Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 7. töönädala esmaspäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.

Läheme nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Esmalt päevakorra täpsustamine. Nimelt, teile teatavaks tehtud päevakorras on toimunud järgmine muudatus: Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 25. ja 26. päevakorrapunkt, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise seaduse eelnõu 674 esimene lugemine ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 686 esimene lugemine.

Esmalt, Lauri Laats, kas teil on päevakorra kohta ettepanekuid? Kuulan teid.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb samuti muudatusettepanekuid. Üks puudutab kolmapäevast päeva, punkti 24, 673 SE. Vaadates kolmapäevase päevakorra peale ja sisse, ma arvan, et öötundidel on väga raske meie eelnõu siin kaitsta ja leida toetust. Sellest lähtuvalt võtaks ta välja. 

Lisaks tahaks pöörata tähelepanu sellele, et mis puudutab punkti 19 ehk ülevaadet riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2024–2025, ettekandja on riigikontrolör Janar Holm, siis see punkt on tegelikult väga oluline, aga vaadates jällegi selle päevakorra sisse, ma saan aru – ja meie fraktsioon saab aru –, et ka see punkt tuleb siin arutelule öötundidel. Kas ei oleks mõistlik arutada nii olulist punkti mõnel muul päeval? Ehk meie ettepanek on suunata see näiteks neljapäevase päeva peale.

Esmalt kommentaar päevakorrapunkti nr 24 kohta. Te ilmselgelt alahindate Riigikogu liikmete töövõimet. Vähemalt meie fraktsioon koos Eesti 200-ga leidis selle päevakorra igati jõukohase olevat. Aga teil on õigus teha ettepanek eelnõu algatajana see välja arvata, nii et selle ettepanekuga arvestame. 

Ja teiseks, kas teil on konkreetselt ettepanek viia see päevakorrapunkt nr 19 neljapäevale? Ka selle ettepaneku tegemise õigus kui selline on teil olemas. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tuleksin täpselt sellesama, kolmapäevase päevakorrapunkti nr 19 juurde. Loomulikult toetan head kolleegi selles, et tegemist on väga olulise punktiga, aga ma juhin tähelepanu ka sellele, et tegemist on ühe meie põhiseadusliku institutsiooniga ehk riigikontrolöriga. Ma mõtlen, et kas äkki ei ole liialt lugupidamatu panna ta 19. päevakorrapunktiks oma ettekannet tegema – jällegi, tundes meie töökorraldust, [võib arvata], et see [ettekanne jõuab kätte] alles öötundidel. Kas tema käest on küsitud, kas ta ise soovis nii hilja õhtul siin meie ette tulla seda ülevaadet andma või miks on see pandud 19. päevakorrapunktiks? Mina teen ettepaneku tõsta see ümber kolmapäevase päevakorra esimeseks punktiks.

Aitäh! Ka teil on selle ettepaneku tegemise õigus. Nüüd on küll juba kaks konkureerivat ettepanekut, aga vaatame, kuidas asi edasi kulgeb. Head kolleegid, natukene on teie mure põhjendamata, sellepärast et tõepoolest, päevakorrapunkte on kolmapäeval suhteliselt palju, aga siin on üheksa missioonieelnõu ja tuginen sellele, et esimesel lugemisel, rõhutan, me suutsime need kõik ära menetleda tunni ajaga. Nii et selles mõttes ilmselgelt ei lähe [istung] seekord öötundidesse. Loomulikult, teisel lugemisel on võimalik palju rohkem ja pikemalt rääkida, aga kuivõrd esimesel lugemisel mingeid suuri probleeme ei kerkinud, siis mul pole põhjust arvata, et nende üheksa missioonieelnõu teine lugemine peaks kestma rohkem kui tund. Aga see on loomulikult minu oletus, tuginedes sellele, kuidas ja kui ladusalt läks meil nende eelnõude esimene lugemine. Aga teie ettepanek on loomulikult asjakohane ja teil on õigus see ettepanek teha. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Isamaa saadikurühmal on pikk öötöökogemus varasemast olemas ja me oleme jätkuvalt valmis ka öösiti töötama. Aga olles mingil määral solidaarsed nendega, kes võib-olla ei usu parlamendi töövõimesse hilistel õhtutundidel või varajastel hommikutundidel, me läheksime siit edasi. Nimelt, päevakorrapunktid nr 26, 25 ja 24 on juba välja võetud, meil on ettepanek päevakorrapunktid ka punktid 23 ja 22 kolmapäevasest päevakorrast välja võtta. 

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Need on mõlemad teie fraktsiooni algatatud eelnõud ja sellest tulenevalt on teil õigus need eelnõud päevakorrast välja võtta. Arvestame sellega. 

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mina jällegi usun Riigikogu liikmete konstruktiivsusesse, mistõttu Reformierakonna fraktsioon ei toeta punkti nr 19 teisele päevale või järjekorras mujale viimist.

Suur tänu teile! Seega on kahe kolleegi tehtud ettepanek tagasi lükatud. Mart Helme, palun!

Jah. No siin ei ole küsimus mitte selles, kas Riigikogu on kell 12 õhtul või kell 2 öösel töövõimeline. See ei ole praegu küsimus. Küsimus on lugupidamises põhiseadusliku institutsiooni esindaja vastu. Kas me paneme presidendi ka järgmisel korral kusagile öötundidele, 25. punktiks kolmapäevasel päeval, kui president soovib tulla meile mingit aruannet andma? Kas me õiguskantsleri paneme ka kusagile öötundidele? Ja kas me käitume ka kõikide teiste meie põhiseaduslike institutsioonide esindajatega lugupidamatult: mis te üldse tulete siia meie tööd segama? Me paneme teid siis öötundide peale, et te meid võimalikult vähe segaksite, aga enne ajame oma tähtsamad asjad ära. Kuulge, see ei ole parlamendi seisukohast, enese lugupidamise seisukohast vastuvõetav! Seetõttu ma toetan seda mõtet, et võiks tõsta [riigikontrolöri ettekande] kas kolmapäeval esimeseks punktiks, sest see ei muuda midagi, või neljapäeval esimeseks punktiks. Ma tean ka seda, et riigikontrolör ise ei ole soovi avaldanud, et ta saaks niisugusel hilisel kellaajal meie ees esineda, vaid on öelnud meie järelepärimise peale, et ta lihtsalt pandi sellises järjekorras päevakorda. See on ka lugupidamatuse avaldus!

Nii et ma soovin lugupidamist meie riigi põhiseaduslike institutsioonide esindajate vastu. 

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Ei ole vähimatki kahtlust ei minu ega juhatuse teiste liikmete puhul selles, et [küsimus ei ole] lugupidamises riigikontrolöri vastu. Küsimus ei ole kindlasti selles. Mina tõepoolest ei tea seda päevakorrapunkti. Kindlasti on riigikontrolöriga kokku lepitud päev, aga tõepoolest, mul puudub informatsioon, mis kellast oli tema soov või valmisolek siia tulla. Head kolleegid, niimoodi hakata reastama tähtsuse järgi, milline punkt on ees ja milline on tagapool. Jah, meil on ju oma loogika: kõigepealt on kolmandad lugemised, siis on lõpphääletusega asjad, siis on teised lugemised, siis on esimesed lugemised. Nii et see järjekord on meil alati olemas. Aga alati on nii, et kellegi eelnõu on viimane. Siis tekib küsimus, kas see eelnõu on nüüd siis kõige tähtsusetum. No ei ole! Me ei saa hakata niimoodi hindama, mis on tähtsam ja mis on vähem tähtis. Riigikogu juhatus ei saa hakata neid asju kuidagi lahterdama.

Veel kord: kolleegid, ma ütlen, et ei ole küll põhjust arvata, et see läheb öötundidesse. Me alustame kolmapäevast istungit kell kaks ja ma arvan, et kella kuuest, seitsmest või kaheksast on meil need punktid ees, nii et selles mõttes see ei pruugi nii pikaks minna, kui me oleme tõhusad. Ka Riigikohus on öelnud, et Riigikogu peab olema oma töös tõhus. Ma tõepoolest selles ei kahtle. Veel kord ütlen, head kolleegid, et üheksa missioonieelnõu esimesed lugemised kestsid kokku tund aega. Loomulikult, ma ei oska öelda ega saa öelda, kui kaua see teine lugemine võib kesta, aga see on ikkagi üks indikatsioon, mille järgi meil on põhjust arvata, et [kolmapäevane istung] ei lähe nii pikaks, kui võib-olla teie praegu kardate.

Peeter Ernits, küsimus istungi juhatajale, palun!

Jah. Hea juhataja! Riigikontrolöri suhtes selline ebaviisakas käitumine – ma olen sellega nõus, et niimoodi ei tohiks olla. Kui vaadata praegu neid missiooni eelnõusid, siis jah, tund aega [kulus esimesel lugemisel]. Aga praegu on kõik opositsioonierakonnad, kes siin on, võtnud ise välja oma õhtusse jäävad eelnõud – nii sotsiaaldemokraadid, Keskerakond kui ka Isamaa –, EKRE eelnõusid siin ei olnud. See on ka lugupidamatus opositsiooni vastu. Sellest, et loogika on selline – kolmandad, teised ja esimesed –, võib aru saada. Aga arvestades, et missiooni eelnõud – [võtku] need [aega] tund, kaks või kolm – on selline ühtne plokk, [igaühes neist on otsus] kolm või kuus kaitseväelast või kedagi rohkem saata, oleksid need võinud olla täiesti vabalt kusagil lõpus. Eeskätt Riigikogu liikme staatuse [seaduse eelnõu muudatused] ja kõik, mis nüüd on välja võetud, Isamaa puhul maksurahu kehtestamine ja nii edasi, oleksid võinud sisuliselt olla ju eespool, kui vaadata loogiliselt, mitte ainult nii, et kolmas, teine ja esimene ning õiguskantsler või riigikontrolör kusagile vahele. Miks seda nii ei ole vaadatud?

Head kolleegid! Ma ei kahtle teie võimalikus ettepanekus kõikvõimalikke erinevaid versioone arutada, kuidas võiks seda päevakorda kokku panna. Ma arvan, et kui me hakkame neid tavasid muutma, mis siin on tegelikult kehtinud, siis me oleme üsna ruttu soos. Sellepärast, et sina ütled, et need missioonieelnõud ei ole tähtsad, paneme need kuskile kõige lõppu, aga loogika on alati olnud selline – ja ma arvan, et seda loogikat me püüame hoida –, et lõpphääletused on ikkagi alguses. Nii et me ei saa ka seda öelda, et missioonieelnõud on tähtsusetud. Me ei saa neid panna lõppu peale teisi lugemisi ja peale esimesi lugemisi. 

Teine repliik, hea kolleeg, mida ma luban: ei, vastupidi, ma ei pea seda heaks tooniks, et juhatuse kokku pandud päevakorrast juba mitu nädalat järjest arvatakse massiliselt eelnõusid välja. Mul tekib küsimus, kas te siis, head kolleegid, üldse soovite nende eelnõude menetlemist või mitte. Te peate arvestama sellega, et meie seesama pühakiri, kollane raamat, ütleb, et tõepoolest, kolmapäeval, kui vaja, me töötame ka öösel. Aga ma ei näe küll siin ühtegi põhjust, miks me isegi peaksime öötundidesse jõudma selle päevakorraga, mis on kinnitatud. Juhatusel on väga raske päevakorda kokku panna, kui tegelikult ei soovitagi teatud eelnõude menetlemist. Mul oleks palve – see ei olnud nüüd konkreetne etteheide, aga ikkagi –, et tulevikus tuleks sellest aegsasti teada anda. Kui te ei soovi eelnõu menetlemist, siis me seda ei tee, võtke oma eelnõu tagasi ja nii on juhatusel lihtsam oma järgmise nädala päevakorda planeerida. 

Head kolleegid! Olen teie ettepanekud kõik ära kuulanud. Ja Mart Helmele: kuna oli Reformierakonna fraktsioon ei nõustu ettepanekuga tõsta päevakorrapunkt nr 19 kolmapäeval esimeseks punktiks, siis ka see teie ettepanek ei leidnud toetust. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna päevakorda hääletuse juurde ja asume seda ette valmistama. 

Head kolleegid! Eelnõu algatajad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja kolmapäeval päevakorrapunkt nr 22, seaduseelnõu 680; päevakorrapunkt nr 23, seaduseelnõu 712; päevakorrapunkt nr 24, seaduseelnõu 673; päevakorrapunkt nr 25, seaduseelnõu 674; ja päevakorrapunkt nr 26, seaduseelnõu 686. Kuna päevakorrapunktide väljaarvamise õigus on eelnõu algatajatel ja seda keegi vetostada ei saa, siis need punktid on selle töönädala päevakorrast välja arvatud. 

Koos selle muudatusega, head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 7. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 59 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid oli 0. Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 7. töönädala päevakord on kinnitatud. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Andrei Korobeinik, palun!

Head rahvasaadikud! Kohalikud valimised on läbi ja väga paljud Riigikogu liikmed on valitud ka kohalikul tasemel, näiteks mina. (Saalist öeldakse midagi.) No arvatavasti on valitud, jah, kui EKRE vaidlused on lahendatud, arvatavasti mina, samuti austatud istungi juhataja. Aga see on probleem, head kolleegid. See on probleem sellepärast, et see pidurdab kohalike noorpoliitikute järelkasvu. Lisaks peavad volikogu ja Riigikogu liikmed lähtuma erinevatest põhimõtetest. Kui volikogu liig kohapeal kaitseb kohalikke teemasid, siis Riigikogu liige lähtub ikkagi sellest, et ta esindab kogu Eestit, mitte oma valimisringkonda. Selle probleemi lahendamiseks teen ma ettepaneku tühistada kahe tooli põhimõte. Ja annan üle vastava eelnõu. Ma loodan, et Riigikogu on teinud järelduse, et see norm ei toimi, ja kõik siin saalis olijad toetavad seda eelnõu. 

Kuna hea kolleeg mind mainis, siis sellele on ka teine lahendus. Mina nimelt olen otsustanud peatada oma volitused Pärnu Linnavolikogus, nii et loodan, et võtad minust eeskuju. 

Aga nüüd, head kolleegid, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson. Vabandust, härra Kalle Grünthal!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esimeseks, maaparandusseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Ja teiseks, inimgeeniuuringute seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Mõlemad eelnõud on edastatud digitaalselt. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd, hea kolleeg Kalle Grünthal, palun!

Head kolleegid! Esitan siseminister Igor Tarole arupärimise kiiruskaamerate kohta. 

Võib-olla on siin saalis ka keegi, kes on näinud, mismoodi ma olen Facebookis kritiseerinud politsei tegevust sellega seoses, et nad ei teavita liiklejaid sellest, et ees on kiiruskaamera, kus on konkreetselt teavitustahvel "Videovalve". Seda praegu ei tehta. Ja politsei suhtumine on selline, et seda ei pea tegema. 

Oktoobrikuus olen sellega tegelenud ja olen jõudnud kindlale veendumusele, tuginedes ka Andmekaitse Inspektsiooni seisukohale, et politsei selline tegevus on ebaseaduslik. Ja nüüd ongi küsimus, kas Igor Taro aktsepteerib seda seisukohta, et politsei võib ebaseaduslikult teostada isikuandmete käitlemist läbi kiiruskaamera. 

Ma tahaksin tuua veel ühe näite selle kohta, milline on politseijuhtide ülbus. Kui ma olen sellele asjaolule tähelepanu juhtinud, siis näiteks Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri teabebüroo liiklusmenetluse talitluse politseikolonelleitnant Alar Karu on lausa kirjalikult mulle teatanud, et osutusmärgi ehk teabetahvli kirjeldamine õigusaktis ei tee kasutamist kohustuslikuks. Kuhu me oleme jõudnud? Politsei ei täida seadust ja ütleb, et selle täitmine pole kohustuslik. Aga miks me siis peame kiirusepiirangutest kinni pidama? Või on meil tõesti politseiriik juba nii kõvasti sees, et seda enam muuta ei anna? 

Sellega seoses esitangi seitsme küsimusega arupärimise Igor Tarole, siseministrile, ja ootan ka adekvaatset vastust. Aitäh!

Madis Kallas. Palun, hea kolleeg!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Üheksa sotsiaaldemokraadi nimel soovin üle anda arupärimise Liisa-Ly Pakostale, justiits- ja digiministrile. Arupärimise sisu on noorte sotsiaalmeedia kasutamise piirangute arutelude kohta Euroopa Liidus. 

Nimelt, me kõik vist teame, et noorte sotsiaalmeedia liigne kasutamine ja sealt tulenevad otsesed vaimse tervise probleemid on tõsine murekoht mitte ainult Eestis, vaid tegelikult igal pool maailmas. Meile on ka teada, et mitmed riigid on selles vallas [astunud] väga jõulisi samme. Näiteks on Austraalia keelanud sotsiaalmeedia kasutamise alla 16‑aastastele noortele ja Euroopast näiteks Taani soovib selle keelata alla 15-aastastele. 

Miks see arupärimine just nüüd tuleb? Eelmise kuul, oktoobris, oli võimalik meediast lugeda, et Euroopa Liit otsib viise, kuidas kehtestada sotsiaalmeedia kasutamisele vanusepiirang. Uudise juurest võis ühtlasi leida info, et ainsatena liikmesriikidest olid vastava teemaga edasiliikumise vastu sellisel kujul, nagu Euroopa Liit välja pakkus, Eesti ja Belgia. Eesti leidis – vähemalt ministri sõnul –, et meede on liiga lihtsustatav ega lahenda olemasolevaid probleeme. 

Aga meie mure on selles, et me teame, et teadlased on juhtinud juba aastaid tähelepanu sellele, et sotsiaalmeedia ohtudel on väga suur mõju noorte vaimsele tervisele. Siin võib mainida näiteks küberkiusamist, keskendumishäirete süvenemist, sotsiaalse kuuluvuse ebamõistlikku võimendamist ja mitmeid teisi vaimse tervise probleeme. Sellega seoses oleme pannud kokku viis küsimust, millele ootame justiits- ja digiministrilt vastuseid. Aitäh!

Hea kolleeg Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Annan enda ja kuue oma fraktsiooni liikme nimel üle arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile. Selle arupärimise sisu on automaksu ja registreerimistasu laekumine. Me hoiatasime ette, kui automaksu kehtestamine meil algas, et see asi ei tööta, maksud ei laeku. Sellest kõigest, mida see meie automüügiturul kaasa võib tuua, me oleme rääkinud ja ette hoiatanud ning nüüdseks on see käes. Eesti väljaanded on tänavu mitu korda kirjutanud, et sel aastal on autode turg suures madalseisus, nii kasutatud autode müügi turg kui ka uute autode müügi turg. Pruugitud autode müüjaid lööb eriti registreerimismaks ja uute autode müüjaid loomulikult mõlemad, aga automaks laiemalt. Nii suurt autode müügi kukkumist nagu Eestis ei ole olnud kusagil mujal Euroopas. Eestis on uute autode müük septembris võrreldes aastatagusega langenud 44,5% ja kokku kogunes tänavu üheksa kuuga langus aasta võrdluses 40,5%. Eesti autoturg on hävitatud! Riigi seisukohast ei ole probleem mitte ainult laekumata jäänud registreerimistasu või automaks, vaid laekumata on jäänud ka suur osa käibemaksust. 

Eeltooduga seoses on meil siin õige mitu küsimust, mis puudutavad laiemalt selles kriisis laekumata jäänud makse – nii käibemaksu kui ka tööjõumakse, samuti seda, kuidas tööjõuturg on sellele reageerinud. Kõikidele nendele küsimustele me loodame saada rahandusministrilt vastust. Aitäh!

Hea kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovime Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimise sotsiaalminister Karmen Jollerile. Teemaks on hambaravi olukord Eestis. 

Nii nagu me teame, hiljutine Luminori tellimuse peale läbi viidud Norstati uuring näitab, et hambaravi on Eestis muutunud paljude jaoks nii kulukaks, et selle eest [tasumiseks] tuleb võtta laenu. Iga kolmas väikelaenu võtnud eestlane on kasutanud laenu tervishoiukulude, sealhulgas hambaravikulude katmiseks. Nooremate, 18–29‑aastaste seas on see näit eriti kõrge, koguni 40% on pidanud tervise või hambaravi eest maksma laenurahaga. 

See peegeldab kasvavat hinnasurvet ja tasuta arstiabi piiratud kättesaadavust. Paljud inimesed, eriti noored ja väiksema sissetulekuga pered, seisavad silmitsi olukorraga, kus esmavajalik ravi muutub finantsriskiks. Hambaravi laenurahaga tasumine näitab, et süsteem ei taga enam kõigile võrdselt kättesaadavat suutervise teenust. 

Ehk siis tegelikult, head sõbrad, me oleme jõudnud sellisesse olukorda, kus selleks, et inimesed saaksid hambaid ravida, on nad sunnitud võtma kiirlaenu, aga me teame, et kui inimene võtab juba kiirlaenu, siis muutuvad probleemid veelgi tõsisemaks. 

Kas praegune valitsus on midagi selle probleemi [lahendamiseks] teinud või ette võtnud? Me oleme selgelt näinud ja jälginud, et probleemid aina süvenevad. Kuna aga probleemid aina süvenevad, siis me sooviksime lugupeetud ministrilt saada teavet. Me oleme esitanud kaheksa küsimust, just selle kohta, mis puudutab hambaravi olukorda, ning selle kohta, kuidas lugupeetud minister ikkagi kavatseb seda probleemi lahendada [ja kuidas teha nii], et inimestele oleks tagatud normaalne suutervis. Aitäh!

Hea kolleeg Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Eesti naised ja Eesti mehed! Ma esitan enda, Helir-Valdor Seederi ja Leo Kunnase nimel arupärimise. Selle arupärimise teema võib-olla ei ole vasakpoolse meelelaadiga inimestele niivõrd oluline kui rahvuslastele, sest annetamiskultuur on tegelikult üks osa rahvuslikust ühtehoidmisest. Aga igatahes peaks see puudutama ka vasakliberaalseid inimesi, sest see küsimus on pannud proovile Eesti õigusriigi.

Meie ees on see olukord, kus inimesed annetasid raha heategevuseks, Ukraina sõjas kannatajate abistamiseks, Ukraina võitluse [toetamiseks], kuid neid annetusi kasutati vähemalt osalt hoopis muul otstarbel. MTÜ Slava Ukraini endine juht on selle eest kohtu all, ent annetajad, kelle raha omastati, ei ole seaduse silmis kannatanud. Praegune tõlgendus tähendab seda, et nende inimeste vara kaitse sõltub ühe likvideeritava ühingu otsusest. Ja kui see ühing, mille liikmetel võivad olla omavahel mingid poliitilised seosed või ka muud ärilised seosed, otsustab kahju mitte sisse nõuda, siis jäävadki kannatanud kaitseta. See kindlasti ei ole õiglane ega põhiseaduspärane. Riik ei peaks lubama sellist olukorda, kus usalduse kuritarvitamine on sedamoodi juriidiliselt võimalik. Me küsimegi justiitsministrilt, miks ei ole prokuratuur sekkunud, et tagada kannatanutele õiguskaitse, ja kuidas kavatseb ministeerium tulevikus vältida, et niisugune JOKK‑skeem ei saaks korduda. Aitäh!

Hea kolleeg Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Mina koos teiste Sotsiaaldemokraatliku [Erakonna] fraktsiooni liikmetega soovin esitada arupärimise meie peaministrile hiljuti tänu uuriva ajakirjanduse tööle ilmsiks saanud juhtumite kohta. Nimelt, mitmed Eesti kodanikud on jätkanud äritegevust sanktsioonide all oleva Venemaa isikute ja ettevõtetega, sealhulgas sellistega, kelle tegevus on tihedalt seotud Venemaa sõjatööstuse ja agressioonisõjaga Ukrainas. Me soovimegi peaministrilt teada saada, kuidas valitsus ja riik tegeleb selle küsimusega, nende inimestega, kes on Eesti kodanikud, kuid kes jätkavad sellist äritegevust, ja millised on plaanid edaspidiseks. Soovime, et peaminister vastaks nendele küsimustele, sellega saaks ka avalik õiglustunne ja need küsimused lahendatud.

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm seaduseelnõu ja kuus arupärimist. 

Ja nüüd, kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorra esimene punkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja pensionäridele täiendava iga-aastase ühekordse pensionilisa maksmise kord" eelnõu 678 esimene lugemine. Ütlen kohe kõikidele kolleegidele ära, et selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna arutame küsimust, mis ei ole pelgalt majanduslik ega poliitiline, vaid on sügavalt moraalne. Me räägime Eesti pensionäridest, inimestest, kes on oma elu pühendanud tööle, maksnud makse, kasvatanud lapsi ja ehitanud üles selle riigi, mille üle me täna uhkust tunneme. 

Küsimus on, kas meie riik suudab näidata neile tänulikkust ja hoolivust ajal, mil elu on läinud järjest kallimaks ja paljud eakad elavad tegelikult päev korraga. Ühekordne 100-eurone toetus ei ole luksus ega populism, see on sõnum, et riik hoolib, et me näeme ja mõistame neid, kelle sissetulek on jäänud aastate jooksul üha enam alla elukalliduse kasvule.

Eestis elab üle 327 000 pensionäri. See tähendab, et ligi iga neljas Eesti elanik on vanaduspensioniealine. Keskmine vanaduspension oli 2025. aastal 817 eurot, rahvapension aga on vaid 393 eurot kuus. See tähendab, et kümned tuhanded eakad peavad tulema toime sissetulekuga, mis jääb selgelt alla toimetulekupiiri. 

OECD andmetel on Eesti pensioni asendusmäär umbes 34%, see on üks madalaimaid kogu Euroopas. Teisisõnu, kui keskmine töötaja läheb pensionile, siis tema sissetulek langeb enam kui kahe kolmandiku võrra. Samas, Euroopa Liidu keskmine asendusmäär on umbes 60–70%, see on kaks korda kõrgem kui meil. Eurostati andmed näitavad, et Eestis on üle 65‑aastaste inimeste vaesus või sotsiaalne tõrjutus riigis ligi 40%, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine jääb 15–20% vahele.

Need ei ole pelgalt protsendid, need on elud. Need on inimesed, kes on teinud oma töö ära, aga kellel täna tuleb valida, kas maksta ära elektriarve või osta ravimeid. See on reaalsus, mida statistika ainult osaliselt peegeldab. 

Jah, kui te küsite, kas pensionid on viimaste aastate jooksul tõusnud, siis [ütlen, et] on küll viimaste aastate jooksul tõusnud. Aga tõusnud on ka hinnad. Aastatel 2022–2024 kallinesid toidu- ja esmatarbekaubad kokku üle 40%. Eriti on tõusnud toidu hind, ravimite omaosalus, kommunaalkulud, arstiabi ja nii edasi, aga just need kulud moodustavad suure osa eakate eelarvest.

Keskmine vanaduspension tõusis kolme aastaga umbes 200 eurot, aga samal ajal tõusid eakate keskmised igakuised kulud ligi 300 eurot. [Tagajärg] on see, et ostujõud on tegelikult langenud, ja see on fakt. Euroopa pensionär saab oma pensioni eest endale lubada puhkusereise või kultuuriüritusi, kuid Eesti eakas peab sageli arvestama, kas tal jätkub kuu lõpus raha piima ja ravimite jaoks. Selline olukord ei ole väärikas ega õiglane. 

Ühekordne 100-eurone toetus on väike, kuid on siiski suur samm selles suunas, et Eesti riik tunnustaks oma vanemaid inimesi. See toetus aitaks paljudel katta ühe kuu küttearve või ravimite ostu või [soetada] vajalikud talvised varud. See on žest, mis näitab, et me ei jäta pensionäre üksi. 

Te küsite, mis oleks kulu riigieelarvele. Kulu riigieelarvele oleks ligikaudu 33 miljonit eurot. Kas see on meile jõukohane? Jah, on küll. Vaatame meie riigiasutuste tegevuskulusid: Riigi Infosüsteemi Amet – 35 miljonit aastas, Statistikaamet – ligikaudne kulu on 30 miljonit, Maksu- ja Tolliamet – IT‑arenduse kulud ületavad aastas 40 miljonit. Ma arvan, et lisaks sellele, et riik suudab ülal hoida erinevaid ameteid ja bürokraatiat pidevalt kasvatada, peab ta toetama meie eakaid, kes on pannud aluse meie riigile. 

Jõuan tagasi moraalse vastutuse juurde. Meie kui rahvaesindajad ei saa vaadata seda teemat pelgalt Exceli tabelina. See on väärtuste küsimus: kas me väärtustame inimesi, kes on meid üles kasvatanud, kas me austame neid, nende tööd ja panust? Euroopas on riike, kus eakate vaesusrisk on madal just seetõttu, et riik on teinud põhimõttelisi otsuseid tagada väärikas vanaduspõlv. Ja selliseid riike on Euroopa Liidus ohtrasti. 

Ma arvan, et ka meie suudame tagada ja peame tagama eakatele väärika pensionipõlve. Keskerakonna fraktsioon on teie ette toonud Riigikogu otsuse eelnõu, mis annab riigi valitsusele ülesande töötada välja meetmed ja ühekordse, 100 euro suuruses summa maksmise korra. See oleks kindlasti meie eakatele inimestele abiks. Ma palun teil meie eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Vladimir Arhipov. Palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Lauri! Peaks nagu aamen kirikus olema kõikidele selge, et riik oleks õiglane ja inimlik. Ega 100 eurot muidugi kellegi elu paremaks eriti ei tee, aga see oleks siiski väga märgiline samm, et riik ei vaata mööda, kui hinnad kasvavad, toimetulek muutub juba keerulisemaks ja väga paljud ei saa endaga hakkama. Ma arvan, et Eesti inimene tahaks teada, kas seda pensionilisa kord aastas plaanitakse maksta kõikidele pensionäridele või teatud sissetulekuga inimestele. Või on sellel mingisugune vanusepiirang? Kuidas see välja näeks?

Aitäh, hea küsija! Meie eelnõu järgi on see ette nähtud kõikidele pensionäridele. Ma ütlesin ka oma kõnes, et pensionäre on meil umbes 327 000. Loomulikult, kui Riigikogu liikmetel on teisi ettepanekuid, muudatusettepanekuid, siis kindlasti saab neid kõiki arutada juba esimese ja teise lugemise vaheetapis. Vabandust! Ei ole seda, jah? Siis saab siin arvamust avaldada. Kas Riigikogu liikmed arvavad, et praegused pensionärid, meie eakad inimesed, kes on andnud endast kõik selle riigi loomisel ja ülalpidamisel, vääriksid praegusel raskel ajal, kus kõik hinnad on tõusnud, ühte lisaabimeedet, 100 eurot? See ei ole tegelikult, nagu te ütlesite, suur summa, aga on abiks ikka, arvestades üleüldist [suhtelise] vaesuse määra pensionäride hulgas ja arvestades seda, et tõesti kuu lõpus inimesel enam raha ei jagu ja ta peab mõtlema selle peale, kas üldse midagi saab poest soetada – ja ma räägin kahjuks ainult toiduainetes, sellepärast et muuks otstarbeks raha niikuinii ei jagu. 

Teate, ma tegin just tagasivaadet möödunud valimistele ja valimiseelsele perioodile, kui käis vilgas kampaania. Ma arvan, et väga paljud meist olid siis väljas ja rääkisid inimestega juttu. Ma loodan, et nad said ka adekvaatset ja ausat infot tagasisidet selle kohta, kuidas inimesed tegelikult ennast tunnevad ja igapäevaselt toime tulevad, eriti eakad inimesed. See pilt on ju masendav. See info, mis ma sealt sain, on kindlasti väga muret tekitav. Inimesed ei tule ots otsaga kokku, arvestades nende pensioni suurust. Eriti halb on rahvapensioni saajate olukord.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tänane päev on muidugi suurepärane selle olulise eelnõu esitlemiseks, sest homme täituvad poed rahvaga. Täna on veel pensionieelne päev ja paljud ei saagi minna poodi viimastel päevadel [enne pensioni laekumist]. Aga meil on suured plaanid, natuke üle 23 miljoni kulub metsade uputamiseks. Minu küsimus: kui nüüd valida, kas uputada metsi 23 miljoni euro eest või suurendada pensionilisa – siin tuleb küll välja, et umbes 75 eurot tuleks juurde –, siis mida sina valiksid?

Aitäh! Ma kindlasti ei valiks metsade uputamist. Ma arvan, et see on laiem ja pikem teema, sest kunagi sai metsi kuivendatud ja sinna läks päris kõvasti ressurssi, aga nüüd on miskipärast uus ideoloogia ja metsi tahetakse jälle üle uputada. Ma olen seda tööd näinud ka väga enda kodu lähedal, kus uputati ära Pääsküla raba, aga mina selles mingit suurt lisandväärtust küll ei näe. Ja nii nagu ma ütlesin, sellise rohepapluse ideoloogia viljelemise asemel me peaksime kindlasti suunama raha sinna, kus on tegelik vajadus. Kui [arvestada] tagasisidet, mida on andnud eakad ja katusorganisatsioonid, näiteks pensionäride liit, siis tuleb kindlasti sinna raha suunata.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Hästi oluline eelnõu, eriti praeguses olukorras, nagu sa ise ka ütlesid. Tõesti, kampaania ajal oli põhiline küsimus ja mure ikkagi toimetulek. Päris paljud pensionärid ütlesid siis, kui oli näiteks teine või kolmas nädal [pärast pensionipäeva]: "Teate, see on viimane kord, kui ma saan poodi minna. Pärast seda mul lihtsalt ei ole enam raha. Mul ei ole ka lapsi, kes mind aitavad. Täna on viimane päev, kui ma lähen poodi, ja edasi pean kuidagi hakkama saama."

Ma mäletan, kui palju on kritiseeritud Keskerakonda, kes [kehtestas] Tallinnas, eks ole, pensionilisa. Meil on muidugi soov sellega jätkata. Päris paljud on tulnud ja avaldanud tänu selle eest, et Keskerakond jätkab sellega ja soovib jätkata. Kui me suudaksime aga teha seda üleriigiliselt, siis kui palju see saaks parandada üle Eesti toimetulekut ja tuua lisaraha riigieelarvesse? Sest kui toimetulek kasvab, kui inimese ostujõud kasvab, siis on see ju lisamaksude jõudmine …

Aitäh!

… riigieelarvesse.

Aitäh, hea küsija! Sellel küsimusel on mitu poolt. Loomulikult, iga rahasüst sinna, kus seda vajatakse, viib teistpidi võttes raha käibesse. Poed saavad oma osa, riik saab maksude näol oma osa ja kindlasti see elavdab sisetarbimist. Ma arvan, et see on väga hea ja õige lähenemine. See käib tegelikult absoluutselt kõigi abimeetmete kohta, mis puudutavad toimetulekut ja nii edasi. Sest raha jõuab igal juhul meie majandusse tagasi, ringlusesse, ja riik saab jällegi maksude kaudu oma osa.

Nüüd, tõesti, teil on õigus, meil on tugevaid kohalikke omavalitsusi ja vähem tugevaid. Tallinn on kindlasti üks tugevamaid, isegi kõige tugevam kohalik omavalitsus. Ja Tallinn on suutnud oma eakatele inimestele sellise toetuse tagada. Tõesti, Keskerakond oli omal ajal selle algataja ja Keskerakonna järjepideval tööl on ka summat suurendatud. Praeguseks hetkeks on see summa, ühekordne toetus Tallinna eakale inimesele 200 eurot. Ma arvan, et väga paljud teavad, et meie programmis oli kirjas, et kui juhtub nii, et Keskerakond tuleb uuesti Tallinnas võimule, siis suurendame seda summat ja see tõuseb 200 eurolt 300 euro peale. Eks me püüame seda teha, selle nimel töö käib. Loomulikult, see tähendab ka seda, et meie eakad saavad leevendust ja suudavad mingilgi viisil oma jooksvad kulud katta.

Paraku kõikidel kohalikel omavalitsustel sellist võimalust ei ole. Siin peab riik sekkuma. See eelnõu, mida me siin täna loeme ja mida ma ette kannan, räägibki sellest – see aitaks kõiki kohalikke omavalitsusi, see aitaks eakaid inimesi, kes elavad ükskõik millises Eestimaa nurgas. Nendele oleks tagatud korra aastas väike leevendus, 100 eurot. Kas see summa võiks olla suurem? Loomulikult võiks see suurem olla. Küsimus on selles, kas me peaksime kuskilt alustama. Ma arvan, et kui panna paika see alguspunkt, 100 eurot, siis see on hea lähtekoht.

Sellest lähtuvalt tuleb ju nentida ka seda, et väga suuresti on see asi kinni siin Riigikogu saalis, saadikutes. Kas nendel on selge arusaam sellest, kuidas eakad inimesed tegelikult igapäevaselt toime tulevad? Ma loodan, et tagasiside, mis saadi ka valimiskampaaniast, annab ajendi ja põhjuse, miks seda eelnõu võiks toetada. Ma arvan, et kui inimesed tõesti hoolivad meie eakatest inimestest ja nende toimetulekust, siis nad peaksid seda eelnõu toetama.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mäletame, kui oli valimiskampaania 2023, siis Reformierakond Kaja Kallase suu läbi lubas, et keskmine pension tõuseb 1000 euro peale, hooldekodukoha saab pensioni eest ja keskmine pension muutub maksuvabaks. Praegu ei ole ükski nendest lubadustest täitunud. Mitte ükski! 

See eelnõu on ju tegelikult ainult plaastri kleepimine haavale. Me saame aru, et see natuke leevendab, aga see ei ravi. Minu küsimus: kas Keskerakond nõustub, et selleks, et lahendada nii eakate, puuetega inimeste, noorte perede kui ka kogu elanikkonna probleeme, on vaja see valitsus, kes on rahva hulgas täielikult läbi kukkunud ja toetuse kaotanud, võimult eemaldada? Teistmoodi me neid küsimusi tegelikult ju lahendada ei saa.

Jaa, ma arvan, et kõik need probleemsed kohad, mis sa, Mart, välja tõid, on väga olulised. Loomulikult, need [asjad, mida lubati,] oleks parandanud meie eakate olukorda ja OECD tabelites oleksime me siis kindlasti eespool, kui me praegu oleme. Aga nii nagu sa juba ütlesid, tegelikult ju Eesti rahvast peteti. Kõik need lubadused, mis anti, võeti tagasi, pöörati tagasi, ja tagatipuks veel pension maksustati.

Siinkohal ma lihtsalt tuletan meelde, et tegelikult Keskerakonna juhtimisel, kui Keskerakond oli valitsuses, oli minu arust ainuke kord, kui pensioni erakorraliselt tõsteti. Minu arust ükski teine valitsus ei ole seda teinud. Aga ka selle eest me saime pragada, et miks me seda tegime. Aga andke andeks, see on meie moraalne kohustus. See on meie moraalne kohustus nende eakate inimeste ees, kes on meid üles kasvatanud ja kelle najal see riik on püsti seisnud. Ja kui arvatakse teistmoodi, siis on kahju. 

