Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 22. oktoobri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 19 Riigikogu liiget, puudub 82. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: haridus- ja teadusminister Kristina Kallas peaministri ülesannetes, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ja rahandusminister Jürgen Ligi. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. Lisaks registreeritud küsimuse esitamisele saab Riigikogu liige võimaluse esitada selle küsimuse raames ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil seitse registreeritud küsimust.

Esimene küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Teema on LGBT propaganda maksumaksja rahaga ning küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Alustuseks tuletan meelde, et Eestis on viimase saja aasta kõige sügavam demograafiakriis. Eestlasi jääb Eestis igal aastal 5000 võrra vähemaks. Nüüd saime teada, et valitsus on otsustanud hakata tegelema LGBT-propagandaga. Majandusministeerium valmistab ette programmi LGBT-teemade edendamiseks kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Küsimus on lihtne: kuidas aitab see programm sündimust tõsta?

Aitäh, lugupeetud rahvasaadik, küsimuse eest! Selle programmi eesmärk ei ole mitte kuidagi tegeleda sündimusega, küll aga on selle eesmärk tegeleda inimeste õigustega, Eesti enda inimeste õigustega ja nende õiguste kaitsmisega. 

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi võrdsuspoliitika osakonna eestvedamisel on [välja töötatud] LGBTIQ-inimeste võrdsete võimaluste edendamise aluspõhimõtted ja tegevuskava aastateks 2025–2030. See on jätkuks Eesti riigi senisele tegevusele selles valdkonnas. Eestis on ju alates taasiseseisvumisest astutud mitmeid samme, et suurendada nende inimeste õiguskaitset ja heaolu. 2016. aastal hakkas kehtima kooseluseadus, 2024. aastal hakkas kehtima abieluvõrdsuse seadus. 

Tegevuskava ei ole kampaania ega propaganda. Tegemist on praktilise töövahendiga, mis aitab lahendada reaalselt ja sügavalt juurdunud probleeme Eesti ühiskonnas. Uuringud on näidanud, et LGBT-inimestel on mitmes valdkonnas tõsiseid muresid. Toon näiteid muredest, mida selle tegevuskava kaudu püütakse lahendada. 76% LGBT-õpilastest on kogenud koolis kiusamist. 76%! Iga teine LGBT-inimene on viimase aasta jooksul kogenud ahistamist või vägivallaähvardusi. 20% mõtleb sageli või alati enesetapule ning peaaegu iga kolmas LGBT-noor on teinud enesetapukatse. Enamik tervishoiutöötajaid ei ole saanud koolitust ega teavet, kuidas pakkuda professionaalset abi LGBT-patsientidele. 

Need näitajad osutavad väga selgelt sellele, et Eestis ei ole veel kõigil inimestel võrdselt turvaline elada ja ühiskonnaelus osaleda. Tegevuskava aitab sellele läheneda süstemaatiliselt ja valdkondadeüleselt: mitte üksikute projektide, vaid järjepideva koostöö kaudu eri ametkondade ja partneritega. Tegevusi viiakse ellu olemasolevate programmide ja poliitika[meetmete] raames. Tegevuskaval eraldi eelarvet ei ole ja selle eesmärk on täiendada ja parandada juba toimivaid süsteeme nii, et Eesti inimesed – kõik Eesti inimesed Eestis – tunneksid ennast turvaliselt, nende õigused oleksid kaitstud ja nad saaksid tuge oma probleemide lahendamisel.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Minu arvates tunnevad praegu kõige halvemini ennast Eestis tulevased emad. Aga minu valijaid huvitab, milliseid rahalisi ja administratiivseid ressursse te kavatsete kulutada LGBT-propagandale. Samuti huvitab neid, milliseid ressursse te olete oma võimuloleku ajal kulutanud traditsioonilise pere ja laste sündimuse propageerimiseks.

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma küll vastasin eelmises punktis, aga püüan siis veel kord kinnitada, et tegevuskava puhul ei ole tegemist uue eelarvelise tegevusega, sellel tegevuskaval endal eelarvet ei ole. Neid tegevusi viiakse ellu olemasolevate programmide ja poliitika[meetmete] raames ehk arstid ja õpetajad, kes niikuinii peavad nende inimestega tööd tegema, saavad lihtsalt täiendavat tuge selle tegevuskava kaudu, et nende inimeste õigusi kaitsta, et neid inimesi toetada, et need inimesed tunneksid ennast Eestis turvaliselt. Ma lugesin teile ette väga musta statistika. 

Kui te muretsete demograafia üle, siis ma arvan, et te peaksite muretsema ka nende inimeste üle. Enesetapukatsed ja soov siit ilmast lahkuda on täpselt samamoodi Eesti riigi mure. Need on lapsed, kellest me räägime, need on väga noored inimesed, kes oma elu kallale lähevad selle tõttu, et neil ei ole Eestis tegelikult turvaline. Nii et selle programmi ainuke eesmärk on toetada ja kaitsta Eesti inimesi selleks, et nende õigused Eestis oleks kaitstud, et nad tahaksid Eestis elada, et nad tahaksid Eestis peret luua, et nad tahaksid Eestis lapsi kasvatada, et nad tunneksid end siin elades turvaliselt ja kaitstult. 

Mis puudutab teie nimetatud traditsioonilist perekonda, siis mina ei jaga inimesi traditsioonilistesse ja mittetraditsioonilistesse perekondadesse. Eestis on perekonnad, kus kasvavad lapsed, kõik ühtemoodi võrdväärsed ja ühesuguste õigustega. Eesti riik toetab neid peresid alushariduse pakkumisega, [põhi- ja kesk]hariduse pakkumisega ning peretoetustega, lastetoetustega, huvihariduse pakkumisega, psühholoogilise ja logopeedilise abiga, tugiisikutega – väga paljude teenustega, mida on vaja selleks, et Eestis lapsed sünniksid, ja selleks, et Eestis lapsed kasvaksid. Lapsed sünnivad ja kasvavad ka teie nimetatud n-ö mittetraditsioonilistes perekondades. Nii et meie ülesanne on toetada kõiki perekondi ühtemoodi.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Mina kuulun heteroseksuaalide hulka ning mind ja paljusid teisi häirib see pidevalt homoseksuaalsete inimeste õiguste rõhutamine. Ma küsin, kas on ka selline tegevuskava plaanis – ametlikult ei ole –, mis lahendaks heteroseksuaalsete inimeste muresid, aga mitte ainult heteroseksuaalide, vaid näiteks ka [nende inimeste], kes näevad toimetulekuga palju vaeva tänastes oludes. On selline tegevuskava ka plaanis?

Aitäh küsimuse eest! Me lihtsalt lähtume teiega väga erinevatest põhimõtetest. Meie ei jaga inimesi heteroseksuaalseteks ja homoseksuaalseteks. Need on kõik Eesti inimesed ja nad kõik vajavad ühesugust tuge, lähtuvalt nende vajadustest. 

Ma lugesin ette, mis probleem on LGBT-inimestel Eestis. Ma väga usun, et inimlikult te saate ka sellest murest aru. 20% LGBT-noori mõtleb sageli või alati enesetapule ning peaaegu iga kolmas LGBT-noor on teinud enesetapukatse. Ma väga loodan, et te olete minuga nõus, et sellega tuleb midagi ette võtta. Need inimesed vajavad tuge, need inimesed vajavad abi, need inimesed vajavad kaitset, et nad tunneksid ennast Eestis turvaliselt. Ma usun, et te nõustute minuga. 76% LGBT-õpilastest on kogenud koolis kiusamist. See number on nii hirmuäratav, et sellega tuleb tegeleda. Selleks on vaja tegevusi, et need lapsed ei tunneks end koolis kiusatuna oma seksuaalse sättumuse tõttu. On hämmastav, et ma pean 21. sajandil puldist rääkima seda, et koolikiusamine, enesetappudele suunamine, [LGBT-]inimeste seas turvatunde [puudumine] Eestis [on probleemid, millega tuleb tegeleda], et inimesed ei oleks sellises olukorras. 

See tegevuskava on loodud selleks, et me suudaksime kõiki Eesti inimesi – ka neid inimesi – kaitsta. Ärme jagame inimesi nende seksuaalse sättumuse järgi erinevatesse kategooriatesse! Need on kõik Eesti inimesed. Kui nendel inimestel on mure, lähtuvalt nendest seksuaalsest sättumusest, siis seda muret tuleb tegelikult riigil lahendada.

Suur tänu! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Tänane teine küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on kohtumäärusega erihoolekandeteenuse kättesaadavus. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud justiits- ja digiminister! Kõigepealt ma tahan teid väga tunnustada [vastuse eest] ajakirjaniku küsimusele, mis puudutas kohtumäärusega kinnisesse erihoolekandeasutusse suunamist. Te ütlesite, et on väga selge, et nende inimeste puhul, kes seal järjekorras on, tuleb kohtuotsuseid täita. [Teemasse] suhtuvad [kriitiliselt] ka kohalikud omavalitsused, kuhu inimesed on väga tihti pöördunud, sest ei ole saanud kas õigel ajal või sobival ajal lasteaiakohta. Kohtuotsuseid tuleb täita. 

Samas te teate, olles valitsuse laua taga, et mitmed-mitmed, kellel on praegu kohtuotsus peal, on järjekorras ja ootavad seda kohta. Oli kaheksa inimest, üks nendest on jooksus, kolm tükki said koha, ülejäänud on veel hetkel ootel. Tegelikult on hädas ja mures nii omavalitsused kui ka nende lähedased, sest tegemist on inimestega, kes võivad olla ohtlikud nii endale kui ka teistele. Olen suhelnud erinevate omavalitsustega, kus need inimesed elavad. Omavalitsused on tihti teinud meeleheitlikke samme, kui nad on nende teenusele [suunatud]. Ühe inimese jaoks võib olla vaja kolme täiendavat tegevusjuhendajat või inimest, kes tagavad teiste turvalisuse, aga on ka neid, kes elavad üksi ja kes on väga suitsidaalsed. Me just eelmises punktis rääkisime suitsiidimõtetest. Nendel inimestel võib olla samuti [suitsiidseid mõtteid]. 

Minu küsimus on, mida te soovitate omavalitsustel teha. Kas [soovitate] pöörduda kohtusse Eesti riigi vastu või kui teenust pakutakse oma kuludega, siis esitada arve Sotsiaalministeeriumile? Mida peaksid omavalitsused või lähedased sellises olukorras tegema?

Aitäh! Aitäh selle küsimuse eest ja aitäh hea sõna eest! Tõepoolest, Eesti on õigusriik ja kohtuotsuseid tuleb täita. Meil on Eestis ette nähtud õiguskaitsevahendid juhuks, kui tekivad probleemid otsuste täitmisel. Selleks on Eestisse loodud halduskohtud. Halduskohtute eesmärk on kaitsta inimest avaliku võimu väärkasutuse eest või ka avaliku võimu tegevusetuse eest. 

Siin on kaks seadusesätet, mille alusel on võimalik pöörduda halduskohtusse. Ma neid lühidalt tutvustan, aga ma rõhutan siiski alustuseks üle, et loomulikult ei ole Eesti Vabariigi toimimise eesmärk mitte kohtus käimine, vaid Eesti Vabariigi toimimise eesmärk on [tagada], et inimesed saavad neile ette nähtud teenused kätte võimalikult kiiresti ja võimalikult efektiivselt. Selles mõttes ma ei soovita kohtus käimist. [Parem oleks] igal juhul, kui selline vajadus üldse puuduks ja kõik need teenused jõuaks inimesteni. Ent õigusriigina on need õiguskaitsevahendid ette nähtud. 

Kõigepealt on võimalik pöörduda kohustamiskaebusega halduskohtusse, ja seda juhul, kui haldusorgan on jätnud midagi tegemata või keeldunud tegutsemast, kuigi ta oleks pidanud seda tegema. Sellisel juhul näeb seadus ette erandeid nii Maksu- ja Tolliameti kui ka Sotsiaalkindlustusameti puhul. Kui on tegemist Sotsiaalkindlustusameti tegevusega seotud kaebusega, siis pöördumise piirkonnaks on kaebaja elu- või asukoht. Siin on ikkagi rohkem silmas peetud seda, et kaebaja on selle inimese lähedane, kelle kohta kohtumäärus kehtib. Kaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mis on üldjuhul 20 eurot. 

Teine [võimalus] on riigivastutuse seaduse alusel, kui haldusorgan on oma tegevuse või tegevusetusega põhjustanud isikule kahju, see sisse nõuda. Ehk piltlikult öeldes, kui kellegi pereliige on kohtumäärusega määratud kinnisesse erihoolekandeasutusse ja inimene palkab "turvafirma" turvalisust pakkuma, siis selle turvafirma kulud saab niimoodi sisse nõuda. Loomulikult ei peaks see käima kohtu kaudu, vaid selle võiks Sotsiaalkindlustusamet otse hüvitada.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh! Aitäh selle selgituse eest! Seda kindlasti [hindavad need], kes kuulavad ja jälgivad infotundi. Mina saan saata selle edasi omavalitsustele või nad saavad lugeda seda stenogrammist. 

