Väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Auväärt külalised! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Täna alustame natukene mittetraditsiooniliselt, kuivõrd, head kolleegid, mul on siiralt hea meel tervitada siin Riigikogu saalis Euroopa Komisjoni eelarve, pettustevastase võitluse ja avaliku halduse volinikku Piotr Serafini. Euroopa Komisjoni eelarve raam annab ühise lähtekoha vastamaks Ukraina sõja, julgeoleku ja konkurentsivõime väljakutsetele. Kuulame huviga, kuidas tema hinnangul on selles raamistikus arvestatud Eesti vajadustega: idapiiri kindlustamine, piiriüleste ühenduste arendamine ja järjepidev toetus Ukrainale. Head kolleegid, eestikeelne kõne on kuuldav tõlkeaparaadil kanalil 1. Mr Serafin, please, the floor is yours!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on suur privileeg olla siin Tallinnas Riigikogu hoones ja pöörduda teie poole selles ajaloolises hoones, mis on nii tihedalt seotud Eesti iseseisvusega. Keskajal sai Tallinnast, mida tollal tunti Revalina, üks Hansa Liidu peamisi sadamaid, mis ühendas Läänemere selliste linnadega nagu Lübeck, Gdansk minu koduriigist, Hamburg ja Brugge. Need ühendused ülejäänud kontinendiga ulatusid kaubandusest kaugemale. Nad kujundasid linna valitsemist, õigussüsteemi ja kultuuri. Ja need on valdavad ka iseseisvas Eestis. 

Praegu on see pikaajaline avatuse ja koostöö traditsioon, millega teie riigis ollakse väga harjunud, sellegipoolest silmitsi järgmise tõsise tuleprooviga. Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on meie kontinenti raputanud ja tuletanud meile meelde, et vabadust ja rahu ei saa pidada iseenesestmõistetavaks, neid tuleb kaitsta. 

Siin Eestis, Euroopa Liidu ja NATO kirdeservas on seda tegelikkust tunda rohkem ja otsesemalt kui kusagil mujal. Narvas on piir enamat kui joon kaardil, see tähistab kahe väga erineva maailma kohtumist. Üht valitsevad hirm ja sund, teist aga vabadus, demokraatia ja koostöö. 

Öeldakse, et Euroopa päike tõuseb Narvas. Ja tõepoolest, iga päev see tõuseb seal üle rahva, kes valvab julgelt ja veendunult Euroopa idahorisonti. Euroopa Liit peaks sellesse pingutusse samuti panustama. Meie jagatud vahendite, investeeringute ja valikute kaudu saame tagada selle, et Euroopa julgeoleku ja võimalustega seotud lubadused ulatuvad meie liidu igasse nurka, sealhulgas siia, kust Euroopa igal hommikul alustab. 

Austatud riigikogulased! Selles kontekstis esitas Euroopa Komisjon selle aasta juulikuus oma järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku. See eelarve viib Euroopa edasi aastani 2035 ja sealt edasigi. Me teame kõik, milline on see maailm, milles me elame. Agressioonisõda Ukraina vastu, kaubanduspinged, tehnoloogilised nihked ja kliimamuutused kujundavad meie tööstusi ja ühiskondi ümber. 

Meie ettepaneku eesmärk on saavutada tasakaal. Me toetame jätkuvalt neid poliitikasuundi, mis on osutunud edukaks, aga samal ajal reageerime uutele väljakutsetele: kaitse, julgeolek ja konkurentsivõime. Meie ettepanek on ühtekuuluvust ja põllumajandust hoida Euroopa Liidu eelarve tugevate alussammastena. Need on jätkuvalt riiklikes ja piirkondlikes partnerluskavades kirjas, nende eelarved jäävad nominaalses mõttes stabiilseks. Me keskendame uusi vahendeid sinna, kus poliitiline nõudlus on kõige suurem – kaitse, julgeoleku, konkurentsivõime ja piirikaitse valdkonda. Meie ettepaneku keskmes on riiklikud ja piirkondlikud partnerluskavad, mis on uus lõimitud koosinvesteerimise viis. 

Euroopa prioriteedid on jagatud, kuid väljakutseid meie ees on mitmesuguseid. Need kavad ühendavad reformid ja investeeringud ühte sidusasse raamistikku, sidudes ühtekuuluvuse, põllumajanduse ja teised põhiprogrammid rahastamispaketti suurusega 865 miljardit eurot. 

Näiteks ühine põllumajanduspoliitika, mis on samuti keskne teema, jääb meie toidujulgeoleku alussambaks. Me tagame selle, et talunike sissetulek kaitstakse, me tagame selleks 300 miljardi ulatuses vahendite sihtotstarbelist kasutamist. Sissetulekutoetusi põllumajandustoodjatele kasutatakse sihtotstarbeliselt, sealhulgas keskkonnakaitse meetmeteks, investeeringuteks põllumajandusettevõtetesse, toetuseks noortele talunikele ja riskijuhtimisvahenditeks. Põllumajanduse ja maakogukondade rahastamise reeglid hakkavad olema lihtsamad, sealhulgas maksete, kontrollide ja auditite kohta. 

Tugevdamaks Euroopa suutlikkust ühistele väljakutsetele reageerida meie piiridel, lõimime me ka rahalised vahendid piiride, julgeoleku ja rände jaoks ning integreerime need riiklikesse ja piirkondlikesse partnerluskavadesse. Euroopa Liidu liikmesriigid saavad eelnevalt kindlaksmääratud 34 miljardi euro suuruse toetuse rände- ja piirihalduse jaoks, mis on kolm korda suurem kui praegune rahastamispakett. Me kahekordistame rahastust Frontexi agentuuri ja Europoli jaoks, vastavalt 12 miljardi ja 3 miljardi võrra. See ettepanek arvestab konkreetsete liikmesriikide vajadustega välispiiridel, eriti arvestades praegust geopoliitilist olukorda. 

Komisjon tunnustab selgelt Eesti olulist rolli Euroopa Liidu välispiiri kaitses, seepärast tugevdabki ettepanek ka piirihalduse rahastust, taristu rahastust ja kerksusmeetmete rahastust. Idapiirkonnad, mille piiririigiks on Venemaa ja Valgevene, saavad lisatasu ja rahalisi vahendeid, mis peegelduvad nende konkreetsetes väljakutsetes nii julgeoleku kui ka majandusarengu valdkonnas. 

Euroopa Konkurentsivõime Fond. Euroopa Liidu eelarve tõeline kaasajastamine peegeldub konkurentsivõimes ja sellele keskendumises. Koos programmiga "Euroopa horisont" saavutab see konkurentsivõime fond võimsuseks 410 miljardid eurot. See ühendab meie pingutused investeerida puhtasse tehnoloogiasse, digivaldkonda, biotehnoloogiasse, kaitsesse, kosmosevaldkonda ja toidujulgeolekusse, toetades projekte alates ideest kuni tööstusliku tasandini välja. 

Programm "Euroopa horisont" jääb juhtprogrammiks, selle eelarve saab olema kahekordne – 175 miljardit eurot. See toimib käsikäes Euroopa Konkurentsivõime Fondiga, tagamaks sujuva toetuse alusuuringute jaoks kuni kaubanduslikel eesmärkidel kasutamiseni. Niimoodi aitame novaatoritel Euroopas areneda. 

Kaitse on nüüd Euroopa prioriteet ja see peegeldub selgelt ka arvudes. Kaitse ja kosmose komponent konkurentsivõime fondis ulatub 131 miljardi euroni, mis on viis korda praegusest eelarvest suurem. See võimaldab meil koos investeerida teadusuuringutesse, tootmisesse ja innovatsiooni kaasaegses Euroopa kaitsetööstuses. Tänapäevases geopoliitilises kontekstis puudutavad need investeeringud peamisi julgeoleku prioriteete ja strateegilisi vajadusi. 

Kaitsevaldkonnas pole aega raisata. Me ei jõua ära oodata seda, et mitmeaastane finantsraamistik kasutusele võetakse. Seepärast on Euroopa Komisjon koos liikmesriikidega loonud rahastamisvahendi SAFE, mis on 150 miljardi euro suurune rahastu, mis võimaldab meil investeerida praegu kaitsevaldkonda, toetudes Euroopa Liidu laenuvõimekustele. SAFE on tugev märk Euroopa ühtsusest: me ühendame nõudluse, suurendame investeeringuid kaitsesse ja tugevdame oma tööstust, samas kui liikmesriigid jäävad juhtpositsioonile. 

Jõudes nüüd mitmeaastase finantsraamistiku juurde tagasi, pean mainima ka sõjaväelist liikuvust – võimekust liigutada vägesid ja varustust kiiresti üle Euroopa. See saab raha 18 miljardit eurot, praegusest tasemest kümme korda rohkem. See pole abstraktne: see tähendab teid, sildu, raudteid ja digitaristut, mis on mõeldud nii tsiviilisikutele kui ka kaitsele. 

Sõjaväeline liikuvus kinnitub Euroopa ühendamise rahastule, tagades selle, et ühenduvust, kerksust ja julgeolekut arendatakse koos. Seetõttu mängib Euroopa ühendamise rahastu kahest rolli: tugevdab Euroopa ühtset turgu ja strateegilist julgeolekut. Eesti jaoks on Euroopa ühendamise rahastu juba osutunud väärtuslikuks, näiteks sellised projektid nagu Rail Baltic, mis praegu piirkonnas arendamisel on. Täna oli mul võimalus oma silmaga näha Rail Balticu terminali ehitust Tallinnas. See on tipptasemel sidesõlm. 

Euroopa ühendamise rahastu jääb meie üheks tugevamaks vahendiks, ühendamaks piirkondi, lõimimaks energiavõrgustikke ja loomaks üliolulisi transpordikoridore, mis muudavad meie liidu nii konkurentsivõimeliseks kui ka kaitstavaks.

Globaalne Euroopa. Meie tugevusest kodumaal peab saama usaldusväärsus välismaal. 200 miljonit eurot globaalseks Euroopaks. Niimoodi on võimalik tegutseda kiiremini, reageerida paremini ja paremini ka partnerlussuhteid rajada, alates laienemisest kuni humanitaarabi pakkumiseni. Laienemine ei ole lihtsalt poliitiline kohustus, vaid strateegiline investeering meie tulevikku ja me toetame seda suurema ja sihipärasema ühinemiseelse toetusega. Eelarve on umbes 43 miljardit eurot globaalse Euroopa programmi kohta. 

Lõpuks panime kõrvale 100 miljardit väljaspool mitmeaastast finantsraamistikku ja selle ülemmäärasid Ukrainale, kes on meie kõige strateegilisem partner. See on pikaajaline pühendumine Ukraina taastumise, kerksuse ja liikmesuse teekonnale. Ukraina ei ole mitte ainult partner, see on osa meie jagatud julgeolekust. Ukraina toetamine on Euroopa enda stabiilsusesse investeerimine. 

Teised juhtprogrammid. Me rahastame jätkuvalt neid programme, mida kodanikud kõige rohkem väärtustavad ja hindavad. Tugevam Erasmus+ programm 41 miljardi euroga avab erinevaid võimalusi eurooplastele õppida, end koolitada ja töötada teistes riikides. Uus AgoraEU programm eelarvega 9 miljardit eurot toetab meediat, kultuuri ja demokraatiat ja väärtushinnanguid, liites programmi "Loov Euroopa" kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmiga ühtseks lihtsamaks raamistikuks. 

Meie liidu elanikkonnakaitse mehhanism kasvab viiekordseks, ühendades elanikkonnakaitse tervisealase valmisolekuga, kuna pandeemiast, metsatulekahjudest ja üleujutustest saadud õppetundidest on selge, et kriisid tulevad ja Euroopa peab olema valmis. 

Tulu. Tugevam eelarve tähendab ka tugevamat ja õiglasemat rahastamissüsteemi. Me lihtsustame tulusüsteemi, lõpetame iganenud korrigeerimised ja muudame Euroopa Liidu rahastuse rohkem läbipaistvaks. Samal ajal peame kasutusele võtma ka uued tuluallikad, mis on meie prioriteetiga kooskõlas, nii et me saame rahastada konkurentsivõimet, ühtekuuluvust ja julgeolekut, suurendamata riiklikele eelarvetele avaldatavat survet. Ja asi ei ole lihtsalt numbrites, see on selles, et Euroopa Liidule antakse finantsselgroog, et see saaks tegutseda strateegiliselt, anda tulemusi ja kaitsta oma kohta maailmas. 

Uus mitmeaastane finantsraamistik saab olema paindlikum ja reageerivam. Selles on ka kriisimehhanism, mis võimaldab liikmesriikidel pääseda ligi Euroopa Liidu toetustele väledalt, siis kui tabavad suured šokid, improviseerimata või viivituseta. See on viimase aasta õppetund. 

See eelarve, mis meil on praegu, ei võimalda Euroopa Liidul väledalt reageerida, kui kriis tabab. Just see on põhjus, miks me oleme otsustanud vähendada ….. programmide arvu, koondada vahendeid ja pakkuda rohkem paindlikkust, reageerimaks ootamatutele olukordadele, näiteks pandeemiatele, sõdadele, pöördelistele aegadele majanduses. 

Aga me teame ka seda, et ennustatavus pikaajaliste investeeringute lõikes on oluline ja seda tuleks kaitsta, eriti sellistes valdkondades nagu energia, transport ja teadustegevus. Need on valdkonnad, mis tugevdavad nii meie majandust kui ka julgeolekut. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Õigusriigi põhimõtte austamine jääb põhitingimuseks selleks, et saada Euroopa Liidu rahastust, ja see ei muutu. Kui selliseid põhiväärtusi nagu õigusriik või Euroopa Liidu põhiõiguste harta rikutakse, võib rahastuse peatada. Aga toetus vahendite lõplikele saajatele peab jätkuma. Me võtame kasutusele ka nutikama, tõhusama, tingimuslikkuse formaadi. Vähemalt osa kulutamata toetustest võib ümber jaotada, toetamaks kodanikuühiskonda, meediat või teisi osalisi, näiteks selliste programmide kaudu nagu AgoraEU. See on uus põhiline uuendus, tagades selle, et Euroopa Liidu rahalised vahendid on alati eurooplaste teenistuses ning meie väärtushinnanguid mitte ainult ei kaitsta, vaid tugevdatakse. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Euroopa Liidu pikaajaline eelarve pole midagi muud kui arvudes väljendatud poliitika. See peegeldab neid valikuid ja prioriteete, mis määravad Euroopa suuna. Sellisel ajal, kus me praegu elame, on ilmselge, et Euroopa Liidu eelarve peaks rohkem keskenduma julgeolekule ja kaitsele. Seda me praegu ka uue mitmeaastase finantseraamistiku ettepanekuga teeme.

See on iseseisva Euroopa eelarve, sellise Euroopa eelarve, mis on võimeline suutma kaitsma oma territooriumi ja väärtushinnanguid ja on ühendatud taristu kaudu tuleviku mõttes ja on enesekindel oma võimekuses maailmas tegutseda. 

2023. aasta märtsikuus kirjutas Arvo Pärt oma kirjas ukrainlastele: andke meile andeks, et me ei suutnud teid kaitsta meie ajal kujuteldamatu katastroofi eest. Me peaksime sellest kogemusest õppima, me peaksime Euroopa muutma tugevamaks. Euroopa vabadus ja julgeolek sõltuvad sellest, mida me otsustame rahastada ja mida me otsustame kaitsta. Aitäh teile! 

Thank you so much, mister Serafin! Thank you so much for your contribution and commitment and good luck to you!

Head kolleegid, nüüd saame minna edasi tavapärases vormis ja esmalt, nagu ikka, kohaloleku kontroll. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 52 Riigikogu liiget, puudub 49. Ja nüüd on ikkagi taas võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad! Annan üle viie sotsiaaldemokraadi arupärimise Johannes Terrasele kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberkorralduste ja toetuste analüüside kohta. Ma ei hakka pikemalt peatuma sellel, mis seisus on Eestis kohalike omavalitsuste olukord, kus on erinevad väljakutsed, kus on erinevad probleemid ja mured. Meie, allakirjutanute soov on saada ülevaade nendest tegevustest, mida on varasemalt kohalike omavalitsustega koostöös nii eelmised valitsused kui ka praegune Vabariigi Valitsus arutanud. Täpsemad küsimused puudutavad teemasid, mis on seotud kohalikele omavalitsustele looduskaitsealadest tingitud maamaksu saamata jäämise ja riigi rakendatud leevendusmeetmete analüüsiga, kuidas see meede on töötanud. Küsimus on ka sotsiaalse taristu arendustasu võimaliku rakendamise ning selle analüüside ja võrdluse kohta Euroopa Liidu vaates. Siis on kehtiva tasandusfondi valemi ülevaade. Me teame, et see valem arvestab väga paljude nüanssidega, aga meie soov on saada teada, kas ja mis kujul on liigutud selle muudatusega edasi, mis puudutab just hajaasustusega suuremat arvestamist. Ja lisaks, viimase küsimusena on meie soov teada ka seda, kas on analüüsitud täiendavalt erinevaid meetmeid ja muudatusi seonduvalt lasteaedade ehitamise ja nende projekteerimisega. Kokku on alla kirjutanud viis sotsiaaldemokraati. Aitäh!

Head kolleegid! Olen vastu võtnud ühe arupärimise. Enne, kui saame minna tänase päevakorra juurde, on Peeter Ernitsal küsimus istungi juhatajale.

Hea juhataja! Me kuulasime just Euroopa kõige suurema või kõige tähtsama eelarvevoliniku monoloogi. Demokraatlikus riigis võiks olla mitte monoloog, vaid dialoog. Ja miks ei olnud võimalik enne, kui me hakkame nüüd arutama omakeskis eelarve perspektiivi, võimalusi Euroopas, kõrgele külalisele mõndagi küsimust esitada? Kas see on demokraatia ja on see sinu meelest normaalne olukord, monoloog?

Aitäh, hea kolleeg! See on tõepoolest mõnevõrra kinni meie tavades. Tegelikkuses, ütleme, seda tänast olulise tähtsusega riiklikku küsimust, mille Euroopa Liidu asjade komisjon algatas, oli mõeldud härra Serafini ettekanne kui osana sellestsamast OTRK-st. Aga meil on jällegi selline kord, et Riigikogu istung toimub ikkagi eesti keeles. Ja see on ainus põhjus, miks härra Serafini kõnet ei olnud võimalik panna selle päevakorrapunkti alla. Seda me tegime nii-öelda rakenduslikus osas, me oleme seda ka varem teinud. On riikide presidendid esinenud siin mitte eesti keeles ja see on olnud selline tava ja kokkulepe meie vahel. Oleks ta olnud osana sellest OTRK-st, siis otse loomulikult oleks tekkinud võimalus talle küsimusi esitada. Aga see tähendab seda, et me, head kolleegid, peame kuidagi saavutama sellise kokkuleppe Riigikogu kodu- ja töökorra muutmise kaudu, et me tolereeriksime ka muus keeles kui eesti keeles Riigikogu istungit. Selles on küsimus. Me peame siis selle üle arutama, aga ma arvan, et see tekitab ilmselt natukene rohkem probleeme kui see, mis probleemi sinna lahendada tahad. Selles suhtes ma mõistan. Aga see on minu jaoks ikkagi väga oluline täiendus. Me saime selle sisendi Euroopa Liidu komisjoni poole pealt ja kindlasti, ma arvan, neid teemasid valdavad ka tänase OTRK ettekandjad mingil määral ja nende kaudu on võimalus esitada neid küsimusi. Ja mul on hea meel näha, et härra Serafin istub ka üleval rõdul, nii et selles mõttes ta saab ka osa sellest, millest me täna siin järgnevalt rääkima hakkame. 

Enn Eesmaa, palun!

Mitte seletuseks ega õigustuseks, lihtsalt teavituseks, et Euroopa Liidu asjade komisjonis toimub kohtumine härra Serafiniga täna hiljem. Ja ma ei usu, et keegi meie komisjoni liikmetest mossitaks, kui sellesse ruumi tuleks ka mõni teine, kes oleks huvitatud dialoogist.

Aitäh, Enn, selle olulise informatsiooni eest! See võimalus, tõepoolest, nagu Enn praegu äsja välja ütles, sinna komisjoni minna ja siis on võimalus ka seal küsimusi esitada. Nii et see on võimalik sääraselt lahendada. 

Head kolleegid, aga saame minna nüüd tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Euroopa Liidu asjade komisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti valikud ja võimalused Euroopa Liidu 2028–2034 pikaajalises eelarves" arutelu. Me alustame ettekandega, Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonnast Euroopa Liidu poliitikatalituse juhataja Meelis Meigas. Ja niikaua, kui härra Meigas siia saabub, annan ma teada ka sellest, et esmalt on ettekande pikkus kuni 20 minutit ja seejärel on küsimused ja vastused, Peeter, kuni 20 minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Dear commissioner! Ma annan ülevaate komisjoni ettepanekust ja numbritest, millest volinik juba päris põhjalikult rääkis. Kõigepealt, kuidas on korraldatud läbirääkimised pikaajalise eelarve üle? Komisjoni ettepanek sisaldas mitmeaastase finantsraamistiku määrust ja see on põhiline horisontaalne õigusakt, mis reguleerib Euroopa Liidu eelarve tulupoolt ehk siis Euroopa Liidu Nõukogu omavahendite otsust arutatakse samuti nõukogus ja siin on vajalik kõikide liikmesriikide ühehäälne nõusolek. Mitmeaastase finantsraamistiku puhul on vaja ka saada Euroopa Parlamendi nõusolek. Horisontaalse iseloomuga on veel tulemustiku raammäärus, mis reguleerib kõikide Euroopa Liidu programmide fondide rahakasutusest aruandmise sihttasemete seadmist ja nii edasi. Suure mahu sellest paketist moodustavad nii-öelda fondi määrused ehk rahastamisprogrammid. Neid on üle 20 ja nende kohta siis valitsus võtab samuti seisukohad.

Läbirääkimised käivad poliitilisel tasemel Euroopa Liidu Ülemkogus. Selleks koostab Taani eesistuja läbirääkimiste alusdokumendi, mille põhjal riigijuhid-riigipead hakkavad läbirääkimisi pidama. Seda nimetatakse inglise keeles nego box'iks ehk läbirääkimiste kastiks. Sellesse läbirääkimiste kasti pannakse kõik sellised suured olulised horisontaalsed küsimused nagu eelarve üldine suurus, ülesehitus, omavahendite ülemmäär, mida võib Euroopa Liidu eelarvesse sisse nõuda, poliitikatevaheline rahajaotus, laenamise võimalused, jaotusvõti riikide vahel raha jagamiseks, kindlasummalised sissemaksed. Ehk siis mida komisjoni ettepanekus küll ei ole, aga mis selle perioodi kokkuleppes on sees, on suurte netomaksja riikide …, millega leevendatakse seda sügavat negatiivset netopositsiooni, ja eelarve tuluallikad. Ja fondimäärustes on kõik rahanumbrid praegust nurksulgudes, need kuuluvad samuti nego box'i.

Nüüd mõned suured numbrid eelarve mahu kohta. See on 1,98 triljonit ehk 1,26% Euroopa Liidu liikmesriikide RKT-st. Kogu eelarve on arukalt korraldatud seetõttu, et see on tulemustele suunatud, lihtsam kasu saajatele ja paindlikum. Päris palju on sisse ehitatud erinevaid reserve ja puhvreid, mida jooksvalt otsustatakse, kuidas kasutada. Samuti on eelarve suunatud paremini prioriteetidele, mis on Euroopa Liidu tasandil võetud. Sellest 1,26%-st kulub 0,11% taasterahastu NGU tagasimaksmisele, seetõttu tegelikult kasutatav eelarve kasv võrreldes praeguse perioodiga on 0,02% RKT-st. Praegune eelarve maht on 1,13, järgmise maht on 1,15. Volinik mainis ka kriisimehhanismi ehk võimalust võtta laenu selleks, et riikidele, kes on kriisi sattunud, seda edasi laenata. Selle maht on 350 miljardit. 

Uus eelarve on poliitikapõhine, prioriteetideks on konkurentsivõime, julgeolek, CO₂ heitkoguse vähendamine, ehk kestlikkus, majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus. Kõik need programmid moodustavad ühtse terviku, toimivad üheskoos ja võimendavad üksteist. Senise seitsme rubriigi ehk kõige suuremate eelarvejaotiste asemel on jäänud alles neli. Esimene rubriik on see, mille liikmesriigid saavad riigi plaani alusel enda kasutusse ja rakendavad riigisiseselt. See on suunatud majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele, põllumajandusele, maaelule, merendusele, jõukusele ja julgeolekule. Selle üldmaht on peaaegu 1 triljon. Teine rubriik on kesksed fondid, mida jagatakse konkurentsi põhjal. Põhiline eesmärk on konkurentsivõime tõstmine ning jõukuse ja julgeoleku suurendamine – 589 miljardit. Globaalne Euroopa on kolmas rubriik – 250 miljardit – ja Euroopa haldus ehk erinevate Euroopa Liidu institutsioonide palgad ja kontorihooned on 118 miljardit, see on 6% kogu eelarvest. 

Liigume nüüd rubriikide tasandilt programmide ehk fondide eelarvemahtude juurde. Sinisega on esimene rubriik, kus riigiplaani kõrval on ka NGU tagasimaksed, see on peaaegu pool kogu eelarvest. Teine rubriik on kollasega märgitud. Siin on konkurentsivõime fond kõige suurem, mille sees on ka Euroopa Horisont, peamine instrument, mis peaks Euroopa konkurentsivõimet hoogustama. Siin slaidil väärib mainimist ka Euroopa ühendamisrahastu. Nagu volinik mainis, Rail Balticu rahastamine on Eesti jaoks ja Eesti julgeoleku jaoks oluline. Selle eelarve on 81 miljardit ja 4% kogumahust. Senise 52 programmi asemel on alles 16 programmi, mis peaks muutma kogu eelarve lihtsamaks toetuste saajatele, olema rohkem tulemuspõhine ja suurema paindlikkusega. 

Nüüd, esimene rubriik ehk riiklikud ja regionaalsed partnerluskavad. Koostöös komisjoniga liikmesriigid koostavad riigiplaanid. Riigiplaanid hõlmavad nüüd kõiki erinevaid riigi toetusi, näiteks ühtekuuluvust, sotsiaalpoliitikat, maaelu arengut, toidujulgeolekut, kalandust, rannikualade probleeme, rännet, piirihaldust ja sisejulgeolekut. Siin võetakse arvesse Euroopa ühiseid prioriteete. Määruses on kaks sihttaset, üks on sotsiaalvaldkonna eesmärk, mis peaks olema riigi plaanis vähemalt 14%, ja teine on kliima ja keskkonna sihttase, mis on 43%. Oluline on ka õigusriigi põhimõte, mida ka meie oleme korduvalt valitsuses toetanud. Samas on riigiplaanide koostamisel hästi olulisel kohal ka piirkondlikud vajadused ehk riigisisese arengu vajadused. Need ei tohi jääda kõrvale. 

Teine rubriik on konkurentsivõime ja peamine instrument on Euroopa Konkurentsivõime Fond, sealhulgas Euroopa Horisont. Siin on need mahud akendes on näha. Kõige suurem on Horisont 175-ga ja kõrvalakendes on konkurentsivõime fondi rahastamisvaldkonnad, kaitsetööstus ja kosmos – 130 miljardit ehk viiekordne kasv, digitaalvaldkond – 54 miljardit ehk viiekordne kasv. Näiteks puhtale energiale üleminek ja CO₂ heitkoguse vähendamine 67 miljardit, see on kaks korda suurem. Siia tuleb juurde Euroopa Liidu välise tuluallika ehk heitkogustega kauplemise süsteemi raha, mis hoonete ja transpordi valdkonnas saadakse. Punasega on näidatud ka tervis, biotehnoloogia, põllumajandus ja bioökonoomia kokkuhoiuvaldkond – 22 miljardit ehk 4,5. See raha on kesksetes fondides ja järjest olulisem on meie ettevõtjatel nendest fondidest raha taotleda. Tõenäoliselt aitavad ka ministeeriumid ja asutused ettevõtetel leida neid rahastamisallikaid. Siin keskel on Invest EU 11 miljardiga, mis võib-olla ei ole küll nii suur, aga selle 11 miljardi eesmärk on kaasata jõuliselt erasektori rahastust. Selge on see, et Euroopa Liidu eelarve ja liikmesriikide eelarve ei suuda tegelikult seda konkurentsivõimet üksi nõutavale tasemele tõsta ja erasektori rahastus on olulisel kohal. 

Globaalne Euroopa. Peamine instrument on Globaalne Euroopa, sama nimega, 200 miljardit. Siiamaani pandi kõik temaatilised fondid kokku ja muudeti jaotuspõhimõtted geograafilisele jaotusele. Siin on näha: Euroopa 43 miljardit, Lähis-Isa ja Sahara-tagune Aafrika. Kaks väiksemat poliitikavaldkonda on ühine välisjulgeolekupoliitika ning ülemeremaad ja -territooriumid, sealhulgas Gröönimaa. 

Euroopa Kaitsekoostöö Liit, Euroopa Liidu võetud eesmärk, Eestile äärmiselt oluline valdkond. See slaid näitab tegelikult, et kaitsevaldkond on rahastatud horisontaalselt kogu Euroopa Liidu eelarve mahust. Euroopa Konkurentsivõime Fondist saab kaitsetööstus kosmoseraha. Riiklikest plaanidest on riikidel vabatahtliku otsuse alusel võimalik suunata raha kaitsetööstuse toetamiseks ja sõjaväelise liikuvuse toetamiseks. Euroopa ühendamise rahastust on võimalik toetada ka sõjaväelise liikuvuse projekte. Euroopa rahutagamise rahastu on eraldiseisev, aga see on samuti oluline eelkõige Ukraina toetamise kontekstis. 

Eesti toetused. Riigiplaani maht on Euroopa Komisjoni jaotusvõtme alusel on see 6,5 miljardit, sellest 5,53 miljardit eurot on ühtekuuluvuspoliitika ja põllumajanduspoliitika. See on samas suurusjärgus kui praegu. 0,81 miljardit tuleb sisejulgeoleku rahastamiseks, see on kümme korda rohkem kui täna. Ja 0,143 miljardit tuleb sotsiaalse kliimafondi rahast, mis on hoonete, transpordi ja heitkogustega kauplemise tulust rahastatud. Seega, riigiplaan suureneb 1 miljardi euro võrra võrreldes perioodiga 2021–2027. See on roheline, mis valgusfoori põhimõttel tähendab, et Eesti on selle ettepanekuga päris rahul. 