Ma võin kindlalt öelda, et kui Keskerakond peaks kunagi uuesti valitsusse tulema – selle nimel jällegi töö käib –, siis me kindlasti võtame kõike, mis puudutab eakate küsimust ja nende toimetulekut, väga tõsiselt ja hakkame järjest probleeme lahendama. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kindlasti see eelnõu toetab neid, kellel on väga raske, ja neid meil kahjuks on, päris palju. Aga kuidas te olete mõelnud, miks see eelnõu ei ole ehitatud just nendele suunatuna? Näiteks saaks praeguse eelnõu järgi ka Riigikogu eripensioni saav inimene selle 100 lisaeurot. Kas seal ei oleks see maksumaksja raha raiskamine?

Aitäh, hea küsija! Siin võib ju osaliselt isegi teiega päri olla. Aga arvestades praegust olukorda, ma ütlen, et 99% nendest eakatest inimestest, kes pensioni saavad, on halvas olukorras. Erandeid saab alati teha. Ma arvan, et selles etapis, kus me anname Vabariigi Valitsusele ülesande töötada välja meetmed, selles väljatöötamise [faasis] võib teha ka erandeid. See on läbirääkimiste küsimus, siin me kindlasti kätt ette ei pane. Kui on olemas selged analüüsid ja arvulised näitajad, siis loomulikult on fookuses eelkõige need pensionärid, kellel on väga suured raskused toimetulekuga – nemad on aga kahjuks enamuses. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma eelmisest, Anti Allase küsimusest lähtuvalt ikkagi ütlen Eesti avalikkusele, et riigikogulastel ei ole eripensioni. See on väga levinud arusaam, et on. Jah, võib-olla mõnel väga üksikul, kes on olnud esimeses ja teises koosseisus, tõesti väga vanadel inimestel veel kusagil on, aga uuematel koosseisudel ja praegu seda enam ei ole. Nii et see ei olnud eriti hea näide. 

Tõepoolest, Kaja Kallase ja ka Reformierakonna arvates, nagu me mäletame, kõik pensionärid ei vaja abi, aga praegustes kriisides see kindlasti enam nii ei ole. Mis sa arvad, kas need 11%-lise toetusega valitsuse esindajad, koalitsioonisaadikud tulevad varsti siia ja hääletavad ka selle vähese pensionäride toetamise meetme maha? Või mis su tunnetus on?

Aitäh! Ma ka kinnitan su sõnu, et enam Riigikogu liikmetel Riigikogu eripensioni ei ole, [kui kellelgi on, siis] see on kunagisest ajast jäänud. Minu arust tehti sellekohane muudatus seaduses juba 2003. aastal. Ehk sellest on oma 22 aastat möödas, nüüd me töötame uue korra järgi. 

Mis puudutab vanemaid, kaasa arvatud lugupeetud endise peaministri vanemaid – siinsamas puldis [Kaja Kallas] ütles, et tema vanemad saavad hakkama –, siis ma usun, et nad saavad hakkama ja tõesti seda pensionilisa nendele ei peaks rakendatud saama. 

Mis puudutab usaldust praeguse koalitsiooni ja valitsuse vastu või usalduse puudust ühiskonnas, siis on teada fakt – minu arust viimased ühiskonnauuringud näitavad seda –, et see on tõesti umbes 11%. Ausalt öeldes ma arvan, et mitte üheski Euroopa Liidu riigis, välja arvatud Eestis, sellist olukorda ei ole, kus [nii väikese toetusega] valitsus juhib riiki ja võtab vastu väga olulisi küsimusi. Ka sel aastal me võtame tegelikult vastu järgmise aasta eelarve, mis on jällegi kaldu sinnapoole, kuhupoole ta ei peaks kaldu olema. Vaesed jäävad vaesemaks, rikkad saavad natukene rikkamaks. Aga üleüldiselt, arvestades olukorda peaks valitsus, kellel on tõesti ainult 11% rahva toetus, tagasi astuma. Ja mingisugust legitiimsust nendel otsustel tegelikult ei tohiks olla. 

Vanas Euroopas on nii, nagu me teame, et kui valitsuse üleüldine tervis halveneb ja reiting kukub alla 40[%], siis nad annavad ise lahkumispaberi ja astuvad tagasi. Meil seda ei tehta ja öeldakse, et kõik on hästi, meil on kõik korras, läheme edasi – vaatamata kõikidele korralagedustele ja segadustele, mis meil siin on eri valdkondades. Ju siis on võimuiha suurem kui aated. Ja see näitab ka, millised on aated. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, iga meede, mis aitab eakatel inimestel paremini toime tulla, on tervitatav ja tänuväärne. Mul on lihtsalt palve, et te puldist kinnitaksite üle – mina küll vastasin sellele inimesele, kes jälgib läbi telesilla meie arutelu –, ega see ei tähenda mitte seda, et üksi elava pensionäri toetus, mis on praegu 200 eurot, võiks kaduda? Tema oli väga mures selle pärast. Ma kinnitasin, et see ei kao, need on kaks erinevat eelnõu, ja see tooks juurde 100 eurot. 

Täpsustuseks, hea kolleeg ja pinginaaber Anti Allas esitas siin küsimuse, mis puudutab Riigikogu liikmeid. Aga tegelikult on see arv Sotsiaalkindlustusameti aastaraamatu järgi eelmise aasta põhjal 212 inimest, kes saab Riigikogu liikme pensioni, mis, tõsi, on lõpetatud aastal 2002 või 2003, aga 212 inimest siiani seda pensioni saab. See oli [kommentaar] küsimusele, mille esitas Anti Allas. 

Aga palun kinnitage sellele prouale, kes mulle kirjutas, et see ei puuduta teda.

Aitäh, hea kolleeg! Tõesti, see ei puuduta üksi elava pensionäri toetust, mis praegu on 200 eurot. See on lisatoetus kõikidele pensionäridele, keda on Eestis üle 327 000. Ehk üksi elava pensionäri toetusele, mis on 200 eurot, lisanduks veel 100 eurot. Nii et see proua, kes esitas teile küsimuse, võib rahus olla, et vähemalt praegu on – ma ei tea muidugi, missugused on Reformierakonna edaspidised plaanid – eelarves niimoodi ette nähtud ja 200 eurot saadakse edasi. 

Aga nagu me teame, nende inimeste arv, kes saavad üksi elava pensionäri toetust 200 eurot, ju ka kahanes. Me teame väga hästi, kes selle otsuse taga olid. See tuleb kindlasti tagasi pöörata. Ma arvan, et nendele inimestele tehti liiga. Ja kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis on lausa 30 000 inimest, kes sellest 200-eurosest toetusest ilma jäid.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Tõele vastab see, et meil on üle 327 000 pensionäri. 

Just!

Nendest vanaduspensionäre on umbes 16 000 võrra vähem. Aga selle eelnõu tekstist jääb mulje, et ka 45-aastasele pensionile läinud päästjale või politseinikule võib seda pensionilisa maksta. Kuidas see teil mõeldud oli?

Aitäh! Meie erisust ei teinud oma eelnõus. Kordan veel üle, et see on ülesande andmine riigi valitsusele. Kui valitsus võtab selle menetlusse ja näeb, et mingites gruppides tuleb mingisugused erandid teha, siis see kõik on läbiräägitav. Praegu me opereerime pensionäride arvuga 327 000. Ma arvan, et arvestades olukorda ja arvestades nende inimeste olukorda, olenemata sellest, kas keegi saab vanaduspensioni, eripensioni või rahvapensioni, ning arvestades seda, et hinnad on viimase kolme aasta jooksul tõusnud üle 40%, oleks see 100 eurot ainult väike leevendus.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, on meil hea võimalus kuulata head kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimeest Signe Riisalot, kes teeb ülevaate arutelust juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsustest. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Head kolleegid! Teen kokkuvõtte 21. oktoobril toimunud sotsiaalkomisjoni arutelust, kus me tõepoolest Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu arutasime. 

Sisu juurde ma täpsemalt ei tule, aga toon eelnõu tutvustaja Aleksandr Tšaplõgini tutvustuse teksti täies mahus teie ees ära. "Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku töötada välja pensionäridele täiendava iga-aastase ühekordse pensionilisa maksmise kord. Iga-aastase ühekordse pensionilisa suurus oleks 100 eurot." 

Hilisemale küsimusele katteallikate kohta vastas ta järgmist: "Eesti Keskerakonna fraktsioon esitas riigieelarve eelnõu kohta kaks ettepanekut: esiteks, pangamaksu kehtestamine, ja teiseks, progressiivse tulumaksu kehtestamine. Need oleksid katteallikad, millest saab katta ka otsuse eelnõuga seotud kulud." 

Rohkem eelnõu algataja sõna ei võtnud, kui jätta välja kommentaar Irja Lutsari küsimusele selle kohta, kas arutati ka vajaduspõhist lähenemist, et need pensionärid, kellel on vajadus suurem, saaksid rohkem tuge, näiteks mitte töötavad pensionärid. Siis vastas härra Tšaplõgin, et seda fraktsioonis ei arutatud ja tema hinnangul peaks pensionilisa maksma kõigile pensionäridele. Pensionär üldjuhul ei tööta mitte sellepärast, et talle väga meeldib tööd teha, vaid töötab pigem seetõttu, et raha ei jätku. 

Arutelu komisjonis oli üsna lühike. Tänan aktiivse arutelu eest Helmen Kütti, kes ütles, et tööl käivad inimesed on üldjuhul tervemad ja aktiivsemad. Pensionieas inimesi on circa 300 000 ning üksi elava pensionäri toetuse puhul vaadatakse sissetuleku suurust ja ka seda, et elukohta on registreeritud ainult üks inimene, kes tõesti seal üksinda elab. 

Samuti küsis Helmen Kütt Sotsiaalministeeriumi tegevuse kohta. Tõepoolest, siis, kui ma olin ministriametis, valmistati ette üle 80-aastastele inimestele ühetaolise igakuise toetuse maksmist selleks, et vähendada raskusi, mis vanaduspensionieas on üle 80-aastastel. Siis tõuseb kaks riski: üksi jäämise risk ja hooldusvajaduse oluline kasv. Aga selleks ajaks inimesed enam tööturul aktiivsed ei ole, sest 65–74-aastastest, kes on vanaduspensionieas, on Eestis 28% tööturul aktiivsed. See on Euroopa Liidu kõige kõrgem näitaja. 

Euroopa Liit tervikuna näeb praegu vaeva, et vanaduspensioniealisi inimesi tööturule tagasi tuua ja nende kompetentsust kasutada. Eestis võib arutleda selle üle, kas inimesed töötavad selle pärast, et neile meeldib töötada ja oma potentsiaali rakendada, või on tõepoolest suuresti mureks toimetulek. Ma usun, et seal on mõlemat. 

Aga vaieldamatult on meie pensionärid vaesed ja seepärast – see on ka vastuseks Helmen Küti küsimusele – ütles siinkõneleja, et esimene samm, mida tuleks teha vanaduspensioniealiste inimeste vaesuse vähendamiseks, on rahvapensioni erakorraline tõstmine. Seda indekseeritakse küll igal aastal, aga seal ei ole toimunud sellist erakorralist tõusu, nagu oli näiteks 2023. aastal pensionide tõus – siis tõepoolest ühel aastal tõusis keskmine vanaduspension circa 17% ja järgmisel aastal tõusis see üle 10%, täpsemalt 10,6%. 

Lisaks tõi Helmen Kütt välja automaksu küsimuse ja ka puudega inimeste toetuse tõusu. Tõepoolest, vanemaealiste puhul seda tõusu ei toimunud, summa ühtlustati täissummale, mis seni oli arvutatud sendi täpsusega. Ta viitas väga olulisele probleemile meie ühiskonnas: meedias on ka selliseid juhtkirju, et 70-aastased raugad ei peaks enam autot juhtima. Õiguskantsler on leidnud, et hinnata tuleb juhtimisõigust, mitte vanust. Selline ealine diskrimineerimine ei ole asjakohane, kommenteeris siinkõneleja. 

Nii, siis see arutelu suuresti lõppes. Siinkõneleja tuletas meelde, et tegemist on otsuse eelnõuga, mis nõuab Riigikogus 51 poolthäält. Otsustati siinkõneleja juhtivkomisjoni esindajaks määrata, konsensusega, ning teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus täna, 3. novembril, ka see otsus oli konsensuslik. Aitäh!

Suur tänu! Teile siiski on küsimusi. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Meie pensionärid on ikkagi kõige haavatavam grupp ja nendesse niimoodi [suhtuda], et [see teema] üldse päevakorrast maha võtta – kas komisjon on siis arutanud mingeid alternatiivseid variante, kuidas meie eakaid inimesi aidata?

Suur aitäh! Mulle jäi absoluutselt arusaamatuks küsimuse esimene osa. Mis tähendab päevakorrast maha võtta? Me oleme täna siin, et seda teemat arutada. Komisjon ei ole arutanud lahendusi, sest komisjon tavapäraselt lahendusi välja ei tööta, seda teevad valitsus ja Sotsiaalministeerium. Komisjonile ma tutvustasin neid lahendusi, mille väljatöötamist olen ka ise varem Sotsiaalministeeriumis juhtinud. Ja täna siin – nagu ka komisjonis – tutvustasin seda esmast vajadust, mis puudutab eeskätt rahvapensioni erakorralist indekseerimist selleks, et pensionärid ei oleks vaesuses. Ühtlasi selgitasin, et vaesusnäitajate järgi on kõige suuremas vaesusriskis üksi elavad pensionärid. Neile on automaatne toetus välja töötatud ja mõni aasta tagasi seda toetust ka suurendati. 

Tõsiasi on see, et ühekordne toetus aastas tegelikult toimetulekut objektiivselt võttes ei paranda, see võimaldab teha mõne ühekordse ostu, mida on tulnud edasi lükata. Aga elujärge parandaks see, kui oleks võimalik kunagi teha üle 80-aastastele ja vanematele mõeldud igakuine pensionilisa – seda on komisjonis tutvustatud –, mis võtab arvesse erinevaid aspekte, sealhulgas abikaasa ülalpidamisega seotud soodustusi ja ka puude raskusastmega seotud toetusi.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on konkreetne küsimus selle arutelu kohta, mis toimus. Ma nüüd kuulasin teid, te ütlesite, et üks komisjoni liikmetest ütles välja sellise asja: üldiselt on need pensionärid, kes töötavad, tervislikumad ja paremas vormis. Mind huvitab, mida see aruteluosa selle eelnõu juures tähendas. Kas siis see, kui pensionär on paremas tervislikus vormis ja töötab, tähendab, et tema ei vaja seda pensionilisa? Mind lihtsalt huvitab sotsiaalkomisjoni arutelust just see moment.

Jaa, palun! Härra Tšaplõgin, tuletan meelde, ütles, et pensionär üldjuhul ei tööta mitte sellepärast, et talle väga meeldib tööd teha, vaid töötab pigem seetõttu, et raha ei jätku. Helmen Kütt ütles oma sõnavõtus muu hulgas nii: tunnustan väga pensionieas töötavaid inimesi, tööl käivad inimesed on üldiselt tervemad ja aktiivsemad. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Selline mõnus rituaalne tants. Küsi, mis sa küsid – sa tsiteerid kogenud Riigikogu liikmena kellegi tsitaati, saab naerda või nutta, aga vastust ei tule. Aga ma küsin, kas ei võiks rahvapensioni saajatele – ma olen lugenud seda protokolli ka, sealt midagi ei ole [selgu] –, 1650 inimesele selle 100 eurot juurde anda. Täna on muuseas viimane päev enne pensionipäeva, homme tuleb pension, aga praegu on nälg, nagu on olnud viimastel nädalatel, eriti neil. Kas seda arutati? Või olete te seda arutanud kusagil mujal? On näha, et komisjonis te seda ei arutanud.

Head kolleegid! Te saate väga hästi aru, millises rollis ma praegu olen. Ma teen komisjoni nimel ettekannet ja annan ülevaate, mida kõnealuse eelnõu korral arutati. Mul on endal palju mõtteid peas, aga see ei ole see koht, kus ma saaksin neid avaldada. 

Ja tõepoolest, kui teid häiris ka Helmen Küti vastuse ettelugemine, siis ma loen sõna-sõnalt seda protokolli. Tõepoolest, ma ei lugenud ette kogu Helmen Küti vastust, vaid lugesin ainult ühe osa. Aga ma võin ka kõik ette lugeda. Näiteks: üksi elava pensionäri toetuse maksmisel ei karistata töötamist. On väga hea, kui pensionärid käivad tööl, kui tervis neil seda võimaldab. Töötavad pensionärid on ka maksumaksjad. Nii on Helmen Kütt komisjonis öelnud. Ja ta jätkab: et ei eristataks töötavaid pensionäre mittetöötavatest pensionäridest. Üksi elava pensionäri toetuse puhul vaadatakse sissetuleku suurust ja seda, kas elukohta on registreeritud vaid üks inimene. Mure eelarvekulu pärast on mõistetav, sest pensionieas inimesi on circa 300 000. Helmen Kütt tunnustab väga pensionieas töötavaid inimesi: tööl käivad inimesed on üldiselt tervemad ja aktiivsemad. See oli ka küsimus, mille esitas proua Kovalenko-Kõlvart ja millele ma sain vastata. Ehk see lause käis tööl käivate inimeste terve ja aktiivne olemise kohta.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma lihtsalt juhin tähelepanu sellele: mina isiklikult arvan, et suuresti meie eakad inimesed, kes on pensionieas, vabatahtlikult tööl ei käi, aga kindlasti on neid, kes teevad seda hea meelega, kes on selleks võimelised ja nii edasi. Loomulikult on see kõik tervitatav. 

Küsimus on lihtsalt selles – vaatame meie süsteemi ja OECD andmeid [teiste riikide kohta] –, et kui meie inimene läheb pensionile, siis tal säilib 30% sissetulekust pensioni näol, aga Euroopa riikides säilib keskmisest palgast umbes 60–70%. Nii et ikkagi päris suur vahe. Seetõttu tehaksegi [pensionieas] tööd edasi. 

Meie eelnõu tõesti ei lahenda kõiki probleeme, aga midagi see natukenegi leevendab. Me ei peaks neid inimesi, kes käivad tööl, kuigi on juba pensionärid, teistmoodi kohtlema …

Aitäh!

… vaid me peaksime olema neile tänulikud.

Aitäh! Tänan selle seisukoha ja arvamuse eest! Ma ei vaidle teile vastu. Aga jätkuvalt ütlen, et komisjonis me seda teemat sellisel moel ei arutanud. Kindlasti oleks eelnõu algataja võinud täpsemalt välja tuua neid mõtteid, mis Keskerakonna fraktsioonil olid. Aga me piirdusime üsna lakoonilise aruteluga, millele ka härra Ernits viitas. Tõsi, arutelu oli lakooniline.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Ma ei teagi, kuidas seda asja korraldada. Ma tänan muidugi Signe Riisalo heade sõnade eest. Komisjonis tõesti oli arutelu. Aga minu tekst, üks lause, oli alguses kontekstist välja võetud. Tore, et see sai nüüd ette loetud. Kui esitati eelnõu algatajale küsimus, kas ka töötavad pensionärid peaksid seda [raha] saama, siis mina tõin analoogi ja ütlesin, et me ei tohiks karistada töötamist, vaid vastupidi. Töötav pensionär saab praegu ka üksi elava pensionäri toetust, sest vaadatakse ainult pensioni suurust ja vastavat registrit. Seega, teda ei karistata. Leian, et see on väga õige, kui ka töötav pensionär hakkaks saama ühekordset toetust, kui ta töötab, sest siis teda ei karistata [töötamise] eest. Nii et ei ole mõtet välja tuua seda ühte lauset ja öelda, et töötavad pensionärid on rõõmsad ja kõik on nii [hästi]. Väga erinevalt on. Mõni töötab selle tõttu, et tal on toimetulekuraskused. Meie sotsiaalhoolekanne, tervishoid ja haridus suuresti seisabki pensionieas töötavatel inimestel. Ärge seda konteksti teisiti esitage! Ma igal juhul tunnustan esitatud eelnõu. 

Aitäh! Ma vabandan, kui miski jäi valesti kõlama. See ei olnud kindlasti minu soov. Minu meelest andis Helmen Kütt väga sisulise panuse sellele lakoonilisele arutelule, mis meil komisjonis toimus.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ma arvan, et selles saalis ei leidu inimest, kes ütleks siiralt, et meie inimeste pension on piisavalt suur ja tagab eakatele tõeliselt väärika elu. Ja see 100 eurot aastas, mida Keskerakonna fraktsioon pakub, et võiks pensionäridele lisaks maksta, ei oleks kellelegi liiast. Eestis on praegu umbes 330 000 pensionäri, see tähendab, et meie ettepaneku elluviimiseks tuleb leida umbes 33 miljonit eurot aastas. Riigieelarve mastaabis ei ole see väga suur summa. 

Kust võiks need vahendid võtta? Tegelikult on võimalusi mitu. Näiteks võiks veidi vähendada riigiametnike arvu, mis on praeguseks kasvanud üle igasuguse mõistlikkuse piiri. Samuti on võimalik kokku hoida rohepöörde kuludelt, sest selle mõistlikkust seatakse kogu maailmas üha enam kahtluse alla. Eesti on jäänud peaaegu ainsaks riigiks, mis jätkab selle mõttetu ettevõtmise rahastamist. Eelarves on ette nähtud ka suured toetused igasugustele organisatsioonidele, mis väidetavalt aitavad arendada Eestis kodanikuühiskonda. See nimekiri tuleks kriitiliselt üle vaadata ning kindlasti ei tohiks kulutada maksumaksja raha näiteks vikerkaareagenda edendamiseks. 

Ühesõnaga, raha pensionäride toetamiseks on küllaga. Küsimus on vaid selles, mis on siinses saalis istujate jaoks olulisem: kas lisatükk liha pensionäri laual või hea elu bürokraatidele, rohelistele ärimeestele ja LGBT‑aktivistidele? Aitäh!

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik, kes meid jälgivad! See, mis meil toimub riigis, see, mis meil toimub vanemaealistega, on häbiväärne. Ma küsin, kes on selle vundamendi ladunud sellele riigile. Need on need inimesed, kes praegu on pensionieas, kes on vanemad, need on need inimesed, kellest paljud on kaotanud sellesama riigi ülesehitamisega oma tervise. Ja nüüd ütleb riik: "Meil ei ole sulle raha. Meil lihtsalt ei ole raha." Aga samal ajal on meil miljardeid tuuleärimeestele, miljardeid mingisugustele militaarärimeestele, miljardeid Rail Balticule, mis juba 12 aastat ei idane ega mädane. Kui palju – kümneid miljardeid – on meil läinud projektide peale ja asjade peale, mis on teinud meie elu ainult kallimaks. Vaat sinna ongi läinud meie pensioni [saajate], meie puuetega inimeste, meie noorte perede ja lastetoetuste raha. Ja siis öeldakse, et riigil raha ei ole.

Riigikontrolöri [koheldakse] häbiväärselt. No ma ei tea, ma näen siin ühe korduva roolijoodiku käekirja selle nädala päevakorra koostamisel, see töötab meil siin Riigikogu esimehe kantseleis – korduv roolijoodik, kes oskab selliseid käkke kokku keerata ja häbistada riigikontrolöri selle eest, millele ta tähelepanu juhib. Riigikontrolör juhib tähelepanu sellele, et Kaitseministeeriumi valdkonnas on meil toimunud tohutu rahakulutamine, aga tulemust ei ole, et meil on praegu maanteede ja raudteede ehitamiseks puudu 1,35 miljardit eurot. See tähendab seda, et lähiaastatel olukord järjest ja järjest ainult halveneb, mitte ei parane. Ka see kõik on meie pensionäride arvel – kusagile raisatud ja kulutatud raha.

Ja siis öeldakse pensionäridele: "Ei no, kullakesed, valimiste ajal me lubasime teile keskmine pension 1000 eurot, aga nüüd on, no näed, keskmine pension ainult 800 eurot. Me lubasime, et me ei maksusta pensione, aga näe, me ei maksusta ainult 776 eurot, ülejäänu läheb juba maksu alla. Me lubasime, et pensioni eest saate hooldekodukoha." Selle peale paljuski valitsuserakondadesse kuuluvad või neid toetavad ärimehed irvitades tõstsid kohatasu – irvitades tõstsid kohatasu! – ja pensioni eest ei saa sa mingit kohta. Selle koha saad sa siis, kui sa oma kinnisvara nendele röövlitele üle annad või kui on sul lapsi, kes on võimelised selle kinni maksma, või lihtsalt müüd midagi maha.

Ja siis on meil loosung "Igaüks loeb!" – kõik on meile tähtsad. No ei ole! Sellele valitsusele, sellele jõugule, kes on Eesti riiki varastamas – sõna otseses mõttes varastamas – ei ole iga inimene tähtis. Need inimesed, kes on oma elutöö teinud, ei ole sellele riigile tähtsad. See on ju kõik varasemate valitsuste ja varasemate Riigikogu koosseisude töö tulemus, et neil praegu üldse mingi pension on. See oli siis, kui meil oli veel usk sellesse, et me ehitame heaoluühiskonda. Aga nüüd ütlevad igasugu asjapulgad juba – praegu ei meenu täpselt, kes nii ütles, minu meelest on ta praeguse valitsuse liige –, et unustame selle heaoluühiskonna. Aa, ei, vabandust! See ei olnud praeguse valitsuse liige, see oli Lavly Perling. See oli süvariigi projekt B. Tema ütles, et unustame heaoluriigi tegemise, sest seda ei tule, ja kõige eest tuleb maksma hakata. Nii ongi. 

Lugupeetud Lauri Laats! See on tänuväärne ja kiiduväärne ettevõtmine, aga me võime mürki võtta, et kogu see … 

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks. 

... koalitsioonikamp valgub siia saali niipea, kui kutsung tuleb, hääletamisele, ja hääletab täpselt nii, nagu neile on fraktsioonis öeldud: hääletage see maha. Sest Mooramaa mees on oma töö teinud. Need vanurid ei lähe meile korda. Mida rutem nad maha kärvavad, seda parem. Riigil jääb rohkem raha järele, me ei pea maksma nende haigekassa kulusid, me ei pea maksma ... Aa, jah, nüüd on Tervisekassa, enam nad haiged ei ole, nüüd on ainult terved. Me ei pea neid kulusid enam maksma. Neid ei ole vaja! Mooramaa mees, sa oled oma töö teinud, mine minema! Jäta riik rahule! Las me kulutame korruptiivselt raha tuuleärimeestele, militaarärimeestele ja igasugustele muudele ärimeestele, kes on meile vajalikud ja kasulikud. Selline on selle täiesti mädanenult korruptiivse riigi loogika. Ja siin ei ole mitte mingit muud varianti kui see, et see jõuk tuleb võimult eemaldada.

Mul on lootus. Mul on siiras lootus. Kohalikud valimised näitasid, et nad juba otsivad urgusid, kuhu peitu pugeda nagu rotid – no neil on karvased sabad nagu rottidel –, sest paljud neist juba peitsid ennast valimisliitudesse. Ja paljusid kohti nad pidasid juba omaks – no nagu feodaalajastul: see on minu lään! Rae vald on minu lään! Pärnu linn on minu lään! Teil ei ole õigust sellele läänile, see on mulle antud ja see peab mulle jääma! Aga, kuningas, rahvas otsustas siiski vaatamata e-valimiste pettustele, et see ei ole sinu lään, me võtame selle sinult ära. Ja me võtamegi selle lääni neilt ära, ka Eesti riik ei ole nende lään!

Ausad pensionärid! Toetage meid selles, sest võimulolijad ei hakka teid iialgi toetama. Te olete neile tülikas lisakulu, mis ei lase kogu seda raha, mida nad arvavad, et nad võivad karistamatult kasutada, omade vahel ära jagada. Lugupeetud pensionärid, toetage neid, kes toetavad teid! Ja need ei ole mitte praegu võimul olevad erakonnad.

Aitäh! Eeldatavalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi, palun! 

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Eakate heaolu on kahtlemata ühiskonna tugevuse proovikivi. Ja Eesti rahvastik vananeb, ka see on selge. Praegu on meie riigis üle 280 000 vanaduspensionäri, peaaegu 330 000 pensionäri. Hea uudis on loomulikult see, et inimesed elavad kauem ja elavad tervemalt. See on igati positiivne. Samal ajal on see ühiskonnale väljakutse tagamaks, et meie eakad elaksid tõepoolest väärikalt ning et nende tehtud töö oleks väärtustatud. 

Meie ees on mitmeid ülesandeid, mis vajavad targalt läbimõeldud lahendusi. Need ei ole mitte niivõrd mured, vaid meie ühine vastutus tagada, et iga eakas inimene saaks arsti juurde õigel ajal, et vajalikud ravimid ei jääks ostmata, et vajalikud sotsiaal- ja hooldusteenused oleksid kättesaadavad, et inimesed jõuaksid poes kaupade eest tasuda, et elukoht siin väikeses Eestis ei määraks kellegi elukvaliteeti. Seetõttu mõistan ja tunnustan ühtlasi ettepanekut maksta pensionäridele iga-aastast sünnipäevatoetust – ühekordset toetust 100 eurot sünnipäevakuu jooksul –, mis Tallinnas on juba kehtestatud. Aga me peame tõdema ka seda, et Tallinnas on kahtlemata rohkem eelarvelisi võimalusi, sellepärast seda tehaksegi. Meie peaksime siin pingutama selle nimel, et suudaksime eakaid toetada parimal võimalikul moel kogu Eestis. 

Siinkohal ütlen ühtlasi seda: ma arvan, et sotsiaaldemokraatide eestveetud Robin Hood, mis andis kohalikele omavalitsustele lisaraha, kahtlemata aitab ka neil omavalitsustel, kes ei ole võib-olla nii tugevad, just eakatele suunatud teenuseid pakkuda. 

Pensionärid on praegu Eestis üks suurimaid suhtelises vaesuses elavaid sihtgruppe. Sotsiaalministeerium on välja toonud, et kui kogu rahvastiku seas on suhtelises vaesuses umbes 20,2% inimestest, siis 2023. aasta seisuga oli 65-aastastest ja vanematest 39,4% suhtelises vaesuses. 2021. aastal oli see näitaja lausa 50% ehk enam kui pooled eakad elasid suhtelises vaesuses. Seetõttu toetavad sotsiaaldemokraadid loomulikult igasuguseid samme, mis aitavad eakatel paremini toime tulla. 

Samas peame ausalt tõdema, et pensionipoliitika ei saa põhineda ainult sellistel meetmetel. See peab põhinema süsteemsel, õiglasel ja inimväärsel hoolimisel. Raha on igal juhul oluline, kuid kord aastas pakutav toetus ei loo täiesti püsivat turvatunnet ega heaolu. Sotsiaaldemokraadid on seisnud selle eest ja seisame edasi hooldereformi eest, tänu millele tuli riik appi, panustamaks hooldekodu kohatasu maksmisesse. Oleme seisnud ja seisame igal juhul vastu igasugustele juttudele pensioni vähendamisest või indekseerimise külmutamisest või lõpetamisest. Oleme teinud ka ettepaneku vähendada toiduainete käibemaksu, mis vastupidiselt [hiljutistele] maksuotsustele aitaks just nimelt rohkem eakaid ja madalama sissetulekuga inimesi. 

Tõsiselt tuleb võtta ka eakate sotsiaalset heaolu ja vaimset tervist. Liiga paljud meie eakatest tunnevad end üksildasena ja ilma võimaluseta osaleda kogukonnaelus või saada piisavalt tuge. Selleks on vaja investeerida kogukonnakeskustesse, päevakeskustesse, põlvkondadevahelistesse projektidesse, hoidmaks neid inimesi ühiskonna täisväärtuslike liikmetena võimalikult kaua. Eakate heaolu peab tuginema kolmele sambale: toimekindel ja õiglane pension, mis tagab elamisväärse toimetuleku; kättesaadavad hooldus- ja sotsiaalteenused sõltumata elukohast; võimalus olla ühiskonnaliige, mitte kõrvalejäetud vaataja. 

Seega, head kolleegid, toetame eakate paremaks toimetulekuks tehtavaid samme. Samas rõhutame, et vajalikud on ka süsteemsed ja kestlikud lahendused, mis tagaksid väärika vananemise igale inimesele sõltumata nende elukohast või varasemast sissetulekust. Aitäh!

Suur tänu teile! Kalle Grünthali puhul ma võiksin eeldada, millise fraktsiooni nimel te räägite, aga kuna see fraktsioon on juba rääkinud, siis ma küsin, millise fraktsiooni või komisjoni volitused teil on. (Saalist vastatakse.) Kahjuks on otsuse eelnõu puhul läbirääkimistel võimalik osaleda üksnes fraktsioonidel ja komisjonidel. Ma saan aru, et teil vastavat volitust ei ole, mistõttu ma ei saa teile selles punktis sõna anda. Aga meil on veel teisi punkte tulemas.  

Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 678 lõpphääletus. Asume selle hääletuse ettevalmistuse juurde. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, kordan veel: selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja pensionäridele täiendava iga-aastase ühekordse pensionilisa maksmise kord" eelnõu 678. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 22 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud vajalikku toetust. Eelnõu 678 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Head kolleegid! Saame minna teise päevakorrapunkti juurde. See on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 713 ... Aga mis see ettepanek on? Aa, kõik on õige. Ma lihtsalt kontrollisin, kas siit on midagi puudu. Ka selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli – ja siis me saame ka ettepaneku sisust teada – hea kolleegi, Riigikogu liikme Helmen Küti.

Suur tänu, austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Mul on küll väga suur lootus, et järsku tuleb sellele eelnõule toetushääli rohkem kui 22, sest tegemist on otseselt vajaduspõhise ja väga raskes seisus olevate inimeste toetusega. Mul on väga kahju, et eelmine otsuse eelnõu ei leidnud sellist toetust, et sellega oleks tegelikult ka asutud tegelema. 

Aga läheme nüüd Riigikogu otsuse eelnõu 713 juurde, mis on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele. See puudutab otseselt toimetulekupiiri. Esitasime selle otsuse eelnõu juba 8. septembril 2025. Põhjus, miks me selle esitasime, oli see, et kehtiv toimetulekupiir on 200 eurot pere esimesele liikmele, iga järgmine täisealine saab 160, aga alaealine laps saab 240. Selleks hetkeks, kui me esitasime selle otsuse eelnõu, ei olnud veel selge, millise summa plaanib Vabariigi Valitsus esitada järgmisest aastast kehtima hakkavaks toimetulekutoetuse piiriks. 

Samas olime me eelnevalt esitanud selle aasta lisaeelarve lugemiseks eelnõu, [mis oleks seadnud üksi elava isiku või perekonna esimese liikme toimetulekupiiriks] 250 eurot, [sellise ettepaneku tegime] suvel ja see oleks olnud mõistlik. See oli lisaeelarve seaduse eelnõu 651 kohta tehtud muudatusettepanek, sellepärast et olnuks mõistlik see võtta vastu enne külmaperioodi, mis nüüd on saabunud koos kütte [suurenenud] maksumuse ja muude kuludega. Meil oli mingi lootus siis, kui me esitasime selle ettepaneku – tol ajal 250 eurot –, et ehk tuuakse toiduainete käibemaks alla ja inimesed saavad kergemini hakkama. Kuna seda ei juhtunud ja meie muudatusettepanekut ei võetud arvesse – selle aasta septembrist või oktoobrist toimetulekupiiri ei muudetud –, siis puudutab see eelnõu, millest me täna räägime, toimetulekupiiri tõstmist vähemalt 300 euroni. 

Praegu on selline olukord, kus valitsus on välja tulnud ühe eelnõuga, mis puudutab sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadust, see on eelnõu, 732. Selle seletuskirjas öeldakse väga kenasti: "TTT eesmärk on ajutiselt tagada minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks [---]. Ellujäämiseks vajalikke igapäevavajadusi peegeldab Statistikaameti avaldatav arvestuslik elatusmiinimum, mis tugineb väikseimale summale, millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused. Arvestuslik elatusmiinimum on ainus riiklikult määratletud metoodika, mis näitab, milline on minimaalne kulu eluks vajalikele hüvedele – toit, rõivad, eluase jmt [---]." 

Nii et praeguses olukorras, kus meil on absoluutse vaesuse piir 345 eurot ja 80 senti, on meie toimetulekupiir 200 eurot. Ja see, et ta 1. jaanuarist tõuseb 220 euroni – liialt hilja, liialt väike samm. Tegelikult oleks vaja palju kiiremini olukord lahendada. 

Valitsus räägib, et meil on tulemas majanduskasv, peaminister räägib, et inimesed saavad rohkem raha kätte, kui kaotada ära nõndanimetatud maksuküür. Andke andeks, need, kes toimetulekutoetust saavad! Ja mitte ainult need, meil tuleb erihoolekanne ka siin täna teemaks. Nende inimeste palk, [kes töötavad] erihoolekande valdkonnas, on 1150 eurot. Igakuine [summa], mis inimene hakkab [maksuküüru kaotamise tõttu] rohkem palka saama, on 10 eurot. 

Meie räägime täna toimetulekutoetusest. Need inimesed, kes toimetulekutoetust saavad, elavad tõesti, nii nagu ma ütlesin, alla absoluutse vaesuse piiri. Valitsus on küll võtnud endale eesmärgiks liikuda samm-sammult edasi toimetulekupiiriga, nii et see kataks absoluutse vaesuse piiri, aga tegelikult toimub see kõik väga aeglaselt. Need inimesed jäävad hätta juba sellel talvel, nad jäävad hätta ka järgmise aasta alguses, eriti külmal perioodil. Me räägime täna üksikvanematest, me räägime eakatest inimestest ning me räägime täna nendestsamadest rahvapensioni saajatest, kes vajaksid abi ja toetust. 

Ma tõepoolest siiralt loodan, [et seda arvestatakse]. Sotsiaalkomisjonis seda arutades inimesed ju tõdesid – ka koalitsiooni kuuluvad saadikud tõdesid –, et teema on terav. Kuna meil komisjonis hääletust ei toimunud, vaid see otsuse eelnõu tuli siia saali, nii nagu ikka otsuse eelnõud tulevad, siis on mul suur hirm, et ka selle otsuse eelnõu korral koguneb hääli paarkümmend, võib-olla heal juhul kolmkümmend, aga see ei ole piisav.