Teada on, et meil on kolm sellist asutust ehk kinnise erihoolekandeteenuse pakkujat: need on Viljandi, Merimetsa ja Sillamäe [hooldekodu]. Sellisesse asutusse aastaks [teenusele] määratud inimene peaks edasi liikuma – kui tema olukord paraneb – teenusele, mis võimaldaks kohtumääruse [alusel] temaga veel töötada, enne kui ta astub jälle tagasi ühiskonda. Aga seal on väga pikad järjekorrad ja seda edasiliikumist praktikas eriti ei toimu. Selliseid kohti on ainult Viljandis ja Võrus.

Te olete ministrina valitsuse laua taga. Oskate te järsku öelda, kas on lootust, et järgmine aasta see olukord veidigi paraneb? Me ei räägi [ainult] erihoolekandest, me räägime ka kinnise asutuse ja kohtumääruse teemadest. Erihoolekandega on probleemid ja [juurde sai küsitud] 49 miljonit. Tulenevalt sellest, mis toimub praegu Viljandi, Merimetsa ja Sillamäe [hooldekodus], kus ei ole võimalik eri seisundis inimeste, noh, ma ei ütle, et eraldamine, aga neile vastava teenuse pakkumine, on sinna väga raske leida töötajaid. Varem või hiljem juhtub seal mõni selline olukord, mis võib kahjustada töötajaid või teisi, kes on suunatud kinnisesse asutusse. Kas te oskate öelda järgmise aasta kohta? Ma usun, et teie justiits- ja digiministrina, muretsedes, et kohtuotsused täidetud saaksid, peaksite olema väga toetav täiendava raharessursi jagamisel. Muidugi tuleb väga tänada ajakirjanik Kadri Ibrust, kes need teemad on läbi aastate hoidnud luubi all, sest ei omavalitsused ega lähedased ei jõua seda tihti teha.

Aitäh selle küsimuse eest! Aga nüüd ma pean küll tunnistama, et mul ei ole väga detailset ülevaadet hea kolleegi, sotsiaalminister Karmen Jolleri eelarve jagunemisest niisuguses detailsuses. Saan kinnitada, et 2025. aasta alguses toimus meil Sotsiaalministeeriumi ning Justiits- ja Digiministeeriumiga, samuti riigi peaprokuröriga ühine nõupidamine, kus me seda temaatikat vaatasime. Justiits- ja Digiministeerium esitas oma seisukoha, kinnitades üle, et kohtu[otsuseid] tuleb igal juhul täita. Samuti rõhutasime, et ohtlikke inimesi ei tohi jätta ilma vajaliku hoole ja järelevalveta lihtsalt seetõttu, et puudub piisav arv standarditele vastavaid teenuskohti. Rõhutasime, et õigusriigi vaates on prioriteet see, et kui me räägime inimeste elude kaitsest ehk sellest, et inimene on ohtlik kas iseendale või teistele, siis tuleb tagada tema üle järelevalve. Seda isegi juhul, kui kiirete ümberkorralduste käigus näiteks palati suurus või personali arv ei ole [viidud] lõpuni kooskõlla teenuse standardiga. Õigusriigi toimimise vaates on järelevalve tagamine kõige olulisem prioriteet. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Kahtlemata esineb ootamatusi igas valdkonnas, olgu see mõni kriis või tõepoolest see, kui üllatuslikul kombel saadetakse kohtuotsusega kinnisesse erihoolekandeosakonda kolm inimest rohkem või viis inimest vähem – selliseid asju ikka juhtub. 

Põhjus, miks me siin seda teemat arutame, on erihoolekande alarahastamine. Valdkonnas on aastaid olnud rahapuudus, kohti napib, esinevad järjekorrad. See, kui ühel aastal saadetakse paar-kolm inimest enam kohtumäärusega kinnisele erihoolekandeteenusele, tekitabki probleeme. Riigikokku on jõudnud valitsuse aasta kõige tähtsam eelnõu – riigieelarve [seaduse eelnõu] –, aga seal kahjuks erihoolekande alarahastamise probleemi ei lahendata. Sotsiaaldemokraadid on juba koostanud muudatusettepanekud – ja täna anname need rahanduskomisjonile üle –, et lahendada erihoolekande alarahastamise küsimust, luua uusi kohti ja maksta [erihoolekande] osakonnas töötavatele inimestele väärikat palka. Kas teie ministrina leiate, et selline muudatus eelarves on vajalik?

Aitäh! Praegune riigieelarve eelnõu sisaldab palgatõusu. Mis puudutab ülejäänud detaile konkreetsete hooldekodukohtade tüüpide jagunemisel ja sellega [seonduvat], siis ma kahjuks ei oska hea kolleegi Karmen Jolleri eest siin seda olukorda detailselt tutvustada. See on teise ministri haldusala. Mina vastutan selle eest, et ühiskonnas oleks tagatud üldine ohutus. Üldise ohutuse tagamiseks – nagu seadusandlus ette näeb – mõeldud regulatsioone olen ma teile tutvustanud. 

Ma saan üle korrata selle, et, tõepoolest, meil on olemas teenusstandardid. Tõepoolest, kui kohus sellise otsuse teeb – ka arstid osalevad [otsustusprotsessis] –, siis ju see on ikkagi igatepidi läbi kaalutud otsus. Aga selle täitmine võiks meie hinnangul olla prioriseeritud niimoodi, et [kõige olulisem] on järelevalve tagamine. Selleks on tegelikult päris palju erinevaid võimalusi. See kiire lahendus, mida on tegelikult kohe vaja, võib tulla mitmel muul moel, kui perspektiiv on see, et jõutakse ikkagi kinnisesse [asutusse] erihoolekandeteenusele. Nii et ma pigem vastaksin niimoodi. 

Nii nagu te ise väga õigesti ütlesite, kohtuotsus võib tulla osapooltele ootamatuna. Maksumaksja üldist koormust silmas pidades ongi sageli seda nipsust väga keeruline järgmise kümne sekundi jooksul lahendada, aga selleks, et lahendada seda kümne päeva jooksul või ka – ma ei taha öelda – kümne kuu jooksul, on mitmeid paindlikumaid võimalusi, mida saaks ikkagi kiiresti [rakendada]. Ühiskonna vaates, inimese elu ja tervise kaitse vaates on oluline meie hinnangul see, et tagataks kiiresti järelevalve selle inimese üle, vastavalt kohtuotsuse sisule.

Suur tänu! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Teema on 2026. aasta riigieelarvesse käibemaksust laekuvate tulude struktuur, sealhulgas elektri- ja soojamüügist laekuva käibemaksu rahaline suurus. Küsib Riigikogu liige Aivar Kokk. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma vaatan riigieelarvet ja esimese rea peal tulude poole peal näitab, et riigisisene käibemaks on ainult pool miljardit eurot. Läheme järgmise rea peale ja näeme, et tegevuspõhise eelarve juures on 25% eelarvestruktuurist käibemaks. Oh imet, riigieelarve vahendite konsolideeritud eelarve juures näitab tabel, et käibemaksu osakaal on lausa 30%. Millist rida uskuda, ei oska öelda, aga me näeme siin tabelis, et kui aktsiisid on ilusti lahti kirjutatud – alkoholi-, tubaka-, kütuse-, pakendi- ja elektriaktsiis, kõik on eraldi ridadel –, siis kahjuks käibemaks on 4,6 miljardi juures ühe reana.

Kuna kahjuks rahandusminister esimesel lugemisel ei osanud vastust anda ja siiamaani ei ole kirjalikku vastust saanud, siis ma küsin teilt, peaministri kohusetäitjalt. Kindlasti olete te saanud Rahandusministeeriumilt vastuse, milline on käibemaksu struktuur ja kui suur osa tuludest tuleb nii elektritootmisest ja -müügist kui ka soojamajandusest.

Lugupeetud saadik, aitäh küsimuse eest! Siin laua taga on ilmselt mõni pädevam inimene sellele vastama, aga ma püüan vastata nii, nagu ma oskan.

Käibemaksu struktuur on natuke segane küsimus. Käibemaks on käibemaks, meil ei ole eraldi käibemaksu erinevatele aladele. Meil on erinevad käibemaksumäärad, aga maks on ikkagi ühetaoline ja ühesugune. Kui te loetlete aktsiise, siis seal on erinevad aktsiisid, aga käibemaks on üks ja sama. 

Eelarveprognoosi kohaselt on 2026. aastal käibemaksu laekumiseks prognoositud kokku 4,64 miljardit eurot, mis on 11% enam kui 2025. aasta prognoositud laekumine. Käibemaksu tulu kasv tuleb eratarbimise, kodumajapidamiste ja valitsussektori investeeringute pealt ning valitsussektori lõpptarbimiskulutuste ehk käibemaksubaasi komponentide kasvust. 2025. aasta teisest poolest alates kehtima hakanud 24%-lise käibemaksu standardmäära mõju on 105 miljonit eurot, mis on 0,2% aastaks 2026 prognoositud SKP-st. 

Rahandusministeerium koostab käibemaksu prognoosi kogusummana, mitte tegevusalade või konkreetsete kaupade ja teenuste lõikes. Maksulaekumise prognoos põhineb maksubaaside, maksuaugu ja maksumuudatuste näitajatel. Kuna eelarveprognoosis käibemaksu laekumise struktuuri tegevusalade kaupa ei jaotata, ei ole võimalik eristada elektri- ja soojusenergia müügist laekuvat käibemaksu osa. Seda saab teha tagantjärele, kui vaadata elektri- ja soojusenergia müüki, mis kuulub EMTAK-i koodi 35 alla. Kui vaadata 2024. aasta tegelikke käibedeklaratsioonide andmeid, siis moodustas energeetika tegevusala käibemaksu laekumine kokku ligikaudu 66 miljonit eurot, mis on alla 2% kogu tegevusalade laekumisest. 2027.–2029. aastani suureneb käibemaksutulu standardmäära tõusu mõjul kogu käibemaksu laekumine 225 miljoni euro võrra.

Suur tänu! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma sain nüüd aru, et peale viimase kolme lause lugesite te ette seda, mis eelarve seletuskirjas on. Kahjuks [peab ütlema] – see ei ole küll teie valdkond, aga kuna te täidate täna peaministri kohustusi –, et see ei ole võimalik, et eelarve pannakse kokku, aga seal ei ole paika pandud, kust tulud tulevad. Lihtsalt öeldakse, et kuskilt on tulnud 24%, kuskilt on tulnud käibemaks 9% ja kuskil on veel üks käibemaksu[määr]. Väga selgelt on ju näha, kui palju [laekub] elektrimüügist. Kas või 2024. aasta järgi prognoositakse järgnevad aastad. Sama on soojamajandusega. 

Kuidas on võimalik riigieelarvet teha nii, et kulude pool kirjutatakse lahti, aga tulude poole peal valitseb pimedus? Keegi ametnik ütleb, et see võiks olla selline. Ma paluks väga selget vastust, kui palju on prognoositud [laekumisi] soojamajandusest ja kui palju on prognoositud [laekumisi] elektri pealt. Me teame, mis on elektrikulu, kolmandik on elanikkonnale, kolmandik on transpordile ja kolmandik on tööstusele. Mis need numbrid tegelikult on? Mind kui eelarvekomisjoni liiget huvitab see väga.

Aitäh täiendava küsimuse eest! Ma siiski pean natuke selgitama – see ei ole minu ala, aga ma püüan [seda teha] –, et [eelarve]prognoosi tõepoolest ei tehta selle põhjal, mitu saiapätsi inimene tõenäoliselt järgmine aasta ostab ja kui palju selle pealt meile käibemaksu laekub või kui palju ta järgmine aasta elektrit tarbib ja kui palju meile selle pealt käibemaksu laekub. Sellist prognoosi ei ole võimalik teha, selliseid prognoose ei ole mitte kunagi tehtud. Prognoos baseerub siiski maksulaekumistel. Prognoos põhineb maksubaasil, maksuaugul ja maksumuudatuste näitajatel. Need on põhinäitajad, mille põhjal prognoose tehakse. Prognoosis on ilmselt piisav elastsus sees selleks, et tulu- ja kulubaasi üksteisele lähemale tuua, aga mina ei ole prognoosiekspert. Ma arvan, et oleks õiglasem, kui te esitaksite selle küsimuse kirjalikult nendele, kes prognoose teevad. Aga loogiline on see, et tegevusalade kaupa ei ole võimalik käibemaksu nii detailselt prognoosida, see prognoosimudel on ikkagi midagi muud.

