Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siin istungisaali rõdul ja ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 5. novembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve: teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 10 Riigikogu liiget, puudub 91. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras ning sotsiaalminister Karmen Joller. Tere päevast, lugupeetud Vabariigi Valitsuse liikmed! 

Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. End registreerinud Riigikogu liige saab võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks ja lisaks saab üks Riigikogu liige selle küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimus. Kokku on meil üheksa registreeritud küsimust.

Kõige esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Rootsi vangid Tartus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Meil eile algas ja täna jätkub [arutelu] eelnõu üle, millega Riigikogu peaks ratifitseerima kokkuleppe Rootsiga, kust hakkavad Eestisse tulema kõige võikamad kurjategijad – vägistajad, tapjad, mõrtsukad, narkokurjategijad ja organiseeritud kuritegevuse esindajad. Eilse parlamentaarse diskussiooni käigus olime me tunnistajaks masendavale demagoogiale, massilisele järjestikusele valetamisele. Kõik ikka selleks, et alavääristada ja häbistada Eesti riiki ning ohustada Eesti inimeste turvatunnet ja turvalisust. See on taustaks. 

Teine taust on see, et teie erakonnakaaslased Tartust, härra peaminister, on väljendanud seisukohta, et neid vange ei peaks tulema Rootsist Tartusse, sest Tartu on ikkagi heade mõtete linn ja ülikoolilinn, kuidas me siis nüüd muutume selliseks Rootsi immigratsioonipoliitika prügimäeks. 

Mul ongi küsimus nüüd selles liinis. Te olete meil peaminister küll, aga olete ka erakonna juht. Ja erakonna poliitika on lahutamatult seotud valitsuse poliitikaga. Teistmoodi see Eesti parlamentaarses ja demokraatlikus erakondlikus süsteemis olla ei saakski. Ma tahan lihtsalt teada saada, kas need häälitsused ja pooside võtmised, mida Tartu reformierakondlased on avalikkusele esitlenud, on jõudnud erakonnas ka teieni. Kas need on avanud arutelu Reformierakonna sees Rootsi islamivägistajate Eestisse toomise plaani üle? Kas nad on kuidagi pannud teid järele mõtlema või kaaluma, et äkki jätaks selle asja pooleli? Või ongi see lihtsalt avalikkusele esitatav tsirkus, järjekordne inimestele valetamine – seekord teevad seda reformierakondlased Tartust –, aga tegelikult nad erakonna sees mingisugust teemat avanud ei ole?

Aitäh, hea parlamendi esimees! Hea Riigikogu liige! No selles küsimuses oli juba jälle palju laetust. Aga eks te teete oma parima, ja meie ka, jõudumööda. 

Olgu jah kõige lihtsam ja olulisem kohe alguses öeldud: Rootsi vangid selle lepingu alusel tulevad Tartu vanglasse ega vabane Eestisse, vaid lähevad ikkagi Rootsi tagasi enne vabanemist. Nii et nad ei hakka mitte Tartus ringi käima, vaid Tartu vanglas olema. 

Kui vaadata, miks see on kasulik ja vajalik, siis sellepärast, et selle koostöölepingu tulemusel säilib Tartu vangla koos teenustega – see tähendab seda, et säilib ka kinnine vanglaosa, arestialuste kinnipidamine – ja selle koostöö alusel säilib vajalik sisejulgeolekutaristu. Tagatakse ka vajalikud töökohad spetsiaalse väljaõppe saanud spetsialistidele.

Rahaliselt tähendab see seda, et Rootsi maksab Eestile 300 koha eest 30 miljonit eurot, ja kui kinnipeetavaid on üle 300, siis makstakse täiendavalt 8500 eurot kuus ühe kinnipeetava kohta. Seal säilib 160 töökohta, juurde luuakse vähemalt 250 uut ametikohta. See kõik on oluline taust kõigele sellele, mis te ütlete, sest töökohad, makstavad maksud ja sisejulgeolekuoskustega [töötajate] säilimine Tartus annab kindlasti ka Tartule midagi juurde. 

Tartu muresid, tulevad nad linnavalitsusest, tulevad nad mis tahes viisil, kindlasti kuulatakse. Kõik käiakse üle, kaasa arvatud Tartu uue koalitsiooni mured ja küsimused. Nad tulevad arutelude juurde, esitavad küsimusi, nii et saavad kindlasti selles debatis osaleda. Aga see ei muuda fakti, et Rootsi on meile oluline partner ka julgeoleku tagamisel. See tähendab seda, et nagu meie tagame oma partnerite julgeolekut ja aitame neid hädas, aitavad nemad meidki. Ma siiski meenutan, et näiteks merel toimuv kriitilise infrastruktuuri valve on muuseas käimas ka Rootsi laevadega. 

Nii et kui te küsite, kas Tartu mured kuulatakse ära ja neisse suhtutakse tõsiselt, siis vastus on jah. Ma arvan, et see ei pea olema kuidagi erakondlik tõstatus, vaid kui Tartu volikogu liikmed soovivad saada täiendavat informatsiooni ja kõike arutada, siis seda kindlasti saab teha, sõltumata sellest, millisesse erakonda keegi kuulub.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa. No eks see jutt, mis te rääkisite, ju kinnitab, et Reformierakond ei ole saanud riigivalitsemisega hakkama. Meil on valitsus, mis on riigi nii pankrotti ajanud, et enam ei olda võimelised üleval pidama sisejulgeolekut ja vanglaid. Eraldi rõhutab teie kriminaalpoliitika läbikukkumist see, et vanglad on meil tühjad. Sellepärast, et inimesed sõidavad teadlikult teede peal teisi surnuks, olles enne oma elukaaslast pussitanud, meil on koduvägivallatsejad – Reformierakond ei ole võimeline ka Eestis naisi kaitsma, nagu me teame –, inimesed purjutavad Tammsaare pargis, aga neist kedagi ei panda vangi. Ja siis vanglad on tühjad. Kuna raha on kõik ära kulutatud Rail Balticule, tuulikutele ja ma ei tea kuhu, eks ole, siis ei saa enam vanglaid üleval pidada. Ja siis hakatakse alandama Eesti riiki, põhimõtteliselt prostitueerima Eesti riigiga, et äkki kuskilt keegi tuleb ja maksab meile midagi. No see on Eesti riigi ja Eesti kodanike väärikuse alandamine. 

Aga ma tegelikult ei küsinud kõige selle kohta midagi, ammugi mitte selle kohta, kas Rootsi on meile hea partner julgeoleku vallas. See ei puutu asjasse. Nüüd, pärast seda, kui valitsuses on otsus tehtud ja tahetakse seda Riigikogus läbi suruda, hakkate te meile rääkima mingisugusest kaasamisest. See on ju ka mõnitamine: "Pärast me kuulame teid ära." Ei-ei-ei! Enne tuleb ära kuulata. 

Ma tahan ikkagi üle küsida, kas need reformierakondlased, kes on Tartus reljeefselt sõna võtnud, et ei, meie neid vange siia ei taha ja nad ei tohi tulla, on ka Reformierakonna sees teinud oma hääle kuuldavaks. Ja kas Reformierakonna juhatuse esimees on seda häält kuulda võtnud või läheb plaan häirimatult edasi?

Aitäh, hea küsija! No siin oli jälle väga mitu laetud küsimust. Kõigepealt, mis puudutab nõrgema poole kaitset ja vägivallavastast võitlust, siis siin oleme me teiega leppimatult eriarvamusel. Teie hoiak on, et Istanbuli konventsioon, mis pakub vägivallaohvritele kaitset, tuleks tühistada. Nägin, et kogu teie suurepärane fraktsioon tegi sammu ja andis selle eelnõu sisse. Martin Helme mainis seda oma küsimuses – et Rain Epler ei peaks segaduses olema. 

Nüüd, teiseks, mis puudutab maanteel sõitvat inimest, kes oleks pidanud trellide taga istuma, siis selles me oleme jälle ühel nõul. Minu hinnangul tuleb see juhtum läbi uurida ja vajaduse korral teha korrektuure seadustes. Mõni protsess kestab meil ikka väga pikka aega – ma saan aru, et see võib olla ainult killukene, aga näiteks saab tuua ühe üheksaeurose juukselõikuse [menetluse] –, aga kui inimene, kes peaks tegelikult trellide taga istuma, [on vabaduses ja paneb toime uusi kuritegusid,] siis ei lähe see ei minu ega ilmselt ka mitte rahva õiglustundega kokku. See tähendab, et tuleb ikkagi üle vaadata, mis seal toimus ja miks toimus. Tean, et siseminister on palunud selle selgeks teha. Ilmselt tuleb astuda teatud samme, kui protsessis on olnud auk. 

Mis puudutab Tartu koalitsioonilepingut, siis ongi ju loogiline, et Tartu linn on kogu aeg partner – mitte ainult enne lepingut, vaid ka lepingu ajal on ta partner. Nii et ka praeguses protsessis sisejulgeolekuasutused, korrektsioon ehk vangla, riik, Justiits- ja Digiministeerium – kõik suhtlevad Tartu linnaga, Tartu linna muresid võetakse tõsiselt. Ma saan aru, et teil on ettekujutus, et me võtame neid muresid tõsiselt ainult siis, kui see on oma partei liinis, nagu te väljendate. Mina võtaks neid muresid tõsiselt ka siis, kui seal oleks keegi teine linnavalitsuses, näiteks Tõnis Lukas, kes siin tavaliselt sümpaatselt esireas istub. Ma võtaksin ka siis neid muresid tõsiselt. Sellised mured on tõsised. Turvalisus on Eestis väga kõrge ja selliseks ta peab jääma. 

Olgu ka öeldud, et kui on negatiivsed tagajärjed, kui ilmneb midagi sellist, mida me ei soovi, siis on alati võimalus see leping ennetähtaegselt lõpetada. Aga selle lepingu läbimõeldus on põhjalik, vangid tulevad vanglasse, mitte Tartusse. Lisaks tagab see sisejulgeolekuoskustega inimeste olemasolu ja Tartule täiendava turvalisuse.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Rain Epler. Palun!

Aitäh! Enne kui ma küsimuse juurde lähen, ütlen sissejuhatuseks: vaatasin, et värsked reitingud näitavad, et Reformierakond on teinud jälle madala reitingu rekordi. Ja nüüd teid vaadates: lips ei ole mitte ainult lõdvaks lastud, vaid on lausa eest võetud. Kas peaministripõlve lõpp juba terendab? 

Aga nüüd asja juurde. Vanglarendilepinguid on Euroopas proovinud teha teisedki riigid: Belgia ja Holland, Norra ja Holland, taanlased vist tahtsid hakata oma vange Albaaniasse saatma. Ja kohe on tekkinud kaks probleemi. Üks on see, et kuritegelikud sidemed tekivad kohaliku kuritegevuse ja vange eksportiva riigi kurjategijate vahel. Ja teine väga suur probleem on külalised, sest kohe tekivad probleemid nende majutusega. Isegi nii kaugele on asjad läinud, et on pindasid puudu, ja siis mõlemad riigid, kes lepingus on, lahendavad neid probleeme, kulutavad selle peale raha. Aga tegelikult muutub kuritegevuse pilt halvemaks. 

Nii et kui te siin räägite, et saame mõne miljoni, siis odavalt müüte seda Eesti sisejulgeolekut. Ma tõmbaksin paralleeli sellega, kuidas te veel odavamalt trambite jalge alla inimeste vabadusi. Mäletame, et selles superandmebaasi seaduses, mida te surusite, toodi ju põhjenduseks, et me saame Euroopast mõne miljoni. 

Kas see, et te niimoodi senthaaval siit ja sealt proovite raha leida, annab tunnistust, et teie jutt sellest, kuidas kohe hakkavad Eestis olema piimajõed ja pudrumäed ning kõik läheb paremaks, tegelikult ei vasta tõele? Kas Reformierakonna juhtimisel me olemegi pankrotikursil ja nüüd tuleb odavalt müüa meie julgeolekut?

Aitäh, hea küsija! Mis puudutab majanduse perspektiivi, siis jah, mul on teile häid uudiseid. Ma tean, et te janunete nende järele, ja mul on hea meel neid teile ka anda, sest ma tean, et te annate need alati edasi. Viimane Swedbanki majandusprognoos tõstis lähiaastate kasvu ootusi. Nii et kui sinna liita ka keskpanga prognoosid ja teiste, kommertspankade prognoosid, siis tõepoolest, on näha, et sellel aastal on majandus pöördunud kasvule. See kasv on küll veel väike – väiksem, kui me tavaliselt oleme harjunud –, aga [see on seletatav sellega, et] viimased kaks või kaks ja pool aastat on olnud ikkagi väga keerulised Eestile tervikuna. See tähendab seda, et majandus on olnud kas kahanemises või, ütleme, kahanemise ja kasvu piirimail, nulli kandis. 

Nii et sel aastal, jah, tõepoolest on majandus kasvu poole pöördunud. See on kindlasti oluline. Kasv on väike, järgmisel aastal juba suurem ja ülejärgmisel aastal ka. Need prognoosid on seal umbes konservatiivsemast 2–2,5%-st üle 3%-ni – 3,2–3,4%-ni, kui ma õigesti mälu järgi [tean öelda]. Nii et see näitab ikkagi seda – te nimetasite pudrumägesid ja piimajõgesid – et jah, pilt läheb paremaks. 

Vaatan inimeste toimetulekut, ajaloo suurim maksulangetus – 36,6%-lt maksud langevad 1,4% võrra ehk 35,2%-ni –, seegi on kokku lepitud. Maksuküür kaob ja tulumaksu tõusu jätame ka ära. Selleks on meil menetluses erinevad maksumuudatuste seadused, millele ma loodan ka parlamendis toetust. Nii et jah, majanduse poole pealt on see pilt kindlasti positiivne. 

