Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 8. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 77 Riigikogu liiget, puudub 24.

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud üks muudatus. Arupärijad on teinud ettepaneku arvata tänase istungi päevakorrast välja kuues päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Züleyxa Izmailova, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Jaak Aabi, Riina Sikkuti, Andre Hanimäe, Madis Kallase, Anti Allase, Tiit Marani, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Ester Karuse ja Raimond Kaljulaidi esitatud arupärimine nr 830.

Meil on nüüd üks protseduuriline küsimus ja kaks ettepanekut päevakorraga seoses. Ma võtan kõigepealt ettepanekud seoses päevakorraga. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on ettepanek algatajate poolt: võtta tänasest päevakorrast välja kaheksas punkt, arupärimine nr 843, mis puudutab rannakalurite püügiõiguse vähendamist. Nimelt, tänu sellele, et EKRE tegi arupärimise ja hakkas lärmi lööma, jäeti see plaan katki. Juba ongi poliitiline võit kõhu all! Me esitame pärast paberi, et me võtame selle üldse tagasi, aga võtame ta praegu siis päevakorrast välja.

Võtate praegu päevakorrast välja? Selge! Nii, EKRE fraktsiooni ettepanek on tänane kaheksas päevakorrapunkt päevakorrast välja arvata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kui asi juba läks nii kaugele, siis meie ettepanek on võtta päevakorrast välja punkt nr 7 ehk arupärimine nr 824. Suur tänu!

Suur tänu! See ka siis päevakorrast välja? Selge! Keskerakonna fraktsiooni ettepanek on arvata tänasest päevakorrast välja päevakorrapunkt nr 7. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma vabandan ette, mul on protseduuriline või päevakorrapunkti puudutav küsimus – ma ei tea, kumb see on lõppkokkuvõttes, aga ta puudutab punkti nr 3, kus arupärimisele vastab Kristen Michal. Lihtsalt, et laiemalt seda teemat [arutada], see on nüüd pigem küsimus juhatusele, ehk te oskate mulle vastata. Meil, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonil, on tekkinud peaministriga [suheldes] – mitte teiste ministritega, vaid eelkõige peaministriga – see probleem, et peaminister ei vasta kirjalikele küsimustele. Me oleme saatnud erinevaid arupärimisi, mis puudutavad looduskaitseteemasid, mingeid Riigikantselei poolkahtlaseid uuringuid, mis on tellitud väga suure raha eest. 

Nüüd, selle arupärimisega seoses oli ju tegelikult peaministril kohustus tulla siia hiljemalt 20. oktoobril. Meil on põhimõtteliselt peaaegu kuu aega hiljem peaminister siin arupärimisele vastamas. Esiteks, kas te saate öelda, mismoodi seda probleemi lahendada? Teiseks, ma saan aru, et see peaks olema Riigikogu juhatuse ülesanne – mitte fraktsiooni, kes on siin arupärimise üle andnud – vaadata, et seadust täidetakse. See on seaduse täitmine ja tegelikult ei anna ju minu teada seadus võimalust mitte kohale ilmuda, parlament on ikkagi valitsuse tööandja. Äkki te saate selgitada, miks see punkt on nüüd [päevakorras], mitte siis, kui viimane vastamise tähtaeg oli? Ma küsiksin, mida me peaksime tegema selles olukorras, kus peaminister enam üldse näole ei anna ja informatsiooni kätte ei saa.

Aitäh, hea kolleeg! Peaminister vastab täna sellele arupärimisele. Ma võin teile kinnitada, et Riigikogu juhatus on kõik õigeaegselt edastanud. Aga samal ajal, kui on mingid probleemid kirjalikele küsimustele vastamisega, siis ma soovitan teil selle küsimusega pöörduda peaministri poole, aga te võite ka Riigikogu juhatuse poole selles küsimuses pöörduda. Riigikogu juhatus saab seda küsimust arutada ja saab oma seisukoha kujundada, mis puudutab peaministrit ja peaministri vastamist kirjalikele küsimustele. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eelmine nädal me menetlesime seaduseelnõu, mis seondus Rootsist vangide siia Eestisse toomisega, täpsemalt Tartu linna. Selle istungi menetluse käigus selgus, et ohuhinnangu aluseks on üks salapärane kapo raport. Kui see asjaolu teatavaks sai, siis tekkis väga tõsine [küsimus] saalis: mispärast meile raportis sisalduvat ei näidata? Tollal istungit juhatanud Toomas Kivimägi ütles, et jätab kõik kaebused ja protestid rahuldamata, kuna kõigil Riigikogu liikmetel oli eelnevalt võimalus tutvuda selle ohuhinnanguga, mille kapo oli andnud. Pärast tuli veel soovitus – ma ei mäleta, kelle poolt – pöörduda õiguskomisjoni poole, et tutvuda raportiga selle kohta, millist ohtu kujutab endast vangide Eestisse toomine kapo hinnangul. 

Täna ma käisin õiguskomisjonis ja õiguskomisjoni töötajad ütlesid, et nemad ei ole seda raportit eluilmaski näinud. Samuti öeldi seda, et ka teised komisjonid ei ole seda näinud. Kõigepealt ma sooviksin teada, miks Toomas Kivimägi annab sellist informatsiooni, et meil on võimalus sellega tutvuda, aga seda võimalust tegelikult ei ole. Palju olulisem moment on asja juures see, kuidas me saaksime tutvuda selle ohuhinnanguga, mis on ülioluline selle seaduseelnõu menetlusel.

Aitäh! Kui te jälgisite eelmise nädala diskussiooni lõpuni, siis [te teate], et kui Arvo Aller, kes juhatas istungit ka pärast seda, kui ta oli juhataja vaheaja võtnud ja me olime seda teemat juhatuses arutanud, siis me leidsime väga selgelt, et see on õiguskomisjoni küsimus. Õiguskomisjonil on õigus küsida need ohuhinnangud välja ja siis saab õiguskomisjoni kaudu nende teemadega tutvuda. See on väga selgelt komisjoni pädevuses ja seda saate komisjoni kaudu küsida. Riigikogu juhatus kindlasti siin sellesse menetlusprotsessi moel või teisel ei sekku. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Hea juhataja! Täna on jälle esmaspäev. Ühesõnaga, lähtepunkt on see, et võiks olla, et Riigikogu juhatus on adekvaatne ega eksita saadikuid. Nädal aega tagasi juhatas istungit kolleeg Toomas Kivimägi ja ta ütles otse välja – jutt oli riigikontrolöri esinemisest –, et ei ole vähimatki põhjust kahtlustada teda või teisi juhatuse liikmeid lugupidamatuses riigikontrolöri suhtes seoses tema ööseks pandud ettekandega. Ta ütleb: veel kord, kolleegid, ma ütlen, et ei ole mitte mingit põhjust arvata, et see läheb öötundidesse. Me alustame kolmapäeval kell kaks ja ma arvan, et kella kuuest-seitsmest-kaheksast on meil kõik need punktid ees. Tõepoolest, ma ei kahtle selles. See ei lähe nii pikaks, kui teie praegu arvate.

Minu küsimus on, kas Riigikogu juhatus ja aseesimees Kivimägi käitusid adekvaatselt või [aseesimees] eksitas saadikuid esmapäeval.

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogul oli tööaeg. Rääkisin ka ise riigikontrolöriga üle, kes leidis, et see on täiesti arusaadav. Riigikogul on praegu, sügisistungjärgul, väga palju tööd. Kui see [küsimus] puudutab seda, kas riigikontrolör on kunagi varem veel hilisematel kellaaegadel tulnud Riigikogu ette oma ettekannet pidama, siis [vastus on, et] jah, on küll. Näiteks 2019. aastal jõudis ta alles kell pool kaksteist Riigikogu kõnetooli. Nii et mul on väga hea meel, et see oli sisukas arutelu, väga suur hulk Riigikogu liikmeid oli kohal ja toimus tõesti väga oluline arutelu. 

Lauri Läänemets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma vabandan, ma korra tulen veel tagasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis puudutab peaministri vastamist. Te ütlesite mulle lohutuseks, et jah, peaminister nüüd tuleb, aga minu mure oli selles, et ta tuleb kolm nädalat hiljem. 

Kui nüüd rääkida sisust, siis sisuliselt on probleem selles, et see puudutab ühte parlamendi menetluses olevat eelnõu. Tegelikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ei ole saanud peaministriga parlamentaarset debatti pidada selle eelnõu puhul, et oma seisukohta paremini kujundada. Me leiame, et see ei ole just ilus asi. See on tore, et me saame täna peaministriga rääkida. 

Minu küsimus teile on see. Kui meil on seaduses tähtajad – te ise olete ka rõhutanud, et parlament on ikka number üks ja siis tuleb valitsus ja valitsus peaks parlamendi ees käima, siis kui parlament seda soovib, meil on seadus olemas –, siis öelge mulle, kas Riigikogu juhatus on see, kes järgib seda, et ministrid ka tegelikult kohale tuleks, ja kas Riigikogu juhatus on see, kes tagab selle, et ministrid kohale tulevad. Kui teie vastus on see, et Riigikogu juhatus sellega ei tegele, siis ma küsin, aga kes Eesti Vabariigis sellega tegeleb, et valitsus üldse parlamendi ette suvatseks tulla. Muidu ongi meil niimoodi, et me siin mängime parlamenti, aga Vabariigi Valitsus teeb, mis tahab.

Aitäh, hea kolleeg! Kui nüüd pisut täpsustada ja võtta ette Riigikogu kodu- ja töökorra seadus, siis arupärimistele vastamise lepivad kokku valdavalt arupärija ja arupäritav. Kui seda kokkulepet on olnud keeruline saavutada, siis võib olla tekkinud hetki, kus arupärimisele vastamine on viibinud. Me üritame kõik omalt poolt teha, et seda ei oleks. Aga ma toon lihtsalt näite teie enda fraktsioonist. Näiteks sügisistungjärgul on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palvel jäetud arupärimisi päevakorrast välja neljal korral, kuigi need olid varasemalt kokku lepitud. Sellisel juhul võiks kokkulepe olla laiem. Kindlasti teeb juhatus kõik selleks, et arupärimised toimuksid õigeaegselt. Aga täna ma rõhutan veel kord, et peaminister tuleb vastab teie arupärimisele, ja ma usun, et te saate kõik soovitud vastused. Ma küll sellel teemal rohkem protseduurilisi küsimusi ei võta. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Ma tulen selle raporti juurde tagasi. Ma ütlen, et ma käisin õiguskomisjonis ja nad olid seal väga üllatunud ja ütlesid, et äkki sa pead ise pöörduma kaposse selle raporti saamiseks. Ma arvan, et see nüüd vist väga õige käik ei ole. Kas on võimalik, et te annate esimehele Madis Timpsonile mingisuguse ülesande või korralduse seoses sellega, et see raport jõuaks õiguskomisjoni? Küsimus ei ole pelgalt selles, kes selle siia toob, vaid küsimus on seaduseelnõus, mille puhul meil, Riigikogu liikmetel, peaks olema absoluutne ülevaade selle eelnõu menetluse käigust ja selles sisalduvatest ohtudest. Kuidas see probleem ikkagi lahendada?

Aitäh, hea kolleeg! Mina ei pea Madis Timpsonile mingisuguseid korraldusi andma. Meie Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 22 ütleb väga selgelt, et Riigikogu komisjonil on õigus nõuda täidesaatva riigivõimu asutustelt oma tööks vajalikke andmeid. See õigus on komisjonil olemas, meie ei pea millekski komisjoni kohustama. 

Rene Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Ma pean sellesama teemaga edasi minema, mida just Kalle Grünthal siin käsitles. Te ütlesite just nimelt, et on õigus [nõuda teavet]. Minister siin puldis olles ütles väga selgelt, et kõigil Riigikogu liikmetel on olnud võimalus sellega tutvuda, mis ilmselgelt ei vasta tõele. See ei vasta tõele! Nüüd on [küsimus] selles, millal see raport kättesaadavaks saab. Kui näiteks õiguskomisjon või ükskõik mis muu komisjon tulevikus seda taotlust ei tee, kas siis hakkabki niimoodi olema, et me menetleme eelnõusid pooliku informatsiooni pealt, sellepärast et komisjon ei teinud taotlust selle info kättesaadavaks tegemiseks?

Aitäh, hea kolleeg! Teil on esindaja olemas õiguskomisjonis, te saate kindlasti selle küsimuse lasta õiguskomisjoni istungil tõstatada. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Hea juhataja! Ma tuletan meelde, et ma küsisin sinult otse ja ilma igasuguse [jututa sellest], kas meil on palju tööd ja kas riigikontrolör on rahul. Ma küsin, kas kolleeg Toomas Kivimägi käitus eelmisel esmaspäeval adekvaatselt või ei käitunud adekvaatselt. Kas ta eksitas kolleege või ei eksitanud?

Ma vastan, et minu hinnangul käitus Toomas Kivimägi täiesti adekvaatselt, sellepärast et keegi meist ei ole selgeltnägija ja keegi meist ei tea, kui kaua üks või teine arutelu võib aega võtta. Aga nii nagu me nägime eelmise nädala päevakorrast, see oli Riigikogule täiesti jõukohane ja mingisugust massiivset või väga pikka ööistungit siin ei toimunud. Nii et sellepärast ma olen kindlasti seisukohal, et Toomas Kivimägi istungi juhatajana käitus täiesti korrektselt. 

Nii, head kolleegid, aga nüüd me asume saalikutsungi juurde, selleks et kinnitada ära käesoleva töönädala päevakord.

Austatud Riigikogu! Arupärijad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja tänase istungi kuues, seitsmes ja kaheksas päevakorrapunkt, arupärimistele nr 830, 824 ja 843 vastamine. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 83 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid 1. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esimene on liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust taristuminister. Teiseks, autoriõiguse seaduse muutmise seaduse (erakopeerimise tasu jaotuskava koostamine) eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Mõlemad eelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. Asume nüüd tänase päevakorra juurde.

Nimelt, jätkame eelmise nädala neljapäeval pooleli jäänud Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine" eelnõu 679 esimest lugemist. Palun Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks tagasi Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Jätkame küsimustega. Kolleeg Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg! Minu küsimus on selline. Kui ODIHR käis siin, tegi raporti ja tõi välja terve rea puudusi, mis puudutavad e-valimiste korraldust, läbiviimist ja sellega seonduvaid seadusi, siis isegi valimiskomisjon ja valimisteenistus – ma nüüd täpselt ei oska öelda, kumb – ise ka tunnistasid, et tõepoolest, puudusi on ja puudused tuleks likvideerida, et saaks edasi minna. Mingit likvideerimist ei ole toimunud. Nüüd, enne valimisi tehti proovihääletust ja viidi läbi valimised. On videoid, on vaatlejate kriitikat selle kohta, kus tehti vigu, aga kogu süsteem, kui nii võib öelda, teeb näo, et ei-ei, kõik on korras. 

Mu küsimus nüüd on, kas see peaks olema korras ka tõendatult või me peaksimegi sellist olulist protseduuri nagu valimised viima läbi niimoodi usupõhiselt. Paar inimest ütleb, et jajah, seal olid küll need vead, aga uskuge meid, kõik on korras. Kuidas sa ise näed, et see asi peaks olema?

Ma igaks juhuks tuletan kolleegile meelde, et minu ülesanne siin on vahendada teile seda, mis toimus komisjonis. Seda kirjeldatud arutelu meil komisjonis ei olnud. Aga ma meenutan eelmisest neljapäevast, kui ma siin küsimustele vastasin, et sellesama ODIHR-i raporti, mille arutelu oli meil ka avalik – ma igaks juhuks tuletan ka seda meelde –, saatis põhiseaduskomisjon oma kaaskirjaga Justiits- ja Digiministeeriumisse palvega võtta arvesse viidatud puudused või soovitused, et vajadusel valimisseadust kohandada. Seda ma ka eelmine neljapäev rääkisin. (Rain Epler räägib kohalt.) Kuidas? Andke aega! Andke natuke aega, palun!

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Komisjon, ma saan aru, oli ikkagi päris tulemuslik ja toimus arutelu. Millised olid teie kui komisjoni esimehe ja ka ettekandjate postulaadid? Kui e-valimised on Eestis nii ausad, siis kuidas need asetuvad valimiste konteksti seoses näiteks Venemaaga, kus on samuti e-valimised? Kas me oleme siis sama aus riik kui Venemaa? Üks riik on veel, kus on on e-valimised, see on Venezuela. Kas komisjon arutles sel teemal, et kui me tahame õigusriik olla, siis tuleks ikkagi e-hääletamine peatada, tuginedes demokraatlikule riigikorrale ja ODIHR-i raportile?

Aitäh! Ei, seda võrdlusküsimust komisjonis ei arutatud. Aga muu kohta olen ma tegelikult juba selgitusi andnud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te avaldasite põhiseaduskomisjoni istungil arvamust, et kui 42% inimestest ei usalda e-hääletust, siis on neil alati võimalus minna valimispäeval jaoskonda ja hääletada pabersedeliga. Kuidas te seletate, kuidas see lahendaks usaldusväärsuse [küsimuse], kui üks inimene käib pabersedeliga hääletamas? Kas see toob üleüldiselt kaasa e-hääletuse usaldusväärsuse kasvu?

Aitäh! Ma ütlen veel kord: ma siin kannan ette seda arutelu või vahendan seda arutelu, mis meil komisjoni istungil seda eelnõu arutades toimus. Seda usaldusküsimust me eraldi ei käsitlenud, kuigi jah, see, tõsi, tuli mõnes ettekandes esile. Ma saan aru, et see on väga oluline küsimus, mida mina isiklikult täpselt arvan. Ma väljendasin seda ka neljapäeval, et minu jaoks on see väga hea, et mul on võimalus valida, kas minna valimisjaoskonda ja hääletada sedelil, või kui mul on näiteks vähe aega ja ma tahan kiiresti asja korda ajada, siis ma saan seda teha elektrooniliselt. Mul on mõlemad variandid olemas. Minu jaoks on see valikuvõimalus tähtis ja ma kahtlustan, et väga paljudel Eesti inimestel on samasugused eelistused. See, et mina e-hääletuse võimaluse valin, ei võta ju kelleltki teiselt ära võimalust oma tahet pabersedelil väljendada. See on minu isiklik seisukoht, see ei ole komisjoni seisukoht.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No usaldusega on üldse selline küsimus. Meid ongi pandud sellisesse olukorda siin Eestis – valijaid, ma mõtlen –, et noh kui teie ei usalda, siis see on teie probleem, meie usaldame. Ehk siis valimiste läbiviijad usaldavad. Minu küsimus on, et kui mina ei usalda valimiskomisjoni ja valimisteenistust, kuidas on minul valijana, aga ka kandidaadina võimalik astuda samme, et need inimesed, kes tegelikult valimisi läbi viivad ja keda ma ei usalda, sellest ametist kõrvaldada ja määrata ametisse inimesed, keda me usaldame, keda ka mina usaldan. Kui see juba usaldusküsimuseks on muudetud, siis see usaldus peab olema ikkagi niisugune, et kõik saavad usaldada, mitte ainult need, kes arvavad, et noh, meile tuleb see ju kasuks ja meie sellepärast usaldame. Mis me selle usaldusküsimusega teeme? See ei ole vastus, et kui te ei usalda, siis minge paberil valima. See on ikkagi selline vastus, et kui teile ei meeldi tuulepargi kõrval elada, siis kolige minema. Nii ei saa Eesti Vabariigis, demokraatlikus riigis, kus kõrgeim võimukandja on rahvas, asjad käia!

Teie aeg!

Kas seda ka komisjonis arutati? Kas sellest ka komisjoni liikmed aru saavad?

Aitäh! Küllap komisjoni liikmed saavad sellest aru, et usaldus on tähtis. 

Teie olete väga palju kogenum rahvasaadik kui mina ja teate minust kindlasti paremini, et Eesti on õigusriik ja meil on põhiseaduslik õigus – igal kodanikul on – pöörduda kohtusse, kui me tunneme, et meie õigusi on riivatud või rikutud. Ega ma targemat nõu ei oska anda.

Martin Helme, palun!

Jaa, vastab tõele, et me oleme väga kogenud selles küsimuses. Eesti just nimelt ei ole õigusriik. Me oleme esitanud väga erinevatel põhjustel kaebusi nii valimiskomisjonile kui ka valimisteenistusele ja [pöördunud] seoses valimiskomisjonile [esitatud kaebustega] Riigikohtusse, aga mitte kuhugi ei jõua. 

Selles võtmes tahakski küsida. Te ütlete, et komisjonis sellest ei räägitud. Aga kas komisjonis oli juttu sellest, et seekordsed e-valimised olid täiesti vastuolus kõikide turvareeglitega? Võtmeid ei valmistatud turvareeglite järgi, kehtivat turvareeglistikku ennast ei olnud, sest see oli enne valimisi tühistatud, korduslugemisel ei saanud audiitor kinnitada andmete terviklikkust ehk matemaatiline valem ütles, et valimiste lugemisel andmed ei ole terviklikud. Ehk see müüt, et e-valimiste hääli on parem ja kindlam lugeda kui paberhääli, on ka puruks lastud. Kogu see asi on absoluutne bardakk ja kaebustega ei jõua kuhugi! Kas sellest oli teil komisjonis juttu?

Aitäh küsimuse eest! Meil oli komisjoni istungil kohal vabariigi valimisteenistuse juht härra Arne Koitmäe, kes vastas küsimustele. Kui te nüüd lubate, siis ma tsiteerin teda veel kord. Tegelikult eelmisel korral, neljapäeval, ma kandsin selle ette. Aga tema vastus on see. Härra Koitmäe selgitas, et äsja lõppes käesoleva aasta kohalike omavalitsuste valimiste e-hääletamise tulemuste teistkordne ülelugemine. Ühtegi anomaaliat ega ebakõla ei ilmnenud ning hääletamine viidi läbi vastavalt seaduse nõuetele. Ta märkis, et OSCE on teinud ettepaneku seaduse täiendamiseks, kuid pole kordagi väitnud, et e-hääletamine Eestis ei oleks usaldusväärne. Tegemist oli õigusraportiga – mitte tehnilise raportiga –, mis ei sisaldanud hinnangut süsteemile. Ta kinnitas, et e-hääletamine on kontrollitav ja seadusele vastav. See on tsitaat.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Kui te mäletate, siis meil oli väga suur avalik istung e-valimiste teemal. Seal tunnistasid nii valimiskomisjoni esimees kui ka muidugi OSCE/ODIHR-i raporti esindajad, et on väga palju asju, mida me peame seadusandjana muutma. Praegu on põhiseaduskomisjon võtnud seisukoha, et me hakkame valmistama ette seda eelnõu. Sellest tulenevalt ongi küsimus. Kas teie ei näe vajadust, et nii kaua, kuni pole kõik need probleemid lahendatud – kas või seesama [küsimus], kas erakonnad peaksid saama oma audiitoreid esitada, mida ei ole võimalik siiani teha –, peaksid e-valimised olema peatatud? Kuidas me saame kas või Riigikogu valimistele vastu minna, kui seadusandja ei ole siiani kõiki neid parandusi teinud?

Aitäh! Sain küsimusest aru. Võin kinnitada, et komisjoni esimehena ma olen enda arvates teinud kõik, et see kriitika või need soovitused, mis ODIHR-i raportist ilmnesid, oleksid edasi antud Justiits- ja Digiministeeriumile, et vajalikud muudatused algatada. Ma katsun sellel näppu peal hoida ja luban omalt poolt, et midagi ei jää kuskil venima. 

