Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit Riigikogu istungisaali rõdudelt või sinise ekraani vahendusel! Alustame 15. oktoobri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on end registreerinud 18 Riigikogu liiget, puudub 83. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed, peaminister Kristen Michal, kultuuriminister Heidy Purga ja välisminister Margus Tsahkna. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreerida ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Selle küsimuse raames saab Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada selle küsimuse raames ka lisaküsimuse. Kokku on meil üheksa registreeritud küsimust.

Neist esimene on kultuuriminister Heidy Purgale, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on ERM-i teemal. Martin Helme, palun!

Jaa. ERM-is viidi 27. septembril läbi üritusnimega "ÖÖ25" ja seda reklaamiti kui selle sügise kõige oodatavamat sündmust. Seda nimetati võimsaks kultuuri- ja meelelahutuskavaks ja kontsertkogemuseks. Selle kogemuse osaks oli siis ilge roppus nimega Valge Tüdruk. Tuli sinna üks kohalik nurgatagune taidlusartist, kes tegi sel laval tõesti jälke asju. Ropendati, oli poolpaljast aelemist, oli vahekorra, orgasmi, ejakulatsiooni imiteerimist, vägivalda, peksmist, ka vägistamist teeseldi seal. Ja muu hulgas mõnitati ja alandati ka publikut, löödi neile otsaette templeid, näiteks "libu" või "suguhaige". 

Põhimääruse kohaselt on Eesti Rahva Muuseum ehk ERM Kultuuriministeeriumi valitsemisalas, see on riigimuuseum, ministeeriumi hallatav muuseum, ja ta saab raha maksumaksjalt ja mitte vähe raha. Kui ma õigesti ütlen, enam-vähem suurusjärk on 9 miljonit eurot aastas. 

Ega ma muud ei tahagi. Ma üritan aru saada, mis siis kultuuriministri vaade asjale on. Kas see on kultuur, mida seal tehti? Kas see kultuur on ministeeriumi poolt heaks kiidetud? Kas maksumaksja peaks selle kinni maksma? 

Aga kui te ütlete, et jah, on, siis meil muidugi tuleb seda arutelu natuke teise nurga alt edasi viia. Aga kui te arvate, et see, mis seal toimus, ei ole normaalne, et see oli rõve, see oli kultuuri lagastamine, see oli kultuuripärandi mõnitamine, see oli Eesti kultuurimälu institutsiooni lagastamine ja alandamine, siis mis te ette võtta kavatsete? Selle muuseumi direktor on teie alluv.

Ma tahaksin teada, kas te ise ka sellel sündmusel viibisite või on see emotsioon teieni jõudnud meedia vahendusel. 

Aga ma mõistan teid. On arusaadav, et inimestel ongi eksperimenteerimise suhtes väga erinevad arusaamad, ja teil on õigus selleks tundeks ja selleks arusaamiseks. Nii palju kui on inimesi, võib olla ka erinevaid lähenemisi ja erinevaid arusaamisi. Nägemus Eesti Rahva Muuseumi rollist ühiskonnas võib samamoodi erineda. Minu peamine soov selle juhtumi puhul on lootus, et avalik kriitika ei muutuks surveks – mida ta on hakanud juba tegema –, mis piiraks loomingulist vabadust või looks enesetsensuuri. Muuseumid on mõttevahetuse ja arutelu paigad, mitte poliitilise kontrolli objektid. 

Ma tahan veel öelda, et Kultuuriministeerium ei anna hinnanguid kultuuriasutuste sisutegevuse sobivuse või mittesobivuse kohta. Me ei koosta nendes asutustes programmi. 

Ilmselt olete lugenud ka ERM-i juhi Laura Kipperi arvamuslugu, mis ilmus peale seda sündmust, kus ta kirjeldas väga hästi, et see õhtune programm, millele te viitate, oli üks väike osa kogu päev väldanud seminarist. Päeval olid päevased tegevused, öösel olid teised tegevused, mis nende hinnangul sobis just öisesse formaati.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Vaat see ongi meie probleem, et nende hinnangul see sobis. Tegelikult ma küsisin, kas sinu hinnangul ka sobib. Mulle jäi mulje, et sobib. Kultuuriministeerium ei sekku, ei pea vajalikuks sekkuda, ei pea vajalikuks kellelegi öelda. Vastupidi, võetakse selline mundri au kaitsmise hoiak, et see on looming, et see on vabadus, et me ei taha enesetsensuuri. Vaadake, teatud sündsustunne on ikka tsensuur. Kui sa ei hakka ropendama, siis sa tsenseerid ennast, eks ole. Kui sa ei lagasta, ei rõvetse, siis see on enesetsensuur. See on kultuuri ja tsivilisatsiooni osa. Täna on meil olukord, kus Kultuuriministeerium ... Laura Kipper on mu kursusekaaslane, Laura Kipper sai sinna ametisse, kui mu teine kursusekaaslane, Tarvi Sits, oli kantsler ministeeriumis. Ma tunnen neid kõiki kaua. See ei ole isiklik. See on küsimus riiklikust kultuuripoliitikast. See on ministeeriumile alluv riigimuuseum. See, et seal muul ajal tehakse toredaid asju, absoluutselt ei vabanda seda. Jah, väga lahke on teist öelda, väga lahke on öelda, et mul on ka õigus arvata. Muidugi on mul õigus arvata, aga ma arvan veelgi enam, et mul on õigus nõuda, et selliseid asju ei juhtuks rohkem. Sest vaadake, kultuur on poliitikast ülesvoolu. Kui kultuuri nime all riiklikult rahastatakse meil ropendamist, vägistamise ja onaneerimise imiteerimist ja solvatakse publikut, lüües neile otsaette templeid libu ja suguhaige, siis see mürgitab ära kogu meie poliitika, majanduse ja kogu ühiskondliku arutelu. See mürgitab ära, see hävitab meie kultuuriinstitutsioone. Kui te sellega midagi ette ei võta, siis te ju põhimõtteliselt olete samamoodi templi otsaette löönud tänasele valitsusele. Tänane valitsus hea meelega rahastab ja võimaldab tegutseda perverssustel kultuuri nime all maksumaksja raha eest. Ma tõesti ei ole nõus sellega, et maksumaksja raha eest sellist asja tehakse.

Aitäh! Proua minister, palun!

Kui ma oleksin sellel üritusel käinud, oleks mul ka oma seisukoht. Ma ei käinud sellel üritusel. Ma ei tea, mis seal toimus, sestap ei ole ka õige teha selliseid järeldusi. Kui te küsite minu isiklikku arvamust, siis minu arvamus ikkagi põhineb tavaliselt sellel, mida ma olen isiklikult kogenud, et ma saaksin öelda, kas see on mulle meeldinud või ... Vabandage, keegi soovib veel rääkida. Ma ütlen teile, et ühe pettumuse pealt ma soovitan teil teha mitte selliseid suuri, kõikehõlmavaid otsuseid. ERM on end väga hästi tõestanud muuseum. Laura Kipper on väga-väga hea, professionaalne muuseumijuht, ta on väga hästi selle muuseumi viimase aasta jooksul programmiga täitnud. Need inimesed, kes Tartus elavad, need, kes Tartusse kohale sõidavad – on hea, et ERM ei paku ainult pärandiga seotud kogemust ja elamust, aga näiteks ka öökultuuriga seotud kogemust ja elamust. Sellel on igaks hetkeks õige aeg ja minu meelest on nad selle aja või takti väga kenasti valinud. Mul on väga hea meel ministrina, et ERM-is käib rahvast. Mina tahaksin, et seal käiks veel rohkem rahvast. Ma usaldan neid inimesi, kes tunnevad oma publikut, nad tunnevad seda, millised on teemad, mis võiks inimesi kõnetada. Ning jah, teemad ei peagi olema alati mugavad, ilusad, ilustatud, nad peavad kõnetama. Me peame saama rääkida nendel teemadel rahulikult. Kui teie näete selles rünnakut, siis ma usun, et sellel õhtul olid kohal paljud inimesed, kes selles rünnakut ei näinud. Ka ebamugavatel teemadel tuleb suuta omavahel vestelda. See, mida teie kogemus – või ma ei tea, arvamus, kogemus mitte, te ju ise ei käinud seal, selle programmi kohta ütleb, see on teie enda õigus. Aga niikaua, kui mina olen kultuuriminister, ei survesta ma kindlasti poliitiliselt mitte ühegi muuseumi, mitte ühegi kultuuriasutuse tööd.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! Kõigepealt tähelepanek selle kohta, et te mitu korda kolleeg Martin Helme küsimustele vastates tõstatasite küsimuse, kas ta ise viibis seal kohal. Ma arvan, et see pole üldse relevantne. Piisavalt palju on antud informatsiooni meedia vahendusel selle kohta, mis seal toimus. Need on ju faktid, mis on esile toodud, neid ei ole kahtluse alla seatud ja selle pinnalt on täiesti võimalik tõstatada need küsimused, mille Martin siin tõstatas. Nii et ma arvan, et me ei pea igal pool kohal viibima isiklikult selleks, et tõstatada toimunu suhtes kriitilisi küsimusi. See peaks olema küll täitsa selge. 

Te apelleerite siin loomingulisele vabadusele ja sellele, et teie kultuuriministrina ei sekku sellesse, mida tehakse Eesti Rahva Muuseumis ja teistes Kultuuriministeeriumidele alluvates asutustes. Aga vaadake, asi on ju selles, et teil on kohustus hoolitseda selle eest, et nendes asutustes toimuv oleks kooskõlas ühelt poolt seadusega ja teiselt poolt sellega, et see oleks kooskõlas ka kultuuriliste üldiste normide ja tavadega, mis on meid rahvana kokku siduvad. Kui te pesete niimoodi käed puhtaks ja ütlete, et teie ei vastuta selle eest, teie sinna ei sekku, siis tegelikult annate vaba voli sellistele protsessidele, mis lagundavad ka meie rahvuslikku kokkukuuluvustunnet. See on see, mis minu jaoks on kogu selle intsidendi puhul kõige murettekitavam ja häirivam. Sama moodi nagu selle intsidendi puhul, mis oli aastavahetusel, kui Draamateatri laval loobiti beebisid mööda lava laiali ja selle kaudu madaldati paljulapselisust ja perekondlikku elu ja seda kõike kanti veel üle ERR-i kaudu. 

Kui me anname sellistele protsessidele või kui teie annate sellistele protsessidele vaba voli, pesete käed puhtaks ja ütete, et teie nende eest ei vastuta ja nendesse ei sekku, siis tegelikult aitate kaasa ka meie rahvusliku kokkukuuluvustunde lagundamisele. Hakkab toimuma see, et paljud inimesed tunnevad, hästi kui maksumaksjate raha eest riiklikes asutustes viiakse ellu selliseid asju, siis lihtsalt me ei tunne enam ennast sellesse ühiskonda kuuluvana. Kas te siin ei tunne vastutust, et te peaksite ikka seisma selle eest, et sellised kultuurilise kokkukuuluvuse lagundamise protsessid ei saaks vaba voli?

Ma olen väga seda meelt, et usaldada tuleb tugevaid juhte, ja seda ma olen teinud. Kultuuriministeeriumi haldusalas asuvate asutuste juhid, enamus neist on sihtasutused, mida riik on kaasasutanud. Meil on tugevad juhid, nendel juhtidel on tugev kompetents, sealhulgas Laura Kipperil, nii nagu ma ennist ütlesin, kes on üle 20 aasta muuseumivaldkonnas tegutsenud, tõestanud ennast kui väga hea eksperdina, professionaalina. Tal on nõukogu, tal on nõukoda, tal on inimesed, kes annavad nõu. Seal on väga hea tiim ERM-is, miks peaks Kultuuriministeerium sekkuma sellisel viisil ERM-i töösse, kui me usaldame neid. See usaldus on täna täiesti tugev ning vankumatu. 

Ma arvan, et tugeva ühiskonna tunnus on ka see, et me saame neist teemadest rääkida. Küll aga ei peaks me üledimensioneerima antud juhtumi puhul, kui võtta arvesse sellel õhtul ka muid asju ning nende muude asjade hulgas seda ühte killukest öösel toimunud programmi, mis minu hinnangul oli nende õigus, et nad saavad seda seal teha. 

Suur tänu! 

Ja sellega lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on peaminister Kristen Michalile. 

Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teemaks on rahandus. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister! Ma arvan, et meil on praegu väga tõsine olukord, kus me võime teha eksisammu. Ja see puudutab valitsuse esitatud eelarvet ja riigieelarve strateegiat, mis näeb – ja ma tsiteerin eelarvenõukogu – ette nii suure puudujäägi nii mitmel aastal, mida pole Eesti riigieelarves varem olnud. 

Enesestmõistetavalt tuleb vajalikud riigikaitsekulud langetada, kuid defitsiit järgmistel aastatel neli ja pool protsenti läbivalt tähendab tegelikult seda, et me läheme rahanduslikult juhitamatusse voogudesse. Seda kinnitasid ka eelarvenõukogu, hoiatasid ka eelarvenõukogu juht, Tööandjate Keskliidu direktor täna.  

Ja meil on olukord, kus kontrollimatu rahanduslik perspektiiv toob kaasa määramatud riskid uuteks maksutõusudeks, uueks maksufestivali korraldamiseks, millele juhiti tähelepanu ekspertide poolt täna.  

Valitsus näeb ette, et –1% on püsiv riigieelarve defitsiit pikas perspektiivis – see on siis aastani 2070. Küsimus on, kuidas nelja-poolelt protsendilt miinuselt sellele –1%-le siis mõne aastaga jõuda, nagu te panete ette riigi pikaajalise jätkusuutlikkuse hinnangus valitsuse poolt. Ma küsisin seda esmaspäeval rahandusministrilt. Ta vastas, et ei kavatse, tema ei kavatse sellel ajal ametis olla ja seda eelarvepoliitikat viljeleda. Kogu käsitlus härra Ligi poolt, öeldes, et ei tohi ka öelda, et "lugege mu huultelt – maksud ei tõuse".  