Kollasega on märgitud põllumajandustootjate otsetoetused, mis ei suurene. Euroopa Liidu tasandil on 300 miljardit eurot, aga komisjon on riigiplaani eelarves ette näinud täiendava rahastuse nendele riikidele, kelle SKP inimese kohta on alla 90%. Riikidel on võimalik seda raha otsustada maaelu ja põllumajandustootjate täiendavaks toetamiseks. Siin me peame analüüsima tervikpilti. Praegu ma ei oska öelda, milline see kogumõju on. 

Punane on teema, mis on meile väga oluline, idapiiri riikidele täiendav rahastus. Volinik väga õigesti ütles, et sisejulgeoleku rahastamiseks ja piirihalduseks on meil kümme korda rohkem raha. Kahjuks ei ole raha eraldatud sotsiaal-majanduslike negatiivsete mõjudega toimetulekuks eelkõige ühtekuuluvuspoliitika all. Samuti võiks meie arvates idapiiride täiendav rahastus olla ka teise samba all horisontaalne põhimõte. Kindlasti peab Eesti läbirääkimistel seda oluliseks teemaks. 

Nüüd, valitsus võttis aasta tagasi mais raamseisukohad nende valdkondade kohta, mis on Eesti jaoks olulised. Siin on slaid, mis näitab suuri kasvusid nende sektorite rahastamises. Kaitsekosmose valdkond on viis korda, 130 miljardit, Ukraina reserv on vähemalt 100 miljardit eurot. See on üle omavahendite ülemmäära, mis näitab, et see on läbirääkimiste protsessist kõrvale tõstetud. See on midagi, millega liikmesriikidel ehk on lihtsam nõustuda. Euroopa ühendamise rahastu kasvab 2,4 korda ehk 81 miljardi euroni, mille sees on sõjaväelise liikuvuse eelarve, mis suureneb 10 korda ehk 17 miljardit. Siin on oluline mainida ka Euroopa Liidu toetusmäära küsimust, mis on Eesti jaoks 75%, samas kui tavamäär on 50%. See tuleneb sellest, et Eesti sisemaine kogutoodang inimese kohta on alla 90%. Kindlasti on see suur-suur toetus. 

Hästi lühidalt omavahenditest. Omavahendid on vajalikud, et vähendada eelarvesurveid liikmesriikidele. Komisjoni ettepanek näeb ette heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest 30% suunamist Euroopa Liidu eelarvesse. Piiril kohaldatava CO₂ kohandusmehhanismi tulust peaks saama 1,5 miljardit, 75% kogutulust suunatakse Euroopa Liidu eelarvesse. Soovitakse kehtestada e-romude ehk elektroonikajäätmetele, kokku kogumata jäätmetele maks 2 eurot kilogrammi kohta. Tubakaaktsiisilt tahetakse 12,6 miljardit saada. Seda arvutatakse nii, et Euroopa Liidu tubakatoodete aktsiisi direktiivis on miinimummäärad, liikmesriik kogub tubakaaktsiisi kokku, vaadatakse, kui palju miinimummäärad moodustuvad, ja sellest võetakse 30% Euroopa Liidu eelarvesse. 

Suurettevõtjate tasu. Suurettevõtjad, kelle netoaastakäive on üle 100 miljoni, peaksid maksma tasu Euroopa Liidu eelarvesse vastavalt täpsele netokäibe suurusele. Kui 100–250 miljonit, siis oleks see summa 100 000, 250–500 miljonit ja oleks 250 000 ning 500–750 oleks 500 000 ja üle selle oleks 750 000. Ka olemasolevaid omavahendeid soovitakse suurendada. Kaotatakse kindlasummalised sissemaksed, millest pakuvad huvi eelkõige suurtele netomaksjariikidele. Vähendatakse tollimaksude kokkukulumise kuluhüvitist liikmesriikidele, mis on praegu 25%, tulevikus võiks see olla 10%. 

Meie seisukoht on tegelikult juba aasta tagasi võetud, selline raamseisukoht, mis ütleb, et uued tuluallikad peaksid meie arvates olema lisandväärtust võrreldes RKT-põhise sissemaksega. Kui omavahendeid ei tule, siis me maksame lihtsalt RKT-põhiselt Euroopa Liitu rohkem sisse. Ei tohi suurendada uusi omavahendeid ka vähem jõukate riikide koormust ebaproportsionaalselt võrreldes jõukamate riikidega. 

Siin on komisjoni 2003. aasta ettepanekute kohta võetud seisukohad, mis tõenäoliselt ka seekord saavad kinnitust, et Eesti ei toeta heitkogustega kauplemise tulust 30% suunamist Euroopa Liidu eelarvesse. See raha on meile oluline kliimaeesmärkide täitmiseks võetavate meetmete rahastamiseks ja see on ka regressiivne Eesti suhtes. Me toetame küll piiril kohaldatavat CO₂ kohandusmehhanismil põhinevat omavahendit. 

Üldine hinnang tervikpaketi kohta on selline, et Eesti arvates on need omavahendid regressiivsed. Tegemist on paljuski liikmesriikide eelarvetulu ümbersuunamisega ega ole tegemist uute tuluallikatega, mis ei koorma liikmesriikide eelarveid. Suurte, üle 100 miljoni euro suuruse netokäibega ettevõtete tasu tundub meile mitte hea mõte, sellepärast, et me ühelt poolt üritame konkurentsivõimet suurendada ja siis me kehtestame ühtsel turul majandustegevusele täiendava tasu. Ja kindlasti on selle kokkukogumine liikmesriikidele palju keerulisem kui RKT-põhine sissemakse. Aitäh!

Suur tänu teile! Head kolleegid, jätsin enne alguses ütlemata, et meil on kaks ettekannet ja kummalegi ettekandjale on võimalus esitada üks küsimus. Alustab Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te viitasite sellele, et põllumajanduses otsetoetused ei tõuse ja jäävad 300 miljardi juurde. Kas te oskate öelda, kas see tõepoolest nii jääb? Kui me vaatame teatud vanu Euroopa riike, siis põllumajanduse hääl on olnud üsna häälekas sõna otseses mõttes. Aga Eesti põllumeest ilmselt huvitab kõige rohkem see, et isegi kui toetused ei tõuse, siis kas meie osakaal ja proportsioon tõuseb. Me oleme olnud ju ikkagi Euroopa keskmisest vähemalt statistiliselt kindlasti otsetoetuse näol allpool, võib-olla oleme nüüd jõudnud 83–84%-ni sellest 100%-st. Kas on lootust tõusta või mitte?

Aitäh küsijale! Tõepoolest, Eesti on põllumajandustootjate otsetoetuse ühtlustamise nõudja olnud mitu pikaajalise eelarve läbirääkimistel. Otsetoetused ei tõuse ja Eesti on seal lõpus, tõepoolest, selle taseme poolest. Küll aga on riigi plaan, mis koostatakse, jaotusvõtmes maaelu ja põllumajandustootjate toetamise vajadus arvesse võetud. Eesti puhul on arvesse võetud, et meie toetused on madalamad. Põllumajanduse jõukuse tase on madalam kui Euroopas, seetõttu me saame sealt täiendavat raha. Nii et nagu ma ütlesin, neid kahte allikat tuleks omavahel summeerida, et vastata sellele küsimusele, kas riigi plaanis täiendav raha kompenseerib otsetoetuste mittesuurenemise.

Aivar Sõerd, palun! 

Austatud ettekandja! Teil olid slaididel ka taasterahastu tagasimaksed, aga taasterahastust tuleks ka natukene selle kohta küsida tänasel päeval. See oli 700 miljardit, mis laenurahana – oli vist toetused ja laenuraha – investeeriti Euroopa majandusse, selleks et majandust taaskäivitada. Seal olid küll prioriteedid digipööre ja rohepööre, aga tänasel päeval tuleks vaadata, mis me selle raha eest saavutasime ja kas see uus eelarveperioodi perspektiiv peegeldab ka seda kogemust. Samas ma vaatasin, et teil oli jälle seal ühel slaidil – ma küsisin eile rahanduskomisjonis ka –, et absoluutne, suur prioriteet, prominentne prioriteet on kliimameetmed. Aga ikkagi me endiselt jätkame nende ESG kestlikkusaruannete ja küsitava väärtusega roheteadlikkuse koolitustega. Meil on probleem ju julgeolek, innovatsioon ja Euroopa Liidu konkurentsivõime.

Aitäh!

Aitäh küsijale! Taasterahastu rakendamiseks tegid liikmesriigid taastekavad. Taastekavade rakendamine peab lõppema järgmise aasta augustis, kui on viimased väljamaksed, aasta lõpus peab raha olema kasutatud. Selle raha kasutamine on tulemuspõhine. Kõik riigid lubasid reforme ja investeeringuid. Iga väljamakse taastekava alusel toimub niiviisi, et komisjon hindab, kas lubatud investeeringud reformida on tehtud. Kui on tehtud, siis saab järgmine väljamakse toimuda, kui ei ole tehtud, siis väljamakseid ei tehta või tehakse osaline. Selles mõttes kõik need nõudmised on protsessi sisse kirjutatud, et need nõudmised täidetakse. 

Nüüd, öeldakse, et tulemuspõhisus on näiline. Vaadatakse, kas reform on tehtud, aga reformi või investeeringu mõju tegelikult avaldub paari aasta pärast. Seda mõjuhinnangut tehakse alles siis, kui taasterahastu rakendamine on läbi. Ja nende mõjude hindamine tõenäoliselt – minu isiklik arvamus on selline – saab olema positiivne, sest koos komisjoniga riigid need taastekavad koostasid ja kui reform on läbi viidud, siis tõenäoliselt on ka positiivne mõju majandusele või sotsiaalvaldkonnale olemas. 

Kliimaküsimus. Puhtale energiale üleminek on samuti kliimateema ja see on suhteliselt oluline, näiteks energia taskukohasus, energiasuveräänsus Euroopas – sellised teemad. See ei ole ainult kliima ja keskkond, on laiem, et saavutada energiasõltumatus, taskukohane energia, mis on äärmiselt oluline Euroopa ja ka Eesti majanduse konkurentsivõimele. Aga kliima on ja jääb – niimoodi on Euroopa Liidus kokku lepitud, ka meie osalesime nendes kokkulepites – suureks Euroopa Liidu prioriteediks. Kas või seesama heitkogustega kauplemise süsteem on tegelikult üks suur edulugu. See on aidanud vähendada heidet. Selles mõttes oli slaid, mis näitas ka kaitsevaldkonna kulutuste kasvu. Ma arvan, et suurem eelarve ettepanek komisjonilt teenib mõlemat eesmärki ja mitut muud eesmärki, et nii kliima kui ka kaitse on kaetud.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma alustan ühest meelevaldsest numbrist ja see on 3,8 triljonit eurot. Nimelt on see tänasel päeval tehnoloogiafirma Nvidia turuväärtus. Küsimus on seotud siiski Euroopa Liidu eelarvega, selle järgmise eelarve perioodiga. Kas see eelarve sisaldab piisavalt vahendeid selleks, et Euroopa Liit ja ka Eesti selles tehnoloogilises võidujooksus siiski sammu suudaks pidada?

Aitäh! Vastus on, et ei suuda. Ja sellepärast ühe slaidi peal, mis oli konkurentsivõime fondi kohta, ma rääkisin eraldi InvestEU 11 miljardist eurost, mis on just selleks, et ka erasektori vahendeid jõuliselt kaasata selle konkurentsivõime tõstmiseks. Kindlasti Euroopa Liidu eelarve, liikmesriikide eelarved ei suuda selle võidujooksuga üksi vastu pidada.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma loen slaidide pealt, et suure, üle 100 miljoni eurose netokäibega ettevõtete tasu võib vähendada konkurentsivõimet. Samuti näen, et tubakaaktsiis on omavahendiks liigitatud ja ka CO₂ kohandusmehhanism piiril. Tegelikult on ju liikmesriikide maksustamispädevusse järjekordse sekkumisega tegu. Eriti hea näide on see suur ettevõtete maks. See on tegelikult aluslepingutega vastuolus. Kas Eesti on ka protesteerinud, kas mõni liikmesriik on protesteerinud või lubatakse igal hooajal võtta üks maksuvaldkond Euroopa Liidu kätte ja pärast siis heietada, et ei, Euroopa Liit ei ole mingi föderatsioon, ta ei liigugi sinnapoole, sest maksundus on liikmesriikide pädevuses? Ma ei näe, et oleks pädevuses, kui kogu aeg kaaperdatakse aluslepingutevastaselt üks ja teine maksuõigus liidule.

Aitäh küsijale! Euroopa Liidu toimimise leping ei sisalda üleeuroopaliste maksude kehtestamist. Omavahendite otsuse aluseks on aluslepingu artikkel 311, mis puudutab Euroopa Liidu eelarvet ja ütleb, et Euroopa Liidul on omavahendite kehtestamiseks õigus. Nüüd konkreetselt, et tubakaaktsiis on kehtiv maks kõikides liikmesriikides, see on harmoneeritud, seal on kehtestatud miinimummäärad, et ühtne turg saaks toimida ja piiriülest kaubandust ei tekiks. Nii et selles mõttes ei saa rääkida uue maksu kehtestamisest, pigem me peame oma eelarve tulust mingi osa loovutama.

Suurte ettevõtete tasu peaks olema selle eest, et suured ettevõtted tegutsevad üle Euroopa Liidu ühtse turu ja saavad sellest täiendavat kasumit teenida, mistõttu nad võiksid panustada Euroopa Liidu ühisesse eelarvesse. See summa on tegelikult umbes 0,1% aastasest netokäibest. See ei ole nii suur, et rääkida, et tegemist oleks mingi suure maksuga, tegemist on ikkagi tasuga. Me analüüsime veel ja tegelikult ju valitsus võtab seisukoha tõenäoliselt aasta lõpus nii pikaajalise eelarve tulu kui ka kulupoole kohta. Nii et põhimõtteliselt jah, me näeme, et mitte niivõrd konkurentsivõime maksukoormuse tõttu ei halvene, kuivõrd sõnum välisettevõtetele, meie omadele ettevõtetele, et Euroopa Liit maksustab ettevõtlust ja konkurentsivõimet, on meie jaoks probleem.

Enn Eesmaa, palun! 

Suur aitäh! Alustuseks tahan ma tänada ettekandjat hästi struktureeritud, selge ja ülevaatliku ettekande eest. Sümpaatne on Eesti seisukohtade tase, see näitab süvenemist ja piisavalt kriitilist suhtumist kogu sellesse meeletult suurde materjali. Nii mõnedki asjad äratavad tähelepanu. Üks sõna ja termin, "regressiivsus", on kahtlemata üks nendest. Tõenäoliselt on Eestil selles suhtes ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas samamoodi mõtlejaid. Tõenäoliselt kui me läheme ja teie lähete edasi Euroopa Liidu tasandil menetlema ja arutlema, mis edasi saab, siis ilmselt ka meie võimalused saavutada seda, mida Eesti tegelikult tahaks, oleksid suuremad, kui meil oleks mõttekaaslasi. Mis te selle kohta ütlete?

Meil kindlasti on mõttekaaslasi. Komisjon on tegelikult juba kahel eelneval korral uute omavahendite kohta ettepanekuid teinud ja neid on Euroopa Liidu Nõukogu vastavas töörühmas põhjalikult arutatud. Seda konsensust on raske leida nii rikkamate kui ka vähem rikkamate liikmesriikide seast. Nii et see punane seisukoht, kus me ei toeta heitkogustega kauplemise süsteemi tulust 30% äramaksmist Euroopa Liidu eelarvesse, on Eestile eriti oluline ja natukene ainuomane. Siin on meil samameelseid tõenäoliselt vähem kui ülejäänud omavahendite ettepanekute kohta, aga kindlasti on.

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud ettekandja, tänan ka hea ettekande eest! Aga mind huvitab täpsemalt, millise suuremate muutustega peab Eesti põllumajandustootja arvestama. Palun selgitage täpsemalt. Kui oled hästi suur, siis need toetused langevad. Või on see uus poliitika?

Seda jah, et mina oma töös konkreetselt ühise põllumajanduspoliitika teemaga süvitsi ei tegele. Need on vastava valdkonna õigusaktides täpsemalt lahti kirjutatud. Tõenäoliselt, nagu ma ütlesin alguses, võetakse ka nende üksikute õigusaktide kohta seisukohad ja siis regionaalministeerium selgitab neid muudatusi. Aga praegu ma ei saa valitsuse seisukohta öelda, neid veel koostatakse ja analüüsid veel käivad. Nii et natuke jään vastusega võlgu, sest meil ei ole kõik selge, mida komisjon oma ettepanekutes täpsemalt on mõelnud. Sellest annab tunnistust ka see, et liikmesriigid on komisjonile esitanud 3000 küsimust, millele komisjon järk-järgult vastab. Nii et ühelt poolt ei ole meil täpset informatsiooni ja teiselt poolt on meil endal analüüsid veel pooleli.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ühe küsimusega piirdumine on väga sadistlik lähenemine nii olulisel teemal. Siit ma loen, et Eesti riigi plaan on … See on selline sissejuhatav küsimus, et kas on plaan ka Eesti riigieelarve puhul tulla välja Eesti riigi plaaniga. Aga põhiküsimus on see, et kui nüüd vaadata … Aga põhiküsimus on see, et kui nüüd vaadata meie regiooni riike – võtame neid nii-öelda rinderiike, nagu mõned nimetavad –, siis kuidas erinevad nende pakkumised näiteks, alates siin Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola? On siin mingeid erinevusi või olulisi erinevusi?

Aitäh! Selle esimese rubriigi, riiklike ja regionaalsete partnerluskavade raha jaotatakse laiali riikide vahel vastavalt jaotusvõtmele. Sinna võetakse arvesse riigi rikkust, põllumajanduse arengutaset ja muid asju. See on üks läbirääkimiste objekt. Põhimõtteliselt peaks see jaotusvalem läbi räägitama Euroopa Ülemkogu tasandil. Meile tundub, et praegu, välja arvatud idapiiri täiendav rahastus sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamiseks, kajastab see üsna hästi riikide huve või vajadusi. Aga kindlasti peab see analüüs olema põhjalikum, kui ta täna meil on tehtud.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja, tänan sisulise ja huvitava ettekande eest! Aga minu küsimus puudutab Eesti piirkondade arengut. Ei ole ju saladus, et kui me võtame SKT ühe elaniku kohta, siis Tallinn, Harjumaa on seal selgelt üle Euroopa keskmise, aga väga paljud maakonnad, enamik maakondi, piirkondi jääb 50–60% juurde Eesti keskmisest. Sotsiaaldemokraadid tegid selle rahastusperioodi kohta ettepaneku, et just arengu- ja ettevõtlusmeetmete puhul 40% suunata väljapoole Harjumaa, Tallinna ja Tartu linna piirkonda, et seda arengut üritada ülespoole saada. Kas midagi sellist võiks Eesti esialgsetes seisukohtades ka juba olla, et pöörata just tähelepanu meie maakondade ja piirkondade arengule rohkem uuel rahastusperioodil?

Aitäh! See riiklik kava koostatakse NUTS 2 jaotusega ehk Eesti on üks tervikterritooriume. Nüüd, meie pikemaaegne suhtumine või seisukoht Euroopa Liidu reeglitesse on selline, et me ei soovi liiga ranget ettekirjutust, mismoodi raha riigisiseselt rakendada. Me leiame, et riikidele peaks jääma võimalikult suur otsustusvabadus vastavalt nende riigisisestele arenguvajadustele. Nii et mida vähem Euroopa Liidu määrusesse tingimusi ja piiranguid sisse kirjutatakse, seda rohkem jääb meil endil võimalusi seda raha suunata eri piirkondade vahel Eesti-siseselt ja erinevatesse sektoritesse.

Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Hea ettekandja härra Meigas! Tänan teid väga põhjaliku ja kõikehõlmava ettekande eest! Aga kui nüüd vaadata, et Eesti siseneb läbirääkimiste aega või läbirääkimistesse uue pikaajalise eelarve üle, siis millised võiksid olla Eesti kolm kõige olulisemat prioriteeti, mida me ilmtingimata peame saavutama?

Aitäh, austatud küsija! Esimene prioriteet on kindlasti kaitsevõime tõstmine, seda olukorras, mis seondub ka idapiiridele täiendava sotsiaal-majandusliku toetuse andmisega. Kuna me ise oleme oma eelarvest kaitset väga palju rahastanud, siis Euroopa Liit peab seda ka Euroopa Liidu eelarve kontekstis arvesse võtma ja meile seda täiendavat raha andma. Rail Baltic kindlasti ja Euroopa ühendamine. Olles selline väike riik Euroopa serva peal, on äärmiselt oluline Rail Baltic valimisi ehitada, sõjaväelist liikuvust parandada ja kindlasti ka välja ehitada energiavõrk, Balti-Põhjala energiaühendused, et muuta elektrienergia taskukohasemaks ja hinnakõikumisi vähendada.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Minu küsimus lähtub murest seonduvalt sellega, et Euroopa Liidu laenukoormus on hakanud viimasel ajal väga kiiresti kasvama. Hiljuti Euroopa Kontrollikodaga tõi oma aastaaruandes välja, et Euroopa Liidu võlg on paari aastaga, vaid paari aastaga kahekordistunud, kusjuures 2027. aastal peab Euroopa Liit maksma ainuüksi laenuintressideks umbes 30 miljardit eurot. Euroopa Kontrollikoda rõhutab ühtlasi, et siiani pole selge, kuidas peaks hakkama toimuma nii laenu kui ka laenuintresside tagasimaksmine, mille arvelt. Kas selles küsimuses on ka Eesti Vabariigi valitsusel kujundatud strateegiline seisukoht, mida me kaitseme ja mille eest me seisame? Kas on üleüldse vastuvõetav Euroopa Liidu selline jõuline, kiire ja ulatuslik võla kasvatamine olukorras, kus tegelikult puuduvad veel otsused ja sellega seonduv selgus, kuidas see tagasimaksmine toimuma hakkab? Teiseks, ma küsiksin sellega seonduvalt, kas see ei või tekitada olukorda, kus Euroopa Liidust lahkumine muutub väga raskeks, sest ühisvõlg on kasvatatud nii suureks, et liikmesriigid tegelikult ka väljumisotsuse korral ei ole võimelised seda lihtsalt tagasi maksma.

Aitäh küsijale! Taasterahastu NGU laenuvõtmine oli COVID-pandeemiaaegne otsus, et majandust elavdada, ja kindlasti oli see hädavajalik, et sellest kriisiolukorrast võimalikult väikese kahjuga välja tulla. Julgen arvata, et Euroopa majanduse võrdlemisi väikene langus oli just selle taasterahastu laenust saadud lisaimpulsi teene. Tagasimaksmine käib laenuvõtmisega käsikäes. Needsamad uued omavahendid peaksid olema üks allikas, kust raha võiks juurde tekkida. Aga lõppkokkuvõttes maksavad riigid ikkagi oma eelarvetest kõik kinni. Täiendavat laenu ei ole Euroopa Liit praegu võtnud.

Selles ettepanekute paketis, nagu ma päris esimestel slaididel näitasin, et komisjoni ettepanekus on sees selline ettepanek, mis ütleb, et 0,25% Euroopa Liidu RKT‑st – see oli vist 360 või midagi miljardit. Võiks olla selline laenuvõimalus, et kui mõnes riigis on suurem loodusõnnetus, mingi julgeolekuteema, siis saaks seda laenu võtta Euroopa Liit ja edasi laenata siis, aga need laenud maksavad riigid ise tagasi. Samamoodi on taasterahastusega: on toetused, mida on 400 miljardi juures, ja siis on laenud liikmesriikidele. Need laenud on kõik sellised, mida riigid maksavad Euroopa Liidu eelarvesse tagasi. Nii et sealt Euroopa Liidu laenukoormus ei suurene.

Kuidas ma seda väljaastumist kommenteeriksin? Võib-olla jah, praegu on liiga ennatlik sellist analüüsi teha või midagi selle kohta öelda, aga meie enda osa sellest suurest laenukoormusest on ju rangelt piiritletud. Nii et kas see nüüd hirmus suur on, ma ei oska öelda. Aga see on ka kaalumise koht jah, kui mõni riik tahab välja astuda Euroopa Liidust.

Head kolleegid, meil küsimuste esitamise ja vastamise aeg on tegelikult läbi. Ma vabandan, härra Helir-Valdor Seeder, meil on päris mitmed Riigikogu liikmed, kes väga teraselt jälgivad Riigikogu kodu- ja töökorda, teie sealhulgas. Seetõttu ma kahjuks teile seda küsimust anda ei saa. Suur tänu teile, ettekandja! Aitäh teile! 

Head kolleegid, oleme jõudnud järgmise ettekande juurde ja selle teeb Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, meie hea kolleeg Peeter Tali.

Austatud juhataja! Austatud ametikaaslased! Me arutame täna Riigikogu täiskogus oluliselt tähtsa riikliku küsimusena Euroopa Liidu pikaajalist eelarvet 2028–2035. Tõsi küll, mitte eelarvest ennast, vaid Euroopa Komisjoni ettepanekut uueks pikaajaliseks eelarveks ehk MFF-iks. Me räägime Eesti valikutest ja võimalustest Euroopa Komisjoni uue pikaajalise eelarve ettepaneku üle peetavatel läbirääkimistel. 

Poliitiline vastasrind on muidugi kahtluse alla üritanud seada selle arutelu asjakohasust. Justkui olevat nagu liiga vara ja valitsus alles töötab seisukohtade kallal ja see ei olevat praegu tähtis, kindlasti on ka palju olulisemaid asju arutada. Julgen kinnitada täie vastutustundega ja kõva häälega, et tänane arutelu on ülimalt aja- ja asjakohane. Tõsi küll, lõpliku otsuse tegemine selle uue eelarve kohta jääb suure tõenäosusega järgmisele Riigikogu koosseisule aastal 2027. 

Euroopa Liidu asjade komisjonis rahvast ja riiki teenides olen ma õppinud, et Euroopa asju tuleb võtta äärmiselt põhjalikult, tõsiselt ja suure vastutustundega. Ma olen ise kogenud, kuidas kunagi tehtud sellised, ütleme, pealiskaudsed otsused ja võib-olla, pehmelt öeldes, liiga sujuvalt antud mandaadid on saanud Euroopa direktiivideks või määrusteks, Euroopa õigusaktideks, mis ei niida meid päris jalust, aga võivad tulla ja hammustada meid valusalt kannast. Ma olen ka liiga palju kuulnud vabandusi, et nüüd küll ei saa enam midagi teha, nüüd küll on liiga hilja, dokument on juba koostatud ja on väga kiire. On ilmselge, et me vajame pikka plaani ja ilmselgelt peame Euroopa asjade aruteluga alustama võimalikult vara ja olema, kui moodsat sõna kasutada, proaktiivsed. 

Just seepärast algatas ELAK selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse, eesmärgiga anda avapauk ja uus hoog parlamentaarsele arutelule, selleks et me kõik tajuksime, kui oluline on järgmine pikaajaline eelarve, sest eelarve määrab Euroopa ja Eesti arengusuunad. See on elulise tähtsusega uue põlvkonna Eestile ja Euroopale laiemalt. Tänu Euroopa Liidu ja muidugi ka NATO liikmesusele elavad meie inimesed hästi ja turvaliselt. Eesti rahval ei ole käsi kunagi nii hästi käinud kui praegu. Sellepärast ongi just see arutelu täiskogu tasandil, et seada poliitilised rõhuasetused ja suunad, mida saaks Eesti oma seisukohtade kujundamisel arvestada. 

Tänane arutelu annab ka kõigile poliitilistele fraktsioonidele võimaluse oma strateegiline vaade aegsasti välja tuua. Aga midagi ei ole kokku lepitud enne, kui kõik on kokku lepitud. Parlament võtab aega ja räägib läbi täpselt nii kaua, kui aega on. Me peame kõik koos jõudma võimalikult suure ühisosani, aga me ei pea tingimata koosmeelt iga hinna eest taga ajama, sest hääletamine on ka väga demokraatlik ja täiesti põhiseaduslik akt. 

Mul on väga hea meel, et volinik Pjotr Serafin leidis võimaluse tulla isiklikult Riigikogu ette ja rõhutada Euroopa Komisjoni vaadet. Komisjon on oma ettepaneku koostamisel lähtunud Sauli Niinistö, Mario Draghi ja Enrico Letta raportitest. See on tark ja strateegiline lähenemine, võiks öelda isegi, et doktrinaalne. Tänan ka härra Meelis Meigast, kes andis ülevaate Eesti seisukohtade kujundamise teekaardist. 

Aga hea uudis on see, et me ei alusta päris algusest. ELAK on juba eelarve kallal töötanud ka. Eelmisel aastal kinnitas ELAK Eesti esialgsed raamseisukohad pikaajalise eelarve tuleviku kohta ja seda isegi veel enne Euroopa Komisjoni ametliku ettepaneku esitamist, eesmärgiga positsioneerida meie prioriteedid varakult ja otsida liitlasi ning kujundada keskkonda ja mõjutada ettepanekuid. Me arutasime ka Rahandusministeeriumi ja Euroopa Komisjoni Eesti esindusega seda tähtsat Euroopa arengut puudutavat teemat komisjoni istungitel. 

Ja nüüd läbirääkimiste ajaraamist. Komisjoni ettepanek on hea stardipakk ja liikmesriigid on alles [asunud] oma positsioone kujundama. Eesti on oma teemadega juba varakult olnud Euroopa Liidu erinevatel tasanditel sees. Ja jõujooned on meile tuttavad: netomaksed eelistavad pigem väiksemat mahtu, netosaajad jälle pigem suuremat mahtu. Ja suuruse kõrval on sama tähtsad reeglid, paindlikkus, kaasrahastuse määrad ja juurdepääs kesksetele fondidele, selleks et Eesti taotlejad oleksid seal konkurentsivõimelised. 

Miks Euroopa Liidu eelarve on Eestile oluline? Seda sellepärast, et see eelarve kujundab just seda, milline on Euroopa Liit ja Eesti sealhulgas 2030. aastate alguses. Me oleme väike ja avatud piiririik ning me seisame Euroopa idapiiril silmitsi kurjuse impeeriumiga. Euroopa Liidu ühine eelarve on meie jaoks eelkõige julgeolek, kasv ja tootlikkus, näiteks Euroopa Liidu programmid "Euroopa horisont" ja Euroopa Konkurentsivõime Fond, CEF, ühendatavus ja energiajulgeolek, õiglane areng ja ühtekuuluvus. 