Kas peaks [e-valimised] kiiruga peatama? Mina leian, et kui meil ei ole hetkel nähtavat vajadust selle järele – meil on Riigikogu valimisteni veel natukene aega –, siis seda seni tegema ei peaks, kui me just ei näe ilmtingimata, et me ei jõua mingisuguseid ajakohastusi läbi viia. Aga see on minu isiklik seisukoht, ma kõigepealt rõhutan.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas oli rohkem juttu usalduskriisi teemadel? Sest kui me vaatame, et üle 40% ei usalda [e-hääletust] – kordusuuringute järgi see protsent üha tõuseb –, siis see on ju probleem. Seda võib isegi demokraatia kriisiks nimetada. Kui ligi pool inimestest ei usalda enam valimisi, siis nad ei usalda võimule saanud valitsust tervikuna. Nad ei usalda riiki, nad ei usalda riigi legitiimsust. Huvitav, et keegi on valmis täiesti küüniliselt sellest üle rullima. Ei huvita! See lõpebki sellega, et valitsused on 10%-lise toetusega, nad teevad, mida tahavad, usaldus kedagi ei huvita, keegi kunagi tagasi ei astu, erinevalt välisriikidest, kus toimuvad ka erakorralised valimised. See on suurem demokraatia kriis, mitte ainult umbusaldus valimiste vastu.

Kas [küsimus oli, kas] usaldusküsimus tõusis kas või korraks päevakorrale? Jaa, mitmed komisjoni liikmed seda tõesti nimetasid, aga eraldi teemana me seda ei käsitlenud.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra esimees! Austatud ettekandja! On selge, et maailmas on päris palju riike, kes on vähemalt sama heal digitasemel mis meie, või paremad. Ometigi neil ei ole e-valimisi. Teatavasti arutas Soome just hiljuti jälle seda teemat. Ma küsingi, miks soomlased, meie lähinaabrid, ei otsustanud e-valimiste kasuks. Teadaolevalt on ju maailmas ainult kolm riiki, kes seda [süsteemi] kasutab. Peale Eesti on veel kaks demokraatlikku riiki, jutumärkides: Venezuela ja Venemaa. Oskate vastata sellele küsimusele?

Kahjuks sellele küsimusele mina vastata ei oska. Komisjonis seda küsimust sellisel kujul ei arutatud. Aitäh küsimuse eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised fraktsioonidele. Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ma ei taha tegeleda vandenõuteooriatega, küsin vaid ühe küsimuse. Kuidas ja kes suudab tõestada, et inimene hääletas interneti kaudu ise ja tegi seda vabatahtlikult? Olen seda küsinud nii valimiskomisjoni esindajatelt kui ka elektrooniliste valimiste korraldajatelt. Vastus oli naljakas: kui teid sunniti hääletama teisiti, on teil võimalus uuesti hääletada. Teisisõnu, mitte ükski ametnik ei suutnud kinnitada, et e-valimised on täielikult usaldusväärsed. Ometi me aktsepteerime e-valimisi edasi. 

Alates aastast 2007 on e-valimised kuulekalt taganud Reformierakonna võidu. Sel aastal oli selle erakonna toetus nii madal, et nende järjekordne võit oleks tekitanud liiga palju küsimusi. Seekord määrati Tallinnas e-häälte põhjal võitjateks sotsiaaldemokraadid. Jevgeni Ossinovski sai jaoskondades vaid 800 häält, kuid koos e-häältega juba 3500. 

Üle poole tallinlastest hääletas sedelitega, mistõttu valimiste üldtulemus jäi enam-vähem usutavaks, kuid usaldus e-valimiste vastu selgelt ei kasvanud. Rohkem kui pool Eesti elanikest ei usalda e-valimisi. See tähendab, et nad ei usalda ka valitud võimuorganeid. See olukord ei ole normaalne, kui pool rahvast ei usalda oma riiki. 

Seetõttu ongi meie ettepanek järgmine. Peatame e-hääletamise seni, kuni see muutub läbipaistvaks ja usaldusväärseks. Jutt käib meie demokraatia usaldusväärsusest ja sellega ei tohi riskida. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma esitaks sissejuhatuseks retoorilise küsimuse. Mida teha, kui meil on valimisteenistuse juhataja, kes tuimalt valetab? Valetab avalikkusele, valetab Riigikogu komisjonile, valetab, et korduslugemisel ei tekkinud mingeid tõrkeid, ei juhtunud mitte midagi halba, kõik sai kinnitatud. Puhas vale! Kristallselge vale! Aga näe, osa inimesi usub teadust, usub Veerpalu, usub valimisteenistuse juhti! Mida teha olukorras, kus valimiste läbiviija ehk valimiste korraldaja ise tegelebki – vähemalt nii meie kahtlustame – valimiste võltsimisega? Mida teha sellise valimisteenistusega? Mida teha, kui valimisteenistuse ehk valimiste läbiviija järelevalveorgani ehk valimiskomisjoni näol on tegemist organiga, mis teeb katet valimiste võltsimisele? Ja Riigikohus omakorda teeb katet valimiskomisjonile.  

Vaadake, need ei ole niisugused retoorilised küsimused. Kui see tõepoolest nii on, siis on meil tegemist riigipöördega. Siis meil valimiste korraldaja korraldab riigipööret, valimiste korraldaja järelevalve organ ja Riigikohus teevad poliitilist katet riigipöördele. See on usalduse küsimus! Usalduse küsimus ei ole abstraktne, see on küsimus sellest, kas nendel organitel, kes meil on valitud – eelmine Riigikogu valimine, nüüd kohaliku omavalitsuse valimised –, on tegelikult õigus üldse midagi otsustada või valitseda. Kuni ei saa kontrollida e-valimiste [tulemusi], senikaua ei ole ümber lükatud kahtlust, et valimis[tulemusi] on massiliselt võltsitud. 

Mida me oleme saanud teada neil valimistel nüüd? Riigikogu valimistel olid omad vaidlused, omad asjad, mis välja tulid, mis sügavalt kummutasid erinevaid müüte ja tekitasid inimestes kahtlusi, kõhklusi ja umbusku valimissüsteemi vastu. Nüüd on uued asjad välja tulnud. 

Riigikohus ei võtnud midagi ette, aga kinnitas oma otsuses, et jah, koodi avaldamisel rikuti seadust, oleks pidanud selle varem avaldama. See, et seda ei avaldatud nii, nagu seadus ette nägi, oli seaduserikkumine ja takistas valimiste vaatlemist. Takistas valimiste vaatlemist! Ehk see väide, mis meil on, et mis te nüüd jaurate, e-valimised on vaadeldavad, ei vasta tõele. Isegi Riigikohus, kes üldiselt teeb katet e-valimistele, ütleb, et ei saanud vaadelda nii, nagu pidi. Riigikohus ütles ka seda, et võtmete valmistamisel rikuti kehtivat korda. Ei valmistatud võtmeid kehtiva korra järgi! Tõsi, ta ütles sinna otsa, et aga sellest pole midagi. Aga kehtivat turvakorda rikuti. 

Nüüd tuleme tagasi valetava valimisteenistuse juhi juurde. Valimisteenistus ütleb, et OSCE vaatlusmissioon ei ütle, et e-valimised on kuidagi võltsitavad või midagi taolist, vaid ütleb, et kõik on hästi. Ei ütle! Vastupidi, OSCE ütleb, et tuleb teha üle 20 muudatuse, et saaks üldse väita, et e-valimised on turvalised ja vaadeldavad. Selle jaoks, et seda saaks väita, tuleb teha 20 muudatust, peaaegu 27 – paar tükki on sellised, et võib-olla on, võib-olla ei ole. 

Mitte ühtegi OSCE antud soovitust, mille nad tegid juba varasematel valimistel, nii 2023. aastal kui ka 2021. aastal ja nüüd uuesti 2025. aastal oma missiooniga, ei ole ellu viidud. Ei ole ellu viidud! Kuigi seesama Koitmäe ütles, et jaa, lugesime OSCE raporti läbi ja seal on soovitused, mis parandavad turvalisust ja vaatlemist. Jaa-jaa, kui need asjad ära teha, siis on asi palju parem! Aga neid asju – mitte ühtegi neist – ära tehtud ei ole.

Valimistel toimub e-valimiste korduslugemine. See on valimisteenistuse enda välja valitud audiitorfirma, mis on seotud Riigi Infosüsteemi Ametiga, mis on omakorda see asutus, mis seda tehnilist lahendust valimisteenistusele pakub. Kõik on üks väike kamp, ringkäendusega väike kamp. Ise valivad välja, teevad sihitud kutse riigihankesse, et leiaks endale audiitori, ja saavad selle kätte. Aga isegi see enda käe järgi välja valitud audiitorfirma ütleb korduslugemisel, et e-valimiste tulemuste terviklikkust ei saa kinnitada. Suurelt seina peal kirjas! Valimisteenistus ütleb selle peale, et probleeme polnud. Probleeme polnud, kõik on hästi! Mida nendega ette võtta? Kust otsast sa üldse seda kakukest hakkad veeretama? No ei olegi nagu kuskilt otsast kinni võtta. 

Aga mida me saame öelda kogu selle info põhjal, mis on 2021. aasta kohalike valimiste, 2023. aasta Riigikogu valimiste ja nüüd 2025. aasta kohalike valimiste põhjal e-valimiste teemal avalikkuse ette tõusnud? Kõik, kes on tahtnud näha – kellel silmad üldse peas on –, on saanud näha. Esiteks, täiesti võimatu on rääkida sirge näoga sellest, et e-valimised on vaadeldavad. No ei ole vaadeldavad! Sa ei saa vaadelda programmi, sa ei saa vaadelda tarkvara ega riistvara. Meile näidatakse ühte kasti, mis seisab valimisteenistuses laua peal. Me ei saa kontrollida, mis juhtmed sinna lähevad, mis ühendused seal on, missugused programmid seal peal on, kas on pahavarast puhtaks tehtud, kas ühendused on turvalised. Me ei saa seda kontrollida. Riistvara me kontrollida ei saa, sellepärast et riistvara on nii peen masinavärk, et seda ei tohi keegi teine puudutada, sest muidu võib juhtuda, et keegi saab sinna ligi. No vot nii, vaadelda ei saa. 

Tarkvara ei saa ka vaadelda! Tarkvara ühte osa valimiste koodist on võimalik vaadelda, aga pole võimalik vaadelda, kas see on seesama tarkvara, mis on auditeeritud, ja kas sedasama auditeeritud tarkvara ka päriselt häälte kokkulugemisel kasutatakse. Seda me kontrollida ei saa. Vaadelda saad seda, mida sulle näidatakse, ühte väikest ilusat roosat pakikest. Kas see pakikene on seotud kogu selle valimiste hääletamise tulemuse kokkulugemisega, seda me vaadelda ei saa. See on fakt! Selle vastu ei saa vaielda mitte keegi, seda on isegi põhimõtteliselt oma erinevates otsustes kinnitanud meile ka Riigikohus.  

Teiseks, mida me saame täna öelda: kõik need jutud sellest, kuidas elektroonilised hääled on turvalisemad kui paberhääled … Vaadake, mõni vanainimene kirjutab väriseva käega sinna numbri ja ei saagi aru, kas see on üks või on see seitse, aga näe, elektrooniline, ütleme, binaarse koodiga kirjutatud hääl on raudkindel, seal ei ole eksimisvõimalust. Tuleb välja, et on küll eksimisvõimalus! Loeti hääli kokku, korraga oli üks hääl kehtiv ja seesama hääl kehtetu. Seesama audiitori tarkvara ütleb, et ei saa kinnitada tulemuste terviklikkust. Ehk siis see matemaatiline programm, mis peaks meile ütlema, et valimistulemus on vot selline ja et see valimistulemus on täpne, ütleb, et ei, ma ei saa seda kinnitada.

Kullakesed, need ei ole valimised. See on farss! Ka Ida-Saksamaal ja Nõukogude Liidus toimusid nii-öelda valimised. Kõigile anti konservananassi ja apelsine [ning öeldi], et käige valimas. Need ei olnud tegelikult [demokraatlikud] valimised. Demokraatlik valimisprotseduur on midagi hoopis muud ja vaat seda meil ei ole. 

Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed ja inimesed, kes vaatavad seda debatti! Ma küsisin enne siin põhiseaduskomisjoni esimehelt, miks Soome riik ei ole juurutanud e-valimiste süsteemi. Teada on ju, et ega Soome riik ei ole kuidagimoodi meist viletsamal tasemel ei digiteadmiste ega muu poolest. Soome riigis on arutatud sedasama teemat. 2016. aastal püstitas Soome valitsus ülesande moodustada töögrupp. Soomes see moodustati, sinna kuulus 15 liiget: küberturvalisuse spetsialistid, IT-spetsialistid ja paljud teised. Need olevat koos käinud, vähemalt Postimehe andmetel, kaheksa korda. Selle grupi juht Johanna Suurpää, kes töötas tol ajal justiitsministeeriumis demokraatia, keeleasjade ja põhiõiguste üksuse juhina, on praegu muuseas sama ministeeriumi demokraatia ja avalike õiguste osakonna peadirektor. Tema vastas Postimehe küsimustele nii, et jah, oli positiivseid ilminguid, justkui e-hääletus aitaks tõesti teoreetiliselt natukene elavdada valijate arvu, aga nende arvates mitte piisavalt. Põhiprobleemid, mis ilmnesid, olid ikkagi IT-süsteemide turvariskid. Nende spetsialistid olid veendunud, et tänased võimalused kontrollida seda, nagu eelkõnelejagi ütles, mis seal sisuliselt toimub selle kasti sees, ei ole piisavad. Samamoodi tõid nad välja kolm põhiargumenti. [Esiteks] ei saa muuta turvaliseks valimisi, kus tuleb neti kaudu luua ühendus iga hääletaja arvutiga. Teiseks, kui lööb kõikuma valimiste turvalisus ja usaldusväärsus, on see suur probleem demokraatiale. Kolmandaks, rahvusvaheline huvi ja surve e-hääletuse kasutuselevõtuks on praegu üsna olematu. 

Seesama töögrupp käis meie e-valimissüsteemiga tutvumas ja ka mõnes teises riigis, kus küll konkreetselt sarnast interneti teel hääletamist ei toimu, aga on olemas väiksemaid valimismudeleid, kus kasutatakse sihukest e-valimiste süsteemi. See kuidagi ei veennud meie põhjanaabreid, kellest me alati oleme eeskuju võtnud. Nad pidasid seda praegu ikkagi mitte liiga turvaliseks ega ole siiamaani seda süsteemi kasutusele võtnud. 

Meile on siin palju räägitud sellest, et me tõesti ei saa olla selles valimissüsteemis kindlad. Usaldusväärsus on ilmselgelt hakanud järjest rohkem kannatama. Seda näitavad ka minu arvates viimaste valimiste tulemused. Euroopa Liidu parlamendivalimistel oli juba e-hääletajaid – kui nüüd mu mälu ei peta – vähem kui sedeliga hääletajaid. See on langustrendis. Ehk see näitab tegelikult, et inimesed, vaatamata sellele, et on tõesti mugav arvutist hääletada, lähevad valimiskasti juurde, sest nad ei ole [valimiste usaldusväärsuses] kindlad. 

Ma ei saa aru, miks meie, kui meil on käinud siin OSCE-vaatlejad ja toonud välja turvariske, võtame ikka kasutusele e-valimissüsteemi, ka praegu, viimastel valimistel. Kusjuures oli teada, et need puudused on kõrvaldamata. Nad ei tee seda süsteemi paremaks või ei loobu sellest nii kaua, kuni see ei ole tehtud täiesti turvaliseks. Nii et siin võib küll nõustuda sellega, et me ei pea minema, nagu öeldakse, tagasi kiviaega. Mõned oponendid väidavad, et me hakkasime tagasi kiviaega minema. Küll aga on valimiste usaldusväärsus minu arvates demokraatia põhialus. Sellepärast ma arvan, et e-valimisi ei saa täna usaldada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 679 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid! Juhin tähelepanu, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine" eelnõu 679. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 25 Riigikogu liiget, vastu 1 ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 679 ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 687 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele.

Korra täpsustan nüüd. Rain Epler ... Palun tähelepanu, head kolleegid! Ma avasin praegu läbirääkimised. Rain Epler võttis oma sõnavõtusoovi maha. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 687 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 687. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 58, vastu 1, erapooletuid ei ole, on eelnõu seadusena vastu võetud.

Liigume edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Anti Allase, Heljo Pikhofi, Tiit Marani, Jaak Aabi, Züleyxa Izmailova ja Tanel Kiige poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine veebikasiinode maksulangetuse kohta. Palun arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Jaak Aabi. Palun!

Tänan, austatud esimees! Head kolleegid! [Arupärimise] esitasid sotsiaaldemokraadid juba 19. juunil sel aastal ja nüüd on see jõudnud lõpuks saali vastamisele. 

Praegune valitsuskoalitsioon on kinnitanud, et Eesti konkurentsivõime ja majanduskasv on valitsuse jaoks erilised prioriteedid, nii nagu peakski olema. Üldiselt on ka avalikkuses olemas toetus suurema lisandväärtuse loomisele ja kõrgema palga maksmisele. Eesti strateegiline siht on tõusta Euroopa Liidu keskmisest kõrgema tootlikkusega riigiks, kuid viimased aastad oleme liikunud kahjuks vastupidises suunas, millel on muidugi erinevaid põhjusi. 

Praeguse valitsuse esimesed sammud, mis olid näha juunikuuks, kui me arupärimise esitasime, on olnud aga vastuolulised. Toon mõned näited. [Tahetakse] võtta Tartu vanglasse tööle 250 inimest Rootsi vange valvama, mille üle me siin saalis oleme nüüd viimasel ajal arutlenud, ning lihtsustada keskmisest odavama tööjõu sisserännet ja langetada kolmandiku võrra hasartmängumaksu veebikasiinodele. Eesti inimeste toimetuleku parandamiseks palju arutatud toiduainete käibemaksu erandit valitsus aga ei toeta, samas oli välismaistele veebikasiinodele maksuerandi rakendamise tähtaeg koalitsioonileppe järgi juba 2025. aasta kolmas kvartal. 

Hasartmängusõltuvus on levinud, veebikasiinod ja spordiennustus teevad panustamise lihtsamaks ja agressiivse reklaami tulemusena klientide arv suureneb. Meelitades maksuerandiga aktiivselt veebikasiinosid Eestisse, suureneb risk nii inimeste tervisele, võlgnike arvu suurenemisele kui ka riigi mainele, mis on meie hinnangul päris tõsine. 

Mul on hea kommenteerida siin täna, kuna majanduskomisjon just seda eelnõu arutas. Majanduskomisjon kui kaasatud komisjon annab arvamuse rahanduskomisjonile. Ka seal küsiti mitmeid küsimusi. Näiteks on segadust tekitanud see, et Rahandusministeeriumi analüütikud on varasemalt vihjanud sellele, et maksu langetamine veebikasiinodele võib hoopis hasartmängumaksu laekumist [vähendada], mitte oluliselt [suurendada]. Aga selle üle jätkuvalt vaieldakse. Ma usun, et kui see eelnõu uuesti ka saali tuleb, siis me kuuleme kindlasti komisjonide erinevaid arvamusi. 

Täna oli Rahapesu Andmebüroo esindaja majanduskomisjonis, kes siiski vihjas sellele, et taoline maksulangetus võib tuua tõesti juurde neid veebikasiinosid, kelle juriidiline keha asub kuskil kolmandates riikides ja kes peavad ainult tegevuskohana registreerima Eesti. Rahapesu Andmebüroo väidab, et väga keeruline on kontrollida tegevust just selles mõttes, kas on võimalik rahapesu mitteseaduslik rahastamine ka nende kontorite taga või mitte. Kui nad kohapeal ei ole, siis seda praktiliselt kontrollida ei ole võimalik. Neid küsimärke on. 

Ma saan aru küll algatajate mõttest leida lisaraha kultuurile ja haridusele, aga kas see realiseerub? Need küsimärgid jäävad endiselt õhku. Nii et tulenevalt eelnevast oleme sõnastanud mõned küsimused peaministrile ja palume neile vastata. Aitäh! 

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun! 

Hea Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Vastan juba mainitud Riigikogu liikmete arupärimisele nr 806. Esimene küsimus on selline. "Valitsus plaanib veebikasiinode hasartmängumaksu langetuse otsustada koos eelarvega septembris. Millist tulu ja mitme veebikasiino Eestisse registreerimist te eeldate?" Juba koalitsioonikõnelustel leppisime kokku, et kaughasartmängu maksumäära langetamise eelnõu ei algata valitsus, vaid eelnõu algatavad Riigikogu liikmed. Riigikogu liikmed andsid eelnõu Riigikogule üle 23. septembril 2025. Eelnõu esimene lugemine, kus algatajate esindaja vastas ka küsimustele, toimus 21. oktoobril 2025. aastal. Eelnõu seletuskirjas on ka algatajate koostatud eelnõu mõjuhinnangud. 

Teine küsimus: "Kas ja millised järelevalve meetmed rakenduvad Eestis registreeritud veebikasiinodele?" Rahandusministeerium on teinud eelnõu ettevalmistajatele ettepaneku suurendada rahapesuriskide maandamiseks Rahapesu Andmebüroo rolli nii lubade väljastamisel kui ka järelevalves, kehtestada kaughasartmängu teenuse pakkujatele kohustuslik audiitorkontroll ning täiendav aruandlus. 

Kolmas küsimus: "2023. aasta kevadel koalitsiooniläbirääkimistel lepiti kokku kiirlaenude, hasartmängude ja veebiennustuste reklaami karmistamine, kuid vastavaid reklaamiseaduse muudatusi ei ole siiani kokku lepitud. Kas seoses veebikasiinode maksuerandiga on kavas rakendada meetmeid riskide maandamiseks, näiteks reklaamipiirangute karmistamine?" Nii 2024. aastal moodustatud koalitsioon, kuhu kuulusid ka arupärijad sotsiaaldemokraadid, kui ka 2025. aastal moodustatud koalitsioon ei ole kokku leppinud reklaamiseaduse muudatusi. 

Neljas küsimus: "Kas finantsjärelevalve saab ressursse juurde, et täiendavate riskide maandamisega tegeleda?" Vastus on jah. Lisaressurssi on planeeritud nii tegevuslubasid väljastavale Maksu- ja Tolliametile kui ka rahapesu järelevalvet teostavale Rahapesu Andmebüroole. Printsiip: siin saavad litsentsi ettevõtted, kelle tausta suudavad asutused järele valvata.

Viies küsimus: "Kas allhanke korras vangide valvamine ja veebikasiinode maksuerand aitavad Eesti pikaajalisi sihte saavutada?" Kultuur ja sport vajavad lisaraha. Kaughasartmängu maksu[määra] muutmise eesmärk on juba praegu tuua Euroopas internetiteenuseid pakkuvate firmade maksutulu Eestisse. Tänu sellele suureneb kultuuri ja spordi rahastamine. Näiteks ettevõtete reinvesteeritud kasumi maksu reform on vaatamata sellele, et esialgu oli selle muudatuse suhtes palju skepsist ja see pidi vähendama maksulaekumist, hoopis suurendanud maksulaekumisi. Ühtlasi on see olnud Eesti eduka maksusüsteemi võti 25 aastat. 

