Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 60 Riigikogu liiget, puudub 41. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Mul on arupärimine regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Teemaks on tegelikult üks väga problemaatiline küsimus. Nimelt, Hispaania teeteod ja nende massiline levik. Kas riik üldse plaanib nendega midagi ette võtma hakata?

Head kolleegid, palun saalis vaikust, kuulame ettekandjat!

Viimastel aastatel on Hispaania teetigu muutunud Eestis väga kiiresti levivaks ja üha tõsisemaks probleemiks. Tegemist on invasiivse liigiga, mis on kohanenud meie kliimaga ja millel puuduvad Eestis looduslikud vaenlased. Selle tulemusel on teetigude arvukus plahvatuslikult kasvanud ning nad ohustavad nii põllumajandussaadusi, koduaedu kui ka looduslikku taimkatet. 

Eriti rängalt on kannatanud Lõuna- ja Lääne-Eesti piirkonnad, kus teetigude hordid kahjustavad kartuleid, salateid, kapsaid, maasikaid ja muid kultuure juba varases kasvufaasis. Kohalikud elanikud on kirjeldanud olukordi, kus aedade ja muruplatside hooldamine muutub pea võimatuks. Teetigusid on sadu ruutmeetri kohta, nad tungivad majade ümbrusse ja isegi eluruumidesse. Samuti on omavalitsused ja kogukonnad pidanud mitmel pool korraldama vabatahtlikke tõrjeaktsioone, ent ilma riigi abita ja konkreetse strateegiata on nende mõju piiratud.

Kuna tegemist on keskkonna, põllumajanduse ja rahva tervise seisukohalt järjest tõsineva probleemiga, palume vastata küsimustele. Milliseid konkreetseid samme on ministeerium või valitsus seni astunud Hispaania teetigude leviku piiramiseks ja tõrjeks Eestis? Kas on koostatud või koostamisel riiklik tegevuskava selle liigi ohjamiseks? Millised on selle peamised eesmärgid ja meetmed? Kas ministeerium plaanib eraldada täiendavaid vahendeid või toetusi elanikele, põllumeestele ja omavalitsustele, et katta teetigude tõrjega seotud kulusid? Milliseid uuenduslikke või teaduspõhiseid lahendusi – näiteks bioloogilised tõrjevahendid, loodusliku tasakaalu taastamine ja teavituskampaaniad – kaalutakse tulevikus selle liigi leviku pidurdamiseks ja kahjustuste vähendamiseks?

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Kõrge elektri hind puudutab meid kõiki, meie rahakotti, olgu tegemist üksikisikuga, inimesega, tema toimetulekuga, või olgu tegemist ettevõtjaga, tema konkurentsivõimega või üldse tervikuna ka Eesti majanduse konkurentsivõimega. Kahjuks praegu on olukord nii, et Eesti riik ei ole langetanud energeetika valdkonnas strateegilisi otsuseid. Meil puudub tegelikult terviklik energiapoliitika. 

Aga käesolev Isamaa saadikurühma liikmete esitatav planeerimisseaduse muudatus seda [probleemi] loomulikult ei lahenda. Aga meie muudatusettepanek puudutab tuulikute planeerimist ja on väga päevakajaline teema, aga mitte ainult päevakajaline, vaid väga pika perspektiiviga küsimus ja pika mõjuga küsimus. Meie oleme esitanud muudatuse, mis ei lähtu ainult päevapoliitilisest kemplusest, vaid vaatab kaugemale. Nimelt me soovime muuta kehtivat planeerimisseadust nii, et kohalikel omavalitsustel oleks tuulikute planeerimise puhul võimalik kaasa rääkida ka selle visuaalse pildi [küsimuses], mida kehtiv seadusandlus üldse ei reguleeri. Nii et meie soov on muuta § 96 lõiget 2 ja täiendada seda järgmise sõnastusega: "kui eriplaneeringu elluviimisega kaasneks planeeritava tuuleelektrijaama ebaproportsionaalne negatiivne visuaalne mõju." Nii et soovime anda kohalikele omavalitsustele [võimaluse] kaaluda tuuleparkide rajamisel ka nende visuaalset pilti. Aitäh!

Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Sotsiaaldemokraatidega soovime esitada arupärimise justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, kelle tegevusetuse või tegevuse tõttu on jäänud venima väga olulise direktiivi ülevõtmisega seotud seadus. Nimelt räägime võrdõiguslikkuse direktiivi ülevõtmisest, mille tähtaeg on juba järgmise aasta juunis, kuid mis pole siiamaani [eelnõu kujul] Riigikokku jõudnud, kuigi eelnõu ise oli juba valmis eelmise aasta kevadel ja läks kooskõlastusringile. Aga valitsuse vahetusega sai selle valdkonna eestvedajaks Liisa-Ly Pakosta, kes jättis selle eelnõu sahtlisse, otsustas tellida hoopiski uue erasektorist ja selle sisu ta pole mitte kellelegi tänaseni näidanud. Sellega venitamisest tulenevalt on meil mure veel sellega kaasnevate dubleerimiste pärast seadusandluses. Dubleerimisega seadusandluses on meil seotud suurenevad kulud ja kohustused, mis on ette nähtud juba järgmisel aastal, kuid mida ei ole järgmise aasta eelarves üldse välja toodud. Ja selle kohta me soovimegi ministrilt aru pärida. Aitäh!

Head kolleegid! Olen vastu võtnud kaks arupärimist ja ühe seaduseelnõu. Esmalt üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti–Tuneesia parlamendirühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja on Timo Suslov.  

Nüüd päevakorra täpsustamine. Tänase kümnenda päevakorrapunkti juures, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 661 esimene lugemine – tegemist on päevakorra täpsustamisega – teeb algatajapoolse ettekande Riigikogu liige Lauri Läänemets. (Hääl saalist.) Veel kord, eelnõu 661 kohta teeb algatajapoolse ettekande Riigikogu liige Lauri Läänemets. Mul on hea meel tõdeda rõõmu saalis selle üle. 

Nüüd, head kolleegid, saame jätkata eilsel istungil pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu esimest lugemist. Me oleme jõudnud juhtivkomisjoni ettekandeni. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tere päevast! Suur heameel on teid jälle näha, iga päev kohtume. Tõepoolest, Vabariigi Valitsus on esitanud 2026. aasta riigieelarve Riigikogule ja see on antud rahanduskomisjoni esimese lugemise ettevalmistamiseks. 

Riigieelarvet ise tutvustas põhjalikult eile minister. Tuletan vaid meelde, et riigieelarve tulud on 18,6 miljardit, kulud 19,5 miljardit. Tulude ja kulude vahe on 898 miljonit ehk peaaegu miljard, investeeringud 1,3 miljardit, riigikassa finantseerimistehingud 1,6 miljardit ja valitsussektori finantseerimise vajadus tervikuna on 1,7 miljardit. 

Ja kui öelda kaks sõna selle eelarve kohta omalt poolt ka – ma näen, et Urmas Reinsalu noogutab rahulolevalt –, siis need kaks sõna on "tulumaksu langetus" ja "kaitsekulude kasv". Nii et ma ütleks, et see on selline eelarve, nagu Isamaa on alati soovitanud, juba viimane aasta või kaks, et langetage tulusid ja tõstke kulusid. Täpselt niimoodi on see eelarve kokku pandud. Mitte et selline meetod eelarve koostamiseks sobiks mõnesse muusse aega kui praegu, mil meil väliskeskkond on selline, nagu ta on. Ukrainas käib nüüd juba neljandat aastat sõda ja Euroopa Liidu riike provotseeritakse vähemalt iga nädal. Seetõttu on eelarve juures kõige tähtsam, et riigikaitsekulud kasvavad jõudsalt ja kui see eelarve vastu võetakse, ulatuvad need järgmisel aastal juba üle 5% SKP‑st. 

Nüüd rahanduskomisjonis toimunud arutelust. Rahanduskomisjon arutas 2026. aasta riigieelarve eelnõu esimese lugemise ettevalmistamist kokku neljal istungil ja osalesid kõik ministrid. Peale eilset täiskogu istungit käis oma ministeeriumi eelarveosa kohta selgitusi andmas ka välisminister. Me veel ei ole kohtunud Riigikantseleiga. Aasta tagasi, eelmise aasta eelarve menetlusprotsessi käigus me seda tegime.