Suur tänu! Kuna lisaküsijaid ei ole, siis, Aivar Kokk, te saate võimaluse lisaküsimuse esitamiseks selle konkreetse küsimuse raames. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma siis natukene koolitan või õpetan. See on väga lihtne: me teame täpselt, kui palju elektrit Eestis aastas tarbitakse. See prognoos on väga selge ka järgnevate aastate puhul. Seoses sellega ostab Eesti riik elektrit ka rohetarbijatelt, tuule- ja päikeseenergiast [toodetud elektrit]. Nii et seda numbrit oleks Rahandusministeeriumil olnud teile väga lihtne öelda. Soojamajandusega on võib-olla natukene keerulisem, aga elektritootmisega ei ole. Ma loodan küll, et ma saan kirjaliku vastuse nendele küsimustele.

Küsimust küll ei olnud, oli kommentaar, aga ma tänan selle kommentaari eest!

Aitäh! Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Läheme edasi. Tänane neljas küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on sideteenuste maksumus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma arvan, et te kindlasti mäletate, et umbes aasta tagasi – ma vaatasin üle, et nimelt 7. oktoobril 2024 – me siin suhtlesime teiega ühel esmaspäevasel päeval, oli arupärimine ja teema oli: miks internetiühendus Eestis on see üks Euroopa aeglasemaid? Me vist olime tol ajal eelviimasel positsioonil. Ma pean ausalt ütlema, et ma ei tea, kus me oleme praegu, aga vist ei ole vahepeal see asi väga palju paremaks läinud. Lisaks sellele, et [ühendus] on aeglane, on see ka hästi kallis, eriti võrreldes näiteks Läti ja Leeduga. Vaat selle ma tegelikult kontrollisin üle ja võin öelda, et olukord ei ole vahepeal eriti muutunud, vähemalt niimoodi ütlevad igasugused rahvusvahelised analüüsid. 

Minu küsimus on see. Teil kindlasti on mingisugused värskemad, autoriteetsemad andmed selle kohta, kas olukord on aastaga paremaks või hullemaks läinud, ja kas vahepeal on ka Eesti riik valitsuse näol teinud midagi selleks, et see oleks ikkagi kiirem ja odavam, et me ei oleks kuskil seal Euroopa Liidu viimastel kohtadel.

Aitäh! Ma kõigepealt väga tänan teid, et te seda Eestile kui digiriigile olulist teemat fookuses aitate siin saalis hoida. 

Kõigepealt, mis puudutab hindasid, siis, jah, Euroopa Komisjon avaldab sideandmeid ja ka üldiseid andmeid regulaarselt, aga need hinnapakettide ülevaated, mis seal on, on seotud Eesti vaates ühe väga suure probleemiga. Selle probleemi sisu on see, et Eesti paistab Euroopas ja tegelikult ka maailmas silma letialuste hindade suure osakaalu poolest. Ehk need hinnad, mis on nii-öelda ametlikud ja mida sageli inimestele [pakutakse], ei ole tegelikud hinnad. Tegelikud hinnad on need, mida pakutakse teile siis, kui te teatate oma mobiilsideoperaatorile, et te soovite tema juurest liikuda teise mobiilsideoperaatori juurde – siis ta pakub teile madalamat hinda, et teid tagasi võita. 

Statistiliselt alustas eelmisel aastal numbri liikuvust 147 000 klienti ja üksnes 71 000 neist vahetas reaalselt operaatorit, ehk rohkem kui pooltele tegi senine operaator uue madalama hinnaga pakkumise ja nad jäid senise operaatori juurde, nad osteti nii-öelda ära. 

Sellest lähtuvalt oleme me alustanud üsna suurt muutust. Selle muutuse sisuks on see, et inimestele oleks kättesaadavad need tegelikud odavamad hinnad kohe. Saavutame selle selle kaudu, et numbri liikuvuse aeg kiireneb oluliselt niimoodi, et praegune sideoperaator ei jõua letialuse hinna pakkumist teha. See suunaks õiglasemale konkurentsile selleks, et pakutaks kohe neid odavamaid hindu. Kui teine konkurent tuleb välja hea kampaaniaga, siis tarbija näeb, et seal on päriselt odavamad hinnad. Me oleme läbinud teleoperaatoritega kooskõlastusringi. Praegu käib üksikute tehniliste küsimuste lahendamine. Nimetame seda piltlikult öeldes selleks, et vanaema saab helistada lapselapsele, juhul kui tal on see pakkumine. Ma ülejäänud tegevusi, mida me teeme, ei jõudnudki praegu tutvustada.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Just! Küll selline võimalus tekib. Mul on lisaküsimus, aga ma suunaks teid ikkagi. Mina räägin pigem just niinimetatud statsionaarsest internetiühendusest, mitte niivõrd mobiilsest, sest mobiilne [interneti]ühendus on meil iseenesest võrreldes teiste Euroopa riikidega täiesti konkurentsivõimeline ehk seal nii palju probleeme ei ole. See ei ole väga kallis ja kiirusega ka suuri probleeme ei ole. Mina räägin just sellest ühendusest, mis on inimestel kodudes või töö juures. Siin kahjuks seda progressi ei ole olnud eriti näha. Tahaksingi just sellest rääkida. 

Küsimus on ka see. 7. oktoobril eelmisel aastal te ütlesite: "Konkurentsiamet [on] võtnud 2025. aasta tööplaani, et nad analüüsivad sideteenuste jaeturgu. Loodetavasti saame me kõik sellest analüüsist targemaks ja konkurentsiolukord läheb paremaks, mis puudutab just sideteenuseid." Minu küsimus on, kuidas on vahepeal läinud just statsionaarse internetiühendusega kiiruse ja hinna mõttes. Kas Konkurentsiamet on juba midagi analüüsinud? Kas mingid tulemused on ka juba teada?

Aitäh selle täiendava võimaluse eest! Konkurentsiamet on seda analüüsi alustanud, aga analüüs ei ole veel valmis. 

Nüüd tegevustest, mida vahepeal on tehtud selleks, et ka statsionaarne [ühendus] läheks paremaks. Esimene samm astuti tänavu veebruaris, kui Telia, kes on kõige suurema statsionaarse võrgu omanik, määrati märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks, millega seoses rakendusid Teliale uued täiendavad kohustused hulgituru konkurentsi elavdamiseks. Need uued kohustused kiideti eelmise aasta lõpus Euroopa Komisjoni poolt heaks. Rakendusid need tegelikult alles augustikuust, nii et nende mõju on [alles oodata]. Ma ei jõua neid kõiki, arvestades vastamise aja lühidust, ette lugeda, aga need on 11 täiendavat meedet, mis Teliale rakendusid. Need näevad ette konkurentsiolukorra parandamist. 

Teine [samm], mis on [seotud] statsionaarse internetiühenduse konkurentsiolukorra parandamisega, astuti Riigikogu menetluses oleva eelnõuga 655, mis näeb ette tervet rida [tegevusi]. Loodetavasti see eelnõu kenasti oma eesmärki täidab. 

Kolmas asi, mille ma välja tooksin, on 45 miljonit eurot, mille me oleme suunanud täiendavate kaablite väljaehitamiseks koostöös kohalike omavalitsustega. Kohalikud omavalitsused selgitavad välja konkreetsed aadressid, mis vajaksid head sideühendust esmajärjekorras. Seal on rakendatud ka muid andmebaase, püüdes vältida eelmistel kordadel tehtud vigu. Samuti on siin näiteks selline erisus, et ehituse ajal on tarbijale liitumishind maksimaalselt 200 eurot. Samal ajal saab sidekaabli väljaehitaja oma raha sõltuvalt sellest, kui palju on reaalseid liitujaid. Selliste üsna massiivsete muudatustega, mis kas on juba töös, juba jõustunud või kohe jõustumas, peaks olukord paranema küll.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Anti Allas. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Üks asi on kindlasti sideteenuse maksumus ja see on oluline, aga sellest veel olulisem on, milline on sideteenuse kättesaadavus. Minu rõhuasetus on eelkõige kiirel internetil. Äkki te valgustate, milline on see pikk plaan, kuidas ja mis aja jooksul jõuab lõpuks kiire internet Eesti maapiirkondadesse? Mis aja jooksul ta jõuab? Kui palju on uue aasta eelarves selle jaoks vahendeid eraldatud?

Suur tänu! Igati asjakohane küsimus. Praegune kehtiv plaan ligipääsude loomiseks tugineb ikkagi lairiba baasvõrgule ja juurdepääsuvõrgule. On välja arvestatud, et selleks, et see jõuaks kõikide majapidamisteni, on kogu eelarve umbes 800 miljonit eurot. Seda saab Jürgen Ligi kinnitada, et meil riigieelarves niisugust summat tõepoolest ei ole. Järgmise aasta riigieelarves on 45 miljonit eurot ühenduste rajamiseks, mis on võrreldes kõikide seniste aastatega kõige suurem summa üldse, mis kunagi on selleks eraldatud. 

Me vastasime enne küsimustele, mis puudutavad erihoolekannet, ja me näeme, kui suur on väga mitmes piirkonnas ja valdkonnas Eestis rahavajadus. Ma julgen öelda, et meil tõenäoliselt seda 750 miljonit täisulatuses kokku ei tule. Seetõttu oleme me algatanud ülevaatuse, kas kehtiv arenguplaan on lõpuni päris õige, sest me maksumaksjatena ei suuda seda kõike ära katta. Vahepeal on tehnoloogia arenenud, õhu kaudu on tekkinud palju kvaliteetsemad ühendused, mida paljud pered juba kasutavad, mida on oluliselt odavam pakkuda ja mille kaudu jõuab oluliselt kiiremini lahendusteni. [Tuleb] vaadata võimaluste paletti ikkagi laiemalt. 

Eelnõu 655, mis on juba Riigikogu menetluses, mis puudutab sidemastide rajamise kiirendamist, peaks pakkuma tõesti kvaliteetsemat internetisidet, mis rahuldab enamiku majapidamiste vajadusi. Väga suure läbilaskevõimega valgussidekaableid kõik majapidamised Eesti Vabariigis ei vaja. Selles mõttes on arutelu selle üle, mis meie tegelik vajadus on, praegu igati asjakohane.

Suur tänu! Lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Riina Sikkut ja teema on huviharidus. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Sel nädalal saime lugeda uudist selle kohta, kuidas loodushariduse pakkumine sel aastal muutub. Eks see ole kärbete tulemus. Keskkonnaamet on kärpinud looduskeskuste [arvu] – Endla ja Iisaku keskus pannakse kinni, inimesed koondatakse – ja muutnud reegleid, mille alusel hüvitatakse kulusid, mis koolidel keskkonnahariduse programmides osalemisega kaasnevad. Tagajärg on see, et pea poole vähem lapsi saab käesoleval aastal keskkonnaharidust ja transpordikulusid ei hüvitata. See tähendab, et kaugemalt tulijatel on palju keerulisem senises mahus keskkonnaharidust saada. 

Me oleme olnud uhked akadeemilise edukuse ja PISA testide tulemuste üle, mis on kahtlemata väga väärtuslikud. On tore, kui lapsed suudavad töövihikus puulehe osi nimetada või tunnevad loomi pildi pealt ära, aga nad ei ole neidsamu taimi ja loomi looduses näinud. 

Kuidas teie, olles peaministri ülesannetes, selgitate seda, et kärped tabavad ikka Tallinnast eemale jäävaid piirkondi? Tallinnasse me investeerime: avatakse loodusmaja, muuseum kolib, Keskkonnaamet saab ilusad ruumid, aga [maa]piirkondades halveneb laste jaoks keskkonnahariduse kättesaadavus, [väheneb hariduse] maht ja halvenevad [võimalused] sellessesamasse loodusmajja jõuda. Miks tehakse selliseid valikuid ega peeta silmas haridust laiemalt, mitte ainult häid eksamitulemusi ja töövihikute täitmist?

Aitäh selle küsimuse eest! No vot, see on hea näide sellest, et kui küsimust täpselt ei küsita, siis ei saa ka seda vastust täpselt anda. Kui küsimus on ainult huviharidus, siis ma saan teile väga pikalt rääkida huviharidusest, aga mina ei saa vastata Keskkonnaameti tehtud kärpeotsuse kohta, sellepärast, et selleks oleks ma pidanud seda teemat nendega täpsustama. Järeldus on see, et esitage küsimused hästi detailselt, sest siis me saame päriselt ka neid põhjuseid ja andmeid küsida. Täna jääb mul teile vastus andmata, sest mul ei ole lihtsalt seda informatsiooni. See ei ole minu haldusala, ma ei saa vastata Keskkonnaameti kärpeotsuste kohta. Kas need olid üldse kärpeotsused või oli see miskitpidi ressursside ümbertõstmine, ma ei tea. Aga küsimusele ma kuidagi vastama pean. Eks ma siis püüan huviharidusest rääkida. 

