Lugupeetud Riigikogu liikmed, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 5. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 38 Riigikogu liiget, puudub 63. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Läheme tänase päevakorra juurde.

Täna on meil päevakorras üks punkt, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Miks toit on kallis?" arutelu. Arutelu toimumisel, head esinejad, on väike arutamise kord. Kõigepealt on ettekandja toidukaupadele kehtiva käibemaksumäära vähendamise rahvaalgatuse algataja Jana Guzanova, kelle ettekanne on kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 30 minutit. Teine ettekandja on majandusteadlane Heido Vitsur, ettekanne samuti kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 30 minutit. Ja kolmas ettekandja on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimees Lauri Laats, ettekanne samuti kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada kuni kaks küsimust ja peale seda on läbirääkimised. Läbirääkimiste kohta on algatajal ettepanek, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppedes otsust vastu ei võeta. 

Läheme tänaste ettekannete juurde. Kõigepealt palun kõnetooli ettekandjaks toidukaupadele kehtiva käibemaksumäära vähendamise rahvaalgatuse algataja Jana Guzanova. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saadikud! Head külalised ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Mina olen Jana Guzanova, selle rahvaalgatuse autor, mille eesmärk oli taotleda toidukaupadele kehtiva käibemaksumäära vähendamist. Igapäevast leiba teenin Wise'is pettuste tõkestajana ja lisaks töötan aeg-ajalt toiduvaldkonnas erakokana. Algatus kogus ligi 100 000 allkirja ehk tegemist on kõige rohkem allkirju kogunud rahvaalgatusega Eestis. See tähendab, et kallite toidukaupade hind puudutab väga paljusid meie inimesi. Aga ma alustan algusest, kust selle petitsiooni mõte üldse tuli. 

Ma olin Eestist talvel eemal neli kuud ja tagasi tulles läksin poodi. Toidukorvi sisu mul suurt ei muutunud, mul on oma rutiin, aga ma täheldasin, et toidukorvi maksumus oli korralikult muutunud. Oktoobris kulus mul toidukorvile keskmiselt 100 eurot ja suve hakul oli see umbes 150 eurot. Ma mõtlesin, et mis oli siis juhtunud Eestis poole aastaga. Viimaseks piisaks karikasse sai mu sünnipäeval puhkenud väga elav arutelu toidu hindade üle. Tõdesime, et toidu hinnad on tõepoolest paari aastaga kasvanud peaaegu 40%, aga palgad ei ole ju kaugeltki järele jõudnud. Ma mõtlesin, et okei, mina saan küll oma palgaga hakkama, aga kas lihtsalt hakkamasaamine peaks olema ühes Põhjamaadega kõrvuti olevas riigis omaette eesmärk. Mis saab nendest, kellel ei ole selliseid võimalusi nagu minul? Kuidas elavad pensionärid, üksikvanemad või miinimumpalgaga inimesed? 

Ei tohi unustada, et Eestis elab kas suhtelises või absoluutses vaesuses 25% elanikest. Pea iga neljas inimene meie ühiskonnas on vaene ning tal on raskusi enda ülalpidamisega, tal on raskusi endale toidu lubamisega. Üha rohkem näeme tänavapildis ka vanemaid korralikke inimesi, kes on sunnitud korjama pudeleid, sest nad ei tule toime. Aga need on ju ometigi kellegi vanemad, need on ju ometi kellegi vanavanemad! Ma ütlen ausalt, et ma poleks ealeski uskunud, et aastal 2025 ma pean rääkima Eestis sellest, et inimesed nälgivad. 

Seda tõdemust kinnitab ka toidukaupade varguste suurenenud arv. Kui majanduslik olukord ühiskonnas halveneb, kipuvad aina rohkem levima ka ebaausad võtted ellujäämiseks, sest inimeste surve ja meeleheide on viidud viimase piirini. Seda näen ma ka suurenenud pettuste arvu kaudu oma igapäevatöös. Raskel ajal on ka inimese psüühika haavatavam, ta usub kergemini pettustega seotud ja kaasnevaid ilusaid lubadusi. Seetõttu on eriti oluline pöörata sellistel aegadel tähelepanu inimeste toimetuleku toetamisele ja põhivajaduste [rahuldamisele]. 

1. juulist tõusis Eestis käibemaks 24%-ni. See on Euroopa Liidu riikide seas üks kõrgeimaid ning erineb selgelt enamiku liikmesriikide praktikast. Kas on õige, et riik täidab oma kukrut kõige elementaarsema põhivajaduse ehk toidu pealt [nende maksumusest] pea veerandi ulatuses? Ei maksa unustada, et toidukaupade käibemaksu tõus tabab kõige valusamalt just väiksema sissetulekuga inimesi, sest nemad kulutavad proportsionaalselt suurima osa oma eelarvest just nimelt toidule. 

Olen viimase paari kuu jooksul andnud intervjuusid mitmele välismaa väljaandele. Neil kõigil on suuremal või vähemal määral mure ning küsimus, kuidas te siin Eestis üldse hakkama saate. Täpselt sellise küsimuse esitas mulle Saksamaa ajakirjanik. Hiljuti andsin intervjuu ühele Prantsusmaa väljaandele, [mille ajakirjanik] ütles, et ta käis hiljuti Jaapanis. Ta ütles, et Jaapanis oli täitsa lahe olla võrreldes Eestiga. Prantsusmaaga ta ei hakanud isegi paralleele tooma. 

Lisaks, nagu eelnevalt mainitud, veedan ma mõned oma töötunnid ka köögis ja mu suhtlusringkonnas on väga palju inimesi, kes tegutsevad toiduvaldkonnas. Nende seas on hirm tuntav ning mure suur. Viimase paari kuuga on ainuüksi Tallinnas uksed sulgenud mitu keskmisest tuntumat toiduettevõtet, mis meie toidumaastikku suuremal või vähemal määral rikastasid. Need on Heidi Park Kondiiter, Restoran 38, Parrot, Peet Ruut, Mood ja Lahepere Villa. Mul on enda toitlustusteenuste ettevõte, mille käive on eelmise ja tänavuse aasta võrdluses langenud ligi 75%. 

50%-list langust oma toitlustusettevõttes tõdes just sel nädalavahetusel üks minu Eestis elav Soome kolleeg. Mu hea sõbra Jarno restorani käive oli selle aasta septembrikuus kaks korda väiksem kui eelmise aasta oma. Üks mu teine kolleeg pidi sulgema oma restoranis eelmisel aastal pagariosakonna, kuna pagaritoodete tootmiseks vajalikud toorained muutusid jaburalt kalliks. Pagaritoodete maksumus on jõudnud Šveitsi tasemele ja Eesti inimene oma palgaga ei osta 3-eurost croissant'i, mille näiteks Pariisis saab kätte 1,50-ga ja mis on [igati] võine ja õhuline. 

Kui rääkida paljude restoraniomanikega, siis nad täheldavad ka üleüldist tarbimisharjumuste muutumist oma kundede hulgas, kes restorani külastada veel jaksavad. Keskmine arve on kõvasti väiksem, sest paljud käigud võetakse jagamiseks ja restoranikülastus ei paista enam olevat iganädalane kultuuri- ja seltskonnaelamus. Restorani minnakse ainult mingi suurema sündmuse puhul, justkui peaks midagi väga erilist [tähistada] olema, et inimene lubaks endale restoranikülastust. See erineb kardinaalselt sellest, kuidas restoranikultuur toimib mujal Euroopas, kus väljas söömine on elu loomulik osa, mitte luksus. 

Kuidas on siis nii, et kõik teised ümberringi paistavad hoomavat meie väga kalli toidu probleemi, aga meie valitsus Reformierakonna juhtimisel üldse mitte? Sest tõepoolest, me oleme Euroopa Liidus ainus riik peale Taani, kes pole toidule käibemaksuerisusi kehtestanud. Lisaks juhime endiselt ka inflatsiooni edetabelit, olles selles arvestuses euroala liider. Samas on Euroopa Liidus praegu selgelt näha suund, et inflatsiooni ohjeldamiseks välditakse uute maksude kehtestamist ning mitmes riigis on otsustatud hoopis makse alandada, et inimeste ostujõud säiliks. 

Rootsi valitsus plaanib uuel aastal vähendada toidukaupade käibemaksu poole võrra ehk 6%-ni, sest Rootsi majanduskasv on maksupoliitikaga seotud ebakindluse tõttu peatunud. Soomes arutatakse toidu käibemaksu vähendamist 14%-lt 13,5%-le ning valitsuse eestvedamisel toimuvad läbirääkimised kaubandusettevõtetega, et tagada maksulangetuse mõju ka hindadele. Ma pööran teie tähelepanu sellele, et me räägime siin 0,5%-st. Ja kõik Soome poeketid on lubanud, et maksulangetus peegeldub otseselt ka hindades. 

Eestis seevastu väidetakse sageli, et toidu käibemaksu langetamine ei avaldaks märkimisväärset mõju toidu hindadele. See väide väärib põhjalikku analüüsi, sest teiste riikide kogemus näitab, et hästi kavandatud maksumeetmetega on võimalik nii inflatsiooni leevendada kui ka inimeste ostujõudu toetada. Muide, ka meil on kõige suuremad poeketid kinnitanud, et kui käibemaksu alandatakse, peegeldub see otseselt ka toidu hindades. 

Toidukaupade käibemaksumäära langetamine annaks leevendust mitmes olulises valdkonnas. See näiteks parandaks eluks hädavajalike kaupade kättesaadavust, vähendaks sotsiaalset ebavõrdsust, pidurdaks inflatsiooni, toetaks loomulikult põllumajandust ja kohalikku tootmist ning tagaks kvaliteetsema kooli- ja lasteaiatoidu, teeniks rahva tervise huve ning elavdaks meie toidu- ja restoranikultuuri ning toiduturismi. Need on minu arvates kaunid eesmärgid. 

Aga kui nüüd minna väga isiklikule tasandile ja vaadata asja puhtalt inimlikust ja emotsionaalsest aspektist, siis minu jaoks on toit ja toidu tegemine alati olnud tee elu mõtestamiseks. Ma mäletan enda lapsepõlvest, kuidas ema toitu valmistades rääkis kaugetest sugulastest, keda mul oma elu jooksul näha ei ole õnnestunud. Seega, toit ei ole minu jaoks lihtsalt kütus, see on kultuur, identiteet, mis on põimunud sügavale mälestustesse. Toidul on imetabane [võime] tekitada emotsioone, luua mälestusi ning siduda inimesi. Ma usun, et sellised tunded toidu puhul ei piirne ainult minu isikliku kogemusega. 

Lisaks saab toitu mingil määral siduda ka poliitikaga, sest iga suutäis on justkui hääle andmine kohalikule põllumehele, tööstusele, ökosüsteemile ja meie tulevikule. Riik, kes seisab solidaarselt oma rahva kõrval, ei saa oma eelarvet täita esmavajaduse arvel ehk toidu pealt teenitud rahaga. Üha enam kallinev toidukorv ei ole pelgalt kontrolli alt väljunud majandusnäitaja, vaid see on hoop meie igapäevasele toidulauale, inimväärikusele ja tervisele. Viimase aja hinnad ei võimalda paljudel inimestel endale igapäevaselt tervislikku kõhutäit lubada. Lisaks ei lase hinnapoliitika enam ammu toidul kanda seda rolli, et ta on kultuuri osa, pärand ja meie lugu, viis, kuidas hoiame elus sidet põlvest võlve – lapsepõlve maitsed, vanaema retseptid, pühade praelõhnad ja sünnipäevatordid. Minu soov on, et selles valdkonnas ei peaks meist mitte keegi kompromisse tegema. 

Piisav toidu olemasolu ja selle kättesaadavus on otseselt seotud inimväärikuse tagamisega. Toiduained kuuluvad iga inimese esmavajaduste hulka ning nende kättesaadavuse piiramine kõrge maksukoormusega tähendab otseselt inimväärsete elutingimuste riivet. Sellest tulenevalt panen ma kõigile teile südamele, et te näeksite vajadust langetada toidukaupade käibemaksumäära, et tagada igale inimesele parem ligipääs esmavajalikule toidule, vähendada majanduslikku ebavõrdsust, toetada rahva tervist ning täita riigi põhiseaduslikku kohustust tagada inimväärsed elutingimused ja kaitsta inimväärikust. Ma tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on nüüd ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea Jana! Kõigepealt, müts maha sinu ees, et sa said hakkama sellise algatusega, mis pälvis väga suurt toetust lihtinimeste seas: 100 000, see on ikkagi Eesti rekord. Tuleb arvestades ka seda, et meil on toimetulekutoetus ainult 200 eurot, millega saab inimene võib-olla ühe nädala hakkama ja seetõttu otsib ta odavamat ja mitte väga kvaliteetset kaupa, kui pehmelt öelda. Aga küsimus on selline: kas sa oled ka kohtunud Vabariigi Valitsuse liikmetega sel teemal? Kas on seda arutatud ja milline nende seisukoht siis oli, kui see kohtumine üldse oli?

Aitäh küsimuse eest! Ei, sellist kohtumist ei ole toimunud, ükski Vabariigi Valitsuse liige ei ole minuga ühendust võtnud. Ma olen kursis ainult sellega, mida on meedias sel teemal kajastatud, ja [saan aru], et toidukaupade käibemaksu alandamist ei pooldata. Selline on praegu mu vastus.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud Jana, aitäh väga kompetentse ja inimliku kõne eest! Mul on selline küsimus. Me oleme Euroopa viie riigi seas, kus toidu hinnad on kõige kõrgemad. Samal ajal on meie palgad ja pensionid kaks või isegi kolm korda madalamad. Kas riigil poleks aeg mõelda sellele, kuidas vähemalt kõige rohkem abi vajajatel kõrgeid hindu kompenseerida? Näiteks mõnes riigis antakse vaesematele inimestele tasuta toidu [talonge].

Jaa, loomulikult. Aitäh küsimuse eest! Ega see hindade võrdlus Šveitsiga ei ole niisama nali. Ma olen vahetanud päris mitme Šveitsis elava kodanikuga toidu hindade pilte ja on täiesti arusaamatu, kuidas inimesed meie hindade juures peaks hakkama saama. Ma olen kohtunud toiduabi MTÜ-dega, kes teevad supikööki. Kõik ütlevad, et see abi ei ole piisav ja inimestel on häbi seal käia. Me ei peaks elama riigis, kus inimesel on häbi küsida abi. Sellega kaasneb mingi teatud stigma, sest inimene ise ei suuda tagada endale inimväärset elu. Ta ei saa minna poodi ja osta endale elementaarsetki toitu. Miks peaks sellise asja pärast üldse abi küsima? See 200 eurot, millest me räägime – see toetus võiks ju olla piisav, et vähemalt toiduga seonduvaid probleeme ei peaks lahendama mingid MTÜ-d.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, suur tänu teile selle ettekande eest! Ja üldse teie tegevuse eest! Ma arvan, et see petitsioon on tõepoolest üks väga õige tegu ja väga õiges suunas. Küsimus on selline. Te olete, nagu ma tähele panin, vahepeal tegelenud ka koolitoidu küsimusega. Kuidas praegu see olukord on? Missugune see toit välja näeb, kuidas see maitseb ja nii edasi? Minu küsimus ongi, et kuidas koolitoit muutuks teie arvates juhul, kui riik ikkagi teeks õiget asja ja alandaks toidukaupade käibemaksumäära.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, ma ise ei ole kahjuks jõudnud veel koolitoitu maitsma. Mul on tegelikult plaanis ringi käia ja seda proovida, aga ma pean tõdema, et olukord ei ole igal pool kehv. Samas aina rohkem jõuab tagasisidet ka minuni, kuna ma olen [avalikkuses] selle eest seisnud, ja öeldakse, et probleem siiski eksisteerib. See, et kuskil kohas on hästi, ei tähenda, et igal pool on hästi. 

Kui toiduainete omahind langeb, siis saame loomulikult ka selle läbi oma põllumehi toetada, et pakume lastele kohalike tootjate tooteid. Praegu räägib koolitoit sellise odava hanke lugu. Kui mina koolis õppisin, siis minu teada selliseid probleeme ei olnud. 

Samas kindlasti tuleb tegeleda ka laste toitumisharjumuste [kujundamisega], nende harimisega [selles vallas]. Ma eeldan isegi, et sellele võiks koolis eraldada mingid tunnid. Vanasti olid tüdrukutel õppetunnid, kus me tegime süüa ja rääkisime täisväärtuslikust toidust. Seda minu teada enam kooli curriculum'is kuigipalju ei ole. Aga toiduainete omahinna langemine käibemaksu langetuse abil kindlasti soodustaks koolitoidu paranemist.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma olen ka teie tähelepanekute ja mõtetega nõus ja küsin kahte asja. Esiteks sama küsimus, mida ma olen juba ühel teisel üritusel küsinud. Kuidas tundub sulle loogiline, et kui me tõstame käibemaksu, tõstame aktsiise, siis neil on hindadele mõju, aga kui me langetame neid, siis teatab valitsus oma suures tarkuses, et seda mõju nende hinnangul ei ole? Kus see loogika on? Kui makse tõstetakse, siis hinnamõju me näeme, see kandub edasi ja avaldub kohe, aga langetuse puhul väidetakse, et see haihtub kuskile õhku. See on esimene küsimus.

Ja teine küsimus. Toiduainete käibemaksu teemat on tegelikult aastate jooksul arutatud eri intensiivsusega. Seda ettepanekut on esitanud väga mitmed parlamendierakonnad, valdavalt siis, kui nad on opositsioonis. Tegelikult on selle 30 aasta jooksul kõik parlamendierakonnad olnud ühel või teisel ajahetkel koalitsioonis, aga kahjuks toiduainete käibemaksu ei ole ükski valitsus langetanud. Kuidas sulle tundub, kas nüüd on ühiskondlik mõistmine tulenevalt kõrgemast hinnatõusust ja inflatsioonist jõudnud sellesse faasi, et parlamendis tekib see konsensus ja arusaam, et on vaja käibemaksu langetada, või tegelikult ei leia ka see ettepanek toetust?

Aitäh väga heade küsimuste eest! Kus on siis loogika, et kui maksud tõusevad, siis see peegeldub hindades, ja kui langevad, siis ei peegeldu? Tõepoolest, meil on väga palju kasutatud seda vabandust, et kaupmehe ahne käsi [kahmab] kõik endale. Minu arvates räägib siin lihtsalt ambitsioonide puudus. Kui ikkagi meie kõrval naabrid suudavad käibemaksu alandada, suudavad kauplustega läbirääkimisi pidada ja on selline asi nagu vastastikune austus – ka meie kaupmehed on seda kinnitanud –, siis mulle tundub see lihtsalt mugava vabanduse ja laiskusena, et meil seda ei ole tehtud. Kõik ümberringi räägivad sellest. Ma ei oska [arvata], mis isiklikud agendad siin valitsuse liikmetel [mängus on], et seda ei taheta teha.

