Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 60 Riigikogu liiget, puudub 41. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Mul on arupärimine regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Teemaks on tegelikult üks väga problemaatiline küsimus. Nimelt, Hispaania teeteod ja nende massiline levik. Kas riik üldse plaanib nendega midagi ette võtma hakata?

Head kolleegid, palun saalis vaikust, kuulame ettekandjat!

Viimastel aastatel on hispaania teetigu muutunud Eestis väga kiiresti levivaks ja üha tõsisemaks probleemiks. Tegemist on invasiivse liigiga, mis on kohanenud meie kliimaga ja millel puuduvad Eestis looduslikud vaenlased. Selle tulemusel on teetigude arvukus plahvatuslikult kasvanud ning nad ohustavad nii põllumajandussaadusi, koduaedu kui ka looduslikku taimkatet. 

Eriti rängalt on kannatanud Lõuna- ja Lääne-Eesti piirkonnad, kus teetigude hordid kahjustavad kartuleid, salateid, kapsast, maasikaid ja muid kultuure juba varases kasvufaasis. Kohalikud elanikud on kirjeldanud olukordi, kus aedade ja muruplatside hooldamine muutub pea võimatuks. Teetigusid on sadu ruutmeetri kohta, nad tungivad majade ümbrusse ja isegi eluruumidesse. Samuti on omavalitsused ja kogukonnad pidanud mitmel pool korraldama vabatahtlikke tõrjeaktsioone, ent ilma riigi abita ja konkreetse strateegiata on nende mõju piiratud.

 Kuna tegemist on keskkonna, põllumajanduse ja rahva tervise seisukohalt järjest tõsineva probleemiga, palume vastata küsimustele. Milliseid konkreetseid samme on ministeerium või valitsus seni astunud hispaania teetigude leviku piiramiseks ja tõrjeks Eestis? Kas on koostatud või koostamisel riiklik tegevuskava selle liigi ohjamiseks? Millised on selle peamised eesmärgid ja meetmed? Kas ministeerium plaanib eraldada täiendavaid vahendeid või toetusi elanikele, põllumeestele ja omavalitsustele, et katta teetigude tõrjega seotud kulusid? Ja milliseid uuenduslikke või teaduspõhiseid lahendusi, näiteks bioloogilised tõrjevahendid, loodusliku tasakaalu taastamine ja teavituskampaaniad, kaalutakse tulevikus selle liigi leviku pidurdamiseks ja kahjustuste vähendamiseks?

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Kõrge elektri hind puudutab meid kõiki, meie rahakotti, olgu tegemist üksikisikuga, inimesega, tema toimetulekuga, või olgu tegemist ettevõtjaga, tema konkurentsivõimega või üldse tervikuna ka Eesti majanduse konkurentsivõimega. Kahjuks praegu on olukord nii, et Eesti riik ei ole langetanud energeetika valdkonnas strateegilisi otsuseid. Meil puudub tegelikult terviklik energiapoliitika. 

Aga käesolev Isamaa saadikurühma liikmete esitatav planeerimisseaduse muudatus seda tervikut loomulikult ei lahenda. Aga meie muudatusettepanek puudutab planeerimist, mis puudutab tuulikuid ja on väga päevakajaline teema, aga mitte ainult päevakajaline, vaid väga pika perspektiiviga küsimus ja pika mõjuga küsimus. Meie oleme esitanud muudatuse, mis ei lähtu ainult päevapoliitilisest kemplusest, vaid vaatab kaugemale. Nimelt me soovime muuta kehtivat planeeringuseadust nii, et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik kaasa rääkida tuulikute planeerimise puhul ka selle visuaalse pildiga, mida täna kehtiv seadusandlus üldse ei reguleeri. Nii et meie soov on muuta § 96 lõiget 2 ja täiendada seda järgmise sõnastusena: kui eriplaneeringu elluviimisega kaasneks planeeritava tuuleelektrijaama ebaproportsionaalne negatiivne visuaalne mõju. Nii et anda kohalikele omavalitsusele kaaluda ka visuaalset pilti nende tuuleparkide rajamisel. Aitäh!

Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Sotsiaaldemokraatidega soovime esitada arupärimise justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, kelle tegevusetuse või kelle tegevuse tõttu on jäänud venima väga oluline direktiivi ülevõtmisega seotud seadusandlus. Nimelt räägime võrdõiguslikkuse direktiivide ülevõtmisest, mille tähtaeg on juba järgmise aasta juunis, kuid mida pole siiamaani Riigikokku jõudnud, kuigi eelnõu ise oli juba valmis eelmise aasta kevadel ja läks kooskõlastusringile. Aga valitsuse vahetusega sai selle valdkonna eestvedajaks Liisa-Ly Pakosta, kes jättis selle eelnõu sahtlisse, otsustas tellida hoopiski uue erasektorist, mille sisu ta pole mitte kellelegi tänaseni näidanud. Sellega venitamisest tulenevalt on meil mure veel selles, et sellega kaasnevad meil dubleerimised seadusandluses. Selle dubleerimisega seadusandluses on meil seotud suurenevad kulud ja kohustused, mis on ette nähtud juba järgmisel aastal, kuid mida ei ole ka järgmise aasta eelarves üldsegi välja toodud. Ja selle kohta me soovimegi ministrilt aru pärida. Aitäh!

Head kolleegid! Olen vastu võtnud kaks arupärimist ja ühe seaduseelnõu. Esmalt üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti–Tuneesia parlamendirühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja on Timo Suslov. 

Nüüd päevakorra täpsustamine. Tänase kümnenda päevakorrapunkti juures – milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 661 esimene lugemine, tegemist on päevakorra täpsustamisega – teeb algatajapoolse ettekande Riigikogu liige Lauri Läänemets. Veel kord, eelnõu 661 kohta teeb algatajapoolse ettekande Riigikogu liige Lauri Läänemets. Mul on hea meel tõdeda rõõmu saalis selle üle. 

Nüüd, head kolleegid, saame jätkata eilsel istungil pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu esimest lugemist. Me oleme jõudnud juhtivkomisjoni ettekandeni, milleks palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tere päevast! Suur heameel on teid jälle näha, iga päev kohtume. Tõepoolest, Vabariigi Valitsus on esitanud 2026. aasta riigieelarve Riigikogule ja see on antud rahanduskomisjoni esimeseks lugemiseks ettevalmistamiseks. 

Riigieelarvet ise tutvustas põhjalikult eile minister. Tuletan vaid meelde, et selle riigieelarve tulud on 18,6 miljardit, kulud 19,5 miljardit. Tulude ja kulude vahe 898 miljonit ehk peaaegu miljard, investeeringud 1,3 miljardit ja riigikassa finantseerimistehingud 1,6 miljardit ja 1,7 miljardit on valitsussektori tervikuna finantseerimise vajadus. 

Ja kui öelda kaks sõna selle eelarve kohta omalt poolt ka – ma näen, et Urmas Reinsalu noogutab rahulolevalt –, siis need kaks sõna on tulumaksu langetus ja kaitsekulude kasv. Nii et selline eelarve, ma ütleks, nagu Isamaa on alati soovitanud, juba viimane aasta või kaks, et langetage tulusid ja tõstke kulusid. Täpselt niimoodi see eelarve on kokku pandud ka. (Hääled saalis.) Mitte et selline meetod eelarve koostamiseks sobiks mõnesse muusse aega kui praegune, kui meil väliskeskkond on selline, nagu ta on. Ukrainas käib nüüd juba neljandat aastat sõda ja Euroopa Liidu riike provotseeritakse iganädalaselt vähemalt. Seetõttu on selle eelarve juures kõige tähtsam, et riigikaitsekulud kasvavad jõudsalt ja järgmisel aastal, kui see eelarve vastu võetakse, ulatuvad juba üle 5% SKP-st. 

Nüüd rahanduskomisjonis toimunud arutelust. Rahanduskomisjon arutas 2026. aasta riigieelarve eelnõu esimese lugemise ettevalmistamist kokku neljal istungil ja osalesid nüüd juba kõik ministrid. Peale eilset täiskogu istungit käis oma ministeeriumi eelarveosa kohta selgitusi andmas ka välisminister. Me veel ei ole kohtunud Riigikantseleiga, aasta tagasi, eelmise aasta eelarve menetlusprotsessis me seda tegime.

25. septembril kogunesime ja komisjon tegi otsuse esimene lugemine läbi viia eile, 7. oktoobril. Sisuliselt asusime eelarvet uurima 1. oktoobril. Istungil osales rahandusminister Jürgen Ligi ja lisaks temale ka sotsiaalminister Karmen Joller ja kultuuriminister Heidy Purga. Teine pikem istungipäev oli 3. oktoobril. Istungil osalesid taristuminister Kuldar Leis, siseminister Igor Taro, regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras, kaitseminister Hanno Pevkur, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo ja haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Esmaspäeval, 6. oktoobril osalesid istungil kliimaminister Andres Sutt ja justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ja eile viimasena välisminister Margus Tsahkna. 

Riigieelarve arutelu on rahanduskomisjon ette valmistanud juba alates augustikuust, juba enne sügisistungjärgu algust. 27. augustil sai komisjon rahandusministrilt ülevaate 2025. aasta suvisest majandusprognoosist. Ja 15. septembril andis komisjoni istungil ülevaate eelarvenõukogu, kelle kohus on avaldada arvamust Rahandusministeeriumi suvise majandusprognoosi kohta. Rahanduskomisjoni istungil eelarvenõukogu seisukohti tutvustas selle aseesimees Viljar Arakas. 

Komisjon langetas järgmised menetlusotsused. Peale 25. septembri menetlusotsuse, et võtta eelnõu päevakorda, tehti 6. oktoobril ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle kohta toimus ka hääletus. Poolt olid 5 – siinkõneleja, Maris Lauri, Mart Võrklaev, Diana Ingerainen, Tanel Tein –, ja vastu olid Andrei Korobeinik, Aivar Kokk ja Riina Sikkut. Samuti otsustati sellelsamal rahanduskomisjoni istungil, et juhtivkomisjoni esindajaks määratakse siinkõneleja, aga see otsus sündis juba konsensuslikult. Vastavalt Riigikogu töö- ja kodukorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva, mis algab jooksma siis, kui see esimene lugemine lõpeb. 

Nagu ma juba ütlesin, 25. septembril otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda eilseks. See on juba ka toimunud. 1. oktoobril tutvustas eelnõu rahandusminister ja temagi tõi välja, et põhiline märksõna selle eelarve kohta on kaitsekulude tõus ja maksukoormuse langus. Nimelt, maksukoormus langeb 2025. aasta 36,6%-lt järgmisel aastal 35,2%-ni, mis tähendab, et 1,4 protsendipunkti. 

Ja siis võib-olla öelda paar sõna ka eelarve ülesehituse kohta. Minu meelest eelarve ülesehitus läheb järjest nagu lihtsamini jälgitavaks. Kui meil 2025. aasta eelarves oli tegevuspõhine riigieelarve valdavalt ministeeriumide lõikes ja oli lisa, mis oli administratiivne ja kululiikide kaupa, siis 2026. aasta riigieelarve jaoks on Rahandusministeeriumi eelarvesüsteemi arendajad leidnud võimaluse ühte ja samasse tabelisse paigutada informatsiooni nii suuremate administratiivsete üksuste kaupa kui ka programmide kaupa. Kui te vaatate, siis on sellise halli põhjaga rida administratiivsete üksuste kaupa, mida ei tasu liita programmide eelarvetega kokku, muidu läheb osaliselt topelt. Ja lisaks veel arusaadavuse lihtsustamiseks ja eelnõu seletuskirja lugemise lihtsustamiseks ja nende omavahel kokkuviimise otstarbel on igal eelarve numbrilise osa või tabeli osa real ees number. Ja vastavalt sellele numbrile leiab seletuskirjast selgituse, mida see konkreetne rida sisaldab või ei sisalda. 

On räägitud ka sellest, kas eelarve koostamise infosüsteem töötab kvaliteetselt. Kinnitasid Rahandusministeeriumi esindajad, et sellel aastal on eelarve koostamise infosüsteem toiminud laitmatult, tagasilööke ei ole tulnud. Aga jätkatakse siiski arendustega ja hangitakse eelarvestamise uut süsteemi. Nii et on arvata, et eelarve läheb järjest lihtsamini jälgitavaks kõigile Riigikogu liikmetele samuti. Ma ei ole seda küll Rahandusministeeriumiga kooskõlastanud, aga ma arvan, et see kehtib kõigile Riigikogu liikmetele, see pakkumine, mida on tehtud rahanduskomisjoni liikmetele, et riigieelarve infosüsteemile saab isiklikku ligipääsu taotleda. Tuleb esitada isikukood praegusel juhul Tiina Lichtile ja sel juhul tehakse ligipääs ning saab korraldada nii, et enda isikliku salasõna ja riigieelarve süsteemis siis vaadata väga palju detailsemaid andmeid mõne valdkonna kohta, mille vastu Riigikogu liikmetel võib sügavam huvi olla. Seal neid päringuid saab teha väga erinevaid. 

See puudutab rohkem, ütleme, tehnilisi küsimusi. Aitab, jah! Nii, võib-olla tõesti (Hääl saalist.) ettekande lühiduse mõistes, kuigi need protokollid valmivad ja tulevad varsti üles, saab ise lugeda võib-olla täpsemalt tõesti, kuidas ministeeriumid või ministrid selgitasid oma eelarve valdkondi. Need istungid olid tõesti väga sellises konstruktiivses õhkkonnas. Ma pean ütlema, et ministrid kõik on endale oma valdkonnad väga hästi selgeks teinud, oskavad rõhuasetusi välja tuua, tagamaid avada. Need istungid olid tõepoolest väga huvitavad. 

Aga võib-olla siinkohal lõpetangi. Menetlusotsused on öeldud, ülevaade lühidalt on antud. Minister on pikalt eelarvet ka selgitanud. Lõpetan siinkohal ettekande ja ootan küsimusi.

Suur tänu teile! Nüüd on võimalus vastukomplemendiks Urmas Reinsalul. Teie küsimus, palun!

Selle kehva asja kandsite väga šarmantselt ette, Annely! Aga minu küsimus puudutab seda, et eelarve on nii selgeks läinud, et mitte midagi ei saa ma aru. Härra peaminister ütles mulle täna, et 2024. aastast alates on valitsemiskulusid kärbitud 1,4 miljardi ulatuses. Mina vaatasin 2024. aasta eelarve täitmist versus 2026. aasta eelarve projekti. 1,9 miljardi võrra on valitsemiskulud kasvanud. Ma küsisin härra peaministrilt, kust neid valitsemiskulusid siis on kärbitud 1,4 miljardit. Öelge, millistelt ridadelt. Ta hämas mulle midagi pensionitest. Ma vaatan, et pensionisummasid ei ole 1,4 miljardi võrra vähendatud. Pensionid ju kasvavad vastavalt indekseerimisele. Annely, aitame koos peaministrit, kes seda eelarvet ise ei ole läbi lugenud või vassib avalikkusele. Kust on näha, et peaministri lubatud 1,4 miljardit eurot valitsemiskulusid on vähendatud võrreldes 2024. aasta eelarvega? Öelge palun, kust see reaalselt näha on mul.

Ma ei kuulnud, mida te küsisite ja kuidas peaminister vastas. Aga ma oskan arvata küll, et need valitsemiskulude vähendamised 1,9 miljardi ulatuses on mitme aasta peale kokku. (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Jaa, oskan ka seda selgitada. Eelarves on väga palju selliseid kulusid, mis on edasikantavad. Kui me vaatame siit riigieelarve tulude poole pealt, näiteks tulumaksu, siis … Ma ei hakka siin täpseid numbreid otsima. (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) 

Aitäh, Urmas! Repliik on arusaadav.

Ma ei oska öelda, mille kohta te küsisite ja mille kohta te vastuse saite. Ma oskan ainult selgitada, et sellist rida nagu valitsemiskulud eelarves ei ole. Nii et ma ei saa teile kuidagi seda öelda. (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Ma arvan, et te sisustate valitsemiskulude definitsiooni suhteliselt vabalt. (Juhataja: "Head kolleegid, lubame nüüd Annelyl vastata. Jah, ma saan aru!) Sellist rida nagu valitsemiskulu riigieelarves ei ole. Küll aga oskan ma öelda, miks riigieelarve kulud kasvavad. Sest tõusevad palgad, kasvab tulumaks, tulumaksust teatud osa kantakse edasi kohalikele omavalitsustele. Koos palgakasvuga kasvab sotsiaalmaks, see kantakse edasi, on suurenenud edasikanded sadades miljonites sotsiaalfondile ...

Urmas Reinsalu! See ei ole "Esimene stuudio", kus sa võid igal hetkel vahele öelda.

… Tervisekassale, töötukassale, aga sellist rida nagu valitsemiskulu eelarves ei ole ja ma ei oska seda mitte kuidagi kommenteerida 2026. aasta eelarve vaates.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma päris ei mõista seda rahulolevat tooni ja hoiakut selle eelarve kontekstis. Tegemist on riigieelarvega, nagu te ise ütlesite, mis üheaegselt vähendab riigi tulusid ja suurendab kulusid. Te ütlesite seda võib-olla irooniliselt, aga kõlama jäi siiski, nagu oleks millegi väga uhke ja vahvaga valitsus hakkama saanud. Tegelikkuses on asi sellest ju päris kaugel. Tegemist on väga vastutustundetu dokumendiga riigi rahalise olukorra vaates ja teisest küljest on tegemist väga ebaõiglase dokumendiga just nimelt selles vaates, et valitsus on otsustanud anda olulise maksukingituse jõukamale osale ühiskonnast, suunata 10%-le jõukamatele üle 100 miljoni euro maksukingitust ajal, kui eelarve on miinuses. Ja samal ajal erihoolekande valdkond sai kõigest 4,2 miljonit eurot lisaraha. 

Mu küsimus teile on: kas teie hinnangul selline prioriteetide asetamine on õiglane ehk kõige jõukamatele üle 100 miljoni euro maksukingitust ja erihoolekandele ehk tõsist abi vajajatele 4,2 miljonit eurot?

Jah, tõepoolest, ma ütlesin seda kerge irooniaga, sest täpselt niimoodi on Isamaa soovitanud alati eelarvet teha, et langetada makse ja kõiki riigi tulusid ja siis samal ajal suurendada kulusid. Sellel aastal tõepoolest on nii ka tehtud kaitsekulude tõttu. NATO reegel või kokkulepe oli 2%, sellel aastal on üle 5%. See on üks asi. 

Teine asi on see, et me oleme väga pikalt kannatanud – ma ütlen tõesti, kannatanud –, sest inflatsioon on väga ebameeldiv kvaasimaks, kui nii võib öelda. Inimeste sissetulekud, palgad – inflatsioon on kaua aastaid vähendanud nende ostujõudu. Ja Reformierakonna valimislubadus ... Reformierakond sai kõrge toetuse ja on valitsuse liige ja valitsuse juht. Sellest võib eeldada, et põhiline valimislubadus saanud valijatelt väga tugeva mandaadi. Ja oma valijatelt saadud mandaati ellu viia ükski erakond ei peaks häbenema. 

Aga teine asi on see, et võrrelda tuleb võrreldavaid suurusi. See 100 miljonit ja 4 miljonit selles kontekstis omavahel hästi võrreldavad ei ole. Suhteliselt rohkem saavad tulumaksu tagasi siiski keskmised töötajad ehk inimesed, kes saavad mediaan- või keskmist palka. Kõige keskmiselt Eesti inimene kuus 154 eurot on maksimum, mis netotasu tõuseb. Ja 2100 eurost on 154 eurot 1% ja Riigikogu liikmete palkadest, 6000 eurost on 154 eurot hoopis teine osakaal. 

Nii et ma ikkagi matemaatiliselt jään oma seisukoha juurde, et enim tulumaksuküüru kaotamisest saavad netopalga tõusu keskmine Eesti tööinimene, mediaanpalgaga ja keskmise palgaga, pisut üle selle. See oli maksuküüru kaotamise eesmärk ja sellist maksusüsteemi, nagu Eestis ka Isamaa ja minu meelest Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid tookord valitsuses välja mõtlesid, sellist ma ei tea, et mujal maailmas oleks. Ja see on tegelikult kohutavalt ebaõiglane, kui palgatõus vahemikus 1200–2100 maksustatakse 33%-ga. See on väga ruineeriv olnud meie töötajatele.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Mul on küsimus konkreetselt nende teemade kohta, mida me komisjonis käsitlesime, ja veel konkreetsemalt kulukärbete kohta. Ministrid selgitasid meile, mida nad kärpisid. Ma loen ette: kärbiti ürituste korraldamise kulu, lähetuskulu, koolituskulu, IT-kulu, remondikulu, sõidukite kulu. Loetelu ei ole lõplik. Vabandust, aga selliseid ridu eelarves ei ole. Need on klassikalise kuluressursi eelarve read, kuluartiklid. Tegevuspõhises eelarves selliseid ridu ei ole ja ei saagi olla. Mul on küsimus, miks ministeeriumid ise oma eelarveotsuste tegemisel, sealhulgas kärbete väljatöötamisel, kasutavad klassikalist kulueelarvet, aga meie menetleme eelarvet, kus kulud on liigendatud programmide lõikes.

Jaa, väga mitmel korral me oleme selles küsimuses juba Aivar Sõerdiga vestelnud. Võime seda teha ka siin Riigikogu stenogrammi vahendusel. Nimelt, Eestis kehtib riigi raamatupidamise kontoplaan ja kõige esimene kiht kulude arvestust, nii kulude kandmisel, arvete maksmisel, palkade arvestamisel kui ka nende eelarvestamisel, kõige esimene kiht ongi klassikaline kululiikide mõttes vastavalt riigi raamatupidamise kontoplaanile ja seal loetletud kuludele, kululiikide kontodele ja arvelduskontodele. Järgmine kiht on, siis jaotatakse need kulud administratiivselt, kui palju on Siseministeeriumis Päästeametil, kui palju politseiametil ja nii edasi. Kõikidel on oma administratiivüksused.

Meie tase Riigikogus on poliitika, meie oleme poliitikud, meie ei ole raamatupidajad. Ja meie näiteks Siseministeeriumi näitel saame rääkida ja võrrelda ennast teiste riikidega. Me rääkisime komisjoni istungitel väga palju näiteks liiklussurmadest, mida me saame teha, et ükski inimene liikluses surma ei saaks. Kes sellega peavad tegelema? See on eesmärk. Sellega peavad tegelema teedeehitus, teede planeerimine ja projekteerimine, et oleks ohutu. Siis saab sellega tegeleda Transpordiamet, et autod oleks korras, et pidurid töötaksid, tuled põleksid. Siis saab tegeleda sellega politsei, et joobes juhid ja kiirust ületavad juhid ära korjataks, ja siis saab veel haridus, et kuidas õpetatakse inimesed sõitma, ja lisaks veel kultuur, missugune on liikluskultuur. See tegevuspõhine eelarve võimaldab poliitikutel rääkida poliitikast, mitte raamatupidajate kombel kuluridadest. Lõpuks ei oska ju mitte keegi öelda, et Siseministeeriumis 3000 inimest istub, no mis nad istuvad, kas 3000 on vähe või palju, ei, võtame 2000 maha, las 1000 inimest istuvad. Kas palka on vähe või palju? Paneme juurde, võtame ära. Sa pead ikkagi panema eesmärgi, mida nad seal teevad, kuhu nad peavad jõudma. Nii see käib. 

Selles mõttes, et ma olen olnud 2011–2015 ka Riigikogus ja siis oli täpselt seesama kriitika: ei ole arusaadav, mida need 3000 inimest seal teevad, järsku võiks olla 2000, miks nad sellist palka saavad, järsku võiks saada vähem, järsku võiks saada rohkem. Üldse saab arutada siiski ainult poliitikast rääkides, kui on poliitilised teemad, poliitilised eesmärgid, mida me poliitikaga ja maksumaksja rahaga siin mõjutame. Nii Kas on veel küsimusi? Palun!

Jaa, on küll, aga ma ei saa aru, millal te lõpetate, sellepärast ma jätan pikema pausi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, riigieelarves – me oleme poliitikud – teeme valikuid, kuhu me ressursse suuname. Me teame, et iga aastaga sünnib Eestis üha vähem lapsi, mullu jäi sündide arv juba alla 10 000 piiri. Sotsiaalministeerium on tellinud põhjaliku analüüsi, mis toob välja kümneid selgeid ja põhjendatud poliitikasoovitusi, mis aitaks toetada neid peresid, kes soovivad rohkem või üldse lapsi, aga neid mingil põhjusel ei saa. Nende soovituste elluviimine eeldab poliitilist tahet ja mitte niivõrd üksikuna väga ulatuslikke kulutusi. Näiteks peretoetuste õiglasemaks muutmine ja üksikvanema toetuse tõstmine maksaks suurusjärgus 50 miljonit eurot. Koolitoidutoetuse suurendamine, nii et iga laps sõltumata elukohast ja pere sissetulekust saaks kvaliteetse kõhutäie, maksaks ligikaudu 16 miljonit. Tugispetsialistide kättesaadavus, laste vaimse tervise toetamine – seda loetelu võiks täiendada, mida kõike riik võiks teha ja peaks tegema.

Aitäh!

Kas rahanduskomisjonis ei tekkinud küsimust, et samal ajal, kui tehakse rahakülv kõige jõukamatele, jäävad lapsed ja pered tähelepanu?

Aitäh!

Kuidas see on Eesti riigi tulevikule vaadates õiglane ja põhjendatud?

Ma ei nimetaks 154 eurot kõige jõukamatele. 154 eurot keskmistele inimestele ja sealhulgas jõukamatele ka, kuna meie maksuküüru likvideerimise vajadus tingib selle, et juhtub matemaatiliselt selline olukord. Aga ka nendel keskmistel Eesti inimestel, kes saavad mediaanpalka, kes saavad keskmist palka, töötavad meditsiiniõdede, arstide ja õpetajatena, politseinikena – me saame kõik Statistikaameti kodulehelt vaadata, mis ametid seal käivad –, neil on ka lapsed ja kindlasti nad kasutavad seda tulumaksu langetust oma laste heaks. Seda me lapsevanematena kõik teame. Seetõttu ma ütlen, et maksuküüru kaotamine ja perede ostujõu kasvatamine aitab kindlasti kaasa perede paremale toimetulekule ja võib-olla julgustab kedagi ka last saama – esimest, teist, kolmandat või neljandat.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt, hea juhataja ja komisjoni esinaine! Need olid väga head ja sisukad vastused ja ma loodan siis järgmisele küsimusele ka saada vastuse. Oluline on tulude pool. Kulusid saab teha siis, kui on palju tulusid. Ja tulude poole peal on hästi ilus number siin, kui vaadata 2026. aasta riigieelarve jaotust, siis näitab, et 25% tuludest tuleb käibemaksust. Kustkohast ma näeksin, millistest käibemaksuridadest see tuleb? Kui palju tuleb näiteks elektri pealt, kui palju tuleb soojamajandusest, kui palju kütuse pealt, kui palju see tuleb tööstusest, kui palju see tuleb toiduainete poole pealt? Kus see jaotus oleks võimalik näha? Siin on kirjutatud number. Kui ma võtan kaks lehekülge edasi, siis ma näen, et käibemaksutulu on 30%. Kus ma saaks seda võrrelda? Ja kui tahaks teha muudatusettepanekuid kuhugi, siis mul peaks olema ka tulude jaotus. Aga tänasel hetkel on tulude jaotus küllaltki nõrk selles eelarves. Kulude pool on väga hea.

Teate, ma arvan, et see on võib-olla liiga detailne riigieelarve jaoks. Ma arvan, et Rahandusministeeriumi eelarve koostajad üsna kindlalt jälgivad seda istungit praegu siin. (Saalist öeldakse midagi.) Jah … Ühesõnaga, stenogrammi jääb ja minu nõunik on seal taga, ma nägin, et ta võttis pastapliiatsi kätte. Aga põhimõtteliselt aastaaruandes ettevõtted ütlevad oma EMTAK-i koodi ja jagavad käibed ära ka EMTAK-i koodidele. Nii et puhtloogiliselt peab see info riigil olemas olema. Ma selles üldse ei kahtle. Ma isegi oskaks välja mõelda, kuidas ma statistika andmete põhjal suudaks selle ka ise välja arvutada enam-vähem.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Ma küsisin seda küsimust ka ministri käest ja ta mulle ei vastanud seda, aga võib-olla teil komisjonis oli rohkem aega sellega tegeleda. Oli mitterahaliste kulude mittekajastamine riigieelarves ehk selle alla on arvestatud amortisatsioon, mida siiamaani on riigieelarves kajastatud. Minister ütles, et selle võrra küll need asjad, mis valmis ehitatakse, amortiseeruvad küll, kuid rahalist väärtust sellele ei anta. Ma küsin siis, kas komisjoni arutelude üks osa oli ka see, et kui nüüd oleks amortisatsioon olnud ka numbriliselt välja toodud, siis võib-olla meie see miinuse protsenti oleks mitte 4,5%, vaid oleks olnud näiteks 6% või 7%. Kas see on tingitud sellest, et Euroopa Liidule meeldida ja jääda selle 4,5% vahele? Või kuidas teil oli selle amortisatsiooniarvestuse mittekajastamine eelarves arutelul?

Jaa, täiesti arusaadav küsimus. On siin seletuskirjas lehekülg 20 kirjeldatud ka, et kuidas. Ma näen siin kahte lehekülge, lehekülg 20 ja 21. Sellel aastal tõesti amortisatsiooni siin ei ole, kuna Riigikogu liikmed ei saa amortisatsioonile nagu muudatusettepanekuid teha. Amortisatsiooni arvestamist määratletakse standarditega, väikeettevõtete IFRS, aga arvestatakse riigis ikkagi vastavalt standarditele. Kindlasti amortisatsiooni lisamine eelarvepositsiooni ei muudaks, sest eelarvepositsiooni arvutamisel on ühtseid reegleid, mismoodi seda arvestatakse, Euroopa Liidu metoodika ja reeglistik, et oleksid eelarvepositsioonid võrreldavad. Eelarvepositsiooni see ei muudaks ja eelarve lihtsuse küsimustes ei ole amortisatsiooni lisatud, sest Riigikogu liikmed nagu ei saa neid mitterahalisi muudatusi teha.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma usun, et mitte keegi ei vaidlusta seda, et maksuküür oli ajale jalgu jäänud. Samamoodi ei vaidlusta keegi seda, kui keskmise palga saajad või meie õpetajad-päästjad saavad täiendavat tuge nii palgatõusu kui ka teistpidi, maksuküüru kas nihutamise või antud juhul kaotamise näol. Noh, oleks eelistanud seda nihutamist. Aga te peate ju nõustuma minuga, et täna sellest eelarvest võidavad kõige rohkem 10% kõige suurema sissetulekuga inimestest. Ehk me räägime, et 114 miljonit riigieelarvest läheb selleks, et teha maksuleevendusi inimestele, kes teenivad 5000–6000 eurot brutotöötasu. Olgu võrdluseks öeldud, et Hiiumaa mediaanpalk on 1400 eurot. Kas teile ei tundu, et sellel pildil on midagi valesti? Küsimus oli eelkõige selles, kas te nõustute minuga, et suurima võidu saab kõige rikkam detsiil Eesti inimestest.

Ma matemaatiliselt ei saa sellega nõustuda, sellepärast et kõige suurem, 154 eurot maksimum, saavad kätte need töötajad, kes teenivad 2100–2200 eurot kuus. Ja sealt edasi enam mõju ei kasva. 2200-st 154 eurot on 1% ja 5000–6000-st see 154 on ilmselgelt väiksem protsent. Seetõttu see matemaatiliselt ei päde. Detsiilid on nii, et kõik inimesed jaotatakse isiku kaupa kümnesse võrdsesse ossa ja see kõige viimane ei saa kõige rohkem. Neil see 154 jääb samaks, aga nende palgast on suhteliselt väiksem osa. Matemaatiliselt see ei ole nii.

Mart Maastik, palun!

Härra eesistuja! Lugupeetud Annely! Eelarvesse on planeeritud laenu arvelt jooksvaid kulusid ja samuti on teada, et oleme 1 miljardi euroga defitsiidis. (Saalist täpsustatakse.) Vabandust, 1,7 miljardi euroga. Samas te tahate kaotada ära lineaarse tulumaksuvabastuse, mitte maksuküüru. Kuidas te leiate, et selline asi on omavahel korrelatsioonis? Kas te arvate, et oleks õige aeg oma nii-öelda valimislubadus täide viia, kui eelarve on sellises miinuses?

Valimislubadused on täitmiseks, sellel on väga tugev mandaat. On ikkagi efektiivne maksumäära tõus, vahemikus 1200–2100, palgakasv selles vahemikus maksustatakse 33%-ga ja see on kohutavalt ebaõiglane. Praegu lahendatakse see niimoodi, et kõik saavad 700 eurot maksuvabalt, me räägime töötajatest, ja pensionärid saavad rohkem. See on tõsi!

Head kolleegid! Mul on siiski palve, see vahelesegamine läheb natukene paljuks. Ma olen tolereerinud seda debatti debati huvides, et saab ka saalist vahele hõigata, aga üks kolleeg tegi seda siin juba väga pikka aega. Lühirepliike ma aktsepteerin, aga pikemad jutud siiski jäävad läbirääkimiste vooru. Mulle tundub, et äkki sina räägid läbi, siis on sul võimalus pikalt rääkida.

700 eurot kõigile maksuvabalt loobki lineaarse tulumaksusüsteemi. Ma selgitan. Kui inimene töötab kuupalgaga 1400 eurot ja töötab poole kohaga, nii et tema kuu sissetulek on 700 eurot, siis tema tulumaks on 0% ja 0 eurot. Aga kui ta töötab 1400-eurose kuupalgaga, siis on tema tulumaks juba umbes 10% ja see tulumaksu protsent läheneb sujuvalt 22%-le, sujuvalt 0-st kuni 22-ni. (Saalist räägitakse.) Kuidas? Ta ei jõua sinna kunagi matemaatiliselt, külili 8, läheneb lõpmatult. Väga hea!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Te provotseerisite mind küsima, kuna te ütlesite, et teil on väga tugev mandaat selle eelarve- ja maksupoliitika elluviimiseks, mida valitsus praegu ellu viib. Ma siis küsin üle, kas tõepoolest te saite tugeva mandaadi kehtestada Eestis automaks, mis Reformierakonna juhtimisel pärast valimisi on kehtestatud – ma ei tea, kust te seda tugevat mandaati välja loete –, tulumaksu tõus ettevõtetele, üksikisiku tulumaksu tõus 20%-lt 22%-le. Vahepeal hirmutasite 24%-ga, nüüd piirdusite 22%-ga. Ka käibemaksu tõus 24%-le, erinevad aktsiisid. Seletage palun mulle lahti! Mina ei ole saanud aru, et teil selleks kõigeks on olnud mandaat. Ma tean, et peaminister, kes oli tol ajal ametis ja erakonna esimees, ütles, et maksud ei tõuse. "Lugege mu huulilt, maksud ei tõuse!" Aga teie kinnitate, et kõige selle elluviimiseks on teil tugev mandaat. Olge palun hea ja seletage lahti, kust see tugev mandaat teil tuli.

Teine valimislubadus oli korrektne rahanduspoliitika. Tuletage meelde, et enne seda lasi EKREIKE defitsiidi 5,2%-le SKP-st, aga nendel aastatel, kui Reformierakond on olnud valitsuses, on defitsiit mahtunud lubatud piirmääradesse. Me püsime täpselt Maastrichti kriteeriumides ja see oli ka valimislubadus. 

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin lõpus ma oleks ka läinud natukene ajas tagasi ja minu küsimus on pigem siuke ajaloovaade, filosoofiline. Nii nagu te just hetk tagasi ütlesite, aastal 2020 oli EKREIKE valitsuse eelarve defitsiit 5,2%. Enne seda olid head ajad, siis löödi raha laiaks ja kulutati nii, nagu homset ei oleks. Kas toona need täna kõige suuremad kriitikud, mis me oleme siin viimastel nädalatel kuulnud, muretsesid samamoodi eelarve defitsiidi pärast? Kas neil oli plaan toona, kuidas sellest välja tulla, kui nüüd, kui järgmise aasta eelarve defitsiit on 4,5% selle pärast, et meil on vaja hüppeliselt tõsta oma riigikaitsekulusid? Kas toona see mure oli sama suur ja oli neil ka plaan, kuidas sellest välja tulla?

Jaa, mina mäletan küll, kuidas kunagine Isamaa esimees Mart Laar soovis põhiseadusesse lisada eelarve tasakaalu nõuet. Ma ütlen, ma tookord ei pidanud seda heaks mõtteks, aga ütleme, oleks teadnud, mis tuleb ees, 2016. ja 2017. aastal, võib-olla oleks siiski pidanud. Mart Laar on väga ettenägelik poliitik.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi teile ei ole. Head kolleegid, oleme jõudnud läbirääkimiste juurde, aga enne on Arvo Alleril protseduuriline küsimus.

Jah, on tõesti protseduuriline. Ma panin küll virgatsi siia sisse, aga virgatsit pole jõudnud minuni. Ma küsin protseduuriliselt teilt. Ma ei leia siin päevakorrapunkti all materjale. Ma näen ettekandjaid, aga materjali ja linki siin ei ole. Eile oli see olemas. Kas täna on tehnikud jätnud selle siia lisamata või on see kuskile kadunud?

Ma palun kolleegidel seda täpsustada. Ma loodan, et sa jõudsid juba eile selle kõik läbi lugeda, aga äkki jäi mõni lehekülg veel lugemata. Siis korraldatakse seda. Nii et ma usun, et läbirääkimiste jooksul me leiame juba selle tehnilise ringi ja lahenduse.  

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Esmalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel hea kolleegi Lauri Laatsi.

Kolm minutit juurde.

Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma tahaks rääkida sellest mandaadist, mis kogu aeg siin Reformierakonna esindajad ütlevad välja, et nendel on tugev mandaat. Seda me oleme kuulnud läbi ministrite suu. Näiteks viimati Karmen Joller rääkis, et väga tugev mandaat on kõike ellu viia, nüüd me kuulsime lugupeetud rahanduskomisjoni esimehe suust, et nendel on tugev mandaat. Aga andke andeks, me ju väga hästi teame, et seda mandaati nendel ei ole. See, et Reformierakonna fraktsioonil on praegu 38 liiget, see on ju saadud tänu sellele, et lihtsalt inimestele valetati. Ja praegu veel öelda, et tegelikult meil on tugev mandaat, siis häbi olgu teil. Täpselt samamoodi te lubasite, et ärge muretsege, Eesti on kindlates kätes. Nüüd me saame aru, et tegelikult neid kindlaid käsi ka ei ole, sellepärast et valitseb väga suur segadus kaitsevaldkonnas, ei saa päris aru, kuhu raha läheb ja mis on nagu olemas. Seda on öelnud riigikontrolör. Hoidke tagasi, teil ei ole rahva mandaati! 

Millest te räägite? Te olete lihtsalt valetanud, läbi valede olete saanud Riigikogu liikmete kohad, fraktsioonis 38 liiget, jah, tõesti. Aga ka teie endine erakonna esimees Kaja Kallas on selgelt öelnud: kui ma oleksin tol ajal tõtt rääkinud ja oleksin öelnud, et on vaja makse tõsta, siis te ei oleks valinud mind. Vaat sellisel juhul oleks tõesti olemas mandaat, sellisel juhul, kui oleks ausalt välja öelnud, et mis meid ees ootab, ja kui te läbi selle oleks saanud 38 Riigikogu liiget siia oma fraktsiooni, siis ei oleks rohkem küsimust mitte kellelgi. Jah, teil on olemas tugev mandaat. Aga tegelikult ei ole. Ja seda rahvas mõistab.  

Rahvas on tegelikult ka läbi oma erinevate uuringute öelnud, kas ta usaldab teid või mitte, ja seda valitsust tegelikult ei usalda rahvas. Ja lisaks sellele on probleem üleüldiselt usalduses. Ei usaldata valitsust, ei usaldata Riigikogu. Ja see on tegelikult selle ja ka eelmise koalitsiooni töö viljad, kus olid ka sotsid veel koalitsioonis. Ja see peegeldub praegu ühiskonnas, täpselt need arvud, mis on välja toodud.  

Ja lisaks sellele, enne kui ma võtan ette eelarve, ma tahakski rääkida sellest, kes see valitsus on, milline see valitsus on, kes selle eelarve meie ette on toonud, kellel puudub tegelikult rahva mandaat ja usaldus. Ja mikspärast selline olukord on? Meil on ametis rahandusminister, kes nimetab neid inimesi rumalaks, kes julgevad kritiseerida näiteks toidukaupade kõrget käibemaksu. Meil on ametis haridusminister, kes ütleb, et riigil on raha s…., et hakkame kohe kulutama. Meil on ametis peaminister, kelle viimase aja silmapaistvaim tegu on Vabaduse väljakul voodis vedelenud juutuuberiga poseerimine. Meil on ametis siseminister, kes plaanis tõsimeeli hakata inimesi karistama selle eest, mida nad on lugenud või vaadanud. Lisaks, nagu me teame, soovis ta ka ära lõpetada meeleavaldustel kogunemise, võttis küll tagasi praegu oma eelnõu. Meil on ametis sotsiaalminister, kelle jõud ei käi üle arutult priiskavast Tervisekassast, rääkimata tervishoiu kogusüsteemist. Meil on ametis põllumajandusminister, kes vaikib, kui toidutootmine on tõsises kriisis seoses sigade katku ning erakorraliste ilmastikuoludega. Tagatipuks on meil ametis justiitsminister, kes tegeleb Stenbocki majas tualettruumide remondi küsimusega. 

Ja miks te siis arvate, arvestades kogu seda loetelu, mis ma välja tõin – see on, ma arvan, väga väike osa sellest kõigest –, et rahvas peaks teid usaldama? Ja miks te arvate, et meie peaksime teid usaldama, kui te toote meile sellise eelarve siiasamasse esimesele lugemisele, kus on selgelt näha väga suurt eelarve defitsiiti, kus on selgelt näha, et see laen, mis võetakse, ei lähe ainult investeeringute peale, vaid valitsemiskulude katteks, kus on selgelt näha, et 2027. aastal see valitsus, kes peale Riigikogu valimisi tuleb, on sunnitud tänu teie otsustele, praegu mis te teete, tõstma makse, sellepärast et teist olukorda ei ole võimalik tekkida, et selle raha tagasi maksta? Me kindlasti ei saa toetada seda eelarvet. See ei ole see, mida ühiskond ootab, see ei ole ühiskonna tellimus. Ühiskonna tellimus on praegu tegelikult, kuidas saada hakkama igapäevaste asjadega, kuidas tagada toidulaud, kuidas teha nii, et natukenegi jääks inimestel raha kotti. Toimetulek! 

Ühiskonna tellimus oli toiduainete käibemaksu langetamine. Peaaegu 100 000 inimest allkirjastas petitsiooni, laseme toiduainete käibemaksu alla 9%-le. Teie seda ei tee! Selle asemel te ütlete: meil on tugev mandaat, et lõpetada ära Keskerakonna, Isamaa ja sotside ajal vastu võetud progressiivse tulumaksu süsteemi. Lihtsalt ära lõpetada, teie nimetate seda maksuküüruks, tegelikult see on progressiivne tulumaksusüsteem.  

Nüüd, lugupeetud rahanduskomisjoni esimees ütles, et teate, sellist süsteemi, nagu meil oli siin vahepeal või siiamaani on Eestis, selle niinimetatud maksuküüru süsteemi, aga seda ei ole ju mitte kuskil riikides, see on nagu ennekuulmatu, selline süsteem. No andke andeks!  

Aga ennekuulmatu ei ole süsteem, kus toiduainetele on kehtestatud tunduvalt väiksem käibemaksumäär. Euroopa Liidus on neid 25 riiki, kus ongi erisused toiduainetele. See ei ole ennekuulmatu, aga ka seda te ju ei taha rakendada.  

Rahanduskomisjoni esimees ütles, et meil oli eile siin rahandusminister ja tema andis hea ülevaate, väga ülevaatliku ülevaate eelarvest. Me nägime väga hästi, mis siin tegelikult toimus. See oli lihtsalt piinlik ja kurb.  

Ja mis puudutab rahandusministrit, siis ma tsiteerin mõningaid väljaütlemisi, mis ta on öelnud intervjuude käigus. Jürgen Ligi ütles järgmist: suur pilt on majanduse vaates kehv. Ta seda kommenteeris siis, kui ta esitas järgmise aasta eelarvet. Lisaks Jürgen Ligi ütles ka seda, et see eelarve, mida me praegu menetleme, läheb veelgi läbipaistmatumaks. Ja siinsamas rahanduskomisjoni esimees ütleb, et see on tunduvalt läbipaistvam ja korralik. Me loomulikult teeme tagasilükkamise. Aitäh! 

Teie aeg, hea kolleeg! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Valitsus on esitanud Eesti 2026. aasta riigieelarve, mis toob meile peaministri sõnul jõukust ja tagab julgeolekut. Tõde on paraku vastupidine. See ei loo jõukust, vaid kasvatab võlga, see ei taga julgeolekut, vaid õõnestab usaldust. Illusionisti kombel luuakse esiteks pettekujutelm, et laenurahaga on võimalik makse langetada, ja seda olukorras, kus püsitulud ei kata juba praegu püsikulusid. Teiseks väidavad nii peaminister kui ka rahandusminister, et võlakoormuse kasvatamine on paratamatu sellise kaitsekulude kasvu juures. Ei ole! Seda ütles ka Eesti eelarvenõukogu ja kinnitasid eksperdid Euroopa Liidu parlamentide ja rahanduskomisjonide kohtumisel. Seega, see eelarve ei too meile mitte jõukust ega taga julgeolekut, see on pigem pettus ja peataolek. Seda kõigepealt. 

On märkimisväärne, et eelarvepuudujääk on pretsedenditu, neljaks aastaks. Mitte ükski varasem valitsus pole kirjutanud nii sügavat miinust nelja-aastaseks perioodiks, ja mitte selleks, et teha ajutisi kriisikulusid nagu COVID-i ajal, vaid teha püsikulusid. Kui me iga majanduslanguse ajal võtame laenu ja majanduskasvu perioodil ei suuda eelarvet tasakaalu viia, siis millal me seda üldse suudame? Struktuurse eelarvepositsiooni mõttes liigume me nelja-aastase perioodi jooksul tasakaalust eemale ja puhvrit järgmiseks kriisiks ei ole. Nii et laskemoona meil on, aga eelarvepoliitiliselt oleme täiesti kaitsetud. Kusjuures oleme ka ilma plaanita miinusest välja tulla. Kust see eelarvepositsiooni parandus tuleb peale 2029. aastat? Valitsusel ei ole aimugi, nad ei pea seda tähtsaks ja nad ei näe seda oma vastutusena. Nii nagu eile rahandusminister meile nentis, et eks mõni järgmine valitsus klaarib. See ongi nagu õppetund opositsioonis olijatele. Kas see on vastutustundlik või riigimehelik? Ei ole! 

Samal ajal kasvab riigi võlakoormus kiiresti, meie intressikulud mitmekordistuvad. Me maksame juba täna intressideks pea sama palju, kui kulub kultuuri või perearstiabi rahastamiseks. Kujutate ette, välismaale intressikuluna läheb sama palju kui perearstiabisse, sama palju kui kultuuri. Need on tegelikult kohutavalt suured suurusjärgud.

Ja taas, me oleme täiesti kaitsetud intresside tõusu vastu. Seda tõusu me ei kontrolli. Ainus viis mõjutada, et me ei maksaks kõrgemat intressi kui näiteks teised Euroopa Liidu liikmesriigid, on ajada vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Aga seda me ju praegu ei tee. Kui valitsus leiab, et inimestel on keeruline selgitada maksutõusu vajadust kaitsekulude tegemiseks praeguses julgeolekuolukorras, siis ma soovitan teil proovida inimestele selgitada maksutõusu vajadust intressikulude katteks.

Kolmandaks, eelarve mõttes võitjad on ka 10% kõige jõukamatest Eesti elanikest. Nemad saavad ka maksukingituse. Selle asemel, et suunata ressursid töötavatele peredele, üksikvanematele ja madalapalgalistele toimetuleku leevendamiseks, me suuname leevenduse sinna, kus muret tegelikult ei ole, kus leevendust ei küsita, kus leevendust pakkuda pole vaja. Selle asemel, et parandada toimetulekut, kanname tulumaksusüsteemi kaudu laenuraha neile, kellel juba on piisavalt. 

Eelmisel nädalal toimus Riigikogu ees meeleavaldus, et juhtida tähelepanu erihoolekande alarahastusele. 34 aastat oleme sotsiaalhoolekannet rahastanud napilt ja osakaaluna eelarvest jääb see Euroopa Liidu keskmisele pea kolmandiku võrra alla. See on toonud kaasa erihoolekandes järjekorrad ja raske töö tegijate madala palga. Ühiskonnana on erihoolekande kahtlemata teenus, mida me peamegi ühiselt rahastama, ühiselt pakkuma. Üle 100 miljoni on valitsus otsustanud kasutada, et 10% jõukamatest saaksid ikkagi ka selle 1848 eurot aastas lisaks kätte, aga erihoolekande kriitiline rahavajadus jääb katmata. Koalitsiooni prioriteedid, nagu rahandusminister ütles. Ja need valikud on teinud oma näo järgi valitsus, kes ei tea, mida tähendab töötamine miinimumpalga eest, üksi laste kasvatamine, erihoolekande järjekorras kohta ootava lähedase eest hoolitsemine või kodu soetamine Euroopa Liidus rekordiliselt kasvanud kinnisvarahindade juures Eestis. 

Palun kolm lisaminutit!

Jah, kolm minutit lisaks.

Nii et peaminister lubas meile jõukust ja julgeolekut, aga tegelikult saime rekordilise eelarvepuudujäägi ja kiiresti kasvava võla, maksukingitused neile, kes seda ei vaja, ja valitsuse, kelle peamine oskus on süü mujale lükata ja vastutust vältida. Ka rahandusminister nentis, et tema selle eelarve üle õnnelik ei ole, aga et ta esindab koalitsiooni ja need on valitsuse prioriteedid. Ja üleüldse on otsustatud opositsioonile õppetund anda. 

Jah, head kuulajad, eelarve ongi valitsuse valikute peegel, kõige olulisem dokument, mis näitab prioriteete. Selle aasta peegelpilt näitab poliitilist lühinägelikkust, majanduslikku hoolimatust, sotsiaalse ebaõigluse kasvatamist. Selle eelarve on koostanud erakonnad, kelle toetus reitingute põhjal on erakordselt madal. See pretsedenditult madal reiting on toonud kaasa pretsedenditult suure puudujäägi, sest vastutustunnet ei ole, riigimehelikkust ei ole. Kas sotsiaaldemokraadid on valmis seda eelarvet toetama? Ei ole! Annan sotsiaaldemokraatide nimel üle ettepaneku eelarve esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Õnne Pillaku.

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! See on sihuke kaks päeva tõelist kirgede tormi olnud siin, nii nagu riigieelarve üle arutelu ikka on olnud. Täna, kui ma kuulasin neid kõnesid, neid erinevaid arvamusi, siis mulle meenus mu vanaema nõuanne, mida ta pidevalt mulle meelde tuletas, et kibestumine on üks kõige halvem nõuandja. 

Mul on kahju, et Lauri Laats on siit läinud, aga kui siin juba läks meenutamiseks, siis jah, 2023. aastal me küsisime mandaati, et Eesti riigikaitsesse rohkem panustada ja maksuküür kaotada. Ja kui me vaatame järgmisse aastasse, siis maksuküür kaob, riigikaitsekulud tõusevad ja maksukoormus langeb.  

Nüüd ühest elevandist, mida üritatakse siia tuppa maalida. Üldse me mitte kuidagi ei eitagi seda, et jah, järgmise aasta riigieelarve on defitsiidis, defitsiit on 4,5%. Kuid me kõik ju teame, miks see nii on. Ka need, kes tegelikult ei taha seda tunnistada, ma usun, et endale tunnistavad, aga valjuhäälselt mitte, et selle põhjuseks on Euroopas halvenenud julgeolekuolukord, mis on tinginud vajaduse kiiresti suurendada oma kaitsevõimekust. 

Euroopa Komisjoni lubatud paindlikumaid eelarvereegleid oma kaitsevõimekuse suurendamise rahastamiseks planeerib hetkel kasutada 16 liikmesriiki. Ja see ei ole veel lõplik, sellepärast et näiteks Prantsusmaa ja Itaalia alles arutavad ja teevad neid otsuseid. Kuid see, et üle poole Euroopa Liidu liikmesriikidest seda kasutab, näitab, et me ei ole selle poolest erandlikud. Vastupidi, kõiki võimalusi, mida me saame oma kodumaa kaitseks kasutada, tuleb kasutada.

Teiseks, siin on ka suur vahe, kas defitsiidi põhjuseks on see, et kogu Euroopa, sh Eesti, teeb endast kõik oleneva, et oma riiki ja vabadust kaitsta, või lihtsalt kulutatakse nii, nagu homset polekski. Miks ma seda räägin? Aastatel 2018 ja 2019 ja enne seda, kui riigi rahanduses oli hea aeg, kulutati nii, nagu homset polekski. EKREIKE valitsus ei kogunud varusid, vaid kulutas. Kõige suurem eelarve puudujääk, nii nagu siin on ka kõlanud, 2020. aastal oli 5,2%, aga toona see muret ei tekitanud. 

Kuid tulen tagasi tänasesse päeva ja järgmise aasta riigieelarve juurde. See on eelarve, mis on Eesti vabaduse, majanduse ja inimeste sissetulekut kasvatav eelarve. Ma usun, et enamikule siin saalis on oluline, et Eesti jääks vabaks ja iseseisvaks riigiks, et Eesti julgeolek oleks kindlalt tagatud. Reformierakonnal on see tõesti prioriteet nr 1. Järgmistel aastatel tõusevad riigikaitsekulud vähemalt 5%-ni SKP-st. See tähendab, et järgmisel neljal aastal kokku on Eesti riigikaitsekulud üle 10 miljardi euro. 

Ja ma ei väsi seda kordamast, kuigi mõnele siin tundub, et miks kogu aeg sellest räägitakse, me ju teame seda. Sest see on oluline meie riigi ja rahva kaitseks ja see on väga suur kulu riigieelarvele, millest tuleb ka aru saada.  

Teiseks, ma olen absoluutselt nõus nendega, kes ütlevad, et lisaks riigikaitsele tuleb hoida ka Eesti inimesi, ettevõtteid, et majandus saaks kasvada, ja inimesi, et nende sissetulekud kasvaksid ja toimetulek paraneks. Tõsi, siin saalis on erinevad arvamused, kuidas seda teha. On neid, kes arvavad, et suurema hulga raha ärakorjamine, selle toetustena maksmine on hea mõte või käibemaksu langetamine kaupmeestele on parim lahendus. Aga Reformierakonnas me oleme seda meelt, et riigi ülesanne on luua majanduse kasvuks soodsad tingimused, sest kui kasvab majandus, kasvavad ka sissetulekud ja pensionid. 

Ja sellest ka valikud: kaotada ära maksuküür, jätta ära tulumaksu tõus ja jätta ära ettevõtete kasumi maksustamine. Nende valikute tulemusel langeb järgmine aasta maksukoormus 35,2%-ni. 

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks, palun! 

Nende valikute tulemusel ei sõltu maksulangetuste mõju jõudmine inimesteni, mis inimeste sissetulekut kasvatab, kellestki kolmandast. Nende valikute tulemusel võidavad kõige enam keskmised tööinimesed, nii nagu mu hea kolleeg Annely Akkermann siin selgitas. Näiteks konkreetselt keskmise palga saaja võidab järgmisel aastal circa 1800 eurot aastas juurde. Õpetajad, päästjad, politseinikud, kultuuritöötajad, treenerid, erihoolekande töötajad – kõik nad võidavad juurde. 

Ma väga palun, et ärge pisendage neid otsuseid ega nende tähtsust ega mõju! Need on olulised maksumaksjale ja majandusele, sest kui inimesele jääb rohkem raha kätte, siis jõuab see tarbimisse, elavdades seeläbi majandust. Ja see aitab meil ka riigi rahandust paremini rööbastele saada. 

Üks mure, mida ma usun, me koos siin jagame, mis küll veel ei ole arutlusse väga tulnud, on mure pensionäride pärast. Ma arvan, et me kõik tahame, et meie kõigi vanemad oleksid meiega kaua ja elaksid hästi. Ainult esimesest pensionisambast elatuvad inimesed on paraku suhtelise vaesuse piiril. Seetõttu ma ei pea õigeks neid hüüdeid, mis siin on olnud, et pensionid tuleb külmutada, ega ka seda, kui EKREIKE teise pensionisamba lammutas. See viimane on küüniline viga, mille tulemust näeme mõne aja pärast, sest löögi alla jäeti hulga tulevaste pensionäride heaolu. Kuid tagasi tulles tänasesse, ma kinnitan siit veel üle, et me ei loobu pensionide indekseerimisest. Prognoosi järgi järgmisel aastal pensionid kasvavad 5,4% ehk praeguselt 817 eurolt 861 euroni. 

Ja lõpetuseks. Ma jagan seda muret, mis siin saalis on kõlanud ja väljaspool riigi rahanduse pärast. Ma pean õigeks seda, et riigi rahandus peab olema korras, kulud-tulud tasakaalus. Järgmistel aastatel eelarve puudujääk väheneb. 2027. aastal on see 3,8% ja aasta hiljem 3,6%. Me ei ole loobunud riigi rahanduse kordategemisest ega jäta seda vastutust tulevastele valitsustele. Valitsuses on kokku lepitud, et kulusid kärbitakse kokku 1,4 miljardit eurot. Ka õpetajate, päästjate, politseinike, erihoolekande töötajate ja kultuuritöötajate ja treenerite palgatõusud tulevad kokkuhoiu arvelt. Ehk siis palgatõusud tulevad ühest valdkonnast täiendavate kärbete najal. Kui tänavu hoiti avalikus sektoris tööjõu- ja majanduskuludelt kokku 5%, siis järgmisel aastal lisandub sellele veel 3%-line kärbe ja ülejärgmisel aastal 2%-line kärbe. Kokku teeb see kolme aasta peale 10% kärpeid. 

Head kolleegid! Ma mõistan seda, et mitte kõik eelarvevalikud ei soojenda teie kõikide südameid, kuid ma usun, et te toetate Eesti riigi kaitse tugevdamist, maksukoormuse alandamist ning sissetulekute ja pensionide kasvu. Just seetõttu ma kutsun seda eelarvet teid toetama. Toetage neid valikuid, sest need on olulised nii Eesti inimestele, riigile kui ka majandusele. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Toomas Uibo.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! 2026. aasta riigieelarve on rohkem kui lihtsalt üks arvude ja protsentide kogum. See on peegel sellest, kuhu Eesti liigub, millised on valikud ja mida me teeme ning mida peame oluliseks oma inimeste, oma majanduse ja oma tuleviku jaoks. 

Saan täna öelda, et Eesti liigub kindlamale pinnale. Me soovime murda seda suunda, kus eelarve defitsiit kasvas ja riigivõlg suurenes liiga kiiresti. Selleks loome selle eelarvega eeldused. 2026. aasta eelarve näitab selgelt, et me suudame tagada nii majanduskasvu kui ka vastutustundliku riigirahanduse pikas plaanis. 

Maksukoormus langeb. See tähendab, et Eesti inimesed ja ettevõtted saavad rohkem hingamisruumi. Me ei kasvata riiki maksumaksja arvel, vaid loome keskkonna, kus ettevõtlus saab kasvada ja inimesed saavad oma töö ja pingutuse vilju ise rohkem tunda. See on meie majanduspoliitika tuum: mitte karistada edu, vaid toetada seda. 

Samal ajal, kui maksukoormus väheneb, on riigivõla suurenemise tempo aeglustumas pea neli korda. See ei ole juhus, see on teadlik valik. Me ei ela enam tuleviku arvelt, vaid liigume samm-sammult vastutustundliku rahanduse poole. Me teame, et iga laenatud euro tuleb kord tagasi maksta, aga me teame ka, et mõistlik investeering tulevikku, haridusse ja innovatsiooni on väärt iga senti. Jah, eelarve on endiselt puudujäägis, defitsiit on 4,5%, aga see on ajutine. Järgnevatel aastatel see väheneb, sest meie eesmärk on selge: viia Eesti tagasi rohkem eelarve tasakaalu poole, mitte kärpides pimesi, vaid targalt ja prioriteete seades. 

See eelarve panustab inimestesse. Me tõstame õpetajate, päästjate ja meditsiinitöötajate palku, et väärtustada neid, kes hoiavad ühiskonda koos. Me investeerime teadusesse ja digiriiki, sest need on Eesti konkurentsieelised, mitte luksus. Ja me kindlustame, et ka rohepööre ei jää loosungiks, vaid toob reaalseid töökohti, on kooskõlas majanduse arenguga ja puhtama tulevikuga.

Eesti 200 seisab selle eest, et Eesti riik oleks nutikas, vastutustundlik ja inimkeskne. Me usume, et targad investeeringud täna tähendavad väiksemat defitsiiti homme ja väiksem maksukoormus täna tähendab tugevamat majandust homme. Ja tugev majandus tähendab tugevamat riiki, sellist, kus inimesed tunnevad, et neil on tulevikku siin kodus, Eestis. Nii et me ei ehita õhulosse, vaid tugevat vundamenti ja see vundament on usaldus – usaldus riigi vastu, usaldus tuleviku vastu, usaldus Eesti vastu. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Aivar Kokk, palun! Kõike ei jõua ette lugeda, Aivar. 

Jah. Hea juhataja! Head kolleegid! Pean tunnistama, et ma olen kuulanud siin Riigikogus rohkem kui kümmet riigieelarve vastuvõttu ja esimeeste kõnesid. Siis ma pean tunnistama, et nii nõrka ministri vastuseid pole ma vist nendel aegadel kuulanud, sest minister ei suutnud praktiliselt enamus küsimustele vastata.  

Ja kui keegi tahab püüda rääkida, et see eelarve on hea eelarve, siis ma pean tunnistama, et nii halba eelarvet ei ole ka siin saalis pikka aega olnud. Kui vaadata 2019. aastat, siis riigieelarve tulude vool oli 11 miljardit. Täna me räägime pea 19 miljardit. Kui keegi räägib, et raha ei ole, siis ta ju valetab.  

Kui keegi räägib, et maksuküüru kaotamise eelarve on, siis on see ju järjekordne vale. See on tegelikult maksude tagasimaksmise küür ehk laenu tagasimaksmise küür. Võtta 1,7 miljardit eurot laenu selleks, et Riigikogu liikmed saaksid järgmisest aastast iga kuu 146 eurot rohkem raha, palka, et ministrid saaksid järgmine aasta jaanuarist 146 eurot iga kuu rohkem palka. Aga siin ei ole mitte ühtegi kohta, kus räägitakse, kuidas väiksema sissetulekuga inimesed saaksid tulu rohkem oma maksudelt.  

Kui 2020 oli keeruline aeg, siis Isamaa koalitsioon koos Keskerakonna ja EKRE-ga vähendasid aktsiise, andsid kolmeks kuuks palgatoetuse ja vabastasid ehk tegid vabaks teise pensionisamba. Tänu sellele Eesti riigi majandus järgmisel kahel aastal kasvas Euroopas kõige kiiremini. Siis jõudis järgmine valitsus, mille tulemusena energiahinnad tõusid kordades, kordades, ja puhtalt tolle hetke võimul oleva kahe erakonna süül. Sealt algas Eesti majanduse langus Reformierakonna juhtimisel, Kaja Kallase juhtimisel. Kui poleks tol hetkel tehtud valesid otsuseid nii kõrgepingeliini kolmanda avamisel Läti suunas kui ka LNG-ga, oleks jäänud alles 1,7 miljardit inimestele ja ettevõtjatele aastas. See võeti energia hinnaga ära. Rääkida siin, et Ukrainas tuli taas sõda, see tuli pool aastat hiljem. Otsused tehti siis.  

Nüüd on kolme viimase aastaga suudetud kokku leppida see koalitsioonis, et inimestelt ja ettevõtjatelt võetakse võrreldes 2023. aastaga ära 2 miljardit eurot. Sõbrakesed! See tähendab seda, et ma võtan sult ära 4 eurot ja nüüd ma pakun tagasi ja seda ainult rikkamale poole, 1 eurot. Väiksema sissetulekuga inimesed ei võida praktiliselt mitte midagi. See, et 650 eurolt 700 euroni tulumaksuvabastus tuleb 1200-eurose palga juures, on ikkagi pisuke. Meie siin 5000 palga juures saame järgmine aasta aastas kokku rohkem 1848 eurot. Kelle arvelt? Kas selle arvelt, et me oleme mootorsõidukimaksu teinud? Kas selle arvelt, et käibemaks on …

Palun kolm minutit.

Jah.

… tõusnud 20%, või selle arvelt, et tulumaks on tõusnud 10%? Ja mul on tunne, et seda 20% tõusu ei juletud teha sellepärast, et kõrgepalgaliste tulumaksu tagastamisel oleks number läinud ju palju suuremaks eelarves. Pool miljardit eurot võtta ära, võtame laenu! Võtame laenu selleks, et Riigikogu liikmetele maksta tulumaksuvabastust 700 eurot.  

Minu arvates need inimesed, kes selle eelarve poolt hääletavad, peaksid siiralt häbenema, kui nad siit Tallinnast kaugemale lähevad. Ja uskuge, ka Tallinnas väga paljud töötavad inimesed ei saa sellist palka, rääkimata pensionäridest või emadest ja isadest, kes väikseid lapsi kasvatavad. Nende sissetulekud ei ole sellised. 

Kui ma küsin siin ettekandja käest, kuidas tulud on lahti kirjutatud eelarves, siis seda ei ole. Me ei tea, kust koha pealt tuleb number käibemaksust või tulumaksust või aktsiisidest.  

Me teame, et energiahinnad on need täna, mis kõige rohkem pigistavad meie inimesi. Aga mida teeb tänane valitsus ja eelmine, koos sotsidega valitsus? Nad tõstavad aktsiise ka elektril, ka kütustel. Te näete, mis on juhtunud kütuseturul. Kui üks sent on odavam Eestis, siis Leedu ja Läti autod tulevad tankima siia. Aga meie oleme kindlad, et tõstame ikkagi järgmisel aastal edasi ja ülejärgmisel aastal edasi elektri hinda, sest elektri eest ei ole kuhugi võimalik põgeneda, ei ole võimalik minna Lätis tankima seda elektrit. 

Või gaas. Kui me teame, et meil on toiduainetetööstuses väga oluline gaasikomponent, siis me tõstame iga aasta mais nii elektri- kui ka gaasiaktsiisi.  

Kui me räägime siin perede toetusest ja kuulan sotside juttu, siis häbenege! Te võtsite ära lastega peredelt 2400 eurot. 2400 eurot! See on teie otsus! See on sotside otsus koos Eesti 200 ja Reformierakonnaga. Aga sotside eestvedamisel! 2400 eurot! Ja siis räägite, et mõni kopikas võiks tulla kellelegi lastetoetust juurde. 

Me võtame ära inimestelt raha, me tekitame mingisuguseid mõttetuid mootorsõidukimakse, mis ei laeku meile. Me oleme ühe sektori majanduses täiesti likvideerinud, sest inimesed usuvad täna opositsioonis olevatesse erakondadesse, et nad tühistavad selle mootorsõidukimaksu, välja arvatud sotsiaaldemokraadid, kes eile väga selgelt ütlesid, et see on väga hea maks, ja kuna nad on ise kolmel korral hääletanud, nii esimesel, teisel kui ka kolmandal lugemisel, selle seaduse poolt.

Aitäh!

Aitäh! Isamaa Erakond teeb ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Kohe toon paberi ka.

Fraktsiooni nimel, siis ma eeldan.

