Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 65 Riigikogu liiget, puudub 36. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Jaak Valge, palun! (Helistab kella.) Head kolleegid, palun vaikust! 

Hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Eesti mehed ja Eesti naised! Tänane minu ja Leo Kunnase arupärimine käsitleb režiimi Eesti-Vene ajutisel kontrolljoonel ja seda küsimust, mis puudutab meie riigi julgeoleku alustalasid. Viimastel aastatel on näha, et just selles vundamendis on muret tekitavad praod, võiks nii öelda. 

Nimelt, alates Venemaa täiemahulisest kallaletungist Ukrainale on Venemaalt Eestisse sisenenud 98 000 Ukraina kodanikku. Need on need, kes pole öelnud, et nad liiguvad Eestist edasi. Eesti Vabariigi Siseministeerium ei ole suutnud meie korduvatele päringutele vastates öelda, kui paljud neist on üle kontrolljoone Venemaale tagasi pöördunud. Nüüd on selge, et ilma selliste andmeteta ei saa me ju tuvastada, kes liiguvad Venemaa ja Eesti vahel pidevalt edasi-tagasi kas kommertskaalutlustel, poliitilistel põhjustel või kuritarvitades põgenikustaatust. See on otsene julgeolekurisk. 

Veel enam, me küsime ka seda, miks peavad Ukraina põgenikud üldse Eestisse Venemaa kaudu tulema, kui Venemaa poolt okupeeritud alad on enam-vähem inimtühjad. (Heliseb telefon.) See on ka. Ja lõpuks …

Härra Jaak Valge, teile on telefon. Mis me nüüd teeme, kas me katkestame teid? See on lausa meloodiaga [helin].

See on muessini palvehüüd. Aga ma usun, et see inimene taipas, et ma praegu ei saa vastata. Ma jätkan. 

Niisiis, miks peavad Ukraina põgenikud üldse tulema Eestisse Venemaa kaudu, kui Venemaa poolt okupeeritud alad on inimtühjad? Lõpuks, miks peab Eesti erinevalt Soomest hoidma avatuna ajutist kontrolljoont selle agressiivse riigiga? Siseministri selgitus vastuseks mu kirjalikule küsimusele, et piir on avatud, kuna Eesti on demokraatlik riik, absoluutselt ei päde.

Aitäh, hea kolleeg! Nüüd on ka minu [lisatud] aeg täis.

Piirirežiim ei ole vabaduse, vaid julgeoleku küsimus.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina annan iseenda ja seitsme kolleegi nimel Riigikogu menetlusse Eesti lipu seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Eelnõu on iseenesest lihtne ja selge, lähtub eesmärgist tagada Eesti lipu väärikus ja eristaatus ning koosneb kahest punktist. 

Kokkuvõtlikult öeldes näeb esimene punkt ette, et avaliku sektori hoonetel Eestis võib koos Eesti lipuga heisata teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide lippe vaid ajutiselt ning üksnes protokollilistel eesmärkidel, vastavalt diplomaatilisele protokollile, mitte alaliselt, nagu see on praeguseks kujunenud. 

Teine punkt näeb ette, et avaliku sektori hoonetel, samuti Eesti Vabariigi diplomaatiliste välisesinduste hoonetel on koos Eesti lipuga keelatud heisata ideoloogilist sõnumit kandvaid lippe või avalikult eksponeerida muid ideoloogilist sõnumit kandvaid sümboleid. Eelnõu lähtub sellisel kujul arusaamisest, et näiteks see, mida Välisministeerium teeb, heisates pidevalt Välisministeeriumi hoonetele ja ka välisesinduste hoonetele niinimetatud seksuaalvähemuste lippe, ei ole kohane. Ei ole kohane muuta valitsusasutusi ja muid avaliku sektori hooneid (Hääl saalist.) oma ideoloogiliste ja poliitiliste eelistuste võimendamise instrumentideks.

Samuti pole kohane olukord, kus Eesti Vabariigis nüüd juba mitte kuu, mitte kaks kuud, mitte pool aastat, vaid juba aastaid, näiteks ka Riigikogu hoonel, (Hääl saalist.) ripuvad võõrriigi lipud. Lõppude lõpuks on see ka meie riikliku väärikuse (Juhataja helistab kella.) küsimus. Kui te käite teistes riikides, siis te ei näe selliseid asju. Riigi hoonetel peavad lehvima [selle] riigi lipud ja seda see eelnõu ette paneb. Eelnõu ei puuduta seda, mida eraisikud oma hoonetega teevad – tehku, mida tahavad –, küsimus on riiklikus väärikuses ja riigi hoonete kasutamises. Aitäh!

Head kolleegid, olen vastu võtnud ühe arupärimise ja ühe seaduseelnõu.

Teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis vaktsineerimise toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja on Tanel Kiik. 

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Jätkub Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 696 esimene lugemine. Head kolleegid, mul ei ole öelda mitte midagi muud kui kuulsusrikkad sõnad: juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 696 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. november kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud teise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 655 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli meie hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjonis valmistati Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 655 teiseks lugemiseks ette 14. oktoobril. Meenutan, et eelnõu näeb ette ehitusseadustiku muutmist nii, et igas uues või põhjalikult uuendatavas kortermajas peab olema kiire internetiühenduse jaoks ette nähtud vajalik taristu. See tähendab omakorda, et taristuehitajad, eriti sidetaristu või ka digitaristu ehitajad, saavad vajaliku info võimalikult vara, mis võimaldab neil vajaduse korral taristut koos teiste arendajatega planeerida. See koostöö võimaldab säästa kulusid ja muudab tööprotsessi lihtsamaks.

Esimese ja teise lugemise vahel teavitas komisjon eelnõu menetlusest paljusid huvirühmi, neid oli kokku 50. Eelnõu kohta esitasid arvamuse Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ning Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Ühe muudatusettepanekuga liitus ka Isamaa fraktsioon. Oma seisukohad arvamuste ja ettepanekute kohta esitas majanduskomisjonile eelnõu algataja esindajana Justiits‑ ja Digiministeerium. 

Olid ka mõned ettepanekud turuosalistelt, mis muudatusettepanekuteks ei vormistunud. Eelnõu algataja, Justiits‑ ja Digiministeeriumi esindajad selgitasid, et tegemist on [Eesti] Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ettepanekuga, mis puudutab sidetaristu planeerimise ja ehitamisega seotud probleeme üldisemalt. Näiteks, kui juba planeeritakse vee‑ ja elektrivõrke, siis peaks olema kajastatud ka sidevõrkude planeerimine. Need ettepanekud ei jää tähelepanuta, need leiavad käsitlemist majanduskomisjoni menetluses oleva planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise [seaduse] eelnõus 683. 

Kokku sai muudatusettepanekuid neli: kolm majanduskomisjoni ettepanekut – nr 1, 2 ja 4 – ning üks Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanek, muudatusettepanek nr 3. 

Esimese muudatusettepaneku kohta ütlen, et seal täpsustatakse, milliste kulude hüvitamist võib riigi ja kohaliku omavalitsuse üksus mobiiltelefonivõrgu aktiivseadme omanikult nõuda. Nimelt öeldakse seal, et mobiiltelefonivõrgu aktiivseadme omanikult saab nõuda üksnes käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aktiivseadme paigaldamise, edasise kasutamise – see [järgnev] lisandub – ja eemaldamisega kaasnevate kulude hüvitamist. Kuna on vaja lepinguid muuta, siis on muudatuses sätestatud ka üleminekuaeg. Esimese muudatusettepaneku puhul otsustas komisjon konsensuslikult, et seda arvestatakse täielikult.

Teise muudatusettepaneku eesmärk on tagada suurem õigusselgus ja prognoositavus sideettevõtjatele. Ettepanek on esitatud, lähtudes Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ning Eesti Kaubandus-Tööstuskoja seisukohtadest. Meenutan, et esialgu kavandatud sõnastus nägi riigi ja kohaliku omavalitsuse asutusele ette subjektiivse otsustusruumi sideettevõtjate taotluste mitterahuldamiseks. Nüüd peeti mõistlikuks eemaldada see tekstiosa, kus viidatakse tulevikule, kuna see on abstraktne mõiste. Juhtivkomisjoni konsensuslik otsus oli arvestada seda ettepanekut täielikult. 

Kolmanda muudatusettepanekuga soovitakse muuta ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu § 1. See ettepanek tuli Isamaa fraktsioonilt ja seal sõnastatakse varasema eelnõuga võrreldes kitsamalt, et Eestit okupeerinud režiime ja nende relvajõude toetavad rajatised ning sümboolika hoonetel on keelatud. Muudatusettepanekut esitles komisjonis Mart Maastik, kes selgitas, et selle sätte lisamine ei välista hiljem, sarnaselt algse eelnõuga, laiema ulatusega sätete lisamist vastavalt vajaduse tekkimisele, kuid see võimaldaks akuutse probleemi lahendamisega kiiresti edasi liikuda. Eelnõu algataja, ministeeriumi seisukoht on, et seda ettepanekut ei toetata, kuna see ei puuduta eelnõu 655 regulatsiooni eset, see tähendab, see ei haaku digitaristu teemaga. Samuti lisatakse Isamaa fraktsiooni muudatusettepaneku kohaselt ehitusseadustikku sätted, mis seonduvad Riigikogus uuesti arutamisel oleva niinimetatud monumentide eelnõuga, mille number on 746 UA. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Muudatusettepaneku poolt oli 2, vastu 4 [komisjoni liiget]. 

Viimase, neljanda muudatusettepanekuga soovitakse muuta seaduse üldist jõustumisaega. Algses eelnõus oli jõustumine kavandatud 12. novembrile 2025, uus jõustumisaeg on 1. jaanuaril 2026. Juhtivkomisjoni otsus neljanda muudatusettepaneku suhtes oli, et arvestada täielikult. Siin oli ka konsensus. 

Menetlusettepanekud: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. oktoobril ja teine lugemine lõpetada, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 5. novembril. Kõik otsused olid konsensuslikud. Tänan!

Suur tänu teile väga selge ettekande eest! Teile on paar küsimust. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on see: miks meil ei tohi tugimaste püstitada teele lähemal kui 50 meetrit? Põhjamaades ei ole sellega probleemi. [Tee ääres] on riigimaa ja nende püstitamine oleks seal kergem. Aga kas meil on siis ilmastik kuidagi väga tormine võrreldes Põhjamaadega või on meie mastid väga viletsast materjalist, nii et need võivad kukkuda teede peale? Miks seda asja ei ole siin selles eelnõus reguleeritud?

Lugupeetud Peeter Ernits! Mina esindan siin komisjonis toimunud teise lugemise arutelu. Sellel arutelul ei olnud teie püstitatud küsimust päevakorras.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Eelmisel arutelul, kui oli esimene lugemine, siis meil ministriga oli diskussioon selle üle, mis see maksma läheb. Üks ettevõtja paneb selle kaabli, nii-öelda kõri maa sisse. Me lugesime seletuskirjast, et sinna peaks mahtuma vähemalt viis kaablit, aga tegelikult ei ole selle kõri läbimõõtu eelnõusse kirja pandud ja ei ole ka seda, mis tingimustel keegi teine saab sinna oma kaabli panna. Tühja kõri panekul ei ole nagu mingit mõtet. Me teame, et näiteks Rootsis seda kõri [rentimist] keegi ei kasuta, sest rentimine läheb kallimaks kui uue kõri panek. Kas komisjonis oli arutelu, mis siin esimesel lugemisel tekkis, et millistel tingimustel saavad teised ettevõtjad seda kõri kasutada?

Vaat huvitaval kombel nii täpset arutelu ei olnud. Ma mäletan küll, kuidas te esimese lugemise ajal seda küsisite ja ütlesite ka, et te olete sellel alal asjatundja. Põhiliselt tulenesid need muudatusettepanekud Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ning kaubandus-tööstuskoja käsitlustest ja ettepanekutest. Kogu selle muudatuse eesmärk on ikkagi see, et kõik need telekommunikatsiooniettevõtjad oleksid selle infoga kursis juba siis, kui kuskile hakatakse teid või muid asju planeerima. See kergendaks tõenäoliselt ka nende kõride paigaldamist õigel ajal. Komisjoni istungil enne teist lugemist meil sellist küsimuseasetust ei olnud.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Küsin lisatava § 82² kohta. Seal on olemas ka keeldumise alused, et millal võib keelduda. Kas komisjonis oli mingi arutelu selle üle, et need punktid on mõnevõrra sellised, kuidas ma ütlen, ambivalentsed või jätavad päris suure tõlgendamisruumi, näiteks et ei sobi tehniliselt või arhitektuuri poolest ja nii edasi? Kas arutati, et see võib põhjustada kohalikes omavalitsustes meelevaldset keeldumist ja teisipidi võib hiljem kaasa tuua mingisuguseid kohtuasju ja pikki vaidlusi, kui näiteks sellesama arhitektuurilise sobimatuse tõttu ei lubata kellelgi sinna seadet paigaldada? Kas see arutelu oli ja kuhu sellega jõuti?

Lugupeetud Rain Epler, ei olnud sellist arutelu seekord.

Aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea kolleegid! Tegemist on järjekordse otsekohalduva määrusega, gigabititaristu määrusega, mis iseenesest on positiivne. Ta aitab lahendada seda, kuidas digiriik jõuab inimesteni, jõuab odavamalt, kiiremini ja paremini. See on selle asja üldine mõte, kuigi tegemist on Euroopa Liidu otsekohalduva määrusega. 

Originaal on 40 lehekülge pikk ja väga konkreetne, erinevate alapealkirjadega, alates mõistete lahtiseletamisest ja kõigest sellisest. Ka eesti keelde on tõlgitud, muuseas. Eelnõu ise, mida me siin praegu arutame, on kümme korda lühem, neli lehekülge. Võiks hakata norima, miks me oleme teinud lühikokkuvõtte, mis pole sugugi mitte nii selge, nagu see euromäärus on.

Peale selle oleme keevitanud siia juurde – meie digiministeerium on keevitanud – veel nende mastide paigaldamise kohaliku omavalitsuse ehitistele, katlamajadele või kusagile mujale. Samas tuleb välja, et siin on mitu asja, mida ei ole lahendatud, aga mis on olulised. Ma küsisin selle kohta, et Põhjamaades ei ole nende mastidega nagu probleemi, need võivad olla teele ka lähemal kui 50 meetrit, aga meil millegipärast on nii suur kartus, et kukuvad äkki tee peale. Ilmastikutingimused ei ole meil sugugi hullemad võrreldes Põhjamaadega. See on selline asi, mille oleks võinud ära reguleerida, sest tee ääres on riigimaa ja nii oleks palju lihtsam. Praegu on tõesti katlamajadele ja kohaliku omavalitsuse hoonetele võimalik neid väiksemaid maste kinnitada, kirikutornidesse ka. See on üks nüanss.

Teine moment, mis meil võiks ka olla. Rootsis on tulnud välja, et need sidekaablid ei peaks nii sügaval olema, võiks freesida kusagile maapinna lähedale, see hoiaks kokku raha ja nii edasi. Aga meil ei saa seda teha, kohalikud omavalitsused on ees. Selline väike asi, mis elu lihtsamaks muutmiseks võiks siiski olla. Aga praeguses eelnõus – mis eelnõus, õigemini euromääruse lühendatud variandis – ei ole peetud vajalikuks seda suunata. 