Mis puudutab vangla näiteid, siis ma olen neid ka varem infotunnis toonud, aga see ei ole teid kuidagi loksutanud. Ma näen siiski vaeva, et sedasama kirjeldada. Võrreldavad näited on Hollandist olemas: 2009–2016 rentis Holland Belgiale kuni 650 vanglakohta Tilburgi vanglas, 2015–2018 rentis Holland kolmeaastase lepinguga Norrale 242 vanglakohta. Ja järelhindamistega oli nii – näiteks Hollandi parlamendi avalikes stenogrammides on see kirjas –, et kui 2016. aastal justiitsminister teatas, et Belgia ei pikenda enam Tilburgis vanglakohtade rentimist, siis avaldasid parlamendierakonnad hoopis kahetsust, sest kohapealt kadus 400 töökohta. Oleks seal kuritegevusest täiendavaid märke olnud, küllap oleks sellest ka räägitud. Külastustega on sarnane lugu.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets. Teema on rahandus ja toimetulek. Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Räägime natukene riigieelarvest, mille valitsus on saatnud parlamenti. Jätkame seda arutelu, mis meil siin meeldivalt on olnud. Te kipute küll ainult oma juttu rääkima, aga proovige mu küsimusele vastata. Ma küsin nüüd rohkem teie keeles – ettevõtjate vaatest, aga ka inimeste vaatest. Ma esitan selle küsimuse nii-öelda läbi inimeste, aga ettevõtjatel on põhimõtteliselt, kui vaadata seda eelarvet, sama mure.

Ja küsimus on kõigi maksumuudatuste kohta. Mul on ettepanek: räägime inimesest, kes teenib 1000 eurot. Minu küsimus on piiritletud ainult inimesega, kes teenib 1000 eurot kuus. Tema sissetuleku juures hakkab ta võit olema umbes 10 eurot kuus ehk 121 eurot aastas. 

Samas, nende maksumuudatuste kogumõjuna kasvab Eesti võlakoorem veerandi võrra ja nelja aasta pärast me maksame intressideks umbes 464 miljonit eurot aastas. See on sellesama 1000 eurot teeniva inimese sissetulekust 3,7%. Inimene käib tööl, maksab tulumaksu 3,7% selleks, et saata see siis välismaale, ma ei tea, pankadesse. Aga võit kõigi nende maksumuudatuste peale on väiksem kui summa, mida inimene hakkab kuskile välismaa pankadele maksma. Palun seletage seda majandus-rahanduspoliitilist loogikat. Kuskohas siin see majandus- ja rahanduspoliitiline võit riigieelarve mõttes ja selle 1000 eurot teeniva inimese mõttes on?

Jah, aitäh, hea küsija! Vaadake, me ei tee maksureformi. Teie üritasite ju sedasama astmelist tulumaksu teha täpselt sellisel viisil, nagu te endiselt kujutate maksusüsteemi ette – tuleb kuidagi täpsemalt maksustada neid, keda te peate rikkaks. See [palga]vahemik oli 1200–2100 eurot. Ütleme, tulemuseks on siis see, et need Eesti rikkad tänu sellele teie loodud astmelisele tulumaksule maksavad rohkem makse – sellel aastal näiteks keskmist palka saav õpetaja, ajakirjanik või politseinik maksab ju 1500 eurot rohkem tänu teie maksusüsteemile. Ma ei tea, jah, miks te üritate kogu aeg rääkida, justkui nii ei oleks, või sellest mööda vaadata. Ma siiski kutsun üles seda [süsteemi] tervikuna vaatama. 

Jah, ütleme nii, et see mõju on kõige suurem umbes vahemikus 1200–2100, nagu see maksuküür on, ja ülespoole, see on selge, sest alumises osas on maksuvaba osa suurem ja tulu väiksem. Selles pole ju kahtlust. 

Aga üldine kirjeldus – ma ütlen, et seda on kõige parem teha ilmselt keskmise palga juures. Keskmine palk on sihuke – kuidas ma ütlen? – hea rahvusvaheline mõiste. Keskmine palk, mis on umbes 2100 eurot, selle puhul on võidetav või saadav kasu väiksemad maksud järgmisest aastast, 1. jaanuarist 2026, mis ei olegi enam kaugel – poolteist kuu pärast –, sisuliselt 1800 eurot aastas. See tähendab peaaegu 13. palka. Nii et saadav kasu on päris suur. 

Ja kui te küsite, milline selle majandusmõju peaks olema, siis ütlen, et loomulikult, defitsiiti tuleb vähendada. Defitsiidi vähendamiseks tuleb järjekindlalt samme astuda. See tähendab ka kärpeid, mida me oleme näinud. 

Väga tihti ilmuvad sellised uudiseid, milles teine pool jäetakse kajastamata. Näiteks öeldakse, et võõrliikide tõrjumise kohustus pannakse omanikule, aga jäetakse kajastamata teine pool – Keskkonnaametis tehakse selleks kärpeid, sest [vastasel korral] ei ole [ametnikud] enam võimelised seda kõike tegema. Või kui öeldakse, et Töötukassas viiendik ametnikkonnast koondatakse, siis seegi on kärbete pool. Lihtsalt tõmbame riiki trimmi, midagi teha ei ole. 

Aga madalamate maksude mõju – sellel aastal on meil maksukoormus 36,6% ja järgmisel aastal 35,2% ehk vahe on umbes 780 miljonit – siiski elavdab ja soodustab majandust. Mulle tundub, et üldine konsensus ka ekspertide hulgas, kes tihtipeale on väga ettevaatlikud Eestis – sest, oleme ausad, ega Eestis ei ole kombeks olla optimistlik, see ei ole meil lihtsalt kombeks –, on ikkagi selline, et järgmistel aastatel on Eesti majanduse kasv väga korralik. Osalt on see nii ka selle tõttu, et inimestele jääb rohkem raha kätte, aga eelkõige on see positiivsete maksumuudatuste tõttu. Positiivne on näiteks see, et me jätsime ära tulumaksutõusu.

Suur tänu! Ja Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! No teie käest informatsiooni kätte saada on sama raske kui kana seest muna välja saada. Ma küsin ühte, aga teie leierdate ikka siin teist asja. 

Ma küsin siis demokraatia võtmes. Te olete nüüd saanud oma plaadi peale panna ja rääkida oma jutu ära, kui tubli mees on härra peaminister ja kui tubli on Reformierakond, aga inimesed millegipärast ei haaku teie asjadega. Ma soovitaksin teil järele mõelda, sest ju te siis teete ikka midagi valesti ega püüa lahendada ühiskonna tegelikke probleeme. 

Ühiskonna tegelik probleem ei asu ju mitte seal, kus inimene teenib keskmist palka või õpetaja palka või politsei palka. Neid inimesi tuleb aidata, nende sissetulekut tuleb loomulikult tõsta. Aga ühiskonna kõige kriitilisem probleem on nende inimeste seas, kes teenivad 1000, 1200, 1400, 1500 või 1600 eurot. Minu küsimused on ju suunatud sinna, aga te ei taha kuidagi vastata, kuidas siis nende inimestega jääb. 

Lõppkokkuvõttes me ju teame – ma oletan, et teie teate ka –, et inimesed mõtestavad või näevad demokraatiat selle kaudu, kui palju demokraatia nende heaolu hoiab või suurendab. Teate, kui inimestel on tunne, et nende heaolu ei suurene, siis nad pettuvad ka demokraatias. Ja sellele küsimusele, mis aitaks hoida Eestit õigel teel, mis aitaks ära hoida parempopulismi kasvu, inimeste kaldumise äärmuslike jõudude poole, te [ei vasta]. See võib riigile kaasa tuua väga halvad olukorrad ja, ütleksin, konservatiivsete parempopulistlike jõudude pealetuleku, aga seda te ju ei püüa ära hoida. Nende inimeste muret, kellel on päris probleem, te ei lahenda. 

Ehk siis ma küsin teilt uuesti. Võib-olla te ikka räägiksite inimesest, kes teenib 1000 eurot kuus. Miks ta saab maksumuutusega vastu 10 eurot, aga peab hakkama igal kuul saatma tulumaksust 3,7% välismaa pankadele? Seletage seda ikka selle 1000 eurot teeniva inimese vaate loogikast. 

Aitäh! Ma ei ole teiega nõus selle diagnoosi koha pealt. Ma arvan, et palju sellest vaatest, mida te esindate, on pigem ideoloogiliselt looritatud, sest kui ma mõtlen, et mediaanpalk on umbes 1700 eurot ja keskmine palk 2100 eurot, siis need on numbrid, millest lähtuvalt on võimalik kuidagi orienteeruda, mitte [ei peaks] valima meelevaldset suvalist numbrit ja ütlema, et see on nüüd see ainukene number. 

Teiseks, ma ei ole nõus ka selle diagnoosiga, mida te panite, kui te ütlesite, et parempopulismi toidab üksiti, ütleme, maksuküüru – teie loodud ja muu hulgas Isamaa loodud astmelise tulumaksu – kaotamine. Ma arvan, et sellise ühiskondliku usalduse erosiooni ja võib-olla ka valitsusvastase retoorika laiem baas on ikkagi pigem olnud Eestis rasketes majandusoludes, kestvas sõjas ja ka heitlikes otsustes. 

Ma siiski meenutan, et 2017. aastal võttis valitsus headel aegadel elada üle jõu, kulutada ära reservid. Ja pärast seda kõik valitsused järjest pidid tegema uusi makse. Mitte sellepärast, et ministrid tõusid hommikuti üles, peaminister või rahandusminister tõusis hommikul üles ja ütles: "Suurepärane, ma tahaks uusi makse kehtestada," vaid sellepärast, et oli vaja kuidagi katta riigi kulutused. Ja need plaanid on tihtipeale olnud vastandlikud, sest nagu te teate, pärast sotsiaaldemokraatide valitsusest lahkumist tühistasime ettevõtte kasumimaksu, samuti tühistasime esimesest eurost maksustamise, mis oleks kõige valusamalt löönud just väikese tulu teenijaid. Seetõttu, jah, ma kardan, et see teie vaade on võib-olla ainult ühe kitsa niši vaade. 

Aga üldjoontes ma olen sellega nõus, et majandus peab kasvama, inimeste palk peab tõusma ja jõukus peab tõusma. Ja meie poliitika on orienteeritud sellele, et majandusele hoog sisse saada – sellel aastal on seda juba näha, järgmisel aastal tõenäoliselt oluliselt [rohkem]. Nagu ma olen ka varem öelnud, on selline ütlemine, et tõusev vesi tõstab küllap kõiki paate. Inimeste sissetulekud paranevad, nende toimetulek paraneb, alampalk on tõusnud kenasti. Lisaks astume samme kõikide vajalike sotsiaalvõrgustike tugevdamiseks, kui selle järele on vajadus, muu hulgas näiteks [tõstame] toimetulekutoetust. Nii et seetõttu ma kutsun teid omakorda üles vaatama maksusüsteemi veidi laiemalt. Ka edasipüüdlikkust ja tubli olemist ei tohi karistada.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Helmen Kütt. Palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Mul on väga hea meel, et te oma viimases vastuses tõite sisse ka toimetulekutoetuse teema. Minu küsimus puudutabki just kõige raskemas seisus olevate inimeste olukorda ehk toimetulekutoetuse saajaid ja vajajaid. Tõesti, toimetulekutoetuse piir tõusis 200 eurolt 220 eurole ehk 10%, aga ilmselt te teate, et absoluutne vaesus [on suurenenud] ja [arvestuslik] elatusmiinimum on tegelikult 345 eurot ja 80 senti. 

Nagu te tänagi ütlesite ja olete korduvalt öelnud, on oodata majanduskasvu, -tõusu. Loodame, et inimestel lähebki edaspidi paremini. Aga oleks ju mõistlik, kui need inimesed, kes toimetulekutoetust vajavad, saaksid seda kõrgema piiri järgi. Üks [näitaja] on absoluutse vaesuse määr, ja teine väga oluline [summa] on elatusmiinimum, see on, nagu ma ütlesin, 345 eurot. 

Nüüd, teie erakonnale peaks olema just väga meeltmööda see – olete ise seda toonitanud –, et toetusi ei pea jagama helikopteri pealt kõigile laiali, vaid just sihi[päraselt]. Mulle tundub, et Eesti 200 personaalse riigi teema võiks ka täpselt selline olla, et toimetulekutoetust ei saada mitte lihtsalt niisama, vaid selleks on vaja dokumendid ja paberid esitada ja seda tõepoolest saavad need inimesed[, kes seda päriselt vajavad]. Me teame, kui mitu leibkonda on toimetulekutoetuse saajaid. Te rääkisite siin enne keskmisest palgast, aga meil on suur hulk inimesi, kes saavad alampalka või kelle pension, näiteks rahvapension, on tunduvalt väiksem keskmisest pensionist, mis on praegu üle 800 euro. Nendele inimestele oleks suurem toetus hädavajalik. 

Samas me teame, et erihoolekande kiire vajadus on 59 miljonit. Toimetulekupiiri tõstmine 300 eurole tähendaks ainult 12–13 miljonit lisakulu. Ja veel kord: [kas on mõistlik teha] üle 4000 eurot teenivatele inimestele maksukingitus – enam kui 100 miljonit – selle asemel, et lahendada [pakilisemad] probleemid?

Aitäh, hea küsija! Ma üldjoontes olen päri selle osundusega, mis te tegite, et abi peavad saama just need, kellel on abi vaja. Minu meelest on see väga mõistlik põhimõte. Aidata tulebki rohkem neid, kes rohkem abi vajavad. See on hästi mõistlik. Selleks on aga meil vaja isegi meie moodsas digiriigis erinevaid samme astuda. Meie infosüsteemid – hoolimata sellest, et meil oli ka näiteks sotsiaaldemokraatidega valitsuses debatt selle üle, kuidas seda saaks paremini teha – ei ole sellisel tasemel, nagu me tahaksime. Nii et see kõik vajab parandamist. Ja õnneks leiame nüüd selle eelarvega – ma loodan, et teiegi seda toetate – sotsiaalvaldkonnale lisaraha vajalike infosüsteemide loomiseks. Seda esiteks. 

Teiseks, jah, me toimetulekutoetust tõstame. Sellest oleme ka varem siin infotunnis rääkinud ja öelnud, et me seda teeme. Ja seda me teeme. Seegi on kokku lepitud. 

Kolmandaks, kui viidata näiteks ka alampalga tõusule, siis seegi on tõusnud 8%. Sissetulekute kasv on arvestatav, netopalk kasvab uuel aastal päris arvestatavalt. Aga ma tooksin eraldi välja tööhõive. Kui vaadata erinevaid majanduse peegeldusi ja pilte, siis tööhõive on väga oluline ka vaesusriski vähendamise mõttes. Eestis on tööhõive väga kõrge. Tänagi tuli uudis, et meil on aastate lõikes olnud väga madal tööpuudus. See tähendab seda, et inimesed, kes soovivad [tööturul] panustada, saavad seda teha. Septembris oli registreeritud töötuid 42 000. Näiteks septembris 2020, enne suuremat sõjamõju, sellel ajahetkel oli registreeritud töötuid umbes 48 000 – 49 000. See on see pilt. 

