Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Head kolleegid, palun veidi vaikust! Kohalolijaks on registreerunud 76 Riigikogu liiget, puudub 25. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Läänemets, palun! Head kolleegid, palun vaikust! On nagu 1. septembri tunne, et kõik on saanud üle pika aja kokku.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan sotsiaaldemokraatide nimel üle seaduseelnõu oligarhia mõjuvõimu vähendamiseks poliitikas ehk erakonnaseaduse muudatused, mille eesmärk on tugevdada Eestis demokraatia toimimist ning vähendada ühe konkreetse isiku või huvirühma liigset mõju erakondadele ja nende tehtavatele poliitilistele otsustele. Selle seaduse sisu on lühidalt ja lihtsalt öeldes järgmine.

Erakonnal on lubatud majandusaasta jooksul füüsiliselt isikult vastu võtta annetusi kuni 100 000 eurot aastas ehk üks isik ei saa üle 100 000 euro aastas annetada. Erakonna põhikirjas kehtestatud liikmemaksust suurem summa loetakse annetuseks ning sellele kohaldatakse sedasama paragrahvi, mis ütleb, et annetuse ülempiir aastas on 100 000 eurot. Teeme ettepaneku kehtestada valimiskampaania kulude ülempiiriks miljon eurot. [Muudatused] puudutavad ka uuringute rahastamist. Kui füüsiline või juriidiline isik tellib uuringuid, milles küsitakse inimeste erakondlikku [eelistust] või poliitilist arvamust, ja nende uuringute summa ületab aastas 10 000 eurot, siis tuleb avalikustada uuringu sisu ja ka uuringute eest maksja või uuringute rahastaja [nimi]. 

Meie arvates on see demokraatia toimimise seisukohalt väga oluline seadus, [mis aitab kindlustada,] et poliitiline võim ja esindatus lähtuksid ikka kodanike võrdsetest võimalustest [osaleda] avalikus arutelus ja otsuste tegemisel ja et ükski isik või ükski ettevõte valijate ja inimeste tahte üle ei domineeriks. Aitäh!

Head kolleegid, olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu.

Päevakorra täpsustamine. Me jätkame eilsel istungil pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 682 esimest lugemist. Palun Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli tagasi auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta. Ja pikalt on oma küsimust pidanud ootama Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun, nüüd on see võimalus!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud minister! Kui ma mõtlen nendele viimastele põhilistele algatustele, mis on tulnud eelkõige Eesti 200‑lt, siis üks on seesama vanglate eelnõu, mida me praegu arutame ja mis läheb hääletamisele, ja teine eelnõu, mis on ka päris palju tähelepanu saanud, on nii-öelda kasiinofirmade soodustamise ehk neile eraldi maksuparadiisi loomise [eelnõu], mille kohaselt hakatakse [hasartmängu]maksu langetama. Mul ongi küsimus. Kas Eesti 200 pikk vaade ja nägemus Eestist ongi vangla- ja kasiinokeskus, kui me need teie põhieelnõud nüüd kokku paneme? 

Kui me vaatame vanglate rolli ühiskonnas, siis kahjuks peame tunnistama, et [nende järele on endiselt vajadus] olemas. Tõenäoliselt jääb see veel pikaski plaanis ühiskonnas vajalikuks funktsiooniks. Selles mõttes on teie tähelepanek igati õige. Vanglahoone on erakordselt keeruline objekt, mille planeerimine ja ehitamine on väga pikaajaline [protsess]. Kui pikemas plaanis ette vaadata, siis näiteks Tartu vangla puhul ei ole mõistlik seda vangla[hoonet] lammutada. Paraku on maksumaksja vaates mõistlik – Eestis on kolm vanglahoonet, mis on meil suhteliselt äsja ehitatud, nad on moodsad, kaasaegsed ja vastavad kõikidele rahvusvahelistele nõuetele –, et need hooned oleksid vajaduse korral kasutusele võetavad ikkagi selles ulatuses, nagu nad on ehitatud. 

Tuletan meelde, et kõigi kolme vanglahoone ehitus on olnud maksumaksjale väga kallis ja nende ehitamine on olnud väga pikaajaline protsess. Teiste riikide kogemusi vaadates näeme, et näiteks Hollandis ka kinnipeetavate arv kukkus – kuritegevus käibki mingis mõttes lainetena –, nad sulgesid osa vanglaid, müüsid need ära, aga praegu on nad suures hädas, sest nüüd on neil vanglakohti puudus. Vanglakohti hiljem tagasi tekitada on oluliselt kulukam ja keerukam. Või Suurbritannia näide, kus samuti on kuritegevus liikunud lainetena: seal ootab paarkümmend tuhat inimest oma kodudes vangistuse täideviimist.  

See ei ole ju midagi sellist, mida me Eestisse tulevikus tahaksime. Kindlasti me ei taha, et kuritegevus tõuseks, aga me ei taha ka, et tekiks selline olukord, kus osa vanglaid on lammutatud, kuigi need on äsja ehitatud, ja kui kohus otsustab, et üks või teine inimene tuleb ühiskonnast elimineerida, kinni panna, siis sellisel juhul peaks see inimene võib-olla paar aastat või mitu aastat kodus ootama, kuni vangistuse täidesaatmine saab lõpuks teoks. See kindlasti ei oleks ühiskonna turvatunnet tõstev [tegevus].

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu eilsele küsimusele, mis puudutas tartlaste kaasatust sellesse teemasse, vangla kasutuselevõtmisesse Rootsi vangide majutamiseks, te ütlesite [vastuseks], et nii linnavalitsust kui ka linnavolikogu on kaasatud ja neid jätkuvalt kaasatakse. Eile õhtul ma kuulsin küll hea ametikaaslase Tõnis Lukase kommentaari, ta ütles, et Tartust on üle sõidetud ja see ei ole hea kaasamistava. Ma loodan, et te neid jätkuvalt kaasate, ka uut Tartu linnavalitsust ja volikogu. 

Kui ma küsisin, kas lepingut saab ka varem lõpetada, siis te vastasite, et jaa, saab. Mu küsimus ongi: kas see etteteatamise aeg on üks aasta ja see tähendab, et pärast seda töötab vangla veel aasta aega? Aga kui juhtub, et on mingisugused probleemid – Tartu linn, volikogu pöördub [teie poole] või valitsus ise leiab, et ikkagi ei sobi see hea mõte, millele te praegu üritate siin Riigikogult toetust saada –, siis kui pikk on see aeg, mille jooksul reaalselt vangide äraviimine Eestist toimuks?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Tõepoolest, see leping sisaldab erinevaid sätteid puhuks, kui asjad ei peaks minema nii, nagu me oleme plaaninud. Me oleme kõiki ohte arvesse võttes püüdnud [võimalikke riske] maandada. Kahe NATO liikmesriigi vahel lepingut ette valmistades ja sõlmides on ette nähtud erinevad võimalused selle lepingu lõpetamiseks. 

Mitte ainult liitlassuhe Rootsi riigiga, vaid ka [muus osas] on meie kahe riigi vahelised suhted tegelikult väga head ja mõlemad riigid sõlmivad lepingu ju ikkagi heast tahtest. Aasta etteteatamist kohalduks sellisel juhul, kui me leiame, et see leping ei ole meile kasulik, aga on ette nähtud ka lepingu lõpetamine erakorralistel asjaoludel ja sellisel juhul käiks see kiiremini. See on see force majeure'i artikkel, mis lepingus sisaldub. 

Nii et seda saab küll kinnitada, et kui selgub, et selle lepinguga kaasnevad asjaolud, mis ei ole Eestile soodsad või mis ei ole Eestile kasulikud, siis saab selle lepingu ennetähtaegselt lõpetada. Ja samal ajal saab seda lepingut ka pikendada, kui selgub, et see oleks soodne. Need artiklid, mida ma siin ka eile teile tutvustasin vastamise käigus ja mis seda lõpetamist puudutavad … Üks hetk, ma otsin need taas välja. (Lehitseb pabereid.) Nii. Siin on tõesti niimoodi, et artikkel 55 näeb ette, et kui ei soovita pikendada, siis tuleks mittepikendamisest teatada 12 kuud ette. 

Järgmine artikkel on 59, kokkuleppe peatamine: "Kokkuleppe täitmise võib mõlema poole nõusolekul ajutiselt ja igal ajal täielikult või osaliselt peatada. Kumbki lepingupool võib igal ajal teha ettepaneku lepingu peatamiseks diplomaatiliste kanalite kaudu. Peatamine jõustub vastavalt poolte vahelisele kokkuleppele." Siin ei ole välja toodud, kas see toimub päeva jooksul või nädala jooksul, [see lepitakse kokku] vastavalt asjaoludele. Veel kord: tegemist on kahe väga hea NATO-liitlase vahelise kokkuleppega. 

Force majeure oli [artiklis] 57, vääramatu jõu puhul lõpetamine. "Kui ilmneb vääramatu jõu juhtum, mis takistab selle kokkuleppe osalist või täielikku täitmist, peab pool teavitama teist poolt sellistest asjaoludest viivitamata kirjalikult. Teate kättesaamisel alustavad pooled dialoogi, et selgitada välja, kas seda kokkulepet ja sellest tulenevaid kohustusi on võimalik muuta vastuvõetavate tingimuste korral." Vääramatu jõud tähendab kõiki asjaolusid, [mis jäävad asjaomase poole mõistlikust kontrollist väljapoole], ja need asjaolud on siin lahtise loeteluna antud. Ka selle puhul võib [lepingu] lõpetamine sõltuvalt olukorrast toimuda tundidega, aga [seda tehakse] nii kiiresti, kui vähegi suudetakse kokku leppida.

Artikkel 61 näeb ette kokkuleppe lõpetamised. "Olenemata artiklis 55 sätestatust võib Rootsi või Eesti kokkuleppe lõpetada igal ajal, teavitades sellest teist poolt kirjalikult diplomaatiliste kanalite kaudu. Lõpetamine jõustub kaksteist (12) kuud pärast teate kättesaamist." See on sellisel juhul, kui me lihtsalt otsustame, et me tahaksime selle lõpetada. 

Aga nagu te nägite, vääramatu jõu artikkel ja kokkuleppe peatamise artikkel võimaldavad tegutseda väga kiiresti ja see aeg lepitakse kokku tulenevalt asjaoludest.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mul on teile selline natuke laiem, poolfilosoofiline küsimus. Kui te vaatate kogu seda arutelu ja diskussiooni, mis on siin saalis toimunud ja ka ühiskonnas seoses Vabariigi Valitsuse plaaniga hakata Eesti vanglaid, antud juhul Tartu vanglat Rootsi Kuningriigile välja rentima nende vangide majutamiseks, siis kas te tajute seda, et võib-olla Vabariigi Valitsusel puudub selline, ma ütleks, ühiskonna taju ja arusaam sellest, et niivõrd tundlikke ja vastuolulisi otsuseid ei saa teha möödaminnes, kiiruga, väga nõrkadele analüüsidele ja sisuliselt olematule avalikule debatile [toetudes]? Alguses räägiti pikalt, et me arutame, kaalume. Ühel hetkel tuli – põmm! – uudis, et me Rootsi ministriga kirjutasime sellele alla, hakkame juba vaikselt toimetama ja kohe-kohe tuleb see leping parlamenti ratifitseerimisele. Kas te tajute, et see protsess läks tegelikult algusest peale valesti? Ei olnud debatti, ei olnud argumente. Ja valitsusel pole ka, mul on tõesti selline tunne, ühiskonna [toetust] nende otsuste tegemiseks.

Õnneks ei saa ma teie küsimuses toodud väidetega kuidagi nõustuda, faktipõhiselt ei saa nendega kuidagi nõustuda. Kõigepealt, liigume tagasi aega enne viimaseid Riigikogu valimisi, kui Eesti Rahvusringhääling küsis iga erakonna esindaja käest plaane järgmiseks valimisperioodiks. Isamaad esindanud justiitsminister Lea Danilson-Järg tutvustas, et üks küsimus, mis tuleb Eestis lahendada, on see, et meil on tühjad vanglakohad, ja plaanitakse nende vanglakohtade väljarentimist [mõnele] välisriigile. Seega, see küsimus on arutluse all olnud ka väga populaarse erakonna poolt juba tükk aega varem, isegi enne selle Riigikogu [koosseisu] tööle asumist, kuna probleem või murekoht, mis tuleb lahendada, on objektiivselt olemas. Ei saa ju öelda, et meil viimastest Riigikogu valimistest oleks väga vähe aega möödunud. 

Teiseks ei saa kuidagi nõustuda sellega, et analüüsid oleksid nõrgad. Mina ei ole teiega ühel meelel selles, et meie Kaitsepolitseiamet või Politsei- ja Piirivalveamet teeksid erakordselt nõrkasid analüüse. Mina arvan, et vastupidi. Mina arvan, et meie politsei on tugev, meie kaitsepolitsei on tugev ja nad teevad väga häid analüüse. Ei saa kuidagi olla nõus ka sellega, et näiteks tunnustatud audiitorbüroode [analüüsid] või muud analüüsid, mis on siia lisatud, oleksid kuidagi nõrgad. Ei ole nõrgad, head analüüsid on. 

Nüüd, kui te küsite ühiskonna tunnetuse kohta, siis seda on ju ajakirjanikud küsinud väga mitu korda ja ka väljendanud väga mitu korda. Ühiskonna tunnetus [kajastus] näiteks ka eilses aktuaalses kaameras: kui meil lapsevankrit lükkav ema ikkagi ütleb, et tema usaldab vanglateenistust, siis on see päris hea tunnustus meie vanglateenistuse tööle. Lisaks tuletan ma tagasihoidlikult meelde, et sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, kui me neid otsuseid tegime, ja sotsiaaldemokraadid mäletavad väga hästi, et mingit põmmutamist selle juures ei olnud. 

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Te olete rääkinud, et ka kõikide külastajate puhul, mitte ainult vangide puhul, on meil tugev taustakontroll. Ma eeldan, et see kehtib mitte ainult riiki füüsiliselt sisenevate külaliste puhul, vaid ka nende puhul, kes tahavad videokõnet või telefonikõnet teha või kirja või mida iganes saata. Minu küsimus ongi: kas taustakontrolli hakkavad tegema rootslased, eestlased või mõlemad? Kui see jääb Eesti peale, siis, ütleme, 300 välisvangi pluss külalised on ikkagi päris suur number. Kas sel juhul on teil ka konkreetne ettepanek, kui suur hakkab olema see ressurss, mida eraldatakse selle ülesande täitmiseks näiteks kas vanglateenistusele või siis, ma eeldan, tõenäoliselt kaitsepolitseile?

Aitäh! Tõepoolest, see on niimoodi, et taustakontrollide tegemisse annavad oma panuse mõlemad riigid. Kaitsepolitseiamet ning Politsei- ja Piirivalveamet on omalt poolt läbi mõelnud, kuidas hakkab siin pool taustakontrollide tegemine olema. Nad on esitanud selleks vajaliku ressursi ja vajalike lisatöökohtade, uute töökohtade taotluse ja kõigi nende kuludega on eelarve koostamisel arvestatud. Nii et helgem, positiivne pool on tõesti see, et nii Politsei- ja Piirivalveamet kui ka Kaitsepolitseiamet saavad töötajaid juurde. Need töötajad saavad taustakontrollide tegemisel suurepärase rahvusvahelise kogemuse ning sellest võidab pikas plaanis või pikas perspektiivis turvalisuse mõttes terve Eesti. 

Ma rõhutan üle, et külastajate puhul teevad vanglad juba praegu taustakontrolle, ka Eestist pärit kinnipeetavate külastajatele teeb vangla taustakontrolli. Loomulikult, vangide või kinnipeetavate arvu kõikumise tõttu on ressursivajadus olnud erinev. Praegu on vanglateenistust kärbitud, sest kinnipeetavate arv on langenud, aga kinnipeetavate arvu kasvamisel saab ka vanglateenistus loomulikult vajalikud ressursid juurde. 

Nii et taustakontrollide palett on väga lai. Kinnipeetavatele teeb Rootsi eelnevalt täiendava taustakontrolli, Eesti pool teeb eelnevalt täiendava taustakontrolli ja juhul, kui peaks ilmnema mingisuguseid asjaolusid, mille tõttu ei ole mõistlik, et kinnipeetav Eestisse toodaks, või mis näitavad seda, et teda külastada sooviv isik on moel või teisel problemaatiline, siis kinnipeetavat siia ei tooda või külastajat vanglasse ei lasta.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Enne küsimust kommentaar. Te ütlesite, et põmmutamist sotsiaaldemokraatidega valitsuses ei olnud. Ma ei saanud aru, mida see põmmutamine tähendab, sest minu mäletamist mööda me arutasime importvangide teemat korduvalt, vaidlused olid tulised ja kokkuvõttes läks tunde. Sotsiaaldemokraadid sellega nõus ei olnud ja valitsus tegi lepingu kohta otsuse pärast seda, kui sotsiaaldemokraadid olid valitsusest minema saadetud. 

Aga küsimusest. Te nentisite Anastassia Kovalenko-Kõlvarti küsimusele vastates, et vanglad on kallid. Sellele ei saa kuidagi vastu vaielda, aga ma ütlen, et tööjõud on meile veel kallim. Vaatamata sellele, et vanglatöötajad on erikoolituse saanud professionaalid, kes suurendavad meie sisejulgeolekut, ja need ei ole kuidagi väheväärtuslikud töökohad, ei ole ma teiega absoluutselt nõus, et meie sisejulgeolekut parandab kõige rohkem see, kui need koolitatud inimesed on Tartu vanglas Rootsi vange valvamas. Needsamad 250 inimest oleksid Eesti politseis või Kaitseväes …

Aitäh! 

… palju väärtuslikumad ja suurendaksid meie sisejulgeolekut igapäevaselt nii, et seda tunnevad meie inimesed, mitte Rootsi vangid.

Aitäh! Tuletan siiski meelde, et 2024. aasta 26. septembril andis Vabariigi Valitsus justiits- ja digiministrile volituse asuda välja selgitama teiste riikidega [sõlmitava] vanglarendi [lepingu võimalikud] asjaolud. Tõsi on ka see, et sotsiaaldemokraadid tõstatasid küsimusi tervishoiuteenuste kättesaadavuse kohta. Need tervishoiuteenuste kättesaadavusega seotud küsimused on lepingus lahendatud või kokkuleppe raames kulude hulka arvestatud. Põmmutamise sõna võtsin eelmise küsija sõnastusest. 

Nüüd, mis puudutab tööjõudu, siis kahjuks peame siin saalis tunnistama, et meil on Eestis noorte tööpuudus väga kõrge. Noorte väga kõrge tööpuudus võimaldab kindlasti leida noori inimesi. Nendel noortel inimestel, kellel on näiteks puudulik võõrkeeleoskus, on võimalik Rootsi maksumaksja raha eest saada sobilik haridus, mis [aitab] neil edaspidi liikuda edasi ka teistesse siseturvalisusega seotud valdkondadesse. Me pakume täiendavat inglise keele õpet Rootsi maksumaksja raha eest. Kui olete märganud, siis ka praegu käib PPA värbamiskampaania. See on täiesti ilmselge, et Eesti vajab tervikuna siseturvalisuse [valdkonda] rohkem inimesi, mitte ainult PPA-sse, vaid tegelikult ka vanglateenistusse. Meil on vaja siseturvalisuse [valdkonda] rohkem inimesi. Kahjuks on meil kõrge töötuse tase just noorte hulgas, mida muu hulgas näiteks seesama rendileping aitab hästi lahendada. Kindlasti ei ole tööpuuduse lahenduseks see, et ärme üldse töökohti teeme.

Tanel Kiik, palun!

Austatud ettekandja! Teie vastused ausalt öeldes ainult süvendavad minu vastuseisu sellele ettepanekule, sest näha on, et te ei ole aru saanud sellest, et selliseid otsuseid ei saa teha olematu toetusega valitsus olematu diskussiooni taustal olukorras, kus väga paljud analüüsid on välja toonud riskikohti, mis tegelikult ei ole lõplikult maandatud. Aga teile vist tundub, et kõik, mis valitsus teeb, on hea, ja kui vaja, siis saate vangide siia toomist põhjendada, nagu ma nüüd kuulsin, siinsete noorte kvalifikatsiooni tõstmise võimalusega. No see on ikka võimas loogika! Ma arvan, et tegelikult on õigem see loogika, mille mu kolleeg välja tõi, et olukorras, kus meil on siseturvalisuse valdkonnas töökäsi juurde vaja – me räägime üldiselt tööjõupuudusest ja toome siia välistööjõudu sisse, et täita ametikohti ka muudes valdkondades –, ei ole kuidagimoodi põhjendatud Eesti inimeste, siseturvalisuse valdkonna inimeste koormamine Rootsi vangide valvamisega. Küsimus on lihtne: kuidasmoodi see, kui me oma töötajad suuname Rootsi vange hoidma, parandab meie riigis tööjõupuudust?

Teie küsimuses ei olnud mitte ükski eeldus tõene. Veel kord: me käivitame Sisekaitseakadeemias uue koolitusprogrammi – jällegi Rootsi maksumaksja raha eest –, et koolitada uusi inimesi, kes liituksid siseturvalisuse [valdkonnaga]. Kui teile see pole oluline, siis mulle ja valitsusele on see oluline, et ka regionaalpoliitiliselt oleks töökohtadele mõeldud. Kui me paneme Lõuna-Eestis kõik riigi pakutavad töökohad kinni, siis see ei ole ka õige [suund].

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus lähtub sellest, et tõenäoliselt tehti umbes kümme aastat tagasi prognoosides viga, nimelt nendes prognoosides, kus arvestati võimalike vajaminevate vanglakohtade [arvu] Eestis. Need analüüsid ei ole avalikult kättesaadavad ja tõenäoliselt ei oma ka hetkel tähendust. Küsimus on selles, kuidas me tulevikus prognoosime nii vanglakohtade [arvu] kui ka kuritegevuse taset. Kas Justiitsministeeriumil on plaanis rakendada Eesti akadeemilist teadmist ja võimekust selleks, et ühiskonda sisuliselt uurida, et saada [ettekujutus] nendest trendidest, mis tulemas on? 

Aitäh! Vanglate ehitus ja asukohad otsustati 1990. aastate keskel. See analüüs, millele te viitate, on tänaseks juba umbes 30 aastat vana, mitte 10 aastat vana. Tõepoolest, tol ajal oli kuritegevuse tase Eestis väga kõrge. Vastavalt [tolleaegsele] plaanile need vanglad avatigi: Tartu vangla 2002, Viru vangla 2007 ja Tallinna vangla 2018. Aga veel kord: toona, 1990. aastate keskel prognoositi, et kuritegevus väheneb, ja toonaste vajadustega võrreldes prognoositi vanglakohti umbes 1500 vähem. Siin saalis on sellest juba mitu korda juttu olnud, et vanglate planeerimine ja ehitamine on väga-väga pikk protsess. Ja nagu öeldakse, ennustamine on keeruline, eriti keeruline on tuleviku ennustamine. 

Nüüd, mitte kuskil maailmas ei ole õnnestunud teadusele toetudes väga täpselt prognoosida kuritegevuse taset. Seda on teadlaste hinnangul palju raskem prognoosida kui näiteks beebide sündi. Kuritegevuse taset on võimalik moel või teisel [vähesel määral] ennustada, aga mitte päris täpselt. Loomulikult Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas [sellega tegeldakse,] praegu on seal vähemalt üks mu kaasdoktorant, kes selle analüüsiga tegeleb. Tartu Ülikooli õigusteaduskond plaanib koostöös Uppsala ülikooliga alustada koostööd, et Tartu vangla rendiga seotud protsesse ka akadeemiliselt uurida. Kõik need protsessid käivad ja ülikoolid mõtlevad kaasa. Aga paraku on selgelt olemas ka globaalne arusaam, et kuritegevuse tulevikku pole võimalik päris täpselt ette ennustada.

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Austatud minister! Võib-olla sa oled juba vastanud sellele küsimusele, kui jah, siis palun [korda]. Millal võiksid esimesed vangid Tartusse jõuda? Ja teine pool küsimusest: kas vangidel võivad käia ka külalised? Kui jah, siis kas näiteks Rootsist tulevad külalised võivad jääda oma peredega ka Tartusse elama?

Aitäh! Kui mõlema riigi rahvaesindused lepingu ratifitseerivad, siis sellisel juhul tõenäoliselt jõuaksid esimesed kinnipeetavad Eestisse järgmise aasta suvel. Nad tuleksid järk-järgult, kuna ilmselgelt on ka meie töötajatele kohanemisaeg vajalik. Lepingu täismahus täitmiseks oleks Eesti pool valmis alles ülejärgmise aasta lõpuks. 

Külalistesse puutuva kohta ma olen siin mitu korda vastanud, aga hea meelega selgitan veel kord. Kõigepealt tuleb arvestada sellega, et senised vanglarendi kogemused teistest Euroopa riikidest näitavad seda, et külastajaid käib vähe. Ka senised kogemused Tartu vanglas olevate võõrriikide kinnipeetavatega – meil on seal rahvusvahelised sõjakurjategijad, meil on seal isegi ekspresident – [näitavad seda, et külastusi on vähe]. Isegi ekspresidendi puhul on külastusi väga vähe. Me räägime umbes ühest korrast aastas ja tõenäoliselt perekonnast, kelle majanduslik olukord ei ole kehv. Ka Eestis kohapeal olevatel pikaajalise vanglakaristusega kinnipeetavatel on külastajaid väga vähe, isegi Eestist [pärit külastajaid]. 

Nüüd, hea uudis on ka see, et kuna me oleme väike äge digirahvas, siis on meil vanglates tehtud väga oluline uuendus – meil on kinnipeetavatel turvalised digitahvlid. Nende digitahvlite abil saavad nad videokanalite kaudu kontrollitud moel suhelda oma lähedaste või pereliikmetega. See on vähendanud füüsilisi kokkusaamisi ka nende kinnipeetavate puhul, kelle lähedased on Eestis kohapeal. Oluline on tähele panna ka seda, et kokkusaamiste sageduse üle otsustab täies ulatuses Eesti Vabariik ehk meie vanglateenistus. 

Mis puudutab kohapeale kolimist, siis me ei muuda mitte midagi oma kodakondsuspoliitikas või selles, kuidas saadakse elamisluba. See, et kinnipeetav on Eesti vanglas, ei ole ühelgi moel aluseks sellele, et kellelegi elamisluba anda. Nii et siit ei teki mingisugust täiendavat võimalust [elamisluba saada]. Asjaolu, et keegi kannab vanglakaristust Eestis, ei anna ka Euroopa Liidu õiguse kohaselt ühelgi moel mingisugustki võimalust Euroopa Liidus elamisluba saada. 

Teie küsimus on igati arusaadav, aga õnneks on see juba olemasolevate seaduste raames turvaliselt korraldatud ja seal midagi ei muudeta.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tanel Kiigele [vastates] te põhimõtteliselt nentisite, et Eesti jaoks on kõige väärtuslikum ja mõistlikum suunata noor tööotsija Rootsi vange valvama ja see on parem otsus kui suunata ta politseinikuks õppima, et ta patrullpolitseinikuna Lõuna-Eestis korda looks. Ma kinnitan, et sotsiaaldemokraadid on täiesti vastupidisel seisukohal.

Küsin ka nende külastajate kohta. Te ise kirjeldasite eile, kuidas te olete mitu korda ilma dokumendita Rootsis käinud. Kahtlemata on Rootsi kodanike seas siia vanglakaristust kandma tulevate inimeste pereliikmeid, kuriteokaaslasi ja teisi isikuid, kes võivad ka koos dokumentidega Eestisse tulla. Nad ei tea, kas nad taustakontrolli läbivad ja vanglasse sisse saavad, aga kui nad on juba Eestisse tulnud, siis toreda nädalavahetuse Tartus AHHAA keskuses ja Auras võivad nad ju sellegipoolest veeta. 

Aitäh! Ma ei ole, esiteks, midagi säärast öelnud, nagu te rõhutasite. Vastupidi, ma rõhutasin, et ka Politsei- ja Piirivalveamet teeb praegu kampaaniat, et sinna tööle asuda. [Rõhutasin ka,] et meil on tervikuna vaja Eestis siseturvalisuse [valdkonda] rohkem inimesi. Meil on vaja, et noored inimesed leiaksid töökohti. See, et riik muu hulgas loob töökohti Eesti turvalisuse [tagamiseks], on äärmiselt oluline. Politsei- ja Piirivalveameti kõrval tekib Eesti noore jaoks üks valik juurde ja seda regionaalpoliitiliselt olulises kohas, Lõuna-Eestis. Ma tegelikult usun, et me oleme siin ühte meelt, et riigi loodud töökohad Lõuna-Eestis on siiski olulised. Kindlasti mingit vastandumist siin ei ole ja seda ma ei ole ka ühelgi moel mitte kuidagi väljendanud. 

Aga nüüd teie küsimuse juurde, kas Eestisse võivad tulla Tartusse nädalavahetust veetma Rootsist tulevad turistid. Nii on see praegu, nii on see tulevikus ja loodetavasti jääb ka edaspidi. See tõepoolest niimoodi on. Selles mõttes mitte mingit muudatust vanglarendi leping kaasa ei too.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Teile on esitatud väga palju küsimusi seonduvate kulude kohta, küll [arstiabi], küll tõlkimise kohta, vangla nii-öelda ülesvuntsimise kohta enne selle rentimist ja nii edasi. Ühtlasi oleme rääkinud rahalisest poolest, me teame neid numbreid. Aga minu küsimus on netotulu kohta. Me küll räägime sellest, et Rootsi raha katab kõik need kulutused – see on põhiline asi, mille te olete välja toonud –, aga kui me lahutame need kulud võimalikest tuludest, siis kui suur võiks see netotulu riigile olla? Mis numbritest me siis räägime?

Aitäh! Kahe NATO liikmesriigi vahel sõlmitav leping, mille üks laiem eesmärk on tõsta turvalisust kogu piirkonnas, ei ole suunatud kasumi teenimisele. See on selgelt suunatud sellele, et absoluutselt kõik kulutused, mis Eesti riigil võiksid ette tulla, ka teoreetilises mõttes, on igal juhul selle lepingu riskimarginaaliga kaetud. Märkimisväärne maksutulu, alates töötajate palkadest ja lõpetades osutatavate teenustega, kindlasti Eestisse jääb. Korduvalt oleme rõhutanud ka seda kasu, mis tekib täiendava hariduse andmisest Eesti inimestele, Eesti töötajatele, ja mis tekib sellest, et siia tulevad Rootsi ametnikud, Rootsi psühhiaatrid. Ka see [toob] ju tegelikult meile sotsiaal-majanduslikku tulu.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus on ühtlasi ka ettepanek teile. Kas te ei arva, et oleks mõistlik võtta aeg maha selle eelnõu menetlemisel ja selle lepingu sõlmimisel? Siin saalis on kõik opositsioonierakonnad selle lepingu sõlmimise vastu. Vaadates erakondade reitinguid ja valitsuse toetust, on küllalt tõenäoline, et natukene rohkem kui aasta pärast toimuvate valimiste järel toimub ka valitsuse vahetus, ja on väga tõenäoline, et uus valitsus lõpetab selle lepingu ennetähtaegselt. Siit järgneb loomulikult [mõte], et milleks meile selline segadus. Ma leian, et see on praeguse valitsuse poolt lausa vastutustundetu. Kui selle eelnõu [vastuvõtmiseks] ei ole laiemat kandepinda kui praegune valitsuskoalitsioon – te saate selle siin küll häältega läbi suruda, aga sellel ei ole ei ühiskonnas ega ka poliitilistes ringkondades laiemat toetust –, siis on see vastutustundetu ja tekitab riikidevahelistes suhetes segadust. Me ei saa vangide siia toomist veel käivitadagi, kui uus valitsus juba selle lepingu lõpetab. Kui teil on vähegi vastutustunnet, siis minu soovitus teile on, et võtke aeg maha ja otsige sellele laiemat kandepinda.

Aitäh selle küsimuse eest! Aga võtame siis faktid ette. Kõigepealt, teie oma erakonna justiitsminister on Eesti Rahvusringhäälingu [saates] enne Riigikogu valimisi [rääkinud] probleemist, et meil on tühjad vanglakohad, ja sellest, et valitsus plaanib need mõnele võõrriigile välja rentida. Tegemist ei ole küsimusega, mis on alles nüüd tekkinud, vaid tegemist on reaalelulise murega, mida te olete ka ise ajal, kui te täitsite justiitsministri portfelli, tunnistanud, ja näinud ette sedasama lahendust, et mõistlik on [need vanglakohad] välja rentida. 

Sama lahendust on kasutatud ka teistes riikides. Ka teistes riikides on olnud alguses iga kord vaidlus ja arutelu. Ikka on opositsioonierakonnad tundnud muret – see on täiesti loomulik, see ongi teie ülesanne. Opositsiooni ülesanne ongi kõikvõimalikud kriitilised küsimused tuua siia saali, et neid arutada. Kui neid kriitilisi küsimusi ei oleks, siis opositsioon ei täidaks oma loomulikku ja demokraatlikku ülesannet. 

Ma tõin siin eile näite Norra [vangide viimisest] Hollandisse. Holland lõpetas selle lepingu pärast seda, kui lepingu tähtaeg sai otsa. Aprillis 2018 kutsuti Hollandi justiitsminister parlamendi ette aru andma. Need, kes teda enne olid kritiseerinud selle pärast, miks selline leping üldse tehakse, kritiseerisid teda nüüd, kolm aastat hiljem, kui see leping lõpetati, äärmiselt teravalt, et miks ta niivõrd kasuliku rendilepingu Norgerhavenis, kus see rendivangla asub, ära lõpetab. See kriitika oli risti vastupidine.

Kui uus valitsus otsustab, et maksumaksjatelt kogutakse täiendavalt 12 miljonit eurot – [summa,] mis praegu Tartu vanglakompleksi ülalpidamiseks riigieelarvest kulub –, siis seda saab loomulikult uus valitsus teha: leida või kärpida kuskilt veel 12 miljonit eurot ja suunata see tühja vanglakompleksi ülalpidamisele. See võimalus loomulikult uuel valitsusel on.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Teie seisukoht, et Eesti vanglakohad otsustati ära 1990. aastate alguses, ei päde. Tegelikult otsustati Tartu vangla ehitus 2000-ndate alguses ja seda Euroopa Nõukogu nõndanimetatud the Nord-Balt Prison Projecti raames. Ja põhjused olid väga selged. Skandinaavia riigid kartsid toona, et Eesti koloonia-tüüpi vanglates leviv resistentne tuberkuloos viskub üle ka Skandinaavia riikidesse. Nemad lahendasid oma rahvatervishoiu probleemi, ja seda ka kõigis Balti riikides, aga paraku ja paradoksaalsel kombel on nad ära lahendanud ka oma vangide hoidmise probleemi, nagu praegu selgub. See on muidugi veidi kummaline. Aga ma tahan tulla tagasi teie väite juurde, et need otsused tehti 1990. aastate alguses. Siin tahaks küll selgust saada.

Aitäh! Fakt on see, et aastal 2000 Tartu vanglat juba ehitati, ehk siis kogu projekteerimine ja kõik muu pidi sellele juba eelnema. Nii et selles mõttes teie väide ei vasta tõele. Tõepoolest, 1990-ndate keskel otsustas Vabariigi Valitsus üle minna moodsatele kamber-tüüpi vanglatele. Täpsemad asjaolud selle kohta saame teile hiljem kirjalikult järele saata. Vabariigi Valitsuse otsuse täpset kuupäeva ei ole mul praegu käepärast võtta.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Mul tekkis nüüd küsimus. Sa enne vastasid, et peab luba olema ja kõik muu, et külalised nendele vangidele siia külla saaksid tulla. Rootsi on olnud Euroopa Liidu riik juba 1995. aastast. Kas siia tulevad vangid ei ole siis Rootsi kodanikud ja neil ei ole kodakondsust? Kas nende lähisugulased ei saa lihtsalt laeva peale minna või lennuki peale istuda ja Eestisse tulla? Või on ikka nii, et nende vangide seas võib olla nii Euroopa Liidu kodanikke kui ka kolmandate riikide kodanikke?

Aitäh! Väga hea küsimus. See võimaldab mul veel kord üle rõhutada, et juba praegu on meil Tartu vanglas kolmandate riikide kodanikke. Üle poole kinnipeetavatest Tartu vanglas ei räägi seda keelt, mida räägib meie vanglateenistus. Juba praegu on meil selline olukord mitte ainult Tartu vanglas, vaid ka [teistes] Eesti vanglates. 

Te küsisite elamisloa saamise kohta. (Saalist täpsustatakse.) Kui te küsite selle kohta, kas need pered võivad jääda Eestisse elama, siis see tähendab ju ikkagi elamisluba. Nad ei saa illegaalidena siin elada. (Saalist räägitakse.) Euroopa Liidu kodanike liikumist Euroopa Liidu sees ei muudeta, need regulatsioonid jäävad kõik samasuguseks. Samamoodi ei muutu mitte midagi asüüli taotlemisel, kodakondsuse saamisel, elamisloa saamisel – kõiges selles mitte midagi ei muutu. Ka nendele külastajatele, kes praegu Rootsi vanglas olevaid kinnipeetavaid tahavad külastada, tehakse Rootsis taustakontrolli. 

Meeldetuletuseks: kui Tartu vanglat ehitati, siis oli avalikkuse peamine mure, et kõik pätid kolivad Tartusse elama. Ei kolinud. See mure ei ole ühelgi moel realiseerunud. On arusaadav, et selline küsimus tekib, aga meil on juba selge kogemus olemas, et see mure ei realiseeru. See ei ole realiseerunud mitte ühelgi moel ka nende kolmandate riikide kodanike puhul, kes meil juba praegu Tartu vanglas on.

Urmas Reinsalu, palun! 

Hea Liisa! Tead, ma kutsun tõesti praegu üles mõistlikult mõtlema ka meie kahepoolsetele suhetele Rootsi Kuningriigiga. Opositsioon on konsensuslikult selle initsiatiivi vastu. Te kavatsete selle jõustada loetud kuud enne parlamendivalimisi. Kas ei oleks mõistlik, Liisa, et kui teil on niisugune obsessioon selle vangimajaga ja nende importvangidega, lükata selle projekti rakendamine valimistejärgsesse aega, et ühiskonnal oleks võimalik seda määratleda ja et saada ka ühiskonna mandaat niisugusteks initsiatiivideks? Vastasel juhul, kui peaks tekkima olukord, et valimiste järel see olukord pööratakse ümber, mõjutab see meie kahepoolseid suhteid Rootsi Kuningriigiga. See pole aus. Minu küsimus on: kas te olete hoiatanud Rootsi Kuningriigi valitsust, et Eesti parlamendis pole selles küsimuses pehmelt öeldes konsensust, arvestades kogu usalduskriisi, mis meil Eestis on? Kas Rootsi Kuningriigi valitsus on teadlik sellest poliitilisest vastasseisust Eestis?

Rootsi Kuningriik kindlasti loeb Eesti meedia[väljaandeid] ja tõenäoliselt jälgib ka sedasama arutelu siin. Ja teie enda ehk Isamaa sõsarpartei, moderaadid, on ju Rootsis see, kes omalt poolt seda asja veab. Ma olen kindel – vähemasti vanasti oli see nii –, et moderaatide ja Isamaa vahel on väga hea ja tihe töine suhe. Ma usun, et seesama hea ja töine suhe jätkub teil ka tänasel päeval. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Te olete korduvalt öelnud, et just Isamaa Erakonna minister on selle idee varem päevakorda toonud. Aga me teame, et eelmistel parlamendivalimistel Isamaa toetus kukkus märkimisväärselt. Hetkel on Eesti 200 toetus pea olematu ja Reformierakonnal ligi kolm korda väiksem [kui eelmiste parlamendivalimiste ajal]. Kas te ei näe siin seost? Kui panna see küsimus referendumile, siis kas Eesti rahvas võiks seda toetada? Ma kardan, et see on Eesti rahva tahte vastu. Miks seda siis ikka soovitakse teha?

Faktiliselt on teil täiesti õigus. Loomulikult, kõik vanglaga seonduv on ebameeldiv. Mitte ükski inimene ei ärka hommikul, sealhulgas mitte ühegi riigi justiitsminister, mõttega: appi, kui tore, ma saan täna tegeleda vanglatega! Me lahendame objektiivset probleemi! Me lahendame objektiivset probleemi: Eesti maksumaksja maksab praegu tühjade ruumide eest, maksab tühja. Me ei taha, et inimene, kes läheb hommikul tööle, näiteks kaubanduskeskusesse, alustab oma päeva sellega, et kogu see palgaosa, mis läheb tulumaksuks, läheb tühjade vanglaruumide ülalpidamiseks. Me ei taha, et Lõuna-Eestis koondatakse need viimasedki 170 töökohta, mis Tartu vanglasse on jäänud. Me nägime, kui traagiliselt võeti eelmisel suvel vastu rohkem kui 100 töökoha koondamine Tartu vanglast. Me lahendame objektiivselt olemas olevat küsimust, seda, et meil on suur Tartu vanglahoone tühi. 

Selle üle, et see vanglahoone on tühi, tasub meil tegelikult olla uhke, rõõmus ja rahul. Siin saalis on tõesti kostnud küsimuste käigus ka [sellist mõtet], et parem oleks, kui see oleks ikka kodumaiste vangidega täidetud. Teate, sõbrad, see ei oleks parem. Me tegelikult ikkagi tahame, et meil oleks kuritegevuse tase madal, et meil ei oleks põhjust [rakendada] sedavõrd rasket karistust, nagu on inimese vangistamine.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Auväärt minister! Mina annan küll oma panuse sellesse – juhul, kui see leping siin parlamendis mingisuguse häälteenamusega heakskiitmist leiab –, et see tulevikus esimesel võimalusel ümber vaadatakse ja lõpetatakse. Jään oma soovituse juurde: olge vastutustundlik ja mõelge selle peale, mis see endaga kaasa võib tuua, ka meie suhetes rootslastega. 

Nüüd sellest, mis puudutab Lea Danilson-Järgi. Te olete siin korduvalt rõhutanud, et see on justkui tema ja Isamaa seisukoht. Esiteks tuleb lähtuda praegusest seisukohast. Kui kunagi on kusagil kaalutud mingisugust ettepanekut, mis ei ole iialgi siia saali jõudnud, siis öelda, et see on ühe või teise ministri või erakonna väljakujunenud seisukoht, on demagoogiline. Ma tahan öelda, et justiitsminister Lea Danilson-Järg ei ole mitte kunagi sellist ettepanekut siia toonud. See oli ministeeriumi tööpaber, millele ta viitas, ja see oli ette valmistatud juba enne teda. Nii et ärge esitlege seda kui Isamaa endist seisukohta. Sellist seisukohta Isamaal pole olnud.

Ma siiski vastan sellele. Tegemist oli Eesti Rahvusringhäälingu tehtud Riigikogu valimiste-eelse küsitlusega, kus iga erakonna nimetatud esindaja, kes esindas terve erakonna seisukohti, tutvustas seda, mida ta järgmisel perioodil kavatseks teha. Ta tõi välja objektiivse probleemi, et vanglakohad on tühjad, ja lahenduse, et me kaalume nende rentimist [mõnele] välisriigile. Ma ei heida talle seda ette, sest objektiivne probleem on täiesti olemas. Aga faktiliselt on tõesti õige, et kuna see küsitlus toimus vahetult enne Riigikogu valimisi, siis loomulikult ta seda Riigikokku ei toonud. 

Nüüd, mis puudutab kahe riigi läbisaamist, Eesti ja Rootsi vahelist läbisaamist. Veel kord, ma väga soovitan teil, nii nagu see on kogu aeg olnud – Isamaa ja moderaadid on olnud väga heas sõsarsuhetes, mõlemad erakonnad on üksteist väga palju toetanud; tegemist on Eestis olulise erakonnaga, erakonnaga Isamaa, ja Rootsis väga olulise erakonnaga, moderaatidega –, seda kindlasti ka omavahel otse arutada. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu [istungi] juhataja! Hea minister! Minu küsimus tuleneb sellest vastusest, mille te Andre Hanimägile andsite. Ta küsis, milline võiks olla [sellest lepingust saadav] kogukasu Eesti ühiskonnale. Te hakkasite rääkima sellest, et kui siin hakkavad käima Rootsi psühholoogid ja psühhiaatrid ja erinevad inimesed, siis jätavad nad siia ka muist maha ja see ongi see kasu, mis meie ühiskond saab. Kas on ikkagi olemas mingi täpsem arusaam, milline see kogutulu meie ühiskonnale võiks olla? 

Ja teiseks, niipalju kui ma aru saan, siis enamikul nendest vangidest, kes Rootsist tulevad, pole Rootsiga mitte mingit seost, välja arvatud see, et nad on tõenäoliselt seal toime pannud kuriteo ja võib-olla mõnda aega ka elanud. Nad võivad tulla üle maailma, olla eri rahvusest ja väga erinevat tüüpi inimesed. Mis need rootsikeelsed psühholoogid või psühhiaatrid suudavad neile rääkida, kui nad seda keelt ei mõista?

Aitäh! Väga hea küsimus. Taas saan korrata, et ka Eestis ei räägi üle poole kinnipeetavatest seda keelt, mida räägib meie vanglateenistus. Rahalist poolt olen ka juba korduvalt rõhutanud, hea lihtne võrdlus: Eestis maksab üks kinnipeetav Eesti maksumaksjale keskmiselt 3500 eurot kuus, Rootsist tulev kinnipeetav 8500 eurot kuus. Hinnapõrand on üle 30 miljoni euro, [nii palju makstakse] isegi siis, kui Rootsi saadaks vähem kinnipeetavaid, ja see on indekseeritud – igal aastal kasvab see summa automaatselt 3,5% võrra. 3500 versus 8500 peaks andma teile piisava ettekujutuse sellest, milline on see rahaline puhver seal vahel, et katta kõikvõimalikud riskimarginaalid, kõikvõimalikud kulud.  

Lisaks sellele, ma veel kord kordan: me maksame Tartu [vangla] ülalpidamise eest praegu 12 miljonit eurot. Eesti maksumaksja maksab 12 miljonit eurot ja seal on tühjad hooned. See [kulu] asendub vähemalt selle hinnapõrandaga – 30,6 miljoni euroga, mis on indekseeritud ja kasvab. 

Teie erakonnakaaslased tõid siin eelnevalt Rootsi näite. See on küll tõsi, et Rootsi meedia on Rootsile väga palju ette heitnud, sealhulgas teie sõsarparteile moderaatidele, et nad on sõlminud Rootsi maksumaksja jaoks liiga kalli lepingu. Rootsi maksab selle lepinguga Eestile ilmselgelt liiga palju. See on olnud Rootsi meedia peamine etteheide ja jätkuv etteheide Rootsi poliitikutele. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma ütlen niimoodi, et järgmist valitsust loomulikult ei moodusta enam Eesti 200 ega tõenäoliselt ka tema praegune koalitsioonipartner. Selle moodustavad need, kes on praegu siin saalis väga selgelt ja ühemõtteliselt selle lepingu vastu. Nii et te käitute riiklikult täiesti vastutustundetult ja, ma ütleksin, isegi kuritegelikult: te panete järgmise valitsuse olukorda, kus ta peab selle lepingu tühistama. Seda esiteks.  

Teiseks, te opereerite siin sellega, et vanglad on tühjad. Kuulge, iga natukese aja tagant ületab uudisekünnist, et keegi, kes peaks tegelikult trellide taga istuma, on uue kuriteo korda saatnud, sest ta on vabaduses. Korjake need pätid kokku ja pange vanglasse ja vanglad ei ole enam tühjad. Seda teiseks. 

Ja kolmandaks, kui meil on olemas valmisehitatud suured hooned, siis neid on võimalik ka ümber profileerida, näiteks teha Tartu vanglast vanuritekodu või mingi muu sotsiaalhoolekandeasutus, mis täidaks seda lünka …

Aitäh!

… mida meie liberaalsed valitsused ei ole oma vananeva ühiskonna ees suutnud täita. Nii et lülitage oma mõttetegevus sisse, lülitage vastutustunne sisse ja öelge praegu kohe …

Aitäh, hea kolleeg Mart Helme!

… nii nagu opositsioonisaadikud on soovitanud, et te võtate selle eelnõu tagasi.

Ma olen täiesti ühemõtteliselt vastu teie ettekujutusele riigist, kus keegi käiks ja korjaks inimesi vanglasse kokku. Sellisele lähenemisele olen ma täiesti ühemõtteliselt ja täiesti selgelt vastu ja täiesti vastupidisel seisukohal. Inimestele määrab vanglakaristust Eesti Vabariigis üksnes kohus. Inimest saab vanglasse panna üksnes kohtuotsuse alusel ja see ei käi ega hakka mitte kunagi käima niimoodi, et keegi käib ja korjab inimesi kuskilt tänavalt kokku, et neid vanglasse panna. Siin on meil teiega täiesti põhimõtteline eriarvamus. 

Küsimus sellest, kas Tartu vanglahoone tuleks ümber profileerida vanuritekoduks. Nagu eelnevalt öeldud, me ootame Tartu volikogu liikmeid, kui Tartu volikogu saab kinnitatud, Tartu vanglasse külla. Kahjuks näen ma kogu aeg, kuidas inimestel puudub ettekujutus sellest, milline see hoone välja näeb. Keegi meist siin saalis ei sooviks, et sellises hoones peaksid meie eakad emad-isad, eakad vanaemad-vanaisad oma aega veetma. Tegemist ei ole kohaga, kuhu Eesti Vabariigil oleks väärikas oma eakaid saata.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Me oleme nüüd sellises olukorras, kus me omaenda vange tahame järjest rohkem [vanglast] välja saata selleks, et see tuleks Eesti riigile odavam, ja nüüd impordime ärilisel [eesmärgil] Rootsist siia vange. Kui nüüd huumori võtmes võtta, siis võiks ju pakkuda neile lausa kodumajutust, et iga pere saaks 8000 eurot kuus – mõelge, kus oleks sissetulek!

Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis samal ajal ehitab riik Väike-Maarjasse politseikolledžit või piirivalve- ja politseikolledžit ja seal läheb betooni päris suur hulk raha. Ma ei saa aru, miks ei võiks neid sarnaseid hooneid – need on ju üsna sarnase ülesehitusega – restruktureerida, ehitada natukene teistsuguseks ja kasutada selleks raha, mida riik niikuinii peab kuhugi mujale panema.

Ma pean siin nüüd hästi lühidalt kokku võtma, mis vahe on kaasaegsel vanglal ja sellel vanglal, mida te ilmselt ette kujutate. Paljud inimesed on tõenäoliselt käinud Patarei Merekindluses või vaadanud vanemaid Ameerika filme ning neil on ettekujutus vanglast, kus on suured ruumid. Tõepoolest, vanaaegseid vanglateks ehitatud hooneid või vanaaegseid vanglatena kasutuses olevaid hooneid on võimalik kasutusele võtta õppehoonena, sellepärast et seal on suured ruumid, kuhu majutati 15–40 kinnipeetavat. Kaasaegne vangla sellega absoluutselt ei sarnane. Kaasaegne vangla on pisikeste, tibatillukeste kambritega. Need kambrid on omakorda nii-öelda gruppides ehk vangid ei suhtle omavahel. Seal pisikeses toakeses ei ole võimalik õppetegevust [korraldada]. Ümberehitamiseks minevad kulutused oleksid oluliselt kallimad kui uue hoone ehitamine. 

Kaasaegne vangla on sihtotstarbeline turvaehitis, mis ehituse iseloomult ei ole kohandatav ühiskonnas ühekski teiseks funktsiooniks peale vangistamise. See, et ta ei ole kohandatav ühekski teiseks funktsiooniks peale vangistamise, tagabki selle, et ta on erakordselt turvaline. See tagab, et mitte ükski kinnipeetav sealt putku ei pane. Moodsatest vanglatest ei ole põgenetud. Põgenemised on olnud vana tüüpi vanglatest, mida te ilmselt silmas pidasite. 

Nii et see Väike-Maarja kompleks, mida te nimetasite, ei ole arhitektuurselt absoluutselt võrreldav Tartu vanglaga. Seda kaasaegset õppehoonet, mida Väike-Maarjasse planeeritakse – see on hea koht, kuhu seda moodsat koolihoonet ehitada –. ei ole põhjust sealt Väike-Maarja inimestelt nüüd ära võtta ja hakata ehitama näiteks Tartusse. See oleks majanduslikus või rahalises mõttes täiesti sõge [otsus].

Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Lugupeetud minister! Kuulasin siin tähelepanelikult kogu seda retoorilist ekvilibristikat. Kas te saate mulle palun lihtsalt ära seletada, mis kasu saab Eesti rahvas ja riik sellest, kui me majutame Rootsi vangid Tartu vanglasse?

Aitäh! Kõigepealt saab Lõuna-Eesti umbes 400 täiendavat töökohta lisaks otsestele maksutuludele omavalitsustele. Teiseks, vähemalt 250 töökohta nendest lisanduvad meie siseturvalisuse [valdkonda]. Kolmandaks, me õpetame need inimesed välja Rootsi maksumaksja raha eest ja anname neile tänapäevase hariduse rahvusvahelise siseturvalisuse [valdkonnas]. Meie siseturvalisus kasvab, paraneb ja tugevneb sellest. Me hoiame Lõuna-Eestis alles vangla kui väga olulise siseturvalisust või üldse turvalisust ja julgeolekut tagava arhitektuuri. See on meile vajalik näiteks võimaliku hübriidsõja olukorras või näiteks siis, kui tõesti peaks tekkima veel teravam või veel mastaapsem konflikt, mille kohta ei saa öelda, et see oleks täiesti ebatõenäoline. Ja kõige selle kõrval me lahendame Eesti inimestele, Eesti maksumaksjatele väga turvaliselt selle mure, mis meil täna on: et Eesti maksumaksja peab kinni maksma tühja Tartu vanglakompleksi ülalpidamist. 12 miljonit eurot ei ole taskuraha.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Rootsis on juba aastaid räägitud migratsioonipoliitika läbikukkumisest – vägivaldsed klannid, sajad pommiplahvatused aastas, ohtlikud kurjategijad. Miks te ikkagi tahate seda sotsiaalliberaalset eksperimenti Eestisse tuua? Miks peavad meie inimesed hakkama kaudselt üleval pidama Rootsi kurjategijaid? Te räägite, et sellega kaasneb mingisugune raha. Kas meie eelarve on tõesti niivõrd kriitilises seisus Eestis? Kas te olete Reformierakonnaga Eesti riigieelarve nii halba seisu viinud, et meil on tõesti vaja hakata vanglakohtade rentimise teenusega riigieelarvet täitma? Kuidas see asi ikkagi on?

Meie inimesed ei hakka mitte kuidagi ülal pidama teise riigi kinnipeetavaid, mitte sendi pojagi eest. (Saalist öeldakse midagi.)

Aitäh!

Ma omast arust vastasin teie küsimusele. 

Rohkem teile küsimusi ei ole. Aitäh ka Riina Sikkutile! 

Nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud juhtivkomisjoni ettekande juurde. Valdo Randperel on, ma arvan, öö magamata, sest see on nii vastutusrikas ülesanne. Aga kuna me oleme teemat juba neli tundi käsitlenud, siis ma loodan, et sina saad veidi lühemalt. Nii et palun, ülevaade õiguskomisjonis toimunud arutelust ja seal langetatud otsustest.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Nüüd me siis siin oleme. Tegelikult oleks pidanud see eelnõu käsitletud saama juba eile, aga tekkis üks tunniajane paus, mille käigus esitati protseduurilisi küsimusi. 

Mina komisjoni esindajana, kui ma pean seda eelnõu tutvustama, vaatan kõigepealt, kes komisjonis kohal olid. Ma pean ütlema, et nimekiri nendest komisjoni liikmetest, keda kohal ei olnud, ja nendest, kes eile kõige rohkem vingusid selle üle, et nemad ei tea sellest eelnõust ja ohuhinnangust midagi, kattub paraku päris hästi. Üks suuremaid [protestijaid], kes otsa lahti tegi, oli Varro Vooglaid. Komisjonis teda ei olnud. Eile oli ta väga nördinud selle üle, et ta ei teadnud sellest eelnõust piisavalt. Teine oli Heljo Pikhof, kes samamoodi komisjonis ei osalenud, aga protestimeeleolu oli suur. 

Kokku võttes võib öelda, et kui seda eelnõu komisjonis arutati, oli opositsiooni esindajatest kohal ainult Peeter Ernits. Ma nüüd ei tea erakonda – opositsioon igatahes. Ja teda ei saa süüdistada ka selles, et ta oleks eile protseduurilistega väga hiilanud. Nii et sellest moraal: käige komisjonides kohal, kui ise ei saa tulla, saatke asendusliige, tehke tööd, nähke vaeva, siis tuleb – võib-olla mitte armastus, aga tulevad teadmised, ja siis ei pea siin tund aega lolli mängima ja sõimama vaest ministrit selle eest, et ta ei ole teid informeerinud. Vot nii.

Aga komisjoni istung toimus 20. oktoobril – see, millest ma nüüd ülevaate annan –, kuigi seda teemat on komisjonis arutatud ka mitu korda varem, see oli arutelu all juba kevadel. Nagu te kõik ministri väga põhjalikust ettekandest võisite kuulda, siis teemat on tegelikult arutatud juba aastaid. Ma isegi tegin endale komisjonis väga ambitsioonikalt märkmeid ja võtsin protokolli ka kaasa, aga paraku pean tõdema, et nende tundidega, mis siin ministri seltsis on läinud, on kõik need küsimused juba esitatud ja vastuse saanud, nii et ma ei tahaks hakata neid üle käima ja kordama. 

Võib-olla mõnest asjast, mida komisjonis puudutati. Üks küsimus oli selle kohta, et kuna Eestis on vanglates olnud probleeme sellega, et kinnipeetavad ei saa omavahel hästi läbi, ütleme otse välja, mõni tapab teise ära, siis kuidas Rootsi vangidega Eestis olevate Rootsi kardinate taga olema hakkab. Komisjonis olid meil lisaks Liisa-Ly Pakostale ka vanglate valdkonna asekantsler Rait Kuuse ning kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr. Rait Kuuse vastas sellele minu arust mõistlikult, et täielikult välistada ei saa kunagi midagi, eriti meeste hulgas, kes on sattunud vangi suuresti just selle tõttu, et nad ei oska ei käituda ega suhelda. Nii et sajaprotsendilist kindlust vägivalla vastu sellises keskkonnas kindlasti ei ole. 

Aga õiguskomisjoni üldine arusaam ja arvamus oli, et Tartu vangla on niivõrd turvaline, et tegelikult see, mis toimub Tartu vangla sees, ei ohusta suurt kedagi ja kindlasti mitte väljaspool vanglat elavaid inimesi. Siin saalis jääb küll mulje, et inimesed või mõned saadikud on väga üllatunud, et vaat kus lops, nüüd tuuakse vanglasse kurjategijaid. Aga lohutada võib teid sellega, et vanglas ongi peamiselt kurjategijad, õigeid inimesi sinna ei tooda. Ja neid, kes räägivad sellest, et nüüd on välismaa vangid siin, lohutagu mõte, et nende hulka võib sattuda nii mõnigi eestlane. Eestlased ei ole Rootsi kuritegevuse statistikas sugugi tagasihoidlikult esindatud. Vot nii.