Tõepoolest, see on ju igapäevane asi, et tulevad mingid vennad, kaevavad kraavi, panevad mingid torud või mingid kaablid sisse ja järgmine nädal või mõne nädala pärast tuleb mingi muu seltskond ja hakkab jälle kaevama. No ja siis tuleb jälle kolmas, neljas ja nii edasi. Selle eelnõuga või selle määrusega peaks asi muutuma nagu selgemaks, et need, kes kaevavad, ja ehitajad ja nii edasi saaksid ehitusregistrist juba järgmise aasta maikuust, kui ma õigesti mäletan, ennetavalt vaadata, kus keegi midagi kaevama või midagi tegema hakkab. 

Aga oluline moment selle eelnõu puhul, mida me ka esimesel lugemisel siin pikalt arutasime ja ausalt öeldes eriti kusagile ei jõudnud – Aivar Kokk on praegu kusagile kadunud –, on see nii-öelda kõriteema. Kui lai peab kõri olema? Noh, maal poe taga arvatakse midagi muud selle kohta, kui lai peab kõri olema, aga siin on see kõri, kuhu pannakse, topitakse sisse kaablid. Esimesel lugemisel ei suutnud lugupeetud justiitsminister kuidagi nendele küsimustele vastata. Ka mina küsisin mitu korda, kui lai see kõri peab olema ja mis sinna sisse mahub.

Hea kolleeg, viis minutit on täis. Kas kõriteemal on veel täpsustusi?

(Naerab.) Ei. Nüüd ma tean, et viis kaablit peab sinna mahtuma, lõpuks on see selgunud. Aga jah, igal juhul on seekord siin oluline määrus, aga natukene on ülejala lastud. Minister oleks võinud tulla ja selgeks teha, kui lai see kõri peab olema, mis majja läheb ja mis peaks nagu andma võimaluse majaelanikele ka teisi kaablite pakkujaid, soodsamaid pakkujaid enda majja lubada. Nii et üldiselt positiivne värk, aga natuke ülejala pandud. Aitäh!

Aitäh teile! Täname täpsustuse eest! Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu eespool öeldud, selle eelnõu kohta on esitatud neli muudatusettepanekut. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult.  

Head kolleegid, oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Koos sellega on lõppenud ka eelnõu 655 teine lugemine.

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 688 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt regionaal‑ ja põllumajandusministri Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on au tutvustada teile eelnõu 688, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. 

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ehk KOKS on Eesti omavalitsuste alusseadus. Selle järgi toimub meie 79 valla ja linna töö, elanike kaasamine, koostöö riigiga ja kõik, mis seondub kohaliku tasandi aruteludega. Seadus võeti vastu aastal 1993 ning seda on muudetud rohkem kui sada korda. Üksikkorrektsioonide tõttu on seaduse tekst muutunud killustatuks ja kohati vastuoluliseks, mistõttu see ei toeta enam piisavalt tänast praktikat. Eelnõu eesmärk on see korda teha, mitte kirjutada uut seadust, vaid teha korda see, mis on aastakümneid toiminud, et see vastaks tänapäeva ootustele: vähem bürokraatiat, rohkem selgust ja suurem usaldus kohaliku omavalitsuse vastu. 

Töö selle eelnõuga algas juba 2018. aastal Rahandusministeeriumi juures moodustatud eksperdikomisjonis, kus osalesid vallavanemad, linnapead, teadlased ja põhiseaduslike institutsioonide esindajad. Tegemist on laiapõhjalise ja tasakaalustatud eelnõuga, mis on valminud koostöös omavalitsuste ja riigiasutustega. 

See eelnõu jõudis Riigikogusse esmakordselt 2022. aastal, kuid selle menetlus ei jõudnud obstruktsiooni tõttu lõpuni. Täiendatud versioon kiideti valitsuses heaks tänavu 26. juunil ja anti Riigikogule üle 8. septembril. 

See eelnõu ei muuda volikogude valimise korda ega kohalike maksude süsteemi, ei anna omavalitsustele uusi valdkondlikke ülesandeid ega kohusta neid oma määruseid ümber tegema. Tegemist ei ole uue KOKS‑iga, vaid vana [seaduse] korrastatud raamiga. 

Eelnõu annab selgema ja ajakohasema raami omavalitsuste töö korraldamiseks. Vähendatakse volikogude bürokraatiat ja menetluslikke otsuseid, mida saavad edaspidi teha valla‑ ja linnavalitsused või [valla ja linna] ametiasutused. Seadusesse lisatakse esmakordselt kohaliku omavalitsuse tegevuse eesmärk: luua elanikele turvaline ja toimiv elukeskkond, pakkuda kvaliteetseid teenuseid ja toetada ettevõtlust ning piirkondlikku konkurentsivõimet. 

Samuti muutub lihtsamaks rahvaalgatus. Elanikud saavad esitada kirjaliku taotluse, see ei pea enam olema eelnõu kujul. Ehk siis viide eelnõule ei ole enam vajalik, vaid on tähtis anda edasi see sõnum. Kui vähemalt 10% elanikest seda toetavad, saab korraldada rahvaküsitluse olulises kohaliku elu küsimuses. See on samm, mis toob otsustusprotsessi inimestele lähemale. 

Oluline muudatus on ka KOV‑i õigus teha järelevalvet oma volikogu määruste täitmise üle, näiteks heakorra, kaubanduse ja lemmikloomade pidamise asjus. See annab omavalitsustele võimaluse tegutseda ennetavalt ja kaitsta kogukonna turvalisust, ei pea ootama, kuni kahju on juba sündinud.

Lisaks muutub kohalik õigusloome läbipaistvamaks. Kõigil määruste eelnõudel peab olema juures seletuskiri, mis selgitab muudatuse põhjuseid ja mõjusid. Kaotatakse [kohaliku omavalitsuse üksuste liitude] seadus ja selle regulatsioonid viiakse KOKS‑i alla. Nii et omavalitsuste koostöö on edaspidi ühes raamistikus. 

Eelnõu jõustumine on kavandatud 1. jaanuarile järgmisel aastal, kuid vajaduse korral võib seda nihutada märtsini, et anda omavalitsustele piisav üleminekuaeg. See seadus ei muuda omavalitsuste olemust, vaid korrastab nende aluse. See ei võta ära nende iseseisvust, vaid annab seda juurde, ja see ei kasvata bürokraatiat, vaid pakub rohkem selgust, usaldust ja võimalusi. Omavalitsused on Eesti tugevuse mõõdupuu. Kui kohalik tase on selge ja toimiv, siis on ka riik tugev. Aitäh teile!

Suur tänu! Teile on üks küsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Kõigepealt tunnustan, et kaua tehtud ja kaunikene. Sai ise juhitud seda pikka revisjoni, mida kaks aastat tehti, ja nii nagu sa siin kirjeldasid, parimad eksperdid osalesid selles. Tõesti, siin ei ole mingit revolutsiooni, aga kõik need väikesed, kuid olulised muudatused, mis on tulenenud KOKS‑i praktikast aastakümnete jooksul, on nüüd tehtud. 

Minu küsimus puudutab ühte vaidluskohta, millest on ka poliitilistes vaidlustes palju [räägitud], mistõttu see siia varem ei ole jõudnud. See on hallatavate asutuste juhtide volikogu liikmesuse peatumine, mis kunagi selles eelnõus sees oli, kui seda revisjoni tehti. Kogu aeg on vaieldud selle üle, kas see peaks olema nii või võivad kõik omavalitsuste hallatavate asutuste juhid ikkagi volikogus olla. Kuidas te jõudsite selle tulemuseni, mis siin praegu on?

Aitäh selle küsimuse eest! Suur tänu selle eest, et ka teie olete sellele protsessile kaasa aidanud ja enda panuse sellesse andnud. See protsess kestis väga pikalt ja seda [tulemust] on väga kaua oodatud. 

Selles küsimuses, millele te viitasite, on olnud erinevaid arvamusi, aga kuna siin on olnud mitmeid muudatusi ja protsess on olnud pikk, siis ei tahtnud me selle kännu taha kinni jääda. Kuna on erimeelsusi, siis see otsustati välja jätta ja liikuda edasi selle osaga, kus on konsensus, et me saaksime ikkagi asjad tehtud. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ka minule teeb rõõmu, et konkreetselt ja selgelt on ära öeldud, et omavalitsuse üks ülesanne on toetada ettevõtluskeskkonda ja neid arenguid. Nagu me teame, ülesannetega peavad tulema kaasa ka vahendid. Kas olete kaalunud, kuidas need vahendid ettevõtluskeskkonna arendamiseks võiksid kohalike omavalitsusteni jõuda, eriti nendes piirkondades, kus ka seniste ülesannete täitmiseks vahendeid napib?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See on igati mõistetav küsimus ja tähtis arutelu. Aga ma pean mainima, et käesolev seadus ehk KOKS on alusseadus ja siin me otseselt määratleme seda raamistikku, mille alusel kohalikud omavalitsused töötavad. Selle muudatuse eesmärk on anda arengukavade ja tegevuskavade jaoks kohalikele omavalitsustele selge raam, mis seal kavas võiks olla, et seal oleks kindlasti olemas ka kohaliku majandustegevuse arendamine. Meetmeid ja muid selliseid detaile ma arutaksin teistsuguste formaatide raames, praegu keskendun sellele alusseadusele.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tõesti, KOV‑idel on hea meel, et see seadus saab lõpuks oma loogilise edasimineku. See, et hallatavate asutuste juhid saavad [nendel ametikohtadel] edasi olla ja oma valijaid esindada, on minu meelest hea. 

Aga küsimus on KOV‑ide õiguse kohta teha järelevalvet volikogu eeskirja rikkumise üle ja töödelda isikuandmeid kohaliku halduse raames. Mingisugune regulatsioon oli enne ka, aga kas nüüd tuleb ka mingi juhendmaterjal selle kohta või hakkab iga omavalitsus seda omamoodi tõlgendama?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See arutelu on pikalt toimunud. Üks näide selle kohta on see lemmikloomade küsimus. Mõned koerad on teatud piirkondi hirmu all hoidnud, nad on lahti pääsenud, aga kohalikul omavalitsusel ei ole olnud seda õigusraami, et seal korda luua ja paluda kohaliku omavalitsuse eeskirja täitmist. See muudatus nüüd tuleb.

Kindlasti me koostöös kohalike omavalitsustega nii-öelda üleminekuajal, kui see seadus on vastu võetud, aitame teha selgitustööd ja toimub palju arutelusid, et kõik saaks ühtemoodi sellest seadusemuudatusest aru. Me kavatseme teha selgitustööd ja olla seal kaasatud nii palju kui võimalik.

Jaak Aab, teine küsimus.

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Mul on ikka sama küsimus. Vladimir ütles ka, et see on hea lahendus. Tookord eksperdikomisjon pikalt kaalus neid asju. Tõesti, see oli pikk protsess. Üks sisuline küsimus oli just nende hallatavate asutuste kohta. Absoluutne enamus oli selle poolt, et sellele peaks piiri tõmbama, peaks volitused peatama. Kui sa enam pole juht, siis sa võid taastada oma volitused volikogus. Võtmata seisukohta, ma lihtsalt täpsustan seda, kuna nüüd on see [küsimus] siia jõudnud. Oli kuulda, et ka praeguses valitsuses olid kahel osapoolel – ma ei ütle, et seal oli vaidlus – eriarvamused selles küsimuses. Eesti 200 toetas minu arust esialgset varianti, et need volitused peaks peatama. Kas Reformierakond nõudis, et see sellises vormis siia tuleks?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma pean kõigepealt ütlema, et juba teist küsimust järjest olete te ajaraamis küsimuseni jõudnud. Ma ei pea ise [küsimust] nuputama ja ma tänan selle eest. 

Ma saan aru sellest põhimõttest, kuidas komisjon selleni jõudis. Aga see argument, mida ma ka mõistan, on see, et väiksemates kohtades on mõistlik, et volikogus oleksid kohaliku eluga võimalikult hästi kursis olevad inimesed. Peaasjalikult me räägime siin koolijuhtidest, kes väga tugevasti panustavad kohaliku kogukonna arengusse. Sellest argumendist ma iseenesest saan aru, et nendel võiks olla ka võimalus näiteks valla hariduspoliitikat suunata. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister, aitäh eelmise vastuse eest! Kuid ikkagi on mul mure ja ka küsimus, selleks et see mure kosmosesse ära ei hajuks: millises raamis ja formaadis me hakkame arutama vahendite andmist ettevõtluskeskkonna arendamiseks, kuidas te olete seda planeerinud, mis on ministeeriumi ettepanekud? Tegelikult nii ikka päris ei saa, et lihtsalt antakse ülesanne. Siin antakse ju selge ülesanne, selle kohta saavad ka kodanikud küsima hakata, kuidas te seda teete. Kust tulevad vahendid ja millal neid meetmeid ja asju arutama hakatakse?

Aitäh selle küsimuse eest! Küsimus oli võrdlemisi sarnane varasema küsimusega. Ma kardan, et mu vastus on ka suht sama, nagu oli eelmine kord. Meil on erinevaid meetmeid. Ma ei hakka neid praegu loetlema, seda me oleme juba pikalt erinevates formaatides ka teiega arutanud. Siin alusseaduses me räägime ikkagi raamistikust, ülesannete piiritlemisest. Majandustegevus ei ole varasemalt seal kirjas olnud, see on olnud loetelus muu hulgas. Me toome selle nüüd täpsemalt välja arengukavade mõttes. Ressursi tagamine on juba järgmine samm. Praegu on siin aluspõhimõtete määratlemine kohalike omavalitsuste tasemel.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ettekandes ütlesite, et seadus jõustub jaanuarist, vajaduse korral märtsist. Mis see vajadus on, miks ta jaanuarist ei saa kehtima hakata?

Täna on esimene lugemine. Juhul kui Riigikogu menetlus venib pikemale ja on soov selle väga pikalt ettevalmistatud seadusega ka Riigikogu tasandil väga põhjalikku tööd teha, nii et see venib üle [ettenähtud] aja, siis on ju täiesti mõistetav, et pärast vastuvõtmist oleks vähemalt mõned kuud võimalik kohalikel omavalitsustel selle seadusega kohaneda ja ministeerium saaks neid sellega kohanemisel aidata.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab meie hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutles esmaspäeval, 6. oktoobril siin juba [käsitletud] eelnõu teemadel. Meil oli selle juures abiks praegu siin eelnõu tutvustanud minister, ta oli ka meie komisjonis. Lisaks oli meil hea võimalus kuulata Põllumajandus‑ ja Regionaalministeeriumi kohalike omavalitsuste osakonna inimeste arvamusi. 

Arutelu komisjonis oli päris pikk. Me kõnelesime päris põhjalikult sellestsamast ettevõtluskeskkonna arengust. Meie küsimused olid küll suunatud pigem sellele, kas piisab, kui eelnõus on väljendatud eesmärk, et tuleb aidata kaasa, või peaks need ülesanded olema seal kirjas tagamise mõttes hoopis täpsemalt. Ka siin arutatud lisavahendid on kindlasti olulised, kuid praegu on kõne all pigem ettevõtluskeskkonna raamistiku ja edendamise ühised kohustused, mis konkreetsemate ülesannete puhul saavad tõenäoliselt kaetud ka rahaliste vahenditega. 

Lisaks oli meil kõne all senine koerte ja kasside pidamise kord, mis edaspidi peaks pakkuma paremaid lahendusi ja peaks käsitlema ka muid lemmikloomi. Ma usun, et ka see on oodatud muudatus. Kui seadus jõustub, siis peaks olema järelevalve selle rakendamise üle ning ka koolitused ja täpsemad selgitamised. 

Kõnelesime veel sellest, et ka isikuandmete töötlemisega on olnud omavalitsustel raskusi. Neid püüab käesolev eelnõu veidi lahendada, kuigi kahjuks mitte küll piisavalt. Siin jääb siiski veel küsimusi, mis koostöös Andmekaitse Inspektsiooniga vajavad lahendust. 