Mis puutub koostöösse ja sellesse, et erinevad opositsiooni- või koalitsioonierakonnad on omal ajal – jah, just nimelt pigem opositsioonis olles – sellest rääkinud, et võiks toiduainete käibemaksu alandada, siis ma tahan öelda, et see ongi väga suur probleem, mida ma olen täheldanud, rääkides ka väga paljude noorte inimestega, et [raske on] parandada koostöötamise valmidust. Miks te ei taha koostööd teha?! See on ju ühine eesmärk, et parandada meie inimeste heaolu. Te lihtsalt surute siin läbi mingit oma agendat ja seda on tegelikult laiemas perspektiivis väga inetu pealt vaadata. Ma loodan, et te suudate tagada selle, et mingid isiklikud egovõitlused tagaplaanile jätta ja tegutseda rahva huvides.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Esiteks, aitäh selle väga inimliku kõne eest! Kahjuks väga tihti ei kuule selliseid kõnesid siin saalis. Ja muidugi suur tänu ka selle rahvaalgatuse eest! Tänaseks me teame, et see rahvaalgatus on jõudnud ka Riigikokku, sa oled selle üle andnud Riigikogu esimehele. Aga me teame, et seda arutelu pole tegelikult siiani toimunud, kuigi inimesed ootavad. 

Ma tahangi küsida, kui palju sa ise oled kohtunud nende inimestega, kes on andnud oma allkirja. Võib-olla tulevadki sinu juurde teatud inimesed ja ütlevad, et aitäh sulle selle rahvaalgatuse eest, me andsime selle allkirja. Kui palju sa tunnetad, et Riigikogu peaks kiiremas korras selle rahvaalgatuse ette võtma ja kiires korras ka selle eelnõuna vormistama ja vastu võtma käibemaksu alandamise seaduse eelnõu?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, ma olen kohtunud ja mulle kirjutatakse ka loomulikult väga palju. Ka rahvaalgatuse portaali kõneisik võttis minuga ühendust ja ütles, et väga paljud inimesed on tema poole pöördunud ja küsivad, mis sellest on edasi saanud ja kuidas see edasi liigub. Paraku on ta praegu Riigikogus menetluses, nagu ma aru saan. Mingit infot mulle selle kohta ei ole tulnud, millal järgmised sammud ette võetakse ja kas seda hakatakse ikkagi Riigikogus arutama ja kui, siis millal. 

Mida ma isiklikult arvan sellest, et sellega venitatakse? Ma arvan, et see saadab rahvale äärmiselt ohtliku signaali. See tähendab, et seda, mida arvab väga suur osakaal rahvast, ei peeta prioriteetseks. Ei peeta prioriteediks nende toimetulekut, ei peeta prioriteediks, et nad saaksid igapäevaselt tervislikult toituda. [Prioriteedid] on nende vaba valik, aga rahva silmis hea arvamuse kujundamine läheb iga päevaga aina raskemaks minu teada. Seega, ma loodan, et see võetakse esimesel võimalusel siiski arutlusele.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Meil on selline tore rahaminister Jürgen Ligi. Tema on põhjendanud, miks toit on kallis: kuna Eesti rahvas on paks ja tuleks nagu vähem süüa. See peaks nagu seletama, miks valitsus hoiab toidu hinna kõrge. Ta iga hinna eest puikleb selle vastu, et toiduainete käibemaksu vähendada. Mida sina kui toitlustusäriga tegelev inimene rahaministri arvamuse kohta oskad öelda?

Aitäh küsimuse eest! Jah, see on täpselt nii, see kõik, millest ma räägin – just niimoodi rahva arvamus kujuneb. Sellised väljaütlemised tegelikult väga riivavad rahva õiglustunnet. Kui rääkida isiklikust aspektist, siis võideldes ise mitme autoimmuunsuse [põhjustajaga] on [tervislik toit] minule hästi oluline ja see peegeldub kohe ka mu tervises, kui ma ei toitu tervislikult. Kui ma saaksin lubada endale vabapidamisel [loomade] saaduste ja orgaaniliste toitude tarbimist, siis oleks mu tervis oluliselt parem. Ja üleüldiselt ka, kui inimene siiski tarbib odavaid poolfabrikaate, siis seal on väga palju kaloreid, aga toitainete väärtus on null, mis tähendab, et ta ei saa toidust vajalikke toitaineid, neid on vaja lisaks tarbida, osta igasuguseid toidulisandeid. Toidulisandid on kohutavalt kallid. Magneesiumipurk maksab umbes 20 eurot. Mismoodi inimene, kes niigi vireleb ja ei saa [soovitud] toitu endale lubada, saaks selliseid asju [osta]? Sellest tulenevalt on kehv tervis ja ülekaal otseses korrelatsioonis kehvade toitumisharjumustega. 

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, aitäh väga olulise teema tõstatamise eest – mul on hea meel teid siin saalis kuulata – ja ka selle viimase tähelepaneku eest, mis puudutab inimeste tervist. Mina tahan küsida turismi, [täpsemalt] turismi tulude ja turistide arvu kohta. Kuna te ise olete ka toitlustusettevõtja, siis näete ja kuulete rohkem. Kõik need 70%-lised käibelangused, mida te siin märkisite, on tõenäoliselt väga olulisel määral seotud turistidega, sest turistid on maksejõulisemad. Kas või see Lahepere villa ilmselt võttis ennekõike turiste vastu. Ehk siis kokkuvõttes kaovad töökohad, kokkuvõttes jääme kõik vaesemaks, eriti turismipiirkondades, kui meid külastab vähem põhjanaabreid, kelle toiduhindadega meie toiduhinnad juba on samastumas või kohati on Helsingi hinnad odavamad.

Aitäh! Mul on siin tuua isegi mitu näidet. Just eile rääkisin ühe oma peakokaga ja oma Soome kolleegiga. Ta avas Soomes restorani ja me võrdlesime nende menüü hindasid. Soome menüü on nüüdsest odavam kui Eestis. Palju õnne meile! Tõepoolest, olen rääkinud mitme taksojuhiga, kes viib Soome laevadele meie töötajaid. Vanasti oli neil [selja]kott täis Eesti toitu. Aga nüüd minnakse Soome tühja kotiga ja tuuakse Soomest siia toitu. Tõepoolest, turismile on mõjunud erakordselt halvasti toidu kallinemine. Seda saab lugeda ka paljudes online-kogukondades, kuidas välismaalased kurdavad meie toiduhindade üle. Meil on teatud poliitilise olukorra tõttu väga olulisel määral ära kadunud väga palju turiste idast, aga ka Soomest ja Rootsist. See kõik mõjub. Olen rääkinud oma kolleegidega, restoraniäridele on see kõik mõjunud kohutavalt. Michelini tärni restoranides enamjaolt käivad ikkagi välismaa turistid, kohalikud inimesed seal enam ei käi. Aga kokkuvõttes on see pilt üsna laastav ja ma tõepoolest jagan seda muret, mida te väljendasite.

Riina Solman, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Väga tõsised küsimused te püstitasite. Aga minu küsimus teile on selline. Te räägite täna maksupoliitikast. Aga kui vaadata maksupoliitika kõrval ka teistesse valdkondadesse, siis kas see võiks olla ka regionaalpoliitiline meede? Kui rääkida kohalikust toidust, siis me teeme [seda kasutades] eeliseid siiski oma põllumajandusettevõtjatele ja lisaks saame [toiduained] värskelt kätte. Ja võib-olla on see ka sotsiaalsfääri küsimus, kui me räägime sellest, et inimesed peavad toitu eriliselt valima. See on tegelikult ka sotsiaalprobleem ja selle [lahendamist] saab toetada sotsiaalsüsteemist. Kas te seda olete ka vaaginud, et lahendada need küsimused teiste valdkondadega koostöös, mitte ainult maksu[muudatusena]?

Aitäh küsimuse eest! Jaa, muidugi! Selle küsimuse [lahendused] ongi mitmetahulised ja loomulikult tuleb väga palju koostööd teha erinevates valdkondades. Maksupoliitika üksi seda probleemi ei lahenda. Samas see on esmane ja kõige kiirem meede, mille abil leevendada toidu hindu, et tarbimine kasvaks. 

Ma olen suhteliselt veendunud, et te kõik olete poes märganud, et välismaa toiduained on kõvasti odavamad. Näiteks tomatid, mis tulevad Poolast, on odavamad kui meie Intsu Talu või Võiste Aiandi tomatid. Ja see tuleneb sellest, et tootmisahel on läinud äärmiselt [kalliks]. See, et me nüüd räägime, et käibemaks tõuseb ainult 2% – tegelikult lisandub tõus kogu tootmisahelas. Ja kokkuvõttes see resultaat peegeldubki toidu hindades, meie oma kohalik toit on kallim. 

Seega, kindlasti on regionaalmeetmeid vaja toetada. Me nägime näiteks seakatku ajal, kui paljud tootjad said finantsiliselt kannatada, aga neile appi ei tuldud. Frank Kutter, Eesti sealiha väga hea tootja, väga heade toodetega, sulges oma uksed. Siin on mitu tahku ja tuleb kindlasti koostööd teha.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Siin on juba räägitud koolitoidust ja ministri seisukohast. Kui rahandusminister ütleb, et Eesti rahvas, sööge vähem, kas see siis tähendab, et koolilapsed peavad ka vähem sööma? Ja teine minister väidab, et see euro, mis antakse riigi poolt koolitoidu [toetuseks], on piisav ja olge sellega rahul, kuigi kõik hinnad ju tõusevad ja kas omavalitsus või inimene, kelle laps koolis käib, peab ise peale maksma. Selline küüniline seisukoht on. Aga küsimus on selline: kas te kaalute ka kodanikuühiskonna järgmist sammu? Kas te kavatsete veel mingi aktsiooni teha, käivitada näiteks survekampaania sellel teemal?

Aitäh küsimuse eest! Mina isiklikult ei soovi survekampaaniat alustada. Ma arvan, et rahvas on rääkinud ja nüüd sõltub kõik Riigikogu liikmetest, kas te soovite rahvast kuulata või ei. Me peame tõepoolest aru saama, et toit ei ole selles mõttes elastne, et me ei tarbi seda vähem, kui meie sissetulek väheneb, ja me ei tarbi seda rohkem, kui sissetulek suureneb. Võib-olla küll sööme siis kvaliteetsemat toitu. Seda ei saa öelda näiteks luksuskaupade tarbimise kohta. Ma väga ootan, kas peale tänast istungit tuleb mingi reaktsioon, [ja kui tuleb, siis kui ruttu], et rahva mure saaks mingitki tagasisidet või kuidagigi adresseeritud.

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Kallis Jana! Ma näen, et te ei karda keerulisi küsimusi. Mul on selline küsimus: kas peale maksulangetuse on veel viise hindade mõjutamiseks? Näiteks Ungari on püüdnud riigi tasandil piirata kütuse hindu. Meil reguleeris riik elektritariife kuni aastani 2013. Mida te arvate?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult, nagu ma ennist ka mainisin, [toiduainete] tootmise ahel on pikk. [Saagi puhul] algab kõik seemne ostmisest, see peab idanema ja taimi tuleb väetada, et need korralikult kasvaksid. On logistika[probleemid, peab olema] kütus ja elekter. Kõik sellised ahela osad mängivad väga suurt rolli [ja nii kujuneb] toorainete omahind. Kindlasti on väga palju tahke, millele saab otsa vaadata ja teha leevendusi, et natukenegi oma tootjat aidata ja selle abil majandust elavdada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite ühes oma vastuses, et te ootate seda tagasisidet, mida selle petitsiooni peale teeb Riigikogu ja valitsus. Minu arust andis üks valitsuse liige väga otsese tagasiside meile kõigile ja tema väljaütlemine oli kindlasti õõvastav. Ja ma tuletan meelde, et pole just palju möödunud sellest ajast, kui rahandusminister Jürgen Ligi teatas, et põhiseadus lubabki rahval loll olla. See käis selle petitsiooni kohta, millele andis peaaegu 100 000 inimest allkirja. See tähendab seda, et Ligi ju solvas väga suurt osa ühiskonnast. Ta kindlasti solvas ka meid, keskerakondlasi, kes me arvame, et toiduainete käibemaksu langetus on vältimatu. Ja tegelikult seda ei arva ju ainult 100 000 inimest. Olles praegu väljas ja suheldes inimestega erinevates Eestimaa nurkades, saab aru, et see on valdav arvamus. Ma ei ole kohanud ühtegi inimest peale Jürgen Ligi, kes on selgelt öelnud, et teate, tegelikult ärme puutu seda käibemaksu. 

Teie aeg! 

Kuidas peaks suhtuma sellisse ministrisse ja tema väljaütlemisse?

Aitäh! Ma ütlen ausalt, et kui see uudis välja tuli ja ma lugesin neid sõnu, siis sellist asja oli raske kommenteerida. See riivas väga paljude inimeste usku riigi toimimismehhanismidesse ja võimustruktuuridesse. See ainult õõnestab usaldust. Seda ongi raske kommenteerida. Mul on lootus, et elu teeb oma korrektuurid ja paneb inimesi vastutama selliste sõnade eest. See on ka üks asi, mida ma olen tihtilugu kuulnud võimul olevate inimeste kohta öeldavat: Eestis toimub võimustruktuurides väga palju jaotamist, laristamist ja väljaütlemist ilma vastutust võtmata. Ma loodan, et see aeg, kus toimub nii-öelda kohtumõistmine, tuleb.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jah, teil oli huvitav ettekanne. On õige, et meil on üksjagu puudust kannatavaid inimesi. Aga teie ettekanne ei lähe päris [pealkirjaga] kokku. Näiteks restoranikultuur on meil natukene erinev kui Vahemere maades puht[kultuurilisest] aspektist võttes. Toidu käibemaksu selline paremini, edukamalt toime tulev elanikkond maksab hea meelega, kaasa arvatud mina ja ma arvan, et ka minu head kolleegid Keskerakonnast. Seda selleks, et riik tuleks oma julgeolekumuredega toime ja et ta saaks otseselt toetada puudust kannatavaid inimesi. Mu küsimus aga on selline. Kas te olete [analüüsinud] seda teemat ka sellest aspektist, et tegelikult riigi edukamad inimesed või hästi toime tulevad inimesed, kes maksavad riigile käibemaksu, aitavad riiki üleval pidada ja ka toetada puudust kannatavaid inimesi?

Aitäh küsimuse eest! Kogu austuse juures ma arvan, et siin võrreldatakse võrreldamatut. See, et rikkad inimesed maksavad makse hea meelega, ei tähenda seda, et meil puudust kannatavad inimesed sellest praegusel momendil väga palju abi saavad. 25% elanikkonnast elab vaesuses. Mis puudutab julgeolekumaksu, siis ju öeldakse, et maksupoliitikaga ei saa teha sotsiaalpoliitikat. Ma ei ole kindel, et siinkohal on pädev see ütlus, et maksupoliitikaga saab teostada julgeolekut. Riigi julgeolek algab siiski sisemisest stabiilsusest ja kui inimesed nälgivad, siis me ei saa rääkida, et riik on stabiilne.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Me oleme viimasel ajal lugenud meediast, et poodides on varguste arv kasvanud. Kusjuures märgatavalt. Poeketid on hakanud ise sellist infot levitama ja nad on mures. Minu küsimus ongi: miks see teie arvates niimoodi on? Kui me vaatame, mis liiki kaupa varastatakse kõige rohkem, siis varem olid igasugused kallimad asjad, võib-olla kallis alkohol ja nii edasi, aga nüüd varastatakse põhimõtteliselt toitu. Varem ei ole seda olnud. Nii et minu küsimus teile on, miks teie arvates selline asi toimub. Ja mis võiks olla lahendus?

Aitäh küsimuse eest! Vastus on väga elementaarne. Nii nagu ütles Oleg Gross, inimesed ei söö kuu lõpus vähem, toitumisharjumused kuu jooksul ei muutu. Aga ostude arv ja käive poodides väheneb märgatavalt kuu lõpus, kui inimestel raha ei ole. Kuu lõpus suureneb ka varguste arv. 

Ma viibisin hiljuti ühel debatil, kus sellest rääkisid poodide juhatajad. Põhiline oligi see, et kõik turva[töötajad] ütlesid, et inimesed lihtsalt ütlevadki, et neil ei ole raha. Ja varguste objektid tõepoolest ei ole enam alkoholipudelid, mida kuskil maha müüa või ise tühjaks juua, vaid toidukaubad: vorstilatt, sai, mingid sellised asjad. Ei nimetatud ühtegi eksklusiivset toiduainet. See tähendab seda, et inimesed ei tule toime ja sotsiaalabipaketid ei ole piisavad. See, mis aitab, on inflatsiooni pidurdamine, ostujõu kasvatamine ning toiduainete madalam käibemaks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tänan teid selle algatuse eestvedamise, tänase ettekande ja suurepäraste vastuste eest! Minu küsimus on kaheosaline, kui lubate. Esiteks, me [vist] ei räägi kõigist toiduainetest – [ma ei tea, kas] teie räägite. Milliste toiduainete käibemaksu alandamisest me peame rääkima, kas kõigi või osade? Ja teine pool on: kuidas käibemaksu alandamine teie hinnangul võiks mõjutada meie toiduainetööstuse konkurentsi- ja ekspordivõimet?

Aitäh küsimuse eest! Ma ütlen, et ma ei ole piisavalt pädev vastama sellele, kas peaksime langetama kõikide toiduainete või ainult põhitoiduainete [käibemaksu]. Selle jaoks on vaja teha siiski analüüs. Mina isiklikult loomulikult olen selle poolt, et kõik toiduained odavneksid, see aitaks restoranidel toime tulla ja üleüldiselt majandust elavdada.

Teine pool teie küsimusest oli langetuse mõju kohta toiduainetööstusele. Ma olen päris paljude põllumeeste ja teiste kohalike tootjatega ühenduses olnud, samuti Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga. Nad seisavad selle langetuse eest väga kindlalt, sest see elavdaks väga korralikult Eesti toiduainetööstust.

Nii, 30 minutit küsimusi ja vastuseid on läbi saanud. Tänan ettekandjat ja vastajat ja tänan küsijaid! Läheme edasi tänase teise ettekandjaga, kelleks on majandusteadlane Heido Vitsur. Tema ettekanne. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Pärast sellist nukrat ja ilusat ettekannet on üsna raske jätkata, sest kammertooniga on toon ette antud. Oma ettekandes ma proovin selgitada probleeme, mis puudutavad toiduainete hinda ja Eesti konkurentsivõimet. Proovin anda vastuse ühele küsimusele: kas nende vahel on seos, mispärast on see tähtis ja mille pärast me oleme praegu keerulises olukorras. Kuid enne ma tahaksin natukene midagi muud selgitada. 

Ma olen siin praktiliselt samas küsimuses selgitusi andmas teist korda nelja nädala jooksul. Selles, et ma seda teen, pole midagi ebaloomulikku, kuid selles on midagi iseloomulikku. Minu arvates on loomulik, et kui Riigikogu komisjon või fraktsioon kutsub kellegi tema erialale vastavates küsimustes selgitusi andma, siis tuleb siia ka tulla, vastata kutsele jaatavalt, kuid meil see nii ei paista olevat. Mispärast? See jääb koduseks ülesandeks mõtelda. Küsimus on meie kultuuri- ja komberuumis ja selle omapärades. Ma võin täiesti puhta südamega ütelda, et kui mina ei oleks nii vana, kui ma praegu olen, ja kui mul oleks vaja mõtelda järgmistele aastakümnetele, siis võib-olla ma ei oleks tulnud siia nii tundlikus küsimuses selgitusi andma ja oma seisukohti ütlema. See on sissejuhatuseks. 