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli EKRE fraktsiooni nimel hea kolleegi Rain Epleri.

Head kolleegid! Tegelikult veel suurema pauguga, kui see 900 lehekülge häma siia kõnepulti maandus, paljastab seesama häma tänase koalitsiooni valelikkuse. Te mäletate kõik neid lubadusi, kuidas nüüd tullakse riigi rahandust korda tegema, võlakoormust vähendama, kuidas nüüd hakatakse kulutama vastavalt võimetele ja võimalustele. Lisaks sellele räägitakse meile koalitsiooni poolt praegu loosungeid, mille kõlavaimateks sõnadeks on "jõukus" ja "julgeolek", mida see eelarve pidada tooma. 

No vaatame tegelikkusele otsa. Eelarve defitsiit kasvab 4,5%-ni. Sellist olukorda on ajaloost raske leida. Ma tean, et koalitsiooni liikmed tulevad siin rääkima koroonaajast, aga ma arvan, et see ei ole adekvaatne võrdlus, ja seda ütlevad ise ka koalitsiooni enda saadikud. 

Riigivõlg kasvab 11,5 miljardini. See on üle veerandi meie sisemajanduse kogutoodangust. Aga see pole veel kõik. 2029. aastaks plaanitakse riigivõlg kasvatada 13,5 miljardini. See lükkab otseselt ümber selle vale, millest meile rääkisid siin täna Reformierakonna ja Eesti 200 esindajad, et nüüd tõesti me teeme suures miinuses ja suure võlakoormust suurendava eelarve, aga peale seda hakkab kõik nii hästi minema, et asjad saavad korda. Ei saa! Ja selle suure võla teenindamiseks kulub järgmisel aastal 260 miljonit, 2029. aastal juba üle 300 miljoni. 

Üks suur loosung, mida meile hüütakse, on see, et see kõik suur raha kulutamine, selle põhjuseks on riigikaitse. No jällegi, tegelikkus on selline, et kulude kasv on julgelt üle miljardi, läheneb pooleteisele miljardile. Nagu rahanduskomisjoni juht siin mõni aeg tagasi ütles, täiendav finantseerimisvajadus, täiendav laenuvajadus on 1,7 miljardit. Selle juures on Kaitseministeeriumi eelarve kasv, kulud ja investeeringud kokku, circa 700 miljonit, vähem kui pool sellest, mis laenu võetakse. Aga näiteks selle kõrval kasvab Kliimaministeeriumi eelarve 400 miljoni võrra. See rohepööre ei taha ikkagi Eestis surra, kuigi nii mujal Euroopas kui ka teisel pool ookeani on ta juba surnud. 

Et minu jutt ei jääks liialt loosunglikuks ja üldiseks, siis ma mõtlesin, et vaatame ka mõnesse konkreetsesse rahakulutusse sisse. Kuhu see raha siis kulub? Rail Baltic. Meile räägitakse kiirest ja vajalikust raudteest Euroopasse. Järgmisel aastal plaanitakse sellele kulutada kokku 436 miljonit, millest meie enda raha Euroopa raha kõrval on 174 miljonit. Ülejärgmisel aastal prognoositakse, et kulu kasvab 500 miljonini. Ja pange tähele, meie enda raha peaks sinna ülejärgmisel aastal kuluma juba 305 miljonit. 

Meile räägitakse kiirest raudteest, ühendusest Euroopaga. Me kolleeg Sibulaga küsisime Läti riigilt, suursaadiku kaudu saatsime küsimused Läti riigile, et kuidas on Rail Balticu ehitusega Läti poole peal, Riiast põhja poole, Lätist Eestisse. Saime vastused, kus väga selgelt tuleb välja, et see põhjaosa ehk lätlaste ühendus Eestiga ei ole neil kuidagi prioriteetne, nad tegelevad lõunaosaga. Nad ütlevad, et neil on raha puudu, nad loodavad Euroopa järgmise perioodi eelarvele. Noh, vaadates, mis Euroopas toimub, ma ei loodaks liialt sealt eelarvele, et raha palju juurde tuleb. Liidu püsimine on selgelt küsimärgi alla sattumas. Ja lätlased ise ütlevad, et see põhjasuund ei ole prioriteet. Nii et me tegelikult ehitame hästi kallist, aeglast, teivasjaamadega rongiühendust Häädemeestele. 

Ja siis seesama rohepööre, seesama Kliimaministeeriumi eelarve kasv. Alates 2024. aastast juba kulutatakse kogu CO₂-kvoodi müügist saadud tulu kliimapoliitika eesmärkidele kaasa aitavateks tegevusteks. 

Ma palun kolm minutit lisaks. 

Jah.

Ja jällegi ma juhin tähelepanu, et kui me kõik teame, et geopoliitiline olukord on keeruline, siis ma arvan, et me peaksime prioriteete ka veidikene ümber mõtestama ja tegelema riigikaitsega. 

Veel näiteid kuludest. Sama Kliimaministeeriumi eelarve: elurikkuse tagamine, 23 miljonit, sellest tööjõukulud 15 ja muud toetused 8. Sealjuures kirjutatakse, et RMK viib märgade elupaikade taastamisi ellu 14 miljoni eest. Teate, mis see on? See on seesama metsade uputamine, millest meediast viimasel ajal päris palju lugeda saab. 

Kui me nüüd seda 23 miljonit võrdleme muude valitsemisvaldkondadega, siis me näeme, et Kultuuriministeeriumis kärbitakse 26 miljonit. Seda debatti on avalikkuses viimastel nädalatel päris aktiivselt peetud, et kultuuri rahastamine läheb aina allapoole ja enam ei ole võimalik Eesti kultuuri hoida ja edendada nii, nagu ütleb meie põhiseaduse preambul: kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Aga meil sõna otseses mõttes võetakse see rohkem kui 20 miljonit ja uputatakse sohu, selle asemel et täita eesmärke, mille jaoks Eesti riik on loodud, mis on Eesti riigi olemasolu põhiline mõte. 

Selle kultuuriteema lõpetuseks ma muidugi esitaks ühe üleskutse kultuurirahvale. Aga enne selle juurde minekut ma ütlen, et paraku ei kiputa enam ka kultuurivaldkonnas aru saama, et metafoorid ja metafooriline kõne on selline, mida ei maksa sõna-sõnalt ja otseselt võtta. Ja nüüd mu üleskutse: ärge olge nii pehmed, ärge minestage iga krõbedama metafoori peale ja ärge siis tormake jälle moraalseid värdjaid, Reformierakonda, sotse ja Eesti 200 valima. Tegelikult ju me olemegi jõudnud seisu, kus pead peaksid veerima, ja ikka metafoorilises mõttes, kallid kultuuriinimesed. Ei ole mõtet selliste väljendite peale pahandada, kui tegelik elu ongi selline. 2013 ütles kultuurirahva toonane eestkõneleja Rein Raud, et meid valitsevad moraalsed värdjad, needsamad reformierakondlased. Ring on väga ruttu täis saanud ja nad on tagasi. Need inimesed, kes ei saa aru, miks see Eesti riik on ja mida me siin tegema peaksime, peaksidki riigitüüri juurest lahkuma. Pead peaksidki veerema, ikka metafoorilises mõttes. Aitäh!

Tänan teid! Eesti Keskerakonda küll ei mainitud, aga korduvalt on mainitud EKREIKE-t. Kui fraktsioon tundis ennast selles ära, siis on vastusõnavõtt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsevile. Palun!

Aitäh! Tegelikult mainiti ja mainis siis Reformierakonna esindaja. Nüüd tuleb lihtsalt tõdeda, et Reformierakond jätkab täpselt samas vaimus nagu enne parlamendivalimisi, lihtsalt valedega üritatakse inimeste poolehoidu võita. Sest see jutt, et nüüd maksukoormus langeb – no kuhu ta langeb? See, et järjekordne tulumaksu tõus jääb ära, ei tähenda ju, et maksukoormus langeb. Seda ei pidanudki olema, seda ei pidanudki tulema! Lisaks jääb automaks. Lisaks on seesama tulumaksureform ehk maksuküüru kaotamine. Jällegi, mul on hea meel selle üle, et Reformierakond on õnnelik selle üle, et näiteks nende parlamendiliikmete palk tõuseb tänu sellele peaaegu 2000 eurot aastas. Loomulikult, vist liiga väikesed palgad. Aga minu meelest see on lihtsalt uskumatu, sest tegelikult, kui inimene saab kuus palga näol näiteks 1000–1200 eurot, siis on võit kuus 10 eurot. Nojah, suurepärane reform, mis kindlasti on väärt seda, et kulutada selle peale pool miljardit eurot. Ma tuletan meelde, et just nii palju maksuküüru kaotamine riigieelarvele maksma läheb. Kui rääkida sellest, kust algab see tõus, mis on vähemalt märgatav, näiteks 100 eurot kuus juurde, siis see palk peaks olema 1800 eurot. Palju meil on selliseid inimesi, kes nii palju teenivad või rohkem? Nii et selles mõttes mina küll ei saa aru, kust see maksuleevendus tuleb või kuidas maksukoormus väheneb. Aitäh!

Aitäh teile! Vastusõnavõtt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg Aivar Kokk! Sulle ikka meeldib alati suuri sõnu loopida. Rääkides sotsiaaldemokraatide perepoliitikast, pean ma vajalikuks ühe täpsustuse teha. Sotsiaaldemokraadid on alati seisnud selle eest, et riik väärtustaks igat Eesti last, olenemata sellest, kas lapsel on õdesid-vendi, millisesse peremudelisse ta sünnib ja kui mitmendana ta sünnib. Ehk siis meie eesmärk ja suund siin saalis peaks olema see, et iga Eesti laps on väärtus. Ja ma arvan, et mitte ainult mina, vaid ka teised sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et õiglane ja hooliv riigi perepoliitika ei vastanda erinevaid peremudeleid. Nii et ma palun, et me seda siin saalis rohkem ei teeks.

Aitäh teile! Antud juhul ei ole tegemist vastusõnavõtu vastusõnavõtuga, aga nagu ma eelpool viitasin, et EKREIKE-t mainiti, siis on õigus vastusõnavõtuks ka Isamaa fraktsioonil. Nii et vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Eks ma pean ka rääkima, kuidas see perepoliitika ikka tegelikult toimib. Kui jaanuarikuus ja veebruarikuus hääletavad sotsiaaldemokraadid lasterikaste perede toetuse numbri kinni ja läheb lihtsalt pool kuud mööda, siis äkki tundub, et see on väga halb mõte ja võtavad 2400 eurot lasterikastelt peredelt ära. Ja siis räägitakse, et see on nüüd lastesõbralik poliitika. Ma ei vaidle selle vastu, et esimene laps on oluline ja teine laps on oluline. Aga mul jäi siin seda kõnet kuuldes mulje, et üksi elava, üksi last kasvatava laps on oluline – mis ongi oluline –, aga kõige parem on see, kui see laps kasvaks peres. Aga on olukordi, kus on ka üksi elavad, kõik on olulised, aga lasterikastelt peredelt raha äravõtmine jääb kindlasti sotsiaaldemokraate kandma pikalt. Aitäh!

Ja vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh sõna andmast! Tõesti, EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus oli siin Reformierakonna ja koalitsiooni esindajatel korduvalt hambus. On ju teada, et kui asjad on halvasti, siis iseenda peale ju nemad kunagi näpuga ei näita. Siis on jube mugav alati viidata mingitele mitme aasta tagustele valitsustele. Aga ma tuletan siiski meelde, et kui meie valitsus, see EKRE, Keskerakonna ja Isamaa valitsus, oma tegevuse lõpetas, siis me jätsime Reformierakonna alustavale valitsusele 8%-lise majanduskasvu ja tunduvalt väiksema laenukoormuse. 

Ja mida me mäletame? Me mäletame, kuidas tookord Reformierakonna esindajad kriiskasid siin taevani ja tagasi, kuidas laenuleib ja laastutuli ning mida kõike meie lapsed ja lapselapsed peavad hakkama tagasi maksma. Ja nüüd, mida nad ise teevad? Eks ole, riigivõlg on 11,5 miljardit, üle 25% SKP-st, 2029. aastaks tõuseb see 13,5 miljardini. Selle suure võla teenindamiseks hakkab minema igal aastal aina rohkem ja rohkem raha. 

Mina teen küll ettepaneku, et lõpetage see täiesti tarbetu ja kõik juba saavad aru, et see on lihtsalt puhtalt enesekaitseks mõeldud retoorika ja näpuga näitamine EKRE, Keskerakonna ja Isamaa valitsuse poole ära. Hakake ometi tööle ja tegutsema Eesti riigi ja rahva hüvanguks!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 737 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud ettepanekud neljalt fraktsioonilt, Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt samasisulise ettepanekuga 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Saalikutsung, palun!  

Head kolleegid, palun vaikust! Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni samasisulise ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on eelnõu 737 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15. 

Oleme sellega esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud teise päevakorrapunkti juurde: sotsiaalministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalministri Karmen Jolleri. Ettekandeks on aega kuni 30 minutit, igal Riigikogu liikmel on võimalus üheks küsimuseks. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele, samuti ministrile.

Tere, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sotsiaalministeeriumis ma seisan kahe väga suure tulemusvaldkonna eesotsas, need on tervis ja heaolu. Need teemad on olulisel kohal ka riigi pikaajalises arengustrateegias "Eesti 2035". Kui varem olid need kaks eraldi ministrite vastutada, kuigi need olid samas ministeeriumis, siis see valitsuskoalitsioon otsustas need ministrikohad ühendada. Ma arvan, et selles mõttes on see väga hea otsus, et need valdkonnad on tegelikult aastaid tegutsenud eraldi n-ö silotornides, aga nüüd on võimalik neid vaadelda, vähemalt minul, koos. 

Me oleme ka Sotsiaalministeeriumis astumas päris otsustavaid samme, et tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi paremini integreerida, sest ühiskonna moodustavad tugevad kogukonnad, mis koosnevad tervetest inimestest, ja on oluline, et neid, kes vajavad abi, ei jäetaks üksi. 

Tervise ja heaolu valdkondades on sõnastatud konkreetsed eesmärgid. Tervises on meie eesmärk, et Eesti inimeste keskmine oodatav eluiga ja keskmine tervena elada jäänud aastate arv kasvaks ning ebavõrdsus tervises väheneks. Heaolu valdkonnas on eesmärk, et Eestis oleksid inimesed hoitud, et ebavõrdsus ja vaesus väheneks ning et toetatud on kõikide pikk ja kvaliteetne tööelu.

Mis olukorras me praegu oleme või kuhu me soovime jõuda? Alustan ma praegu 2024. aasta ülevaatest ja käsitlen neid valdkondi võib-olla natukene koos, mitte täiesti eraldi. Aga alustan tervisevaldkonnast. 

Oodatav eluiga on tõusmas, eriti naistel. 2024. aastal oli naiste eeldatav eluiga 83,4 aastat ja see on isegi veidi ületatud, kui me võrdleme strateegias seatud eesmärgiga. Meestega on veidi halvemini, oodatav eluiga jääb naistele alla, see on 75,1 aastat ja me jäime umbes aastaga ka sihttasemest alla. Naiste oodatav eluiga on seega meestest 8,3 aastat pikem, aga see erinevus on õnneks vähenevas trendis. 

Samas, kui vaadata hariduse järgi, siis kõrgharitud inimeste ja põhiharidusega inimeste oodatava eluiga erinevus on üle 11 aasta. Riigi pikaajalises arengustrateegias "Eesti 2035" on seatud eesmärgiks pikendada inimese tervena elatud eluiga või tervena elada jäänud aastate hulka. Need aga näitavad, et me tõesti elame kauem, aga elame kauem haigena. Ka siin oli tegelikult 2024. aastal trend natuke positiivne. Loodetavasti see ka jätkub, sest varem on olnud see näitaja väga visa kasvama. Naiste puhul saavutasime 2024. aastal jälle eesmärgi ehk 60,6 aastat, meeste puhul jälle jäi alla umbes aasta võrra: 56,8 aastat. 

Murekohaks on inimeste tervisenäitajate regionaalne erinevus. Kõige pikemalt elavad inimesed tervena Hiiumaal, umbes 5,1 aastat rohkem kui keskmiselt, ja kõige lühemalt elavad tervena Võrumaa elanikud: 6,9 aastat vähem kui Eesti keskmine. Erinevus nende maakondade vahel on 12 aastat. Tuleb öelda, et ka Euroopa Liidu näitajatest on meie näitajad madalamad, just keskmistest näitajatest madalamad. 

Ja miks me siis oleme haiged? Inimeste terviseseisundit mõjutavad olulisel määral toitumis- ja liikumisharjumused. Jätkuvalt on murekohaks kasvav ülekaalulisus kogu elanikkonnas. 2024. aastal oli rohkem kui pool täiskasvanutest ülekaalulised või isegi rasvunud, seejuures naistest 44%, meestest 60%. Tervise Arengu Instituudi andmetel võib täiskasvanute ülekaalulisuse ja vähese aktiivsusega seotud kulu riigile ulatuda kuni 225 miljonit eurot aastas. Algkooliõpilaste hulgas on ülekaaluline juba peaaegu iga kolmas laps ja teismeliste ehk 13–15-aastaste seas iga neljas laps. 

Teine suur mure on meil alkohol. Eestis on alkoholi tarbimine Euroopa keskmisest kõrgem, kogutarbimine hakkas kasvama COVID-19 pandeemia ajal ja ka pärast aktsiisimäärade langetamist 2019. aastal. 2022. aastal oli alkoholi tarvitamine 11,2 liitrit ühe täiskasvanud elaniku kohta. 2023. aastal langes alkoholi tarbimine 2,7%, 2024. aastal 1,8%. Arvatakse, et põhiline mõju oli alkoholi hinna ja sissetulekute suhe muutus ning tarbimiskäitumine ka võib-olla veidi muutus. 

Viimase kümne aasta jooksul on suurenenud alkoholi mittetarvitavate täiskasvanute osakaal, kuid liigtarvitajaid on endiselt viiendik 16–64-aastastest täiskasvanutest. Kui 2017 suri alkoholist otseselt põhjustatud haigustesse 451 inimest, siis 2024. aastal oli neid juba 630. Alkoholi tarvitamisega seotud otsesed kulud olid 2022. aastal, millal neid ka viimati hinnati, Tervisekassa raviarvete alusel umbes 50 miljonit eurot. 

Räägime ka suitsetamisest. Kuigi tavasigarettide suitsetamise populaarsus noorte seas väheneb, on murekohaks viimastel aastatel tõusutrendis olnud alternatiivsete tubaka- ja nikotiinitoodete, sh e-sigarettide tarbimise laialdane levik. Eriti näeme seda just noorte hulgas. Kui 2020. aastal oli Eestis täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu kohaselt regulaarseid elektroonilise sigareti tarvitajaid 3,8% täiskasvanutest, siis 2022 ehk kaks aastat hiljem oli see 10,4%, 2024. aastal 11,8%. Tubakatoodete tarvitamisega seotud otsesed kulud olid 2022. aastal Tervisekassa raviarvete alusel umbes 56 miljonit eurot. 

Nagu näete, alkohol ja tubakas kokku panustavad umbes 100 miljoni euroga Tervisekassa kuludesse ja need on otsesed kulud, mitte kaudsed. Kui mõelda, siis tegelikult nii alkohol kui ka tubakas suurendavad vähiriski, suurendavad südame-veresoonkonna haiguste riski ja teist tüüpi diabeedi riski jne. Nii et tegelikult on väga oluline vaadata ka elustiilile ja loomulikult ka juba räägitud kehakaal, liikumine, toitumine. 

Suur mure on ka see, et laste hõlmatus vaktsineerimisega on viimastel aastatel väga suures languses. Soovituslik hõlmatus näiteks mumpsi-, leetri- ja punetiste vaktsiiniga on 95%, mis tagab nn karjaimmuunsuse. Paraku 2024. aastal oli see näitaja 83,3%. Siin võib-olla tuleb natuke vaadata ka statistikasse. Natukene on hõlmatuse arvutused nende aastate jooksul muutunud, aga langustendents on nähtav. 

Viimaste aastate kriisid on toonud ka vaimse tervise probleemide sagenemise nii täiskasvanute kui ka laste hulgas. Arstina saan ma öelda, et laste ja noorte hulgas on vaimse tervise probleemide mõju suurem, sest nende elukogemus on väiksem, teadmised on väiksemad ja toimetulekumehhanismid on nooruse tõttu veel halvemini välja arenenud. 2024. aastal oli 11,7% inimesi vanuses 16–64 inimesi, kellele oli viimase 12 kuu jooksul diagnoositud või ravitud näiteks depressiooni. 

Selleks, et inimesed saaksid elada kauem ja tervena, on vaja toimivat tervishoiusüsteemi ning elanikkonna vajadustele vastavat tervise- ja raviteenuste ja ravimite kättesaadavust. Ma toonitan, et Eestis on avaliku sektori tervishoiukulude osakaal SKT-s jällegi EL-i keskmisest madalam, 5,7%, Euroopa Liidus 8,4%. Kui me räägime kogu tervishoiukuludest, kuhu läheb ka erameditsiin ja veel osa kulusid, siis on meie keskmine 7,47% ja Euroopa Liidus keskmiselt 10,29%. Need andmed ei ole 2024. aastast, need on 2023.–2022. aastast. Praeguseks on meie osakaal natukene tõusnud. 

Selge on see, et tervishoid vajab raha juurde, aga kõigepealt tuleb üles leida ja käiku lasta kõik võimalused süsteemi tõhustada ning tuvastada ka kohad, kuhu raha juurde panemine toob kõige enam kasu. Aga 2025. aasta ja edasistest plaanidest ma räägin hiljemalt lõpupoole. 

Räägin ka saavutustest. Praegu olid sellised kurvad numbreid, aga räägin natukene positiivsematest meetmetest, mida on ellu viidud eelmisel aastal. Inimeste omaosaluskoormus on meil Euroopa Liidu kõrgeimaid ja selle vähendamiseks võeti vastu mõned otsused. Näiteks vähenes statsionaarses õendusabis omaosalus 15%-lt 10%-le ja laiendati täiendava ravimihüvitise regulatsiooni ka meditsiiniseadmetele. See tähendab seda, et kogu aasta jooksul inimese tarbitud retseptiravimid ja retseptiga saadud meditsiiniseadmed arvutatakse kokku ja kui see ületab teatud summa, siis on soodustus inimesele suurem. 

Kriisivalmiduse suurendamiseks kinnitati uus riigi tervishoiuvarude kontseptsioon ja otsustati, et traumavaru loomiseks haiglates üle Eesti investeeritakse 24 miljonit eurot. Võeti vastu esmatasandi arengukava, viidi sisse ka ravikindlustuse seaduse muudatused, mis tõid juurde paindlikkust. Näiteks võimaldati inimestel pikaajalise haiguslehe ajal tööle minna osalise koormusega ja lapsevanematele anti õigus sõltumata lapse diagnoosist olla haiguslehel lapsega koos 60 päeva, varem oli see 14 päeva. Ja laiendati sotsiaalmaksuvabastust ka hüvitistele, mida tööandja maksab selleks, et inimese sissetulekute kadu kompenseerida. 

Võeti vastu uus rahvatervishoiu seadus, kus tõhustati haiguste ennetamise ja tervise hoidmise põhimõtteid ning parandati ka toitumise tasakaalustamise nõuandeid. Ka anti vaimse tervise edendamiseks KOV-idele püsiv rahastus, mis enne oli taotluste alusel, nüüd on see püsiv. 

Ja muidugi väga suur tänu kogu Riigikogule, et võeti vastu patsiendi elulõpu tahteavaldus, mis võimaldab meil pakkuda inimestele oluliselt inimkesksemat tervishoidu. Nakkushaiguste leviku tõkestamiseks laiendati HPV-vaktsiini saamise võimalust kõikidele 12–18-aastastele lastele. Varem oli 12–14 tüdrukutel, aga nüüd siis 12–18 ja lisaks ka poisid. 

Ka tervishoiutöötajate palkasid tõsteti, tunnitasu alammäära 10% eelmisest aastast. E-tervise strateegia on ka üks oluline dokument, mis võeti vastu, mis aitab meil meie digiloo muuta inimkesksemaks ja võimaldab nii arstidel kui ka patsientidel selle alusel paremini oma tervist ja patsiendi tervist jälgida. 

Vaatame ka heaolu valdkonda. Heaolu valdkonna arenguseireks on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas peamised mõõdikud järgmised. Kohortsündimuskordaja ehk veidi keerulisemalt arvutatud keskmine sündinud laste arv naiste kohta. 2024. aastal oli see 1,83, eesmärk oli 1,86. Ja kolme viimast aastat on iseloomustanud järjest vähenev sündimus. 2024. aastal sündis vaid 9690 last, see tähendab, et aasta jooksul 11,5% oli sündimuse vähenemine. See on 100 aasta väikseim sündide arv. 

Äsja valmis ka teadusuuring, mille alusel me saame poliitikaid hakata paremini looma. Täna on see ka ajakirjanduses leidnud elavat kajastust, mingil hetkel kindlasti olen valmis ka sellest rohkem rääkima. Teine näitaja heaolu valdkonnas on absoluutse vaesuse määr. Me ei tea praegu veel 2024. aasta andmeid, need tulevad novembris, aga tegelikult see määr on tasapisi ikkagi vähenenud ja 2023. aastal oli see 2,7%. Eesmärk eelmiseks aastaks oli 2,2%. Kas me selle täitsime, saame novembris teada. 

Teine näitaja on suhtelise vaesuse ja tõrjutuse määr. See on meil ka kiire langus, ehkki mitte päris seal, kuhu me tahaksime jõuda. Me oleme jõudnud 25,2% pealt 2022. aastal 22,2% peale 2024. aastal. Hiljuti otsustasime tõsta toimetulekutoetust, mis aitab just neid inimesi, kellel on kõige keerulisem. Aga see on siis järgmiseks aastaks. 

Eesti hoolekandesüsteemi üheks suureks murekohaks on hoolduskoormus. Eesti tööjõu-uuringu kohaselt abistas või hooldas oma leibkonna liiget peaaegu 60 000 inimest, kes on vanuses 16+. Ja kui siia veel lisada andmed suure hoolduskoormusega ehk 20 tundi või rohkem nädalas, siis neid inimesi Eestis oli 2024. aastal 4100 inimest vähem kui 2023. aastal ehk 22 600 inimest. 

Endiselt on proovikiviks kohalike omavalitsuste ebaühtlane tase hoolekandelise abi tagamisel. Eesti sotsiaalsüsteem on institutsionaalse hoolduse peale kaldu. Tegelikult oleks vaja soodustada just neid teenuseid, mis pakuvad inimesele kodus olemist kauem. Seesama tulebki, eks ole. Ööpäevaringse üldhooldusteenuse suur omaosalus oli pikka aega probleem. 2023. aastal viidi seetõttu läbi hooldereform ja selle tõttu saame öelda, et 2024. aastaks vähenes nende inimeste hulk, kellel oli väga suur hoolduskoormus. Hooldereformi elluviimise toetamiseks ja pikaajalise hoolduse kättesaadavuse parandamiseks eraldati 2024. aastal 59,9 miljonit ja 2025. aastal 66,8 miljonit eurot. Selle tulemusena umbes 10% suurenes üldhooldusteenuse saajate arv. 

Räägime ka pensionitest. Pensionäride elujärje toetamiseks tõsteti 2024. aasta aprillist pensioneid ja töövõimetoetuse päevamäära umbes 10,6% ning keskmine pension tõusis 774 euroni. Alates 2024. aastast on võimalik teha avaldus teise pensionisamba sissemakseid suurendada 2%-lt kas 4%-le või 6%-le. See suurendab pikas vaates inimeste pensione ja pensionisüsteemi rahalist jätkusuutlikkust.

Suurendati ka puudetoetusi ja parandati abivahendite kättesaadavust. Muudatus panustab puudega inimeste toimetuleku parandamisse igal aastal umbes 9,1 miljonit eurot. 

Erihoolekande valdkonnas eraldati psüühikahäiretega inimeste abistamiseks täiendavalt 6,1 miljonit eurot eelmine aasta ja see lisandus senisele 45,9 miljonile eurole. Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse parandamiseks eraldati 2024. aastal juba mainitud 59,9 ja 66,8 miljonit eurot. Need fondid on selles mõttes paindlikud ja head, et omavalitsus saab ise valida ja otsustada, milliseid teenuseid ja mismoodi pikaajalist hooldust paremini rahastada. 

Lisaks korraldati hoolduskoormuse leevendamiseks eelmisel aastal kohalikele omavalitsustele suunatud taotlusvoor kogukonnapõhiste toetatud eluasemete loomiseks. Selle tulemusena rajatakse 2028. aasta lõpuks 14 kohalikus omavalitsuses väiksema abi- ja toetusvajadusega inimestele eluruumid, et ennetada inimeste sattumist üldhooldekodusse. Kokku 193 korterit ja 242 inimest saavad seal koha. Kodus elamist toetavate teenuste jaoks avati samamoodi taotlusvoor. 

Kui vaadata tagasi, siis loomulikult arenguruumi on. Sotsiaalvaldkonnas, nagu ka tervishoius ei ole mitte kunagi piisavalt raha ja seda ka väga rikastes riikides. Aga tegelikult, kui me vaatame, kust me tuleme, siis me oleme teinud ära väga palju. 

Aga nüüd räägime käesolevast ja lähiaastatest, mis on prioriteetsemad. Tervishoiu rahastamine on väga kuum teema. Ma olen alates aprillikuust, kui ma ministriks asusin, rääkinud, et Eesti tervishoid on kriisis just rahastamise mõttes. Kui me oleksime jätkanud samamoodi, siis mõne aastaga oleksid reservid täiesti tühjad ja meil ei olekski kusagilt edasi minna. Ja tegelikult, kui meil on probleem, et raha justkui kaob – me teame osaliselt, kuhu ta kaob, aga on jälle teatud osa, kus me ei tea –, siis meil on vaja ikkagi ka sisulisi muutusi valdkonnas, et inimene jõuaks õigesse kohta, õigel ajal saaks õigeid teenuseid. See on ka inimese vaatest väga oluline. Ja kui me teame, kuidas need rahad liiguvad ja kuhu veel juurde on vaja, siis saame ka rääkida sellest, kuhu raha peaks juurde minema. 

Aga rääkides reservidest, siis võrreldes eelmise aastaga on Tervisekassa järgnevate aastate eelarvedefitsiiti nii sotsiaalmaksu parema laekumisega kui ka sellesama sisemise tõhustamisega tunduvalt vähendatud. Kui eelmisel aastal kinnitatud eelarvepositsiooni kohaselt oleks olnud järgmise aasta eelarvedefitsiit 177,6 miljonit, siis praeguse riigi eelarvestrateegia kohaselt on see 104,9 miljonit. Ehk me kasutame jätkuvalt Tervisekassa reserve, aga plaanitust oluliselt vähem ja need reservid ei lähe täiesti nulli 2029. aastaks. 

See aitab hoida tervishoiuteenuste kättesaadavust järgmise nelja aasta jooksul, mil viime läbi vajalikud muutused, püsivana. Hoida tuleb seejuures tervishoiuteenuste kättesaadavust ikkagi vähemalt käesoleva aasta tasemel. See on üks põhimõtteid eelarves. 

Edasised sammud tõhustamiseks, mis on juba käima lükatud. Me korrastame haiglavõrku, leiame ja kaotame dubleerimised, ühtlustame esmatasandi arstiabi kvaliteeti, suurendame e-konsultatsioonide kasutamist ja reguleerime sellega järjekordi eriarstide juurde. Samuti koostame ettepanekud tervishoiu jätkusuutlikuks rahastamiseks ja teenuste strateegiliseks ostmiseks, et tagada ravikindlustuse vahendite mõju. Töös on ka analüüs tervishoiu rahastamise hetkeolukorrast ja jätkusuutlikkuse tagamise võimalustest. Oluline on see, et säiliks solidaarne tervishoiusüsteem.

Tervishoiuvõrku ma juba mainisin, aga jällegi juba mainitud sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi integratsioon, kus paneme omavahel need süsteemid paremini suhtlema. Väljatöötamiskavatsus on juba oma ringi ära käinud, on saanud nii negatiivset kui ka positiivset tagasisidet, mille järgi on väga hea edasi minna ja osapooltega asju läbi rääkida. See süsteem on juba mitmetes riikides toimiv. 

Esmatasandi kohta ma juba mainisin, et on kvaliteedi tõstmine ja jätkusuutlikkuse tagamine prioriteediks. Me tugevdame kindlasti ka järelevalvet kvaliteedi üle ja liigume üksikpraksiste põhiselt perearstiabilt tervisekeskuste suunas. 

Tervishoiutöötajate puuduse leevendamiseks oleme kasutusele võtnud erinevad mudelid, aga üks olulisemaid muudatusi on see, et me loome paremad võimalused ka üldarstide ehk ilma erialata arstide kasutamiseks tervishoius. Vaimse tervise osas jätkame spetsialistide väljaõpet. Veel kaasajastame töötervishoidu, kuidas nad töötavad, ja ka nende digilahendusi.

Haiglavõrgust ma juba mainisin, et üks oluline on haiglate juhtimine, me vaatame ka juhtimispõhimõtted üle. 

Kiirabi arengusuunad said ka sel aastal kinnitatud. Meil on vaja korraldada avalik konkurss ja kaasajastada ka väljasõiduplaan koostöös Häirekeskusega. Oluline on see, et need teenused oleksid dünaamilised, vajaduspõhised ja inimeste vajadustele vastavad. Kvaliteeti ma samuti mainisin, aga Eestis ei ole olemas üle-eestilist kvaliteedisüsteemi tervishoiu jaoks. Seda me praegu rajame. 

Avalikkuses pannakse hästi palju rõhku ravijärjekordadele ja nimetatakse seda kättesaadavuseks, aga tegelikult väga suur osa kvaliteedist on ikkagi see, mis teenust inimene saab ja kõik muu ka seal ümber, mitte ainult see, kui kiiresti see jõuab tervishoiuteenusele. Näiteks on tervishoiutöötajate pädevus väga oluline, sellest me varsti avalikkuses räägime natuke rohkem. 

Oluline valdkond nii tervishoius kui ka heaolus on digilahendused. Hiljuti sõlmisime hea tahte leppe, kus olid kolm osapoolt: riigi poolt meie ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, erinevad kolmanda sektori ja ka erasektori esindajad. Eesmärk on see, et koostöös tehakse paremaid digilahendusi nii tervise kui ka heaolu valdkonnas. Eesmärk ei ole aidata mitte ainult Eesti inimesi, vaid ka võtta need lahendused kasutusele võib-olla ekspordiartiklitena. 

Mida täpsemalt? Tervise infosüsteem muudetakse kasutajasõbralikumaks. Tahaksime sõnastada tehisaru kasutamise põhimõtted tervishoius. Teatavasti ei ole tegemist ohutu rakendusega. Kuidas siis seda kasutada, on küsimus. Tahame liita omavahel tervisevaldkonna andmekogud, et infovahetus oleks parem ja saaks teha ka teadustööd ja analüütikat. Pakume inimestele geneetilisel riskil põhinevaid teenuseid jne. 

Rahvatervisest. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus jõuab ka varsti Riigikokku, kus täpsustatakse nakkuskontrolli nõudeid. Kui inimene tahab tööle minna, siis ta ei pea tegema täiesti ebapraktilisi ja ebavajalikke uuringuid. Kinnitada tahame alkoholi tarvitamise vähendamise arengusuunad ja kindlasti seda teha koostöös ekspertidega. 

Ma räägin ruttu ka heaolu valdkonnast, siin mõni minut on aega. Toimetulekutoetuse tõusu ma mainisin. Kindlasti me jälgime eriti hapras seisus inimesi ja püüame neile teenuseid teha, näiteks üksikvanemaga peres kasvava lapse vaesusriski vähendada. Me maksame toitjakaotustoetust, mis ei sõltu näiteks lahkunud vanema pensionist või varasemast palgast. 

Kindlasti vaatame üle puuetega inimeste toetamise süsteemi. Vanemaealiste inimeste puhul me ei tahaks, et teenused ja abivahendid sõltuvad nii palju puudest. Abivahendid me tegelikult juba sidusime puudest lahti. Me plaanime välja töötada vaimse tervise muredega, näiteks sügavalt autistlike inimeste jaoks spetsiaalsemad teenused. Praegu ei ole nende jaoks häid teenuseid. See on üks asi. 

Käivitatud on heaolutehnoloogiate innovatsiooniprogramm, kuhu saab esitada taotlusi innovatiivseteks lahendusteks, mis aitavad näiteks inimestel kauem kodus toime tulla. Kindlasti me jätkame pensionide indekseerimisega ja tegeleme pensioniteadlikkuse tõstmisega. 

Järgmisest aastast on riigieelarveliselt toetatud viipekeeletõlge, kaugtõlke teenus ja kirjutustõlke teenus, varem olid need välisrahastuse toel pakutud. Üks oluline töö, väga suur töö on SKAIS2 süsteemi ülesehitamine turvaliseks ja sisukaks niimoodi, et tulevikus oleks võimalik erinevaid toetusi ja teenuseid kaasajastada, kui selleks tekib vajadus. 

Ja lõpetuseks perepoliitika, mida ma ka mainisin. Ka täna tulid süüdistused ministeeriumi suunal, et me püüame kuidagipidi inimesi survestada saama lapsi. See kindlasti pole selle mainitud uuringu sisu. Kes vähegi vaevub lugema perepoliitika tervikanalüüsi, see veendub selles ise. Mulle tundub, et ajakirjanik, kes täna avaldas artikli, ei ole ise seda uuringut lugenud, sest need argumendid olid seal kummalised. Nii Reformierakonna kui ka Sotsiaalministeeriumi eesmärk on toetada inimesi, kes juba soovivad lapsi saada. Kedagi ei survestata. Oluline on see, et loodaks keskkond, et neil inimestel, kes soovivad peret luua ja endale saada üks, kaks, kolm või, ma ei tea, seitse last, oleks need võimalused olemas. See, millised toetused või meetmed või milline poliitika tuleb kasutusele võtta, on meie kõigi otsustada. Siinjuures ma pean ütlema, et see ei ole sotsiaalpoliitika, seal on ka julgeolekupoliitika oluline, välispoliitika, majanduspoliitika, haridus – absoluutselt kõik on tähtis. Ja seda näitab see uuring, eks ole. Me ei saa rääkida ainult kitsastest toetustest või millestki, millega seni on seostatud perepoliitikat. 

Ma ei tea, ma praegu rohkem midagi ei ütlegi. Ma arvan, et teil on küsimusi, ja kui te soovite midagi täpsemalt teada, siis ma hea meelega selgitan lähemalt. Aitäh!

Aitäh! Teile on tõesti küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Proua minister! Ilmselt te teate sotsiaalkomisjoni kogemusest – mitte küll väga tihti –, et on olnud juhtumeid, kus haiglad tahavad ise tellida endale rohtusid. Ministeerium ütleb, et kahjuks pole see võimalik, sest Eesti on nii väike. Ei ole võimalik! Aga tegelikult on praegu tegemist hoopis monopoli hoidmisega, sest on ju teada, et perearstid on sõlminud ravimitootjatega lepingu ja võib-olla ka hulgimüüjatega, millega nad saavad ravimite müümise eest klientidele ja patsientidele vaheltkasu. Ja see on viinud selleni, et rohtusid kirjutatakse välja valimatult – ma võin seda enda näite puhul öelda –, sellepärast et see on eesmärk ja on ka preemia selle eest, näiteks reisid välismaale või kuskile, kui on hea müük. Seda kinnitab ka "Kuuuurija" või "Pealtnägija" saade, kus see probleem tõstatati. 25 aastat saab praegu täis.

Teie aeg!

Kas nüüd tuleb see hetk, kus te loobute oma sellisest monopolist?

Meil on küll monopol ravimite puhul, ei ole päris monopol, aga meil on tõesti ainult kaks või kolm hulgimüüjat. Eestis võiks neid olla rohkem, aga turg on väike. 

See on äärmiselt naeruväärne, et te räägite, et perearstidel on mingisugused lepingud ravimifirmadega. Ei ole! Selline tegevus on ebaseaduslik. Kui te teate, et kuskil selline leping on, siis palun esitage Ravimiametile kaebus ja nii perearst kui ka ravimifirma saavad selle eest karistada. Mitte mingisugust võimalust ravimifirmal ei ole kontrollida, kui palju kirjutatakse välja ühte või teist retsepti. Perearstid kirjutavad retsepte välja vastavalt näidustustele. See on lihtsalt naeruväärne süüdistus! Tõesti on! Mul ei ole midagi öelda. 

Aga see eelnõu haiglate kohta. Ma suhtlesin täna just haiglatega ja üks suur haigla ütles, et nendel ei ole tegelikult väga suurt huvi hakata ravimeid tellima. Me vaatame, kuidas selle eelnõuga edasi minna. Kui vaja, siis loomulikult, aga võib-olla on isegi natuke lihtsamaid lahendusi kui seadusemuudatus. Siin ma kindlasti hoian teid kursis ja loodan, et saan juba nädala jooksul avalikkusele öelda, mismoodi me selle eelnõuga edasi läheme.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nii nagu te oma sõnavõtuga alustasite, tõesti, teie haldusalas on kaks väga suurt valdkonda, mida kindlasti ühel ministril hallata on äärmiselt keeruline või vähemalt nii süvitsi minna, mida te kindlasti sooviksite teha. Mina arvan, et see on liiga palju ühele ministrile. Aga see ei ole küsimuse sisu. 

Küsimus on tegelikult suunatud ka teie poolt mainitud ja ära markeeritud teemale, mis puudutab noorte tervist ja probleeme, mis on süvenemas. Ma pean siinjuures ennekõike silmas veipimist juba väga noores eas. Teine probleem on seotud meie sinise ekraaniga, sotsiaalmeediaga, AI pealetulekuga ja kogu vaimse tervisega, mis on noorte puhul ka suureks probleemiks. Ehk küsimus on, kui palju täiendavaid vahendeid, täiendavaid projekte, täiendavaid analüüse olete plaaninud just nendest kahest vaatest teha noorte tervisele mõeldes.

Aitäh! Ma ütleksin, et ei ole väga keeruline, sest minu jaoks on hoopis ääretult huvitav olla kahe valdkonna minister, kuna ma olen tõesti väga palju ise targemaks saanud, ja mitte ainult sotsiaalvaldkonnas, vaid tegelikult ka tervishoiu valdkonnas. Ma näen seda valdkonda hoopis teiselt poolt. Majas on ääretult head töötajad ja ka allasutustes on väga head töötajad. Ma ütleksin, et väga sisuline on. Rääkimata sellest, et Riigikogus on koos profid, väga sageli ka sotside hulgas, meie erakonnas, samuti teistes erakondades, kes annavad väga häid mõtteid ja esitavad sisukaid küsimusi. 

Aga rääkides noorte tervisest, siis eks kõige rohkem püütakse noortele läheneda pigem hariduse kaudu. Koolides inimeseõpetuse tundides neid teemasid käsitletakse, rääkides AI-st ja sotsiaalmeediast, näiteks on digikirjaoskus ja kõik sellised juba kooliprogrammides sees. Vaimsest tervisest rääkides, siis noortele ja loodetavasti tulevikus ka vanematele inimestele me oleme loomas vaimse tervise astmelise abi mudelit. Tegelikult see astmeline abi tähendab seda, et inimene ei pöördu vaimse tervise mure korral kohe psühhiaatri poole ja võib-olla isegi mitte kohe perearsti poole, vaid ta saab ise ennast kõigepealt aidata. Me tahame luua personaliseeritud keskkonnad, kus inimene näiteks tervise infosüsteemi kaudu saab täita mõne testi, selle alusel saab talle anda mingid esialgsed suunised ja sealt edasi juhatada, kelle poole ja kuhu ta peaks pöörduma. Ja niimoodi luua. Aga sellise süsteemi loomine võtab kaua aega.

Näiteks perearstide selts, ma väga tunnustan, on hakanud koolitama pereõdesid eraldi vaimse tervise teemadel, luues neile lausa lisapädevuse laadse hariduse, mis võimaldab neil noorte ja ka vanemate – nemad tegelevad kogu elukaare vältel inimestega –, mis võimaldab neil siis anda paremat abi juba enne perearsti juurde jõudmist. Laiendame nende spetsialistide ringi. Lisaks ka perearstikeskustesse, aga ka mujale tahame, ja võib-olla ka näiteks kohalike omavalitsuste juurde – seda oli siin ka korra mainitud –, et tuleks selliseid madalama taseme psühholooge ja, ütleme, nõustajaid, kellel ei ole vaja väga kõrget kliinilist haridust. 

Sellised astmelise abi erinevad aspektid me püüame luua, aga see on suur töö. Neid spetsialiste ei ole lihtne koolitada. Eks me järjepidevalt siis koolitame. Aga hästi oluline on muidugi – nüüd ma loen moraali –, vaimse tervise säilitamisel on ka väga oluline tervislik elustiil. Seesama veipimine, sinine ekraan kindlasti ei mõju hästi vaimsele tervisele, aga ka liikumine, magamine ja kõik need muud asjad. Inimesed kodudes, õpetage oma lapsi järgima tervislikku elustiili, see ei hoia mitte ainult füüsilist tervist, vaid ka vaimset.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Arsti juurde pääsemise järjekorrad ulatuvad täna poole aasta ja enamgi. Kui palju raha on puudu, et need järjekorrad likvideerida? Ja kas on lootust, et see raha kunagi leitakse?

Aitäh küsimuse eest! Väga hea küsimus jällegi. Ma küsiksin, et meie järjekorrad on pikad ju eelkõige selle tõttu, et on vähe arste ja vähe õdesid ning inimesi, kes soovivad arstile saada, on vähe. Mis raha eest me ostame arste juurde? Kui palju maksab üks arst? Ja ma isegi ei küsi raha, mitu aastat ta maksab, eks ju? Ühe arsti koolitamine on minimaalselt kuus aastat. See on meie järjekordade pikkuse põhjus ühelt poolt. 

Teiselt poolt on see, kuidas inimesed arsti juurde jõuavad. Ehk et inimene tahab alati rohkem, kui solidaarne tervishoiusüsteem pakkuda suudab, mistõttu tuleb teha selektsioon, kes kuhu võiks minna. Inimene tahaks, et ta saaks juba homme eriarsti juurde, ükskõik mis probleem tal on, tahaks ju kohe vastust, see on hästi inimlik ja hästi normaalne. Aga selline süsteem on väga kallis ülal pidada ja täiesti võimatu ülal pidada, mida näitab väga paljude riikide praktika. Seetõttu, mida me püüame teha, on nüüd seesama juba mainitud e-konsultatsiooni teenuse laiendamine. E-konsultatsiooni teenus on selline teenus, kus arst kirjeldab inimese tervisemure ära, seda teeb perearst, ja saadab eriarstile, kes siis hindab, kas inimene vajab vastuvõttu või ta ei vaja vastuvõttu, ja kui ta vajab vastuvõttu, siis kui kiiresti. Ehk tähtis ei ole see, kas järjekord on üks nädal või kuus kuud. Tähtis on see, et inimene, kes vajab arstiabi, saaks seda õigel ajal, ehk et kes võib oodata kuus kuud, võibki oodata kuus kuud, see on täiesti okei. Täna ka inimesed teavad, mina ka tean, et ma pean minema näiteks aasta pärast järgmisele visiidile, eks ju. Iga kord ei pea kohe homme saama. Aga kui on raskem tervisehäire, siis ta peab saama kiiremini, ja see on tähtis. Rahaga ei ole siin nii palju ühist kui sellega, kuidas me tervishoidu korraldame ja kuidas me juurde koolitame inimesi.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma ei saa kuidagi jätta ütlemata, et ma olen pettunud. Ma olen pettunud selles, et teie aasta kõige tähtsamas kõnes te peatusite meie sündimuse teemal nii põgusalt. Te nentisite, et me oleme saja aasta madalaima sündimuse olukorras. Samal ajal me ei kuulnud ühtegi konkreetset sammu või tegevust lisaks sellele, et valmis üks tänuväärne analüüs, mis tõesti väga hästi kajastab sündimuse teemasid valdkondadeüleselt, toob sisse eluasemed, kodude kättesaadavuse, käsitleb vaimset ja füüsilist tervist, loomulikult ka majanduslikku toimetulekut, mis on inimeste jaoks jätkuvalt suur probleem. Juurde kindlasti hariduspoliitika on ka oluline mõjutaja siin ja nii edasi. 

Samal ajal näiteks sotsiaaldemokraadid on esitanud juba mitmeid eelnõusid tulenevalt ka sellestsamast analüüsist. Valitsuse hinnang teie juhtimisel on olnud neile kõigile tagasilükkav, et ootame ja vaatame, tuleme terviknägemusega välja. Millal me siis näeme valitsuse poolt päriselt samme laste ja perede heaolu suurendamiseks ja sündimuse toetamiseks?

Aitäh küsimuse ja pettumuse avaldamise eest! Ühelt poolt, kui teie olete minister, ma loodan, et te suudate rääkida tähtsatest teemadest. Mina arvan, et need on kõik väga tähtsad teemad: nii tervis, heaolu kui ka see sündimus. Konkreetseid tegevusi ma tegelikult ka mainisin, aga võib-olla need läksid kõrvust mööda. Võib-olla lähen siis veel konkreetsemaks.

Mida me juba koalitsioonilepingus oleme ka lubanud, on seesama eluasemeküsimus, et teise pensionisamba vara saaks kasutada sissemakseks eluaseme soetamisel. See on üks konkreetne tegevus, millega me soovime edasi minna. See soovitus tuli muide ka sealt analüüsist. 

Mainisite majanduslikku toimetulekut. Jah, loomulikult, majanduslik toimetulek on ülimalt oluline. Reformierakond keskendubki majanduse elavdamisele ja inimeste toimetuleku parandamisele ka selle läbi. Järgmisest aastast kaob maksuküür ehk keskmist palka saavale inimesele jääb umbes 100 eurot rohkem kätte. Tõstame toimetulekutoetusi, tõstame tulumaksuvaba miinimumi – need on kõik olulised. Võib-olla üks konkreetsematest sellistest tegevustest, mida võiks teha, mida me ei ole lihtsalt, kuna see analüüs on tegelikult uus, ta tuli augustis, aga me ei ole jõudnud täielikult kõike läbi arutada. Aga mõned mõtted, mis sealt võiks kaasa võtta, on näiteks see, et vanemahüvitise saajate ringi võiks laiendada ka nendele inimestele, kes tegelikult last hoiavad, näiteks vanavanemad, sõbrad, kes iganes. Võiks sellele mõelda. 

Mida ta siin veel? Vaimne tervis. Nõus! Seesama uuring tõi välja, et vaimse tervise mured on üks olulisemaid muresid noortel, mis takistavad pere loomist. Seal on väga mitmeid põhjuseid. Veidi vähem oli kliimaärevust, see toodi välja, aga see ei olnud domineeriv Eesti inimestel, aga näiteks seesama sõjahirm. Ehk siin ka vaadata laiemalt, siis see, kuidas Eesti ikkagi ennast kaitseb, meie välispoliitiline tegevus, jõulised sammud Venemaa vastu – ma arvan, et see kõik aitab sellele kaudselt kaasa. 

Otseselt ma juba rääkisin sellest astmelise abi püramiidist ja sellest, et tegelikult see vaimse tervise hoidmine algab ka igaühest iseendast, sellest perest, kus see noor kasvab. Seda kõike tuleb toetada. See kõik on oluline. 

Perepoliitika ei ole ainult Sotsiaalministeeriumi haldusalas, tegelikult ta peaks olema üldse kõikide poliitikate ülene. Jällegi tulenev soovitus sellestsamast analüüsist on see, et võiks olla Riigikantselei alluvuses see poliitika. Aga kas me ja mismoodi me teeme, me ei ole valitsuses seda arutanud. Ühel päeval me kindlasti arutame. Need olid praegu minu ja meie maja mõtted.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Siin oli juba juttu sellest, et eriarstide järjekorrad on väga pikad, võivad olla üle poole aasta. Te ütlesite, et sellel ei ole nagu rahaga mingit pistmist. Aga samas ma tean, et mul on väga hea sõbra ema, kes just lahkuski selle pärast, et ta mõtles, et ah, neli kuud on aega, ma ootan. Olid sapikivid, äkki tekkisid koolikud, ja ta oli kahe päevaga läinud. 

Kas teil on mingit plaani sellele mõeldes? Samas ma olen ise ka olnud sellesama asjaga hädas, et lähen eriarsti juurde, järjekorrad on väga pikad, aga kui ma lähen raha eest, siis on kohe saada seesama arst, eks ole. Kas teil on ka mingid plaanid, kuidas seda asja parandada? Te ütlesite, et ressurssi on juurde vaja, et ainult selles on probleem. Aga tegelikult on see ressurss olemas. Äkki peaks seda süsteemi lihtsalt muutma? Mis te arvate sellest?

Aitäh küsimuse eest! Selle süsteemi muutmine ongi mul ka plaanis, selles mõttes, et see on üks väga oluline osa sellest tõhustamisest. 

Rääkides sapikividest, siis see on selline olukord, kus tegelikult ka raha eest … Ma ei ole kindel, kui palju seda operatsiooni erakliinikutes tehakse, võib-olla tehakse. Kui te räägite sapikoolikutest, siis mul on tõsiselt kahju, et selline asi juhtub, aga see ongi erakorraline olukord, kus vahel ei ole võimalik inimese elu päästa. See lihtsalt on selline haigus. 

Aga rääkides sellest, milline järjekord eriarsti juurde peaks olema, siis nagu ma ütlesin, see peab olema selline, et inimene jõuab õigel ajal õige arsti juurde. See, kellel on kiire, peabki saama kiiresti arsti juurde. Kui on väga suur valu, siis ta peaks saama kiirabiga õigesse kohta või ka EMO kaudu õige arsti juurde ja nii edasi. See on ideaaljuhtum. Miks saab raha eest kiiremini? Selleks ongi erameditsiin. Erameditsiin reeglina – ma ei ütle, et see on alati nii – tegelebki lihtsamate ravijuhtudega, lihtsamate haigustega, väga keerulised ja väga kallid on alati riiklikus süsteemis. See ei ole ainult Eestis niimoodi, see on igal pool niimoodi. Näiteks vähiravi pakkuvad erakliinikud Eestis – ma ei tea, et ükski seda pakuks. Alati ei ole raha eest võimalik abi saada, aga kindlasti osaliselt on. 

Milles ma tahan selgusele jõuda, on see, et mis on need kohad, kuhu me raha juurde paneme, kus teenused muutuksid paremaks või kättesaadavamaks või kus arst oleks kuidagi paremini kättesaadav. Seda tuleb kindlasti vaadata.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma ütleks küll siit opositsioonipingist, et tubli ettekanne. Te olete tervishoiu valdkonnas väga pädev, meditsiinivaldkonda teate hästi. Aga mu küsimus puudutab pigem ikkagi sedasama sündimuse teemat, mis siin juba läbi käinud on. Ja ütlen ka teiega koos kaasa, et see tänane rünnak Ekspressis oli ülekohtune. Needsamad inimesed ründavad seda teemavaldkonda aastaid ja nad ei tee endale selgeks, et naised, need 14% lasterikkaid emasid, ei vaja sellist kaitset, vaid võib-olla abi ja mõistmist ja tõepoolest keskkonna ehitamist laste kasvatamiseks. Nad ei ole sellesse uuringusse süvenenud. 

Aga teie käest ma küsin seoses sellega, et sündide arv on madal ja väheneb veelgi, jääb väga suur hulk raha üle tervishoius ja ka lastetoetuse väljamaksmisel. Hinnanguliselt oli see vist 11 miljonit eurot juba. Seda nüüd järgmisel eelarveaastal käiku ei lasta. Kuhu see liigub, et ta jääb? Ta jääb ikkagi perede ja laste valdkonda. Kas me mitte ei saaks ikkagi kuidagi lapsi ja peresid sellega juba järgmisel aastal aidata?

Aitäh! Aitäh ka heade sõnade eest! Need kuluvad alati ära. Aga rääkides nüüd sellest n-ö ülejäävast rahast, siis see raha ei ole mitte isegi tervishoius, vaid see tegelikult, millest te räägite, on peretoetuste nii-öelda ülejääk. Kuna meil on lapsi vähem, siis ka peretoetustele kulub vähem. See kulu on arvestuslik kulu riigieelarves. See tähendab seda, et selleks ei ole kindlat summat igal aastal, vaid nii palju, kui on vaja, nii palju riigieelarvest võetakse. See omakorda tähendab, et seda raha nii-öelda kuhugi kinni panna on finantsiliselt keeruline. Seda on rääkinud mulle finantsinimesed. 

Seesama sündimuse analüüs tegi selle ettepaneku ja mina olen isiklikult sellega nõus. Kui selline põhimõte oleks võimalik sõlmida kõikide erakondade vahel, siis see oleks väga hea, aga see kindlasti eeldab ka rahandusinimeste hinnangut, sest nemad on jälle teise valdkonna eksperdid. Nii et jällegi, see on selline aruteluteema. Arvestades seda, et meil vist ei ole siin ühtegi erakonda, kes arvab, et see on väike ja ebaoluline probleem, siis ma arvan, et me jõuaksime konsensusele. Aga see eeldab rahandusinimestega kokkuleppele jõudmist, et ka nemad ütleksid, et see on hea mõte.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Aitäh ülevaate eest ja ülevaate eest ka sotsiaalkomisjonis! Minu küsimus puudutab erihoolekannet. Kui siin oli, et pool aastat on arsti juurde pääsemise järjekord, siis erihoolekandes on meil juhtumeid, kus 53 kuud on oodatud kohta erihoolekandeteenusele ja neid pikki ootajaid, 1000 inimest on omaste hooldada. Aga samas, erihoolekandes tõepoolest töötajate palk tõuseb veidi, aga nende tänane palk on keskmiselt 1200 eurot. Ja see on bruto. Neid see maksuküüru ärajätmine väga ei aita. Aga mu küsimus puudutab seda, et ma mõistan, et seda kõike ei saa korraga ja kiiresti lahendada, aga milline on see samm sinnapoole? Ma tean, et eelnõu on menetluses, aga te teate samuti ja võib-olla paremini veel, et omavalitsused on läinud kohtusse ja saanud kohtus õiguse ja riik maksab kinni nii kulu kui ka tagab kiire koha, aga see ei ole mõistlik lahendus. 

Tegelikult on plaanis üldse kogu see erihoolekande teema järgmisel aastal fookusesse võtta ja vaadata üle selle teenuse sisu. Nagu ma enne mainisin, näiteks autistlikele inimestele on vaja teha eraldi teenus ja ka dementsetele inimestele ei sobi tegelikult erihoolekandeteenus, aga samas neid dementseid ei ole kuhugi panna. Tulebki mõelda, millised inimesed seda konkreetset teenust peaksid saama, millist teenust. See ei ole ju ainult üks teenus, see ei ole ainult see statsionaarne viibimine kuskil, vaid seal on ka erinevad päevahoiuteenused, kodused toetusteenused. 

Ja teine asi on see, et kui me nüüd leiame selle … On ka öeldud, et see dementsetele ei sobi, aga kuhu need dementsed siis lähevad. Tuleb luua ikkagi visioon ja pikaajalisem arusaam sellest, kuidas me neid inimesi aitame. See omastehooldaja probleem on väga suur, sest ka riigina on meie jaoks oluline, et inimesed käiksid tööl, mitte ainult selle inimese enda jaoks. Ja tegelikult ka omastehoolduses üks asi on, et inimene kaob tööturult ära, aga teine asi on, et ta oma tervis tegelikult sageli kannatab, ta ise on lõpuks abivajaja. 

Mina näen seda väga olulise murena ja järgmisel aastal on meie majas plaanis see teema juppideks võtta ja vaadata, kuidas me saame aidata. Mul ei ole kahjuks väga palju konkreetsemat lubadust võimalik anda, aga selle nimel me töötame. See on järgmise aasta prioriteet selles valdkonnas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Mõni aeg tagasi teie erakonna aseesimees, rahandusminister, tuli välja sellise ettepanekuga, et toiduainete käibemaksu alandamisel ei ole suurt mõtet, et eestlased on niikuinii paksud, et pigem söögu vähem. Aga ma küsin, kuidas te olete nüüd oma erakonna aseesimehe suuniseid kuidagi püüdnud ellu rakendada, et eestlased või eestimaalased ei oleks nii paksud – noh, nii paksud kui ameeriklased nad ei ole õnneks –, et siis ei peaks toiduainete käibemaksu langetama.

Aitäh! Tegelikult ta lisas sinna ühe lause veel. Ta lisas selle, et tervislikud toiduained on tegelikult odavad juba praegu, puu- ja köögiviljad, porgandikilo on sentides, see on see hind näiteks. Selles mõttes, see oli, mida ta, ma lihtsalt korrigeerin teie tsitaati. 

Aga mis puudutab toiduainete käibemaksu, siis see on nüüd maksuteema. See on see, kus, ma tõesti ei ole selle valdkonna inimene, et vastata, kas see peaks olema kasutusel või mitte. Ma usaldan siin ikkagi inimesi, kes on maksuvaldkonna spetsialistid, ja järgin nende arvamust.

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma jätkan Madis Kallase küsimust ja küsin ka ekraaniaja kohta. Alles avaldati Kliinikumi Lehes uurimus, mille tegid professorid Tulvisted, kus nad vaatasid alla viieaastaste laste käitumist, võrdlesid neid, kes on ekraanides 18 tundi või 1,8 tundi päevas, ja neid, kes seal ekraanides ei ole. Nad näitasid, et grammatika areng, keele, kõne areng nendel kindlasti peetub. Ma tean, et lastearstid saatsid kirja mõned kuud tagasi, nüüd vast juba pool aastat tagasi, et ära keelata nutiseadmed teatud vanusest. Ma tahtsin küsida, mis on Sotsiaalministeeriumi või kui Sotsiaalministeeriumil ei ole, siis mis sinu isiklik seisukoht on, kas me peaks seda tegema või ei peaks tegema.

Aitäh! Ministeeriumil ei ole selle kohta seisukohta, vähemalt mulle teadaolevalt. Võib-olla seda on arutatud enne mind, aga minuga koos küll mitte. Mis puutub ekraaniaega, siis ma ei tea, kas see keelamine oli vanusega seotud ka, et koolilapsed või nooremad või kuidas see on. Esiteks, ma ei kujuta hästi ette, kuidas me keelame midagi ära. Me ei saa, need lapsed on kodus oma vanemate kontrolli all. Me ei hakka ju lastekaitset koju saatma, kui meil on kahtlus, et mõni laps kasutab nutiseadet. See ei ole adekvaatne. Siin on ikkagi vanemate vastutus väga oluline, et vanemad jälgiksid, mida nende laps teeb ja kui palju ta ekraani kasutab. 

Aga rääkides koolidest, siis mina väga tervitan seda mitmete koolide algatust, kus tehakse kool nutivabaks. Minu mõlema lapse koolid on seda teinud ja ma olen vanemana väga rõõmus selle üle. Samas, kui ma jälgin seda – see nüüd jällegi sõltub perekonnast –, kuidas minu lapsed kasutavad ekraane ja mida nad seal teevad, siis ma ütleksin, et see ei ole alati halb. Nad saavad sealt selliseid tarkusi, et mina olen rumal nende kõrval. Loomulikult on oluline, et laps õpiks ka infot hindama, infot selekteerima ja ära tundma ka väärinfot. 

Ja siinkohal ma arvan ka seda, et kuna meie lapsed kasvavad üles tänases maailmas ja elavad tulevikumaailmas, siis nad peavad oskama ka tulevikutehnoloogiat kasutada. Nii nagu mina sain lapsena kogu aeg riielda, et ma raamatuid lugesin, siis minu lapsed saavad täna riielda, et nemad kasutavad ekraane liiga palju. Ehk me vanematena peame loomulikult õpetama piiri pidama ja kuidas, aga me ei saa oma lastelt täielikult ära võtta seda nutimaailma. Lihtsalt hästi keeruline on olla lapsevanem tänapäeval, ma arvan, ja võib-olla laps olla on veel keerulisem. Me kõik teame, kuhu võib viia see liigne sotsiaalmeedia kasutamine. Tänapäeval ka AI viib noori ja lapsi niimoodi õigelt rajalt kõrvale, et seda on väga valus vaadata teinekord.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua minister! Riigi eelarvestrateegias on 2028. ja 2029. aastaks ette nähtud riigile 100 miljonit tulu nii-öelda vajaduspõhise lapsetoetuste süsteemi loomise kaudu. Ma olen konsulteerinud. See tähendab suures plaanis siis kuskil, praeguseid nominaalsummasid arvestades, et keskmist palka teenivalt inimeselt võetakse lapsetoetus ära, kui seda vaadata, raha ja proportsiooni rahvastiku sissetuleku tasemel. Ma küsisin härra Ligilt, kes selle ettepaneku tegi. Ta ütles, et tema seda ei teinud, kategooriliselt taganes sellest. Ma oletan, et see on siis teie ettepanek, proua Joller. Palun kirjeldage, mis see reform on, kellelt seda raha siis ära võetakse või mismoodi see välja näeb ja millal te õiguslikult plaanite selle siis jõustada, sest see on dokumendis, riigi rahanduspoliitilises baasdokumendis, peaks see rakenduma juba 1. jaanuarist 2028. 

Aitäh! Sellele küsimusele ma olen tegelikult juba siinsamas vastanud ka minu meelest või oli see äkki hoopis komisjonis. Ühesõnaga, see on hinnanguline number ja ei ole mingit plaani kelleltki toetust ära võtta. Vaid seal on see mõte, et kui ühel päeval meie digisüsteemid ja meie õigussüsteem võimaldavad luua erinevaid toetusi – siin ei ole isegi lapsetoetusest juttu, vaid ükskõik mis toetusest – ja muuta need vajaduspõhiseks, siis hinnanguline, see tegelikult ei ole, see on väga hinnanguline number, et see hinnanguline kokkuhoid võiks olla umbes 100 miljonit eurot. Ma arvan, et sealt isegi ei pruugi tulla seda 100 miljonit eurot. Ma ei oska isegi öelda, kas see võiks olla rohkem või vähem, see on väga hinnanguline number ja seda numbrit ei ole arvestatud niimoodi, et see kuskilt ... Jah? (Urmas Reinsalu täpsustab saalist.)

See ei ole dialoogikoht praegu, teil oli küsimus ...

Tähendab, täna ei ole ühtegi plaani kellelgi toetusi vähendada või ära võtta. Sellel koalitsioonil ei ole plaani seda teha. Meie arendatav SKAIS2 süsteem võimaldab seda teha alates aastast 2028. Ta võimaldab toetusi disainida vastavalt teatud parameetritele, mida me ette ütleme. Me loome selle süsteemi paindlikumaks.

Aitäh! Järgmine küsimus, Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma saan aru, et eks me liigumegi põhimõtteliselt vajaduspõhiste toetuste suunas, see disain seda ilmselt suuresti tähendab. Aga tõepoolest, sotsiaalvaldkond ju põimub läbi mitmete erinevate valdkondade. Me oleme rääkinud tervislikust toitumisest, räägime vaimsest tervisest ja tegelikult lahutamatu osa inimese füsioloogiast on ka liikumine. Paratamatult ma külastan hea meelega selliseid väikeseid külade spordivõistlusi, kus sageli ongi lastel liikumine täiesti tasuta. Fookus on suuresti omavalitsustel, ehitame uusi spordiobjekte, aga kui on spordisündmus, siis tegelikult neid noori seal ei näe. Ausalt öeldes päris kurb on. Kas peaks mingi uuringu läbi viima, mida ikkagi annaks parandada, et tuua neid noori välja? Ühtpidi me räägime vaimse tervise probleemidest, nendega tegelemine on ülikallis, aga see eesotsa probleem, et paneme rohkem liikuma, äkki oleks see tähtis?