Pikalt rääkisime rahvaalgatuse ja otsedemokraatia teemadel. Meie protokollis on see kenasti kirjas, keda see huvitab, [see saab lugeda]. Siin oli ka asjakohaseid küsimusi ja vastuseid ning arvamusi oli komisjonis erinevaid. 

Paljud muudatused selles väga olulises eelnõus on siiski tehnilist laadi, mis ei tähenda, et need oleks vähem olulised. Siin on kvooruminõudeid, on hea õigusloome ja normitehnika eeskirja täpsustusi ning kohalikele omavalitsustele on pandud kohustusi. Peatusime põgusalt ka kohalike omavalitsuste [volikogude] valimistel kandideerivate inimeste püsiva elukoha temaatikal, mida see seadus otseselt ei lahenda, küll aga aitab see veidi piiritleda seda hindamise ulatust. 

Komisjon tegi menetlusotsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, see tehti konsensuslikult, meie ettepanek on esimene lugemine lõpetada, mis on samuti tehtud konsensuslikult, määrata esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 12. november 2025. Nii et kõik meie otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu ka teile väga selge ettekande eest! Aga teile on rida küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea kolleeg! Eelnõuga püütakse tõesti seda paindlikkust suurendada, et kohalik omavalitsus saaks ise [kohalikku] elu korraldada. Seda ma iseenesest toetan. Ma toetaks ka seda, kui kohalikul omavalitsusel oleks rohkem võimalusi rahaliste vahendite üle otsustada. Keskvõim hoiab ikkagi jämedat otsa enda käes, proovime siit edasi liikuda.

Aga mul on küsimus paindlikkuse kohta. Paragrahvi 22 muudetakse päris oluliselt: volikogu ainupädevus kaob ära, jääb pädevus, nimekiri jääb lühemaks ja nii edasi. Mu küsimus on, et kui siiamaani sai volikogu teadlikult üht-teist tegevvõimule delegeerida ja see oli võib-olla omavalitsuseti erinev, mida delegeeriti ja mis jäeti volikogule, siis kui see seadus jõustub ja kohalik omavalitsus oma põhimäärust ei muuda või ei ole muutnud, siis teatud otsused liiguvad automaatselt täitevvõimu kätte, volikogust ära. Kas mingeid riske ka nähti sellega seoses? Kas sellel teemal mingit arutelu oli? Kui oli, siis võib-olla sa saad avada, mis olid plussid ja miinused?

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Komisjonis selle üle arutelu ei olnud ja seda küsimust ei tekkinud. Ma usun, et tõepoolest võivad 79 omavalitsuse põhimäärused ja kõik muud volikogu õigusaktid ja ka volitusnormide andmised olla väga erinevad. Sellest ka see eespool viidatud jõustumisaja piisav ajavälp, et omavalitsused jõuaks teha oma õigusaktides muudatusi. See ilmselt selle lahendab. Siiski jäävad teatud küsimused, mida volikogu ei saa edasi delegeerida. Ma isiklikult arvan, et vahepealne olukord, kus volikogu oli vaikimisi kõikide otsuste tegija ja pidi tehnilisemat laadi küsimusi paratamatult edasi delegeerima, saab nüüd võib-olla lahenduse.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te olete ise pikaaegne ja kogenud omavalitsusjuht. Sellepärast ma loodan, et te ei pea paljuks jagada ka isiklikku vaadet, lisaks komisjoni arutelu tutvustamisele. 

Ma lähen edasi selle ettevõtluse [toetamise] kohustusega. Ma usun, et te nõustute minuga, et tegus, oma vallast või linnast hooliv omavalitsusjuht on tegutsenud ettevõtluse toetamise nimel juba enne selle kohustuse või ülesande lisamist. Samas me räägime, et seaduse muutmisega siiski ressurssi kaasa ei tule, kuigi see on olnud ju omavalitsuste põhisõnum, et [ressursipuudus] pigistab, mistõttu ei saa ettevõtete ja töökohtade loomisele päriselt hoogu juurde anda. Kuidas te ise seda näete ja mis see komisjoni lootus oli, kuidas see deklaratiivne punkt maapiirkondadesse päriselt elu tooks, eriti nendesse omavalitsustesse, kes juba on väga suures rahalises kitsikuses?

Aitäh! Komisjoni arutelu oli esmalt tõesti veidi teise nurga alt. Tekkis küsimus, kas mitte ei ole just nimelt liialt pehmelt öeldud, et kohaliku omavalitsuse ülesanne on aidata sellele kaasa, äkki peaks olema [kirjas], et tagada, ehk veel rangemalt panna ülesanne, kindel vastutus kohalikule omavalitsusele. Oli küsimusi, kas omavalitsus tegutseb ainult siis, kui tal on selleks võimalus, või peakski tal olema ka kohustus ettevõtluskeskkonda edendada ja arendada. Meie arutelu tulemusena tekkis ikkagi selline arusaam, et tegu on kompleksse ülesandega tagada seda, et ettevõtluskeskkond oleks kõigiti kvaliteetne, hea ja toetav, mis iseenesest ei ole tõenäoliselt jõukohane üksikule osapoolele, vaid siin on alati partneritevaheline koostöö.  

Ma toon välja, et kohaliku omavalitsuse kohustus on nii või naa iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. See on selline üldine põhimõte. Minu arvates on väga hea, kui nüüd on viited ka ettevõtluskeskkonna edendamisele. Varasemas praktikas on meil tõesti olnud olukordi – nüüd räägin isiklikust kogemusest –, kus omavalitsus, taotledes riigilt maad ettevõtluse edendamiseks, on saanud vastuseks, et kuna seda [ettevõtluse edendamist] kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ei ole ette nähtud, siis polekski nagu tegu kohaliku omavalitsuse ülesandega.  

See, mis puudutab rahalisi vahendeid, on kindlasti väga oluline küsimus. Kuid üldiselt saan mina küll aru nõnda, et KOKS-is on kirjas selliselt, et ülesanne on kujundada ettevõtluskeskkonda ja ühise ülesandena tuleb ka maakondlikult edendada ettevõtluse arengut. Ehk rohkem taandub see strateegilise juhtimise ja analüüside ning ettevõtluskeskkonna korraldusliku poole peale, kus, ma väga loodan, me leiame praktilised lahendused just nimelt omavalitsusteüleses koostöös, olgu see siis maakondlik või maakondadeülene koostöö.  

Läksin natuke võib-olla liialt isikliku arvamuse peale. Aga komisjon jäi üldiselt rahule sellega, et see ei ole praegu otsene kohustus tagada seda ainult omavalitsuse poolt, vaid see on võimalus kujundada ettevõtluskeskkonda koos kõigi partneritega nii oma vallas kui ka laiemalt.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siin on üks muudatus, mis puudutab arengu kavandamise põhimõtteid, § 37: "Vallal ja linnal peavad olema arengukava, eelarvestrateegia ja üldplaneering, mis on omavahel kooskõlas [---]." Meil on väga palju omavalitsusi, mille arengukava ja üldplaneering on vastuolus. Näiteks on üldplaneeringus määratud tuuleenergeetika alad, aga arengukavas ei ole neid kavandatud. Nad ei ole kooskõlas. Kuidas see kavandamine peaks vallas toimuma? Kas kõigepealt tehakse üldplaneering ja selle järgi arengukava või eelnevalt ikkagi arengukava ja siis üldplaneering? Kui nad on juba omavahel vastuolus, siis kuidas seda vastuolu peaks lahendama hakkama?

Aitäh küsimuse eest! Komisjonis meil selle üle arutelu ei olnud. Loomulikult ma usun, et on väga hea, et sõnaselgelt on väljendatud vajadust sellise kooskõla järele. Mil viisil see peaks otseselt toimuma? Esmalt kumb? Ma tahan öelda, et ideaalis liiguvad nad tõenäoliselt siiski ühte jalga, protsessina. Kui muutub vajadus näiteks arengu eesmärki muuta, siis tuleks ka kõik teised arengudokumendid sellega kooskõlla viia. Või kui on selge vastuolu, siis on vaja põhjalikumat arutelu, kas see muudatus on ikka asjakohane. Ma usun, et see menetlusprotsess ja kõikide arengudokumentide omavaheline kooskõla on ka selleks välja mõeldud ja meile omavalitsustes ülesandeks pandud, et oleks tõepoolest mitme külje pealt planeeringute, arengu eesmärkide ja võib-olla mõne huvigrupi soovide vastuolud ära analüüsitud ja kõigis õigusaktides ühesuguselt kajastatud. Ma usun, et seda on tingimata vaja teha.

Reili Rand, palun, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ikka jätkan selle teemaga, sest ma ei ole rahul, seda enam, et ma tean, et teil on praktiline kogemus ja te teate seda [vastust]. Ühtepidi on hea, kui see deklaratiivne sõna või põhimõtte lisamine aitab riigiametitel aru saada, et ettevõtluse ja töökohtade loomisele kaasaaitamine on kohaliku elu edendamise osa. Aga praktikas omavalitsusjuhid, kes on juba varasemalt tegelenud sellega, et piirkonnas oleks töökohti, puutuvad varem või hiljem kokku küsimustega, kuidas KOV suudab aidata rajada sidevõrke, juurdepääsuteid, maa kasutusse andmist. Ühesõnaga, kõik need küsimused varem või hiljem maanduvad selles kohas, mis eeldab rahalist ressurssi. Ehk me ju nendime – ma saan aru, et teie ka, vähemalt te sujuvalt võtsite selle niimoodi hästi kavalalt kokku –, et me teame, et see punkt tegelikult liialt palju ei aita kaasa sellele, et eriti kaugemates piirkondades KOV‑idel päriselt …

Aitäh!

… tekiksid hoovad töökohtade loomiseks.

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole päris sellel meelel, et see ei aita kaasa. Ma olen väga rahul, et see punkt sõnaselgelt viitab sellele, et ettevõtluskeskkonna kujundamine ja selle edendamisele kaasaaitamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Mitte päris kõigis omavalitsustes ei ole see arusaam seni valitsenud ja just nimelt ka selle pärast, et nad ei ole suutnud leida kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest punkti, mis ütleks, et see on kohaliku omavalitsuse kohustus. See muidugi ei ole vabandus sellele tegematajätmisele. Enamik omavalitsusi tõesti selle küsimusega tegeleb. 

Mis puudutab seda, et paratamatult läheb vaja raha, selleks et midagi konkreetset teha, siis sellega ma olen ka nõus. Me oleme ju seni näinud praktikat, kus on olnud erinevaid meetmeid, mida on olnud võimalik ka kohalikul omavalitsusel kasutada näiteks taristu edendamiseks või teatud juhtudel omavalitsuse osaluse [tasumiseks] või toetuse andmiseks. Ma loodan, et see saab olema tõukeks kõigile, et näiteks kas või arengu kavandamisel läbi mõelda ettevõtluskeskkonna arendamise vajadused, millele järgnevad näiteks taotlused kas erinevate rahastusskeemide [kasutamiseks], või miks ka mitte selleks, et riik otse omavalitsustele tulevikus [raha] suunaks. 

Aga ma usun, et siin on üks suund näiteks meetmed. Kohalike omavalitsuste ühine ettevõtluskeskkonna arendamine on näiteks PEEK-meetmes ju väga päevakohane. Kui me ettevõtluskeskkonnast räägime, siis on väga vähe omavalitsusi, kus see keskkond saaks olla isoleeritud ümbritsevatest omavalitsustest. Seetõttu meeldib mulle pigem see muudatus kohalike omavalitsuste ühiselt täidetavate ülesannete juures, kus on ka öeldud, et ettevõtluskeskkonna pikaajalise arengu suundumused ja vajadused on vaja kindlasti üheskoos läbi mõtelda. Ka seda varem ei olnud.

Rain Epler, teine küsimus.

Aitäh! Ma jätkan § 22 teemal. Jätkuvalt on ju hea, kui kohalikul tasemel on võimalik oma asju rohkem ise korraldada ja raamid on mõnes mõttes lõdvemalt ette antud. Aga kuidas sa ise hindad, kui seaduse jõustumine läheneb, kas siis pigem peaksidki volikogud ikkagi hästi teadlikult otsa vaatama näiteks kohaliku omavalitsuse üldmäärusele ja kogu sellele töökorraldusele, mis puudutab ülesannete jaotust täitevvõimu ja volikogu vahel, et läbi mõelda ja tehagi otsused, milline institutsioon millist rolli täidab? Seaduse poolt, eks ole, raamid lähevad lõdvemaks. Kas sa oled sellega nõus ja kas ministeeriumil on plaanis kuidagi ergutada ka volikogusid mingite teavituste teel, kutsuda neid üles neid asju üle vaatama? Mulle tundub, et kui KOV-i taseme aktides jääb kõik samaks ja uus seadus hakkab kehtima, siis seal võib tekkida selline muutus, mida inimesed ei taju.

Aitäh küsimuse eest! Ma tahaksin loota, et seda olukorda ei teki. Ma tean, et asjatundlikud kantseleiinimesed, vallasekretärid ja linnasekretärid hoiavad silma peal kõikidel seadusemuudatustel ja kindlasti ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatustel. Vahepeal tekkis pigem olukord, kus tuli väga palju volitusnorme anda ja need olid korralduslike ülesannete puhul hästi tehnilist laadi. Volikogu ilmselgelt ei saanud hakata ei ajalise ega muu ressursi head kasutust silmas pidades väga tehnilist ja korralduslikku laadi küsimusi oma aktidega lahendama. Seetõttu ka need volitusnormid loodi. Ma usun, et nende küsimuste korral ei ole otseselt vaja õigusakte muuta, sest on olemas volitused ja pädevuses ei ole küsimust. Kindlasti on vaja uuesti üle vaadata need pädevusnormid ja uuesti läbi mõelda, kas kõik ülesanded jäävad selle organi teha, kes on selleks volitatud, või on vaja muutust. Nii et siin on vaja kindlasti õigusnormid kohalikes omavalitsustes üle vaadata ja uuendada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Siin on jälle üks väga huvitav ülesanne omavalitsusele antud: omavalitsusüksus võib moodustada valitsuse korrakaitseüksuse või nimetada ametisse korrakaitsega tegeleva ametniku, kelle põhiülesanne on osaleda avaliku korra tagamisel ja teha pädevuse piires volikogu õigusaktide täitmise üle järelevalvet omavalitsusüksuse määratud tööpiirkonnas. Jääb mulje, nagu siin oleks metsik lääs, et meil on oma šerif. Varem on korrakaitsega tegelenud ikkagi riik. Kas ka riigieelarves on arvestatud sellega, et kui omavalitsusele on pandud uus ülesanne korda tagada, siis see on kooskõlas eelarvega ja omavalitsusele antakse raha juurde selle nii-öelda korrakaitseüksuse loomise jaoks?

Aitäh küsimuse eest! Pean tunnistama, et komisjonis me küll ei märganud seda käsitleda, kellelgi selle kohta küsimust ei tekkinud. Aga ma usun, et iseenesest on see sätestatud võimalusena, mitte kohustusena. Ka rahastust selle tarvis omavalitsustele tõenäoliselt kahjuks ei lisandu. Ma väga loodan, et sellist šerifiüksust ei teki. Küll aga võib erineva suuruse ja võib-olla ka erinevate oludega kohalikes omavalitsustes olla vajadus mingisuguse korrakaitseüksuse rakendamiseks. Siis on ju hea, kui seda saab teha, sest kohaliku elu küsimuste kohapealne otsustamine ja lahendamine on ju iseenesest selline tuumülesanne. Hea, kui need võimalused on olemas.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Tuleb siiralt ikkagi tunnustada Riigikogu tööd ja rõõmu tunda, et kohaliku omavalitsuse korralduse seadus on läbimas – mulle tundub, et edukalt – uuenduskuuri. Seda on pikalt oodatud, nagu siin saalis ka varem on kuulda olnud. 