Tulgem nüüd hindade juurde tagasi. Kuni finantskriisini meid ei häirinud ühetaoline käibemaks kõikidel kaupadel. Sellest räägiti, aga üldiselt see ei häirinud, sest me nägime, et Eesti hinnad ja elatustase liiguvad üsna ühtlaselt selles suunas, kuhu me tahtsimegi liikuda. Me lähenesime oma ostujõult, hindade tasemelt ja elatusstandardilt nendele riikidele, kes meile kogu aeg olid eeskujuks olnud. 

Praegu me enam nii ei tunne, sest just pärast COVID-i kriisi millegipärast hakkasid Eestis hinnad kiiremini kasvama kui kuskil mujal. Kuid see ei olnud COVID-i kriis, see oli tegelikult energiakriis. Eestis kallinesid 2022. aastaga hinnad 19,4%, Euroopa Liidus keskmiselt 9,2%. 2023. aastal olime me kaupade ja teenuste kalliduse poolest 12. kohal. Kus me täpselt olime, seda näeb sellelt [slaidilt]. 2023. aastal olime me väga väikese vahega Itaalia taga ja meist ees olid riigid, kes on kindlasti väga rikkad riigid nagu Saksamaa, Austria ja Belgia. Nendes riikides on keskmine palk Eesti keskmisest palgast üle kahe korra kõrgem ja pension ligi kolm korda kõrgem. Nii et meie hinnad olid võrreldes meie sissetulekuga ebaproportsionaalselt kõrged ja see hakkas häirima. Ja siit ka need 100 000 inimest, kes andsid oma allkirja, kes kinnitavad, et toit on kallis. 

Möödunud aastal kiire hinnatõus jätkus. Me möödusime Itaaliast. Kui me 2023. aastal olime Itaaliast natukene odavamad, siis nüüd me oleme juba 2,5 protsendipunkti võrra Itaaliast kallimad. Jah, meie ees on ainult jõukad riigid, väga jõukad riigid. Kuid see on üldine hinnatase. 

Siit [tabelist] on väga raske näha, kuid kui te ükskord kodus saate neid slaide vaadata, siis te näete, et kui me möödunud aastal olime üldise hinnataseme poolest Euroopa keskmisel tasemel, siis toiduainete hinnad olid meil juba 5,3% Euroopa keskmisest kallimad. Meie ees olid sellised väga jõukad riigid nagu Taani ja Luksemburg, oli veel ka Rootsi. Aga selle aasta hinnatõus – me teame, et 1. septembri seisuga oli see toiduainetel 9,2%, septembris natuke vähem – viib meid Euroopas koos Maltaga neljandale ja viiendale kohale. Kolm väga rikast riiki jäävad meist ettepoole. Ja see tähendab juba väga palju. 

Ja kui nüüd rääkida Maltast ja Eesti põllumajandusest ja Eesti toiduainetööstusest, siis me peame arvestama seda, et Malta on tilluke saar, kus põllumaad ei ole, toiduainetööstust ei ole, isegi magedat vett joomiseks ei ole. Kõik tuleb sisse tuua, kõik on loomulikult kallis. Nii et Eestis on midagi anomaalset toiduainete hindadega, võrreldes teiste Euroopa riikidega. 

Milles ikkagi on probleem? Probleem on selles, et 80%-l Eesti elanikest on toidukulud kõige suurem kulukirje. Kahel jõukamal detsiilil see nii ei ole, sest neil inimestel on võimalus kulutada raha paljudeks muudeks asjadeks, näiteks reisimiseks, transpordile. Kuid viiel-kuuel esimesel tuludetsiilil, see on umbes 50–60%-l elanikest, on toit ülekaalukalt kõige suurem kulukirje. 

Need andmed siin, mis ma sain teile tuua, on vanad andmed, sest leibkonnaliikmete kulutusi uuritakse väga harva. See on väga keeruline ja väga kallis töö. Inimesed peavad aasta ringi panema kõik oma kulutused ausalt kirja, sendi täpsusega, ja pärast kinnitama, et nad on tõepoolest seda teinud. See töö maksab, seda ei saa igal aastal teha. Siin on 2022. aastal avaldatud andmed ja hinnad on 2020. aasta hinnad. Kui nüüd tuleb uus uuring, siis see pilt on hoopis teine: praeguse hinnatõusu tõttu on kulutused toidule protsentuaalselt ja summades tunduvalt suuremad. Nii et kui need andmed ükskord tulevad, siis ma soovitan neid kindlasti vaadata, et mõista seda, mis Eestis toimub ja miks Eesti rahvas nii mõtleb. 

Mida teha sellises olukorras, kus toiduga on viimase viie aasta jooksul läinud paljudel keeruliseks? Kui keeruliseks, sellest eelmine ettekandja rääkis väga ilusti. Seda küsimust uuris ka IMF ja kuigi ma alati ei ole IMF-iga ühel meelel, siis seekord olen tema analüüsiga täiesti ühel meelel. 

Eesti probleem on selles, et Eestil ei olnud sellel suvel ega ka möödunud aastal väga head valikut. Lihtsalt Eesti maksude struktuur pole ei piisavalt paindlik ega ka laiapõhjaline, et saaksime reageerida kiiresti muutuvale keskkonnale. See ei ole minu, see on IMF-i järeldus. Mina olen seda rääkinud 30 aastat, aga nüüd räägib seda ka IMF. 

Edasi, käibemaks ei saa alati olla peamine eelarve tasakaalustamise vahend. 2023. aastal moodustas Euroopa Liidus keskmiselt käibemaks SKT-st 7,8%, meil 9,1%. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt suureneb käibemaksu osatähtsus tuleval aastal 10,5%-ni ja ületab Euroopa keskmise kolmandiku võrra. Ja kuna meil on maksukorraldus nii tehtud, siis nii ka läheb, sest maksukorraldust kahe kuuga muuta ei ole võimalik. On halb, et me pole viimase viie aasta jooksul hakanud tõsiselt mõtlema selle üle, milline peaks olema piisavalt paindlik ja laiapõhjaline maksude struktuur ja kuidas sellele üle minna, et reageerida kiiresti muutuvale keskkonnale. 

Ma tõin ka ära IMF-i soovituse: väikese sissetulekuga inimeste toimetuleku parandamiseks oleks targem muuta hoopis tulumaksukorraldust ja elanike netosissetuleku erinevuste silumiseks hakata kasutama astmelist tulumaksu. Siin oli enne jutuks, et Taanis on samuti nagu Eestis ühetaoline käibemaks ja isegi kõrgem kui Eestis, kuid Taanis silutakse inimeste netosissetulekute [erinevust] just astmelise tulumaksu abil. Siis ei oleks see probleem võib-olla nii terav. Lisaks sellele on Taanis sotsiaaltoetuste süsteem tunduvalt lahkem kui Eestis, neid jagatakse seal üsna automaatselt, ei ole vaja käia nii nagu näiteks Ameerika Ühendriikides neid food stamp'e palumas ja nendega siis justkui vaesuse märgiks poes osta neid kaupu, mida sul on lubatud. Nii et jah, probleem on selles. 

Ma ütlesin, et ma olen analüüsiga täiesti rahul ega vaidle üldse IMF‑ile seekord vastu, kuid Sir Winston Churchill on öelnud juba väga ammu, et ainult vähesed suudavad mõista oma maa poliitikat, võõra maa poliitikat ei mõista keegi. Nemad ehk IMF ei saa aru, kuivõrd raske on Eestis muuta tulumaksukorraldust. Nemad ei saa aru, et Eesti on pidanud ja mille pärast Eesti on pidanud sellist tulumaksusüsteemi, kus ettevõtete ja üksikisikute tulud ja dividendid, capital gains – ma ei tea, kuidas see on eesti keeles –, kõike maksustatakse ühtemoodi, ühesuguse määraga. [Nad ei tea,] kui raske on Eestis saavutada selle maksu reformi ja selle tõttu nad soovitasid meile tulumaksureformi. 

Niipalju kui mina oma maad tunnen, ei näe ma ühtegi teist võimalust, kui siiski minna toiduainete hindade allatoomiseks käibemaksu kallale. Kuidas seda teha, kas kõikidele [kaupadele] või mitte? Inimesed, kes reisivad mööda Euroopat ega käi ainult restoranides, vaid käivad ka kauplustes toitu ostmas, võiksid seal ringi vaadata ja teada, et erinevatel kaupadel on vähemalt pooltes riikides erinevad käibemaksu[määrad]. Seal on kohe ilusasti ära toodud, et siin on 0%, siin on 1%, siin on 5% ja siin on 21%. Sellega saavad hakkama meist tehniliselt või infotehnoloogiliselt palju viletsama tasemega riigid, pole katki midagi. Ja need erinevad määrad on ainult toiduainete puhul. 

Mille pärast? Asi on väga lihtne, toiduainete hinna tase määrab ära suurel määral 60% inimeste palkade taseme. Palgad määravad ära tootmiskulud, mis on ettevõtetel, ja koos sellega ühe või teise maa tööstuse ja teenuste konkurentsivõime maailmaturul. Just see on põhjus, miks Euroopa Liidus on kogu aeg põllumajanduspoliitika [olnud nii tähtis] ja põllumajandustoetustel nii suur osa Euroopa Liidu eelarves. On tahetud hoida toit Euroopas odav. Lisaks sellele, et põllumajandustoetustega hoiti toit odav, rakendas enamik riike oma konkurentsivõime- ja palgapoliitikas erinevat käibemaksu. Kas kõikidele toiduainetele või esmatarbekaupadele, see on juba maitseküsimus, poliitika küsimus. Kuid konkurentsivõime, kordan veel kord, sõltub väga palju toiduainete hindade tasemest. Ja kui see ei ole kontrolli all, kui see tõuseb kiiremini kui üldse hinnad, siis samavõrd kiirelt erodeerub ka selle maa majanduse konkurentsivõime nendel turgudel, kus toiduainete hindu hoitakse madalal. See on peamine, mida tuleb meeles pidada. 

On veel üks asi, millele IMF oma "Country Reportis" korduvalt vihjas: otsuste langetamisel on vaja järgida õigluse põhimõtet. Ilmaasjata neid viiteid ei tehtud. Ilmselt ei ole Eesti maksusüsteemi rakendamisel ja väljatöötamisel nende arvates seda põhimõtet järgitud. Kuidas me saame rääkida õiglusest, kui me ei kipu omavahel üldse arutlema ega too igast vaatenurgast välja neid põhimõtteid, millest me ühe või teise poole arvates peaksime elus lähtuma? Siin eelkõneleja rääkis, et temaga ei ole ühendust võetud. Mina ei saa ütelda, et minuga ei ole ühendust võetud, minuga räägitakse palju, ometi minu taga ei ole 100 000 allkirja. 

Ja kui me nüüd mõtleme sellele, miks näiteks Ühendriigid, kes toimetavad arukalt, ei ole kippunud arvestama teoreetikute soovitusi, siis siin on pilt Ameerika ajaloolistest tulumaksu määradest. Kuigi soovitakse kogu aeg ühetaolist lihtsat maksusüsteemi, on Ameerika ajalooline tulumaks – siin on 150 aastat – midagi muud kui lihtsat ja ühetaolist. Nad toimivad alati nii, nagu konkreetne olukord nõuab, mitte nii, nagu teoreetikud soovitavad. Tänan tähelepanu eest!

 Aitäh täpse ajakasutuse eest! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Aitäh, aseesimees! Hea ettekandja, hea Heido! Kõigepealt tänan ka ettekande eest ja kui sul midagi olulist jäi veel rääkimata, siis on võimalik küsimuste voorus seda tegelikult veel avada. Kõne aeg on tõesti limiteeritud. Aga mul on küsimus selle kohta, mida sa alguses ütlesid: selles, et sa siin saali ees oled korduvalt olnud, pole midagi ebaloomulikku, aga selles on midagi iseloomulikku. See on hea kujund. 

Mu küsimus on selline. Kui sa vaatad praegu saali – siin viibivad praktiliselt ainult opositsioonipoliitikud, koalitsiooni ei viibi, välja arvatud üksikud erandid, keda ma tunnustan –, siis kas see pilt on iseloomulik Eesti parlamentaarsele debatile? Tegelikult see teema on ju oluline, sellest peaks kõik aru saama. Ma [lepin] isegi, kui ei olda nõus nende lahendustega, aga võiks siis pakkuda mingisuguseid muid, alternatiivseid lahendusi, teha teisi ettepanekuid. Millegipärast me seda ei näe. Me näeme tänu petitsioonile, et 100 000 inimest ja laiemalt isegi sajad tuhanded tajuvad probleemi, aga valitsus seda probleemi ei adresseeri. Kas see on ka iseloomulik just Eestile või see on laiemalt iseloomulik poliitika?

Ma kardan, et see on väga iseloomulik just Eestile. Sellele küsimusele [oskaks] minu asemel paremini vastata Andrus Kivirähk või siis ka Lydia Koidula. Võib lugeda "Säärast mulki" ja meelde tuletada. Meile meeldib olla ja teha iseenese tarkusest, mida keegi on ette sosistanud – see on iseloomulik –, ja teistega mitte arvestada. [Puudu] on midagi, mida me peaksime juba koolis tegema. Küsimus on meie kombe- ja haridusruumis ja kultuuriruumis. Me ei õpeta inimesi, noori ja lapsi, omavahel viisakalt suhtlema. Me arvame, et lapsed kasvavad ise.  

Ma olen kogu aeg, juba 50 aastat või isegi rohkem meeles pidanud ühte Noorte Hääle pisikest nuppu. Üks proua – Belgiast muuseas – kirjutas ajalehele, et ta ei oska oma aias umbrohu ja kultuurtaimede vahel vahet teha. Ajalehelt tuli vastus: "Minge aeda, tõmmake kõik välja, mis seal kasvab, ja see, mis iseendast hakkab kasvama, ongi umbrohi." Meie usume, et kultuur, ka kõrgkultuur ühiskondliku suhtlemise tasemel areneb välja iseenesest, ilma õpetamata. Kui ma olin Kadriorus, siis ma puutusin väga paljude inimestega kokku, igasugustega. Meil gümnasistid ei oska isegi presidendile tere ütelda, rääkimata suhtlemisest.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga hea ettekanne! Te kirjeldasite, et meie maksusüsteem on viinud meie riigi sinna, kus me oleme. Me oleme sügavas augus. Kas ainult käibemaksu langetamine aitaks sealt augustist välja tulla või vähemalt veel madalamale mitte laskuda? Ja kas selle poliitika taga ei ole mingi maailmavaade, et nagu peabki niimoodi olema, et igaüks on oma õnne sepp? Las inimene koob oma õnnesukka – igaüks ise, ükskõik mis maksud me talle kaela ajame?

Aitäh! Väga hea jätk eelmisele küsimusele! Ma ei ütleks, et see on maailmavaade, vaid see on kombe- ja kultuuriruumi küsimus. Näiteks kui Rootsi alandab toiduainete käibemaksumäära kaks korda, siis ma usun, et Rootsis kõik ärid vähendavadki samavõrra toiduainete hindu. Meil ma selles kindel ei ole. Meil on vaja teha umbes nii nagu Poolas, et esiteks leppida kokku kaubanduskettidega, kaubandusorganisatsioonidega, kuid kaasata ka Konkurentsiamet ja tarbijakaitse, et kontrollida, kas kokkulepet ikka peetakse.

Siin oli enne küsimus, miks hinnad tõusevad, kui käibemaksumäära tõstetakse, aga miks nad ei alane, kui määra alandatakse. Aga mõtelge ise: kui me kallame põrandale ämbritäie vett, siis on see väga lihtne, aga tagasi korjata on seda tunduvalt raskem.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Tõesti siiras tänu teile selle südamliku ettekande eest! Ma loodan, et ka koalitsioonipoliitikute süda ei ole veel absoluutselt kalgistunud, ehk toimub mingi muutus pärast seda. Aga kuna te olete oma ala proff, siis kasutan võimalust [küsida]. Palun selgitage seda momenti: ühelt poolt mõjutab toiduainete käibemaks otseselt toidu hinda allapoole, aga kuidas ta mõjutab meie töötlejate ja muude tootjate konkurentsivõimet? Palun selgitage seda.

Läbi aegade on olnud toidu[ainete] hind see, mis kujundab töötajate palka. Kui toit on kallis, siis paratamatult tuleb inimestele maksta nii palju palka, et nad saaks seda kallist toitu osta. Ega siis ilmaasjata ei olnud Inglismaa tööstusrevolutsiooni algaastatel kirglik vabakaubanduse pooldaja. Nad tahtsid ilma tollideta Prantsusmaa odavat toitu sisse tuua ja ohverdasid oma põllumehed, kuid nad said tänu odavatele toiduainetele tööstustöölistele väga konkurentsivõimelist palka maksta ja eksportida suhteliselt odavat toodangut. Nii lihtne see ongi.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Austatud ettekandja, aitäh teile selle ettekande eest! See oli väga põhjalik ja olid ka väga head argumendid. Tegelikult on tänaseks välja tulnud, et valitsus, kui ta kõiki neid maksutõuse kehtestas ja tekitas maksukaose või isegi maksutsirkuse, nagu ma seda olen vahepeal nimetanud, ei ole teinud mitte ühtegi analüüsi. Alles nüüd hakatakse teadlaste abil analüüsima, kas kõik need maksutõusud, kaasa arvatud käibemaksu tõus, on olnud mõistlikud. Ja alles nüüd tehakse esimene analüüs selle kohta, kuidas see on ikkagi mõjutanud tarbijaid. 

Mul ongi teile küsimus. Mis on teie arvamus, kuidas saavad peaminister, rahandusminister ja teised valitsuse liikmed nii kindlalt väita, et käibemaksu alandamine midagi ei muuda, kui tegelikult just neid analüüse pole tehtud? Samal ajal me näeme, et 24-s Euroopa riigis on toiduainete käibemaks alandatud. Kellel on ikkagi õigus, kas kõigil neil 24-l Euroopa riigil või siis meie riigi valitsusel?

Käibemaksu alandamise mõju, nagu ma olen mitu korda ütelnud, sõltub eelkõige sellest komberuumist, milles ta toimib. Toon näite COVID-i ajast. Rootsis ei olnud vaja piiranguid kehtestada, neid lihtsalt soovitati. Aga kui on vaja kasutada väga tugevaid meetmeid, siis neid tuleb kasutada. Eestis ei ole praegu erilist vajadust ja kommet hindu alandada, kui neid on võimalik tõsta või hoida kõrgel tasemel. Nii et siin on küsimus rohkem selles. 

