Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siin Riigikogu istungisaali rõdudel ja ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 5. novembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve: teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 10 Riigikogu liiget, puudub 91. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras ja sotsiaalminister Karmen Joller. Tere päevast, lugupeetud Vabariigi Valitsuse liikmed! Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. End registreerinud Riigikogu liige saab võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks ja lisaks saab üks Riigikogu liige selle küsimuse raames võimaluse esitada ka lisaküsimus. Kokku on meil üheksa registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Rootsi vangid Tartus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Meil eile algas ja täna jätkub eelnõu, millega Riigikogu peaks ratifitseerima kokkuleppe Rootsiga, et Rootsist hakkavad Eestisse tulema kõige võikamad kurjategijad – vägistajad, tapjad, mõrtsukad, ka narkokurjategijad, organiseeritud kuritegevuse esindajad. Eilse parlamentaarse diskussiooni käigus olime me küll tunnistajaks masendavale demagoogiale, massilisele järjestikusele valetamisele. Ikka kõik selle jaoks, et alavääristada ja häbistada Eesti riiki ja ohustada Eesti inimeste turvatunnet ja turvalisust. Nüüd, see on taustaks. 

Teine taust on see, et teie erakonnakaaslased Tartust, härra peaminister, on väljendanud seisukohta, et neid vange ei peaks tulema Rootsist Tartusse, sest Tartu on ikkagi heade mõtete linn ja ülikoolilinn ja kuidas me siis nüüd siis muutume selliseks Rootsi immigratsioonipoliitika prügimäeks. 

Mul ongi küsimus nüüd selles liinis, et te olete meil peaminister küll, aga olete ka erakonna juht ja erakonna poliitika on lahutamatult seotud ka valitsuse poliitikaga. Teistmoodi see Eesti parlamentaarses ja demokraatlikus erakondlikus süsteemis olla ei saakski. Ma tahan lihtsalt teada saada, kas need häälitsused ja pooside võtmised, mida Tartu reformierakondlased on avalikkusele esitlenud, on jõudnud ka erakonnas teieni? Kas need on avanud arutelu Reformierakonna sees Rootsi islamivägistajate Eestisse toomise plaanile? Kas nad on kuidagi pannud teid järele mõtlema või kaaluma, et äkki jätaks selle asja pooleli? Või ongi see lihtsalt avalikkusele esitatav tsirkus, inimestele järjekordne valetamine reformierakondlaste poolt, seekord siis Tartu otsast, ja tegelikult nad erakonna sees mingisugust teemat avanud ei ole?

Aitäh, hea parlamendi esimees! Hea Riigikogu liige! Selles küsimuses oli juba hulga jälle sellist laetust. Mööname, eks te teete oma parima ja meie ka jõudumööda. 

Olgu jah kõige lihtsam ja olulisem kohe alguses öeldud, et Rootsi vangid selle lepingu alusel tulevad Tartu vanglasse ega vabane Eestisse, vaid lähevad ikkagi Rootsi tagasi enne vabanemist. Nii et nad ei hakka mitte Tartus ringi käima, vaid Tartu vanglas olema. Ja kui vaadata, miks see kasulik on ja miks see vajalik on, siis sellepärast, et selle koostöölepingu tulemusel säilib Tartu vangla koos teenustega – see tähendab seda, et säilib ka kinnine vanglaosa, arestialuste kinnipidamine – ja selle koostöö alusel säilib vajalik sisejulgeolekutaristu. Tagatakse ka vajalikud töökohad spetsiaalse väljaõppe saanud spetsialistidele.

Rahaliselt tähendab see seda, et Rootsi on maksmas Eestile 300 koha eest 30 miljonit eurot, ja kui neid kinnipeetavaid on üle 300, siis makstakse täiendavalt 8500 eurot kuus ühe kinnipeetava kohta. Seal säilivad 160 töökohta, juurde luuakse vähemalt 250 uut ametikohta. See on kõik oluline taust kõigele sellele, mida te ütlete, sest töökohad, töökohtadelt makstavad maksud, sisejulgeolekuoskustega inimeste säilimine Tartus annab kindlasti ka Tartusse juurde. 

Tartu muresid, tulevad nad linnavalitsusest, tulevad nad tahes viisil, kindlasti kuulatakse. Kõik käiakse üle, kaasa arvatud Tartu uue koalitsiooni mured ja küsimused. Nad tulevad arutelude juurde, esitavad küsimusi, nii et selles debatis nad saavad kindlasti osaleda. Aga see ei muuda fakti, et Rootsi on meile oluline partner ka julgeoleku tagamisel. See tähendab seda, et nagu meie tagame oma partneritele julgeolekut ja aitame neid hädas, aitavad nemadki. Ma siiski meenutan, et näiteks merel toimuv kriitilise infrastruktuuri valve on muuseas käimas ka näiteks Rootsi laevadega. 

Nii et kui te küsite, kas Tartu mured kuulatakse ära ja neisse suhtutakse tõsiselt – vastus on jah. Ma arvan, et see ei pea olema kuidagi erakondlik tõstatus, vaid kui Tartu volikogu liikmed soovivad täiendavat informatsiooni arutada, siis seda kindlasti saab teha, sõltumata sellest, millisesse erakonda keegi kuulub.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa. No eks see jutt, mis te rääkisite, ju kinnitab, et Reformierakond ei ole saanud riigivalitsemisega hakkama. Meil on valitsus, mis on riigi nii pankrotti ajanud, et enam ei ole võimelised üleval pidama sisejulgeolekut ja vanglaid. Eraldi rõhutab see teie kriminaalpoliitika läbikukkumist, et vanglad on meil tühjad. Sellepärast et inimesed, kes sõidavad teadlikult teede peal teisi surnuks, olles enne oma elukaaslast pussitanud, koduvägivallatsejad – Reformierakond ei ole võimeline ka naisi kaitsma Eestis, nagu me teame –, inimesed, kes Tammsaare pargis purjutavad – neid ei panda vangi ja siis on vanglad tühjad. Kuna raha on ka kõik ära kulutatud Rail Balticule ja tuulikutele ja ma ei tea kuhu, siis ei saa enam vanglaid üleval pidada. Ja siis hakatakse alandama Eesti riiki, põhimõtteliselt prostitueerima Eesti riigiga, et äkki kuskilt keegi tuleb ja maksab meile midagi. See on Eesti riigi ja Eesti kodanike väärikuse alandamine. 

Aga ma tegelikult ei küsinud kõigest sellest midagi, ammugi mitte sellest, kas Rootsi on meile hea partner julgeoleku vallas. Ma küsisin, kas … Ja see ka ei puutu asjasse, et nüüd, kui otsus valitsuses on tehtud ja tahetakse Riigikogus läbi suruda pärast seda, te siis hakkate meile rääkima mingisugusest kaasamisest. See on ju ka mõnitamine. "Pärast me kuulame teid ära." Ei-ei, enne tuleb ära kuulata. Ma tahan ikkagi üle küsida, kas need reformierakondlased, kes on Tartus reljeefselt sõna võtnud, et ei, meie neid vange siia ei taha ja nad ei tohi tulla, kas need reformierakondlased Reformierakonna sees on teinud oma hääle kuuldavaks ja kas Reformierakonna juhatuse esimees on seda häält kuulda võtnud või läheb plaan edasi häirimatult.

Aitäh, hea küsija! Siin oli jälle väga mitu laetud küsimust. Kõigepealt, mis puudutab nõrgema poole kaitset ja vägivallavastast võitlust, siis siin meie oleme teiega leppimatult eriarvamusel. Teie hoiak on, et Istanbuli konventsioon, mis pakub vägivallaohvritele kaitset, tuleks tühistada. Nägin, teie suurepärane kogu fraktsioon tegi sammu ja andis selle eelnõu sisse. Martin Helme mainis seda küsimuses, et Rain Epler ei peaks segaduses olema. 

Nüüd teine, mis puudutab maanteel sõitvat inimest, kes oleks pidanud trellide taga istuma. Seal me oleme jälle ühel nõul. Minu hinnangul tuleb see juhtum läbi uurida ja vajadusel teha korrektuure seadustes. Kui me menetleme mõnda protsessi, ma saan aru, et see võib-olla on ainult killukene sellest, aga üheksaeurost juukselõikust ikkagi juba väga pikka perioodi ja inimene, kes tegelikult peaks trellide taga istuma, siis ei lähe see minu ja ilmselt ka rahva õiglustundega kokku. See tähendab seda, et tuleb ikkagi üle vaadata, mis seal toimus, miks toimus. Tean, et siseminister on palunud selle selgeks teha. Ilmselt tuleb astuda samme, kui protsessis on olnud auk. 

Nüüd, mis puudutab Tartu koalitsioonilepingut, siis ongi ju loogiline, et Tartu linn on kogu aeg partner, mitte ainult enne lepingut, ka lepingu ajal on partner. Nii et ka praeguses protsessis nii sisejulgeolekuasutused, korrektsioon ehk vangla, riik, Justiits- ja Digiministeerium – kõik suhtlevad Tartu linnaga, Tartu linna muresid võetakse tõsiselt. Ma saan aru, et teil on ettekujutus, et me võtaksime neid muresid ainult siis tõsiselt või võtame ainult tõsiselt, kui see on oma parteiliinis, nagu te väljendate. Mina võtaks neid muresid ka tõsiselt siis, kui seal oleks keegi teine linnavalitsusest, Tõnis Lukas, kes siin tavaliselt sümpaatselt esireas istub. Ma ka siis võtaks neid muresid tõsiselt. Sellised mured on tõsised. Turvalisus on Eestis väga kõrge ja selliseks ta peab jääma. Olgu ka öeldud, et kui on negatiivsed tagajärjed, kui ilmneb midagi sellist, mida me ei soovi, siis on alati võimalus see leping ennetähtaegselt lõpetada. Aga selle lepingu läbimõeldus on põhjalik, vangid tulevad vanglasse, mitte Tartusse. Lisaks tagab see sisejulgeolekuoskustega inimeste olemasolu ja Tartule täiendava turvalisuse.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Rain Epler. Palun!

Aitäh! Enne kui ma küsimuse juurde lähen, siis sissejuhatuseks: vaatasin, et värsked reitingud jälle näitavad, et Reformierakond on teinud madala reitingu rekordi. Ja nüüd teid vaadates: lips ei ole mitte ainult lõdvaks lastud, vaid lausa eest võetud. Kas peaministripõlve lõpp juba terendab? 

Aga nüüd asja juurde. Neid vanglarendilepinguid on Euroopas teisedki riigid proovinud teha: Belgia ja Holland, Norra ja Holland, taanlased vist proovisid Albaaniasse hakata oma vange saatma. Kaks probleemi on kohe tekkinud. Üks on see, et kuritegelikud sidemed tekivad kohaliku kuritegevuse ja selle vange eksportiva riigi kurjategijate vahel, ja teine väga suur probleem on külalised. Kohe tekivad probleemid nende majutusega. Isegi nii kaugele on asjad läinud, et on pindasid puudu, ja siis need mõlemad riigid, kes lepingus on, lahendavad neid, kulutavad selle peale raha. Ja tegelikult kuritegevuse pilt muutub halvemaks. 

Nii et kui te siin räägite, et saame mõne miljoni, siis odavalt müüte seda Eesti sisejulgeolekut. Ma tõmbaksin paralleeli sellega, kuidas te veel odavamalt trambite jalge alla inimeste vabadusi. Mäletame, et selles superandmebaasi seaduses, mida te surusite, ju toodi põhjenduseks, et me saame Euroopast mõne miljoni. Kas see, et te niimoodi senthaaval siit ja sealt proovite raha leida, tegelikult annab tunnistust, et teie jutt sellest, kuidas kohe hakkavad piimajõed ja pudrumäed Eestis olema ja kõik läheb paremaks, tegelikult ei vasta tõele? Kas Reformierakonna juhtimisel me olemegi pankrotikursil ja nüüd tuleb odavalt müüa meie julgeolekut?

Aitäh, hea küsija! Mis puudutab majanduse perspektiivi, siis jah, mul on teile häid uudiseid. Ma tean, et te janunete nende järele, ja mul on hea meel neid teile ka anda, sest ma tean, et te annate need alati edasi. Viimane, näiteks Swedbanki majandusprognoos tõstis lähiaastate kasvu ootusi. Nii et kui sinna liita ka keskpanga erinevad prognoosid ja teiste kommertspankade prognoosid, siis tõepoolest, sellel aastal on majandus pöördunud kasvule. See kasv on küll veel madal, madalam, kui me oleme võib-olla tavaliselt harjunud, aga kui me vaatame ajas tagasi, siis viimased kaks kuni kaks ja pool aastat on ikkagi väga keerulised olnud Eestile tervikuna. See tähendab seda, et majandus on olnud kas kahanemises või, ütleme, kahanemise ja kasvu piirimail, kuskil nulli kandis. 

Nii et see aasta, jah, tõepoolest on majandus kasvu poole pöördunud. See kindlasti on oluline. Kasv on väike, järgmisel aastal juba suurem ja ülejärgmisel aastal ka. Need prognoosid on seal umbes konservatiivsemast 2–2,5%-st üle 3%-ni – 3,2–3,4%-ni, kui ma õigesti mälu järgi tsiteerin. Nii et see näitab ikkagi seda, mida te nimetasite pudrumägedeks ja piimajõgedeks. Jah, pilt läheb paremaks. 

Kui ma vaatan inimeste toimetulekut, siis ajaloo suurim maksulangetus, 36,6%-lt 1,4 protsendipunkti ehk 35,2%-ni, seegi on kokku lepitud. Maksuküür kaob ja tulumaksu tõusu jätame ka ära. Selleks on meil menetluses erinevad maksumuudatuste seadused, millele ma loodan ka parlamendis toetust. Nii et jah, majanduse poole pealt on see pilt kindlasti positiivne. 

Nüüd, mis puudutab neidsamu vanglanäiteid, siis ma olen neid ka varem infotunnis toonud ja see ei ole teid kuidagi loksutanud, aga ma näen siiski vaeva sedasama kirjeldada. Näiteks võrreldavad näited on Hollandist olemas: 2009–2016 rentis Holland Belgiale kuni 650 vanglakohta Tilburgi vanglas, 2015–2018 rentis Holland kolmeaastase lepinguga Norrale 242 vanglakohta. Ja nendes kõikides järelmhindamistes, näiteks ka Hollandi parlamendi avalikes stenogrammides, kui 2016. aastal justiitsminister teatas, et Belgia ei pikenda enam Tilburgis vanglakohtade rentimist, avaldasid parlamendierakonnad hoopis kahetsust, sest kohapealt kadus 400 töökohta. Oleks seal kuritegevusest täiendavalt märki olnud, küllap oleks sellest ka räägitud. Külastustega sarnane lugu.