Ja minu küsimus on, härra peaminister: mis on teie vaade, teie käsitlus? Kuna teie olete sellise rahanduspoliitilise trajektoori seadnud, kuidas siis riik on võimeline jõudma madalama defitsiidini, mis meetoditega? Aitäh!

Jaa, aitäh! 

Austatud Riigikogu esimees! 

Hea küsija! Ma arvan, te osutasite üsna õigesti, et eks see defitsiit on paljuski seotud hädavajalikuga ehk sellega, et Eesti riik on kaitstud. Ja kaitsekulude kasv – mulle on jäänud mulje, et vähemalt ehk kaks kolmandikku sellest saalist võiks selle poolt olla; võib-olla isegi neli viiendikku – on hädavajalik ja tingitud sellest, mida meie idanaaber korda saadab Ukrainas, ja erinevatest kavatsustest ka Euroopa Liidu, NATO liikmesriikide suhtes. Oleme ju korduvalt näinud, et idanaaber on agressiivne. 

Ja on ka loogiline rahanduses tihtipeale – ma arvan, seda ma ei üllata ühtegi kuulujat ega vaatajat –, et kui sul on mingisugune akuutne kriis, siis sellele kriisile ka tihtipeale reageeritakse niimoodi, et võetakse laenu ja seda lahendatakse. Kulutused on sellel hetkel suuremad ja siis seejärel need kulutused kaetakse. 

Eelarve trimmi tõmbamiseks on erinevaid võimalusi nii tulude kui kulude poolel. Tulusid on võimalik suurendada, nagu teie pakute, maksudega. Mina arvan, et on võimalik ka kärbetega vähendada. Majandusteoreetiliselt … Me kohtusime eelarvenõukoguga; eelarvenõukogu arvamus on meil ju olemas. Ja nagu Peeter Lõhmus ütles ka valitsusele oma arvamust tutvustades, et majandusteoreetiliselt on parem kulusid kärpida, kui uusi tulusid juurde tuua. Ja me oleme ka uusi tulusid tegelikult juurde toonud, selleks et rahastada vajalikku, nagu auto aastamaks nüüd läheb teedesse, teede ehitus selle võrra kasvab. Samamoodi on käibemaks kasvanud, mis katab erinevaid kulutusi. Eelarve on endiselt defitsiidis. Palku saime tõsta ainult viiel valdkonnal – politseinikel, päästjatel, kultuuris, hariduses ja erihoolduses. Kaitsekulud kasvavad 5%-ni. 

Nii et see on see eelarvepilt. Ja kui te ütlete "läbivalt neli ja pool protsenti", siis ma ei tea, mida te selle all silmas peate. Ehk te saate siis seda täpsustada, mida te selle läbimise all silmas peate, sest järgmisel aastal on planeeritud eelarve defitsiit neli-pool protsenti, pärast seda neli-pool protsenti, siis ta hakkab langema, 3,8–3,6. 

Eesti riik on Euroopa Liidu riikidest esimkohal avalike sektori investeeringutega. Me oleme teinud juba eelarve revisjoni, investeeringute revisjoni. Seda tuleb veel teha – see on kindlasti üks kokkuhoiu allikaid ja võimalusi on veel. Ja juba järgmisel aastal tulevad lisakärped ja ülejärgmisel aastal tulevad ka lisakärped. Selleks oleme samamoodi ette valmistanud, et eelarve jälle trimmi tagasi tõmmata.

Aitäh!

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ma sain aru, et teie plaan, kui te ütlete, et kärped, on see 3,5% SKP-st kärpida. Mu küsimus on, et kui on niisugune ambitsioon, et valitsemiskulusid vähendada, kärpida, siis miks te ootate sellega ära riigi eelarvestrateegia järgset aega? Miks te sellisel juhul, nagu te nimetate elegantselt – ma kasutan sõna "trimmi tõmmata" – seda trimmi tõmbamist reaalajas rakendada enda valitsuse poliitika ajal? Ma näen, vastupidi, valitsemiskulude kasvu kahe aasta perspektiivis, 2026. aasta eelarveks 1,9 miljardit eurot. 

Nüüd esimene küsimus. Minu osundus, härra rahandusminister, on sellele – te kõnelete riigikaitsekuludest ja siin me oleme ühel pool rindejoont riigikaitsekulude vajalikkuses, aga Euroopa Komisjoni antud rahvuslikud või riiklikud erandid, mis on vabastusklauslid riigikaitsekuludele poolteist protsenti, milleks te selle kulutate? Te kulutate ju selle Reformierakonna maksuküüru projekti teenindamiseks. Te võtate laenu. Te lükkasite edasi kaks aastat Reformierakonna maksuküüru sellel põhjusel, et riigi rahanduslik olukord oli keeruline. Me olime olukorras, kus meil oli eelarve defitsiit siis nominaalne alla 3%. Praegu on järgmisel aastal 4,5%, mida te tunnistate, te ei eita seda, ja sellel ajal laenurahaga viite te ellu niisuguse projekti. Te olete ju teadlik, mida eelarvenõukogu juht ütles. Selline rahanduspoliitika toob kaasa uued maksutõusud, mida te tegelikkuses praegu ei tunnista, aga ei suuda ka vastata küsimusele, kuidas te siis selle –1% defitsiiti kavatsete saavutada. Mis on teie nägemus? 

Minu küsimuseasetus on lihtne. Miks te ajate Eesti riigi jaoks juhitamatut rahanduspoliitikat? Kas ma sain õigesti aru, et te kavatsete seda 3,5% defitsiiti vähendada kulude vähendamise teel? Ja kui see nii on, miks te siis tegelikkuses seda reaalajas ei tee? 

Aitäh! Juhin tähelepanu, et endiselt on veel minu ametinimetus peaminister. Kui mind rahandusministriks tehakse, siis annan kohe teada – te olete esimeste hulgas, kes teada saavad. Seda esiteks. 

Teiseks, maksukoormuse langusest. Vaadake, ma ei suuda isegi kokku lugeda mitu infotundi me teiega siin seda debatti peame, et kelle maksuküür see oli. Ükskõik kui mitu korda ajalugu vaatad – selgub, et selle autoriks on Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Isamaa. Ja Isamaa! (Hüüded saalis.) Isamaa on muu hulgas olnud selle maksuküüru ehk selle vigase astmelise, kana-põder-tüüpi astmelise tulumaksu loojaks. Ma saan aru, et see on teile armas. Mõistan, et see on armas, sest ega muidu te nii palehigis seda iga infotund ei kaitseks. Mõistan. Aga vaadake, selle astmelise tulumaksu häda on ju suur. Näiteks õpetaja, ajakirjanik maksavad umbes poolteist tuhat eurot rohkem makse tänu teie tehtud astmelisele tulumaksule ehk maksuküürule. Endiselt te räägite, et see on kellegi teise oma. Ei ole, see on teie tehtud. Meie lahendame teie küüru probleemi ära, me kaotame selle maksuküüru. Astmeline tulumaks, mille teie tegite, kaob ära. Jah, ja see on ajaloo kõige rumalam valmislubadus, nagu Helir-Valdor Seeder eelmises infotunnis elegantselt ütles. Ongi! Oleks pidanud tegemata jätma. 

Ja nüüd, vaadates maksukoormuse üldist pilti, maksukoormus langeb. Ütlen sellegi ära, et igaühele oleks selge, et sellel aastal on see 36,6, järgmisel aastal 35,2. Maksukoormus langeb. See tähendab seda, et kõike arvesse võttes umbes keskmise palga teenijal – 2100 eurot – jääb järgmisel aastal umbes 1800 eurot rohkem raha kätte. See on 13. palk lisaks. See on väga oluline maksukoormuse langus. Inimesed saavad paremini hakkama. Majanduse prognoosid on väga head. Majanduses kindlasti läheb lihtsamaks ja see kindlasti hõlbustab ka riigi asjaajamist. 

Kui te vaatate viimaste aastate defitsiiti, siis eelmisel aastal oli defitsiit planeeritud kolme kanti. Sellel aastal on eelarves kolme kanti, eelmisel aastal tuli see poolteist protsenti SKP-st, sellel aastal on prognoositud umbes ühe kanti. Me oleme juba viimased kaks aastat suutnud väga kenasti defitsiiti, nagu me siin juba nentisime, allapoole suruda ja riiki trimmi tõmmata. 

Kärbete kohta. Juba Kaja Kallase valitsusest alates 1,4 miljardit on erinevaid asju kärbitud. Ja nagu ma ütlesin, tulevad järgmisel aastal veel lisakärped ja ülejärgmisel aastal samamoodi eelarve revisjoniga. Nii et ainukesed valdkonnad, mis kasvavad, on needsamad prioriteedid ehk kaitsekulud, ja näiteks ka pensionid. 

Lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Maastik. Palun!

Austatud peaminister! Eile esitleti majandus- ja keskkonnakomisjoni ühisistungil Kliimaministeeriumi tellitud tuulikute tervisemõjusid hindavat ülevaateuuringut. Nagu ma tsiteerin, kirjas oli: "See on süstemaatiline ülevaade viimasel 15 aastal eelretsenseeritavates teadusajakirjades avaldatud uuringutest." Selle tellis Kliimaministeerium, see läks maksma 100 000 eurot. 

Samal ajal kui seda meile esitleti seal meil komisjonis, ma panin sisse samad uuringuküsimused ja sain ühe minuti jooksul ChatGPT-st samad vastused. Sellega tegelesid väidetavalt Tartu Ülikooli teadlased, kuus teadlast, pool aastat. Minu küsimus on väga lihtne. Kas see ongi meie rahanduspoliitika? Kui me 100 000 kulutame sellise lihtsa asja peale, et internetist välja otsida teiste teadlaste tehtud uuringuid ja teha sellest kokkulepe, seda enam, et selles oli tunda ka seda, et töö on tehtud tellija materjalist, ehk siis oli arvesse võetud ainult neid uuringuid, mida nemad pidasid vajalikuks. Palun kommenteerige seda! Ja kas te leiate, et see on meie rahanduse õige poliitika – selliseid kulusid teha?

Aitäh, hea küsija! Siin mõni päev tagasi kirjutasin sellise lause, et Isamaa on kuidagi EKREstumas. Ja mul on endiselt sama tunne, et ka teie olete võtnud teadlasi rünnata. Teadlaste teadustöö kohta saate ju neilt endilt küsida. (Hääled saalis.) Kui teadlased erinevad faktid kokku korjavad, et need oleksid avalikkusega kättesaadavad, eriti nende küsimuste kohta, mida avalikkus on võtnud küsida väga tihti, ka tuulikute tervisemõjude kohta ja paljude muude kohta, siis kui tulemus teile ei meeldi, ei peaks teadust ründama. Seda esiteks. (Hääled saalis.)

Ja tihtipeale võib juhtuda ka vastupidi, et inimesed jõuavad paljude otsusteni ja järeldusteni samamoodi nagu teiegi, kasutades seda ChatGPT-d või siis guugeldades, ja need kahjuks siiski ei lähene teaduslikule konsensusele. Nii et täpsema uuringu kohta saate vast ikka küsida sealt, kus see tehti ja telliti.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teemaks on kultuuritöötajate palgad. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kultuuriminister! Me saime lugeda rõõmustavat uudist, et õdede ja ämmaemandate keskmine palk on viie aastaga tõusnud 67% ja on jõudnud summani 2832 eurot. Samas ajavahemikus on kultuuriministri palk tõusnud 46% ja jõudnud summani 7661 eurot, millele lisandub 20% lisatasu. Kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalk on selle ajaga tõusnud vaid 23% ja jõudnud 1600 euroni ning jõuab järgmisel aastal 1720 euroni, 120 eurot siis lisandub, ehk 7,5%. Olari Elts teatas, et meie rahvusvahelise kuulsusega sümfooniorkestris on mediaanpalk 1640 eurot, ja tegemist on tegelikult aastakümneid õppinud tippmuusikutega. Kuidas te seletate sellist karjuvat kultuurisfääri töötajate materiaalset alaväärtustamist ja ebavõrdsust? Kas te ei karda, et meil on lähiajal oodata samalaadseid avalikke protestimeeleavaldusi, mis näiteks Leedus viisid kultuuriministri tagasiastumiseni?

Ma kõigepealt parandan teid ja tuletan meelde, et te jätsite mainimata või unustasite ehk nimelt ära selle küsimuse alguse jadas nimetatud ametikohtade palkade juures riigikogulase palga ja ka selle diskussiooni, kuidas riigikogulaste palk on indekseeritud ja tõuseb ning millist rolli täidavad riigikogulase palga juures kuluhüvitised. Kultuur 2030 arengukavas on kirjas eesmärk, et aastaks 2030 on kultuurivaldkonnas töötavate inimeste keskmine palk 90% Eesti keskmisest palgast. Selle lõpliku eesmärgi täitmist me saame muidugi hinnata alles siis, kui see aeg kätte jõuab, ehk aastal 2030. Kultuur 2030 eesmärgi täitmisel tulevad andmed Statistikaametist, rida "Kunst, meelelahutus ja vaba aeg" hõlmab olenemata sektorist kõiki inimesi, kelle töö on selle kategooria alla lisatud. Kultuuriministeeriumi osa sellest sektorist puudutab 3600 inimest, kes saavad riigilt palka ning töötavad kultuuri- ja spordiasutustes. Jah, see samm võiks olla parem, kui see siiamaani on olnud. Ma arvan, et 10% nende inimeste palgafondi tõusu on hea tulemus praeguse riigieelarve olukorra ja võimaluste juures. Kuidas seda 10% nüüd edasi jagada? Õpetajate, päästjate, politseinike ja kultuuritöötajate palkades on erinevus – selles mõttes, et kultuuritöötaja saab miinimumi. Aga suurem roll praegu selle diskussiooni järgi, mis on aasta jooksul toimunud ja aset leidnud erinevate asutuste juhtidega, on just selles diferentseerimise osas ja selles võimaluses, kui palju on asutuse juhil endal võimalik motiveerida enda alluvuses töötavat töötajat. Seda miinimumi tõstmist me saime teha, aga enamgi veel panime me rõhku ikkagi, nii nagu juhtide ootus oli sõnastatud, just palgafondi diferentseerimisele. Meil on andmed enda haldusalast keskmiste palkade kohta. Lihtsalt selline väikene kujund või infokild. Ma eile kohtusin rahvusraamatukogu juhiga ja me rääkisime palkadest. Rahvusraamatukogus töötab väga palju inimesi. Ta ütles, et miinimumpalga tõus puudutas tema haldusalas inimesi, keda on 30. Neid on vähe. See on selge märk sellest, et miinimumpalka saab aina vähem ja vähem inimesi. Aitäh!