Aitäh küsimuse ja selle probleemi tõstatamise eest! See on muidugi oluline. Neid uuringuid on ju tehtud ka, et mis paneb inimese liikuma ja kuidas me saame elustiili muuta ja seda erinevates vanustes. Ma arvan, et meil ei ole vaja eraldi uuringut Eesti jaoks. Aga võib-olla oleks hea, et kui mõnes kogukonnas on suudetud noored ja lapsed panna rohkem liikuma mingisuguse metoodika põhjal, siis selline kogemuste jagamine on kindlasti hea. 

Spordivaldkond kuulub teise ministeeriumi valdkonda, liikumine küll on minu. Ma kahjuks ei oska öelda, kuidas Kultuuriministeerium neid metoodikaid rakendab või mis meetodeid tema kasutab, aga mis iganes. Meil on kas või see "Liikuma kutsuv kool" näiteks üks algatus, mis, ma tean, on tulnud vist Tervise Arengu Instituudi kaudu. Ma tegelikult täpselt ei tea. Meil on neid algatusi olemas, mis on olnud edukad ja kindlasti väärivad esiletõstmist. Aga eelkõige liikumine peab olema lapsevanemate vastutus. Võib-olla kõige kavalam on ise lastega koos liikuda, siis saab ise ka liikuda. Mina olen seda varianti kasutanud.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eile vastas rahandusminister Jürgen Ligi minu küsimusele Tervisekassa eelarve miinuse kohta, et praegune finantsseis on paranenud ja miinus on palju väiksem. Aga mille arvelt see on võimalikuks saanud?

Aitäh! Eelkõige on see saanud võimalikuks sotsiaalmaksu parema laekumise arvelt, see on umbes 135 miljonit. Lisaks on Tervisekassa leidnud selliseid … Toon lihtsalt ühe näite. Kui COVID-i ajal maksti lisaraha isikukaitsevahendite eest, siis nüüd vähendatakse seda, võetakse ära seda rahastust. Seda ei ole hetkel vaja. Ja veel mõned sellised kohad, kus on suudetud tõhustada teenuseid sisemise tõhustamise arvelt. Sellesama sisemise tõhustamise arvelt on plaanis võtta kasutusele uusi innovaatilisi teenuseid ja ravimeid. See on üks teine suund. Aga põhimõtteliselt on praegu meie jaoks oluline see, et raviteenuste kättesaadavus ei langeks, et see jääks vähemalt sellele tasemele, mis ta on sellel aastal.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea minister! Tõtt-öelda teie hiljuti siinsamas puldis nüüd välja öeldud, et Eestis on toiduained justkui niigi odavad, see on täiesti jahmatav, ma pean ütlema. Alates pandeemiast on Eestis toiduainete hinnad tõusnud peaaegu 60%, täpsemalt 57%. Ja see on kõige suurem tõus üleüldse Euroopas. Enamik meie inimestest tuleb vaevalt ots otsaga kokku palgapäevast palgapäevani või pensionist pensionini ja väga suur osa inimesi ei tulegi üldse välja selle piskuga. Kas tõesti teie ja teie valitsuse ainus sõnum inimestele ongi see, nagu te ütlesite, et sööge porgandit?

Aitäh! See on nüüd väga huvitav teemapüstitus. Esiteks, ma ei öelnud, et sööge porgandit, ja teiseks, ma ei öelnud, et toiduained on odavad. Ma ei ole seda kordagi öelnud. Ma tsiteerisin oma kolleegi Jürgen Ligit, kes ütles, et tervislikud toiduained on praegu ka odavad, ja siis ma tõin näiteks porgandi, mille kilohind on sentides. See oli lihtsalt üks näide. Mina ei ole öelnud, et tuleb süüa ainult porgandit, see ei ole kindlasti tervislik soovitus. Inimene võib saada A-vitamiini mürgituse teatavasti sellega. Ärge pange mulle palun sõnu suhu, mida ma ei ole öelnud, ja ärge tehke sellist, ma ei tea, meelevaldset mingisugust, ärge omistage meelevaldselt mulle asju, mida ma ei mõtle ka mitte. 

Kui me räägime inimeste toimetulekust, siis loomulikult on toiduainete hind ja kogu elukallidus tõusnud. Tõusnud on ka näiteks minimaalse ostukorvi hind, millele hetkel toimetulekutoetus järgi ei jõua. Ja just sellepärast me tõstsime toimetulekutoetuse nii palju kõrgemale, et ta kataks vähemalt minimaalse ostukorvi hinna. See ei ole muidugi mingi imeraha, aga natuke ikka aitab. 

Teiseks, nagu ma juba olen öelnud, kui inimene saab palka 1200 eurot ja natuke rohkem, siis tänu maksuküüru kaotamisele jääb inimestele raha kätte rohkem. See läheb tarbimisse, mis omakorda võiks elavdada majandust, räägivad majanduseksperdid. 

Eestis on pensionärid, eriti üksi elavad pensionärid, kõige suuremas vaesusriskis, lisaks üksikvanematega laste peredele. Neid me plaanime rohkem toetada. Pensionäridel on tulumaksuvaba miinimum kõrgem kui tööl käival inimesel ja pensionide indekseerimine jätkub. 

Ehk me mõtleme väga palju sellele, kuidas tulevad toime need inimesed, kellel on raske, kellel on väga raske. Me kindlasti suuname erinevaid meetmeid ka tulevikus just nendele, kellel on päriselt kõige-kõige raskem. See süüdistus, et me ei hooli, see on absoluutselt vale.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Siin oli juttu SKAIS-süsteemist ja me teame – nii palju kui mina siin Riigikogus olen olnud, on kogu aeg sellest juttu olnud –, et on SKAIS1 ja SKAIS2, sinna on uputatud, ma ei tea, kümneid miljoneid ühte ja kümneid miljoneid teise. See ei ole hakanud tööle, ei ole üks hakanud tööle, ei ole teine hakanud tööle. Nüüd ma kuulen, et sinna kavatsetakse hakata veel raha juurde panema. Kuidas te ütlesitegi? Et tuleb suunata raha selle süsteemi ülesehituseks. Kui palju uuesti kavatsetakse nendesse IT-lahendustesse raha suunata ja kus on see garantii, et see süsteem, mis ei ole siiani tööle hakanud, ükskõik kui palju raha sinna pannakse, nüüd siis tööle hakkab?

Aitäh! See oli väga hea küsimus. See oli küsimus, mille ma esitasin esimesel tööpäeval oma majale. Kui me nüüd ikkagi SKAIS-iga jätkame, siis kuidas me oleme kindlad, et see süsteem päriselt tööle hakkab? Ma palusin endale tuua tutvustamiseks dokumendid ja minu jaoks ei olnud need piisavad. Ma ei saanud tol hetkel seda kindlust, et me loome toimiva süsteemi. Seetõttu me palkasime ministeeriumisse väliseksperdi, kes aitas koos minu oma nõunikuga, kes jälgis samamoodi seda protsessi. Me vaatasime detailselt need plaanid üle, jagasime need osadeks ja lõime ka mehhanismid. Esiteks, kuidas käituda kriisiolukorras, kui juhtub, et see süsteem mingil põhjusel ei toimi, et oleks täpne ülevaade sellest, milliseid osi täpselt parandatakse, milline on täpne tulemus ja nii edasi, et see protsess oleks usaldusväärne. Selle me kontrollisime üle. 

Kui on küsimus, kui palju see maksma läheb, siis järgmise nelja aasta jooksul – ma võin natukene eksida – umbes 17 miljonit. Me vaatame üle ka näiteks lepingud, mida me sõlmime nendega, kes osutavad teenust ja arendavad seda süsteemi, et ka need lepingud oleksid vettpidavad. Me läheme väga detailseks. 

Nii et on väga oluline, et süsteem saaks tööle, sellepärast et kui me rohkem raha sinna ei paneks, kui me seda ei arendaks, siis jätkuks seesama, mis praegu on jätkunud. Praegu on juhtunud see, et inimeste pensionimaksed on jäänud hiljaks, aga ei ole välistatud, et kui me samamoodi jätkame ja seda ei täiusta, siis pensionid jäävadki välja maksmata. Sellise olukorrani me ei tohi lihtsalt jõuda ja sellepärast on see väga oluline. 

Siin oli enne väide, et suund on vajaduspõhiste toetuste poole. Vajaduspõhiseid toetusi saab otsustada kõige varem valitsus, kes alustab oma tööd aastal 2027. See on poliitiline otsus ja seda otsustab järgmine valitsus, seda suunda meie täna ei saa võtta.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Eero Merilind, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea sotsiaalminister, hea ettekande eest! Lugupeetud Riigikogu! Head kolleegid! Daamid ja härrad! Eelmisel nädalal küsis rahandusminister minu käest, miks ma arvan, et raha lisamine tervishoidu on investeering. Ta ütles mulle nii, et kõik ütlevad seda: haridus, päästjad, Kaitsevägi, isegi praamiühendus. Ma jäin mõttesse. See on jah oluline küsimus. Sest ilma terviseta ei ole õpetajat, ei ole päästjat, ei ole ettevõtjat ega ehitajat ja ilma terviseta ei ole ka meie riiki. 

Hea Riigikogu! Vaatame, kus me oleme praegu. Eesti keskmine eluiga on 79,5 aastat. See on parem kui kümnend tagasi, aga see on ikkagi endiselt alla Euroopa Liidu keskmise. Kõrgharidusega naine elab 18 aastat kauem kui põhiharidusega mees. See on rohkem kui üks põlvkond. Tervena elatud aastad kasvavad ainult haritud inimeste seas ja tervise ebavõrdsust näitab ka see, et Hiiumaal elatakse tervena viis aastat kauem kui Võrumaal. Head sõbrad, need ei ole lihtsalt numbrid, need on elud ja elamata aastad. 

Head kuulajad! Me ei ole istunud, käed rüpes. Me oleme teinud mitmeid olulisi otsuseid, mis näitavad, et tervis ja heaolu on investeering, mitte kulu. Vähendasime statsionaarse õendusabi omaosalust 15%-lt 10%-le. Laiendasime ravimihüvitise süsteemi meditsiiniseadmetele, et krooniliste haigustega inimesed saaksid paremat abi. Kinnitasime haiglavõrgu arengusuunad aastani 2040 ja esmatasandi tervishoiu arengukava aastani 2035, et süsteem oleks terviklik ja mitte killustunud. Vaimse tervise teenused said esmakordselt püsiva rahastusallika kohalike omavalitsuste kaudu ja tervishoiutöötajate palgad tõusid. 

Uus rahvatervishoiu teenuse seadus tõi ennetuse tagasi kesksesse. Kui vaatame heaolu poolt, siis heaolu pooles uuendasime üksikvanemate toetusi, tõstsime pensioni- ja puudetoetusi ning andsime omavalitsustele paindlikumad vahendid hoolduse korraldamiseks. Need ei ole pelgalt eelarveread, need on sammud inimkeskse ja hooliva Eesti poole. 

"Eesti 2035" näitab meile, kuhu me tahame jõuda. See on lihtne ja selge. See on riik, kus tervis ja hoolivus ei ole luksus, vaid elu loomulik osa, kus laps sünnib perre ja ta saab tuge, kus tööealine ei põle läbi, vaid saab taastuda ja õppida, kus eakas saab vananeda väärikalt ja iseseisvalt. Tahame, et 2035. aastaks kasvaks tervena elatud aastate arv, väheneks tervise ja heaolu lõhe hariduse ja soo vahel ja piirkonna vahel, et ükski inimene ei tunneks, et riik on ta üksi jätnud, ei haiguse, töökaotuse ega vanaduse hetkel. See on Eesti, mis hoolib oma inimestest.

Head Riigikogu liikmed! Lähiaastate prioriteet on jätkusuutlik tervishoiusüsteem ja õiglane heaoluriik. Tervisekassa defitsiit on vähenenud poole võrra ja aastaks 2029 on meil üle 200 miljoni euro reservi. Korrastame haiglavõrku, vähendame dubleerimist, laiendame e-konsultatsioone ja tagame ühtlase esmatasandi kvaliteedi üle Eesti. Juba järgmisel aastal käivitub geenipõhine rinnavähi ennetusprogramm ja see on Eesti esimene personaalmeditsiini teenus. Heaolutehnoloogiad jõuavad kodudesse, et vähendada hoolduskoormust, ja valmib perepoliitika tegevuskava, mis koondab laste sündi ja kasvatamist toetavad meetmed ühiseks tervikuks. 

Head kolleegid! Daamid ja härrad! "Eesti 2035" Eesti on meie ühine lepe, et riik hoolib inimestest. Iga lühenenud ravijärjekord, iga vähenenud omaosalus, iga toetus üksikvanemale või hooldajale – need ei ole lihtsalt read eelarves, vaid päris inimeste lood. Iga tervisesse pandud euro on investeering, sest ainult tervete inimestega saab meil olla terve ja tugev Eesti riik. Aitäh!

Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun! Riina Solman, palun, puldist kõne!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Austatud saalis viibijad ja inimesed, kes te jälgite meid praegu oma ekraanide tagant! No mida öelda selle arengustrateegia "2035" elluviimise kohta? Kõigepealt, me teame, et Sotsiaalministeeriumi haldusalas on heaolu tulemusvaldkonnas viis programmi ning tervise tulemusvaldkonnas kolm programmi. See on väga suur maht tööd. Sotsiaalminister on meile enne ametisse asumist märkinud, et teda huvitab rohkem tervisevaldkond, kuna ta on selles pädevam. Ja selles, nagu ma enne ka laua tagant ütlesin, ta on väga tubli. Ta tunneb meditsiinisüsteemi, ta andis meile teada, kuidas on Eesti keskmise oodatava elueaga ja tervena elatud aastate arvuga ja kuidas ebavõrdsus väheneb. Siin on väga keeruline üldse midagi ministrile ette heita.  

Aga võib-olla peaks eelkäijate töö olema pigem kriitika all, kui me ei ole rahul nende mõõdikute ja näitajatega, milleni me oleme jõudnud. Ja mida on küll öelda, on see, et just vaimse tervise teemadel, kuigi jah, riik on andnud omavalitsustele lisaressursse sellega tegelemiseks ja nõudnud, et kohalik omavalitsus tuleks sellega toime, siis tegelikult riigil vastav arengustrateegia või teatud strateegia puudub. Näiteks kui see laps, kellega tegeldakse või ei tegelda, saab täiskasvanuks, kelle ressursi arvelt teda tuleks aidata? See on nähtamatu valdkond ja siin ma palun küll ministril võtta initsiatiiv, sest on ju näha, et meie füüsilised mured mured algavadki tihti vaimsest tervisest pihta. Aga mitte alati.  

Minister tõi siin mitmeid näiteid, ma ei hakka neid kordama. Ma tegin oma toas jooksvaid märkmeid, kui ta kõneles. Aga tõesti, ma peatun ka väljatoodud tahul, mis kõneles meie kohortsündimuskordajast, mis oli aastal 2024. aastal 1,83. Ma usun, et väga paljud ei jaksa enam kuulata seda, et meil on kivina kukkuv sündimus, sündimus langeb ja meil on vaja meetmeid.  Mida see siis tegelikult tähendab, et meil ei sünni peres, kus on ema ja isa, enam kahte last naise kohta? Aga tegelikult me oleme ikkagi tublid võrreldes teiste riikidega, et taastetaseme saavutamiseks oleks vaja 2,1 last naise kohta. 

Mina tunnustan tõesti ministrit selle eest, et tema töö ajal sai lõpuks valmis laste sündimuse ja kasvatamise pikaajaline analüüs. Ma ütlen kohe ära, et ma alustasin selle tööga juba kuus aastat tagasi rahvastikuministrina. Siin on alati saalis pahandatud, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus, küll see ikka oli halb, aga ta oli näoga inimeste suunal. Ja me juba siis analüüsisime põhjuseid, toimetulekuraskusi, miks ei jõuta ideaalis soovitud laste arvuni.  

Ja need inimesed, kes pahandavad, et Sotsiaalministeerium või rahvastikuminister või sotsiaalminister tegeleb sündimuse küsimusega, on kas rumalad või vastutustundetud või näevad ainult kitsalt silmaklappidega oma valdkonda. Sellepärast et kui me ei pööra tähelepanu, nagu ka minister ütles, sellele laste kasvatamise keskkonnale, siis tõepoolest enam neid lapsi siia ei sünni. See hakkab siit Riigikogu saalist, see hakkab nendest inimestest, kes kritiseerivad neid, kes püüavad Eesti riigi põhiseaduse preambulit täita, mis ütleb väga üheselt, et eesti keel, kultuur ja rahvus peavad säilima. Kui üks sellest kolmest sambast laguneb ehk inimesi ei sünni, siis vabandage väga, kellele seda riiki vaja on!? Kas siis kontrollitud migratsiooniga, nagu Reformierakonna üks minister kunagi on öelnud, inimesed, keda siia tuuakse, hakkavad keelt, kultuuri ja rahvust tagama? Ei, nad mõtlevad ennekõike enda rahva peale, enda keele ja kultuuri hoidmisele, isegi kui nad elavad siin. Me oleme alati olnud avatud nendele inimestele, kes tulevad Eestisse lisandväärtust tooma ja hoiavad meie kombeid ja kultuuri au sees. 

Seega, ma olen väga päri, et lõpuks see analüüs on valmis saanud. Need meetmed on seal väga head ja ma muretsen ainult selle pärast, et ... 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! … kas ei jää mitte see rahastus või see ilus dokument koos meetmete ja soovitustega kaante vahele. See juhtus tegelikult aastal 2021, kui rahvastikuministri institutsioon, Riigikogu probleemkomisjon pandi plaksuga kinni ja loodi Kliimaministeerium – taoline monstrumministeerium, mida me tänaseni naerame ja kes tegeleb kohati sellega, et uputab meil metsasid – 14 miljonit läheb eelarvest metsa uputamisele –, aga mitte sellele, et me võiksime sellega näiteks tõesti peresid ja lapsi toetada. 

14% inimesi tahab keskmiselt rohkem lapsi täiesti looduslikult, orgaaniliselt, ja nende inimeste vabale tahtele vastu seista ja kaitsta neid, nagu me oleme lugenud Ekspressist täna – ma ei saa sellest aru, miks on ikka veel vaja vastandada inimestele, kes tahavad peret ja lapsi. Ei ole vaja! Tõesti, Sotsiaalministeeriumi ametnikke tuleb tunnustada, et nad on hakanud täitma Eesti põhiseadust.  

Võib-olla ka veidi kriitilisema poole pealt. Erihoolekande kohta ma arvan ka, et siin on vaja erakondadeülest kokkulepet. Ja siin tuleb märkida ära omastehooldajate küsimus. Omastehooldajad ei saa tööle minna. Et nad saavad tööampse teha, see on väga vahva. Neile on tekkinud hoiukodud või päevakeskused, kuhu nad saavad oma lähedast usaldada. Aga seda, et omastehooldajatele ei ole riigi garanteeritud ravikindlustust, on muidugi kuritegu. See aitaks neil võrdselt teistega tööturul osaleda, nende vaimne tervis ei kannataks ja see ei oleks ka riigile kulu. Kui nad lähevad tööle, siis nad maksavad makse ja see tuleb ju riigikassasse tagasi. Muidugi on kodus elavate hooldatavate teenuste toetamine väga-väga tervitav. Ja need saavutused, mis minister esile tõi, need olid ausad. 

Aga võib-olla ma märgin ära selle Tervisekassa poole, et siin on meil järgmisel neljal aastal kõva miinus. Ma ei tea, kuidas nüüd leitakse raha selle augu lappimiseks ja mida öelda selle õigustuseks, et me parlamendis peame selle miinuse vastutustundlikult heaks kiitma. Seda on raske teha, aga ma ka ei kiitnud. 

Ja võib-olla vaadata ikkagi selle Tervisekassa juhi leidmise riigihanke peale. Näiteks juhatuse esimehe värbamise teenuse maksumus ilma käibemaksuta on 35 000 krooni ja tänase käibemaksumäära juures 24% lisandub sinna käibemaksu 8400 krooni. Vabandust, eurot! Ma olen ikka juba tänases ajastus. Nii et circa 45 000 eest otsitakse meile uut juhatuse esimeest, kelle ametikirjeldus ütleb ka seda, et seal ei mainita üldse kassa põhifunktsiooni, et ta peab tegelema kindlustusseltsina, ravikindlustusteenust pakkuma.

Aga mida veel? Mul ei ole illusioone. Ennist siit puldist kõneles hea kolleeg Aivar Kokk sellest, et kohe, kui juhterakond tuli 2023. aastal võimule, võttis ta ära peretoetused. Siis tekitati automaks, nüüd trahvitakse inimesi selle eest, kes automaksu õigel ajal ära ei maksnud. 25 000 inimese kontod on arestitud. See on tõesti uskumatu meetod jõukuse ja julgeoleku tekitamiseks! 

Teie aeg! 

Aeg on täis, öelda oleks palju. Ma soovin ministrile jõudu tööle ja jään ootama, et lastele mõeldud raha ja meetmed viiakse ellu ja see ei jääks pelgaks muinasjutuks. Aitäh!

Järgmisena Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel Tanel Kiik, volitusega, ma loodan.

Paluks kolm minutit juurde igaks juhuks.

Kolm minutit lisaks.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Kuulasin minagi seda ettekannet. Ega seal on ju vähe punkte, millega otseselt ma ei nõustuks. Valdavas osas võib öelda, et "Eesti 2035" eesmärkide, ütleme siis, suunas liikumine on olnud mõõdukalt edukas, kaugeltki mitte nii tempokas, kui sooviksime. Aga iseenesest, ega need sihid ja need rõhuasetused, millele minister viitas siin, näiteks seotud alkoholikahjude, tubakakahjude vähendamise vajadusega, inimeste tervena elatud aastatega, on kõik ju adekvaatsed.  

Aga nagu aru saite juba, siis tuleb ka aga. Ehk ühel hiljutisel peaministril oli selline komme öelda, et ära räägi mulle oma prioriteetidest, näita mulle oma eelarvet, tsiteerides klassikuid. Sama võiks küsida ju praeguse valitsuse kohta. Ehk sõnades on tervishoiu valdkond, inimeste tervena elatud aastad, kõik see oluline, raviteenuste kättesaadavus tähtis, sotsiaalvaldkond tähtis. Aga kui vaatad seda eelarvet, siis paraku sellestsamast eelarvest, mille esimene lugemine täna siin parlamendisaalis läbiti, seda kõike välja ei tule.  

Võtame siis viilu kaupa. Kas tervishoiu valdkond saab riigieelarvest täiendavat lisaraha lisaks juba varem sinna pandud nii-öelda reservidele? Vastus on, et ei saa. Tervishoiu valdkonnale ravijärjekordade lühendamiseks, vajalike raviteenuste kättesaadavuse tagamiseks lisaraha see valitsus ei eralda. Seda raha ei leitud.  

Võtame näiteks sotsiaalhoolekande valdkonna. Erihoolekandes on väga pikad järjekorrad. Riigikontroll on välja toonud, et need on kohati mitmeaastased, need on tegelikult ajas pikenenud. Töötajate palgatase on seal 1200–1300 euro juures. Kas see valdkond sai küsitud määras lisaraha või vajalikus määras? Ei saanud. Erihoolekandele leiti 4,2 miljonit eurot olukorras, kus valdkonna organisatsioonide hinnangul vajadus on seal suurusjärgus 50 miljonit. Ministeeriumi lisataotlus oli iga aasta kohta ka kümnetes miljonites eurodes ja see lisataotlus oli isegi tegelikult veel nii-öelda konservatiivselt, tagasihoidlikult koostatud. Ehk ei saanud ei tervishoid lisaraha, ei saanud erihoolekande valdkond lisaraha.  

Võtame järgmise valdkonna, perepoliitika. Tegelikult perepoliitika eelarve järgmistel aastatel hakkab kahanema. Mitte otseselt sellepärast, et valitsus oleks nüüd, ma ei tea, värskelt siin mingeid otsuseid teinud, mis laste ja perede toimetulekut halvendavad, aga sellepärast, et laste arv, sündide arv kahjuks langeb, ja kuna seesama raha on seotud nii-öelda seadusepõhiselt – lapsetoetus esimese ja teise lapse kohta 80 eurot, kolmas 100 eurot ja nii edasi, muud hüvitised –, siis hakkab vähenema ka see summa, mida riik eraldab peretoetusteks. Ka siin oli tegelikult valitsusel võimalik reageerida, teha otsuseid, otsustada, et me tõstame neid, esimese ja teise lapse toetuse 100 euroni, ühtlustame ära kolmanda lapsega, et iga laps oleks võrdne ja seeläbi ka suureneks peretoetuste ja laiemalt laste- ja perepoliitika valdkonna eelarve, vähemasti ta ei kahaneks võrreldes käesoleva aastaga. Neid otsuseid ei tehtud. Samal ajal me oleme sajandi suurimas rahvastikukriisis, mis aasta-aastalt tegelikult süveneb, ja mida hiljem me sealt kriisist hakkame välja tulema, seda raskem see saab olema.  

Samuti, vaatan valitsuse poliitikat muudes valdkondades. On ka neid otsuseid, mis ei nõua lisaraha, näiteks haiglaapteekide õiguste laiendamine. See konkreetne eelnõu, mis eelmise aasta septembris valitsuse heakskiidu sai, oktoobris parlamendis esimese lugemise läbis, on nüüd aasta aega istunud ja oodanud. Ravivaldkond on väga suur äri. Ma saan aru, et seal on suured ärihuvid, seal on kindlasti ettevõtjaid, ja ütleme, oligarhi staatuses isikuid, kellele ei meeldi, kui sellised muudatused toimuvad. Aga parlament peaks lähtuma siin ikkagi patsientide ja haiglate vajadustest, et inimeste vajalike ravimite kättesaadavus paraneks ja tegelikult ka kulud, mis täna lähevad sinna valdkonda, väheneks. See ei küsi lisaraha riigieelarvest. See on poliitilise tahte küsimus, kas me anname haiglatele paindlikkuse ka ise sisse tuua ravimeid Euroopa Liidu hulgimüüjatelt või me seome nad ära olemasolevate hulgimüüjatega, nagu praegu on, mis tegelikult tähendab, et haiglate võimalused kiiresti ja operatiivselt reageerida, paindlikult ise patsientidele vajalikke ravimeid hankida on piiratud. See on see valik, mille praegune valitsus on seni langetanud. Ma väga loodan, et see valik veel muutub, et me haiglaapteekide õiguste laiendamisega edasi läheme, sest valdkond on seda aastaid oodanud, aga alati on olnud valitsuses mõni poliitiline jõud, kes seda minule suhteliselt arusaamatutel põhjustel, et mitte öelda ettekäänetel, on blokeerinud. Ehk kui me vaatame tervishoiu ja sotsiaalvaldkonda, siis on mul väga raske näha, millised on konkreetsed otsused perepoliitikas, millega on seda valdkonda püütud paremaks teha. Ministri rõhuasetused on õiged, prioriteedid on paigas, aga nagu öeldud, raha, eelarvelisi otsuseid nende prioriteetide taga ei ole ja samamoodi pole ka neid vajalikke poliitilisi otsuseid. 

Ja lõpetuseks, mis on kahtlemata väga oluline keset kriisi, on aidata laiemalt ühiskonna kõige nõrgemaid. Ma räägin toimetulekutoetuse saajatest. Toimetuleku valdkonnas, toimetulekupiir on olnud paigal, 200 euro peal aasta 2022 suvest, kui me seda valitsuses tõstsime. Kolm aastat on paigal olnud, nüüd leiti selle summa suurenduseks 20 eurot siis. 220 euroni tõuseb toimetulekupiir. Ei, ta ei tõuse nii palju, kui vahepeal hinnad on kallinenud, ei, ta ei tõuse nii palju, kui oleks, sotsiaaldemokraatide ettepanek on näiteks 50 eurot, mis oleks ka nagu inimeste jaoks tunnetatav erinevus. Ei, seda raha valitsus ei leia. Toimetulekupiiri tõsteti 20 euro võrra, ettepanek on tõsta siis. Ehk ka siin, kui me näeme, et kolm aastat on majandus languses, hinnad on kiiresti tõusnud, inimestel on raske või nõrgematel on raske, neile appitulekuks valitsus raha ei leia. Või kui leiab, siis nii nagu erihoolekande puhul ka toimetuleku valdkonnas minimaalselt, nii et saab näidata, et näete, tõstsime, 10% panime juurde olukorras, kus tegelik vajadus on märkimisväärselt suurem. 

Ja selle mündi teine pool ehk tulude pool. Siin selgub, et valitsuses on raha. Ma ei hakka kasutama seda sõna, mida kasutas haridus- ja teadusminister selle rahahulga ilmestamiseks. Aga anda ära 800 miljonit eurot maksutulu, millest väga suur osa läheb tegelikult jõukale osale ühiskonnast, ja paralleelselt närutada neid valdkondi – sotsiaalvaldkonda, tervishoiu valdkonda, perepoliitika valdkonda –, no see on ju terve mõistuse vastane. Ehk olukorras, kus meil on majandus kriisis, rahvastikukriis, tervishoiuteenuste ja erihoolekandeteenuste kättesaadavus raske, inimese toimetulek löögi all, me leiame raha, et toetada 10–20% Eestimaa jõukamaid inimesi. Selle raha me leiame, sadu miljoneid sinna me leiame. Aga tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna, perepoliitika valdkonna lisakulude katteks, päris vajaduste katteks, mis on selle kriisiga süvenenud, sinna me leiame üksikuid miljoneid. Kus siin need valitsuse prioriteedid on teie hinnangul? 

Ehk tänan ministrit selle ettekande eest, paljuski põhimõtete ja rõhuasetustega nõus, aga tsiteerides veel kord teie enda endist peaministrit või Eesti peaministrit, see oli Kaja Kallas, kellele meeldis seda öelda, et ärge rääkige mulle oma prioriteetidest, näidake eelarvet. Eelarve kahjuks räägib teist keelt. Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Oleme tervishoiukriisis. Kahjuks tervishoid ei ole selle valitsuse prioriteet. Nagu te mäletate, kui see niinimetatud uus valitsus kokku pandi, siis tervishoiust ei olnud isegi mitte ühtegi sõna selles esimeses koalitsioonileppe memos. Järgmises koalitsioonileppes tuli meelde, et kuulge, meil vist on tervishoiuvaldkond ka olemas. 

Terviseministri ametikoht kaotati ära ja liideti kokku kaks väga suurt valdkonda ehk sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond. Aga veel enne seda – tuletan meelde, see oli veel eelmise valitsuse ajal – tehti ära sellised otsused, et suurendati retseptiravimite hindu, voodipäevatasu ja arstivisiiditasu. Tegelikult me näeme, kuidas see on juba inimesi mõjutanud. 

Ja veel üks statistika. Eesti on Euroopa esikolmikus, aga kahjuks sellises valdkonnas, kus me ei tohiks olla. Nimelt, Eestis jääb 11,2% inimestest vajalikust arstiabist ilma ja see on Euroopa üks halvim näitaja. Võrdluseks näiteks, keskmine arv, keskmine protsent Euroopas on 3,8%. Ja siis öeldakse, et me ei suuda olukorda praegu lahendada, aga me proovime vähemalt teha nii, et halvemaks ei lähe. See on see suhtumine. Et me teeme analüüse, kuhu raha suunata. Kusjuures neid analüüse tehakse iga aasta. Aga milleks te neid analüüse teete, kui raha tervishoidu niikuinii juurde ei suunata ja te isegi ei suuda kontrollida seda, mis metsik laristamine toimub tervishoiuasutustes? 

Ma peatungi siin eraldi, et mis asutus meil see Tervisekassa ikkagi on, kus on nii metsikud kulud erinevatele pseudoteemadele. Tervisekassa on kuue kuuga kulutanud pool miljonit eurot reklaamile, lisaks 400 000 eurot äri- ja juhtimisnõustamisele. Millist äri meil ajab Tervisekassa ja missuguse kvalifikatsiooniga on juhid, kes vajavad pea poolemiljonilist ärinõustamist poole aasta jooksul? Lisaks on erikomisjonile juba varasemalt saadetud dokumendis näidatud, et aastas kulub töötajate koolituskuludele 240 000 eurot. Tekib küsimus, kas need kulud tuleb veel lisada nendele ärinõustamise kuludele. Rääkimata sellest, et Tervisekassa kulutab iga aasta 250 000 eurot erinevatele pidudele ja motivatsiooniüritustele. Põhimõtteliselt, kui me liidame kõik need asjad kokku – reklaam, juhtimisnõustamine, koolitused, üritused –, siis see teeb kokku peaaegu poolteist miljonit eurot. Muide, ürituste puhul ei tehta kunagi mitte mingit hanget. See põhjendus, mida kasutatakse, selle kohta ütles tegelikult ka Riigikontroll, et sinna tuleks lähemalt sisse vaadata, kuidas need otsused sünnivad. 

Järgmiseks. On räägitud, et ikkagi püütakse kulusid kokku hoida, et Tervisekassa on miinuses ja et selleks, et kulusid kokku hoida, on töötajaid koondatud. Aga vaatame numbreid. Palgafond on hoopis kasvanud peale seda, kui töötajaid on koondatud. Palgafond kasvas 1 miljoni euro võrra. 194 töötaja peale on palgafond 12 miljonit eurot. Ja juhatuse esimehe palk on peaaegu 10 000 eurot. Samal ajal on veel sotsiaalminister Karmen Joller maksnud Tervisekassa juhatuse liikmetele 71 000 eurot tulemustasusid. Mis tulemuste eest, ma korra küsin. Ja nüüd, kui juht on tagasi astunud, otsitakse uut juhti ja nende otsingute jaoks võetakse 35 000 euro eest inimene ehk 35 000 eurot kulutatakse nüüd inimesele, kes hakkab otsima, kes on valmis tulema Tervisekassa juhiks, et saada 10 000-eurost palka. 

Järgmiseks, kallid büroopinnad. Büroopindade kohta oli kusjuures eraldi väga huvitav kirjeldus Tervisekassa juhtkonna poolt. Kui komisjon küsis, miks olid valikus ja kaalumisel ainult kallid hooned, miks ainult Golden Gate, miks ainult sellised valikud olid, siis öeldi, et otsitakse A-klassi hoonet, millel oleks väike süsinikujalajälg. Noh, nõukogu protokollist tuleb kusjuures veel huvitavat infot välja. Aga kuna see on AK-märkega, siis sellest ma ei saa lähemalt rääkida. Aga lihtsalt huvitav on see, et riigiasutuse jaoks on prioriteediks süsinikujalajälg, aga mitte see, kuidas hoida maksumaksja raha kokku, eriti olukorras, kus meil on tõesti tervishoiukriis. 

Ja siis, kui sa esitad küsimuse, mis asutus see Tervisekassa on, et teil on vaja pidevalt motivatsiooniüritusi, koolitusi, ärinõustamist, tulemuspreemiaid, siis meile öeldakse, et aga töötajatel on suur koormus, neid tuleb motiveerida. Ma saan aru, aga miks me siis samamoodi ei motiveeri inimesi teistes valdkondades? Miks me ei motiveeri samamoodi õpetajaid, päästjaid, õdesid, hooldajaid? Neil on ka väga suur koormus. Kõige olulisem küsimus: kas see on ressurssi kõige mõistlikum kasutamine ajal, kui meil tõesti mitte kõik lapsed saavad vajalikku ravi ja koguvad tihti raha annetuste näol? Me teame, et kas või "Jõulutunnel", mis varsti tuleb. Ja paralleelselt käib selline laristamine. 

Tervisekassa ei teeni ise raha, nende ülesanne on laiali jagada seda ressurssi, mida neile eraldatakse riigieelarvest. See summa, kui palju eraldatakse, on juba poliitiline otsus, see on see, mida siin Riigikogus hääletatakse. Tervisekassa ise ei loo seda rahavoogu. Tervisekassa ülesanne on õiglaselt, tulenevalt seadustest eraldada see raha asutustele ja erinevatele hüvitistele. Ja vabandust, selle jaoks Tervisekassa ei vaja 400 000 eurot, ärinõustamist, et riigieelarvelisi vahendeid seaduse järgi laiali jagada. 

Ma ütlen veel sellist asja, et võib tunduda radikaalsematena, aga võib-olla meil Tervisekassat sellisel kujul üldse ei olegi vaja. Jah, öeldakse, et peab olema iseseisev, aga ma absoluutselt ei näe probleemi, miks ei saa Tervisekassa olla lihtsalt osa Sotsiaalministeeriumist. Praegu ju ka nõukogu ei ole suuteline teostama järelevalvet selle üle, kuidas Tervisekassa oma eelarvelisi vahendeid kasutab. Näiteks nõukogu esimees Karmen Joller on juba tunnistanud, et paljudest kuludest te ei teadnudki varem, et ei ole niimoodi eraldi tegevuskuludesse sisse vaadatud. Jürgen Ligi on ka nõukogu liige ja tema ütles, et see on üldse 1% kogu eelarvest, et mis vahet seal on, see ei ole suur probleem, et mingitele asjadele kulutatakse. Aga on vahe, sest see raha ei ole Tervisekassa teenitud. See on maksumaksja raha, see on osa eelarvest, mida riik Tervisekassale eraldab. Kui on selline suhtumine, siis pole vaja imestada, et meil laristamine toimub riigiettevõttes, asutustes, ministeeriumides ja valitsemiskulud on üleüldse pidevas kasvutrendis. Samal ajal on meil tervishoius kaos. Ministrid on kusjuures nõukogudes just selle jaoks, et kontrollida, kuidas kasutatakse eelarvelisi vahendeid. Täna seda kontrolli ei ole. 

Ma ütlen uuesti ikkagi välja selle seisukoha, mida Keskerakond on varem öelnud, et see, et täna Tervisekassa juht astus tagasi, ei lahenda tegelikult probleeme, mis seal toimub. See oli lihtsalt poliitilise vastutuse veeretamine teise kaela. Täna sotsiaalminister jätkuvalt vastutab selle eest, mis kaos ja milline laristamine meil Tervisekassas toimub. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Helle-Moonika Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Head kolleegid! Inimesed, kes meid jälgivad ekraani vahendusel! No vot, siin me nüüd siis oleme. Meil oli siin suur ettekanne. No võtsin mina selle tagant ja mõtlesin, et leian sellise pika ja sisuka paberi. Aga noh, meil on selline väike infoleht, kust suurt midagi välja ei loe. Noh, vaatasime, mis minister meile täna räägib. Minister alustas oma kõnet suurte sõnadega ja ütles, et ta seisab kahe suure valdkonna eest, need on tervis ja heaolu. Mul on hea meel, et ta seisab. Ta seisis siin puldis ja tegi suuri sõnu, aga veelgi parem oleks, kui ta ei seisaks, vaid tegutseks ka, päriselt ka tegutseks selle nimel, et Eesti inimesed pääseksid kiiresti arsti juurde ja saaks abi võimalikult oma tervisemure alguses. Aga ikka kuulsime, et kõigepealt läheb inimene hindamisele ja kui veab, siis alles ravile. Aga reaalne elu on näidanud, et sellise hindamise ja menetlemise käigus inimene tihtipeale kas jääb veel haigemaks või sureb lihtsalt ära. 

Kahjuks me ei näe siiani ministri tegevuses konkreetseid samme. Me olemegi kuulnud ainult neid hurjutamisi ja õiendamisi oma tervise pärast mures olevate inimeste suunas. Päriselt suuri muudatusi ta ilmselgelt ei julge ega taha tegema hakata. See tähendaks ju tegelikult, olgem ausad, kogu perearstisüsteemi ümberkorraldamist või haiglate kui äriühingute muutmist inimeste terveks ravimise kohaks. See oleks aga asi, mis tuleb päriselt ette võtta, mitte tegeleda kosmeetiliste muudatuste ja ilusate sõnadega ning üritada midagi muuta süsteemis, mis on juba iseenese raskuse, keerulisuse ja bürokraatia all kokku varisemas. 

Kas või seesama reibas jutt SKAIS-süsteemist, mille kohta ma küsisin. Minister üritas midagi kohmerdades vastata, et noh, SKAIS-süsteem tuleks nüüd jälle kuidagi taas üles ehitada. Me oleme sinna kümneid miljoneid matnud. Ma tõesti küsin, kui palju peab sinna veel juurde uputama nendesse IT-lahendustesse, mis ei ole kunagi tööle hakanud, ükskõik kui palju IT-ettevõtteid sinna raha juurde ei oleks saanud. No nüüd see 17 miljonit veel juurde panna – mina ei ole taas kindel, et see jälle kusagile sohu ära ei upu. Aga las ta jääb, eks me saame seda näha. 

Aga ma tulen tagasi tervise ja heaolu ilusate sõnade juurde. Mina ütlen, et kui nii edasi läheb, siis meil Eesti inimestel varsti ei ole enam tervist ega ammugi heaolu Vaatame siit infolehelt, mis meil siis on. Tervisevaldkonnas räägitakse tervist toetavatest valikutest. Üks selliste valikute oluline osa on tervislik toit ja sellest on ka täna siin räägitud. Aga siin me jõuamegi ilusatest sõnadest reaalse elu juurde, mida partei ja valitsus meile pakuvad. Toiduainete käibemaks on meil kõrgeim Euroopas ja valitsus keeldub seda langetamast. Mismoodi siis Eesti inimene saab täita seda eesmärki, mis selles arengustrateegias on kirjas? Tuleb teha tervist toetavaid valikuid tervisevaldkonnas. Tervislikku toitu endale kõrgete toiduhindade tõttu ju lubada ei saa. 

Jürgen Ligi, kellest on ka siin täna juba juttu olnud – ma arvan, et ta luksub kusagil oma kõrgustes praegu –, ütles, et käibemaksu langetada pole vaja, sest rahvas on niigi liiga paks. Minister tõi välja uuringu, kus räägitakse, et probleem on jätkuvalt inimeste, noorte ja laste ülekaalulisuses. Reaalses elus see võib-olla ongi nii, aga põhjus-tagajärg on ju hoopis mujal. Odavad toiduained, mille kohta kunagi meil presidendiproua Evelin Ilves ütles kräpp, ongi paraku need toiduained, mis ainevahetuse tuksi keeravad, inimesed paksuks teevad ja loomulikult palju terviseprobleeme põhjustavad. No kuulge, ega inimesed ei ole ju tõesti mingid küülikud, et päevast päeva porgandit ja kapsast sööks. Ütlesite, et porgand ja muud köögiviljad on ju odavad, isegi koos kõrge käibemaksuga, et söögu siis inimesed neid. Ma olen nõus, te ei taha käibemaksuteemalisse arutelusse siseneda, aga see kõlas nüüd jälle üsna inetult, isegi Jürgen Ligit tsiteerides. Võib-olla te tõesti ei oskagi paremini, pärast jälle ütlete, et teist on valesti aru saadud, aga olgu siis nii. 

Aga vaatame paberilt, mis siin veel on. Niimoodi. Inimkeskse tervishoiu programm. Siin ma näen küll, kuidas inimkesksest liigutakse pigem kaugemale. Tervishoiusüsteemis toimuv ei toeta küll kuidagi seda eesmärki, vastupidi, inimesed tunnevad üha enam, et teenused, arstid, eriarstid liiguvad neist aina kaugemale. Nende vahele tekivad kõiksugu IT-lahendused, hindamised, rehabilitatsiooniplaanid, triaažid. Nüüd tuleb ka veel mingi AI-nõustamise plaan. No varsti inimene selles süsteemis arsti ei näegi. Kus on siis suurte sõnadega lubatud inimkesksus ja kus on inimlikkus? Mina oleksin tahtnud selles väikeses infolehes, mis meile siin armulikult anti, näha just seda, et kogu selle arengukava sisu oleks inimlikkus. Kahjuks seda siin ei ole ja seda ei olnud ka minister Karmen Jolleri kõnes. 

Lõpetuseks. Sündimuse ja demograafia teemal, mis siin tegelikult ka täna väga olulise teemana läbi käis, väristasite siin juba pead ja ütlesite, et oi, tõepoolest, lapsi peab rohkem sündima. On eriti irooniline seejuures, muuseas, et need, kes kogu aeg on rünnanud konservatiive, kes räägivad sündimuse ja demograafia olulisusest, needsamad naistearstide ja ämmaemandate esindusorganisatsioonid, on nüüd ootamatult sattunud valele poolele, said teid seekord isegi nahutada. Aitäh sellegi eest!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Stig Rästa, palun!

Aitäh, austatud kuulajad! Austatud minister! Kui me räägime tulevikust, siis see ei ole kuskil kaugel. See algab täna meie otsustest, meie hoolest ja sellest, kuidas me üksteist kohtleme. Aasta 2035 ei ole lihtsalt üks number, vaid siht, mille poole me sammume samm-sammult, vahel raskustega, aga alati südamega. 

Sotsiaalministri pikaajaline strateegia "Eesti 2035" räägib ühest väga lihtsast, aga võimsast asjast, et Eesti peab jääma hoolivaks riigiks – selliseks riigiks, kus lapsel on turvaline kasvada, eakal on väärikas vanadus ja abivajaja ei tunne end üksi. Me ei saa alati muuta kõike korraga, aga me saame alustada seal, kus oleme, inimlikkusega. 

Raha on alati vähe. Alati leitub midagi, mida võiks teha rohkem, kiiremini või suuremalt, aga me ei saa jääda ootama ideaalseid olusid. Me peame tegutsema praegu, leidma lahendusi, leidma nutikust, leidma soojuse ja tahtmise. Hoolivust ei mõõdeta rahas, seda mõõdetakse tähelepanu, aja ja siira suhtumisega. 

Iga euro, mis sotsiaalvaldkonda läheb, peab looma väärtust ja väärtus tekib siis, kui inimene tunneb, et riik seisab tema kõrval mitte ainult dokumentides, vaid päriselt. Me teame, et meie hooldustöötajad, õpetajad, sotsiaaltöötajad ja vabatahtlikud teevad imesid iga päev sageli väikese palga, aga suure südamega. Ja nemad on just Eesti tugevus, nemad on meie "Eesti 2035" tegelikud kangelased. 

Sotsiaalministri juhtimisel oleme seadnud sihi, et iga inimene Eestis võiks elada väärikat ja turvalist elu, et teenused oleksid kättesaadavad, et abi jõuaks õigel ajal ja et hooldekodu ei oleks kurb lõpp, vaid soe kogukond. Ja et lapsevanem jääks murega üksi ja et ükski inimene ei peaks valima toidu ja ravimite vahel. 

Meie tulevik sõltub sellest, kui hästi me oskame hoolida mitte ainult siis, kui on lihtne, vaid ka siis, kui on raske. Just nüüd, kui raha on vähe ja nõudmisi palju, peame me olema targemad, mitte küünilisemad. Me peame toetama neid, kes aitavad teisi, me peame märkama neid, kes on väsinud, aga ikka tulevad tööle, et kellelgi oleks parem. 

Sest lõpuks, head sõbrad, ei tee Eestit suureks mitte ainult rahasummad, vaid inimesed – inimesed, kes hoolivad, kes pingutavad ja kes usuvad, et ka väikestest sammudest algab suur muutus. "Eesti 2035" ei peaks olema ainult ministeeriumi plaan, see peaks olema meie ühine lubadus hoida üksteist, ehitada üles õiglane ja südamlik riik, kus siis, kui raha on vähe, tahet on rohkem. Tahtmine ja hoolivus ei maksa midagi, aga nende väärtus on mõõtmatu. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib ka kõnelustel osaleda? Lugupeetud minister Karmen Joller, kas te soovite ka kõnelustel osaleda? Ei soovi? Selge. Siis sulgen läbirääkimised. Sellega oleme läbinud tänase teise päevakorrapunkti. 

Liigume nüüd kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Head kolleegid! Teeb murelikuks see, kuidas Siseministeeriumis valmivad järjest eelnõud või suunised eelnõudeks nagu – näiteks see eelnõu on suunistega tehtud –, mis piiravad inimeste põhiõigusi ja vabadusi või on suunatud ühiskonna jälgimisele. Alles hiljuti meil soovis Siseministeerium tulla välja eelnõuga, mis oleks andnud võimaluse jälgida, mida iga inimene oma telefonis või arvutis vaatab, mida inimene loeb, ja põhimõtteliselt hakata karistama inimest tema mõtete eest. Seejuures püütakse veel sellised kavatsused läbi suruda peidetuna kas siis teises kontekstis mõne ohtliku sihukese pealkirja taga nagu terrorismi tõkestamine. 

Aga veel oli üks eelnõu, mis ka nüüd on tagasi võetud. Veel sooviti piirata meil meeleavaldusi, meeleavaldusi, kus võib olla potentsiaalne oht. Põhimõtteliselt oli tõlgendamisruum nii lai, et oleks olnud võimalus absoluutselt ükskõik mis, kas või näiteks automaksuvastane meeleavaldus või mõni muu meeleavaldus kohe juba laiali ajada. 

Superandmebaasi eelnõu on meil muutmisel, millel on väga tugev inimeste põhiõiguste riive ja millest siiani pole valitsus loobunud. 

Nüüd on siin meil ees see numbrituvastuskaamerate seadustamise eelnõu. Ehk see tänane eelnõu, mis ta teeb, on see, et tagantjärele seadustatakse kaamerad, mis vahepeal olid põhimõtteliselt väga suvaliselt erinevatesse kohtadesse ilma analüüsideta üles pandud. Seda tuvastas PPA enda sisekontroll, analüüse polnud. 

Aga tekib küsimus, miks üldse sellised kavatsused Siseministeeriumis täna tekivad ja mida meil katsetatakse. Siseministril täna ma tegelikult soovitaksin väga tõsiselt vaadata, mis toimub Siseministeeriumi haldusalas, et järjest tulevad sellised eelnõud meil välja. Kust on nüüd tekkinud selline järsk soov inimesi hakata kontrollima, inimesi hakata jälgima, mida meile ette valmistatakse? 

Sest uuesti, seesama numbrituvastuskaamerate teema. Ei teadnud sellest ei ministrid, ei teadnud sellest peaminister midagi, ei endised ministrid. Kümme aastat kõik väidavad, et keegi kümne aasta jooksul ei teadnud, et selline süsteem on käivitatud, või tegid nägu, et ei teadnud. Ma ei tea, mis asi on ohtlikum, kas see, et valitsus võib valetada rahvale – sellega me oleme harjunud –, või hoopis ohtlikum on see, et ametkond on käivitanud mingisuguse süsteemi, millest mitte keegi, millest valitsuse liikmed, keegi pole isegi teadlikud. Ja nüüd on küsimus, kas meil siin vahepeal on veel mingisugused süsteemid käivitatud, mida püütakse nüüd seadustada läbi erinevate eelnõude, mis nüüd Siseministeeriumist on järjest välja tulnud.

Ja nüüd, kui me vaatame konkreetselt seda seadust täna, mida me kohe hakkame hääletama, siis selle seadusega antakse võimalus piiramatult, piiramatult, ma ütlen, neid kaameraid igale poole edasi paigaldada ja antakse luba suurele hulgale ametnikele inimese andmeid edasi vaadata. Siin saalis, komisjonis ja ühiskonnas pole olnud kõige põhilisemat debatti, kui palju tegelikult üldse meil peaks neid kaameraid olema, kui suure tihedusega, kui palju me peaksime laskma ennast jälgida. Seda debatti ju pole olnud. Sest põhimõtteliselt, kui me vaatame seda sõnastust, sõnastus on piisavalt lai, et näiteks iga 100 meetri tagant, võib-olla isegi vähem, on võimalik meil kaamera üles panna. Ja selline mulje jääb, et see ei huvita kedagi. Meil on ju vaja seadus kiires korras vastu võtta. 

Ja veel, ei pildistata ainult autosid, see on väär arusaam. Peale jäävad ka inimesed, inimesed, kes on sõidukis, inimesed, kes viibivad vahetus läheduses. PPA on öelnud, neil ei ole võimalik inimeste nägusid hägustada. Aga probleem on selles, et selles seaduses nad on selle osa välja võtnud ehk tegelikult eksitatakse inimesi. Öeldakse, et pildistatakse ainult autosid, kui süsteem on täiesti teistmoodi üles ehitatud. Miks te võtate vastu seaduse, mis tegelikult ei räägi sellest, mis päriselt toimub? PPA on tunnistanud, nad ei saa inimeste nägusid hägustada ehk siis nad näevad ka seda, lisaks autodele näevad seda, kes oli autos ja kes oli vahetus läheduses. 

See seaduseelnõu on täna ekslik. Eraldi, mis on mind häirinud, on selline manipuleerimine, mis on toimunud Riigikogu liikmetega, sellise avaliku arvamusega, et teate, kui te seda seadust vastu ei võta, hakkavad toimuma meil kuriteod, paljud inimesed jäävad leidmata, kuriteod jäävad avastamata. Tuletan uuesti meelde, inimeste otsimiseks kasutatakse üleüldse teisi kaameraid, mis on avaliku ruumi kaamerad, mida on kusjuures ka tuhandeid ja mille osas meil ka ei ole olnud debatti,  ei analüüsi. 

Lisaks, jällegi, siiani ei ole mulle saadetud, kus on statistika nende numbrituvastuskaamerate osas, kui palju siis inimeste andmeid on vaadatud ja proportsionaalselt, kui palju on tänu sellele kuritegusid avastatud. Ei ole seda statistikat. Kui tuuakse näiteid teistest riikidest, siis palun lugege teiste riikide seadusandlust, kui täpselt on andmekaitse osas kõik välja toodud, kui palju on seda lahti kirjutatud.

Ja ametnike ligipääs! 1400 ametnikku saab ligi nendele andmetele. Kas teie hinnangul on see proportsionaalne number? (Hüüe saalist: "Vähe!") Urmas Reinsalu ütleb, et peaks olema rohkem. Ma saan aru, et see on iroonia. Aga veel küsimus, miks ikkagi anti ka Maksu- ja Tolliametile ligipääs nendele andmetele. Miks pidevalt Maksu- ja Tolliamet nõuab ligipääsu erinevatele andmetele, olgu see pangakonto, nüüd numbrituvastuskaamerad ja nii edasi ja nii edasi? Vahepeal maksuamet soovis ka kõnesid pealt kuulata. 

Keskerakond ei toeta seda seaduseelnõu, me hääletame selle vastu. See on vaid üks samm kõikidest nendest algatustest, mis viimase poole aasta jooksul on tulnud, algatused, millega soovitakse inimesi aina rohkem jälgida, andmeid koguda, moodustada superandmebaase. See eelnõu on ju ka osa sellest. Meie kohustus siin täna on kaitsta inimeste vabadusi, inimeste põhiõigusi. Meie kohustus on pidada laiapõhjalist debatti demokraatlikest väärtustest. Ja seda debatti siin saalis pole olnud. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud parlament! Esimesel selle eelnõu lugemisel me tegime konkreetse juhtimisülesande, kuidas selle asjaga edasi liikuda. Seda ei ole võimalik teha niisugusel argpükslikul meetodil, et nurga tagant sokutab siseminister paarile n-ö oma poisile eelnõu, mis puudutab olemuslikke põhiõigusi, ja ütleb, et me menetleme ära sisulise kvalitatiivse põhiõiguste testi analüüsid.

Vabandust, ma kutsusin üles esitama valitsust korrektne eelnõu, milles oleks sees käsitlus Saksamaa põhiseaduskohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Ma tuletan meelde 2008. aasta Saksamaa põhiseaduskohtu lahendit, mis puudutab inimese põhiõigust konfidentsiaalsusele. Seda ei tehtud, valiti teistsugune, argpükslik tee. 

Me näeme, et see käekiri on kuidagi süsteemse iseloomuga. Loetud päevad tagasi hakkas siseminister avalikkusele hämama ja loomulikult igati õigustatud ja asjakohase lähisuhtevägivalla viibimiskeelu eelnõu raames topiti sinna sisse hoopis avalikel koosolekutel viibimise keelu piirangute laiendamine. Minister hakkas hämama: mina ei tea midagi, see puudutab ainult lähisuhtevägivalda! Vabandust, selgus, et ikka puudutab küll. Jällegi, kasutades ära niisugust üldinimlikult arusaadavat asja, püüti mingisuguse n-ö moondamismantli all seda sisse sokutada. 

Ja seda argpükslikku joonist me nägime samamoodi ka küsimuses, kus käidi välja valitsuse poolt ettepanek mõtteroimade kriminaliseerimiseks. Näete, keegi internetis uurib seal, ma ei tea, islami radikalismi küsimust – nõnda, järelikult tema peas on juba teadlik huvi, järelikult ta sooritab mõttekuriteo, radikaliseerumiskuriteo! Ja see on kriminaliseeritud, see peaks olema valitsuse tõsiuskse nägemuse järgi 21. sajandil! Vabandust! Ja see võeti tagasi või pandi pausile loogikaga, et aeg ei ole veel küps. Milline aeg, tekib mul küsimus. 

Täpselt sama argpükslik on küsimus sellest, kui me kõneleme põhiõiguste piiramisest. Kuidas käitusid valitsuse liikmed? Inimeste pangakontodel on massiivselt seadusevastaselt soritud. Parlamendi neli komisjoni korraldasid erakorralise istungi suvel ja mitte ükski minister ei julenud kohale tulla. Näete, laua all! See ei ole hea maiguga käsitlus.

Nüüd selle eelnõu sisulistest küsimustest. Kõigepealt, selle eelnõu menetlemise modus operandi ei kannata vähimatki kriitikat. Valitsus on kaotanud usalduse põhiõiguste kategoorias, ütleme, selle retsidiivse käsitlusega praegu. Ei saa uskuda, ma tunnistan ausalt, ka niisugust heausksust nende küsimuste poliitilisel tasemel realiseerimisel. 

Nüüd praktiline, võtame selle eelnõu puhul modus vivendi. Siin ma pean tunnistama, et eelnõu menetlemisega on tegelikkuses tekkinud hoopis rida küsimusi juurde. Kõigepealt, esiteks, selle eelnõu puhul on jäetud lahtiseks, mis kaamerad need üldse on. Eelnõu võimaldab hakata tegelikkuses mobiilseid ehk liikuvaid kaameraid, tänavatel ringi sõitvaid numbrituvastuskaameraid ilma mingisuguse piiranguta sisse seada. Vabandust! Kas selle üle on parlamendis siin debatti olnud, et niisugune mandaat anda? Ei, mina pole seda kuulnud. Aga eelnõu seda lubab. 
Teiseks, jällegi isikute pildistamine. Vahepeal räägiti, et isikute pildistamine kõrvaldatakse. Samas on see isikute küsimus siia endiselt sisse toodud ilma mingisuguse piiranguta. Kui ma asetan kokku liikuvad mobiilsed kaamerad ja isikud, siis võimaldab see tegelikkuses kogu tänavatrajektoore, tänavatrassi tegelikult ju fikseerida ja neid andmeid säilitada.

Ma ei taha laskuda tagurpidi dramaatikasse. Loomulikult, tehnoloogiliste võimaluste põhiõiguste argumenteeritud, kaalutud piiranguga rakendamine kuritegude tõkestamiseks, ennetamiseks, avastamiseks on igati legitiimne. Me ei sea seda olemuslikult kahtluse alla. Aga meetod, kuidas seda tehakse, ja see lõpp-produkt ei kannata minimaalsetki kriitikat. Andke andeks! 

Lisaks toodi siia sisse tõepoolest Maksu- ja Tolliamet. Ja mis küsimustes, panete tähele: Maksu- ja Tolliamet saab hakata nüüd profileerima – jällegi isikuid mootorsõidukite puhul – olulise ohu väljaselgitamiseks. Korrakaitseseadus viitab, et oluline oht on summa kuni 8000 eurot n-ö kahju, sealhulgas riigi kohustuste täitmisele. See tähendab, et tegelikkuses Maksu- ja Tolliametile, ma saan aru, on salakaubanduse puhul, ka kriminaalkuritegude puhul, mida Maksu- ja Tolliamet menetleb, sellisel juhul nad nii-öelda uurimisasutusega ka piiriülese konterbandiga liikumise puhul anda pädevus. Aga absoluutselt avatud pädevus on selles loogikas, eriti loogikas, kus, ma pean tunnistama, ma juhtisin küsimusena tähelepanu sellele. 

Ja nüüd, kui ma vaatan seda üldpädevust, mis on antud Maksu- ja Tolliametile, siis see ei tundugi nali. Kas selle kaamerasüsteemiga on tulevikus võimalik taga ajada neid inimesi, kes automaksu ei ole soovinud maksta? Et tuvastada oluline varaline kahju? Kõigepealt selleks, et tuvastada, kas see maksmata jäetud maksukohustus on kuni 8000 eurot, on võimalik hakata seda profileerima. Juriidiliselt, ma möönan, on see groteskne kujund, mida ma praegu siin esitan, aga juriidiliselt on see selle intensiooniga nii algatajate poolt kui ka lõpuks see transformer, mis on komisjoni menetluses tekkinud siia lauale, tegelikkuses seda võimaldav. 

Ei saa käia niisuguses õigusriigis need asjad niimoodi lohisevalt! Hakkame targaks rahvaks, nõudlikuks rahvaks! Kas saame hakkama? Peame hakkama saama! Peame olema oma saatuse peremehed! 

Nii et Isamaa sõnum selles käsitluses, millele me oleme osutanud, on, et nendel toodud põhjustel – nii meetodi osas, usalduse osas kui ka selle lõppteksti osas – meil ei ole võimalik seda toetada. Samas me teeme väga selge osunduse, et me kuidagi ei välista tehnoloogiliste võimaluste kasutamist. 

Ammugi on argpükslik valitsuse käitumine, mis tegelikkuses selle asemel, et valitsuse tasemel pakkuda välja sisulise põhiõigusekäsitlusega lahendus, valis sellise tee, et kuudeks on see küsimus seiskunud. Öeldi, et oih, me tegeleme sellega sügisel, aga valitsus ei tegele sellega, vabandust! Leiame mõned mehed siit saalist, las nemad tegelevad sellega! 

Kuulge! Kui küsimus on nii tõsine – ja ma suhtun väga tähelepanelikult ka politseiametnike osundustesse probleemi kohta –, kuidas siis on nõnda, et öeldakse kuid, et see meid ei huvita, mingid mehed tegelegu parlamendis sellega?! 

Vabandust! See ei ole niisugune minimaalne hoolsuskohustus. Kuidagi mõisaköie kultuur hakkab meil tekkima nendes asjades. See ei ole mitte esmakordne probleem praegu, härra Hanimägi, ma vaatan seda juba korduvalt. 

Nii et ma loodan, et ma kirjeldasin arusaadavalt ära selle mõttekäigu, mis viib praegu Isamaa sellisele olukorrale, et meil ei ole võimalik seda teksti toetada nende osundustega tulevikuvaates, mida me teeme. Põhiõiguste valdkonnas seisab meil ka tulevikus ees väga suur rida asju, mida me peame hakkama muutma. Me teeme seda rahulikult ja naeratades. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Andre Hanimägi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volitusega.

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Head vaatajad! No ma olen üllatunud. Ma olen üllatunud selles, kuivõrd palju kriitikat pälvivad numbrituvastuskaamerad. Mul on tunne, et me räägime siin millestki hoopis teisest, me räägime mingisugusest maailma muutvast süsteemist, mis jälgib iga Eesti elaniku nägu, tegu, olevikku ja tulevikku. 

Ma võib-olla ikkagi alguses räägin sellest, mis see numbrituvastussüsteem üldse on. Need on kaamerad, mis vaatavad eelkõige autode numbrimärki. Neid kaameraid on natukene üle saja, mitte tuhandetes. Need on erinevate teelõikude peal ja need vaatavad numbrit – jah, ma kohe jõuan ka selle kõige muuni – ja siis teevad igast numbrist pildi. Ja kui me ütleme, et igast numbrist, siis see kõlab tõesti groteskselt, ainult et loomulikult mitte keegi Eesti Vabariigis ei vaata kõiki neid pilte 24/7 üle ja ei tohikski seda teha. Ja vaat kõige olulisem ongi see, et neid andmeid, mida see numbrituvastussüsteem kogub, ei kuritarvitataks. Selles on olnud minu jaoks kõige suurem küsimus. Loomulikult Eesti inimesi niisama jälgida ei tohi ja seda ei tehtagi. Küll aga, kui on olukord, kus on vaja tuvastada kadunud inimene, mingi kuritegelik organisatsioon, isegi varastatud auto, siis ühiskond eeldab, et politsei tegeleks maksimaalselt selle kuriteo lahendamisega. 

Mul oli väga üllatav kuulda, kui Keskerakonna esindaja rääkis, et tegelikult neid lahendusi on hoopis teisi, tegelikult on hoopis teised kaamerad. PPA ütleb väga selgelt ja on öelnud korduvalt, et lahendatud tänu numbrituvastuskaameratele on nii inimröövi kui ka vägistamise, väga mitmed erinevad kuriteod, Apple'i poe vargus. Neid asju on väga palju. Aga nüüd öeldakse, et tegelikult on teisi lahendusi ka. Kui mul on valida, kas ma usun Keskerakonda või ma usun Eesti Vabariigi Politsei- ja Piirivalveametit, siis ma kaldun Politsei- ja Piirivalveametit uskuma ja neid spetsialiste, kes ütlevad, et see on meie jaoks ülimalt oluline instrument. 

Ma olen ausalt öeldes üllatunud ka Isamaa esindaja Urmas Reinsalu kõnest, sest me oleme täna, hea Urmas, kolmandal lugemisel. See on kolmas lugemine. See ei ole esimene lugemine, see ei ole teine lugemine, see on kolmas lugemine. Isamaa esindajad on olnud õiguskomisjonis kogu aeg kohal ja ma kuulen esimest korda neid argumente, Urmas, mida sa siit saalist ütlesid. Ütlesid, et Isamaa ei ole nõus seda eelnõu toetama. See on väga veider. Kus olid teise lugemise ajal muudatusettepanekud? Need asjad, mis siit kõlasid, et see, kes ei maksa automaksu, hakkab numbrituvastussüsteemi tõttu varsti trahviteateid saama – see on puhas hirmutamine. See ei ole tõsi, see ei hakka nii olema, ma olen päris kindel selles. 

Küll aga annab see eelnõu väga selged suunised, kuidas numbrituvastussüsteemi võib kasutada, kes seda võivad kasutada, milliseid andmeid säilitatakse, kui kaua säilitatakse, kas ja kes saab neid andmeid vaadata. Ja vot see on Eesti inimeste jaoks oluline. Kui ma olin linnaosavanem mõned aastad tagasi, väga paljud inimesed küsisid mu käest, miks te ei pane kaameraid, miks te ei pane sinna kaamerat, sinna kaamerat, sest lõhutakse, varastatakse, pekstakse ja mis iganes. Tegelikult on meie ümber väga palju kaameraid. Väga palju kaameraid! Kui te sõidate parklasse sisse, siis tuvastatakse teie numbrimärk ilusti ära: tere, Urmas, sisenesid parklasse. See ei ole probleem. Aga see, kui Politsei- ja Piirivalveamet ütleb, et neil on seda tööriista vaja ja väga reguleeritult vaja, siis see on orwelllik lähenemine, see on probleem ja seda me ei tohi anda. Millega ma aga olen eelkõnelejatega nõus ja siin tõesti ei saa …

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Millega ma olen nõus, on tõesti see käpardlikkus. Sellega ma olen tõesti nõus ja see ei ole tõesti ainult selle eelnõu küsimus. Siin alles oli tõesti seesama lähisuhtevägivalla eelnõu, mille puhul oli äkki lipsanud sisse üks lause, mis muudab totaalselt eelnõu sisu. Ja siis päev läheb jälle mööda ja siseminister ütleb, et ups, tegelikult me ikkagi niimoodi seda ei taha ja võtan välja. Vaat sellised vead annavadki alust nendeks argumentideks, et Siseministeerium ja Eesti riik plaanivad mingisugust suurt jälitamisoperatsiooni, näotuvastuskaameraid ja mida kõike veel. 