Suur tänu!

Sellega lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. 

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teemaks on rahandus ja toimetulek. 

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja!  Austatud peaminister!  

Räägime natukene riigieelarvest, mille valitsus parlamendile saatnud on. Jätkame seda arutelu, mis meil siin meeldivalt on olnud. Kipute küll ainult oma juttu rääkima, aga proovige mu küsimusele vastata.  

Ma nüüd küsin teie keeles rohkem – ettevõtjate vaatest, aga ka inimeste vaatest. Ma esitan nii-öelda läbi inimeste, aga ettevõtjatel põhimõtteliselt on, vaadates seda eelarvet, sama mure. Ja küsimus on selline, et kõigist nendest maksumuudatustest, räägime inimesest, kes teenib tuhat eurot.  

Mul on ettepanek: räägime, minu küsimus puudutab, on piiritletud ainult inimesega, kes teenib tuhat eurot kuus. Tema sissetuleku juures tema võit saab olema kümme eurot kuus, ehk aastas 121 eurot. Samas, nende maksumuudatuste kogumõjuna kasvab Eesti võlakoorem veerandi võrra ja nelja aasta pärast intressideks maksame umbes 464 miljonit eurot aastas. See on nüüd sellesama tuhat eurot teeniva inimese sissetulekust 3,7 protsendipunkti. Tuleb, maksab, käib inimene tööl, maksab tulumaksu 3,7 protsendipunkti, et saata see siis välismaale – ma ei tea – pankadesse. Ja võit kõigis nendes maksumuudatustes summana on väiksem, kui ta kuskile välismaa pankadele raha hakkab maksma.

Palun seletage seda majandus-rahanduspoliitilist loogikat, et kuskohas siin see majandus- ja rahanduspoliitiline võit riigieelarve mõttes ja selle tuhat eurot teeniva inimese mõttes on. Aitäh!

Jah, aitäh, hea küsija!

Vaadake, me ei tee maksureformi. Teie üritasite sedasama astmelist tulumaksu ju teha täpselt sellisel viisil, nagu te endiselt kujutate maksusüsteemi ette. Tuleb kuidagi täpsemalt maksustada neid, keda te pidasite rikkaks. See vahemik oli seal 1200–2100. Ja, ütleme, tulemuseks on siis see, et need Eesti rikkad, kes tänu sellele teie loodud astmelisele tulumaksule maksavad rohkem makse – sellel aastal ju näiteks keskmist palka saav õpetaja või ajakirjanik või politseinik maksab ju 1500 eurot rohkem tänu teie maksusüsteemile. Ma ei tea, jah, kuidas te üritate kogu aeg rääkida, et justkui seda ei ole, või sellest mööda vaadata. Ma siiski kutsun seda tervikuna vaatama. 

Jah, ütleme nii, et see mõju on kõige suurem umbes vahemikus 1200–2100, nagu see maksuküür on, ja ülessepoole, see on selge, sest alumises osas on maksuvaba osa suurem ja tulu väiksem. Selles pole ju kahtlust. 

Nüüd aga üldine nii-öelda kirjeldus, ma ütlen, on kõige parem teha ilmselt keskmise palga juures. Keskmine palk on sihuke – kuidas ma ütleks – hea rahvusvaheline mõiste. Keskmine palk, mis on umbes 2100 eurot, selle puhul on siis võidetav või nii-öelda saadav kasu väiksemad maksud nüüd järgmisest aastast, 1. jaanuarist 2026, mis ei olegi enam kaugel – poolteist kuu pärast, jah? On sisuliselt 1800 eurot aastas, mis tähendab 13. palka peaaegu. Nii et see saadav kasu on päris suur. 

Ja kui te küsite, et kuidas see majandusmõju peaks olema, siis, loomulikult, ega defitsiiti tuleb vähendada. Defitsiidi vähendamiseks tuleb järjekindlalt samme astuda. See tähendab ka kärpeid, mida me oleme ka näinud. 

Väga tihti on erinevaid uudiseid, kus uudise teine pool jäetakse kajastamata. Näiteks kui öeldakse, et võõrliikide tõrjumise kohustus pannakse omanikule, siis jäetakse teine pool kajastamata, et tegelikult Keskkonnaametis selleks tehakse kärpeid, ei ole nad enam võimelised seda kõike tegema. Või kui Töötukassas öeldakse, et viiendik ametnikkonnast koondatakse – seegi on nende kärbete pool. Riiki tõmbame lihtsalt trimmi, midagi teha ei ole. 

Aga madalamate maksude mõju: kui meil sellel aastal on maksukoormus 36,6%, järgmisel aastal 35,2, ehk see vahe on 780 miljonit umbes – madalamate maksude mõju on siiski majandust elavdav ja soodustav. Mulle tundub, et üldine konsensus ka ekspertide hulgas, kes tihtipeale on väga ettevaatlikud Eestis – sest, oleme ausad, ega Eestis ei ole kombeks olla optimistlik, see ei ole meil lihtsalt kombeks –, on ikkagi see, et järgmistel aastatel Eesti majanduse kasv on väga korralik; osalt ka selle tõttu, et inimestele jääb rohkem raha kätte, aga ka positiivsete maksumuudatuste tõttu. Näiteks see, et me jätsime ära tulumaksutõusu.

Aitäh!

Suur tänu! Ja Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Teie käest informatsiooni kätte saada on sama raske kui kana seest muna välja saada. Ma küsin ühte, teie ikka leierdate siin teist asja. 

Ma küsin siis demokraatia võtmes. Te olete nüüd saanud oma plaadi peale panna ja rääkida oma jutu ära, kui tubli mees härra peaminister on ja Reformierakond, aga inimesed ju millegipärast ei haaku teie asjadega. Ma soovitaksin järele mõelda, et ju siis ikka teete midagi valesti, näiteks ei püüa lahendada ühiskonna tegelikke probleeme. 

Ühiskonna tegelik probleem ei asu ju mitte seal, kus inimene teenib keskmist palka või õpetaja palka või politsei palka. Neid inimesi tuleb aidata, nende sissetulekut tuleb loomulikult tõsta. Aga ühiskonna kõige kriitilisem probleem on nende inimeste seas, kes teenivad 1000, 1200 eurot, 1400, 1500, 1600 eurot palka. Minu küsimused on ju suunatud sinna, aga te kordagi ei taha vastata, kuidas nende inimestega siis läheb. 

Lõppkokkuvõttes me ju teame, ja ma oletan, et te teate ka, et inimesed mõtestavad või näevad demokraatiat läbi selle, kui palju demokraatia nende heaolu hoiab või suurendab. Teate, kui inimestel on tunne, et nende heaolu ei suurenda, siis nad pettuvad ka demokraatias. Ja te ju sellele küsimusele, mis aitaks hoida Eestit õigel teel, aitaks ära hoida parempopulismi kasvu, inimeste kaldumist äärmuslike jõudude poole, mis toob kaasa riigile võib-olla väga halvad olukorrad ja, ütleksin nii, sellise konservatiivse parempopulistlike jõudude pealetuleku, te ju seda ei püüa ära hoida. Sellepärast et nende inimeste, kellel päris probleem on, nende muret te ei lahenda. Ehk siis ma küsin teilt uuesti, et võib-olla te ikka räägiksite inimesest, kes teenib 1000 eurot kuus. Miks ta saab 10 eurot vastu maksumuudatuse muutusega, aga peab igal kuul tulumaksust 3,7% hakkama saatma välismaa pankadele? Seletage ikka selle 1000 eurot teeniva inimese vaate loogikast. 

Aitäh! Ma ei ole teiega nõus selle diagnoosi osas. Ma arvan, et palju sellest vaatest, mida te esindate, on pigem ideoloogiliselt looritatud, sest kui ma mõtlen, et mediaanpalk on umbes 1700 euro juures, keskmine palk 2100 euro juures, siis need on need numbrid, millest lähtuvalt on võimalik kuidagi orienteeruda, mitte valida meelevaldset suvalist numbrit ja öelda, et see on nüüd see ainukene number. 

Teiseks, ma ei ole nõus ka selle diagnoosiga, mida te ütlesite, et parempopulismi toidab üksiti, ütleme, maksuküüru kaotamine või sellise teie loodud – muu hulgas ka Isamaa, näiteks, loodud – astmelise tulumaksu kaotamine. Ma arvan, et sellise ühiskondliku usalduse erosiooni ja võib-olla ka valitsusvastase retoorika laiem baas on ikkagi pigem olnud Eestis rasketes majandusoludes, kestvas sõjas ja ka heitlikes otsustes. Ma siiski meenutan, et 2017. aastal võttis valitsus headel aegadel elada üle jõu, kulutada ära reservid. Ja pärast seda kõik valitsused järjest – mitte sellepärast, et ministrid tõusid hommikuti üles, peaminister või rahandusminister tõusis hommikul üles ja ütles, et suurepärane, ma tahaks uusi makse kehtestada; mitte sellepärast, vaid sellepärast, et oli vaja kuidagi riigi katta kulutused – pidid tegema uusi makse. Ja need plaanid on tihtipeale olnud vastandlikud. Nagu te teate, pärast sotsiaaldemokraatide valitsusest lahkumist tühistasime ettevõtte kasumimaksu, aga tühistasime ka esimesest eurost maksustamise, mis oleks kõige valusamalt löönud just väikese tulu teenijaid. Seetõttu, jah, ma kardan, et see teie vaade on võib-olla ainult ühe kitsa niši vaade. 

Aga üldjoontes sellega ma olen nõus, et majandus peab kasvama, inimeste palgad peavad tõusma ja jõukus peab tõusma. Ja kui meie poliitika on orienteeritud sellele, et majandusele hoog sisse saada, mis sellel aastal juba on näha, järgmisel aastal tõenäoliselt oluliselt hoogsamalt, siis, nagu ma olen ka varem öelnud – on selline ütlemine, et tõusev vesi tõstab küllap kõiki paate. Inimeste sissetulekud paranevad, nende toimetulek paraneb, alampalk on tõusnud kenasti. Ja lisaks astume samme kõikide vajalike sotsiaalvõrgustike tugevdamiseks, kui on selle järele vajadus, muu hulgas näiteks toimetulekutoetust. Nii et seetõttu ma kutsun teid jälle omakorda üles vaatama maksusüsteemi veidi laiemalt. Ka edasipüüdlikkust ja tubli olemist ei tohi karistada.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Helmen Kütt. Palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Mul on väga hea meel, et te oma viimases vastuses tõite sisse ka toimetulekutoetuse teema. Minu küsimus puudutabki just kõige raskemas seisus olevate inimeste olukorda ehk toimetulekutoetuse saajaid ja vajajaid. Tõesti, toimetulekutoetuse piir tõusis 200 eurolt 220 eurole ehk 10%, aga ilmselt te teate, et absoluutse vaesuse määr ja ka elatusmiinimum on tegelikult 345 eurot ja 80 senti. 

Nagu te täna ütlesite ja olete ka nüüd korduvalt öelnud, et on oodata majanduskasvu ja -tõusu, siis tegelikult loodame, et inimestel lähebki paremini. Aga nendel inimestel, kes toimetulekutoetust vajavad, oleks ju mõistlik, kui toimetulekuks oleks see piir kõrgem ehk absoluutse vaesuse määr. Ja teine, mis on väga oluline, on elatusmiinimum. See, nagu ma ütlesin, on 345 eurot. 

Nüüd, teie erakonnale peaks olema just väga meeltmööda see ja olete ka toonitanud, et toetusi ei pea jagama helikopteri pealt ja laiali kõigile, vaid just sihitatult. Mulle tundub, et Eesti 200 personaalse riigi teema võiks ka täpselt selline olla, et toimetulekutoetust ei saada mitte lihtsalt niimoodi, et seda saadakse, vaid selleks on vaja dokumendid ja paberid esitada ja seda tõepoolest saavad need inimesed. Me teame, mitu leibkonda on toimetulekutoetuse saajaid. Ja kui te siin eelnevalt rääkisite keskmisest palgast, siis meil on suur hulk inimesi, kes saavad alampalka või kellel on pensionid, näiteks rahvapension, keskmisest pensionist, mis täna on üle 800 euro, tunduvalt väiksemad. Nendele inimestele oleks hädavajalik, et see toetus oleks suurem. 

Samas me teame, et erihoolekande kiire vajadus on 59 miljonit. Toimetulekupiiri tõstmine 300 eurole tähendaks ainult 12–13 miljonit lisakulu. Ja veel kord, 4000+ eurot teenivatele inimestele maksukingitus enam kui 100 miljonit – selle asemel, et lahendada need kiired probleemid.

Aitäh, hea küsija! Ma üldjoontes olen päri selle osundusega, mille te tegite, et abi peavad saama just need, kellel abi on vaja. Minu meelest on see väga mõistlik põhimõte. Aidata tulebki rohkem neid, kes seda abi rohkem vajavad. See on hästi mõistlik. Selleks on meil vaja isegi meie moodsas digiriigis erinevaid samme astuda. Meie infosüsteemid – hoolimata sellest, et meil oli ka näiteks sotsiaaldemokraatidega valitsuses debatt selle üle, kuidas seda saaks paremini teha – ei ole sellisel tasemel, nagu me tahaksime. Nii et see kõik vajab parandamist. Ja õnneks oleme nüüd ka selle eelarvega, mida, ma loodan, et teiegi toetate, leidmas sotsiaalvaldkonnale lisaraha nende infosüsteemide loomiseks. Seda esiteks. 

Teiseks, jah, me toimetulekutoetust tõstame. Seda oleme ka varem siin infotunnis rääkinud ja öelnud, et me seda teeme. Ja me seda teeme. Seegi on kokku lepitud. 

Kolmas. Kui viidata näiteks ka alampalga tõusule, siis seegi on tõusnud 8%. Sissetulekute kasv on ka arvestatav, netopalk uuel aastal kasvab päris arvestatavalt. Aga eraldi ma tooks välja tööhõive. Kui vaadata erinevaid majanduse peegeldusi ja pilte, siis tööhõive on väga oluline ka vaesusriski vähendamiseks. Eestis on tööhõive väga kõrge. Tänagi tuli uudis, et meil on aastate lõikes ikkagi väga madal tööpuudus. See tähendab seda, et inimesed, kes tahavad ja soovivad panustada, saavad seda teha. Septembris oli registreeritud töötuid 42 000. Näiteks septembris 2020, enne suuremat sõjamõju, sellel ajahetkel oli registreeritud töötuid umbes 48 000–49 000. See on see pilt. 