Aitäh! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh! Lugupeetud kultuuriminister! Ma arvasin, et te täpsustate mõnda numbrit, millega ma eksisin. Näiteks seda, et kultuuritöötajate miinimumpalk on selle ajaga tõusnud 23% ja jõudnud 1600 euroni ning järgmine aasta jõuab 1720 euroni või siis Olari Eltsi öeldud minimaalpalka 1640 eurot. Aga hea, et need numbrid õiged olid. 

Teine küsimus puudutabki seda – te olete viidanud Delfi TV saates "Vilja küsib" –, et Kultuuriministeeriumi eelarvest makstav kultuuritöötaja miinimumpalk ei tööta enam, ei tee kedagi õnnelikuks ja te kavatsete süsteemi järgmisel aastal ümber teha. Teadupärast see süsteem rakendati TALO ja Kultuuriministeeriumi leppega 2001. aastal. Kas te olete selle mõttega liikunud sinna ja alustanud läbirääkimisi näiteks TALO-ga või on teil alles järgmisel aastal plaan teha, et siis jõuda valitsusse vastavate ettepanekutega? Kahtlemata selline muudatus, nii nagu sai lugeda ka endise kultuuriministri Indrek Saare arvamusest, kes väga jõuliselt 2015. aastal kultuuritöötajate miinimumpalka tõstis, et see vajab kindlasti ka läbirääkimist TALO-ga. See võib tekitada olukorra, kus selline jõuõlg kaob ja millega üldse võrreldakse palgatõusu. Aga järsku te natuke selgitate seda poolt, mis puudutab lepet 2001 sõlmituna TALO ja Kultuuriministeeriumi vahel.

Suur tänu! Proua minister, palun!

Hea meelega selgitan. Kultuuriministeeriumil on kohustus pidevalt seirata situatsiooni oma haldusalas ja võimalusi. Väljamakstavate palkade puhul ka teadmist, kas see töötab, kui palju me peaksime tõstma miinimumi, et see aitaks miinimumi saajaid. Kui palju me peaksime andma palgad diferentseerimisfondi, selleks et juhtidel oleks võimalik motiveerida neid inimesi, keda nad silmas peavad või kellele neil on tarvis seda tasu maksta rohkem juurde, motiveerida näiteks tippe või tugitöötajaid. Eks ole juhtide enda asi ja otsus oma meeskonda hästi tundes. 

Jah, ma olen teadlik sellest, et see on kokkulepe TALO-ga, ning jah, ma olen teadlik sellest, et üksinda sellest kokkuleppest välja ei ole võimalik astuda. See eeldab kahepoolset kokkulepet. Jah, ma tean seda, kui te selle kohta küsisite. Aga nii nagu ma tõin teile selle rahvusraamatukogu näite, et neid inimesi, kes Kultuuriministeeriumi hallatavates asutustes töötavad ja saavad miinimumpalka, on järjest vähem. Me peame aru pidama ja nõu pidama kõikide enda haldusala juhtidega, kes on väga selge signaali andnud aasta aja jooksul, et palun ärme tõstame miinimumi nii palju, sellepärast et meie inimesed saavad juba kõvasti üle miinimumi. Nii nagu see rahvusraamatukogu näide, väga palju töötajaid, kellest 30 puudutas miinimumi tõus. Jah, see on ka oluline. Aga see on selge indikatsioon sellest, et isegi mõned väiksemad muuseumid – võtan näiteks spordimuuseum – seal ei saa vist miinimumpalka enam mitte keegi. 

Äkki on aeg seda arutelu pidada – mis aitab. Kui palju miinimumi tõstet peaks olema, mitu protsenti, et see päriselt inimesi aitaks. Ja võib-olla peab vaatama ka spetsiifilisemalt erinevaid valdkondi – muuseumeid, etendusasutusi jne. Ma mõtlen siin just seda, et tööd on erineva iseloomuga, selles mõttes. 

Suur tänu! Proua minister, mul on teile väike palve. Kas te saaksite mikrofonisse rääkides jätta väikese vahe sisse? Vastasel juhul tekivad meil helikatkestused ja me lihtsalt ei kuule päris täpselt, mida te ütlete. Aga liigume edasi ja lisaküsimuse esitab kolleeg Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Me oleme siin täna juba pikalt rääkinud kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalga tõstmisest. Meil tõusis see 2016. aastal 13,5% ja 2018. aastal tõusis 22,1%. Teie eelkäija, kultuuriministri ametis olnud Piret Hartmani ajal 2023. aastal tõusis see 14,3%. On olnud ka aastaid, kus me ei ole saanud tõusust rääkida, näiteks 2021., 2024. ja 2025. aastal. Aga ma olen nõus, et aastad on erinevad, väljakutsed on erinevad ja igal aastal seda teha võimalik ei ole. Samas, minu hinnangul on küsimus alati prioriteetide seadmises. Sõltumata aegadest on näiteks õpetajate palkade teema olnud alati kõigi prioriteet ja me oleme suutnud alati nende palkade eest seista ja need on ka tõusnud. 

Minu küsimus teile on, milline on teie arvamus, miks ei ole kultuuritöötajate palkade eest sama tugevalt seistud, nagu seda on tehtud õpetajate palkade eest seismisel. Kas siin oleks abi sellest, mida on välja pakutud kohalike omavalitsuste valimiste eel erinevates debattides, et kui haridus- ja kultuuriministeerium ühendada, siis saaks selle kaudu pöörata sama palju tähelepanu ka kultuurile, nagu seda on õigustatult tehtud hariduse puhul? Aga ma tänan ministrit nende ponnistuste eest, mis on tehtud kultuuri ja spordi nimel 2026. aasta eelarve vaates. On asju, mis on hästi, aga on asju, kus minu hinnangul saaks veel paremini teha.

Aitäh küsimuse eest! Minu teada on palkasid ikka alati koos tõstetud – õpetajatel, kultuuritöötajatel, päästjatel ja politseinikel. Nii ka seekord. Ei ole olnud ühte gruppi, mis kiiremini eest ära liiguks. Neid on ikkagi alati koos vaadeldud ja neile palgatõusuks ühisest riigi rahakotist koos vahendeid leitud. 10% oli kogu palgafondi tõus kõikide eelnimetatud ametite puhul. 10% oli see ka kultuuritöötajate puhul. Kultuuritöötajaid asub ka väljaspool Kultuuriministeeriumi haldusala. Sellest summast, mida kokku oli 9,9 miljonit, sellest 10%-st, sai päris suure osa näiteks Rahvusarhiiv, päris suure osa said Kliimaministeeriumi inimesed, kes seal muuseumis töötavad, mille üle on ainult väga hea meel. Jah, ma leian, et kultuuritöötajate palk võiks kindlasti olla suurem. See 10% oli maksimum, mille me suutsime välja võluda ja mille me suutsime omavahel kokku leppida valitsuses selleks tõusuks. 

Ja veel: nagu te spordiinimesena ise ju ka väga hästi teate, see ei puuduta ainult kultuuritöötajaid. Minu jaoks oli oluline, et ka treenerid saaksid palgatõusu. Teadupärast koosneb treenerite palk mitmest komponendist. See ei ole ainult üks komponent, mille riik annab enda haldusalas töötavatele kultuuritöötajatele. Treenerite puhul peaks see olema – paari protsendipunkti puhul muidugi on see siia-sinna  nihkunud – 50 ja 50. Klubi paneb 50, riik annab omalt poolt 50. Mida see statistika on öelnud meile, just treenerite puhul? On väga rõõmustav olnud, et nende aastate jooksul, kui treenerite miinimum tõusis riigi poolt, oleme me näinud väga suurt tõusu, ütleme niimoodi, korralikku tõusu treenerite juurdetulemisel, treenerite kategooriate omandamisel. Meil on head professionaalid, kes treenivad meie lapsi, treeningtundide arvud on kasvanud. Kõik need numbrid ja teadmised sellest valdkonnast, mis sporti puudutavad, teevad suurt rõõmu. 

Nii et jah, kultuuritöötajate puhul andsime lisaks treeneritele palgatõusu ka laulu- ja tantsupeokollektiivide juhtidele. Meie segment on päris kirju, see 9,9 miljonit. Seal töötavad olulised, tublid ja targad inimesed ning jah, loomulikult on nad väärt suuremat palka. Aga palgafondi kokkulepe 10% ei ole tänases olukorras halb tulemus.

Suur tänu! 

Sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teemaks on "Olukord riigis". 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja!  

Hea minister! Ma esialgu mõtlesin, et ma küsin selle küsimuse kultuuriminister Heidy Purgalt, kelle haldusalasse see teema põhimõtteliselt kuulub, aga temalt mõtet eriti midagi küsida ei ole, sest temast nagunii eriti midagi ei sõltu. Kultuurile ja kultuuriinimestele ta midagi väga sellest järgmise aasta eelarvest välja ei võidelnud, pigem vastupidi. Lasi kultuuri arvelt kärpida sel aastal 13 miljonit, järgmisel aastal 21 ja 2027. aastal lubab seda koguni teha veel 26 miljonit.  

Aga kuna see küsimus laieneb ka teistele valdkondadele, siis taas kord küsimus teile.  

Alustame kultuurivaldkonnast. Avalikkust šokeeris ühel ERSO kontserdil ERSO peadirigent, kes vägagi dramaatiliselt tegi nii avalikkuse kui ka kultuuriministri poole pöördumise, milles tõi välja meie riikliku sümfooniaorkestri orkestrantide juba pikka aega kehtivad madalad palgad, millega ei ole võimalik toime tulla, eriti nüüd, kus Eesti Vabariigi, kus Eesti hinnakasv on Euroopa suurim ja uued maksud ja maksutõusud lajatati rahvale selga kõik korraga ja koos.  

Ja kultuuri ei väärtustata siin selle valitsuse tasandil enam ammu. Ja ma räägin siinkohal ikka päris kultuurist, mis meid on muutnud kultuurrahvaks ja peaks kandma meid kultuurrahvana ka tulevikku, mitte sellest labasuse ja vägivalla-pornoparaadist, mida liberaalid kultuuri pähe rahastavad ja kultuuri pähe näitavad nii ERR-i aastavahetuse programmis kui ka ERM-i juubelipeol.  

Prioriteedid on paigast ära ja ka palju laiemalt, eriti, mis puudutab raha ja eriti suure raha jagamisse – Rail Balticule miljardid, tuulikuärimeestele miljardid, kaitsevaldkonda miljardid. No nüüd me saime teada, et 400 miljonit läheb Kliimaministeeriumile palgatõusuks ja see läheb lisaks palgatõusudeks ja seal on neil niigi head palgad. Selles valdkonnas, tundub, et raha üldse enam ei loeta ja iga lisanduv null pole number.  

Ja nüüd ma küsin: kui kogu selles olukorras, kus me riigina oleme – paljus halvas muidugi tänu teie käpardlikule korruptiivsele valitsemisele –, on rahakasutus niivõrd ühele poole ülevoolavalt ja pillavalt kaldu ja teised paljud valdkonnad kiratsevad, hääbuvad ja kannatavad, et kellele te seda riiki siis üldse teete. Ja Eesti Vabariigi põhiseaduses on muuseas kirjas Eesti kultuuri kaitse ühena kolmest prioriteedist. Ja (Juhataja: "Teie aeg!") me näeme just nagu sellel ERSO näite varal muu hulgas, et seda prioriteeti te ei järgi – siis tegelikult te ei, tegelikkuses te ei järgi ka Eesti Vabariigi põhiseadust. (Juhataja: "Aitäh!") Kas te teete seda tahtlikult ja teadlikult või tõesti arvate, et orkestrandid ja kultuuriinimesed peavad ka teie (Juhataja: "Aitäh!") pintsakust söönuks saama? Aitäh!

Aitäh! 

Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh, hea Riigikogu esimees!

Hea küsija! Midagi on teil numbritega eksituses. Kliimaministeeriumis kindlasti 400 miljoni eest palgad ei tõuse. 

Nüüd, kultuurivaldkonnast ma julgustan teid siiski kultuuriministri käest küsima, muidu ta peab siin mul kirjatööd tegema ja mina pean selle teile ette lugema, aga kuna te küsite minu käest ja tema teeb kirjatööd, siis ma loen selle teile ette. 

Muidugi olete te eksiteel öeldes, et kultuuriminister ei ole valdkonnas erinevaid rahalisi vahendeid saavutanud. Üks viiest palgatõusust oli kultuurivaldkonnas, nagu hariduses, nagu politseinikel, päästjatel ja erihoolduses. Seda esiteks. 

Teiseks, Team Estonia sai täiendava rahastuse 2 miljonit. Lisaks, rahvusvahelised suurüritused said täiendava rahastuse.

ERSO puhul oskan öelda seda, et ERSO vahendite hulk on samuti tõusnud. Enne oli see ligikaudselt 3,8 miljonit; järgmisel aastal on üle nelja miljoni veidi. Ja palku juba mainisin. 

Samamoodi saab valmis uus rahvusraamatukogu – soovitan külastada. Olen esialgselt näinud – väga ilus, hele, väga avar, väga kena. 

Ja lisaks saab ka kunstihoone valmis. 