Eesti üldiselt tervitab komisjoni ettepanekuid meie põhisuundade kohta, mis on kaitse, piiriülesed ühendused ja Ukraina tugi. Siiamaani on need seisukohtade eeldused sellised, et me ikkagi suhtume positiivselt MFF-i mahu kasvamisse, mis ulatub umbes 2 triljonini. Praegune olukord võib eeldada, et see tõus peab olema ka ambitsioonikam. Rahandusministeeriumi hinnangul peaks Eesti saama uue perioodi raames ligikaudu 6,3 miljardit riikliku plaani kaudu 100 miljonit sotsiaalkliimafondist ja sellest umbes 800 miljardit läheks rände-, sise- ja julgeolekuvaldkonnale. See on kümme korda rohkem, kui senistel samasugustel instrumentidel on olnud. On ka hinnang, et Eesti netopositsioon jääb positiivseks – suurusjärgus 1,9 miljardit. Ehk me saame Euroopa Liidust rohkem raha tagasi, kui me sinna sisse maksame. 

Millised võiksid olla poliitilises vaates Eesti prioriteedid? Kolm rõhuasetust võiksid olla. Esiteks, kaitse ja julgeolek. Komisjoni ettepanekus on kaitse- ja kosmoseplokk suurusjärgus 131 miljardit ning sõjalise liikuvuse taristu toetus kasvab kümnekordseks. Eesti huvides on hoida sõjaline mobiilsus ja topeltkasutusega taristu selge prioriteediga. Ja see on üleüldine üleeuroopaline ühishüve. 

Konkurentsivõime ja teadus. Teadust toetav horisont kasvab ligikaudu 175 miljardini. Konkurentsivõime fond peaks plaanide kohaselt seni killustunud programme tooma ühtse raami sisse, fookusega teadusele, kaitsele ja puhtale majandusele. Lisandub eriline tähelepanu digile, energiale ja biomajandusele. Eesti vaates on taas mõistlik hoida fookus tootlikkust tõstval investeeringul ja lihtsamatel reeglitel. 

Ühenduvus ja energiajulgeolek. CEF-i maht on ligikaudu 81 miljardit. Seal sees on ka eraldi aken sõjalisele liikuvusele, mis on praeguste plaanide järgi umbes 17–18 miljardit. Fookus on muidugi põhikoridoridel lõuna-põhi või põhi-lõuna suund, sealhulgas Rail Baltic ja Via Baltica, ning elektriülekande võimsustel. Eesti huvi on muidugi pudelikaelte kõrvaldamine ja varustuskindluse tugevdamine. 

Me tervitame muidugi CEF-i kasvu ja sõjalise liikuvuse kümnekordset tõusu. Aga tegelikult on need vajadused veel suuremad ja eesmärk on, et põhiliikuvuskoridoride pudelikaelad meie suunal ja edasi põhja, Soome ei jääks katmata ja Rail Balticu valmimine oleks tagatud. Ütlen siit ausalt, et kui ei oleks olnud Euroopa Liidu sõjalise liikuvuse meedet ja luba tõsta ümber Euroopa Liidu kasutamata teiste fondide raha, siis ei oleks olnud võimalusepoegagi jätkata Via Baltica väljaehitamisega 2 + 2 formaadis. Ja praegu on plaanis 46 ekstrakilomeetrit, aga need on küll Tallinna ja Pärnu vahel. Me peame liikuma ka Uulust edasi Iklasse. 

Kuidas see täna veel mõtteline raha Eesti elu päriselt muudab, sõltub nii meie valikutest siin parlamendis kui ka Euroopa läbirääkimiste tulemusest. Ja läbirääkimised on alles hoogu kogumas ja võivad kesta mitu aastat lõpliku kokkuleppeni Euroopa Ülemkogus ehk Euroopa Liidu riikide juhtide tasandil. Need läbirääkimised ei ole kindlasti lihtsad. 

Euroopa Parlament on juba seadnud komisjoni ettepaneku kahtluse alla või seda vähemalt jõuliselt rünnanud. EPP ja ka sotsiaaldemokraadid on pehmelt öeldes natuke pahased, nad on väljendanud oma pahameelt, et näiteks põllumajandustoetused, millest siin ka eelkõnelejad rääkisid, ei kasva. 

Euroopa rahandusvolinik Pjotr Serafin alustas oma poliitilist avaldust viitega kuulsusrikkale Hansa ajale ja meie tänasele pealinnale Tallinnale, mis oli ka üks Hansa Liidu liige. Aga nüüd ma pean faktilise märkusena välja tooma, et Hansa linnad tänases Eestis lisaks Tallinnale olid ka Pärnu, Viljandi ja Tartu. Narva ei saanud Hansa linnaks mitte kunagi, ehkki ta oli ka tähtis kaubanduslinn, sellepärast et Tallinn tõrjus seda oma ärilistel huvidel igatepidi. Aga sellist Hansa-aegset idakaubandust ei julge ma küll nähtavas tulevikus ennustada, sest Venemaa ja tema autoritaarsed liitlased ei näita küll mingit taltumuse märki. 

Küll aga peame pidama silmas seda, et Euroopa tähelepanu ja ka raha, mida me järgmise MFF-i kaudu saame, ei jääks Suur-Tallinna piirkonda pidama, sest Eestile annab tugevuse ikka eelkõige tasakaalukas areng. Me ei tohi lubada seda, et Suur-Tallinn areneb ja ülejäänud Eesti ääremaastub, kuna võim, töö ja raha on kõik Suur-Tallinna piirkonnas. Ja sellepärast, et Eesti saavutaks oma sihid, töötaks välja ettepanekud, lepiks kokku need poliitilised prioriteedid, eesmärgid – selleks me peame pingutama, me peame tegema koostööd. Me peame kõigepealt tegema koostööd siin saalis, aga me peame tegema ka koostööd seitsme Eesti poliitikuga, kes peaksid seisma – ja ma loodan ka, et nad seisavad – meie rahva huvide eest Euroopa Parlamendis. Me peame rääkima läbi oma kolleegidega teistest Euroopa parlamentidest, peame selgitama oma vaadet, oma vajadusi, peame kaitsma meie rahva huvisid. Me peame kõik koos pingutama – poliitikud, diplomaadid ja ametnikud – ja ikka selleks, et Eesti elu oleks ilus, harmooniline ja nauditav, nagu Arvo Pärdi kirjutatud "Ukuaru valss" või "Für Alina". Tänan!

Suur tänu teile! Teile on üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Aitäh ettekande eest! Kuulajaid on pehmelt öeldes napivõitu. Aga minu küsimus on see. Oli jutuks, et 3000 küsimust on komisjonile esitatud. No sa võiks teada, kui palju Eesti on üldse küsinud. Või oleme me pigem vait ja oleme valmis, kõik, mis tuleb? Kui palju me oleme küsinud komisjonilt?

Tänan selle küsimuse eest. Aga ütlen ausalt, et me kindlasti räägime komisjoniga, küsime küsimusi, aga seda ma küll ei oska öelda, mitu küsimust täpselt on Eesti küsinud.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Hea kolleeg Peeter Ernits! Esiteks, ma tahan taas kord meelde tuletada, et sedasama istungit on võimalik jälgida ka kabinettides. Nii et üksnes see Riigikogu liikmete arv, kes on siin saalis, ei määra ära seda, kes seda kuulavad. Ei tea mina ega sina, kui palju meie kolleege jälgivad istungit väga tähelepanelikult ja teevad lausa märkmeid, olles oma kabinetis. 

Teiseks, ma tahan natukene ära klaarida teie märkuse, kuna meie külalist on lahkunud, selle kohta, et mul on teid natukene raske mõista. Kui te ütlesite, et küsimusi esitada ei saa, siis on see ebademokraatlik, ja nüüd, kui selgus, et selles formaadis saab esitada ühe küsimuse, siis see on lausa sadistlik. Ma ei mõista, et kui on kaks küsimust, siis mis nimetuse sa sellele annad. 

Selles mõttes me peaksime natukene oma sõnu veidi rohkem valima. Me teame kõik, et Riigikogu liikmed on väga sõnaosavad, kui meil oleks neid ajalisi piiranguid, siis me ühest teemast võib-olla vahel kaugemale ei jõuakski, räägiksime 24 tundi. 

Aga nüüd, Peeter Ernits, palun küsimus või repliik teie poolt!

Sadistlik? Küsimus on ju selles, et tegemist on üliolulise asjaga. Kui sulle pakutakse väga vägevalt rooga ja sulle öeldakse, et sa võid ühe kahvli otsaga natuke midagi võtta, siis see on sadistlik. Ma ei jään oma mõiste juurde, nii et kõik need on minu meelest korrelatsioonis. Võiks nagu rohkem omavahel rääkida.

See võimalus on olemas. Meil on selles formaadis ka läbirääkimised, nii et kui teil on volitus mõne fraktsiooni nimel rääkida, siis see võimalus on olemas. Ja veel kord: komisjoni ettepanek on see, et kõigepealt saavad osaleda läbirääkimistel fraktsioonide esindajad, aga kui meil jääb aega – siin küll aeg on jälle summa summarum limiteeritud, aga kui jääb aega –, siis on võimalus lisaks fraktsioonide esindajatele täiendavalt rääkida. 

Aga nüüd, head kolleegid, avangi läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel esmalt palun Riigikogu kõnetooli meie hea kolleegi Luisa Rõivase.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Euroopa Komisjon on esitanud kava, mis seab järgmiseks seitsmeks aastaks Euroopa Liidule ajalooliselt mahuka mitmeaastase finantsraamistiku. See on seni suurim eelarve, mille eesmärk on tagada liidu sõltumatus, heaolu ja julgeolek uutes geopoliitilistes tingimustes. Eestil tuleb selles eelarves leida oma võimalused ja teha teadlikke valikuid. Viimaste aastate lõhe elatustasemes riikide vahel on tänu Euroopa ühtekuuluvuspoliitikale märgatavalt vähenenud. Euroopa Komisjon nimetab seda poliitikat liidu konvergentsimasinaks, see aitab vähendada piirkondlikke lõhesid ja tagab ausa konkurentsi. Edukalt kasutatud struktuurifondid on võimaldanud Eestil jõuda Euroopa keskmisele elatustasemele. Nüüd on aeg sama edulugu korrata ka julgeolekuvaldkonnas.

Uus eelarveraamistik seab esikohale kaitse-, julgeoleku- ja kosmoseinvesteeringud. Toetus kasvab oluliselt, sealhulgas piiriülesesse transpordi- ja energiataristusse, et Euroopa suudaks kaitsta end ja liitlasi tõhusamalt. See on suund, mida Eesti on aastaid toetanud, miks mitte luua Eesti initsiatiivil Euroopa Julgeolekufond, mis töötaks sarnaselt varasematele struktuurifondidele ja mille eesmärk oleks rajada ühine kaitsevõime, relvastus, laskemoon, küberkaitse ning taristu, mis võimaldab liitlastel kiiresti liikuda. See aitaks hoida agressiivset Venemaad eemal ning tugevdaks NATO ja Euroopa Liidu koostööd.

Samas ei tohi me unustada ühtekuuluvuspoliitika tugevusi. Viimastel aastatel on mitmel pool Euroopas jäänud toetusvahendeid kasutamata. Eesti peab võtma eesmärgiks kasutada kõik kättesaadavad vahendid sajaprotsendiliselt. Iga Euroopa maksumaksja euro on sama väärtuslik kui meie oma. See nõuab otsustusjulgust, lihtsamaid menetlusi ja paremat koostööd riigi, omavalitsuste ning ettevõtete vahel.

Euroopa eelarve toetab ka ühenduvust ja strateegilisi ühendusi. Eestis ja kogu Läänemere piirkonnas tuleb jätkata raudteeühenduste ja energiasüsteemide arendamist. Rail Baltica ja uued elektriühendused Soome ning Lätiga ei ole vaid majandusprojektid, need on osa Euroopa julgeolekust. Need ühendused loovad uusi majandusvõimalusi ja tagavad energiajulgeoleku ning soodsa energiahinna.

Euroopa konkurentsivõime sõltub ka sellest, kui kiiresti suudame kohaneda tehnoloogiliste muudatustega. Paraku on Euroopa tehisintellekti kasutuselevõtuga teistest piirkondadest maha jäänud. Kui Ameerika ja Aasia ettevõtted investeerivad massiliselt uutesse tehnoloogiatesse, siis Euroopa peab alles järele jõudma. Selline mahajäämus ohustab meie majanduslikku ja strateegilist iseseisvust. Seetõttu peab Eesti toetama eelarveperspektiivis vahendeid, mis viivad Euroopa tehnoloogilise suveräänsuse poole. Vajame investeeringuid tehisintellekti, taristusse ja inimkapitali arendamisse. Ei piisa sellest, et õpilane oskab AI abil nelja sekundiga referaadi koostada. Eesmärk peab olema koostada põhikoolis magistritöö tasemel uurimistöid ja oskus tehisintellekti eksitusi märgata ning fakte kontrollida.

TI-hüpe on ilus algus, aga ambitsiooni saab oluliselt tõsta. Eesti võiks käivitada haridusprogrammi, mis kasutab Euroopa teadusprogramme ja toob tehisintellekti õppe kõikidesse kooliastmetesse esimesest klassist alates. Eelarve ei peaks seejuures minema mitte riistvara soetamisele nagu üheksakümnendatel, vaid õppekava koostamisse ning Eesti-spetsiifiliste mootorite loomisesse koos maailma juhtivate tehisintellekti arendajatega. Euroopa välistegevus ja laienemine vajavad samuti tuge.

Uus eelarve näeb ette märkimisväärset toetust Ukrainale eesmärgiga riigi ülesehitamine peale sõda ja ettevalmistus liitumiseks Euroopa Liiduga. Nii Eesti kui ka kogu Euroopa peab mõistagi jätkama Ukraina sõjalist ja humanitaarset toetamist ning olema esirinnas riigi taastamisel, alates infrastruktuurist kuni digitaalse riigi ülesehitamiseni.

Ka Moldova liigub kindlalt Euroopa kursil. Liitumiskõnelused on alanud ja riik on saanud märkimisväärset toetust reformide ja energiajulgeoleku tugevdamiseks. Meie kohus on aidata Moldoval ja teistel kandidaatriikidel jõuda meiega sarnaselt elatustasemele. Kui Eesti suutis seda paarkümmend aastat tagasi, suudame neilgi aidata sama teekonda läbida.

Palun üks minut juurde! Aitäh!

Jah! Kolm minutit lisaks.

See eelarveperiood on meie võimalus kujundada Eesti ja Euroopa tulevikku. Julgeoleku tagamine ja riigikaitse tugevdamine, ühenduste arendamine, tehisintellekti arenguhüpe ning Euroopa Liidu kandidaatriikide toetamine ei ole kulud, vaid investeeringud meie ellujäämisse ja demokraatia tulevikku. Eesti peab võtma aktiivse rolli Euroopa eelarve kujundamisel ja kasutama maksimaalselt kõiki võimalusi, mis ühendust tugevamaks ja targemaks muudavad. Eesti peab olema valmis võtma juhtrolli julgeolekupoliitika, taristuprojektide ja digitaalse suveräänsuse edendamisel. Panustame täna, et tulevikus elaksid meie lapsed Euroopas, kus kaitse on kindel, ühendused toimivad ja tehisintellekti kasutatakse vastutustundlikult. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel meie hea kolleeg Diana Ingerainen, palun!

Hea Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Euroopa Liidu pikaajaline eelarveraamistik aastateks 2028–2034 annab meile Eestile olulise võimaluse investeerida oma tulevikku targalt ja vastutustundlikult. Esitatud ettepanekud loovad Eestile ligikaudu 6,5 miljardi euro ulatuses võimalusi strateegilisteks investeeringuteks, mis ei ole pelgalt rahalised, vaid mis kujundavad meie inimeste heaolu, turvatunnet ja tulevikku. 

Nagu eelkõnelejad on rõhutanud, on tegemist ulatusliku, ligi 2 triljoni euro suuruse eelarvega, milles on kesksel kohal julgeolek ja kaitsevõime tugevdamine. Need on kahtlemata olulised teemad, kuid mina soovin täna esile tõsta üht teist, samavõrd tähtsat mõõdet, hoolivust ja inimestest hoolimist. Euroopa Liidu ühistes prioriteetides on seatud eesmärgiks, et 14% eelarvest suunatakse sotsiaalvaldkonna strateegilisteks investeeringuteks ja projektideks. See on selge sõnum, et meie inimesed on Euroopa ja ka Eesti tuleviku kese. 

Pikaajaline eelarve annab meile võimaluse mõelda pikemas perspektiivis, teha otsuseid, mis ei kanna vaid tänase päeva kasu, vaid kindlustavad homse päeva heaolu. On hea tõdeda, et Eesti ametkonnad on pädevad ja pühendunud, seisavad meie riigi huvide eest. Ka siin, selles saalis, hoolimata võimuvõngetest, tajun ma tugevat ühtset tahet seista oma riigi ja rahva heaolu eest. 

Aastate 2028–2034 vaates näen ma suurt potentsiaali just hoolekande valdkonna sihipäraseks ja eesmärgipärasteks investeeringuteks. Kuid selleks, et need investeeringud kannaksid tõeliselt vilja, peame me jõudma eelnevalt pikaajaliste kokkulepeteni. Meie pensionid on praegu väga väikesed ja meie hoolekandesüsteemid on killustunud ja ei tööta kokku. Edukaid toimemudeleid ei loo üksnes hooned või renoveeritud ruumid. Me vajame inimkeskseid lahendusi, selliseid tehnoloogiaid, mis arvestavad demograafiliste muutustega ja toovad teenused inimestele lähemale. 

Siinkohal tuleb ausalt tunnistada, et tervishoiuvaldkonnas on olnud eksimusi, millest õppida. Ainuüksi palgad või investeeringud taristutesse ei taga arstiabi kättesaadavust. Me peame vaatama ausalt otsa sellele, kuidas on muutunud meie rahvastik, vajadused ning millist tervishoiu- ja hoolekande võrgustikku me tegelikult vajame. Kõik Eesti inimesed on olulised, iga inimene peab saama vajaduspõhist abi. Keegi ei pea kogema välditavaid kannatusi ega jääma üksi. 

See on hooliva riigi tuum. Selleks on vaja hästi toimivat koostööd tervishoiu, sotsiaalhoolekande ja kogukondade vahel. Pikaajalised ja läbimõeldud kokkulepped tervise- ja sotsiaalhoolekande süsteemides annavad meile võimaluse pakkuda kaasaegset, inimväärset ja hoolivat abi, parandades seeläbi elukvaliteeti kõigil Eesti inimestel. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja Isamaa fraktsiooni nimel meie sõnakas kolleeg Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetav rahvaesindus! Me oleme kuulanud ära komisjoni esindava voliniku vaate, ametniku vaate ja siin erinevaid poliitilisi tähelepanekuid.

Esimene lähtekoht on see, et me vajame valitsuse positsiooni ja seisukohti. Need on hetkel puudu. Ma kutsun üles valitsust ikkagi seisukohad kujundama. Teiseks, Isamaa vaates on komisjoni ettepanekul rida strateegilisi nõrkusi ja Eesti valitsus peab seda selgelt kommunikeerima. Esimene küsimus puudutab laiemat konteksti globaalses konkurentsi mõõtmes. Komisjoni ettepaneku sisu on finantsperspektiivi raames asetada peale täiendavaid makse poole triljoni euro eest. Ainuüksi Eesti vaates tähendab see täiendav maksukoormus suurusjärgus miljard eurot. Selle maksukoormuse alla võtame kogu omatulude loogika, mis vastavalt peaks laekuma Euroopa Liidu ühiseelarvesse. See kindlasti ei ole mahajäämuse, Ameerika Ühendriikidega, ütleme, tõusvatest majandustest mahajäämuse ületamise kvaliteetne käsitlus. 

Teine küsimus puudutab julgeoleku ja riigikaitsele osundamist. Kahjuks piisaval moel me seda komisjoni ettepanekus ei näe. Euroopa Liidu riikide konsolideeritud kaitsekulud 2024. aastast suuruses kolm ja poolsada miljardit eurot. Ja sellel ajal tuleb komisjon välja ettepanekuga iga-aastase finantsperspektiivi – kui me vaatame aastate perspektiivis – suunata aastas kaitsega seotud ja kahetise kasutusega seotud valdkondadesse täiendavalt 18 miljardit eurot. Andestust! See ei ole ju piisav ambitsioonitase, kaugel sellest! Meie huvi peab olema esiteks lähtekoht, vajaduse korral ka aluslepingute ülevaatamine viisil, et Euroopa Liidu eelarvevahendeid oleks võimalik kasutada otsese sõjalise kaitse võimekuse arendamiseks, ja teiseks, et ka Euroopa Liidu finantsperspektiivis need vajadused leiaksid käsitlust. Kui me räägime Euroopa solidaarsusest, siis selle esmase ülesande püstituse loogika, mis meil on Euroopa kontinendi kaitse, peabki olema idaruumi Euroopa Liidu territooriumil ka täiendavate sõjaliste võimete kaitse. Kui me kõneleme siin õhutõrje vaatest, kõneleme siin droonide tõrjest, kõneleme siin valdkonnast, mis on seotud raketikaitsega, siis meie ülesandepüstitus peab olema siin ühene. Esiteks, et riigikaitsele, riikide kaitsele Euroopa Liidu eelarve panustaks ja teeks seda veenvamal moel kui see 18 miljardit eurot aastas. 

Kolmandaks on väga tõsine poleemika, kus me peame meie põllumeestega, kohalike omavalitsustega tõsiselt arutama, mis puudutab ühtekuuluvusfondide senise loogika muutmist. See võib tähendada ka meie põllumeestele konkurentsivõimet, niikuinii on käärid erinevad põllumajandustoetuste süsteemis vanade liikmesriikide ja uute liikmesriikide vahel, olgugi et sellest on juba inimpõlv meie liitumisest Euroopa Liiduga muutunud. Ühtekuuluvusfondide nii ulatuslik muutmine on kindlasti asi, mille puhul me peame ühiskonnas läbi pidama debati selle üle, mis võiks olla meie õige ja ratsionaalne vaade. Need on kolm põhimõttelist märksõna. 

Ja kõike seda Euroopa Liidu finantsperspektiivi puhul me eeldame, et selle finantsperspektiivi läbirääkimised on 2027. aastal lõppfaasis. 2027. aasta, kalendriaasta raames see kinnitatakse. Kõik selle asetab konteksti meie enda rahanduspoliitiline olukord, kus me asetseme või millesse tahab valitsus meid asetada. Vabandust! Valitsuse käsitlus on võetud, et 2026. aastal on näha ette 4,5% defitsiiti, 2027. aastal on 4,5% defitsiidis. Tegelikult, vaadates seda blufitud riigi eelarvestrateegiat, on selline defitsiidikoridor võetud ka 2028.–2029. aastaks, võimetuna andma mingisugustki relevantset vastust, kas üldse seda ette nähakse või millisena nähakse seda ette sellisest defitsiidiolukorrast, mis viib inimpõlve perspektiivid meid sisuliselt võlakoormuseni 100% SKP-st, väljumist. Miks see on oluline ka Euroopa Liidu finantsperspektiivi puhul? Me tegeleme väga suuremahuliste rahaliste valikute otsustega. Seetõttu on ka selle ülesandega, mis riigi ees seisab, valitsuse positsioon kujundada, hiljem seda Euroopa Liidu liikmesriigina läbirääkimistel realiseerida võimalikult tõhusalt. 

Esimene ülesandepüstitus on see, et me peame tegema siin eheda pingutuse selle parlamendikoosseisu ajal, et riigil on rahanduslik suutlikkus mitte lükata seda kraavi. Paraku valitsus selle teekonna on valinud. See on meile väga tõsine oht. Sest kui me praegu läheme sellisele defitsiidi teele, siis jah, rahandusminister esmaspäeval ütles, et siis tema, see tähendab rahandusminister ei ole võimul, siis tema seda poliitikat enam ei aja, aga selle järelmid on teada. Härra Allas teab, mis täna hommikul eelarve kontrolli erikomisjonis öeldi. Eelarvenõukogu esimees ja tööandjate keskliidu direktor ütlesid selgelt: valitsuse selline käpardlik rahanduspoliitiline kurss – see on minu osundus, mitte nende tsitaat vahetult, aga järeldus oli ühene ja objektiivne – viib tegelikult täielikku prognoosimatusse olukorda ja uue maksufestivalini, uue segaduseni, uue ebakindluseni investorite jaoks, sisenõudluse jaoks ja kogu ühiskonna tarbeks ka majanduse väljavaadete jaoks. Seda me ei tohi lasta juhtuda, seda me ei tohi lubada. 

Isamaa on valmis andma oma heauskse ja panuse ka valitsuse positsiooni täiendamisse, tõhustamisse ja ka oma erakonnapoliitiliste kontaktide kaudu Euroopa rahvaparteis, nii Euroopa Parlamendis kui ka parteifraktsioonis, neid seisukohti, Eesti positsiooni kaitsma. Kuid me peame saavutama oma positsioonis sisulise kvaliteedi – julgeolek, majanduse konkurentsivõime ja meie ühtekuuluvuspoliitika minimaalne tase, mis puudutab meie põllumehi ja regionaalset arengut. Aitäh! 

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, hea kolleeg Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid siin saalis ja mujal! Ja kõik vaatajad väljastpoolt! Minu arvates Eesti seisab olulisel teelahkmel. Meie ees on järgmine Euroopa Liidu seitsmeaastane eelarve, millel on kindlasti oluline mõju, milline saab olema Eesti kui terviku areng. Minu kui regionaalse arengu eest südant valutava Riigikogu liikme rõhuasetus on sõnal terviklik – riigi terviklik areng, et kõikjal Eestis oleks elu. Ma siiralt loodan, et me kujundame selle uue programmperioodi selliseks, et see seda tervikliku elu võimalikkust toetab. 

Euroopa Liidu pikaajalise eelarve võimaluste oskuslikul kujundamisel ja rakendamisel on sellele oluline mõju. See on võimalus, mis tuleb kindlasti meil väga hästi ära kasutada. Ma tänan ka Eesti 200 kolleege selle teema võimalikult vara tõstatamise eest. Ma arvan, et see on väga õige otsus.

Head kolleegid! Siin varasemas arutelus on juba öeldud välja palju olulisi mõtteid ja ma ei soovi hakata neid kõiki kordama. Seetõttu toon omalt poolt välja mõned küsimused ja rõhuasetused, mida oleks vaja uue programmperioodi kujundamisel kaasa rääkides teravdatud tähelepanu all hoida. Kõigepealt üldised tähelepanekud. 

Riigi terviklik areng sõltub ka meie ettevõtjate konkurentsis püsimisest tervikuna. See peab olema erinevate poliitikate kaudu üks olulisimaid prioriteete, et kõik meie ühiskonna osapooled tunneks, et kedagi ei ole jäetud üksi ja kõigile oleks tagatud võrdsed võimalused. 

Selle nimel peab Eesti seisma Euroopa Liidu järgmiste eelarveläbirääkimiste laua taga väga nõudliku osapoolena, kes suudab leida sarnaste huvidega partnereid, et koos selliste põhimõtete eest seista. Eelkõige puudutab see meie põllumeeste võimalikult võrdsete võimaluste nõutamist Euroopas. See, mis on praegu, kindlasti rahulolu ei paku ja seal on märkimisväärne arenguruum. 

Positiivne on, et uuel programmperioodil on märkimisväärselt rohkem vahendeid sisejulgeolekusse panustamisel, lausa kümme korda. Positiivne on ka oluliselt suurem panustamine üldisesse riigikaitsesse. Meile kõigile on ju selge, et elu jõudsa arengu eeltingimuseks siin Maarjamaal on võimalikult kindel seis julgeolekuperspektiivist. Ka nii-öelda võimalike rinderiikide eraldi käsitlus uuel eelarveperioodil on igati adekvaatne. 

Samas ei saa nõustuda, et majanduslikud investeeringud piirialade tugevdamiseks ei kuulu otseselt rahastatavate valdkondade hulka, nagu eraldi võttes. See on tähelepanek, mida Vabariigi Valitsus ja ka meie hilisemad läbirääkijad peaksid selgelt esile tõstma. Ka piirialal elavate inimeste toimetulek ja normaalsed majanduslikud võimalused on üks osa julgeolekust. Seda enam tuleb erinevate tegevuste siseriiklikul jaotamisel, meetmete kujundamisel arvestada kaugemate Eesti piirkondade vajadustega ja võimekusega vahendeid absorbeerida. 

Ehk vastavad osapooled tuleb nende meetmete programmeerimisse varakult kaasata, et ei juhtuks, nagu on praegu osaliselt juhtunud. Sotsiaaldemokraatide ettepanekul on küll ettevõtlust ja majandust puudutavate meetmete puhul praeguses programmperioodil see 40% nõue, et see jõuaks kuldsetest ringidest väljapoole, investeeringute hulk, kuid samas me teame, et need meetmed on kujundatud nii, et tegelikult kaugematel piirkondadel ei ole võimet neid vastu võtta. Sellest peame kindlasti õppima.

Palun kolm minutit juurde!  

Jah.

Olen ka seisukohal, et õiglase ülemineku poliitikat ei peaks mitte ainult rakendama energiamajanduse ja kliimavaldkonnas, vaid peaks aitama ka pealinnadest kaugematel regioonidel vajaduse korral oma ettevõtluse struktuuri vastavalt olukorrale ümber kujundada. Siin on kindlasti just rõhuasetus nendel piirialadel ja nii-öelda Venemaaga kokkupuutuvatel aladel. 

Kust tuleb raha erinevate poliitikate rahastamiseks? Selge on see, et see peab olema väga hästi läbi mõeldud, kuid puhtalt populistliku lähenemisega siin läbi ei saa. Ehk soovime kõike, aga ise panustada ei taha – see ei toimi. Lõpetuseks soovin tarkust ja jõudu läbirääkijatele ning võimalikult head koostööd Riigikoguga selles protsessis. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Annan infona teada, et kuna ELAK kokkuleppel Riigikogu juhatusega leppis kokku, et 50 minutit on aega läbirääkimisteks, siis praegu, vaadates, kui palju on kõnesid peetud, on võimalus kõikidel fraktsioonidel üks kuni kaks kõnet veel täiendavalt. Nii et selles mõttes saab igaüks arvestada.

Aga nüüd EKRE fraktsiooni nimel, Arvo Aller, palun, hea kolleeg! (Hääl saalist.) Ehk kell 16.18 me lõpetame läbirääkimised, minut sinna-tänna ei ole teema.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kohalolijad ja ekraanide taga jälgijad! No me võime nimetada seda oluliseks päevaks, kus meil oli volinik siin kõnet pidamas, poliitilist sõnumit andmas. Aga tegelikult eelarve läheb Euroopa Parlamenti ja antud eelarvega ei ole parlament mitte sugugi nõus. On sisemised erimeelsused, on sisemised probleemid ja see eelarve ei pruugigi sellisel kujul edasi minna.

