisaaega. 

Kaks minutit lisaaega, palun!

Üldiselt laenu võib võtta investeeringuteks või kiirete kaitsevajaduste rahuldamiseks, aga jooksvate kulude katmise puhul laenurahaga on oodata seda, et inimesi ootavad nende tänaste otsuste tõttu veel uued maksutõusud. 

Ehk siis mida me saame täna järeldada? Me oleme jõudnud tegelikult täna samasse olukorda, mis oli meil ka enne 2023. aasta Riigikogu valimisi, kus alguses tühjade lubaduste ja laenurahaga jagati näiliselt kingitusi enne valimisi, et tõsta oma reitingut, ning pärast valimisi lükati rahva kaela maksutõusud ja uued maksud. Ja praegu toimub täpselt sama, see on see Reformierakonna poliitika. Tegelikult valitsusel puudub strateegiline majanduslik plaan, puudub terviknägemus. Nende maksualaste tõmblemistega majandust ei juhita, ei juhita rahandust, vaid praegu proovitakse jooksvalt parandada juba tehtud valeotsuste ja maksutsirkuse tulemusena tekkinud puudujääk. See ei ole jätkusuutlik. Kahjuks. Eesti kuvandiks ei tohi saada vangla- või kasiinokeskus, aga need on need otsused, mis on valitsuselt tulnud. Ja see on kurb, et siiani tegelikult ei ole välja mõeldud, mis on see Eesti Nokia, mis on see, mis teeb meie armsa riigi eriliseks. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun! 

Hea juhataja! Hea peaminister ja üksikud kolleegid! Mida siin praegu selle tegelikult ju päris huvitava idee kohta öelda? Igasugune maksutulu võimalik tõstmine on positiivne, aga kui vaadata seda tausta, kus me praegu viibime, siis muutub see juba groteskiks. 

Kristen Michali valitsuse usaldusväärsus on ajalooliselt kõige madalam ja selle taustal, pealegi ühe partneriga, kes selle eelnõuga välja on tulnud, on suhe selline, ütleme, ohvri ja koduvägivallatseja analoogne olukord: mõlemad on omavahel tihedalt sõltuvuses. Näiteks koduvägivalla puhul ohver ei saa kõike öelda. Ja see nagu liidab praegust valitsuskoalitsiooni, et ei saa saata pikalt seda eelnõu netikasiinode kohta, aga samas midagi eriti head ka ei saa öelda. 

Aga selle taustal on igasugused muud variandid ja muud mõtted, millega suurendada tulusid, kui vangla välja arvata, heade mõtete linn või Rootsi vägistajate ja mõrvarite linn. Jah, ega nad sealt välja ei pääse. Aga maine on ka oluline asi. 

Nagu ma kuulsin, jah, laevad on ilusad küll, Eesti on mere ääres seni veel, aga kusagile eriti kaugele ei ole jõutud sellega. Sellest on kuramuse kahju. Ma olen ise korduvalt tegelnud ja püüdnud seda olukorda muuta siin varasemates koosseisudes koos paljude teistega. Peaminister oli ka toona Riigikogu liikmena seda meelt, et seda peaks tegema, aga see on jäänud nagu unarusse. Ja 16 alust, kaubalaeva – noh, piinlik! Piinlik 300-ga võrreldes või veel 2000-ga võrreldes, mida siin kõike lubati, kasutades meie e-võimekust ära. Seda nagu ei ole olnud. 

Ja kui nüüd vaadata seda taustal, mis siis tegelikult on, siis ühelt poolt me räägime ja väidame, et Eesti on hästi kaitstud. Ostame kõvasti relvi ja hävitame vaenlase või surume ta põlvili, nagu vahepeal oli jutuks ju, kohe oma territooriumil. No nüüd enam sellest ei räägita. 

Aga samas Raul Eamets väga tabavalt kirjutas, et kellele me, kuramus, relvi ostame, kui varsti ei ole kedagi, kellele neid kätte anda. Demograafiline kriis, mille pärast omal ajal oli isegi rahvastikuminister, aga seda ei olnud nagu vaja ja praegugi pole vaja. Liigume n-ö toreda turvalise tuleviku poole, samas kui ei juleta siia investeerida. Rinderiik ikkagi! No mis kuradi, rinderiik, vabandust! 

Ja nüüd palkame veel mõne ajakirjaniku, kes hakkab n-ö sõjahirmu vähemaks võtma. No me oleks nagu lollide maal! Ise oleme kütnud seda, et rinderiik oleme, aga anname kõik ära, oma kahurid jne, oleme väga kaitstud, hävitame suure vaenlase või suure naabri – naabrit ei saa valida teatavasti – tema enda territooriumil. Ja nüüd kindralid ütlevad, et kuulge, raport, mida millegipärast ei taheta nagu heaks kiita. Tegelikult peaks ausalt rääkima, kui kaitstud me tegelikult oleme. 

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun!

Soovite lisaaega? 

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Sellel taustal kõike vaadata, selle usaldamatuse foonil, ma rõhutan, et jah, igasugused võimalused teenida, ka nende kasiinodega – jumal hoidku, miks ka mitte. Aga see ei saa olla prioriteetne. Ei saa olla prioriteetsed vangid, kuigi sõbraliku naaberriigi vangid – nad küll räägivad valdavalt araabia keelt –, ja kasiinod, aga mitte kaubalaevad Eesti lipu all. 

Ja siis närutame oma inimesi. Võib öelda, et närigu muru puudega inimesed, aga kui suvel suurendati nende toetust 15 sendiga, siis see on mõnitamine. Mõnitamine! Rääkimata siin toidupoodidest, kui kuu lõpul viimased nädalad ei saa enam või on parem mitte poodi minna. Seda juttu ei räägi mitte mingisugused paadialused, vaid baleriinid ja täies elujõus inimesed.  

Nii et need asjad on omavahel tihedalt seotud. Aga tegelikult ei saa ka midagi imestada. Kui sa oled sellises väga idiootlikus olukorras nagu praegu Kristen Michal, kes on viinud riigi täieliku mudaliigasse – oma erakonna loomulikult ka –, siis ei saagi midagi muud vastata kui nendele sotsiaaldemokraatide headele küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Head arupärimise algatajad! Tõepoolest, me oleme nüüd jõudnud Eesti Vabariigis olukorda, kus meil on viimaste aastate jooksul selle valitsuse eestvedamisel tõstetud 26 eri maksu või viidud läbi erinevate maksude lõikes maksutõuse. Ja nüüd me näeme, et see valitsus tahab millegipärast teha maksulangetust, aga mitte tavalistele inimestele, aga mitte tavalistele Eesti inimestele, kes ägavad selle maksukoorma all juba pikka aega ja saavad ägama veel pikalt, kui neid otsuseid tagasi ei pöörata, siis nüüd see valitsus on tulnud välja algatusega, et teeme maksulangetuse, langetame makse. Aga kellele? Veebikasiinodele! Tõesti, nagu mitte midagi muud siin Eesti riigis enam teha ei ole.  

Seda müüakse meile kui kultuuriinimeste ja kultuurirahva toetamist, et kui veebikasiinode maksulangetuste tulemusel paranevad maksulaekumised läbi hasartmängumaksu laekumiste, siis sealt saab justkui eraldada kultuuri toetamiseks ja kultuuriinimeste toetamiseks lisaraha. Aga see kõik on "kui". Ja sellist mõjuanalüüsi ei ole ka tehtud. Peaminister ise on öelnud, et jah, noh, kui on näha, et see maksulangetus sellisel kujul tööle ei hakka, et noh, eks me võime sellest siis ju ka lõppude lõpuks loobuda ja kultuuriinimesed ärgu kartku, nemad oma 3 miljonist, mis see tegelikult praegu eelarvest välja viiks, sellest ilma ei jää, et selle raha valitsus siis leiab kusagilt teisest haldusalast, mõne ministeeriumi haldusalast, kusagilt mujalt kärbime jälle kusagilt ära, kellegi teise arvelt ja kultuurirahvas sellest ilma ei jää. Noh, saime, ma arvan, jälle huultelt lugeda.  

Tegelikult ma tean, selle taust on natukene laiem, selle, kuidas me oleme selle maksulangetuseni jõudnud, on see, et tõepoolest on käinud, kui rääkida kultuurirahva toetamisest, on käinud siin jutud ja on arutletud, et me võiksime teha kultuuri toetamiseks umbes nii, nagu Ameerikas on, et ettevõtjad siis toetavad kultuuri ja saavad siis pärast maksuvabastusi selle arvelt. Kui oleks tuldud välja sellise eelnõuga, siis otse loomulikult sellist eelnõu saaks ju toetada. Aga siin on meil jälle tehtud selline Brežnevi pakikene, et mingi lobigrupp on kõvasti siin ühte valitsuserakonda, tundub, et lobistanud. Peaminister peab seda mängu kaasa mängima, muidu lendaks tal valitsus laiali. Selle tulemusena me siin arutamegi teemat, et teeks siis veebikasiinodele, tuleme vastu ja teeme neile maksulangetuse. Aga tegelikult see asi meil tööle ei hakka, nii nagu on võib-olla loodetud. Ja tõepoolest ma natukene imestan teinekord, kuigi me oleme olukorras siin riigis juba, kus ära imesta ega minesta millegi üle. 

Ma palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh! Et ära imesta ega minesta millegi üle. Vahel mõtled, et mis kohaga need tegelased seal valitsuses mõtlevad. Et olukorras, kus, nagu ma juba ütlesin, see valitsus ja eelmised valitsused lähiaastatel on tõstnud 26 erinevat maksu või loonud uusi makse Eesti rahvale turjale ja keelduvad järjekindlalt, jäärapäiselt keelduvad näiteks toiduainete käibemaksu langetamisest. Ja see rahvas, kes niigi ägab selle maksukoorma all, tullakse välja ja öeldakse, et oi, me oleme nii hea valitsus, me hakkame nüüd siin maksulangetustega tegelema, neid kosmeetilisi, me oleme siin maksuküürust ja kõigest muust lapsikust terminist nagu maksuküür, maksuküüru ärakaotamisest ja sellest kõigest nii-öelda vastutulekust, mis jätaks kõigile Eesti inimestele rohkem raha kätte, no see on naerukoht, sellest ma ei hakka üldse rääkimagi, ja nüüd veel kõigele lisaks tulevad nad välja ideega, et oi, me teeme järjekordse maksulangetuse. Aga kellele? Veebikasiinodele. 

Nii et selles mõttes see arupärimine veebikasiinode maksulangetuse kohta ja kõik need küsimused on siin väga asjakohased. Ma tõesti soovitan valitsusele ennast kokku võtta, teha päriselt Eesti rahvale häid ja kasulikke maksulangetusi ja sellised, ma ei tea, lobigruppidele vastutulekud ja tegelikult Eesti kultuurile ja kultuuriinimestele mitte midagi juurde andvad eelnõud võiks ära jätta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib? Ei soovi. Siis ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Rene Koka ja Siim Pohlaku poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine Eesti territooriumil ründedrooni plahvatuse kohta. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Martin Helme. 

Kui nüüd Martin Helmet ei ole saalis, siis arupärijatest keegi teine saab samuti arupärimist tutvustada. Ma saan aru, et soov on ... Mart Helme? Mart Helme, palun, Riigikogu kõnetooli! Teil on aega viis minutit, et tutvustada arupärimist peaminister Kristen Michalile. Palun! (Saalist öeldakse midagi. Juhataja naerab) Aga meil on siin kirjas Martin, aga arupärijaid on rohkem. Üks arupärijatest peab seda arupärimist tutvustama. Palun, Mart Helme!

Mul oli tekkinud hommikuse fraktsiooni koosoleku tõttu mulje, et fraktsiooni aseesimees annab üle, kui Martinit ei ole, sest Martin läks täitma oma püha isa kohust. Kuna meil on mingisugused pommi-, või ma ei tea, tulistamis- või mis iganes ähvardused koolidele tehtud, siis ta läks oma lastele kooli järele, et nad koju viia ja siis tagasi tulla. Ta lootis, et ta jõuab, aga nagu me näeme, ta ei jõudnud. 

Aga tuleme siis asja juurde ja mis seal ikka. Lugupeetud Kristen Michal! Oleme teile esitanud arupärimise, mis on nüüd jäänud mõnevõrra juba ajalukku. Nimelt, 25. augustil 2025 leidis põllumees Tartumaal Elva vallas Koruste külas oma põllult ründedrooni tükid ning sündmuskohal avastati plahvatusjärgne kraater. Väidetavalt toimuski drooniplahvatus juba varem, pühapäeval, 24. augusti varahommikul. Õnneks inimesed meil viga ei saanud, aga selge on see, et antud juhul on tegemist tõenäoliselt Ukrainas toimuva sõjategevuse sellise külgefektiga. 

Kuna juhtumit on uurinud praeguseks juba päris pikalt Kaitsepolitsei koostöös prokuratuuriga, siis meid huvitabki terve rida küsimusi, sest need esialgu avalikkusele antud selgitused ei ole ju mingeid kindlaid fakte avalikkusele esitanud. Ja kuna nüüd on aega mööda läinud, siis avalikkus võib-olla ei tunne enam nii teravat huvi, aga sellest hoolimata on vaja asjades selgusele jõuda. Sest kahtlus on, et tegemist oli Ukraina drooniga, mis pidi sihtima Venemaa territooriumil asuvaid strateegilisi objekte, kuid mingitel põhjustel, kas elektroonilise segamise või muul tagajärjel, jõudis hoopiski otsapidi Eestisse. Kas ta tuli siia Venemaalt või tuli ta siia Lätist? Ma ei tea, kas täpne lennutrajektoor on praeguseks välja selgitatud või ei ole. Loodame, et peaminister on rohkem kursis ja annab meile ammendavad vastused. Aga see on igatahes selle arupärimise üks teema. 

Need küsimused puudutavad ka Eesti investeeringuid meie oma radarivõimekusse, kuna madalalt lendavate objektide tuvastamisel on meil teatavasti lünkasid ja need lüngad on ilmnenud ka mõnevõrra hiljem, teiste intsidentidega seoses. See on muidugi üleüldse väga tõsine küsimus seonduvalt võõraste luure- ja hävitusdroonidega Eesti õhuruumis, nende tuvastamise võimekusega, intsidentidega seonduvate vastutuste, aga ka meie oma iseseisva kaitsevõime, sh elanikkonnakaitse hetkeseisuga laiemalt.

Ma ei hakka küsimusi ette lugema. Ma usun, et küsimustele vastates härra Michal loeb need ise ette, aga küsimusi kokku on meil tervelt 11. Kui need saavad ammendava vastuse, siis ma arvan, et Eesti avalikkusele on antud üsna – ma vähemalt loodan nii – põhjalik ülevaade sellest, mis sellest intsidendist tänaseks päevaks teada on. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head arupärijad! Ilusat mardipäeva! Nagu me enne juba üksteisele soovisime. Üks on Mart, teine ei ole, aga sellegi tõttu. 

Kõigepealt loen küsimused ette ja siis vastan. Esimene: kas on välistatud, et kõnealune ründedroon lasti lendu Eesti territooriumilt? Vastus on jah, on välistatud. Kogutud info põhjal saab öelda, et tegemist on väljastpoolt Eesti õhuruumi sisenenud objektiga. 

Teine: kui see on välistatud, siis kust ja millal kõnealune ründedroon Eesti õhuruumi sisenes ning milline on ründedrooni lennuteekond Eesti õhuruumis ja enne seda? Vastus. Tegemist on teabega, millega on Riigikogu liikmel võimalik tutvuda, järgides julgeolekualasele teabele juurdepääsukorda. Riigikogu esimees ning riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni liikmed said põhjaliku ülevaate antud intsidendist 20. septembril 2025. aastal Kaitseministeeriumis. 