Mida kindlasti tuleb teha ka tööturul – ma tean, et seal on meil teiega jälle veidi erimeelsused, ma loodan, et siiski mitte ületamatud –, on paindlikud töövormid. Need inimesed, kellel kas terviseseisund või ajagraafik ei võimalda täisulatuses tööd teha, saavad paindlikumad töötamise võimalused. Nii et kõike seda kokku võttes me ilmselt ei ole eri meelel selles, et tuleb toetada neid, kes enam abi vajavad. Toimetulekutoetust me tõstame, alampalk on kasvanud, pensionid kasvavad, majandus järgmise aasta prognooside alusel kasvab. Seda me ette ei tea, aga prognoosid on head. Nii et see pilt peaks andma lootust.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne kui läheme kolmanda küsimuse juurde, on meil küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Peeter Ernits, palun!

Jah, hea juhataja, et lõpuks märkasite. Aga minu küsimus oli, et miks te ei sekkunud, kui peaminister vastas Lauri Läänemetsa konkreetsele küsimusele, mida peaks tegema inimene, kes teenib 1000 eurot. Küsimus oli väga selge, pealegi kaks korda esitas ta. Peaminister rääkis mingitest võõrliikidest ja ajas mingit täielikku jama. Miks te ei sekkunud? See on üldine probleem. Lugupeetud poliitikud teavad, et sa võid küsida, mida tahad, aga peaminister võib rääkida ükskõik mida, praegusel hetkel võõrliikidest, kui oli küsimus inimestest, kes teenivad 1000 eurot. Miks te ei sekkunud?

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen seda korduvalt siin nii teile kui ka kõigile kolleegidele selgitanud, et niikaua kui püsitakse teemas – ja teemaks on rahandus ja toimetulek –, istungi juhatajal ei ole mitte mingisugust alust sekkuda. Konkreetse küsimuse vastusega seoses ei saa istungi juhataja kohustada kedagi konkreetselt laiema teema sees küsimusele vastama. Selliseid volitusi ei ole istungi juhatajale mitte keegi andnud ja seda kinnitab ka Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Nii et siin on ikkagi istungi juhatajal väga selged piirid ees, istungi juhataja ei saa sellisel juhul sekkuda. Ma olen teile infotunnist infotundi rääkinud, te küsite seda ikka ja jälle. Ma saan aru, miks te seda teete. Te teete seda selleks, et saada tähelepanu. Aga vastus on see, et niikaua kui peaminister püsib teemas, milleks on rahandus ja toimetulek, istungi juhatajal ei ole mitte mingisugust õigust sekkuda. Ja kui minnakse täiesti teistele radadele ja räägitakse väga pikalt teemadel, mis ei puuduta konkreetset küsimust, siis istungi juhatajad sekkuvad. See on olnud praktika, millest me oleme siiamaani kinni pidanud. Ka kõik kolm juhatuse liiget käituvad siin täpselt ühtemoodi. Meil ei ole võimalik ühel hetkel tangidega inimeste suust vastuseid välja kangutada. Seda ei ole võimalik meil teha. (Hääl saalist.) Ei, aitab. Me käsitlesime selle küsimuse ära, me liigume edasi kolmanda küsimuse juurde.

Kolmas küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on hambaravi olukord Eestis. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! 

Hea minister! 

Mu küsimusepüstitus ja teema oli hästi konkreetne: hambaravi olukord Eestis. Ja ma loodan, et kuna ta oli nii konkreetne teemapüstitus, siis te olete ka täna selleks infotunniks ka vastavad ettevalmistused ka teinud. 

Ja sellest lähtuvalt – te olete ka meil ju perearst ja siis te kindlasti teate, et suutervis on osa üldisest tervisest. Ja kindlasti ka oma töös olete ju tähele pannud ja ka osutanud oma patsientide osas ka selle suuhügieeni osas sellele probleemile tähelepanu osutanud. 

Nüüd, ma tahakski teie käest teada saada, et, ja saada ka ülevaadet, kui suur osa Eesti elanikest iga-aastaselt kasutab hambaraviteenust ja mis on võimalikud takistused selle teenuse osas, kui seda ei saada. Ja mis oleks siis need sammud või mis sammud olete juba astunud selleks, et seda olukorda parandada? 

Ja ma saan aru, et tegelikult see probleem on päris suur. Ja minu andmete põhjal väga suur osa Eesti elanikest ikkagi iga aasta ei satu hambaarsti juurde. Ja sellest loomulikult tekivad muudki tüsistused ja probleemid – aga perearstina te teate seda väga hästi. 

Ehk siis teie poolt soovikski teada infot, mis on olukord, kui palju seda teenust meie inimesed suudavad ja saavad kasutada ja mis on juba praegused rakendatud lahendused või tulevikus rakendatavad lahendused. Aitäh!

Perearstina ma tõesti võin kinnitada, et Eesti, et, esiteks, suutervis mõjutab üldist tervist, näiteks tõstab infarktiriski, mõjutab väga tõsiselt erinevaid muid infektsioone organismis. Ja suutervis on oluline ka – mida väga rõhutavad näiteks ortopeedid –, kui on vaja implanteerida ehk vahetada inimesel näiteks puusaliiges, põlveliiges, selliseid protseduure teha. See on tõesti oluline. 

Ja ka seda saan kinnitada, et Eesti inimene üldiselt oma hammaste eest alati just eeskujulikult ei hoolitse. 

Hambaravi on üks osa sellest hamba-suuõõne tervisest, aga väga oluline osa on inimese oma elustiilil ja sellel, kuidas, kui palju siis ikkagi inimene reaalselt hambaid peseb, hambaniiti kasutab, kas ta teeb seda nii, nagu soovitatakse, kaks korda päevas, ja nii edasi. Ma arvan, ma ei pea seda loengut siin pidama, aga see üldine hügieen on väga suur probleem. 

Ja teiselt poolt toitumine, kus inimesed toituvad nii, et hammastel ei ole hea olla. Ja siin jällegi igaüks leiab omad materjalid. 

Eestis on sellel aastal kasutanud hambaravihüvitist, mis on 60 eurot aastas viimased kaks aastat on olnud, 327 000 inimest. Lastele on hambaravi tasuta, aga Eestis on hambaarsti juures käinud umbes 60% lastest. 

Hambaravihüvitise kohta võib ka öelda seda, et tõenäoliselt on palju inimesi, kes neid ka ei kasuta ja maksavadki ise. Tavaliselt hambakliinikud siiski soovitavad. Ma oletan, et see number on enam-vähem õige, see 327 000. 

Ja iga kahe aasta tagant tõesti võiks käia hambaarsti juures. 

Mida me teinud oleme, on see, et, esiteks, siin paari aasta jooksul on natuke tõstetud hüvitisi. Meil on olemas ka proteesihüvitis. Proteesid on jällegi väga oluline üldise tervise seisukohalt ja julgustan inimesi pöörduma, seda taotlema. Jällegi võiks olla rohkem kasutatud. 

Tervisekassa on ette näinud rohkem vahendeid, kui inimesed ära kasutavad. Iga aasta lõpus seda ka korrigeeritakse. Praeguseks on kasutanud hüvitise võimalust, hambaravihüvitise võimalust 83% inimestest või, ütleme, 83% eelarvest. Seda siis ühelt poolt.

Aga lastega on plaan see, et vanematele hakatakse varasemalt saatma meeldetuletusi, et "palun konsulteerige hambaarstiga", ja et oleks siis, et inimesed päriselt pöörduksid.

Ja lisaks püütakse täiskasvanute hambaravihüvitise teenust disainida paremini, nii et sinna jõuaksid inimesed, kes on näiteks vähem kindlustatud, et info ja teadlikkus oleks suuremad. Ja meetmeid on tegelikult veel.

Aitäh!

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No ega need numbrid ilusad ei ole ja eks nende numbrite kohta oli ka meil see teadmine olemas. Ma lihtsalt soovisin, et minister need numbrid meile ette tooks. 1 300 000 inimesest, meie elanikest, kasutab iga-aastaselt ainult 327 000 hambaraviteenust. Me saame ju väga hästi aru, et suutervis otseselt mõjutab meie üldtervist. Ja kui üldtervis on ka käest ära, siis see üleüldiselt mõjutab meie tervishoiu eelarvet negatiivses mõttes. 

See põhjus, ja ma arvan, et see on valdav põhjus, ja ma arvan, et see on tegelikult subjektiivne, aga võib-olla isegi objektiivne arvamus, et see on rahapuuduse tõttu, jäävad need käigud ära hambaarsti juurde. Kui võtta aluseks ka hiljutise uuringu, mille tellis Luminor, siis seal on selgelt välja toodud, et aina enam ja enam inimesi võtab kiirlaenu selleks, et hoolitseda oma hammaste eest. Noorte seas on lausa 40% kõikidest arstikäikudest tehtud kiirlaenu abil. See on see olukord, kus me praegu oleme. 

Ja võttes ka peaministri sellisest mõttest, mõttesabast kinni, et aidata on vaja neid, kes abi vajavad, siis ma arvan, et antud juhul on tegelikult just nimelt hambaravi osas inimesed abitud. Ja see abitus on nii kaugele jõudnud, et nad on sunnitud selleks, et hoida oma hamba- või suutervist, on sunnitud võtma kiirlaenu, sellepärast et riik ei suuda tagada, seda teenust. Ja me saame täiesti aru, et see mõjutab üleüldiselt meie tervishoiueelarvet. Ja meie ütleme, et meil ei ole praegu selget plaani, kuidas seda olukorda muuta. 

Aitäh! Ma tean, et mul on vastamiseks aega kolm minutit. Ja enne siin kolmest minutist kasutasin ma kaks ära selleks, et rääkida ennetuse olulisusest. Me kõik teame, kui palju maksab hambahari või hambapasta ja kui palju maksab kaks või kolm minutit hommikul ja õhtul, et oma hambaid pesta. Hambaarstid on eelkõige mures hügieeniharjumuste pärast ja ma tean, et te nõustute sellega, sellepärast et sellest on hambaarstid väga palju rääkinud. Hätta satuvad eelkõige need inimesed, kellel ei ole harjumust toituda tervislikult ja kellel ei ole harjumust oma suu eest hoolitseda. 60 eurot hambaravis, mis on praegu mõeldud, katab ära enamuse sellest, mida inimene vajab selleks, et käia kontrollis hambaarsti juures. 

Kui nüüd läheb olukord niikaugele, et vaja on juba ravi, siis seal on tänapäeval ka hambaarstide sõnul kõige esimesel kohal elustiil. On olemas ka haigusi, nii vaimseid kui ka füüsilisi, kus inimesel on takistatud oma suutervise eest hoolitsemine. Nende inimeste jaoks on juba päris mitu aastat Tervisekassal olemas teenus, mis võimaldab hambaravi anda inimesele tasuta kogu elu lõpuni. Ma arvan, et riik on praeguseks päris palju teinud. Ja tervishoiu eelarvet mõjutavad ka teised haigused ja teised mõjurid. Ma olen nõus, et hambaravi on väga oluline ja väga tähtis osa, aga eelarve läbivaatamisel peame lähtuma ka muudest aspektidest. 

Kokkuvõtteks tuleb olla ise väga hoolikas, tuleb maast madalast oma laste hammaste hoolitseda, tuleb elada tervislikult. Ja kellel on häda käes, siis nagu ma juba enne mainisin, Tervisekassa on disainimas teenuseid nii, et need oleksid paremini kättesaadavad eelkõige nendele inimestele, kellel on sissetulekud madalamad.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Need vastused kõlavad umbes nagu Reformierakonna vastused. Kui küsitakse toimetuleku kohta, siis need vastused on stiilis, et ärge olge vaesed. Aga siin on küsimus, et ärge olge haiged. Me oleme mitu korda käsitlenud Tervisekassa laristamist – uhked peod, suured koolituskulud, reklaami- ja meediakulud –, aga tundub, et tänaseks on sellest õppust võtnud ka Sotsiaalministeerium. Nimelt, Sotsiaalministeerium on saanud üle 4 miljoni euro Euroopa Sotsiaalfondist, et seda raha kasutada erivajadustega lastele teenuste arendamiseks. Eesti riigi kaasfinantseering on ka sellele 2 miljonit eurot. Ja nüüd on sisse vaadatud, et kuhu on see raha tänaseks kulunud. See raha on kulunud projektijuhtidele palkade ja tulemustasude maksmiseks, ürituste korraldajate vahendusel seminaride korraldamiseks, reisifirmadele välisreiside korraldamiseks, siis veel erinevad koolitustegevused. Kui vaadata, kes seminaridel esinevad, kas kutsutakse välisspetsialiste? Seminaril esinevad ametnikud Sotsiaalministeeriumist, Sotsiaalkindlustusametist ja muidugi Tervisekassast ehk üritused ametnike jaoks, täpselt nagu Tervisekassas. Aga nüüd see küsimus, kuidas reaalne raha jõuab abivajajani, kuidas see jõuab reaalsete tugiteenuste pakkumisteni – no tegelikult seda selgust tänaseks ei ole. Nii et see juba natukene hakkab meenutama seda olukorda, mis meil on olnud Tervisekassas, et kulutatakse raha pidudele, motivatsiooniüritustele, reisidele ja koolitustele, aga see raha reaalsete abivajajateni ja reaalsete teenusteni ei jõua ja seda ei jätku. Mul on nüüd väga konkreetne küsimus. Kas te plaanite sellesse olukorda sekkuda ja ikkagi aru saada, mis selles olukorras toimub?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, ma arvan, et küsimus ei olnud praegu hambaravist. Ma saan aru, et küsimus oli Euroopa sotsiaalfondide raha kasutamisest. Mul oleks õigus vastamisest keelduda, aga ma siiski vastan. Kuigi küsija on hiljuti ennast näidanud ääretult ebaeetilise inimesena, kes on soovinud ühe hapra lapse delikaatseid isikuandmeid kasutada ära oma poliitkampaanias. See on häbiväärne tegu. Aga ma vastan. Kui Sotsiaalministeeriumi ametnikud istuksid oma kabinetis ja kirjutaksid valmis seaduse ega kaasaks kedagi, siis mis seadus sellest tuleks? On ennegi olnud süüdistusi, et kaasamine on ebaefektiivne, aga nüüd süüdistatakse hoopis heas kaasamises, kuhu on kutsutud erinevate valdkondade spetsialistid, eksperdid ja ka needsamad ametnikud, kes peavad hakkama reformidega tegelema. Me teame kõik väga hästi, milline on olukord erihoolekandes, kuidas puudu on palju teenuseid. Näiteks autistide ja dementsete inimeste teenused on praegu täiesti puudu. Nad ongi erihoolekandes, kus nad üldse ei peaks olema. Nüüd, kui me kaasame erinevate riikide kogemusi ja spetsialiste, siis on see äkki probleem. Ma ei saa aru, milles see probleem on. Kui üks ajakirjanik leidis nurga, kust läheneda, siis ma arvan, et  Riigikogu liikmel peaks olema piisavalt oidu, et lähtuda reaalsetest andmetest ja reaalsetest faktidest ning olla kriitiline ka faktide suhtes, mida aeg-ajalt ajakirjanduses esindatakse. See artikkel, millest te räägite ja millele te vihjate, oli täis faktivigu. Sotsiaalministeerium plaanib sellele ka vastata. Me teeme oma tööd parimal moel. Vahel on ametnikud justkui liiga kaasavad ja siis on liiga mittekaasavad. Võib-olla otsustate ükskord ära, kas ametnik tohib küsida valdkonnalt nõu ja kui tal on palju inimesi, siis ta broneeribki hotelli konverentsiruumi, või ta siis ei tohi seda? Või kas ta tohib näiteks, ma ei tea, pakkuda lõuna ajal suupistet, et need inimesed, kes on tulnud teisest Eesti otsast kohale mitmeteks tundideks, saaksid ka kehakosutust. Kui rääkida tervisest ja ajust, siis aju vajab tegelikult toitu. Ma päriselt ootaksin siin saalis konstruktiivseid küsimusi, sisukaid küsimusi, millele ma saan anda ka adekvaatseid vastuseid. Ja ma väga ootan, et inimesed, kes siin saalis istuvad, lähtuvad üldinimlikest eetikapõhimõtetest ja Eesti seadustest. Aitäh!