Kohalikud omavalitsused on peamised huvihariduse pakkujad ja rahastajad. Meil on viimase kaheksa aasta jooksul huvihariduse rahastus väga-väga tugevasti [suurenenud]. Suur osa huviharidusest läheb muidugi investeeringutesse ehk kohalikud omavalitsused on väga palju investeerinud taristusse, peamiselt sporditaristusse. 2024. aastal rahastasid kohalikud omavalitsused huviharidust, huvitegevust ja noorsootööd koos investeeringutega taristusse kokku 208 miljoni euro ulatuses. Ehk ühel aastal läheb huviharidusse Eestis tervikuna kokku 208 miljonit eurot, lisaks on veel 9 miljoni ulatuses riigitoetust, aga riigitoetus on pisku võrreldes sellega, kui suur on huvihariduse raha. 208 miljonit jaguneb järgmiselt. Sport on pool sellest ehk 104 miljonit, sporditaristu ehitus on ilmselt see kõige suurem kulu. Noorsootöö- ja noortekeskusi rahastasid kohalikud omavalitsused 21 miljoniga ja noorte huviharidust ja huvitegevust 83 miljoniga. 83 miljonit on see summa, mis huvihariduse ja huvitegevuse rahastamisele läheb. Ma eeldan, et selle sees on ka loodusteemaline huviharidus ja keskkonnaõpe, aga ma ei saa neid detaile teile öelda, sest ma neid täpselt ei tea. 

Võib-olla teine oluline aspekt on see, et Eesti hariduse infosüsteemi järgi pakub huviharidust Eestis 712 erahuvikooli ja 137 munitsipaalkooli. Valdav osa lapsi saab huviharidust erahuvikoolidest, mitte munitsipaalkoolidest. Ma väga loodan, et seal sees on ka loodusasjad, aga ma jään kahjuks detailse vastuse teile võlgu.

Suur tänu! Riina Sikkut, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mis mul muud üle jääb, kui nentida, et peaministri töö ongi raske. Tuleb selgitada kõigi ministrite portfellides tehtud valikuid, sõltumata sellest, mis need detailid täpselt on. Mina ei palu teil juhtida Keskkonnaametit. 

Küsimuses oli selgelt kaks aspekti. Üks on see, kas me väärtustame ainult akadeemilist tulemust või ka seda, et lapsed tunneksid Eesti loodust, ma ei tea, oskaksid staadionil joosta, hüpata või heegeldada või ükskõik mida. Mis on need päriselulised aspektid, mis töövihiku ja nutimaailma kõrval tähtsad on? Teine oli regionaalne aspekt. Tegelikult me näeme kõigis valdkondades seda, olgu see kohtumaja, mis pannakse kinni Põlvas, riigigümnaasiumid, mida ehitatakse Tallinnasse, pannes kinni maakoolid. Nüüd on see tegevus jõudnud ka keskkonnahariduse pakkumise [lõpetamiseni]. Tõepoolest, nii investeeringud kui ka töökohad on Tallinnas. Kärbitav summa [suunatakse] tõenduspõhistesse või headesse õppeprogrammidesse, mis on täiesti ratsionaalne, mõistlik, arusaadav, aga mis paneb löögi alla maapiirkondades elavad lapsed. Ehk investeeringuid ei tehta maapiirkonda, töökohad koondatakse Endlast ja Iisakust ega hüvitata transpordikulusid, mis teeb maapiirkonna lastele ka Tallinnas pakutavate keskkonnaprogrammide kättesaamise keerulisemaks. 

Sõltumata sellest, kui palju te teate Keskkonnaameti eelarvest, on küsimus selles, kas tähtis on ainult akadeemiline haridus või see, et lapsed näevad taimi ja loomi ka päriselt. Iga otsuse puhul tuleb kaalutleda ka regionaalseid mõjusid. Praegu jääb mulje, et seda ei ole tehtud.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siiski jään oma vastuse juurde. Selleks, et teiega arutleda selle üle, kas regionaalset aspekti [silmas pidades] on kärbitud, kas laste võimalusi keskkonnaharidust saada mujal kui ainult Tallinna linnas on kärbitud, on mul vaja teada, kas see päriselt on juhtunud. Muidu me teiega arutame siin selle üle, kas kärbiti või ei kärbitud, aga mul ei ole tegelikult mitte mingisugust fakti, mis ütleb, et on kärbitud. Võib-olla Keskkonnaamet tegi need teenused ümber. Ma ei tea, ma lihtsalt tõesti ei tea ja selle tõttu ma ei laskuks sellesse debatti. Selleks on vaja tegelikult reaalselt teada, mis otsuseid tehti ja milline mõju nendele otsustele on. 

Kui üldfilosoofiliselt arutleda – me oleme teiega siin Riigikogu puldis seda ka varem arutanud –, siis huvihariduse kättesaadavuse mõju lapse akadeemilistele tulemustele on otseselt korrelatsioonis. Mida rohkem laps tegeleb huviharidusega, seda parem on tema õpiedukus ka koolis. Sotsiaal-majanduslike lõhede mõju vähendamisel on huviharidusel väga-väga suur roll. Sellist arutelu me võime siin ka edasi pidada ja ma arvan, et see on oluline. 

Ma otsisin välja statistika, mis vajab ilmselt natuke detailidesse [laskumist], aga murelikuks teeb tõesti see, et meil on 7–19 vanuses 55% noori, kes ei osale üldse huvihariduses. Ehk üle poole selles vanuserühmas olevatest noortest tõenäoliselt huvihariduses ei osale. Seetõttu on oluline, et koolid õppeprogrammi sees neid võimalusi pakuksid. Kui kooliväliselt, mitteformaalses hariduses noored ei osale, siis kooli õppeprogrammi sees on väga palju võimalusi pakkuda keskkonnaharidust kooli õppeprogrammi raames, et see oleks võimalikult kättesaadav. Aga selle üle, kuidas see seal korraldatud on, ma kahjuks debatti teiega pidada ei saa, sest ma peaksin sellest midagi teadma.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Tiit Maran. Palun!

Jaa, aitäh! Mu küsimus lähtub enam-vähem samast loogikast. Nagu te ilmselt teate, siis peaks mitteformaalne haridus toetama formaalset haridust. Kui me vaatame nüüd formaalset haridust – pean siis silmas ökoloogilist ja bioloogilist haridust –, siis see tundub mitte kõige paremas korras olevat, vähemalt statistika näitab, et 56% bioloogiaõpetajatest lahkub enne, kui nad on 40-aastaseks saanud. Midagi on seal väga paigast ära. 

Sellest seisukohast mitteformaalne haridus, mida pakuvad teised struktuurid – ma möönan, et see ei ole teie valdkond, aga, noh, ajakirjandust te ju ikka loete ja te näete, et liigutakse selle poole, et aastakümnete jooksul välja töötatud loodusharidussüsteem muutub järjest rabedamaks, kaob ära, tsentraliseeritakse Tallinnasse, regioonides neid ei ole –, peaks teile muret tekitama. Paratamatult mõjutab see formaalset poolt, mille te ise oma eelmises vastuses väga ilusasti välja tõite. 

Nüüd on mul küsimus, kas te olete sellel teemal suhelnud auväärt keskkonna- ja energiaministriga, kelle valdkonda see jääb. Kas te olete proovinud aru saada? Sest midagi ei ole teha – see, et üks asi on ainult ühe ministeeriumi valdkonnas, ei tähenda, et tal on palju suurem tähendus Eesti üldises kontekstis, eriti kui arvestada, kui oluliseks muutuvad lähiaegadel, või õigemini ongi juba muutunud keskkonna-, looduskaitse-, metsateemad. Me valmistame ette inimesi, kes nendest asjadest võib-olla õieti aru ei saa.

Aitäh selle küsimuse eest! Sain täpsustavat informatsiooni vahepeal. Püüan seda informatsiooni teile edastada – see on infotund ikkagi lõpuks. 

Tõepoolest, on tõusnud diskussioon keskkonnahariduse õppekäikude üle ja selgub, et Kliimaministeerium tegi nende rahastamise süsteemi ümber. Kui varem taotlesid õppekäikudeks raha koolid ise ja see kulus peamiselt transpordile, siis nüüd rahastatakse kvaliteedimärgisega keskkonnaharidusprogramme otse, ehk need rahad on antud teise kasutusse. Uus süsteem tagab, et keskkonnatasudest tulev raha läheks päriselt keskkonnahariduse pakkumiseks. Samamoodi ei maksa Kultuuriministeerium ju kinni bussisõitu teatrisse, vaid teatripileteid, [võimaldamaks] ligipääsu teatrile. 

Süsteemi muutust [soovisid] keskkonnahariduskeskused ise. Õpilaste arv vähenes seetõttu, et raha kogusummana vähenes. Ma saan aru, et kärbitud on 200 000 ja ühe programmi kohta saab raha rohkem. See annab võimaluse programmide kvaliteeti tõsta. Vähendati arvuliselt programme, mida rahastatakse, aga ühe programmi kohta, mis rahastusse jäi, on raha rohkem. 

Süsteem rakendus alanud õppeaastast. See tähendab, et uus lahendus on toiminud kaks kuud. Hetkel on kaugelt liiga vara uue süsteemi edukust hinnata. Anname valdkonnale aega sellega kohaneda. Kui on vaja süsteem ümber teha, saab seda teha.

Suur tänu! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on kohtureform. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Eestlased on pigem rahvas, kes ei ole väga kohtuuste kulutamise usku. Sinna jõutakse tavaliselt suure mure korral. Aga kohus on riigi põhiseaduslik institutsioon ja see peab töötama laitmatult. 

Mõni aeg tagasi rääkis "Pealtnägija" saates Harju maakohtunik Alan Biin, et ta on mõelnud ametivahetusele, sest see stress ei ole seda väärt. Ka tema kolleeg, kohtunik Merit Bobrõšev ütles, et sa teed ja teed, aga ei näe hetke, kui võiks rahulikult hingata. Täna on ERR-is Riigikohtu esimees Villu Kõve avaldanud põhjaliku artikli, kus ta kirjeldab venivaid menetlusi ja kutsub üles süsteemi reformima. Ma loodan, et te olete sellest omavahel kõnelenud ja see pole vaid Riigikohtu esimehe julgustükk neid probleemkohti seal avalikult avaldada. 

Kõve loost paistab, et kohtusüsteem soovib muutust. Aga milline on teie reaktsioon sellele ministeeriumi juhina? Mis on teie nägemus, sammud ja ka plaan, kui see on olemas?

Suur tänu selle küsimuse eest! Riigikohus tõesti on Eestis see instants, kes vaatab kohtusüsteemi seestpoolt tervikuna. Villu Kõve Riigikohtu esimehena on kohtusüsteemi süvenevatest probleemidest käinud mitmel aastal Riigikogu ees ette kandmas. Tõesti, saan kinnitada, et mitte ainult temaga, vaid ka Eesti kohtutega laiemalt oleme me neid küsimusi aasta otsa vaaginud. 

Riigikogu põhiseaduskomisjoni menetluses on eelnõu 632. [Kaasamis]ringil on ära käinud väljatöötamiskavatsus kohtunike töökoormuse ühtlustamise, asenduskohtunike ametisse nimetamise, kohtunikele lisatasu maksmise võimaldamise ja teiste ettepanekute kohta kohtute töö efektiivsemaks muutmiseks. Ma tahan siinkohal väga tänada põhiseaduskomisjoni liikmeid ja põhiseaduskomisjoni esimeest Ando Kivibergi. Minu hinnangul on toimunud väga hea protsess, kus põhiseaduskomisjon on võtnud üksipulgi läbi ka Justiits- ja Digiministeeriumi esitatud ettepanekud ja leidnud mitmeid võimalusi, kuidas teha olukorda veel paremaks ja tõhusamaks. 

Tunnistan siinkohal, et eelnõu 632 saab tõesti teha paremaks, nagu on avalike arutelude käigus välja tulnud. Me oleme peatselt parandusettepanekuid esitamas. Tutvustame neid tegelikult juba sel nädalal. Kuna see nädal on juba käes, siis ma lühidalt loetlen, mis need sammud on. 

Selleks, et inimestel oleks lihtsam kohtusse pöörduda, et inimesed saaksid oma otsused kiiremini kätte ja et kohtutel oleks võimalik rohkem spetsialiseeruda, on eesmärgiks võetud ühe maakohtu, ühe halduskohtu ja ühe ringkonnakohtu moodustamine. Selleks tehti ka põhiseaduslikkuse analüüs, mis tõi välja selle, et see on põhiseaduspärane, ent lahendada tuleb inimestele ja kohtunikele [oluline] kohtute asukoha küsimus. Siin me läheme üle tulemuslepingutele Riigikoguga läbirääkimistel, vähendades oluliselt täitevvõimu osa ja suurendades avalikku läbipaistvust. 

Kuna see aeg on lühike, siis ma rohkem ei jõua siin tutvustada, aga vastus teie küsimusele lühidalt on: jah, me jagame neid muresid. Jah, me oleme aasta otsa intensiivselt töötanud koos kohtunike, õigusteadlaste ja üldsusega nende küsimuste lahendamisel, ja päris hea projekt on kokku saanud.