Kohalik omavalitsus on kodanikule kõige lähem avaliku võimu organ. Kui inimesel on mure, millest endal jõud üle ei käi, siis pöördub ta esimeses järjekorras oma valla‑ või linnavalitsuse poole. Küllap paljud meist mõistavad, et väga paljude kodanike jaoks on vallamajas ja Toompeal aetavad avalikud asjad üks riik kõik. Seepärast on iseäranis oluline, et kohalikud omavalitsused suudaksid elu korraldada ja teenuseid pakkuda sama kvaliteetselt kui riigiasutused. 

Kohaliku omavalitsuse tegevuse eesmärkide selgem sõnastamine, õigusloome kvaliteedi tõus kohapeal, vähem dubleerivat detailsust, rohkem enesekorraldusõigust, kaasamise ja rahvaalgatuse kohalikul tasandil lihtsamaks muutmine, paindlikum volitamine ja sujuvam täideviimine, selgem raam volikogu volituste andmiseks valitsusele, kui jutt käib mitmest üksikjuhtumist ja nende ühendamisest, et kiireloomulisi haldusülesandeid saaks lahendada ilma igakordse eraldi volituseta. Vähetähtis ei ole ka elektrooniliste istungite selge lubamine ning vastava õigusraamistiku ettenägemine. Küllap me mäletame kõik, kuidas me koroonaepideemia tingimustes volikogude tööd korraldades improviseerima pidime. 

Volikogude töökorraldus saab sujuvamaks muutuda, sest näiteks volikogu liige saab oma volituste peatamist edaspidi pikendada järjest vähemalt kolme kuu kaupa, ilma et ta peaks neid vahepeal uuesti taastama ja uuesti peatama. Ühesõnaga, vähem bürokraatiat, sujuvam töö. Muidugi veel ka näitena, et sama omavalitsuse ametnikuks olemine on edaspidi samuti volituste peatamise aluseks, samamoodi nagu kohaliku omavalitsuse töötajate puhul. 

Kasutades seda võimalust siin puldis, saan rahuldada ka kolleegi uudishimu korrakaitseüksuse või korrakaitseametnike töö raamistamise suhtes edaspidi. Ma lihtsalt juhin tähelepanu, et meie pealinnal, Tallinna linnal, on munitsipaalpolitsei juba ammu olemas ja seda täiesti tema omal algatusel. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatustega sellise võimaluse ettenägemine – veel kord, see on võimalus, see ei ole kohustus – ei ole riiklike ülesannete üleandmine, küll aga selge raamistamine, kuidas seda soovi korral võiks teha ja peaks tegema kohalik omavalitsus.

Kõike seda arvesse võttes Eesti 200 fraktsioon kindlasti tervitab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu ja kutsub seda toetama. Ma olen südamest veendunud, et jõustudes aitab kõnealune eelnõu kohalike inimeste ja seega kogu Eesti elukorraldust ladusamaks ja sujuvamaks muuta. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Väga pikka kõnet ei pea, aga mõned mõtted. Kindlasti tervitab meie fraktsioon seda kaua tehtud kaunikest eelnõu. Lausa seitse aastat! Tegelikult parem hilja kui mitte kunagi, aga mõned väikesed tähelepanekud siiski on. 

Kui me näeme, et Eesti Vabariiki on olnud juba päris mitukümmend aastat, aga ikkagi ei ole kohalike omavalitsuste ülesannete hulgas olnud ettevõtlusega tegelemise kohustust ja loomulikult ei ole selleks ka vahendeid, siis tegelikult see ei ole päris hästi. 

Rääkimata võimalustest, kuidas neid tegevusi ellu viia. Me oleme omavalitsustena pidanud kõik need aastad vaidlema riigi erinevate allasutustega, kas meil on näiteks vaja maad tööstusalade [rajamiseks] või meil seda ikka tarvis ei ole. Rääkimata sellest, kas maad annab riik tasuta või mitte. Need võimalused on väga-väga ahtakesed olnud. Selles suhtes on väga hästi, et nüüd saabub väike selgus, et omavalitsuse üheks ülesandeks on ka ettevõtluse arendamine. Siis lahenevad kindlasti ka muud küsimused, mis sellega kaasnevad, kergemini. 

Muidugi ei saa nõus olla sellega, et selle eelnõuga pannakse otseselt või varjatult [omavalitsusele] rida ülesandeid, mille katteks pole vahendeid. Ma olen väga seda meelt, et järgmiste lugemiste käigus peab saabuma selgus, kust need vahendid tulevad. Ei ole mõtet panna väga kehvas majanduslikus seisus olevatele omavalitsustele ülesannet, mida nad [täita] ei suuda, aga rahval tekib selline ootus. Näiteks toon selle korrakaitseorgani. Hoidku jumal selle eest, et riik vaikselt ei mõtle seda, et nagu meil ikka, vahendeid napib, tõmbame politseid koomale, siis peab omavalitsus neid ülesandeid täitma hakkama. See ootus inimestel ju loogiliselt võttes võiks tekkida. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 688 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. november kell 17.15. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud neljanda punkti juurde: Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu 669 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! See eelnõu on meie arvates on hästi positiivne ja seda võiks kindlasti toetada. Selle eesmärk on fikseerida 1. juuni lastepäevana. Kui varem oli mõte, et võiks seda päeva jätkuvalt nimetada lastekaitsepäevaks – selline on see [nimetus] aastaid olnud –, siis praegu on selline idee, et see võiks olla lastepäev. Ja [eesmärk ei ole] mitte lihtsalt fikseerida see päev selle nimega Eesti Vabariigi kalendris, vaid teha sellest riigipüha ja vaba päev. 

Juttu on sellest olnud juba mitu aastat. Ma mäletan, et kui ma olin Tallinna abilinnapea, siis aastal 2020 pöördusin tollase rahvastikuministri poole, kelleks tol ajal oli Riina Solman, ja tegin ettepaneku, et 1. juuni võiks olla riigipüha ja vaba päev, mil vanemad ja lapsed saaksid koos aega veeta. Nii et võib öelda, et juba viis aastat olen ma selle teemaga tegelenud. Tol ajal tuli mulle kahjuks negatiivne vastus, aga samas mingi liigutuse tollane valitsus tegi: 1. juunist tehti lipupäev. Kahjuks see ei olnud see minu mõte, sest lipupäevi on meil palju. Minu mõte oli see, et ikkagi lapsed ja vanemad saaksid seda päeva koos veeta, käia näiteks loomaaias, kinos, jalutada linnas ja nii edasi. Aga lipupäev teatavasti ei ole vaba päev, seega jätkub kõik vanaviisi ehk vanemad lähevad hommikul tööle, lapsed lasteaeda või kooli, ja kokku saavad nad alles õhtul. Nii et see päev möödub täpselt samamoodi nagu iga teine päev, mis ei ole riigipüha. Meie mõte on ikkagi teha sellest päevast riigipüha. 

Mul oli väga hea meel, kui 2024. aasta aprillis pöördus Riigikogu poole 36 organisatsiooni, kes ühel või teisel määral seisavad laste õiguste ja heaolu eest. Nende ettepanek oli nimetada 1. juunil tähistatav lastekaitsepäev ümber lastepäevaks ning muuta see riiklikuks pühaks ja puhkepäevaks. 

Ma ei hakka siin kõiki neid organisatsioone nimetama, neid on hästi palju. Eelnõu seletuskirjas on nad kõik ilusasti välja toodud. Mainin lihtsalt mõnda neist, need ei ole teistest paremad, aga need on võib-olla natuke rohkem tuntud: Eesti Lastearstide Selts, Eesti Naabrivalve, Eesti Noorsootöötajate Kogu, Eesti Olümpiakomitee, Eesti Punane Rist, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK, Eesti Õdede Liit, Eesti Ämmaemandate [Ühing], Haridus- ja Noorteamet, Kodutütred, MTÜ Eesti Lasterikaste Perede Liit, MTÜ Lastekaitse Liit, MTÜ SEB Heategevusfond, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeliit, Riigikohus, SA Kiusamisvaba Kool, Sisekaitseakadeemia, Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, Tervise Arengu Instituut, Terviseamet ja nii edasi. Väga soliidsed organisatsioonid, kõik 36. Suur tänu neile selle eest, et nad selle pöördumise tegid! Minu meelest oli see hästi aktuaalne nii tol hetkel kui on ka praegu. Meie kindlasti ühineme nende mõttega. 

Ajaloost niipalju, et Eestis tähistatakse lastekaitsepäeva alates aastast 1990, seda tehakse Eesti Lastekaitse Liidu eestvedamisel. Meie arvates võiks see olla ikkagi riigipüha, sest kui see oleks riiklik pidupäev, mil ühiskonna tähelepanu on suunatud lastele, siis selline otsus meie arvates tugevdaks peresuhteid. Nagu ma juba rääkisin, vanematel ja lastel tekib võimalus veeta terve lastepäev koos. Samuti annaks see tööinimestele rohkem puhkeaega, et taastada jõuvarusid, mis meie arvates mõjuks omakorda positiivselt ka tööprotsessile tervikuna.

Kui me vaatame teiste riikide kogemust, siis näeme, et väga paljudes riikides tähistatakse lastepäeva, mitte küll ilmtingimata 1. juunil. See on pigem levinud Euroopa maailmajaos, aga mitte ainult. Eri riigid tähistavad seda eri kuupäevadel. Paljudes riikides on see ka riigipüha. 

Veel üks argument, mis meie kasuks räägib, on see, et kuna kehtivas pühade ja tähtpäevade seaduses on fikseeritud 11 riigipüha ja 1 rahvuspüha, siis ei ole see väga suur hulk võrreldes teiste riikidega, kaasa arvatud Euroopa riikidega. Nii et meie arvates võiks üks lisariigipüha olla kohane. Euroopa Liidu riikide keskmise [pühade] arvuga oleks [meie pühade arv siis] igatahes täiesti võrreldav. 

Me arvame samamoodi, et lisaks sellele, et see mõjub hästi peresisestele suhetele ning rõhutab perekondlike väärtuste ja laste eest hoolitsemise olulisust, võib see positiivselt mõjutada ka meie demograafilist olukorda. Me kõik teame, mis olukord on. Sündimus on ajaloo kõige madalam, sündide arv on rekordmadal. Eelmisel aastal oli circa 9500 sündi, mis on tõepoolest katastroofiline näitaja. Praegu paistab, et aastal 2025 on see näitaja veel hullem. Nii et minu arvates peaks Eesti riik, eelkõige valitsus, võtma kindlasti kasutusele kõikvõimalikud meetmed, selleks et olukorda parandada. Meie pakume omalt poolt välja sellise variandi, mis kindlasti aitaks sellele kaasa. See üksi ei lahendaks seda olukorda, aga selline väike lisameede mõjub meie arvates positiivselt. 

Kui rääkida veel numbritest, siis eelnõu järgi väheneks Eestis töönädala keskmine pikkus. Eurostati andmetel töötatakse Eestis keskmiselt 38 tundi nädalas töötaja kohta. See on rohkem, kui on Euroopas keskmiselt ehk 37,5 tundi nädalas. Seega oleks Eestis võimalik anda inimestele täiendav puhkepäev, ilma et keskmine töönädal läheks Euroopa keskmisega võrreldes lühemaks. 

Võib-olla on paljude jaoks oluline see, et eelnõu vastuvõtmine ei too kaasa täiendavaid riigieelarvelisi kulutusi, riigieelarvest ei ole selleks suurt kulutada vaja.

Komisjonis toimus arutelu, ma saan nii aru. Mind seal ei olnud, aga meie fraktsiooni esindaja Lauri Laats oli ilusti kohal. Justiits- ja Digiministeeriumi esindajalt tuli valitsuse arvamus, et see [eelnõu] on positiivne, aga tegelikult valitsus seda ei toeta. Me oleme ju pidevalt näinud, et kui on ka riigieelarve teemal diskussioon ja debatid siin saalis, ja näiteks rahanduskomisjoni esindaja ütleb, et Keskerakond pakub alati väga mõistlikke muudatusettepanekuid, siis koalitsioon hääletab need kõik tuimalt maha, vaatamata sellele, et need on nii head ja mõistlikud. Siin tekkis ausalt öeldes ka selline tunne, lugedes komisjoni protokolli, et idee on hea, aga me oleme ikka vastu.

Siis kõlas paar argumenti, miks ministeerium selle vastu on. Põhiargument oli järjekordselt sama, mida me oleme juba paljude taoliste eelnõude puhul kuulnud, et puudub mõjuanalüüs. Me oleme sellest väga pikalt rääkinud, hästi mitu korda, et tegelikult peaks ministeerium analüüsi ise läbi viima, sest ministeeriumil on vastavad võimalused ja vahendid olemas, vastav ressurss on olemas, Riigikogu liikmetel sellist ressurssi ei ole. Me oleme jälle samas kohas, et ministeerium annab lihtsalt negatiivse hinnangu, sest puudub mõjuanalüüs.

Lisaks on ju hästi keeruline ühiselt seda eelnõu või ka mõnda teist taolist eelnõu analüüsida, kuna on hästi raske öelda, kuidas see võib näiteks meie majandust mõjutada. Ühest küljest iga vaba päev, iga lisapüha võib-olla survestab tööandjat natuke rohkem, aga teisest küljest on väljapuhanud ja õnnelik töötaja võimeline töötama rohkem ja kvaliteetsemalt. Nii et meie arvates võib see tegelikult kompenseerida seda vaba päeva. Võib öelda, et kohati on see [hinnang] lihtsalt subjektiivne, nii et sellist analüüsi on keeruline koostada. 

Põhimõtteliselt ongi kõik. Ma hea meelega vastan küsimustele, kui neid peaks tulema. Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku seda eelnõu toetada. Tuletan meelde, et see ei ole ainult meie mõte, vaid me jagame samu mõtteid 36 organisatsiooniga, kes kõik seisavad laste õiguste ja heaolu eest. See, kuidas Riigikogu praegu sellele eelnõule reageerib, on teatud mõttes ka Riigikogu reaktsioon nende organisatsioonide ettepanekule. Aitäh!

Suur tänu teile! Tundub, et saalist on tulemas toetusküsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh selle ettekande eest! See on juba vist kolmas või neljas kord, kui me kaitseme sellist eelnõu siin saalis. See tundub olevat väga lihtne eelnõu ja on nii imelik, et sellele ei ole siiani valitsuselt toetust tulnud. 

Aga ma vaatan komisjoni istungi protokolli. Minu jaoks jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on võimalik selline asi, et ministeeriumi ametnik, kes tutvustas ka valitsuse seisukohta, põhimõtteliselt ütles, et tegelikult ta ei tea, kuidas valitsuse seisukoht kujunes, mis analüüsidel, mis arvamustel see põhines. Kuidas selline asi üldse võimalik on? Ametnikud ei ole isegi teadlikud, kuidas erinevad seisukohad kujunevad, ja ei suuda neid isegi põhjendada. Kas teil on rohkem infot selle kohta?

Aitäh! Küsimuse esimene pool. Tõepoolest, nagu ma rääkisin oma kõnes, juba viis aastat on see idee õhus olnud, kui mitte kauem. Ma ei tea, kas ma olin esimene, kes sellega 2020. aastal välja tuli. See ei pruukinud olla mina, võib-olla see idee oli olemas ka enne seda. Aga viis aastat ei suudeta selles kokku leppida! Nagu ma ütlesin, mul on hea meel, et nii palju erinevaid organisatsioone, väga autoriteetseid organisatsioone, tegelikult jagavad minu mõtet, et see võiks kindlasti olla riigipüha ja vaba päev.