Sotsiaaldemokraadid on teinud ka 2026. aasta riigieelarve kohta muudatusettepaneku, soovime tõsta just nimelt toimetulekupiiri, nii et see oleks 300 eurot kuus. Kui see tõsta 300 euroni kuus, siis see kergendaks ka lastega perede toimetulekut. Ja see annaks võimaluse, et kui esimese täisealise pereliikme puhul on toimetulekupiir 300 eurot, siis igale järgnevale täiskasvanud perekonnaliikmele oleks see 240 ja igale alaealisele lapsele 360 eurot. See kergendaks lastega perede olukorda, kes tahtmatult, teinekord ka töötuks jäädes, on sattunud [keerulisse] olukorda. Mitte ainult töötuks jäädes [ei ole raske toimet tulla], vaid võib olla ka nii, et inimene saabki alampalka, tal on väike sissetulek. Sel juhul ta saaks kergendust, kui ta vormistab toimetulekutoetuse [taotluse].

Meil komisjonis tõdeti – küllap komisjoni ettekandja räägib sellest ka –, et tegelikult ei ole toimetulekutoetust saavate Eesti perede hulk oluliselt kasvanud, see ei ole suurem, kui see oli 2019. aastal. See näitab ka seda, et inimesed tegelikult soovivad ise hakkama saada. Aga praegu on olukord, kus kõik maksud on tõusnud ja inimesed on sundseisus toiduainete ostmise korral. Ja meie enda põllumehed on hädas selle tõttu, et nad ei suuda nii odavalt toota – sellise hinnaga, nagu saab osta sissetoodud kaupa, mis kindlasti ei ole nii kasulik ja tervislik kui meie oma põllumeeste toodetud –, sest toiduainete käibemaks on nii kõrge. 

Meil on toimetulekutoetuse saajaid circa 15 000 leibkonda. Olgu kohe ka ära öeldud, et nendest 29% on Ukraina sõjapõgenikud. Väga paljud on asunud ise tööle, nad maksavad ka makse ja saavad hakkama. 

Aga täna me räägime sellest, et [inimesi tuleb] aidata. Just nimelt nii, nagu ka valitsuserakonnad ja eriti Reformierakond ütlevad, et see ei pea olema lausaline, üle põllu toetuse maksmine, vaid toetust peaksid saama just nimelt need, kes on hädas. 

Kui on tõsi, et majanduskasv on tulemas – ehkki väga paljud märgid seda küll ei näita –, siis kelle jaoks see kasv on? Riigikogu liikmed hakkavad kindlasti peale maksuküüru kaotamist suuremat sissetulekut saama. Riigikogu liikmed muidugi ei kvalifitseeru toimetulekutoetuse saajateks. Aga nendele inimestele, kes praegu on toimetulekutoetuse saajad ja peavad kuidagi hakkama saama 200 või uuest aastast 220 euroga pere esimesele liikmele, oleks tõus 300 eurole väike kergendus, kuigi kindlasti mitte piisav. Nii nagu alguses sai öeldud, on absoluutse vaesuse piir sellel aastal 345 eurot ja 80 senti. 

Mina tänan ja loodan, et need, kes kabinettides kuulevad, tulevad saali ja toetavad seda, sellepärast et veel ei ole hilja. Oleme teinud õigel ajal ka muudatusettepanekud. Me saame seda riigieelarve menetlemisel arutada ja teha selles mõttes erakondadeülese ja riigieelarve sisse arvestatava otsuse. Aitäh!

Suur tänu teile väga selge ja arusaadava ettekande eest! Aga teile on küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Praegune, kehtiv toimetulekupiir 200 eurot on ausalt öeldes päris häbiväärne Eesti riigi jaoks. Selle summaga ei kata isegi üüri, rääkimata toidust, ravimitest ja esmatarbekaupadest. Me räägime inimestest, kes loovad iga päev meie väärtusi, nii pensionärid, üksikvanemad kui ka töö kaotanud inimesed. Neile me ütleme: 200 eurot, sellest teile piisab. Aga kas te olete ka analüüsinud [ja arvutanud], mitu inimest Eestis saab toimetulekutoetust ja milline [kulu]summa oleks eelarves [juures], kui teie ettepanek ellu viia?

Suur aitäh teile selle küsimuse eest! Tõepoolest, meil oli sellest komisjonis juttu. Toimetulekutoetuse saajaid on praegu circa 15 000 leibkonda. Muidugi on ühes leibkonnas pereliikmeid rohkem. Me oleme teinud ka ettepaneku, et eelduslikult võiks see summa olla 12–13 miljonit aastas, mida oleks vaja juurde. See summa ei ole suur, mida oleks vaja, et tõsta see piir 300 euroni.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Kahtlemata on see väga oluline otsuse eelnõu. Teie olete sotsiaalvaldkonna teemas väga pikalt tegutsenud, väga pädev. Te tõite välja, kes on need toimetulekutoetuse saajad – üksikvanemad ja pensionärid. Aga kindlasti on teil selleks, et ka inimesed kodudes seda muret paremini mõistaksid, mingeid näiteid tuua inimestest, kes on teie poole pöördunud just selles küsimuses. Kas te saaksite avada, kes on meie seas need inimesed, kes tõenäoliselt ei tahaks seda toetust kasutada – inimesed tahavad ise endaga hakkama saada –, aga on mingite saatuse keerdkäikude tõttu sellises olukorras, kus neil on vaja eluga hakkama saada? Praegu makstav [toetus]summa on selline, et sellega paraku hakkama ei saa. Võib-olla teil on mõni eluline näide.

Suur aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, ajast, kui ma ise sotsiaalametis töötasin – ka praegu suhtlen sotsiaaltöötajatega –, tean, et väga paljud inimesed, eriti eakad, kes kvalifitseeruksid sellele toetusele, ei pöördu. Nad ei tule seda toetust taotlema sellepärast, et neil on piinlik. Mõnikord on toetussumma ainult mõni üksik eurod, seetõttu teed selle vormistamiseks ette ei võeta. 

Aga mul on küll üks näide selle kohta, mis ilmselt hakkab tulevikus toimetulekutoetuse saamist mõjutama. Meil on siin menetlemisel üks eelnõu, mis puudutab seda, et varem sai noor, kes on lõpetanud gümnaasiumi, siis, kui ta ei pääsenud õppima kõrgkooli või ametikooli, kuhu ta tahtis minna, enne töökoha leidmist või enda töötukassas arvele võtmist ka töötutoetust, aga nüüd on see kadunud. Jah, töötukassast ta kõiki teenuseid saab, aga ikkagi, see pereliige, seesama laps, kes on peres täiskasvanud noor inimene, sai isiklikeks kuludeks kasutada seda töötutoetust, mis ta sai, aga nüüd on ta pere ülal pidada. Ja ilmselt kvalifikseeruksid toetusele osaliselt ka see inimene, kellel on väike sissetulek või kes on üksikvanem, kui toimetulekupiir oleks 300 eurot. Kui see piir jääb alla selle ja hakkab 1. jaanuarist oleme 220, siis kindlasti need inimesed [toetusele] ei kvalifitseeru ja selle võrra on nendel peredel, üksikvanematega peredel tunduvalt keerulisem hakkama saada. Toimetulekutoetuse vormistamisele nad loetakse, aga nad ei pruugi ikkagi seda toetust saada, sest sissetulek on mõni euro suurem, samas töötukassa kaudu makstav töötutoetus siis enam ei rakendu.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin sinult, kuidas sa nii‑öelda vana olijana suudad säilitada rahu, aga mitte raevu minna, teades, mis mäng käib. Üks asi, mida tehakse, on see, et hääletatakse ja eelnõu lihtsalt tapetakse ära. Aga teine, rafineeritum on see, mida tehti eelmise eelnõuga, sünnipäevatoetusega. See nii-öelda lämmatati. Noh, liiga vähe hääli – 22. Reform ja Eesti 200 istusid oma urgudes, ei tulnud. Vaikselt, viisakalt lämmatati. Selle eelnõu kohta on antud samasugune korraldus. Kuidas sina suudad nii rahulik olla? Mina olen raevus.

Ma väga tänan selle küsimuse eest. Mul on alati siia pulti tulles selline lootus, et ehk sünnib ime. Mul on mõnikord olnud opositsioonis olnud, eriti kui ma esimeses koosseisus olin, ikkagi lootust, sest mõne eelnõu puhul on see nähtamatu piir saalis siiski ära kadunud ja [opositsiooni eelnõu] on toetatud. Mul on ikkagi lootus. Muidu ma seda tööd ei teeks. Aga ma ütlen, et järjest rohkem see lootus kaob. Samas, rääkida tuleb ikka ja selgitada oma põhimõtteid. Mina arvan, et lahkus loeb, leebel meelel tuleb selgitada arve ja numbreid ja olukorda. 

Aga kui sa arvad, et mul seesmiselt miski ei kee, siis sa eksid. Eks ma ikka olen õnnetu, kui see eelnõu ei saa vajalikke hääli. Ei pea ilmselt olema selgeltnägija Nastja, et teada: ega seegi eelnõu ei saa 51 toetushäält.

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Väga hea ettepanek. Aga miks te ei teinud seda varem, näiteks siis, kui te olite valitsuses?

Suur aitäh! Eks valitsuses olles me tegime seda ka. Toimetulekutoetust on tõstetud eelnevalt, nii et ei saa öelda, et me ei ole seda teinud, lausa meie ministri ajal tõsteti. Teine on see, et sõltumata istekohast on meie seisukoht kogu aeg olnud see, et inimeste toimetulekut tuleb kergendada. Me tegime selle ka lisaeelarve muudatusena selleks aastaks. Aga jälle, mina arvan seda, et olles opositsioonis meie kõik siin saalis, kes me oleme koalitsiooni liikmed – ma märkan siin küll ainult kahte, minu selja taga istub aseesimees ja saalis on ka Eero Merilind, kes tuleb komisjoni nimel seda eelnõu ette kandma –, mida rohkem me opositsioonis olles üksteist peksame ja süüdistame[, seda hullem]. Ega sellest midagi paremat ei tule. Järsku paneme ükskord seljad kokku ja teeme opositsioonis olles neid häid asju koos?!

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Jah, seletuskirjas on selgitatud ka, et elatusmiinimumist jääb toimetulekupiir kõvasti maha. Ja kindlasti muidugi hinnatõusud. Mina tegin siin kiire arvutuse. Kui võtta täisaastaid 2022, 2023 ja 2024, ja kui võtta kõik hinnatõusud arvesse – ma 2025. aastat veel ei lisanudki –, siis ma sain tulemuseks, et 34–35% on tegelikult hinnad tõusnud, kusjuures toiduhinnad veelgi kiiremini. Kahjuks on praktika olnud selline, et me nihutame seda piiri nii-öelda takkatraavi – kõigepealt läheb elu eest ära ja siis vaikselt üritame seda piiri ülespoole kangutada. Vahel õnnestub, vahel mitte. Aga ma arvan, et tahaksin kuulda teie hinnangut, miks on see [piiri tõstmine] just praegu väga vajalik.

Suur aitäh! Tõepoolest, kui arvestada, et tegemist on vajaduspõhise ja tõestatava [vajaduse eest antava] toetusega, siis ma arvan küll, et ei tohiks olla vastuseisu selle piiri tõstmisele. No proovige ise 300 euroga hakkama saada. Tõesti, nagu te ka nimetasite, nendele maksutõusudele, mis on tehtud, [vastukaaluks] me ikkagi lootsime, et toiduainete käibemaks langeb. Aga ära on kadunud osaliselt ka laste huviringide toetus. Meil on täna arutelul teema, kuidas ebavõrdsus suureneb juba laste hulgas. Tegelikult peaks kergendama inimeste [olukorda] ja aitama neil ka paremini tunnetada, et nende riik ei ole neid päris maha jätnud. See tõus ei ole selline, mis peaks riigieelarvele üle jõu käima.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Austatud ettekandja! Toimetulekutoetust antakse ikkagi viimases hädas olevatele inimestele ja see on selgelt vajaduspõhine toetus. Kui kuulata häid kolleege koalitsioonist ja ka nende esindajat, rahandusministrit härra Ligi siin puldis, siis ta ütleb tihti selgelt, et pigem võiks anda vajaduspõhist toetust ja just seal me peaksime appi minema. Kui nüüd need sõnad ja teod lähevad lahku, mis sellest siis arvata?

Jah, see on tõsi, et toimetulekutoetust on õigus saada inimesel ja perel, kelle kuu netosissetulek pärast eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Mitte keegi ei saa seda lihtsalt avaldust esitades, vaid kõike tuleb tõestada kviitungitega. See on paljudele ka selles mõttes kuidagi väga alandav ja piinlik, aga seda tehakse, sellepärast et häda on suur.

Tõepoolest, heidetakse ette, et laustoetusi makstes me koormame riigieelarvet ja toetust saavad need, kes seda saama ei peaks. Ma ei pea seda seisukohta õigeks, eriti eelmisena [arutatud] Riigikogu otsuse valguses, sellepärast et täpselt nii, nagu hea ametikaaslane Mart Helme rääkis, need inimesed ongi selle vundamendi ladunud, mille peal kogu meie riik praegu püsib ja mille pealt tegelikult saavad kõik need järgmised otsused sündida. Nende inimeste arvelt kokku hoida ei ole mõistlik ja ilus.

Täpselt samuti, kui me nüüd räägime vajaduspõhisest toetusest, aga samas kuuleme seda juttu, et majandus hakkab kohe kasvama, inimestele jääb rohkem raha kätte – no need inimesed ei ole kunagi saanud toimetulekutoetust. Toimetulekutoetust saavad ikka need, kelle pension on väike või sissetulek puudub, seda saavad üksikvanemad ja puuetega inimesed, aga nad ei saa seda pidevalt, vaid saavad näiteks talvekuudel. Sellest ma tõesti aru ei saa, kui seda piiri ka tõsta ei saa ega maksta toetust neile, kes on päriselt hädas.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te olete kindlasti sellel teemal siin saalis üks paremaid eksperte Riigikogu liikmetest ja teate tegelikult nende inimeste eluolu kohta päris palju. Kui vaadata seda riigieelarvet, mille valitsus on meie parlamenti saatnud, siis sellest jääb ju mulje, et tegelikult raha on väga palju. Näiteks vähendatakse riigieelarve tulusid rohkem kui 114 miljonit eurot, et suunata see raha maksumuudatuste abil kõige rikkamale osale Eesti ühiskonnast, 10%-le kõige rikkamatest, kes teenivad 4000, 5000 või 6000 eurot. Samal ajal öeldakse, et nende jaoks, kelle toimetulek on tõesti raskustes, riigieelarves raha lihtsalt ei ole. See kindlasti tekitab mingisugust arusaama ja midagi nendes inimestes, kes seda kõike kuulma peavad. Kas te äkki kirjeldaksite seda? Või mismoodi see vaade ja tunnetus neil inimestel on?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tegelikult on see sama teema, et eelmine otsuse eelnõu selle raha eest, mis oli 33 miljonit, oli siin öeldud, et oleks seda vaja. Ja see 13 miljonit. Aga mäletame, kui erihoolekandeteenuse pakkujad olid meil lossi ees platsil. See oli esimest korda kogu selle ajaloo jooksul, kui selle valdkonna inimesed tulid suure mure ja hädaga välja. Nad jätsid oma töö või võtsid kliendid kaasa ja osaliselt teised katsid. Kogu selle raha eest, mis te välja tõite, mis lähebki rikkamale osale elanikkonnast, oleks need mured saanud lahendada. Mina usun, et meie riik oleks siis olnud solidaarsem ja sidusam ning võib-olla oleks ka rohkem tekitanud inimestes usku, et nende mured lähevad [meile] korda.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jah, olen nõus, et see arutelu, mis puudutab toimetulekupiiri, on kindlasti ülimalt vajalik. Aga kuna te olete tõesti siin saalis, ma arvan ka, üks parimaid eksperte, siis ma küsin natuke laiemalt. Kas lisaks sellele toimetulekupiiri tõstmise arutelule on seal sees veel mingisuguseid teemasid, mis puudutavad näiteks toitu, riietust, jalanõusid ja muid kaupu või teenuseid, mis on vajalikud esmavajaduste rahuldamiseks? Kas siin on ka mingisuguseid nüansse, mida võiks arutada, mida saaks muuta või mida võiks arvestada tulevikus just nendele inimestele selle arvestusliku aluse põhjal?

Suur aitäh! See loetelu tõesti puudutab hetkel toitu, rõivaid ja eluaset. Sealt on väljas, nagu te aru saate, näiteks telefoni ja interneti kulud. Need teenused on aga hädavajalikud peres, kus on õpilased, koolis käivad lapsed. Kuid ka eakatel on vaja internetti, sest järjest rohkem teenuseid kolib netti. Sel juhul jääb osa inimesi kõrvale, sest neil kas ei ole vahendeid ja seadmeid või lihtsalt puudub levi. Seal on mitmed asjad, mida võiks kaaluda, aga sellist arutelu sotsiaalkomisjon ei ole pidanud. 

Küll valmib 2026. aasta kevadel koostöös rakendusuuringute keskuse CentAR uus elatusmiinimumi arvestuse metoodika. Kuna praegune elatusmiinimumi metoodika on enam kui 20 aastat vana, siis oli ka komisjonis arutelu all see, et eeldatavasti ei tohiks toimetulekupiir olla elatusmiinimumist allpool. Aga seda arutelu me ilmselt hakkame pidama 2026. aasta kevadel. Sellised on praegu probleemid. 

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Hea kolleeg Helmen! See on kindlasti asjalik ja vajalik eelnõu, selles mõttes, et iga ühiskond peaks oma nõrgemate liikmete eest hoolt kandma. Ma küsin numbrite kohta. Ma seletuskirjast ei leidnud teie hinnangut ja püüdsin ise riikliku statistika ja eelarve numbreid vaadates mingit orientiiri arvutada. Aga ma ei ütle seda oma küsimuses. Kas ka teie püüdsite arvestada ja kuhu te jõudsite oma arvutustega? Kui palju oleks lisakulu riigieelarvele, kui eeldada ebatõenäolist, et see eelnõu läheb läbi ja sellega liigutakse edasi? Kui tõsta see piir 300 peale, siis mis see lisakulu teie hinnangul on?

Suur aitäh! Varasemalt ma korra seda ka mainisin. Eelduslikult on see summa circa 12–13 miljonit eurot aastas lisaks sellele summale, mis praegu toimetulekutoetuseks on arvestatud. Ja kuna riik eraldab selle raha kohalikele omavalitsustele, kes seda vormistavad, siis on seal ette nähtud ka raha vormistamiskulude katteks. Aga otsuse eelnõu korral ongi just nii, et otsuse eelnõu annab Vabariigi Valitsusele suunise katteallika leidmiseks. Meie tegime küll muudatusettepaneku ka riigieelarvesse.

Head kolleegid! Selle eelnõu juures on kummalegi ettekandjale üks küsimus. Üks hetk, palun! Riina Sikkut jõudis. Palun!

Jaa, aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Iseenesest selline 100-eurone tõus, 200 euro pealt 300 peale – võib ju toimetulekupiiri mõttes öelda, et oot-oot, niivõrd mahukas. Kas ma saan õigesti aru, et elatismiinimum on juba üle 340 euro? Nii et ka tõstetud summa on tegelikult minimaalselt vajalik, see ei ole kuidagi ehmatavalt suur kasv või ebavajalik eelarvekulu. Ka seda muudatust tehes me liigume sihi suunas, et elatismiinimum oleks midagi, mida me suudame katta. Võib-olla me ei suuda seda teha nüüd ühe sammuga, aga selle sihi võiks vähemalt võtta. Kas ma saan [õigesti] aru, et tegelikult see muudatus viib meid alles elatismiinimumi summa suunas?

Suur aitäh! Tõepoolest, arvestuslik elatismiinimum on väikseim summa, millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused. See on ühtlasi absoluutse vaesuse piir. 

Ja tõepoolest, see summa on praegu 345 eurot ja 80 senti. Nagu öeldud, toimetulekupiir 1. jaanuarist tõuseb. No tore, et ta üldse tõuseb, aga 20 eurot on selgelt vähe selleks tõusuks. Me liigume küll sinnapoole, aga ma ei tea, kas lõpuks, kui me kohale jõuame, neid inimesi, kes seda täna vajavad, enam alles on.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Siiski, üks küsimus on veel.

Ah jaa!

Üks küsimus on veel. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Väga hea eelnõu. Ma siinkohal tahangi küsida, kas te komisjonis arutasite seda ka. Nimelt, sa tõid välja, et lisakulu võiks olla umbes 12–13 miljonit, aga tegelikult me kõik saame ju aru, et kogu see raha läheb tagasi meie riigis tarbimisse. Sealt võib kohe maha võtta käibemaksu 24%, ehk me tegelikult ei räägi isegi mitte 10 miljonist, mis on lisaraha. Kas te seda ka arutasite? Kas ministeeriumi esindaja sai üldse aru sellest, et see raha ei lähe mitte kuskile välismaale, vaid tuleb tagasi Eesti majandusse, sest needsamad inimesed, keda me aitame, tarbivad selle kohe ära?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Meil otseselt sellist kaalukausile panekut komisjonis ei olnud, aga kui me sellest rääkisime, siis selge oli see, et need inimesed, kes toimetulekutoetust saavad, kas viivad selle kohe poodi, maksavad arveid või ostavad vajalikke asju oma perele. See on täiesti selge, et kui [see piir] tõuseb, siis seda kergem [inimestel] on, aga tagasi tuleb see raha kindlasti. Nii et siin on otsene seos.

Helle-Moonika Helme, palun! (Helmen Kütt tuleb naerdes tagasi kõnepulti.) No üks küsimus on ikka veel. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Helmen! Tõesti, ma kuulan seda arutelu siin ja [ütlen sama, mida] eelküsijad on juba öelnud, et tegemist on väga hea eelnõuga. Ma vaatan siin neid numbreid, ma käisin vahepeal ka internetis ja vaatasin, [kui palju] inimesed [toetust] saavad. Tegelikult on need summad ikkagi väga väikesed. Ma mõtlen selle peale, et isegi kui see oleks 300 eurot, eks ole, siis see oleks ka selline, et ussike ka elab, aga mis elu see on, eks ole. 

Sa oled ka pikka aega olnud sotsiaaltöötaja ja tegelenud nende probleemidega. Kas sa võiksid lihtsalt hüpoteetiliselt öelda, mis oleks see inimvääriline toimetulekupiir, millest me riigina võiksime rääkida, nii et see ei oleks meie riigi häbiplekk, kuidas meie inimesed peavad hakkama saama?

Suur aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult on täpselt nii, nagu ma ütlesin ka heale kolleegile Peeter Ernitsale, mul on usku ja lootust. Ma alustan sellega, et kui me jõuaksime kas või summani 345 eurot, mis praegu on absoluutse vaesuse piir ja tegelikult ka elatusmiinimum, siis oleks see ideaalne. Aga 300 eurot on kindlasti parem kui uuest aastast kehtima hakkav 220 eurot, see on kindlasti eesmärgile lähemal.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Nüüd tõepoolest rohkem küsimusi enam ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Vabandust! Kõigepealt on meil veel vaja kuulata ära sotsiaalkomisjoni seisukoht, just nimelt, sellepärast et Eero Merilind sotsiaalkomisjoni liikmena räägib sotsiaalkomisjonis toimunud arutelust. Palun, kolleeg Merilind!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Arutasime seda teemat 21. oktoobril sotsiaalkomisjonis. Teen väikese kokkuvõtte, millest juttu oli. 

Sotsiaaldemokraatlik Erakond esitas Riigikogule otsuse eelnõu, millega tehakse valitsusele ettepanek tõsta toimetulekupiir vähemalt 300 euroni kuus. Praegu on see piir 200 eurot ja valitsus on otsustanud tõsta seda 220 euroni alates 2026. aastast. Aga ettekandja ja sotsiaaldemokraadid pidasid seda liiga väikeseks ja hiliseks sammuks. 

Helmen Kütt ütles, et 2025. aasta elatusmiinimum on 345 eurot ja 80 senti, seega jääb uus 220-eurone piir selgelt alla tegelikule elatusvajadusele. Ja kui piiri tõsta 300 euroni, siis [esitatud eelnõu järgi] oleks järgmiste pereliikmete toimetulekupiir vastavalt 240 eurot täiskasvanule ja 360 eurot lapsele. Tõstmine aitaks enam üksikvanemaid ja pensionäre, kellel on raskusi küttearvete tasumisega. Eeldatav kulu riigile on Helmen Küti arvates 12–13 miljonit eurot aastas. Ja nad näevad ette, et katteallikas tuleb leida riigieelarve menetluse käigus. 

Signe Riisalo ütles, et toimetulekutoetust saab Eestis umbes 15 000 leibkonda, kellest umbes 29% on Ukraina põgenikud, ja toimetulekutoetust saavate Eesti perede hulk ei ole kasvanud rohkem kui 2019. aastal. Ta nõustus, et eelnõu eesmärk on õige, aga riigieelarve võimalused on siin piiratud. Uus elatusmiinimumi metoodika valmib 2026. aasta kevadel koostöös CentARiga ja see võib tuua kaasa süsteemi suurema muudatuse. 

Arvutasime komisjonis, et toimetulekupiiri tõstmine 200 eurolt 220 eurole maksab umbes 4 miljonit eurot ja 300 euroni läheks see oluliselt kallimaks, see tuleks umbes 20 miljonit. 

Tanel Kiik ütles, et 10% tõstmine ei ole piisav, sest hinnatõus on juba viimastel aastatel olnud 20%, ja soovitas seda tõusu kiirendada. 

Aleksandr Tšaplõgin toetas eelnõu ja küsis katteallikate kohta. Helmen Küti sõnul täpsustatakse need riigieelarve menetluse käigus. 

Helme Kütt avaldas lootust, et eelnõu täiskogus toetatakse, ja lisas, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekut on võimalik lahendada riigieelarve menetlemisel. Komisjonis tuletati meelde, et eelnõu arutatakse Riigikogu otsusena ja vastuvõtmiseks on nõutav vähemalt 51 poolthäält.

Komisjon tegi menetluslikud otsused. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati Eero Merilind ning otsustati võtta eelnõu 713 täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. novembril 2025. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma ei jõudnud seda protokolli lugeda. Aga ma mäletan, et kunagi ma proovisin, kuidas on võimalik ära elada nii-öelda koeratoiduga, ja vaatasin praegu järele, et 800‑grammine purk inimtoidu kvaliteediga maksab praegu 4 eurot kopikatega. Minu kogemus näitas, et üks purk nädalas, leiba ja tasuta vett, siis on võimalik ära elada. Aga ma küsin, kas teie arutasite komisjonis ka seda alternatiivi.

Sellist alternatiivi me ei arutanud.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Ma tean, et üldiselt reformierakondlased on natuke tõrksad vastama laiemalt kui komisjoni arutelu piires, aga ma ikkagi proovin. Kui nüüd veidike ajalugu meenutada, aega, kui te koos sotsidega otsustasite käibemaksu tõusu 2023. aastal – esialgu see tõusis 22% peale ja seejärel 24% peale –, kas siis oli arutelusid [selle üle] ja kas sotsid [tõstatasid] selle [teema], et kuna käibemaks on teatavasti regressiivne maks, mis võtab vaesematelt proportsionaalses mõttes rohkem, siis kui suur on selle käibemaksu tõusu mõju sellelesamale sihtgrupile, nendele, kes saavad toimetulekutoetust? Kas selliseid arutelusid oli? Kas vaadati nendele numbritele ka sedapidi otsa?

Jaa. Niipidi ei vaadatud, aga kui te tähelepanelikult jälgisite, siis teate, et eelnev ettekandja Helmen Kütt vastas nendele küsimustele väga täpselt.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslane ja sotsiaalkomisjoni liige! Te kindlasti arstina olete ka ise kogenud, kui tihti eakatel inimestel ei jätku raha ravimite väljaostmiseks. Seda me küll komisjonis ei arutanud. Aga me arutasime komisjonis seda, et inimestele, kes toimetulekutoetust vormistavad ja saavad, ei ole see lihtsalt lausjagamine, vaid see on vajaduspõhine toetus. Ma mõistan, et teie meelsus selgub siis, kui tuleb hääletamine – kas te osalete hääletamisel või te ei osale hääletamisel. Aga nagu ma ütlesin, mul on siiski lootust, et seda eelnõu ehk toetab siiski rohkem inimesi ja võib-olla tuleb isegi piisav arv kokku, sest tõesti, see peaks olema ju ka teie erakonna põhimõtete kohane.

Aitäh hea küsimuse eest! Te ise tegite ka ettepaneku muuta riigieelarvet, teha ettepanek riigieelarve muudatuseks. Isegi kui see tänane ettepanek ei leia toetust, siis ma loodan, et järgmisel kolmapäeval, kui on riigieelarve arutelu, see leiab toetust.

Ja Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Ma nüüd peaksin ikka täpsustava küsimuse küsima härra Epleri küsimuse peale. Kas teile tõesti pole teada, et kui toona sotsiaaldemokraadid valitsuses olid ja neid maksumuudatusi arutati, siis tegelikult valitsuses me palusime Rahandusministeeriumilt analüüsi? Tegelikult valitsusele ja koalitsioonile näidati – ma oletasin, et ka teile teie erakonnas näidati –, milline on maksumuudatuste mõju erineva sissetulekuga inimestele. See oli ka põhjus, miks näiteks käibemaksu ei tõstetud 2% rohkem, nagu Reformierakond soovis. See oli põhjus, millega me argumenteerisime ära selle tulumaksuvaba miinimumi langetamise 300 eurole ja kõik need asjad. Tegelikult seda tehti. 

Mul on nüüd küsimus siit vastu. Ma saan aru, et te ütlesite kõigepealt härra Eplerile vastates, et sellega ei tegeletud. Aga tegelikult tegeleti küll. Kas teil oli siis erakonnas see teadmata, et need mõjud on ja väga suur vaidlus valitsuses käis, et nii palju ei tehtaks inimestele liiga, nagu algselt soov oli Reformierakonnal?

Jaa, kogu see info on Reformierakonnal olemas. Mina lihtsalt rääkisin, mis meil komisjonis toimus ja kuidas me komisjonis arutasime. Ma arvan, et teile on ka teada, et praegu tõuseb see piir 200 eurolt 220 eurole, see maksab umbes 4 miljonit. Kui me tõstaksime 220-lt 300-le, oleks selle hind 16 miljonit, ja kui me tõstaksime 200 eurolt 300 eurole, siis oleks 20 miljonit.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ikkagi küsin edasi selle komisjoni arutelu kohta. Kas ta siis ikkagi oli või ei olnud? Äkki oleks vaja seda veel komisjonis arutada? Me saime teada, et umbes 12–13 miljonit on see aastane kulu, mis tuleks juurde, kui see ettepanek nüüd heaks kiita, aga kui sealt arvutada maha käibemaks, mis tuleb otsekohe tagasi riigieelarvesse, siis tegelikult jääb see [kulu] alla 10 miljoni. Loomulikult läheb ka ülejäänud raha riigis käibele kõigi ettevõtjate ja teenusepakkujate vahel.

Kas te arutasite seda sügavamalt ka? Me teame, et 2023. aastal seisis riigieelarves 100,4 miljonit MKM-i rea peal, see ei leidnud rakendust. Selle aasta alguses avastati, et 100 miljonit on eelarves, siis [jälle öeldi, et seda] ei ole eelarves gaasijaama jaoks. Äkki peaks selle teema ikkagi võtma sisuliselt ka ette, mitte kuidagi nii, et valitsus lükkab selle laualt maha? Ehk peaks vaatama, kas meil ikkagi on olemas need vahendid, ja päriselt selle ettepaneku heaks kiitma?

Ma ütlen veel kord, et komisjonis me käibemaksu mõju ei arvutanud, me arvutasime üldist kulu riigieelarvele.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Selle küsimuse, millal tõstetakse toimetulekumäära, ma esitasin teie erakonna eelmisele sotsiaalministrile juba veebruaris või märtsis. Küsisin, kas ja millal. Ja mulle öeldi, et on moodustatud komisjon, mille tulemus selgub alles 2026. aasta kevadel. Kas te teate sellest komisjonist üldse midagi? Ja kas see komisjon on oma töö lõpetanud? Sest räägitakse, et järgmisest aastast ikkagi midagi tõuseb.

Tuletan meelde, et siiski tõuseb. Järgmisest aastast tõuseb toimetulekupiir 200 eurolt 220 eurole Ja uuringute keskus CentAR saab 2026. aastal ehk juba järgmise aasta kevadel valmis uue elatusmiinimumi metoodika.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja nüüd tõepoolest saame avada läbirääkimised. Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioon toetab kahtlemata ettepanekut tõsta toimetulekutoetus 300 euroni kuus. Tegelikult oleks seda tulnud teha juba ammu – ajal, kui sotsiaaldemokraadid veel valitsuses olid. Kuid selline on meie poliitiline reaalsus: mõne erakonna südametunnistus ärkab alles siis, kui nad satuvad opositsiooni. Ent nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi. 

Tegelikult on ka 300 eurot kuus liiga väike summa, et tagada inimesele normaalne elu. Selle mõistmiseks piisab, kui minna lähimasse toidupoodi. 300 eurot kuus tähendab elu alla vaesuspiiri, kuid see on siiski parem kui nälgimine 200 euro eest kuus. 

Neile kolleegidele, kes täna otsustavad seda eelnõu mitte toetada, teen ma lihtsa ettepaneku: proovige vähemalt üks kuu ise 200 euroga ära elada. Ma arvan, et siis te mõistate, et praegune toimetulekupiir ei vasta tegelikkusele. 

Ma väga loodan, et Riigikogu kiidab selle ettepaneku täna heaks. Samuti loodan, et see on vaid esimene samm teel selleni, et meie sotsiaaltoetused vastaksid tegelikele hindadele ja elamiskuludele. Euroopa riigis 21. sajandil ei tohi keegi nälgida. Mõelge sellele, enne kui langetate tänase otsuse. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helmen Küti. Palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Head ametikaaslased – need, kes täna siin saalis on, aga ka need, kes oma kabinettides arvuti- või teleekraani taga seda vaatavad ja tõenäoliselt selle hääletuse ajaks saali ei tule! 

Ma ei ole siiski kaotanud lootust. Ma loodan, et mõned asjad saab teha erakondadeüleselt, eriti mis puudutab kõige nõrgemaid. See, et toimetulekupiir tõuseb 20 eurot, on parem kui mitte midagi, aga see ei ole piisav. Tegelikult oleks pidanud seda tegema juba suvel lisaeelarvega, nii et see tõus oleks tulnud alates septembrist või oktoobrist. Need külmad kuud, mil kulud on suured, peavad inimesed ikka hakkama saama selle 200 euroga. Pere esimene liige saab [järgmisel aastal] 220 eurot – no see ei ole piisav. 

Selle otsuse eelnõu kohaselt saaks esimene pereliige 300 eurot, igale järgnevale täiskasvanud pereliikmele oleks toimetulekupiir 240 ja igale alaealisele lapsele 360 eurot. Nagu hea ametikaaslane Helle-Moonika Helme ütles, see ei ole ju summa, mida võiks nimetada elamisväärseks või piisavaks. Muidugi ei ole. Aga see on siiski parem kui praegune ja ka 1. jaanuarist kehtima hakkav summa.

Tulge kabinettidest välja, toetame seda ettepanekut, ja nii nagu Eero Merilind ütles, muudatusettepanekut samuti. Aitäh!

Suur tänu! Ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel on kõnesoovi avaldanud Rain Epler. Palun!

Aitäh! Head kolleegid ja head inimesed, kes seda diskussiooni jälgivad! Nagu kolleeg Kütt ütles, malbelt ja numbrite abiga. 

Ma siis vaatasin neid numbreid. Iseenesest ütlen eelnõu kohta muidugi seda, mis ma ka siin enne küsimuste voorus ütlesin, et iga ühiskond peab ikkagi enda nõrgemate liikmete eest hoolitsema, nii et sedapidi vaadates on see igati mõistlik, aga mõned aspektid tasub veel välja tuua.

Käibemaksu tõus, mille sotsiaaldemokraadid koos Reformierakonnaga tegid, tõi riigieelarvesse juurde umbes 370 miljonit, tõusust endast tuli ilmselt 300 miljoni ringis. Nii et kogu see raha võeti Eesti inimeste taskust ära. Selle aasta suvel teatavasti tõusis käibemaks veel, nüüd on see 24%. Ja vaatame nüüd seda sihtgruppi, kes on selle toimetulekutoetuse saajad – neid oli möödunud aastal veidike alla 7%. Ma püüdsin täna arvutada riikliku statistika ja eelarve numbrite pealt, kui palju võeti raha ära selle käibemaksu tõusuga just nimelt sellelt sihtgrupilt. Jõudsin circa 14 miljonini.

Nagu me täna kuulsime, kolleeg Kütt ütles, et riigieelarve kulu selle toetuse piiri tõstmiseks 200 eurole 300 eurole – sotside arvutuse kohaselt oli see umbes 12–13 miljonit eurot, mina jõudsin 14 miljonini. Aga me oleme samas suurusjärgus. Ühesõnaga, tõsteti käibemaksu, võeti inimestelt 14 miljonit ära – ma mõtlen seda sihtgrupi – ja nüüd on tuldud välja eelnõuga, et see 14 miljonit tagasi anda.

Kui me vaatame seda, kui efektiivselt Eestis makse kogutakse, siis me oleme selle poolest maailma eesotsas. Kulu maksude kogumiseks ei ole kuigi suur, aga ikkagi selline pool miljonit kuni miljon läheb. Palju suurem kulu on toetuste administreerimise kulu, sinna läheb mõni miljon selle toetuse puhul. No siis me jõuame kohta, kus sotsid, kes tõstsid käibemaksu ja võtsid sellelt toetuse saamise sihtgrupilt 14 miljonit ära, on nüüd teinud ettepaneku, millega antakse 14 miljonit tagasi, aga selle kõige peale kuluks 3–5 miljonit, et see asi ellu viia. Mina ütleksin, et parem oleks olnud, kui oleks jäetud maksudega raha röövimata, et siis seda administreerida ja toetustena tagasi maksta. Siis jääks inimestel raha rohkem kätte. Ja see administreerimiskulu tuleb ju mõne teise maksuna võtta.

Ei maksa unustada seda, et sotsid koos Reformierakonnaga tegid ka automaksu. Jälle püüdsin arvutada, kui palju sellele konkreetsele toimetulekutoetuse saajate sihtgrupile see kulu oli. Pool miljonit kuni miljon võeti sealt, selleltsamalt sihtgrupilt. 

Teatavasti on seal sihtgrupis ka palju lastega peresid. Sotsid koos Reformierakonnaga kaotasid ära tulumaksuvabastuse lapse ülalpidamise puhul. Hinnanguliselt ma ütleksin jälle, et pool miljonit kuni miljon võeti selleltsamalt sihtgrupilt. Lisaks tõsteti igasuguseid tasusid, lõive toimingute eest riigi ja KOV-iga.

