Väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Auväärt külalised! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Täna alustame natukene mittetraditsiooniliselt, kuivõrd, head kolleegid, mul on siiralt hea meel tervitada siin Riigikogu saalis Euroopa Komisjoni eelarve, pettustevastase võitluse ja avaliku halduse volinikku Piotr Serafini. Euroopa Komisjoni eelarve raam annab ühise lähtekoha vastamaks Ukraina sõja, julgeoleku ja konkurentsivõime väljakutsetele. Kuulame huviga, kuidas tema hinnangul on selles raamistikus arvestatud Eesti vajadustega: idapiiri kindlustamine, piiriüleste ühenduste arendamine ja järjepidev toetus Ukrainale. Head kolleegid, eestikeelne kõne on kuuldav tõlkeaparaadil kanalil 1. 
Mr Serafin, please, the floor is yours!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on suur eesõigus olla siin Tallinnas ja pöörduda teie poole selles ajaloolises hoones, mis on nii tihedalt seotud Eesti iseseisvusega. 

Keskajal sai Tallinnast, mida tollal tunti Revalina, üks Hansa Liidu tähtsamaid linnu, mis pidas üle Läänemere ühendust selliste linnadega nagu Lübeck, Gdansk minu kodumaal, Hamburg ja Brugge. Need suhted ülejäänud mandriga olid midagi enamat kui kaubandussidemed. Need kujundasid linna valitsemist, õigussüsteemi ja kultuuri. Ja need püsisid ka iseseisvas Eestis. 

Kuid praegu seisab see teile nii südamelähedane pikaajaline avatuse ja koostöö traditsioon sellegipoolest silmitsi järjekordse tõsise tuleprooviga. Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on meie mandrit raputanud ja tuletanud meile meelde, et vabadust ja rahu ei saa pidada iseenesestmõistetavaks. Neid tuleb kaitsta. Siin Eestis, Euroopa Liidu ja NATO kirdeservas, võib seda tegelikkust tunda vahetumalt kui kusagil mujal.

Narvast vaadatuna on piir midagi enamat kui joon kaardil. See tähistab kahe väga erineva maailma kohtumist – ühte valitsevad hirm ja sund, teist aga vabadus, demokraatia ja koostöö. Öeldakse, et Euroopa päike tõuseb Narvas. Ja tõepoolest, see tõuseb seal iga päev rahva kohale, kes valvab Euroopa idahorisonti julgelt ja meelekindlusega. Ja Euroopa Liit peaks seda pingutust toetama. Meie ühiste vahendite, investeeringute ja valikute kaudu saame tagada, et Euroopa lubatud julgeolek ja võimalused ulatuvad meie liidu igasse nurka, sealhulgas siia, kus Euroopa iga hommik algab.

Austatud Riigikogu liikmed! Sellises olukorras esitas Euroopa Komisjon eelmise aasta juulikuus oma järgmise mitmeaastase finantsraamistiku eelnõu. See eelarve viib Euroopa aastani 2035 ja sealt edasi. 

Me kõik teame, milline on maailm, milles me elame. Agressioonisõda Ukraina vastu, kaubanduspinged, tehnoloogilised nihked ja kliimamuutused kujundavad ümber tööstusi ja ühiskondi. Meie ettepaneku eesmärk on saavutada tasakaal. Jätkame edukate tegevuspõhimõtete toetamist, aga samal ajal reageerime uutele ülesannetele, nagu kaitse, julgeolek ja konkurentsivõime. Meie ettepanek on hoida ühtekuuluvust ja põllumajandust Euroopa Liidu eelarve tugevate alussammastena. Neid toetatakse riikliku ja piirkondliku partnerluse kavadest ka edaspidi. Nende eelarved jäävad nominaalses mõttes stabiilseks. Aga me suuname uusi vahendeid sinna, kus poliitiline nõudlus on kõige suurem – kaitse, julgeoleku, konkurentsivõime ja piirikaitse valdkonda.
Meie ettepaneku keskmes on riikliku ja piirkondliku partnerluse kavad, mis on uus lõimitud koosinvesteerimise viis.

Euroopa prioriteedid on ühised, kuid meie probleemid on erinevad. Need kavad liidavad reformid ja investeeringud ühte sidusasse raamistikku, koondades ühtekuuluvuse, põllumajanduse ja muud põhiprogrammid rahastamispaketti suurusega 865 miljardit eurot.

Ühine põllumajanduspoliitika, mis on samavõrra oluline, jääb meie toiduga kindlustatuse alussambaks. Me tagame, et talunike sissetulek on kaitstud, ja eraldame selleks 300 miljardit eurot. Talunike sissetulekut toetatakse eraldi, see hõlmab keskkonnakaitse meetmeid, investeeringuid põllumajandusettevõtetesse ja riskijuhtimisvahendeid. Põllumajanduse ja maakogukondade rahastamise reeglid, sealhulgas maksete, kontrollide ja auditite reeglid, muutuvad lihtsamaks.  

Tugevdamaks Euroopa suutlikkust reageerida ühistele ohtudele meie piiridel, lõimime me piiride, julgeoleku ning rände ja integratsiooni jaoks eraldatud rahalised vahendid riikliku ja piirkondliku partnerluse kavadesse. Liikmesriigid saavad rände- ja piirihalduse jaoks eelnevalt eraldatud toetussumma 34 miljardit eurot, mis on kolm korda suurem kui praegune rahastamispakett. Samuti kahekordistame me Frontexi ja Europoli rahastust, vastavalt 12 ja 3 miljardi euro võrra. Eelnõus võetakse arvesse välispiiril asuvate liikmesriikide konkreetseid vajadusi, pidades eriti silmas praegust geopoliitilist olukorda. 

Komisjon tunnustab selgelt Eesti suurt rolli liidu välispiiri kaitsmises. Seepärast tugevdataksegi eelnõus piirihalduse, taristu ja kerksusmeetmete rahastust. Venemaa ja Valgevenega piirnevad idapiirkonnad saavad rahaliste vahendite eraldamisel lisatoetust, mis kajastab nende konkreetseid probleeme nii julgeoleku kui ka majandusarengu valdkonnas.
Euroopa Liidu eelarve tõeline ajakohastamine peegeldub konkurentsivõimele keskendumises. 

Koos programmiga Euroopa Horisont saavutab Konkurentsivõime Fond võimsuse 410 miljardit eurot. Selles ühendatakse meie investeeringud puhta tehnoloogia, digitehnoloogia, biotehnoloogia, kaitse, kosmose ja toiduga kindlustatuse valdkonda ning toetatakse projekte alates ideest kuni tööstusliku tootmiseni. Programm Euroopa Horisont jääb juhtprojektiks. Selle eelarve kahekordistatakse ja see on 175 miljardit eurot. See hakkab toimima koos Euroopa Konkurentsivõime Fondiga, et tagada toetus alusuuringutest kuni ärilistel eesmärkidel rakendamiseni. Niimoodi aitame me novaatoritel Euroopas areneda.

Kaitsest saab Euroopa prioriteet ja see peegeldub selgelt ka arvudes. Konkurentsivõime Fondi kaitse ja kosmose komponendi maht ulatub 131 miljardi euroni, see on viis korda suurem kui praegune eelarve. See võimaldab meil koos investeerida teadusuuringutesse, tootmisesse ja innovatsiooni, et luua tänapäevane Euroopa kaitsetööstus. Praeguse aja geopoliitilises kontekstis puudutavad need investeeringud otseselt Euroopa ja ennekõike Venemaaga piirnevate liikmesriikide peamisi julgeolekuprioriteete ja strateegilisi vajadusi. 

Mis puutub kaitsevaldkonda, siis seal pole aega raisata. Me ei jõua ära oodata järgmist mitmeaastast eelarvet. Seepärast on Euroopa Komisjon koos liikmesriikidega loonud SAFE rahastamisvahendi, 150 miljardi euro suuruse rahastu, mis võimaldab meil investeerida meie kaitsesse praegu, toetudes Euroopa Liidu eelarve laenuvõimekusele. SAFE on tugev märk Euroopa ühtsusest. Me ühendame nõudluse, suurendame investeeringuid kaitsesse ja tugevdame oma tööstust, samal ajal jäävad liikmesriigid juhtpositsioonile.

Tulles tagasi mitmeaastase finantsraamistiku juurde, pean mainima ka sõjaväelist liikuvust – võimekust liigutada vägesid ja varustust kiiresti kogu Euroopas. See valdkond saab 18 miljardit eurot, praegusest tasemest kümme korda rohkem. See pole abstraktne, see tähendab teid, sildu, raudteid ja digitaristut, mis on mõeldud tsiviilisikutele ja on rajatud kaitse-eesmärgil. Sõjaväeline liikuvus seotakse Euroopa ühendamise rahastuga, mis tagab, et ühenduvust, toimepidevust ja julgeolekut arendatakse koos.

Seetõttu mängib Euroopa ühendamise rahastu eluliselt tähtsat kaksikrolli: see tugevdab Euroopa ühtset turgu ja strateegilist julgeolekut. Eesti jaoks on Euroopa ühendamise rahastu juba tõestanud oma väärtust näiteks selliste projektide kaudu nagu Rail Baltic, mis on praegu kogu piirkonnas arendamisel. Täna oli mul võimalus oma silmaga näha, kuidas Rail Balticu terminali ehitustöö Tallinnas käib. See on tipptasemel sidesõlm.

Euroopa ühendamise rahastu jääb meie üheks tugevaimaks rahastamisvahendiks, et ühendada piirkondi, lõimida energiavõrgustikke ja luua elutähtsaid transpordikoridore, mis muudavad meie liidu nii konkurentsivõimeliseks kui ka kaitstavaks.

Globaalne rahastu. Meie tugevusest kodumaal peab saama usutavus välismaal. 200 miljoni euro suurune eraldis Globaalsele Euroopale, veel ühele meie järgmise mitmeaastase finantsraamistiku rubriigile, võimaldab meil tegutseda kiiremini, reageerida paremini ja luua sügavamaid partnerlussuhteid, alates laienemisest kuni humanitaarabi andmiseni. Laienemine ei ole lihtsalt poliitiline kohustus, vaid ka strateegiline investeering meie tulevikku. Me toetame seda suurema ja sihipärasema ühinemiseelse toetusega summas ligikaudu 43 miljardit eurot Globaalse Euroopa programmi kaudu.

Lõpetuseks. Eraldasime väljaspool finantsraamistiku ülemmäära 100 miljardit Ukrainale, meie kõige strateegilisemale partnerile. See on pikaajaline toetus Ukraina taastumisele ja vastupanuvõimele ning Ukraina teekonnale Euroopa Liidu liikmeks saamisel. Ukraina ei ole mitte ainult meie partner, vaid ta on meie ühise julgeoleku osa. Ukraina toetamine on Euroopa enda stabiilsusesse investeerimine.

Teised programmid. Jätkame nende programmide rahastamist, mida kodanikud kõige rohkem väärtustavad ja hindavad. Tugevam Erasmus+ programm, rahastamispaketiga 41 miljardit eurot, avab noortele eurooplastele võimalused õppida ja töötada teistes riikides.
Uus AgoraEU programm eelarvega 9 miljardit eurot toetab meediat, kultuuri ja demokraatiat ning väärtushinnanguid, liites programmi Loov Euroopa kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmiga ühtseks lihtsamaks raamistikuks. Meie liidu elanikkonnakaitse mehhanism kasvab viiekordseks, ühendades elanikkonnakaitse tervishoiualase valmidusega, kuna pandeemiast, metsatulekahjudest ja üleujutustest saadud õppetund on selge: kriisid tulevad ja Euroopa peab olema valmis.

Tulu. Tugevam eelarve tähendab ka tugevamat ja õiglasemat rahastamissüsteemi. Me lihtsustame tulusüsteemi, lõpetame iganenud korrigeerimised ja soodustused ning muudame Euroopa Liidu rahastuse läbipaistvamaks. Samal ajal peame kasutusele võtma uued tuluallikad, mis on meie prioriteetiga kooskõlas, et saaksime rahastada konkurentsivõimet, ühtekuuluvust ja julgeolekut, suurendamata liikmesriikide eelarvetele avaldatavat survet. 

Asi ei ole lihtsalt numbrites, vaid selles, et Euroopa Liidule antakse finantsselgroog, et see saaks tegutseda strateegiliselt, anda tulemusi ja kaitsta oma kohta maailmas. Uus mitmeaastane finantsraamistik on paindlikum. Selles on ka kriisimehhanism, mis võimaldab liikmesriikidel pääseda ligi Euroopa Liidu toetustele väledalt siis, kui tabavad suured šokid, improviseerimata ja viivituseta. See on viimase aasta õppetund. 

Meie praegune eelarve on liiga jäik. See eelarve, mis meil praegu on, ei võimalda Euroopa Liidul kiiresti reageerida, kui kriis tabab. Just see on põhjus, miks me oleme otsustanud vähendada rahastamiskavade arvu, koondada vahendeid ja võimaldada rohkem paindlikkust, kui tuleb reageerida ootamatutele olukordadele, nagu pandeemia, sõda või majanduslikud vapustused. Aga me teame ka seda, et pikaajaliste investeeringute ennustatavus on oluline ja seda tuleks kaitsta, eriti selliste valdkondades nagu energia, transport ja teadustegevus. Need valdkonnad tugevdavad nii meie majandust kui ka julgeolekut.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Õigusriigi põhimõtte austamine on ja jääb Euroopa Liidu rahastuse saamise põhitingimuseks. See ei muutu. 
Kui selliseid põhiväärtusi nagu õigusriik või Euroopa Liidu põhiõiguste harta järjekindlalt rikutakse, võib rahastuse peatada. Aga toetus lõplikele saajatele peab jätkuma. Me võtame kasutusele ka nutikama ja tõhusama tingimuslikkuse korra. Vähemalt osa kulutamata toetustest võib ümber jaotada, et toetada kodanikuühiskonda, meediat või teisi osalisi otseselt selliste programmide kaudu nagu AgoraEU. See on põhiline uuendus, mis tagab, et Euroopa Liidu rahalised vahendid on alati eurooplaste teenistuses ning meie väärtusi mitte ainult ei kaitsta, vaid järgitakse. 

Austatud Riigikogu liikmed! Euroopa Liidu pikaajaline eelarve pole midagi muud kui arvudes väljendatud poliitika, see on Euroopa suunda määravate valikute ja prioriteetide peegeldus. Sellisel ajal, kus me praegu elame, on ilmselge, et Euroopa Liidu eelarve peaks keskenduma rohkem julgeolekule ja kaitsele. Ja seda me selle uue finantsraamistiku eelnõuga teeme. See on iseseisva Euroopa eelarve – sellise Euroopa eelarve, mis suudab kaitsta oma territooriumit ja väärtushinnanguid, on ühendatud tuleviku taristu kaudu ning kindel oma võimes maailmas tegutseda.

202[2]. aasta märtsikuus kirjutas Arvo Pärt oma kirjas ukrainlastele: "Andke meile andeks, et me ei suutnud teid kaitsta meie ajal kujuteldamatu katastroofi eest." Me peaksime sellest kogemusest õppima. Me peaksime muutma Euroopa tugevamaks. Euroopa vabadus ja julgeolek sõltuvad sellest, mida me otsustame rahastada ja mida me soovime kaitsta. Aitäh teile!

Thank you so much, mister Serafin! Thank you so much for your contribution and commitment and good luck to you!

Head kolleegid, nüüd saame minna edasi tavapärases vormis. Ja esmalt, nagu ikka, teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 52 Riigikogu liiget, puudub 49. Ja nüüd on ikkagi taas võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad! Annan üle viie sotsiaaldemokraadi arupärimise Johannes Terrasele kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberkorralduste ja toetuste analüüside kohta. Ma ei hakka pikemalt peatuma sellel, mis seisus on Eestis kohalike omavalitsuste olukord, kus on erinevad probleemid ja mured. Meie, allakirjutanute soov on saada ülevaade nendest tegevustest, mida nii eelmised valitsused kui ka praegune Vabariigi Valitsus on varasemalt kohalike omavalitsustega koostöös arutanud. 

Täpsemad küsimused puudutavad teemasid, mis on seotud kohalikele omavalitsustele looduskaitsealadest tingitud maamaksu saamata jäämise ja riigi rakendatud leevendusmeetmete analüüsiga. Küsime, kuidas see meede on töötanud. Küsimus on ka sotsiaalse taristu arendustasu võimaliku rakendamise ning selle analüüside ja võrdluse kohta Euroopa Liidu vaates. Veel on küsitud kehtiva tasandusfondi valemi ülevaadet. Me teame, et see valem arvestab väga paljusid nüansse, aga meie soov on saada teada, kas ja mis kujul on liigutud edasi muudatusega, mis puudutab hajaasustusega suuremat arvestamist. Ja lisaks, viimasena on meie soov teada saada, kas on analüüsitud täiendavaid meetmeid ja muudatusi seonduvalt lasteaedade ehitamise ja projekteerimisega. Alla on kirjutanud viis sotsiaaldemokraati. Aitäh!

Head kolleegid! Olen vastu võtnud ühe arupärimise. Enne, kui saame minna tänase päevakorra juurde, on Peeter Ernitsal küsimus istungi juhatajale.

Jaa. Hea juhataja! Me kuulasime just Euroopa kõige tähtsama eelarvevoliniku monoloogi. Aga demokraatlikus riigis võiks olla mitte monoloog, vaid dialoog. Miks ei olnud võimalik enne, kui me hakkame nüüd arutama omakeskis eelarveperspektiivi ja võimalusi Euroopas, kõrgele külalisele küsimusi esitada? Kas see on demokraatia? On see sinu meelest normaalne olukord – monoloog?

Aitäh, hea kolleeg! See on tõepoolest mõnevõrra kinni meie tavades. Tegelikkuses oli mõeldud nii, et härra Serafini ettekanne oleks olnud osa sellestsamast OTRK-st, olulise tähtsusega riiklikust küsimusest, mille Euroopa Liidu asjade komisjon algatas. Aga meil on jällegi selline kord, et Riigikogu istung toimub ikkagi eesti keeles. See on ainus põhjus, miks härra Serafini kõnet ei olnud võimalik panna selle päevakorrapunkti alla, nii et me panime selle rakenduslikku ossa. Me oleme ka varem nii teinud, kui eri riikide presidendid on meil siin esinenud, aga mitte eesti keeles. See on olnud tava ja meievaheline kokkulepe. 

Kui see [kõne] oleks olnud osa sellest OTRK-st, siis otse loomulikult oleks meil tekkinud võimalus talle küsimusi esitada. Aga see tähendaks seda, head kolleegid, et me peaksime kuidagi saavutama Riigikogu kodu- ja töökorra muutmise kaudu sellise kokkuleppe, et me tolereerime Riigikogu istungit ka muus keeles kui eesti keeles. Selles on küsimus. Me peame siis selle üle arutama. 

Aga ma arvan, et see tekitab ilmselt natukene rohkem probleeme [ja need oleksid suuremad] kui see probleem, mida me lahendada tahame. Selles mõttes ma mõistan [teid]. Aga see oleks minu [arvates] ikkagi väga oluline täiendus. Me saime selle sisendi Euroopa Liidu komisjonilt ja kindlasti, ma arvan, ka tänase OTRK ettekandjad mingil määral neid teemasid valdavad ja neile on võimalus esitada küsimusi. 

Ja mul on hea meel näha, et härra Serafin istub üleval rõdul, nii et ta saab ka osa sellest, millest me täna siin järgnevalt rääkima hakkame. 

Enn Eesmaa, palun!

Mitte seletuseks ega õigustuseks, vaid lihtsalt teavituseks: Euroopa Liidu asjade komisjonis toimub täna hiljem kohtumine härra Serafiniga. Ja ma ei usu, et keegi meie komisjoni liikmetest mossitaks, kui sellesse ruumi tuleks ka mõni teine, kes on huvitatud dialoogist.

Aitäh, Enn, selle olulise informatsiooni eest! Tõepoolest, nagu Enn äsja välja ütles, võib minna sinna komisjoni ja seal ka küsimusi esitada. Nii et seda on võimalik sääraselt lahendada. 

Head kolleegid! Nüüd aga saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Euroopa Liidu asjade komisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti valikud ja võimalused Euroopa Liidu 2028–2034 pikaajalises eelarves" arutelu. Me alustame ettekandest, mille peab Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna Euroopa Liidu poliitikatalituse juhataja Meelis Meigas. Ja nii kaua, kui härra Meigas siia saabub, annan ma teada ka sellest, et esmalt on ettekanne, mille pikkus kuni 20 minutit, ning seejärel on küsimused ja vastused, Peeter, kuni 20 minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Dear commissioner! Ma annan ülevaate komisjoni ettepanekust ja numbritest, millest volinik juba päris põhjalikult rääkis. 

(Näitab slaide.) Kõigepealt, kuidas on korraldatud läbirääkimised pikaajalise eelarve üle? Komisjoni ettepanek sisaldas mitmeaastase finantsraamistiku määrust. See on põhiline horisontaalne õigusakt, mis reguleerib Euroopa Liidu eelarve tulupoolt. Euroopa Liidu Nõukogu omavahendite otsust arutatakse samuti nõukogus ja siin on vajalik kõikide liikmesriikide ühehäälne nõusolek. Mitmeaastase finantsraamistiku puhul on vaja saada ka Euroopa Parlamendi nõusolek. Horisontaalse iseloomuga on veel tulemusraamistiku määrus, mis reguleerib kõikide Euroopa Liidu programmide ja fondide rahakasutusest aru andmist, sihttasemete seadmist ja nii edasi. Suure mahu sellest paketist moodustavad fondimäärused ehk rahastamisprogrammid. Neid on üle 20 ja nende kohta [kujundab] valitsus samuti seisukohad.

Läbirääkimised käivad poliitilisel tasemel Euroopa Ülemkogus. Selleks koostab Taani eesistujariik läbirääkimiste alusdokumendi, mille põhjal riigijuhid ja riigipead hakkavad läbirääkimisi pidama. Seda nimetatakse inglise keeles negobox'iks, eesti keeles läbirääkimiste kastiks. Sellesse kasti pannakse kõik suured ja olulised horisontaalsed küsimused, nagu eelarve üldine suurus, ülesehitus, omavahendite ülemmäär, mida võib Euroopa Liidu eelarvesse sisse nõuda, poliitikasuundade vaheline rahajaotus, laenamise võimalus, jaotusvõti riikide vahel raha jagamiseks, kindlasummalised sissemaksed, mida küll komisjoni ettepanekus ei ole, aga mis on selle perioodi kokkuleppes sees – need on suurte netomaksjariikide jaoks äärmiselt olulised, kuna nendega leevendatakse sügavat negatiivset netopositsiooni –, ja eelarve tuluallikad. Fondimäärustes on kõik rahanumbrid praegu nurksulgudes, need kuuluvad samuti negobox'i.

Nüüd mõned suured numbrid eelarve mahu kohta. Eelarve kogumaht on 1,98 triljonit jooksevhindades ehk 1,26% Euroopa Liidu liikmesriikide RKT-st. Kogu eelarve on arukalt korraldatud seetõttu, et see on tulemustele suunatud, lihtsam kasu saajatele ja paindlikum. Päris palju on sisse ehitatud erinevaid reserve ja puhvreid, mille üle jooksvalt otsustatakse, kuidas neid kasutada. Samuti on eelarve suunatud paremini prioriteetidele, mis on Euroopa Liidu tasandil võetud. Sellest 1,26%-st kulub 0,11% taasterahastu NGEU laenu tagasimaksmisele, seetõttu on tegelikult kasutatav eelarve kasv võrreldes praeguse perioodiga 0,02% RKT-st. Praegune eelarve maht on 1,13 ja järgmise maht on 1,15. Volinik mainis ka kriisimehhanismi ehk võimalust võtta laenu selleks, et riikidele, kes on kriisi sattunud, seda edasi laenata. Selle maht on 350 miljardit. 

Uus eelarve on poliitikapõhine, prioriteedid on konkurentsivõime, julgeolek, CO₂ heitkoguse vähendamine, kestlikkus, majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus. Kõik need programmid moodustavad ühtse terviku, need toimivad üheskoos ja võimendavad üksteist. Senise seitsme rubriigi ehk kõige suuremate eelarvejaotiste asemel on alles jäänud neli. Esimene rubriik on see, mille liikmesriigid saavad riigiplaani alusel enda kasutusse ja rakendavad riigisiseselt. See on suunatud majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele, põllumajandusele, maaelule, merendusele, jõukusele ja julgeolekule. Selle üldmaht on peaaegu 1 triljon.

Teise rubriigi moodustavad kesksed fondid, mida jagatakse konkurentsipõhise taotlemise alusel. Põhiline eesmärk on konkurentsivõime tõstmine ning jõukuse ja julgeoleku suurendamine – 589 miljardit. 

Globaalne Euroopa on kolmas rubriik – 250 miljardit. Euroopa haldus ehk Euroopa Liidu institutsioonide palgad ja kontorihooned on 118 miljardit, see moodustab 6% kogu eelarvest. 

Liigume nüüd rubriikide tasandilt programmide ehk fondide eelarvemahtude juurde. Sinisega on märgitud esimene rubriik, kus riigiplaani kõrval on ka NGEU tagasimaksed, see on peaaegu pool kogu eelarvest. Teine rubriik on märgitud kollasega. Siin on konkurentsivõime fond kõige suurem ja selle sees on ka Euroopa horisont, peamine instrument, mis peaks Euroopa konkurentsivõimet hoogustama. Siin slaidil väärib mainimist ka Eesti jaoks oluline Euroopa ühendamise rahastu. Nagu volinik mainis, Rail Balticu rahastamine on Eesti ja meie julgeoleku jaoks oluline. Selle rahastu eelarve on 81 miljardit, mis on 4% kogumahust. Senise 52 programmi asemel on alles 16 programmi, mis peaks muutma kogu eelarve toetuste saajatele lihtsamaks ning olema rohkem tulemuspõhine ja suurema paindlikkusega.

Esimene rubriik ehk riiklikud ja regionaalsed partnerluskavad. Koostöös komisjoniga liikmesriigid koostavad riigiplaanid. Riigiplaanid hõlmavad kõiki erinevaid riigitoetusi, näiteks ühtekuuluvust, sotsiaalpoliitikat, maaelu arengut, toidujulgeolekut, kalandust, rannikualade probleeme, rännet, piirihaldust ja sisejulgeolekut. Siin võetakse arvesse Euroopa ühiseid prioriteete. Määruses on kaks sihttaset: üks on sotsiaalvaldkonna eesmärk, mis peaks olema riigi plaanis vähemalt 14%, ning teine on kliima ja keskkonna sihttase, mis on 43%. Oluline on ka õigusriigi põhimõte, mille suhtes valitsus on võtnud toetava seisukoha. Samas on riigiplaanide koostamisel hästi olulisel kohal piirkondlikud vajadused ehk riigisisese arengu vajadused, need ei tohi jääda kõrvale. 

Teine rubriik on konkurentsivõime. Ja peamine instrument on Euroopa Konkurentsivõime Fond, sealhulgas Euroopa Horisont. Siin slaidil on eri valdkondade mahud akendes näha. Kõige suurem on horisont 175 miljardiga ja kõrvalakendes on konkurentsivõime fondi rahastamisvaldkonnad: kaitsetööstus ja kosmos – 130 miljardit ehk viiekordne kasv; digitaalvaldkond – 54 miljardit ehk viiekordne kasv; puhtale energiale üleminek ja CO₂ heitkoguse vähendamine – 67 miljardit, see on kaks korda suurem kui praegu. Siia tuleb juurde Euroopa Liidu välise tuluallika ehk heitkogustega kauplemise süsteemi raha 41 miljardit. Punasega on näidatud tervis, biotehnoloogia, põllumajandus ja biomajanduse valdkond – 22 miljardit ehk 4,5 korda suurem eelarve. See raha on kesksetes fondides ja järjest olulisem on meie ettevõtjatel nendest fondidest raha taotleda. Tõenäoliselt aitavad ka ministeeriumid ja asutused ettevõtetel leida rahastamisallikaid. 

Siin keskel on Invest EU oma 11 miljardiga, mis võib-olla ei ole küll nii suur, aga selle 11 miljardi euro eesmärk on kaasata jõuliselt erasektori rahastust. Selge on see, et Euroopa Liidu eelarve ja liikmesriikide eelarve ei suuda seda konkurentsivõimet üksi nõutavale tasemele tõsta ja erasektori rahastus on olulisel kohal. 

Globaalne Euroopa. Peamine instrument on Globaalne Euroopa, sama nimega kui rubriik, eelarvega 200 miljardit. Siiamaani olnud temaatilised fondid pandi kokku ja muudeti jaotuspõhimõtteid geograafilisele jaotusele. Siin slaidil on näha: Euroopa 43 miljardit, Lähis-Ida ja Sahara-tagune Aafrika. Kaks väiksemat poliitikavaldkonda on ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning ülemeremaad ja -territooriumid, sealhulgas Gröönimaa. 

Euroopa Kaitsekoostööliit on Euroopa Liidu võetud eesmärk ja Eestile äärmiselt oluline valdkond. See slaid näitab, et kaitsevaldkond on rahastatud horisontaalselt kogu Euroopa Liidu eelarve mahust. Euroopa Konkurentsivõime Fondist saab kaitsetööstuse ja kosmose valdkond [toetusi]. Riiklikest plaanidest on riikidel vabatahtliku otsuse alusel võimalik suunata raha kaitsetööstuse ja sõjaväelise liikuvuse toetamiseks. Euroopa ühendamise rahastust on võimalik toetada ka sõjaväelise liikuvuse projekte. Euroopa rahutagamisrahastu on eraldiseisev, aga see on samuti oluline eelkõige Ukraina toetamise kontekstis. 

Eesti toetused. Riigiplaani maht on Euroopa Komisjoni jaotusvõtme alusel 6,5 miljardit, sellest 5,53 miljardit eurot on ühtekuuluvuspoliitika ja põllumajanduspoliitika, see on samas suurusjärgus kui praegu. Ja 0,81 miljardit tuleb sisejulgeoleku rahastamiseks, see on kümme korda rohkem kui praegu. Aga 0,143 miljardit tuleb sotsiaalse kliimafondi rahast, mida rahastatakse hoonete ja transpordi heitkogustega kauplemise tulust rahast. Seega, riigiplaan suureneb 1 miljardi euro võrra võrreldes perioodiga 2021–2027. See on roheline, mis valgusfoori põhimõttel tähendab, et Eesti on selle ettepanekuga päris rahul. 