Mida kindlasti tuleb teha ka tööturul? Ma tean, et seal on meil teiega jälle veidi erimeelsused – ma loodan, et siiski mitte ületamatud. Nimelt, paindlikud töövormid. Need inimesed, kellel kas terviseseisund või ajagraafik ei võimalda täisulatuses tööd teha, saavad paindlikumad töötamise võimalused. 

Nii et kõike seda kokku võttes me ilmselt ei ole eri meelel selles, et tuleb toetada neid, kes enam abi vajavad. Toimetulekutoetust me tõstame, alampalk on kasvanud, pensionid kasvavad, majandus järgmise aasta prognooside alusel kasvab – seda me küll ette ei tea, aga prognoosid on head. Nii et see pilt peaks andma lootust.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Enne kui läheme kolmanda küsimuse juurde, on meil küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Peeter Ernits, palun!

Jah, hea juhataja, lõpuks märkasite. Aga minu küsimus oli, miks te ei sekkunud, kui peaminister vastas Lauri Läänemetsa konkreetsele küsimusele, mida peaks tegema inimene, kes teenib 1000 eurot. Küsimus oli väga selge, pealegi kaks korda esitatud. Peaminister rääkis mingitest võõrliikidest ja ajas mingit täielikku jama. Miks te ei sekkunud? See on üldine probleem. Lugupeetud poliitikud teavad, et sa võid küsida, mida tahad, aga peaminister võib rääkida ükskõik mida, praegusel juhul rääkis võõrliikidest, kuigi oli küsimus inimestest, kes teenivad 1000 eurot. Miks te ei sekkunud?

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen seda korduvalt siin nii teile kui ka kõigile kolleegidele selgitanud: senikaua, kui püsitakse teemas – ja teema on rahandus ja toimetulek –, ei ole istungi juhatajal mitte mingisugust alust sekkuda. Konkreetse küsimuse vastusega seoses ei saa istungi juhataja kohustada kedagi konkreetselt laiema teema sees küsimusele vastama. Selliseid volitusi ei ole istungi juhatajale mitte keegi andnud, seda kinnitab ka Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Nii et siin on ikkagi istungi juhatajal väga selged piirid ees, ta ei saa sellisel juhul sekkuda. 

Ma olen teile infotunnist infotundi sedasama rääkinud, aga te küsite selle kohta ikka ja jälle. Ma saan aru, miks te seda teete. Te teete seda selleks, et saada tähelepanu. Aga vastus on see, et nii kaua, kui peaminister püsib teemas, mis on rahandus ja toimetulek, ei ole istungi juhatajal mitte mingisugust õigust sekkuda. Kui minnakse täiesti teistele radadele ja räägitakse väga pikalt teemadel, mis ei puuduta konkreetset küsimust, siis istungi juhataja sekkub. See on olnud praktika, millest me oleme siiamaani kinni pidanud. Kõik kolm juhatuse liiget käituvad siin täpselt ühtemoodi. Meil ei ole võimalik ühel hetkel tangidega inimeste suust vastuseid välja kangutada. Seda ei ole võimalik teha. (Hääl saalist.) Ei! Aitab! Me käsitlesime selle küsimuse ära ja nüüd liigume edasi kolmanda küsimuse juurde.

Kolmas küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on hambaravi olukord Eestis. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Mu küsimusepüstitus ja teema oli hästi konkreetne: hambaravi olukord Eestis. Ja ma loodan, et kuna mul oli nii konkreetne teemapüstitus, siis te olete tänaseks infotunniks teinud ettevalmistusi. 

Sellest lähtuvalt, et te olete ka perearst, kindlasti teate, et suutervis on osa üldisest tervisest. Kindlasti olete oma töös tähele pannud suuhügieeni probleeme ja ka oma patsientide tähelepanu sellele juhtinud. 

Nüüd, ma tahangi teie käest teada ja saada ka ülevaadet, kui suur osa Eesti elanikest kasutab igal aastal hambaraviteenust ja mis on võimalikud takistused selle teenuse puhul, kui seda ei saada. Ja missugused oleksid need sammud või mis samme te olete juba astunud selleks, et seda olukorda parandada? 

Ma saan aru, et tegelikult on see probleem päris suur. Minu andmete põhjal väga suur osa Eesti elanikest ikkagi igal aastal ei satu hambaarsti juurde. Sellest tekivad loomulikult muudki tüsistused ja probleemid. Aga perearstina te teate seda kõike väga hästi. 

Ehk siis teilt soovikski saada infot, missugune olukord on, kui palju meie inimesed suudavad ja saavad seda teenust kasutada ning mis on praegused lahendused või tulevikus rakendatavad [meetmed]. 

Perearstina ma tõesti võin kinnitada, esiteks, et suutervis mõjutab üldist tervist, näiteks tõstab infarktiriski, ja mõjutab väga tõsiselt muid infektsioone organismis. Ja suutervis on oluline ka siis – seda rõhutavad ortopeedid –, kui on vaja implanteerida ehk vahetada inimesel näiteks puusaliiges või põlveliiges või muid selliseid protseduure teha. See on tõesti oluline. Ka seda saan kinnitada, et Eesti inimene üldiselt oma hammaste eest alati eeskujulikult ei hoolitse. 

Hambaravi on üks osa suuõõne tervisest, aga väga oluline osa on inimese oma elustiilil ja sellel, kui palju inimene ikkagi reaalselt hambaid peseb ja hambaniiti kasutab, kas ta teeb seda nii, nagu soovitatakse, kaks korda päevas, ja nii edasi. Ma arvan, et ma ei pea seda loengut siin pidama. Aga üldine hügieen on väga suur probleem. Ja teiselt poolt on tähtis toitumine, sest inimesed võivad toituda nii, et hammastel ei ole hea olla. Ja siin jällegi igaüks leiab ise materjali. 

Eestis on sellel aastal kasutanud hambaravihüvitist, mis viimasel kahel aastal on olnud 60 eurot aastas, 327 000 inimest. Lastele on hambaravi tasuta, aga Eestis on hambaarsti juures käinud umbes 60% lastest. Hambaravihüvitise kohta võib ka öelda seda, et tõenäoliselt on palju inimesi, kes seda ei kasuta ja nad maksavadki [hambaravi eest] ise. Tavaliselt hambakliinikud siiski soovitavad [hüvitis ära kasutada]. Ma oletan, et see arv, 327 000, on enam-vähem õige. Ja tõesti, iga kahe aasta tagant võiks käia hambaarsti juures. 

Mida me teinud oleme? Esiteks, paari aasta jooksul on natuke tõstetud hüvitisi. Meil on olemas ka proteesihüvitis. Proteesid on samuti väga oluline üldise tervise seisukohalt. Julgustan inimesi pöörduma, seda taotlema. Jällegi võiks [hüvis] olla rohkem kasutatud. 

Tervisekassa on ette näinud rohkem vahendeid, kui inimesed ära kasutavad. Iga aasta lõpus seda ka korrigeeritakse. Praeguseks on hambaravihüvitise võimalust kasutatud 83% eelarvest. Seda siis ühelt poolt.

Aga lastega on plaanis see, et vanematele hakatakse saatma meeldetuletusi "Palun konsulteerige hambaarstiga", et inimesed päriselt pöörduksid. Lisaks püütakse täiskasvanute hambaravihüvitise teenust disainida paremini, nii et [hambaarsti juurde] jõuaksid inimesed, kes on näiteks vähem kindlustatud, ning et info ja teadlikkus oleks suuremad. Ja meetmeid on tegelikult veel.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No ega need numbrid ilusad ei ole ja eks nende numbrite kohta oli ka meil teadmine olemas. Ma lihtsalt soovisin, et minister ise need numbrid meile ette tooks. Nii et 1 300 000 inimesest, meie elanikest, ainult 327 000 kasutab igal aastal hambaraviteenust. Me saame ju väga hästi aru, et suutervis mõjutab otseselt meie üldist tervist. Ja kui inimestel on tervis käest ära, siis mõjutab see üleüldiselt meie tervishoiu eelarvet negatiivses mõttes. 

Põhjus – ja ma arvan, et see on valdav põhjus, ehkki see võib olla subjektiivne, aga see võib olla isegi objektiivne arvamus – on see, et rahapuuduse tõttu jäävad ära käigud hambaarsti juurde. Kui võtta aluseks hiljutine uuring, mille tellis Luminor, siis selles on selgelt välja toodud, et aina enam ja enam inimesi võtab kiirlaenu selleks, et hoolitseda oma hammaste eest. Noorte seas on lausa 40% kõikidest arstilkäikudest tehtud kiirlaenu abil. See on see olukord, kus me praegu oleme. 

Võttes kinni peaministri mõttesabast, et aidata on vaja neid, kes abi vajavad, ma arvan, et praegu on inimesed abitud just nimelt hambaravi mõttes. Ja see abitus on jõudnud nii kaugele, et inimesed on sunnitud selleks, et hoida oma hamba- ja suutervist, võtma kiirlaenu, sellepärast et riik ei suuda seda teenust tagada. Ja me saame täiesti aru, et see mõjutab üleüldiselt meie tervishoiueelarvet. Aga meie ütleme, et meil ei ole praegu selget plaani, kuidas seda olukorda muuta. 

Aitäh! Ma tean, et mul on vastamiseks aega kolm minutit. Ja enne siin kolmest minutist kasutasin ma kaks ära selleks, et rääkida ennetuse olulisusest. Me kõik teame, kui palju maksab hambahari või hambapasta ja kui palju maksab kaks või kolm minutit hommikul ja õhtul, et oma hambaid pesta. Hambaarstid on eelkõige mures hügieeniharjumuste pärast. Ja ma tean, et te nõustute sellega, sellepärast et sellest on hambaarstid väga palju rääkinud. 

Hätta satuvad eelkõige need inimesed, kellel ei ole harjumust toituda tervislikult ja kellel ei ole harjumust oma suutervise eest hoolitseda. 60 eurot, mis on praegu mõeldud hambaraviks, katab ära enamiku sellest, mida inimene vajab kontrolliks hambaarsti juures. 

Kui olukord läheb nii kaugele, et vaja on juba ravi, siis seal on tänapäeval ka hambaarstide sõnul kõige esimesel kohal elustiil. On olemas haigusi, nii vaimseid kui ka füüsilisi, mille puhul inimesel on takistatud oma suutervise eest hoolitsemine. Nende inimeste jaoks on juba päris mitu aastat Tervisekassal olemas teenus, mis võimaldab hambaravi anda inimesele tasuta elu lõpuni. Ma arvan, et riik on praeguseks päris palju teinud. Ja tervishoiu eelarvet mõjutavad ka teised haigused ja teised mõjurid. Ma olen nõus, et hambaravi on väga tähtis osa, aga eelarve läbivaatamisel peame lähtuma ka muudest aspektidest. 

Kokku võttes tuleb olla ise väga hoolikas, laste hammaste eest tuleb maast‑madalast hoolitseda, tuleb elada tervislikult. Ja kellel on häda käes – nagu ma juba enne mainisin, Tervisekassa disainib teenuseid nii, et need oleksid paremini kättesaadavad eelkõige nendele inimestele, kelle sissetulekud on väiksemad.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! No need [teie] vastused kõlavad umbes nagu Reformierakonna vastused – kui küsitakse toimetuleku kohta, siis vastused on stiilis "ärge olge vaesed". Siin kõlas vastus "ärge olge haiged". 

Me oleme mitu korda käsitlenud Tervisekassa laristamist – uhked peod, suured koolituskulud, reklaami- ja meediakulud –, aga tundub, et tänaseks on sellest õppust võtnud ka Sotsiaalministeerium. Nimelt, Sotsiaalministeerium on saanud üle 4 miljoni euro Euroopa Sotsiaalfondist, et seda raha kasutada erivajadustega lastele teenuste arendamiseks. Eesti riigi kaasfinantseering on ka sellele 2 miljonit eurot. Ja nüüd on vaadatud, kuhu on see raha tänaseks kulunud. See on kulunud projektijuhtidele palkade ja tulemustasude maksmiseks, ürituste korraldajate vahendusel seminaride korraldamiseks, reisifirmadele välisreiside korraldamiseks ja veel mingiteks koolitustegevusteks. Kui vaadata, kes seminaridel esinevad – kas kutsutakse välisspetsialiste? –, siis selgub, et seminaridel esinevad ametnikud Sotsiaalministeeriumist, Sotsiaalkindlustusametist ja muidugi Tervisekassast. Ehk need on üritused ametnike jaoks, täpselt nagu Tervisekassas. 

Aga see küsimus, kuidas siis raha jõuab abivajajani, kuidas see jõuab reaalsete tugiteenuste pakkumisteni – no tegelikult selle kohta mingit selgust tänaseks ei ole. Nii et see hakkab natukene meenutama juba seda olukorda, mis meil oli Tervisekassas – kulutatakse raha pidudele, motivatsiooniüritustele, reisidele ja koolitustele, aga reaalsete abivajajate ja teenusteni raha ei jõua, seda ei jätku. 

Mul on nüüd väga konkreetne küsimus. Kas te plaanite sellesse olukorda sekkuda ja ikkagi aru saada, mis toimub?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, ma arvan, et küsimus ei olnud praegu hambaravi kohta. Ma saan aru, et küsimus oli Euroopa sotsiaalfondide raha kasutamise kohta. Mul oleks õigus vastamisest keelduda, aga ma siiski vastan. Kuigi küsija on hiljuti ennast näidanud ääretult ebaeetilise inimesena, sest ta soovis ühe hapra lapse delikaatseid isikuandmeid kasutada ära oma poliitkampaanias. See on häbiväärne tegu. 

Aga ma vastan. Kui Sotsiaalministeeriumi ametnikud istuksid oma kabinetis ja kirjutaksid valmis seaduse ega kaasaks kedagi, siis mis seadus sellest tuleks? On ennegi olnud süüdistusi, et kaasamine on ebaefektiivne. Aga nüüd süüdistatakse hoopis hea kaasamise pärast, et on kutsutud eri valdkondade spetsialiste ja eksperte ning on kaasatud needsamad ametnikud, kes peavad hakkama reformidega tegelema. Me teame kõik väga hästi, milline on olukord erihoolekandes. Puudu on palju teenuseid. Näiteks autistide ja dementsete inimeste teenused on praegu täiesti puudu. Nad ongi erihoolekandes, kus nad üldse ei peaks olema. Nüüd, kui me kaasame eri riikide kogemusi ja spetsialiste, siis on see äkki probleem. Ma ei saa aru, milles see probleem seisneb. 