Suur tänu! Ma istungi juhatajana teen siiski ühe väikese täpsustuse. Katsume seda diskussiooni ja arutelu pidada nii, et me üksteist ei sildista viisil, mis tekitab ühel hetkel inimestes solvumist ja pahameelt. Katsume diskussiooni pidada viisil, mis oleks korrektne. Aga ma lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Enne kui me liigume edasi neljanda küsimuse juurde, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, austatud esimees! Tegelikult ma ei jõudnud seda maha võtta. Ma tahtsin teid tänada, et te andsite adekvaatse kommentaari. Ma arvan tõesti, et siin saalis ei ole kohane ei ministril ega Riigikogu liikmetel tegeleda sildistamisega või anda hinnanguid küsimustele või küsimuste püstitamisele. Ma arvan, et mõlemad pooled soovivad saada konstruktiivseid vastuseid ja sellega võiksid ka ministrid tegeleda. Aga ma tänan esimeest, et te andsite selle kommentaari.

Aitäh! Küll saab istungi juhataja anda hinnangu küsimuse kohta. Ma pean küll ka teile täpsustuseks ütlema, et teie küsimus päris täpselt nüüd hambaravi olukorra kohta Eestis ei olnud. Aga kuna see väga kaudselt puudutas hambaravi olukorda, mis puudutab rahastamist, siis sellepärast minister sai sellele küsimusele vastata. Minister vastas sellele.

Nii et me liigume edasi neljanda küsimuse juurde. See on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on Riigikontrolli raport. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea peaminister! Kuigi teid peetakse viimased pool aastat väga suureks Tallinna linna eksperdiks, sellised juulikuised julgustavad SMS-id uuele võimalikule linnapeale, et koostöö õnnestuks Reformierakonnal ja Keskerakonnal. Aga see ei õnnestunud. Samuti Tartu linnaga tegelemine, et neid kaasata ka parlamendi töösse, et nad oleks õiguskomisjonis, ja siis võõrvangide teema. Arvatavasti ka nende märkused ja protest kuhugi väga ei jõua, kuulatakse ära, tehakse pai ja läheb asi edasi. Ma ütlen, et minu küsimus ei puuduta ei Tallinna ega Tartut, see puudutab transpordi ja liikuvuse valdkonda. Kui me vaatame seda raportit, mis eile tuli, siis sealt vaatavad vastu ikkagi päris karmid hinnangud. Teie juhtimisel me liigume 5%-lisse eelarvedefitsiiti, aga samas on meil puudujääk taristusse, teedesse ja raudteeühendustesse 1,35 miljardit eurot järgmise nelja-viie aasta jooksul. Milline on teie tööplaan – keskendudes just sellele küsimusele, mitte Tallinnale ega Tartule –, kuidas seda puudujääki katta?

Aitäh, hea küsija! Te olete ka ikka muhe. Kõigepealt räägite pikalt Tallinnast ja Tartust ja siis ütlete, et mitte sellest te ei tahtnud rääkida. Kui te ei tahtnud rääkida, siis miks te räägite? Seda esiteks. Teiseks, jah, Tallinn on minu kodulinn, ma olen aastaid veetnud seal volikogus, olen Tallinna piirkonnas valija, elan alati kaasa. Ma arvan, et see ei ole patt. Ma tahaksin kindlasti palju rohkem öelda, kui ma saan. Praegu ilmselt saan tegelikult soovida teile vaid õnne, sest mis saaks olla parem, kui see erakond, kust te ära tulite, erakond, kus te olete, saaksid omavahel kokku. Teie jaoks on see ju praktiliselt ideaalne olukord. Aga rohkem ma ei ironiseeri. Nagu teie ütlesite, see ei ole peateema, ja mis ma ikka siin ironiseerin sellel teemal. Seda esiteks. 

Nüüd, teiseks, mis puudutab eelarvemiinust, siin tahan korrigeerida head küsijat. Mulle tundub, et te ajasite midagi sassi. Eelarve defitsiit on 4,5%, kaitsekulud on 5%. Riigikaitsekulud tõusevad 5%-ni, see on enneolematult kõrge tase. Nii et sellega te ajasite sassi. Aga mul on hea meel, et ma saan selle ära korrigeerida, sest sellises asjas austatud Riigikogu liikmel vääratada ei ole ka ilus ja on hea, kui me saame sellega ühele poole. 

Nüüd, mis on plaan? Sellestki on hea rääkida. Mul on muidugi veidi kurb meel, et te ei küsinud seda regionaal- ja põllumajandusministrilt, kes tegelikult selle reformiga ju tegeleb. Tänases Delfis oli pikk lugu, intervjuu temaga, kuidas see võiks välja näha, mis need sammud on. Aga ma ühte ja teist siiski praegu loen ette ja te kindlasti saate juurde küsida, saame veel rääkida. Ministri viis sammu, mis on seal välja toodud ühistranspordireformiks, on viiest sambast koosnev plaan, et lahendada need probleemid ja luua toimiv ühistranspordivõrk. Esimene on andmepõhine analüüs. Sellest võib lähemalt rääkida, see tähendab seda, et liinivõrku planeeritakse andmetel. Teine on liinivõrgureform. Kolmas on ühtne piletisüsteem, toetavad investeeringud jne. Mis puudutab investeeringuid, siis investeeringute poole pealt, mis liituvad ka ühistranspordi ja teedega laiemalt, siis me oleme kokku leppinud printsiibi, mida on ilmselt oluline teada. Automaksu aastamaksust tulev raha läheb kõik teedesse, see tähendab seda, et lähiaastatel circa 280 miljonit raha läheb täiendavalt teedesse juurde. Et panna see ligikaudselt kilomeetritesse, tähendab see Pärnu suunas umbes 50 kilomeetrit 2+2 teed lähiaastatel töösse. Ma loodan, et need ebamugavused liiga suured ei ole, aga teed tõesti ehitatakse palju. Tartu suunas umbes 20 kilomeetrit ehitame 2+2 teed, pluss kohalikke teid, pluss liiklusohtlikke kohti ringi. Rail Baltic on samamoodi 2030 graafikus. See on üks meie suurimaid investeeringuid riigis, kuhu läheb samamoodi sadu ja sadu miljoneid, ja me püsime ilusti graafikus. Nii et see on hästi kiire ülevaade nii ühistranspordist kui ka investeeringutest.

Aitäh! Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Teil on muidugi hämmastav ümberkehastamisvõime. Ma rääkisin, et teie juhtimisel on eelarve puudujääk pea 5%, te hakkasite kaitsevõimest rääkima. Ja siis te hakkasite ette lugema neid kulutusi, mida riik järgmise paari aasta jooksul plaanib teha. Mina rääkisin ju sellest, et 1,35 miljardit on puudujääk, mida Riigikontroll on tegelikult auditeerinud, ja kuidas seda puudujääki on võimalik kompenseerida, et meie majanduskeskkond ja konkurentsivõime säiliks. Nii kaua, kui see puudujääk sealt vastu vaatab, vaatab vastu ka see, et me langeme järjest konkurentsivõimes. 

Miks ma ei küsinud härra Terrase käest, on see, et vaadates seda auditit, vaatab siit vastu kriis, suur kriis. Siin on ka muid hinnanguid, kus meile igalt poolt valdkondadest puudujääk vastu vaatab. Peaministri ülesanne on kriise lahendada, neid juhtida ja viia lahendusteni. 

Aga ma kasutan võimalust ja lähen ikkagi regionaalpoliitilisemaks. Kui me saame Rakverre rongiga 1 tund ja 20 minutit, me saame Viljandisse alla 2 tunni, siis me oleme ühiselt erinevate erakondadega valmis teinud ka ehitusprojekti Turba–Rohuküla. See kehtib 2028. aastani. Kõik erakonnad, kes siia kuuluvad, on lubanud seda teha. Peaminister ei saa ju ometigi sõnu loopida. Milline on tööplaan, et see lõpuks jõuaks ka töösse, et see saaks tehtud? Kas see on olnud teie laua peal või ei ole olnud? Kui ei ole olnud, siis pole mõtet seda enam ka Reformierakonna programmi kirjutada.

Ma jäin mõtlema, mis see küsimus oli. Aga ma püüan ikka kommenteerida jõudumööda kolme minuti jooksul. Siis saate pärast jälle öelda, kas olite rahul või mitte. 

Teed ja ühenduste taristu, kui te viitate sellele puudujäägile investeeringutes või nii-öelda hinnangulisele puudujäägile investeeringutes, on üks valitsuse prioriteetidest. Eesti on, ma arvan, Euroopas esimene või teine, sõltuvalt nüüd aastast, avaliku sektori investeeringutes. Teedesse, ühendustaristusse me investeerime väga palju. 2026. aastal kasvab see 283 miljoni euroni ja nelja aasta jooksul suuname teehoidu üle 1 miljardi euro. See on väga suur summa. 

Riigiteede ehituse investeering kasvab veidi alla 60 miljonilt pea 130 miljoni euroni. Ja nagu öeldud, selle toeks on ka seesama mootorsõidukimaksu aastamaksu osa, mille me suuname kõik teedesse. Aastate vältel tekkinud remondivõlga ühe või nelja aastaga muidugi likvideerida ei saa, aga täiendav rahastus läheb teedesse ja samamoodi ka raudteeühenduse pidamisse. Esimene prioriteet on loomulikult Rail Baltic, aga selle kõrval on samamoodi prioriteet siseriiklikud ühendused. See tähendab seda, et ka kiirus 160 kilomeetrit, 2026. aastal lõpuks saab suurel osal Aegviidu–Tapa–Tartu lõigus sõita kuni 160 kilomeetriga tunnis, Tallinna–Aegviidu–Tapa–Narva vajab investeeringuid. Siht peaks olema Tallinna–Tartu sõiduaeg saada umbes 1 tunni ja 45 minuti peale. 

Lisaks on liiklusohutuse investeeringud ja veel väga paljud erinevad sammud. Haapsalu raudtee või Turba raudtee on olnud ju pikalt erinevate objektide arutelul. Ma arvan, et kui erakonnad, nagu te ütlesite, lähevad 2027. aastal valimistele, siis igaüks saab oma programmi prioriteetide järjekorra panna. Ma arvan, et te saate ju siis Isamaa või EKREIKE koalitsioonis selle eestkõneleja olla.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Ma natukene küll liigun teisele teemale, aga siiski loodan, et te vastate. 

Teada on, et meie välisminister Margus Tsahkna oli just praegu Hiinas visiidil ja kohtus seal oma ametikaaslase välisministriga, Hiina välisministriga. Üle aasta tagasi käisid Riigikogu liikmed Toomas Kivimägi juhtimisel ka Hiinas täpselt samu asju ajamas ehk Eesti diplomaatia eesmärgil. Ka räägiti seal väga palju Ukraina sõjast ja muudel teemadel, väga sarnaselt sellele, mida täna välisminister just ütles, et neid asju oleks väga vaja arendada Hiinaga. Ta ütles ka välja, et Hiina on globaalne riik, millega peab arvestama. 

Küll aga ma mäletan aastatagusest visiidist, et peale Riigikogu liikmete külastust arvati hoopis teistmoodi. Ehk siis kogu ajakirjandus, kaasa arvatud ka teie ütlesite, et äärmiselt kahetsusväärne on, et Riigikogu liikmed käivad diplomaatiat ajamas riigiga, kes on sõjas – sisuliselt – Ukrainaga kaudselt, ehk siis toetab Venemaad. Minu küsimus on see, mis on nüüd muutunud selle aasta jooksul? Kas Hiina ei ole enam Venemaa toetaja või Eesti poliitika on nüüd muutunud ja saadakse aru, et Hiina on siiski globaalne riik ja diplomaatilised suhted on vajalikud ka meie riikide vahel?

Suur tänu! Enne kui te vastate, härra peaminister, ma pean ühe olulise täpsustuse tegema. 

Mart Maastik, minule teadaolevalt ei ole olemas mitte ühtegi Riigikontrolli raportit, mis puudutab Eesti ja Hiina suhteid. Seetõttu teie küsimus ei vasta sellele konkreetsele teemapüstitusele. 

Teine oluline tähelepanek veel. Kui teil on soov esitada oma küsimused, siis Isamaa fraktsioon ei ole kasutanud sellel korral ära oma võimalusi. Teil on võimalik esitada oluliselt rohkem küsimusi, aga ainult Jaanus Karilaid on Isamaa fraktsiooni esindajana soovinud selles infotunnis oma küsimust esitada. Teisi taotlusi ei ole olnud. Kui te oleksite soovinud Eesti ja Hiina suhetest küsimuse esitada, siis te oleksite võinud täiesti ametlikult saata üleeile meile vastava taotluse ja me oleks saanud selle ilusasti registreerida. 