Kollasega on märgitud põllumajandustootjate otsetoetused, mis ei suurene. Euroopa Liidu tasandil on 300 miljardit eurot, aga komisjon on riigiplaani eelarves ette näinud lisarahastuse nendele riikidele, kelle SKP inimese kohta on alla 90%. Riikidel on võimalik otsustada selle raha kasutamise üle maaelu ja põllumajandustootjate täiendavaks toetamiseks. Siin me peame analüüsima tervikpilti. Praegu ma ei oska öelda, milline see kogumõju on. 

Punasega märgitu on teema, mis on meile väga oluline, nimelt, täiendav rahastus idapiiri riikidele. Volinik ütles väga õigesti, et sisejulgeoleku rahastamiseks ja piirihalduseks on meil kümme korda rohkem raha. Kahjuks ei ole raha eraldatud sotsiaalmajanduslike negatiivsete mõjudega toimetulekuks, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika all. Samuti võiks meie arvates idapiiride täiendav rahastus olla ka teise samba all horisontaalne põhimõte. Kindlasti peab Eesti läbirääkimistel seda oluliseks teemaks. 

Nüüd edasi, valitsus [kujundas] aasta tagasi mais raamseisukohad nende valdkondade kohta, mis on Eesti jaoks olulised. Siin on slaid, mis näitab suurt kasvu nende sektorite rahastamises. Kaitse ja kosmose valdkond on viis korda suurem, 130 miljardit. Ukraina reserv on vähemalt 100 miljardit eurot. See on väljaspool pikaajalist eelarvet, mistõttu on see läbirääkimiste protsessist kõrvale tõstetud ja seetõttu on liikmesriikidel sellega lihtsam nõustuda. Euroopa ühendamise rahastu kasvab 2,4 korda ehk 81 miljardi euroni, mille sees on sõjaväelise liikuvuse eelarve, mis suureneb 10 korda ehk 17 miljardit. Siinkohal on oluline mainida ka Euroopa Liidu toetusmäära küsimust, mis on Eesti jaoks 75%, samas kui tavamäär on 50%. See tuleneb sellest, et Eesti sisemaine kogutoodang inimese kohta on alla 90%. Kindlasti on see suur lisatoetus. 

Hästi lühidalt [Euroopa Liidu] omavahenditest. Omavahendid on vajalikud, et vähendada eelarvesurveid liikmesriikidele. Komisjoni ettepanek näeb ette heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest 30% suunamist Euroopa Liidu eelarvesse. Piiril kohaldatava CO₂ kohandusmehhanismi tulust peaks saama 1,5 miljardit aastas ehk 75% kogutulust suunatakse Euroopa Liidu eelarvesse. Soovitakse kehtestada kokkukogumata e-romude ehk elektroonikajäätmetele maks 2 eurot kilogrammi kohta. Tubakaaktsiisilt tahetakse saada 12,6 miljardit eurot. Seda arvutatakse nii, et Euroopa Liidu tubakatoodete aktsiisi direktiivis on miinimummäärad – liikmesriik kogub tubakaaktsiisi kokku, vaadatakse, kui palju miinimummäärad moodustuvad, ja sellest võetakse 30% Euroopa Liidu eelarvesse. 

Suurettevõtjate tasu. Suurettevõtjad, kelle netoaastakäive on üle 100 miljoni, peaksid maksma tasu Euroopa Liidu eelarvesse vastavalt netokäibe täpsele suurusele. Kui on 100–250 miljonit, siis oleks see summa 100 000 aastas, kui 250–500 miljonit, siis oleks 250 000 ning 500–750 miljoni korral oleks 500 000 ja üle selle oleks 750 000. Ka olemasolevaid omavahendeid soovitakse suurendada. Kaotatakse kindlasummalised sissemaksed, millest on huvitatud eelkõige suured netomaksjariigid. Vähendatakse tollimaksude kokkukogumise kuluhüvitist liikmesriikidele, mis on praegu 25%, aga tulevikus võiks see olla 10%. 

Meie seisukoht, raamseisukoht, mille me võtsime tegelikult juba aasta tagasi, ütleb, et uued tuluallikad peaksid andma lisandväärtust võrreldes RKT-põhise sissemaksega. Kui omavahendeid ei tule, siis me maksame lihtsalt RKT-põhiselt Euroopa Liidu eelarvesse rohkem sisse. Uued omavahendid ei tohiks suurendada vähem jõukate riikide koormust ebaproportsionaalselt võrreldes jõukamate riikidega. 

Siin [slaidil] on komisjoni 2023. aasta ettepanekute kohta võetud seisukohad, mis tõenäoliselt ka seekord saavad kinnitust: Eesti ei toeta heitkogustega kauplemise tulust 30% suunamist Euroopa Liidu eelarvesse. See raha on meile oluline kliimaeesmärkide täitmiseks võetavate meetmete rahastamiseks ja see on ka regressiivne Eesti suhtes. Me toetame küll piiril kohaldatavat CO₂ kohandusmehhanismil põhinevat omavahendit. 

Üldine hinnang tervikpaketi kohta on selline, et Eesti arvates on need omavahendid regressiivsed. Tegemist on paljuski liikmesriikide eelarvetulu ümbersuunamisega, mitte uute tuluallikatega, ning see ei koorma liikmesriikide eelarveid. Suurte, üle 100 miljoni euro suuruse netokäibega ettevõtete tasu ei tundu meile hea mõttena sellepärast, et [sel juhul] me ühelt poolt üritaksime konkurentsivõimet suurendada, aga [teiselt poolt] kehtestaksime ühtsel turul majandustegevusele täiendava tasu, kuid selle kokkukogumine on liikmesriikidele kindlasti palju keerulisem kui RKT‑põhine sissemakse. Aitäh!

Suur tänu teile! Head kolleegid! Jätsin alguses ütlemata, et meil on kaks ettekannet ja kummalegi ettekandjale on võimalus esitada üks küsimus. Alustab Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te viitasite sellele, et põllumajanduses otsetoetused ei tõuse ja jäävad 300 miljardi juurde. Kas te oskate öelda, kas see tõepoolest nii jääb? Vaatame teatud vanu Euroopa riike, põllumajandus on seal olnud üsna häälekas sõna otseses mõttes. Aga Eesti põllumeest ilmselt huvitab kõige rohkem see, kas isegi siis, kui toetused ei tõuse, meie osakaal ja proportsioon ikkagi tõuseb. Me oleme olnud ju ikkagi Euroopa keskmisest – vähemalt statistiliselt kindlasti – otsetoetuse [poolest] allpool, võib-olla oleme nüüd jõudnud 83–84%-ni 100%-st. Kas on lootust tõusta või mitte?

Aitäh küsijale! Tõepoolest, Eesti on põllumajandustootjate otsetoetuse ühtlustamise nõudja olnud mitmel pikaajalise eelarve läbirääkimisel. Otsetoetused ei tõuse. Ja tõepoolest, Eesti on otsetoetuste taseme poolest kõige lõpus. Küll aga on riigi plaani jaotusvõtmes arvesse võetud maaelu ja põllumajandustootjate lisatoetuse vajadust. Ja Eesti puhul on arvesse võetud seda, et meie toetused on madalamad. Põllumajanduse jõukuse tase on madalam kui Euroopas, seetõttu me saame sealt lisaraha. Nii et nagu ma ütlesin, neid kahte allikat tuleks omavahel summeerida, et saaks vastata küsimusele, kas riigi plaanis lisaraha kompenseerib selle, et otsetoetused ei suurene.

Aivar Sõerd, palun! 

Austatud ettekandja! Teil olid slaididel ka taasterahastu tagasimaksed, aga taasterahastu kohta tuleks ka natukene küsida. See oli 700 miljardit, mis laenurahana – oli vist nii: toetused ja laenuraha – investeeriti Euroopa majandusse, selleks et majandust taaskäivitada. Seal olid küll prioriteedid digipööre ja rohepööre, aga praegu tuleks juba vaadata, mis me selle raha eest saavutasime ja kas uus eelarveperioodi perspektiiv peegeldab ka seda kogemust. Samas, ma vaatasin, et teil oli jälle seal ühel slaidil [kirjas] – ma küsisin eile rahanduskomisjonis ka selle kohta –, et absoluutne ja suur prioriteet, prominentne prioriteet on kliimameetmed. Aga ikkagi, me jätkame endiselt ESG kestlikkusaruannete ja küsitava väärtusega roheteadlikkuse koolituste tegemist, kuigi probleemid on meil ju julgeoleku, innovatsiooni ja Euroopa Liidu konkurentsivõimega.

Aitäh!

Aitäh küsijale! Taasterahastu rakendamiseks tegid liikmesriigid taastekavad. Ja taastekavade rakendamine peab lõppema järgmise aasta augustis, kui on viimased väljamaksed, aasta lõpus peab raha olema kasutatud. Selle raha kasutamine on tulemuspõhine. Kõik riigid lubasid reforme ja investeeringuid. Iga väljamakse taastekava alusel toimub niiviisi, et komisjon hindab, kas lubatud investeeringud ja reformid on tehtud. Kui need on tehtud, siis saab järgmine väljamakse toimuda, kui ei ole tehtud, siis väljamakset ei tehta või tehakse osaline makse. Selles mõttes on kõik nõudmised protsessi sisse kirjutatud ja need täidetakse. 

Öeldakse, et tulemuspõhisus on näiline, sest vaadatakse, kas reform on tehtud, aga reformi või investeeringu mõju avaldub tegelikult alles paari aasta pärast. Nii et mõjuhinnang tehakse alles siis, kui taasterahastu rakendamine on läbi. Ja nende mõjude hindamine tõenäoliselt – see on minu isiklik arvamus – tuleb positiivne, sest riigid koostasid need taastekavad koos komisjoniga ja kui reform on [ellu] viidud, siis tõenäoliselt on sellel positiivne mõju ka majandusele või sotsiaalvaldkonnale. 

Kliimaküsimus. Puhtale energiale üleminek on samuti kliimateema. Olulised on näiteks energia taskukohasus, energiasuveräänsus Euroopas ja muud sellised teemad. Nii et ei ole ainult kliima ja keskkond, vaid [temaatika] on laiem, [sest tuleb] saavutada energiasõltumatus, taskukohane energia, mis on äärmiselt oluline Euroopa ja ka Eesti majanduse konkurentsivõimele. 

Aga kliima on [tähtis] ja see jääb – niimoodi on Euroopa Liidus kokku lepitud, ka meie osalesime nendes kokkulepetes – Euroopa Liidu prioriteediks. Kas või seesama heitkogustega kauplemise süsteem on tegelikult üks suur edulugu. See on aidanud vähendada heidet. Selle kohta oli ka slaid, mis näitas kaitsevaldkonna kulutuste kasvu. Ma arvan, et suurema eelarve ettepanek komisjonilt teenib mõlemat eesmärki ja mitut muud eesmärki – nii kliima- kui ka kaitseteemad on kaetud.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma alustan ühest meelevaldsest numbrist, see on 3,8 triljonit eurot. Nimelt on see praegu tehnoloogiafirma Nvidia turuväärtus. Küsimus on aga siiski seotud Euroopa Liidu eelarvega, järgmise eelarveperioodiga. Kas see eelarve sisaldab piisavalt vahendeid selleks, et Euroopa Liit ja ka Eesti suudaksid selles tehnoloogilises võidujooksus siiski sammu pidada?

Aitäh! Vastus on, et ei suuda. Ja sellepärast ühe slaidi juures, mis oli konkurentsivõime fondi kohta, ma rääkisin eraldi InvestEU 11 miljardist eurost, mis on just selleks, et ka erasektori vahendeid jõuliselt kaasata konkurentsivõime tõstmiseks. Kindlasti ei suuda ei Euroopa Liidu eelarve ega ühegi liikmesriigi eelarve üksi sellele võidujooksule vastu pidada.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma loen slaidide pealt, et suure, üle 100 miljoni euro suuruse netokäibega ettevõtete tasu võib vähendada konkurentsivõimet. Samuti näen, et tubakaaktsiis on omavahendiks liigitatud ja ka CO₂ kohandusmehhanism piiril. Tegelikult on ju tegu järjekordse liikmesriikide maksustamispädevusse sekkumisega. Eriti hea näide on see suurettevõtete maks. See on tegelikult aluslepingutega vastuolus. 

Kas Eesti on ka protesteerinud või kas mõni liikmesriik on selle vastu protesteerinud? Või lubatakse igal hooajal võtta üks maksuvaldkond Euroopa Liidu kätte ja pärast siis heietada, et ei, Euroopa Liit ei ole mingi föderatsioon, ta ei liigugi sinnapoole, sest maksundus on liikmesriikide pädevuses? Ma ei näe, et see oleks riikide pädevuses, kui kogu aeg kaaperdatakse aluslepingute vastaselt üks ja teine maksuõigus liidule.

Aitäh küsijale! Euroopa Liidu toimimise leping ei sisalda üleeuroopaliste maksude kehtestamist. Omavahendite otsuse aluseks on aluslepingu artikkel 311, mis puudutab Euroopa Liidu eelarvet ja ütleb, et Euroopa Liidul on omavahendite kehtestamiseks õigus. 

Nüüd konkreetselt, tubakaaktsiis on kehtiv maks kõikides liikmesriikides, see on harmoneeritud, seal on kehtestatud miinimummäärad, et ühtne turg saaks toimida ja piiriülest kaubandust ei tekiks. Nii et selles mõttes ei saa rääkida uue maksu kehtestamisest, pigem peame me oma eelarvetulust mingi osa loovutama.

Suurte ettevõtete tasu peaks olema selle eest, et suured ettevõtted tegutsevad üle Euroopa Liidu ühtsel turul ja saavad sellest täiendavat kasumit teenida, mistõttu nad võiksid ka panustada Euroopa Liidu ühisesse eelarvesse. See summa on tegelikult umbes 0,1% aastasest netokäibest. See ei ole nii suur, et rääkida sellest, nagu oleks tegemist oleks mingi suure maksuga. Tegemist on ikkagi tasuga. 

Me analüüsime seda kõike veel ja tõenäoliselt valitsus [kujundab] aasta lõpus seisukoha nii pikaajalise eelarve tulu kui ka kulupoole kohta. Nii et põhimõtteliselt jah, me näeme, et mitte niivõrd konkurentsivõime maksukoormuse tõttu ei halvene, kuivõrd sõnum välisettevõtetele ja ka meie oma ettevõtetele selle kohta, et Euroopa Liit maksustab ettevõtlust ja konkurentsivõimet, on meie jaoks probleem.

Enn Eesmaa, palun! 

Suur aitäh! Alustuseks tahan tänada ettekandjat hästi struktureeritud, selge ja ülevaatliku ettekande eest. Sümpaatne on Eesti seisukohtade tase, see näitab süvenemist ja piisavalt kriitilist suhtumist kogu sellesse meeletult suurde materjali. 

Nii mõnedki asjad äratavad tähelepanu. Üks sõna, termin "regressiivsus" on kahtlemata üks nendest. Tõenäoliselt on teiste Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas Eestiga samamoodi mõtlejaid. Tõenäoliselt, kui me läheme – ja teie lähete – Euroopa Liidu tasandil menetlema ja arutlema, mis edasi saab, siis ilmselt oleksid meie võimalused saavutada seda, mida Eesti tegelikult tahaks, suuremad siis, kui meil oleks mõttekaaslasi. Mis te selle kohta ütlete?

Meil kindlasti on mõttekaaslasi. Komisjon on tegelikult juba kahel eelneval korral uute omavahendite kohta ettepanekuid teinud ja neid on Euroopa Liidu Nõukogu vastavas töörühmas ka põhjalikult arutatud. Konsensust on raske leida nii rikkamate kui ka vähem rikaste liikmesriikide seast. See punasega [märgitud] seisukoht, et me ei toeta heitkogustega kauplemise süsteemi tulust 30% äramaksmist Euroopa Liidu eelarvesse, on Eestile eriti oluline ja meile ainuomane. Siin on meiega samameelseid [riike] tõenäoliselt vähem kui ülejäänud omavahendite ettepanekute puhul, aga kindlasti neid on.

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud ettekandja! Tänan samuti hea ettekande eest. Aga mind huvitab täpsemalt, milliste suuremate muutustega peab Eesti põllumajandustootja arvestama. Palun selgitage täpsemalt, [kas on nii,] et kui oled hästi suur, siis need toetused langevad. Või on [seal mingi] uus poliitika?

Jah, mina oma töös konkreetselt ühise põllumajanduspoliitika teemadega süvitsi ei tegele. Need on vastava valdkonna õigusaktides täpsemalt lahti kirjutatud. Nagu ma alguses ütlesin, võetakse üksikute õigusaktide kohta seisukohad ja siis regionaalministeerium selgitab neid muudatusi. Aga praegu ma ei saa valitsuse seisukohti öelda, neid veel koostatakse ja analüüsid alles käivad. Nii et praegu jään vastuse võlgu. Meil ei ole ka veel selge, mida komisjon oma ettepanekutes täpsemalt on mõelnud. Sellest annab tunnistust ka see, et liikmesriigid on komisjonile esitanud 3000 küsimust, millele komisjon nüüd järk-järgult vastab. Nii et ühelt poolt ei ole meil täpset informatsiooni ja teiselt poolt on meil endal analüüsid veel pooleli.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ühe küsimusega piirdumine nii olulise teema puhul on väga sadistlik lähenemine. Ma loen siit Eesti riigi plaani kohta ja mu sissejuhatav küsimus ongi, kas on kavas ka Eesti riigieelarve puhul tulla välja Eesti riigi plaaniga. Aga põhiküsimus on see. Kui nüüd vaadata meie regiooni riike – võtame need nii-öelda rinderiigid, nagu mõni neid nimetab –, siis kuidas nende pakkumised erinevad? Võtame Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola – on siin mingeid olulisi erinevusi?

Aitäh! Selle esimese rubriigi, riiklike ja regionaalsete partnerluskavade raha jaotatakse laiali riikide vahel vastavalt jaotusvõtmele. Selles võetakse arvesse riigi rikkust, põllumajanduse arengutaset ja muid asju. See on üks läbirääkimiste [teema]. Põhimõtteliselt peaks see jaotusvalem läbi räägitama Euroopa Ülemkogu tasandil. Meile tundub, et praegu kajastab see – välja arvatud idapiiri lisarahastus sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamiseks – üsna hästi riikide huve või vajadusi. Aga kindlasti peab analüüs olema põhjalikum kui see, mis meil on praeguseks tehtud.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tänan sisulise ja huvitava ettekande eest. Aga minu küsimus puudutab Eesti piirkondade arengut. Ei ole ju saladus, et kui me võtame SKT ühe elaniku kohta, siis Tallinn, Harjumaa on seal selgelt üle Euroopa keskmise, aga väga palju maakondi, enamik piirkondi jääb 50–60% juurde Eesti keskmisest. Sotsiaaldemokraadid tegid selle rahastusperioodi kohta ettepaneku, et arengu- ja ettevõtlusmeetmete puhul võiks 40% suunata väljapoole Harjumaa, Tallinna ja Tartu linna piirkonda, et siiski üritada arengu [näitajaid] ülespoole saada. Kas midagi sellist võiks Eesti esialgsetes seisukohtades ka juba olla, selleks et pöörata uuel rahastusperioodil rohkem tähelepanu meie maakondade ja piirkondade arengule?

Aitäh! Riiklik kava koostatakse NUTS 2 jaotusega ehk Eesti on üks tervikterritoorium. Meie pikemaaegne suhtumine või seisukoht Euroopa Liidu reeglitesse on selline, et me ei soovi liiga ranget ettekirjutust, mismoodi raha riigisiseselt rakendada. Me leiame, et riikidele peaks jääma võimalikult suur otsustusvabadus vastavalt nende arenguvajadustele. Nii et mida vähem Euroopa Liidu määrusesse tingimusi ja piiranguid sisse kirjutatakse, seda rohkem jääb meile endile võimalusi suunata raha Eesti eri piirkondade vahel ja meie eri sektoritesse.

Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Hea ettekandja härra Meigas! Tänan teid väga põhjaliku ja kõikehõlmava ettekande eest. Aga kui nüüd [arvestada], et Eesti siseneb läbirääkimiste aega või läbirääkimistesse uue pikaajalise eelarve üle, siis millised võiksid olla Eesti kolm kõige olulisemat asja, kolm prioriteeti, mida me ilmtingimata peame saavutama?

Aitäh, austatud küsija! Esimene prioriteet on kindlasti kaitsevõime tõstmine, seda olukorras, mis seondub ka idapiiridele täiendava sotsiaal-majandusliku toetuse andmisega. Kuna me ise oleme oma eelarvest kaitset väga palju rahastanud, siis peaks Euroopa Liit seda ka oma eelarve kontekstis arvesse võtma ja seetõttu meile lisaraha andma. Rail Baltic kindlasti ja Euroopa ühendamine [on kindlasti prioriteetsed]. Kuna me oleme selline väike riik Euroopa serva peal, on meile äärmiselt oluline, et me saaksime Rail Balticu valmis ehitada, sõjaväelist liikuvust parandada ja kindlasti ehitada välja energiavõrgu ehk Balti-Põhjala energiaühendused, et muuta elektrienergia taskukohasemaks ja hinnakõikumisi vähendada.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Minu küsimus lähtub murest selle pärast, et Euroopa Liidu laenukoormus on hakanud viimasel ajal väga kiiresti kasvama. Hiljuti tõi Euroopa Kontrollikodaga oma aastaaruandes välja, et Euroopa Liidu võlg on vaid paari aastaga kahekordistunud, kusjuures 2027. aastal peab Euroopa Liit maksma ainuüksi laenuintressideks umbes 30 miljardit eurot. Euroopa Kontrollikoda rõhutab ühtlasi, et siiani pole selge, kuidas, mille arvel peaks hakkama toimuma nii laenu kui ka laenuintresside tagasimaksmine. Kas selles küsimuses on ka Eesti Vabariigi valitsusel kujundatud strateegiline seisukoht, mida me kaitseme ja mille eest me seisame? Kas meile on üleüldse vastuvõetav Euroopa Liidu selline jõuline, kiire ja ulatuslik võla kasvatamine olukorras, kus tegelikult puuduvad veel otsused ja selgus, kuidas hakkab tagasimaksmine toimuma? Teiseks küsin sellega seonduvalt, kas see ei või tekitada olukorda, kus Euroopa Liidust lahkumine muutub väga raskeks, sest ühisvõlg on kasvatatud nii suureks, et liikmesriigid ka väljumisotsuse korral ei ole lihtsalt võimelised seda tagasi maksma.

Aitäh küsijale! Taasterahastu NGU laenuvõtmine oli COVID‑i pandeemia aegne otsus, et majandust elavdada, ja kindlasti oli see hädavajalik, et sellest kriisiolukorrast võimalikult väikese kahjuga välja tulla. Julgen arvata, et Euroopa majanduse võrdlemisi väike langus oli just selle taasterahastu laenust saadud lisaimpulsi teene. Tagasimaksmine käib laenuvõtmisega käsikäes. Needsamad uued omavahendid peaksid olema üks allikas, kust raha võiks juurde tekkida. Aga lõppkokkuvõttes maksavad riigid ikkagi oma eelarvetest kõik kinni. 

Täiendavat laenu ei ole Euroopa Liit praegu võtnud. Selles ettepanekute paketis, mida ma päris esimestel slaididel näitasin, ehk komisjoni ettepanekute hulgas on selline ettepanek, mis ütleb, et 0,25% Euroopa Liidu RKT‑st – see on vist 350 miljardit – võiks olla selline laenuvõimalus, et kui mõnes riigis on suurem loodusõnnetus või mingi julgeolekuteema, siis saaks laenu võtta Euroopa Liit ja seda edasi laenata. Aga need laenud maksavad riigid ise tagasi. Samamoodi on taasterahastusega: on toetused, mida on umbes 400 miljardit, ja siis on laenud liikmesriikidele. Need laenud on kõik sellised, mida riigid maksavad Euroopa Liidu eelarvesse tagasi. Nii et sellest Euroopa Liidu laenukoormus ei suurene.

Kuidas ma seda väljaastumist kommenteeriksin? Võib-olla on praegu liiga ennatlik sellist analüüsi teha või midagi selle kohta öelda, aga meie enda osa sellest suurest laenukoormusest on rangelt piiritletud. Nii et seda, kas see on nüüd hirmus suur, ma ei oska öelda. Aga see on ka kaalumise koht, jah, kui mõni riik tahab välja astuda Euroopa Liidust.

Head kolleegid, meie küsimuste esitamise ja vastamise aeg on tegelikult läbi. Ma vabandan, härra Helir-Valdor Seeder, meil on päris mitu Riigikogu liiget, kes väga teraselt jälgivad Riigikogu kodu- ja töökorda, teie sealhulgas, seetõttu ma kahjuks teile seda küsimust anda ei saa. Suur tänu teile, ettekandja! Aitäh teile! 

Head kolleegid! Oleme jõudnud järgmise ettekande juurde ja selle teeb Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, meie hea kolleeg Peeter Tali.

Austatud juhataja! Austatud ametikaaslased! Me arutame täna Riigikogu täiskogus oluliselt tähtsa riikliku küsimusena Euroopa Liidu pikaajalist eelarvet 2028–2035, tõsi küll, mitte eelarvet ennast, vaid Euroopa Komisjoni ettepanekut uueks pikaajaliseks eelarveks ehk MFF-iks. Me räägime Eesti valikutest ja võimalustest Euroopa Komisjoni uue pikaajalise eelarve ettepanekute üle peetavatel läbirääkimistel. 

Poliitiline vastasrind on muidugi üritanud seada kahtluse alla selle arutelu asjakohasuse. Justkui olevat liiga vara, valitsus alles töötab seisukohtade kallal ja see ei olevat praegu tähtis, sest kindlasti on ka palju olulisemaid asju arutada. Julgen kinnitada täie vastutustundega ja kõva häälega, et tänane arutelu on ülimalt aja- ja asjakohane. Tõsi küll, lõpliku otsuse tegemine selle uue eelarve kohta jääb suure tõenäosusega järgmisele Riigikogu koosseisule aastal 2027. 

Euroopa Liidu asjade komisjonis rahvast ja riiki teenides olen ma aga õppinud, et Euroopa asju tuleb võtta äärmiselt põhjalikult, tõsiselt ja suure vastutustundega. Ma olen ise kogenud, kuidas kunagi tehtud, ütleme, pealiskaudsed otsused ja pehmelt öeldes liiga sujuvalt antud mandaadid on saanud Euroopa [Liidu] direktiivideks või määrusteks, Euroopa õigusaktideks, mis küll ei niida meid päris jalust, aga võivad tulla ja hammustada meid valusalt kannast. Olen ka liiga palju kuulnud vabandusi, et nüüd küll ei saa enam midagi teha, nüüd on liiga hilja, sest dokument on juba koostatud ja on väga kiire. On ilmselge, et me vajame pikka plaani. Ilmselgelt peame me Euroopa asjade aruteluga alustama võimalikult vara ja olema, moodsat sõna kasutades, proaktiivsed. 

Just seepärast algatas ELAK selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse, eesmärgiga anda avapauk ja uus hoog parlamentaarsele arutelule, selleks et me kõik tajuksime, kui oluline on järgmine pikaajaline eelarve, sest see eelarve määrab Euroopa ja Eesti arengusuunad. See on elulise tähtsusega uue põlvkonna Eestile ja Euroopale laiemalt. Tänu Euroopa Liidu ja muidugi ka NATO liikmesusele elavad meie inimesed hästi ja turvaliselt. Eesti rahva käsi ei ole käinud kunagi nii hästi kui praegu. Sellepärast ongi just see arutelu täiskogu tasandil, et seada poliitilised rõhuasetused ja suunad, mida Eesti saaks oma seisukohtade kujundamisel arvestada. 

Tänane arutelu annab ka kõigile poliitilistele fraktsioonidele võimaluse oma strateegiline vaade aegsasti välja tuua. Aga midagi ei ole kokku lepitud enne, kui kõik on kokku lepitud. Parlament võtab aega ja räägib läbi täpselt nii kaua, kui aega on. Me peame kõik koos jõudma võimalikult suure ühisosani, aga me ei pea tingimata ja iga hinna eest koosmeelt taga ajama, sest hääletamine on ka väga demokraatlik ja täiesti põhiseaduslik akt. 

Mul on väga hea meel, et volinik Piotr Serafin leidis võimaluse tulla isiklikult Riigikogu ette ja rõhutada Euroopa Komisjoni vaadet. Komisjon on oma ettepaneku koostamisel lähtunud Sauli Niinistö, Mario Draghi ja Enrico Letta raportitest. See on tark ja strateegiline lähenemine, võiks öelda, et isegi doktrinaalne. Tänan ka härra Meelis Meigast, kes andis ülevaate Eesti seisukohtade kujundamise teekaardist. 

Hea uudis on aga see, et me ei alusta päris algusest. ELAK on juba eelarve kallal töötanud ka. Eelmisel aastal kinnitas ELAK Eesti esialgsed raamseisukohad pikaajalise eelarve tuleviku kohta, seda isegi veel enne Euroopa Komisjoni ametliku ettepaneku esitamist, eesmärgiga positsioneerida meie prioriteedid varakult ning otsida liitlasi, kujundada keskkonda ja mõjutada ettepanekuid. Me arutasime ka Rahandusministeeriumi ja Euroopa Komisjoni Eesti esindusega seda tähtsat Euroopa arengut puudutavat teemat komisjoni istungitel. 

Nüüd läbirääkimiste ajaraamist. Komisjoni ettepanek on hea stardipakk ja liikmesriigid on alles [asunud] oma positsioone kujundama. Eesti on oma teemadega juba varakult olnud Euroopa Liidu eri tasanditel sees. Jõujooned on meile tuttavad: netomaksed eelistavad pigem väiksemat mahtu, netosaajad jälle pigem suuremat mahtu. Suuruse kõrval on sama tähtsad reeglid, paindlikkus, kaasrahastuse määrad ja juurdepääs kesksetele fondidele, selleks et Eesti taotlejad oleksid seal konkurentsivõimelised. 

Miks on Euroopa Liidu eelarve Eestile oluline? Sellepärast, et see eelarve kujundab just seda, milline on Euroopa Liit, sealhulgas Eesti, 2030. aastate alguses. Me oleme väike ja avatud piiririik ning me seisame Euroopa idapiiril silmitsi kurjuse impeeriumiga. Euroopa Liidu ühine eelarve on meie jaoks eelkõige julgeolek, kasv ja tootlikkus, näiteks liidu programmid Euroopa Horisont ja Euroopa Konkurentsivõime Fond, CEF, ühenduvus ja energiajulgeolek, õiglane areng ja ühtekuuluvus. 