Kolmas: milline on kõnealuse drooni kavandatud sihtmärk? Vastus. Drooni täpset sihtmärki teab ainult see, kes seda drooni lennutas. Mina saan täie kindlusega öelda seda, et drooni Eesti territooriumi jõudmises on süüdi Venemaa, kes peab Ukraina vastu agressiivset ja tsiviilohvriterohket agressioonisõda, mille käigus Ukraina peab oma suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust edukate droonilahingutega kaitsma. 

Neljas: kas Ukrainale on antud luba kasutada sõjas Venemaaga mingitelgi tingimustel või mingiski aspektis Eesti õhuruumi ründeoperatsioonide läbiviimiseks? Vastus on ei. 

Viies: kas on kindel, et kõnealune droon ei startinud Eesti Vabariigi territooriumilt ega sisenenud Eesti õhuruumi Eesti võimukandjate teadmisel ja heakskiidul? Vastus on jah, see on kindel. 

Kuues: millisel põhjusel ei suudetud drooni sisenemist Eesti õhuruumi ning selle lendamist Eesti õhuruumis tuvastada? Vastus. Osa põhjusest võib peituda 2019. aastas, mil otsustati vähendada piiriehituse eelarvet ja pidurdati seega tugevama piiri ja seiremeetmete valmimise tempot. Kokku hoiti nii droonitõrjelt, kaameravõrgult kui ka elektrifitseerimise arendustelt. 

Seitsmes: kes ja kuidas selle eest vastutab, et ründedroonide tuvastamise võimekust ei ole siiani Eestis välja kujundatud. Vastus. Osa sellest vastusest tuleb aastast 2019, kui toonane rahandusminister Helme ütles piiri väljaehitamist kommenteerides: "Alates sellest, et meil on suured tohutud drooniplaanid, kaameraplaanid, elektrifitseerimisplaanid, Suur-Hiina müür välja vaja ehitada. Seda on võimalik teha kordades-kordades odavamalt." Kinnitan, et vaatamata varasematele poliitilistele valikutele teevad nüüd asjasse puutuvad ametkonnad koostööd nii omavahel kui ka Euroopa Liidu ja NATO liitlastega, et leida ressurss vajalikeks investeeringuteks ja arendusteks. 

Kaheksas: miks teavitati avalikkust kõnealuse ründedrooni plahvatuses Eestis alles teisipäeval, 26. augustil, kui drooni allakukkumine ja plahvatus leidis väidetavalt aset juba pühapäeva, 24. augusti varahommikul? Vastus. Julgeolekuga seotud vahejuhtumite korral on oluline tagada, et uurijad saaksid oma tööd põhjalikult teha ning et avalikkusele jagatav info oleks täpne ja kontrollitud, et vältida valeinformatsiooni levikut. Kõigepealt toimus sündmuse toimumise faktiline kinnitus ja menetlustoimingud, 25. augustil leitud droonitükkide ja plahvatusjälgede tuvastamine.

Üheksas: kuidas on tagatud intsidendi sõltumatu ja läbipaistev uurimine? Kelle valduses on plahvatanud ründedrooni jäänused? Vastus. Uurimist viib läbi Kaitsepolitseiamet ja järelevalvet teostab selle üle prokuratuur, et tagada sõltumatus ja läbipaistvus. 

Kümnes: millist tüüpi ründedrooniga on tegu? Vastus. Esialgse hinnangu kohaselt võis olla tegemist drooniga FP-1. 

Üheteistkümnes: Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Kiviselg on seoses kõnealuse ründedrooni plahvatusega väljendanud arvamust, et ohutase Eestis pole muutunud. Kas jagate seda hinnangut teadmises, et Ukraina ja Venemaa vaheline sõjapidamine on jõudnud faktiliselt Eesti territooriumile? Vastus on jah, valitsus jagab Kaitseväe luurekeskuse ülema hinnangut. Kuigi juhtum on tõsine ja tähelepanuväärne, ei ole see muutnud Eesti julgeolekuolukorda ega ohutaset. Eesti on kaitstud. Jälgime olukorda tähelepanelikult, teeme tihedat koostööd liitlastega ning oleme valmis reageerima kõigile võimalikele ohtudele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, need tükid on ka minu käes. Aga ma sain aru nii-öelda, et Eesti oli teadlik, et see ründedroon Läti poolt sisenes Eesti territooriumile. Aga minu küsimus on, kas Eesti on lubanud Ukrainale oma õhuruumi kasutada nende ründedroonide liikumisel Venemaa sihtmärkide suunas.

Aitäh! Vastasin juba neljandale küsimusele, samasisulisele, et ei.

Mart Helme, palun!

No ikka oskab meie lugupeetud Kristen Michal lükata palli vastase poole peale ehk hakata süüdistama Martin Helmet selle eest, et Martin Helme vastutab just nagu selle eest, et meil ei ole õhukaitset. No vabandust, vabandust! Vastupidi, me pakkusime raha õhukaitseks ja Martin Herem, kelle roll Eesti Kaitseväe juhatajana on nüüd kaitsekomisjoni raportiga üsna maatasa tehtud, oli see, kes kargas püsti ja karjus, et talle ei ole seda vaja. Nii et ajalugu on selline asi, mis lõpuks paneb kõik õigesti paika. Ja meil ei olnud veel Ukraina sõda ja meil ei olnud 5% kaitsekuludeks ja tol ajal ei teadnud keegi eriti midagi ka droonidest. Nii et see õhukaitse, mida meie tahtsime, oleks tegelenud lennukite, kopterite ja rakettidega. Selline väike kõrvalepõige selgituseks. 

Aga nüüd teie lakoonilistest vastustest jääb ikkagi üpriski arusaamatuks see, kas Eesti kaitsejõud olid teadlikud sellest, et Ukraina suunab meie lähinaabruses olevate Ust-Luga sadama ehitiste pihta oma droonirünnaku. Kas meid oli sellest hoiatatud? Kas teie teate, et Eesti sai mingi hoiatuse, et Ukraina droonid …

Teie aeg!  

 … ründavad Vene objekte meie lähikonnas ja seetõttu tuleb meil olla selleks valmis? Võib-olla oli see juhus, aga millegipärast oli ka Tallinna lennujaam väidetavalt töö … 

Aitäh! 

… vale planeerimise tagajärjel just nimelt sel ajal mõneks ajaks suletud. Oli teil ikkagi mingisugune info selle kohta, et mingisugused Ukraina droonid võivad lennata? 

Aitäh, Mart Helme! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Mina ei ole sellisest informatsioonist kuulnud. Seda esiteks. Teiseks, te ei olnud väga täpne. See tsitaat, mida ma siin kasutasin ERR-i uudisest, on see, et kui toonane rahandusminister Martin Helme ütles piiri väljaehitamist kommenteerides – ma tsiteerin uuesti –, et alates sellest, et meil on suured ja tohutud drooniplaanid, kaameraplaanid, elektrifitseerimisplaanid jne.  Ehk siis juba tollal oli teada, et droonidevastast võimekust on vaja. Nii et ärge lihtsalt eksige faktidega. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Olgem ausad, see on nüüd natuke naeruväärne, et te süüdistasite selles, et ei õnnestu Venemaa ründedroone tuvastada Eesti õhuruumis, 2019. aastal tehtud otsuseid. Esiteks, siis polnud ju sõdagi, ja teiseks, Reformierakond tuli 2021 alguses juba võimule ja sellest ajast on olnud võimalik astuda mitmeid samme, mis võimaldaksid seda olukorda muuta. See läheb juba natuke naeruväärsuse valdkonda, kui te kõiges süüdistate poliitilisi oponente.

Aga minu küsimus teile seondub nüüd selle punktiga 2, küsimusega 2. Seal oli küsitud, et kas on välistatud, et …Oota, ma vaatan. Seal oli küsitud ründedrooni lennuteekonna kohta, kus ta sisenes Eesti õhuruumi ja milline oli see trajektoor. Te vastasite selle kohta, et see on salastatud info, millega Riigikogu liikmetel on võimalik tutvuda julgeolekuasutuste järelevalve komisjonis. Sellega seonduvalt ma küsin teilt, kas ma saan õigesti aru, et see vähemalt reaalselt on tuvastatud, kus see droon sisenes meie õhuruumi ja milline on tema trajektoor. Ja kui see nii on, siis miks see üldse salastatud info on? Ma ei näe otsest põhjust, miks avalikkus ei võiks seda teada.

Aitäh! Paari lausega piiriehitusest ka ja siis sellestsamast vastusest. Peamine osa maismaapiiri taristust valmib 2025. aasta lõpuks. 2025. aasta lõpuks on eesmärk valmis saada umbes 105 kilomeetrit viivitusaeda. Vajadused on ka kasvanud, projekti maht on samamoodi kasvanud, erinevaid arendusi on seal 2027. aasta lõpuni. Seiretehnikat paigaldatakse samamoodi, seirevalmidus saavutatakse kahe järgmise aastaga. Eesmärk on tehnilise valvega katta 100% piirist. Siseministeerium on algust teinud sellega, et idapiiril välja ehitada statsionaarne drooniseirevõimekus.  

Nii, ma vaatan nüüd, kus see küsimus oli. Aa, küsimus 2, jah. Ütleme nii, et kui uurimine käib, siis on ka loogiline, et see info on uurijatel. Julgeolekualane teave on samamoodi tavaliselt kaitstud vastavalt julgeolekualase teabe korrale. Nii et Riigikogu esimees, riigikaitsekomisjoni, kuhu teie liikmedki kuuluvad, ja väliskomisjoni liikmed, kuhu teie liikmedki kuuluvad, said selle ülevaate 20. septembril.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Loen mõned tsitaadid riigikaitseraportist, mis koostati teie enda erakonnakaaslase Meelis Kiili juhtimisel. Rahandusminister Martin Helme initsiatiiv rakendada 250 miljonit eurot koroonaviiruse toetusmeetmeks mõeldud kasutamata laenuraha keskmaa õhutõrje võime arendamiseks nurjub kaitseminister Jüri Luige ja Kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi vastuseisu tõttu aastal 2020. 2021, Reformierakond on juba valitsuses, Riigikogu riigikaitsekomisjon teeb Vabariigi Valitsusele konsensusliku ettepaneku luua keskmaa õhutõrje võime aastaks 2025 ning suurendada selleks kaitsekulutuste protsenti SKT-st. Vabariigi Valitsus ei arvesta Riigikogu riigikaitsekomisjoni ettepanekuga. Alles 2023. aastal, poolteist aastat peale seda, kui hakkas see Ukraina sõja nüüd praegune, aktiivne faas, hakkab valitsus midagi tegema. Raport ütleb, et õhutõrjevõime loomine käivitub praktikas, aga see on suuresti ebaõnnestunud, sest selle aasta järeldus on, et keskmaa õhutõrje osas ei ole saavutatud isegi esmast operatiivvõimekust. 

Nüüd mu küsimus teile on, et enamus Eesti poliitikutest ja inimestest saavad aru, et te olete saamatu peaminister saamatu koalitsiooni eesotsas, kas te ise ka hakkate seda tasapisi mõistma?

Aitäh, hea küsija! Ma olen näinud neid teie küsimusi. Te panete üles ainult küsimuse, pange siis vastus ka. Minu valitsemise ajal või minu peaministriks oleku ajal on Eesti kaitseinvesteeringud kasvanud väga suures tempos. (Vahelehüüe.) Ja järgmisel aastal on see 5%. See on ajaloo suurim kaitseinvesteering. Ka praegu on meie kaitseinvesteeringud 3–3,5%. Seda kõike ei kujutatud ette ajal, kui kaitseinvesteeringute soovituslikuks tasemeks peeti 2%. Nii et ütleme nii, et minu meelest panete te ikka kirve kõvasti kivisse, kui te tulete mulle rääkima kaitseinvesteeringute kasvatamisest.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie suhtumisest jääb aga mulje, et valitsus ei taju juhtunu tegelikkuse tõsidust. Meil vedas erakordselt, et see droon kukkus maha põllule, mitte koolimaja, lasteaia või korterelamu kohale. Selline juhuslik vedamine ei saa olla julgeolekupoliitika alus. Palun selgitage, kuidas valitsus kavatseb taastada ja tugevdada elanikkonna turvalisust pärast seda intsidenti ning kuidas tagatakse, et tulevikus oleks elanikkonnal toimiv varajase hoiatuse ja kriisikommunikatsiooni süsteem, mis ei jätaks inimesi teadmatusse.

Aitäh! Elanikkonnakaitse süsteemi arendamisega tegeldakse päris hoolega, teavitussüsteemiga samamoodi. Just oli elanikkonnakaitse kuu, mille käigus Siseministeerium ja Päästeamet kirjeldasid, mida tehakse. Järgnevatel aastatel läheb sinna päris suur hulk raha ja pingutust erinevate inimeste poolt, et erinevad võimed välja arendada.  

Nüüd, mis puudutab selliste droonide sattumist mis tahes riigi territooriumile, siis nagu te näete, on see võimalik väga paljudes Euroopa riikides. Ega see võimekus droone tuvastada uute radaritega, uute süsteemide rajamisega areneb igal pool, samm sammu haaval. Oluline on neid droone just madalamatel lennukõrgustel erinevast mürast eristada ja tuvastada, mis täpselt kuskil on. Ega keegi ei kujuta ka väga ette, otse öeldes, see on veidi selline naiivne ettekujutus, et rahuajal läheb suuremaks laskmiseks kuskil tiheasustusalal, kui kuskil on droon. Päris see nii ei käi. Vastavalt sellele, mis selle drooni eesmärk on, tuleb hoiatada ja vastavalt sellele, kui on teada, et midagi sellist toimub, tuleb see hoiatus ette anda. Aga selleks on ka võimekus. NATO nüüd ajaloos esimest korda Poolas tegelikult, NATO lasi Poola õhuruumis droone alla. Need olid ilmselt suhteliselt sarnased, sellised venelaste poolt eksitatud droonid.  

Nii et kuidas ma ütlen, põhi‑, juurpõhjus ja probleemi alus on siiski Venemaa. Venemaa agressioonisõda Ukrainas toob kaasa neid võimalikke tagajärgi. Nii et mida tugevamat survet me Venemaale avaldame, muu hulgas koos Ameerika Ühendriikidega ja Euroopa poolt, seda kiiremini sellised intsidendid lõpevad. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! No seesama raport, mida Rain Epler siin juba tsiteeris, ütleb väga ilusti, et tänane valitsus, Kristen Michali valitsus, armastab rääkida rahast ja protsendist ja sellega varjata, et tegelikke võimekusi ja ka valmidust tekkinud ei ole. Te just praegu tegite seda: hakkasite jälle rääkima, kuidas meil on nii palju raha sinna suunatud, nagu enne kunagi mitte. Ja siis te üritate tähelepanu sellelt läbikukkumiselt juhtida kõrvale siin väikese trollimisega, tsiteerides ühte pressiteadet 2019. aastast.  

Aga ma trollin, võin vastupidi ka teha. 2007. aastal teie erakonnakaaslane Jürgen Ligi saatis suure skandaaliga laiali sõjaväeluure. 2009. aastal teie osalusel valitsus saatis laiali piirivalve ehk ühendas ta politseisse. 2020. aastal, kui ma olin veel minister, rahandusminister, keeldus teie poolt ametisse pandud Herem vastu võtmast sadu miljoneid eurosid, et luua õhutõrje. 2023. aastal, pärast seda, kui te olite jälle mitu aastat olnud Kaja Kallase juhtimisel võimul, võeti lõpuks vastu otsus hakata Eestis õhutõrjet tegema. Aga teie ikka leiate, et keegi teine kusagil mujal on süüdi. Kui see ei ole Putin, siis vähemalt on Martin Helme. Ma küsin, mitu aastat või aastakümmet veel peab Reformierakond olema võimul, et te tunnetaksite vastutust riigi eest.

Teie aeg! Härra peaminister, palun!