Rootsi on meile oluline partner julgeoleku tagamisel. Koostöö abil säilitame olulise sisejulgeoleku taristu ning tagame jätkuvalt töökohad spetsiaalse väljaõppe saanud spetsialistidele. Liitlased aitavad üksteist. Meie aitame Rootsit, nemad aitavad meid. Rootsi kaitseb oma laevadega näiteks meie kriitilist infrataristut merel. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud peaminister! Vaadates neid viimaseid algatusi, mis on valitsuselt tulnud, ehk välisvangide Eestisse toomine ja hasartmängumaksu langetamine, siis kas see ongi selle valitsuse uus Eesti Nokia? Eestist on saamas uus Euroopa vangla- ja kasiinokeskus. Milline on teie seisukoht? See kõik on ju ka potentsiaalne julgeolekurisk. Rahapesu Andmebüroo juht on olnud väga kriitiline hasartmängumaksu langetamise suhtes.

Aitäh! Vangide siiatoomist olete te siin parlamendis korduvalt käsitlenud. Vange tuuakse vanglasse ja enne vabanemist viiakse tagasi sinna, kus nad vabanevad, ehk Rootsi. Nii nagu ei saa jooksu meie vangid, ei saa ka ilmselt jooksu teised. Meie vanglasüsteem töötab hästi. Seda esiteks. 

Teiseks, maksulangetused selleks, et siia toodaks oma ettevõtte raamatupidamine, mitte mängimine, saavadki toimuda nende klauslitega, mida ma ka mainisin, et Maksu- ja Tolliametil ja Rahapesu Andmebürool on võimalik nende taustu kontrollida. See on olnud ka eelnõu algatajate selgitus ja mõte.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! On suur rõõm näha teid siin meie ees arupärimisele vastamas. Parem veidi hiljem, kui üldse mitte. Mitu-mitu nädalat on nüüd arupärimisele [vastamise] tähtajast üle läinud. 

Minu küsimus puudutab just nimelt maksulangetust. Meil oli täna sotsiaalkomisjonis arutelu ja seal tõdesid nii Sotsiaalministeeriumi esindajad kui ka Rahandusministeeriumi esindajad, et selle eelnõu abil tuleks leida lisavahendeid sõltlastega tegelemiseks. Kas te näete, et seda on võimalik olemasolevasse seadusesse kirjutada? Aastal 2026 lõpeb tänanegi rahastus ära nendele, kes sõltlastega tegelevad. Otsest seost ei pruugi olla nendel kahel probleemil, aga on selge, et tarbijate ja kasutajate hulk võib suureneda. Tegelikult vahendid nendega tööks puuduvad.

Aitäh! Mul on rõõm teie rõõmu üle mind siin näha. Aitäh selle eest loomulikult! Seda esiteks. 

Teiseks, me oleme arutanud – küll koalitsiooni ringis, aga see ei ole kuidagi koalitsiooni piiridega seotud – täpselt sedasama küsimust: kuidas rahastada täiendavalt sõltlastega tegelemist. Ma tean, et selleks otsitakse lisavahendeid eelarve teise ja kolmanda lugemise vahel. Ehk selleks on võimalik ettepanekuid teha. Ma ütlen, et jah, teil on õigus selles küsimuses, et need kaks asja ei ole omavahel seotud, sest kui sa tood kuhugi ettevõtte raamatupidamise, mida meie mugav maksusüsteem või ärikeskkond võimaldab, siis see ei tähenda, et sa tood mängimise või põhitegevuse siia.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Mina tahaks teada, kuidas teie pähe mahuvad asjad selliselt, et ühe maksu langetus toob ühiskonnale edu ja jõukust, aga teise maksu langetus ei too. Oleks võimalik toiduainete käibemaksu langetada, sest see puudutab väga paljusid inimesi, lisaks ka põllumajandussektorit. See suurendaks sisetarbimist ja aitaks tagada seda, et keskklassi alumine osa ei vaesuks nii palju. See mõjutab majanduskasvu, sisetarbimine moodustab Eestis ju ligi 50% SKP-st, ta annab ju võimekuse ettevõtetele eksporti minna ja kõike muud. Selle koha pealt te olete kuidagi väga negatiivne ja arvate, et seal inimeste toimetuleku ja majanduse [parandamiseks] samme tegema ei pea, aga siin te millegipärast sellist analüüsi pole esitanud. Palun kirjeldage, mis teie peas toimub.

(Naerab.) Aitäh! Hea küsimus. Ma arvan, et see võtab palju aega. Aga ma ütleksin nii, et kui rahvusvahelises maksukonkurentsis on mõnes riigis parem maksusüsteem, siis sinna tihtipeale tuuakse oma ettevõte, millest sünnib kasu sellele riigile ja rahvale. Kuna meil on maailma parim maksusüsteem juba üle kümne aasta järjest, siis see on kindlasti toonud siia ettevõtteid, mis hoiavad oma raamatupidamist ja ettevõtet ennast siin, ja see on toonud meile kasu. Sellestsamast rahast on võimalik ehitada teid, pidada üleval tervishoidu, suurendada pensioneid. Antud juhul on küsimus, kas sihtotstarbeliselt õnnestub siia tuua selle valdkonna ettevõtete äritegevus või raamatupidamine, et sellest sünniks kultuurile ja spordile tulu. Nii et selle tegevuse eesmärk on ikkagi loodetavasti tuua kultuurile ja spordile kasu, et meil oleks võimalik tulevikus kultuuri- ja spordiinvesteeringuid teha, sest me ju näeme kogu aeg, et kui su maksumaksjate baas on väike, siis sa pead ju otsima kogu aeg, kuhu seda raha panna. Sest kui sul läheb väga palju kaitsesse, siis teistele jääb jälle väheks. Nii see elu on. Nii et see on selle arutluse käik. Jah, ma arvan, et ma kirjeldasin olulise ära.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea peaminister! Seda on huvitav kuulda, et te olete nii veendunud, et kõik riskid on maandatud. Täna oli majanduskomisjonis Rahapesu Andmebüroo ametnik kohal ja ta ütles, et nende veebikasiinode ja hasartmängukorraldajatega, kellel on siin Eestis juriidiline keha, on probleeme. Nad ei ole lihtsalt ausalt öelda jõudnud väga kõvasti süveneda. Nad on siiamaani tegelenud krüptoraha [probleemidega], on olnud palju turvaauke ja riske. See ametnik väitis, et kui juriidiline keha on kuskil kolmandas riigis, Kaimanisaartel, Bahama saartel jne, siis tegelikult nad raamatupidamist kontrollida ei suuda. Pigem saadakse tegevuslitsents siin, aga kogu selle [juriidilise] keha toimimist ja aluseks olevaid dokumente nemad praktiliselt vaadata ei saa. Mida see firma esitab, sellest tulebki ainult lähtuda maksustamisel, aga muud, ka riske rahapesule, nemad hinnata ei oska.

Aitäh! Hea küsimus! Mitte et teised kehvad oleks olnud. Minu arusaamine, kontseptsioon sellest eelnõust ja algatajatest on ikkagi see, et siia saavad tulla need ettevõtted, kelle tausta meil on võimalik kontrollida. See tähendab, et me anname maksuametile ja Rahapesu Andmebüroole raha ja võimekust juurde, aga kui sellest ei piisa või ei õnnestu [nende tausta] kontrollida, siis need ettevõtted ei ole siin teretulnud. Lihtne!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, need vangid ja kasiinod lõhnavad pika plaani järele. Aga kunagi – sa kindlasti mäletad – Jaanus Rahumägi ja teised rääkisid, kuidas peaks Eesti lipu alla tooma kaubalaevu. Jaanus rääkis isegi kuni 3000-st, Kadri Simson mingist 300-st. Aga kõik see, kui palju sellega teeniks – peale selle on meil nüüd e-residentsus ja kõik muu selline –, on soiku jäänud, kuigi me siin tegutsesime mõnda aega väga aktiivselt. Vist 16 alust on siia toodud, aga 3000-ni on siit väga-väga pikk tee. Eesti on pealegi vist mereriik, mitte vangla- ja kasiinoriik. Miks see on soiku jäänud? Kas sulle see muret ei tee?

Aitäh! Kõigepealt, vangid ja kasiinod ei saa kokku mujal kui teie küsimuses. Seda esiteks. 

Teiseks, see ei ole soiku jäänud. E-residentsusega läheb väga kenasti, Eestisse tuleb sellest tulu ja ettevõtteid juurde, investeeritakse. Aeg-ajalt on ka ülevaated e-residentsuse programmist. Minu meelest on tegemist väga hea algatusega selleks, et Eesti kandepind maailmas oleks laiem. Meie teenuseid kasutatakse, siin investeeritakse, siin tehakse erinevaid ettevõtteid. Sealgi on samad küsimused olnud. Mäletan, et teistes ministriametites olen pidanud minagi otsima taustakontrolliks [raha]. Muuseas, e-residentsuse puhul pidime Siseministeeriumile ja politseile otsima samamoodi raha täiendavaks taustakontrolliks, et seda saaks läbi viia. Nii et aitäh selle meenutuse eest! Tõepoolest, nii oli.

Mis puudutab merendust, siis mina arvan, et Jaanus Rahumäe mõte, et siia tuleks tuua rohkem merendusettevõtteid, on väga asjalik. Mina olen seda toetanud. Olen püüdnud teha pingutusi selle nimel – erinevad valitsused on –, et meie merendussektor oleks võimalikult tugev ja konkurentsivõimeline. Nii et mina küll kutsuks üles pigem mõtlema niimoodi, et kui me saame midagi rohkem teha selleks – me oleme tegelikult ka maksusüsteemis erinevaid samme astunud, toetusprogramme ja investeerimisprogramme teinud –, et meil oleks ise hakkama saav sektor, mis oleks maailmas konkurentsivõimeline, siis see on ju ainult hea riigile ja majandusele.

Andre Hanimägi, palun!

Hea peaminister! Tõepoolest, kultuuris ja spordis on raha puudu ja me näeme juba igapäevastes uudistes, kuidas kultuuriministri poole pöörduvad erinevate valdkondade [esindajad]. Selle eelnõu algatajate mõte tuua raha juurde on ju igati õilis. Küll aga on Rahandusministeerium tõdenud, et see ei pruugi juhtuda. Võib juhtuda ka niimoodi, et raha jääb hoopis vähemaks, sealhulgas kultuuris. Kuidas teie näete? Juhul kui peaks käiku minema see negatiivne stsenaarium ehk raha jääb vähemaks, siis kust see raha võetakse? Kas kultuuriinimestele võib öelda, et valitsus hoolitseb selle eest, et teie valdkonnas raha vähemaks ei jää? Aga kust valdkonnast see raha siis võetakse?

Aitäh! Jah, sellele on mõeldud. Seda on ka läbi arutatud juhuks, kui täitub eeldus, et madalam maksumäär ei too selles valdkonnas siia neid ettevõtteid, kes kultuuri ja sporti raha paneksid. Mul on hea meel, et te ütlete, et see eesmärk on õige. Minu meelest eesmärk ongi õige. Ma saan aru, et valdkond on mõnevõrra keeruline, aga kümmekond aastat tagasi ilmselt oleks kõik samasuguse hinnangu andnud ka näiteks relvatööstusele, mida me praegu väga Eestis [toetada] tahame. Nii et ajad muutuvad. Lõppkokkuvõttes me ei taha ju siia mängimist, vaid ettevõtete raamatupidamist, millest sünnib tulu. 

Jah, sellele on mõeldud, kultuurist raha ära võeta. Kui vaja, teeme täiendavaid kärpeid. Meil on Kaja Kallase valitsusest tänaseni umbes 1,4 miljardi ulatuses erinevaid kärpeid kokku lepitud, nii et me suudame kokku tõmmata oma kulutusi küll ja me teeme seda kenasti. Nagu viimase paari aasta eelarve on näidanud, me oleme oluliselt säästlikumalt läbi saanud ja saame ilmselt ka tulevikus.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Kiirlaenuärid on minu arust aastakümnete jooksul Eestis väga palju kahju ühiskonnale toonud. Purunenud on väga paljud perekonnad, ettevõtjad on hädas laenude teenindamisega, 70 000 või rohkem võlglast, kogu ühiskond ägab. Ega selle eelnõuga ei või samamoodi minna, et väga vähestel on sellest kasu? Tehakse mingit kahtlast, Eestile kahjulikku poliitikat ja ei võida mitte keegi?

Aitäh! Ma püüan selle jälle lühidalt kokku suruda. Mõte on ju tuua siia mingeid ärisid, mille [tegevus] toimub mujal, nende raamatupidamist ja kõrgema lisandväärtusega osa. Sellest tekib tulu mitte vähestele, vaid [laiemalt] kultuurile ja spordile. Mina ei [ütleks, et] vähestele. See tegelikult ongi üks sammas, millel riik püsib.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Head kolleegid! Tundub, et Eestist on ikkagi saamas Euroopa vangla- ja kasiinokeskus. See ongi siis Reformierakonna ja Eesti 200 pikk plaan Eestile. 

Ma olen mitu korda rääkinud, et me oleme praegu olukorras, kus Eesti vajab väga seda, et meil oleks mingi uus suur narratiiv, mille poole ühiselt püüelda, mis oleks nii-öelda Eesti Nokia, millega Eesti saaks eristuda. Mulle tundub, et on olemas palju väärikamaid võimalusi kui hakata valitsuse otsusega välismaalt vange siia tooma või tegema maksusoodustusi kasiinoärimeestele ja selle kaudu looma meie riigist kuvandit kui Euroopa vangla- ja kasiinokeskusest. Rääkimata sellest, et see on potentsiaalne julgeolekurisk, rahapesurisk. Sellest on rääkinud ka Rahapesu Andmebüroo juht. 

Praegu on Eestis palju kriitilisemaid valdkondi kui hasartmängud. Meie tähelepanu peab olema suunatud hoopis sellele, et säilitada maksutõusude ja kriiside all kannatav kodumaine toidutootmine ja põllumajandus. Meie prioriteet peab olema inimeste toimetulek, sest täna on kasvamas nende inimeste hulk, kes ei saa endale lubada igapäevast toitu. Statistikaameti andmete kohaselt, mis alles hiljuti välja tulid, elab iga neljas inimene suhtelises vaesuses. Ligi 100 000 inimest palus oma nime all langetada toiduainete käibemaksu, kuid järgmise aasta riigieelarves joonistub selgelt välja, et valitsus kavatseb seda ignoreerida, nagu alati, ning inimeste toimetulekusse panustama ei hakka. 

See on muidugi huvitav. Kui vaadata viimaseid aastaid, siis keda Reformierakonna valitsus on eelistanud? Mitte Eesti rahvast, mitte meie inimesi, vaid pankasid, ja nüüd veel kasiinoärimehi. Kui inimestele on tulumaks tõstetud 22%-ni – vahepeal sooviti ju lausa 24%-ni –, siis ma tuletan meelde, et näiteks pankadele kehtib siiamaani avansiline tulumaks, mis on vaid 18%, seda 22%-ni ju ei tõstetud. 

Nüüd on veel üks valdkond leitud, kus tullakse ärimeestele vastu – kasiinod – ja kus hakatakse järjest maksu langetama. Kusjuures huvitav on see, et kaughasartmängu maksu puhul on Eestis toimunud täpselt samasugune maksutsirkus nagu Reformierakonna maksupoliitikas. Kõigepealt sooviti seda maksu tõsta 5% pealt 6% peale, siis kavatseti veel tõsta 7%-ni, aga nüüd planeeritakse seda hoopiski langetada igal aastal – kuni aastani 2029. Muidugi, nagu alati, mitte mingit mõjuanalüüsi ei ole, nagu kõigi teiste maksumuudatuste puhul. Isegi mööndakse seda, et on täitsa võimalik, et lisaraha eelarvesse ei jõua, et tegelikult see meede ei toimigi kuidagi positiivselt. 

Kui me vaatame üleüldse järgmise aasta riigieelarvet, siis mida me veel saame sellest välja lugeda? Näiteks seda, et maksuküüru kaotamine läheb maksma üle poole miljardi euro ja see jõuab eelkõige suurema sissetulekuga inimesteni. Seda kingitust tehakse olukorras, kus teise käega võetakse laenu selleks, et katta tegevuskulusid, näiteks tõsta palkasid. Aga mida see tähendab? See tähendab, et inimestele tehakse põhimõtteliselt nende enda raha eest küünilist valimiskampaaniat. Inimestele pudistatakse tagasi kaduvväike osa sellest, mis on nüüd viimase kahe aasta jooksul kõigi maksutõusudega ära võetud, ja neilt võetakse ära veel rohkemgi. 

Ma palun kaks minutit lisaaega. 

Kaks minutit lisaaega, palun!

Üldiselt laenu võib võtta investeeringuteks või kiirete kaitsevajaduste rahuldamiseks, aga jooksvate kulude katmisel laenurahaga on oodata seda, et inimesi ootavad nende tänaste otsuste tõttu veel uued maksutõusud. 

Ehk siis mida me saame täna järeldada? Me oleme jõudnud täna samasse olukorda, mis oli meil enne 2023. aasta Riigikogu valimisi, kus alguses tühjade lubaduste ja laenurahaga jagati näiliselt kingitusi enne valimisi, et tõsta oma reitingut, ning pärast valimisi lükati rahva kaela maksutõusud ja uued maksud. Praegu toimub täpselt sama, see on see Reformierakonna poliitika. Tegelikult valitsusel puudub strateegiline majanduslik plaan, puudub terviknägemus. Nende maksualaste tõmblemistega majandust ei juhita, rahandust ei juhita, vaid praegu proovitakse jooksvalt [vähendada] juba tehtud valeotsuste ja maksutsirkuse tulemusena tekkinud puudujääki. See ei ole kahjuks jätkusuutlik. Eesti kuvandiks ei tohi saada vangla- või kasiinokeskus, aga need on otsused, mis on valitsuselt tulnud. See on kurb, et siiani tegelikult ei ole välja mõeldud, mis on Eesti Nokia, mis on see, mis teeb meie armsa riigi eriliseks. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun! 

Hea juhataja! Hea peaminister ja üksikud kolleegid! Mida siin praegu selle tegelikult päris huvitava idee kohta öelda? Igasugune maksutulu võimalik tõstmine on positiivne, aga kui vaadata seda tausta, kus me praegu viibime, siis muutub see juba groteskiks. 

Kristen Michali valitsuse usaldusväärsus on ajalooliselt kõige madalam. Suhe partneriga, kellega koos on selle eelnõuga välja tuldud, on analoogne, ütleme, ohvri ja koduvägivallatseja olukorraga: mõlemad on üksteisest tihedalt sõltuvuses. Näiteks koduvägivalla puhul ohver ei saa kõike öelda. See nagu liidab praegust valitsuskoalitsiooni, et ei saa seda netikasiinode eelnõu pikalt saata, aga samas ei saa midagi eriti head ka öelda. 

Selle taustal on igasugused muud variandid ja muud mõtted, kuidas suurendada tulusid, kui vangla välja arvata. Heade mõtete linn või Rootsi vägistajate ja mõrvarite linn. Jah, ega nad sealt välja ei pääse, aga maine on ka oluline asi. 

Nagu ma kuulsin, jah, laevad on ilusad küll, Eesti on mere ääres seni veel, aga kusagile eriti kaugele ei ole jõutud sellega. Sellest on kuramuse kahju. Ma olen ise korduvalt sellega tegelnud ja püüdnud seda olukorda muuta siin varasemates koosseisudes koos paljude teistega. Peaminister oli ka toona Riigikogu liikmena seda meelt, et seda peaks tegema, aga see on jäänud nagu unarusse. 16 alust, kaubalaeva – noh, piinlik, kui võrrelda 300-ga või veel 2000-ga, mida siin kõike lubati, kasutades ära meie e-võimekust. Seda nagu ei ole olnud. 

Kui nüüd vaadata seda selle taustal, mis siis tegelikult [tehtud] on, siis ühelt poolt me räägime ja väidame, et Eesti on hästi kaitstud. Ostame kõvasti relvi ja hävitame vaenlase või surume ta põlvili, nagu vahepeal ju jutuks oli, kohe oma territooriumil. No nüüd enam sellest ei räägita. Samas Raul Eamets kirjutas väga tabavalt, et kellele me, kuramus, relvi ostame, kui varsti ei ole kedagi, kellele neid kätte anda. Demograafiline kriis, mille pärast omal ajal oli isegi rahvastikuminister, aga seda ei olnud nagu vaja ja praegugi pole vaja. Liigume nii-öelda toreda turvalise tuleviku poole, samas kui ei julgeta siia investeerida. Rinderiik ikkagi! No mis kuradi, rinderiik, vabandust! 

Nüüd palkame veel mõne ajakirjaniku, kes hakkab nii-öelda sõjahirmu vähemaks võtma. No me oleks nagu lollide maal! Ise oleme kütnud seda, et rinderiik oleme, aga anname kõik ära, oma kahurid jne, oleme väga kaitstud, hävitame suure vaenlase või suure naabri – naabrit ei saa valida teatavasti – tema enda territooriumil. Ja nüüd kindralid ütlevad, et kuulge … Raportit ei taheta nagu millegipärast heaks kiita. Tegelikult peaks ausalt rääkima, kui kaitstud me tegelikult oleme.

Soovite lisaaega? 

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Vaadates seda kõike selle taustal, usaldamatuse foonil, ma rõhutan, et jah, on igasugused võimalused teenida, ka kasiinodega – jumal hoidku, miks ka mitte –, aga see ei saa olla prioriteetne. Ei saa olla prioriteetsed vangid – kuigi nad on sõbraliku naaberriigi vangid, räägivad küll valdavalt araabia keelt – ega kasiinod, aga ka mitte kaubalaevad Eesti lipu all. 

Ja siis laseme oma inimestel närutada. Võib öelda, et puudega inimesed närigu muru, aga kui suvel suurendati nende toetust 15 senti, siis see on mõnitamine. Mõnitamine! Rääkimata toidupoodidest, kuhu kuu viimastel nädalatel ei saa enam minna või kuhu on parem mitte minna. Seda juttu ei räägi mitte mingisugused paadialused, vaid baleriinid ja täies elujõus inimesed.  

Nii et need asjad on omavahel tihedalt seotud. Aga tegelikult ei saa midagi imestada. Kui sa oled sellises väga idiootlikus olukorras, nagu on praegu Kristen Michal, kes on viinud riigi täieliku mudaliigasse – oma erakonna loomulikult ka –, siis ei saagi midagi muud vastata sotsiaaldemokraatide headele küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Head arupärimise algatajad! Tõepoolest, me oleme nüüd jõudnud Eesti Vabariigis olukorda, kus meil on viimaste aastate jooksul selle valitsuse eestvedamisel tõstetud 26 eri maksu või viidud läbi erinevaid maksutõuse. Nüüd me näeme, et see valitsus tahab millegipärast teha maksulangetust, aga mitte tavalistele Eesti inimestele, kes ägavad juba pikka aega maksukoorma all ja ägavad veel pikalt, kui neid otsuseid tagasi ei pöörata. Nüüd on see valitsus tulnud välja algatusega, et teeme maksulangetuse, langetame makse. Aga kellele? Veebikasiinodele! Tõesti, nagu mitte midagi muud siin Eesti riigis enam teha ei ole.  

Seda müüakse meile kui kultuuriinimeste ja kultuurirahva toetamist. Kui veebikasiinode maksulangetuste tulemusel paraneb maksulaekumine hasartmängumaksu laekumise kaudu, siis sealt saab justkui eraldada kultuuri toetamiseks ja kultuuriinimeste toetamiseks lisaraha. Aga see kõik on "kui". Sellist mõjuanalüüsi ei ole tehtud. Peaminister ise on öelnud, et jah, noh, kui on näha, et see maksulangetus sellisel kujul tööle ei hakka, eks me võime sellest siis ju ka lõppude lõpuks loobuda. Kultuuriinimesed ärgu kartku, nemad oma 3 miljonist, mis see eelarvest praegu välja viiks, ilma ei jää. Selle raha leiab valitsus siis kusagilt teisest haldusalast, mõne ministeeriumi haldusalast, kusagilt mujalt kärbime jälle, kellegi teise arvelt, ja kultuurirahvas sellest ilma ei jää. Noh, saime seda, ma arvan, jälle huultelt lugeda.  