Eesti üldiselt tervitab komisjoni ettepanekuid meie põhisuundade kohta, mis on kaitse, piiriülesed ühendused ja tugi Ukrainale. Siiamaani on need seisukohtade eeldused sellised, et me ikkagi suhtume positiivselt MFF-i mahu kasvamisse, mis ulatub umbes 2 triljoni euroni. Praegune olukord laseb eeldada, et tõus peab olema ambitsioonikam. 

Rahandusministeeriumi hinnangul peaks Eesti saama uuel perioodil ligikaudu 6,3 miljardit riikliku plaani kaudu, 100 miljonit sotsiaalkliimafondist ning sellest umbes 800 miljardit läheks rände-, sise- ja julgeolekuvaldkonnale. See on kümme korda rohkem, kui senistel samasugustel instrumentidel on olnud. On ka hinnang, et Eesti netopositsioon jääb positiivseks, see on suurusjärgus 1,9 miljardit. Ehk me saame Euroopa Liidust raha tagasi rohkem, kui me sinna sisse maksame. 

Millised võiksid olla poliitilises vaates Eesti prioriteedid? Kolm rõhuasetust võikski olla. Esiteks, kaitse ja julgeolek. Komisjoni ettepanekus on kaitse- ja kosmoseplokk suurusjärgus 131 miljardit ning sõjalise liikuvuse taristu toetus kasvab kümnekordseks. Eesti huvides on hoida sõjaline mobiilsus ja topeltkasutusega taristu selge prioriteediga. Ja see on üleüldine üleeuroopaline ühishüve. 

Konkurentsivõime ja teadus. Teadust toetav horisont kasvab ligikaudu 175 miljardini. Konkurentsivõime fond peaks plaanide kohaselt tooma seni killustunud programme ühtsesse raami fookusega teadusele, kaitsele ja puhtale majandusele. Lisandub eriline tähelepanu digivaldkonnale, energiale ja biomajandusele. Eesti vaates on taas mõistlik hoida fookus tootlikkust tõstvatel investeeringutel ja lihtsamatel reeglitel. 

Ühenduvus ja energiajulgeolek. CEF-i maht on ligikaudu 81 miljardit. Seal sees on ka eraldi aken sõjalisele liikuvusele, mis on praeguste plaanide järgi umbes 17–18 miljardit. Fookus on muidugi põhikoridoridel, need on lõuna-põhja ja põhja-lõuna suund, sealhulgas Rail Baltic ja Via Baltica, ning elektriülekande võimsustel. Eesti huvi on muidugi pudelikaelte kõrvaldamine ja varustuskindluse tugevdamine. 

Me tervitame muidugi CEF-i kasvu ja sõjalise liikuvuse kümnekordset tõusu. Aga tegelikult on need vajadused veel suuremad ja eesmärk on, et põhiliikuvuskoridoride pudelikaelad meie suunal ja edasi põhja poole, Soome, ei jääks katmata ning et Rail Balticu valmimine oleks tagatud. Ütlen ausalt, et kui ei oleks olnud Euroopa Liidu sõjalise liikuvuse meedet ja luba tõsta ümber Euroopa Liidu teiste fondide kasutamata raha, siis ei oleks olnud võimalusepoegagi jätkata Via Baltica väljaehitamist 2 + 2 formaadis. Praegu on plaanis 46 ekstra kilomeetrit, need on küll Tallinna ja Pärnu vahel, aga me peame liikuma ka Uulust edasi Iklasse. 

Kuidas see täna veel mõtteline raha Eesti elu päriselt muudab, sõltub nii meie valikutest siin parlamendis kui ka Euroopa läbirääkimiste tulemusest. Läbirääkimised aga alles koguvad hoogu ja need võivad kesta mitu aastat, enne kui saavutatakse lõplik kokkulepe Euroopa Ülemkogus ehk Euroopa Liidu riikide juhtide tasandil. Need läbirääkimised ei ole kindlasti lihtsad. 

Juba on Euroopa Parlament seadnud komisjoni ettepaneku kahtluse alla või seda vähemalt jõuliselt rünnanud. EPP ja ka sotsiaaldemokraadid on pehmelt öeldes natuke pahased, nad on väljendanud oma pahameelt, et näiteks põllumajandustoetused, millest ka eelkõnelejad siin rääkisid, ei kasva. 

Euroopa rahandusvolinik Pjotr Serafin alustas oma poliitilist avaldust viitega kuulsusrikkale Hansa ajale ja meie praegusele pealinnale Tallinnale, mis oli ka üks Hansa Liidu liige. Aga nüüd ma pean faktilise märkusena esile tooma, et hansalinnad lisaks Tallinnale olid Pärnu, Viljandi ja Tartu. Narva ei saanud hansalinnaks mitte kunagi, ehkki ta oli ka tähtis kaubanduslinn, sellepärast et Tallinn oma äriliste huvide tõttu seda igatepidi tõrjus. Aga sellist Hansa-aegset idakaubandust ei julge ma küll nähtavas tulevikus ennustada, sest Venemaa ja tema autoritaarsed liitlased ei näita küll mingit taltumuse märki. 

Küll aga peame silmas pidama seda, et Euroopa tähelepanu ja ka raha, mida me järgmise MFF-i kaudu saame, ei jääks Suur-Tallinna piirkonda pidama, sest Eestile annab tugevuse eelkõige ikka tasakaalukas areng. Me ei tohi kuidagi lubada seda, et Suur-Tallinn areneb ja ülejäänud Eesti ääremaastub, sest võim, töö ja raha on kõik Suur-Tallinna piirkonnas. Ja selle nimel, et Eesti saavutaks oma sihid, töötaks välja ettepanekud, lepiks kokku need poliitilised prioriteedid, eesmärgid, me peame pingutama. Me peame tegema koostööd. Kõigepealt peame tegema koostööd siin saalis, aga me peame tegema koostööd ka Eesti seitsme poliitikuga, kes peaksid seisma – ja ma loodan, et nad ka seisavad – meie rahva huvide eest Euroopa Parlamendis. 

Me peame rääkima läbi oma kolleegidega teistest Euroopa parlamentidest. Peame selgitama oma vaadet ja oma vajadusi. Peame kaitsma meie rahva huvisid. Me peame kõik koos pingutama – poliitikud, diplomaadid ja ametnikud –, seda ikka selleks, et Eesti elu oleks ilus, harmooniline ja nauditav, nagu on Arvo Pärdi kirjutatud "Ukuaru valss" või "Für Alina". Tänan!

Suur tänu! Teile on üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Aitäh ettekande eest! Aga kuulajaid on sin pehmelt öeldes napivõitu. Minu küsimus on see. Oli jutuks, et 3000 küsimust on komisjonile esitatud. No sa võiksid teada, kui palju Eesti on üldse küsinud. Või oleme me pigem vait ja oleme valmis [kõigeks], mis tuleb? Kui palju me oleme komisjonilt küsinud?

Jaa. Tänan selle küsimuse eest. Aga ütlen ausalt, et me kindlasti räägime komisjoniga, küsime seal küsimusi, aga seda ma küll ei oska öelda, mitu küsimust täpselt on Eesti küsinud.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Hea kolleeg Peeter Ernits! Esiteks, ma tahan taas meelde tuletada, et sedasama istungit on võimalik jälgida ka kabinettides. Nii et üksnes see Riigikogu liikmete arv, kes on siin saalis, ei määra ära seda, kes istungit kuulavad. Nii et ei tea mina ega sina, kui palju meie kolleege jälgib istungit väga tähelepanelikult ja teeb lausa märkmeid, olles oma kabinetis. 

Teiseks, ma tahan ära klaarida ühe teie märkuse, kuna meie külalised on lahkunud. Mul on teid natukene raske mõista. Te ütlesite, et kuna küsimusi esitada ei saa, siis on see ebademokraatlik, aga nüüd, kui selgus, et selles formaadis saab esitada ühe küsimuse, siis see on lausa sadistlik. Ma ei mõista nüüd, et kui on kaks küsimust, siis mis nimetuse sa sellele annad. 

Selles mõttes me peaksime natukene oma sõnu veidi rohkem valima. Me teame kõik, et Riigikogu liikmed on väga sõnaosavad ja kui meil ei oleks ajalisi piiranguid, siis me võib-olla vahel ühest teemast kaugemale ei jõuakski, räägiksime 24 tundi. 

Aga nüüd, Peeter Ernits, palun! Küsimus või repliik.

Sadistlik? Küsimus on ju selles, et tegemist on üliolulise asjaga. Kui sulle pakutakse väga vägevalt rooga, aga öeldakse, et sa võid ühe kahvliotsaga natuke midagi võtta, siis see on sadistlik. Ma jään oma mõiste juurde. Nii et kõik need asjad on minu meelest korrelatsioonis. Võiks nagu rohkem omavahel rääkida.

See võimalus on olemas. Meil on selles formaadis ka läbirääkimised. Nii et kui teil on volitus mõne fraktsiooni nimel rääkida, siis see võimalus on olemas. Ja veel kord: komisjoni ettepanek on selline, et kõigepealt saavad osaleda läbirääkimistel fraktsioonide esindajad ning kui meil jääb aega – siin küll aeg on jälle summa summarum limiteeritud, aga kui jääb aega –, siis on võimalus [teistel] lisaks fraktsioonide esindajatele rääkida. 

Aga nüüd, head kolleegid, avangi läbirääkimised. Ja palun esmalt Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema meie hea kolleegi Luisa Rõivase.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Euroopa Komisjon on esitanud kava, mis seab järgmiseks seitsmeks aastaks Euroopa Liidule ajalooliselt mahuka mitmeaastase finantsraamistiku. See on seni suurim eelarve, mille eesmärk on tagada liidu sõltumatus, heaolu ja julgeolek uutes geopoliitilistes tingimustes. 

Eestil tuleb selles eelarves leida oma võimalused ja teha teadlikke valikuid. Viimaste aastate lõhe elatustasemes riikide vahel on tänu Euroopa ühtekuuluvuspoliitikale märgatavalt vähenenud. Euroopa Komisjon nimetab seda poliitikat liidu konvergentsimasinaks, sest see aitab vähendada piirkondlikke lõhesid ja tagab ausa konkurentsi. Edukalt kasutatud struktuurifondid on võimaldanud Eestil jõuda Euroopa keskmisele elatustasemele. Nüüd on aeg sama edulugu korrata julgeolekuvaldkonnas.

Uus eelarveraamistik seab esikohale kaitse-, julgeoleku- ja kosmoseinvesteeringud. Toetus kasvab oluliselt, sealhulgas piiriülesesse transpordi- ja energiataristusse, selleks et Euroopa suudaks kaitsta ennast ja liitlasi tõhusamalt. See on suund, mida Eesti on aastaid toetanud, miks mitte luua Eesti initsiatiivil Euroopa julgeolekufond, mis töötaks sarnaselt varasemate struktuurifondidega ning mille eesmärk oleks rajada ühine kaitsevõime, relvastus, laskemoon, küberkaitse ja taristu, mis võimaldab liitlastel kiiresti liikuda. See aitaks hoida agressiivset Venemaad eemal ning tugevdaks NATO ja Euroopa Liidu koostööd.

Samas ei tohi me unustada ühtekuuluvuspoliitika tugevusi. Viimastel aastatel on mitmel pool Euroopas jäänud toetusvahendeid kasutamata. Eesti peab võtma eesmärgiks kasutada kõik kättesaadavad vahendid ära sajaprotsendiliselt. Iga Euroopa maksumaksja euro on sama väärtuslik kui meie oma. See nõuab otsustusjulgust, lihtsamaid menetlusi ning paremat koostööd riigi, omavalitsuste ja ettevõtete vahel.

Euroopa eelarve toetab ka ühenduvust ja strateegilisi ühendusi. Eestis ja kogu Läänemere piirkonnas tuleb jätkata raudteeühenduste ja energiasüsteemide arendamist. Rail Baltic ning uued elektriühendused Soome ja Lätiga ei ole vaid majandusprojektid, need on osa Euroopa julgeolekust. Need ühendused loovad uusi majandusvõimalusi ning tagavad energiajulgeoleku ja soodsa energiahinna.

Euroopa konkurentsivõime sõltub ka sellest, kui kiiresti suudame kohaneda tehnoloogiliste muudatustega. Paraku on Euroopa tehisintellekti kasutuselevõtuga teistest piirkondadest maha jäänud. Ameerika ja Aasia ettevõtted investeerivad massiliselt uude tehnoloogiasse, Euroopa peab alles järele jõudma. Selline mahajäämus ohustab meie majanduslikku ja strateegilist iseseisvust. Seetõttu peab Eesti toetama eelarveperspektiivis vahendeid, mis viivad Euroopa tehnoloogilise suveräänsuse poole. Vajame investeeringuid tehisintellekti, taristusse ja inimkapitali arendamisse. Ei piisa sellest, kui õpilane oskab AI abil nelja sekundiga referaadi koostada. Eesmärk peab olema koostada põhikoolis magistritöö tasemel uurimistöid ning oskus tehisintellekti eksitusi märgata ja fakte kontrollida.

TI-hüpe on ilus algus, aga ambitsiooni saab tuntavalt tõsta. Eesti võiks käivitada haridusprogrammi, mis kasutab Euroopa teadusprogramme ja toob tehisintellekti õppe kõikidesse kooliastmetesse esimesest klassist alates. Eelarve ei peaks seejuures minema mitte riistvara soetamisele nagu üheksakümnendatel, vaid õppekava koostamisse ning Eesti-spetsiifiliste mootorite loomisesse koos maailma juhtivate tehisintellekti arendajatega. Euroopa välistegevus ja laienemine vajavad samuti tuge.

Uus eelarve näeb ette märkimisväärset toetust Ukrainale eesmärgiga riigi ülesehitamine peale sõda ja ettevalmistus liitumiseks Euroopa Liiduga. Nii Eesti kui ka kogu Euroopa peab mõistagi jätkama Ukraina sõjalist ja humanitaarset toetamist ning olema esirinnas riigi taastamisel, alates infrastruktuurist kuni digitaalse riigi ülesehitamiseni.

Ka Moldova liigub kindlalt Euroopa kursil. Liitumiskõnelused on alanud ja riik on saanud märkimisväärset toetust reformide ja energiajulgeoleku tugevdamiseks. Meie kohus on aidata Moldoval ja teistel kandidaatriikidel jõuda meiega sarnasele elatustasemele. Kui Eesti suutis seda paarkümmend aastat tagasi, suudame neilgi aidata sama teekonda läbida.

Palun ühe minuti juurde. Aitäh!

Jah! Kolm minutit lisaks.

See eelarveperiood on meie võimalus kujundada Eesti ja Euroopa tulevikku. Julgeoleku tagamine ja riigikaitse tugevdamine, ühenduste arendamine, tehisintellekti arenguhüpe ning Euroopa Liidu kandidaatriikide toetamine ei ole kulud, vaid investeeringud meie ellujäämisse ja demokraatia tulevikku. Eesti peab võtma aktiivse rolli Euroopa eelarve kujundamisel ja kasutama maksimaalselt kõiki võimalusi, mis ühendust tugevamaks ja targemaks muudavad. Eesti peab olema valmis võtma juhtrolli julgeolekupoliitika, taristuprojektide ja digitaalse suveräänsuse edendamisel. 

Panustame täna, et tulevikus elaksid meie lapsed Euroopas, kus kaitse on kindel, ühendused toimivad ja tehisintellekti kasutatakse vastutustundlikult. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel, meie hea kolleeg Diana Ingerainen, palun!

Hea Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Euroopa Liidu pikaajaline eelarveraamistik aastateks 2028–2034 annab meile, Eestile olulise võimaluse investeerida oma tulevikku targalt ja vastutustundlikult. Esitatud ettepanekud loovad Eestile ligikaudu 6,5 miljardi euro ulatuses võimalusi strateegilisteks investeeringuteks, mis ei ole pelgalt rahalised, vaid mis kujundavad meie inimeste heaolu, turvatunnet ja tulevikku. 

Nagu eelkõnelejad on rõhutanud, on tegemist ulatusliku, ligi 2 triljoni euro suuruse eelarvega, milles on kesksel kohal julgeolek ja kaitsevõime tugevdamine. Need on kahtlemata olulised teemad. Kuid mina soovin täna esile tõsta üht teist, samavõrd tähtsat mõõdet: hoolivust ja inimestest hoolimist. Euroopa Liidu ühistes prioriteetides on seatud eesmärgiks, et 14% eelarvest suunatakse sotsiaalvaldkonna strateegilisteks investeeringuteks ja projektideks. See on selge sõnum: meie inimesed on Euroopa ja ka Eesti tuleviku kese. 

Pikaajaline eelarve annab meile võimaluse mõelda pikemas perspektiivis, teha otsuseid, mis ei kanna ainult tänase päeva kasu, vaid kindlustavad homse päeva heaolu. On hea tõdeda, et Eesti ametkonnad on pädevad ja pühendunud ning seisavad meie riigi huvide eest. Ka siin, selles saalis ma tajun – hoolimata võimuvõngetest – tugevat ja ühtset tahet seista oma riigi ja rahva heaolu eest. 

Aastate 2028–2034 vaates näen ma suurt potentsiaali just hoolekande valdkonna sihipärasteks ja eesmärgipärasteks investeeringuteks. Kuid selleks, et need investeeringud kannaksid tõeliselt vilja, peame me enne jõudma pikaajaliste kokkulepeteni. Meie pensionid on praegu väga väikesed ja meie hoolekandesüsteemid on killustunud ega [toimi hästi]. Edukaid toimemudeleid ei loo üksnes hooned või renoveeritud ruumid. Me vajame inimkeskseid lahendusi – sellist tehnoloogiat, mis arvestab demograafiliste muutustega ja toob teenused inimestele lähemale. 

Siinkohal tuleb ausalt tunnistada, et tervishoiuvaldkonnas on olnud eksimusi, millest õppida. Ainuüksi palgad või investeeringud taristutesse ei taga arstiabi kättesaadavust. Me peame ausalt [küsima], kuidas on muutunud meie rahvastiku vajadused ning millist tervishoiu- ja hoolekande võrgustikku me tegelikult vajame. 

Kõik Eesti inimesed on olulised, igaüks peab saama vajaduspõhist abi, keegi ei pea kogema välditavaid kannatusi ega jääma üksi. See on hooliva riigi tuum. Selleks on vaja hästi toimivat koostööd tervishoiu, sotsiaalhoolekande ja kogukondade vahel. Pikaajalised ja läbimõeldud kokkulepped tervise- ja sotsiaalhoolekandesüsteemides annavad meile võimaluse pakkuda kaasaegset, inimväärset ja hoolivat abi, parandades seeläbi kõigi Eesti inimeste elukvaliteeti. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja Isamaa fraktsiooni nimel, meie sõnakas kolleeg Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetav rahvaesindus! Me oleme kuulanud ära komisjoni esindava voliniku vaate, ametniku vaate ja veel erinevaid poliitilisi tähelepanekuid.

Esimene lähtekoht on see, et me vajame valitsuse positsiooni ja seisukohti. Need on hetkel puudu. Ma kutsun valitsust üles ikkagi oma seisukohad kujundama. Teiseks, Isamaa vaates on komisjoni ettepanekul rida strateegilisi nõrkusi ja Eesti valitsus peab seda selgelt kommunikeerima. 

Esimene küsimus puudutab laiemat konteksti globaalses konkurentsi mõõtmes. Komisjoni ettepaneku sisu on finantsperspektiivi raames asetada peale täiendavaid makse poole triljoni euro eest. Ainuüksi Eesti vaates tähendab see täiendavat maksukoormust suurusjärgus miljard eurot. Selle maksukoormuse alla võtame kogu omatulude loogika, mis vastavalt peaks laekuma Euroopa Liidu ühiseelarvesse. See ei ole kindlasti Ameerika Ühendriikidest ja, ütleme, tõusva majandusega riikidest mahajäämuse ületamise kvaliteetne käsitlus. 

Teine küsimus puudutab julgeolekut ja riigikaitset. Kahjuks piisaval moel me seda komisjoni ettepanekus ei näe. Euroopa Liidu riikide konsolideeritud kaitsekulud on 2024. aastast kolm ja poolsada miljardit eurot. Ja sellel ajal tuleb komisjon välja ettepanekuga iga-aastases finantsperspektiivis suunata kaitsega seotud ja kahetise kasutusega seotud valdkondadesse täiendavalt 18 miljardit eurot aastas. Andestust! See ei ole ju piisav ambitsioonitase, kaugel sellest! 

Meie huvi peab olema, esiteks, lähtekoht, et vajaduse korral tuleb ka aluslepingud üle vaadata, selleks et Euroopa Liidu eelarvevahendeid oleks võimalik kasutada otsese sõjalise kaitse võimekuse arendamiseks, ja teiseks peavad need vajadused ka Euroopa Liidu finantsperspektiivis käsitlust leidma. Kui me räägime Euroopa solidaarsusest, siis esmase ülesandepüstituse loogikas, mis meil on – Euroopa kontinendi kaitse –, peabki olema Euroopa Liidu territooriumi idaruumi täiendavate sõjaliste võimete kaitse. Kui me kõneleme siin õhutõrje vaatest, kõneleme droonide tõrjest, kõneleme valdkonnast, mis on seotud raketikaitsega, siis meie ülesandepüstitus peab olema ühene: Euroopa Liidu eelarve peab panustama riikide kaitsele ja tegema seda veenvamal moel kui 18 miljardit eurot aastas. 

Kolmandaks on väga tõsine poleemikakoht, kus me peame meie põllumeestega ja kohalike omavalitsustega tõsiselt arutama ühtekuuluvusfondide senise loogika muutmist. See võib tähendada ka meie põllumeestele [midagi uut]. Niikuinii on käärid põllumajandustoetuste süsteemis konkurentsivõime mõttes vanade liikmesriikide ja uute liikmesriikide vahel, olgugi et meie liitumisest Euroopa Liiduga on [möödunud] juba inimpõlv. Ühtekuuluvusfondide nii ulatuslik muutmine on kindlasti asi, mille puhul me peame ühiskonnas pidama ära debati selle üle, mis võiks olla meie õige ja ratsionaalne vaade. 

Need on kolm põhimõttelist märksõna. Euroopa Liidu finantsperspektiivi puhul me eeldame, et läbirääkimised on lõppfaasis ja 2027. aasta, kalendriaasta raames see kinnitatakse. Kõik selle asetab konteksti meie enda rahanduspoliitiline olukord, kus me asetseme või millesse tahab valitsus meid asetada. Vabandust! Valitsuse käsitlus on selline, et 2026. aastal on näha ette 4,5% defitsiiti ja 2027. aastal on [eelarve] 4,5% defitsiidis. Tegelikult on, kui vaadata seda blufitud riigi eelarvestrateegiat, selline defitsiidikoridor võetud ka 2028. ja 2029. aastaks. [Valitsus on] võimetu andma mingisugustki relevantset vastust, kas üldse seda ette nähakse või millisena nähakse seda ette sellises defitsiidiolukorras, mis viib inimpõlve perspektiivis meid sisuliselt võlakoormusest 100% SKP-st väljumiseni. 

Miks see on oluline ka Euroopa Liidu finantsperspektiivi puhul? Me tegeleme väga suuremahulisi rahalisi valikuid [eeldavate] otsustega. Seetõttu tuleb valitsusel selle ülesandega, mis riigi ees seisab, oma positsioon kujundada ja hiljem seda Euroopa Liidu liikmesriigina läbirääkimistel realiseerida võimalikult tõhusalt. Esimene ülesandepüstitus on see, et me peame tegema praeguse parlamendikoosseisu ajal eheda pingutuse selle nimel, et riigil oleks rahanduslik suutlikkus mitte lükata seda kraavi. 

Paraku on valitsus selle teekonna valinud. See on väga tõsine oht. Sest kui me praegu läheme sellisele defitsiidi teele, siis on nii, nagu rahandusminister esmaspäeval ütles – tema ei ole siis võimul, tema enam seda poliitikat ei aja. Aga selle järelmid on teada. Härra Allas teab, mis täna hommikul eelarve kontrolli erikomisjonis öeldi. Eelarvenõukogu esimees ja tööandjate keskliidu direktor ütlesid selgelt: valitsuse selline käpardlik rahanduspoliitiline kurss – see on minu osundus, mitte [päris see, mis nemad ütlesid], aga järeldus oli ühene ja objektiivne – viib meid täielikku prognoosimatusse olukorda ja uue maksufestivalini, uue segaduseni, uue ebakindluseni investorite jaoks ja sisenõudluse jaoks ning kogu ühiskonna tarbe ja majanduse väljavaadete jaoks. Sellel me ei tohi lasta juhtuda. Seda me ei tohi lubada. 

Isamaa on valmis andma oma heauskse panuse valitsuse positsiooni täiendamisse ja tõhustamisse ning neid seisukohti ja Eesti positsiooni ka oma erakonnapoliitiliste kontaktide kaudu, mis meil on Euroopa rahvaparteis, nii Euroopa Parlamendis kui ka parteifraktsioonis, kaitsma. Kuid me peame saavutama oma positsioonis sisulise kvaliteedi – julgeolek, majanduse konkurentsivõime ja ühtekuuluvuspoliitika minimaalne tase, mis puudutab meie põllumehi ja regionaalset arengut. Aitäh! 

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, hea kolleeg Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid siin saalis ja mujal ning kõik vaatajad väljastpoolt! Minu arvates Eesti seisab olulisel teelahkmel. Meie ees on järgmine Euroopa Liidu seitsmeaastane eelarve, millel on kindlasti oluline mõju sellele, milline on Eesti kui terviku areng. Minu kui regionaalse arengu eest südant valutava Riigikogu liikme rõhuasetus on sõnal "terviklik" – riigi terviklik areng, et kõikjal Eestis oleks elu. Ja ma siiralt loodan, et me kujundame uue programmperioodi selliseks, et see tervikliku elu võimalikkust toetab. 

Euroopa Liidu pikaajalise eelarve võimaluste oskuslikul kujundamisel ja rakendamisel on sellele suur mõju. See on võimalus, mis tuleb meil kindlasti väga hästi ära kasutada. Ma tänan ka Eesti 200 kolleege selle teema võimalikult vara tõstatamise eest. Ma arvan, et see oli väga õige otsus.

Head kolleegid! Varasemas arutelus on siin välja öeldud juba palju olulisi mõtteid, ma ei soovi hakata neid kõiki kordama. Seetõttu toon välja mõned küsimused ja rõhuasetused, mida oleks vaja uue programmperioodi kujundamisel kaasa rääkides teravdatud tähelepanu all hoida. 

Kõigepealt üldised tähelepanekud. Riigi terviklik areng sõltub ka meie ettevõtjate konkurentsis püsimisest tervikuna. See peab olema eri poliitikasuundade üks olulisimaid prioriteete, selleks et kõik meie ühiskonna osapooled tunneksid, et kedagi ei ole jäetud üksi ja kõigile on tagatud võrdsed võimalused. Selle nimel peab Eesti seisma Euroopa Liidu järgmiste eelarveläbirääkimiste laua taga väga nõudliku osapoolena, kes suudab leida sarnaste huvidega partnereid, et koos selliste põhimõtete eest seista. Eelkõige puudutab see meie põllumeeste võimalikult võrdsete võimaluste nõutamist Euroopas. See, mis on praegu, kindlasti rahulolu ei paku, seal on märkimisväärne arenguruum. 

Positiivne on, et uuel programmperioodil on märkimisväärselt rohkem vahendeid sisejulgeolekusse panustamisel, lausa kümme korda. Positiivne on ka oluliselt suurem panustamine üldisesse riigikaitsesse. On ju meile kõigile selge, et elu jõudsa arengu eeltingimuseks siin Maarjamaal on võimalikult kindel seis julgeoleku perspektiivist. Ka võimalike rinderiikide eraldi käsitlus uuel eelarveperioodil on igati adekvaatne. 

Samas ei saa nõustuda [selle mõttega], et majanduslikud investeeringud piirialade tugevdamiseks eraldi võttes ei kuulu otseselt rahastatavate valdkondade hulka. See on tähelepanek, mida nii Vabariigi Valitsus kui ka meie hilisemad läbirääkijad peaksid selgelt esile tõstma. 

Ka piirialal elavate inimeste toimetulek ja normaalsed majanduslikud võimalused on üks osa julgeolekust. Seda enam tuleb erinevate tegevuste riigisisesel jaotamisel ja meetmete kujundamisel arvestada kaugemate Eesti piirkondade vajadustega ning võimekusega vahendeid absorbeerida. Ehk vastavad osapooled tuleb nende meetmete programmeerimisse varakult kaasata, et ei juhtuks nii, nagu on praegu osaliselt juhtunud. 

Sotsiaaldemokraatide ettepanekul on küll ettevõtlust ja majandust puudutavate meetmete puhul praegusel programmperioodil 40% nõue, et investeeringute hulk jõuaks kuldsetest ringidest väljapoole, kuid samas me teame, et need meetmed on kujundatud nii, et tegelikult kaugematel piirkondadel ei ole võimet neid vastu võtta. Sellest peame kindlasti õppima.

Palun kolm minutit juurde.

Jah. 

Olen ka seisukohal, et õiglase ülemineku poliitikat ei peaks rakendama mitte ainult energiamajanduse ja kliima valdkonnas, vaid see peaks aitama ka pealinnadest kaugematel regioonidel vajaduse korral oma ettevõtluse struktuuri olukorrale vastavalt ümber kujundada. Siin on rõhuasetus kindlasti piirialadel ja Venemaaga kokku puutuvatel aladel. 

Kust tuleb raha eri poliitikasuundade rahastamiseks? Selge on see, et kõik peab olema väga hästi läbi mõeldud. Puhtalt populistliku lähenemisega siin läbi ei saa. Ehk see, kui me soovime kõike, aga ise panustada ei taha, ei toimi. Lõpetuseks soovin tarkust ja jõudu läbirääkijatele ning võimalikult head koostööd Riigikoguga selles protsessis. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Annan infona teada, et kuna ELAK leppis Riigikogu juhatusega kokku, et 50 minutit on aega läbirääkimisteks, siis praegu, vaadates, kui palju on kõnesid peetud, on võimalus kõikidel fraktsioonidel pidada üks kuni kaks kõnet veel. Igaüks saab siis ise arvestada.