Nii et, jah, ma arvan, te teete ülekohut kultuurivaldkonnale, kui te selliseid väiteid esitate. 

Aitäh!

Suur tänu, Helle-Moonika Helme! Teil on täpsustav küsimus. Palun!

Eks siin me nüüd siis oleme. Ma ikkagi tooks välja selle võrdluse, et Kliimaministeeriumisse suunatud rahast, mille eest me saame ainult mingisuguseid kliimamuinasjutte ja kohutavat bürokraatiat, sellest rahast, sellest 400 miljonist, oleks saanud kui mitu ERSO-t ülal pidada? Minu arvutuse järgi 105.

Teisipäevase Postimehe majanduslugu räägib sellest, kuidas valitsus tahab vabaneda Konjunktuuriinstituudi majandusanalüüsidest ja soovides, et analüüse hakkaks tegema edaspidi Rahandusministeeriumile alluv statistikaamet. Erilise rünnaku alla on sattunud Konjunktuuriinstituudi peadirektor Peeter Raudsepp. Te ütlesite enne kolleeg Mart Maastikule, et kui tulemus teile ei meeldi, siis ei peaks teadlasi ründama. Mina ütlen ka, et kui tulemus teile ei meeldi, mis Konjunktuuriinstituut teeb, ei peaks siis selle peadirektorit ründama. Aga Raudsepa sõnavõttude taga on tõsiasi, et 13 kvartalit järjest on püsinud halvad majandusnäitajad. Teda on väga inetult rünnatud, ka Jürgen Ligi poolt. Ega teie ka teda pole siin hellitanud, kurje ja tema isikut ja tööd madaldavaid sõnu olete isegi siin saalis jaganud. 

On muidugi naeruväärne panna Raudsepp ainuisikuliselt vastutama Eesti majanduse viletsate näitajate eest. Tegelikult me teame, et tema ründamise taga on pigem asjaolu, et Konjunktuuriinstituut kui selline on valitsusest sõltumatu, tehes oma analüüse mitte nii, nagu valitsus seda sooviks, vaid tehes need reaalsusest lähtuvalt ning seda ilustamata. Loomulikult saavad kõik aru, et Eesti majandus teeb vähikäiku ikka valitsuse vale maksu- ja rahapoliitika tõttu, mitte Konjunktuuriinstituut ei näita siin asju kuidagi halvas valguses. Vägagi tundub, et valitsusele ei meeldi enda peegelpilt, mis pole kõige ilusam, ja seetõttu ka Konjunktuuriinstituuti siin rünnatakse. Tavainimesed ägavad suurenenud maksukoormusse ja kõrgenenud hindade all, eks ole. Autosid enam ei osteta ega müüda, sest mitte ainult maks, vaid ka registreerimistasu on oma absurdsuses kõigil risti-põiki ees ja laieneb omakorda edasi veel paljudele sektoritele. 

Aga no mis ma seda majandusloengut teile siin ikka pean. Normaalsed inimesed saavad aru ja on ammu aru saanud, et valitsus teie juhtimisel (Juhataja: Teie aeg!) on totaalselt läbi kukkunud. Ma küsin ka teilt, kas Eesti majanduse vähikäigus on süüdi valitsus või Peeter Raudsepp?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Sellest Konjunktuuriinstituudi ja tarbijakindluse baromeetrist on ju päris palju räägitud. Te ütlete, et sõnumid mulle ei meeldi. Aga eksite! Väga positiivsed sõnumid on sealt tulnud. Nii et ütlen kohe ära, meeldivad. Pärast loen need ette ka, kui selleni jõuame.  

Nüüd, sellest, et tarbija kindlustunde mõõtmine ja makromajandus ei lähe kokku, sellest on siiski rääkima hakanud majanduseksperdid, mitte keegi teine meelevaldselt. Näiteks Kaspar Oja, Tõnu Mertsina, Mihkel Nestor, Indrek Saul, samuti Salga analüütik Keerma. Nad on kõik viidanud sellele, et metoodika muutmine on mõjutanud ka tarbijabaromeetrit. Indrek Saul oma artiklis, kui ma ERR-is vist õigesti mäletan, tõi ka välja selle, et kui tarbijatele oleks kommunikeeritud õiglasemat pilti üldisest ja valdavast kindlustundest, oleks majandus olnud väiksemas languses, aga võib-olla isegi kasvus.  

Raske hinnata, aga üldiselt tihtipeale ka majandus on emotsionaalne. Kui öeldakse, et kõik langeb, kõik langeb, siis on loogiline, et inimesed säästavad. Tihtipeale, kui vaadata hilisemaid uuringuid, siis näeme, et perede majanduslik kindlustunne on nüüd kasvanud. See on ka, viimati oli ERR-is vist, Riigikantselei tellitud uuring, kui ma õigesti mäletan, ja nii edasi. Aga igaüks saab sealt ise täpselt järele vaadata.  

Mis puudutab Konjunktuuriinstituudi uudiseid, siis ma ei tea, miks te arvate, et need mulle ei meeldi. Ma lihtsalt tahaksin, et need täpsed oleks, aga viimased kaheksa näitajat üheksast on viimase aastaga paranenud. See on ju hea uudis! Ma näen, et teiegi rõõmustate selle üle, et Eesti inimestel ja majandusel läheb paremini. Rõõmustame siis koos!  

Ja siin on nüüd instituudi enda sõnades näiteks nii, et septembris suurenes nende ekspertide osakaal, kelle hinnang hetkeolukorrale on rahuldav, ja vähenes nende osakaal, kelle hinnangul olukord on halb. Paneeli hinnangutest nähtub, et kuue kuu pärast oodatakse majandusolukorra paranemist. Eesti majanduskliimaindeks septembris on 14 punkti võrra parem kui eelmisel küsitlusel juunis. Väliskaubanduse arengu väljavaated on positiivsed, inflatsioon on kuue kuu pärast madalam kui septembris. Ja sellesama Eesti Konjunktuuriinstituudi eksperdi hinnangul on viimase 12 kuu kõige suurem paranemine, 31 protsendipunkti, kategoorias "vähene usaldus valitsuse majanduspoliitika suhtes". Nii et usaldus valitsuse suunas on oluliselt paranenud, ja nii edasi. Nii et mulle väga meeldib see kõik, mida ma siit näen.

Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

See on muidugi hämmastav, kui väga te meenutate nõukogudeaegse propaganda parimaid standardeid. See, mida teie valetavad silmad näevad, kodanikud, seltsimehed, ei maksa midagi. Kuulake, mida teile ütleb ametlik valitsuse kommunikatsioon, eks ole. Meil on eksperdid. No andke andeks, te ajate surnud ka naerma, kui te ekspertideks nimetate Kasper Oja või SALK-a. Need ei ole mingid eksperdid, need on spinndoktorid, kui me viisakalt väljendame. Või siis ütleme niimoodi, et Reformierakonna suuvoodrid, keda meile müüakse ekspertidena, või liberaalse frondi eestvõitlejad – ärme neid ekspertideks, me ei võta tõsiselt neid. Teeme niimoodi, et teil omad eksperdid, meil omad eksperdid ja nii ta on. 

Aga igasugused prognoosid on ju kõik vastu taevast lennanud. Ja fakt on see, et 13 kvartalit on Eestis olnud majanduslangus. Loomulikult, kui me lõpuks sinna sügavasse põhja ära jõuame, siis ühel hetkel langus peatub, korraks oleme seal põhjas nii-öelda stabiilselt ja siis võtame noka ülespoole. Ja siis saab Kristen Michal tulla siia nõukogude propaganda parimas žanris ja ütelda, et näitajad paranevad, seltsimehed, näitajad paranevad. Aga vaadake, see arvutus, mille pani konjunktuuriinstituudi direktor seina peale, et kui sa liidad miinus kaks ja pluss kaks, siis tulemus ei ole pluss kaks, vaid on null. Me oleme 13 aastat Reformierakonna kindlate kägistavate kätega põhja liikunud ja nüüd me hakkame tasapisi sealt põhjast üles liikuma selleks, et jõuda tagasi sinna, kus me olime enne kui teie hakkasite Eesti inimeste toimetulekut hävitama. Kulub meil veel mitu-mitu aastat ehk ma ei tea, kui mitu kvartalit, aga palju kvartaleid. Need näitajad võivad teile ju meeldida, aga nad ei räägi meile sellest keelest, et Eestis on elu paremaks läinud. Ma lihtsalt soovitaksin vähem kopeerida nõukogudeaegset propagandat.

Aitäh! Ma ei nimeta teid seltsimeheks, kui lubate. Lepime nii kokku. Aga, hea küsija, no vot, siin te tegite nüüd vea, te ei kuulanud vastust. Ma saan aru, et infotunnis on nii kombeks, igaüks loeb oma tiraadi ette ja siis eriti EKRE harrastab seda stiili, et nad panevad sotsiaalmeediasse põhiliselt küsimuse. Vastust nad ei pane. (Hääl saalist) Ahah, vale. Needsamad hinnangud, mida ma ette lugesin – arvake ära, kust olid pärit –, konjunktuuriinstituudist. Seesama konjunktuuriinstituut, mille kohta te ütlete, et annab ainukesena õigeid sõnumeid majanduse tegeliku olukorra kohta. Need olid kõik konjunktuuriinstituudi arvamused, mis ütlevad, et septembris suurenes nende ekspertide osakaal, kelle hinnang hetkeolukorrale on rahuldav, kuue kuu pärast oodatakse majandusolukorra paranemist. See on konjunktuuriinstituudi enda sõnades. 

Samamoodi on eksperdi hinnangul ka viimase 12 kuu kõige suurem paranemine valitsuse usalduse vastu. Suuremad paranemised toimusid kategoorias infrastruktuuri mahajäämine, juriidilised ja administratiivsed takistused äritegevusele. No vot! Ja ekspertide hinnangule tuginev koondindeks majanduskliima oli viimati sama kõrge 2021. aastal ehk umbes neli aastat tagasi. Ma kardan, et nüüd, kus te selle fakti teada saite, ärge palun pange konjunktuuriinstituuti ka sellesse ebausaldusväärsete allikate nimekirja. 

Suur tänu! 

Sellega lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teemaks on "Käendus". 

Mart Maastik, palun!

Hea eesistuja! Austatud peaminister! Ma loodan, et selle vastusega te ei hakka jälle selgitama, kuidas Isamaa ja EKRE on nagu kaks venda.  

Aga sel aastal peaks Kliimaministeerium välja kuulutama viimased vähempakkumised taastuvenergiale, peale mida lubas valitsus, et enam ühtegi riiklikku toetusmeedet energia, energeetikavallas ei tule, kõik olgu turupõhine. Nüüd aga töötatakse Andres Suti juhitavas Kliimaministeeriumis uut toetusskeemi suurtele energeetikaprojektidele. Tegu oleks laenukäendusega. Asi käiks nõnda, et riik ütleb ettevõttele, et "tule, tee, võta pangast laenu ja maksumaksja käendab sulle selle laenu". Ja kui midagi juhtub, siis oleks pangal kindlus, et maksumaksja raha taga saab võlg tasutud.  

Võimalikud projektid, mis sellest meetmest kasu võiksid saada, on näiteks meretuuleprojektid, samamoodi ka suured salvestid ja tuumajaam. Ehk siis, kui ettevõtja riigi garantiil rajab meretuulepargi või tuumajaama ja hiljem osutub see rahaliselt kahjumlikuks, maksab kulud riik. Kui aga hästi läheb, riisuks koore ettevõtja. Seega maksab kahjumi kinni ikkagi maksumaksja.  

Sarnase käendusprogrammiga rahastati Rootsis mitmeid taastuvenergiaprojekte, kuid nüüd on käendusprogramm pandud pausile. Käendusprogrammi pausilepanekut põhjendati eelarves nõnda, et laenugarantiide puhul on iseäranis keeruline kalkuleerida nii riske kui ka sotsiaal-majanduslikku efektiivsust, ning märgiti, et, arvestades investeeringu pikaaegset ajahorisonti, on oluline tasakaal ühelt poolt riigi võetava riski ja teiselt poolt oodatud sotsiaal-majandusliku kasu vahel.  

Kas teie poolt juhitud valitsus saab aru, et tark on õppida teiste vigadest, selmet otsida järjest uusi variante ebaefektiivsete ja ülikallite taastuvenergia-arenduste iga hinna eest maksumaksja kulul ja veel turgu solkivalt energiale turule toomisest? Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Käendusmeede on esialgu ideena välja pakutud keskkonna- ja energeetikaministri poolt. Seda meedet hakkavad välja töötama – ja selle kontseptsiooni – mitu osapoolt: selles on EIS, KliM, MKM ja RaM ehk EIS, Kliimaministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja Rahandusministeerium. 

Ja selle meetme võimalus on Eestisse tuua ja siin luua suuri tööstusprojekte – ka energiataristu projekte –, kui, ütleme, see on riskipiiril ja erasektori finantseerijad ei ole valmis üksi kõiki riske kandma. 

Tõepoolest, võimalik nii-öelda arutelu on käinud näiteks tuumajaama, salvesti, aga ka meretuuleparkide teemal; andmekeskuste teemal; tulevikutööstused; vesiniku, puidu väärindamine. Nii et see ei ole kuidagi piiratud ühe sammu, ühe valdkonnaga. 

Ja, ütleme, need projektid tihtipeale on pika eluea ja tasuvusega – 30 aastat ja kauem. Ja see tähendab seda, et nende laene saaks pikendada, varade tegeliku elueaga kokku viia.

Garantiiga seotud riskid loomulikult tuleb maandada riigi jaoks lepingutingimustes omakapitali piirangute kaudu. 

Ja täna on see aruteluetapis, nii et kui nüüd on mingisugune kontseptsioon olemas, et me saaksime Eestisse selliseid investeeringuid, mille najal saaksid sündida vesisalvestid, tuumajaamad või mis iganes, siis me saame seda arutada ja saame ka avalikkusele täpsemalt tutvustada. Täna on see ikkagi eeskätt kontseptuaalsel tasandil – ootame selle ära.