Tegelikult ma tean, et selle taust, kuidas me oleme selle maksulangetuseni jõudnud, on natukene laiem. Tõepoolest, kui rääkida kultuurirahva toetamisest, siis siin on käinud jutud ja arutelud, et me võiksime kultuuri toetada umbes nii nagu Ameerikas, kus ettevõtjad toetavad kultuuri ja saavad pärast selle arvelt maksuvabastusi. Kui oleks tuldud välja sellise eelnõuga, siis otse loomulikult saaks sellist eelnõu ju toetada. Aga siin on meil jälle tehtud selline Brežnevi pakikene, et mingi lobigrupp on kõvasti siin ühte valitsuserakonda lobistanud. Peaminister peab seda mängu kaasa mängima, muidu lendaks tal valitsus laiali. Selle tulemusena me arutamegi siin, et tuleme veebikasiinodele vastu ja teeme neile maksulangetuse. Aga tegelikult see asi meil tööle ei hakka, nii nagu on võib-olla loodetud. Tõepoolest, ma natukene imestan teinekord, kuigi me oleme siin riigis olukorras, kus ei imesta ega minesta enam millegi üle. 

Ma palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh! Ära imesta ega minesta millegi üle! Vahel mõtled, mis kohaga need tegelased seal valitsuses mõtlevad. Nagu ma juba ütlesin, see valitsus ja eelmised valitsused on tõstnud viimastel aastatel 26 erinevat maksu ja ladunud uusi makse Eesti rahva turjale. Selles olukorras keelduvad nad järjekindlalt, jäärapäiselt näiteks toiduainete käibemaksu langetamisest. Rahvas niigi ägab maksukoorma all. 

Nüüd tullakse ja öeldakse, et oi, me oleme nii hea valitsus, et me hakkame nüüd siin maksulangetustega tegelema. Me oleme siin [kuulnud] kosmeetilistest [muudatustest], lapsikust terminist nagu maksuküür ja maksuküüru ärakaotamisest ja sellest kõigest. Sellega n-ö tullakse Eesti inimestele vastu ja see jätaks kõigile rohkem raha kätte. No see on naerukoht, sellest ma ei hakka üldse rääkimagi. Kõigele lisaks tulevad nad nüüd välja ideega, et oi, teeme järjekordse maksulangetuse. Aga kellele? Veebikasiinodele. 

Nii et selles mõttes see arupärimine veebikasiinode maksulangetuse kohta ja kõik need küsimused on siin väga asjakohased. Ma tõesti soovitan valitsusel ennast kokku võtta ning teha päriselt Eesti rahvale häid ja kasulikke maksulangetusi. Sellised, ma ei tea, lobigruppidele vastutulekud ning Eesti kultuurile ja kultuuriinimestele mitte midagi juurde andvad eelnõud võiks ära jätta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib? Ei soovi. Siis ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Rene Koka ja Siim Pohlaku poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine Eesti territooriumil ründedrooni plahvatuse kohta. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Martin Helme. 

Kui nüüd Martin Helmet ei ole saalis, siis saab arupärijatest keegi teine arupärimist tutvustada. Ma saan aru, et soov on ... Mart Helme? Mart Helme, palun, Riigikogu kõnetooli! Teil on aega viis minutit, et tutvustada arupärimist peaminister Kristen Michalile. Palun! (Saalist öeldakse midagi. Juhataja naerab). Aga meil on siin kirjas Martin, aga arupärijaid on rohkem. Üks arupärijatest peab seda arupärimist tutvustama. Palun, Mart Helme!

Mul tekkis hommikuse fraktsiooni koosoleku tõttu mulje, et fraktsiooni aseesimees annab [arupärimise] üle, kui Martinit ei ole, sest Martin läks täitma oma püha isa kohust. Kuna meil tehti koolile mingisugune pommi[ähvardus] või, ma ei tea, tulistamise või millega iganes seotud ähvardus, siis ta läks oma lastele kooli järele, et nad koju viia ja siis tagasi tulla. Ta lootis, et ta jõuab, aga nagu me näeme, ta ei jõudnud. 

Aga tuleme siis asja juurde ja mis seal ikka. Lugupeetud Kristen Michal! Oleme teile esitanud arupärimise, mis on nüüd jäänud mõnevõrra juba ajalukku. Nimelt, 25. augustil 2025 leidis põllumees Tartumaal Elva vallas Koruste külas oma põllult ründedrooni tükid ning sündmuskohal avastati plahvatusjärgne kraater. Väidetavalt toimus drooniplahvatus juba varem, pühapäeval, 24. augusti varahommikul. Õnneks inimesed meil viga ei saanud, aga selge on see, et antud juhul on tegemist tõenäoliselt Ukrainas toimuva sõjategevuse külgefektiga. 

Kuna juhtumit on uurinud praeguseks juba päris pikalt Kaitsepolitsei koostöös prokuratuuriga, siis meid huvitab terve rida küsimusi, sest need esialgu avalikkusele antud selgitused ei ole [piisavad]. Mingeid kindlaid fakte ju avalikkusele esitatud ei ole. Kuna nüüd on aega mööda läinud, siis avalikkus võib-olla ei tunne enam nii teravat huvi, aga sellest hoolimata on vaja asjades selgusele jõuda. Sest kahtlus on, et tegemist oli Ukraina drooniga, mis pidi sihtima Venemaa territooriumil asuvaid strateegilisi objekte, kuid mingitel põhjustel, kas elektroonilise segamise või muul tagajärjel, jõudis see hoopiski otsapidi Eestisse. Kas ta tuli siia Venemaalt või tuli ta siia Lätist? Ma ei tea, kas täpne lennutrajektoor on praeguseks välja selgitatud või ei ole. Loodame, et peaminister on rohkem kursis ja annab meile ammendavad vastused. Aga see on igatahes selle arupärimise üks teema. 

Need küsimused puudutavad ka Eesti investeeringuid meie oma radarivõimekusse, kuna madalalt lendavate objektide tuvastamisel on meil teatavasti lünkasid ja need lüngad on ilmnenud ka mõnevõrra hiljem, teiste intsidentidega seoses. See on muidugi üleüldse väga tõsine küsimus võõrastest luure- ja hävitusdroonidest Eesti õhuruumis, nende tuvastamise võimekusest, intsidentidega seonduvast vastutusest, aga ka meie oma iseseisvast kaitsevõimest, sh elanikkonnakaitse hetkeseisust laiemalt.

Ma ei hakka küsimusi ette lugema. Ma usun, et küsimustele vastates loeb härra Michal need ise ette. Küsimusi on meil kokku tervelt 11. Kui need saavad ammendava vastuse, siis ma arvan, et Eesti avalikkusele on antud üsna – ma vähemalt loodan nii – põhjalik ülevaade sellest, mis sellest intsidendist tänaseks päevaks teada on. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head arupärijad! Ilusat mardipäeva! Me enne juba üksteisele soovisime. Üks on Mart, teine ei ole, aga [soovida võib] sellegipoolest. 

Kõigepealt loen küsimused ette ja siis vastan. Esimene küsimus: "Kas on välistatud, et kõnealune ründedroon lasti lendu Eesti territooriumilt?" Vastus on jah, on välistatud. Kogutud info põhjal saab öelda, et tegemist on väljastpoolt Eesti õhuruumi sisenenud objektiga. 

Teine küsimus: "Kui see on välistatud, siis kust ja millal kõnealune ründedroon Eesti õhuruumi sisenes ning milline oli ründedrooni lennuteekond Eesti õhuruumis ja enne seda?" Tegemist on teabega, millega on Riigikogu liikmel võimalik tutvuda, järgides julgeolekuteabele juurdepääsukorda. Riigikogu esimees ning riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni liikmed said põhjaliku ülevaate antud intsidendist 20. septembril 2025. aastal Kaitseministeeriumis. 

Kolmas küsimus: "Milline oli kõnealuse drooni kavandatud sihtmärk?" Drooni täpset sihtmärki teab ainult see, kes seda drooni lennutas. Mina saan täie kindlusega öelda seda, et drooni Eesti territooriumile jõudmises on süüdi Venemaa, kes peab Ukraina vastu agressiivset ja tsiviilohvriterohket agressioonisõda, mille käigus Ukraina peab oma suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust edukate droonilahingutega kaitsma. 

Neljas küsimus: "Kas Ukrainale on antud luba kasutada sõjas Venemaaga mingitelgi tingimustel või mingiski aspektis Eesti õhuruumi ründeoperatsioonide läbiviimiseks?" Vastus on ei. 

Viies küsimus: "Kas on kindel, et kõnealune droon ei startinud Eesti Vabariigi territooriumilt ega sisenenud Eesti õhuruumi Eesti võimukandjate teadmisel ja heakskiidul?" Vastus on jah, see on kindel. 

Kuues küsimus: "Millisel põhjusel ei suudetud drooni sisenemist Eesti õhuruumi ning selle lendamist Eesti õhuruumis tuvastada?" Osa põhjusest võib peituda 2019. aastas, mil otsustati vähendada piiriehituse eelarvet ja pidurdati seega tugevama piiri ja seiremeetmete valmimise tempot. Kokku hoiti nii droonitõrjelt, kaameravõrgult kui elektrifitseerimise arendustelt. 

Seitsmes küsimus: "Kes ja kuidas selle eest vastutab, et ründedroonide tuvastamise võimekust ei ole siiani Eestis välja kujundatud?" Osa sellest vastusest tuleb aastast 2019, kui toonane rahandusminister Helme ütles piiri väljaehitamist kommenteerides: "Alates sellest, et meil on suured tohutud drooniplaanid, kaameraplaanid, elektrifitseerimisplaanid, suur Hiina müür välja ehitada – [seda] on võimalik teha kordades-kordades odavamalt." Kinnitan, et vaatamata varasematele poliitilistele valikutele teevad nüüd asjasse puutuvad ametkonnad koostööd nii omavahel kui Euroopa Liidu ja NATO liitlastega, et leida ressurss vajalikeks investeeringuteks ja arendusteks. 

Kaheksas küsimus: "Miks teavitati avalikkust kõnealuse ründedrooni plahvatusest Eestis alles teisipäeval, 26. augustil, kui drooni allakukkumine ja plahvatus leidis väidetavalt aset juba pühapäeva, 24. augusti varahommikul?" Julgeolekuga seotud vahejuhtumite korral on oluline tagada, et uurijad saaksid oma tööd põhjalikult teha ning et avalikkusele jagatav info oleks täpne ja kontrollitud, et vältida valeinformatsiooni levikut. Kõigepealt toimus sündmuse toimumise faktiline kinnitus ja menetlustoimingud 25. augustil leitud droonitükkide ja plahvatusjälgede tuvastamisel.

Üheksas küsimus: "Kuidas on tagatud intsidendi sõltumatu ja läbipaistev uurimine? Kelle valduses on plahvatanud ründedrooni jäänused?" Uurimist viib läbi Kaitsepolitseiamet ja järelevalvet selle üle teostab prokuratuur, et tagada sõltumatus ja läbipaistvus. 

Kümnes küsimus: "Millist tüüpi ründedrooniga oli tegu?" Esialgse hinnangu kohaselt võis olla tegemist drooniga FP-1. 

Üheteistkümnes küsimus: "Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg on seoses kõnealuse ründedrooni plahvatusega väljendanud arvamust, et ohutase Eestis pole muutunud. Kas jagate seda hinnangut, teadmises, et Ukraina ja Venemaa vaheline sõjapidamine on jõudnud faktiliselt Eesti territooriumile?" Vastus on jah, valitsus jagab Kaitseväe luurekeskuse ülema hinnangut. Kuigi juhtum on tõsine ja tähelepanuväärne, ei ole see muutnud Eesti julgeolekuolukorda ega ohutaset. Eesti on kaitstud. Jälgime olukorda tähelepanelikult, teeme tihedat koostööd liitlastega ning oleme valmis reageerima kõigile võimalikele ohtudele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, need tükid on ka minu käes. Ma sain aru nii, et Eesti oli teadlik, et see ründedroon Läti poolt Eesti territooriumile sisenes. Aga minu küsimus on, kas Eesti on lubanud Ukrainale oma õhuruumi kasutada ründedroonide liikumisel Venemaa sihtmärkide suunas.

Aitäh! Vastasin juba neljandale, samasisulisele küsimusele, et ei ole.

Mart Helme, palun!

No ikka oskab meie lugupeetud Kristen Michal lükata palli vastase poole peale ehk hakata süüdistama Martin Helmet selle eest. Martin Helme vastutab just nagu selle eest, et meil ei ole õhukaitset. No vabandust, vabandust! Vastupidi, me pakkusime raha õhukaitseks ja Martin Herem, kelle roll Eesti Kaitseväe juhatajana on nüüd kaitsekomisjoni raportiga üsna maatasa tehtud, oli see, kes kargas püsti ja karjus, et talle ei ole seda vaja. Nii et ajalugu on selline asi, mis lõpuks paneb kõik õigesti paika. Meil ei olnud veel käimas Ukraina sõda ja meil ei olnud [eraldatud] 5% kaitsekuludeks ja tol ajal ei teadnud keegi eriti droonidest midagi. Nii et see õhukaitse, mida meie tahtsime, oleks tegelenud lennukite, kopterite ja rakettidega. Selline väike kõrvalepõige selgituseks. 

Aga teie lakoonilisi vastuseid kuulates jääb ikkagi üpriski arusaamatuks see, kas Eesti kaitsejõud olid teadlikud sellest, et Ukraina suunab meie lähinaabruses oleva Ust-Luga sadama ehitiste pihta oma droonirünnaku. Kas meid oli sellest hoiatatud? Kas teie teate, et Eesti sai mingi hoiatuse, et Ukraina droonid …

Teie aeg!  

 … ründavad Vene objekte meie lähikonnas ja seetõttu tuleb meil olla selleks valmis? Võib-olla oli see juhus, aga millegipärast oli Tallinna lennujaam väidetavalt töö … 

Aitäh! 

… vale planeerimise tagajärjel just nimelt sel ajal mõneks ajaks suletud. Oli teil mingisugune info selle kohta, et mingisugused Ukraina droonid võivad lennata? 

Aitäh, Mart Helme! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Mina ei ole sellisest informatsioonist kuulnud. Seda esiteks.

Teiseks, te ei olnud väga täpne. See tsitaat on ERR-i uudisest, mida ma siin kasutasin. Seda ütles toonane rahandusminister Martin Helme, kommenteerides piiri väljaehitamist. Ma tsiteerin uuesti: "Alates sellest, et meil on suured tohutud drooniplaanid, kaameraplaanid, elektrifitseerimisplaanid …" jne. Juba tollal oli teada, et droonidevastast võimekust on vaja. Nii et ärge lihtsalt eksige faktidega. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Olgem ausad, see on nüüd natuke naeruväärne, et te süüdistasite selles, et ei õnnestu Venemaa ründedroone Eesti õhuruumis tuvastada, 2019. aastal tehtud otsuseid. Esiteks, siis polnud ju sõdagi, ja teiseks, Reformierakond tuli 2021. aasta alguses juba võimule ja sellest ajast on olnud võimalik astuda mitmeid samme, mis võimaldaksid seda olukorda muuta. See läheb juba natuke naeruväärseks, kui te süüdistate kõiges poliitilisi oponente.

Aga minu küsimus teile seondub nüüd küsimusega nr 2. Seal oli küsitud, kas on välistatud, et … Oota, ma vaatan. Seal oli küsitud ründedrooni lennuteekonna kohta, kust ta sisenes Eesti õhuruumi ja milline oli trajektoor. Te vastasite selle kohta, et see on salastatud info, millega Riigikogu liikmetel on võimalik tutvuda julgeolekuasutuste järelevalve komisjonis. Sellega seonduvalt ma küsin teilt, kas ma saan õigesti aru, et see on vähemalt reaalselt tuvastatud, kust see droon meie õhuruumi sisenes ja milline on tema trajektoor. Kui see nii on, siis miks see üldse salastatud info on? Ma ei näe otsest põhjust, miks avalikkus ei võiks seda teada.

Aitäh! Paari lausega piiriehitusest ja siis sellestsamast vastusest. Peamine osa maismaapiiri taristust valmib 2025. aasta lõpuks. 2025. aasta lõpuks on eesmärk valmis saada umbes 105 kilomeetrit viivitusaeda. Vajadused on kasvanud, projekti maht on samamoodi kasvanud, erinevaid arendusi on seal 2027. aasta lõpuni. Seiretehnikat paigaldatakse samamoodi, seirevalmidus saavutatakse kahe järgmise aastaga. Eesmärk on katta tehnilise valvega 100% piirist. Siseministeerium on algust teinud sellega, et ehitada idapiiril välja statsionaarne drooniseirevõimekus.  

Nii, ma vaatan nüüd, kus see küsimus oli. Ahah, küsimus nr 2, jah. Ütleme nii, et kui uurimine käib, siis on loogiline, et see info on vaid uurijatel. Julgeolekuteave on samamoodi tavaliselt kaitstud vastavalt julgeolekuteabe korrale. Nii et Riigikogu esimees, riigikaitsekomisjoni, kuhu teie liikmedki kuuluvad, ja väliskomisjoni liikmed, kuhu teie liikmedki kuuluvad, said ülevaate 20. septembril.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Loen ette mõned tsitaadid riigikaitseraportist, mis koostati teie enda erakonnakaaslase Meelis Kiili juhtimisel. Rahandusminister Martin Helme initsiatiiv rakendada 250 miljonit eurot koroonaviiruse toetusmeetmeks mõeldud kasutamata laenuraha keskmaa õhutõrje võime arendamiseks nurjub kaitseminister Jüri Luige ja Kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi vastuseisu tõttu aastal 2020. Aastal 2021, kui Reformierakond on juba valitsuses, teeb Riigikogu riigikaitsekomisjon Vabariigi Valitsusele konsensusliku ettepaneku luua keskmaa õhutõrje võime aastaks 2025 ning suurendada selleks kaitsekulutuste protsenti SKT-st. Vabariigi Valitsus ei arvesta Riigikogu riigikaitsekomisjoni ettepanekuga. Alles 2023. aastal, poolteist aastat peale seda, kui algas Ukraina sõja aktiivne faas, hakkab valitsus midagi tegema. Raport ütleb, et õhutõrjevõime loomine käivitub praktikas, aga see on suuresti ebaõnnestunud, sest selle aasta järeldus on, et keskmaa õhutõrje osas ei ole saavutatud isegi esmast operatiivvõimekust. 

Nüüd mu küsimus teile on selline. Enamik Eesti poliitikutest ja inimestest saab aru, et te olete saamatu peaminister saamatu koalitsiooni eesotsas. Kas te ise ka hakkate seda tasapisi mõistma?

Aitäh, hea küsija! Ma olen näinud neid teie küsimusi. Te panete üles ainult küsimuse, pange siis vastus ka. 

Minu valitsemise ajal või minu peaministriks oleku ajal on Eesti kaitseinvesteeringud kasvanud väga suures tempos. (Vahelehüüe.) Järgmisel aastal on see 5% [SKP-st]. See on ajaloo suurim kaitseinvesteering. Juba praegu on meie kaitseinvesteeringud 3–3,5%. Seda kõike ei kujutatud ette ajal, kui kaitseinvesteeringute soovituslikuks tasemeks peeti 2%. Nii et ütleme nii, et minu meelest lööte te ikka kirve kõvasti kivisse, kui te tulete mulle rääkima kaitseinvesteeringute kasvatamisest.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie suhtumisest jääb mulje, et valitsus ei taju juhtunu tõsidust. Meil vedas erakordselt, et see droon kukkus maha põllule, mitte koolimaja, lasteaia või korterelamu kohale. Selline juhuslik vedamine ei saa olla julgeolekupoliitika alus. Palun selgitage, kuidas valitsus kavatseb taastada ja tugevdada elanikkonna turvalisust pärast seda intsidenti ning kuidas tagatakse, et tulevikus oleks elanikkonnal toimiv varajase hoiatuse ja kriisikommunikatsiooni süsteem, mis ei jätaks inimesi teadmatusse.

Aitäh! Elanikkonnakaitse süsteemi arendamisega tegeldakse päris hoolega, teavitussüsteemiga samamoodi. Just oli elanikkonnakaitse kuu, mille käigus Siseministeerium ja Päästeamet kirjeldasid, mida tehakse. Järgmistel aastatel nõuab see päris suurt hulka raha ja pingutust erinevate inimeste poolt, et erinevad võimekused välja arendada.  

Mis puudutab selliste droonide sattumist mis tahes riigi territooriumile, siis nagu te näete, see on võimalik väga paljudes Euroopa riikides. Võimekus tuvastada droone uute radaritega, uute süsteemide rajamisega areneb igal pool, samm sammu haaval. Oluline on droone just madalamatel lennukõrgustel erinevast mürast eristada ja tuvastada, mis täpselt kuskil on. Ega keegi ei kujuta väga ette, otse öeldes, see on veidi selline naiivne ettekujutus, et rahuajal läheb suuremaks laskmiseks kuskil tiheasustusalal, kui kuskil on droon. Päris nii see ei käi. Vastavalt sellele, mis on drooni eesmärk, tuleb hoiatada ja vastavalt sellele, kui on teada, et midagi sellist toimub, tuleb see hoiatus ette anda. Aga selleks on ka võimekus. NATO nüüd ajaloos esimest korda lasi droone alla, Poola õhuruumis. Need olid ilmselt suhteliselt sarnased, venelaste poolt eksitatud droonid.  

Nii et kuidas ma ütlen? Juurpõhjus ja probleemi alus on siiski Venemaa. Venemaa agressioonisõda Ukrainas toob kaasa neid võimalikke tagajärgi. Nii et mida tugevamat survet me Venemaale avaldame, muu hulgas koos Ameerika Ühendriikidega ja Euroopaga, seda kiiremini sellised intsidendid lõpevad. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! No seesama raport, mida Rain Epler siin juba tsiteeris, ütleb väga ilusti, et tänane valitsus, Kristen Michali valitsus, armastab rääkida rahast ja protsendist ja sellega varjata, et tegelikku võimekust ja valmidust tekkinud ei ole. Te just praegu tegite seda, hakkasite jälle rääkima sellest, kuidas meil on nii palju raha sinna suunatud, rohkem kui iial enne. Siis te üritate tähelepanu sellelt läbikukkumiselt juhtida kõrvale väikese trollimisega, tsiteerides ühte pressiteadet 2019. aastast.  

Aga ma trollin vastu ka. 2007. aastal saatis teie erakonnakaaslane Jürgen Ligi suure skandaaliga laiali sõjaväeluure. 2009. aastal saatis teie osalusel valitsus laiali piirivalve ehk ühendas ta politseiga. 2020. aastal, kui ma olin veel rahandusminister, keeldus teie poolt ametisse pandud Herem vastu võtmast sadu miljoneid eurosid, et luua õhutõrje. 2023. aastal, pärast seda, kui te olite jälle mitu aastat olnud Kaja Kallase juhtimisel võimul, võeti lõpuks vastu otsus hakata Eestis õhutõrjet tegema. Aga teie ikka leiate, et keegi teine kusagil mujal on süüdi. Kui see ei ole Putin, siis see on vähemalt Martin Helme. Ma küsin, mitu aastat või aastakümmet veel peab Reformierakond olema võimul, et te tunnetaksite vastutust riigi ees.

Teie aeg! Härra peaminister, palun!