Praegu ma pean märkuse tegema, et see konkreetne küsimus ei puuduta teemat. Aga kui härra peaminister soovib sellele vastata, siis palun, härra peaminister, see on teie võimalus. Palun!

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, nagu parlamendi esimees, Riigikogu esimees ütles, nagu võttes eeskuju Jaanus Karilaiust, kes küsis ära küsimuse, isegi andis ette teada, et ta tahab liikuvusreformist rääkida – selle eest suur tänu talle! Nii on võimalik koostööd teha ja ette valmistada neid asju ja paremaid vastuseid ka anda, kui on soovi numbrite järgi. 

Kui ma õigesti mäletan, siis see etteheide teile, kes käisite Hiinas, oli vist Hiina riigi kulul käimas. Ma ei mäleta seda. Aga Margus Tsahkna, jah, ikkagi käib Eesti riigi kulul, seda esiteks. Teiseks ta selgitab Eesti riigi seisukohti seal, räägib Vene agressioonist Ukrainas ja tõstatab inimõiguste olukorra ka Hiinas. Nii et Margus Tsahkna ehk välisminister esindab seal meie seisukohti. 

Aga jah, võib-olla ma ei mäletanud täpselt, te võite ise seletada, milles see skandaal teiega seisnes.

Suur tänu, head kolleegid! 

Sellega lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Enne kui me läheme edasi viienda küsimuse juurde, ma saan aru, et siis nüüd on nii-öelda soov protseduuri arutada. 

Ja, Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh! Mul tõepoolest on küsimus protseduuri kohta, et me ühtemoodi siin protseduurikast ja kodukorra seadusest aru saaksime. 

Minuteada kodukorra seadus ei reguleeri infotunnis esitatavaid lisaküsimusi, et millise sisuga need peavad olema ja kas nad peavad haakuma selle registreeritud küsimusega. See on loomulikult meil siin tavade ja traditsioonide küsimus, kuidas see on välja kujunenud. Aga see, et kas üldse lisaküsimusi antakse, antakse üks lisaküsimus kohapealt, kaks lisaküsimust, on ikkagi istungi juhataja otsustada iga kord ja sõltub natukene ka üldisest küsijate arvust. 

Nii et ma leian, et kolleeg Maastik ei eksinud kuidagi meie kodukorra seaduse vastu, mis seda ei reguleeri. 

Ma veelkord kordan, et meil on, jah, mingid tavad ja traditsioonid, mida me siin oleme pöördeliselt muutnud selles koosseisus. Ja ka Riigikohus on tõdenud, et meil on ulatuslik enesekorraldusõigus, aga kusagile ei ole kirjutatud, et see lisaküsimus peaks tingimata vastama sellele registreeritud küsimusele. Saan ma õigesti aru?

Aitäh!

Hea kolleeg, ma pean siiski, ma ei võta kommentaari ette, ma lihtsalt võtan siit praegu RKKTS-i § 146 ja lõige 9 ette ja siin on väga selgelt toodud, et valitsusliige võib ka vastamisest põhjendatult keelduda, kui küsimus ei puuduta taotluses märgitud probleemi või ja nii edasi. Siin on riigisaladus ja teised teemad ka veel seotud, mille osas valitsusliige ei või vastata. 

Antud juhul selle seaduse mõte on ikkagi see, et kui on registreeritud küsimus, siis me jääme selle registreeritud küsimuse raamesse, aga istungi juhataja juhib sellisel juhul tähelepanu sellele, et konkreetselt valitsusliige võib sellele küsimusele vastata, kui ta soovib seda. See on väga selgelt ju meil siiamaani kokku lepitud. 

Ja ma meenutan siin meie kevadistungjärgust olukorda, kus see oli EKRE fraktsiooni liige Varro Vooglaid, kes väga raevukalt süüdistas istungi juhatajat selles, et keegi opositsioonist esitas küsimuse, mis ei olnud konkreetse teema kohta ja mille tõttu kulus aeg ära, mistõttu ei olnud võimalik esitada üheksandat küsimust, mis oli registreeritud küsimus, sellepärast et oli esitatud küsimus, mis ei puudutanud konkreetselt registreeritud küsimust. Ja see on ka see põhjus, mispärast on võimalik valitsuse liikmel vastata. Ta ei pea vastama, aga selle seaduse mõte on kindlasti ka see, et püsitakse konkreetse küsimuse raames. Ka konkreetse küsimuse raames püsimist sätestab laiemalt meie küsimustele vastamise kord, mis on RKKTS-is reguleeritud teiste teemadega.

Nii et Riigikogu juhatus on ka nendest põhimõtetest lähtuvalt toimetanud, aga me korduvalt oleme ka juhtinud tähelepanu, et kui ei püsita teemas, siis ka istungi juhataja juhib sellele tähelepanu. Ja seda ma olen teinud nii küsimuste kui ka vastajate puhul, et kui teema läheb ikkagi väga kaugele sellest arutelust, et siis tuleb sellele ka tähelepanu juhtida.

Head kolleegid, mida rohkem me siin selle protseduurikaga praegu tegeleme, seda vähem on võimalust, et registreeritud küsijad saavad oma küsimuse küsida ära konkreetsetel teemadel. 

Ma võtan Mart Maastiku küsimuse. 

Helir-Valdor Seeder, te olete oma küsimuse küsinud.

Jaa, aga, Helir, see käib lihtsalt teiste kolleegide arvelt. Täiesti siiralt, see käib teiste kolleegide arvelt. 

Mart Maastik, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Kõigepealt, Riigikogu kodu- ja töökord ütleb tõesti seda, et kui on teemast välja küsimus, siis ei pea vastama vastaja. Kuid seda ta kindlasti ei reguleeri, et eesistuja peab juhtima mingit tähelepanu, seda enam, et mina enne selle küsimuse esitamist juhtisin juba ise tähelepanu, et see ei ole küll sellesse teemasse, kuid loodan, et peaminister vastab. Ehk teie pikk kõne siin – kõige rohkem kulutasite teie ju praegu aega, seda Riigikogu aega, selle asemel et oleks võinud lasta otsustada, kas vastata või mitte, peaministril. 

Ja nüüd ma kasutan võimalust peaministrile öelda, et Riigikogu esindajad käisid seal täpselt samadel eesmärkidel nagu praegu välisminister Margus Tsahkna. Palun viige ennast kurssi. Mul oleks väga hea meel, kui te nüüd vabandaksite oma tookordsete ütluste pärast nendesamade Riigikogu liikmete ees.

See küsimuse teine pool oli täielikult vastulause. Ma ei saa seda kuidagi protseduuriliseks lugeda. Helir-Valdor Seeder, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh! Minu küsimused säästavad aega meil siin infotunnis pikas perspektiivis, kui me need asjad selgeks räägime, mida võib küsida, mida on mõistlik küsida, kuidas peab vastama minister ja nii edasi. Aga aega raiskate teie selle asjatu kommentaariga, mis oli eksitav ja millest praegu see diskussioon tekkis. Ei oleks te seda kommentaari kolleeg Maastiku küsimuse peale teinud, siis ei oleks meil ka seda diskussiooni, mis võtab praegu väärtuslikku aega, tekkinud. 

Me räägime praegu – kui te leiate aega kuulata seda küsimust, auväärt juhataja – aiast ja aiaaugust. Mina ei rääkinud üldse sellest, kas ja kuidas peaks minister siin infotunnis vastama. Mina rääkisin küsija kohta. Te heitsite ette küsijale, et küsija lisaküsimusena esitas küsimuse, mis ei haakunud eelnevalt registreeritud küsimusega. Ma veel kord ütlen, et kodukord küsijal seda ei reguleeri, kas ja kui palju antakse lisaküsimusi ja millistel tingimustel. Meil on siin ka olnud juhtumeid, kus registreeritud küsimused lõpevad ära ja tekib nii-öelda vaba mikrofon, kus küsijad küsivad täiesti erinevatel teemadel. See on täiesti lubatud. Lisaküsimused ei ole reguleeritud, ma veel kord ütlen. 

Ja mina ei vaidlusta seda, kas minister on eksprompt valmis vastama või mitte. Absoluutselt ei ole küsimus selles. Aga kuna te tegite märkuse küsijale, et ta lisaküsimuse raames julgeb küsida midagi muud taolist, mis ei ole varem reguleeritud, siis see on täiesti normaalne, seda on ka enne tehtud, aga siis me peame selle selgeks rääkima ja ära ka reguleerima kodu- ja töökorras. Seni seda reguleeritud ei ole. Nii et see teie etteheide oli täiesti asjakohatu.

Aitäh, hea kolleeg! Ma juhin siiski tähelepanu sellele, et konkreetselt registreeritud küsimuse raames on ikkagi, see puudutab konkreetset teemat. Ma veel kord juhin tähelepanu sellele, et registreeritud küsimuse raames saab esitada täpsustava küsimuse ja saab esitada lisaküsimuse, aga see on registreeritud küsimuse raames. 

Ja seda ma ei vaidlusta, et kui registreeritud küsimused lõpevad, siis on nobedate näppude voor ja kõik saavad küsida seda, mida nad tahavad. Aga antud juhul, praegu on väga selgelt see raamistik ees. Siin me jääme küll väga selgelt eriarvamusele. Sellepärast me olemegi ju pannud paika registreeritud küsimuste nimekirja. Üks Riigikogu liige saab esitada lisaküsimuse selle konkreetse küsimuse raames. See nii on lihtsalt. Me võime siin vaidlema jäädagi, aga mina ütlen, et praegu me oleme lähtunud sellest praktikast. Minu ettepanek on, et me liigume nüüd edasi, sellepärast et vastasel juhul teised ei saagi siin küsida. 

Me läheme viienda küsimuse juurde. See on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! 

Ma ei nõustu sellega, et lisaküsimus peab tingimata olema samast ooperist nagu registreeritud küsimus, sest lisaküsimus ei ole registreeritud küsimus, seda ei pruugi üldse tullagi. Nii et, noh, siin ikkagi võiks nagu deduktiivset meetodit ja loogikat rakendada. 

Aga ma tulen, jah, küsimuse juurde. 

Lugupeetud kodanik Michal! Meil on ajakirjanduses puhkenud teatud torm riigikaitsekomisjoni riigikaitset puudutava raporti ümber. Ja kahetsusväärselt raport, mis käsitleb Eesti kaitsevõimet, Eesti julgeolekut, Eesti valmisolekut erinevates kaitsevaldkondades katsumustele vastu pidada, see on nüüd tembeldatud meil ajakirjanduses ja ka poliitikute kaasosalusel kindralite ja erukindralite ja reservkindralite ja muude ohvitseride vastastikuse küüneviha vahetamiseks. 

Ma siiski usun ja loodan, et valitsuses kasutatakse tervet mõistust ja seda raportit käsitletakse väga tõsise häiresignaalina selle kohta, et meil tegelikult on kokku kukkunud Reformierakonna poolt aastaid viljeletud müüt kindlates kätes julgeolekust. See raport selgelt näitab: mingit kindlates kätes julgeolekut meil ei ole. Meil on ainult julgeolekulüngad. 

Aga ma ei hakka sellest raportist praegu pikemalt rääkima, ehkki tänu sellisele kaskaadsele lekitamisele on see kogu avalikkusele juba kättesaadav, nii et, noh, siin ei ole enam saladusi. 

Ma tulen hoopiski teise teema juurde, mis on ka julgeolek, mis on elanikkonna julgeolek. Ja sõites pühapäeva õhtul Tartust Tallinna poole, ma nägin, kui umbes on isegi 2+2 maantee. Ja ma mõtlesin, et aga mis siis, kui meil on kriis ja me peame Tallinnast sadu tuhandeid inimesi evakueerima Eesti maapiirkondadesse. Missugune valmisolek on riigil selleks? Ma julgen väita, et seda valmisolekut ei ole. Missugune valmisolek on meil varustada neid inimesi meditsiinitarvetega, korrahoidjatega, peavarjuga, soojaga, ka vajaduse korral koolidega, kui see olukord pikemaks venib? 

Minu küsimus puudutabki konkreetselt elanikkonnakaitset. Missugune valmisolek on praegusel valitsusel kriisiolukorras tegeleda elanikkonna ellujäämisega väljaspool nende alalisi elukohti?

Aitäh!

Jah, aitäh, hea küsija! 

Siin oli nüüd tegelikult mitu siiski küsimust. Minut 45 umbes oli teil teemal "raportist" ja pärast tuli elanikkonnakaitse, nii et ma püüan ka siis umbes vastata, jagada oma vastust.

Selle raporti mustandi – või ma ei oska kuidagi teistmoodi seda dokumenti kutsuda – puhul ma arvan – see on minu isiklik arvamus, ma ei ole seda täismahus lugenud, erinevalt teist – minu arvamus on, et selle tõlgendamine etteheitena kõigile neile või neile, kes Eesti riigi kaitsesse on pühendunud, ei ole korrektne. Sellele antakse kindlasti värvingut, mida seal ei peaks olema. 

Parlamendil on oma roll – ma olen ka varem öelnud – teha raportit või mis tahes ülevaadet. Parlament on minu tööandja, ma meenutan. Aga mina isiklikult soovitaks selliste raportite ja dokumentide puhul keskenduda just sellele osale, millega on võimalik asju paremaks teha, ehk, täpsemalt, mis on seadusandluses, protseduurides ja erinevates lünkades võimalik üle vaadata. 

Mina isiklikult – kui isikutest rääkida – olen tänulik kõigile Eesti Kaitseväe liikmetele, Kaitseliidu liikmetele, kõigile vabatahtliku organisatsiooni liikmetele, ettevõtjatele ja inimestele, kes on Eesti riigi kaitsesse panustanud, selle hulgas ka Kaitseväe juhatajatele  – et see oleks hästi klaarilt öeldud. Need on inimesed, kes kindlasti on panustanud ja teinud vajalikke otsuseid. 

Nüüd, peaministrina on mul päris mitmekülgne kogemustepagas nii varilaevastikuga, venelaste erinevate tegevuste kui nii artikkel neljani välja, kui meie õhuruumi tungiti. Nii et ma võin kinnitada, et Eesti kaitse on hästi tagatud. See raport seda kuidagi kahtluse alla ei sea. 