Nii et ma kutsun üles eelnõu toetama selles seisus, kus me täna oleme, aga sotse ma kutsun üles seda kõnet stenogrammist vaatama, nende numbrite üle mõtlema, sest tegelikult sotsialism viib lõpuks pankrotti. Ja kui sotsiaaldemokraadid sellest aru saaksid, siis oleks lootust, et Eestis hakkab elu paremaks minema. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 713 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid! tuletan teile meelde, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 713. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 1. Eelnõu ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane kolmas päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 687 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon valmistas ennast teiseks lugemiseks ette ja menetles seda eelnõu kahel istungil: 20. ja 21. oktoobril. Meil olid kutsutud komisjoni ka Siseministeeriumi ametnikud, kes aitasid teemat avada. Loomulikult oli kutsutud ka Isamaa fraktsiooni esindaja või muudatusettepaneku tutvustaja.

20. oktoobril oli meil võimalus kõigepealt tutvuda Eesti Linnade ja Valdade Liidu ja Tallinna linna arvamustega. Kõigepealt tutvustas esimees eelnõu eelnevat menetlust ja [ütles], et on laekunud üks muudatusettepanek Isamaa fraktsioonilt. Kuna Isamaa fraktsiooni esindajat sellel istungil ei olnud, siis me otsustasime, et me tutvume muudatusettepanekuga täpsemalt järgmisel päeval.

Linnade ja valdade liit tegi ka kaks ettepanekut. Esiteks täiendada seadust erandiga, et lapse eestkostja ülesandeid täitvad omavalitsused saaksid esitada sünni registreerimise avalduse digiallkirjastatult. Ja teiseks lahendada teatud rahvastikuregistri broneerimissüsteemi probleem, mille tõttu võib isikutel tekkida arusaamatus, kas nad on broneerinud ka kohaliku omavalitsuse teenused.

Kuulasime ära Siseministeeriumi arvamuse linnade ja valdade liidu ettepanekute kohta. Ministeerium erandi loomist ei toeta, kuna enamasti on lapsel vähemalt üks täisealine teovõimeline vanem olemas. Tegu on erandlike olukordadega, mida esineb vähe. Ja kuna menetluses võib olla ka teisi osalisi, kes kindlasti peavad niikuinii minema maakonnakeskusesse, siis omavalitsuse kui eestkosteasutuse kohal viibimine oleks ikkagi vajalik.

Teiseks, broneerimissüsteem tõesti ei võimalda praegu arvestada kohalikele omavalitsustele pakutavate teenuste eest tasumise võimalusega, aga see tooks kaasa rahalisi kulutusi. Ja kuigi neid on kaalutud, on selge, et eri omavalitsustel on nii teenused kui ka nende eest tasumine ja hinnad erinevad. Nii et mure on arusaadav, kuid ka seda [ettepanekut] ei toetata.

Komisjoni liikmed avaldasid arvamust, et [ministeeriumi] põhjendused on küll arusaadavad, aga kodaniku vaatenurgast oleks vaja siiski lisada süsteemile selged märkused või juhised, mis suunaksid kasutajaid tegema vajalikke toiminguid kohalike omavalitsuste keskkondades.

Lõpetuseks tutvustas komisjoni esimees ka õiguskomisjoni arvamust. Õiguskomisjon arutas selle eelnõu kohta arvamuse andmist 6. oktoobril ning toetas eelnõu edasist menetlemist. Märkusi ega ettepanekuid ei esitanud. Ja 20. oktoobril me komisjonis menetlusotsuseid ei teinud.

Jätkasime [eelnõu arutelu] 21. oktoobril koos rahvastikuregistri halduse talituse juhataja abiga. Plaanis oli vaadata läbi Isamaa fraktsioonilt laekunud muudatusettepanek eelnõu kohta ja teha menetlusotsused. Aga Isamaa fraktsiooni esindajat ei olnud ka sel istungil. Kuid komisjonis me otsustasime, et eelnõuga tuleb edasi liikuda, kuna sätted võiksid [jõustuda] ja peaksid jõustuma juba varakult ja pikemat aega me ei pidanud enam asjakohaseks sellele jätta.

Siseministeerium andis arvamuse ka Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepaneku kohta. Lühidalt, ta ei toetanud muudatusettepanekut ja soovis jätkata esialgse plaaniga, et sündide registreerimine toimuks edaspidi vaid maakonnakeskuste omavalitsustes. Valdavalt [tehakse] automaatotsused e-teenuse kaudu, sünnid registreeritakse seal ning kohaliku omavalitsuse ametnikuni jõuab väga vähe juhtumeid. Ja keerukamad juhtumid nõuavad kõrgemat kompetentsi, mida ei ole otstarbekas igas omavalitsuses säilitada. Seetõttu ei peetagi mõistlikuks seda pädevust väikestes omavalitsustes hoida.

Esitati ka küsimusi nii statistika kohta, mis puudutab sündide registreerimist, kui ka selle kohta, kas maakonnakeskuste omavalitsustes tekib vajadus lisaametnike palkamiseks. Saime vastuse, et eraldi ametnikke ilmselt kusagil juurde palgata vaja ei ole, need on juba kõik olemas.

Vaadati läbi muudatusettepanek ja toimus hääletus. Komisjonis oli esitatud muudatusettepaneku poolt 5 liiget ja vastu ka 5. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta muudatusettepanek arvestamata. Tehti menetlusotsused: ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 3. novembril, konsensuslikult, ja ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult. Kui teine lugemine lõpetatakse, [otsustati] teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. novembril. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma näen selles seaduses tõsist probleemi selle tõttu, et isik, kes tuleb perekonnaseisutoiminguid teostama, peab tasuma riigilõivu. Sellega on nüüd tõsine probleem, sellepärast et, punkt üks, PPA [teeninduses], kus üldjuhul neid toiminguid tehakse, ei võeta vastu sularaha, ja punkt kaks, seal on piiratud ka kaardimaksete tegemine. See paneb väga halba olukorda need inimesed, kes tulevad nendesse tõmbekeskustesse, maakonnakeskustesse, kus neid toiminguid saab teha. Muidugi suureneb veel ka kohaliku omavalitsuse töötajate halduskoormus sellega seoses, et nad peavad täiendavat tööd tegema, saamata selle eest tasu. Selgitage palun, et kui need lihtsad toimingud, nagu on toimingute eest tasu maksmine, on tehtud võimalikult keeruliseks, siis kuidas see korreleerub põhiseaduse §-ga 13, mille kohaselt igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele.

Aitäh küsimuse eest! Meil komisjonis sel teemal vestlust ega arutelu ei olnud. Ma korrigeerin: maakonnakeskuste ja kohalike omavalitsuste ametnike tehtav töö on kindlasti tasustatud. See on tasustatud kohaliku omavalitsuse eelarvest ja eelarvesse laekub toetus riigieelarvest. Perekonnaseisutoimingute ja rahvastikuregistri toimingute tegemise eest on kohalikele omavalitsustele ette nähtud teatud eraldis. Nii et see väide ei ole päris korrektne.

Mis puudutab seda, et riigilõivu tasumine võiks olla keerukas, siis ma siinkohal ei oska ausalt öeldes mingisugust vastust anda. Paljudes kohalikes omavalitsustes on minu teada jätkuvalt ikkagi võimalik ka sularahas makseid teostada, vähemalt osas neist. Nii et ma ei oska teile täpsemat vastust anda. Kui soovite, siis saame seda [hiljem] täpsustada ja selgitada.

Aitäh! Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Mind huvitab just see teema, mis puudutab sünni registreerimist tervishoiuteenuse osutaja tõendita ehk kodusünnitusi – kas komisjonis oli selle üle arutelu ja ka küsimusi? Kas see lahendab ära selle probleemi, mis on olnud, et pered peavad minema kohtusse? Kas teie süda on selles mõttes rahul, et see asi sai nüüd korda? Seda on tegelikult lubatud pikki aastaid, et ei oleks niimoodi perede solgutamist, oma lapsele DNA-testi tegemist ja tõestamist kohtu kaudu, et see on nende laps.

Aitäh küsimuse eest! Me arutasime seda esimese lugemise eel ja saime komisjonis tõepoolest ka vastused. Edaspidi peaks see olema oluliselt lihtsam ja arvestatakse ka kõikvõimalikke kaudseid tõendeid. Erandiks jäävad ilmselt need olukorrad, kus tõesti ei ole võimalik ametnikul veenduda, et perekonnas on laps sündinud. Küll aga peaks see reeglina olema tagatud, kui on tõendatud, et ema oli lapseootel, laps sündis kodus ja on ka mõni inimene, kes saab seda kinnitada, ta on viibinud sünnituse juures, [näiteks mõni] pereliige. Enamikul juhtudel on sünni registreerimine ilma tervishoiuasutuse tõendita tõepoolest võimalik.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esindaja! Te ütlesite siin, et sündide registreerimine jääb ainult maakonnakeskustesse. Ilmselt vist Narva jääb ka lisaks – täpsustuseks.

Jah, aitäh!

Aga mu küsimus on, et kas te selle eelnõu mõttest just nimelt sündide registreerimise koha pealt saite aru. Miks seda muudatust vaja teha on? Mina, olles esimesel komisjoni istungil, sellest küll aru ei saanud. Ja sellest tuleneb ka Isamaa muudatusettepanek, mida ma kahjuks seal kaitsta ei saanud, sest ma teisel istungil ei viibinud. Aga kas tõepoolest on see nii suur töömaht ja see nõuab nii suurt pädevust, et selle peab teistest omavalitsustest [viima] maakonnakeskuste omavalitsustesse? Te olete ise olnud omavalitsusjuht. Kas tõesti näiteks Türi vallal seda kompetentsi ei ole piisavalt ning selle [ülesande] peab andma Paide linnale, kuigi Türi valla elanike arv on suurem ja võib-olla on ka sealsete sündide arv suurem? Miks maakonnakeskus peab seda tegema? Mulle jääb see siiamaani arusaamatuks. Oli selle põhjendus komisjonis teile veenev?

Aitäh! Ega mingisugust väga [ulatuslikumat] selgitust sellele ei ole. Minu teada on praegu kõigis – ma julgen küll arvata, et kõigis – omavalitsustes see pädevus ametnikel olemas. Aga neid toiminguid tuleb ette aina harvem, sest väga suur osa inimesi kasutab sünni registreerimiseks e-kanaleid, e-teenuseid. Siiski on peresid, kes soovivad seda kohapeal teha, ja hetkel on see pädevus kõigil olemas. Minule teadaolevalt nende pädevust pidevalt ajakohastatakse, ametnikele korraldatakse nii koolitusi kui ka teadmiste kontrolle. 

Tegelikkuses nähakse, et kuna meie väikeses riigis muutub nende toimingute sagedus aina harvemaks, siis ühelt poolt on selle pädevuse säilitamine ametnikul, kes selle oskuse on omandanud, võib-olla keeruline. Ja teiseks, kindlasti ei ole kõigi 79 inimese korduv ja pidev koolitamine asjakohane. Seetõttu on plaanitud seda teha väiksemas mahus ja vähemates omavalitsustes, reeglina maakonnakeskustes. See oli see argument ja põhjendus. Ja kindlasti ka see, et e-teenuste aina laialdasem kättesaadavus ja kasutatavus on muutnud selle vajaduse paljudes omavalitsustes ikkagi üsna miinimumilähedaseks.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Palun!

Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Põhiseaduse preambulis on üks väga ilus lause, et Eesti riik on loodud selleks, et tagada õiglus ja õigus, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Ilus kõlav loosung! Aga kas praegune valitsus teeb selliseid toiminguid, mis on kasuks õiglusele ja õigusele ning tagavad ka sisemise rahu? Mina ütlen, et ei [tee].

Täna on selle eelnõu kolmas lugemine. Enne seda oli …

Teine lugemine.

Ma ikkagi jään endale [kindlaks], see on kolmas. Eelnõu [teine] lugemine küll, aga see on kolmas eelnõu. Ma võib-olla väljendasin end ebaselgelt, aga tegelikult on kolmas.

Esimesega, mida siin täna menetleti, taheti teha Vabariigi Valitsusele ettepanekut tõsta toimetuleku[piir] vähemalt 300 euroni kuus. Pikalt arutasime, aga lõpuks ei tulnud sellest midagi välja, sest Reformierakonna ja Eesti 200 saadikud ei tulnud lihtsalt saali. Pole vaja! Penskarid ja need, kellel on raske – saate hakkama küll ilma 300 eurota. 

Teine eelnõu, mis siin saalis oli, oli selleks, et töötada välja iga-aastase ühekordse lisapensioni maksmine pensionäridele. Jälle oli suur arutelu. Aga tulemus: Reformierakond ja Eesti 200 ei ilmunud jälle saali ja see asi kukkus läbi.

Ja nüüd oleme järgmise asja ees, kus vaest inimest pitsitatakse üha rohkem ja rohkem. Nagu me kolleeg Pipi-Liis Siemanni ettekandest kuulsime, need perekonnaseisutoimingud koondatakse maakonnakeskustesse. Kui me võtame Järvamaa näite, siis kolib nende toimingute tegemine Paidesse. See toob kaasa selle, et kellel on vaja seda toimingut teha, peab mingi nipiga saama mis tahes Järvamaa nurgast Paidesse, omades selleks kas autot või vähemalt sõpra, kellel on auto, et sinna keskusesse kohale jõuda. See on väga arvestatav kulu sellele kodanikule, eriti kui ta on veel natuke eakam. Alles hetk tagasi ma ju mainisin, et ega siis pensione nagu ei taheta tõsta – Reformierakond – ja toimetulekutoetus peab jääma sinna, et on alla elatusmiinimumi.

Aga ma ei saa praegu aru, kuidasmoodi on võimalik selliseid otsuseid vastu võtta, kui me tegelikult iga sellise otsusega – mitte meie, vaid Reformierakond ja Eesti 200 – sirutame käe maksumaksja taskusse, et sealt raha välja võtta. Meil on ju niigi halb – Eesti rahvast ma pean silmas – ja meeletu maksukoormus. Ka nende pisikeste asjadega tehakse seda olukorda veel hullemaks.

1990. aastatel oli Eestis maffia päris …

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

1990. aastatel oli Eestis väga aktiivne maffiaperiood, kus ärimehi maksustati. Tulid kohale nahktagides ning Nike tossudes ja dressides ambaalid ja ütlesid, et maksad või muidu põled. Osa maksid ka. Aga praegune maffia on see, kes tuleb kohale, naeratab sulle ja ütleb, et maksa. Kui sa ei maksa, siis sa ei saa seda, mida Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis öeldakse: sisemist rahu, õiglust ja õigust. 

Me olemegi tegelikult ju pöördvõrdeliselt tagasi 1990. aastates, kuid siis ei olnud Eesti riik selline, kes kooris oma elanikke. Siis Eesti riik võitles kuritegevusega, maffiaga, sest ta ei sallinud seda, et maffia riigis tegutseb. Aga praegu on olukord vastupidine. Riik on muutunud maffiaks, kes maksustab iga sammu ja võtab inimeselt viimasegi taskust ära, et suunata teda globalistide soovitud uude Nõukogude Liitu, kus kehtib põhimõte, et kui sul midagi ei ole, siis oled sa kõige õnnelikum.

Kuigi selle eelnõu mõte on teatud [punktides] hea, on see ikkagi jällegi ehitatud selleks, et võtta inimeste rahakotist veeringud välja, mida tegelikult ei peaks tegema. Mul on palve teile, head Riigikogu liikmed, ka Reformierakonnast. Kasutades Helmen Küti lauset, ma siiski usun ja loodan, et mingi sõnum jõuab ükskord kohale ka valitsevale koalitsioonile. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt on sõnavõtusoov koha pealt, ma saan aru. Pipi-Liis Siemann, kaks minutit. Soov teha vastusõnavõtt eelnevas kõnes kõlanud seisukohtadele. Palun!

Aitäh! Lihtsalt selleks, et ei jääks [vale asi] kõlama. Kuna ma siin komisjoni menetlustoiminguid ja arutelu tutvustasin, siis kindlasti tahaksin rõhutada, et – võib-olla härra Grünthal sai valesti aru – maffiaga kindlasti tegu ei ole. Ükski inimene ei pea tasuma riigile eraldi mingisugust tasu selle eest, et registreerida sündi. Sünni registreerimiseks maakonnakeskusesse mineku vajadus on siiski väga väikesel hulgal [inimestel]. Kui see on soov, siis saab sinna alati pöörduda. Aga reeglina on võimalik lapse sünd registreerida e-teenuseid kasutades ja lapse sündi saab jätkuvalt registreerida e-teenuste vahendusel, kasutades ka kohaliku omavalitsuse harjumuspärase sotsiaaltöötaja või mõne teise ametniku abi. Erandjuhtudel, kui tõesti on tegu olukorraga, kus lapsevanemad ei ole teovõimelised või on vajalik eestkosteasutuse kohalolu, on kohalikul omavalitsusel kohustus vajaduse korral alati aidata inimest transpordiga maakonnakeskusesse kohale minekuks, kui ta seda iseendale lubada [ei saa] või organiseerida ei suuda ega oska. Ma usun, et selle toimingu muudatusega perede võimalused lapse sündi registreerida ei muutu. Viide eakatele ei ole ilmselt väga paljude sündide registreerimise puhul kohane. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Isamaa fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh, hea kolleeg! Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepaneku nr 1. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Me oleme eelnõu 68[7] muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 687 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Edasi, tänane neljas päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini ja Vadim Belobrovtsevi taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine minimopeedide turvalise kasutamise kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Ja need kolleegid, kes veel siia saali on jäänud! Väga oluline teema. Me teame, et meil valitseb korralagedus, mis puudutab nii tehnilist kui ka juriidilist regulatsiooni mopeedide ja tõukerataste kasutuse puhul. Kui me selle arupärimise 6. oktoobril sisse andsime, siis ma viitasin, et Lätis juhtus suur õnnetus, kus hukkus kaks 13-aastast rendimopeediga [sõitnud] tüdrukut. Ma tõin oma kõnes välja, et kaua me siis peame siin ootama seda momenti, kui selline suur õnnetus meil juhtub. Ja juhtuski. Tartus hukkus 30. oktoobril elektritõukerattaga sõitnud 29-aastane meesterahvas.

Me oleme juba mitu aastat nii siin kui ka Tallinnas kohalikul tasandil juhtinud tähelepanu, et meil on suured probleemid ja suuremad probleemid tulekul. Meil valitseb kogu selles valdkonnas korralagedus. See on ohtlik sõitjatele, see on ohtlik jalakäijatele. Loomulikult ei ole see võib-olla nii ohtlik autodele, aga igal juhul [võib] see tekitada liiklussituatsiooni, kus toimub ka auto mõlkimine. Kui auto mõlgitakse, siis see on väiksem probleem, aga kui inimesi vigastatakse ja inimesed saavad surma, siis see on tunduvalt suurem probleem, nagu me aru saame. Ja nii juhtuski Tartus 30. oktoobril, kui tõukeratas sõitis ühele sõidukile otsa, või oli see vastupidi. Aga kuidas see täpselt toimus, on kõrvalküsimus. Oluline asjaolu on see, et selle kokkupuute tõttu hukkus inimene.

Sellest lähtuvalt me panime 6. oktoobril kokku küsimused, mis puudutavad tehnilist ja juriidilist regulatsiooni. Järgneva debati tulemus, mida me ministri vastustest ootame, on see, et Kuldar Leisil on juba olemas plaan, kuidas see korralagedus ära lõpetada. Seda sõnumit me tahaksime [kuulda]. Kas see tuleb siit või mitte, saamegi kohe teada.

Ma siiralt loodan, et praegune taristuminister võttis juba 6. oktoobril need teadmised kaasa, mis me oma arupärimises ära märkisime ja edastasime. Kindlasti ei läinud temast mööda see 30. oktoobri sündmus, mis toimus Tartus. Meie ühine eesmärk siinsamas koos ministriga on tagada meie liiklejate turvalisus, lõpetada ära see korralagedus, tagada [selge] juriidiline regulatsioon kogu selles valdkonnas ja ka [selge] tehniline regulatsioon, sest praegune on ebapiisav. Nii et loodame konstruktiivset diskussiooni, mis viib ka mingite tulemusteni. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli taristuminister Kuldar Leisi. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head arupärijad, aitäh selle teema tõstatamise eest! See on tõesti tõusva tähtsusega teema. Need küsimused ja arupärimine on fookusega renditavatele kergliikuritele. Ma küll vastan nendele küsimustele, mis on puudutavad rendikergliikureid, aga räägin natuke ka kogu temaatikast. Tegelikult on fookus tänaseks juba mujal. 

Esimene küsimus: "Milline on kõige värskem statistika renditavate elektritõukerataste ja rendimopeedide osalusel toimunud õnnetuste arvu, vigastuste ja hukkunute kohta Eestis viimastel aastatel?" Statistikas ei eristata renditavate elektritõukerataste ja mopeedidega toimunud õnnetusi, seega on kogutud andmed kõigi kergliikurite, mopeedide ja jalgrataste kohta. Tuleb arvestada, et sellistest õnnetustest politseile teatamise tase on väga madal, uuringute järgi ainult 10–25% ja ühe sõidukiga õnnetuste puhul alla 10%. Ehk inimesed lihtsalt ei kutsu iga kukkumise või õnnetuse pärast politseid. Kergliikurijuhtide osalusel toimunud liiklusõnnetuste arv on 2025. aasta üheksa kuu statistika põhjal vähenenud 26% ehk siis võrreldes eelmise aastaga 366-lt 271-le, mis on viimase nelja aasta madalaim näit. Vähenemisele on tõenäoliselt kaasa aidanud ka Tallinna linna mais kehtestatud täiendavad piirangud renditeenuse osutajatele, sealhulgas piirkondlikud ning kuupäevalised ja kellaajalised kiiruspiirangud.

Viimasel viiel aastal jaanuarist septembrini kergliikurijuhi osalusel toimunud liiklusõnnetuste ja neis hukkunute arv on järgmine: 2021. aastal 190 õnnetust; 2022. aastal 312 õnnetust, üks hukkunu; 2023. aastal 299 õnnetust; 2024. aastal 366 õnnetust, kaks hukkunut; ja 2025. aastal 271 õnnetust, sealhulgas üks hukkunu, seesama Tartus 30. oktoobril Kastani tänaval liikunud kergliikurijuht. 

Võib järeldada, et õnnetuste arvu vähenemisel võib üheks mõjutajaks olla Tallinna linna käesoleva aasta mais kehtestatud täiendavad piirangud renditeenuse osutajatele, sealhulgas piirkondlikud ning kuupäevalised ja kellaajalised kiiruspiirangud. Kergliikurijuhi osalusel toimunud liiklusõnnetustes domineerivad läbi aastate ühe sõiduki õnnetused, umbes 70%, millele järgnevad kokkupõrked teiste sõidukitega ja jalakäijate [osalusega] õnnetused. 

Vanuselises vaates on viimase viie aasta üheksa kuu statistika kohaselt liiklusõnnetustesse enim sattunud 25–34-aastased ja joobes kergliikurijuhid, mis näitab, et alati ei ole kõige suurem risk ainult väga noortel juhtidel. Samas, sel aastal on tõusnud just 7–14-aastaste noortega juhtunud õnnetuste arv, mis viitab sellele, et küsimus ei ole mitte rendikergliikurites, vaid see on seltskond, kes liigub erakergliikuritega.

Nüüd mopeedijuhtide ja pisimopeedijuhtide osalusel toimunud liiklusõnnetustest. Selle aasta üheksa kuuga on mopeedijuhi osalusel toimunud 34 õnnetust, mis on viimase viie aasta väikseim arv. Pisimopeedijuhi osalusel on samal perioodil juhtunud üheksa õnnetust, milles on kannatada saanud üheksa inimest, viimasel viiel aastal kokku 16. 

Ehkki mopeedi- ja pisimopeediõnnetuste arvud on väikesed, võib eeldada, et just Ride Mobility pisimopeedide lisandumine Tallinna tänavatele on mõjutanud pisimopeedijuhtide osalusel toimunud õnnetuste arvu. Tõenäoliselt on osa senistest rendikergliikurite kasutajatest üle läinud pisimopeedidele. Kergliikurite osalusel toimunud õnnetuste 26%-list vähenemist on sellega otseselt seletada raske. Pisimopeed võib tänu suurematele ratastele ja madalamale raskuskeskmele olla isegi mõnevõrra ohutum, kuid nende lisandumine ei ole tõenäoliselt oluliselt vähendanud kergliikuritega toimunud õnnetuste hulka.

Õnnetuste [kokkuvõtteks] võiks esile tuua, et rendisõidukitega õnnetuste arv on isegi vähenenud, samas on tõusnud sel aastal just laste ja noorte ehk 7–14-aastaste [osalusega] õnnetuste arv. Ehk fookus on läinud rendikergliikurite pealt era[kerg]liikurite peale.

Teine küsimus: "Kuidas te hindate praegust seadusandlust (sh liigitust "kergliikur" vs "mopeed"), arvestades, et mõnes naaberriigis on tekkinud tõlgenduslikke probleeme (sõiduki tüübi määratlus mõjutab näiteks juhiloa ja vanusepiirangu nõudeid)?" Eestis ei teki tõlgenduslikke probleeme, kuna kergliikurid, mopeedid, pisimopeedid ja jalgrattad on seaduses täpselt piiritletud. Näiteks [elektrijalgratta] mootor töötab ainult pedaalide väntamise ajal, võimsus kuni 1 kilovatt, mootor lakkab töötamast 25-kilomeetrise [tunnikiiruse] juures. Igal sõidukikategoorial on selged tehnilised piirid, mis välistavad segaduse ja aitavad tagada liikluses turvalisust. 

Lisaks on 9. juulil 2024. aastal jõustunud liiklusseaduse muudatuste järgi kohaliku omavalitsuse üksustel õigus kehtestada rendiks pakutavatele pisimopeedidele, kergliikuritele ja elektrijalgratastele piiranguid. See võimaldab ka määrata geograafilisi ja ajalisi kiiruspiiranguid ja parkimisreegleid ning nõuda sõidukite varustamist selgelt loetava identifitseerimisnumbriga. Tallinna linn kehtestas need nõuded käesoleva aasta mais. 

Kolmas küsimus: "Kas ministeerium toetab kohustust, mille alusel rendiettevõtted peavad rakendama usaldusväärseid vanuse- ja identiteedikontrolli meetmeid (näiteks ID-kontroll, pangakaardi sidumine, digitaalsed ID lahendused?)" Ministeerium peab vanuse ja identiteedi kontrolli rendisõidukite puhul oluliseks ning tegeleb probleemi lahendamisega. Samuti kaasame protsessi kogu sektori, et saada selge ülevaade ja leida usaldusväärsed ning praktiliselt teostatavad lahendused, arvestades, et osa kasutajatest ei järgi praegu kehtivaid nõudeid, näiteks kui lapsevanemad rendivad oma lapsele sõidukeid.

Ja neljas küsimus: "Milliseid tegevusi on ministeerium juba teinud või kavatseb teha, et vähendada alaealiste ligipääsu rendiseadmetele ning ennetada väärkasutust?" Ministeerium on algatanud arutelu, et rendiettevõtted rakendaksid usaldusväärseid vanuse- ja identiteedikontrolli meetmeid, et piirata alaealiste ligipääsu sõidukitele ja ennetada väärkasutust.

Arutlusel on ka võimalused. Esiteks, tõsta kergliikurijuhi vanuse alammäära. Hetkel võib sõiduteel kergliikuriga sõita jalgratturi juhtimisõigust omades alates kümnendast [elu]aastast. Ja teiseks, laiendada selle juhtimisõiguse nõuet. Praegu võib kõnniteel või jalgratta- ja jalgteel ning jalgrattateel sõita 10–15-aastane isik ilma [jalgratturi] juhtimisõiguseta. Juhtimisõigus on nõutud ainult sõiduteel sõitmisel. Need sammud aitavad tagada, et alaealised ei pääseks rendisõidukitele kergesti ligi, ja vähendavad väärkasutuse riski. 

Need olid vastused küsimustele. Ma toon siia juurde selle olukorra kirjelduse, mis viimasel kuul ajal või natuke üle selle tehtud on. Kliimaministeeriumi vedamisel käib väga tõsine arutelu ja muudatusettepanekute kokkupanek, et kergliikuritega [liiklejate] ohutust tõsta. Peab uuesti ütlema, et see mõne aasta tagune arusaam, et kergliikur tähendab rohelist Bolti tõuksi, mis sõidab Tallinna linnas, ei kehti enam absoluutselt. Fookus on läinud isegi Tallinnast välja, kuldsesse ringi, Tartusse, Pärnusse ja mujale, ning fookus on läinud rendisõidukite pealt erakergliikurite peale – kas eratõuksid või mingid muud kergliikurid. See on isegi keerulisem kui rendisõidukite teema lahendamine. 

Meil oli eelmisel nädalal valitsuse liikluskomisjoni [istung]. Liikluskomisjoni põhifookus oli kinnitada järgmise kümne aasta liiklusohutuse programm, mis läheb edasi valitsusse. Aga selle kõrval oli teine teema just kergliikurite ohutuse tõstmine. Ka erinevad liikluskomisjoni spetsialistid tegid kõigepealt kodutöö ja esitasid siis oma ettepanekud, kuidas muuta seadusandlust ja teha muid meetmeid, et kergliikurite ohutust tõsta. Me saime need ettepanekud ja osa nendest on teostatavad, osa mitte. Kliimaministeerium analüüsib praegu koos Transpordiametiga, mida annab ellu viia. Lõpptulemus on see, et me tuleme Riigikokku nii kiiresti kui võimalik, kui on vaja seadusi muuta. Aga see ei ole niimoodi, et on üks lahendus ja sellega asi piirdub. Siin on mitmed teemad. 

Mida me oleme liikluskomisjonis kokku leppinud ja mida oleme ka enne ja pärast arutanud? Näiteks see, et tuleb väga selgelt tõsta koolituste arvu koolides. Kõige lihtsamalt öeldes PPA või keegi vormis isik läheb ja räägib just nendes koolides, mille ümbruses on kergliikuritega kõige rohkem sõitmist, räägib kogu selle temaatika lahti. Seda koolitust tuleb [rohkem teha].

Täna on jalgrattalubade tegemine 10–14-aastastel selline teema, mille võtavad ette need lapsed või noored, kellel on eesmärk jalgrattaga sõita. Aga arutame ka, et jalgrattaluba, või ükskõik kuidas seda tulevikus nimetada, peaks olema ka 10–14-aastastel kergliikurijuhtidel. See tähendab seda, et kui nad on saanud koolis selge koolituse, mida tähendab liikumine nii kergliiklusteedel kui ka sõiduteedel, siis see on neile ainult kasuks ja tulevikus vajalik.

Teine selge suund ei vaja seadusemuudatust. Mida me teeme? PPA teeb koos kohalike omavalitsuste ja kogukondadega liiklustalguid nendes piirkondades, mis on kõige ohtlikumad. Nagu ma ütlesin, fookus on olnud seni Tallinnas, aga praegu on probleemsed piirkonnad juba Tallinnast väljas, selle lähemad vallad, kus saab just eratõuksidega või mingite muude era[kerg]liikuritega sõita kiiremini, kui lubatud on. Kiiremini liikumine on võimalik selle tõttu, et osal müügil olevatest kergliikuritest on võimalik kiiruspiirang maha võtta väga lihtsalt ja siis sõidetaksegi mitte enam lubatud kiirusega, vaid nii [kiiresti], kui keegi julgeb. See on suur probleem. Seda saab lahendada PPA [abil], kui tõesti võtta need kihutajad [teelt] maha. Ja [tuleb] edasi mõelda, mis nende kergliikuritega siis saab, kas need konfiskeerida või [juhti] mingit muud moodi karistada.

Nagu ma ütlesin, tuleme nende seadusemuudatustega, mis Kliimaministeeriumi eestvedamisel kokku pannakse, kui vaja, Riigikogu ette nii kiiresti kui võimalik. Ideaalvariant on see, et me saame enne järgmist hooaega, enne järgmist kevadet seadusemuudatused tehtud Riigikogu abiga. Nii et igal juhul on eesmärk, et järgmiseks hooajaks oleks kergliikurite ohutus suurem. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Noh, te olite siin optimistlik, tõite välja erinevaid arve, õnnetuste arve, aga samas me teame väga hästi, et mis puudutab EMO-sid, siis nad tegelikult ei registreeri neid liiklusõnnetusi, mis mopeedide või tõukeratastega toimuvad, ehk tegelikult statistika on puudulik. Aga samas need arvud, mis te välja tõite – mina ütlen, et on ikkagi progresseeruv [hukkunute arv]: 2023. aastal üks hukkunu, 2024. aastal kaks hukkunut. No andke andeks, 2025. aasta ei ole veel läbi, aga loodame parimat. Täpselt samamoodi oli välja toodud õnnetuste arv. Kuigi ma ütlen, et see statistika on suuresti puudulik, ja sellest räägivad ka PPA ametnikud.

Mis puudutab Tallinna, siis te tõite küll välja, et Tallinn on viinud sisse mingeid muudatusi. Tahaks siis teada saada, mis muudatused need täpselt on. Aga teine pool on see, et me teame, et nendesamade punaste mopeedide puhul ei ole Tallinnas tegelikult suudetud siiamaani tehniliselt ära korraldada seda, et alaealised neid ei saaks rentida. Kas meil, riigil, puuduvad hoovad, et lihtsalt peatada selle ettevõtte tegevus nii kauaks, kuni ta suudab [hakata täitma] neid nõudeid, mis on nii lepingus Tallinnaga kirjas kui ka lähtuvad seadusest? 

Aitäh! Jah, statistikaga on tõesti nii, et ükskõik mis numbreid siin praegu öelda, need on ikkagi suured. Selles mõttes on teema täiesti õige. Mu isiklik kartus on see, et kuna see valdkond niivõrd kiiresti areneb, siis [probleem] laieneb ka geograafiliselt ja need numbrid võivad veel suureneda. 

Mis puudutab isikutuvastust, siis me suhtleme, nagu ma ütlesin, kogu sektoriga, mitte ainult Ride'iga, vaid ka Boltiga ja teistega, kes turul tegutsevad, ja leiame selge lahenduse, mis on kõigile ühtemoodi aktsepteeritav. Suure tõenäosusega on nii, et alla 18-aastastele ei saa neid enam rentida, või on mingi teine vanusepiir. Ma ei ütle, et see on 18, aga tuleb kohustus kõigile turuosalistele. Ei saa nii, et me kehtestame selle ainult Ride'ile või Boltile, vaid siis juba kõigile. Tegeleme sellega, tõesti.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te mainisite, et koostöös Riigikoguga võiks võtta vastu seadusemuudatused. Tegelikult on Keskerakond esitanud muudatuste [tegemiseks] päris mitmeid [eelnõusid], millele on tulnud ka teilt vastused – need tulid ministeeriumist teie allkirjaga –, et need piiravad ettevõtlusvabadust. Näiteks [eelnõud], mis puudutavad seda, et kohalikud omavalitsused võiksid saada kehtestada piirangu, kui palju neil oleks mitte ainult Bolti, vaid erinevaid tõukerattaid [tänavatel], et see oleks piiratud. Praegu tegelikult kasutatakse neid tõukerattaid tihti reklaamiks, neid isegi ei kasutata nii palju. Teiseks, kuidas oleks reguleeritud see vanusepiirang? 

Aga veel üks muudatus. Kas seda kindlustuse küsimust on ka arutatud liikluskomisjonis? Esiteks, paljud jätavad need ikkagi kindlustamata. Aga teiseks, meil on ju selline seaduse[muudatus] sisse viidud, et just Bolti tõukerattad ei pea olema liikluskindlustuse all.

Aitäh! Jah, me vaatame need Keskerakonna ja üleüldse kõigilt tulnud ettepanekud uuesti läbi. See arvuline piiramine, kui palju Tallinna linnas või kuskil mujal võiks rendikergliikureid olla, ei leidnud selget poolehoidu, sest siin on nii, et kuna KOV-id on üksteise külje all, siis tuuakse neid teisest kohast [üle KOV-i piiri]. Kust me siis teame, kui palju neid tegelikult on? Nii et see ettepanek ei leidnud toetust. Aga me vaatame nüüd kõik uuesti üle. 

Kindlustusteema käisime ka üle, ka liikluskomisjonis. Seda ei toetatud, sest kindlustus ainuüksi ei suurenda liiklusohutust ega taga liiklusreeglite järgimist. Otsene põhjuslik seos kindlustuskohustuse ja liikleja käitumise paranemise vahel puudub.

Aga mis Bolti puudutab, siis Boltil on üldine vastutuskindlustus. Nii et kui Bolti tõuksiga sõitjaga midagi juhtub, siis Boltil on kindlustus olemas. Ma ei oska täpselt öelda, mida see katab, see sõltub sellest, mis tüüpi õnnetus oli. Aga ma lihtsalt tahtsin öelda, et päris nii ei ole, et Boltiga sõitjal kindlustust ei ole.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Muidugi, Lätis toimunu oli kohutav. Ja neid sündmusi, mis näitavad, et tuleks kiiremini tegutseda, on ka meil küll ja küll. Te ütlesite siin kõigepealt, et te tegelete sellega ja töötate kevadeks välja meetmed. Selle puhul ma pean kõige tähtsamaks tõsta vanuse alampiiri ning reguleerida kiirust ja parkimist, mis segab ka liiklust ja on väga ohtlik. Aga tõesti, see teema on väga oluline. Kas te arvate, et kevadeks on piisavalt [kiiresti]? Kas seda tööd ei saa tõhustada ja seadusandlust näiteks juba uueks aastaks ära teha? 

Aitäh! Vastus on paraku selline, et on mingid punktid, mida saab kiiresti rakendada, aga nagu ma ütlesin, näiteks rohkemal määral koolituste [tegemine] koolides ei sõltu seadusest. Või teine asi: kui politsei läheb ja teeb mingeid liiklustalguid või suuri kontrollimisi kuskil piirkonnas, siis ka see ei sõltu seadusest, aga on väga tõhus.

Ma räägin kevadest, sest on selliseid muudatusi, mis vajavad näiteks IT-tuge või mingisuguseid muudatusi, mis võtavad lihtsalt aega. Seetõttu ei saa kiiret lahendust lubada. Aga me teeme omalt poolt kõik, et võimalikult kiiresti [edasi liikuda]. Talv möödub kiiresti ja me peame järgmiseks hooajaks valmis olema. Aga ma ei saa lubada, et me jõuame kõigega [valmis], võib-olla tulebki samm sammu haaval minna.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Austatud minister! Olukord pisimopeedide ja kergliikuritega on kontrolli alt väljunud. Selle küsimuse reguleerimiseks oleme tegelikult mina isiklikult ja Keskerakond mitu korda esitanud mitu eelnõu, mida kahjuks praegune koalitsioon – Reformierakond ja Eesti 200 – on järjest maha hääletanud. Mul ongi küsimus, et mida me ootame. Meil on olnud traagilised õnnetused, traagilised õnnetused kergliikuritega. Kui mitu surma peab veel juhtuma, et me hakkaksime seda olukorda reguleerima?