Aga nüüd [kõneleb] EKRE fraktsiooni nimel Arvo Aller. Palun, hea kolleeg! (Hääl saalist.) Ehk kell 16.18 me lõpetame läbirääkimised, minut sinna-tänna ei ole teema.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kohalolijad ja ekraanide taga istungi jälgijad! No me võime nimetada seda oluliseks päevaks, kus meil oli volinik siin kõnet pidamas, poliitilist sõnumit andmas. Aga tegelikult eelarve läheb Euroopa Parlamenti ja selle eelarvega ei ole parlament sugugi nõus. On sisemised erimeelsused, on sisemised probleemid ja see eelarve ei pruugigi sellisel kujul edasi minna.

Mida meile pakutakse selle eelarvega? Suure võiduna tuuakse välja, et eelarve läheb lihtsamaks, sest seitsme rubriigi asemel on nüüd neli rubriiki. Eelarves pannakse eri valdkonnad kokku ja sellised suurenemised, summa suurenemised on tõesti olemas. Aga millest see tuleneb? See tuleneb lisamaksude kehtestamisest. Lisaeelarve suurenemise nimel hakkab Euroopa Liit kehtestama uusi makse. See näitab seda, et liikmesriigid ei ole oma maksude [kehtestamisel] suveräänsed ja nad peavad osa oma maksudest andma kesksele liidule, Euroopa Liidule, ning Euroopa Liit kehtestab veel eraldi maksud.

Nii nagu komisjoni esindaja kui ka Rahandusministeeriumi esindaja ütlesid, eelarve puhul raha väljamaksmine toimub tegevuspõhiselt, kui on täidetud eesmärgid. Aga kui nüüd Euroopa Komisjon leiab, et eesmärk ei ole täidetud mis tahes punktis, kas või näiteks LGBTX-i asjade, tegevuste mittetäitmine – nende arvates mittetäitmine –, siis peatatakse väljamaksed. Kui rohestamise eesmärkide ja rohehullusega kaasa ei minda, siis peatatakse väljamaksed.

Ja mis on kõige huvitavam? See, et põllumajandus viiakse kokku teiste toetusmeetmetega. Sellisel juhul iga riik ise otsustab, kui palju ta põllumajandusele annab. Selle iseotsustamise kontekstis me oleme näinud, et meil on valitsemise juures väga palju võhikuid, nii et põllumajanduse ja maaelu eest ei olda üldse väljas. Põllumeestega üldse ei arvestata ja öeldakse, et põhisissetuleku toetus ehk praegune niinimetatud ÜPP põhimakse jääb. Aga tulevikus, põllumehed, arvestage, et teie toetused vähenevad.

Mida see tähendab? Seda, et meie toidujulgeolek väheneb, meie regionaalne kindlus väheneb, meie kaitstus väheneb, meie üldine julgeolek väheneb, sest inimesed liiguvad maapiirkonnast välja. Kui põllumajandustoetusi ei ole, siis tekib paratamatult mõte, miks sellega tegeleda. Kui me tõstame kõiki makse, olgu kasutusvalduse tasud, maamaksud või rendihinnad, siis jääb põllumajanduse valdkonnas tegutsemine täiesti teisejärguliseks. Aga siis me kurdame, et meil ei ole toidujulgeolekut, maapiirkonnas ei saada hakkama ja meie inimesed liiguvad regioonidest välja.

Euroopa Liidu eelarve on üks näide, kuidas püütakse veel kord suretada ja võtta suveräänsetelt riikidelt õigusi ära. Kõik läheb keskse juhtimise alla. Keskse juhtimise kaudu antakse sulle [raha] ja öeldakse, kas sa oled seda raha väärt või sa ei ole seda raha väärt. Ja sul pruugib vaid eksida Euroopa Komisjoni ideoloogia vastu, kui sellest lähtuvalt peatatakse ka väljamaksed. 

Nii et konstateerides fakti, mitte midagi pole kokku lepitud enne, kui on kokku lepitud. See kõik on üks suur mull. Ma ei oskagi läbirääkijatele edu soovida, sest ma lihtsalt näen, et see ei vii mitte kuskile. Aitäh!

Suur tänu teile ikkagi! Järgnevalt Peeter Ernits, palun! Kas Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel või enda nimel, seda ma palun, et Peeter ise ütleb pulti jõudes.

Enda nimel, mitte valitsuse nimel praegu. Head kolleegid, nii vähe, kui teid siin on! Ma saan aru, et pika plaani erakonna matused võivad olla üsna lähedal. Aga sisuline teema on ülioluline. Jah, see on avapauk: härra Serafini saabumine siia, tema monoloog meile ja nüüd kiirustades arutamine. Jah, avapauk võib olla ka selline nagu natukene märja püssirohuga. Aga see on avapauk mitme aasta pikkusele nääklemisele – ma tsiteerin poliitikut –, kaks aastat vähemalt tuleb näägelda nii Brüsselis kui ka pealinnade vahel, Tallinnaga samuti. 

Ma kuulsin siin ettekandest, et komisjonile on esitatud 3000 küsimust. Peeter Tali, meie Euroopa Liidu [asjade] komisjoni juht, ei teadnud, kui palju Eesti on saatnud. Minu küsimus ei olnud mitte selles, mitu küsimust, vaid see, milline on Eesti aktiivsus praeguses seisus olnud – 27 riiki on, kui aktiivsed või mitteaktiivsed meie oleme olnud?

No jah, 2 triljonit või 1,816 triljonit – tohutu suur summa tegelikult. Aga 1 triljon on, kui ma õigesti mäletan, ainult 1000 miljardit. Ja kui vaadata Euroopa Liidu kõigi riikide, 27 riigi jõukust ja SKT-d, siis see on tegelikult tühine summa. Tühine summa! Nüüd on küsimus, kuidas seda nii-öelda tühist summat, aga samas inimlikust vaatepunktist hoomamatut, jagada. 

Arvo Aller, kes on ka siit kadunud praegu, rääkis natuke detailsemalt, millest ma tahtsin rääkida. Jah, loomulikult, seni on Euroopa Liidu pajast suur osa läinud maaelule ja regioonidele. Aga praegusel juhul – kui lugeda üleeuroopalisi analüüse, mitte Tallinnas tehtud analüüse – tuleb selgelt välja, et paruness von der Leyeni plaanid ei tohiks meile eriti sobida, ja mitte ainult meile, vaid tõenäoliselt ka paljudele teistele Euroopa Liidu 27 riigist. Kindel suund on – ja see on nüüd parunessi lähenemine – anda põllumajandusele ja regionaalarengule sellest kaukast vähem kui seni, seejuures aga suurendada kaitsekulutusi ja innovatsioonikulutusi. 

Kõik need neli on üliolulised. Põllumajandus ja regionaalareng, millest kolleegid sotsid siin rääkisid, ei ole oluline mitte ainult nendele, [vaid on tähtis selleks,] et Eesti oleks regionaalselt paremini tasakaalustatud. Alati tuleb mingi valik teha, ka oluliste asjade vahel. 

Mulle tundub, et põllumajandus, põllumajandustootmine on ka julgeoleku asi. Mitte ainult suurtootmine, vaid ka väike- ja keskmine tootmine tagaks Eesti rahva toidujulgeoleku ja selle kaudu ka füüsilise julgeoleku. Ja kui panna need kaalukausile, kas kulutada kaitsele selle arvel tunduvalt rohkem, või hakata regionaalarengu arvel innovatsiooni suurendama, siis on see jah arutluse koht. Ma kujutan ette, et nääklemine kaks aastat või üle selle seisab veel ees. Nii et täna on siin ainult selline vaikne avapauk. Aga ma oleksin väga rahulolematu sellise jaotusega, parunessi prioriteetidega. 

Euroopa Regioonide Komitee president Kata Tüttő on öelnud üsna tabavalt selle plaani kohta, millest me siin räägime, et see on koletuslik plaan. Kordan, et see on koletuslik plaan, mis tähendab – ma [interpreteerin] praegu ja tõlgendan seda üsna vabalt – ühtekuuluvuspoliitika allaneelamist ja selle selgroo purustamist.

Hea kolleeg, ma korra segan, viis ja pool minutit on täis, aga oleks vist väga demokraatlik, kui ma annan teile kaks ja pool minutit juurde.

Jaa-jaa, ma ei tahagi pikalt rääkida, põhiline on juba öeldud. On räägitud riigikaitsest ja Ukraina toetamisest, kõigest ei jõua rääkida. Aga kui ma õigesti mäletan, siis paruness von der Leyen on öelnud, et juba enne aastat 2030 saab Ukrainast Euroopa Liidu riik. Aga siin ei olnud sellest [kuulda] küll ühtegi piiksu. See tähendaks ju ka põllumajanduse puhul – ja mitte ainult põllumajanduse puhul – üliolulisi muutusi suurimate põllumajandustootjate Poola, Prantsusmaa, Rumeenia ja kõikide [teiste seas]. 

Nii et avapauk on tehtud, küsimusi oli rohkem kui vaja. Aitäh Euroopa Liidu [asjade] komisjonile ja Peeter Talile, kes selle ideega nüüd kiirustades on siia tulnud! Aga nääklemine algab, võitlus alles algab. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Kuna on väga tundlik valimiste aeg, siis, härra Peeter Ernits, ma pean ütlema, et Arvo Aller ei ole kadunud, teda ei ole lihtsalt selles ruumis. Muidu tema valijad on äkki murelikud, sest te mainisite, et ta on kadunud. Ei, ta ei ole kadunud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (tuletis- ja repotehingute regulatsioon) eelnõu 633 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 633 lõpphääletus. Palun selleks saalikutsungit. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (tuletis- ja repotehingute regulatsioon) eelnõu 633. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 55 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 633 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini. Riigikogu liikmete Lauri Hussari, Kalle Laaneti, Enn Eesmaa, Ando Kivibergi, Tanel Teini, Kadri Tali, Diana Ingeraineni, Toomas Uibo, Juku-Kalle Raidi, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Irja Lutsari, Kalev Stoicescu, Anti Allase, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Riina Solmani, Jüri Jaansoni, Stig Rästa, Maido Ruusmanni, Anti Haugase, Annely Akkermanni, Kristina Šmigun-Vähi, Maria Jufereva-Skuratovski, Mait Klaasseni, Toomas Järveoja, Peeter Tali, Vilja Toomasti, Signe Kivi, Mario Kadastiku, Mati Raidma, Madis Timpsoni, Tarmo Tamme, Hanah Lahe, Riina Sikkuti, Kersti Sarapuu ja Andre Hanimäe algatatud Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 684 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Lauri Hussari.

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Olen teie ees eelnõuga, millega muudetakse Vabariigi Presidendi valimise seadust. Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise küsimus on ikka teatava regulaarsusega üles tõusnud, valdavalt alati enne presidendivalimisi. Küsimus on, kas seda on võimalik parandada ja muuta või mitte. Viimased presidendivalimised on meile ka näidanud, et regulatsioon vajab parandamist, sellepärast et korduvalt on just enne Riigikogus toimuvat esimest valimisvooru tekkinud küsimus, kes on ametlikud presidendikandidaadid. Seetõttu on üsna tihti leidnud aset ka olukordi, kus arutelu on toimunud kandidaatide vahel, kellest ei olegi kunagi [ametlikku] presidendikandidaati saanud. Ka sellised olukorrad on olnud täiesti tavapärased. 

Selleks, et selliseid olukordi vältida, pakub eelnõu 684 välja lahenduse: presidendikandidaatide esitamise tähtaeg nihutatakse varasemaks, nii et see jääb enne esimest valimisvooru Riigikogus senise 4 ja 2 [päeva asemel] 12 ja 9 päeva vahele. Täpselt samamoodi nihutab eelnõu presidendikandidaatide esitamise tähtaega varasemaks ka valimiskogu puhul. Seal oleks kandidaatide esitamise aeg 7 ja 5 päeva vahel. 

Ühtlasi näeb see konkreetne seaduseelnõu ette ka seda, et presidendikandidaat saab nii Riigikogu kui ka valimiskogu ees esineda kõnega. Sellel on mitu põhjust. Kindlasti annab see kogu presidendivalimiste protsessile juurde mõistetavust ja usaldusväärsust, aga lisaks on selle sammu taga ka soov jäädvustada seda protsessi ajaloo tarvis. Ma usun, et hea kolleeg Enn Eesmaa, kes on pikalt töötanud televisioonis, teab, millise kaaluga on sellised äärmiselt olulised sõnavõtud meie videoarhiivides. Selliste kõnede jäädvustamine ja ka edasiandmine tulevastele põlvedele just viisil, et need kõned on olemas, on kindlasti väga suure ajaloolise väärtusega. 

Lisaks on selles seaduseelnõus ka üks tehniline muudatus ja see tehniline muudatus tuleb sisse viia, head kolleegid. Kuna me selle seaduse parandamisega tegeleme, tuleb ära parandada kehtiva seaduse § 22 lõige [2], kus on [nimetatud] Eesti hääleõiguslike kodanike riiklikku registrit. Sellist asja nagu Eesti hääleõiguslike kodanike riiklik register olemas ei ole, selle asemel peab olema rahvastikuregister. Kui me juba seda seadust parandama [hakkame], tuleb ka see konkreetne muudatus sisse viia. 

Need on põhimõtteliselt kaks sisulist ettepanekut Vabariigi Presidendi valimise seaduse täiendamiseks ja üks konkreetne tehniline parandus, mis tuleb nii või teisiti sisse viia. Ma loodan, et head kolleegid mõistavad, et tegu ei ole lihtsalt tehnilise eelnõuga, vaid ikkagi [olulise] teemaga, kuna see protsess on avalikkuse väga suure tähelepanu all. Küsimus, miks kandidaadid, ametlikud kandidaadid, ei ole enne esimest hääletusvooru varem [teada], on kerkinud kõikidel viimastel presidendivalimistel. Ma arvan, et kui me selle muudatuse sisse viime, siis me oleme ka selle konkreetse küsimuse lahendanud. Nii et ma tänan, head kolleegid, teie tähelepanu eest ja loodan, et te osalete aktiivselt selles arutelus. Ootan teie küsimusi.

Tänan teid tõhusa ettekande eest. On ka mõni küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud juhataja! Rõõm näha vist esimest korda siin puldis, nii-öelda lihtsurelikuna. Aga minu küsimus on see. Jah, kõik see on tore, aga miks te sellise kosmeetikaga välja tulite? Võiks tulla välja presidendi otsevalimiste [ettepanekuga], siis oleks [asjal] jumet, kuigi seda [ideed] on ju lugematuid kordi prügikasti saadetud. Aga miks selline kosmeetika? Pika plaani erakonnalt ootaks ikkagi pikka plaani, mitte kosmeetikat.

Aitäh teile küsimuse eest! Kõigepealt, kui ma vaatan statistikat, siis põhiseadust on üritatud muuta 18 korda seoses presidendivalimiste korraga ja mitte kordagi ei ole see õnnestunud. Valdavalt on tegu olnud presidendi otsevalimise seadustamise ettepanekuga ja see ei ole läbi läinud. Eesti on parlamentaarne riik ja valdav osa parlamendist ei ole siiamaani leidnud, et presidendi otsevalimine peaks olema Eestis sisse viidud. Seda ühelt poolt. 

Teiselt poolt, me kaalusime selle konkreetse eelnõuga seoses ka teisi variante, sealhulgas arutasime ka valimiskogu suurust, mis on ka teemana tõstatunud, arvestades, et põhiseaduse loojad nägid ette oluliselt suuremat valimiskogu. Pärast haldusterritoriaalset reformi on meie omavalitsuste arv jäänud märkimisväärselt väiksemaks, mis tähendab ka seda, et kohalike omavalitsuste esindajate hulk valimiskogus on vähenenud. Praegu me oleme olukorras, kus Riigikogu liikmete arv ja valimiskogus osalevate kohalike omavalitsuste volikogude esindajate arv on peaaegu võrdne. Põhiseaduse loojatel oli ikkagi soov, et kohalike [omavalitsuste volikogude] esindajaid oleks rohkem. 

Aga kuna selle konkreetse eelnõu puhul me ei leidnud ka selles küsimuses ühist seisukohta, siis on see eelnõu esitatud just sellisel viisil, mis sõnastab ära need põhiprobleemid, mis on viimastel presidendivalimistel esile kerkinud. Ja siin ma ei pea silmas ainult 2016. aasta valimisi, vaid ka 2021. aastal kerkis esile täpselt seesama probleem: miks tekivad ametlikud kandidaadid nädalavahetusel, veidi enne, kui Riigikogu asja arutama hakkab? Olukorras, kus ametlikud kandidaadid tekivad nädalavahetusel, peab meedia enne seda justkui debatti ja avalikkus arutelusid mitteametlike kandidaatidega. 

Ma võin ka oma ajakirjanduslikust minevikust tuua näiteid. Näiteks aastal 2001 pidasime debatti seitsme presidendikandidaadiga, aga suur osa nendest ei saanud mitte kunagi [ametlikuks] presidendikandidaadiks. Seetõttu aitaks see täpsustus, mis puudutab peaasjalikult esimest vooru ja millega tuuakse kandidaatide esitamise [tähtaeg] nädal varasemaks, kindlasti lahendada ära ka selle probleemi. Ma usun, et avalikkuses oleks seetõttu ka oluliselt vähem kriitikat [kui siis, kui] kandidaadiks on esitatud keegi must hobune. See musta hobuse teema on ka siin korduvalt kandidaatide esitamise protsessis läbi jooksnud. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea Riigikogu esimees! Tänan ettekande eest! Te ise juba ennetasite minu küsimust valimiskogu koosseisu kohta, sest avalikkuses, Riigikogu koridorides ja ka erakondades on sellest palju juttu olnud. Kunagi jah vist oli pea 250 omavalitsuste esindajat. 2016. aastal oli see proportsioon: 234 [omavalitsuste esindajat] ja 101 Riigikogu liiget. Peale haldusreformi see muidugi muutus, sest omavalitsusi jäi kõvasti vähemaks. 2021. aastal oli 107 kohalike omavalitsuste volikogude esindajat ja 101 Riigikogu liiget ehk peaaegu pooleks. Kunagi siiski, kui see seadus tehti ja see valimiskogu sellisena ette nähti, peeti silmas veidi teistsugust proportsiooni, mis oleks rohkem omavalitsuste poole [kaldu], sest valimiskogusse jõuab [otsustamisprotsess] siis, kui Riigikogus kokkuleppele ei jõuta. Kas te kaalusite mingisuguseid teistsuguseid valemeid? Kas te tegite konkreetseid ettepanekuid erakondadele? Mille taha see jäi?

Aitäh! Ma nüüd täpsustan, et me oleme enne järgmise aasta presidendivalimisi olukorras, kus meil on kohalike volikogude esindajaid 106, mitte 107. See [arv] on vähenenud veel ühe esindaja võrra. 

Loomulikult me arutasime kõiki neid erinevaid aspekte, aga küsimus on alati pisiasjades ja antud juhul selles valemis, kuidas ikkagi see välja joonistada viisil, et see tunduks õiglane ja see ka toimiks. Selle valemi suhtes ei ole Riigikogu liikmetel praegu väga selget ühist seisukohta. See protsess praegu käib. Ma oletan, et suure tõenäosusega tahetakse seda enne teist lugemist arutada Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Ma ei välista, et see arutelu tuleb, aga küsimus on selles, kas see [muudatus] pälvib ka Riigikogu suures saalis toetuse.

Mina isiklikult olen kindlasti seda meelt, et juhul kui me üleüldse kaalume valimiskogu suurendamist – see tähendab sisuliselt ju igale kohalikule omavalitsusele, mis on mingist x arvust väiksem, veel ühe esindaja lisamist –, siis need esindajad tuleb valimiskogusse valida proportsionaalselt. See annaks siis ka opositsioonile võimaluse, selle konkreetse omavalitsuse opositsioonile võimaluse valimiskogusse oma esindaja saata. Aga see on teoreetiline arutelu, mis väljub esialgse eelnõu mõttest. See on väga konkreetselt seotud Vabariigi Presidendi valimise seadusega. Aga nagu ma ütlesin, praegu on pall lahti löödud, arutelu käib ja me ei saa välistada, et ka Riigikogu liikmed tahavad oma ettepanekutega enne teist lugemist välja tulla. Nii et siis me saame siin saalis juba selle üle põhjalikumat arutelu pidada.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Kuulun kindlalt nende hulka, kelle arvates Eesti rahvas peaks oma presidendi valima. Soomlased teevad seda ja vaadake, kui hea presidendi nad said. Seepärast ma arvan, et see seaduseelnõu ei ole otsustav, küll aga samm õiges suunas. See, millele sa osundasid, kaasa arvatud see tehniline parandus, on väga oluline. Väga hea, et presidendikandidaadid saavad sõna ka siinsamas Riigikogu saalis. 

Mu küsimus sulle kui selle initsiatiivrühma liidrile on selline. Tore on näha, et initsiatiiv on sisuliselt kõigist erakondadest, kes on Riigikogus esindatud. Sina suhtled ühiskonnaga laiemalt. Kuidas sulle tundub, kui praegu küsida Eesti rahva käest kas või referendumil, mida nad arvavad, siis milline oleks sinu arvates vastus?

Aitäh, hea kolleeg! Nii või teisiti, nagu ma ütlesin, presidendi otsevalimise küsimus on olnud püsivalt laual ja põhiseaduse muutmist on arutatud Riigikogus 18 korda. Siiani ei ole see Riigikogus toetust leidnud. 

Arvestades, mida inimesed on öelnud presidendivalimiste ja üldse poliitiliselt oluliste teemade kohta, [võib väita, et] seda ei ole peetud keskseks ja oluliseks teemaks. Võib arvata, et rahvaküsitluses me võime saada üsna ootamatu tulemuse. Praegu ei ole seda peetud niivõrd oluliseks teemaks, et sellele piisavalt keskenduda. Küsimus on ka selles, millisel moel [seda korraldada] ja kas mittesiduva rahvahääletusena on võimalik seda korraldada. Aga jah, seda [ettepanekut] ei ole tehtud ja selle initsiatiiviga ei ole ka välja tuldud. Mul on seda väga keeruline kommenteerida. Varasematel kordadel, kui seda on üritatud, ei ole see siit saalist kaugemale jõudnud. 

Aga sellest, mis puudutab sinu positiivseid märkusi selle eelnõu kohta. Aitäh, Enn, et sa oled märganud, et need muudatused on olulised. Need tuleb meil selle aastanumbri sees sisse viia selleks, et meil oleks võimalik minna järgmisesse aastasse muudetud Vabariigi Presidendi valimise seadusega ja et kõik teaksid juba piisavalt kaua enne presidendivalimisi, millised on konkreetsed mängureeglid. Need [muudatused] tuleb meil nii või teisiti juba siin selle istungjärgu jooksul ära teha ja ma loodan, et Riigikogu liikmed neid ka toetavad. Vähemalt seda konkreetset eelnõu on toetanud 37 Riigikogu liiget mitmetest erakondadest, nende hulgas on nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakondi.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Mul on küsimus valimiskogus osalevate valijameeste kohta. Praegu on neid 106, aga varasemalt on see arv olnud suurem – umbes 160, isegi üle selle. Kas ei oleks mõistlik taastada see vana arv? KOV-e on jäänud küll vähemaks, aga ma selle vastusega ei tahaks praegu leppida. [Kui arvu suurendada,] oleks asi hoopis demokraatlikum, kuna suurem valijameeste arv kannab endas ka suurema hulga Eesti rahvastiku arvamust.

Aitäh! See on ülimalt teoreetiline. Tõenäoliselt on vana arvu taastada väga keeruline, sellepärast et arv peab mahtuma mingisse mudelisse. See mudel tõenäoliselt ei arvesta päris täpselt seda vana arvu. Ehk sellisel juhul me peame ikkagi vaatama otsa omavalitsuste suurusele ja sellele, kuidas kogu see valem jookseks kokku nii, et see ei diskrimineeriks mitte ühegi omavalitsuse valijaid. 

Kui selle võimaliku käigu üle teoretiseerida, siis see mudel peab tõenäoliselt olema selline, et see tõesti käsitleb omavalitsusi võrdselt, aga samal ajal käsitleb ka suuremaid omavalitsusi selliselt, et nende suuremate omavalitsuste valijad ei oleks liigselt diskrimineeritud. Praegu on valimiskogu koosseis selgelt väiksemate omavalitsuste poole kaldu ehk see [mudel] toetab ikkagi väiksemate omavalitsuste valijaid – nende hääle kaal on pisut tugevam kui suurte omavalitsuste [valijatel]. Nii oli see ka põhiseaduse loojatel mõeldud, et valimiskogu on presidendivalimiste järgmine instants, kui Riigikogus presidendikandidaat ei pälvi enam kui kahekolmandikulist häälteenamust. See valem, mis toona sõnastati ja välja käidi, toetas väiksemaid omavalitsusi. 

Nii et ma arvan, et kui üldse teoretiseerida selle võimaluse üle, siis see lahendus kindlasti peab soodustama pigem neid omavalitsusi, mis on väiksemad. Aga samal ajal me ei saa seda vahet suuremate omavalitsustega väga suureks ajada. See peaks olema ikkagi enam-vähem mõistlikus korrelatsioonis. Nii et see on ülimalt teoreetiline arutelu põhjusel, et see konkreetne eelnõu seda sätet ette ei näe.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Aitäh! Tegelikult te ütlesite kohe ära, et seda ei ole võimalik teha, aga mina arvan, et ikkagi on võimalik teha. Ma vaatan juurpõhjusi. Ütleme, praegu on lähtutud KOV-ide arvust, aga sellisel juhul ju hakkab teatud määral domineerima volikogu koalitsioonis olevate isikute arv, [nende arvamus], kes otsustavad neid küsimusi. See tähendab seda, et presidendi[valimiste] puhul kujundatakse ikkagi välja teatud vaadetega inimeste arvamus. Seda osa peaks kuidagimoodi tasakaalustama. Ehk siis esindajaid – neid, kes pääsevad valijameestena küsimuse üle otsustama – peaks olema nii koalitsioonist kui ka opositsioonist.

Aitäh! Ma vastan kõigepealt veel täpsemalt teie eelmisele küsimusele. Seda vana proportsiooni – mitte vana proportsiooni, vaid vana numbrit – ei ole võimalik kuidagi taastada, sellepärast et see ei lähtu mingitest valemitest. Kui üldse selle teema üle arutada, siis tuleks paika panna uus valem, mille alusel valijameeste kohad jagatakse ning mis enam-vähem arvestaks seda Riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajate proportsiooni valimiskogus, [mida nägid ette] põhiseaduse loojad, kui nad otsustasid, et selline instants tuleb presidendivalimisteks luua juhuks, kui presidenti Riigikogus ära ei valita. Aga nagu põhiseadus ütleb, siis kõigepealt peavad presidendivalimised toimuma Riigikogus. Riigikogu on see, kes valib presidendi, ja alles siis, kui Riigikogu tõesti selle ülesandega hakkama ei saa, hakkame me rääkima valimiskogust. Kõigepealt, Riigikogu peab olema ise täis koostöötahet, leidmaks Eesti Vabariigi järgmist riigipead. Ja nendel põhjustel on ka see konkreetne [muudatus] – kandidaadi esitamise tähtaja varasemaks toomine – sellesse eelnõusse sisse kirjutatud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Avastasin, et kaks küsimust on. Siin on korduvalt välja öeldud, et see on Riigikogu-ülene eelnõu, aga tegelikult kahe erakonna esindajailt siin allkirju ei ole. Või olen ma valesti aru saanud? [Kas] härra Kiviberg on äkki EKRE-sse vahepeal astunud või Stoicescu Keskerakonda? Kahe erakonna esindajate [allkirju] ei ole ju. Või ma saan valesti aru?

Aitäh! Siin on 37 Riigikogu liikme allkirjad. Ma teavitasin käesoleva aasta juunikuus kõiki Riigikogu liikmeid, et on võimalik sellisele eelnõule allkiri anda. See oli rohkem Riigikogu liikmete initsiatiiv kui erakondade initsiatiiv. Allkirja andsid need, kes leidsid, et need ettepanekud on mõistlikud ja et seda muudatust tuleks tõsiselt kaaluda. Nemad andsid allkirjad, käisid Riigikogu esimehe kabinetist läbi ja kirjutasid alla.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra Hussar! Kuulasin teie sõnavõttu, kurtsite selle üle, et varasemalt on juhtunud nii, et käisid siin kandidaadid ja pidasid debatti, aga pärast [ametlikke] kandidaate neist ei saanudki. Et te püüate näiteks seda muret lahendada. Aga ma ütleksin, et see mure on tegelikult natukene selle saali enda mure, et see presidendivalimiste [kord] niimoodi [ette nähti]. Mina ka kindlasti pooldan seda, et kui presidendivalimiste korda muutma hakata, siis me tõesti võiksime mõelda sellele, et [president] oleks otse valitav. See [muudatus] tundub praegu natukene sellise nikerdamisena. Kas sulle ei tundu?

Aitäh! No kui me hakkaksime põhiseadust muutma – te olete ise ka näinud, kuivõrd keeruline on põhiseaduse muutmine –, siis see võtab aega. Sellise seadusandliku initsiatiivi tegemise võimalus on teil Riigikogu liikmetena olemas. 

Aga kui nüüd tahta lahendada ja parandada ära need probleemid, millele on tähelepanu juhitud, siis tuleks seda teha [praegu], sellepärast et ma olen täiesti veendunud, et järgmiste presidendivalimistega seoses ei ole võimalik põhiseadust muuta. Isegi parima tahtmise juures seda ei ole võimalik muuta. Ja see tähendab, et parandame ära need kitsaskohad, millele on tähelepanu juhitud, selleks et ka siin saalis oleks koostöötahet rohkem. Ma usun, et kui kandidaat on varem [teada], siis suhtutakse presidendivalimistesse ja sellesse, et president tõesti õnnestuks siin, Riigikogus ära valida, veelgi tõsisemalt.

Rain Epler, teine küsimus, palun!

Jaa! Kui see eelnõu siia jõudis ja ma seda vaatasin, käis mul peast läbi ka mõte – seda [teemat] on siin saalis ka korduvalt tõstatatud –, et institutsioonide maine, sealhulgas Riigikogu maine, ei ole heas kohas. Ja siis ma hakkasin mõtlema, kas see on sinu püüd ennast kuidagi rohkem pilti tuua või kuidagi maineküsimusega tegeleda. Mina julgen küll arvata, et eks Riigikogu juhil on ka suur roll selles, milline see institutsiooni maine parasjagu on, ja on terve rida tegevusi, mida sa Riigikogu juhatajana oled teinud ja mis minu hinnangul ongi mainele halvasti mõjunud. Kas see on sul natuke ka selline egoprojekt, et teeks mingigi eelnõu ja äkki kuidagi saaks mingigi positiivse märgi maha [panna]?