Aga see debatt komisjonis Kaitseministeeriumi ja erinevate poolte vahel kindlasti peab jätkuma, sest kui on mis tahes valdkonnas võimalik midagi paremaks teha, siis tuleb seda paremaks teha. See on ju loogiline. 

Nii et ma, jah, keeraks seda emotsionaalset temperatuuri sealt maha ja küsiks, et mis on konkreetsed ettepanekud, mida on vaja paremaks teha, ja sellest lähtuks.

Nüüd elanikkonnakaitsest. Elanikkonnakaitsega, jah, ma arvan, et kõige parema ülevaate, kui teil on soov põhjalikumalt tutvuda, saab küsida – saan selle teile ka kirjalikult anda selle, kui soovite –, saab ka küsida nii, et kas siis komisjoni või fraktsiooni tuleb Päästeameti juht ja siseminister. Neil on üsna üksikasjalikud plaanid, kuidas toimub elanikkonnakaitse, selle hulgas ka evakuatsiooni võimearendus. Ja sinna tuleb panustada lähiaastatel päris palju raha. Me oleme pannud juurde täiendavalt laia riigikaitsesse raha. Sellel nädalal just pressikonverentsil seda ka avalikkusele jagasin, aga lähiaastatel tuleb seda veel teha ja uue riigikaitse arengukavaga saame teada täpselt, mida on juurde vaja. Evakuatsioonivõimet kindlasti on vaja tõsta, selleks on vaja ka panustada erinevaid rahalisi võimekusi. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No ma ei teinud mitte ühelegi endisele Kaitseväe juhatajale ega kellelegi teisele, ka mitte riigikaitsekomisjoni liikmetele, ühtegi personaalset etteheidet. Selles mõttes sõita mulle sisse siin, et ma olen nagu kedagi süüdistanud – ma ei ole kedagi süüdistanud. Küll aga on muidugi vaja juhtida tähelepanu sellele, et kui meil ikkagi on sellised lüngad, millele seal tähelepanu juhitakse – kusjuures seal juhitakse tähelepanu ka sellele, mida oleks vaja teha, mida saab paremini teha, see on seal välja toodud –, siis peab keegi ikkagi vastutama selle eest, mis on tegemata jäetud ja kuidas on kulutatud rahasid vastutustundetult. Teatavasti on ka riigikontrolör sellele tähelepanu juhtinud, et meil kuskile haihtus 700 miljonit, mille eest keegi nagu vastutust ei taha võtta, aga mille eest ei ole ka midagi õieti saadud. Nii et siin on väga tõsiseid küsimusi päevakorras, mille eest ikkagi konkreetselt peaks vastutama ka peaminister. See nüüd täienduseks sellele.

Ja no elanikkonnakaitse puhul, jaa, ega siin nipsu lastes midagi ei lahenda, aga kriisiolukorras oleme me ikkagi väga katastrofaalselt halvas olukorras. Meil on ainult kuskil paariks nädalaks umbes 10%-le inimestest toiduvarusid. Nende ekspedeerimine, logistika on meil täiesti olematu ja Päästeamet üksinda sellega kindlasti hakkama ei saa. Nii et jällegi kõrvalepõikena. 

Aga ma tegelikult oma teise küsimuse tahtsin viia selle teema juurde, mida ma puudutasin, kui ma viimane kord teile küsimuse esitasin, sisejulgeolekust ja viiendast kolonnist. Meil teatavasti on järjekordselt ära rüüstatatud Sinimägede leegionäride kompleks, ja see on juba mitmes kord. Samal ajal me oleme siin menetlenud igasuguseid kaameraeelnõusid ja teame, et riik on võimeline ja tegelikult ka tahab kodanike järele luurata kõikvõimalikes situatsioonides. Kuidas see siis nüüd ikkagi võimalik on, et e-riik Eesti ja kaamerariik Eesti Sinimägede puhul kuidagi ei suuda tuvastada, kuidagi ei suuda ennetada, kuidagi ei suuda seda Eesti riigi vastast – see on ju Eesti riigi vastane tegevus – juba eos tuvastada ja sealsamas kohapeal kaagid kinni võtta? Mis siis ikkagi nüüd lahti on, et me Sinimägedes oleme nii hambutud? Kas see on seotud sellega, et aastaid ja aastaid Sinimägede üritus oli üleüldse põlualune üritus? Ka meie oma valitsuste liikmed käsitlesid seda – ma ei pea silmas praegu istuvat valitsust, Michali juhtimisel – nagu mingisugust SS-leegionäride ja natside üritust, sisuliselt korrutades Venemaa jutupunkte. Kas siin on mingisugune inerts nendest aegadest, et Sinimägedel niisugused intsidendid toimuda saavad? Või kuidas te seda seletate?

Aitäh! Ma püüan mõlemale poolele jõudumööda vastata, mainides laia riigikaitset ja erinevaid investeeringuid sinna, ja siis ka Sinimägedest. 

Aga ma võin ka Sinimägede poolest alustada. Seda intsidenti uurib politsei. Vastavalt sellele, milline on ohuhinnang, kuidas politsei peab vajalikuks tulevikus täiendavaid julgeolekumeetmeid lisada, siis nad teevad ettepanekuid ja vastavalt sellele saab lisada. Ma ütleks nii, et Eestis on õiguskord väga hästi tagatud, ehkki sellest hoolimata aeg-ajalt siiski esineb ka intsidente. Ütleme nii, et see on PPA, Kaitsepolitseiameti hinnata, kas on täiendavaid julgeolekumeetmeid vaja võtta ühes, teises või kolmandas kohas. Ma ei oska öelda, kes on praeguste intsidentide taga või kes on sellega seotud, aga eks uurimine selgitab välja ja ka õigust mõistab ikkagi kohus. Tihtipeale on see ikkagi meie vaenuliku naaberriigi tellimusel ja propaganda toel toimunud. Tänagi tõi ühe uudise, et Eestis hästi tuntud Oleg Bessedin, kes on ka sarnast erinevat propagandat levitanud, nüüd võeti vahi alla – kes on muuseas olnud ka Tallinnas Keskerakonna pikaajaline partner, Tallinna Linnavalitsuse pikaajaline partner, propagandateenistustes muu hulgas. 

Nüüd investeeringutest laia riigikaitsesse. Ma lihtsalt mõned sellised asjad toon välja märksõnadena, et võib-olla oleks üldine pilt ees. Valitsus otsustas riigieelarve koostamisel septembri lõpus eraldada täiendavalt 219 miljonit eurot laia riigikaitsesse, et aastatel 2025–2027 riigi valmisolek erinevateks kriisideks oleks parem. Selle sees on Politsei- ja Piirivalveametile loodav kriisireserv. See tähendab seda, et sõjaväepolitseis aega teeninud kaitseväelastest luuakse 1000-liikmeline kriisireservi rühm. See on circa 26 miljonit. 

PPA, Piirivalveameti koosseisuliste üksuste relvastamise ja harjutamise võimaluste parandamine tähendab seda, et suurendatakse ka Päästeameti varusid päästetöödeks. See on circa 25 miljonit. Suurendatakse ka 18 haigla traumavaru kuue päevani. Tänased traumavarud on vahemikus 16–48 tundi. See tähendab seda, et kui kriis on suurem, on võimalik saada suurema hulga traumapatsientidega hakkama, circa 25 miljoni eest. Ka politsei ja piirivalve ametnikud saavad praktilisema, parema väljaõppe, circa 50 miljonit. Idapiirile, nelja suurlinna, luuakse drooniseire ja -tõrje võime, see on circa 13 miljonit. Idapiiri taristu lõpule ehitamine, küberjulgeolek ja veel väga palju muud. Nii et aastate vältel me investeerime väga palju laia riigikaitsesse ja need vajadused ilmselt kasvavad.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Aitäh! No õiguskorra kaitstusega on Reformierakond ka läbi kukkunud nagu kõiges muus. Selle näiteks on meil siin Pihlakodu vägistamisjuhtumid või Tartu Tarmo, naisepussitaja ja liiklusmõrvar, vabalt käis ringi. Nii et sellega ei ole hästi. 

Aga siin tuli enne juttu, et sisejulgeolek ja kuidas see läheb kokku selle riigikaitseraportiga või küsimusega julgeolekust. Jaa, sisejulgeolek on ka julgeolekuküsimus ja see riigikaitsekomisjoni raport räägib ka sisejulgeolekust. Mida see raport paljastab, on see, kui läbikukkunud on Reformierakonna poliitiline juhtimine olnud Eesti kaitstuse seisukohalt. Kõik see Terrase ja Heremi kriitika, mis seal on, millele ma kirjutan kõigele alla ja lisan veel omalt poolt juurde: mul oli jälle õigus. Need on ju inimesed, kes pandi ametisse reformierakondlike valitsuste ajal, kelle ameteid pikendati reformierakondlike valitsuste ajal ja kes viisid ellu reformierakondlikku kaitsedoktriini ja eelarve võimalusi. Ja mida see raport ütleb loomulikult ei meeldi Reformierakonnale või sellele Reformierakonna selja taga olevale süvariigi ajuvabale propagandale. Eesti on kaitsmata, ei ole kindlates kätes, ei ole paremini kaitstud. Eesti on kaitsmata. Ütleb selge sõnaga välja, kui nüüd praegu peaks sõda puhkema, siis me kaotame. Ja milles on probleem? Teie loomulikult jälle üritate siin muljet jätta, nagu me ründaks Kaitseväge või kaitseväelasi. Ei, vastupidi, me seisame kaitseväelaste ja kaitseliitlaste eest, sest tänane poliitika või see viimaste aastate poliitika, mida teie ja teie eelnevad erakonnakaaslastest peaministrid on juhtinud, saadavad meie kaitseliitlased ja kaitseväelased mõttetult surma, sest neil ei ole piisavalt vahendeid, õiget väljaõpet ja õiget struktuuri. Selge sõnaga öeldakse, et Herem ei saa aru juhtimisest. Ta tegelikult ei saa üldse mitte millestki aru, aga ta on teie poolt ametisse pandud. Mina tahan teada ühte lihtsat asja: kes ja kuidas võtab vastutuse selle eest, et Eesti on kaitsmata?

No aitäh, hea küsija! Me pole üksteisega kuidagi nõus jälle. No mis me teha saame? Minu hinnangul, teadmistel ja kogemusel on Eesti kaitstud. Seda ma ütlen teadmiste juures, mis mul on peaministrina selle perioodi vältel ja varasematest ametitest. Rõhutan, ma saan aru, et alati võib-olla minu vaated Riho Terrasega, eriti kui ta valitsust kritiseerib, ei kattu. Aga aja eest ja tegevuste eest Kaitseväe juhatajana ma olen talle kahtlemata tänulik, nagu kõigile meestele ja naistele, kes on panustanud Eesti riigi kaitsmisse, ükskõik mis rollis. Martin Heremiga samamoodi. Kindlasti, ma ei tea, millised täpselt tema poliitilised vaated on, aga minu hinnangul oli ta tubli Kaitseväe juhataja. Ja see, seda kõike öeldes, kellestki lugu pidades ja tema panusest lugu pidades, ei tähenda seda, et seda süsteemi või erinevaid otsuseid ei saa paremini teha. Kindlasti saab. Selleks sellised raportid või arutelud ongi. Kui kuskil midagi saab paremini teha, tuleb seda paremini teha. Selles, ma arvan, me jälle ei vaidle. 

Nüüd, kes vastutab? Kõik koos vastutame: parlament vastutab, valitsus vastutab, mina peaministrina vastutan. Ma selle eest kuidagi ei põgene või seda kuidagi ära ei lükka. Kui soovite, võite minu nime taha selle kirjutada ja veel öelda, mida tahate sinna otsa. See üldiselt on moes. Ma siiski julgen öelda, et minu peaministriks oleku aeg on olnud kaunis kogemusterikas, mis puudutab julgeolekut. Alates sellest, et desünkroniseerimise ajal on vaja NATO operatsiooni merel, mis tänaseni kestab, et laevad oleksid seal, muu hulgas ka Rootsi laevad, et tagada meie kriitilise taristu julgeolek, kuni selleni, mis toimub meil erinevates piirilõikudes viimase hetkeni. Kuni Saatse saapani välja, kus ma ei ole märganud avalikkuses või teie kiitust, kui kiiresti suudeti teed ringi teha, aga suudeti ja oht Eesti kodanikele hoiti ära. Kuni selleni välja, et Itaalia F-35-d pidid saatma Vene MIG-id meie õhuruumist välja, NATO artikkel 4 käivitati ja ÜRO Julgeolekunõukogus tuli sellel teemal arutelu teha. Nii et ma saan aru, et kõik elavad kaasa, ka opositsioon elab kaasa, ja minu meelest see on väga mõistlik. Aga ma kinnitan, et selline, kuidas öelda, vahu üleskloppimine, Kaitseväe-, Eesti riigi kaitstuse vastane üleskloppimine ei loo ühtegi millimeetrit ja ühtegi hetke turvatundest juurde. Eesti riik on kenasti hoitud ja meil on väga head liitlased. NATO liitlassuhe töötab väga hästi, nagu me oleme korduvalt näinud nende juhtumitega, millele ma viitan. Ja lähiaastate investeeringud kaitsesse ei ole mitte mugavuse ja ilu pärast, vaid sellepärast, et meie, meie lapsed ja lapselapsed saaks elada rahus, et see oleks koht, kuhu tulla, ja meie sõbrad teaks, et me võtame seda tõsiselt. 

Nii et me ei ole kuidagi ühel lehel täna, ma kahtlustan, et pikemat aega. Mina väidan, et Eesti riik on hästi kaitstud. Mehed ja naised, ükskõik mis rollis, sinna panustavad, me peame neile kõigile tänulikud olema.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne kui läheme kuuenda küsimuse juurde, Helir-Valdor Seedrit ei ole küll siin saalis enam, aga lihtsalt toon veel välja § 146 kolmanda kommentaari, mis ütleb väga selgelt, et infotunni juhataja ülesanne on hinnata, kas küsimus puudutab taotluses märgitud probleemi ja kas küsimus on saanud piisava vastuse, et selle käsitelu lõpetada. Mõlema asjaolu tuvastamisel on istungi juhatajal kaalutlusõigus.

Aga liigume nüüd edasi. Järgmine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on tervishoiu rahastuskriis. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Meil oli päris tõsine debatt siin loetud päevad tagasi teie hea kolleegi sotsiaalminister Karmen Jolleriga tervishoiu rahastamise teemal. Tegelikult see mure, mille sotsiaaldemokraadid on korduvalt välja toonud, on natuke laiem kui pelgalt sotsiaalministri otsustusõigus. See puudutab valitsuse prioriteete tervikuna. 