Väikesed lapsed sõidavad nende pisimopeedidega. Meil on olnud päris julm õnnetus, kus üks 13-aastane laps sattus pisimopeediga sõites autorataste alla. Õnneks jäi laps ellu. Aga nägime, et Lätis on pisimopeedidega olnud juba ka traagilised õnnetused. Kas me nüüd ootame seda, kui meil nende pisimopeedidega hakkavad ka sellised õnnetused juhtuma, nagu meil on juba elektritõukeratastega olnud?

Ma näen, et koalitsioonipoliitikud kirjutavad murelikke artikleid selle kohta, kuidas seda asja peab reguleerima. Aga kus te olite siis, kui me neid eelnõusid hääletasime? Te hääletasite nendele ju vastu! Üks asi on see, mida on Tallinna Linnavalitsuse tasandil tehtud. Olukorras, kus algselt oli vaja läbi rääkida teenusepakkujaga, mitte teha pilte linnavalitsuse pressiruumis, seda ei tehtud. Aga teine asi on see, et needsamad erakonnad, kes on olnud Tallinna Linnavalitsuses, teadsid, et pisimopeedid on tulekul, aga samal ajal ei teinud nad Riigikogu tasandil neid vajalikke muudatusi.

Ma tuletan korra meelde, et meil eelmise aasta suvel võeti vastu väga suur pakett liiklusseaduse muudatusi. Kui see pakett võeti vastu, siis millegipärast seda kergliikurite küsimust ei reguleeritud piisavalt ja pisimopeedide küsimust natukene reguleeriti, aga seda just ettevõtja seisukohast. Ei olnud mitte midagi selle kohta, mis puudutab just seda, kuidas kaitsta inimeste tervist. 

Ja ma korra veel ütlen ära need asjad, mida tuleks kiiremas korras reguleerida ja mille kohta on juba tehtud ettepanekuid. Näiteks see, et kohalikul omavalitsusel peaks ikkagi olema võimalik sätestada rendikergliikurite ja pisimopeedide piirarvu. Ma olen seda mitu korda öelnud, et Bolti tõukerattaid on linnapildis palju rohkem, kui neid vaja on, ja neid kasutataksegi selleks, et teha reklaami. Vähe sellest, et see tekitab pidevalt ohtlikke olukordi, keegi kas sõidab nendele otsa või nad vedelevad kuskil, kus nad ei peaks vedelema, see mingil määral ka reostab linnapilti. Tegelikkus on see, et nende kasutusvajadus ei ole nii suur, kui palju neid linnapildis on. Kohalikel omavalitsustel peaks olema õigus, et nemad sätestavad, mis see piirarv on.

Teine on muidugi vanusekontroll äpis. Meile ettevõtjad ju lubasid, et vanusekontroll kindlasti tuleb, aga tegelikult seda ei ole. Kui te laadite selle äpi alla, siis põhimõtteliselt te saate panna sinna ükskõik mis vanuse ja siis saate seda kasutada. Niimoodi väikesed lapsed teevadki: pärast kooli mõtlevad, et teevad niisama nalja, ja panevad sinna, et nad on kas 17 või 18, ja saavadki vabalt kasutada. Tegelikult peaks olema vanusekontroll ID-kaardi kaudu ja ka juhtimisloa kontroll. Meil need, kes on alla 16 aasta vanad, ei tohiks tegelikult pisimopeediga sõita, kui neil ei ole jalgrattajuhiluba. Aga mitte keegi seda ei kontrolli.

Ja vähe sellest, et ei sõideta seal, kus tohib, vaid sõidetakse ka kõnniteedel. Aga need, kes sõidavad autoteedel, ei tea mitte midagi sellest, kuidas meil liiklusmärgid ja kogu see [korraldus] on üles ehitatud. Ma isiklikult olen näinud väga palju ohtlikke olukordi.

Üks asi on veel, mida peaks kaaluma ja mida minu arust oleks võinud juba ammu reguleerida: see on kiivrirendi küsimus. Seda on teinud Leedu Seim tänaseks, nad on selle seaduse juba vastu võtnud, et teenusepakkuja peab pakkuma ka kiivrirendi võimalust. Meil on tegelikult kohustuslik see, et [vanuses] kuni 16 aastat peab kindlasti olema kiiver kasutuses. Ma ei ole näinud mitte kedagi, kes sõidaks kiivriga. Mina, kes ma olen kaherattalistega väga kaua sõitnud, ütlen, et need õnnetused, mis juhtuvad siis, kui kiivrit ei ole, on väga jubedad.

Ja mida me kahjuks alati kuuleme nende [eelnõude] kohta, mis me oleme esitanud? Et neil võib olla ettevõtlusvabaduse riive. Mis ajast meil ettevõtlusvabadus kaalub üles inimeste, eelkõige muidugi laste tervise kaitse? Sellest tulenevalt: kuidas on võimalik, et see seadus, mille kohta ma olen mitu kõnet pidanud – ma olen isegi teinud eraldi erikomisjoni istungi sel teemal –, võeti vastu? Võeti vastu seadus, kus just Bolti tõukerattad jäid liikluskindlustuse kohustusest välja. Ja siis tulevad need argumendid, et aga see on direktiiv ja neil on vabatahtlik kindlustus tehtud. 

Esiteks, direktiivi võtsid üle ka teised liikmesriigid, kaasa arvatud Läti, kus on ka Bolti tõukerattad kasutuses. Seal on ühtne reegel kõikidele renditõukeratastele, just sellel põhjusel, et kõik saaksid ühtse kaitse. Teiseks, see vabatahtlik vastutuskindlustus – ma olen vaadanud, mis asi see vabatahtlik vastutuskindlustus neil on. See ei kata väga palju olulisi juhtumeid ja seal ei ole sellist kaitset, nagu peaks olema. Eestis on liikluskindlustus kusjuures päris tugev, see katab isegi näiteks joobes juhiga seotud õnnetusi. Mida see tähendab? Kui puudub liikluskindlustus, siis kannatanud ei saa päris paljude õnnetuste korral piisavat kaitset ega hüvitist või peavad käima kohut, et suuremat hüvitist saada.

Mul on küsimus: kuidas on võimalik, et tehti selline seadus, kus konkreetselt eelistati ühte ettevõtjat? Aga võib-olla ei pea väga kaugele vaatama, kui me vaatame, et võimuerakonnad, kes olid seaduse valmistamise juures, on saanud väga heldeid annetusi Bolti asutajaliikmetelt. Näiteks, Reformierakond on saanud 74 750 eurot, Eesti 200 on saanud 94 042 eurot ja sotsiaaldemokraadid on saanud 38 000 eurot. Ja pärast seda on iga kord [selle seaduse muutmise] eelnõu maha hääletatud. Mul on küsimus: millal me hakkame kaitsma inimeste tervist, mitte konkreetsete ettevõtjate huvisid? Aitäh!

Aitäh! Nii, rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib midagi täiendada läbirääkimiste käigus? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase neljanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Edasi on tänane viies päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Andre Hanimäe, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi ja Ester Karuse sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine tervishoiu rahastuskriisi kohta. Arupärimist palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tanel Kiige. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Sotsiaaldemokraatide mure ei ole ilmselt uus, aga ma arvan, et see mure on väga tõsine. Ja see mure ei ole mitte ainult meie fraktsiooni oma. See peaks olema kõigi Eesti inimeste tervise eest hea seisvate või tervise pärast muretsevate inimeste ühine ülesanne, ühine missioon tagada, et Vabariigi Valitsus ja Riigikogu võtavad nähtavas tulevikus tõsiselt tervishoiu rahastuskriisi lahendamist. Me teame, et Tervisekassa iga-aastane puudujääk on juba suurusjärgus 200–300 miljonit eurot ja kasvab ajas. Ja tegelikult see puudujääk ei hõlma kogu tegelikku ravivajadust, mis on veelgi suurem.

Sellise kroonilise rahapuuduse tagajärg on ju otseselt see, et inimestele vajalikku ravi lükatakse edasi. See tähendab tervisekahju inimestele, see tähendab tuleviku vaates otsest rahalist kulu riigile, nii selles mõttes, et inimesed elavad ja töötavad vähem aega tervena, kui ka selles mõttes, et väga paljude tervisemurede puhul on nende hilisem ravi märksa kulukam, kallim ja koormavam ühiskonnale tervikuna.

Ja kindlasti on oluline tähelepanu juhtida ka sellele, et ajas väheneb inimeste osakaal, kes ravikindlustusse panustavad, tulenevalt demograafilistest muutustest. Tänane maksumudel – peaasjalikult pelgalt sotsiaalmaksust ravikindlustuse kaudu Tervisekassa rahastamine teatud eranditega – ei ole piisav ehk tuleb lisaraha leida ka muude maksutulude arvel, nagu on varasemalt tehtud. Näiteks, kui tervise- ja tööminister oli Jevgeni Ossinovski või kui oli mul au sotsiaalministri ametit pidada, siis leidsime täiendavaid rahastusvõimalusi. Ossinovski ajal oli püsiv korraldus, minu ajal neljaks aastaks eraldatud täiendav rahastus. Need kaks asja peaasjalikult on tegelikult aidanud praegu Tervisekassal üldse toime tulla, sest kui võtta need otsused maha, siis oleks Tervisekassa eelarve juba ammu täielikus miinuses, sealhulgas reservid juba ammu otsas. Samuti esitas ka eelmine terviseminister tegelikult konkreetse ettepaneku, et riik võiks maksta näiteks laste eest ravikindlustusmaksu, nii nagu ta maksab praegu mittetöötavate pensionäride eest. Aga seda lahendusettepanekut ei ole seni kahjuks heaks kiidetud.

Nii et meie mure on see, et me ei näe valitsuselt samme, otsuseid, plaane ega isegi mitte ettepanekuid, kuidas tervishoiu rahastuskriisi lahendada. Lõputu analüüside tellimine ja otsuste edasilükkamine ei ole lahendus. Neid analüüse on tehtud niivõrd palju, et juba nende analüüside autoridki ütlevad, et ega neil midagi uut enam lisada ei ole. Nad on kõik oma mõtted välja pannud, arvutused ära teinud. Kui võrdleme maailma praktikaga, teiste Euroopa Liidu riikidega, teiste OECD riikidega, siis me lihtsalt panustame tervishoidu märkimisväärselt vähem. Loota, et me suudame niigi efektiivset süsteemi muuta sadade miljonite eurode [kokku hoidmiseks] efektiivsemaks, et seda miinust katta – see ei ole realistlik eesmärk. Alati on võimalik efektiivistada, aga mitte sellises mahus, mis on täna tervishoiu puudujääk.

Meie küsimused ministrile on lihtsad, aga väga olulised ja kaalukad. Esiteks: "Mis on Teie ettepanekud tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkuse tagamiseks?" Teiseks: "Kuidas kaetakse tervishoiu rahastuse puudujääk 2026. aastal ja järgmistel aastatel ning kuidas tagatakse tervishoiuteenuste kättesaadavus vähemalt senisel tasemel ka tulevikus?" Kolmandaks: "Kuidas aitab valitsuse lubatud eraraha kaasamine tugevdada esmatasandit ja leevendada perearstide puudust?" See on kahtlemata juba väga pikalt olnud üks tõsisemaid väljakutseid tervishoiusüsteemis. Ja neljandaks: "Millised on Teie ettepanekud patsientide omaosaluse vähendamiseks tervishoiuteenuste eest tasumisel? Teatavasti moodustab Eesti patsientide omaosalus juba praegu ligi 25% tervishoiu kogukuludest, kuid Euroopa Liidu keskmine on alla 15%." See on WHO, Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul selline mõistlik ülempiir, üle selle hakkab see tegelikult piirama inimeste ligipääsu tervishoiuteenustele. Nii et ootame vastuseid küsimustele ja kindlasti tuleb neid arutelu käigus juurde. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! Arupärimise sissejuhatus oli päris pikk, aga ma loen ette konkreetsed küsimused ja siis asun vastama. Üks: "Mis on Teie ettepanekud tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkuse tagamiseks?" Kaks: "Kuidas kaetakse tervishoiu rahastuse puudujääk 2026. aastal ja järgmistel aastatel ning kuidas tagatakse tervishoiuteenuste kättesaadavus vähemalt senisel tasemel ka tulevikus?" Kolm: "Kuidas aitab valitsuse lubatud eraraha kaasamine tugevdada esmatasandit ja leevendada perearstide puudust?" Neli: "Millised on Teie ettepanekud patsientide omaosaluse vähendamiseks tervishoiuteenuste eest tasumisel? Teatavasti moodustab Eesti patsientide omaosalus juba praegu ligi 25% tervishoiu kogukuludest, kuid Euroopa Liidu keskmine on alla 15%."

Vastan ükshaaval. Esimesena on teemaks tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkus. Viitasite oma küsimuse sissejuhatuses varasematele otsustele ja eelmiste ministrite tegevusele. See on kahtlemata olnud vajalik ja vähemalt osa sellest ma võtan küll üle. Tänan, et need otsused on tehtud, ma lähen nendega ka edasi. Aga mõnes aspektis on minu arvates eelmised ministrid valinud lihtsama tee, mida ei saa ka alati ette heita, sest olukord ja aeg ei ole olnud viimastel aastatel väga lihtsad. Praegu me oleme jõudnud olukorda, kus me peame tõsiselt üle vaatama ka tervishoiukulutused – kas need lähevad õigesse kohta? – ja tõhustama haiglavõrku. Kui need otsused, näiteks haiglavõrgu konkreetne tegevuskava, oleks olnud juba olemas, siis praegu oleks meil kõigil palju lihtsam. Aga sellega me läheme ka edasi. 

Eurostati andmetel on Eesti elanike hinnang katmata tervishoiuteenustele halvenenud, tervishoiuteenuste kättesaadavus on halvenenud. 2021. aastal oli see 8,1% ja 2024. aastal 8,5% ning tõepoolest on kasvanud ka inimeste omaosaluskoormus. Sellest aastast me eelmise ministri otsuse kohaselt – mina olin siis sotsiaalkomisjonis – ju tõstsime tervishoius omaosalust, tõstsime visiiditasusid, aga samas laiendasime neid rühmi, kes saavad maksta madalamat visiiditasu.

Mis puutub omaosaluskoormusse, siis Eestis on see tegelikult jaotunud väga ebaühtlaselt. Üks mu patsient tõi väga hea näite. Ta ütles, et ta on täiesti solvunud, ta oli kümme päeva haiglas ja maksis selle eest 25 eurot. See oli enne visiiditasude tõstmist. Ta on pensionär ja ta ütles, et kui ta läheb hotelli, siis seal ei ole see isegi mitte ühe ööpäeva hind. Tõepoolest, kui me vaatame haiglaravi, siis seal on inimestel hästi madal omaosalus. Kui aga mõelda sellele, et teinekord vajavad mõned inimesed haiglaravi väga palju ja ka erinevate ravijuhtude tõttu, siis ma arvan, et selline madal omaosalus võib olla täiesti õigustatud. Samas on näiteks hambaravis väga kõrge omaosalus ja ega seni ei ole suudetud seda omaosalust märkimisväärselt vähendada. On küll tõstetud hambaravihüvitist eelmistel aastatel, aga hinnad on ka tõusnud ja see hüvitis ei ole päris piisav, kuid katab siiski ära vähemalt ühe profülaktilise konsultatsiooni aastas.

Nii. Minu jaoks on hästi oluline, et ka poliitilised otsused oleksid tõenduspõhised. Kindlasti püüan järgida ka WHO antud soovitusi. Selle valitsuse tegevusprogrammis me oleme seadnud eesmärgiks muuta tervishoiu rahastamine läbipaistvamaks ja loogilisemaks. Siin on viidatud ka sellele, millised on need ettepanekud, kuidas [saada] tervishoidu raha juurde otse riigieelarvest ja mille eest. Näiteks, äkki oligi Tanel Kiik siis minister, kui tuli tervishoidu raha pensionäride eest. Aga mina jällegi küsin, kas me saame aru, kuhu see raha täpselt läks. Tegelikult ei saa. Kas pensionärid saavad nüüd paremat ravi? Või kas nad üldse peaksid saama paremat ravi? Peamiselt läks see tervishoiutöötajate palkadesse, mis on ka oluline. Aga tähtis on see, et kui me suuname kuhugi raha, siis sellel on ka eesmärk. Ja kui meil on riigi tasandil mingisugune probleem, näiteks me teame, et on väga kõrge suremus vähki või südame-veresoonkonna haigustesse, siis me suudaksime suunata raha nii, et me neid probleeme saaksime päriselt mõjutada.

Seni me tegelikult Eestis ei mõõda seda, kuidas antud raha [abil saavutatud] tulemused tervishoius kajastuvad. Mis puutub rahastamisettepanekutesse, siis me viime läbi hästi põhjaliku analüüsi. Arenguseire Keskus avaldab oma raporti juba vist sellel nädalal, aga ettepanekud valitsusele me anname veebruaris. See võtab aega. 

Vaatan, et mul läheb aeg nii kiiresti siin. Teine küsimus: "Kuidas kaetakse tervishoiu rahastuse puudujääk 2026. aastal ja järgmistel aastatel ning kuidas tagatakse tervishoiuteenuste kättesaadavus vähemalt senisel tasemel ka tulevikus?" Ma ei tea, mida on mõeldud tervishoiuteenuste kättesaadavuse all. Kas ravijärjekordi? Kas seda, kui palju üks inimene saab mingeid teenuseid? Või seda, kui ruttu saadakse näiteks perearstiabi? See on selline hästi ilus poliitiline loosung. Tegelikult on tervishoiuteenuste kättesaadavus üks osa tervishoiuteenuste kvaliteedist, see on ainult üks näitaja. Inimestele ei ole oluline ainult kättesaadavus. Ma võin saada homme arsti juurde, aga kui see on vale arst, siis ei ole sellest mulle kasu. Sellepärast me peame vaatama seda oluliselt terviklikumalt. Kui me mõõdame kättesaadavust ravijuhtude arvuga, siis meil on eesmärk, mille on ka Tervisekassa sõnastanud oma eelarves, et järgmise aasta ravijuhtide arv oleks sama suur, kui on käesoleval aastal. 

Kuidas on puudujääk kaetud? Suutsime 70 miljoni jagu vähendada Tervisekassa reservide kasutamist. Seal on laias laastus kolm komponenti: 10 miljonit laekus sotsiaalmaksu [rohkem]; umbes 60 miljonit on see varu, mida Tervisekassa on planeerinud ülekulu katteks, juhul kui haiglatel tekib ülekulu; ja 30 miljonit on tõhustamise [abil saadud]. Kokku me saame siit oluliselt suurema summa kui 70 miljonit. Ja see on suurem selle jaoks, et osa sellest kokkuhoiust me suuname tagasi tervishoidu, et saada innovatiivseid teenuseid ja viia läbi süsteemi parendusi. Niimoodi järk-järgult peaksime seda raha kasutama. 

Ma rääkisin täna Tervisekassa finantsosakonna juhiga ja ta ütles, et see trend, mida me nägime juba esimesel poolaastal, on selline, et ka haiglad on hakanud oma kulutusi üle vaatama. Seni ei ole keegi etteantud ravimahtusid poole aasta jooksul ületanud ega ole seda juhtunud ka üheksa kuu jooksul. Kui see trend jätkub, siis meil on võimalik minna edasi samasuguse eelarvega. Ma tean, et haiglad on vaadanud üle oma kulutusi, seda, kust nad saavad inimeste ravi kvaliteeti mitte vähendades kulusid kokku hoida.

Kui rääkida ravi kvaliteedist, siis kvaliteedisüsteemi algatas minister Sikkut. Mina viin seda edasi nii jõuliselt, kui see on võimalik. Hinnanguliselt on nendes riikides, kus ravi kvaliteeti hinnatakse, kvaliteediprobleemide kulu raviteenuste eelarvest 10–15%. Meil on eelarve umbes 1,8–1,9 miljardit, arvutage protsent ise. Aga see on nendes riikides, kus kvaliteedisüsteem on ammu olemas. Meil Eestis ei ole seda kunagi olnud. Meil ei ole üleriigiliselt kvaliteeti hinnatud, on räägitud ainult kättesaadavusest. Aga kvaliteet on tervishoius ülioluline faktor.

Nii. Mul on veel viis minutit. Vaatame, mis need küsimused siin veel on. Üks hetk. Ahah. Kuidas aitab valitsuse lubatud eraraha kaasamine tugevdada esmatasandit ja leevendada perearstide puudust? Mulle on jällegi see küsimusepüstitus pisut arusaamatu. Miks just esmatasandit, miks just perearstide puudust? Miks te arvate, et eraraha just sinna läheb? Miks ei või eraraha olla näiteks ka eriarstiabi probleemide leevendamiseks? Seal on see ju päriselt praegu ka kasutusel. See küsimus on omamoodi huvitav. Tegelikult me ei ole eraraha kaasamist sellest aspektist üldse vaadanud. Pigem me vaatame, kus jääb Eesti tervishoius ressurssi puudu, seal saame kaasata eraraha. Kindlasti on eraraha kaasamine põhjendatud ennetustöös. Väga suure töö on juba ära teinud ka tööandjad. Vaatame ennetuse seisukohalt üle ka töötervishoiu. Ka see on praegu täiesti, 100% eraraha eest ju olemas. Vaatame üle, et see ei dubleeriks muid tervishoiuteenuseid. Sellega jõuame loodetavasti lõpuni järgmisel aastal. Ja eraraha kasutamise kohta annab soovitused Arenguseire Keskus – kuupäev on siin olemas, 12. november, see on siis järgmisel nädalal.

Millised on ettepanekud patsientide omaosaluse vähendamiseks? Nagu ma ütlesin, omaosalus on hästi ebaproportsionaalne, eelkõige tuleks vaadata käsimüügiravimeid ja hambaravi. Aga see on väga suur ja keeruline töö. Oleks see lihtne, siis oleks seda kindlasti alustatud oluliselt suuremas mahus ka eelmiste ministrite poolt. Üks suur faktor on ka õendusabi. Seal sai juba varem omaosalust vähendatud: varem oli 85% statsionaarse õendusabi teenusest [Tervisekassa] kanda, nüüd on 90%. Inimese omaosalus vähenes 15%-lt 10%-le. Ma mainisin ka seda, et visiiditasusid maksavad haprad elanikkonnagrupid oluliselt vähem või siis mõne eriala puhul ei maksagi. Aga kuidas nüüd täpsemalt saame omaosalust vähendada, seda me saame veel arutada. Ma ootan ka teiste erakondade ettepanekuid, kuidas me saaksime hambaravi odavamaks. See on küll, ma arvan, miljoniküsimus, ehk keegi leiab vastuse. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Üldiselt on olnud selliseks, kuidas öelda, üldiseks valemiks maailma tervishoius, meditsiinis see, et umbes 2% [suurenevad] kulud nii või teisiti. Ühelt poolt elanikkonna vananemine ja teiselt poolt tehnoloogia areng – see alati paar protsenti tõstab rahastamise vajadust, isegi kui ravijuhtude arv ei tõuse. Te ütlesite, et ravijuhtude arv on järgmisel aastal sama. Aga tegelikult rahavajadus on kindlasti suurem. Selle tõendusi oleme siit ja sealt ekspertidelt kuulnud. Kas te olete hinnanud, kui palju näiteks eriarstiabi järjekorrad võivad pikeneda selle tõttu, et see rahavajadus ikka täielikult kaetud ei ole? Viimastel aastatel on need järjekorrad pikenenud, see on ju teada fakt. 

Aitäh! Kui palju nad on siis pikenenud, küsiksin ma. Mitu päeva? Mitu nädalat? Mitu ravijuhtu? Kas ravijuhtude arvu tõstmine aitaks meil lühendada eriarstiabi järjekordi? Kui me tõstaksime ravijuhtude hulka, kas meil oleks siis personali, kes need katavad? Kui eriarst soovib saata uuringule, kas meil on näiteks piisavalt radiolooge või teistsugust personali, kes aitavad need uuringud läbi viia?

Küsimus ei ole ainult rahas ja ravijuhtude arvus, veel vähem on küsimus selles, kui pikk on järjekord. Seda ma juba enne ütlesin ka. Kui me räägime ambulatoorse, eriarstiabi järjekordadest, siis inimene tegelikult tajubki kõige enam seda, et kui ta [tahab] näiteks neuroloogile aega panna, siis millal ta vastuvõtuaja saab. Me saame vaadata digiregistratuuris seda, kui pikk on see keskmine aeg, aga me ei näe mitte kunagi seda, kui palju inimesi ei saanud ennast järjekorda panna. Seda on väga keeruline mõõta. 

Ja kui me räägime ambulatoorsetest vastuvõttudest, siis statistika järgi on umbes kolmandik inimesi sattunud vale arsti juurde. Seda me oleme teada saanud tänu e-konsultatsiooni teenusele. E-konsultatsioon on selline teenus, kus perearst kirjeldab patsienti ja saadab kirjelduse eriarstile. Sedasama saavad teha eriarstid omavahel ja eriõed teiste eriõdedega. Ja eriarst siis vaatab, kas piisab sellest, et perearstile lihtsalt nõu anda, või kutsub ta patsiendi oma vastuvõtule. Siis ta [määrab] vastuvõtule kutsumise prioriteetsuse: kas kohe väga kiiresti, keskmise kiirusega või on aega küll.

Umbes kolmandiku e-konsultatsioonide [järel saatekirja ei tehta]. See tähendab, et piisab sellest, kui antakse nõuanded perearstile. See aeg jääb vabaks ja sinna saab kutsuda järgmise inimese. Kui me arvestame, et umbes kolmandik inimesi läheb [vastuvõtule] tavasaatekirjaga – neid juhtumeid on kõikidest saatekirjadest praegu 85% –, aga see arv võib olla ka suurem, sest tavasaatekirja kvaliteet ei ole sama, mis on e-konsultatsiooni kvaliteet, [viimane] on oluliselt kõrgem, siis tegelikult umbes kolmandik inimesi on vales kohas.

Kui me seda süsteemi hakkame järk-järgult muutma, siis me saame ka ambulatoorsete [vastuvõttude] järjekordade ajad inimeste jaoks lühemaks. Võib-olla jäävad mõned ajad ülegi, aga seda ma ei looda, sest ma olen nõus, et rahvastik vananeb, vajadus eriarstiabi järele suureneb. Tuleb mõelda strateegiliselt, tuleb mõelda sellele, kus päriselt probleem on. Ja kui me endiselt [kasutame] poliitilist loosungit "Lühikesed järjekorrad!", siis me valetame inimestele.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kui te vastasite küsimusele, mis puudutas tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkust, siis tõite ühe elemendina välja haiglavõrgu tõhustamise. See on sõnaühend, mida võib sisustada väga-väga erinevalt. Sellest tulenevalt ma tahaksin teada, millisena teie seda näete ning mida tähendab näiteks Hiiumaa, Saaremaa ja Läänemaa elanike jaoks see, võiks vist öelda, kurikuulus haiglavõrgu tõhustamine.

Ma arvan, et haiglavõrgu tõhustamine kindlasti ei ole kurikuulus. Eesti inimene tahab saada arstiabi ja ta tahab, et see oleks lisaks kättesaadavusele ka kvaliteetne. Hiiumaa haiglas oli juulis seitse sünnitust. Ma tean, et see on põhiliselt sünnitusosakond, mille puhul kardetakse, et see suletakse. Kas see tuleb sulgeda või mitte, selle kohta ei ole otsust veel tehtud. Hiiumaa haigla peab kindlasti alles jääma, samamoodi Saaremaa haigla. Neil on oma roll ja on teenused, mis peavad kindlasti seal inimestel olemas olema. Ma räägin ka Põlva haiglast, Jõgeva haiglast ja kõikidest muudest väikestest haiglatest. Nad on ülivajalikud ja nendes haiglates peavad olema need teenused, mida inimesed vajavad kõige sagedamini. Kui me arvestame ka piirkonna elanikkonna vananemist, siis eelkõige on vaja selliseid teenuseid, mis aitavad inimesi, kellel on palju kroonilisi haigusi, mida tuleb hoida kontrolli all, ja lisaks neid, kellel on suurem hooldusvajadus. Me vaatamegi selle pilguga. 

Strateegiline ostmine on selle nimetus, selle plaaniga me tuleme välja novembri lõpus või detsembris. Siis saame täpsemalt öelda iga haigla kohta, mis on mõtted, ja alustada ka arutelusid, kui kiiresti me peaksime otsused ellu viima. Ma arvan, et me ei saa teha niimoodi, et ma lõikan noaga ära, nüüd homsest mingit kindlat abi ei osutata. Tuleb mõelda kas või selle peale, kus need inimesed, kes seal praegu töötavad ja kelle teenuseid me võib-olla ei vaja, [edaspidi] töötavad. Äkki me saame mõnda asja edasi lükata, mõnda asja teise kohta tõsta. Seda peab vaatama ikkagi niimoodi, et see säästaks ka haiglat ja neid inimesi, kes seal kohapeal on.

Kindlasti tuleb vastuseisu, sellega ma olen arvestanud, aga see on ülivajalik muudatus. Meie haiglavõrk ei jääks ellu, kui me neid muudatusi ei teeks. Meil lihtsalt ei ole inimesi. Arstide hulk väheneb sama kiiresti, kui rahvastik vananeb. Arste ei tule nii palju peale, samamoodi on õdedega. Me suurendame koolitustellimusi, vaatame, kuidas me saame seda olukorda lahendada, kasutame digilahendusi, kaugvastuvõtte, ka tugispetsialiste, kes tervishoiukoormust vähendavad. Aga meil on vaja vaadata, et inimene saaks abi ka päriselt – see on hästi oluline –, ja selleks on vaja haiglavõrku kohandada. Ma arvan, et kinni me ei pane ühtegi haiglat, vähemalt minu aja jooksul mitte.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sellele, mida te räägite, on ju keeruline vastu vaielda ja see kõlab väga veenvalt, eriti see, kui te räägite, et õigel ajal õiges kohas, õige arsti juures. Mina olen kogu aeg sellest aru saanud, et kui ma pöördun perearsti juurde, siis tema on see spetsialist, kes vaatab, millise eriarsti juurde [mind saata], milline on minu vajadus, edasine tee liikumiseks. Kunagi mitte väga kauges minevikus te ütlesite ka seda, et tulevikus võiks kiirabi poole pöördumiseks olla saatekiri. Kas te selgitaksite, mida te sellega mõtlesite? See on tekitanud inimestes väga palju küsimusi. Ja võib-olla mõnigi on jätnud pöördumata erakorralise meditsiini osakonda selles hirmus, et tal seda saatekirja ei ole. Aga pärast on hullem ehk tüsistused ja hädad on suuremad. 

Aitäh! Ärme aja segamini kiirabi ja EMO-t. Kiirabi on see auto, mis sõidab, ja EMO on osakond haiglas. Mina ütlesin selle edasi, aga see on olnud üks valdkonnast tulnud idee. See ei ole meil hetkel kaalumisel. Selleks ei ole valmis ei perearstid ega EMO-d ja selleks ei ole tegelikult ka vajadust. 

Pigem oleks meil vaja seda, et EMO õde saaks olukorras, kus inimene täiesti ilmselgelt päriselt ei vaja EMO-t, näiteks on tal alanud nohu või üleeile hammustas parm, [ta ära saata]. Need on reaalsed juhtumid minu enda EMO praktikast. Sellises olukorras ei [peaks] jõudma see inimene isegi mitte perearstini, vaid talle antaks soovitus pöörduda näiteks apteeki. EMO õel, triaažiõel, kes võtab inimese vastu, [võiks] olla see õigus. Aga kui see triaažiõde tunneb ja näeb, et on näiteks kopsupõletiku kahtlus, palavik ja köha, mida võiks ju iseenesest ravida ka perearst, siis sellist inimest, mina arvan, vähemalt esimeses järjekorras küll ei tohiks ära suunata.

Need on selged juhud. Just eelkõige on mure Tallinnas ja Tartus, vähemal määral teistes EMO-des, teistes EMO-des peaaegu pole. Võib-olla Pärnu on ka suvisel hooajal natukene ülekoormatud, aga teised haiglad ei ole väga ülekoormatud selle tõttu. Sellest me oleme EMO-dega rääkinud. Ma tegelikult ootasin neid [otsuseid] varem oma majast, aga ma loodan, et varsti need siis tulevad. Neid tehakse ikkagi koostöös EMO personaliga. Üldiselt on õed ja arstid, kes töötavad, sageli väga paranoilised, nii et kergekäeliselt inimesi ära ei saadeta.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Igas suures süsteemis tuleb reegleid ümber vaadata, kaasajastada, rahastamisviise muuta, järelevalvet tugevdada, et saada osapooltelt õiget käitumist. Samas on tänane arupärimine suunatud fundamentaalsele trendile olukorras, kus Eesti on kogu taasiseseisvumisjärgse aja pannud tervishoidu riigi raha vähemalt kolmandiku võrra vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Võrdlus Soome ja Saksamaaga ei kannata üldse kriitikat. Meil rahvastik vananeb, inimesed ootavad samalaadset teenust ja ligipääsu ravimitele, nagu on meie naaberriikides. Aga 5, 10 või 15 aasta perspektiivis ei ole võimalik seda küsimust lahendada ilma riigi täiendava panuseta tervishoidu. Kuidas te näete, mis siin need lahendused võiksid olla? Kuidas riigi raha ja millises tempos tervishoidu suunata?

Aitäh! Jällegi, ligipääs teenustele ja ravimitele – ärme palun räägi kättesaadavusest, see ei ole ainus asi, mida inimesed tervishoiust ootavad. Inimesed ootavad palju enamat. Näiteks ootavad inimesed seda, et nende arvamusega arvestataks ja et kui arst või õde käitub ebaviisakalt, siis seda arsti või õde ka distsiplineeritaks. Me peaksime ikkagi rääkima kvaliteetsest tervishoiust.

Rääkides ravijärjekordadest, tegelikult Soome ja Saksamaa ei ole üldse [head näited] – meie ravijärjekord on kohati oluliselt lühem. Eriarsti juurde pääseda on Eestis oluliselt lihtsam ja kergem, kui on näiteks Soomes või Rootsis, Norras ja Taanis. Ka perearsti järjekord on lühem. Ma tean, et aastaid tagasi oli Rootsis perearsti juurde järjekord kaks kuud ja see oli tavapärane. Ma loodan, et Eestis nii kaua ei pea ootama. Sageli inimesed küll ütlevad, et nad peavad kaua ootama, aga siis tuleb välja, et pakuti ka varasemat aega, aga see inimesele ei sobinud. See on ka ju arusaadav, et iga aeg inimesele ei sobi.

Kust raha tuleb? See on hästi hea küsimus ja oleneb ka sellest, kellega me ennast võrdleme. Soome ja Saksamaa on demokraatlikud riigid olnud pisut kauem kui meie praeguseks. Meil on olnud hoopis teistsugune tervishoiusüsteem. Kui me võrdleme enda [süsteemi] nende tervishoiusüsteemidega, [mis olid nagu meil], ütleme, näiteks 1980. aastal, kui me võrdleme nende riikidega, kellel oli sama süsteem, siis ma arvan, et me oleme tänaseks ikkagi väga hästi edasi läinud. Me oleme väike riik, aga me oleme läinud edasi e-tervisega. Meie [teenuste] kvaliteet, kuigi ma räägin siin kvaliteediprobleemidest, on ikkagi hea. Ja probleeme on ka Soomes ja Saksamaal. 

Kui on vaja täiendavat rahastust, siis see peab kuskilt tulema. Hetkel on meil väga suur prioriteet see, et meil on idanaaber, kes on hirmule ajanud mitte ainult Eesti, vaid tegelikult kogu Euroopa. Meil on vaja päriselt oma kaitsekulusid tõsta, see on reaalne vajadus. Kui me tahame veel raha juurde – minu hinnangul ja ma arvan, et ka teie kõigi hinnangul võiks see olla vähemalt Euroopa Liidu keskmine, see on umbes 800 miljonit eurot, sama palju, kui me praegu kaitsesse juurde investeerime –, siis see tähendab uut maksutõusu või mõnest teisest valdkonnast raha äravõtmist. On kaks valikut. See on poliitiline otsus. Tõstke makse, kui järgmine kord valitsuses olete.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Kogu austuses teie vastu või sinu vastu – kuna me üksteist kaua tunneme –, kohati mulle tundub, et sa takerdud nendesse detailidesse, mis antud juhul pole niivõrd olulised. Räägid sellest, mida täpselt on küsimuse all mõeldud või miks just esmatasandi puhul mainime eraraha. Meie mure on ju printsipiaalne, mure on põhimõtteline: kas valitsus kavatseb leida lisaraha tervishoiuteenuste tagamiseks? See, kas te täpselt võtate aluseks, mõõdikuks ravijärjekordade lühendamise päevade mõttes, kas võtate mõõdikuks regionaalse küsimuse – neid mõõdikuid võib võtta väga palju erinevaid, aga me teame, et puudu on ühest, teisest ja kolmandast. Ja me teame ka teie enda juhitava Tervisekassa näitel, et Tervisekassa eelarve on miinuses. Jah, see võtab reservidest raha, aga jooksev eelarve tegelikult on miinuses. Ükskõik, mis mõõdiku me võtame, raha on puudu. Küsimus on väga lihtne: kas teie ministrina ja konkreetne valitsus plaanite astuda samme lisaraha leidmiseks?

Ma just ütlesin ju, et minu hinnangul oleks lisaraha vaja. Aga mida terve valitsus teeb? Me oleme koalitsioonilepingus öelnud, et me vaatame rahastuse üle ja [teeme] oma ettepanekud, nii nagu kõik eelmised valitsused on seda teinud. 

Rääkides esmatasandist ja erarahast – ei, me ei plaani tervishoidu erastada, milles sotsid on meid lausa süüdistanud, nii palju kui ma olen ajakirjandusest näinud. Solidaarne tervishoiusüsteem on endiselt kõige parem süsteem, mida ükski riik on kasutanud.

Mis siin veel oli? Eelarve miinus. Eelarve on oluliselt väiksemas miinuses, kui see oli eelmise ministri ajal. Ma arvan, et see minu sõnum, et me peame päriselt leidma kokkuhoiukohad, on valdkonnas kohale jõudnud.