Ausalt öeldes, kui ma lugesin seda protokolli ja kuulasin seda, mida rääkis mulle kolleeg Lauri Laats, kes viibis sellel komisjoni istungil, siis mulle meeldis, kui kolleeg Jaak Valge, kes tuleb natuke hiljem siia komisjoni poolt esinema, ütles pärast ministeeriumi esindaja esinemist, et valitsuse põhjendused on hästi kummalised, loogika oleks justkui selline, et mida vähem puhkepäevi, seda parem ühiskonnale. Võib-olla, ma ei tea, mõni tööandja isegi arvab niimoodi. Ma olen kindel, et kõik tööandjad niimoodi ei mõtle, ja meie sellega kindlasti nõus ei ole. 

Mis puudutab seda, mis seal komisjonis toimus, siis ma arvan, et Jaak Valge suudab sellele paremini vastata, ta oli kohal. Aga minule, jällegi lugedes protokolli ja kuulates kolleegi, kes kirjeldas, mis seal komisjonis toimus, torkas silma see, et ministeeriumi esindaja ei suutnud eriti üldse küsimustele vastata. Teisisõnu, ta lihtsalt tuli sinna ja arvatavasti luges paberi pealt ministeeriumi arvamuse ette. Vastused olid seejärel umbes sellised, et kuna ta ei olnud otsustamise ja selle arvamuse koostamise juures, siis ta sellele küsimusele vastata ei saa ja sellele küsimusele ka mitte. Tekibki küsimus, miks ei tulnud keegi, kes oli otsuse tegemise juures, seda komisjoni lahti rääkima, vaid saadeti inimene, kes on ministeeriumi töötaja, aga kes sellest protsessist suurt midagi ei tea, kuna ta selle juures ei viibinud. Ausalt öeldes on see väga kehv praktika. Ma saan aru, et sellele mõned komisjoni liikmed ka tähelepanu juhtisid. Tõepoolest on raske aru saada, miks ministeerium niimoodi teeb. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan selle väga mahuka, aga väga tähtsa eelnõu eest. Ei saagi aru, kes siis võiks selle vastu olla, et meie lapsed oma vanematega saaksid juurde ühe päeva, et koos olla, eriti meie turbulentses maailmas, kus lapsevanemad võitlevad oma toimetuleku eest ja laste heaolu eest. Aga kas te võite arvata, et see eelnõu võiks aidata tõstatada laste ja noorte teemasid ka valitsuse tasemel, mis innustaks valitsust tagastama lasterikastele peredele nende toetuse?

Aitäh! Tõepoolest, me võime meelde tuletada, kuidas enne Riigikogu valimisi kolmikliit – Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Isamaa –, ma saan aru, et viimase survel tõstsid lasterikaste perede hüvitist päris korralikult. Pärast Riigikogu valimisi uus valitsus, kui Isamaa asemele tuli Eesti 200, vähendas seda toetust või hüvitist 200 euro võrra kuus, mis esiteks oli loomulikult päris suur löök nendele peredele, ja teiseks, see on võib-olla isegi olulisem, paljudel neist kadus usk riigi toetusesse, või kuidas ma ütlen, riigi hoolivusse. Algul me tõstame ja poole aasta pärast otsustame, et tõstsime liiga palju, ja nüüd andke osa sellest tagasi. Loomulikult oli see hästi masendav.  

Mis puudutab seda, kas see aitab alustada diskussiooni laste ja noorte ja nende heaolu üle, siis me oleme siin palju diskuteerinud ja ka Riigikogus suhelnud ministritega, kaasa arvatud peaministriga, ka eelmise peaministriga. Teemaks on alati olnud demograafiline olukord, mis aastast aastasse läheb aina hullemaks. Ausalt öeldes nägin ma siis kahte asja. Asi nr 1: sõnades olid kõik selle poolt, et on vaja kiiremas korras midagi ette võtma hakata, sest kõik said aru, et see, milline on praegu meie demograafiline olukord, on katastroof, tuleviku mõttes eelkõige. Aga teine asi, millest ma aru sain, oli see, et tegudes oli lähenemine kahjuks hoopis teistsugune. "Jah, saame aru, et olukord on väga keeruline, probleeme on palju, kindlasti tuleks midagi ette võtta." Aga siis, kui hakatakse midagi pakkuma, mis võiks seda demograafilist olukorda parandada, siis kas hääletatakse see tuimalt maha või pannakse lihtsalt kuskile riiuli peale. Mina küll ei mäleta, et viimasel kahel aastal oleks tulnud valitsuselt mingisuguseid initsiatiive, et kuidagi seda olukorda parandada.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Ma ka vaatasin rahvusvahelist statistikat ja sain numbriliselt suhteliselt erinevaid tulemusi, aga üldine järeldus on ikkagi üheselt selline, et töötundide arvult aastas on Eesti üks Euroopa esimesi. Meil töötatakse umbes 10% rohkem kui Lätis või Leedus. Sellest teie ka rääkisite, küll nädala lõikes, aga üldjäreldus on ikkagi sama, et hoolimata erinevast statistikast on selge, et me töötame rohkem, kui töötatakse Euroopas keskmiselt. Aga samas ma leidsin andmeid, et rohkem puhkeaega on just majanduslikult enam arenenud riikides. Teiseks, ka Euroopa üldtrend on selline, et puhkeaeg pikeneb. Kas teie leidsite ka sarnast statistikat, et mida enam arenenud riik, seda rohkem puhkeaega, ja et igal pool see puhkeaeg pikeneb? 

Aitäh! Sellist analüüsi ma ei ole teinud, aga minu meelest on see hästi loogiline. Nagu ma juba oma kõnes ütlesin, väljapuhanud õnnelik töötaja on tööandjale palju kasulikum kui väsinud ja õnnetu. Räägitakse ju hästi palju sellest, et eestlased töötavad väga palju ja siis põhimõtteliselt surevad tööl, mis on absurdne. Loomulikult me töötame selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et töötada. Minu meelest peab see kõik olema tasakaalus. 

Loomulikult ei pea neid puhkepäevi, vabu päevi olema ülemäära palju, aga me oleme Eestis sellest praegu väga kaugel. Põhimõtteliselt 12 püha – 11 riigipüha, 1 rahvuspüha – ei ole väga palju, olgem ausad, kui aastas on 365 päeva. Üks selline päev, mille sümboolne tähendus on hästi oluline, on perepäev, kui vanemad ja lapsed saavad koos aega veeta, sest juba selle päeva mõte on selline, ma arvan, hästi oluline. Teiseks, üks lisapuhkepäev 1. juunil, ma arvan, oleks kindlasti kohane. Nii et mind üldse ei pane imestama see statistika, mida te tõite. Ma arvan, et nii ongi, et kui inimene on õnnelik, kui ta elab arenenud riigis, puhkepäevi on tal piisavalt ja ta saab nendega arvestada, siis on ka tulemus positiivne. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma mäletan, kui 2020. aastal käis võidujooks, kelle eelnõu lastekaitsepäeva teemal läbi läheb. Kolm erakonda esitasid kõik samasuguse asja ja lõpuks läks ikka nii. No see lastekaitsepäev on olemas, aga mis siis muutub, kui see on lastepäev?

Aitäh! Ega siin iseenesest suurt vahet ei ole. Seda võib nimetada lastekaitsepäevaks, seda võib nimetada lastepäevaks. Meie jaoks oleks kõige tähtsam see, et see oleks ikkagi riigipüha ja vaba päev, et pere oleks koos, et lapsed ja vanemad saaksid selle päeva koos veeta. Aga lastekaitsepäev – võib-olla mõned ütlevad, et see on lihtsalt selline nimetus, mis on jäänud pärandiks NSV Liidu ajast. Kui see on [kellelegi] oluline, siis mina arvan, et meie jaoks ei ole see printsipiaalne [küsimus], kas see peab olema lastekaitsepäev või see võib olla lihtsalt lastepäev. Ma arvan, et need, [räägivad lastepäevast] – kaasa arvatud needsamad organisatsioonid, kes pöördusid selle ettepanekuga Riigikogu poole –, nad lihtsalt tahavad, et see oleks selline laiem mõiste, et me konkreetselt ei räägi laste kaitsest, vaid me räägime üldse lastest, laste heaolust, laste soovidest ja unistustest ja nii edasi ja nii edasi. Lastekaitsepäeval on võib-olla natuke kitsam tähendus, siis me räägime just sellest, kuidas lapsi kaitsta, kuidas kaitsta laste õigusi. Ma arvan, et Eestis nad on paljuski juba kaitstud. Muidugi, kunagi ei saa seda olla liiga palju. Aga see lastepäev on jah selline laiem mõiste, siis me räägime üldse lastest, nende elust ja olust ja nii edasi.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud esimees! Austatud ettekandja! Iseenesest igati sümpaatne ja tervitatav ettepanek. Loodetavasti peab ka parlamendi suur saal oluliseks laste väärtustamist praeguses rahvastikukriisi olukorras. Isegi ilma kriisita võiks öelda, et iga laps on väärtus ja lapsi peab loomulikult hoidma. Ma arvan, et ka sellise eraldi päeva tähistamine nii-öelda punase pühana on igati mõistlik ja tervitatav. 

Aga ma küsin nii: kas te seda eelnõu välja töötades vaatasite ka teiste riikide kogemusi? Kuidas on mujal maailmas praktika just selle koha pealt? Üks asi on, eks ole, emadepäev ja isadepäev, aga kui palju selliseid lastega seotud pühasid teistes riikides on? Kas need on reeglina riigipühad ehk vabad päevad või nii nagu Eestis on seni olnud, et see nii-öelda lastekaitsepäev on justkui tähtis ja tähistatav, aga vaba päeva see inimestele ei taga?

Aitäh! Selline väike tabel on mul olemas. Võib öelda, et circa 50 riiki üle maailma tähistavad just 1. juunil traditsiooniliselt lastepäeva, rahvusvahelist lastepäeva. International Children's Day, kui öelda inglise keeles. Võib öelda, et [piirkonnad], kus seda [kõige rohkem] tähistatakse, on just Euroopa ja Aasia. 

Analüüs näitab, et enamikus maailma riikides on lastepäev ühel või teisel moel pidulik päev, ütleme niimoodi. Võib-olla ei ole see kõikjal püha, aga seda ikkagi tähistatakse, erinevatel päevadel. Mõned näited: Türgis 23. aprillil, Jaapanis ja Lõuna-Koreas 5. mail, Indias 14. novembril. Veel üks oluline daatum on 20. november, see on UNICEF‑i kalendri järgi rahvusvaheline lastepäev. Paljudes riikides tähistatakse seda päeva just 20. novembril. 

Aga kuna Eestis on 1. juuni olnud juba aastakümneid traditsiooniliselt lastekaitse‑ või lastepäev, siis meie ettepanek on, et see päev oleks ikkagi 1. juuni. Väga paljudes riikides, Euroopas näiteks 20 riigi ringis, tähistataksegi seda just nimelt 1. juunil.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu ja otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab põhiseaduskomisjoni liige Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ma seekord vaigistasin oma telefoni. Minu eelmise etteaste ajal kostis sealt muessini palvehüüe. Ma vabandan selle pärast. Aga samas oli see võib-olla ka oluline, teadvustamaks teile, et kui massiimmigratsioon jätkub, siis te hakkate seda meie linnaruumis üsna tihti kuulma. 

Aga lähen asja juurde. Ma ei hakka pikalt heietama. Siin juba anti tõesti korralik ülevaade mitte ainult eelnõust endast, vaid ka selle arutelust komisjonis. Mul ei ole põhjust pikalt rääkida, oletan, et võimuliidu otsus on juba tehtud ja käsud jagatud. Nii et kes tahab täpsemat ülevaadet komisjonis toimunust, leiab selle protokollist. 

Ahaa, ütlen kõigepealt, et seda eelnõu [käsitlevale] päevakorrapunktile eelnes päevakorrapunkt, mille lõpetuseks moodustas komisjon konsensuslikult töörühma, et üldisemalt üle vaadata pühade ja tähtpäevade süsteem ja ka Eesti lipu seadus. Küllap lõi see teatava tausta ka selle päevakorrapunkti arutelule. 

Eelnõu tutvustas Lauri Laats, nimetades seda peresõbralikuks sammuks, mis aitaks ühiskonnal rohkem tähelepanu pöörata lastele ja peredele. 

Valitsuse seisukoha esitas Justiits‑ ja Digiministeeriumi nõunik Silja Tammeorg, kes teatas, et kuigi eesmärk on kena, valitsus siiski eelnõu ei toeta. Põhjenduseks toodi negatiivne mõju tööandjatele ning kahtlus, et üks puhkepäev ei muuda demograafilist olukorda, kuna põhjused on sügavamad. Peamine etteheide oli ikkagi klassikaline, nimelt see, et mõjuanalüüs ei ole põhjalik või puudub. 

Helir-Valdor Seeder küsis, kas valitsus leidis eelnõus ka midagi positiivset. Nõunik Tammeorg vastas, et ei, positiivseid mõjusid ei ole valitsus välja toonud. 

Seejärel kaldus arutelu teise teemasse. Mina uurisin, millist infot valitsuse esindaja valitsuse istungi kohta üldse saab, kas protokolli, stenogrammi, otsuseid või midagi muud. Kui tal puudub teadmine arutelu sisust, siis milleks on üldse vaja ametnikku siia kohale saata? Selguski, et vaene ametnik ei tea, mida istungil arutati, kes mida ütles ja kas üldse hääletati, ta teadis ainult seda, et otsus oli konsensuslik. Lauri Laats pakkus, et kui valitsuse arvamuse toon on positiivne, aga suhtumine negatiivne, siis tuleks valitsuselt küsida täpsustust. Seeder lisas, et ministeeriumi esindaja ei ole seisukoha kujundamises osalenud, ning valitsus võiks edaspidi saata komisjoni ainult neid, kes teavad, millest räägivad. Niipalju seda siis oli. 

Konsensusega otsustati võtta see eelnõu tänaseks päevakorda. Ando Kiviberg kinnitas, et komisjoni esimehena edastab ta hea meelega valitsusele arvamuse, et edaspidi saadetaks eelnõude kommenteerimiseks või otsuste selgitamiseks komisjoni esindajaid, kes on protsessis osalenud ja suudavad küsimustele täpselt vastata. 

Siis tuli hääletus. Kõigepealt otsustati konsensusega, et eelnõu tuleks võtta täna päevakorda. Ando Kiviberg pani hääletusele ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Eelnõu tagasilükkamise poolt oli 4 [komisjoni liiget]: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann ja Timo Suslov. Vastu oli samuti 4: Lauri Laats, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder ja mina, Jaak Valge. Erapooletuid ei olnud. Komisjoni esimehe ettepanek toetust ei leidnud ja see tähendab, et komisjon selle kohta otsust vastu ei võtnud. Seega esitas komisjon eelnõu täiskogu päevakorda komisjoni ettepanekuta. Sel juhul lõpetatakse eelnõu esimene lugemine täiskogus hääletamiseta, kui eelnõu tagasilükkamise ettepanekut ei tehta. Aitäh!