Mida meile pakutakse selle eelarve raames? Suure võiduna tuuakse välja, et eelarve läheb nõndanimetatud lihtsamaks, kus on seitsme rubriigi asemel neli rubriiki. Eelarves pannakse erinevad valdkonnad kokku ja sellised suurenemised – ja summa suurenemised on tõesti olemas, aga millest see tuleneb? See tuleb lisamaksude kehtestamisest. Ja lisaeelarve suurenemisse hakkab Euroopa Liit uusi makse kehtestama, mis näitab seda, et liikmesriigid ei ole oma maksude osas suveräänsed ja nad peavad hakkama oma maksudest osa andma kesksele Euroopa Liidule. Euroopa Liit kehtestab veel eraldi maksud.

Nii nagu komisjoni esindaja kui ka Rahandusministeeriumi esindaja ütlesid, eelarve puhul raha väljamaksmine toimub tegevuspõhiselt, kui on täidetud eesmärgid. Ja kui nüüd Euroopa Komisjon leiab, et eesmärk ei ole täidetud mis iganes punktis, on ta kas või mis iganes, näiteks LGBTX-i asjade, nende plusside tunnetuste või nende tegevuste mittetäitmine või nende arvates mittetäitmine, siis peatatakse väljamaksed. Rohestamise eesmärkide ja rohehullusega mittekaasaminek – peatatakse väljamaksed.

Ja mis kõige huvitavam, on see, et põllumajandus viiakse kokku teiste toetusmeetmetega ja sellisel juhul iga riik ise otsustab, kui palju ta põllumajandusele annab. Ja selle iseotsustamise kontekstis me oleme näinud, et meil on valitsemise juures väga palju võhikuid, kus põllumajanduse ja maaelu eest ei olda üldse väljas. Põllumeestega üldse praktiliselt ei arvestata ja öeldakse, et põhisissetuleku toetus jääb ehk praegune niinimetatud ÜPP põhimakse. Aga tulevikus, põllumehed, arvestage, et teie toetused vähenevad.

Ja mis see tähendab? Meie toidujulgeolek väheneb, meie regionaalne kindlus väheneb, meie kaitstus väheneb, meie kaitse, üldine julgeolek väheneb, sest inimesed liiguvad maapiirkonnast välja. Kuna põllumajandustoetusi ei ole, siis tekib paratamatult mõte, miks sellega tegeleda. Kui me tõstame kõiki makse – on need kasutusvalduse tasud, on need maamaksud, on need rendihinnad –, siis tekib põllumajandusega tegutsemine täiesti teisejärguliseks. Ja siis me kurdame, et meil ei ole toidujulgeolekut, meil ei ole maapiirkonnas hakkamasaamist ja meil inimesed liiguvad regioonidest välja.

See Euroopa Liidu eelarve on üks näide, kuidas püütakse veel kord suretada ja võtta suveräänsetelt riikidelt oma õigust ära. Kõik läheb keskseks juhtimiseks. Kesksete juhtimiste kaudu antakse sulle ja öeldakse, kas sa oled seda raha väärt või sa ei ole seda raha väärt. Ja kui sul pruugib vaid eksida Euroopa Komisjoni ideoloogiate vastu, siis lähtuvalt sellest peatatakse ka rahade väljamaksed. Nii et konstateerides fakti, mitte midagi pole kokku lepitud enne, kui on kokku lepitud. Nii et see on üks suur mull ja ma ei oskagi ka edu soovida läbirääkijatele. Ma lihtsalt näen, et see ei vii mitte kuskile. Aitäh!

Suur tänu teile ikkagi! Järgnevalt Peeter Ernits, palun! Kas Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel või enda nimel, seda ma palun, et Peeter ise ütleb pulti jõudes.

Enda nimel, mitte valitsuse nimel praegu. Head kolleegid, nii vähe, kui teid siin on! Ma saan aru, et pika plaani erakond, mille matused on võib-olla üsna lähedal, aga sisuline teema on ülioluline. Jah, see on avapauk: härra Serafini saabumine siia, tema monoloog meile ja nüüd kiirustades arutamine. Jah, avapauk võib olla ka selline, natukene märja püssirohuga. Aga see avab avapaugu mitme aasta pikkusele nääklemisele – ma tsiteerin poliitikut –, kaks aastat vähemalt, kus tuleb näägelda nii Brüsselis kui ka pealinnade vahel, ka Tallinnaga. 

Ma kuulsin siin ettekandest, et 3000 küsimust on esitatud komisjonile. Peeter Tali, meie Euroopa Liidu [asjade] komisjoni juht, ei teadnud, kui palju Eesti on saatnud. Minu küsimus ei olnud mitte selles, mitu küsimust, vaid see, milline on Eesti aktiivsus praeguses seisus olnud. 27 riiki ja kui aktiivsed või mitteaktiivsed me oleme olnud. 

Noh, jah, 2 triljonit või 1,816 triljonit – tohutu suur summa tegelikult, aga 1 triljon on, kui ma õigesti mäletan, 1000 miljardit ainult. Ja kui vaadata Euroopa Liidu kõigi riikide, 27 riigi jõukust ja SKT-d, siis see on tegelikult tühine summa. Tühine summa! Nüüd on küsimus, kuidas seda nii-öelda tühist summat, aga samas, mis on tegelikult inimlikust vaatepunktist hoomamatu, kuidas seda jagada. 

Arvo Aller, kes on ka siit kadunud praegu, rääkis natuke detailsemalt, millest ma tahtsin rääkida. Jah, loomulikult on Euroopa Liidus seni nende pajast suur osa läinud maaelule ja regioonidele. Aga praegusel juhul, lugedes nüüd üleeuroopalisi analüüse, mitte Tallinnas tehtud analüüse, tuleb selgelt välja, et paruness von der Leyeni plaanid ei tohiks meile eriti sobida. Ja mitte ainult meile, vaid tõenäoliselt ka paljudele teistele 27 Euroopa riigist. Kindel suund on, ja see on nüüd parunessi lähenemine, põllumajandusele ja regionaalarengule anda sellest kaukast vähem kui seni, seejuures aga suurendada kaitsekulutusi ja innovatsioonikulutusi. 

Kõik need neli on üliolulised. Põllumajandus ja regionaalareng, millest kolleegid sotsid siin rääkisid ja mis on oluline mitte ainult nendele, et Eesti oleks regionaalselt paremini tasakaalustatud. Aga kui see niimoodi on, ja alati tuleb mingi valik teha ka oluliste asjade vahel, siis mulle tundub, et põllumajandus on ka julgeoleku asi, et põllumajandustootmine, ja mitte ainult suurtootmine, vaid ka väike- ja keskmine tootmine tagaks Eesti rahva toidujulgeoleku ja selle kaudu ka füüsilise julgeoleku. Ja kui panna need kaalukausile, kas kulutada kaitsele selle arvel rohkem, tunduvalt rohkem, või teine asi, regionaalarengu arvel hakata innovatsiooni suurendama, siis see on jah arutluse koht. Ma kujutan ette, et nääklemine kaks aastat või üle selle seisab ees. Nii et see on täna ainult selline vaikne avapauk. Aga ma oleksin väga rahulolematu sellise jaotusega, parunessi prioriteetidega. 

Euroopa Regioonide Komitee president Kata Tüttő on öelnud üsna tabavalt selle plaani kohta, millest me siin räägime, et see on koletislik plaan. Kordan, et see on koletislik plaan, mis tähendab – ma tsiteerin praegu natuke vabalt – ühtekuuluvuspoliitika allaneelamist ja selle selgroo purustamist.

Hea kolleeg, ma korra segan, viis ja pool minutit on täis, aga oleks vist väga demokraatlik, kui ma annan teile kaks ja pool minutit juurde.

Jaa-jaa, ma ei tahagi pikalt rääkida, põhiline on juba öeldud. Aga samas ei ole siin arvestatud … On räägitud riigikaitsest ja Ukraina toetamisest ja kõigest ei jõua rääkida. Aga kui ma mäletan, siis paruness von der Leyen on öelnud, et enne aastat 2030 saab Ukrainast juba Euroopa Liidu riik. Aga siin ei ole sellest küll ühtegi piiksu. See tähendaks ju ka põllumajanduse puhul – ja mitte ainult põllumajanduse puhul – üliolulisi muutusi suurimate põllumajandustootjate Poola, Prantsusmaa, Rumeenia ja kõikide puhul. 

Nii et avapauk on tehtud, küsimusi on rohkem kui vaja. Aitäh Euroopa Liidu [asjade] komisjonile ja Peeter Talile, kes selle ideega nüüd kiirustades on siia tulnud, aga nääklemine algab, võitlus algab. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Kuna on väga tundlik valimiste aeg, siis, härra Peeter Ernits, ma pean ütlema, et Arvo Aller ei ole kadunud. Teda ei ole lihtsalt selles ruumis. Muidu tema valijad on äkki murelikud, sest te mainisite, et ta on kadunud. Ei, ta ei ole kadunud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (tuletis- ja repotehingute regulatsioon) eelnõu 633 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 633 lõpphääletus. Palun selleks saalikutsungit. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (tuletis- ja repotehingute regulatsioon) eelnõu 633. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 55 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 633 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini. Riigikogu liikmete Lauri Hussari, Kalle Laaneti, Enn Eesmaa, Ando Kivibergi, Tanel Teini, Kadri Tali, Diana Ingeraineni, Toomas Uibo, Juku-Kalle Raidi, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Irja Lutsari, Kalev Stoicescu, Anti Allase, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Riina Solmani, Jüri Jaansoni, Stig Rästa, Maido Ruusmanni, Anti Haugase, Annely Akkermanni, Kristina Šmigun-Vähi, Maria Jufereva-Skuratovski, Mait Klaasseni, Toomas Järveoja, Peeter Tali, Vilja Toomasti, Signe Kivi, Mario Kadastiku, Mati Raidma, Madis Timpsoni, Tarmo Tamme, Hanah Lahe, Riina Sikkuti, Kersti Sarapuu ja Andre Hanimäe algatatud Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 684 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Lauri Hussari.

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Olen teie ees eelnõuga, mis muudab Vabariigi Presidendi valimise seadust. Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise küsimus on ikka teatava regulaarsusega üles tõusnud, valdavalt alati enne presidendivalimisi, ja küsimusega, kas seda on võimalik parandada ja muuta või mitte. Viimased presidendivalimised on näidanud meile ka seda, et see regulatsioon vajaks parandamist, sellepärast et korduvalt on just enne Riigikogus toimuvat esimest valimisvooru tekkinud küsimus selle kohta, kes on ametlikud presidendikandidaadid. Seetõttu on üsna tihti leidnud aset ka olukordi, kus presidendikandidaatide arutelu on toimunud kandidaatide vahel, kellest presidendikandidaati ei olegi kunagi saanud. Ka sellised olukorrad on olnud täiesti tavapärased. 

Selleks, et sellist olukorda vältida, eelnõu 684 pakub välja lahenduse, et enne esimest valimisvooru Riigikogus nihutatakse presidendikandidaatide esitamise tähtaeg varasemaks ja jääb see 12 ja 9 päeva vahele senise 4 ja 2 vahel. Täpselt samamoodi nihutab eelnõu presidendikandidaatide esitamise tähtaega varasemaks ka valimiskogu puhul. Seal oleks kandidaatide esitamise aeg 7 ja 5 päeva vahel. 

Ning ühtlasi näeb see konkreetne seaduseelnõu ette ka seda, et presidendikandidaat saab esineda nii Riigikogu ees kui ka valimiskogu ees kõnega. Sellel on mitu põhjust. Kindlasti annab see mõistetavust ja usaldusväärsust kogu presidendivalimiste protsessile juurde, aga lisaks on selle sammu taga veel soov jäädvustada seda protsessi ajaloo tarvis. Ma usun, et hea kolleeg Enn Eesmaa, kes on pikalt töötanud televisioonis, teab, millise kaaluga on sellised äärmiselt olulised sõnavõtud meie videoarhiivides. Selliste kõnede jäädvustamine ja nende tulevaste põlvede jaoks ka edasiandmine just viisil, et need kõned on olemas, on kindlasti väga suure ajaloolise väärtusega. 

Ja lisaks on selles seaduseelnõus ka üks tehniline muudatus, aga see tehniline muudatus tuleb sisse viia, head kolleegid. Kuna me selle seaduse parandamisega tegeleme, siis tuleb ära parandada § 22 lõige 1, kus kehtivas seaduses on Eesti hääleõiguslike kodanike riiklik register, aga selle asemel peab olema rahvastikuregister, sest sellist asja nagu Eesti hääleõiguslike kodanike riiklik register olemas ei ole. Ja kuna me juba selle seaduse parandamise juures oleme, siis ka see konkreetne muudatus tuleb sisse viia. 

Need on põhimõtteliselt kaks sisulist ettepanekut presidendi valimise seaduse täiendamiseks ja üks konkreetne tehniline parandus, mis tuleb nii või teisiti sisse viia. Ma loodan, et head kolleegid mõistavad, et tegu on mitte päris tehnilise eelnõuga, vaid ikkagi teemaga, mille puhul see protsess on avalikkuse väga laia tähelepanu all. See küsimus, miks kandidaate enne esimest hääletusvooru, või ametlikke kandidaate ei ole varem olemas, on kerkinud kõikidel viimastel presidendivalimistel. Ja ma arvan, et kui me selle muudatuse sisse viime, siis me oleme ka selle konkreetse küsimuse lahendanud. Nii et ma tänan, head kolleegid, teie tähelepanu eest ja loodan, et te osalete aktiivselt selles arutelus. Ja ootan teie küsimusi.

Tänan teid tõhusa ettekande eest. On ka mõni küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud juhataja! Rõõm näha vist esimest korda siin puldis, nii-öelda lihtsurelikuna. Aga minu küsimus on see. Jah, kõik see on tore, aga miks te sellise kosmeetikaga välja tulite? Võiks nagu tulla välja presidendi otsevalimistega, siis oleks nagu jumet, kuigi seda on ju lugematul korral prügikasti saadetud. Aga miks selline kosmeetika? Pika plaani erakonnalt ootaks ikkagi pikka plaani, mitte kosmeetikat.

Aitäh teile küsimuse eest! Kõigepealt, kui ma vaatan seda statistikat, siis põhiseadust on üritatud muuta 18 korral seoses presidendi valimiste korraga ja mitte kordagi ei ole seda tehtud õõnestunult. Valdavalt on tegu presidendi otsevalimise seadustamise ettepanekuga ja see ei ole läbi läinud. Eesti on parlamentaarne riik ja valdav osa parlamendist ei ole siiamaani leidnud, et presidendi otsevalimine peaks olema Eestis sisse viidud. See on ühelt poolt. 

Teiselt poolt, me kaalusime siin selle konkreetse eelnõuga seoses ka laiemaid variante, sealhulgas arutasime veel valimiskogu suurust, mis on ka teemana tõstatunud, arvestades, et põhiseaduse loojad nägid ette ja mõtlesid oluliselt suuremale valimiskogule. Aga pärast haldusterritoriaalset reformi on meie omavalitsuste arv ju jäänud märkimisväärselt väiksemaks, mis tähendab ka seda, et kohalike omavalitsuste esindajate hulk valimiskogus on vähenenud. Ja täna me oleme olukorras, kus Riigikogu liikmete arv ja valimiskogus osalevate kohaliku omavalitsuse volikogude esindajate arv on peaaegu võrdne. Põhiseaduse loojatel oli ikkagi soov, et kohalikke esindajaid oleks rohkem. 

Aga kuna selle konkreetse eelnõu puhul me ei leidnud ka selles küsimuses ühist seisukohta, siis on see eelnõu esitatud just sellisel viisil, mis sõnastab ära need põhiprobleemid, mis on viimaste presidendivalimiste juures esile kerkinud. Ja siin ma ei pea ainult silmas 2016. aasta valimisi, vaid täpselt samamoodi ka 2021. aastal kerkis täpselt seesama probleem esile, et miks enne, kui Riigikogu hakkab seda asja arutama, need ametlikud kandidaadid tekivad nädalavahetusel. Ja kui me oleme olukorras, kus need kandidaadid tekivad nädalavahetusel ametlike kandidaatidena, siis meedia peab justkui enne seda debatti ja avalikkus peab arutelusid mitteametlike kandidaatidega. 

Ma võin ka oma ajakirjanduslikust minevikust välja tuua näiteid, kus näiteks aastal 2001 me pidasime presidendikandidaatide debatti seitsme presidendikandidaadiga, suur osa nendest ei saanud mitte kunagi presidendikandidaatideks. Seetõttu see täpsustus, mis puudutab peaasjalikult ka seda esimest vooru, et tuua see kandidaatide esitamine nädal aega varasemaks, aitaks kindlasti lahendada ära ka selle probleemi. Ja ma usun, et avalikkuses oleks seetõttu ka oluliselt vähem kriitikat, et nüüd on kandidaadina esitatud keegi must hobune. See musta hobuse teema on ka siin korduvalt kandidaatide esitamise protsessis läbi jooksnud. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea Riigikogu esimees! Tänan ettekande eest! Te ise juba ennetasite minu küsimust valimiskogu koosseisu kohta, sest avalikkuses ja ka Riigikogu koridorides ja erakondades on sellest palju juttu olnud. Seal kunagi jah vist oli pea 250 omavalitsuste esindajat, 2016. aastal oli 234 ja 101 Riigikogu liiget see proportsioon. Peale haldusreformi muidugi see muutus, sest omavalitsusi jäi kõvasti vähemaks. Ja nüüd on niisugune, et 2021. aastal oli 107 kohaliku omavalitsuse volikogude esindajat ja 101 Riigikogu liiget ehk peaaegu pool-pool. Kunagi siiski valimiskogu, kui see seadus tehti ja see valimiskogu sellisena ette nähti, pidas silmas veidi teistsugust proportsiooni, mis oleks rohkem omavalitsuste poole, sest sinna ta jõuab ju siis, kui Riigikogu omavahel kokkuleppele ei jõua. Kas te kaalusite mingisuguseid teistsuguseid valemeid? Kas te tegite konkreetseid ettepanekuid erakondadele ja mille taha see jäi?

Aitäh! Ma nüüd teen täpsustuse, et me oleme enne järgmise aasta presidendivalimisi olukorras, kus meil on kohalike volikogude esindajaid isegi 106, mitte 107, nii et see on vähenenud veel ühe esindaja võrra. Aga ei, loomulikult me arutasime kõiki neid erinevaid aspekte, aga küsimus on alati pisiasjades ja antud juhul selles valemis, et kuidas ikkagi see välja joonistada viisil, et see tunduks õiglane ja et see oleks ka toimiv. Ja kuna praegu selles valemis ei ole siin Riigikogu liikmetel väga selget ühist seisukohta, siis kuna see protsess praegu käib, ma suure tõenäosusega oletan, et ka enne teist lugemist tahetakse seda arutada Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Ma ei välista, et see arutelu tuleb, aga küsimus on selles, kas see pälvib ka Riigikogu suure saali toetuse.

Mina isiklikult olen kindlasti seda meelt, et juhul kui me üleüldse kaalume seda valimiskogu suurendamist – see tähendab sisuliselt ju igale kohalikule omavalitsusele, mis on mingist x arvust väiksem, veel ühe esindaja lisamist –, siis need esindajad valimiskogusse tuleb valida proportsionaalselt. See annaks siis ka opositsioonile võimaluse olla valimiskogusse või selle konkreetse omavalitsuse opositsioonile võimaluse sellesse valimiskogusse oma esindaja saata. Aga see on nüüd teoreetiline arutelu ja väljub selle esialgse eelnõu mõttest. See on väga konkreetselt seotud Vabariigi Presidendi valimise seadusega. Aga nagu ma ütlesin, praegu on pall lahti löödud, arutelu käib ja me ei saa ju välistada, et Riigikogu liikmed tahavad ka nende ettepanekutega enne teist lugemist välja tulla. Nii et siis me saame siin saalis juba selle üle pidada põhjalikumat arutelu.

Enn Eesmaa, palun! 

Suur aitäh! Kuulun kindlalt nende hulka, kelle arvates Eesti rahvas peaks oma presidendi valima. Soomlased teevad seda ja vaadake, kui hea presidendi nad said. Seepärast ma arvan, et see seaduseelnõu ei ole otsustav, küll aga samm õiges suunas. See, millele sa osundasid, kaasa arvatud see tehniline parandus, on väga oluline. Väga hea, et presidendikandidaadid saavad sõna ka siinsamas Riigikogu saalis. Mu küsimus sulle kui selle initsiatiivrühma liidrile on selline. Tore on näha, et initsiatiiv on sisuliselt kõigist erakondadest, kes on Riigikogus esindatud. Sina suhtled ühiskonnaga laiemalt. Kuidas sulle tunduks, kui praegu küsiks Eesti rahva käest kas või referendumi korras, mida nad arvavad? Milline oleks sinu arvates vastus?

Aitäh, hea kolleeg! Nii või teisiti, nagu ma ütlesin, see küsimus presidendi otsevalimistest on olnud ju püsivalt laual ja me oleme seda põhiseaduse muutmist arutanud Riigikogus 18 korda. Siin Riigikogus ei ole ta seda toetust leidnud. Arvestades, mida inimesed on öelnud presidendivalimiste ja üldse poliitiliselt oluliste teemade kohta, ei ole seda peetud keskseks ja oluliseks teemaks. Võib arvata, et rahvaküsitluses me võime saada üsna ootamatu tulemuse. Praegu ei ole seda peetud niivõrd oluliseks teemaks, et sellele piisavalt keskenduda. Küsimus on ka selles, millisel moel ja tõenäoliselt kas mittesiduva rahvahääletusena on võimalik seda korraldada. Aga täna, jah, seda initsiatiivi ei ole tehtud ja selle initsiatiiviga ei ole ka välja tuldud. Mul on seda väga keeruline kommenteerida. Varasematel kordadel, kui seda on üritatud, siis see siit saalist ei ole ka kaugemale jõudnud. 

Aga mis puudutab sinu positiivseid märkusi selle eelnõu kohta, siis aitäh, Enn, et sa oled märganud, et need muutused on olulised. Need tuleb meil selle aasta numbri sees sisse viia selleks, et meil oleks võimalik minna järgmisesse aastasse muudetud Vabariigi Presidendi valimise seadusega ja et kõik teaksid juba piisavalt kaua enne presidendivalimist, millised on need konkreetsed mängureeglid. Need tuleb meil nii või teisiti teha juba siin selle istungjärgu jooksul ära ja ma loodan, et Riigikogu liikmed seda ka toetavad. Vähemalt seda konkreetset eelnõu on toetanud 37 Riigikogu liiget väga mitmest erakonnast ja selle hulgas on nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakondi.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Mul on küsimus nende valimiskogus osalevate valijameeste kohta. Praegu on neid 106, aga varasemalt on see arv olnud suurem, umbes 160, isegi üle selle. Kas ei oleks mõistlik taastada see vana arv? KOV-e on jäänud küll vähemaks, aga ma selle vastusega ei tahaks praegu leppida. Siis ikkagi oleks asi hoopis demokraatlikum, kuna suurem valijameeste arv kannab endas ka suurema hulga Eesti rahvastiku arvamust.

Aitäh! See on nüüd ülimalt teoreetiline. Tõenäoliselt on vana arvu taastada väga keeruline, sellepärast et arv peab mahtuma mingisse mudelisse. See mudel tõenäoliselt ei arvesta päris täpselt seda vana arvu. Ehk sellisel juhul me peame ikkagi vaatama otsa tänaste omavalitsuste suurusele ja sellele, kuidas kogu see valem jookseks kokku nii, et ta ei diskrimineeriks mitte ühegi omavalitsuse valijaid. 

Tõenäoliselt, kui me nii-öelda teoretiseerime selle võimaliku käigu üle, siis see mudel peab olema selline, mis tõesti käsitleb neid omavalitsusi võrdselt, aga samal ajal käsitleb ka suuremaid omavalitsusi selliselt, et nende suuremate omavalitsuste valijad ei oleks liigselt diskrimineeritud. Täna on ju selgelt valimiskogu koosseis väiksemate omavalitsuste poole kaldu ehk see toetab ikkagi väiksemate omavalitsuste valijaid ja nende häälekaal on pisut tugevam kui suurtel omavalitsustel. Nii oli see ka põhiseaduse loojatel mõeldud, et valimiskogu oleks see järgmine instants, mis osaleb presidendivalimistel, juhul kui Riigikogus presidendikandidaat ei pälvi enam kui kahekolmandilist häälteenamust. See valem, mis toona sõnastati ja mis välja käidi, toetas ka väiksemaid omavalitsusi. 

Nii et ma arvan, et kui üldse teoretiseerida selle võimaluse üle, siis see lahendus kindlasti peab soodustama pigem tõesti neid omavalitsusi, mis on väiksemad. Aga samal ajal me ei saa seda vahet suuremate omavalitsustega väga suureks ajada. See peaks olema ikkagi enam-vähem mõistlikus korrelatsioonis. Nii et see on ülimalt teoreetiline arutelu põhjusel, et see konkreetne eelnõu seda sätet ette ei näe.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Aitäh! Tegelikult te ütlesite kohe ära, et seda ei ole võimalik teha, aga mina arvan niimoodi, et ikkagi on võimalik teha. Sest ma vaatan juurpõhjusi. Ütleme, praegu on lähtutud KOV-ide arvust, aga küsimus on selles, et sellisel juhul ju hakkavad teatud määral domineerima koalitsioonis olevate isikute arvud, näiteks volikogudes, kes otsustavad neid küsimusi. See tähendab seda, et presidendi puhul kujundatakse ikkagi välja teatud vaadetega inimeste arvamus. Siin peaks seda osa kuidagimoodi tasakaalustama ehk oleks esindatud nii koalitsioonis kui ka opositsioonis olevad isikud, kes pääsevad valijameestena otsustama küsimuse üle.

Aitäh! Ma vastan kõigepealt veel täpsemalt teie eelmisele küsimusele. Seda vana proportsiooni ei ole võimalik kuidagi taastada – või mitte isegi vana proportsiooni, vaid vana numbrit –, sellepärast et ta ei lähtu mingitest valemitest. Kui üldse arutada selle teema üle, siis tuleks paika panna uus valem, mille alusel need valijameeste kohad jagatakse, mis enam-vähem arvestaks seda proportsiooni, mis oli Riigikogul ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatel valimiskogus siis, kui põhiseaduse loojad otsustasid, et selline instants tuleb presidendivalimiste puhuks luua juhuks, kui presidenti ei valita Riigikogus. Aga nagu põhiseadus ütleb, kõigepealt on presidendivalimine ja presidendivalimised peavad toimuma Riigikogus. Riigikogu on see, kes valib presidenti, ja kui Riigikogu tõesti selle ülesandega hakkama ei saa, siis me alles hakkame rääkima valimiskogust. Kõigepealt, Riigikogu peab olema ise täis koostöötahet, leidmaks Eesti Vabariigi järgmist riigipead. Ja nendel põhjustel on siin ka see konkreetne kandidaadi esitamise tähtaja varasemaks toomine sellesse eelnõusse sisse kirjutatud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Avastasin, et kaks küsimust on. Siin oli kuidagi korduvalt välja öeldud, et see on Riigikogu-ülene eelnõu, aga tegelikult kahe erakonna esindajailt siin allkirju ei ole. Või olen ma valesti aru saanud, et härra Kiviberg on äkki EKRE-sse vahepeal astunud või Stoicescu on Keskerakonda? Siin kahe erakonna esindajaid ei ole ju. Või ma saan valesti aru?

Aitäh! Siin on 37 Riigikogu liikme allkirjad ja ma teavitasin käesoleva aasta juunikuus kõiki Riigikogu liikmeid, et on võimalik sellisele eelnõule allkiri anda. See oli rohkem Riigikogu liikmete initsiatiiv kui erakondade initsiatiiv. Allkirja andsid need, kes leidsid, et need ettepanekud on mõistlikud ja et seda muudatust tuleks tõsiselt kaaluda. Nemad andsid ka allkirja ja käisid Riigikogu esimehe kabinetist läbi ja kirjutasid alla.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra Hussar! Kuulasin teie sõnavõttu ja kurtsite selle üle, et varasemalt on juhtunud nii, et käisid siin kandidaadid ja pidasid debatti, pärast kandidaate neist ei saanudki. Et te püüate näiteks seda muret lahendada. Aga tegelikult ma ütleksin, et see mure on natukene selle saali enda mure, et iseendale niimoodi seda presidendivalimist tehti. Mina ka kindlasti pooldan seda, et kui seda presidendivalimiste korda muutma hakata, siis me võiksime tõesti mõelda sellele, et ta oleks otse valitav. See tundub praegu natukene selline nikerdamine. Kas sulle ei tundu?

Aitäh! No kui me hakkame põhiseadust muutma, siis te olete ise ka näinud, kuivõrd keeruline on põhiseaduse muutmine. See võtab aega. Ja kindlasti sellise seadusandliku initsiatiivi tegemise võimalus on teil Riigikogu liikmetena olemas. Aga kui nüüd tahta lahendada ja parandada ära need probleemid, millele on tähelepanu juhitud, siis tuleks need ära teha, sellepärast et järgmiste presidendivalimistega seoses ma olen täiesti veendunud, et põhiseadust ei ole võimalik muuta. Isegi parima tahtmise juures seda ei ole võimalik muuta. Ja see tähendab, et parandame ära need kitsaskohad, millele on tähelepanu juhitud, selleks et ka siin saalis oleks seda koostöötahet rohkem. Ja ma usun, et kui see kandidaat on ka varem olemas, siis suhtutakse presidendivalimistesse veelgi tõsisemalt, selleks et president tõesti õnnestuks ka siin Riigikogus ära valida.

Rain Epler, teine küsimus, palun!

Jaa! No kui mina vaatasin, kui see eelnõu siia jõudis, siis mul käis peast läbi ka mõte – seda on siin saalis ka korduvalt tõstatatud –, et institutsioonide maine, sealhulgas Riigikogu maine, ei ole heas kohas. Ja siis ma hakkasin mõtlema, kas see on sinu püüd kuidagi ennast rohkem pilti tuua või kuidagi ka maineküsimustega tegeleda. Sest mina julgen küll arvata, et eks Riigikogu juhil on ka suur roll selles, milline see institutsiooni maine parasjagu on, ja on terve rida tegevusi, mis sa Riigikogu juhatajana oled minu hinnangul teinud ja mis ongi mainele halvasti mõjunud. Kas see on sul selline natuke ka kuidagi egoprojekt, et teeks mingigi eelnõu ja äkki kuidagi saaks mingigi positiivse märgi maha?