Aitäh! No vot, kui käib küsimus piiri kohta ja piirile droonivõimekuse rajamise kohta, siis ei jää ju mul muud üle, kui tsiteerida teie enda tsitaate aastast 2019. Mul midagi teha ei ole. Kui te ise olite see, kes nimetas seda droonide võimekust ja kõike muud kelladeks ja viledeks, siis mis teha. Need on ju teie sõnad. Saate ERR-is ära parandada selle, kui ERR on kallutatud allikas, nagu te ütlete. 

Aga Reformierakond kindlasti tunneb vastutust julgeoleku eest ja valitsus ka. Ma ei tea, kuidas seda veel väljendada. Aga üldiselt relvi ja võimekusi ilma rahata ei saa, selleks on raha vaja, ja numbrid näitavad ikkagi, et reaalselt on raha juurde pandud. Teie otsustasite piirilt raha ära võtta. Selles see vahe vist ongi natuke.

Anti Poolamets, palun!

Härra peaminister, ma olen pettunud teie vastustes. Nimelt, te ju puutute teemadega igapäevaselt kokku. Kaitseministeeriumi eelarvetes on ette nähtud märkimisväärne summa droonivõimekuse parandamiseks. Aga te räägite, et Venemaa on juurpõhjus. No kui keegi siin saalis seda ei tea, siis tunnen kaasa. Aga te ei räägi midagi päriselt sellest, kuidas pärast inimelude ohtu seadmist selle drooniintsidendi kaudu päriselt, konkreetselt on meil seirevõimekus paranenud, kuidas päriselt, konkreetselt oleks nende droonide allatoomise võimekus paranenud. Tahaks täpsemini teada, kas teil ei ole siis seda teadmist. Ma pakun teile uue katse, et te selgitaksite lähemalt, kuidas meie võimed tegelikult on sellise juhtumi lahendamiseks.

Aitäh, hea küsija! Mul on kurb meel, et te olete pettunud. Ma püüan teha oma parima, et ei oleks. Ja ma tunnustan teid omaette selles küsimuses oleva vastuse või selle vastuse osa eest. Venemaa on siiski meie regiooni julgeolekuprobleemide põhjus ja Putini sõda. See vist on – ma loodan, et ma ei tee ülekohut – EKRE ridades esimene kord, kui seda mina kuulen öeldavat. Selles mõttes mul on hea meel, et te ütlete, et see probleem kaitsekulude kasvuks ja erinevateks sammudeks ei tulene mitte kellegi toredusest, vaid ikkagi sellest, mida Putin korda saadab. Nii et ma juba ette rutates ütlen, et mina kindlasti ei ole pettunud selles, et te selle välja ütlesite. Väga hea! 

Nüüd seirest endast. Mõni üldsõna lihtsalt, kuidas see pilt on, detailsemalt saab seda kõike alati teha. Üleriigilise õhuseire vastutus on Kaitseväel. Nemad valvavad, kaitsevad Eesti õhuruumi. Kaitseväe võimearenduse prioriteet on akustilised seadmed, täiendavad radarid. 

Maismaapiiri, piiriveekogude õhuseire eest vastutab PPA ehk Politsei- ja Piirivalveamet. Kaitseväe, Politsei- ja Piirivalveameti ja lennuliiklust korraldavate osapoolte, sealhulgas liitlaste vahel tuleb kindlasti tõhustada õhuruumi seire info vahetamist, et vahetada omavahel seda õhupilti ja võtta vastu ka õhupilti muudelt osapooltelt. Selle tulemuseks saab olla kiire reageerimine mehitamata sõiduki ohule, ka näiteks eelnevates küsimustes mainitud ohuteavitus sõiduki trajektooril olevale elanikkonnale. 

Ja tulemas on erinevaid droonivõimekuse või droonimüüri – ma ei tea, see ei ole teab mis hea termin –, aga võib-olla droonikaitsevõimekuse erinevaid projekte. Euroopas on eraldi selline projekt nagu Eastern Flank Watch, mille mõte on ikkagi maismaal ja õhu droonikaitset kui ka merelist mõõdet, et selline luua laiemalt idapiirile. Ja see projekt ja plaan on liikmesriikide poolt läbirääkimistel sisustamisel. Nii et see kindlasti tõstab meie, nagu ka teiste riikide võimekust drooniohuga tegelemiseks.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kas pärast seda intsidenti, mida me praegu käsitleme, on veel olnud juhtumeid, kus me oleme leidnud Eesti territooriumilt ründedrooni osi? Olete kursis, on midagi praegu menetluses?

Aitäh! Minu meelest PPA alati teavitab sellest, kui midagi sellist on. Ma loodan, ma nüüd ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. Kas kuskilt rannast vist leiti mingeid ründedrooni osi, mis oli ka uudistes, Pärnu rannas või kuskil mujal? Aga täpsemalt, mis need osad on või mis siis sai, oskavad nemad öelda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Vaat, kunagi oli üks selline telesaade "Kuidas kulutada miljardit", kus seal siis lihtsalt oligi, et saates osalejad lihtsalt loopisid seda raha täiesti absurdselt laiali igasugustele mõttetutele asjadele. Mulle tundub teie vastustest ja retoorikast lähtudes, et valitsus, teie ise ja Kaitseministeerium on nagu selles telesaates osalejad.  

Lihtsalt tulles selle seitsmenda küsimuse juurde tagasi. Seal on väga konkreetne küsimus, kes ja kuidas selle eest vastutab, et ründedroonide tuvastamise võimekust ei ole siiani Eestis välja kujundatud. Te hakkasite rääkima piirist. Piiril me räägime mingitest primitiivsetest seiredroonidest. Aga ma tuletan meelde, et tegelikult selle küsimuse sisu oli see, et meil on kolm aastat Ukraina sõda ja alles sellega seoses ilmusid meil nagu ellu ründedroonid kui sellised. Ja teil on kasutada 5% SKP-st – see on maksumaksja raha, see on rahva raha, see on väga suur raha. Küsimus on ikkagi selles, et raha läheb, tulemust ei ole, võimekust ei ole.

Aitäh!

Ja ma küsin uuesti: kes ja kuidas selle eest vastutab!

Aitäh! Teil oli selline ilus termin, et meie ellu ilmusid droonid. Need droonid ilmusid meie ellu juba varem. Nagu ma tsiteerisin 2019. aastast rahandusministrit, kes ütles, et meil on tohutult suured või suured tohutud drooniplaanid. Sel hetkel juba oli selge, et on vaja droonivõimekust ja drooni tuvastamise võimekust. Sellel hetkel otsustati seda teha kordades odavamalt, tõmmata koomale. Nendest valikutest hoolimata on valitsused ja riik pärast seda piiritaristu – ma lugesin selle ka enne ette, kuidas, mis ajal midagi valmib – väljaehitamisega hoolega tegelenud. Piir kaetakse ka erineva seirevõimekusega sada protsenti. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! Need 11 küsimust olid selles mõttes teadlikud, et saada laiemat pilti, mis selle drooniga lõppude lõpuks ikkagi sai. Helle-Moonika Helme küsimusele mitte vastates, kes ja kuidas ikkagi vastutab selle eest, te jälle sujuvalt libisesite üle ja hakkasite rääkima 2019. aastast. Võib-olla tsiteerite ka seda, mida Martin Helme ütles 2007 ja 2009? Läheme ikka selle juurde, kes praegu ikkagi vastutab, et Eestil oleks olemas ründedroonidevastane võitlusrelv?

Kui te küsite võitlusrelvaga, siis võitlusrelv – see on midagi teisest kategooriast. Droonide tuvastamise võimekus on üks ja teine on nende hävitamise võimekus. Aga ma eeldan, et te küsite pigem piiri kohta. 

Piiri kohta ma ütlen siiski seda, et 2019. aastal toonane rahandusminister otsustas tõmmata koomale, selle tõttu meil ei ole seda veel välja ehitatud. Aga tänane valitsus, kes vastutab selle tegevuse eest, mis praegu on, on hoolitsenud selle eest, et piiri väljaehitamiseks oleks rahastus olemas ja piir saaks kenasti kaetud, millega vaja. Nagu ma enne ütlesin, praegu on seis selline, et peamine osa maismaapiiri taristust valmib 2025. aasta lõpuks. 2025. aasta lõpuks on siis valmis 105 kilomeetrit viivitusaeda. See tähendab, et idapiir saab valmis sellisel kujul, nagu ta otsustati välja ehitada. Täiendavaid arendusi on planeeritud aastani 2027, ka maht on kasvanud, ka selleks on vahendeid vaja. Juba seiretehnikat paigaldatakse vastavalt valminud taristule. Seirevalmidus saavutatakse kahe järgneva aastaga. Eesmärk on tehnilise valvega katta 100% piirist. 

Nii et praegu, kui minu valitsus on ametis, tegeleme me sellega, et see piir oleks võimalikult kindel, ilma kurtmata kelladest ja viledest, ja näeme sellega hoolega vaeva. Mul on lihtsalt kahju, et tollal tõmmati selles tegevuses veidi tempot maha.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma igaks juhuks küsin kolm minutit veel. 

Jaa, kaheksa minutit. 

Nii, no milline iroonia! Peaministrilt ei tulnud eriti mingeid vastuseid selle kohta, mis oli tema valitsemise ajal tema vastutus Eesti turvalisuse läbikukkumisel. Ja selle asemel hakkas ta reformierakondliku demagoogia ja sellise trollimise musternäidisena jaurama midagi 2019. aastast, kui Eestis oli õnnis aeg, Reformierakond ei olnud valitsuses ja tegelikult asjad edenesid. 

Ehk tõeline iroonia on selles, et EKRE tõepoolest või EKRE osalusel valitsus võttis eelarvest vähemaks raha piiri ehitamise plaanidele, mis olid selgelt üledimensioneeritud – tol perioodil, me mäletame, ei olnud mingit sõda –, ja ehitas vähendatud rahaga piiri reaalselt välja. Sel ajal, kui meie valitsuses olime, hakati ehitama ja tänaseks on ta valmis. 

Ja nüüd siis, kui Reformierakond sai tagasi võimu juurde, muust ta ei räägi, kuidas me anname raha juurde – küll me anname raha riigikaitsesse ja küll me anname raha siia, sinna, kolmandasse kohta –, aga midagi ei ole saadud. Raha on muudkui antud – 5% SKP-st, juhuu! –, ainult et õhutõrjevõimekust ei ole tekkinud, droonitõrjevõimekust ei ole tekkinud. Seda olukorras, kus kolm ja pool aastat – varsti saab neli aastat täis – käib tegelikult sõda. Aga kogu see sõda on käinud selle aja jooksul, kui nemad on võimul olnud. 

Nii et kui me tahame siin ajaloolist ekskurssi teha ja vaadata, kes on süüdi selles, et Eesti on Kristen Michali valitsemise ajal kaitsmata? Võõrad droonid lendavad meie õhuruumis, kukuvad alla ja plahvatavad, ja siis salastatakse, kust nad tulid ja kes neid juhtis. Kui see oleks Vene droon olnud, siis ei oleks salastatud. Kõik me saame ju aru! Kui see oleks Vene droon olnud, siis oleks täna sellest räägitud, et vaadake, mis nad tegid. Meile ju ka täna öeldi korduvalt, et süüdi on kõiges Putin. Sel hetkel, kui võimalik on, siis olen mina ka süüdi loomulikult, aga põhiliselt on süüdi Putin. 

Nii et sellest salastatusest me saame teha ühe lihtsa järelduse: ju ta oli Ukraina droon. Kas ta oli meie loaga siin? Peaminister ütleb selge sõnaga, et ei olnud meie loaga siin. Ja võib-olla on kogu sellest asjast nii palju kasu siiski olnud, et rohkem pole neid lennutatud Eesti õhuruumis. Asi seegi! Asi seegi! Vähemalt rohkem pole maha kukkunud, rohkem pole vahele jäänud. Aga asi seegi!

Aga väike ekskurss: Reformierakonna suursaavutused Eesti inimeste turvatunde ja julgeoleku suurendamisel. 2007. aastal oli vist Kristen Michali parteikaaslane Jürgen Ligi, kes saatis laiali sõjaväeluure. Korrektne on öelda, et tegi ta hambutuks, pimedaks ja kätetuks. 2009. aastal oli jälle Reformierakond võimul, see oli Ansipi valitsus. Piirivalve likvideeriti, sõjaväestatud piirivalve likvideeriti! 

Niimoodi, siis tuli Eston Kohver, Michali parteikaaslane, Hanno Pevkur oli siseminister ja avastasime täiesti ootamatult, et Eestil polegi piiri Venemaaga, on mingi võsa ja soo. Aga mingid inimesed käivad edasi-tagasi ja Hanno Pevkur istub AK stuudios, karjub vastu lauda tampides, et Eesti piir on kaitstud. Eesti piir on kaitstud! Aga kuna ta tegelikult ei ole kaitstud, siis nüüd me anname raha, et piir valmis ehitada. 

Ja andsidki raha, kirjutasid, saate aru, kirjutasid RES-i, riigi eelarvestrateegiasse, kui ma nüüd õigesti mäletan – ma võin natuke eksida numbriga –, 70 miljonit. Nii, sinna RES-i ta jäi ja sellega edasi mitte midagi ei juhtunud. RES, muide, ei ole sama asi mis riigieelarve. Aga riigieelarvesse see raha ei jõudnud, sest tegelikult raha ei olnud või ei olnud ka plaanis eraldada. 

Selleks ajaks, kui EKRE sai valitsusse, oli 70 miljonist tulnud 230-miljoniline suur plaan. See oli ikka kõik RES-is. Reformierakond muudkui kirjutas RES-i raha juurde, kuidas hakkame piiri ehitama valmis nüüd juba 230 miljoni eest, aga meetritki piiri ei olnud ehitatud. Meetritki ei olnud ehitatud! Noh, tulime valitsusse, võtsime kellukesed, viled ja korruptsiooni sealt välja, hakkasime ehitama ja ehitasimegi valmis. 

Nüüd jõuame sellesse 2019. aastasse, kus me selle rahakese vähendasime, aga reaalselt RES-ist riigieelarvesse panime. Tekitasime päris raha riigieelarves, millest sai asju tegema hakata. Siis, tuletame kõigile meelde, sõda ei olnud. 

Nüüd toimub liberaalse režiimi riigipööre, kaporatuuri riigipööre 2021. aastal, eks ole. Kaja Kallas tuleb võimule, suudab aasta jooksul kõik tuksi keerata, kaasa arvatud iseenda populaarsuse. Teda päästab see, et Venemaa ründas Ukrainat ja meil tekkis üleöö sõjaprintsess.

Ja siis ka veel, veebruaris 2022, tuleb siia pulti Jürgen Ligi ja ütleb: ei mingit lisaraha õhutõrjele või soomusvõimekusele vaja ei ole. Riigikaitsekomisjon saadab valitsusele parteideüleselt – kõik, kõik, kõik, opositsioon ja koalitsioon kõik üksmeelselt – kirjutavad, et vaja on leida lisaraha õhutõrjeks. Toru ei tõsteta. Lihtsalt toru ei tõsteta! 

Lõpuks 2023. aastal – juba mitu aastat on Reformierakond võimul olnud ja plaksutab piitsa, nemad on sõjaprintsessid – võetakse vastu otsus hakata õhutõrjet arendama. Raha veel mitte, aga võetakse vastu otsus. Sellest räägiti pikalt-pikalt ja hästi palju, sellepärast et me eraldasime raha. See on paberi peal eraldatud raha. Tänase päevani õhutõrjet tekitatud ei ole. Keskmaa õhutõrjet ega droonitõrjet tekitatud ei ole! 

Kaks aastat on mööda läinud. Michal jaurab midagi ühest pressiteatest kuue aasta tagusest ajast, mis ei puutu esiteks keskmaa õhutõrjesse ega Eesti sees olevasse droonitõrjesse, vaid puudutas droone, mis pidid tegelema piiri peal seirega, et uut Eston Kohverit ei saaks juhtuda. Ja ta arvab, et sellega ta suudab meid trollida juhtima tähelepanu kõrvale sellest, et nad on läbi kukkunud riigikaitses. Täielikult läbi kukkunud! Ei suuda! Ennast tehakse lolliks jälle Reformierakonna poolt, Kristen Michali poolt. Lihtsalt tehakse lolliks! 