Suur tänu! Riina Solman, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kohtuasjade lahendamise kiirus erineb piirkonniti. Näiteks Tartus ja Pärnus saavad asjad sageli kiiremini liikuma kui Tallinnas. Eraldi teema on meil veel Ida-Virumaa, kus Jõhvi kohtumaja sulgemine tekitas väga suuri pingeid. Küsin selle kohta, millised on plaanid seal ja kas see jääb alles Eesti riigi regionaalpoliitilise instantsina. 

Aga minu küsimus puudutab tegelikult ka paindlikku tööjaotust, digilahendusi ja tehisintellekti kasutamist tugiülesannetes. Milline see visioon on? Kas rohkem meeskonnapõhist tööd ja AI toel standardiseeritud eelmenetlust? On see turvaline?

Suur tänu nende küsimuste eest! Alustan Jõhvi kohtumajast. Seal tõepoolest oli ikkagi esil see probleem, et ka kohtud täidavad kärpeülesannet. Kohtute eelarve koosneb majadest ja inimestest, tähtsuse järjekorras öelduna inimestest ja majadest. Jõhvi kohtumajas oli üheksa saali. Üheksas saalis toimus aasta jooksul vähem istungeid kui Harju Maakohtus kahes saalis. Seda ruumi oli oluliselt rohkem, kui kohus tegelikult oma tegevuseks vajas. Viru Maakohtu esimeheks on asunud vahepeal Priit Kama, kelle tegevust ma väga tunnustan. Ta on leidnud head lahendused, kuidas seal ruumiprogrammi kokku tõmmata. Nii et kohtupidamine jääb Jõhvi alles, aga eelarvet kasutatakse senisest palju mõistlikumalt. Seega saan kinnitada, et tõesti, kohtujuht Priit Kama tegevus Ida-Virumaal Eesti riigi esindamisel, leides selleks sobivad kokkuhoiukohad, on olnud väga suurt tunnustust vääriv. 

Mis puudutab digilahendusi, siis on mul jälle võimalus kiita Riigikogu rahanduskomisjoni. Kuna Riigikohus põhiseadusliku institutsioonina peab läbirääkimisi Riigikoguga otse, siis rahanduskomisjon otsustas erinevalt valitsuse ettepanekust ikkagi anda Riigikohtule täiendavad vahendid kohtute infosüsteemi uuendamisel lähteülesande väljatöötamiseks. Ma leian, et see on väga hea lahendus, sellepärast et, tõepoolest, meie digiarengud ei ole praeguses kohtusüsteemis eeskujulikud. See on seotud väga killustunud juhtimisega ja me [püüame] seda parandada. 

Oli väga hea näha, et Riigikogu võtab oma ülesannet igati tõsiselt. Veel kord rõhutan üle, et mul ei ole põhjust siin kiita iseennast, vaid justnimelt Riigikogu – kohtute infosüsteemi uue lahenduse lähteülesanne sai ikkagi vajaliku rahastuse. Selleks et niivõrd keerukas iseseisvas süsteemis lahendused hästi tööle läheksid, on kavas kohtusüsteemi enneolematu lahtiühendamine täitevvõimust – mis on teistes Euroopa Liidu liikmesriikides juba toimunud, Eesti on siin maha jäänud – ja selle kohtusüsteemi enda vastutuse [suurendamine], et neid digilahendusi oleks lihtsamalt võimalik täide viia. 

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun! Lisaküsimus proua ministrile.

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kohtureformist võiks pikalt rääkida. Ma tean, et te teate rohkem, kui Riina siin arvas. Aga kui nüüd küsida, siis kuidas te iseloomustate kohtunikkonda nende reformide vajaduse osas. Jah, Villu Kõve tõesti on kirjutanud ja kirjutab ka täna, see on nii oluline ja nii lai teema. Aga ma saan ainult ühe küsimuse esitada. 

Aitäh! Kõigepealt ma avaldan tunnustust Eesti kohtunikkonnale. Tegemist on Eesti Vabariigi kõige paremate argumenteerijatega, kes loomulikult toovad välja neid endid puudutavates muudatustes kõikvõimalikud küsimuse kohad erakordse põhjalikkusega. Just see on tegelikult olnud see põhjus või taust, miks me oleme seda eelnõu muutmas. Võttes arvesse kogu seda tagasisidet, väljendan ma isiklikult oma heameelt selle üle. Minu arust on see väga hea protsess, kui täitevvõim teeb ühe eelnõu ja asjasse puutuvad inimesed mõtlevad aktiivselt kaasa, esitavad oma murekohti, oma ettepanekuid. Kõik need loomulikult ei kattu, kohtunikud on ka siin eriarvamusel, aga me oleme püüdnud kõikidele esitatud arvamustele ikkagi vastused leida ja selle tõttu me muudame oluliselt seda eelnõu, mis Riigikogu menetluses on. See on minu hinnangul ikkagi kõige parem viis demokraatlikult protsesse edendada ja arendada, et teha tõesti need vajalikud muudatused, mis on analüüside ja arutluste käigus välja tulnud.

Ma soovin veel kord väga kiita Riigikogu ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni, kus üle väga-väga paljude aastate, kui mitte esimest korda, oli avalik arutelu selle üle. Me ei räägi ainult kohtunikest. Me ei tee seda reformi ju kohtunike jaoks, me teeme seda reformi Eesti inimeste jaoks, Eesti ettevõtete jaoks, kes kohtus käivad. Kohtusüsteem ei ole mitte kohtunike jaoks, vaid kohtusüsteem on Eesti inimeste jaoks. (Naerab.) Vabandust! Kogun ennast pärast Jürgen Ligi märkust siin kõrval. Kohtusüsteem on Eesti inimeste jaoks. Me näeme statistikast, et kohtupidamine on läinud aeglasemaks. Kohtuotsused võtavad kauem aega, nende kvaliteet on selles mõttes langenud, et üha rohkem on edasikaebamisi, samal ajal kui kohtunike arv on kasvanud ja kohtuasjade arv on vähenenud. Siin tuleb tõesti leida süsteemseid lahendusi just kohtusse pöörduvatele inimestele, et otsuseid tehtaks kiiremini ja et otsused oleks õiguskindlamad ja paremini ennustatavad. See on selle reformi peamine eesmärk.

Suur tänu! Lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. Enne kui läheme edasi – Peeter Ernitsal on käsi püsti –, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Hea juhataja! Ma saan aru, et see on igivana küsimus. Praegu on kutsutud siia lugupeetud rahaminister ja ta on raskelt frustratsioonis, et keegi temalt ei küsi, ja nügib lugupeetud justiitsministrit. Kuidas seda olukorda lahendada, et kui on välja pakutud kolm ministrit, aga ühte "hoitakse kuival", praegusel hetkel rahaministrit – tema frustratsiooni ma mõistan –, ja ta hakkab naabrit segama? Kuidas seda lahendada, et ei peaks aega raiskama? 

Aitäh! Te juhite tähelepanu väga õigele küsimusele. Riigikogu juhatus on korduvalt pöördunud Riigikogu liikmete poole, et registreeritud küsimused oleks esitatud kõikidele Vabariigi Valitsuse liikmetele, kes infotunnis osalevad. Ma pean ütlema, et olukord on oluliselt paremaks läinud. Tõepoolest, meil on olnud rida infotunde, kus küsimusi on tulnud kõigile infotunnis osalevatele valitsuse liikmetele.  

Aga etteruttavalt võin teile öelda, et me asume seitsmenda küsimuse juurde. Pärast seda on võimalik end registreerida uuesti küsimuse esitajaks ja siis on võimalik esitada küsimus kolmandale Vabariigi Valitsuse liikmele, kes pole täna küsimustele [vastata] saanud. Nii et see võimalus on täiesti selgelt tänase infotunni raames olemas ja see on ka meie reeglites väga selgelt sätestatud. Võib-olla te ei ole nendes infotundides osalenud, kus küsimusi on olnud vähem ja kus pärast registreeritud küsimuste lõppemist on veel võimalik küsimusi esitada. Aga täna meil suure tõenäosusega selline võimalus avaneb, sellepärast et me oleme jõudnud seitsmenda küsimuseni. 

Seitsmes küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on segadus riigijuhtimisel. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Kõigepealt muidugi õnnesoovid heale haridusministrile, et on suudetud olla 2%-lise toetusega valitsuses ja olla veel ka peaministri ülesannetes. See on tegelikult politoloogiline fenomen – omada ühiskonnas 2%-list toetust ja olla siin meie ees peaministri ülesannetes. Jürgen Ligi segab kogu aeg segab vahele, aga võib-olla see ongi sellepärast, et Jürgen Ligi saaks olla rahandusminister, kellel ei ole nägemust, kuidas tõmmata käima meie majandus, kuidas teha korda rahandus. Kui me vaatame seda korralagedust, mida me näeme ka tervishoius, siis me näeme, et majandust pole suudetud käima tõmmata, me kiratseme majanduse mõttes, me näeme, et rahandusministril on ükskõik. Talle antakse asekantsleri poolt ette mingid memod, ta laulab seda laulu viisakalt meile ette. Tervishoius, majanduses, rahanduses, energiapoliitikas – igal pool vaatab vastu segadus.

Kui me vaatame kohalike [omavalitsuste] valimiste tulemusi, siis Reformierakond, kes on täna peaministrierakond, sai 78 omavalitsusest ainult ühes kohas valimisvõidu – nibin-nabin Viimsi vallas. Igal pool andsid tegelikult Eesti inimesed sõnumi: me ei taha enam Reformierakonda, neil pole nägemust, neil pole visiooni, neil pole professionaalsust riigijuhtimisega hakkama saada.  

Kas tänane valitsus on arutanud ka juba seda, et tagasi astuda, mõelda selle peale, et teha tõsisem valitsusremont, või mõelda ka selle peale, kes võiks olla uus peaminister? On see olnud teemaks või on ükskõik, kas Reformierakond kukub 2%-le, nii nagu Eesti 200? Ja te purjetategi rahuliku ülbe näoga, nagu Jürgen Ligil on, 2027. aasta märtsini välja, mõlemal toetus 5–6%, ja mitte mingisuguseid korrektuure poliitikas tegelikult ei tehta?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma politoloogilist fenomeni siiski selgitaks. Reitingud ei ole politoloogiline fenomen, aga demokraatlikus süsteemis on see põhimõte, et mandaati tuleb täita lõpuni. Ebastabiilsuse külvamine reitingute pealt ei ole tegelikult see, mis demokraatias peaks toimima. Inimesed on saanud mandaadi, valija on andnud oma mandaadi. Mandaadi realiseerimiseks on neli aastat ja on väga erandlikud olukorrad, kus mandaadi saab katkestada või see tuleks katkestada. Loomulikult ei tuleks olla kauem, kui mandaat [ette näeb]. Demokraatia eeldab seda, et mandaadi lõppedes tuleb küsida uus mandaat. Uut mandaati läheme me kõik teiega koos küsima valijatelt 2027. aasta märtsis, aga kuni 2027. aasta märtsini tuleb realiseerida olemasolevat mandaati. Seda olemasolevat mandaati me praegu ka realiseerime. 

Te tõstatasite mitmeid küsimusi, [öeldes], et on väga suur segadus tervishoius, energeetikas, rahanduses. Võib-olla seal oli midagi veel, ma ei jõudnud üles kirjutada. Ma võtan need valdkonnad ühekaupa ette. 

Energeetikas oli tõepoolest väga suur segadus enne Venemaa suuremahulise Ukraina-vastase agressiooni puhkemist. See segadus seisnes selles, et Euroopa oli ühelt poolt ennast totaalselt sõltuvaks teinud Venemaa maagaasist ja teiselt poolt oli segadus selles, et fossiilsete kütuste osakaal energiatootmises oli suur ja Eesti oli sellest sajaprotsendiliselt sõltuvuses. Segadus kestis väga kaua. Eelmiste valitsuste, ka EKREIKE valitsuse ajal, otsuseid ei tehtud ehk tegelikult kestis see vana olukord, mille puhul kõik teadsid, et see ühel hetkel lihtsalt kukub kokku, et see viib hinnad väga kõrgele tarbija jaoks. Eratarbija ja ettevõtete jaoks on olukord katastroofiline. See kõik kulmineerus 2022. aastal, kui algas sõda. Kulmineerusid mitmed aspektid. Alates 2022. aastast Eestis võimul olnud valitsused on väga suuri samme astunud energeetikas, et lahendada ära see probleem. (Hääled saalis.)

Üks hetk! Lugupeetud Vabariigi Valitsuse liikmed! Kui te soovite vaadata videoid siin infotunnis, siis see kahjuks segab nii vastajaid kui ka küsijaid ja kuulajaid. Seda ei ole korrektne teha. Ma olen Riigikogu liikmetele teinud vastavasisulisi märkusi, kui nad on siin kuulanud heliga videolõike. Täpselt samamoodi pean ma [märkusi] tegema Vabariigi Valitsuse liikmetele, sest selliselt ei ole võimalik infotundi pidada. Aga, proua minister, jätkake palun! Ma annan teile need puuduolevad 45 sekundit praegu juurde.