Kui üks ajakirjanik leidis nurga, kust läheneda, siis ma arvan, et Riigikogu liikmel peaks olema piisavalt oidu, et lähtuda reaalsetest andmetest ja faktidest ning olla kriitiline ka faktide suhtes, mida ajakirjanduses aeg-ajalt esitatakse. See artikkel, millest te räägite ja millele te viitate, oli täis faktivigu. Sotsiaalministeerium plaanib sellele ka vastata. 

Me teeme oma tööd parimal moel. Vahel on ametnikud justkui liiga kaasavad ja siis on nad jälle liiga mittekaasavad. Võib-olla otsustate ükskord ära, kas ametnik siis tohib küsida valdkonnalt nõu – kui tal on palju inimesi, siis ta broneeribki hotelli konverentsiruumi – või ta ei tohi seda teha? Või kas ta tohib näiteks pakkuda lõuna ajal suupisteid, et need inimesed, kes on tulnud teisest Eesti otsast kohale, mitmeks tunniks, saaksid ka kehakosutust? Kui rääkida tervisest ja ajust, siis tuleb öelda, et aju vajab tegelikult toitu. 

Ma päriselt ootaksin siin saalis konstruktiivseid küsimusi, sisukaid küsimusi, millele ma saan anda ka adekvaatseid vastuseid. Ja ma väga ootan, et inimesed, kes siin saalis istuvad, lähtuvad üldinimlikest eetikapõhimõtetest ja Eesti seadustest. 

Suur tänu! Ma istungi juhatajana teen siiski ühe väikese täpsustuse. Katsume seda diskussiooni ja arutelu pidada nii, et me üksteist ei sildista viisil, mis tekitab ühel hetkel inimestes solvumist ja pahameelt. Katsume diskussiooni pidada viisil, mis on korrektne. 

Aga ma lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Enne kui me liigume edasi neljanda küsimuse juurde, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, austatud esimees! Tegelikult ma ei jõudnud seda maha võtta. Ma tahtsin teid tänada, et te andsite adekvaatse kommentaari. Ma arvan tõesti, et siin saalis ei ole kohane ei ministril ega Riigikogu liikmetel tegeleda sildistamisega või anda hinnanguid küsimustele või küsimusepüstitustele. Ma arvan, et mõlemad pooled soovivad saada konstruktiivseid vastuseid ja sellega võiksid ka ministrid tegeleda. Aga ma tänan esimeest selle kommentaari eest.

Aitäh! Istungi juhataja saab anda hinnangu küsimuse kohta. Ma pean küll ka teile täpsustuseks ütlema, et teie küsimus päris täpselt nüüd hambaravi olukorra kohta Eestis ei olnud. Aga kuna see väga kaudselt puudutas hambaravi rahastamist, siis sai minister sellele küsimusele vastata. Minister vastas sellele.

Me liigume edasi neljanda küsimuse juurde. See on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on Riigikontrolli raport. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea peaminister! Teid peetakse viimasel ajal – poole aasta jooksul – väga suureks Tallinna linna eksperdiks. Pean silmas teie juulikuiseid julgustavaid SMS-e uuele võimalikule linnapeale, et Reformierakonna ja Keskerakonna koostöö õnnestuks. Aga see ei õnnestunud. Samuti Tartu linnaga tegelemine, te püüdsite neid kaasata ka parlamendi töösse, õiguskomisjoni. Ja siis veel võõrvangide teema. Arvatavasti ka nende märkused ja protest kuhugi väga ei jõua – kuulatakse ära, tehakse pai ja asi läheb edasi. 

Aga minu küsimus ei puuduta ei Tallinna ega Tartut, see puudutab transpordi ja liikuvuse valdkonda. Kui me vaatame seda raportit, mis eile tuli, siis sealt vaatavad vastu ikkagi päris karmid hinnangud. Teie juhtimisel me liigume 5%-lisse eelarvedefitsiiti, aga samas on meil taristu, teede ja raudteeühenduste valdkonnas puudujääk 1,35 miljardit eurot järgmise nelja-viie aasta jooksul. Milline on teie tööplaan – kui keskenduda just sellele küsimusele, mitte Tallinnale ega Tartule –, kuidas seda puudujääki katta?

Aitäh, hea küsija! No te olete ka ikka muhe. Kõigepealt räägite pikalt Tallinnast ja Tartust, aga siis ütlete, et mitte sellest te ei tahtnud rääkida. Kui te ei tahtnud rääkida, miks te siis räägite? Seda esiteks. 

Teiseks, jah, Tallinn on minu kodulinn, ma olen aastaid veetnud seal volikogus, olen Tallinna piirkonnas valija, elan alati kaasa. Ma arvan, et see ei ole patt. Ma tahaksin kindlasti palju rohkem öelda, kui ma saan. 

Praegu ilmselt saan tegelikult soovida teile vaid õnne, sest mis saaks olla parem kui see, et erakond, kust te ära tulite, ja erakond, kus te nüüd olete, saavad omavahel kokku. Teie jaoks on see ju ideaalne olukord. Aga rohkem ma ei ironiseeri. Nagu teie ütlesite, see ei ole peateema, ja mis ma ikka siin ironiseerin sellel teemal. 

Mis puudutab eelarvemiinust, siis siin tahan korrigeerida head küsijat. Mulle tundub, et te ajasite midagi sassi. Eelarvedefitsiit on 4,5%, kaitsekulud on 5%. Riigikaitsekulud tõusevad 5%-ni, see on enneolematult kõrge tase. Nii et sellegi te ajasite sassi. Aga mul on hea meel, et ma saan selle ära korrigeerida, sest sellises asjas austatud Riigikogu liikmel vääratada ei ole ilus ja on hea, kui me saame sellega ühele poole. 

Nüüd, mis on plaan? Sellestki on hea rääkida. Mul on muidugi veidi kurb meel, et te ei küsinud seda regionaal- ja põllumajandusministrilt, kes tegelikult selle reformiga tegeleb. Tänases Delfis oli pikk lugu, intervjuu temaga, kuidas see võiks välja näha, mis need sammud on. Aga ma üht-teist siiski praegu loen ette ja te saate kindlasti juurde küsida, siis saame veel sellel teemal rääkida. 

Ministri viis sammu ühistranspordireformiks, mis on seal ära toodud, on viiest sambast koosnev plaan, kuidas lahendada need probleemid ja luua toimiv ühistranspordivõrk. Esimene on andmepõhine analüüs. Sellest võib lähemalt rääkida, see tähendab seda, et liinivõrku planeeritakse andmetel. Teine on liinivõrgureform. Kolmas on ühtne piletisüsteem, toetavad investeeringud ja nii edasi. Mis puudutab investeeringuid, siis investeeringute poole pealt, mis liituvad ka ühistranspordi ja teedega laiemalt, me oleme kokku leppinud printsiibi, mida on ilmselt oluline teada. Nimelt, automaksu aastamaksust tulev raha läheb kõik teedesse, see tähendab seda, et lähiaastatel circa 280 miljonit raha läheb teedesse juurde. Kui panna see ligikaudselt kilomeetritesse, siis see tähendab, et Pärnu suunas umbes 50 kilomeetrit 2 + 2 teed läheb lähiaastatel töösse. Ma loodan, et ebamugavus ei tule liiga suur, sest teed ehitatakse tõesti palju. Tartu suunas ehitame umbes 20 kilomeetrit 2 + 2 teed, pluss kohalikke teid. Ja ka liiklusohtlikke kohti tehakse ringi. 

Rail Baltic on samamoodi 2030 graafikus. See on üks meie suurimaid investeeringuid riigis. Sinna läheb samuti sadu ja sadu miljoneid. Ja me püsime ilusti graafikus. See on hästi kiire ülevaade nii ühistranspordist kui ka investeeringutest.

Aitäh! Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Teil on muidugi hämmastav ümberkehastumisvõime. Ma rääkisin, et teie juhtimisel on eelarvepuudujääk pea 5%, te hakkasite kaitsevõimest rääkima. Ja siis te hakkasite ette lugema neid kulutusi, mida riik järgmise paari aasta jooksul plaanib teha. Mina rääkisin ju sellest, et 1,35 miljardit on puudujääk, nagu Riigikontroll on auditeerinud, ja küsisin, kuidas seda puudujääki on võimalik kompenseerida, et meie majanduskeskkond ja konkurentsivõime säiliks. Nii kaua, kui see puudujääk sealt vastu vaatab, me oma konkurentsivõimes järjest langeme. 

Miks ma ei küsinud seda kõike härra Terrase käest? Kui vaadata seda auditit, siis siit vaatab vastu kriis, suur kriis. Siin on ka muid hinnanguid – igalt poolt valdkondadest vaatab vastu puudujääk. Peaministri ülesanne on kriise lahendada, neid juhtida ja viia lahendusteni. 

Aga ma kasutan võimalust ja lähen ikkagi regionaalpoliitilisemaks. Me saame Rakverre rongiga 1 tunni ja 20 minutiga, me saame Viljandisse alla 2 tunniga. Me oleme ühiselt eri erakondadega teinud valmis ka [raudtee] ehitusprojekti Turba–Rohuküla. See kehtib 2028. aastani. Kõik erakonnad, kes siia kuuluvad, on lubanud seda teha. Peaminister ei saa ju ometigi sõnu loopida. Milline on tööplaan, et see lõpuks jõuaks ka töösse, et see saaks tehtud? Kas see on olnud teie laua peal või ei ole olnud? Kui ei ole olnud, siis pole mõtet seda enam ka Reformierakonna programmi kirjutada.

Ma jäin mõtlema, mis see küsimus oli. Aga ma püüan ikka kommenteerida jõudumööda kolme minuti jooksul. Siis saate pärast jälle öelda, kas olite rahul või mitte. 

Teed ja ühenduste taristu. Te viitate sellele hinnangulisele puudujäägile investeeringutes. Aga see on üks valitsuse prioriteetidest. Eesti on, ma arvan, Euroopas esimene või teine – sõltuvalt aastast – avaliku sektori investeeringute poolest. Teedesse, ühendustaristusse me investeerime väga palju. 2026. aastal kasvab see summa 283 miljoni euroni ja nelja aasta jooksul suuname teehoidu üle 1 miljardi euro. See on väga suur summa. 

Riigiteede ehituse investeering kasvab veidi alla 60 miljonilt pea 130 miljoni euroni. Ja nagu öeldud, selle toeks on ka seesama mootorsõidukimaksu aastamaksu osa, mille me suuname kõik teedesse. Aastate vältel tekkinud remondivõlga ühe või nelja aastaga muidugi likvideerida ei saa, aga täiendav rahastus läheb teedesse ja samamoodi raudteeühenduse pidamisse. 

Prioriteet on loomulikult Rail Baltic, aga selle kõrval on tähtsad ka riigisisesed ühendused. See tähendab ka kiirust 160 kilomeetrit. 2026. aastal lõpuks saab suurel osal Aegviidu–Tapa–Tartu lõigul sõita kuni 160 kilomeetriga tunnis, Tallinna–Aegviidu–Tapa–Narva vajab investeeringuid. Siht peaks olema Tallinna–Tartu sõiduaeg saada umbes 1 tunni ja 45 minuti peale. 

Lisaks on liiklusohutuse investeeringud ja veel väga paljud sammud. Haapsalu raudtee või Turba raudtee on olnud ju pikalt erinevate objektide arutelul. Ma arvan, et kui erakonnad, nagu te ütlesite, lähevad 2027. aastal valimistele, siis saab igaüks oma programmi prioriteetide järjekorra panna. Ma arvan, et te saate siis Isamaa või EKREIKE koalitsioonis selle eestkõneleja olla.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Ma liigun küll natukene teisele teemale, aga siiski loodan, et te vastate. 

Teada on, et meie välisminister Margus Tsahkna oli äsja Hiinas visiidil ja kohtus seal oma ametikaaslasega, Hiina välisministriga. Üle aasta tagasi käisid Riigikogu liikmed Toomas Kivimäe juhtimisel ka Hiinas täpselt samu asju ajamas ehk Eesti diplomaatia eesmärgil. Seal räägiti ka väga palju Ukraina sõjast ja muudel teemadel – sarnaselt sellega, mida täna välisminister just ütles, et neid asju oleks väga vaja arendada Hiinaga. Ta ütles ka välja, et Hiina on globaalne riik, millega peab arvestama. 

Küll aga ma mäletan aastatagusest visiidist, et peale Riigikogu liikmete külastust arvati hoopis teistmoodi. Ehk siis kogu ajakirjandus leidis ja ka teie ütlesite, et on äärmiselt kahetsusväärne, kui Riigikogu liikmed käivad diplomaatiat ajamas riigiga, kes on sisuliselt sõjas Ukrainaga – kaudselt, sest ta toetab Venemaad. Minu küsimus on, mis on nüüd muutunud selle aasta jooksul. Kas Hiina ei ole enam Venemaa toetaja? Või on Eesti poliitika nüüd muutunud ja saadakse aru, et Hiina on siiski globaalne riik ning diplomaatilised suhted on vajalikud meie riikide vahel?

Suur tänu! Enne kui te vastate, härra peaminister, ma pean ühe olulise täpsustuse tegema. Mart Maastik, minule teadaolevalt ei ole olemas mitte ühtegi Riigikontrolli raportit, mis puudutab Eesti ja Hiina suhteid. Seetõttu teie küsimus ei vasta sellele konkreetsele teemapüstitusele. 

Ja teine oluline tähelepanek veel. Kui teil on soov esitada oma küsimused, siis Isamaa fraktsioon ei ole kasutanud sellel korral ära oma võimalusi. Teil on võimalik esitada oluliselt rohkem küsimusi, aga ainult Jaanus Karilaid Isamaa fraktsiooni esindajana on soovinud selles infotunnis oma küsimuse esitada, teisi taotlusi ei ole olnud. Kui te oleksite soovinud Eesti ja Hiina suhete kohta küsimuse esitada, siis te oleksite võinud üleeile täiesti ametlikult saata meile vastava taotluse ja me oleksime saanud selle ilusasti registreerida. 