Aitäh, hea kolleeg! Mis puudutab seda konkreetset eelnõu, siis avalikkuses on korduvalt juhitud tähelepanu, et nende probleemidega tuleks tegeleda. See oli väga konkreetselt ka minu seisukoht [ja põhjus], miks ma otsustasin seda initsiatiivi vedada. Seda enam, et ka Vabariigi Valitsuse tegevuskavades on ligi kaheksa aasta jooksul Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise teema üleval olnud, aga mitte kunagi ei ole kuhugi jõutud. Seda enam, ma arvan, on põhjendatud, et Riigikogu tegeleb demokraatiapaketi eelnõudega. Ja see on konkreetselt üks demokraatiapaketi eelnõu, mille puhul on juhitud tähelepanu muudatuste sisseviimise vajalikkusele. Ma usun, et need konkreetsed muudatused on selgelt põhjendatud, pidades silmas ka eelseisvaid presidendivalimisi.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ma olen paralleelselt üritanud jälgida ka Vabariigi Valimiskomisjoni istungit, mistõttu on mul võib-olla jäänud kuulmata midagi, mida te olete juba ütelnud. Aga ma küsin siiski teilt teie isikliku hinnangu kohta. Kas te ei arva, et lähtudes asjaolust, et Eesti peaks põhiseaduse kohaselt olema demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, on tegelik seaduse muutmise vajadus see, et rahvale tuleks anda õigus valida endale ise riigipead? Milline on teie enda isiklik seisukoht selles küsimuses, olgugi et praegune eelnõu seda [muudatust] ette ei näe? Ja ma küsin ka teie partei seisukohta, te oskate ehk ka seda väljendada. Kas te isiklikult toetate ja kas teie partei toetab rahvale presidendivalimise õiguse andmist või ei toeta?

Aitäh! Kõigepealt, kui me vaatame põhiseadust, siis põhiseadus ütleb ju väga selgelt, et seadusandlik võim Eestis kuulub Riigikogule. Ehk Riigikogu roll näitab seda, et Eesti on parlamentaarne vabariik. Ja seetõttu, ma usun, me ju keskendume ennekõike Riigikogu rollile, sest selle kaudu toimub Eestis oluliste protsesside juhtimine. 

Mis puudutab presidendi otsevalimist, siis nagu ma ütlesin, see teema on siin korduvalt läbi jooksnud. 18 korda on üritatud põhiseadust selles küsimuses muuta, mitte kordagi ei ole see õnnestunud. Ma arvan, et üks keskseid küsimusi ongi seotud just sellega, et meil on parlamentaarne vabariik ja siiamaani ei ole peetud otse valitud presidendi olemasolu vajalikuks. Ka Soomes kestis see diskussioon ikkagi väga pikalt, enne kui presidenti hakati otse valima. Aga see tähendas ka presidendi õiguste kitsendamist, et presidendil ei oleks liiga suurt õigust ühiskondlikke protsesse suunata. Ühelt poolt on otse valitud president väga suure mandaadiga, aga teiselt poolt, kui tal on õigusi väga palju, siis … Soomes oli kõige suurem hirm seotud sellega, et president võib hakata kasutama [talle antud] võimu viisil, mis ei ole avalikkusele mõistetav. Seetõttu vähendati presidendi õigusi ja otsustuspädevust, aga samal ajal tehti otsus presidendi otsevalimiste kasuks. 

Mina isiklikult olen seisukohal, et parandame ära olemasoleva seaduse. Otsevalimised on laiema debati [teema]. Aga praeguses seisus, arvestades seda, kus me ühiskonnana oleme, ma pigem ei toeta presidendi otsevalimist. Mis puudutab erakonna seisukohta, siis ka erakond ei ole olnud seda meelt, et me peaksime presidendi otsevalimiste ettepanekut toetama.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on eelnõu algatajana väga hea meel, et vähemalt see väike samm on suudetud kokku leppida ja esitada. Tõepoolest, tegemist on teemaga, mida on aastaid arutatud. See, et presidendikandidaadid saavad Eesti inimestele enne tuttavaks ja neil on võimalik ennast puldist tutvustada, on väga hea muutus. 

Samas ma küsiksin. Muudatus, et haldusreformieelsed proportsioonid valimiskogus taastada – arusaadavalt, kui sellele ei olnud laiapõhjalist toetust, siis seda ei saanud eelnõusse panna. Aga mida teie ise sellest arvate? Minu meelest on see seda tüüpi viga või eksimus, mis [on võrreldav] õppimiskohustuse [ea tõstmisega] 18. eluaastale. Siis selgus, et need 18-aastased õppivad noored saavad töötada ainult kaks tundi päevas. Samamoodi, see oli haldusreformiga kaasnenud muutus teistes seadustes, mis kujundas ümber ka valimiskogu. Kunagi ei ole olnud ju eesmärk, et inimesed, kes Riigikogus ei suuda presidenti ära valida, vahetavad hoonet ja suudavad teise nime all selle valiku teha.

Aitäh!

Mida teie arvate proportsioonide taastamisest?

Aitäh! Kõigepealt, minu hinnangul haldusterritoriaalne reform kindlasti ei olnud viga. Ma arvan, et me pidime selle ära tegema. Tõenäoliselt on mitmeid põhjuseid, miks selle konkreetse reformi raames niivõrd oluline aspekt nagu valimiskogu koosseis ja esindajate hulk valimiskogus jäi tähelepanuta. Ma tean, et Riigikogus on ka selle teemaga üritatud tegeleda, aga siiamaani ei ole see õnnestunud. Ma eelnevalt juba mainisin, et see konkreetne eelnõu on alles esimesel lugemisel ja läheb [enne] teist lugemist tagasi põhiseaduskomisjoni. Me ei saa välistada, et Riigikogu liikmed tahavad selle teema tõstatada, ja siis on see küsimus laual. 

Ma juhtisin tähelepanu sellele esialgsele proportsioonile. See küsimus on tõepoolest üleval põhjusel, et põhiseaduse loojate ettekujutus valimiskogu suurusest ja proportsioonidest oli pisut teistsugune. Seetõttu on see küsimus üleval. Aga teisest küljest tekib küsimus, et milline see konkreetne mudel saab olema. Niipalju kui ma olen Riigikogu liikmetega rääkinud, siis Riigikogu liikmetel on väga erinevad ettekujutused sellest võimalikust mudelist. Proportsioonid suure ja väikese omavalitsuse vahel, kas see kedagi diskrimineerib või ei diskrimineeri – kõik need küsimused on üleval. Nii et lõppkokkuvõttes see kalkulatsioon saab olema väga keeruline. 

Kui kehtestada mingisugune uus mudel, siis on see tõenäoliselt ikkagi natukene väiksemate omavalitsuste poole kaldu, eriti kui me peame silmas just väikesaari ja väikesaartel olevaid valdasid. Nende hääled saavad väga selge võimenduse sellise võimaliku muudatuse kaudu. Aga ka see käib demokraatia juurde, et üsna tihti need väiksed saavadki võimenduse. Lõppkokkuvõttes siiski ju suur hulk hääli otsustab. Me räägime kehtiva põhiseaduse alusel sellest, et valituks ei osutu see, kes saab valimiskogu liikmetelt [kõige rohkem] hääli, vaid valimistel osalenute häälteenamus otsustab selle, kes saab järgmiseks presidendiks. Selles mõttes on see arutelu, ma usun, praegu sellises seisus, kus on võimalik, et see küsimus kerkib.

Riina Sikkut, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, ka mina arvan, et haldusreform oli õige asi. Paralleeli tõin selles mõttes, et tegime head asja, tõstsime õppimiskohustuse [ea] 18. [eluaastani], aga sellega kaasnes muutus, mida me ei soovinud, [seega oli vaja] kiirelt reageerida ja [viga] ära parandada. Siin samamoodi, et kui haldusreformiga kaasnes muutus mujal, oleks tegelikult tulnud kiiresti reageerida ja [viga] ära parandada. Teisalt, tõesti, te väga hästi kirjeldasite seda, et väiksemad piirkonnad võivad saada nii-öelda võimenduse. Ma omalt poolt nendin, et investeeringud, inimesed ja töökohad tulevad eelkõige linnalistesse piirkondadesse, maa[piirkondade] puhul me räägime pigem sellest, kuidas seal elu hoida, koole lahti hoida. Seda arvestades ma ei näe, et näiteks maapiirkondadele valimiskogus suurema esindatuse [andmine] oleks ebaõiglane, vale või mittesoovitatav.

Aitäh! Ma olen teiega täiesti nõus. Ma sellepärast juhtisingi tähelepanu sellele, et väiksemad kohad, eriti veel väga väikesed kohad, nagu Kihnu vald ja Ruhnu vald, saavad sellisel juhul, kui me mudelit muudame, väga suure võimenduse. Aga te õigustatult juhtisite tähelepanu sellele, et see ongi põhjendatud. Loomulikult, sellised suured demokraatlikud mudelid ongi väiksemate kohtade poole kaldu ja peavadki olema. See on ka üks osa riigi regionaalpoliitikast. Seda ma siin ka eelnevalt oma vastustes olen mõista andnud, et väiksemad kohad saaksid seeläbi ka suuremat tähelepanu.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt eelnõu algatajate esindaja! Siim Kallas ja mõned teised poliitikud on avaldanud arvamust, et võib-olla Eestil ei olekski presidenti vaja, presidendi ja peaministri volitused võiks ühendada. Kõrgeima võimu kandjaks on rahvas, seadusandlikku võimu teostame parlamendi kaudu, täitevvõimu teostame valitsuse kaudu peaministri juhtimisel. Presidendil nagu ei olekski selles mudelis kohta. Mida teie sellest arvate ja kas algatajad oma mõttelennuga nii kaugele ka jõudsid?

Aitäh! Algatajad oma mõttelennuga nii kaugele ei jõudnud. Aga võtan nüüd ette Eesti Vabariigi põhiseaduse § 78. See sõnastab väga selgelt Vabariigi Presidendi ülesanded, neid on 20. Kui ma vaatan, millega Vabariigi President tegeleb, siis mul on küll väga keeruline näha, et see kõik mahuks peaministri vastutusalasse, kes oleks siis ühtlasi ka presidendiametis. Lisaks on presidendil väga oluline tasakaalustav roll, millele ka teie, härra Seeder, olete korduvalt siin Riigikogu saalis tähelepanu juhtinud. Seetõttu olen ka mina seisukohal, et Vabariigi Presidendil on Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt äärmiselt oluline roll täita ja see roll peaks ka selliseks jääma.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Arutelu juhtivkomisjonis, milleks oli põhiseaduskomisjon, tutvustab meile meie hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg.

Suur tänu, härra juhataja! Austatud kolleegid! Head vaatajad! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu muudatusettepanekut lausa kahel korral, kui valmistasime ette esimest lugemist. Ma tooksin teile välja need küsimused, millele oli vaja vastust leida ja mis kerkisid esimesel arutelul üles. 

Kõigepealt tuli küsimus selle kohta, kuidas ikkagi kandidaadi esitamise tähtaega käsitleda selles kontekstis, et kui presidendivalimised jõuavad valijameeste kogust tagasi parlamenti, kas siis kehtivad samad põhimõtted, mida näeb praegu see muudatus ette esimese vooru puhul. Samuti kerkis küsimus selle kohta, miks on presidendikandidaatidele Riigikogu ees kõne pidamiseks [ette nähtud] täpselt kümme minutit, mitte mõni teine ajavahemik. 

Kuivõrd esimesele arutelule ei olnud kutsutud eelnõu algataja esindajana Riigikogu esimeest, siis me peatasime arutelu ja jätkasime seda 7. oktoobril. Seal selgitas härra Riigikogu esimees muidugi uuesti põhjalikult muudatuste sisu, üks neist on tehniline, kaks on sisulised. Ta tõi esile, et just nimelt ühiskonnas on korduvalt tõstatatud küsimus, miks kandidaadid ilmuvad avalikkuse ette alles viimasel hetkel. Ja muidugi teine moment on see, et Riigikogu ees võiksid, mitte võiksid, vaid lausa peaksid kandidaadid saama kõnet pidada. 

Nüüd, sellelsamal 7. oktoobri arutelul esitatigi küsimus, miks just nimelt kümme minutit, miks mitte mõni teine ajavahemik. Härra Hussar vastas, et presidendikandidaadi ettekande pikkuse määramisel on lähtutud Riigikogu praktikas kehtivatest ajapiirangutest, need on kuidagi võetud aluseks või nendest lähtuvalt on see kümme minutit välja pakutud. Ta viitas ka Riigikogu avaistungile, kus näiteks nii Riigikogu esimehe kui ka Vabariigi Presidendi kõne jääb 10–12‑minutilise ajavahemiku piiresse. Ja selle kümne minutiga jõuab piisavalt põhjalikult oma seisukohti esitada. Liialt pikk aeg võib-olla jällegi koormaks liigselt päevakorda, kui presidendikandidaate on rohkem. Nii et see kümneminutiline ajavahemik on eelnõu algatajate meelest optimaalne. 

Kolleeg Seeder tõstatas veel kord küsimuse, kas varasem registreerimine võib tekitada olukorra, kus hiljem, kui presidendivalimised liiguvad valimiskokku, ei saa sedasama põhimõtet rakendada, kuna põhiseadus ja [Vabariigi Presidendi valimise] seadus näevad ette kindlad tähtajad. Ta lisas, et seni pole kandidaatide hiline esitamine olnud sisuline probleem, kuna kõik kandidaadid on olnud enne esimest vooru teada ja ootamatuid nii-öelda musta hobuse kandidaate pole esinenud. Ta küsis täpsustuseks, kuidas mõistetakse esimest vooru juhul, kui kandidaat tuleb valimiskogust tagasi Riigikokku, viidates näiteks Kersti Kaljulaiu juhtumile. Kas sellisel juhul kehtiks sama nõue kandidaatide varasemaks ülesseadmiseks või algab protsess uuesti otsast peale? 

Selle kohta avaldas arvamust ka Riigikogu Kantselei esindaja härra Jõgeva, kes on ka selle eelnõu muudatuse ettevalmistamisega põhjalikult tegelenud. Ta täpsustas, et selle seaduse kohaselt käsitletakse olukorda, kus presidendikandidaat tuleb valimiskogust tagasi Riigikokku, erakorralise valimisena ning sellisel juhul rakenduvad erakorralise valimise sätted. See tähendab seda, et kehtima jääb kandidaatide ülesseadmise tähtaeg, [mis on] neli kuni kaks päeva. Aga Riigikogul on ju endiselt võimalus seda põhimõtet muuta. Praeguses sõnastuses on see sellisena välja pakutud. 

Kolleeg Seeder tõstatas veel küsimuse, kas presidendikandidaatide esinemisõigus võiks olla sõnastatud kui kohustus – mitte õigus, vaid kohustus. Härra Hussar vastas, et esinemisõigus on seni sõnastatud aupaklikult, kuid arvestades, et tegemist on presidendivalimistega, oleks kohustuslik esinemine igati põhjendatud. See küsimus oli sobilik teise lugemise aruteluks ning vajaduse korral saab ka esinemiskohustuse seadusesse lisada.

Arutelu alla tuli ka valimiskogu suuruse küsimus. Härra Seeder juhtis tähelepanu, et algselt kehtis valimiskogu puhul proportsioon, kus Riigikogu moodustas umbes kolmandiku valimiskogus osalevate valijate hulgast. Pärast haldusreformi oleks ehk kohane need proportsioonid üle vaadata ja viia vastavusse algse põhimõttega. Ka siinkõneleja toetas seda mõtet ja ühiselt leiti, et on võimalik püüda leida üksmeelt erakondade vahel, et leida selline lahendus, mis võiks Riigikogu täiskoosseisu enamusele sobida. Tõsi, härra Hussar tõdes, et see võib osutuda keeruliseks. Sellel teemal, selles küsimuses on väga erinevaid arvamusi. Ma saan aru, et eelnõu muudatuste ettevalmistamisel puudutati seda teemat erinevate poliitiliste jõududega, aga kord nappis aega, siis jälle ei olnud piisavalt aega, et leida lahendus, mis osapooltele sobiks. 

Jõudsime menetluslike otsuste juurde. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. oktoobril, see otsus tehti konsensuslikult. Teiseks tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, see oli samuti konsensuslik otsus, ja määrati juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, samuti konsensuslikult. Aitäh! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised, need on avatud fraktsioonidele. Eeldan, et hea kolleeg Peeter Ernits Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Nii armas oli kuulata, kuidas me tegeleme siin kosmeetikaga. Maa põleb jalge all, aga varsti juba tund aega arutame, kas värvida maja punaseks, siniseks või kollaseks või äkki hoopis roheliseks. Kõik see on tore. Tõepoolest, senine praktika ei ole kõige ilusam: kusagilt tullakse ja kohe minnakse. Aga ma tuletan teile meelde, et on räägitud sellest, et ministrikandidaadid peaksid tulema siia [Riigikogu] ette ja vastama kaamerate ees küsimustele – siis tuleks välja, kes on loll ja kes ei ole, juba eelnevalt selekteeriks ära. Aga seda me ei ole ikka veel teinud. Minu mäletamise järgi on seda isegi vähemalt üks praegune koalitsioonierakond lubanud, aga pole teinud, kuigi oleks võinud teha. Jüri Raidla pakkus selle juba hulk aega tagasi välja. See oleks esimene sõel riigireformil, aga seda pole tehtud. See on esimene asi. 

Tegelikult tuleks tegelda oluliste asjadega. Rahva tahet tuleks rohkem kuulata. See ei ole tühi jutt, mingi õõnes deklaratsioon. Rahvast tuleks rohkem kuulata, aga meie nokime siin nina, vaatame, kas värvida maja siniseks või punaseks või roheliseks. [Detailid] on ka olulised, nii maja puhul kui ka presidendivalimiste puhul, aga prioriteedid võiksid paigas olla. Jah, rahvas praegust valitsust ei usalda. Viimane number oli vist 14%. See on ju olematu. Seda vaadates ma saan aru Riigikogu esimehest, et sellel taustal, kui rahvas teda ja tema parteid, valitsust üldse, ei usalda, ei saa ka rahvast usaldada. Ei saa anda rahvale võimalust, et ta valib endale presidendi. Jah, 18 korda on see initsiatiiv tulnud. 2021. aastal, kui ma õigesti mäletan, oli viimane kord. Siis oli 45 [esitajat], mina nende hulgas, detsembrikuu oli, ja läks nii nagu ikka – looja teed. Kuigi jah, Euroopa Liidus on palju riike, juba pooled, kes usaldavad oma rahvast, mõned on isegi naabrid: Soome ja Leedu. Nii et minu sõnum, meie sõnum on, et tegelikult tuleks tegelda põhiliste ja kõige olulisemate asjadega – sellega, mis läheb rahvale korda. 

Tõesti, praeguses olukorras, kus maa põleb jalge all, usalduskriis on totaalne, me liigume tegelikult demokraatlikust õigusriigist vaikselt nii-öelda suvariigi poole või ennetava riigi poole. Kõik need nuhkimise eelnõud [seda näitavad], osa on ka prügikasti läinud, aga varsti võetakse mõni jälle välja, mis ka siia jõuab. Ma pean silmas neid superandmebaase ja nende asju, initsiatiive. Või seda, kui mõeldakse, et äkki saaks kriminaliseerida seda, mida keegi mõtleb või milliseid videoid vaatab, näiteks kolleeg Vooglaid või Ando Kiviberg või keegi teine. Õnneks on see maha võetud. Tegelikult oleks pika plaani erakonnalt oodanud ka pika plaani eelnõu. Kahjuks on see lühikese plaani [eelnõu], kuigi vajalik.

Öeldi – kes seda ütleski? –, et põhiseaduse järgi on seadusandlik võim meie käes. Noh, kuulge, teate ju isegi, et me oleme kummitempel. Oleme laisad, oleme ülbed, oleme lohakad, teeme kõvasti praaki, ja nendele, kes täitevotsuseid vastu võtavad, delegeerime mõningate tühjade paragrahvide sisustamise. Seda tegelikult õigusriigis ei tohiks olla. Ma osalesin eile ühel nõupidamisel – juristide, kohtunike ja teistega –, kus arutati numbrituvastuskaamerate seisu, praegust seisu ja õppetundi. Kohati oli üsna hirmuäratav see tulevik, millest seal räägiti …

Hea kolleeg, korra segan, kas taas lisaaega?

Jah, paar minutit.

Jah, palun lisaaega!

… tehisintellekti tulekuga veel jõulisemalt. Aga ma kordan uuesti: sellel eilsel nõupidamisel pöördusid kohtunikud korduvalt meie poole – ma olin kahjuks ainukene Riigikogu liige, kes kuulas seda –, et tehke tõsisemat tööd, sisustage paragrahve nii, nagu vaja on. Rohkem diskussiooni, rohkem valgust tarre, rohkem arutelusid. Aga mitte nii, nagu täna on olnud: volinik Serafini monoloog, siis ülepeakaela eelarvest nii-öelda ülelibisemine arutelus, mis on ka oluline. Ja siis on läbi, rohkem tegelikult ei tahtnudki keegi sõna võtta, aga valimiskampaania käib. 

Kokku võttes, aitäh pika plaani erakonnale lühikese plaaniga väljatuleku eest! See on vajalik, aga tegelikult peaks tegelema olulisemaga, reaalselt pika plaaniga, sellega, mis on Eesti riigile ja rahvale oluline, mitte niisama mõnusalt soojas toas nina nokkima. Kuigi ka see on oluline. Aitäh!

Järgmisena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõige kokkuvõtlikumalt öeldes tuleb lihtsalt märkida, et see projekt on järjekordne näide sellest, kuidas demokraatia ideaali Eesti Vabariigis ei võeta tõsiselt. Seda ideaali deklareeritakse, alatasa sellest räägitakse, kui väga demokraatlik riigikorraldus meil on ja kui oluliseks me demokraatiat peame, aga kui tulevad konkreetsed sammud, konkreetsed ettepanekud, konkreetsed eelnõud, siis näeme, et need ei kajasta seda deklareeritud ideaali ega püüa seda ellu viia. 

Täna menetletakse eelnõu, millega muudetakse Vabariigi Presidendi valimise korda. Ja põhimõtteliselt on ette nähtud kaks peamist muudatust: kandidaatide ülesseadmise aega muudetakse mõnevõrra ja kehtestatakse kord, kuidas kandidaadid saavad ennast tutvustada, pidada väikese kõne enese tutvustamiseks. Ignoreeritakse aga täielikult elevanti toas, mis seondub presidendi valimise korraga. Ja selleks elevandiks on loomulikult tõsiasi, et kuigi Eesti Vabariik on põhiseaduse esimese paragrahvi kohaselt demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis rahvas kui kõrgeima riigivõimu kandja endale ise riigipead valida ei saa. Ei ole saanud alates iseseisvuse taastamisest saati.

Ja miks ei saa? Ei saa sellepärast, et rahvas võib ju valida valesti. Ta võib valida endale presidendiks vale inimese. See ei ole süsteemi kontrolli all hoidmise vaatepunktist sugugi hea stsenaarium. Tahetakse säilitada sellist olukorda, kus parteide kokkuleppel saab panna ametisse presidendi. Nii on see pikka aega olnud ja seda olukorda tahetakse säilitada. See ei ole demokraatlik. Demokraatlik oleks see, et rahvas saab endale ise valida riigipea, veelgi enam, mitte ainult valida endale riigipea, vaid ka seada üles kandidaate. Piisaval hulgal kogutud kodanike allkirjade [põhjal] saab öelda, et rahvas tahab seada üles sellise ja sellise kandidaadi, mitte üksnes valida nende kandidaatide seast, kes on ette antud. 

Sellisena, ausalt öeldes, see projekt tundub natukene nagu naljakana, et mitte öelda rahva mõnitamisena. "Näete, me täiustame!" Eelnõu tutvustuseski on öeldud, et eesmärk on teha presidendi valimise protsess rohkem avalikkust kaasavaks. Kui te tahate seda päriselt avalikkust kaasavaks teha, siis andke kodanikele õigus valida endale ise riigipea. 

See ei ole ju demokraatia printsiibi rakendamise ainus probleem. Teatavasti ei saa Eesti rahvas algatada referendumeid, pole saanud alates iseseisvuse taastamisest, tegelikult juba alates 1934. aasta riigipöördest. Ei saa algatada referendumeid. Ainuke, kes saab algatada referendumeid, on Riigikogu. Ja Riigikogu teatavasti ei ole seda teinud juba rohkem kui 20 aastat. Varsti saab veerand sajandit täis ja ühtegi korda pole peetud vajalikuks anda rahvale võimalust otsustada ise riigielu küsimuse üle. 

Teatavasti ei saa rahvas algatada parlamendis ka seaduseelnõusid. Ka see õigus on ära võetud, kuigi 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseadusega oli rahval see õigus olemas. 

Edasi, ka Riigikogu valimiste kord on puudulik. E-hääletamise süsteem on läbipaistmatu ja ebausaldusväärne ning häälte ülekandmise mehhanism võimaldab parlamenti pääseda paljudel inimestel, keda rahvas tegelikult ei ole reaalselt valinud. Need inimesed, kes saavad rohkem hääli, jäävad välja, samal ajal kui need inimesed, kes saavad vähem hääli, [pääsevad] sisse. Ei kajastu siin see, et rahva enamuse tahe teostuks. 

Samuti pole meil mehhanismi, mille kaudu kutsuda esile erakorralised valimised. See võimaldab säilida sellisel olukorral, nagu praegu on, kus koalitsioonierakondi nendest kodanikest, kes üleüldse omavad parteilist eelistust, toetab vaid 14,5%. Valitsusparteisid [toetab] 14,5%, samal ajal kui opositsioonierakondi toetab 76,9%. See on meeletult väike toetus ja mitte midagi teha ei saa, lihtsalt needsamad inimesed, needsamad seltskonnad, needsamad parteid, kes on kodanike usalduse kaotanud, püsivad aga võimul edasi. 

Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaks.

Teine probleem põhiseaduse vaatepunktist on see, et §-s 4 on ju deklareeritud võimude lahususe printsiip. Kuidas seal öeldud ongi? Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Kui oleks reaalselt soov korraldada riigisüsteem võimude lahususe põhimõttest lähtuvalt, siis just nimelt tulekski anda rahvale võimalus valida endale ise president, mitte nii, et Riigikogu seab ametisse presidendi. See ei ole ju võimude lahususe põhimõtte teostus. Lahususe [põhimõttest] on [lähtutud] just nimelt siis, kui rahvas [saab] ametisse seada presidendi, rahvas saab ametisse seada Riigikogu. Ongi sedakaudu nende võimud lahutatud, mitte nii, et üks paneb ametisse teise. Kui tahta seda printsiipi järgida, oleks seda väga lihtne teha. 

Mis on see peamine vastuväide, mis esitatakse presidendi otsevalimise [õiguse] rahvale [andmise] kohta? Öeldakse, et see on kohane presidentaalsele riigikorraldusele, mitte aga parlamentaarsele, nagu kolleeg Lauri Hussargi natuke teiste sõnadega eelnevalt osutas. Tema ei toeta presidendi otsevalimise õiguse rahvale andmist, kuna Eestis on ikkagi parlamentaarne riigikorraldus. 

Aga, head kolleegid, see ei ole ju tegelikult veenev argument. Kui me vaatame, kuidas meie naaberriikides on see asi korraldatud, siis me näeme, et Soomes ei ole presidentaalset demokraatlikku riigikorraldust, Leedus ei ole presidentaalset riigikorraldust, Poolas ei ole presidentaalset riigikorraldust. Kõikide nende riikide puhul on presidendi võimu piirid suhteliselt sarnased Eesti [presidendi võimu piiridega]. Mõnevõrra erinevad, aga mingisugust põhimõttelist erinevust ei ole. Ometi, kõikides nendes [riikides] on peetud võimalikuks anda rahvale võimalus valida endale ise riigipea: soomlased saavad valida endale presidendi, leedukad saavad valida endale presidendi ja poolakad saavad valida endale presidendi. Kõikide nende puhul on presidendi peamised ülesanded – ma ei anna praegu ammendavat loetelu – seaduste väljakuulutamine või väljakuulutamata jätmine ja parlamendile tagasisaatmine, riigikaitse kõrgemaks juhiks olemine, välispoliitika rolli täitmine, põhiseaduse muutmise algatamine, erinevad ametisse määramised: kohtunikud, diplomaadid, suursaadikud ja nii edasi. Ei ole mingisugust põhimõttelist erinevust. Nii et ei saa apelleerida sellele, et Eesti on parlamentaarne riik ja sellepärast meil ei oleks kohane anda rahvale võimalust endale ise presidenti valida. 

Nii et lõppkokkuvõttes tuleks lõpetada ära see avalikkuse lollitamine, avalikkusele puru silma ajamine läbi selle, et me räägime, kui väga me demokraatiat siin kõik austame, olgugi et me tegelikult oma tegudega seda välja ei näita. Reaalselt demokraatia põhimõtteid järgides, neid oluliseks pidades tuleks taastada rahvaalgatuse õigus, rahvale anda tagasi parlamendis seaduseelnõude algatamise õigus, tuleks anda rahvale tagasi referendumite algatamise õigus, tuleks anda rahvale uuesti presidendi valimise õigus ja ka presidendikandidaatide ülesseadmise õigus ning tuleks taastada selline Riigikogu valimiste kord, mida näeb ette põhiseadus. See tähendab seda, et hääletamine toimub ühetaoliselt ja ühel konkreetsel päeval. Kui tahame demokraatlikku riigikorraldust, siis ei ole raske leida vastust küsimusele, mida selleks päriselt teha tuleb. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Lauri Hussar, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sissejuhatuseks ma tsiteerin ajalehe Postimees juhtkirja 25. juunist käesoleval aastal. Eesti kõige vanem ajaleht kirjutab oma juhtkirjas nõnda: "Postimees nõustub eelnõu seletuskirjaga, et Eesti demokraatiale saab olla üksnes kasuks, kui presidendikandidaadid saavad ennast varem tutvustada valimisdebattides ning parlamendi ees esinedes. Paljudes parlamentaarsetes riikides ei ole niisugust presidendikandidaadi esinemist parlamendis ette nähtud, kuid Eesti peab siin positiivset eeskuju näitama."