Riigikaitsega hakkama te ei saa, "kindlates kätes" jutt on absoluutne nali, inimeste mõnitamine, ja trollimisega te sellelt tähelepanu ära ei juhi.

Aitäh teile! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Nojah, üks Helme vahetab teise välja. Aga noh, kui me vaatame seda, Reformierakonna juhtimisel kuhu Eesti on jõudnud iibega, kuidas meil on absoluutne demograafiline kollaps, rahvuslik demograafiline kollaps, siis ega ma ei imesta, kui siin mõnekümne aasta pärast ongi Eestis ainult nii, nagu on Koreas põhiliselt Kimid, nii meil on ainult Helmed. Me oleme ikkagi selline viljakas suguselts, nii et selles mõttes ei ole vaja häbeneda, et meil on perekond. Aga see on väike sissejuhatus.  

Nüüd asja juurde tulles. No ega me vastuseid ei saanud ju, mitte ühtegi vastust me tegelikult ei saanud. Osa olid täiesti lakoonilised, jah või ei. Noh, see on nüüd ju väga informatiivne rahvasaadikutele. Aga miks me ei saanud? Ma ütlen, miks me ei saanud. Väga lihtsal põhjusel: sellepärast et nii nagu ütles eelkõneleja, Reformierakond on täielikult riigi turvalisuse tagamisega läbi kukkunud.  

Mis on nüüd väga tõsine probleem selle kõige juures, selle läbikukkumise juures? Väga tõsine probleem on see, et nad keelduvad üldse rääkimast teemal, kas Eesti territoorium on olnud kasutusel Ukraina ja Vene vahelise sõja sellise operatiivruumi osana või on tõepoolest meil ainult mingisuguse juhusliku kõrvalekaldumisega tegemist olnud selle antud drooniintsidendi puhul. Ja mina ütlen, et mina kahtlustan, et Eesti on teadlikult olnud selle operatiivruumi osa ja meie valitsus on olnud informeeritud, meie kaitsejõud on olnud informeeritud, meie piirivalve on olnud informeeritud ja me olemegi andnud Ukrainale koridori Eesti õhuruumis Venemaa strateegiliste objektide ründamiseks.  

Ma ei ütle, et ukrainlastel ei ole selleks õigust, Venemaa objekte rünnata. Paluks jällegi, reformerid on meil üliosavad selliseid PR-sõnaväänamisi ja mõtteväänamisi tegema. Ei, ma ei ütle, et ukrainlastel ei ole õigust pommitada Ust-Lugat või ükskõik missugust muud Venemaa territooriumil asuvat strateegilist objekti.  

Aga millele ma tahan tähelepanu juhtida, on mitu asja. Just nimelt sel ajal, kui see droon alla kukkus või see intsident meil oli siin, just nimelt sel ajal, ja ma ei ütle praegu peast ja mälu järgi kuupäevalise täpsusega, rünnati Ust-Luga naftaterminale. Just nimelt sel ajal. Just nimel sel ajal sulges täiesti müstilisel põhjusel Tallinna Lennujaam oma õhuruumi, oma opereerimise, väites, et tekkis mingisugune töögraafiku tõrge, et keegi dispetšer oli teinud vale töögraafiku, et need inimesed, kes oleks pidanud tööle ilmuma, ei teadnud, et nad peavad tööle ilmuma, ja jätsid seetõttu tööle ilmumata. Kuna näe, ei olnudki kedagi, kes tuleks ja lendusid juhiks ja opereeriks, siis tuli Tallinna lennuväli sulgeda. No kuulge, see on ju lapsik jutt! See on ju täiesti lapsik jutt! Ma küsisin, üks endine lennujuht on minu naaber. Ma küsisin tema käest, kas niisugune asi on võimalik, ja ta naeris selle peale. Ta ütles, et see ei ole võimalik. Nii et kui te oma PR-i teete seal, siis ärge päris lolli lapsikut juttu ikka avalikkusesse paisake.  

Kui me need asjad nüüd kokku paneme – droon kukub alla meie territooriumil, samal ajal pommitatakse Ust-Lugat, samal ajal suletakse Tallinna Lennujaama opereerimine teatud ajaks –, siis paneme 2 + 2 + 2 kokku ja me saame 6. Teie ütlete, et me saame 7, aga mina ütlen, et me saame 6, vähemalt aritmeetika põhitõdede kohaselt.  

Sellest me saame teha ainult ühe järelduse. Me olime teadlikud, et Venemaa Ust-Luga objekte rünnatakse. Ma ei väida sajaprotsendilise kindlusega, et me olime selleks andnud oma territooriumil õhukoridori. 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks.

Ma ei väida seda, ma ei saa seda kindla peale väita. Aga fakt on see, et me olime informeeritud, et niisugused rünnakud tulevad, ja me peame olema valmis selleks, et kui mingisugused intsidendid juhtuvad, mingid tõrked juhtuvad, nii nagu juhtuski, et me oleksime siis ka valmis tagama Tallinna Lennujaama turvalisuse ja olema üldse valmis reageerima ja avalikkusele selgitusi jagama nende intsidentide tagajärgede kohta. 

Nii et noh, võimalik, et see on spekulatsioon. Ma ei ütle, veel kord, ma ei saa öelda, et see vastab tõele. Aga ikkagi, kas mitte liiga palju juhuseid?

Ja nüüd, tulles veel lõpetuseks tagasi ka selle juurde, kuidas meie olevat oma valitsuses ära lõpetanud drooniarenduse – no kuulge, teate, jällegi ei maksa sellist lolli juttu ajada! See, mida meie tegime, oli, nii nagu Martin ütles, reaalse raha panemine riigi kontrolljoone väljaehitamisse, ajutise kontrolljoone väljaehitamisse. Seda hakatigi ehitama. Mul oli iga nädal siseministrina koosolek, kus ma sõna otseses mõttes jalgu järele lohistavaid ametnikke sundisin asjaga tegelema. Sundisin tegelema kinnistute ostmisega, sundisin tegelema kõigi selle igasuguste bürokraatlike asjadega, hangete ja muude värkidega. Iga nädal oli mul koosolek, sest Reformierakonna-meelsed ametnikud arvasid, et ei noh, EKRE-le me ei saa ju jätta ometi seda, et nemad ehitavad kontrolljoone välja. Ja mis puutub nendesse droonidesse, siis need olid kõige tavalisemad seiredroonid, mida põhimõtteliselt on võimalik minna ja osta kauplusest, millele paned väikese kaamerakese külge ja mis sõidab seal võsa kohal ja vaatab, kas seal on võsas mingisugused sumpavad tüübid, kes salasigarette ja salaviina, ja ma ei tea, narkootikume või mida iganes üle piiri üritavad tassida. Need olid väga lihtsad droonid, aga need olid kirjutatud sinna eelarvesse, nagu meil oleks tegemist mingite, no ma ei tea, kosmosedroonidega, kohutavalt kallid. Kõik oli sinna juurde keevitatud, mingid drooniplatvormid, mingid nende ladustamise kohad, nende transpordiviisid, nende transportimise mingisugused asjad. Ühesõnaga, sinna oli keevitatud juurde kõik, mida vähegi inimmõistus oskab juurde keevitada, et see asi võimalikult kalliks ajada. Ja vaat selle me tõmbasime maha. Seda ei ole praegu vaja ja neid drooniplatvorme võib lisada sinna iga kell, kui põhiasi on tehtud. Aga mitte nii, et me kusagile paneme mingid kolm drooniplatvormi ja siis ütleme, et nüüd meil on piir valvatud, nii nagu Reformierakonna kogu see kindlates kätes julgeoleku tagamine on meil käinud. Ei ole! Ei ole julgeolek tagatud. 

Ja lõpetuseks tahan ma muidugi öelda, et noh, küll te oskate, sõbrad, ikka raha raisata. Kellele te kaevasite selle mingi tankitõrjekraavi, mida te oskasite kõigele lisaks algul ka veel valesse kohta kaevata? See on ju näide sellest, kui saamatud te olete ja kuidas teie käes raha põleb, ilma et sellest riigikaitsele ja Eesti elanikkonna turvalisusele vähimatki kasu oleks.

Aitäh teile! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Lühidalt mõned mõtted. Kuulates täna peaministri vastuseid siin, tuli jälle meelde see vana irooniline ütlus, et küsimused on vastatavad, vastused on küsitavad. Ma ütleks, et peaministri vastused ei olnud isegi küsitavad, need olid mõttetud ja tühjad. Minu arust see, kuidas peaminister viimasel ajal käitub oma etteastetes, oma vastustes Riigikogu liikmete küsimustele, olgu siin arupärimiste raames või infotunnis, kinnitab igati seda, mida kirjutatakse riigikaitseraportis, või õigem vist on öelda raporti kavandis, sest riigikaitsekomisjon ei ole veel seda raportit kinnitanud, aga see on juba avalikkusele kättesaadav. Selle raporti koostamist vedas peaministri erakonnakaaslane Meelis Kiili. Tsiteerin raportit. Peamised probleemid, mis tuuakse välja. Nõrk strateegiline juhtimine keskvalitsuse tasandil. No siin ei saa küll enam rääkida mingisugusest diplomaatilisest ja raskesti mõistetavast raporti keelest. Siin on ikka väga otse ära öeldud, mida arvata valitsusest ja tema võimest strateegiliselt riigikaitseküsimustes juhina käituda, ja see on otsene kriitika peaministri suunal. Lisaks öeldakse veel, et ministeeriumide ja ametkondade vaheline killustatus kriisi- ja sõjaaja ülesannete täitmisel, ebapiisavad strateegilised hinnangud ning ekspertanalüüside kehv lõimimine otsustamisse. Loed seda raportit – see on põhjalik, tasub kõigil lugeda – ja siis vaatad siin irvitavat peaministrit, kelle arvates see kõik on nali, ja mõtledki, et kurb on. Aga võib-olla on siiski mingi nurk, mille alt on põhjust rõõmu tunda. 

Hiljuti valis Reformierakond oma uue peasekretäri – või nimetas, ma ei tea, kuidas see neil käib –, noore mehe, Kristo Enn Vaga, kes hõiskas, et Reformierakond läheb Riigikogu valimistele Michali juhtimisel. Ma lugesin seda ja mul kohe tuli silme ette selline pilt, kus musketär üritab lahingusse ratsutada, aga hobune on surnud, istub seljas ja üritab seda surnud hobust kuidagi jooksma ajada. Ei usu, et läheb. Täna ma hakkasin mõtlema, et aga võib-olla, kui me vaatame seda hoogu, kuidas Kaja Kallas hakkas tegema erinevaid otsuseid, mis on Eesti riigile väga kahjulikud olnud, on Michal ikkagi hea inimene, võib-olla tema on otsustanud Reformierakonna lõplikult hävitada. Lootkem sellele! Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Minu poolt ka mõned tähelepanekud, pikalt ei räägi. Esiteks ei ole muidugi adekvaatne süüdistada EKRE-t seonduvalt sellega, et Eesti Vabariigil ei ole siiamaani piisavat võimekust, millega tuvastada ründedroonide sattumine Eesti õhuruumi. Ma arvan, et peaminister saab isegi aru, et kui kogu tema selgitus selle kohta, miks meil ei ole sellist võimekust ja kes selle eest vastutab, ongi see, et aga EKRE, näete, 2019. aastal piiras raha nende droonide ostmiseks, millega jälgida, kes ja kuidas võpsikus üle piiri liigub, siis see on lihtsalt lapsik. Ma arvan, et kõik saavad sellest aru. 

Teine asi, mis on minu meelest ka üsnagi jabur, rääkides peaministri antud vastustest, on vastus 11. küsimusele. Ta ütles, et jah, tema nõustub Kaitseväe luurekeskuse ülema hinnanguga, et ründedrooni plahvatus Võrtsjärv ääres ei ole märkimisväärselt muutnud Eesti julgeolekuolukorda. Esimest korda Venemaa ja Ukraina vahelises sõjas satuvad sõjamasinad meie territooriumile, mitte kaugel elumajadest plahvatavad need – oleks võinud päädida see väga traagilise olukorraga. Ühtlasi ilmneb, et meil puudub võimekus isegi tuvastada selliste sõjamasinate lendamist Eesti õhuruumis, rääkimata nende allatoomisest. Ja siis hinnang on see, et ei-ei, ei ole põhjust asuda seisukohale, et julgeolekuolukord oleks märkimisväärselt muutunud. See ei ole minu meelest tõsiselt võetav. 

Mis oli peaministri antud vastustest rääkides positiivne, oli see, et vastus esimesele küsimusele ja neljandale küsimusele oli konkreetne ja selge. Esimene küsimus oli see, kas on välistatud, et kõnealune ründedroon lasti lendu Eesti territooriumilt. Sellele vastas peaminister selgesõnaliselt: jah, see on välistatud. Ja neljas küsimus küsis, kas Ukrainale on antud luba kasutada sõjas Venemaaga mingitelgi tingimustel või mingiski aspektis Eesti õhuruumi ründeoperatsioonide läbiviimiseks. Sellele vastas ka peaminister konkreetselt: ei, ei ole antud sellist luba. Lähtudes eeldusest, et need vastused on tõepärased, peame olema tänulikud, et saime seekord selged vastused. 

Aga kus jäi selgelt küsimus õhku seonduvalt sellega, et antud vastused minu meelest ei olnud nii selged, et nendest võiks tuletada ühemõttelist vastust, oli see, mis puudutab küsimust 3 ja küsimust 4. Küsimus nr 3 küsis, milline oli kõnealuse drooni kavandatud sihtmärk. Sellele vastas peaminister, et ega seda keegi täpselt ei oska öelda peale venelaste endi, või tähendab, ma eeldan siis, et ukrainlaste endi, sest väidetavalt oli tegemist Ukraina ründedrooniga. Aga ta ütles, et mida võib öelda, on see, et Venemaa süül sattus see droon meie territooriumile. Küsimus, mis minul tekkis sellega seonduvalt, on see, et kas võib olla kindel, et ukrainlased ei kasutanud sihilikult Eesti õhuruumi selle drooni lennutamiseks, kuhu iganes nad tahtsid seda ka lennutada. Ja vaat sellele küsimusele – kuigi seda ka sellisel viisil muidugi päris täpselt sõnastatud ei olnud – me siiani vastust ei ole kuulnud. 

Ma oleksin tänulik, kui peaminister kasutaks seda võimalust ja tuleks pulti ja ütleks uuesti, et jah, me võime olla kindlad ka selles, näiteks valitsus on suhelnud ukrainlastega sellel teemal ja saanud selge kinnituse, et sihilikult Eesti ruumi ei kasutatud selle drooni lennutamiseks, kui see nii on. Või siis vastupidi, et vaat sellisesisulist kinnitust meil tegelikult ukrainlastelt ei ole ja me ainult spekuleerime seonduvalt sellega, kuidas see ründedroon Eesti õhuruumi sattus, väljendades arvamust, et see sattus siia venelaste segajate tõttu, mitte ukrainlaste sihiliku niisuguse trajektoori valimise tõttu. 