Nüüd, teine, energeetikaga – jah, nüüd, ma nüüd jälle pean seda kordama, et Isamaa on EKRE-stumas – ega midagi teha ei ole. Taastuvenergiavastane võitlus – ma mäletan ja tuleb tunnustada, EKRE on selle väga-väga hooga ette võtnud. Võitnud nad ei ole; siiski kaotanud, sest taastuvenergia annab meile olulises koguses soodsamat energiat juba pikemat aega. Ja ütleme nii, et tulevik ikkagi on ilmselgelt puhtamas ja loodushoidlikumas energiabaasis kui taeva ja maa täistossutamises – see on selge. Meie eesmärk on kindlasti jõuda puhtama energia juurde, et hinda alla saada ja selleks, et ka loodus oleks puhtam. Nii et ma arvan, et sellel on ka Eesti enamuse toetus. Aitäh!

Suur tänu! Mart Maastik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Ma pean kahjuks minema tagasi eelmisesse teemasse, kuna ma küsisin teie käest täiesti konkreetse küsimuse, vastuseks sain jälle mingit imelikku süüdistust EKREIKE aadressil. Aga ma ikkagi räägin teile siis uuesti üle. Eile esitleti meil majandus- ja keskkonnakomisjoni ühisistungil tuulikute tervisemõju süstemaatiline ülevaade viimasel 15 aastal eelretsenseeritavatest teadusajakirjades avaldatud uuringutest. Ma hästi aeglaselt ütlesin teile, et te aru saaksite. See tähendab seda, et need teadlased, väidetavalt kuus teadlast, võtsid pool aastat internetist välja materjale, millised on need tööd, mida on tehtud näiteks infraheli uuringuteks ja mürauuringuteks. Ma panin needsamad andmed sisse sealsamas komisjonis, ChatGPT-sse, ja ma sain täpselt samad vastused, mida need teadlased 100 000 euro eest Kliimaministeeriumile tegid pool aastat kuus inimest. 

Ma ei räägi mitte midagi sellest, kuidas EKRE või Isamaa suhtub taastuvenergiasse. Ma ei saa aru, kust te seda oma vastuses võtsite. Ma tahan küsida, kas te peate õigeks sellist riigi raha arutut raiskamist, 100 000 eurot, selleks et võtta internetist välja mõned üksikud teadustööd, milles on räägitud infraheli uuringutest. Kas mõistlikum ei oleks see, et tehakse ise uuringuid, mida on ka ju tehtud, aga et maksta 100 000 eurot selle raha eest ja tellida ainult selline ülevaade? Me ei saanud mitte midagi sellest targemaks. Te võite ise lüüa ChatGPT-sse need uuringute küsimused ja saata sama vastuse.

Aitäh, hea küsija! Aitäh, et te aeglasemalt ütlesite! Tihtipeale see arusaamine paraneb, see oli teist väga kena ja soe ja südamlik. Ma püüan ka aeglaselt vastata. Teadlaste poolt erinevate uuringute ülevaatamine ja nende koosesitamine – ma ei ole ise selle uuringuga veel tuttav, aga kindlasti tutvun – ei ole päris lõika-kleebi referaat. Tihtipeale on vaja erinevad asjad kindlasti üle kontrollida, nagu ma eeldan, et seal on tehtud. Eriti seda olukorras, kus ehkki energia hind läheb ju alla tänu taastuvenergiale, on meil vastalisi, kes on veendunud, et taastuvenergia allikatel on kahjulikud tervisemõjud. Kui inimestel on mure, siis sellele murele tulebki teaduslikult lahendus otsida. Ja mis saaks olla parem, kui teadlased vaatavad selle üle ja annavad parimatele teadustulemustele tuginedes selle info inimestele? Ma arvan, et inimestel on õigus seda teada, ma arvan, et inimestel on seda vaja. Ja kui te ütlete, et te olete selle vastu, et inimestele anda seda infot või kokku panna – no mina ei oleks selle vastu. Mina arvan, et kui seda on küsitud, siis inimestele tuleb see info anda. Ja tööd tehakse väga harva tasuta, isegi Riigikogu liikmed kuuldavasti saavad palka selle töö eest.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Rain Epler. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Härra peaminister! Mul on ikkagi raske mõista teie armastust juhuelektri arenduste vastu. Ma ei tea, kas ma küsimusega lõpetangi oma sõnavõtu. Võib-olla lõpetan soovitusega. Kevadise Hispaania blackout'i, pimenduse ja elektrikatkestuse põhjuste analüüs ilmus oktoobri alguses. Lisaks andis Hispaania süsteemioperaator, elektrivõrguoperaator, hoiatuse regulaatorile, et kui kiiresti midagi ette ei võeta, siis võib selline suur elektrikatkestus korduda. Ma soovitan – teil endal ilmselt ei ole aega – lasta oma nõunikel või Riigikantselei töötajatel need kaks dokumenti läbi töötada. Need on küll hispaaniakeelsed, aga need on võimalik ära tõlkida. Sealt nähtub väga selgesti, et võrguprobleemide põhjus ja ka hinnakasvu põhjus on just nimelt tuule- ja päikeseenergeetika eelisarendamine. 

Mu küsimus on see, miks te ei ole palunud enda meeskonnal panna kokku infopaketti, mis tugineb maailma kogemusele, ekspertide hinnangutele ja kust nähtub selgelt, et taastuvenergeetika eelisarendamine mitte ainult ei tee kogu süsteemi väga kalliks, vaid lisaks suurendab ohtu, et tulevad suured elektrikatkestused. Te siin kiidate, et eksperdid on olulised, aga laske endale ekspertide poolt kokku panna mõneleheküljeline memo. Lendate mõnele ülemkogule varsti, loete memo läbi, tulete tagasi ja ütlete mulle aitäh.

Aitäh, hea küsija! Ma ütlen kohe alguses ära. Aitäh! Seda esiteks. Teiseks, ma ei tea, kas te olite irooniline. Avastada aastal 2025 Eestis, et energiasüsteem peab olema tasakaalus, muu hulgas juhitavate võimsustega. See on küll midagi metsikut. Näiteks just sellel kevadel me muu hulgas – võtsin minagi osa sellest ettevalmistusest – desünkroniseerisime ehk ühendasime ennast lahti Venemaa sagedusalast ja ühendasime ennast Mandri-Euroopa sagedusalasse. Hoolimata Venemaa informatsioonilisest tegevusest või mõjutustegevusest, kus öeldi, et Eesti mattub pimedusse, kirjaoskus kaob põlvkonna jooksul ja kõik see on Baltimaadele väga kahjulik, saime me sellega kenasti hakkama. Hirmutajaid oli teisigi, küllap oli parlamendiski, kui aega tagasi kerida, aga me saime hakkama. 

See ei olnud muidugi esimene põhimõtteline energeetikavalik Balti riikides või Eestis. Eestis on väga asjatundlikud inimesed energeetikavaldkonnas, kes teavad ammu, et juhitamatud energiaallikad peavad olema tasakaalus juhitavatega. Selleks on Eleringil erinevad hanked, selleks on erinevad mehhanismid olemas, selleks on ühendused ja kõik see muu. Nii et seetõttu, jah, ma ei tea, mida te arvate, et te avastasite, aga seda, et energeetikasüsteem peab olema tasakaalus, on Eestis muidugi teadnud energeetikud juba aegade algusest peale. Nii et ma kardan, et te seda aitähigi selle teadmise eest ei saa.

(Hääled saalis, helistatakse kellukest.) Aitäh! Aitäh, hea kolleeg! Me läheme edasi. Me lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi kuuenda küsimuse juurde, mis on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teemaks on julgeolek piiril. Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud peaminister! Küsimus on minu valimispiirkondadest ehk siis Kagu-Eestist. Kõigepealt küsimuse tausta kirjeldus. Ligi neli aastat peale meie naabri Venemaa täiemahulist verist sõda oma teise naabri Ukraina kallal oleme ikkagi veel olukorras, kus lisaks sellele on Venemaa ka teiste Euroopa riikide suhtes pannud toime rida mittesõbralikke akte. Aga sellest hoolimata meie inimesed, sh lapsed, õpilased ja kõik meie külalised, sõidavad läbi Venemaa territooriumi koju, tööle, kooli, turismisihtkohta ja nii edasi. 2024. aasta sügisel peetud eelarvekõneluste käigus lisati sotsiaaldemokraatide palvel või ka nõudmisel vahendid Saatse saapa või ka siis saabaste ümbersõitude rajamiseks. 

Ja siit siis küsimus – miks pole aasta hiljem peale raha eraldamist, ikka veel koppa maasse löödud ja ehitustöödega alustatud? Ühtlasi palun kirjeldage ka tegevusi, mida valitsus on viimase üheksa kuu jooksul enne Venemaa täisrelvil võitlejate ilmumist Saatse saapasse läbisõidu sulgemise osas ette võtnud, et seda protsessi kiirendada ja sellest julgeolekuriskist võimalikult ruttu üle saada.

(Hääl saalist: Te ei saa ju seda küsida.) 

2024. aastal, mäletan, palusime Transpordiametil asuda ette valmistama Saatse saapa uue tee ehitamist. Sotsiaaldemokraatide nõudmisi ma nüüd ei mäleta valitsusest nii palju, võib-olla teil olid mingid nõudmised, mida te omavahel arutasite. Aga üldiselt valitsus tervikuna alati tegeleb julgeolekuküsimustega, nii et küllap mure oli ühine. 

2024. aastal Transpordiamet asus seda ette valmistama ja 2025. aastal – täpsemalt siis 2024. aastal, kui mina olin kliimaminister, selle teega tegelema hakati, 2025. aastal, kui mina olin peaminister, leiti selle tee jaoks ka raha. See on see pilt. 

Nüüd sellest, miks nii hilja, miks varem seda ei leitud. Ma saan vaid eeldada, et varasemad kogemused ja ohuhinnangud ei olnud sellised. Eeldati, et Venemaa territooriumist saab peatumata läbi sõita, ehkki see on ju tegelikult erinevate piirilepingu debattidest alates olnud väga pikki aastaid teema. On teada, et Vene territoorium tuleb sisse Eesti territooriumile ja sealt see tee läbi läheb. 

Vene nii-öelda väe ilmumine sinna – küll Vene territooriumile, aga sellele teele, kust me peame peatumata läbi sõitma – annab ju selle signaali, et kui sul tuleb sealt peatumata läbi sõita, siis kui keegi on tee peal, siis ei pruugi see õnnestuda. Nii et ma hindan Politsei- ja Piirivalveameti tegutsemist ja otsust see tee sulgeda ohutuse tagamiseks väga õigeks, ainuõigeks. 

Neljapäeval valitsuses me hindame, milline on see ohuhinnang, kuidas edasi. Ja selleks, et inimesed liikuda saaksid, on seal ka RMK teed. Seda me laiendame, homme arutame siis täpsemalt valitsuses. Seda on võimalik juba üsna kiiresti laiendada ja seal juba autod ja bussid sõidavad. Astume samme ka, et teed oleks võimalik siiski rajada 2026. aastal, mitte 2027. aastal, nagu algselt oli planeeritud erinevate loodusmõjude hindamisega. Aga see kõik tuleb arutusele homme täpsemalt valitsuses. Nii et praegusel hetkel on ohtu märgatud, silmad on peal, ohtu on adekvaatselt hinnatud. See teelõik on suletud, on teised ühendusteed olemas ja rajame ka uue tee.

Suur tänu! Anti Allas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Igal juhul parem hilja kui mitte kunagi. Olge hea, äkki kirjeldate neid võimalikke kiirendavaid samme, et see protsess ikka päriselt hakkaks niimoodi, et me jõuaksime hiljemalt 2026. aastaks selle asja ära ehitada. Mis need mõtted on? 

Aitäh! On erinevaid võimalusi, mida me homme arutame. On võimalusi väljapakutud seadusemuudatusi, on võimalusi kasutada ka olemasolevaid riigikaitselisi aluseid selle tee ehitamiseks. Nii et ilmselt neid aluseid, kas siis ühte või teist. Või kui on kolmas alternatiivne pakkumine, saame arutada selleks, et see tee välja ehitada. Esimese asjana on muidugi praegu Transpordiametil ülesanne juba olemasolev RMK tee ära laiendada. Tagada selle püsiv ja korrapärane hooldamine, et kõik saaksid seda teed läbida – ühistransport, erasõidukid ja kõik muu –, et tagada Eesti inimeste turvalisus. Selle Saatse saapa teelõigu avamise või mis sellega edasi saab, otsustame homme vastavalt ohuhinnangule valitsuses. Ohuhinnangut ma siin ei oska enne hinnata, kui see meile tuuakse.

Suur tänu! 

Ja lisaküsimus. 

Kolleeg Tiit Maran, palun!

Aitäh, härra peaminister, nende seletuste eest! 

Tõepoolest on teil märkimisväärselt vedanud, et Vladimir Svet omal ajal seda protsessi alustas. Ja nagu ma olen järgi vaadanud, praegusel hetkel keskkonnamõjude hindamine on juba lõpupoolses otsas, mis on väga positiivne, sest teatavasti seal otsas on Mustoja maastikukaitseala, on Natura alad, mida kõik tuleb arvestada. 

Ja teise poole pealt loomulikult kaitsemeetmed on olulised ja neid ei saa eirata. 

Aga mind huvitab taoline küsimus, et kui te nüüd arutate valitsuses seda poolt, et kuidas te käsitlete neid keskkonnaväärtuseid, mis seal on, tee-ehitamise puhul mis võivad ette jääda. Kas te kujutate ette, et võivad tulla kuskilt mingid hüvitisalad nende asendamiseks või kuidas see on? Üldsegi mitte alahinnates vajadust kindlasti see tee võimalikult kiirelt paika saada. 

Ja kui perspektiivikaks te peate ajakirjanduses välja käidud arvamust, kui kõiki protseduure mõelda, et järgmise aasta lõpuks see tee valmis võib olla?