Aga miks valitsus pole seda varem arutanud? Me oleme kõik need 30 aastat rääkinud, et maksudega ei mängita, maksusüsteem peab olema stabiilne, meil on maailma kõige parem maksusüsteem. Sellises olukorras on täiesti loomulik, et keegi seda ei analüüsi, sest miks on vaja kõige paremat asja rikkuma hakata.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest ka minu poolt! Ma alustan ühe väikese kommentaariga ja siis lähen küsimuse juurde. 2022. aastal juhtus üks väga suur asi, mis ka praegu kestab. Selle nimi on Ukraina sõda. Ja siis läks sündimus alla, maksud tõusid, energia hinnad tõusid. Seda me kuidagi ignoreerida ei saa ja Eesti riik praegu püüab teha kõik, et sellest lahti saada. See pole sugugi kerge.

Aga minu küsimus. Peaminister ütles, et Eestis on toiduainete hinnad kõrged – ma arvan ka, et need on väga kõrged – selle tõttu, et meil on palju kaubanduspinda. Huvitaval kombel mõni päev tagasi tekkis sotsiaalkomisjonis arutelu käsimüügiravimite hinna üle, mis on küllaltki kõrge. Seal tuli välja, et üks põhjus võib olla see, et meil on [elaniku kohta] neli korda rohkem apteeke kui Soomes. Kuidas te [kommenteerite] seda peaministri [hinnangut], et meil on müügipinda rohkem kui teistes riikides ja see mõjutab ka toiduainete [hindu]?

Väga hea küsimus! Ma olen sellel põgusalt peatanud ja muuseas sellel teemal rääkinud ka peaministri endaga selle aasta augustikuus. Me oleme siin ühel meelel. Asi on ju väga lihtne: kui on palju pinda, on ka palju küttekulusid, on palju [näiteks] koristajaid vaja. Aga ma lisaksin juurde, et meil on kauplused ka kaua lahti. Me ikka tahame, et nad oleksid ka pühade ajal lahti ja pühapäeval lahti ja oleks kaua lahti, aga see [nõuab] ju kõik palka. Sellest me rääkida ei taha.

Ma ei tea, kui palju meie inimesed on kohal käinud ja rääkinud kaubanduse planeerimise küsimustest näiteks Taani, Stockholmi või Helsingi linnavalitsuse juhtidega. Mina näiteks olen vestelnud Kopenhaageni linnaplaneerimise [juhiga] üsna kitsas ringis. Ta ütles, et nad ei lase ehitada Kopenhaagenisse mitte ühtegi ülearust ruutmeetrit [kaubandus]pinda. Kui kaupmehed saaksid, ehitaksid nad linna kauplusi täis, sest konkurents sunnib kauplusi, kaubandust laienema, aga nemad piiravad. Nemad ütlevad, et vaat siia kohta on vaja 4000 ruutmeetrit toiduainetekauplust, ja kuulutavad välja konkursi. Milline kett teeb parema pakkumise, see sinna kaupluse ehitab. Kui näiteks Selver saab sinna, siis Maxima enam kõrvale ei saa, sest sinna pole vaja rohkem kui 4000 ruutmeetrit. 

Aga meil on kõik [ketipoed] kõrvuti ja peaaegu ühtegi inimest ei ole, sest kaubanduskeskused on suurel territooriumil, kus inimesed ei ela ja sinna sõidetakse autodega. Ja meie räägime, et meil on 15 minuti linn. Absurd minu meelest!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, me tunneme oma rahaministrit, tema räägib, et rahvas on loll ja paks ja selle tõttu ei saa [käibemaksu alandada]. Aga see selleks. Aga [mida arvad] sina kui ekspert, miks [tegelikult] meie rahaminister puikleb iga hinna eest selle vastu ja ütleb, et see on loll idee ja mõttetu ja kõik muu selline? Oskad sa seletada seda valitsuse järjekindlat vastuseisu? Tema on seal üks oluline tegelane. 

Aitäh! Küsimus ei ole hea, see on isiklik. Kuid mind ei üllata meie rahandusministri selline suhtumine, sest ma olin temaga koos pikal kursusel – muuseas, Ühendkuningriigi poolt kinni makstud kursusel – Genfis WTO juures. Ma sain seal omavahelises vestluses aru, kuidas suhtus meie minister sellesse, mida WTO eksperdid meile rääkisid. Tal on endal kindel seisukoht. Ta on väga, kuidas ütelda, järjekindel inimene. 

Kuid mis puutub paksusesse, kui see siin juba jutuks oli, siis ma võtsin lahti Maailma Terviseorganisatsiooni paksuse indeksi ja sealt näeb, et eestlane on keskmiselt parajalt paks – mitte paks, täitsa keskmine.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Et te oskate ka nalja teha sellises tõsises olukorras, on kindlasti kiiduväärt. Mina küsin teie kui eksperdi käest. Kui homme või, ütleme niimoodi, peale erakorralisi valimisi kutsuks teid välja uus peaminister ja küsiks teie arvamust, kuidas me peaksime kogu maksusüsteemi üles ehitama, et tuleks leevendus just nimelt üleüldise toimetuleku osas, [siis mida te vastaksite]? Räägime puhtalt fiskaalpoliitikast. Ma ei tea, kas on võimalik majandust ja fiskaali eraldi käsitleda selles küsimuses, aga kui peaminister tuleks ja küsiks seda, siis mis oleks teie esimesed nõuanded?

Aitäh! Väga hea küsimus! Muuseas, minu arvates fiskaal- ja maksupoliitikat eraldi käsitleda pole üldse võimalik. Ilmselt neid lahendusi ei olegi sellepärast, et meil on fiskaalosaga [probleeme]. Nii nagu siin õiguskantsler ja riigikontrolör kaebavad, meil ei ole riigieelarvega asjad kuigi korras. Riigieelarve üle diskussiooni on väga raske pidada. Riigieelarve seadusel endal pole häda midagi, aga aru saada, millest need summad on tulnud ja kuidas neid kulutatakse, on neetult raske. Kui võrrelda teiste riikidega, siis kui ma olen vaadanud teisi eelarveid, alates Ühendriikidest kuni Soome ja Saksamaa omani, siis nendest ma saan aru. Need [selgitavad] isegi sendi täpsuseni, miks üks või teine eelarve, näiteks rahandusministeeriumi enda eelarve just nii suur on või miks ühe või teise laeva remont läheb Pentagonile nii palju maksma. Meil seda ei näe.

Ja kui me ei tea täpselt, kui efektiivselt me oma raha kulutame, siis tekib küsimus, kui palju me [makse] korjama peame ja kust. Me lihtsalt ei tea seda, me sumame mingil määral sellises hämaras olukorras. Aga maksud peavad tagama vajalike eelarvekulude katmise. Kui me ei tea, kui suured need hädavajalikud [kulud] on, kas on raha raiskamine, nagu tihtipeale kergemeelselt ette heidetakse. Ma ütleksin just, et kergemeelselt, sest kui ei tea, siis on see bluffimine. Siis on väga raske [head] maksukorraldust teha. 

Aga tegelikult tuleb alustada mõlemaga. Mõlemad tuleb ilusti lahti võtta ja vaadata, mida saab liigutada nii, et see ei teeks halba. Aga see on väga suur ülesanne, sest me peame reformima süsteemi, mis on püsinud jäigana 30 aastat.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas peale maksulangetuse on veel viise hindade mõjutamiseks? Näiteks Ungari on püüdnud riigi tasandil piirata kütuse hindu, meil reguleeris riik elektritariifi kuni aastani 2013. Mida te arvate?

Jah, oli küll nii, me reguleerisime. Elektri hind oligi vist üks viimaseid tähtsaid reguleeritavaid hindu. Aga kui me läksime vabale turule, siis oli seda juba raske reguleerida, eriti siis, kui elektri hinda määrab tuule kiirus või päikesepaiste. Nii et neid hoobasid on väga vähe. Palju parem on toimetada nii, et põhjusi hindade tõusuks oleks vähem. 

Ja üks põhjus, miks hinnad tõusevad … Just täna oli uudis, et kuigi meil on palju ehitusmaterjalikauplusi, ehitatakse neid veel juurde. Ja kui mingi käive, ütleme, et see on x, jagatakse ära y tulu peale ja kui tuleb y + 1 [kauplust], siis on selge, et tulu on kõikidel väiksem ja hinnad selle võrra kõrgemad. Nii et siin on hoopis teiste meetmetega võimalik hinnatõusu vältida, aga hindu tagasi alla tuua on nii, nagu on vett põrandalt tagasi korjata, väga raske. 

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, esiteks aitäh teile selle põhjaliku ettekande eest! Minu küsimus on selline. Ma arvan, et väga paljud saavad aru, miks meil toit tegelikult kallis on. Eelkõige on see kallis sellepärast, et meil kehtib toidukaupadele samasugune käibemaks nagu kõikidele teistele kaupadele ja teenustele ehk 24%. Seda on viimase kahe aastaga tõstetud 4% võrra võrreldes sellega, mis oli veel kaks aastat tagasi, ja seda tegi meil Reformierakonna juhitav valitsus. Kui ma küsisin siin rahandusministrilt, miks kõik riigid Euroopas, välja arvatud Eesti ja Taani, on tegelikult langetanud seda määra, kas teised on rumalad, siis vastus oli põhimõtteliselt, et võib-olla tõepoolest on nad rumalad. Kas teie arvate ka, et kõik riigid, kes on langetanud toidukaupade käibemaksumäära, on rumalad?

Ma ei arva. Ma näitasin Ühendriikide tulumaksu pilti. Kõik riigid toimivad vastavalt oma vajadusele ja vastavalt oma võimalustele. Kuid Eesti probleem on see, nagu ma ütlesin, et me oleme oma maksusüsteemi kinni keevitanud. Ja siin saab mängida ainult ühe klahviga: kui sul on klaver, millel on üks klahv, siis sa mängidki selle ühe klahviga. Meil ainukene klahv ongi käibemaks. Aktsiise me tõsta ei saa, sest siis sõidetakse Lätti ostma. Nii et me oleme ennast majanduspoliitika tegemise vahenditest ilma jätnud.  

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja, tänan huvitava ja väga selgete seisukohtadega ettekande eest! Me oleme varemgi sellest erinevatel kohtumistel ja debattidel rääkinud. Meie vaated väga ühtivad, Heido, nagu sa tead. Ma üritasin seda debatti pidada siin rahandusministriga. Ma ei tea, kust tema jäikus tuleb. Noh, räägime maksubaasi laiendamisest, mis oleks väga vajalik ja mida IMF ja OECD aastaid on Eestile soovitanud, olgu see astmeline tulumaks või mingid muud maksud. Aga meil kiputakse esimese lahendusena tõstma käibemaksu. See on kõige lihtsam, automaatne, kohe tuleb raha plaksti sisse. Tagajärgedele ei mõelda. Ja [rahandusminister] väidab siiamaani, et sellel pole mingit mõju majanduse konkurentsivõimele. Täna rääkisid sinagi sellest, eks ju. 

Aga küsimus on pigem see, et inflatsioonikeeris algas tõesti energia hindadest, aga see nüüd jätkub ja jätkub ja jätkub, käibemaks lisab sinna [hoogu] juurde. Mis on need [vajalikud] sammud, mille abil me sellest ikkagi saaks kuidagipidi, samm sammu haaval välja tulla?

Oh jah, hea küsimus! Kui vaid teaks! On kaks võimalust. On võimalus kasutada avalikku raha – see on eelarve, maksumaksja raha – otstarbekamalt ja mitte suurendada vajadust avaliku raha järele. See on üks tee. Aga see nõuab väga põhjalikku analüüsi ning eelarve koostamise aluste ja eelarve läbivaatamise aluste muutmist. Teiseks on vaja laiabaasilist maksusüsteemi, et saaks vajaduse korral tõsta seda maksu, mis majanduslikku aktiivsust ei halvaks või mis ei tõstaks hinda. Näiteks IMF ei soovitanud ilmaasjata viia sisse astmelist tulumaksu. On selge, et kui teha maksusüsteem, kus kõige vaesemad maksavad algul nullmäära järgi ja pärast, ütleme, 8%, ja see tasakaalustatakse sellega, et 20% jõukamaid maksab mitte 26%, vaid, ütleme, 36%, siis ei ole probleeme enam nii palju, mingi probleem laheneb.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tahan tunnustada teid kõigepealt selle eest, et te ütlesite, et te poole nooremana vast poleks siia tulnud, aga eelkõige ikkagi selle eest, et te siit kõrvalt kostvate suunatud küsimustega kaasa ei jookse. See on hästi oluline. 

Samas ma ei saa nõustuda väitega, et meie maksusüsteem on viimased 30 aastat jäigana püsinud. Vahepeal on EKREIKE valitsus suutnud oma maksupoliitikat ajada ja vast saab ka sellest järeldused teha. Aga minu küsimus on seotud sellega, et me oleme täna siia siiski kogunenud arutama küsimust, miks toit on kallis. Mida me siin teha saame? Siin kõrvalt on väidetud, et selle peapõhjuseks on kõrge käibemaks. Minu küsimus ongi selline: kui me nüüd selle käibemaksuprobleemi ära lahendame, tõmbame selle mõne protsendi võrra allapoole, kas me saame siis hakata pidama arutelu pealkirjaga "Miks toit ei ole enam kallis?"?

Väga hea küsimus! Kõigepealt tuleb aru saada, et toit on juba põhimõtteliselt kallis ja läheb järjest kallimaks, sest toit on selline asi, mida tuleb kasvatada. Ükskõik, kas on loomne või taimne toit, kasvatada tuleb ikka. Mingite vidinate tegemisel, olgu kas või seesama arvuti, mis moes on, saab [tootmist] mehhaniseerida lõpmatuseni, töö produktiivsust tõsta, aga olgu ta kartul või olgu ta nisu või ükskõik mis [kultuur], seda kasvab just nii palju. Sordiaretusega saab ühte-teist teha, aga kasvatamine käib ikka nii, et kevadel tuleb külvata [või maha panna] ja sügisel koristada. Aasta läheb ära nii või teisiti. Saak võib vahel suurem olla, aga sadades ega tuhandetes kordades ei muutu see töö kunagi efektiivsemaks. 

Seetõttu võrreldes muude asjadega toit kallineb paratamatult ja riigid tegelevad sellega, et vältida selle liiga kiiret kallinemist. Nad kasutavad igasuguseid meetodeid. Mõned neist töötavad, mõned ei tööta, kuid üldiselt hoitakse käibemaksu tasemel, nagu see on Euroopas. [Toiduainetel on see tihti madalam.] Ühendriikides on [osariikide pädevuses olev] müügimaks, seal ei ole üldse mingit probleemi. Nemad maksavad tulumaksu ja aktsiise ja igasuguseid muid asju, tolle ka, aga käibemaksu kui seesugust nad ei maksa.

Nii et see käibemaksu probleem on põhimõtteliselt Euroopa probleem. Ja Euroopas rakendatakse [toiduainetele] odavamat käibemaksu. See on üks kõige lihtsamaid võimalusi toidu hinna tõusu vältida: hoida käibemaks madalamal. Kuid see sõltub, nagu ma olen mitu korda ütelnud, sellest kultuuri- ja komberuumist, mis riigis valitseb, kas ettevõtjad ja kaupmehed tulevad sellega kaasa või ei tule. Ja see sõltub veel mitmest teisest asjaolust, näiteks sellest, kuidas on korraldatud kaubandus, kui suureks kujuneb [hinnas] kaubanduslik komponent. Meil Eesti Pank tegi nüüd analüüsi, et viimaste aastatega, kui kauplustes on hinnad kõvasti tõusnud, on kaubanduslik komponent 20%-lt kasvanud 26%-le. Ja see on puhtalt sellepärast – ma olen siin peaministriga täitsa ühel meelel –, et meil on pisikese käibe juures kaubanduspinda liiga palju, meil on kauplused liiga kaua lahti. Ja see, et me selle pisikese käibe juures lubame kaubanduspindu juurde ehitada, sunnib hindu veel tõstma.

Meil on minut jäänud küsimuste-vastuste lõpuni. Riina, kiire küsimus, ja ka kiire vastus. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Hästi kiiresti siis. Mida te arvate, kas madalamas tuludetsiilis olevad inimesed tulevad selle palgavaesuse juures valitsuse arvates oma maksukoorma all toime või ei tule? Te kuulete, et nad põhjendavad seda tegelikult kaitsekulutustega.

Ma arvan, et Eestis ei ole inimesi, kes nälga sureksid, kuid toime saab tulla väga erinevalt ja väga erinevates tingimustes. Paljudel on elu läinud raskeks, eriti nendel, kes on kolmes-neljas madalamas tuludetsiilis. Aga andmeid mul selle kohta ei ole.

Aitäh! Sellega sai küsimuste-vastuste aeg läbi. Tänan kõiki küsijaid ja tänan ettekandjat! Läheme selle päevakorrapunkti kolmanda ettekandja juurde, kelleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimees Lauri Laats. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid ja inimesed, kes te jälgite meie tänast arutelu ülekande vahendusel! Enne kui ma oma ettekande juurde lähen, soovin teile ette lugeda kirja, mille ma eile öötundidel sain. See kiri on kindlasti asjakohane ja viib meid otse tänase teema tuumprobleemi juurde. Loomulikult ma selle inimese nime ei avalda, kuna see kiri on otse suunatud mulle ja on konfidentsiaalne. 

"Lugupeetud Lauri, tere! Olen viie lapse ema ja elan Tallinnas. Eesti on minu kodumaa. Praegu on mul väga raske oma viit last kasvatada. Loomulikult mitte ainult minul, vaid paljudel peredel on sama mure. Mina ja mu abikaasa töötame väga palju, et tagada oma lastele kõik vajalik, kuid iga päevaga muutub see üha raskemaks. Palun aidake meid, tavalisi inimesi, et me ei kaotaks usku oma riiki!" 

Minu arust on see [sõnum] väga oluline, see on väga konstruktiivne appihüüe: Eesti on minu kodumaa, aga siin on raske elada ja siin on raske lapsi kasvatada! Loomulikult on see raske seetõttu, et toiduained on kallid. Ja miks on toit kallis? See on küsimus, mida üle Eestimaa esitavad kümned tuhanded pered iga päev. Toit ei ole kallis vaid miinimumpalka teenivate inimeste jaoks, toit on kallis ka õpetajatele, päästjatele. Toit on kallis treeneritele, ametnikele, ettevõtjatele ning poliitikutele. Uskuge või mitte, ma olen kuulnud isegi koalitsioonipoliitikuid omavahel rääkimas, et toidupoes käimine on ikka kallis küll. Aastaga on veel kallimaks läinud – 7,7%, teatas Eesti Pank eelmisel nädalal. 

Aga oleks vaid see 7,7%! Euroopa Keskpanga analüütikud toovad välja, et Eesti on toidukaupade hinna tõusus olnud Euroopa ala kiireim. 2019. aastast kuni 2025. aasta augustini on toidu hinnad tõusnud Eestis 57%. Olgu öeldud, et Euroopa ala keskmine on umbes 33%. Ma vaatan seda numbrit – 57% –, ja samas kuuleme siin saalis koalitsioonisaadikutelt, et toiduainete hindadega ei ole võimalik mitte midagi ette võtta. Eesti inimesed peavad toidukaupade eest maksma 57% varasemast enam. See on Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide valitsuse otsuste tulemus. Jah, sotsid saadeti küll valitsusest minema, kuid enne andsid nad oma heakskiidu maksu- ja hinnatõusudele.