Suur tänu! Nende lõpulausetega tegite ka juhataja töö palju lihtsamaks, pidin minagi sedasama ütlema. Väga täpselt oli see väljendatud. Tanel Kiik, palun, teil on küsimus!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Selle eelnõu kohta on kõik selge, pilt on selge ja eelnõu ise on mõistlik. Ma arvan, et laste suurem väärtustamine võiks olla iga parlamendiliikme jaoks oluline, sõltumata [kuulumisest] opositsiooni või koalitsiooni. Tõesti, ka riigipühasid on Eestis teatavasti pigem vähe võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Nende juurdeandmine vaevalt kuidagimoodi meie majandusele pidurit paneks, pigem vastupidi, see [tuleks kasuks] inimeste vaimsele tervisele, füüsilisele tervisele, töövõimele ja miks mitte ka perede püsimisele. 

Aga mu küsimus teile kui ajaloolasele on, kui lubate, natuke laiem. See on komisjoni arutelu kohta. Kuidas oli nii-öelda esimese Eesti Vabariigi ajal, mis tegelikult on ju seesama Eesti Vabariik? Ma tean, et toona tähistati emadepäeva ja vist isadepäeva, aga kas oli ka mingeid lastega seotud pühasid? Kas tähistati lastepäeva, lastekaitsepäeva või muud taolist ka tol perioodil või millistel päevadel tol ajal laste heaolu tähtsustati?

Jaa, kahtlemata asjakohane küsimus, aga ma olen ajaloolasena natukene kimbatuses. Ma ei oska päris täpselt vastata. Ma tean küll, et emadepäev loomulikult oli, aga minu teada isadepäeva ei olnud, ja ma ei tea, kas lastepäeva oli. Mulle tundub, et toona Euroopas ja üldse läänemaailmas võib-olla selliseid kvaliteete ei osatud väärtustada nii palju kui praegu. See tekkis pigem peale teist maailmasõda. 

Aga kui puhkepäevadest rääkida, siis kõige rohkem puhkepäevi Eesti ajaloos oli tsaariajal. Sel ajal olid suur osa õigeusu pühadest puhkepäevad ja ka luteri pühad olid puhkepäevad. Neid tuli kokku üsna palju, kindlasti rohkem, kui neid on praegu. Kui palju neid oli esimese iseseisvuse aja vältel, ma ei tea.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kuidas teile tundus, kas valitsus ministeeriumi näol üldse võtab tõsiselt neid eelnõusid, mis opositsioonilt laekuvad? Vaadates seda olukorda, mis komisjonis tekkis, on selline tunne, et lihtsalt saadeti vaene inimene, vaene ametnik, sinna lugema paberilt mingisugust arvamust, millest tal ei olnud üldse mitte mingit arusaama. Ta ise mitu korda seal tunnistas, et teda ei olnud selle otsuse tegemise ja selle arvamuse koostamise juures. Mida see näitab teie arvates just nimelt valitsuse suhtumise kohta?

Jah, paraku peab ütlema, et see oli klassikaline olukord. Ega see väga palju ei erinenud tavalisest opositsiooni eelnõude menetlemisest. Võib-olla lihtsalt selle võrra, et seekord see ametnik tõesti tunnistas, et ta ei tea suurt mitte midagi. Aga ega me ka muidu nendelt ametnikelt ju sisulisi küsimusi küsida ei saa, nii ehk naa ei ole nad protsessis osalenud, ega nad valitsuse istungitel ei käi.

Mida see näitab? Kui laiemalt võtta, siis eks see näitab parlamentarismi järkjärgulist hääbumist Eestis. Seda võib vaadata ju puhtalt statistika pealtki, ega see ei ole ainult subjektiivne arvamus. Väga lihtne on vaadata, kuidas näiteks nullindate algusest saadik on opositsiooni esitatud eelnõude lõpuni menetlemine või vastuvõtmine järk-järgult kahanenud. 

Minu enda arvamuse järgi – ma olen siin teist [koosseisu] – toimus üks murrang parlamentarismi hääbumise mõttes just selle koosseisu alguses. Võib-olla sõltub see ka komisjonidest, aga mulle tundub, et eelmises koosseisus oli vastastikust respekti rohkem, kui on praegu. See on eriti paradoksaalne ka selles mõttes, et praeguse valitsuskoalitsiooni toetus on pretsedenditult madal. Seda enam oleks valitsuskoalitsioonil otstarbekas uuesti juurutada parlamentarismi, mida nad paraku ei tee.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatasin oma arhiivist, et 2017. aasta septembris toonane põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants andis sellise hinnangu, et ülestõusmispühade teise püha riigipühaks [muutmise] eelnõu, mille Keskerakond oli esitanud, tuleb prügikasti saata. Mida see tähendab? Kuigi Euroopas oli toona see [püha] 48 riigis, ainult Maltal vist ja kusagil veel (Täpsustus saalist.), Portugalis, ei olnud. Mida see tähendab? Kuigi inimesed ju muutuvad, Pomerants ei ole ammu enam siin põhiseaduskomisjoni esimees. Aga mida see näitab?

Eks see [oleneb sellest], mis aspekti vaadata. Kui seda vaadata sellisel vasak‑ ja parempoolsuse skaalal, siis mulle tundub, et Eesti, kuidas öelda, poliitika on pigem nagu tööandjate poole kaldu. Pigem vaadatakse kogu aeg, kuidas tööandjatel paremini läheks, kohati ka kas või strateegilise miinuse hinnaga, näiteks odavtööjõu hinnaga. Kui sa mõtlesid seda selles mõttes, siis ei ole 2017. aastast alates suurt midagi muutunud. Jätkuvalt on Eesti poliitika pigem nagu sellise parempoolse kaldega, liiga parempoolse kaldega.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma loen komisjoni protokollist, et Ando Kiviberg ehk komisjoni esimees kinnitas, et komisjoni esimehena edastab ta hea meelega valitsusele arvamuse, et edaspidi saadetaks [komisjoni] eelnõude kommenteerimiseks või otsuste selgitamiseks esindajaid, kes on protsessis osalenud ja suudavad küsimustele täpselt vastata. On teil teadmine, kuidas sellega jäi? Kas tõepoolest sai selline palve valitsusele komisjoni esimehe poolt edastatud või mitte?

Aitäh! Mul selle kohta paraku andmeid ei ole, aga kindlasti on ülejärgmisel nädalal põhiseaduskomisjoni koosolekul võimalus seda küsida. Ilmselt tulebki seda küsida ja küsida ka seda, missugune oli valitsuse vastus.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis arutati ka selle eelnõu ühiskondlikku ja väärtushinnangulist mõju? Võib-olla ütlete ka enda kui ajaloolase ja rahvasaadiku hinnangu selle mõju kohta? 

Aitäh! Komisjonis sinnani ei jõutud. Ma enne ütlesin, et eelmises päevakorrapunktis käsitleti vastava töörühma loomist puhkepäevade ja lipupäeva defineerimise ja võimalike lisapuhkepäevade teemal. Siis seda kergelt puudutati. See on pigem positiivne, et selline töörühm ikkagi loodi

Konkreetselt ei puudutatud seda, kuidas see aitaks kaasa sündimusele. Loomulikult on demograafide arvamus täpne. Meil ei ole ühtegi võluvitsa, mis üheselt sündimust kasvataks, küll aga on võimalik seda teha terve rea meetmetega. Kindlapeale oleks ka lastepäev hea nii selles mõttes, et see näitaks, et riik väärtustab lapsi ja sünde, kui ka selles mõttes, nagu härra Belobrovtsev juba mitu korda toonitas, et see annaks peredele võimaluse rohkem koos olla. Kindlasti oleks sellest kasu. 

Väga palju räägitakse sellest või tuuakse nagu põhjendusena, et vaadake, mitte ainult Eestis ei ole sündimus langenud, vaid kõikjal mujal ka. Tegelik elu on selline, et Eestis on see kõige rohkem langenud. Sündide arv on meil langenud üle 10% rohkem kui näiteks Lätis või Leedus. Ma sündimuse summaarkordaja kohta seda ei tea, seda pole vähemalt Lätis ja Leedus viimastel aastatel välja arvutatud, aga sündide arvu tean küll. Nii et meil on sellega kõige suurem häda.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Reili Rand, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Iga lapsevanem teab, et kõige väärtuslikum asi, mida saame oma lastele anda, ei maksa midagi. See on aeg ja tähelepanu. Mitte ükski mänguasi, mitte ükski rahaline toetus ei asenda hetke, mil lapsevanem päriselt kuulab, mängib ja naerab ning on kohal. 

Sotsiaaldemokraadid toetavad eelnõu, millega 1. juuni, lastepäev, muudetakse riigipühaks ja puhkepäevaks. See on lihtne, kuid sügava tähendusega samm: anda peredele üks ühine hingetõmbepäev, kui ei ole kiiret, kui laps ei pea ootama, et ema või isa töölt tuleks, ja me saame kõik üheskoos meenutada, miks me seda ühiskonda üldse ehitame. Selleks, et meie tulevikul, meie lastel, oleks parem elu. 

Me räägime palju sündimusest, laste vaimsest tervisest, perede toimetulekust, aga liiga tihti jääb nende teemade juures tähelepanuta kõige olulisem: aeg koos olemiseks, kui laps tunneb end märgatuna ja hoituna ning vanem saab päriselt olla lapsega, mitte ainult lihtsalt olla tema kõrval. Lastepäev kui riigipüha on sümbol, aga see on ka sõnum. Sõnum sellest, et Eesti väärtustab peresid, väärtustab lapsepõlve ja hoolimist. See on investeering sellesse, et meie ühiskond oleks sidusam ja soojem. 

Head kolleegid! Üks lisapuhkepäev ei lahenda kõiki muresid, kuid see võib muuta ühe päeva aastas paljude perede jaoks eriliseks, selliseks, mis jääb meelde. Võib-olla just need hetked, need ühised päevad on need, mille peale saab tulevikus toetuda. Tugev ühiskond algab tugevast perest ja tugev pere algab ajast, mida me üksteisele kingime. Seega kutsun sotsiaaldemokraatide nimel kõiki kolleege üles toetama selle eelnõu seaduseks saamist. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ei hakka pikalt rääkima, ma esinesin siin juba kõnega, ei hakka aega kuritarvitama. Esiteks tänan loomulikult sotsiaaldemokraate selle eest, et nemad eelnõu toetavad. 

Ma tahtsin lihtsalt öelda, et nagu ma juba mainisin, siis aastal 2020 tulin mina esimest korda välja selle mõttega, et 1. juuni võiks olla Eestis ikkagi riigipüha ja vaba päev. Nagu ma juba mainisin, võib-olla ei olnud ma esimene, kes selle teemaga üldse välja tuli, ma lihtsalt ei näinud, et keegi oleks seda eelnevalt teinud, aga võib-olla oli. Nüüd on juba viis aastat sellest möödas ja me räägime jälle sellest, et ikkagi võiks selle ära teha. Ma ei ole enam Tallinna abilinnapea, kui ma nüüd seda ettepanekut teen. 36 väga autoriteetset organisatsiooni, erinevat, aga väga autoriteetset organisatsiooni, on teinud samasuguse ettepaneku. Nad tegid selle küll juba poolteist aastat tagasi, mis näitab seda, kui aeglaselt meie riigivõim töötab, sest siiamaani ei ole nende taotlust menetletud. 

Mul on suur ja siiras palve kõikidele fraktsioonidele siin saalis. See ei ole poliitiline eelnõu, see eelnõu on lastest ja peredest, sellest, kuidas lapsed ja vanemad võiksid rohkem koos aega veeta tänu sellele, et meie kalendrisse ilmub lisaks üks ilus vaba päev. Nii et mina kutsun kõiki üles seda [eelnõu] toetama. 

Me nägime, et isegi komisjonis läksid arvamused lahku ja komisjon ei teinud ettepanekut seda eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ma arvan, et see on hästi sümboolne. See on see koht, kus me võiksime unustada ära need vastuolud opositsioon versus koalitsioon ja ühe jõuna parlamendis seda eelnõu toetada. Nii et minu palve kõigile on see: palun toetage seda eelnõu mitte poliitika nimel, mitte mingi erakondliku kasu nimel, vaid just meie laste ja perede nimel. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh teile, austatud eesistuja! Aitäh teile, kallid kolleegid ja Riigikogu saadikud, kes selle eelnõu on saali toonud! Isamaa loomulikult toetab seda eelnõu. Me oleme juba 30 aastat oma programmis kirjeldanud laste ja perede tähtsust, eriti lasterikaste perede tähtsust. Kõikide eelkõnelejate sõnad, mis soovitasid anda vanematele aega lastega tegelemiseks, on ainult teretulnud. Nii et ka mina soovitan soojalt seda eelnõu toetada. 

Aga nüüd võib-olla veidi laiemalt. Pere‑ ja rahvastikupoliitikas on väga oluline, milliseid signaale annab riik ja annavad riigijuhid ise. Kindlasti saame meie Riigikogu saadikutena olla need inimesed, kes toetavad lastega peresid ja teevad selliseid ettepanekuid. Me kunagi varem juba tegime lastekaitsepäeva lipupäevaks täpselt samal eesmärgil, et väärtustada lapsi ja peresid, aga kindlasti saavad [selliseid signaale anda] ka meie juhtpoliitikud Stenbocki majas ja ministeeriumides. Inimesed väga tihti joonduvad selle järgi, milliseid signaale riik neile annab. Kui riik tahab automaksu kehtestada, siis inimesed saavad aru, et ahah, see sünnib meie pere ja laste arvelt, lapsed ei ole teretulnud. Aga kui me näiteks sellisele algatusele [nagu see tänane eelnõu] kõik koos alla kirjutame, siis nad saavad signaali – isegi kui see ei ole rahaline [signaal] –, et näete, lastega pered on väärtustatud. Ma juhin teie tähelepanu ka sellele, et peagi saabub isadepäev. 

Üks võimalus, kuidas me saame riigina väga odavaid, peaaegu et ilma rahata signaale oma inimestele saata, on see, kui me toetame kõike, mis puudutab vanemlust, kui me väärtustame töötegemise kõrval ka vanemaks olemist. Me näeme aeg-ajalt, et saadikutel on siin lapsed kaasas. Lapsed jäävad tihti haigeks ja vanematele tähendab laste kasvatamine teist tööpäeva ööpäeva jooksul. Kui me väärtustame vanemaid, toome esile, et ka [laste kasvatamine] on töötegemine, siis me saame selle kaudu inimestele mõista anda, et isegi kui on rasked ajad, siis meie siin Riigikogus toetame, aga eriti ministeeriumirahvas, meie juhid, kes on väljapaistvad, toetavad seda ja annavad vanematele signaale, et nad on toetatud, neist hoolitakse ja neid tänatakse selle teise tööpäeva eest, mida nad teevad laste kasvatamisel. Nii et jah, oleme alati laste ja perede poolt. Isamaa toetus sellele eelnõule on olemas. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, see on tõepoolest natukene tavapäratu, et antud juhul ei ole meil juhtivkomisjoni otsust ei eelnõu esimese lugemise lõpetamise ega ka selle eelnõu esimesel lugemisel tagasilükkamise kohta. Ent Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 98 lõige 6 ütleb, et kui juhtivkomisjon ega läbirääkimiste käigus ükski fraktsioon ei tee eelnõu tagasilükkamise ettepanekut, lõpetatakse eelnõu esimene lugemine ilma hääletamiseta. Tuginedes sellele punktile on eelnõu 669 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. november kell 17.15. Oleme, head kolleegid, neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 719 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lubage mul kõigepealt öelda eelmise päevakorrapunkti [arutelu] täienduseks kaks lauset. Ma saabusin sel nädalal ministeeriumi kontorisse ja küsisin meie abide käest: "Kuulge, mis on juhtunud, kas on katk või kollektiivpuhkus?" Mulle öeldi, et koolivaheaeg on, koolivaheajal me toetame kodukontoris töötamist, et inimesed saaksid oma lastele pühenduda, ja ka puhkuse võtmist. Nii et tõesti, Eestis on laste väärtustamine levinud isegi ministeeriumides. 