Aitäh!

Aitäh! Nojah, kolleeg Sveti mäletan sellel ametikohal peale ennast, nii et küllap siis kolleeg Svet võib olla tänulik, et sellel ajal see protsess algatati. Seda esiteks. 

Teiseks, erinevate võimaluste ülevaatamist. Nagu ma mainisin, võimalus on seadusemuudatuseks, mis võib puudutada ka looduskaitseseadust, või riigikaitseliste erandite kasutamine. Selle käigus siis otsustatakse, kas on vajalik mingeid samme astuda kas reeglite muutmisel või kompensatsioonimeetmetes. 

Ja mulle tundub, et ega seda teed ongi seal planeeritud ju nii, et see algne trass, mis võeti ette, osutus, kohtus looduskaitseliste piirangutega. Siis seejärel on leitud uus trass, mis läbib Natura ala. Nii et seal me nüüd siis oleme, et ühest küljest avalikkus ja Eesti inimesed tahavad, et neil oleks võimalik mugavalt sõita ringi Venemaa territooriumist, ja kohalikud Setomaa inimesed tahavad seda samamoodi. Ja siis on jälle teisel poolel see, et inimesed ütlevad, et "aga vaadake, et kui te sealt tee teete, siis te peate kuskil midagi ringi tegema". Antud hetkel mulle tundub, et riigikaitseline ja julgeolekuline huvi selle üles kaalub, ja sellest prioriteetsusest me ka lähtume. Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teema on peaministri plaan ja sõnumid Euroopa ülemkogus (kliimaeesmärgid, ränne). Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra peaminister! Siin on vahel infotundides juttu olnud sellest, et küsimus on sõnastatud liiga üldiselt ja et te ei ole saanud ette valmistada ja seetõttu ei saa konkreetseid vastuseid anda. Nii et ma täna tõesti põlen uudishimust, et kuulda teie täpseid vastuseid, sest teema oli sõnastatud ju täpselt. Ma ütlen juba sissejuhatuseks, et ma tean, et ülemkogul tulevad arutlusele ka Venemaa varade küsimused ja kaitseküsimused ja kõik muu, aga minu küsimus neid ülejäänud ülemkogu teemasid ei puuduta. Minu küsimus puudutab just neid kahte teemat, mis ma teile ka küsimuses ette saatsin. Huvitav, et Riigikogu esimees kiitusega ei esinenud, et küsimus on hästi sõnastatud. Laitusega kipub esinema, kui talle küsimustes midagi meeldi. Aga see selleks. 

Minu küsimus on selles, et – (Telefon heliseb) ära lase telefonist ennast segada – Poola kuuldavasti ongi saamas erandit nii-öelda rändepakti kokkulepetest, kuna Poola on selgelt välja öelnud, et nendel on väga suur Ukrainast vastu võetud sõjapõgenike hulk. Ma julgen praegu Lääne ajakirjanduse põhjal väita, et Poola saabki erandi, et ta ei pea pagulasi kvoodi alusel vastu võtma ja ei pea maksma ka seda 20 000 eurot, mida riigid peaksid maksma, kui nad pagulasi vastu ei võta. Minu küsimus on, kas ka meie koos Poolaga läheme välja samade sõnumitega ja palume endale seda erandit ja loodame seda saada ja taustal teeme tööd, et seda saada. Teatavasti Eestis on samuti väga suur Ukrainast tulnud pagulaste hulk ja seetõttu oleks igati põhjendatud, et koormus meile läbi selle rändepakti ja kvoodipagulaste jagamise kaudu oleks väiksem. See on siis minu esimene küsimus. Kas me läheme selge sõnumiga välja, et ka meile tehakse selline erand, mida Poola on küsimas?

Härra peaminister, enne kui te vastate, Rain Epler, ma olen tunnustanud Riigikogu liikmeid ka selle eest, kui on esitatud ja sõnastatud väga täpne küsimus ja kavatsen seda teha ka edaspidi. Aitäh täpse küsimuse eest! Kindlasti härra peaminister vastab ka väga täpselt ja konkreetselt. Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Ka mina tunnustan, et harvanähtavalt konkreetne! Ilmselt tänastest küsimustest vist top kolmes, ütleme tuleb top kolme. Nii, sellel korral ütlen teile kohe, et on plaanis komisjoni ülevaade, et oleks kohe vastus olemas. Ei pea pärast küsima, mis see vastus oli. Komisjoni ülevaade on sellel korral. Nüüd siiski, ma puudutan ka muid teemasid, sest tegelikult need on siiski olulised. Võib-olla lühidalt, ülemkogu päevakavas on siiski suur hulk erinevaid teemasid, et te mõistaksite, et mõned teemad võtavad rohkem aega, teised vähem. 

Ukraina, Lähis-Ida ja Euroopa kaitsejulgeolek, konkurentsivõime, kaksikpööre, digi- ja rohepööre, elamumajandus, ränne ja kohtumiste ja teiste teemade all käsitletakse ka hiljutisi valimisi Moldovas ja Venemaa hübriidtegevusi. See tähendab seda, et kõiki neid teemasid me seal käsitleme. Nüüd, rändearutelul, mille kohta te küsisite, annab Euroopa Komisjoni president ülevaate ülemkogul seniste järelduste rakendamise edusammudest. Meie toetame menetleda ettepanekut kiiresti rändepoliitika valdkonna uusi õiguslikke algatusi. See on niinimetatud tagasisaatmiste määruse eelnõu.

Suur tänu! Rain Epler, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa! No eks vastamata jätmine on ka vastus. Mina loen sellest välja, et me ei plaani omalt poolt erinevalt Poolast välja minna konkreetse nõudmise või sooviga saada erand selles n-ö kvoodipõhiselt pagulaste jagamise teemas. Ma ju oma küsimuses ütlesin, et ma tean, et muid teemasid on ka ülemkogus, nendest ei ole vaja rääkida, sest nende kohta ma praegu ei küsi. See läks teist mööda. 

Aga minu küsimuse teine pool on seotud kliimaeesmärkidega. Ma tulen jälle Poola juurde tagasi. Poola on üsna otse välja öelnud, et 2040. aasta eesmärk on ebamõistlik ja nemad seda täita ei kavatse. Me teame, et LULUCF-i sektoris, eriti metsa- ja maakasutuses, on Eesti saanud endale väga koormavad kohustused. Nüüd ma küsin jällegi, kas teil on plaanis peaministrina ülemkogule anda sõnum, et võiks Eesti kohustused üle vaadata, ja kas me oleme plaaninud Poolaga kuidagi seljad kokku panna, et üheskoos töötada selles suunas, et kliimaeesmärke ja nendest tulenevaid kohustusi vähendada. Teada on, et Eesti metsandussektor saab siin kõvasti pihta. Ehk siis mul on konkreetne küsimus: kas teil on plaanis ülemkogul Eesti poolt sellekohane sõnum anda? Kas on plaanis seda teha koos Poolaga, öeldes, et kliimaeesmärkidest tulenevad kohustused peaksid leevenema ja et Eesti kohustused LULUCF-i sektoris tuleks väga selgelt üle vaadata ja neid korrigeerida?

Aitäh! Eelmise küsimuse puhul te vist ei kuulanud, et kui mingil teemal antakse ülevaade, siis tavaliselt on kombeks ülevaade ära kuulata. Kui selle arutelu tulemusena tekivad ettepanekud, siis hakatakse neid arutama. See on esimene asi. Arukad inimesed siiski kuulavad ära, mida teised räägivad, ja võtavad alles siis seisukoha. Seda esiteks. 

Loomulikult me ju saame aru, et kui meil on palju põgenikke, siis me eeldame, et ka seda võetakse arvesse erinevate tegevuste juures. See on ju siililegi selge. (Rain Epler räägib kohalt.) See oli nüüd positsioonide kohta.

Kliimaeesmärgi puhul oleme me jäänud valitsuse ja Riigikogu seisukohtade juurde. Esiteks, needsamad Riigikogus arutatud tingimused. 2040. aasta kliimaeesmärkidega nõustumiseks võimaldavate tehnoloogiate ja rahastuse olemasolu; ülevaatusklausel vaatamaks üle, kuidas liikumine edeneb; arvestada liikmesriikides erinevaid lähtepositsioone. Ja samamoodi, et kliimaeesmärgi täitmisel kasutatavad paindlikkused oleksid kasutatavad Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside arvestussektorite üleselt.

LULUCF-i teemal oleme korduvalt teinud erinevaid ettepanekuid metoodika muutmise kohta, mõni infotund tagasi tegime siingi. Kui ma õigesti mäletan, siis keskkonna- ja energeetikaminister kirjeldas seda, kuidas me nõukogule erinevaid positsioone esitame ja ettepanekuid teeme.

Suur tänu! 

Ja lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

No vot, seda me oleme siin mitu korda tuvastanud, et meil on peaminister, kes on initsiatiivitu ja vaatab muudkui pealt kõiki asju. Ükskõik, mis mõni minister teeb või mis riigis juhtub, siis see kuidagi ei puutu temasse. 

Ja nüüd tuleb välja, et europoliitikas meil on, sama muster kordub või jätkub. Me eeldame, et midagi juhtub. Me eeldame, et Poola võitleb ka meie eest välja meile mingisugused soodsamad tingimused või kvoodid. Aga kui ei võitle, mida siis me ise teeme? 

Mul on lihtne küsimus, et kumba pidi praegu siis nüüd on, et kas meil on peaminister, kellel on initsiatiiv ja oma plaan ja eesmärgid, mida me käime Brüsselis pressimas, või me käime Brüsselis, peaminister käib Brüsselis lihtsalt korraldusi saamas. Või me … Ja kui meil on plaan ja initsiatiiv ja Eesti huvid, mille eest võideldakse, siis milles see seisneb, kuidas see väljendub? Sest praegu väljendub see selles, et me läheme sinna, joome kohvikest, kuulame, mida teised räägivad, ja äkki poolakad teevad meie eest töö ära. Ja see ongi Eesti eest võitlemine või? Ausalt öeldes võiks palga jätta välja võtmata sellise asja juures.

Nii, aitäh, hea küsija! No see selline Euroopa Liidus olles võimas Euroopa Liidu vastane võitlus meenutab mulle Viktor Orbáni parimaid sõnavõtte. Te kindlasti klapite omavahel selles ja mõistan, et teie taga istuv Mart Helme on ju lubanud Euroopa Liidust välja astumise toetusrühma siin parlamendis teha – endiselt ilmselt on teel. 

Nüüd, küsite, kas meil on seisukohad – jah, meil on seisukohad ja kõikides nendes teemades meil on oma seisukohad ja erinevad punktid on ka nii, et tuleb arutelu. Arutelu käigus esitatakse kavatsusi, kavatsusi arutatakse. Muuseas, viisakad inimesed nii tulevadki kokku – mitte nad ei tule Euroopa Liitu ja Euroopa Liidu vastu võitlema ja välja pressima, vaid nad kuulavad ära, millised on positsioonid, ja nende üle peetakse debatti ülemkogul. See ei ole päris nii, et sa tuled, loed oma küsimuse paberilt ette ja ütled, et 3.50. 

Ja olulised teemad. Ma siiski alustaks, et kõige olulisem on see, mis puudutab Ukrainat. Ma saan aru, et see teile ei meeldi, see ei tundu EKRE-le tähtis ega oluline, aga Ukraina toetamise jätkamine, 19. sanktsioonide pakett, Venemaa külmutatud varad on ülioluline. 

Kaitse teemal – idapiir, idapiiri kindlustamine erinevate vahenditega, muu hulgas ka Euroopa vahendid, rahalised vahendid selleks. Tänagi oli eelarvevolinik minu juures kohtumisel, sellest rääkisime; ta tuleb ka vist siia parlamenti. 

Kliimaeesmärk – samamoodi, selle osas meil on omad positsioonid olemas. 

Rändeteemal annab Euroopa Komisjoni president ülevaate ja siis seejärel toimub arutelu vastavalt sellele, mis need positsioonid on. 

Nii et väga tihti oleme me oma samameelsete riikidega teinud algatusi ja ettepanekuid – Poola muuhulgas ka sealhulgas; tihti suhtleme enne ja ülemkogu käigus. 

Nii et, jah, see teie ettekujutus, kuidas peaks Euroopaga võitlema järjekindlalt, ei ole päris see, kuidas Euroopas asju tehakse. Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Läheme edasi. 

Tänane kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Priit Sibul ja teemaks on piiritaristu, Saatse saabas ja kaitsevöönd. Priit Sibul, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Hea peaminister! Te juba sellele küsimusele nii-öelda osaliselt, küsiti ja vastasite, aga mul on mõned täpsustused. Esiteks see, et kui me kohtusime augusti alguses Saatses, siis mul on küsimus, millist teed pidi teie sinna Saatsesse jõudsite? Kas seda pidi, kust praegu on keeld, või teie pidite minema tiiruga? Küsimus on, et miks meil praegu on see üks nukk, aga see kolmnurk seal, mis Lutepää juures sisse tuleb, seda saab õnneks või kahjuks endiselt läbida. Kas teile on teada ohuhinnangu kontekstis, miks see selliselt hetkel on lahendatud? 

See on väga mõistlik, et te homme jõuate lahendusele. Ma väga loodan, et te jõuate kiirele lahendusele homme. Ja see, mis oli kolleeg Marani mure – ma ütlen teile, et selle mure eest teie hea kolleeg ja järglane Sutt juba kahjuks liiga entusiastlikult toimetab. Näiteks Vastselinna kandis on toime pandud neonatsionaliseerimised, kus Natura alal toimub niimoodi, et looduskaitselised piirangud kasvatatakse. Sihtkaitsevööndid tulevad Keskkonnaameti poolt, ilma et maaomanikele mingitki teavitust oleks, millised on uued leiud, mis põhjusel neid kaitsealasid laiendatakse ja miks on täiendavad piirangud. Mitte keegi inimestega ei suhtle. Nii et ma ütlen, et ärge jumala eest tehke seda seal Saatse juures samamoodi, et jätate inimesed ootama nende looduskaitseliste lahenduste otsimise kontekstis. Tegelikkuses on seda teed väga-väga vaja ja ma loodan, et te homme lahendusteni jõuate. 