Jah, need vead on probleemid. Ka selle eelnõu puhul tuli õiguskomisjoni alguses valitsusepoolne eelnõu. Selle lükkas õiguskomisjon tagasi ja siis paar päeva hiljem tuli tegelikult sisuliselt täpselt samasuguse eelnõuga, natuke parandatud, nelja Riigikogu liikme poolt. Ma oleks ka hea meelega andnud sellele oma allkirja, sellepärast et ma arvan, et see on vajalik ja õige asi. Aga teiselt poolt ma arvan, et see ei ole see koht, kus me hakkame rääkima, et sina või mina, kes on nüüd kõige ägedam eelnõu koostaja. 

Lõppkokkuvõttes oli minu ja sotsiaaldemokraatide huvi see, et suvel ei oleks politsei pime. Paraku suvel oli politsei pime ja ma saan aru, et väga paljude erakondade ja Riigikogu liikmete hinnangul oli see jumalale meelepärane kingitus, et politsei ei saanud numbrituvastussüsteemi kasutada. Täna ma väidan, et see eelnõu, on õiguskomisjonis kinnitanud nii õiguskantsleri büroo kui ka Andmekaitse Inspektsioon kui ka erinevad sidusrühmad, kes meil õiguskomisjonis olid, et see on see kompromiss, see on see lahendus ja neil ei ole enam neid muresid, mis olid varem. Me saime selle õiguskomisjonis nii sidusrühmadega kui ka suure osa Riigikogu liikmetega kinnitatud. Nüüd on meil olukord, kus ärgatakse kolmanda lugemise puhul ja öeldakse, et ei, see on ikka mingisugune väga paha jälgimissüsteem. Ei ole! Ei ole! Ja need inimesed, kes usaldavad Politsei- ja Piirivalveametit, usaldage julgelt edasi. 

Küll aga, tõesti, tehnoloogia areng tähendab ka seda, et meie siin saalis peame olema hoolsamad ja vaatama, et meie seadused käiksid selle tehnoloogia arenguga kaasas. See on olnud meie süü ja me peame sellega tegelema. Ja mul on hea meel, et me sellega ka tegeleme. Sotsiaaldemokraadid seda eelnõu toetavad. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No nüüd kolmandal lugemisel saavad kõnega esineda ainult fraktsioonide esindajad, kuigi kindlasti leidub ka aknaaluseid, nagu Kalle Grünthal, kes võiks ka olla sellest võimalusest huvitatud, et oma seisukohti väljendada. Aga ma ei tea, millised tema võimalused selleks on. 

Nüüd, fraktsiooni nimel muidugi ütlen kohe ära, et meie seda seaduseelnõu ei toeta õige mitmetel põhjustel. Esiteks, me ei saa seda toetada sellel põhjusel, et niimoodi ei tohiks asju ajada. Nagu me teame, kevadel ilmnes, et juba aastaid on PPA kasutanud massiivset info kogumist võimaldavat numbrituvastuskaamerate süsteemi, kaamerate süsteemi, mis ulatub üle terve Eesti ja koosneb vähemalt 170 kaamerast või rohkemast. Siis tuleb välja, et näete, selline asi on avalikkuse teadmata ja ilma parlamendilt volitust saamata üles ehitatud, ja selle asemel, et tõstatada küsimus, kes ja kuidas sellise asja eest vastutab, et niisugune massiivne infokogumise süsteem on püsti pandud ilma parlamendi volituseta ega avalikkust teavitamata, asutakse lihtsalt tagantjärele seda asja seadustama. No ei tohi õigusriigis sellisel viisil asjad käia! 

Ehk kui kolleeg Andre Hanimägi siin ütleb, et nüüd me saavutasime siin mingisuguse väga hea kompromissi, siis vabandage väga, milles see kompromiss seisneb? (Saalist vastatakse.) Kelle vahel see kompromiss siis seisneb? PPA sai kõik, mis ta tahtis, ja mitte keegi – ei Siseministeeriumist ega PPA-st – ei pidanud vastutama mitte kõige vähemalgi määral selle eest, et ebaseaduslikult on selline asi üles ehitatud ja et seda on aastaid ebaseaduslikult kasutatud. Ei ole ju mitte mingit kompromissi siin! 

Teine põhjus, miks me ei saa seda mitte kuidagi toetada, on see, et see on kontseptuaalselt väär plaan. Meie ei taha liikuda samm-sammult üha sügavamale sellisesse ühiskondlikku korraldusse, kus õigus eraelu puutumatusele kuulutatakse sisuliselt mingisuguseks minevikuigandiks, millel ei ole enam tänapäeva ühiskonnas kohta. Me näeme ju paralleelselt, kuidas järjest edasi ja edasi ja edasi selle programmi juurutamisega liigutakse. Kahtlemata on selle programmi osaks muu hulgas näiteks sularaha väljajuurimine. Täpselt samamoodi, nagu me ei saa enam liikuda Eesti teedel ja tänavatel autoga, ilma et meie liikumine pidevalt üles pildistataks, tahetakse seda teha ka nii, et me ei saa mitte kusagil enam maksta, ilma et selle kohta jääks kohe andmebaasidesse jälgi. See ja see isik viibis sellel ja sellel ajal selles ja selles kohas, ostis selliseid ja selliseid kaupu ja teenuseid sellise ja sellise raha eest. See on täpselt sama programm ja me ei ole nõus sellega. Meie arvates peab säilima võimalus kasutada sularaha, sest see on oluline osa õigusest eraelu puutumatusele, ja täpselt samamoodi peab säilima võimalus liikuda mööda Eestit ringi, ilma et sind kogu aeg üles pildistataks ja andmebaasi kantaks, tuvastamaks, kus sa mingil ajahetkel täpselt viibisid.

Seda survet näeme ju pidevalt, kogu aeg on surve liikuda selles suunas. Just siin viimastel nädalatel, eks ole, on tulnud välja, kuidas Siseministeeriumis järjekordselt valmistati ette mingisugust sellist plaani, mis annaks politseile volituse keelata ära inimeste kogunemine avalikes kohtades ilma kõrgendatud ohuta. Jaa, muidugi, PPA saab öelda, et me tahame ju seda kõike ainult selleks, et teie turvalisust suurendada, teie endi huvides on meil neid õigusi vaja. Täpselt nagu numbrituvastuskaamerategi puhul seda öeldakse, aga me näeme lihtsalt samm-sammulist liikumist. Või võtame tänase päeva meediast. Siin on Eesti Ekspressis avaldatud intervjuu, mille Madis Hindre on teinud PPA peadirektori Egert Belitševiga, ja see kannab pealkirja, mis on juba väga kõnekas, "Politseijuht Belitšev: inimesed hakkavad ise tänavale kukkumiskaameraid soovima." Kukkumiskaameraid? Esimese hooga ma mõtlesin, mis asi see nüüd siis on. Mingi järjekordne plaan? Kas te olete juba sihukesed asjad ka peale pannud ja varsti saame teada, et juba kogute nendega informatsiooni? Aga mis siis välja tuleb? Ma tsiteerin seda artiklit. Belitšev ütleb: "Tegelikult pole väga kauge tulevik, kus ühiskonnas tekib ootus, et tänavapildis ohtu sattunud inimene tuvastatakse. Või ohuolukord." Kaamerate abil siis, jah. "Me ei pea jääma ootama, et see inimene sureb või keegi seda märkab. Paljudel inimestel on ka kodudes kaamerad, mis annavad märku, kui eakas sugulane pole kella kümneks või üheteistkümneks liikuma hakanud. Siis saab teha kontrollkõne." Ja kuulake nüüd: "Eesti on nii väike riik. Kui mõtleme hüüdlausele "iga okas loeb", siis kas oleme nii rikkad, et loobuda inimeludest puhtalt seetõttu, et me ühte või teist tehnoloogilist lahendust ei taha kasutusele võtta." 

Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaks.

Tsitaadi lõpp, enne lisaaja palumist. Millele ta viitab? Ta viitab sellele, et näete, kui me lepiksime sellega, et me võtame kasutusele senisest palju ulatuslikumad jälitamis- ja jälgimissüsteemid, filmime üles veel palju rohkem, pildistame üles veel palju rohkem, rakendame ka näotuvastustehnoloogiat, mille pinnalt tehisintellekt saab välja sõeluda, kes kus mingisugusel ajahetkel viibis, siis me saame ehitada veel väga palju turvalisema ühiskonna. Kujutate ette! Ega ta ju ei eksi, saamegi ehitada väga palju turvalisema ühiskonna. Kui me kiibistame kõik inimesed ära nii, et reaalajas on võimalik näha, kus keegi viibib, ilma et ta ühegi kaameravaate väljas viibiks, metsas või kusagil mujal, siis saame veel turvalisema ühiskonna. Võib-olla näiteks inimene satub metsas hätta, on eksinud, ei leia enam teed metsast välja, kohe näeme, kus inimene on, PPA saab minna ja appi tõtata. Vaata kui hea, eks! Aga tagajärg on see, et me elame põhimõtteliselt ühes suures vangilaagris. Kõik on pidevalt pildil, kõik on täpselt teada, hästi turvaline, aga mitte mingisugust vabadust ei ole.  

Ja nüüd, kui keegi parlamendiliikmetest ütleb, et oi-oi-oi, näed, Vooglaid nüüd liialdab ja hirmutab, siis ma ütlen, et ega me homme ei avastagi ennast sellisest ühiskonnast veel, aga näete, me läheme samm sammu haaval kogu aeg edasi. Kogu aeg! Üks samm, teine samm, kolmas samm, neljas samm, viies samm. Ükski samm ei ole nii suur, et pälvida mingit teravat ühiskondlikku vastureaktsiooni, aga kõik sammud kogumis viivad meid olukorda, kus me avastame, et näete, ongi selline olukord, kus enam mitte mingisugust privaatsust ei eksisteeri. Sellele tuleks mõelda enne, kui me sellesse olukorda jõuame, mitte siis, kui me juba seal oleme ja sealt enam mitte kuidagi välja ei pääse.

Kokkuvõttes on küsimus selles, millises ühiskonnas me tahame elada. Meie ei taha elada sellises ühiskonnas, kus privaatsust enam ei eksisteeri. See on ka põhjus, miks me hääletame täna selle eelnõu vastu ja kutsume ka kõiki teisi seda tegema. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Me tahame kindlasti elada vabas ja turvalises ühiskonnas. Ma kuulasin siin kolleegide juttu ja mulle tundus, et ma olen nagu kohtumisõhtul otsapidi nagu Ned Luddiga. See oli nihuke tegelane, kelle nimest on tulnud siis ludiitide liikumine ja kes seadsid kahtluse alla masinad. 

Ja ma olen siin teiseks sellepärast, et mina olin üks neist neljast, kes tõepoolest kevadel andis sisse selle politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu. See põhjus oli väga lihtne. Kui me saame teada, et mingi asi ei ole õiguslikult reguleeritud, mis sa selle veaga teed siis? Sa parandad selle ära, sa võtad selle asja ja parandad ära. Ja miks me selle sisse andsime? See oli see põhjus, et Eesti politsei suvel ei oleks, noh ma ei oleks nii kategooriline nagu hea kolleeg Andre Hanimägi, mitte pime, vaid ütleme siis, nägemishäiretega, et ta ei näeks nii hästi. See oli see põhjus, miks me ta sisse andsime ja me andsime selle sisse ausalt ja julgelt. 

Nüüd härra Hanimäe seisukohta ma selles mõttes jagan, et ta ütles, et ta ei usalda Keskerakonda. Ma ka Keskerakonda ikkagi ei saa mitte kuidagi usaldada. Erakond, mis on kolm korda kriminaalselt karistada saanud poliitilise korruptsiooni eest, ja nüüd ta siin kütab üles hirmu, et me elame nagu mingis jälgimisühiskonnas. 

Saage aru, et osasid asju inimeste eest hakkavadki tegema masinad. Ja me ei saa olla, isegi kui me oleme liberaalsed, vabad ja hindame üliväga vabadust, loomulikult ka Eesti 200 lühikeses, keskpikas ja pikas plaanis seisab isikuvabaduste eest, aga me peame kaitsma ja kasutama kõiki tehnilisi vahendeid, et meie politsei ja teised turvalisuse eest seisvad organisatsioonid oleksid võimalikult tõhusad ja et nad oleksid võimalikult tõhusad võimalikult väikeste kuludega. Sellepärast, et meil on vähe inimesi ja me peamegi laskma osa asju inimeste asemel teha masinatel, mis annab meile kiiruse ja tagab meile turvalise ühiskonna. 

Seepärast jällegi kordan üle, kui midagi on valesti, siis tuleb see kohe ära parandada. Ma ei jaga ka seda sellist hirmufooni loomist, et pole midagi arutatud, kuidagi tehakse salaja. Austatud kolleegid, see on kolmas lugemine. Oli esimene lugemine ja teine lugemine, parandusettepanekud, komisjonid arutasid seda. Kõike on olnud aega teha. Anname nüüd politseile tööriista, mida tal tõepoolest on väga vaja. Seepärast Eesti 200 toetab selle eelnõu saamist seaduseks. Tänan!

Suur tänu! Ma saan aru, et kuna siin on nimed kõlanud, siis ma võtan mõlemad nimed praegu ära, kaes saavad vastusõnavõtu. Kalle Grünthal, palun! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, ma ei ole teie nime kuulnud. Mitu korda on mainitud? Selge! Aga siis te olete nimekirjask olmas. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kaks minutit on koha pealt. Teen hästi ruttu, aega on vähe. Ma peatun Andre Hanimäe kõnel, mis oli emotsionaalne ja kütkestav, umbes samasugune, nagu Talvepaleed mindi vallutama, kui oli vaja pursuid sealt minema lüüa. Ma täiesti siiralt pakun seda välja. Aga siin on ainult üksainukene viga. Ka Peeter Tali mainis, et me anname politseile tööriista. Me ju teame, et on olemas perevägivald kodudes. Paneme kaamera magamistuppa, ja me saame perevägivallast ka lahti! Ma arvan, et sellised mõttekäigud tuleks jätta kõrvale, sellepärast et kui Eesti Vabariigis peaks veel kehtima põhiseadus, mida üha rohkem ja rohkem eiratakse, siis tegelikult ei saa seda eelnõu siin praegu üldse lubadagi. 

Põhjus on selles. Varro Vooglaid, kes on põhiseaduses väga tugev, argumenteeris väga põhjalikult, mispärast seda eelnõu ei saa käiku lasta. Õige põhjus on see, et kui me oleme skaalal, kus ühes otsas vabadus ja teises otsas n-ö turvalisus, siis kui me ainult liigume turvalisuse poole, siis sisuliselt me oleme ju digitaalses koonduslaagris. Ka õigusseadlane Carri Ginter on täpselt sama öelnud, et sellist asja ei tohiks ega saaks lubada. Mina usaldan ikkagi tippjuriste, aga mitte Andre Hanimäge. Küsisin ka tema käest, kui oli see eelnõu algmenetluses, millised on tema teadmised selles õigusvaldkonnas, siis ta ei tahtnud neid eriti afišeerida. Nii et las need revolutsioonilised kõned jäävad ajalukku, meie peame lähtuma ikkagi ainult põhiseadusest. Aitäh!

Aitäh! Nii, vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu, palun!

Hea Peeter! Küsimus ongi usalduses, vaata. Praegu sa mainisid, sa lõid kauni kujundi, et Eesti 200 seisab vabaduse eest. Aga me ei ole ju mälutud. 72 tundi tagasi sõna otseses mõttes me saime teada – avalikkus sai teada –, et siseminister kavandab pere‑ või lähisuhtevägivalla tõkestamise sildi all avalike koosolekute õiguse täiendavat piiramist.  

200 tundi tagasi me saime teada seda, et kavandatakse – mida? – sisuliselt mõtteroimade kriminaliseerimist poliitilise juhtkonna tasemel. Loomulikult, sellises seisus, nagu praegu valitsus on, taktikalistel kaalutlustel otsekohe sellest taganetakse, aga mitte strateegilistel kaalutlustel. Ma juhin tähelepanu, et ka argumendid on öeldud, et praegu tundub, et ei ole õige aeg. Kuskil on siis aeg, keegi on selle pausile pannud praeguses võimul olevas poliitilises juhtkonnas.

300 tundi tagasi saime me mida teada? Et jätkatakse tegelikkuses superandmebaasi seaduseelnõuga, mis näeb ette inimeste profileerimise, mis näeb ette nii-öelda aastate pangakontode andmetel massilise liikumise. Vabandust! See kõik on juhtunud, näete, mitte aastate perspektiivis isegi, vaid tundide perspektiivis, nagu filmis.

Selles olukorras pöördute praegu meie poole, rahvaesinduse poole, ja küsite usaldust: usaldage meid selle eelnõuga, me kavatseme seda jõustada õiguspäraselt, me ei kavatse seda teha mobiilsete kaameratega, me ei kavatse seda teha kuritarvituslikult. Aga kõik teie intentsioonid, millest te kas retoorikas olete taganenud või mitte, on kahjuks demonstreerinud seda, et …

Teie aeg!

… teil puudub kategooria põhiõiguste tasemel opereerimiseks, kus keskmes on vabadus …

Aitäh!

… põhiseaduslik vabadus. See on baasprobleem, Lauri. Ma arvan, et sa tajud ise ka seda.

Aitäh, Urmas Reinsalu, ka teie aeg! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun teie vastusõnavõtt!

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid!

Palun vaiksemalt! Anastassiat me ei kuule. Anastassia, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Eesti 200 mainis, et nende mure on see, et nemad ei usalda Keskerakonda. Aga vaadake, meid ei peagi Eesti 200 usaldama, sest meid usaldab rahvas, mida ei saa öelda ka Eesti 200 kohta ega selle valitsuse kohta. Eesti 200, mille usaldus rahva seas on lausa 2% ja mis on saanud pettuse teel Johanna-Maria Lehtme häältega Riigikokku. Ja kelle minister tuleb iga nädala tagant välja uute algatustega, kuidas saaks inimesi rohkem jälgida, karistada või meeleavaldusi keelata, ja püüab veel kõike seda peita mingite muude kobareelnõude taha. 

No ei usalda rahvas ei selliseid erakondi ega poliitikuid. Täpselt nagu ei usaldata tervet seda valitsust, millel on rekordmadal toetus ja kes on korduvalt inimestele valetanud. Tippjuristid on selle eelnõu korduvalt maha teinud, aga ikkagi neid parandusi pole sisse viidud, täiendusi ei ole tehtud. Liigutakse sellega edasi, koputatakse see ära. Tagantjärele seadustatakse ära kaamerad, mis kunagi olid pandud täiesti suvaliselt üles. 

Ja uuesti, mina väga austan PPA tööd. Kui see on olnud niivõrd oluline tööriist politsei jaoks, siis miks Riigikogu liikmetele ei saadetud statistikat selle kohta, kui palju on ametnikud vaadanud inimeste andmeid ja kui palju on selle arvelt lahendatud kuritegusid? Miks on seda statistikat peidetud inimeste eest?

Suur tänu! Nii. Rohkem sõnavõtte, kõnesid ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 670 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ja ettepaneku poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu 16, erapooletuid ei ole. Eelnõu 670 SE on seadusena vastu võetud. 

Läheme tänase päevakorraga edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja mobiilside turu konkurentsi suurendamise ja numbriliikuvuse kiirendamise kava" eelnõu 658 OE, see on selle esimene lugemine. Palun eelnõu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel kannan ette Riigikogu otsuse eelnõu, mis tegelikult peaks reguleerima mobiilteenuste turgu sellisel viisil, et hinnad peaksid tarbijale alla minema. See on väga lihtsustatult öeldud eelnõu eesmärk. 

Me teame väga paljud, et kui me soovime sideettevõtet vahetada, näiteks minna Teliast üle Tele2 või Tele2-st Teliasse, siis on teatud aeg selleks üleminekuperioodiks. Ja siis tihtipeale, vähemalt statistika järgi, mis on välja toodud, umbes 50%-l juhtumitest jääb teenuse pakkujate vahetus pooleli. Põhjus on ju väga lihtne. Näiteks – jällegi väga lihtsalt, et kõik saaks aru – te olete Telija klient, te vaatate korraks arvele sisse ja saate aru, et see arve on võib-olla liiga suur. Lähete teiste operaatorite juurde, teised operaatorid võib-olla teevad soodsama pakkumise ja teete otsuse ära, et tegelikult tahakski soodsamat operaatorit. Nüüd te teete avalduse ära ja siis on teatud aeg, päris pikk aeg, kui seda protsessi menetletakse. Ja siis – üllatus-üllatus! – tuleb teil olemasoleva teenuse pakkujalt uus pakkumine, mis on soodsam kui eelnev, mis te olete aastate jooksul maksnud. Ja te jätate selle protsessi pooleli. 

Mida see tegelikult tähendab? Tegelikult see tähendab ju seda, et sideteenuse ettevõtjad, kes pakuvad meile teenuseid, ja vaadates sisse nende aastaaruannete kasumitesse, siis nende kasumid on umbes 20% käibest, mis on tegelikult päris kõrge. Ja juhul, kui te kavatsete lepingu lõpetada ja teise teenusepakkuja juurde minna, siis tehakse teile lihtsalt soodsam hind. 

Mis on eesmärk? Eesmärk on tegelikult, et need hinnad läheksid rahulikult tasemele, kus nad võiksid olla, kus tegelikult sideteenuse ettevõtete kasumid võiksid olla mitte 20%, vaid näiteks, mis on normaalne, 12% või 10%. Siis sellist liikumist ei toimuks või kui ta toimuks, siis ta toimuks teistel alustel, aga hinnatase sideteenuste operaatorite vahel oleks enam-vähem ühtne. 

Minu arust see natukene meenutab ühte teist eesmärki, mis on ka meie poolt otsuse eelnõuna või seaduseelnõuna lausa sisse antud ja mis reguleerib pangandust ja kodulaenude intresse. Et tekitada suuremat konkurentsi, oleks tegelikult vaja seadust muuta sellisel viisil, et kodulaenu refinantseerimine oleks soodsam. 

Nüüd, põhimõte on siin sama, ehk siis me selle liigutusega – meil oli tegelikult majanduskomisjoniga arutelu, kus olid kohal ka ministeeriumi esindajad ja nemad näevad samamoodi – aitaks kindlasti korrastada turgu ja hinnad alla viia. Nii et ma arvan, et me oleme isegi ministeeriumiga samal lainel. 

Küsimus on selles, et see tuleb kiiresti ära teha ja läbi selle tegelikult kõikide meie inimeste mobiilteenuse arved, sidearved peavad üleüldiselt langema. See ongi eesmärk. 

Ja kui ma toon näiteks teisi riike, loomulikult meie naabreid, mis on kõige adekvaatsem – kaugele ei ole vaja minna, need on Läti või Leedu –, siis tegelikult mobiilteenused maksavad Eestis keskmiselt 30–35% rohkem kui Lätis või Leedus. Ja tegelikult ma arvangi, et see ongi see protsenditase, mille võrra võiks ka Eestis hinnad langeda. Tarbija kindlasti sellest võidab.

Ja kui tulla nüüd selle otsuse juurde, siis on meil kõik need ettepanekud ka ilusti välja toodud. Punkt 1: teeme ettepaneku töötada välja ja esitada hiljemalt 1. novembriks 2025 Vabariigi Valitsusele ettepanekud seaduse või määruse muutmiseks, mille eesmärk on a) lühendada mobiiltelefoninumbrite teisaldamise aeg ühest Eestis tegutsevast sideettevõttest teise maksimaalselt ühe tööpäevani. Ehk siis tegelik numbri liikuvus oleks üks tööpäev. Ja b) luua tehniline õiguslik raamistik, mis võimaldab tulevikus reaalajas numbri liikuvust. Ja c) tagada läbipaistvam hinnakujundus ja aus konkurents sideteenuste turul, mis kaitseb püsiklientide huve ega soosi üksnes neid, kes on valmis teenuse pakkujat vahetama. Punkt 2: esitada Riigikogule hiljemalt 1. veebruariks 2026 aruanne tehtud sammudest ja kavandatavatest meetmetest, sh hinnang võimalikule mõjule sideteenuste üldisele hinnatasemele ning konkurentsiolukorrale Eestis. 

Ma loodan, et ma andsin väga lihtsustatud viisil ülevaate sellest, mida me sellise otsuse eelnõuga tahame saavutada. Ja ma väga loodan, et te olete Eesti rahvaga ja toetate meie mõtteid. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Sideturu temaatikatega on siin saalis ja ka erinevates komisjonides tegutsetud ikka ja jälle ja on ka teatud õigusruumi muudatusi ellu kutsutud. Räägime lairiba projektist või räägime sageduste liitmisest – kõik need on omavahel seotud andmesideteenuseks ja selle kvaliteediks. Paraku on ikkagi olukord selline, et jah, tiheasustuses võib-olla tõesti on inimestel võimalik valida klienti, hajaasustuses paraku sageli on see probleem, et ega see klient oma teenusepakkujat väga valida ei saagi, sellepärast et levi ei ole. Ja see vähenegi, mis on, on selline napp, et tuleb joosta kodus männi otsa rääkima. Kas te selle peale ka mõtlesite, et äkki ikkagi see probleem on märksa laiem kui ainult operaatori vahetus?

Aitäh, hea kolleeg! Need probleemid, mis sa oled välja toonud, on ju õiged. Need on probleemsed kohad. Nüüd on see küsimus, kui palju see mõjutab Eestis hinda ja kas tõesti tänu sellele on meie tarbijatele osutatav teenus 30–35% kallim. Ja kui me räägime näiteks interneti püsiühendusest, siis see on äriklientidele kuni 9 korda kallim ja eraklientidele kuni 3,5 korda kallim. 

Ma päris nagu ei usu, et see asjaolu on just see, mis teeb 9 või 3,5 korda kallimaks interneti püsiühenduse. Aga sellega tuleb tegeleda ja ma arvan, et ka seal tuleb tegeleda ikkagi mõistusega. Ma päris metsa ei viiks seda optilist kaablit. Ma olen näinud, kuidas. Hiljuti ma külastasin näiteks … ja üllatuseks-üllatuseks, iga krundi ette, kuigi seal maju ei olegi, oli viidud see optiline kaabel. Aga mu küsimus on selles, et millal siis seal üldse asustatakse kogu seda ala. Võib-olla praegusel hetkel me peaksime panustama natukene teistmoodi, lahendamaks neid küsimusi. See on valikute küsimus. Kas meil on igale poole seda raha kulutada, et ka sellistesse piirkondadesse viia, kus tegelikult asustust ei ole, aga vastavalt detailplaneeringule on krundid tehtud? 

Aga mis puudutab meie ettepanekut, see on eelkõige mobiilside teenuse lõikes. Kuna see aeg, kui ühelt operaatorilt teisele operaatorile, see numbri ülemineku aeg lühendatakse, siis tegelikult kõik saavad aru, et see kauplemisruum läheb päris kitsaks ja juba eoses, kui klient läheb ükskõik mis teenuseosutaja juurde, ta saabki juba soodsama hinna. Praegu on täpselt niimoodi nagu turul: kui ise kauplema ei lähe, kui ise küsima ei lähe, siis soodsamalt ei saa. 

Nüüd on see küsimus, aga kui palju sul ikkagi aega on selleks, et, noh, ma ei tea, korra poole aasta jooksul üle kontrollida, kas see hind, mis sa maksad, on turuhind või sa maksad üle turuhinna. Ja see ongi see küsimus, mida me tahame lahendada. Sa ei peagi kontrollima. Sa pead olema kindel, et kui sa juba mingi hetk said operaatori kliendiks, siis sa juba baasosana said mõistliku hinnaga. 

Loomulikult on olemas kampaaniad ja kõik muud asjad, et meelitada uusi kliente juurde. Aga praegu on vastavalt statistikale täpselt nii, et sa oled turul, sa lähed operaatori juurde, olemasoleva operaatori juurde, kellega on leping, küsid, kas sa saad hinna alla. Reeglina vastatakse, et ei saa. Siis lähed turu peale vaatama, mis veel pakutakse, küsid ka sealt, teistelt operaatoritelt pakkumisi. Saad soodsama pakkumise ja siis tegelikult selle soodsama pakkumisega lähed oma operaatori juurde tagasi ja, üllatus-üllatus, saadki hinna alla. Aga kujutage ette kogu seda protsessi. Kui kõik turuosalised klientide näol seda pidevalt teeks, siis võib-olla olekski hinnad juba all. Aga teine pool: kes ja kui palju ja mis mahus seda tehakse. Tavaliselt ikkagi ei tehta, oleme ausad.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Hea kolleeg, sinu argumendid olid ammendavad. Aga kas sul on mingit infot, kuidas see protsess on korraldatud naaberriikides ja kuidas suhtuvad Eestis sellesse meie mobiilioperaatorid?

Ma arvan, et mis puudutab meie naabreid, siis kindlasti peab möönma, et seal on ka rohkem kliente, maht on suurem. Mahu poolest on kindlasti ka hind soodsam. Aga mis puudutab meie ettepanekut, siis tegelikult turuosalised ise teenusepakkujate näol on öelnud, et see peaks korrastama turgu, jääb ära see edasi-tagasi jooksutamine. Ja nii nagu ka statistikast on välja tulnud, jooksutamise tagajärg on, et 50% ikkagi jääb nii-öelda esialgse lepingu kliendiks, aga soodsamatel tingimustel. Vähemalt väiksemad turuosalised – ma ei hakka neid firmasid nimetama – näevad selles kindlasti väljapääsu.

Nii palju, kui seda sai majanduskomisjonis arutatud, pooldas ministeeriumi esindaja samuti edasist käiku, mis võiks korrastada seda turgu, ja on meiega põhimõtteliselt samal joonel. Minu arust on küsimus selles, kui kiiresti me saaksime selle asja ära teha. Siin ei ole nagu venitamisruumi. Ma arvan, et seesama otsuse eelnõu, mis siin teie ees on, võiks kiirendada seda protsessi.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! No tahes-tahtmata tekib selline tunne, et jälle on operaatorite vahel mingisugune kokkulepe, et igaüks saaks rahulikult raha teenida ja siis Eesti inimesed peavad seda kõike kinni maksma. Ma tuletan meelde, et meil oli siin juba mitu korda teemaks, et Eestis on üks kõige aeglasematest internetiteenustest Euroopas ja samas üks kõige kallimatest. Oli juttu sellest, et valitsus võiks ikkagi kuidagi sekkuda. Ka vastava valdkonna minister käis siin rääkimas, et küll me selle teemaga tegeleme. Aasta 2025 on juba lõppemas, ehk siis kui ta lubas, et midagi sellega tehakse selle aasta sees. Kas te olete kuulnud, et riik oleks seda teemat üldse kuidagi ette võtnud? Mina küll ei ole kuulnud, äkki teie olete. 

Aitäh! Kas sa saaks korrata selle teema, mis küsimus see täpselt oli? Et minister käis ja mis teemat ta käsitles (Hääl saalist.)

Jaa-jaa. Selles mõttes me oleme ju seda teemat käsitlenud ka komisjonides. See fakt, et meil on aeglane internet ja kõrged hinnad – jah, see on meile teada ja seda küsimust me oleme siin mitmel korral arutanud, kaasa arvatud ministriga. Ja on antud erinevaid lubadusi, et sellega tõesti on vaja tegeleda, aga siiamaani ei ole see meid kuskile viinud. Arutelu juurde see on jäänudki. Ja see ongi meie eelnõu, eks ta ongi ka selle arutelu tulemusel. Kui me oleme ikkagi jälginud ja vaadanud, et valitsuselt signaali ei ole tulnud, siis meie peame ise seda initsieerima ja seda me ka tegime. 

Ja kui sa küsid, kas turuosalised on sellest huvitatud, siis väiksemad turuosalised on kindlasti huvitatud. Ma ei tea, kas selle suure kohta või vähemalt nii palju, kui ma olen sellest meediast lugenud, pigem pooldavad väiksemad turuosalised ja arusaadavatel põhjustel ka. 

Kas on mingi kokkulepe? Ma ei usu. Kas ta korrastab turgu ja toob üleüldise hinnataseme alla? Sellesse ma küll usun, seda ta teeb. Ma arvan, et see on meie kõigi huvi praeguses olukorras, kus inimestel on niigi raske toimetulekuga. Teha kõik endast ja hea tempoga, et need otsused sünniksid nii siin kui ka valitsuse tasemel. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Austatud ettekandja, aitäh selle eelnõu eest! Kas teil on teadmist selle kohta, miks valitsus ei ole siiani tegelikult selle teemaga tegelenud? On ju see juba pikka aega. Ma loen seda komisjoni protokolli, et seal on toodud välja, justkui Justiits‑ ja Digiministeerium midagi koostab, midagi kooskõlastusringil. Aga kas teie olete sellest ka midagi lähemalt kuulnud? Ja kas üldse võib selle taga olla ka mingisugused, ma ei tea, kokkulepped ettevõtjatega, miks seda ei ole ära lahendatud?

Jaa, aitäh! Ei, ma ei tahaks spekuleerida. Kui keegi seda turgu suuresti võib juhtida, siis on see üks suuremaid ettevõtteid, kelle nime ei tahaks nimetada. Aga ma ei lasku sinna, sellisesse mingisugusesse sellisesse diskussiooni, kus üks või teine või kolmas turuosaline võib kuidagi mõjutada.  

Ma arvan, et eks me oleme ju ise kogenud ka teistes valdkondades, et need asjad lihtsalt ei liigu siin. See ongi probleem. Me alles ju pidasime siin, lugesime esimest eelarvet, eelarve läbis esimese lugemise, ja tegelikult eks me jällegi nägime üleüldist sellist suhtumist nii Eesti rahvasse kui ka meisse siinsamas Riigikogus. Need seletused kindlasti ei olnud sellised, mis oleks andnud meile kindluse, et see eelarve on vähemalt ka nendele asjaosalistele, kes seda on kokku pannud, arusaadav. Ja eks see lonkab igalt poolt ja kõik valdkonnad lonkavad. Loomulikult saaks väga palju asju teha palju efektiivsemalt, palju kiiremini.  

Kas või tänanegi, infotunnis nende kergliikuritega, minimopeedid, tõukerattateemad, mis on tegelikult väga olulised. Lätis, Riias juba kaks alaealist tüdrukut, 13-aastast, said surma ju liikluses. Meil on neid liikureid tulnud juurde ja juurde ja massiliselt. Ja nüüd infotunnis me kuulsime jällegi, et jah, me peame, mõtleme, koguneme, võtame arvesse – kõik sellised kontrollsõnad ja tegevused. See meid nagu edasi ei vii. Kahjuks lonkab kogu see valitsus ja lonkab ka antud teenuse ja tegevusvaldkonna osas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me siin oleme mitte kõige paremates edetabelites juhtrollis, aga mis seda põhjustab, et me praegu oleme andmeside ja interneti püsiühenduse puhul, ütleme, Balti riikidega võrreldes kõige kallimad? Millest see tuleneb reaalselt?

Aitäh! No vaata, seal on ka veel üks komponent juures. Kui toimus kogu süsteemi erastus – see läheb juba väga süvitsi ja ajas tagasi –, siis mina saan aru, et sellelsamal kõige suuremal operaatoril, kes osteti välja erasektorisse, tulid suured kohustused kõikide nende võrkude haldamise ja hooldamise poole pealt. Leedu näitel on natuke erinevusi sees. Ka Leedu riik omalt poolt on nendesse võrkudesse investeerinud tublisti, see võib olla üks pool. Aga see ei ole kindlasti nii suur, kui see siin praegu paistab. Kui ma just numbritest rääkisin, siis see ei tohiks nii palju mõjutada hinnatasemest. Mobiiliteenuse puhul on see 30–35% kallim, kui me räägime interneti ja püsiühendustest, siis eraklientidele on 3,5 korda kallim ja äriettevõttele 9 korda. Kindlasti ei saa see sellise mõjuga olla. Kindlasti mõjub turu väiksus, maht on väiksem. 

Ja see teine pool, see, mida me praegu arutame, et oleks stiimul hinda üleüldiselt alla tuua. Turul käib väga lihtne kauplemine, nii nagu ma ju seletasin. Sa oled ühe mobiilioperaatori kliendina päris pikalt olnud, oled ära harjunud ja järsku avastad, et arved on ikkagi suureks läinud. Ja siis pöördud oma operaatori juurde ja küsid, kas saab äkki hinda alla. Reeglina tuleb sealt vastus, et ei saa. Vaatad teise leti juurde, kas kaup sobib, kas hind on ka parem. Tuleb välja, et kaup sobib, hind on parem. Siis hakkad lepingut ümber tegema ja praegune operaator ütleb, et ei ole hullu, meie teeme veelgi parema hinna sulle,

See näitab seda, et hinnastamises on õhku, mida tegelikult võetaksegi igapäevastelt klientidelt, kes võib-olla iga päev – ma ei ütle, et iga päev, vaid teatud aja tagant ka mitte – ei kontrolli üle, mis on tegelik turuhind. See on see mugavusmaks, mida meilt kogu aeg võetakse rohkem ja mis väljendub nende mobiilioperaatorite kasuminäitajates. Nagu ma ütlesin, keskeltläbi on kasumimarginaal 20%, mis on ühele ettevõttele ikkagi üpriski märkimisväärne, kõrge.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aa! Rain Epler! Teeme nii, head sõbrad, teeme, Rain, et küsid kiiresti ja vastus on ka kiire. Siis on kirik keset küla. Nii, Rain Epler, palun!

Jah-või-ei-vastus.

Selles mõttes, et olge tähelepanelik edaspidi. Rain, palun!

Kuna see küsimus tekkiski kolleeg Laatsi viimasest mõttest, et ettevõtte kasumimarginaal on 20% ja see on palju. See mõte mulle tundus võõras, aga me saali asetuses asume ka, sa oled ikkagi tunduvalt vasakul pool. Kas teil ringleb ka selline mingi numbriline mõte, et Eestis piirata ettevõtte kasumimarginaali kuidagi, või et saaks selle asja ka siin saalis selgeks?

Ei, me kindlasti ei piira kasumimarginaale. Me kindlasti peaksime vaatama üleüldist sellist erinevaid valdkondi ja tegutsevaid ettevõtteid. Ma toon sulle ju ka, me oleme pankadest hästi palju rääkinud. Me teame ju väga hästi, et pankade, Eesti kommertspankade omakapitali tootlus on ka kaks korda kõrgem kui Euroopa omad, on ju. Loomulikult tekib küsimus, aga kes selle kõik kinni maksab. Tarbija maksab kinni. Kõik, kes on võtnud kodulaenud, kes on võtnud autoliisingud ja nii edasi. Ja siis tekib ju ikkagi õigustatud küsimus, aga miks meie riigis see kommertspankade omakapitali tootlus meie arvelt on kaks korda kõrgem ja mikspärast osades riikides suudavad kommertspangad nii-öelda toimida sellisel viisil ja on ka täitsa tublid kasumid, kus ei ole omakapitali tootlus niivõrd suur. Nii et mis siis meil nagu probleemiks on? Siis on selgus, et meil on väike konkurents. Siis on tegelikult nii Finantsinspektsioon kui ka Eesti Pank toonud välja oma ettepanekud, kuidas seda olukorda parandada, et meie kodulaenud refinantseerimise korral marginaalid alla tuleks, on ju. Igal juhul reguleeritakse neid küsimusi.

Nüüd on täpselt samamoodi sellise laia teenuse puhul nagu ka mobiilside puhul. Kui me näeme ikkagi üleüldiselt riiklikel tasanditel, et on päris suured ikkagi erinevused. Ma arvan, et sellisel juhul peaks ikkagi ju riik vaatama, kas on võimalik läbi teatud paranduste seaduses teha nii, et tekitada normaalse konkurentsiolukorra, mis mõjuks tegelikult tarbijale positiivselt. See on, Rain, see on see eesmärk, et tekitada selline olukord normaaltingimustes, et tekiks ka normaalsem konkurents.

Suur tänu! Rain Epler, teist küsimust ei saa kuidagi võtta. Selle aruteluvormi juures teist küsimust ei saa võtta. Küll on võimalik esitada küsimus järgmisele ettekandjale, sellepärast et majanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia tutvustama majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh! Väga reformierakondlik küsimus oli Rainilt, väga tore. Aga antud eelnõu sai arutatud majanduskomisjonis kahel istungil: 16. septembril, mil otsustati juhtivkomisjoni esindajaks määrata siinkõneleja konsensuslikult, ja 22. septembril, kui toimus arutelu eelnõu tutvustaja poolt.

Kõigepealt tutvustas komisjoni esimees, et antud eelnõu puhul on õigus- ja analüüsiosakond seisukohal, et siin on vajalik koosseisu häälteenamus, kuna see otsuse eelnõu näeb ette põhimõtteliselt seaduse muutmist. Anti teada ka, et muudatusettepanekuid antud eelnõu kohta ei laekunud, mille järel tutvustas Lauri Laats nii nagu siingi praegu, sarnaselt seda eelnõu. 

Küsimuste osas küsisin mina, kas Lätis ja Leedus on numbriliikuvus kiirem ja kas see mõjutab hindu, kas ei teki mitte liigne volatiilsus sellisest väga kiirest vahetumisest turul, mis tekitab ka probleeme potentsiaalselt investeeringuteks pikaajaliselt, ja kuidas riik saaks tagada hinnastamise läbipaistvust. Lauri Laats vastas, et antud eelnõu on valitsusele ülesannete andmiseks, selleks et nad need lahendused leiaksid, mitte otseselt nende lahenduste pakkumine. Aga ta arvas, et see numbriliikuvus võiks tuua hindu alla. 

Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja tutvustas, et valitsus juba tegelikult tegeleb numbriliikuvuse kiirendamisega, mis on ka tööprogrammis kirjas, on juba välja töötanud määruse muudatused, mis võimaldaksid loetud tundide jooksul seda numbrit liigutada ühelt operaatorilt teisele. See peaks valmima selle aasta lõpuks, aga tehnilised andmekogud uuendatakse tõenäoliselt alles järgmise aasta lõpuks. Ta tõdes ka, et see kiire liikuvus võib tõesti tekitada mõningast volatiilsust, aga pikas plaanis võiks see hinna-kvaliteedi suhet ja õiglasemat turgu soodustada. Selle peale küsis ka Marek Reinaas, kas Keskerakond soovib oma eelnõu tagasi võtta, kuna valitsus sellega juba tegeleb, mida Keskerakond ei soovinud. 

Võeti vastu kaks otsust: võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja viia läbi selle lõpphääletuse, mis mõlemad olid konsensuslikud. Aitäh!

Aga oli ka täpne! Lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole ja läheme edasi. Järgnevalt avame läbirääkimised. Palun siia Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kahtlemata kõik, mis on seotud andmeside hinna ja kvaliteediga, on eluline teema, otsast lõpuni eluline. Sest ütleme nii, et andmesidest on saanud elutähtis teenus, milleta ausalt öelda Eesti riigis hakkama saada on ülikeeruline. Tänapäeval on igasse seadmesse paigaldatud nutilahendused, rääkides sellest, kuidas oma elektri hinda hoida kontrolli all, sõltumata börsihinnast, kuidas oma maja odavamalt kütta, kuidas ettevõtted oma tehnoloogilisi arendusi saavad ja protsesse paremini suunata. Vaieldamatult on püsiühendus selle lahutamatu osa. Aga samas on mul selle eelnõu suhtes natukene kahetised tunded. Ühtepidi ikkagi on ju nõnda, et eks turg jääb dikteerima ja klient peab olema tegelikult see kuningas, kes lõpuks otsustab selle ettevõtte ehk partnerluse üle ja selle üle, kas andmeside, teenuse kvaliteet ja hind on mõistlikus suhtes tema poolt vaadatuna. 

Aga veelgi olulisem on tegelikult teema, mis puudutab just nimelt andmeteenuse kvaliteeti. Me ju teame ajaloost neid näiteid, kus andmesideettevõtted, on öelnud, et nad tahavad hinda tõsta, see on vältimatu ja kontsern on nõnda otsustanud. Selle peale on tõusnud kisa ja kära, isegi riigiasutused on sekkunud, kontrollinud ja öelnud, et see pole põhjendatud. Aga siis on ikkagi leitud lahendus, kuidas hinda ülespoole lükata. Sageli on see seotud ju tegelikult sellega, et kui klient läheb valima oma elukohas või töökohas sobilikku andmesidepaketti, siis see on seotud kiirusega, kui palju seda kiirust piirkonnas pakutakse. Seal on tavaliselt sõna "kuni". Noh, kuni 100 megabitti sekundis või siis vastavalt 250 või 500 megabitti, vastavalt sellele, mida ettevõte selles piirkonnas pakub. Loomulikult, kui on teada, et andmeside kvaliteet on kehv ja kiirus on madal, siis klient läheb ja valib tegelikult ju odavama paketi. See on täiesti arusaadav ja mõistlik käitumine. Miks ma peaksin maksma selle teenuse eest, mida ma tegelikult ei saa? Ettevõtted on ka olnud kavalad ja öelnud ühel hetkel, et vabandust, oleme nüüd siin erinevad andmesided ja lingid kokku pannud ja pakume hoopis uut kvaliteeti, uut sagedusala ja nüüd me seda kõige odavamat paketti kuni 100 megabitti enam ei paku, mille hind oli võib-olla 20 eurot. Järgmine valik on hoopis 250 megabitti, mille teenuse hind on hoopis midagi muud. 

Minu meelest siin tekib väga õigustatud küsimus. Jah, see klient, kellel on õigus valida operaatori vahel – õigus on meil kõigil, aga õigus valida selles mõttes, et tal ei olegi seda teist operaatorit, pole leviala, kuhu minna –, siis automaatselt tekib ju tegelikult küsimus. Ta on justkui sunnismaine, kui hinda tõstetakse, siis tegelikult teisi valikuid tal ei ole, ükskõik, kas operaatori valik on või ei ole. 

Kogu selles maailmas on riik teinud minu meelest vea. Me saame aru, et kõik turuosalised tahavad teenida tulu ja kasumit ja see on täiesti normaalne suhtumine, aga riik ei ole sätestanud sagedushangetega näiteks kohustust, et ka hajaasustusega piirkondades tuleb pakkuda kvaliteetset andmesideteenust. Kui seda ei kohustata näiteks erinevate sageduste hangetega, siis seda ka ei tehta. Aga tehakse ikka oma levialasid sinna, kus on kliendid ja kus on suurem mobiilsus. Ma arvan, et see on väga tõsine mõttekoht, et kui Eesti riigile ei ole jõukohane – millesse ma tegelikult ei usu – viia lairibaühendus ehk fikseeritud ühendus majapidamisteni ja ettevõteteni. Kui ikkagi tõestatakse ära, et see on liiga kallis Eesti jaoks, kuigi muu maailm saab sellega hakkama, siis võiks võtta jalad kõhu alt välja ja tegelikult panna turuosalistele kohustus, et ka hajaasustuses tuleks andmeside teha paremaks. Ma võtaksin kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Tegelikult üks möödalaskmine minu arvates on veel selles maailmas, mis puudutab meie taastuvenergeetika tootmist ja selle püstitamist hajaasustusse. Me teame, et hajaasustuses ongi sageli levialad kehvemad, sellepärast et inimesi on vähem, turuosalisi on vähem. Miks siis sinna oma kapitali paigutada? Sageli ei tehta seda. Seal on tekkimas olukord, kus näiteks nendesamade tuulikute ja tuuleparkide kontekstis on ju väga selgelt toodud välja, et raadiolingid saavad kahjustatud. Ehk tekib peegelduste maailm ja raadiolink hakitakse ära ja tegelikult ühel pool ja teisel pool tuuleparki tekivad alad, kus tegelikult andmeside enam ei tööta. Ka siin on minu arvates tõsine mõtlemiskoht just eelkõige riigil. Kui me tuuleparke rajame, siis on võimalik kohe arendajaga ju tegelikult kokku leppida see – me mäletame seda suurt vaidlust eelkõige julgeoleku koha pealt –, kas radar on riigi kulu või arendaja kulu. See oli väga mastaapne kulu võrreldes võib-olla andmeside kvaliteediga. Aga mõistlik oleks ikkagi sätestada, et kui me maapiirkonda teeme tuuleparke, siis samaaegselt igasse tuulikusse viiakse andmeside kaabel ehk see lairibaühendus. See võiks tekitada olukorra, kus tuulikute mastidesse paigaldatakse vastavad seadmed, et leviala nendes piirkondades parandada. Seda saaks teha, aga küsimus on suhtumises, ja kui keegi seda ei nõua, siis keegi neid seadmeid ka sinna ei pane. 

Nii et see võiks olla üks leevendusmeede, alati ei lähe ilmtingimata midagi piirkonnas halvemaks, kui uusarendused või ka taastuvenergiapargid tulevad. Võib-olla võiks see anda sinna piirkonda lisaks soodsamale elektrile, mida sageli veel ei pakuta, hüpoteetiliselt parema andmesideühenduse. Neid kõiki asju saaks teha, kui oleks nõudlik peremees riigis. Kahjuks seda täna ei ole. Sellised probleemid kukuvad kahe tooli vahele maha ja sellest on kahju. Aga laias laastus on see õige algatus, iga kokkuhoitud sent on kasuks tarbijale ja parandab kahtlemata ka turuosaliste konkurentsi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 658 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  Enne hääletust juhin tähelepanu sellele, et eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja mobiilside turu konkurentsi suurendamise ja numbriliikuvuse kiirendamise kava" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 17 Riigikogu liiget, vastu ei olnud kedagi, erapooletuid [oli 1]. Eelnõu ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane viies päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 663 esimene lugemine. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli taristuminister Kuldar Leisi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile seaduseelnõu, millega Eesti ühineb Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni ehk IALA konventsiooniga. 

IALA eesmärk on tagada laevaliikluse ohutus, ladusus ja kulutõhusus, kaitstes sealjuures keskkonda. Selleks ühtlustatakse rahvusvahelise koostöö kaudu merenduse navigatsioonimärkide süsteeme, olgu need siis poid ja tuletornid või kaasaegsed lahendused, nagu automaatne identifitseerimise süsteem ehk AIS. 

IALA tegutses varem valitsusvälise ühendusena, nime all Rahvusvahelise Tuletornide ja Meremärkide Administratsioonide Assotsiatsioon. Selleks, et tugevdada riikidevahelist koostööd ja anda liikmesriikidele suurem roll otsuste tegemisel, muudeti organisatsioon valitsustevaheliseks. Konventsioon jõustus rahvusvaheliselt 22. augustil 2024. aastal. Senise valitsusvälise ühenduse tegevustes on Transpordiamet osalenud riikliku liikme esindajana alates 1994. aastast. Konventsiooni jõustumisel saime piiratud õigustega liikmeks, mis annab võimaluse osaleda töögruppides ja konverentsidel, kuid mitte otsustes. 

Kui me konventsiooniga ei ühine, jääme samasse staatusesse, maksame liikmemaksu, aga hääleõigus puudub. Ühinemine seevastu annab Eestile koha otsustajate laua taga. See võimaldab meil kaasa rääkida valdkonna standardite ja juhiste väljatöötamisel. Samuti kinnitab see meie laevaliiklusteeninduse ja meresõiduohutuse usaldusväärsust rahvusvahelisel tasandil ning aitab täita ÜRO mereõiguse konventsioonist tulenevat koostöökohustust mereohutuse ja meretehnoloogia arendamisel. Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile lisakulusid, sest liikmemaks on juba riigieelarvesse planeeritud.

Head Riigikogu liikmed! Ühinemine IALA konventsiooniga on vajalik ja praktiline samm, mis aitab Eesti navigatsioonimärkide süsteemide vastavuse rahvusvahelistele standarditele ja aitab hoida meie mereliikluse ohutuna. Palun teie toetust sellele eelnõule. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra minister! Ma näen teatavat vastuolu teie tegevuses. Te praegu olete, eks ole,  puldis eelnõuga, mis kaudselt aitab kaasa sellele, et navigeerimine oleks täpsem ja lihtsam merel. Aga minu hinnangul nagu selles, mis puudutab navigeerimist maismaal, te jälle töötate vastupidises suunas. Te hiljaaegu saite ministriks, astusite ka Reformierakonda. Kohaliku omavalitsuse valimised on tulemas. Vaatan, kes kus Põlvas kandideerib. Te ei lähe valimistele vastu Reformierakonna lipu all, vaid olete peitnud ennast valimisliitu. Miks te nagu selles vallas navigeerimist inimeste jaoks keerulisemaks muudate ja neid eksitada püüate?

Vabandust, härra minister, enne kui te vastate, Rain Epler, ma küll ei tuvastanud selles küsimuses seost Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõuga. Nii et ma ei saa mitte kuidagi seda lugeda eesmärgipäraseks küsimuseks. Juhul kui härra minister soovib vastata, siis ta võib seda teha, ta ei pea seda tegema, sellepärast et te olete oma küsimusega läinud täiesti teemast välja. Nii et, härra minister, kui te soovite midagi kommenteerida, siis palun, aga teil ei ole kohustust seda teha.

Ma niipalju ütlen, et kuna me vist samas vallas ei kandideeri, siis ma ei looda küsija häälele.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Seda Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu me oleme juba kaua oodanud. Suur tänu, et te sellega tulite meie ette, aga ma vabandan kohe Riigikogu esimehe ees, et ma nüüd täpselt selle eelnõu kohta ei küsi. Ma küsin merenduse kohta ja üleüldse Eesti lipu alla laevade toomise kohta. Kas siin on ka mingisuguseid edenemise märke? Vahepeal oli väga palju muret, et ei tahetud üldse Eesti lipu all sõita, meil ei olnud soodustingimusi. Ma mere ääres elan, aga olen sellest teemast natuke kaugel. Aga ikkagi huvitab, et seal ka kõik hästi oleks.

Aitäh! See tõesti otseselt seotud ei ole, aga kaudselt on. Kui me ühineme selle konventsiooniga, siis me oleme ikkagi lugupeetud mereriikide hulgas, kes saavad seadusandlusele kaasa rääkida, mis puudutab navigeerimist või navigatsioonisüsteeme vee peal. Eesti lipu alla laevade toomine ei ole niimoodi, et teeme ühe tegevuse ära ja siis on korras, vaid see on pikk tegevus. Me praegu tõesti vaatame kogu seda paketti üle, et see oleks selline komplekt, et mitte minna potentsiaalselt meelitama laevaomanikke mingi ühe teemaga, vaid see oleks ikkagi komplekt nendest lahendust vajavatest punktidest, et Eesti lipu alla laevu tuua. See teema on tõesti viimastel aastatel seisnud ja on sama või isegi kergelt vähenenud Eesti lipu all olevate laevade arv.  Aga hea uudis on see, et meil on värske merenduse asekantsler Kristjan Truul, kes on ka Transpordiametis senimaani selle teemaga tegelenud. Nii et ta väga värske jõuna võtab muude tegevuste hulgas selle laevade Eesti lipu alla toomise teema lähiajal enda vedada. Kindlasti, kui on vaja, siis me tuleme ka Riigikokku neid muudatusi kinnitama või tutvustama – sõltub, mida vaja on. 

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh! Meri ja navigeerimine on kahtlemata olulised teemad, aga üks võib-olla kõige rohkem tähelepanu äratanud teema kogu selle märgistuse poole pealt on hiljuti juhtunud Peipsil, kus meie naabrid varastasid ära meie toodrid, nagu ma aru saan, või piirimärgid. Kas nüüd selline konventsioon või sellega ühinemine, ühise laua taga istumine võiks anda ka mingisuguse lahenduse sellistele küsimustele või see seda poolt tegelikult kuidagi ei puuduta? Julgeolek, riigipiir ja merenavigatsioon selles kontekstis – kas nad siis kuidagi puutuvad kokku või ei?

Aitäh! Selles mõttes puutuvad kokku, et need poid, mis ära varastati, on ka navigatsioonimärgid ja need on seotud. Aga see, miks nad ära sealt viidi, on seotud selgelt Venemaa tegevusega ja ega me seda konventsiooniga liitumisega kuidagi takistada ei saa. Ühtepidi on need jah seotud, kuna need on navigatsioonimärgid. Aga mis puudutab konkreetselt seda Venemaa tegevust, siis ega see oli selline, nagu ta oli, siin midagi takistada ei saanud. Lisades: isegi kui nad praegu tagasi panna, siis ilmselt on see tegevus järgmine samasugune. Nii et nii on. Nii et see on rohkem … Mitte rohkem, vaid see ongi piirivalve teema.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Rain Epler, tundub, et te navigeerite ikka veel siin täiesti tundmatutes vetes. Teil on nüüd käsi püsti ja tahate kuidagi oma navigeerimist, ma saan aru, kas siis põhjendada või vabandada. (Rain Epler selgitab kohalt.) Te saite selle peale protseduurilise küsimuse võimaluse. 

Jaa, mul ongi täiesti protseduuriline küsimus ja võib-olla ma mõtlesingi, et te lasite äkki ministri liiga vara ära. Mu küsimus oli, et kuna te minu küsimuse tühistasite, kas siis see tähendab, et ma ei ole küsimust küsinud ja ma võiksin küsida ministri käest konventsiooni puudutava küsimuse, sest tegelikult oli mul kaks küsimust ja ma pidin nende vahel tegema valiku. Tegin sellise valiku, nagu ma tegin. Ei ole teie käsitlusega päris lõpuni nõus. Tõepoolest, konventsiooniga ei olnud seotud, oli konventsiooniga sama vähe seotud kui näiteks kolleeg Metsoja küsimus, mis rääkis Peipsil poide varastamisest. Temale te ei teinud märkust. Aga navigeerimisega oli minu küsimus igati seotud. Aga kuna te selle tühistasite, siis kas ma nüüd siis konventsiooniga seotud küsimuse saan ministrilt küsida või küsimus on tühistatud ehk teda justkui ei ole protseduuriliselt küsitud, aga küsida nüüd ikkagi ka ei saa? 

Ma nüüd juhatan teid natuke rahulikumatesse vetesse. Teil on võimalik eelnõu esimesel lugemisel esitada kuni kaks küsimust. Ehk siis teil oli võimalik esitada ka see teine küsimus, aga kuna härra minister on lahkunud, siis ei ole seda võimalik enam teha. Nii et kahju, oleksite võinud ka teist korda küsida, oleksite saanud. Aga siis loomulikult pärast seda te enam majanduskomisjoni liikmelt Urve Tiiduselt küsimusi esitada ei saa. Sellepärast et mõlemale ettekandjale saab esitada kokku kuni kaks küsimust. 

Aga mul on nüüd väga hea meel kutsuda majanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! See Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu oli esimesel lugemisel majanduskomisjonis 15. septembril. Minister andis meile ülevaate asjast. Olid ka mõned küsimused, neid oli vähe. Küsiti, kas Eestil ei olnud enne organisatsiooniga ühinemist hääleõigust. Minister selgitas, et hetkel ei ole Eestil veel hääleõigust. Varasemalt oli tegemist valitsustevälise organisatsiooniga, mis on nüüd ümber muudetud valitsustevaheliseks organisatsiooniks. Riigid on organisatsiooniga ühinenud ja neil, kes ühinevad, on hääleõigus. Seesama eelnõu tegeleb just selle aspektiga Eesti suhtes.  

Küsiti ka mõneti asjasse puutumatu teema kohta, et Läänemeres liigub regulaarselt kindlustamata laevu, millega on seotud suured keskkonnariskid, jne. Vastuseks oli, et Eesti on olnud osaline selles valitsustevälises organisatsioonis ja kõigi ümberkaudsete riikidega käitutakse ühtmoodi, kui räägitakse navigatsioonimärkidest, aga hetkel ei ole võimalik öelda, kuidas see mõjutab varilaevastikku. Selge on see, et navigatsioonimärgid on vajalikud kõikidele meresõitjatele. Ja kui siin varasemalt – see on nüüd minu lisalause – räägiti siin Peipsi järvel toimunust, siis see puudutab marine- ehk meresõitusid, need navigatsioonimärgid.  Komisjon tegi otsused. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati Urve Tiidus, konsensuslik otsus. Ja päevakorda võtmise kuupäeva kohta tehti hiljem parandus, alguses 15. september, pärast 16. september – ühesõnaga, kuupäev läks siis tänaseks 16. septembri otsusega – ja tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ka siin oli konsensus. Aitäh! 

Suur tänu! Ja teile on vähemalt üks küsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma vabandan ette, kui teile ei sobi mu küsimus, aga ma küsin ta ikkagi ära Urve Tiiduselt. Mina sain ministri käsitlusest niimoodi aru, et kui me nüüd ei liitu selle konventsiooniga – minu arvates minister ütles niimoodi –, siis me maksame liikmemaksu ikka edasi, aga otsustajate laua taga ei ole. Kuidas see asi siis on? Kas siiamaani me oleme kuidagi nagu tühja maksnud selle organisatsiooni vormis seda maksu ja lihtsalt on mingi klubi koos käinud, mille otsustel ei olegi mingit mõju olnud? Ja kui me nüüd ei ratifitseeri – võib-olla te oskate sellele ka vastata –, miks me siis edasi maksame, aga otsustajate laua taga ei ole. Ma ise arvan, et see on nüüd selle eelnõuga seotud, aga, härra Hussar, kui see teie arvates ei ole, eks ma pean leppima teie selle diktaadiga.

Aitäh! Enne, Urve, kui sa vastad: Rain, see küsimus sobis suurepäraselt. Ma tänan! Urve, palun!

Lugupeetud kolleeg! Enne oli see organisatsioon valitsusteväline organisatsioon ja see on nüüd ümber muudetud valitsustevaheliseks organisatsiooniks. Ja riigid, kes tahavad merel seilata, peavad loomulikult olema kursis rahvusvaheliste navigatsioonimärkidega, kõigi nende reeglitega. (Rain Epler räägib saalist.) Sõbrad, mina soovitan liituda mereäärse inimesena.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 663 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15. 

Läheme edasi. Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 717 esimene lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Tere, head kolleegid! Tutvustan ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma väga pikalt ei räägi. Ma arvan, et see on selline eelnõu, mis on tegelikult väga positiivne. 

Aga ma toon esile neli peamist muudatust. Kui eelmisest aastast on võimalik inimestel pikaajalise haiguse ajal, kui on vaja võtta töövõimetusleht, töötada 61. päevast alates osakoormusega, kui neil töö seda võimaldab ja tööandjale sobib, siis on selle lühikese ajaga juba selgus, et see on tegelikult väga kuluefektiivne, sobib hästi nii inimestele kui ka tööandjatele. Ja nüüd otsustati siis, et seda aega lühendame. Inimesel on võimalus tööle minna, kui ta soovib ja tahab, ja kui tööandjale sobib, siis juba 31. päevast alates. See aitab säilitada inimese töövõimet, vähendada ka tööjõupuudust ja on positiivne nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele, kui vaadata inimese seisukohalt. 

Vabatahtliku ravikindlustuse laiendamine ja lihtsustamine on teine punkt, mida see teeb. See tähendab seda, et kui inimene soovib endale ise osta ravikindlustuse, näiteks ta töötab hooajaliselt, on palju räägitud ka loomeinimestest, siis praegusel juhul on hästi paindumatud need tingimused, et inimene peab kõik korraga maksma ja nii edasi. Nüüd siis selline süsteem luuakse, kus inimene saab hakata osade kaupa maksma. Näiteks ta teeb aastase lepingu, aga siis saab ise valida, kas ta maksab kuu kaupa, kvartali kaupa või poolaasta kaupa, nii nagu on sobiv. 

Kolmas muudatus on see, et kui inimene on töötu ja ta saab töötuskindlustushüvitist ja jääb haigeks, siis samal ajal enam haigushüvitist ei saa, sest tegemist on topeltsissetulekuga ehk nii töötuskindlustushüvitis kui haigushüvitis on mõeldud asendussissetulekutena. Inimene on õigustatud saama korraga ühte sellist hüvitist, siis selle võimaluse me lõpetame nüüd ära. 

Neljas oluline muudatus on rasedatele. Kui varem pidi tööandja käsitsi saatma, põhimõtteliselt see hästi palju käsitööd tähendas nii Tervisekassale kui tööandjale, kui rasedal naisel oli haigusleht, siis selle haiguslehe hüvitis arvutati käsitsi tööandja poolt edastatud dokumentide põhjal. Nüüdsest hakkab see olema siis nii nagu kõikide teiste töötavate inimeste puhul, et see arvutatakse eelmise aasta sissetulekute põhjal, mis on siis riiklikest registritest kättesaadavad. See vähendab halduskoormust, ja ütleme, ei olnud alati selge see, kui palju see naine siis tegelikult palka sai. Seal tekkis vajadus kontrollida töölepinguid ja nii edasi. Nüüd on nad võrdsustatud kõikide teiste tööl käivate inimestega.

See ongi hästi kokkuvõtlikult. Põhimõtteliselt eesmärgiks on, et süsteemid muutuksid õiglasemaks, paindlikumaks ja tõhusamaks just nimelt ravikindlustuse seisukohalt. Oluline on see, et inimene saaks kiiremini tööellu naasta, hoida paremini tervist. Eesmärk on ka see, et riigi ja maksumaksjate poolt kogutud raha, riigi poolt kogutud raha oleks kasutatud sihipäraselt.

Need on sellised kokkuvõtlikud muudatused. Ja kui on küsimusi, siis hea meelega vastan küsimustele. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Me oleme seda sotsiaalkomisjonis arutanud, ma ei pannud seda seal tähele, aga nüüd te ka just tõite selle rasedate küsimuse meie lauale ja ütlesite, et me võrdsustame nad teistega. Ja noh, me oleme ka rääkinud, et me peame neid justkui kontrollima, et nad ei väärkasutaks seda palganumbrit, mis aastase sissetuleku pealt arvutati. Tegelikult on see silmakirjalik, sest kõik, kes me oleme lapsi kandnud, me teame, et sellel perioodil võib ka väga palju raskusi esineda.

Aga nüüd on niimoodi, et osal inimestel võib see kaasneda negatiivse mõjuga, sest hüvitist saavad nad vähem, sest enne te arvutasite aastapalga pealt ja nüüd on kuue kuu keskmise palga pealt, mis tähendab, et nende tulu väheneb ja kaotavad need naised, kes olid eelmisel kalendriaastal eelmise lapsega lapsehoolduspuhkusel ja üldse tulu ei saanud. Kas te olete nõus veel seda punkti läbi vaatama ja mitte rasedaid võrdsustama teistega, sest nad kannavad uut elu ja neil on selle tõttu ka keerulisem? Me ju teame, et me neid lapsi väga tahame Eesti riiki, et sünniks.

Tähendab, praeguse süsteemi järgi on niimoodi, et rase naine saab hüvitist, kui ta soovib, vastavalt sellele töötasule, mida ta on saanud just vahetult enne rasedaks jäämist nende kuude jooksul. See tähendab seda, et need naised võivad saada nii kasu kui ka kahju. See sõltub väga palju sellest, kuidas palk on liikunud. Kui tal näiteks käesoleva aasta palk on kõrgem, siis ta ei saa, ütleme niimoodi, teistega võrreldes kahju. Aga hetkel on rase naine tõesti eelisseisus. Kui tal on selle aasta palk suurem, siis tema hüvitis on suurem kui samasugusel tööl käival inimesel, kes ei ole rase. Kui tal eelmise aasta palk oli suurem, siis talle tegelikult on kasulik see muudatus. See sõltub sellest, kuidas on olnud selle konkreetse inimese palga liikumine. 

Ja nagu ma välja tõin, oluline on ka see, kui palju kulub Tervisekassal aega ja kõike seda, käsitööd selleks, et sedasama praegust süsteemi täita. Nad on öelnud, et see on väga koormav. See käib sisuliselt meilivahetuse teel. Selleks ei ole olemas digisüsteeme, nagu meil on riigis üldiselt, ja neid ei ole ka väga otstarbekas luua, sest see on selline hästi kitsas teenus. See on põhiline põhjus, miks see süsteem muudetakse. Ja ütleme nii, et võrreldes kõikide teiste tööl käivate inimestega ei ole rase naine kindlasti halvemas olukorras.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Jätkame samal teemal. Te ütlesite, et see punkt, millest arvestama hakatakse, on rasedaks jäämine. Ma arvan, et te eksisite. Te mõtlesite ikkagi raseduspuhkusele jäämise aega, eks ole. Sellele eelnev kalendriaasta või just sellele eelnev periood. Aga kui ma aru saan, siis nüüd läheb kalendriaasta järgi. Piltlikult öeldes, kui keegi jääb raseduspuhkusele oktoobris 2025, siis vaadatakse 2024. aastat, uue seaduse interpretatsiooni järgi, aga varasemalt vaadati just raseduspuhkusele jäämise perioodi. Rääkige korraks veel lahti, kuidas praegu on ja kuidas see asi siis nüüd muutub.