Ja nagu ma ütlesin, meil tuleb aru saada sellest, et me peame suutma seda raha – meil on eelarve kokku ikkagi 2,5 miljardit eurot, see on väga suur raha – kasutada nii, et me suudame mõjutada tervishoius tulemusi. Need on näiteks tervena elatud aastad ja kõik need väärtused. Loomulikult ei juhtu see ühe, kahe või kolme aastaga. Aga kui me lihtsalt paneme raha juurde ja süsteemis on ebaefektiivsust … Ma tõin ühe näitena ambulatoorsed vastuvõtud. Ma olen ise aastakümneid arstina töötanud, ma olen töötanud haiglas, ma olen töötanud perearstikeskuses, ma olen töötanud EMO-s ja kiirabis, ma olen näinud, kuidas seda raha kasutatakse. Seal on väga palju kohti, kus saaks seda paremini kasutada. Ja ma ei ole ainus, kes sellest niimoodi räägib. Ma olen ise, Tanel, sinuga käinud rääkimas sellest, kui ma olin veel perearstide seltsi juht. Me koos oleme teinud ka väga head muudatused, mis on aidanud raha raiskamist vähendada, aga seda perearstiabis. Perearstiabi on hetkel rahaliselt üks kõige paremini reguleeritud valdkondi üldse tänu sellele, et perearstid ise on selleks väga palju tööd teinud. Aga võtke lahti, ma ei tea, kulumudelid kardioloogias, neuroloogias või reumatoloogias – neid ei ole olemas, vähemalt mitte sellisel kujul, nagu on perearstiabis.

Kas me peame seda üldse niimoodi reguleerima? Äkki me peaksime reguleerima rahastust tulemuste kaudu? Näiteks, kui meil on erinevad haiglad, kus tehakse endoproteesimist, vahetatakse puusa- ja põlveliigeseid, siis me rahastame paremini seda haiglat, kus inimene hakkab kiiremini kõndima. Seda raviteekonda alustati vist Riina ajal või äkki juba sinu ajal. See on üks ja ainus raviteekond, mis meil on päriselt olemas, aga tulemusi ikka veel ei hinnata ja rahastus ei ole ikka veel tulemuspõhine. Siin me peamegi välja mõtlema, kuidas me kasutame tervishoiuraha niimoodi, et me saaksime mõjutada ravi tulemust, ravi kvaliteeti ja patsiendi rahulolu.

Minu väga suur lootus on, et seda hakkab juhtima järgmine Tervisekassa juht, kes loodetavasti tuleb aasta lõpuks. Praegu konkurss käib. Kui teate väärikaid inimesi, siis soovitage neil kandideerida või kandideerige ise. Tanel, ma arvan, et sinust saaks väga hea juht, kui sind see huvitaks. Maailmas on väga palju erinevaid tervishoiu rahastamise mudeleid. Kuidas seda raha täpselt juhtida, eks see on järgmise juhi otsus ka.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ega me seda arupärimist poleks ju esitanud, kui ei oleks probleemi sellega, et teil ei ole plaani – vähemalt meile tundub, et valitsusel ei ole täna plaani –, kuidas seda tervishoiu rahastamise puudujääki katta. Jürgen Ligi on siin öelnud … Või noh, see eelarve, mille valitsus on praegu Riigikokku toonud, tekitab tohutu miinuse. Selle valguses [küsime], kustkohast tuleb raha, kustkohast need vahendid tulevad. See ongi meie jaoks probleem. Me näeme, et tegelikult midagi nendes suurusjärkudes ei tehta. Te kirjeldate väga palju protsesse, mis kindlasti annavad ka miljoneid säästu, aga me räägime ikka sadadest miljonitest, mis puudu on.

Aga mul on teile küsimus. Tervisekassa eelarve puudujääk – öelge palun, mille arvel selle vähendamine tegelikkuses tuleb. Meil juba on inimeste rahulolematus suur. See, et teistes riikides on ka sellega kehvasti, ei ole argument. Küsimus on selles, et Eestis on probleemid. Te olete otsustanud seda puudujääki vähendada ehk reserve võetakse vähem kasutusele, kui me valitsuses varasemalt arutasime. Mis see siis nagu sisuliselt tähendab?

Teie aeg! 

Mille arvelt see tuleb?

Okei. Aitäh! Ma tegelikult seda ütlesin ka siin enne, aga ma hea meelega kordan üle. See on muidugi naljakas, et kohati mind süüdistatakse selles, et reserve kasutatakse liiga palju, ja nüüd on mure selles, et neid kasutatakse liiga vähe. Ma ei muretseks selle pärast, et liiga vähe.

Kõigepealt, kokku on 70 miljonit see [summa], mille võrra reserve vähem kulutatakse. 10 miljonit sellest tuleb sotsiaalmaksu paremast laekumisest ja 30 miljonit tuleb teenuste tõhustamisest. 60 miljonit on praegu ühes Tervisekassa eelarves planeeritud juhuks, kui haiglate ravikulud peaksid mingil põhjusel suurenema ehk kui tekib ülekulu. Üheksa kuu andmete põhjal võib öelda, et ülekulu ei ole tekkinud. Seega on see 60 miljonit planeeritud järgmise aasta eelarvesse, [lisaks] 30 miljonit tõhustamisest ja veel 10 miljonit sotsiaalmaksust – kokku saame 100 miljonit. See tähendab seda, et sellest 100 miljonist 70 miljonit on võetud reservide jaoks ja ülejäänud 30 miljonit läheb tagasi sinna valdkonda. Me leiame innovatiivseid lahendusi, teeme digilahendusi ja nii edasi, kõike, mida on vaja teha, et see ei jääks tegemata, sest innovatsioon ei või isegi tõhustamise olukorras jääda tulemata. Tervisekassa ise on öelnud, et nende järgmiste aastate strateegia ongi tekitada innovatsioon alati just tõhustamise arvel. Kui leitakse kuskilt võimalus kokku hoida, siis see raha suunatakse innovatsiooni.

Ma enne rääkisin e-konsultatsioonidest. Kolmandik inimesi on vales kohas. See on nüüd tõesti hästi umbkaudselt öeldud, aga kui me jagame need eriarstiabi kulud kolmega, siis põhimõtteliselt me võime öelda, et 70–80 miljonit eurot on vales kohas kasutatud. No seda ei saa täpselt nii öelda, see on umbmäärane. See on see summa, millele me leiaksime ilmselt parema koha. Näiteks, sarnaseid teenuseid saab osutada perearstiabis, kus on teenused odavamad, sellepärast et hinnad on seal oluliselt madalamad, või siis saame tuua uusi inimesi sellesama eriarsti vastuvõtule. Ehk me saame sama raha eest oluliselt rohkem terviseteenuseid ja kvaliteeti tõsta. See on see loogika.

Ütleme niimoodi, et mul on seda võib-olla sellepärast ka lihtsam läbi viia, et ma olen süsteemist seest tulnud ja ma näen, kus päriselt saab tõhustada ja kus tegelikult üldse ei saa. Ma näen ka neid kohti, kus on raha väga räigelt ja tugevalt puudu. Avalikkuses on räägitud radioloogiateenusest, kus on üle, ja laboriteenusest, kus on õhku vahel. Haiglate mure on olnud see, et nad hoiavad nende teenuste arvel ja näiteks ka kiirabiteenuse arvel ülal mingeid teisi osakondi, teisi teenuseid. Aga see ju tähendab, et rahastamine on läbipaistmatu. Me maksame ühe summa haiglale, aga me ei tea, mis me vastu saame, sest nad raporteerivad ühte, aga teevad teist. Või me oleme plaaninud osta ühte, aga saame vastu teist teenust. Nagu lähed toidupoodi, tahad osta piima, aga saad leiva, eks ju. No leiba on ka vaja muidugi.

Ongi vaja hinnata, kuidas suunata raha nii, et toime tullakse just seal, kus seda on vaja. Kui me vaatame konkreetset maakonda – Reili tõi enne näite saarte kohta –, siis saarte seisukohalt ongi vaja … Näiteks praegu tahetakse meie ministeeriumiga väga rääkida kiirabikopterite [teemal]. Väga hea teenus, mitte midagi [halba] ei ütle, saartel oleks see teenus ju täiesti asendamatu. Aga kas meie ülejäänud tervishoiusüsteem kannatab siis, kui me näiteks ostame selle kalli teenuse – ma ei tea, kui kallis see on, seda me veel hindame –, kui see osutub väga kalliks, ja suuname selle ainult saartele? Äkki kannatab siis mingi teine Eesti piirkond? Või kui Põlva Haiglas on mingid väga vinged uuringuvõimalused, kas siis näiteks Võru haigla selle tõttu kannatab?

Me peame vaatama seda süsteemi tervikuna. See on just see, mida ei ole väga palju tehtud. Haiglavõrgu arengukava on väga üldsõnaline ja see ei anna tegelikult haiglajuhtidele ülevaadet sellest, mida neilt päriselt oodatakse ja mis nende konkreetse haigla roll Eesti suures tervishoiuvõrgus on.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Paar lihtsat küsimust tavainimestelt. Esiteks see, et ikkagi jätkuvalt väidetakse, et kui alustada tõsise tervisehädaga erakliinikust, siis jõuab tavahaiglasse arsti juurde teenust [saama] ikka oluliselt kiiremini [kui siis], kui inimene alustab sama tervisehädaga perearsti juurest. Kas see vahe on jätkuvalt, kui suur see on ja kas see peaks nii olema? Ja teine küsimus on see. Me teame, et igal pool Eestis võtavad erakliinikud järjest üle perearstipraksiseid. Inimesed väidavad, et järjest vähem ja vähem näeb arsti. Kus seal siis see punane joon võiks paista ehk kus on mindud juba üliefektiivseks, nii et tegelikult inimene arsti juurde enam ei pääsegi?

Aitäh! Esimene küsimus. Kahekiiruseline meditsiin on väga halb, see on päriselt suur probleem, seda on püütud lahendada pikka aega. Tegelikult on Tervisekassa seadnud reegli, et niimoodi ei tohi, aga ikka tehakse. Miks tehakse? Eelmine ja üle-eelmine minister on samamoodi olnud selle probleemiga silmitsi. Oleks seda lihtne lahendada, siis see oleks juba lahendatud. Ma arvan, et see ei ole esimene asi, millega ma hakkan tegelema, sellepärast et enne püüame selle võrgu korda saada. Aga see on kindlasti teema, millega peab mingil hetkel tegelema. 

Miks see nii on? Sellepärast, et ka erakliinikus töötaval arstil hakkab inimesest kahju ja ta näeb, et inimene saab paremat abi riiklikus süsteemis, sest erasüsteemis ei olegi alati kõiki neid võimalusi. Selline järjekorras enda etteostmine ei ole eetiline, see ei ole okei. See on Eestis praegu võimalik, aga kuidas seda lahendada, ma ei oska öelda.

Teine küsimus oli erakliinikute ja perearstikeskuste kohta. Tegelikult ongi perearstid ju oma olemuselt eraettevõtted, nad on OÜ-d enamasti, vahel mõned üksikud on FIE-d. Praegu on meil omandipiirang ehk omanik peab olema ikkagi perearst. Mida on teinud osa erakliinikuid? Nad on teinud niimoodi, et nad leiavad perearsti, kellel on OÜ ja kes võtab endale nimistu, aga tegelikku teenust pakub hoopis keegi teine, näiteks Confido vist. Ma ei tea, kas Confido pakub, aga vist pakub, jah. Ja on veel mõned sellised ettevõtted. Eks perearstindus on tore eriala. See näitab, et huvi on. See on tõesti väga hea eriala, mulle ka meeldib, midagi ei ole öelda.

Aga nüüd see küsimus, et inimene perearsti juurde ei saagi. Seal on kaks asja. Esiteks, kui perearstindus Eestis algas, siis tekkis hästi palju niinimetatud mees-ja-koer-tüüpi perearstikeskusi – seda armastas doktor Le Vallikivi alati öelda – ehk oli üks perearst ja üks õde. Eeldus oli see, et inimesel on hästi isiklik side oma perearstiga. Kui ta tuli vastuvõtule, siis ta oli alati perearsti vastuvõtul. Õe vastuvõttu siis üldse ei olnudki. Näiteks, kui mina alustasin perearstina, siis juba see oli suur asi, et õel oli oma kabinet, sest enne seda õde ja arst olid lausa ühes kabinetis, õde kirjutas pabereid, oli sekretär ja arst lihtsalt rääkis patsiendiga. Toona, ka päris alguses, kui mina [arstina] alustasin 20 aastat tagasi, oli kõige sagedasem visiit ikkagi köha, nohu ja palaviku tõttu, eriti lastel, aga muidugi ka suurematel. Järgmine [põhjus] oli alaseljavalu. Perearst tegeles nendega.

Aga tänapäeval jõuab perearsti juurde reeglina inimene, kellel on korraga neli või viis haigust, mis võivad olla väga erinevatest valdkondadest, näiteks kirurgiline haigus, psühhiaatriline haigus ja veel kaks kroonilist haigust. Lisaks võib ta olla alaealine ehk laps, kelle organism on hoopis teistsugune. Perearstid on tegelikult saanud koolituse väga paljudes valdkondades ja seni ongi olnud palju selle alakasutamist. Kui 2017. aastal hakati rajama tervisekeskusi, see tähendab siis seda, et omavahel koopereerusid 3–6 perearsti, mõnes kohas ka rohkem, isegi 10–12, minu teada maksimum ongi 12 nimistut, siis see kontseptsioon muutus.

Õdede roll suurenes. Esiteks tekkis õdedel retseptiõigus ja õed võivad väljastada töövõimetuslehte. Õed on need, kes võtavad viirushaigusega patsiendi vastu, vaatavad üle ja määravad teinekord ka ravi. Kui ta vajab retseptiravimit, siis reeglina muidugi kutsutakse arst konsulteerima. Arst kutsutakse alati juurde siis, kui õel on mingi kahtlus, on vaja diagnoosi täpsustada või mingit täpsemat uuringut, ja vahel suunab õde [patsiendi] arsti juurde eraldi vastuvõtule. See kontseptsioon on muutunud. Ja lisaks õdedele on nüüd ka psühholoogid, füsioterapeudid, mõnes keskuses on sotsiaaltöötajad. Kontseptsioon on muutunud ja tegelikult ei peaks inimese eesmärk olema tingimata arsti juurde saamine. 

Pärast COVID-it või COVID-i ajal tulid meile ka kaugvastuvõtud, mis enne ei olnud tavapärased. Nüüd on see täiesti ametlik ja tavapärane. Tegelikult aitab see väga palju ka inimeste koormust vähendada. Kui ikka ei ole vaja kohale tulla, saab [mure] kaugelt lahendada, siis teinekord on see mugav ja hea. Aga muidugi, arst päriselt ära kaduda ei tohiks, võimalus arsti juurde saada peab jääma, vähemalt neil patsientidel, kes seda päriselt vajavad. Osas keskustes on niimoodi, et mitte kunagi ei saa arsti juurde, ilma et õde lubaks. Teistes keskustes on niimoodi, et saab ka [ilma], et kui inimene väga tahab, siis ta ikkagi saab. Ma arvan, et see teine variant on parem, aga seni ei ole seda otseselt reguleeritud.

Igatahes on kindel see, et inimene peab saama arstiabi siis, kui ta seda päriselt vajab. Aga meil on praktikas perearste, kes ei ole käinud ammu koolitusel, on nimistuid, kus asendaja üldse ei olegi perearsti haridusega. Perearst õpib neli aastat oma eriala ja me ei saa kuidagi eeldada, et teise eriala arst suudab sedasama teenust pakkuda. See on kvaliteet, millest ma nüüd räägin. See teenus, kus see abi ei ole olemuslikult perearstiabi, on tegelikult üldarstiabi. Üldarst on arst, kes on ülikooli lõpetanud, aga pole eriala omandanud. Ehk kui mina lähen kardioloogiaosakonda tööle – mul on perearstiharidus –, siis mina pakun seal üldarstlikku teenust. Me peame vaatama otsa ka kvaliteedile ja töökorraldusele. Sellega me tegeleme ka, ja päris aktiivselt. Aga kuna Eestis ei ole mitte kunagi olnud adekvaatset kvaliteedisüsteemi, siis me ei loo seda kiiresti, selleks läheb mõni aasta. Ma arvan, et seda lõpetab järgmine minister ja ta saab selle ka valmis.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea minister, tervishoiu rahastamise temaatikat avamast! Põhiline asi, mida me täna siin kuulnud oleme, on puudujääk, mis on täiesti mõistetav. Tervishoius võiks ju alati olla raha rohkem ja loomulikult ka ravijärjekorrad väiksemad. Aga kas te võiksite avada ka järelevalve temaatikat? Kuidas see täpselt käib? Ma pean silmas rahastuse järelevalvet. Kas on mingi vahe näiteks sellel, kui tegemist on haiglavõrgu haiglaga versus erakliinikuga? Te tõite ise samuti välja, et on palju kohti, kus saaks raha paremini kasutada. Kas te ise teate ja näete mingit konkreetset murekohta kusagil, kus saaks järelevalve tõhustamise abil teha nii, et raha jõuaks õigesse kohta ehk päriselt abivajajateni?

Aitäh küsimuse eest! See on üks parimaid küsimusi täna! Aga ma endiselt toonitan, et järjekorra pikkus ei ole ainus kvaliteedi [näitaja], mida me [jälgime]. Me tahame tervishoiust oluliselt rohkemat kui seda, et järjekord oleks lühike. Ei tasu rääkida lühikesest järjekorrast.

Aga räägime sellest, millised nõuded on HVA haiglatele ja erakliinikutele. Erakliinikutes, kui nad teevad Tervisekassaga lepingu, peavad olema kõikidel arstidel olemas pädevustunnistused, nad peavad olema atesteeritud ehk oma eriala piires on nende kvaliteeti hinnatud, aga seda nõuet ei ole HVA haiglatel. Miks? Üleüldse ei olegi arstidele koolitus kohustuslik, nad võivad käia koolitustel vabatahtlikult või mitte käia. Perearstidel on olnud üle kümne aasta kvaliteedisüsteem, mis on olnud vabatahtlik ja kus saab natukene kvaliteeditasu või boonust, kui need nõuded on täidetud. Aga see on vabatahtlik ja sellega ei ole liitunud väga paljud perearstikeskused.

Kui me räägime haiglatest, siis osa haiglatest on teinud seda, et nendel arstidel, kellel on pädevustunnistus olemas ehk viimase viie aasta jooksul läbitud teatud arv koolitusi või mida iganes nende eriala [eeldab], on natukene kõrgem töötasu.

Miks ei ole Tervisekassa kordagi rahastuse järelevalvet teinud? Ma ei tea. Nad ei ole seda teinud. Võib-olla Tanel oskab vastata, tema ajal ka ei tehtud, Riina ajal samuti ei tehtud. Kui ma Riigikogu liikmeks sain, siis oli see mu küsimus ka Tervisekassa toonasele juhile. Tema vastus oli, et seda ei saa teha. Minul jooksis selle koha peal juhe kokku, sest minu arvates rahastuse järelevalvet tuleb teha. Küsimus ei ole, kas saab või ei saa, seda tuleb teha. Me räägime maksumaksja rahast ja see peab olema kasutatud adekvaatselt ja õigetel eesmärkidel. See on üks asi, mida ma kindlasti tahan teha. 

Nagu ma ütlesin, võiks olla näiteks kvaliteedinäitajad, mille alusel rahastus on suurem. Näiteks haiglas, kus tehakse mingid operatsioonid nii, et inimene taastub kiiremini, oleks näitajad suuremad. Ja siin muidugi peab arvestama, mis seisus see inimene enne oli, peab võrdlema võrreldavat, mitte niimoodi, et üks haigla hakkab võtma väga kergeid patsiente ja teine peab võtma rasked. Seal on erinevad nüansid, eks ju, peab ka nende näitajate sisse vaatama. Aga see on see süsteem, mida me praegu välja töötame, see võtab kindlasti mitu aastat aega.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. (Köhib.) Avan läbirääkimised. Tanel Kiik, palun!

Palju tervist, Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Hea minister! Tänane arupärimine on tegelikult kantud siirast murest. Ma väga loodan, et seda muret mõistab ja jagab lisaks sotsiaalministrile ka Vabariigi Valitsus, sest kahjuks senistest sõnavõttudest, valitsuse poolt parlamenti saadetud riigieelarve eelnõust ega ka senistest seaduseelnõudest või algatustest pole seda mure mõistmist näha olnud. Räägitakse sellest, et kogu raha läheb julgeolekusse – me kõik teame, et see on poolik tõde. Loomulikult, julgeolekuvaldkond saab lisaraha ja see on vältimatult vajalik, sotsiaaldemokraadid seda toetavad, aga samal ajal leiab Vabariigi Valitsus sadu miljoneid eurosid, et teha selliseid maksukingitusi, mis üheselt suurendavad ühiskondlikku ebavõrdsust ja seeläbi tegelikult suurendavad ka ebavõrdsust tervishoiuteenuste kättesaamisel. Seeläbi, et jõukal osal ühiskonnast on rohkem raha nende eest maksmiseks ja vaesematel kahjuks seda võimalust ei ole.

Valitsuse sammud ja tegevus ei näita, et mõistetakse tervishoiu rahastuskriisi olemust ja selle lahendamise pakilisust. Nii nagu tavatses alati öelda teie erakonna endine juht ja peaminister Kaja Kallas: ära räägi oma prioriteetidest, vaid näita oma eelarvet. See eelarve kõneleb selgelt seda keelt, et tervishoiuvaldkond peab ise toime tulema, peab kuskil nurgas hingitsema, varasemate valitsuste [loodud] reservidest elama. Mingisuguseid konkreetseid samme tervishoiu rahastuse suurendamiseks ja parandamiseks ei astuta.

Loomulikult võime siin teha veel neli-viis analüüsi, aga nagu öeldud, need annavad kõik sama tulemuse. Need annavad selle tulemuse, et Eesti tervishoius on raha liiga vähe. Loomulikult on puudusi seal rohkem – tervishoiupersonal ja nii edasi –, aga need on kõik tegelikult omavahel seotud. Kui riik ei telli piisavalt ravijuhte, piisavalt suures mahus ei rahasta solidaarset tervishoiusüsteemi, siis on loomulik, et ka haiglates ja [teistes] tervishoiuasutustes ei saagi olla piisavalt tervishoiutöötajaid tööl, kui neile pole vajalikku tööd riigi tellituna sel määral pakkuda.

Ja paralleelselt toimub miski, mida ka minister nüüd kirjeldas väga halva asjana: kahe kiirusega tervishoid. Aga tegelikult see nii ju toimib. Mida raskemaks muutub solidaarse tervishoiusüsteemi kaudu raviteenuste kättesaamine, seda rohkem inimesi, eeskätt taas jõukam osa ühiskonnast, hakkab kasutama eraravi võimalusi, läheb enda raha eest tervishoiuteenust [saama] või kasutab eraravikindlustust, mis on nende seaduslik õigus ja tööandja võimalus. Aga sellega me tekitame olukorra, kus ongi kahe kiirusega tervishoid. On see vaesem osa ühiskonnast – keskmisepalgaline, pensionär –, kes ootab nii kaua, kuni temani jõuab rahastatava solidaarse tervishoiusüsteemi ravijärjekord, ja siis on see jõukam osa ühiskonnast, kes ostab endale pileti ette. Ta saab võib-olla isegi vähem tõsise tervisemurega kiiremini arstile kui teine inimene oluliselt ajakriitilisemas olukorras, kus tegelikult [see vajadus on suurem].

Sotsiaaldemokraadid loomulikult sellist lahendust ei toeta. Solidaarne tervishoiusüsteem saab toimida ainult siis, kui see ka päriselt – mitte ainult paberi peal, vaid ka päriselus – tagab selle, et tervishoiusüsteem on solidaarne. Kui paberi peal on justkui tagatud solidaarne tervishoiusüsteem, aga tegelikult tähendab see väga pikki järjekordi ja vältimatult vajaliku ravi kättesaamatust, ning paralleelselt on teine järjekord, mis on jõukamatele inimestele erarahastuse kaudu, siis tegelikult solidaarne tervishoiusüsteem ei tööta. See ei ole selle mudeli mõte, see, et ta paberi peal on olemas, aga päriselus ei rakendu.

Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et eelmise valitsuse ehk terviseminister Riina Sikkuti algatatud ettepanek hakata maksma ka laste eest ravikindlustusmaksu Tervisekassa eelarvesse või siis mingi muu samalaadne lahendus tuleb vältimatult vastu võtta. Tervisekassa ei saa elada lihtsalt varasemate aastate reservide arvel ja mõnes mõttes kihutada kuristiku suunas, lootuses, et kuskilt leitakse mingisugune optimeerimise või efektiivistamise võimalus. Me kõik saame aru, et sellises mahus sisemist efektiivsust leida ei ole võimalik olukorras, kus Eesti tervishoiusüsteem on Euroopa Liidu ja OECD riikide arvestuses selgelt alarahastatud. 

Nii et tänase arupärimise puhul võib öelda, et minister vähemalt sõnades mõistab seda muret, aga seda vastust, lahendust või ettepanekut, millisel viisil valitsus asub tervishoiu rahastuskriisi lahendama, seda me täna ei saanud ja pole ka varasemalt saanud. Väga loodan, et me selle vastuseni jõuame, sest aega meil kaotada tegelikult ei ole. Reaalajas, kui me siin arutame ja räägime mõistetest või mis iganes kontseptsioonidest, analüüsidest, on väga palju Eesti inimesi pikenevate ravijärjekordade tõttu tegelikult tõsises mures või väljakutse ees ja kaaluvad, kas neil on võimalik laenurahaga või kuidagimoodi enda vahenditest raviteenust osta olukorras, kus tegelikult Eestis peaks seaduse järgi olema solidaarne tervishoiusüsteem ja põhiseaduse järgi inimeste tervis kaitstud. Nii et julgustame valitsust asuma sõnade juurest tegudele. Sotsiaaldemokraadid toetavad kõiki ettepanekuid, mis aitavad tervishoiu rahastuskriisi lahendada, nii et see tugevdab süsteemi solidaarsust. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Soovib minister täiendada? Minister ei soovi? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme tänase viienda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Jaak Valge, Riina Solmani ja Leo Kunnase sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine sündimuse toetamise kohta nr 812. Ettekandja on Riigikogu liige Jaak Valge. Palun!

Hea eesistuja! Hea sotsiaalminister! Eesti naised ja Eesti mehed! Ma juhatan sisse järjekordse arupärimise sündimuse teemal. Eks neid tuleb järjest ja järjest esitada, kusagile ei pääse, sest see pole kellelegi uudiseks, et Eesti rahvastiku seisund on jõudnud ikkagi väga kriitilisse faasi. 

Sotsiaalministeeriumi värske analüüs "Laste saamise ja kasvatamise toetamine" kinnitab, et meie sündimus jätkab langustrendis ja laste saamine lükatakse järjest hilisemasse eluetappi. Kui eelmisel aastal sündis meil esmakordselt alla 10 000 lapse, siis andmed näitavad, et sel aastal teeme uue negatiivse rekordi. Analüüsis rõhutatakse, et [olukorra parandamiseks] üht võlumeedet ei ole, aga ikkagi pakutakse välja terviklik meetmete komplekt, mis hõlmab vanemahüvitiste ja peretoetuste [regulatsiooni] täiendamist, eluaseme kättesaadavuse parandamist, töö- ja pereelu paremat ühendamist ning tervisevaldkonda ligipääsu laiendamist. See annab selge suuna. Samal ajal vähenevad peretoetused sündide languse tõttu hinnanguliselt 10–11 miljoni euro võrra aastas. See on riigieelarve vaates. Riigieelarves jääb raha rohkem üle selle tõttu, et sündide arv väheneb. Tegelikult oleks loogiline, et seda kasutataks ju peretoetuste tõstmiseks. 

Nii. Me oleme muidugi arupärijatena kursis, et minister on surve all. Esiteks radikaal-vasakpoolsete surve, kes on joonistanud Sotsiaalministeeriumi analüüsist karikatuuri ja asunud seda omajoonistatud tonti usinalt rappima. Mina pean ütlema, et minu arvates see analüüs võinuks olla senise poliitika suhtes veelgi kriitilisem, võinuks tuua välja selgemini olukorra, kuhu me oleme sattunud, ja võinuks pakkuda veel konkreetsemaid meetmeid. Aga see selleks. 

Üks on igatahes nüüd küll selge: keegi ei sunni Eestis naisi sünnitama ega mitte kedagi teist ka sünnitama. Ei tee seda minusugune valge mees ega tee seda ka Sotsiaalministeeriumi analüüs. Eestis peaksid lihtsalt olema võrdsed eneseteostusvõimalused nii neil, kes soovivad rohkem lapsi, kui ka neil, kes lapsi ei soovi. Eneseteostus võib olla ühesugune või teistsugune. Ja kõige parem on ikkagi see, kui erialane eneseteostus käib koos laste kasvatamisega. Küll aga on riigi kohus tagada, et just neil, kes tahaksid rohkem lapsi, ei jääks nende soovi teostamine takistuste taha, mida pered koos Eesti riigiga on võimelised ületama. 

Enne ma ütlesin, et minister on surve all, aga minister on veel ka kaudse surve all – see on finantssurve. Olen aru saanud, et sündimust toetavatele meetmetele on raske rahalist katet saada praeguses seisus, kui koalitsioonilepe on sõlmitud ja väidetavasti seda lahti sõlmida korrakski ei saa. Ega siis polegi mitte midagi muud teha, kui tuleb avaldada omalt poolt tasakaalustavat survet. 

Arupärimise formaat ei pea tähendama süüdistamist. Eelmisele arupärimisele vastates minister näitas ja ka arupärijad näitasid, et [arutelu] võib olla väga konstruktiivne. Tõepoolest, siin võib olla kena parlamentaarne arutelu. Sellise arutelu algatamiseks ja ministri plaanide välja selgitamiseks me need konkreetsed küsimused ministrile esitasimegi. Ehk minister teeb juba koostööd nii, et ta loeb need küsimused ise ette. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama sotsiaalminister Karmen Jolleri.

Tere jälle! Hea istungi juhataja, Riigikogu liikmed, Eesti inimesed! Aitäh selle kommentaari eest perepoliitika analüüsi kohta! Tõesti, see valimiste-eelne väga emotsionaalne puhang, mis tekkis, on väga raskelt mõjunud inimestele, kes selle analüüsiga tegelesid. Ja eelkõige mitte isegi kriitika pärast, vaid selle pärast, et avaldati päris palju kriitikat inimestelt, kes minu arvates ei olnud seda analüüsi lugenudki, sest [nad esitasid] selliseid väiteid, mida analüüsis kohe kindlasti ei olnud. Jaak Valge tõi just ühe väite siin välja, aga seal oli ka teisi. See analüüs kindlasti ei alaväärista naisi ega sunni kedagi sünnitama. See analüüs ei olegi sünnitamise kohta, vaid ikkagi perepoliitika kohta tervikuna. Ma arvan, et see on väga hea, et analüüs tehti, ja selle põhjal me saame ka ministeeriumis edasi minna. 

Ma loen küsimused ette ja siis vastan. "Milline on ministeeriumi koordineeritava sündimust toetavate meetmete paketi elluviimise ajakava ning millised on peamised prioriteedid aastatel 2025–2027?" Tõsi, Eesti nagu enamik Euroopa riike seisab silmitsi rahvastiku vananemisega. Üheks rahvastiku vananemise lahenduseks on pakutud näiteks migratsiooni, et tulevad noored inimesed teistest riikidest – seda on Euroopas tegelikult päris palju näha – ja teevad ära sageli just selle töö, mida ei taha teha selle riigi elanikud, ehk sellise lihtsama töö. Migratsiooni on püütud reguleerida, et palgad oleksid väärikad ja ei tekiks inimkaubandust. See on üks [viis], kuidas on minevikus mõnes riigis püütud lahendada rahvastiku vananemise probleeme. 

Tõesti, ühelt poolt rahvastik vananeb ja teiselt poolt on sündimus madal ja jääb alla taastetaseme. Seesama mainitud migratsioon lahendab väga väikese osa sellest murest, aga meie eesmärk on ikkagi, et Eesti rahvas säiliks läbi aegade koos keele ja kultuuriga, nii nagu põhiseadus ütleb. Ja me peame vaatama seda, et ka Eesti inimeste hulgas – ma ei taha nüüd siin kõlada kuidagi natsionalistlikult –, kauaaegsete Eesti elanike hulgas, on nad mis iganes rahvuse taustaga, võiks ju sündimus tõusta. Aga tegemist on ülemaailmse trendiga ja me ei saa päriselt võidelda loodusseaduste vastu. Kohati tundub see võitlus isegi lootusetu, sest maailmas praktiliselt kõikides riikides on sündimus alla taastetaseme.

Aga kui vastata küsimusele, siis jah, laste arvu suurendamine on üks [võimalus] seda muret lahendada, aga perepoliitika peab selleks olema väga terviklik. Mõtleme nüüd sellele, kuidas perede toimetulekut parandada. Mida see valitsus on juba teinud? Plaanis on automaksusoodustus lastega peredele ja maksuküüru kaotamine, millest võidavad eelkõige pered, kelle sissetulek on 1200–2100 eurot, ükskõik kummal vanemal või mõlemal. Õnneks õnnestus ära jätta järjekordne tulumaksu tõus. Need [tegevused] vähendavad maksukoormust ja suurendavad kindlustunnet. Majandusliku kindlustunde puudumine on olnud perede üks suurimaid muresid ja see on olnud üks põhjuseid, miks on sünde edasi lükatud. Just sellel põhjusel tõi aastaid tagasi just Reformierakond kasutusse vanemahüvitise süsteemi, mida me tänapäeval peame täiesti iseenesestmõistetavaks. Sellist süsteemi tegelikult varem ju ei olnud. 

Aga kui rääkida ajaraamist, siis jah, meil ei ole hetkel veel tegevuskava päris koos. See peaks tulema kevadeks 2026. Mille me oleme välja valinud ja mis kindlasti võiks seal olla, on see, et vanemahüvitis muuta paindlikumaks. Näiteks [võiks hüvitist] maksta ka vanavanematele, kes päriselt lapsega tegelevad – kui nad tegelevad –, või miks mitte ka sõpradele, kes võtavad lapse enda hoida ajal, kui tema ema või isa on tööl. Vanemahüvitise võiks neile üle kanda, ja seda selles summas, mida vanemahüvitise saaja saama peaks. 

Me kindlasti tegutseme töö ja pereelu ühitamise nimel. Jaak Valge ka väga hästi ütles, et pere loomine võiks olla eneseteostus, mida me teeme karjääriga koos. Me ei peaks valima karjääri ja laste saamise vahel. Eluaseme kättesaadavus on üks väga oluline asi, mille on noored ise välja toonud. Nad eeldavad, et enne, kui nad pere loovad, on neil olemas ka eluase. See on täiesti normaalne ootus. Ma arvan, et siin ei tasu muretseda. Ma tean, et väga paljud vanemad põlvkonnad ei ole saanud seda luksust lubada, aga lapsed on ikka saadud, eks ole, ning väga sageli toovad nad seda esile. Aga minul on hea meel, et tänapäeva noored saavad unistada ja päriselt unistused ka ellu viia. Nad saavadki luua enne kodu ja siis tulevad lapsed. Meil on koalitsioonileppes sees see, et vara, mida on kogutud teise pensionisambasse, [peaks] saama kasutada kas tagatise või sissemaksuna kodulaenu võtmisel. Praegu arutatakse, kuidas saaks seda [teha]. 

Ja veel üks väga oluline põhjus, mida on välja toodud, on tervisemured, mistõttu me tahaksime ka viljatusravi muuta kvaliteetsemaks ja paremini ligipääsetavaks, et inimestel ei tekiks [lastesaamise teekonnal] tõrkeid. Pluss vaimse tervise mured, mis on teine teema. Siin on meil ka oma strateegia, mis ei ole mitte ainult peredele suunatud, vaid kogu elanikkonnale. Näiteks noorte vaimse tervisega on meil tõesti suured mured. 

Mida me veel teeme? On igasugused nõustamisteenused peredele. Järjest loome perepesasid. Tallinnas on neid vist kolm, kui ma ei eksi, ning neid on ka Tartus ja veel mõnes Eesti linnas. Need on sellised kohad, kuhu alates rasedusest kuni laste kooli minekuni on oodatud pered, kellel on vaja tuge ja nõuandeid. Seal pakutakse hästi terviklikke teenuseid, alates perenõustamisest ja lõpetades lastele mõeldud mängutoateenusega. Need on sellised toredad keskused, kus aidatakse peresid. 

"Milliseid konkreetseid samme kavandatakse vanemahüvitise süsteemi täiendamiseks, et vähendada laste saamise edasilükkamise motivatsiooni?" Me võime küll öelda, et raha ei ole tähtis. Eesti naiste tervise uuring tõi minu mäletamist mööda välja selle, et paljud ütlesid, et raha ei ole ikkagi põhiline põhjus, miks lapsi saadakse. Tõesti, ma olen täiesti kindel, et see nii ongi. Aga samal ajal, kui noored peret planeerivad, siis ikkagi väga hoolega arvutatakse, millal näiteks võtta välja rasedus- või sünnituspuhkus, millal alustada vanemapuhkust, kes peaks alustama ja kes millal kodus olema. [On oluline], et ka rahalise poole pealt oleks kindlus, et mõlemad vanemad saaksid teha nii, nagu neile hea tundub, ja et nad saaksid olla lapsega kodus. 

Meil uuriti ka seda, kuidas suhtutakse sellesse, kui isa on lapsega kodune. Seejuures on huvitav, et isadele see väga meeldis, aga emadel vist oli kahju, sest nad oleks ise tahtnud olla. Huvitaval kombel tuli välja see, et emasid, kes seda väga ootasid, oli veidi vähem kui isasid, kes seda ootasid. Iseenesest on see hästi hea trend, sest isade rolli peavad ka isad ise väga tähtsaks. 

Nii, ühesõnaga, meie analüüsis on mõned ettepanekud. Näiteks võiks suurendada vanemahüvitist protsentuaalselt neil, kes saavad lapse vahemikus, ma ei tea, kas see oli 22–29. Ühesõnaga [on eesmärk] tuua esimest sündi ettepoole, sest siis on naistel võimalik teostada oma unistusi näiteks kolmest või neljast lapsest. Praegu, isegi kui sageli tahetakse kolmandat või neljandat last, see terviseprobleemide tõttu [ei pruugi] õnnestuda. Siin tuleb mängu jälle viljatusravi, aga isegi see alati ei õnnestu, sest vanus tuleb ka peale. Bioloogia on bioloogia. Aga need kõik tegelikult nõuavad ka IT-lahendusi, kui me hakkame selliseid muudatusi tegema. Need muudatused võivad osutuda mitte väga kiiresti teostatavaks. 