Ja mis ma veel ütleksin seonduvalt küsimusega 4, on see, et … Ei, mitte küsimus 4, vaid küsimus 2, mis kõlas sedasi, et kui see on välistatud, et ründedroon lasti lendu Eesti territooriumil, siis kust ja millal kõnealune ründedroon Eesti õhuruumi sisenes ning milline oli ründedrooni lennuteekond Eesti õhuruumis ja enne seda. Siis peaminister ütles, et see on salastatud informatsioon ja sellega saavad Riigikogu liikmed tutvuda julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni ruumes vastavate dokumentidega tutvudes. No vot, ma nüüd siiralt loodan, et meil ka päriselt on võimalus nende dokumentidega seal tutvuda. Ma juba saatsin meili julgeolekuasutuste järelevalve komisjonile palvega võimaldada mul vastavate dokumentidega tutvuda. Jääb üle loota, et komisjonist ei vastata, et me teile seda võimalust tegelikult ei paku, sellepärast et teil puudub teadmisvajadus. Iseenesest saab olema huvitav näha, mida nad vastavad, sellepärast et ma eeldan siiski, tõepoolest, et meil Riigikogu liikmetena siiski ametist tulenevalt võiks olla alati õigustatud huvi teada, milline on Eesti Vabariigi julgeolekuolukord. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma olen, ma arvan, ilmselt ainus inimene siin saalis, kes on sellel põllul ja selles kraatris korduvalt käinud. Ma olen kuulnud seda vastikut heli, mis hommikul kella 5 paiku paari erinevas asupaigas oleva elumaja kohalt tuli. Inimesed magasid ja Hiina odavad valvekaamerad fikseerisid selle hääle. Mina olen kuulanud kahest kohast ja erinevate majade asupaigast plahvatuskohani oli kas 50 sekundit või natuke rohkem, kui see jõmmkärakas käis kella 5 paiku hommikul augusti lõpus. Ma arvan, et ma olen ainukene, kellel on ka selle drooni tükke, mitte üks tükk. 

Nii et see on minu jaoks isiklik asi. Ma nägin – nüüd on see auk muidugi rapsipõllul kinni aetud –, kuidas sõda esimest korda Eesti pinnale jõudis. Ja mitte Peipsi ääres, vaid Võrtsjärve ääres, vaid üsna kaugel sealt. Jah, ta tuli üle Antsla, üle Lõuna-Eesti. Aga see oli üks droon. See kraater on umbes nii sügav ja ligi 3 meetrit läbimõõdus. Ma olen seal kraatris seisnud. 

Aga kui tuleks terve droonipilv, mis siis juhtuks? Ma olen palju selle peale mõelnud. Samas, praegu tundub see nagu lamaja löömine, püüaks seda vältida. Aga, lugupeetud peaminister, kogu aeg on see ärplemine, et julgeolek on kindlates kätes. No käed ju värisevad, eriti praegu, ja pilk on tuhm.

Ja nüüd, kui vaadata kindralite raportit, 256 lehekülge – ma olen viimastel päevadel seda korduvalt lugenud. Jah, võib öelda, et kibestunud vanamehed, neil oli mingi vimm endiste Kaitseväe juhatajatega. Aga see on väga labane ja lihtne n-ö naeruvääristamine. Tegelikult on need, mida kaitsekomitee sõjaväelased ... Ja muuseas, meil Riigikogus on ainult kaks kindralit, need on mõlemad Reformierakonna liikmed, Kristen Michali parteikaaslased, ja nad on mõlemad sellega tegelenud muu hulgas. 

See peaks olema kõigile selline signaal, et me tegelikult peaksime võtma võimu enda kätte, sest Riigikogu on ju valitsuse tööandja. Aga me oleme lõdvad, mugavad ja pole seda seni eriti palju teinud. Parlamentaarne raport on tavaline asi. Meil kunagi mõni koosseis tagasi oli, ma mäletan, üks kolleeg seal tagapingis istus, kes tegi sellise raporti, mitte riigikaitse valdkonnast. 

Tegelikult peaks neid olema palju-palju rohkem. Neid probleeme, mida käsitleda parlamentaarse raportina, on väga-väga palju, eriti tänases Eestis. Ja sellega me saaksime näidata, et me oleme reaalne parlament, mitte selline kummitempel, armetu kummitempel, kellele valitsus võib öelda, kuidas asjad on, ja me oleme lihtsalt oma mugavuses ja laiskuses vait. Niimoodi ei tohiks olla. 

Ja selle koha pealt on see droonijärelepärimine, mis täna juba teist korda parlamendis toimub, suurepärane. Väike vahe on varasemaga, mida ma ise olin esitaja, ja nüüd on asjad veidi paika loksunud. Aga sellest tuleb rääkida, eriti selles praeguses olukorras. Ja kui öelda, et see raport või selle koostajad, need kaks Reformierakonna kindralit ja teised ka, on kibestunud vanamehed, siis niimoodi tõesti kaugele ei jõua. Aga tegelikult peaks seda sisuliselt arutama ja mõtlema. Kindlasti on seal palju positiivset, eelkõige positiivset selles, et parlamendi liikmed on kulutanud oma suve ja kevade paljud – Leo Kunnase pühendumusest ei maksa … Ma arvan, et kellelgi ei ole seda kahtlust, et Leo Kunnas on mingisugune inimene, kes ei tegele pühendumusega.

Hea kolleeg, kuus minutit on pea täis saanud. Kas … ?

Jah, paar minutit veel, aga mitte kõiki.

Kaks minutit lisaks. 

Jah, meil pole varjendeid, meil pole ohuennetust. Kui ma selle asjaga tegelesin ja rääkisin sõjaväelastega toona, siis meil ei olnud isegi – ma ei tea, kuidas neid nimetatakse, küsimus ei ole mitte radarites – selliseid, mis fikseerivad vilina ja heli, mis saadab ründedrooni saabumist. Kahjuks mul ei ole praegu teile võimalik seda näidata või lasta kuulda. Väga vastik heli on. Aga seda on võimalik suhteliselt odavalt teatud andurite olemasolul juba varakalt fikseerida. Ma ei tea, kas praeguseks on need olemas, aga augusti lõpul neid ei olnud olemas. 

Nii et mõelda on siin küll. Aitäh selle järelepärimise eest, et see toodi uuesti siia. Aeg on edasi läinud ja asjad on natukene konteksti sulandunud ja pilt on veelgi selgemaks saanud. Julgeolek ei ole kahjuks Kristen Michali kindlates kätes – käed värisevad. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme koos sellega, head kolleegid, neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda juurde. Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Siim Pohlaku ja Rene Koka poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine kaitseväe Ukrainasse saatmise kavatsuse kohta, arupärimine numbriga 814. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Varro Vooglaiu.

Suur tänu! Arupärimine käib Kaitseväe Ukrainasse saatmise kavatsuste kohta. Nagu me arupärimist esitades esile tõime, 1. septembril 2025. aastal avaldati ajalehes Postimees välisminister Margus Tsahkna artikkel, mis kandis pealkirja "Peame Ukraina julgeoleku tagamisel enda naha mängu panema". Selles artiklis andis minister Tsahkna avaliku kinnituse, et Eesti on valmis saatma Ukrainasse kuni kompaniisuuruse maaväe lahingüksuse. Tsiteerin. Eesti valitsus tegi juba aprilli lõpus teatavaks valmisoleku panustada Ukraina julgeoleku kindlustamiseks loodavasse tahtekoalitsiooni kuni kompaniisuuruse maaväe lahingüksuse väljaõppeinstruktorite ja staabiohvitseridega. Ka laupäeval Kopenhaagenis toimunud Euroopa Liidu välisministrite mitteametlikul kohtumisel ütlesin selgelt välja, et Euroopa peab Ukraina julgeoleku tagamisel enda naha mängu panema ehk reaalsete vägedega julgeolekugarantiidesse panustama. Tsitaadi lõpp.

Tähelepanuväärne on esiteks selle juures asjaolu, et teatavasti igal aastal sügisel Riigikogu võtab vastu valitsusele blankovekslit andva otsuse Eesti riigi sõtta viimiseks, sõjalisele operatsioonile viimiseks, sellesse operatsiooni esmakordsel panustamisel. Jutt käib ÜRO, Euroopa Liidu, NATO või selle liikmesriigi juhitavatest sõjalistest operatsioonidest kuni 100 kaitseväelase ulatuses ehk täpselt samas ulatuses, millest räägib ka Tsahkna. Tsahkna räägib kuni kompaniisuurusest maaväe lahingüksusest ja kompanii umbes selline sajaliikmeline ongi, suurusjärk on sama.

Mis on nüüd see probleem, mille tõttu me esitasime selle arupärimise? Nimelt see, et põhiseaduse § 128 kohaselt ei ole valitsusel ega välisministril valitsuse esindajana mitte mingisugust voli anda niisuguseid avalikke kinnitusi, et Eesti on valmis kuni 100-mehelise või kuni kompaniisuuruse lahingüksusega Ukrainasse saadetaval missioonil osalema. Teatavasti ütleb põhiseadus §-s 128 lõikes 1, et Riigikogu otsustab Kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel – mitte valitsus, mitte president, vaid üksnes Riigikogu. Riigikogu aga ei ole sellist otsust langetanud. Veelgi enam, Riigikogu pole isegi arutanud sellist küsimust, kas Eesti Vabariik soovib ja on valmis saatma Ukrainasse lahingüksust. 

Sellega seonduvalt olemegi sõnastanud neli küsimust, mis kõik puudutavad põhimõtteliselt sedasama tuumikprobleemi. Kuidas on välisministril võimalik anda selliseid kinnitusi olukorras, kus Riigikogu ei ole sellist otsust langetanud? Teiseks, mida kavatseb peaminister selleks teha, et ka rahvusvahelistele partneritele selgitada, et need kinnitused, mille välisminister on andnud, on ta andnud oma volitusi ületades ja need seetõttu ei ole meile mitte kuidagipidi siduvad? Kolmandaks, kas on läbi mõeldud kõikvõimalikud olulised küsimused, mis seonduvad Kaitseväe lahingüksuse Ukrainasse saatmisega? Kui on, siis kas on koostatud ka mingisugune analüüs, millest nähtuks vastused nendele küsimustele? Ma ei hakka kõiki neid küsimusi ette lugema, võib-olla seda teeb peaminister ise, kui ta vastama tuleb. Viimaseks küsime konkreetsemalt riskianalüüsi kohta, mis seondub nende ohtudega, mis kaasneksid lahingüksuse Ukrainasse saatmisega. Kui selline riskianalüüs on läbi viidud ja see on ka kirja pandud, siis kas ka Riigikogu liikmetel oleks võimalik sellega tutvuda? Nii et see on selle arupärimise tuum. Aitäh!

Aitäh teile! Palun taas Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastamiseks auväärt peaministri Kristen Michali!

Austatud juhataja! Head Riigikogu arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt siis küsimus ja siis vastus. 

Esimene küsimus: "Kuidas on võimalik, et Teie juhitava valitsuse välisminister annab Eesti Vabariigi nimel avalikke kinnitusi Eesti Vabariigi valmiduse kohta saata kaitseväe üksus Ukrainasse, olgugi et Riigikogu, millel on põhiseaduse kohaselt niisuguste otsuste langetamise ainuõigus, ei ole vastavasisulist otsust langetanud ega isegi seda küsimust arutanud?" Vastus. Oleme liitlastele teada andnud, et Eesti on tahtekoalitsiooni raames valmis panustama kutselised kaitseväelased kuni kompaniisuuruse maaväe lahinguüksusega, väljaõppeinstruktoritega ja staabiohvitseridega ning et see tegevus vajab Riigikogu mandaati enne üksuse saatmist Ukrainasse. Me kavatseme, kui selline vajadus kerkib ja aeg kätte jõuab, küsida mandaati Riigikogult. Välismissioonidel osalevad kutselised kaitseväelased, nagu see on alati olnud, näiteks just saabusid kutselised sõdurid, kaitseväelased, tagasi missioonilt Iraagist. Tahtekoalitsiooni raames kokkulepitavate julgeolekugarantiide käivitamine toimub eelduslikult peale seda, kui sõdivad pooled on saavutanud relvarahu või jõudnud rahulepingu sõlmimiseni. 

Teine küsimus: "Milliseid samme kavatsete astuda selleks, et välisministri poolt Eesti Vabariigi nimel antud avalikud kinnitused tagasi võtta, kuni Riigikogu ei ole vastavasisulist otsust langetanud? Kuidas kavatsete meie rahvusvahelisi partnereid sellest informeerida, et välisminister on kõnealused kinnitused andnud oma volitusi ületades ning et seetõttu puudub neil kinnitustel igasugune siduvus?" Vastus. Valitsusel on kavas jätkata Ukraina toetamist võitluses agressorriigi Venemaa vastu, muu hulgas ka tahtekoalitsiooni tegevuse raames. Eesti rahvusvahelised partnerid hindavad kõrgelt Eesti valmisolekut panustada ühisesse julgeolekusse. Tänaseks on oma valmidust tahtekoalitsiooni erineval moel panustada näidanud rohkem kui 20 koalitsioonis osalevat riiki. Valitsusel ei ole kavas loobuda Ukraina toetamisest. 

Kolmas küsimus, see on tõesti pikk: "Kui Vabariigi Valitsus on asunud seisukohale, et kaitseväe üksuse võiks Ukrainasse saata, siis eeldatavasti on mõeldud läbi ka järgmised küsimused: (a) Millisest eesmärgist missioon lähtuks? (b) Kes (millised riigid) oleksid reaalsed osalejad? (c) Milline oleks vastutusalade jaotus osalevate riikide vahel? (d) Milline oleks missiooni ajakava? (e) Missugused oleksid nn tahtekoalitsiooni poolt Ukrainale tagatavad kaitsemeetmed? (f) Konkreetselt missuguseid julgeolekugarantiisid Ukrainale pakutaks? (g) Milles seisneks lähetatava Eesti kaitseväe üksuse heidutav mõju? (h) Millised oleksid lähetatava Eesti maaväe lahingüksuse ülesanded ja volitused? (i) Kas missiooniks peaks olema saadud Venemaa nõusolek? Või ÜRO Julgeolekunõukogu mandaat? (j) Milliste meetmete ja vahenditega tagataks lähetatava Eesti kontingendi väekaitse? (k) Kelle alluvuses Eesti kaitseväe kontingent tegutseks? Kui need küsimused on läbi mõeldud, siis palun selgitage neile antud vastuseid." Vastus. Üks nendest küsimustest kindlasti on minu hinnangul kohatu. Kas küsijad tõesti arvavad, et meil on vaja Venemaa nõusolekut küsida? Kas teie ettepanek on täie mõistuse juures olles täiesti tõsiselt suhtudes küsida nõusolekut riigilt, kes teostab agressiooni teises iseseisvas riigis? Ma loodan, et te saate ise ka aru, kui pentsikult see kõlab, et me peaksime küsima Venemaalt nõusolekut Ukraina kaitsmiseks ja Ukraina toetamiseks. See on väga pentsik küsimuse püstitus. Eesti eesmärk on, et Ukrainas saavutatakse õiglane ja kestlik rahu. Õiglane ja kestlik rahu lähtub rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõttest. Eesti ei tunnusta piiride muutmist relvajõul ega ühegi riigi õigust piirata kellegi teise vabadust otsustada oma liitlassuhete üle. Eesti leiab, et kõige parem viis Ukraina julgeoleku garanteerimiseks oleks NATO-liikmelisus. Juhul kui Ukraina NATO liikmeks saamine võtab pikemalt aega, peavad Ukrainale seniks olema tagatud heidutus- ja kaitsemeetmed kohapeal baseeruvate liitlaste vägedega. Püsiva rahu tagamiseks on vaja Ukraina julgeolekut kindlustavaid garantiisid. Peamised koormakandjad saavad ilmselt olema Euroopa riigid. Tahtekoalitsiooni vägede Ukrainasse saatmise võimalikuks tegemiseks on osalevate riikide sõjalised planeerijad teinud ära juba eeltöö, kuid on palju detaile, millest saab rääkida alles siis, kui nende kohta on vajalikud kokkulepped tehtud. Liitlastega arutelud alles käivad. Tahtekoalitsiooni raames kokkulepitavate julgeolekugarantiide käivitamine toimub eelduslikult peale seda, kui sõdivad pooled on saavutanud relvarahu või jõudnud rahulepingu sõlmimiseni. Lähiajal ei ole paraku näha, et selle agressioonisõja eest täit vastutust kandev Venemaa oleks valmis relvarahu sõlmima või läbirääkimiste laua taha tulema. 