Aitäh! 2022. aastast alates on energeetikas tehtud väga olulisi otsuseid ja väga otsustavalt liigutud selles suunas, et meie energeetika oleks vähem sõltuv fossiilsetest kütustest. On tehtud otsused öelda lahti totaalsest sõltuvusest Venemaast. Väga tugevasti on võideldud selle nimel, et kogu Euroopa Venemaast sõltuvusest lahti ütleks. Uusi energiatootmisvõimsusi on Eestisse väga kõvasti juurde tulnud. Nii et valitsused, kes on alates 2022. aastast võimul olnud, on neid otsuseid teinud ja mina küll segadust energeetikas ei näe. Me liigume väga selgelt selles suunas, et [saavutada sõltumatus] Venemaast – sealhulgas Euroopa [sõltumatus] Venemaast –, Eestis toodetava energia varustuskindlus, sõltumatus fossiilsetest [kütustest]. Energia tootmine taastuvatest allikatest oleks pigem meie tulevikuperspektiiv. 

Tervishoius on olnud pikka aega kuhjuv Tervisekassa puudujääk ja see on kuhjunud kõikide valitsuste ajal. Eriti suureks, eriti drastiliselt suureks muutus puudujääk COVID-i kriisi ajal, kus väga suurel määral kasvasid tervishoiukulud. Selle kriisi ajal olite ka teie toona valitsuses. Sellest kriisist väljatulemiseks, kus defitsiit muutus eriti suureks, on valitsused 2020. aastast alates teinud samme selleks, et defitsiiti vähendada. Mina väidan, et tervishoiusüsteemi rahastuses liigutakse õiges suunas. Suureks mureks on …

Aitäh!  

… eriarsti kättesaadavus, nii et sellega ka tegeldakse. Ma võin siin veel pikalt rääkida asjadest, mille puhul valitsus on samme astunud.

Me saame seda arutelu jätkata, sellepärast et siin on veel võimalus esitada täpsustav küsimus ja siis on võimalus ka veel ühel Riigikogu liikmel esitada lisaküsimus. Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Üks fundamentaalteema jäi tõesti puudutamata – see on majandus. Heal haridusministril on võimalus oma vaatepunkti meile avada. 

Kui me vaatame, kuidas Soome on tegutsenud ja kuidas Leedu on tegutsenud, siis [me näeme], et tegelikult on nad majanduskriisi tingimustes teinud eraldi investeeringuprogramme taristusse, teedesse ja erinevatesse ühendustesse. Me näeme, et Soome ja Leedu tulevad tegelikult paremini majanduskriisist välja ja suudavad oma majandust kasvatada. 

Kas rahandusminister Jürgen Ligi dogmad on keelanud meil majandusmudelit muuta? Oli näha, et kui Jüri Ratas oli peaminister, siis me suutsime tegelikult viia majanduse kasvule, investeeringuid teha. Iseenesest on sel kahtlemata seos töökohtadega, inimeste heaoluga. Mis on see põhjus? Kas see on teie pika plaani osa, et te ei tegutse kiiresti? Miks me ei ole suutnud majandust ikkagi käivitada, mis on nii fundamentaalne küsimus, mille kaudu me saame tõsta nii õpetajate kui ka treenerite palkasid ja parandada kogu ühiskonnas teenuseid? Meie majandus kiratseb. Kas see dogmaatiline rahandusminister, kes istub teie paremal käel, on olnud takistuseks? Võib-olla on tõesti suuremamahulisem valitsuse remont siin lahendus. Aitäh!

Aitäh! Eesti investeeringud. Ma pean siiski teie fakte või väiteid, mida te esitasite, korrigeerima. Te võrdlesite Eesti eelarveinvesteeringuid Soome ja Leeduga omadega, väites, et Soome ja Leedu on teinud mastaapseid investeeringute programme. Pean siiski täpsustama, et Euroopa Liidu kõige suurem investeerija on Eesti. Ehk Eestis on investeeringute osakaal eelarves Euroopa absoluutses tipus. Ehk meie oleme absoluutselt kõige suurem investeerija. 

Võin tuua näiteid lihtsalt oma valdkonnast. Haridusvaldkonnas ei ole Eesti mitte ainult Euroopa tipus, vaid ka tegelikult igasuguste arenenud riikide tipus, haridusinvesteeringute poolest. Väga suur osa investeeringutest läheb hariduse valdkonda. 

Nüüd majanduse kiratsemisest. Minu arust oli see eelmisel nädalal, kui majandusanalüütik – mis ta [nimi] on? – Nestor … Neid Nestoreid on palju. (Saalist vastatakse.) Mihkel, mitte Siim! Mihkel Nestor avaldas väga hea artikli, kus ta analüüsis mitme aasta andmete põhjal, mis on pikalt kestnud majanduslanguse taga Eestis olnud. Ta tõi välja kaks väga olulist aspekti. Üks on töötleva tööstuse toodangu langus. Töötleva tööstuse toodangu languses oli väga suur roll tegelikult puidutööstusel. Ja puidutööstuses – ma räägin, Jürgen, aja täis, siis sa ei pea rääkima – on toodangu languse taga olnud Põhjamaade kinnisvaraturgude väga tugev madalseis. Need olid peamised eksporditurud, aga need turud on väga pikka aega olnud väga tugevas madalseisus. Teine mure on olnud loomulikult toorme kättesaadavus. Seoses Venemaa rünnakuga Ukraina vastu muutus toore vähem kättesaadavaks. Loomulikult on olnud põhjuseks ka tööjõukulude kasv ehk palgakasv, mis on päris märkimisväärne Eestis olnud viimase kolme aasta jooksul. 

Puidutööstus moodustab päris märkimisväärse osa Eesti töötlevast tööstusest. Puidutööstuse eripära on ka see, et ta on väga kõrge lisandväärtusega. 

Põhjamaade kinnisvaraturgude olukorda meie muuta ei saa. Selle mõju puidutööstuse langusele Eestis on väga tugev. Küll aga puidutööstus ise on täna jalgu alla saamas, seda me näeme, ja orienteerutakse ümber Saksamaa turgudele ja Poola turgudele, mis on oluliselt paremas seisus olnud mõnda aega. Nii et loodetavasti ka sealt see kasv tuleb.

Ja [veel üks] koht, kus majanduslangus on olnud tugev, on seotud sellega, et energeetikakulud on tõusnud. Aga energeetikamuredest me teiega eelmise vastuse juures rääkisime, ehk sellest, et kümme aastat tegemata otsused lõid energeetikas meie ettevõtete pihta 2022. aastal, kui tekkis täiuslik torm, ehk Venemaa agressioon Ukraina vastu lõi energiahinnad väga kõrgeks.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Solman. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Minu küsimus puudutab mõneti küll seda segadust riigijuhtimisel eelarve ümber, aga pigem väga spetsiifiliselt haridusvaldkonda, nende laste osakaalu, keda põlvkondade kaupa jääb järjest vähemaks. Tähendab, et seal jääb raha üle teenuste pakkumisel. Kas te olete teinud säärase analüüsi? Sotsiaalministeeriumis on see analüüs olemas ja sellega nad ka järgmises riigieelarvestrateegias juba arvestavad. Seda raha ei [suunata] väiksemate põlvkondade arvelt muudesse poliitika[valdkondadesse], vaid see jääb lastega perede teenuste jaoks. Kuna väiksemad põlvkonnad sünnivad ja inimesed koonduvad nagunii tõmbekeskustesse, siis ma küsingi selle kohta, kas te olete säärast arvestust teinud. Kas väiksematele põlvkondadele teenuse pakkumine tähendab ka regionaalpoliitilisi muudatusi? Kas te tõmbate veel koolivõrku koomale? Kas on ka selliseid plaane?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean täpsustama, et koolivõrku ei oma riik, koolivõrk on kohalike omavalitsuste oma ja Eesti riik maksab kohalikele omavalitsustele haridustoetust. Haridustoetus baseerub tõesti õpilaste pearahal. Nii et kui õpilaste arv väheneb, siis väheneb ka haridustoetus, mida kohalikele omavalitsustele makstakse. See tõenäoliselt mõjutab summaliselt lähima kümne aasta jooksul väga tugevasti kohalikele omavalitsustele makstavat haridustoetust. Tõenäoliselt mõjutab see ka koolivõrku ehk kooliklasside kokkutõmbamine ja liitklasside loomine on tagamaades päris akuutne murekoht. 

Teisalt, laste arv suurtes linnalistes keskustes kogu aeg kasvab ja kasvab ka meil järgnevatel aastatel. Koolivõrku ei mõjuta mitte ainult demograafilised näitajad, vaid koolivõrku mõjutab väga tugevasti ka õpiränne. Õpiränne on aastatega aina süvenenud ja mitte ainult gümnaasiumis, vaid õpiränne [toimub] juba ka põhikoolis ehk liigutakse linnalistesse keskustesse. See mõjutab väga tugevasti väikeseid maakoole ja nende sulgemisotsuseid. Sellest tulenevalt on valitsus eraldi välja töötanud kuueklassilistele koolidele toetusmeetme, mis ei oleks nii tugevasti sõltuv pearahast ehk laste arvust, selleks et kui koolis käib 25 õpilast, kool vähemalt püsiks ja seal oleks võimalik õpetajatele palka maksta. Nii et seda toetusmeedet meil praegu plaanis kinni panna mitte kuskil ei ole. [Soovime] neid tagamaalisi väikeseid maakoole siiski toetada, sest tõesti, ränne linnadesse on praegu juba põhikooli[astmes] päris märkimisväärne.

Suur tänu! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Head kolleegid! Me oleme nüüd jõudnud kõiki registreeritud küsimusi käsitleda ning kuna infotunni aega on meil jäänud veel pisut vähem kui pool tundi, siis on võimalik infotundi jätkata formaadis, kus Riigikogu liikmed saavad end registreerida küsimuse esitamiseks ja vastavalt järjekorrale on võimalik Vabariigi Valitsuse liikmetele küsimusi esitada. Küsimuse esitamiseks on täpselt samamoodi nagu varem aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Ning kui te nüüd esitate küsimuse Vabariigi Valitsuse liikmele, siis öelge küsimuse alguses väga täpselt, millisele ministrile teie küsimus on suunatud.

Läheme siis edasi. Meil on siin vähemalt kolm registreeritud küsimust. Neist esimene küsija on kolleeg Aleksandr Tšaplõgin. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Küsimus on justiitsministrile. Vabandan, härra Ligi! 10. oktoobrist jõustub Euroopa Liidu määrus poliitilise reklaami läbipaistvuse kohta, mis oma sõnastuse tõttu võib oluliselt mõjutada ka Eestis meeleavalduse korraldamise õigust. Nagu te varem märkisite, näeb määrus ette, et kui ürituse eesmärk on mõjutada seadusandlikku protsessi, näiteks riigieelarve eelnõu, võib seda tõlgendada poliitilise reklaamina. Sellest tulenevalt tekib mitmeid küsimusi. Kuidas on ministeeriumis hinnatud riski, et õpetajate, päästjate või politseinike ametiühingute meeleavaldused võivad sattuda poliitilise reklaami alla? Kuidas selline regulatsioon suhestub põhiseadusliku õigusega koguneda ja meelt avaldada? Millised on täpsed kriteeriumid, mille alusel ametnikud hakkavad hindama, kas konkreetne meeleavaldus on poliitiline reklaam või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Eile sai siinsamas saalis tutvustatud poliitreklaami otsekohalduva määruse peaaegu et ühteainsat punkti, mille me Eesti õigusesse peame üle võtma ehk vastava kontaktpunkti, järelevalveorgani [määramine]. Selleks saab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet koos Andmekaitse Inspektsiooniga. Sai ka kinnitatud üle see, et Eesti ei toetanud seda määrust, pidades poliitreklaami definitsiooni õigusselgusetuks. 

8. oktoobril on Euroopa Komisjonis valminud selle poliitreklaami määruse rakendamiseks juhend, kus poliitreklaami definitsioon on lahti kirjutatud 15 leheküljel. Liikmesriikidel on tekkinud terve rida küsimusi ka selle 15 lehekülje lugemisel, kuidas ja mis täpselt läheb poliitreklaami alla ja mis täpselt sinna ei lähe. 