Aga nagu ma ütlesin, ma ei suutnud leida protokollist peaaegu ühtegi küsimust, mida oleks komisjonis arutatud, aga siin saalis täna või eile mitte. Nii et ma ei hakka neid küsimusi kordama. Ma räägin ainult sellest, mida otsustati. 

Esiteks otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4. novembril 2025. Sellest on tänaseks saanud juba 5. november, aga see algas eile. Ja see oli konsensuslik otsus. Selle poolt hääletasid Peeter Ernits, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere ja Signe Riisalo, kes oli asendusliige, Stig Rästa, Madis Timpson ja Vilja Toomast. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka konsensuslik otsus: Peeter Ernits, Maria Jufereva-Skuratovski ja kõik needsamad, kes eelmisegi punkti puhul. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere – ka see oli täiesti konsensuslik otsus. Aitäh! 

Suur tänu teile!

Minu poolt on kõik. Kui on küsimusi, siis esitage.

Suur tänu! Ikka, et teil igav ei oleks, siis on teile ka küsimusi. Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Ma siiski ei ole nõus ministriga, kes ütles, et Eesti maksumaksjale kulusid ei kaasne. Lepingu kohaselt [makstav tasu] on indekseeritud 3,5%-ga. Ehk juhul, kui inflatsioon ületab 3,5% – nagu Reformierakonna valitsemisaeg on näidanud, siis teie juhtimisel see pidevalt ületab –, hakkavad vähehaaval ka Eesti maksumaksjale kulud tekkima. Aga teiseks küsin [järgmist]. Minister müüs seda meile kui hirmus head rahateenimise projekti. Kas Eesti riigieelarve on tõesti nii viletsas seisus, et me peame seda vangide majutamise abil poputama hakkama? Milles asi on? Palun rääkige lahti!

Lühidalt öeldes võiks ju öelda, et asi on selles, et Martin Helme oli vahepeal rahandusminister ja keeras riigi rahanduse tuksi. Aga veel lühemalt öeldes: seda küsimust komisjonis ei arutatud.

Mart Maastik, palun!

Härra eesistuja! Hea Valdo! Minu teada on Reformierakond üldiselt alati seisnud selle eest, et riik ei pea tegelema ettevõtlusega, küll aga otsitakse praegu millegipärast uusi ettevõtlusvorme, millega riik peaks tegelema. Väide, et meil on tühjalt seisvad ruumid, ei ole ju ettekääne. Tähendab, see ongi ettekääne, aga see ei ole põhjus. Kas ei oleks mõistlikum see lihtsalt eraettevõtjatele maha müüa? Küll nemad leiavad lahenduse. Nii kaovad ära otsesed kulud ja riik saab sellest ka mingit tulu. Aga kui riik ikkagi soovib selle hoonega midagi ette võtta, nähes selles perspektiivi, siis kas kaaluti ka alternatiive? Ma küsisin selle kohta ka Liisa Pakosta käest, et näiteks rajada sinna politseikolledž, aga ta väitis, et seda on keeruline ümber ehitada. Ma väidan, et see ei pruugi olla keeruline. Kas on tehtud konkreetseid arvutusi ja seda arutatud?

Aitäh! Seda küsimust sellisel kujul komisjonis ei arutatud. Aga iseenesest väita, et on rumal mõte hakata tühjalt seisvat Tartu vanglat välja rentima – ma ei arva nii. Ma arvan, et see on suhteliselt innovatiivne lähenemine teenuste eksportimise võimalusele. See on ju tegelikult see, mida me praegu teeme. Meil seisab üks tühi vangla, meil on inimesed, kes oleksid võimelised seal töötama, ja me saame luua ka uusi töökohti. Miks me ei võiks teha Rootsi riigiga koostööd? Minu meelest on see väga mõistlik mõte, seda enam, et me oleme ju selle debati ükskord juba läbi käinud aastate eest, kui Tartu vanglat ehitati. Siis rääkisid nii mõnedki Tartu silmapaistvad inimesed sellest, kuidas Tartu muutub nüüd tarkade inimeste linnast kuritegelike inimeste linnaks. See võis olla nii, aga ei muutunud ju, mitte midagi ei juhtunud. Tartu inimesed on ju väga rahul sellega, et see Tartu vangla sinna tehti. Keegi ei protesteeri, keegi ei tunne ennast ebaturvaliselt selle pärast, et see hoone seal on.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Kõigepealt, Martin Helme rahandusministriks oleku ajal Eesti majandus kasvas 8%. Jätke see endale meelde! Te ütlesite, et Rootsi vanglasüsteemis on esindatud ka Eesti vangid ja et ka neid võidakse siia tuua. Tundub, et te pole ise seda kokkulepet lugenud, kuna seal on kirjas, et Eesti kodakondsusega vange siia ei tooda. 

Aga tuleme komisjonis [toimunu] juurde. Kas komisjonis oli arutelu ka sel teemal, et kui need vangid sinna Tartusse tulevad, siis mis tagajärjed kaasnevad sellega Tartu linnale, Tartu koalitsioonile ja Tartus Reformierakonna võimul püsimisele?

Aitäh! Vaat see oli nüüd selline küsimus, et seda kohe üldse ei arutatud komisjonis, kas või sellepärast, et kohalikud valimised ei olnud veel toimunud sel ajal, kui komisjon kokku sai. Mis puudutab kodakondsust ja rahvust, siis need on paraku kaks eri asja. Rootsis on väga suur eesti kogukond ja nende hulgast vahel mõni libastub ja satub ka vangi. Aga nad ei ole ega pea olema selle pärast Eesti kodanikud. Täpselt samamoodi on seal palju teisi inimesi, kes on võib-olla Rootsi kodanikud, aga tegelikult on mingist muust rahvusest.

Härra Peeter Ernits, teie nime ees on nr 3, mistõttu mul on põhjust arvata, et te olete juba kaks küsimust saanud küsida. Nii et läheme edasi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Nagu me riigikaitsekomisjoni raportist teada saime, siis Eesti riigi kõige suurem julgeolekuoht on Reformierakond, tema poliitilised otsused ja ka eelarvelised otsused. Nüüd, Tartu linna kõige suurem julgeolekuoht on samuti Reformierakond, ja Tartu kodanike kõige suurem julgeolekuoht. Lausa nii suur, et kohalikud inimesed on väheke nihelema hakanud ja selle peale on Tartu kohalikud reformierakondlased üritanud meile puru silma ajada, nagu nad oleksid sellele lepingule vastu. Vähemalt nii nad on avalikult väitnud. Ma täna küsisin infotunnis Michalilt selle kohta ja tuleb välja, et erakonna sees ei ole nad midagi sellist öelnud. Ma olen aru saanud, ka sinu jutust, et mingit diskussiooni Reformierakonnas sel teemal tegelikult ei ole, see on ainult valijatele valetamine. 

Mul on küsimus komisjonis [toimunu] kohta. Praeguse seisuga on see eelnõu toodud saali lihthäälteenamusega. Samas, artikkel 50 ütleb, et Eesti katab kulud, mis on seotud selle, teise ja kolmanda asjaga. See tähendab, et sellel on mõju eelarvele, mis tähendab, et sellel peaks olema 51 hääle nõue. Mis komisjonis selle kohta räägiti?

Esiteks, sinu sissejuhatus kõlas ju peaaegu traagiliselt, sa ilmselt ei ole riigikaitsekomisjoni raportist üldse aru saanud, kui sa väidad, et seal on Reformierakonda kui julgeolekuriski välja toodud. Aga mis puudutab seda Tartu teemat, siis ma soovitan sul pinevusega oodata ja paigale jääda, varsti tuleb Mihkel Lees ja räägib sellestsamast lepingust. Ta peab fraktsiooni poolt kõne ja tõelise tartlasena tõenäoliselt annab ka perspektiivi, kuidas tema seda näeb. Mina kahjuks ei oska seda nii hästi kajastada. Kas sa küsisid midagi veel? (Martin Helme: "51 häält.") Aa, 51. Sa ütlesid, et Eesti katab kulud, aga Eestil on samal ajal ka tulud, nii et tegelikult selle eelarveline mõju on kõige halvemal juhul null. Aga tegelikult on ta plussis, nii et selle klausli alla see paraku ei lähe.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Isamaa Erakond on valitsuselt tükk aega nõudnud kokkuhoidu. Nüüd on siin eelnõu, millega me hoiame 12 miljonit eurot kokku, aga Isamaa lubab, et see leping pööratakse tagasi. Isamaa on lubanud ka, et mootorsõidukimaks pööratakse tagasi. Veel kolm nädalat tagasi lubas Isamaa eesotsas Reinsaluga, et Reinsalu hakkab Tallinna linnapeaks. Nüüd on selgunud, et see oli sulaselge vale ja valijate petmine. Kuidas sulle tundub, kui tõsiselt saab neid Isamaa loosungeid võtta? Või ongi see tühipaljas tühikargamine ja valetamine?

Paraku samamoodi nagu ei arutatud komisjonis Reformierakonna seisukohta selle lepingu suhtes, ei arutatud ka Isamaa seisukohti. Aga lihtsalt heast südamest ma võin sulle öelda, et minu arvates pole Isamaad saanud usaldada mitte ainult viimased kolm nädalat, vaid viimased 30 aastat.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Sa ütlesid, et kohe saame kuulata tõelise tartlase Mihkel Leesi [ülevaadet] seisukohtadest, mis Reformierakonnas on. Mul on küsimus, et kas see oli sinu hinnang või fraktsiooni hinnang, et tegemist on tõelise tartlasega. Sellest, et Liina Kersna teil veel tõeline tartlane ei ole, ma saan aru, aga miks näiteks Margit Sutrop ei ole, jääb mulle veidi hämaramaks. Mille alusel te [Mihkli] välja valisite?

Aga küsimus, mis puudutab seda eelnõu. Kas komisjonis arutati, kuidas me oleme jõudnud sinnamaale, et meil just see Tartu vangla tühi on, mitte näiteks Viru või Tallinna oma? Teine pool küsimusest on see, mida Mart korra juba küsis – kas see on hea või halb, see on iseküsimus –, aga mina ka tegelikult ei saa aru, miks riik sellega tegeleb. Kui on võimalik mingit teenust eksportida, siis las ettevõtjad ja ettevõtlus tegelevad sellega. Miks peaks riik tegelema niisuguse asjaga?

Aitäh, Priit! Esiteks, mis puudutab tartlaseks olemist, siis see ei ole elukutse, see on tunnetus. Kui sa tunned ennast tõelise tartlasena, siis sa seda ka oled. Mis puudutab aga vanglaid ja erasektorit, siis Eestis ei ole eravanglaid. Põhimõtteliselt teine potentsiaalne vangla, millega peaks midagi tegema, aga on juba natukene hiljaks jäädud, on Jõhvi vangla. Tallinna Rae vanglat, mida sa tahtsid ka sisse tuua, läheb vaja. Seda sa tead ise ka. See on ikkagi otstarbekohaselt ehitatud ja tõenäoliselt läheb seda tulevikus ka vaja. Mõnda vanglat ikka läheb vaja. Aga Jõhvi vangla seisab ka tühjalt. See on seisnud tühjalt ja tagajärg on see – ma ei tea, kas see on viis aastat tühi olnud või [kui kaua] –, et selle kordategemine läheks juba praegu maksma üüratuid summasid. Ma isegi ei mäleta, kui palju, aga mitu-mitu miljonit. See on see risk, et kui sa jätad maja tühjalt seisma, siis ta lihtsalt laguneb ja läheb sulle rohkem raha maksma kui siis, kui sa suudad seda kuidagi kasutada.

Aitäh teile, härra Randpere! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, on läinud 5 tundi ja 18 minutit ning olemegi juba jõudnud läbirääkimiste juurde. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Heljo Pikhofi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on alati seisnud selle eest, et Eesti oleks hoitud ja kaitstud riik, kus julgeolek tugineb laiapindsele koostööle ja usaldusele, mitte riskantsetele katsetustele. Meie vanglasüsteem peab tagama Eesti enda elanike turvalisuse, mitte teenindama teiste riikide vajadusi meie enda siseturvalisuse arvel. Eesti inimesed ootavad, et riik tegeleks vägivalla, narkoprobleemide ja noorte kuritegevuse ennetamisega siin, kodus, mitte seda, et meie ressursid läheksid välisriigi probleemide lahendamiseks. Seega, valitsuse uus äriplaan tuua Tartu vanglasse Rootsi vangid, seksuaalkurjategijad, vägistajad ja mõrvarid, ei suurenda, vaid vähendab inimeste turvatunnet. 

Selle põhjenduseks toob valitsus, et tarvis on täita vabu kohti ja teenida tulu. Oma äriplaani kinnituseks öeldakse, et Tartus ja Lõuna-Eestis läheb turvalisemaks. Head kolleegid, see ei vasta tõele. See on teadlik manipulatsioon! Praeguses julgeolekuolukorras on lausa patt tegeleda Politsei- ja Piirivalveameti nõrgestamisega – see vähendab, mitte ei suurenda inimeste turvatunnet. PPA peadirektor, peaprokurör, kapo [esindajad] ja ka Lõuna-Eesti politseijuht on tundnud muret – neist viimane Tartu Linnavolikogu ees –, nad on öelnud, et see kõik suurendab koormust ja nõrgestab süsteemi. Võib öelda, et turvalisus sellest ei parane, see halveneb. 

Politsei- ja Piirivalveametis on täitmata sadu ametikohti. Nii politsei, vanglateenistus kui ka Maksu- ja Tolliamet otsivad sama profiiliga inimesi. Iga inimene, kes läheb Rootsi vange teenindama, ei lähe enam Tartusse, Põlvasse ega Valka patrullima. See ei suurenda, vaid vähendab inimeste turvatunnet. Kordan: seda on kinnitanud ka PPA peadirektor, peaprokurör ja Lõuna-Eesti politseijuht. 

Kelle arvel see toimub? Meie tervishoiusüsteem on üle koormatud, nagu me väga hästi teame, arste ja psühholooge pole piisavalt isegi oma inimestele. Aga me toome siia inimesed, kelle puhul isegi Rootsi ütleb, et nad vajavad keerulist ravi, eriarste ja turvasüsteeme. Kust me need inimesed ja spetsialistid siis võtame? Minister ütles siin, et Viljandi Haigla on selleks valmis. Aitäh! Aga kelle arvel? Kas Eesti laste vaimse tervise arvel? Minu küsimus valitsusele on, kas see on meie uus ekspordiartikkel: vanglakohad ja vaimse tervise teenused Rootsi mõrvaritele. 

Ja nüüd Tartust. Kui Rootsi organiseeritud kuritegevuse klannid teavad, kuhu nende sõber viidi, kui nad teavad, kus see vangla on, kui nad teavad, et on olemas selline linn nagu Tartu ja nii edasi, siis kas me oleme kõigiks nendeks tagajärgedeks valmis? Kas me mõtleme selle peale, mida see tähendab Tartu ja Lõuna-Eesti turvalisusele ja mainele? Kas me mõtleme, mis juhtub siis, kui Tartu ei ole enam ülikoolilinn, vaid vanglalinn? 

Head ametikaaslased! See, mida me praegu näeme, ei ole julgeolekustrateegia. Tänane valitsus asendab siseturvalisuse ärilepinguga. See ei ole areng, kui politseinikud lähevad turvama Rootsi vange ja meie tänavad jäävad tühjaks. See ei ole ka regionaalpoliitika. See on soodne eksporditeenus Rootsi probleemidele. See ei ole turvalisuse tugevdamine, see on turvalisuse kaubaks tegemine. 

Meie, sotsiaaldemokraadid, ei saa sellega nõustuda, sest Eesti ei ole vangla, Eesti on meie kõigi kodu. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja lisaks informeerin, et Heljo Pikhof andis üle Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 682 esimesel lugemisel tagasi lükata. Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Tõnis Lukas, palun!

Palun kolm minutit lisaks.

Kaheksa minutit. 

Austatud juhataja! Head kolleegid! Rootsis on vangide koguarv tõusnud, koos eeluurimise all olevate inimestega on neid kokku üle 11 000. Vanglakohti on neil natuke pealt 10 000, järelikult otsitakse ligi 1000 vangile pinda kuskil mujal. On leitud, et Rootsist peaks just Tartusse Rootsi kardinate taha saatma kuni 600 vangi. Neid, kes on toime pannud raskemaid kuritegusid: seksuaalkuritegusid, mõrvasid ja muid raskeid kuritegusid. On teada, et suur osa neist on pärit moslemimaadest, Ida-Euroopast, Balkani maadest, kus on erinev usuline taust ja kus on [levinud] nii-öelda jõuguvägivald. 

Jah, meile on teada, et siia [saabuvaid] inimesi saab justkui valida, nagu valitsus ütleb, aga selge on see, et käekiri on moodsa ühiskonna oma, küllaltki euroopalik, küllalt skandinaavialik. Rootsi kohta me seda teame. Vanglakohtade puudus kaasneb suurenenud migratsiooniga, nii on see ka Rootsis olnud. See on hoiatus meilegi, meie migratsioonipoliitikale, milleni võib viia ja milliseid kaasmõjusid tuua ohjeldamatu migratsiooni soosimine – ükskõik, kas siis majanduslikel või muudel põhjustel. Justiitsministri dotseeriv hoiak, nagu küsimuste esitajad arvaksid, et vangid panevad vanglast plehku ja patseerivad linna peal, ei ole asjakohane. Meil on konkreetsed etteheited. 

Lubatakse töökohti. See on liiga lihtsustatud lähenemine. Tegelikult on meil siseturvalisuse [valdkonnas] ka Lõuna-Eestis praegu töökohtadel töötajaid puudu. See tähendab, et kui töökohtade pakkumine sellessamas siseturvalisuse sektoris suureneb, siis võib juhtuda, et politseinikke jääb nii kuritegude avastamiseks kui ka ennetustegevuseks, nii kabinettides kui ka patrullides vähemaks. Meil ei ole neid inimesi nii palju võtta. Riigieelarvesse selle lepingu mõjul niisugust ülejääki ei teki, et tekitada politseiametnikele ja päästeametnikele selles piirkonnas niisugust palgastiimulit, mis võimaldaks neil valida näiteks politseiameti kasuks, mitte minna vanglasse, kus alustuseks on tõenäoliselt küllaltki konkurentsivõimeline palk. See tähendab, et Tartu tänavatel ja üldse Lõuna-Eestis on turvalisus ohus või vähemasti pole selle parandamine enam nii [käegakatsutav]. Koormus oma päästjatele ja politseinikele palka maksta jääb igal juhul Eestisse alles. Öeldakse, et vangla ekspluatatsioon, kui see tühjana seisab, on Eesti riigile kallis, aga rahasse saab arvestada ka turvalisuse langust. Kui siseturvalisusega seotud teisi töökohti, mis on Eesti ühiskonnaga otseselt seotud, on raskem täita, siis tähendab see kulu ühiskonnale. 

Vanglas sees tekib meie ühiskonna mõistes täiesti uus subkultuur. Seal on keeruline ja ohtlik töö. Kohtupsühhiaater Airi Värnik näeb nendes olukordades vägivalla kasvu ja suurenevat survet ka vangivalvuritele ning raske psüühiline mõju võib ulatuda ka vanglaseintest väljapoole. Vanglasisese vägivalla kasvule ja sellega seotud probleemidele on juhtinud tähelepanu ka prokuratuur. Üldse on prokuratuur ja kohtusüsteem näinud ohtu lisakoormuses, mis võib tulla siinse ühiskonna arvel. 

On väidetud, et Tartusse tulevad rasked kurjategijad. See ilmselt ongi eesmärk, siin meil midagi vaielda ei ole. Selline on valitsuse kokkulepe Rootsiga. Samas on selge, et tervishoiuteenuse pakkumisel tuleb väga tõsiselt suhtuda sellesse, milline on näiteks naisarstide ja õdede psüühiline koormus nende võõramaiste seksuaalkurjategijatega kohtudes ja kuidas [sellisel juhul tervishoiuteenuse osutamist] täpsemalt korraldada. See ei ole niisama [lihtne], sellega võib kaasneda vajadus meie arstiteenus ümber korraldada, mis tekitab lisakoormust meie ühiskonnale. 

Muidugi, need ettekirjutused, mis Rootsil vangide elukondlikuks kohtlemiseks on, on suhteliselt pehmed. Me võime hakata nägema küllaltki huvitavaid lahendusi soodsatest teenustest vanglamüüride vahel, aga see võib-olla ei olegi kõige tähtsam. Õpingutest oli juttu, õpinguid ei pea meie kindlustama, vaid seda teeb Rootsi. 

Küll aga ei ole õige see, et kokkulepe, mis on kahe riigi vahel juba sõlmitud, ei riiva Eesti õigust. Nendes ülevaadetes, mis meile on antud, on konkreetselt kirjas, et lisaks 160 ametnikule värbab Tartu vangla veel vähemalt 250 töötajat juurde, sest Rootsi nõuete kohaselt peab töötajate hulk kinnipeetava kohta olema suurem kui Eestis. Näete, Rootsi regulatsioonid siiski mõjutavad meie õiguskorraldust siin. Samamoodi on Eesti distsiplinaarkaristused vangidele üldiselt suuremad ja raskemad kui Rootsis. Eks näis, kuidas asju korraldama hakatakse. 

Nüüd, väga suur koormus langeb Kaitsepolitseiametile ja politseile. Tegelikult me ju ei tea, kas need inimesed, kes siia tuuakse, on jõugukuritegudes osalised või mitte. Kohtus ei ole seda võib-olla tõendatud, aga kohtus ei suudeta tõendada päris paljusid asju. Oli juttu, et halal'i, ekstra šariaadiseadustest tulenevat toitu, ei pakuta – ma selles nii kindel ei ole. 

Aga tartlastest on tõesti üle sõidetud. Kui tuulikute teemal käivad riigiametnikud ringi ja annavad kohalikele volikogudele ülevaateid, siis enne selle lepingu allakirjutamist ei näinud valitsus vajadust Tartu Linnavolikoguga kohtuda. Alles Isamaa nõudmisel jõudis see volikogu infokoosolekule. 

Nii et vastuseta küsimusi on palju. Mitmekülgne oht Eesti ühiskonnale on suur. Isamaa teeb samuti [ettepaneku] lükata see eelnõu esimesel lugemisel tagasi.

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel hea kolleeg Martin Helme, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Ka meie erakond alustab sellest, et ütleb, et see on täiesti kõlbmatu seaduseelnõu ja see plaan on vale. Me ei ole sellega mingil juhul nõus ja see tuleb esimesel lugemisel tagasi lükata. Teiseks tahan rõhutada, et see, mida Valdo Randpere siin seletas, et kuna selle [lepinguga] kaasneb tulu teenimine, siis ei nõua see eelnõu 51 häält – nõuab ikka! Seaduses endas on kirjas, et me võtame kohustusi, ja teistes seadustes on väga konkreetselt kirjas, et kui me võtame kohustusi, siis on [eelnõu vastuvõtmiseks] nõutav siin saalis 51 häält. Ma loodan, et juhatus sellega arvestab, kui see eelnõu juhuslikult järgmiste lugemisteni jõuab. 

Nüüd asja sisust. See Rootsi vangide saaga illustreerib meile üsna lohututes toonides, et Eestit valitseb läbikukkunud valitsus. Meil on läbikukkunud justiitsminister, kes normaalses riigis oleks ammu võtnud vastutuse Tapja-Tarmo vabaduses viibimise eest ja oma ameti maha pannud. See on Liisa Pakosta süü – tema juhib seda valdkonda –, et meil vanglad tühjad on, nagu ta siin eile kiitles. Vale on see, et nad on tühjad – kurjategijad on tänavatel!

Nüüd, konkreetselt selle vangide parseldamise teemal: minu meelest ei ole siin detailidesse vaja minna, kui palju keegi teenib, mis halal-liha seal antakse, kas see loob töökohti või võtab töökohti. See on printsipiaalselt vale asi kahel erineval väga kaalukal põhjusel. Esiteks on küsimus riiklikus väärikuses. Riiklik väärikus on sellega täiesti jalge alla tallatud. Ja teiseks on küsimus eestlaste, eelkõige tartlaste turvalisuses. Meie ühiskonna turvalisust kahjustatakse selle tehinguga rängalt. 

Nüüd, Reformierakonna juhtimise all – tal on olnud suuri abimehi, Eesti 200 loomulikult, sotsiaaldemokraadid loomulikult, aga omal ajal oli ju ka Isamaa Reformierakonnaga pikalt valitsuses, igal juhul on Reformierakond kõige kauem meil valitsuses olnud – on meil riik nii hukka aetud, et riik ei ole võimeline tagama kõige lihtsamaid riigi tuumikfunktsioone. Tuumikfunktsioon [tähendab seda], et meil oleks tänavatel kord, et seaduseid täidetakse, et pätid oleksid trellide taga. No ei olda võimelised! Pätid ei ole trellide taga, tühjad vanglad on riigi rahakotile nii suureks koormaks, et me peame hakkama ennast maha müüma riigieelarve mõistes tühiste sentide eest mingitele välisjõududele. See on riigi väärikust alandav ja solvav. See demonstreerib meile, et riigi juhtimises ollakse läbi kukkunud. 

Samamoodi ollakse läbi kukkunud oma inimeste turvalisuse tagamises. Eesti inimeste turvalisust näitab see, et meil on needsamad Tapja-Tarmod, kes peaksid igal juhul olema vanglas. Eesti inimeste turvalisust me nägime ka seoses Istanbuli pervokonventsiooniga, nägime, kuidas meil tegelikult Reformierakonna juhtimistel naistevastase vägivallaga võitlemine edeneb. Pihlakodu juhtumi puhul väga hästi ei edene, eks ju! Nii et Eesti inimeste turvalisuse tagamisel ollakse juba praegu läbi kukkunud. 

Aga nüüd tahetakse asja veel hullemaks teha! Nüüd tahetakse tuua Rootsi läbikukkunud, hävinguga lõppenud multikulti-muinasjutu tegelikke mürgiseid vilju Eestisse. Sest need kurjategijad, kes meile siia saadetakse, ei ole ju Ville och Rulle. Need on ju Ahmedid ja Muhammadid. Need on moslemi immigratsiooni ülejääk, Aafrika matšeetekangelased. Need on mõrtsukad, vägistajad, narkojõugud, pedofiilid. Neid siis tuuakse Eestisse! Aga mõtelge, me saame raha selle eest! – mis argumentatsioon see on? See vältimatult suurendab meil Eestis kuritegevust. Vältimatult! Igasugune empiiriline tõestus mujalt maailmast kinnitab meile seda. Mitte miski, mida meile Liisa Pakosta või Valdo Randpere siit tuimalt küüniliselt valetasid – nii et pupill ka ei liikunud! –, ei lükka ümber seda, et see suurendab Eestis kuritegevust. 

Ja loomulikult, see seadus tuleb esimesel lugemisel tagasi lükata. Kohe tuleb hääletus, vajutage nuppu! Kui ei lükata tagasi ja see võetakse siin Eesti kõigi aegade kõige vähemat ühiskondlikku toetuspinda omava valitsuse poolt vastu, siis EKRE on see, kes selle esimesel võimalusel tühistab! Nii nagu me tühistame automaksu ja nii nagu me tühistame ka pervopakti ehk Istanbuli konventsiooni. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Mihkel Lees, palun! Ma täiendeid ei nimeta, kuna neid tõelisi tartlasi on siin saalis palju rohkem. (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitüma, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Jah, lisaks sellele, et ma olen tõeline tartlane, oli mul au töötada viis aastat Tartu linna sotsiaalvaldkonna abilinnapeana. Sellest ajast on mul paar mälestust, mis täna arutlusel oleva teemaga suhteliselt palju seostuvad. 

Kõigepealt, ma mäletan erivajadustega inimeste kodu rajamist Tartusse Kase tänava elurajooni. Ma mäletan endiste kinnipeetavate rehabilitatsiooniteenuse viimist Ilmatsallu. Tuleb tunnistada, et mõlemal juhul olid heade tartlaste hirmud suhteliselt suured ja mõlemal juhul kahtlemata köeti neid hirme üles ka poliitiliselt. Küll hirmutati, et psüühilise erivajadusega inimeste kodu lähedal asuva kinnisvara hinnad hakkavad langema, küll hoiatati, et Ilmatsalus ei saa enam ükski laps ega ema turvaliselt jalutada, sellepärast et endised vangid hakkavad nüüd igapäevaselt inimesi hirmutama, ja ju nad hakkavad seal ka kuritegusid korda saatma. 

Noh, mis tegelikult juhtus? Absoluutselt mitte midagi. Kase tänav, seda ümbritsev elurajoon, on täpselt sama turvaline, nagu ta oli enne psüühilise erivajadusega inimeste kodu. Maju ja kortereid müüakse ja ostetakse, uskuge või mitte, seal siiamaani. Ilmatsalus jalutavad lapsed ja emad täpselt sama turvaliselt ringi nagu enne seda, kui endiste kinnipeetavate rehabilitatsioonitegevus sinna viidi. Politsei väljakutsete arv ei ole suurenenud. Tartu on jätkuvalt täpselt sama turvaline koht, kus elada. 

Nüüd, vangla on olnud Tartus juba üle 20 aasta. Eks neid emotsioone oli kindlasti ka 2000. aasta paiku, aga täna me saame nentida fakti, et vangla pole Tartule – vähemalt minu parima arusaamise kohaselt – küll mitte mingisugust kahju toonud. Ükski vang ei ole vangla kinnisest osast põgenenud ja tartlaste turvalisus pole olnud vangla tõttu mitte kuidagi häiritud. Kasud regioonile on aga olnud arvestatavad. 

Sajad inimesed on saanud tööd. Vanglas asub ka Tartu linna teenindav arestikamber, kus aastas teenindatakse suurusjärgus 1800 inimest. Kui ei oleks vanglat, siis suure tõenäosusega peaks hakkama Tartu linn seda arestikambrit üleval pidama. Ja pange tähele! Tartut, vaatamata sellele, et vangla on seal olnud üle 20 aasta, tuntakse jätkuvalt ülikoolilinnana, aga mitte vanglalinnana. Mina arvan, et ega siis vangla lukke ei vahetata kehvemate vastu ka siis, kui Tartu vanglas hakkavad paiknema Eesti kinnipeetavate asemel Rootsi kinnipeetavad. 

No hirme on muidugi headel tartlastel ka praegu väga erinevaid. See on mõistetav. Küsimused peavad saama vastused ja minu hinnangul on paljuski juba saanud vastused nii ajaleheveergudel kui ka eelkõnelejate välja toodud kevadisel Tartu Linnavolikogu istungil, millest minul on küll mõnevõrra teistsugused mälestused kui heal kolleegil Heljo Pikhofil. Mina mäletan küll seda, et Rait Kuuse ja Tartu politseijaoskonna juht Andrus Reimaa ei väristanud Tartu volikogu istungil jalga. Neil olid väga selged vastused kõikidele volinike küsimustele ja nad kinnitasid väga selgelt, et nad saavad võimalike riskistsenaariumidega hakkama. 

Nüüd, eks seda poliitilist hirmutamist ole ka – nagu siin saaliski näha – antud eelnõu puhul päris palju. Ja vaat seda ma pean praeguses niigi ärevas ühiskondlikus foonis vastutustundetuks. Vaadakem nüüd natukene fakte. Tõepoolest, kinnipeetavate arv Eestis on märkimisväärselt langenud. Pooltühjale vanglale peale maksta ei ole kuigivõrd tark [tegu]. Samuti ei ole tark vanglat kinni panna, kuivõrd Tartu regiooni, aga, ma ütleksin, ka Eesti jaoks laiemalt on praeguses julgeolekuolukorras oluline, et säiliks, esiteks, vanglateenistuse valmisolek ja teiseks, ka vastav kriitiline taristu. Me peame olema valmis võimalikeks tuleviku kriisideks, olgu see hübriidsõda, massiline sisseränne või mõni muu kriis, mida me ei oska täna ette näha. Selleks puhuks on ju tegelikult väga hea, et meil on sellised ruumid ja sellise väljaõppega inimesed. Ma arvan, et Rootsi riik jätab selle kenasti meelde, et kui neil oli keerukas aeg, siis tulid eestlased neile vanglakohtadega appi. Ju nad vajaduse korral kuulavad avatud meelega ka meie muresid, aitavad ja mõtlevad ühes või teises olukorras kaasa. 

Vanglarendi kulud katab Rootsi. Kui rendileping rakendub, tekib Lõuna-Eestisse juurde sadu uusi töökohti. Eesti riik otsustab, millised vangid vastu võetakse. Terrorismikuritegude eest karistatud vange Tartu vanglasse ei võeta. Mis tähtis: mitte ühtegi välisvangi ei vabastata Eestisse. 

Päris palju on räägitud ka külalistest. Praktika näitab – ka hea minister rääkis sellest väga erinevatele küsimustele vastates põhjalikult –, et valdavatel juhtudel toimub suhtlus ikkagi telefoni või interneti teel. Ja kui külaline peaks ikkagi tulema, siis nendel harvadel juhtudel tehakse talle ju eelnev taustakontroll, ta peab külastust taotlema ja see külastus tuleb heaks kiita. Mina küll usun meie õiguskaitseorganite võimekusse, et siia ei lasta selliseid inimesi, kes võiksid Tartu ja tartlaste turvalisust üht- või teistpidi ohustada. 

Nüüd, Tartu linnal on võimalik küsida täiendavaid küsimusi Riigikogu õiguskomisjonis esimese ja teise lugemise vahel, me oleme selles kokku leppinud. Ministeerium on lubanud, et ka edaspidise protsessi käigus hoitakse Tartu linnaga tihedat sidet. Linnal on näiteks võimalus esitada enda esindaja vanglakomisjoni. Ja kui tõepoolest mõni neist tõstatatud riskidest peaks realiseeruma, siis on riigil võimalik see leping ennetähtaegselt lõpetada. 

Nii et kokku võttes, Reformierakonna fraktsioon toetab selle lepingu ratifitseerimist. Ohukohad on kaardistatud ja meie hinnangul on hea minister ja tema kolleegid andnud nende ohukohtade kaardistuste kohta ka päris adekvaatsed vastused. 

Veel kord: tartlasi ei tasu hirmutada, vaid pigem selgitada, et mitusada uut sisejulgeoleku valdkonna töötajat mitte ei vähenda, vaid pigem suurendavad nende turvalisust ning linna ja regiooni võimekust kenasti hakkama saada erinevates kriisiolukordades. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja usun, et Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, hea kolleeg Peeter Ernits, palun!

Head kolleegid! Hea juhataja! No selline pakk mitmekeelselt teksti. Aga pärast järgmist ramadaani tuleb esimene kuldne kolonn Tartusse, noh, 200‑pealine, ja nad on Eesti praegusele režiimile väga kallid. Sõna otseses mõttes, kuna meie enda kriminaalide peale tuleb kulutada 3200 eurot kuus, aga meie kallite külaliste pealt – ja see ei ole iroonia – teenib praegune režiim 8500 eurot kuus. See on rohkem, kui minister palka saab, ja natuke vähem, kui peaminister palka saab. Nii et otseses mõttes on need praegusele Eesti režiimile väga kallid külalised. 

Jah, nad on vägistajad, mõrvarid, kiremõrvarid. Ma ei tea, kui vanad, sest Rootsis on viimasel ajal probleem, et juba 13-aastasi võib saata vangimajja, ja ehitatakse uusi vangimaju. Nii et seda ei tea praegu. Aga nad tulevad siia ja 30 miljonit [makstakse] esimese [300] eest, ja kui tuleb 600 täis, siis tuleb veel teine 30 miljonit juurde. Aga samal ajal, kui te mäletate, ei suutnud Eesti riik suvel tõsta puudetoetust rohkem kui 15 senti, isegi mitte 1.50 peale. Hiljuti me tegime ettepaneku tõsta toimetulekupiir 200 eurolt 300-le – see oli sotsiaaldemokraatide ettepanek –, milleks läheks vaja umbes 12 miljonit. Selleks raha ei ole. Või kui me tegime ettepaneku maksta pensionäridele, kes elavad väljaspool Tallinna, 100 eurot sünnipäevatoetust – [see läheks maksma] vist 3–4 miljonit –, siis selleks raha ei leitud. Nii et see raha on ülimalt oluline, kuna väga oluliste asjade jaoks, kuhu seda peaks kulutama, meil raha ei ole. Ja peale selle jääb 333 kohta veel vabaks, nii et võiks veel 30 miljonit teenida. Ma ei ole kuulnud, et justiitsminister oleks mõne teise riigiga või kas või Rootsiga [arutanud, et ka need kohad] teenima panna. 

Muuseas, õnnitlen teid! Varsti tuleb Tartu vangla sünnipäev. Tartu vangla avati pidulikult 15. novembril 2002. Toonane justiitsminister Rask tundis ennast päevakangelasena, et selline uhke, tuhandepealine kindlus on ehitatud. Samal ajal toonane linnapea Andrus Ansip sülgas piltlikult öeldes tuld ja tõrva – kui keegi veel mäletab –, et üle 500 vangi on väga tõsine [asi]. Nii et konflikt oli, aga aega on mööda [läinud] ja vangla on olemas. 

Praegune justiitsminister [üritab] seda praeguses ülimalt ebastabiilses olukorras, kus valitsuse usaldusväärsus on naeruväärne, Reformierakonnal veidi üle kümne pügala, Eesti 200-l, ma ei tea, kas üks või poolteist pügalat, vastu võtta, läbi suruda. Muuseas, Rootsi peab selle ratifitseerima kolme neljandiku Riksdagi saadikute häältega, meil kõlbab nagu vähemast. Aga isegi kui see juhtub, siis peale järgmisi Riigikogu valimisi – võib üsna tugevat mürki võtta – läheb see muutmisele. Kui esimesed kallid külalised peale järgmist ramadaani siia jõuavad, siis tekitab see kindlasti väga palju probleeme, just tehniliselt, meie heade naabrite Rootsiga, sest tuleb hakata seda asja jälle lammutama. Aga on päris kindel, et see seltskond, kes praegu riiki juhib, pooleteise aasta pärast enam ei juhi. See on see, mida ma tahtsin kindlasti rõhutada. 

No vangla on uhke ja hea ja kõik need teenused, mis seal on, et kinnipeetavad tunneksid ennast inimlikuna, on igasugu konventsioonide järgi. Üle 22 tunni ei tohi need mõrvarid ja vägistajad ja [teised kurjategijad], kes seal istuvad – mõni sõjakurjategija on ka praegu seal ... 

Hea kolleeg, viis minutit sai täis. Kas võtame lisaaja? 

Jah, paluks küll veel kolm minutit. 

Kolm minutit. 

Jah. Kaks tundi peavad nad saama rahulikult suhelda omavahel, inimlikult, mitte läbi selle luugi, mille kaudu antakse toidukauss. Aga need on nüansid. 

Aga kuidas selleni on jõutud? Jõutud on väga lihtsalt. Eesti karistuspoliitika on vahepeal muutunud nii-öelda inimnäoliseks. See tähendab seda, et kui on ikkagi korralik mõrvar või muu selline korralik kurjategija, siis püütakse teda poputada viimseni, anda talle üha jälle uusi ja uusi võimalusi, et äkki muutub normaalseks inimeseks. No paraku on need lootused väikesed. 

Ja muidugi, kirsiks tordil oli see eelmise nädala Tarmo juhtum. Tarmo, Nõo Tarmo, Nõgiaru Tarmo. Tarmo sõitis oma endist naist pussitama üle selle silla, mis läheb Tartu vangla tagant üle Emajõe. Ta pussitas oma endise naise ära Annelinnas, istus auto peale ja sõitis taas Nõosse või Nõgiarru, jälle üle silla, seesama vangitorn, kindlusvangla jäi talle nüüd paremale poole. Sõitis Nõkku, läks bensiinijaama – teate juba isegi – ja siis sooritas talibanliku rünnaku, enesetapurünnaku sel moel, et keeras ette juhuslikule autole, keda juhtis täiesti juhuslik inimene – see oleks võinud olla keegi teine, see oleks võinud olla ka mina või keegi muu, kes seal kandis liigub –, ja viis tema koos endaga hauda. Samal ajal, kui ta Annelinna sõites vaatas oma auto aknast vasakule poole ja sealt tulles paremale poole, oleks ta võinud rahulikult seal [vangikongis] istuda. See on ülitõsine asi ja ma arvan, et me järgmisel nädalal õiguskomisjonis arutame seda nii justiits- kui ka siseministriga. 

Aga see on kirsiks tordil. Iga inimene on vajalik ja tema elu tuleb hoida. Kuid praegusel juhul, kui me hakkame ratifitseerima Rootsi vangide, kuldsete vangide lepingut, juhtub samasugune asi – see oleks võinud jääda olemata, kui Tarmo oleks istunud sel päeval selles kenas Emajõe-äärses vanglas. 

Aga ettepanek on – Keskerakond ei ole siin originaalne – eelnõu tagasi lükata ja see on vist juba, ma ei tea, kas kolmas või neljas [ettepanek]. Nii et palun! 

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel hea kolleeg Ando Kiviberg, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head inimesed, kes te seda ülekannet jälgite! Ma olen loomult optimistlik inimene ja keskendun lahendustele. Minu arvates on Eesti täna taas näitamas, et me suudame keerukaid probleeme nutikalt ja tõhusalt lahendada, kui me seda soovime. Meil on tühjenevad vanglad, mis ühest küljest on meeldiv. See näitab, et raskemat sorti kuritegevus on võrreldes uute vanglate planeerimise ajaga Eestis tublisti vähenenud. Aga teisest küljest on tekkinud probleem, mida teha erinõuetele vastava ja seetõttu üsna kulukalt rajatud betoonkolossiga, mille kasutusotstarvet on mõttetult kulukas ja seega pea võimatu muuta. Eesti on suutnud välja töötada süsteemi, kuidas võõrriigile vangide kinnipidamise teenust pakkuda. Me oleme leidnud kliendi jõuka naaberriigi näol, kes on valmis meilt seda teenust ostma tingimustel, mille meie oleme seadnud. 

Nagu me justiitsministri põhjalikust ettekandest kuulsime, on ette valmistatud lahendus hoolikalt läbi mõeldud, Eesti ühiskonnale turvaline ning Eesti kodaniku rahakotile kasulik, isegi tulus. Kõik peaks justkui olema hästi. No nii hästi, kui sellises olukorras olla saab. Aga ei, tuleb välja, et mitmed meie kolleegid leiavad millegipärast, et tuleb teha hoopis midagi muud. Nad leiavad, et vanglakohtade väljarentimine on väga kuri, väga paha, ning väidavad, et nii põhimõttelist otsust tehakse kiirustades, ilma analüüsita ja avalikkust kaasamata. Aga veelgi enam, nad külvavad teadlikult või teadmatusest ühiskonnas hirmu väidetega, millel tegelikult ei ole alust. 

Mul on kahtlus, et nad tegelikult ei ole siirad. Mul on kahtlus, et selle kriitika taga on hoopis poliitiline armukadedus, Urmas! (Hääl saalist: "Südamlik armukadedus …") Ollakse kade, et ei olda ise valitsuses ega saada ise sellist Eesti jaoks kasulikku lahendust läbi viia. (Hääl saalist: "Vara veel.") Armukadedus ei ole inimesele hea nõuandja. Armukade inimene hakkab käituma kohatult, ebaratsionaalselt. Alusetut ja ebaõiglast kriitikat näib tagant tõukavat ka üks teine tegur, nähtus, mis minule isiklikult on poliitika juures tülgastav. Selleks on küüniline arvestus, et inimeste hirmu poliitvõtetega üles küttes on võimalik lahenduse pakkujat demoniseerida ning iseenda poliitilist toetust kasvatada. Ja selle kõige nimel lähevad käiku pooltõed või lausvaled. Ainult sellepärast, et ühiskonda ehk valijaskonda hirmutada ja alusetult paanikat külvata. No kas tõesti on nii, et mida kehvem, seda parem? Ausalt öeldes hakkab päris tüütuks muutuma. Mulle tõesti ei meeldi see mõne ametikaaslase komme kasutada küünilisi hirmutusvõtteid. 

Mulle meenub, kuidas üks kolleeg püüdis siitsamast puldist mõni aeg tagasi algatada eelnõu, mille eesmärk oli võtta edaspidi valitsuse liikmed valetamise eest vastutusele, viidates, et näiteks Ameerika Ühendriikides selline põhimõte riigivalitsemise korral kehtib. Tookord jäi aga fookusest välja, et see põhimõte laieneb USA‑s nii valitsuse liikmetele, riigiametnikele kui ka rahva esindajatele. Pean tunnistama, et mulle isiklikult selline põhimõte tegelikult meeldiks. Meile esitatud eelnõu nägi toona kahetsusväärsel kombel vastutust üksnes ministrite puhul, aga mitte Riigikogu liikmetele. Minu arvates ei ole selline lähenemine aus. Valetamise eest vastutusele võtmine võiks ju tegelikult olla üsna tõhus meede ja aitaks suure tõenäosusega meie kõigi aega ratsionaalsemalt ja tõhusamalt kasutada. Erinevalt mõne kolleegi arvamusest, et tänane arutelu siin saalis on olnud sisutühi, leian, et vastupidi, eilne ja tänane debatt on õnneks suures osas olnud siiski sisukas, põhjalik ning kohase informatsiooni saamise tähenduses väärtuslik. 

Aga alguse juurde tagasi tulles, tühjaks jäänud vanglatele mõistliku, turvalise ja Eesti jaoks kasuliku rakenduse leidmine on ju tegelikult meie kõigi saavutus. Ma usun, et iga mõistlik inimene saab aru, et ainus võimalus tühjaks jäänud vangla probleemi muud moodi lahendada oleks see kulukalt ehitatud ja eritehnikaga varustatud hoonekompleks Tartus lammutada. Ma tõesti ei usu, et keegi siin saalis seda päriselt teha sooviks. Me ei tea ju, millal võib Eestil taas rohkem kinnipidamiskohti vaja minna. Praegu on kuritegevuse näitaja kõver otsaga allapoole, aga see võib hakata tõusma, nagu me teiste riikide praktikast oleme näinud. Mõni on avaldanud arvamust, et võiks lasta vangla erastada ja sinna näiteks hoopis hotelli rajada. Vabandust! Inimesed, kes sellist asja avalikkusele tõsimeeli räägivad, kas ei saa aru, mida vanglahoone endast tänapäeval kujutab, või eksitavad meie inimesi teadlikult ning küüniliselt. 

Kokkuvõtvalt, mure võõrvangide vastuvõtmise lahenduse üle on kindlasti mõistetav – on mõistetav! – ning sellesse tuleb kahtlemata suhtuda tähelepanelikult ning hoolsalt. Vanglate ja vangidega seonduv ei ole meeldiv teema ühegi riigi ega rahva jaoks. See küsimus ei ole midagi sellist, millega saaks siin Eestis poliitilist kasu lõigata. Seda enam peaks opositsioon olema tänulik, et keegi teine, kes täna nii võimsat rahva armastust ei naudi, nende eest selle vastiku töö ära teeb. Meil ei ole pääsu, sest mure vajab tegelikult lahendamist. Jokutamine ainult kasvatab rahalist kahju riigi kodanike rahakotile. 

Kuna ma olen ka isiklikult asjaomaste ekspertide ja ametnikega nendes küsimustes küllaldaselt suhelnud, võin siinkohal kinnitada, et mina olen valmis rahuliku südamega hääletama selle kokkuleppe poolt ja kutsun Eesti 200 fraktsiooni nimel üles kõiki häid kolleege sama tegema. Antud kokkuleppe sõlmimine on meie tühjade vanglaruumide probleemile ilmselgelt kõige mõistlikum ja majanduslikult otstarbekam lahendus. Iga taluperemees talitaks sellises olukorras tegelikkusest lähtuvalt. Aitäh ärakuulamast!

Suur tänu teile! Fraktsioonid on kõnelenud, aga õigus osaleda läbirääkimistel on ka ministril. Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh! Head kolleegid! Ma väga tänan Ando Kivibergi, et ta tõi selle valeväidetega rahva hirmutamise siin väga asjakohaselt esile. Tõepoolest, see ei ole õiglane Eesti inimeste suhtes, kui siin valeväiteid esitatakse. Ma võtan need hästi lühidalt veel kord kokku. 

Turvalisuse kohta kõlas siin opositsiooni poolt valeväiteid. Meil oli nii Politsei- ja Piirivalveametiga kui ka Kaitsepolitseiametiga ühine pressikonverents Siseministeeriumis 9. juunil. PPA ja Kaitsepolitseiamet ei ole näinud sellist koormuse [kasvu] või probleemi, nagu te üritate neile omistada. Organiseeritud kurjategijaid ei tooda, alaealisi ei võeta. Ei ole oluline, kas kohus on otsustanud, et tegemist on organiseeritud kuritegevusega. Just seepärast on lepingus sõnastus, et aluseks võib olla mis tahes julgeolekurisk. Rootsi säpo on väga tasemel organisatsioon, nii nagu ka Eesti kaitsepolitsei. Seda lahendust on pikalt arutatud, juba enne Lea Danilson-Järge olid Eesti ja Suurbritannia vahel konsultatsioonid. 

Arstiabi ei jää mitte kuidagi Eesti inimestele vähemaks. Teadustöö tase ülikooli puhul tõepoolest kasvab, sest vanglatöö on täiesti tõenduspõhine. 30,6 miljonit on hinnapõrand kuni 300 kinnipeetava korral. Ja maksimaalne kinnipeetavate arv on 600. Igaks juhuks kinnitan ka selle üle, et ma endiselt ei juhi PPA-d. Ja meil on tõepoolest poliitiliselt väga põhimõtteline eriarvamus EKRE-ga selles, et me ei topi ega hakka kunagi toppima inimesi vanglasse ühegi poliitiku arvamuse järgi, vaid üksnes ja ainult kohtuotsuse alusel. 

Aga kasutan siin võimalust, et tänada kõiki neid inimesi Eestis, kes teenivad Eesti Vabariiki vanglateenistuses. Ma tõesti soovin südamest tunnustada ja kiita kõiki neid inimesi, vaatamata mõnele arvamusele, mis siin saalis on kõlanud. Meil on üle Eesti väga vaja neid Eesti Vabariigi heaks töötavaid inimesi. Neid on umbes 1200, kelle käe all on umbes 4500 inimest, kelle suhtes kõik teised Eestis on ebaõnnestunud. Lisaks sellele aitavad need umbes 1200 Eesti inimest, kes on vanglateenistusega seotud ja seal töötavad, väga tihedalt ka Politsei- ja Piirivalveametit. Meie vanglateenistus on vältimatu ja väga oluline osa kogu Eesti siseturvalisuse [valdkonnast]. Suur tänu kõikidele inimestele, kes Eesti siseturvalisusesse panustavad! Aitäh!

Läbirääkimiste osa puldist on läbi. Protseduuriline [küsimus], Mart Helme, palun!

Ma tahaksin ära õiendada, et protokolli ei jõuaks üks valeväide, mis tuli komisjoni esindaja suust. Nimelt, nagu Jõhvi vangla seisaks tühjana. Ei, Jõhvi vangla ei seisa tühjana. Jõhvi vanglas on küll tühje kohti, aga ta ei seisa tühjana. Ma usun, et Ida-Virumaalt pärit rahvasaadik, kes meil istub praegu juhataja puldis, võib seda kinnitada.

Täpsustus on stenogrammis fikseeritud. Vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Ma kuulasin siin proua justiitsministri sõnavõttu ja juttu hirmutamisest. Vaadake, vägagi tugeva reputatsiooniga ja kogemusega eri eluvaldkondade inimesed on võtnud sõna ja oma elukogemuse pinnalt hoiatanud. [Näiteks] rahvusvahelise, sealhulgas organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kogemusega politseiohvitser Andres Anvelt. Ma arvan, et ta ei teinud seda mitte kui Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga seotud inimene, vaid kui erialaprofessionaal. Ka psühhiaater Airi Värnik hoiatab selle eest. 

Me peame aru saama, et praeguses olukorras ei ole proua justiitsminister suutnud vastata relevantselt isegi niisugustele kvantitatiivsetele küsimustele: esiteks, kui suur saab olema vangla [kasutus] inimeste läbiliikumise mõttes lepingu täitmise ajal; ja teiseks, kui suur saab olema isikute hulk või nende isikute [läbivool], kes nii-öelda lähedastena hakkavad neid isikuid külastama? Üksik näide selle endise Jugoslaavia föderatsiooni vabariigi presidendi kohta, ma arvan, on irrelevantne. 

Teiseks on küsimus selles, et vastutustundetu on praeguses poliitilises usalduskriisis tekitada olukord, kus täieliku demokraatliku legitiimsuseta valitsus võtab enne valimisi vastu selliseid otsuseid ja jõustab sellist poliitikat. See, arvestades kujunenud olukorda, ei ole ka aus Rootsi Kuningriigi suhtes. Esmalt on mul üleskutse valitsusele, et kui ta nii obsessiivselt seda asja läbi surub, siis pangu see projekt jõustuma pärast valimisi ja las Eesti kodanikud saavad pidada selle mandaadi üle debatti. Teiseks, minimaalselt vajalik on Rootsi Kuningriigi valitsust informeerida, et Eesti parlamendis on sellele vähemalt tänase ühiskondliku hoiaku järgi valdavat toetust omava parlamendi opositsiooni toetus puudu. Meil ei ole mõtet petta ei iseennast ega ka meie head ja lugupidamist väärivat partnerriiki ja naabrit. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, vastusõnavõtt, palun!

Jaa! Kuna minister süüdistas Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda selles, nagu meie tahaksime hakata tänavalt inimesi kokku korjama ja trellide taha panema, siis ma ei tea, see näitab tema täielikku mõtlemisvõimetust ja ka meie sõnavõttude tõlgendamise võimetust. Jutt on olnud nendest inimestest, kes on kord juba süüdi mõistetud ja kes peaksid trellide taga istuma, aga kes kõnnivad mööda meie linnu ja tänavaid ja teid mööda ringi ning saadavad korda uusi kuritegusid, selle asemel, et nad oleksid ühiskonnast isoleeritud ega saaks neid kuritegusid sooritada. Sellega tagaks meie riik, sealhulgas justiitsministeerium, Eesti inimeste turvalisuse. Ja näiteid ei ole siin vaja palju tuua. Needsamad noorukite kohutavad kuriteod, seesama Tartu Tarmo, kes sõitis süütu inimese surnuks ja pussitas oma eksabikaasat – need on ju meie juriidiline praak! Need on inimesed, kes peaksid istuma trellide taga, aga kes kõnnivad ringi ja saadavad korda uusi kuritegusid. 

Nii et minister, ärge palun hakake siin poliitilist jura ajama, et me tahame kedagi süütult ja kohtuta trellide taha saata. Ei! Me tahame, et kohtus süüdimõistetud inimesed oleksid trellide taga!

Aitäh! Lauri Läänemets, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh! Tõesti, ma selle vastusõnavõtu tahan teha. Jätkuvalt ei saa me nõus olla sellega, mida meie suunas öeldi. Meie arvates on tegemist väga halva äriplaaniga. Ükski riik, ükski ettevõte selliseid asju teha ei tohiks. Ma jätkuvalt meenutan, et sel ajal, kui sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, me tõesti andsime valitsuse otsusega justiitsministrile võimaluse neid asju täpsustada. Esimene kord, kui see valitsusse toodi, ei suudetud mitte ühelegi küsimusele vastata: kui palju kedagi tuleb, mis riigi õigus, seadused kehtima hakkavad ja kõik muud asjad. 

Sotsiaaldemokraatide arvates on selle küsimuse puhul kogu aeg olnud kolm peamist probleemi. Esimene on tervishoid. See vanglalepe tuleb Eesti inimeste tervise arvelt. See tähendab, et meil hakkab olema väga palju inimesi, kes ei pääse arsti juurde selle tõttu, et meie arstid – küsimus ei ole rahas, küsimus on inimeste puuduses, arstide puuduses – peavad osutama teenust Rootsi riigile. Teine probleem on meie arust see, et valitsusel või koalitsioonil on imelik nägemus: me võtame Lõuna-Eesti tööturult ära mitusada inimest, kes on elujõulised, tublid, head, võimekad, ja kuna ettevõtetel on inimesi puudus, on keeruline aeg, siis selle [korvamiseks] teeb valitsus piire rohkem lahti ja toob siia odavat tööjõudu asemele. See on põhimõtteline rändepoliitika või tööjõurände süsteemi muutmine. Ja loomulikult kolmas mure on meie jaoks turvalisus. Sellest ma toona siseministrina mitmeid kordi rääkisin. Ega justiitsminister väga sellest lugu ei pidanud, mida Eesti jõuametid ütlesid. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 682 esimene lugemine lõpetada, kuid on tulnud neli samasisulist ettepanekut Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt, Isamaa fraktsioonilt ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt: eelnõu 682 esimesel lugemisel tagasi lükata. Neid ettepanekuid me peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamist. 

Head Riigikogu liikmed! Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 682 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 38 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 19. november kell 17.15.

Liigume tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu [726] esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Head Riigikogu liikmed! Mul hea meel teile tutvustada eelnõu, mille vahetu mõju Eesti inimestele on oluliselt suurem kui eelnevalt arutatud eelnõul, sest see puudutab otseselt oluliselt rohkem Eesti inimesi kui eelnevalt arutatud eelnõu. 

Kõigepealt, millest jutt käib? Meil on olemas Eestis selline asi nagu täitmisregister. Lühidalt ja lihtsustatult öeldes on täitmisregister nagu postkontor, mis ühendab omavahel pankasid ja kohtutäitureid ning riigiasutusi, kellel on seadusest tulenev õigus saada samuti ligi pangakontode andmetele. See infovahetuseks loodud postkontor, mille nimi on täitmisregister, ei ole senimaani olnud liidestunud andmejälgijaga. Tuletan meelde, mis asi on andmejälgija. Andmejälgija on rakendus, mille te kõik leiate näiteks Eesti äpist või ka eesti.ee kodulehelt. Andmejälgija rakendusest te saate näha seda, millised riigiasutused või milliste organisatsioonide kaudu kes nimeliselt on teinud päringuid teiega seonduvate andmete kohta. 

Valitsuskoalitsioon on otsustanud, et andmejälgija muudetakse kõikidele andmekogudele kohustuslikuks. Praegu on liitumine olnud vabatahtlikkuse alusel ja see vabatahtlikkuse alus on ennast ilmselgelt ammendanud. Täitmisregister liigub nüüd andmejälgijaga liidestunuks ennaktempos ehk kiiremini kui ülejäänud. Seda selleks, et inimeste usaldus täitmisregistri vastu oleks parem ja et infovahetus pankade ja kohtutäiturite vahel oleks selgem. Samuti peab olema tagatud suurem usaldus ka nende riigiasutuste vastu, kes täitmisregistrit – veel kord rõhutan – nagu selle postkontorina kasutavad. Selle muudatuse ehk andmejälgijaga liidestumise mõju ei ole ei keeruline ega ka kulukas tegemise poole pealt, aga usalduse kasvule see kindlasti kaasa aitab. 