Aga nüüd ma tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Täna me räägime eelnõust, milles on juttu nimedest, õigupoolest nime muutmisest. 

Ühelt poolt on kõik lihtne. Nimi on inimese enda oma, see on tähtis osa inimese identiteedist. Nimi on kahtlemata ka osa vabadusest. Täna me teeme nimedega tõeliselt suure uuendusliku sammu. See on tehnoloogiline, mitte pelgalt tehniline samm, see on samm tulevikku. 

See eelnõu, nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, teeb ära kaks väga suurt asja. Esiteks, inimene saab oma nime muuta e‑teenuses, mugavalt, kiiresti, digitaalselt. Ei mingeid pabereid, järjekordi, ei mingit andmete sisestamist, ümbertõstmist ametniku poolt. Me viime nimevahetuse 21. sajandisse. 

Teiseks, me toome mängu automaatotsused ja ‑kanded. Tehnoloogia teeb töö ära. See tähendab vähem bürokraatiat, aga rohkem usaldust ja efektiivsust. See on praeguse valitsuse poliitika puhtal kujul: targem riik, mitte suurem ja paksem riik. Mõelge korraks, miks peaks ametnik kulutama aega ja energiat selle peale, et kontrollida inimese põlvnemise seoseid, mida masin saab teha sekunditega. See on täpselt see, mida me oleme lubanud: tark ja personaalne riik, mis vabastab inimese ajaraiskamisest. 

Praegu on meil kaheksa põhjust, miks võib eesnime muuta, ja kolm piirangut, mida peab arvestama. Kaheksa! See mõjub, nagu eelmise või üle-eelmise sajandi inimene oleks kunagi kirjutanud need kirjutusmasinal. Aga tõepoolest, aeg on edasi läinud. Me muudame selle lihtsamaks. Me ütleme, et kui inimene tahab oma nime muuta, siis see on tema isiklik asi, sest meie poliitika on inimeseusuline, mitte kontrolliusuline. Me ei ehita riiki, mis ütleb, et ei, sa ei tohi, vaid sellist riiki, mis ütleb: muidugi, kui see teeb su elu paremaks, siis tee ära. Nii et see on vabaduse eelnõu, see on enesemääramise eelnõu ja see on digiriigi tugevdamise eelnõu. 

Nüüd räägime pisut ka rahast. Me teeme seda kõike targalt. Selle arenduse taga on Euroopa Liidu taaste‑ ja vastupidavusrahastu. Meil on selge tähtaeg: detsember 2025. Kui me ei tee neid muudatusi ära selleks ajaks, mida seaduseelnõu ette näeb, siis – pange tähele! – peab Eesti kogu raha tagasi maksma. Mina sellist olukorda kindlasti ei taha, valitsus seda ei taha ja ilmselt ka maksumaksja seda ei taha. Sellepärast katsume tegutseda kiiresti, targalt ja tulemuslikult, et me ei kaotaks raha ega võimalust muuta riik tõeliselt nutikaks. 

Märgin ka ära, et riigilõivuseaduse muudatused on vajalikud tehnilises mõttes, sest need on seotud nimeseaduse muutmisega. Siin mingit otsest revolutsiooni ei ole. 

Ma tean ka, et nime muutmise teemal on alati küsitud, et aga mis saab kurjategijatest. Kas nad saavad tulevikus väga lihtsalt nime muuta ja ennast peita? See on väga hea küsimus selle teema puhul ja vastus on ei. Me paneme järgmises nimeseaduse eelnõus, [seaduse] uues terviktekstis, mis valmib juba selle kalendriaasta jooksul, paika sisulised piirangud, mis kaitsevad ühiskonda. Meist keegi ei usu sinisilmsesse ja naiivsesse liberalismi, vaid vastutustundlikku vabadusse. Me anname inimestele õigused, aga me tahame, et neid ei kuritarvitataks. See on mõistlik riik, mitte naiivne riik. 

Lõpuks ütlen teile ausalt, et see ei ole lihtsalt nimeseadus, see on riigi uuendus, see on usaldusavalduse seadus. Me teeme Eesti riigi lihtsamaks, kiiremaks, inimlikumaks. Ja see on alles algus. Kui me suudame automatiseerida nime muutmist, siis me suudame automatiseerida veel kümneid protsesse, mis praegu raiskavad inimeste aega ja maksuraha. See on praeguse valitsuse ja ka minu visioon: riik, mis töötab nii hästi, et inimesed ei pane seda isegi tähele. 

Nii et, head kolleegid, teeme ära! Las inimesed saavad muuta oma nime väärikalt, mugavalt, turvaliselt. Las ametnikud teevad vähem paberitööd, aga rohkem päris tööd. Las maailm näeb jälle, et Eesti on nutikas, vaba ja tulevikku vaatav riik. Teeme Eesti veel targemaks ja tõhusamaks! Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Rõõm on näha, et te olete väga heas hoos. Natukene sellist teleturu vaibi viskas vahepeal sisse: aga see ei ole veel kõik, meil on veel häid asju selles eelnõus! Igati positiivne. 

Te küll natukene juba sellest kurjategijate nimevahetusest tegelikult rääkisite, aga ma siiski küsin, kui [kaua teie arvates see olukord kestab]. Me võtame selle eelnõu vastu, ja te justkui ütlesite, et ega neid piiranguid nagu enam ei olegi, peaaegu kõik on nüüd automaatne ja [võta] ükskõik mis nimi. Aga ma sain ka komisjonis aru, et päris nii see ei ole. Võib-olla te ütlete ikkagi, millised need piirangud on. Päris nii vist ei ole, et [võtan] endale ükskõik millise nime. 

Teiseks, [kui kaua see olukord teie arvates kestab?] Tõesti, ma [pean silmas] eriti neid kurjategijaid, kes töötavad lastega. See kahe seaduse vahe [ei tohiks olla] liiga pikk, nii et me saaks ka selle teise mure kiiresti ära lahendatud.

Aitäh! Väga hea küsimus. Nagu ma enne ütlesin, see ongi põhjendatud teema, millel arutleda. Kõik sellised varasemad sisuküsimused või sisulised määratlused jäävad ju veel mõneks ajaks kehtima, enne kui me selle uue eelnõu vastu võtame. Aga me katsume igal juhul tempot hästi üleval hoida, et uus terviktekst valmiks veel selle aasta jooksul. See mingil määral oleneb ka sellest, kui kiire on ka Riigikogu järgmise eelnõu menetlemisel. Me teeme seda omalt poolt võimalikult tempokalt, aga nagu ma ütlesin – ma tegelikult seda enne siin ei öelnud, me rääkisime sellest komisjonis –, need muudatused, mida te välja tõite, need sisulised arutelud on sellised, mis vajavad natuke pikemat mõtisklemist, kuidas nende kuritegude puhul täpselt käituda, millised kuriteod nende piirangute alla läheksid. Arvamusi on erinevaid. Osa tahaks väga laia spektrit, osa ei tahaks nii laia spektrit, osa tahaks, et võib-olla ainult kuni [karistuse] kustumiseni see [piirang] kehtiks, osa tahaks, et see kehtiks pikemalt. Need on natukene sisulisemad arutelud ja sellepärast me katsume seda siis nagu teises voos arendada. Mõni kuu võib see periood olla. 

Päris tõele muidugi ei vasta see, et mitte ühtegi piirangut ei ole nende automaatotsuste tegemisel. Automaatotsused saavad selle eelnõu kohaselt sündida ainult sellisel juhul, kui registripõhiselt on võimalik tuvastada need põlvnemisseosed, et inimese perekonnas on see perekonnanimi juba olnud, et selline isikunimi on juba kellelegi kunagi Eestis antud. Siin ongi võetud nagu tüüpolukord. Ametnik on varem olnud selle otsuse mingil määral nagu läbitembeldaja või lihtsalt, ütleme, heakskiitja, seal ei ole olnud sisulisi kaalutlusi. Need [otsused tehakse] automaatotsustena, kusjuures see automaatotsus ei ole inimesele peale sunnitud. Tal võivad olla mingisugused kõhklused või võib-olla ta tahab kellegagi asja arutada. Enne, kui ta selle avalduse e‑teenuses esitab, tema käest küsitaksegi, et põhimõtteliselt süsteem näitab, et tema taotluse kohta on võimalik teha automaatotsus, kas ta on sellega nõus, et see tehakse, või mitte, või tahab ta seda kellegagi arutada. See vabadus igal juhul inimesele jääb. Nii et see kõik ei juhtu päris ilma piiranguteta ja päris ilma igasuguse sekkumiseta, kui inimene seda ei taha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Konkreetne küsimus: kui see seadus jõustub 2. detsembril ja sul on plaan näiteks 3. detsembril nime vahetada, selle masina kaudu, automaatselt, siis kui kiiresti see juhtub, et sa võid tulla siia juba järgmise nimega, või näiteks kui soovin seda ka mina või soovib Arvo Aller?

Aitäh! See on ka väga asjakohane küsimus. Automaatotsusega oma nime muutmine ilma mingisuguse põhjuseta ja ilma lisakaalutluseta on võimalik üks kord elus. Lihtsalt sul on soov nime muuta, sa ei pea seda põhjendama, korra elus saad niimoodi teha. 

Ma jään hetkel vastuse võlgu, me peame selle rakendumist täpsustama. Kindlasti on rahastamisega seotud see, et kulutused peavad olema tehtud enne selle aasta lõppu. Ühesõnaga, enne selle aasta lõppu peab see süsteem rakenduma, vähemalt ühe korra peab olema seda kasutatud. Detsembrikuu jooksul see süsteem kindlasti rakendub. Aga kui te küsite, kui kiiresti see automaatotsus sünnib, siis see põhimõtteliselt saab sündida kohe. Kui inimene soovib võtta näiteks oma vanaema perekonnanime ja soovib muuta oma eesnime mingi levinud eesnime vastu, mis on ka teistel inimestel, ja ei ole ühtegi põhjust midagi kaalutleda, siis ta saab selle kohe [ära teha]. 

Võib-olla klaariks veel ühe kahtluse ära. Inimene võib hakata hiljem kahetsema, et ta tegi sellise otsuse ja muutis oma nime. Mis siis saab? Praktika ei ole näidanud, et inimesed, kes on nime muutnud, oleksid massiliselt tagasi pöördunud ja tahtnud nime tagasi muuta.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mina küsin selle kohta, mis omal ajal oli probleemiks. Pedofiilid ja lapsepilastajad said kergesti võtta ka teise isiku nime. Me teame Kaur Hansoni näidet, kes võttis endale kodanikunimeks Oliver Rist. Oliver Rist oli tegelikult juba ühe isiku nimi ja teda see väga häiris. Mitte midagi teha ei saanud. Kas te olete taolised juhtumid või võimalused kuidagi välistanud sellise digitaalse, uuema ja vaba lähenemisega?

Aitäh! See on nüüd täpselt see sisuline arutelu, mis meil tuleb pidada nimeseaduse uue redaktsiooniga seoses. Ma tean, et see lähteülesanne sisaldab sedasama keissi või juhtumit, et kui inimene soovib endale võtta – mitte ainult kurjategija, vaid ükskõik kes, näiteks võite teie seda soovida – mingisugusel põhjusel, mis ei ole minu asi, täiesti uue nime ja see on täiesti suvaline perekonnanimi ja teistsugune eesnimi, siis üks lähteülesanne on tõesti see, et sellisel juhul ei tohiks võtta juba olemasoleva isiku, nii-öelda elavate kirjas oleva isiku nime. Siis tuleb midagi uut välja mõelda, et välistada sellised olukorrad, nagu te [kirjeldasite]. See kurjategijate asi – on olemas ka pretsedente, kus kurjategija on üritanud võtta oma advokaadi nime. Veel parem, eks! Jah, sellised asjad saab välistada, nii et liigume sinnapoole võimalikult kiiresti. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma arvan, et see mure, mille on mitmed inimesed nii komisjoni aruteludes kui ka saalis välja toonud, on hästi adekvaatne. Kindlasti ei saa selline nimevahetus olla võimalus või viis kuidagimoodi põgeneda või varjata oma kuritegelikku minevikku, oma tegusid. Jutt ei ole, ma arvan, ainult lastevastastest kuritegudest, vaid ka laiemalt, kõikvõimalikest kelmustest ja muust taolisest. See ei tohi kindlasti olla selline võimalus, et teen ühe nime all sigadused ära, siis vahetan kiirelt nime ja teen järgmise nime all neid edasi. Ma eeldan, et selle peale on teie ministeerium mõelnud ja sellega arvestanud, et me ei aitaks tahtmatult hoopiski kurjategijate elu lihtsustada. See pole ju ometi selle eelnõu eesmärk. 

Aga mu küsimus teile on laiem. Olete te võrrelnud ka teiste Euroopa riikide praktikat? Ma arvan, et on päris oluline, et Eesti võiks olla sarnases kultuuriruumis või tegutsemisruumis ülejäänud Euroopa Liidu riikidega. Kui lihtne või kui keeruline on nime vahetada mujal Euroopa Liidus?

Aitäh! Jään praegu detailse vastuse võlgu. Täpselt sellist e‑teenust, ma eeldan, ja sellist automaatotsust teistes riikides sellisel kujul ilmselt ei ole. Eks me Eestis teemegi asju omamoodi, teeme uuenduslikult. Me lähtume ka sellest, kuidas me saaksime võimalikult rohkem bürokraatiat ja halduskoormust vähendada. Ma arvan, et see analüüs on tehtud seal taustal, selle pikema protsessi käigus. Mina jään praegu selle vastuse võlgu. Aga kui te soovite, võime edastada kirjaliku vastuse, kui see on teie soov. Jah, noogutus on. Ametnikud panevad kirjaliku ülevaate teele.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mina küsin teie käest abi ja nõu ühele noorele inimesele, kes on mulle viimase paari kuu jooksul kirjutanud just nime muutmise vajaduse tõttu. Nimelt, ametnikud soovitavad tal minna halduskohtusse. Ta on soovinud raske saatuse nii-öelda äraunustamiseks ja eluga edasiliikumiseks võtta endale uue nime ja ta on ka leidnud sobiva nime, aga see on natukene saksapärane, ei ole eestipärane, ning ametnikud talle seda ei luba. Ma saan aru, et seaduses peaks olema vist mingisugune klausel, et peab olema just eestipärane nimi. Nad annavad talle nõu, et ta läheks halduskohtusse. Aga kust see noormees, kes on rasketest oludest pärit ja raske saatusega, peaks saama need finantsid, et riigiga kohut käia? 

Kas teie saaksite teda aidata või kuidas ma saaksin teid kokku viia? Või mis te ise arvate, kas seda saksapärast nime, mis ausalt öeldes esineb ka meie kultuuriruumis lihtsalt juba baltisakslaste tõttu, oleks võib-olla ikkagi võimalik kuidagi inimesele võimaldada, kui me vabadusest räägime?

Aitäh! See on väga hea teemapüstitus. Ühelt poolt me tõesti tahaks anda inimesele võimalikult palju vabadust, teiselt poolt me tahaks kaitsta eesti keelt ja kultuuri, eks ole, kultuuriruumi. Meil on ju ajaloos olemas mitte ainult saksapärased nimed, vaid meil on ajaloos olnud ka suur nimede eestistamise kampaania, eks ole. Me oleme riigina, iseseisva riigina, kunagi selle ette võtnud. Ka minu suguvõsas oli näiteks kapten Vreeman, kuulus vabadussõdalane, kes Rõuge all noorelt surma sai. Vreemanid muutsid oma nime ühel hetkel Veermaaks. Selliseid lugusid on, ma arvan, väga paljudes perekondades.  