Head kolleegid, seoses presidendivalimistega on põhiseadust ja Vabariigi Presidendi valimise seadust soovitud muuta 25 korral. Neist 18 korral on tahetud muuta põhiseadust – mitte kordagi õnnestunult –, seejuures on valdavalt tahetud sisse viia presidendi otsevalimine. Vabariigi Presidendi valimise seadust on muudetud ja tehtud sellesse väiksemaid parandusi kahel korral. Samas näitavad viimased presidendivalimised, et värskendamist see regulatsioon selgelt vajab. Presidendivalimised leiavad aset juba vähem kui aasta pärast ja meil on viimane aeg vaadata otsa sellele, kas me seda regulatsiooni selleks ajaks jõuame muuta või jääb kõik täpselt nii, nagu see on varem olnud. Märkimisväärset kriitikat ja pahameelt on endaga kaasa toonud see, et ei ole [muudetud] kandidaatide esitamise perioodi ega [kehtestatud] valitavatele kogudele aruandmise kohustust.

Presidendi otsevalimiste teema on väga hea teema arutlemiseks, aga see eeldab põhiseaduse muutmist ja laiemat arutelu. Selle konkreetse eelnõu raames, mis puudutab Vabariigi Presidendi valimise seadust, ei ole see põhiseaduse muutmise ettepanek tõsiseltvõetav. Sellepärast et me võime seda arutelu siin pidada, aga samal ajal on meil ees presidendivalimised, mille puhul meil on väga konkreetsed küsimused, mida me peame lahendama. Põhiseadus ütleb, et Vabariigi President on Eesti riigipea. Seetõttu on ka põhjendatud, et see valimisprotsess oleks selgepiirilisem ja avalikkusele paremini mõistetav. Hilised kandideerimistähtajad on saanud püsivalt kriitikat ja ei ole sageli võimaldanud pidada enne valimisi täisväärtuslikku debatti. See eelnõu lahendab selle probleemi, sest [annab] presidendikandidaatidele [võimaluse] enne esimest hääletusvooru ametlike kandidaatidena – ma rõhutan: ametlike kandidaatidena! – oma seisukohti tutvustada.

Sama argument ehk selgepiiriline ja avalikkusele paremini mõistetav valimisprotsess kehtib ka parlamendi ja valimiskogu ees sõnavõtuga esinemise võimaluse kohta. Ma olen nõus ka kolleeg Helir-Valdor Seederiga, et me võime olemasolevas ettepanekus seda sõnastust muuta. Aga selline sõnavõtmise võimalus, mille kohta ka kolleeg Helir-Valdor Seeder ütles, et see võiks olla lausa kohustusena sõnastatud, peaks seal kindlasti olema, sellepärast et see annab selgelt usaldusväärse mõõtme sellele presidendivalimiste protsessile Riigikogus. Ja miks me anname sõna? Miks me anname sõna lisaks sellele, et avalikkusele jääb sellest märk maha ajaloo tarvis, nagu ma ka [enne] ütlesin? Lihtne vastus on, et see on elementaarne, et tööandja kuulab töövõtja seisukohad ära.

Iseasi on muidugi valimiskogu suuruse küsimus. Nagu ma eelnevalt ütlesin, põhiseaduse loojad …

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… kes valimiskogu põhiseadusesse kirjutasid, nägid seda ette kindlates proportsioonides. Seetõttu on mõistetav, et pärast haldusreformi on need mõõtkavad suuresti paigast ära. Praegu me oleme olukorras, kus kohalike omavalitsuste volikogude esindajate ja Riigikogu liikmete suhe on peaaegu võrdne. Kindlasti tasub seda küsimust kaaluda. Aga nagu ma tähelepanu juhtisin, on küsimus konkreetses mudelis [ja selles], kas me suudame kokku leppida.

Selle konkreetse eelnõu esitasid 37 Riigikogu liiget ja see on omamoodi kompromiss nendest olulistest küsimustest, mida tuleks Vabariigi Presidendi valimise seaduse puhul parandada enne esimest hääletusvooru Riigikogus. Ja nagu ma ütlesin, me peame selle [muudatuse] ära tegema selle istungjärgu jooksul, et meil järgmisel aastal oleks selged mängureeglid, kuidas Eesti Vabariigi järgmine riigipea valitakse.

Kui me suudame need seadusemuudatused vastu võtta, väheneb ka võimalus kasutada edaspidi presidendivalimistega seoses selliseid laetud sõnu nagu "komejant" ja "farss", kui ühel hetkel hüppab kusagilt välja must hobune ja öeldakse, et tegu ongi musta hobusega. Ma usun, et Eesti Vabariigi riigipea puhul selliste epiteetide kasutamine ei ole kindlasti põhjendatud.

Lõppkokkuvõttes ma tsiteeriksin ikkagi täpselt sedasama Postimehe juhtkirja 25. juunist käesoleval aastal: "Niisiis, riigikogu astub sammu õiges suunas. Presidendi valimine on tähtis protseduur, mis ei tohi sarnaneda kiirloosiga." Ma tänan tähelepanu eest!

Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks!

Aitäh! Head kolleegid! Selles arutatavas eelnõus, Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduses olev muudatus ei ole revolutsiooniline. See seadus tegelikult suuri ja sisulisi probleeme ei lahenda. Ma ei räägi siin praegu põhiseaduse muutmisest ega sellest arutelust, mis puudutab presidendi otsevalimist. See arutelu on minu arvates väga asjakohane, kuid väljub seadusemuudatuse raamest, see on ka põhiseaduse muutmise küsimus. Nii et ma keskendun praegu selle seaduse sisule. Aga see muudatus ei lahenda ka võimalikku musta hobuse ohtu, millest siin on räägitud. 

Ma tuletan alustuseks meelde, et me oleme ühe väga suure muudatuse seoses presidendivalimistega juba ära teinud, minu arvates väga põhimõttelise ja olulise muudatuse võrreldes eelmiste presidendivalimistega. Nimelt, me oleme muutnud põhiseadust. Kohalike omavalitsuste volikogude valimistel ei saa enam osaleda Vene, Valgevene ja teiste kolmandate riikide kodanikud. Ehk me välistame kaudselt nende osalemise Eesti Vabariigi presidendi valimistel läbi valijameeste valimise, kui peaks minema valimine valimiskogusse. Nii et selle muudatuse me oleme teinud. Ma arvan, et see on päris oluline ja sisuline muudatus. 

Nüüd, selle seadusega me muudame presidendikandidaatide esitamise tähtaega, mis saaks olema 9–12 päeva enne esimest vooru. Seni ei ole olnud kordagi probleemi, et me ei oleks teadnud neid kandidaate, kes esimeses voorus parlamenti tulevad. Mitte kordagi ei ole olnud niisugust olukorda. Küll aga jah, neid kandidaate on olnud rohkem, nagu ka Lauri Hussar eelnevalt viitas. Kõik, kes on esialgu kandidaatidena mööda Eestit ratsutanud, ei ole hiljem osutunud ametlikeks kandidaatideks. Aga musta hobust ei välista see kuidagi, kui parlamendiliikmetel või parlamendierakondadel on soov leppida kokku [ja esitada kandidaat] mõnes hilisemas voorus parlamendis või valimiskogus, kus on ette nähtud tähtajad, mis tulenevad osaliselt põhiseadusest ja osaliselt kehtivast seadusest, mida me ei muuda. Seal jääb kõik nii, nagu on, nii, nagu me põhiseaduskomisjonis arutasime: kui valimine läheb valimiskogust tagasi Riigikokku, nii nagu Kersti Kaljulaiu valimise ajal oli, siis me seda muudatust rakendada ei saa, vaid lähtume ikkagi praegu kehtivast korrast. Nii et täpselt samuti võib tulla ootamatult välja presidendikandidaat kõikides ülejäänud voorudes. Ja seda me kehtiva seaduse muutmisega ei muuda. 

Ma olen ka selle 9 ja 12 päeva poolt. Isamaa saadikurühm toetab ka seda 9 ja 12 päeva, kuigi see ei lahenda fundamentaalset probleemi. Aga see on kindlasti samm õiges suunas. 

Presidendikandidaatide esinemine parlamendi ja valimiskogu ees on igati asjakohane. Seda saab viisakalt sõnastada: "kandidaat esineb". Me ei pea ütlema, kas tal on õigus või kohustus, aga ütleme, et kandidaat esineb. Minu arvates on see viisakas vorm, mida seaduses sätestada, ja seda saab tõlgendada kohustusena. Minu arvates on see väga soliidselt sellisel kujul lahendatud, kui me siin ühise keele leiame. 

Küll aga on minu arvates selle seadusemuudatuse kõige olulisem osa jäänud puutumata – saalis on seda küll korduvalt tõstatatud ja küsitud –, nimelt, valijameeste kogu ehk valimiskogu, mis koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Minu hinnangul on sellest 9 või 12 päevast või 7 või 14 päevast enne esimest vooru palju olulisem see, et valimiskogu oleks võimalikult sarnane sellega, mida esialgselt kavandasid põhiseaduse koostajad ja mis on ka rahvahääletusel saanud rahva heakskiidu. Siis oli see proportsioon hoopis teistsugune, kohalike omavalitsuste volikogude esindajate osakaal valimiskogus oli kordades suurem ja see oli kaldu väiksema elanike arvuga omavalitsuste poole. See on olnud nii põhiseaduse koostajate tahe kui ka rahva enamuse tahe rahvahääletusel. Minu arvates on see [proportsioon pärast] haldusreforme moondunud ja meie kohustus on püüda see esialgne tahe ja see esialgne proportsioon taastada. 

Loomulikult me kõik saame aru, et see on poliitiliselt väga tundlik teema, kuidas säilitada seda proportsiooni, kuidas see kujuneb erinevate omavalitsuste vahel. Teame, et erinevates omavalitsustes on erinevad erakonnad võimul, neil on erinevad huvid, kõik loevad. Ka omavalitsused ja nende elanikud ja valimisõiguslikud kodanikud vaatavad, kas nende õigusi ei ole kuidagi piiratud. Ja see proportsioon tuleb ka sealt. Tallinn kui suur omavalitsus ja väikesed omavalitsused – kuidas leida see tasakaal? Ja ega siin sellist ideaalset mudelit ei olegi, see saab olla ikkagi erakondade poliitiline kokkulepe. Lepime kokku, et meil on olemas poliitiline tahe taastada see esialgne proportsioon, ja liigume selles suunas. Minu arvates on seda võimalik teha matemaatilises mõttes suhteliselt lihtsalt, hoides ka teatud proportsioonidest kinni. Küsimus on, kas meil jätkub riigimehelikkust ja poliitilist tahet selles kokku leppida. 

Aega on vähe, vähem kui aasta on jäänud presidendivalimisteni. Nagu me teame, on hea tava – sellele on Riigikohus kogu aeg juhtinud tähelepanu –, et aasta enne valimisi ei tohiks valimisseadusi muuta. Seda on siin mõnel korral ju rikutud, see ei tee seda seadusemuudatust otseselt kohe põhiseadusevastaseks. Aga aega on vähe ja tõepoolest me peaksime suutma selles kokku leppida selle aasta jooksul. Nii et mina kutsun kolleege üles lisama mitte ainult kosmeetilistele, vaid siiski väheolulistele muudatustele sisulise muudatuse ja leidma endas jõudu, et kokku leppida ka valimiskogu koosseisu muutmises. Aitäh! 

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tõesti, aastaid arutatud muudatused Vabariigi Presidendi valimise seaduses, ma arvan, tuleks nüüd ära teha. Ühelt poolt selleks, et inimesed saaksid varem kandidaatidega tuttavaks, tuleks nad esitada tõesti rohkem kui kaks kuni neli päeva enne esimest hääletusvooru. Siis on ajakirjanikel võimalik küsimusi esitada ja inimestel on võimalik kandidaatidega tutvuda. Ühtlasi [saavad] presidendikandidaadid võimaluse esineda siin Riigikogu suures saalis, tutvustada oma seisukohta, plaane ja tõekspidamisi. 

Eelkõnelejate arvamustest jäi mulje, et iseenesest selle vastu keegi ei ole, küsimus on, kas teha veel täiendavaid muudatusi. Mina ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon oleme ikkagi seda meelt, et me võiksime Riigikogus jääda selle seaduse muutmise piiresse ja põhiseaduse kallale ei läheks. Aga tõepoolest, haldusreformiga kaasnenud muutused, mis ei olnud ju eraldi eesmärk, võiks tagasi pöörata ning taastada valimiskogus kohalike volikogude esindajate ja Riigikogu liikmete proportsiooni, mis varasemalt oli. 

Ka Põhiseaduse Assamblee on neid arutelusid pidades nentinud, et presidendivalimistel kuulub prioriteet Riigikogule ja valimiskogu rakendatakse alles siis, kui presidendi valimine Riigikogus tulemust ei anna. Seega, kui valimiskogus tõepoolest peaaegu poole moodustavad needsamad Riigikogu liikmed, kes Riigikogus võib-olla mõned nädalad varem ei suutnud presidenti valida, siis mis on tõenäosus, et nad teisel katsel kokkuleppele jõuavad? Tõepoolest, kui Riigikogus, kellele Põhiseaduse Assamblee on andnud selle prioriteetsuse, ei saa ülesannet täidetud, siis valijameeste kogus võiks olla omavalitsuste proportsioon suurem. Põhiseadus annab valimiskogu moodustamise põhimõtete puhul ainult ette suunad: vähemalt üks esindaja igast volikogust, Eesti Vabariigi kodanikud, ja nad ei tohi olla samal ajal Riigikogu liikmed, võiksid olla niisama volikogu liikmed. Need on need piirid, millega me peame arvestama. Aga eraldi kohaliku omavalitsuse volikogude esindajate ja Riigikogu liikmete suhtarvu nõuet põhiseadusest ei tulene. Nii et siin ongi poliitilise kokkuleppe koht. Mida me õigeks peame?

Ja mina, nii nagu leidis eelkõnelenud Helir-Valdor Seeder, samamoodi arvan, et võiks haldusreformieelsed proportsioonid taastada. Jah, ilmselt matemaatiliselt suhteliselt lihtsal viisil, sest siin ei ole mingisugust universaalset õiget lahendust, et pusime veel kaks aastat ja siis leiame sellise lahenduse, mis on erakordselt õiglane kõigi omavalitsuste suhtes. No sellist asja ei ole olemas. Me peame kokku leppima. Ka praegu paika pandud valijameeste arv vastavalt omavalitsuse suurusele on tegelikult ju mõistlik lahendus. Me saame valijameeste arvu volikogude jaoks suurendada vastavalt [omavalitsuste] suurusele. Ma loodan, et muudatusettepanekute esitamise järel saame pidada siin neid arutelusid ja leida kompromissi, et juba järgmisel sügisel toimuvateks presidendivalimisteks oleks valimiskogu proportsioonid muudetud.

Nii et tõepoolest, kutsun üles kolleege hoidma konstruktiivset meelt ja pidama silmas ajagraafikut, et me võimalikult kiiresti kokkuleppele jõuaksime – tõesti, napilt alla aasta jääb järgmiste presidendivalimisteni – ja seaduse muudetud saaksime. Aitäh!

Aitäh kõigile kõnelejatele! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 684 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. oktoober kell 17.15. Oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti. 

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 732 esimene lugemine. Ettekandeks palun [kõnetooli] sotsiaalminister Karmen Jolleri.

Tere! Hea istungi juhataja, Riigikogu liikmed ja inimesed väljastpoolt! Tutvustan sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga muudetakse sotsiaalhoolekande seadust, sotsiaalmaksuseadust, sotsiaalseadustiku üldosa seadust ja väärtpaberite registri pidamise seadust. Eelnõu on seotud 2026. aasta riigieelarve seadusega. 

Lühidalt [loen üles] eesmärgid ja siis natukene pikemalt ka nendest. Eelnõu eesmärgid on järgmised: muuta toimetulekutoetuse taotlemine selgemaks, tõhusamaks ja õiglasemaks; võimaldada kuulmislangusega inimestele viipekeele kaugtõlketeenust ja kirjutustõlketeenust; täpsustada hooldusteenuse osutaja kohustust hügieenivahendite tagamisel; muuta paindlikumaks üksi elava pensionäri toetuse maksmise määra kehtestamine, võimaldada Sotsiaalkindlustusametil täita pensionikalkulaatori funktsioone ja tagada isikute võrdne kohtlemine kohustusliku kogumispensioni sissemakse tegemisel. 

Alustan toimetulekutoetusest. Toimetulekutoetus on riigi viimane turvavõrk inimestele ja peredele, kelle sissetulekud ei kata igapäevaseid esmavajadusi. Kui pere või inimese igakuised tulud jäävad alla riikliku toimetuleku piiri, siis maksab riik puuduoleva osa kinni, et inimene ei jääks hädas täiesti abita. Koostatud seaduseelnõu põhineb mitme uuringu ja Riigikontrolli auditi soovitusel ning ka kohalike omavalitsuste tagasisidel. Ühtekokku on eelnõus 20 täiustust toimetulekutoetuse kohta. Mõte on selles, et toetuse määramise alused oleksid selgemad ja õiglasemad ning [toetuse määramine] tõhusam. 

See mõjutab umbes 28 000 inimest üle kogu Eesti, enim lastega, tööta ja madala sissetulekuga peresid. Näiteks toetatakse toimetulekusüsteemi muudatustega õppimist. Arvestatakse ka perede tegelikku elukorraldust ja vähendatakse bürokraatiat. Võidavad pered, õpilased, sotsiaaltöötajad ja abivajajad. Bürokraatia arvel hoitakse tegelikult kokku ka aega ja närve. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise eelnõu suurimad võitjad on õppivad 18–19-aastased noored, samuti pered, kus laps elab vaheldumisi mõlema vanema juures. Õppiv noor saab toimetulekutoetust lapsele [määratud] natuke kõrgemas määras kauem. Praegu [saab ta seda] kuni 18. eluaastani ja edaspidi, kui ta õpib, 19. eluaastani. Ja riik ikkagi suunab noort haridusteed lõpuni käima, et ei peaks olema toimetulek see, mille tõttu laps või noor otsustab kooli pooleli jätta. 

Nii, ühesõnaga, nagu ma mainisin, süsteem on praegu selline, et täiskasvanutele mõeldud toetus hakkab noorele kehtima siis, kui ta saab vanuse poolest täiskasvanuks, ehk 18-aastaselt. Kui nüüd [piir] viia 19. eluaastani, siis tegelikult võrreldes praegusega tähendab see peredele üle 100 euro suurust lisatuge kuus. [Muudatus] jõustub 2027. aasta aprillist.

Teine oluline muudatus on lapse tegeliku elukorralduse kohta. Kui laps elab korraga mõlema vanema juures, siis saab arvestada toimetulekutoetust lähtuvalt tema elukohast. Tänapäeval on peremudelid hoopis teistsugused. 

Kui praegu peab riigile, õigemini KOV-ile esitama hulgaliselt erinevaid dokumente, siis tulevikus, nii palju kui vähegi võimalik, saab kohalik omavalitsus pärida [teavet] riiklikest registritest. Taotlusprotsess muudetakse ühtlaseks kogu Eestis, see standardiseeritakse: tekib ühtne taotlusvorm ja [seatakse] selged juhised. Nii ehk vähenevad piirkondlikud erinevused, mida me praegu praktikas näeme. 

Edasi, viipekeele kaugtõlketeenus ja kirjutustõlketeenus. Jõustub jaanuaris 2026. Mõlemad teenused on suunatud kuulmismuredega inimestele. Seni on [teenuseid] rahastatud välisrahastuse toel, aga nüüd lähevad need riiklikku püsirahastusse. Kaugtõlketeenus toimub spetsiaalse tõlkerakenduse kaudu, kus kuulmishäirega inimene näeb viipekeeletõlki ja saab niimoodi kas või, ma ei tea, perearstikeskusega suhelda. Kirjutustõlge on selline teenus, kus muudetakse kuuldav tekst nähtavaks. Ehk kui inimesel on raske kuulmispuue või ta on täiesti kurt, siis kirjutustõlke korral kuvatakse kuuldav tekst kirjaliku tekstina. See aitab näiteks koosolekutel, konverentsidel või koolitustel osaleda. 

Kaugtõlketeenuse rakenduse kohta tahaks veel öelda sellise hea fakti, et see sai ligipääsetava lahenduse kategoorias eelmisel aastal tunnustuse. See oli Eesti Puuetega Inimeste Koja korraldatud tunnustuskonkurss. Ja mõlema lahenduse puhul me lähtume ainult eesti keelest, teisi keeli ei toetata. 

Teenust saavad inimesed, kellel on kuulmispuue või vähenenud töövõime kuulmislanguse tõttu või need, kellel on meedik tuvastanud kuulmislanguse. Tegelikult ei ole neid teenuse saajaid Eesti mõistes palju. Viipekeele kaugtõlketeenust [saab] 216 inimest ja kirjutustõlketeenust 38 inimest, aga nende inimeste jaoks on see igapäevase toimetuleku jaoks ikkagi ääretult määrav ja oluline teenus. 

Abivahenditeenust [puudutav muudatus, mis] rakendub jaanuarist 2026, on lühidalt öeldes seotud hooldusteenuse osutajate kohustuste täpsustamisega. Sätestatakse, et üldised hooldusega seotud abivahendid peab tagama hooldusteenuse osutaja, aga individuaalsed abivahendid, näiteks mähkmed, peab inimene ise tagama. 

Pensionikalkulaator. Ka praegu näeb eesti.ee kaudu pensionikalkulaatorit, aga seal on ainult esimene ja teine sammas. Eesmärk on see, et inimene näeks ka kolmandat sammast, et tekiks realistlik vaade sellest, milline hakkab olema inimese pension, kui ta ükskord jõuab pensioniikka. See võiks siis motiveerida inimesi rohkem koguma, kõrvale panema ning kasutama ka teist ja kolmandat pensionisammast. See annab inimesele hea ülevaate oma tuludest. 

Nii, sotsiaalmaksuseaduse muudatused. Siin on ka seos pensioniga, luuakse võrdsed õigused. Praegu on näiteks selline olukord, et kui inimesel on töövõimetus või osaline töövõime, siis sissetulekutest ta ei saa oma tulevikuks koguda teise pensionisambasse raha. See muutub uuest aastast. Riik hakkab inimesi toetama ja maksab pensionisambasse raha töövõimetoetusest, mida ta saab. Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Täna, 15. oktoober on vaegnägijatele pühendatud valge kepi päev. Lihtsalt täpsustuseks või täienduseks, et see pimedate abivahend sai alguse Prantsusmaalt. See, et nüüd läheb [püsikuludesse] sisse viipekeele kaugtõlketeenus ja kirjutustõlketeenus, on suurepärane, need saavad seadustatud ja ka rahastatud. Samas ei ole selles eelnõus absoluutselt ühtegi teenust vaegnägijatele, näiteks kirjeldustõlke teenust, mis on väga oluline. See ei ole ei seadusesse sisse kirjutatud ega ka rahastatud. Mis te arvate, millal jõuab aeg selle teenuse juurde?

Sedasama kommenteerisite ta ka komisjonis, see oli hästi hea sisuline kommentaar. Juba toona ma mõtlesin, et jah, me peaksime võtma ka selle arutelu oma majas ette, ja kindlasti arutame seda. Täna hommikul ma mõtlesin valge kepi päeva peale. Meil on ligipääsetavus ikkagi väga suur probleem ja loomulikult me peame mõtlema sellele. Ma ei oska [küsimusele] vastata, aga ma kindlasti räägin sellest oma majas.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Hea minister! Praegu kehtiva seaduse § 133, "Toimetulekutoetuse arvestamise alused", lõige 6 räägib sellest, et toimetulekutoetuse määramiseks kehtestatakse kulude piirmäärad, mis tagavad isiku ja tema pereliikmete inimväärse äraelamise. Seaduseelnõuga muudetakse "inimväärne äraelamine" "esmaseks toimetulekuks". Ma usun, et te olete minuga nõus, et see langetab oluliselt latti. Kuidas te ise põhjendate seda, et selline muudatus tehakse? Inimväärne äraelamine on midagi muud kui esmane toimetulek.

Jah! Noh, "inimväärne äraelamine" on kindlasti subjektiivne väljend, [sõltub sellest], mis on kellegi jaoks inimväärne. See on kindlasti vaidlustatav küsimus. Sotsiaalvaldkonna, tervishoiuvaldkonna ja, ma arvan, ka väga paljude teiste valdkondade kohta kehtib üks universaalne ja võib-olla ka kurb reegel, et raha pole kunagi piisavalt palju. Näiteks ühe inimese või ühe pere jaoks võib praegune piirmäära tõus olla väga hea ja teine pere jälle tunneb, et see ei ole seda. Aga me ei lähtu sotsiaaltoetuste määramisel emotsionaalsetest väljenditest või emotsioonidest, vaid me lähtume andmetest ja reaalsetest võimalustest. Ma arvan, et see toimetulekutoetuse tõus, mida me praegu saame teha – me saame toimetulekutoetuse teha vastavaks absoluutse vaesuse määra piiriga, vähemalt selles piirmääras suudame inimestele tagada toetuse –, on väga oluline sõnum. Loomulikult, kui me leiame võimalusi, siis me toetame [rohkem].

Üks pool on raha, aga teine pool on teenused. Tänapäeva sotsiaalvaldkond ikkagi suudab neid pakkuda nii kohalike omavalitsuste kaudu, Sotsiaalkindlustusameti kaudu kui ka tegelikult muude [asutuste kaudu], nagu Helmeni juba mainitud MTÜ-de ja heade inimeste kaudu. Okei, MTÜ-sid ja häid inimesi ei nimetata otseselt riiklikuks sotsiaalvaldkonnaks, aga me ei saa öelda, et meil kodanikena oleks selles vähem tähtsust. Ka teenused on tähtsad, ei ole ainult raha tähtis. Aga loomulikult võiks see toetus olla alati kõrgem ja selle üle ma ei vaidle, aga sellised on meie praegused võimalused.

Eero Merilind, palun!

Hea istungi juhataja! Hea minister! Küsin kaugtõlketeenuse, viipekeele tõlketeenuse kohta. Kas seda saab kasutada ka perearsti vastuvõtul?

Kus on vaja, seal kasutatakse, jah. Ma arvan, et kasutajaks on ikkagi inimene, kellel on kuulmisraskus. Perearst peab iseendale leidma selle võimaluse, kui seda on. Mina olen natuke proovinud sõrmendamist ja õppinud viipekeelt, et oma nimistu kurtidega paremini suhelda. Ma suudan küll viibelda väga vähe, aga sellest on mulle abi olnud. Aga need konkreetsed rakendused on mõeldud ikkagi [kuulmislangusega] inimesele ja ta võib neid kasutada seal, kus tal on vaja.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu mure on tegelikult selles, mis puudutab eelnõu teksti. Siin on kenasti ära toodud, et "inimväärne äraelamine" asendatakse sõnadega "esmane toimetulek". Aga tegelikult on seadus[eelnõu] tekstis puudu üks väga oluline norm. See on seletuskirjas leheküljel 13 kirjas ja see räägib sellest, et soovituslik summa, mis tagab perele toimetuleku, on kaks toimetulekupiiri. Seda ei ole [eelnõu] tekstis. 

Me oleme korra olnud sotsiaalkomisjonis olukorras, kus seletuskirjas oli lahti kirjutatud, mida miski tähendab, aga [eelnõu] tekstis seda ei olnud. Õiguskantsler läks põhjendatult Riigikohtusse ja seal küsiti meie arvamust. Kui seaduse teksti järgi on toimetulekutoetus otseselt riigi rahaline abi puudust kannatavatele inimestele, siis minu meelest peaks olema see norm – kaks toimetulekupiiri, kuigi minu meelest on ka see vähe –, seadus[eelnõu] tekstis. Mis te sellest arvate?

See meeldiks mulle, kindlasti, aga eks me vaatame oma võimalusi. Suund võiks loomulikult sinnapoole olla, et saaksime inimesi rohkem toetada. Aga jällegi, ma ei jätaks mainimata seda, et me panustame ka teenuste näol. Kuidas neid täpselt välja arvutada ja kas seda peaks niimoodi tegema, see on nüüd teine küsimus. Aga mulle kindlasti meeldiks, kui me saaksime raskustes inimesi rohkem toetada. Nagu ma ütlesin, on tegu valdkonnaga, kus meil on võimalusi alati vähem kui vajadusi.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Võib-olla te saate natuke lahti rääkida pensionäritoetuse maksmise määra ja selle kehtestamise. Ma loen praegu seaduse täiendusi. Paragrahvi 139³ täiendatakse kahe lõikega. Esimene lõige justkui ütleb, et see määr lähtub mingisugusest, ütleme, Statistikaameti näitajast, ja teises [lõikes] öeldakse, et selle määra siiski kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Mulle jääb nüüd segaseks, kas minister seda 1,2-kordset [suurust] peab arvesse võtma või ta võib seda arvesse võtta.

Peab.

Kui ta peab, siis võiks sõnastada nii, et ta peab. Ja mida ta siis kehtestab? Noh, annab allkirja asjale, mis automaatselt välja arvestatakse. 

Ja teine küsimus on see, et kui ta seadusepügala järgi tegelikult ikka ei pea, siis Riigikogu rolli ju jälle [vähendatakse] ühe kulurea osas, eks ole, Riigikogu mängitakse sellest nagu välja. Selgitage natuke seda täiendust lahti.

Tegelikult ei ole see ka praegu Riigikogu otsus, vaid see on valitsuse tasandi otsus. See toodi allapoole, ministri tasandile, et otsus saaks kiiremini [tehtud] ja inimesed saaksid muutunud pensionimääraga pensioni kiiremini kätte. See on inimeste huvides. Ühesõnaga … Ma ei saanud küsimuse lõpust täpselt aru. (Rain Epler selgitab.) Tähendab, seadus määratleb, kuidas pensioni arvestatakse. Seadus määratleb ka selle, et pensioni indekseeritakse alati ülespoole, pension kunagi ei vähene. Nüüd me seadusega toome selle otsustustasandi – keegi fikseerib, et jah, see on see number ja see on õigesti arvutatud – [allapoole], see fikseeritakse ministeeriumis. See ei lähe valitsuse tasandile, kus otsuse tegemine lükkuks [ajaliselt] kaugemale. Eesmärk on teha protsess lihtsamaks ja vähem bürokraatlikuks. See on see mõte. Aga Riigikogu saab sekkuda, muutes seadust ehk seda, kuidas pensioni arvestatakse. Seal saab Riigikogu alati sekkuda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõttega. Palun, sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo!

Austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu oma istungil 6. oktoobril ja tegi järgnevad otsused. Kõigepealt otsustati teha ettepanek eelnõu täiskogu päevakorda tuua täna, 15. oktoobril, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo ja esimene lugemine lõpetada. Ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on tavapärane kümme päeva. Kõik otsused olid konsensuslikud. 

Minister esitas väga kenasti seadus[eelnõu] sisulise poole. Ma annan väga põgusa ülevaate aruteludest komisjonis, mis ei olnud liiga pikad, aga kus käisid läbi täpselt needsamad küsimused, mida täna tegelikult saalis juba küsiti. 

Kõigepealt oli küsimus toimetulekupiiri suuruse kohta, selle õigluse kohta ja selle kohta, kas see on vastavuses inimeste tegelike vajadustega. [Selle teema] tõstatasid nii Riigikogu liige Kalle Grünthal kui ka Tanel Kiik, kes kutsus toetama Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vastavasisulist eelnõu. Ühtlasi soovis Kalle Grünthal teada, kui suur on toimetulekutoetus ühe leibkonnaliikme kohta. Komisjonis tekkis väike ärevus, sest tõepoolest oli eksitus slaididel, mis komisjonile olid saadetud, aga minister ütles suuliselt, et täna on toimetulekutoetuse piir esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta 200 eurot, 240 eurot on see alaealise lapse kohta ja 160 eurot iga järgmise täisealise leibkonnaliikme kohta. 

Nagu me teame, tõstetakse riigieelarve seaduse eelnõuga, peab täna veel ütlema, toimetulekutoetuse piiri 20 euro võrra. See suurendab ka neid numbreid. Seda tehakse nii, nagu minister kenasti selgitas, elatusmiinimumi [arvutamise] metoodika alusel, selleks et inimesed ei jääks allapoole absoluutse vaesuse piiri. Riigi eelarvestrateegia, mis samamoodi on Riigikogu liikmetel olemas, näeb ette summad juba järgmisteks aastateks, et seda tõusu oleks võimalik ka edaspidi teha ja et me suudaks absoluutse vaesuse piiriga sammu pidada. 

Viipekeele tõlketeenuse kohta küsiti järgmist. Ma ei korda seda küsimust, mida proua Helmen Kütt täna saalis küsis, aga seda teemat puudutasime ka [komisjonis]. Küll aga küsis asendusliige Mait Klaassen, teades, et viipekeeli on erinevaid, kas me tagame tõlketeenuse kõikides erinevates viipekeeltes või siis ainult Eestile omases. Ja vastus on loomulikult, et Eestile omases ja Eestis kasutatud viipekeeles. 

Eraldi tahan ma välja tuua terase märkuse Riigikogu liikmelt proua Helmen Kütilt, kes rääkis eakate nii-öelda sukasäärde korjatud rahast. Või tänapäeval on see ikkagi pangakontol, eks ole. Aga igal juhul see turvatunde pakkumine iseendale, et kui ma peaksin siit ilmast lahkuma, siis mul oleks varu, kui on mingisugused erakorralised väljaminekud. Milline on see summa, mis võib inimesel olla puutumatult arvel, et ta siiski toimetulekutoetust saaks? Ja siin on ministeeriumi vastus, et see on 440 eurot. Ma pean nõustuma kõikide osapooltega, kes komisjonis arvamust avaldasid, et arvestades tänapäeva hindasid, sealjuures ka viimaseks teekonnaks valmistumist, on see häbiväärselt väike summa. Sellega võiks eraldi tegeleda. Ja see tegelikult ju ei puuduta riigieelarvet ega tekita meile rohkem kulusid. Me lihtsalt anname inimestele õiguse omada natukene rohkem tagavararessursse. 

Küsiti ka üksi elava pensionäri toetuse kohta, mille kohta härra Epler ka siin küsis. Selgitan veel ühe korra. Tõepoolest, meil on üksi elava pensionäri toetus. Seadus sätestab väga täpselt, mismoodi arvestatakse selle suurust. Seda suurust arvestatakse statistilistelt andmetelt teatud kuupäeva seisuga. Riigieelarvet tehes ja sinna raha planeerides on meil üks andmestik. Järgmise aasta alguse jaoks tehti arvestusi selle aasta suvel, et meil järgmine aasta oleks üldse raha eelarves. Aga kui me peame välja andma valitsuse määruse, siis me võtame arvesse hetke reaalandmeid. Seal on alati olnud erinevus, kõikidel aastatel. (Hääl saalist.) Väga väikene mõju, aga see on alati seal olnud. 

Nüüd, selleks, et vältida sellist segast olukorda, et valitsus peab kaks korda erinevaid otsuseid tegema, teeb ministeerium koos Sotsiaalkindlustusametiga täpselt sama valemi järgi, aga statistiliste andmete pealt arvutuse ja mitte valitsus ei anna enam määrust välja, vaid minister annab määruse välja. Mingisugust sisulist muudatust seal ei ole. Sellega seoses ei tohiks olla kellelgi ühtegi hirmu. 

Need olid laias laastus arutelud, mida me komisjonis pidasime. Võib-olla tasub veel välja tuua küsimuse, mille Riina Solman esitas: kuna see eelnõu muu hulgas kasvatab tulevikus teise samba pensioni nendel inimestel, kes on vähenenud töövõimega, kas ei oleks inimestele soodsam teha neid kandeid hoopis esimesse sambasse? Kõik arvutused ja analüüsid, mis on tehtud, näitavad siiski, et mitme pensionisamba olemasolu puhul on inimeste vanadus paremini majanduslikult kindlustatud. Ka teise sambasse maksmine on inimese huvides, mitte vastupidi. Suur aitäh! Kui on küsimusi, siis vastan.

Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Helmen Kütt, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Täna on Riigikogus esimesel lugemisel seaduseelnõu 732 ehk sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu]. Seaduseelnõu on viiel leheküljel, seletuskiri on muidugi tunduvalt pikem. Eelnõu sisaldab mitmeid olulisi ja väga vajalikke muudatusi. Neid saab ainult tervitada. Nii minister kui ka komisjoni esimees rääkisid sellest, millised need toredad muudatused selles seaduseelnõus on. Mina keskenduksin just muredele. 

Ja üheks mureks, mida ma siin näen pikaajalise sotsiaalkomisjoni liikmena ja ka [endise] komisjoni juhtijana, on see, et meil on sisse kirjutatud seaduseelnõu teksti isegi see, et me asendame seaduses sõnad "inimväärne äraelamine" sõnadega "esmane toimetulek", aga meil ei ole seadusesse sisse kirjutatud [teist] väga olulist muudatust. Eelnõu § 1 punkti 9, millega täiendatakse § 132 lõigetega 6²–6⁴, kus reguleeritakse toimetulekutoetuse menetlemisel varade täieliku hindamise ja väljaselgitamise kohustust, on kirjutamata jäetud – tõsi, seletuskirja lehel 13 on see kirjas – nõndanimetatud soovituslik summa, mida võib taotleja tema pere säästudeks arvestada. Üksi elaval [inimesel] ja esimesel pereliikmel on see kaks toimetulekupiiri. Ma jätan praegu kõrvale selle, et see kaks toimetulekupiiri – 400 eurot ja alates uuest aastast 440 eurot – on väga napp ja väike summa. Sellele juhtis ka komisjoni esimees tähelepanu. 

Aga me oleme sotsiaalkomisjonis olnud olukorra ees, kus Riigikohus küsis meie käest arvamust, kuna seletuskirjas olid teenused lahti kirjutatud, aga need ei olnud seadusesse kirjutatud ja neid võis tõlgendada erinevalt. See kaasus on korra kohtus olnud. Toimetulekutoetus on riigi rahaline abi puuduses inimestele. Seda rahastatakse riigieelarvest. Tegemist on riikliku ülesandega, mida kohalikud omavalitsused täidavad. Riik katab toetuse väljamaksmise – toetust maksab välja kohalik omavalitsus – ja KOV-idele toetuse menetlemisega kaasnevad kulud. Kohaliku omavalitsuse otsustada on näiteks toimetulekutoetuse arvestamisel kasutatavate eluasemekulude piirmäärade suurused, mis peavad olema piisavad, et tagada nüüd siis enam mitte inimväärne äraelamine, vaid esmane toimetulek. Piirmäärad tuleb vähemalt kord aastas üle vaadata ja vajaduse korral ajakohastada. 

Nüüd, ülejäänud toetuse tingimused on sotsiaalhoolekande seaduses konkreetselt kirjas. Neid ei tohi omavalitsus ise kitsendavalt tõlgendada. Kui kaht toimetuleku piiri ei ole seadusesse sisse kirjutatud, siis on see vastuolus seaduslikkuse põhimõtetega, põhiseaduse § 3 lõikega 1 ja § 154 lõikega 1. Seaduslikkuse põhimõttest tuleneb muu hulgas see, et kohalik omavalitsus peab järgima talle seadusega antud volituse piire ja tal on keelatud kitsendada seaduses sätestatut. Seaduses sisaldavaid üldreegleid saab omavalitsusüksus sotsiaalhoolekandes abi andmise korra üksnes täpsustada, mitte seada uusi täiendavaid nõudeid. Tegelikult on see päris suur probleem, kui me seda seadus[eelnõusse] sisse ei kirjuta, seda vähemalt minu arvates. 

Nüüd läheme selle summa juurde. Üksi elaval eakal inimesel on [säästudeks arvestatav summa] kaks toimetulekupiiri. Ta peab hakkama seda tõestama siis, kui ta neljandat korda aasta jooksul läheb taotlema 440-eurost toimetulekutoetust. Ma väga vabandan! Nõndanimetatud kirsturaha, mida eakas on kogunud võib-olla pool elu või mõned aastad, on tunduvalt suurem. Helistasin eile läbi neli matusebürood. Kõige odavam matus Eesti Vabariigis, mida nemad ütlesid, on 700–800 eurot. Aga see on nagu selles anekdoodis: seda viimast ma ei soovita. Tavaliselt kasutavad seda kohalikud omavalitsused, kui nad omasteta ja lähedasteta isikuid matavad. Kui me räägime perekonnast, kus on näiteks kaks täiskasvanut ja kaks last, siis seletuskirja kohaselt on arvestuslik summa, mis perel on kehtiva piiri ehk 200 euro järgi, 700 eurot. Uuest aastast on see 770 eurot. 

Ausalt öelda me räägime nii riigina kui ka inimestena sellest, et oluline on säästa. Juba väikesele lapsele kingitakse hoiupõrsas, et [ta saaks] hakata koguma. Mida see kaasa toob? Selline madal piir toob kaasa selle, et inimesed võtavad oma säästud pangast välja. Siis on pangaarve väga kena, see on tühi, sinna laekub ainult pension. Võib-olla võetakse pensiongi välja või kui ei, siis pensioni eest tehakse ostud ja maksed ja säästu hoitakse kodus. Kas see on eesmärk, et kui ühel hetkel koputab abivalmis külaline uksele, siis on see raha kodus väga kergelt kättesaadav? Teine on inimese usk. Korra juba oli see, et kui me läksime üle kroonile, siis tegelikult osa [rahast] vahetati ja osa läks kaduma. No teine üleminek, üleminek eurole siiski andis võimaluse kõik vahetada. Aga inimesed on mures, et raha ei kata ära [kulutust] kirstule. 

Näiteks Eesti Pank on soovituslikult öelnud, et igaühel võiks olla meelerahufond, mis on kogutud eelnevatel aegadel, kui elus hästi oli. Aga kui see summa on niivõrd väike, et neljaliikmelise perekonna puhul, kaks täiskasvanut ja kaks last, on see summa 770 eurot, siis töötuks jäädes peaks inimesel mitmekordsel taotlemisel olema võimalus, nagu öeldakse, uuesti reele saada, ilma et ta peaks kohe hakkama säästusid kulutama. Lõppude lõpuks see väike sääst ei [tohiks minna] toimetulekutoetuse arvestusse. [Sääst on selleks], kui tekib kulu, kas või külmkapp läheb katki või mingi abivahend, selline, mis on inimesel kodus, et paremini toime tulla. 

Nii et põhimõtteliselt näen mina siin kahte probleemi. Esiteks ei ole seadus[eelnõu] teksti sisse kirjutatud kas kahekordne või kolmekordne [piir]. Vaadake, kui see pole [eelnõu] teksti sisse kirjutatud, siis on väga keeruline, head ametikaaslased, teha muudatusettepanekuid, näiteks kahe piiri asemele kolm kirjutada. Mis muudatusettepaneku me siis seletuskirja kohta teeme? See on minu meelest probleem. Ja teine on muidugi see, et see summa, täna 400, tulevikus 440 eurot, ühe üksi elava inimese jaoks, on see siis erivajadusega inimene või eakas, ei ole piisav. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Suur aitäh võimaluse eest! Sotsiaalvaldkond on selline valdkond, kus me räägime inimestest, nende heaolust ja toimetulekust. Mul on ülimalt hea meel, et meil ei ole tegelikult siin vaidlust. Ma olen nõus kõigega, mida proua Helmen Kütt ütles. Võib-olla ainult mõned täpsustused. 

Esiteks, mul on äärmiselt hea meel – ma tunnustan valitsust selle eest –, et mitte ainult järgmisel aastal ei ole toimetuleku piiri tõstmine võimalik, vaid riigi eelarvestrateegiasse on tõepoolest planeeritud ressursid, mis võimaldavad elatusmiinimumi säilitada või absoluutse vaesuse piiriga [sammu pidada] ka järgmisel neljal aastal. Ja see on oluline! Ma vaatan otsa siin mõnele saalis viibivale härrale, kellega koos sai mõned aastad tagasi valitsuses toimetulekupiiri ühekordselt tõstetud. Tegelikult see ühekordne tõstmine on keeruline, see peaks olema pidev protsess ja ideaalses maailmas lausa automaatne.

Nüüd elatusmiinimumist. Siin on täna räägitud õiglusest ja sellest, mis on inimväärne ja mis on hädatarvilik. Tegelikult on elatusmiinimumi [arvutamise] metoodika meil aegunud. Rakendusuuringute keskus CentAR vaatab Sotsiaalministeeriumi tellimusel üle elatusmiinimumi [arvutamise] metoodika. See peaks järgmise aasta kevadel valmis saama ja see saab edaspidi olema adekvaatseks aluseks toimetulekupiiri määratlemisel. Ma usun, et see muudab oluliselt tänast pilti ja olukorda.

Ma tuletan meelde, et mitmed muudatused toimetulekutoetuse määramisel on sellesse eelnõusse juba toodud, muu hulgas varalise seisu hindamine alles neljandal taotlemisel. Ehk kui inimene on ajutiselt majanduslikus raskuses, siis tegelikult ei pea ta esitama selliseid andmeid, mille pinnalt saaks keelduda [toetuse andmisest] selle 440 euro arvel oleku tõttu. Nii et selles mõttes alles siis, kui [inimene] saab pikaajaliselt toimetulekutoetust, hakatakse vaatama inimese seda laadi andmeid. Aga põhimõtteliselt ma olen nõus, et ka pikaajalisel toimetulekutoetuse saajal võiks nii-öelda hingerahu ressurss olla suurem kui 440 eurot ühe pereliikme kohta.

Suur aitäh valitsusele selle eelnõu eest! Rõõmu võivad tunda ka need inimesed, kes on seni kasutanud kaugtõlketeenust ja on olnud hirmul, kas see saab jätkuda. Õnneks on välisvahendid asendunud riigieelarve vahenditega ja me saame ka kuulmislangusega inimestele garanteerida stabiilsust. Suur aitäh! Ja iga seadus[eelnõu] on võimalik teha muudatusettepanekutega paremaks, nii et me saame komisjonis veel koos tööd teha. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 732 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. oktoober kell 17.15. Oleme ära menetlenud neljanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine) eelnõu 697 esimene lugemine. Ettekandeks palun [kõnetooli] energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on taastuvenergia direktiivi REDIII ülevõtmisega. See on üsna mahukas pakett ja seal on palju häid asju. Muu hulgas lihtsustame loamenetluse asjaajamist, toetame looduskeskkonda, arvestame biomassi kasutamist ning loome ühise kontaktpunkti taastuvenergiaprojektide tõhusamaks ja kiiremaks menetlemiseks. 

Eelnõuga võetakse üle 2023. aasta 20. novembril jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, nii nagu ma mainisin. Kuna see direktiiv on mahukas, siis on protsess olnud üsna pikk, nii kooskõlastamise, kaasamise kui ka kõikide artiklite ülevõtmise protsess. See eelnõu, mida me täna siin arutame, käsitleb peaaegu kogu direktiivi, välja arvatud transpordisektori taastuvenergia eesmärki ja selle valikut. Need teemad võtame üle eraldi seadusega, mis saab valmis selle aasta sügisel ja mida ma soovin tutvustada täiskogule uue aasta esimeses pooles. 

Direktiivi laiem eesmärk on aidata kaasa Euroopa Liidu rohelise kokkuleppe eesmärkide täitmisele ehk saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus ja vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidet 1990. aastaga võrreldes vähemalt 55%. Taastuvenergia kasutuselevõtul on selle eesmärgi täitmisel märkimisväärne roll, sest puhas energia vähendab meie sõltuvust imporditud energiast. Seega on tegemist ka energiajulgeoleku küsimusega, samamoodi küsimusega majanduse konkurentsivõimest ja vastupidavusest välistele šokkidele. See annab samuti selge sõnumi puhta tööstuse [ettevõtjatele], et Eesti on riik, kuhu on mõistlik tootmist tuua. 

Selle direktiivi ülevõtmisega eelkõige lihtsustame ja kiirendame loamenetlust, ehkki selles valdkonnas on Eesti astunud juba suure sammu teistest liikmesriikidest ettepoole, sest meil jõuab keskmine taastuvenergia projekt ehitusloast kasutusloani oluliselt kiiremini kui paljudes teistes Euroopa Liidu riikides. Aga tervikuna on Euroopa konkurentsivõime seisukohalt oluline, et teised oleksid sama tublid, ja sellepärast on ka see direktiiv, ma arvan, õige asi. Et projekte saaks kiiremini realiseerida, tuleb meil üle vaadata ka planeeringumenetlus, mis ei ole küll selle direktiivi fookus. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tegeleb [selles menetluses esinevate] takistuste leevendamisega. 

Selleks, et loamenetlus oleks veelgi sujuvam, loome Eesti ehitisregistri näol ühtse kontaktpunkti, mis aitab taastuvenergiaprojekti rajajal kõik vajalikud toimingud lubade saamiseks ühel platvormil [teha]. Kasu on siin ennekõike biometaanijaamade puhul, millel on vaja ehitusloa kõrval ka keskkonnaluba. Lisaks seatakse loamenetluse kestusele tähtajad, mille jooksul peab saama taastuvenergia projekt kõik vajalikud load kätte. 

Teine oluline osa eelnõust käsitleb transpordisektorit, mida ootavad ees samuti olulised muutused. Siin vähendame bürokraatiat, vabastades meie kütusetarnijad kütuse elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise kohustusest, mida teatakse ka atmosfääriõhu kaitse 6% kohustusena. Tunnistame kehtetuks heitmete vähendamise kvootide süsteemi, mis on olnud vastuoluline ja mille kasutamise mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid on juba lõpetanud. Ehk see nõue enam ei kehti ja teeme ka seaduse selles mõttes korda. 

Neid muudatusi, mida ma just äsja mainisin, toetavad ka kütusemüüjad, kes on muu hulgas juhtinud tähelepanu praeguse süsteemi ebaefektiivsusele. Nii et selle läbi saame bürokraatiat oluliselt vähendada. See võiks aidata ka kaasa hinnasurve vähendamisele lõpptarbijale. 

Transpordisektoril võimaldatakse edaspidi taastuvenergia eesmärkide täitmisel kasutada ka veeldatud biometaani. Nii saab senisest suuremas mahus kodumaist biometaani kasutada pikamaatranspordis ja laevanduses. 

Lisaks annab eelnõu õigusliku raamistiku vesiniku laiemaks kasutuseks. Nagu te ilmselt teate, pilootprojektina on Eestis juba valminud esimene vesinikutankla Väos. Raamistik on oluline nii eesmärkideks kui ka tarbimise tõendamiseks, et vesinikutehnoloogiate kasutamisele anda hoogu ja luua päritolutunnuste süsteem. Nii saavad vesiniku kasutajad tõendada, et nende pakutav on just taastuvenergiaga toodetud vesinik, mis kindlasti on palju parema ja pikaajalisema konkurentsivõimega. 

Olulise muudatusena toon veel välja biomassi jätkusuutliku kasutamise tagamise. Ehk siis täiendatud reeglid hakkavad kehtima suurele hulgale soojuselektrit ja jahutusenergiat tootvatele ettevõtetele, mis kasutavad biomassikütuseid, näiteks hakkepuitu. Kui varem olid need nõuded 20-megavatise nimivõimsusega tootmisseadmetele, siis nüüd on need alates 7,5-megavatisest nimivõimsusest. See puudutab umbes 36 uut tootmisüksust, mis peamiselt on suurettevõtete tütarettevõtted, kes peavad oma toodangu taastuvenergiaks kvalifitseerimisel vastama säästlikkuse kriteeriumidele. Säästlikkuse kriteeriumidele vastamine on oluline, et biomassi kasutataks energeetikas nii, et see toetaks kliimaeesmärke ega kahjustaks samas elurikkust ja tagaks puidu kõrge väärindamise ja jätkusuutlikkuse. 

Ehk siis kokkuvõttes suurendab REDIII rakendumisel kohalike kütuste [tootjate] konkurentsivõimet, tõhustab taastuvenergia arenduste menetlust ja [võimaldab] väärindada enam kohalikku metsaressurssi ning teha seda jätkusuutlikumalt. Siin on mitmeid osapooli, keda see kõik mõjutab: Keskkonnaamet, Elering, Maa‑ ja Ruumiamet ning kohalikud omavalitsused. Nii et palun teil seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Sa oma kõnedes kasutad ikka sõnapaari "puhas tööstus", sulle kohe meeldib see sõnapaar. Kui ma mõtlen Euroopa ja maailma juhuenergeetika arendamise lipulaevale Saksamaale, siis [tuleb meelde, et] tuli välja, et neil oli ikkagi sõltuvus välismaistest imporditud energiast juhuenergeetika arendamise varjus. Ja kui see ära kadus, siis ei juhtunud nii, et [hüüti]: "Juhuu! Meil on tuule- ja päikeseenergeetika ja puhas tööstus elab!" Saksamaa puhastub tööstusest. Mu küsimus ongi, kas sa oled kindel, et sul ametnikud ei ole sõnad nagu valesti järjekorda pannud. Tegelikult on see tööstusest puhas riik, mitte puhta tööstusega riik. Saad sa natuke mõtiskleda sellel teemal, nii et ka teised kuulevad?

Aitäh, hea küsija! Sinu küsimused on alati intellektuaalselt huvitavad. (Naerab.) Esimese asjana ma kinnitan ja ütlen kohe selle ära, et kõigega, mis ma siit puldist ütlen, olen ma ikka nõus. Ja ma olen ka eelnevalt [materjali] läbi lugenud. 

Nüüd, kui vaadata kaasaegset tööstust, siis on selge, et on toimunud väga-väga suur areng tehnoloogias. See on ühtlasi vähendanud tööstuse keskkonnajalajälge. Kaasaegne tööstusettevõte on puhas. Ma usun, et te olete ise ka sellist külastanud. [Kaasaegne tööstus] ei nõua füüsiliselt rasket tööd. Kui ta kasutab lisaks puhast energiat, mille alla käib ka tuumaenergia, siis see annab veel täiendavalt konkurentsivõimet ja võimalusi juurde. Nii et mina arvan, et selle eelnõuga me aitame tööstusel olla puhtam, teha puhtamat toodangut ja olla seeläbi maailmaturgudel konkurentsivõimelisem. Nii et Eesti tööstuse jaoks, ma arvan, on siin ka häid asju.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Arutasime eelnõu keskkonnakomisjonis ja seal tuli jutuks, et vahel on tarvis ka looduskaitselistel eesmärkidel näiteks võsa maha võtta või lausa puid maha võtta. Me uurisime ametnikelt, kas seda puitu saab siiski turundada ja taastuvenergia [tootmises] kasutusele võtta. Ametnikud kinnitasid, et tõepoolest, nii on, seda saab teha. Aga mõned komisjoni liikmed ei kippunud ametnikke uskuma. Ma tahtsin, et minister kinnitaks ka omalt poolt, et nii on. 

Aitäh! Sellel komisjoni arutelul ma küll ise kohapeal ei viibinud, aga hea meelega kinnitan, et nii on. Ja ma arvan, et see on ju ka mõistlik. Kui me saame biomassi siin kohapeal ära kasutada, siis on see ka, ütleme, energeetiliselt ju kõige kasulikum lahendus. Nii keskkonna vaates kui ka, ma ei tea, toasooja hinna või mingi kolmanda teguri vaates. Nii et jah, nii on. 

Rain Epler, palun!

Teise küsimusega ma tulen rohkem eelnõu juurde. Siin rõhutatakse direktiivi nõuete ülevõtmist. Tegelikult annab direktiiv teatava paindlikkuse. Seal, mis puudutab aruandluskohustust ja nii edasi, saaksime me olla ka leebemad, näiteks väiksemate ettevõtete suhtes. 

Teine osa küsimusest on seesama võimsuse piiri allatoomine. Nagu sa ütlesid, oli seal mõnikümmend ettevõtet, kes valdavalt juba kuuluvad suurtele. Kas nende muudatuste taga ei ole ikkagi nendesamade suurte soov, et ka üksikud allesjäänud väikesed konsolideeruksid suurteks?

Ja kui me räägime biometaani tootmisest, kas seal turul on nii – ma ei tea, kas lobi tulemusena –, et teatud tootjad lõpetavad enda tegevuse ja siis vastavalt läheb allesjäänutel [supp] tummisemaks. Oskad sa seda poolt avada, kas siin sellised riskid on, ja kui on, siis kuidas need maandatud on? Ja miks me võtame direktiivi üle kõige rangemal viisil, miks me ei ole leebemad väiksemate ettevõtete suhtes?

Ma alustan biometaanist. Mida rohkem konkurentsi, seda parem. Tegelikult on investeerimishuvi biometaani tootmisvõimsuste rajamiseks täiesti olemas. Me lisaks toetame seda, et biometaani oleks võimalik jaotusvõrku panna, et kasutusulatus oleks veel laiem. Ja noh, biometaan on ju rahvusvaheliselt kaubeldav kütus või energiaallikas. Selles mõttes, ma arvan, on siin ruumi kõigile.

Mis puudutab 36 tootmisüksust – suur osa neist kuulub suurematesse kontsernidesse. Ma arvan, et see ongi kõik üliloogiline. Ma arvan, et väljakutse ka kaugküttesektoris on pigem see, et kui rahvastik liigub ja kohapeal jääb inimesi vähemaks, siis [läheb] see kohapeal kallimaks, kütte reguleeritud hind, eks ole. Mida tugevamad … (Hääl saalist.) Antud juhul see tõendamiskohustus, kui seda [tehakse] näiteks sertifikaadi kaudu – selle sertifikaadi hind on 2500 eurot ja seda [makstakse] kord aastas. Ma arvan, et see ei mõjuta mitte kuskil sooja hinda. 

Kas kaugkütteturg muutub, kas seda turgu ootavad ees muutused? Ma arvan, et see paratamatult juhtub, kaasa arvatud seetõttu, et tehnoloogia areneb, soojuspumbad muutuvad efektiivsemaks ja tekib lihtsalt alternatiive kõrvale. Aga see võimsuse vahemik, 7,5–20, on ikkagi kohustuslik, sellest me loobuda ei saa.

Kalle Grünthal, palun!

Härra minister! See seadusemuudatus puudutab ka energiamajanduse korralduse seadust. Siin käsitletakse tuulikute ehk tuuleelektrijaama rajamisega seotud küsimusi. Ühes punktis on kirjas: tuuleelektrijaama rajamisega kaasnevate oluliste mõjude leevendamiseks kasutatavad asjakohased piisavad leevendusmeetmed. Palun nimetage need asjaolud, mille puhul kasutatakse leevendusmeetmeid, mis on asjakohased, ja palun selgitage mulle, kuidas on võimalik infraheli puhul kasutada leevendusmeetmeid. Kaks küsimust.

Aitäh! Ma alustan sellest teisest. Erinevaid tuulikutega seotud mõjusid, sealhulgas seesama infraheli teema, on uuritud, kontrollitud, tehtud [selleteemalisi uuringuid] välismaal ja Eestis ning jõutud tulemuseni, et häiringuid ja ohte ei ole. 

Aga see, milliseid leevendusmeetmeid ühe konkreetse tuulepargi puhul on vaja kasutada, sõltub väga palju sellest, kus kohas tuulepark paikneb. Seal võib olla meetmeid, mis on seotud linnustikuga. Võib olla samamoodi küsimus, kui kaugel see võib asustusest olla ja nii edasi. Täpselt sellepärast mõjuhinnanguid tehaksegi, et oleks teada, millist mõju tuulepark endaga kaasa toob ja millised on vajalikud leevendusmeetmed, et mõju leevendada, kui selleks vajadus on. Nii et selle jaoks ongi uuringuid ja mõjuhinnanguid vaja.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Teatan teile, et teie vastus ei rahulda, vaatamata sellele, et eile toimus komisjoni istung – või oli see üleeile? –, kus öeldi, et infraheli puhul on asi ohutu. Kahjuks on see uuring, millele see järeldus tugineb, 15 aastat vana ja see on tehtud paarisajakilovatiste tuulikute kohta. Meile teatavasti tahetakse püstitada 6–7-megavatiseid tuulikuid. Kuna [uuring] on 15 aastat vana, andis aastal 2018 WHO välja juhendi, millest nähtub, et tuulikud tekitavad tõsiseid probleeme inimese tervisele. Ma küsiksin, kas te tahate öelda, et WHO juhend on valesti tehtud või nende järeldused on valed.