Meenutame korraks, mida täpselt maksupoliitikas tehti. Esiteks, tulumaksu tõus 20%-lt 22%-le, siis käibemaksu tõus 20%-lt 24%-le, te kehtestasite automaksu ja auto registreerimistasu, erandkorras tõstsite erinevaid aktsiise – bensiini-, diisli-, gaasi-, elektri- ning ka alkoholi- ja tubakaaktsiisi –, tõstsite eriarstivisiidi tasu ja haiglavooditasu. Tõstsite majutuse käibemaksu 9%-lt 13% peale, ajakirjandusväljaannete käibemaksu 5%-lt 9% peale. Te muutsite maamaksumäära nii, et maamaks on tõusnud, muutsite haigushüvitise maksmise korda nii, et tööandjad maksavad rohkem. Te maksustasite ka pensioni ja kaotasite tasuta maakondliku ühistranspordi. 

Need on poliitilised valikud, mis valitsus tegi ning millega anti hinnatõusudele hoogu. Reformierakonna juhtimisel on neid valikuid presenteeritud kui ainuõigeid, sisuliselt selliseid, kus selg on vastu seina ning midagi muud otsustada pole võimalik. Majandus ei koosne aga vaid üksikutest eraldi tsüklitest. Üht tükki muutes peab arvestama ka sellega, mis juhtub teistega. Ja arvestada tuleb ka asjaolu, et Eesti on Euroopa Liidu eurotsooni liige. Ka need faktorid tuleb arvesse võtta. 

Aga mingil arusaamatul põhjusel on tehtud maksupoliitikas otsuseid, mille puhul justkui eeldati, et need seisavad muust majandusest eraldi, justkui eeldati, et Eesti on üksik saar, kuhu mingi väline mõju ei ulatu. Kus selle probleemi põhjused peituvad? Eks ikka vajaduses rahastada Reformierakonna valimislubaduste [täitmist], milleks tegelikult raha ei ole. See maksuküüru kaotamine, mis on kingitus jõukamatele, vähendab meie ühise rahakoti [sisu] poole miljardi võrra. Põhjused peituvad ka riigieelarves, kus raha korraga on üle ja puudu ning keegi ei suuda mõista, kuhu ja miks midagi kulutatakse. 

Ma tunnustan nüüd kolleegi Reformierakonnast, Aivar Sõerdit, kes on julgenud tegevuspõhist eelarvet kritiseerida. Ma tunnustan ka riigikontrolöri, kes täidab oma kohustust probleeme välja tuua ning ei löö verest välja, kui valitsuse liikmed avalikult sapiseid kommentaare teele saadavad. 

Me oleme siit puldist viimasel ajal palju kordi kuulnud, kui keerulises seisus on riigi rahandus ning millise augu jätaks eelarvesse toiduainete käibemaksu langetamine. Samas teatas haridusminister, et riigil on raha s… ja kolm punkti. Nojah, ütles, kuidas ta ütles.

Igal juhul tuleb auk eelarvesse ka siis, kui Eesti inimesed vaesuvad. Kui ei ole enam raha, et elada, vaid see kulub elus püsimisele. See paneb lumepallina veerema juba teised probleemid sotsiaalvaldkonnas ja tervishoius. Küsimus on prioriteetide seadmises – selles, kas valitsus austab oma inimesi või mitte. Ma imestan selle üle, kuidas Reformierakonna poliitikast on kujunenud tagurlik mõtteviis, et midagi ei saa teha ning kõik on väga pahasti. Ja sealjuures ise hurjutatakse kriitikuid: ei tohi öelda, et kõik on pahasti. Proovige siin seda öelda!

Mis siis ikkagi teha riigi rahakotiga? Kuidas sinna raha juurde saada, nii et oleks õiglane? Ühe võimaluse oleme juba käest lasknud. Ma pean loomulikult silmas ajutist solidaarsusmaksu Eestis tegutsevatele pankadele. 2023. aastal ulatus kommertspankade kogukasum 940 miljoni euroni, 2024. aastal ligi 1,1 miljardi euroni. Väärib meeldetuletust, et need rekordkasumid ei tulnud seetõttu, et tegu oleks nutikate pankurihärrade või -prouadega. Selle taga oli euriboriga seotud laenudelt teenitav tulu ehk Eesti inimeste suurenenud laenu- ja liisingumaksed. Leedus selline meede kehtestati ja see tõi riigieelarvesse sadu miljoneid eurosid, mis suunati julgeolekusse. 

Näiteid on veel. Itaalia valitsuses on hiljuti heakskiidu saanud eelnõu, mille [eesmärk] on koguda pankadelt ja kindlustusfirmadelt umbes 4,5 miljardit eurot. See on üks osa paketist, et suurendada leibkondade ostujõudu ja toetada ettevõtteid. 

Euroopas ei ole lihtsad ajad, globaalne poliitika on enam kui pingeline. Sellises olukorras peab Eesti valitsus ja [peavad ka] teiste riikide valitsused iga päev mõtlema sellele, kuidas tagada stabiilsus ühiskonnas ja ettevõtluskeskkonnas. 

Head kolleegid! Ma kordan üht numbrit: 57%. Viimase kuue aastaga on toidukaupade hinnad tõusnud Eestis 57%. Euroopa Keskpanga analüütikud tõid oma analüüsis septembris 2025 toidukaupadest rääkides kolm olulist argumenti. Esiteks, toidukaupade hinna tõus on võrreldes muu kaubaga suurem ning kauakestvam kui varem. Teiseks, toidukaupade hinnad mõjutavad kõiki ja kujundavad üldist meelestatust majanduse suhtes. Ja kolmandaks, mis on väga tähtis: toidu [kallis] hind tabab vaesemaid majapidamisi oluliselt tugevamini. 

Mida on toidukaupa maksustades ette võtnud teised Euroopa riigid? Nad on kehtestanud erisusi. Leitakse, et toiduainetelt ei pea riik korjama sama palju raha kui näiteks luksuskaupadelt, aga meil lüüakse kõike sama puuga. See ei ole õiglane, head kolleegid! 

Vaatame lõuna poole. Hispaania otsustas juba 2022. aastal inimestele appi tulla ning mitmel viisil inflatsiooni pidurdada. Muu hulgas vähendati toiduainete käibemaksu ning baastoiduainetel viidi see isegi 0%-ni. Kõigi kasutusele võetud meetmete tulemusel inflatsioon langes. Hispaanias oli inflatsioon 2022. aastal 8,39%, 2025. aasta prognoos on 2,4%. 2024. aasta inflatsioonimäär oli 2,77%. Toon siia kõrvale Eesti: 2022. aastal oli meil inflatsioon 19%, 2023. aastal 9% ja prognoos 2025. aastaks on 5%. Euroopa ala keskmine on loomulikult tunduvalt väiksem. 

Nüüd majanduskasvust. Võtame sama näite, Hispaania. Kõike seda, mis puudutab inflatsiooni, majanduskasvu ja ka eelarve puudujääki, tuleb vaadelda koos. Hispaania majanduskasv oli 2024. aastal 6,4%, 2025. aastal 2,7%. Aga ma tuletan meelde, et inflatsioonimäär 2025. aasta prognoosi alusel on 2,4% ehk siis majanduskasv 2,7%, inflatsioon 2,4%. Ja kui me vaatame võlakoormust või eelarve puudujääki, siis Hispaanias oli see 2022. aastal 4,59% ja prognoos 2025. aastaks on juba 2,8%. Meil need arvud on natukene teistsugused, mitte nii positiivsed, nagu te ise aru saate. 

Käesoleval aastal suureneb Eesti taas hinnatõus. Mis te arvate, mis kaubad seda eest veavad? Noh, loomulikult toidukaubad. Keskerakonna fraktsioon tõi neljal korral Riigikogu menetlusse toiduainete käibemaksu langetamise ettepaneku, kuid see lükati tagasi. Sotsid ei ole seda toetanud, on selle isegi maha hääletanud. Alles opositsioonis avastati, et võiks langetada küll, aga Keskerakonna ettepanekut toetada ei saa, sest ise tegeldakse sellega. Olgu öeldud, et Keskerakond seisab oma põhimõtete eest ning me julgeme toetada ka sotside eelnõu.

Selle klaaslae purustamiseks on tegelikult väga vaja, et poliitiline surve toiduainete käibemaksu langetamiseks kasvaks. Eesti inimeste suhtes oleks aga aus ja õiglane, kui sotsiaaldemokraadid suudaksid tunnistada oma osalust poliitikas, mis tõi kaasa väga kiire hinnatõusu. Lehvitada loosungeid, kuidas selle vastu võideldakse, on – vabandage väljenduse eest! – kahepalgeline. Eriti irooniliselt mõjub sealjuures asjaolu, et see võitlus algas valimiste saabudes. 

Kolleegid Reformierakonnast ja Eesti 200-st, siin saalis on teie suust kõlanud igasugu väited, miks midagi teha ei saa. Aga hindade kasv ei ole loodusjõud, see ei teki iseenesest. Hinnad kujunevad keskkonnas, milles ettevõtted tegutsevad. Keskkonda kujundavad aga poliitikas tehtud otsused, poliitilised prioriteedid ja valikud. 

Kui tõsta käibemaksu, kui kehtestada automaks, kui suurendada aktsiisi ja samal ajal öelda Eesti inimestele, et lõuad pidada ja edasi teenida, siis kujunebki keskkond, milles me täna oleme. Kahju! Õige küll, vahepeal otsustas peaminister, et süüdi on ainult kaupmehed ning neid on liiga palju. Samas tuleb tunnistada, et minagi mõtlen aeg-ajalt, kas kauplusi peab ikka nii palju olema. Kuid vaid seda tuua kalli toidu põhjuseks on populistlik. 

Seda kummastavam on kuulda, et koalitsioonis peetakse toiduainete käibemaksu langetamise ettepanekut populistlikuks ja öeldakse, et kaupmehed võtavad selle vahe kohe kõik enda kasumiks. Ometi kinnitavad kaupmehed, et seda ei juhtu. Ometi kinnitavad paljud nimekad kaubanduseksperdid, et see hoob aitab viia toidu hinna allapoole. Kui nüüd rahulikult mõelda, siis see oleks ju ettevõtjale ennasthävitav käitumine, kui toiduainete käibemaksu langetamise tingimustes toidu hind ei langeks. Inimesed on väga hinnatundlikud ja ka väike hinnavahe muudab ostukoha eelistust. 

Võib-olla on koalitsioonisaadikud lugenud liiga palju René Descartes'i, kes pidas õigeks kõiges kahelda. Püüan siin nende kahtlusi ja kõhklusi leevendada. Ma olen väga tänulik ajakirjanikule, kes on toidukaupade hindadega seonduvat pidevalt fookuses hoidnud. Kui keegi suvisel ajal ei juhtunud tähele panema, siis vahetult enne Eesti taasiseseisvumise päeva, 18. augustil ilmus Õhtulehes põhjalik ülevaade sellest, kui palju maksavad ühed ja samad toiduained Eestis ja madalama käibemaksuga Lätis. See on hea artikkel. Võin saata teile viite, kui soovite, aga ma kindlasti soovitan teil sellega tutvuda. 

Mis selles ülevaates selgus? Vaatluse all olnud 61 kategooriast koguni 42 ehk siis vähemalt pooled tooted olid Lätis odavamad kui meil. Sellest ka tõsiasi, et need Eesti inimesed, kes lõunanaabritele lähemal elavad, käivad tihti piiri tagant toidukaupa toomas. Millegipärast on mul aga tunne, et lätlastest eeskuju võtmise asemel sooviks Reformierakonna valitsus hoopis lõunanaabreid veenda, et nad maksuerisusi toiduainetele ei kehtestaks. Aga võta näpust! Läti valitsus plaanib hoopis toidukaupade käibemaksu erisustega jätkata ning viia järgmise aasta 1. juulist piima- ja leivatoodete ning munade ja linnuliha maksumäära 12% peale. 

Muide, Eestis on kaupmeeste liit välja pakkunud, et alustame kontrollitud pilootprojekti, mille käigus saaks katsetada, mis juhtub hindadega, kui toiduainete käibemaksu langetada. Samuti on nad väljendanud valmisolekut teha tarneahela vahehindade uuringuid, et oleks näha, milline osa käibemaksu langetamisest jõuab lõpphinda. Aga kas valitsus üldse kaalub seda kaupmeeste ettepanekut? See on hea ettepanek, aga nad ei ole seda isegi kaalunud. 

Head kolleegid! Me ei saa lubada, et poliitiline retoorika asendab vastutust. Inimesed näevad, et hinnad toidupoes vahetuvad sama kiiresti, kui muutuvad valitsuse seisukohad. Inimesed näevad, et palgast enam ei piisa, kuu lõpus ei jää midagi üle. Pea 100 000 inimest andis oma allkirja petitsioonile toidukaupade käibemaksu langetamiseks. See on Tartu linna jagu inimesi. Aga need inimesed nüüd tunnevad, et nende hääl on kaduma läinud, neid ei kuulata. Ma vabandan, kui ma kellelegi liiga teen, aga üha enam tundub, et Reformierakonda on taas tabanud "universumi direktorite sündroom": on Reformierakonna arvamus ja ülejäänute arvamus on lihtsalt vale. 

Pole palju möödunud sellest ajast, kui rahandusminister Jürgen Ligi teatas, et põhiseadus lubabki rahval loll olla. Jah, me võime siin rääkida kontekstist ja nüanssidest, aga kahjuks on see suhtumine valdavaks saanud. Ja ausalt öeldes on muret tekitav vaadata, kuidas kunagi ettevõtluse eest seisnud Reformierakond on nihkunud üha enam äärmusesse, sealjuures kõiki ja kõike solvates. Me ei saa lubada, et see nii jätkub. 

Keskerakond on järjekindlalt seisnud selle eest, et Eesti maksusüsteem oleks õiglane ja tasakaalukam. Me ei usu maksudeta riiki, me osume õiglast maksukoormust. Praegune süsteem on ebaõiglane. See on uus reaalsus, mille on loonud poliitilised ootused või nende puudumine. Meie kohus on teha otsuseid, mis aitavad parandada Eesti inimeste toimetulekut. Toiduainete käibemaksu langetamine seda teeb päris kindlasti. 

Olen väga tänulik tänastele ettekandjatele sisukate mõtete eest. Loodan, head kolleegid, et te kuulasite neid hoolikalt. Mul ei ole illusiooni, et Reformierakond tänase arutelu peale kohe meelt muudab, kuid ma olen kindel, et ka sisaliku tee kivil jätab jälje ja tuleb päev, mil oma vigu tunnistatakse. Eesti inimesed peavad praegu toidukauba eest maksma 57% enam kui varem ja see on ebaõiglane. Keskerakond võitleb jätkuvalt selle eest, et toidukaupade hind Eestis langeks. Aeg on toidukaupade käibemaksule kehtestada erand. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Me oleme viie Euroopa riigi seas, kus toiduainete hinnad on kõige kõrgemad. Samal ajal on meie palgad ja pensionid kaks või isegi kolm korda madalamad kui [paljudes riikides]. Kas poleks aeg mõelda sellele, kuidas vähemalt kõige rohkem abi vajajatele kõrgeid hindu kompenseerida? Näiteks mõnes riigis antakse vaesematele inimestele tasuta toidu talonge. Mida te arvate?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et praeguses olukorras on meil inimeste toimetulek loomulikult väga halb. Ja selleni on inimesed viidud nende nelja aasta jooksul, kui võimul on olnud Reformierakond koos erinevate partneritega. Kas praeguses olukorras me peaksime rohkem inimesi nii-öelda lokaalselt aitama? Jah, kindlasti. Aga pikemas perspektiivis see suuremat mõju tegelikult ei avalda. Meil on vaja kriisist välja tulla. Me oleme kriisis, me oleme ummikus. Ja selleks, et ummikust välja tulla, on vaja erakorralisi valimisi. Muud lahendust siin ei ole.

Koalitsioonisaadikud on koridorides avaldanud pahameelt ühe või teise otsuse pärast, mida valitsus teeb ja mille [hääletusel] nad sunniviisiliselt vajutavad vastavalt vajadusele kas rohelist või punast nuppu. Ometi ei ole praegu koalitsioonis leidunud julgeid saadikuid, kes tegelikult ütleksid, et ei, meile aitab, me ei lähe rohkem sellega kaasa. Ja see tähendabki seda, et niikaua, kuni ei ole nende hulgas julgeid saadikuid, viljelebki Reformierakond koos oma kaassõsarparteiga, Eesti 200-ga, sedasama poliitikat, mida ta on siin viljelenud juba neli aastat. Kõik teised on kõiges süüdi, midagi ei ole võimalik teistmoodi teha, meil on õigus, pidage suu ja läheme edasi. Erakorralised valimised on kindlasti väljapääs, mis peaks seda olukorda muutma.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, aitäh teile kõne eest! Ma täiesti nõustun teie seisukohaga, mis puudutab erakorralisi valimisi. Tegelikult oleks olnud õige, kui need oleks korraldatud juba praegu, sellel nädalal koos kohalike valimistega. Aga tänaseks me teame, et on teatud erakonnad, kes sellega ei ole soovinud kaasa minna, sest suure tõenäosusega nad tahavad olla järgmised koalitsioonipartnerid, võib-olla vahetada Eesti 200 välja. Ma usun, et te saate aru ja [muud] kuulajad ka saavad aru, kellele ma viitan. 

Aga ma tahan kuulda teie seisukohta küsimuse puhul, millele ma viitasin eelmise ettekande ajal. Kuidas üleüldse valitsus saab midagi väita käibemaksu alandamise [mõju] kohta, kui tänaseks on teada, et mitte ühtki analüüsi tehtud ei ole? Nüüd alles esimest korda hakatakse hanke korras veel maksumaksja raha kulutama, et lõpuks analüüsida, kuidas maksud on mõjutanud inimeste toimetulekut ja perede toimetulekut. Kuidas saab valitsus praegu välja tulla kindlate argumentidega, et käibemaksu alandamine meie inimesi ei aita?

Aitäh! Ma arvan, et ega väga selget teadmist ju ei ole. Kui me vaatame välisorganisatsioonide ettepanekuid, nii nagu ka eelkõneleja siin välja tõi, siis välisorganisatsioonid on ju selgelt juhtinud tähelepanu, et meie maksusüsteem on aegunud, meie maksusüsteem tuleks tegelikult üle vaadata. Ma küsisin lugupeetud eelkõnelejalt, mis on tema ettepanek peaministrile, kui peaks uus peaminister tulema, mida me peaksime meie maksusüsteemiga tegema. Ta vastus oli selge: seda maksusüsteemi, mis meil on 30 aastat olnud, tuleb reformida. Aga kuidas seda reformida? Eks sinna tuleb väga [hoolega] sisse vaadata. Fiskaalpoliitikat ei saa arutada ilma [üldise] majanduspoliitikata, need peavad olema igal juhul ühes korvis. Sellisel viisil ainult saab mingeid otsuseid üldse vastu võtta. Mis suuna see täpselt võtab, näitab see analüüs.  