Selles ongi mingis mõttes see otsustuse keerukus. Me oleme tahtnud eesti keelt ja kultuuri, seda [kultuuri]ruumi kuidagi toetada ja oleme olemasolevasse seadusesse kirja pannud, et [nimi] peab olema eestipärane, kusjuures me teeme erandeid inimestele, kes tulevad mõnest teisest kultuuriruumist. 

Näiteks on meil seaduses kirjas, et soole mittevastavat eesnime ei tohi võtta. See on täiesti omaette vaidlus. Leidke siis need soole mittevastavad nimed! Aga on olemas teatud kultuuriruumid, kus nimi Maria sobib mehe liignimeks, seda isegi pannakse, see on nagu traditsioonist lähtuv. Sealsamas komisjoni arutelul kuulsime, et nimi Kadri on Türgis mehenimi. Ühesõnaga, see ongi keeruline probleem. 

Aga ma vaatan, et mulle on vahepeal edastatud info, et see noormees sai oma soovitud nime eelmisel kuul. Nii et sel ajal, kui me siin arutasime, lahenes probleem iseenesest. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Tore kuulda, et kõik areneb kiiresti. Me olime sinuga eila Sisekaitseakadeemias ja rääkisime abipolitseinikele nii-öelda väikeste, aga oluliste õiguste andmisest. Sellest on jorutatud juba aastaid ja läheb veel aega, enne kui need jõuavad siia saali ja need vastu võetakse.

Küsimus ei ole selle eelnõuga seotud, aga on sama suunaga, et kiiresti ja efektiivselt. Millal siis see abipolitseinikele nii-öelda minimaalsete õiguste andmise seaduseelnõu siia tuleb? Kas on lootust, et see jõuab plaanitust varem, poolteise aasta pärast? Kas on lootust või läheb ikka vanamoodi?

Aitäh! Ma olen nüüd natukene kimbatuses, kuna küsimus ei käsitle käesolevat päevakorrapunkti. Ma pöördun korraks istungi juhataja poole ja küsin, mis ma nüüd teen.

Kui te soovite vastata, siis te vastate, ja kui te ütlete lihtsalt aitäh, siis läheme küsimustega edasi.

Ma ütlen siis aitäh. Me võime pärast istungit sellel teemal vestelda. Läheme siis käesoleva päevakorrapunktiga edasi.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Mu küsimus tõukub proua Solmani [küsimusest] ja teie vastusest. Jah, ühelt poolt peab see olema eestipärane nimi, aga teiselt poolt oli ju ka ennist juttu, et see peab olema perekonnaga seotud või ajalooline nimi, siis see läheb läbi. Kas ma saan õigesti aru, et kui enne eestistamist oli perekonnanimeks nii-öelda saksa nimi, siis sellel puhul saab rohelise tule? Või kuidas sellega siis on?

Aitäh! Ma eeldan, et need automaatotsused tulevad sellisel juhul, kui rahvastikuregistri andmete põhjal on võimalik need põlvnemisseosed [leida]. Kui andmed on rahvastikuregistris olemas, need on jälgitavad, nii-öelda masinloetavad, siis masin võib selle otsuse teha.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd võtab juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokku õiguskomisjoni liige Vilja Toomast. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas eelnõu 719 ehk pikemalt öeldes Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, seda esimeseks lugemiseks ette valmistades, õiguskomisjoni istungil 6. oktoobril käesoleval aastal. 

Põhisisu, mida minister ette kandis, ma teile üle rääkima ei hakka. Hästi lühidalt toon välja need teemad, mis komisjoni liikmetele huvi pakkusid. Nagu oligi arvata – ka täna küsimuste ja vastuste voorus seda ministrilt küsiti –, puudutasid [küsimused] igasuguseid kuritegusid ja seda, kas kurjategijad saaksid või millistel tingimustel ja kui lihtsasti nad saaksid oma nime vahetada. Sellele vastas minister ka komisjonis nagu tänagi, et uus terviklik nimeseadus pühendab sellele rohkem tähelepanu, et antud muudatusega siin midagi ei muutu. Küll aga jäi arutelust mulle siiski mulje, et ka praegu, ütleme, automaatküsimise puhul või selle e‑rakenduse kaudu, juhul kui on väiksemgi kahtlus või mingis registris mingi märge, et tegu võib olla kurjategijaga, see nii lihtsalt ei lähe, siis ei saa lihtsalt nupuvajutusega nime muuta, vaid see [taotlus] läheb ametniku kätte ja läheb edasi menetlemisele. Tegelikult jääb pärast seda seadusemuudatust Eestimaale siiski alles neli piirkonda, kus töötavad ka perekonnaseisuametnikud. Nad töötavad Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis. Nime saab ka edaspidi muuta kohale minnes, ei pea ainult seda uut rakendust kasutama. Uus rakendus on lihtsalt mugavuse mõttes. Kui selleks antakse raha Euroopa fondist, siis miks mitte seda ka kasutada. 

Heljo Pikhof küsis, kui mitu korda elu jooksul saab nime muuta. Vastas sellele küsimusele Enel Pungas, kes aitas ministril vastata ja kes on Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna juhataja. Tema vastas sellele küsimusele nii, et sisuliselt üks kord, aga see ei ole absoluutne, sest kui on väga mõjuvad põhjused, siis võib perekonnaseisuametnik kaaluda ka mitmekordset muutmist, vähemalt ühe korra saab kindlasti muuta. Piirangud on muidugi need, nendest ka minister vist natukene rääkis, et üldtuntud isiku nime ei saa kasutada. Näiteks meie presidendid, peaministrid – selliseid nimesid siiski selle automaatse toiminguga võtta ei ole võimalik. 

Maria Jufereva-Skuratovski tundis huvi, et kui perekonnanime muuta, kas see uus nimi peab olema kindlasti perekonnaga seotud või võib see olla ka täiesti väljamõeldud nimi. Enel Pungas vastas sellele jaatavalt, et jah, see võib olla täiesti väljamõeldud perekonnanimi, see ei pruugi olla seotud perekonnaga, aga nime grammatilist sobivust ja vormi siiski hindab Eesti Keele Instituut. See tähendab seda, et seda automaatselt teha ei ole võimalik. 

Ma vaatan, millest me rääkisime ja millest täna ei ole veel räägitud. Üldiselt on [muudatuse] mõju suhteliselt väike, sest Eestis on aastane nimevahetuse number natuke üle 2000 juhu. Nii et see mõju selle seaduse vastuvõtmise korral ei ole väga suur. 

Muidugi oli jutuks vastassugupoole nime võtmine, mille üle käis ka arutelu. Ka siin see käis. Siin on tegemist väljakujunenud traditsiooniga, aga samas nenditi, et Eestis on nimesid, mis sobivad nii meestele kui ka naistele. Toodi näiteks Pikne või Kõu, mille kohta ei ole kusagil märgitud, kas seda võiks panna tütarlapsele või poisslapsele. Need sobivad mõlemale. Enel Pungas lisas, et kui tõesti tekib küsimus, kas seda konkreetset nime võiks panna tütarlapsele või poisslapsele, siis läheb see jälle ametniku kätte hindamiseks, automaatselt seda otsust ei tehta. Mina tõin ka oma näite. Tegelikult kasutatakse ka minu eesnime Soomes hoopis mehenimena, mitte naisenimena. Nii et siin erinevusi on. Igal juhul siis seda lihtsat ja mugavat moodust kasutada ei saa. Siiski need ametnikud, kes selles valdkonnas seda tööd teevad, kuhugi ei kao, aga mingi leevendus saab kindlasti olema see uus rakendus. Olgu veel kord korratud, et kui raha on olemas, siis miks mitte neid vabadusi inimestele anda. 

Nüüd otsused, mis komisjon tegi: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. oktoobril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata nagu ikka kümme tööpäeva. Kõik need otsused tehti konsensusega. Mina tänan.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Jah, tõesti [esitleti seda] väga reipalt: vabaduse eelnõu. Noh, aus vastus tegelikult on, et see on viimase häda eelnõu, kuigi sisu on hea. 

Ma tuletan meelde, et eelnõu on väga lühike, poolteist lehekülge kõigest ja ainult kolm paragrahvi, aga selle kaal on kuni 120 miljonit eurot. See tähendab, et kui me seda vana-aastaõhtuks vastu ei võta, siis võime saada 120‑miljonilise trahvi. Jah, tegemist on eurorahaga, taaste‑ ja vastupidavusrahastuga. Nii et see on see aus sisu.

Aga see ei tähenda, et tegemist oleks viletsa eelnõuga. Jah, tõesti, nimeseadust on kaua aega marineeritud, vist 2015. aastast juba. Varsti on lootust ka need probleemid [lahendada], mida me arutasime ka komisjonis, et kuidas keegi pedofiil või kurjategija või kes iganes siis omale uue identiteedi saab vormistada või ei saa. Ministrihärra ei suutnud öelda, et kui mul tekib ühel hetkel peale seaduse vastuvõtmist soov nime vahetada – jah, üks kord elus –, kas siis piisab sellest, et lähen pangaautomaadi juurde ja löön seal PIN‑koodi sisse ja kui automaadist eemaldun, olen teise nimega.

Jah, minu ürgisa nimi oli – ta oli Ignatsi Jaagu naabrimees – Verikäpa Tann. Ma ei tea, miks tal selline nimi oli, aga ta oli Eesti rahvakooli rajaja naabrimees, kõige lähem naabrimees, nad samal ajal elasid ja mängisid. Nii et tegelikult võiks ju võtta selle nime, aga see on iseküsimus, kas sellel mingit mõtet on.

Selle seaduse mõju, nagu on öeldud, on väga väike. See puudutab paarikümmet ametnikku, kes praegu selle teemaga tegelevad. Edaspidi jääb ainult neli ametnikku kusagile Tallinna, Pärnu, Jõhvi ja vist Haapsalu vahele ja enamik asju saab tehtud arvutis või telefonis. Nii et ei ole nagu mingit probleemi. Väike osa nendest 2000‑st, 2300‑st või 2500‑st jääb nende nelja ametniku vormistada, need ei ole tavapärased või mingid lihtsad [juhtumid], vaid sellised, kui keegi tahab mingit keerulisemat nime võtta. On ka selge, et mingit numbrit või mingit sümbolit ei saa endale ka selle uue seaduse alusel [nimeks] võtta ega ka teise sugupoole nime mitte.

Seaduse vastuvõtmine on väga lihtne: poolthäälte enamus, ei midagi erilist. Aga väike kahtlus oli küll komisjoni nõunikul, kas me ikkagi jõuame selleni enne, kui koit saabub. Presidendile peab jääma ka kaks nädalat. Ma loodan, et jääb aega ja me ei pea 120 miljonit maksma selle eest, et me ei ole seda õigel ajal vastu võtnud. 

Aga miks ma siia tulin? See tekitab mõtteid, kuidas liiguvad seadused ja mingid asjad. Alles siin oli lastepäeva eelnõu. Väga elegantselt, poliittehnoloogiliselt – valitsuse otsust ei olnud, et see prügikasti saata – lihtsalt jäetakse see vaikselt riiulile surema, lämbuma või kuidas me soovime öelda. Ei saa öelda, et me ei ole lastepäeva poolt, aga me ei ütle ka, et me oleme vastu. Nii jääbki just selle eelmise eelnõu saatus – kõik saavad aru – selliseks, et teda ei tapeta, aga jätame ta vaikselt hääbuma. 

Soovite te lisaaega?

Jah, paar minutit.

Aitäh! Paar minutit, kaks minutit lisaks.

No võib ka kolm isegi. 

Praeguseks on nimeseadust tõesti marineeritud, nagu maakeeles öeldakse, või tehtud juba ligi kümme aastat ja nüüd mingil ajal jõuab see ka meile siia. Aga mingi teine eelnõu või mingi direktiiv või määrus, mis on Brüsselist tulnud, või eelnõu, mis on seotud eurorahaga, hakkab kiiresti liikuma, ülikiiresti. Nii nagu seesama, kordan taas, vajalik ja Eesti kui digiriigi kuvandit kinnitav hea eelnõu. Nii et see on selline filosoofiline [küsimus], miks üks eelnõu liigub, teine üldse ei liigu ja kolmas tuleb imekiiresti. Aga see on sama asi, et kui on tajuda piitsa, siis iga loom, kaasa arvatud inimene, püüab vältida seda, et see piitsahoop või raske trahviraha teda tabab, ja siis hakatakse liigutama. Nii et jah, nii see on. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Stig Rästa, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Kolleegid! Nime saab ju praegu ka vahetada, ei pea ootama seda digiaega ära, kui soovida seda Verikäpa, või kuidas see oligi, nime võtta. 

Aga kui me räägime nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmisest, siis esmapilgul võib see tunduda väikese ja tehnilise sammuna, aga tegelikult on see osa sellest, kuidas Eesti riik liigub edasi digiajastul, samm sammu haaval, targalt ja inimlikult. 

Eesti on väike riik, aga meil on üks suur eelis: me ei karda teha asju nutikamalt. Kui teistes riikides alles räägitakse sellest, kuidas riik võiks olla digitaalsem, siis meie juba elame selles reaalsuses. Meie jaoks on tavaline, et makse saab maksta mõne sekundiga, lapsi saab kooli registreerida telefonis ja ettevõtte asutada kiiresti. Meil on e‑residendid ja meie riigi digitaalseid lahendusi usaldatakse. E‑valimised peaks olema meie uhkus, mitte midagi sellist, mida me kritiseerime ja süüdistame, kui valimistulemused ei ole sellised, nagu me ootasime.

See eelnõu, nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, on väike, aga sümboolne samm edasi. See tähendab, et inimene saab muuta oma nime mugavalt ja turvaliselt veebis, ilma paberimajanduseta, ilma järjekordadeta, ilma bürokraatiata. Meie digiriigi lugu on tegelikult lugu usaldusest – usaldusest, et riik hoiab meie andmeid turvaliselt, usaldusest, et süsteemid töötavad, ja usaldusest, et riik ei tee elu keerulisemaks, vaid aitab seda lihtsustada. See ei ole tulnud iseenesest, see on aastatepikkuse töö, julgete otsuste ja inimeste nutikuse tulemus. Meil on olnud visioon, ja veelgi olulisem, meil on olnud julgust seda ellu viia. 

Me elame maailmas, kus tehnoloogia areneb iga päevaga. Kui me tahame, et Eesti oleks ka tulevikus tugev ja konkurentsivõimeline, siis peame hoidma kinni oma suurimast varast, oma digitaalsest eesrindlikkusest. See on meie visiitkaart maailmas. See on põhjus, miks meist räägitakse kui riigist, kus tulevik on juba kohal. 

Aga digiriik ei tähenda ainult tehnoloogiat, see tähendab inimlikkust tehnoloogia sees. See tähendab, et lapselapsel on lihtsam vanavanemate nime taastada, kui perekond seda soovib. See tähendab, et eestlane välismaal saab oma riigiga suhelda ilma piire ületamata. See tähendab, et inimene tunneb, et tema riik on tema taskus, alati temaga kaasas. Me ei saa lubada, et digiriik muutuks millekski külmaks ja kaugeks. Digiriik peab jääma soojaks ja hoolivaks, ta peab seisma inimese kõrval ja aitama tal elada mugavamalt, kiiremini ja kindlamalt. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib osaleda? Ei soovi. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 719 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. november kell 17.15. Oleme läbinud viienda päevakorrapunkti, päevakord on ammendunud ning istung on lõppenud.