Neljas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on koostanud või tellinud riskianalüüsi seonduvalt ohtudega, mis kaasneksid kaitseväe lahingüksuse Ukrainasse saatmisega? Ohtudega lähetatavale kontingendile ja ohtudega Eesti Vabariigile? Kui on, siis kuidas saavad Riigikogu liikmed selle riskianalüüsiga tutvuda? Kui ei ole, siis kuidas on võimalik anda Eesti Vabariigil nimel avalikke kinnitusi niisuguste sammude astumise valmiduse kohta, teadmata, millised ohud nende sammudega reaalselt kaasneksid?" Vastavalt riigikaitseseadusele otsustab Riigikogu Eesti kaitseväelastega panustamise sõjalisse operatsiooni Ukraina territooriumil. Selleks koostab Kaitseministeerium asjakohase rahvusvahelise sõjalise operatsiooni mandaadi eelnõu, kus on välja toodud oluline info operatsiooni kohta ning sealhulgas ka Ukrainat toetavate julgeolekugarantiide eelduslikud mõjud. Eelnõu esitatakse Riigikogule, kes langetab otsuse kaitseväe kasutamisel loodaval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. Hea tava kohaselt on riigikaitsekomisjon igal aastal mandaatide eelnõude menetluse eel saanud oma istungil kaitseväe esindajatelt asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud infot sisaldavat ülevaate kaitseväe osalusega seniste või uute välisoperatsioonide piirkondades toimuvast, sealhulgas nende piirkondade julgeolekuolukonna ja ohuhinnangutest. Eelnõu lugemisel täiskogus, kui see peaks kätte jõudma, on kõigil Riigikogu liikmetel võimalik edastada oma küsimused kaitseministrile ja juhtivkomisjoni esindajale. Aitäh!

Aitäh! Alustame küsimustega. Martin Helme, palun! 

Aitäh! No ma tunnen sind, Kristen, liiga kaua, et neelata alla seda konksu, nagu sa oleks nii rumal, et ei saaks aru. Teises küsimuses sa lihtsalt hiilisid vastusest kõrvale. Teine küsimus oli, eks ole, kas välisminister oli saanud valitsuselt volituse seda lubada. Kui ei olnud saanud, siis mida ette võtta? Ja siis sa ütlesid, et me jätkame Ukraina toetamist. Me ei küsinud, kas me jätkame. Muidugi me toetame Ukrainat, toetame igal võimalikul viisil, aga nüüd oli küsimus n-ö sõjalisest osalemisest. Sellest sa hiilisid mööda. Okei! Ja siis hakkasid jaurama kolmandas küsimuses, et oli küsimus, eks ole, rahvusvahelised missioonid seal, ja küsimus, et kui tegemist on rahuvalvemissiooniga, siis kas võetakse ÜRO Julgeolekunõukogu mandaat või kas on arvestatud, et lepitakse kokku Venemaaga. Nüüd siia ju taandub põhiiva. Kui see on rahuvalvemissioon, siis loomulikult kõik osapooled, kaasa arvatud Venemaa ja mingid rahvusvahelised organisatsioonid, on sellega nõus. Kui see on ühel poolel sõtta minemine … 

Aitäh! 

… sõtta sekkumine, Ukraina poolel sõtta minemine, siis loomulikult me Venemaalt nõusolekut ei küsi. Kas sa sellest vahest üldse aru saad?

Aitäh, hea küsija! Siin oli nüüd päris mitu sellist väidet. Esiteks, ma rõhutan, et teie küsimus – teine küsimus, mille ma ka ette lugesin – küsis sammude kohta, et välisministri poolt Eesti Vabariigi nimel antud avalikud kinnitused tagasi võtta, kuni Riigikogu ei ole vastavasisulist otsust langetanud. Selle kohta ma ütlesin, et kui aeg kätte jõuab ja sellise missiooni vajadus on, siis tullakse Riigikogusse seda mandaati küsima.  

Teiseks küsimus küsis, kuidas kavatsete meie rahvusvahelisi partnereid sellest informeerida. Välisminister on kõnealused kinnitused andnud oma volitusi ületades, seetõttu puudub neil kinnitustel igasugune siduvus. Sellele ma vastasin juba esimesele küsimusele vastates, et valitsus on öelnud kõigile, et meil on vaja parlamendi mandaati, kui me tahame oma kaitseväelasi rahvusvahelisele missioonile saata. See on ju loogiline. 

 Nüüd, teie kolmandas küsimuses jah, ma jään selle juurde, et see on pentsik. See küsimus on iseenesest selline, et kui Vabariigi Valitsus on asunud seisukohale, et kaitseväe üksuse võiks Ukrainasse saata, siis eeldatavasti on läbi mõeldud ka järgmised küsimused. Ja küsimuse punkt i ütleb, et kas missiooniks peaks olema saadud Venemaa nõusolek. Ma siiski üldiselt jään endiselt selle seisukoha juurde, et mida iganes me Ukrainaga teeme – toetame, aitame, kaitseme, panustame – , Venemaa kui ründava riigi nõusolekut kindlasti ei pea küsima. 

Varro Vooglaid, palun!

No see viimane punkt ei ole selles mõttes asjakohane, et see näitab natuke minu meelest teie ignorantsust. Rahuvalvemissioonide puhul on see täiesti standardne, et eeldatakse konflikti kõigi osapoolte nõusolekut. Niimoodi üldiselt rahvusvahelise õiguse kohaselt asjad käivadki. Kui on plaanis saata Kaitseväe lahinguüksus sinna ilma konflikti kõigi osapoolte nõusolekuta, siis on see kvalitatiivselt midagi väga muud kui rahuvalvemissioon. See on väga oluline küsimus, sellele on väga oluline teada ka vastust. 

Te enne ütlesite, et see on ju igati loogiline, et kui valitsus annab kinnituse, et Eesti on valmis lahinguüksuse Ukrainasse saatma, siis öeldakse lisaks, et selleks on tarvis Riigikogu mandaati. Minu meelest on see väga ebaloogiline. Loogiline oleks öelda nii, et me ei saa teile anda enne mingisugust kinnitust, kui me ei ole saanud selleks Riigikogu mandaati, sest põhiseaduse kohaselt saab vastava otsuse langetada ainult Riigikogu. Vastupidisel juhul võiks ka Riigikogu liikmed või Riigikogu esimees näiteks öelda, et valitsus on nõus tegema sellist asja, aga see muidugi eeldab nendepoolset vastavasisulist otsust. No see on ju absurdne! 

Aga minu küsimus – ma lähen paar sekundit üle aja, vabandust – on see, kas tegelikult võib olla, et välisminister, andes seda kinnitust, on toetunud veendumusele, et tal ongi tegelikult Riigikogu poolt see mandaat juba olemas, läbi selle blankoveksli.

Aitäh! Valitsus saab alati oma kavatsuse välja öelda ja tahtekoalitsiooni tegevuses Eesti riik osaleb, nagu ma mainisin, üle 20 riigi juba. Paljudel nendest riikidest on kindlasti vaja sarnaseks välismissiooniks parlamendi mandaati. Kas ja millisel viisil see kätte jõuab, see selgub sellel hetkel, kui see kätte jõuab. Ja meie tegutseme vastavalt reeglitele, meie ütleme välja, milline on meie kavatsus ja võimekus ja võimete ulatus, ja oleme valmis panustama. Aga selleks, kui on vaja mandaati küsida parlamendist, me seda kindlasti teeme. Nii et ma usun, et nii kavatsuste väljaütlemine kui ka vajadusel mandaadi küsimine käib täpselt reeglite järgi. (Varro Vooglaid räägib kohalt.) Ma ei tea, millest te täpselt räägite, aga välisminister kindlasti teab, et täpselt samamoodi välismissioonideks küsitakse mandaati parlamendilt.

Mart Helme, palun!

Jaa, no peaminister ei ole asjadega kursis. Me eelmisel nädalal võtsime vastu missioonide eelnõusid siin. Üks nendest tähendab seda, et Eesti on andnud kuni saja sõjaväelase kasutamise õiguse NATO ja mis need muud organisatsioonid nendel missioonidel on. Kas see nüüd ongi selle tahtekoalitsiooni raames ka, vaat see ongi Varro Vooglaiu küsimuse sisu. Võib-olla pärast vastate. 

Aga minu küsimus puudutab seda, et sisuliselt te hämate siin ja tegelikult valitsus ja välisminister ju kõik hämavad. Mis asi on tahtekoalitsioon? See on ju eufemism. Mis asi on tahtekoalitsioon? See on eufemism! Ja mis asi on lahinguüksus? Mispärast lahinguüksus? Kas rahuvalvajad on lahinguüksus või? 

Ja milles on küsimus? Küsimus on selles, et sisuliselt nii välisminister kui praegu ka teie panete Riigikogu sellega sundseisu, et teie olete ära otsustanud lahinguüksuse saatmise tahtekoalitsiooni raames ja teil ei ole nüüd võimalik muud teha kui see heaks kiita, sest muidu olete te putinistid. Saan ma õigesti aru?

Aitäh küsimuse eest! Täies ulatuses kindlasti mitte – õigesti arusaamise koha pealt. Tegemist on Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa veetava initsiatiiviga ja see on riikide laiem grupp, kes on valmis panustama Ukraina võitu, õiglase rahu saavutamisse erinevate vahendite ja viisidega. Ja Eesti selles osaleb. Vähemalt minu jaoks on see selge. Ja ma saan aru, et siin nüüd see meie veelahe vist jookseb. Teile tundub, et Ukraina aitamine on midagi sellist, mida tuleks teha, kuidas öelda, piiratult, võib-olla mitte üle pingutades, mitte unetut ööd veetes. Mina arvan, et Ukraina peab seda sõda enda kaitseks, enda rahva kaitseks ja ka meie kaitseks tegelikult Venemaa vastu. 

Ja välismissioonidel osalemine. Eesti osaleb pidevalt, partneritega koos me oleme osalenud pidevalt erinevatel välismissioonidel. Need on kutselised kaitseväelased, kes nendel välismissioonidel osalevad. Täpselt samasugune võimalus on ka tulevikus. Nii et kui selline välismissioon tuleb, siis me tuleme selleks täiendavat mandaati küsima. See oli see koht, kus ei teie ega Varro Vooglaid ilmselt ei pannud tähele.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh! Arvestades, et valitsusel on parlamendi antud blankomandaat ning lisaks on olemas võimalus tegutseda nii rahvusvahelise koostöö sätte kui ka lähetuse formaadi alusel, siis kuidas kavatseb valitsus tagada, et kaitseväe võimalik osalemine Ukraina territooriumil toimuvas väljaõppes või muus tegevuses oleks põhiseaduse ja riigikaitse seaduse mõttes üheselt õiguspärane ning piisava parlamentaarse kontrolli all? 

Aitäh! Ma arvan, et täpselt nii, nagu kirjeldatud. Kui on selline missioon, mis nõuab mandaati, siis see mandaat küsitakse. Kõik muud tegevused antakse täpselt samamoodi avalikult teada ja kooskõlastatakse. Me oleme öelnud, millisel viisil me tahtekoalitsiooni raames, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa juhitava tahtekoalitsiooni raames oleksime valmis panustamist kaaluma. Kui nüüd selgub, millised need parameetrid on ja see aeg kätte peaks jõudma, siis me saame välismissiooni kutseliste kaitseväelastega arutada. Ma siiski meenutan, et kutselised kaitseväelased käivad üle maailma erinevatel missioonidel meie partneritega koos ja see on aidanud meil saada nii kogemusi kui tagada meie julgeolekut. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra peaminister, see tahtekoalitsiooni lugu. Te kohtute tahtekoalitsiooni osalistega, ma arvan, üsna tihti. Kas on näha mingit tahet luua tingimusi, et tahtekoalitsioon sõjaliselt ka muutuks võimekaks oma tahet ellu viima? Pean siin silmas näiteks otsuseid energiapoliitikas, mida Euroopas ei tehta mõistlikult. USA-s on küll tahet näiteks omamaine tööstus üles ehitada. Euroopa jätkuvalt Saksamaaga eesotsas deindustrialiseerub. Kui me vaatame Suurbritanniat, siis seal nii rahaline seis on kehva kui ka terasetööstus sureb vaikselt välja, sama jälle Saksamaal. See tahtekoalitsioon on selline ilus sõna, aga kas sa oled märganud mingit tahet pöörduda sellise tervemõistusliku lähenemise teele, et energiapoliitikas teha otsuseid, mis võimaldavad tööstusel areneda ja seeläbi omakorda jälle siis sõjatööstusel areneda, et selline nagu riigikaitseline ja sõjaline tahe muutuks ka reaalsuseks?

Aitäh! Eestis on kaitsetööstus näiteks Euroopa riigis üks kõige optimistlikumaid tööstusharusid. Seda esiteks. Eestis on kaitsetööstuse liidus või assotsiatsioonis juba ligi 200 ettevõtet. See ei ole üldse väike number, lisaks veel investorid ja need ettevõtted, mis pakuvad teenuseid selles valdkonnas. Teistes Euroopa riikides samamoodi on näha, kus on suuremad tööstused ja traditsioonilised kaitsetööstused, on näha, et nende tootmisvõimekust kasvatatakse. Lisaks astutakse samme uute tootmisvõimekuste ja uute selliste võimekuste loomisel. Ma arvan, et kui me enne rääkisime droonidest, siis sellealased teadmised, elektroonilise sõja pidamise teadmised tulevad Ukrainast. Need on kasutatavad üle Euroopa partnerite juures. 

Nii et ma ütleksin küll, et minu hinnangul kaitsetööstus on päris sellise, ütleme, kena alguse või stardi juures. Üle Euroopa on seda päris palju, erinevat traditsioonilist kaitsetööstust, sest väga palju vahendeid me ostame ju oma partneritelt, olgu need siis soomukid, kergemad lahingmasinad, autodeni, õhutõrjevahenditeni, mille iganesini välja. Nii et jah, ma arvan, et see võimekus kasvab, aga loomulikult Euroopa pigem on olnud selline, kuidas ma ütlen, rahuprojekt ilma relvadeta ja relvastustase on madalam olnud. Nüüd ta siis, ma arvan, mõne aastaga või kolme kuni viie aastaga saab tast rahuprojekt, millel on ka kõvasti relvastust ja oma võimekus.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma nüüd ei oska päris täpselt öelda, kas peaminister ei saanud aru, mis on meie arupärimise taustaks oleva probleemi sisu, või ta tegi näo, et ta ei saa sellest aru. Aga igal juhul jäi mulje, et emb-kumb vastab tõele. 

Ja nüüd kordame siis üle, milles see probleemi tuum seisneb. Probleemi tuum seisneb selles, et põhiseaduse kohaselt on ainult Riigikogul otsustusõigus seonduvalt sellega, kas viia Eesti kaitsevägi sõjalisele operatsioonile või mitte – välismissioonile, sõjalisele välismissioonile. Sellist otsust ei saa langetada valitsus ja sellist otsust ei saa langetada ka president. Põhiseadus ütleb seda täiesti ühemõtteliselt ja selgelt. 

Ei tohiks ju olla raske aru saada, et kuni Riigikogu ei ole vastavasisulist otsust langetanud ega isegi seda küsimust arutanud, ei saa valitsuse esindajad käia maailmas ringi ja anda avalikke kinnitusi teistele riikidele, et Eesti on valmis panustama sellisele sõjalisele missioonile kuni kompaniisuuruse üksusega. No ei saa! 

Sama ebaloogiline oleks see, kui mina käiksin ringi ja ütleksin, et Kristen Michal on valmis tagasi astuma, ja siis kui Kristen Michal küsib minu käest, et kuule, mis juttu sa, mees, räägid, sinul pole õigust üldse selliseid kinnitusi minu eest anda, siis ma ütleksin, et ei no muidugi ma tegin seda eeldusel, et ta ise langetab vastavasisulise otsuse. Jabur ju! Mina ei saa anda selliseid kinnitusi Kristen Michali eest ja täpselt samamoodi ei saa valitsus anda selliseid kinnitusi, ilma et Riigikogu oleks vastavasisulise otsuse langetanud. 