Praegu ma pean tegema selle märkuse, et see küsimus ei puudutanud [arutatavat] teemat. Aga kui härra peaminister soovib sellele vastata, siis tal on see võimalus. Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, nagu parlamendi esimees, Riigikogu esimees ütles, võttes eeskuju Jaanus Karilaiust, kes küsis ära küsimuse, isegi andis ette teada, et ta tahab liikuvusreformist rääkida – selle eest suur tänu talle! –, on võimalik koostööd teha ja ette valmistada neid asju. Siis ma saan ka paremaid vastuseid anda, kui teil on soovi numbreid teada saada. 

Kui ma õigesti mäletan, siis see etteheide teile, kes te käisite Hiinas, oli vist Hiina riigi kulul käimise pärast. Ma ei mäleta seda [täpselt]. Aga Margus Tsahkna, jah, ikkagi käib Eesti riigi kulul, seda esiteks. Teiseks, ta selgitab Eesti riigi seisukohti seal, räägib Vene agressioonist Ukrainas ja tõstatab ka Hiina inimõiguste teema. Nii et Margus Tsahkna, välisminister esindab seal meie seisukohti. 

Aga jah, võib-olla ma ei mäletanud täpselt, te võite ise selgitada, milles see skandaal teiega seisnes.

Suur tänu, head kolleegid! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Enne, kui me läheme edasi viienda küsimuse juurde, ma saan aru, et nüüd on soov protseduuri arutada. Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Mul on tõepoolest küsimus protseduuri kohta, et me ühtemoodi siin protseduurikast ja kodukorraseadusest aru saaksime. Minu teada kodukorraseadus ei reguleeri infotunnis esitatavaid lisaküsimusi – seda, millise sisuga need peavad olema ja kas nad peavad haakuma registreeritud küsimusega. See on loomulikult meil siin tavade ja traditsioonide küsimus, kuidas see on välja kujunenud. Aga see, kas üldse lisaküsimuse võimalus antakse, kas saab küsida ühe lisaküsimuse kohapealt või kaks lisaküsimust, on ikkagi istungi juhataja otsustada, iga kord. Ja see sõltub natukene ka üldisest küsijate arvust. Nii et ma leian, et kolleeg Maastik ei ole kuidagi eksinud meie kodukorraseaduse vastu, sest see seda ei reguleeri. 

Ma kordan veel, et jah, meil on siin mingid tavad ja traditsioonid, mida me oleme pöördeliselt muutnud selles koosseisus. Ja ka Riigikohus on tõdenud, et meil on ulatuslik enesekorraldusõigus. Aga kusagile ei ole kirjutatud, et lisaküsimus peaks tingimata vastama registreeritud küsimusele. Saan ma õigesti aru?

Hea kolleeg! Ma ei võta kommentaari ette, ma lihtsalt võtan siit praegu ette RKKTS-i § 146 lõike 9. Siin on väga selgelt öeldud: "Valitsusliige võib vastamisest põhjendatult keelduda, kui küsimus ei puuduta taotluses (§ 144 lõige 2) märgitud probleemi või […]" Ja nii edasi, siin on riigisaladus ja teised teemad ka veel sellega seotud, mille kohta valitsusliige ei või vastata. 

Selle seaduse mõte on ikkagi see, et kui on registreeritud küsimus, siis me jääme selle küsimuse raamesse, aga istungi juhataja juhib sellisel juhul tähelepanu sellele, et valitsusliige võib sellele küsimusele vastata, kui ta soovib. See on väga selgelt ju meil siiamaani kokku lepitud. 

Ja ma meenutan siin meie kevadistungjärgust ühte olukorda, kus EKRE fraktsiooni liige Varro Vooglaid väga raevukalt süüdistas istungi juhatajat selles, et keegi opositsioonist esitas küsimuse, mis ei olnud konkreetse teema kohta ja aeg kulus ära, mistõttu ei olnud võimalik esitada üheksandat registreeritud küsimust. Oli esitatud küsimus, mis ei puudutanud konkreetselt registreeritud küsimust. Ja see on ka põhjus, mispärast on võimalik valitsuse liikmel vastata, aga ta ei pea vastama. Selle seaduse mõte on kindlasti ka see, et püsitakse konkreetse küsimuse teemas. Ka küsimuse raames püsimist sätestab laiemalt meie küsimustele vastamise kord, mis on RKKTS-is reguleeritud teiste teemade all.

Nii et Riigikogu juhatus on nendest põhimõtetest lähtuvalt toimetanud. Aga me oleme ka korduvalt öelnud, et kui ei püsita teemas, siis istungi juhataja juhib sellele tähelepanu. Ja seda ma olen teinud nii küsimuste kui ka vastajate puhul. Kui teema läheb ikkagi väga kaugele arutelust, siis tuleb sellele ka tähelepanu juhtida.

Head kolleegid, mida rohkem me siin praegu protseduurikaga tegeleme, seda vähem on võimalust, et registreeritud küsijad saavad oma küsimuse ära küsida konkreetsel teemal. Ma võtan Mart Maastiku [protseduurilise] küsimuse. Helir-Valdor Seeder, teie olete oma küsimuse juba esitanud. (Hääl saalist.) Jaa, aga, Helir, see käib lihtsalt teiste kolleegide arvel. Täiesti siiralt, see käib teiste kolleegide arvel. 

Mart Maastik, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Kõigepealt, Riigikogu kodu- ja töökord ütleb tõesti seda, et kui on teemast välja küsimus, siis ei pea vastaja vastama. Kuid seda [seadus] kindlasti ei reguleeri, et eesistuja peab juhtima millelegi tähelepanu, seda enam, et mina enne selle küsimuse esitamist ütlesin juba ise, et see ei ole küll selle teema kohta, kuid loodan, et peaminister vastab. Ehk teie pikk kõne siin – kõige rohkem kulutasite teie ju praegu Riigikogu aega, selle asemel et te oleksite võinud lasta otsustada, kas vastata või mitte, peaministril. 

Ja nüüd ma kasutan võimalust peaministrile öelda, et Riigikogu esindajad käisid [tookord Hiinas] täpselt samadel eesmärkidel nagu nüüd käis välisminister Margus Tsahkna. Palun viige ennast kurssi. Mul oleks väga hea meel, kui te nüüd vabandaksite oma tookordsete ütluste pärast nendesamade Riigikogu liikmete ees.

See küsimuse teine pool oli täielikult vastulause. Ma ei saa seda kuidagi protseduuriliseks küsimuseks lugeda. 

Helir-Valdor Seeder, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh! Minu küsimused säästavad aega meil siin infotunnis pikas perspektiivis, kui me need asjad selgeks räägime – mida võib küsida, mida on mõistlik küsida, kuidas minister peab vastama ja nii edasi. Aga aega raiskasite teie selle asjatu kommentaariga, mis oli eksitav ja millest praegune diskussioon tekkis. Ei oleks te seda kommentaari kolleeg Maastiku küsimuse peale teinud, siis ei oleks meil ka seda diskussiooni, mis võtab praegu väärtuslikku aega, tekkinud. 

Me räägime praegu – kui te leiate aega kuulata seda küsimust, auväärt juhataja – aiast ja aiaaugust. Mina ei rääkinud üldse sellest, kas ja kuidas peaks minister siin infotunnis vastama. Mina rääkisin küsijast. Te heitsite küsijale ette, et ta esitas lisaküsimuse, mis ei haakunud eelnevalt registreeritud küsimusega. Ma ütlen veel kord, et kodukorraseadus seda ei reguleeri, kas ja kui palju antakse küsijale võimalust esitada lisaküsimusi ja millistel tingimustel. Meil on siin olnud ka juhtumeid, kus registreeritud küsimused lõpevad ära ja tekib nii-öelda vaba mikrofon, kus küsijad küsivad täiesti erinevatel teemadel. See on täiesti lubatud. Lisaküsimused ei ole reguleeritud, ma ütlen veel kord.

Ja mina ei vaidlusta seda, kas minister on eksprompt valmis vastama või mitte. Absoluutselt ei ole küsimus selles. Aga kuna te tegite küsijale märkuse, et ta lisaküsimuse all julges küsida midagi muud – midagi, mis ei ole varem [registreeritud] –, siis [ütlen, et] see on täiesti normaalne, seda on ennegi tehtud. Aga siis me peame selle selgeks rääkima ja ära reguleerima ka kodu- ja töökorras. Seni seda reguleeritud ei ole. Nii et see teie etteheide oli täiesti asjakohatu.

Aitäh, hea kolleeg! Ma juhin siiski tähelepanu sellele, et konkreetselt registreeritud küsimus puudutab konkreetset teemat. Ma juhin veel kord tähelepanu sellele, et registreeritud küsimuse raames saab esitada täpsustava küsimuse ja saab esitada lisaküsimuse, aga see on registreeritud küsimuse raames. 

Ja seda ma ei vaidlusta, et kui registreeritud küsimused lõpevad, siis on nobedate näppude voor ja kõik saavad küsida seda, mida nad tahavad. Aga praegusel juhul on väga selge raamistik ees. Siin me jääme küll väga selgelt eriarvamusele. Sellepärast me olemegi ju pannud paika registreeritud küsimuste nimekirja. Ja üks Riigikogu liige saab esitada lisaküsimuse konkreetse küsimuse raames. Nii see lihtsalt on. Me võime siia vaidlema jäädagi, aga mina ütlen, et praegu me oleme lähtunud sellisest praktikast. 

Minu ettepanek on, et me liigume nüüd edasi, sellepärast et vastasel juhul teised ei saagi küsida. 

Me läheme viienda küsimuse juurde. See on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma ei nõustu sellega, et lisaküsimus peab tingimata olema samast ooperist nagu registreeritud küsimus, sest lisaküsimus ei ole registreeritud küsimus, seda ei pruugi üldse tullagi. Nii et siin võiks ikkagi deduktiivset meetodit ja loogikat rakendada. 

Aga ma tulen, jah, küsimuse juurde. Lugupeetud kodanik Michal! Meil on ajakirjanduses puhkenud torm riigikaitsekomisjoni riigikaitset puudutava raporti ümber. Ja kahetsusväärselt raport, mis käsitleb Eesti kaitsevõimet, Eesti julgeolekut, Eesti valmisolekut erinevates kaitsevaldkondades katsumustele vastu pidada, on nüüd tembeldatud meil ajakirjanduses ja ka poliitikute kaasosalusel kindralite, erukindralite, reservkindralite ja muude ohvitseride vastastikuse küüneviha vahetamiseks. 

Ma siiski usun ja loodan, et valitsuses kasutatakse tervet mõistust ja seda raportit käsitletakse väga tõsise häiresignaalina selle kohta, et meil tegelikult on kokku kukkunud Reformierakonna aastaid viljeletud müüt kindlates kätes julgeolekust. See raport näitab selgelt, et mingit kindlates kätes julgeolekut meil ei ole. Meil on ainult julgeolekulüngad. 

Ma ei hakka sellest raportist praegu pikemalt rääkima, ehkki tänu sellisele kaskaadsele lekitamisele on see kogu avalikkusele juba kättesaadav, nii et siin ei ole nagunii enam saladusi. Ma tulen aga hoopiski teise teema juurde, mis on ka julgeolek, nimelt elanikkonna julgeolek. Sõites pühapäeva õhtul Tartust Tallinna poole, ma nägin, kui umbes on isegi 2 + 2 maantee. Mõtlesin, et aga mis siis, kui meil on kriis ja me peame Tallinnast sadu tuhandeid inimesi evakueerima Eesti maapiirkondadesse. Missugune valmisolek on riigil selleks? Ma julgen väita, et sellist valmisolekut ei ole. Missugune valmisolek on meil varustada neid inimesi meditsiinitarvetega, korrahoidjatega, peavarjuga, soojaga, vajaduse korral ka koolidega, kui see olukord pikemaks venib? 

Minu küsimus puudutabki konkreetselt elanikkonnakaitset. Missugune valmisolek on praegusel valitsusel kriisiolukorras tegeleda elanikkonna ellujäämisega väljaspool nende alalisi elukohti?

Jah, aitäh, hea küsija! Siin oli nüüd tegelikult siiski mitu küsimust. Umbes minut ja 45 sekundit oli teil raporti teemal ja pärast tuli elanikkonnakaitse. Nii et ma püüan ka siis umbes nii vastata, jagada oma vastust.

Selle raporti mustandi – ma ei oska kuidagi teistmoodi seda dokumenti kutsuda – puhul ma arvan – ja see on minu isiklik arvamus, ma ei ole seda täismahus lugenud, erinevalt teist –, et selle tõlgendamine etteheitena kõigile neile, kes on pühendunud Eesti riigi kaitsele, ei ole korrektne. Sellele antakse kindlasti värvingut, mida seal ei peaks olema. 

Parlamendil on oma roll – ma olen seda ka varem öelnud – teha raportit või mis tahes ülevaadet. Parlament on minu tööandja, ma meenutan. Aga mina isiklikult soovitan selliste raportite ja dokumentide puhul keskenduda just osale, millega on võimalik asju paremaks teha, ehk täpsemalt sellele, missugused on seadustes ja protseduurides lüngad, mis tuleb üle vaadata. 

Mina isiklikult olen tänulik – kui isikutest rääkida – kõigile Kaitseväe liikmetele, Kaitseliidu liikmetele, kõigile vabatahtlike organisatsioonide liikmetele, ettevõtjatele ja inimestele, kes on Eesti riigi kaitsesse panustanud, sealhulgas Kaitseväe juhatajatele. Et see oleks hästi klaarilt öeldud. Need on inimesed, kes kindlasti on palju panustanud ja teinud vajalikke otsuseid. 

Nüüd, peaministrina on mul päris mitmekülgne kogemuste pagas varilaevastikuga, venelaste erinevate tegevustega kuni artikkel 4-ni välja – kui meie õhuruumi tungiti. Nii et ma võin kinnitada, et Eesti kaitse on hästi tagatud. See raport seda kuidagi kahtluse alla ei sea. 

Aga see debatt komisjonis Kaitseministeeriumi ja teiste poolte vahel kindlasti peab jätkuma, sest kui on mis tahes valdkonnas võimalik midagi paremaks teha, siis tuleb seda paremaks teha. See on ju loogiline. 

Nii et jah, ma keeraksin emotsionaalset temperatuuri maha ja küsiksin, mis on konkreetsed ettepanekud, mida on vaja paremaks teha, ja sellest lähtuksin.