Aitäh! No vot, kui küsimus käib piiri kohta ja piirile droonivõimekuse rajamise kohta, siis ei jää ju mul muud üle, kui tsiteerida teie enda tsitaate aastast 2019, midagi ei ole teha. Kui te ise olite see, kes nimetas droonivõimekust ja kõike muud kelladeks ja viledeks, siis mis teha. Need on ju teie sõnad. Saate ERR-is ära parandada selle, kui ERR on kallutatud allikas, nagu te ütlete. 

Aga Reformierakond kindlasti tunneb vastutust julgeoleku ees ja valitsus ka. Ma ei tea, kuidas seda veel väljendada. Aga üldiselt relvi ja võimekust ilma rahata ei saa, selleks on raha vaja, ja numbrid näitavad ikkagi, et reaalselt on raha juurde pandud. Teie otsustasite piirilt raha ära võtta. Selles see vahe vist natuke ongi.

Anti Poolamets, palun!

Härra peaminister, ma olen pettunud teie vastustes. Nimelt, te ju puutute teemadega igapäevaselt kokku. Kaitseministeeriumi eelarvetes on ette nähtud märkimisväärne summa droonivõimekuse parandamiseks. Aga te räägite, et Venemaa on juurpõhjus. No kui keegi siin saalis seda ei tea, siis tunnen kaasa. 

Aga te ei räägi midagi päriselt sellest, kuidas pärast inimelude ohtu seadmist selle drooniintsidendi kaudu päriselt, konkreetselt on meil seirevõimekus paranenud, kuidas päriselt, konkreetselt on droonide allatoomise võimekus paranenud. Tahaks täpsemini teada. Kas teil ei ole siis seda teadmist? Ma pakun teile uue katse, et te selgitaksite lähemalt, milline on meie võimekus tegelikult sellise juhtumi lahendamiseks.

Aitäh, hea küsija! Mul on kurb meel, et te olete pettunud. Ma püüan teha oma parima, et te ei oleks. Ma tunnustan teid omaette selles küsimuses oleva vastuse või selle vastuse osa eest. Venemaa ja Putini sõda on siiski meie regiooni julgeolekuprobleemide põhjus. See vist on – ma loodan, et ma ei tee ülekohut –  esimene kord, kui mina kuulen seda EKRE ridades öeldavat. Selles mõttes on mul hea meel, et te ütlete, et kaitsekulude kasv ja erinevate sammude [vajadus] ei tulene mitte kellegi toredusest, vaid ikkagi sellest, mida Putin korda saadab. Nii et ma juba ette rutates ütlen, et mina kindlasti ei ole pettunud selles, et te selle välja ütlesite. Väga hea! 

Nüüd seirest endast. Mõni sõna lihtsalt sellest, kuidas see pilt on, detailsemalt saab seda kõike alati [hiljem] teha. Üleriigilise õhuseire vastutus on Kaitseväel. Nemad valvavad ja kaitsevad Eesti õhuruumi. Kaitseväe võimearenduse prioriteet on akustilised seadmed ja täiendavad radarid. 

Maismaapiiri ja piiriveekogude õhuseire eest vastutab PPA ehk Politsei- ja Piirivalveamet. Kaitseväe, Politsei- ja Piirivalveameti ja lennuliiklust korraldavate osapoolte, sealhulgas liitlaste vahel tuleb kindlasti tõhustada õhuruumi seire info vahetamist, et vahetada omavahel õhupilti ja võtta vastu õhupilti muudelt osapooltelt. Selle tulemuseks on kiire reageerimine mehitamata sõiduki ohule, ka näiteks eelnevates küsimustes mainitud ohuteavitus sõiduki trajektooril olevale elanikkonnale. 

Tulemas on erinevaid droonivõimekuse või droonimüüri projekte, ma ei tea, see ei ole teab mis hea termin. Euroopas on eraldi selline projekt nagu Eastern Flank Watch, mille mõte on luua maismaal ja õhus droonikaitset ja ka merelist mõõdet, laiemalt idapiirile. See projekt ja plaan on liikmesriikide poolt läbirääkimistel ja sisustamisel. Nii et see kindlasti tõstab meie, nagu ka teiste riikide võimekust drooniohuga tegelemiseks.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kas pärast seda intsidenti, mida me praegu käsitleme, on veel olnud juhtumeid, kus me oleme leidnud Eesti territooriumilt ründedrooni osi? Kas olete kursis, kas on midagi praegu menetluses?

Aitäh! Minu meelest PPA alati teavitab sellest, kui midagi sellist on [juhtunud]. Ma loodan, et ma ei ole nüüd midagi kahe silma vahele jätnud. Kas Pärnu rannast vist või kuskilt mujalt leiti mingeid ründedrooni osi? See oli ka uudistes. Aga täpsemalt, mis need osad on või mis siis sai, oskavad nemad öelda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Vaat, kunagi oli üks selline telesaade "Kuidas kulutada miljardit", kus saates osalejad lihtsalt loopisid raha täiesti absurdselt laiali igasugustele mõttetutele asjadele. Mulle tundub teie vastustest ja retoorikast lähtudes, et valitsus, teie ise ja Kaitseministeerium oleks nagu selles telesaates osalejad.  

Tulen selle seitsmenda küsimuse juurde tagasi. Seal on väga konkreetne küsimus, kes ja kuidas selle eest vastutab, et ründedroonide tuvastamise võimekust ei ole siiani Eestis välja kujundatud. Te hakkasite rääkima piirist. Piiri puhul me räägime mingitest primitiivsetest seiredroonidest. Aga ma tuletan meelde, et tegelikult selle küsimuse sisu oli see, et meil on kolm aastat kestnud Ukraina sõda ja alles sellega seoses ilmusid meie ellu ründedroonid kui sellised. Teil on kasutada 5% SKP-st – see on maksumaksja raha, see on rahva raha, see on väga suur raha. Küsimus on ikkagi selles. Raha läheb, aga tulemust ei ole, võimekust ei ole.

Aitäh!

Ma küsin uuesti: kes ja kuidas selle eest vastutab?

Aitäh! Teil oli selline ilus termin, et meie ellu ilmusid droonid. Need droonid ilmusid meie ellu juba varem, nagu ma tsiteerisin 2019. aasta [artikli põhjal] rahandusministrit, kes ütles, et meil on suured, tohutud drooniplaanid. Juba sel hetkel oli selge, et on vaja droonivõimekust ja droonide tuvastamise võimekust. Sellel hetkel otsustati seda teha kordades odavamalt, tõmmata koomale. Nendest valikutest hoolimata on valitsused ja riik pärast seda piiritaristu väljaehitamisega hoolega tegelenud. Ma lugesin enne ette, kuidas ja mis ajal midagi valmib. Piir kaetakse erineva seirevõimekusega [tehnikaga] saja protsendi ulatuses. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! Need 11 küsimust olid selles mõttes teadlikult [sihitud], et saada laiemat pilti, mis sellest droonist lõppude lõpuks ikkagi sai. Helle-Moonika Helme küsimusele, kes ja kuidas vastutab selle eest, jätsite te vastamata. Te jälle sujuvalt libisesite sellest jälle üle ja hakkasite rääkima 2019. aastast. Võib-olla tsiteerite ka seda, mida Martin Helme ütles 2007 ja 2009? Läheme ikka selle juurde, kes praegu vastutab, et Eestil oleks olemas ründedroonidevastane võitlusrelv?

Kui te küsite seoses võitlusrelvaga, siis võitlusrelv on teisest kategooriast. Droonide tuvastamise võimekus on üks ja nende hävitamise võimekus on teine. 

Aga ma eeldan, et te küsite pigem piiri kohta. Piiri kohta ma ütlen siiski seda, et 2019. aastal otsustas toonane rahandusminister tõmmata [ehitust] koomale, selle tõttu meil ei ole seda veel välja ehitatud. Aga tänane valitsus, kes vastutab selle tegevuse eest, mis praegu on, on hoolitsenud selle eest, et piiri väljaehitamiseks oleks rahastus olemas ja piir saaks kenasti vajalikuga kaetud. Nagu ma enne ütlesin, praegu on seis selline, et peamine osa maismaapiiri taristust valmib 2025. aasta lõpuks. 2025. aasta lõpuks on valmis 105 kilomeetrit viivitusaeda. See tähendab, et idapiir saab valmis sellisel kujul, nagu ta otsustati välja ehitada. Täiendavaid arendusi on planeeritud aastani 2027. Maht on kasvanud, ka selleks on vahendeid vaja. Seiretehnikat paigaldatakse vastavalt valminud taristule. Seirevalmidus saavutatakse kahe järgmise aastaga. Eesmärk on tehnilise valvega katta 100% piirist. Nii et praegu, kui minu valitsus on ametis, me tegeleme sellega, et see piir oleks võimalikult kindel, ilma kurtmata kellade ja vilede üle, ja me näeme sellega hoolega vaeva. Mul on lihtsalt kahju, et tollal tõmmati selles tegevuses veidi tempot maha.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma igaks juhuks küsin kolm minutit juurde. 

Jah, kaheksa minutit. 

No milline iroonia! Peaministrilt ei tulnud eriti mingeid vastuseid selle kohta, milline oli tema valitsemise ajal tema vastutus Eesti turvalisuse läbikukkumise eest. Selle asemel hakkas ta reformierakondliku demagoogia ja trollimise musternäidisena jaurama midagi 2019. aastast, kui Eestis oli õnnis aeg, Reformierakond ei olnud valitsuses ja asjad edenesid. 

Ehk tõeline iroonia on selles, et EKRE osalusel võttis valitsus [piiriehituse] tõepoolest eelarvest raha vähemaks – piiri ehitamise plaanid olid selgelt üledimensioneeritud, tol perioodil, me mäletame, ei olnud mingit sõda –, ja ehitas vähendatud [summa eest] piiri reaalselt välja. Sel ajal, kui meie valitsuses olime, hakati ehitama ja tänaseks on ta valmis. 

Kui Reformierakond sai tagasi võimu juurde, siis muust ta ei räägi kui sellest, kuidas nad annavad raha juurde – küll nad annavad raha riigikaitsesse ja küll nad annavad raha siia, sinna, kolmandasse kohta –, aga midagi ei ole teha saadud. Raha on muudkui antud – 5% SKP-st, juhuu! –, aga õhutõrjevõimekust ei ole tekkinud, droonitõrjevõimekust ei ole tekkinud. Seda olukorras, kus kolm ja pool aastat – varsti saab neli aastat täis – käib tegelikult sõda. Kogu see sõda on käinud selle aja jooksul, kui nemad on võimul olnud. 

Nii et kui me tahame siin ajaloolist ekskurssi teha ja vaadata, siis kes on süüdi selles, et Eesti on Kristen Michali valitsemise ajal kaitsmata? Võõrad droonid lendavad meie õhuruumis, kukuvad alla ja plahvatavad, ja siis salastatakse, kust nad tulid ja kes neid juhtis. Kui see oleks Vene droon olnud, siis ei oleks salastatud. Kõik me saame ju aru! Kui see oleks Vene droon olnud, siis oleks täna sellest räägitud, et vaadake, mis nad tegid. Meile ju öeldi ka täna korduvalt, et kõiges on süüdi Putin. Võimaluse korral olen mina ka süüdi loomulikult, aga põhiliselt on süüdi Putin. 

Nii et sellest salastatusest me saame teha ühe lihtsa järelduse: ju ta oli Ukraina droon. Kas ta oli meie loaga siin? Peaminister ütleb selge sõnaga, et ei olnud meie loaga siin. Võib-olla on kogu sellest asjast nii palju kasu siiski olnud, et rohkem pole neid Eesti õhuruumis lennutatud. Asi seegi! Asi seegi! Vähemalt rohkem pole [droone] alla kukkunud, rohkem pole vahele jäänud. Aga asi seegi!

Aga väike ekskurss: Reformierakonna suursaavutused Eesti inimeste turvatunde ja julgeoleku suurendamisel. 2007. aastal oli vist Kristen Michali parteikaaslane Jürgen Ligi, kes saatis laiali sõjaväeluure. Korrektne on öelda, et tegi ta hambutuks, pimedaks ja kätetuks. 2009. aastal oli jälle Reformierakond võimul, see oli Ansipi valitsus. Piirivalve likvideeriti, sõjaväestatud piirivalve likvideeriti! Niimoodi, siis tuli Eston Kohver, Michali parteikaaslane, Hanno Pevkur oli siseminister, ja me avastasime täiesti ootamatult, et Eestil polegi piiri Venemaaga, on mingi võsa ja soo. Mingid inimesed käivad edasi-tagasi, aga Hanno Pevkur istub AK stuudios ja karjub vastu lauda tampides, et Eesti piir on kaitstud. Eesti piir on kaitstud! Aga kuna ta tegelikult ei ole kaitstud, siis nüüd me anname raha, et piir valmis ehitada. Ja andsidki raha, saate aru, kirjutasid RES-i, riigi eelarvestrateegiasse, kui ma nüüd õigesti mäletan – ma võin natuke eksida numbriga –, 70 miljonit. Nii, sinna RES-i ta jäi ja sellega edasi mitte midagi ei juhtunud. RES, muide, ei ole sama asi mis riigieelarve. Riigieelarvesse see raha ei jõudnud, sest tegelikult raha ei olnud või ei olnud plaanis seda eraldada. 

Selleks ajaks, kui EKRE sai valitsusse, oli 70 miljonist tulnud 230-miljoniline suur plaan. See oli ikka kõik RES-is. Reformierakond muudkui kirjutas RES-i raha juurde, kuidas me hakkame piiri ehitama nüüd juba 230 miljoni eest, aga meetritki piiri ei olnud ehitatud. Meetritki ei olnud ehitatud! Noh, tulime valitsusse, võtsime kellukesed, viled ja korruptsiooni sealt välja, hakkasime ehitama ja ehitasimegi valmis. 

Nüüd jõuame sellesse 2019. aastasse, kus me seda rahakest vähendasime, aga reaalselt RES-ist [raha] riigieelarvesse panime. Tekitasime päris raha riigieelarvesse, millest sai asju tegema hakata. Siis, tuletame kõigile meelde, sõda ei olnud. 

Nüüd toimub liberaalse režiimi riigipööre, kaporatuuri riigipööre 2021. aastal, eks ole. Kaja Kallas tuleb võimule, suudab aasta jooksul kõik tuksi keerata, kaasa arvatud iseenda populaarsuse. Teda päästab see, et Venemaa ründas Ukrainat ja meil tekkis üleöö sõjaprintsess.

Ja siis ka veel, veebruaris 2022, tuleb siia pulti Jürgen Ligi ja ütleb: ei mingit lisaraha õhutõrjele või soomusvõimekusele vaja ei ole. Riigikaitsekomisjon saadab valitsusele parteideüleselt – kõik, kõik, kõik, opositsioon ja koalitsioon kõik üksmeelselt – kirjutavad, et vaja on leida lisaraha õhutõrjeks. Toru ei tõsteta. Lihtsalt toru ei tõsteta! 

Lõpuks 2023. aastal – juba mitu aastat on Reformierakond võimul olnud ja plaksutab piitsa, nemad on sõjaprintsessid – võetakse vastu otsus hakata õhutõrjet arendama. Raha [eraldama] veel ei hakata, aga võetakse vastu otsus. Sellest räägiti pikalt-pikalt ja hästi palju, sellepärast et nemad eraldasid ju raha. See on paberi peal eraldatud raha. Tänase päevani õhutõrjet tekitatud ei ole. Keskmaa õhutõrjet ega droonitõrjet tekitatud ei ole!

Kaks aastat on mööda läinud. Michal jaurab midagi ühest pressiteatest kuue aasta tagusest ajast, mis ei puutu esiteks keskmaa õhutõrjesse ega Eesti sees olevasse droonitõrjesse, vaid puudutab droone, mis pidid tegelema piiri peal seirega, et uut Eston Kohverit ei saaks juhtuda. Ta arvab, et suudab meid trollides juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, et nad on riigikaitses läbi kukkunud. Täielikult läbi kukkunud! Ei suuda! Reformierakond ja Kristen Michal teevad ennast jälle lolliks. Lihtsalt teevad end lolliks! 

Riigikaitsega hakkama te ei saa, "kindlates kätes" jutt on absoluutne nali, inimeste mõnitamine, ja trollimisega te sellelt tähelepanu ära ei juhi.

Aitäh teile! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Nojah, üks Helme vahetab teise välja. Aga noh, kui me vaatame, kuhu Reformierakonna juhtimisel Eesti on iibega jõudnud ja seda, kuidas meil on absoluutne demograafiline kollaps, rahvuslik demograafiline kollaps, siis ega ma ei imesta, kui mõnekümne aasta pärast on meil Eestis ainult Helmed, nii nagu Koreas on põhiliselt Kimid. Me oleme ikkagi selline viljakas suguselts, nii et selles mõttes ei ole vaja häbeneda, et meil on perekond. Aga see oli väike sissejuhatus.  

Tulen nüüd asja juurde. No ega me vastuseid ei saanud ju, mitte ühtegi vastust me tegelikult ei saanud. Osa olid täiesti lakoonilised, jah või ei. Noh, see on nüüd rahvasaadikutele väga informatiivne. Aga miks me ei saanud? Ma ütlen, miks me ei saanud. Väga lihtsal põhjusel: nii nagu ütles eelkõneleja, Reformierakond on täielikult riigi turvalisuse tagamisega läbi kukkunud.  

Väga tõsine probleem selle kõige juures, läbikukkumise juures on see, et nad keelduvad rääkimast teemal, kas Eesti territoorium on olnud kasutusel Ukraina ja Vene vahelise sõja operatiivruumi osana või on tõepoolest meil ainult mingisuguse juhusliku kõrvalekaldumisega tegemist olnud selle drooniintsidendi puhul. Mina ütlen, et mina kahtlustan, et Eesti on teadlikult olnud selle operatiivruumi osa ja meie valitsus on olnud informeeritud, meie kaitsejõud on olnud informeeritud, meie piirivalve on olnud informeeritud ja me olemegi andnud Ukrainale koridori Eesti õhuruumis Venemaa strateegiliste objektide ründamiseks.  

Ma ei ütle, et ukrainlastel ei ole õigust Venemaa objekte rünnata. Jällegi, reformerid on meil üliosavad selliseid PR-sõnaväänamisi ja mõtteväänamisi tegema. Ei, ma ei ütle, et ukrainlastel ei ole õigust pommitada Ust-Lugat või ükskõik missugust muud Venemaa territooriumil asuvat strateegilist objekti.  

Aga on mitu asja, millele ma tahan tähelepanu juhtida. Just nimelt sel ajal, kui see droon alla kukkus või see intsident meil siin oli – ja ma ei ütle praegu peast, mälu järgi kuupäevalise täpsusega –, rünnati Ust-Luga naftaterminale. Just nimelt sel ajal! Just nimel sel ajal sulges täiesti müstilisel põhjusel Tallinna Lennujaam oma õhuruumi, [peatas] opereerimise, väites, et tekkis mingisugune töögraafiku tõrge, et keegi dispetšer oli teinud vale töögraafiku, et need inimesed, kes oleks pidanud tööle ilmuma, ei teadnud, et nad peavad tööle ilmuma, ja jätsid seetõttu tööle ilmumata. Kuna näe, ei olnudki kedagi, kes tuleks ja lendusid juhiks ja opereeriks, siis tuli Tallinna lennuväli sulgeda. No kuulge, see on ju lapsik jutt! See on ju täiesti lapsik jutt! Ma küsisin järele. Üks endine lennujuht on minu naaber. Ma küsisin tema käest, kas niisugune asi on võimalik, ja ta naeris selle peale. Ta ütles, et see ei ole võimalik. Nii et kui te oma PR-i teete seal, siis ärge päris lolli lapsikut juttu ikka avalikkusesse paisake. Paneme need asjad nüüd kokku: droon kukub alla meie territooriumil, samal ajal pommitatakse Ust-Lugat ja [peatatakse] Tallinna Lennujaama opereerimine teatud ajaks. Paneme 2 + 2 + 2 kokku ja saame 6. Teie ütlete, et me saame 7, aga mina ütlen, et me saame 6, vähemalt aritmeetika põhitõdede kohaselt.  

Sellest me saame teha ainult ühe järelduse. Me olime teadlikud, et Venemaa Ust-Luga objekte rünnatakse. Ma ei väida sajaprotsendilise kindlusega, et me olime selleks andnud oma territooriumil õhukoridori. 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks.

Ma ei väida seda, ma ei saa seda kindla peale väita. Aga fakt on see, et me olime informeeritud, et niisugused rünnakud tulevad. Me peame olema valmis selleks, et kui mingisugused intsidendid juhtuvad, mingid tõrked tekivad, nii nagu tekkisidki, siis me peame olema valmis tagama Tallinna Lennujaama turvalisuse ja olema valmis reageerima ja avalikkusele selgitusi jagama nende intsidentide tagajärgede kohta. Nii et noh, võimalik, et see on spekulatsioon. Veel kord, ma ei saa öelda, et see vastab tõele. Aga ikkagi, kas ei ole mitte liiga palju juhuseid?

Tulen nüüd veel lõpetuseks tagasi selle juurde, kuidas meie olevat oma valitsuses ära lõpetanud drooniarenduse – no kuulge, teate, ei maksa jälle sellist lolli juttu ajada! Nii nagu Martin ütles, me panime reaalse raha kontrolljoone väljaehitamisse, ajutise kontrolljoone väljaehitamisse. Seda hakatigi ehitama. Mul oli siseministri [ametis] olles iga nädal koosolek, kus ma sõna otseses mõttes jalgu järele lohistavaid ametnikke sundisin asjaga tegelema. Sundisin tegelema kinnistute ostmisega, sundisin tegelema igasuguste bürokraatlike asjadega – hangete ja muude värkidega. Iga nädal oli mul koosolek, sest Reformierakonna-meelsed ametnikud arvasid, et me ei saa ju ometi jätta EKRE-le kontrolljoone väljaehitamist. 

Mis puutub droonidesse, siis need olid kõige tavalisemad seiredroonid, mida on põhimõtteliselt võimalik osta kauplusest. Paned sellele väikese kaamerakese külge, see sõidab seal võsa kohal ja vaatab, kas seal võsas sumpavad mingisugused tüübid, kes salasigarette ja salaviina, ja ma ei tea, narkootikume või mida iganes üle piiri üritavad tassida. Need olid väga lihtsad droonid, aga need olid kirjutatud sinna eelarvesse, nagu meil oleks tegemist mingite, no ma ei tea, kosmosedroonidega. Kohutavalt kallid! Kõik oli sinna juurde keevitatud, mingid drooniplatvormid, nende ladustamise kohad, nende transpordiviisid, nende transportimise mingisugused asjad. Ühesõnaga, sinna oli keevitatud juurde kõik, mida vähegi inimmõistus oskab juurde keevitada, et see asi võimalikult kalliks ajada. Vaat selle me tõmbasime maha. Seda ei ole praegu vaja ja drooniplatvorme võib lisada sinna iga kell, kui põhiasi on tehtud. Aga mitte nii, et me paneme kusagile kolm drooniplatvormi ja siis ütleme, et nüüd on meil piir valvatud, nii nagu Reformierakonna kindlates kätes julgeoleku tagamine on meil käinud. Ei ole! Ei ole julgeolek tagatud. 

Lõpetuseks tahan ma muidugi öelda, et noh, küll te oskate, sõbrad, ikka raha raisata. Kellele te kaevasite selle mingi tankitõrjekraavi, mida te oskasite kõigele lisaks algul ka veel valesse kohta kaevata? See on ju näide sellest, kui saamatud te olete ja kuidas teie käes raha põleb, ilma et sellest riigikaitsele ja Eesti elanikkonna turvalisusele vähimatki kasu oleks.