Ühtlasi tagame me niimoodi põhiseaduse §-st 44 tuleneva õiguse [arvestamise]: igaühel on õigus tutvuda tema kohta käivate andmetega, [mida riik hoiab]. Me vähendame sedasi ka eraelu puutumatuse rikkumise riski ja andmete väärkasutust. Ka annab eelnõu selgema regulatsiooni andmekogude andmete koosseisu, säilitustähtaja ja töötlejate rollide kohta. Kui kohtutäitur, Politsei- ja Piirivalveamet või muu asutus teeb pangale päringu inimese vara kohta, siis inimene saab hiljem e-keskkonnas näha, kes, millal ja milleks on tema andmeid küsinud. See suurendab usaldust ja võimaldab palju lihtsamini vaidlustada võimalikke ebaseaduslikke päringuid, mida loodetavasti küll ei ole, aga inimeste kontroll kõige selle üle oluliselt kasvab. 

Üks muudatus tehakse selle eelnõu kohaselt veel, see on toodud § 1 punktis 7. Nimelt, avalikuks lähevad täitmisregistris olevatest võlgadest üksnes juriidiliste isikute võlad, eraisikute võlad avalikuks ei lähe. 

See on väga lühidalt selle eelnõu kokkuvõte, mis teie ees on. Aga arvestades seda, et meil on kohtutäituritel umbes 100 000 toimikut, siis tõepoolest, see konkreetne eelnõu puudutab otseselt tegelikult väga paljusid Eesti inimesi. Aitäh teile!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Kindlasti samm õiges suunas, pole kahtlustki. Aga kas ma saan õigesti aru, et õiguskantsler on hinnanud, et ka see eelnõu siiski ei ole piisav, ja on viidanud sellele, et pangakonto andmetele ligipääs on ikkagi väga sügav isiklik riive ja sellega annab teha nii mõndagi. Kas te avaksite seda arutelu? Ja kas selle eelnõu kohaselt muudetakse midagi ka selles suunas, et need andmed ei oleks nii detailsed?

Väga hea küsimus. Suur tänu! Kõigepealt, konkreetne kriitika, mille te välja tõite, ei ole selle eelnõuga seotud, vaid on seotud Rahapesu Andmebüroole õiguslike aluste andmisega, mis on üks teine eelnõu. See konkreetne eelnõu tegeleb ikkagi täitmisregistri tehniliste üksikasjadega, millest mõned ei olegi nii tehnilised, näiteks võlgade avalikustatus või andmejälgija. Need on ikkagi täiesti põhimõttelised küsimused. 

Aga see eelnõu ei tegele sellega, millistel riigiasutustel on täitmisregistri kaudu ligipääs [andmetele]. See on eriseaduste küsimus, täitmisregistrile ligipääsu saab konkreetne riigiasutus vastava eriseaduse kaudu. Teie konkreetne küsimus lähtus õiguskantsleri kriitikast vastava eriseaduse kohta, mis Rahapesu Andmebüroo ligipääsu täitmisregistrile reguleerib. Ka Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoht on olnud, et seda eelnõu tuleks täiendada.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Komisjonis ma küsisin ja me arutasime, et omal ajal võlgnike nimekiri nagu avalikustati. Aga kui ma küsisin, kuidas see mõte tekkis, et see nüüd tagasi pööratakse, siis tuli välja, et tegelikult ühtegi jälge ei ole jäänud, kuidas see tekkis. Kuidagi see ilmus sinna, aga mingisuguseid jälgi nagu ei ole. Aga see on üldine küsimus: kas ei peaks taolisi arutelusid põhjalikumalt dokumenteerima, et oleks võimalik hiljem saada ülevaade, kuidas mingi asi on tekkinud? Mitte et hopsti, ei tea kust, on midagi tekkinud või tekib. 

Aitäh! Jah, see [on] punkt 7, millele ma ka viitasin ja mis keerab tagasi selle otsuse, et kõik võlad tehakse avalikuks, avalikkusele kättesaadavaks. Siiamaani seda rakendatud ei ole. Vastuseks teie küsimustele saab öelda seda, et komisjon ei saa dokumenteerida arutelu, mida pole toimunud. Komisjoni istungitest tehakse protokollid. Kui komisjonis toimub arutelu, siis see protokollitakse, ja kui arutelu ei toimu, siis ei ole sinna protokolli ka midagi tõenäoliselt kirjutada. Komisjon ise otsustab, kui pikad arutelud ta ühes või teises küsimuses teeb.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Hea minister! Nagu te ise ka välja tõite, võlgnike nimekiri kaob ära. Eks see ongi selline küsimus, et tõepoolest, 100 000 inimest Eestis on võlgnikud ja võib-olla tõesti nende kõikide nimede väljatoomine ei teeni kõiki [terveid] huve, kuigi sellel on ka mingid omad plussid muidugi. 

Aga ma küsin seda, kas on ka mingisuguseid erandeid eraisikute puhul. Näiteks on läbi käinud elatisvõlgnike [teema]. Kas nemad on nüüd selles nimekirjas sees või mitte? Ja kas on ka kaalutud mingisuguseid teisi erijuhtumeid, mille puhul ikkagi eraisik peaks saama infot eraisiku kohta, mitte ainult juriidiliste isikute kohta? 

Aitäh! Jällegi, väga hea ja õige küsimus. Ma rõhutaksin siin seda, et juriidiliste isikute võlad jäävad avalikult nähtavaks. Juriidiliste isikute kohtu kaudu väljamõistetud võlgnevusest me räägimegi ehk me räägime võlgnevusest, mis kohtu otsusel on kinnitatud ja mis on üle antud kohtutäiturile. Teatavasti kohtutäiturini saab võlgnevus jõuda üksnes siis, kui kohus on selle oma otsusega niimoodi kinnitanud. 

Meie hinnangul on juriidilistele isikutele selle erisuse allesjätmine põhjendatud, see hoiab ettevõtluskliimat tervena. Loomulikult võib igal ettevõttel tekkida võlgnevusi, aga enamasti lahendatakse need mõistlikult ära, leitakse kas ajatamise võimalus või mingi muu lahendus niimoodi, et võlavaidlus ei jõua kohtusse ega ka kohtutäituri kätte. 

Nüüd, eraisikute puhul me räägime umbes 70 000 eraisikust ehk umbes 70 000 inimesest, kui juriidiline keel kõrvale jätta ja kasutada tavapärast keelt. See ikkagi tooks Eesti ühiskonnas kaasa stigmatiseerimist. Me teame, et paljudel juhtudel on see kaasa toonud näiteks seda, et tööandja ei võta [teatud] inimesi tööle ja inimestel tekib raskusi palga väljateenimisega. 

Põhjused, miks inimesed on jäänud võlglasteks, on kahjuks üha rohkem seotud ka pettuste ohvriks langemisega. Siinsamas Riigikogu puldis ma olen mitu korda pidanud vajalikuks üle rõhutada, et meil on probleem, kuna petturid petavad inimestelt välja näiteks pangakoodid, võimaluse panka siseneda. Nad ei tee mitte ainult tühjaks nende kontosid, vaid kasutades ära petturitele teada antud PIN- ja PUK-koode, võtavad inimeste nimel kiirlaene. Nii et võlgnevusse võib sattuda ka väga traagilistel põhjustel. 

Praegu ei ole rohkem erandeid peale juriidiliste isikute kaalutud, aga loomulikult, kui eelnõu läbib siin saalis esimese lugemise, siis saab õiguskomisjonis arutada, mis need lahendused võiksid olla. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ministriproua! Siin on öeldud, et selle seaduse jõustumisel ka need asutused, kes on neid päringuid teinud, peaksid olema oma põhimäärust muutnud, sinna need momendid sisse pannud. Kas see on selleks hetkeks, kui seadus jõustub, või kuidas sellega lood on? Mulle on natuke segane see põhimäärustesse panek.

Aitäh selle ka väga hea küsimuse eest! Ma kõigepealt õiendan ära eelmise küsimuse vastuse, mis võis jääda ebaselgeks. Elatisvõlgnikele ei ole plaanis erandit teha, sest elatisvõlgnikud on juba praegu avalikud, neid ei ole plaanis erandisse ka teistpidi tuua. Erandi alla nad ei lähe. 

Nüüd, mis puudutab täitmisregistri põhimäärust, siis täitmisregistril on praegu kehtiv põhimäärus, mida me täpsustame registri pidamise korraga. See täpsustus on vajalik. Jällegi, kui lubate, selgitan üldistatult ja lihtsalt. Kui Eesti riigis töödeldakse andmeid, siis kõikide vähegi tundlike andmete töötlemiseks on vaja kõikidel riigiasutustel rahva luba. Need andmed kuuluvad inimestele ja selleks, et neid andmeid saaks üldse töödelda, peab rahvas andma nõusoleku. Rahvas annab nõusoleku Riigikogu kaudu. See nõusolek, me eeldame, on väga detailne. See nõusolek ütleb ka, millal tuleb [andmed] kustutada. Siin on selgelt välja toodud, et viie aasta pärast tuleb kustutada. Seda siiamaani ei olnud reguleeritud. 

Oluline on see, et kui me tundlikke andmeid käitleme, kui me tundlikke andmeid töötleme, siis seda saab teha ainult siis, kui rahvas on selleks Riigikogu kaudu loa andnud. Ja seda saab teha ainult selles ulatuses, ainult nendeks eesmärkideks, ainult selle aja jooksul, milleks rahvaesindus loa on andnud. Need osad meie hinnangul vajasid täitmisregistri puhul siin täpsustamist. Aga praegu kehtiv põhimäärus on olemas. Me lihtsalt leiame, et see peaks olema veel täpsem, need seadustest tulenevad alused peaksid olema veel täpsemad.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! No eelnõu kohaselt on sätestatud sedasi, et enne täitmisregistriga liitumist peab kasutaja liidestama enda infosüsteemide tehnilise lahendusega, mis võimaldab kuvada isikule teavet tema kohta täitmisregistri kaudu tehtud päringute kohta, nagu te selgitasite. Oskate te meile palun selgitada, miks on nii blanketselt sellest kohustusest välja jäetud Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet? Me kõik saame aru, et teatavate kuritegude uurimisel on tarvis neile teatavat erivolitust, mis näeks ette seda, et nad ei pea sama palju informatsiooni oma päringute kohta andma kui teised, aga samal ajal teostavad ka nemad selliseid operatsioone, mille puhul ma ei näe, et oleks põhjendatud nii blanketne vabastus sellest kohustusest. Näiteks kui viiakse läbi taustauuringuid ametnike või parlamendi liikmete kohta. Miks pärast sellise uuringu lõpetamist ei võiks ka nemad olla kohustatud kolmandatele isikutele teada andma, et me selle julgeolekuanalüüsi raames tutvusime ka teie konto andmetega? Miks nad on sellest vabastatud?

Aitäh! Kõigepealt lubage küsimust siiski korrigeerida selles osas, et see ei ole blanketne määratlus Kaitsepolitseiametile tervikuna. Vastavat nõuet – tsiteerin eelnõu – ei kohaldata julgeolekuasutustele julgeolekuseaduste seaduses sätestatud ülesannete täitmisel ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses nimetatud julgeolekukontrolli teostamisel. Kui Kaitsepolitseiamet viib läbi näiteks kriminaalmenetlusi, siis ta ikkagi liidestub seal. Kaitsepolitseiamet liidestub selle täitmisregistriga, ent sinna lähevad kriminaalmenetluste andmed. Sinna ei lähe need andmed, mis Euroopa Liidus tervikuna jäävadki kinniseks. Need on tõesti välisluurega seotud, kui lihtsustatult öelda. 

Ja teiseks on erandid, mis tulevad julgeolekuasutuste isikuandmete reguleerimise direktiivist. Direktiiv nr 680 toobki välja need erandid, mis on isikuandmete kaitse üldmäärusega võrreldes. (Rain Epler räägib midagi saalis.)  

Rain Epler! Pärast saad [küsida] teise küsimuse raames. Rain Epler!

Aitäh! Proua minister! Mina küsin selle kohta, mida te ka oma kõnes puudutasite: see on avalikult kättesaadav teave täitmisele antud võlgnevuste kohta. Kui te seda eelnõu nüüd tegite, siis jõudes punktini 3, te otsustasite selle avalikustamise üldse tühistada. Paragrahv 63 lõige 12 tunnistatakse kehtetuks. Aga siis töötasite edasi ja jõudsite eelnõus [esimese paragrahvi] punktini 7, kus te ütlete, et seda kehtetuks tunnistatud punkti täiendatakse sõnaga "juriidilisel". Noh, nimetame seda küll tehniliseks apsakaks, aga see on tegelikult päris sisuline. Kui te nüüd pärast ühe neist punktidest välja võtate, siis kumma? Kas ainult juriidiliste isikute teave jääb avalikult kättesaadavaks või ikkagi kõikide isikute teave läheb peitu? Kumba te nüüd seda seadus[eelnõu] välja töötades mõtlesite?

Aitäh! Tänan selle väga täpse küsimuse eest! Tõepoolest, kui ma nüüd kiiruga seda eelnõu vaatan, siis ma tunnistan, et teil võib olla õigus. Kui siia on selline vasturääkivus sisse jäänud, siis me kindlasti parandame selle esimese ja teise lugemise vahepeal. Eelnõu ettevalmistamisel on eesmärk olnud see, et juriidiliste isikute võlad jäävad avalikuks ja füüsiliste isikute võlgnevused lausaliselt avalikuks ei lähe. See on olnud eesmärk. Punktis kolm on tõepoolest viga ja õiguskomisjon on juba lubanud selle vea parandada. Nii et õiguskomisjonile on see ka juba silma jäänud. Teil on igati õigus. Punktis 3 tuleb viide lõikele 12 välja jätta ja seda on õiguskomisjon juba lubanud teha.

Varro Vooglaid, palun! 

Jaa, suur tänu! Ma pean kasutama oma teise küsimuse ära selleks, et täpsustada esimest küsimust, kuigi mul oli tegelikult soov hoopis teise asja kohta küsida. 

Aga vaatame siis uuesti seda eelnõuga ette nähtud regulatsiooni. Siin on selgesõnaliselt kirjutatud, et vastavat nõuet ei kohaldata julgeolekuasutustele julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmisel. Julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmisel! Täiesti blanketne vabastus! Kaitsepolitseiamet on vabastatud selle kohustuse täitmisest kõikide oma ülesannete täitmisel, mis on julgeolekuasutuste seaduses tema ülesannetena sätestatud. Millest ma valesti aru sain? Ma ei saa aru, miks see põhjendatud on. Miks on nii, et PPA peab kriminaalmenetluse läbiviimisel siiski vastavasse etappi jõudes inimestele selle informatsiooni andma, aga Kaitsepolitseiamet ei pea? Jah, me kõik saame aru, et kui asi on kuidagi seotud näiteks riigisaladuse kaitsmisega, siis ei pea. Aga kui Kaitsepolitseiamet viib läbi lihtsalt kriminaalmenetlust, mida ta sageli teeb, siis miks tema peaks olema sellest kohustusest vabastatud? Ma ei saa sellest aru.

Aitäh! Kriminaalmenetlust ei tehtagi julgeolekuasutuste seaduse alusel. Kriminaalmenetlust teeb Kaitsepolitseiamet ikkagi nagu kriminaalmenetlust, selles ongi lihtne vahe. (Varro Vooglaid ütleb midagi saalist.) Aga ta teeb seda kriminaalmenetlust reguleerivate seaduste alusel. (Varro Vooglaid jätkab saalist.) Veel kord: tõepoolest, nii nagu … (Varro Vooglaid sekkub veel kord.) Kui te lubate mul vastata … 

No vastake! Minister vastab nüüd. (Varro Vooglaid räägib pikemalt, minister kuulab.)

Ma selle kommentaariga ei ole nüüd kindlasti nõus. Kriminaalmenetlus on ikkagi eraldi menetlus, juristidena me saame ju sellest kõik aru. Nüüd, need, mis on taustakontrollid, välisluure, tõepoolest ei lähe sinna alla ja see tuleneb Euroopa Liidu ülesest õigusest. Kriminaalmenetlus ei ole selle piiranguga kuidagi kaetud. Kaitsepolitseiameti läbiviidav kriminaalmenetlus jääb täitmisregistriga seotuks ka andmejälgija kaudu. 

Rain Epler, palun!

No te oma kõnes ütlesite, et see täitmisregister on nagu postkontor. Siiamaani oli see nagu Nõukogude Liidu aegne või Ceaușescu-aegse Rumeenia postkontor, kus ametnikud lõikasid kääridega ümbrikud lahti ja vaatasid sinna sisse. Nüüd ta siis jääb näiteks kapo puhul samasuguseks. 

Aga minu küsimus on teine. Eelnõu [§ 1] punkt 1 räägib sellest, et tuleb liidestuda ja siis tuleb kasutajale või isikule tema kohta tehtud päringute kohta infot hakata nähtavaks tegema. Ma võtan nüüd krediidiasutuste seadusest punkti, mis räägib sellest, mida tuleb järelepärimistes märkida: näiteks [järelepärimise] esitaja nimi ja ametinimetus, samuti selle kliendi nimi või ärinimi isikukoodiga, kelle kohta järelepärimine on esitatud, aga ka andmete kasutamise eesmärk ja nende ammendav loetelu või kirjeldus ning järelepärimise esitamise õiguslik alus ja esitaja allkiri. Kas selles infos, mis näiteks Aivarile või mulle kuvatakse, kui päring on tehtud, on kõik need punktid [täidetud], kui see info esitatakse selle andmepärija ja liidese kaudu? Kas te saate siin kinnitada, et esitatakse info, mis on vastavuses teistes seadustes nõutud infoga?

No kõigepealt ma pean ikkagi ära parandama selle väga olulise süüdistuse, millele te osutasite. Ei, see ei ole olnud niimoodi, et ametnikud teevad ümbrikke lahti. Väga selgelt on täitmisregister Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas postkontor olnud kõige klassikalisemas tähenduses: üksnes selle toru osa, kus ümbrik tuleb ühest asutusest sisse ja liigub mööda seda toru panka. Seda ümbrikku Justiits- ja Digiministeeriumi ametnikud ei ava. Justiitsministeeriumi ametnikud ei ole avanud mitte ühtegi ümbrikku ja me ei tea ametnikena nende ümbrike sisu. Ei saagi teadma hakata, sellepärast et kogu andmekaitse põhimõte on ikkagi see, et üksnes need inimesed, kellel on seadusest tulenev alus infoga tutvuda, saavad seda teha. See on see põhjus, miks ka siin eelnõus on eraldi rõhutatud, et vaid täitmisregistriga liitunud kasutajad on need, kes selle info ja andmejälgijaga tegelevad. 

Nüüd, andmejälgijas olev info on meil senimaani selline ja see jääb niimoodi kuni põhjalikumate muudatuste või terviklikumate muudatuste tegemiseni, et sellel kellaajal, sellel sekundil on see ametiasutus teinud teie kohta päringu. Seal ei ole kirjas rohkem kui väga lühikene selgitus selle asja kohta. Te saate igaüks oma andmejälgijat kohe praegu siin vaadata kas arvutist või telefonist, see andmeväljade hulk on seal tegelikult väga piiratud. Andmejälgija mõte on olnud see, et kui inimesel tekib huvi, miks on see või teine asutus tema andmeid vaadanud, siis ta saab esitada ise täiendava päringu sellele asutusele ja küsida selle päringu kohta kõike, mida hing ihkab. Ehk siis [andmejälgija] teavitab, et selline päring on sellisel ajahetkel selliste andmete kohta tehtud. Aga põhjalikku selgitust, nii nagu te üles lugesite, selles andmejälgija teavituses ei ole. 

Jah, on tõsi, et on kaalumisel, kas selline põhimõtteline muudatus tervesse andmejälgijasse teha, et lihtsustada elu ja tutvustada kõiki asju juba seal, aga see eeldaks tegelikult täiesti uue andmejälgija kontseptsiooni ehitamist. Praegune andmejälgija kontseptsioon on ikkagi olnud selline, et inimene saab teavituse ja kui tal on huvi, siis ta esitab täiendavaid küsimusi. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõttega. Selleks palun ettekandjaks õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjonis toimus selle eelnõu tutvustus esmaspäeval, 20. oktoobril. Minister tegi väga põhjaliku ülevaate sellest eelnõust, nii nagu ta täna siin puldiski tegi. Komisjonis oli kolm küsimust, kõik need küsis härra Peeter Ernits. Üks küsimus oli ka täna natukene siin saalis arutluse all. Kõigepealt küsis härra Ernits – kuidas ma nüüd ütlen … –, et andmejälgijasse [jõuavad] need märked [nõndanimetatud õigel ajal] ja kunas on see õige aeg, kas see on kuskil täpselt fikseeritud. Minister vastas selle peale, et kehtiva õiguse kohaselt lasub uurimisasutustel kohustus teavitada isikuid sellest, kui nende suhtes on toimunud uurimine, ning tavapäraselt saab inimene selle teavituse siis, kui menetlus jõuab vastavasse etappi. Hiljem ta [lisas] veel, et täpsem töökord inimeste teavitamisel nende kohta tehtud päringute osas peaks fikseeritud saama kõikide nende asutuste põhimäärustes või siis eriseaduses. 

Härra Ernits küsis veel sama küsimuse, mille ta ka siin saalis [esitas], et mis põhjusel tehakse ettepanek võlgnike isikuandmete avalikustamise säte tagasi pöörata. Varasemalt see oli seadusesse kirjutatud ja ta uuris, millal täpsemalt see Riigikogus sätestati. Minister vastas, et see sätestati 2021. aastal ja ministeerium ei ole protokollides tuvastanud, et Riigikogus toimus selle ettepaneku sätestamise üle mingi põhjalik arutelu. 

Härra Ernits küsis veel või palus täpsustada, kas eelnõu hakati koostama ja tervikpilti analüüsima peale õiguskantsleri pöördumist või käis töö selle kallal juba eelnevalt. Minister vastas, et töö käis juba eelnevalt. Minister tõi välja, et andmejälgija kohustuslikuks muutmine on ka koalitsioonileppes kirjas. See on võetud üheks Vabariigi Valitsuse sihiks, ja just nimelt usaldusväärsuse tõstmiseks. Käesoleva eelnõu kohaselt tuuakse see lahendus lihtsalt varasemaks. 

Sellega meil need kolm küsimust komisjonis läbi said. Komisjoni esimees tegi ettepaneku menetluslike otsuste kohta. Otsustati järgnevalt: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4. novembril – konsensusega. Teiseks, teha ettepanek esimene luguemine lõpetada – ka see oli konsensusega. Kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson – ka see oli konsensusega. Aitäh!

Teile on ka vähemalt üks küsimus. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas teil komisjonis tuli jutuks ka selle eelnõu kvaliteet? Siingi oli korraks jutuks, et § 63 lõiked 4, 9, 10 ja 12 tunnistatakse kehtetuks, ja paar parandust hiljem öeldakse, et § 63 lõiget 12 täiendatakse. Kõigepealt kuulutatakse kehtetuks ja siis täiendatakse. Kas see vastuolu oli ka komisjonis kõne all?

Aitäh küsimuse eest! Vastus on see, et sellel teemal me ei peatunud, aga me saame seda kindlasti teha kahe lugemise vahepeal. Ma kirjutasin ka ise selle punkti 3 kohta viite üles. Aga esimesel lugemisel, kui tutvustusosa oli, sellele keegi tähelepanu ei pööranud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks olgu öeldud, et see, mida me siin hetk tagasi nägime, viitab taas sellele, kui puudulikud on parlamentaarse arutelu võimalused esimesel lugemisel. Ma küsin ühe küsimuse, minister ilmselt ei saa küsimusest aru või teeb näo, et ta ei saa sellest aru. Siis ma pean kasutama oma teist küsimust, teist 60 sekundit, selleks et korrata seda küsimust. Ta endiselt ei saa sellest aru või teeb näo, et ei saa aru, ning ta ei vasta sisuliselt. Ja ongi kõik! Rohkem midagi siin esimesel lugemisel küsida ei saa. See jätab ausalt öeldes väga tühja tunde. 

Aga tuleme uuesti sellesama küsimuse juurde, millest sai hetk tagasi räägitud. On teisigi olulisi aspekte, mis vääriksid siin tähelepanu, aga jällegi, kuna ka [kõne]aeg on piiratud, siis vaatame seda ühte asja natukene konkreetsemalt. Ma küsisin ministri käest, miks on kohe eelnõu [esimese paragrahvi] esimeses punktis sätestatud selline korraldus, et teised andmete töötlejad – need, kes täitmisregistri kaudu päringuid teevad – peavad enne täitmisregistriga liitumist liidestama enda infosüsteemi tehnilise lahendusega, mis võimaldab kuvada isikule teavet tema kohta täitmisregistri kaudu tehtud päringute kohta. Samas, järgmine lause ütleb, et vastavat nõuet ei kohaldata julgeolekuasutustele julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmisel ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses nimetatud julgeolekukontrolli teostamisel. 

Võtame selle lause esimese poole: vastavat nõuet ei kohaldata julgeolekuasutustele julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmisel. Nii, siin võib põhimõtteliselt ära lõpetada, sest edasine on eraldi tingimus, sellega on antud põhitingimus: vastavat nõuet ei kohaldata julgeolekuasutustele julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmisel. Kui me võtame lahti julgeolekuasutuste seaduse ja vaatame, millised on näiteks Kaitsepolitseiameti ülesanded, siis § 6 punkt 4 ütleb selgesõnaliselt: seadusega sätestatud ettenähtud juhtudel kuritegude kohtueelne uurimine. [Mõeldud on] kriminaalmenetluse läbiviimist seadusega sätestatud juhtudel. Ehk siis kogu kriminaalmenetluse läbiviimisel on Kaitsepolitseiamet vabastatud vastava kohustuse täitmisest. 

Millest ma valesti aru saan? Kas keegi oskab öelda, kas ma saan millestki valesti aru? No ei saa ju valesti aru! Kaitsepolitseiamet on täiesti totaalselt vabastatud kriminaalmenetluse läbiviimisel samade kohustuste täitmisest, millega on seotud näiteks Politsei- ja Piirivalveamet, kui tema viib läbi kriminaalmenetlusi. Milleks selline eristus? Jällegi, kui nüüd keegi ütleb, et aga teatud juhul ju Kaitsepolitseiamet tegeleb väga tundlike asjadega, mis puudutavad riigisaladust ja nii edasi. Arusaadav! Seda kõike saaks ju seaduses sätestada sellisel viisil, [praegu] ei saa ju eitada, et siin on antud neile blanketne vabastus. Ja see blanketne vabastus vähemalt minu parima arusaamise kohaselt ei ole ratsionaalselt põhjendatud. Vaatasin eelnõu, vaatasin ka eelnõu seletuskirja. Seal ei ole mitte midagi öeldud selle kohta, miks peaks Kaitsepolitseiamet olema sellisel viisil täielikult vabastatud. 

Ma tõin eelnevalt ühe näite selle kohta, kui Kaitsepolitseiamet viib läbi Riigikogu liikmete suhtes – kuidas seda täpselt nimetatakse, kuidas see terminoloogiliselt korrektne on? – julgeolekukontrolli, taustakontrolli. No näiteks riigikaitsekomisjoni liikmetel peab see seaduse kohaselt olema tehtud, nagu me teame. Ka teised Riigikogu liikmed, kes tahavad ulatuslikumalt ligi saada riigisaladustele, peavad selle julgeolekukontrolli läbima. Hea küll, inimene läbib selle kontrolli. Selle kontrolli käigus võib-olla tehakse täitmisregistri kaudu päringud pankadele – mitte ainult selle isiku kohta, vaid ka tema ema kohta, tema isa kohta, tema vendade-õdede kohta, tema laste kohta, võib-olla mõningate tema lähemate sõprade kohta, endiste kolleegide kohta –, siis viiakse see julgeolekukontroll lõpule, veendutakse, et inimene on usaldusväärne, või veendutakse, et ta ei ole usaldusväärne. Miks selles faasis ei peaks Kaitsepolitseiamet olema kohustatud teavitama neid inimesi, kelle konto väljavõtted selle protsessi käigus niisugusel viisil välja võeti, sellest, et seda tehti? Mis see põhjus on? Mina ei näe seda põhjust. 

Mina ütleksin, et teatud mõttes nagu salamisi või hiilivalt tehtud püüdlus Kaitsepolitseiamet ja ka Välisluureamet täielikult sellisest kohustusest vabastada on mitte lihtsalt vastuvõetamatu, vaid mingitpidi ka sigaduslik. Niisugustest asjadest ei tohiks niimoodi üritada mööda libistada. 

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks. 

Ja ajalisi piiranguid silmas pidades ma ütlen, et teine asi, mis väga häirib kogu selle asja juures – ja see ei ole ainult selle eelnõu probleem, vaid see on täitmisregistri probleem laiemalt –, on see, et ikkagi on antud väga ulatuslik mandaat privaatsete andmete kättesaamiseks täiesti automatiseeritult, jätmata pankadele mingitki kaalutluskohustust. 

Kui me võtame lahti täitmisregistri põhimääruse § 9 lõike 2, siis siin on sätestatud, et infovahetuskanali kaudu on võimalik esitada päringuid järgmiste andmete kohta. Konto olemasolu – noh, mitte väga detailne info, see info ei riiva minu privaatsust väga palju, kas mul on pangas konto või mitte. Aga edasi, konto saldo, kui palju on kontol vahendeid, ja nüüd siit veel edasi, konto väljavõte. Ehk siis kõik tehingud, mitte ainult see, et sul on selles pangas konto, mitte ainult see, kui palju sul kontol raha on, vaid absoluutselt kõik tehingud. Näiteks tehakse päring, ma ei tea, kui pika aja peale, eelmise kolme aasta kohta – kõik tehingud, palun andke meile välja. Ja automaatselt pank saadabki kogu selle informatsiooni, absoluutselt kaalumata, miks nii ulatuslikku informatsiooni inimese kohta tahetakse ja kas selline taotlus on ka reaalselt põhjendatud. 

Mina ütlen, et kui selline korraldus kehtib, siis kogu pangasaladus muutub ju täiesti tühjaks sõnakõlksuks. See ring nendest institutsioonidest või ametiasutustest, kes omavad võimalust seda infokanalit kasutada, on päris lai. Ja nad ei pea mitte midagi põhjendama, sisuliselt, lihtsalt saadetakse päring teele ja pank automaatselt annab selle info kõik välja. Mis pangasaladusest me sellises olukorras räägime? 

Nii et neid väga põhimõttelisi küsimusi, millele peaks silma vaatama, on siin terve rida. Ma unustasin praegu oma lauale õiguskantsleri pöördumise – ma ei saa seda selle tõttu ka tsiteerida –, aga ta ütleb, et tegelikult see on üks olulistest punktidest. Kui Riigikogu vaatab üle kehtivat õiguslikku regulatsiooni, siis tuleks süveneda ka küsimusse sellest, kas ikkagi on proportsionaalne see, et saab nõuda nii ulatuslikult inimese eraelu puutumatust riivavat informatsiooni välja, ilma et see oleks kuidagi põhjendatud ja ilma et pankadel oleks kaalumiskohustus, muu hulgas võimalus öelda, et teate, meie arvates see päring ei ole põhjendatud ja sellises ulatuses me teile seda informatsiooni pangasaladuse säilitamise kohustusest lähtuvalt välja anda ei saa. 

Nii et neid punkte ja tegelikult ka mitmeid teisi aspekte silmas pidades teeme meie ettepaneku – ehk siis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teeb ettepaneku – eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Kas minister soovib sõna? Jah, minister, palun!

Aitäh! Hea Riigikogu, ma võtan täiesti omaks selle vea, et ma hindasin hea kolleegi Varro Vooglaiu juriidilisi teadmisi üle. Ma tõesti ei tulnud selle peale, et ta asjadest niimoodi aru saab, nagu ta siin just hetk tagasi kirjeldas, ja seetõttu ma nüüd selgitan teile ikkagi, kuidas Eestis seadusandlusega lood on. 

Kõigepealt on meil olemas Kaitsepolitseiameti seadus. Kaitsepolitseiameti seadus ütleb väga selgesti, et Kaitsepolitseiamet on kahte tüüpi asutus: ta on julgeolekuasutus julgeolekuasutuste seaduse mõttes, aga ta on ka uurimisasutus. Uurimisasutusena tegutseb Kaitsepolitseiamet kriminaalmenetluse seadustiku järgi. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 15^[2] on toodud isikuandmete töötlemise reeglistik, mis kehtib ka Kaitsepolitseiametile. Igaks juhuks rõhutan üle, et Kaitsepolitseiametil on ka juba täna kehtiv kohustus osalisi teavitada uurimistoimingutest, mis on kriminaalmenetluse käigus tehtud. See kohustus tuleneb nii siseriiklikust õigusest kui ka Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärusest. Ja meil on olemas veel ka karistusseadustik, mis loetleb täpsemalt üles need kuriteod, mida Kaitsepolitseiamet kriminaalmenetluses uurib. Nii et see on ikkagi klaar nagu neitsi pisar, ma ütleksin. 

Teine etteheide tuli selle kohta, et pankadel puudub igasugune õigus kaalutleda, kas neid andmeid väljastada või mitte. See on nüüd küll vaatlemist vääriv küsimus, aga siiamaani on olnud Eestis teatud lähtumine, mida me oleme kehtiva põhimäärusega palju täpsemaks teinud ja mida te siin Riigikogus loodetavasti ka selle eelnõuga parandate. Täielikku kontrolli selle üle, kas päring on õiguspärane, peab tegema asutus koos oma sisekontrolliga ja koos Riigikogu julgeolekuasutuste [järelevalve eri]komisjoniga. Kontroll on riigipoolne, kõik on mitu korda üle kontrollitud. Pankadele kui eraõiguslikele organisatsioonidele selle koormuse panemine oleks liig. Riigikogul on olemas täielik voli kontrollida igat viimast kui päringut, mis sinna läheb. See on olnud mõistlik asjade korraldus siiamaani ja demokraatlikus riigis, mis soovib ühtlasi toetada ka ettevõtlust, ikkagi väga asjakohane viis. 

Õiguskantsleri kriitika, veel kord, ei käi selle eelnõu kohta. Kui te kabinetti tagasi jõuate ja oma kirja vaatate, [siis näete], et see käib ühe teise eelnõu kohta, mitte selle eelnõu kohta. Kokkuvõtteks: kui te selle eelnõu vastu hääletate, siis [hääletate selle poolt], et väheneb Eesti inimeste teadasaamine kõikidest päringutest, mis nende kohta on tehtud. Selle eelnõu [eesmärk] on muuta see teavitamine lihtsaks ja automatiseerituks, et inimesed saaksid kiiresti ja lihtsal moel teada kõikidest päringutest, mis nende kohta on tehtud. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, kas tahad protseduurilist või on vastusõnavõtt? Varro Vooglaid, vastusõnavõtt, palun!

Ma tahtsin lihtsalt avaldada siirast tänu ja oma imetlust, et meil on justiitsminister, kelle juriidilised teadmised on nii hiilgavad. Meil on kõigil võimalus temalt õppida ja see on meile tõesti suur au ja privileeg. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnasoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 726 esimene lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud EKRE fraktsiooni ettepanek eelnõu 726 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletuse ettevalmistust.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 726 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 14 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 19. november kell 17.15.

Jätkame tänase kolmanda päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 655 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 655 lõpphääletus. Alustame selle hääletuse ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 655. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud. 

Jätkame tänase neljanda päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 663 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma meenutan, et Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu esimene lugemine toimus 8. oktoobril. Muudatusettepanekute tähtaeg oli 22. oktoober. Muudatusettepanekuid ei laekunud ja ei tulnud ka arvamusi selle eelnõu kohta. Komisjoni esimees selgitas meile, et kaasamist selle eelnõu puhul ei toimunud, kuna selleks puudus eelnõu sisust lähtuv vajadus. 

Lisaks tõi esimees Marek Reinaas välja, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 115 arutatakse välislepingut puudutavat seaduseelnõu kahel lugemisel, kui juhtivkomisjon ei tee ettepanekut viia muudatusettepanekute tõttu läbi ka kolmas lugemine. Nagu ütlesin, neid ei olnud. Seetõttu viiakse eelnõu lõpphääletus läbi teisel lugemisel ehk täna. 

Aga luban endale ühe lüürilise kõrvalepõike. Meremeestel on üks ütlemine, et kui ei tea, kuhu sadamasse tahetakse jõuda, siis on absoluutselt ükskõik, mis teed pidi purjetatakse. Aga kui siht on selge, siis on navigeerimist hõlbustavad navigatsioonimärgid ja rahvusvaheliste kokkulepete tundmine kasuks, et õige sadam parimal moel üles leida. 

Komisjoni otsused olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. novembril ehk siis täna ja viia läbi lõpphääletus. See oli konsensuslik otsus. Tänan tähelepanu eest!

Teile on ka vähemalt üks küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas selle eelnõu vastuvõtmine aitab kuidagi kaasa ka Narva piiripoide taastamisele piiril ja paremale navigatsioonile seal piiril?

Hea küsimus, lugupeetud Seeder! Aga jätame selle asjatundjate otsustada. Igasugused navigatsioonireeglid ja rahvusvahelised kokkulepped selles valdkonnas peaksid olema kasuks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni volitusega Peeter Ernits, palun! 

Head kolleegid! Poidest ja majakatest ma ei tahtnud rääkida, aga kuna esimese lugemise aruteludel oli jutuks, kuidas [eelnõu laevu aitab Eesti lipu alla] tuua või ei aita tuua, siis ma mõtlesin, et tuletan meelde, et aastatel 2019–2020 osalesin ma ise ka aktiivselt selles, et laevad Eesti lipu alla tagasi tuua. Loomulikult see ei ole sellega seotud, aga võiks nagu meelde tuletada, et aastail 1993–2019 jäi ekspertide hinnangul saamata 5% SKT-st ehk 3,2 miljardit, sest kaubalaevad ei olnud Eesti lipu all. 

Aastal 2014 lahkus viimane suur kaubalaev ja aastatel 2019–2020 võtsime vastu – mitmed kolleegid mäletavad veel – mitu seadust, et seda muuta. Eesti on mereriik. Ma oletan, et toona minister Simson rääkis 300 suurest kaubalaevast. 300-st! Aga Jaanus Rahumägi rääkis kuni 2000 suurest kaubalaevast. Aastal 2020 tõesti "Ristna" tuli, aga praegu on viie aastaga ainult 16 tulnud. Ma tsiteerin natuke Jaanus Rahumäge: "Eesti lipu alla tuleb tuua vähemalt 2000 ookeanilaeva ja Eesti eesmärk peab olema pakkuda siin ultramoodsaid rahvusvahelisi laevaregistriteenuseid. [---] Me peame minema oma e-võimekusega maailma merendusse, viima Eesti merenduse globaal-poliitilisele kaardile." Ja nii edasi, ja nii edasi. 

Aga ma [ei taha] pikemalt rääkida, tulemus on nii, nagu on. Eesti on mereriik, aga ei ole ka. Suured plaanid, mida paljud meist toona säravate silmadega lootsid [ellu viia], ei ole kusagile jõudnud. Nii et selline meeldetuletus selle poide ja majakate teema juures, et sellega võiks siiski tegeleda. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. igne Riisalol on protseduuriline küsimus. Signe Riisalo, palun!

Mul on selline küsimus, et ma ei saanud praegu täpselt aru, äkki te saate selgitada, kes võis praegu läbi rääkida või kõne pidada. Kelle nimel see kõne oli, kas saadiku nimel? Ja kas see on reeglitekohane, et ei räägita mitte eelnõust, mida me menetleme, vaid kolmandast teemast?

Tõepoolselt, minu viga oli see, et ma ütlesin "läbirääkimised fraktsioonidele". Tegemist on teise lugemisega ja teisel lugemisel saavad sõna kõik Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, mis fraktsioonis keegi on või ei ole. Sisu – see on iga saadiku südametunnistuse asi, kui põhjalikult ta siin räägib. Ja praegu viit minutit härra Ernits täis ei rääkinud, nii et ta jäi ajapiiridesse. 

Nii, aga läbirääkimised on suletud. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 663 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 663. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud. Ja nüüd … Härra Kivimägi on siin nuppudega hädas. 

Aga läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde. (Saalis räägitakse.) Pole mingil teemal anda, meil pole päevakorrapunkti avatud. Viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuse tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 718 teine lugemine. Ma näen, et juba on valmis rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Palun!

Tere õhtust! Austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuse tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse [eelnõu] arutas rahanduskomisjon 23. oktoobril ja 3. novembril. Muudatusettepanekuid ei laekunud. Eesti ja Liechtensteini vaheline leping järgib üldjoontes Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni koostatud tüüplepingut. Leping reguleerib maksustamisõiguse jagamist lepingupoolte vahel, tagab isikute võrdse kohtlemise ja sätestab maksudest kõrvalehoidumise tõkestamise kohustuse. 

Komisjon tegi 3. novembril menetluslikud otsused: võtta eelnõu päevakorda täna, teine lugemine lõpetada ja viia läbi eelnõu lõpphääletus. See on minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised kõikidele. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Ja kuna muudatusettepanekuid ei esitatud, siis on juhtivkomisjoni ettepanek viia läbi eelnõu 718 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurduva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 718. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 66, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Liigume tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Med/Irini" eelnõu 703 teine lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni liikme Alar Lanemani.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 20. oktoobri ja 3. novembri istungil. Eelnõu kohta ei esitatud ühtegi muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja ettepanekul ning eelnõu esitaja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon eelnõus mõned keelelised täpsustused, mis lähtuvad eelnõu punktide 1 ja 2 ühtlustamisest. Eelnõu kohaselt jätkab Eesti ka järgmisel aastal panustamist Euroopa Liidu sõjalisse operatsiooni EUNAVFOR Med/Irini, suurendades kaitseväelaste arvu kuni kolmelt kaitseväelaselt kuni kuue kaitseväelaseni. 

Juhtivkomisjoni ettepanekud on järgmised. Riigikaitsekomisjon otsustas käesoleva aasta 20. oktoobri istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 tuginedes panna eelnõu lõpphääletusele. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 703 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Med/Irini" eelnõu 703. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 1. Eelnõu on otsusena vastu võetud.  

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Aspides" eelnõu 704 teine lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsus esitas eelnõu käesoleva aasta 8. septembril. Eelnõu esimene lugemine toimus 24. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15, ei esitatud eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut. Eelnõu ei vajanud juhtivkomisjoni keelelisi täpsustusi. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 20. oktoobri ja 3. novembri istungil. 3. novembri istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja. 

Eelnõu kohaselt võimaldatakse kasutada kuni kolme kaitseväelast järgmise kalendriaasta jooksul Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Aspides (European Union’s Naval Force Operation Aspides). 

Riigikaitsekomisjon otsustas 20. oktoobri istungil konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 5. novembril. Veel otsustas riigikaitsekomisjon samal istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109, panna eelnõu lõpphääletusele. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 704 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Aspides" eelnõu 704. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 1. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Liigume edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel" eelnõu 705 teine lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni aseesimehe Leo Kunnase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsus esitas eelnõu käesoleva aasta 8. septembril ja eelnõu esimene lugemine lõpetati 24. septembril. Ka selle eelnõu kohta ei esitatud muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, milleks oli käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15, ühtegi muudatusettepanekut.

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 20. oktoobri ja 3. novembri istungil. 3. novembri istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja. Eelnõus ei olnud juhtivkomisjonil vaja teha keelelisi täpsustusi. 

Meeldetuletusena märgin, et eelnõu eesmärk on vajaduse korral esmakordne panustamine kuni 100 Eesti kaitseväelasega rahvusvahelisse sõjalisse operatsiooni, mis on seotud kas NATO, selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitava operatsiooniga. 

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Riigikaitsekomisjon otsustas 20. oktoobri istungil teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 5. novembril. Veel otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 panna eelnõu lõpphääletusele. Tänan!

Aitäh! Teile on ka küsimus. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Leo! Kas te komisjonis arutasite ka seda, kas ikkagi on nii kiire? Millal meil on nii kiire reageerimise vajadus, nagu siin on välja toodud? Kas meil ikka on vaja anda see saja mehe lubamine valitsuse otsustada, et saaks kiiresti ja paindlikult kriisiolukorras reageerida? Minule tundub, et selliseid asju peaks otsustama Riigikogu. Olukorras, kus praeguse valitsuse toetus on suurusjärgus 12%, ei tundu mulle õige anda selline otsustamisvõimalus valitsuse kätte. Ja ka Riigikogu võib erakorraliselt väga kiiresti koguneda. Mulle ei tule küll meelde – võib-olla sa saad minu mälu värskendada –, et meil on olnud selliseid juhtumeid, kus Eestis on olnud nii kiiresti vaja reageerida, et Riigikogu ei saanud kokku tulla ja mingi otsuse teha Riigikogu tasandil.

Seni on seda mandaati kasutatud kolm korda, aga need panused on olnud väga väikesearvulised ehk küsimus on olnud ühes-kahes inimeses. Jaa, neid küsimusi on ka varem esile tulnud – kuni selleni, kas selle eelnõu rakendamine sellisena on päris põhiseaduspärane. Mina loomulikult ei ole sellele võimeline pädevalt vastama ja sellisel kujul me ei ole seda komisjonis arutanud.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Ma selguse huvides toon välja ka selle, mida ütleb Riigikogu kodu- ja töökorra seadus selle kohta, kui kiiresti saab sellise otsuse vajaduse korral teha. Kui me oleme tavapärases olukorras, meil on istungid esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval, aga oletame, et neljapäeva õhtul tekib vajadus langetada kiiresti mingi otsus, siis seadus ütleb meile, et istungjärgu keskel saab täiendava istungi kokku kutsuda etteteatamistähtajaga kolm päeva, aga vajaduse korral vähem. Ehk vajaduse korral saab istungi kutsuda kokku ka järgmiseks päevaks. Kui see juhtub istungjärkudevälisel ajal ehk näiteks suvel, siis ütlevad §-d 50, 51 ja 52, et erakorralise istungjärgu saab kutsuda kokku ilma etteteatamistähtajata ehk põhimõtteliselt nii kiiresti, kui see otsustatakse.

Sellest tulenevalt minu küsimus teile on: mis olukord see selline on, kus on otsus vaja reaalselt langetada kiiremini kui järgmisel päeval? Kas selliseid olukordi on kunagi ette tulnud?

Hea Varro! Loomulikult ma ei saa vastu väidelda sinu kindlale argumentatsioonile selle kohta, kui kiiresti me saame Riigikogu kokku kutsutud. Ma arvan, et tehniliselt see on võimalik. Aga see küsimus on väljaspool komisjoni. Koostades oma raportit, me loomulikult ka mõtlesime selle üle, kuidas lahendada probleemi, mis on tekkinud, ja kas see põhiseaduspärasuse küsimus päriselt ikka niisugune on. Sellele loomulikult meie siin ei saa hinnangut anda. Küsimus ongi selles, kes on riigis see institutsioon, kes võiks selles küsimuses hinnangu anda. Loomulikult peaks see teoreetiliselt olema Riigikohus, kes suudaks seda otsustada, aga meil ei ole sellist pretsedenti ja seda eelnõu me kunagi ka Riigikohtuni ei vii. Seetõttu, nagu ma ütlesin, ma ei ürita vastata küsimustele, millele ma ei ole pädev vastama.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Sa viitasid sellele, et kolmel korral on seda varem vaja läinud. Kas sa saad täpsustada, kui kiiresti siis oli vaja otsus teha? Ma pean tunnistama, et mul on tõesti raske selle eelnõu poolt hääletada, just nimelt ka sellepärast, et tänase valitsuse legitiimsus või toetus on nii madal, et põhimõtteliselt tuleks kompaniisuuruse üksuse üle otsustamise õigus anda 12% rahva toetusega valitsusele. See ei ole okei. Kas sa saad öelda, kui kiire oli sellel kolmel korral, mis sa välja tõid, kui seda on vaja läinud? Kui kiiresti oli siis vaja otsus teha? Ja kas see oleks olnud takistus, kui Riigikogu oleks pidanud tulema kokku ühe või kahe päeva pärast? 

Mis ma võin öelda? Kindlasti see ei olnud tundide või ühe või kahe päeva küsimus. Jah, otsus oli vaja teha suhteliselt kiiresti, aga kindlasti küsimus ei olnud tundides või ühes või kahes päevas. Need otsused suudeti teha. Ja meie kord näeb ette ka seda, kuidas seda on tehtud. See on käinud riigikaitsekomisjoni kaudu ehk riigikaitsekomisjoni toetavat otsust on nagunii vaja. Ilma riigikaitsekomisjonist läbi käimata säärast otsust nagunii teha ei saa.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Aga no siis jääb ikkagi seesama küsimus õhku. Kui kunagi Eesti Vabariigi ajaloos pole tegelikult olnud sellist olukorda, kus kehtiv õigus ei võimaldanud seda otsust langetada vajaliku kiirusega – ma eelnevalt osutasin kodu- ja töökorra seadusele, mille järgi selle saab langetada järgmisel päeval alati, nii istungjärgu kui ka istungjärguvälisel ajal, alati saab kutsuda kokku kas või järgmiseks päevaks kas täiendava [istungi] või erakorralise [istungjärgu] –, siis miks peab andma valitsusele sellise blanketse volituse, kui tegelikult ei ole see mitte kuidagi teostamatu? Riigikogu saab tulla kokku ja otsustada konkreetsel juhul, et jah, me tahame osaleda Kaitseväega sellisel ja sellisel välismissioonil.

Jaa, hea Varro, ma ei pea siin vajalikuks või võimalikuks sinuga väidelda sellel teemal. Ma ei pea vajalikuks või võimalikuks väidelda sinuga sellel teemal. Mul ei ole argumente, millega ma võiks sinu argumendid põhimõtteliselt ümber lükata. Ma pean seda silmas.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Leo, minu küsimus tõstatus mitte sinu viimasest vastusest, vaid sellele eelnevast. Sa ütlesid, et niikuinii pole see otsuse tegemine võimalik ilma riigikaitsekomisjonita. Aga ma saan aru, et selle 100 mehe piires sellele eelnõule vastavalt just nimelt on valitsusel võimalik seda teha ilma Riigikogu kaasamata. Lihtsalt, millele tugines su väide, et ilma riigikaitsekomisjonita ei ole võimalik seda otsust teha?

Need otsused on tehtud nii, et enne, kui see praktikas teostatakse, on alati küsitud komisjoni heakskiitu. Ma pean silmas, et riigikaitsekomisjon on selle uue operatsiooni alustamise heaks kiitnud. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No mis seal salata, eks ma tunnen ennast seda kõnet pidades natukene nagu katkine grammofon, sest sel teemal olen kõnet pidanud juba neli-viis korda kahel eelneval aastal ja ka tänavu esimesel lugemisel. Aga midagi pole teha. Kui ma olen ikkagi veendunud, et tegemist on olukorraga, mis on põhiseadusvastane, siis ei saa selle ees silma kinni pigistada ja vähemalt tuleb kas või lakooniliselt sellele ikka ja jälle tähelepanu juhtida. 

Aga veendunud ma tõepoolest olen. Minu kindla veendumuse kohaselt on nende blankovekslit andvate eelnõude näol, mida me tänagi siin menetleme, tegemist pikka aega ellu viidud põhiseadusvastase praktikaga. Jutt ei ole ainult otsuse eelnõust 705, mis on praegu menetluse objekt, vaid ka otsuse eelnõudest 707 ja 709. Ma ei hakka nende puhul teie aega raiskama ja uuesti sedasama kõnet pidama, olgu see lihtsalt siin ära osutatud. 

Põhiseaduse § 128 ütleb teatavasti lõikes 1, et "Riigikogu otsustab kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel." Ehk siis põhiseadusega on selle otsuse langetamise kohustus ja õigus asetatud ainult Riigikogule, mitte kellelegi teisele – ei valitsusele ega presidendile, ainult Riigikogule. Mida ütleb aga eelnõu? Eelnõu ütleb põhimõtteliselt – ma jätsin praegu selle laua peale, ma ei saa täpselt ette lugeda –, et kuni 100 kaitseväelase ulatuses võib valitsus otsustada osaleda rahvusvahelisel sõjalisel missioonil, mida juhib NATO või mõni selle liikmesriik. Te saate ise täpsemalt lugeda, kuidas seal on, ma peast ei mäleta. 

Teisisõnu, me ei tea, millisest missioonist jutt käib, kelle vastu minnakse sõjalisele missioonile, kellega koos minnakse sõjalisele missioonile, mis põhjusel minnakse sõjalisele missioonile. Ja me ei tea ka seda, millises rollis Eesti kaitseväelased peaks minema sõjalisele missioonile, millised riskid sellega kaasnevad ja nii edasi. Mitte midagi sellist me ei tea. Aga ometi me ütleme selle eelnõu vastuvõtmisega valitsusele, et jah, me anname teile volituse viia Eesti kaitseväelased sõjalisele missioonile. 

No see ei ole kooskõlas põhiseadusega, sellepärast et põhiseaduse kohaselt, kui on pandud üks konkreetne otsustusõigus ja kohustus konkreetsele põhiseaduslikule institutsioonile, siis ta ei saa seda ära delegeerida. Sisuliselt me aga delegeerime otsustusõiguse valitsusele. Nagu öeldud, me ei tea, millistest missioonidest jutt käib, aga me ütleme, et me usaldame teid, te võite selle otsuse ise langetada. 

Ma olen varem toonud võrdlust põhiseaduse § 65 punktiga 2, mis ütleb, et ainult Riigikogul on õigus algatada referendumeid. Võrdluseks võiks ette kujutada, et me võtame siin vastu otsuse, et järgmise aasta jooksul on valitsusel õigus algatada kuni kolm referendumit, eks, nende ja nende valdkondadega seonduvalt. No kas see oleks kooskõlas põhiseadusega? Ei oleks, sest see on Riigikogu otsus, mitte valitsuse otsus, ja Riigikogu ei tohi seda otsust valitsusele edasi delegeerida. Ehk igal konkreetsel juhul peaks vastava otsuse langetama Riigikogu, pidades silmas konkreetseid asjaolusid. 

Nagu me juba küsimusi esitades osutasime, ei saa apelleerida ka sellele, et mõnikord võib ju olla vaja langetada see otsus väga kiiresti ja Riigikogu ei jõua kokku tulla. Ma kordan siis üle: istungjärgu ajal on võimalik kutsuda kokku täiendav istung kas või ühepäevase etteteatamisega. Ehk kui näiteks täna teatatakse, et homme on täiendav istung, siis see on kodu- ja töökorra seaduse kohaselt igati lubatud. No homme on meil niikuinii istung, aga tegelikult võib samal päeval teha veel täiendava istungi. Aga näiteks, kui oleks neljapäev – oletame, et praegu oleks neljapäevase istungi lõpp –, siis võiks teatada, et reedel on täiendav istung. Nii et järgmisel päeval. 

Istungjärkudevahelisel ajal, näiteks juulikuus või augustis, saab Riigikogu kutsuda kokku ilma seaduses määratletud etteteatamise tähtajata ehk samuti sisuliselt kas või juba samaks päevaks. Kui hommikul saata laiali teade, et teate, meil on vaja kiireloomuliselt üks otsus langetada ja õhtul kell 6 toimub istung, siis nii on. Mitte miski ei ütle seaduses, et nii ei tohi teha. Nii et see argument absoluutselt ei päde. 

Ei päde ka see argument, mida ükskord – ma ei tea, kas see oli äkki eelmisel aastal – nimetas kolleeg Peeter Tali oma sõnavõtus: et kui põhiseadus on ajale jalgu jäänud, siis tuleb seda muuta. Tegelikult on see iseenesest õige, ma olen nõus, et kui see on ajale jalgu jäänud, siis tuleb seda muuta. Aga millega ma ei ole nõus, on see, et kui põhiseadust ei ole muudetud, [kuigi vaja oleks], siis võib sellest lihtsalt mööda vaadata. Sellega ei saa nõus olla. Sellisel juhul tulebki võtta ette ja algatada eelnõu põhiseaduse muutmiseks, et saaks ellu viia sellist praktikat, nagu te siin aastaid olete teinud. 

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks. 

Lõpetuseks tahan öelda, miks see asi on väga tõsine lisaks sellele, mida kolleeg Rene Kokk juba märkis: et me räägime antud juhul valitsusest, millel ei ole rahva toetust. Me teame, et valitsusel ka nende inimeste hulgas, kellel üleüldse on erakondlik eelistus, on ainult 12–13% kodanike toetus. Kui me võtame arvesse ka need inimesed, kellel ei ole erakondlikku eelistust, siis see toetus on veelgi väiksem. No ei saa sellisele valitsusele delegeerida Eesti Vabariigi sõtta viimise õigust, ilma et me teaksime, kus, millal, kelle vastu, miks ja millistel muudel asjaoludel tuleks sõtta minna. See peaks olema absoluutselt selge, eriti praeguses väga tundlikus julgeolekuolukorras. 

Ja tasub alla joonida ka seda, et näiteks kui niinimetatud tahteliste koalitsioon … Te vangutate kogu aeg pead, härra Jaanson, aga te võite ju tulla pulti ja esitada vastuargumendi. Kui ma ütlen midagi, mis ei vasta tõele, siis tulge esitage oma argument, niisama peavangutamisest pole eriti kasu. Kui see niinimetatud tahteliste koalitsioon tahaks minna näiteks sõjalisele missioonile Ukrainasse, siis põhimõtteliselt selle otsuse alusel, mida me siin täna menetleme, saab valitsus selle otsuse langetada. Rõhutan, et Riigikogu riigikaitsekomisjonile ei jää enam otsustusõigust, jääb ainult konsultatiivne roll. Seda ütleb eelnõu täitsa selgelt: valitsus langetab sellise otsuse, küsides eelnevalt riigikaitsekomisjonilt arvamust. Aga see ongi ainult arvamus. Mida iganes riigikaitsekomisjon ütleb, valitsus võib sellega arvestada, aga ei pea arvestama. Sõnaõigust enam selles mõttes riigikaitsekomisjonil ei ole, sest otsustusõigus on juba delegeeritud valitsusele. 

Põhiseadusega vastuolus olevaid otsuste ja seaduste eelnõusid ei tohiks meist keegi toetada. See on tegelikult väga lihtne printsiip. Mitte mingit sisulist põhjust ei ole, miks neid asju peab niimoodi korraldama. Ühtegi vastuargumenti tegelikult esitatud ei ole. Nagu kolleeg Leo Kunnaski ütles, tegelikult ei ole argumente, mida siin vastu seada. Kui kellelgi on need argumendid olemas, siis jumala pärast, tulge pulti ja esitage need vastuargumendid! Aga ärge tehke lihtsalt niimoodi, et kuulate kõik minu argumendid ära, mitte midagi nagu vastuargumendina esitada ei ole, aga siis ikkagi vajutate nuppu selle eelnõu poolt, olgugi et me kõik teame, et see ei ole põhiseadusega kooskõlas. Aitäh!

Aitäh! Alar Laneman, palun!

Head kolleegid! Lugupeetud istungi juhataja! Ei olnud plaanis siia tulla, sest ma arvan, et [õige on] moto "Vähem sõnu, pikem samm". Selle rahvalikum variant ei kannata siin ütlemist. Aga ma tahaks ümber lükata mõned asjad, mis vajavad ümberlükkamist. 