Analüüsis on ka soovitus teatud määral suurendada peretoetusi ja neid indekseerida. See on jällegi selline otsus, mida peab tegema lähtuvalt riigi rahakotist ja sellest, kui palju me päriselt suudame riigina panustada. Need on väga suured summad, mis sel juhul lähevad igal aastal kindlaks eesmärgiks. Need on strateegilised otsused, mida peab üle vaatama kogu riigieelarve kontekstis. 

"Kas ja kuidas kavatsetakse peretoetused siduda elukalliduse muutustega, et vältida nende reaalväärtuse langust?" Ma juba ütlesin, et loomulikult oleks indekseerimine tore, aga kas riigi rahakott sellele vastu peab, seda peab otsustama kogu valitsus, on see siis praegune või järgmine. 

Ma võtan kohe järgmise küsimuse. "Kas ministeerium toetab ettepanekut maksta esimese lapse eest lapsetoetuse kogusumma avansina eluaseme soetamiseks või renoveerimiseks ning kuidas tagatakse raha sihipärane kasutamine?" Seda kaaluti ja arvutati. Mõte on selles, et arvutatakse välja summa, [mis tuleks kokku] maksta näiteks esimese lapse pealt kuni tema 18-aastaseks saamiseni, ja see makstakse inimesele korraga välja. Aga tekivad kohe küsimused. Esiteks, kui laps on näiteks kümneaastane ja siis seda toetust tõstetakse, on see veidi ebaõiglane, sest elukallidus suureneb ja laps jääb sellest osast ilma. Või näiteks kui peres on muutused, ema ja isa lähevad lahku, siis mis sellest rahast saab? Või kuidas tagatakse see, et korter või mingi muu eluase on ikkagi sihipärane? Kuidas seda jagada? Seal tekib palju õiguslikke küsimusi. Seda võib kaaluda, aga ma arvan, et peredele võib-olla see ei olegi nii ahvatlev. 

"Kuidas plaanitakse lahendada eluaseme kättesaadavuse probleemid, sh pensionisamba vahendite või riiklike laenugarantiide kasutamine noorte perede aitamiseks?" Seda ma juba mainisin, see on koalitsioonileppes olemas. Lisaks me otsime võimalusi vähendada bürokraatiat eluasemete ehitamisel nii eraisiku kui ka ettevõtete jaoks. See on üks asi. 

"Milliseid samme astutakse peresõbraliku töökultuuri edendamiseks, sh vanemahüvitise kasutusõiguse laiendamine vanavanematele […]" Seda me väga toetame. 

"Kas ministeerium toetab rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni viimist Riigikantselei juhtimise alla […]" Jah, toetab, aga kas see ka teoks saab, on jällegi otsusest [sõltuv]. 

"Kas Sotsiaalministeerium võtab eesmärgiks kujundada sündimust toetavaid väärtusi? Kui seda peetakse survestamiseks ja ideoloogiliselt valeks, siis miks kujundatakse väärtusi suhtumises LGBTI+ inimestesse ja pagulastesse?" Me ei kujunda suhtumist, aga me kindlasti eeldame, et inimesed on võrdsed, ükskõik, mis on nende seksuaalne sättumus või päritolu. Me kindlasti peame oluliseks, et kõikidel inimestel oleks hea Eestis olla. Väärtusi me otseselt muutma ei lähe, sest kindlasti ei saa seda teha üks ministeerium. Selleks on oluliselt rohkem osapooli vaja. 

"Missuguseid sündimust kasvatavaid meetmeid kavatseb ministeerium veel algatada. Kas nende hulgas on ka alkoholi kättesaadavuse piiramine […]" Jah, tahaks alkoholi kättesaadavust piirata, et tervist parandada ning noorte turvalisust ja vaimset tervist tugevdada ja toetada. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun! 

Hea ettekandja! Te ütlete, et valitsus ei saa midagi suurt teha, see on loodusseadus ja kõike muud sellist. Aga teie valitsus kulutab väga palju raha relvade ostmiseks ja kõigeks muuks, sõjaks valmistumiseks. Raul Eamets kirjutas hiljuti väga huvitava loo, kus ta ütles, et milleks on kõiki neid relvi vaja, kui varsti ei ole kedagi rindele saata. Eesti vajab umbes 4000 inimest, aga sellise sündimuse langusega ei ole neid varsti võtta, kuna umbes 40% poistest on natuke põdurad. Ei ole kedagi rindele saata, isegi koos tüdrukutega. Kas te olete mõelnud selle peale, mida siis teha? Milleks need relvad, kui ei ole kedagi, kellele need kätte anda? Paarikümne aasta pärast [on nii], arvestades praegust seisu.

Aitäh! Ma ei ole ühtegi korda öelnud, et valitsus ei saa midagi teha. Ma lugesin ette pika rea meetmeid, mida valitsus juba on teinud või plaanib teha. Minu meelest andis ka see meie poliitikaanalüüs väga huvitavaid soovitusi. Iga valitsus, nii praegune kui ka järgmine, saab valida meetmed, mida ta suudab ellu viia ja mida võib-olla peaks hiljem ellu viima. Seda lauset palun mulle mitte omistada. 

Loodusseadused on tõepoolest olemas. Näiteks, kui [lapsi] on juurde vaja, siis miks te ise neid ei saa? Aga tulevadki [mängu] loodusseadused. Ma ei ütle midagi konkreetselt selles mõttes, et me ei saa inimestele öelda, et hakake nüüd sünnitama. Seda süüdistus on meile kogu aeg esitatud. Kindlasti ei ole meil vaja saada inimesi juurde selleks, et neile relvad kätte anda. Tahaks ikka, et nad elaksid rahus. 

Olen nõus sellega, et riigikaitses on inimeste tervis oluline – mitte ainult poiste, vaid ka tüdrukute tervis, nii füüsiline kui ka vaimne tervis, ka nende treenitus ja suutlikkus füüsiliselt tegutseda. Loomulikult on see kõik oluline. Me ostame relvi eelkõige selleks, et meil oleks rahu, ja loodame, et ei peagi andma neid kellelegi kätte. Ma tõesti siiralt loodan seda. See on see kuulus lause, [mis lõpeb sõnadega] "para bellum". Valmistume sõjaks ainult selle pärast, et meil oleks rahu. Kui meil ei oleks siin relvi, siis oleks üle piiri meie juurde päris lihtne tulla.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Sotsiaaldemokraatide jaoks on laste ja perede heaolu olnud alati üks prioriteete. Sellest tulenevalt oleme me pärast kõnealuse analüüsi valmimist näidanud initsiatiivi ja proovinud aidata, et tõesti olulised meetmed, mille [mõju] on ka teaduspõhiselt analüüsis tõestatud, saaksid kiiresti rakendatud. Lapsetoetuste ebaõigluse parandamise eelnõu valitsuse toetust ei saanud.

Minu küsimus on selle teise eelnõu kohta. Nimelt, me esitasime eelnõu, et suurendada vanemahüvitise paindlikkust, õigemini et selle [arvutamisel] arvestataks oludega. See puudutab järjestikust laste sündi ja vanemahüvitise korrigeerimist palgakasvu järgi. Kas ka selle eelnõu puhul on valitsuselt tulemas seisukoht, et raha ei ole ja midagi ei saa teha? Oskate te mulle öelda, mis teie enda seisukoht …

Teie aeg!

… ja valitsuse seisukoht olla võiks?

Aitäh! Mul on hea meel, et meil on ühine prioriteet. Ka meile on laste heaolu väga oluline. Tuletan meelde, et just Reformierakond oli see, kes tõi meile sellesama väga palju kiidetud vanemahüvitise süsteemi. Mul on hea meel, et meil on [ühisosa], aga tõepoolest, me ei saa kõiki muudatusi väga kiiresti ellu viia. Mõne muudatuse saab, aga mõnda ei saa. Teie soovisite minu meelest [muudatust jõustada] uue aasta algusest, aga me nii ruttu lihtsalt ei jõua. Meil on ainult kaks kuud aega. Ükski eelnõu [menetlus] ei lähe nii ruttu, eriti kui meil on vaja sel juhul teha ümber päris suurtes summades otsused riigieelarve ressursside kohta. Riigieelarvet ei saa planeerida nii lühikese ajaga. Aga neid asju saame arutada ka edaspidi. Ma arvan, et mõne neist me viime kindlasti ellu, ja loodame ka teie toetusele.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Üks praktiline mõte, ettepanek, mis on ühtlasi ka küsimus. KredEx ehk praegu EIS annab perele laenugarantiid eluaseme soetamisel, mis on vajalik, kui tuleb perelisa ja ruumi on rohkem vaja. Ülempiir praegu ühe lapse puhul on 35 ja kahe lapse puhul 40 aastat. Me teame, milline on sünnitusiga, see liigub järjest hilisemaks. Mis te arvate, kas see oleks lihtne meede, mida saaks kiiresti muuta? Kas te soovite seda muuta?

Aitäh! Me oleme valitsuses tegelikult arutanud küll, et laenutingimusi võiks muuta ja vaadata ka Põhjamaade poole, kus laenuperioodid on veelgi pikemad, kui praegu siin mainitud perioodid. Aga see on nüüd arutelu, mida peaksid pidama inimesed, kes on tuttavad laenu- ja finantsteemadega. See ei ole minu valdkond ja ma ei oska [küsimusele] niimoodi vastata. Kui see on vähegi mõistlik ja teostatav, siis me kindlasti seda teeme. Aga selle küsimuse peab esitama teistsuguse valdkonna inimestele. Aga mida iganes me perede jaoks [saame] teha, seda ma loomulikult toetan.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Kõigepealt ütlen, et see on tõsi, et sündimus on igal pool lääneriikides langenud, ehkki tundub, et Eestis on langus keskmisest suurem. Aga sündimuse langus ei ole kindlasti loodusseadus, ja ma ütlen, et see ei ole isegi mitte ühiskonnaseadus. Tegelikult ka ühiskondlikke või moraalseid tõekspidamisi ehk väärtusi kujundatakse. Inimene ei sünni väärtustega, vaid ta ikkagi omandab need kasvatuse ja isiklike kogemuste kaudu. 

Ma ei saanud hästi vastust küsimusele, kas Sotsiaalministeerium võtab eesmärgi kujundada sündimust toetavaid väärtusi. Mul on veel üks konkreetne küsimus. Nimelt on Keskerakond esitanud eelnõu, et seataks riigipühana sisse lastepäev iga aasta 1. juunil. See oleks vaba päev, kui pered saaksid koos olla. Kas te toetate seda ja kas Reformierakond võiks seda toetada? 

Aitäh! Küsimus vabade päevade kohta on jälle teise valdkonna ministrile. Ilmselt peab vaatama, mida näiteks tööandjad arvavad, kas inimesed soovivad saada seda päeva [vabaks] ja mitte palka saada selle eest, kui me räägime tööandjate vaatest. Vaba päev on alati tore, kellele see ei meeldiks, aga siis on ju tulu ka väiksem. See selleks. Seda peate tõesti rääkima kellegi teisega. 

Aga räägime väärtuste kujundamisest ja peresid toetavatest väärtustest. No mis meil on? Meil on sündimus madal. Miks ei taheta varem peret luua? Nagu ma enne välja tõin, tuuakse välja eluaset, see on üks põhjendus. Veel sobiva kaaslase leidmine, töö ja pereelu ühitamine ja nii edasi. Meil tegelikult ei ole seda muret, ma arvan, et inimesed ei taha peret luua. Enamik ikkagi soovib seda. Lihtsalt inimeste väärtushinnangud – halvustavalt on [kasutatud] isegi sõna "väärtusnihe", mis peegeldab seda – on tõepoolest muutunud. Need väärtused muutuvad tegelikult seoses haridusega. Me kõik teame, et kui naistele on tagatud adekvaatne haridus, siis nende sünnitusiga tõuseb. See on täiesti normaalne ja loomulik kulg. 

Me ei hakka kuidagi haridust pärssima. Vastupidi, haridus on muide üks olulisimaid naiste eluea ja tervise mõjutajaid. Aga mida me saame teha, ongi seesama, mida ma juba ütlesin: pereelu ja töö ühitamine, väärtuste tõstmine. Näiteks peresõbralik tööandja on programm, mida juhib Sotsiaalministeerium. Ma ise andsin auhindu välja sel aastal, päris palju oli osalejaid. Siis needsamad laenuteemad, mida me oleme siin arutanud. Kaaslast me tõesti ei hakka kellelegi leidma, sellega peavad noored ise ikkagi hakkama saama. Ma arvan, et ka keegi ei tahaks, et riik hakkab teda paari panema. See kindlasti ei ole väärtus, mida meie erakond kannab. Ma arvan, et ükski erakond ei taha sellist asja. 

Eks perepoliitika ongi suunatud sellele, et peredel oleks hea ja turvaline Eestis elada. See ei ole ainult sotsiaalpoliitika, vaid ka haridus, tervishoid, kaitsepoliitika, välispoliitika, majanduspoliitika ja nii edasi. See on ka üks põhjuseid, miks seesama raport soovitas tuua perepoliitika komisjoni Riigikantselei alla. Me kogu aeg räägime peredest kuidagi sotsiaalse valdkonna kontekstis, aga perepoliitika on palju enamat kui sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond, see on ikkagi kogu riik. Kui me ehitame riigi turvaliseks ja heaks, siis on peredel ka hea olla.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud sotsiaalminister! Mul on nii hea meel, et te jõudsite täpselt selle juurde, mille kohta mina tahtsin küsida. Me räägime [soovist], et sünniks rohkem lapsi. Samas meil on lapsed, keda tuleb kasvatada, et nad saaksid tublideks [inimesteks, kellel ei oleks] vaimse tervise probleeme ja kes oleks huviharidusse kaasatud. Mulle tundub, et vastus, et see on teise ministri või teise ministeeriumi rida, päris ei päde, vaid Vabariigi Valitsus peaks kõiki otsuseid [langetama selliselt], et oleks laste kasvatamiseks ja laste saamiseks võimalused loodud. See on natukene sama [mõte], mille kohta ka Jaak Valge küsis, et kas selline komisjon [võiks] asuda kas peaministri, Riigikantselei juures. Te ütlesite, et te toetate seda mõtet. Aga mis te selleks teete, et seda toetust valitsuse teiste osapoolteni viia, et ka nemad seda toetaksid?

Aitäh! Esiteks, kui ma näiteks ütlen siin, et [laenud on] teise ministri rida, siis see tähendab pigem seda, et minu pädevus ei ole rääkida laenust. Ma ei ole finantsinimene oma erialalt, ma ei oska sellest rääkida. Ja kui me räägime näiteks haridusest, siis jällegi, haridusvaldkond on teise ministri alluvuses. Ma viitangi sellele, et see ei peaks olema ainult sotsiaalministri kõneteema, vaid see on teema, millest peaks rääkima kõik. Valitsuses ollakse küll ühte meelt selles, et perepoliitika on väga oluline. 

Aga mida ma teen selleks, et see komisjon Riigikantselei alla liiguks? Eks ma muudkui räägin ja räägin ja räägin ja räägin. Mul on mõttekaaslasi ja on ka neid, kes ei ole minuga nõus, ja mitte ainult oma erakonnas. Ma saan aru, et sotsid on ka poolt. Sealsamas analüüsis on veel ettepanekuid, mille [ellu viimiseks] on vaja erakondadeülest kokkulepet. 

Kui me räägime pikaajalisest poliitikast, nagu on perepoliitika, siis tegelikult on üks olulisemaid asju ikkagi järjepidevus. Me nägime peretoetuste järsku tõusu ja langetamist. Mitte kumbki neist otsustest ei olnud hea otsus. Neid otsuseid peaks tegema tasapisi, strateegiliselt ja järjepidevalt, sest muidu perede kindlustunne langeb. Samamoodi on langenud kindlustunne geopoliitiliste sündmuste tõttu, ma ei tea, COVID-i kriisi, kõige muu tõttu, ja siis muidugi maksude tõstmine. Õnneks me saame mõnda [maksu] langetada ja mõne [maksu]tõusu ära jätta. Selline ebakindlus ikka mõjutab. Hästi tore oleks, kui me suudaksime olla püsivad, aga vahel tuleb elu vahele, nagu me oleme praktikas näinud. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajat ei ole. Reili Rand, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Iga laps on Eestile kulla hinnaga. See on väide, mida tõenäoliselt ei vaidlusta siin mitte keegi. Me kõik soovime, et lapsi sünniks rohkem, et Eesti kestaks ja kasvaks. Aga küsimus on, kas riigi kui sündimust toetava keskkonna looja sõnad ja teod lähevad kokku. Kas me tegelikult loome sellise ühiskonna, kus noortel on kindlustunne, et pereloomine on võimalik, et lapsi kasvatada on jõukohane ning keegi ei jää oma muredega üksi? Sündimus ei sõltu ainult inimeste otsusest, vaid ka sellest, millise tulevikupildi riik neile loob.

Jah, Eesti seisab silmitsi sündide arvu vähenemisega. Aga see pole pelgalt statistika, vaid see on märk ka sellest, et liiga paljud pered tunnevad ebakindlust tuleviku ees. Siin ei aita ükski loosung, mis lihtsalt kutsub üles rohkem lapsi saama, ega ka moraalijutud, vaid hooliv ja õiglane ühiskond, kus inimene ei pea valima pere loomise ja toimetuleku ning eneseteostuse vahel. 

Sündimuse toetamiseks näeme sotsiaaldemokraatidena kolme peamist suunda. Esiteks, majanduslik kindlustunne. Ükski pere ei saa teha suuri otsuseid tuleviku nimel, kui igapäevane toimetulek on pidev võitlus ja võidujooks üha kasvavate kuludega. Inimesed vajavad õiglast palka, mis võimaldab elada väärikalt, mitte ainult ellu jääda. See tähendab, et töö peab olema kindel ja tasustatud nii, et saaks tunda end turvaliselt ka siis, kui perre sünnib laps.

Kodul peab olema mõistlik hind. Kõnealune analüüs tõi esmakordselt nii selgelt ja teravalt esile just eluaseme kättesaadavuse probleemi, mis mõjutab otseselt noorte perede otsuseid. Kui kodu on liiga kallis ja sobivat eluaset lihtsalt ei leia, jäävadki pereloomise plaanid ootele. 

Majanduslik kindlustunne tähendab ka seda, et riik ei jäta peresid üksi hinnatõusu või kriiside ajal. Et lapse- ja peretoetused on paindlikud ja ajaga kaasas käivad ning sotsiaalsed meetmed loovad kindlustunnet, ka kindlust selles, et paarisuhte purunemisel üksi jäädes ei jääks lastega kaasnevad kohustused vaid ühe vanema õlgadele. 

Teiseks, töö ja pereelu ühildamine. Tänane tööelu on sageli nii intensiivne, et paljud noored naised ja mehed tunnevad, et pere loomine tähendab kõigest loobumist. Meie ülesanne on muuta see tunne vastupidiseks, selliseks, et pereelu ei katkesta karjääri, vaid rikastab seda, olgu selleks paindlik vanemahüvitis, mis võimaldab mõlemal vanemal, aga soovi korral ka vanavanemal lapse kasvatamises osaleda, või järjestikuste sündide korral tööturul toimunud palgakasvuga arvestamine. Sotsiaaldemokraadid usuvad, et tööandjad ja riik peavad koos looma sellise kultuuri, kus lapsevanem ei pea tundma süüd, kui ta soovib perele pühenduda, ega hirmu, et karjäär seisma jääb. 

Kolmandaks, hooliv ja toetav ühiskond. Sündimust ei tõsta mitte ainult majanduslik kindlustunne, vaid ka laiem turvatunne. Teadmine, et sa ei jää üksi. Et on võimalik leida sobiv partner, kellega koos pere luua. Et suhted püsivad ja vanemaks saamisel on võimalik õppida ja kasvada koos lapsega. Et kodune hooletöö oleks võrdsemalt partnerite vahel jagatud. Et paindlik lapsehoid ja lasteaed on kodu lähedal kättesaadav, vaimse tervise abi olemas ja huviringides ning õppetegevuses osalemine ei sõltu ei kodukohast ega vanemate rahakotist. Meie eesmärk on, et iga laps sünniks Eestisse, kus teda oodataks ja kus ta saab kasvada hoituna ja turvaliselt. 

Austatud kolleegid! Rahvastikupoliitika arutelud siin saalis ei tohiks olla võitlustandriks väärtushoiakute üle, vaid koostööplatvormiks, et toetada peresid, kes lapsi soovivad, aga kelle soovid ei realiseeru. Kui me tahame, et Eestis sünniks rohkem lapsi, peame looma riigi, kus inimestel on julgust tulevikku uskuda. Mul on hea meel lõpetuseks öelda, et juba järgmisel neljapäeval, 13. novembril toimub siinsamas saalis sotsiaaldemokraatide algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu sündimuse toetamise teemal. Ootan teid kõiki aktiivselt kaasa mõtlema ja kaasa arvama. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea tühi saal peale mõne üksiku kolleegi! Eks see on sümptomaatiline, et öö varjus pannakse meid arutama väga olulisi asju. Mulle tundub, et see on nagu loodusseadus. Mul ei ole paranoiat, aga suruda [arutelud] aega, kui juba püütakse puhata … 

Aga jah, ei ole ei mul ega ka meil plaani muuta naisi sünnitusmasinateks. Aga see, mis toimub Eestis, on muret tekitav. Noh, mäletate küll, et eelmisel aastal ületasime olulise tähise: esimest korda peale 1919. aastat langes sündide arv alla 10 000. Ja juba sel aastal või järgmisel aastal läheme üle järgmise punase joone – [sündide arv] alla 9000. Kuhu me siis teel oleme niimoodi edasi minnes? 

Põhiseaduse preambulis on kirjas mõte eesti keele ja kultuuri kohta, samas ei taha naised sünnitada, noored ei taha peresid luua. On sõjahirm või sõjahüsteeria, ma ütleks. "Kohe tuleb sõda, me oleme rinderiik!" Me ei ole rinderiik! Ma olen väga paljude nooremate inimestega rääkinud, [kes ütlevad,] et ei ole ikka mõtet siin peret luua, kusagil välismaal, kaugemal on kindlam. Ja ma ei ole kindel, kui paljud on nõus rindele minema, kui see hetk saabub. 

Professor Eamets kirjutas hiljuti tõeliselt hea loo, kus ta [küsis], et milleks me nii palju relvi muretseme ja sõjaks valmistume, kui meil varsti pole kedagi rindele saata ja kellelegi relvi anda. See on väga tõsine hoiatus ja mõttekoht – kellele?! 

Jah, eelmisel aastal oli sünde 9690, kui ma õigesti mäletan. Poisse oli 4900, aga poisid teatavasti ei ole mitte tugevam sugu, vaid nõrgem sugu. Nad surevad kiiremini, on riskialtid ja kõik muu selline, ka põduramad. Umbes 40% kõlbab rindele minekuks. Ma [parafraseerin] professor Eametsa. Kui meil on vaja umbes 4000 sõdurit – ükskõik, mis soost nad on – rindele saata ja neile relv kätte anda, siis õige varsti juba – mitte 19 aasta pärast, vaid palju varem – on maksimaalselt võimalik leida 2000 [inimest], kellele püss kätte anda. 

See peaks tekitama mõtte, milleks me seda riiki üldse peame ja niimoodi tegutseme, kui varsti ei ole eesmärki. Muidugi, inimesi, kõikvõimalikke pagulasi tuleb siia igalt poolt. Praegu on need ukrainlased, homme võivad nad olla kusagilt Aafrikast või igalt poolt [mujalt]. Ega tühjaks see maa siin ei jää. 

Ja mida siin teha annab? Tegelikult see peaks olema kõige põhilisem küsimus. Enamik eelnõusid peakski sellega tegelema. Rahvastikuministri koht meil oli, aga see kaotati ära. Rahvastikuprobleemide erikomisjoni pole vaja – ma olin selle viimane esimees –, küllap sotsiaalminister tegeleb [teemaga]! Noh, tubli, kui tegeleb, aga millegipärast ei ole jõutud Riigikantselei juurde mingisuguse üksuse loomiseni. 

Ja täna arutasime siin, et tõmmata kokku neid kohti, kus lapse sündi registreerida. Sellega me tegeleme. Tõesti, digiriik! Me koondame kokku neid kohti kõikides valdades. Ei ole vaja neid, hoiame natuke kokku midagi! Aga kõige olulisem ei ole hoida kokku mingeid kopikaid, mingeid sente, vaid tagada, et siin oleks elujõuline eesti rahvas.

 Kas te soovite lisaaega? 

Jaa, sooviks küll mõni minut. 

Kaks minutit lisaks. 

See on kõige põhilisem. Ja siin muidugi ei tohiks olla mingisuguseid punaseid jooni või erinevaid lippe lehvimas ja võitlus käimas erinevate erakondade vahel. See peaks olema üle erakondade. 

Veel üks oluline moment. Hiljuti oli Nõos Tartumaal kohutav sündmus, mis tänase päevani erutab mitte ainult mind, vaid ka paljusid teisi. Elujõus mees läks nagu Talibani mees enesetapurünnakule ja võttis endaga kaasa täiesti suvalise inimese. Ta istus autos ja juhtumisi sattus talle ette.  

Oluline on see, kuidas sellised inimesed tekivad. [Ei tohiks] ainult deklareerida, et iga inimene on kuldaväärt, vaid kui inimene on juba Eestis sündinud, peab tagama, et temast kujuneks ka normaalne ja õnnelik inimene. See on võib-olla ideaal, aga [temast võiks kujuneda] normaalne inimene, mitte selline Tarmo, kes hiljuti Eestimaad vapustas. 

Kuidas kujunes seesama Tarmo, kes on juba sümbol, see on oluline [küsimus]. Peaks ka rääkima, kes olid tema vanemad, kes olid tema õpetajad, mitte ainult sellest, mida politseinikud, prokurörid või kohtunikud tegid. See on ülioluline, et igast lapsest, kes on sündinud, kasvaks normaalne inimene. Loomulikult on siin rahalised toetused, kulutused, tasuta ringid, trennid ja [muud] üliolulised [asjad], mida saaks teha. 

Teie aeg! 

Vastasel juhul ei ole kõigel sellel mitte mingit mõtet. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase päevakorra kuuenda punkti.

Liigume edasi seitsmenda ja viimase päevakorrapunkti juurde enne vaba mikrofoni. See on Riigikogu liikmete Helmen Küti, Tanel Kiige, Reili Ranna, Anti Allase, Lauri Läänemetsa ja Andre Hanimäe sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine erihoolekandeteenuste alarahastuse kohta nr 826. Ettekandja on Riigikogu liige Helmen Kütt. Palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Hea minister! Kuus sotsiaaldemokraati on 25. septembril tõepoolest esitanud arupärimise erihoolekandeteenuste alarahastuse kohta. Me oleme esitanud seitse küsimust ja ma loodan, et minister enne vastamist loeb need küsimused ette. 

Minister ei pea muretsema, et aega on vähe ja pikalt vastata ei saa. Saalis olevate heade ametikaaslaste küsimustele vastamise korral ei ole aeg piiratud. Kui ta jõuab poole peale vastamisega, siis me loeme küsimuse ette ja saate vastamist jätkata. Eesmärk on tegelikult see, et vastused oleksid sisulised ja et lühikese aja tõttu, 20 minutit, ei jääks osa juttu rääkimata. Selle tõttu ma keskendungi alguse osale, mitte küsimustele, sest minister loeb küsimuse ette ja ka vastab neile. 

Põhjus, miks me selle arupärimise esitasime, oli Riigikontrolli avaldus, mille ta avaldas 5. septembril 2025. aastal. See oli "Ülevaade erihoolekandeteenuste kättesaadavusest. Kas riigi korraldatud erihoolekandeteenused on kättesaadavad?" Vastav ülevaade andis ka hinnangu riigi tegevusele erihoolekandeteenuste korraldamisel. See hinnang ei olnud positiivne.

Mis on siis vahepeal toimunud? Teenusekohtadest on suur puudus. Inimeste arv erihoolekandeteenuste järjekordades on aastatel 2018–2024 kasvanud ligi kaks korda. Järjekordade pikkus ulatub eriteenuste puhul 14 kuust kuni 53 kuuni. Ööpäevaringse teenuse puhul, mis on mõeldud suure toetusvajadusega inimestele, on järjekorrad kõige pikemad. Näiteks kohtumäärusega erihoolekandeteenuse jaoks, kuhu saadetakse iseendale või teistele ohtlikuks hinnatud inimesed, ei jätku enam kinnistes [asutustes] erihoolekandekohti. 

Sellel hetkel, kui me selle arupärimise esitasime, oli kaheksa vastavat kohtuotsust täitmata, nendele ei olnud lahendust. Nüüd ma tean, et see arv on vähenenud, aga sellel hetkel oli see nii. Aastatel 2018–2024 on inimeste arv erihoolekandeteenuste järjekorras nii toetavate kui ka ööpäevaringsete teenuste puhul suurenenud ligi kaks korda: toetavate teenuste järjekord on kasvanud 832 inimeselt 1614-le ja ööpäevaringsete teenuste järjekord 613 inimeselt 1100 inimesele. 

Tegelikult on see probleem väga pikalt teada olnud, sellest on räägitud. Ka Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil tõi Sotsiaalministeeriumi kantsler välja, et nad küsisid erihoolekande jaoks järgmiseks neljaks aastaks riigieelarvest 195 miljonit, aga järgmiseks aastaks saadi ainult 4,2 miljonit. Need mured on teada. 

Inimesed, kes on omastehooldajad – nad hooldavad oma lähedasi, kellele on määratud erihoolekandekoht, kuid kes on veel järjekorras, aga kelle tervislik seisund vajab [hooldust] – tihti võtavad ennast töölt lahti, sest neil ei ole võimalik teistmoodi. Sõltuvalt elukohast on võib-olla mingisuguseid täiendavaid teenuseid kodus olemise korral võimalik saada, aga kindlasti mitte üle Eesti võrdselt. On väga erinevaid [olukordi]. Selle tõttu jäävad riigil maksud saamata ja inimestel oma haridusest tulenevad võimed teostamata. Need inimesed on läbi põlenud, [neil on] vaimse tervise mured ja nad tunnetavad, et nad on lähedase hooldamise murega üksi jäetud. 

Sellest tulenevalt me esitasime seitse küsimust ja ootame nendele küsimustele vastuseid. Ja loodame, et kui minister jõuab ainult poole peale [vastamisega], siis ülejäänute [küsimuste] puhul me esitame ise küsimuse ja minister saab põhjalikult vastata kõigile küsimustele täpselt nii, nagu ta selleks on ette valmistanud. Aitäh!

Aitäh! Nüüd siis palun seitsmele küsimusele vastama sotsiaalminister Karmen Jolleri. Lugege siis küsimus ka ette, stenogrammi ja ka küsijate huvides. Aitäh!

Tere! Aitäh! Aitäh ka heade nõuannete eest! Üks hetk, kohe avan. Nii, küsimuse all on erihoolekanne. Viide oli ka Riigikontrolli auditile, mis, ma arvan, on andnud hea ja tervikliku ülevaate sellest, mis olukorras me oleme. Sotsiaalvaldkonnas pole mitte kunagi piisavalt raha ja me teame kõik, et erihoolekandes on see puudus võib-olla isegi kõige suurem.

Küsimus: "Miks ei täida riik seadusest tulenevat kohustust tagada psüühikahäiretega inimestele erihoolekandeteenuste kättesaadavus?" Esiteks, nagu ma ütlesin, raha ongi vähe. Ma ei ole esimene minister, kes seda kogeb, seesama mure on olnud meil aastaid. Mure on võib-olla ka selle pärast, et kuna erihoolekandeteenused ei ole alati olemas olnud, on nõudlus järjest suurenenud. Eriti on nõudlus kasvanud just ööpäevaringse teenuse järele. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on erihoolekande eelarve tänaseks siiski kasvanud, tervelt 154%. 2026. aastal on see summa 57,7 miljonit eurot ja 2015. aastal oli see kõigest 22,7 miljonit eurot. Pilt on läinud siiski paremaks, eriti kui me mõtleme sellele, kust me tuleme, [ehk ajale], kui neid teenuseid tegelikult ei olnud olemaski. Ometigi on meil mureks personali nappus ja suur kaadri voolavus, mis on tingitud madalast palgast.

Valitsuse eelarve aruteludes jõudsime kokkuleppele, et suurendame erihoolekandeteenuse osutajatele makstavat tasu just selle eesmärgiga, et nad saaksid töötajate palka 10% tõsta. Sinna läheb igal aastal 4,2 miljonit eurot järgmisel neljal aastal. Mure on ka selles, et paljud teenusekohad seisavad tühjalt, sest praegu on väga pikk ooteaeg selleks, et inimene ütleks, kas ta [soovib] teenust või ei [soovi]. See omakorda toob kaasa kulusid. See tähendab seda, et kui teenusekoht on tühi, siis riik ei maksa teenuseosutajale täissummat, vaid maksab osa. Näiteks on hoolekandeteenuse [osutajad] meile öelnud, et nädalas maksab üks koht umbes 35 000 eurot, see annaks võimaluse tõsta töötajate palkasid, kui see raha jääb saamata.  

Ma mainisin seda, et teenusekohad seisavad tühjalt. Me plaanime anda inimestele konkreetse tähtaja. Kui inimene esitab avalduse, siis peab ta lisaks ütlema, millal ta sooviks teenust saada ja kus ta soovib teenust saada. Praegu küsitakse üsna umbmääraseid andmeid, mistõttu on palju keerulisem leida sobivat inimest konkreetsele teenusele.

Kõige kallim teenus on, nagu ma mainisin, ööpäevaringne erihoolekandeteenus. Meie ühiskondlik arusaam on ilmselt vanast ajast see, et inimesed, kellel on vaimse tervise häired, mis igapäevaelu väga tugevalt takistavad, peaksid elama ühiskonnast eraldi. Nii maailm kui ka õnneks Eesti liiguvad tegelikult järjest enam selles suunas, et meil on olemas toetavad teenused. See tähendab seda, et inimene saab jätkata kodus elamist. Ja kui ta tõesti jõuab sellesse punkti, et ei ole võimalik kodus olla, siis alles [saab] inimene ööpäevaringset teenust. Ehk eesmärk on hoida inimest kogukonnas ning hoida kogukonda ja pere nii palju kui võimalik aktiivsena tööelus. Siin tõi Helmen Kütt väga hästi välja, et omastehooldajate elu on ikkagi väga-väga keeruline.

Järgmine küsimus: "Palun Teie kui vastutava ministri seisukohta, kes erihoolekandeteenust peab osutama ja mis on mõistlik aeg, millal inimene peab teenusele pääsema?" Kohtupraktika on öelnud, et mõistlik aeg on kolm kuud, praktikas on see oluliselt pikem. Nagu ma mainisin, me oleme tõesti püüdnud tähtaegu lühendada. Tõite näite inimestest, kes on kohtu poolt määratud suletud teenust [saama]. Võin öelda, et aasta lõpuks [saavad] kõik need inimesed seda teenust. Selle me oleme juba korraldanud. 

"Mida kavatsete ette võtta järjekordade lühendamiseks?" Toon välja kolm sammu, mida ma olen juba natuke maininud. Üks on kümnepäevane otsustustähtaeg. See tähendab seda, et kui inimesele näiteks helistatakse või kirjutatakse, et nüüd on vabanenud koht, siis inimesel on kümme päeva aega, et öelda, kas ta läheb sinna või ta ei lähe, ja siis 14 päeva päriselt minemiseks. See on üks variant. Enne oli 14 päeva, nüüd me tõime selle [tähtaja] kümnele päevale. Protseduur näeb ette, et kui inimene näiteks kümne päeva jooksul ei [vasta] või ütleb ei, siis küsitakse järgmise inimese käest ja [tal on vastamiseks aega] järgmised kümme päeva. Teine on see, et me [loome] kohti sinna, kus on nõudlus kõige suurem. Hetkel oodatakse kõige [kauem] – see on nii nagu rahvastikuga – Tallinnas, Harjumaal ja Tartus. Püüame uusi kohti avada just seal, kus on kõige rohkem vaja. Ja kolmas, nagu ma ütlesin, on see korrastatud järjekord. Taotlusele lisatakse kohe andmed [eelistuste kohta], kes kuhu saab ja soovib minna, et oleks lihtsam valida. 

"Kuidas hindate olukorda, kus erihoolekandeteenust vajavad isikud viibivad üldhooldusteenusel ja panevad sellega ohtu hooldekodu elanike ja personali turvalisuse ning seda põhjusel, et riik ei suuda täita talle seadusega pandud kohustusi?" Ma juba ütlesin, et turvalisus on väga oluline ja erihooldekodu kohti on meil rohkem vaja. Praegu on erihooldekodudes ka inimesi, kellele see konkreetne teenus ei sobi, näiteks autistid ja dementsed. Nendele me loome teistsuguseid teenuseid. Me püüame järgmise aasta jooksul teatud mudelid välja töötada ja siis loodetavasti tekivad juba esimesed teenusekohad.

[Küsimus:] Kas taotlesite riigieelarve kõnelustel järgmiseks neljaks aastaks erihoolekande valdkonda lisaraha 195 miljonit, aga saite järgmiseks aastaks vaid 4,2 miljonit? Kui jah, siis kas inimeste tervis, toimetulek ja ühiskonna turvalisus ei ole valitsuse prioriteedid? Eesti Puuetega Inimeste Koja hinnangul on erihoolekandeteenuste rahaline hädavajadus 53 miljonit eurot, aga valitsus kingib samal ajal üle 10 miljoni eest maksusoodustuse 4000+ eurot teenivatele inimestele.

Ma alustan lõpust: "kingib üle 10 miljoni eest maksusoodustuse". Ma oletan, et siin on mõeldud maksuküüru kaotamist, mille kogu eelarve on 500 miljonit. Kui 10 miljonit läheb sellest ühele poole, siis 490 miljonit läheb teisele poole. Ma ei tea, kus see 10 miljonit on ja mida see täpselt tähendab, aga ma oletan, te võite mind hiljem korrigeerida. See päris nii ei ole. Ma arvan, et 490 miljonit Eesti inimestele kätte [andes] ei aita see mitte ainult tavalisi tööl käivaid inimesi, vaid ka neid, kellel on kodus raskes olukorras lähedane.

See 195 miljonit on hinnanguline vajadus ja see on ideaalpilt. Oleks tore, kui meil leiduks valitsus, kes seda nii palju rahastab. Ega meil ei saa olla midagi selle vastu. Huvitav oli ka see, et küsimuses oli "neljaks aastaks 195 miljonit", mis teeb umbes 50 miljonit aastas. Kui me võtame selle järgi, siis jah, neljaks aastaks on erihoolekandeteenuse töötajate palga tõusuks ette nähtud 16,8 miljonit, mille võrra me tõstame teenuseosutajate tasu. 