Aitäh teile! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Lühidalt mõned mõtted. Kuulates täna peaministri vastuseid siin, tuli jälle meelde see vana irooniline ütlus, et küsimused on vastatavad, vastused on küsitavad. Ma ütleks, et peaministri vastused ei olnud isegi küsitavad, nad olid mõttetud ja tühjad. Minu arust see, kuidas peaminister viimasel ajal käitub oma etteastetes ja vastab Riigikogu liikmete küsimustele, olgu siis arupärimiste raames või infotunnis, kinnitab igati seda, mida kirjutatakse riigikaitseraportis. Õigem on vist öelda raporti kavandis, sest riigikaitsekomisjon ei ole veel seda raportit kinnitanud, aga see on juba avalikkusele kättesaadav. 

Selle raporti koostamist vedas peaministri erakonnakaaslane Meelis Kiili. Tsiteerin raportit. Peamised probleemid, mis tuuakse välja: "Nõrk strateegiline juhtimine keskvalitsuse tasandil." No siin ei saa küll enam rääkida mingisugusest diplomaatilisest ja raskesti mõistetavast raportikeelest. Siin on ikka väga otse ära öeldud, mida arvata valitsusest ja tema võimest strateegiliselt riigikaitseküsimustes juhina käituda, ja see on otsene kriitika peaministri suunal. Lisaks öeldakse veel: "Ministeeriumide ja ametkondade vaheline killustatus kriisi- ja sõjaaja ülesannete täitmisel, ebapiisavad strateegilised hinnangud ning ekspertanalüüside kehv lõimimine otsustamisse." Loed seda raportit – see on põhjalik, tasub kõigil lugeda – ja siis vaatad siin irvitavat peaministrit, kelle arvates see kõik on nali, ja mõtledki, et kurb on. Aga võib-olla on siiski mingi nurk, mille alt [vaadates] on põhjust rõõmu tunda. 

Hiljuti valis Reformierakond uue peasekretäri – või nimetas, ma ei tea, kuidas see neil käib –, noore mehe Kristo Enn Vaga, kes hõiskas, et Reformierakond läheb Riigikogu valimistele vastu Michali juhtimisel. Ma lugesin seda ja mul tuli kohe silme ette pilt, kus musketär üritab lahingusse ratsutada, aga hobune on surnud, istub seljas ja üritab seda surnud hobust kuidagi jooksma ajada. Ei usu, et läheb. Täna ma hakkasin mõtlema, et võib-olla, kui me vaatame seda hoogu, kuidas Kaja Kallas hakkas tegema erinevaid otsuseid, mis on Eesti riigile väga kahjulikud olnud, on Michal ikkagi hea inimene, võib-olla on tema otsustanud Reformierakonna lõplikult hävitada. Lootkem sellele! Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Minult ka mõned tähelepanekud, pikalt ei räägi. Esiteks ei ole muidugi adekvaatne süüdistada EKRE-t seonduvalt sellega, et Eesti Vabariigil ei ole siiamaani piisavat võimekust, millega tuvastada ründedroonide sattumist Eesti õhuruumi. Ma arvan, et peaminister saab isegi aru, et kui kogu tema selgitus selle kohta, miks meil ei ole sellist võimekust ja kes selle eest vastutab, ongi see, et EKRE, näete, 2019. aastal piiras raha nende droonide ostmiseks, millega jälgida, kes ja kuidas võpsikus üle piiri liigub, siis see on lihtsalt lapsik. Ma arvan, et kõik saavad sellest aru. 

Teine asi, mis on minu meelest ka üsnagi jabur, rääkides peaministri antud vastustest, on vastus 11. küsimusele. Ta ütles, et jah, tema nõustub Kaitseväe luurekeskuse ülema hinnanguga, et ründedrooni plahvatus Võrtsjärve ääres ei ole märkimisväärselt muutnud Eesti julgeolekuolukorda. Esimest korda Venemaa ja Ukraina vahelises sõjas satuvad sõjamasinad meie territooriumile, need plahvatavad mitte kaugel elumajadest. See oleks võinud päädida väga traagilise olukorraga. Ühtlasi ilmneb, et meil puudub võimekus isegi tuvastada selliste sõjamasinate lendamist Eesti õhuruumis, rääkimata nende allatoomisest. Ja siis hinnang on see, et ei-ei, ei ole põhjust asuda seisukohale, et julgeolekuolukord oleks märkimisväärselt muutunud. See ei ole minu meelest tõsiselt võetav. 

Peaministri antud vastustest rääkides oli positiivne see, et vastus esimesele küsimusele ja neljandale küsimusele oli konkreetne ja selge. Esimene küsimus oli see, kas on välistatud, et kõnealune ründedroon lasti lendu Eesti territooriumilt. Sellele vastas peaminister selgesõnaliselt: jah, see on välistatud. Neljas küsimus oli, kas Ukrainale on antud luba kasutada sõjas Venemaaga mingitelgi tingimustel või mingiski aspektis Eesti õhuruumi ründeoperatsioonide läbiviimiseks. Sellele vastas ka peaminister konkreetselt, et ei, ei ole antud sellist luba. Lähtudes eeldusest, et need vastused on tõepärased, peame olema tänulikud, et saime seekord selged vastused. 

Aga selgelt jäi küsimus õhku seonduvalt sellega – antud vastused minu meelest ei olnud nii selged, et nendest võiks tuletada ühemõttelist vastust –, mis puudutab küsimust 3 ja küsimust 4. Küsimus nr 3 oli, milline oli kõnealuse drooni kavandatud sihtmärk. Sellele vastas peaminister, et ega seda keegi täpselt ei oska öelda peale ukrainlaste endi, sest väidetavalt oli tegemist Ukraina ründedrooniga. Aga ta ütles, et mida võib öelda, on see, et Venemaa süül sattus see droon meie territooriumile. Küsimus, mis minul tekkis sellega seonduvalt, on see, et kas võib olla kindel, et ukrainlased ei kasutanud sihilikult Eesti õhuruumi selle drooni lennutamiseks, kuhu iganes nad tahtsid seda lennutada. Vaat sellele küsimusele – kuigi seda sellisel viisil muidugi päris täpselt sõnastatud ei olnud – me siiani vastust ei ole kuulnud. Ma oleksin tänulik, kui peaminister kasutaks võimalust ja tuleks pulti ja ütleks uuesti, et jah, me võime olla kindlad ka selles, näiteks valitsus on suhelnud ukrainlastega sellel teemal ja saanud selge kinnituse, et sihilikult Eesti ruumi ei kasutatud selle drooni lennutamiseks, kui see nii on. Või siis vastupidi, et vaat sellesisulist kinnitust meil tegelikult ukrainlastelt ei ole ja me ainult spekuleerime seonduvalt sellega, kuidas see ründedroon Eesti õhuruumi sattus, väljendades arvamust, et see sattus siia venelaste segajate tõttu, mitte ukrainlaste sihiliku niisuguse trajektoori valimise tõttu. 

Mis ma veel ütleksin seoses küsimusega 2? See kõlas sedasi, et kui see on välistatud, et ründedroon lasti lendu Eesti territooriumil, siis kust ja millal kõnealune ründedroon Eesti õhuruumi sisenes ning milline oli ründedrooni lennuteekond Eesti õhuruumis ja enne seda. Peaminister ütles, et see on salastatud informatsioon ja Riigikogu liikmed saavad vastavate dokumentidega tutvuda julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni ruumes. No vot, ma nüüd siiralt loodan, et meil on päriselt võimalus nende dokumentidega seal tutvuda. Ma juba saatsin meili julgeolekuasutuste järelevalve komisjonile palvega võimaldada mul vastavate dokumentidega tutvuda. Jääb üle loota, et komisjonist ei vastata, et me teile seda võimalust tegelikult ei paku, sellepärast et teil puudub teadmisvajadus. Iseenesest saab olema huvitav näha, mida nad vastavad, sellepärast et ma eeldan siiski tõepoolest, et meil Riigikogu liikmetena võiks ametist tulenevalt olla alati õigustatud huvi teada, milline on Eesti Vabariigi julgeolekuolukord. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma olen, ma arvan, ilmselt ainus inimene siin saalis, kes on sellel põllul ja selles kraatris korduvalt käinud. Ma olen kuulnud seda vastikut heli, mis hommikul kella 5 paiku paari eri asupaigas oleva elumaja kohalt tuli. Inimesed magasid ja Hiina odavad valvekaamerad fikseerisid selle hääle. Mina olen kuulanud kahest kohast ja eri majade asupaigast plahvatuskohani oli kas 50 sekundit või natuke rohkem, kui see jõmmkärakas käis kella 5 paiku hommikul augusti lõpus. Ma arvan, et ma olen ainukene, kellel on ka selle drooni tükke, mitte üks tükk. Nii et see on minu jaoks isiklik asi. Ma nägin – nüüd on see auk muidugi rapsipõllul kinni aetud –, kuidas sõda esimest korda Eesti pinnale jõudis. Ja mitte Peipsi ääres, vaid Võrtsjärve ääres, vaid üsna kaugel sealt. Jah, ta tuli üle Antsla, üle Lõuna-Eesti. Aga see oli üks droon. See kraater on umbes nii sügav ja ligi 3 meetrit läbimõõdus. Ma olen seal kraatris seisnud. 

Aga kui tuleks terve droonipilv, mis siis juhtuks? Ma olen palju selle peale mõelnud. Samas, praegu tundub see nagu lamaja löömine, püüaks seda vältida. Aga, lugupeetud peaminister, kogu aeg on see ärplemine, et julgeolek on kindlates kätes. No käed ju värisevad, eriti praegu, ja pilk on tuhm.

Nüüd, kui vaadata kindralite raportit, mis on 256 lehekülge – ma olen viimastel päevadel seda korduvalt lugenud –, siis jah, võib öelda, et neil kibestunud vanameestel oli mingi vimm endiste Kaitseväe juhatajate vastu. Aga see on väga labane ja lihtne, see on naeruvääristamine. Tegelikult on need, mida kaitsekomitee sõjaväelased ...  Muuseas, meil Riigikogus on ainult kaks kindralit, need on mõlemad Reformierakonna liikmed, Kristen Michali parteikaaslased, ja nad on mõlemad sellega tegelenud, muu hulgas. See peaks olema kõigile signaal, et me peaksime võtma võimu enda kätte, sest Riigikogu on ju valitsuse tööandja. Aga me oleme lõdvad, mugavad ja pole seda seni eriti palju teinud. Parlamentaarne raport on tavaline asi. Meil istus kunagi, mõni koosseis tagasi, ma mäletan, üks kolleeg seal tagapingis, kes tegi sellise raporti, mitte riigikaitse valdkonnast. Tegelikult peaks neid olema palju-palju rohkem. Neid probleeme, mida käsitleda parlamentaarses raportis, on väga-väga palju, eriti tänases Eestis. Sellega me saaksime näidata, et me oleme reaalne parlament, mitte kummitempel, armetu kummitempel, kellele valitsus võib öelda, kuidas asjad on, ja me oleme lihtsalt oma mugavusest ja laiskusest vait. Niimoodi ei tohiks olla. 

Selle koha pealt on see droonidega seotud järelepärimine, mis on täna juba teist korda parlamendis, suurepärane. Väike vahe on varasemaga, mille ma ise esitasin, aga nüüd on asjad veidi paika loksunud. Sellest tuleb rääkida, eriti praeguses olukorras. Kui öelda, et selle raporti koostajad, need kaks Reformierakonna kindralit ja teised ka, on kibestunud vanamehed, siis niimoodi tõesti kaugele ei jõua. Tegelikult peaks seda sisuliselt arutama ja kaasa mõtlema. Kindlasti on seal palju positiivset, eelkõige on positiivne see, et paljud parlamendiliikmed on kulutanud sellele oma suve ja kevade. Leo Kunnase pühendumusest ei maksa [rääkidagi]. Ma arvan, et kellelgi ei ole kahtlust, et Leo Kunnas on inimene, kes [tegutseb] pühendumusega.

Hea kolleeg, pea kuus minutit on täis saanud. Kas … ?

Jah, paar minutit veel. Aga mitte kõik.

Kaks minutit lisaks. 

Jah, meil pole varjendeid, meil pole ohuennetust. Kui ma toona selle asjaga tegelesin ja sõjaväelastega rääkisin, siis meil ei olnud isegi – ma ei tea, kuidas neid nimetatakse, küsimus ei ole mitte radarites – selliseid [asju], mis fikseerivad vilina ja heli, mis saadavad ründedrooni saabumist. Kahjuks mul ei ole praegu teile võimalik seda näidata või kuulata lasta. Väga vastik heli on. Aga seda on võimalik suhteliselt odavalt teatud andurite olemasolul juba varakult fikseerida. Ma ei tea, kas praeguseks on need olemas, aga augusti lõpul neid olemas ei olnud. 

Nii et mõtlemis[ainet] on siin küll. Aitäh selle järelepärimise uuesti siia toomise eest. Aeg on edasi läinud ja asjad on natukene konteksti sulandunud ja pilt on veelgi selgemaks saanud. Julgeolek ei ole kahjuks Kristen Michali kindlates kätes – käed värisevad. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid! Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda punkti juurde: Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Siim Pohlaku ja Rene Koka poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine kaitseväe Ukrainasse saatmise kavatsuse kohta. See on arupärimine numbriga 814. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Varro Vooglaiu.

Suur tänu! Arupärimine käib kaitseväelaste Ukrainasse saatmise kavatsuse kohta. Nagu me arupärimist esitades esile tõime, 1. septembril 2025. aastal avaldati ajalehes Postimees välisminister Margus Tsahkna artikkel, mis kandis pealkirja "Peame Ukraina julgeoleku tagamisel enda naha mängu panema". Selles artiklis andis minister Tsahkna avaliku kinnituse, et Eesti on valmis saatma Ukrainasse kuni kompanii suuruse maaväe lahinguüksuse. Tsiteerin: "Eesti valitsus tegi juba aprilli lõpus teatavaks valmisoleku panustada Ukraina julgeoleku kindlustamiseks loodavasse tahtekoalitsiooni kuni kompanii suuruse maaväe lahingüksuse, väljaõppe instruktorite ja staabiohvitseridega. Ka laupäeval Kopenhaagenis toimunud Euroopa Liidu välisministrite mitteametlikul kohtumisel ütlesin selgelt välja, et Euroopa peab Ukraina julgeoleku tagamisel enda naha mängu panema ehk reaalsete vägedega julgeolekugarantiidesse panustama." Tsitaadi lõpp.

Tähelepanuväärne on selle juures esiteks asjaolu, et teatavasti igal aastal sügisel Riigikogu võtab vastu valitsusele blankovekslit andva otsuse Eesti riigi sõtta viimiseks, [täpsemalt] sõjalisele operatsioonile viimiseks sellesse operatsiooni esmakordsel panustamisel. Jutt käib ÜRO, Euroopa Liidu, NATO või selle liikmesriigi juhitavatest sõjalistest operatsioonidest ja [meie panusest] kuni 100 kaitseväelase ulatuses ehk täpselt samas ulatuses, millest räägib ka Tsahkna. Tsahkna räägib kuni kompanii suurusest maaväe lahinguüksusest ja kompanii umbes sajaliikmeline ongi, suurusjärk on sama.

Mis on nüüd see probleem, mille tõttu me esitasime selle arupärimise? Nimelt see, et põhiseaduse § 128 kohaselt ei ole valitsusel ega välisministril valitsuse esindajana mitte mingisugust voli anda niisuguseid avalikke kinnitusi, et Eesti on valmis kuni 100-mehelise või kuni kompanii suuruse lahinguüksusega Ukrainasse saadetaval missioonil osalema. Teatavasti ütleb põhiseadus § 128 lõige 1, et Riigikogu otsustab kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Mitte valitsus, mitte president, vaid üksnes Riigikogu. Riigikogu aga ei ole sellist otsust langetanud. Veelgi enam, Riigikogu pole isegi arutanud sellist küsimust, kas Eesti Vabariik soovib saata ja on valmis saatma Ukrainasse lahinguüksust. 

Sellega seonduvalt olemegi sõnastanud neli küsimust, mis kõik puudutavad põhimõtteliselt sedasama tuumikprobleemi. Kuidas on välisministril võimalik anda selliseid kinnitusi olukorras, kus Riigikogu ei ole sellist otsust langetanud? Teiseks, mida kavatseb peaminister selleks teha, et ka rahvusvahelistele partneritele selgitada, et need kinnitused, mis välisminister on andnud, on ta andnud oma volitusi ületades ja need seetõttu ei ole meile mitte kuidagipidi siduvad? Kolmandaks, kas on läbi mõeldud kõikvõimalikud olulised küsimused, mis seonduvad kaitseväe lahinguüksuse Ukrainasse saatmisega? Kui on, siis kas on koostatud ka mingisugune analüüs, millest nähtuks vastused nendele küsimustele? 

Ma ei hakka kõiki neid küsimusi ette lugema, võib-olla seda teeb peaminister ise, kui ta vastama tuleb. Viimaseks küsime konkreetsemalt riskianalüüsi kohta, mis seondub nende ohtudega, mis kaasneksid lahinguüksuse Ukrainasse saatmisega. Kui selline riskianalüüs on läbi viidud ja see on ka kirja pandud, siis kas ka Riigikogu liikmetel oleks võimalik sellega tutvuda? 

Nii et see on selle arupärimise tuum. Aitäh!

Aitäh teile! Palun taas Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastama auväärt peaministri Kristen Michali!

Austatud juhataja! Head Riigikogu arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt siis küsimus ja seejärel vastus. 

Esimene küsimus: "Kuidas on võimalik, et Teie juhitava valitsuse välisminister annab Eesti Vabariigi nimel avalikke kinnitusi Eesti Vabariigi valmiduse kohta saata kaitseväe üksus Ukrainasse, olgugi et Riigikogu, millel on põhiseaduse kohaselt niisuguste otsuste langetamise ainuõigus, ei ole vastavasisulist otsust langetanud ega isegi seda küsimust arutanud?" Vastus. Oleme liitlastele teada andnud, et Eesti on tahtekoalitsiooni raames valmis panustama kutseliste kaitseväelastega kuni kompanii suuruse maaväe lahinguüksusega, väljaõppeinstruktoritega ja staabiohvitseridega ning et see tegevus vajab Riigikogu mandaati enne üksuse saatmist Ukrainasse. Me kavatseme, kui selline vajadus kerkib ja aeg kätte jõuab, küsida mandaati Riigikogult. Välismissioonidel osalevad kutselised kaitseväelased, nagu see on alati olnud. Näiteks just saabusid kutselised sõdurid, kaitseväelased, tagasi missioonilt Iraagist. Tahtekoalitsiooni raames kokkulepitavate julgeolekugarantiide käivitamine toimub eelduslikult peale seda, kui sõdivad pooled on saavutanud relvarahu või jõudnud rahulepingu sõlmimiseni. 

Teine küsimus: "Milliseid samme kavatsete astuda selleks, et välisministri poolt Eesti Vabariigi nimel antud avalikud kinnitused tagasi võtta, kuni Riigikogu ei ole vastavasisulist otsust langetanud? Kuidas kavatsete meie rahvusvahelisi partnereid sellest informeerida, et välisminister on kõnealused kinnitused andnud oma volitusi ületades ning et seetõttu puudub neil kinnitustel igasugune siduvus?" Vastus. Valitsusel on kavas jätkata Ukraina toetamist võitluses agressorriigi Venemaa vastu, muu hulgas ka tahtekoalitsiooni tegevuse raames. Eesti rahvusvahelised partnerid hindavad kõrgelt Eesti valmisolekut panustada ühisesse julgeolekusse. Tänaseks on oma valmidust tahtekoalitsiooni erineval moel panustada näidanud rohkem kui 20 koalitsioonis osalevat riiki. Valitsusel ei ole kavas loobuda Ukraina toetamisest. 

Kolmas küsimus, see on tõesti pikk: "Kui Vabariigi Valitsus on asunud seisukohale, et kaitseväe üksuse võiks Ukrainasse saata, siis eeldatavasti on mõeldud läbi ka järgmised küsimused: (a) Millisest eesmärgist missioon lähtuks? (b) Kes (millised riigid) oleksid reaalsed osalejad? (c) Milline oleks vastutusalade jaotus osalevate riikide vahel? (d) Milline oleks missiooni ajakava? (e) Missugused oleksid nn tahtekoalitsiooni poolt Ukrainale tagatavad kaitsemeetmed? (f) Konkreetselt missuguseid julgeolekugarantiisid Ukrainale pakutaks? (g) Milles seisneks lähetatava Eesti kaitseväe üksuse heidutav mõju? (h) Millised oleksid lähetatava Eesti maaväe lahingüksuse ülesanded ja volitused? (i) Kas missiooniks peaks olema saadud Venemaa nõusolek? Või ÜRO Julgeolekunõukogu mandaat? (j) Milliste meetmete ja vahenditega tagataks lähetatava Eesti kontingendi väekaitse? (k) Kelle alluvuses Eesti kaitseväe kontingent tegutseks? Kui need küsimused on läbi mõeldud, siis palun selgitage neile antud vastuseid." 

Vastus. Üks nendest küsimustest kindlasti on minu hinnangul kohatu. Kas küsijad tõesti arvavad, et meil on vaja Venemaa nõusolekut küsida? Kas teie ettepanek on täie mõistuse juures olles täiesti tõsiselt suhtudes küsida nõusolekut riigilt, kes teostab agressiooni teises iseseisvas riigis? Ma loodan, et te saate ise ka aru, kui pentsikult see kõlab, et me peaksime küsima Venemaalt nõusolekut Ukraina kaitsmiseks ja Ukraina toetamiseks. See on väga pentsik küsimuse püstitus. 

Eesti eesmärk on, et Ukrainas saavutatakse õiglane ja kestlik rahu. Õiglane ja kestlik rahu lähtub rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõttest. Eesti ei tunnusta piiride muutmist relva jõul ega ühegi riigi õigust piirata kellegi teise vabadust otsustada oma liitlassuhete üle. Eesti leiab, et kõige parem viis Ukraina julgeoleku garanteerimiseks oleks NATO liikmesus. Kui Ukraina NATO liikmeks saamine võtab pikemalt aega, peavad Ukrainale seniks olema tagatud heidutus- ja kaitsemeetmed kohapeal baseeruvate liitlaste vägedega. Püsiva rahu tagamiseks on vaja Ukraina julgeolekut kindlustavaid garantiisid. Peamised koorma kandjad saavad ilmselt olema Euroopa riigid. 

Et tahtekoalitsiooni vägede Ukrainasse saatmine võimalikuks teha, on osalevate riikide sõja[väe]lised planeerijad eeltöö juba ära teinud, kuid on palju detaile, millest saab rääkida alles siis, kui nende kohta on vajalikud kokkulepped tehtud. Liitlastega arutelud alles käivad. Tahtekoalitsiooni raames kokku lepitavate julgeolekugarantiide käivitamine toimub eelduslikult peale seda, kui sõdivad pooled on saavutanud relvarahu või jõudnud rahulepingu sõlmimiseni. Lähiajal ei ole paraku näha, et selle agressioonisõja eest täit vastutust kandev Venemaa oleks valmis relvarahu sõlmima või läbirääkimiste laua taha tulema. 

Neljas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on koostanud või tellinud riskianalüüsi seonduvalt ohtudega, mis kaasneksid kaitseväe lahingüksuse Ukrainasse saatmisega? Ohtudega lähetatavale kontingendile ja ohtudega Eesti Vabariigile? Kui on, siis kuidas saavad Riigikogu liikmed selle riskianalüüsiga tutvuda? Kui ei ole, siis kuidas on võimalik anda Eesti Vabariigil nimel avalikke kinnitusi niisuguste sammude astumise valmiduse kohta, teadmata, millised ohud nende sammudega reaalselt kaasneksid?" 