Esiteks, see otsus, mida me teeme, ei ole selle kompanii kohta. Kõik, mis me teeme, peab olema põhiseadusega kooskõlas, aga see otsus ei puuduta ka põhiseadust kuigi palju. See on konkreetselt Eesti riigi tegutsemisvõime kohta hetkel, mida me ei oska ette näha. 

Kõigepealt siiski tunnustus heale kolleegile Varrole. Sellised küsimused, nagu siin kõlasid, on alati põhjendatud esitada. Aga põhjendatud ei ole tegelikult kolleegidele märkusi teha, kui nad pead vangutavad. Ei ole ka nii, et ühe saadiku väga hästi esitatud arvamus ongi kõigele joone alla tõmbamine. On lihtsalt ühe saadiku arvamus, et eelnõu on vastuolus põhiseadusega. Sellised arvamused, ma arvan, saavad alati siin saalis kõlama. Meie arvamused ei lange ju alati kokku ja [nende arutamine] meie siinoleku mõte ongi. 

Aga ma lükkaks nüüd mõned asjad, ma ei tahaks öelda, et ümber, lihtsalt võib-olla avaksin silmapiiri. See, et kunagi ei ole [sellist otsust] vaja olnud, ei tähenda, et see hetk ei või tulla. Vaadake, mis toimub maailmas! Riigikogu kokkukutsumine kui tegevus võib olla takistatud, rääkimata sellest, et ka kogunemine võib olla takistatud. See, et seda ei ole kunagi juhtunud, ei tähenda, et see ei või juhtuda. Meie tihti esinev häda ongi selles, et me teeme otsuseid, mis on antud hetkel mõistlikud, hinnangutel, mis on antud hetkel kehtivad, aga meil peaks olema ka võime strateegiliseks sügavaks vaateks, eriti ajas [ettepoole]. 

Kordan üle: see, et seda ei ole vaja läinud, on tõsi, aga ei ole tõsi, et seda kunagi vaja ei või minna. Kompaniisuurune üksus ei ole suur üksus, ka selle ma tahaksin ära täpsustada. Kompanii ei suuda tegutseda iseseisvalt või kui, siis äärmiselt väikese intensiivsusega operatsioonis, nagu oli meie kompanii Liibanonis. Aga tema oli suurema üksuse koosseisus. Kompanii on väike üksus, tema igapäevane panus on just rühm, sest osa peab kaitsma baasi, osa peab valmistuma ja puhkama. Kompanii ei ole olulise sõjalise tähtsusega üksus. 

Viimasena ma tahaksin öelda, et see on muidugi teadlaste ja ekspertide vaidluse [teema] ja seda saab olema kindlasti väga huvitav jälgida, aga mina julgen küll arvata, nagu me kõik siin teeme, et piisavalt piiritletud tingimused on väga lähedal sellele, mida me nimetame volituseks. Ja kui on määratletud ära, milliste rahvusvaheliste organisatsioonide raames seda võimet riik võib kasutada, siis ma ütlen, et see on piisavalt hea, eriti kui meil tuleb olla valmis tegutsema ajahädas. 

Nii et see otsus on riigi toimimise võimekuse kohta, see otsus on selle kohta, kas me oleme võimelised natuke ette nägema või vähemalt teeme selleks katse. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, vastusõnavõtt, palun!

Suur tänu! Esiteks, suur tänu kolleeg Alar Lanemanile, et tema vähemalt ühe Riigikogu liikmena võttis vaevaks tulla pulti ja vähemalt üritada esitada vastuargumente. Aga ma saan temaga loomulikult üksnes nõustuda, et see, mida mina rääkisin, ongi täpselt ühe saadiku arvamus. Ma ei pretendeerigi millelegi enamale. Ma pean nõustuma ka sellega, et arvamused ei pruugi langeda kokku. 

Aga ma ei saa nõustuda sellega, et kui on esitatud tõsine argument selle kohta, et menetletav eelnõu on põhiseadusega vastuolus, siis me lepimegi sellega, et öeldakse, et see on lihtsalt sinu arvamus ja ei enamat. Mina arvan, et sellisel juhul tuleks siiski esitada vastuargument, kuidas see siis ikkagi on väär, mida ma väitsin. Seda ma siiani sisuliselt kuulnud ei ole. 

Mida praegu kolleeg Laneman ütles? Ta ütles meile, et jah, siiani ei ole kunagi esinenud vajadust langetada see otsus nii kiiresti, et Riigikogu ei saaks seda teha, aga see ei tähenda, et tulevikus ei võiks see vajadus tekkida. Esiteks tuleks kirjeldada, millistes olukordades tuleks langetada otsus viia Eesti kaitseväelased välismissioonile kiiremini kui ühepäevase etteteatamisega. 

Ja teiseks, see, et võib vaja olla, ei tähenda seda, et ei tule järgida põhiseadust. Põhiseadust tuleb järgida ka nendes olukorras, kus võiks olla vaja mitte järgida põhiseadust. Mina väidan, et kui meil on reaalselt kirjeldatavad sellised olukorrad, kus põhiseaduslikku regulatsiooni ei saa järgida, siis tuleks algatada põhiseaduse muutmine, mitte lihtsalt ignoreerida põhiseadusesse kirjutatut. Igal juhul, reaalset argumenti selle kohta, miks minu esitatud argument ei ole pädev, ei ole ma siiani kuulnud ja ma utsitan endiselt kõiki kolleege vajutama nuppu, minema pulti ja pidama selle kõne ära, selgitama argumentidele tuginedes, milles ma olen eksinud. 

Lõpetuseks kommentaar ka selle kohta, et sajameheline üksus ei ole eriti suur. See pole üldse oluline. Tähendab, see on mingil määral oluline, aga printsipiaalselt ei ole see oluline. Oluline on see, et kui Eesti viiakse sõtta, siis järgnevad sellele väga tõsised järelmid, sõltumata sellest, kas see üksus on sajameheline, viiesajameheline või tuhandemeheline. Aitäh!

Kalle Grünthal, sõnavõtt puldist. 

Tänan! Lugupeetud Alar Laneman kasutas siin puldis sõnu, et Varro Vooglaiu arvamus on ainult ühe saadiku arvamus. No ma julgen lisada siia juurde, et on ka teine saadik, kes ütleb, et see on põhiseadusvastane. Kõik, mis siin taustaks tuli, hea Alar, on lihtsalt, ütleme, tähtsusetu. Me peame lugema ja tsiteerima põhiseadust. Paragrahv 128 ütleb selgelt, et Riigikogu – rõhutan veel kord: Riigikogu – kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ning otsustab kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Siin ei saa kahtepidi tõlgendamist olla. Absoluutselt ei saa! Kui me, head kolleegid, sellesama asjaga praegu edasi läheme, siis me rikume põhiseadust. Mõistate?

Aga ma ei pea pikka sõnavõttu, ütlen lõpetuseks ühe tippjuristi arvamuse: "Põhiseadus, millest me peame juhinduma, on juba ammu hingedelt maha tõstetud ning konutab nukralt nurgas." Aitäh!

Aitäh! Nüüd on Jüri Jaansoni vastusõnavõtt selle peale, et tema nime nimetati puldist. Jah, palun!

Suur tänu! Jah, see vastusõnavõtt on mõeldud lugupeetud kolleegile Varro Vooglaiule. Ma ei võta siin vastusõnavõtus kõne alla põhiseadusega vastuolu, sest siin on tõenäoliselt juristidel oma seisukohad. Küll aga ütlen seda, et Varro Vooglaiu, kolleeg Vooglaiu puldis öeldud väited või argument erakondade madala toetuse kohta on puhas manipulatsioon. Miks? Argumendid on ju lihtsad. Tuletan meelde, et jurist Vooglaid peaks väga hästi teadma, et Riigikogu liikmetele antakse mandaat neljaks aastaks ja neli aastat on nad pädevad hääletama vastavalt oma südametunnistusele. 

Punkt kaks: kui me räägime erakondade toetusest, siis erakondade toetus on muutuv suurus. See võib olla täna nii, homme naa. Ja see ei saa olla mingi argument, kas anda mingid volitused Vabariigi Valitsusele või mitte anda. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 705 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel" eelnõu 705. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid oli [1]. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Jätkame üheksanda päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalise abistamise missioonil Mosambiigis" eelnõu 706 teine lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni liikme Enn Eesmaa.

Austatud istungi juhataja! Head teisedki kolleegid! Ma kannan protokolli huvides ette pisut täpsema materjali. 

Vabariigi Valitsus esitas eelnõu käesoleva aasta 8. septembril. Eelnõu esimene lugemine toimus 24. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei esitatud eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut. Eelnõu ei vajanud juhtivkomisjoni keelelisi täpsustusi. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist 20. oktoobri ja 3. novembri istungil. 3. novembri istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja. Eelnõu kohaselt pikendatakse alates 2026. aasta 1. jaanuarist Riigikogu 2023. aasta 8. detsembri otsuses "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu väljaõppemissioonil Mosambiigis" sätestatud kuni kolme kaitseväelase kasutamise tähtaega Euroopa Liidu ümberkujundatud sõjalise abistamise missioonil Mosambiigis – uuendatud nimetusega EU Military Assistance Mission Mozambique, EUMAM Mozambique – 2026. aasta 31. detsembrini. 

Eelnõu kohaselt mehitab Kaitsevägi selle ametikoha operatsioonide juhtimise erialal. Uus ametikoht annab Kaitseväe nooremohvitseridele võimaluse omandada kogemusi operatsioonide taktikalises juhtimises ning olukorrateadlikkuse tagamises. 

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Konsensuslikult otsustas riigikaitsekomisjon 20. oktoobri istungil teha ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 5. novembril. Veel otsustas riigikaitsekomisjon samal istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 panna eelnõu lõpphääletusele. Tänan!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun! 

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Ma olen ka varasematel aastatel kolleeg Eesmaa sõnavõttu täiendanud sõnavõtuga sellel teemal, mis seal Mosambiigis toimub, miks seal missiooni vaja on ja nii edasi. Rahutused ja ka terrorismilaine tekkisid sellest, et Mosambiigi Cabo Delgado provintsis leiti suur gaasimaardla, mis tänu looduslikele tingimustele on hästi arendatav. Aga nagu sellise, ütleme, madalama arengutasemega riikides ikka kipub olema, soovis riigi juhtkond sellest arendamisest tekkivat tulu mitte jagada elanikkonnaga laiemalt. Mosambiigi gaasi soovitakse maardlast võtta, seda [veeldada] ja LNG-d üle maailma saata. Rahvas hakkas mässama. Sealsed islamistid kasutasid seda kohe ära – Islamiriik ja ka üks kohalik, keerulisema nimega organisatsioon. Euroopal teadagi tekkis probleem veel sellest, et gaasi on vaja, kuigi Euroopas räägitakse fossiilkütuste kasutamise lõpust. Eelkõige peetakse muidugi silmas Euroopas endas olemasolevate fossiilkütuste mittekasutamist, aga et kuidagi elus püsida, tuleb gaasi ja ka naftat tuua kusagilt mujalt. 

Ja siis algas missioon. Nüüd on formaat muutunud. Esialgse formaadi puhul oli hästi suur rõhk inimõiguste, sealhulgas naiste õiguste kaitsel. Praegu räägib see uuendatud missioon otsesemalt kohalike sõjaväelaste väljaõppest, selleks et nad suudaks rahutusi maha suruda. Kui see missioon algas, siis kohalik juhtkond, sealhulgas president ei olnud kuigi aldis [arvestama] ettepanekuid korruptsiooni vähendada ja tulu ühiskonnas võrdsemalt jagada. 

Meil on siingi saalis saadikuid, kes võrdsuse, vendluse ja maailma päästmise nimel aktiivselt võitlevad. Aga see eelnõu, kus toetatakse seda missiooni, näitab, et tegemist on sellise, ma ütleks, tavapärase silmakirjalikkusega, mida kliimaaktivistid tihti üles näitavad. Täitsa huvitav on, kuidas kolleeg Izmailova nüüd hääletab. Varem ta oli koalitsioonis ja koalitsiooninõukogus öeldi, et tuleb hääletada poolt. Selles, et Hanah Lahe poolt hääletab, ma ei kahtle. Eks fraktsiooni koosolekul on asjad läbi räägitud ja tema ikka pooldab seda, et Euroopasse jõuaks gaas, sest siis saab Euroopas ilus elu kesta. Ja Hanahil ei ole ka midagi selle vastu, kui see toimub koostöös korruptiivse valitsusega Mosambiigis. 

Vahepeal tänu missioonile, tänu Rwanda hea väljaõppega sõjaväelastele suudeti piirkonnas olukord rahulikumaks muuta. TotalEnergies ehk siis prantslased ja ExxonMobil on mõlemad teatanud, et kui nad vahepeal force majeure klauslile viidates projektid peatasid, siis nüüd on otsustatud projekti jätkata. TotalEnergies on juba selle force majeure klausli tagasi võtnud. Samas ta ütleb, et seal on viivitus ja enne 2029. aastat gaasi ei saa. 

Selleks ajaks peaks Euroopas juba päris suur häda energeetikas käes olema. Sedapidi on ju hea, et see gaas tuleb. Ainult ma arvan, et see meetod, kuidas seda tehakse, ja võib-olla see vastuolu jutuga inimõigustest, naiste ja laste õigustest üle maailma, mida tuleb kaitsta – see [jutt] saadetakse prügikasti, kui on vaja mingit vara sealt partnerriigist tuua. Ja see on tegelikult üsna ilmekas ja kurb. Mulle tundub, et järgmine aasta saan ma jälle värskendada teie [teadmisi] selle kohta, kuidas vahepeal on Mosambiigis läinud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 706 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalise abistamise missioonil Mosambiigis" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 53 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid ei ole. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane kümnes päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe koosseisus" [eelnõu 707]. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Kristo Enn Vaga. Palun!

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tutvustan eelnõu 707 teisel lugemisel. Vabariigi Valitsus esitas eelnõu käesoleva aasta 8. septembril, eelnõu esimene lugemine toimus 24. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei esitatud eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut. 

Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu enne teist lugemist 20. oktoobri ja 3. novembri istungil. 3. novembri istungil kiitis komisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja ning 20. oktoobri istungil tehti konsensuslik ettepanek võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 5. novembril ning tehti ka konsensuslik otsus panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 707 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe koosseisus" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 55 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid ei ole. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane 11. päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni missioonil Iraagis" eelnõu 708. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Peeter Tali.

Austatav Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Valitsus esitas eelnõu 8. septembril sel aastal ja eelnõu esimene lugemine oli 24. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei esitatud mitte ühtegi muudatusettepanekut ja eelnõu ei vajanud ka juhtivkomisjoni keelelisi täpsustusi. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist oma 20. oktoobri ja 3. novembri istungil. 3. novembri istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja. Eelnõu kohaselt pikendatakse järgmise aasta 1. jaanuarist [otsuses] "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni missioonil Iraagis" sätestatud kuni kolme kaitseväelase kasutamise tähtaega Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel sellelsamal missioonil kuni järgmise aasta ehk 2026. aasta 31. detsembrini. 

Riigikaitsekomisjon otsustas oma 20. oktoobri istungil konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu tänase istungi päevakorda. Ka otsustas komisjon konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ning panna eelnõu lõpphääletusele. Tänan!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja, teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Mul on üks küsimus. Miks Iraagi missioon ei tekita eriti küsimusi, aga Mosambiigi oma tekitas nii palju? Mida see tähendab?

Ma pean ütlema, et see on hea küsimus, aga see on pigem nagu neile Riigikogu liikmetele, kes esitasid küsimusi Mosambiigi kohta. Iraagiga on ilmselt kõik väga selge, kuna see on NATO missioon.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid, nagu me kuulsime, eelnõu kohta esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 708 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni missioonil Iraagis" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 58, vastu 3, erapooletuid 1, on eelnõu otsusena vastu võetud. 

Liigume edasi. 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni valmidusüksuste koosseisus" eelnõu 709. Palun seda tutvustama riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eelnõu esimene lugemine toimus käesoleva aasta 24. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 8. oktoobril kella 17.15-ks ei esitatud eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist 20. oktoobri ja 3. novembri istungil. 3. novembri istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja. 

Riigikaitsekomisjon palub toetada Eesti kaitseväelaste panustamist NATO kõrgvalmiduses olevasse ARF-i, see on siis Allied Reaction Force, ja alalistesse mereväeüksustesse SNF-i, see on siis Standing Naval Forces. Osalemine NATO kiirreageerimisjõududes on otseselt Eesti julgeoleku huvides, sest kiirreageerimisjõud on oluliseks vahendiks lisaks Eestis paiknevale FLF-ile – see on Forward Land Forces – ehk ettenihutatud lahingugrupile ka NATO kollektiivse enesekaitse operatsioonide kiirel käivitamisel, kui seda peaks vaja olema. 

Riigikaitsekomisjon otsustas käesoleva aasta 20. oktoobri istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 709 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni valmidusüksuste koosseisus" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 58 poolt, vastu 3, on eelnõu otsusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane 13. päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalveoperatsioonil Liibanonis" eelnõu 710. Ma palun seda siia Riigikogu kõnetooli tutvustama riigikaitsekomisjoni liikme kolleeg Meelis Kiili. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu esimene lugemine toimus käesoleva aasta 24. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei esitatud eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut. Eelnõu ei vajanud juhtivkomisjoni keelelisi täpsustusi. 

Täiendavalt Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõu seletuskirjale tuleb nentida, et ÜRO Julgeolekunõukogu pikendas käesoleva aasta 28. augusti resolutsiooniga 2790 UNIFIL-i mandaati kuni 2026. aasta 31. detsembrini. Eelnõu kohaselt jätkavad kuni kolm Eesti kaitseväelast ka järgmisel aastal panustamist ÜRO rahvusvahelisel rahuvalveoperatsioonil UNIFIL. 

Riigikaitsekomisjon otsustas 20. oktoobri istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 tuginedes panna eelnõu lõpphääletusele. Tänan!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised, sest kõnesoove ei ole. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 710 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalveoperatsioonil Liibanonis" eelnõu 710. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 55 poolt, vastu 2, erapooletuid 1 on eelnõu otsusena vastu võetud. 

Liigume edasi. Tänane 14. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahuvalveoperatsioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias" eelnõu 711. Palun seda siia Riigikogu kõnetooli tutvustama riigikaitsekomisjoni liikme Kristo Enn Vaga. Palun!

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Head kolleegid! Selle eelnõu esimene lugemine toimus käesoleva aasta 24. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei esitatud eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut, aga riigikaitsekomisjon tegi eelnõus mõned keelelised täpsustused, mis lähtuvad eelnõu punktide 1 ja 2 ühtlustamisest. Eelnõu teksti viidud keeleline täpsustus on alla joonitud. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 20. oktoobri ja 3. novembri istungil. 3. novembri istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja. Selle eelnõu alusel pikendatakse 2026. aasta lõpuni kuni kuue Eesti kaitseväelase kasutamise tähtaega ÜRO juhitaval rahuvalveoperatsioonil UNTSO (United Nations Truce Supervision Organization). Rahuvalveoperatsioonil on vaatlejaid 30 eri riigist, sealhulgast 14 NATO riigist. Tänu Eesti eeskujulikule panustamisele on järgmisel aastal Eesti kaitseväelase täita ka Kairo lävikontori ülema ametikoht. 

Riigikaitsekomisjon otsustas selle aasta 20. oktoobri istungil konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu tänase istungi päevakorda ning lisaks tehti konsensuslikult [ettepanek] eelnõu teine lugemine lõpetada ning panna eelnõu lõpphääletusele. Kuna see on tänane viimane missioonieelnõu, siis tänan väga häid kolleege suure toetuse eest kõikidele missioonieelnõudele. Sellega lõpetan ka praeguse ettekande. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Rain Epler, palun! 

Nagu sina lõpetasid tänuga, hea kolleeg, ma alustan tänuga: tänan sind hea kõne eest. Nagu klassikud on öelnud, kõne puhul üks põhiline kriteerium, kas ta on hea või halb, on see, et kui ta on lühike, siis ta on hea. Aga ma küsin selle kohta, et selle [otsuse puhul on jutt] konfliktijärgsest operatsioonist. Kas ma saan õigesti aru, et see missioon algab kunagi, kui see konflikt peaks läbi olema? Või kuidas? Seleta natuke seda lahti.

Jah, see on üks vanimaid ÜRO missioone. Tõesti, see missioon algas 1948. aastal. Eesti on sinna panustanud 1997. aastast. Aga seda nimetust "konfliktijärgne rahuvalveoperatsioon Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias" ei ole kuidagi Eesti riik pannud või Eesti valitsus, kes selle eelnõu on siia toonud, vaid see on selle missiooni ametlik nimetus, mis on tulnud Ühinenud Rahvaste Organisatsioonilt. See ei ole kuidagi meie öelda, mis selle missiooni nimi on. Ja 1948. aastal see tõenäoliselt oli mingil määral konfliktijärgne. Samas me teame, et sellest ajast peale ei ole see konflikt kuidagi ära kadunud, sellel konfliktil on olnud lihtsalt eri vaatused. Ma loodan, et see oli piisav vastus teile, härra Epler.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Head kolleegid! Öeldakse, et eestlased ei tunne huvi maailma vastu. Nüüd, jälgides seda arutelu ja hääletamist, võib tõdeda, et huvi on väga suur. Ma ei plaaninud siia tulla, aga hääletamise väikese analüüsi järgi tuleb välja, et meie erakondadel on olemas geopoliitiline lähenemine erinevatele piirkondadele. Kokku vist kusagil 220 sõjaväelase lähetamise puhul tuleb välja, et mingid piirkonnad on meile olulisemad ja mingid piirkonnad on vähem olulised. 

Näiteks Liibüa ranniku valvamisele kolme inimesega andis 61 meie kolleegi positiivse [hinnangu], aga Liibanoni puhul ainult 53, kuigi see on geograafiliselt lähedal. Punane meri on meile oluline: seal on 66 saadiku heakskiiduga missioon, aga Mosambiik sai ainult 53 [poolthäält]. 

Kui hakata analüüsima erakondade [hääletust], siis tuleb välja, et meil on ka erakondadel erinev geopoliitiline haare, mis on positiivne. Samas see erisus võiks olla palju tugevam, võiks olla, et Reformierakonna hääletusest joonistub välja mingi geopoliitiline lähenemine, samuti Eesti 200-l, sotsiaaldemokraatidel ja kõikidel teistel. Praegu siin seda [kuigivõrd] välja ei tule. 

Aga see tuleb küll välja, et kõik ei mõtle ühtemoodi. Kuidagi mingi dünaamika on. Kui esimeste hääletamiste puhul siin 61 ja 66 saadikut andsid oma heakskiidu, siis vahepeal see langes 52 peale ja äsja tõusis 58 peale. Ma ei tea, kuidas lõpeb siin see [hääletus]. 

Nii et igal juhul suurepärane lähenemine. Eesti rahvas ei ole sugugi nii ükskõikne. Aga teiselt poolt tegelda sellise asjaga praegu, kui riigikontrolör ootab alandlikult oma ettekande aega, ja [ootavad] ka mitmed muud olulised asjad – riigieelarve, lisaeelarve ja muu –, tundub natukene võib-olla aja raiskamine. Muidu võiks jutte maalt ja merelt rääkida küll. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 711 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahuvalveoperatsioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias" eelnõu 711. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 58 poolt, vastu 2, erapooletuid 1, on eelnõu otsusena vastu võetud. 

Läheme edasi. Tänane 15. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 664 teine lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Peeter Tali. Palun!

Austatav Riigikogu esimees! Austatavad ametikaaslased! Kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu peaeesmärk on reageerida muutunud julgeolekuolukorrale. Ülekaalukat vastast on ikkagi võimalik lüüa kõrgtehnoloogia nutikate ja ebatavaliste lahendustega ning metsiku kaitsetahtega. 

Muidugi on üliolulised raudkindlad liitlassuhted NATO-s, aga riiki ei kaitse protsendid SKP-st ega mürsuhunnikud, vaid ikka eelkõige inimesed ja meie tahe. Seepärast ma kasutan etteruttavalt head võimalust kiita kaitseministrit julguse eest suurendada Kaitseväe palgafondi. Ma kinnitan, et teenistus Kaitseväes ei ole miski meelakkumine, see paneb ikkagi vormis meestele ja naistele suure vastutuse, suure pinge ja suure koormuse ka. 

Kõnealuse eelnõu eesmärk on leevendada kaitseväe personalipuudust ja vähendada bürokraatiat. Selleks näeb seadusemuudatus ette vabatahtliku teenistuse loomise. Meie seadusandjana ei tohi peljata kunagi tehtud otsuste muutmist või hoopis uute lahenduste leidmist, julgeolekuolukord ei lähe ju nähtavalt paremaks. Sellepärast peamegi olema leidlikud ja otsustavad. Ja kindlasti tuleb vähendada rahuaegsest mõtlemisest kantud bürokraatliku punase joone vedamist reservväelaste ja tegevväelaste vahele ning ka tulevaste reservväelaste ehk tänaste ajateenijate vahele. Kogu lugupidamise juures tegevväelaste vastu [söandan öelda], et sõja võidavad igal juhul reservväelased. 

Aga nüüd teise lugemise paranduste juurde. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist selle aasta 13. oktoobri ja 3. novembri istungil. Riigikaitsekomisjoni 13. oktoobri istungil osalesid kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski, Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross ja õigusloome valdkonna juht Eda Loo-Suun. Lisaks neile osalesid sellel istungil kaasatutena Eesti Reservohvitseride Kogu juhatuse esimees vanemleitnant Mari Uuemaa ja vanematekogu esimees major Andre Lilleleht. 

Eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ehk 24. septembril kella 17.15-ks esitati kokku viis muudatusettepanekut. Riigikogu liikmed Alar Laneman, Priit Sibul, Leo Kunnas, Kalev Stoicescu, Meelis Kiili, Kristo Enn Vaga ja Peeter Tali esitasid need ettepanekud. Lisaks esitas Kristo Enn Vaga eelnõu kohta ühe muudatusettepaneku eraldi. Riigikaitsekomisjon omakorda esitas eelnõu kohta ühe muudatusettepaneku, mis tuli Riigikogu seitsme liikme esimese muudatusettepaneku sisulisest arvestamisest. Muudatusettepanekuid on kokku seitse. Nende põhjalikud selgitused on antud eelnõu teise lugemise seletuskirjas ja muudatusettepanekute loetelus. Ma usun, et lugupeetud kolleegid on selle kõik väga tähelepanelikult läbi lugenud ja ma ei pea muudatusettepanekuid ükshaaval siin ette lugema. 

Aga siiski räägin väga üldiselt, et muudatusettepanekuga nr 1 ja sellest tuleneva muudatusettepanekuga nr 2 ühtlustatakse eelnõus tegevväelaste, reservväelaste ja vabatahtlike karjäärimudelid. Selle muudatusettepaneku [heakskiitmisel] loobutakse reservväelaste puhul kahekordse auastme vanuse nõudest. Selleks et saada ülendatud, peab kaitseväelasel olema vastav haridus ja [saadud] vajalik teenistuskogemus ja peab olema ka ametikoht. Ja reservväelaste puhul oli kunstlikult see auastme vanus kaks korda pikem kui tegevväelastel. See vahetegemine oli üks reservohvitseride kogu mure, mille me nüüd parandame ära. 

Muudatusettepanekuga nr 3 ühtlustatakse tegevväelastelt ja ajateenijatelt nõutavat eesti keele oskust. [Ajateenistusse kutsutu] eesti keele oskus peab vastama vähemalt B1-tasemele. Seda selleks, et tagada eelkõige ajateenijate ja tegevväelaste ohutus. Alla B1-tasemel keeleoskuse korral ei suudeta korraldusi mõista, õppe sisu piisavalt omandada, mis pikas plaanis [takistab] kaitseväe väljaõppe edukat läbimist. 

Muudatusettepanekuga nr 4 on plaanis lihtsustada puhkusele mineva ajateenija sõidukulu hüvitamisega seonduvat. Edaspidi on plaanis maksta puhkusele minekul sõidukulu hüvitisest eraldi vaid välisriigis elavale ajateenijale. Eestis elavate ajateenijate puhul katab puhkusele mineku sõidukulud ajateenija igakuise toetuse suurendamine. Ehk siis vähem bürokraatiat, vähem paberimajandust. 

Muudatusettepanekuga nr 5 sätestatakse tegevväelase palgakorralduse osana võimalus maksta tegevteenistuses oldud aja eest lisatasu. Tegevväelaste [teenistuses] hoidmine, motiveerimine on võtmetähtsusega. Me proovime maandada neid riske, mida Kaitsevägi täna näeb. Kaitseväelastel nimelt ei ole enam eripensioni – just nendel, kes on teenistusse tulnud aastal 2019 või hiljem. 

Muudatusettepanekuga nr 6 täpsustame Kaitseliidu seaduses järjestikuse puhkeaja kestust. See puudutab Kaitseliidu valveüksusi, kes teostavad relvastatud valvet Kaitseväe ja Kaitseliidu objektidel. 

Muudatusettepanekuga nr 7 viime eelnõu § 4 kooskõlla eelnõu § 5, uue numeratsiooni järgi § 6 punktiga 1. Muudatusettepaneku selgituses oli trükitehniline viga, mistõttu tuleb sõna "julgeolekukontroll" lugeda sõnaks "taustakontroll". See kõlab nii: Kaitsepolitseiameti töökoormuse vähendamiseks hakkab Kaitsevägi tegema näiteks ajateenijate ja reservväelaste puhul enne kaitsepolitsei läbiviidava julgeolekukontrolli tegemist taustakontrolli ka isikule, kes viibib Kaitseväe julgeolekualal seoses kaitseväekohustuse täitmisega. 

Eelnõu algatajat esindanud kaitseminister toetas riigikaitsekomisjoni istungitel kõiki riigikaitsekomisjoni otsuseid muudatusettepanekute kohta. Sellelsamal 3. novembri istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja muudatusettepanekute tervikloetelu, millele oli lisatud keelelised ja normitehnilised täpsustused ning seletuskiri. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 13. oktoobri istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Tänan!

Tänan! Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on esitatud kokku seitse muudatusettepanekut ja me asume nende ettepanekute läbivaatamise juurde.  

Esimese muudatusettepaneku on esitanud Peeter Tali, Alar Laneman, Priit Sibul, Leo Kunnas, Kalev Stoicescu, Meelis Kiili ja Kristo Enn Vaga, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda sisuliselt. See on seotud muudatusettepanekuga nr 2. Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Peeter Tali, Alar Laneman, Priit Sibul, Leo Kunnas, Kalev Stoicescu, Meelis Kiili ja Kristo Enn Vaga, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud Kristo Enn Vaga, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud Peeter Tali, Alar Laneman, Priit Sibul, Leo Kunnas, Kalev Stoicescu, Meelis Kiili ja Kristo Enn Vaga, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud Peeter Tali, Alar Laneman, Priit Sibul, Leo Kunnas, Kalev Stoicescu, Meelis Kiili ja Kristo Enn Vaga, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud Peeter Tali, Alar Laneman, Priit Sibul, Leo Kunnas, Kalev Stoicescu, Meelis Kiili ja Kristo Enn Vaga, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult.  

Me oleme eelnõu 664 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 664 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi 16. päevakorrapunkti juurde. Tänane 16. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu 654 teine lugemine. Ma palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Majanduskomisjon käsitles eelnõu teisele lugemisele saatmist oma käesoleva aasta 23. oktoobri istungil. 

Tähtajaks oli esitatud kaks muudatusettepanekut. Mõlemad olid juhtivkomisjoni ettepanekud, mida algataja esindaja toetas ja mis leidsid komisjoni toetuse muudatusettepanekute loetelus ettepanekute selgituseks toodud põhjenduse alusel. Need kaks muudatusettepanekut, üks oli nendest tehniline, kus parandati ports viitevigasid, ja teine, võiks öelda, oli väikest viisi sisuline, kuna siseturgu moonutavaid välisriigi subsiidiume sätestati ka koondumise hindamisel. Selline lugu. Mõlemad muudatusettepanekud leidsid konsensusliku toetuse, meie ettepanek oli arvestada neid täielikult. 

Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 5. novembril ja teine lugemine lõpetada. Juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjonil ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 12. novembril.

Aitäh! Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea komisjoni esimees! Väga sisukas ettekanne. Aga äkki sa mõne lausega ikkagi ütled meile, mis nüüd muutub paremaks, kui me selle seaduse peaks vastu võtma.

Kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm, eks ole, igavesed küsimused. Ja mis muutub maailmas paremaks, kui sa oled elanud päeva, kuu või nädala? Antud seaduseelnõu mäletatavasti käsitleb seda, et kontaktpunktiks Euroopa Komisjonile saab Eestis olema Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Ehk siis pärast selle eelnõu vastuvõtmist on Eestis olemas koht, kuhu Euroopa Komisjon saab helistada, kui ta näiteks avastab, et Euroopa Liidus siseturgu moonutavaid välisriigi subsiidiume anti [määruse] artiklis 20 ja artikli 21 lõikes 5 sätestatud koondumise puhul. Siis saavad nad ka kõne.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kas sa avaksid natuke silmi, mis on koondumine, mis ei ole teatamisele kuuluv koondumine määruse artikli 20 tähenduses? Koondumine, jah, saan aru, aga mida tähendab koondumine artikli 20 tähenduses?

Ma loen istungi protokollist järgmist. Tegelikult see küsimus kerkis üles ka komisjoni istungil. [Justiits- ja Digiministeeriumi] konkurentsiõiguse talituse nõunik Natalia Mäekivi vastas selle peale, et võib [öelda], et mõnevõrra tekib uurimiseks tekib rohkem võimalusi, kui uurimine on võimalik ka ex officio menetluste puhul. Me tegelikult laiendasime seda valdkonda, kus on võimalik uurimine ex officio menetluste puhul, see on nüüd ka koondumise hindamisel. 

Kui lühidalt kirjeldada, siis kui näiteks üks maailma peaaegu et kõige suurema rahvastikuga riik teeb oma ettevõtetele subsiidiume ja see riik tuleb tegutsema Euroopa Liitu ja tema [ettevõte] koondub mingi Euroopa Liidu ettevõttega, siis põhimõtteliselt võib tuvastada, et selle koondumise puhul subsiidiumid moonutavad siseturgu ehk Euroopa Liidu siseturgu. Ja tänu sellele saab uus koondunud ettevõte mingeid konkurentsieeliseid võrreldes teiste ettevõtetega. Seda on võimalik uurida ka koondumise puhul. 

Aga mainin veel ära, et komisjoni istungil esitati üks ilmselt ka asjakohane küsimus. See küsimus oli selles, et kas antud juhul, kuna me võtsime üle võimaluse ka koondumise puhul seda menetlust kohaldada, on kas või kõige väiksemgi tõenäosus, et see puudutab ka Eesti ettevõtteid. Vastus oli, et see on väga ebatõenäoline.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Marek, sina oled maailma näinud ja võõrkeeli rääkiv inimene. Ma küsin eelnõu [teemast] natuke laiema küsimuse. See direktiiv ilmselgelt võibki olla suunatud, nagu sa ise ütlesid, maailma peaaegu kõige suurema rahvaarvuga riigi tegevuse ja mõju vastu. Ma proovin ka jõudumööda välismaist ajakirjandust lugeda ja seal on üsna palju juttu sellest, kelle käes nagu jäme ots ja hoovad on. Kuidas sa hindad, kui me proovime kuskil koondumise abil pigistada, kui tõenäoline on, et Euroopa või siis ka Eesti selles edukas on? Ja kui tõenäoline on, et vastupigistus on nii valus, et direktiiv küll on, aga rakendada seda niikuinii ei saa?

Mäletatavasti me kehtestasime trahvid, mis ulatusid rahvusvaheliste ettevõtete puhul, kui mu mälu ei peta, 5% või 10%-ni nende ülemaailmsest käibest. See suurusjärk mõjub pehmelt öeldes, vabandust väljenduse eest, munapiiksuna peaaegu kõige suurema rahvaarvuga riigi ettevõtetele.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Aga ikkagi, mida tähendab koondumine artikli 20 tähenduses? Siin on viidatud, et on samasugune asi ka koondumine artikli 21 tähenduses. Mis see vahe võiks olla, kui maakeeles seletada?

Lihtsalt, et mõista seda parandusettepanekut, siis juurde tuli "ja artikli 21 lõikes 5". Selles artikli 21 lõikes 5 kirjeldatakse koondumist ja selle parandusettepaneku lause esimene ots räägib sellest, et varem oli see kirjas ainult artiklis 20, kus oli loetelu juhtumitest, mille puhul Euroopa Komisjon uurib siseturgu moonutavaid välisriigi subsiidiume. Ja see täiendus just nimelt lisabki selle, et kui toimub ettevõtete koondumine, siis on samuti võimalik uurimine, trahvimine ja kogu see menetlemine kogu oma võlus ja valus.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Asume eelnõu 654 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu me ettekandest kuulsime, on selle eelnõu kohta esitatud kaks muudatusettepanekut. Neist esimese on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teise on samuti esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 654 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Asume 17. päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 677 teine lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere õhtust, austatud juhataja! Head kolleegid! Neid mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõusid on meil nüüd järjestikku kaks. Ühe on algatanud rahanduskomisjon ja teise valitsus. 

Rahanduskomisjon algatas eelnõu 16. juunil ja esimene lugemine toimus 6. oktoobril. Muudatusettepanekute tähtaeg oli 20. oktoober. Komisjonis arutati seda 21. oktoobril ja 3. novembril. 

Eelnõu sisu. See eelnõu on rahanduskomisjonis algatatud selleks, et võtta arvesse õiguskantsleri märkusi, mis puudutavad [seaduse] põhiseadusega mitte kooskõlas olemist. Eelnõu kohaselt luuakse alus mootorsõidukimaksu maksustamisperioodi lühendamiseks. Õigus maksustamisperioodi lühendada tekib kahel juhul. Kui sõiduk liiklusregistrist kustutatakse, lühendatakse jooksva aasta maksustamisperioodi kuni selle ajani. Samuti peatatakse maksukohustus sõiduki ajutisel [registrist] kustutamisel ajaks, mil see oli varguse tõttu Politsei- ja Piirivalveameti poolt tagaotsitavaks kuulutatud. 

Muudatusi kohaldatakse tagasiulatuvalt ka käesoleva aasta kohta. Kui sõiduk on registrist kustutatud või kuulutatud tagaotsitavaks käesoleva aasta 1. jaanuarist kuni 30. novembrini, teeb Maksu- ja Tolliamet sõiduki maksustamisperioodi lühendamise otsuse ja väljastab uue maksuteate hiljemalt käesoleva aasta 14. detsembril. Selle eelnõu algatas küll rahanduskomisjon, aga selle koostas meie palvel Rahandusministeerium. Ja seda, nagu juba öeldud, õiguskantsleri ettepanekute alusel, et asjaomane seadus põhiseadusega kooskõlla viidaks. 

Tuletan meelde, et õiguskantsleri ettepanek sisaldab sõidukite maksustamise regulatsiooni täpsustamist sõiduki hävimisel ja muudel juhtudel, kui sõiduki kasutamine ei ole võimalik. Õiguskantsleri ettepanek puudutab nii mootorsõidukimaksu kui ka registreerimistasu. Samuti osundas õiguskantsler puudulikule regulatsioonile registreerimistasu administreerimisel. 

Lisamärkustena tõstatas õiguskantsler lasterikaste perede ja puuetega inimeste maksuerandite küsimuse, kuid need ei ole põhiseaduse § 142 tähenduses õiguskantsleri ettepaneku osaks. See sai tema käest veel eraldi kirjaga järele küsitud. Eelnõu eesmärk ja reguleerimisala on üksnes asjaomasest õiguskantsleri ettepanekust tulenev põhiseaduspärasuse tagamine asjasse puutuvas seaduses. Lastega seonduvad mootorsõidukimaksu soodustused on valitsuse algatatud eelnõus, mis on tänases päevakorras järgmine punkt. 

Nii. Ja võib-olla veel öelda, et ühe muudatusettepaneku esitas tähtajaks ka Isamaa fraktsioon, kuid see ei leidnud komisjonis toetust. Komisjon tegi ise eelnõus konsensuslikult kaks muudatust. Komisjoni konsensuslik ettepanek on teine lugemine lõpetada ja järgmisel nädalal viia läbi lõpphääletus. 

Vahepeal toimus ka huvigruppide kaasamine. Huvigruppide, vist 13 asutuse ja organisatsiooni käest küsisime arvamust ja viis neist need arvamused saatsid ja ka osalesid kaasamisistungil. Üles jäi ikkagi puuetega inimeste toetuste küsimus. Eesti puuetega inimeste esindaja Kristi Kähär osales istungil ja ütles, et Eesti Puuetega Inimeste Koda seisab rohkem kui 100 000 inimese eest. Ta arvas, et ühe puudega inimese puhul võiks olla vabastatud üks sõiduk ja nendeks puuetega inimeste sihtgruppideks võiks olla raske või sügava liikumispuudega, intellektipuudega ja nägemispuudega inimesed. Ja kui neil endal ei ole võimalik autot juhtida, siis nende seaduslik esindaja, abikaasa või registreeritud elukaaslane võiks selle soodustuse saada. 

Räägiti ka kohandatud autodest, mille aastamaks võib olla 700–1200 eurot aastas, mis on puudega inimesele väga suur väljaminek. Ma tõin sellel istungil välja, et aasta tagasi augustikuus, kui puuetega inimeste toetamise vajadus esimest korda tõstatus, tõsteti mootorsõidukimaksu tõttu ja selle arvel erinevaid puuetega inimeste toetusi, mis eelarvele tähendab kulu umbes 9 miljonit eurot. 

Ilmselt saavad puuetega inimesed abi ka sellest meetmest, mis järgmise punktina tuleb arutusele. Nende soodustuste, lastega seotud soodustuste ja rohkem kui seitsmekohaliste busside soodustuste tõttu on täiendav kulu eelarvele umbes 17 miljonit. 

Mis jäi ka lahendamata, on see, et kui autoostja taganeb autoostust 14 päeva jooksul – vastavalt Euroopa Liidu direktiivile ja võlaõigusseadusele on kõikidel selline õigus ostust taganeda –, aga ostutehing on vormistatud ja registreerimistasu on makstud, siis kuidas saab registreerimistasu tagasi. See teema tõusetus, aga Rahandusministeerium ei suutnud [sellekohast] muudatusettepanekut eelnõu kohta välja pakkuda. Rahandusministeerium andis lubaduse, et järgmised mootorsõidukimaksu seaduse parandused juba valmivad. Küll aga tuleb nende eelnõude kohaselt muudatus, et kui keegi kannab ekslikult suurema summa registreerimistasuks, siis selle saab tagasi Transpordiameti kaudu. 

Selliseid eraldi väljatoomist vajavaid punkte siin vist praegu rohkem ei olegi. Jah, ma olen oma ettekande lõpetanud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kuulsin rõõmu või üllatusega, et sa tulid korraga esitlema kahte eelnõu, mis oleks õhtusel ajal võib-olla mõistlik, kuna need kattuvad ka. See oleks selline novaatorlik lähenemine. [Mõtlesin,] kas see on nüüd uus lähenemine rahanduskomisjonilt, et aja kokkuhoiu mõttes kahte eelnõu korraga esitleda. Aga teine asi: tegemist on ju automaksu õgvendamise järjekordsete eelnõudega. Miks te raiskate nii palju aega nende igasuguste õgvendamise eelnõudega, kui oleks lihtsam [see maks] lihtsalt tühistada?

Suur tänu! See on väga hea küsimus. Olen kohtumistel, näiteks raadios automüüjate ja -teenindajate liiduga kuulnud ja näinud uudistes veel teisi selle valdkonna ettevõtjaid ütlemas, et ärge nüüd rohkem mängige selle mõttega, et mootorsõidukimaks tühistatakse. Siis saab turg korrastuda ja terve sektor rahulikult edasi töötada. Nende palve poliitikutele on tõesti olnud mitte nende sõnadega mängida. See segab nende äri.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te tõite siin välja ka selle, et puuetega inimeste toetus tõusis. See tõepoolest tõusis lastega peredel raske või sügava puudega lapse korral – keskmine puue jäi välja –, raske või sügava puudega tööealiste ehk siis täiskasvanute korral. Kas te oskate öelda, kui palju tõusis raske puudega isiku toetus? 

Ei oska. Puudega või erivajadustega inimeste toetused töötati välja sotsiaalkomisjonis ja Sotsiaalministeeriumis. Ma ei jätnud neid meelde ja ma ei võtnud neid praegu kaasa ka.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Küsin, kuidas me siia jõudsime. Mis on teie seletus? (Saal reageerib elavalt, juhataja helistab kella.)

Suur tänu küsimuse eest! Kui te võtate lahti näiteks käibemaksu- või tulumaksuseaduse, siis te näete, et neid on samuti mitukümmend korda muudetud nende kehtivusaja jooksul. Rahanduskomisjonis on olnud ka selline hetk, kus kolm erinevat tulumaksuseaduse muutmise eelnõu on korraga menetluses. Maksuseaduste kohendamine on meie igapäevane töö ja selle üle irooniliselt võib imestada, aga sisuliselt küll mitte. Kes Riigikogus tööd tahab teha, see seadusemuudatustega peab tegelema.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea komisjoni esinaine! Tegelikult oleme õigel teel. Aga ma nüüd küsin, et ma loen seda eelnõu ja ega ma komisjonis ei saanud ka vastust, mitut inimest võiks see eelnõu sellel aastal puudutada ja kui suur võiks olla see summa, mille detsembrikuus need inimesed tagasi saavad, kellel on õigus tagasi küsida. Kas meil kuskil on need numbrid ka olemas?

Kahte eelnõu me siiski praegu [ei käsitle]. (Aivar Kokk ütleb midagi saalist.) Jaa, sain aru. Ma vastan ka. Suur tänu küsimuse eest, ma sain aru! Kahte eelnõu me siiski korraga ei menetle, mida Peeter Ernits püüdis mulle omistada. Ma olen viidanud, et järgmises punktis järgmise eelnõu arutelul ma räägin lähemalt lastega [seotud] soodustustest, millele viitas oma kirjas õiguskantsler lisamärkusena, mitte seetõttu, et see oleks põhiseadusega vastuolus. Oma kirjas õiguskantsler ütles, et lastega [seotud] ja puuetega inimeste soodustused on poliitiline küsimus ja selle saali otsustada. 

Küll on selle esimesele lugemisele saadetud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas – ma praegu räägin eelnõust, mis on saanud numbri 677 – tabel, kus on kirjas liiklusregistrist kustutatud sõidukite arv 2025. aasta esimeses kvartalis. Selle eelnõu kohaselt arvutatakse ringi esimeses kvartalis elukoha vahetuse tõttu riigist välja viidud 137 sõiduki [maksuotsus] ja euroinfo andmebaasi alusel riigist välja viidud 1154 sõiduki maksuotsus. Aga see on ainult esimeses kvartalis. Ma tegelikult arvasin, et see arv on väiksem, aga paistab, et 11 kuuga see arv ei olegi nii väike.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Ma tahtsin juba eelmise küsimusega küsida, aga küsin praegu. Kui õiguskantsler ei oleks sekkunud, kas siis polekski kõike seda toimunud? Ja teiselt poolt: sa ütlesid, et ettevõtjad ütlevad, et ärge rikkuge äri[keskkonda], aga samas sa viitasid, et neid õgvendamisi ja uusi eelnõusid tuleb veel. Kui palju neid siis tuleb, selle asemel et tühistada kogu see kupatus?

Seda näitab aeg, kui palju tuleb veel. Praegu on sellest eelnõust väljas näiteks see, et kui inimene ostab teise käest auto, maksab ära registreerimistasu ümberkirjutamise tõttu ja siis 14 päeva jooksul soovib auto tagastada, kuidas ta siis registreerimistasu tagasi saab. Tehing tuleb tagasi pöörata. Ma julgen arvata, et neid [nüansse] tuleb esile veel, aga üldpõhimõtetes see seadus ei muutu. 

Euroopa Liidu riikides mootorsõidukimaksud ja registreerimistasud kehtivad erineval kombel peaaegu kõigis. Vist ühes riigis neid ei ole. Me olime eelviimane, kes kehtestas mootorsõidukimaksu.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul olid täna vaimse tervise päevakeskuses ingeltöötajad, kes iga päev töötavad raske, sügava ja keskmise puudega inimestega, nende inimestega, kellel on vaimse tervise probleemid ja ka muud probleemid. Nad palusid väga teile üht asja edasi öelda, teades, et täna tuleb see arutelu. Miks enne teile selle küsimuse esitasin? Neid väga solvab, kui räägitakse [toetuste tõusust]. Sügava puudega inimeste toetused tõepoolest tõusid, aga raske puudega inimeste toetused ümardati ja see tõus oli 15 senti. Ja neile teeb tegelikult haiget, kui räägitakse [toetuste tõusust]. Jah, sotsiaalkomisjonis arutati toetuste tõusu, see on tõsi. Aga kas rahanduskomisjonis nende toetuste numbritest ka juttu oli või ei olnud?

Jah, ma märkasin, et mõned toetused ainult ümardati, seal oli 15 senti ja oli 54 senti. Aga te olite ka enne sotsiaalkomisjoni liige ja tegelikult teate nendele küsimustele vastuseid palju paremini kui mina. Te olite sellel ajal koalitsiooni esindajana sotsiaalkomisjoni liige ja teate, miks te sellised määrad ja ümardamised välja töötasite.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Iga uue maksu puhul on vaja teha päris kulukad investeeringud, mis puudutavad selle infosüsteemi loomist, kuidas Maksu- ja Tolliamet kogub neid makse automatiseeritult. Ma tean vähemalt numbreid, mis olid kirjas kõige esimeses eelnõus, mis sai vastu võetud. Need investeerimiskulud olid 2,4 miljonit eurot, hilisemad administreerimiskulud 680 000 eurot ja 915 000 eurot on juba selleks aastaks. Iga aastaga kulud kasvavad. Ja registreerimistasu haldamiseks on eraldi 300 000 eurot. 

Kas on arutatud ka kulusid, mis tulevad veel lisaks nende uute muudatuste tõttu? See puudutab võib-olla ka rohkem järgmist eelnõu, aga kui palju nende eelnõude puhul kokku administreerimiskulusid veel lisandub?

Jah, need Maksu- ja Tolliameti kulud olid kirjas esimesele lugemisele saadetud eelnõu seletuskirjas: 2025. aastal 235 000 ja 2026. aastal 140 000 eurot. Need kantakse ameti enda eelarvest. Transpordiameti kulud on hinnanguliselt 70 000 eurot ja see taotletakse Vabariigi Valitsuse reservist. Aga üldiselt ma arvan, et andmebaasid on valmis ja järgmistel aastatel neid uuesti vaja teha ei ole. See tähendab seda, et kui igal aastal kogutakse 200 miljonit, siis selle andmebaasi arendamise püsikulu osakaal jääb, kui seda [võrrelda] kogutava maksu [suurusega], aina väiksemaks.

Aitäh! Helmen Kütt, ma saan aru, et teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Suur aitäh, et te kohe võimaldasite mulle selle protseduurilise küsimuse! Ma küsin teie kui istungi juhataja käest. Minu küsimus oli väga konkreetne, kas ei või jaa, kas numbritele tähelepanu pöörati. Mina ei andnud hinnangut ei kõneleja seisukohale ega millelegi muule. Sellele oleks olnud eeldatav vastus, et jah pöörati või ei pööratud. See, et ettekandja hakkab, ma ei tea, sildistama, moraali lugema ja andma hinnangut sellele, mida sotsiaalkomisjonis tehti, teadmata ja protokollist lugemata, mida ma sotsiaalkomisjonis tegin – kas teie meelest on see korrektne?

Mina olen küll seda meelt, et tuleb alati jääda konkreetse teema raamesse. Aga ma ei tea tõesti, milline arutelu teil sotsiaalkomisjonis toimus, ja ma ei tea ka, milline arutelu on toimunud rahanduskomisjonis. Seetõttu mul on väga keeruline siin teie arutelus pooli valida. Ja ma ei oska ka seda [märkust] kuidagi kommenteerida. Nii et ma arvan, et kõige mõistlikum on, kui me selle teemaga edasi läheme. Kui on veel midagi vaja täpsustada, siis on võimalik seda täpsustada läbirääkimiste käigus. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Annely, kõigepealt see, et sa ütlesid, et jätke rahule, jätke sellest rääkimine, sest automüüjad ütlevad, et see segab nende äritegevust ja nii edasi. See on minu arvates puhas demagoogia. Kui te selle maksu kehtestamise juttu ajasite, siis automüüjad ütlesid sama asja. Nad ütlesid seda ka selle maksu kehtestamise kohta ja siis te ei pidanud seda argumenti millekski. Nüüd te siis kasutate sama argumenti maksu kaitseks. See on minu arust demagoogiline. 

Aga mu küsimus on selle kohta, et need probleemid, mida nüüd lahendatakse – ja nagu sa ise esile tõid, üht-teist jäetakse lahendamiseks tulevikus –, tegelikult tõsteti esile ka toona, kui automaksu algne menetlus oli. Kõik see, et kui auto võõrandatakse või hävib ja nii edasi. Siis oli nii siin puldis kui ka igal pool mujal palju juttu sellest, miks see pole oluline ja miks pole midagi vaja muuta ja korrastada. Kas te lugesite komisjonis neid vanu stenogramme ja iseenda sõnavõtte ka ja oli mingi arutelu teemal, et millest me nüüd räägime, me peame ju 180 kraadi vastupidist juttu hakkama rääkima? Oli mingi arutelu selle üle komisjonis või ei olnud?

Ma kõigepealt ütlen, et võib-olla kasutage ChatGPT-d ja leiate Vikerraadio saate, kus automüüjate ja autoteenindajate liidu esimees kõneleb sellest, et poliitikud võiks nüüd mootorsõidukimaksu võimalikust tühistamisest mitte rääkida. See saade oli peale seda, kui Kristina Kallas käis välja, et mootorsõidukimaks võib-olla tühistatakse. (Saalis reageeritakse elavalt.) No see oli nii! See oli Vikerraadio saade ja pärast ma nägin arvatavasti "Aktuaalses kaameras" sedasama sõnumit esitamas ühte teist autode müüjat. Nende turg ja tellimused ja laojäägid – poliitikute säärane mõtlematu sõnakasutus tõepoolest äri segab, nad on seda väljendanud. 

Aga ma vastan ka teisele poolele küsimusest. Ei, ma stenogramme ei lugenud, aga ma mäletan küll kõike. Olen seda meelt, et see tuli parandada.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Eks ettevõtjad ütlevad, et ka kogu kliimapoliitika segab neid, kogu see õigusruum. Paratamatult on alati erinevad vaatenurgad. Aga tõepoolest, mina mäletan ka väga ehedalt seda, kui keskkonnakomisjonis räägiti mootorsõidukimaksust kui keskkonnamaksust. Lugupeetud Anti Allas oli meil komisjonis, kes tõi selle välja, ja Rene Kokk tõi välja, et need probleemid, mis praegu on laual, vajavad lahendamist. Toona öeldi, et need ei ole probleemid, rakendame ära ja siis vaatame, mis saab. Noh, õiguskantsler on ju meile alati öelnud, et praaki ei tohi teha. Nüüd see praak on siin laual ja me seda praaki püüame likvideerida. 

Aga minu küsimus on tegelikult laiemalt selle kohta, et mootorsõidukimaks on ebaõiglane maks ja tekitab ebavõrdsust. Kas teie arvates peaks ka kohalik omavalitsus kohalike teede jaoks sellest midagi saama? Praegu kahjuks ei saa.

Kust ma nüüd alustan? Alustan algusest. Õiguskantsleri osundatud põhiseadusega mitte kooskõlas olevad punktid tuleb parandada. Üldse, eelnõusid ja seadusi tuleb parandada nii kaua, kuni need saavad korda, ja muuta, kui olukorrad muutuvad. Mootorsõidukimaksu puhul eeldatakse, et seda laekub 100 miljonit eurot. 9 miljoni euro ulatuses suurendati selle arvel teatud sotsiaaltoetusi. Peaaegu 17 miljonit eurot võtavad on lastega [seotud leevendused] ja muudatused rohkem kui seitsmekohaliste busside aastamaksu ja registreerimistasu arvestuses. Kui 100 miljonist 27 maha lahutada, siis saame 73 [miljonit], aga juba on 85 [miljonit] eraldatud teedele. Nii et [kui vaadata] mootorsõidukimaksu puhul tulude vähendamist, [siis näeme], et kulupool on juba suurem, kui seda üldse kogutakse. (Saalist küsitakse midagi.) Registreerimistasu on eraldi.

Nii, aga nüüd, Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Päris raske seis on järgmisel valitsusel, kes tuleb ametisse. Te olete nii palju jama kokku keeranud, nagu eesti keeles öeldakse, ja seda peab hakkama järgmine valitsus klattima. Üks nendest on automaks, siis seesama Rootsi vangide Eestisse toomine, siia vedamine, elektrienergia ja [muud] erinevad kallinemised, mis on tulnud teie tegevuse tõttu, ja nii edasi. Päris hull seis. 

Aga ma tahaks teie hinnangut viiepallisüsteemis koalitsiooni tegevusele automaksu eelnõu menetlemisel. Täpselt nii, nagu siin täna juba mainitud on, ma olen isiklikult sellest rääkinud selle menetluse käigus kordi ja kordi. Olen küsinud siin saalis, rääkinud puldis, rääkinud komisjonis. Pärast seda, kui sai õiguskantsleri poole pöördutud, hakkas lõpuks asi liikuma: mis saab siis, kui auto ära põleb, hävib, upub, kaob ära. Aga enne oli kõigil väga okei, kõik teie menetlejad siin, kogu teie kamp ei saanud aru, et see probleem on. Alles pärast seda, kui õiguskantsler [näitas seda teile näpuga], te ütlesite, et oi kui tore, et keegi viitas sellele. Millise hinnangu sa annad viiepallisüsteemis enda ja oma partnerite tööle?

Viiepallisüsteemis hinnangu andmist me rahanduskomisjonis ei arutanud. Kõik need teie toodud võimalused ehk siis põlemine, hävimine, varastamine, riigist väljaviimine – selle eelnõu kohaselt jõustuvad [neid puudutavad] muudatused tagasiulatuvalt. Mootorsõidukimaks arvestatakse ringi 1. jaanuarist sellel aastal. Maksuteated arvutatakse ringi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Vaata, Anneli, ma ei tea, sa tõid selle automüüjate jutu siia. Ma mõtlen, kas sa päriselt ei saanud aru, et see oli tegelikult ju irooniana mõeldud. Saate ise ka aru, et peale seda, kui keegi on meil kõri niimoodi kinni pigistanud, palun ärge andke meile lootuse hapnikku, las me sureme, lõpetame oma piinad kiiremini ära, kõigile parem. See oli tegelikult niimoodi mõeldud. Kas sa ka nüüd aru ei saa, et sellised eelnõud – see ja järgmine, mille te olete siia toonud – on ju purukeste pakkumine peale seda, kui te olete leiva ära varastanud?