Nüüd, kas [madalam] käibemaks alandab toiduainete hinda või mitte? Ma olen veendunud, et see alandab. Mul on veenvad argumendid tänu nendele näidetele, mis on teistes riikides olemas. Euroopa Liidus on 25 riiki, kus kehtivad toiduainetele käibemaksu erisused. Kaks riiki on – Eesti ja Taani –, kus erisusi ei ole. Me nägime selgelt, kuidas kriisiaegadel – koroonakriis ja energiakriis – osa Euroopa riike muutis olukorra sunnil oma maksupoliitikat käibemaksu osas. Osal toodetel seda langetati, et tarbimine [püsiks].  

Minu arust väga hea näide, mida ma olen hästi palju kasutanud, on Hispaania, kus ühel aastal oli põud. Oliiviõli oli vähe, oliiviõli hind läks kõrgele ja selleks, et inimeste hinnatundlikkust leevendada, langetati kohe oliiviõli käibemaksu. See on tegelikult mõistlik fiskaalpoliitika, mida me peaksime ka siin Eestis vastavalt olukorrale juurutama. Ehk siis hetkel, kui on raske, tuleb poliitikat muuta, kui on kergem, tuleb teised otsused teha. Seda meil ei tehta. 

Meil on väga lihtne öelda, et meil on kõige efektiivsem maksusüsteem. See ühest küljest tähendab seda, et see on ühetaoline ja raamatupidajatel ja muudel ametnikel, kes maksu[raha] korjamisega tegelevad, on lihtne kõigest aru saada ja selgus majas. Selle taha millegipärast Reformierakonna liikmed, kaasa arvatud praegune rahandusminister, kogu aeg ennast peidavad. Aga ta ju ei räägi sisust, kuidas tegelikult see "efektiivne maksusüsteem" mõjutab inimeste igapäevast elu, toimetulekut, ja ettevõtluskeskkonda. 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa! Aitäh, hea kolleeg, sulle ka põhjaliku ettekande eest! Tegelikult on selle idee ehk toidukaupade käibemaksu määra alandamise idee vastased toonud argumendina – kui mitte lugeda argumendiks seda, mida räägib rahandusminister, et ongi hea, kui inimesed ei lähe paksuks, ja need riigid, kus on käibemaksumäär alandatud, on võib-olla ise rumalad, kui nad seda teevad – selle, et kui alandatakse toidukaupade käibemaksumäära, siis põhimõtteliselt see [kasu] ei jõua inimesteni. Kaubaketid võtavad selle vahe endale, inimesteni see ei jõua. Kas see on ka teie arvates niimoodi või on teil ikkagi teine arvamus?

Aitäh, hea küsija! No on ju selge, et toidu hinnad pole tõusnud ainult seetõttu, et meil on tõstetud käibemaks 20%-lt 24%-le. Seal on hästi palju muid tegureid ka, me saame ju täiesti sellest aru. Nii nagu ma oma ettekandes välja tõin, Euroopa keskmine tõus on 33%, aga meil on siin 57%, mis on piltlikult öeldes kaks korda kõrgem. Seal taga on probleemid tarneahelatega, kehvem kliima ja nii edasi, kütuseaktsiisid ja veeremimaksud. See on loetelu, millega üks valitsus koos sotsidega hakkama on saanud, me tõin selle enne välja. See kõik mõjutab toidu hinda, selle lõpphinda.

Nüüd, kas need inimesed, kes igapäevaselt annavad meile tagasisidet, sealhulgas ettevõtjad, näevad toiduainete käibemaksu alandamises päästemehhanismi? Osaliselt kindlasti. Osaliselt see kindlasti aitaks. Ma ei saa öelda, et sajaprotsendiliselt selles ulatuses, nagu käibemaksuprotsendi langetamine tuleb, et see viiks kogu hinnataseme sama protsendi võrra alla.

Siin lihtsalt tuleb arvestada sellega, et hinnaralli ehk inflatsioon, eriti toiduainete osas, läheb edasi. Praegu oleme negatiivses mõttes Euroopas esikohal ja me ei näe, et [protsess] pidurduks. Selleks, et see pidurduks, selleks, et inimesed saaks leevendust, tuleks praegusel hetkel, praeguses situatsioonis igal juhul kiiresti reageerida. Ja kiire reageerimine võiks vähemalt minu arvates seisneda toiduainete käibemaksu langetamises.

Vladimir Arvipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult on kurb, et rahva niisuguse toetuse saanud eestvedajat ei ole ükski valitsuse liige enda juurde kutsunud, et asja arutada ja lahendus leida. Aga kuidas te üldse hindate valitsuse valmisolekut ühiskonna signaale kuulata, kui isegi sellisele 100 000 allkirjaga algatusele ei ole tähelepanu pööratud?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et sa oskad sellele ise ka vastata. Ma võin lihtsalt üle korrata, mis siin Riigikogu saalis toimub, ja anda rahvale tagasisidet. Me oleme ju selgelt näinud, et nende aastate jooksul, kui me oleme siin tööd teinud, on Riigikogust lihtsalt nagu teerulliga üle sõidetud. Siia on toodud hästi palju seaduseelnõusid, mis on sõna otseses mõttes praagid olnud. On olnud kobareelnõusid, kus on hästi palju teemasid ühte eelnõusse pandud, et asja veelgi segasemaks teha. Sellele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler, et seadusloomega on meil probleemid. 

Teine pool, mis puudutab analüüsivõimet ja seda, kas valitsus on iga eelnõu kohta analüüsi teinud – me teame, et seda ei ole. Ka nendes [seletuskirjades] on kirjas, et analüüsi ei ole olnud võimalik teha, sest see on eelarve küsimus, ja nii edasi. 

Ehk siis need aastad on olnud mittelihtsad. Ja loomulikult see on väljendunud üleüldises olukorras. See on langetanud inimeste usaldust nii Riigikogu kui ka valitsuse vastu. Me oleme tegelikult usalduskriisis, me oleme majanduskriisis, usalduskriisis. Ja tagatipuks saab nüüd igapäevaselt aina rohkem ja rohkem inimesi aru, et nende taskud on tühjad. Selline on tagajärg. 

Ja kas ma saan siit puldist öelda, et, head inimesed, nüüd läheb asi paremaks? Ma hea meelega seda ütleks, aga ma ei saa seda öelda, sellepärast et ma ei näe seda. Ma ei näe seda, sellepärast et need otsused, mida järjest soovitakse siin ellu viia, ei too suuri leevendusi. Ja leevendusi ei too need ka selle tõttu, et rahval ei ole usaldust. Kui üldse mingeid poliitilisi otsuseid teha, siis saab neid teha ainult siis, kui on olemas usaldus. Praegu on tekkinud selline olukord, kus minister tuleb ja teeb ettekande, aga teisel pool ekraani on tühjus. [Sõnumit] ei võeta vastu, usaldust ei ole. Ja sellest minu arust valitsus üldse ei saa aru. 

Noh, me teame väga hästi, milline on vana Euroopa praktika. Kui seal teatud protsent küsitluses ütleb, et me rohkem seda parteid või valitsust ei usalda – reeglina [piisab,] kui see protsent on veidi alla poole, 40–35% –, siis valitsus lihtsalt asub tagasi ja ütleb, et selge, me läheme uuendame oma mandaati.

Aga siin on vastu võetud ridamisi otsuseid, milleks ei ole ühtset mandaati olnud, rahvas ei ole seda tahtnud. Vaatame praegu, milline on ühiskonna tunnetus, milline on tegelikult ühiskonna tellimus. Ühiskonnal on põhimõtteliselt kaks sõnumit: langetame toiduainete käibemaksu ja jätame ära automaksu ja auto registreerimistasu. Nii palju kui ma olen ringi käinud – ja ma suhtlen inimestega väga palju –, keegi ei ole juhtinud tähelepanu, et tead, Lauri, kaotame selle maksuküüru ära, see on tegelikult see, mis meile muret teeb. Või et ärge pankadele seda maksu rakendage, las pangad saavad tööd teha ja las võtavad meilt seda kasumit. 

Minu arust see ongi [tõestus], et valitsus üldse ei kuula. Ta ei kuula oma rahvast ja selles mõttes on sul õigus. Praegune olukord on täpselt selline. Ei ole tunnetust, mida tegelikult rahvas soovib, ja tehakse seda, mida näeb ette ühe erakonna programm. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nojah, 100 000 – praegusel hetkel võiks olla rohkem, oleks võinud olla veel –, aga sa ju tead neid variante, mis selle menetlemise puhul, kui hakatakse menetlema, tegelikult on. Mina olen küll üsna küüniline ja arvan, et see maandub prügikastis. Tehnoloogiat ei oska öelda. Aga mis on sinu hinnang praeguses usaldamatuse olukorras, kui riiki valitsevad jõud, kes kardavad rahvast ja [püsivad], nagu klassikud ütlevad, koos tati ja traadiga? Mis juhtub selle pöördumisega?

Aitäh! No siis, kui see petitsioon üle anti, ma kohe prognoosisin, et väga suure tõenäosusega seda keegi enne kohaliku omavalitsuse valimisi arutama ei hakka. Ei ole julgust. Lihtsalt ei ole julgust! Nüüd, kui valimised saavad läbi, siis mingi hetk arutelu komisjonis toimub. Ja siis on järgmine küsimus, kas on julgust tuua see petitsioon siia Riigikogu [saali]. Ja kui ka seda julgust ei ole, siis ma arvan, et rahva usaldus valitsuse ja Riigikogu vastu veelgi langeb. 

Me kindlasti jälgime seda ja hoiame kätt pulsil. Seda me saime kohe aru, et enne kohalikke valimisi ei too nad seda mitte kuskile, julgust ei ole. Kas komisjon peale valimisi laseb selle komisjonist välja? Vaatame! Sisetunne ütleb, et ei lase. Aga see tekitab ühiskonnas veelgi suurema probleemi. Ma siiralt loodan – siiralt loodan! –, et nii palju peaks ikkagi koalitsioonis julgust olema, et see vähemalt siia saali tuua. Ja ma väga loodan, et kui [sellesisuline] eelnõu on saalis, siis ta vähemalt läbib esimese lugemise. Sellepärast, et me peame igal juhul selle eelnõu kohta tegema ka parandusettepanekud. Lugupeetud algatajad ei teadnud, et meil ei ole võimalik kehtestada 10%-list käibemaksu, ja seal oli 10% kirjas. Me teame, millised on määrad ja millised on võimalused. Võimalus on 9%. 

Ehk siis koalitsioonist peaks tulema kaks-kolm saadikut, kes ütlevad, et jah, me toetame esimese lugemise [lõpetamist], saades aru, et seal tuleb teha muudatusettepanekud, et saaks toimuda ka teine lugemine. Aga vaatame! Kas ma pean olema optimistlik? Jah. Kas see reaalselt ka teostub? Näeme, aga väheusutav.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kõigepealt tunnustan sind, et sina ja terve Keskerakond olete valmis toetama sotside eelnõu toiduainete käibemaksu alandamiseks. See on sisuliselt läbi mõeldud ja ei ole ainult õhu võngutamine, see on ettepanek valitsusele, kes tegelikult seda teha ei taha. Ja me teame, et sellest ju niikuinii midagi välja ei tule. Aga küsimus on päris sisuline ja tõsine, see tuleb väga detailselt läbi mõelda.

Samas ma ei saa kuidagi aru, miks sa soovid seda koalitsiooni, [kuhu kuulujad] soovivad seda käibemaksu vähendada, nõrgestada. Ükskord tuleb meil see koos ära teha. Aga nüüd paar küsimust. Mis sa arvad, kui palju on lõpuks saalis neid opositsioonisaadikuid, kes seda tegelikult toetavad peale Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide? Ma arvan, et meie oleme sajaprotsendiliselt kohal. Kas meil on sõpru ka Isamaa ridades ja EKRE ridades?

Hea küsimus, hea kolleeg Anti! Ma arvan, et mis puudutab EKRE-t ja Isamaad, siis pigem on see küsimus nendele, nende fraktsioonide juhtidele ja saadikutele. Omavahel vesteldes ma ei ole näinud, et seal oleks suuri probleeme või nad oleks selle vastu, aga mul on väga raske vastata nende inimeste eest, keda praegu saalis ei ole. [Kohal on] vaid Riina Solman, kes esindab Isamaad. Ja Anti, sina oled praegu kahjuks ainult üks sotsiaaldemokraat, esindades Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda selles küsimuses. Aga küsimus on väga oluline, nagu ma aru saan ja nagu me kõik aru saame.

Loomulikult on meil valmisolek toetada absoluutselt kõiki jõude. Kui see ettepanek tuleb Reformierakonnast või Eesti 200-st, et nüüd aitab, langetame toiduainete käibemaksu, või see tuleb EKRE-lt, Isamaalt või sotsidelt, siis me igal juhul kirjutame sellele alla. Me näeme, et praeguses olukorras seda tuleb teha, see on kõige kiirem viis mõjutada toiduainete hinna tõusu, pidurdada seda tõusu.

Nüüd, mis puudutab kogu seda eelnenud tööd, mida sotsiaaldemokraadid on teinud, siis te ju tunnistate seda. Ma vähemalt tean, Anti, et sina kindlasti tunnistad, et see, mis te korda [saatsite] selles koalitsioonis, kõik need erinevad maksutõusud ja aktsiisitõusud ja teenuste hindade tõusud erinevates valdkondades – seda tehti ju teie kätega ka, te olite osalised.

Praegu ma lihtsalt soovin, et me saaksime opositsioonis ilusti koostööd teha ja koos edasi minna, et võidelda praeguse koalitsiooniga ja nende valede otsustega. Tunnistage, et te tegite valesti! Tunnistage, et see poliitika, mida te valitsuses ajasite, ei olnud meie inimeste [seisukohast] kõige mõistlikum ja see on kõvasti mõjutanud meie inimeste toimetulekut. Kui te olete seda tunnistanud ja inimeste käest vabandust palunud, siis loomulikult me saame teiega koostööd teha.

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas peale maksulangetuse on veel viise hindade mõjutamiseks? Näiteks Ungari on püüdnud riigi tasandil piirata kütuse hindu ja kehtestas toiduainetele kaubandusliku juurdehindluse piirangud. Kas meil oleks see võimalik?

Aitäh! Sellele küsimusele ei saa nii lihtsalt vastata. Siin ju tuleb vaadata kõiki meetmeid korraga, seda, kuidas miski mõjutab üldiselt meie maksukeskkonda ja muud majanduskeskkonda. Ma tõin sama mõtte ka oma kõnes välja, me ei saa nagu klotse eraldi vaadelda, me peame vaatama kõiki klotse koos. Kui me teeme ühte või teist, siis me peame aru saama, milline on mõju kolmandale või neljandale klotsile. Ja selleks, et sellele küsimusele vastata, peab loomulikult olema tehtud ka analüüs, et saada aru, kuidas, millisel viisil võiks see mõjutada meie inimeste igapäevast toimetulekut ja üleüldist majanduskeskkonda. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Praegu on selline aeg, mil kõik kandidaadid, kes osalevad valimistel, suhtlevad väga palju inimestega, sina ja mina ka. Üks põhiküsimus, mida minult küsitakse, on see, kuidas on võimalik, et valitsus lihtsalt ei kuula rahvast. Lihtsalt ei kuula meid, mõnitab meid, nagu sa ütlesid, et sõimatakse paksuks. Aga minult küsitakse ka sellist asja, et kuidas me üldse jõudsime sinnamaani, et olgu ükskõik mis, näiteks rahvaalgatus, mis kogub 100 000 allkirja, või me mäletame automaksuvastast rahvaalgatust, mis kogus üle 70 000 allkirja, kui ma ei eksi – põhimõtteliselt need ei jõua mitte kuskile. Ometi see on oluline demokraatlik instrument, mille kohta on eraldi olemas ka seaduses kirja pandud reeglid, kuidas seda peaks menetlema. Aga üldiselt mitte kunagi need rahva küsimused ja algatused ei jõua kuskile. 

Aitäh, hea küsija, hea küsimuse eest! Kui nüüd ausalt öelda, mida kõige rohkem küsitakse praegu valimiste ajal, kui me teeme valimiskampaaniat, siis küsitakse Lauri Laatsi valimisnumbrit ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti valimisnumbrit samuti. Ja kui see number on teada saadud, siis tuuakse esile kõik need probleemid, mis igapäevaselt inimestele muret teevad. Ja toimetulek on number üks. Minu arust seesama kiri, mille ma viie lapse emalt sain, ainult kinnitab seda. See kiri saabus mulle pool üks öösel ja ma tavaliselt sel ajal kirju ei loe, aga kuna ma üleval olin, siis ma selle avasin. Ja see kindlasti puudutas mind. See puudutas, sest esiteks, pere saab hakkama, aga on väga raske. Pere on panustanud ühiskonda viis last, pere on tervik, on olemas isa ja ema, kes igapäevaselt teevad kõik selleks, et nende lastel oleks olemas kõik, aga on väga raske. 

Ja neid inimesi on palju. Ja need inimesed väljendavad oma muresid kirjades, oma seisukohti petitsioonides, nii nagu see oli toiduainete käibemaksu langetamise petitsioonis, nii nagu see väljendus automaksu ja registreerimistasu ärajätmise petitsioonis. Rahvas on rääkinud, nagu öeldakse, aga valitsus ei ole inimesi kuulanud ja kuulda võtnud. 

Nii nagu ma ütlesin, me oleme seda siin päris pikka aega näinud. Ma lihtsalt kordan üle. Ma arvan, et kui praegune valitsus oleks arutanud järgmist eelarvet sellisel viisil, et oleks vähemalt osaliselt arvestatud rahva tahet, mis puudutab toiduainete käibemaksu langetamist, mis puudutab pangamaksu rakendamist, mis puudutab automaksu ja registreerimistasu tagasipööramist, siis rahva usaldus oleks kindlasti tõusnud. Aga seda ei ole tahetud teha. 

Need on poliitilise valiku küsimused, need on praeguse valitsuse poliitilise valiku küsimused. Samas poetakse peitu erinevate probleemide taha. Me ju saame aru kõikidest nendest probleemidest. Me saame aru, et meil on julgeolekuküsimus nr 1, loomulikult, aga me ei tohi unustada inimeste toimetulekut. Kas on võimalik tegeleda julgeolekuküsimusega ka nii, et langetataks toiduainete käibemaksu? Jah, on küll. Väga lihtne! Mitte midagi muud ei ole vaja teha, kui maksuküür peab säilima. See on ka vastus. Kahju, et seda ei võeta kuulda, kahju, et inimesed rohkem ei usu poliitikutesse, valitsusse, Riigikogusse kui institutsiooni. Ma arvan, et järgmine valitsus, kes siia tuleb – ja ma loodan, et õige pea –, peab kindlasti tegema kõik selleks, et taastada rahva usaldus.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, hea kolleeg! Me saame aru, et on hästi vähetõenäoline, et praegune valitsus eesotsas Reformierakonnaga on valmis toidukaupade käibemaksumäära alandama. See on vist vähereaalne. Aga mis on sinu sõnum rahvale? Mida siis rahvas peaks selles olukorras tegema ja mida on rahval oodata? Rahvas on rääkinud, me ju saime näha peaaegu 100 000 allkirja, see petitsioon on põhimõtteliselt kõige populaarsem ajaloo jooksul. Nii et rahvas on rääkinud, rahvas tahab, et selline samm oleks ette võetud. Aga kuidas seda oleks võimalik ikkagi teha ja millal seda oleks võimalik teha? Mis on sinu sõnum rahvale sellega seoses?