Me näeme seda, et valitsus on toonud parlamendi ette eelarve, mis on ajaloolises defitsiidis. Seal on kahtlemata vajalikke samme, nagu julgeolekukulude tõstmine, aga seal on omajagu ka selliseid kulusid, mida meie hinnangul teha ei tuleks. Näiteks kas või see, et valitsus on otsustanud kõige jõukamale osale ühiskonnast anda üle 100 miljoni euro maksusoodustust ajal, mil eelarve on defitsiidis ning tervishoid ja sotsiaalvaldkond on totaalses rahastuskriisis. 

Mu küsimus teile on lihtne. Esiteks: miks on valitsus otsustanud just nimelt selliste prioriteetide kasuks? Selle asemel et süvenevas miinuses Tervisekassat turgutada, tervishoiuteenuste kättesaadavust parandada, suunatakse lisaraha hoopis jõukamale osale ühiskonnast. Ärge tulge rääkima sellest keskmise palga saajast. Mind huvitab just see, miks on vaja lisaraha ka neile inimestele, kes teenivad 4000–5000 eurot ja rohkem palka. Ehk miks ei ole võimalik rakendada näiteks astmelist tulumaksu, mis on pea kogu Euroopas. 

Teiseks: mis loogika järgi on valitsus võtnud just nimelt tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna, ma ütleksin, vaeslapse rolli? Valdkondadesse sisuliselt mingit lisaraha ei saa. Näiteks erihoolekandesse suunatakse 4,2 miljonit ajal, kui vajadus on kümnetes miljonites. Järjekorrad on kasvanud ja tervishoid elab sisuliselt nende reservide najal, mis minu ministriks oleku ajal Tervisekassa eelarvesse suunati. Mis on selle loogika ja põhjendus, et te suunate raha jõukamatele, mitte tervishoidu? Ja miks me näeme, et just tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond on jäänud niivõrd abivajaja rolli, hädasolija rolli keset väga pikalt vindunud kriise?

Aitäh, hea küsija! Siin oli päris mitu küsimust ja väidet. Kui ma teid õigesti kuulsin, siis ajaloolisest planeeritud defitsiidist lihtsalt faktitäiendusena, et see oli aastal 2020, kui ma õigesti mäletan, siis, kui meil oli see Eesti riigis sügavalt meelde jääv EKREIKE-valitsus, kes eelarvesse pakkus defitsiiti. See kõik, mida nad eelarvega tegid ja erinevate sammudega tegid, Jüri Ratase erinevad valitsused elasid ka headel aegadel üle jõu, kulutasid ära reserve, see kõik on tegelikult olnud ju hilisemate valitsuste saatus neid auke lappida. Nii et see on esimene pool. 

Nüüd teine pool. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks head küsijad, nagu Lauri Läänemets või teie, üritate mind raamidesse sundida, et ma peaksin täpselt sellest rääkima, millest teie tahate, aga mitte tervikpildist. Keskmine palk ja mediaanpalk on tegelikult näitajad, millest rääkida. Isegi kui see näide teile ei meeldi, siis seesama astmeline tulumaks, mille osalised ka sotsid olid ja Isamaa ja Keskerakond, ikkagi võtabki keskmise palga teenijalt väga palju. Õpetajad, politseinikud, haridusinimesed, kes keskmise palga juures on, maksavad sel aastal 1500 eurot rohkem makse. See on väga palju. 

Ma vaatasin just, Delfis ilmus ka lugu, kus inimesed saavad igaüks järele vaadata, mida see neile tähendab, kui järgmisest aastast maksuküür kaob ehk astmeline tulumaks kaob. Keskmise palga juures, keskmine palk on umbes 2100 eurot, see tähendab seda, et 1800 eurot on raha juures järgmisel aastal ehk sisuliselt üks kuupalk aastas juurde. See ei ole kuidagi selline asi, et te ütlete, et ärge sellest rääkige. Ma arvan, et see annab paljudele inimestele väga palju hõlpu ja aitab neil oma eluga palju paremini toime tulla.

Nüüd, mis puudutab Tervisekassa puudujääki, siis see puudujääk on olnud varem ikkagi palju kõrgem kui praegu. Seda olgu faktina öeldud, et eelmisel aastal kinnitatud eelarvepositsiooni kohaselt oleks 2026. aasta eelarve puudujääk olnud umbes 170+ miljonit. Praeguse riigi eelarvestrateegia kohaselt on see 100 ja veidi peale miljonit. See tähendab seda, et Tervisekassa reserve küll kasutatakse, aga plaanitust vähem, ja need reservid ei lähe 2029. aastaks kuidagi nulli. Reservide vastutustundlik kasutamine loomulikult aitab hoida tervishoiuteenuste kättesaadavust tasemel järgmise nelja aasta jooksul. Süsteem ise tuleb kindlasti ka efektiivsemaks muuta, öeldes, et Eesti tervishoid on väga tubli, inimesed, kes seal toimetavad, on väga tublid ja teevad seda efektiivselt.

Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Teie vastus tõestas seda, mida ma küsisin, et tervishoiu ja sotsiaalvaldkond ei kuulu valitsuse prioriteetide hulka. Kõigepealt kolmest minutist kaks minutit te räägite kõigest muust ja siis ühe minuti räägite üldsõnaliselt sellest, et võiks olla hullem ehk miinus võiks olla suurem. Küsimus on väga lihtne. Me teame, et ravijärjekorrad on pikad. Me teame, et tervishoius on tegelikult – ükskõik, kas me räägime natuke rohkem või natuke vähem – igal juhul eelarve miinuses ehk raha tegelikult sinna täna suunab riik vähem, kui on jooksev vajadus, rääkimata kogu tegelikust ravivajadusest, mis on suurem kui Tervisekassa praegune eelarve. Samamoodi viitasin erihoolekandele, mille kohta te sõnagi ei maininud, et sinna suunatakse 4,2 miljonit ajal, mil üle 100 miljoni kingitakse kõige jõukamale osale ühiskonnast. Ka see on minu jaoks ideoloogiline ja õiglustunde küsimus. Küsin teilt veel ühe korra, miks on niimoodi, et valitsus leiab raha kõikvõimalike Reformierakonna valimislubaduste katteks, valitsus leiab raha vasakule ja paremale kõikvõimalike ministeeriumidel kulude katteks, aga sisuliselt mitte midagi ei eralda juurde tervise- ja sotsiaalvaldkonnale, mis on pikalt alarahastatud. Sinna ei ole ühtegi otsust tehtud. Ma natuke täpsustan teid veel, et te teaksite, et Reformierakonna juhid ja valitsused üldse polegi tervishoiuvaldkonna rahastuskriisi lahendamisega kunagi tegelenud. Mõlemad suuremad otsused, eakate eest ravikindlustuse maksmine tehti ajal, mil peaminister oli Jüri Ratas ja siis oli tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, ning järgmine suurem otsus tehti ajal, kui mina olin sotsiaalminister, kui reservidesse raha juurde pandi. See on mingi järjepidev poliitika, et kui Reformierakond on võimul, siis tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond on sisuliselt kuskil taganurgas prioriteetide järjekorras, sinna lisaraha ei suunata, pikaajalisi ega ka lühiajalisi lahendusi ei pakuta. Mis on selle põhjus? Täpsustuseks, kuna mul on kümme sekundit aega, mis on see loogika, et peaminister reageerib väga jõuliselt näiteks Tervisekassa suvepäevadele, kui on mingi väga lihtne, väike vaidlus õhus, siis on väga palju seisukohti ja sõnavõtte väga intensiivselt, aga siis, kui on vaja suurte küsimustega tegeleda, pikaajalise rahastuskriisiga, siis te räägite mulle, ma ei tea, ajaloolisest miinusest ja keskmisest palgast ja kõigest muust, mitte sellest, mida ma küsisin.

Aitäh, hea küsija! Selle kümne sekundi küsimuse peale ma vastaks, et sellest, mis puudutab Tervisekassa üldist rahastust ja tervishoiusüsteemi rahastuse väljavaateid, muidugi ma räägin rohkem ja sellega ma olen tegelenud palju rohkem kui Tervisekassa juhiga. Tervisekassa juhiga tegelesin ma, kui ma nüüd õigesti mäletan, seitse-kaheksa aastat tagasi korra ja nüüd korra uuesti. Ja mul on hea meel, et see sai korda, sest inimeste õiglustunde seisukohalt ma arvan, et see ei olnud kohane, kuidas iganes see välja kukkus. Aga kuna inimene on tänaseks tagasi astunud ja joone alla tõmmanud, siis ma ei arva, et meil peaks talle rohkem etteheiteid olema. Tõmbame sellelegi joone alla ja nendime fakti, et sinna tuleb uus juht. Uut juhti otsitakse ja küllap see varsti leitakse. Nüüd see teie ettekujutus, ütleme, süsteemi tõhususest või paremast tervishoiust. Ma arvan, et te peaksite pigem Karmen Jolleriga pikemalt vestlema. Tema ütleks teile selle peale tõenäoliselt, et järjekorra pikkusest, mida me oskame ju ka hästi mõõta ja mis on kindlasti väga tähtis, on olulisem isegi selle kvaliteet. Kõige tähtsam on ikkagi sattuda võimalikult kiiresti sinna, kuhu sa pead sattuma, mis mulle ka patsiendina tundub igati loogiline asjade käik olevat. Seda kõike me ei lahenda sellega, et me anname kuskile lisaraha, mis ei lahenda võib-olla seda probleemi, mida me tahame lahendada. See tähendab seda, et süsteemi sees erinevad tegevused tuleb kindlasti üle vaadata. Tuleb kaotada dubleerimist, ühtlustada kvaliteeti, e-konsultatsioonide hulka kindlasti suurendatakse. See reguleerib ka järjekordi eriarstide juude ja nii edasi. See loetelu tegelikult tegevustest on väga pikk. Ma soovitan Karmen Joller kutsuda fraktsiooni või tema juurde külla minna ja ta hea meelega jagab neid kõiki kogemusi, ta tunneb süsteemi väga hästi ka seestpoolt. Nii et jah, ma ütleksin, et see kontseptsioon, et kui meil süsteemis kõik asjad ei tööta nii, siis üksiti raha juurde andmine ei ole üheski süsteemis seda lahendust toonud. Ma ütleksin, et nende sammude, süsteemi ülevaatamine on kindlasti omal kohal. Kõike seda öeldes rõhutan taas kord sedasama, mida ma ütlesin ka enne, et minu isiklik veendumus ja kogemusepõhine teadmine on see, et Eesti tervishoius töötavad väga tublid inimesed ja me hindame seda panust kõrgelt. Aitäh!

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Reili Rand. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! 

Lugupeetud peaminister! 

Hea kolleegi Tanel Kiige mainitud hiljutisel arutelul tervishoiu tulevikust tõi valdkonnaminister olulise lahendusena välja haiglavõrgu tõhustamise. Kaugemates maakondades, nagu Hiiumaa ja Saaremaa, tunnevad inimesed aga muret, et niinimentatud tõhustamise sildi all väheneb niigi ahtake teenuste kättesaadavus ning kasvab lõhe keskuste ja kaugemate piirkondade elanike vahel. 

Kui mõni eriarstiabi eriala tõesti liigub maakonnahaiglast kaugemale, siis kes ja kuidas katab inimeste täiendavad kulud sõidu, majutuse või ka ajakaotuse eest? Kas valitsus saab täna kinnitada, et haiglavõrgu tõhustamine ei suurenda maapiirkondades elavate inimeste omaosalust ega muutu justkui karistuseks neile, kes elavad väljaspool suuremaid keskusi? 

Või mis on teie valitsuse nägemus inimeste võrdseks kohtlemiseks arstiabi saamisel? 

Ministeeriumi plaan iga haigla tuleviku kohta pidi sündima novembri lõpuks. Kas siin toimetab valitsus samamoodi nagu haridusvaldkonnas, et otsused tehakse ära ilma kogukonda kaasamata?

Aitäh!

Jaa, aitäh, hea küsija! 

Võin öelda jälle sotsiaalministri poolt, kellelt te tegelikult saaksite sama küsimuse küsida, kes võib-olla oskaks detailsemalt seda kirjeldada, et kindlasti kaasatakse. Seda esiteks.

Teiseks, aasta lõpuks vaadatakse üle, mis piirkonnas milliseid teenuseid on vaja. Ja see loogika, ma saan aru, on selline, et milliseid teenuseid rohkem vajatakse, need viiakse lähemale, ja nii edasi. Erinevad sammud on selleks tegemisel ja see kava tuleb. Nii et kui see kava on olemas või selle kava mustand on olemas, mida saab esitleda sellisel kujul, siis sotsiaalminister kindlasti on see inimene, kelle te võiksite enda fraktsiooni kutsuda, või siis, veel kord, ministeeriumisse, kus iganes komisjoni kohtuma minna. Minister tuleb alati hea meelega tööandja juurde, aga alati võib ka vastupidi olla. 

Nii et kõik see töö on tegemisel ja lähtutakse igal juhul tervest mõistusest, sellest, et suheldakse osapooltega. Ja see kõik on loogiline.

Aitäh!

Suur tänu! 

Sellega lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi.

Tänane seitsmes küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teemaks on hinnatõusu mõju Eesti inimestele. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me räägime hinnatõusust ja selle mõjust Eesti inimestele ja eelkõige hooldusreformist. Hooldusreform, mis lubas, et omavalitsuste koormus väheneb ja hooldekodu muutub inimestele kättesaadavamaks. Aga tegelikkus on vastupidine: omavalitsused maksavad üha rohkem, hooldekodude hinnad tõusevad ja pered on surve all.  

Ja minu küsimus on: miks peab omavalitsus maksma üha suurema osa hooldekodude kuludest, kui hooldusreform pidi koormust vähendama? Ja kuidas tagate, et hooldekodu jääks hinnatõusu tingimustes inimestele reaalselt kättesaadavaks? Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! 

Hooldereformist andsin, olen siin mitu korda päris pika ülevaate andnud. 

Ja kui me nüüd neid kokkuvõtteid vaatame, siis ma pean ka ütlema seda, et kuna küsimus oli hinnatõusu mõjust, siis küsimuses ei olnud täpsustatud, millist hinnatõusu on mõeldud. Aga ma räägin siis hooldereformist. 