Ei, ma ei saa sellega nõustuda. Automüüjad, keda mina olen kohanud, on rääkinud seda täie tõsidusega. On ka teada, et aasta tagasi viimases kvartalis osteti autosid ette. Automüüginumbrid olid väga suured. Selle aasta esimesel poolaastal on müük väiksem, kõik arvestasid sellega, sest osteti ette ära, mis on igati normaalne turukäitumine. Mingisugusel hetkel turg peab stabiliseeruma. Ja vot seda turu stabiliseerumist mootorsõidukite müüjad ja hooldajad ootavad.

Rene Kokk, palun! 

Tänan, hea juhataja! Hea ettekandja! Selle automaksuseaduse menetlemine, mille te siin läbi rullisite, on pahas mõttes hea näide sellest, kuidas koalitsioon töötas või töötab. Te rullite lihtsalt üle! Te räägite küll kaasamisest – tehke muudatusettepanekuid eelnõude kohta ja nii edasi, ja nii edasi –, aga sisulist arutelu tegelikult ei ole. Teid ei huvita üldse nende eelnõude juures opositsioonisaadikute ettepanekud. See on üliharv juhus, kui midagi nendest ka sisuliselt ette võetakse ja vaadatakse. 

Nüüd ma tahangi paluda, et astu ikkagi korra oma rollist välja ja anna hinnang automaksu menetluse ajal koalitsiooni käitumisele komisjonides. Minister astus eile ministrirollist korra välja, oli keegi teine. Äkki sa astud korra välja komisjoni esindaja rollist ja annad inimesena, Annely Akkermannina, hinnangu, kuidas sa hindad viiepallisüsteemis selle eelnõu menetlemise kvaliteeti?

Täna on nüüd teine ja kolmas mootorsõidukimaksu seadust ja liiklusseaduse registreerimistasu osa muutev eelnõu. Kõikide nende kolme eelnõu muudatustega tullakse vastu erinevatele sihtgruppidele. Ma pean seda heaks. Kõik need annavad sihtgruppidele leevendusi. Ka keskkonnakomisjonis oli eelnõu, et parandada romude ja kadunud sõidukite arvelt mahavõtmist. Ma ausalt öeldes lugesin uudistest ja täpsemalt jäi silma, et Mait Klaassen sai isegi mingisuguse tunnustuse romude probleemi oskusliku lahendamise eest. Nii et vähemalt nelja eelnõuga on võetud arvesse sihtgruppide muudatusettepanekuid ja kitsaskohti likvideeritud. Viies eelnõu tuleb veel.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Üks teine küsimus oli tegelikult – ma loodetavasti jõuan selleni ka –, aga sa viimases vastuses [ütlesid], et Mait Klaassen sai tunnustuse. Kas teil Reformierakonnas käib nii, et kui opositsioon on mingist asjast pikalt rääkinud ja te olete sellele vastu ajanud, aga kui te lõpuks saate aru, et tegelikult see tuleb ikkagi teha, siis te valite enda hulgast kellegi välja, antud juhul siis Mait Klaasseni, ja tunnustate teda hea töö eest? See on esimene küsimus. 

Aga mul on selle maksu kohta ka küsimus ja tegelikult komisjoni arutelude kohta samuti. See võib-olla ei puuduta just eelnõu, aga kolleeg Võrklaev on sul ka seal komisjonis, kas ta on kuidagi säranud ja rõõmus olnud, et automüük on vähenenud? Ma mäletan, kui see automaksuseadus tulema hakkas, siis ju kõik oli nagu rohestamise nimel. Meil on liiga palju autosid ja liiga suured autod ja maailm saab hukka. Ja et maailm saaks rohelisemaks, siis tuleb sihuke maks peale panna, et inimesed hakkaksid rohelisemaid autosid ostma. See oli alguses Võrklaeva jutt, et see kõik on kantud sellest ideoloogiast. Kas Mart käib rõõmsa näoga ringi: yes, automüük on all, maailm on läinud rohelisemaks?! Saad sa seda öelda? See on ikkagi küsimus komisjonis toimuva kohta, ma leian.

Ütleme, komisjoni protokolli ausalt öeldes kellegi rõõmu ei kanta. Ega ma ei ole jälginud Mart Võrklaeva näoilmet ega proovinud aru saada, mida ta mõtleb – on ta rõõmus või on ta kurb. Aga mis puudutab Mait Klaassenit, siis see tunnustus talle tuli väljastpoolt. Ma võin selle uudise üles otsida. Keegi väljastpoolt Reformierakonda ja meie maja tunnustas teda romude probleemi oskusliku lahendamise eest.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea Annely! Ega ma ei tahaks sinu rollis olla. Aga ma nüüd kuulasin su vastuseid ja sain aru, et registreerimistasu on laekunud kusagil 50 miljoni alla. Siis sa lugesid [ette], et 27 miljonit ja 9 [miljonit] tuleks nagu ära anda ja tulevad veel mõned eelnõud. Lõppkokkuvõttes on üks asi: me peaks ikkagi selgelt ütlema, et see [seadus] läks untsu. Mootorsõidukimaks viis teie reitingu vähemalt poole võrra allapoole, kui ta enne oli. Aga ainuke variant ennast päästa ei ole mitte see, et jupiti oksa saagida. Ma hindan väga kõrgelt, et seda seadust püütakse parandada, aga tegelikult ju riigieelarvesse sealt praktiliselt midagi ei laeku. Autoostjad täna ootavad loomulikult 2027. aastat, sest siis nad saavad autod odavamalt osta. Kas sa oskad öelda, kas on ikka mõtet, et 23 miljoni pärast praegu käib see meeletu tõmblemine?

Sa ütlesid, et sa ei taha minu nahas olla. Aga ma mäletan seda aega küll, kui sa rahanduskomisjoni esimees olid, ja sa vägagi tahtsid rahanduskomisjoni esimees olla. Nii et ei tasu mind haletseda. Ma ei vaja kaastunnet. (Saalist öeldakse midagi.) Ma ei vaja kaastunnet. Vabandust! 

Aga mootorsõidukimaks kehtib Euroopa Liidus peaaegu kõikides riikides. (Saalist kommenteeritakse.) Ja selleks, et mootorsõidukitega saaks sõita, tuleb pidada autoregistrit, liikluspolitseid, teid ehitada, teid hooldada. Selle jaoks tuleb koguda maksuraha. Miks peaks koguma maksuraha üldiselt ühiskonna käest, ka nende käest, kellel pole autot või kes sõidavad [muul põhjusel] tihti ühis[sõidukiga]? Selles mõttes, maksude õigluse mõttes on mootorsõidukimaks igati omal kohal.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui automaksu välja töötati, oli kaks eesmärki. Esiteks, koguda riigieelarvesse raha ja teine eesmärk oli keskkonnaalane, soov vähendada saastamist. Nüüd on selgunud, et ei ole kogutud nii palju raha, kui prognoositi, see summa on jäänud alla 50 miljoni, kuigi planeeriti lausa 137 miljonit eurot aasta lõpuks. Kuidas te nüüd hindate: kuna autosid on vähem ostetud, kas see automaksuseadus on ennast õigustanud või mitte?

Jah, automaksuseadus on ennast õigustanud. Automaksuseadus õigustab ennast, sest on vaja koguda makse selleks, et autoga sõitmist võimaldada. On olemas ühiskondlikud kulud. Ja selleks, et autod saaksid sõita, on vajalikud teed, liiklusohutus, teedehooldus, liikluspolitsei. Ma ei räägigi avariidega põhjustatud kahjudest, mis on ka autosõiduga seotud. Mootorsõidukimaks on mõistlik maks ja seda peavad maksma need, kes teedel sõidavad. Ja kellel on rohkem autosid, need peavadki maksma rohkem.

Head kolleegid, meil on siin veel mõned küsimused. Kõigepealt Anti Allas, palun!

Aitäh! Hea kolleeg Anneli! Ma tõesti eelmise küsimusega, et kuidas me siia jõudsime, ei soovinud ironiseerida. Me peame siin saalis üksteist rohkem kuulama õppima. Neid ettepanekuid tõesti tuli nii koalitsioonilt kui ka opositsioonilt. Fakt on, et see täpselt niimoodi oli. Ka need ettepanekud, mis õiguskantsler on meile esitanud ja mida me täna siin menetleme, olid ka tookord komisjonis laual, aga kahjuks jõuga lükati maha. Kinnitan siiralt, see on nii. 

See ei olnudki küsimus.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks oli päris hämmastav kuulda seda teie selgitust, et automaksu on vaja selleks, et me kõik saaksime autoga sõita. Tekib küsimus, et kas me siis enne, kui automaksu ei olnud, ei saanud autoga sõita. Minu meelest oleme kogu aeg saanud autoga sõita ilma selle automaksuta. Ja naljaga pooleks võiks ju küsida, kas järgmiseks teete jalgrattamaksu, et me saaksime jalgrattaga sõita. See on ju absurdne jutt! 

Mootorikütuse aktsiisi kogutakse igal aastal. Seda on ma ei tea kui palju – tohutu kogus raha, mille eest saaks rahulikult kõiki teid [hooldada] ja nii edasi, aga te lihtsalt olete suunanud selle mujale. Selles on asi. 

Aga minu küsimus teile seisneb selles. Ma kuulasin [debatti] ka kabinetis olles. Teile korduvalt pakuti võimalust tunnistada, et tegelikult te olete teinud tõsiseid vigu selle mootorsõidukimaksu kehtestamisel. Need vead, mida te parandate selle eelnõuga ja järgmise eelnõuga, olid konkreetselt asjad, millele opositsioon juhtis korduvalt tähelepanu. Miks on nii raske tunnistada, et midagi on valesti läinud, et oleks saanud paremini? Mis see [põhjus] on? Kas teil on mingi põhimõtteline hoiak, mis ei luba üldse vigu tunnistada?

Teate, me oleme mõlemad usklikud inimesed. Inimene on ekslik, ja siis tuleb tõusta ja edasi minna. Me teeme vigade parandust ja need eelnõud on ka vigade parandus. 

Anti Poolamets, palun!

Ja ega te ühtegi mõistlikku mõtet ei kuulanud, kuigi osundati põhiseadusvastasusele ja paljudele teistele probleemidele. Aga on olemas üks loom, jäär, kes lihtsalt tuimalt jookseb vastu seina ja teeb seda korduvalt. Ma olen ka lambapidaja olnud ja näinud, kui juhm ikkagi see jäär on. Ja teie olete niimoodi tegutsenud. 

Aga ma ikkagi tahaksin teada, mis on seaduse eesmärgid. Üks teie allikas ütleb, et on keskkonnaeesmärk, teie ütlete konkreetselt, panete käe lauale: selleks, et autod sõita saaksid, tuleb koguda makse. Mina arvasin, et tuleb lihtsalt bensiini paaki panna, aga ei, selleks tuleb koguda makse. Väga oluline on seaduse eesmärgid teada saada, sest Euroopa Liidus ikkagi see elektriautodele üleminek ja CO₂-maksundus on ju kõik toimunud keskkonnasäästu argumendi alusel. Mis siis peale jääb?

Automüüjad on öelnud, et mootorsõidukimaks sellise disainiga, nagu ta on, on muutnud Eesti inimeste autooste. On kasvanud elektriautode ost ja elektriautode osakaal Eesti autopargis samamoodi kasvab. See on nii ka Põhjamaades. Mootorsõidukimaksu ettevalmistamise ajal tegi rahanduskomisjon visiidi Soome ja nemad täpselt samamoodi koguvad makse selleks, et saaks autodega sõita. Nad soovivad koguda mootorsõidukimaksuga teedeehituse, -hoolduse ja liikluskorralduse jaoks pool protsenti SKP-st. See on olnud seotud ka kütuse tarbimisega. Aga nad ütlevad, et mootorsõidukimaksu laekub järjest vähem, sest autopark muutub. Ka tarbivad autod järjest vähem kütust ja maksavad vähem kütuseaktsiisi. Suur osakaal on elektriautodel. Ja nad peavad oma mootorsõidukimaksu ringi disainima, et koguda pool protsenti SKP-st. See on täiesti mõistlik areng.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite praegu väga õigesti, et ka aktsiisilaekumine väheneb. Aga nüüd sõnademängust, poliitikute sõnademängust. Automüüjad ootavad, et sõnademäng lõppeks ära, aga võib-olla oleks kõige targem siin praegu lõpetada see maks ära, tühistada, nii et ei olegi enam seda maksu. Automüük on ju tunduvalt vähenenud. Need vahendid, mis laekuvad praegu eelarvesse, on ka vähemalt kaks korda väiksemad, kui te ootasite. Aktsiisimaksusumma ka langeb. Kui me kaotame automaksu, siis autosid hakatakse rohkem ostma ja mõned miljonid, mis saamata jäävad, tulevad käibemaksust või automüügist tagasi. Nii et jääbki selline fifty : fifty seis. Võib-olla oleks õigem automaks ikkagi tühistada.

Jah, sellel aastal on automüük vähenenud ja sellega seotud maksud ka vähem laekunud. Aga eelmise aasta viimases kvartalis osteti selle aasta esimese poole autod ette ja siis laekus neidsamu makse lihtsalt selle võrra rohkem. Teatud ajaperioodi jooksul autoturg ikkagi stabiliseerub ja automüüjad seda ootavad. Aga auto kasutamisel on oma kulud. Autodel on vaja teid, parkimiskohti, liikluspolitseid, liikluskorraldust. Me ju teame, et nende kulude katteks tuleb eelarve tulupoole peale raha koguda. Ma arvan, et autode tarbeks on mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu kogumine vägagi aus ja õiglane. Me peame seda maksu disainima nii, et autopark oleks säästlik, jõukohane ja mõistlik. Aga see disainimine ei ole olnud lihtne ja ma arvan, et see töö läheb veel edasi. Aga põhimõtteliselt ma arvan, et mootorsõidukimaks on õiglane ja mõistlik.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, te põhjendasite automaksu sellega, et maksu kogutakse selleks, et oleks võimalik autoga sõita. Kas see tähendab teadlikku kihistamist, et kõik ei peagi saama autoga sõita, sest kõik ei jõua lihtsalt maksta? Kas eesmärk ongi vaesemad inimesed liiklusest kõrvale tõrjuda, et niinimetatud eliidil oleks mugavam liigelda? 

Ei, see ei vasta sugugi tõele. Mediaanautomaks on 116 eurot aastas, see on veidi üle 10 euro kuus. Kui võrrelda ükskõik mis autokütusega, eriti näiteks diislikütusega, siis 10 euro eest saab sõita umbes 100 kilomeetrit.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No tõesti, neid pärleid tuleb sealt ikka niimoodi, et tead, ma lihtsalt palun, räägi veel, räägi veel. Esimese kvartali kukkumine tuli sellest, et kõik tegid oma autoostud enne 1. jaanuari 2025 ära ja kohe-kohe hakkab turg taastuma? Vabandust, ega auto ei ole selline asi, et kui ma ta aasta lõpus ära ostan, siis poole aasta pärast ma hakkan uut ostma. Oh ei! Ja kõik tegid seda selle pärast, et teadsid, et maksutsunami on tulemas. See tsunami käis üle. Ja kas te tõesti loodate, et kõik nüüd ruttu taastub? Ei, kõik on ära hävitatud ja see ei taastu enne, kui automaks ära kaotatakse. 

Ja mis jutt see on, et automaksu on vaja selleks, et oleks teed ja liikluspolitsei … Autodel on ka liikluspolitseid vaja, nagu me kuulsime praegu – järjekordne pärl oli. 30 aastat nagu ei olnud seda kõike meil. Kas 1. jaanuarist 2025 me hakkasime siin riiki pidama? Enne seda kõike ei saanud, mitte midagi ei olnud, eks ole. Nüüd on automaksu vaja, et see kõik oleks. 

Ja ausalt öeldes, mis jutt see on, et automaks on neile, kes autoga sõidavad, et nad saaksid autoga sõita? Järjekordne pärl! No tõesti, inimesed, kuulake, mis sealt tuleb! See maks lööb samamoodi ju neid inimesi ka, kes autoga ei sõida või kes autot ei oma. Kuidas piim, liha, esmatarbekaubad, leib poodi jõuavad? 

Teie aeg!  

Selle maksavad ju automaksu kaudu kinni ka need inimesed, kes autot ei oma. Kas oli liiga raske aru saada?

Teil vist oli raske aru saada minu selgitustest.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me arutame täna eelnõu, millega tahetakse kohendada mootorsõidukimaksu, teha sinna väike värskendus, lühendada maksustamisperioodi teatud juhtudel ja viia maks justkui kooskõlla põhiseadusega. Aga ega see ei ole probleemi niisugune lahendus, mida Eesti inimesed täna ootavad. See on nagu panna plaastrit haavale, mida keegi ei oodanud ega tahtnud ka. Ega Eesti inimesed ei küsi, kas maksustamisperioodi saaks kuu võrra paindlikumaks teha, vaid Eesti inimesed küsivad, miks üldse on vaja automaksu, mis karistab töölkäijaid, pereelu ja maal elamist. 

Automaks ei ole keskkonnapoliitika. See ei vähenda saastet, ei paranda ühistransporti. Automaks on lihtsalt maks, mille eesmärk on täita auku eelarves, mille valitsus ise on lõhki kulutanud. Ja see maks on ebaõnnestunud, sest laekumine on kaks korda väiksem planeeritust. Meil on täna olukord, kus inimene, kes sõidab vana autoga tööle, maksab mitte selle pärast, et ta saastab, vaid lihtsalt selle pärast, et tal ei ole raha uue auto ostmiseks. Maal elav perekond ei saa minna lapsega trenni või vanaemale külla ilma autota. Kas me tõesti tahame anda sõnumi, et Eestis metsa äärde elama jäämine maksab eraldi? 

Tänane eelnõu on katse teha oma olemuselt pahategu natukene nägusamaks. Veidi pehmem maksustamisperiood, natuke paindlikkust, natuke põhiseaduslikkust, aga probleemi sisu see ei muuda. Kui hoones on vundament mäda, pole mõtet seinu värvida. 

Head kolleegid, siin ei ole vaja parandada detaile. Siin on vaja teha üks otsus, kas me seisame inimeste, ettevõtete ja regionaalpoliitika eest või uue tarbetu maksu eest. Siin on vaja lõpetada automaksu projekt tervikuna ning tühistada mootorsõidukimaks. Pole vaja seadust muuta ja lihvida, see tuleb tühistada. Eesti vajab tarku otsuseid, mitte röövmakse. Eesti vajab investeeringuid, mitte karistamist. Eesti vajab usaldust oma inimeste vastu, millega see valitsus kuidagi hakkama ei saa. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kolleegid saalis, ekraanide taga ja kõik kaasaelajad! Nüüd me siin siis oleme selle käpardliku mootorsõidukimaksu kehtestamise järgselt nõndanimetatud pisiparandusi tegemas. Eelmine aasta sai pidevalt viidatud sellele, Rene Kokk komisjonis ja ka siin suures saalis pidevalt juhtis tähelepanu teemale, et arvelt maas autode maksustamine ei ole põhiseaduspärane. Aga alles 26. veebruaril 2025 tehtud õiguskantsleri ettepaneku peale avanesid koalitsiooni silmad. 

Minu arust on eriti küüniline sotside küsimus, kuidas me siia jõudsime. Siia me jõudsime Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside kaasabil, kes kahe käega hääletasid mootorsõidukimaksu poolt, mis on eriti maainimestele puhtalt omandimaks: selle eest, et sul on auto, sa maksad. 

Nüüd, demagoogiline väide, et automaksust või mootorsõidukimaksust kogutud raha läheb kuhugi teedeehitusse – ei, ta ei lähe ju! Eelmine rahandusminister ütles selgelt, et raha on igale poole vaja ja selleks me mootorsõidukimaksu tegimegi. On väidetud, et automüüjate aastalõpumüügid olid suured – loomulikult! Selle pärast olidki suured, et 1. jaanuarist kehtestati mootorsõidukimaks, mis oli seotud registreerimistasuga. Automüüjad ütlevad, et oleks nad tavapäraselt edasi müünud, oleks riik autode müügilt saanud käibemaksu suurusjärgus sama summa. 

Nii et selline hookuspookus, nullitrikk. Antud seadus, mootorsõidukimaks ei täida eesmärki – ei keskkonnakaitselist ega rahanduslikku eesmärki. Seda eesmärki see aga täidab, et rahvale pandi üks maks juurde. Ja kui see oli eesmärk, kuigi öeldi, et lugege mu huultelt, [uusi] makse ei tule ja maksud ei tõuse, siis see eesmärk täideti. See maks pandi inimestele peale. 

Nüüd need komisjoni ettekandja võidukad näited, et Euroopas on automaks igal pool. Eesti on üks viimastest, kus ei ole automaksu. Nii, ja kuhu me siis jõuame? Ärme samas unusta, et Eesti on ainuke Euroopas, kus on e-valimised. Vaat sellele ei pööra mitte keegi tähelepanu. Samamoodi on Eesti üks vähestest Euroopas, kus toiduainete käibemaks on väga kõrge. See võrdlus koalitsiooni ei huvita. Tuuakse ainult oma propagandistlikud näited, et automaks ei ole ainult Eestis, on [mujalgi]. Nüüd me siis sõidame, rind ees, edasi. Me oleme Euroopas ainukesed, kus on e-valimised, ja tänu sellele purjetatakse. 

Siis, et raha oli igale poole vaja. Sellest lähtuvalt tuletan veel kord meelde, et automaksu [mõju] jõuab hindade näol lõpuks ka tarbijani. Me ei saa väita, et see raha läheb ainult teedesse. Ja see raha võetakse ka teist kaudu inimestelt ära. On see läbi toiduainete, on see läbi teenuste, on see läbi transporditeenuse – kõik hinnad lähevad sinna lõpptarbija hinna sisse. 

Nüüd see omandimaks. EKRE saab kindlalt öelda, et see tulevikus lõpetatakse ära, see maks kaob ära. Mis eelnõu sisusse [puutub], siis kogu see eelnenud jutt, mida komisjoni esimees rääkis – noh, kui vaadata neid ettepanekuid või muudatusi, siis mootorsõidukimaksu tasudes selle maksja kannab raha maksuametile iseenda arvelt. Kuid kui talle tuleb tagastus, siis kantakse see tema jaoks mingile müstilisele ettemaksukontole. Paljud automaksu maksjad ei teagi, et selline asi on olemas. Nii et inimene seda raha sisuliselt ei näegi.

Selles mõttes tasub mõelda. Ja kindlasti EKRE, kui saab võimule, lõpetab mootorsõidukimaksu seaduse kehtimise. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Anti Allas, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kõik istungi jälgijad! Ma arvan, et siin saalis pole neid, kes oleksid eraldivõetuna sisuliselt vastu käesolevas seaduseelnõus esitatud muudatustele, et viia mootorsõidukimaksu seadus kooskõlla põhiseadusega. Pole ju õige, kui riik üritab maksu küsida sõiduki eest, mida omanikul enam pole, või teha seda perioodil, mil see vara on tema valdusest ebaseaduslikult võetud. See on õigluse küsimus. 

Õiglusest ei saa ega tohi riik, seadusandja, meie siin saalis kõrvale hiilida, põhjendades seda haldusliku lihtsuse eesmärgiga. Õnneks see katse kokkuvõttes ei läinud läbi. Siinjuures tuleb tänada õiguskantslerit, kes nendele kitsaskohtadele jõuliselt tähelepanu juhtis. Äärmiselt kahju on muidugi sellest, et seaduseelnõu siia saali toojad tollal keeldusid jäärapäiselt vastavat kitsaskohta likvideerima. Sellele puudusele juhtisime koos hea kolleegi Tanel Teiniga töörühmas korduvalt tähelepanu, kuid meie ettepanek ei langenud viljakale pinnasele. 

Minule isiklikult on see õppimise koht. Mitte kunagi ei anna ma enam järele, kui mõni kõrge erakondliku valimistulemuse peale jalgealuse kaotanud kogenud valitsuspoliitik üritab Riigikogu liikmetele peale suruda ilmselget viga. Aga olgu. Loodetavasti saavad need muudatused nüüd teoks. Sotsiaaldemokraadid toetavad igati kõiki mõistlikke ettepanekuid, mis automaksu mõistlikumaks ja õiglasemaks muudavad. 

Kuna mootorsõidukimaksu seaduse muutmine on täna veel päevakorras, siis mõned mõtted ka järgneva automaksuga seotud päevakorrapunkti kohta. Mul on hea meel, et plaanis on muudatused, mis leevendavad lastega perede kasutuses oleva sõiduki aastamaksu kohustust. Ja eriline tänu ka väikebusside maksuleevenduse eest. Need olid ebaõiglased. Ka need ettepanekud olid tollal laual, kuid eelnõu eestvedaja lükkas need sealt maha. Loodetavasti saavad need vigade parandused siin saalis nüüd lõpuks tehtud. 

Kurvaks aga teeb, et praegused valitsuserakonnad ei ole siiski varasemast õppinud ega soovi kõiki hädavajalikke muudatusi korraga mootorsõidukimaksu seadusesse viia. Tõesti, ma ei saa aru, miks koalitsioonierakonnad soovivad raiuda saba tükkhaaval. Nimelt hääletati komisjonis maha minu ja Madis Kallase tehtud selgelt vajalik ettepanek, et automaksuseadusse sisse viia regionaalne leevenduskomponent, mis vähendaks maainimeste automaksu määra ja teeks selle maksu ühiskonnas õiglasemaks. 

Veel kord: maal on auto hädavajadus, seal ei ole sageli mingit alternatiivi normaalselt liikuma saamisele, et sõita tööle, kooli, arsti juurde, poodi või kuhugi mujale, kuhu vaja. Südamest loodan, et ka Eesti Puuetega Inimeste Koja saadetud ettepanek meie fraktsioonile leiab siin saalis järgmise punkti arutelul toetust. [Pean silmas] automaksuvabastust puuetega inimestele, kuid sellest räägib meie fraktsiooni nimel juba täpsemalt Helmen Kütt. 

Kokkuvõtteks. Head kolleegid, teeme mõistlikud muudatused korraga ära, see on absoluutselt kõigile kasulik! Nendele, kes küsivad, kas sa automaksu tühistamist toetad või ei toeta, [aga ütlen]: seni toetan, kuni kõik mõistlikud muudatused ei ole automaksuseadusesse sisse viidud. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Alustame ikka sellest, et seda mootorsõidukimaksu ei oleks pidanud üldse tegema. Ma saan aru, et Anti on ka nüüd muutnud oma arvamust. Esimese lugemise ajal ta ütles, et see on hea seadus. Nüüd ta ütles, et nii kaua, kui häid parandusi pole tehtud, ta ei toeta seda mootorsõidukimaksu, kui ma õigesti aru sain. Aga räägime nüüd sellest teemast. 

Komisjoni esinaine rääkis, et teede peale peab raha minema. No tänasel hetkel, kui me tahame 2030. aastaks valmis ehitada kolm kiirmaanteed ehk 2 + 2 Iklasse, Tartusse ja Narvast Tallinnasse, oleks minimaalselt vaja 1,9 miljardit eurot. Kui me vaatame selle aasta riigieelarvet, siis näeme, et seal on koos lisaeelarvega [teederaha] peaaegu 180 miljonit. Ehk järgmise nelja aastaga kuidagi neid teid valmis ei ehita. 

Kui me räägime autoga sõitmisest, siis teedeehituseks peaks minema kütuseaktsiisist saadav raha. Kui me vaatame selle aasta riigieelarvet, siis näeme, et sinna on planeeritud kütuseaktsiisidest 240 miljonit eurot. See kõik peaks minema teedeehitusse, aga tegelikkuses sealt 60 miljonit ei lähe. Me küsime, kuhu ta läheb. Vot ei tea. 

No siis räägitakse, et auto[omanikud] peavad kõik kinni maksma. Mina küsiksin jälle vastupidi. Kui ma vaatan siin ühistranspordi toetuseks minevat raha, siis see on pea 175 miljonit eurot. Kes peaks nüüd kinni maksma selle 175 miljonit eurot? Kui mina ühistransporti ei kasuta, maksan kütuseaktsiisi, mis peaks minema teedeehitusse, siis ma olen oma kohustuse täitnud. Aga praegu tundub, et mootorsõidukimaksu raha läheb ei tea kuhu, aga teoreetiliselt võiks see ühistranspordi toetuseks minna. 

Aga vaatame täna raudtee-ehitust. Me mitte keegi aru ei saa, kuhu tegelikult need rahad lähevad. Täna peaks saama Tallinnast Tartusse ja tagasi sõita juba 160 kilomeetrit tunnis [kihutava] rongiga, aga raudteed valmis ei ole. Oleks pidanud olema juba ammu valmis, uued rongid peaks seal juba sõitma, aga ei sõida. Kes selle kinni maksab? Jälle autoomanik, sest kes see muu maksab. Proovime siis selle raha ka mootorsõidukimaksuga kätte saada. 

Nüüd vaatame, kui palju on riigieelarvesse registreerimistasu laekunud. See number on suurusjärgus 50 miljonit. Me räägime täna kahest eelnõust. Üks on, mida me praegu arutame, ja järgmise puhul on arvutatud, et 27 miljonit tuleb vähem raha. Ma ei usu, et ükski erakond siin saalis oleks tahtnud endale 23 miljoni eest saada sellist miinuste ringi, nagu on saanud. Noh, ütleme, Reformierakonna kukkumine on kõige valusam, [Eesti] 200-t nagu enam praktiliselt ei ole. Sotsid tagurdati vahepeal valitsusest välja, neil on seis vähemalt stabiliseerunud, ei ole langustrendi enam väga näha. Aga me ikkagi aru ei saa, milleks seda tehakse. 

Ja nüüd me hakkame seda koera saba tükkhaaval otsast lõikama. Ma arvan, et siin saalis ei ole mitte ühtegi poliitikut, kes ei usuks seda, et 2027. aastal mootorsõidukimaks tühistatakse. See on rohkem kui kindel. (Saalist öeldakse midagi.) Isegi sel juhul! Isegi sel juhul, on ju! Isamaa Erakond kindlasti ei lähe ühtegi koalitsiooni, kus esimese seaduseelnõuna siia saali ei tooda mootorsõidukimaksu likvideerimist. (Saalist öeldakse midagi.) Täpselt nii ongi! See on meie tingimus, väga lihtne tingimus. Meil on kaks tingimust, teine on … 

Palun kolm minutit juurde.

Jah, kolm minutit juurde.

Teine on maamaksu puudutav. Ma ei tea, kelle või mille jaoks sotsid seda tegid. Siiamaani ma ei ole aru saanud, miks nad seda tegid. Aga tulu sealt ei ole ühtegi senti saadud. Kaks omavalitsust ainult küsivad raha juurde, teised keegi ei küsi. Eks see oli sihuke rumal ja emotsionaalne hetkeotsus. Ma loodan, et see muudetakse ka ära, et kodualuse maa eest ikka ei saa hakata küsima ühel hetkel 100% suuremat maamaksu, vaid see maa on ikkagi tasuta. 

Aga tulen veel kord mootorsõidukimaksu juurde. Ma rõhutan, et Isamaa Erakond on algusest peale olnud väga selgel seisukohal, et seda maksu ei oleks pidanud üldse olema. Ja kui Isamaa Erakond peaks saama valitsusse, tühistatakse see esimese seadusena ära. 

Nii et, kallid automüüjad, tuleb veel aasta oodata. Ei ole mitte midagi teha. Oodake 2027. aastani! Nagu me oleme aru saanud, väga paljud Riigikogu liikmed ja paljud teised ostsid 2024. aasta detsembris – me oleme Facebookist lugenud, kes kui uhke auto ostis – autod ära enne, kui automaks tuli. Ja nüüd nad rahulikult kannatavad järgmise valimistsüklini, et järgmine auto osta. See ei juhtu enne, kui mootorsõidukimaks on tühistatud. 

Nii et me vabandame automüüjate ees. Aga süüdi ei ole mitte tänane opositsioon, vaid tolleaegne kolme erakonna moodustatud koalitsioon, kes selle seaduse üldse tegi. Poleks seda seadust tehtud, ei peaks praegu muretsema, et automüüki praktiliselt ei ole ja ka riigieelarvesse raha ei laeku. 

Aga nii nagu üks Rahandusministeeriumi ametnik mõned päevad tagasi ütles, küll nad selle raha ikka ära raiskavad ja küll see raha riigieelarvesse tuleb. Kui ei ole autot ostetud, küll ta läheb millegi muu peale. Ei lähe! Inimesed hoiavad hirmuga oma raha täna hoiuste peal, kui on midagi hoida. Aga enamikul inimestel ei ole mitte midagi hoida, sest käibemaksu 20%-line tõus ja tulumaksu 10%-line tõus, rääkimata aktsiisidest, mis igal aastal tõusevad, ka elektrile pannakse ma ei tea mis makse söögi alla ja söögi peale juurde – inimestel kulub selle tõttu kogu raha ära. 

Ja kui keegi räägib, et kõrgepalgaliste tulumaksu[soodustus] toob järgmine aasta õnne meie [õuele] – need vaesekesed eelnõu tegijad ei tea seda, et pensionärid, kes on parimad valijad, ei saa sellest tulumaksu[soodustusest] mitte ühtegi senti. Ja nende taskust võeti juba 17 miljonit ära, kuna keskmine pension ei ole enam tulumaksuvaba. Ja järgmisel aastal on see summa üle 30 miljoni. Nii et mitte nad ei saa raha juurde, vaid nende arvelt hakatakse kõrgepalgalistele, kes saavad üle 2200 euro palka, toetust andma. Aitäh!

Ma nüüd erandina proovin lihtsamat teed, äkki läheb tõhusamalt. Rain Epler, kõigepealt protseduuriline küsimus. Äkki saame sellega hakkama?

Jaa, ma ausalt öeldes, Toomas, kaalusin, et vahest mitte panna kõnet sisse ja jätta esialgu protseduuriline küsimus, aga siis ma hakkasin mõtlema, et siis sa võib-olla enne lõpetad protseduuri ära ja siis ma ei saagi pärast kõnet. Sellepärast ma panin mõlemad sisse, aga sa võtsid õiges ja heas järjekorras. Tänan selle eest! 

Aga küsimus on tõsine ja protseduuriline. Ma küsin sinu kui aseesimehe hinnangut ja osalt küsin ka sinu kui Reformierakonna tipp-poliitikult infot olukorra kohta. Anti Allas viitas puldist minu arust olukorrale, kus me oleme väga lähedal isegi põhiseaduslikkuse kriisile. Me teatavasti teame, et Riigikogu liikmed on oma mandaadis vabad. Anti Allas ütles, et keegi kogenum kolleeg koalitsioonipartneriks olnud erakonnast survestas teda mingisuguseid otsuseid tegema. Kui see tõepoolest nii on, siis seda ei peaks mitte ainult juhatuses arutama, vaid vanematekogu peaks kokku tulema ja ikkagi välja selgitama, kas tõesti selline asi on toimunud. Kui meil see siin niimoodi käib, et kogenumad survestavad esimest korda Riigikogus olevaid saadikuid, siis on tegemist väga tõsise asjaga. Ma usun, et selles osas sa minuga nõustud. 

Aga võib-olla meil ei ole vaja laskuda selle asja süvauurimisse, sest Reformierakonna tipp-poliitikuna sa ilmselt tead, kuidas lood on. Kas sa saad äkki siin ära öelda, et sellist survestamist ei olnud ja sotsid ikkagi ise tahtsid automaksu sellisena teha, nagu ta tehtud on? Siis me ei pea hakkama analüüsima, kas siin saadikuid survestatakse või mitte.

Aitäh, hea kolleeg! Mina muidugi soovitan teha lausa uurimiskomisjoni, mis me siin väiksema asjaga tegeleme. Aga tahtmata minna sinu pakutud libedale teele, saan ma öelda vähemalt seda, et mul isiklikult puudub igasugune informatsioon, et härra Anti Allast oleks Reformierakonna poolt survestatud. Aga see on pelgalt minu isiklik arvamus, ma ei saa mitte midagi rohkem öelda. Kas nüüd siis see sõnavõtt sai nagu ka tehtud või? Ah nüüd tuleb kõne? Ma lootsin, et äkki saame selle kuidagi lihtsamini [lahendatud]. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma siin enne just [mainisin] klassikute ütlust, et üks hea kõne kriteeriume on see, et ta on lühike. Nii et ma proovin lühidalt. Ja tulen tänase arutelu juurde. Ma ütleks, et rahanduskomisjoni esimehe ettekannet iseloomustav märksõna on "demagoogia". Kõigepealt see jutt, et automüük on langenud seetõttu, et opositsioonierakonnad, kes selle maksu kehtestamise ajal ütlesid, et see on vale, seda ei tohiks kehtestada, ja on jätkanud sama mõtte edasiandmist ka nüüd, kui see maks kehtib, ja kinnitanud, et see tuleb tühistada, on hoidnud, ma ütleksin, väga stabiilset joont. Sõnum on olnud kogu aeg sama. 

Seda erinevalt näiteks Reformierakonnast, kes enne valimisi lubas, et maksud ei tõuse, ja siis hakkas neid tõstma. Ma ütleksin, et see on ühiskonnas palju suuremat ebastabiilsust kaasa toonud. Aga ka ühe stabiilse asja on ta kaasa toonud: Reformierakonna reitingu languse. Ei ole halba ilma heata. 

Teine asi, mis [minu arvates] on ka demagoogia Annely poolt, on see, et ta ütles, et makse ei tohiks võtta kõigilt, peaks võtma sihtgrupilt, ja vot sellepärast automaksu võetakse autoomanikelt. Samal ajal lajatati Reformierakonna eestvedamisel kõva käibemaksu tõusuga. Ja ma usun, Annely, et endise rahandusministrina ja praeguse rahanduskomisjoni esimehena sa tead, et see lööb kõige valusamalt just sinna ühiskonna osasse, kus teenistus on väiksem. See maks võtab proportsionaalses mõttes kõige rohkem neilt, sest väiksema sissetulekuga inimesed kulutavad põhimõtteliselt kõik, mis nad teenivad, kohe ära tarbimisele. 

Nii et palju huvitavam oleks, kui nüüd järgmise eelnõu puhul ei oleks tegu halvasti tehtud automaksu[seaduse] järjekordse hädise parandamisega, vaid [käivituks] näiteks käibemaksu arutelu. Siis oleks väga huvitav sulle seesama küsimus esitada, et kuidas siis on. Sa eelmises punktis ütlesid, et ei tohiks niimoodi kõigilt ja laialt võtta, aga nüüd just võtate. 

Aga kahjuks seda [arutelu] ei ole. Tuleb jääda selle juurde, mis mina siin ütlen. Aitäh!

Aitäh! Hea kõne oli – kestust pean silmas. Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Head kolleegid! Mul ei olnud tegelikult plaanis siia rääkima tulla. Ma olen siin puldis automaksust rääkinud, nii et vähe ei ole, ja komisjonides ja igal pool mujal sel teemal. Aga ma pean lihtsalt kordama üle selle, kuidas seda eelnõu siin menetleti. 

Ma enne küsisin, millise hinnangu ettekandja annab sellele protsessile, aga mul ei õnnestunud vastust saada. Ma tahtsin saada [hinnangu] viiepallisüsteemis, et äkki siis antakse vastus. Seda ei tulnud. Aga üle hinde "1" ei ole võimalik sellele menetlusele mitte kuidagimoodi anda. 

Kõiki neid asju, mida opositsioon välja tõi selle menetluse käigus ja mis on probleemkohad, lihtsalt ei kuulatud. [Suhtumine] oli selline, et noh, rääkige, rääkige. See iseloomustab kahjuks paljuski seda Riigikogu tööd siin. Ükskõik kui mõistlikke argumenteeritud ettepanekuid opositsioon ei tee, neid lihtsalt ei kuulata, neid isegi ei võeta vaevaks läbi töötada, sellepärast et need on opositsioonilt tulnud ettepanekud. 

Väga ilmekas näide on seesama, et kui sai räägitud kõigist nendest asjadest, mis on selles seaduses vastuolus [põhiseadusega], siis ei kuulatud. Kui lõpuks õiguskantsleri kaudu õnnestus saada need asjad uuesti laua peale, siis üks Reformierakonna liige tänas siin hardalt õiguskantslerit selle eest, et teema võeti lauale ja juhiti sellele tähelepanu. Kus te siis olite, kui neidsamu asju räägiti siin saalis ja komisjonides? Siis ei huvitanud see mitte kedagi. See on hea näide selle kohta, et tegelikult sisu ei huvita, rullitakse lihtsalt üle ja üldse ei süveneta sellesse, millest tegelikult räägitakse. 

Lihtsalt paar asja veel. Mõne aja pärast, kui automaks on meil mõnda aega kehtinud, tuleb neile jälle tähelepanu juhtida. Meie autode müük on langenud. No see oli selge, see ei peaks automaksu loojatele olema eriti suur üllatus, et nii läheb. Keskkonnasäästust on siin palju räägitud. Kullakesed, millest te räägite?! Kas te tõesti ei saanud aru, et vana auto 50-eurose [aastamaksuga] te surute Eesti inimesed vanu autosid ostma? Nii jahimehed, ehitajad, põllumehed kui ka see sihtgrupp, kellel on vaja maastureid – kõik nad otsivad Euroopast omale korralikke vastava vanusega autosid. See võimaldab neid odavalt ülal pidada, aga nende kütusekulu on hoopis teine, keskkonna saastamine on hoopis teine. Lihtsalt, kui lolliks te peate Eesti inimesi, et te räägite siin sellist juttu ega suuda aru saada, mida see tegelikult kaasa toob?! 

Järgmine asi on liiklusõnnetused. Ma olen seda korduvalt siin rääkinud, aga ma olen päris kindel, et mõne aja pärast hakkab keegi siin härdalt [kurtma], et ei saa aru, mis on juhtunud Eesti ühiskonnas. Raskete liiklusavariide arv on suurenenud, ei saa aru, millest see tingitud on. Sõbrad, mõelge natukene! Kui te sunnite inimesed sõitma väikeste vanade autodega, mis te arvate, mis nende autodega [avarii korral] juhtub. Kui [inimesel] on uus, korralik auto ja ta satub liiklusõnnetusse, siis tal on turvapadjad ja nii edasi. Aga kui tal on vana auto, mille ta pidi selle pärast võtma, et saada auto 50 euroga aastas üleval peetud, ja ta satub avariisse? Ei pea olema eriti tark inimene, et saada aru, milline on põhjuse ja tagajärje seos. Vaadake, kuhu te olete Eesti sellega viinud! 

Ma ei tahagi rohkem pikalt midagi rääkida. Lihtsalt need asjad on need, milleni te jõuate ühel päeval. Keegi on väga imestunud siin: kuidas me seda ette ei näinud?! Kuidas nii läks?! Nii läheb.

Suur tänu teile! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma järgin kolleegide eeskuju ja pikalt ei räägi, aga paaril punktil siiski peatun. Esiteks, muidugi on tore, et parandatakse neid vigu, mis on eelnevalt tehtud mootorsõidukimaksu seaduse vastuvõtmisega. Aga mida muidugi eriti ei kiputa esile tooma, on see, et ega see vigade parandamine ei ole vabatahtlik. See järgnes ikkagi sellele, et õiguskantsler tegi märkuse, et siin on tegemist põhiseadusvastase olukorraga. 

Ilmselt saite ise ka aru, et kui te neid vigu nii-öelda vabatahtlikult parandama ei hakka, siis asi päädib sellega, et Riigikohus tunnistab kogu selle seaduse põhiseadusvastaseks. Ja siis tekib üldse huvitav olukord, et tuleb hakata inimestele tagasi maksma suuri summasid, mis on juba sisse kasseeritud, ja see oleks täielik košmaar. 

Kusjuures ma ei pea silmas ainult seda aspekti, mida me praeguse eelnõu raames menetleme, vaid ma pean silmas ka seda teist aspekti, seda teist viga, mida te järgmise eelnõuga hakkate parandama. See on see, et te kehtestasite mootorsõidukimaksu sellisel viisil, mis karistas eriliselt paljulapselisi perekondi. 

Me teame väga hästi, et põhiseadus ütleb, et paljulapselised perekonnad ja puuetega inimesed, keda samuti see maks eriliselt karistab, peaksid olema riigi erilise hoole all. Me rõhutasime seda opositsioonisaadikutena eelnõu menetluse ajal, aga te ei võtnud seda arvesse. Ma arvan – ja ma tõesti tunnistan, et ma spekuleerin –, et õiguskantsler on teile kaadrite taga saatnud sõnumi ka selle kohta, et tegelikult on see aspekt ka põhiseadusvastane. 

Nii et need on mõlemad põhiseadusvastased aspektid ja need mõlemad tuleb ära parandada, vastasel juhul õiguskantsler läheb sellega Riigikohtusse ja te saate sealt kaotuse. Päris kindlasti! Ka see on asi, mis ma tahtsin esile tuua. See ei ole mingisugune vabatahtlik vigade parandus, mis tuleb siirast südamest ja ülestunnistusest, et jaa, asju on tehtud valesti. 

Sellega ma omalt poolt piirduksin. Lisan ainult nii palju, et kolleeg Aivar Kokk eelnevalt ütles, et kui Isamaa tuleb võimule, siis kindlasti mootorsõidukimaks tühistatakse. Ma võin EKRE fraktsiooni nimel öelda täpselt sedasama, ainult et Isamaale viskaks omakorda küsimuse, kas sama kindlalt kinnitavad nad ka seda, et kui Isamaa tuleb võimule, siis niinimetatud homoabielu seadustamine pööratakse ümber. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on esitatud kolm muudatusettepanekut, asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, ka selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. 

Head kolleegid, oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 677 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 677 teine lugemine on lõpetatud. 

Läheme järgmise päevakorrapunkti, nr 18 juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 694 teine lugemine. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud hea kolleeg, rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nüüd räägime lähemalt teisest mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõust. Selle algatas Vabariigi Valitsus 8. septembril 2025. aastal. Komisjonis arutati selle esimesele lugemisele saatmist 16. septembril. Esimene lugemine toimus 6. oktoobril. Muudatusettepanekute tähtaeg oli 20. oktoober kell 17.15. Neid muudatusettepanekuid arutas komisjon [23. oktoobril] ja 3. novembril. 

Eelnõu sisu algatatud kujul on, et eelnõuga sätestatakse mootorsõidukimaksu vähendus 100 eurot aastas iga 18-aastase (kaasa arvatud) ja noorema lapse eest. Maksuvähendust rakendatakse juba käesoleva aasta eest, mis tähendab lastega perede seniste maksu[kohustuste] ümberarvutamist. Tehniliselt vana [maksuteade] tühistatakse ja vajaduse korral väljastatakse uus. 

Maksuvähendus jaguneb automaatselt autoga vanemate ja hooldusõigusega isikute vahel. Esmalt jaguneb maksuvähendus nende vahel võrdselt ja kui ühel jääb [osa sellest kasutamata], saab seda kasutada teine. Näiteks, kui peres on kaks last ja auto on vaid ühel vanemal, siis vähendatakse tema maksukohustust 200 euro võrra. Kui maksu[kohustus] on väiksem kui kasutada olev maksuvähenduse summa, siis jääb üle jääv osa reservi ja kui pere soetab maksustamisperioodi keskel uue auto, siis vähendatakse jäägi võrra tekkivat maksukohustust. Kui perre sünnib laps, siis vähendatakse vanemate maksukohustust automaatselt aasta sees. 

Samuti maksustatakse enam kui seitsme istekohaga M-kategooria mootorsõiduk N-kategooria mootorsõiduki maksumääraga. See vähendab oluliselt sõiduauto kategoorias registreeritud kaheksa- või üheksakohaliste sõidukite mootorsõidukimaksu keskmiselt, praegu on see 183 eurot ja see langeb 63 eurole. See muudatus toetab lasterikaste perede ja puudega inimeste hakkamasaamist, sest mõlemal sihtgrupil võib olla kõrgendatud vajadus väikebusside kasutamise järele. 

Samuti on eelnõus tehnilisemaid muudatusi. Mootorsõidukimaksu langetus lastega peredele puudutab 55 000 maksumaksjat, kattes kogu nende 2025. aasta mootorsõidukimaksu kohustuse. 97 000 maksumaksjat saavad vähendust, kuid peavad ka ise siiski pisut maksma. Mootorsõidukimaksu koormus väheneb lastega leibkondadele keskmiselt üle 50% ja peredele jääb kokkuvõttes alles üle 16 miljoni euro. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks esitas Isamaa fraktsioon ühe muudatusettepaneku ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon kaks sisuliselt seotud ettepanekut. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna muudatusettepanekud on loetellu kantud ühe ettepanekuna. Ka Riigikogu liikmed Anti Allas ja Madis Kallas esitasid ühiselt ühe muudatusettepaneku. 

21. oktoobril kohtus komisjon huvigruppide ja turuosaliste esindajatega ning 23. oktoobril ja 3. novembril vaatas komisjon läbi muudatusettepanekud. Komisjonis ei leidnud toetust Riigikogu liikmete ja fraktsioonide muudatusettepanekud. Siiski tegi komisjon eelnõus konsensuslikult kuus muudatust. Samuti on komisjoni konsensuslik otsus eelnõu teine lugemine lõpetada ja viia läbi järgmisel nädalal lõpphääletus. 

Kaasasime ka huvigruppe. Nende kahe eelnõu puhul toimus huvigruppide kaasamine ühel ja samal istungil. Eks me sellel istungil viitasime mõlemale eelnõule, kuna nad muudavad ju sama seadust. Nii. (Lehitseb pabereid.) 694, jah ... Ma andsin juba eelmise punkti juures aruteludest ülevaate ja võib-olla ei hakka seda kordama. Ma arvan, et see on minu poolt kõik.

Aitäh teile! Teile on üks küsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et kohtusite huvirühmadega. Ma lihtsalt uurin, kas oli kohtumine ka puuetega inimeste kojaga, kes on teinud mitmeid pöördumisi seoses sellega, et erivajadustega inimesi ei kohelda võrdselt, ja ka seoses sellega, et võiks olla suuremad erisused või suurem automaksuvabastus. Kas sellega seoses oli kohtumine huvigrupiga?

Jaa, oli küll. Sellel kaasamiskoosolekul osales Kristi Kähär ja tema andis ülevaate Eesti Puuetega Inimeste Koja seisukohtadest. Ma kordan veidi seda, mida ma juba ennist rääkisin, et koda seisab rohkem kui 100 000 inimese eest. Nende ettepanek, millest me seekord lähemalt rääkisime, oli, et raske ja sügava liikumispuudega, intellektipuudega ja nägemispuudega inimeste puhul, või kui neil endal ei ole võimalik autot juhtida, siis nende seadusliku esindaja, abikaasa või registreeritud elukaaslase puhul võiks ühele autole [rakendada] maksuvabastust. 

Samamoodi rääkisime sellest, et 9 miljoni euro ulatuses on tõstetud erinevaid puudetoetusi. Nad muidugi rääkisid ka seda, et puudetoetus on väga kaua aastaid [muutumatuna] püsinud, see ei ole tõusnud alates 2000. aastast. Elukallidus on vahepeal kõvasti kasvanud ja puudega inimeste toimetulek on endiselt väga keeruline. Aga Rahandusministeerium vastas, et kuna SKAIS on teistsugune infosüsteem, siis on seda autoregistriga kaunis võimatu kiiresti ühendada. 

Kui nüüd 2026. aasta eelarvet vaadata, siis SKAIS-i turgutamiseks nähakse ette jätkuvalt suuri summasid. SKAIS-i arendus vist ei ole siiamaani kõige paremini õnnestunud ja seda ei ole hästi tööle saadud. Puudega inimesi aitab kindlasti veel see. Esimesele lugemisele esitatud eelnõus oli täpsemalt selgitatud väikebusside mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu arvestust. Selle arvel väheneb riigi mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu tulu. Neid autosid, 8–9-kohalisi busse on liiklusregistris 2025. aasta juuni seisuga 13 400. Kujutame nüüd ette, et 8–9-kohalisi busse võiksid vajada viie lapsega pered, keda on 500 maksumaksjat, ja kuue lapsega pered, keda on 130 maksumaksjat. Seitsme või enama lapsega pered on 53 maksumaksjat. See ilmestab hästi, et neid sarnaseid autosid, mida võiksid suurpered vajada, on peaaegu kümme korda rohkem kui suurperesid. Küllap nende lastega seotud maksulangetustest saavad puudega lapsed ja nende pered toetust ja samamoodi nende busside maksulangetusest saavad tuge puudega lapsed ja nende pered ja puudega inimesed laiemalt.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas arutelu all on olnud ka teisi vanuse[gruppe], mitte ainult 18-aastasi? Meil on näiteks tudengid, meil on gümnasistid, kes on 19-aastased. Nad samamoodi ju ei tööta ja on selle perekonna liikmed. Kas sellist varianti ei arutatud, et näiteks peredele, kus on üle 18-aastased gümnasistid ja tudengid, ka soodustus teha?

Ei arvestatud. Rahvastikuregistrist võetakse andmed ikkagi sünniaja järgi. [Sihtrühm on] 18-aastased kaasa arvatud ehk kuni 19-aastased. Teha soodustusi selle järgi, kas ja kus keegi õpib [on raske], neid andmeid on väga keerukas hankida ja mootorsõidukite registriga siduda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Anneli! Lihtsalt ma tahaksin ära täpsustada, et inimesed, kes kõik siin kuulavad ja vaatavad, saaksid asjadest õigesti aru. Seda seaduseelnõu ju keegi ei lähe lugema ja pärast on võib-olla segadus. See seaduseelnõu hakkab kehtima Riigi Teatajas avaldamise päevale [järgneval päeval]. Kuidas te olete seda nüüd sättinud? Detsembris on teatavasti teise osamakse tähtaeg. Kas need inimesed, kellel tekib õigus maksu tagasiarvestust saada, peavad veel detsembris maksma ja saavad siis [raha] tagasi, või kui palju nad tagasi saavad? Kas nad saavad siis esimese osamakse ja teist lihtsalt ei maksa? Kuidas see asi käib ja kuidas te seda kõike siin administreerida jaksate ja jõuate?

Jah, seda infosüsteemi hakkasid maksuamet ja Transpordiamet juba suve hakul välja töötama. Me liigume eelnõuga tempokalt seetõttu, et me soovime eelnõu vastu võtta juba järgmisel nädalal, et ta 1. detsembriks jõustuks. See tähendab, et 15. detsembril arvestatakse maksuteade ringi. Seadus jõustub tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2025. Need, kes on praegu olemasoleva maksuteatise järgi juba mootorsõidukimaksu juunikuus ära maksnud, aga neil on nii palju lapsi, et nad ei oleks pidanud maksma, siis see raha laekub tagasi maksuameti ettemaksukontole. Kui sellel inimesel ei ole muid võlgnevusi, siis inimene saab paluda selle oma tavalisele arvelduskontole tagasi kanda. 

Ma enne juba lugesin ette ka – võin uuesti üles otsida –, et selliseid maksumaksjaid, kes saavad raha ettemaksukontole tagasi, on 55 000. Ja 97 000 maksumaksjat on sellised, kellel võib-olla tuleb juurde maksta. Võib-olla. See puudutab siiski 150 000 maksumaksjat. Nii et ma arvan, et see on päris suur. 150 000 maksumaksjale 16 miljonit – ma arvan, et see on arvestatav maksulangetus.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Meil komisjonis oli see teema ja ma ei tea, kas sellele sai vastuse kusagilt või ei saanud. Kui perel on kaks autot ja laste pealt arvutatakse ühe auto puhul 100 eurot maha ja teise auto puhul 100 eurot maha, aga jaanuarikuus üks auto hävib, siis kuidas selle 100 euroga jääb, mis kuhugi õhku jääb? Kas see arvutatakse teise lapsevanema auto pealt või mitte või jääb lihtsalt see pere sellest 100 eurost lapse pealt ilma? Komisjonis oli pikem arutelu. Kas saime sellele vastuse kusagilt või ei saanud?

Sellele ma praegu kindlat vastust anda ei oska.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Ma arvan, et ma ei eksi, [öeldes], et minu mäletamist mööda mootorsõidukimaksu eelnõu menetluse ajal ma küsisin teie käest samasuguses situatsioonis, kus te olite rahanduskomisjoni esindajana puldis, miks ei ole ette nähtud soodustust lastega peredele, paljulapselistele peredele, pidades silmas, et põhiseaduse kohaselt on lastega pered ja puuetega inimesed riigi erilise hoole all. See vastus, mida ma toona kuulsin, oli minu jaoks üsna jahmatav, ma pean ütlema. See seisnes põhimõtteliselt selles, et riik maksab lastega peredele niigi heldeid toetusi ja et need katavad [kulud] ära ja et nendega saate maksta asjad ilusasti ära. Toona ma mõtlesin, et see on ikkagi päris erakordne seisukoht, sest ega siis peredele ei maksta lastetoetusi ju selleks, et teise maksuga riik need omakorda tagasi võtaks. 

Kas te selgitaksite meile, mis siis nüüd vahepealsel ajal toimunud on? Need toetused on ju endiselt olemas. Kas nüüd enam see seisukohtades ei pädegi, et nad võiksid lastetoetustest need maksud lihtsalt ära maksta ja ongi kõik?

Lastetoetusi makstakse peredele seetõttu, et nende toimetulek oleks parem. Parema toimetuleku hulka kuuluvad ikkagi kõik kulud, mida see pere teeb. Nendel peredel, kellel autot pole, on need kulud jälle väiksemad. Mõnel on suuremad autod, siis on suuremad [kulud]. Aga üldises mõistes lastetoetus, peretoetus on ette nähtud pere paremaks toimetulekuks, paremaks laste kasvatamiseks. On vaja katta igasuguseid kulusid, nii toidule, transpordile, riietele kui ka huviharidusele – mis iganes [kulud] perele ette tulevad. 

Aga ma arvan, et vahepeal muutus koalitsioon. (Saalist räägitakse.) Ma ei öelnud, et sotsid on süüdi, aga vahepeal muutus koalitsioon, on muutunud ministrid ja on tehtud selline poliitiline otsus. Ma arvan, et te võite olla rahul.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Ma lihtsalt tahan tulla jälle selle juurde, mis oli, ma saan aru, komisjonis eraldi arutlusel. Ma saan aru, et puuetega inimeste koda esitas erinevad ettepanekud ja palved automaksuvabastuse sisseviimiseks. Teie poolt kõlas seisukoht – ma saan aru, et see tuli Rahandusministeeriumilt või kelleltki veel –, et SKAIS-i on keeruline ühendada või sealt neid andmeid kätte saada. Kas ma saan siis õigesti aru, et see ongi põhjus, miks teatud ettepanekutele vastu ei tuldud? Kas see ongi see põhjus, miks teatud erisusi ja vabastusi puuetega inimestele ei olegi võimalik luua? Kuna see on infotehnoloogiliselt keeruline. Kas ma saan õigesti aru?