Aitäh! Ma arvan, et see on väga hea küsimus. Ma arvan, et vastus peitub 19. oktoobri valimistes. Kui selline olukord valitseks Prantsusmaal, me näeks inimesi tänavatel, ja mitte kõige meeldivamal viisil. Ma kindlasti ei kutsu üles barrikaadidele, aga ma kutsun üles minema valimistele, andma oma hääl, analüüsima seda olukorda, mis on tekkinud nende parteide tööviljana, kes on meil neli aastat võimul olnud, ja andma kohalike omavalitsuste valimisel hinnang, kas ollakse rahul nende tööga või mitte. See oleks kõva ja ainuõige löök ja see näitaks selgelt rahva arvamust praeguse olukorra kohta.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Valitsuse maksusüsteem on viinud meie riigi sinna, kus me oleme, ummikusse või kuristiku äärde.

Toome koos ummikust välja!

Kuidas? (Naerab.) Ükskõik, kuidas seda nimetatakse, aga milles te näete väljapääsu? Kas meil üldse on maksusüsteemi muutmise abil võimalik ise sellest august välja rabeleda või me peame ikkagi ootama, kui Euroopa saab jalad alla ja tõmbab meid välja?

Kui me ise ennast ei aita, ei aita meid keegi. Nii et meil on palju tööd ees.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ja vastusteks ette nähtud aeg on läbi. Enne kui me asume läbirääkimiste juurde, palub arutelu algataja juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me asume istungi pikendamise hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Istung on pikendatud. 

Nüüd avan läbirääkimised. Sõnavõtuga võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõtuga fraktsioonide esindajad. Nii et kõigepealt esineksidki fraktsioonide esindajad ja seejärel kõik teised Riigikogu liikmed. 

Palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Diana Ingeraineni. Palun!

Austatud juhataja! Head külalised ja kolleegid! Täna me räägime millestki väga isiklikust – mitte eelarveridadest, vaid sellest, mis toimub meie kodudes, meie köökides ja ostukorvides. Toit, hommikusöögid ja sünnipäevatordid [tähendavad] kodusoojust ja turvatunnet. Kui hinnad tõusevad ja toidukorv jääb tühjemaks, tekib ärevus – see on inimlik. Arusaadav on ka tühja kõhu hirm, mida on kogenud minu ema põlvkond. 

Ärevus ja hirm aga loovad õhkkonna, et justkui on olemas lihtsad ja kiired lahendused keerulistele probleemidele. Praegu tundub lihtne lahendus olevat langetada toiduainete käibemaksu. See kõlab õilsalt, tundub olevat mõistlik ettepanekuga kaasa minna, aga jäävad küsimused, keda ja mis ulatuses me toetame, mis hinnaga. 

Käibemaksu alandamine tähendaks riigieelarvesse 400–200 miljoni euro ulatuses vähem tulu – oleneb, milliseid toiduaineid silmas peetakse. Aga isegi kui sellest rahast loobuda, ei ole kindel, et hinnad poes üldse langevad. Kogemused mujalt Euroopast näitavad, et ainult osa käibemaksukärpest jõuab tarbijani. Ülejäänu neelab tarneahel: hulgimüüjad, logistika ja jaeketid. Kas tasub loobuda sadadest miljonitest, kui poes muutub hind vaevalt? 

On ka õigluse küsimus, sest universaalne käibemaksukärbe aitab rohkem neid, kes niigi toime tulevad. Kalleid toiduaineid ostval perel jääb taskusse kümneid eurosid, samas kui vaesusriskis olevad inimesed, üksi elavad pensionärid ja üksikemad säästavad ehk paar eurot. See ei ole õiglane ega hooliv. Madala sissetulekuga inimeste toetamiseks on universaalne käibemaksu alandamine kõige ebatõhusam meede. Eesmärgipõhine ja sihitud meede on personaalne otsetoetus. 

Ei saa nõustuda väitega, et käibemaksu alandamine aitab Eesti toidutootjaid. Ei aita! Toiduainete käibemaksu alandamine ei vähenda põllumehe elektriarvet ega väetisekulu. Pigem suurendab see survet kodumaisele tootjale, sest ka imporditud toiduained muutuvad ju odavamaks. Tulemus võib olla odavam, aga mitte enam Eesti toidukraam. 

Eriti nukraks teeb väide, et käibemaksu alandamine muudab Eesti rahva toitumise tervislikumaks. Eesti rahvas ei ole kunagi elanud nii hästi, nii külluslikult kui praegu. Aga ometi on ebatervislik toitumine tõusnud ülekaalukalt esimeseks riskiteguriks haigestuda näiteks südame-veresoonkonna haigustesse. Arstid on tõsiselt mures, et meie rahvas sööb ennast haigeks. 

Minule alati sümpaatne majandusteadlane härra Vitsur tõi välja märksõna "komberuum". Inimeste valikuid tegelikult mõjutab ümbritsev keskkond. Mida peaks tegema? Esiteks, sihitud abi neile, kes seda päriselt vajavad, juba eespool nimetatud otsetoetused või maksuvaba tulu määra tõstmine. Teiseks, millest oli ka siin juba juttu, tugevam konkurents ja ausad hinnad. Minu arvates peaks Konkurentsiametil olema suurem roll selle tagamisel. Kolmandaks, toetame Eesti tootjaid ja läbipaistvust. Teadlik tarbija on parim hinnakontrollija. 

Head kolleegid, lihtsad lahendused keerulistele probleemidele on harva õiged. Käibemaksukärbe on kallis, ebatõhus ja ebaõiglane. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volituse alusel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli Züleyxa Izmailova. Palun!

Head saalis viibijad! Hea Eesti rahvas! Armsad külalised! Kiirelt markeerin ära eelkõnelejate poolt õhku visatud väited.

Ja ma palun lisaaega ka kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nendega ei saa mitte kuidagi nõustuda. Eesti 200 on selles küsimuses väga silmakirjalik tegelikult. Kui rääkida sihitud toetustest, siis tegelikult oleks kõige mõistlikum alustada sihitud maksudest: rikkamad maksavad proportsionaalselt oma võimetega ja vaesemad samamoodi.

Aga kui nüüd minna tagasi tänase OTRK kokkukutsuja sõnavõtu juurde, siis pärast COVID-it hakkasid tõepoolest hinnad ülespoole kerima, sest turg ujutati nõndanimetatud tasuta rahaga üle. Sealt said Porto Franco ja said ka igasugu muud "vaesed" inimesed, kes pidid oma basseini kütmiseks toetust küsima. Ja seda tegi seesama Keskerakond, nende juhitud valitsus. Samas ei teinud nad mitte ühtegi otsust selle kohta, kuidas päriselt energia hindu alla tuua. 

Kuigi sotsiaaldemokraadid ei ole saanud veel peaministripartei leiba maitsta, siis ometigi valitsuses olles me tegelesime toidu hinna allatoomise küsimusega aktiivselt. Mul on väga kahju, et Keskerakond ei kasutanud oma esindaja peaministriks oleku aega ära selleks, et toiduainete käibemaksu alandada. Aga ma siiski väga tänan neid, et nad täna, paar päeva enne kohalike valimiste lõppu, selle küsimuse siia suurde saali tõid. 

Tõepoolest, Eesti on üks väheseid Euroopa Liidu riike, kus toiduainetele ei kehti käibemaksusoodustust ja meie käibemaks ei tee vahet luksuskaubal ja esmavajaduste [katmisel]. Samal ajal kui hinnad on kasvanud, jääb inimeste toidulaud järjest kesisemaks. Kui vaadata, milline on olnud mõju meie majandusele, siis eelmise aastaga võrreldes vähenesid toidukaupluste müügimahud augustikuu seisuga 5%. See tähendabki seda, et inimesed jätavad üha sagedamini toidukaupu ostmata ja nad ei saa omale esmavajalikkugi lubada.

See on selge märk, et Eesti on hinnatõusu spiraali kinni jäänud. See tähendab, et kõrged hinnad pidurdavad esmatarbekaupade tarbimist ja see omakorda kahjustab kohalikku põllumajandussektorit ja toiduainetööstust, mis on tööandjateks paljudele Eesti inimestele. Ja see omakorda nõrgestab juba kogu Eesti majandust ja inimeste ostujõudu. Importkaupade osakaal kasvab, samal ajal kui kohalike toodete osakaal väheneb. See on fakt, mille on toonud esile ka Eesti Toiduliit. Sellel ühiskonna ühtsust lõhkuval hinnatõusu spiraalil hoo mahavõtmiseks oleks minu arust toiduainete käibemaksu langetamine praeguses olukorras kõige tõhusam viis.

Regionaalsest kontekstist ja konkurentsist on täna siin samuti juba räägitud. Lisaks toiduliidule ja enam kui 100 000 Eesti inimesele, kes allkirjastasid petitsiooni, ütlevad ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Eesti Kaupmeeste Liidu alla koondunud ettevõtted ja töösturid, et toidukaupade käibemaksu alandamine on möödapääsmatu samm Eesti jaoks. Sellest sõltub meie toidujulgeolek, tarbijate heaolu ja kohaliku majanduse konkurentsivõime.

Eesti valitsus jätkab toidu käibemaksu erisuseta ja pigistab sealt, kust enamik eestlasi on juba niigi koomale tõmmanud, meie naabrid aga liiguvad hoopis teises suunas. Lätis kehtib imikutoidule madalam käibemaks ja see kehtib ka kohalikule puu- ja köögiviljale. Läti valitsus on valmistanud ette otsuse alandada põhitoiduainete käibemaksu 12%-le. Rootsi liigub selles suunas, et järgmise aasta teisest kvartalist alandada toiduainete käibemaksu 12%-lt 6%-le. Ja on veel terve rida teisi riike, kellel on madalam käibemaks ja kus kehtib toidule käibemaksuerisus. Näiteks Suurbritannias on kogu toidukraam täiesti käibemaksuvaba.

Need sammud pole riikide poolt tehtud juhuslikult. Kõik riigid võitlevad toiduhinna konkurentsis oma siseturu ja oma tootjate eest. Kui Eesti valitsus jääb siin mokk töllakil vahtima, ei jää me mitte ainult kõrge toiduainete käibemaksuga saareks Euroopas, vaid muutume veelgi ebaatraktiivsemaks turismisihtkohaks, kus toidu ja teenuste [kallidus] mõjutab otseselt turismisektori konkurentsivõimet. Samal ajal kui meie naabrid viivad hindu alla, läheb meil hind kõrgemaks. See tähendabki, et Eestis muutub söömine ja majutamine väliskülalistele veelgi kallimaks ja siia tahetakse vähem tulla.

Aga kuidas muutub riigieelarve? Kriitikud väidavad jah, et käibemaksu alandamine toob kaasa riigieelarve tulu vähenemise, aga see eeldab, et inimene, kellel jääb raha toidu ostmisest alles, ei suuna seda allesjäänud raha tagasi tarbimisse. Seda nimetatakse madala elastsusega kauba maksutulu languse efektiks, mis põhineb tuluelastsuse teoorial ehk sellel, kuidas maksutulu muutus sõltub sellest, kui elastselt reageerib tarbimine maksumäära muutusele. 

Aga Eesti puhul see ei kehti, sellepärast et meil ei ole teisi erisusi. Kui inimesele jääb see raha alles ja ta otsustab osta midagi muud, siis ta ostab seda ikkagi sellesama kõrge käibemaksumääraga. Ja see raha tuleb tagasi ringlema, ei jää kuhugi. Seda nimetatakse ringtarbimiseks ehk ei ole siin midagi niimoodi, et raha jääb saamata. Tegelik eelarveline mõju on pigem mõõdukas, samal ajal kui sotsiaalne ja majanduslik kasu on, ma ütleksin, märkimisväärne.

Põhitoiduainete käibemaksu alandamine aitab murda seda hinnatõusu spiraali, millesse me oleme praegu sisenenud. Kui toiduainete hinnad stabiliseeruvad, aeglustub surve palkade ja hindade vastastikusele tõusule. See on esimene samm, et tulla välja sellest hinnatõususpiraalist, mis on meid juba mitu aastat painanud. Samal ajal tugevneks kodumaine toiduainete tootmine, sest hinnavahe välismaise impordkraamiga väheneb, see aga tähendab kindlustunnet tootjatele, töökohti maal ja paremat toidujulgeolekut Eestis. Ja see tähendab ka edukamat minekut meie turismisektorile ja muidugi tervislikumat toidulauda Eesti inimestele.

Head kolleegid! Toiduainete käibemaksu alandamine on lisaks muule ka majanduse tasakaalustamise meede, mis aitab vähendada hinnasurvet, tõsta ostujõudu, taastada nõudlust ning anda hoogu kodumaistele tootjatele ja teenindussektorile. Seega, sotsiaaldemokraadid toetavad ja soovivad, et see petitsioon ikkagi jõuaks Riigikokku või et valitsus jõuaks selle teadmiseni ise juba varem ja alandaks toidu käibemaksu. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud saalis viibijad! (Naerab.) Ma [pean silmas] Anti Allast ja meie tublisid ametnikke, kes alati toetavad, ja lehvitan Züleyxale, kes tahab saalist lahkuda. Aga ma usun, et meid ikkagi jälgitakse vähemalt interneti vahendusel, kuna küsimus on tõsine. 

Tahan kommenteerida kõigepealt seda, et Heido Vitsur andis meile tegelikult vastused. Küsimuse tõstatajad Keskerakonnast tegid etteheiteid koalitsioonile, kes ei kuula, aga nad tegelikult minu arust ei kuulanud eksperdi öeldut ka ise. Ekspert andis üsna selgelt mõista, et käibemaksuga me kõiki muresid ära ei lahenda, see on võib-olla üks osa tervikust. Ta rõhutas ja tõi esile IMF-i seisukohti, millest ma pärast ka ülevaate annan. 

Aga mida ma tahaksin öelda nii koalitsioonile, kes ei võta inimesi kuulda, kui ka Keskerakonnale, kes selle küsimuse saali tõi? Poliitikat ei tehta iseenese pärast – ei tee koalitsioon iseenese pärast, ei tee opositsioon iseenese pärast, [seda tehakse] teiste inimeste pärast, nende probleemide kõige paremaks lahendamiseks. 

Põhiviga, mida teevad valituks osutunud poliitikud, on see, et nad räägivad sellest, kuidas nemad on elanud, kuidas nende perel on läinud, ja mõõdavad ühiskonnakorraldust ainult isikliku kogemuse alusel. Aga poliitik peab olema justkui ühiskonna arst, kes ei saa iseenese tervisehädadega mõõta teiste inimeste tervisehäda. Ta peab hoolega kuulama patsiendi kaebust, tegema analüüsid ja just konkreetselt tema tulemuste põhjal diagnoosima haiguse ja pakkuma talle sobivat ravimit. Jah, üldjuhul need ravimid, mida arstid määravad, sobivad suurele osale populatsioonist, kuid vahel on juhtumid keerulisemad või siis haigestutakse grupiviisiliselt või pandeemiliselt. 

Kas praegune toiduainete hindade põhjustatud olukord on võrreldav pandeemilise olukorraga? Ei ole. Ekspert tunnistas, et nälga ei ole, on elukvaliteedi tuntav langus. Aga see ei ole midagi sellist, millele me ei peaks tähelepanu pöörama. Ekspert tunnistas tõesti, et nälga ei ole, aga meil on ikkagi [suur mure]. Ma [kuulsin] saalis ka juhtiverakonna esindaja hinnangut, justkui siin polekski probleemi. On küll! 

Küsimus ei ole üksluises toitumises, vaid ka majandusvaldkonnas laiemalt. Omamaise toidu tootmine ei ole Eestis enam tulus, sest inimesed ostavad poest rohkem odavat importtoitu. Meie toiduained ei ole teistel turgudel enam nii konkurentsivõimelised, kui varem olid. Kas me tahame, et meie toiduettevõtjad ja toidutootjad paneksid oma uksed kinni? Me ei taha seda. Me ei taha ka seda, et meie lapsed ei söö täisväärtuslikku kodumaist toitu. Kui naaberriikides pakutakse inimestele paremaid elamisvõimalusi ja elatustase on parem, siis inimesed liiguvad meilt sinna ära. Nii on teinud meie inimesed varasemate majanduskriiside ajal. 

Ma olen siit saalist kuulnud ka juhterakonna hääli, et me oleme nõus maksma kaitsekuludeks rohkem raha, et Eesti oleks kaitstud, aga teie siin virisete. Paraku ei mõtle ka need inimesed oma palganumbrist kaugemale, sest toimetulek on julgeolekuküsimus. Kas need inimesed, kellel on täna raske toime tulla, tahavad seista ka nende kaitseks, kellel jääb peale toiduainete ostmise kätte raha ka meelelahutuseks, reisimiseks, oma silmaringi avardamiseks, [kallite] asjade soetamiseks? Me oleme oma ajaloos korduvalt näinud, et alati seda ei taheta, sest need, kes on vaesemad, tahavad ka paremini elada. Kui nähakse, et ei saa klaaslae alt välja, tekivad ühiskondlikud lõhed, mis on viinud ka ühiskonnakorra muutumiseni. Vaesus on julgeolekuküsimus. 

See, et keegi praegu ei nälgi, ei tähenda, et vaesust või tõrjutust ei kogeta. Need, kes saalis sedasi ütlevad, et kui nälga ei ole, siis pole probleemi, [vahest] mäletavad aega, kui nad olid ise vaesed. Aga täna nad enam ei pane ennast olukorda, kus teistel tuleb kiirnuudleid süüa, vesist poekartulit osta või toitainevaeseid makarone oma lastele pakkuda. 

Täna tõstatatud toiduainete käibemaksu küsimus on üks taolisi küsimusi, mida ei lahenda ära … 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega.  

Aitäh! … Riigikogu paaritunnise istungiga. Sellega tuleb süvitsi tegeleda. Mina ei lahterdaks seda toiduainete käibemaksu küsimuseks, tegeleda [tuleb] inimeste üldise toimetuleku ja vaesuse leevendamisega. Vaesus on Eestis olemas, ka palgavaesus, ja sel on üksikvanema ja [mitut] last kasvatava pere nägu, aga ka üksi [elava] pensionäri nägu, kes ei saa endale peale viletsa toidu ostmise suurt muud lubada. Kvaliteetset toitu ei saa pered endale lubada, samuti laste huviringe või lihtsalt sotsiaalset suhtlemist omavanustega. 

Heido Vitsur ütles meile, et toiduainete hinna tase määrab ära 60% inimeste palkade taseme ja palgad määravad omakorda teenuste ja toodete konkurentsivõime laiemal turul. Euroopas on põllumajandus[tootjate toetamisega] toitu odavamana hoitud, riigid on selles erinevalt talitanud. Meie konkurentsivõime sõltub väga palju toiduainete hinnast. Kas meie põllumehed ja [toiduainetööstus] saavad omamaist toitu toota ja teistele turgudele pakkuda? 