Aga nüüd kõige olulisem osa. Mitte ühelgi moel see poliitreklaami määrus ei ole seotud õigusega koguneda ega meelt avaldada. See õigus on inimestele endiselt täpselt samasugusel moel tagatud. Tõsi on see, et määruse eesmärk on tagada suurem läbipaistvus sellisteks puhkudeks, kui kas valimistulemusi või seadusandlikke protsesse või rahvahääletusi soovitakse mõjutada mis tahes viisil organiseeritult. Määruse selgitus toob välja selle, et juhul, kui on tegemist inimeste isikliku arvamuse väljendamisega, siis see ei ole poliitreklaam. Juhul kui on tegemist organiseeritud üritusega näiteks mõne juriidilise isiku poolt, milleks tehakse ka mingisuguseid kulusid ja kus väljendatavad sõnumid on seotud seadusandliku protsessi mõjutamisega, siis peaks mingil moel see läbipaistvus, rahastuse eesmärgistatus selles suhtes olema näidatud. Aga, veel kord, see kõik on väga ebaselge. Eesti lähtekoht on, et ebaselguse tõttu me ei menetle, ei karista, vaid piirdume kuni selguse saabumiseni suulise nõustamise ja juhendamisega.

Suur tänu! Järgmine küsija on kolleeg Jaanus Karilaid. Palun ette öelda, millisele ministrile on küsimus suunatud. Ma meenutan, et üks Vabariigi Valitsuse liige siit valitsuse loožist ei ole veel saanud võimalust vastata. Jaanus Karilaid, palun! Pange Jaanusele siis aeg ka nulli.

Aitäh istungi juhatajale! Teeme siis koostööd! [Küsin] viimaseid kuid ametis olevalt rahandusminister Jürgen Ligilt. Me oleme muidugi aastaid kuulnud teie eneseimetlust ja eksimatust. See ei ole üllatus, et te tõusete püsti ja hakkate ennast kiitma ja ennast imetlema. Aga tegelikult oleks poliitilisele kultuurile väga vajalik, et oleks mingi enesekriitika. Kohaliku omavalitsuse valimised on läbi, Eestis on 78 kohalikku omavalitsust. Reformierakond sai ainult ühes [vallas] väga napi võidu – Viimsi vallas. Igalt poolt vaatas vastu tegelikult häving. 

Kas see on inimeste sõnum, et see on segadus maksupoliitikas, segadus rahanduspoliitikas, see, et teil pole nägemust, kuidas tõmmata käima Eesti majandus, et te lihtsalt loksute kaasa ametnike jutuvadaga? Kas te teete siit mingid korrektuurid, et te peate oma poliitikat muutma, midagi teistmoodi tegema? Kas mingi enesekriitika siit tuleb või tuleb tegelikult ainult see, et süüdi on Jüri Ratas, Isamaa, Haapsalu, Jaanus Karilaid ja mis iganes? Või te suudate natukene teha mingeid korrektuure? [Kas teil] on rahanduspoliitikas ja majanduspoliitikas mingi nägemus, kuidas saada Eesti majandus käima, mitte olla Euroopa Liidu punane latern? Valijad on rääkinud!

Aitäh! Kuidas on teie enesekriitikaga? Te tulete, laimate, seate ritta sõnu, millele ei ole tegelikult võimalik vastata, omistate mulle omadusi, mis on mulle võõrad. Aga kuidas teie valimistulemusega Haapsalus oli? Kas valija andis teile mandaadi, et te võite mind süüdistada? Mulle muide andis. Mulle on andnud valija korduvalt isikumandaadi. Mitu teile on antud? Kus on teie teod poliitikas peale teiste tänitamise? Kus on teie saavutused? Ma võin teile öelda, et teie oma erakond ei tahtnud teid valimisnimekirja Haapsalus, aga mina ei tõstatanud isiku iseloomustust. 

Te kulutasite oma aja minu tänitamisele isegi teistele küsimusi esitades, küsides haridusministrilt majanduse kohta. Miks mitte [otse] minult? Ta viitas ühele analüüsile – ma ei saa nüüd ise [nime] öelda –, Mihkel Nestorile! Ma võin öelda, et ma olen andnud palju põhjalikumad ülevaated Eesti majanduse mõjuritest, Eesti majanduslanguse põhjustest. Ma võin öelda veel mitu sellist tegurit, mis toetuvad analüütikale. See on häbematus, et te ütlete, et mina räägin ametnikujuttu. Mina ei ole ametnike suuvooder kunagi olnud, ma juhin ametnikke, ma olen ise analüütik, ma olen ise ökonomist. Ma võin teile rääkida pikalt majanduse teguritest ja võin teile öelda ka statistiliselt, et Eesti oli eelmises kvartalis, mille andmed on käes, Euroopas esimese kolme hulgas majanduskasvult. Niimoodi käibki asi – tsükliliselt. 

Ma ei ole õnnelik nende väikeste numbrite üle, ma ei kelgi nendega, ma ei kirjuta neid enda arvele. Aga see on häbematus, et Isamaa mõnitab oma isamaad kogu aeg, halvustab kõike seda, mida Isamaa on teinud ja praegu revideerib, tegelikult halvustab oma poliitika kaudu. Te olete nüüd muidugi Isamaas, aga kogu see stiil ei ole Isamaa oma, see, mida te räägite. See on Keskerakond, mida te teete. Kaks minutit tänitate küsijat, halvustate Eesti Vabariiki ja siis justkui küsite midagi. Proovige uuesti!

Aitäh! Jaanus Karilaid, palun! Teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Vabandan juhataja ees, aga küsin tõesti küsimuse. Kus on enesekriitika, kui 78 [omavalitsusest] antakse mandaat ainult ühes [vallas] ja mitte ühtegi sõna selle kohta, et peaks poliitikat korrigeerima? Palusin spetsiaalselt vastata sellele, millist poliitikat peaks korrigeerima. Vastu tuleb tegelikult ainult sõim. Mitte midagi ei ole muutunud. Ma loodan siiralt, et Jürgen Ligi paari kuu pärast enam valitsuses ei ole.

Aitäh! Te nüüd kasutasite küll vastusõnavõtuna seda, mis pidi olema küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Me läheme edasi, sellepärast et on veel küsimusi. Kolleeg Peeter Ernits on järgmine küsija. Palun! 

Hea juhataja! Mul on küsimus haridusministrile. Küsimus on aabitsa kohta. Palamusel on praegu lahti suur aabitsanäitus, kus [tutvustatakse] – ma ei hakka rääkima, mida aabits igale rahvale endast kujutab – aabitsa ajalugu tänase päevani välja. Väga kummalisel kombel on peale Eesti aabitsa lugu kirjeldatud ja näidatud Saksamaa oma, mille mõjusfääris me oleme, ja on ka Läti aabits. Aga ei ole ühtegi rida, rääkimata ekspositsioonist, Soome – mis on meile väga lähedane – ja Rootsi aabitsa loost, ega ka Venemaast, kuigi see on meie piiririik, mis on samuti meid väga palju mõjutanud. See-eest on eraldi välja toodud Ukraina aabitsa lugu. Ei ole välja toodud mingite muude riikide kohta, on Sloveenia ja nii edasi. Aga minu küsimus on, kuidas te seda hindate. Ukraina on praegu oluline, aga eesti kultuurile, lugemiskultuurile ja õppimiskultuurile on ta väga-väga kauge riik. Miks ei ole sellel näitusel Soome, Rootsi ja Venemaa, meie heade naabrite aabitsate lugu? Aga on Ukraina. Miks?

Suur tänu selle küsimuse eest! Tõepoolest, nüüd tekkis huvi minna oma lastega Palamuse Muuseumi aabitsanäitust vaatama, ma lihtsalt ei olnud sellest teadlik. Palamuse Muuseumi kodulehel on väga selgelt öeldud, miks on sellel näitusel Eesti, Läti, Ukraina, Sloveenia, Saksamaa ja Itaalia aabitsad: see näitus on nende riikide koolimuuseumidega koostöös kokku pandud. See on rahvusvaheline koostöö, mille raames need aabitsad on [välja pandud]. Ma väga loodan, et Eesti riigi muuseumid Venemaa koolimuuseumidega koostööd ei tee. Meil ühist väärtusruumi nendega ei ole. Ma loodan, et tulevikus tuleb see koostöö Soome, Rootsi ja teiste riikide koolimuuseumidega. Nii et ei ole mingit põhjust muretseda. Tõenäoliselt on ka Soome ja Rootsi aabitsa ajalooga võimalik Eestis tulevikus kunagi tutvuda, aga see on praegu nende riikide koolimuuseumidega koostöös tehtud näitus. Suur tänu selle küsimuse eest! Peaksime minema Palamusele seda näitust vaatama.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud ministrid! Kuna Jürgen Ligi sai võimaluse korra juba vastata ja tekkis selline vaidlus siin saalis, siis ma esitan talle küsimuse veidi loomingulisemalt, et ta saaks oma ökonomisti ja analüütiku oskusi rakendada. 

Kõigepealt muidugi, härra Jürgen Ligi, Jaanus Karilaid ei olnud küll sellises seisus, et keegi ei tahtnud teda nimekirja. Mina isegi kutsusin teda Tallinna nimekirja [kandideerima]. Nii oli. Ta kindlasti on hinnatud isamaalaste hulgas. 

Aga küsimus puudutab tegelikult rahvastiku- ja demograafiapoliitikat. Nimelt, teie erakonnakaaslane proua Joller on saanud valmis perepoliitika analüüsiga, mis ütleb, et see konkreetne majandusvaldkond – see on ka majandusvaldkonnana käsitletav, sest inimesed on tegelikult ju need, kes meile väärtust loovad – tuleb viia Stenbocki majja peaministri vastutusalasse. See tähendab, et seda poliitikat peaksid peaministri korraldusel rakendama kõik valitsuse ministrid. Ehk kui teie rahandusministrina teete poliitikat, peaksite te kogu aeg jälgima, kuidas teie finantsinstrumendid ja igasugused finantsjuhised mõjutavad rahvastiku- ja sündimuspoliitikat. Palun öelge, kas te näete võimalust seda sellisel kombel rakendada, nagu see perepoliitika analüüs ette näeb, et see muutub valdkondadeüleseks. Nii nagu kunagi teie kõrval istuv justiitsminister omal ajal võrdõiguslikkuse volinikuna ütles, et võrdsuspoliitika käib iga poliitika ette, kui midagi rakendatakse. Nüüd siis sündimus- ja rahvastikupoliitika. Kas te saate seda rahandusministrina rakendada?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab Jaanus Karilaidu, siis tema on ju haapsallane. Kui te tahtsite teda Tallinnas päästa ja nimekirja panna, siis see on ainult kinnitus, et teda ei tahetud Haapsalu nimekirja. Kohalikud valimised on need. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, mul on informatsioon selle kohta ja ta kindlasti ei oleks jätnud kandideerimata, kui tal oleks olnud võimalus. 

Aga perepoliitikaga on küll niimoodi, et ma olen sellega väga palju tegelenud, aga Isamaale ma tuletan meelde, et inimesed ju moodustavad ühiskonna ja seal peaks kehtima mingisugused üldised reeglid, mida on deklareerinud ka erakond Isamaa – mitte küll Res Publica, aga Isamaa. Kõigepealt maksavad inimesed makse ja nendest maksudest tehakse midagi üldkasulikku, mida ei saa üksi teha, aga mis on olulisem kui sularaha. Näiteks teeb riik [midagi üldkasulikku], [luues] erinevaid teenuseid. Perepoliitika alus peaks olema ikkagi see, et inimeste makstud maksudest ei maksta neile mitte raha tagasi, valimatult, vaid tehakse teenuseid, nagu haridus, tervishoid, huviharidus. Sellest on ka täna juttu olnud. See on riigi mõte: tehakse ühiselt asju, mida üksi ei saa teha, koos kogutud raha eest. Toetuste puhul tähendab see, et eelistatakse toetada kõige nõrgemaid ja kõige [raskematel] eluperioodidel, näiteks lastega kodus olemise ajal, [pakkudes] vanemahüvitist. Tegime selle koos Isamaaga, kes oli vist küll tol ajal Res Publica. Aga see on meie programm, ja ma ütlen, et see on peaaegu veerand sajandit tagasi tehtud programm, minu käega, muide. Mul oli parajasti see ülesanne. 

Põhimõtted ei ole tegelikult muutunud, aga me ei loonud seda illusiooni, et sündimus on riigi käes. Me ei loonud seda illusiooni, et rikkus paneb sünnitama. Tegelikult on asjad statistiliselt vastupidi ja see, mida riik peab tegema, on töö- ja pereelu ühitamine. Selleks ongi haridus, huviharidus, tervishoid, erinevad meetmed. Tähendab, ühise raha eest tehtul on iibele mõju: inimesed näevad, et lapse kasvatamine töö kõrvalt on võimalik. Aga otseselt toetustega inimesi ikkagi sünnitama ei vii. Seda peab üldiselt võimaldama elukorraldus.

Suur tänu! Järgmine küsija on Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Ma küsin haridusministrilt peaministri ülesannetes. Noh, kõik teavad, et Kristen Michal ja tema parem käsi rahaminister Ligi on juhtinud Eesti kindlates kätes mudaliigasse. Usaldus on olematu, aga võimul olemine on jätkuv. 