Küsimus on ka selles, milline on teie parim teadmine, kuidas piiritaristu, mida omal ajal Pevkur tegema hakkas ja vahepeal on väga palju muutunud – milline on täna teie parim teadmine sellest ehitamise seisust, mis puudutab piirirajatisi?

(Hääled saalis.) Tõepoolest, homme me saame jah täpsema ülevaate ja loodetavasti siis saame ka kirjeldada täpsemalt ära, millised need sammud on. Aga ma lihtsalt kordan üle, et RMK tee laiendamise ülesanne on Transpordiametil olemas, nad peavad seda ka hooldama rohkem, et sealt kõik saaksid läbi sõita. Seda esiteks. 

Ja ka uus tee tuleb teha. Selleks siis kaalume, vähemalt praegu on välja pakutud – võib-olla homseks tuleb veel täiendavaid lahendusi –, on välja pakutud erinevad seadusemuudatused või riigikaitselise erandi kasutamine selleks. Ma ise arvan ka, et seal inimeste ohutus ja julgeolek võtavad prioriteedi selle debati ees. 

Ma ei tea, mis on neonatsionaliseerimine, millele te viitasite. Te võib-olla tahtsite öelda, et natsionaliseerimine, riigistamine. Ilmselt te ajasite seal midagi sassi. Aga jah, jääme Setomaa juurde. Jah, kui kohtusime, ilmselt ma ikka tulin kõige seda pikemat teed pidi. Kõik, kes Eesti riigis mingis ametis on, peavad ikkagi Eesti riigi territooriumil seal sõitma. Nii et see on see elu. 

Nüüd piiriehitusest laiemalt. Väljaehitamine, vähemalt minu info põhjal, edeneb igati plaanipäraselt. Peamine osa maismaapiiri taristust valmib 2025. aasta lõpuks ja lõplik 80% ehk 90 kilomeetrit Eesti maismaapiirist on viivitusaiaga siis piiratud. 2025. aasta ehk selle aasta lõpuks on eesmärk valmis saada kokku 105 kilomeetrit viivitusaeda. Nii et see tähendab seda, et idapiir peaks valmis saama sellisel kujul, nagu see kunagi otsustati välja ehitada. 

Vajadused on siiski kasvanud ja projekti maht on ka kasvanud. Erinevaid arendusi on planeeritud idapiirile kuni 2027. aasta lõpuni ja paralleelselt ehitustegevusele paigaldatakse ka seiretehnikat valminud taristule. Seirevalmidus saavutatakse lähemate aastatega. Eesmärk on loomulikult katta tehnilise valvega 100% piirialast. 

Siseministeerium on juba algust teinud, et idapiiril välja ehitada statsionaarne drooniseirevõimekus. Droonimüüri arendamise esimene etapp kulgeb plaanipäraselt, sellel sügisel toimuvad hanked. Tarned toimuvad 2026. aastal. Jah, see ongi tegelikult üldpilt.

Suur tänu! Priit Sibul, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Vabandust, ma ei saanud aru, mis perioodi jooksul see, mis puudutab taristut … Ma saan aru, et täna see valguskaabli kaevamine käib, aga mis ajal peaks see infotehnoloogiline valmidus seal piiri peal saabuma? Ma saan aru, et need on need rahalised võimalused. Mul on küsimus teile ka, kas see teid sellisel kujul rahuldab. Teine küsimus, mis oli ka minu kirjalikus küsimuses või selles teadaandes püstitatud, oli see Balti kaitsevööndi teema. Milline on see teadmine, mis teil täna on, kuidas ja mis tempos seda ehitatakse ja ette valmistatakse? Millisel kujul, kas seal on kõik riigimaad, on seal maade omandamise protsess käimas või juba taristu rajamine või mis see seal on? 

Neonatsionaliseerimise all – see on täitsa termin, mida ma kasutasin ka siis, kui Sutt käis siin parlamendis. See on see, kus omand kahjuks inimesele jäetakse alles. Maamaksusid ja asju küll, väiksemas mahus ta peab maksma, omand jääb alles, aga piirangud tulevad peale. Nii et ta mitte midagi seal teha ei saa, kaks kuuske saab metsast võtta. Omand jääb, kohustused jäävad, aga teha ei saa midagi, eks ju. Ma ei oska seda kuidagi muud moodi nimetada ja ma ütlen, et seda tuleks silmas pidada. Ka see konkreetne objekt, millest ma räägin, on piiri ääres. Minul on küsimus, mida need inimesed näiteks julgeoleku kontekstis kaitsma peavad, kui meie riik niiviisi täna nendega käitub. See ei ole minu meelest mõistlik, sest Keskkonnaamet ei suhtle nende inimestega, vaid saadab kirju, kus on peal pikaajalised kitsendused 75 aastaks. See kindlasti ei ole mõistlik suhtumine riigi poolt. Aga nüüd jah küsimus selle kohta, mis puudutab Balti kaitsevööndi rajatisi. 

Selle küsimuse esimene ots vist, ma arvan, on vastus 2026. ja 2027. aastal. Seda esiteks. Jah, ma seda terminit ei teadnud, aga igaühel on õigus kasutada neid termineid, kui ta neid ära seletab, kuidas ta soovib. Piiranguid on Eestis siiski paljudes kohtades. Me oleme ju selleks ka tegelikult seda debatti siin pidanud koos ettevõtjate ja nõukojaga ja ka varem, et Eestis oleks see printsiip 30–70, et oleks selge, kui palju on majandatav ja kui palju on piiratud aladel. 

Nüüd Balti kaitsevööndist. 2024. aastal – ma lihtsalt annan ülevaate – hangiti tõkestuselemente, need on traat- ja betoontõkked. Need on paigutatud eelladustamise aladele kirde- ja kagusuundadel. 2025. aastal hangitakse metall- ja betoontõkkeid, tarned on töös. Lisaks on 2025. aasta teisel poolaastal kavas rajada nii kirde- kui ka kagusuunale üks tugipunkt, see tähendab 14 pluss 14 punkri paigaldamist maastikule. Valdavalt paigaldatakse punkrid riigimaadele, 28st 26 paigaldatakse riigimaadele. Tõkestuskraavi osas on rajatud üks 500 meetri pikkune katselõik Kagu-Eestis. Täiendava 40 kilomeetri tõkestuskraavi rajamise vajadus laekub Kaitseväelt 2025. aasta lõpuks. 2026. ja 2027. aasta perioodi fookus on tugipunktide rajamisel ja vajalike maa-alade, sealhulgas ladustamisalade soetamisel. Projekti esialgne eelarve on 60 miljonit eurot ja kaitsevööndi rajamine on kavas lõpule viia 2027. aastal. Kaitseministeeriumi valitsemisala nelja-aastases arengukavas on selleks sees ka vajalik ressurss.

Suur tänu!

Ja lisaküsimus. Martin Helme, palun! 

Aitäh! 

Nüüd, minu eksperdihinnangul – ja ma olen poliitikas vaieldamatu ekspert, kaua olnud poliitikas ja une pealt saan kõikidest asjadest aru – minu eksperthinnangul Kristen Michali valitsus koosneb suures osas läbikukkunud ministritest – silmapaistvalt küündimatud, ebakompetentsed, rumalad. 

Ja siseminister Taro kõnnib seal eesrinnas selle läbikukkumise ja saamatusega. Ja selles mõttes võib-olla ei peakski üllatuma ja ei peaks üle reageerimagi, aga olukorras, kus seitse Vene piirivalvurit – ja piirivalvurid on relvastatud, Venemaal kindlasti – kõnnivad Vene territooriumil patrullis ja selle peale satub meie siseminister hüsteeriasse ja kütab ülesse üldrahvalikku paanikat, siis minu meelest on see – kuidas ma nüüd ütlen, proovin jääda kuidagi viisakaks – minu meelest on see lihtsalt vastutustundetu ja sõge tegevus. 

Ja mul on lihtsalt küsimus, et kas sina oled aru saanud, et mille pärast ta seda teeb. Kas sellepärast, et tal oli vaja sinna oma kodukanti saada riiklikku rahastust ühele teejupile ja siis kuidagi see on talle endale kasulik teejupp või aitab tal kohalikele inimestele näidata, et ta on tegus poliitik, või oli see lihtsalt selline nii-öelda ühiskondliku hirmuhüsteeria kütmine, et valitsuse ümber koondada toetust ja sellega upitada siis Eesti 200 muttavajunud protsenti? Kumb see on või on äkki mingi mõistlik seletus ka sellele, mis toimub?

Aitäh! Aitäh, et see küsimus on jälle selliselt peenelt püstitatud – alati nauditav. 

Eksperdina, jah. Ma siis ka mõningase ekspertteadmise baasilt vastan, kui lubate. 

Minu hinnangul oli PPA ehk Politsei- ja Piirivalveameti otsus tee sulgeda Eesti inimeste ohutuse tagamiseks igati õige. Tee, mis läbib Venemaa territooriumit, mida tuleb läbida peatumata, võib ju osutuda võimatuks sellel hetkel, kui sul jääb keegi auto ette, kellel on relv, või kui neid on mitu tükki. Üldiselt keskmine inimene ju neist üle ei sõida. 

Nüüd, jah, see hüpotees, et Igor Taro pidi Setomaa huvides astuma selle sammu või kuidagi seda tähelepanu tõmbama sinna, et tee rajada, see hüpotees ilmselt ei pea, sellepärast, nagu ma juba kirjeldasin, 2024. aastal, kui mina olin kliimaminister ja selle valdkonna eest vastutasin, siis andsime juba Transpordiametile selle palve valitsuse poolt. Ja, ütleme, 2025. aastal, kui ma olin peaminister, sinna selle tee jaoks see raha leiti. Nii et ka need on, raha on selle tee jaoks tegelikult olemas. Probleem on ju seni olnud menetlemise kiirus, eeskätt just keskkonnanõuete tõttu – see on olnud see probleem. 

Nii et, ütleme nii, et, jah, nüüd see protsess kindlasti muutub kiiremaks, aga seda, et venelased Vene poolel käivad relvadega, see ju tõepoolest ei ole üllatav, aga, ütleme nii, et kui ohuhinnang seda näitab – ja homme me siis valitsuses kuuleme täpsemalt – ohuhinnang näitab, et sellest on täiendavat ohtu meie inimestele, kes seda lõiku peaksid läbima, siis see teelõik jääb kinni, aga vastavalt ohuhinnangule me käitume. Ja nagu ma juba kirjeldasin, praegu on RMK teed täiendavalt Transpordiamet laiendamas ja garanteerib ka selle tihedama hooldamise, et sealtkaudu saaksid kõik sõita. Ja lisaks tuleb ka uus tee ja selle planeerimisega tegeletakse ka. 

Nii et ma ütleks, jah, et pigem see olukord liigub meie vaatest loogilist lahenduserada pidi, mis oli ka enne plaanis. See ei puuduta kuidagi siseministri otsust. Probleem on siiski Venemaa ebaratsionaalne käitumine, mitte Eesti riigi, Eesti Piirivalve- ja Politseiameti, siseministri või kellegi teise otsused. Need otsused on olnud õiged ja kohased. 

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Tänane üheksas ja viimane küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! No Saatse saabas on seal olnud algusest peale ja teed ei ole sinna ehitatud ühel lihtsal põhjusel. Meil ripub õhus piirileping Venemaaga ja see saabas on n-ö vahetatav territoorium. Ma pidasin omal ajal Venemaaga läbirääkimisi ja meil keskendusid läbirääkimised põhiliselt maadevahetamise küsimustele, et kuidas need boniteedid ja metsasused ja kõik muud vahetused oleksid enam-vähem tasakaalus. Sellepärast ei ole sinna ehitatud ka teed. Praegu rääkida, noh, umbes niimoodi, et see on tegemata jäänud jne ... Ei ole tegemata jäänud! Ei ole tahetud ehitada, sest tõenäoliselt tuleb mingil hetkel ikkagi piirileping ühel, teisel või kolmandal kujul ja siis tuleb need maad ära vahetada. Nii et see on üks selgitus. 

Teine asi on muidugi see, et ma olen ise käinud seal Saatse saapas korduvalt, käisin Setomaal omal ajal – kui ma turismiga tegelesin – turismigruppidega, ületasime korduvalt Vene piiri, kohtusime Vene piirivalvuritega ja Vene piirivalvurid ütlesid lahkelt, et minge tagasi, muidu me peame teid kinni võtma.

Aga see hüsteeria, mille te olete praegu üles puhunud, on ju jälle poliittehnoloogiline. Vene piirivalvurid on seal relvadega liikunud kogu taasiseseisvunud aja jooksul ja ei ole seal mitte midagi erilist ega eriskummalist, et nad olid seal ka praegu. Lihtsalt nüüd võeti see üles ja keerati asjale vinti peale. 

Aga mu küsimus puudutab üldiselt muidugi muud. Te olete siin ilukõneliselt rääkinud, kuidas me hakkame seal tohutuid piirirajatisi tegema, kuidas me kaitseme oma piiri ära, paneme seal draakonihambad püsti ja kaevame suure, sügava kraavi – kraav on pikk auk maa sees, nagu me kõik teame – ja siis Vene tankid ei saa enam edasi tulla. Aga mu küsimus puudutab hoopis sisejulgeolekut sellest aspektist, et vaat, me võime ju ehitada kindlust, aga kui barbarid on kindluse müüride vahel, siis need kindluse müürid ei kaitse meid. Meil on praegu siin viies kolonn. Äsja paljastati just üks kaitseliitlane, kes on näide sellest viiendast kolonnist.

Teie aeg! 