Hooldereformi tulemusena said väga paljud inimesed endale uuesti lubada või palju rohkem lubada hooldekodusse jõudmist või hooldekodu eest maksmist. Seda näitas see, et –  kui ma nüüd õigesti mäletan – äkki oli üle tuhande inimese Eestis, kes liikusid hooldekodudesse. See näitab seda, et enne väga paljud lähedased olid koormatud sellega, et neil oli vaja hoolitseda oma, näiteks, eaka või siis või muul moel abitu inimese, oma lähedase eest. 

Ja, noh, ma ei tea, et kuidas nüüd hinnatõus… Hinnatõus on olnud igal pool. Hinnatõus on olnud kõikides valdkondades ja siin me põhjuseid teame. Siin väga palju on geopoliitikat. 

Kuidas nüüd tagada, et inimene hätta ei jääks, ongi see – nagu te ise ka mainisite –, et kohalik omavalitsus toetab inimest. 

Ja tegelikult riigi poolt on – kui ma jälle numbreid õigesti mäletan – umbes 76 miljonit eurot suunatud just kohalikele omavalitsustele, et seda toetust katta ja et aidata. 

Kindlasti on neid kohalikke omavalitsusi, kes ei ole hooldereformiga rahul. Me vaatame järgmise aasta lõpuks kõik ettepanekud ja mõtted ka üle. Ja mis on vähegi ratsionaalne sisse viia, need me viime sisse.

Aitäh!

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! See hooldereform, hooldusreform ei ole seotud hinnatõusuga teistes alades, sest see oli minu meelest juba enne seda, kui selles hooldusreformis võitsid ju ainult teenusepakkujad ehk ettevõtted, kes saavad väga head kasumit sellest. Aga küsimus on ikkagi selline, kas riik plaanib suurendada omavalitsustele eraldatavat rahastust, et katta kasvavaid hooldekulusid? Või pannakse see koorem jälle kohalikele õlgadele ja lõpuks maksumaksja rahakotti?

Jah, tõepoolest, hooldekodudes hinnad tõusid, aga nad ei tõusnud ikkagi kiiremini kui mujal valdkondades. Küsimus oli, kas kohalike omavalitsuste toetust on plaanis suurendada. See ongi nüüd see osa, mida me vaatame üle järgmise aasta lõpuks. Ettepanekuid me kuuleme. Loomulikult kõik sooviksid, et riik panustaks rahaga, aga me peame ka vaatama seda, mida me antud valdkonnas veel peame tegema. Eks me siis selle järgi otsustame. 

Ma toon veel välja, et omaosalus inimestel on oluliselt langenud. Kui enne oli hooldekodu maksumusest 50%, siis nüüd on 81% kaetud inimese jaoks. Omaosalus on oluliselt langenud, mis tingis selle, mida ma enne tõin välja, et järjest enam inimesi on liikunud hooldekodudesse. Ma mõistan, et kohalikel omavalitsustel ei ole lihtne ja tuleb oma ressursse üle vaadata. Aga tegelikult saavad nad ka öelda, et me oleme oma inimestele palju rohkem andnud ja palju rohkem inimesi on saanud abi sellest, mida me oleme teinud.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud sotsiaalminister! Te pidevalt püüate mind süüdistada ebaeetilisuses ja kuna te pidevalt soovite ka seda teemat tõstatada, siis järelikult peab teile uuesti seda olukorda selgitama. Minu poole pöördus üks hetk lapse isa, kelle laps põeb rasket haigust. Ja lapsevanemad edastasid minule Tervisekassa dokumendid, kus oli detailne kirjeldus ja toodud välja mitmed ebakõlad Tervisekassa protokollide koostamises, otsuste vormistamises, põhistamises, vastuvõtmises, mida täna vaidlustatakse ka kohtus. 

Te ütlete, et minul oli soov saada delikaatseid andmeid ja kasutada olukorda kuidagi ära. Esiteks, mul olid kõik andmed ja kõik dokumendid juba olemas, mis olid edastatud lastevanemate poolt. Teiseks, nii teile kui ka Tervisekassale olid esitatud küsimused mitte ravijuhtumi sisu kohta, vaid otsustamisprotsessi põhimõtete kohta. Erikomisjoni kohustus on reageerida, kui tulevad vihjed otsustusprotsesside läbipaistmatuse kohta. Kordagi polnud plaanis seda kas eraldiseisvalt või avalikult arutada. Aga teie, olles nii väga mures lapse delikaatsete andmete pärast, leidsite vajalikuks teemat laiemalt erakonnakaaslastega arutada ja lekitada juhtumi detailid meediasse.

Täna poleks seda arutelu, selle teema kohta poleks üldse eraldi mitte keegi teadnud, kui te poleks ise seda avalikkuse ette toonud. Isegi erikomisjoni liikmed said teada meedia vahendusel, kuna teie selle teema lekitasite. Olid väga konkreetsed küsimused, mida oli soov teile edastada ja millele, ma saan aru, te ka ei soovi vastata. Tuli välja ka see, et Tervisekassa on näiteks seitsme kuuga kulutanud pool miljonit eurot reklaamile, 400 000 eurot äri- ja juhtimisnõustamisele. Millist äri meil siis Tervisekassa ajab? Missuguse kvalifikatsiooniga on juhid, kes vajavad poolemiljonilist nõustamist? Ja seda veel lisaks sellele poolele miljonile, mida on kulutatud erinevatele pidudele. (Juhataja: "Teie aeg.") Te ütlesite enne Sotsiaalministeeriumi kulutuste kohta, et tegemist on kaasamisega. Kas Tervisekassa puhul on ka tegemist kaasamisega?

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et see küsimus ei ole registreeritud küsimuse teemat puudutav, aga kui proua minister soovib vastata, siis palun!

Aitäh! Ma vastan vaid selle tõttu, et ma saan aru, et see on teie mure. Ilmselgelt te olete mõnest asjast valesti aru saanud. Ma ikkagi tuletan meelde Eesti seadusi. 

Alustame meediast. Meedias oli see lugu varasemalt. Avalikkus tegelikult teadis seda juhtumit ja mina ei rääkinud üldse selle juhtumi olemusest. Ma jagasin erakonnakaaslastega, mitte meediaga, jagasin erakonnakaaslastega seda muret, et korruptsioonivastane erikomisjon püüab ületada oma volitusi päris mitmes aspektis. 

Esiteks räägime delikaatsetest andmetest. Te oma kirjas küsisite mult välja absoluutselt kõik asjassepuutuvad dokumendid, mis sisaldavad eriliigilisi andmeid ehk delikaatseid isikuandmeid, mille käsitlemisel Eestis on üliranged seadused ja mida mina meedikuna väga detailselt tean. Näiteks tervishoiuasutuses, kui minu juures on käinud patsient, siis minu kõrvalkabinetis olev arst ei tohi neid andmeid vaadata. Teil oli, nagu te ise mulle kirjutasite, plaanis kaitsta neid andmeid AK-ga ehk asutusesiseseks kasutamiseks. See on Riigikogu. Te ise teate, kui palju on Riigikogus liikmeid ja töötajaid. See olnuks väga laialt kasutatav ja see oleks olnud seadusvastane. See on esiteks. 

Teiseks võtame lahti korruptsioonivastase seaduse. Seal on öeldud, milline roll on korruptsioonivastasel erikomisjonil. Korruptsioonivastane erikomisjon on loodud selleks, et teha järelevalvet Riigikogu liikmete, ministrite, õiguskantsleri, presidendi ja nii edasi üle. Te võite vaadata seda, see on täiesti ilusti seaduses must valgel kirjas. Seal all ei ole avalik-õiguslikke asutusi, nagu seda on Tervisekassa. Tervisekassa üle järelevalve õigus puudub teil. Te ületasite oma volitusi, püüdsite ületada oma volitusi. Kui te oleksite seda juhtumit üritanud käsitleda pärast valimisi, siis ma oleksin teid uskunud, aga see oli enne valimisi, ja ma nägin, milliste narratiividega te olite avalikkuses. Minu kui arsti jaoks on see ebaeetilisuse tipp. 

Ma saan aru, et te ei ole lugenud piisavalt neid seadusi, mis puudutavad andmekaitset, ja te ei taju seda eetikaprobleemi, rääkimata sellest, et tegu on seadusvastasusega. Kõikides teie sõnavõttudes te väljendate seda muljet ja see kinnistub minus üha, et te olete ääretult ebaeetilise suhtumise ja käitumisega inimene. 

Kokkuvõtteks, mina kaitsen inimeste eraelu. Tervisekassaga ma tegelen, tegeleb nõukogu. Nõukogu on see, kes teeb järelevalvet muu hulgas ka hangete üle. Selleks on meil auditikomitee. Ja ka kohtuotsuste üle ei peaks tegema erikomisjon järelevalvet.

Suur tänu! Head kolleegid, ma lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Kuna me oleme praegu juba registreeritud küsimuse raamest väljas, siis ma seda protseduuri siin praegu ei jätka, head kolleegid, sellepärast et Varro Vooglaid palus võimalust, et ta saaks esitada oma küsimuse peaminister Kristen Michalile. 

Me jõudsime kaheksanda küsimuse juurde, see on peaminister Kristen Michalile. Varro Vooglaid on küsimuse esitaja ja teema on sekkumine Läti siseasjadesse. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu seda võimalust mulle võimaldamast! Teatavasti Läti parlament langetas hiljuti otsuse taanduda Istanbuli konventsioonist. Selle peale tegite teie 1. novembril Facebookis avalduse, kus te ütlesite nii mõndagi, aga muu hulgas ütlesite, et sarnaselt EKRE-ga on ka Läti parlamendis mitu poliitilist jõudu, kelle jaoks naiste õigused ja turvatunne ei kujuta endast väärtust. Need on teie sõnad. Esiteks, ma arvan, et selline loosunglik avaldus on lihtsalt kohatu, sellepärast et see, kas Eesti või Läti on Istanbuli konventsiooni liige või ei ole, ei mõjuta kõige vähemalgi määral naiste õiguste ja turvalisuse kaitstust. Naiste õigusi ja turvalisust kaitsevad ikkagi Eestis kehtivad seadused ning neid seadusi jõustavad õiguskaitseorganid ja justiitsorganid. Sellega on meil teatavasti mitmesuguseid tõsiseid probleeme. Näiteks peaks vaatama üle selle, kas võib teatavate isikuvastaste kuritegude eest määrata karistuseks kohtute poolt lihtsalt tingimisi vangistust. Antud juhul on meil viimasestki ajast näiteid selle kohta, et on määratud tingimisi karistus naise vastu vägivallatsenud isikule, kes on seejärel jätkanud vägivallatsemist, muu hulgas naiste vastu. See on see, mida tegelikult tuleks teha, vaadata üle meie riigis kehtivad seadused ja see, kuidas neid seadusi jõustatakse, mitte tegeleda selliste loosungitega, nagu Istanbuli konventsioon seda endast kujutab. Aga minu küsimus konkreetsemalt on seotud sellega, et kas teile ei tundu, et peaministrina on täiesti kohatu hakata avalikult kriitiliselt kommenteerima Läti parlamendi otsuseid. Minu parima arusaamise kohaselt, nagu ma olen õppinud diplomaatiat ja rahvusvahelisi suhteid, on see üks baasprintsiipidest riikidevahelistes suhetes, et teiste riikide siseasjadesse sekkumisest hoidutakse, eriti valitsuse tasandil, sest peaministrina te räägite ju kogu riigi nimel. Kas teie arvates oleks kohane, kui näiteks Läti peaminister hakkaks samamoodi kriitiliselt sekkuma Eesti parlamendi otsustesse?

Aitäh! Ma arvan, et teile ei tule üllatusena, et ma olen Läti peaministriga antud küsimuses täiesti ühel meelel. Oma hea kolleegi Evikaga oleme me täiesti ühel meelel selles küsimuses, et Istanbuli konventsioonil on oma roll. Ja kui teie ütlete, et sellel ei ole väärtust, siis ma siiski mõne lause ütleks. Selle konventsiooni eesmärk – vaadates järele, eks ju, viisakalt, et olla täpne – on siiski kaitsta naisi vägivalla eest kõikides vormides, ennetada naistevastast vägivalda ja perevägivalda ning võtta selle eest vastutus ja likvideerida see. Ma ei saa aru, kuidas selle vastu saaks olla. Teiseks, aidata kaasa naiste diskrimineerimise kõikide vormide likvideerimisele, edendada naiste ja meeste sisulist võrdõiguslikkust naiste õiguste edendamise kaudu. Taas kord, kuidas sellele saab vastu olla? Siis, töötada välja igakülgne raamistik, poliitikad, meetmed naistevastase vägivalla ja perevägivalla kõigi ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks. Ja siin on veel väga palju erinevaid mõtteid. Ma ei saa aru, jah, ütleme nii, et me räägime samas keeles, aga me ei mõista kuidagi üksteist. Ma tean, et EKRE on esitanud sel nädalal, ilmselt ka sellest Läti näitest tõukudes ettepaneku taanduda või välja astuda Istanbuli konventsioonist ka Eestis. Ma ütlen, et valitsus siin kindlalt ei anna, mina ei kavatse anda ja ma arvan, et ka minu kolleegid ja koalitsioon Eesti 200-ga, me ei anna kindlasti järele sentigi ega millimeetritki selles, et sinnapoole liikuda. Ma ei saa aru, miks peaks sinna liikuma. Sõnadest tihtipeale saab tegu. Seesama retoorika, et need põhimõtted ei ole olulised, neid põhimõtteid ei pea kaitsma, see ei ole minu meelest vastuvõetav. See on eemaletõukav, ma ütleks pigem. Ainus, millega ma saan teie jutust nõustuda – seda ma ütlesin ilmselt Martin Helmele vist, kui me siin enne debatti pidasime –, et seesama juhtum, kus inimene, kes tegelikult oleks pidanud trellide taga istuma, ei olnud trellide taga ja sai uue teo toime panna, ta oleks pidanud trellide taga istuma, on ka minu veendumus. Ma arvan, et see on üldine veendumus. Ja selle kohta on ka siseminister palunud täiendava ülevaate saada, ilmselt justiitsminister ka, et kui on vaja reegleid muuta, täpsustada, siis tuleb seda teha. Nii et ma ütleksin, et vägivald, naiste diskrimineerimine kõikides viisides ja liikides on laiem ühiskondlik teema ja selles olla ühel arvamusel Läti peaministriga või Läti Vabariigi presidendiga, ma arvan, on igati kohane.

Suur tänu! Rohkemateks küsimusteks meil tänases infotunnis kahjuks aega ei ole. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid ja kõiki kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Infotund on lõppenud ning me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.