Praegu on erinevus selles, et vaadatakse neid viimaseid kuid, aga see on käsitöö. (Rain Epler räägib kohalt.) See on mõeldud sellisele rasedale naisele, kes on vaja viia üle kergemale tööle või kellel on mingi haigusega või tervisega seotud mure. Vaadatakse vahetult enne töövõimetuslehe alustamist neid kuid. Aga see praegune on käsitöö ja ta ei kasuta riiklikke registreid. Või kui neid kasutatakse, siis ka see nõuab eraldi päringuid ja eraldi lepingute ülevaatamist. Selleks, et kontrollida, et need andmed on õiged, on vaja saata edasi-tagasi töölepinguid ja nii edasi. See on tegelikult koormav, see on ka sellelesamale rasedale naisele koormav. Nüüd tehakse see lihtsalt täisautomaatseks. (Rain Epler räägib kohalt.) Nii, nagu kõikidel tööl käivatel inimestel, täpselt samamoodi.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma natuke veel vaidleksin teiega just selle üle, et ühed võidavad ja ühed kaotavad. Aga mind huvitab just see kaotajate pool siin, et äkki saaks seda ikkagi nagu kaaluda. Näiteks on 2024. aasta keskmine palk 1981 eurot, aga tänavu on see juba 2126 eurot teises kvartalis. Seega palgad pidevalt tõusevad ja lõpuks võib selle uue süsteemi puhul kaotus olla isegi üle 100 euro kuus, mis on sellele rasedale tegelikult suur raha. Suur probleem on see just neile, kes on just tööle läinud, aga olnud näiteks lapsega kodune, isegi kui neil on seal keskmine korralik summa, aga eelmise aasta keskmine oli nüüd selle uue järgi, kuue kuu järgi korralik summa, aga eelmisel aastal oli keskmine null eurot, siis nad ju kaotavad päris korralikult. Kas me ei saa seda kuidagi ikkagi veel läbi vaadata?

No samamoodi kaotavad kõik teised inimesed, kes käivad tööl. Kui nad ei ole mingil põhjusel saanud tööl käia, ükskõik mis põhjus see on olnud, siis nende palk on väiksem ja nende sissetulek on ka väiksem. See on praegune süsteem, praegu ei ole meil plaanis seda üle vaadata. Nagu ma ütlesin, rasedate puhul sõltub see individuaalselt inimese sissetulekutest. Praeguse süsteemiga võrreldes võivad need naised tegelikult võita. Meil on ka seda olukorda, kus palk väheneb või töökoormus väheneb, inimese sissetulek langeb. Selles osas ei saa täpselt öelda, et see olukord tingimata halveneb. See võib ka paraneda, see sõltub väga palju konkreetsest juhtumist.

Jaa, Rain Epler, palun!

Kõigepealt sissejuhatuseks. See jutt käsitööst muidugi kas ei vasta tõele või siis näitab, et meie digiriik on väga kehvas seisus, sest tegelikult ettevõtjad ju isikute kaupa deklareerivad, kui palju oli töötasu ja kui palju makse maksti iga kuu, ütleme, järgnev kuu, mis tähendab, et augustis on teada, kui palju juulini on saadud, sendi pealt. 

Aga see ei olnud see küsimus. Küsimus on nüüd see vabatahtliku kindlustuse osa. Nii et siin ei ole mõeldud erakindlustust, vaid siin on mõeldud seda, et sa ostad ise endale haigekassa kindlustuse, eks ole, või Tervisekassa kindlustuse. Ma olen ise kindlustuses pikalt olnud ja sellest tulenevalt see küsimus. Kas seal on mingisugune ooteperiood ka või piltlikult öeldes, et kui täna tekkis tüsistus ja sa saad aru, et homme on vaja haiglaravi, siis sa kasutad digiteenust, ostad lepingu ära ja homme on kõik hästi? Kuidas see pool seal reguleeritud on?

Väga hea küsimus. Sellele esimesele kommentaarile ma ütlen, et see käsitööprobleem ongi. Kuna riiklikke registreid tõepoolest kasutatakse, siis nüüd tahab Tervisekassa neid kasutada, aga võrdselt teiste tööl käivate inimestega. See on see üks pool. 

Aga rääkides kindlustusest, Tervisekassa kindlustus, nii palju kui mina tean, tekib vähemalt teistel inimestel 60 päeva jooksul pärast tööleasumist. Ja minu teada on tingimused täpselt samad. Kui vaja, siis ma võin selle üle täpsustada, aga minu teada on seal täpselt samad tingimused kui ükskõik millise ravikindlustuse tekkel. 

Ja põhiline on ka see, ütleme, et ma jään haigeks, eks ju, nüüd saan haiglaravi ja siis kuu aja pärast ei maksa midagi, seda ka ei saa. Selle lepingu saab teha üheks aastaks. (Saalist räägitakse.) Jah. Lihtsalt need maksed on paindlikud. Ooteperiood, praegu minu teada Tervisekassal see on, ja kui see on, siis see kindlasti rakendub. Võrdsed tingimused on. Ja ka abi, mida inimene saab, on võrdne. Ehk ta saab kõiki … Jah.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Vabandust, meil on veel ka komisjoni ettekanne kuulamata! Enne, kui ma avan läbirääkimised, palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari tutvustama sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu. Irja, palun!

Austatud juhataja! Jaa, meil on veel läbirääkimised. Lugupeetud kuulajad! See seaduseelnõu 717 oli sotsiaalkomisjonis arutlusel 30. septembril k.a. Arutelul osalesid lisaks sotsiaalminister Karmen Joller ja Sotsiaalministeeriumi eksperdid Lii Pärg ja Mari Kalbin. Minister juba kandis kõik need punktid ette, mida see seadusemuudatus puudutab. Ma neid kordama ei hakka ja lähen kohe toimunud arutelu juurde. 

Ja kõigepealt komisjoni esimees Signe Riisalo palus selgitada ka eelnõu seost riigieelarvega ja selgitada teist muudatusettepanekut, mis puudutab praegust olukorda, ja hinnata, missugust muudatust on oodata. Temale vastas Lii Pärg nii. Riigieelarve osas on tegemist Rahandusministeeriumi nullbaasilise eelarve projekti raames esitatud meetmetega. Algselt oli plaanis lõpetada haigushüvitise maksmine mittetöötavale inimesele peale seda, kui tal lõpeb kindlustusgarantii. Lahenduse disainimisel leiti, et mõistlikum on töövõimetushüvitist mitte maksta töötuskindlustushüvitise või töötutoetuse saajale. Ka kasutegur on suurem, positiivne mõju 2026. aasta riigieelarvele on 1,2 miljonit eurot. 

Mis puudutab teist muudatust, siis selgitas Lii Pärg, et kehtiva seaduse alusel, kui rase viiakse üle kergemale tööle, on tal võimalik valida, kas ta asub kergemat tööd tegema või mitte. Kui rase keeldub kergemast tööst, siis makstakse talle haigushüvitist, võttes aluseks tööandja esitatud töötasu andmed. Kõikidele teistele töötajatele makstakse haigushüvitist 70% eelmise kalendriaasta tulust. Praktikas – see on seesama punkt, mille üle diskussioon on – see erisus on kaasa toonud rohkelt kombineerimist ja süsteemi ärakasutamist. Töötasusid kirjutatakse palju suuremaks. On risk, et Tervisekassa eelarvet kuritarvitatakse. Muudatustega võrdsustatakse olukord ja vähendatakse kombineerimise riski. 

Järgmisena tegi Kalle Grünthal ettepaneku, et Eestis võiks Poola parlamendi eeskujul mitte maksta toetusi Eestis ajutise elamisloa alusel viibivatele mittetöötavatele isikutele, kellel ei ole teisi soodustavaid asjaolusid. Nende puhul ei peaks kasutama kindlustatud isikuga võrdsustatud haigushüvitist ja lisaks nendel kolmandate riikide isikutel, kes ei ole siin elatud pika perioodi jooksul tööle läinud ehk elavad Eesti maksumaksja rahast, tuleks sotsiaalsed soodustused ära võtta.

Ja temale minister vastas nii. Sõja- ja poliitilisi põgenikke peab aitama. Sotsiaalsed garantiid antakse koos põgeniku staatusega ja kõik põgenikud ei olegi võimelised töötama. See ei ole vaid sotsiaalvaldkonna küsimus, see on õigusriigi ja demokraatia küsimus. Väga raske oleks Ukraina põgenikele öelda, et neil kaovad ära kõik sotsiaalsed garantiid. Kolmandatest riikidest tulnud inimestel, kellel ei ole põgeniku staatust, on kohustus töötada. 

Kalle Grünthal veel täpsustas, et tema ei soovigi sõjapõgenikelt hüvitisi ära võtta, vaid ta pidas silmas neid kolmandate riikide inimesi, kes on võimelised töötama, aga ei tööta. Ta leidis, et Eesti vähihaiged peaksid saama ravi. Edasine diskussioon puudutaski vähiravi ega ole otseselt selle seaduseelnõuga seotud. Signe Riisalo kinnitas veel kord, et vähiravimite üle on sotsiaalkomisjonil ees mitmeid arutelusid, ja täpsustas valitsuses kokku lepitud toetusmehhanismi Ukraina põgenikele. Aga see ei ole selle seaduseelnõuga seoses. 

Järgmisena palus Riina Solman täpsustada, kes need 800 topelthüvitist saavat isikut on ja kas nende toimetulek selle muudatusega halveneb. Riina Solmanile selgitas Lii Pärg, et riik ei saa võimaldada kahe asendussissetuleku maksmist. Kui inimene haiguse tõttu töötada ei saa, siis võib ta olla haiguslehel kuni 182 päeva ja seejärel saab ta töötukassast taotleda töötuskindlustushüvitist täies määras. Siis palus Riina Solman veel kord täpsustada, kas seda summat on ka vähendatud. Minister selgitas, et nii töötuskindlustushüvitis kui ka haigushüvitis on asendussissetulekud, nii nagu minister tänagi ütles. Nad on mõlemad selleks puhuks, kui inimene kaotab töö või ta ei saa haiguse tõttu töötada. See ei ole õiglane, et inimene saab korraga kahte asendussissetulekut. Inimene saab valida, kas ta soovib võtta haiguslehe või saab töötuskindlustushüvitist. Haiguslehe puhul alguses makstakse vähem, aga edasi 70% palgast. 

Toomas Järveoja küsis, kas kuu kaupa maksmine võimaldab ravikindlustust ka paari kuu järel katkestada, ja kuidas toimitakse juhul, kui inimene mõne kuu järel lihtsalt ei saa enam maksta. Temale vastas Mari Kalbin, et leping tuleb sõlmida vähemalt üheks aastaks ja seda ei saa katkestada peale ühte kuud. Vabatahtlik ravikindlustus katkeb automaatselt surma puhul või kui mõnest muust hüvest tulenevalt tekib teine kindlustus või kui inimene lahkub välismaale. Miinimumperiood on üks aasta ja lihtsalt tasuda saab nüüd ka kuude kaupa. Kui inimene enam ei maksa, siis algab täitemenetlus. 

Diana Ingerainen küsis, kui sageli töötervishoiuarsti peaks kasutama e-konsultatsiooni kaudu. Samuti tundis ta huvi, mis selle muudatuse rahaline mõju on.  Mari Kalbin vastas, et töötervishoiuarsti kaasatakse vaid vajadusel, kui raviarst ei oska kohandada tingimusi või nende kohandamist kirjeldada. Ta lisas, et seda ei ole palju siiani kasutatud ja pole põhjust arvata selle suuremat mõju ka tulevikus. Siiski tahetakse süsteemi tulevikus täiendada nii, et raviarstil oleks lihtsam kohandusi kirjeldada. 

Tanel Kiik soovis teada, milles seisnes rasedate poolt süsteemi kuritarvitamine ja kui paljusid rasedaid see puudutab. Temale vastas Mari Kalbin, et kuritarvitamine seisnes põhiliselt selles, et kui rase jäi haiguslehele, siis tal oli võimalus märkida ajutise töövõimetuse lehele oma eelnev keskmine töötasu. Tööandja aga märkis suurema summa, näiteks 4000 eurot, kuigi reaalne tasu oli 1500 eurot. Muudatustega võetakse andmeid edaspidi Maksu‑ ja Tolliametist ja mitte enam tööandjalt. 

Tanel Kiik kinnitas, et tema ka mõistab kuritarvitamise riski. Samas, kui rase on tööalaselt edukas ja on vahetult enne saanud kõrgemat palka, siis tema selle muudatusega rahaliselt kaotab ja kaotavad seega ka need inimesed, kes ei peaks kaotama. Kas on tõesti niimoodi, et tööandjad kirjutasid massiliselt valeinfot või tegid ühekordse kõrgema palga väljamakse? Ja Signe Riisalo nentis, et nii probleem kui Tanel Kiige mainitud dilemma on täiesti mõistetav. 

Nüüd vastas Lii Pärg, et see puudutas umbes 1300 isikut. Tervisekassal on praegu kontrollimehhanismid ja lävendid, mis automaatselt näitavad väga suurt töötasu. Seda peab käsitsi üle kontrollima ja see on suur töö. Selleks tuleb kontrollida Maksu- ja Tolliameti süsteemist eelmise kuu deklareeritud töötasu suurust ja pidada kirjavahetust tööandjatega. Sotsiaalministeeriumis otsustati, et kindlam on juhtumid ühtlustada, siis ei saa süsteemi väärkasutada ja hüvitisi suurendada. Eestis on väga palju väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, kus paljud on ka iseenda tööandjad. Ta lisas, et võttes arvesse eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatava tulu andmed, kajastab seal terve aasta jooksul teenitud tulu. Näiteks, kui on töötatud FIE-na ja mitmes asutuses, siis summeeritakse kõik kokku. Mõne jaoks võib see kasulikumgi olla. 

Edasi märkis Riina Solman, et mõni aeg tagasi võeti Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel ära kodus oleva paljulapselise ema ravikindlustus. Kas on kaalutud ka võimalust see taastada ehk muudatus tagasi pöörata? Riik võiks anda kodus olevatele emadele signaali, et nende panust hinnatakse, sest see oli tühine summa eelarve kontekstis ja puudutas circa 1500 inimest. Lii Pärg kinnitas, et perehüvitiste seaduse muudatustega lõpetati riigi poolt sotsiaalmaksu maksmine kindlustatud isikule mittetöötava abikaasa või registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatas ühte või kahte 3- kuni 8-aastast last või kolme kuni kuut last, kellest ükski laps polnud alla 8-aastane. Signe Riisalo kommenteeris siinjuures, et kõikidel fraktsioonidel ja Riigikogu liikmetel on võimalus teha muudatusettepanekuid. 

Eero Merilind küsis 31. tööpäevast antava täiendava hüvitise kohta. Kui perearst näeb, et seda on vaja, kas siis on tarvis konsulteerida töötervishoiuarstiga või piisab perearsti pädevusest. Ja ta küsis ka vabatahtliku kindlustuskaitse kohta. Neile küsimustele vastas Mari Kalbin juba eelnevalt doktor Diana Ingerainelile ja Toomas Järveojale. 

Ja konsensuslikult tehti kõik kolm ettepanekut: määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 8. oktoobriks ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Mina tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh teile, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud saalisviibijad ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Austatud minister, kes veel saalis istub! Hea kolleeg Irja! See tõesti oli nüüd väga täpselt ette kantud protokoll ja selliseid sõnu ütlesin nii mina ja ka minu kolleegid, ma mäletan seda hästi. 

Mida ma tulin praegu siia puldist veel kord üle rääkima, oli nüüd nende rasedatega seonduv muudatus. Nimelt, arst võib anda soovituse viia rase üle kergemale tööle, aga sellest tulenevalt võib rase palgas kaotada, mistõttu makstakse Tervisekassa poolt talle hüvitist. Ja kui praegu võetakse sel juhul rasedale hüvitise arvutamise aluseks töölt vabastuse alguspäevale eelnenud päeval kehtinud kuue kuu keskmine töötasu, siis muudetakse eelnõuga seda selliselt, et hüvitis määratakse eelmise kalendriaasta keskmise palga alusel vastavalt MTA andmetele. 

Ja nagu me kuulsime, kardetakse pettuseriski rasedate poolt. No ma jätaks selle kommenteerimata. Ma küsisin ka ametnike käest nendel teemadel küsimusi. See on väga halb toon, et me oma inimesi niimoodi kahtlustame, et nad petavad ja skeemitavad. Ma ütleksin selle kohta, et inimesed on olnud leidlikud võib-olla ka olude sunnil. Ega need tasud ja töötasud meil nüüd Euroopa keskmist arvestades väga kõrged ei ole. Ja kui me teame, et keegi hakkab uut elu kandma, siis tal tulevad ka kohustused, kohe kaasnevad, kas ravimid või muudatused elus, mis on ka kulukad. 

Nii et ma jään selle juurde, et osadel inimestel võib kaasneda selle muudatusega negatiivne mõju. Hüvitist võivad vähem saada need, kellel töötamisele eelnenud kuue kuu keskmine töötasu oli suurem kui eelmise aasta keskmine tulu. Näiteks kaotavad need naised, kes olid eelmisel kalendriaastal eelmise lapsega lapsehoolduspuhkusel ja tulu üldse ei saanud. Ja selliseid naisi meil on. 

Nagu me kuulsime, seda põhjendatakse väärkasutamise kontrolli raskustega. Minu hinnangul on see etteheide aga silmakirjalik. Näiteks vanemahüvitise puhul on teada väga sage olukord, kus lapsega on kodus ema, aga vanemahüvitis on määratud isale, kuid sellega me ei tegele üldse, vaid hoopis soodustame seda, kaotades vanemahüvitise saamisel töötamise nõude täielikult. Sellise olukorra lahendamise korral saaks riik palju rohkem raha kokku hoida ja samas tagada ka, et naised ei jääks koju sotsiaalsete garantiideta, mis muudab nad lisaks haavatavaks majandusliku vägivalla osas. 

Miks üldse tegeleda raseda naise kahtlustamisega, kui hoopis olulisem probleem on meil lahendamata? Pigem tuleks luua IT-lahendus, et tööandja väidetud kuue kuu keskmise palga õigsust saaks hõlpsamalt kontrollida, kasutades MTA andmeid, et leevendada halduskoormust. Ja IT-lahendus, mida me praeguse süsteemiga kasutusele võtame, maksab meile 50 000 eurot. 

Lisaks oli kummaline, et kui tööandjal on üldse pakkuda kergemat tööd ja rase soovib selle vastu võtta, siis jääb vana kord kehtima ehk raseda kergendatud tingimusel töölevõtmise korral võetakse jätkuvalt aluseks kuue kuu keskmine töötasu ning rasedal on õigus 50% suurusele palgavahehüvitisele Tervisekassa poolt. 

Ma olen siin välja võtnud ka väljavõtteid sellest seletuskirjast, aga ma ei hakka neid ette lugema. Siin on juba öeldud, et see puudutab 1325 lapseootel naist. Olgu veel korra öeldud, et ka seletuskirjas on räägitud, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega võrreldes teiste hüvitiste saajatega, kes haiguslehe ajal ei tööta, kuna neil võetakse aluseks MTA andmed isiku eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatava tulu kohta. Öeldakse veel kord siin seletuskirjas, et kuna hüvitamise aluseks on tööandja poolt haiguslehele märgitav töötasu, on ilmnenud suur hüvitiste pettuse risk. Näiteks märgib tööandja töövõimetuslehele tegelikkuses suurema töötasu. 

Palun lisaaega.

Palun, lisaaega kolm minutit.

Seda kolleeg Tanel Kiik juba ka meil sotsiaalkomisjonis osundas, et sellega ei saa nõus olla. Vaatasin ma selle seletuskirja üle ja tõesti ei saa nõus olla. Tahaks öelda, et lõpetame ära oma rasedate naiste alahindamise ja nendele raskuste valmistamise. See ebavõrdne kohtlemine võrreldes teiste hüvitiste saajaga kõlab väga õõnsalt. 

Me teame, et meil on madal sündimus, sündimus kukub kivina veel edaspidigi, sest sünnitama tulevad väiksemad põlvkonnad, see kumuleerub. Ja see inimene, kes last ootab, tegelikult kannab oma ihus uut elu, tal on suured muudatused organismis. Võimalik, et on mingisugused uued ravimid või toetavad preparaadid vajalik hankida, tal tegelikult kulud kasvavad seoses elumuudatusega. Siin ebavõrdne kohtlemine tekib, kui me nüüd võrdsustame lapseootel naise, hakkame teda võrdlema teiste hüvitiste saajatega, kes haiguslehe ajal ei tööta. See võrdlemine, inimeste võrdlemine ei ole üldse tegelikult teema, see toimib nagu inimeste vastandamine pigem. Ma sellesse vakku üldse ei astuks.

Igal juhul on minu ettepanek, et, hea minister, kes on täna tublit tööd teinud siin Riigikogus, võtaks selle momendi ja vaataks koos ametnikega veel üle ja ei teeks meie lapseootel naistele rohkem liiga. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 717 esimene lugemine lõpetada. Eelnõu 717 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15.

Läheme edasi. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701 esimene lugemine. Palun eelnõu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Täna arutame siin kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701, nagu mainitud, millel on mitu eesmärki. Nimelt, lahendada probleemid, millele Euroopa Komisjon on tähelepanu juhtinud. Komisjon on leidnud, et varasemalt ei ole me siiski täielikult üle võtnud selle direktiivi eesmärke. Selle eesmärk on ennetada ohtlike kemikaalidega seotud suurõnnetusi ja vähendada nende mõju inimestele, keskkonnale, aga ka ettevõtjate enda varale. Komisjon algatas rikkumismenetluse, kuna leidis, et esialgses õigusaktis on mitmeid puudusi. Kokku esitati 60 tähelepanekut. Paljud neist on juba lahendatud varasemate seadusemuudatustega, kuid mõned küsimused vajavad veel täpsustamist. Seetõttu täiendame kemikaaliseadust, et kõiki nõudeid korrektselt täita, et oleks tagatud ka seesama ohutus ja vara mittehävimine. 

Muudatused puudutavad eelkõige kolme suuremat teemat: esiteks, ametiasutuste ülesandeid pärast juhtunud suurõnnetust, teiseks, ettevõtjate kohustusi, kes reaalselt tegelevad ohtlike kemikaalidega. Kolmandaks – väga positiivne mainida – on omakorda halduskoormuse vähendamine ettevõtjatele, kirjutada asju selgemaks, arusaadavamaks. Eestis on selliseid ettevõtteid hetkel jälle 133, kus kasutatakse ohtlikke kemikaale, need on näiteks kütuseterminalid, väetishoidlad ja külmhooned. Ma tõesti rõhutan, et me ei kehtesta ettevõtjale uusi nõudeid, vaid muudame olemasolevad nõuded mõlema poole vaatest selgemaks ja täpsemaks.

Lühidalt rikkumismenetluse lahendamiseks tehtavad muudatustest. Täpsustame seaduses, et õnnetuse korral tuleb teavitada ka naabruses paiknevaid tegevuskohti. Teavitamise eesmärk on sujuv koostöö ettevõtjate vahel, et õnnetusele reageeritaks kiiremini, ja mis ka olulisem, tõhusamalt. Täpsustame ka ettevõtja kohustust teha õnnetuse korral koostööd Päästeametiga, kui on oht doominoefektiks. See tähendab võimalikku ahelreaktsiooni, kus üks õnnetus võib vallandada teise, eriti kui ohtlikud ettevõtted asuvad lähestikku. Seda peab hädaolukorras tegema ka praegu, aga edaspidi on see aspekt selgemalt seaduses kirjas. 

Ühtlasi kirjutame selgemalt lahti Päästeameti ja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ülesanded. Seaduses saavad selgemalt nimetatud mõlema asutuse õigused uurida õnnetuse tehnilisi, organisatsioonilisi ja juhtimisalaseid põhjuseid. Määrame TTJA ametlikult vastutavaks asutuseks, kes peab kontrollima, kas ettevõtja rakendab kõiki vajalikke meetmeid pärast suurõnnetust, nii kiireloomulisi kui ka pikaajalisi ja heastavaid meetmeid, näiteks keskkonna taastamine, elukeskkonnaohutuse tagamine või kahjustatud vara parandamine. Need muudatused ei muuda ettevõtjate kohustusi ja ametite senist töökorraldust, vaid teevad vastutuse ja ülesanded seaduses selgemaks. 

Kolmandaks, ettevõtjate halduskoormuse vähendamiseks tehtavad muudatused. Edaspidi tuleb kõik kemikaaliseaduse alusel nõutavad dokumendid, näiteks teabeleht, riskianalüüs, ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaan, esitada elektrooniliselt TTJA infosüsteemi kaudu. See teeb dokumentide esitamise kiiremaks, lihtsamaks ja mugavamaks. Infosüsteem võimaldab ettevõtjal jälgida dokumentide menetlusetappe, muuta vajaduse korral andmeid ja saada ka automaatseid teavitusi. Samamoodi paigaldab riik suurematesse asulatesse sireensüsteemid ja võtab kasutusele e-alarmi, mis saadab SMS-teavitusi inimestele, kes viibivad õnnetuse mõju piirkonnas, et teave kiiremini kohale jõuaks. Praktikas tähendab see seda, et ettevõtjad ei pea ise looma ega ülal pidama kalleid ohuteavitussüsteeme, vaid saavad õnnetuse korral kasutada riiklikke lahendusi koostöös Päästeameti ja Häirekeskusega. Nii et väga mõistlik. 

Kokkuvõtteks. Seadusemuudatus aitab ühtepidi täpsustada ja täiendada neid Euroopa Liidust tulenevaid nõudeid, selgitab ametiasutuste ja ettevõtjate kohustusi, vähendab ettevõtjate halduskoormust ja – mis, ma arvan, väga oluline – parandab reaalset koostööd ja ohuteavitust, kui tõesti juhtub selline õnnetu asi, et tuleb suurem õnnetus, kus on vaja reageerida ja päästa. Eelnõu on kavandatud jõustuma üldises korras. Ma tänan teid tähelepanu eest ja hea meelega vastan küsimustele!

Suur tänu, lugupeetud minister! Kolleeg Rain Epleril on teile küsimus. Palun! 

Aitäh! Härra minister! Sa ütlesid, sõnastasid kuidagi niimoodi, et reguleeritakse täpsemalt see, mis tuleb peale õnnetust teha, aga lause lõppes sellega, et ettevõtjatele täiendavaid kohustusi ei tule. Tegelikult see § 22, mida täiendatakse lõikega 6¹, ütleb, et käitaja võtab pärast suurõnnetuse toimumist kasutusele vajalikud heastavad meetmed. Eesmärk on inimeste tervise, keskkonna ja vara taastamine seisundisse, mis valitses enne suurõnnetuse toimumist. Siin mingisuguseid limiite ei sätestata. Ettevõtjad ilmselt katavad seda kindlustuslepinguga, aga kui see ei ole seaduse poolt kuidagi limiteeritud … Kui ma toon näiteks paralleeli liikluskindlustuse seadusega, siis seal on öeldud, et varakahju limiit on nii ja naa palju miljonit, 1,3, ja isikukahju 6,5. Siin me ütleme nii-öelda unlimited. Seal on alati see kompromissikoht, et kui palju kallineb see riskihinnang ja sellised nii-öelda ilma limiidita kohustused üldiselt kindlustuses on kallimalt hinnastatud kui sellise fikseeritud limiidiga. Kas kaalumisel oli ka kuidagi fikseerida seal näiteks vara- ja isikukahjude puhul mingid limiidid? Kas seda on arutatud?

Aitäh küsimuse eest! Minu teada ei ole. Ma saan igaks juhuks selle üle täpsustada. Te ka ise mainisite, et nii kahju, kui tõesti juhtub midagi sellist, õnnetuse iseloomule, et kui vara- või inimkahjud on suuremad ehk siis, kui tekib haldusmenetlus, meil selles mõttes on õigusriik. Kui ka ettevõtja tunneb, et tema vastu esitatud nõuded, need ei pruugi üldse ainult riigi omad olla, seda võib ka kõrval olev ettevõtja teha, eraisik, kes tunneb, et tema vara on saanud kahjustada … (Saalist öeldakse midagi.) Just. Selles mõttes Eesti on õigusriik. Kui ei saada omavahel kas kokkuleppele kohtuväliselt või siis tundub, et see haldusmenetlus on olnud ebaõiglane, siis sellel, kellel oli õnnetus, on õigus pöörduda kohtusse ja see kõik vaidlustada ka. Ma arvan, et mingeid täiendavaid igasuguseid piire panna pigem ei ole mõistlik. Kui suudetakse kokku leppida, on hästi, kui mitte, siis see ei ole esimene valik tihti, aga võimalik on alati kohtus see selgeks vaielda.

Rain Epler, teine küsimus, palun! 

Teine küsimus on teavituse kohta. Jälle sa optimistlikult rääkisid, et kasutada saab riiklikke süsteeme, ja see on väga tore. Me oleme siin viimasel ajal näinud, et nad ei pruugi alati seda teavitust saata, sireen ei hakka üürgama ja SMS-e ei tule ja nii edasi. Aga see selleks. See kõik on tore ja optimistlik, aga kohustus on seaduses: üsna üheselt öeldakse, et ettevõtte kohustus on teavitada. Kuidas nüüd seal see lõpptulemus – kui on kehva lõpptulemus, et ettevõtja andis sellele keskusele teada, aga SMS-id ei jõudnud? Seaduse järgi tegelikult vastutus teavituse eest on ikkagi ettevõtjal ja seal ei ole seda kuidagi piiratud. Aga tema on oma kohustuse täitnud, kui ta on näiteks Häirekeskusele info edastanud. Seadus ütleb konkreetselt, et kohustus on teavitada selle piirkonda elanikke, ettevõtteid ja nii edasi. Kuidas see vastutus sellisel juhul laheneb, kui ettevõtja ei kukkunud kohe kõigile inimestele teateid saatma, vaid lootis nende riiklike süsteemide peale, mida te siin kiitsite?

Aitäh! Kõigepealt alustan sellest, et iga uus süsteem ju nõuabki katsetamist ja testimist. Alles hiljuti just kuulsin raadios reklaami, kus järjest neid testitakse, nii et need päriselt töötaks. Selles mõttes ma olen nõus, et kui ei läinud esimest korda hästi, siis tuleb uuesti teha. Aga selle seaduse eesmärk on ikkagi seesama. (Rain Epler ütleb midagi saalist.) Jaa, ma just vastangi kohe sellele ka. Kuna te esimeses pooles viitasite, et süsteem ei tööta, siis ma ütlen, et saabki paremini alati, kindlasti süsteemid tulevikus hakkavad paremini tööle. Ja ikkagi seadus sätestab selle, et just, kuna riigil on need süsteemid olemas, siis ikkagi ettevõtja vastutus on selles, et ta annab ka riigile teada läbi selle süsteemi. (Rain Epler küsib veel midagi.) Vaat selle lõpuni vastuse ma isegi jään hetkel võlgu. Ma võtan selle kaasa. (Rain Epler ütleb veel paar sõna.) Jaa, ma lasen selle ka üles igaks juhuks panna. 

Aga minu parima teadmise järgi see seaduse paragrahv ütleb, et ettevõtjal on nüüd võimalus, millega ta oma kohustusi täidab, kui ta on selle teavituse teinud. Kui nüüd juhtub, et riiklikud süsteemid ikkagi ebaõnnestuvad, siis selle seaduse sõnastuse järgi ma ei näe, et see kuidagi ettevõtja vastutusele langeks. Ettevõtja vastutus on koostöös ehk riigile ja näiteks Häirekeskusele ja Päästeametile kogu vajalik info edastada. Aga kui ettevõtja on enda poolt kõik vajaliku teinud, siis on väga keeruline selle seaduse raames öelda, et ettevõtja ei ole oma osa teinud. Siis on jäänud mujal vajaka. Aga me käime igaks juhuks – väga hea tähelepanek! – selle täpsustavalt üle.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me läheme keskkonnakomisjonis toimunud arutelu juurde ja sellest teeb ülevaate kolleeg Mait Klaassen, kes võib juba tulla siia Riigikogu kõnepuldi poole, ma võtan selle protseduurilise küsimuse ka. Rain Epler, palun!

Mul on lihtsalt selline, ütleme, heatahtlik protseduuriline märkus, et Riigikogu esimees oleks paremini selle sisuga kursis, mis meil siin diskussioon ministriga oli. Seaduse sõnastus ütleb, et ohtlikus ettevõttes või suurõnnetuse ohuga ettevõttes toimuva õnnetuse korral korraldab käitaja viivitamata õnnetuse …

Aitäh! Aga …

… mõju piirkonda jäävate isikute õnnetusest …

See on väga armas, et … 

… teavitamise, mitte ei võta kohustust anda riiklikele institutsioonidele seda teada.

Aitäh, Rain! See on väga armas, et te muidugi tahate Riigikogu esimeest hoida selle aruteluga kursis, aga see ei olnud kuidagi protseduuriline küsimus. Ma soovitan siiski edaspidi küsida protseduurilisi küsimusi tõesti sellisena, et need oleksid istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Aga palun, Mait Klaassen, teil on võimalik nüüd tutvustada keskkonnakomisjonis toimunud arutelu selle seaduseelnõu üle.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid nii siin- kui sealpool ekraani! Lubage mul siis tutvustada Riigikogu keskkonnakomisjonis kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701 SE esimese lugemise ettevalmistuse protsessi ja arutelu, mis toimus komisjonis.

Minister siin juba andis ammendava sisuseletuse selle seaduse kohta, mistõttu ma tutvustan ilmselt ainult vaid keskkonnakomisjonis otseselt toimunut. Keskkonnakomisjoni istung toimus 22. septembril käesoleval aastal. Juhatas koosolekut Yoko Alender, komisjoni liikmetest olid kohal Rain Epler, Jüri Jaanson, Mait Klaassen, Lauri Laats, Tiit Maran, Andres Metsoja, Andrus Seeme, kes asendas Hanah Lahet, ja Tarmo Tamm. Puudus Züleyxa Izmailova. Aga kuna minister oli samal ajal teises komisjonis kahetsusväärselt teist seadust ka ette valmistamas, siis oli kutsutud külalisena sisupoolt ette kandmas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tööstusohutuse nõunik Maris Raudsepp. 

Ja arutelu ei olnud komisjonis väga pikk. Kõik needsamad aspektid, mida siin äsja just minister ette kandis, leidsid ka Maris Raudsepa ülevaates käsitlemist. Ja mida võib-olla siin eriliselt välja tuua, et tema sõnul lahendatakse selle kemikaaliseaduse muutusega viimased puudused suurõnnetusohuga ja ohtlike ettevõtete nõuetega vastavusse viimisel see rikkumismenetluse probleemistik Eesti seadustes ja viiakse meie seadused kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Pluss, samuti vähendatakse, nii nagu täna siin juba mainitud on, ettevõtjate halduskoormust. Nii, see asi käsitleb nõndanimetatud Seveso III direktiivi. 

Küsimusi palju ei olnud. Ühe küsimuse esitasin mina ise, uurides ka ühte juba käsitlust täna leidnud punkti. Ja küsimus kõlas nõnda, kas eelnõu võimaldab ettevõtetel kasutada lisaks riiklikule seiresüsteemile ka telefoniteavitusi. Maris Raudsepp väitis, et kõikvõimalikud teavitussüsteemid seotakse omavahel ja nad muutuvad automaatseks. Pluss nähakse ette ka muud teavitus‑, ka isikuteavitustegevused, kuni selleni, et õnnetuse juhtumisel sõidetakse võimalike vahenditega läbi ka ümbruskonna elanikkond ja teavitatakse neid eraldi. 

Teise küsimuse esitas lugupeetud kolleeg Rain Epler, kes küsis, kas jätkuvalt sätestab eelnõu, et ettevõtte kemikaalide andmed on vaja avalikustada. Antud sättel on risk ettevõtte ärisaladusele ja ka julgeolekule, eelkõige pidades silmas riiklikku julgeolekut ja riiklikke saladusi. Maris Raudsepp vastas, et Euroopa Komisjoniga arutati kemikaalide osas teabe avaldamist. Eesti ei soovi alati kemikaalide koguseid avalikustada ja seetõttu muudeti sätet, viidates keskkonnateabe direktiivile, mis annab õiguse vajadusel avalikustamisest keelduda. Tegemist on juhtumipõhise lähenemisega ehk see ei ole täielik keeldumine, vaid iga juhtumit kaalutakse eraldi. 

Seejärel, kuna küsimusi rohkem ei olnud, tehti menetluslikud otsused. Neid oli kolm. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. oktoobril 2025. aastal. Teine ettepanek, esimene lugemine lõpetada. Ja kolmas ettepanek, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Mait Klaassen ehk siis mina. Kõik kolm ettepanekut võeti vastu konsensusega ehk seal diskussiooni ei tekkinud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 701 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käeoleva aasta 22. oktoober kell 17.15. 

Läheme tänase päevakorraga edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 683 esimene lugemine. Palun eelnõu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Planeerimisseadus ja selle muudatus. 20 aastat on Eestis räägitud, kuidas planeerida peab saama efektiivsemalt, liigse ajakuluta. Selle aasta algusest on maakasutuse planeerimine majandusministeeriumi all. Natuke üle poole aasta oleme seal toimetanud, oleme koostöös ettevõtjate, huvirühmade ja teiste partneritega töötanud selle nimel, et planeerimist lihtsustada. Lihtsam ja kiirem menetlus aitab ettevõtetel projektid operatiivselt käiku lasta ja investeeringuid ellu viia. Samamoodi annab see kindluse ja selguse ka kogukonnale, kohalikule omavalitsusele ja teistele osapooltele. 

Julgen öelda, et meie töö on hakanud vaikselt vilja kandma. Muudatuseni on viinud praktilised probleemid ning seaduste muutmine on oluline samm edasi, et edaspidi oleks võimalik planeeringutes tõhusamalt tegutseda. 

Mul on hea meel tutvustada seaduseelnõu, millega muudetakse planeerimisseadust, ehitusseadustikku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust, kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust. 

Eelnõu eesmärk, nagu juba mainisin, on muuta planeerimismenetlus selgemaks, kiiremaks ja paindlikumaks, suurendada õigusselgust ning panustada elukeskkonna kvaliteedi parandamisse. Eelnõuga lahendatakse planeerimisseaduse näiteks ligi kümneaastase kehtimise aja jooksul ilmnenud õiguslikud ja rakenduslikud probleemid, samuti rakendamises ja kohtupraktikas esile kerkinud kitsaskohad. 

Eelnõu lähtub 2023. aastal koostatud väljatöötamiskavatsustest ja sellele saadud tagasisidest. Siin on hästi oluline rõhutada, et kuna me selle valitsusega oleme väga süstemaatiliselt võtnud ette planeerimise efektiivistamise, siis see eelnõu ise on pikema ajalooga, nagu öeldud, juba 2023. aastast tehtud väljatöötamiskavatsus. Aga kuna me oleme käiku lisanud, siis ka majanduskomisjonis tutvustasin, et konkreetsele eelnõule soovime teha juba täiendavaid muudatusettepanekuid, mis arvestaks ka selle valitsuse prioriteete ja ettevõtjate nõukojaga koos välja käidud ideede reaalellu viimist. 

Aga nüüd siis muudatustest täpsemalt. Esiteks, kaotame liigina ära kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu. Selle asemel on tulevikus võimalik liigina kasutada detailplaneeringut, mille menetlemine on selgem, tõhusam, lihtsam ja kiirem. KOV-i eriplaneering oma mõttes oli ideeliselt hea, aga näha, et reaaleluliselt piisab enamikul kohalikel omavalitsustel ikkagi detailplaneeringust.

Täpsustame planeerimise põhimõtteid, sh lisame kliimamuutuste ja kvaliteetse ruumi arvestamise nõude. Kehtestame uutele detailplaneeringutele kehtivusaja. Senine kehtivusaja puudumine on tekitanud olukorra, kus kehtivad näiteks 30 aastat vanad detailplaneeringud, mis ei ole ammu enam ei aja- ega asjakohased ning takistavad reaalset arengut kogukondades, kohalikes omavalitsustes. Muudatustega muutub detailplaneering kehtetuks kümne aasta pärast, kui elluviimisega ei ole alustatud, ning seda on võimalik pikendada veel viie aasta võrra. Muudatus, rõhutan, rakendub ainult uutele detailplaneeringutele alates 2027. aastast. Kui varasemalt keegi on oma detailplaneeringuga tegelenud, siis temale see kehtivusaeg ei rakendu, et oleks järjepidevus ja õigusselgus. 

Täpsustame planeeringu elluviimise mõistet. Muudatustega seotakse planeeringu elluviimine konkreetsete detailplaneeringu alusel tehtavate tegevustega, mida ilma planeeringuta ei ole võimalik teha. Muudame lihtsamaks pooleliolevate detailplaneeringute koostamise lõpetamise. Edaspidi saab detailplaneeringu koostamise lõpetada, kui menetlus seisab huvitatud isiku taga. Nii väldime olukordi, kus menetlus takerdub näiteks määramatuks ajaks. 

Loome võimaluse koostada üleriigiline planeering teemaplaneeringuna ka muudel juhtudel kui vaid mereala planeerimiseks. Jätame ära maakonnaplaneeringu vastuvõtmise etapi. Koostaja ei pea enam planeeringut omalt poolt ametlikult kinnitama, mis hoiab aega kokku mõne kuu võrra.

Tõhustame ja muudame paindlikumaks teavitamise avalikustamist. KOV ei ole kohustatud avaldama teateid maakonna- ja üleriigilistes lehtedes, piisab vastava valla lehest. Aga kui KOV-il on soov, siis see võimalus on jätkuvalt olemas. Avalikust väljapanekust etteteatamine lüheneb 14 päevalt ühele. Edaspidi on KOV-i enda otsustada, kus toimub avalik väljapanek ja arutelu, näiteks maakonnakeskuses või KOV-i keskuse asemel näiteks planeeringualasse jäävas raamatukogus, mis oleks inimestele ja kogukonnale lähedam ja mugavam koht, kus seda arutelu pidada. 

Ja nagu ma rõhutasin, see konkreetne planeerimisseaduse esialgne muudatus on olnud pikem protsess. Lisaks sellele n-ö algse planeerimisseaduse muudatustele oleme suve jooksul koostöös Riigikantselei efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojaga, huvirühmadega, koostööpartneritega välja töötanud planeerimisseadusele mõned sisulised ja väga olulised täiendused, et veelgi mõjusamalt planeerimisprotsessi tõhustada ja kiirendada. 

Muu hulgas soovime lihtsustada ehitusõiguse andmist. Projekteerimistingimuste andmisel saaks neid edaspidi väljastada selliselt, et täpsed ehituslikud tingimused selguvad projekteerimistingimuste menetluse käigus. Nii tekib KOV-idele vabadus tingimuste väljastamiseks kohtades, kus keeruka menetluse läbimine ei ole lihtsalt otstarbekas. 

Võimaldame detailplaneeringu muutmist juhul, kui kehtestatud detailplaneering on vananenud või ei lase viia ellu vahepeal muutunud eesmärke. Ei pea algatama uut detailplaneeringut, vaid saad lihtsamalt muuta seda ja võimaldada KOV-idel määrata menetlusosalistele tähtaegu ja vastata arvamustele koondvastusega. Tihti reaalelu on see, et oled inimene, ettevõtja, sa ootad mitme erineva osakonna vastuseid, pead käima erinevate osakondade vahel. Tulevikus oleks võimalik vastata koondvastusega – väga loogiline, väga mõistlik. Samamoodi aitab see tähtaegu määrata ja vältida selliseid formaalseid – ma loodan, et seda on väga vähe –, aga siiski ka pahatahtlikke venitusi ja tagab, et menetlus ei jää määramatuks ajaks lihtsalt käima. 

Muudame veel seda, et detailplaneeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise otsuse tegemise kolmeaastast tähtaega hakatakse lugema detailplaneeringu algatamise taotluse esitamisest. Nii lüheneb planeeringu menetlusaeg, kuna tähtaja hulka arvatakse ka menetlus, mis eelneb praegu detailplaneeringu algatamise otsusele. See otsus võib võtta tihti lausa kuid. Siiani on arvestuse n-ö nullpunktiks olnud algatamise otsus. 

Samamoodi hakkab Maa- ja Ruumiamet tegema haldusjärelevalvet, õigust kontrollida KOV-i tegevuse õiguspärasust just detailplaneeringute menetlemisel ja vajaduse korral teha ettekirjutusi menetluse läbiviimise küsimuses. Selle keerulise lause sisu on olnud see, et väga palju on kurdetud, et planeeringuprotsessil pole algust ega lõppu. Kogu aeg meil küll on seaduses tähtajad, aga kui neid tähtaegu ei täideta, nendest minnakse üle, siis mitte midagi lihtsalt ei juhtu. Ja see on ka tulevikus. Kui me tahame, et tähtaegadest reaalselt kinni peetakse, oleks arendajatel, ettevõtjatel, aga ka kogukondadel selge arusaam, millal mingi planeerimisprotsess lõpeb, siis tuleb ka nendest tähtaegadest kinnipidamist hakata ikkagi jälgima. Ja kuna me teeme investeeringuid digitaalsetesse süsteemidesse, siis tulevikus läbi PLANIS-e on võimalik väga detailselt, päeva kaupa jälgida, kus ja millises etapis seesama planeerimisprotsess on. 

Nagu ma nimetasin, peatselt esitame needsamad täiendavad, ülal loetud ettepanekud ka Riigikogule omapoolsete täiendusettepanekutega eelnõu 683 juurde. Miks ma neid mainisin? Selles mõttes, et ma ütlen, et planeerimismenetluse muutmisest on räägitud aastaid. See on üks osa protsessist. See esimene eelnõu ei ole kuidagi lõppeesmärk, see on algus. Sinna juurde tulevad täiendavad muudatusettepanekud ja kindlasti me saame ühiskonnas seda diskussiooni ja debatti veel pidada, kuidas oleks kaasatud kogukonnad, võimestatud kohalikud omavalitsused, aga teistpidi oleks selged ja arusaadavad raamid ka ettevõtjatele, kes soovivad midagi arendada, piirkondades töökohti luua. 

Me ei piirdu kindlasti vaid seaduse muutmisega. Me jätkame seda tööd esitatud tõhustatud ettepanekute elluviimisel ja valdkonna tõhustamisel – on see siis planeeringute teenuse disain, ekspressraja väljatöötamine strateegiliselt olulistele investeeringutele, ettevõtluse ja tööstusalade kaardistamine, Maa- ja Ruumiameti rolli ümberdisainimine planeerimisprotsessis ja samamoodi, nagu ma juba mainisin, planeeringute digipöörde ettevalmistamine. 

Head Riigikogu liikmed! Meie piirkondade ja majanduse jaoks on eluliselt oluline, et planeerimine oleks efektiivne ning aitaks Eesti elu edendamisele reaalselt kaasa. Anname selle seaduse muutmisega sellele arengule hoogu juurde. Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu teile hoogsa ettekande eest! Aga Riigikogu liikmetel on rida küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! No sul on tegelikult hoiatav näide, kolleeg Taro. Kui nüüd viimaseid nädalaid vaadata, siis tema ministeeriumist tuleb pidevalt eelnõusid, mida Taro algul kiidab, ja siis ta pärast ütleb, et ei-ei, tegelikult seda mõtet seal ei olnud. Näitab, et jõud ei käi üldse üle sellest, mis seal ministeeriumis toimub.  

Nüüd ma vaatan seda sinu eelnõu, sa illustreerisid päris tihti seda sõnadega, et mõistlik ja loogiline, mõistlik ja loogiline. Näiteks, § 12 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: planeerimisel tuleb arvestada kliimamuutusega, vajaduse korral neid ennetades ja leevendades ning elukeskkonda kliimamuutustega kohandades. Kas sa ise ei karda, et siin tekib selline, ma ei tea, ametnike omavoli oht? Seda kuidagi ei täpsustata, kuidas arvestada ja mida siis teha ning mis need mõõdikud ja kriteeriumid on. Ma tegelikult su silmist juba näen, et sa arvestad kliimamuutustega näiteks sedapidi, et kui tuulik pannakse, siis kindlasti aitab kaasa ja seda tuleb panna, aga mõni inimene tahab näiteks puidukeemiatehast, eks ole, teha …

Aitäh!

… siis ametnikud ütlevad, et oi-oi, sihuke suur tehas Eestisse. Selgita lahti selle kliimamuutustega arvestamise lugu seal. 

Aitäh! See teema tõstatus ka komisjoni arutelus. Kindlasti kaasettekandja neid küsimusi ja vastuseid saab ka täiendada, aga sisuliselt tähendab see seda, et … (Hääl saalist.) Ei, muidugi arusaadav. Ma ütlengi, et see teema ei tõstatu ainult suures saalis, vaid see ongi oluline läbi rääkida ja aru saada. 

Selles mõttes, et mis puudutab kliimamuutustega arvestamist, see on ka seletuskirjas tegelikult olemas, aga kõigile täpsustuseks. Eesti näites, nagu mida me teame, on siis erinevad, et ei tekiks kuumasaari, et lihtsalt ka oleks elukeskkond inimestel, kes uusarendustes sinna korterid ostavad või üldse erinevates piirkondades. Samamoodi reaaleluline on üleujutuste ja erinevate äravoolude arvestamisega. Me näeme, et aina rohkem tihenevad ka tugevamad vihmasajud. Ühesõnaga, see on selline tervemõistuslik lähenemine. 

Ma arvan, et pole kindlasti probleemi. Kui on vaja, kui on tunnetus, et midagi jääb ebaselgeks, siis selle saab alati detailsemalt lahti kirjutada. Ma kindlasti selle vastu kuidagi ei ole. Ma olengi veendunud, et see on hea, positiivne eelnõu. Me oleme algusest peale kaasanud kõiki erinevaid huvitatud osapooli. Ja olgem ausad, Eesti ühiskonnas, kui on kas võib-olla arendajad või ettevõtjad, keskkonnakaitsjad, võivad olla ka erinevad nägemused. Selles mõttes eks me otsime seda nii-öelda kuldset keskteed või sellist tervemõistuslikku tasakaalu. Kui on häid mõtteid, kuidas seda täpsemalt kirjutada, nii et protsessis oleks kogukonnad kaasatud, aga me vaataks ka reaalelulisi nii-öelda, ma ei tea, riske või millega peavad tulevikus arvestama, kui inimesed rajavad kortermaju või eramuid või mida iganes, et nende elukeskkond oleks kvaliteetne. Ega seal muid tingimusi ei olegi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! See on väga halb seadus inimeste vaates, kuhu te tahate hakata planeerima lihtsustatud korras kõikvõimalikke uusi asju. Siin võiks väga palju küsimusi küsida, aga üks täiesti üllatav asi, kus ma ei saa aru, kuidas see toetab kuidagi sinu lihtsust, loogilisemat lähenemist või arusaadavamaks muutmist, on see, et te lõpetate ära inimeste informeerimise kohustuse maakonna- ja üleriigilistes lehtedes. Mitte kunagi mitte kuskil ei ole liiga palju või piisavalt kaasatust. Kogu aeg on neid kohti, kus, käies ka nende tuulikute aruteludel, kus inimesed tegelikult ei ole infot saanud. Ja nüüd te võtate selle kohustuse veel ära ja teete veel suuremaks selle probleemi, kus inimese kaasatus tegelikult väheneb. Palun põhjenda ära, kuidas see aitab kaasa inimeste paremale kaasatusele ja sellele protsessile kaasa aitab. Ja kus on see ajaline võit sellega, et me enam maakonna- ja üleriigilistes lehtedes ei kuuluta seda, et saaks ka naabervallad aru, mis toimub kuskil omavalitsuses?

Aitäh! Nagu öeldud, selline lihtsustamine mitmes vaates. See on ka üks, mis kohalikud omavalitsused ise on välja toonud, et inimeste infotarbimine on läinud väga mitmekesisemaks. Enamus inimesi pole isegi … Meil pole kõiki maakondi, kus on maakonnalehed, alustades sellest. Samamoodi üleriigilisi lehti inimesed endale koju ei telli paberkandjal, see aina väheneb. Ja me ju ei keela kellelegi ära. Vastupidi. 

Seal, ma arvan, meie erimeelsus jääbki, me ka komisjonis seda arutasime. Sellega me anname kohalikule omavalitsusele ehk inimesele, kogukonnale kõige lähemal olevale poliitilisele tasandile valikuõigused. Kui poliitiline tasand teeb halba juhtimist, ei ole kompetentne, siis ka kohalikud inimesed sellele kindlasti reageerivad. Samamoodi käib väga palju erinevatest koosolekutest teavitamine üldse sotsiaalmeediakanalite kaudu, mida ei ole ka seaduses kuidagi reguleeritud. Pikk jutt kokku: me võtame lihtsalt ära kohustuse kindlasti üleriigilises või maakondlikus teha ja jätame valikuvabaduse. Kohalik omavalitsus, kes peab selle kogukonna eest vastutama ja nendega läbi rääkima ja kaasama, teeb seda ise oma parima äranägemise järgi.

Martin Helme, palun!

Jah, Keldo, ütleks niimoodi, et kõik põhjendused olid õiged, kõik järeldused olid valed. Kuulasin siin mingit kliimajuttu ja kliimajuttu sa illustreerid sellega, et Eestis sajab vihma. Tead, vahel sajab isegi lund! See ei saa olla ettekääne anda ametnikule suvaõigus otsustada, mis on põhjendatud ja mis ei ole põhjendatud ja kuidas edasi minna. Siis sa ütled, et kohalikud inimesed saavad reageerida sellele, kui omavalitsus neist üle rullib, ja valida kedagi teist. Muidugi saavad! Kohe-kohe tulevad valimised, valivadki muidugi EKRE, valivad maha Reformierakonna ja Eesti 200. Kõik on õige! Aga see seadus ongi ju mõeldud selle vastu. See seadus võimaldab hakata tuulikuid tegema niimoodi, et kohalikust omavalitsusest üle rullitakse. See on kogu selle seaduse põhimõte ju. Saame selle kohaliku omavalitsuse jalust ära, saame need kaasamised ja teavitamised ja kõik asjad jalust ära ja läheb edasi. Reformierakondlik valitsus annab eriloa ja kogu lugu. See on ju kogu point!

Aitäh! Kui on soovi vastata, siis ...

Jaa, ikka! Küsimust kui sellist ei tekkinudki, tekkis väga erutatud vastulause. Lühike vastus on ei, see ei ole selle seaduseelnõu eesmärk. Tuulealade detailplaneerimine jätkuvalt käib. Need olemasolevad tuulealad, mis on tehtud sellesama kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu abil – hea Martin, nagu sa kuulsid – jäävad kehtima, kui omavalitsused soovivad, ja tulevikus, kui omavalitsused soovivad detailplaneeringut algatada, jääb samasugune kooskõlastamine ja kaasamine alles. Me lihtsalt vaatame üle eri protsesside ajaraamid, ja erinevalt varasemast me paneme just fookuse sellele, et kohalikud omavalitsused, erinevad avalik-õiguslikud riigiasutused täidaksid seaduses olevaid eesmärke. See on kogukondadele ja ettevõtjatele, kes tahavad mingit tööstust rajada või soovivad kinnisvara arendada, et neil oleks selge arusaam, et kohalik omavalitsus peab seadusest kinni pidama, peab tähtaegadest kinni pidama. See on vastupidiselt just riigile, avalik-õiguslikele asutustele heas mõttes motivatsioonipaketi tegemine. Kohalikku omavalitsust või kogukondasid see kindlasti kuidagi eemale ei tõuka. Vastupidi, väga veider on seda näha. Kui teil on konkreetseid ettepanekuid või häid mõtteid või kui teile tundub, et Eestis on planeerimisega asjad korras, et asjad juhtuvad ilusti, ei ole ajalisi viivitusi, siis see on teie tunnetus. Aga mina näen, et selles protsessis saab väga palju parandada. Aga kui EKRE seisab vastu ja arvab, et planeeringud liiguvad Eesti Vabariigis hästi, siis see on teie õigus arvata.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma tuleksin korra teie täpsustuse juurde. Kõigepealt, siin eelnõus on üks väga oluline asi, et detailplaneeringu menetlemise tähtaeg on kolm aastat. Ma saan aru, et hetkel on niimoodi, et selles eelnõus on see ikkagi sätestatud nii, et alates algatamisest. Ja planeerimisseaduse järgi läheb algatamiseni 30 päeva. Samas me teame erinevatest omavalitsustest väga kurioosseid juhtumeid. Ühest omavalitsusest, millega mina olen olnud viimased 15 aastat väga lähedalt seotud, Tallinna linnaga, on ka näiteid, kus ligemale paarkümmend aastat läheb mõningate detailplaneeringute menetlemise algatamisega aega. Kuidas me saaksime nüüd selle poole ka sinna sisse? Kas ma sain teie sellest vahepealsest jutust õigesti aru, kus te mainisite tulevaid muudatusettepanekuid, et seal me lahendame ära ka selle olukorra, et mitte algatamisest, vaid sellest, kui taotlus sisse antakse?

Jah, saite väga õigesti aru. See ongi tõesti teie näide. Ma loodan, et kui te olite osaline, siis algatasite kiiremini, kui oli võimalus. Aga see on just see probleem planeeringuprotsessis, et tihti isegi ei algatata ja see kõik venib ja venib. See protsess algab nii-öelda esimestest planeerimisega seotud otsustest. Kui on näha, et on planeeringuga tahetud toimetama hakata, siis kell hakkab käima lihtsustatult päevast üks. See on see mõte tulevikus.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Esiteks tuleks selle kliimamuutuse juurde, selle § 1 punkt 6 ikka. Kui praegu on seaduses see, et on otstarbekas säästlik ja mõistlik maakasutus, siis nüüd tuleb see sõnastus, et arvestatakse kliimamuutustega. Seletuskirjas on see, et ennetada või leevendada, ja siis on selline näide, et tuule ja päikese suuna arvestamine energiatõhususe suurendamiseks. Kas tuul ja päike käivad mingit eri suunda? Me teame, mismoodi päike käib, noh, see on modelleeritud. Ja siis Eesti kontekstis on siin veel öeldud, et võib veel ruumiloomes tulla järgmist: kliimariskide kaardistamine ja nende alusel ruumilise otsuse tegemine muutub osaks planeeringu sisust. Kuidas see asi läheb siis planeerija jaoks lihtsamaks, kui kliimariskide kaardistamine muutub osaks planeeringust?

Jaa, nagu ma ütlesin, see on selliste üldiste, reaalselt elus toimuvate olukordadega arvestamine. Päikese ja tuulega on ju väga lihtne näide, selles mõttes, et kui sa tahad energiaefektiivsust, siis üldiselt ehita aknad sinnapoole, kustkohast päike sulle rohkem paistab, tänu millele ta annab sulle ... (Vahelehüüe.) Ja tuule puhumist saab ka, ei, saab tuuleavadega vaadata vastavalt sellele. See tegelikult ei ole üldse, tundub nagu väga eluvõõras küsimus vabandust. Selle mõttes, et üldiselt, kui tahad rohkem soojust, ehita aknad sinnapoole, kus on päike, ja kui tundub, et on liiga palav, siis ära ehita aknad sinnapoole, kus päike paistab, noh, maakeeli. 

Sellega üldiselt ka planeerijad arvestavad ja need ongi need head tavad, (Vahelehüüe.) millega kogu planeeringut tehes, nagu ma ütlen, arvestage ka kohalikku omavalitsust. Ei pea tegema ju ainult ühte planeeringut detailina, on see siis üldise omavalitsuse üldplaneeringu arvestamine, kus on, ma ei tea, rohealad, kus on elamualad, kus on tööstusalad. Kui me näeme tihti erinevate konfliktide tekkimist, on see, et planeeringut tehes ei ole vaadatud suurt pilti. Seesama, et kui on tahetud ehitada tööstusala näiteks olemasolevasse metsa või elamute lähedale, siis tekivadki mingid kogukonnad, kes ütlevad, et neile see ei soovi. 

Kogu see mõte on teha head ruumiloomet tervikuna, mitte ainult riigi tasandil. Maa- ja Ruumiamet ongi selleks loodud, et tulevikus hakata nõustama, abi andma, kui kohalikud omavalitsused seda soovivad. Sellepärast, et meil kohalikud omavalitsused on erineva suurusega, erineva ressursivõimekusega, kõikidel ei ole võib-olla võtta väga suurt planeerimisosakonda või meeskonda, kes kõike seda läbi mõtleks. Aga kui me tahame tekitada vähem kogukondade vahel konflikte uusarendustes, tööstustes, rohealades, siis hea ruumiloome on selle algatuseks, et mõeldaks läbi, mida tehakse, kuidas tehakse, miks tehakse. Arvestatakse ilmaga, inimeste käitumise, liikumistrajektooridega ja nii edasi. Seal ei ole midagi täiendavat nagu bürokraatiaga seost, vaid seal on küsimus, nagu eestlased ise ütlevad, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Mõtle enne läbi, mida sa teed, ja siis pane paberile paika, tuleb vähem konflikte ja tegelikult saavad asjad kiiremini tehtud. See on see mõte.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma loodan, et ka ajakirjanikud hakkavad su käest küsima, kuidas vähem kaasamist on parem kui rohkem kaasamist, mis puudutab sedasama lehtedes kohustuse äravõtmist, et teavitada inimesi. See on täiesti jabur. Aga teine jabur asi, mis siin on aja kokkuhoiu mõttes sul välja toodud, on see, et KOV-i planeeringute väljapanekute eelinfo aeg tuua 14-lt ühele päevale – on nii? –, et lühendada ära. Kuidas see nii põhimõtteliste asjade juures, nagu on planeeringud, pikaajaline meie elukeskkonna muutmine, on põhjendatud, et tuua see ka 14 päeva pealt ühe päeva peale ja öelda, et see on tohutu võit, mida teha? Kõik see on täpselt vastupidi sellele, millest sa räägid. Me räägime seda, et lihtsam ja loogilisem ja arusaadavam kõigile, aga tegelikult me vähendame selle seadusega igas punktis peaaegu ainult kaasamist ja kaasatust inimestel. See on täiesti vastupidine jutt sellele, mida me tegelikult teeme, mis sa oled siia toonud. Aitäh!

Aitäh! See etteheide või küsimus oli ka komisjonis teie poolt, seda sai selgitatud. Aga ka siia stenogrammi on hästi oluline see saada, et aru saada, miks et see avalikust väljapanekust etteteatamine, mis praegu on 14 päeva ehk kaks nädalat, läheb ühele päevale. Avalik väljapanek annab teavituse, et on võimalus detailplaneerimises kaasa rääkida. Ja tulenevalt sellest, et nagu ma enne ka mainisin, inimeste infotarbimine on muutunud ja väga paljud on öelnud, et nad on saanud selle teavituse ja nad tahaks anda tagasisidet. Aga tänases seaduses sa pead kõigepealt kaks nädalat ootama, enne kui sa saad anda tagasisidet. 

Hästi lihtsalt öeldes, kui varem oli inimesel aega kõigepealt kaks nädalat mõelda, kas ta tahab anda tagasisidet, võib-olla unustas ära üldse vahepeal, siis nüüd on niimoodi, et tuleb avalik väljapanek ja koheselt on võimalik hakata 30 päeva, kuu aega on võimalik inimestel, kogukondadel läbi mõelda, kohtuda, mitu korda kohtuda. See pigem on lihtsalt eluliselt praktiline. Üldiselt inimesel on nii, et kui sa saad mingi info, siis sul tekib mõte, soovid, sa tahaks kohe kaasa hakata rääkima, mitte ei pea kaks nädalat kodus ootama. Ma ütlen, et võib-olla tulevad uued ülesanded ja kohustused peale, läheb meelest ära. 

Aga kui te näete selles muret, et 31 päeva sellisel juhul on aega inimestel tagasisidet anda, kogukondades omavahel kohtuda, arutada – minu arust see on täitsa piisav aeg. Hästi lihtsustatult te võrdlete olukorda, kus muidu oli aega 44 päeva, millest 14 päeva sa pidid ootama, nüüd on 31 päeva aega, kus sa kogu aeg võid anda tagasisidet. Ma ei tea, jah, valiku koht, aga minule tundub loogilisem, kui inimene saab teavituse, et võimalik on anda tagasisidet, ta saab seda kohe ka anda, mitte et 14 päeva peab enne ootama.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Pöörded ja kraadid on siin päris kuumaks läinud. Tundub, et selles eelnõus midagi head ikkagi on. 

Minu küsimus puudutab seda rändtsirkust, mis on seoses tuulikute planeeringute ja nende aruteludega meil siin kirgi kütnud juba päris pikalt. Kuidas see eelnõu seda protsessi mõjutab? Kas see jääb ka edaspidi niimoodi, et nendele kohtumistele ilmub väga palju valjuhäälseid inimesi, kes ei ole selle kohaliku kogukonnaga tegelikult üldse seotud ja saavad jätkuvalt seda protsessi pidurdada ja pidurdada lõpmatuseni, või annab see eelnõu ka kuidagi lahendust sellele olukorrale?

Aitäh! See eelnõu selles mõttes ei piira kuidagi inimeste kaasarääkimise õigust. Ma arvan, et me oleme, tundub, samal meelel. Minu arust ka see rändtsirkuse ringikäimine, kes tegelikult isegi kohalikku kogukonda kuidagi ei puutu, on väga kahetsusväärne. Ma olen ise mitmete-mitmete inimestega rääkinud, kes tahaks sisuliselt küsida, saada vastuseid, argumenteerituid. Selline räuskamine ja lärmamine ei anna kohalikule kogukonnale võimalust sisulist debatti ja dialoogi pidada. Aga nagu ma ütlesin, siin ei tasu ka hirmutada. Selles mõttes on need avalikud väljapanekud reaalsed kohad, kus kogukondadel on mugavam. Ja reaalselt, sisuliselt on nendel kohalikel kogukondadel mugavam kas oma kuskil kultuurimajas, kuskil kohapeal raamatukogus, keda see päriselt inimesi puudutab. See pigem annab võimaluse, paindlikkust kogukondadele ja kohalikule omavalitsusele endale sobivamalt seda asja läbi rääkida ja arutada. 

Aga me ei saa keelata või selles mõttes, et see seadusandlus ei keela, kui, ma ei tea, Põltsamaa vallas olid arutelud, tuleb hunnikus inimesi, ma ei tea, Ida-Virumaalt või Tallinnast ja ütlevad, et nad esindavad kogukonda. Noh, ei esinda. Küll aga ma tean, et nii Kliimaministeerium kui ka meie, majandusministeerium läbi Maa- ja Ruumiameti hea meelega alati nõustame ja abistame kohalikke omavalitsusi planeerimises, seletamises. Selles mõttes ma kuidagi ei kitsenda seda, et kui kohalikel inimestel on hirmud ja arusaamatus. Seda tuleb selgitada, tuleb veel selgitada, tuleb rahulikult rääkida. Seal tuleb kaks asja eristada: sihuke pahatahtlik rändtsirkuse trall versus see, et inimestel on sisulised mured, ja need teemad tuleb läbi rääkida.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ka mina vajan tegelikult selgitust. 26. punkt, § 124, see täiendus. Äkki saate selle ka ette võtta …

Ma proovin kohe.

… mis siis puudutab, ma loen seletuskirja ja loen ka seda muudatust, mis puudutab seda, et kui detailplaneeringut koostatakse ala kohta, mille kohta ei ole kehtestatud üldplaneeringut, kohaldatakse detailplaneeringu koostamisel üldplaneeringu koostamisele ettenähtud menetlust. Koostööle ja kaasamisele kohaldatakse detailplaneeringu koostamisel ettenähtud nõudeid. 