Nüüd elanikkonnakaitsest. Ma arvan, et kõige parema ülevaate saab küsida, kui teil on soov põhjalikumalt tutvuda – saan selle teile ka kirjalikult anda, kui soovite – nii, et komisjoni või fraktsiooni tulevad Päästeameti juht ja siseminister. Neil on üsna üksikasjalikud plaanid, kuidas toimub elanikkonnakaitse, sealhulgas evakuatsiooni võimearendus. Ja sinna tuleb panustada lähiaastatel päris palju raha. Me oleme raha juurde pannud laia riigikaitsesse – selle nädala pressikonverentsil just jagasin seda [teavet] ka avalikkusele –, aga lähiaastatel tuleb seda veel teha. Uue riigikaitse arengukava koostamisel me saame teada, mida täpselt on juurde vaja. Evakuatsioonivõimet on kindlasti vaja tõsta, selleks on vaja panustada ka rahalisi [vahendeid]. 

Aitäh! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No ma ei teinud mitte ühelegi endisele Kaitseväe juhatajale ega kellelegi teisele, ka mitte riigikaitsekomisjoni liikmetele, ühtegi personaalset etteheidet. Selles mõttes sõita mulle sisse siin, et ma olen nagu kedagi süüdistanud – ma ei ole kedagi süüdistanud. Küll aga on muidugi vaja juhtida tähelepanu sellele, et kui meil ikkagi on sellised lüngad, millele seal tähelepanu juhitakse – kusjuures seal juhitakse tähelepanu ka sellele, mida oleks vaja teha ja mida saab paremini teha, see on seal ära toodud –, ning keegi peab ikkagi vastutama selle eest, kui midagi on tegemata jäetud ja raha on kulutatud vastutustundetult. Teatavasti on ka riigikontrolör sellele tähelepanu juhtinud, et meil haihtus kuskile 700 miljonit, mille eest ei ole õieti midagi saadud, aga keegi ei taha ka selle eest vastutada. Nii et siin on päevakorras väga tõsiseid küsimusi, mille eest ikkagi konkreetselt peaks vastutama peaminister. See oli nüüd täienduseks eelnevale.

Ja elanikkonnakaitse, jaa, ega siin nipsu lastes midagi ei lahenda, aga kriisiolukorras oleme me ikkagi katastroofiliselt halvas olukorras. Meil on ainult paariks nädalaks ja umbes 10%-le inimestest toiduvarusid. Nende ekspedeerimine ja logistika on meil täiesti olematu, Päästeamet üksinda sellega kindlasti hakkama ei saa. Aga see on jällegi öeldud kõrvalepõikena. 

Aga tegelikult ma tahtsin oma teise küsimuse viia selle teema juurde, mida ma puudutasin, kui ma viimane kord esitasin teile küsimuse sisejulgeoleku ja viienda kolonni kohta. Meil on teatavasti järjekordselt ära rüüstatud Sinimägede leegionäride kompleks, ja see on juba mitmes kord. Samal ajal me oleme siin menetlenud igasuguseid kaameraeelnõusid, me teame, et riik on võimeline kodanike järele luurama ja tegelikult ka tahab seda teha kõikvõimalikes situatsioonides. Kuidas see ikkagi võimalik on, et e-riik Eesti ja kaamerariik Eesti ei suuda Sinimägede puhul kuidagi tuvastada ega ennetada Eesti riigi vastast tegevust – see on ju Eesti riigi vastane tegevus? Kuidas me ei suuda juba eos midagi tuvastada ja sealsamas kohapeal kaake kinni võtta? Mis siis ikkagi nüüd lahti on, et me Sinimägede puhul oleme nii hambutud? Kas see on seotud sellega, et aastaid ja aastaid oli Sinimägede üritus üleüldse põlualune üritus? Ka meie oma valitsuste liikmed käsitlesid seda – ma ei pea silmas praegu [ametis olevat] valitsust Michali juhtimisel – nagu mingisugust SS-leegionäride ja natside üritust, sisuliselt korrutades Venemaa jutupunkte. Kas siin on mingisugune inerts nendest aegadest, et Sinimägedel niisugused intsidendid toimuda saavad? Või kuidas te seda seletate?

Aitäh! Ma püüan mõlemale küsimusele jõudumööda vastata, mainin laia riigikaitset ja erinevaid investeeringuid sinna, seejärel räägin Sinimägedest. 

Aga ma võin ka Sinimägede teemast alustada. Seda intsidenti uurib politsei. Vastavalt sellele, milline on ohuhinnang, kuidas politsei peab vajalikuks tulevikus täiendavaid julgeolekumeetmeid lisada, nad teevad ettepanekuid ja siis saab neid lisada. Ma ütleks nii, et Eestis on õiguskord väga hästi tagatud, ehkki sellest hoolimata aeg-ajalt siiski esineb ka intsidente. 

Ütleme nii, et see on PPA ja Kaitsepolitseiameti hinnata, kas on vaja täiendavaid julgeolekumeetmeid ühes, teises või kolmandas kohas. Ma ei oska öelda, kes on praeguste intsidentide taga või kes on sellega seotud, aga eks uurimine selgitab selle välja. Ja õigust mõistab ikkagi kohus. Tihtipeale on see ikkagi meie vaenuliku naaberriigi tellimusel ja propaganda toel toimunud. Tänagi tuli üks uudis, et Eestis hästi tuntud Oleg Bessedin, kes on ka sarnast erinevat propagandat levitanud, võeti nüüd vahi alla. Ta on muuseas olnud ka Tallinnas Keskerakonna pikaajaline partner, Tallinna Linnavalitsuse pikaajaline partner, propagandateenistustes muu hulgas. 

Nüüd investeeringutest laia riigikaitsesse. Ma lihtsalt mõned sellised asjad toon märksõnadena, et oleks üldine pilt ees. Valitsus otsustas riigieelarve koostamisel septembri lõpus eraldada täiendavalt 219 miljonit eurot laia riigikaitsesse, et aastatel 2025–2027 riigi valmisolek kriisideks oleks parem. Selle sees on Politsei- ja Piirivalveametile loodav kriisireserv. See tähendab seda, et sõjaväepolitseis aega teeninud kaitseväelastest luuakse 1000‑liikmeline kriisireservi rühm. Sellele kulub circa 26 miljonit. 

PPA piirivalve koosseisuliste üksuste relvastamise ja harjutamise võimaluste parandamine tähendab seda, et suurendatakse ka Päästeameti varusid päästetöödeks. See on circa 25 miljonit. Suurendatakse ka 18 haigla traumavaru kuue päevani. Praegused traumavarud on vahemikuks 16–48 tundi. See tähendab seda, et kui kriis on suurem, on võimalik saada suurema hulga traumapatsientidega hakkama, circa 25 miljoni eest. Ka Politsei- ja Piirivalveameti ametnikud saavad praktilisema, parema väljaõppe, circa 50 miljonit. 

Idapiirile, nelja suurlinna, luuakse drooniseire ja -tõrje võime, see on circa 13 miljonit. Idapiiri taristu lõpule ehitamine, küberjulgeolek ja veel väga palju muud. Nii et aastate vältel me investeerime väga palju laia riigikaitsesse ja need vajadused ilmselt kasvavad.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Aitäh! No õiguskorra kaitstusega on Reformierakond ka läbi kukkunud nagu kõiges muus. Selle näiteks on meil siin Pihlakodu vägistamisjuhtumid või Tartu Tarmo, naisepussitaja ja liiklusmõrvar, kes käis vabalt ringi. Nii et sellega ei ole hästi. 

Aga siin tuli enne juttu sisejulgeolekust ja sellest, kuidas see läheb kokku riigikaitseraportiga või küsimusega julgeolekust. Jaa, sisejulgeolek on ka julgeolekuküsimus ja see riigikaitsekomisjoni raport räägib ka sisejulgeolekust. Mida see raport paljastab, on see, kui läbikukkunud on Reformierakonna poliitiline juhtimine olnud Eesti kaitstuse seisukohalt. Kõik see Terrase ja Heremi kriitika, mis seal on – sellele ma kirjutan alla ja lisan veel omalt poolt juurde: mul oli jälle õigus. Need on ju inimesed, kes pandi ametisse reformierakondlike valitsuste ajal, kelle ametiaega pikendati reformierakondlike valitsuste ajal, kes viisid ellu reformierakondlikku kaitsedoktriini ja kasutasid eelarve võimalusi. Ja see, mida see raport ütleb, ei meeldi Reformierakonnale ega erakonna selja taga olevale süvariigi ajuvabale propagandale. Eesti on kaitsmata, ei ole kindlates kätes, ei ole paremini kaitstud. Eesti on kaitsmata! See [raport] ütleb selge sõnaga välja, kui nüüd, praegu peaks puhkema sõda, siis me kaotaksime.

Ja milles on probleem? Teie üritate siin loomulikult jälle jätta, muljet, nagu meie ründaksime Kaitseväge või kaitseväelasi. Ei, vastupidi, me seisame kaitseväelaste ja kaitseliitlaste eest, sest praegune poliitika või viimaste aastate poliitika, mida teie ja teie eelnevad erakonnakaaslastest peaministrid on juhtinud, saadavad meie kaitseliitlased ja kaitseväelased mõttetult surma, sest neil ei ole piisavalt vahendeid, õiget väljaõpet ega õiget struktuuri. Selge sõnaga öeldakse, et Herem ei saa aru juhtimisest. Ta tegelikult ei saa üldse mitte millestki aru, aga ta on ametisse pandud ja teie panite ta ametisse. Mina tahan teada ühte lihtsat asja: kes ja kuidas vastutab selle eest, et Eesti on kaitsmata?

Aitäh, hea küsija! Me pole üksteisega kuidagi nõus jälle. No mis me teha saame? Minu hinnangul, teadmistel ja kogemusel on Eesti kaitstud. Seda ma ütlen teadmiste juures, mis mul on peaministrina selle perioodi vältel ja varasematest ametitest. 

Rõhutan, ma saan aru, et alati võib-olla minu vaated Riho Terrasega, eriti kui ta valitsust kritiseerib, ei kattu. Aga aja eest ja tegevuste eest Kaitseväe juhatajana ma olen talle kahtlemata tänulik, nagu kõigile meestele ja naistele, kes on panustanud Eesti riigi kaitsmisse, ükskõik mis rollis. Martin Heremiga on samamoodi. Kindlasti, ma ei tea, millised täpselt tema poliitilised vaated on, aga minu hinnangul oli ta tubli Kaitseväe juhataja. Ja seda kõike öeldes, kellestki lugu pidamine ja tema panuse [hindamine] ei tähenda seda, et seda süsteemi või erinevaid otsuseid ei saa paremini teha. Kindlasti saab. Selleks sellised raportid või arutelud ongi. Kui kuskil midagi saab paremini teha, tuleb seda paremini teha. Selles, ma arvan, me jälle ei vaidle. 

Nüüd, kes vastutab? Kõik koos vastutame: parlament vastutab, valitsus vastutab, mina peaministrina vastutan. Ma selle eest kuidagi ei põgene, seda ära ei lükka. Kui soovite, võite minu nime taha selle kirjutada ja veel öelda, mida tahate sinna otsa. See on üldiselt moes. Ma siiski julgen öelda, et minu peaministriks oleku aeg on olnud kaunis kogemusrikas, mis puudutab julgeolekut. Alates sellest, et desünkroniseerimise ajal on vaja NATO operatsiooni merel – see kesta tänaseni kestab – ja seda, et seal oleksid laevad, muu hulgas Rootsi laevad, et tagada meie kriitilise taristu julgeolek, kuni selleni, mis toimub meil eri piirilõikudes viimase hetkeni. Kuni Saatse saapani välja. Ma ei ole märganud avalikkuse või teie kiitust selle eest, kui kiiresti suudeti teed ringi teha, aga suudeti. Ja oht Eesti kodanikele hoiti ära. Kuni selleni välja, et Itaalia F-35-d pidid saatma Vene MIG-id meie õhuruumist välja, NATO artikkel 4 käivitati ja ÜRO Julgeolekunõukogus tuli sellel teemal arutelu teha. Nii et ma saan aru, et kõik elavad kaasa, ka opositsioon elab kaasa, ja minu meelest see on väga mõistlik. Aga ma kinnitan, et selline, kuidas öelda, vahu üleskloppimine, Kaitseväe, Eesti riigi kaitstuse vastane üleskloppimine ei loo ühtegi millimeetrit ega ühtegi hetke turvatundest juurde. Eesti riik on kenasti hoitud. 

Ja meil on väga head liitlased. NATO liitlassuhe töötab väga hästi, nagu me oleme korduvalt näinud nende juhtumitega, millele ma viitan. Ja lähiaastate investeeringud kaitsesse ei ole mitte mugavuse ja ilu pärast, vaid sellepärast, et meie ise ning meie lapsed ja lapselapsed saaks elada rahus, et see oleks koht, kuhu tulla, ja meie sõbrad teaksid, et me võtame seda tõsiselt. 

Nii et me ei ole kuidagi ühel lehel täna, ma kahtlustan, et pikemat aega. Mina väidan, et Eesti riik on hästi kaitstud. Mehed ja naised, ükskõik mis rollis nad panustavad – me peame neile kõigile tänulikud olema.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Enne kui läheme kuuenda küsimuse juurde, Helir-Valdor Seedrit ei ole küll siin saalis enam, aga lihtsalt toon veel välja § 146 kolmanda kommentaari, mis ütleb väga selgelt, et infotunni juhataja ülesanne on hinnata, kas küsimus puudutab taotluses märgitud probleemi ja kas küsimus on saanud piisava vastuse, et selle käsitelu lõpetada. Mõlema asjaolu tuvastamisel on istungi juhatajal kaalutlusõigus.

Aga liigume nüüd edasi. Järgmine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on tervishoiu rahastuskriis. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Meil oli siin mõni päev tagasi päris tõsine debatt teie hea kolleegi, sotsiaalminister Karmen Jolleriga tervishoiu rahastamise teemal. Tegelikult see mure, mille sotsiaaldemokraadid on korduvalt välja toonud, on natuke laiem kui pelgalt sotsiaalministri otsustusõigus. See puudutab valitsuse prioriteete tervikuna. 