Heido Vitsur ütles veel väga palju asju. Ma ei hakka seda kõike ette lugema, te kuulsite. Aga mina jõuan tagasi küsimuse juurde, mida mul õnnestus küsida peaettekandjalt. Kas maksupoliitikast, [sealhulgas] toiduainete käibemaksu alandamisest üksinda piisab? Või [tuleks seda käsitleda] koos palgavaesuse küsimuse lahendamisega, näiteks sotsiaalsfääri kaasates, või regionaalpoliitika abil põllumajandust toetades? Võib-olla me vajame palju olulisemaid muudatusi, mitte ainult toiduainete käibemaksu alandamist. 

Peaettekandja rääkis ka toitumisprobleemidest, mis puudutavad juba [inimeste] tervist ja sotsiaalsfääri. Puhta toidu tarbimine mõjutab otseselt meie põllumajandust ja [rahva toiduga varustamist], mis on laiemalt toidujulgeoleku küsimus. Küsimusi, ühesõnaga, on väga-väga-väga palju. 

Heido Vitsur ütles ka seda, et kuni finantskriisini ei häirinud meid see ühetaoline käibemaks. Me nägime, et Eesti hinnad ja elatustase liiguvad ühtlaselt. Me lähenesime ostujõult ja elatusstandardilt teistele riikidele, kes olid meile eeskujuks. Täna me enam nii ei tunne, me oleme hakanud rääkima plaastrite panemisest haigetele kohtadele, aga see ei paranda tervikut.

Koalitsioon räägib jõukusest ja julgeolekust. Rahandusminister on rääkinud eestlaste paksusest, aga härra Vitsur uuris järgi, et keskmine eestlane on parajalt paks, mitte paks. Rahandusminister rääkis meile ka seda, et eestlased virisevad ennast vaeseks. Ta on rääkinud kui alternatiivõpetuse alkeemik mõttejõu mõjust: teisiti öeldes, et kui teha maksude tõusu [abil] raha äravõtmise juures rõõmus nägu ette, siis see teeks justkui puuduva rahahulga olematuks. Paraku rahandusminister ei vasta, kas see toob kuidagi ka leiva lauale, kui me selle ülekohtu peale, et meilt on raha maksudega ära võetud, kohtlase kombel naeratame. Mina arvan, et leib ise lauale ei tule. 

Mõttejõu küsimus on [tõesti] huvitav teooria, mida meile valitsuskoalitsioon sisestada püüab. Et kui me räägime ja mõtleme vastavalt Reformierakonna loosungitele jõukusest, siis see tuleb nagu iseenesest meile selga ja tuppa, vaatamata sellele, et seesama erakond on teinud kõik, et meil jõukus, vastupidi, kahaneks. Meenutame siinkohal suurperedelt huviringiraha äravõtmist, suurperede toetuste [vähendamist] ja üldse lastega perede olukorra halvendamist. 

Rääkida oleks palju, aga üks mu sõnum on see: küsimuse saali tooja ei kuula ise ka teisi, aga loomulikult koalitsioonierakonnad ei kuula üldse inimesi, vaid sõidavad teerulliga meist üle. Nii et jääme ootama terviklahendust. Ja tegelikult ütles ka Heido Vitsur meile, et küsimus ei ole käibemaksus, küsimus on maksukorralduses üldisemalt. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Hea Eesti rahvas! Siin me oleme. Kui küsimus on, miks on toit Eestis kallis, siis vastusevariante on kohe mitu, aga mina arvan, et eelkõige on [põhjuseid] üks: selle ja eelmise valitsuse poliitika. Vaatame, kui palju on viimase kahe ja poole aastaga tehtud, kui palju on tõstetud makse, aktsiise, riigilõive. [Peale tuli veel] automaks ja näiteks paljulapseliste perede hüvitist vähendati 200 euro võrra kuus. See ongi põhimõtteliselt see, mida me oleme Reformierakonna juhitud valitsuse poolt näinud, ja ma arvan, et paljuski just selle tõttu on toit poodides kallimaks läinud. Me läheme poodi ja iga päev vaatame, kas hind on ikka sama mis eile või on täna juba teine number hinnalipikul. Mõni aasta tagasi maksis pakk keefirit vähem kui üks euro, nüüd on see poolteist ja rohkemgi. Kodujuust – sama lugu, oli euro, nüüd on juba kaks. See kõik on loomulikult masendav. 

Veel masendavam on see, et kui tullakse ettepanekuga midagi ette võtta, et olukorda tavainimeste jaoks paremaks keerata, siis valitsus jätkuvalt ei taha kuulata ja kuulda ka. Esitatud petitsioon sai rekordarvu allkirju: peaaegu 100 000 inimest on oma allkirja andnud ja paljud on öelnud, et nemad ei teadnud, et selline petitsioon üldse on, nemad oleksid ka oma allkirja andnud. Nii et lihtsalt paljudel inimestel puudus info. Me võime öelda, et rahvas on rääkinud. 

Kuuest erakonnast Riigikogus neli ütlevad, et seda oleks vaja teha, tuleks alandada toidukaupade käibemaksumäära. Ja kui varem rääkis sellest just Keskerakonna fraktsioon, ja seda kohe mitu korda, ja tegime vastavaid ettepanekuid, siis nüüd on õnneks ka sotsiaaldemokraatide silmad avanenud. Nad on selle initsiatiiviga ühinenud ja taotlevad sama. Ma loodan, et ka EKRE ja Isamaa saadikud on seda meelt, et see tuleks kindlasti ära teha. Praegu neid küll saalis kahjuks ei ole. 

Siin on, mille peale mõelda, aga valitsus mõelda ei taha. See ongi probleem. Rahandusminister käib siin puldis rääkimas, et need Euroopa riigid, kes on alandanud toidukaupade käibemaksumäära – mõni teeb seda juba teist korda järjest, näiteks Rootsi –, ise teavad, mis nad teevad, võib-olla nad on rumalad. Meie ei ole ja meie seda ei tee. Lisaks meile veel Taani ja sellega vist see väike klubi piirdubki. 

Samas [on teada], et kasvab poevarguste arv. Ja kui enne räägiti sellest, et varastatakse luksuskaupasid – kallid veinid, konjakid jne –, siis nüüd varastatakse lihtsalt toitu, sellepärast et inimestel ei ole raha selle ostmiseks. 

Palun aega juurde! 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja see ka tegelikult näitab, et probleem on väga terav ja oleks kindlasti vaja midagi ette võtta. Aga jällegi, valitsus ei näe siin probleemi. 

Kui aga rääkida sellest, kui palju inimestel üldse on sääste, siis iga järgmine värske uuring näitab, et inimesi, kellel on midagi kõrvale pandud – ja see on siiamaani alles –, on aina vähem. Ja loomulikult sellistes tingimustes, kus valitsus lihtsalt teeb nägu, et kõik on hästi, kannatame ära, ja samas tõstab käibemaksumäära kaks korda järjest – oli 20%, nüüd on 24%, ja see on üks kõrgeimatest käibemaksumääradest üldse Euroopas –, ei jää muud üle, kui proovida ja proovida aina uuesti, et äkki ka valitsuse silmad avanevad ühel hetkel ja õnnestub midagi ära teha. Ja võib-olla see petitsioon on selleks just [õige] vahend. 

Aga samas võib-olla peaksime meie, Eesti inimesed, mõtlema selle peale, kas ei peaks midagi ette võtma, ütleme niimoodi, selle valitsuse osas. Ma loomulikult ei ütle, et me peaksime nagu barrikaadidele minema, aga Eesti on demokraatlik vabariik ja demokraatlikus vabariigis on olemas selline asi nagu valimised. Just sellepärast on Eesti Vabariigis kõrgeim võimu kandja teatavasti rahvas. Rahvas otsustab, kes saab esialgu parlamenti ja milline on see valitsus, mis seejärel moodustatakse. 

Ja loomulikult meil on ka kohalikud valimised ja praegu on käimas valimiskampaania. Me teame, et 19. oktoobril on valimispäev, praegu käib eelhääletamine ja e-hääletamine. Ma arvan, et see on väga hea koht, kus Eesti rahvas võiks oma sõna sekka öelda ja näidata oma suhtumist praegusesse valitsusse, näidata seda nendele erakondadele, kes tõepoolest arvavad, et meil probleeme ei ole ja see, et meil on nii kõrge käibemaks ka toidukaupadel, on täiesti normaalne. Rahandusminister ütleski siit puldist või kuskil meediaintervjuus, et meil on liiga palju ülekaalukaid inimesi, söövad vähem – ongi hea. Sellise suhtumise eest peaks rahvas minu meelest karistama, sest muidu see jätkub ja makse tõstetakse ka edaspidi ja vaadatakse lihtsalt [pealt], kuidas inimestel ei ole enam üldse raha selleks, et toidu eest maksta. 

Nii et, head Eesti inimesed, tehke targad valikud ja kindlasti osalege valimistel! See on väga hea võimalus ka tavainimestel oma suhtumist näidata. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun! 

Auväärt juhataja ja üks kolleeg, Anti, kes on veel siia saali jäänud! Jah, kuu [lõpp] läheneb. Ja siin kõlas kolm väidet: esiteks, et kuu lõpul süüakse vähem, teine väide, et ostetakse vähem, ja kolmas väide, et varastatakse rohkem. Esimese väitega ma maastikul liikudes päris nõus ei ole, et kuu lõpus süüakse vähem. Aga kohe on kuu lõpp käes, nii et kõik see kordub taas. Aga vahepeal on tõesti kohalikud valimised. Ei hakka kordama, et see on üks võimalus näidata oma suhtumist. Tegemist on küll kohalike valimistega, mitte riigivalitsemise ja Riigikogu valimisega. 

Aga miks toit on kallis? Siin oli jutuks, et 24 Euroopa Liidu riigis on toiduainete käibemaksu langetatud, meie punnime vastu. Eelmine aasta möödusime me toiduainete hindade poolest juba Itaaliast ja ees on vaid kolm kõige rikkamat: Luksemburg, Taani Kuningriik ja Austria. Ent loomulikult ei ole meie rahva sissetulekut võimalik võrrelda nende kolmega või Itaalia ja paljude teistega. 

Jah, teine asi on tõesti see, mida Heido Vitsur siin õigesti ütles ja nagu ka peaminister on öelnud, et kaubanduspindu on liiga palju. Aga Heido Vitsur [seletas], miks neid nii palju on. Vabalt on lastud ehitada kaubanduspindu, nii palju, kes aga tahab. No ja tulemus on käes! 

Räägiti siin, et riigi julgeolek algab sisemisest stabiilsusest. Aga sisemist stabiilsust ju tegelikult ei ole. Me oleme raskes stagnatsioonis. Usaldus valitsejate vastu null ei ole veel, aga läheneb sellele. Aga ometi on riik kindlates kätes. See on juba naljanumber. Aga ma arvan, et kohalikel valimistel inimesed näitavad, mida nad kindlatest kätest ja nende kaasvõitlejatest arvavad. 

Jah, on 100 000 allkirja, oleks võinud rohkemgi olla. Aga ma olen parlamendis juba mõnda aega olnud ja ma tean, mis suure tõenäosusega sellega juhtub. Tegelikult on ju kuus varianti, tuletan meelde. Esimene: algatada eelnõu või olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. See praegu ongi esimene võimalus selle 100 000 allkirjaga edasi toimetada. Teine [võimalus]: korraldada avalik istung. Kolmas: edastada ettepanek pädevale institutsioonile seisukoha võtmiseks ja lahendamiseks. Neljas: edastada ettepanek Vabariigi Valitsusele seisukoha kujundamiseks. Rahandusminister ja peaminister on palju kordi öelnud, mis vastus sealt tuleks. Ja viies: tagasi lükata. Noh, selline konstruktiivne värk. Või kuues: lahendada probleem muul viisil. Ma ei tea, mis see muu viis on. 

Nii et need on variandid. Olgu või 1000 või 100 000 või 200 000 [allkirja], ikka samamoodi. Ma kardan, et praeguses olukorras, kui võim hoiab kümne küünega …

Hea kolleeg, kas paneme lisaaega?  

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… hoiab kümne küünega võimust kinni, mingit rahvale vastutulekut, olgu [või tegu] 100 000 inimesega, kahjuks ei tule. 

Stagnatsioon on lämmatav. Võimulolijad üritavad läbi suruda – on üritanud ja üritavad edasi – suure venna ühiskonda, nuhkimisühiskonda, kuni sinnamaani välja, et muuta karistatavaks see, mida te vaatate, milliseid videoid, või mida te loete. Õnneks see korraks võeti maha. Ja ma ei kutsu kedagi barrikaadidele, aga miitingutele Riigikogu ette või valitsuse [maja] ette peaks tulema küll 500 inimest, 1000 inimest. Sellest võimulolijad saavad aru. Igasugused petitsioonid, olgu või 100 000 allkirja, praeguses lämmatavas olukorras ei lahenda asja. Nii lihtne see tänases Eestis kahjuks on. 

Aga esimene samm on: minge valimiskastide juurde ja näidake praegu riiki valitsevatele jõududele nende koht kätte. See on esimene samm normaalse riigi ja elukorralduse poole. Aitäh! 

Suur tänu! Anti Allas, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Austatud eesistuja! Hea kolleeg siin saalis, Peeter Ernits! Võib-olla keegi vaatab meid ka telesilla abil. 

Mõned mõtted siis. Kuna Riigikogu saal on ikkagi arutelukoht, siis mul ei ole soravat kõnet, mida siin ette lugeda, aga selle arutelu käigus tekkisid mõtted, mida ma tahaksin väljendada. 

Kõigepealt loen maha ühe mõtte, mida ma nägin äsja sotsiaalmeedias. Nimelt, täna on ülemaailmne toidupäev. "Toit on elu vältimatu osa, kuid samas osa meie kultuurist, julgeolekust ja majandusest." Niimoodi kirjutab eelmine regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman oma sotsiaalmeedia postituses. Tegelikult tema oli see inimene, kes võttis selle teema sisuliselt käsitleda. Nagu ma varem siin ühes küsimuses ütlesin, tegemist on väga keerulise probleemiga. Väga lihtsat lahendust ei ole, aga need teemad tuleb sisuliselt läbi mõelda ja pakkuda välja lahendused ja kompensatsioonimehhanismid, et see asi terviklikus süsteemis toimiks. 

Mind tegelikult käivitas ja ajendas siia tulema ainukese koalitsioonisaadikuna kõne pidanud Eesti 200 esindaja Diana Ingerainen, kellest kui isikust ma väga lugu pean, aga kahjuks nende mõtetega, mis ta toiduainete käibemaksu kohta avaldas, kuidagi nõustuda ei saa. Ma kõigepealt tsiteerin ühte tema lauset: "Käibemaksukärbe on kallis, ebatõhus ja ebaõiglane." Sa seal üleval kuuled, aga ei mürista. No ma tõesti aru ei saa, kuidas on võimalik sellisele järeldusele jõuda. 

Kas ikka on kallis? Mõtleme siis selle läbi! Tõsi on see, et kui käibemaksu protsent alaneb, siis tõesti riigikassas osaliselt võivad tulud väheneda, aga kindlasti ei vähene need selles ulatuses, nagu käibemaksu protsenti alandati. Ja mis need põhjused on? Esiteks, me ju teame, et väga paljud Eesti inimesed lihtsalt ei suuda piisavalt toitu osta. Kui toidu hind langeb – see kindlasti juhtub, seda on kinnitanud ka kaupmehed –, siis ollakse valmis ostma rohkem ja kvaliteetsemat toitu. Praegu me näeme, et toidu ostmise kogumaht on alanenud, aga seoses hinna alanemisega võib ka ostude maht taastuda. Ja tänu sellele tuleb kokkuvõttes riigikassasse käibemaksuna rohkem raha. 

Teiseks me peame kindlasti vaatama ka seda, millist toitu meil ostetakse. [Eesmärk on], et ostetaks rohkem Eestis toodetud toidukraami, aga paraku on nii, et kui inimestel ei ole raha, kui neil ei jätku [piisavalt] raha toidu ostmiseks, siis esimesena vaadatakse kõige odavamaid kaupu. See kõige odavam on sageli väljastpoolt sisse tulnud, ja just nendest riikidest tulnud, kus toidu käibemaks on madal. Nendel riikidel on tegelikult selle näol väga selge konkurentsieelis, ja kui on konkurentsieelis, siis nad saavad [kergemini] meie turule. Nende siia toodud toidukaupade omahind on madalam. Jah, [Eestis] lisandub loomulikult nii väljast tulnud kaubale kui ka meie oma toodetele …  

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaaega.  

… võrdne käibemaks, aga kokkuvõttes on nendel konkurentsieelis. 

Ja kui me ise oma riigis ei tooda – nii põllumehed kui ka töötlejad –, siis jõuab raha meie majandusse vähem ja selle tõttu me jääme kokkuvõttes vaesemaks. Kui toiduained on odavamad ja toidu ostmiseks ei kulu nii palju vahendeid, siis tõenäoliselt Eesti inimene kasutab selle raha ära mõnes muus valdkonnas, kus jätkuvalt on käibemaks kõrge, ehk lubatakse endale midagi rohkem. Ehk siis tänu sellele see miinus kokkuvõttes nii suur ei tule. 

Ja lõpuks. Tõenäoliselt, nagu ka erinevad eksperdid on öelnud, tõesti riigikassa tulu osaliselt väheneb – keegi ei ole veel täpselt välja arvutanud, kui suur see vähenemise osakaal on –, aga seda on ju võimalik katta teiste meetmetega. Üks [lahendus] võiks näiteks vabalt olla õiglane astmeline tulumaks. 

Ma tahaksin ka küsida selle väite kohta, et see langetus oleks ebaõiglane. Ma ei saa aru, kelle vastu see siis on ebaõiglane, kui meie riigi ettevõtjate konkurentsivõime paraneb, meie majandus elavneb, meie inimeste toimetulek paraneb. Ainuke, kelle vastu see võib olla ebaõiglane, on [valitsus] – enam ei saa teha sellist maksukingitust, nagu koalitsioonil on olnud plaanis teha. Järgmisel aastal pakutakse [kuus] 4000 eurot või rohkem tulu saavatele inimestele võimalust saada osa 2000-eurosest maksukingitusest, mis on täiesti arusaamatu. 

Seetõttu ma arvan, et toiduainete käibemaksu alandamine on igati mõistlik. Ei saa olla, et absoluutne enamus ehk peaaegu kõik teised Euroopa teised riigid on seda ühe meetmena rakendanud. Ma arvan, et aeg oleks siin saalis ja meie riigis tunnistada, nagu viitas ka Heido Vitsur, et meie maksusüsteem on ummikus, kinni kiilunud. Sellele tuleb kui mitte varem, siis järgmiste Riigikogu valimiste käigus lahendus leida. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan päevakorrapunkti käsitlemise. Ühtlasi on läbi saanud ka tänane Riigikogu istung.