Vastavalt riigikaitseseadusele otsustab Riigikogu Eesti kaitseväelastega panustamise sõjalisse operatsiooni Ukraina territooriumil. Selleks koostab Kaitseministeerium asjakohase rahvusvahelise sõjalise operatsiooni mandaadi eelnõu, kus on välja toodud oluline info operatsiooni kohta, sealhulgas ka Ukrainat toetavate julgeolekugarantiide eelduslikud mõjud. Eelnõu esitatakse Riigikogule, kes langetab otsuse kaitseväe kasutamise loodaval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. Hea tava kohaselt on riigikaitsekomisjon igal aastal mandaatide eelnõude menetluse eel saanud oma istungil kaitseväe esindajatelt asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud infot sisaldava ülevaate kaitseväe osalusega seniste või uute välisoperatsioonide piirkondades toimuvast, sealhulgas nende piirkondade julgeolekuolukorrast ja ohuhinnangutest. Eelnõu lugemisel täiskogus, kui see peaks kätte jõudma, on kõigil Riigikogu liikmetel võimalik edastada oma küsimused kaitseministrile ja juhtivkomisjoni esindajale. Aitäh!

Aitäh! Alustame küsimusi. Martin Helme, palun! 

Aitäh! No ma tunnen sind, Kristen, liiga kaua, et neelata alla seda konksu, nagu sa oleks nii rumal, et ei saaks aru. Teise küsimuse puhul sa lihtsalt hiilisid vastusest kõrvale. Teine küsimus oli, eks ole, kas välisminister oli saanud valitsuselt volituse seda lubada. Kui ei olnud saanud, siis mida ette võtta? Ja siis sa ütlesid, et me jätkame Ukraina toetamist. Me ei küsinud, kas me jätkame. Muidugi me toetame Ukrainat, toetame igal võimalikul viisil, aga nüüd oli küsimus nii-öelda sõjalisest osalemisest. Sellest sa hiilisid mööda. Okei! Ja siis hakkasid kolmanda küsimuse vastuses jaurama. Oli küsimus, eks ole, rahvusvaheliste missioonide kohta seal ja küsisime, et kui tegemist on rahuvalvemissiooniga, siis kas võetakse ÜRO Julgeolekunõukogu mandaat või kas on arvestatud, et lepitakse kokku Venemaaga. Siia ju taandub põhiiva! Kui see on rahuvalvemissioon, siis loomulikult kõik osapooled, kaasa arvatud Venemaa ja mingid rahvusvahelised organisatsioonid, on sellega nõus. Kui see on ühel poolel sõtta minemine … 

Aitäh! 

… sõtta sekkumine, Ukraina poolel sõtta minemine, siis loomulikult me Venemaalt nõusolekut ei küsi. Kas sa sellest vahest üldse aru saad?

Aitäh, hea küsija! Siin oli nüüd päris mitu väidet. Esiteks, ma rõhutan, et teie küsimus – teine küsimus, mille ma ka ette lugesin – küsis sammude kohta, et välisministri poolt Eesti Vabariigi nimel antud avalikud kinnitused tagasi võtta, kuni Riigikogu ei ole vastavasisulist otsust langetanud. Selle kohta ma ütlesin, et kui aeg kätte jõuab ja sellise missiooni vajadus on, siis tullakse Riigikogusse seda mandaati küsima. Teiseks küsisite seal, kuidas me kavatseme meie rahvusvahelisi partnereid informeerida, et välisminister on kõnealused kinnitused andnud oma volitusi ületades ja seetõttu puudub neil kinnitustel igasugune siduvus. Sellele ma vastasin juba esimesele küsimusele vastates, et valitsus on öelnud kõigile, et meil on vaja parlamendi mandaati, kui me tahame oma kaitseväelasi rahvusvahelisele missioonile saata. See on ju loogiline. 

Nüüd, teie kolmanda küsimuse puhul ma jään selle juurde, et see on pentsik. On iseenesest [selge], et kui Vabariigi Valitsus on asunud seisukohale, et kaitseväe üksuse võiks Ukrainasse saata, siis eeldatavasti on läbi mõeldud ka järgmised küsimused. Selle küsimuse punktis "i" te küsite, kas missiooniks peaks olema saadud Venemaa nõusolek. Ma siiski jään endiselt selle seisukoha juurde, et mida iganes me Ukrainaga seoses teeme – toetame, aitame, kaitseme, panustame –, Venemaa kui ründava riigi nõusolekut kindlasti ei pea küsima. 

Varro Vooglaid, palun!

No see viimane punkt ei ole selles mõttes asjakohane, et see minu meelest näitab natuke teie ignorantsust. Rahuvalvemissioonide puhul on täiesti standardne, et eeldatakse konflikti kõigi osapoolte nõusolekut. Niimoodi üldiselt rahvusvahelise õiguse kohaselt asjad käivadki. Kui on plaanis saata kaitseväe lahinguüksus sinna ilma konflikti kõigi osapoolte nõusolekuta, siis on see kvalitatiivselt midagi hoopis muud kui rahuvalvemissioon. See on väga oluline küsimus ja sellele on väga oluline teada ka vastust. 

Te enne ütlesite, et see on ju igati loogiline, et kui valitsus annab kinnituse, et Eesti on valmis lahinguüksuse Ukrainasse saatma, siis öeldakse lisaks, et selleks on tarvis Riigikogu mandaati. Minu meelest on see väga ebaloogiline [väide]. Loogiline olnuks öelda nii, et me ei saa teile mingisugust kinnitust anda enne, kui me oleme saanud selleks Riigikogu mandaadi, sest põhiseaduse kohaselt saab vastava otsuse langetada ainult Riigikogu. Vastupidisel juhul võiks ka Riigikogu liikmed või Riigikogu esimees näiteks öelda, et valitsus on nõus tegema sellist asja, aga see muidugi eeldab nendepoolset vastavasisulist otsust. No see on ju absurdne! 

Aga minu küsimus – ma lähen paar sekundit üle aja, vabandust! – on see: kas tegelikult võib olla, et välisminister on seda kinnitust andes toetunud veendumusele, et tal ongi tegelikult Riigikogu käest see mandaat juba olemas tänu sellele blankovekslile?

Aitäh! Valitsus saab alati oma kavatsusi välja öelda ja tahtekoalitsiooni tegevuses Eesti riik osaleb. Nagu ma mainisin, seda on öelnud juba üle 20 riigi. Paljudel nendest riikidest on kindlasti vaja sarnaseks välismissiooniks parlamendi mandaati. Kas [üldse ja kui, siis] millisel viisil see kätte jõuab, see selgub sellel hetkel, kui see kätte jõuab. Ja meie tegutseme vastavalt reeglitele. Meie ütleme välja, milline on meie kavatsus ja võimekus ja võimete ulatus, ja oleme valmis panustama. Aga kui selleks on vaja mandaati küsida parlamendilt, siis me seda kindlasti teeme. Nii et ma usun, et nii kavatsuste väljaütlemine kui ka vajadusel mandaadi küsimine käib täpselt reeglite järgi. (Varro Vooglaid räägib kohalt.) Ma ei tea, millest te täpselt räägite, aga välisminister kindlasti teab, et täpselt samamoodi välismissioonideks küsitakse mandaati parlamendilt.

Mart Helme, palun!

No peaminister ei ole asjadega kursis. Me eelmisel nädalal võtsime siin vastu missioonide eelnõusid. Üks nendest tähendab seda, et Eesti on andnud õiguse kasutada kuni 100 meie sõjaväelast NATO ja mis need muud organisatsioonid ongi missioonidel. Kas see on nüüd selle tahtekoalitsiooni raames ka, vaat see ongi Varro Vooglaiu küsimuse sisu. Võib-olla pärast vastate.

Aga minu küsimus puudutab seda, et sisuliselt te hämate siin ja tegelikult valitsus ja välisminister kõik hämavad. Mis asi on tahtekoalitsioon? See on ju eufemism! Mis asi on tahtekoalitsioon?! See on eufemism! Ja mis asi on lahinguüksus? Mispärast lahinguüksus? Kas rahuvalvajad on lahinguüksus või?  Milles on küsimus? Küsimus on selles, et sisuliselt nii välisminister kui praegu ka teie panete Riigikogu sellega sundseisu, et teie olete ära otsustanud lahinguüksuse saatmise …

Aitäh! 

 … tahtekoalitsiooni raames ja nüüd ei ole võimalik muud teha, kui see heaks kiita, sest muidu [me oleme] putinistid. Saan ma õigesti aru?

Aitäh küsimuse eest! Täies ulatuses kindlasti mitte – õigesti arusaamise koha pealt. Tegemist on Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa veetava initsiatiiviga ja see on laiem riikide grupp, kes on valmis panustama Ukraina võitu, õiglase rahu saavutamisse erinevate vahendite ja viisidega. Ja Eesti selles osaleb. Vähemalt minu jaoks on see selge. Ma saan aru, et veelahe meie vahel vist [seisneb selles], et teile tundub, et Ukraina aitamine on midagi sellist, mida tuleks teha, kuidas öelda, piiratult, võib-olla mitte üle pingutades, mitte unetuid öid veetes. Mina arvan, et Ukraina peab seda sõda enda kaitseks, enda rahva kaitseks ja tegelikult ka meie kaitseks Venemaa vastu. 

Nüüd, välismissioonidel osalemine. Eesti osaleb neil pidevalt, partneritega koos me oleme osalenud pidevalt erinevatel välismissioonidel. Need on kutselised kaitseväelased, kes nendel välismissioonidel osalevad. Täpselt samasugune võimalus on ka tulevikus. Nii et kui selline välismissioon tuleb, siis me tuleme selleks täiendavat mandaati küsima. See oli see, mida ei teie ega Varro Vooglaid ilmselt ei pannud tähele.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh! Arvestades, et valitsusel on parlamendi antud blankomandaat ning lisaks on olemas võimalus tegutseda nii rahvusvahelise koostöö kui ka lähetuse formaadi alusel, kuidas kavatseb valitsus tagada, et kaitseväelaste võimalik osalemine Ukraina territooriumil toimuvas väljaõppes või muus tegevuses oleks põhiseaduse ja riigikaitse seaduse mõttes üheselt [mõistetvalt] õiguspärane ning piisava parlamentaarse kontrolli all? 

Aitäh! Ma arvan, et täpselt nii, nagu kirjeldatud. Kui on selline missioon, mis nõuab mandaati, siis see mandaat küsitakse. Kõigist muudest tegevustest antakse täpselt samamoodi avalikult teada ja need kooskõlastatakse. Me oleme öelnud, millisel viisil me tahtekoalitsiooni raames, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa juhitava tahtekoalitsiooni raames oleksime valmis panustamist kaaluma. Kui selgub, millised need parameetrid on ja see aeg kätte peaks jõudma, siis me saame välismissiooni kutseliste kaitseväelastega arutada. Ma siiski meenutan, et kutselised kaitseväelased käivad üle maailma erinevatel missioonidel meie partneritega koos ja see on aidanud meil saada kogemusi ja ka tagada meie julgeolekut. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra peaminister, see tahtekoalitsiooni lugu. Te kohtute tahtekoalitsiooni osalistega, ma arvan, üsna tihti. Kas on näha mingit tahet luua tingimusi, et tahtekoalitsioon muutuks ka sõjaliselt võimekaks oma tahet ellu viima? Pean siin silmas näiteks otsuseid energiapoliitikas, mida Euroopas ei tehta mõistlikult. USA-s on küll tahet näiteks omamaine tööstus üles ehitada. Euroopa eesotsas Saksamaaga jätkuvalt deindustrialiseerub. Kui me vaatame Suurbritanniat, siis seal on rahaline seis kehva ja ka terasetööstus sureb vaikselt välja, sama on Saksamaal. Tahtekoalitsioon on selline ilus sõna, aga kas sa oled märganud mingit tahet pöörduda tervemõistusliku lähenemise teele, et energiapoliitikas teha otsuseid, mis võimaldavad tööstusel areneda, [sealhulgas] ka sõjatööstusel areneda, et selline nagu riigikaitseline ja sõjaline tahe muutuks reaalsuseks?

Aitäh! Eestis on kaitsetööstus üks Euroopa riikide kõige optimistlikumaid tööstusharusid. Seda esiteks. Eestis on kaitsetööstuse liidus ehk assotsiatsioonis juba ligi 200 ettevõtet. See ei ole üldse väike number. Ja lisaks veel investorid ja need ettevõtted, mis pakuvad teenuseid selles valdkonnas. Teistes Euroopa riikides, kus on suuremad tööstused ja traditsioonilised kaitsetööstused, on samamoodi näha, et nende tootmisvõimekust kasvatatakse. Lisaks astutakse samme uute tootmisvõimekuste loomisel. Me enne rääkisime droonidest, sellealased teadmised ning elektroonilise sõja pidamise teadmised tulevad Ukrainast. Need on kasutatavad üle Euroopa partnerite juures. 

Nii et ma ütleksin küll, et minu hinnangul [meie] kaitsetööstus on päris sellise, ütleme, kena alguse või stardi juures. Üle Euroopa on aga päris palju erinevat traditsioonilist kaitsetööstust. Väga palju vahendeid me ostame oma partneritelt, olgu need siis soomukid, kergemad lahingumasinad, autod, õhutõrjevahendid või mis iganes. Nii et jah, ma arvan, et see võimekus kasvab. Aga loomulikult Euroopa pigem on olnud selline, kuidas ma ütlen, rahuprojekt ilma relvadeta, relvastuse tase on madalam olnud. Nüüd siis minu arvates mõne aastaga, kolme kuni viie aastaga saab tast rahuprojekt, [mille taga] on ka kõvasti relvastust ja oma võimekus.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma nüüd ei oska päris täpselt öelda, kas peaminister ei saanud aru, mis on meie arupärimise taustaks oleva probleemi sisu, või ta tegi näo, et ta ei saa sellest aru. Aga igal juhul jäi mulje, et emb-kumb vastab tõele. 

Ma nüüd kordan üle, milles probleemi tuum seisneb. Probleemi tuum seisneb selles, et põhiseaduse kohaselt on ainult Riigikogul otsustusõigus seonduvalt sellega, kas viia Eesti kaitseväelased sõjalisele operatsioonile ehk sõjalisele välismissioonile või mitte. Sellist otsust ei saa langetada valitsus ja sellist otsust ei saa langetada ka president. Põhiseadus ütleb seda täiesti ühemõtteliselt ja selgelt. 

Ei tohiks olla raske aru saada, et kuni Riigikogu ei ole vastavasisulist otsust langetanud ega isegi seda küsimust arutanud, ei saa valitsuse esindajad käia maailmas ringi ja anda avalikke kinnitusi teistele riikidele, et Eesti on valmis panustama sellises sõjalises missioonis kuni kompanii suuruse üksusega. No ei saa!  

Sama ebaloogiline oleks see, kui mina käiksin ringi ja ütleksin, et Kristen Michal on valmis tagasi astuma, ja kui siis Kristen Michal küsib minu käest, et kuule, mis juttu sa, mees, räägid, sinul pole õigust selliseid kinnitusi minu eest anda, siis ma ütleksin, et no ma muidugi tegin seda eeldusel, et sa ise langetad vastavasisulise otsuse. Jabur ju! Mina ei saa anda selliseid kinnitusi Kristen Michali eest ja täpselt samamoodi ei saa valitsus anda selliseid kinnitusi, ilma et Riigikogu oleks vastavasisulise otsuse langetanud. 

Ma küsisin nüüd peaministri käest, kas võib olla nii, et välisminister on andnud vastavasisulised kinnitused rahvusvahelisel tasandil teistele riikidele, tuginedes asjaolule, et Riigikogu on igal aastal sügisel võtnud vastu otsuse, millega antakse valitsusele blanketne volitus viia Eesti kaitsevägi kuni 100 kaitseväelase ulatuses sõjalisele missioonile, kui jutt käib NATO, NATO liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitavast missioonist, kuhu me panustaksime esmakordselt. Selle peale tegi peaminister natuke sellist nägu, nagu ta ei saaks aru, mida ma küsin. 

Aga küsimus on ju väga lihtne ja väga selge. Võib ju olla, et välisminister käibki maailmas ringi ja ütleb, et Eesti on valmis panustama Ukrainasse meie kaitseväe lahinguüksuse saatmisega, tuginedes sellele veendumusele, et tegelikult valitsus juba lähtubki eeldusest, et Riigikogu on selleks volituse andnud selle blanketse volituse kaudu, mis eelmisel nädalal uuesti siin parlamendisaalis ära vormistati. 

See on väga tõsine küsimus. Ma arvan, et avalikkusel on täielik õigus teada ja ka Riigikogu liikmetel on täielik õigus teada, kas valitsus lähtubki sellest eeldusest, et nad ei pea tegelikult mingit täiendavat volitust Riigikogult küsima. 

Kui ma nüüd õigesti kuulsin – vahetult enne puldist lahkumist peaminister ütles, et vist Vooglaid ja Helmed hästi ei kuulnud, kui ma rääkisin –, valitsus tuleb ja küsib Ukrainasse lahinguüksuse viimiseks Riigikogult konkreetset volitust. Tore, kui see nii on, aga siiski tuleks vastata ka küsimusele, kas seda blanketset volitust põhimõtteliselt peetakse piisavaks aluseks, et vastav samm astuda, või on ikkagi sedasi, et seda ei peeta sellise sammu astumiseks piisavaks.

Ma arvan, et see on väga oluline küsimus, millele tuleks anda väga selge vastus ilma igasuguse keerutamiseta. Ja kui peaminister vastas küsimusele, mida on plaanis teha, et rahvusvahelisi partnereid informeerida sellest, et välisminister on andnud kinnitusi, ületades oma volitusi, ja seetõttu nendel kinnitustel ei ole ka õiguslikult siduvat jõudu Eesti Vabariigi suhtes, siis saime kuulda, et Eestil ei ole kavas loobuda Ukraina toetamisest. Me ei ole sellist asja küsinudki. Me küsisime hoopis midagi muud. Aga ma ei hakka küsimust kordama. 

Samuti tuleb tähelepanu juhtida sellele, et kolmandas küsimuses sisaldub alaküsimus "i": kas missiooniks peaks olema saadud ka Venemaa nõusolek. Peaminister tegi näo, et see on kuidagi hirmus kohatu küsimus, et tohoh, mis ajast peab Venemaa nõusolekut küsima, kas võib rahuvalvemissiooni Ukrainasse saata või mitte. 

Nagu ma eelnevalt osutasin, rahvusvahelistes suhetes on standardne praktika, et rahuvalvemissioonideks on kõikide konflikti osapoolte nõusolek. Kui ollakse valmis saatma Eesti kaitseväe üksus Ukrainasse ka olukorras, kus Venemaa nõusolekut ei ole, siis põhimõtteliselt ei saagi rääkida rahuvalveüksusest, vaid siis me sekkume konflikti osapoolena sellesse konflikti ja see on kvalitatiivselt midagi sootuks muud. Sellega kaasnevad Eesti Vabariigi jaoks sootuks teised järelmid. Nii et ei ole mõtet teha nägu, nagu see oleks kuidagi kohatu küsimus. See on vägagi oluline küsimus, millele tuleks anda väga selgesõnaline vastus. Aitäh!

 Aitäh teile! Martin Helme, palun!

Ei võta praegu lisaaega. Mind kohe kraabib see, kui mängitakse lolli. Olen enne ka öelnud, et kui sa kogu aeg lolli mängid, siis võib lõpuks niisugune mulje jääda, et oledki loll. Me küsime lihtsaid, arusaadavaid küsimusi, mis on kantud sügavast murest Eesti julgeoleku pärast. Ja siin tuleb kohe alguses ilusti ära rõhutada: meil on põhimõtteline erinev arusaamine sellest, kas Eesti peaks osalema sõjaliselt Ukraina sõjas ise oma sõduritega, oma nahaga. EKRE täiesti ühene seisukoht on, kordan üle: ei, Eesti ei peaks mitte mingil juhul viima oma sõdureid Ukrainasse, viima oma poisse Ukrainasse. Mitte mingil juhul! See ei ole meie sõda selles võtmes. 

Kas see tähendab, et meie [ei tohi] toetada Ukrainat? Loomulikult ei tähenda see seda. Me toetame Ukrainat rohkem ja eeskujulikumalt kui peaaegu ükski teine riik maailmas. Toetame rahaliselt, toetame relvade ja laskemoonaga, toetame nende immigratsiooni, pakkudes kümnetele tuhandetele ukrainlastele Eestis elupaika, toetame kõikvõimalikul moel, ka rahvusvahelisel areenil diplomaatiliselt. 

Samas me peame alati saama arutada, kas see toetus Eesti inimeste arvel on alati õigustatud või mitte. Kui meil ikkagi riigieelarve on nii lõhki aetud, et kümneid maksutõuse on vaja teha, siis minu meelest on täiesti põhjendatud küsida, kas me oleme äkki liiga hoogu läinud. Kas Reformierakond on äkki valesti hinnanud Eesti inimeste valmisolekut ja suutlikkust hoida meist 40 korda suuremat riiki üleval? Peaks olema võimalik sel teemal arutada. 

Aga siin ei olegi midagi arutada. Meie siin ütleme täiesti selgelt, et Eesti sõdurid ei tohiks mitte mingil juhul Ukrainasse minna. Punkt. Seda lubada, selle mõttega mängida, seda arutada – meie ei arva, et see on õige või hea mõte. Aga see, tundub, ei jõua kohale. 

Meile räägitakse läbisegi sellest, et me toetame, meile räägitakse sellest, et me oleme mingis tahtekoalitsioonis. Tahtekoalitsioon ei tähenda ju mitte midagi! Euroopa Liit käib ülemkogudel koos iga paari kuu tagant, et arutada, kes mida ja kui palju Ukrainasse saadab. Ruumist tullakse välja, mitte midagi kokku pole lepitud. Raha ei leita, relvi ei leita – midagi ei leita! Lihtsalt arutatakse, kuidas ja mida ja kes süüdi on. See tahtekoalitsioon on ju propaganda. Aga jätame selle ka kõik kõrvale. 

Meil on vaja selgeks teha üks lihtne asi. Kui me otsustame ise – Eesti valitsus mängib selle ideega või annab välja mingeid signaale, et jaa, me oleme valmis, me lausa innukalt oleme valmis – sõjaliselt liituda sõjaga Ukrainas, et aidata ukrainlastel venelastega sõdida, siis me otsustame ise astuda sõtta Venemaaga. Eesti ei ole praegu sõjas Venemaaga ja loodetavasti mitte kunagi ei satu sõtta Venemaaga, aga päris kindlasti me ei tohiks ise alustada sõda Venemaaga, sest see tähendab Eesti rahvale ja riigile hävingut. 

Unustame ära need deliirsed röögatused, kuidas me hävitame nad nende enda territooriumil ja kuidas me surume nad põlvili ja ma ei tea, mis kõik veel. No see on selline psühholoogiline nihestumine ja alaväärsuskompleks komplektis mingisuguste ettekujutustega, deliirsete ettekujutustega, millel ei ole reaalsusega mingit pistmist. See on üdini vastutustundetu oma rahva suhtes. Me ei suru kedagi põlvili. Peale Eesti rahva ei ole tänane valitsus kedagi suutnud põlvili suruda – vaesuses – ega suuda ka. Ja ei maksa ka unistada sellest. Me ei pea unistama teiste riikide põlvili surumisest, tükeldamisest ja millest kõigest veel. 