Aitäh, hea kolleeg! Mis puudutab seda konkreetset eelnõu, siis nendele probleemidele on avalikkuses korduvalt tähelepanu juhitud, et nendega tuleks tegeleda. See oli väga konkreetselt ka minu seisukoht, miks ma otsustasin seda initsiatiivi vedada. Seda enam, et ka Vabariigi Valitsuse tegevuskavades on ligi kaheksa aasta jooksul Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise teema olnud üleval, aga mitte kunagi ei ole kuhugi jõutud. Seda enam, ma arvan, on põhjendatud, et Riigikogu tegeleb demokraatiapaketi eelnõudega. Ja see on konkreetselt üks demokraatiapaketi eelnõu, mille osas on tähelepanu juhitud, et tuleb muutused sisse viia. Ma usun, et need konkreetsed muudatused on selgelt põhjendatud, pidades silmas ka eelseisvaid presidendivalimisi.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ma olen paralleelselt üritanud jälgida ka Vabariigi Valimiskomisjoni istungit, mistõttu võib-olla mul on jäänud kuulmata midagi, mida te selle kohta olete juba ütelnud. Aga ma küsin siiski teilt teie isiklikku hinnangut selle kohta. Kas te ise ei arva, et lähtudes asjaolust, et Eesti peaks põhiseaduse kohaselt olema demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, on tegelik seaduse muutmise vajadus see, et rahvale tuleks anda õigus valida endale ise riigipead? Kuidas teie enda isiklik seisukoht selles küsimuses on, olgugi et praegune eelnõu seda ette ei näe? Ja siin ma küsin ka teie partei seisukohta, te oskate ehk ka seda väljendada. Kas te toetate nii isiklikult kui ka parteina rahvale presidendivalimise õiguse andmist või ei toeta?

Aitäh! Kõigepealt, kui me vaatame põhiseadust, siis põhiseadus ütleb ju väga selgelt, et seadusandlik võim Eestis kuulub Riigikogule. Ehk Riigikogu roll näitab seda, et Eesti on parlamentaarne vabariik. Ja seetõttu ma usun, et ennekõike me täna ju keskendume sellele, et just läbi Riigikogu rolli toimub ka Eestis oluliste protsesside juhtimine. 

Mis puudutab nüüd presidendi otsevalimist, siis nagu ma ütlesin, see teema on siin korduvalt läbi jooksnud. 18 korda on üritatud põhiseadust selles küsimuses muuta, mitte kordagi ei ole see õnnestunud. Ja ma arvan, et siin üks keskseid küsimusi ongi seotud just sellega, et meil on parlamentaarne vabariik ja siiamaani ei ole peetud vajalikuks otse valitud presidendi olemasolu. Sellepärast, et ka Soome puhul see diskussioon kestis ikkagi väga pikalt, enne kui presidenti hakati otse valima. Aga see tähendas ka presidendi õiguste kitsendamist, et presidendil ei oleks liiga suurt õigust ühiskonnas olevaid protsesse suunata. Ühelt poolt on otse valitud president väga suure mandaadiga, aga teiselt poolt, kui tal on õigusi väga palju, siis Soomes oli kõige suurem hirm seotud sellega, et president võib hakata kasutama seda võimu viisil, mis ei ole avalikkusele mõistetav. Seetõttu vähendati seal presidendi õigusi ja otsustuspädevust, aga samal ajal tehti otsus presidendi otsevalimiste kasuks. 

Mina isiklikult olen tänases seisus seisukohal, et parandame ära selle olemasoleva seaduse. Mis puudutab otsevalimisi, siis see on laiema debati koht. Aga tänases seisus, arvestades seda, kus me ühiskonnana oleme, ma pigem ei toeta presidendi otsevalimist. Mis puudutab erakonna seisukohta, siis erakond ei ole täna ka olnud seda meelt, et me peaksime presidendi otsevalimiste ettepanekut toetama.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul eelnõu algatajana on väga hea meel, et vähemalt see väike samm on suudetud kokku leppida ja esitada. Tõepoolest, tegemist on teemaga, mida on aastaid arutatud. See, et presidendikandidaadid saavad ka Eesti inimestele enne tuttavaks ja neil on võimalik ennast puldist tutvustada, on väga hea muutus. 

Samas ma küsiksin. Muudatus, et haldusreformieelsed proportsioonid valimiskogus taastada – arusaadavalt, kui sellele ei olnud laiapõhjalist toetust, siis seda ei saanud eelnõusse panna. Aga mida teie ise sellest arvate? Minu meelest on see seda tüüpi viga või eksimus, mis tekkis õppimiskohustuse viimisega 18. eluaastani ja siis selgus, et need 18-aastased õppivad noored saavad töötada ainult kaks tundi päevas. Samamoodi haldusreformi järel, see oli kaasnenud muutus teistes seadustes, mis kujundas ümber ka valimiskogu. Kunagi ei olnud ju eesmärk, et inimesed, kes Riigikogus ei suuda presidenti ära valida, vahetavad hoonet ja suudavad teise nime all selle valiku teha. Mida teie arvate proportsioonide taastamisest?

Aitäh! Kõigepealt, haldusterritoriaalne reform kindlasti ei olnud minu hinnangul viga. Ma arvan, et me pidime selle ära tegema. Sellel, et selle konkreetse reformi raames niivõrd oluline aspekt nagu valimiskogu koosseis ja esindajate hulk valimiskogus jäi tähelepanuta, on tõenäoliselt mitmeid põhjuseid. Ma tean, et siin Riigikogus on ka selle teemaga üritatud tegeleda, aga siiamaani ei ole see õnnestunud. Nagu ma eelnevalt mainisin, see konkreetne eelnõu on ju alles esimesel lugemisel ja läheb tagasi põhiseaduskomisjoni teisele lugemisele. Me ei saa ju välistada, et Riigikogu liikmed tahavad tõstatada ka selle teema, ja siis on see küsimus laual. 

Ma juhtisin tähelepanu sellele esialgsele proportsioonile. See küsimus on tõepoolest üleval põhjusel, et põhiseaduse loojate ettekujutus valimiskogu suurusest ja proportsioonidest oli pisut teistsugune. Seetõttu see küsimus on kindlasti üleval. Aga siis tekib kindlasti küsimus ka sellest teisest poolest, et milline see konkreetne mudel saab olema. Niipalju kui ma olen siin Riigikogu liikmetega rääkinud, siis Riigikogu liikmetel on väga erinevad ettekujutused sellest võimalikust mudelist. Proportsioonid suure ja väikese omavalitsuse vahel, kas see kedagi diskrimineerib või ei diskrimineeri – need küsimused on kõik üleval. Nii et lõppkokkuvõttes see kalkulatsioon saab olema väga keeruline. 

Nagu ma ütlesin, kui kehtestada mingisugune uus mudel, siis see tõenäoliselt on ikkagi natukene väiksemate omavalitsuste poole kaldu, eriti kui me peame siin just väikesaari silmas ja väikesaartel olevaid valdasid silmas. Nende esindajad saavad väga selge võimenduse või ka nende hääled saavad väga selge võimenduse sellise võimaliku muudatuse kaudu. Aga ka see käib demokraatia juurde, et üsna tihti need väiksed saavadki võimenduse. Lõppkokkuvõttes siiski ju see suur hulk hääli otsustab selle. Ja me räägime ju täna kehtiva põhiseaduse alusel sellest, et valimiskogus osutub valituks mitte küll valimiskogus osalejate või valimiskogu liikmete häälteenamus, vaid valimistel osalenute häälteenamus otsustab selle, kes saab järgmiseks presidendiks. Selles mõttes kindlasti see arutelu, ma usun, on täna sellises seisus, kus on võimalik, et see küsimus kerkib.

Riina Sikkut, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, ka mina arvan, et haldusreform oli õige asi. Paralleeli tõin selles mõttes, et tegime head asja, tõstsime õppimiskohustuse 18-ni, kaasnes muutus, mida me ei soovinud, kiiresti reageerime ja parandame ära. Siin samamoodi, et kui haldusreformiga kaasnes muutus mujal, tegelikult tuleks kiiresti reageerida ja ära parandada. Teisalt tõesti, te väga hästi kirjendasite seda, et väiksemad piirkonnad võivad saada nii-öelda võimenduse. Ma omalt poolt nendin, arvestades, et investeeringud, inimesed ja töökohad tulevad eelkõige linnalistesse piirkondadesse, maal me räägime pigem sellest, kuidas seal elu hoida, koole lahti hoida. Seda, et ühes kohas ja näiteks valimiskogus saavad suurema esindatuse maapiirkonnad, ma ei näe seda kuidagi ebaõiglase, valena või mittesoovitavana.

Ma olen teiega täiesti nõus. Ma sellepärast juhtisingi tähelepanu sellele, et väiksemad kohad, eriti veel väga väikesed kohad, nagu Kihnu vald ja Ruhnu vald, saavad sellisel juhul, kui me mudelit muudame, väga suure võimenduse. Aga te õigustatult juhtisite tähelepanu sellele, et see ongi põhjendatud. Loomulikult, sellised suured demokraatlikud mudelid ongi väiksemate kohtade poole kaldu ja peavadki seda olema. See on ka üks osa ju riigi regionaalpoliitikast. Seda ma siin ka eelnevalt oma vastustes olen mõista andnud, et väiksemad kohad saaksid seeläbi ka suuremat tähelepanu.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt eelnõu algatajate esindaja! Siim Kallas ja mõned teised poliitikud on veel avaldanud arvamust, et võib-olla Eestil ei olekski presidenti vaja, et ühendame presidendi ja peaministri volitused. Kõrgeima võimu kandjaks on rahvas, seadusandlikku võimu teostame parlamendi kaudu, täitevvõimu teostame valitsuse kaudu peaministri juhtimisel, et presidendil nagu ei olekski selles mudelis kohta. Mida teie sellest arvate ja kas algatajad oma mõttelennuga nii kaugele ka jõudsid?

Aitäh! Algatajad oma mõttelennuga nii kaugele ei jõudnud, aga võtan nüüd ette Eesti Vabariigi põhiseaduse § 78. See sõnastab väga selgelt Vabariigi Presidendi ülesanded. Neid on 20. Kui ma hakkan vaatama, millega Vabariigi President tegeleb, siis mul on küll väga keeruline näha, et see kõik mahuks peaministri vastutusalasse, kes oleks ühtlasi ka presidendiametis. Lisaks on presidendil väga oluline tasakaalustav roll, millele ka teie, härra Seeder, olete korduvalt siin Riigikogu saalis tähelepanu juhtinud, mistõttu ka mina olen sellel seisukohal, et Vabariigi Presidendil on täna Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt äärmiselt oluline roll täita ja see roll peaks ka selliseks jääma.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Arutelu juhtivkomisjonis, milleks oli põhiseaduskomisjon, tutvustab meile meie hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg.

Suur tänu, härra juhataja! Austatud kolleegid! Head vaatajad! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu muudatusettepanekut lausa kahel korral, kui valmistasime ette esimest lugemist. Ma tooksin teile välja need küsimused, millele oli vaja vastust leida ja mis kerkisid esimesel arutelul üles. 

Kõigepealt tuli küsimus selle kohta, kuidas ikkagi kandidaadi esitamise tähtaega käsitleda selles kontekstis, et kui peaksid jõudma presidendivalimised valijameeste kogust uuesti parlamenti tagasi, kas siis kehtivad samad põhimõtted, nagu see muudatus ette näeb praegu esimese vooru eel. Samuti kerkis küsimus selle kohta, miks just täpselt presidendikandidaatidele Riigikogu ees võimaldatakse just kümme minutit, mitte mõnda teist ajavahemikku kõne pidamiseks. 

Kuivõrd esimesel arutelul ei olnud kutsutud eelnõu algataja esindajana Riigikogu esimeest, siis selleks me arutelu esimesel korral peatasime ja jätkasime seda 7. oktoobril. Seal selgitas härra Riigikogu esimees muidugi uuesti põhjalikult muudatuste sisu. Üks neist on tehniline, kaks on sisulised. Ta tõi esile, et just nimelt ühiskonnas on korduvalt tõstatatud küsimus, miks kandidaadid ilmuvad avalikkuse ette alles viimasel hetkel. Ja muidugi teine moment on see, et Riigikogu ees võiksid – mitte võiksid, vaid lausa peaksid – kandidaadid saama kõnega üles astuda. 

Nüüd, sellelsamal 7. oktoobri arutelul esitatigi küsimus, miks just nimelt kümme minutit, miks mitte mõni teine ajavahemik. Härra Hussar vastas, et presidendikandidaadi ettekande pikkuse määramisel on lähtutud Riigikogu praktikas kehtivatest ajapiirangutest, need on kuidagi võetud aluseks või nendest lähtuvalt on see kümme minutit välja pakutud. Ta viitas ka Riigikogu avaistungile, kus näiteks nii Riigikogu esimehe kui ka Vabariigi Presidendi kõne jääb 10–12‑minutilise ajavahemiku piiresse. Ja selle kümne minutiga jõuab piisavalt põhjalikult oma seisukohti esitada. Liialt pikk aeg võib-olla jällegi koormaks liigselt päevakorda, kui presidendikandidaate peaks olema rohkem. Nii et see kümneminutiline ajavahemik oleks eelnõu algatajate meelest optimaalne. 

Kolleeg Seeder tõstatas veel kord selle küsimuse, et varasem registreerimine võib nüüd tekitada olukorra, kus hiljem ei saa sedasama põhimõtet rakendada, kuna põhiseadus ja seadus näevad valimiskogusse liikumisel ette kindlad tähtajad. Ta lisas, et seni pole kandidaatide hiline esitamine olnud sisuline probleem, kuna kõik kandidaadid on olnud enne esimest vooru teada ja ootamatuid nii-öelda musta hobuse kandidaate pole esinenud. Ta küsis täpsustuseks, kuidas mõistetakse esimest vooru juhul, kui kandidaat tuleb valimiskogust tagasi Riigikokku, viidates näiteks Kersti Kaljulaiu juhtumile. Kas sellisel juhul kehtiks sama nõue kandidaatide varasemaks ülesseadmiseks või algab protsess otsast uuesti? 

Selle kohta avaldas arvamust ka Riigikogu Kantselei esindaja härra Jõgeva, kes on ka selle eelnõu muudatuse ettevalmistamisega põhjalikult tegelenud. Ta täpsustas, et selle seaduse kohaselt käsitletakse olukorda, kus presidendikandidaat tuleb valimiskogust tagasi Riigikokku, erakorralise valimisena ning sellisel juhul rakenduvad erakorralise valimise sätted. See tähendab seda, et kehtima jääb kandidaatide ülesseadmise tähtaeg neljandast kuni teise päevani. Aga Riigikogul on ju endiselt võimalus seda põhimõtet muuta. Praeguses sõnastuses on ta sellisena välja pakutud. 

Kolleeg Seeder tõstatas veel küsimuse, kas presidendikandidaatide esinemisõigus võiks olla sõnastatud kui kohustus – mitte õigus, vaid kohustus. Härra Hussar vastas, et esinemisõigus on seni sõnastatud aupaklikult, kuid arvestades, et tegemist on presidendivalimistega, oleks kohustuslik esinemine igati põhjendatud. See küsimus oli sobilik teise lugemise aruteluks ning vajaduse korral saab ka esinemiskohustuse seadusesse lisada.

Ja nüüd tuli arutelu alla ka valimiskogu suuruse küsimus. Härra Seeder juhtis tähelepanu, et algselt kehtis valimiskogu puhul proportsioon, kus Riigikogu moodustas umbes kolmandiku valimiskogus osalevate valijate hulgast. Pärast haldusreformi oleks ehk kohane need proportsioonid üle vaadata ja viia vastavusse algse põhimõttega. Ka siinkõneleja toetas seda mõtet ja ühiselt leiti, et on võimalik püüda leida üksmeelt erakondade vahel, et leida selline lahendus, mis võiks Riigikogu täiskoosseisu enamusele sobida. Tõsi, härra Hussar tõdes, et see võib osutuda keeruliseks. Sellel teemal, selles küsimuses on väga erinevaid arvamusi. Ma saan aru, et eelnõu muudatuste ettevalmistamisel puudutati seda teemat erinevate poliitiliste jõududega, aga kord aega nappis, siis ei olnud piisavalt aega, et leida sellist lahendust, mis osapooltele sobiks. 

Ja jõudsime menetluslike otsuste juurde. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. oktoobriks, see otsus tehti konsensuslikult. Teiseks tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, see oli samuti konsensuslik otsus, ja määrati juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, samuti konsensuslikult. Aitäh! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised, need on avatud fraktsioonidele. Eeldan, et hea kolleeg Peeter Ernits Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Nii armas oli kuulata, kuidas me tegeleme siin kosmeetikaga. Maa põleb jalge all, aga varsti juba tund aega arutame, kas värvida maja punaseks, siniseks või kollaseks või äkki roheliseks. Kõik see on tore. Tõepoolest, senine praktika ei ole kõige ilusam, et kusagilt tulevad ja kohe lähevad. Aga ma tuletan teile meelde, et sellest on räägitud ja mida me ei ole ikkagi teinud, et kui tulevad ministrikandidaadid, siis nad tuleksid siia ette, kaamerad käiksid ja vastaksid küsimustele, siis tuleks välja, kes on loll ja kes ei ole. Juba eelnevalt selekteeriks ära. Minu mäletamise järgi on seda isegi praegu vähemalt üks koalitsioonierakond lubanud, aga pole teinud, kuigi oleks võinud teha. Jüri Raidla on selle välja pakkunud juba hulk aega tagasi. See oleks esimene sõel riigireformil, aga pole tehtud. See on esimene asi. 

Tegelikult tuleks tegelda oluliste asjadega. Rahva tahet tuleks rohkem kuulata. See ei ole tühi jutt, mingi õõnes deklaratsioon. Rahvast tuleks rohkem kuulata. Aga meie nokime siin nina, vaatame, värvime maja siniseks või punaseks või roheliseks, mis on ka oluline, ka maja puhul ja ka selle presidendi valimiste puhul. Aga prioriteedid võiksid paigas olla. Jah, täna rahvas praegust valitsust ei usalda. Viimane number oli vist 14%. See on ju olematu. Selle järgi vaadates ma saan aru Riigikogu esimehest, et sellel taustal, kui rahvas teda ja tema parteid ja üldse valitsust ei usalda, ei saa ka rahvast usaldada. Ei saa anda võimalust, et rahvas võiks valida endale presidendi. Jah, 18 korda on see initsiatiiv tulnud, 2021. aastal, kui ma õigesti mäletan, oli viimane kord, siis oli 45 kolleegi, mina ka seal hulgas, detsembrikuu oli, ja läks nagu ikka looja teed. Kuigi jah, Euroopa Liidus on palju riike, pooled juba, kes usaldavad oma rahvast, ja mõned on isegi naabrid – Soome või Leedu. Tegelikult minu sõnum ja meie sõnum on, et tegelikult tuleks tegelda põhiliste ja kõige olulisemate asjadega – see, mis läheb rahvale korda. 

Olukord tõesti, maa põleb praegu jalge all, usalduskriis on totaalne. Me liigume tegelikult demokraatlikust õigusriigist vaikselt nii-öelda suvariigi poole või ennetava riigi poole. Kõik need nuhkimise eelnõud – mõni on prügikasti läinud, aga tuleb jälle välja võetud ja varsti jõuab jälle siia. Ma pean silmas neid superandmebaaside ja nende asju. Initsiatiivid või mõelda seda, mis keegi mõtleb või milliseid videoid vaatab, näiteks kolleeg Vooglaid või keegi teine, või Ando Kiviberg. Äkki saaks kriminaliseerida? Õnneks on see maha võetud. Tegelikult oleks pika plaani erakonnalt oodanud ka pika plaani eelnõu. Kahjuks on see lühikese plaani, kuigi vajalik.

Kui nüüd öeldi, kes siin ütles, et põhiseaduse järgi on seadusandlik võim meie käes – noh, kuulge, teate ju isegi, et me oleme ju kummitempel. Oleme laisad, oleme ülbed, oleme lohakad, teeme kõvasti praaki, suuname ja nendele, kes täitevotsused vastu võtavad, delegeerime neile mõningate tühjade paragrahvide sisustamise, mida tegelikult õigusriigis ei tohiks olla. Ma osalesin eile ühel nõupidamisel – juristide, kohtunike jne –, kus arutati numbrituvastuskaamerate seisu, praegust seisu ja õppetundi. Kohati oli üsna hirmuäratav see tulevik, millest räägiti seal.

Hea kolleeg, korra segan, kas taas lisaaega?

Jah, paar minutit.

Jah, palun lisaaega!

Tehisintellekti tulekuga veel jõulisemalt, aga ma kordan uuesti. Sellel eilsel nõupidamisel korduvalt kohtunikud pöördusid meie poole. Ma olin kahjuks ainukene Riigikogu liige, kes kuulas seda, et tehke tõsisemat tööd, sisustage paragrahve nii, nagu vaja on. Rohkem diskussiooni, rohkem valgust tarre, rohkem arutelusid, aga mitte nii, nagu täna on olnud. Volinik Serafini monoloog, siis ülepeakaela eelarve nii-öelda üle libisemine arutelus, mis on ka oluline. Ja siis on läbi. Rohkem tegelikult ei tahtnudki keegi sõna võtta, aga valimiskampaania käib. 

Kokkuvõttes aitäh pika plaani erakonnale lühikese plaaniga väljatuleku eest! See on vajalik, aga tegelikult peaks tegelema olulisemaga, reaalselt pika plaaniga – see, mis on Eesti riigile ja rahvale oluline, mitte niisama mõnusalt soojas toas nina nokkida. Kuigi ka see on oluline. Aitäh!

Järgmisena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõige kokkuvõtlikumalt öeldes tuleb lihtsalt märkida, et see projekt on järjekordne näide sellest, kuidas demokraatia ideaali Eesti Vabariigis ei võeta tõsiselt. Seda ideaali deklareeritakse, alatasa sellest räägitakse, hästi palju, kui väga demokraatlik riigikorraldus meil on ja kui oluliseks me demokraatiat peame, aga kui tulevad konkreetsed sammud, konkreetsed ettepanekud, konkreetsed eelnõud, siis näeme, et need ei kajasta mitte seda deklareeritud ideaali ega püüa seda ellu viia. 

Täna menetletakse eelnõu, millega muudetakse Vabariigi Presidendi valimise korda. Ja põhimõtteliselt on ette nähtud kaks peamist muudatust: kandidaatide ülesseadmise aega muudetakse mõnevõrra ja siis kehtestatakse kord, kuidas kandidaadid saavad ennast tutvustada, pidada väikese kõne enese tutvustamiseks. Ignoreeritakse aga täielikult elevanti toas, mis seondub presidendi valimise korraga. Ja selleks elevandiks on loomulikult tõsiasi, et kuigi Eesti Vabariik on põhiseaduse esimese paragrahvi kohaselt demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis rahvas kui kõrgeima riigivõimu kandja endale ise riigipead valida ei saa. Ei ole saanud alates iseseisvuse taastamisest saati.

Ja miks ei saa? Ei saa sellepärast, et rahvas võib ju valida valesti. Ta võib valida endale presidendiks vale inimese, mis ei ole süsteemi kontrolli all hoidmise vaatepunktist sugugi hea stsenaarium. Tahetakse säilitada sellist olukorda, kus parteide kokkuleppel saab panna ametisse presidendi. Nii on see pikka aega olnud ja seda olukorda tahetakse säilitada. See ei ole demokraatlik. Demokraatlik oleks see, et rahvas saab endale ise valida riigipea, veelgi enam, mitte ainult valida endale riigipea, vaid saab ka seada üles kandidaate. Piisava hulga kodanike allkirjade kogumisel saab öelda, et meie tahame seada üles sellise ja sellise kandidaadi, mitte üksnes valida nende kandidaatide seast, kes on ette antud. 

Sellisena, ausalt öeldes, see projekt tundub natukene nagu naljakana, et mitte öelda rahva mõnitamisena. Näete, me täiustame! Siin on eelnõu tutvustuseski öeldud, et eesmärk on teha presidendi valimiste protsess rohkem avalikkust kaasavaks. Kui te tahate päriselt teha seda avalikkust kaasavaks, siis andke kodanikele õigus valida endale ise riigipea. 

See ei ole ju ainuke probleem demokraatia printsiibi rakendamisega. Teatavasti rahvas ei saa algatada referendumeid Eestis, pole saanud alates iseseisvuse taastamisest, tegelikult alates juba 1934. aasta riigipöördest. Ei saa algatada referendumeid. Ainuke, kes saab algatada referendumeid, on Riigikogu. Ja Riigikogu teatavasti ei ole seda teinud juba rohkem kui 20 aastat. Varsti saab veerand sajandit täis ja ühtegi korda pole peetud vajalikuks anda rahvale võimalust otsustada ise ühegi riigielu küsimuse üle. 

Teatavasti ei saa rahvas algatada parlamendis ka seaduseelnõusid. Ka see õigus on ära võetud, kuigi 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseadustega oli rahval see õigus. 

Edasi, ka Riigikogu valimiste kord on ju puudulik. Meil on e-hääletamise süsteem, mis on läbipaistmatu ja ebausaldusväärne. Samuti on häälte ülekandmise mehhanism, mis võimaldab parlamenti pääseda paljudel inimestel, keda siia tegelikult ei ole ju rahvas reaalselt valinud. Need inimesed, kes said rohkem hääli, jäävad välja, samal ajal kui need inimesed, kes said vähem hääli, saavad sisse. Ei kajastu ju siin ka see, et rahva enamuse tahtmine teostuks. 

Samuti pole meil mehhanismi, mille kaudu kutsuda esile erakorralised valimised, mis võimaldab säilida sellisel olukorral, nagu praegu on, kus koalitsioonierakondi nendest kodanikest, kes üleüldse omavad parteilist eelistust, toetab vaid 14,5%. Valitsusparteisid [toetab vaid] 14,5%! Samal ajal kui opositsioonierakondi toetab 76,9%. See on meeletult väike toetus ja mitte midagi teha ei saa, lihtsalt needsamad inimesed, needsamad seltskonnad, needsamad parteid, kes on kodanike usalduse kaotanud, püsivad aga võimul edasi. 

Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaks.

Teine probleem põhiseaduse vaatepunktist on see, et §-s 4 on ju deklareeritud võimude lahususe printsiip. Kuidas seal ongi öeldud? Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Kui oleks reaalselt soov korraldada riigi süsteem võimude lahususe põhimõttest lähtuvalt, siis just nimelt tulekski anda rahvale võimalus valida endale ise presidenti, mitte nii, et Riigikogu seab ametisse presidendi. See ei ole ju võimude lahususe põhimõtte teostus. Lahusus on just nimelt see, et rahvas seab ametisse presidendi, rahvas seab ametisse Riigikogu. Ongi lahutatud nende võimud sedakaudu, mitte nii, et üks paneb ametisse teise. Kui tahaks seda printsiipi järgida, oleks seda väga lihtne teha. 

Mis on see peamine vastuväide, mis esitatakse sellele, et peaks sisse viima presidendi otsevalimise rahva poolt? Öeldakse, et see on kohane presidentaalsele riigikorraldusele, mitte aga parlamentaarsele, nagu kolleeg Lauri Hussargi seda natuke teiste sõnadega eelnevalt osutas. Tema ei toeta presidendi otsevalimise õiguse rahvale andmist, kuna Eestis on ikkagi parlamentaarne riigikorraldus. 

Aga, head kolleegid, see ei ole ju tegelikult veenev argument, sellepärast et kui me vaatame, kuidas meie naaberriikides on see asi korraldatud, siis me näeme, et Soome ei ole presidentaalne demokraatlik riigikorraldus, Leedu ei ole presidentaalne riigikorraldus, Poola ei ole presidentaalne riigikorraldus. Kõikide nende riikide puhul on presidendi võimu piirid suhteliselt sarnased Eestiga. Mõnevõrra erinevad, aga mingisugust põhimõttelist erinevust ei ole. Ometi, kõikide nende puhul on peetud võimalikuks anda rahvale võimalus valida endale ise riigipea. Soomlased saavad valida endale presidendi, leedukad saavad valida endale presidendi ja poolakad saavad valida endale presidendi. Kõikide nende puhul on presidendi peamised ülesanded – ma ei anna praegu ammendavat loetelu – seaduste väljakuulutamine või mitteväljakuulutamine ja parlamendile tagasisaatmine, riigikaitse kõrgemaks juhiks olemine, välispoliitika rolli täitmine, põhiseaduse muutmise algatamine, erinevad ametisse määramised, kohtunikud ja diplomaadid, suursaadikud jne. Ei ole mingisugust põhimõttelist erinevust. Nii et ei saa apelleerida sellele, et Eesti on parlamentaarne riik ja sellepärast meil ei oleks kohane anda rahvale võimalust endale ise presidenti valida. 

Nii et lõppkokkuvõttes tuleks lõpetada ära see avalikkuse lollitamine, avalikkusele puru silma ajamine läbi selle, et me räägime, kui väga me demokraatiat siin kõik austame, olgugi et me tegelikult oma tegudega seda välja ei näita. Reaalselt demokraatia põhimõtteid järgides, seda oluliseks pidades tuleks taastada rahvaalgatuse õigus, rahvale anda tagasi parlamendis seaduseelnõude algatamise õigus, tuleks anda rahvale tagasi referendumite algatamise õigus, tuleks anda rahvale uuesti presidendi valimise õigus ja ka presidendikandidaatide ülesseadmise õigus ning tuleks taastada selline Riigikogu valimiste kord, mida näeb ette põhiseadus. See tähendab seda, et hääletamine toimub ühetaoliselt ja ühel konkreetsel päeval. Kui tahame demokraatlikku riigikorraldust, siis ei ole raske leida vastust küsimusele, mida selleks päriselt teha tuleks. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Lauri Hussar, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sissejuhatuseks ma tsiteerin ajalehe Postimees juhtkirja 25. juunist käesoleval aastal. Eesti kõige vanem ajaleht kirjutab oma juhtkirjas nõnda: "Postimees nõustub eelnõu seletuskirjaga, et Eesti demokraatiale saab olla üksnes kasuks, kui presidendikandidaadid saavad ennast varem tutvustada valimisdebattides ning parlamendi ees esinedes. Paljudes parlamentaarsetes riikides ei ole niisugust presidendikandidaadi esinemist parlamendis ette nähtud, kuid Eesti peab siin positiivset eeskuju näitama."