Me näeme seda, et valitsus on toonud parlamendi ette eelarve, mis on ajalooliselt [suurimas] defitsiidis. Kahtlemata on astutud vajalikke samme, nagu julgeolekukulude tõstmine, aga eelarves on omajagu ka selliseid kulusid, mida meie hinnangul teha ei tuleks. Näiteks kas või see, et valitsus on otsustanud kõige jõukamale osale ühiskonnast anda üle 100 miljoni euro maksusoodustust ajal, mil eelarve on defitsiidis ning tervishoid ja sotsiaalvaldkond on totaalses rahastuskriisis. 

Mu küsimus teile on lihtne. Esiteks, miks on valitsus otsustanud just nimelt selliste prioriteetide kasuks? Selle asemel et süvenevas miinuses Tervisekassat turgutada, tervishoiuteenuste kättesaadavust parandada, suunatakse lisaraha hoopis jõukamale osale ühiskonnast. Ja ärge tulge rääkima keskmise palga saajatest. Mind huvitab just see, miks on vaja lisaraha ka neile inimestele, kes teenivad 4000–5000 eurot ja rohkem palka. Ehk miks ei ole võimalik rakendada näiteks astmelist tulumaksu, mis on pea kogu Euroopas?

Teiseks, mis loogika järgi on valitsus jätnud just nimelt tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna, ma ütleksin, vaeslapse rolli? Need valdkonnad sisuliselt mingit lisaraha ei saa. Näiteks erihoolekandesse suunatakse 4,2 miljonit ajal, kui vajadus on kümnetes miljonites. Järjekorrad on kasvanud ja tervishoid elab sisuliselt nende reservide najal, mis minu ministriks oleku ajal Tervisekassa eelarvesse suunati. Mis on selle loogika ja põhjendus, et te suunate raha jõukamatele, mitte tervishoidu? Ja miks me näeme, et just tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond on jäänud niivõrd abivajaja rolli, hädasolija rolli keset väga pikalt vindunud kriise?

Aitäh, hea küsija! Siin oli päris mitu küsimust ja väidet. Kui ma õigesti kuulsin, siis te mainisite ajaloolisest planeeritud defitsiiti. Lihtsalt faktitäienduseks ütlen, et see oli aasta 2020, kui ma õigesti mäletan, kui meil oli see Eesti riigis sügavalt meelde jääv EKREIKE valitsus, kes eelarvesse pakkus defitsiiti. See kõik, mida nad eelarvega tegid ja erinevate sammudega tegid, Jüri Ratase erinevad valitsused elasid ka headel aegadel üle jõu ja kulutasid reserve – see kõik on tegelikult olnud ju hilisemate valitsuste saatus, neid auke lappida. Nii et see on esimene pool. 

Nüüd teine pool. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks head küsijad, nagu Lauri Läänemets või teie, üritate mind raamidesse sundida, et ma peaksin rääkima täpselt sellest, millest teie tahate, aga mitte tervikpildist. Keskmine palk ja mediaanpalk on tegelikult näitajad, millest rääkida. Isegi kui see näide teile ei meeldi, siis seesama astmeline tulumaks, mille osalised ka sotsid olid ja Isamaa ja Keskerakond, ikkagi võtabki keskmise palga teenijalt väga palju. Õpetajad, politseinikud, haridusinimesed, kes saavad keskmist palka, maksavad sel aastal 1500 eurot rohkem makse. Seda on väga palju. 

Ma vaatasin just, Delfis ilmus ka lugu. Inimesed saavad igaüks järele vaadata, mida see neile tähendab, kui järgmisest aastast maksuküür kaob ehk astmeline tulumaks kaob. Keskmise palga juures – keskmine palk on umbes 2100 eurot – tähendab see seda, et 1800 eurot on raha rohkem järgmisel aastal ehk sisuliselt üks kuupalk aastas juurde. See ei ole kuidagi selline asi, et te ütlete, et ärge sellest rääkige. Ma arvan, et see annab paljudele inimestele väga palju hõlpu ja aitab neil oma eluga palju paremini toime tulla.

Nüüd, mis puudutab Tervisekassa puudujääki, siis see puudujääk on olnud varem ikkagi palju kõrgem kui praegu. Olgu faktina öeldud, et eelmisel aastal kinnitatud eelarvepositsiooni kohaselt oleks 2026. aasta eelarve puudujääk olnud umbes üle 170 miljoni euro. Praeguse riigi eelarvestrateegia kohaselt on see 100 ja veidi peale miljonit. See tähendab seda, et Tervisekassa reserve küll kasutatakse, aga plaanitust vähem, ja need reservid ei lähe 2029. aastaks kuidagi nulli. Reservide vastutustundlik kasutamine loomulikult aitab hoida tervishoiuteenuste kättesaadavust tasemel järgmise nelja aasta jooksul. Süsteem ise tuleb kindlasti ka efektiivsemaks muuta, öeldes, et Eesti tervishoid on väga tubli, inimesed, kes seal toimetavad, on väga tublid ja teevad seda efektiivselt.

Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No teie vastus tõestas seda, mida ma oma küsimust esitades ütlesin, et tervishoiu ja sotsiaalvaldkond ei kuulu valitsuse prioriteetide hulka. Kõigepealt kolmest minutist kaks minutit te räägite kõigest muust ja siis ühe minuti räägite üldsõnaliselt sellest, et võiks olla hullem ehk miinus võiks olla suurem. 

Küsimus on väga lihtne. Me teame, et ravijärjekorrad on pikad. Me teame, et tervishoius on tegelikult – ükskõik, kas natuke rohkem või natuke vähem – igal juhul eelarve miinuses. Ehk tegelikult sinna suunab riik raha vähem, kui on jooksev vajadus, rääkimata kogu tegelikust ravivajadusest, mis on suurem kui Tervisekassa praegune eelarve. 

Samamoodi viitasin erihoolekandele, mille kohta te sõnagi ei maininud, aga sinna suunatakse 4,2 miljonit ajal, mil üle 100 miljonit kingitakse kõige jõukamale osale ühiskonnast. Ka see on minu jaoks ideoloogiline ja õiglustunde küsimus. 

Küsin teilt veel ühe korra, miks on niimoodi, et valitsus leiab raha kõikvõimalike Reformierakonna valimislubaduste katteks, valitsus leiab raha vasakule ja paremale kõikvõimalike ministeeriumidel kulude katteks, aga sisuliselt mitte midagi ei eralda juurde tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnale, mis on pikalt alarahastatud. Sinna raha andmise kohta ei ole ühtegi otsust tehtud. Ma natuke täpsustan veel, et te teaksite, et Reformierakonna juhid ja valitsused üldse polegi tervishoiuvaldkonna rahastuskriisi lahendamisega kunagi tegelenud. Mõlemad suuremad otsused [tehti teiste valitsuste ajal] Eakate eest ravikindlustuse maksmise otsus tehti ajal, mil peaminister oli Jüri Ratas ning tervise- ja tööminister oli Jevgeni Ossinovski, ning järgmine suurem otsus tehti ajal, kui mina olin sotsiaalminister, siis pandi reservidesse raha juurde. See on mingi järjepidev poliitika, et kui Reformierakond on võimul, siis tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond on sisuliselt kuskil taganurgas prioriteetide järjekorras, sinna lisaraha ei suunata, pikaajalisi ega ka lühiajalisi lahendusi ei pakuta. Mis on selle põhjus? 

Täpsustuseks, kuna mul on veel kümme sekundit aega: mis on see loogika, et peaminister reageerib väga jõuliselt näiteks Tervisekassa suvepäevadele, kui on mingi väga lihtne, väike vaidlus õhus – siis on väga palju seisukohti ja sõnavõtte väga intensiivselt –, aga siis, kui on vaja tegeleda suurte küsimustega, nagu pikaajalise rahastuskriisiga, siis te räägite mulle, ma ei tea, ajaloolisest miinusest ja keskmisest palgast ja kõigest muust, aga mitte sellest, mida ma küsisin?

Aitäh, hea küsija! Selle kümne sekundi küsimuse peale ma vastaksin, et sellest, mis puudutab Tervisekassa üldist rahastust ja tervishoiusüsteemi rahastuse väljavaateid, siis muidugi ma räägin sellest rohkem ja sellega ma olen tegelenud palju rohkem kui Tervisekassa juhi teemaga. Tervisekassa juhi teemaga ma tegelesin, kui ma nüüd õigesti mäletan, seitse-kaheksa aastat tagasi ja nüüd uuesti. Ja mul on hea meel, et see sai korda, sest inimeste õiglustunde seisukohalt ma arvan, et see ei olnud kohane, kuidas iganes see välja kukkus. Aga kuna inimene on tänaseks tagasi astunud ja joone alla tõmmanud, siis ma ei arva, et meil peaks talle rohkem etteheiteid olema. Tõmbame meiegi sellele joone alla ja nendime fakti, et sinna tuleb uus juht. Uut juhti otsitakse ja küllap ta varsti leitakse. 

Nüüd, see teie ettekujutus, ütleme, süsteemi tõhususest või paremast tervishoiust. Ma arvan, et te peaksite pigem Karmen Jolleriga pikemalt vestlema. Tema ütleks teile selle peale tõenäoliselt, et järjekorra pikkusest, mida me oskame ju ka hästi mõõta ja mis on kindlasti väga tähtis, isegi olulisem on [tervishoiuteenuse] kvaliteet. Kõige tähtsam on ikkagi sattuda võimalikult kiiresti sinna, kuhu sa pead sattuma. Mulle patsiendina tundub see küll igati loogiline asjade käik olevat. Seda kõike me ei lahenda sellega, et me anname kuskile lisaraha. See ei lahenda võib-olla seda probleemi, mida me tahame lahendada. See tähendab seda, et süsteemi sees tuleb erinevad tegevused kindlasti üle vaadata. Tuleb kaotada dubleerimist, ühtlustada kvaliteeti, e-konsultatsioonide hulka kindlasti suurendatakse. See reguleerib ka järjekordi eriarstide juurde ja nii edasi. See tegevuste loetelu on väga pikk. Ma soovitan Karmen Joller kutsuda fraktsiooni või tema juurde külla minna. Ta hea meelega jagab neid kõiki kogemusi, ta tunneb süsteemi väga hästi ka seestpoolt. 

Nii et jah, ma ütleksin, et see kontseptsioon, et kui meil süsteemis kõik asjad ei tööta hästi, siis üksiti raha juurde andmine ei ole üheski süsteemis lahendust toonud. Ma ütleksin, et nende sammude astumine, süsteemi ülevaatamine on kindlasti omal kohal. Kõike seda öeldes rõhutan taas sedasama, mida ma ütlesin ka enne, et minu isiklik veendumus ja kogemusepõhine teadmine on see, et Eesti tervishoius töötavad väga tublid inimesed ja me hindame seda panust kõrgelt. 

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Reili Rand. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja!  Lugupeetud peaminister! +Hea kolleegi Tanel Kiige mainitud hiljutisel arutelul tervishoiu tuleviku üle tõi valdkonnaminister olulise lahendusena välja haiglavõrgu tõhustamise. Kaugemates maakondades, nagu Hiiumaa ja Saaremaa, tunnevad aga inimesed muret, et niinimetatud tõhustamise sildi all väheneb niigi ahtake teenuste kättesaadavus ning kasvab lõhe keskuste ja kaugemate piirkondade elanike vahel. 

Kui mõni eriarstiabi eriala tõesti liigub maakonnahaiglast kaugemale, siis kes ja kuidas katab inimeste täiendavad kulud sõidu, majutuse või ka ajakaotuse eest? Kas valitsus saab kinnitada, et haiglavõrgu tõhustamine ei suurenda maapiirkondades elavate inimeste omaosalust ega muutu justkui karistuseks neile, kes elavad väljaspool suuremaid keskusi? Või mis on teie valitsuse nägemus inimeste võrdseks kohtlemiseks arstiabi saamisel? Ministeeriumi plaan iga haigla tuleviku kohta pidi sündima novembri lõpuks. Kas siin toimetab valitsus samamoodi nagu haridusvaldkonnas, et otsused tehakse ära ilma kogukonda kaasamata?

Jaa, aitäh, hea küsija! Võin öelda jälle, et sotsiaalministrile te tegelikult saaksite sama küsimuse küsida, tema võib-olla oskaks detailsemalt seda kõike kirjeldada. Aga kindlasti kaasatakse, seda esiteks.

Teiseks, aasta lõpuks vaadatakse üle, mis piirkonnas milliseid teenuseid on vaja. Ja ma saan aru, et loogika on selline, et need teenused, mida rohkem vajatakse, viiakse lähemale, ja nii edasi. Erinevad sammud on selleks tegemisel ja see kava tuleb. Nii et kui see kava on olemas või on olemas kava mustand, mida saab esitleda, siis sotsiaalminister on kindlasti see inimene, kelle te võiksite kutsuda enda fraktsiooni või siis minna ise ministeeriumisse või mis tahes komisjoni kohtuma. Minister tuleb alati hea meelega tööandja juurde, aga alati võib ka vastupidi olla. 

Nii et kogu see töö on tegemisel. Ja lähtutakse igal juhul tervest mõistusest, suheldakse osapooltega. See kõik on loogiline.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on hinnatõusu mõju Eesti inimestele. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Räägime hinnatõusust ja selle mõjust Eesti inimestele, eelkõige hooldusreformist. Hooldusreformiga lubati, et omavalitsuste koormus väheneb ja hooldekodu muutub inimestele kättesaadavamaks. Aga tegelikkus on vastupidine: omavalitsused maksavad üha rohkem, hooldekodude hinnad tõusevad ja pered on surve all.  

Minu küsimus: miks peab omavalitsus maksma üha suurema osa hooldekodude kuludest, kui hooldusreform pidi koormust vähendama? Ja kuidas tagate, et hooldekodu jääks hinnatõusu tingimustes inimestele reaalselt kättesaadavaks? 

Aitäh küsimuse eest! Hooldereformist olen siin mitu korda päris pika ülevaate andnud. Nüüd me saame neid kokkuvõtteid vaadata. Ma pean ütlema ka seda, et teie küsimus oli hinnatõusu mõju kohta, kuid ei olnud täpsustatud, millist hinnatõusu on mõeldud. 

Aga ma räägin siis hooldereformist. Hooldereformi tulemusena said väga paljud inimesed endale uuesti lubada või üldse lubada hooldekodusse jõudmist või hooldekodu eest maksmist. Seda näitas see, Eestis oli, kui ma õigesti mäletan, üle tuhande inimese, kes liikusid hooldekodudesse. See näitab, et enne olid väga paljud lähedased koormatud sellega, et neil oli vaja hoolitseda eaka või muul moel abitu inimese, oma lähedase eest. 