Tegeleks oma riigiga! Tegeleks oma riigis turvalisuse ja jõukuse edendamisega ja enda kaitsmisega nii palju, et meievastane rünnak tekitaks ründajale võimalikult palju kahju, nii et seda ei hakataks arutamagi. Aga nagu me eelmises punktis teada saime, me ei ole võimelised isegi mingit droonivõimekust tekitama, kuigi varsti saab täis neli aastat sõda. Kogu selle aja jooksul on Reformierakond valitsuses olnud. Õhuruumi me ei kontrolli, me isegi ei näe, mis seal toimub, aga muudkui läheme teisi riike põlvili suruma ja muudkui saadame oma sõdureid kuhugi, ma ei tea, Ukraina väljadele. No ei! Ei-ei-ei! 

Aga kui valitsuselt selle kohta küsid, siis hakatakse lolli mängima. Valitsus loomulikult tuleb ja küsib Riigikogult enne luba, aga tegelikult on kõigile lubadused juba välja jagatud. Niipidi see asi käia ei saa! See on ohtlik Eestile, mida tehakse.

Aitäh teile! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! No kogu see lugu on ju lahti läinud Margus Tsahkna ütlusest, et me peame oma naha Ukraina kaitsmiseks või Ukraina aitamiseks – kuidas see täpselt sõnastatud oli? – turule viima. Oot-oot-oot, aga kelle naha siis lõpuks?! Kes see on, kelle nahk viiakse nüüd Ukraina pärast turule? Kas see nahk on Kristen Michali nahk või on see Tsahkna nahk või on see valitsuse kollektiivne nahk? Ei ole! See on Eesti rahva nahk ja Eesti rahvalt ei ole selleks küsitud luba.  

Kõik need jutud siin sellest, et me aitame Ukrainat ja me jäämegi Ukrainat aitama, ei tähenda seda, et on saadud Eesti rahvalt luba tema kollektiivse naha turule viimiseks Ukraina abistamiseks. Ja selles on praegu küsimus.  

Kes saab seda luba anda? Ainult Riigikogu! Ja küsimuse tuum on selles, kas Riigikogu on suverään või on Riigikogu Margus Tsahkna nahakauplemise subjekt. Margus Tsahkna võib öelda, et Riigikogu naha viin turule! Mind ei huvita, mida Riigikogu ise sellest arvab, aga mina viin Riigikogu naha turule! Kui sellest Stenbocki majas aru ei saada, siis on meil põhiseaduslik kriis, siis ei täideta meil põhiseadust, siis ei ole juttugi sellest, et meil on kõrgeima võimu kandjaks rahvas ja rahvas esindusdemokraatia ehk parlamentaarse demokraatia kaudu juhib riiki. Siis juhib riiki Margus Tsahkna, nahakaupmees. See ei ole mõeldav! See ei ole absoluutselt mõeldav!  

Nii et siin on täielik dissonants selle vahel, mida ütleb meile seadusandlus põhiseaduse näol eelkõige ja mida lubavad meil endale ajutised poliitilised figuurid. Ma tuletan meelde: me kõik, kui me jätame kõrvale selle, et me kõik oleme surelikud, aga ka poliitikutena me oleme kõik ajutised. Täna me oleme Riigikogus, homme meid ei ole Riigikogus, on järgmised inimesed, ülehomme on veel järgmised inimesed, eile ja üleeile olid hoopis teised inimesed. Aga Riigikogu kui institutsiooni suveräänsus on muutumatu, see ei sõltu nendest inimestest.  

Praegu te olete kaporatuuri riigipöörde tulemusena ja oma abiratastega, keda siin saalis näha ei ole, saavutanud Riigikogus sellise ülekaalu, et te võite praktiliselt teha, mida tahate. Aga see on ebanormaalne ja see ei saa olla võimu kuritarvitamise eeldus ja praktiline tegevus. Te ei saa eeldada, et te võite teha, mida tahate, sest teil on siin koalitsioonil niisugune ülekaal ja te võite vilistada põhiseadusele, võite vilistada võimude tasakaalule, võite vilistada tsiviilkontrollile igasuguste jõustruktuuride üle. See ei tähenda seda! Aga teie arvate, et see tähendab seda. 

Ja vaat siin ongi see probleem meil praegu. Teie arvate, et Margus Tsahkna võib minna ja kusagil öelda, ilma et tal selleks oleks kõige elementaarsemgi volitus, et meie viime Eesti rahva naha turule ja kui vaja, siis viime terve Eesti riigi sõtta. Sellist volitust teil ei ole. Ja kui te kuritarvitate seda tänu oma ülekaalule koalitsiooni näol, siis tegelikult te kuritarvitate seda, milleks Eesti rahvas üldse on teid volitanud.  

Millega Eesti rahvas on ära teeninud selle, et te seda kõike kuritarvitate? Selle, et te olete Eesti rahva vaesusse paisanud. Ainuüksi ühe aastaga on Eestis suurenenud 8000 inimese võrra nende arv, kes elavad allpool vaesuspiiri. 44 000 inimest peab hakkama saama vähemaga kui 365 eurot kuus. See on teie naha turule viimise tegelik nimetus. Te olete Eesti rahva naha turule viinud juba selle näol, et Eesti rahvas pidurdamatult vaesub. Pool rahvast lõikab sõna otseses mõttes nööriga leiba, sest noa jaoks enam ei ole raha. 

Aga teie lähete korda majja lööma! Tahtekoalitsioon – oi, kui uhkelt kõlab! Aga tegelikult ei kõla. Tegelikult tähendab see Eesti rahva kannatuste suurendamist nii rahalise koormuse näol, immigratsiooni suurenemise näol, töökohtade kadumise näol ja kõige muu näol.  

Nii et ma ikkagi tahaksin teie südametunnistusele koputada, eeldades, et teil üldse niisugune asi olemas on. Vahetevahel on mul tunne, et kogu sel globalistlikul klikil, kes meil Eestis ka praegu märatseb, südametunnistust ikka ei ole üldse. Aga ma ikkagi koputan, õhkõrnas lootuses, et teil see on. Tegelege sellega, et Eesti oleks jõukas, iseseisev, suveräänne riik, kes ei tantsi teiste pilli järgi, kes ei anna ära oma maksusuveräänsust, kes ei anna ära oma välispoliitilist suveräänsust, kes ei anna ära oma moraalset suveräänsust. Vaat sellega tuleb tegeleda, aga mitte sellega, et loopida mingisuguseid fu-fa-faa-loosungeid, et tahtekoalitsiooniga viime Eesti rahva naha turule. See ei ole see, milleks teid on volitatud ja valitud Stenbocki majja. 

On äärmiselt kahetsusväärne, et te järjekindlalt, kui me siin kohtume nii infotundides kui ka arupärimistel, keeldute sellest aru saamast ja püüate süüd kõige selle saamatuse eest, kõige selle minnalaskmise eest, mis teie valitsust ja Reformierakonna võimu üldse iseloomustab, kellele teise kaela veeretada. Aastaid on see olnud …

Hea kolleeg, kuus ja pool minutit on täis. Kas … 

Lõpetan kohe, viimane lause. Aastaid on see olnud Keskerakond, nüüd on see EKRE. Noh, vaatame, võib-olla varsti tuleb keegi kolmas ka, sest jumal armastab kolmainsust.

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Välisminister Tsahkna nahast ma rääkida ei taha, aga ma räägin praegu kui [Eesti-]Ukraina parlamendirühma liige ja inimene, kes loeb iga päev Ukrainska Pravdat. [Lugesin] ka täna. Ma arvan, et te ei ole lugenud, nii et ma natuke tsiteerin teile. Täna hommikul toimusid läbiotsimised president Zelenskõi lähima sõbra ja võitluskaaslase Timur Minditši kodus Kiievis. Samal ajal otsiti läbi endise energeetikaministri, praeguse justiitsministri, mitte Liisa Pakosta, vaid Herman Haluštšenko korter Kiievis. Need on omavahel seotud, tegemist on Ukraina korruptsiooni[vastase] organiga NABU – selle [asutuse] mehed tegid täna hommikul selle [läbiotsimise]. 

Mõni tund enne läbiotsimise algust põgenes Timur Minditš välismaale. Nüüd Ukraina ajakirjandus, ka Ukrainska Pravda, kirjutab sellest, kes lekitas infot nendest korruptsiooniuuringutest. 15 kuud on Timur Minditšit ja tema kuritegelikku organisatsiooni – ma tsiteerin praegu Ukrainska Pravdat – uuritud. Üle tuhande tunni on helisalvestisi. 

Timur Minditš on see mees, kes oli Kvartal 95 rajaja ja oligarh Kolomoiskõi partner, kelle korteris president Zelenskõi oma sünnipäevi armastab pidada ja kelle soomusautot president Zelenskõi on korduvalt kasutanud. Aga see selleks. 

Selle operatsiooni nimi on "Midas", mis täna hommikul tipnes Timur Minditši korteri läbiotsimisega. Vähe sellest, ka FBI on president Zelenskõi sõbra ja lähedase võitluskaaslase Minditši jälgedel. Tegemist on Briti Neitsisaarte offshore-firmas [avastatud] probleemidega ja isikuga, keda kutsutakse Suhkrumeheks. Kogu see operatsioon, mida 15 kuud on Ukraina korruptsioonivastased organid läbi viinud, tegeleb suurejoonelise korruptsiooniskeemiga, mis puudutab energeetikasüsteemi. See on see, mida venelased pommitavad ja mis jälle taastatakse. Kel huvi on, võib sellega lähemalt tutvuda. Täna ja varem poole aasta jooksul on sellest väga palju kirjutatud. 

Mina loen Ukrainska Pravdat tõesti praktiliselt iga päev ja mulle pakub see tõeliselt huvi, sest Eesti on olnud üks suurimaid Ukraina toetajaid, aga Ukraina on üks Euroopa korruptiivseimaid riike. Sellest saavad aru mitte ainult Ukraina uurivad ajakirjanikud, vaid saavad aru ka Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit, [tehes] neid ettekirjutusi, et kui te korruptsioonist jagu ei saa, siis te ei pääse Euroopa Liitu, NATO-sse ega mitmele poole mujale. Sellest on väga-väga palju räägitud. Meil Eestis sellest kahjuks eriti palju ei räägita. 

Minu jaoks on väga oluline see, et Ukraina patrioodid, kes on rindel – paljud on kümme korda saanud haavata ja ikka on seal –, ei lähe sealt ära. Aga suur osa [ukrainlastest], ka Ukraina Ülemraada saadikute pojad, on välismaal – seal, kus on kindel elu. Ka Eestis on väga paljud. Aga see pole minu tänane teema. 

Teile võib-olla pakub huvi värske Ukrainska Pravda artikkel, kus räägitakse, millised on Ukraina neli kõige kasumlikumat äri praegusel ajal. Esiteks, droonid. Teiseks, energeetika. Kolmandaks, igasugune ülesehitustöö, kuhu ka Eesti on panustanud ja mida tuleb rohkem, kui saabub mingi rahu. See algab tõeline pidu selles sektoris. Ja neljas – mis te arvate, mis on neljas? See puudutab ka meid. Sellest on palju räägitud, aga mitte selles kontekstis, millest tänane Ukrainska Pravda kirjutab. Need on kõnekeskused. Need on keskused, kust helistatakse vanainimestele, noortele – kõigile. Ja seda selleks, et raha välja petta. See on Ukraina äri nr 1 praegu, kirjutab tänane Ukrainska Pravda. 

Hea kolleeg, see on väga põnev, samas teistpidi ka valus, aga selle päevakorrapunktiga mitte liiga palju seotud.

See on otseselt seotud välisminister Tsahknaga, kes jagab meie nahka. Tuleks teada, kellele jagatakse nahka: Timur Minditšile, Herman Haluštšenkole ja paljudele teistele. Aga natukene veel sellest ärist nr 1 tänase lehe põhjal.

Kas me paneme siis paar minutit juurde?

Jaa, kindlasti.

Kaks minutit lisaks, palun!

Ei, kolm, ma arvan!

Üks on juba läinud üle.

Okei, aga see on meie omavahelise diskussiooni tõttu. 16–26-aastased maapoisid ja maatüdrukud tulevad Kiievisse, saavad kuni 2000 eurot nädalas, teenivad sellega, et helistavad Arvole, sulle või sulle, Anti, või kellelegi teisele ja petavad raha välja. See on äri nr 1 praegu. Kas me oleme siis valmis oma nahka müüma sinna riiki, mis vaevleb tipptasemel [lokkava] korruptsiooni käes? Ja samas väike osa patrioote võitleb aastaid rinnetel.

Nii et tegelikult peaks [vägagi] mõtlema ja ausalt [kõigest] rääkima ja tegutsema selle järgi. See on siiski Eesti praegu. Eesti ei ole rinderiik. Ukrainat tuleb abistada, aga peab vaatama, [kellele see abi läheb. Ega saaja ei ole] Timur Minditš või Herman Haluštšenko või paljud teised suurejooneliste korruptsiooniskeemide osalised. Ukrainska Pravda kirjutab nendest väga tihti, süsteemselt, näidates dollaripakke, mis on tavaliselt laotatud vooditele või põrandale. Aga Eesti ajakirjandus kahjuks eriti ei armasta sel teemal rääkida. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, aga peaminister lõpetab läbirääkimised oma käsitlusega.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma teen lühidalt. Saalis pole enam palju inimesi. See pressiteade, millele siin arupärijad viitasid, on igati korrektne. Ma vaatan seda siin Facebookis – vabandust, mitte Facebookis, vaid Välisministeeriumi lehel vist –, kus välisminister Tsahkna on öelnud, et panus Ukraina julgeolekusse kindlustab ka Eesti julgeolekut. Ja siin lõpuks on kenasti, ilusti öeldud, et mandaat selleks küsitakse Riigikogult. Nii et välisminister on igati korrektne olnud. 

Teine märkus, mis siin hakkas korduma. Peeter Ernitsa jutt võib-olla … Jah, ütleme, see oli väga pikk ja segane. Aga enne hakkas arupärijate poolelt korduma ikkagi seesama lause, see mõttekäik, mida on kasutanud ka Peskov ja Lavrov. Vaatan, Dmitri Peskov on seda öelnud novembris 2024 ja Sergei Lavrov on öelnud seda selle aasta veebruaris. Neil on täpselt sama lause: mis tahes rahu tagamist või julgeoleku tagamist Ukrainas ei saa toimetada ilma Venemaa nõusolekuta. Nii et nagu kaks tilka vett. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti ja kogu tänase päevakorra ammendanud.

Peale haamrilööki on võimalus ka veel vabaks mikrofoniks. Aga Peeter Ernitsal on küsimus. Aitäh teile, härra peaminister!

Peaminister lahkus, aga ta nimetas mu nime ja mina ei ole Lavrovi ja Peskovi ja kõige sellega …

Hea kolleeg, te jäite vastusõnavõtuga mõnevõrra hiljaks, sellepärast et ma sulgesin läbirääkimised ja alles seejärel te tulite ja panite sisse protseduurilise küsimuse. Te oleks pidanud panema vastusõnavõtu, te panite protseduurilise. (Peeter Ernits kohalt: "… Peaministri jutt oli väga segane.") Ei, peaministri jutt … Iseenesest oli segane, kas see haakub teie mõttega, see on teine teema. Aga veel kord: vastusõnavõtuks ma erandina ikkagi olen andnud võimaluse, aga siis peaks panema sisse mitte selle musta käe, vaid sõnavõtu registreerima. 

Aga nüüd, head kolleegid, kuna haamrilöök oli ära, siis vaba mikrofon. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Äsja toimusid kohalike volikogude valimised, mis näitasid, et Eesti on jõudnud murdepunkti. Valimised näitasid, et inimesed on väsinud sellest, et lubati üht, aga tehti hoopis teist. Inimesed on väsinud sellest, et enne eelmisi Riigikogu valimisi räägiti ilusasti, lubati paremat elu ja väiksemaid makse, aga pärast valimisi tulid uued maksutõusud, uued koormised, kõrgemad hinnad ja inimestel uus pettumus. Ja tuli teadmine, et huultelt lugemine ei pea vett. 

Valitsejad on andnud palju lubadusi, kuid reaalsus on valusalt teistsugune. Ja nüüd on rahvas öelnud, et aitab, meie kannatus on lõppenud. Viimased valimised näitasid väga selgelt, et inimesed soovivad muutust. Keskerakond on nende muutuste eesotsas, sest meie räägime otse, nii, kuidas asjad tegelikult on. Me ei pea inimesi valijateks, keda homme keegi ei mäleta ja kellest lugu ei peeta. Me peame inimesi partneriteks, kellega koos me ehitame parema Eesti. 

Nüüd on käes aeg vaadata edasi, Riigikogu valimiste poole. Seal otsustatakse, milline saab olema Eesti järgmine peatükk: kas jätkame maksude ja laenude spiraalis, kus riik võtab ja inimene kannatab, või valime tee, kus inimene on riigi südames ja hoolivuspoliitika keskmes. 

Meie eesmärk on väga lihtne ja väga konkreetne: langetada makse, et peredele ja ettevõtetele jääks rohkem hingamisruumi, tugevdada majandust, et töö ja ettevõtlus tasuks end ära, kaitsta inimesi, kes vajavad abi, mitte jätta neid üksi, külmutada riigi laenukoormus, et me ei lükkaks tänaseid probleeme tulevaste põlvkondade õlgadele, kaitsta oma riiki, kuid mitte oma inimeste hirmutamisega, et nad aina kasvavaid makse ja aktsiise sõnakuulelikult maksaksid. 

Me tahame Eestit, kus aus töö on väärtustatud, kus poliitik ei räägi rahvaga ülevalt alla, vaid seisab rahva kõrval. Me tahame Eestit, kus valitsus ei varja tõde, vaid räägib ausalt nii headest kui rasketest asjadest. See on meie suund. See on Keskerakonna tee, tee, mis viib Eesti tagasi hoolivuse ja terve mõistuse juurde. 

Aitäh teile, hea Eesti rahvas! Aitäh nende valimiste eest, aitäh, et te usute, et muutus on võimalik! Just teie, inimesed üle kogu Eesti, olete selle muutuse tõeline jõud. Jõudu teile, hea Eesti rahvas! Aitäh!

Mina ütlen aitäh teile. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja vähesed kolleegid! Siin on palju räägitud, aga ma tahaks puudutada paari teemat, mis on väga valusad. Jah, solidaarsus, puudega inimeste puudetoetuse tõstmine 15 senti, toimetulekupiiri tõstmisest loobumine jne, jne – sellest on palju räägitud. Palju vähem on räägitud sellest, et karu koliti Toomast Tallinna ja 1. septembril lõpetasid töö kõik loodushariduskeskused: Tooma, Nigula, Iisaku, Palmse jne. Loodusharidust ei ole vaja, looduse tundmist pole vaja, raha läheb kusagile mujale. Keskkonnaamet peab kokku hoidma umbes 3 miljonit mitme aastaga. Aga näiteks Tooma looduskeskuse ülalpidamiskulud aastas on kõigest 92 000 eurot. 

Ja samal ajal uputatakse metsi. Külamehed ei saa aru, mis lollus see toimub: 23 miljonit on metsa uputamiseks. 

Aga üks asi, millest üldse pole räägitud ja mis on sama oluline, on Eesti riigi suhtumine Eesti tippkultuuri ja muude kultuuri. MUBA õpilasesinduse kiri kultuuriminister Purgale on väga valus lugemine. Need on need lapsed, kes alustavad juba nelja-viieaastaselt: tulevased baleriinid, tantsijad, lauljad jne. Ja nad räägivad tippartistide närusest tulevikust. Ma ei tea, mida kultuuriminister neile vastab või on vastanud. 

Ja teine teema on Theatrumi finantseerimise lõpetamine järgmisel aastal. See on üks Eesti tippteatritest, kes praegu mängib Shakespeare'i "Mõõt mõõdu vastu" – see on sellest, kuidas üks lodev, degenereeruv riik toimetab. Ja sellelt teatrilt on otsustatud riiklik toetus ära võtta! Ja jutt ei ole mitte miljonitest, see toetus oli eelmisel aastal vist 60 000 või midagi. Pole vaja sellisele! Pole vaja! Jah, need on riigitruud ametnikud, kes on selle ettepaneku teinud. Ma loodan, et kultuuriministril on nii palju aru ja vastutustunnet, et ta nende ettepanekut ei realiseeri. 

Aga need on märgilised asjad: looduskeskuste sulgemine rahapuuduse [ettekäändel], tippkultuuri närutamine, toetuse äravõtmine Theatrumilt 60 000 aastas. Naeruväärne! Ja samas metsade uputamine mitmekümne miljoni eest ja kõik muu. Ja puudega inimeste toetuse suurendamine 15 sendi võrra aastas. Midagi on pildil kapitaalselt valesti. Aitäh! 

Aitäh teile! Evelin Poolamets, palun!

Head kolleegid! Me oleme viimasel ajal ajakirjandusest päris palju lugenud teemal "Istanbuli konventsioon". On väga palju poolehoidjaid, kuid ma tahan öelda, miks ma ei pea selles konventsioonis osalemist õigeks.  

Istanbuli konventsioon lubab oma pealkirjas kaitset naiste ja perede vastu suunatud vägivalla eest. Seda eesmärki peavad kõik oluliseks, kuid konventsiooni sisu ulatub sellest kaugemale. Dokumenti on põimitud ideoloogiline programm, mis ei sobitu Eesti põhiseaduse ega ühiskonna väärtustega. Naiste kaitset kasutatakse kattevarjuna sooideoloogia levitamiseks. Konventsioon käsitleb sugu kui sotsiaalset konstruktsiooni ning nõuab stereotüüpide väljajuurimist. See seab kahtluse alla ema ja isa rolli ning traditsioonilise peremudeli. Artiklis 14 soovitatakse koolides õpetada mittestereotüüpseid soorolle, mis tähendab sooideoloogia toomist õppekavadesse, väidet, et sugusid on kümneid ja neid saab vabalt muuta. See ei ole teadus, vaid ideoloogiline mõjutamine, mis tekitab lastes segadust ja lõhub turvatunnet. Lisaks käsitleb konventsioon soolist identiteeti kui kaitstavat kategooriat, mis võib avada tee sooneutraalsusele keelekasutuses, tualettruumides ja isegi soo vahetamisele ilma meditsiinilise põhjenduseta. Nii varjutatakse vägivalla ennetamise eesmärk ja asendatakse see poliitilise programmiga.  

Eestis on naistevastase vägivalla vastu piisavad seadused olemas. Vajame tegusid: varjupaikade rahastamist, politsei töö tugevdamist, psühholoogilist abi, mitte ideoloogilist sõnasõda. Istanbuli konventsioon räägib stereotüüpide väljajuurimisest, aga tegelikult tähendab see emaduse ja isaduse vähest väärtustamist. Ometi just need rollid loovad ühiskonna vundamendi. Tõeline hoolivus ei tähenda soo kaotamist, vaid ema ja isa toetust oma loomulikes rollides. Ma toetan naiste kaitset vägivalla eest, kuid mitte ideoloogilist manipuleerimist, mis peidab end vägivallavastase retoorika taha. Eesti vajab poliitikat, mis väärtustab peret ja emadust, üldse vanemlust, mitte dokumenti, mis dikteerib, kuidas me peame oma ühiskonda ümber mõtestama. Ühtlasi kutsun kõiki alla kirjutama petitsioonile, et Eesti väljuks Istanbuli konventsioonist. Aitäh!

Aitäh teile! Tänaseks on kõik kõned peetud ja koos sellega on ka tänane täiskogu istung lõppenud. Aitäh teile!