Ma küsin teilt, sest teie olete praegu peaministri kohusetäitja. Kas olete mõelnud selle peale, et võtta ise ohjad [kätte] – reaalselt peaministrina? Teil on pikk plaan, teil ei ole loosungeid nagu "kindlates kätes [Eesti]". Mida peaks tegema, kui teist saaks reaalselt peaminister praegustes hulludes oludes, kus Eesti riik on mutta juhitud?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, ma ei ole mitte kuidagi nõus sellega, kui te ütlete, et Eesti on mudaliigas. Seda [öeldes] asetate te ise Eesti mudaliigasse. Kui te seda kogu aeg kordate, siis te tegelikult loote seda reaalsust nendele inimestele, kellele te kogu aeg korrutate, et Eesti on mudaliigas. Järelikult ise te loote seda kuvandit Eestist kui riigist, mis on mudaliigas. Mitte ükski objektiivne näitaja ei [viita], et Eesti on mudaliigas. Eestil on olnud väga pikk ja keeruline kriiside periood, mille jooksul on ka majanduse olukord olnud väga raske. Majandus on olnud pikalt languses ja stagneeruvas positsioonis. Selle taga on väga palju põhjuseid, mis tulenevad globaalsetest oludest, selle taga on põhjuseid, mis on tulenenud riigi otsustest, aga see ei ole mudaliiga. Ärge kasutage sellist terminit Eesti riigi kohta! See on Eesti riigi alavääristamine, sellepärast et see ei vasta objektiivselt mitte kuidagi tõele. 

Mina peaministriks ei pürgi, sellepärast et mul ei ole selleks mandaati. Demokraatlikus süsteemis toimib asi niimoodi, et valija peab andma selleks mandaadi. Minul ja Eesti 200-l Riigikogus selleks mandaati antud ei ole, meie valimisi ei võitnud, meil kõige suuremat toetust Eesti elanike seas ei ole. Ma seisan väga selle eest, et toimiks õigusriik ja toimiks demokraatlik süsteem. Iga peaminister peab iga nelja aasta tagant selle mandaadi saama, et ta saaks riiki valitseda. 

Mis on Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmise peamised aspektid? Eesti majanduse stagneerumise või paigalseismise kõige suurem murekoht on olnud madal tootlikkus. Me ei tea seda mitte ainult praegusest majanduskriisist, vaid me tegelikult teame seda juba ka eelmisest majanduskriisist. Ehk madal tootlikkus tuleneb sellest, et need kaubad ja teenused, mida Eestis tehakse, mida ettevõtted teevad, rahvusvahelisel turul nii kõrge hinnaga maha müüdavad ei ole, kui on võib-olla meie naabritel, kellel tootlikkus kõrgem on. Sisendhinnad on ka kallimaks läinud. Nii et kui te küsite, mida peab riik tegema selleks, et ettevõtjate tootlikkust tõsta, siis vastuseid on palju – pikk arutelu. Üks asi, mida ma haridusministrina väidan, et on kindlasti oluline, on see, et tuleb investeerida teadus- ja arendustegevusse. Riik on seda teinud. Aastast 2020 oleme 1% kokkuleppest kinni pidanud, me oleme sellest kinni pidanud ka väga rasketel hetkedel. Me peame ka järgmise aasta eelarves sellest kinni, et riik investeerib teadus- ja arendustegevusse, ja see on juba tegelikult oma tulemusi majanduses näidanud.

Suur tänu! Järgmine küsija on Riina Solman. Palun!

Aitäh teile, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahandusminister, ma lausa nautisin teiega dialoogi siin. Te mõtlesite päriselt esimest korda minuga kaasa perepoliitika üle, mida te kogu aeg olete narrinud. Aga ma olen silmanud, et te olete väga hea vanaisa, armastate lapsi, ilmselt kõiki Eesti lapsi – järelikult jätkame. 

Ma tegelikult ei küsinud teenuste pakkumise kohta. Ma olen ju teiega nõus – loomulikult on teenuseid vaja. Aga kui inimestel on ideaal – paljudel naistel on ideaal kolme last saada, aga nad ei jõua selleni, sest pole vahendeid –, siis riigil on siiski ju hoovad. Üht hooba ma nimetasin. Küsige Liisa Pakosta käest – kui ta oli võrdõiguslikkuse volinik, siis ta ütles alati, et iga poliitika, mida ellu viiakse ühes ministeeriumis või teises, peab alati lähtuma võrdsuspoliitikast. 

Nüüd, kui viia rahvastikupoliitika temaatika taas peaministri käsutusse Stenbocki majas ja tema hakkab ütlema, et iga minister peab oma otsuseid tehes lähtuma rahvastiku- ja perepoliitikast ja madalast sündimusest, siis kuidas te näeksite, et rahandusminister saaks seda oma ministeeriumis rakendada, kui teie teete ülevalt alla otsuseid, kas kärpeotsuseid või mingisuguseid muid otsuseid? Me mäletame ju, kuidas eelmises valitsuses [kaotati] lihtsalt ära – ma ei tea, mis kiusu pärast – lasterikka pere huviringitoetus, mis aitas maapiirkondade peresid, kus oli neli [ja rohkem] last, kooliõpilast. See 101 000 eurot lihtsalt võeti ära. Kas taolistes kohtades oleks teil võimalik käsi vahele panna?

Aitäh! 101 000 eurot riigi perepoliitika peale? Ma ei saa sellest küsimusest aru. Kõigepealt, ma olen solvunud, kui te ütlete, et ma esimest korda mõtlen ja et ma olen siiani perepoliitikat narrinud. Ma panin oma valge käega kirja perepoliitika põhisuunad, mis on ka selles analüüsis ilusti kinnitust leidnud. Praegu sõnastasin teile: ma olen selle eest kogu aeg võidelnud, et inimestele ei antaks võrdselt sularaha, vaid selle sularahaga tehtaks midagi, millest kõik saavad ühtemoodi [kasu]. Eestis on see väga hästi välja kukkunud hariduses. Meil on hariduse kättesaadavus väga ühtlane. See võimaldab vanematel raha teenida. Sularahaga toetades tegelikult riik elatustaset ei taga, sest sularaha ta ju kogub maksudena. Ta ei suuda võrdsustada inimeste [sisse]tulekuid, eriti kui ta maksab toetusi võrdselt. Teie nimetatud 101 eurost. Ma isegi ei tea, mis rahast te räägite. Minu kokkupuude huviharidusega [on seotud] sellega, et ma püüdsin ära hoida selle killustamist. Meeleheitlikult püüti seda kuidagi riiklikult [toetada], omavalitsuste kaudu, Tallinnast eraldati umbes kümnendik. See oli ühe erakonna suur võitlus kunagi, kui ma valitsuses olin. 

Aga võib-olla ei olnud arusaadav, et rahandusminister peab tagama riigi jätkusuutlikkust rahanduses. See ei seisne selles, et ma lihtsalt ratsionaalsete otsuste otsa kirjutan veel midagi laste arvel – nii see ei käi. Kogu see riigi jätkusuutlikkuse [tagamine] on laste nimel. Minule isiklikult seda vaja ei ole. Mul on seda vaja eestlasena, mul on vaja seda isana, mul on vaja seda lapselapsena. Aga ma ei ela hetkes, enda nimel, ma ei ela enam ammu enda nimel. Ma arvan, et kunagi oli see tunne, et ma ei vastuta, aga niipea kui ma tundsin, et ma hakkan teiste eest vastutama, siis ma hakkasin ka riiki üles ehitama.  

See riik ei seisne sotsialismis, et partei ja valitsus peavad peresid üleval. Ei pea! Pered peavad riiki üleval. Riik peab tegema nende makstud maksudest midagi, mis on ühine – teenused, nõrgemate toetamine, aga mitte ühtlane sularahakülv. See oli minu kriitika. Kunagi me oleme naeruvääristanud seda, aga minu kriitika oli see, et te viite sularaha ja iibe otsesesse seosesse. Ma olen isegi Vene ajal demograafiat õppinud, mul on demograafia alused väga selged. Ma olen juhendanud isegi demograafiaalast diplomitööd ja ma tean, kuidas demograafia töötab ..

Teie aeg!

… üle maailma töötab ja kui palju ta on seotud toimetulekuga.

Aitäh! Nii, nüüd on kaks küsimust. Peeter Ernits, teil on käsi püsti ja te tahate esitada veel ühe küsimuse. Meil on natukene aega, me saame selle küsimuse kindlasti ära käsitleda. Aga kumba te tahate, kas te tahate küsimust küsida või tahate seoses protseduuridega hakata siin … Kui me ühel hetkel protseduuride üle väga palju aru peame, siis enam küsimusi ei tule. Aga kuna teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis võtame selle kõigepealt. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Te olete juhtinud tähelepanu, et rahaminister Jürgen seal niheles ja segas kolleege. Aga hetk tagasi ta kasutas rassistlikku väljendit: "oma valge käega". Kas te ei ole mõelnud, et peaks teda korrale kutsuma rassistliku sõnapruugi pärast?

Te olete tõenäoliselt tähelepanelikum kuulaja kui mina. Mina seda sellisena küll ei kuulnud ega ka mõistnud. Aga palun, teil on nüüd võimalus esitada küsimus. See on tõenäoliselt viimane küsimus, mille me täna jõuame võtta, sellepärast et küsimuseks on aega kaks minutit ja vastuseks on aega kolm minutit. Palun, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Hea võimalus küsida haridusministrilt. Ma hiljuti debateerisin teie nõuniku Daniel Kõivuga. Juttu oli kuni 25-aastaste noorte tööpuudusest. Teie nõunik ütles, et see ei ole üldse meie probleem, et see puudutab eelkõige Ukraina noormehi. Minu küsimus teile on, kas see väide vastab tõele, et see ei puuduta mitte Eesti noori, vaid Ukraina noori.

Aitäh küsimuse eest! Noorte tööpuuduse [määr] 25% on tekitanud palju debatti, see on Euroopa Liidu justkui väidetav tipp. Ma pean võib-olla selgitama, et tööpuuduse statistikal on kaks erinevat kategooriat. Üks on registreeritud töötus ehk inimene reaalselt ei leia tööd, tal ei ole sissetulekut ja ta on registreeritud töötuna. See on statistika. Registreeritud töötus noorte seas vanuses kuni 25 aastat oli umbes 10–11%. Nende seas on väga suur hulk Ukraina päritolu noori, kes on küll kooli siin Eestis ära lõpetanud, aga tööturul väga konkurentsivõimelised ei ole, sest nad ei oska eesti keelt. Paljud neist teevad juhutöid, platvormitöid ja muud sellist juhuslikku. Nüüd, teine statistika, mis tegelikult ei ole statistika, vaid on küsitlusuuringu tulemused. Selle 25% sisse arvestati töötuks need noored, kes ütlesid, et nad tahaksid töötada, nad on potentsiaalselt sirvinud siin-seal töökuulutusi, aga neil tööd ei ole. See ei tähenda seda, et nad on töötud. Paljud nende hulgast õpivad ehk nad on üliõpilased või nad on kutsekooli õpilased, aga nad tahaksid õppimise kõrvalt töötada, või nad on tegelikult ametis, aga nad tahaksid töökohta vahetada ja nad ei leia endale sobilikku tööd. Nii et see 25% ei tähenda seda, et inimene on kodus ja tal ei ole tegelikult mitte midagi teha. Nende hulgas on tõepoolest ka nii-öelda põhiharidusega, ilma kutse- või keskerihariduseta noorte hulk päris suur.

Eestis on üleüldiselt murekohaks see, et meil on madala haridustasemega noorte osakaal Euroopas üks kõrgeimaid. Seetõttu kehtib sellest aastast alates uus seadus, mis ütleb, et hariduse kõige kõrgem tase, mis tuleb omandada, ei ole enam põhiharidus ehk üheksa talve koolis, vaid on kutse- või keskharidus. Ehk noor peab pärast põhikooli lõppu edasi õppima minema ja omandama kas kutse või edasi minema keskharidusse ja sealt keskharidusest edasi eeldatavasti kõrgharidusse. Selleks, et meil ei oleks liiga palju noori, kellel on ainult põhiharidus, mis neid tööturul paneb väga haavatavasse olukorda ja pika elukaare jooksul veel haavatavamasse olukorda, et seda ei juhtuks, selleks on ka selle koalitsiooni koostöös see seadusmuudatus tehtud ja see hakkab kehtima nendele, kes tänavu käivad üheksandas klassis. Kevadel peavad kõik, kes üheksanda klassi lõpetavad, põhikoolijärgselt edasi õppima minema, sealhulgas Ukraina lapsed, kes võib-olla ei ole eesti keelt veel selgeks saanud. Nendele me loome eraldi eesti keele täiendava õppeaasta, nii et nad saavad põhikooli lõpus veel eraldi edasi õppida eesti keelt, selleks et nad selle oskuse kätte saaksid.

Suur tänu, lugupeetud minister! Nagu ma ütlesin, rohkemateks küsimusteks meil tänases infotunnis enam aega ei ole. Ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Infotund on lõppenud ning me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.