Ja ausalt öelda ma olen nagu segaduses. Ma ei saa aru, mida see punkt nüüd tahab ikkagi tegelikult öelda. Kas see puudutab alasid, kus üldplaneeringud üldse puuduvad, või puudutab see alasid, kus üldplaneering tegelikult ei ole maa sihtotstarvet nagu andnud? Mille järgi siis mida menetletakse ja mida see lõpuks nagu peaks kellegi jaoks lihtsustama? Äkki te saate seda natukene lahti selgitada?

See läks väga detailseks. Ma ei jõudnud nii kiiresti siit seda eelnõu ette võtta, punkti, paragrahvi, mis te ütlesite. Aga selles mõttes stenogrammis olemas, me kindlasti meeskonnaga kirjalikult täpselt vastame sulle ära selle. Ma lihtsalt praegu ei jõua siit nii kiiresti reageerida sellele konkreetsele punktile, aga me leppisimegi kokku, et kui on väga spetsiifilisi vastuseid, siis meeskond kindlasti saadab sulle kirjalikult selle detailse vastuse ja saame läbi rääkida. 

Martin Helme, palun!

Jaa, mina imestan, et sa nagu lahtisest uksest sisse murad. Ei, keegi ei arva, et meil planeerimisseadustega ja planeeringuga on kõik korras. Me pole kunagi nii arvanud. Vastupidi, valitsuses olles üritasime ise ka seda reformida, ja erinevate huvigruppide vastuseis oli päris tugev. Aga ma lihtsalt väidan seda, et kõik teie lahendused on valed. See oli mu jutu mõte, et kõik õiged põhjendused, kõik valed järeldused.  

Ja nüüd, kui sa tuled rääkima seda, et vähendades teavitust 14 päevalt ühele, me tegime paindlikumaks, me tegime kogukonnale paindlikumaks – tegelikult see on ju lausa piinlik eufemism sellele, et me võtsime võimalusi vähemaks, omavalitsusel inimesi teavitada, seda kohustust vähemaks. Ja siis sa ütled, et me heas mõttes sunnime omavalitsusi täitma seadust. Ja sellessesamasse seadusesse, mida te sunnite nüüd rohkem täitma, kirjutate sisse kliimaeesmärgid. Niimoodi. Järelikult kõigil ongi sund hakata tegema tuulikuid, sest see on kliimaeesmärk. Me jõuame tagasi riigiga sinna, et selle seaduse eesmärk on sõita üle nii kohalikest kogukondadest kui ka kohalikest omavalitsustest, et saaks rahumeeli ehitada oma korruptiivsed, kallid, koledad, looduskahjulikud tuulikud.

Aitäh!

Jaa. Lühike vastus on muidugi ei. Ühesõnaga, ainuke asi, mis seal kirjas on, mille juurde te üritate seda kõike hookuspookust segada või juurde lisada, seal on kirjas, et planeeringutes tervikuna arvestatakse kliimamuutustega. See ei ole kuidagi seotud ei tuulikutega ega millegagi. Pigem, nagu ma ütlesin, kui te võtaksite vaevaks seletuskirja lahti teha, näete, et seal on küsimus sadevee ärajuhtimises, kuumasaartes, nagu ma rääkisin. 

Üldiselt, kui te mõnda uut elamuarendust vaatate, millega ka täna arendajad tegelevad, et pakkuda inimestele, kes ostavad endale kodusid, võimalikult kvaliteetset elukeskkonda. Selles mõttes, seal muud ei ole. Võib-olla teise poole pealt ma tõesti ei pannud tähele, et EKREIKE valitsus oleks väga üritanud. Nagu ma ka sissejuhatuses ütlesin, planeerimisseadus on kümme aastat muutmata. Kui ma ei eksi, siis te valitsuses olite kuus-viis aastat tagasi ehk saite poolteist olla ja sealt midagi ei tulnud. Ehk üritamiseks see jäigi.

Aga ma ei heida meelt. Selles mõttes, et ma ütlen ka, miks me selle arutelu algatasime juba päris tükk aega tagasi. Seal on erinevaid huvitatud osapooli, on, ma ei tea, keskkonnaküsimused, arendusküsimused, kiirus, efektiivsus, kohaliku omavalitsuse autonoomia. Seal on väga palju huvisid, mis põrkuvad. Ja selles mõttes seda diskussiooni me peame. Oleme kaasamiskoosolekuid teinud, sisulisi, ja kindlasti teeme veel. See ei ole üldse lihtne. Selles mõttes aus vastus, et te üritasite. Ma saangi aru, et see ei ole üldse lihtne valdkond. 

Aga teistpidi, nagu te nentisite, ega paremaks ei ole läinud. Meie ülesanne ongi nüüd proovida võimalikult palju kompromissi leida, aga lõppeesmärk peab olema ikkagi see, et igalt poolt me suudame efektiivsust tõsta, me suudame mingid ebavajalikud nüansid ära jätta, nagu lihtsalt, et inimene ootab kodus 14 päeva, et saaks teavitust anda. Ei pea ootama 14 päeva, võib kohe hakata teavitama, mis teda häirib või vastupidi, mis talle sobib.  

Need näited, nagu seesama algatamise küsimus, mille kohta kolleeg Mölder siin küsis, ongi need praktilised elunäited, mille pärast planeeringut ei tehta ära aasta-poolteisega, vaid need venivad ja venivad mitmekümnetesse teistesse aastatesse. See on see, mida me lahendame. 

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Minu arust sa demonstreerid siin kõige hämmastavat naiivsust, Erkki. Selline lahtine punkt, et tuleb arvestada kliimamuutusega – ma vaatan, et seal hiljem on üks punkt, mis ütleb, et tuleb luua kogukondlikke väärtusi kandva ruumilise struktuuri olemasoluks tingimused ja kõik sedasi. Kõik need MTÜ-d, kes valdavalt saavad sealt Suti ministeeriumist raha igal aastal, sadades tuhandetes, need igasugused roti-rästikusuust-haiglasse-viimise-MTÜ-d ja metsade uputamise MTÜ-d ja kõik sellised. Keegi tahab kusagile tehast rajada ja sa jõuad kohe kohtus esialgse õiguskaitse või lausa keelamiseni, sest nende hinnangul ei ole kliimamuutusega arvestatud ja sa jäädki vaidlema. See nüüd küll planeeringut lihtsamaks ei tee.

Aitäh! Ma igaks juhuks tulen veel kaks sammu tagasi. Needsamad kliimamuutustega arvestamise lähtekohad on juba olemas, igaks juhuks tuletan teile meelde. Need on hetkel seotud Kliimaministeeriumist tulnud kliimamuutuste kohanemise arengukavaga, mis sisaldab neid suuniseid ja eesmärke, mida saab ruumilises planeerimises rakendada. See annab raamid. Aga me nüüd kirjutamegi selgemaks, et oleks konkreetselt hinnatud üleujutuse, kuumalaine, erosiooni ja potentsiaalseid riske. Need metoodikad on olemas. Ei ole niimoodi, et lihtsalt keegi kuskilt tuleb arvama, mõtlema ja siis selle järgi hindab. Need metoodikad, Rain, on olemas! (Rain Epler räägib kohalt.) Just! 

Tulen uuesti kõige olulisema juurde tagasi. Hästi huvitav on näha, ma ei tea, vabandust, mille pärast EKRE normaalse elukeskkonna vastu võitleb. Täiesti müstika! Mulle jääb täiesti arusaamatuks. Olge mis tahes poliitilises spektris, vabandust, härrased! Aga ma arvan, et igaüks meist tahab elada normaalses elukeskkonnas. Kui meil tuleb väike sadu, et esimene korrus või garaaž sisse ei sajaks, et lund või lumesulamisvesi sisse ei saja. Tuleks korraks mõelda läbi planeering meie kohalikus omavalitsuses. Täiesti müstika! Aga eks me saame seda arutada, et mis teid vaevab, härrased!

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Järgmisele küsimusele ma ei eeldagi nii konkreetset vastust, kuivõrd palun, et te seda analüüsiksite oma majas. Nimelt, praeguse seadusega on võimalik muuta kehtivat detailplaneeringut, kui sihtotstarve ei muutu, läbi projekteerimistingimuste. Reaalses elus on väga tihti selliseid olukordi, kus detailplaneering on kehtestatud, inimesed soovivad seda muuta, aga maa sihtotstarve muutub ja see läheb tegelikult vastuollu kehtiva üldplaneeringuga. Siis tuleb algatada uus detailplaneering, mis võtab jälle x aastaid aega. Aga tegelikult väikeste maade puhul, väikeste maatükkide puhul võiks ka selle olukorra lahendada just nimelt projekteerimistingimuste kaudu, mis ei ole kuidagi lihtne protsess. 

Miks ma seda räägin? Väga paljudel juhtudel on olnud olukordi, kus detailplaneering on vastu võetud ja alles hiljem on omavalitsus kehtestanud sellele alale üldplaneeringu. Ehk siis tegelikult need inimesed, kes paarkümmend aastat tagasi on sellise sammu astunud, on täna väga keerulises olukorras. Kas te iseenesest sellist lähenemist või mõtet toetate?

Aitäh! Jah, toetan, selles mõttes, et me analüüsimegi, kuidas tervikuna – ma vist komisjonis ka seda õrnalt mainisin – detailplaneeringute osakaalu tervikuna vähendada ja seal, kus sisuliselt ei ole seda detailplaneeringu protsessi vaja läbi teha, anda ehitusõigus projekteerimistingimuste alusel. Kui sul on piisavalt detailne üldplaneering, sa ei lähe sinna konkreetsesse alasse tegema mingit vaadet või üldse olukorda muutvat ehitust, siis võiks piisata täitsa projekteerimistingimustest. Seda me tervikuna vaatame. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Üldjuhul muidugi nii-öelda nende mõistete sisustamine täpsemalt on alati kasulik ja kaasajastamine samuti. Aga konkreetne küsimus. Kirjelda mulle, mis asi on kvaliteetne ruum, mille järgi siis tuleb hakata kogu planeeringut tegema. Mis asi on kvaliteetne ruum ja kelle jaoks ja tema need …? Kirjelda, palun!

Jaa, see on rahvusvaheline standard. Mul kohe peast ei julge seda öelda. Ühesõnaga, seal on rahvusvaheliselt ka kokku lepitud, mida kvaliteetne ruum, planeeringud endas sisaldavad. Siin on väga palju mainitud sedasama arvestamist liikumisega, arvestamist potentsiaalsete, ma ei tea, keskkonnast tekkivate mõjuteguritega. Ühesõnaga, see on rahvusvaheline – ma jään hetkel selle rahvusvahelise konventsiooni nime võlgu, kui ma selle enda materjalist üles leian –, aga põhimõtteliselt on need rahvusvaheliselt kokkulepitud standardid, millega mitte ainult Eesti, vaid tegelikult kogu maailm oma planeeringuid, projekteerimist, elukeskkonna kujundamist arvestavad. See on ekspertide poolt kokku pandud rahvusvaheliselt. See on see raamistik, milles ka meie siis nii-öelda viitame kvaliteetsele eluruumile. Aga ma saan ka kindlasti täpsustavalt saata, mul lihtsalt siin praegu õhtul hiliselt peas see faktiliselt ei tule meelde.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Nüüd me olemegi siin. Kui sotsid tahavad, et need tuulikud tulevad ja et inimesed ei saaks oma arvamust avaldada, siis me võtame selle teavituse maha, ja et seda avalikku väljapanekut teha, selle viime ka veel kaugemale inimestest. Praegu on siin kahes punktis see, et maakonnaplaneeringu teatud osa kohta korraldatakse avalik väljapanek vähemalt planeeringule sobivas kohas. Enam sa ei pea maakonnakeskuses tegema, vaid viidki ta kuskile kaugemasse kohta, kus tee läheb, bussipeatus on kahe kilomeetri kaugusel, ja siis kutsud inimesed kokku, et nad saaksid avalikku väljapanekut näha. Siin me võime laiendada. Siin öeldakse, et on hea ligipääsetavusega. Aga seal on pink ja laud. See tähendab, et lobist ehk tellija või planeeringu tegija saab ise valida koha, kus seda tehakse, ja sellega see ei ole seadusega vastuollu läinud. Olen ma õigesti aru saanud?

Aitäh küsimuse eest! Jällegi jookseme sinna vana sohu. Igaks juhuks täpsustan üle, kuna äkki on vaatajaid-kuulajaid praegu tulnud. Te kuidagi olete väga tuulikute ja tuuleparkide kesksed. See küsimus on tervikuna planeerimisprotsessis laiemalt, nendes muutustes. Ka olemasoleva seadusega võib vabalt, on see siis kohaliku omavalitsuse eriplaneering, võib tuulealasi planeerida. Selles mõttes me seda muutmas ei ole. Me räägime siin tervikuna planeerimisprotsessist kui sellisest. 

Ma arvan, et nüüd ongi see maailmavaate või tunnetuse küsimus. Selle eelnõu mõte, mida minu arust üldiselt ka Eestis on räägitud, et me peame usaldama oma inimesi ja kohalikke omavalitsusi, kes on nendele kogukondadele kõige lähemal, neid asju ellu viima. Selles mõttes, on see siis … Mitte inimestest kaugemale viimine, vaid täna on see kohustus, et kui meil on planeeringud, meil on suured omavalitsused, lähevad väga detailseks. Tegelikult mõnes planeeringus maakonnakeskus või kohaliku omavalitsuse, vabandust, keskus ei pruugi üldse planeeringuga seotud olla, aga millegipärast kõik kohaliku kogukonna inimesed, kes võiksid selle arutelu pidada oma kohalikus kultuurimajas ära, peavad minema kaugemale. See on lihtsalt täiendava võimaluse andmine. 

Ma saan aru, alati saabki vaadata maailma kahte pidi: keegi ütleb, et klaas on pooltühi, keegi ütleb, et klaas on pooltäis. Keegi ütleb, mina eeldan, et inimesed üldiselt on heatahtlikud, tahavad seadusi täita, tahavad normaalselt oma elukeskkonda kujundada. Võib ka arvata igaühest pätti ja kaabakat. Mina seda tegema ei lähe. Ma arvan, et seadusandlust me peaksime tegema ikka positiivse fooniga, et anname kohalikele inimestele, omavalitsustele võimaluse enda elu paindlikumalt korraldada, nii et protsessil oleksid selged kriteeriumid, kõik saavad ühtemoodi aru. 

Ja igaks juhuks jah, mitu korda: a) see kuidagi ei ole seotud mingite tuulikute planeerimisega ja b) see kohalik kaasamine tervikuna – siin kolleegid küsisid –, et isegi neid inimesi, kes tegelikult asjasse ei puutuks, aga tulevad millegipärast, niinimetatud rändtsirkus, isegi neid ei keelata. Seda hirmu ei ole. 

Pigem ma ütlen heas koostöötahtes, kui teil on mõistlikke ja konkreetseid ettepanekuid, kuidas planeerimisprotsessi paremaks teha … Siin teil kolleeg Martin Helme, ega tal ei õnnestunud. Üritas, aga ei õnnestunud. Meil on siin väga konkreetsed ettepanekud, mis on osapooltega juba esimeses etapis läbi räägitud. Kui teil on tunnetus, et on veel häid ettepanekuid, siis me oleme alati valmis kaasa rääkima ja arutama, kuidas seda paremaks teha. Kui me räägime investeeringutest töökohtades, maapiirkondades, siis planeering on üks teema, mida mitmed arendajad, ettevõtjad, välisinvestorid on öelnud, et Eestis saab paremini teha. Ma usun ka, et saab, ja sellepärast me selle ette oleme võtnud.

Timo Suslov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Võib-olla natukene teisest valdkonnast, mis puudutab just majanduse külge. Siin seletuskirjas on väike lõik majandusliku mõju kohta. Võib-olla seda on natukene liiga vähe, aga äkki tooksite natukene rohkem seda päevavalgele? Miks ma seda küsin? Põhjus on see, et kui me teeme midagi kiiremini, mingid planeeringud saavad kiiremini valmis, siis see tähendab seda, et tegelikult tulevad siia ettevõtted, tulevad investeeringud. Kas te seda poolt olete ka näiteks majanduskabinetis arutanud, mis on see majanduslik mõju päris numbrites? Võib-olla mitte nii täpselt, aga küll on võimalik nende muudatustega, mis on väga head, tuua just majandusliku mõju natukene rohkem pilti. 

Aitäh! Väga hea küsimus. Suuremad kinnisvaraarendajad on ise välja toonud, et kui planeeringud liiguksid kiiremini ja protsessid oleksid selgemad, siis on võimalik ka nendesamade kinnisvaraarenduses olevate korterite lõpphinda reaalselt vähendada. Miks? Sellepärast, et kui iga arendaja hakkab arendama, siis ta peab pangast laenu võtma, ta hoiab teatud aja kapitali kinni, seal on intressimaksed. Kui see protsess kõik oleks kiirem, tähendab, et on vähem vaja intressi maksta, mis tähendab, et ühiku kulu läheb väiksemaks, tänu millele, hästi lihtne matemaatika, on tulevikus ka korteri ostjatel võimalik natuke soodsama hinnaga seda korteri ruutmeetrit saada. Ehk muidugi, igal sellisel asjal on majanduslik mõju. 

Palju suurem, mida on numbriliselt väga keeruline mõõta, aga mida ma paar korda olen ka viidanud, on see, et jah, see võib-olla nii spetsiifiliselt ei puuduta detailplaneeringuid ja planeeringute sihukest nii-öelda ajalist välpa, aga selle koondmõju, mida ma ka siin tutvustuse lõpus ütlesin, mis puudutab strateegiliste investeeringute kliendihaldurit, mis puudutab eelplaneeritud tööstusalasid, see, et meil oleks vähem seda, et mitte kuskil mitte midagi Eestis ehitada ei tohi, et kogukonnad teaksid, kus on elamualad, kus on rohealad, kuhu tulevad tööstused ehk kõrgepalgalised töökohad, see on see, mida me lisaks planeerimisseadusele juurde teeme. Väga hea näide on ju kaitsetööstuspark, mida Kaitseministeerium veab eest, kuhu tulevad kaitsetööstusettevõtted, kes investeerivad, ma julgeks öelda, Eesti julgeolekusse ja ka majanduse kasvu. 

Me tahamegi teha selliseid eelkaardistatud tööstusalasid koostöös omavalitsuste ja kogukondadega, et kõik teaksid, kuhu on võimalik investeerida, kuhu luua neid kõrge lisandväärtusega töökohti, tänu millele ka regionaalselt Eesti majandus areneb ja tahavad ka noored pered väljaspool Tallinna ja Tartut kolida. Ehk see on ka küsimus tasakaalus Eesti riigi arengust. Üks planeering võib tunduda väike asi, aga teistpidi see on sisend päris mitmele suurele muutusele.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nii nagu siin on läbi käinud korduvalt, tegu ei ole nii, nagu minagi olen aru saanud, mingite tuulikute eelnõuga. Ma saan aru, et see eelnõu annab mingeid samme ju lihtsustamaks ka võimaliku tuumajaama rajamist, võimalike põlevkivijaamade rajamist – mida iganes, kui me läheme samasse arutellu edasi. Aga ma küsin hoopis teises vaates. Meil on nüüd mõned aastad või isegi vähem töötanud Maa‑ ja Ruumiamet. Kuidas ja mismoodi – te korra seda enne puudutasite – see mõjutab nende töökoormust või võimalikke tegevusi järgnevatel aastatel, kui sellisel kujul see seadus vastu võetakse?

Aitäh! Igaks juhuks täpsustan, et planeeringutega kuidagi tuumajaama ei saa ehitama hakata, samamoodi ka gaasijaama. Planeeringutega sa saad planeeringu ära teha. Mis puudutab näiteks tuumajaama, siis selleks on üldse ka riiklik eriplaneering, mis on hetkel käimas. Pigem ei ole nii väga tuulikud ega muud suured energiakandjad, vaid kogu planeerimisseadus on rohkem reaalieluline: eramute arendamine, kinnisvaraarendus tervikuna, tööstusalade arendus, kohaliku omavalitsuse rolli täpsustamine, õigusselguse tekitamine. Maa‑ ja Ruumiamet on tegelikult isegi veel uuem, seda arutati pikemalt, aga sisuliselt on see sellest aastast tööle hakanud. See on suhteliselt värske amet. Maa‑ ja Ruumiametiga kooskõlas ja nende eksperte kaasates me oleme seda samamoodi teinud. Meil on väga suured ambitsioonid. 

MaRu on, täna on oktoober, sisuliselt on saanud ainult kümme kuud toimetada, aga meil on plaanis erinevate planeeringute digitaliseerimine. See tähendab, et andmed oleksid paremini kättesaadavad. Maa- ja Ruumiametile oleme kompetentsi juurde andnud, et ta saaks nõustada kohalikke omavalitsusi. 

Ehk siis, ühesõnaga, me oleme ka kogu seda tegevust eelarvestanud. Aga mõte, mida Maa- ja Ruumiameti endas väga palju kätkeb – ka Maa- ja Ruumiameti uus juht, väga tubli inimene, on seda kirjeldanud avalikkusele –, on see, et nad vaatavad üle enda teenuste portfelli, mida teha paremini ja efektiivsemalt. Kas kõiki nii väga detailseid teenuseid on vaja, ehk jäetakse mõjusamad teenused alles. See on selline üldine ülesanne, et kui nii palju raha läheb riigikaitsesse, siis igalt poolt mujalt, kõik muud ametid peavad vaatama, kuidas saaks digitaliseerida, andmeid paremini kasutada, muuta teenust kasutajasõbralikumaks. Seda kõike me teemegi koostöös Maa- ja Ruumiametiga ja oleme ka sinna vahendeid leidnud.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Oma teise küsimusega ma puudutan seda poolt eelnõust, mis puudutab keskkonnamõju hindamist ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmist. See käsitleb siis, ma saan aru, planeeringumenetluses Natura eelmõjude ja keskkonna strateegilise mõju piiriülest mõju. Ma saan aru, et viiakse sisse siis muudatus, et nende planeeringute puhul eelmõjuhinnang on planeeringu lisa. Äkki te natuke selgitate, miks selline muutus on vajalik ja kas see on kuidagi seotud ka selle looduskaitseseaduse menetlusega, kus tegelikult ühtepidi, kui me räägime metsamaa kasutusest Natura aladel, siis seal tegelikult öeldakse üheselt, et igasugune majandustegevus kui selline keelatakse. Ja nüüd teise käega siis tegelikult muutub rangemaks, ma saan aru, ka igasugune ehitustegevus. Kas ma saan õigesti aru?

Jaa, ma üritan ka seda kohta kiiresti otsida, leida seda. Väga head ja spetsiifilised küsimused. Vaata, ma hetkel seda ei leia üles. Aga see, et see oleks planeeringu lisa, seda ma peast mäletan, et selle mõte oligi see, et see oleks nagu üks protsess, et sa ei peaks kahte erinevat nii-öelda protsessi kas alustama, sa saad paralleelselt neid teha. Aga me käime selle täpselt samamoodi, kuna väga spetsiifiliselt – proovin nii kiiresti leida –, põhimõtteliselt oluline on see, et ta oleks võimalikult läbipaistev, mida reaalselt siis hinnati, kuidas, millistel alustel hinnati. Aga jah, ma palun kindlasti ülidetailse vastuse ka anda väga õigele ja spetsiifilisele küsimusele.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Härra minister! Seesama kvaliteetne ruum rahvusvahelises mõistes. Kas Põltsamaa näiteks või Pajusi vastab sellele kvaliteetse ruumi kategooriale või selle mõistele, mis planeeringuseaduses on? Ja kas on kusagil ette pandud ka mingid numbrid ja sihttasemed, kuhupoole peaks liikuma ja kui palju see võib maksma minna, et Eesti ruum muutuks rahvusvaheliselt kvaliteetseks? 

Aitäh! See on see eesmärk, kuhupoole püüelda. Seal, nagu ma rõhutasin ka kolleegile, mingit konkreetset kohustust ei teki. Ja ma kiiresti leidsin selle õige koha üles, et selle nimi on Davosi kaheksa kvaliteetse ruumi aluspõhimõtet. Nendeks on juhtimine, valitsetus, funktsionaalsus, keskkond, majandus, mitmekesisus, kontekst, kohatunnetus ja ilu. Ja need kõik omakorda lähevad veel …  See on siis rahvusvahelised eksperdid vaadanud.

Küsimus, kas Põltsamaa ja Pajusi sinna lähevad. Ma väga detailides ei tea, milliseid Põltsamaa ja Pajusi ruumilised lahendused on. Mina julgeksin öelda, et Põltsamaa linn ja selle ümber tegelikult viimastel aastatel on väga kenasti arenenud. On arvestatud sellesama kohaliku kogukonnaga, mitmekesisusega, roosiaed on ilusti üles ehitatud, on liikumisvõimalused parandatud, kergliiklusvõimalused. 

Ühesõnaga, see ongi see, et kohalik omavalitsus vaataks, mis on see võimalik hea mitmekesisus, millega kohalik kogukond saaks oma elukeskkonnale väärtust juurde, et oleks võimalik käia rahulikult koera ja lastega pargis jalutamas, samal ajal teistpidiselt arvestataks sellega, et meil oleks ka koht, kuhu potentsiaalseid töökohti võiks tulla, oleks transpordikoridorid läbi planeeritud ja loogilised, kuidas inimesed liiguvad. See on see, millega peab sisuliselt arvestama. 

Siin tulebki aru saada, et ühtepidi, kui me räägime näiteks konkreetsest planeeringust, siis keegi ehitab kortermaja, aga planeering hõlmab ka seda, et kohalik omavalitsus teeb enda üldplaneeringut. Ehk tegelikult planeerimine on kohaliku omavalitsuse mõnes mõttes üks olulisimaid tööriistu, sellepärast et sellega pannakse paika kogukondadega koos, milline ruumi kujundamine nende elukeskkonnas hakkab olema. Nii et siin tulebki vaadata mõlemat osapoolt: ks võib olla konkreetne ühe planeeringu soov, teine on ruumiloome kui tervik, kus inimesed tahavad ja soovivad elada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Kui Maa- ja Ruumiametit sai kunagi ette valmistatud, see oli päris mitu aastat tagasi, siis jõudis ta lõpuks ka finišisse ehk ta on olemas, ja nii, nagu te ütlesite, kümme kuud on ta töötanud. Seal oli mitmeid selliseid ilusaid unistusi, näiteks Eesti kui digiriik võiks saada ühe sellise infobaasi, kus on kõik koos. No valdkonnad on nüüd küll enam-vähem koos seal: mis on maa all, mis on maakasutus, mis on maa peal, milline on ehitusõigus. Et seda saaks ühest mugavast andmebaasist näha. Aga PLANIS, ütleme, keskendub rohkem siiski planeeringutele, kogu infobaasi seal ei ole. Küll aga on erinevatel valdkondadel ehitiste kohta infobaasid ja registrid ja nii edasi. Kas kunagi see ilus unistus, et võiks saada kõik sinna ühte infobaasi, saab võimalikuks?

Hea küsimus! Seal tuleb ka otstarbekust mõõta. See on selles mõttes õige. Mida me täna teeme olemasolevate eelarvevahenditega? Me digiteerime. Ehk seesama, mis ma ütlesin, me oleme peaaegu pooled kohalike omavalitsuste üldplaneeringud digitaalseks saanud muuta, aga see veel ei tähenda, et andmed on päriselt kasutatavad. See tähendab, et me oleme saanud need digitaalseks teha, eesmärk on teha seda kõikide kohalike omavalitsuste üldplaneeringutega. Siis tuleb andmed standardiseerida. Ja samamoodi me just eelmisel nädalal arutasime seda. Me oleme loomas Maa- ja Ruumiameti portaali täiendavat kaardikihti, mis puudutab neidsamu tööstusalasid. Ühesõnaga, me liigume samm-sammult. Ma ei tea, kas päris kõik asjad ...

Teistpidi, koostöös ka siin saalis oleva justiits- ja digiministriga arutame just seda, kuidas eesti.ee-st teha selline keskkond, olenemata sellest, kas sa oled ettevõtja või kodanik. See on see üks värav, kuhu sa lähed, olenevalt, mida sa täpselt vajad, kas sa vajad mingeid ettevõtja meetmeid, kas sa vajad mingit infot. Aga ma ütlen, eks seda tuleb arutada, kas kõike tasub ühte kohta kuhjata niimoodi, et lõpuks on liiga palju infot. Kui inimene läheb Maa- ja Ruumiametisse, siis ta vaatab maaga seotud küsimusi, kui sa seda mõtlesid. Me praegu nii kaugel ei ole. Aga täna me tegeleme kindlalt sellega, mis puudutab Maa- ja Ruumiameti pädevust, et seda infot saada digitaalseks, see info standardiseerida niimoodi, et see oleks väga kasutajasõbralik, olenemata sellest, kas sa oled eraisik, kes otsib endale suvilakohta, või ettevõtja, kes otsib investeeringu asukohta, või soovid sa lihtsalt saada infot maa kasutamise kohta. See on see, mida me hetkel teeme.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Eelnõus on päris karm säte, mis ütleb, et kui planeeringut pole asutud ellu viima kümne aasta jooksul, siis automaatselt planeering kaotab kehtivuse. Mõnikord läheb omanikul kümme aastat, et see planeering saada, kulutab raha ja aega. Kümme aastat ei ole väga pikk aeg. Ja kui ta ei vii seda ellu, siis see on nagu omandi kallale minek juba. Aga mida see tähendab, et planeeringut ei ole asutud ellu viima? Kas see tähendab eranditult seda, et planeeringu elluviimine tähendab, et on saadud ehitusluba? Või tähendab see mingeid muid toiminguid, näiteks seda, et omanik ühendab kinnistu ühisveevõrgu ja elektrivõrkudega või ehitab juurdepääsuteed? Mida see tähendab, mida need tegevused tähendavad?

Jaa, ma kohe võtan ette. Esiteks, alustan, igaks juhuks ka juurde, et kui Riigikogu selle vastu võtab, siis see hakkaks tulevastele. Ehk nendele, mis juba varasemalt on olnud, ei hakka, et oleks selge õigusselgus. On plaan, et oleks kümme aastat ja võimalus – mitte koheselt, vaid võimalus – viie aasta võrra pikendada, kui on selge soov. Ja mida tähendab see, kas see on elluviimine või mitte? Elluviimiseks saab siiski mitte ainult seda, et on ehitusluba, vaid saab pidada kõiki detailplaneeringus ette nähtud maakorraldustoiminguid, nagu te viitasite, on need trassid, on see mingi liitumise palumine. Ehk siin pigem on ikkagi mõeldud seda olukorda, mis ma enne … Meil on kahjuks, kus 30 aastat seisab, mitte mingit huvi, sisulist huvi ei ole, aga kohalik kogukond tahaks arvestada uute elukorraldustega, planeerida maakasutust. See on pigem sellises olukorras, kus on selgelt näha, et seal mitte mingit huvi ei ole. Kui arendaja ikkagi seal toimetab, teeb trasse, maakorraldustöid, mida iganes, siis see on ikkagi elluviimine. See ei ole ehitus…

Ja sellele vastukaaluks – ma igaks juhuks ütlen, me oleme seda ka ettevõtjatele või inimestele öelnud –, et seda hirmu, et näiteks omavalitsus või keegi ei vasta ja venitab, siis sellele ongi ka teised sätted, mida me tulevikus tahame. Me tahame ikkagi, et avalik-õiguslikud juriidilised asutused, ametid, kohalikud omavalitsused peavad hakkama kinni pidama seaduses ettenähtud tähtaegadest. Ei saa olla nii, et on seadus ja seda ei täideta ja mitte midagi ei juhtu. Nimetame seda siis motivatsioonipaketiks, et just inimestel oleks kindlus, kui ühtepidi me ütleme, et planeeringud kaotavad kehtivuse kümne aasta jooksul, kui midagi ei toimeta. Teistpidi peavad riik, kohalikud omavalitsused ja ametid ka oma osa tegema. See on mõlemale poolele. Oleme natuke kiiremad, natuke efektiivsemad, mõtleme läbi, mida me teha tahame.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite väga õigesti, et kui vaadata nagu arendajate vaatenurgast, siis kiirusel on väga-väga oluline roll. Mu küsimus puudutabki, kas määratakse selle eelnõuga ära ka vastutaja, et ei oleks seda, et üks amet näitab teise peale näpuga ja mitte keegi ei vastuta. Kas tehakse ka mingid trahvimäärad, et kui õigeks ajaks ei suuda näiteks mingi amet menetleda dokumente, siis määratakse trahvid?

Jaa, eks siin oli kirjas esialgu ka ettekirjutused, aga me kindlasti seda kolleegiga juba teist korda, seda justiitsministriga ka arutame, et kas seal oleks ka mingid haldusmenetluslikud sanktsioonid lausa. Selles mõttes, et tahaks heaga, ilmselgelt, nagu ma enne kirjeldasin, mu ootus-lootus on, et me oleme kõik esialgu heatahtlikud, aga kuna elu on näitand, et kahjuks ei peeta nendest tähtaegadest kinni, siis nimetame seda kas motivatsiooni- või teistpidiselt sanktsioonipaketiks. Mingid reeglid me täiendavalt ikkagi peame kirja panema, et tekib ka konkreetne järelevalve. Minu vaates see üks ja keskne kontaktpunkt olekski Maa- ja Ruumiamet. Ühtepidiselt me anname kohalikule omavalitsusele, kolleegid siin ka EKRE-st olid väga hirmul, et nad ei taha kuidagi Eesti kohalikke omavalitsusi usaldada. Et omakorda, kuna KOV on selles planeeringu korraldamises tugevam pool kohapeal, siis omakorda ka Maa- ja Ruumiamet teistpidiselt teostaks ka ikkagi järelevalvet kohaliku omavalitsuse tegevuse üle. Ilmselgelt tervemõistuslikult, heas tahtes, koostöös, aga ka seaduse piirides. Kui ikkagi ei täideta, ei tehta, siis peavad mingid järelmid sellel olema. On need alguses ettekirjutused, kuni selleni välja, et tulevikus ka konkreetsed haldustrahvid. 

Andrus Seeme, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul lihtne ja lühike küsimus. Kas selle eelnõu põhiline eesmärk on lühidalt kokku võttes bürokraatia vähendamine? 

Lühike vastus on jah, ja mitte isegi ainult bürokraatia, vaid tegelikult ka sisulise aja, mis inimestel kulub ebavajaliku tegevuse tegemiseks. See on see üldine mõte, et tegeleks siin vabariigis rohkem sisuga ja vähem ebavajalikuga. See ongi see, et hästi palju on üritatud öelda, et kedagi jälle heidetakse eemale või kuskile. Ei, mõte, mida me selles valitsuses tervikuna teeme, on see, et jätame ära ebavajaliku. Nendime, headel aegadel, kõigi meie osalusel on natukene ebavajalikkust peale tulnud. Täna on keerulisemad ajad, ideaalne võimalus kõikidel ametitel, keskvalitsusel, kohalikel omavalitsustel, et ärme tegele ebavajalikuga, fokuseerime vajalikkusele, mis pakub täiendavat väärtust juurde. Ja see on see mõte.

Suur tänu, härra minister! Teile rohkem küsimusi täna ei ole. Nüüd oleme jõudnud juhtivkomisjoni ettekande juurde. Arutelu ja langetatud otsuseid seal tutvustab juba kaua oma etteastet oodanud hea kolleeg Tõnis Mölder. Nüüd on see võimalus.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Arutasime antud teemat kahel Riigikogu majanduskomisjoni istungil. Kõigepealt 15. septembril, kus me konsensuslikult andsime loa tulla minul seda eelnõu siin suures saalis kaasettekandjana ette kandma. Teine, sisulisem arutelu oli meil 22. septembril, kus samamoodi tutvustas meile Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo seda eelnõu ja temaga olid ka mitmed ametnikud kaasas.

Ja meil olid ka mõned küsimused, mis tegelikult siin saalis juba kõlasid. Üks neist ja võib-olla kõige olulisem oli see, mida siin eelkõige küsiti: just nimelt selle konkreetse elanike teavitamise kohta ja selle aja lühendamise kohta. Nii et need arutelud, mulle tundub, meil veel seisavad ka komisjonis ees. Tõesti, üks asi on see, et n-ö väljapaneku tähtaeg ei lühene, üks asi on lihtsalt sellest väljapanekust teavitamise tähtaeg, mis siis lüheneb. Tegelikult saavad inimesed sisuliselt oma teemades ikka kaasa rääkida. 

Veel oli oluline küsimus see, et komisjonis oli arutelu ka selle üle, kes selle kõige üle järelevalvet pidama hakkab, kui omavalitsustele pannakse nüüd konkreetselt uue seadusega ikkagi ajaline raam peale. Tõesti, riik hakkab selle üle ka konkreetsemat järelevalvet pidama. 

Siis oli ka pikem arutelu selle üle, mis puudutab just nimelt kliimamuutustega arvestamist. Ja siin, ma arvan, ongi oluline rõhutada seda, et kliimamuutustega peavad planeeringud arvestama. Samal ajal ka komisjoni arutelu käigus me ise tunnetasime seda, et võib-olla see on koht, mida on vaja veel ka erinevate lugemiste vahel täpsustada, et me saaksime ühtemoodi sellest aru. 

Ja mis meil siin veel oli? Seesama kolme aasta temaatika, mida siin ka arutelu käigus mina küsisin, ka see teema jooksis meil komisjoni aruteludest läbi. Minister võib-olla sõnaski, et sooviti paika panna just nimelt lõpptähtaeg, et hakata juba varem seda teemat lahendama, et need asjad ei jääks pikalt venima. Tegelikult, nii nagu siin arutelu käigus välja tuli, iga veniv päev on samal ajal kulu ettevõtjale. Aga samas ei tohi me selle arutelu käigus ära unustada, et inimesed, keda see planeering puudutab, eriti suured planeeringud, peavad saama õigel ajal oma arvamust avaldada, oma ideid avaldada ja vastavalt sellele saab kohalik omavalitsus reageerida. 

Mis siin veel oli? Ja oli ka seesama, mida siin härra Sõerd küsis, see n-ö kümne aasta peale, et kui seda planeeringut ellu ei rakendata, siis muutub see kehtetuks. Selles osas oli meil arutelu. Ja oli ka arutelu, mis puudutab just nimelt üleriigiliste planeeringute ja teemaplaneeringute teemasid. Kõneleja uuris, kas seaduse järgi võib tekkida võimalus algatada üleriigiline teemaplaneering, mis puudutab näiteks maismaa tuuleparke. Ja siin oli samamoodi, et see on üks võimalus, aga see ei anna ehitusõigust, vaid seab üles need alad, kus on võimalik erinevaid konkreetseid käsitletud planeerimise objekte ellu viia. 

See oleks lühidalt kõik, ma pikemalt ei peatu, sest see arutelu oli päris pikk siin saalis. Mulle tundub, et kahe lugemise vahel on erinevad huvigrupid juba täna üles näidanud erinevat huvi olla kaasatud, ja mulle tundub, et ka erinevad fraktsioonid ja Riigikogu liikmed soovivad sellel teemal kaasa rääkida. Eks ongi mõistlik esimese ja teise lugemise vahel seda sisulisemat arutelu nii komisjonides kui ka erinevates töögruppides pidada. 

Tegime ka kaks olulist otsust. Kõigepealt, konsensuslikult, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. oktoobril ja teine oli teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja ka see oli konsensuslik otsus. Aitäh! 

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun! Tahad mulle kirja anda?

Ma annan sulle kirja, jah.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei hakka pikka kõnet pidama, mõned asjad lühidalt markeerin ära. Võib-olla selline üleüldine vaade sellele seadusele, ma võtaks kokku niimoodi, et teerullivalitsus teeb teerullile teed. Kui me vaatame nüüd seda, kuidas planeerimisseadust tahetakse muuta, siis olulised muudatused puudutavad seda, kuidas ja kui palju tuleb asjasse puutuvaid inimesi teavitada, seal tõmmatakse nõudeid kõvasti madalamaks. 

Aga mõned päris hämmastavad punktid on seaduses veel. Ma ei oleks arvanud – ministreid on meil erinevaid –, et Keldo nii naiivne on. Näiteks punkt sellest, et planeerimisel tuleb arvestada kliimamuutustega ja siis võimalusel ja vajadusel neid leevendada ja nii edasi. Selline ambivalentne punkt pannakse seadusesse ja Keldo loodab, et see eelnõu seaduseks saades kuidagi hakkab menetlusi kiirendama. Ei hakka. Me Eestis näeme, kuidas ilma sellise seaduses oleva abistava jõutagi igasuguseid projekte peatatakse ja torpedeeritakse. Viimased uudised näiteks on sellest, et kohus on jälle otsustanud karujahi peatada, esialgse õiguskaitse anda. No see esialgne õiguskaitse aitab karud jälle järgmisse hooaega, siis hakkab ring jälle otsast peale. Kõik need MTÜ-d, kellele kliimaminister Suti ministeerium heldelt kogu aeg raha jagab, et nad edendaks elurikkust ja muid selliseid rohelisi väärtusi, kindlasti leiavad mõne tehase või näiteks tuumajaama või uue põlevkiviploki ehitamise plaani juures, et seal küll pole kliimamuutustega piisavalt arvestatud. Lisaks näiteks öeldakse – seaduses on punkt, millega minu arust tahetakse kõike ja mitte midagi –, et planeeringuga tuleb luua eeldused kestliku, funktsionaalse, mitmekesise, kasutusmugava, kvaliteetse ja turvalise elukeskkonna ning kogukondlikke väärtusi kandva ruumilise struktuuri olemasoluks ja säilitamiseks ning esteetilise miljöö arenguks. Samal ajal tahetakse säilitada ja ka arendada, tahetakse kõike ja mitte midagi. Ja jällegi soovin edu kõigile planeerijatele. Küll kohtus saab vaielda selle üle, et mõni planeering kindlasti arendab, aga siis parasjagu ei säilita, ja siis mõni planeering jälle vastupidi. Mina küll ei usu, et majanduse elavdamine kuidagi paremaks läheb. 

Mina siiski tõesti olen kahtlustav selles osas, et natuke selle tuuleenergeetika arendamisega siin ikkagi seost on. Keldo nii palju reetis ka ennast, et ta ütles, et tal on nende asjade hindamiseks juba eksperdid valmis. Ma näen ette seda, et kui kusagile tahetakse tuulik püsti panna kellegi, ütleme, mõne väikeasula vahetusse lähedusse, siis eksperdid ütlevad, et seal on kogu see miljöö ja kõik jätkuvalt hästi ja kliimamuutustega on ka tegeletud. Ja siis kohalik kogukond ei saagi midagi öelda, sest KOV-i õigusi piiratakse selle eelnõuga. Nii et tegemist on sellise pudru ja kapsa tüüpi eelnõuga. 

Võib-olla juhtub sellega sama, nagu on juhtunud Keldo kolleegi Taroga siin viimastel nädalatel, ma ütleksin, korra nädalas või mõni nädal isegi paar korda, et ta tuleb ja kaitseb, nägu on naerul ja ütleb, et on hea asi, ja siis päev hiljem, kui on ajakirjanduse vahendusel lahti kirjutatud, et ei ole hea, siis ta ütleb, et ta tegelikult ei kaitse. Äkki Keldo mõtleb ka ümber ja võtab tagasi. See oleks positiivne areng selle eelnõu mõttes. Aga meie fraktsioon teeb ettepaneku juba esimesel lugemisel see eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, hea kolleeg Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed, kes saalis, kes kabinetis! Hea Eesti rahvas, nagu armastatakse siin rääkida, kes meid jälgib monitoride vahendusel! Kõigepealt, jah, kui me räägime sellest praegu kehtivast planeerimisõigusest, siis ta suures osas ongi parasjagu kümme aastat vana. See terviklik planeerimisseadus võeti vastu kümme aastat tagasi. Ja ikka selle ajaga on tulnud neid ettepanekuid. Pisikesi muudatusi on ka tehtud selles planeerimisõiguses, aga niisugune põhjalikum analüüs, puhtalt praktikas tekkinud mingite kitsaskohtade likvideerimine, nii nagu ka minister mainis siin, jah, see VTK lõpuks valmis aastal 2023. Küll aga ma mäletan, ka siis, kui me olime koos valitsuses, Martin, oli juttu sellest planeerimisest ja sellest, kas kuidagi ikkagi ei ole võimalik seda protsessi lühemaks teha, ka lihtsustada, et arendus ei jääks ajale jalgu.  

Midagi teha ei ole, see tänapäeva maailm on muutunud järjest dünaamilisemaks. Järjest kiiremini nii inimesed oma elukeskkonna arendamisel, eluaseme loomisel, tööstused, ettevõtted oma äriplaanide elluviimisel vajavad kiiremaid lahendusi. Ja kõik, mis on suunatud sellele, et me teatud mõttetuid etappe või ka mõttetuid tähtaegu võtame planeerimises vähemaks, on teretulnud.  

Samas, kui siin on olnud juba juttu selles debatis, et nüüd sõidetakse kellestki üle. Planeerimisseadus ja need planeerimisreeglid on miinimum, see, mis on seaduses. Kohalikul omavalitsusel on endiselt väga suur vastutus. Minu hüüdlause on alati olnud see, et kaasamist pole kunagi liiga palju, ainult nagu me tihtipeale näeme, niisugune bürokraatlik venitamine, kirjade vahetamine on ka tavaelu. Ja selliseid asju sellessamas dünaamilises maailmas, kiirelt arenevas maailmas me tegelikult lubada ei saa.  

Kui me soovime oma majanduse konkurentsivõimet parandada, ettevõtlust arendada, elukeskkonda arendada, eluasemeid luua, siis need reeglid on ju täiesti selged ja kindlad kõigile, kuid tarbetuid, ka praktikas ette jalgu jäänud asju, mida ei ole vaja, need tuleks ka ära jätta.  

Nüüd mõned tähelepanekud sellest, mis siin debatis juba kõlanud on. Ma saan aru, et kui mainitakse sõnu "kliima", siis siin minust paremal pool läheb täitsa mõte ka punaseks. Tegelikult ka seletuskirjas on välja toodud, et need kliimamuutused, mida nagu ruumilise planeerimise juures, ja kliimariskid, mida hinnata tuleks, on täiesti igapäevased, mis tulevad ette ka meil, kui me vaatame sinna Lääne-Euroopa poole, järjest sagedamalt. Need on pikad kuumad põuaperioodid. Kuidas linnakeskkonnas säilitada selliseid jahutavaid oaase, olgu need veekogud või haljasalad, kuidas vähendada seda peegelduvat kuumust. See on täiesti niisugune igapäevatarkus, mida peabki kasutama ruumilisel planeerimisel. Samuti tormiveed ja sadeveed. Me oleme näinud ka siin Eestis neid juhtumeid, kus lihtsalt uputab üle, kuna need süsteemid ei ole kunagi ehitatud selliseks, et võtta vastu nii palju sademeid või nii palju vett.  

Selliste asjade lahendamine, mis siiski on tingitud ka kliimamuutustest, on kindlasti mõistlik planeerimissüsteemis. Neid peab ette nägema.  

Ja kui nüüd ka jälle kõlas see, nagu oleks see muudatuste pakett mõeldud tuulikute arendamiseks, siis tegelikult see seda ei ole. Need on planeerimise üldised alused, üldised tingimused ja kehtivad kõigi arenduste kohta. 

Ka mina loodan tõesti, et töökohtade loomine ja ettevõtluse areng saavad olema kiiremad, paremad just meie regioonides ja piirkondades, kus me seda väga kiiresti vajame, et ebavõrdsust regioonide arengus vähendada.  

Jah, siin on palju erinevaid detaile, muudatuste pakett on suur, aga ju me saame seda arutada ja kõik saavad teha ka muudatusettepanekuid. Igal juhul sotsiaaldemokraadid Riigikogus toetavad antud eelnõu menetlemist. Aitäh! 

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel. Martin Helme, palun!

Aitäh! Jah, Jaak lausa nimeliselt mainis mind ära ja ütles, et kui me olime koos valitsuses, siis oli juttu planeeringuseaduse muutmisest. Mul oli sellest enne ministriga ka siin väike omavaheline tête-à-tête. Tegelikult ei olnud juttu. Tegelikult oli lausa Riigikogu saadikute, meie saadikute poolt valmistatud ette täiseelnõu ja kahjuks Jaak Aab blokkis selle ära.

Fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab minister Erkki Keldo. Palun!

Suur aitäh! Mõned kiired repliigid. Täitsa arusaadav, nii nagu kolleeg Jaak Aab ütles, et kui kuuled sõna "kliima", siis see ilmselgelt kolleege EKRE-st ärritab. See on arusaadav. Küll aga tuleb siiski öelda, et juba täna on kvaliteetse eluruumiga, ruumiloomega arvestamise kriteeriumid olemas, see ei ole midagi täiendavat, uut. Aga nagu öeldud, seda dokumenti saab parandada, kui on vaja hirme maha võtta kolleegidel, EKRE-l. Ikka saab. Küll aga need on väga reaalelulised näited, millega planeerimises tuleb arvestada. 

Samamoodi Davosi kriteeriumid – need ei ole kuidagi mõeldud kohtusse vaidlustamiseks, vaid need on antud meie planeerijatele ette kui võimalused, kuidas arvestada oma kodukoha kohaliku omavalitsuse ruumiloomega, et see oleks kvaliteetsem. Seal läheb mul juba natukene nagu küsivaks, et mille pärast kolleegid EKRE-s nii väga vastu on sellele või miks neid nii väga hirmutab, et inimesed saaksid kvaliteetse eluruumi oma kodukohas, oleksid rohealad, pargid, kus saaks kõndida, oleks töökohti. 

Ja eriti veider – ja eriti veider, head kolleegid! –, mulle on täitsa üllatus, ka see on täna õhtul väga tähelepanuväärne, et jäi selgelt kõlama, kuidas EKRE seisab vastu paremale planeerimisele niimoodi, et ettevõtjad, arendajad saaksid kiiremini ja efektiivsemalt Eesti Vabariigis toimetada, tänu millele tekiks uusi töökohti, et oleks vähem ebavajalikku bürokraatiat. Väga kurb on näha. Ma ei tea, mis see põhjus on, aga eks nad kindlasti suudavad seda avalikkusele ise selgitada. 

Väga oluline on tõesti see. Suur hirm on millegipärast rohelise puhta odava energia vastu, aga siinkohal tuleb ära mainida see, et nii nagu on varasemalt tuulikuid planeeritud, võib ka edasi planeerida. See eelnõu seda mitte kuidagi ei muuda, kohaliku omavalitsuse õigusi mitte kuidagi ei piirata. Ja kõik need EKRE liikmed, kes mööda Eestit on käinud igal pool kaasamiskoosolekutel, võivad ka tulevikus rahulikult käia. Ja igal omavalitsusel, kus neil mitte mingit kokkupuutumust ei ole, võite tulevikus rahulikult käia seal, sõna võtta, vehkida. See on teie kodanikuõigus. Kas see on kõige targem õigus? See jääb teie enda otsustada. Ärge selle pärast muretsege. 

Ma kutsun teid üles: kui teil on mõistlikke ettepanekuid, nii nagu kolleegid on öelnud, tulge, arutame, teeme konkreetseid ettepanekuid. Aga ma siiralt loodan näha, et EKRE ei seisa Eesti majanduse kasvu ega arengu vastu. Väga veider. Aga kindlasti soovin ülejäänutele kõigile head koostöövaimu. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 683 esimene lugemine lõpetada, aga nagu te kõik panite tähele, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teinud ettepaneku seaduseelnõu 683 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 683 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 5 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on eelnõu 683 SE esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15.  

Oleme jõudnud üheksanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 681 SE esimene lugemine. Ja kõnetooli on juba jõudmas hea kolleeg, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on võimalus kiita heaks ja ühineda 20. detsembril 2006. aastal ÜRO Peaassamblee vastu võetud isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga. Sellega plaanis Eesti ühineda juba 2013. aastal, aga ettevõtmised jäid siis suuresti tehnilistel põhjustel pooleli. Nüüd on see asi uuesti päevakorda võetud. See on värskelt korrektsesse eesti keelde tõlgitud. Tänavu 19. juunil on valitsus selle eelnõu heaks kiitnud ja teile esitanud. Kui Riigikogu konventsiooniga ühinemise heaks kiidab, siis järgneb sellele ÜRO peasekretärile ühinemiskirja edastamine ja konventsioon jõustuks sellisel juhul Eesti suhtes 30. päeval pärast ühinemiskirja hoiule andmise kuupäeva. 

Kui paari sõnaga seda konventsiooni kokku võtta, siis see on ÜRO liikmesriikide vaheline kokkulepe, et juhul, kui inimest sunnitakse kaduma, siis see tuleb keelustada ja selle kuriteo toimepanijad tuleb vastutusele võtta. Samuti on eraldi artiklid näiteks laste äraviimise ennetamiseks ja laste õiguste kaitseks seoses kaduma sundimisega. Selle konventsiooni täitmise jälgimiseks on asutatud spetsiaalne komitee, mis ka konventsiooni tekstis kajastust leiab. 

Vahest kõige olulisem on siinkohal rõhutada, et Eestil ei tuleks pärast konventsiooniga ühinemist mingeid uusi või lisategevusi ette võtta. Meie seadusandlus tegelikult vastab sellele konventsioonile juba, me ei pea karistusseadustikku täiendama. Ka kuritegude ennetamise, avastamise ja menetlemisega tegelevad politseinikud tavapärasel moel edasi ning ka kriminaalmenetlust läbi viiva prokuratuuri ja kohtute töö pärast konventsiooniga ühinemist ei muutu, kuna uusi süüteokoosseise ei ole vaja luua. Seega puudub vajadus täiendava rahastuse järele. 

Põhjus, miks me seda siiski teeme – kuigi meie siseriiklik õigus vastab konventsioonile –, on see, et kuna meie siseriiklik õigus vastab konventsioonile, siis on mõistlik parema rahvusvahelise suhtluse huvides teha see positiivne muudatus, mis näitab Eestit mitte ainult siseriiklikult, vaid ka rahvusvaheliselt heas valguses ja lisab meie riigile tõsiseltvõetavust ja rahvusvahelist kaalu. Nii et ettepanek oleks, kui Riigikogule see vähegi sobib, see konventsioon heaks kiita. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka paar küsimust. Alustab Rain Epler. Palun!

Aitäh! Proua minister! Ma hakkasin mõtlema selle "sunniviisilise kadumise" terminoloogia peale. Kuidas te ise hindate, kas mingi parem eestikeelne sõna oleks ka, ma ei tea, röövimine või? "Sunniviisiline kadumine" tundub sõnastuse mõttes eriti kantseliitlik konstruktsioon. 

Saan selle küsimuse esitamisest väga hästi aru. Aga kui nüüd korraks mõelda, siis röövimine on üks teine kuritegu kui kaduma sundimine. See kaduma sundimine ei ole Eesti kultuuriruumis väga levinud ja seetõttu meil võib tõesti olla raske aru saada, millega üldse on tegemist. Aga mitmes teises kultuuris seda kahjuks esineb. Sellisel juhul ei ole mitte tegemist röövimisega ehk inimest ei röövita teise inimese poolt. Sõna otseses mõttes avaldab üks inimene teisele või ka mitu inimest avaldab mitmele teisele inimesele survet, et nad peavad kaduma sellest külast, oma perekonna juurest, mis iganes see situatsioon on, aga seda inimest ei röövita, vaid ta sunnitakse kaduma. See on teistsugune kuriteoliik kui röövimine.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kuna sellised kuriteod on levinud kõige rohkem Iraagis, Sri Lankal, Kongos ja nendes riikides, analoogsetes, siis ma küsin, kas selle konventsiooni ülessoojendamine 10 või 11 aastat peale esimest katset on seotud sellega, et nendest maadest on meile tulnud või tulemas rohkem rahvast, kes hakkab vaatama selle peale, et näiteks Jürile meeldib Liisa, aga Jüri perekond ütleb, et ei ole vääriline nende perekonnale, ja sunnib Liisat lahkuma külast, linnast, maalt. On see seotud sellega?

Ei ole seotud.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil hea meel kuulata, mida otsustas juhtivkomisjon ja arutelu seal. Seda tuleb meile tutvustama õiguskomisjoni aseesimees, hea kolleeg Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Kolleegid! See on jah "meie kultuuriruumis selliseid asju ei esine" eelnõu, võiks olla maakeeles öeldud. Ja see konventsioon tõepoolest oli esimene katse aastal 2013 ja nüüd eelmisel aastal mindi teisele ringile. Vaadati tõlge üle, kulutati 150 eurot selle peale, mitte palju raha. Ja kui me selle heaks kiidame – see konventsioon, mida meie kultuuriruumis ei esine, noh, libahundieelnõu, meil oli libahunt ka kunagi, mäletate, siis läheb ÜRO-sse 30 päeva jooksul peasekretärile ja nii ta tuleb. 

Aga mida me arutasime? Arutasime, mis see oli siis, esmaspäeval, 23. septembril. Ma ei tea, kas ma hakkan vaevama teid, kes seal kohal kõik olid. Kõik olid kohal: Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Jaanus Karilaid, Heljo Pikhof, Valdo Randpere ja Madis Timpson komisjoni esimehena. Oli ka lugupeetud justiitsminister seal saatjaskonnaga. Arutati pikalt ja laialt kõigest sellest.

Ma ei hakka praegu üles lugema, mida korrati siin, küll minister kui ametnikud, et pigem tehniline eelnõu ja kõik muu selline. Aga jah, ministriproua vahepeal ütles, et see on libahundieelnõu. Protokollis seda küll ei ole millegipärast, seda sõna. 

No ma arvan, et me saame kõik aru, milles asi on. Ja nagu ma ütlesin, nagu ka minu küsimuse peale ja nagu Rain, kes on nüüd kadunud, küsis ka, et see mõiste, mis siis on. (Vahelehüüe.) Aa, vabandust, jah, juba õhtu käes! See mõiste on tõepoolest, aga minister kirjeldas väga tabavalt, mis see asi on. Kuigi meil on karistusseadustikus mitmed sellised mõisted, mida võiks nagu seostada selle sunniviisilise kadumisega, näiteks vabaduse võtmine on meil olemas karistusseadustikus, ebaseaduslik vangistuses hoidmine, isikult isikuvabaduse äravõtmine, kui nüüd detailselt kirjeldada. Aga need ei ole päris need asjad. 

Seesama asi on, nagu ma ütlesin, et kui, Jüri, sulle keegi tütarlaps meeldib ja räägid perekonnas, aga perekond ütleb, et ei ole perekonnale vääriline, siis aetakse tütarlaps, olgu ta nii kena kui tahes, külast või linnast või kusagilt mujalt minema. Meil õnneks seda veel ei ole siin, kuigi aga vaadates statistikat, et tõesti, Iraak on ülekaalukalt ja Sri Lanka on, selline komme on seal. Ja meile on iraaklasi küll tulnud kõvasti, aga ma loodan, et see ei ole sellega seotud, et see on lihtsalt konventsioon. Ka komisjonis sel teemal ei räägitud ja kahtlusi nagu ei ole. Mis siis veel? Enamikust asjadest on siin juba juttu olnud, ei maksa liiga palju aega raisata sellega. 

Tulemus oli lõpuks see, et otsustati teha ettepanek võtta täiskogu päevakorda täna, kõik oli konsensus, nagu ikka, ja esimene lugemine lõpetada, jälle konsensus. Nimesid ei loe ette, kõik olid nõus, ja määrata esindajaks mind, ja kõik olid ka nõus, konsensus. Nii et selline tore teoreetiline, meie kultuuriruumis mitteesinev eelnõu, aga me näitame, et me oleme maailma osa, jah. Nii et aitäh teile!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 681 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine ongi lõpetatud ja muudatusettepanekute tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15. 

Oleme jõudnud kümnenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (karistusõiguslik jurisdiktsioon ja merealuse taristu lõhkumine) eelnõu 656 esimene lugemine. Ja taas on Riigikogu kõnetoolis lugupeetud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Suur tänu! Head Riigikogu liikmed! Kahjuks see eelnõu, mida me nüüd vaatame, on vägagi asjakohane ja puudutab kõiki Eesti inimesi, meie õigusi rannikuriigina. Ent mitte ainult. Kui vaadata ajalises järgnevuses, siis lahendab see eelnõu vähemalt neljast sündmusest tingitud asjaolusid, mida me oleme karistusseadustikus pidanud vajalikuks kohendada, täiendada või muuta. Ja need sündmused on järgmised. 

16. mail 2023. aastal tegi Riigikohus otsuse, et ühele Eesti diplomaadile riigisaladuse kaitse nõuete rikkumise eest määratud 400-eurone trahv tuleb tühistada. See tuleb tühistada põhjusel, et see väidetav väärtegu pandi toime Eesti saatkonnas Pariisis, mis Riigikohtu otsuse kohaselt ei ole Eesti territoorium. Sellele küsimusele me pakume siin lahenduse, et me üldiselt saame aru, et saatkonnad on seotud Eesti jurisdiktsiooniga. Teine: 8. oktoobril 2023. aastal kahjustas konteinerilaev Newnew Polar Bear merealust gaasitoru Balticconnector. Järgmine sündmus kronoloogilises järjekorras oli 8. detsembril 2023. aastal. Toonase siseministri perekonnale kuuluva sõiduauto aknad. Ja neljas: 25. detsembril 2024. aastal naftatankler Eagle S merealuse elektrikaabli Estlink 2 ja neli sidekaablit. 

Sellele järgneval päeval otsustaski valitsus, et Justiits- ja Digiministeerium esitab karistusteadustiku muudatusettepanekud just kriitilise taristu kaitse kohta. Tegelikult me olime selleks hetkeks juba näinud, kuidas rannikuriigid, kelle merealuseid kaableid ja torusid oli rünnatud, olid järk-järgult asunud oma karistusseadustikku muutma. Rahvusvaheline mereõigus näeb rannikuriikidele ette kohustuse ja võimaluse kaitsta oma inimesi, ettevõtteid, vara ja turvalisust. Kõike seda tuleb kaitsta. Vastavalt sellele käis eelnõu kooskõlastusringil märtsis ja Riigikogule kiitis selle eelnõu heaks esitamiseks 15. mail. 

Mida siin lühidalt tehakse ja kuidas need probleemid lahendatakse? Kõigepealt, jah, me laiendame karistusõiguse kehtivust Eesti välisesinduste valdustes toime pandud süütegudele ja väljaspool Eesti territooriumi toime pandud tegudele, millega rikutakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse nõudeid. Muidugi me loodame, et selliseid juhtumeid edaspidi ette ei tule, nii nagu kõikide karistusseadustiku paragrahvide puhul me loodame, et seda kunagi ei juhtu, aga lihtsalt tuleb olla valmis, kui selline asi peaks juhtuma. Siis see menetlus läheks sujuvamalt.

 Ja teine asi, mis nüüd akende lõhkumisest tulenes, oli paraku see, et me näeme, et meil on mitu vara kahjustamise intsidenti, kus me oleme tuvastanud, et hilisemal uurimisel on see osutunud Eestile vaenulike riikide eriteenistuste tellimustööks. Eeskätt räägime me Venemaast. Aga kurioosselt ei ole seni olnud karistusseadustiku §-s 203 vara kahjustamise kohta uurimise käigus lubatud jälitustoimingutega tõendeid koguda. Selle küsimuse me pakume teile lahenduseks.  

Ja nüüd me jõuame merealuse taristuni, mis on siin kõige suurem, tõsisem ja ka silmapaistvam küsimus. Lühidalt kokku võttes me tõstame oluliselt karistusmäärasid. Me ütleme, et merealuse taristu kahjustamisega seotud kuritegude eest peaks need karistused olema ikkagi heidutavad, et need inimesed, kes soovivad meie merealust taristut lõhkuda, enne mõtleksid palju tõsisemalt järele, kas nad ikkagi riskivad sellega. 

Me näeme ette kuni kümme aastat vangistust ja juriidiliste isikute puhul kuni 4 miljardit eurot trahvi. See 4 miljardi eurone trahv on erakordselt suur, aga see tuleneb tegelikult sellest loogikast, et kui see trahv oleks väiksem, siis soovitud kahju näiteks Eestile võib olla väga suur. Seal võivad olla seotud ka inimelud, väga suured majandustehingud, ka elektri kadumine on see, mis neid inimelusid võib mõjutada, või elektrivarustuse oluline halvenemine. Me siiski peaksime seda määra õiglaseks ja heidutavaks.  

Teine oluline punkt on see, et me laiendame Eesti karistusõiguse kehtivust majandusvööndis ja mandrilaval Eestiga seotud infrastruktuuri kahjustavate tegude suhtes. Siin me tegelikult kopeerime keskkonnaõiguse sätteid. Tõesti, kuna varasemalt meil ei olnud sellist olukorda, kus lausaliselt oleks ankruid suurtel laevadel maha kukutatud ja nendega üle kaablite sõidetud, siis nüüd me näeme, et selline tegevus kahjuks on tekkinud ja me Eesti karistusõiguse kehtivust laiendame. 

Ma ütlen kohe ära ka selle, et arutelu käigus komisjonis tuli üles ka Estonia hauarahu küsimus ja see muudatusettepanek, et me karistusseadustikus ka seda osa täpsustame, et hauarahu oleks täies ulatuses tagatud. Meie ettepanek on see ka tõesti sellele ettepanekule liita, aga seda punkti hetkel teie ees ei ole. Seda arvestab loodetavasti ka komisjon.  See on hästi lühidalt selle eelnõu sisulise kirjelduse ülevaade. 

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei saanud komisjonis seda küsida, sestap teen seda praegu. Soomes toimus mõni päev tagasi kohtuistung ühe laeva, Eagle S-i osas, kes lõhkus Estlink 2 elektrikaabli. Soome kohus leidis, et neil puudub pädevus. Selle pinnalt ma tahtsingi küsida. Kuna Helsingi ringkonnakohus otsustas, et Estlink 2 kaabli lõhkumine toimus väljaspool Soome territoriaalvett, pole Soome kohtutel selle kuriteo üle kohtu mõistmiseks jurisdiktsiooni. Kui ma vaatasin Eesti karistusseadustikku, siis minu arusaamist mööda sätestab see, et see kehtib ka väljaspool Eesti territooriumi toime pandud teo kohta, kui tegu on toime pandud Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu. Estlink 2 on minu teada 50% Eleringi omanduses, seega on antud juhul kannatanuks Eestis registreeritud juriidiline isik. Ja selle pinnalt ma küsingi, kas te olete analüüsinud seda Soome kohtuotsust ja milline võiks olla Eesti seisukoht ja kas prokuratuur võtab asja ette.

Aitäh! Väga oluline ja tõesti terves maailmas tähelepanu pälvinud kohtuotsus. Ma kõigepealt rõhutan, et see kohtuotsus ei ole veel jõustunud. Me kindlasti ootame ära, kas see kohtuotsus jõustub või siiski Soome prokuratuur kaebab selle edasi. Ja vaatame siis otsa sellele otsusele, mis on Soomes lõpuks jõustunud. 

Aga ma tahaksin siin … "Tahaksin" ei ole õige sõna. Ma pean siiski ütlema siin, ma isiklikult olen sunnitud ütlema, et minu jaoks jääb täiesti mõistetamatuks see Soome kohtuotsus, kõigepealt. Nad tuginevad rahvusvahelise mereõiguse ehk niinimetatud UNCLOS-i artiklile 97, mis ütleb, et vahejuhtumite puhul tuleb tõesti seda asja teistmoodi vaadata. Aga nad jätavad täiesti tähele panemata, et see artikkel 97 kehtib üksnes avamerel. Avamerel tõesti on rahvusvaheline mereõiguse regulatsioon teistsugune. 