Infotehnoloogia on kindlasti üks probleem, mis ei luba isikustatud sotsiaaltoetusi nii hästi sihtida, kui me võib-olla tahaksime. Ma täiesti teadlikult lugesin siin ette numbreid, et kui me hakkame M-kategooria sõidukitele kohaldama N1-kategooria sõidukite maksustamise reegleid, et suurpered saaksid leevendust, siis väheneb keskmiselt kolm korda selliste autode mootorsõidukimaks. Neid sõidukeid on 13 400. Me põhimõtteliselt nendele sõiduki[omanikele] soodustuse andmisega vähendame oluliselt riigi tulusid, aga me oleme selle teinud viie-, kuue- ja seitsmelapselistele peredele. Selliseid peresid on Eestis 700. Selleks et teha 700 perele maksusoodustus sõidukite registri järgi, oleme me teinud maksusoodustuse 13 400 sõidukile. See ilmestab fakti, kui vähe sellest soodustusest jõuab nendeni, keda me tahame [toetada]. Seetõttu peavad tulevikus meie ühiskonnas minema soodustused ja toetused väga palju täpsemaks. See ilmestab seda, et kümnest eurost üks jõuab paljulapselise pereni.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuna meid vaatavad inimesed, kes soovivad väga teada, kuidas see asi neid mõjutab, siis paluks ka mõned asjad uuesti üle rääkida ja selgeks teha. Näiteks § 6 lõige 3 ütleb, et maksukohustus arvutatakse [sõiduki] 1. jaanuari või esmaregistreerimise kuupäeva seisuga. Samas, § 15² lõige 1 lisab, et lapse eest [mootorsõidukimaksu kohustuse] vähendamine arvutatakse maksustamisperioodi jooksul lapse hooldusõiguse tekkimise seisuga. Siin tekib vastuolu või vähemalt ebaselgus, kas maksuarvestus toimub aasta jooksul mitu korda – iga kord, kui hooldusõigus tekib –, või ikkagi ainult 1. jaanuari seisuga.

Aasta jooksul. Kui laps sünnib või hooldusõigus seatakse, siis arvutatakse ringi.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kuna sa enne ütlesid kenasti, et kui midagi on halvasti, siis tuleb ringi teha, aga ma saan aru, et aastate jooksul tuleb veel palju eelnõusid, mille puhul me automaksu ringi teeme, siis kas sa oskad öelda ka ajaperspektiivi? Millal on lootust maksu tühistamiseks maasturite N1G-kategooria puhul, mida kasutavad nii jahimehed, ehitajad, põllumehed? Millal me siin saalis võiksime arutada seda? See on esimene ettepanek, mis oleks igati mõistlik. Aga seni, kuni ei tule mõistlikku valitsust, kes selle tühistaks, peaksime arutama seda, millal me võiks teha vigade paranduse, et ka meie partnerid, jahimehed, kes riiki ja meid kõiki aitavad, ning meie ehitajad ja põllumehed ja muud mehed saaksid ka normaalse, enam-vähem talutava automaksu, mille me ühel hetkel ära lõpetame muidugi.

Riik kogub makse umbes 15 miljardi ulatuses ja mootorsõidukimaks on alla 200 miljoni. Ma arvan, et ülemäära suureks seda maksukoormust pidada ei saa. Otsene vastus küsimusele on: ei, ma ei tea, millal selline eelnõu Riigikogu saali jõuab.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Annely, lihtsalt selliseks väikeseks mõtteharjutuseks selle seaduse kontekstis. Võtame sellise juhuse, et näiteks kellelgi sünnib laps selle aasta viimasel tunnil. Kuidas tema vanemad hakkavad seda hirmsalt kurja automaksu tagasi taotlema? Kui keeruline see neile on? Selgita selle seaduse kontekstis natukene.

Ma arvan, et kui ta nüüd suisa viimasel tunnil sünnib … (Saalis räägitakse.) Ei! Vot, õiguskantsleri ettepaneku iva ongi see, et tuleb lugeda päevi. Kui ta ikkagi viimasel tunnil sünnib, siis ma arvan, et vanemad ei hakka sellega tegelema. Aga üldiselt on Transpordiameti infosüsteem rahvastikuregistriga üsna hästi seotud ja maksuameti andmebaas ka. Ma saan aru – ma ei ole seda veel näinud, see alles hakkab kehtima –, et kui kellelgi näiteks sünnib laps 1. detsembril, siis ta juba näeb seda oma 15. detsembri maksuteatise ümberarvutuses päevade kaupa. Aga vaata, kui ta viimasel päeval sünnib, siis seda päeva [selles ajaraamis] pole. 

Evelin Poolamets, palun!

Ma ikka püüan selgust saada. Paragrahvi 15² lõige 1 lubab vähenduse arvutamist maksustamisperioodi jooksul, siis kui tekib hooldusõigus, aga samas § 15² lõige 4 keelab hilisema ümberarvutuse. Kas siin vastuolu ei ole? (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.)

Kas te kuulsite küsimust? 

Jaa, ma kuulsin, aga mul ei ole seda täisversiooni kaasas ja ma ei suuda nii kiiresti selliseid juriidilisi vastuseid kompileerida – ma ei ole jurist ja ma kindlasti eksiksin –, ma kahjuks ei saa seda praegu teha. Aga see jääb stenogrammi ja mu nõunik istub seal, ta küsib selle Rahandusministeeriumist järele, kuidas nad mõtlesid.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Kõigepealt, Annely, sulle soovitus. Ega need asjad ei pruugigi sellist juriidilist kõrgpilotaaži nõuda. Täna oli Pakosta siin näiteks eelnõuga, kus eelnõu kolmandas punktis tühistati üks seaduse lõige ja seitsmendas punktis seda täiendati. Sa lihtsalt loed mõttega dokumendid läbi ja ei peagi võib-olla õigusosakonnale tööd andma. 

Aga minu küsimus tõusetub sinu vastusest. Enne sa viitasid, et justkui oleks olnud nii – ma tegelikult lõpuni seda ei usu –, et teie tahtsite kohe lastega peredele soodustust, aga teie toonane koalitsioonipartner, sotsid, ei olnud nõus, et lastega peredele soodustus oleks. Ma tahan lihtsalt taustaks küsida, aga miks te üldse toona need sotsid koalitsiooni võtsite. Eesti 200 ei olnud siis veel lagunema hakanud ja nemad olid ju enne valimisi lubanud, et nemad tulevadki Riigikokku selleks – neil omi mõtteid ei ole –, et Reformierakond saaks ellu viia seda, mida Reformierakond tahab ellu viia. Saad jagada taustainfot, miks toona need sotsid said üldse punti võetud?

Ei arutatud selliseid küsimusi küll selle eelnõu menetluse käigus.

Varro Vooglaid, palun!

Ma tahtsin küsida teie käest väga lihtsat asja. Te olete nüüd tulnud siia parlamenti eelnõuga, mille puhul te sisuliselt tunnistate, et mootorsõidukimaks sai kehtestatud lasterikaste perede suhtes ebaõiglaselt. Vastasel juhul te ju ei näeks ette seda, et muuta nende jaoks seda asja nüüd natukene õiglasemaks. 

Aga kas te sellega seonduvalt tunnistate ka seda, et meil opositsioonisaadikutena oli tegelikult õigus, kui me ütlesime teile eelnõu menetlemise käigus, et see ei ole mitte ainult ebaõiglane, vaid see on ka vastuolus põhiseadusega? Te teate ju väga hästi, et põhiseaduse § 28 lõige 4 ütleb, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Sellest hoolimata te hääletasite kõik selle seaduse vastuvõtmise poolt sellisel kujul, mis ei näe ette absoluutselt seda, et võtta arvesse ka lasterikaste perede erilisi vajadusi suuremate ja raskemate autode järele. Nii et ma pakuksin teile võimaluse öelda, et jah, me tunnistame, me tegelikult eksisime selle põhiseaduse mõtte vastu.

Vaat, ma ei saa seda tunnistada. (Saalist räägitakse.) Õiguskantsler kirjutas meile pika kirja – mina olen seda juba mitu korda lugenud, ilmselt teie ka – ja tõi välja punktid, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega. Seal olid lisamärkused, et kaaluda soodustusi lastega peredele ja puuetega inimestele, aga sellised otsused kuuluvad sotsiaal- ja perepoliitika [valdkonda], need on poliitilised otsused. See oli lisamärkus, see ei olnud selles kirjas välja toodud nendes punktides, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega. (Saalist räägitakse.)

Priit Sibul, palun! 

Aga vaata, nüüd te ikkagi nagu näete, kuivõrd koalitsioon võtab arvesse ka opositsiooni ettepanekuid. (Saalist räägitakse.)

See oli väga ilus, ärge rikkuge seda ära. Priit Sibul, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Hea ettekandja! No see oli tõesti ilus. Aitäh, Annely! Natukene kuidagi üle huulte lipsas see, et mingil põhjusel ikkagi pidi opositsiooniga natukene arvestama, et neil oli natukene õigus. Aga ma ei saanud aru, kas või kuidas või mil määral või kas see oli eksimus, mis sul nüüd üle huulte lipsas. Ma püüan aru saada, kunas ja kuidas teil see ärkamine tekkis, et on mingi vahe Porschel ja paljulapseliste kaheksakohalisel sõidukil, et neid võiks eraldi maksustada. Ütleme, kilogrammide mõttes võivad need olla sama rasked ja sellest tulenevalt tulevad samasugused registreerimis- ja aastamaksud, seal väike vahe on. Ühte mahub suur hulk inimesi ja terve pere sõitma, muidu peaks kaks Porschet ostma perre. Mõistlik on, et need oleksid erinevalt maksustatud. Kuidas see arusaam siis pärast kõiki neid asju teil tekkis?

[See tekkis] ikkagi suurest soovist toetada lasterikkaid peresid. Aga ma olen juba kaks korda siin seletanud, miks mu süda tegelikult ei ole sugugi rahul. Neid peresid on Eestis ainult 700 – ainult 700! –, kellel on viis, kuus ja seitse last, kes tõesti kaheksa- või üheksakohalist bussi vajavad, aga neid autosid, neid masinaid, mis selle sõidusoodustuse saavad, on 13 400. Ma julgen arvata, et kõigil neil 700 perel ei ole seda kaheksa- või üheksakohalist bussi. Me vähendame põhimõtteliselt 13 400 sõiduki registreerimistasu ja aastamaksu võrra riigi maksutulusid. Ja me teeme seda nende 700 pere jaoks ja nad saavad ühe euro kümnest, võib-olla isegi ühe euro kahekümnest, üks euro kahekümnest võib-olla jõuab nende peredeni. Mul on väga kahju, et pihtasaamine nendele peredele on ikka väga kehv, kahjuks. Toetused ja maksulangetused peaksid muutuma väga palju sihi[pärasemaks].

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuulan juba pikemalt aega seda arutelu. Mida rohkem kuulan, seda piinlikumaks läheb. Tundub, et Reformierakond ise ka ei saa enam aru, miks ja mida ta teeb. Loomulikult on vaja lastega peresid toetada, aga teie jutt ei kõla siiralt. Teie Reformierakond oli just see, kes võttis ära lastega peredelt, suurtelt peredelt toetused, ja nüüd üritate mingi õudsa peenhäälestusega seda täiesti läbikukkunud automaksu korda teha. See ei toimi, selle asemel tuleb see automaks üldse kaotada. Andke andeks, aga see, mida te praegu teete siin, mis siin on toimunud – viimase tunni aja jooksul [arutate] neid automaksu parandamise asju –, on selline poliitiline pornograafia, mille kõrval isegi Taavi Rõivase parimad päevad kahvatuvad. Nii et veel kord: palun kaotame selle automaksu ära ja lõpetame selle piinliku jama ära!

Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ma ei kuulnud küsimust. Ma lihtsalt ei ole nõus. 16 miljoni ulatuses maksulangetust 150 000 lapsevanemale ei ole mu meelest ei peenhäälestus ega kosmeetika, mitte kumbki.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Annely, ma olen absoluutselt nõus sellega, millele sa viitasid. Ma mõni aeg tagasi [rääkisin] ühe naabrimehega, kellel on lapsi päris mitu tükki rohkem kui mul, kes ütles, et ta ei saa üldse aru, miks me selle seadusega jamame. Tema automaks on 50 eurot või natuke rohkem, sest ta tegelikult ei jõua osta autot, mis maksaks rohkem, kuigi lapsi on palju, ja ega need lapsed sinna autosse ei mahu. 

Aga ma ei saa aru, kuidas te tulite selle peale, et kõigepealt kehtestada automaks ja siis teha lasterikastele peredele automaksuvabastus. Selliste asjade peale annab tulla. Mis kontekstis või milleks selliseid asju vaja on? Kas te siis arutasite, nagu te ütlesite, et suuremeelsusest tulete paljulapselistele vastu, et see on nagu põhjus, miks te seda seadust muudate? Siis viitasite ise, et tegelikult see neid nagu ei aita, autosid on 15 korda rohkem kui neid peresid Eestis. Nii nagu ma ütlesin – tõenäoliselt te teate ka –, et kõikidel ei ole selliseid sõidukeid.

Jah, opositsioon ja avalikkus soovisid lastega [peredele] maksusoodustusi, aga Varro just tuletas meelde, kuidas opositsioon tegi ettepanekuid lastega seotud automaksu soodustuse kohta. Tõepoolest, õiguskantsleri lisamärkustes on see ka välja toodud. Aga ma möönan, et mina ise olen küll seda usku, et meie riik peab minema väga palju personaalsemaks nii maksusoodustuste kui ka sotsiaaltoetuste puhul. Automaksu puhul me näeme ühtepidi, et on 700 peret ja 13 400 autot, ja teisest küljest, et kui on rohkem lapsi kui sul – ma arvan, et 8–9 last ja 50 eurot mootorsõidukimaks –, siis selle [pereni] see ei jõua. See on nagu kurvastav, mis ongi põhjus, miks toetused ja maksulangetused peaksid olema väga palju personaalsemad ja miks me ei peaks niimoodi riigi tulusid vähendama helikopterimeetodil ja kulusid suurendama helikopterimeetodil.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No, Annely, kui seda automaksu kehtestati, siis opositsioon siiski juhtis tähelepanu, et see lööb kõige valusamalt lastega peresid, väljaspool suuri linnu elavaid inimesi jne. Seda kõigepealt. 

Aga kui ma kuulasin siin mõnda sinu vastust, siis sa ütlesid, et peresid, kellel suurt autot vaja on, on nii ja nii palju, aga neid autosid on hoopis rohkem. See oli sihuke, ma ei oskagi öelda, natukene klassivihale viitav jutt. Ma ei saagi aru, millele. Sa ütlesid, et su süda on raske, sellepärast et nii on, ja et nüüd saavad veel mõned inimesed soodsamalt. Täitsa hirm tuli peale ja siis ma mõtlesingi, et ma igaks juhuks küsin üle, kas te juba olete fraktsioonis hakanud arutama ka autoostulubade kehtestamist. Seal saaks ju vaadata, kes kui suure autoga sõidab ja kui palju ta maksu peab maksma, et luba saada, või kui palju ta peab näiteks kilekotis [raha] tooma parteikontorisse, et autoostuluba saada. Ega te ometi juba nii kaugele ei ole aruteludes jõudnud?

Meie fraktsioonis seda arutatud ei ole, aga ma tean, et Singapuris oodatakse autoostuluba kümme aastat. Nii et kui Rain Epler soovib tõesti autoostuluba taotleda, tasub mõneks ajaks siirduda Singapuri ja järjekorda võtta. (Hääl saalist: "Hiinas ka.") Hiinas ka mu meelest, jah.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina olen veendunud, et see on üks suuremaid väärtuskonflikti süvendavaid seaduseelnõusid või seadusi tervikuna. Kui sa elad linnas ja sõidad nädalavahetusel Porschega, omad kotikoera ja lähed õhtul baari, siis sa oled keskkonnasäästlik inimene ja üldse täisväärtuslik inimene. Kui sa elad maal, sul on rohkem kui kaks last, sul on viis või kuus aastat vana maastur – hoidku jumal, kui sa veel tahad uut osta! – ja lähed nädalavahetusel seakatku ohjeldama, siis sa oled keskkonnavaenulik inimene. Kas tõesti ei ole koalitsioon kordagi mõelnud, et kogu see rahatemaatika, ühiskonna lõhkilöömine ja tegelikult ka absoluutselt väära väärtuskonflikti loomine … Kas kordagi ei ole tekkinud tunne, et see on täiesti vale asi, millega me tegeleme, olgugi et mujal maailmas on häid näiteid selle kohta, kuidas automaks täidab eelarvet? Ei ole sellist tunnet tekkinud või?

Ma arvan, et see eelnõu on täiesti omal kohal. 150 000 lapsevanemat saavad leevendust mootorsõidukimaksule väärtuses 16 miljonit eurot.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite just natuke aega tagasi, et opositsioon ja avalikkus väga tahtsid seda eelnõu, millega te praegu siia tulite. Te siin ikkagi natuke panete mööda. Nii opositsioon kui avalikkus tahab väga automaksu tühistamist, mitte mingit peenhäälestamist selle automaksu ümber. Seda esiteks.

Aga teiseks on mul teile ka küsimus. [Palun] natuke ennustamist või sellist vaadet tulevikule. Millal teie arvate, millal te ennustate, et automaks tegelikult päriselt ära tühistatakse? Kas te oskate seda kuupäeva juba täna pakkuda?

Ma arvan, et automaks on tulnud selleks, et jääda. Ühiskonnas on küllalt inimesi, kes saavad aru, et autoga sõitmisel, auto kasutamisel on ühiskondlikud kulud ja et sinna peavad rohkem panustama autoomanikud, kes kasutavad mugavust sõita autoga, selle asemel et sõita ühistranspordiga või käia jalgsi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Saime nüüd selle vastuse kätte, et Reformierakond kinnitab, et automaks on tulnud, et jääda. Kõik valijad, pange tähele, Reformierakond põlistab igavesest ajast igavesti Eestis automaksu!

Küsida tahan seda veel. Kas teil on kaitseministriga, kes peaks juhtumisi teie erakonnas olema, olnud juttu sellest, et me räägime kogu aeg, kui oluline on riigikaitse, ja riigikaitse ongi väga oluline, aga te käitute jälle vastupidiselt sellele, millest te räägite? Nimelt, neidsamu autosid me plaanime rekvireerida siis, kui meil peaks neid vaja olema – loodame, et seda kunagi vaja ei lähe ja et meil ei ole kunagi vaja olla Eestis sõjalises konfliktis või kaitsta ennast välisvaenlase vastu. Aga me teame, et kui see peaks nii minema, siis meil on vaja maastikuvõimekaid sõidukeid ja nii edasi. Ma arvan, et mingisuguse Nissan Micraga on ilmselt keeruline võidelda. Me näeme ka praegu, kui palju me anname maastureid Ukrainale, aitame neid. Kas te olete rääkinud, et äkki on mingi põhjus sellel, miks meil autopark praegu muutub selliseks, et tegelikult see Kaitseväge ja Kaitseliitu ei toeta, kui vaja on? Kas see aspekt on kuidagi meelde tulnud teile?

Meil on autosid vähemalt kümme korda rohkem kui kaitseväelasi ja reservväelasi, esialgu.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja! Ma tahan täpsustada, et mitme lapsega need 700+ peret võiksid olla. Ma tahan lihtsalt seda ütelda, et kindlasti vaatavad meid inimesed, kus peres on kolm või neli last. Väga tihti kasutatakse selliseid busse, kus on seitse ja rohkem kohta ehk kuni üheksa kohta, kuhu saab panna asju peale, lemmiklooma. Ehk tegelikult selles segmendis, kus on kuus või seitse kohta, ei ole sellist autot õieti olemas ja selle tõttu kasutatakse suuremaid, ka väiksemad pered kasutavad neid.

Noh, ma võin teile selle eelnõu, mis esitati esimesele lugemisele, seletuskirjast ette lugeda. Ühe lapsega peresid on 80 000 maksumaksjat, kahe lapsega 54 000, kolme lapsega 16 000, nelja lapsega 2700, viie lapsega 500, kuue lapsega 130 ja seitsme või enama lapsega 53. Ma pean ütlema, et minul endal on kolm last ja erinevatel aegadel on minu peres veel viis last elanud, aga kaheksa-, üheksakohalist autot ma pole kunagi kasutanud ega sellest puudust tulnud.

Rohkem teile küsimusi olla ei saa, kuna Varro Vooglaiul on nr 3 ees, kaks küsimust esitatud. Aitäh teile, lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Alustab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Reformierakonna valitsus Kristen Michaliga eesotsas peab tagasi astuma. Koos selle valitsusega peab kaduma ka automaks koos registreerimistasuga. 

Täna hommikul tuli uus antirekord valitsuse usalduse suhtes. Seda valitsust toetab vaid 12% Eesti elanikest. Kujutate ette, vaid 12%! Te võite rääkida mida iganes, aga kohalikel valimistel andis valija hinnangu praegustele valitsuserakondadele ja see hinnang oli hävitav. Reformierakond hävis igal pool üle Eesti. Samal ajal on meil peaminister agoonias, noh, piisab vaid sellest, kui vaadata, mida ta sotsiaalmeedias postitab. Me oleme tõsises juhtimiskriisis. Kuidas saavad üldse sündida adekvaatsed otsused, kui peaminister lubab endale sellist käitumist ja sellist suhtumist? Saavutatud on uus madalseis. 

Keskerakond teeb täna pingutusi selleks, et kõrvaldada Reformierakond Tallinna Linnavalitsusest. Ja muidugi, Keskerakonna suurem eesmärk on kõrvaldada Reformierakond lõpuks riigi valitsusest. Kui see varem ei õnnestu, siis hiljemalt pärast 2027. aasta valimisi saab see teoks. Kui me võimule tuleme, siis kaotame ka automaksu, mis on üldse suurim kobarkäkk, mis on kunagi Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside poolt vastu võetud. 

Keskerakonna võitlus automaksu nimel on olnud alati sisuline, mitte loosunglik. Meie fraktsioon tellis õigusliku analüüsi, tõime esimesena välja põhiseadusvastasuse, kuna juba esimeses versioonis ei olnud tehtud mitte mingeid erisusi ei lasterikastele peredele ega puuetega inimestele. Saatsime vastavad kirjad nii õiguskantslerile kui ka presidendile. Õiguskantsler on täna mitmeid seisukohti ka kinnitanud. Nüüd seda automaksu siin muudetakse, aga see pole piisav. Seetõttu on Keskerakond esitanud juba mitmeid kaebusi põhiseadusvastasuse kohta kohtusse. Vajaduse korral oleme valmis minema Riigikohtuni välja. 

Mul on küsimus: mitmes versioon automaksust see juba on – kolmas, neljas, viies? Üritage muuta seda, kui palju tahate, aga see maks jääb jätkuvalt ebaõiglaseks, ebaproportsionaalseks ja põhiseadusvastaseks. Ärme unustame ka seda, kui palju riik kulutab maksumaksja raha erinevatele IT-arendustele, et seda maksu koguda ja siis igasuguseid muudatusi sisse viia. [On kulutatud] 2,4 miljonit eurot, et teha see infosüsteem, ja iga aasta [kulub] miljon eurot, et seda üleval pidada, ja siis on veel lisaks erinevad kulud, kuna pidevalt tehakse muudatusi. No tegelikult see on mingis mõttes päris irooniline, et kehtestame automaksu ja siis kulutame sellest maksust saadud miljonid automaksu kogumise infosüsteemi loomiseks ja muutmiseks. 

Mida me veel näeme? Valitsus, nagu igas teises valdkonnas, on pannud ka siin erinevate prognoosidega mööda. Alles hiljuti oli uudis, et autode registreerimistasu laekumine jääb isegi alla kärbitud ootustele. Juba olid väiksemad ootused, kuna inimesed ei osta [nii palju] autosid, aga siis tuli välja, et isegi seda loodetud raha ei saa kokku. See näitab, et valitsuse plaan täita sellega riigieelarvet – olgem ausad, tegelikult see on plaan seoses automaksuga, et saada raha riigieelarvesse – kukkus läbi. 

Valitsus on oma vastandlike sõnumitega tekitanud paraja segaduse. Tõesti, kui need muudatused vastu võtta, on automaks jätkuvalt põhiseadusega vastuolus ja see võib lõpuks olla Riigikohtu laual. See on küsimus, mille ma olen iga kord tõstatanud. Need on erisused puuetega inimestele, kes on põhiseaduse järgi riigi erilise hoole all. Selle eelnõuga samuti ei tehta mitte mingeid erisusi. Puuetega inimeste koda on teinud mitmeid ettepanekuid, aga nagu alati, sõidetakse neist üle. 

Aga ma toon taustaks mõned näited sellest, milline on üleüldse praeguse valitsuse suhtumine erivajadustega inimestesse. Sotsiaalminister Karmen Joller põhimõtteliselt esimese asjana lihtsalt jättis ära regulaarsed kohtumised puuetega inimeste kojaga. Nüüd, paar päeva tagasi ilmus artikkel, kus on välja toodud, et Sotsiaalministeerium on selle raha, mis peaks olema suunatud erivajadustega lastele teenuste arendamiseks, kulutanud reisidele, koolitustele, erinevatele konverentsidele, aga mitte arendusele endale. Kui ma küsisin selle kohta, siis sotsiaalminister ütles täna, et nad tegelevad kaasamisega. Keda te kaasate? Kaasate ametnikke ministeeriumist ja Tervisekassast? Kindel on see, puuetega inimeste koda ei kaasata, ei automaksu puhul ega üleüldse. Kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed on jäetud üksi. 

Mida on valitsus veel saavutanud? Inimesed sõidavad katkiste autodega katkistel teedel, osalt seetõttu, et inimestel ei jätku raha autoremondiks ja hoolduseks. See on reaalne olukord. Riigikontroll koostas just hiljuti raporti, mille kohaselt on vähemalt 300 miljonit eurot puudu, et säilitada teede enam-vähem hea seisukord. Mida kauem lükatakse teede korrastamist edasi, seda suuremaks rahavajadus kasvab. 

Veel üks meeldetuletus. Automaksu on tegelikult pidevalt kogutud. Seda on kogutud nii suurenenud kütuseaktsiisi näol kui ka suurenenud käibemaksu näol. Seetõttu ma räägingi alati automaksust kui ebaõiglasest maksust, sest paralleelselt kooritakse inimesi kõikvõimalike teiste maksudega. Praegu siin tehakse soodustusi lastega peredele, aga ärme unustame, et enne seda võeti lasterikaste perede toetus ära, langetati vanemahüvitise ülempiiri, kodustelt emadelt võeti ravikindlustus ära. Tõstetud maksud on võtnud väga suure osa perede sissetulekust ära. Meil on tõesti pered, kes ei suuda lastele lubada tervislikku toitu, või üleüldse kuu lõpuks neil ei jätku raha, et toitu osta. 

Seetõttu on meie kohustus jätkata võitlust. Keskerakond kindlasti jätkab seda sisulist võitlust, aga jätkab muidugi ka poliitilist võitlust, et saada Reformierakond valitsusest minema ja automaks lõpuks tühistada. Aitäh!

Aitäh! Helmen Kütt, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Sotsiaaldemokraadid esitasid mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 694 kohta kaks muudatusettepanekut. Fraktsioon esitas muudatusettepaneku, mille aluseks oli Eesti Puuetega Inimeste Koja poolt 27. septembril käesoleval aastal saadetud pöördumine. Pöördumine saadeti nii Vabariigi Presidendi Kantseleile kui ka Riigikogule ja sealhulgas kõikidele fraktsioonidele. Puudega inimestel ei ole isiklik sõiduvahend mugavus, vaid hädavajalik vahend, mis võimaldab ühiskonnaelus osaleda. Käesolev muudatusettepanek näeb ette sihtrühmapõhise maksuvabastuse. 

Kuna valitsus on planeerinud käesoleva eelnõu muudatustega soodustusi lasterikastele peredele, mida Eesti Puuetega Inimeste Koda tervitab ja toetab, siis oleks õiglane, kui riik võtaks arvesse ka puuetega inimeste olukorda ning võimaldaks maksuvabastuse raske või sügava liikumispuudega, raske või sügava intellektipuudega, raske või sügava nägemispuudega isikule või eelnimetatud gruppi kuuluva isiku seaduslikule esindajale: abikaasale või registreeritud elukaaslasele. 

Maksuvabastust oleks riigil tegelikult lihtne rakendada, kuna riigil on võimalik registrite andmete põhjal saada informatsiooni mootorsõidukite omanike, puudega inimeste puude raskusastme ja puude liigi ning ka perekondlike ja juriidiliste seoste kohta. Abikaasa, registreeritud kooselu, lapsevanem, eestkostja – kõik need andmed on tegelikult olemas.

Kokkuvõtteks. Muudatusettepanekuga täiendatakse seadust sihtrühmapõhise maksusoodustusega, et vähemalt ühele sõidukile puudega inimese kohta rakendataks maksuvabastust. Ma palungi headel ametikaaslastel toetada seda muudatusettepanekut, mis on muudatusettepanekuna nr 3 välja toodud. 

Teise muudatusettepaneku esitasid Anti Allas ja Madis Kallas. See muudatusettepanek puudutab mootorsõidukimaksu regionaalseid maksuleevendusi, kuid seda ettepanekut kahjuks hääletada ei saa ja teie ei saa seda toetada, sest nimetatud muudatusettepanek ei kuulu hääletusele, sest see ei saanud komisjonis teist toetushäält. 

Ma arvan, et head ametikaaslased, kes eelnevalt on kõnelenud ja ilmselt ka pärast mind tulevad kõnelema, mõistavad, et nii nagu on juba kommenteeritud ja öeldud, põhiseaduse kohaselt on lasterikkad pered ja puuetega inimesed erilise kaitse all ja neid tuleb eriliselt toetada. Sellest tulenevalt ma loodan, et seda muudatusettepanekut, mille sotsiaaldemokraatide fraktsioon on esitanud ja mis puudutab just nimelt erivajadustega inimesi, arvestatakse. Me ei ole seda ise välja mõelnud, need inimesed pöördusid [meie poole], Eesti Puuetega Inimeste Koda pöördus selle palvega kõikide poole ja meie selle muudatusettepanekuna tähtajaks esitasime ja vormistasime. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Helle-Moonika Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit [lisaaega]. 

Aitäh! Head kolleegid! Lugupeetud eesistuja muidugi! Ja kõik, kes vaatavad meid interneti kaudu! No vot, siin me arutame praegu seda mootorsõidukimaksu muutmise seadust ja enne oli üks seadus – seesama teema – siin üleval. Kui vaadata, kuidas selle maksu loojad on täna siin praktiliselt nõretavalt üritanud kiita kõike seda, mida nad on teinud algselt, ja ka seda, mida nad on praegu tegemas, siis mida me nüüd selle kohta ütlema peaksime? Tõesti, aitäh, partei ja valitsus! Saime nüüd oma maksuvabad reeded lõpuks kätte või? Seda lubas Reformierakond Eesti rahvale kunagi ammu. Head paljulapselised pered ja puuetega inimesed ja nende lähedased, olge nüüd taevani ja tagasi tänulikud heale ja hoolivale valitsusele, et ta teile kõigepealt kuldse maksukirve selga lõi ja tuleb nüüd teile suure heategijana haavadele plaastrit pakkuma! 

Ma loodan, et te mäletate, kuidas seda automaksu siinsamas saalis täismahus läbi suruti, kuidas Mart Võrklaev näost punasena ja hambad ristis kategooriliselt keeldus absoluutselt kõikidest muudatusettepanekutest, millega oleks kohe alguses needsamad leevendused ju sisse viidud ja veel palju muudki. Aga ei, mitte ükski argument – ei lasterikkad pered, ei puuetega inimesed, ei maainimeste mured, ei Kaitseväele sõjaolukorras rekvireeritavate sõidukite maksuvabastus, ei vanasõidukite kollektsioneerijate ja eksponeerijate probleemid – ei läinud Võrklaevale tookord korda. Ja kui tõusetus küsimus registreerimistasust, siis algselt, kui mäletate, oli plaan ju kehtestada registreerimistasu ainult sõiduki esmaregistreerimisel, aga kuna see läks väidetavalt vastuollu mingi Euroopa Liidu direktiiviga, siis selle asemel, et see üldse ära jätta, keerati veel erilise mõnuga vinti peale. Selle tulemusena kehtestati registreerimistasu absoluutselt igale autole omanikuvahetuse korral. 

Juba siis sai siinsamas saalis oi kui palju hoiatatud! Lisaks sellele on lihtsalt äärmiselt ebaõiglane, mida see kõik kaasa toob. See toob kaasa automüügituru kokkukukkumise. Täpselt nii ongi läinud! Ainult et Võrklaeva ja Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 valitsus, kes selle maksu teile algselt kehtestas, tegid näo, et ei saa aru, või päriselt ka ei saanud aru, mida nende maksuotsused majandusele ja kogu ühiskonnale tervikuna kaasa toovad. 

No esiteks, kohe kukkus automüük kivina ja sealt edasi vähenesid kogu autosektoriga seotud maksulaekumised tervikuna. Automüüjad valmistuvad praegu uksi kinni panema. Juba praegu on professionaalsed müügiesindajad lahti lastud ja nende tööd autosalongides teevad autohooldusmehed, müüvad neid väheseid autosid, mida inimesed veel jaksavad osta. 

Autovahetust ei saa endale lubada enam ka täiesti tavalised inimesed, needsamad suurpered, puuetega inimesed, kellele täna üritatakse raasukesi röövitud leivast tagasi lauale pudistada. Lihtsalt su autot ei osta mitte keegi ära, sest auto registreerimistasu nii kasutatud autode käitlejatele kui ka eraisikutele on teinekord suurem kui auto enda väärtus. 

Ja nüüd siin inimesed remondivad oma käibel olevaid autosid, kuni veel suudavad, maksavad seejuures nagunii automaksu, aga uuemat autot ju endale lubada ei saa, sest oma vana autot nad kas või vahetuseks uue auto ostmisel enam anda ei saa, või saavad, aga selle raha eest, mida nad said varem, enam ei saa, sest automüüjal pole lihtsalt võimalik neilt seda autot vahetuseks ära osta. Vahelt võetav registreerimistasu surmab lihtsalt igasuguse tehingu mõtte.

Me oleme jõudnud olukorda, kus isegi Saksamaal on odavam autosid arvele võtta kui Eestis. Jah, partei ja valitsus võivad nüüd ehk isegi uhked olla, et teevad midagi teisiti kui Saksamaal, aga lolluste ja oma riiki kahjustavate otsuste üle ei peaks uhke olema, isegi kui sa oled Reformierakonnas ja isegi kui sa oled Reformierakonna rahandusminister. 

Seda seaduseelnõu, mida me täna siin arutame, tegelikult ei tahaks üldse kommenteerida, sest see on täiesti üheselt manipulatiivne ja ellu kutsutud mitte selleks, et kellestki hoolitakse. Kui oleks hoolitud, siis oleks ju suurperede ja puuetega inimeste vajaduste ja muredega arvestatud algusest peale. Ma ei usu, et automaksu kehtestamise kaasamisringis ei olnud juba tookord [arvestatud] suurperede liidu või puuetega inimeste koja sellekohaseid ettepanekuid. No loomulikult oli, aga otse loomulikult löödi tookord neile peale tempel: ministeerium neid ei toeta, komisjon ei arvesta. 

Ja nüüd – oi kui armas! –, millegipärast just enne valimisi tuli partei ja valitsus ise välja algatusega iga alaealise lapse pealt 100 eurot maksuvabastust pakkuda. No ei aidanud see teid valimistel! Ega inimestel nüüd see mälu nii lühike ka ei ole, et ei mäleta, kes neile need 26 uut maksu või maksutõusu kehtestas. Rahvas sai ju aru küll, kuidas neile härraste laualt purukesi poetatakse ja neid hanitatakse, ja ei tõtanud parteid ja valitsust toetama, mistõttu partei ja valitsuse toetus riigis on langenud 11,5%-le. Palju õnne teile! 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kindel seisukoht on, et automaks ja registreerimistasu sellisel kujul, nagu ta 2024. aastal vastu võeti, tuleb täielikult kaotada. Praeguseks on automaksu kõik negatiivsed järelmid majanduses laiemalt ilmsiks saanud, inimesed on selle koorma kandmisest väsinud ning mingid kosmeetilised muudatused on lihtsalt rahva mõnitamine ja avalikkuse hanitamine. Aitäh! 

Aitäh teile! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Võtame ära 2400 eurot kolme lapsega perelt ja pakume vastu 300 eurot aastas – see on Reformierakonna, Eesti [200] ja sotside ettepanek. Peredelt võeti kaheksa korda rohkem raha ära, kui tänase eelnõuga nendele peredele tagasi pakutakse. Häbi! Isamaa Erakond ütleb selgelt, 2027. aastal tühistame mootorsõidukimaksu. 

See, mis siin saalis toimub, niinimetatud vigade parandus, on üks piinlik arutelu. Seda seadust poleks mitte kunagi vaja olnud teha. Ei oleks vaja täna siin arutada, kas erivajadustega inimestele saab toetust või mitte, kas perede ja laste pealt saab toetust või mitte. Seda mootorsõidukimaksu ei oleks olnud vaja teha. 

Nüüd me oleme olukorras, kus Eesti inimesed on peale maksude tõuse viidud vaesusesse, arestitakse arveid, kuna nad ei ole suutelised mootorsõidukimaksu ja registreerimis[tasu] maksma. Eestis on 162 000 peret, kellel on lapsed. See eelnõu puudutab otseselt neid peresid. Nendest ligi 20 000 peret, kus kasvab kolm ja enam last, on tänu eelmisele koalitsioonile jäänud iga kuu ilma 200 eurost ehk aastas 2400 eurost. 

Viimaste aastatega on käibemaks tõusnud 20%, tulumaks 10%. Iga aasta tõstetakse eelmise ja tänase koalitsiooni otsustega aktsiise, olgu selleks kütuseaktsiisid, mis on tänaseks juba tõusnud Euroopa keskmisest kõrgemaks. Diisliaktsiisi viimane tõus oli 1. mail, bensiini[aktsiisi tõus] 1. juulil, aga järgmisel aastal tõusevad nad jälle, iga aasta 5% kaupa. 

Me räägime, et energiakulud on meil väga kõrged. Aga mida teeb valitsus? Meil tõstetakse nii elektri- kui gaasiaktsiise iga aasta 1. mail, ka järgnevatel aastatel. Tehakse lisamakse, ja tegelikult mõningate rumalate otsuste tulemusena. Praegu on maksukoormus inimestele ja ettevõtjatele tõusnud viimase kahe aasta jooksul praktiliselt pea 2 miljardit eurot aastas. Kui elektri- ja gaasihindade tõus viisid mõned aastad tagasi meie perede ja ettevõtjate taskust ära 1,7 miljardit ja kui kellelgi oligi sukasäärde midagi kogutud, siis see raha sai otsa. Nüüd on nad koormatud, raudselt, pidevate käibemaksu tõusude, tulumaksu tõusude ja muude maksudega, rääkimata aktsiisidest. 

Ja siis me räägime täna siin eelnõust, kus me näeme, et tegelikult jäävad riigile laekumata need tulud, mis on planeeritud 2025. aasta eelarvesse mootorsõidukimaksu registreerimistasudest. Kui me nüüd võtame vastu need eelnõud, mis on väga teretulnud, siis see number, mis jääb riigieelarvesse, on 20 miljoni juures. Me oleme vaielnud, kakelnud, viinud majandusest välja päris palju raha kas või tänu sellele, et autode müüki praktiliselt ei ole. Palgad, käibemaksud autode pealt, rääkimata sellest, et need autod, mis on ostmata, ei sõida ka. Kütuseaktsiisid. 

Kolm minutit, palun!

Kolm minutit lisaks!

See on uskumatu. Ja kõike seda tehakse veel selle juures, et teederaha on viimasel kolmel aastal praktiliselt 2,5 korda väiksem, kui see oli aastal 2023. Liiklusõnnetuste arv on Eestis tõusnud ja see tõus on tänu sellele, et teede olukord on väga kriitiline. Me oleme saanud Euroopa Liidult toetust tingimusel, et 2030. aastal saame sõita Iklast, Tartust ja Narvast Tallinnasse 2 + 2 teedel. Pluss on lubatud teha tolmuvabaks teed, kus päevas sõidab vähemalt 50 autot. 2 + 2 teede ehitamiseks on vaja praktiliselt 2 miljardit. Teede tolmuvabaks [muutmiseks] ja teede hoolduseks on vaja mõlema jaoks veel 300 miljonit. Me ei näe eelarves seda numbrit mitte kusagil!

Ja siis keegi tuleb lisaeelarvega ja räägib, et oi kui tore, me panime siia raha juurde. Raha pandi ühe raudtee ehitusse. Jumal tänatud, et kui ma olin majanduskomisjoni esimees, siis ma jõuga surusin sinna sisse, et raudtee ehitataks kõigepealt Pärnu ja Tallinna vahele.

Kui see eelnõu tuli ratifitseerimisele, siis tegelikult taheti hakata hoopis Läti piirilt ehitama Tallinna poole. Ma loodan, et vähemalt Tallinna ja Pärnu vahel see raudtee ikkagi valmis saab ja siseriiklik raudtee toimima hakkab. Aga täna on ju lätlased öelnud väga selgelt, et Riiast Eesti poole ehitamiseks neil hetkel raha ei ole, ja vaevalt see 2030 valmis saab.  

Me teeme pidevalt otsuseid ja kulutusi, mis ei vääri küünlaid. Me paneme ühistranspordile igal aastal pea 200 miljonit. Me teeme selliseid huvitavaid liigutusi, et paneme rongi sõitma Tartu ja Riia vahet, kui seal sõidab buss ilma ühegi kompensatsioonita, ilma riikliku toetuseta. Ja siis paneme rongi sõitma, millele maksame lihtsalt raha peale. Me ehitame Tallinna ja Tartu vahele elektriraudtee, kus [rong] peaks sõitma 160 kilomeetrit [tunnis], ja rahulikult räägime, et kaks-kolm aastat see hilineb. 

Aitäh! 

Aga kelle arvelt? Nii et lõppsõna: Isamaa Erakond kinnitab, et võimule tulles on esimene eelnõu, mis tühistatakse, mootorsõidukimaksu eelnõu. Aitäh! 

Aitäh! Signe Riisalo, palun!

Hea istungi juhataja! Kolleegid, kes te olete siin saalis ja eemal ka! Inimesed, kes üle veebi meid kuulamas on! Mulle teeb natukene muret see, et kui me räägime erivajadustega inimestest – ja mulle meeldib öelda erivajadustega inimesed, mitte puudega inimesed – ja lastega peredest, nende hulgas lasterikastest peredest, siis me kirjeldame neid selles ruumis sagedasti kui väga suuri abivajajaid. Tegelikult on nii, et mõlemas sihtgrupis on hästi erinevaid inimesi, hästi erinev toimetulek, hästi erinevaid muresid. Ma arvan, et me peaksime nendest inimestest palju rohkem lugu, kui me seda oma sõnavõttudes meeles peaks. 

Mina toetan automaksu. Aga ma ei ole tulnud siia automaksu eelnõu tõttu, vaid selle muudatuse tõttu, mida kõnealune eelnõu endas kätkeb. See eelnõu annab leevendust kõikidele lastega peredele. Ma arvan, et see on samm õiges suunas, kui mõelda majanduslikule keerukusele, millega lastega pered paljudel juhtudel [silmitsi] on, sest tõesti, lapsed vajavad arenguks igakuiseid täiendavaid kulutusi, selleks et maksimaalselt oma võimeid ja andeid tulevikus realiseerida. 

Lisaks on M-kategooria väikebusside maksusoodustus midagi sellist, mis toetab lasterikaste perede toimetulekut. Tõsi on ka see, et see aitab mõnevõrra erivajadusega inimesi. [Võtame] kas või eilse "Impulsi" saate ja selle avaloo – selliseid peresid on veel ja nendel peredel on päriselt seda M-kategooria väikebussi vaja. 

Lähen nüüd erivajadustega inimeste teemabloki juurde, sellepärast, et see valmistab mulle suuremat muret. [Rääkides] ajaloost, kui automaksuseadust menetleti ja see vastu võeti, siis kõik need süüdistused, et puuetega inimeste kojaga ei ole suheldud, ei vasta tõele. Mina olin toona sotsiaalkaitseminister ja puuetega inimeste kojaga suheldi ministeeriumi ametnike, aga ka minu kaudu pidevalt ja korduvalt. Loomulikult olid automaksu loomisel ka puuetega inimeste koja soovid suuremad, aga kompromiss, mille me ühiste arutelude tulemusena sõlmisime ja mis oli suurusjärgus 9 miljonit, andis raske ja sügava puudega lastele ja tööealistele puudetoetuse tõusu, mille kohta täna siin saalis on öeldud, et see ei ole ammu tõusnud. Aga see siiski tõusis käesoleva aasta keskpaigast, juunikuust, ja aasta esimeses pooles oli nimetatud sihtgruppidele ka ühekordne toetus. 

Puuetega inimeste vajadused on palju laiemad ja seetõttu oli kokkuleppe osa, et alates käesoleva aasta septembrist on riigipoolse soodustusega abivahendid ilma puude tuvastamise ja töövõime hindamiseta kättesaadavad ja neid kaetakse 90% ulatuses riigi poolt kõikide laste, ja tööealiste puhul 50% või 90% ulatuses, 90% ulatuses näiteks kindlasti liikumis-, kuulmis- ja nägemisabivahendid. 

Automaksu kontekstis on oluline rääkida ka sellest, et kõik erivajadusega inimesed vajavad liikumiseks võimalusi. See oli ka põhjus, miks lepiti kokku toetuste tõusus ... 

Kolm minutit juurde.

Jah.

… mitte ei tehtud soodustust automaksule. Vähem kui pooltel erivajadustega inimestel või nende leibkondadel on auto. See tundus mõistlik kompromiss. 

Kompromissil oli veel üks oluline osa ja see oli automaksu kaotamine ümberehitatud ja kohandatud autodele, mis oli ka esialgses eelnõus vastavalt puuetega inimeste kojale sõlmitud kompromisskokkuleppele. Aga kahetsusväärselt, nagu kõik siin saalis igapäevaselt töötavad inimesed teavad, seda [seadust] just sel põhjusel president välja ei kuulutanud.

Ma kohtusin veel eelmise kuu keskpaigas puuetega inimeste koja, Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi inimestega, et püüda leida lahendus ja vaadata ümber oma toonane lubadus puuetega inimestele ja see kokkulepe ning püüda leida ka seaduses lahendus. Minu parima teadmise juures valmistatakse ette täiendavaid soodustusi puuetega inimestele Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi koostöös ja pidevate läbirääkimiste käigus ka puuetega inimeste kojaga, kus ma püüan olla ka edaspidi vahendaja rollis. 

Ma ei ole kindel, et me oleme suutelised minema selle esialgse palve teed, mida puuetega inimeste koda vahendas hiljem presidendi kantseleile ja mis on ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna muudatusettepanek selle eelnõu kohta, et raske ja sügava puude korral oleks automaks täiesti kaotatud. Küll aga ma väga loodan, et vähemalt esialgu antud lubadused ja kokkulepped saavad täidetud. 

Ma arvan, et see eelnõu väärib vastuvõtmist juba ainuüksi sellepärast, et me leevendame lastega perede, lasterikaste perede ja nende puuetega inimeste olukorda, kellel on M-kategooria väikebussid. Aga ma ei salga, et see tee ei ole lõpuni käidud ja puuetega inimeste vajadustesse tuleb veel sügavalt sisse vaadata. Aitäh!

Aitäh teile! Lauri Laats, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit igaks juhuks juurde.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Mis puudutab üleüldist mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu, siis algusest peale, kui see teema tuli siia saali, ütles Keskerakonna fraktsioon selgelt, et meie seda toetama ei hakka. Ei toeta ka praegu. Kindlasti kanname hoolt selle eest, et kui 2027. aastal võimule tuleme, siis oleme selles koalitsioonis, mis kaotab selle automaksu. 

Teate, kui me võtame jällegi kokku, kuidas seda on siin menetletud, kuidas see on siia tulnud, siis [on selge], et see sündis läbi valu, erinevate parandusettepanekute kaudu, neid esitati ju mitmeid-mitmeid kordi, enne kui saadi see seadus üldse vastu võetud. Ja nüüd toimub vigade parandus. Juba tol ajal, kui käis esimene etapp, esimene menetlus, Keskerakonna fraktsioon juhtis tähelepanu, et seal on põhiseaduslikkuse riive, ja seda riivet tahetakse osaliselt siinsamas nende kahe eelnõuga parandada. Needsamad erisused, mis on välja toodud mõlemas seaduseelnõus ja mis tahetakse sisse viia, puudutavad puudega inimesi ja erivajadusega inimesi. Ka lastega pered saaksid leevendust. 

Seda saab nimetada väga lihtsal viisil. See ongi see, et tegime alguses valmis midagi ja nüüd parandame vigu. Aga kogu selle protsessi juures on veel üks tehniline nüanss. Selleks, et kõiki neid muudatusi rakendada, on vaja välja töötada vastavad programmid, kuidas neid erisusi hakatakse arvestama ja millisel viisil tagasimakseid hakatakse tegema nende perede puhul, kus lapsed kasvavad. Minu teada seda programmi veel ei ole ja sellega on päris suured probleemid. Ma saan aru, et IT‑spetsialistid töötavad iga päev, aga selline tunne on, et selleks ajaks, kui tahetakse rakendada kõiki neid erisusi, sellel päeval, kui see kõik jõustub, inimesed leevendust ei saa, sellega läheb aega. Aga isegi kui need arvutiinimesed saavad programmiga hakkama, nagu ma ütlesin, tuleb õige varsti see aeg, kui tulevad uued jõud ja lõpetavad selle automaksu üldse ära. See tähendab, et kogu see IT‑arendus, kuhu praegu läheb meeletult palju raha, läheb jällegi lihtsalt prügikasti, [see lastakse] õhku. Seda nimetatakse "heaperemehelikuks juhtimiseks", mida me oleme siin näinud erinevate tegevusvaldkondade lõikes. Ka tänane arutelu, mis puudutas Rootsi vange, oli ju sarnane. 

Ma mäletan, et üks hea kolleeg juhtis tähelepanu sellele, et see otsus, mida me praegu arutame ja mille praegune valitsus tõi siia Riigikogu saali – valitsusel ei ole laiapindset toetust, tal on ainult 11%-line rahva toetus –, tehakse praegu nui pooleks ära. Samas on juba teada, et kui minnakse seda tagasi pöörama, siis see läheb Eesti riigile päris kalliks maksma. Vaatamata sellele tahetakse ikkagi kogu see Rootsi vangide teema läbi suruda. 

Vaatame nüüd, miks üldse mootorsõidukimaks ja registreerimis[tasu] kehtestati. See on ju tegelikult praeguse ja ka eelmise valitsuse, kus olid sotsiaaldemokraadid, käpardliku majandus- ja fiskaalpoliitika tagajärg. Ehk me ei suuda majandust turgutada, me ei suuda muuta maksusüsteemi õiglasemaks. Et kuskilt raha saada, paneme uued maksud peale. See on toimunud siin rohkem kui kaks aastat. Tõsteti erinevaid makse, kehtestati erinevaid makse, tõsteti eri teenuste hindasid. Aga see on tegelikult ju puhtalt seetõttu, et ei suudeta tekitada lisandväärtust, aga raha on riigil vaja, keegi siin ju ei vaidle vastu. Kõige lihtsam ongi minna ja võtta seda sealt, kust on praegusel hetkel kõige kergem võtta – rahva taskust –, aga ka rahva taskust saab see ükskord otsa. Ja ongi juba otsa saamas. Arvestades kõiki muid näitajaid, mis puudutavad elatustaset ja inimeste toimetulekut, siis seal midagi head ei paista.

Nii et veel kord: loomulikult, ma loodan, et need vigade parandused, mille on praegune valitsus siia toonud, vähemalt selles osas rakenduvad peale kolmandat lugemist. Ma siiralt loodan, et käib mingisugune järelevalve arvutispetsialistide või programmi välja töötava ettevõtte üle, et see jõuaks ikkagi õigel ajal oma programmiarendustega välja tulla, et kõik need mööndused ja erisused rakenduksid ka füüsiliselt. Aga suures plaanis see ei päästa olukorda, mis on siin tekitatud, sellepärast et juba üleüldiselt kõikide maksutõusude tõttu on inimeste toimetulek halvenenud. 

Nagu ma ütlesin, kui meie tuleme võimule, siis automaks kaob ja selle nimel me ka tööd teeme. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh! Lühidalt veel kord numbritest, mõeldes siiski ka varsti peale hakkavale valimiskampaaniale. Annely nii uhke näoga ütles siit – Akkermanni pean silmas –, et selle soodustusega antakse 16 miljonit peredele. See kõlas peaaegu niimoodi nagu selle vähem kui pooleteise aasta pärast jooksma hakkava reklaami skript, kus Annely Akkermann ja teised reformierakondlased käest kinni kõnnivad, jalutavad ja räägivad, et kõik on nüüd hästi, me andsime peredele automaksuga 16 miljonit. 

Ma lihtsalt tegin siia juurde arvutuse. Sellesama eelnõu seletuskirjas olid väga ilusasti välja toodud need lastega perede arvud. Teatavasti kehtis meil seni – kuni sotsid ja Reformierakond selle ära kaotasid – väga hästi suunatud toetusmeede just nimelt lastega peredele. See oli tulumaksuvabastus lapse ülalpidamise eest. Selle kaotamisega võeti nende lastega perede taskutest julgelt üle 20 miljoni. 20 ja rohkem võtad, 16 annad tagasi. 

Ma selle jaoks tulingi kõnet pidama– et mitte palju aega kulutada –, aga siis, kui hakkab jooksma see reklaam, kuidas Reformierakond andis lastega peredele 16 miljonit, siis saab lõigata välja minu kõne ja panna selle sinna kõrvale jooksma. Siis on selline tasakaalustatud infoväli. Aitäh!

Aitäh teile! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud Toomas Kivimägi! Head kolleegid! Mulle tegelikult tundub, et rahvas, kui ta seda istungit peakski mingilgi moel jälgima, mõtleb oma peas seda, et te tegelete mingi pseudotegevusega, taas kord. Sest kohalikud valimised on just äsja toimunud. Me kõik oleme käinud ja suhelnud rahvaga rohkem kui tavapäraselt, taas kord. Rahvas on meile ju üheselt tagasi peegeldanud, et see, mida on tehtud mootorsõidukimaksuga, on ebaõiglane ja seda ei aktsepteerita vähemalgi moel. See peegeldub ka valimistulemustes. See on hinnang selle valitsuse tööle ja Eesti kui terviku nägemisele. 

Õige pea tuleb siia kõnetooli riigikontrolör, kes hakkab ette kandma meie transpordivaldkonna probleemidest, sellest, kas me oleme olnud head või halvad selle valdkonna kujundamisel. Ka siit puldist kõlas eelnõu ettekandja poolt see [mõte]: inimesed kasutage ühistransporti ja ärge sõitke autodega. Ma arvan, et selline suhtumine lööb inimesi eriti teravalt, mis tegelikult peegeldab ju seda, et me ikkagi ei saa üldse aru, mis väljaspool linnasid toimub – sellist võimalust ju ei ole. Õige pea tuleb siia riigikontrolör, kes ilmselt manab sellise pildi meile ette, et jah, ühistransporti pannakse raha juurde, aga säilitatakse senine teenuse tase. 

Täpselt sama probleem on meie õnnetute kruusateedega. Ligi 30 aastat on ju räägitud seda juttu, kuidas me peaksime oma kruusateed üritama viia mustkatte alla või üle pinnata, aga ometi me näeme, et me elame olukorras, kus riik ei ole teps mitte suutnud seda ülesannet täita. Me maadleme oma põhimaanteede võrguga olukorras, kus peame ka selleks võtma riigikaitse valdkonnast lõivu, et maanteid välja ehitada, lõpuks. Kui me jõuame nende õnnetute kohalike teedeni – kõik kohalikud omavalitsused hakkavad oma eelarvet kokku panema –, siis me näeme, et väga paljudel omavalitsustel ongi seal eelarverea peal puhtalt see raha, mis tuleb teeseisundi hoidmiseks riigieelarvest. Rohkem lihtsalt raha ei jätku.

Samal ajal me kogu aeg räägime, kuidas me edendame majandust, võtame kasutusele oma ressursse, rahvuslikku rikkust, olgu see siis mets või põllupidamine. Me teame, et see tehnika läheb järjest suuremaks, samal ajal lähevad talved järjest kehvemaks, vihmaperioodid järjest pikemaks. Need õnnetud inimesed peavad seiklema iga päev nendel teedel nagu ühel katsumuste rajal. Aga kui me tuleme siia kõnepulti ja ütleme, et vaadake, head inimesed, meie psühholoogiline ja ühiskondlik eeldus on ikkagi see, et seda planeeti on vaja päästa ja selle pärast on vaja sõita väiksemate autodega ja üleüldse muuta oma elustiili, võib-olla isegi oma elukohta, siis minu meelest me sekkume palju kõrgemasse tasandisse kui lihtsalt seadusloome [tasand]. Me sekkume tegelikult põhiseadusesse, mitte ainult kitsalt selles valikus, kui palju on peres lapsi, vaid juba selles, et inimesel on mingid vabadused. Riik on ju selles mõttes – halb öelda – võib-olla isegi vahend ja võimalus. 

Nii et see mootorsõidukisaaga ilmselgelt jätkub. Isamaa on ka väga selgelt seda meelt, et see ebaõiglus tuleb likvideerida, seda parandada ei ole võimalik. Küllap ükskord saabub aeg, nagu on klassikud öelnud. Aitäh! 

Suur tänu teile! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Selle mootorsõidukimaksu kohta oli siin üks muudatusettepanek, mis täna kahjuks suures saalis hääletusele ei lähe. See on esimene muudatusettepanek, mis oleks selle mootorsõidukimaksu tühistanud. See on ainukene mõistlik asi, mida oleks pidanud siin hääletama ja arutama. Kuna seda teha ei saa, siis johtuvalt vastusest minu küsimusele tahaks ma mõne sõna öelda [selle kohta], mida Annely mainis. Tullakse vastu lastega peredele, et nende koormust vähendada. Ma tõin näite. Üks naaber, kellega mul oli võimalus rääkida – ma vaatasin vestlusest järele, et tema automaks ei olnud mitte 50 eurot, vaid 112,59 eurot, kui ma õigesti mäletan –, ütles, et see on piinlik, mida te teete, pidades sealhulgas silmas nii mind ja minu tegevust kui ka meie erakonna tegevust, koalitsioonist rääkimata. Kui me räägime selle eelnõu kontekstis, et me läheme mingitele lastega peredele appi, siis see tegelikult kõlab naeruväärselt ja seda oleks pidanud ka rahanduskomisjoni esimees mõtlema. 

See valitsuskoalitsioon on ära võtnud näiteks sellelt perelt umbes 10 000 eurot, on vähendanud lastetoetusi, [on kaotanud ära] tulumaksuvabastuse, mis puudutab nii laste pealt kui ka abikaasa ühisdeklaratsiooni pealt saadavat tulumaksuvabastust. Kokku on selliselt perelt võetud ära aastas umbes 10 000 eurot. See on teema, millele me peame mõtlema. Kui meil on nii madal sündimus, siis peaksime mõtlema üsna tõsiselt sellele, kuidas tegeleda lastega perede ja nende turvatundega. Ma kardan, et see arutelu, mis meil täna siin oli, sellele mitte kuidagimoodi kaasa ei aita. 