Head kolleegid, seoses presidendivalimistega on põhiseaduse ja Vabariigi Presidendi valimise seadust soovitud kokku muuta 25 korral. Neist 18 korral on tahetud muuta põhiseadust, mitte kordagi õnnestunult. Seejuures on valdavalt tahetud sisse viia presidendi otsevalimine ning Vabariigi Presidendi valimise seadust on muudetud ja tehtud väiksemaid parandusi kahel korral. Samas näitavad viimased presidendivalimised, et värskendamist see regulatsioon selgelt vajab. Presidendivalimised leiavad aset juba vähem kui aasta pärast ja meil on viimane aeg vaadata otsa sellele, kas me seda regulatsiooni selleks ajaks jõuame muuta või jääb kõik täpselt nii, nagu see on varem olnud. See on endaga kaasa toonud märkimisväärset kriitikat ja pahameelt, miks kandidaatide esitamise periood, aga ka aruandekohustus valitavate kogude ees on jätkuvalt tegemata.

Presidendi otsevalimiste teema on väga hea teema arutlemiseks, aga see eeldab põhiseaduse muutmist ja laiemat arutelu. Selle konkreetse eelnõu raames, mis puudutab Vabariigi Presidendi valimise seadust, see põhiseaduse muutmise ettepanek ei ole tõsiseltvõetav, sellepärast et me võime seda arutelu siin pidada, aga samal ajal on meil ees presidendivalimised, mille kohta meil on väga konkreetsed küsimused, mida me peame lahendama. Põhiseadus ütleb, et Vabariigi President on Eesti riigi pea. Seetõttu on ka põhjendatud, et see valimisprotsess oleks selgepiirilisem ja avalikkusele paremini mõistetav. Hilised kandideerimistähtajad on saanud püsivat kriitikat ja ei ole võimaldanud pidada sageli enne valimisi täisväärtuslikku debatti. See eelnõu lahendab selle probleemi, sest lubab enne esimest hääletusvooru presidendikandidaatidel ametlike kandidaatidena – ma rõhutan, ametlike kandidaatidena – oma seisukohti tutvustada.

Sama argument ehk selgepiiriline ja avalikkusele paremini mõistetav valimisprotsess kehtib ka parlamendi ja valimiskogu ees sõnavõtuga esinemise võimaluse kohta. Ma olen nõus ka kolleeg Helir-Valdor Seederiga, et me võime olemasolevas ettepanekus seda sõnastust muuta. Aga selline sõnavõtmise võimalus, mille kohta ka kolleeg Helir-Valdor Seeder ütles, et see võiks olla lausa kohustusena sõnastatud, peaks seal kindlasti olema, sellepärast et see annab selgelt usaldusväärse mõõtme sellele presidendivalimiste protsessile siin Riigikogus. Ja miks me anname sõna? Ja miks me anname sõna lisaks sellele, et, nagu ma ütlesin, avalikkusele jääb sellest märk maha ka ajaloo tarvis? Lihtne vastus on veel ka see, et see on elementaarne, et tööandja kuulab töövõtja seisukohad ära.

Iseasi on muidugi küsimus valimiskogu suurusest. Nagu ma eelnevalt ütlesin, põhiseaduse loojad, kui nad valimiskogu …

Ma paluks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… põhiseaduse loojad, kui nad valimiskogu põhiseadusesse kirjutasid, nägid ette seda kindlates proportsioonides. Seetõttu on mõistetav, et pärast haldusreformi on need mõõtkavad suuresti paigast ära. Täna me oleme olukorras, kus kohalike omavalitsuste volikogude esindajate ja Riigikogu liikmete suhe on peaaegu võrdne. Kindlasti tasub seda küsimust kaaluda. Aga nagu ma tähelepanu juhtisin, on küsimus selles konkreetses mudelis, kas me suudame selles kokku leppida.

See konkreetne eelnõu on 37 Riigikogu liikme esitatud eelnõu ja on omamoodi kompromiss nendest olulistest küsimustest, mida tuleks presidendivalimiste seaduse puhul parandada enne Riigikogu esimest hääletusvooru. Ja nagu ma ütlesin, me peame selle ära tegema selle istungjärgu jooksul, selleks et järgmiseks aastaks oleks meil olemas selged mängureeglid, kuidas Eesti Vabariigi järgmine riigipea valitakse.

Kui me suudame need seadusemuudatused vastu võtta, siis väheneb võimalus kasutada ka presidendivalimistega edaspidi seoses selliseid laetud sõnu nagu "komejant" ja "farss". Sellepärast et kui ühel hetkel hüppavad mustad hobused kusagilt ja öeldakse, et tegu ongi musta hobusega, siis ma usun, et ka Eesti Vabariigi riigipea puhul selliste epiteetide kasutamine ei ole kindlasti põhjendatud.

Lõppkokkuvõttes ma tsiteeriksin ikkagi täpselt sedasama Postimehe juhtkirja 25. juunist käesoleval aastal: "Niisiis, riigikogu astub sammu õiges suunas. Presidendi valimine on tähtis protseduur, mis ei tohi sarnaneda kiirloosiga." Ma tänan tähelepanu eest!

Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks!

Aitäh! Head kolleegid! See arutatav eelnõu, Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seadus, ei ole revolutsiooniline muudatus selles seaduses ja tegelikult suuri ja sisulisi probleeme ei lahenda. Ma ei räägi siin praegu põhiseaduse muutmisest ega sellest arutelust, mis puudutab kas presidenti otse valida või mitte. See arutelu on minu arvates väga asjakohane, kuid väljub seadusmuudatuse raamest. See on küsimus juba ka põhiseaduse muutmisest, nii et ma keskendun praegu selle seaduse sisule. Aga see muudatus ei lahenda ka võimalikku musta hobuse ohtu, millest siin on räägitud. 

Ma tuletan alustuseks meelde, et me oleme teinud ühe väga suure muudatuse seoses presidendivalimistega juba ära, minu arvates väga põhimõttelise ja olulise muudatuse võrreldes eelmiste presidendivalimistega. Nimelt, me oleme muutnud põhiseadust. Kohalike omavalitsuste volikogude valimistel ei saa osaleda enam Vene, Valgevene ja teiste kolmandate riikide kodanikud ehk me välistame kaudselt nende osalemise Eesti Vabariigi presidendivalimistel läbi valijameeste valimise, kui peaks minema valimine valimiskogusse. Nii et selle muudatuse me oleme teinud ja ma arvan, et see on päris oluline ja sisuline muudatus. 

Nüüd, selle seadusega me muudame enne esimest vooru presidendikandidaatide esitamise tähtaega, mis saaks olema 9–12 päeva enne esimest vooru. Seni ei ole olnud probleemi, kordagi, et me ei tea neid kandidaate, kes enne esimest vooru parlamenti tulevad. Mitte kordagi ei ole olnud niisugust olukorda. Küll aga jah, neid kandidaate on olnud rohkem, nagu ka Lauri Hussar eelnevalt viitas. Kõik, kes on esialgu kandidaatidena mööda Eestit ratsutanud, ei ole osutunud hiljem ametlikeks kandidaatideks. Aga musta hobust ei välista see kuidagi, kui parlamendiliikmetel või parlamendierakondadel on soov leppida kokku teha seda mõnes hilisemas voorus parlamendis või valimiskogus, kus on ette nähtud tähtajad, mis tulenevad osaliselt põhiseadusest ja osaliselt kehtivast seadusest, mida me ei muuda. Seal jääb kõik nii, nagu on, ja ka nii, nagu me põhiseaduskomisjonis arutasime, et kui see valimine peaks tulema tagasi valimiskogust Riigikokku, nii nagu ta Kersti Kaljulaiu valimise ajal tuli, siis me ka seda muudatust rakendada ei saa, vaid lähtume ikkagi praegu kehtivast korrast. Nii et täpselt samuti võib tulla ootamatult välja presidendikandidaat kõikide ülejäänud voorude puhul. Ja seda me kehtiva seadusemuudatusega ei muuda. 

Nüüd, see Riigikogu ees esinemine presidendikandidaadi puhul on minu arvates väga mõistlik. Ma olen ka selle poolt, et see 9 ja 12 päeva. Isamaa saadikurühm toetab ka seda 9 ja 12 päeva, kuigi see ei lahenda fundamentaalset probleemi, aga see on kindlasti samm õiges suunas. Aga presidendikandidaatide esinemine parlamendi ja valimiskogu ees on igati asjakohane. Seda saab viisakalt sõnastada, et "kandidaat esineb". Me ei pea ütlema, kas tal on õigus või kohustus, aga ütleme, et kandidaat esineb. Minu arvates see on viisakas vormis seaduses sätestatud, mida saab tõlgendada kohustusena. Ja minu arvates on see väga soliidselt sellisel kujul lahendatud, kui me siin ühise keele leiame. 

Küll aga on minu arvates selle seaduse muudatuse kõige olulisem osa jäänud täna puutumata. Saalis on seda küll korduvalt tõstatatud ja küsitud. Nimelt, valijameeste kogu ehk valimiskogu, mis koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Minu hinnangul on see palju olulisem kui see 9 või 12 päeva või 7 või 14 päeva enne esimest vooru, et valimiskogu oleks võimalikult sarnane sellega, mida esialgselt kavandasid põhiseaduse koostajad ja mis on ka rahvahääletusel saanud rahva heakskiidu. Ja siis oli see proportsioon hoopis teistsugune, kohalike omavalitsuste volikogude esindajate osakaal valimiskogus oli kordades suurem ja ta oli kaldu väiksema elanike arvuga omavalitsuste poole. See on olnud nii põhiseaduse koostajate kui ka rahvahääletusel läbinud enamuse rahva tahe. Ja minu arvates nende haldusreformide kaudu on see moondunud ja meie kohustus siin on püüda see esialgne tahe ja see esialgne proportsioon taastada. 

Loomulikult me kõik saame aru, et see on poliitiliselt väga tundlik teema, kuidas säilitada seda proportsiooni, kuidas see kujuneb erinevate omavalitsuste vahel. Teame, et erinevates omavalitsustes on erinevad erakonnad võimul, neil on erinevad huvid, kõik loevad. Ka omavalitsused ja nende elanikud ja valimisõiguslikud kodanikud vaatavad, kas nende õigusi ei ole kuidagi piiratud. Ja see proportsioon tuleb ka sealt. Tallinn kui suur omavalitsus ja väikesed omavalitsused – kuidas leida see tasakaal? Ja ega siin sellist ideaalset mudelit ei olegi, see saab olla ikkagi poliitiline kokkulepe üle erinevate erakondade, et me lepime kokku ja liigume selles suunas, et meil on olemas poliitiline tahe taastada see esialgne proportsioon. Minu arvates on seda võimalik teha matemaatilises mõttes suhteliselt lihtsalt, hoides ka teatud proportsioonidest kinni. Küsimus on, kas meil jätkub riigimehelikkust ja poliitilist tahet selles kokku leppida. 

Aega on vähe, vähem kui aasta on jäänud presidendivalimisteni. Nagu me teame, on hea tava, millele Riigikohus on kogu aeg juhtinud tähelepanu, et aasta enne valimisi ei tohiks valimisseadusi muuta. Seda on siin mõnel korral ju rikutud, see ei tee seda seadusemuudatust kuidagi kohe otseselt põhiseadusvastaseks. Aga aega on vähe ja tõepoolest me peaksime suutma selles kokku leppida selle aasta jooksul. Nii et mina kutsun kolleege üles lisama mitte ainult kosmeetilistele, vaid siiski väheolulistele muudatustele sisulise muudatuse ja leidma endas jõudu, et kokku leppida ka valimiskogu koosseisu muutmises. Aitäh! 

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tõesti, aastaid arutatud muudatused presidendivalimiste seaduses, ma arvan, tuleks nüüd ära teha. Ühelt poolt see, et inimesed saaksid varem kandidaatidega tuttavaks, nad tuleks esitada tõesti rohkem kui kaks kuni neli päeva enne esimest hääletusvooru.. nii et ajakirjanikel on võimalik küsimusi esitada, inimestel on võimalik kandidaatidega tutvuda ja ühtlasi anda võimalus presidendikandidaatidele esineda siin Riigikogu suures saalis, tutvustada oma seisukohta, plaane ja tõekspidamisi. 

Ja nii nagu siin eelkõnelejate arvamustest mulje jääb, iseenesest selle vastu keegi ei ole, küsimus on, kas teha veel täiendavaid muudatusi. Mina ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon siin Riigikogus oleme ikkagi seda meelt, et me võiksime jääda selle seaduse muutmise piiresse ja põhiseaduse kallale ei läheks. Aga tõepoolest, haldusreformiga kaasnenud muutused, mis ei olnud ju eraldi eesmärk, võiks tagasi pöörata ja taastada kohalike volikogude esindajate ja Riigikogu liikmete vahel valimiskogus proportsioonid, mis varasemalt olid. 

Ka Põhiseaduse Assamblee on neid arutelusid pidades nentinud, et prioriteet kuulub Riigikogule presidendivalimistel ja valimiskogu rakendatakse alles siis, kui presidendi valimine Riigikogus tulemust ei anna. Seega, kui valimiskogus tõepoolest peaaegu poole valijameestest moodustavad needsamad Riigikogu liikmed, kes Riigikogus võib-olla mõned nädalad varem ei suutnud presidenti valida, siis mis on tõenäosus, et nad teisel katsel kokkuleppele jõuavad? Tõepoolest, kui Riigikogus, kellele Põhiseaduse Assamblee on andnud selle prioriteetsuse, ei saa ülesannet täidetud, siis valijameeste kogus võiks olla omavalitsuste proportsioon suurem. Ja kuna põhiseadus annab valimiskogu moodustamise põhimõtete puhul ainult ette suunad, et üks esindaja vähemalt igast volikogust, Eesti Vabariigi kodanikud, ja nad ei tohi olla samal ajal Riigikogu liikmed, võiksid olla niisama volikogu liikmed, siis need on need piirid, millega me peame arvestama. Aga eraldi kohaliku omavalitsuse volikogude esindajate ja Riigikogu liikmete suhtarvu nõuet põhiseadusest ei tulene. Nii et siin ongi poliitilise kokkuleppe koht, mida me õigeks peame.

Ja mina, nii nagu leidis eelkõnelenud Helir-Valdor Seeder, samamoodi arvan, et võiks haldusreformieelsed proportsioonid taastada. Jah, ilmselt matemaatiliselt suhteliselt lihtsal viisil, sest siin ei ole mingisugust universaalset õiget lahendust, et pusime veel kaks aastat ja siis leiame sellise lahenduse, mis on erakordselt õiglane kõigi omavalitsuste suhtes. No sellist asja ei ole olemas. Me peame kokku leppima. Ka praegu paika pandud valijameeste arv vastavalt omavalitsuse suurusele on tegelikult ju mõistlik lahendus. Me saame valijameeste arvu volikogude jaoks suurendada vastavalt nende suurusele. Ja ma loodan, et muudatusettepanekute esitamise järel saame pidada siin neid arutelusid ja leida kompromissi, et juba järgmisel sügisel toimuvateks presidendivalimisteks oleks valimiskogu proportsioonid muudetud.

Nii et tõepoolest, kutsun üles kolleege hoidma konstruktiivset meelt ja pidama silmas ajagraafikut, et me võimalikult kiiresti kokkuleppele jõuaksime. Tõesti, napilt jääb nüüd alla aasta järgmiste presidendivalimisteni, et saaksime ka seaduse muudetud. Aitäh!

Aitäh kõigile kõnelejatele! Rohkem kõnesoove ei ole ja sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 684 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. oktoober kell 17.15. Oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti. 

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 732 esimene lugemine. Ettekandjaks palun sotsiaalminister Karmen Jolleri.

Tere! Hea istungi juhataja, Riigikogu liikmed ja inimesed väljastpoolt! Tutvustan sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. 

Eelnõuga muudetakse sotsiaalhoolekande seadust, sotsiaalmaksuseadust, sotsiaalseadustiku üldosa seadust ja väärtpaberite registri pidamise seadust. Eelnõu on seotud 2026. aasta riigieelarve seadusega. 

Lühidalt eesmärgid ja siis natukene pikemalt ka. Eelnõu eesmärgid on järgmised: muuta toimetulekutoetuse taotlemine selgemaks, tõhusamaks ja õiglasemaks; võimaldada kuulmislangusega inimestele viipekeele kaugtõlke teenust ja kirjutustõlke teenust; täpsustada hooldusteenuse osutaja kohustust hügieenivahendite tagamisel; muuta paindlikumaks üksi elava pensionäri toetuse maksmise määra kehtestamine, võimaldada Sotsiaalkindlustusametil täita pensionikalkulaatori funktsioone ja tagada isikute võrdne kohtlemine kohustusliku kogumispensioni sissemakse tegemisel. 

Alustan toimetulekutoetusest. Toimetulekutoetus on riigi viimane turvavõrk inimestele ja peredele, kelle sissetulekud ei kata igapäevaseid esmavajadusi. Kui pere või inimese igakuised tulud jäävad alla riikliku toimetuleku piiri, siis maksab riik puuduoleva osa kinni, et inimene ei jääks hädas täiesti abita. Seaduseelnõu, mis on koostatud, põhineb mitme uuringu ja Riigikontrolli auditi soovitusel ning ka kohalike omavalitsuste tagasisidel. Ühtekokku on eelnõus 20 täiustust toimetulekutoetuse kohta. Mõte on selles, et toetuse määramise alused oleksid selgemad, tõhusamad ja õiglasemad. See mõjutab umbes 28 000 inimest üle kogu Eesti, enim lastega, töötuta ja madala sissetulekuga peresid. 

Näiteks toetatakse toimetulekusüsteemi muudatustega õppimist. Arvestatakse ka perede tegelikku elukorraldust ja vähendatakse bürokraatiat. Võidavad pered, õpilased, sotsiaaltöötajad ja abivajajad, bürokraatia arvel hoitakse aega ja tegelikult ka närve kokku. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise eelnõu suurimad võitjad on õppivad 18–19-aastased noored, samuti pered, kus laps elab vaheldumisi mõlema vanema juures. Õppiv noor saab toimetulekutoetust lapsele arvestatud natuke kõrgemas määras kauem, praegu on kuni 18. eluaastani, edaspidi on siis, kui ta õpib, 19. eluaastani. Ja riik ikkagi suunab seda noort haridusteed lõpuni käima, et ei peaks olema toimetulek see, mille tõttu laps või noor otsustab jätta kooli pooleli. 

Nii. Ühesõnaga, nagu ma mainisin, süsteem on praegu selline, et täiskasvanutele mõeldud toetus hakkab kehtima noorele siis, kui ta saabki vanuse poolest täiskasvanuks, 18-aastaselt. Ja kui nüüd see viia 19. eluaastani, siis tegelikult võrreldes praegusega – see jõustub 2027. aasta aprillist – tähendab see peredele üle 100 euro suurust lisatuge kuus. 

Teine oluline muudatus on lapse tegeliku elukorralduse kohta. Ehk kui laps elab korraga mõlema vanema juures, siis saab lähtuvalt tema elukohast ka arvestada toimetulekutoetusega. Tänapäeval on pered, peremudelid hoopis teistsugused. 

Kui praegu peab riigile või õigemini KOV-ile esitama hulgalehelt erinevaid dokumente, siis tulevikus, nii palju kui vähegi võimalik, saab kohalik omavalitsus pärida riiklikest registritest. Taotlusprotsess muudetakse ühtlaseks kogu Eestis, see standardiseeritakse, nii et tekib ühtne taotlusvorm ja selged juhised ehk vähenevad piirkondlikud erinevused, mida me praegu praktikas näeme. 

Edasi, viipekeele kaugtõlketeenus ja kirjutustõlketeenus. Jõustumine jaanuaris 2026. Mõlemad teenused on suunatud kuulmismuredega inimestele ja seni on neid rahastatud välisrahastuse toel, nüüd läheb see riiklikku püsirahastusse. Kaugtõlketeenus toimub spetsiaalse tõlkerakenduse kaudu, kus kuulmishäirega inimene näeb viipekeeletõlki ja saab selle abil näiteks kas või, ma ei tea, perearstikeskusega suhelda. Kirjutustõlge on selline teenus, kus muudetakse kuuldav tekst nähtavaks. Ehk kui inimesel on raske kuulmispuue või ta on täiesti kurt, siis kirjutustõlke korral kuvatakse kuuldav tekst kirjaliku tekstina. See aitab näiteks koosolekutel või konverentsidel või koolitustel osaleda. Kaugtõlke teenuse rakenduse kohta tahaks veel öelda sellise hea fakti, et see sai ligipääsetava lahenduse kategoorias tunnustuse eelmisel aastal. See oli Eesti Puuetega Inimeste Koja korraldatud tunnustuskonkurss. Ja mõlema lahenduse puhul me lähtume ainult eesti keelest, teised keeled ei ole toetatud. Teenust saavad inimesed, kellel on kuulmispuue, vähenenud töövõime kuulmise languse tõttu, tervishoiuvaldkonnas töötav spetsialist või need, kellel on meedik tuvastanud kuulmise languse. 

Tegelikult ei ole neid teenuse saajaid Eesti mõistes palju. Viipekeele kaugtõlketeenusel 216 inimest ja kirjutustõlketeenusel 38 inimest, aga nende inimeste jaoks on see igapäevase toimetuleku puhul ikkagi ääretult määrav ja ääretult oluline teenus. 

Abivahenditeenus. Jaanuarist 2026 on lühidalt hooldusteenuse osutajate kohustuste täpsustamisega, kus sätestatakse, et üldised hooldusega seotud abivahendid peab tagama hooldusteenuse osutaja, aga individuaalsed abivahendid, näiteks mähkmed, peab inimene ise tagama. 

Pensioni kalkulaator. Ka praegu näeb eesti.ee kaudu pensioni kalkulaatorit, aga seal on ainult esimene ja teine sammas. Eesmärk on see, et inimene näeks ka kolmandat sammast ja et tekiks realistlik vaade sellele, kuidas hakkab olema inimese pension, kui ta ükskord jõuab pensioniikka. See võiks siis motiveerida inimesi rohkem koguma, kõrvale panema, kasutama ka teist ja kolmandat pensionisammast. See annab inimesele hea ülevaate oma tuludest. 

Nii, sotsiaalmaksuseaduse muudatused. Siin on ka seosed pensioniga, luuakse võrdsed õigused. Praegu on näiteks selline olukord, kus kui inimesel on töövõimetu või osaline töövõime, siis sissetulekute alusel ta ei saa oma tulevikus koguda teise pensionisambasse raha. See siis muutub uuest aastast, riik hakkab siin inimesi toetama, maksab seda raha pensionisambasse ja sellest töövõimetoetusest, mida ta saab. Aitäh! Aga olen valmis vastama küsimustele.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Täna, 15. oktoober on vaegnägijatele pühendatud valge kepi päev. Lihtsalt täpsustuseks või täienduseks, et see pimedate abivahend sai alguse Prantsusmaalt. See, et nüüd läheb sisse viipekeele kaugtõlke teenus ja kirjutustõlke teenus, on suurepärane, saab seadustatud ja ka rahastatud. Aga samas ei ole selles eelnõus absoluutselt ühtegi teenust vaegnägijatele, näiteks kirjeldustõlke teenus, mis on väga oluline, see ei ole ei seadusesse sisse kirjutatud ega ka mitte rahastatud. Mis te arvate, millal jõuab aeg selle teenuse juurde?

Sellesama kommentaari tõite ka komisjonis esile, see oli hästi hea sisuline kommentaar. Juba toona ma mõtlesin, et jah, me peaksime võtma ka selle arutelu oma majas kätte ja kindlasti arutame. Ka täna hommikul ma mõtlesin sellesama valge kepi päeva peale. Meil on see ligipääsetavus ikkagi väga suur probleem ja loomulikult me peame mõtlema sellele. Ma ei oska vastata, aga ma kindlasti räägin sellest oma majas.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Hea minister! Praegu kehtiva seaduse § 133, "Toimetulekutoetuse arvestamise alused", lõige 6 räägib sellest, et toimetulekutoetuse määramiseks kehtestatakse kulude piirmäärad, mis tagavad isiku ja tema pereliikmete inimväärse äraelamise. Seaduseelnõuga muudetakse see inimväärne äraelamine esmaseks toimetulekuks. Ma usun, et te olete minuga nõus, et see latti oluliselt langetab. Kuidas te ise põhjendate seda, et selline muudatus tehakse? (Küsija lisab kohapealt: "Inimväärne äraelamine on midagi muud kui esmane toimetulek.")

Jah! Noh, "inimväärne äraelamine" on kindlasti ka selline subjektiivne väljend, mis on kellegi jaoks inimväärne. See on kindlasti vaidlustatav küsimus. Sotsiaalvaldkonna ja ka tervishoiuvaldkonna ja, ma arvan, et ka väga paljude teiste valdkondade kohta kehtib üks universaalne ja võib-olla ka kurb reegel, et raha pole kunagi piisavalt palju. Näiteks ühe inimese või ühe pere jaoks võib see praegune piirmäära tõus olla väga hea ja teine pere jälle tunneb, et see ei ole seda. Aga me ei lähtu sotsiaaltoetuste määramisel emotsionaalsetest väljenditest või emotsioonidest, me lähtume andmetest ja reaalsetest võimalustest. Ma arvan, et see toimetulekutoetuse tõus, see, mida me oleme praegu saanud teha, et me oleme saanud toimetulekutoetuse vastavaks absoluutse vaesuse määra piiriga, et me vähemalt selles piirmääras suudame inimestele tagada toetuse, on, ma arvan, väga oluline sõnum. Loomulikult, kui me leiame võimalusi, siis me toetame.

Teine pool on ka see, et üks pool on raha, aga teine pool on ka teenused. Tänapäeva sotsiaalvaldkond ikkagi suudab pakkuda nii kohalike omavalitsuste kaudu, Sotsiaalkindlustusameti kaudu kui ka tegelikult muude, ka juba Helmeni mainitud MTÜ-de ja heade inimeste ... Okei, MTÜ-d ja häid inimesi ei nimetata otseselt riiklikuks sotsiaalvaldkonnaks, aga me ei saa öelda, et meil kodanikena oleks selles vähem tähtsust. Ka teenused on tähtsad. Ei ole ainult raha tähtis. Aga loomulikult võiks see toetus olla alati kõrgem ja sellega ma ei vaidle, aga sellised on meie praegused võimalused.

Eero Merilind, palun!

Hea istungi juhataja! Hea minister! Küsin kaugtõlketeenuse ja viipekeele tõlketeenuse kohta. Kas seda saab kasutada ka perearsti vastuvõtul?

Kus on vaja, seal kasutatakse, jah. Ma arvan, et kasutajaks on ikkagi inimene, kellel on kuulmisraskused, aga perearst peab iseendale leidma selle võimaluse, kui on. Mina olen ka natuke proovinud sõrmendamist ja viipekeelt õppinud, et ka oma nimistu kurtidega paremini suhelda. Ma suudan küll rääkida väga vähe, aga sellest on mulle abi olnud. Aga need konkreetsed rakendused on mõeldud ikkagi inimesele ja ta võib neid kasutada seal, kus tal on vaja.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu mure on tegelikult selles, mis puudutab eelnõu teksti. Siin on kenasti ära toodud "inimväärse äraelamise" asendamine sõnadega "esmase toimetulekuga", aga tegelikult on siin seaduse tekstis puudu üks väga oluline norm. See on seletuskirjas leheküljel 13 kirjutatud ja see räägib sellest, et soovituslik summa, mis tagab perele toimetuleku, on kaks toimetulekupiiri. Seda ei ole seaduse tekstis. 

Me oleme korra olnud sotsiaalkomisjonis olukorras, kus seletuskirjas oli lahti kirjutatud, mida see endas tähendab, aga seaduse tekstis seda ei olnud. Õiguskantsler läks põhjendatult Riigikohtusse ja seal küsiti meie arvamust. Kui seaduse tekstis toimetulekutoetus on otseselt riigi rahaline abi puudust kannatavatele inimestele, siis minu meelest peaks olema see norm – kaks toimetulekupiiri, kuigi minu meelest on see ka väike – siis see peaks olema vähemalt seaduse tekstis. Mis te sellest arvate?

See meeldiks mulle, kindlasti. Aga eks me vaatame oma võimalusi. Suund võiks loomulikult sinnapoole olla, et inimesi me saaksime rohkem toetada. Aga jällegi, ma ei jätaks mainimata seda, et me panustame ka teenuste näol. Kuidas neid täpselt arvutada ja kas seda peaks niimoodi tegema, see on nüüd teine küsimus. Aga mulle kindlasti meeldiks, kui me raskustes inimesi saaksime toetada rohkem. Nagu ma ütlesin, on tegu valdkonnaga, kus meil võimalusi on alati vähem kui vajadusi.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Võib-olla te saate natuke lahti rääkida pensionäritoetuse maksmise määra ja selle kehtestamise. Kui ma loen praegu seaduse täiendusi, siis § 139³ täiendatakse kahe lõikega, kus esimene lõige justkui ütleb, et see määr lähtub mingisugusest, ütleme, Statistikaameti näitajast, ja teises punktis öeldakse, et selle määra siiski kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Siin jääb mulle nüüd segaseks, kas minister peab seda 1,2-kordset arvesse võtma või ta võib seda arvesse võtta.

Peab.

Esiteks, kui ta peab, siis võiks sõnastada, et peab. Ja mida ta siis ikka kehtestab? Noh, annab allkirja asjale, mis automaatselt välja arvestatakse. 

Ja teine küsimus on see, et kui ta tegelikult ikka ei pea seadusepügala järgi, siis Riigikogu roll jälle ühe kulurea osas ju, eks ole, Riigikogu mängitakse sellest nagu välja. Selgitage natuke seda täiendust lahti.

Tegelikult see praegu ei ole ka Riigikogu otsus, vaid see on valitsuse tasandi otsus ja see toodi allapoole, ministri tasandile, et selline otsus saaks kiiremini [tehtud] ja inimesed saaksid selle muutunud pensionimääraga pensioni kiiremini kätte. See on inimeste huvides. Ühesõnaga, ma ei saanud sellest küsimusest täpselt aru, lõpust. (Rain Epler selgitab.) Tähendab, seadus määratleb, kuidas pensioni arvestatakse. Seadus määratleb ka selle, et pensioni alati indekseeritakse ülespoole, pension kunagi ei vähene. Aga nüüd me seadusega toome selle otsustustasandi – ehk keegi fikseerib, et jah, see on see number, mis on õigesti arvutatud – [allapoole], see fikseeritakse ministeeriumis, see ei lähe valitsuse tasandile, kus otsuse tegemine lükkuks kaugemale. Eesmärk on tuua protsess lihtsamaks, vähem bürokraatlikuks. See on see mõte. Aga Riigikogu saab sekkuda, muutes seadust, ehk seda, kuidas pensioni arvestatakse, seal saab Riigikogu alati sekkuda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõttega. Palun, sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo!

Austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu oma istungil 6. oktoobril ja tegi ka alljärgnevad otsused. Kõigepealt otsustati teha ettepanek eelnõu täiskogu päevakorda tuua täna, 15. oktoobril, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo, tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on tavapärane kümme päeva. Kõik otsused olid konsensuslikud. 

Minister esitas väga kenasti selle seaduse sisulise poole. Ma annan väga põgusa ülevaate aruteludest komisjonis, mis ei olnud liiga pikad, aga kus käisid läbi täpselt needsamad küsimused, mida täna tegelikult juba saalis küsiti. 

Kõigepealt oli küsimus toimetulekupiiri suuruse kohta, selle õigluse kohta ja selle kohta, kas see on vastavuses inimeste tegelike vajadustega. Üles tõstsid selle nii Riigikogu liige Kalle Grünthal kui ka Tanel Kiik, kes kutsus toetama Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vastavasisulist eelnõu. Ühtlasi soovis Kalle Grünthal teada, kui suur on toimetulekutoetus ühe leibkonnaliikme kohta. Komisjonis tekkis väike ärevus, sest tõepoolest oli eksitus slaididel, mis komisjonile olid saadetud, aga minister ütles suuliselt, et 200 eurot on täna toimetulekutoetuse piir esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta, 240 eurot on see alaealise lapse kohta ja 160 eurot iga järgmise täisealise leibkonnaliikme kohta. 

Nagu me teame, riigieelarve seaduse eelnõuga, peab täna veel ütlema, tõstetakse toimetulekutoetuse piiri 20 euro võrra, mis neid numbreid suurendab. Seda tehakse nii, nagu minister kenasti selgitas, elatusmiinimumi metoodika alusel, selleks et inimesed ei jääks allapoole absoluutse vaesuse piiri. Riigi eelarvestrateegia, mis samamoodi on Riigikogu liikmetel olemas, näeb ette ka summad juba järgmisteks aastateks, et seda tõusu oleks võimalik ka edaspidi teha, et me tõepoolest suudaks absoluutse vaesuse piiriga sammu pidada. 

Viipekeeletõlke teenuse kohta küsiti järgmist. Ma ei korda seda küsimust, mida proua Helmen Kütt täna saalis küsis, aga seda teemat puudutasime ka saalis. Küll aga küsis asendusliige Mait Klaassen, teades, et viipekeeli on erinevaid, kas me tagame tõlketeenuse kõikides erinevates viipekeeltes või siis ainult Eestile omases. Ja vastus on loomulikult, et Eestile omases ja Eestis kasutatud viipekeeles. 

Eraldi tahan ma välja tuua terase märkuse Riigikogu liikmelt proua Helmen Kütilt, kes rääkis eakate nii-öelda sukasäärde korjatud rahast. Või tänapäeval on see siis ikkagi pangakontol, eks ole, aga igal juhul see turvatunde pakkumine iseendale, et kui ma peaksin siit ilmast lahkuma, siis mul oleks see varu või ka mingisugused erakorralised väljaminekud, et milline on see summa, mis võib inimesel olla puutumatult arvel, et ta siiski toimetulekutoetust saaks. Ja siin on ministeeriumi vastus, et see on 440 eurot. Ma pean nõustuma kõikide osapooltega, kes arvamust komisjonis arutasid, et arvestades tänapäeva hindasid, sealjuures ka selleks viimaseks teekonnaks valmistumisel, on see häbiväärselt väike summa. Sellega võiks eraldi tegeleda. Ja see tegelikult ju ei puuduta riigieelarvet ega tekita meile rohkem kulusid. Me lihtsalt anname inimestele suurema õiguse omada natukene rohkem tagavararessursse. 

Küsiti ka üksi elava pensionäri toetuse kohta, mille kohta härra Epler ka siin praegu küsis. Selgitan veel ühe korra. Tõepoolest, meil on üksi elava pensionäri toetus ja seadus sätestab väga täpselt, mismoodi arvestatakse tema suurust. Nüüd, kuivõrd seda suurust arvestatakse statistilistelt andmetelt teatud kuupäeva seisuga, siis riigieelarvet tehes ja sinna raha planeerides on meil andmestik üks, aga järgmise aasta alguses, kui arvestusi tehti, siis tehti neid selle aasta suvel, et meil järgmine aasta üldse raha oleks eelarves. Aga kui me läheme selle olukorra juurde, et me peame välja andma valitsuse määruse, siis me võtame hetke reaalandmed arvesse ja seal on alati olnud erinevus, kõikidel aastatel. (Hääl saalist.) Väga väikesed mõjud, aga need mõjud on seal alati olnud. 

Nüüd, selleks, et vältida sellist segast olukorda, et valitsus peaks kaks korda erinevaid otsuseid tegema, siis täpselt sama valemi järgi, aga statistiliste andmete pealt teeb ministeerium koos Sotsiaalkindlustusametiga arvutuse ja mitte valitsus ei anna määrust välja, vaid minister annab määruse välja. Mingisugust sisulist muutust seal ei ole. Sellega ei tohiks olla kellelgi ühtegi hirmu. 

Need olid laias laastus arutelud, mida me komisjonis pidasime. Võib-olla tasub veel välja tuua küsimus, mille Riina Solman esitas, sest see eelnõu muu hulgas kasvatab ka teise samba pensioni nendel inimestel, kes on vähenenud töövõimega, tulevikus. Kas ei oleks inimestele soodsam teha neid kandeid siis hoopis esimesse sambasse? Kõik arvutused ja analüüsid, mis on tehtud, näitavad siiski, et mitme pensionisamba olemasolul on inimeste vanadus paremini majanduslikult kindlustatud ja ka teise sambasse maksmine on inimese huvides, mitte vastupidi. Suur aitäh! Kui on küsimusi, siis vastan.

Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Helmen Kütt, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Täna on Riigikogus esimesel lugemisel seaduseelnõu 732 ehk sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus. Seaduseelnõu viiel leheküljel, seletuskiri on muidugi tunduvalt pikem. Tõepoolest, eelnõu sisaldab mitmeid olulisi ja väga vajalikke muudatusi ja neid saab ainult tervitada. Nii minister kui ka komisjoni esimees rääkisid sellest, millised need toredad muudatused selle seaduseelnõuga on. Võib-olla mina keskenduksin just muredele. 

Ja üheks mureks, mida ma siin näen pikaajalise sotsiaalkomisjoni liikmena ja ka komisjoni juhtijana, on see, et meil on sisse kirjutatud seaduseelnõu teksti isegi sellised sõnad, nagu "me asendame seaduses "inimväärse äraelamise" sõnaga "esmane toimetulek"", aga samas meil ei ole seadusesse sisse kirjutatud väga olulist muudatust. Eelnõu § 1 punktiga 9, millega täiendatakse § 132 lõigetega 6²–6⁴, kus reguleeritakse toimetulekutoetuse menetlemisel varade täieliku hindamise ja väljaselgitamise kohustust, on sisse kirjutamata jäetud otseselt seadusesse – tõsi, seletuskirja lehel 13 on see kirjas – nõndanimetatud soovituslik summa, mida võib taotleja tema pere säästudeks arvestada. Üksi elaval ja esimesel pereliikmel on see kaks toimetulekupiiri. Ma jätan praegu kõrvale selle, et see kaks toimetulekupiiri summana on 400 eurot ja alates uuest aastast 440 eurot. See summa on väga napp ja väike. Ja sellele juhtis ka komisjoni esimees tähelepanu. 

Aga me oleme sotsiaalkomisjonis olnud olukorra ees, kus Riigikohus küsib meie käest arvamust, et seletuskirjas olid teenused lahti kirjutatud, aga need ei olnud seaduses kirjutatud nii ja neid võis tõlgendada erinevalt. See kaasus on korra kohtus olnud. Toimetulekutoetus on riigi rahaline abi puuduses inimestele, mida rahastatakse riigieelarvest. Tegemist on riikliku ülesandega, mida kohalikud omavalitsused täidavad. Riik katab toetuse väljamaksmise – toetust maksab välja kohalik omavalitsus – ja ka toetuse menetlemisega KOV-idele kaasnevad kulud. Kohaliku omavalitsuse otsustada on näiteks toimetulekutoetuse arvestamisel kasutatavate eluasemekulude piirmäärade suurused, mis peavad olema piisavad, et tagada nüüd siis enam mitte inimväärne äraelamine, vaid esmane toimetulek, ja piirmäärad tuleb vähemalt kord aastas üle vaadata ja vajaduse korral ka ajakohastada. 

Nüüd, ülejäänud toetuse tingimused on sotsiaalhoolekande seaduses konkreetselt kirjas, mida omavalitsus ei tohi ise kitsendavalt tõlgendada. Kui norm kaks toimetuleku piiri ei ole seadusesse sisse kirjutatud, siis see on vastuolus seaduslikkuse põhimõtetega, põhiseaduse § 3 lõige 1 ja § 154 lõige 1. Seaduslikkuse põhimõttest tuleneb muu hulgas, et kohalik omavalitsus peab järgima talle seadusega antud volituse piire ja tal on keelatud kitsendada seaduses sätestatut. Seaduses sisaldavad üldreeglid saab omavalitsusüksus sotsiaalhoolekande andmise korra üksnes täpsustada, mitte seada uusi täiendavaid nõudeid. Tegelikult on see päris suur probleem, kui me seda seadusesse sisse ei kirjuta, seda vähemalt minu arvates. 

Nüüd läheme natuke laiemalt selle summa juurde. Üksi elaval eakal inimesel on kaks toimetulekupiiri. Ta peab hakkama seda tõestama siis, kui ta neljandat korda tuleb aasta jooksul taotlema toimetulekutoetust 440 eurot. Ma väga vabandan! Nõndanimetatud kirsturaha, mida eakas on kogunud võib-olla pool elu või mõned aastad, on ka tunduvalt suurem. Helistasin eile läbi neli matusebürood. Kõige odavam matus Eesti Vabariigis, mida nemad ütlesid, on 700–800 eurot. Aga see on selles anekdoodis, et seda viimast ma ei soovita. Tavaliselt kasutavad seda kohalikud omavalitsused, kes omasteta ja lähedasteta isikuid matavad. Kui me räägime perekonnast, kus on näiteks kaks täiskasvanut ja kaks last, siis seletuskirja kohaselt arvestuslik summa, mis perel on kehtiva piiri ehk 200 euro järgi, on 700 eurot. Uuest aastast on see 770 eurot. 

Ausalt öelda me räägime nii riigina kui ka inimestena sellest, et oluline on säästa. Juba väikesele lapsele kingitakse hoiupõrsas, et hakka koguma. Mida see kaasa toob? Selline madal piir toob kaasa selle, et inimesed võtavad oma säästud pangast välja. Siis on pangaarve väga kena, see on tühi, laekub ainult pension. Võib-olla võetakse see pensiongi välja või kui ei, siis sellest pensionist tehaksegi need ostud ja maksed ja seda säästu hoitakse kodus. Kas see on eesmärk, et ühel hetkel koputab abivalmis külaline uksele ja see raha on kodus väga kergelt kättesaadav? Teine on see, et inimese usk, korra juba see oli, kui me läksime üle kroonile ja tegelikult osa vahetati, osa läks kaduma. No teist korda üleminek eurole siiski andis võimaluse kõik vahetada. Aga see, et inimesed on mures, et see ei kata tõesti ära kirsturaha või näiteks sellist, nagu on soovituslikult öeldud ka Eesti Panga poolt, et igaühel võiks olla selline meelerahufond, mis on eelnevatel aegadel kogutud, kui on hästi olnud elus, ja nüüd ühel hetkel, kui see summa on niivõrd väike, et neljaliikmeline perekond, kaks täiskasvanut ja kaks last, ja see summa on 770 eurot, siis töötuks jäädes peaks inimesel mitmekordsel taotlemisel olema võimalus, nagu öeldakse, uuesti reele saada selle tõttu, et ta ei peaks kohe hakkama säästu kulutama. Lõppude lõpuks see väike sääst, mis ei lähe näiteks toimetulekutoetuse arvestamisele üldse, kui tekib kulu, kas või külmkapp läheb katki või läheb mingi abivahend, selline, mis on inimesel kodus, et paremini toime tulla. 

Nii et põhimõtteliselt mina näen siin probleemi kahte. Esiteks, see ei ole seaduse teksti sisse kirjutatud, see on siis kahekordne või kolmekordne. Vaadake, kui see seaduse teksti sisse pole kirjutatud, siis on väga keeruline, head ametikaaslased, teha muudatusettepanekuid, kahe piiri asemele kolm kirjutada. Mis muudatusettepaneku me siis seletuskirja teeme? See on minu meelest probleem. Ja teine muidugi on see, et see summa, täna 400, tulevikus 440 eurot ühe üksi elava inimese, on see siis erivajadusega või eakas, ei ole piisav. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Suur aitäh võimaluse eest! Sotsiaalvaldkond on selline valdkond, kus me räägime inimestest, nende heaolust ja toimetulekust. Mul on ülimalt hea meel, et meil ei ole tegelikult vaidlust. Ma olen kõigega nõus, mida proua Helmen Kütt ütles. Võib-olla ainult mõned täpsustused. Esiteks, mul on äärmiselt hea meel ja ma tunnustan valitsust selle eest, et mitte ainult järgmise aasta toimetuleku piiri tõstmine ei ole võimalik, vaid riigi eelarvestrateegiasse on tõepoolest planeeritud need ressursid, mis võimaldavad elatusmiinimumi säilitada või seda absoluutset vaesuse piiri säilitada ka järgmisel neljal aastal. Ja see on oluline. Ma vaatan otsa siin mõnele saalis viibivale härrale, kellega koos sai mõned aastad tagasi valitsuses toimetulekupiiri ühekordselt tõstetud. Tegelikult see ühekordne tõstmine on keeruline, see peaks olema pidev protsess ja ideaalses maailmas lausautomaatne.

Nüüd elatusmiinimumist. Kui siin täna on räägitud õiglusest ja sellest, mis on inimväärne ja mis on hädatarvilik, siis tegelikult elatusmiinimumi metoodika on ka midagi, mis on meil aegunud. Ka elatusmiinimumi metoodika Sotsiaalministeeriumi tellimusel rakendusuuringute keskus CentAR üle vaatab, mis järgmise aasta kevadel peaks valmis saama, ja see saab edaspidi olema adekvaatseks aluseks toimetulekupiiri määratlemisel. Ma usun, et see muudab oluliselt tänast pilti ja olukorda.

Ma tuletan meelde, et mitmed muudatused toimetulekutoetuse määramisel on sellesse eelnõusse juba toodud, muu hulgas varalise seisu hindamine alles neljandal taotlemisel. Ehk kui inimene on väga ajutises majanduslikus raskuses, siis tegelikult ei pea ta esitama selliseid andmeid, mille pinnalt saaks keelduda selle 440 euro arvel oleku tõttu. Nii et selles mõttes, kui me räägime pikaajalisest toimetulekutoetuse saajast, sellisel juhul hakatakse alles vaatama inimese seda laadi andmeid. Aga põhimõtteliselt ma olen nõus, et ka pikaajalisel toimetulekutoetuse saajal võiks see nii-öelda hingerahu ressurss olla suurem kui 440 eurot ühe pereliikme kohta.

Suur aitäh valitsusele selle eelnõu eest! Rõõmu võivad tunda ka need inimesed, kes on kaugtõlketeenust seni kasutanud ja olnud hirmul, kas see saab jätkuda. Õnneks on välisvahendid asendunud riigieelarve vahenditega ja me saame garanteerida stabiilsust ka kuulmislangusega inimestele. Suur aitäh ja iga seadust on võimalik teha muudatusettepanekute käigus paremaks, nii et me saame komisjonis veel tööd teha koos. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 732 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. oktoober kell 17.15. Oleme täna ära menetlenud neljanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine) eelnõu 697 esimene lugemine. Ettekandjaks palun energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on taastuvenergia direktiivi RED III ülevõtmisega. See on üsna mahukas pakett, aga seal on palju häid asju. Muu hulgas lihtsustame loamenetluse asjaajamist, toetame looduskeskkonda arvestava biomassi kasutamist ning loome ühise kontaktpunkti taastuvenergiaprojektide tõhusamaks ja kiiremaks menetlemiseks. 

Eelnõuga võetakse üle 2023. aasta 20. novembril jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, nii nagu ma mainisin. Kuna see direktiiv on mahukas, siis on protsess olnud üsna pikk, nii kooskõlastamise, kaasamise kui ka kõikide artiklite ülevõtmise jaoks. See eelnõu, mida me täna siin arutame, käsitleb peaaegu kogu direktiivi, välja arvatud transpordisektori taastuvenergia eesmärk ja selle valik. Need teemad võtame üle eraldi seadusega, mis saab valmis selle aasta sügisel ja mida ma soovin tutvustada täiskogule uue aasta esimeses pooles. 

Direktiivi laiem eesmärk on aidata kaasa Euroopa Liidu rohelise kokkuleppe eesmärkide täitmisele ehk saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus ja vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidet 1990. aastaga võrreldes vähemalt 55%. Taastuvenergia kasutuselevõtul on selle eesmärgi täitmisel märkimisväärne roll, sest puhas energia vähendab meie sõltuvust imporditud energiaallikatest. Seega on tegemist ka energiajulgeoleku küsimusega, samamoodi küsimusega majanduse konkurentsivõimest ja vastupidavusest erinevatele välistele šokkidele. See annab samuti selge sõnumi puhtale tööstusele, et Eesti on sihtriik, kuhu tootmist on mõistlik tuua. 

Eelkõige lihtsustame selle direktiivi ülevõtmisega ja kiirendame loamenetlust. Ehkki selles valdkonnas on Eesti astunud juba suure sammu teistest liikmesriikidest ettepoole, sest meil jõuab keskmine taastuvenergia projekt ehitusloast kasutusloani oluliselt kiiremini kui paljudes teistes Euroopa Liidu riikides. Aga tervikuna on Euroopa konkurentsivõime seisukohalt oluline, et teised oleksid sama tublid, ja sellepärast on ka see direktiiv, ma arvan, õige asi. Et projektid saaks kiiremini realiseerida, tuleb meil üle vaadata ka planeeringumenetlus, mis ei ole küll selle direktiivi fookus, aga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium nende takistuste leevendamisega tegeleb. 

Selleks, et loamenetlus oleks veelgi sujuvam, loome Eesti ehitisregistri näol ühtse kontaktpunkti, mis aitab taastuvenergiaprojekti rajajal kõik vajalikud toimingud lubade saamiseks ühel platvormil taotleda. Kasu on siin ennekõike biometaanijaamadel, millel on vaja ehitusloa kõrval ka keskkonnaluba. Lisaks seatakse loamenetluse kestusele tähtajad, mille jooksul peab saama taastuvenergia projekt kõik vajalikud load kätte. 

Teine oluline osa eelnõust käsitleb transpordisektorit, mida ootavad ees samuti olulised muutused. Siin vähendame bürokraatiat, vabastades meie kütusetarnijad kütuse elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise kohustusest, mida teatakse ka atmosfääriõhu kaitse 6% kohustusena. 

Tunnistame kehtestuks heitmete vähendamise kvootide süsteemi, mis on olnud ka vastuoluline ja mille kasutamise mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid on juba lõpetanud. Ehk see nõue enam ei kehti ja teeme ta seaduses ka selles mõttes korda. 

Neid muudatusi, mida ma just äsja mainisin, toetavad ka kütusemüüjad, kes on muu hulgas juhtinud tähelepanu praeguse süsteemi ebaefektiivsusele. Nii et selle läbi saame bürokraatiat oluliselt vähendada ja see võiks aidata ka hinnasurve vähendamist lõpptarbijale. 

Transpordisektoril võimaldatakse edaspidi taastuvenergia eesmärkide täitmisel kasutada ka veeldatud biometaani. Nii saab senisest suuremas mahus kodumaist biometaani kasutada ka pikamaatranspordis või laevanduses. 

Lisaks annab eelnõu õigusliku raamistiku ka vesiniku laiemaks kasutuseks. Nagu te ilmselt teate, pilootprojektina on Eestis juba valminud ka esimene vesinikutankla Väos. Raamistik on oluline nii eesmärkideks kui ka tarbimise tõendamiseks, et vesinikutehnoloogiate kasutamisele anda hoogu ja luua päritolutunnuste süsteem. Nii saavad vesiniku kasutajad tõendada, et nende pakutav on just taastuvenergiaga toodetud vesinik, mis kindlasti on palju parema ja pikaajalisema konkurentsivõimega. 

Olulise muudatusena toon veel välja biomassi jätkusuutliku kasutamise tagamise. Ehk siis, täiendatud reeglid hakkavad kehtima suurele hulgale soojuselektrit ja jahutusenergiat tootvatele ettevõtetele, mis kasutavad biomassikütuseid, näiteks hakkepuitu. Kui varem olid need nõuded 20-megavatise nimivõimsusega tootmisseadmetele, siis nüüd on need alates 7,5-megavatisest nimivõimsusest. See puudutab umbes 36 uut tootmisüksust, mis peamiselt on suurettevõtete tütarettevõtted, kes peavad oma toodangu taastuvenergiaks kvalifitseerumisel vastama säästlikkuse kriteeriumidele. Säästlikkuse kriteeriumidele vastamine on oluline, et biomassi kasutataks energeetikas nii, et see toetaks kliimaeesmärke ega kahjustaks samas elurikkust ja tagaks puidu kõrge väärindamise ja jätkusuutlikkuse. 

Ehk siis kokkuvõttes suurendab RED III oma rakendumisel kohalike kütuste konkurentsivõimet, tõhustab taastuvenergia arenduste menetlust ja väärindab enam kohalikku metsaressurssi ning teeb seda jätkusuutlikumalt. Siin on mitmeid osapooli, keda see kõik mõjutab, nii Keskkonnaamet, Elering, Maa‑ ja Ruumiamet, aga ka kohalikud omavalitsused. Nii et palun teil seda eelnõu toetada. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Sa ikka oma kõnedes kasutad seda sõnapaari "puhas tööstus", sulle kohe meeldib see sõnapaar. Kui ma mõtlen Euroopa ja maailma juhuenergeetika arendamise lipulaevale Saksamaale, siis tuli välja, et neil oli ikkagi sõltuvus välismaistest imporditud energiaallikatest selle juhuenergeetika arendamise varjus. Ja kui need ära kadusid, siis ei juhtunud nii, et juhuu, meil on tuule- ja päikeseenergeetika ja puhas tööstus elab. Neil Saksamaa puhastub tööstusest. Mu küsimus ongi, kas sa oled kindel, et sul seal ametnikud ei ole sõnade järjekorda nagu valesti pannud. Tegelikult on see nagu tööstusest puhas riik, mitte puhta tööstusega riik. Saad sa natuke mõtiskleda sellel teemal, nii et teised ka kuulevad?

Aitäh, hea küsija! Sinu küsimused on alati intellektuaalselt huvitavad. (Naerab.) Esimese asjana ma kinnitan ja ütlen kohe selle ära, et kõigega, mis ma siit puldist ütlen, ma ikka olen nõus. Ja ma olen ka eelnevalt läbi lugenud. 

Nüüd, kui vaadata kaasaegset tööstust, siis on selge, et on toimunud väga-väga suur areng tehnoloogias ja see on ühtlasi vähendanud sellesama tööstuse keskkonnajalajälge. Tööstusettevõte – ma usun, et te olete ise ka sellist külastanud –, kaasaegne tööstusettevõte on puhas. See ei ole füüsiliselt rasket tööd nõudev. Kui ta kasutab veel lisaks puhast energiat, mille alla käib ka tuumaenergia, siis see annab veel täiendavalt konkurentsivõimele võimalusi juurde. Nii et mina arvan, et selle eelnõuga me aitame olla tööstusel puhtam, teha puhtamat toodangut ja olla seeläbi maailmaturgudel konkurentsivõimelisem. Nii et Eesti tööstuse jaoks, ma arvan, on siin ka häid asju.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Arutasime eelnõu ka keskkonnakomisjonis ja seal tuli jutuks, et vahel on tarvis ka looduskaitselistel eesmärkidel näiteks võsa maha võtta või lausa puid maha võtta. Me uurisime ametnikelt, kas seda puitu saab siiski ka turundada ja taastuvenergiana kasutusele võtta. Ametnikud kinnitasid, et tõepoolest, nii on, seda saab teha. Aga mõned komisjoni liikmed ei kippunud ametnikke uskuma. Ma tahtsin, et minister võiks kinnitada ka omalt poolt, kas nii on. 

Aitäh! Sellel komisjoni arutelul ma küll ise kohapeal ei viibinud, aga hea meelega kinnitan, et nii on. Ja ma arvan, et see on ju ka mõistlik. Kui me saame seda biomassi siin kohapeal ära kasutada, siis on see ka, ütleme, energeetiliselt ju kõige kasulikum lahendus. Nii keskkonna vaates kui ka, ma ei tea ükskõik, toasooja hind või mingi kolmas tegur seal juures. Nii et jah, nii on. 

Rain Epler, palun!

Teise küsimusega ma tulen rohkem eelnõu juurde. Siin rõhutatakse direktiivi nõuete ülevõtmist. Tegelikult direktiiv teatava paindlikkuse annaks. Näiteks, mis puudutab aruandluskohustust ja nii edasi, seal saaksime me olla ka leebemad, näiteks väiksemate ettevõtete suhtes. Teine osa sellest küsimusest on seesama võimsuse piiri allatoomine. Nagu sa ütlesid, seal oli mõnikümmend ettevõtet, kes valdavalt kuuluvad juba suurtele. Aga kas nende muudatuste taga ikkagi ei ole nendesamade suurte soov, et need üksikud allesjäänud väikesed konsolideeriksid ka ennast suurteks?

Ja kui me räägime biometaani tootmisest, siis seal ka turul ikkagi, ma ei tea, kas lobi tulemusena, et teatud tootjad enda tegevuse lõpetaksid ja siis vastavalt allesjäänutel läheb pirukas tummisemaks. Oskad sa seda poolt avada, kas siin sellised riskid on, ja kui on, siis kuidas need maandatud on? Ja miks me võtame direktiivi kõige rangemal viisil üle, miks me ei ole leebemad väiksemate ettevõtete suhtes?

Ma alustan sellest biometaanist. Mida rohkem konkurentsi, seda parem on. Tegelikult investeerimishuvi biometaani tootmisvõimsuste rajamiseks on täiesti olemas. Me lisaks toetame seda, et biometaani oleks võimalik ka jaotusvõrku panna, et kasutusulatus oleks veel laiem. Ja noh, biometaan on ju rahvusvaheliselt kaubeldav kütus või energiaallikas. Selles mõttes, ma arvan, on siin ruumi kõigile.

See, mis puudutab neid 20 või täpsemalt 36 tootmisüksust. See, et suur osa neist kuulub suurematesse kontsertidesse, ma arvan, ongi kõik üliloogiline. Ma arvan, et väljakutse ka kaugküttesektoris on pigem see, et kui rahvastik liigub ja seal kohapeal jääb vähem inimesi, siis ta jääb ka kohapeal kallimaks. Mida suurem küte, eks ole, reguleeritud hindadena … Mida tugevamad … (Hääl saalist.) Siin antud juhul see tõendamiskohustus, kui see on näiteks läbi selle sertifikaadi, et selle sertifikaadi hind on 2500 eurot ja see on kord aastas. Ma arvan, et see ei mõjuta mitte kuskil sooja hinda. Kas kaugkütteturg muutub või kas ootavad selle turgu ees muutused? Ma arvan, et see paratamatult juhtub, kaasa arvatud seetõttu, et tehnoloogia areneb, soojuspumbad muutuvad efektiivsemaks ja tekib lihtsalt alternatiive kõrvale. Aga see võimsuse vahemik, 7,5–20, on ikkagi kohustuslik, sellest me loobuda ei saa.

Kalle Grünthal, palun!

Härra minister! See seadusemuudatus puudutab ka energiamajanduse korraldamise seaduse muutmist. Siin käsitletakse ka tuulikute ehk tuuleelektrijaama rajamisega seotud küsimusi. Ühes punktis on kirjas, et tuuleelektrijaama rajamisega kaasnevate oluliste mõjude leevendamiseks kasutatavad asjakohased piisavad leevendusmeetmed. Palun nimetage need asjaolud, mille puhul kasutatakse leevendusmeetmeid, mis on asjakohased, ja selgitage mulle palun ka, kuidas on võimalik infraheli puhul kasutada leevendusmeetmeid. Kaks küsimust.

Aitäh! Ma alustan sellest teisest. Erinevaid mõjusid on tuulikutega seotud, sealhulgas seesama infraheli teema, seda on uuritud, kontrollitud, tehtud välismaal, tehtud Eestis ning leitud ja jõutud tulemuseni, et neid häiringuid ja ohte ei ole. Aga see, milliseid leevendusmeetmeid ühe konkreetse tuulepargi puhul on vaja kasutada, sõltubki väga palju sellest, kus kohas tuulepark paikneb. Seal võib olla meetmeid, mis on seotud linnustikuga. Võib olla samamoodi küsimused, kui kaugel see võib asustusest olla ja nii edasi. Täpselt sellepärast neid mõjuhinnanguid tehaksegi, et oleks teada, millist mõju see tuulepark endaga kaasa toob ja millised on vajalikud leevendusmeetmed, et seda mõju leevendada, kui selleks vajadus on. Nii et selle jaoks ongi uuringuid ja mõjuhinnanguid vaja.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma tean, et teie vastus mind ei rahulda. Teatan teile, et teie vastus ei rahulda. Vaatamata sellele, et eile toimus komisjoni istung – või oli see üleeile? – kus öeldi, et infraheli puhul on asi ohutu. Kuid kahjuks on see uuring, millele see järeldus tugineb, 15 aastat vana. Ja see on tehtud paarisajakilovatiste tuulikute puhul. Meile teatavasti tahetakse püstitada 6–7-megavatiseid tuulikuid. Seda esiteks. Kuna ta on 15 aastat vana, siis vahepeal, aastal 2018 andis WHO välja juhendi, millest nähtub, et tuulikud tekitavad tõsiseid probleeme inimese tervisele. Ma küsiksin, kas te tahate öelda, et WHO juhend on valesti tehtud või nende järeldused on valed.