Majandusvööndid. See avamere osa rahvusvahelises mereõiguses on siis selle UNCLOS-i seitsmendas osas, aga viiendas osas räägitakse majandusvööndist. Majandusvööndi puhul on ikkagi välja toodud, et seal tuleb arvestada selle majandusvööndi eripäraga. Ja majandusvööndi eripära võrreldes avamerega on täiesti selgelt see, et seal on riikidel täiesti selgelt olemas õigused. Tõsi, need õigused on piiratud, aga need õigused on täiesti selgelt olemas. Nii et see põhjendus, mis on toodud, minu hinnangul absoluutselt ei päde. 

Teiseks on täiesti mõistetamatu ka see, et justkui leiti, et pole seda õiget paragrahvi või niimoodi. No tegelikult ikkagi on. Ehk juhul … Lühike kokkuvõte, ma ei hakka siin pikalt seda arutama. Aga lühike kokkuvõte on selles, et juhul, kui Soomes peaks jõustuma kohtuotsus, mis ütleb, et Soomes puudub jurisdiktsioon, siis sellisel juhul on minu arvates mõistlik vaadata Eestis tõesti, et meil kindlasti see jurisdiktsioon on ja kas meil on mõistlik seda asja ette võtta. Siin tuleb tähele panna ka seda, et tegelikult Soome kohus ka ise on osutanud sellele, et Soomes õieti majanduslikku kahju ei tekkinud, kuna elektrikaabli lõhkumisel oli kannatajaks pooleks Eesti, kuna elekter liikus Soomest Eesti poolele. Eesti oli see, kus elektri hind tõusis tulenevalt sellest lõhutud kaablist. Soome kohus on püüdnud väljendada seda, et see kahju oli Eesti poolel ja vast see oleks õigem koht, Eesti poolel, kus seda menetleda. 

Aga ma paraku pean jah ütlema, et avamerel ettenähtud artiklit rahvusvahelises mereõiguses ei saa kuidagi üle tuua nagu suveräänsele territooriumile ega ka territooriumile, kus suveräänsed õigused kehtivad. Suveräänsed õigused kehtivad meil nii Soomel kui ka Eestil meie kummagi majandusvööndi üle. Nii et siin on terve rida ka muid asjaolusid, mida silmas pidada. Aga me kindlasti vaataksime seda. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, proua minister! Tulen selle § 203 lõige 1 täiendamise juurde, kus seletuskiri räägib nendestsamadest nii-öelda hirmutamiseks mõeldud kuritegudest, kus varaline kahju ei olegi suur, eks ole. Praegu ütleb see lõige 1 niimoodi, et võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju, karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega, ja praegu siis 4000 eurot on see piir, kus loetakse kahju oluliseks. Nüüd lisatakse punkt, et "või omakasu eesmärgil", ehk seal siis see kahju suurus nagu ei ole oluline. Aga kas see nagu liiga lai sõnastus ei ole?

Toon täitsa meelevaldse näite siin. Noh, ma ei tea, valimiskampaania on käimas. Mõni sots või reformierakondlane lõhub ära minu autorehvi, seal õigesti ajastab, et ma ei jõuaks mingile debatile. Läheb ju täitsa ka selle punkti alla, eks ole. Kas meil siin nagu liiga laiasid volitusi ... Ma ei kutsu sellega üles muidugi autorehve konkurentidel lõhkuma, aga võib-olla me nagu anname liiga laiad volitused siin selles õigusruumis, mõeldes mingile konkreetsele välisriigist tulnud kaasusele.

Aitäh selle küsimuse eest! Selles mõttes teie näide oli ju minu arust igati asjakohane, et tegemist oleks olnud tellitud vandalismi ikkagi ühe alaliigiga. (Vahelehüüe.) Meil on ju terve rida olemasolevat regulatsiooni, mis ei luba näiteks Riigikogu liikmeid takistada ilmuda hääletusele ja nii edasi. Me oleme pidanud õigusriigi hoidmisel seda väga oluliseks, et rahva tahe saaks väljenduda ausalt, ilma takistusteta, ja kui rahva tahe on väljendunud, siis seda saaks igati realiseerida. Kuigi pealtnäha võib tunduda, et konkurendil debatile minnes rehvide läbilõikamine on nagu pisiasi, siis tegelikult on see ikkagi rünnak demokraatliku ühiskonnakorra vastu. See on palju olulisema kaaluga rünnak kui, ma ei tea, lihtsalt keegi purjuspäi torgib suvalisi rehve kuskil möödaminnes. Kindlasti Riigikogu ju arutab kõiki neid sätteid ja karistusmäärasid. Ka see, mille eest karistatakse, ongi alati see, mis vajab laia ühiskondlikku arutelu. Aga see moraalne etteheidetavus sellise vaba demokraatia vastu suunatud teol minu hinnangul Eesti ühiskonnas on suurem kui lihtsalt mingisugusel juhuslikul vihahool või mingil juhuslikul vandalismil. Selles mõttes meie oleme pidanud seda oluliseks. See on üks osa õigusriigi kaitsest ja turvalisuse kaitsest laiemalt, kus see moraalne aspekt on just teistsugune või raskem. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kohtuotsused, mis ei ole veel jõustunud, nende kommenteerimisega mina oleks küll ettevaatlik, eriti veel teise riigi puhul. Aga küsimus on lihtne. Miks ei ole siin otse öeldud? Tegemist on ju nagu sea ja käo eelnõuga. Ma ei taha öelda, et suursaadik Clyde Kull on siga, eestikeelne väljend on see lihtsalt. On pandud ühte eelnõusse suursaadik Clyde Kulli rikkumine Pariisi saatkonnas ja suured tankerid, kes on rebinud neid ühendusi katki. Miks ei oleks võinud neid kusagil eraldi olla või otse öelda? Siin on sõnastus praegu väga selline, et merealused kaablid või taristud on olemas, aga kõik muu … Võiks nagu selgus olla.

Aitäh! Iseenesest loomulikult võivad need olla ka eraldi eelnõudes. See, mis kõiki neid teemasid ühendab praegu õiguslikus vaates, on see, et me tegeleme küsimustega, kus Eesti õigus kehtib ja millistes füüsilistes asukohtades Eesti õigus kehtib, seda nii mandrilava ja territoriaalvee osas kui ka Eesti saatkondade osas. Kui me jätame selle kõrvale, kas me räägime saatkonnahoonest või merepiirkonnast, siis mõlemal juhul see üldistatud teema on ühesugune ehk kus Eesti õigus kehtib. Selles mõttes on neil ikkagi ühine joon olemas. Ma olen teiega täiesti nõus, raskusaste ja ühiskondlik olulisus on erinevad. Samas, kui me räägime ikkagi riigisaladuse küsimustest laiemalt – ma ei pea silmas konkreetset kaasust, aga riigisaladuse küsimusi laiemalt –, siis sellel võib olla ikkagi küllaltki fataalne tagajärg.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, see praegu veel jõustumata Soome kohtu otsus on olnud enam kui kummaline ja muutub ilmselt veelgi kummalisemaks, kui järgmised kohtuastmed peaksid seda toetama. Aga Eesti poolelt vaadates, ma sain ka teie jutust aru, me praegu kompame oma õiguse kehtivuse piire. Teisest küljest on meil siiski avamerel ka vara, needsamad kaablid ja küllap on seal sidekaableid mujalgi. Mismoodi me siis ikkagi tulevikus suudame oma vara merepõhjas kaitsta? Kas Justiitsministeeriumil on mingisugune nägemus või valitsusel on mingi nägemus sellest? 

Aitäh! See on väga oluline küsimus. Mina tutvustan siin praegu õiguslikke lahendusi, juhul kui tegu on juba toime pandud, ent õiguslikke lahendusi siiski ka selles lootuses, et need heidutavad Eestile kahjulike tegude toimepanemist. Ka karistusõigusel on väga oluline aspekt see heidutav mõju ehk piisavalt ranged karistused. Nende üks mõte on mitte ainult ühiskonnas õiglustunde tagamine, juhul kui kuritegu on juba toime pandud, vaid ikkagi see heidutav pool, et heidutada inimesi sellist tegu ette võtma karistuse kartuses. See on see osa, mida me Justiits- ja Digiministeeriumi poolt siin ette kanname. 

Mis puudutab kõiki muid tegevusi, mis on seotud meie merealuste kaablite ja torude kaitsega, siis siin on tegevusi paljudel ministeeriumidel. Saan kinnitada, et valitsus on seda korduvalt arutanud. Neid tegevusi lihvitakse kogu aeg paremaks. Õiguslikke muudatusi on tehtud ju ka Kaitseministeeriumi haldusalas. Ma täpselt ei oska öelda, kui kaugel need on, kas need on juba vastu võetud või mis see täpne olukord on. Ka Kaitseministeeriumi haldusalas ja Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas olid just need õiguslikud muudatused need, mida me ette nägime vahetult pärast viimast intsidenti või seda lõhkumist. 

Lisaksin siia juurde veel sellegi, et merealuste kaablite haavatavus ja soov nende lõhkumisega tervet riiki või selle riigi ettevõtteid kahjustada hakkas paraku pihta juba siis, kui telegraafikaablid mere alla maha pandi. Pariisi kaablikaitse konventsioon – mul täpne aasta ei tule praegu meelde – on 19. sajandi isegi mitte päris lõpust, vaid veidi enne seda, jah, 1880-ndatest. Seda täna on kasutanud ka selle liikmeriigid. Selle on ratifitseerinud vist 38 riiki ja seal, kui ma õigesti mäletan, vist artikkel 10 näeb ette kohese sõjalise sekkumise võimaluse, kui kaablitele oht on tehtud.

See näitab seda, et merealuste kaablite kaitse on olnud rahvusvaheline teema esimesest päevast peale, kui need kaablid sinna mere alla maha pandi. Me tänase päevani otsime paremaid võimalusi, kuidas neid kaitsta, ja kahjuks need, kes halba soovivad, otsivad üha uusi võimalusi, kuidas neid kahjustada.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata arutelu ja seal langetatud otsuseid juhtivkomisjonis. Selle kohta teeb ettekande õiguskomisjoni esimees, hea kolleeg Madis Timpson.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Enne kui ma lähen komisjoni otsuste juurde, siis ma ... Epler läks küll ära, aga hommikul loeb protokollist, et Reformierakonna liikmetel küll puudub selline autode ja rehvide läbilõikamise komme, nii et võib rahulikult olla. 

Aga komisjoni istung toimus meil esmaspäeval, 22. septembril. Minister rääkis eelnõu mõtte ära, mida ta ka siin puldis tegi, sestap ma sellel pikalt ei peatu. Peale seda olid küsimused. Minister peatus oma ettekandes lühidalt Estonia teemal. Härra Randpere küsis, kas selliste oluliste taristuobjektide kaitseks võiks võtta hoopis kehtiva õiguse ja rahvusvahelised lepingud ning sõlmida kokkuleppe, mis töötaks sarnaselt Estonia laevahukule järgnenud riikidevahelise nõndanimetatud hauarahulepinguga. Sellel teemal rääkisime me päris pikalt ja argumenteerisime. Lõpuks leiti, et proua minister saadab meile mõned ettepanekud. Eks me siis menetleme neid komisjonis, kuigi justiitsministeeriumi ametnik arvas, et rahvusvahelise lepingu puhul võib arvata, et mõni meie naaberriik – igaüks saab aru, kellest on jutt – ei oleks liitumisest huvitatud. 

Arutelu jätkus ka UNCLOS-i teemal, millest ka minister siin puldis rääkis. Me liikusime edasi kahe teise eelnõu punkti juurde ja Maria Jufereva-Skuratovski küsis seoses jälitustegevuse laiendamisega, et miks seda on vaja ja kuidas täpsemalt tagatakse, et need meetmed ei riivaks tavakodanike õigusi ega looks tunnetust riigi liigsest järelevalvest ehk kuidas plaanitakse leida tasakaal. Sellele vastati, et tasakaalupunkti tagavad meil kohtud, kuna jälitustegevust saab teostada vaid kohtu loal, ja üldiselt selle eelnõuga ei muudeta jälitustegevust kui sellist, mis on väga kitsalt reguleeritud. Aga kui pannakse toime selliseid akte, endise siseministri autoga juhtunule viidates, oleks võib-olla mõistlik seda teha. 

Me rääkisime üldistel turvalisuse teemadel ja küsiti ka vandalitsemise motiivide kohta. Kolleeg Hanimägi küsis, kas on arutletud selliste juhtumite käsitlemist ja oluliselt karmimalt karistamist, kui tegu on selgelt poliitiliselt motiveeritud tellimustööga. Selle peale arvas minister, et see suund on õige, kuid tuleb hinnata ka ratsionaalselt. Kui on lihtsam tõestada, et inimene on saanud teatud hüvesid teo toimepanemise eest, siis on seda võib-olla lihtsam tõestada kui seda, et ta tegi seda konkreetse poliitilise tellimuse olemasolul. Üldiselt hakkas meie arutelu selle punktiga lõpule jõudma. 

Kolleeg Karilaid küsis veel rahvusvahelise mereõiguse kohta, et kui palju on olnud edujuhtumeid, kui sellist rikkumist on edukalt tõendatud ja nii edasi. Üldiselt me leidsime, et ega Eestis liiga palju mereõiguse spetsialiste ei ole, ühest käest jääb ülegi veel ehk mõni näpp. Siis me arvasime, et võib-olla me kutsume need üks-kaks spetsialisti komisjoni, et rääkida mereõigusest laiemalt. 

Lõpetuseks küsis kolleeg Ernits 4 miljardi euro suuruse rahalise karistuse kohta, miks minnakse siinkohal niivõrd suure rahalise karistuse piirist üle. Minister nentis, et 4 miljardit on just sellepärast – kõik me teame, kes on karistusõigusega kokku puutunud – see rahaline piir, millest suuremat ei saa määrata. Aga antud juhul, kui meil on elektrikaabel katki sõidetud, oleks see 40 miljonit võib-olla ebapiisav ja heidutavat mõju tal praktiliselt ei oleks üldse. 

Seal meie arutelu lõppes ja tuligi otsuste kord. Otsused olid sellised: teeme ettepaneku võtta eelnõu päevakorda 8. oktoobril, see oli konsensuslik, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka siin oli konsensus, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson, ka siin oli meil konsensus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 656 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15.

Läheme tänase 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 695 esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Hea Riigikogu! Nüüd me oleme jälle tagasi karistusseadustiku juures, aga teiselaadiliste küsimustega, mistap on tõesti tegemist ka eraldi eelnõuga. Seda eelnõu valmistati ette eelmisest aastast ja Vabariigi Valitsus kiitis selle eelnõu heaks 17. juulil ning Riigikogule esitas 26. augustil. 

See eelnõu on oma olemuselt võrdlemisi tehnilist laadi, selle tõttu, et siin lahendatakse ära nelja erineva Euroopa Liidu õigusakti puhul küsimused, kus Eesti on küll need Euroopa Liidu õigusaktid Eesti õigusesse üle võtnud, ent hilisem Euroopa Komisjoni poolne kontroll ja läbirääkimised siis meie kui liikmesriigi ja Euroopa Komisjoni vahel on jõudnud punktideni, kus Eesti siiski peaks oma siseriiklikku õigust veidi täiendama. 

Need täiendused ei ole põhimõttelist laadi, kuna nad kõik on sellised, kus Eesti on algselt olnud seisukohal, et meie õigus vastab Euroopa Liidu õigusele. Meie juristide esimene ja ka meie Riigikogu esimene hinnang on olnud, et see vastavus on olemas ja me oleme seda oma seadustikus juba ära katnud. Aga hiljem on siiski jõutud selleni, et seda vastavust ei ole ja seadust tuleks muuta. 

Ma lühidalt tutvustan teile seda nelja muudatust, mis siis teie ees on. Esimene puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013. aastast, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid. Seal siis me täiendame seda, et arvutikuriteo ettevalmistamise puhul on siis arvutiandmete pealtkuulamise ettevalmistamine ka ikkagi karistatav tegu. Ja vastavalt siis täiendatakse karistusseadustikku § 137. 

Järgmisena on meil ees nõukogu raamotsus 2002. aastast, mis puudutab Euroopa vahistamismäärust ja liikmesriikidevahelist üleandmist. Selle raamotsuse raames heideti Eestile ette, et see ei vasta Euroopa Liidu Kohtu praktikale kolmanda riigi kodaniku loovutamise keeldumise aluste osas. Seetõttu oleks vaja meie menetlusosa täiendada. Lühidalt öeldes, lihtsustatult öeldes muudame me Euroopa Liidu kodanike ja kolmanda riigi kodanike puhul loovutamise alused ühesuguseks, juhul kui otsustatakse, et isik kannab vangistust Eestis. 

Kolmas küsimus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013. aastast, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ning suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega. Ka seal on siis tekkinud küsimusi ja küsimused on tekkinud selle regulatsiooni osas, kus riik võiks keelduda isiku kinnipidamisest teavitamist. Me oleme ühel arusaamal selles osas, et keeldumine on lubatud sellisel juhul, kui see võiks märkimisväärselt kriminaalmenetlust takistada või kahjustada. Ja nüüd samasugune teavitamisõigus nähakse ette koos samasuguste nüanssidega ka juhtudel, kui isik on peetud kinni Euroopa vahistamismääruse täitmise tagamiseks. 

Neljas aspekt puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2016. aastast, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi. Siin ka me oleme olnud seisukohal, et meil on lastele kõik need täiendavad õigused – alaealistest kahtlustatavatest me räägime, alaealistest süüdistatavatest –, et neil on õigus saada teavet kriminaalmenetluse üldise käigu etappide kohta ja kohus vaatab korrapäraselt ja mõistlike ajavahemike järel alaealiste kahtlustatavate või süüdistatavate vahi all pidamise otsuse üle. Aga me oleme selle regulatsiooni muutnud tegelikult pisut selgemaks, näinud ette sagedasema kontrolli kohustuse kohtutele juhtudel, mil isikut süüdistatakse alaealisena kuriteo toimepanemises. 

Nii et nagu te nägite, need on sellised täpsustavad aspektid, millega mingeid olulisi kulusid või muid muudatusi tegelikult ei kaasne.

Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olen komisjonis seda siit- ja sealtpoolt lugenud, aga ma ei ole ikkagi aru saanud, miks on nüüd vaja tulla sellega välja, kui on öeldud, et tegemist on väga tehniliste eelnõudega, kus esmapilgul võib olla raske hoomata, mida üldse täpselt muudetakse. See on nüüd tsitaat. Miks sellise n-ö juveliiritööna veel mitme juveeli puhul just nüüd praegu?

Euroopa Liit toimib niimoodi, et liikmesriigid üheskoos valmistavad ette õigusakte, mille mõte on tulenevalt Euroopa Liidu õigusest reguleerida ühetaoliselt ühte või teist üle terve Euroopa Liidu. Ja kuna eesmärk on – need õigusaktid on ju kõik ette võetud selleks, et seda ühetaolist regulatsiooni on peetud esiteks lubatavaks ja teiseks ka ilmtingimata vajalikuks –, et kui see vajalikkus on juba ära olnud ja see õigusakt on vastu võetud, siis tuleks neid tõepoolest ühetaoliselt üle terve Euroopa Liidu kohaldada. Ja kui on ilmnenud hiljem, et Eesti ei ole nendes neljas tõesti üsna tagasihoidlikus aspektis üleeuroopalist kohaldatavust ühetaoliselt senimaani teinud, siis mis saab meil selle vastu olla, et seda ühtlustamist teha? Ja siia on kokku korjatud neli erinevat lahendust, mida ühendab kõik see, et need on moel või teisel seotud kuritegevusega.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma jätkan sama teed. Tsitaat. Euroopa Komisjon on teinud rida-realt analüüse ja kontrolle, et võrrelda Euroopa Liidu instrumente ja Eesti õigust, ning leidnud, et Eesti õigus võiks mõningates asjades olla täpsem. Noh, jumala õige. Aga minu küsimus on, et kas see kehtib kõikide Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu nii-öelda selliste seaduste ja ka Eesti seaduste kohta, et rea-realt vaadatakse üle kõik. Järelikult tuleb neid tohututes kogustes varsti siia. 

Aga teine küsimus. Miks me oma mitmeid seadusi ja paljusid seadusi, pole piisavalt paragrahve sisustanud? Noh, toimingupiirangud näiteks tulevad mulle paugult meelde, mida on võimalik käsitleda, kuidas vaja on parajasti. Neid näiteid on väga palju. Positiivne ettepanek, aga ma küsin …

Teie aeg!

Aitäh! Siin oli nüüd kaks küsimust. Esimene küsimus oli selle kohta, kuidas see menetlus Euroopa Liidus käib. Lihtsustatult öeldes käib see niimoodi, et kui Riigikogu on Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise lõpetanud, siis edastatakse Euroopa Komisjonile – ma räägin lihtsustatult – ülevaade sellest, kuidas me seda Euroopa Liidu õigust konkreetselt üle võtsime. Sealjuures on tõepoolest Euroopa Liidu õiguse artiklid loetletud nii-öelda tabeli vasakus veerus ja informatsioon või täpne näide selle kohta, kuidas me selle konkreetse artikli oleme Eesti õigusesse üle võtnud, on loetletud paremas veerus. 

Toon ühe näite juurde, millega kõigil on kohe võimalik tutvuda. Riigikokku on jõudnud küberturvalisuse direktiivi ülevõtmine. Kuna selle direktiivi puhul me ajasime muu hulgas näpuga järge selle üle, et ega me ei lähe selle direktiivi ülevõtmisega kuskil liiale, et see direktiiv oleks üle võetud miinimummahus, siis on seal ilusti näha see tabel ja tabeli juures on ka värvilised märgistused. Roheline on see, et Euroopa Liidu õiguse sõnastus ja Eestis ülevõetav sõnastus on sisu osas kattuvad. Minu arust oli sinine värv see, kus me oleme vähem üle võtnud, kui Euroopa Liidu õigus ette näeb. Sellega me võtame teatud riski, aga me seda riski siis põhjendame. Ja punasega, kus võib öelda, et see ülevõtmine võiks olla ülemäärane ehk ülekuldav. Seda praktikat on erasektori poolt peetud väga heaks ja ma ise ka väga loodan, et kõik Euroopa Liidu õigust üle võtvad eelnõud võiksid Riigikogu liikmete ette just sellisel kujul jõuda. Siis on Riigikogu liikmel ka lihtsam vaadata, ega ei ole midagi liiga vähe tehtud või, jumala eest, ega ei ole midagi liiga palju tehtud. 

Aga selline võrdlusartikkel ja see, kuidas see täpselt on Eesti õigusesse üle võetud või mõne teise riigi õigusesse üle võetud – kõik need õigusaktid niimoodi läbi vaadatakse, seda on kogu aeg tehtud. See eeldus, et nüüd hakkaks meil järjest tulema selliseid eelnõusid, kus me neid mitteülevõtmisi menetleme, eeldusena ei ole tõene, sest neid aeg-ajalt, jah, tuleb ette, aga see protsess on kogu aeg käinud, kogu meie Euroopa Liidu liikmesuse ajal ja ka enne seda. Nii et siin ei ole midagi erakordset või midagi erinevat või teistsugust. 

Ja teine küsimus puudutas seda, et kui me siin täpsustame sõnastusi, miks me ei ole siis mõnda teist küsimust täpsustanud. Toimingupiirangu täpsustamine tegelikult on Riigikogu menetluses. See näide, mille te tõite, on Riigikogu menetluses juba üsna mõnda aega, ehk korruptsioonivastase seaduse muutmine. Ja kui on mingisugune säte, mille kohta Riigikogu liikmed leiavad, et võiks täiendada, täpsustada, täpsemaks muuta, siis kindlasti asjaomase ministeeriumiga saab nõu pidada selles asjas, Riigikogu liige saab esitada seadusemuudatuse ettepaneku. Kõik need võimalused on olemas.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena annab ülevaate juhtivkomisjonis toimunud arutelust õiguskomisjoni liige Anti Haugas. Palun! 

Head kolleegid! Komisjon arutas antud eelnõu 22. septembril. Justiits- ja digiminister tegi ülevaate eelnõust, nagu ka täna siin saalis, ning lisaks täiendas teda pisut ka Markko Künnapu. Kuna tegemist oli suhteliselt pisidetaile muutva eelnõuga, siiski Peeter Ernits küsis, kas Eestit on juba trahvitud. Justiitsministeeriumi esindajad andsid teada, et rikkumismenetlusi on küll alustatud, ent kui puudused kõrvaldatakse, siis rikkumismenetlused lõpetatakse. Ja komisjon tegi ka menetluslikud otsused võtta eelnõu päevakorda 8. oktoobril, tehti otsus esimene lugemine lõpetada ning määrata ettekandjaks Anti Haugas. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Läheme edasi. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Nagu kuulda, on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 695 SE esimene lugemine lõpetada. Sellega on esimene lugemine on lõpetatud ning muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15. Läbinud oleme 11. päevakorrapunkti. 

Liigume edasi 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 661 SE, selle esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liige Lauri Läänemets.

Lugupeetud istungi juhataja! Head austatud parlamendiliikmed! Toidu hind on Eestis kallis ja toidu hind on Eestis viimastel aastatel kalliks tõusnud. Erinevate uuringute järgi on toidu hind viimaste aastate jooksul kasvanud Eestis rohkem kui 50%. Pretsedenditu! Pretsedenditu olukord! Ja loomulikult on tegemist suuremat sorti probleemidega väga paljudele inimestele, väga paljude ettevõtjate jaoks ja loomulikult ka Eesti majanduse jaoks. 

Toidu hinna kohta, kuidas saaks seda hinda madalamaks ja mis on põhjused, seal tuleb kindlasti lahendusi otsida. Ja loomulikult põhjuseid on väga erinevaid ja kindlasti ka lahendusi on väga erinevaid, alates sellest, et energia hinnad on kõrgeks läinud. Siin on tõstatatud teema, et kaubanduspindade pindala on väga suureks läinud ja nii edasi ja edasi. Ja loomulikult, toidu kõrgemat hinda mõjutab ka käibemaks 24%, mis on ka Euroopas üks kõrgemate lähedal olev number. 

Lugupeetavad! See eelnõu puudutab tõesti käibemaksuseadust. Selle eelnõuga langetatakse põhitoiduainete käibemaksu määr 24%-lt 9%-le. Selle eelnõu eesmärk on käibemaksu langetuse kaudu alandada ja pidurdada toiduhindade tõusu mõju, et toetada väiksema sissetulekuga inimesi ning elavdada tarbimist, lisaks tugevdada toidujulgeolekut ja põllumajandussektori konkurentsivõimet. See seaduseelnõu ei puuduta kogu toitu, vaid see seadusemuudatus on suunatud põhitoiduainetele, juur- ja köögiviljadele, piima-, liha-, teravilja- ja kalatooted ning munad. Seega kehtiks madalam käibemaksu määr mitte kogu toidukaupade valikule, vaid neile, millel on oluline roll igapäevasel toidulaual ning mida paljuski kohapeal kasvatame siin Eestis ja siin Eestis ka toodame. 

Nagu ma ütlesin, tõesti, toiduainete hinnad on Eestis viimastel aastatel väga palju tõusnud ja madalama sissetulekuga peresid see kindlasti väga palju mõjutab – pensionäre mõjutab, lastega peresid mõjutab –, kelle eelarvest moodustavad toidukulud märkimisväärse osa. Ja teatavasti on käibemaks oma olemuselt regressiivne maks ehk see koormab rohkem neid, kellel on väiksem sissetulek, ja vähem neid, kellel on kõrgem sissetulek. Ja käibemaksu tõus, mis oli algselt plaanitud julgeolekumaksu osana ja ajutisena kolmeks aastaks, on vahepeal muudetud püsivaks. See on midagi, mis oli algselt kokkulepe, et ta on ajutine, et Riigikogu valimistel oleks võimalik kõigil erakondadel võtta mandaat ja pakkuda välja lahendus, kuidas julgeolekut rahastada. See on muudetud meil kahjuks püsivaks. Seega, probleem toiduhindade puhul, mis oleks võib-olla olnud leebem, on viimase poole aasta jooksul muutunud püsivaks. 

Nagu ma ütlesin, käibemaksu tõus mõjutab enam madalama sissetulekuga inimesi ja tegelikult käibemaksu langetamine elavdab ka sisetarbimist. Inimestele jääb rohkem raha kätte, inimesed viivad selle poodi. Enamus inimestest, kellele see raha kätte jääb, on pigem need, kes tarbivad suurema oma sissetulekust. Ja see ka ühtlasi elavdab Eesti majandust. Lisaks toimetuleku parandamisele toetab selline muudatus ka põllumajandust ja toiduainetööstust. Seda on erinevad liidud, ma ei tea, toiduliit, põllumajandus-kaubanduskoda, väga paljud põllumehed on eraldi välja öelnud, et ta tõesti neid väga palju aitaks. 

Aga teatavasti probleem, küsimus ei ole ju ainult toimetuleku pooles. Me oleme sellest väga palju rääkinud. Aga teema, mida peaminister ja valitsuse liikmed ei ole soovinud arutada ja millest nad alati kõrvale põiklevad, on Eesti majanduses. Küsimus on ühes sektoris, mis on toidutootmine, mis on Eesti ekspordist 13%. See 13% pole mitte väga väike, vaid päris suur ja arvestatav ekspordisektor. Küsimus on mõjust sellele sektorile ja küsimus on selle sektori konkurentsivõimes. 

Põllumehed ja toidutootjad on mures, sest igal aastal väheneb Eesti poelettidel eestimaise toidu osakaal. Sellest on äärmiselt kahju ja see väheneb sellepärast, et Eesti toit ei ole konkurentsivõimeline. Teistel toidutootjatel, kuna neil on oma koduriigis madalam käibemaks, on suurem tarbimine, ja kui sul on taga suurem tarbimine, siis loomulikult see annab sulle ka siin Eesti turul teatava eelise. 

Toiduainete käibemaksu langetamise peamine kriitika on olnud selles, et maksulangetus ei jõua tavalise tarbija jaoks hindadesse. Tegelikult see ei pea niimoodi olema, seda on öelnud ja kinnitanud kaupmehed. Ma olen isiklikult rääkinud mitme suurema kaubandusketi esindajatega ja on teinud seda Piret Hartman, kui ta oli regionaal- ja põllumajandusminister. See oli eelmise aasta novembris, kui ta kohtus poekettidega, et arutada, kas nad on nõus kinnitama, lubama ja avalikult riigiga kokkuleppe tegema, et kogu see maksulangetuse mõju jõuaks toiduhindadesse. Ja nad kinnitavad, et nemad seda sealt vahepealt ära ei saa. Jah, on võimalik selline kokkulepe loomulikult teha. 

Eesti on muideks üks neljast Euroopa Liidu liikmesriigist, kus ei ole toiduainetele madalamat käibemaksu määra kehtestatud. Taanis, Eestis, Leedus ja Bulgaarias seda tõesti ei ole. 1. juulist jõustunud püsiv 24%-line käibemaks on Taani järel kõrgeim toiduainete käibemaks Euroopas. Ja kui vaadata neid riike, kes on sama mõelnud ja plaaninud, siis nende riikide seas on Soome. Meil on väga palju räägitud sellest, miks ei ole võib-olla võimalik seda toiduainete käibemaksu langetust toetada – no et see kõik läheb kaduma. Seesama etteheide. Aga huvitav, et Soome valitsus on leidnud võimaluse, kuidas neil see kaduma ei lähe, vaid jõuab tarbijani ning omab mõju majandusele ja inimeste toimetulekule. Soome plaan on, et nad langetavad käibemaksu 14%-lt 13,5% peale – 0,5% langetust, aga Soome valitsus näeb, et mõju on. 

Lätis on käibemaksu määr üldine 21%, aga neil kehtib soodusmäär. Soodusmäär on juurviljadele, puuviljadele ja marjadele ehk 12% on nende soodusmäär. Läti kavatseb oma soodusmäära toidugruppe laiendada ja nad täiendavad seda muna, kala, piima- ja osa lihatoodetega. Lätlased on seda korra teinud ja nad leiavad, et sellel oli mõttekus, sellel on mõju, sellel on mõju inimeste toimetulekule, sellel on mõju Läti ettevõtetele. Ja nad teevad seda uuesti. 

See jutt, mida on Jürgen Ligi rääkinud, et tema Rahandusministeeriumis lasi ühel kolleegil korra lugeda Lätist mingit artiklit ja nimetab seda analüüsiks – no see jutt ei päde. On ju, see jutt ei päde. Miks lätlased teevad? Ma ütleksin niimoodi, et Rahandusministeeriumis ei maksa arvata, et lätlased rumalad on, et kaks korda astuvad ühe reha otsa. Ei astu! Nad teavad, et sellel on mõju, nad teavad, et seda on mõistlik teha. 

Kõige suurem toiduainete käibemaksu langetuse plaan on tegelikult Rootsis, kus nad tõesti kaaluvad põhitoidu käibemaksu langetamist 6%-le. Väga märkimisväärne käibemaksu langetus! Ja rootslased usuvad, et nad teevad selle ära. 

Mina ütleksin Eesti Vabariigi valitsusele, et kui neil on tunnetus, et nad ei suuda käibemaksu langetust ära teha ja tagada selle mõju jõudmist tarbijateni ja tootjateni, siis lasku teistel seda teha. Näiteks sotsiaaldemokraadid on valmis seda tegema, me hakkasime planeerima tegelikult kohe täpselt sellest hetkest peale, kui oli teada, et ajutine julgeolekumaks tuleb ja et seal on ka käibemaksu tõus sees. Eelmise aasta septembrist algatas Piret Hartman, regionaal- ja põllumajandusminister toiduainete hindade vähendamise analüüsi. See ei puudutanud ainult toiduainete käibemaksu, see puudutas väga paljusid muid võimalusi ka. Ja nagu ma ütlesin, novembris kohtus ta kaupmeestega ja hiljem väga paljude teiste osapooltega. Selles kronoloogias, jätkates jaanuaris 2021, ma peaministrile teatasin, et märtsis saab see analüüs valmis ja ettepanek ka. See ettepanek tuleb valitsusse. Selle aasta veebruaris sotsiaaldemokraadid oma volikogul – me olime valitsuserakond sellel hetkel – seadsid selle valitsuse üheks ülesandeks toidu hinna alandamise ja ühtlasi toiduainete käibemaksu vähendamise. Loomulikult järgnes sellele nii, nagu ikka paremerakonnad kipuvad tegema –vaatasid, et nende jaoks läheb asi käest ära ja see neile ei sobi, ja nad said aru, et sotsiaaldemokraatidel on tõsi taga. Ja eks meid natuke valitsusest välja puksiti selle pärast. Aga sellepärast, et me seisime toiduainete hinna ja toiduainete käibemaksu langetamise eest. Ja pärast seda teatas uus minister, regionaal- ja põllumajandusminister, et tema on andnud nüüd kogu selle analüüsi tegemise Rahandusministeeriumisse üle ja Rahandusministeeriumist teatati, et neil on seesama artiklianalüüs tehtud ja rohkem pole vaja midagi teha. Sinna see on nagu kadus kahjuks. Selle asemel et tegelikult seda kõike analüüsida ja selgeks teha, mis ja kuidas ja mismoodi. 

Ma arvan, et see eelnõu on väga hea alternatiiv tänasele riigieelarve eelnõule, mille valitsus siia parlamenti on toonud. Ja see eelnõu näitab, et teistmoodi riigieelarve, mis on hoolivam, mis on majandusega rohkem arvestavam, mis on Eesti ettevõtjatega rohkem arvestavam, mis on Eesti inimestega rohkem arvestavam, on võimalik. Selline eelarve on võimalik. Ehk siis, kui me võtame nüüd selle riigieelarve, siis me ju kõik teame, et selles riigieelarves võetakse laenu, et raha laiali jagada inimestele. Väga tore, inimeste toimetulekut on vaja parandada. Aga millegipärast kõige suurema summa saab ikka kätte see inimene, kes teenib 4000, 5000, 6000 või 7000 eurot kuus palka. Reformierakond on lubanud temale, et tema saab aastas 1848 eurot võitu, palgalisa. Ei ole väga mõistlik, sest nendel inimestel ei ole toimetulekuprobleemi. Ja nende 10% kõige kõrgema sissetulekuga inimestele selle raha suunamise hind on 114 miljonit kuni 130 miljonit eurot. Sinna läheb päris suur raha. 

Mis kõige hullem on, Reformierakond ja Eesti 200 kavatsevad seda rahastada mitte nii, et sa võtad selle riigieelarvesse. Seda ei saa teha, sest riigieelarves on praegu miinus, riigikaitsekulud suurenevad miljardi võrra ja miinus läheb suuremaks. See tähendab, et pangast võetakse laenu. Selle jaoks, et rikastele inimestele jagada raha, võetakse pangast laenu. Ja Reformierakonna rahanduslubadus Eesti riigile, Eesti inimestele, Eesti ettevõtjatele on see, et järgmise nelja aasta jooksul tõuseb laenukoorem veerandi võrra ja nelja aasta pärast me maksame igal aastal intresse 464 miljonit eurot, mis läheb välismaale, Eesti majandusest välja. Ja mõelge nüüd, seesama inimene, kellel tegelikult toimetulekuga on raskusi, kellele põhimõtteliselt erilist leevendust ei anta nende maksumuudatustega, tema hakkab maksma veel seda intressi ka oma palgast. 

Nii et kui me mõtleme, et me võiksime selle asemel, et neile ülirikastele ja rikastele teha väga suurt rahalist kingitust, alandada hoopis toidumaksu, siis ma arvan, et sellest võidaks Eesti majandus ja Eesti inimesed. Tegelikult see summa enam-vähem sinnakanti jääb, võib-olla siis peab midagi natuke kohendama. Aga see on võimalik. See on võimalik. Tänane valitsus on toonud meile eelarve, kus tegelikult on ebamõistlik raha kasutamine ette nähtud ja palju mõistlikum oleks see suunata toiduainete käibemaksu langetamisse. 

Ma ütleksin selle ka ära, et siin on sotsiaaldemokraatidelt küsitud, et kui te valitsuses olite, miks te ei toetanud neid otsuse eelnõusid, mille Keskerakond siin algatas. Ei olnud mõtet toetada olukorras, kus me tegelesime asjaga. Ma arvan, et me saame kõik väga hästi aru, et päris absurd on see, et sa tuled siia saali, hääletad ja ütled, et teeme nüüd eelnõu ja hääletame selle poolt, et teha iseendale ettepanek tegeleda asjaga, millega sa tegeled. Veits imelik. Oleks siis olnud need eelnõud sisulised, sellised, mis on käibemaksuseaduse muutmine, nagu see, mida me praegu siin arutama hakkame. Aga ei olnud. Kui keegi on vaadanud seda seaduseelnõu – jaa, EKRE-l oli … Aga kui me vaatame seda seaduseelnõu, siis selle seaduseelnõu tegelikult sisu, eelnõu ise on üks rida. Seda oli neil väga raske kirjutada. 

Nii et mina kutsuks üles – rohkem ma ei tahaks seda minevikku meenutada – mineviku meenutamise asemel mõtlema, kuidas asi üheskoos ära teha. 

Mul on hea meel, et täna oli ka maja ees seda eelnõu toetav meeleavaldus. Sellel osalesid endised sotsiaaldemokraadid Belobrovtsev ja härra Laats ning avaldasid toetust sellele eelnõule. Ma tänan teid! Ma tänan teid! Seda tuge on tõesti vaja ja ma loodan, et siin saalis me tegelikult selle debati ja arutelu käigus jõuame sinna, kus seda toetust tuleb muudkui juurde ja juurde. 

Nii et, lugupeetavad, ettepanek, selle eelnõu sisuline ettepanek on langetada toiduainete käibemaks 24%-lt 9%-le, et toetada Eesti inimesi, et toetada Eesti ettevõtjaid ja et toetada majanduskasvu. Aitäh!

Aitäh! Ja enne küsimuste esitamist on protseduuriline küsimus. Või on sul, Peeter, kogemata vastu läinud? Protseduuriline küsimus!  

Hea juhataja! Sina esindad opositsiooni juhatuses. Minu küsimus on, miks sa paigutasid kahe Lauri esinemise või kahe olulise eelnõu – toiduainete käibemaksu ja puudega inimeste automaksu – nii-öelda öö varju. Mehed võivad rääkida ilusat juttu, aga sina olid nõus Aga sina olid nõus, et nad öö varjus räägivad, et nii olulised teemad ei kõlaks kaugele. Miks sa tegid seda? 

Kuidas mina tegin? Juhatuses otsustati. Tegelikult tuli ju komisjonist ettepanek, et tollel päeval teha, ja siis paigutati vastavalt sellele, kuidas numeratsioon siin läheb. Aleksandr Tšaplõgin, küsimus. 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, väga ilus kõne! Te rääkisite nii siiralt sellest, kuidas te soovisite alandada toiduainete käibemaksu. Aga mul on küsimus, miks te ei toetanud toiduainete käibemaksu alandamist, kui seda pakkus Keskerakonna fraktsioon. Aitäh!

Aitäh! See on väga oluline küsimus ja ma arvan, et seda tuleb lahata. Ja me lahkame. Sest tõesti, tegemist oli otsuse eelnõuga, ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele välja töötada lahendus, kuidas toiduainete käibemaksu alandada. See tähendas sotsiaaldemokraatide jaoks, kes olid valitsuses sellel hetkel, ettepaneku tegemist iseendale tegeleda selle asjaga, millega me tegeleme. Me tegelesime sellega alates septembrist 2024. Selles mõttes ma teie südamerahuks ütlen, et me tegelesime sellega. Ma arvan, et see oli üks väga oluline põhjus, miks sotsiaaldemokraadid valitsusest välja kabetati. Aga ärge muretsege, me oskame ennast sinna tagasi ühel hetkel kabetada ja me jätkame selle teemaga kindlasti, kui me seda küsimust praegu juhtumisi ära ei lahenda.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh selle sisuka ülevaate ja põhjenduste eest! Oma küsimuses ma paluksin teil panna ennast korra paremerakonna või meie valitsuserakondade kingadesse ja aidata selgitada, miks meie valitsuserakondade hinnangul eelnõu, mis ometigi on üle välja saanud nii suure toetuse ja mis on teistes riikides edukalt rakendunud, ei võiks tuua Eestis õiglust ning toetada inimeste toimetulekut ja majandust. Sama paralleeli võib ju tuua, et meil on sama dogmaatiline seisukoht ka astmelise tulumaksu puhul, mis jällegi teistes riikides toimib. Mis siis Eestis nii erilist on, et selline õiglane ja inimestest hooliv maksusüsteem siin ei toimi?

Aitäh! Teate, meil on Reformierakond. Ma ei ütleks, et see on midagi erilist tänasel päeval, pigem vastupidi. Aga tõesti, meil on Reformierakond. Te küsisite, kas Reformierakonna jaoks on õiglus kui väärtus oluline. Ma ei ole sellest kahjuks aru saanud. Tõesti, Eesti põhiseaduse preambulis on kirjas kolm väärtust, millel Eesti Vabariik põhineb – õigus, õiglus ja vabadus. Neist kahele Reformierakond keskendub, aga õiglus nende jaoks oluline ei ole. See on hästi kurb, sellepärast et meil on erakondi, kes ei saa aru, miks õiglus Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjas on. See ei ole seal niisama. Need inimesed, kes põhiseadusega koostasid, ja Eesti rahvas, kes selle heaks kiitis, nägid seda, mida tähendab ebaõiglus. Okupatsioon näiteks on ebaõiglus. Kõik see, mis okupatsiooni ajal toimus, oli ebaõiglane. Nad on näinud seda, et kui inimestel on siin riigis vabadusi, aga võimalusi ei ole, siis õigluse pool ei tööta, siis sinu vabadused tegelikkuses ka ei tööta. Sul võivad need kirjas olla, aga sa ei saa neid vabadusi kasutada, kui näiteks sotsiaal-majanduslik pool ei tööta. Ehk ebaõiglus võib ühel hetkel riigi uppi keerata, ebaõiglus loob populistlikke liikumisi, ebaõiglus paneb inimesed kurjustama nii, et nad võib-olla enam ei taha kuulata ja debatti pidada. Ma ei oska öelda, miks Reformierakonna vereringes puudub selline põhiseaduslikule väärtusele tuginev õiglus, truu olemine, ütleme niimoodi. 

Nad on mulle siin koridoris rääkinud, ma võin teile öelda, mida nad on rääkinud. Nad on öelnud, et nende arvates on jätkuvalt igaüks oma õnne sepp. See on hästi huvitav, et nad arvavad, et igaüks peaks nagu üksi hakkama saama pingutusega. Peaminister täna siinsamas infotunnis ütles, et kuulge, jätame inimestele rohkem raha kätte. Kui su palk on suurem, siis saad rohkem raha, kui su palk on väiksem, siis saad vähem raha. Kui su palk on väga väike, siis põhimõtteliselt ei saa sa üldse midagi. Aga see vist tunduski talle õiglane. Võib-olla neil on omamoodi arusaam õiglusest, ega ma ei tea seda. Aga hästi huvitav on see, et "igaüks on oma õnne sepp" ei kehti millegipärast siis, kui me räägime julgeolekust ja sellest, et NATO ja Euroopa Liit peavad sabad koos hoidma ja seljad koos hoidma ning kõik peaksid Eestile mõtlema ja Eestisse panustama. Ja jumala eest, me oleme siin idapiiri valvajad, miks meile raha ei anta, me ju kõik koos, üheskoos! See on minu arvates natukene kahepalgeline lähenemine. 

Aga lõppkokkuvõttes, arvestades, mis praegu toimub, siis ausalt öeldes minu enda isiklik hinnang on see, et Reformierakond lihtsalt proovib päästa, mis päästa annab, Kristen Michal proovib võimul püsida iga hinna eest. Sellist rahasadu, mida nad teevad just jõukamale osale Eesti ühiskonnast, pole Eestis kunagi nähtud. Seda, et raha jagatakse, võttes laenu, pole Eestis mitte ükski erakond ja mitte ükski valitsus vist kunagi teinud. Ma isegi ei tea, kas Euroopas on seda tehtud, et sa lähed panka, võtad laenu ja siis ütled, et inimesed, ma jagan nüüd selle raha teile laiali. Ei, tavaliselt on mingeid investeeringuid tehtud või midagi muud, aga sellist asja pole kunagi nähtud. Ma arvan, et Reformierakonnas on paanika, nende fraktsioonis on paanika, sest nad ei saa aru, mida juhtkond teeb, ja juhtkond ei saa ka aru, mida nad teevad. 

Jürgen Ligi, kui te panite tähele eelarveprotsessis, on ju rääkinud mentaalsest olukorrast. Ta rääkis minu küsimusele vastates eile veel sellest, et see mentaalne olukord opositsioonierakondade ja Eesti rahva seas on selline, et tuleb õppetund anda. Jürgen Ligi arvates õppetund peab olema selline, et kuna kõik räägivad, et makse tuleb alandada ... Sotsiaaldemokraadid sellele nii palju ei rõhu, meie ütleme, et riik peab ikka toimima ka, teised räägivad, et makse tuleb alandada. Aga riik ei toimi ju nii, et kui keegi makse ei maksa, siis teeme niimoodi, et teeme riigieelarvesse suure augu ja pärast, kui teised võimule saavad, las nad siis tõstavad makse ja tunnevad seda, kui ebameeldiv ja keeruline see on. Ehk siis Jürgen Ligi ütles, et Reformierakond, Vabariigi Valitsus ja koalitsioon on andmas õppetundi opositsioonile ja Eesti rahvale. Mina ei ütleks, et see õppetund on, mina ütleks, et see on karistamine. Karistamine mitte selle eest, mida inimesed on teinud või mida opositsioon on teinud, vaid karistamine selle eest, et nad pole riigi juhtimisega hakkama saanud. Nii ebapädevat rahandus- ja majanduspoliitikat, kui Reformierakond seda siin viimasel ajal viljelenud on, seda pole kunagi Eestis nähtud. Loomulikult, kui inimesed ei saa enam aru, kuidas riiki juhtida, siis nad ei tunne enam häid ideid ära. Nad ei tunne enam ära! Võib-olla oli mure selles, et keegi teine esitas selle idee enne, ja siis nad tundsid, et nad sealt ka mõnda võitu ei saa.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Jah, eks ma võin ka jätkata selle riviga, mis me siin viimastel päevadel oleme kuulnud. Ma eile küsisin ka sellises maksustruktuuri või maksupoliitika põhimõtetes rahandusministri käest ja ta korrutas vähemalt kümme korda järjest, et käibemaks on majandusele täiesti neutraalne, tõsta või ära tõsta, mitte miskit ei juhtu. No kui rahandusminister niisuguseid asju väidab, siis see on ikka väga imelik. Kui me räägime konkreetselt toiduainetest, põllumeestest ja toidutootjatest, siis sa avasid ka selle, kuidas see tegelikult mõjub. Viimastel aastatel kahjuks ongi nii, et Eesti toidu osakaal meie kaubanduses väheneb, sisse tungib rohkem odavam ja tihti ebatervislikum toit. Aga teine asi, mida Reformierakond kardab, ütleb, et siis eelarve miinus ju suureneb. Kas see tegelikult ka niimoodi on, kui toiduainete käibemaksu vähendada, või võib olla sellel ka positiivne mõju?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult, kui mõnda maksulaekumist vähendada, siis kindlasti see mõjutab eelarvelaekumist ka, selles mõttes tulude poolelt negatiivselt. Aga Rahandusministeerium ju ei vaata mitte ainult seda, mis on selle seadusemuudatuse otsene number, vaid ta vaatab, mis on riigieelarveline mõju. Riigieelarveline mõju on loomulikult oluliselt väiksem. Muidugi ei maksa kuulata rahandusministrit või peaministrit, kes väidavad, et üldse selle maksumuudatuse mõju on 400 või 500 miljonit eurot, sellepärast et nad ei ole seda eelnõu lugenud. See ei ole niimoodi, sest see puudutab põhitoidukaupu, mitte kõiki toidukaupu, ja see ei puuduta alkoholi. See mõju on oluliselt väiksem. 

Kui te tahate, siis te võite vaadata, seletuskirjas on ka see tabel juures. Selle on tegelikult Rahandusministeerium ja Regionaal- ja Põllumajandusministeerium koos teinud ja seal hinnatakse kogu seda mõju tõesti 170 miljonile eurole. Aga nagu ma ütlesin, see on lõpuks ligilähedale sellele summale, mille valitsus, nii Reformierakond kui ka Eesti 200, soovivad 10%-le kõige suurema sissetulekuga inimestest jagada. Nii et selles mõttes, tehes toiduainete käibemaksu langetuse selle raha kinkimise asemel kõige jõukamatele, tegelikult ei oleks siin mingit erilist mõju eelarvele. Aga mõju oleks tegelikult inimeste toimetulekule – positiivne mõju, palju positiivsem kui see, kui rikastele raha jagada – ja mõju oleks siin loomulikult ka Eesti ettevõtjatele. Loomulikult Eesti ettevõtjatele! 

Ja kui on räägitud sellest … Ma vaatasin, täna tuli … Kes see Eesti Panga ökonomist oli, kes postitas just selle? Rasmus. Mida? Ei olnud? Ikka oli vist. Ühesõnaga, see postitus, väide, et kaubandusettevõtted või kaubandusketid on hakanud suuremat kasumit võtma kui varasematel aastatel – ma ei tea, kas see nii on või mitte. Kaubandusketid ise ütlevad, et ei, see niimoodi ei ole. Aga isegi kui see nii on, siis sellel on väga lihtne põhjus. Kui inimesed jäävad vaesemaks, kui toit läheb kallimaks, siis nad ostavad vähem toitu ja loomulikult ei ole võimalik neil ettevõtetel, kes müüvad seda, ka enam ots otsaga kokku tulla, sellepärast et nende käibed langevad ja nende kasumid langevad ka. Seal ongi sellelsamal kõrgel toiduhinnal mõju või põhjus see võib olla. Kuigi kaupmehed ütlevad, et nemad seda ei tee. Ma ei oska öelda lõppkokkuvõttes. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Teie sõnavõtt oli, ma arvan, piisavalt selge ja veenev, et siin saalis, suure tõenäosusega telekate ees ei ole enam inimesi, kes ei mõistaks, miks peaks seda eelnõu toetama, miks on mõistlik liikuda sama suunda ja sama teed, mida on läinud mitte ainult Euroopa Liidu enamik, vaid praktiliselt kogu Euroopa Liit, võib öelda, kogu see riikide seltskond, kuhu me ikka kuuluda tahame, ehk langetanud toiduainete käibemaksu, et inimestel oleks ostukorv soodsam ja maksustataks rohkem neid asju, neid teenuseid ja võib-olla ka vara, mida inimene ilmtingimata ei vaja, ja madalamalt seda, mida ta eluliselt vajab, nagu toiduained seda kahtlemata on. 

Aga ütleme nüüd, et kui me oleme selle esimese lugemise läbinud täna ja peaks tekkima olukord, kus näiteks hakatakse kahtlema siin katteallikates, muus taolises, kas sotsiaaldemokraadid oleks valmis ka näiteks arutama – minu meelest oli see ka Toomas Lumani ettepanek –, et teha see võib-olla tähtajaliselt esialgu, proovida ja teha kokkulepe tõesti kaubanduspartnerite, sektoritega, et vaadata, kas see toiduainete käibemaks jõuab siis hindadesse või ei jõua, see langetus, ja siis esialgu tähtaegselt piloteerida ja kui toimib, siis sellega jätkata.

Suur tänu! See on hea küsimus ja ma arvan, et Toomas Luman, tõesti toetades seda mõtet, mida me täna siin arutame. Juhtumisi ütlen, et ta väga pikka aega juhtis liitu, mis esindas väga paljusid Eesti ettevõtjaid. Tegelikult, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tavaliselt on reformierakondlased ikka kuulanud Toomas Lumanit, on ju. Ma kutsun üles Reformierakonda Toomas Lumanit uuesti kuulama, sest tõesti see mõte oli ju väga mõistlik. Kui meil on kahtlus ja kui meil on küsimus, kas see töötab, siis me ei pea tegema seda nii suures mahus. Me ei pea tegema seda otsusena püsivalt, vaid me võime ka öelda tähtaja. Vaatame, kui see toimib, saame sealt edasi minna, kui seal on midagi vaja parandada, saab seda parandada. On riike – mina ei kutsu üles, aga ma ütlen, et on riike –, kes rakendavad erinevaid mehhanisme. Näiteks Rootsi. Neil on plaan anda oma Konkurentsiametile ülesanne kontrollida seda, et kogu see maksulangetus jõuaks tarbijani, et kaubandusettevõtted seda ära ei võtaks. Rootslastele selline skeem sobib. Kui Euroopa riik, vaba Euroopa riik olnud oluliselt pikemat aega kui Eesti, turumajandust palju paremini tundev riik oma ajaloo mõttes kui Eesti, peab seda mõistlikuks, seda sammu, riiklikke mehhanisme rakendada, siis võiks seda vabalt ka Eestis teha. Nii et tõesti, Toomas Lumani ettepanek toetada seda toiduainete käibemaksu vähendamist ja kaaluda võimalust, et võib-olla seda teha ajutiselt, mingiks perioodiks, ja selle pealt siis analüüsida ja edasi rohkem minna. Ma arvan, et väga mõistlik asi.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Ettekandja, suur aitäh teile selle põhjaliku ülevaate eest! Sest nii nagu te ütlesite, see on väga põhjalik ja hea arutelu, see on kasulik, kui see saab seaduseks, Eesti inimestele, põllumeestele, omavalitsustele ka selle tõttu, et näiteks koolitoitu on kergem ja soodsam korraldada. Meil oli siin alles arupärimine haridus- ja teadusministrile seoses koolitoidule täiendavate vahendite saamisega. Ta mainis, et see on kohaliku omavalitsuse kohustus ja see ei ole riigi kohustus ja nad peavad ise hakkama saama. See oleks üks võimalus kergendada ka kohalike omavalitsuste ülesannet koolitoidu pakkumisel. 

Aga minu küsimus. Te olete valitsuse laua taga olnud ja mulle on tundunud, et Reformierakond ja peaminister nagu selliseid ettevõtjaid alati väga usaldavad ja kuulavad neid. Kas te teate, kas on peaminister – kui ta tõesti sellest teemast tahaks rohkem teada, mitte ainult rahandusministri ühte nõuniku ajalehe lugemise artikli korral – kutsunud kokku ettevõtjaid ümarlauale ja rääkinud sellel teemal, kaupmehed ümarlauale ja küsinud ja rääkinud ja teinud sellise hea tahte kokkuleppe?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Teate, mulle ei ole teada, et peaminister oleks huvi tundnud inimeste toimetuleku, toidu hinna ja selle vähendamise võimalikkuse ja mõjude kohta, et ta oleks ettevõtjad kokku võtnud ja nendega suhelnud, kaupmehed. Nad pole mulle ka seda öelnud.

 Aga mulle on teada see, mida ma olen meediast lugenud, et nii peaminister, rahandusminister kui ka terve Reformierakond on minu arvates süüdistanud ettevõtjaid liigses ahnuses, poodide ehitamises, kasumi teenimises selle pealt. Minu mäletamist mööda peaministrile ei meeldinud see, et ettevõtjad tegelevad turumajandusega Eesti Vabariigis, ehitavad poepindu. 

Ja kui ma õigesti mäletan, siis ta süüdistas ettevõtjaid korduvalt selles, et kuidas on nüüd niimoodi, et näete, Rimi ja Prisma ja Coop ja kõik teised on ehitanud omale poepindu. Vaadake, kui suured, seal mahub kahe ostukäruga teineteisest mööda – mingid sellised asjad. Vähemalt mulle tundus, et see jutt kuskile sinna hakkas tüürima. Jah, väga palju on ettevõtjaid süüdistanud, et nemad on kõrgetes toiduhindades süüdi. 

Mina nii ei arva. Mina arvan, et ettevõtjad tegutsevad nendes raamides, mis riik on neile loonud. Ja kui riik on jätnud midagi tegemata, siis ei ole mitte ettevõtja süüdi, vaid siis on süüdi see, kes on mitukümmend aastat valitsuserakonnas olnud. Selles mõttes ma pigem ütleksin, et peaministri enda tegemata töö või peaministri enda erakonna tegemata töö. 

Ja mul on tekkinud küsimus alati ka selle kohta, et Kristen Michal rääkis sellest, et vaadake, kaubanduspinnad on nii suured ja kulu on suur sellele, loomulikult peab võtma suuremat marginaali sellelt toidult. Kõik on õige. Kõik on õige! Ma arvan, et see ongi õige väide. Minu ainuke küsimus on see, et aga mis sellest rääkida. Mis see järeldus on, mis see samm on, mida valitsus teeb nüüd? See kõlas niimoodi, et öeldi, et vaadake, et liiga suured pinnad on, nüüd hakkab valitsus varsti kokku tõmbama. Ma ei tea, viskavad täringut. Ma ei saanud aru tegelikult, mis see järgmine samm on. Kuidas nad siis selle probleemi kavatsed ära lahendada? Mingid poed tuleb kinni panna. Kas nad teevad lihtsalt nii, et igas linnas võib valida, mitu poodi või paneb kinni kaubanduspinda? Ma tegelikult ei saanud aru sellest loogikast. Jah, see võib nii olla, aga kuidas toidu hind nüüd madalamaks tuleb, seda vastust seal ei ole. Ainult väide, mis mõju on, ise te olete lasknud seda teha. 

Ma mäletan, et sotsiaaldemokraadid aastaid ja aastaid tagasi rääkisid, et palju mõistlikum oleks omavalitsustes planeerimisel kasutada seda võimalust, et sa ei lase nii palju suuri kaubanduspindu teha. Selline asi võib juhtuda. Aga toona minu mäletamist mööda Reformierakond ütles, et see on ettevõtlusvabadus. Nüüd öeldakse, et ettevõtjad on süüdi, et seda vabadust on kasutanud. See on päris huvitav seisukoht. 

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et Keskerakonna fraktsioon vaid palus valitsusel vähendada toiduainete käibemaksu, et see oli lihtsalt otsuse eelnõu. See ei vasta tõele. Mina esitasin isiklikult seaduseelnõu Eesti puu- ja köögiviljade käibemaksu alandamiseks ja teie seda ei toetanud. Miks te valetate?

Aitäh! Kui te isiklikult esitasite ja see Keskerakonna eelnõu oli, siis ma ei oska seda kommenteerida. Aga ma arvan, et puu‑ ja köögiviljadest on liiga vähe ja see oli meie seisukoht tollel hetkel. Rohkem oleks vaja teha olnud. Rohkem! See oli ka see, millega me tegelesime. Kui te mäletate, siis see analüüs puudutas ju oluliselt laiemat toidusortimenti. Rohkem. 

Tegelikult, kui nüüd mõelda, siis mis me valitsuses välja pakkusime veel näiteks puu‑ ja köögiviljade osas? Kui majandusminister tõi valitsuskabinetti sellise ettepaneku, et pensionärid võiksid suurettevõtjate elektrihinda tasuda, et energiahinnad oleksid odavamad sellistele energiaintensiivsetele ettevõtetele, siis me ütlesime, et jah, me oleme nõus seda arutama, sellepärast et seal on oma majandusloogika, kuna nendel ettevõtetel on oluline mõju majandusele ja selle ümber on teised ettevõtjad, kes tegutsevad, aga me tahame, et see puudutaks ka toiduainetööstust ja eelkõige juur‑ ja köögivilja kasvatamist. Sellepärast et, nagu me teame, kurk ja tomat, eriti talvisel ajal, vajab päris palju elektrienergiat, mis kipub kallis olema. Aga see võiks olla. 

Ja kui me nüüd teeme võrdluse näiteks Soomega ja mõtleme, et meil on toodud seda näidet, miks on teatud poodides Soomest toodud kurgid ja tomatid odavamad kui Eestis kohapeal kasvatatud, siis üks vastus on lisaks käibemaksule ja kõigele muule odavam elekter. Kuna me teame, et Soomes on energia odavam tänu nende hüdrovõimalustele ja kõigele muule, siis ka see mõjutab tegelikult selle tootmist. Sellest me arutasime, ma mäletan, et meil oli sotsiaaldemokraatidega üks, seal oli inimesi Eesti Pangast, väga erinevatest liitudest, ettevõtjate, põllupidajate, toiduainetootjate ja ministeeriumi esindajate seast, oli see vist mais, toimus meil üks päris pikk arutelu, selline neljatunnine, kus kohas me neid teemasid lahkasime.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma siin eelküsijale võib-olla tuletaks meelde, et Eesti on ikkagi Euroopa Liidu liige ja meil kehtib siin selline olukord, kus me ei saa lihtsalt oma kodumaist toodangut maksudega niimoodi otseselt eelistada. Võib-olla see on vastus tema küsimusele, mis tal teile oli. 

Aga minu küsimus on hoopiski selline. Ma olen siin tegelikult suhelnud juba pikemat aega ka Reformierakonna liikmetega just sellelsamal toiduainete käibemaksu teemal. Tegelikult väga paljud neist toetavad seda. Need, kes ei toeta, ketravad sedasama Jürgen Ligi mantrat, aga selle saab kõik argumentidega nagu puruks lasta. Aga minu küsimus teile on: mis on Reformierakonnaga teie arust juhtunud? Sellepärast et maksude alandamine ja ostujõu suurendamine on ju ometigi parempoolne poliitika. Mis selle erakonnaga on siis juhtunud teie arust?

Aitäh! Mina arvan, et kõige õigem oleks küsida politoloogide käest, et mis on juhtunud. Võib-olla nad annavad palju adekvaatsema hinnangu kui mina kui konkurentide esindaja siin saalis. Aga halvasti on, jah. Halvasti on, jah. See rahandus- ja majanduspoliitika, mida tehakse – ma ütlen, et nii halba pole Eesti Vabariigis kunagi nähtud. Kui me korra hüppame jälle selle riigieelarve juurde, riigieelarve on miinuses, nüüd tõstetakse riigikaitsekulusid miljardi euroni – okei, järgmisel aastal on natuke vähem, aga siis on miljard eurot umbes, sinnakanti –, miinuses eelarves suurendad kulusid miljardi võrra ja vähendad tulusid 780 miljonit. No sõbrad, lihtne matemaatika! Peaks aru saama, et nagu nii rumalat või nagu nii ohtlikku ettepanekut parlamenti tuua, ja peaminister julgeb veel rääkida, et see on hea, et see on midagi head. Ma ei oska öelda, me kahe aasta pärast kõik ägame selle all, mida praegu Reformierakond Eesti majanduse ja Eesti rahandusega teeb. Nendega on juhtunud midagi väga halba. Nendega tõesti on midagi selles mõttes väga halba juhtunud. 

Ma arvan, et halb on see, et nad on valinud omale erakonna juhiks ja peaministriks inimese, kes on osutunud mitte põhimõttekindlaks, vaid reitingumurelikuks juhiks. Reitingu pärast, ainult reitingu pärast ei tohiks asju ja otsuseid teha. Ma ise kahtlustan, et see tegelikult väga palju ei pruugi reitingule juurde anda. Aga kõige hullem on see, et see saab olema väga valus kõigile Eesti inimestele, kõigile Eesti ettevõtjatele.

Me võime siin praegu, ma ei tea, keegi võib naerda selle jutu üle, aga tegelikult Mart Võrklaev seda teab. Vaadake, Mart Võrklaev on kritiseerinud. Annely Akkermann on ka kritiseerinud tegelikult seda lähenemist, seda eelarve lähenemist, sest nad tegelikult saavad aru, mida sunnitakse neid tegema. Ja see on väga kole, see tõesti on väga kole. 

Nagu ma enne meenutasin, Jürgen Ligi ütles, et meil on siin mingi mentaalne seisund ja selles mentaalses seisundis ei ole võimalik, rahval või ühiskonnas on mingi mentaalne seisund, et pole võimalik midagi muud teha. Mina ütleks niimoodi, et valitsuses on mingisugune mentaalne seisund. See on päris problemaatiline, neid otsuseid sellisena ei tohiks teha. Mina julgen öelda, et nii vastutustundetut valitsust pole kunagi olnud. See kõik on juhtunud, et neil on kaos, neil on segadus, nad ei tea, kuhu nad lähevad, nad ei tea, kuidas Eestile uuesti uus hoog anda, nad ei tea, mida teha selle olukorraga, kuskohas inimesed on toimetulekuraskustes. Ma arvan, et nad ei tea, mida teha selle olukorraga, sellepärast et nad võib-olla ei teagi, et inimestel raske on. Mõnikord juhtub ka niimoodi.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Lauri! Lihtsalt, läheks korra konkreetseks. Selles eelnõus ma loen põhitoiduained. Võib-olla seletate, mis on need põhitoiduained ja mis on kõrvaltoiduained. Võib-olla väga konkreetsel näitel, näiteks Lotte maisikepikesed. Kas see on põhitoiduaine? Lihtsalt, minu valijaid huvitavad sellised asjad. Lotte maisikepikesed, 130 grammi, praegu maksab 1 euro15, ma vaatan, Selveris. Kas see on n-ö teraviljatoode, mis läheb sinna põhitoiduaine alla, või ei ole?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on kurb teid kurvastada, aga need Lotte maisikepikesed ei lähe sinna alla. Ja mul on teile veel halb uudis, et ka Kinder Surprise ei lähe sinna alla ja Snickersit ei saa sellega odavamaks. Me ikka lõppkokkuvõttes räägime põhitoiduainetest, mis on põhiliselt lihatooted, on ju, liha mis iganes vormis ta on. Me pigem räägime ikka teraviljatoodetest, mis lõppkokkuvõttes on sai, leib, sepik või mõni muu vorm, mis sellest teha saab. Me tegelikult räägime piimatoodetest, piimast endast, juustust ja muudest asjadest. Ja loomulikult puu-, juur- ja aedviljad. Need on põhitoiduained. 

Ma arvan, et on õiglane ka. Lõppkokkuvõttes on vaja tegeleda sellega, mis inimese toidulaual on ja oluline tervisliku toidulaua osa. Maisikepikesed jäävad natukene selle eelnõu järgi luksuseks. Aga ma loodan, et me suudame riigieelarvet nii palju kohendada, et see pakub tuge ka neile inimestele, kelle jaoks maisikepikesed ongi täna nagunii luksus. See on mõnes mõttes probleem. 