25. septembril kogunesime ja komisjon tegi otsuse esimene lugemine läbi viia eile, 7. oktoobril. Sisuliselt asusime eelarvet uurima 1. oktoobril. Istungil osales rahandusminister Jürgen Ligi, lisaks temale ka sotsiaalminister Karmen Joller ja kultuuriminister Heidy Purga. Teine pikem istungipäev oli 3. oktoobril. Istungil osalesid taristuminister Kuldar Leis, siseminister Igor Taro, regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras, kaitseminister Hanno Pevkur, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo ja haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Esmaspäeval, 6. oktoobril osalesid istungil kliimaminister Andres Sutt ja justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ja eile viimasena välisminister Margus Tsahkna. 

Riigieelarve arutelu on rahanduskomisjon ette valmistanud juba alates augustikuust. Juba enne sügisistungjärgu algust, 27. augustil sai komisjon rahandusministrilt ülevaate 2025. aasta suvisest majandusprognoosist. 15. septembril andis komisjoni istungil ülevaate eelarvenõukogu, kelle kohus on avaldada arvamust Rahandusministeeriumi suvise majandusprognoosi kohta. Rahanduskomisjoni istungil tutvustas eelarvenõukogu seisukohti selle aseesimees Viljar Arakas. 

Komisjon langetas järgmised menetlusotsused. Peale 25. septembri menetlusotsuse võtta eelnõu päevakorda tehti 6. oktoobril ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle kohta toimus ka hääletus. Poolt olid 5 – siinkõneleja, Maris Lauri, Mart Võrklaev, Diana Ingerainen, Tanel Tein –, ja vastu olid Andrei Korobeinik, Aivar Kokk ja Riina Sikkut. Samuti otsustati sellelsamal rahanduskomisjoni istungil, et juhtivkomisjoni esindajaks määratakse siinkõneleja, aga see otsus sündis juba konsensuslikult. Vastavalt Riigikogu töö- ja kodukorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva, mis hakkab jooksma siis, kui esimene lugemine lõpeb. 

Nagu ma juba ütlesin, 25. septembril otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda eilseks. See on juba ka toimunud. 1. oktoobril tutvustas eelnõu rahandusminister ja temagi tõi välja, et põhilised märksõnad selle eelarve kohta on "kaitsekulude tõus" ja "maksukoormuse langus". Nimelt, maksukoormus langeb 2025. aasta 36,6%‑lt järgmisel aastal 35,2%‑ni, mis tähendab 1,4 protsendipunkti. 

Ja siis võib-olla öelda paar sõna ka eelarve ülesehituse kohta. Minu meelest eelarve ülesehitus läheb järjest lihtsamini jälgitavaks. Kui meil 2025. aasta eelarves oli tegevuspõhine riigieelarve valdavalt ministeeriumide lõikes ning lisa oli administratiivne ja kululiikide kaupa, siis 2026. aasta riigieelarve jaoks on Rahandusministeeriumi eelarvesüsteemi arendajad leidnud võimaluse ühte ja samasse tabelisse paigutada informatsiooni nii suuremate administratiivsete üksuste kaupa kui ka programmide kaupa. Kui te vaatate, siis on sellise halli põhjaga rida administratiivsete üksuste kaupa, mida ei tasu liita programmide eelarvetega kokku, muidu läheb osaliselt topelt. Ja lisaks veel arusaadavuse [parandamiseks] ja eelnõu seletuskirja lugemise lihtsustamiseks ja nende omavahel kokkuviimise otstarbel on eelarve tabeli iga rea ees number. Numbri järgi leiab seletuskirjast selgituse, mida see konkreetne rida sisaldab või ei sisalda. 

On räägitud ka sellest, kas eelarve koostamise infosüsteem töötab kvaliteetselt. Rahandusministeeriumi esindajad kinnitasid, et sellel aastal on eelarve koostamise infosüsteem toiminud laitmatult, tagasilööke ei ole tulnud. Aga jätkatakse siiski arendustega ja hangitakse eelarvestamise uut süsteemi. Nii et on arvata, et eelarve läheb järjest lihtsamini jälgitavaks kõigile Riigikogu liikmetele samuti.