Ma küsisin nüüd peaministri käest, kas võib olla nii, et välisminister on andnud vastavasisulised kinnitused rahvusvahelisel tasandil teistele riikidele, tuginedes asjaolule, et Riigikogu on igal aastal sügisel võtnud vastu sellise otsuse, millega antakse valitsusele blanketne volitus viia Eesti kaitsevägi sõjalisele missioonile kuni 100 kaitseväelase ulatuses – seda eeldusel, et jutt käib NATO, NATO liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitavast missioonist ja missioonist, kuhu me panustaksime esmakordselt. Selle peale tegi peaminister natuke sellist nägu, nagu ta ei saaks aru, mida ma küsin. 

Aga küsimus on ju väga lihtne ja väga selge. Võib ju olla, et välisminister käibki maailmas ringi ja ütleb, et Eesti on valmis panustama Ukrainasse kaitseväe lahinguüksuse saatmisega, tuginedes sellele veendumusele, et tegelikult valitsus juba lähtubki eeldusest, et Riigikogu on neile selleks volituse andnud selle blanketse volituse kaudu, mis eelmisel nädalal uuesti siin parlamendisaalis ära vormistati. 

See on väga tõsine küsimus. Ma arvan, et avalikkusel on täielik õigus teada, just nagu on ka Riigikogu liikmetel täielik õigus teada, kas valitsus lähtubki sellest eeldusest, et nad ei pea tegelikult mingit täiendavat volitust Riigikogult küsima. 

Kui ma nüüd õigesti kuulsin – vahetult enne puldist lahkumist peaminister osutas, et vist Vooglaid ja Helmed hästi ei kuulnud, kui ma rääkisin –, et valitsus tuleb ja küsib Ukrainasse lahinguüksuse viimiseks Riigikogult konkreetset volitust. Tore, kui see nii on, aga siiski tuleks vastata ka küsimusele, kas seda blanketset volitust põhimõtteliselt nähakse ka juba piisava alusena vastava käigu astumiseks, või on ikkagi sedasi, et seda ei peeta sellise sammu astumiseks piisavaks.

Ma arvan, et see on väga oluline küsimus, millele tuleks anda väga selge vastus ilma igasuguse keerutamiseta. Ja kui peaminister ütles vastuseks küsimusele, mida on plaanis teha, et rahvusvahelisi partnereid informeerida sellest, et välisminister on andnud kinnitusi, ületades oma volitusi, ja seetõttu nendel kinnitustel ei ole ka õiguslikult siduvat jõudu Eesti Vabariigi suhtes, siis saime kuulda, et Eestil ei ole kavas loobuda Ukraina toetamisest. Me ei ole sellist asja küsinudki. Me küsisime hoopis midagi muud ja ma ei hakka küsimust kordama. 

Samuti tuleb tähelepanu juhtida, et kolmandas küsimuses sisaldub alaküsimus i, kas missiooniks peaks olema saadud ka Venemaa nõusolek. Peaminister tegi nägu, nagu see oleks kuidagi hirmus kohatu küsimus, et tohoh, mis ajast peab Venemaa nõusolekut küsima selleks, kas rahuvalvemissioon saata Ukrainasse või mitte. 

Nagu ma eelnevalt osutasin, rahvusvahelistes suhetes on standardne praktika, et rahuvalvemissioonideks on kõikide konflikti osapoolte nõusolek. Ehk kui ollakse valmis saatma Eesti kaitseväe üksus Ukrainasse ka olukorras, kus Venemaa nõusolekut ei ole, siis põhimõtteliselt ei saagi rääkida rahuvalveüksusest, vaid siis me sekkume konflikti osapoolena sellesse konflikti ja see on kvalitatiivselt midagi sootuks muud. Sellega kaasnevad Eesti Vabariigi jaoks sootuks teised järelmid. Nii et ei ole mõtet teha sellist nägu, nagu see oleks kuidagi kohatu küsimus. See on vägagi oluline küsimus, millele tuleks anda väga selgesõnaline vastus. Aitäh!

 Aitäh teile! Martin Helme, palun!

Ei võta praegu lisaaega. Mind kohe kraabib see, kui mängitakse lolli. Olen enne ka öelnud, et kui sa kogu aeg lolli mängid, siis võib lõpuks niisugune mulje jääda, et oledki loll. Me küsime lihtsaid, arusaadavaid küsimusi, mis on kantud sügavast murest Eesti julgeoleku pärast. Ja siin tuleb kohe alguses ilusti ära rõhutada, et meil on põhimõtteline erinev arusaamine sellest, kas Eesti peaks osalema sõjaliselt Ukraina sõjas ise oma sõduritega, oma nahaga. EKRE seisukoht on, kordan täiesti üheselt üle: ei, Eesti ei peaks mitte mingil juhul viima oma sõdureid Ukrainasse, viima oma poisse Ukrainasse. Mitte mingil juhul! See ei ole meie sõda selles võtmes. 

Kas see tähendab, et meie ei toeta Ukrainat? Loomulikult ei tähenda see seda. Me toetame Ukrainat rohkem ja eeskujulikumalt kui peaaegu ükski teine riik maailmas. Toetame rahaliselt, toetame relvade ja laskemoonaga, toetame immigratsiooni läbi nendele kümnetele tuhandetele ukrainlastele Eestis elupaika pakkudes, kõikvõimalikul moel, rahvusvahelisel areenil diplomaatiliselt toetame. 

Me peame ka alati saama arutada, kas see toetus Eesti inimeste arvel on alati õigustatud või mitte. Kui meil ikkagi riigieelarve on nii lõhki aetud, et kümneid maksutõuse on vaja teha, siis minu meelest on täiesti põhjendatud küsida, kas me oleme hoogu läinud äkki. Kas Reformierakond on äkki valesti hinnanud Eesti inimeste valmisolekut ja suutlikkust hoida meist 40 korda suuremat riiki üleval? Peaks olema võimalik sel teemal arutada. 

Aga siin ei olegi midagi arutada. Meie siin ütleme täiesti selgelt, et Eesti sõdurid ei peaks minema mitte mingil juhul Ukrainasse. Punkt. Seda lubada, selle mõttega mängida, seda arutada – meie ei arva, et see on õige või hea mõte. Aga see, tundub, ei jõua kohale. Meile räägitakse läbisegi sellest, et me toetame, meile räägitakse sellest, et me oleme mingis tahtekoalitsioonis. Tahtekoalitsioon ei tähenda ju mitte midagi. Euroopa Liit käib ülemkogudel koos iga paari kuu tagant, et arutada, kes mida kui palju Ukrainasse saadab, tuleb ruumist välja ja ei lepi mitte midagi kokku. Raha ei leita, relvi ei leita – midagi ei leita. Lihtsalt arutatakse, kuidas ja mida ja kes süüdi on. See tahtekoalitsioon on ju propaganda. Aga jätame selle ka kõik kõrvale. 

Meil on vaja selgeks teha üks lihtne asi. Kui me otsustame ise – Eesti valitsus mängib selle ideega või annab välja mingeid signaale, et jaa, me oleme valmis, me lausa innukalt oleme valmis – sõjaliselt liituda sõjaga Ukrainas, et aidata ukrainlastel venelastega sõdida, siis me otsustame ise astuda sõtta Venemaaga. Nüüd, Eesti ei ole praegu sõjas Venemaaga ja loodetavasti mitte kunagi ei satu sõtta Venemaaga, aga päris kindlasti mitte ei tohiks ise alustada sõda Venemaaga, sest see tähendab Eesti rahvale ja riigile hävingut. 

Unustame ära need deliirsed röögatused sellest, kuidas me hävitame nad nende enda territooriumil ja kuidas me surume nad põlvili ja ma ei tea, mis kõik veel. No see on selline psühholoogiline nihestumine ja alaväärsuskompleks komplektis mingisuguste ettekujutustega, deliirsete ettekujutustega, millel ei ole reaalsusega mingit pistmist, mis on üdini vastutustundetu oma rahva suhtes. Me ei suru kedagi põlvili. Peale Eesti rahva ei ole tänane valitsus kedagi suutnud põlvili suruda vaesuses ega hakka ka ja ei pea ka unistama sellest. Me ei pea unistama teiste riikide põlvili surumisest, tükeldamisest ja millest kõigest veel. 

Tegeleks oma riigiga! Tegeleks oma riigis turvalisuse ja jõukuse edendamisega ja enda kaitsmisega nii palju, et meievastane rünnak oleks ründajale võimalikult palju kahju tekitav, nii et seda ei hakataks arutama. Aga nagu me eelmises punktis teada saime, me ei ole võimelised isegi mingit droonivõimekust tekitama, kui varsti neli aastat sõda täis saab. Kogu selle aja jooksul on Reformierakond valitsuses olnud. Õhuruumi me ei kontrolli, me isegi ei näe, mis seal toimub, aga muudkui läheme teisi riike põlvili suruma ja muudkui saadame oma sõdureid kuhugi, ma ei tea, Ukraina väljadele. No ei! Ei-ei-ei! Aga kui valitsuselt selle kohta küsid, siis hakatakse lolli mängima. Valitsus loomulikult tuleb ja küsib Riigikogult enne luba, aga juba tegelikult kõigile on lubadused välja jagatud. Niipidi see asi käia ei saa! See on ohtlik Eestile, mida tehakse.

Aitäh teile! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! No kogu see lugu on ju lahti läinud Margus Tsahkna ütlusest, et me peame oma naha Ukraina kaitsmiseks või Ukraina aitamiseks – kuidas see täpselt sõnastatud oli? – turule viima. Oot-oot-oot, aga kelle naha siis lõpuks? Kes see on, kelle nahk viiakse nüüd Ukraina pärast turule? Kas see nahk on Kristen Michali nahk või on see Tsahkna nahk või on see valitsuse kollektiivne nahk või? Ei ole! See on Eesti rahva nahk ja Eesti rahvalt ei ole selleks küsitud luba.  

Kõik need jutud siin sellest, et me aitame Ukrainat ja me jäämegi Ukrainat aitama, ei tähenda seda, et on saadud Eesti rahvalt luba tema kollektiivse naha turule viimiseks Ukraina abistamiseks. Ja selles on praegu küsimus.  

Kes saab seda luba anda? Aga ainult Riigikogu. Ja küsimuse tuum on selles, kas Riigikogu on suverään või on Riigikogu Margus Tsahkna nahakauplemise subjekt. Margus Tsahkna võib öelda, et Riigikogu naha viin turule, mind ei huvita, mida Riigikogu ise sellest arvab, aga mina viin Riigikogu naha turule. Ja kui sellest aru ei saada Stenbocki majas, siis on meil põhiseaduslik kriis, siis ei täideta meil põhiseadust, siis ei ole juttugi sellest, et meil on kõrgeima võimu kandjaks rahvas ja rahvas esindusdemokraatia ehk parlamentaarse demokraatia kaudu juhib riiki. Siis juhib riiki Margus Tsahkna, nahakaupmees. See ei ole mõeldav, see ei ole absoluutselt mõeldav!  

Nii et siin on täielik dissonants selle vahel, mida ütleb meile seadusandlus põhiseaduse näol eelkõige ja mida lubavad meil endale ajutised poliitilised figuurid. Ma tuletan meelde, me kõik, kui me isegi jätame kõrvale selle, et me kõik oleme surelikud, siis ka poliitikutena oleme kõik ajutised. Täna me oleme Riigikogus, homme meid ei ole Riigikogus, on järgmised inimesed, ülehomme on veel järgmised inimesed, eile ja üleeile olid hoopis teised inimesed. Aga Riigikogu kui institutsiooni suveräänsus on muutumatu, see ei sõltu nendest inimestest.  

Praegu te olete kaporatuuri riigipöörde tulemusena ja oma abiratastega, keda siin saalis näha ei ole, saavutanud siin Riigikogus sellise ülekaalu, et te võite praktiliselt teha, mida tahate. Aga see on ebanormaalne ja see ei saa olla võimu kuritarvitamise eeldus ja praktiline tegevus. Te ei saa eeldada, et te võite teha seda, mida te tahate, sest teil on siin koalitsioonil niisugune ülekaal ja te võite vilistada põhiseadusele, võite vilistada võimude tasakaalule, võite vilistada tsiviilkontrollile igasuguste jõustruktuuride üle. See ei tähenda seda. Aga teie arvate, et see tähendab seda. Ja vaat siin ongi see probleem meil praegu. Teie arvate, et Margus Tsahkna võib minna ja kusagil öelda, ilma et tal selleks oleks kõige elementaarsem volitus, et meie viime Eesti rahva naha turule ja kui vaja, siis viime terve Eesti riigi sõtta. Sellist volitust teil ei ole. Ja kui te kuritarvitate seda oma ülekaaluga koalitsiooni näol siin, siis tegelikult te kuritarvitate seda, milleks Eesti rahvas üldse on teid volitanud.  

Millega Eesti rahvas on ära teeninud siis selle, et te seda kõike kuritarvitate? Sellega, et te olete Eesti rahva vaesusse paisanud. Ainuüksi ühe aastaga on Eestis suurenenud 8000 inimese võrra neid, kes elavad allpool vaesuse piiri. 44 000 inimest peavad hakkama saama vähemaga kui 365 eurot kuus. See on teie naha turule viimise tegelik nimetus. Te olete Eesti rahva naha turule viinud juba selle näol, et Eesti rahvas pidurdamatult vaesub. Pool rahvast lõikab nööriga leiba sõna otseses mõttes, sest noa jaoks enam ei ole raha. 

Aga teie lähete korda majja lööma. Tahtekoalitsioon – oi, kui uhkelt kõlab! Aga tegelikult ei kõla. Tegelikult tähendab see Eesti rahva kannatuste suurendamist nii rahalise koormuse näol, immigratsiooni suurenemise näol, töökohtade kadumise näol ja kõige muu näol.  

Nii et vaat, ma ikkagi tahaksin teie südametunnistusele koputada, eeldades, et teil üldse niisugune asi olemas on. Vahetevahel on mul tunne, et kogu sel globalistlikul klikil, kes meil Eestis ka praegu märatseb, seda südametunnistust ikka ei ole üldse. Aga ma ikkagi koputan, õhkõrnas lootuses, et teil see on. Tegelege sellega, et Eesti oleks jõukas, iseseisev, suveräänne riik, mis ei tantsi teiste pilli järgi, mis ei anna ära oma maksusuveräänsust, mis ei anna ära oma välispoliitilist suveräänsust, mis ei anna ära oma moraalset suveräänsust. Vaat sellega tuleb tegeleda, aga mitte sellega, et loopida mingisuguseid fuh-fah-fah-loosungeid, et tahtekoalitsiooniga viime Eesti rahva naha turule. See ei ole see, milleks teid on volitatud ja valitud Stenbocki majja. 

Ja on äärmiselt kahetsusväärne, et te järjekindlalt, kui me siin kohtume nii infotundides kui ka arupärimistel, keeldute sellest aru saamast ja püüate süüd kõige selle saamatuse eest, kõige selle minnalaskmise eest, mis teie valitsust ja Reformierakonna võimu üldse iseloomustab, kellelegi teisele kaela suruda. Aastaid on see olnud ...

Hea kolleeg, kuus ja pool minutit on täis. Kas ... 

Lõpetan kohe, viimane lause. Aastaid on see olnud Keskerakond, nüüd on see EKRE. Noh, vaatame, võib-olla varsti tuleb keegi kolmas ka, sest jumal armastab kolmainsust.