Ja kui ma riigieelarve kõnet hakkasin kirjutama, siis ma kirjutasin sotsiaalmeediasse, et head inimesed, kirjutage, kuidas teil läheb. Ja väga palju inimesi kirjutas. Tõesti, need lood on tegelikkuses ju väga kurvad. Need lood on sellised, kuskohas inimestel tuleb lõppkokkuvõttes ühes kuus hakkama saada toidule kulutades, ma ei tea, naine kahe lapsega, 150 eurot. Siis küsid ta käest, et kuidas te siis hakkama saate, ja ta ütlebki, et lisaks allahinnatud toidule on seal toiduabid ja kõik asjad, aga tervislikku toitu nemad näiteks ei söö. Nad ei saa endale seda lubada, see pole võimalik. Võib-olla ainuke tervislik asi on kartul seal, on ju, selles mõttes juurviljadest ei ole võimalik seda teha. 

Või kuidas üks naisterahvas Pärnust kirjeldas, et tema ja tema mehe sissetulek jääb sinna kuskile, ma ei tea, mingisugune 1200 euro juurde – kuskile sinna. Mõlemad on väga tublid tööinimesed, neil on paar last peres. Aga ta ütles, et no vabandust, aga üks on toiduprobleem, teine probleem on see, et mingeid uusi riideid lastele ei osteta. Ja seda, et naine endale oleks uusi riideid ostnud või uuskasutuses riideid ostnud – ta ütles, et ei, ma pole endale midagi ostnud, kõik läheb laste peale ja lapsed ei saa kahjuks uusi riideid osta. Seda luksust ka ei ole. 

Või siis oli hästi palju neid inimesi, kes kirjutasid, kes on omastehooldajad, et kui keeruline neil on, või kellel on mingisugune puue või mingisugused muud mured juures. Nad kirjeldasid oma summasid, kui palju neil kulub elamisele. Peamiselt, et mitte midagi ei jää järgi. 

Ja kui me nüüd asetame sinna, et naeruvääristatakse või öeldakse, et sellele pole mõju toiduainete käibemaksu langetamisel, siis ei, sellel on mõju. Ja kui me asetame nende inimeste võrdlusesse selle riigieelarve ettepaneku, mis on 114 miljonit ja rohkem suunata 10%-le kõige rikkamatele inimestele, kes teenivad 5000, 6000, 7000 eurot kuus palka, 1848 eurot iga aasta juurde neile, siis teate, kui palju see 1848 eurot näiteks neid aitaks. Või seesama käibemaksumuudatus, mis lõppkokkuvõttes on aastas keskmise pere peale umbes 600 eurot hõlpu, neid aitaks väga palju. 

Nii et neile on maisikepikesed luksus, aga neile on tegelikult päris palju normaalsest elementaarsest toidust luksus, mida siin kohvikus või sööklas iga päev süüa saab, kahjuks.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, juhataja! Hea ettekandja! Kuulasin oma toas teie ettekannet ja arutlust, vastuseid küsimustele. Ma tahan teile öelda, et te ütlesite, et te pole näinud valitsust, kes võtaks laenu ja selle laiali jagaks ja mitte ei investeeri. Ma ütlen teile, et valitsus võtab laenu 1,6 miljardit, millest 1,3 miljardit valitsus samal ajal investeerib ka, ja 1,2 miljardit suurenevad kaitsekulud, välja arvatud või rohkem kui normikohane või NATO-s kokkulepitud 2%. Nii et laen katab eelkõige kaitsekulusid, investeeringuid ja üldsegi mitte jooksvaid püsikulusid, kui te nii soovite võtta. Te vist ei ole seda eelarve esimest lehekülge läbi lugenud.  

Teine asi on see, et president Lennart … Jaa, ma juba näen! President Meri ütles, et …

Teie aeg!

… Eestile on kombeks üks president korraga. Laevas ei ole pootsmanil oma rooli, samamoodi autos mitte. Ja kui sotsiaaldemokraadid hakkasid …

Aitäh!

… eelarve käibemaksu arvutusi tegema …

Teie aeg!

... põllumajandusministeeriumis, siis see ei ole nagu lubatav.

Läks paljuks, aga aitäh! 

Aitäh! Esiteks, ma pean teid tunnustama, te olete kindlasti hea näide reformierakondlastest, keda huvitab see toiduainete käibemaksu langetus. Ma tean, et parteidistsipliin võib-olla sunnib teid hiljem siin komisjoni esindajana või siis lõpuks parlamendisaadikuna teistmoodi hääletama, aga ma saan aru, et teile see pakub huvi ja te ise sellesse usute. Ja ma usun, et reformierakondlasi tegelikult oma kabinetis salaja on veel kuulamas. Ma kujutan ette, kuidas Mart Võrklaev või keegi teine seal vaikselt selle kõlari kõrval on või. Kes te seal kuskil olete, tulge saali. Arutame, see debatt tegelikult on vajalik. Lõppkokkuvõttes ei pea olema erakonna esimees see, kes ütleb, mismoodi alati hääletama peab, oma südametunnistust võib ka kuulata ja toetada. 

Aga jah, te võite seda kõike niimoodi esitada. Te räägite järgmise aasta eelarvest. Minu mäletamist mööda järgmise aasta puudujääk oli vist ikkagist 4,5%, oli nominaalne puudujääk. See on ligi 2 miljardit eurot, ligi 2 miljardit. 

Jajah, jah, teate, ma ütlen teile, et see on ka väikene demagoogia, rääkida, et kõik kaitsekulud on investeeringud. Laskemoon näiteks tegelikult ei peaks minema investeeringu alla. Lõpuks on ta jooksev kulu. Te teete neid tšiki-prikisid selle riigieelarvega, ma ütlen, lõppkokkuvõttes väga vastutustundetult. Ja ma arvan, et kõige vastutustundetum osa on selles, et olukorras, kus päriselt väga noh ei ole tihti Eestis olnud sellist elukallidust ja paljude inimeste toimetulekuraskust, nagu paljudel inimestel on, kõigil ei ole. Kõigil ei ole seda probleemi objektiivselt. Aga ei ole tehtud tavaliselt sellises olukorras nii, et need, kes kõige suuremas hädas, saavad pisku, ja need, kellel kõige paremini läheb, neil nagu topitakse aga taskud raha täis. Ja siis peaminister patsutab ja ütleb, et noh, ägedad mehed olete, et 5000 euro teenija, sul oligi seda 1848 eurot rohkem vaja. Sellist suhtumist pole olnud. Ma küll ei mäleta. Kui te mäletate, võib-olla on seda varem tehtud. Aga võib-olla ei tasu meenutada, sest Reformierakond on reeglina valitsuses olnud, et siis võib-olla ei ole nagu kõige parem asi. Aga ma ei nõustu teiega selle riigieelarve osas, see tegelikkuses nii ju ei ole.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mulle on jäänud kõrvaltvaates mulje, et võitleme siin mõnes mõttes vale asja eest: et kes on kõige kõvem erakond, kes kõige rohkem suudab vähendada toiduainete hinda. Ma arvan, et kõik on kiitust väärt, kes on selle teema tõstatanud: sotsiaaldemokraadid, Keskerakond, EKRE ja kes iganes on veel siin taga olnud. Kiitus kõigile! Viime fookuse ikka hoopis õige koha peale. Eesti inimestel on vist ükskõik, kuidas lõpuks toiduhinna vähendamine tuleb, kes on selle algatuse taga, kes on selle eelnõu taga.

Aga mul on küsimus. Kas te olete rääkinud ka näiteks koalitsioonierakondade juhtidega või saadikutega, et kas nendel on mingisuguseid konkreetseid nüansse, mida nad tahaksid selles eelnõus muuta, või nad sooviksid hoopis ise midagi esitada, et toiduainete hind väheneks, et me saaksime lõpuks öelda, et Eesti inimestel läheks toidukorv mõnevõrra odavamaks, mida ju kõik siin saalis olevad inimesed sooviksid?

Aitäh! Ma kahjuks ei ole kõigi koalitsioonisaadikutega rääkinud, aga need, kellega ma rääkinud olen, on tõesti … No mulle on jäänud vähemalt mulje, et nad tahaks seda eelnõu toetada ja nad ei ole üldse rahul sellega, mis riigieelarvega tehakse. Näiteks Annely Akkermann, vaadake, mis tema sõnavõtud meedias on olnud valitsuse plaanide kohta. Praegu ta enam öelda ei saa, et valitsus on need otsused ära teinud, aga varem ta ikka kritiseeris. Mart Võrklaev tegelikult. Ma kahtlustan, et ka neil sees natukene kripeldab ja võib-olla oleks tahtnud teha teisi samme, aga erakond ei luba. Rohkem ma … Jah, ma lõppkokkuvõttes täpselt, detailselt ei tea, mida seal mõeldakse. Aga see eks on niimoodi, et neil on mure, neil on mure, partei reitingu pärast on mure. Sellest on kõik rääkinud minu arvates. See on põhimure Reformierakonnas. Eesti majandusest, ma olen kuulnud, räägivad vähe. Rahandusest, olen kuulnud, räägivad vähe. Toimetulekust pole minu kuuldes mitte ükski inimene rääkinud. Peamine mure on jah, mis saab Reformierakonna reitinguga. Rohkem mul informatsiooni ei ole.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu ülevaatusega. Selleks palun siia rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni.

Aitäh, hea Riigikogu eesistuja! Head kolleegid Riigikogust! Rahanduskomisjon arutas oma istungil 22. septembril esitatud eelnõu, meile tutvustas seda komisjonis Riina Sikkut. Lisaks rahanduskomisjoni liikmetele osalesid istungil Aet Külasalu ja Madis Aben Rahandusministeeriumist. Peale Riina Sikkuti esitlust käidi kõik punktid uuesti läbi. Kõikidel komisjoni liikmetel oli veidi täpsustavaid küsimusi, millele saadi ka vastused. 

Tõsi, nii nagu praegu välja toodi, need mõjud eelarvele on erinevad. Kui langetada käibemaksu kõikidele toiduainetele, on see mõju 400 miljonit, aga kui esitatud põhitoiduainetele, siis umbes 200 miljonit. See suurusjärk toodi välja. Peale arutelu võttis komisjon vastu kolm otsust. Neist kaks esimest olid konsensuslikud ja need olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind. Tehti ka kolmas ettepanek: teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Toimus ka hääletamine. Poolt olid Annely Akkermann, Diana Ingerainen, Maris Lauri, Aivar Sõerd ja Mart Võrklaev, vastu olid Aivar Kokk, Andrei Korobeinik ja Riina Sikkut, erapooletuid ei olnud.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea kolleeg! Mu esimene küsimus on võib-olla selline. Valitsus ja keskpank ise on öelnud, et käibemaksu muutus jõuab hindadeni. Nad on öelnud seda küll tõusu kohta, et käibemaksu tõus tõepoolest tõstab hindu ja kandub hindadesse ja edasi. Millega siis põhjendatakse seda, et see on võimatu, just et langus ei kandu läbi? Ja kui see käibemaksu muutus ühes suunas jõuab hindadesse, millest siis selline tugev reformierakondlik arvamus, et käibemaksu langetamine ei jõua hindadesse?

Aitäh! Me arutasime seda komisjonis ja nagu ma ütlesin, meil olid abiks Aet Külasalu ja Madis Aben Rahandusministeeriumist. Toodi välja teiste maade näited, kus see käibemaksu alandamine kahjuks ei ole jõudnud lõpphindadesse, ja seda mitme riigi näitel, mitte ainult siin esitatud näites Lätis. Ja tõesti, Soome praegu seda proovib, proovib ettevaatlikult, kas see pool protsenti avaldab mõju või mitte. Käidi läbi kõik need arutelud, millest see hind kujuneb, milline on see ahel ja millised on osakaalud. Käibemaks on tõepoolest umbes kolmandik, aga kahjuks ei ole mitte mingit garantiid, et see langetus lõpphinda jõuaks.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on see, kas komisjonis oli juttu või kas Rahandusministeerium kommenteeris natuke pikemat vaadet. Tavaliselt üritatakse hinnata – ja mida ka Rahandusministeerium teeb – lühiealist mõju eelarvele. Seal arvestatakse küll maksupõrgetega jne, kui palju ta jätab inimestele raha kätte ja kui palju ta läheb tarbimisse. Aga kas oli ka juttu sellest, kuidas selle madalama põhitoiduainete käibemaksu mõju oleks selle sektori ettevõtjatele ja põllumeestele? Kas see loob töökohti juurde, kasvatab see sektori mahtu, nende võimekust investeerida? Kas sealtläbi ei võiks laekuda eelarvesse keskpikas perspektiivis siiski rohkem raha? Kas sellest oli juttu?

Aitäh, hea küsija! Sellest ei olnud juttu sellises ulatuses.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et komisjon tegi otsuse tagasi lükata. Aga kas te saaksite palun avada, mis põhjus see oli, miks tagasi lükata? Miks see ettepanek toiduhinna alandamiseks komisjonis toetust ei leidnud? Ja kui võimalik, kui see teie käsutuses olevast protokollist nähtub, siis kes hääletasid selle poolt komisjonis, et tagasi lükata selline ettepanek, kui tohib küsida?

Aitäh! Nii nagu ma juba korra ette lugesin, oli tagasilükkamise poolt Annely Akkermann, Diana Ingerainen, Maris Lauri, Aivar Sõerd ja Mart Võrklaev. Vastu olid Aivar Kokk, Andrei Korobeinik ja Riina Sikkut. Ja kõige suurem põhjus on ikkagi see, et käibemaksu alandamine tekitab puudujäägi riigieelarvesse umbes 200 miljonit, aga ei ole kindlust, et see langus jõuaks lõpptarbijani, et ta jõuaks hinda.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma siiski parandan teid selle Soome märkuse osas. Soomes tegelikult kehtib toiduainetele soodsam käibemaksumäär ja juba päris pikalt.

Aga ma küsin teilt hoopis selle kohta, et vastuses minu kolleegile te väljendasite, et te ei saanud toetada komisjonis seda eelnõu põhjusel, et see viiks riigieelarvest tulu ära. Aga samas on teie enda erakonna poolt algatus vähendada hasartmängumaksu. Kas te saaksite palun lahti selgitada, kuidas hasartmängumaksu puhul alandamine töötab ja kuidas see töötab toiduainete puhul?

Aitäh küsimuse eest! Mina pidasin silmas seda, mis hetkel Soome plaanib, see pool protsenti alla tuua, et kuidas nad seda arutavad. Aga seda teist teemat me komisjonis ei arutanud.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No tegelikult on niimoodi, võib-olla peatun sellel, et Madis Aben teid seal konsulteeris. Ma mäletan, kui ma veel ei olnud poliitikas, see võis olla 2018 või 2019, Madis Aben kirjutas Äripäeva pika arvamusloo. Ma imestusega lugesin. Ta kirjutas, et maailmamajandus ja riikide majandused enam kunagi langeda ei saa, et edasi ainult tõusevad. Siis ma hakkasin mõtlema, et Madis Abenil on ka huvitavaid mõtteid. 

Aga näiteks, kui me vaatame siin Saksamaa kogemust 2020. aastast, siis hinnad langesid, kui käibemaksu langetati, ja hinnatakse, et selline 70% maksulangetusest kandus läbi. Portugalis, kui see 2023. aastal tehti, siis kandus peaaegu täielikult läbi, Portugal võttis lisameetmeid, kus jälgiti siis hindade, põhitoodete hindade muutumist ja seda ka avaldati. See avaldas ettevõtetele mõju. Kas komisjonis arutati ka selliseid asju, et kui see muudatus teha, et mida saaks sellega koos teha, et siis suurendada võimalust, et see langetus läbi kandub ka tarbijahindadesse?

Teie aeg!

Aitäh! Me ei arutanud seda komisjonis sellisel kujul.

Tanel Kiik, palun!

Hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kas te komisjonis arutasite ka sedasama kaubandus-tööstuskoja pikaaegse juhi Toomas Lumani ettepanekut, et 100 000 inimese arvamust ja väga paljude parlamendierakondade arvamust võiks ju arvesse võtta nii, et esialgu rakendada toiduainete käibemaksu langetamist tähtajaliselt, vaadata, kuidas see toimib, ja siis selle põhjal teha püsiv otsus, kas sellele on jumet või ei ole, kas see jõuab hindadesse või mitte? Kas seda olulist küsimust arutati Riigikogu rahanduskomisjonis? Ja kui ei arutatud, siis miks ei arutatud? See on esimene küsimus. 

Kuna mul on veel 20 sekundit aega, siis ma küsin ka teise küsimuse. Hea kolleeg Annely Akkermann, kes vist juba lahkus siit ruumist, andis mõista, et valitsuses oli nagu kapten, niisugune tähtis erakond, Reformierakond, ja siis oli nagu pootsmani rollis sotsiaaldemokraadid, ma saan aru. Kas te olete aru saanud, millises rollis Eesti 200 seal on ja kui palju on teil sõnaõigust ja arvamusõigust? Mis hetkel võib arvata, et Reformierakond valitseks täitsa üksinda, nagu ta on ka kunagi enne proovinud?

Aitäh selle küsimuse eest! Sellel rahanduskomisjoni istungil me ei arutanud Toomas Lumani ettepanekut ja ammugi mitte seda pootsmanide teemat.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma oletan või eeldan, et komisjon tegi väga sisulise arutelu sellel teemal, mitte ei põhinetud lihtsalt kellegi mingisugusel arvamusel. See tähendab seda, et kindlasti Rahandusministeeriumi esindajad olid teinud analüüsi. Üks on see, mis on Eesti-sisene arvamus, aga kindlasti on vaadatud väljapoole ka. Ja ma küsiks siis. Sellel ajal oli teada, et päris mitmes riigis plaanitakse toiduainete käibemaksu langetada ja seal usutakse, et see mõju on, ja seal valitsused plaanivad selle jõustada. Kas Rahandusministeerium oli uurinud teiste riikide plaane, kuidas seda kavatsetakse ellu viia, oli seda analüüsi teinud ja kas ta esitas selle komisjoni liikmetele?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, rahanduskomisjon meil seal oli ja rääkis ja rääkisid siis nii Madis Aben kui ka Aet Külasalu. Viidati analüüsile, mis tehti suhteliselt hiljuti mõttekoda Paraxises, mis analüüsis, kuidas võiks olla maksutõusude mõju vaesemale elanikkonnale. Natuke me sellest rääkisime. Mina isiklikult küsisin, et äkki nad teavad või on silma jäänud mingid meetmed, kuidas me just neid inimesi aidata saaks. Mul on väga suur mure üksikvanemate ja üksinda elavate pensionäride pärast. Sealt tuli küll välja, et see meede, mis toimib, on ikkagi otsetoetuste suunamine nendele inimestele, kes seda vajavad, et selline üldine maksulangetus ei anna seal sellist efekti. Sellest me küll rääkisime.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea kõneleja! Te väitsite seda, et üks põhiline põhjus, miks see eelnõu tagasi lükata, on see, et ei olnud kindlust, et hinna alandamine jõuab lõpphindadesse. Siin on nagu mingi selline kummaline vastuolu. Mind huvitab, kas selle peale ei mõeldud komisjonis. Ometigi ju Eesti ümber kõik naaberriigid kas ühel või teisel viisil kaaluvad, plaanivad ja lähevad käibemaksu alandamisele toiduainetel, ja seda on teinud paljud teised riigid. Jääb selline tunne, et kas neil oli kindlus ja meil ei ole kindlust. Millest tuleb selline erinevus? Kas nemad siis teevad midagi väga valesti ja meil on eriliselt võimekas nagu analüüsiplaan ja me näeme asju teistmoodi ja targemalt? Kas sellist asja nagu võrdlus ei vaadatud, et miks see arvamus Eestis on nii märkimisväärselt erinev kui kõikidel teistel või väga suurel hulgal teistel riikidel ümberringi?

Aitäh! Tegelikult see tundub ju tõesti hästi loogiline, et see ravim, mis toimib seal, võiks toimida ka siin. Aga toodi ka välja pikemavaateliselt erinevad riigid, kus oli seda tehtud ja kus tegelikult sellist pikemaaegset, ütleme, kolm kuni viis aastat, seda mõju hindades ei olnud. Need hinnad ei olnud sellisel määral alla tulnud. Seda küll esitleti, jah.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Alati on debatt hea ja kasulik siis, kui on laua taga rohkem osapooli. See võis mul kõrvust mööda minna, aga te saate kohe seda parandada ja täiendada. Kas sellele arutelule komisjonis olid kutsutud ka näiteks kaupmeeste esindajad ja ettevõtjad, alates Oleg Krossist, kes tegelikult loob maale kauplusi ja on avaldanud arvamust? Kas oli kaasatud ka see sektor, keda tihti süüdistatakse selles, et nad on kasuvõtjad, nad jätavad kasumi endale, see ei jõua inimesteni? Kas selline arutelu toimus? Tõepoolest, üle nende või nende taga rääkida ei ole ju mõistlik.

Aitäh selle küsimuse eest! Selles komisjonis kaasamise ringi ei tehtud, aga ühtegi süüdistavat hoiakut ma ka ei tajunud.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mõnevõrra tegi minu küsimuse sissejuhatuse juba kolleeg Helmen Kütt ära. Ma tahtsin ka uurida, kuidas oli komisjonis arutelu nende paljude organisatsioonide tagasiside üle, kes on andnud positiivse tagasiside, et selline asi võiks Eestis toimida. Minu jaoks on katusorganisatsioon ennekõike just põllumajandus-kaubanduskoda, kes alati esindab seda minu hinnangul väärikalt ja tasakaalukalt. Aga kuna selle küsimuse vastuse ma sain, siis ma küsiksin mõnevõrra teistmoodi sama küsimuse, mille ma küsisin Lauri Läänemetsalt. Kas komisjonis oli arutelul ka see, et mingeid alternatiivseid variante pakuksid välja näiteks Eesti 200 või Reformierakond, ma ei tea, kas või teil komisjoni liikmetel omavahel? Millega te oleksite valmis edasi minema just toidu hinna vähendamise suhtes? 

Aitäh! Me seda sellisel kujul ei arutanud. Aga kehtestada mingisugused toiduainete hinnad või piirid, seda on väga keeruline teha avatud turu raames. Küll aga, nagu ma juba ütlesin, mind huvitas, kuidas ikkagi neid inimesi konkreetselt aidata, kes kõige rohkem sellest maksutõusust pihta said. Siis oli vastus, et need on otsetoetused täpselt nendele inimestele ja nendele, kellel seda vaja on.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Muidugi, see toiduainete käibemaks ja see eelnõu ise on vist teema, kus pretsedenditult vist peaaegu kogu ühiskond toetab. Kõiksugu erialaliidud, ettevõtete liidud, ettevõtted, inimesed, 100 000 allkirja – seal ei ole peaaegu mitte kedagi peale põhimõtteliselt valitsuse, kes oleks selle vastu. Valitsus on tegelikkuses selles üksi.

Aga ma lähen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Minu arvates on väärikas ikka, et inimene tuleb oma palgaga toime, mitte elab toetustest. Ja kui me räägime, ka 1600 ja 1500 eurot teenivad inimesed, ka neil on raske ja toiduhindadega keeruline. Neile me ju ei hakka toetusi jagama. Ehk ma küsin uuesti. Kas ma sain õigesti aru, et Rahandusministeerium ei esitanud teile, komisjonile neid analüüse, nad ei olnud uurinud teistest riikidest, kuidas nemad kavatsevad tulevasi toiduainete käibemaksu langetusi teha ja mismoodi jõustada? Mu küsimus oli see, kas Rahandusministeerium oli Soomega ühendust võtnud, Rootsiga ühendust võtnud, Lätiga ühendust võtnud. Ja kas oli tehtud analüüs või see oli lihtsalt Rahandusministeeriumi enda arvamus mingi vana info pealt?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, esitati Rahandusministeeriumi poolt ikkagi analüüse. Nad olid uurinud, kas on juba nendes maades, kus on toiduainete käibemaksu alandatud, kas seal on hindadele pikaaegne mõju. Ja seda mõju kahjuks ei olnud. Mul oli küll õnn siis viibida riigieelarve kontrolli komisjonis, kus me kõikide nende gruppidega saime kokku, nii toidutootjad kui ka toidumüüjad. Ja ausalt öeldes ma sellist konsensust ei tajunud, et nad kõik oleksid olnud täpselt nõus, et kui põhitoiduainete käibemaksu alandada, siis see jõuab hindadesse.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Züleyxa Izmailova.

Head kolleegid! Head Eesti inimesed, kui te veel ärkvel olete ja jälgite! Tõepoolest, Eesti on üks väheseid Euroopa Liidu riike, kus toidule ei kehti käibemaksusoodustust. Eestlaste toidule kehtiv maks ei tee vahet esmavajadusel ja luksusel. Samal ajal kui hinnad on kasvanud, on inimeste ostujõud langenud ning järjest enamate toidulaud muutub kesisemaks. Aga olukorras, kus maksupoliitika peaks inimest toetama, olema õiglane ja proportsionaalne inimese tegeliku sissetulekuga, tahab valitsus võtta jooksvate kulude katteks SMS-laenu ja jagada tuhandeid eurosid riigieelarvest kõige rikkamate inimeste kontodele. 

Kas see on aus või õiglane? No ei ole! Aga miks see eelnõu on ikkagi vajalik? See on vajalik sellepärast, et näiteks eelmise aastaga võrreldes on toidukaupluste müügimaht augustikuu seisuga langenud 5%. See tähendab, et inimesed jätavad üha sagedamini midagi ostmata ja mitte seepärast, et nad tahaks ostmata jätta, vaid seepärast, et nad ei saa lihtsalt endale lubada isegi esmavajalikku. See 5% kehtib toidukaupadele.

See on selge märk, et Eesti on jäänud hinnatõusu spiraali. Kõrged hinnad pidurdavad esmatarbekaupade tarbimist, see omakorda kahjustab kohalikku põllumajandussektorit ja toiduainetööstust, mis on tööandjaks paljudele eestlastele. See omakorda nõrgestab juba kogu Eesti majandust ja inimeste ostujõudu. 

Importkaupade osakaal Eestis kasvab, kohalik toodang taandub. Odavam välismaine toit tõrjub meie kodumaise toodangu poelettidelt ning õõnestab meie toidujulgeolekut. See on fakt, mille on esile toonud ka Eesti Toiduliit. 

Sellelt riigi ühtsust lõhkuvalt inflatsioonispiraalilt hoo mahavõtmiseks on toiduainete käibemaksu langetamine praeguses olukorras üks kõige tõhusamaid viise. Aga lisaks toiduliidule, keda ma juba mainisin, ja enam kui 100 000-le Eesti inimesele ütlevad ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Eesti Kaupmeeste Liidu alla koondunud ettevõtted ja töösturid, et toidukaupade käibemaksu alandamine on möödapääsmatu samm Eesti toidujulgeoleku, tarbijate heaolu ja kohaliku majanduse konkurentsivõime tugevdamiseks. 

Aga kui meie valitsus jätkab toidu käibemaksu erisuseta ja pigistab sealt, kus enamik eestlasi juba niigi on koomale tõmmanud, siis meie naabrid liiguvad hoopis vastassuunas. Lätis kehtib maksusoodustus imikutoidule ja madalam käibemaks kehtib kohalikule puu- ja köögiviljale. Ning Läti valitsus valmistab ette otsust, millega alandatakse põhitoiduainete käibemaks 12%-le. 

Rootsi plaanib juba järgmise aasta teisest kvartalist vähendada toiduainete käibemaksu 12%-lt 6%-le. Saksamaal ja Prantsusmaal on toiduainete käibemaks 7%, Soomes hakkab peagi kehtima 13,5%-line toiduainete käibemaks. Hispaanias ja Itaalias on toiduainete käibemaks 10% ning olulisemate toiduainete puhul on see vaid 4%. Suurbritannias on peaaegu kogu toit üldse käibemaksuvaba.

Need sammud pole juhuslikud. Riigid võitlevad toidu hinna konkurentsis oma siseturu ja oma tootjate eest. Kui Eesti valitsus jääb ka siin mokk töllakil vahtima, ei jää me mitte ainult kõrge toiduainete käibemaksuga saareks Euroopas, vaid muutume veelgi ebaatraktiivsemaks turismi sihtkohaks. 

Toidu ja teenuste hinnatase mõjutab otseselt turismisektori konkurentsivõimet. Kui Rootsis, Lätis ja Soomes hinnad langevad, siis Eestis muutub söömine ja majutamine väliskülalistele veelgi kallimaks. See omakorda vähendab turismi ja sisenõudlust – kaks valdkonda, mille taastumist me just praegu hädasti vajame. 

Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaks.

Kriitikud väidavad, et käibemaksu alandamine toob kaasa riigieelarve tulu vähenemise, aga see eeldaks, et inimene, kellele jääb toidu ostmisest natuke rohkem raha alles, jätab selle oma kontole ega suuna seda tarbimisse. Seda nimetatakse madala elastsusega kauba maksutulu languse efektiks. See põhineb teoorial, et maksutulu muutus sõltub sellest, kui elastselt reageerib tarbimine maksumäära muutusele. 

Aga Eesti puhul see ei kehti, sellepärast et meie inimeste säästumäär on üks madalamaid Euroopas. Inimesed kulutavad praktiliselt kogu oma palga ära ja hea, kui nad palgapäevanigi vastu peavad, sest tihti saab raha juba enne otsa. 

Ja sisuliselt pole Eestis teisi põhimäärast madalama maksumääraga kaupu, mida inimesed säästude eest saaksid tarbida. Kui toidult jääb kuus üle 20 või 30 eurot, liigub see raha kohe tagasi tarbimisse, kvaliteetsema toidu peale või muule vajalikule. Kõik need kulutused on meil maksustatavad 24%-lise käibemaksuga. 

Seega, suur osa maksulaekumistest taastub ringtarbimise kaudu ja tegelik eelarveline mõju on mõõdukas, samal ajal kui sotsiaalne ja majanduslik mõju oleks märkimisväärne. Käibemaksu alandamine põhitoidult aitab murda hinnatõusu spiraali ja pidurdada inflatsiooni. Kui toiduhinnad stabiliseeruvad, aeglustub surve palkade ja hindade vastastikusele tõusule. See on esimene samm, et välja tulla inflatsiooni ja maksutõusu spiraalist, mis on meid juba mitu aastat painanud. 

Samal ajal tugevdaks see kodumaist toidutootmist, sest hinnavahe välismaise importkaubaga väheneb. See tähendab kindlustunnet tootjatele, töökohti maal ja paremat toidujulgeolekut Eestis. Aga see tähendab ka edukamat minekut meie turismisektorile ja tervislikumat toidulauda Eesti rahvale. 

Kokkuvõtteks tahan öelda, head kolleegid, et see eelnõu on lisaks muule ka majanduse tasakaalustamise meede, mis aitab vähendada hinnasurvet, tõsta ostujõudu, taastada nõudlust ning anda hoogu kodumaistele tootjatele ja teenindussektorile. Kui meie naabrid alandavad toiduainete käibemaksu, siis ei saa Eesti endale lubada, et me jääme selliseks kõrge maksumääraga riigiks. Nii et, head kolleegid, ma palun teil seda eelnõu toetada, sest see oleks tõesti esimene samm hinnatõusu spiraalist väljumiseks. Aitäh!

Järgmisena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun! Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea ettekandja! Head kolleegid! Alustan lühidalt kiitusega. Hea eelnõu, kindlasti tuleks toiduainete käibemaksu alandada. Kiidan personaalselt ka Zuzut. Ma arvan, et selle koosseisu kindlasti kõige parem kõne, sisukas, katsid enamuse fakte ära. Nii et ma saan keskenduda võib-olla mõnedele seonduvatele asjaoludele rohkem. 

Noh, mida ütles siis kolleeg Reformierakonnast? Ei ole vaja maksuerisusi, on vaja otsetoetusi. Need on parim lahendus. Seda juttu olen ma Reformierakonnalt kuulnud tõesti nii pikka aega, et tahaks öelda, et lapsest saadik olen Reformierakonnalt seda kuulnud, aga nii kaua vist ei ole Reformierakonda olnud. Aga terve aja, kui Reformierakond on olnud, on nad rääkinud, et kõige parem lahendus on otse inimesi toetada, mitte siis näiteks maksuerisusi kasutada. Aga tegusid ei ole sellele kunagi järgnenud. Otse vastupidi, kui me siin räägime sellistest otsestest toetustest, siis Reformierakonna juhtimisel vähendati oluliselt näiteks suurtele peredele suunatud toetust, väga otsene ja väga konkreetse sotsiaal-majandusliku aspektiga seotud. Nende juhtimisel kaotati ära – muide peab ütlema, et ka sotsid toetasid seda – see tulumaksuvabastus, mida inimesed said laste arvelt, jälle väga konkreetselt lastega peredele suunatult. Nii et need otsetoetused – see jutt on lihtsalt üks vale. Aga see, et Reformierakond valetab, jällegi ei tohiks kedagi imestama panna, nii et selles osas ei imesta ka mina. 

Nüüd teine asi, mis puudutab seda Reformierakonna juttu, et see käibemaksualandus ei kandu hindadesse. Jälle vale. Tegelikult kogemused Euroopast näitavad, et kandub. Ja tegelikult Euroopas on lisaks näiteid selle kohta, kuidas soodustada, et kanduks. Mida on tehtud näiteks Portugalis ja Saksamaal? Üks asi on see, et statistikaamet ja konkurentsiamet on koos selle langetusega hakanud jälgima kokkulepitud ostukorvis olevate toodete hinnamuutusi ja seda jälgimistulemust regulaarselt avaldama. Aga näiteks Portugalis tehti ka seda, et kohustati, tehti üleminekuperiood, poekette kohustati avaldama varasemat hinda ja maksulangetusele järgnenud hinda. Jälle mõjus väga hästi ja maksulangetus kandus väga hästi hindadesse edasi. 

Nii et kui mitte ainult teha maksulangetus, mis on vajalik, vaid mõelda sinna juurde meetmeid, mis toetaks selle edasikandumist, küll ta siis kandub. Ja üks oluline toetus, et asjad, sellised maksuerisused edasi kanduksid, on ka sõnumid valitsuse poolt. 

Ma toon näite sellest ajast, kui EKRE oli valitsuses ja langetati kütuseaktsiise, siis isegi mitte väga sellise suure tiraažiga ajakirjas toonane rahandusminister Martin Helme ütles, et valitsus alandab aktsiise selle mõttega, et ka tarbijateni see jõuaks, aga valitsus, juhul kui see ei peaks jõudma, kaalub ka seda, et mootorikütused panna kriitiliste toodete nimekirja, millisel juhul valitsus peab hakkama ise neid hindu reguleerima. Ettevõtjad on targad inimesed, saavad aru, funktsionaalne lugemisoskus on olemas, ja said aru, et parem on ikkagi maksulangetus tarbijatele edasi kanda kui riigi kätte hinnaregulatsioon anda. 

Nii et, Reformierakond, teil on palju, mida mõelda ja arutada, saate fraktsioonis selle asja käsile võtta. 

Nüüd, head sotsid! Ma usun, et te olite juba peaaegu, et Epler, näed, kirub siin Reformierakonda. Ma siiski pool kõneaega säästsin ka teie jaoks, võib-olla nelja minutit ei kulugi. No ma hakkan pihta kõigepealt sellest, et kas te usute või ei usu ise sellesse, et teie eelnõu edasi läheb, ja kas te ise vähemalt teete kõik, mis võimalik, et see läheks, vähemasti olete kogu oma riviga kohal. Mida ma oma kurvastuseks näen, hea kolleeg Võrust Anti Allas, teda pole. Arvatavasti ta tegeleb praegu sellesama asjaga, millega ta on tegelenud viimased paar kuud. Ta räägib Võru inimestele, et tema ei toetanud automaksu kehtestamist. Võtad hääletustulemused lahti, Anti hääl on seal poolt. Ma arvan, et ta võib-olla täna rääkis Võru kaubanduskeskuses inimestele sellest, et ta langetab koos kolleegidega toiduainete käibemaksu. Aga noh, ei piisa sellest, vähemalt kohale tuleb tulla ja oma hääl sellele anda. 

Ja sa kunagi ei tea, nagu siin Läänemets ise ütles, et on ju palju reformierakondlasi, keda ta teab, kes salamisi toetavad seda. Ja vaata, ühel päeval juhtubki see, et tulevad need saali, siis on Allase hääl puudu ja ikka ei lähe läbi. Piinlik lugu, eks ole. Nii et selles mõttes siin avaldub ka see sotside silmakirjalikkus. 

Teine asi muidugi, kus see avaldus eriti otseselt, oli Läänemetsa kõne. Tegelikkus Eestis on see, et käibemaksu tõusu tegid sotsiaaldemokraadid koos Reformierakonnaga. Jälle vastuvaidlematu fakt. Nüüd Läänemets püüdis seda kuidagi panna kastmesse, et see oli ajutine. No justkui see ajutisus oleks siis tänaseks juba läbi olnud. Ei olnud ju nii. Ta ise ütles, et ajutisus oli mõeldud kuni järgmiste valimisteni. Ma ütleksin, selline mõttetu ajutisus, sest enne valimisi saavad kõik parteid küsida mandaadi, et kui me läheme, siis me muudame ühte või teist maksu üles- või allapoole, ja selleks ei pea olema eelmine koosseis seda ajutisena kehtestanud. Nii et see oli lihtsalt selline püüe kuidagi teeselda, ikkagi justkui sotsid nagu ei oleks tõstnud käibemaksu. Tõstsid küll. 

Lisaks sellele korduvalt mitte ainult ei tehtud ettepanekuid siin valitsusele, et hakata tegelema käibemaksu langetuse üle mõtlemisega, vaid olid ka konkreetsed eelnõud saalis, meie erakond esitas, minu teada ka Keskerakond, konkreetsed eelnõud, et langetada toiduainete käibemaksu. Ja sotsid hääletasid sellele vastu. Ja noh, see põhjendus, mille kolleeg Läänemets täna siin tõi, miks nad vastu hääletasid, et me hääletasime vastu, sest me tegelesime – sihuke piinlik põhjendus. Ma mäletan, me selle Piret Hartmaniga siin isegi pidasime seda vestlust ja ma küsisin temalt, et kas siis toetate. Ja vaat siis täpselt Hartman ütleski, et ta otsustas luua töögrupi, et seda kõike analüüsida, kas on vaja toetada. Noh, me teame avalikus halduses, miks tehakse töögruppe. Selleks, et asi edasi lükata või tagasi lükata. Nii et see, et me tegime juba analüüsi, ei ole kuigi veenev argument. Ja mul on tunne, et ka Eesti inimesed on aru saanud, et ikkagi käibemaksu sotsid tõstsid. 

Konkreetne eelnõu, hea eelnõu. Kahju, et teil ei olnud selgroogu, kui te valitsuses olite, toetada seda, et see käibemaksuerisus teha. Aga täna mina julgen küll öelda, et mina toetan seda eelnõu ja seepärast ma hääletan Reformierakonna juhtimisel tehtud tagasilükkamise ettepaneku vastu. 

Mul on üks personaalne ettepanek ka kolleeg Läänemetsale. Seda on teised ka siin rääkinud, aga tema siis täna oma kõnes rääkis sellest paganlikust 1848 eurost, mis ta hakkab järgmine aasta rohkem saama. Ma ütleks, et konkreetne ettepanek, Lauri, on see, et aga anneta see kuidagi niimoodi nähtavalt, et kuskil registris on näha, et sa annetasid. Anna ära! Siis ta ei paina sind, saad öösiti rahulikumalt magada ja inimesed saavad näha, et selle 1848-ga on sul lugu kenasti lahendatud. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats. 

Jaa. Palun, igaks juhuks võtame kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, nii palju, kui teid siia saali veel on jäänud sellisel hilisel tunnil? Ja loomulikult, inimesed, kes jälgivad pingsalt meid interneti vahendusel! 

No alustame sellest, et tõesti, siin on erakondi, fraktsioone, kes on vastavat eelnõu, mis puudutab toiduainete käibemaksu langetamist, siinsamas lugenud meie puhul vähemalt neli korda, marvan, et EKRE puhul võib ka kolm-neli korda öelda. See teema on olnud päris tihti meil siin laual ja saalis. 

Eks siit puldist on täna tõesti kõlanud palju valesid ja süüdistusi. Kui me võtame lugupeetud sotside esimehe kõnet, siis ta rääkis hästi palju, kuidas valitsus on ikkagi küündimatu ja saamatu ja kõik need valed otsused olid. Aga ma arvan, et ta rääkis ikkagi sellest valitsusest, kus sotsid olid ise ka pundis, sellepärast et teistmoodi see ei ole ju võimalik. Ja praegune valitsus, kus sotse rohkem pundis ei ole, lihtsalt jätkab sama küündimatult. 

Tuleb ju ausalt öelda – ja sotsid peavad tunnistama –, head sõbrad, ega rahvas ju rumal ei ole, väga hästi mäletavad, kes tõstis käibemaksu, millal tõsteti, kelle toel ja mis makse veel tõsteti. See on tõesti silmakirjalik, mis praegu toimub. Seda maksu, mida te tõstsite, tulete langetama. See on loomulikult ka õige, ma ei vaidle selle sisus ju, selles mõttes, et te saate aru: me oleme ju ise seda välja pakkunud ja te olete järjepidevalt seda mitte toetanud, isegi maha hääletanud. Tagatipuks ütleb veel sotside esimees, et me hääletasime vastu, me ei toetanud, kuna me ju ise ka tegelesime sellega. No kuldsed sõnad ju! See tuleb kuskile üles kirjutada. Me ei toetanud seda head mõtet, kuna me ise tegelesime sellega. Tule taevas appi! 

Aga mis siis rahvas räägib ja mida ta ei ole unustanud? Selle nimel, et olla valitsuses, selle nimel, et omada ministriportfelli, võtsid sotsid vastu erinevaid maksutõuse. Hakkame neid loetlema. Tulumaksu tõus 20%-lt 22%-le. Hea, et veel kaht prossa ei tulnud juure. Käibemaksu tõus 22%-lt 24%-le. Kehtestasite automaksu, kehtestasite auto registreerimistasu. Erandkorras tõststite erinevaid aktsiise, bensiini-, diisli-, gaasi-, elektri-, rääkimata alkoholi- ja tubakaaktsiisist. Tõstsite eriarsti visiiditasu, haiglavooditasu, tõstsite majutuse käibemaksu 9%-lt 13% peale, ajakirjandusväljaannete käibemaksu 5%-lt 9%-le. Muutsite maamaksu määrasid nii, et maamaks on tõusnud. Muutsite haigushüvitiste maksmise korra nii, et töötajad maksavad ja tööandjad maksavad rohkem. See muudatus viidi sisse 1. juulist 2023. See on kõik teie töö. 

Maksustasite ka pensioni, mis meie ajal viidi välja maksustamise alt. Kaotasite tasuta maakondliku ühistransporti. Ja nüüd te tulete ütlema, et see valitsus on küündimatu, saamatu ja need otsused on valed, mis on tehtud. Te tõesti arvate, et rahvas on rumal või? Need on kõik teie otsused koos Reformi ja Eesti 200-ga. Ärge arvake, et rahvas on rumal.

Ja nüüd teiselt poolt, tõesti, tuleb selline nutulaul, et meil on toimetulekuga probleemid, inimestel ei ole korralikku söögilauda. Selle jaoks on vaja käibemaksu langetada. Loomulikult on vaja langetada ja sellest me räägime ju pidevalt ja kaua. Aga mille tagajärjel see kõik on toimunud? Sõbrad, see on teie töö vili, mida te tahate praegu parandada. 

Meie erakond loomulikult toetab toiduainete käibemaksu langetamist, nii nagu ta on toetanud ka enne. Me oleme mitmeid kordi toonud oma eelnõusid siia saali. Ja on väga küündimatu see suhtumine, mida ka lugupeetud sotside esimees siin ütles: me ei toetanud neid, kuna me ise tegelesime sellega. Jõudu teile!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 661 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamist.  

Head Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 661 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 37 Riigikogu liiget, vastu 21, erapooletuid 0. Sellega seoses on eelnõu tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Oleme läbinud 12. päevakorrapunkti.  

Ja liigume tänase viimase, 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 625 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Tervist, head kolleegid! Kell on peaaegu 12, nii et varsti on meil neljapäev. 

Selline juba pikalt menetluses olnud seaduseelnõu paneb oma eesmärgiks taastada õiglust, sest iseenesest on see hästi lühike, sellega muudetakse mootorsõidukimaksu seaduse § 15, lisades sinna uue punkti 4 järgmises sõnastuses: "mootorsõidukit, mis on puudega inimese omandis."

Nii et väga lihtne, ainult üks lause, aga tegelikult väga suur mõju, sest see muudatus sätestab, et kui mootorsõiduk on registreeritud puudega isiku nimele, ei kohaldata sellele sõidukile aastamaksu. Registreerimismaks tuleb jätkuvalt tasuda. 

Eesmärk on täiendada mootorsõidukimaksu seadust sättega, mille kohaselt on maksuvabastuse aluseks mootorsõiduki omamine puudega isiku poolt. Muudatus puudutab ainult mootorsõiduki aastamaksu, nagu ma ütlesin. Eesmärk on tagada, et maksustamisel arvestatakse sotsiaalselt haavatavate sihtrühmade vajadusi ja toimetulekut. 

Nagu me kõik teame, nii puuetega inimesed kui ka paljulapselised pered on põhiseadusega eraldi kaitstud. Meie arvates on ebaõiglus tekkinud mootorsõidukimaksu seaduse vastuvõtmisega, sest ei paljulapselised pered ega puuetega inimesed ei ole saanud seda, mida nad oleksid pidanud põhiseaduse järgi saama, ehk erilähenemist. 

Kui valitsus üritas vahepeal seda lastega perede küsimust kuidagi lahendada – kuigi meie arvates ikkagi ebapiisavalt –, ehk 100 eurot vähem aastamaksu iga lapse puhul, siis puuetega inimesed jäid ikkagi valitsuse huviorbiidist välja. Meie arvates ei ole see absoluutselt õiglane. Puudega inimestel on sageli suurenenud sõltuvus isiklikust transpordist seoses liikumispiirangute või meditsiiniliste vajadustega, mistõttu on otstarbekas sätestada neile maksuerand. Seda me üritame oma seaduseelnõuga ka teha. 

Tegelikult on ka õiguskantsler Riigikogus oma seisukohti esitades öelnud, et on olemas vajadus maksustamispoliitikas erisuste loomiseks puudega inimeste suhtes. Õiguskantsler juhtis tähelepanu, et põhiseadus kohustab riiki tagama puudega inimestele erilise toe ja kaitse, nagu ma olen juba rääkinud. 

Nii et kehtiv seadus puudega isikutele maksuerandeid ei sätesta. Võrdluses näiteks teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võib täheldada, et mitmes riigis, näiteks Saksamaal ja Soomes, on puudega inimestele kehtestatud sõidukimaksusoodustused või erandid. Eesti õiguskorras on puudega inimestel juba mitmeid soodustusi seoses sõidukite kasutamisega, näiteks parkimissoodustused ja kütuseaktsiisi tagastamise võimalus. Nii et käesolev muudatus täiendaks seda toetuste paketti maksusüsteemi tasandil. Meie arvame, et see oleks õiglane. 

Eelnõuga tehtav muudatus aitab vähendada puudega inimeste maksukoormust ja toetab nende igapäevast toimetulekut. Kuna isiklik transpordivahend võib olla ainus realistlik liikumisvõimalus tööle, arsti juurde või sotsiaalteenustele pääsemiseks, on maksuvabastusel oluline roll puudega inimeste elukvaliteedi säilitamisel. Seega on sotsiaalne mõju selgelt positiivne, majanduslik mõju on riigieelarvele mõõdukas ning hõlpsasti prognoositav, arvestades puudega isikutele registreeritud sõidukite arvu. 

Alles hiljuti on nii Riigikogu kui ka presidendi poole pöördunud kohe mitu puuetega inimesi ühendavat organisatsiooni, kes ootavad meilt, et me ikkagi sekkuksime ja puuetega inimesed saaksid erandi. Meie kindlasti seda toetame. Nii et palume toetada seda ka teistel, sest kõik saavad aru, et tegu on haavatava ühiskonnarühmaga. Meie ülesanne on seda rühma eriliselt käsitleda ja kaitsta. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tõesti oluline eelnõu. Ja tegelikult nüüd, kui see täna läbiks esimese lugemise, on võimalik seda eelnõu liita ka nendele teistele eelnõudele, mis on valitsuselt tulnud, et vähemalt mingidki muudatused ja leevendused inimestele, eriti puuetega inimestele sisse viia. Aga kuidas teie saate aru sellest valitsuse käitumisest? Kui algses automaksu eelnõus, ettepanekus olid erisused puuetega inimestele, siis kui nende autod olid ümber ehitatud, siis president ei kuulutanud selle välja, viidates tegelikult sellele, et automaksuvabastus peaks olema ühtne kõigile puuetega inimestele. Ja selle asemel, et seda teha, mida siis tegid koalitsioonisaadikud? Nad võtsid üleüldse igasuguse maksuvabastuse puuetega inimestele ära ja siis ütlesid, et nad hakkavad maksma toetusi. Toetused on minimaalsed. Kas teile ei tundu selline käitumine ikkagi päris küüniline?

Aitäh! Väga õige küsimus! Sest tegelikult valitsuse käitumine automaksu puhul oli algusest peale hästi kummaline ja ega see palju mõistlikumaks ajaga ei läinud. Ma mäletan, kuidas paljulapseliste perede toetusrühm sai mitu korda kokku, kus meie ülesanne, mis oli ka selle rühma esimehe poolt püstitatud, kelleks oli Eesti 200 liige Igor Taro, kes nüüdseks on juba ministriks saanud, ülesanne oli väga lihtne, töötada välja mingisugused toetusmeetmed, mis oleksid rakendatavad just paljulapselistele peredele, et nende elu lihtsamaks teha ja tekitada neile mingisugused erandid, mis puudutab mootorsõidukimaksu. Tegelikult natuke vaidlesime, aga päris kiiresti jõudsime üksmeelele ja töötasime välja meetmete paketi, mis ei olnud väga pikk, teatud soodustused alates kolmandast lapsest, alates viiendast lapsest. Ma enam nii hästi seda ei mäleta. Ja miks ma seda ei mäleta? Sellepärast, et see kunagi pole töösse läinud. Ühel hetkel eelnõu algatajad lihtsalt ütlesid, et ei, ei mingeid soodustusi. Põhimõtteliselt me töötasime sahtlisse. See paber jäigi sahtlisse ja enam sealt pole kunagi tagasi tulnud. Nii et kui esialgu oli plaan, et paljulapselised pered võiksid ikka erandeid saada, sellepärast et ka põhiseadus kaitseb neid erilisel viisil, siis päeva lõpus otsustati, et ei tee mingeid erandeid, kõik maksavad samamoodi. Nii et kahjuks oli täpselt sama lugu ka puuetega inimestega. Nii et ka nende puhul hakati mõtlema välja mingisuguseid huvitavaid skeeme, selle asemel et lihtsalt vabastada neid mootorsõidukimaksu aastamaksust. See on ühest küljest kindlasti küüniline ja teisest küljest täiesti arusaamatu. Ma siiamaani ei saa aru, miks valitsus selles olukorras niimoodi käitus.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas ei oleks tark lisada nende puudega inimeste hulka ka sotsiopaadid või need, kellele teiste inimeste kannatused korda ei lähe ja kes arvavad, et kõik ongi kõige paremini?

(Naerab.) Aitäh! Aga nende näol ei ole tegemist isegi mitte niivõrd sotsiopaatidega, vaid misantroopidega ehk inimestega, kellele teised inimesed lihtsalt niisama ei meeldi. Ma saan vihjest aru. Aga ma arvan, et siin me võiksime ikkagi jääda selle juurde, et kui inimesel on vastav dokument olemas ja tema ongi puudega inimene, siis tema omaks võimalust, et tema puhul oleks erand tehtud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Millist mõju osutab see meede, mida me praegu arutame, sellele grupile inimestele, kes saavad selle leevenduse?

Jah, nagu ma mainisin, siin on kindlasti sotsiaalne mõju, siin on kindlasti majanduslik mõju, kusjuures sotsiaalne mõju ja majanduslik mõju inimesele kui ka majanduslik mõju riigieelarvele. Ma arvan, et sotsiaalne mõju inimesele on selge, see on selgelt positiivne, et inimene ikkagi saab aru, et tema eest hoolitsetakse, et tema ongi eraldi kaitstud, nagu meie põhiseadus ütleb, et see peabki niimoodi olema. Majanduslik mõju on kindlasti samamoodi positiivne, sest me teame, et puudega inimestel on hästi sageli tagasihoidlik sissetulek, nii et kindlasti neid inimesi see puudutaks eelkõige. Ma arvan, et see majanduslik mõju oleks ka tänu sellele positiivne, lisaks sotsiaalsele mõjule. Mis puudutab majanduslikku mõju riigieelarvele, siis tegelikult see väga koormav eelarvele kindlasti ei oleks. Ma arvan, et siin on palju olulisem see eesmärk, et ikkagi puuetega inimesed oleksid eraldi kaitstud. Siin on see olukord, kus see eesmärk õigustab vahendeid.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aga läheme edasi. Peeter Ernits, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, praegu on juba südaöö. Lugupeetud juhataja, ma küsin, miks te paigutasite nii olulise küsimuse, puudega inimeste probleemide eelnõu, südaööle, kui kõik normaalsed inimesed magavad ega suuda jälgida. Eelnevalt oli toiduainete käibemaksu asi enne südaööd. Miks te niimoodi paigutasite? Mitmed asjad oleks võinud olla ju hiljem, need, mis on sümboolsed, mida me siin enne arutasime, näiteks Clyde Kulli ja muude direktiivide paikaloksutamine.

Hea kolleeg Peeter Ernits! Konkreetse eelnõu puhul on seda korduvalt päevakorrast välja võetud ja on tekkinud ka arutelu võimatus. Sellisel juhul on juhatus lähtunud väga selgelt seisukohast, et siis läheb see järjekorra lõppu, mitte midagi ei ole teha. See on olnud juhatuse tava juba väga pikalt. Te olete siin küll viimase koosseisu puhul värske liige, aga nii on see tava, et kui arutelu võimatusi tekitatakse liiga palju, siis lihtsalt ühel hetkel on juhatusel väga vähe võimalusi sellele kuidagi tähelepanu juhtida ja üks võimalus on see asukoht. Aga ma võin teid rõõmustada, et Riigikogu liikmed on hoones ja on valmis osalema nii arutelul kui ka hääletusel. Nii et vähemalt nii palju, kui ma olen näinud, siis kolleegid on siin kõik kohapeal olemas. 

Aga, head kolleegid, läheme edasi. Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu saali kõnetooli tutvustama Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere õhtust, head kolleegid! Mul läheb … Jaa, sain lahti oma faili. 

Austatud juhataja! Head kolleegid! On mitu korda juba Riigikogu päevakorras see eelnõu olnud ja rahanduskomisjongi on seda juba paar korda arutanud. Soovitakse laiendada puuetega inimestele soodustusi mootorsõiduki aastamaksust. 

Valitsuse arvamust oleme samamoodi küsinud. Valitsus edastas oma arvamuse juba 15. mail ning ütles, et Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta. Komisjonis toimus arutelu põhjalikumalt 10. juunil. Keskerakonna fraktsiooni nimel tutvustas algatatud eelnõu Andrei Korobeinik. Ja Andrei Korobeinik tutvustas eelnõu enam-vähem samamoodi, nagu äsja te siin kuulsite tema kolleegi käest. 

Komisjon palus 15. septembril ise eelnõu päevakorrast välja võtta, aga mitmel korral on eelnõu päevakorrast välja langenud. 

Nii. Vaatan ka menetlusotsuseid, mis komisjon tegi. Kõigepealt, võtta eelnõu täiskogu päevakorda esialgu 18. juunil. Teine menetlusotsus oli juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja nimetamine. Ja kolmas menetlusotsus oli teha täiskogule ettepanek eelnõu tagasi lükata. See on minu meelest kõik oluline.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mootorsõidukimaks on ju tipp viiest maksust, kõige vihkavam inimeste poolt maks. Kas mingisuguseidki alternatiive sellele, mida te praegu tagasi tahate lükata, on ka komisjonis arutatud?

Ei, komisjonis mootorsõidukimaksule alternatiive arutatud ei ole.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tean vähemalt, et üks puudega inimene Tallinna lähedalt praegu vaatab seda. Äkki sa lehvitaks talle ja ütleksid, et valitsuse jaoks puudega inimesed ja nende mured ei lähe praegu korda, meil on mujale raha panna.

Ma lükkan teie ettepaneku tagasi, sest eelmisel aastal, kui mootorsõidukimaksu põhjalikumalt käsitleti, juba valitsus soovis anda mootorsõidukimaksust vabastuse nendele sõidukitele, mis on kohandatud puuetega inimeste jaoks. President arvas, et selline soodustus ei ole põhiseaduspärane, ja siis töötas valitsus välja sotsiaaltoetuste tõusu igal aastal 9 100 000 eurot puuetega inimestele erinevate kriteeriumide lõikes. Neid toetusi on viis-kuus erinevat, sealhulgas võimaldati laiemat ligipääsu abivahenditele ja samuti ligipääsu suuremale hulgale inimestele. Arvestades mootorsõidukimaksu suurust eelarves on 9,1 miljonit soodustusena puuetega inimestele tegelikult märkimisväärne osa kogutavast mootorsõidukimaksust.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Nagu ma mäletan, sa oled algusest peale selle teemaga tegelenud komisjonis väga aktiivselt. Äkki sina oskad öelda, miks see kõik nii kummaliselt liikus? Esialgu oli, nagu ma siit puldist rääkisin, näiteks paljulapseliste peredega see teema, et hakkame erandeid looma, ja siis ühel hetkel otsustatakse, et neid erandeid ei ole vaja. Siis puuetega inimestega niimoodi, et alguses ei tee, siis president ütleb, et on ikkagi vaja teha, ei kuuluta seadust välja. Õiguskantsler ütleb, et on vaja puuetega inimestele erandeid teha. Ja siis tullakse välja mingisuguse huvitava skeemiga selle asemel, et lihtsalt vabastada neid inimesi automaksust. Kas sina said aru, miks see niimoodi oli?

Jaa. Tänan küsimuse eest! Aga president jättis välja kuulutamata seaduse, kuna ta ütles, et autot mootorsõidukimaksust vabastada ei ole põhiseaduspärane lähtuvalt sellest, kas auto ise on ümber ehitatud, vaid toetused peaksid olema lähtuvalt inimeste omadustest. Ja kohtleme selles mõttes inimesi võrdselt. 

Aga Transpordiameti mootorsõidukite registrit ja puuetega inimeste registrit on üsna võimatu korrektselt ühendada. Seetõttu pakkus valitsus välja, et mootorsõidukimaksu laekumise arvel suurendatakse toetusi: raske ja sügava puudega laste ja tööealiste puudetoetuste tõus, keskmise puudetoetuse tõus. Ühekordne puudetoetus raske ja sügava puudega lastele ja tööealistele, see oli eelmisel aastal. Abivahendite võimaldamine, loetelujärgsete abivahendite riigiosaluse tõstmine, täiendav abivahendite piirhinna ja määra tõus, samuti viipekeelne kaug- ja kirjutustõlke teenus. Ja muudatustega seotud IT-arendused TEHIK-us. Lihtsalt on üsna lootusetu viia kokku puuetega inimeste andmebaase mootorsõiduki Transpordiameti andmebaasiga ja mitte üksnes. Küsimus on selles, et ei ole võimalik üheselt tõendada, kas inimene, kellel on puue ja kellel on auto, võib-olla kümme autot, neid ise kasutab.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Nüüd peatume korra sellel, miks president ei kuulutanud välja. President ei kuulutanud välja, kuna see automaks panigi puuetega inimesed ebavõrdsesse seisu. See tuleneb põhiseaduse §-st 12. Automaksuvabastuse said ainult need, kellel oli auto ümber ehitatud. Selle mõttega ta pidas silmas seda, et võrdne kohtlemine tähendaks seda, et kõik puuetega inimesed oleksid ühtselt automaksust vabastatud. Ta pole mitte kuskil mitte kordagi rääkinud toetustest, täpselt nagu ei ole seda rääkinud õiguskantsler. Õiguskantsler on oma viimases pöördumises samuti öelnud, et täna on automaks põhiseadusega vastuolus muu hulgas ka seetõttu, et puuetega inimestel ei ole erisusi ja selle tulemusel nad on sunnitud autost loobuma. Nemad on põhiseaduse § 28 järgi meil kaitstud ja riigi erilise hoole all. Ja kui te ütlete, et need toetused on piisavad, siis miks puuetega inimeste koda on juba teinud mitmed pöördumised valitsusele ja Riigikogule sooviga, et oleks ikkagi sisse viidud erisused ja automaksuvabastused?

Nii. Ma arvan, et te peaksite võib-olla veel kord lugema presidendi otsust. Seal ei olnud juhtnööre, kuidas Riigikogu peab puuetega inimesi toetama. President selliseid juhtnööre anda ei saagi. Ta ütles, et isikuid tuleb kohelda võrdselt. Seetõttu tõstetigi võrdselt puuetega inimeste toetusi. Kõikidel puuetega inimestel, kes nendele toetuse kriteeriumidele vastavad, on võimalik nendele toetustele ligi pääseda. Teine asi, täpselt samamoodi õiguskantsleri kiri. Õiguskantsler ei ütle, et puuetega inimeste selline toetamine, nagu see praegu on, oleks kuidagi põhiseadusvastane. Lisamärkustes on kirjas, et puuetega inimesi tuleks toetada, aga nendes lisamärkustes on ka kirjas, et sotsiaalpoliitika on Riigikogu pädevus. Ja teiseks ütleb ta ka, et mediaanmootorsõidukimaksu tasu 116 eurot aastas ei ole nii suur, et seda saaks pidada konfiskeeriva iseloomuga suuruseks, mis tähendab, et seda 116-eurost mootorsõidukimaksu ei saa pidada nii suureks, et seetõttu keegi peaks autost loobuma. Võrreldes teiste autokuludega 116 eurot aastas ei ole väga suur.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See ei vasta ju tõele, et kõikide puuetega inimeste toetusi tõsteti. Ei tõstetud keskmise puudega laste toetusi, ei tõstetud keskmise puudega tööealiste inimeste toetusi ja ei tõstetud üldse vanaduspensionäride, kes on ja puudetoetust saavad. Nende toetused jäid kõik samaks. Kui te mõtlete selle peale, et tööealine raske puudega inimene, kelle toetus ümardati 50 eurole, mõnel tõusis see toetus 91 senti. Ja kõige rohkem raske puudega tööealisel inimesel tõusis 16 eurot. See ei ole toetuse tõus. Rääkimata sellest, nagu ma ütlesin, et keskmine puue jäi täiesti välja. Kas te olete sellega kursis, et jäid välja keskmised puuded nii lastel, tööealistel kui ka kõik raske, sügava ja keskmise puudega vanemaealised inimesed?

Ma ei ole sotsiaalpoliitik. Sellised puudetoetuse tõusud valmistati ette Sotsiaalministeeriumis. Aga mida mina küll näen, on see, et kui me mootorsõidukimaksu kogume – värskendage mu mälu – umbes 100 miljonit aastas, on ju, suurusjärgus, ja sellest 10% jaotatakse tagasi puuetega inimestele, siis on see küllalt arvestatav osakaal.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Ma tuleksin oma eelmise küsimuse esimese poole juurde tagasi. Needsamad paljulapselised pered. Kui esialgu alustati sellega, et paluti vastaval toetusrühmal siin Riigikogus hakata mingisuguseid toetusmeetmeid välja mõtlema ja kirja panema, et paljulapselised pered saaksid mingisugust toetust, siis päeva lõpus ükski nendest meetmetest seaduseelnõusse ei jõudnud. Äkki sa oskadki öelda, miks see niimoodi oli? Sellepärast, et kui see oleks läbi läinud, siis poleks vaja praegu seda seadust muuta samamoodi, nagu me nädala alguses seda tegime, kui oli välja mõeldud lisameede lastega peredele.

Ilmselt jällegi sotsiaalpoliitika valdkonna asjatundjad kaalusid, et kõige otsesem lastega peresid toetada mootorsõidukimaksu tasumisel on nii, et iga lapse kohta, kes ei ole veel saanud 19-aastaseks, 100 euro ulatuses vähendatakse tema vanemate või hooldajate mootorsõidukimaksu. Suuremates peredes suuremad autod, rohkem lapsi, rohkem toetust.

Helmen Kütt, palun! 

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Ma küsin siis komisjoni, mida te juhite, menetlusest. Kas puuetega inimeste koja esindajad osalesid selle arutelu juures, kui te menetlesite Keskerakonna algatatud eelnõu, et oleks saanud kuulata nende arvamust ja nende kommentaare? Alati on debatt parem, kui on kutsutud erinevad osapooled.

Jaa, tõsi, ma märkasin, et te täna juba küsisite seda küsimust ka ühe minu kolleegi käest. Te teate ilmselt üsna hästi, et peale esimese lugemise lõpetamist on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Siis vaadatakse, kes selle eelnõu vastu huvi tunnevad, ja korraldatakse kaasamiskoosolek reeglina teise lugemise ettevalmistamiseks. 

(Hääl saalist.) Jaa. Aga ma võin etteulatuvalt öelda, et tuleb veel üks mootorsõidukimaksu seaduse muudatus, kuna uue seaduse rakendamisel ilmneb kitsaskohti. Puuetega inimeste arvamus on meile hästi teada ja nende kiri on eelnõukaardile lisatud. Olge lahked, palun tutvuge!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Ma korra täpsustan, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, te vist vajutasite kogemata nuppu. (Saalist täpsustatakse.) Kohapealt sõnavõtt? Selge, palun, Anastassia Kovalenko-Kõlvart! Fraktsiooni nimel kohapealt sõnavõtt, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Kuulsime just silmakirjalikku vastust, et puuetega inimeste koda kaasatakse teise lugemise ajal, aga selle jaoks, et teine lugemine toimuks, peaks ju esimest lugemist lõpetama. Ja enne seda me kuulsime, et komisjoni ettepanek on kahjuks esimene lugemine tagasi lükata. Siin on tekkinud segadus. Mul on lootus, et Reformierakonna esindaja on läbi selle ikkagi viidanud sellele, et mingi muudatus on toimunud. Ja kuna on otsus, et siiski tuleb ka veel üks muudatusettepanek automaksu eelnõu kohta, siis on hästi oluline selle eelnõuga edasi liikuda. Siis on võimalik kas see eelnõu liita ka kõikide muude automaksu muutmise eelnõudega kokku, et siis ikkagi kuidagigi parandada seda praakeelnõu, seda kobarkäkki, mida on automaksu seaduseelnõuga tekitatud. 

Ja veel üks asi. Kui räägitakse, et puuetega inimesed on olulised, siis seejuures ei ole soovitud teha erisusi, ei ole soovitud teha vabastusi, on tehtud toetusi. Mingitel juhtudel on need toetused minimaalsed. See täna ikkagi näitab seda, et riik jätkuvalt soovib teenida kõige meie nõrgemate ühiskonnarühmade arvel, puuetega inimeste arvel, sest vastasel juhul oleksid need erisused ammu tehtud, oleksid ammu ühtsed vabastused tehtud kõikidele puuetega inimestele. Aga niikaua, kuni me sellega edasi ei liigu, me seda ei tee, järelikult soovib valitsus jätkuvalt koguda puuetega inimeste taskutest raha meie riigieelarvesse. Ja see asi ei saa enam jätkuda. Nii et ma palun kõiki mitte toetada tagasilükkamise ettepanekut ja viia see eelnõu teisele lugemisele. Aitäh teile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 625 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 625 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 40 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 625 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Ühtlasi, head kolleegid, on ka meie tänane istung lõppenud.