Aitäh küsimuse eest! Ma alustan kõigepealt sellest, et ega iga vastus ei saagi meeldida ja iga vastusega ei saagi nõus olla. Kui teie ei ole nõus selle uuringu tulemustega, mille Tartu Ülikool on teinud, siis mis seal ikka, see õigus teil ju on. Minu meelest on see uuring igati kohane ja professionaalselt tehtud. Nagu ma alguses ütlesin, ei ole see uus teema. Seda on uuritud. Meil on tehtud mõõtmisi, kaasa arvatud Tootsi-Sopi tuulepargis ja mujal, eks ole, ja on leitud, et seal on müra või heli lubatud normide piires. Uuring, mis tehti, ju lähtus teaduslikust metoodikast. Nii et ma arvan, et siin on selles mõttes tehtud kõik korrektselt ja teaduslikult. Aga ka teaduses ei ole kõik teadlased kõikides küsimustes ühel meelel. Nii on.

(Saalist räägitakse.) Üks küsimus oli. Selle vastusega on kõik või? (Saalist räägitakse.) Igale küsijale on ette nähtud üks küsimus. Minister vastas küsimusele. Nii, aga rohkem küsimusi teile ei ole.

No selge. Aitäh!

Ja nüüd annab juhtivkomisjonis toimunud arutelust ülevaate majanduskomisjoni liige Mario Kadastik. Palun!

Aitäh! Seda eelnõu arutasime me majanduskomisjonis 6. oktoobril. Arutelu alguses tutvustas minister eelnõu suhteliselt sarnaselt sellega, nagu ta seda täna tegi. Kliimaministeeriumi poolt toodi välja veel mõningaid aspekte, näiteks murdosadeks jagatavad päritolusertifikaadid, mida saab paindlikuma tõendamise heaks kasutada, loamenetluste ühendamised ja muud sellised asjad. 

Jaak Aab tundis huvi selle vastu, et mis seis sellega on, et ETS2 pidi laiendama ka transpordile ja hoonetele. Andres Sutt vastas, et komisjon plaanib tulla ettepanekutega pärast seda, kui eesmärgid aastani 2040 on kokku lepitud. Hetkel Eesti seisukoht, et me pigem tahaks selle tühistamist, suurt toetust ei ole leidnud. Kuigi 19 liikme kiri läks välja, siis täielikku tühistamist toetasid vaid vähesed. 

Mart Maastik tundis huvi bürokraatia vähendamise kontekstis, et kui biomassi kasutajatele lisandub sertifikaadikohustus, siis võib see olla väikeettevõtetele koormav. Aga toodi välja seesama statistika, et tegelikult lõviosa ettevõtetest, mis on puudutatud, on suuremate kontsernide tütred, kus vastavad protsessid juba eksisteerivad. 

Mina omakorda pöörasin tähelepanu sellele, et eelnõus tegelikult reguleeritakse veel ühte aspekti, nimelt elektriautode laadimistaristut ja kahesuunalist laadimist. Palusin selles osas selgitust. Selgitati, et [sellel teemal] läbirääkimised veel käivad Kliimaministeeriumi, Euroopa Liidu komisjoni ja turuosaliste vahel. Eesmärk on see, et võrguettevõtjad saaksid kehtestada tehnilised tingimused laadimispunktidele, mis ei ole avalikud, ehk [nendele, mis on] eramajades ja korteriühistutes, sest direktiiv näeb ette just nende reguleerimist. Hetkel on direktiivi sõnastus kohmakas, nii et ministeeriumi eesmärk on pidada veel läbirääkimisi ja muudatusettepanekuna esitada parem sõnastus. Muidu näeb eelnõu tõesti ette, et kõik laadijad peavad olema niinimetatud autost võrku antava võimekusega alates aastast 2027. Eesmärk on, ma saan aru, muuta see vabatahtlikuks. 

Sellega oli arutelu läbi. Vastu võeti ka otsuseid. Konsensuslikult otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ja võtta [eelnõu arutelu] päevakorda täna. Ettepanek lõpetada esimene lugemine sai 7 poolt- ja 2 vastuhäält. Ühtlasi otsustati küsida keskkonnakomisjonilt arvamust tähtajaga 29. oktoober. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma hästi lühidalt markeerin mõne asja ära. Loomulikult on tegu halva eelnõuga, ega valitsuselt head eelnõu ei olegi näinud selles koosseisus. 

Räägitakse palju, et kohustused tulevad direktiivist. Tegelikult rakendatakse mitmeski kohas direktiivi rangeimat võimalikku meetodit. Tegelikult me saaksime näiteks biometaani tootvatele ettevõtetele rakendada ka leebemaid tõendamis- ja aruandluskohustusi ja nii edasi. Millegipärast valitakse kõige rangem tee. 

Nüüd, mis puudutab energiatootmisettevõtteid ja väikestele ettevõtetele täiendavate kohustuste panemist, siis jällegi, nagu Kadastik ja minister Sutt mõlemad ütlesid – see oli väga oluline nende mõlema sõnades –, valdav osa 36 ettevõttest, keda see mõjutab, on juba suurte kontsernide osa. Jah, ilmselt nii on. Ega ma ei [arva], et nad selle väite oleksid välja mõelnud. 

Aga see valdav osa ongi minu arust just see koht, millele tasub tähelepanu pöörata. Ilmselt on kusagil mõned väikesed ettevõtted, kes on suutnud hästi toime tulla ja hakkama saada. Ja kahtlemata, sellised väikesed ettevõtted on suurtele pinnuks silmas. Tahaks ikkagi ju, et kõik oleks konsolideeritud. Ja siis ütleb Sutt, et turg nagunii suundub sinna, et kõik konsolideerub. No ta suundub sinna kiiremini, kui valitsus aitab sellele kaasa ja viib nõuded sellele tasemele, et väiksemal ettevõttel ongi raskem toime tulla. 

Ma lihtsalt markeerin need asjad ära selleks, et kui me millalgi arutame mingeid probleeme, et miks kusagil mõni hästi toime tulnud energiatootmisjaam kas eestlaste omandist ära läks või mõne suure kontserni osaks muutus ja siis inimestel mingid hinnad tõusid ja nii edasi, siis võib stenogrammi lahti võtta ja meenutada, et seda riski sai esile tõstetud. 

Ma ikkagi ütlen, et ma ei nõustu ministriga selles, et turg niikuinii liigub konsolideerimise suunas. See raamistik aitab teda liigutada konsolideerimise suunas. Miks seda tehakse? Sutt on maailmamees, ta on vaadanud maailma nii kõrgelt helikopteri pealt, et Eesti tundubki nii väike, et ta võib-olla tahaks kõik Eesti asjad erinevates valdkondades ühte ettevõttesse konsolideerida, ise muidugi välja valides, kes see ettevõte on. Ma loodan, et päris nii õudne see seis siiski ei ole, aga mine tea. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Aa, vabandust, veel ei sulgenud [läbirääkimisi]! Minister tahab ka kõneleda.

Aitäh, hea juhataja! Ma lihtsalt [täpsustan], kuna ettekandja EKRE fraktsiooni nimel rääkis siin, mida ma tahan ja mida ma ei taha. Kindlasti valikud, kes keda ostab, kes kellega konsolideerub või ei konsolideeru, teevad ikka ettevõtjad. Ma arvan, et see konkreetne õigusruumi muudatus, mille me siia Riigikogu ette oleme toonud, kindlasti konsolideerumist ei mõjuta. Konsolideerumist mõjutavad majanduse ja tehnoloogia teised trendid, mis muudavad ühe kütte- või energiavaliku teisega võrreldes vähem konkurentsivõimeliseks. Aga ma usun, et te saate seda kõike siin Riigikogus ja ka komisjonis veel debateerida ja arutada. Nii et igal juhul aitäh! 

Aitäh! Nüüd tõepoolest kõnesoove rohkem ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 697 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. oktoober kell 17.15. Oleme läbinud viienda päevakorrapunkti.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse, maakatastri seaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse (taastuvenergiatootmise arendamine kaevandamisloaga alal) eelnõu 698 esimene lugemine. Ettekandeks palun [kõnetooli] energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Teise eelnõuna tutvustan valitsuse algatatud maapõueseaduse, maakatastri seaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu mõte on luua võimalus rajada taastuvenergia ehitisi kaevandamisloaga aladele ning kiirendada ja lihtsustada kaevandusalade korrastamist. Eesmärk on anda kehtiva kaevandamisloaga riigimaa kuni 50 aastaks kasutusse taastuvenergia rajatise ehitamiseks, kui maavara on ammendunud või tegu on energeetilise maavaraga, näiteks turvas. 

Eelnõul on kolm lihtsat eesmärki. Esiteks, luua võimalus võtta taastuvenergia tootmiseks kasutusele alad, millele taastuvenergia ehitise rajamine on seni kehtinud reeglite tõttu olnud keeruline. Teiseks lihtsustab eelnõu taastuvenergia kasutuselevõtuks sobivatele aladele juurdepääsu ja kiirendab üleminekut kliimaneutraalsusele. Ja kolmandaks, me kiirendame väiksemate, kuni 15 hektari suuruste mäeeraldiste ja kuni 150 hektari suuruste turbatootmisalade korrastamist ning vähendame seeläbi nende tegevusega seotud bürokraatiat. 

Kaevandamisloaga aladel on keskkonnahäiring juba toimunud või toimumas ja nendele aladele, kus kaevandamine ei ole keerulise ligipääsu tõttu majanduslikult mõistlik, võiks rajada näiteks taastuvenergia tootmise. Või võib olla ka selline olukord, kus osa alast on juba ammendunud, kuid korrastamist on edasi lükatud kaevandustegevuse lõpuni. Kuigi huvi alade kasutamiseks on nii taastuvenergia arendajatel kui ka kaevandamisloa omajal, ei näe praegu kehtiv õigus ette võimalust kaevandamisloa alusel lubada muid tegevusi peale kaevandamise. Samas kehtivad need kaevandamisload sageli mitukümmend aastat, mistõttu jäävad suured maa-alad pikaks ajaks aktiivse kasutuseta. 

Seaduse muudatustega saaks taastuvenergia ehitisi hakata rajama juba kehtiva loaga kaevandamisala korrastamise faasis. Ehituslubade või planeeringute taotlemise käigus arvestatakse muidugi kohalike omavalitsuste seisukohtadega. Ammendunud karjääridesse või turbatootmise aladele tuulikute või päikeseparkide ehitamine on arusaadavalt loodusele ja ka ümberkaudsetele elanikele võimalikult väikese mõjuga ja hea viis saada odavat taastuvenergiat. Kõige suurem potentsiaal on turbatootmise aladel, sest Ida-Eestis asuvatel kaevandusaladel kehtivad sageli kõrguspiirangud. Kaevandaja motivatsioon maa üleandmiseks taastuvenergia arendamiseks põhineb ehk kahel asjal. Esiteks ei peaks sel juhul sellesama maa eest enam maakasutusõiguse tasu maksma ja teiseks läheks vastutus arenduse all oleva ala korrastamise eest taastuvenergia arendajale. 

Eelnõu aitab kaasa ka kavandatud alade kiiremale ja lihtsamale korrastamisele. Eesmärk, nii nagu mainitud, on vähendada bürokraatiat ja leevendada tööhalduskoormust. Edaspidi peaks saama 15 hektari suuruseid mäeeraldisi ja kuni 150 hektari suuruseid turbatootmisealasid korrastada üksnes korrastamistingimuste alusel ehk ei pea selleks tegema eraldi korrastamisprojekti, kui Keskkonnaameti hinnangul on korrastamistingimused piisav alus. Ala võtab endiselt vastu ja kvaliteeti kontrollib Keskkonnaamet. Ameti jaoks loob see muudatus võimaluse korrastamise haldusprotsessi oluliselt lihtsustada ja ka järelevalvet ühtlustada. 

Ehk kokkuvõtlikult ei kannata korrastamise sisu ega kvaliteet, ära jääb vaid üks bürokraatlik vaheetapp. Ettevõtete jaoks tähendab see kavandatud alade korrastamisel kulude kokkuhoidu, sest väheneb vajadus tellida insener-tehnilisi projekte. Keskkonnaamet saab jällegi hoida oma aega ja kulu kokku eksperthinnangute tellimiselt ja korrastamisprojektidelt. Seetõttu võimaldavad tehtud muudatused korrastustegevustega alustada kiiremini. Omavalitsusel säilib võimalus korrastamistingimuste menetluses esitada arvamus kohalike vajaduste vaatest. 

Kokkuvõtlikult aitavad kõik need muudatused meil mitmekesistada maakasutust, ergutada majandustegevust, vähendada bürokraatiat ning lihtsustada nii Eesti ettevõtete kui ka kohalike omavalitsuste ja riigi tööd. Seepärast palun teil seda eelnõu toetada. Aitäh!

Teile on ka vähemalt üks küsimus. Rain Epler, palun!

Mõnes mõttes võib isegi öelda, et sa oled õigel teel. Sa oled natuke liiga kinni juhuenergiaarenduste toetamises, aga küllap jõuab ka see arusaamine sinuni õige pea, kui sa maailmas toimuvat jälgid. Ma usun, et sa seda teed. Aga mu küsimus on hoopis selline. Nagu sa tead meie komisjoni aruteludest, muudetakse § 14 lõiget 2¹, kuhu lisatakse võimalus ammendatud varuga aladele tuulikuid või päikeseparke püsti panna. Selle lõike sõnastus algab nii, et Kliimaministeeriumi või ministri volitusel riigiasutus, kelle ülesanne on tagada riigi geoloogiaalane pädevus, võib lubada taastuvenergia ehitise ehitamist, ja siis [on kirjas] tingimused. Aga kui ma tulen muudatusettepanekuga ja ütlen, et võib lubada tööstusrajatise ehitamist, ja siis [tulevad] need ülejäänud tingimused, kas sa oled valmis seda toetama? Kas teeme selle muudatusettepaneku ära ja arendame Eesti majandust jõulisemalt kui ainult juhuelektri arendus?

Aitäh! Mulle tundub, et see juhuelektri teema kipub siin olema ideoloogiline. Kui vaadata puhtalt finantsvaatest – finantseerija, investori, ükskõik, kelle vaatest –, siis investeeringud taastuvenergia tootmisvõimsustesse selgelt [tõstavad enim] konkurentsivõimet. Tõsi, Eestis päikese[energia] üksinda praegustes turutingimustes enam ei ole investorile atraktiivne, aga kui seda kõike õnnestub kombineerida – mitte ainult päike, vaid ka salvestus ja tuul ühe liitumispunkti juures –, siis ma arvan, et asjal on jumet. 

Nüüd see küsimus, et kui Riigikogu liige härra Epler teeb muudatusettepaneku, et kaevandusalale võiks rajada ka tööstuse. Ma arvan, et komisjon peab seda ettepanekut arutama ja kindlasti saame me ka ministeeriumist seisukoha anda. Ma lihtsalt puhtpraktilises võtmes mõtlen, et kui me räägime ammendunud turbakaevandusest, siis sinna ilmselt tehast päris püsti ei pane. Aga mine tea, mine tea. (Hääl saalist.) Kivikarjäär on teine asi. Nii et ühesõnaga, ma arvan, et kui ettepanek tuleb, siis me saame seda kindlasti kaaluda.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Millisesse seisu siis need ammendunud turbaväljad jäävad? Kas seal on võimalik ka niiskusrežiimi pärast taastada? Kuidas on mõeldud seda korraldada? 

Aitäh! Taastamise kohustus ikkagi jääb ju alles, see ei kao mitte kuhugi. Lihtsalt öeldes, kui peaks olema nii, et kaevandamisõiguse omaja või kaevandamisloa valdaja leiab, et jah, minule sobib, et siia osale kaevandusest rajatakse näiteks päikesepark või tuulepark, siis tuulepargi või päikesepargi rajajal on kohustus ikkagi see ala pärast taastada, kui tegevus on lõpetatud. Nii et looduse vaatest ei lähe siin mitte midagi halvemaks. Ma julgeksin isegi öelda, et pigem läheb paremaks, sest kasutatakse alasid, mis juba niikuinii on häiringu osa. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Sa eelmise seaduseelnõu kõnes, härra minister, ütlesid, et sõltuvus impordist energeetika vallas ei ole hea. Selle eelnõu puhul me räägime, et võiks rajatisi teha ammendunud varuga kaevandustesse, välja arvatud turba ja põlevkivi puhul. Nende puhul võib tegelikult rajatisi ehitada ka kohta, kus luba on ja kus on veel aktiivvaru, aga kus pole veel kaevandama hakatud, seda tingimusel, et omanik annab 50 aastaks maakasutusõiguse. Omanikuks võib suures osas olla näiteks Eesti Energia, mis on sisuliselt riik. Me seda debatti ka pidasime. Sa ütlesid, et nad on hästi iseseisvad ja riik neid üldse ei mõjuta. Ma sellega nõus ei ole, aga otseselt selle kohta ma ei küsi. Me ju tegelikult ise tekitame riski, kui me paneme oma energeetilised maavarad nii-öelda lukku või kinni, et me muudame nad potentsiaalselt kättesaamatuks 50 aastaks. Kas see on mõistlik tänapäevases geopoliitilises situatsioonis ja miks?

Aitäh! Õige küsimus! (Saalist räägitakse.) Ei, kogu aeg on õiged küsimused. Kui kaevandamisloa valdaja ise ei näe seal ärilist perspektiivi või ta on [arvamusel], nagu see mõte siin [eelnõus] on, et kuna osa kaevandusest on juba ammendunud, [võiks] selle osa peale midagi ehitada, siis ma iseenesest arvan, et see on ju mõistlik ja pigem meie julgeoleku huvides. Näiteks Põhja-Kiviõli karjääri planeeritakse kaitsetööstusparki. Seal on väga selge seos riigikaitse, julgeoleku ja taastuvenergia, antud juhul puhta tööstuse, puhta kaitsetööstuse arendamise vahel. Nii et selles mõttes ma siin vastuolu ei näe. Kui kaevandamisloa omanik peab põlevkivi kaevandamist jätkuvalt perspektiivikaks, siis vastavalt loa tingimustele ta seda kaevandada saab. Kui ta leiab, et enam pole perspektiivi ja sinna on võimalik midagi muud ehitada, siis nii on. Turba puhul on täpselt sama asi. Ma arvan, et see kuidagi ei vähenda kaevandamisloa omanike võimalusi, pigem, ma arvan, loob võimalusi juurde. 

Ja Eesti Energia on loomulikult riigi omanduses olev äriühing, aga sel äriühingul on nõukogu ja juhatus, kes ajavad suunda, mille omanik on oma ootustesse kirja pannud. Nii et ma arvan, et kõige olulisem selle omandisuhte juures on see, et ettevõte on hästi juhitud ja valitsetud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Ja nüüd võtab juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokku keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister ja Riigikogu liikmed! Arutasime eelnõu 22. septembril. Kohal oli minister ja kohal oli ka Kliimaministeeriumi maavarade osakonna juhataja Ene Jürjens. Arutelu sisu oli tegelikult väga sarnane sellega, mille minister siin ette kandis. Ma ütleksin, et osa komisjoni liikmete küsimusi isegi kattusid. 

Kõne all oli just nimelt see, kas on tegemist nii-öelda alternatiiviga kaevandamisele või on tegemist lisavõimalusega. Minister täpsustas, et on tegemist lisavõimalusega. Samuti tundis Andres Metsoja muret, kas ikkagi ka kohalikel elanikel, kes sageli nii kaevanduste kui ka tuulikute rajamise vastu on, jääb eelnõu [vastuvõtmise] järel võimalus sekkuda. Tõepoolest, nii planeeringute kui ka ehituslubade kaudu see võimalus on jätkuvalt olemas.

Teine arutelusuund puudutas lihtsustatud korrastamistööde korda turbakaevanduste puhul. Tiit Maran uuris, kas korrastamistingimused on ikkagi piisavad. Minister kinnitas, et tõepoolest, nii tingimused kui ka Keskkonnaameti hinnang ja järelevalve on piisavad. Ja jutuks tuli ka see, et turbatootjad, kes praegu on kohati jäänud hätta endiste kaevanduste korrastamisega, on väga oodanud osalise korrastamise võimalust ja nüüd see siis tekib.

Ja lisaks uuris Andres Metsoja, kas praegu pole võimalik mitmeotstarbeline maakasutus. Tõepoolest, nii on. Hetkel ei tohi kaevandamisloaga aladel olla kahte otstarvet. Teatud juhtudel võib küll enda tarbeks energiat toota, aga mitte müügi eesmärgil. Nüüd siis see võimalus luuakse. Andres Metsoja arvas, et ta võiks teha ühe muudatusettepaneku, nii et mulle tundub, et siin on neid tulemas. Ja komisjoni liikmed soovitasid, et edaspidi tuleks kaasata teisi huvigruppe ja kohalikke omavalitsusi, mida me kindlasti menetluse käigus teeme.

Otsused tehti järgmised: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. oktoobril ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. See otsus oli konsensuslik, samuti nagu otsus kuupäeva kohta. Samuti otsustati ühiselt määrata ettekandjaks Yoko Alender. Aitäh teile! Vastan meeleldi ka küsimustele.

Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Ma pean tunnistama, et kui lugeda selle seaduseelnõu peaeesmärki, taastuvenergia tootmise arendamine kaevandusalal, siis [tundub] see kahtlematult väga mõistlik. Aga ma pean ka tunnistama, et juba komisjonis tekkisid mul mingid kahtlused, mis paraku on eelnõu lugedes märkimisväärselt süvenenud. Nii et kokkuvõtvalt ja etteruttavalt ma ütlen, et eelnõu on vajalik, aga toores ja see vajab väga põhjalikku ümbertegemist. 

Miks ma seda räägin? Tegelikult on meil seal kaks erinevat poolt. Üks on pealmaakaevandamine, mille puhul räägitakse 25-hektarilistest aladest, millel võiks taastuvenergiat arendada ja mida võiks korrastada. Ja teised on turba kaevandamise alad, 150 hektarit. Pealmaakaevandamise aladega on kõik selge, nendega probleeme ei teki. Küll aga tekib probleem 150-hektariliste turba kaevandamise aladega, mis moodustavad 50% kõikidest kaevandamislubadega [aladest]. Ja see kõige suurem määr, mis on 1,5 ruutkilomeetrit, 150 hektarit, on ikkagi märkimisväärselt suur. 

Aga miks on need turbaalad erilised? Sellepärast et tegemist on ju tegelikult rabade poolt rikutud aladega. Nagu me teame, on rabad ühed kõige paremad süsinikku atmosfäärist välja viivad elupaigad, seega kõige paremad kaaslased meil kliima soojenemise leevendamisel. Aga teise poole pealt me teame, et rikutud alad on tegelikult taastatavad ehk siis on võimalik panna nad tööle iseenda hüvanguks. Aga kui me neid ei taasta, siis on paraku nii, et turbale pääseb juurde hapnik ning ootamatult muutuvad need turbamullad, mis tekivad, märkimisväärseteks CO₂ õhku paiskajateks. 

Ma tegin kiire arvestuse, analüüsi. Ei pretendeeri, et see väga täpne on. 150-hektarilisel turbaväljal, mis on jäetud niisutamata ehk on jäetud lihtsalt mingiks tööstusalaks, hakkavad turbamullad eritama kuskil 750–4500 tonni CO₂ aastas. See on väga palju ühe ala kohta. Ja veelgi peame me arvestama sellega, et neid alasid on plaanitud kokku saada palju. 

Vaatasin huviga seletuskirja, kas seal on midagigi selle kohta, et seda külge, mis puudutab CO₂ paiset nendelt aladelt atmosfääri, oleks analüüsitud või öeldakse selle kohta, et jah, me oleme selle üle vaadanud, kõik on tegelikult ikka positiivne. Seda seal ei ole. Muidugi peab arvestama elurikkuse aspekti. Oluline on see ka taastamise määrus ja strateegia puhul, mida peaks hakkama ühel hetkel välja töötama. 

Nii et me oleme kummalises olukorras. Ja seda kummalist olukorda suurendab see, kui ma vaatan, kes selle seletuskirja ja eelnõu on Kliimaministeeriumis kokku pannud. Need on maavarade osakonna nõunikud, energeetika[osakonna] rohepöörde projektijuht, riigiabi ekspert, Maa- ja Ruumiameti maatoimingute osakonna juhataja, riigimaa haldamise osakonna juhataja, endine geoloogia osakonna juhataja ja õigusosakonna jurist. Aga keda ei ole? Ei ole kedagi kliimaosakonnast, ei ole kedagi elurikkuse osakonnast. Ehk siis sellises suures ministeeriumis tekib kummaline olukord, mida ei oleks juhtunud, kui meil oleks keskkonnaministeerium ja majandus- või energiaministeerium. Siis [oleks] asjad [läinud] kooskõlastusringile ja sealt oleks saanud informatsiooni teise poole kohta. Antud juhul tundub, et nii suures ministeeriumis ei peagi asju kooskõlastama. On tekkinud väga ühekülgne lähenemine. Nähakse energia poolt, aga teist poolt ei nähta. 

Minu arust sellisel kujul seda eelnõu ei saa kindlasti vastu võtta, kuna analüüsid on tegemata. Eelnõu on pehmelt öeldes, nagu ennegi ütlesin, toores. See vajab väga põhjalikku ümbertegemist. Õnneks on meil veel teine lugemine tulemas ja ma loodan, et selle aja jooksul saab Kliimaministeerium põhjalikult nendesse teemadesse sisse vaadata ja me saame seda sisuliselt ju väga vajalikku eelnõu menetleda. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Ma alustan sellest – peaaegu! –, millega alustas kolleeg Maran. Tema ütles, et seaduse eesmärk on sõnastatud kui taastuvenergia tootmise arendamine kaevandamisloaga alal. Tiit arvas, et see on väga mõistlik, aga mina ütlen välja, et see on väga ebamõistlik. Selles osas me oleme täiesti eriarvamustel. Ja mitte selles mõttes, et kas siis kaevandamisloaga alal või mitte või kuskil mujal, vaid mina ütlen, et see juhuenergeetika arendamine on üldse ebamõistlik. Andres pankurina – minister Sutti pean silmas – loomulikult ütleb, et see on kasumlik ja nii edasi. Eks valitsused [pakuvad] maksumaksja rahaga toetust ja siis investorile ongi kasulik seda toetust teisest otsast välja võtta. Aga kui sa vaatad ühiskonna pikka perspektiivi, siis teeb see energiasüsteemi, elektrisüsteemi väga kalliks ja väga ebastabiilseks. 

Täna andsin peaministrile soovituse lugeda oktoobri alguses [välja tulnud] ENTSO-E analüüsi selle kohta, mis juhtus Hispaanias. Seal oli suuremahuline elektrikatkestus. Ma soovitan lugeda ka seda … Mõnepäevase vahega ilmusid need, üks oli suur analüüs ja teine oli Hispaania süsteemioperaatori teadaanne, et pingekõikumised on läinud ohtlikult sagedaseks ja suureks ning sellised blackout'id võivad Hispaanias korduma hakata. Seal tuuakse ka välja, mis need põhjused on. See annab päris hea pildi sellest, et põhjused ongi tuule- ja päikeseenergeetika, ma ütleksin, olemasolus, aga Hispaania puhul ka liiga suures mahus. Meil üritatakse Hispaaniale proportsionaalselt mahu mõttes järele jõuda. 

Mõned asjad veel. Me ministriga olime siiski ühel nõul vähemasti ühes asjas, ja see on see, et energeetikas sõltuda impordist ei ole hea koht, kus olla. Kui me vaatame seda eelnõu, siis [näeme, et] selle eelnõuga me loome võimaluse, et oluliselt piirata tulevikus enda energeetiliste maavarade kasutamist, põlevkivi ja turvase kasutamist. See tähendab seda, et me täna teeme otsuseid, mis mõjutavad nii meie lapsi kui ka nende lapsi. Ma ütlen veel kord, et küll see tuule- ja päikeseenergeetika tuhin üle läheb ja siis hakatakse mõtlema, kuidas päriselt saaks. Aga siis on näiteks 50 aastaks mõni hea aktiivvaruga põlevkivimaardla nii-öelda lukus. Minister püüab seda asja pehmendada, öeldes, et seal on nagunii riigikaitselised piirangud. Ma ütleksin, et kui nii on, siis miks me seadusega ikkagi loome võimaluse neid alasid valesti kasutama hakata. 

Ja siis veel kõik need esiletõstud, et kui valdaja ei näe, et majanduslikult on tasuv kas siis põlevkivi või turba kaevandamine ja kasutamine energeetikas. No muidugi ta ei näe, kui Euroopa poliitiline ideoloogia muudab seda kogu aeg ebakasumlikumaks. Ja siis muidugi veel see, et minister püüab meid veenda, et Eesti Energia on üks suur ja sõltumatu ettevõte, kus on nõukogu ja juhatus, ja need teevad seal oma otsuseid riigi mõjutustest sõltumatult. No ka see ei vasta tõele. Küll ikka omanik oma ootustes saab öelda, et ära kaevanda põlevkivi, ja siis ei kaevandatagi. 

Aga tuleme seletuskirja juurde. Ma mõne asja joonisin seletuskirjas alla. Eelnõu kohaselt antakse seadusega võimalus lubada rajada taastuvenergia rajatisi kehtiva kaevandamisloaga aladele, kus asub keskkonnatasude seaduse § 9¹ mõistes energeetilise maavara varu. Näete, isegi seadusesse ei julgeta välja kirjutada, "kus asub turba- või põlevkivivaru", vaid tehakse viide teisele seadusele. Siis mõni saadik laseb jälle silmadega üle, vaatab, et on mingi paragrahv, ja ei süvene ega näegi, mis siin on. Järgmises lõigus öeldakse, et sellise võimaluse loomine lähtub eeldusest, et energeetilise maavara – veel kord: need on põlevkivi ja turvas – kaevandamine ei toeta riigi seatud kliima- ja energiaeesmärkide täitmist, mistõttu antakse eelis taastuvenergia ehitise rajamisele. Nii et otsesõnu öeldakse, et siin ei ole mingid majanduslikud kalkulatsioonid, vaid on riigi kliima- ja energiaeesmärgid. Selle tõttu luuakse võimalus kasutatav põlevkivi- ja turbavaru 50 aastaks lukku panna. 

Nii et see ei ole hea seadus, Andres. Ja ma kutsun sind üles, et võta ta tagasi. Teisel lugemisel me niikuinii teeme [lugemise] katkestamise ettepaneku, aga võta see enne tagasi! [Siis on] kõigil lihtsam ja elu Eestis parem. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister läbirääkimistel osaleda? Ei soovi. Selge, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 698 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. oktoober kell 17.15. Kuuenda päevakorrapunkti läbimisega on ühtlasi ka istung lõppenud.