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Välisminister Tsahkna nahast ma rääkida ei taha, aga ma räägin praegu kui Ukraina parlamendirühma liige ja inimene, kes loeb iga päev Ukrainska Pravdat, ka täna. Ma arvan, et te ei ole lugenud, aga ma natuke tsiteerin teile. Täna hommikul toimusid läbiotsimised president Zelenskõi lähema sõbra ja võitluskaaslase Timur Minditši kodus Kiievis. Samal ajal otsiti läbi endise energeetikaministri, praeguse justiitsministri, mitte Liisa Pakosta, vaid Herman Haluštšenko korter Kiievis. Nad on omavahel seotud ja tegemist on Ukraina korruptsiooniorganiga NABU. Mehed tegid täna hommikul selle. Mõni tund enne läbiotsimise algust põgenes Timur Minditš välismaale. Nüüd Ukraina ajakirjandus, ka Ukrainska Pravda kirjutab selle kohta, kes lekitas nendes korruptsiooniuuringutes. 15 kuud on Timur Minditšit ja tema kuritegelikku organisatsiooni – ma tsiteerin praegu Ukrainska Pravdat – uuritud. Üle tuhande tunni on helisalvestisi. Timur Minditš on see mees, kes oli Kvartal 95 rajaja ja oligarh Kolomoiskõi partner, kelle korteris president Zelenskõi oma sünnipäevi armastab pidada ja kelle soomusautot president Zelenskõi on korduvalt kasutanud. Aga see selleks. Selle operatsiooni nimi on "Midas", mis täna hommikul tipnes Timur Minditši korteri läbiotsimisega. Vähe sellest, FBI on ka president Zelenskõi sõbra ja lähemase võitluskaaslase Minditši jälgedel. Tegemist on Briti Neitsisaarte offshore-firmas olevate probleemidega ja isikuga, keda kutsutakse Suhkrumeheks. Kogu see operatsioon, mida 15 kuud on Ukraina korruptsioonivastased organid teinud, tegeleb suurejoonelise korruptsiooniskeemiga, mis puudutab energeetikasüsteemi. See on see, mida venelased pommitavad ja jälle taastatakse. Kel huvi on, sellega võib lähemalt tutvuda. Täna ja poole aasta jooksul on sellest väga palju kirjutatud. 

Mina loen Ukrainska Pravdat tõesti praktiliselt iga päev ja mulle pakub see tõeliselt huvi, sest Eesti on olnud Ukraina üks suurimaid toetajaid, aga Ukraina on üks Euroopa korruptiivseimaid riike. Kes saavad aru, saavad sellest aru, mitte ainult Ukraina uurivad ajakirjanikud, vaid saavad aru ka Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit, neid ettekirjutusi. Kui te korruptsioonist jagu ei saa, siis te ei pääse Euroopa Liitu, NATO-sse ega igale poole mujale. Sellest on väga-väga palju räägitud. Meil kahjuks Eestis sellest eriti palju ei räägita. 

Minu jaoks on väga oluline see, et Ukraina patrioodid, kes on rindel – paljud on kümme korda saanud haavata ja ikka on seal –, ei lähe sealt ära. Aga suur osa, ka Ukraina Ülemraada saadikute pojad on välismaal, seal, kus on kindel elu, ja ka Eestis on väga paljud. Aga see pole see teema. 

Teile võib-olla pakub huvi värske Ukrainska Pravda materjal, kus räägitakse, millised on Ukraina neli kõige kasumlikumat äri praegusel ajal. Esiteks, droonid. Teiseks, energeetika. Kolmandaks, igasugune ülesehitustöö, kuhu ka Eesti on panustanud. Ja mida rohkem, kui saabub mingi rahu, algab peale tõeline pidu selles sektoris. Ja neljas – mis te arvate, mis on neljas? See puudutab ka meid. Sellest on palju räägitud, aga mitte selles kontekstis, millest tänane Ukrainska Pravda kirjutab. Need on kõnekeskused. Need on need, kes helistavad vanainimestele, noortele, kõigile, ja petavad raha välja. See on Ukraina äri nr 1 praegu, kirjutab tänane Ukrainska Pravda. 

Hea kolleeg, see on väga põnev, samas teistpidi ka valus, aga selle päevakorrapunktiga mitte liiga palju seotud.

Jaa, ta on otseselt seotud välisminister Tsahkna nahaga, kes jagab meie nahka. Selleks on teada, kellele jagatakse nahka. Nii et Timur Minditšile, Herman Haluštšenkole ja paljudele teistele. Aga natukene veel sellest äris number üks tänases.

Kas me paneme siis paar minutit juurde?

Jaa, kindlasti.

Kaks minutit lisaks, palun!

Ei, kolm, ma arvan!

Üks on juba läinud üle.

Okei, aga see on meie omavahelisest diskussioonist. 16–26-aastased maapoisid ja maatüdrukud tulevad Kiievisse, saavad kuni 2000 eurot nädalas, teenivad sellega, et helistavad Arvole, sulle või sulle, Anti, või kellelegi teisele, ja petavad raha välja. See on äri number üks praegu. Kas me oleme valmis siis n-ö oma nahka müüma sinna riiki, mis vaevleb korruptsioonis, ja ka tipptasemel, samal ajal kui väike osa patrioote võitleb aastaid rinnetel. Nii et tegelikult peaks ausalt mõtlema ja rääkima ja tegutsema selle järgi. See on siiski Eesti praegu. Eesti ei ole rinderiik. Ukrainat tuleb abistada, aga peab vaatama, kas see peab olema Timur Minditš või Herman Haluštšenko ja paljud teised suurejooneliste korruptsiooniskeemide osalised, millest Ukrainska Pravda väga tihti süsteemselt kirjutab, näidates dollaripakke, mis on tavaliselt vooditele laotatud, või põrandale. Aga meie kahjuks, Eesti ajakirjandus ei armasta sel teemal eriti rääkida. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, küll aga peaminister lõpetab läbirääkimised oma käsitlusega.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma teen lühidalt. Saalis pole enam palju inimesi. See pressiteade, millele siin arupärijate poolt viidati, on igati korrektne. Ma vaatan seda siin Facebookis, vabandust, mitte Facebookis, aga Välisministeeriumi lehel vist, kus välisminister Tsahkna on öelnud, et panus Ukraina julgeolekusse kindlustab ka Eesti julgeolekut. Ja siin lõpuks on kenasti, ilusti öeldud, et mandaat selleks küsitakse Riigikogult. Nii et välisminister on igati korrektne olnud. 

Teine märkus, mis siin hakkas korduma. Peeter Ernitsa juttu võib-olla, jah, ütleme, see oli väga pikk ja segane. Aga mis enne hakkas korduma arupärijate poolelt, on ikkagi seesama lause, see mõttekäik, mida on kasutanud ka Peskov ja Lavrov. Vaatan, Dmitri Peskov on seda öelnud novembris 2024 ja Sergei Lavrov on öelnud seda selle aasta veebruaris. Neil on täpselt sama lause, et mis tahes rahu tagamist või julgeoleku tagamist Ukrainas ei saa toimetada ilma Venemaa nõusolekuta. Nii et nagu kaks tilka vett. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti ja kogu tänase päevakorra ammendanud.

Aga peale haamrilööki on võimalus ka veel vabaks mikrofoniks. Aga Peeter Ernitsal on küsimus. Aitäh teile, härra peaminister!

Peaminister lahkus, aga ta nimetas mu nime ja mina ei ole Lavrovi ja Peskovi ja kõige sellega …

Hea kolleeg, aga te jäite vastusõnavõtuga mõnevõrra hiljaks, sellepärast et ma sulgesin läbirääkimised ja alles seejärel te tulite ja panite lisaks veel protseduurilise. Te oleks pidanud panema vastusõnavõtu, te panite protseduurilise. (Peeter Ernits kohalt: "… Peaministri jutt oli väga segane.") Ei, peaministri jutt … Iseenesest oli segane, kas see haakub teie mõttega, see on teine teema. Aga veel kord, vastusõnavõtuks ma erandina ikkagi olen andnud võimaluse, eks ju, aga siis peaks panema mitte selle musta käe, vaid sõnavõtu registreerima. 

Aga nüüd, head kolleegid, nagu oli haamrilöök ära, siis vaba mikrofon. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Äsja toimusid kohalike volikogu valimised, mis näitasid, et Eesti on jõudnud murdepunkti. Valimised näitasid, et inimesed on väsinud sellest, et lubati üht, aga tehti hoopis teist. Inimesed on väsinud sellest, et enne eelmisi Riigikogu valimisi räägiti ilusasti, lubati paremat elu ja väiksemaid makse, aga pärast valimisi tulid uued maksutõusud, uued koormused, kõrgemad hinnad ja inimestel uus pettumus. Ja teadmine, et huultelt lugemine ei pea vett. 

Valitsejad on andnud palju lubadusi, kuid reaalsus on valusalt teistsugune. Ja nüüd on rahvas öelnud, et aitab, meie kannatus on lõppenud. Viimased valimised näitasid väga selgelt, et inimesed soovivad muutust. Keskerakond on selle muutuste eesotsas, sest meie räägime otse, nii, kuidas asjad tegelikult on. Me ei pea inimesi valijateks, kellest homme keegi ei mäleta ega lugu ei pea, vaid partneriteks, kellega koos me ehitame parema Eesti. 

Nüüd on tulnud aeg vaadata edasi, Riigikogu valimiste poole. Seal otsustatakse, milline saab Eesti olema järgmine peatükk, kas jätkame maksude ja laenude spiraalis, kus riik võtab ja inimene kannatab, või valime tee, kus inimene on riigi südames ja hoolivuspoliitika keskmes. Meie eesmärk on väga lihtne ja väga konkreetne – langetada makse, et peredele ja ettevõtetele jääks rohkem hingamisruumi, tugevdada majandust, et töö ja ettevõtlus tasuks end ära, kaitsta inimesi, kes vajavad abi, mitte jätta neid üksi, külmutada riigi laenukoormus, et me ei lükkaks tänaseid probleeme homse põlvkonna õlgadele, kaitsta oma riiki, kuid mitte oma inimeste hirmutamisega, et nad sõnakuulelikult aina kasvavaid makse ja aktsiise maksavad. Vaid me tahame Eestit, kus aus töö on väärtustatud, kus poliitik ei räägi rahvaga ülevalt alla, vaid seisab rahva kõrval. Me tahame Eestit, kus valitsus ei varja tõde, vaid räägib ausalt nii headest kui rasketest asjadest. See on meie suund. See on Keskerakonna tee, tee, mis viib Eesti tagasi hoolivuse ja terve mõistuse juurde. Aitäh teile, hea Eesti rahvas! Nende valimiste eest aitäh, et te usute, et muutus on võimalik, sest just teie, inimesed üle kogu Eesti, olete selle muutuse tõeline jõud. Jõudu teile, hea Eesti rahvas! Aitäh!

Mina ütlen aitäh teile. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja vähesed kolleegid! Siin on palju räägitud, aga ma tahaks puudutada paari teemat, mis on väga valusad. Jah, solidaarsus, puudega inimeste puudetoetuse tõstmine 15 senti, toimetulekupiiri tõstmisest loobumine jne, jne – sellest on palju räägitud. Palju vähem on räägitud sellest, kuidas karu koliti Toomast Tallinna ja 1. septembril lõpetati kõik loodushariduskeskused: Tooma, Nigula, Iisaku, Palmse jne. Loodusharidust ei ole vaja, looduse tundmist pole vaja, raha läheb kusagile mujale. Keskkonnaamet peab kokku hoidma umbes 3 miljonit mitme aasta pealt, aga näiteks Tooma looduskeskuse ülalpidamiskulud aastas on kõigest 92 000 eurot. 

Ja samal ajal uputatakse metsi. Külamehed ei saa aru, mis lollus see toimub: 23 miljonit on metsa uputamiseks. 

Aga üks asi, millest üldse pole räägitud ja mis on sama oluline, on Eesti riigi suhtumine Eesti tippkultuuri ja kultuuri. MUBA õpilasesinduse kiri kultuuriminister Purgale on väga valus lugemine. Need on need lapsed, kes alustavad juba nelja-viieaastaselt: tulevased baleriinid, tantsijad, lauljad jne. Ja nad räägivad sellest närusest tulevikust tippartistidele. Ma ei tea, mida kultuuriminister neile vastab või on vastanud. 

Ja teine on Theatrumi finantseerimise lõpetamine järgmisel aastal. See on üks Eesti tippteatritest, kes praegu mängib Shakespeare'i "Mõõt mõõdu vastu" – see on, kus selline lodev, degenereeruv riik toimetab. Ja sellelt teatrilt on otsustatud riiklik toetus ära võtta! Ja see ei ole mitte miljonid, see oli eelmisel aastal vist 60 000 või midagi. Pole vaja sellisele, pole vaja! 

Jah, need on riigitruud ametnikud, kes on ettepaneku teinud. Ma loodan, et kultuuriministril on nii palju aru ja vastutust, et ta nende ettepanekut ei realiseeri. Aga need on märgilised asjad: looduskeskuste sulgemine rahapuuduse lipu all, tippkultuuri närutamine või toetuse äravõtmine Theatrumilt 60 000 aastas. Naeruväärne! Ja samas metsade uputamine mitmekümne miljoni eest ja kõik muu. Ja puudega inimeste toetuse suurendamine 15 sendi võrra aastas. Midagi on pildil kapitaalselt valesti. Aitäh! 

Aitäh teile! Evelin Poolamets, palun!

Head kolleegid! Me oleme viimasel ajal päris palju lugenud ajakirjanduses teemal "Istanbuli konventsioon". On väga palju poolehoidjaid, kuid ma tahan öelda, miks ma ei pea selles konventsioonis osalemist õigeks.  

Istanbuli konventsioon lubab pealkirjas kaitset naiste ja perede vastu suunatud vägivalla eest. Eesmärk, mida peavad kõik oluliseks, kuid konventsiooni sisu ulatub sellest kaugemale. Dokumenti on põimitud ideoloogiline programm, mis ei sobitu Eesti põhiseaduse ega ühiskonna väärtustega. Naiste kaitset kasutatakse kattevarjuna sooideoloogia levitamiseks. Konventsioon käsitleb sugu kui sotsiaalset konstruktsiooni ning nõuab stereotüüpide väljajuurimist. See seab kahtluse alla ema ja isa rolli ning traditsioonilise peremudeli. Artiklis 14 soovitatakse koolides õpetada mittestereotüüpseid soorolle, mis tähendab sooideoloogia toomist õppekavadesse, väidet, et sugusid on kümneid ja neid saab vabalt muuta. See ei ole teadus, vaid ideoloogiline mõjutus, mis tekitab lastes segadust ja lõhub turvatunnet. Lisaks käsitleb konventsioon soolist identiteeti kui kaitstavat kategooriat, mis võib avada tee sooneutraalsusele keelekasutuses, tualettruumides ja isegi soo vahetamisele ilma meditsiinilise põhjenduseta. Nii varjutatakse vägivalla ennetamise eesmärk ja asendatakse see poliitilise programmiga.  

Eestis on naistevastase vägivalla vastu juba piisavad seadused. Vajame tegusid: varjupaikade rahastamist, politsei töö tugevdamist, psühholoogilist abi, mitte ideoloogilist sõnasõda. Kui Istanbuli konventsioon räägib stereotüüpide väljajuurimisest, tähendab see tegelikult emaduse ja isaduse vähe väärtustamist, kuid just need rollid loovad ühiskonna vundamendi. Tõeline hoolivus ei tähenda soo kaotamist, vaid ema ja isa toetust oma loomulikes rollides. Ma toetan naiste kaitset vägivalla eest, kuid mitte ideoloogilist manipuleerimist, mis peidab end vägivallavastase retoorika taha. Eesti vajab poliitikat, mis väärtustab peret ja emadust ja vanemlust, mitte dokumenti, mis dikteerib, kuidas peame oma ühiskonda ümber mõtestama. Ühtlasi kutsun kõiki petitsioonile alla kirjutama, et Eesti väljuks Istanbuli konventsioonist. Aitäh!

Aitäh teile! Tänaseks on kõik kõned peetud ja koos sellega on ka tänane täiskogu istung lõppenud. Aitäh teile!