Sellest tulenevalt ongi mul kolleegidele üleskutse, kui me neid veidrusi teeme, et kümme korda rohkem võtame ära ja siis mingite muudatuste ja mugandustega justkui mingi kübeme anname tagasi ja räägime nendest [peredest] kui suurtest võitjatest. See puudutab väga paljusid peresid väga isiklikult. Mõtleme siis nende konkreetsete inimeste peale ja sõnade peale, mida me siit puldist välja saadame, kuidas need sõnad mõjuvad. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teilegi! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Selle eelnõu puhul [tuleb] kahtlemata valitsuskoalitsiooni parteidel nentida, et mootorsõidukimaks sai kehtestatud viisil, mis on lasterikaste perede suhtes ebaõiglane. Aga nagu ma eelnevalt juba ütlesin, ma ei usu, et seda on nenditud ja tunnistatud vabatahtlikult, vaid seda on tehtud tulenevalt asjaolust, et õiguskantsler on ähvardanud selle seaduse Riigikohtus vaidlustada, kuna põhiseadus ütleb ju väga selgelt § 28 lõikes 4, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Kui mootorsõidukimaks sai kehtestatud viisil, mis karistab eriliselt lasterikkaid perekondi, siis sellest ilmselgelt ei nähtu mitte mingisugune eriline hool lasterikaste perede vastu. Nii et parem on ise üritada siin natukene seda asja siluda ja parandada, kui jääda ootama olukorda, kus Riigikohus tunnistab selle seaduse üldse põhiseadusvastaseks ja seeläbi tühiseks. 

Priit Sibul osutas õigesti asjaolule, nagu seda tegi ka Rain Epler, et lastega pered, lasterikkad pered on selle valitsuse ja ka eelmise valitsuse [juhtimisel], mille tuumik on ju sama, [saanud tunda] väga palju ebaõiglust ja see, mida täna siin natukene silutakse, ei korva seda kaugeltki. Eriti on seda tehtud seoses paljulapseliste perede toetuste kärpimisega, samuti on seda tehtud seoses laste ja abikaasa pealt täiendava tulumaksuvabastuse tühistamisega. 

Loomulikult on nii Isamaa esindajatel kui ka Keskerakonna esindajatel õigus, et kui opositsioonierakondadel õnnestub tulla võimule, siis tuleb see mootorsõidukimaks esimesel võimalusel tühistada. Ent ma kutsuksin üles nii Isamaa kui ka Keskerakonna esindajaid samamoodi selgelt, sirgjooneliselt välja ütlema, et väärtuskonflikti provotseerimiseks Eesti ühiskonnas ei ole olnud mitte üksnes mootorsõidukimaksu kehtestamine, vaid seda on kahtlemata olnud ka niinimetatud homoabielu seadustamine. Just nagu te lubate, et võimule tulles te seisate selle eest, et tühistada mootorsõidukimaks, lubage avalikult ka seda, et võimule tulles te seisate abielu loomuliku tähenduse taastamise eest. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, selle eelnõu kohta on esitatud kokku üheksa muudatusettepanekut. Asume nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. See muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele, vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Ma palun muudatusettepanekut nr 3 hääletada, sest see on koostatud Eesti Puuetega Inimeste Koja pöördumise alusel ja puudutab maksuvabastust just nimelt erivajadustega inimestele. Aitäh!

See on teie õigus. Palun saalikutsung enne muudatusettepaneku hääletust! 

Head kolleegid, vabandan teid tülitamast, aga meil on üks muudatusettepanek, mis vajab hääletamist. Oleme eelnõu 694 juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 5 on ka esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud Anti Allas ja Madis Kallas, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. See muudatusettepanek ei kuulu hääletusele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 8 on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 9 on ka esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. 

Head kolleegid, oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 694 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 694 teine lugemine on lõpetatud. 

Me saame minna 19. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 733 teine lugemine. Palun taas Riigikogu kõnetooli auväärt rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 733, riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist. Toimusid need arutelud 23. oktoobril ja 3. novembril. Tuletan meelde, et 2025. aasta lisaeelarve eelnõuga vähendatakse kulusid 19,9 miljoni võrra, investeeringuid 12 miljoni võrra ja suurendatakse finantseerimistehinguid 72,3 miljoni võrra. Kulude ja investeeringute vähenemine on seotud eelkõige 2026.–2029. aasta riigi eelarvestrateegia protsessis tehtud otsustega, sealhulgas [otsusega] ministeeriumi valitsemisalade ja põhiseaduslike institutsioonide esitatud taotlustest eelarvet käesolevast aastast järgnevatesse ümber planeerida. Seda seetõttu, et erinevate projektide elluviimise ajagraafikud on täpsustunud. Lisaks suurendatakse Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvet 39 miljoni võrra nii Ukraina abistamiseks kui ka kaitseotstarbelisteks hangeteks. 

Tuli veel üks muudatusettepanek. Tähtaeg oli 27. oktoobril. See muudatusettepanek tuli Isamaalt ja oli selline, mida Isamaa on varemgi esitanud. Eesmärk on muuta eelnõu § 1 ja vähendada keskvalitsuse kulusid täiendavalt 200 miljoni võrra, kusjuures ei vähendata riigikaitsekulusid, õpetajate, politseinike ja päästetöötajate töötasusid. Sellise ettepaneku on Isamaa varemgi teinud. Ka varem on rahanduskomisjon jõudnud seisukohale, et ettepanek ei vasta Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse nõuetele. Nimelt peavad muudatusettepanekud sisaldama viidet eelnõu muudetavale osale ja soovitava muudatuse täpset sõnastust, nii et seda oleks võimalik kanda arvuliselt eelarvepilti. Ma tegin ettepaneku, et komisjon võiks jätta selle nõuetele mittevastava muudatusettepaneku läbi vaatamata ja muudatusettepanekute loetellu kandmata. Sellisele seisukohale komisjon ka asus. Tõsi, sellele olid vastu Aivar Kokk, Andrei Korobeinik ning Riina Sikkut, erapooletuid ei olnud. 

Ja veel: kui nüüd teine lugemine lõpetatakse, siis on ettepanek eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtaega lühendada, tulenevalt kiirema menetluse vajadusest, kuna seaduse rakendamine ja vahendite kasutamine peab toimuma sel aastal, võttes arvesse rahanduskomisjoni töökoormust ja töökorraldust. Menetlusotsuse ettepanekud on: [teha ettepanek] teine lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. november 2025 kell 17.15. Need ettepanekud otsustati teha konsensuslikult. See on kõik.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tänan väga sisuka kokkuvõtte eest. Me arutasime siin just kahte eelnõu mootorsõidukimaksu teemal. Me teame, et registreerimis[tasu] laekumine on tunduvalt väiksem, kui on eelarves arvestatud. Ma ei näinud õiget numbrit selles eelnõus, mis tänaste prognooside järgi on. Kas me näeme enne kolmandat lugemist seda muudatust või seda muudatust ei tule?

Jah, seda me arutasime siis, kui me esimeseks lugemiseks eelnõu ette valmistasime. Küsisin vahepeal ka Rahandusministeeriumilt, missugusele seisukohale nad on jõudnud. Nad on jõudnud sellisele arusaamisele, et see muudatus tulude vähenemise kohta tuleb teha. Selle muudatusettepaneku esitab Rahandusministeerium kolmandaks lugemiseks meile, et me saaksime selle komisjoni ettepanekuna siia saali tuua.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt tänan vastuse eest! Küsiksin, kuidas meil selle ülemineva rahaga on. Kui palju meil on näha, et 2025. aastast 2026. aastasse üle kantakse? Kas see number on lõplik, mis siin kirjas on, või me näeme seal mingeid muudatusi?

Seda ma ei oska praegu öelda. Ma tean ainult seda numbrit, mis siin eelnõus teisele lugemisele on saadetud. Rahandusministeerium esimese ja teise lugemise vahel muudatusettepanekuid ei teinud. Ma eeldan, et see summa on sama. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nii nagu komisjoni juht selgitas, muudatusettepanekuid siia nimekirja ei kantud. Seega on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 733 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 17. november kell 17.15.

Liigume edasi 20. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2024. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu 720 esimene lugemine. Ettekandjaks palun rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tutvustan teile 2024. aasta majandusaasta aruannet. See aruanne annab ülevaate, milliseid samme astus valitsus 2024. aastal maksumaksja raha kasutades meie majanduse, heaolu ja julgeoleku kasvatamiseks ning kuidas selle tulemusena muutus meie riigi varaline seis. 

2024. aasta majandusaasta oli Eestile kehvapoolne, kuid veel kehvemad olid, võib öelda, meeleolud. Kõige kehvem majandusnäitaja oli tarbimiskindlus, mis kindlasti ei toetanud majandust, kuid fundamentaalnäitajad pöördusid eelmine aasta juba paranemise poole. 2024. aasta kevadine majandusprognoos oli varasematega võrreldes majanduse taastumise asjus pessimistlikum. Seetõttu oli prognoositav eelarvepuudujääk 2024. aasta riigieelarves oodatust suurem ning see ületas 3% SKP‑st. Et see jääks 3% piiresse ja täidaks Euroopa Liidu eelarvereegleid, võeti vastu negatiivne lisaeelarve, mille meetmed pidid parandama eelarvepositsiooni. See sisaldas ligikaudu 15 miljoni euro ulatuses kokkuhoidu ja 68 miljoni euro ulatuses tulumeetmeid, näiteks dividendide suurendamine ja täiendav tulumaksu laekumine. Kõik ministeeriumid, võimaluse korral ka nende allasutused ja sihtasutused, hoidsid kokku peamiselt oma tegevus‑ ja majanduskulude arvel. 

2024. aasta suvel vahetus Eestis valitsus. Eelarvepositsiooni jätkuvaks parandamiseks otsustati kehtestada julgeolekumaks, mis tõstis füüsilise ja juriidilise isiku tulu maksustamist ning ka käibemaksumäära. Samuti otsustati täiendavalt kärpida nii riigiasutuste kui ka riigiettevõtete tegevuskulusid. Meetmete valdav mõju algas sellest aastast, 2024. aastal jäi plaanitav mõju tagasihoidlikuks. Valitsussektori statistiline puudujääk ulatus 601 miljoni euroni, mis on poolteist miljonit eurot SKP‑st. See puudujääk kujunes maksude ning muude tulude hea laekumise tõttu oodatust väiksemaks. Puudujäägi vähenemisele aitas kaasa kulude kokkuhoid igal valitsussektori tasemel. Võrreldes 2023. aastaga oli valitsussektori puudujääk 597 [miljoni] euro võrra väiksem, see on 1,6% SKP‑st, peamiselt keskvalitsuse eelarveseisu tõttu. 2024. aasta lõpus oli valitsussektori konsolideeritud vara kokku 26,7 miljardit eurot ning kohustuste maht oli 20,78 miljardit eurot. Võrreldes aasta varasemaga kasvas varade maht 2,6 miljardit ning kohustuste maht 2,33 miljardit. Valitsussektori tulud moodustasid 2024. aastal 16 miljardit eurot ning kasvasid võrreldes 2023. aastaga 1,26 miljardit eurot. Valitsussektori konsolideeritud kulud ilma investeeringuteta olid 2024. aastal 16 miljardit eurot, kasv oli võrreldes eelmise aastaga 0,9 miljardit. 

Riigieelarve seaduse § 71 lõike 2 punkt 2 ja raamatupidamise seaduse § 38 lõiked 7–10 reguleerivad riigi konsolideerimata rahavoolise ülejäägi arvestust ja jaotumist. Riigikogu võib otsustada selle kanda stabiliseerimisreservi, kui riigi konsolideerimata tulem on positiivne, korrigeeritud konsolideerimata rahavoog on ülejäägis. 2024. aastal oli riigi konsolideerimata tulem –521,87 miljonit eurot ja korrigeeritud konsolideerimata rahavooline puudujääk 3 194 600 000 eurot. 2024. aasta negatiivse tulemi ja rahavoolise puudujäägi tõttu ei saa stabiliseerimisreservi suurendada. 

Majandusaasta koondaruanne läbis enne Riigikogule esitamist Riigikontrolli auditi. Riigikontroll leidis, et 2024. aasta raamatupidamise aastaaruanne kajastab kõigis olulistes aspektides õiglaselt riigi finantsseisundit ning lõppenud aruandeperioodi majandustulemuste rahavoogusid, kui jätta arvestamata märkus Kaitseministeeriumi varude saldo kohta. Riigikontrolli arvates on riigi majandustehingud olulises osas sooritatud kooskõlas 2024. aasta riigieelarve seaduse, riigi 2024. aasta lisaeelarve seaduse ja 2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seadusega. Riigikontrolli hinnangul annab riigi 2024. aasta eelarve täitmise aruanne usaldusväärset teavet riigi kogutud tulude, tehtud kulude, investeeringute ja finantseerimistehingute kohta, kui mitte arvestada märkust Kaitseministeeriumi eelarve täitmise aruande kohta. 

Riigikontrolli peamised tähelepanekud ja kriitika olidki suunatud Kaitseministeeriumi raamatupidamisele seoses kaitseotstarbeliste varude arvelevõtmisega, vastavusega juhenditele ning Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse ja Kaitseväe sisekontrollisüsteemi puudustega. Rahandusministril soovitati sarnaselt varasema aastaga tähelepanu pöörata siseriiklike toetuste jagamisele ning eelarvejääkide ülekandmise protsessi parandamisele. Rahandusministeerium teeb seda igal aastal. 

Palun, austatud Riigikogu, majandusaasta koondaruanne kinnitada. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Järgmisena annab juhtivkomisjonis toimunud arutelust ülevaate rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Palun!

Tere õhtust taas! Austatud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 720 esimeseks lugemiseks ettevalmistamist 13. oktoobril. Ka sellel päeval andis rahandusminister Jürgen Ligi ülevaate koondaruandest ja 2024. aasta tulemustest ning vastas komisjoni liikmete küsimustele. Samuti osales istungil riigikontrolör Janar Holm, kes andis ülevaate Riigikontrolli arvamusest 2024. aasta koondaruande kohta ja vastas komisjoni liikmete küsimustele. 

Mida see aruanne sisaldab, minister juba selgitas. Mu meelest on aruanne alati väga huvitav lugemine. Kui mõnikord isegi siin saalis paistab, et kõnet kirjutab AI, siis lugege näiteks rahandusministri eessõna sellele aastaaruandele ja te saate aru, et Jürgen ise on selle kirjutanud, täies mahlakuses. Selles mõttes on see huvitav aruanne, et on antud väga täpne ja isiklikust nägemusest kantud seisukoht. 

Me komisjonis muidugi arutasime ka riigirahanduse indikaatoreid ja seda, kuivõrd on Riigikontrollil võimalik eelarve täitmist kontrollida ning majandusaasta aruannet ja majandustulemust hinnata. Me rääkisime muudatustest ja tulemusnäitajatest. Leiti ühiselt ja rahanduskomisjon ise on ka juba mõelnud, et kui me selle aasta kevadel vaatasime ükshaaval ministeeriumide ülekantavaid vahendeid, siis järgmisel kevadel vaatame terasemalt mõõdikute sisse. 

Aivar Sõerd ja Sven Kirsipuu muidugi pidasid maha tõsise väitluse, aga olid põhimõtteliselt üsna ühel nõul. Näiteks ütles Janar Holm, et Riigikontrolli kriitika seisneb mõõdikute puhul selles, et mõõdikud ei ole seotud raha eraldamisega. Ka ministeeriumid on öelnud, et mõõdikuid ei suudeta tegelikult rahaga siduda. Aivar Sõerd tõdes, et tulemusnäitajate komplekti kasutatakse põhimõtteliselt analüütilise materjalina ja programmid kinnitatakse seadusena, aga ministrid ikkagi kinnitavad, et tulemusnäitajad ei ole sageli rahaga seotud. Aastaid kritiseeris Aivar Sõerd näitajat [selle kohta], kui palju inimesi end kodutänaval turvaliselt tunneb. Seekord tõdes ta minu meelest teatava rahuloluga, et see näitaja on lõpuks eemaldatud. Aga jõuti konsensusele, et mõõdikutega tuleb edasi töötada. 

Ma arvan, et see ongi … Jah, istungi lõpus oli juttu veel sellest, et kui me maikuus eelarvejääkide ülekandmist uurisime, siis ei olnud meil abiks võtta Riigikontrolli eelarve täitmise aruannet. Janar Holm vastas, et tõenäoliselt ei ole ka järgmise [aasta] maikuus võimalik anda ülevaadet kinnitatavate ja ülekantavate jääkide kohta, sest andmed ministeeriumidest saabuvad liiga hilja. Me pidime rahandusministriga arutama, kas järsku saaksime siiski ministeeriumidelt nõuda ülevaadet jääkidest varem kui maikuus. 

Probleeme oli Kaitseministeeriumi valdkonnas. Aga nende kohta saab lähemalt lugeda selle aastaaruandega kaasas käiva riigi 2024. aasta raamatupidamise aastaaruande õigsuse ja tehingute seaduslikkuse auditi tulemustest, mille Riigikontroll on koostanud ja mis on samamoodi teile välja jagatud. 

Menetlusotsused. Rahanduskomisjon pakub välja sellised [ettepanekud]. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks – selles valitses konsensus –, määrati juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ja tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka see otsus oli konsensuslik. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud rahanduskomisjoni esimees! Sa mainisid oma ettekandes mitu korda meie [debatti]. Meil oli tõesti selline tore debatt, asjalik debatt. Mind ka mainisid mitu korda. Aga ma ikkagi küsin, et see asi natukene selgemaks saaks. Meil on kohe järgmine punkt tulemas, riigikontrolör tuleb siia ja räägib sellest, kuidas meil transpordis rahastusega on asjad kehvasti. Kuidas sa seletad seda, et mõõdikud – siin on liiklushukkunute arv, liikluses raskelt vigastatute arv ja nii edasi – halvenevad, aga tulemusnäitajad lähevad kaugemale, liiguvad vastupidises suunas, aga rahastamisel probleemid hoopis süvenevad? Tegelikult, kus näitajad halvenevad, sinna tuleks raha juurde panna. Kuidas sa seda seletad? See on üks näide, neid näiteid oli hästi palju, kus mõõdikud ja sihttasemed liiguvad vastupidises suunas ja riigieelarvest raha eraldamisel pole seost mõõdikutega. Kuidas sa seda asja seletad?

Ma olen märganud, et väga mitmed mõõdikud on võetud rahvusvaheliste mõõdikute järgi. Kõikides riikides võrreldakse näiteks liikluses hukkunute arvu: kui palju hukkub liikluses inimesi, ma ei tea, Soomes, Rootsis ja Lätis. Eelmisel aastal ei hukkunud Helsingis liikluses ühtegi inimest, ma lugesin uudistest. See on iseenesest mõõdik küll, mille järgi riigid ennast võrdlevad, ja selles mõttes on see mõõdikuna kindlasti otstarbekas. See on üks asi. Teine asi on see, et eelarvel on alati võimalused ja prioriteedid. Viimaste aastate eelarve prioriteet on selgelt riigikaitse. See on üks asi. Kolmas aspekt on kindlasti see, et selliseid kvalitatiivseid mõõdikuid ei saa iga kord osta ainult raha eest. Näiteks julgeolek. Kui piirkonnas algab sõda, siis inimesed tajuvad julgeolekut hoopis teisiti, kuigi Eestis otseselt nagu midagi ei muutu. Ja neljas aspekt on veel see – ma ei mäleta, kas me rääkisime sellel päeval või mõnel teisel istungil, mõõdikutest on meil palju juttu olnud –, et kuigi sihttase on saavutatud ja tundub, nagu ei peakski sinna raha eraldama, siis võib tegelikult olla nii, et sihttaseme hoidmiseks on seda raha kindlasti vaja, mõnikord võib-olla isegi rohkem vaja. Korrelatsioon kahtlemata peab olema ja on ka, aga see on veidi keerulisem. Nende mõõdikutega tegeldakse palju ja selles suunas eelarvestamine liigub. Ka järgmise perioodi Euroopa Liidu [eelarvepoliitika] keskendub tulemuste mõõtmisele, mitte kululiikidele või isegi tegevustele. Eelarvestamine liigub selles suunas. Meil on pikk-pikk tee käia, suund on õige, aga palju on minna.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin, kas komisjonis tuli ka see jutuks. Siin aruandes on selline lause: "Riigikontroll toob kuuendat aastat välja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse ja Kaitseväe sisekontrollisüsteemi puudused". Me teame, kui keerulised ajad praegu maailmas on, te mainisite seda just ka oma sõnavõtus. Kas arutelu all oli see, et parlamentaarses riigis peaks võib-olla parlament sellistel hetkedel tulema täiendavalt appi mingite komisjonidega, sest pole reaalne, et me suudaksime teha 5%-lise investeeringu kaitsekuludesse olemasolevate komisjonide, olemasolevate ressursside abil? Kas see tuli jutuks või ei tulnud?

Jaa, muidugi tuli see jutuks. Me ju arutasime ka seda Riigikontrolli auditit eelmise aasta majandustulemuste kohta, seal on see must valgel välja toodud. Rahanduskomisjon teadis veidi enne sellest probleemist ja on vestelnud kaitseministriga – ja mitte üks kord – rahanduskomisjoni istungitel. Aga kaitseminister on öelnud, et neil on meetmed, et need probleemid lahenevad. Te saate üle küsida järgmise päevakorrapunkti ajal riigikontrolörilt. Ka tema on öelnud rahanduskomisjoni istungil, et on saanud täiendavaid materjale ka peale selle aruande lõpetamist. Aga ta istub siinsamas ja annab ise need selgitused.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Annely! Sa rääkisid siin komisjonis toimuvast ja hea kolleeg Aivar küsis mõõdikute ja raha seoste kohta. Ma ei saanudki nüüd su vastusest aru, kas teedeehitusse raha juurdepanek vähendab või suurendab liiklusõnnetuste arvu, või mis suhtes see rahavajadusega mingite mõõdikute kaudu on. Räägi nüüd veel kord lahti, kui sellest niimoodi juttu oli.

Paremad teed kindlasti vähendavad liiklusõnnetuste arvu. See positiivne seos on teada. Eelarve menetluse käigus on tõusetunud ka see, et kui ohtlikke kohti oleks võimalik rohkem ümber ehitada, oleks lootust, et liiklusõnnetuste arv väheneb, aga peale selle, et on head teed, peab olema ka hea liikluskultuur. On asju, mida saab raha eest, aga on asju, mida raha eest ei saa.

Helle-Moonika Helme, palun!

Ma ikkagi võtan sõnasabast kinni. Kindlasti on liikluskultuur väga oluline. Ma arvan, et meil autojuhid, vähemalt Eesti autojuhid, kes on meie autokoolidest saanud liiklushariduse ja oma load, on kindlasti päris head liiklejad. Sa ütlesid, et paremad teed vähendavad liiklusõnnetuste arvu. Aga ma küsin, miks on Reformierakonna valitsuste ajal ikkagi juhtunud selline asi, et teedeehituses, korrashoius ja teehoolduses on suur rahapuudus. Me kuuleme, kuidas ikkagi liiklusõnnetuste arv on kasvanud. Mina näen seal küll ikkagi raha vähesuse ja liiklusõnnetuste arvu suurenemise vahel [seost]. Sa ise kinnitasid seda ka, kui sa just praegu ütlesid, et paremad teed vähendavad liiklusõnnetuste arvu. Anname sinna siis rohkem raha!

Jah, täiesti nõus sellega! See on üldteada fakt, et paremad teed vähendavad liiklusõnnetuste arvu, isegi kui kõik muud kriteeriumid jäävad samaks. Aga on olemas ka muid kriteeriume. 2026. aasta eelarves suurenevad oluliselt teedeehituse summad ja seda on näha eelseisvatel aastatel, et ehitatakse mitmekümne kilomeetri kaupa neljarealisi teid nii Pärnu kui ka Tartu suunal. Mootorsõidukimaksust 85 miljonit on eraldatud teedeehitusele. Just Pärnu suunaks on [eraldatud raha] Military Mobility vahenditest kahesuguse kasutusega [taristu arendamiseks], küll sõjaväelise liikuvuse vahenditest, aga seda saavad kasutada kõik liiklejad, kes Tallinna–Pärnu suunal liiguvad.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan nüüd läbirääkimised fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 720 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 19. november kell 17.15.

Liigume edasi tänase 21. päevakorrapunkti juurde, milleks on "Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2024.–2025. aastal. Transpordi ja liikuvuse valdkonna eesmärgid ja tegelikkus". Ettekandjaks palun riigikontrolör Janar Holmi. Ja natuke selle päevakorrapunkti menetlemisest. Kõigepealt on ettekanne riigikontrolör Janar Holmilt kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada ühe suulise küsimuse ja järgnevad läbirääkimised üksnes fraktsioonidele. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustan sealt, kus eelmisel aastal siin teie ees lõpetasin. 

Riigieelarve ja eelarvestamise probleemid on kahjuks muutunud minu aastakõnede refrääniks. Aasta tagasi andsin ülevaate Riigikontrolli aastaaruandest, mis keskendus tegevuspõhise riigieelarve reformi tulemustele või siis täpsemalt: kasinatele tulemustele. 

Mis on aasta jooksul muutunud? Valitsus esitas hiljuti Riigikogule arutamiseks riigieelarve baasseaduse muutmise eelnõu. Selle eesmärk on muu hulgas suurendada eelarve arusaadavust ja läbipaistvust ning tõhustada riigieelarve raha kasutamist. Eelnõus on mitmeid muudatusi, millega lahendatakse probleeme, millele ka Riigikontroll on tähelepanu juhtinud. Mõistlik on, et korrastatakse ministeeriumide jagatavate riigisiseste toetuste andmise põhimõtteid ning täpsustatakse kohaliku omavalitsuse rahastamisega seonduvat.

Riigieelarve selguse huvides on hea, et mitterahalised kulud ehk põhivara amortisatsiooni kajastav eelarve osa viiakse lõpuks seadusest seletuskirja ning lõpetatakse sellega seotud asjatu segadus eelarvepildis. Need muudatused on igati vajalikud.

Mäletatavasti oli aasta tagasi Riigikogu menetluses eelmine riigieelarve baasseaduse muutmise eelnõu, millega sooviti samuti muuta riigieelarve arusaadavamaks ja läbipaistvamaks. Siis viitasin, et eelnõu on ebaõnnestunud, kuna kavandatavad muudatused on seatud eesmärki silmas pidades täiesti kasutud ega muuda võrreldes eelnevaga sisuliselt midagi.

Nüüd, aasta hiljem ongi uue eelnõu kohaselt kavas loobuda eelmise aasta muudatusega siiski sisse viidud riigieelarve lisast, mis on mahukas, raskesti kasutatav, väheinformatiivne ja täitevvõimule mittesiduv. Samuti on see tekitanud ministeeriumidele palju asjatut tööd.

Soovitan nagu eelmiselgi aastal ka sellel aastal menetletava eelnõu puhul tühja tööd mitte teha ja tõsiselt kaaluda, kas sedapuhku on kõik kavandatud muudatused ikkagi sisulised ja vajalikud. Kas eelarvega liigutakse suurema arusaadavuse ja selguse suunas? Arvan, et mitte.

Võrreldes olemasoleva lahendusega ei teki mitte midagi kvalitatiivselt uut. Riigieelarve lisa lihtsalt kaotatakse ning seal sisalduv tuuakse üldisemal kujul seaduse põhiteksti. Muu jääb samaks, ka see, et nende seadusesse tõstetavate kuluridade taga olevat rahasummat saab minister jätkuvalt muuta. Isegi Riigikogus tehtavad muudatused ei ole nende eelarveridade puhul ministrile siduvad. Raha kasutamise paindlikkus on kindlasti vajalik, kuid totaalne ja ka Riigikogu tahet tühistav paindlikkus muudab Riigikogus tehtud otsused mõttetuks. Muudatus on, aga muutust ei ole. Milleks seda vaja?

Riigieelarve mõte on siiski see, et riigieelarve vastuvõtmisega annab Riigikogu loa maksumaksja raha kasutada, kontrollides sellega ühtlasi valitsuse tegevust ning seades sellele piirid. Kavandatav seadusemuudatus on sellest mõttest päris kaugel – paljudel juhtudel sama kaugel, kui on Riigikogule riigieelarves alles jäetud otsustusõiguse tasand praktilisest elust. 

Miks ma nii ütlen? Kahtlusteta on Riigikogu roll käsitleda riigieelarve menetlemisel raha jaotamist strateegilisemal tasandil. Vaieldamatult peab Riigikogul otsuseid tehes olema niinimetatud helikopterivaade. Kuid kahjuks on Riigikogu ja avalikkus nende riigieelarves esitatud eesmärkide ja mõõdikutega sageli saadetud helikopteri lennukõrguse asemel süvakosmosesse – nii sügavale, et tõsiseltvõetava sideme loomiseks eraldatava raha ja seotud eesmärkidega ei oleks abi ka teleskoobist.

Riigieelarvega Riigikogule pakutavat kosmosereisi ilmestas minu hinnangul väga hästi Riigikogu liikme Aivar Sõerdi muudatusettepanek, mille ta esitas 2026. aasta riigieelarve eelnõu kohta ja mis oli ilmselgelt teadlikult irooniamaiguline. Sellega tegi Riigikogu liige ettepaneku suurendada tulemusvaldkonna "Õigusriik" programmi tegevuse rida "Konkurentsivõimelise ärikeskkonna tagamine" 5 miljoni euro võrra, et vältida Eesti tuntavat langust ülemaailmses innovatsiooniindeksis ehk 16. kohalt halvimal juhul 22. kohale. Selline koht on märgitud konkurentsivõimelise ärikeskkonna tagamise mõõdiku sihttasemeks järgmisel aastal. 

Strateegiline juhtimisotsus, lausa suurepärases kooskõlas niinimetatud tegevuspõhise riigieelarve käsiraamatuga. Aga kellele raha eraldatakse? Teadmiseks, et sellel real rahastatakse nii Justiits- ja Digiministeeriumi, Patendiameti, Konkurentsiameti kui ka kohtu teenuseid. Kui suur võimalus on üldse nende asutuste rahastamise kaudu indeksis kohta parandada? Mille jaoks täpsemalt see raha peaks minema? Kuidas üldse mõjutab täiendava 5 miljoni euro eraldamine edenemist innovatsiooniindeksis? Äkki piisaks 1 miljoni eraldamisest? Äkki ei ole üldse vaja edenemiseks lisaraha, vaid tuleks hoopis vähendada bürokraatiat või jätta hoopis rahastamata midagi, mis konkurentsivõimet vähendab? 

Tegelikult peaksid kõik Riigikogus tehtavad muudatusettepanekud sellest niinimetatud tegevuspõhise eelarve loogikast lähtudes olemagi sellised. Kas keegi päriselt tahab sellist sisutut asendustegevust? Milleks?

Eelarve kosmosereisil oleks natukegi abi sisukamast manuaalist. Mõtlen siin seletuskirja. Seletuskiri on küll aja jooksul muudetud sisukamaks, kuid pikk tee on veel minna. Vaja oleks riigieelarve ja seletuskirja suuremat kooskõla ning täpsemaid arvandmeid riigieelarves olevate kuluridade sisu kohta, samuti selgesõnalisemat kasutusotstarvet iga kulu puhul ning võimalust võrrelda kavandatavat kulu eelmistel aastatel samaks otstarbeks tehtud kuluga.

Seletuskirja sisukamaks muutmiseks ei ole vaja ühtegi seadust muuta ja seletusele pikkust lisada. Vastupidi, vaja on täpsust ja konkreetsust. Rahandusministeeriumi väljatöötatud ükslehed ja riigieelarve juhtimislaud on hea täiendus, et saada eelarvest kiiret aimu. Ka maailma kirjandusklassikast on tehtud lühendatud ja lihtsustatud variante neile, kellel süvenemiseks jaksu, aega või tahtmist ei ole.

Aga 20 miljardi jagamine ei ole lihtne ja seda ei saa lihtsustada. Otsustamiseks ja sisu arvamiseks ei piisa aimu saamisest. Need, kes vastutavad, on kohustatud aru saama – aru saama dokumentidest, mitte kokkuvõtetest, memodest või ametnike antavatest kiirülevaadetest.

Sisukas riigieelarve ja selle seletuskiri ning otsustusõiguse tagasivõtmine, mis praegu on pea täielikult loovutatud ministeeriumidele, annaks eelarvearutelude ajal sisulise võimaluse arutada, kas raha kasutamine kavandatud viisil on mõistlik ja vajalik. Seda infot ei ole vaja ainult Riigikogule, vaid ka avalikkusele – neile, kes tunnevad kas ettevõtja või eraisikuna huvi, kuidas nende makstud makse on kavas kasutada, ja seavad selle vajaduse korral ka küsimuse alla. Ilma selleta riigi rahandust korda ja kulusid kontrolli alla ei saa.

Head kuulajad! Seekord käsitleb Riigikontrolli aastaaruanne transpordi ja liikuvuse valdkonda, mille kohta oleme teinud viimaste aastate jooksul pea tosin auditit. Käesolev aastaaruanne raamib neid kokkuvõttena. Oleme vaadanud, kuidas on võrreldes auditites käsitletud ajaga edenenud riigi võetud kohustuste täitmine ja arengudokumentides seatud eesmärkide saavutamine, olgu see põhivõrgu maanteede nõutud kujul väljaehitamine 2030. aasta lõpuks, liikluses hukkunute ja raskesti vigastatute arvu vähendamine, riigile kuuluvatele suurema kasutatavusega kruusateedele tolmuvaba katte panemine aastaks 2030 või siis riigiteede seisukorra säilitamine vähemalt tasemel "hea", kui nimetada neist lihtsalt mõnda.

Võrdlesime seatud eesmärke ja riigile võetud kohustusi riigi eelarvestrateegias vastavaks otstarbeks planeeritud rahaga. Kokku võttes nägime, et perioodil 2026–2030 on selleks, et täita kohustusi ja eesmärke, mis on seotud riigiteede seisukorra säilitamisega, riigiteede ja raudteede ehitamisega ning raudteel turvalisuse suurendamisega, puudu vähemalt 1,35 miljardit eurot. Aga seda juhul, kui Eesti saab Rail Balticu esimese etapi lõpetamiseks Euroopa Liidu uue perioodi eelarvest loodetud 1,2 miljardit eurot. Iga saamata jäänud euro lisandub viidatud 1,35 miljardile eurole.

Tuletan meelde, et kahel järgmisel aastal ulatub riigieelarve puudujääk prognoosi järgi maksimaalselt lubatava 4,5%-ni sisemajanduse kogutoodangust ning 2029. aastal 3,6%-ni. Seetõttu peaks olema selge, et seatud eesmärkide ja võetud kohustuste täitmine ei ole riigi rahakoti võimalusi arvestades määratud tähtaegade jooksul realistlik. Ja valikute tegemine saab veel suurema tähtsuse.

Olukorra muudab keerulisemaks ka see, et pigem kulbi kui lusikaga vajavad raha ka teised valdkonnad. Viimase aasta jooksul oleme teinud erinevates riigielu valdkondades mitmeid auditeid, kus joonistusid välja juhtumid, kus riik ei suuda rahapuuduse tõttu täita seadusest tulenevaid kohustusi.

Näiteks ei täideta Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas sotsiaalhoolekande seadusest tulenevat kohustust tagada erihoolekandeteenuste kättesaadavus. Seetõttu on kohtadest suur puudus ning sobiva koha leidmiseks tuleb inimestel sageli läbida aastatepikkune katsumusterohke teekond. Näiteks ei pruugi tavajärjekorras ootav autismispektri häirega inimene praeguse olukorra jätkudes oma eluaja jooksul kohta saadagi. Rõhutan: erihoolekannet vajavatele inimestele vajaliku toe tagamine ei ole midagi, mida võib teha, vaid see on midagi, mida peab tegema. Seda nõuab seadus.

Või siis näide hariduse vallast. Haridus- ja Teadusministeerium ei ole koolipidajana suutnud tagada, et kõik kutseõppeasutuste õpilased saaksid õigusaktidega ette nähtud tuge. 90% kutsekoolidest tunnistas, et nad ei suuda haridusliku erivajadusega õpilastele pakkuda tugimeetmeid ja tugiteenuseid, kuigi neil õpilastel on selleks seaduse järgi õigus.

Samal ajal vedas Haridus- ja Teadusministeerium sellest sügisest jõustunud noorte koolikohustuse pikendamist, et vähendada haridustee katkemist pärast põhikooli. Uus kohustus inimestele, samal ajal kui ministeerium ise ei suuda enda vanu kohustusi täita. Paljud tugiteenuseid vajavad noored õpiksid meelsasti ka ilma seadusest tuleneva kohustuseta kutsekoolis, kui ministeerium täidaks enda kohustust luua neile selleks võimalus.

Üha vähem saab tõsiselt rääkida sellest, et riik võiks teha midagi uut või pakkuda midagi senisest rohkem, kui selle eelduseks on lisaraha. Selle asemel muutub üha kesksemaks küsimus, kas infrastruktuuri või erinevate eluvaldkondade teenuseid on üleüldse võimalik hoida senisel harjumuspärasel tasemel.

Näiteid aastaaruandest. Riigiteede seisukorra hoidmine praeguse taseme lähedal tähendab seda, et perioodil 2026–2029 on vaja juurde üle 300 miljoni euro rohkem eelarveraha, kui praegu riigi eelarvestrateegias on kavandatud.

Maapiirkondade elanikud kurdavad, et maakondliku ühistranspordi puhul ei vasta sõiduplaanid nende tegelikele vajadustele – väljumisajad on halvad ja marsruudid ebasobivad. Maakondlikuks ühistranspordiks eraldatava raha hulk küll suureneb – aastal 2024 eraldatud 72 miljonilt aastaks 2029 kavandatud 87 miljoni euroni –, see läheb aga lihtsalt sama taseme hoidmiseks.

Või siis näide liiklusohutuse valdkonnast, kus liiklusohtlike kohtade ohutumaks muutmiseks on aasta-aastalt aina vähem raha jagunud. Kui 2021. aastal oli eraldatud raha eest võimalik ümber ehitada 42 liiklusohtlikku kohta, siis 2025. aastal suudetakse vaid 10 kohta, neli korda vähem.

Kindlasti on võimalik mõningaid kitsaskohti leevendada, kui otsida kokkuhoiukohti valdkonna sees või muuta olemasolevaid lahendusi inimestele sobivamaks. Aga ka sellega ei lähe alati hästi. Näiteks on transpordivaldkonnas räägitud aastaid ühtsest üle-eestilisest ühistranspordi piletimüügisüsteemist, samuti raudteeliinide ning kohalike ja kaugbussiliinide sõiduplaanide ühitamisest. See oleks liikuvusprobleemide lahendamisel paljudele abiks. Suurt raha ei nõuaks, arukat eestvedamist küll. Aga midagi ei juhtu. On ainult teema pidevalt uuesti avastamine ja lõputu jutt sellest, kuidas seda teha tuleks.

Näiteid saab tuua ka teistest valdkondadest. Aasta alguses lõpetasime hooldereformi puudutava auditi. Arvutused näitasid, et eesmärk saada hooldekodukoht keskmise pensioni eest on ilmselgelt muutumas ebarealistlikuks. Keeruline on vältida isegi hooldatava poolt makstava tasu senise osakaalu suurenemist, ka see nõuab suurel hulgal raha.

Minu eesmärk täna siin ei ole viidata sellele, et palju raha on puudu. Sellest ei ole abi ja see ei üllata ka kedagi. Raha on alati puudu, vajadused ja unistused on võimalustest suuremad. Paraku ka riigi enda arengudokumendid lähevad kaasa unistustega, unustades võimalused. Valikuid ei tehta, prioriteete ei seata, paljudele antakse lootust, teades, et tegelikult on vähestel võimalus.

Riigi strateegiadokumendid ja neis seatud sihid ei tohiks olla magus vale, vaid peaks kõnelema realistlikult sellest, millised on riigi prioriteedid, ja esitama jõukohaseid valikuid. Ilma selleta ei ole neid mõtet teha ja aega raisata. Sellega tekitatakse pettumust ja võõrandumist. Inimestel on õigus unistada, riigil on kohustus tegutseda, mitte pakkuda oma inimestele unenägusid.

Tegevuspõhise riigieelarve reformi puudutavates aruteludes esitatakse praeguse eelarve tugevusena seda, et meie riigieelarve on seotud strateegilise planeerimisega. Sean selle sisulise seotuse ja ka teostatavuse praegust olukorda arvestades kahtluse alla. Taotlusena õige, kuid kaugel tõest. Sellist riiki, mis meile strateegiadokumentidest vastu vaatab, ei jaksa me kunagi üleval pidada ning riigieelarvesse mahutada. Mitte kunagi! Enne seda kui unistada riigi strateegilise planeerimise sidumisest riigieelarvega, tuleks strateegilised eesmärgid ise siduda päriselu ja tegelike võimalustega.

Head Riigikogu liikmed! Riigikontrolli audiitorid alustasid mõne nädala eest riigi 2025. aasta majandusaasta koondaruande auditit, kus erilise tähelepanu all saab olema Kaitseministeeriumi valitsemisala. Seda mõistetaval põhjusel.

Eelmise majandusaasta koondaruande auditi käigus tuvastasime tõsiseid probleeme Kaitseministeeriumi, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse ja Kaitseväe töökorralduses. Omajagu segadust oli nii varade kui ka kulude arvestuses, rääkimata raskustest leida üles majandustehingute dokumendid. See tekitab usaldamatust olukorras, kus kaitsekulud kasvavad kiiresti ja usaldust tuleks just luua.

Positiivne on see, et Kaitseministeerium ja Kaitsevägi on kinnitanud, et nad teevad sihipärast tööd kõigi probleemide võimalikult kiireks lahendamiseks. See saab olema keeruline. Vastuse, kas probleemid on lahendatud, saame anda järgmise aasta septembri alguses. Tegu ei olnud üksikute vigadega, vaid üha võimenduvate süsteemsete probleemidega, mis on lahendamata jäänud juba varasematel aastatel.

Rõhutan, et tuvastatud probleemid ei ole taandatavad kitsalt raamatupidamislikeks probleemideks või olukorraks, kus lihtsalt paberid peavad olema korras. Tehniliste küsimustega me aruandes avalikkust ei koorma, neid me lahendame auditi tegemise käigus. 

Oleme töökorralduses välja toonud sisulise segaduse, millel on rahaliselt hinnatavad tagajärjed. Üks praktiline näide on kaheksa aasta eest lepingupartneri rahakotti potsatanud ja tardunud ettemaks summas 9,6 miljonit eurot. See on toiminud sisuliselt nagu pikaajaline intressivaba laen Eesti maksumaksja kulul, ja seda olukorras, kus paljudes riigielu valdkondades on raha puudu.

Kaitseministeeriumi ja tema valitsemisalaga seonduvad probleemid said küll laiema tähelepanu osaliseks, kuid puudutasid ainult osa auditist. Ka sellel korral pidime tõdema, et endiselt võtab riigiasutustel eelarveaastal kasutamata jäänud raha jääkide väljaselgitamine ligikaudu pool aastat. Paraku tõdesime ka seda, et nende jääkide ülekandmisel järgmisesse aastasse on eksitud riigieelarve seaduse vastu.

Kasutamata eelarveraha tohib järgmisse aastasse üle kanda vaid ühe korra. Auditis aga tuvastasime, et 2025. aastasse on kolm ministeeriumi üle kandnud ka eelarvejääke, mille nad on 2023. aastast ühe korra juba üle toonud. Sealjuures on Rahandusministeerium ise Vabariigi Valitsuse reservi jääke üle viinud 36,3 miljoni euro võrra rohkem, kui Vabariigi Valitsusele 2024. aasta riigieelarvega kehtestatud limiit võimaldas. Seda raha sellel aastal kasutada ei tohi.

Riigikontroll soovitas aruande mitmes punktis Rahandusministeeriumil tagada valitsemisalade eelarve korrektne planeerimine ja rakendamine. Vastuses auditile ei pidanud Rahandusministeerium seda soovitust õiglaseks ning pidas vajalikuks juhtida Riigikontrolli tähelepanu sellele, et Rahandusministeerium peab kehtestama regulatsioonid ja juhendama valitsemisalasid, kuid oma eelarve planeerimise ja kasutamise korrektsuse eest vastutab iga valitsemisala ise.

Jah, vaieldamatult vastutab iga ministeerium oma eelarve planeerimise ja kasutamise korrektsuse eest ise, kuid Rahandusministeeriumi kohustus on seirata ja hinnata riigieelarve raha ja riigi ressursside kasutamist ning probleemide esinemise korral neile reageerida ning probleemid lahendada.

See on just nimelt Rahandusministeerium, kes vastutab süsteemi toimimise eest, ning sellise rolli lahjendamisega ei saa leppida. Reeglite kehtestamise ja juhendamise kõrval tuleb seista ka reeglite jõustamise ja nende järgimise eest. Vastutust vaikselt kõrvale poetada ei saa.

Aga nagu Riigikontrollile omaselt ikka, on mul Riigikogule pakkuda ka väga häid sõnumeid. Kui välja arvata eespool käsitletud probleemid Kaitseministeeriumi valitsemisalas, on ministeeriumide valitsemisalades arvepidamine jätkuvalt valdavalt hästi korraldatud. See peegeldub ka Riigikontrolli koondhinnangus riigi raamatupidamise aastaaruandele, mida rahandusminister mõni aeg tagasi teile siin tutvustas. 

Auditeerimine näitas, et riigi 2024. aasta raamatupidamise aastaaruanne kajastab kõigis olulistes osades õiglaselt riigi finantsseisundit ning lõppenud aruandeperioodi majandustulemust ja rahavoogusid. On põhjust teiste hulgas tunnustada Riigi Tugiteenuste Keskuse tööd riigi raamatupidamise korraldamisel.

Lõpetuseks. Järgmisel aastal keskendub Riigikontrolli aastaaruanne jällegi Eesti tervishoiu suundumustele, nagu ka kolm aastat tagasi. Siis viitas tollane tervise- ja tööminister, et oleme jõudnud selle piirini, kus otsuseid enam edasi lükata ei saa. Nüüd hindamegi järgmise aastaaruande tegemise käigus, kas ministri viidatud edasilükkamatud otsused on tehtud. Aitäh kuulamast!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Mul oli võimalus kuulata avalikus inforuumis riigieelarve kontrolli erikomisjoni [istungi] ülekannet. Teie ka osalesite seal ja andsite ülevaate. Üks asi, mis seal kõrvu hakkas, oli see, et ministeeriumid vastulausena või õigemini märkusena avaldasid arvamust, et osa rahasummasid, mille kohta te olete märkinud, et neid nagu ei ole, on tegelikult olemas. See on viide justkui sellele, et nad selle [aruande] koostamise protsessist ei saanud nii osa, kui oleks pidanud saama. Võib eeldada, et kui on olnud ettepanekud, et raha on vähe ja võiks olla rohkem, siis oleks ministeeriumid mõnes mõttes saanud teile vastata selle aruande puhul, et oleks nagu päevakajaline faktoloogia. Või sain ma selles ülekandes sellest valesti aru?

Te saite valesti aru. Tõesti tehti selline märkus, aga see oli ühekordne, mitte mitmuses. Me sellest pärast rääkisime Kliimaministeeriumi esindajaga, kes viitas sellele, et hiljuti on tehtud Rail Balticu rahastamise tabelis muudatusi. Ja kui vaadata meie tabelit – me juhtisime sellele ka tähelepanu –, siis me viitasime sellele, et Kliimaministeeriumi tabeli all on kirjas, et Kliimaministeeriumi selgituste kohaselt eelarveläbirääkimiste käigus rahastuse jaotus aastate kaupa muutub, kuid koondsummad on 2025. aasta sügise seisuga korrektsed. Nii et pärast aruande kokkupanemist toimunud muudatused – me oleme viidanud, et need võivad toimuda. Meie lähtusime sellest, mis oli sel hetkel RES-is olemas. Sellele, et muutub, me oleme viidanud ja selle selgituse me andsime ka pärast istungi lõppu.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Esmalt märgin, et osutus tõeks see, mida väga paljud Riigikogu liikmed esmaspäeval kartsid: et põhiseadusliku institutsiooni juht peab tulema siia sellisel kellaajal, kui see ei ole minu meelest kohane. Ja täpselt nii läkski. Väga paljud hääletasid sellele vastu. Teie ettekanne peaks olema oluliselt varem kui pooles öös vastu neljapäeva. Aga see on lihtsalt tähelepanek. 

Minu küsimus on seotud ennekõike transpordi osaga. Me saame lugeda ja ka näeme, et päris palju raha on puudu erinevates transpordivaldkondades. Me teame, et Riigikontroll on ka varasemalt selliseid analüüse teinud. Kas te olete kaalunud sellist asja, et see oleks kuidagi ka võrdlevas tabelis kirjas? Minu meelest on kogu aeg raha puudu olnud ja kogu aeg on räägitud, et nüüd kohe [lagunevad] meie teed ära ja ühistransport lõppeb. [Tabelis] oleks võrreldav, kui suureks see [puudujääk] on läinud, kui kiiresti see lumepall veereb. Kas te olete kaalunud pakkuda Riigikogu liikmetele sellist võrdlusanalüüsi? Muidu on aruanne väga hästi loetav ja väga ülevaatlik. 

Aitäh! Mis puudutab hilist siinolekut, siis ma olen aru saanud, et rollist tulenevalt magavad kõik riigikontrolörid, silmad lahti. Nii et ka siinolek ei ole mulle mingisugune probleem. Kui Riigikogu kutsub mind siia, siis ma tulen ja seletan. Aga ma saan aru, et huvi on selle vastu, kuidas see rahastamisega seonduv ajas on muutunud. Kindlasti, kui on huvi, me saame sellise materjali ka kokku panna, see on kindlasti tehtav.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Aitäh selle ettekande eest! Me oleme kohtunud varasemalt, kui mina olin Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige, ja nüüd oleme kohtunud siin rahanduskomisjonis ja riigieelarve kontrolli erikomisjonis. Ma tahan küsida, kui õigeks te peate seda protsessi, et neid asju arutatakse riigieelarve kontrolli erikomisjonis. Need küsimused minu arvates jäävad komisjonis alati lahtiseks. Kuidas seda protsessi oleks võimalik natukene tõhusamaks muuta, et ministeeriumid ja Riigikogu liikmed saaksid näha mingeid tulemusi? Mõnevõrra on see küsimus, kuidas seda dünaamikat saaks hinnata. 

Aitäh! Selline komisjon on väga tavapärane paljudes riikides, kus Riigikontrollile vastab komisjon, kes vaatab materjale läbi. Riigikogu saab ise korraldada oma tööd ja komisjoni tööd, meie ei saa öelda, kuidas seda korraldada tuleb. Seda, mida küsitakse, oleme valmis pakkuma, kui see meil olemas on. Nii et kui küsitakse ja kui see informatsioon on meil olemas, siis me oleme kindlasti valmis igasugust [teavet] täiendavalt pakkuma.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud riigikontrolör! Suur aitäh selle põhjaliku raporti ja ettekande eest! Kuuldes, kui palju asju on tegemata ja kui palju on raha puudu, loomulikult tekib mõte, kus see raha siis on ja kust seda võiks juurde saada. Ma saan aru, et see ei ole otse teie ülesanne öelda, kust see raha peaks tulema. Aga kas on kusagilt siit raportist – ma ei ole nii põhjalikult lugenud – võimalik leida, kui palju raha on läinud [selleks], et me oleme korraldanud tasuta ühistransporti? Kas meid oleks näiteks võimalus võrrelda teiste maadega, kus tehakse maanteid tasuliseks ja võetakse inimeste käest seda raha? Kas see võiks ka olla näha kusagil mingites teie tehtud võrdlustes, kui suur raha tegelikult teatud teenuste jaoks on jäänud inimeste käest võtmata, või on meie enda ülesanne leida need võrdlusarvud?

Minister Hendrik Terras on tegelikult selliseid ülevaateid kokku pannud. Ka täna ta ju selgitas, missugused on tema plaanid. Tegelikult see ülevaade, mis ühel või teisel juhul juhtuks, on kindlasti temal olemas. Mis puudutab tasuta ühistransporti, siis selle auditi me tegime, kui ma ei eksi, aastal 2020 või umbes seal. Seal me tõime osa probleeme välja. Aga kui see praegusesse aega tuua, siis Hendrik Terras on teinud ettepanekuid, kuidas edasi minna. Kindlasti on nendes materjalides see informatsioon olemas. 

Ma kommenteeriksin ka raha puuduolekut. On kaks aspekti. Ühed on kohustused, teised on eesmärgid. Kui kohustused on täitmata, siis on kindlasti raha puudu selles tähenduses, et kohustuste täitmiseks ei ole raha. Aga riigil on kohustus pakkuda lubatut ja seda tuleb rahastada. 

Mis puudutab eesmärke, siis me oleme ise tekitanud olukorra, kus meil on eesmärgiga võrreldes raha puudu. Üks mõte ongi see, et me seame realistlikud eesmärgid, prioriteedid. Ega siis see, et näiteks kruusateed saavad pinnatud mitte aastal 2030, vaid 2034, ei ole katastroof. Kaugeltki mitte katastroof! [Kui seada teine] eesmärk, siis saame kohe rääkida sellest, et raha aastal 2030 ei ole puudu. Aga valikuid tuleb teha, kitsastes oludes tuleb neid valikuid teha.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea riigikontrolör! Ma pean kohe alguses ütlema, et ma ei ole päevagi autokoolis käinud, mida siin enne just kiideti. 53 aastat olen sõitnud, kiiresti ja väga kiiresti. Aga kas te olete transpordivaldkonna analüüsides analüüsinud ka avariide põhjuseid? Kas suurem põhjus on halvad teeolud või juhtide vale käitumine? Äkki peaks paralleelselt rohkem tähelepanu pöörama liiklusjärelevalvele ja juhtide ettevalmistuse kvaliteedile? Ainult [halvad] teed ei põhjusta avariisid ja liiklusohtlikke olukordi, [seda põhjustab ka] rumal juhtimine.

Jah, kindlasti ei põhjusta avariisid teed või ilmastikuolud, vaid juht, kes istub sellel hetkel roolis ja teeb valesid valikuid. Igal juhul on õnnetuse taga juht, selles ei ole kahtlust. Samas kindlasti siis, kui ohtlikud kohad muudetakse ohutumaks, kui kaherajaliste teede asemele tulevad neljarajalised teed, tõenäosus, et oskamatu juht võib avarii teha, väheneb. Aga ikkagi kõik, mis on juhtunud, on inimese süü.

Annely Akkermann, palun!

Tere hilisõhtust! Teid on alati väga põnev kuulata ja teie aruanded on alati põnev lugemismaterjal, hea kaasa mõelda. Suur tänu ka seekord auditi eest! Mul on küsimus [millegi kohta], mida te võisite märgata, aga võisite ka mitte. Riigis on olnud probleeme tarbijahinnaindeksi määramisega. On leitud, et võib-olla on tarbijahinnaindeks ehk inflatsioon liiga kõrgeks hinnatud. Me teame, et pensioni näiteks indekseeritakse 20% ulatuses tarbijahinnaindeksiga, aga pensionideks me maksame 4 miljardit ja kui selle 20% ulatuses valeindeksiga indekseerida, siia see tõstab kulusid. Ja ma tean ka seda, et transpordisektoris on hanked tihti indekseeritud tarbijahinnaindeksiga. Kas te olete märganud, et viga tarbijahinnaindeksis on põhjustanud ülekompenseerimist või ülemaksmist ja sulaselget lagedat raha raiskamist eelarves?

Aitäh! Ma olen väga tähelepanelik lehelugeja ja ma märkasin seda. Aga nagu ütleks Jürgen Ligi, ma tegelikult nägin seda ette. Ma kuulsin juba eelnevalt, et tegelikult on kahtlused tarbijahinnaindeksi [õigsuses]. Ent nii nagu Riigikontroll on sõltumatu, on ka Statistikaamet sõltumatu. Riigikontroll ei saa kuidagi auditeerida Statistikaameti sisulist tegevust, tema metoodikaid ja nii edasi. Siin sekkumise võimalust ei ole. Aga jah, see on tõsi, need probleemid tekkisid. Ent hoolika lehelugejana ma tean ka seda, et Statistikaamet tegeleb sellega, et see viga oleks tulevikuks maha võetud. Aga see tagajärg on tõesti selline, nagu te viitasite.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No kõigepealt ma mainin ära, et mul oli hiljuti ühe pikaajalise kogemusega koalitsioonisaadikuga selline neljasilmavestlus, kus ta tunnistas ka mulle, et tõepoolest, ta teab, et paljude koalitsioonisaadikute arvates samamoodi see tegevuspõhine riigieelarvestamine on eksperimendina läbi kukkunud ja sellest tuleks loobuda, aga kuna sellesse on nii palju investeeritud aega, energiat ja muid ressursse, siis keegi nagu ei taha seda tunnistada. Selles mõttes ollakse nagu surnud seisus. Võib-olla peaks ka selles suunas mõtlema, kuidas lihtsalt ehitada sellist kuldset teed taganemiseks. See [põhjus] võib ehk olla üks peamisi takistusi. 

Aga mis puudutab raha puuduolemist, siis mul on hea meel, et te osutasite sellele põhiprobleemile, et sageli ongi sõnade ja reaalsuse vahel väga suur lahknevus. Ma ise olen ka seda siin väga tihti tähele pannud, selline ideoloogiline soovmõtlemine kuidagi trumpab reaalsustaju üle. Üheaegselt püütakse edendada kaitsevõimet, jätkata Ukraina relvastamist, viia ellu rohepööret ja ehitada Rail Balticut, aga kõik saavad aru, et see tegelikult ei ole lihtsalt tehtav. 

Kas ma saan õigesti aru, et põhiline probleem kujunenud olukorras ongi see, et enam pole ka seda puhvrit, et võtaks rohkem laenu, sest me olemegi jõudnud limiidiga täiesti punasesse?

Jah, ma sellele ka viitasin, et me oleme järgmisel aastal maksimaalse, 4,5%-lise defitsiidi juures, ülejärgmine aasta samuti. Ja sealt edasi – see on prognoositav – oli vist 3,9% või 3,6%. Nii et me oleme sellele väga lähedal. Ainult väike puhver on olemas. Mida saab teha? Alati saab olemasolevat raha mõistlikumalt kasutada. See variant on alati olemas ja ma arvan, et selle nimel maksab vaeva näha. Öelda, et riigil raha ei ole, on vale. 20 miljardit on väga suur hulk raha ja sellega on võimalik teha väga palju asju. Nii et neid võimalusi, mida teha, on väga palju. Aga mis puudutab eesmärke, siis minu meelest võiks parima teadmise juures ausalt öelda, mis on tegelikult tehtav. Ja ma arvan, et inimesed mõistavad seda.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra riigikontrolör! Huvitav aruanne ja alati on teid ka huvitav kuulata. Ma paneksin oma küsimuse sellisesse kujuteldavasse maatriksisse, et ühtepidi oleksid teljel poliitikud ja ametnikud ning teistpidi oleksid teljel rumalus ja pahatahtlikkus. Kas te saate need ülejäänud neli ruutu täita? Mis need põhjused on, et tekivad suured käärid planeerimise ja tegelikkuse vahel? Tegelikult üsna palju tuleb välja, et tehakse ka valesid asju. Nagu te ütlesite, 20 miljardit on suur raha. Kui te oleksite nii hea ja annaksite oma vaate selle maatriksi ülejäänud ruutudele: siin on ametnikud ja poliitiline otsustustase, rumalus ja pahatahtlikkus.