Aitäh küsimuse eest! Ma alustan kõigepealt sellest, et ega iga vastus ei saagi meeldida ja iga vastusega ei saagi nõus olla. Kui teie ei ole nõus selle uuringu tulemustega, mida Tartu Ülikool on teinud, siis mis seal ikka, see õigus teil ju on. Minu meelest on see uuring igati kohane ja professionaalselt tehtud. Nagu ma alguses ütlesin, see ei ole uus teema. Seda on uuritud. Meil on tehtud mõõtmisi, kaasa arvatud Tootsi-Sopi tuulepark, ja mujal, eks ole, on leitud, et müra või heli on lubatud normide piires. Uuring, mis oli tehtud, ju lähtus teaduslikust metoodikast. Nii et ma arvan, et siin on selles mõttes tehtud kõik korrektselt ja teaduslikult. Aga nii nagu ka teaduses ei ole kõik teadlased kõikides küsimustes ühel meelel, selles mõttes nii on.

Üks küsimus oli, selle vastusega kõik või? (Saalist räägitakse.) Igal küsijal on üks küsimus ette nähtud, küsimuse raames minister vastas. Nii, aga rohkem küsimusi teile ei ole.

No selge. Aitäh!

Ja nüüd annab juhtivkomisjonis toimunud arutelust ülevaate majanduskomisjoni liige Mario Kadastik. Palun!

Aitäh! Seda eelnõu arutasime me majanduskomisjonis 6. oktoobril. Arutelu alguses tutvustas minister eelnõu suhteliselt sarnaselt sellega, nagu ta seda täna tegi. Kliimaministeeriumi poolt toodi välja veel mõningaid aspekte, näiteks murdosadeks jagatavad päritolusertifikaadid, mida saab paindlikuma tõendamise heaks kasutada, loamenetluste ühendamised ja muud sellised asjad. 

Jaak Aab tundis huvi selle vastu, et ETS2 laiendamine pidi tulema ka transpordile ja hoonetele, et mis seis sellega on. Andres Sutt vastas, et komisjon plaanib tulla ettepanekutega pärast seda, kui 2040 eesmärgid on kokku lepitud, aga hetkel see Eesti seisukoht, et me pigem tahaks selle tühistamist, suurt toetust ei leidnud, kuigi 19 liikme kiri läks, siis täielikku tühistamist toetasid vaid vähesed. 

Mart Maastik tundis huvi vähendatava bürokraatia kontekstis, et kui biomassi kasutajatele lisanduvad sertifikaadikohustused, siis see võib olla väikeettevõtetele koormav. Aga siin toodi välja ka seesama statistika, et tegelikult lõviosa nendest ettevõtetest, mis on puudutatud, on suuremate kontsernide tütred, kus need vastavad protsessid juba eksisteerivad. 

Mina omakorda pöörasin tähelepanu sellele, et eelnõus tegelikult reguleeritakse ka veel ühte aspekti, nimelt elektriautode laadimistaristut ja kahesuunalist laadimist. Selles osas palusin selgitust ja selgitati, et siin käivad veel läbirääkimised Kliimaministeeriumi, Euroopa Liidu komisjoni ja turuosaliste vahel. Eesmärk on esiteks see, et võrguettevõtjad saaksid kehtestada tehnilised tingimused nendele laadimispunktidele, mis ei ole avalikud ehk eramajades ja korteriühistutes, sest direktiiv näeb ette just nende reguleerimist. Hetkel on direktiivi sõnastus kohmakas, nii et ministeeriumi eesmärk on pidada veel läbirääkimisi ja muudatusettepanekuna esitada parem sõnastus. Muidu näeb tõesti eelnõu ette, et niinimetatud autost maja koormusele või autost võrku antava võimekusega peavad olema kõik laadijad alates aastast 2027. Aga eesmärk on, ma saan aru, muuta see vabatahtlikuks. 

Sellega oli arutelu läbi, vastu võeti ka otsuseid. Konsensuslikult otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ja võtta see päevakorda täna. Ettepanek lõpetada esimene lugemine sai 7 poolthäält, 2 vastu. Ühtlasi otsustati küsida keskkonnakomisjonilt arvamust tähtajaga 29. oktoober. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma hästi lühidalt mõne asja markeerin ära. Loomulikult on tegu halva eelnõuga, ega valitsuselt head eelnõu ei olegi näinud selles koosseisus. 

Räägitakse palju, et kohustused tulevad direktiivist. Tegelikult rakendatakse mitmeski kohas direktiivi rangeimat võimalikku meetodit. Tegelikult me saaksime näiteks biometaani tootmise ettevõtetele rakendada ka leebemaid tõendamis- ja aruandluskohustusi ja nii edasi. Millegipärast valitakse kõige rangem tee. 

Nüüd, mis puudutab energiatootmisettevõtteid ja väikestele ettevõtetele täiendavate kohustuste panemist, siis jällegi, nagu Kadastik ja minister Sutt mõlemad ütlesid – see oli väga oluline sõna nende mõlema ütlemises –, valdav osa 36 ettevõttest, keda see mõjutab, on juba suurte kontsernide osad. Jah, ilmselt nii on. Ega ma ei kahtle, et nad seda väidet välja oleksid mõelnud, aga see valdav osa ongi just minu arust see koht, kus tasub tähelepanu pöörata. Ilmselt on kusagil mõned väikesed ettevõtted, kes on suutnud hästi toime tulla ja hakkama saada. Ja kahtlemata, sellised väikesed ettevõtted on suurtele pinnuks silmas. Tahaks ikkagi ju, et kõik oleks konsolideeritud. 

Ja siis Sutt ütleb, et turg nagunii suundub sinna, et kõik konsolideerub. No ta suundub kiiremini, kui valitsus aitab sellele kaasa, ja lõpuks viib nõuded sellele tasemele, et väiksemal ettevõttel ongi raskem toime tulla. 

Ma lihtsalt markeerin need asjad ära, et kui me millalgi arutame mingeid probleeme, et miks kusagil mõni hästi toime tulnud energiatootmisjaam kas eestlaste omandist ära läks või mõne suure kontserni osaks muutus ja siis inimestel mingid hinnad tõusid ja nii edasi, siis võib võtta stenogrammi lahti ja meenutada, et seda riski sai esile tõstetud. 

Ma ikkagi ütlen, et ma ei nõustu ministriga selles, et turg niikuinii liigub konsolideerimise suunas. See raamistik aitab teda liigutada selle konsolideerimise suunas. Miks seda tehakse? Sutt on maailmamees, ta on vaadanud maailma nii kõrgelt helikopteri pealt, et see Eesti tundubki nii väike, et ta võib-olla tahaks kõik Eesti asjad ühte ettevõttesse konsolideerida erinevates valdkondades, ise muidugi välja valides, kes see ettevõte on. Ma loodan, et päris nii õudne see seis siiski ei ole, aga mine tea. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Aa, vabandust, veel ei sulgenud, aga minister tahab ka kõneleda.

Aitäh, hea juhataja! Ma lihtsalt, kuna hea küsija rääkis siin, mida ma tahan ja mida ma ei taha, või ettekandja EKRE fraktsiooni nimel. Kindlasti need valikud, kes keda ostab, kes kellega konsolideerub või ei konsolideeru, teevad ikka need ettevõtjad. Ma arvan, et see konkreetne õigusruumi muudatus, mille me siia oleme Riigikogu ette toonud, kindlasti konsolideerumist ei mõjuta. Konsolideerumist mõjutavad teised trendid majanduses ja tehnoloogias, mis lihtsalt ühe kütte- või energiavaliku muudavad teisega võrreldes vähem konkurentsivõimeliseks. Aga ma usun, et te saate seda kõike siin Riigikogus ja ka komisjonis veel debateerida ja arutada. Nii et igal juhul aitäh! 

Aitäh! Nüüd tõepoolest kõnesoove ei ole rohkem. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 697 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. oktoober kell 17.15. Oleme läbinud viienda päevakorrapunkti.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse, maakatastri seaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse (taastuvenergiatootmise arendamine kaevandamisloaga alal) eelnõu 698 esimene lugemine. Ettekandjaks palun energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Teise eelnõuna tutvustan valitsuse algatatud maapõueseaduse, maakatastri seaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu mõte on luua võimalus rajada taastuvenergia ehitisi kaevandamisloaga aladele ning kiirendada ja lihtsustada kaevandusalade korrastamist. Eesmärk on anda kehtiva kaevandamisloaga riigimaa kuni 50 aastaks kasutusse taastuvenergia rajatise ehitamiseks, kui maavara on ammendunud või tegu on energeetilise maavaraga, näiteks turvas. 

Eelnõul on kolm lihtsat eesmärki. Esiteks, luua võimalus võtta taastuvenergia tootmiseks kasutusele alad, millele taastuvenergia ehitise rajamine on seni kehtinud reeglite tõttu olnud keeruline. Teiseks, lihtsustab eelnõu taastuvenergia kasutuselevõtuks sobivatele aladele juurdepääsu ja kiirendab üleminekut kliimaneutraalsusele. Ja kolmandaks, me kiirendame väiksemate, kuni 15 hektari suuruste mäeeraldiste ja kuni 150 hektari suuruse turbatootmisalade korrastamist ning vähendame seeläbi nende tegevusega seotud bürokraatiat. 

Kaevandamisloaga aladel on keskkonnahäiring juba toimunud või toimumas, aga samas võiks nendele aladele, kus kaevandamine ei ole keerulise ligipääsu tõttu majanduslikult mõistlik, kasutada näiteks taastuvenergia tootmise rajamist. Või võib olla ka selline olukord, kus osa alast on juba ammendunud, kuid korrastamist on edasi lükatud kaevandustegevuse lõpuni. Kuigi huvi alade kasutamiseks on nii taastuvenergia arendajatel kui ka kaevandamisloa omajal, ei näe praegu kehtiv õigus ette võimalust kaevandamisloa alusel lubada muid tegevusi peale kaevandamise. Samas kehtivad need kaevandamisload sageli mitukümmend aastat, mistõttu jäävad suured maa-alad pikaks ajaks aktiivse kasutuseta. 

Seaduse muudatustega saaks taastuvenergia ehitisi hakata rajama juba kehtiva loaga kaevandamisala korrastamise faasis. Ehituslubade või planeeringute taotlemise käigus arvestatakse muidugi kohalike omavalitsuste seisukohtadega. Ammendunud karjääridesse või turbatootmise aladele tuulikute või päikeseparkide ehitamine on arusaadavalt loodusele ja ka ümberkaudsetele elanikele võimalikult väikese mõjuga ja hea viis saada odavat taastuvenergiat. Kõige suurem potentsiaal on turbatootmise aladel, sest Ida-Eestis asuvatel kaevandusaladel kehtivad sageli kõrguspiirangud. Kaevandaja motivatsioon maa üleandmiseks taastuvenergia arendamiseks põhineb ehk kahel asjal. Esiteks ei pea sel juhul sellesama maa eest enam maakasutusõiguse tasu maksma ja teiseks läheks vastutus arenduse all oleva ala korrastamise eest taastuvenergia arendajale. 

Eelnõu aitab kaasa ka kavandatud alade kiiremale ja lihtsamale korrastamisele. Eesmärk, nii nagu mainitud, on vähendada bürokraatiat ja leevendada tööhalduskoormust. Edaspidi peaks saama 15 hektari suuruseid mäeeraldisi ja kuni 150 hektari suuruseid turbatootmisealasid korrastada üksnes korrastamistingimuste alusel. Ehk ei pea selleks tegema eraldi korrastamisprojekti, kui Keskkonnaameti hinnangul on korrastamistingimused piisavad. Ala võtab endiselt vastu ja kvaliteeti kontrollib Keskkonnaamet. Ameti jaoks loob see muudatus võimaluse korrastamise haldusprotsessi oluliselt lihtsustada ja ka järelevalvet ühtlustada. 

Ehk kokkuvõtlikult ei kannata korrastamise sisu ja kvaliteet, ära jääb vaid üks bürokraatlik vaheetapp. Ettevõtete jaoks tähendab kavandatud alade korrastamine kulude kokkuhoidu, sest väheneb vajadus tellida insener-tehnilisi projekte. Keskkonnaamet saab jällegi hoida oma aega ja kulu kokku eksperthinnangute tellimiselt ja korrastamisprojektidelt menetluse võrra. Seetõttu võimaldavad tehtud muudatused korrastustegevustega alustada kiiremini. Omavalitsusel säilib võimalus esitada arvamus korrastamistingimuste menetluses kohalike vajaduste vaatest. 

Kokkuvõtlikult aitavad kõik need muudatused meil mitmekesistada maakasutust, ergutada majandustegevust, vähendada bürokraatiat ning lihtsustada nii Eesti ettevõtete kui ka kohalike omavalitsuste ja ka riigi tööd. Seepärast palun teil seda eelnõu toetada. Aitäh!

Teile on ka vähemalt üks küsimus. Rain Epler, palun!

Mõnes mõttes võib isegi öelda, et sa oled õigel teel. Sa oled natuke liiga kinni nendes juhuenergiaarenduste toetamises, aga küllap ka see arusaamine sinuni õige pea jõuab, kui sa maailmas toimuvat jälgid. Ma usun, et sa seda teed. Aga mu küsimus on hoopis selline. Nagu sa tead ka meie komisjoni aruteludest, see § 14 lõike 2¹ muutmine, kuhu lisatakse võimalus ammendatud varuga aladele tuulikuid või päikeseparke püsti panna, selle lõike sõnastus algab nii, et Kliimaministeeriumi või ministri volitusel riigiasutus, kelle ülesanne on tagada riigi geoloogiaalane pädevus, võib lubada taastuvenergia ehitise ehitamist ja siis mis tingimustel. Aga kui ma tulen muudatusettepanekuga ja ütlen, et võib lubada tööstusrajatise ehitamist ja siis need ülejäänud tingimused, siis kas sa oled valmis seda toetama ja teeme selle muudatusettepaneku ära, arendame Eesti majandust jõulisemalt kui ainult juhuelektri arendust?

Aitäh! Mulle tundub, et see juhuelektri teema siin kipub olema ideoloogiline. Kui vaadata puhtalt finantsvaatest – finantseerija, investori, ükskõik kelle vaatest –, siis investeeringud taastuvenergia tootmisvõimsustesse on selgelt kõige konkurentsivõimelisemad. Tõsi, Eestis päike üksinda praegustes turutingimustes enam ei ole investorile atraktiivne, aga kui seda kõike õnnestub kombineerida – mitte ainult päike, vaid ka salvestus ja tuul ühe liitumispunkti juures –, siis ma arvan, et asjal on jumet. 

Nüüd see küsimus, et kui Riigikogu liige härra Epler teeb muudatusettepaneku, kas sinna kaevandusalale võiks rajada ka tööstust, siis ma arvan, et komisjon peab seda ettepanekut arutama ja kindlasti saame me ka ministeeriumi poolt seisukoha anda. Ma lihtsalt puhtpraktilises võtmes mõtlen, et kui me räägime kasutatud või ammendunud turbakaevandusest, siis sinna ilmselt tehast päris püsti ei pane. Aga mine tea, mine tea. (Hääl saalist.) Kivikarjäär on teine asi. Nii et ühesõnaga, ma arvan, et kui ettepanek tuleb, siis me saame seda kindlasti kaaluda.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Millisesse seisu siis need ammendunud turbaväljad jäävad? Kas seal on ka võimalik seda niiskusrežiimi pärast taastada? Kuidas see on mõeldud korraldada? 

Aitäh! Taastamise kohustus ikkagi jääb ju alles, see ei kao mitte kuhugi. Lihtsalt öeldes, kui peaks olema nii, et kaevandusõiguse omaja või kaevandusloa valdaja leiab, et jah, minu poolest sobib, et siia osale sellest kaevandusest rajatakse näiteks päikesepark või tuulepark, siis selle tuulepargi või päikesepargi rajajal on kohustus ikkagi see ala pärast taastada, kui see tegevus on lõpetatud. Nii et looduse vaatest ei lähe siin mitte midagi halvemaks. Ma julgeksin isegi öelda, et pigem läheb paremaks, sest kasutatakse alasid, mis juba niikuinii on häiringu osa. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Sa eelmise seaduseelnõu kõnes, härra minister, ütlesid, et sõltuvus energeetika vallas, sõltuvus impordist ei ole hea. Selle eelnõuga me räägime, et võiks rajatisi teha ammendunud varuga kaevandustesse, välja arvatud turba ja põlevkivi puhul, kus tegelikult võib rajatisi ehitada kohta, kus luba on ja kus on veel ka aktiivvaru, aga kus pole veel kaevandama hakatud, seda tingimusel, et omanik annab 50 aastaks maa kasutamise õiguse. Omanikuks võib suures osas olla Eesti Energia näiteks, mis on sisuliselt riik. Me seda debatti ka pidasime, sa ütlesid, et nad on hästi iseseisvad ja riik neid üldse ei mõjuta. Ma sellega ei ole nõus, aga seda ma otseselt ei küsi. Me ju tegelikult ise tekitame riski, et me paneme oma energeetilised maavarad nii-öelda lukku või kinni, muudame nad potentsiaalselt kättesaamatuks 50 aastaks. Kas see on mõistlik tänapäevases geopoliitilises situatsioonis ja miks?

Aitäh! Õige küsimus! (Saalist räägitakse.) Ei, kogu aeg on õiged küsimused. Kui selle kaevandusloa valdaja ei näe ise seal ärilist perspektiivi või ta on näiteks nii, nagu see mõte siin on, et kui osa kaevandusest on juba ammendunud, et selle osa peale midagi ehitada, siis ma iseenesest arvan, et see on ju mõistlik ja pigem meie julgeoleku huvides. Näiteks Põhja-Kiviõli karjääri planeeritakse kaitsetööstusparki. On väga selge seos riigikaitse, julgeoleku ja taastuvenergia, antud juhul puhta tööstuse või kaitsetööstuse arendamise vahel. Nii et selles mõttes ma siin seda vastuolu ei näe. Kui kaevandusloa omanik peab põlevkivi kaevandamist jätkuvalt perspektiivikaks, siis vastavalt loa tingimustele seda kaevandada saab. Kui ta leiab, et enam pole perspektiivi ja sinna on võimalik midagi muud ehitada, siis nii on. Turba puhul on täpselt sama asi. Ma arvan, et see kuidagi ei vähenda kaevandusloa omanike võimalusi, pigem, ma arvan, loob võimalusi juurde. Ja Eesti Energia loomulikult on riigi omanduses olev äriühing, aga sel äriühingul on nõukogu ja juhatus, kes ajavad seda suunda, mida omanik on oma ootustes kirja pannud. Nii et ma arvan, et kõige olulisem selle omandisuhte juures on see, et ettevõte on hästi juhitud ja valitsetud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Ja nüüd võtab kokku juhtivkomisjonis toimunud arutelu keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister ja Riigikogu liikmed! Arutasime eelnõu 22. septembril. Kohal oli minister ja oli kohal ka Kliimaministeeriumi maavarade osakonna juhataja Ene Jürjens. Arutelu sisu oli tegelikult väga sarnane sellega, mille minister siin ette kandis. Ma ütleksin, et isegi osad komisjoni liikmete küsimused kattusid. Oligi kõne all just nimelt, kas on tegemist nii-öelda alternatiiviga kaevandamisele või on tegemist lisavõimalusega. Minister tõepoolest täpsustas, et on tegemist lisavõimalusega. Samuti tundis Andres Metsoja muret, et kas ikkagi ka kohalikud elanikud, kui nad sageli nii kaevanduste kui ka tuulikute rajamise vastu on, kas selle eelnõu järel jääb võimalus sekkuda. Tõepoolest, nii planeeringute kui ka ehituslubade kaudu see võimalus on jätkuvalt olemas.

Teine arutelusuund oli selle kohta, mis puudutab lihtsustatud korrastamistööde korda turbakaevanduste puhul. Tiit Maran uuris, kas need korrastamistingimused on ikkagi piisavad. Minister kinnitas, et tõepoolest, nii tingimused kui ka Keskkonnaameti hinnang ja järelevalve on piisavad. Ja tuli jutuks ka see, et turbatootjad, kes praegu on kohati jäänud hätta endiste kaevanduste korrastamisega, on väga oodanud ka osalist korrastamise võimalust ja nüüd siis see tekib.

Ja lisaks oli siin juttu, et tegelikult Andres Metsoja uuris ka, kas praegu pole võimalik selline mitmeotstarbeline maakasutus. Tõepoolest, nii siis on. Hetkel ei tohi kaevandamisloaga aladel olla kahte otstarvet. Teatud juhtudel võib küll enda tarbeks energiat toota, aga mitte müügi eesmärgil. Nüüd siis see võimalus luuakse. Ka Andres Metsoja arvas, et ta võiks teha ühe muudatusettepaneku, nii et mulle tundub, et siin on neid tulemas. Ja edaspidi kindlasti soovitasid komisjoni liikmed, et tuleks kaasata ka teisi huvigruppe ja kohalikke omavalitsusi, mida me kindlasti menetluse käigus teeme.

Otsused tehti järgmised. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. oktoobril ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. See otsus oli konsensuslik, samuti nagu see kuupäeva otsus. Ja samuti ühiselt otsustati määrata ettekandjaks Yoko Alender. Aitäh teile! Vastan meeleldi ka küsimustele.

Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Ma pean tunnistama, et kui lugeda selle seaduseelnõu peaeesmärki, taastuvenergia tootmise arendamine kaevandusalal, siis kahtlematult on see väga mõistlik. Ma pean tunnistama, et juba komisjonis tekkisid mul mingid kahtlused, mis paraku on eelnõu lugedes märkimisväärselt süvenenud. Nii et kokkuvõtvalt ja etteruttavalt ma ütlen, et eelnõu on vajalik, aga ta on toores ja vajab väga põhjalikku ümbertegemist. 

Miks ma seda räägin? Tegelikult on meil seal kaks erinevat poolt. Üks on pealmaakaevandamine, mille puhul räägitakse 25-hektarilistest aladest, mis võiks minna taastuvenergia arendamisele ja korrastamisele. Ja teised on turba kaevandamise alad, 150 hektarit. Pealmaakaevandamise aladega on kõik selge, sellega probleeme ei teki. Küll aga tekib 150-hektariliste turba kaevandamise aladega, mis moodustavad 50% tegelikult kõikidest kaevanduslubadest. Ja see kõige suurem määr, mis on 1,5 ruutkilomeetrit, 150 hektarit, on ikkagi märkimisväärselt suur. 

Aga miks need turbaalad on erilised? Sellepärast, et tegemist on ju tegelikult rabade poolt rikutud aladega. Nagu me rabade puhul teame, need on ühed kõige paremad süsinikku atmosfäärist välja viivad elupaigad, seega kõige paremad kaaslased meil kliima soojenemise leevendamisel. Aga teise poole pealt me teame, et rikutud alad on tegelikult taastatavad ehk siis on võimalik panna nad tööle iseenda hüvanguks. Aga kui me neid ei taasta, siis paraku on nii, et see turvas, sellele pääseb juurde hapnik ning ootamatult need nii-öelda turbamullad, mis tekivad, muutuvad märkimisväärseks CO₂ õhku paiskajateks. 

Ma tegin kiire arvestuse, analüüsi – ei pretendeeri, et see väga täpne on –, aga 150-hektariline turbaväli, mis on jäetud niisutamata ehk jäetakse lihtsalt mingiks tööstusalaks, seal turbamullad hakkavad eritama kuskil 750–4500 tonni CO₂ aastas. See on väga palju ühe ala kohta ja veelgi, kui me peame arvestama, et neid alasid on plaanitud palju kokku saada. 

Vaatasin huvitatult seletuskirja, kas seal on midagigi selle kohta, et seda külge, mis puudutab CO₂ paiset nendelt aladelt atmosfääri, oleks analüüsitud või läbi vaadatud või öeldakse, et jah, me oleme järele vaadanud, kõik on niimoodi ja tegelikult see on ikka positiivne – seda seal ei ole. Teise poole pealt peab arvestama muidugi ka seda, et elurikkuse aspekt on oluline, mis puudutab taastamise määrust ja strateegiat, mida peaks hakkama ühel hetkel välja töötama. 

Nii et me oleme kummalises olukorras ja seda kummalist olukorda suurendabki see, et kui ma vaatan, kes selle seletuskirja ja eelnõu on kokku pannud Kliimaministeeriumist, siis need on maavarade osakonna nõunikud, energeetika[osakonna] rohepöörde projektijuht, riigiabi ekspert, Maa- ja Ruumiameti maatoimingute osakonna juhataja, riigimaa haldamise osakonna juhataja, endine geoloogia osakonna juhataja ja õigusosakonna jurist. Aga keda ei ole? Ei ole kedagi kliimaosakonnast, ei ole kedagi elurikkuse osakonnast. Ehk siis tekib kummaline olukord sellises suures ministeeriumis, mida ei oleks võinud juhtuda, kui meil oleks olnud keskkonnaministeerium ja majandus- või energiaministeerium, et asjad peaks olema kooskõlastusringil ja sealt saaks informatsiooni, mis teine pool tähendab. Siis antud juhul tundub, et nii suures ministeeriumis ei peagi asju kooskõlastama. On tekkinud väga ühekülgne lähenemine energia poole pealt, aga teist poolt ei nähta. Minu arust sellisel kujul seda eelnõu ei saaks kindlasti tulevikus vastu võtta, kuna analüüsid on tegemata. Eelnõu on pehmelt öeldes, nagu ennegi ütlesin, toores. See vajab väga põhjalikku ümbertegemist. Õnneks on meil veel teine lugemine tulemas ja ma loodan, et selle aja jooksul saab Kliimaministeerium ka põhjalikult nendesse teemadesse sisse vaadata ja me saaksime seda sisuliselt ju väga vajalikku eelnõu ka menetleda. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Ma alustan peaaegu sellest, millega alustas kolleeg Maran. Tema ütles, et seaduse eesmärk on sõnastatud kui taastuvenergia tootmise arendamine kaevandamisloa kallal, Tiit arvas, et see on väga mõistlik, mina ütlen välja, et see on väga ebamõistlik. Selles osas me oleme täiesti eriarvamustel. Mina ütlen, et see juhuenergeetika arendamine on üldse ebamõistlik, sest Andres pankurina – minister Sutti pean silmas – loomulikult ütleb, et on kasumlik ja nii edasi. Eks valitsused panevad maksumaksja rahaga toetust ja siis investorile ongi kasulik seda toetust teisest otsast välja võtta. Aga kui sa ühiskonnana pikas perspektiivis vaatad, siis see su energiasüsteemi, elektrisüsteemi teeb väga kalliks, väga ebastabiilseks. 

Täna andsin peaministrile soovituse lugeda oktoobri alguses ENTSO-E analüüsi selle kohta, mis juhtus Hispaanias. Seal oli suuremahuline elektrikatkestus. Ma soovitan lugeda ka seda … Seal mõnepäevase vahega ilmusid need, üks oli see suur analüüs ja teine oli Hispaania süsteemioperaatori teadaanne, et pingekõikumised on läinud ohtlikult sagedaseks ja suureks ning sellised blackout'id võivad korduma hakata Hispaanias. Ja seal tuuakse ka välja, mis need põhjused on. See annab päris hea pildi sellest, et põhjused ongi selles tuule- ja päikeseenergeetika, ma ütleksin, olemasolus, Hispaania puhul ka liiga suures mahus. Meil üritatakse Hispaaniale mahu mõttes proportsionaalselt järele jõuda. 

Mõned asjad veel. Me ministriga olime siiski ka ühel nõul, ühes asjas vähemasti, ja see on see, et energeetikas olla sõltuv impordist ei ole hea koht, kus olla. Kui me vaatame seda eelnõu, siis me selle eelnõuga loome võimaluse, et me oluliselt piirame enda võimalusi tulevikus kasutada enda energeetilisi maavarasid, põlevkivi ja turvast. See tähendab seda, et me teeme täna otsuseid, mis mõjutavad nii meie lapsi kui ka nende lapsi. Ma ütlen veel kord, et küll see tuule- ja päikeseenergeetika tuhin üle läheb ja siis hakatakse mõtlema, kuidas päriselt saaks, aga siis on 50 aastaks näiteks mõni hea aktiivvaruga põlevkivimaardla lukus. Minister püüab seda asja pehmendada, öeldes, et seal on nagunii riigikaitselised piirangud. Ma ütleksin, et kui seal on, aga miks me siis seadusega ikkagi loome võimaluse neid alasid valesti kasutama hakata. 

Ja siis veel kõik need esiletõsted, et kui see valdaja ei näe, et majanduslikult on tasuv, kas siis põlevkivi või turba kaevandamine ja kasutamine energeetikas. No muidugi ta ei näe, kui siin Euroopa poliitiline ideoloogia muudab seda kogu aeg ebakasumlikumaks. Ja siis muidugi veel see ikkagi, et minister püüab meid veenda selles, et Eesti Energia on üks suur ja sõltumatu ettevõte, kus on nõukogu ja juhatus, ja need teevad seal oma otsuseid riigi mõjutustest sõltumatult. No see ka ei vasta tõele. Küll ikka omanik oma ootustes saab öelda, et ära kaevanda põlevkivi, ja siis ei kaevandagi. 

Aga tuleme ka seletuskirja juurde. Ma siin mõne asja joonisin alla seletuskirjas. Eelnõukohase seadusega antakse võimalus lubada rajada taastuvenergia rajatisi kehtiva kaevandamisloaga aladele, kus asub keskkonnatasude seaduse § 9¹ mõistes energeetilise maavara varu. Näete, isegi seadusesse ei julgeta välja kirjutada, kus asub turba- või põlevkivivaru, tehakse viide teisele seadusele. Siis jälle mõni saadik laseb silmade üle ja vaatab, et siin oli mingi paragrahv, ei süvene ega näegi, mis siin on. Ja järgmises lõigus öeldakse, et sellise võimaluse loomine lähtub eeldusest, et energeetilise maavara – veel kord: need on põlevkivi ja turvas – kaevandamine ei toeta riigi seatud kliima- ja energiaeesmärkide täitmist, mistõttu antakse eelis taastuvenergia ehitise rajamisele. Nii et siin otsesõnu öeldakse, et siin ei ole mingid majanduslikud kalkulatsioonid, vaid siin on riigi kliima- ja energiaeesmärgid. Ja selle tõttu luuakse võimalus 50 aastaks panna lukku kasutatav põlevkivi- ja turbavaru. 

Nii et see ei ole hea seadus, Andres. Ja ma kutsun sind üles, et võta ta tagasi. Teisel lugemisel me niikuinii teeme katkestamise ettepaneku, aga võta enne tagasi – kõigil lihtsam ja elu Eestis parem. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister läbirääkimistel osaleda? Ei soovi. Selge, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 698 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. oktoober kell 17.15. Ühtlasi kuuenda päevakorrapunkti läbimisega on ka istung lõppenud.