Missugused on ikkagi valitsuse sammud, et meil selle viienda kolonniga õnnestuks toime tulla, kui Venemaa otsustab teravdada meil olukorda siseriiklikult nii, et see viies kolonn tuleb tänavatele?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Siin oli päris mitu erinevat mõtet. Need, kes Setomaal tihemini käivad, teavad seda teevajadust ja seda lõiku hästi. Nagu Priit Sibul siin mainis, meiegi kohtusime seal alles sellel suvel. Nii et üldiselt on see, ma arvan, kõigile tuttav pilt. 

Mis puudutab vastuluurelist tegevust, siis selleks on Eesti riigis organid olemas. Kaitsepolitseiamet vastutab vastuluure eest ning sisejulgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamise eest. Minu hinnangul saab ta sellega väga hästi hakkama. 

Iga avastatud juhtum näitab, et me kuidagi ei häbene seda, vaid vastupidi, kui keegi läheb libedale teele ja otsustab Venemaa huvides Venemaaga kaastööd teha, siis olenemata staatusest, milles ta viibib, tuleb tal selle eest vastutust kanda. Ma arvan, et see on ainuõige. Kaitsepolitseiameti aastaraamatud ja sõnumid selle kohta, kuidas käituda ja kuidas mitte käituda, on minu meelest igati kohased. Ma ütleksin nii, et iga juhtumi puhul on inimesel isiklik motivatsioon ja põhjus, miks ta seda tegi. Mina hindan Eestit turvaliseks, ma hindan Eesti vastuluuret väga hästi toimivaks ja eeskujulikult toimivaks. Aga viienda kolonni organiseeritud tegevust sisejulgeoleku ohustamisel või destabiliseerimisel kindlasti ei ole.

Suur tänu! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No ega mul ei ole mingeid kahtlusi selles, et ka 1939. aastal meie jupo ehk julgeolekupolitsei teadis väga hästi, mida venelased teevad ja kes on nende agendid. Olid siin üsna veendunud, et nad tulevad sellega toime, aga siis selgus, et ei tule toime. 

Küsimus ei ole ju selles, et me nopime välja mõne üksiku Venemaa huvides tegutseva inimese. See küsimus on selles, et meil on juba enne täiemahulise sõja algamist Ukrainas hinnanguliselt kuni 5000 inimest, kes on saanud väljaõppe, kellel on olemas relvad, kes võivad Eesti Vabariigi vastu välja astuda. 5000 inimest! See on väga suur number, Eesti väikese riigi kohta see on väga suur number. 

Nüüd istub meil siin Eestis vähemalt 10 000, kui mitte rohkem, Ukrainast tulnud niinimetatud sõjapõgenikku, kellest paljud on tulnud läbi Venemaa ja kes peaksid võitlema oma riigi eest Ukrainas, aga ei võitle. Nad on põhimõtteliselt kutsealused, aga ega meie ei tea, kelle kutset nad ootavad. Aga võib-olla ootavad Putini kutsed, kes ütlevad neile, et nüüd, sõbrad, teete seal Eestis ühe korraliku märuli, võtate üle Stenbocki maja, mille peale läheb umbes 15 minutit. 15 minutit, et Stenbocki maja ära võtta! Ja kaamerate ees kuulutate välja Tallinna Vaba Linna. Ja Venemaa loomulikult tunnustab seda kohe. Ja siis me teeme samal ajal või paar tundi hiljem, teeme sama asja Ida-Virumaal, kuulutame ka välja autonoomse Ida-Viru ma-ei-tea-mis-asja. Ja ka Venemaa tunnustab seda. See on sisekonflikt, NATO ei sekku. Missugune valmisolek meil on? 

Kui meie valitsus oli, siis me kavatsesime selliste asjade neutraliseerimiseks luua kriisireservi. 3000 meest oli see number, mida me tahtsime kindlasti püssi alla võtta, ette valmistada, varustada. Minu teada praegu seesugust kriisireservi meil ei ole. Mingeid samme on astutud, aga reservi kui niisugust ei ole. Missugune on siis ikkagi praegune valitsuse poliitika, et ka barbarid müüride vahel ei saaks riiki üle võtta?

Aitäh, hea küsija! Jah, ma arvan, et need näited on pigem eeskätt ilukirjanduslikud. Eestis on väga hästi toimiv sisejulgeolek, Eesti on üks turvalisemaid riike maailmas. Kui võrrelda meid isegi meie kõrval asetsevate jõukate regioonidega – me oleme riik, kus inimesed saavad rahulikult ja julgelt käia tänaval, kus inimesed saavad planeerida oma tulevikku. Siin on rahulik ja julge olla. Seda esiteks. 

Teiseks, meil on olemas ka erinevad organisatsioonid, nagu öeldud, õiguskaitseorganid, mis jälgivad põhiseadusliku korra kaitset, Kaitsepolitseiamet eeskätt, kindlasti teatud ülesannete pädevuses väljapoole on Välisluureamet, sissepoole on veel Politsei- ja Piirivalveamet, kes tegeleb erinevate vaenu õhutavate ja Eesti riiklust ohustavate elementidega. Lisaks on Kaitseliit, Kaitsevägi. Nii et ma hindaks Eesti ühiskonna valmisolekut mis tahes kõigutamistele ja katsetele väga heaks. Mis ei tähenda seda, et neid ei oleks. 

Ma näen, et viimasel ajal on ka poliitilisele areenile tulemas üha enam neid sõnumeid, mis õhutavad eeskätt allaandlikkust Venemaa suunal, käegalöömist Ukraina suunal, sellist – kuidas ma ütleksin – võltsneutraalsust Venemaa suunal. Just eeskätt Koos, Plaan B – sellised seltskonnad on meil ju, kui ma ei eksi, selle selle nädala lõpul kohalikel valimistel lausa kandideerimas. Nii et küllap neid on, kes üritavad oma platvormile kandepinda saada. Aga ma võin küll kinnitada, et mina teen kindlasti kõik, et Eesti riigis sellised jõud kunagi ei pääseks sellisele positsioonile, et Eesti põhiseaduslikku korda ohustada.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Aitäh! No vaata, sellepärast me jauramegi immigratsiooni teemal. Sa siin ütlesid, et meil on parem julgeolekuolukord kui isegi rikastel Põhjamaadel. Jah, sellepärast et meil ei ole nii palju moslemeid, immigratsiooni Süüriast, Afganistanist ja teistest nendest riikidest sealtkandist. Ja sellepärast me jaurame ka selle immigratsiooni teemal, mis on tulnud idaslaavi riikidest viimase kolme ja poole aasta jooksul. Suur-suur hulk nendest inimestest, keda meil siin ilusasti nimetatakse Ukraina pagulasteks, on tulnud läbi Venemaa ehk üle idapiiri. Kapo tunnistab avalikult, et ta ei suuda nende tausta kõigil sugugi mitte kontrollida. Õigemini nad ütlevad otse välja, et nad ei suuda neid kogumina kontrollida. Nad üksikuid noppeid võtavad välja, aga põhimõtteliselt suur mass liigub niimoodi, et nemad ei suuda seda kontrollida, kes on ja kes ei ole julgeolekuoht. Eestist on viimase kolme aasta jooksul vähemalt 150 000 inimest läbi liikunud, kes on idaslaavi riikidest pärit. Neid ei ole kõik siia jäänud, aga me hinnanguliselt võime öelda, et neid on siin suurusjärgus umbes 100 000, kas alaliselt või mingil moel liiguvad edasi-tagasi Eesti vahet. Ja me ei tea nende tausta – no tegelikult ei tea, seda ütlevad meie julgeolekuasutused –, et ei ole võimelised hindama. 

Eestis on moslemi kogukond kasvanud viimase kolme aasta jooksul umbes kolm korda. Kui sama kasv jätkub, siis meil on varsti sama seis, nagu on põhjamaises ja läänelikus Stockholmis, Berliinis või Brüsselis kuskil. See sisejulgeoleku probleem ei ole kirjanduslik mure, see on päris mure. Me võime ju mingeid teisi poliitilisi jõudusid süüdistada, et nad ajavad ühte või teistsugust juttu, aga riigi julgeoleku eest vastutab valitsus ja valitsusele alluvad julgeolekuasutused. Meie ei küsi Plaan B või KOOS-i käest, me küsime peaminister Kristen Michali käest. Ma ausalt öeldes olen väga murelik, kui ma vaatan seda hoiakut, et kõik on hästi. (Juhataja: "Teie aeg!") Ma ei saa jagada seda hoiakut, et me ei peaks muretsema. Minu meelest politsei koosseisu on meil viimastel aastatel oluliselt vähendatud. (Juhataja: "Martin Helme, teie aeg!") Rahulolematus on suur nendes julgeolekuasutustes, et ei ole hästi. 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Ma ei ütle, et muretseda ei tohi. Ega muretseda ikka tuleb. Erinevate maailma trendide üle mõtlemine ei ole kuidagi ju vale. Maailmavaated on erinevad ja teie näete seda maailma teistmoodi kui mina. Aga Eesti on siiski numbrites ja faktides üks kõige turvalisemaid riike. Ränne siia on seni väga kenasti kontrollitud, hoolimata sellest kõigest, mida te kirjeldate väga pika ja halva Reformierakonna valitsemisajana. Kõigest sellest hoolimata on ränne väga hästi kontrollitud, Eesti riik on turvaline ja nii see ka jääb. 

Politseil palgatõusu mainisite. Palgatõus siiski tuleb, päästjatel tuleb, kultuuritöötajatel, haridustöötajatel, erihooldusel tuleb. Rohkem valdkondades me üle valdkonna seda lubada ei saa. Vastuluureks Kaitsepolitseiametile, ka muudes valdkondades, alles hiljuti ju menetlesite siin ära ühe lisaeelarve, mis selliseid võimeid jälle tõstab ja kui vaja, tõstame neid võimeid veel. Ma küll hindaks, et Eesti on hästi kaitstud, hästi hoitud, me oleme Euroopa Liidu ja NATO liige. See ei ole päris selline ettekujutus, et tegemist on riigiga, kust keegi jalutab lihtsalt läbi. Aga mööname, et vastane on tugev. Venemaa on kindlasti väga tugev vastane, väga agressiivne vastane. Kindlasti otsib ta kõiki võimalusi ja nõrki kohti, et astuda samme, ohustada meie julgeolekut, meie andmete puutumatust, tervilikku territoriaalset iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. See tähendab seda, et meil tuleb ka tulevikus nii kaitsesse kui ka erinevatesse sammudesse siseturvalisuse tagamisel panustada. Seda me kindlasti teeme. 

Aitäh!

Ja sellega on meie tänased registreeritud küsimused käsitletud. 

Head kolleegid, me saame võtta veel ühe küsimuse ja selleks peavad Riigikogu liikmed siis ennast registreerima selle küsimuse esitamiseks ja küsimuse esitamise ajal peavad nad ka ütlema, et millisele ministrile on küsimus adresseeritud. 

Ma teen ka ühe märkuse, et meil on täna valitsuse loožis ka minister, kes ei ole veel küsimustele vastanud. 

Aga siin on praegu, Priit Sibul on järjekorras esimene. 

Priit Sibu, palun! 

Aga küsimuse alguses siis öelge ka, et kellele teie küsimus on konkreetselt suunatud. 

Palun!

Siiski jääks küsimus peaministrile. See puudutab endiselt seda julgeolekuteemat, või õigemini täpsemalt ja konkreetsemalt, mis puudutab piiranguid Eestis relvade omamisel, saamisel, ja nendes õigustes. Riigikaitsekomisjonis me mitmel korral oleme seda teemat arutanud. Ja kui riigikaitsekomisjon ja Kaitseministeerium on, mulle tundub, suhteliselt ühtmeelt, siis Siseministeerium on siiamaani olnud üsna kriitiline. Kui Igor Taro sai ministriks, siis oli see debatt üsna aktiivne ja lubati teatavaid lihtsustusi ja piirangute mahavõtmist. Ma tahaksingi teada, kas valitsuses on nüüd viimasel ajal arutatud, või milline on peaministri ja valitsuse seisukoht – kas nii-öelda kujunenud julgeolekuolukorras, tegelikkuses me peaksime liikuma selles suunas, et rohkematel Eesti inimestel oleks kodus enesekaitseks, oma perekonna ja vara kaitseks relvad, või pigem see olukord, mis olnud on, et relvade saamine ja soetamine on väga keeruline ja lubade saamine ka. Mis see arusaam teil on?

Aitäh! Me oleme arutanud valitsuses relvaseadusi, mis puudutavad näiteks kaitsetööstuse jaoks erinevate sammude astumist, et Eesti kaitsetööstus oleks võrdsemas konkurentsipositsioonis või paremas konkurentsipositsioonis teiste riikidega, naaberriikidega. Me mäletame, et kaitsetööstusel oli näide, kus nad mingite relvade loomiseks pidid – ise käisin ju kaitsetööstuses, suhtlen nendega ka – minema Soome teatud relvi kokku panema, mida ei saanud Eestis teha. Mis tegelikult on nonsenss, me ju tahame, et kaitsetööstus sinna areneks. Seda esiteks. 

Teiseks, kindlasti ootan huviga. Kui siseminister Igor Taro on lubanud selle materjali tuua valitsusse, positsiooni tuua, siis kindlasti ma ootaks selle ära ja tutvuks sellega. Ma pigem ütleks täna vaistlikult, et kui Eesti riigis seaduskuulekatel inimestel on õigus omada relvi, on mõistlikult asjad aetud ja reeglitepäraselt kontrollitud ja tegemist on Eesti riigi pooldajatega, Eesti riigile lojaalsete kodanikega, siis minu meelest see võiks kindlasti lihtsam olla, aga siis tuleks üle käia, mis seal täpselt takistab ja mis need probleemid on.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkemateks küsimusteks meil täna aega ei ole.

Aga tänan kõiki Riigikogu liikmeid ja ka Vabariigi Valitsuse liikmeid väga sisuka arutelu eest. 

Sellega on meie tänane infotund lõppenud. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.