Eks neid [ruute] võib igal viisil sõnastada. Aga mis puudutab eesmärkide seadmist, siis paljude Eesti strateegiate suur probleem on ikkagi see, et strateegia mõte on teha valikuid. Ma ei oska pahatahtlikkust, rumalust või võib-olla liigset entusiasmi või midagi veel sinna panna, juurde tuua, aga neid valikuid ei tehta. Miks ei tehta? Sellepärast, et juba see on sõnum, kui [asutus] ei sattu strateegiasse, [valdkond] ei sattu strateegiasse. Ka strateegiasse mittesattumine on nagu millegi äravõtmine ehk paha uudis. Seetõttu ongi strateegiad sellised, kus kõik on rahul. 

Ma arvan, et sellist rasket strateegiat, selle vastuvõtmist märkaksid kõik, sest siis oleks kisa. Aga missugune kisa on millalgi olnud mõne arengukava pärast? Kisa ei ole olnud selle pärast, et ei ole tehtud valikuid. Aga valikuid tuleks strateegiates teha. Võtame kas või arengukava "Eesti 2035", mis võeti vastu 2021. aastal. Vahepeal on puhkenud maailma muutev sõda, aga isegi see on sinna arengukavasse ära mahtunud. See [strateegia] on nii suur ja lai, et isegi totaalne muutus ei tekita tunnet, et äkki peaks [keskkonnas] midagi üle vaatama.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Tänan teid ja teie meeskonda tehtud töö eest ja töö eest, mida te ka tulevikus igapäevaselt teete! 

Minu küsimus on ajendatud sellest, et me siin aeg-ajalt saame aru, et erinevate ministeeriumide eelarvetes on raha, mida ministeeriumid ei tea. 2023. aastal avastati 100,4 miljonit Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kontol, mille olemasolu tükk aega ei teatud. Selle aasta alguses oli vaidlus selle üle, kas 100 miljonit on eelarves gaasijaama jaoks või mitte. Üks valitsuse liige teadis, et on, teine ei teadnud, et on. Me näeme, kui palju, lausa sadu miljoneid iga aastaga kantakse üle järgmisse aastasse neid kasutamata vahendeid. Kas on vahepeal Rahandusministeeriumi ja teiste ministeeriumide töökorralduses midagi muutunud, et me tulevikus ei peaks enam lugema selliseid asju, et kuskil on mingi raha, mille olemasolu Rahandusministeerium või muu konkreetne ministeerium ei tea? Kas see on paremaks muutunud?

Ma arvan, et kui probleemid ilmnevad, siis ikka on nii Rahandusministeerium kui ka teised ministeeriumid ise püüdnud olukorda parandada ja süsteemis muutust tekitada. Samas see tuumpõhjus ei ole lahendatav lihtsalt sellisel viisil, et oli üks juhtum, vaatame, et samasuguseid asju enam ei juhtuks. Peamine probleem on minu meelest natuke see, et Rahandusministeerium on natuke kaotanud sellise … No ütleme siis teistpidi. Rahandusministeerium on öelnud, nagu ma ka [kõnes käsitlesin], vastuses meile, et ministeeriumid ise vastutavad oma eelarve täitmise eest. Sellega natuke minetatakse seda rolli, et Rahandusministeerium peab olema see, kes vaatab, kas reegleid täidetakse. 

Eelmisel aastal ma andsin teile siin ülevaate, kus me küsitlesime ministeeriumeid. Ministeeriumid ise tõid välja selle, et kui varem oli arutelu eelarveläbirääkimiste üle, kus arutati raha eraldamise üle. Kunagi kantslerina ma osalesin ka nendel, see oli tõsine eksam. Rahandusministeerium teadis väga hästi, kus raha on ja kus raha ei ole. Enam seda ei toimu, seda filtrit sellisel kujul vähemalt läbirääkimiste formaadis vahel ei ole. Nii et ma arvan, et natuke tuleb sellist riigi rahandusosakonna rolli Rahandusministeeriumis suurendada. Ma arvan, et tuleb astuda paar sammu tagasi endisesse aega.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud riigikontrolör! Täpselt aasta tagasi oli teil fookuses teema "Viis aastat tegevuspõhist eelarvet" ja selle kokkuvõte oli, et ikkagi see projekt on nagu läbi kukkunud. Nüüd me kuuleme, et asjad ei ole paremaks läinud. Tõepoolest, rahanduskomisjonis me kuulsime selle aasta eelarve aruteludel häirivalt palju mitmelt ministeeriumilt, et nendel tegevuspõhistel mõõdikutel ei ole seost rahaeraldistega. Mõõdikutel puudub sisuline väärtus, mõõdikud on isetäituvad. Ma küsin selle kohta, et kui te nüüd teeksite auditi ja hakkaksite hindama, kui palju see tegevuspõhine toredus ja programmipõhine mudeldamine maksab. Seal taga ei ole ainult ametnike sajad töötunnid, seal taga on ka tegevuspõhiste mudelite väljatöötamine, IT-kulu ja kogu selle näitajate süsteemi ülevalpidamine. Kui te teeksite sellise auditi, siis võib äkki selguda, et kogu selle tegevuspõhise toreduse peale on läinud märkimisväärne raha, aga see võib osutuda sisutule asjale kulutatud rahaks.

Eelmine aasta ma tõin välja selle, et paljud ministeeriumid ütlevad, et nad teevad tegelikult palju sellist tööd, mida nad muidu ei teeks, neil ei ole seda endal vaja ja nad ei tea, kas ilmtingimata teistel vaja on. Lisaks on asjal peale selle kulu, mis läheb tööle, mille väärtust ministeeriumid ise ei näe, tegelikult ka teine pool. See on see, et eelarve ei võimalda Riigikogul ega avalikkusel ajal, kui eelarvet menetletakse, näha, kuhu mingi raha läheb, ja küsida küsimusi, kas see raha peaks sinna minema või mitte. Kui läbipaistvus oleks suurem, siis ma kujutan ette, et sääst, mis tekiks sellest, et mõned asjad jääksid tegemata – ma ei pea silmas tohutut detailsust, ma arvan, et lihtsalt mõne sammu võrra detailsem informatsioon võiks olla kas või seletuskirjas –, oleks [võimalik]. See on mõnes mõttes isegi veel olulisem, et läbipaistvus oleks natuke suurem. Saaks küsida ja kahtluse alla seada.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tõesti, ka mina tänan põhjalike järelduste eest ja enamikule nendest saan ka alla kirjutada. Üks valdkond, mis minus tekitab küsimust, on järeldused ühistranspordi kohta. Kuidagi jääb selline tunne, et kulud kasvavad nagu pärmi peal. Aga ma olen ise ka ühistranspordi korraldamisega kokku puutunud [ja tean], et kui [hinnatõus] taandada reaalkilomeetri hinnale, mis makstakse välja teenusepakkujale, siis bussitranspordi hinnatõusud tegelikult ei ületa elukallidust. Kaugeltki mitte! Tegelikult peaks rohkem vaatama nende kulude sisse. Või rongiliikluse puhul: kui veeremi kulu on viimase viie aasta jooksul kasvanud miljoneid, 5–10 miljonit eurot, siis sellel ei ole mitte mingit seost reaalse liinikilomeetri [hinnaga]. Seda lihtsalt sellepärast, et meil kaubaronge ei sõida. Üks konkreetne küsimus ka. Kui palju te olete oma järelduste tegemisel suhelnud ühistranspordikeskuste inimestega?

Teie aeg!

Aitäh! Meil tegelikult eelnes sellele üks pikem audit ühistranspordi teemal, see oli umbes kolm nädalat varem. Ma täpsustan, et tegelikult see järeldus ei ole etteheide sellele tõusule. Me nendime, et raha hulk teenuse osutamiseks kasvab, aga selle tulemusena teenus ei muutu paremaks, vaid jätkub samal tasemel teenuse osutamine. See oli põhjus, miks tahtsime seda tõusu näidata. Ma praegu ei suuda seda kohe sellest aastaaruandest leida, aga selles kolme nädala taguses aruandes oli täpselt sama loogika välja toodud, nagu te küsimuses [viitasite]. Siin kokkuvõttes seda ehk ei ole.

Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Ja veel austatum riigikontrolör, tänan selge ja sirge jutu eest! Muidugi, aastaaruandes on see Kaitseministeeriumi valitsemisala osa muret tekitav, aga me oleme peaaegu otsustanud investeerida veel rohkem raha julgeolekusse. Te olete kindlasti teinud järelauditeid ja järelauditite järelauditeid. Kas te võite kinnitada meile, et RKIK ehk Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus on suuteline seda 5% reaalselt kaitsevõimeks pöörama? Ja veel üks uitmõte. Mis siis juhtuks, kui kulutamata raha ei saaks järgmise aasta eelarvesse üle kanda? Kui palju see vähendaks meie eelarvedefitsiiti?

Kahjuks ma ei saa ei kinnitada ega ümber lükata seda RKIK-iga seotut, sest ma ei ole uurinud, kas RKIK on võimeline seda tegema või mitte. Küllap on kõik võimelised raha ära kulutama, aga küsimus selles, kas seda ka targalt tehakse. Ma saan kinnitada, et seda me vaatame. Kaitseministeeriumi valitsemisala on meil just nimelt nende probleemide tõttu ja ka lisanduva raha tõttu suurema tähelepanu all. Ja küllap me siis informeerime, milline olukord on. 

Aga see on õige küsimus, sest igasugune võimekuse ülehindamine tähendab tegelikult eelarveaasta mõttes koormust. Seda selles mõttes, et kulud küll lükkuvad järgmisse aastasse, aga see raha on kinni. Ja see on probleem. Aga ma igaks juhuks ütlen ka seda, et ega ülekantav raha ei ole iseenesest probleem. Sest a) see kõigepealt aitab ära hoida aastalõpu kulutusi ja b) väga paljud ülekantavad summad on teataval viisil kohustustega seotud, nii et see osa läheb üle. Lihtsalt küsimus on selles, milline on ülekantava raha puhul mõistlik suurus.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan Kaitseministeeriumi haldusala teemal. Eks see minu meelest ole üks kurioosum, et selles ministeeriumis oli kaduma läinud selline [amet] nagu sisekontrolör. Fenomen: [asutus], kus liiguvad ühed suurimad rahasummad, ja ennäe, ei jätku raha sisekontrolöri jaoks! Kuidas üldse sellised asjad toimuda saavad?! Minu küsimus on see. On näha, et seal on tegevusliinid lappama läinud. Lepinguid otsitakse nädalate ja kuude kaupa, kuigi kõige elementaarsem tegelikult on, et sul on üks kena riiul, kus on lepingud. Ent ei, nemad otsivad neid ja püüavad teile üle anda. Aga mul on küsimus jätkutegevuse kohta. Te ütlesite, et suurem tähelepanu on Kaitseministeeriumi haldusalale. Nüüd tuleks tõesti üks raport veel koostada, kui nad lõpuks oma dokumendid üles leiavad. Millal seda oodata on?

Riigikontrolörina saan jälle rõõmusõnumeid tuua: tegelikult Kaitseministeeriumis on nüüd selle siseauditi funktsiooni tugevdamisega tegeletud ja see on mehitatud. See on kindlasti positiivne. Mis puudutab neid materjale, mida me siis kätte ei saanud, kui me eelmist aruannet tegime, siis nüüd oleme need nimekirjad saanud ja me töötame oma rütmis selle kõik läbi. Ühel hetkel, kui me oleme valmis midagi ütlema, siis me kindlasti ütleme. Lõpptulemus tuleb ikkagi aastaaruande raames, aga küllap saab ka vahepeal täpsemat infot jagada. Ühesõnaga, peamine sõnum on see, et see informatsioon, see materjal, mida me eelmise auditi käigus ei saanud, on nüüd meile kättesaadav.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Ma pean taas vabandama, et Riigikogu juhatus on pannud sind sellisesse idiootlikku olukorda. Siin on palju kolleege, kes nädala päevakorra arutamisel rõhutasid, et niimoodi käituda ei tohiks. Ma palun siiralt vabandust. Aga see meie troika oli paraku järeleandmatu, et pole vahet, kuhu kohta ükskõik keda toppida. Nii et veel kord: väga piinlik on.  

Küsimusi oleks sulle muidugi palju. Aga just seesama, ka minu armastus, see tegevuspõhine eelarve, mida ma olen lugenud õhtuti ja öösiti ja hommikuti. Natukene on valgust juurde tulnud, aga jätkuvalt on see selline totter, mingite isetäituvate mõõdikute labürint, mida ei saa soovidega võrrelda.

Teie aeg! 

Minu küsimus on selline. Teie eelmise aasta raport ütles, et viis aastat sellist mõttetust. Mida sina teeksid, kui sa oleksid peaminister ja sul oleks voli eelarve …  

Aitäh! 

Kas sa lõpetaksid selle ära?

Aitäh! Kõigepealt, selle esimese teemaga seonduvalt: minu jaoks on alati pidupäev olla Riigikogu suures saalis, isegi kui on öö. Olen meeleldi siin ja tulen, nii nagu kutsutakse. 

Mida ma esimesena teeksin? Selleks ei pea peaminister olema, ma saan riigikontrolöri positsioonilt soovitada. Ma ei teeks selliseid vahevariante, mida praegu riigieelarve baasseadustega on tehtud. Selle puhul on üks probleem see, mille kohta Aivar Sõerd küsis, et see on jälle lisatöö, kui natuke teistpidi teha. Ja lisaks see, et kui selles mitte midagi oluliselt ei muutu, siis ei ole sellel mõtet. Pigem jätame kas või ühe aasta vahele ja mõtleme, mida teha põhimõtteliselt teistpidi. Ega iseenesest raha tulemustega sidumises ei ole probleem, küsimus on oskuses seda teha. Ja selle, mida me oskame teha ja suudame teha, võiks sellisel kujul ära teha, aga selles osas, kus me ei oska [muuta], võiks eelarve ikkagi toimida juhtimisdokumendina. Praegu on see mõnel juhul keeruline.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tegelikult te toote meieni ju väga kibeda tõe. Selle kibeda tõe sisu on see, et parlament tegelikult ei ole oma ülesannetega hakkama saanud. Just nimelt parlament, sest mis veel on parlamendi ülesanne kui mitte strateegiline vaade riigi kontekstis. Kõik need probleemid, mis te tegelikult esile olete toonud, seisavad siin selle saali vastutusalas. Ja ausalt öeldes see on väga kurb, sest me ei suuda käituda peremehena. 

No mõtleme selle peale, et siin saalis on sündinud ka riigivaraseadus. Ja kui me riigivara anname kasutusse, siis me alati ütleme, et riigivara peab kasutama heaperemehelikult. Aga kui me teeme otsuseid riigieelarve kontekstis, siis me asendame [sõna "heaperemehelikkus"] mitte just riigivara hävitamisega, aga räägime investeerimisvõlast. Tegelikult see on vägagi mõtlemist vääriv [probleem], mille te meile siia saali olete toonud. Kas peaks riigieelarvet tulevikus üldse [käsitlema] nii, et see vara, mis meil on, tuleb korras hoida ja kõigepealt tuleb tegeleda sellega, ning teine osa puudutab arendamist?

Nii ta on. Näiteks võib tuua teede hoidmise. Ma olen näitena toonud, et see on nagu inimese hammastega: kui kild on väljas, siis on odavam [lappida] kui kolme aasta pärast täiesti katkist hammast parandada. Nii et tegelikult teede puhul on selge, et see, mis jääb praegu tegemata, ei maksa hiljem mitte inflatsiooni pärast märksa enam, vaid lihtsalt sellepärast, et hiljem tuleb midagi palju rohkem teha. Selles mõttes on sõnum, mis meile paistis seda ülevaadet tehes transpordivaldkonnast, aga ka teistest valdkondadest, see, et me tegelikult ei suuda täita oma kohustusi, mida esmajärjekorras tuleks teha. Ja samas on ikkagi väga palju uusi asju, mida tuleks teha. Aga kas me saame [käsile võtta] uusi asju, kui meil on vanad asjad ja kohustused inimeste ees täitmata, muu hulgas nende ees, kes elu lõpuni peavad ootama oma kohta hoolekandeasutuses? See ei ole normaalne.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja, ausa ja põhjaliku ülevaate eest! Kui aus olla, siis see kibe tõde on masendav. Olukord, mida te kirjeldasite, meenutab pankrotti mineva ettevõtte viimaseid kuid, kus keegi enam raha ei loe ega vastuta toimuva eest. Ma isegi mõistan, miks Riigikogu juhatus on teie ülevaate paigutanud hilisõhtusse, sest riigi rahaline olukord tõesti ei kannata päevavalgust. Minu küsimus on, kuivõrd on tekkinud olukorra kujunemisele kaasa aidanud selle tegevuspõhise eelarve rakendamine.

Mis puudutab kohustuste täitmist ja ambitsioonikate eesmärkide seadmist, siis seda on võimalik teha nii tegevuspõhise [eelarvega] kui ka tegevuspõhise eelarveta. Sellel on hoopis teised põhjused. Aga mis puudutab seda, kas me omame [olemasolevast] rahast ülevaadet ja äkki me saaksime olemasolevat raha paremini kasutada, siis vot seal peituvad võimalused. Isegi kui meie eelarve on mingis osas tegevuspõhine, peab see olema sellisel viisil arutatav, et oleks võimalik vaadata, kuhu raha läheb, kellele ja mille jaoks.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Austatud riigikontrolör! Mul on küsimus ühistranspordi kohta ja veidi ka järgmise aasta riigieelarve kohta. Näiteks ma ei suuda aru saada, et selle eelarve lisas 3 kirjutatakse, et Elronile on piletidotatsioon ja liisingumaksete summa 48,5 miljonit, pluss 4,5 miljonit, järgmises kohas on see projekti all 46,7 miljonit. Tegelikult ei ole võimalik eelarvest aru saada, millist summat planeeritakse. Siis on seesama, millest teie kokkuvõte räägib, et kui järgmine aasta on 38,2 miljonit planeeritud Eesti Raudteele kordategemiseks, siis millegipärast RES-is pole seda järgmisel kahel aastal planeeritud, kuigi, kui kolm aastat tagasi vaadata, siis see summa on suhteliselt adekvaatne, mis järgmise aasta eelarvesse on planeeritud. Eeldada võib, ju see on siis valitsuse reservi pandud. 

Kas meil tegelikult on võimalik aru saada, et kui me räägime ühistranspordist raudtee kontekstis, siis kui palju see meile tegelikkuses maksma läheb? Ja kuigi meil on raha vähe, planeeritakse Tartust 70 000 reisijat Riiga [toimetada]. Siiski seda rongi endiselt millegipärast …

Teie aeg! 

… planeeritakse. Vabandust!

Ma arvan, et kui me nüüd uurima hakkame, siis küll me selle numbri kokku saame. Ma ei ole kindel, et eelarve abil, aga kui me küsime, siis mõne aja pärast on võimalik see informatsioon ka teile anda, kui huvi pakub. Nii et me saame seda teha.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt tänan teid ettekande eest! Me loeme siit, et 1,9 miljardit eurot on vaja Tartust ja Iklast Tallinna 2 + 2 tee ehitamiseks, aga eelarves seda raha ei ole. Ministeerium teeb Euroopa Liidule ettepaneku, et 2030. aasta asemel võiks need teed hoopis aastaks 2050 valmis saada. Me teame, [kui halb] on ohutuse seisukohalt, sest liiklustihedus [on seal suur]. Kas ikka on loogiline, et lihtsalt valitsus otsustab ühel hetkel, et jumal temaga, mis väljaspool Tallinna toimub, peaasi et siin Tallinnas midagi on?  

Teiseks, ma siin lugesin, et 20 miljonit on plaanitud raudteel reisijate arvuks. Praegu see läheneb 8 miljonile. Seega [eesmärk] on suhteliselt ebareaalne. Me näeme, kuidas raudtee-ehitus on aastate jooksul veninud. Ma ei räägi Rail Balticust, mis on päris lootusetu, aga Tallinna–Tartu liin peaks ammu [valmis] olema, uued rongid sõitma, aga ikka ei sõida. 

Teie aeg! 

Riik maksab selle kinni. Mis tunded tekivad, kui te seda kokku kirjutades [näete], et sihuke päris tõsine jama on?

Mis puudutab põhimaanteede ehitamist, siis positiivne on tegelikult see, et üle poole saab juba lähiajal nõuetele vastavusse viidud. See probleem, millele te osundate – summa, mis on puudu ülejäänud osa ehitamiseks, ei ole mitte [kindlasti] 1,9 miljardit, vaid 1,3–1,9 miljardit. Kõik sõltub natuke nendest valikutest. Seda raha lihtsalt ei ole ja ka Riigikontroll ei oska soovitada, kust seda raha võtta. Aga on tõesti plaan lükata [ehitus] edasi. Ma olen aru saanud, et paljud teised riigid on samuti hädas nende teede ehitamisega. Sama olukord on paljudes teistes riikides. Siht on tõesti, et 121 kilomeetrit sellest 353-st soovitakse edasi lükata, ja mitte aastaks 2050, vaid enne 2050. aastat tuleks see valmis ehitada. Ja tõenäoliselt erand [saadakse]. See puuduolev raha, millest me räägime, on 300 miljonit, et [ülejäänud] osa teha. 

Mis puudutab raudtee temaatikat, siis jah, mis puudutab neid eesmärke, siis nagu ma viitasin ka oma ettekandes, eesmärkide ambitsioonikus on samuti küsimus. Ja nüüd on küsimus, kas otsused sünnivad sellest ambitsioonist või tegelikkusest lähtudes. Kui ambitsioonist, mis ei ole realistlik, siis me raiskame raha, aga kui tegelikkusest, siis see võib mõistlik olla.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen teema juurde, mis on alajaotuses "Loodusväärtuste kaitse ja raied kaitstavates metsades". Ma räägin metsast, mis oli välja valitud Rail Balticu raudteetrassi rajamisel maharaiumiseks. Siin on kirjas, et Rail Balticu juhtum on selgelt näidanud, et Keskkonnaameti töökorraldus võimaldab jätkuvalt teha raieid ka aladel, mille suur loodusväärtus on ametile teada. Tagajärjeks on suur looduslik ja majanduslik kahju ning selle kompenseerimisel tuli täiendavalt kaitse alla võtta 26 korda rohkem metsamaad. Me teame väga hästi, et riik tegelikult läks seejuures erametsade kallale, sest riigimetsi ei taheta kaitse alla võtta. Ma küsin, kuidas te hindate sellist käitumist. Riik käib metsaga kui meie kõigi ühisvaraga ringi väga jõhkralt, peaasi et mingid suurprojektid saaksid ellu viidud, kui need kunagi on juba käima lükatud. Ma pean siinkohal silmas ka tuuleparke, mille rajamisel raadatakse lihtsalt metsa maha, see ei kasva enam kunagi tagasi. Kuidas te seda olukorda hindate? Kuidas me peaksime edasi minema?

Teie aeg!

See oli meie märtsikuus lõpetatud audit, kus me nägime tõesti seda, et oli metsistega seotud ala, mis Rail Balticu tõttu maha raiuti, ja selle kompensatsiooniala oli tõesti 26 korda suurem. See tegelikult läks metsamajandamisest välja. Nii et see viga läks Eesti metsamajandusele väga palju maksma. Ja millest see tekkis? See oli seotud sellega, et informatsioon oli nendes asutustes, kes raiete lubamise üle otsustavad, tegelikult olemas, aga ikkagi raiuti. (Saalist öeldakse midagi.) Kuidas? Mis sellega edasi saab? Edasi saab see, et seda metsa loomulikult enam ei taasta, aga vähemalt selle aruande raames lubati meile, et see süsteem, kus metsateatised ja muu informatsioon, mis iganes seal liigub, saab korda. Ja meie jaoks on oluline, et see korda saab. Seda metsa aga ei taasta enam, see on selge.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea riigikontrolör! Ka mina tänan selle põhjaliku ülevaate eest ja üldse teie igapäevase töö eest auditite vallas, mis te olete erinevates valdkondades teinud, ja need kitsaskohad ka meile arusaadavamaks teinud. Minu küsimus puudutab teedehoidu ja teedeinvesteeringuid. Te olete olnud nende otsuste juures, olete näinud, kuidas neid valitsuses tehakse, olete auditeerinud eelarveid. Alati, kui raha kipub puudu tulema, on esimene [liigutus] ikkagi kuskilt investeeringud maha tõmmata. Kui RES-is ongi planeeritud mingi mõistlik kasv, siis kui läheb raskeks, siis tõmmatakse see maha. Mida te soovitaksite meil siin Riigikogus teha, kui me hakkame riigieelarvet vastu võtma? Kas me peaksime valitsusele ütlema, et nii ei sobi, ja üritama säilitada mingit joont, kui see on võetud, või võibki tõmmelda iga aasta edasi-tagasi?

Mis puudutab eelarve tegemist, siis ma ajal, kui tehakse eelarvevalikuid, tegelikult ühelgi aastal pole valitsuse istungil nende päevakorrapunktide arutelust reeglina osa võtnud. Ja seda põhjusel, et ma ei taha jätta muljet, et ma saan aru, mis seal toimub. Ma tõesti ei saa alati sellest aru ja et vältida selliseid küsimusi, miks ühte või teist asja tehti, [ma ei ole aruteludest osa võtnud]. Ja see ei ole ka minu asi, kuhu raha antakse. See ei ole Riigikontrolli asi. Riigikontrolli asi on vaadata, kas raha läheb sinna, kuhu plaaniti, ja nii edasi. Selles mõttes me raha jagamisel kaasa mitte mingil kujul ei räägi. Aga mis see küsimus nüüd oli? Ma seda vist ei tohi küsida?

Mida teha? (Saalist täpsustatakse veel.)

Okei.

Aga aitäh! Seda saate saalist väljas Jaak Aabile täpsemalt öelda. Rohkem teile küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ja nüüd läheme edasi läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Head kolleegid ja muud kuulajad! Kõigile meile on teada ütlus, et head ja odavat asja ei ole olemas. Kindlasti võib siin tuua igasuguseid näiteid ja võrdlusi, aga nii see kipub olema. Eesti transpordi ja liikuvuse valdkonnas me peame arvestama samaga. Me kas investeerime sinna valdkonda rohkem ja saame kvaliteeti kõigis suundades tõsta või me jääme tänase taseme juurde ning lepime olukorraga. Ka selleks peame leidma vahendeid juurde, aga see võiks olla tehtav. 

Meiega sarnase suurusega riigis Šveitsis on ühistranspordi selgroog rongiliiklus, mille abil on tehtud võimalikuks igapäevane tööl käimine ka mitmesaja kilomeetri kauguselt. Teatud mõttes on riik tehtud oluliselt väiksemaks. Aga territooriumi suurusega sarnasused Šveitsiga lõpevad. Nende rahvastiku tihedus on 217 inimest ruutkilomeetril, meil 30 inimest ruutkilomeetril. Hea ühistransport maksab palju, aga nende SKT on meie omast 15 korda suurem. 

Nii nagu Riigikontrolli aruandest lugeda saime, eesmärkide võtmises on meil oldud väga lahked, aga katete pakkumise osas valitseb riigieelarves ja riigi eelarvestrateegias nendel ridadel suur puudujääk. Suures pildis on muidugi kõike võimalik kärpida, aga selle hind riigile ning ennekõike kaugematele piirkondadele oleks ebaõiglaselt suur. 

Suurim mure on regionaalarengu pärast. Ühel hetkel ehk oleme olukorras, kus maal elamine ei ole ilma isikliku autota enam võimalik. Tegelikult oleks õigem öelda, et maal saab ka sellisel juhul elada, aga linnas käimine sõltub siis naabrist või autoga sugulase olemasolust. 

Millised on meie valikud? Üheselt selge on see, et kõiki planeeritud tegevusi ja investeeringuid ei saa Eesti riigieelarve puhul kuidagi realiseerida. Meie peamine mure ning märgukoht on see, et otsuseid tehes arvestataks alati regionaalse aspektiga. Kui me soovime igas Eesti paigas hoida elu, siis me vajame seal toimivat ühistransporti. Ja kui soovime, et maal elaksid ka tööealised elanikud ja nende lapsed, siis peab ühistransport nende elukohta liikuma vähemalt kaks korda päevas. Ja ka sellisel juhul tuleks transport näiteks huvihariduse huvides veel eraldi korraldada. 

Lahendustena on pakutud erinevaid kombineeritud viise, kasutades näiteks ka väiksemaid busse ja pakkudes nõudepõhist transporti. Kahjuks on praktika ja pilootprojektid näidanud, et kokkuhoidu sellega siiski ei ole võimalik saavutada ja hea ühistransport nõuab ikkagi rohkem raha. 

Lisaks ei tohi me unustada seda, et mida paremini on korraldatud ühistransport, seda väiksem on surve teedeehituseks ja -remondiks. Praeguse rahastusega me ühistransporti olemasoleval tasemel hoida ei suuda. Aga vaadates otsa väljakutsetele ka teistes valdkondades, tundub perspektiiv ühistranspordiks vahendeid juurde saada veelgi nukram. 

Hõreda asustusega ja põhjamaise kliimaga riik [kujutab endast] ühistranspordi vaatest väga suurt väljakutset. Keerukust lisavad veel meie saartega seotud ühistranspordi[probleemid], mida näiteks meie naabritel Baltikumis ei ole. 

Mida me palume koalitsioonil edaspidistes sammudes kindlasti arvestada? Et kõiki otsuseid tehes pandaks ette ennekõike maapiirkondade inimeste prillid, sest kasvupiirkondade inimesed saavad vajadusel ka kehvema ühistranspordi ja kehvemate teede korral paar korda kuus suvekoju või vanematekoju ikka. Maal elavad pered aga tunnetavad [neid raskusi] kohe ning nii [süveneb] veel kiiremini see trend, et 20 aastaga on 140 000 inimest teistest Eesti piirkondadest liikunud Harjumaale. 

Kokku võttes oleks kõigile parem, kui [võimalikult kohe] tunnistataks, et tänase maksumudeliga ning üha õhemaks lihvitud riigiga me teeme elu maapiirkondades üha nukramaks. Tallinnas või teistes suuremates keskustes elades ei pruugita seda üldse tähele panna, aga rõhutan üle, et riiklik ühistransport on jätkuvalt paljudele Eesti inimestele ainus liikumisvõimalus. Seda tänu [teatud] aruannetele küll kuuldakse, aga seda ei tunnetata. 

Me veel kord täname ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riigikontrolli selle aruande eest ja oleme jätkuvalt valmis igakülgselt toetama arutelusid ühistranspordi teemal ja nendes igakülgselt kaasa lööma. Ei ole mõtet luua illusioone, et me paneme tööealisi inimesi ühistransporti kasutama, ilma et me ühistransporti kiiremaks ja mugavamaks teeme. See aga tähendab olulisel määral vahendite juurdepanemist. Aitäh!

Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud riigikontrolör! Taas suutsite meid heas mõttes üllatada. Teie pilk erinevate ülevaadete ja auditite näol annab lootust ja värskust – selles mõttes värskust, et [mõelda,] mida teha teisiti. Tegelikult ka siin saalis sellele ongi vaja mõelda, mida teha teisiti. 

Kui alustada eelarvest, siis võib-olla tuleks just nimelt keskenduda sellele, et printsipiaalne lihtsus elus seisneb selles, et need asjad, mis sul on, tuleb hoida korras. Emotsiooniostudega võiks tegeleda siis, kui selleks on vahendeid. 

Ma ei taha kindlasti öelda, et meil ei peaks olema ambitsiooni, aga meil peaks olema ka piisavalt reaalsustunnet. Minu meelest on nõnda, et kui me planeerime uusi asju, uusi tegevusi, siis me peame saama samal ajal öelda, et see uus väärtus, mida me loome, tõmbab midagi kokku. Sageli see nii ei ole. Võtame kas või palju räägitud Rail Balticu trassi. Kui me oleme otsustanud, et meil on vaja siduda ennast [muu] Euroopaga, aga samal ajal käib Eesti sees paralleelrongiliiklus kahes trassikoridoris näiteks Raplani, siis see ei ole mõistlik eesmärk. Pärnu maakonnas suudeti asi ära teha, aga kahjuks kaugemale ei ole liigutud. Veelgi enam, see trass on ära renoveeritud ja ma saan aru, et kehtib mõte, et me peamegi kahte trassikoridori Raplani. Kas see on mõistlik? Kas see on jõukohane ja otstarbekas? Sellele küsimusele peab tegelikult vastama juba midagi tehes. 

Kui me räägime sellest, et meie prioriteet on tõsta oma eelarve tulusid ja riigi kaitsevõimet kaitsetööstusparkide abil, siis ei ole vist kuigi otstarbekas iga kord alustada nullist: leida maaüksus, mis asub riigimaal, ja alustada nullist. Samal ajal oleme teinud otsuse luua põhimõtteliselt riigi rahaga ehk riigiettevõtte kaudu Baltimaade suurim taastuvenergia park Tootsi-Sopi pargi näol, kuhu me ehitame valmis teedevõrgu, kuhu me rajame kuivendussüsteemid. Seal on olemas riigimaa, kust on turvas ära kaevandatud ja mille lisandväärtus on seal toodetav taastuvenergia. Aga me ei suuda neid kahte asja kokku panna isegi siis, kui on eelvaliku alad – me välistame selle. Me ei liida neid tegevusi omavahel kokku ja püüame teha selle raha eest midagi uut kuhugi uude kohta. 

Tegelikult võtab selle näidete baasi kokku sõna "säästlikkus". Me iga päev räägime siin saalis sellest, kuidas me peame oma keskkonda hoidma, kuidas me peame käituma säästlikult, aga millegipärast tegevuskavades ei lähe need asjad kokku. Ja paratamatult tuleb küsida, kus see viga on: kas see probleem on parlamendis, kas meie valitsusasutused ei haaku oma tegevuses, puudub tervikpilt või kus see probleem päriselt on. Eesti on piisavalt väike, et tegelikult saaks üsna lihtsate vahenditega tervikpildi kokku panna. 

Kui liikuda edasi selle mõttekäiguga ühistranspordi suunas …

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks. 

Kui liikuda selle käsitlusega ühistranspordimaailma, siis meil on tekkinud ühistranspordikeskused, mis minu arvates on positiivne näide, et võimalikult lähedal saab tagada transporditeenuse kättesaadavuse, [kasutades] erinevaid transpordiliike: olgu see sotsiaaltransport, olgu see koolitransport, olgu need kommertsliinid või subsideeritud maakonnaühendused. 

Aga kui me oleme teinud otsuse, et see transport võiks olla täielikult maksumaksja kulul, siis teatud piirkonnad on otsustanud, et nad ei taha seda täielikult teha maksumaksja kulul. Nad näevad, et see osalus, mida tarbija kohapeal maksab, on tähtis. Mida me siis teeme riigina? Me riigina ütleme, et me tegelikult ei anna teile seda teenitud raha tagasi teie piirkonda, vaid me jagame selle nende piirkondade vahel laiali, kes teevad seda täielikult maksumaksja kulul. Täiesti ebaõnnestunud strateegiline vaade! 

Me püüame arutada ja leida lahendusi, kuidas muuta nendele inimestele transport paremaks, kes on valmis selle eest rohkem maksma ühissõidukipileti näol. Veelgi enam, me räägime kruusateede võrgust ja räägime jätkuvalt sellest, et kui me 30 aasta jooksul või 30+ aasta jooksul ühistransporti teatud piirkondadesse ei ole jõudnud viia, siis [küllap] ühistransport sinna kunagi ikka jõuab – kas nõudetranspordina või mingil muul viisil. No tegelikult me ajame häma. Ei jõua! Ühistransport ei jõua nendesse piirkondadesse mitte kunagi. Vähim, mida me saame nendele inimestele, peredele ja ettevõtetele pakkuda, on õng ehk tee, maantee. Me saame anda neile selle õnge, kala nad peavad püüdma ise. 

[Inimestel ei ole enam] lootust, et riik ühel hetkel jõuab nende juurde kaasaegse maanteega, kus teeääred on niidetud ja kraavid korras. Tegelikult see ei peagi olema lõputu ilus mustkate, see võib ka olla korras kruusatee. Aga kui me isegi seda ei suuda tagada, siis sellist ilusat udujuttu nendele inimestele ajada ei ole enam mõtet, sest nad ei usu meid. Enam ei usu! 

Ja lõpuks ma tahangi jõuda selle jutuga sinnamaani, miks ma oma küsimust esitades olin Riigikogu suhtes kriitiline. Me ei suuda käituda peremehena. Ma ei tea, kas me suudame käituda sulasena. Aga peremeheks olemise mõte on võtta vastutus selle vara eest, mis olemas on, ja luua perspektiivi. Täna tundub, et tegelikult mõlemaga on kehvasti. 

Nii et see ülevaade paneb vaatama peeglisse. Kindlasti saab paremini. Kindlasti saab paremini! Kindlasti saame teha meie paremini, et see ülevaade järgmine kord näeks ilusam välja ja aus vastus oleks, et kõik Eesti inimesed ütlevad, et Eestis on elu lõppkokkuvõttes läinud paremaks. Neid inimesi, kes tuleks ja ütleks, et kõik on läinud halvemaks, oleks, aga neid oleks vähe. Aga lootust on järjest vähem. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud riigikontrolör ja vähesed kolleegid! Kohe saabub südaöö. Toomas Kivimägi lubas meile esmaspäeval, et olge rahulikud, mina tean, me lõpetame varakult. Kus sa, Toomas, oled nüüd? Magad praegu või? Aga see selleks. 

Nii et vabandan taas: väga piinlik! Minu meelest on üks aasta kõige olulisemaid sündmusi siin Riigikogus see, kui riigikontrolör saabub siia rääkima olukorrast riigis. Ja nüüd lükata ta [öösse] … Kuigi jah, Janar on tõesti reibas ja tal tõesti ei ole probleemi tulla siia õhtul või öösel, aga see on sügavalt alandav nii olulise institutsiooni [puhul]. No kui president tahaks ka tulla siia rääkima, võiks ehk lükata samuti öö hakule. Las tuleb ja räägib! Ega Alar ka ei lähe nii vara magama. Ent see ei ole soliidne – aasta kõige olulisem ettekanne päevakorras keskööl või veidi enne seda. Aga see selleks. 

Kus me tegelikult oleme? Me oleme tegelikult totaalselt võõrandunud. Usalduskriis on maksimaalne, mis olla saab. Ei usaldata mitte ainult oma naabrimeest, vaid ka eksperte, meediat, poliitikuid samuti loomulikult mitte. Selles olukorras me oleme reaalselt. Riigikontrolör on öelnud, et ebarealistlikud arengukavad viivad ka võõrandumisele. Ma olen sellega täiesti nõus. Needsamad paralleelreaalsused, paralleelmaailmad, need arengukavad, mis ei ole tihti realistlikud, viivad samuti võõrandumiseni. 

Ja riigikontrolör on öelnud, et transpordi ja liikuvuse valdkonnas on [selle kohta] ühed kõige paremad näited. Ma ei hakka kordama seda, mis siin raamatus on suurepäraselt üles loetud. 300 miljonit on puudu, et põhivõrguteed korda teha. Palju meil neid on? 353 kilomeetrit neid on, ja 130 vastab nõuetele. 300 miljonit on puudu. Noh, 145 miljonit vajab nende kruusateede tolmuvabaks tegemine. 

Rail Balticust ei hakka rääkimagi. Täna hommikul oli meil fraktsioonis kohtumine Euroopa Liidu järgmise eelarvekava 6,7 miljardi jagamise võimaluste üle. Rail Baltic oli seal loomulikult üks olulisimaid teemasid, et kust me saaksime veel raha kokku kraapida. Noh, jah, lätlased on veel mökumad, eriti kui meie poole peaks raudteed ehitama. Meie ja leedulased oleme enam-vähem midagi liigutanud. 

Ma neid näiteid, neid arve ei hakka siin ette lugema. Liiklussurmad, teede olukord, rööbaste tekkimise indeksid, mis siin on – teeinimesed oskavad mõõta ja öelda, mis asjad need on, aga rööpad on nagu sügavamaks läinud.  

Ent need on kõik sellised detailid. Praegu jutt on transpordist, aga Andres Metsoja ütles õigesti, et tegelikult elu on ilus. Ja võib-olla, nagu ka Jürgen Ligi armastab öelda, nii head elu pole kunagi varem olnud. Aga paljud, kellel on raskusi kuu lõpul toidu muretsemisega, ei ole sellega nõus. Või puudega inimesed. Mulle on rääkinud vanaprouad ja ka hea Helmen tuletas täna meelde: puudetoetus tõusis kolme tikutoosi [hinna] jagu: 15 senti. Kujutage ette, 15 senti andis Eesti riik puudega inimestele sel aastal puudetoetust juurde! 15 senti – see on naeruväärne, piinlik ja nii edasi. 

Nii et tegelikult elu Eestis on ilus – loodus on ilus, palju tarku inimesi on –, aga uskumatult palju lolle asju tehakse. 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paar minutit.

Kaks minutit lisaks.

Kolm [palun]! Ja mida ma tahtsin öelda? No tegelikult on enamik asju juba siin ära öeldud. Miks riigis, kus on palju tarku inimesi, nii palju lollusi tehakse?  

No ei jõua rääkida minu lemmikust ja Aivari lemmikust ehk tegevuspõhisest eelarvest. Ma arvan, et kunagi peaks sellest kirjutama korraliku raamatu. Ma olen ka hakanud kirjutama, noh, kõik see mõõdikute maailm ja selline … Siga ka ei söö, öeldakse maal selle kohta. No natukene nagu liigub sinnapoole, kus me peaks olema. 

Aga see, mis on soomlastel – kui palju siit Soomesse on üle lahe? – või oli Eesti eelmise vabariigi ajal – need on minulgi raamaturiiulis. Riigikontrolör on need kinkinud mulle ka ja neist saab aru, kust raha tuleb ja kuhu läheb. See muudaks ka meie töö lihtsamaks. Järgmine nädal on teine lugemine. Kust sa [midagi] võtad? See on täitsa kasutu dokument, suur paks kapsas, eks ju, kus on palju igasuguseid isetäituvaid ja muid asju, mõõdikuid ja kõike muud, aga seda kasutada on praktiliselt võimatu. Kust sa võtad raha? Väga raske [aru saada]! No Aivar leidis sealt natuke midagi üles ja Mart Võrklaev ka natukene siit ja sealt.  

Ja see ongi reaalsus: võõrandumine ja ilus riik, kus on palju tarku inimesi, aga väga palju lolle otsuseid. Ma tunnistan ausalt, et meie käes peaks võim olema, aga tegelikult me oleme laisad, tihti lodevad ja mugavad. Ent ei tohiks olla, sest siis valitsus ütleb, kuidas asjalood on, milline on eelarve ja sööge või närige muru, rong läheb edasi. Nii ei tohiks olla. 

Aga veel kord: vabandust, juba on hommikutunnid. Aga meil küll und ei ole. Aitäh!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head öised üleval olijad! Riigikontroll on järjekordselt juhtinud tähelepanu probleemidele, mis puudutavad riigieelarve koostamist, täitmist ja järelevalvet selle üle. Need tähelepanekud ei ole uued. Tegemist on pidevate murekohtadega, millele on aastate jooksul korduvalt tähelepanu juhitud ning mille lahendamiseks on Riigikontroll andnud Rahandusministeeriumile mitmeid soovitusi. Kuigi Rahandusministeerium on alustanud uue riigieelarve seaduse väljatöötamist ja täiendanud eelarvestamise käsiraamatut, näeme, et tegelikud probleemid eelarve [täitmise] distsipliinis ja läbipaistvuses püsivad endiselt. 

2024. aasta auditiaruande põhjal jätkub Vabariigi Valitsuse reservi mahu vähenemine: 149 miljonilt 143 miljonile eurole. Kuid oluline ei ole üksnes summa, vaid ka see, kuidas ja milleks reservi kasutatakse. Tervelt 85% [kasutatud reservirahast] jagati sihtotstarbeliselt mitte ootamatute, vaid juba varasemalt otsustatud tegevuste rahastamiseks. See tähendab, et reservi kasutatakse üha enam planeeritud kulutuste katmiseks, mitte ettenägematute olukordade lahendamiseks, milleks see algselt loodi. 

Veelgi murettekitavam on asjaolu, et ligi pool sihtotstarbeliselt jaotatud summast ehk 43% eraldati alles viimastel kuudel. On ilmne, et novembris või detsembris tehtud rahastamisotsuste puhul ei jõuta kõiki eraldisi enam kasutada, mistõttu kanduvad summad üle järgmisesse aastasse. Nii tekib olukord, kus raha, mis peaks toetama konkreetse eelarveaasta eesmärke, hakkab tegelikult liikuma edasi tulevikku ja eelarveaasta piir kaotab oma tähenduse.

Veelgi enam, Riigikontroll leidis, et üks 2024. aasta reservi rahaeralduse otsus tehti järgmisel kalendriaastal, 7. jaanuaril 2025, kuid vormistati 2024. aastasse. Selline praktika õõnestab eelarveaasta lõplikkuse põhimõtet ja vähendab avalikkuse usaldust, et eelarvet järgitakse õigesti.

Auditi käigus selgus ka, et 2025. aastasse kanti üle Vabariigi Valitsuse reservi jääke kokku 109,2 miljoni euro ulatuses. Riigikontrolli arvutuste kohaselt oleks see summa pidanud olema 36,3 miljonit eurot väiksem, sest Rahandusministeerium kandis ekslikult edasi juba 2023. aasta jääke.

Selline olukord ei ole esmakordne. Sarnaseid rikkumisi tuvastati ka eelmisel aastal: 2023. aastast kanti 2024. aastasse seadusega lubatust rohkem jääke 9,3 miljoni euro ulatuses. Nüüd on eksimus ligi neli korda suurem. See näitab, et süsteemsed probleemid pole kadunud, vaid hoopis süvenenud. 

Riigikontroll rõhutab õigustatult, et kogu Vabariigi Valitsuse reservi tuleb käsitleda ühtse tervikuna, mitte jagada seda osadeks. Praegune Rahandusministeeriumi tõlgendus loob olukorra, kus sama raha kasutamist saab pikendada mitme aasta võrra, kuigi seaduse mõte on selgelt vastupidine. 

Ka eelarve jääkide kinnitamine võttis taas liigselt aega. Jäägid kinnitati alles 5–6 kuud pärast eelarveaasta lõppu. 

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Selline venitamine vähendab eelarve aastaaruannete usaldusväärsust ja teeb järelevalve keerukaks. Kokku võttes viidi 2024. aastast 2025. aastasse üle 1,7 miljardit eurot, mis moodustab ligi 9% eelarve mahust. See on 130 miljonit rohkem kui aasta varem. Me peame küsima, kas selline praktika on kooskõlas vastutustundliku eelarvepoliitika põhimõtetega. 

Head kolleegid! Riigikontrolli töö näitab, et meil ei ole vaja mitte ainult uusi seadusi ja juhendeid, vaid ka muutust mõtteviisis. Eelarve peab olema selge, õiglane, ajaliselt piiritletud dokument, mitte paindlik tööriist, mille abil eelarveaastaid venitatakse ja kohustusi edasi lükatakse. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise. Suur tänu, riigikontrolör Janar Holm, meile selle ülevaate andmise eest! 

Me läheme siin teemadega edasi ja oleme jõudnud tänase 22. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 702. See on selle esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli eelnõu tutvustama taristuminister Kuldar Leisi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lennundusseaduse ja [sellest tulenevalt] teiste seaduste muutmise eesmärk on luua selgem, bürokraatiat vähendav ning julgeolekuolukorrast lähtuv õigusraamistik. Eelnõu olulisemad muudatused koonduvad nelja teemaplokki. 

Esiteks tunnistame kehtetuks aeronavigatsiooniseadmete sertifikaadid, et vähendada bürokraatiat ja ettevõtete kulusid. Kuna nende sertifikaatide väljastamist reguleerib tänaseks Euroopa Liidu õigus, ei ole siseriiklik dubleerimine vajalik. Seetõttu tunnistame vastavad sätted kehtetuks ning loome vajalikes osades selge viite Euroopa Liidu õigusaktidele. Muudatus vähendab ettevõtete kulu umbes 10 000 euro võrra aastas. 

Teiseks lisame seadusesse sätted, mis reguleerivad kaitselennunduse lennuvälja ja kopteriväljakut ning nende lähiümbrust. Seni on näiteks Ämari puhul tuginetud tsiviillennunduse nõuetele, mis tulenevad Euroopa Liidu õigusest. Ent rahvusvahelise lennundusõiguse põhimõtete järgi tuleb sõjalise lennutegevuse jaoks kehtestada eraldi siseriiklikud reeglid, mis tagavad samaväärse ohutustaseme. Seega loome muudatusega selged õiguslikud alused, et vältida vastuolu Euroopa Liidu õigusega. 

Kolmandaks sätestame, et lennuvälja lähiümbruses puude raadamisega seotud tasud maksab kinnisasja omaniku eest lennuvälja käitaja või valdaja. Muudatuse eesmärk on vähendada kinnistu omanike haldus- ja finantskoormust. 2024. aasta juulis jõustusid keskkonnatasude seaduse ja metsaseaduse muudatused, millega kehtestati raadamisõiguse tasu ja metsateatise riigilõivu tasumise kohustus. Kuna omanik peab oma kinnistul puude raiet taluma lennuohutuse eesmärgil, on tema omandiõigust niigi oluliselt piiratud ning ta ei peaks kandma riigi seatud ülesande tõttu täiendavaid rahalisi kohustusi. Seega, edaspidi tasub need tasud lennuvälja käitaja või valdaja, kes vastutab ka lennuvälja ohutuse tagamise eest. 

Ja neljandaks kõrvaldame lennujaamatasude määrade vaidlustamise sätetes vastuolud Euroopa Liidu lennujaamatasude direktiiviga. Eesmärk on muuta lennujaamatasude määramise kord selgemaks ja arusaadavamaks. Praegu peatub lennujaamatasude määrade rakendamise vaidluse korral [nende rakendamine] automaatselt kuni lõpliku otsuse tegemiseni ehk neljaks kuuks. Edaspidi tuleb Konkurentsiametil otsustada nelja nädala jooksul, kas uusi tasumäärasid võib vaidluse ajal rakendada või mitte. 

Lisaks sätestame, et lennujaamatasude kohta tuleb kaebused esitada 30 päeva jooksul alates uute tasude teada saamisest. Seni võis seda teha ka viimasel päeval enne uute tasude rakendumist ehk ka mitmeid kuid hiljem pärast teavitamist. 

Austatud Riigikogu liikmed! Kokkuvõtvalt, nagu öeldud, on eelnõu eesmärk luua selgem, bürokraatiat vähendav ning julgeolekuolukorrast lähtuv õigusraamistik. Palun teil eelnõu toetada ja võimaldada selle sujuv menetlemine. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama majanduskomisjoni liikme Kristina Šmigun-Vähi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Annan siis kiire ülevaate majanduskomisjoni käesoleva aasta 13. oktoobri istungist, kus valmistati esimeseks lugemiseks ette Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Lisaks komisjoni liikmetele ja majanduskomisjoni nõunikele olid istungil taristuminister Kuldar Leis, tema nõunik [Erko Siitan], Eesti Kaitseväe kaitselennunduse järelevalveteenistuse ülem major Lauri Leet, Kliimaministeeriumi lennundusosakonna juhataja Taivo Linnamägi, sama osakonna õigusnõunik Tairi Tonkson ning Kaitseministeeriumi õigusosakonna õigusloome nõunik Marion Saarna Kukk. 

Ma ei hakka seda ümber jutustama, mida härra minister praegu rääkis, sest ta tegi seda täna siin saalis veel põhjalikumalt kui meil komisjonis. Aga kokkuvõtvalt saan öelda seda, et menetluslikud otsused olid järgmised: määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. novembril ja lõpetada esimene lugemine. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 702 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. november kell 17.15. 

Tänane 23. ja viimane päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 716 esimene lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi taristuminister Kuldar Leisi, et eelnõu tutvustada. Palun!

Aitäh! Öine rong tuli! Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise eesmärk on suurendada raudtee ohutust, tagada vedurijuhtide eesti keele oskuse taseme kontroll ning vähendada bürokraatiat. 

Euroopa Liidu ühisturu toimimise tagamiseks on raudteega seotud nõuded suures osas reguleeritud Euroopa Liidu tasemel. Seetõttu on eelnõu muudatused valdavalt tehnilist laadi, kuid toon välja mõned olulisemad. 

Eestis väljastab raudtee ohutuslube Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Selleks, et tagada ohutuslubade väljastamisel põhjalik ja kvaliteetne hindamine, tehakse kolm muudatust. Esiteks pikendatakse ohutuslubade väljastamise aega praeguselt 30 päevalt maksimaalselt neljale kuule. Samuti nähakse ette, et amet peab ühe kuu jooksul andma taotlejale tagasisidet esitatud andmete terviklikkuse kohta. Teiseks antakse ametile õigus väljastada raudtee ohutusluba lühemaks ajaks kui viis aastat, kui see on põhjendatud riskide tõhusama kontrolliga. Ja kolmandaks antakse ametile õigus kontrollida raudtee-ettevõtjaid kohapeal ning teha auditeid ohutusloa ja ohutustunnistuse menetluse ajal. 

Muudatusi teeme ka raudteeliiklusregistri pidamises. Esiteks määrame kindlaks raudteeveeremite ja raudteerajatiste omanike registreerimise nõuded ning teiseks viime raudteeveeremi andmestiku riiklikust raudteeliiklusregistrist üle Euroopa Liidu registrisse. See tähendab, et edaspidi kasutatakse Euroopa Liidu keskset registreerimisfunktsiooni. 

Eelnõu muudatustega antakse Keeleametile õigus kontrollida vedurijuhtide eesti keele oskuse taset. See on vajalik ohutuse tagamiseks. Vajaduse korral saavad nad teha ettekirjutuse ja määrata sunniraha. Vedurijuhi keeleoskuse taseme määrab raudteeinfrastruktuuri ettevõtja. Kui nõutud on ainult eesti keele oskus, peab vedurijuht oskama seda B1-tasemel, kui aga nõutud on kaks keelt, peab vedurijuht oskama vähemalt üht neist B1-tasemel ja eesti keelt vähemalt A2-tasemel.

Lõpetuseks toon välja muudatuse, mis aitab vähendada bürokraatiat. Edaspidi saab raudteeinfrastruktuuri ettevõtja ise määrata abiteenuste hinnad, selleks ei ole vaja enam Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti otsust. Abiteenused on näiteks juurdepääsuteede kasutamine ja raudteeveeremi tehnilise seisukorra kontrollimine.

Austatud Riigikogu liikmed! Kokkuvõtvalt, nagu öeldud, on raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise eesmärk suurendada raudtee ohutust, tagada vedurijuhtide eesti keele oskuse taseme kontroll ning vähendada bürokraatiat. Palun teil eelnõu toetada ja võimaldada selle sujuv menetlemine. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile ei ole. Ka seda eelnõu menetles Riigikogu majanduskomisjon ja menetluse kulgu komisjonis palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Õnne Pillaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tere hilistundi! Majanduskomisjonis me arutasime seda eelnõu 13. oktoobril, kui lisaks komisjoni liikmetele ja ametnikele osalesid arutelul taristuminister Kuldar Leis, taristuministri nõunik Erko Siitan ja Kliimaministeeriumi teede- ja raudteeosakonna raudtee valdkonnajuht Indrek Laineveer.

Minister andis eelnõuga tehtavatest muudatustest kiire, kuid samas põhjaliku ülevaate. Mina siis võtan kokku selle arutelu, mis meil komisjonis oli. Tõstatatud küsimused, mis komisjonis tekkisid, puudutasid peamiselt ohutuslubade väljastamise tähtaegade muudatusi, bürokraatiat, teenuste kättesaadavust ja rahalist mõju. 

Kõigepealt, ohutuslubade ja tegutsemise ohutustunnistuste tähtaegade pikendamine ja kontrollide kvaliteet. Komisjoni liikmete tähelepanu pälvis arusaadavalt see, miks see tähtaeg nii palju pikeneb: 30 päevalt neljale kuule. Ministeeriumi esindaja selgitas, et muudatus tuleneb Euroopa [Liidu] Raudteeameti auditist, mis näitas, et 30 päeva ei ole selline aeg, mille jooksul saaks põhjalikku kontrolli teha. 

Teiseks, teenuste kättesaadavus ja bürokraatia. Siin küsiti eelkõige seda, kuidas seesama pikendamine mõjutab teenuste kättesaadavust ja kas tehtavad muudatused mitte ei suurenda bürokraatiat. Ministeeriumi esindaja kinnitas, et teenuste kättesaadavus ei muutu, kuid raudteeinfrastruktuuri ettevõtjad peavad dokumente lihtsalt varem hakkama esitama. Lisaks toonitati üle, et see, kui dokumentidega põhjalikumalt tegeldakse, ei tähenda automaatselt, et bürokraatia suureneb.

Kolmas plokk puudutas riigieelarve rahastamist. Küsiti, miks Eesti Raudteele ei ole aastateks 2026 ja 2027 toetust planeeritud. Ministeeriumi esindaja kinnitas, et vajalikud rahalised vahendid on eelarves ette nähtud ning neid täpsustatakse igal aastal. Veel küsiti, kas riigilõivud vähenevad või kaovad. Seal saime vastuseks, et osal teenustel, mida enam ei vajata, kaovad riigilõivud ära. 

Seejärel me tegime konsensuslikud otsused. Olid ettepanekud võtta eelnõu tänasesse täiskogu päevakorda, esimene lugemine lõpetada ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, Õnne Pillakut. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja, tere varast hommikut! Ma vabandan, et ma ei jõudnud ministrilt küsida, aga küsin nüüd sinult seda. Mida kujutab endast see Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, [mille number on] 2021/782 ja mis käsitleb rongireisijate õigusi ja kohustusi?

Ma kohe vaatan, mul on see protokoll ka siin ees. Mina ju edastan seda, mis komisjonis arutelul oli. Ja kui ma vaatan siit nüüd, siis meil oli see ohutuslubade teema, miks see [tähtaeg] pikeneb … Vot ma pean ütlema, et see küsimus meil ei tõstatunud komisjonis.

Peeter Ernits, palun!

Jah, ma saan aru, et ega kõik ei ole raudteelased. Ma vaatan ka [eelnõu teksti] ega hakka küsima, miks "pöörangud" asendatakse "pöörmetega". Aga ehk sa natuke valgustaksid mind, mida te siis reaalselt seal arutasite, sisuliselt? Nagu ma aru saan, see [eelnõu] on selle ühe määruse põhine, üht-teist on [seadusele] külge poogitud.

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! Ma andsin siin ülevaate kolmest peamisest plokist. Ma seda just kirjeldasin. Need olidki põhilised küsimused. Kõige rohkem tekitas tegelikult küsimusi või arutelu koht oligi ohutuslubade väljastamise tähtaja pikenemine, et miks pikeneb nii palju ja kas see mõjutab kuidagi teenuse kättesaadavust või mitte. Aga sellest ma ülevaate juba tegin. Saab pikemalt lugeda ka komisjoni protokollist, mis on tõesti pisut põhjalikum.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nii, nüüd avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 716 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. november kell 17.15. 

Head kolleegid, meie tänane istung on lõppenud. Rahulikku ööd kõigile!