Kui rääkida tänapäevast, siis me teame, nagu ma ennegi eelmistele küsimustele vastates ütlesin, et meil on üle 800 miljoni euro läinud riigikaitsesse. See raha on päriselt sinna läinud. Samal ajal me püüame ka makse tuua allapoole nii palju kui võimalik, et Eesti majandus oleks jätkusuutlik. Eks me püüame. Ma ei saa öelda, et see ei ole valitsuse prioriteet. Minu prioriteet on see kindlasti, aga ma ei ole loomulikult kogu valitsus. Võib-olla siis toon välja ka selle – kuigi see ei ole väga suure lisaraha eest –, et viipekeele kaugtõlketeenus ja kirjutustõlketeenus said riigieelarvelisteks teenusteks. 

Järgmine küsimus. "Kas peate tekkinud olukorda inimväärseks ja õigusriigile kohaseks, kus inimesed ja kohalikud omavalitsused peavad pöörduma riigi vastu kohtusse teenusekoha saamiseks? Näiteks Tartu Halduskohus tegi otsuse eelmise aasta novembris inimese kasuks, kohustades Sotsiaalkindlustusametit suunama inimene riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele ja mõistis talle välja ka varalise kahju summas 14 320 eurot." Muidugi ma ei pea seda inimväärseks ja õigusriigile kohaseks. Eesmärk peaks ikkagi olema see, et inimene saab teenust haldusmenetluse kaudu ega peaks pöörduma kohtusse. Ma olen absoluutselt nõus sellega. 

"Valdkonna alarahastuse tõttu on ka erihoolekandes töötavad tegevusjuhendajad langenud palgavaesusesse, töötavad ülekoormusega ja lahkuvad seetõttu töölt. Kas ja kui palju valitsus kavatseb tõsta nende palkasid? Mure on tõsine, sest järjest raskem on leida inimesi, kes tuleksid tegevusjuhendajana tööle, vabad kohad on täitmata ja töötajate voolavus suur." Ma enne eksisin. Vabandust! Ma ütlesin 35 000 eurot nädalas, aga see on tegelikult kuus. See on see summa, mis jäi hoolekandeteenustest saamata aastal 2025, iga kuu 35 000 eurot. Kui järjekorrad oleksid olnud korralikult sätitud ja kui inimesed oleksid [saanud] õigel ajal teenust, siis ka palgad oleksid võinud olla suuremad, umbes 40 euro võrra kuus. Nende tühjade päevadega me tõesti väga tõsiselt praegu tegeleme. 

Teine asi on palgatõusuks mõeldud lisavahendid, et töötajate järelkasv ikkagi olemas oleks, koolitusi oleks, sisseelamist toetataks ning et töötingimused oleksid vähegi adekvaatsed. Palgakasv on planeeritud niimoodi, et see vastaks vähemalt mingil määral üldhooldekodude palgatasemele. Praeguseni on ikkagi üldhooldekodus, kus töö on tegelikult lihtsam, palk olnud kõrgem kui erihoolekandes, kus töö on palju keerulisem. 

Minu jaoks on erihoolekandeteenuse korrastamine väga oluline. See on meie sotsiaalvaldkonna üks prioriteete järgmisel aastal. Vaatame üle, nagu ma ütlesin, teenusemudelid ja loome uusi teenuseid. Püüame olemasolevate vahenditega hakkama saada. Järgmise aasta riigieelarvest ma lähen kindlasti [raha] jälle juurde küsima. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd on Helmen Kütil protseduuriline küsimus.

Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Austatud eesistuja, tänan väga, et te andsite protseduuriliseks küsimuseks võimaluse enne, kui tulevad kolleegide küsimused! Kas meil on erinevad materjalid? Minister rõhutas mitu korda viienda küsimuse puhul, et ta ei tea, kust see 10 miljonit on võetud. Materjalides, mis on saalis, arupärimises, mille meie esitasime, on kirjas: "100 miljonit maksukingitust 4000+ eurot teenivatele inimestele". Jutt ei ole 10 miljonist. Kas teil on sama materjal ees? Kust tekkis see 10 miljonit, millest rääkis minister, kui meil on kõigil materjalis ja arupärimises [kirjas] 100 miljonit eurot?

Aitäh! Kontrollides materjale, [võin kinnitada, et] viienda küsimuse viimasel real on tõesti [kirjas] 100 miljonit. Siin on seitse küsimust kokku. Kas nüüd on seitsmele küsimusele vastused saadud? Eks te olete järge pidanud. Ja nüüd anname järje küsijatele. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Tegelikult sellestsamast viiendast küsimusest lähtuvalt tahtsin ka mina küsida. Te ütlesite, et erihoolekande valdkond on teie jaoks prioriteet. Aga samal ajal olete osaline valitsuses, mis on otsustanud teha üle 100 miljoni eurose – nii nagu siin kirjas on – maksukingituse 4000+ eurot teenivatele inimestele. Taas tekib küsimus, mis siis on prioriteet. Kas prioriteet on aidata jõukamat osa ühiskonnast, kes endaga niigi toime tuleb, või seista nende inimeste eest, kes tihti ise ennast aidata ei saa ja kelle lähedased on tõesti päris raskustes? Kahjuks, vaadates teie valitsuse algatatud eelarvet, on selge, et prioriteet on jõukam [osa] ühiskonnast. Sinna suunatakse mitukümmend korda rohkem raha kui erihoolekande rahastuse parandamiseks. Ja küsimus ongi lihtne: kuidas kajastab eelarve teie väidetut, et erihoolekande [probleemide] lahendamine on prioriteet, olukorras, kus sinna suunatakse üksikud miljonid ja sadu miljoneid läheb mujale, sealhulgas üle 100 miljoni kõige jõukamale osale ühiskonnast, 10%-le kõige jõukamatest?

Aitäh! Teie aeg!

Aitäh! Esiteks, nii palju kui mina tean maksuloogikat – ma jällegi toonitan, et see ei ole minu valdkond –, siis [ma saan aru nii, et] see raha, mis inimeste käes on, läheb tarbimisse ja tuleb tegelikult riigile maksudena vähemalt osaliselt tagasi. See on üks pool sellest. 

Teine pool, te räägite, et jõukatele inimestele tehakse maksukingitusi, aga ma ei nimetaks jõukaks inimest, kes saab näiteks 1200 eurot palka. Ka nendele me teeme nii-öelda kingituse. 

Ma mäletan [aega], kui maksuküür tuli. Ma olin arst ja arstid ei olnud siis veel nii kõrgepalgalised nagu tänapäeval. Kui maksuküür tuli, tuli meil samal ajal palgatõus, kuid maksuküüru tõttu oli minu palgatõus [ainult] 10 või 20 eurot, kuigi tegelikult ma ootasin 200–300-eurost tõusu. Me ei saa pärssida tööd tegevate inimeste motivatsiooni tööd teha, tegutseda ja toimetada. Kui inimene saab omadega hakkama, siis ma arvan, et me peaksime olema pigem rõõmsad selle üle. 

Lisaks, erihoolekannet ei vaja ainult vaesed inimesed. Tõsi, inimestel, kellel on vaimse tervise häired või kelle peres on inimene, kes vajab erihoolekannet, on vaesusrisk suurem. Aga tegelikult osa neist peredest saavad ilusti hakkama. See selleks. See ei tähenda seda, et riik ei peaks toetama. 

Ma rääkisin enne töötajate motivatsioonist ja sellest, et ma mäletan [aega] kui maksuküür tekkis – minu motivatsioon tööd teha tollal langes. Tegelikult peaks tulumaksusüsteem olema ühtne ja lihtne. Meie maksusüsteemi on ju maailmas esile tõstetud just selle lihtsuse ja loogilisuse pärast. Kui ma lähen tööle, siis [peaks] ma täpselt teadma, kui palju ma palka saan, aga pärast maksuküüru elluviimist ma olen alati pidanud kasutama mingeid palgakalkulaatoreid. Minu kui tavalise inimese jaoks on see süsteem väga keeruline. Oleks see siis olnud selline, et kui ma saan [teatud summa] palka, siis tõuseb tulumaksuprotsent, nii nagu on Põhjamaades. See on kuidagi arusaadavam. Aga ma isegi ei saa aru, mis asi meil on. 

Minule meeldib, et maksusüsteem läheb läbipaistvamaks, seda ma ütlen kodanikuna. Aga ministrina ma ütlen, et loomulikult on minu prioriteet see, et ka hapras olukorras olevad inimesed tuleksid toime. Selle eest ma kavatsen valitsuses seista. Ma olen kindel, et kui vaatame juba teenustesse sisse, siis me korrastame ka erihoolekannet. Ma loodan, et me saame suunatumalt ja ratsionaalsemalt raha juurde küsida, kui me näeme täpselt, kust me efekti saavutame.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on mõnevõrra laiem. Me räägime erihoolekandeteenuste alarahastusest. Kümmekond aastat tagasi alustati Eestis päris suurt erihoolekande reformi, millega mitmed suured erihoolekandeasutused lõhuti. Olles ise olnud ühega päris aktiivselt seotud, mäletan ma hästi, et peamine põhjus oli see, et inimesed saaksid olla lähemal oma lähedastele ja tingimused oleksid seeläbi inimlikumad. Aga ma küsin, võttes aluseks nüüd alarahastuse temaatika: kui palju ja kuidas on teile tutvustatud, kas see reform sellisel kujul õnnestus või mitte? Ma mäletan, et tol ajal alarahastusest nii palju ei räägitud, kui seda tehakse täna, 2025. aastal. Kas me võiks öelda nii, et ühe [probleemi] me lahendasime, aga teist [probleemi] me tegelikult suurendasime?

Aitäh! Kuidas me defineerime õnnestumist? Kui eesmärk oli, et inimesed on lähemal ja nende tingimused on paremad, siis jah, see eesmärk täideti kahtlemata. Aga loomulikult, väiksemad teenuse osutajad ilmselt [pakuvad] ka kallimat [teenust]. Aga pikas perspektiivis võib see olla soodsam, sellepärast et inimestel, kes saavad nendele sobivat teenust, on vähem tervisemuresid, vähem käitumismuresid ja nii edasi. Ma arvan, et meie jaoks on inimeste heaolu ikkagi number üks. Te siin täna ütlesite seda ka ise, küll laste kohta, aga ma arvan, et see käib ka täiskasvanute kohta. 

Ma arvan, et me keegi ei taha tagasi neid nõukogudeaegseid "kombinaate", kus oli 100 või 200 inimest ühes suures majas ja kus tegelikult elamistingimused [ei vastanud] vajadustele ega olnud need, mida me tänapäeval näeme. Ma käisin erihooldekodudes oma õppimise ajal 1990-ndatel ja ma nutsin pärast neid [külastusi]. See oli veel lasteasutus. Ja see oli väga kohutav, mida ma seal nägin. Need lapsed lihtsalt kuidagi olid seal, nende olukord oli halvem kui loomaaias puuris loomadel, kellel vist on tänapäeval isegi päris hea olukord. Aga see oli väga õudne. See, mida ma nüüd olen näinud hooldekodudes, erihoolekandeasutustes, on ikka nagu öö ja päev.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! No jah, ma võtan sõnasabast kinni. Ka mina olen seal paarkümmend aastat tagasi käinud, veel siis, kui seda reformi tegema hakati. Mitte lihtsalt kümme aastat tagasi, vaid juba paarkümmend aastat tagasi. Ja ma arvan, et suund oli õige. Selge see, et see [valdkond] vajab rohkem vahendeid. Need kohad on kallimad, aga tingimused nendele inimestele, ka töötajatele, on ju hoopis midagi muud, kui need olid varem. Mul on siiski tunne, et korralduslike meetmetega tõenäoliselt [saab] ka seda olukorda parandada. Aga kuna järjekorrad on nii pikad ja vajadus on nii suur, siis kas te olete süvenenud sellesse, milline on nende kohtade juurde tegemise vajadus? Kas on vaja lisainvesteeringuid teha, et kohti juurde saada? Ja kui suur võiks olla näiteks vajadus investeeringuteks riigil? 

Aitäh! Ma kohe vaatan. Kindlasti on. Meil on, nagu ma enne ka mainisin, kuidagi hästi suur tung on just ööpäevaringsetele teenustele. Seal on ka tegelikult kõige pikem järjekord. Aga suund nii mujal Euroopas kui ka meil on ikkagi kodus elamise toetamisele. Ükskõik, mis teenus täpselt on või kellele ta on suunatud, kuni inimene ise saab hakkama, on tal kodus olla alati kõige parem. Siin tuleb vaadata võib-olla ka ootused ja reaalsus üle ning vaadata täpsemalt, kes seal järjekorras on. See on meil plaanis. 

Kindlasti on investeeringuvajadus. Aga vaatame pikka perspektiivi. Need uued [erihoolde]kodud on rajatud suures osas välisvahendite toel. Juba see on väga suur asi, et meil on olemas selline taristu, kus neid inimesi hoida. Ma arvan, et esialgu on sellest isegi suurem vajadus ikkagi see, et me väärtustaksime neid inimesi, kes seal töötavad, ja seda teenust. Ka Riigikontrolli audit näitas, et teenuse kuludest on kaetud kõigest 60%. Nüüd, kui me suurendasime rahastust, siis see protsent ka tegelikult tõuseb. Aga ma arvan, et selle teenuse ülalhoidmiseks on vaja ikkagi lisaressursse, selles ma olen teiega täiesti nõus.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! See audit keskendub aastatele 2018–2024 ja ei vaata seda, mis eelnevalt on toimunud. Selles valdkonnas on toimunud suured muudatused nii töötajate kui ka hooldust vajavate inimeste tingimuste parandamisel. Aga ma olen üpris veendunud, et te eelmise nädala lõpus lugesite Marelle Erlenheimi arvamust. Ta on endine Sotsiaalministeeriumi kantsler ja ka endine AS-i Hoolekandeteenused nõukogu liige. Te tõite välja, et [kui oleks] 4,2 miljonit, siis saaks personali palka tõsta. Riigieelarve seletuskirjas on see 10%. Arvestame ka seda, et tegevusjuhendaja palk jääb tunduvalt alla Eesti keskmisele palgale. See tegelikult tähendab 20-eurost palgatõusu, mis kahtlemata on abiks, aga kindlasti ei ole lahendus. Samas need inimesed, kelle palk on 1150–1200 eurot, saavad maksuküüru kaotamisest ju tegelikult kätte 10 või 15 eurot. 

Jah, ma olen nõus, et see raha võiks olla suurem. Ma mitte midagi muud ei oska öelda. Muidugi võiks olla! Seekord lihtsalt leiti selline kompromiss. See oli tegelikult miinimum, mida meie maja küsis. Meil oli erinevate astmetena välja toodud, mida saab [teatud] raha eest. See on see, mis valiti välja. Eks püüame järgmine aasta uuesti.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! Pole päris maksudebati koht, aga lihtsalt, kuna jutt sellele läks, [siis ma ütlen, et] proua minister, jah, tõesti, võib-olla teil on nüüd lihtsam sõrmede peal arvutada, mis on teie maksukoormus, aga enne oli meil selline tulumaksu arvestus, mille kohaselt jõukamad inimesed panustasid eelarvesse rohkem. Tänu sellele oli võimalik nii kohalikel omavalitsustel kui ka riigil arendada kõikvõimalikke teenuseid ja teha taristuinvesteeringuid. Punkt üks, see valitsuse maksureform – Rahandusministeeriumi analüüsid näitavad seda üheselt – suurendab defitsiiti ja vähendab riigi võimalusi muu hulgas ka teie valitsemisalasse panustada. Punkt kaks – seda näitavad Jürgen Ligi juhitava Rahandusministeeriumi andmed –, sellest enim võidavad kõige enam tulu teenivad inimesed, kahtlematult need inimesed, kes teenivad palju rohkem, kui selles süsteemis, millest me täna räägime. Kas te neid rahanduslikke fakte siiski tunnustate? 

Aitäh! Maksuküüru kaotamisest võidavad enim 1200–2100 eurot teenivad inimesed. Ma ei leia, et nad on enim teenivad inimesed, see on keskmine [palk] ja alla selle. Aga maksudebati ma jätaks tõesti inimestele, kes maksuteemaga tegelevad ja seda juhivad. Siin ma ei ole õige inimene vastama, ma ei oska teile vastata.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Austatud ettekandja! Selge on see, et see nii-ütelda lisaraha palgatõusuks ei ole kaugeltki piisav. Ja kuna see mure on olnud krooniline juba aastaid, siis paraku on erihoolekandeasutused väga-väga suures hädas. On vaja mingi lahendus leida, kas või riigieelarve [menetlemise] vältel. Meie oleme oma erakonna poolt ka lahenduse pakkunud. Ehk leiame mingi kompromissi. 

Aga ma tahan küsida. Üks asi on see, et tõesti [erihooldekodu] kohtadest on suur puudus, aga samas, näiteks raske autismispektri häirega inimesi võib-olla ongi kodus kõige lihtsam hooldada. Aga mis takistab selle raha, [mille eest tahetakse kohti juurde teha,] osaliselt maksmist abistajale kodus? Sellest ei suudeta ega suudeta üle minna, kuigi kodus on tingimused sellele inimesele tunduvalt paremad ja lõppkokkuvõttes kuluks riigi raha vähem.

Hea küsimus! Ma pean küsima oma majast, miks seda ei ole niipidi võetud. Ma ise lihtsalt mõtlen sellele … Toome näiteks rasked autistid, kellele tõepoolest on ülikeeruline leida sobivat kohta, eelkõige autismi enda pärast, kuna inimene ei ole suuteline harjuma uue keskkonnaga. Mida sügavam autismi[häire] on, seda vähem ta on selleks suuteline. Ja kui ta on olnud näiteks, ma ei tea, mingi vanuseni ühes keskkonnas, siis tegelikult on talle kõige parem jätkata sealsamas keskkonnas. Teisalt, see võib olla omastele hästi suur koormus. See ongi suur koormus! Kus see tasakaal nüüd täpselt on, seda ma ei oska öelda. Ma küsin selle üle. 

Aga kui riik näiteks annab [raha uute kohtade loomiseks], siis see tähendab, et need kohad peavad vastama hooldekodu nõuetele, eks, millele kodud alati ei vasta. Ma küsin seda oma majas. Kui te soovite, siis ma saadan vastuse kirjalikult. Jah.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma kuulan arutelu ja mõtlen selle üle, kuidas me räägime hästi üldiselt ja suurtest numbritest. See võibki tunduda kauge ja võib-olla mitte nii tajutav probleem. Aga ma küsin teie käest konkreetselt: mis on teie sõnum 60. [eluaastate] alguses olevale Tiinale, kes on oma 40-aastast poega kogu tema eluaja kasvatanud kodus üksi? Täna on Tiina füüsiline tervis selline, et ta enam ei tule sellega toime ja loodab oma pojale saada erihoolekande kohta. Sinna juurde ka väga suur vaimne pinge ja mure, mis saab siis, kui teda üks hetk ei ole, mis saab tema pojast. Mis on sõnum Tiinale ja tema saatusekaaslastele? 

Aitäh! Ma oletan, et Tiina on varasemalt suhelnud SKA-ga ja kohaliku sotsiaaltöötajaga. Ma oletan, et Tiinal on hea kontakt nendega – ma vähemalt loodan, et on. Kui ei ole, siis tuleks sellest märku anda. Needsamad kodus elamise teenused, toetavad teenused – kui see 40-aastane poeg ikkagi saab kodus elada, siis tuleks leida need võimalikud teenused, eks ole. Me seda teooriat kõik teame. 

Mis ma ikka ütlen? Ma ei taha anda tühje poliitilisi lubadusi. Ma ei tea ega tunne Tiinat. Kui on vaja üksikjuhtumiga tegeleda, siis sellega tegeleb SKA. Mina püüan teha poliitikat. Erihoolekanne on üks minu põhifookusi sotsiaalvaldkonnas. Mina teen endast oleneva, et teenused, on need siis ööpäevaringsed või muud teenused, oleksid inimestele võimalikult kättesaadavad. 

Aga ma ei saa muud lubada. Ma ei taha anda tühje ja valesid lubadusi, mida ma ei [suuda] täita. Ma võiksin öelda küll, et jah, luban, et aasta pärast on probleem lahendatud. Ma loodan, et jätkub tendents, mis on seni Eestis erihoolekandes olnud: me oleme tulnud eikusagilt ja me oleme jõudnud siia. Ma arvan, et seda dünaamikat tasub ka hinnata. Ma loodan, et seesama tendents jätkub ja loodetavasti ka kiiremas tempos. Mine tea!

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Detailides te oskate väga hästi rääkida ja selle eest loomulikult tunnustus. Aga lõppkokkuvõttes saab valitsuse ja ministri töö tulemust mõõta ikka selles, kas teil on probleemile suuremad lahendused. Räägime rahast, [toon] võrdluse. Maksumuudatused, mis teie valitsuse liikmena olete saatnud Riigikogule, on ju sellised, et umbes 114 miljonit või rohkem läheb kõige rikkamale osale Eesti ühiskonnast, 10%-le kõige rikkamatest inimestest. Jah, nagu te olete öelnud, ka 2000 eurot teenivad inimesed saavad raha juurde, aga meie räägime sellest, et 4000, 5000, 6000 ja 7000 eurot teenivad inimesed hakkavad saama aastas 1848 eurot juurde. See on probleem. Selle asemel oli teil [võimalus] erihoolekande küsimus ära lahendada ja raha oleks jäänud üle ka. Miks seda valikut valitsus ei kaalunud? Kas te selle ettepaneku valitsuses esitasite?

Tere! Aitäh! Hästi hea on rääkida maksudest praeguses kontekstis. Loomulikult on tore, kui meil maksulaekumine paraneb. Aga ma ikkagi tooksin välja selle, et ei ole ainult rikkad ja rikkad ja rikkad – te räägite kogu aeg rikastest –, vaid ikkagi kõige suurema kasu saavad inimesed, kes teenivad keskmist palka ja alla selle. Põhimõtteliselt saavad inimesed 13. palga. Ma ei leia, et see on väike asi Eesti inimestele. Needsamad rikkad, loodame, kulutavad rohkem ja toovad maksutulu rohkem. Siis saame äkki järgmine aasta parema eelarve ka sotsiaalvaldkonnas. Proovime! Aga maksudebatt, nagu ma ütlesin, ei ole minu tugevus. Seda debatti pidage rahandusinimestega. Päriselt! Mina hoolitsen oma valdkonna eest.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aga enne kui läheme läbirääkimiste juurde, Anti Allas, protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud eesistuja! Siin korduvalt ja korduvalt käis läbi see, et kui räägid ühest [asjast], siis tuleb vastus teistsugune. Mitte kunagi ei ole sotsiaaldemokraadid rääkinud, et maksuküüru kaotamine 2000–4000 [eurose palga puhul] ei oleks vajalik. Me räägime üle 4000 eurost [palka teenivatest inimestest]. Nad ei vaja maksuvaba miinimumi. Selle [rahaga] saaks ühiskonnas lahendada reaalseid muresid.

Aitäh! See oli küll juba sõnavõtu moodi ja seda saab teha siin puldis. Kõigepealt arupärijate esindaja Helmen Kütt, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased, kes seda ülekannet jälgivad telesilla kaudu! Head inimesed! Austatud sotsiaalminister! 25. septembril andsime üle arupärimise, mis puudutab erihoolekandeteenuste alarahastust. Mingil määral on see kuupäev väga sümboolne. Nimelt, 25. septembril toimus siin Riigikogu maja ees kõnekoosolek, meeleavaldus. Väga paljud inimesed – Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit, töötajad, aga ka hoolealused ja omastehooldajad – tulid siia platsile, et tuua see mure lähemale Riigikogule, lähemale valitsusele. Seda ei ole kunagi varem juhtunud, et selle valdkonna inimesed tulevad tänavale meeleavaldusega. Nii et see juba näitab, kui keeruline olukord tegelikult on. 

Võib ju öelda, et järjekord [koosneb] numbritest, aga tegelikult on iga numbri taga inimese lugu, on perekonna lugu, on mure, eriti neil, kes seda teenust ootavad. Sotsiaaldemokraadid on esitanud ka muudatusettepanekuid, kuidas lahendada seda probleemi. Ja veel kord, mul on hea meel, et ka Riigikogu eesistuja ütles – ta ütles ka täna siin saalis seda –, et dokument, mis on ministrile vastamiseks [esitatud], sisaldab [teksti], mille kohaselt [tehakse] üle 100 miljoni eurone maksukingitus 4000+ eurot teenivatele inimestele, mitte 10 miljonit. 4000+ [eurot teenivatele] inimestele tehakse kingitus, samas kui riik võtab laenu, et seda kingitust jagada. Tänavale aga on tulnud inimesed, kelle lähedased ootavad kohtuotsuse alusel [määratud] kohta kinnises erihoolekandeasutuses. Sellel hetkel, kui me [arupärimise üle] andsime, oli kaheksa vastavat kohtuotsust täitmata. 

Põhjus, miks ma tõin siia selle teema, oli Postimehes avaldatud artikkel Marelle Erlenheimilt, endiselt Sotsiaalministeeriumi kantslerilt ja endiselt AS-i Hoolekandeteenused nõukogu liikmelt. See puudutas palgatõusu teemat. Aga siin on veel üks murekoht. Murekoht on nimelt ka selles, et artiklis tuuakse välja, et 1. jaanuarist 2028 on riik plaaninud toetavad erihoolekandeteenused üle anda kohalikele omavalitsustele. Osaliselt on see nõnda-öelda sundkäik, kuna praegu isikukesksete erihoolekandeteenuste rahastus Euroopa Liidu vahenditest lõpeb ja on vaja lahendust, mis tagab inimestele teenuse jätkumise.

Endine kantsler kirjutab, et muudatuse positiivseks mõjuks on kindlasti, et teenus liigub inimesele lähemale, kuid juhul, kui teenus antakse kohalikele omavalitsustele, [aga jätkub] alarahastatus, siis probleem [ei lahene], vaid see lükatakse lihtsalt teise kohta ja teisele vastutajale ja inimese jaoks olukord paremaks ei lähe. 

Mida siis teha? Tegelikult mingid lahendused, mõtted ja meetmed võiksid ju olla, et omavalitsused saaksid taotleda raha Euroopa Liidu vahenditest. See meede oli, aga teadupärast seda hetkel enam ei ole. Teenusmajade toetusmeede ilmselt kergendaks ka [järele valvamist] nende inimeste üle, kes on stabiilsemad ja erihoolekandeteenuse [lõppedes] võib-olla juba tagasi ühiskonda siirdunud, ja võib-olla toetaks teenusmaja mudelit. Ka kohalikul omavalitsusel oleks kergem seda teenust tagada. 

Minister vastas küsimustele täpselt nii, nagu üks hea kolleeg siin enne kommenteeris: jutuks hea küll. Ja muud ilmselt öelda ei olegi kui rääkida plaanidest. Kindlasti ei süüdista ma ministrit. See probleem on, nii nagu ka Riigikontroll oma ülevaates välja tõi, perioodist 2018–2024. Tõepoolest, kui vaadata taasiseseisvumisest alates, siis need inimesed, kes on olnud omavalitsuses ja kellel on pikem ajalugu sotsiaalvaldkonnas, teavad, millises seisus olid erihoolekandeteenust pakkuvad asutused siis. Viljandi maakonnas oli täpselt samuti. See on ju palju-palju paremaks läinud, aga me ei saa ka rahul olla rahul praeguse olukorraga. Praegu lihtsalt otsitakse lahendusi ja need, millest räägitud on, on tulevikku ulatuvad. 

Mulle jäi näppu 11. jaanuaril 2023 Kadri Ibruse kirjutatud väga hea lugu selle kohta, et erihoolekandes on hädaolukord, sest kohtuotsusega kinnisesse asutusse määratud ohtlikele patsientidele pole kohta. See lugu [avaldati] kaks aastat või rohkemgi, pea kolm aastat tagasi. See häda ei ole tulnud üleöö, see on olnud pikk protsess. Tegelikult on see näidanud seda, et eelarve ei ole ju midagi muud kui prioriteedid, mis numbrites väljenduvad. Ju siis [see teema] ei ole prioriteetne ega ole leidnud lahendust. 

Eriti drastiliseks teeb selle see, et 25. septembril, kui Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidu esindajad ja ka hoolealused olid siin, andis peaminister üle riigieelarve ning nimetas seda julgeoleku ja turvalisuse eelarveks. Mina küll ütlen, et eelarve, kus see valdkond, just nimelt erihoolekanne on saanud väga vähe, turvalisust väga ei tekita ja pigem tekitab juurde muresid. 

Täna ongi nii, et üksikud ajakirjanikud, nagu juba nimetatud Kadri Ibrus, aga ka Kadri Kuulpak, kes on teinekord nendel teemadel kirjutanud, on need, kes selle teema esile toovad. Samuti kajastavad seda teatud telesaated. Homme räägitakse ka "Impulsis" omastehooldajate teemadel. 

Aga nende inimeste hääl on niivõrd nõrk. Nad on oma lähedase hooldamisega seotud või teevad tööd, mida tegelikult peaks tegema riik. Riik peaks kolme kuu jooksul tagama koha. Ma esitasin justiitsministrile küsimuse ja justiitsminister nii artiklis kui ka siit kõnepuldist ütles, et jaa, kohtuotsused tuleb koheselt täita. See ei ole lahendus või vastus, kui selleks vahendeid või kohti pole. [Otsuseid] tuleb koheselt täita ja vahendid tuleb leida. 

Me oleme selle mure toonud siia Riigikogu saali selle pärast, et olla sotsiaalministrile toeks ja abiks ja et ta valitsuses seisaks nende teemade eest. Tõepoolest jääb väga sügavalt arusaamatuks, kuidas selle asemel, et lahendada need probleemid, mis on karjunud juba pikka aega, võtab riik laenu, et jagada laiali üle 100 miljoni euro eest toetust nendele inimestele, kes teenivad rohkem kui 4000 eurot. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Ma pidin siia pulti tulema rääkima, sest me oma küsimustega püüdsime jõuda valikuteni, mis valitsuse laua peal olid, aga vastust me nende kohta ei saanud. 

Eks see paneb meid väga muretsema, sest paar nädalat tagasi oli siin saalis riigieelarve esimene lugemine, kus rahandusminister Jürgen Ligi meie küsimustele vastates ütles, et riigieelarve untsukeeramisega ja kõige rikkamatele üle 100 miljoni euro suunamisega annab valitsus opositsioonile ja, ma saan aru, ka ülejäänud ühiskonnale, õppetunni. Jürgen Ligi mõtles õppetunni all seda, et kui see eelarve nii suurde miinusesse ja auku viiakse, siis need, kes aastal 2027 võimule tulevad ja valitsuse moodustavad – ma saan aru, et härra Ligi ei pidanud silmas Reformierakonda –, saavad teada, kui valus ja keeruline on maksutõuse teha ja kui olulised on maksud. Ja loomulikult, me oleme täiesti nõus – sotsiaaldemokraadid on seda kogu aeg rääkinud –, et õhuke riik on jõuetu riik ja ilma maksudeta ei ole võimalik riiki ülal pidada. Lõppkokkuvõttes on keskmise Eesti pere jaoks palju odavam maksta natukene makse kui see, et ta teenuste eest peab palju rohkem maksma. 

Aga lähen siit nüüd edasi erihoolekande juurde. Ma tahan rõhutada, et küsimus ei ole mitte selles, kui palju inimesed, kes teenivad 2000 või 2200 eurot, maksumuudatustest võidavad. Küsimus on selles, et nende inimeste võit, kes teenivad 1000 eurot kuus, on 121 eurot aastas, aga nende võit, kes teenivad 4000, 5000, 6000, 7000, 8000, 9000 või 10 000 eurot kuus, on 1848 eurot aastas. See on ebaõiglane. Meie küsimus oli austatud sotsiaalministrile, kas sellises olukorras, kus eelarvega suunatakse just neile, kes teenivad 4000 või rohkem, üle 100 miljoni euro aastas nii-öelda palgalisa, tegi sotsiaalminister ettepaneku seda mitte teha ja see raha näiteks osaliselt suunata erihoolekandesse. 

Ma sain nendest vastustest aru, justkui ministri jaoks eksisteerib ainult Reformierakonna loogika, et maksud [peavad] olema ühetaolised ja ei ole võimalik maksusüsteemis erandeid teha. On küll! Riigikokku saadetud eelarve- ja maksumuudatused saab ära teha ka nii, et õpetajate palga ja nende nii-öelda võiduga ei juhtu midagi, aga neile, kellel on sissetulek 4000, 5000, 6000 või 7000 eurot, ei tule sentigi juurde. See on võimalik. See on võimalik! Üle 100 miljoni euro oleks võimalik panna erihoolekandesse ja oleks võimalik panna tervishoidu, et puudujääki vähendada ja et ravijärjekorrad oleksid väiksemad. See on raha, mille eest on võimalik valiku korral ka toiduainete käibemaksu langetada. Ehk siis võimalused on olemas, kui ainult tahta seda teha ja seda oluliseks pidada. 

Me kindlasti hindame ja tunnustame lugupeetud sotsiaalministrit hea spetsialisti tasemel jutu eest. Siit Riigikogu kõnepuldist kuuleb seda harva. Aga me tahaks näha, et lisaks selgitustele, mida on vaja teha ja kus kohas probleemid asuvad, tegelikult mõni suur põhimõtteline probleem riigis ka laheneks. Selle kohta me vastuseid ei saanud ja see on meie jaoks mure. Tegemist on täna teise arupärimisega, kus vastused olid küll head, kuid lahendusi me ei kuulnud. 

Loomulikult on raske loota lahendusi valitsuselt, kus peaminister ja rahandusminister seisavad selle eest, et opositsioonile ja Eesti rahvale riigieelarve tuksikeeramise kaudu õppetund anda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme tänase seitsmenda päevakorrapunkti läbinud.

Ning nüüd peale haamrilööki on võimalik ennast registreerida [sõnavõtuks] vabas mikrofonis. Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud parlamendi liikmed! Inimene võib taluda külma ja pimedat tuba, aga ta ei talu tunnet, et ta on oma riigi jaoks nähtamatu, et ta töötab, maksab makse, kasvatab lapsi ja ikka peab kuulma, et raha pole, samal ajal kui kõige rikkamatele tehakse maksukingitusi üle 100 miljoni euro aastas. See on hetk, kui ei kustu mitte ainult tuli kodus, vaid [katkeb] ka usaldus demokraatia vastu. 

Demokraatia ei purune ainult nende käe läbi, kes karjuvad loosungeid ja külvavad umbusku. Parempopulistid vähendavad usaldust riigi ja selle institutsioonide vastu, nagu kohus, politsei, prokuratuur ja Kaitsevägi. Aga usaldust õõnestab ka see, kui valitsus, kelle käes on kogu riigiaparaat, loobub inimeste kindlustunde tagamisest. Kui Reformierakond asetab riigi ülalpidamise koorma nende õlule, kelle palk on kõige väiksem, kaob usaldus. Eestis on vaeste maksukoorem kõige kõrgem ja rikastel kõige madalam. Riigieelarve vaid suurendab seda lõhet. 

Inimesed mõistavad demokraatiat eelkõige kui heaolu ja kindlustunde tagamise [viisi]. Seda kinnitavad ka Cambridge'i ülikooli 2023. aasta uuringud, mille järgi on rahulolematus demokraatiaga rekordtasemel just seal, kus inimesed ei tunne majanduslikku kindlust. Kui demokraatia ei suuda tagada õiglust ja toimetulekut, hakkavad inimesed otsima alternatiive. 

Vananev ühiskond toob kaasa eelarve koormuse kasvu – pensionid ja tervishoid –, samal ajal kui tööealiste inimeste osakaal väheneb. See loob olukorra, kus nooremad põlvkonnad tunnevad, et demokraatlik süsteem töötab vanade huvides, ning vanemad põlvkonnad tajuvad, et poliitika ei paku neile enam kindlust, mida kunagi lubati. Kui valitsus otsuseid ei tasakaalusta, tekib rahulolematus ja tuntakse, et süsteem ei tööta enam õiglaselt. Nooremad vaatavad süsteemiväliste liikumiste poole, eakamad aga tahavad autoritaarsemat korda, mis kunagisi lubadusi hoida suudaks. 

Eestis on see pinnas viljakas. Kui õpetajad, päästjad ja meditsiinitöötajad peavad oma õiguste eest streikima, kui maapiirkondades suletakse koole ja kultuurikeskusi, samal ajal kui jõukamate maksukoormust vähendatakse, siis tekib rahulolematus, mis ei [sõltu] enam majandusest, vaid on seotud väärtusküsimusega, kas riik hoolib minust või mitte. 

Kõrged riigikaitsekulud on uus normaalsus. Küsimus ei ole selles, kas riigikaitsesse panustada, vaid selles, kuidas tagada, et muu elu Eestis selle arvel ei seiskuks. Reformierakond, kui te panete pausile kogu muu Eesti arengu, põhjendades seda vajadusega riigikaitset rahastada, tähendab see, et valitsusel puudub plaan, kuidas riiki muutunud olukorras edasi juhtida nii, et ühiskond tagasilööki ei saaks. Eesti riik ei [hõlma] ainult kaitset, vaid ka haridust, tervishoidu, sotsiaalhoolekannet, kultuuri ja kindlustunnet. 

Majandusteadlane Thomas Piketty on oma uurimustes toonitanud, et kui riigid lasevad varanduslikul kihistumisel kasvada, ei kao mitte ainult võrdsed võimalused, vaid ka demokraatlik legitiimsus. Demokraatia ei püsi, kui valdav osa ühiskonnast tajub, et süsteem töötab väheste heaks. Teisisõnu öeldes, kui inimesed tunnevad, et nad riigis loodud rikkusest enam osa ei saa, ja nende perel läheb halvasti, siis pole neile vaja ka tänast riigikorda. Nende inimeste ainukeseks väljavaateks jääb toetada erakondi, kes lubavad senise valitsemisviisi lõhkuda, lootes, et äkki tuleb asemele midagi paremat. 

Toimetulek ja demokraatia on omavahel seotud. Kui inimene saab väärikalt hakkama, siis ta usub ka oma riiki. Kui ta usub riiki, siis püsib demokraatia. Kui see usaldus murdub, kaotame kõik. Praegu on aeg pingutada rohkem, mitte vähem; mitte kärpida, vaid kaasata; mitte jagada lubadusi, vaid jagada õiglust. Ainult õiglane ja tugev riik saab kaitsta mitte ainult meie piire, vaid ka meie usku sellesse riigikorda, mis garanteerib igaühele vabaduse olla see, kes ta tahab, ning oma unistusi ellu viia. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.