Ma ei tea, et kuidas nüüd hinnatõus [seda mõjutab]. Hinnatõus on olnud igal pool, kõikides valdkondades. Ja põhjuseid me teame. Väga palju on geopoliitilisi põhjuseid.

Kuidas nüüd tagada see, et inimesed hätta ei jääks? Nagu te ise ka mainisite, kohalik omavalitsus toetab inimesi. Ja tegelikult riik on suunanud – kui ma numbreid õigesti mäletan – umbes 76 miljonit eurot just kohalikele omavalitsustele [kulude] katteks ja [inimeste] aitamiseks. Kindlasti on neid kohalikke omavalitsusi, kes ei ole hooldereformiga rahul. Me vaatame järgmise aasta lõpuks kõik ettepanekud ja mõtted üle. Ja [muudatused,] mida on vähegi ratsionaalne sisse viia, me viime sisse.

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No see hooldereform ei ole seotud hinnatõusuga teistel aladel. Sest minu meelest oli juba enne seda nii, et hooldusreformist võitsid ainult teenusepakkujad. Ehk ettevõtted saavad sellest väga hea kasumi. 

Aga küsimus on ikkagi selline: kas riik plaanib suurendada omavalitsustele eraldatavat rahastust, et katta kasvavaid hooldekulusid, või pannakse see koorem jälle kohalike omavalitsuste õlgadele ja lõpuks maksumaksja rahakotile?

Jah, tõepoolest, hooldekodudes hinnad tõusid, aga nad ei tõusnud ikkagi kiiremini kui mujal valdkondades. Küsimus oli, kas kohalike omavalitsuste toetust on plaanis suurendada. See ongi nüüd see osa, mida me vaatame üle järgmise aasta lõpuks. Ettepanekuid me kuulame. Loomulikult, kõik sooviksid, et riik panustaks rahaga. Aga me peame ka vaatama, mida meil selles valdkonnas veel tuleb teha. Eks me siis selle järgi otsustame. 

Ma toon veel välja selle asjaolu, et inimeste omaosalus on oluliselt langenud. Enne oli inimesele hooldekodu maksumusest kaetud 50%, nüüd on 81%. Omaosalus on oluliselt langenud. See tingis ka selle, mis ma enne ütlesin, et järjest enam inimesi on liikunud hooldekodudesse. Ma mõistan, et kohalikel omavalitsustel ei ole lihtne ja neil tuleb oma ressursid üle vaadata. Aga tegelikult saavad nad ka öelda, et me oleme oma inimestele palju rohkem andnud ja palju rohkem inimesi on saanud abi sellest, mida me oleme teinud.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud sotsiaalminister! Te püüate pidevalt mind süüdistada ebaeetilisuses. Ja kuna te pidevalt soovite seda teemat tõstatada, siis järelikult peab teile uuesti seda olukorda selgitama. Minu poole pöördus ühel hetkel ühe lapse isa, kelle laps põeb rasket haigust. Lapsevanemad edastasid minule Tervisekassa dokumendid, kus oli toodud detailne kirjeldus ja näidatud ebakõlasid Tervisekassa protokollide koostamises, otsuste vormistamises, põhistamises ja vastuvõtmises. Neid asju vaidlustatakse nüüd ka kohtus.  

Te ütlete, et minul oli soov saada delikaatseid andmeid ja kuidagi olukorda ära kasutada. Esiteks, mul olid kõik andmed ja kõik dokumendid juba olemas, lastevanemad olid need mulle edastanud. Teiseks, nii teile kui ka Tervisekassale olid esitatud küsimused – mitte ravijuhtumi sisu, vaid otsustamisprotsessi põhimõtete kohta. Erikomisjoni kohustus on reageerida, kui tulevad vihjed otsustusprotsesside läbipaistmatuse kohta. Kordagi polnud plaanis seda eraldiseisvalt või avalikult arutada. Aga teie, olles nii väga mures lapse delikaatsete andmete pärast, pidasite vajalikuks teemat laiemalt erakonnakaaslastega arutada ja lekitada juhtumi detailid meediasse. Praegu seda arutelu ei oleks, selle teema kohta poleks üldse mitte keegi midagi teadnud, kui te ise poleks seda avalikkuse ette toonud. Isegi erikomisjoni liikmed said sellest meedia vahendusel teada, kuna teie selle teema lekitasite. Olid väga konkreetsed küsimused, mida ma soovisin teile edastada, aga millele te, nagu ma aru saan, samuti ei soovi vastata. 

Tuli välja ka see, et Tervisekassa on seitsme kuuga kulutanud pool miljonit eurot reklaamile, 400 000 eurot äri- ja juhtimisnõustamisele. Millist äri meie Tervisekassa siis ajab? Missuguse kvalifikatsiooniga on juhid, kes vajavad poole miljoni euro eest nõustamist? Ja seda lisaks poolele miljonile, mis on juba niigi kulutatud erinevatele pidudele. 

Teie aeg! 

Te ütlesite enne Sotsiaalministeeriumi kulutuste kohta, et tegemist on kaasamisega. Kas Tervisekassa puhul on ka tegemist kaasamisega?

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et see küsimus ei puuduta registreeritud küsimuse teemat. Aga kui proua minister soovib vastata, siis palun!

Aitäh! Ma vastan vaid selle tõttu, et ma saan aru, et see on teie mure. Ilmselgelt olete te mõnest asjast valesti aru saanud. Ma tuletan ikkagi meelde Eesti seadusi. 

Alustame meediast. Meedias oli see lugu varasemalt. Avalikkus tegelikult teadis seda juhtumit ja mina ei rääkinud üldse selle juhtumi olemusest. Ma jagasin erakonnakaaslastega – mitte meediaga – seda muret, et korruptsioonivastane erikomisjon püüab ületada oma volitusi päris mitmes aspektis. 

Esiteks räägime delikaatsetest andmetest. Oma kirjas te küsisite mult välja absoluutselt kõik asjassepuutuvad dokumendid, mis sisaldavad eriliigilisi andmeid ehk delikaatseid isikuandmeid, mille käsitlemisel Eestis on üliranged seadused ja mida mina meedikuna väga detailselt tean. Näiteks, kui tervishoiuasutuses on minu juures käinud patsient, siis isegi minu kõrvalkabinetis töötav arst ei tohi neid andmeid vaadata. Teil oli, nagu te ise mulle kirjutasite, plaanis kaitsta neid andmeid AK-ga, "asutusesiseseks kasutamiseks". Aga see [asutus] on Riigikogu. Te ise teate, kui palju on Riigikogus liikmeid ja töötajaid. Ehk need andmed olnuks väga laialt kasutatavad ja see oleks olnud seadusvastane. Seda esiteks. 

Teiseks võtame lahti korruptsioonivastase seaduse. Seal on öeldud, milline roll on korruptsioonivastasel erikomisjonil. Korruptsioonivastane erikomisjon on loodud selleks, et teha järelevalvet Riigikogu liikmete, ministrite, õiguskantsleri, presidendi ja nii edasi üle. Te võite vaadata, see on täiesti ilusti seaduses must valgel kirjas. Seal all ei ole selliseid avalik‑õiguslikke asutusi nagu Tervisekassa. Tervisekassa üle järelevalve õigus teil puudub. Te ületasite oma volitusi, te püüdsite ületada oma volitusi. Kui te oleksite seda juhtumit üritanud käsitleda pärast valimisi, siis ma oleksin teid uskunud, aga see oli enne valimisi, ja ma nägin, milliste narratiividega te avalikkuse ees [esinesite]. Minule kui arstile on see ebaeetilisuse tipp. 

Ma saan aru, et te ei ole lugenud piisavalt neid seadusi, mis puudutavad andmekaitset, ja te ei taju seda eetikaprobleemi, rääkimata sellest, et tegu on seadusvastasusega. Kõikide oma sõnavõttudega te väljendate seda – ja see mulje minus üha kinnistub –, et te olete ääretult ebaeetilise suhtumise ja käitumisega inimene. 

Kokkuvõtteks, mina kaitsen inimeste eraelu. Tervisekassaga ma tegelen, tegeleb ka nõukogu. Nõukogu on see, kes teeb järelevalvet muu hulgas hangete üle. Selleks on meil veel auditikomitee. Ja ka kohtuotsuste üle ei peaks järelevalvet tegema erikomisjon.

Suur tänu! Head kolleegid, ma lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Kuna me oleme praegu juba registreeritud küsimuse raamest väljas, siis ma seda protseduuri siin praegu ei jätka, head kolleegid, sellepärast et Varro Vooglaid palus võimalust, et ta saaks esitada oma küsimuse peaminister Kristen Michalile. 

Me jõudsime kaheksanda küsimuse juurde, see on peaminister Kristen Michalile. Varro Vooglaid on küsimuse esitaja ja teema on sekkumine Läti siseasjadesse. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu seda võimalust mulle andmast! Teatavasti langetas Läti parlament hiljuti otsuse taanduda Istanbuli konventsioonist. Selle peale tegite teie 1. novembril Facebookis avalduse, kus te ütlesite nii mõndagi, aga muu hulgas ütlesite, et nii nagu meil Eestis on EKRE, on kahjuks ka Lätis mitu poliitilist jõudu, kelle jaoks naiste õigused ja turvatunne ei kujuta endast väärtust. Need on teie sõnad. 

Esiteks, ma arvan, et selline loosunglik avaldus on lihtsalt kohatu, sellepärast et see, kas Eesti või Läti on Istanbuli konventsiooni liige või ei ole, ei mõjuta kõige vähemalgi määral naiste õiguste ja turvalisuse kaitstust. Naiste õigusi ja turvalisust kaitsevad ikkagi Eestis kehtivad seadused ning neid seadusi jõustavad õiguskaitseorganid ja justiitsorganid. Sellega on meil teatavasti aga mitmesuguseid tõsiseid probleeme. Näiteks peaks vaatama üle selle, kas kohtud võivad teatavate isikuvastaste kuritegude eest määrata karistuseks lihtsalt tingimisi vangistust. Meil on ju viimasestki ajast näiteid selle kohta, et on määratud tingimisi karistus naise vastu vägivallatsenud isikule, kes on seejärel jätkanud vägivallatsemist, muu hulgas naiste vastu. See on see, mida tegelikult tuleks teha – vaadata üle meie riigis kehtivad seadused ja see, kuidas neid seadusi jõustatakse, mitte ei peaks tegelema selliste loosungitega, nagu Istanbuli konventsioon endast kujutab. 

Aga minu küsimus konkreetsemalt on selline: kas teile ei tundu, et peaministrina on täiesti kohatu hakata avalikult kriitiliselt kommenteerima Läti parlamendi otsuseid? Minu parima arusaamise kohaselt – ma olen õppinud diplomaatiat ja rahvusvahelisi suhteid – on üks baasprintsiipidest riikidevahelistes suhetes see, et teiste riikide siseasjadesse sekkumisest hoidutakse, eriti valitsuse tasandil. Peaministrina te räägite ju kogu riigi nimel. Kas teie arvates oleks kohane, kui näiteks Läti peaminister hakkaks samamoodi kriitiliselt sekkuma Eesti parlamendi otsustesse?

Aitäh! Ma arvan, et teile ei tule üllatusena, et ma olen Läti peaministriga selles küsimuses täiesti ühel meelel. Oma hea kolleegi Evikaga olen ma täiesti ühel meelel selles küsimuses, et Istanbuli konventsioonil on oma roll. Teie ütlete, et sellel ei ole väärtust, aga ma siiski mõne lause ütleks. Selle konventsiooni eesmärk on – vaadates järele, eks ju, viisakalt, et olla täpne – siiski kaitsta naisi vägivalla eest kõikides vormides, ennetada naistevastast vägivalda ja perevägivalda ning selle eest vastutada ja see likvideerida. Ma ei saa aru, kuidas selle vastu saaks olla. 

Teiseks [on konventsiooni eesmärk] aidata kaasa naiste diskrimineerimise kõikide vormide likvideerimisele, edendada naiste ja meeste sisulist võrdõiguslikkust naiste õiguste edendamise kaudu. Taas, kuidas sellele saab vastu olla? Siis, töötada välja igakülgne raamistik, poliitika, meetmed naistevastase vägivalla ja perevägivalla kõigi ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks. 

Ja siin on veel väga palju erinevaid mõtteid. Ma ei saa aru, jah. Ütleme nii, et me räägime samas keeles, aga me ei mõista kuidagi üksteist. Ma tean, et EKRE on esitanud sel nädalal – ilmselt ka sellest Läti näitest tõukudes – ettepaneku taanduda või välja astuda Istanbuli konventsioonist ka Eestis. Ma ütlen, et valitsus siin kindlalt ei anna – mina ei kavatse anda ja ma arvan, et ka minu kolleegid koalitsioonis Eesti 200-ga ei anna – kindlasti sentigi ega millimeetritki järele [ega kavatse] sinnapoole liikuda. Ma ei saa aru, miks peaks sinna liikuma. 

Sõnadest saab tihtipeale tegu. Seesama retoorika, et need põhimõtted ei ole olulised, neid põhimõtteid ei pea kaitsma, ei ole minu meelest vastuvõetav. See on eemaletõukav, ma ütleksin pigem nii. Ainus, milles ma teiega saan nõustuda – seda ma ütlesin ilmselt Martin Helmele, kui me siin enne debatti pidasime –, on see, et inimene, kes tegelikult oleks pidanud trellide taga istuma, sai uue teo toime panna sellepärast, et ta ei olnud trellide taga. See on ka minu veendumus. Ma arvan, et see on üldine veendumus. Ja selle kohta on siseminister palunud täiendavat ülevaadet, ilmselt justiitsminister ka. Kui on vaja reegleid muuta või midagi täpsustada, siis tuleb seda teha. 

Nii et ma ütleksin, et vägivald, naiste diskrimineerimine kõikides viisides ja liikides on laiem ühiskondlik teema. Olla selles ühel arvamusel Läti Vabariigi peaministri või presidendiga on minu arvates igati kohane.

Suur tänu! Rohkemateks küsimusteks meil tänases infotunnis kahjuks rohkem aega ei ole. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid ja kõiki kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Infotund on lõppenud ning me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.