Ma ei ole seda küll Rahandusministeeriumiga kooskõlastanud, aga ma arvan, et see rahanduskomisjoni liikmetele tehtud pakkumine taotleda riigieelarve infosüsteemile ligipääsu kehtib kõigile Riigikogu liikmetele. Tuleb esitada isikukood praegusel juhul Tiina Lichtile ja sel juhul antakse ligipääs ning enda isiklikku salasõna [kasutades] saab riigieelarve süsteemis vaadata detailsemaid andmeid mõne valdkonna kohta, mille vastu Riigikogu liikmetel võib sügavam huvi olla. Seal saab teha väga erinevaid päringuid. 

See puudutab rohkem, ütleme, tehnilisi küsimusi. (Hääl saalist.) Aitab, jah! Nii, võib-olla tõesti. Protokollid valmivad ja need [pannakse] varsti üles, nii et ettekande lühiduse huvides saab [igaüks] ise sealt täpsemalt lugeda, kuidas ministeeriumid või ministrid selgitasid oma eelarve valdkondi. Need istungid olid väga konstruktiivses õhkkonnas. Ma pean ütlema, et ministrid kõik on endale oma valdkonnad väga hästi selgeks teinud, oskavad rõhuasetusi välja tuua, tagamaid avada. Need istungid olid tõepoolest väga huvitavad. 

Aga võib-olla siinkohal lõpetangi. Menetlusotsused on öeldud, ülevaade lühidalt on antud. Minister on pikalt eelarvet ka selgitanud. Lõpetan siinkohal ettekande ja ootan küsimusi.

Suur tänu teile! Nüüd on võimalus vastukomplimendiks Urmas Reinsalul. Teie küsimus, palun!

Selle kehva asja kandsid sa väga šarmantselt ette, Annely! Aga minu küsimus puudutab seda, et eelarve on nii selgeks saanud, et mitte midagi ei saa enam aru. Härra peaminister ütles mulle täna, et 2024. aastast alates on valitsemiskulusid kärbitud 1,4 miljardi ulatuses. Mina vaatasin 2024. aasta eelarve täitmise [aruannet] versus 2026. aasta eelarve projekti. 1,9 miljardi võrra on valitsemiskulud kasvanud. Ma küsisin härra peaministrilt, kust neid valitsemiskulusid siis on 1,4 miljardi ulatuses kärbitud. Öelge, millistelt ridadelt. Ta hämas mulle midagi pensionitest. Ma vaatan, et pensionisummasid ei ole 1,4 miljardi võrra vähendatud. Pensionid ju kasvavad vastavalt indekseerimisele. Annely, aitame koos peaministrit, kes seda eelarvet ise ei ole läbi lugenud või vassib avalikkusele. Kust on näha, et peaministri lubatud 1,4 miljardi euro ulatuses on valitsemiskulusid vähendatud võrreldes 2024. aasta eelarvega? Öelge palun, milliselt realt on seda näha.

Ma ei kuulnud, mida te küsisite ja kuidas peaminister vastas. Aga ma oskan arvata küll, et need valitsemiskulude vähendamised 1,9 miljardi ulatuses on mitme aasta peale kokku. (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Jaa, oskan ka seda selgitada. Eelarves on väga palju selliseid kulusid, mis on edasikantavad. Kui me vaatame siit riigieelarve tulude poole pealt, näiteks tulumaksu … Ma ei hakka siin täpseid numbreid otsima. (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) 

Aitäh, Urmas! Repliik on arusaadav.

Ma ei oska öelda, mille kohta te küsisite ja mille kohta te vastuse saite. Ma oskan ainult selgitada, et sellist rida nagu "valitsemiskulud" eelarves ei ole. Nii et ma ei saa teile kuidagi öelda … (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Ma arvan, et te sisustate "valitsemiskulude" definitsiooni suhteliselt vabalt. 

Head kolleegid, lubame nüüd Annelyl vastata. (Urmas Reinsalu räägib edasi.) Jah, ma saan aru, aga ...

Sellist rida nagu valitsemiskulu riigieelarves ei ole. Küll aga oskan ma öelda, miks riigieelarve kulud kasvavad. Sest tõusevad palgad, kasvab tulumaks, tulumaksust teatud osa kantakse edasi kohalikele omavalitsustele. Koos palgakasvuga kasvab sotsiaalmaks, see kantakse edasi, on suurenenud edasikanded sadades miljonites (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) sotsiaalfondile ... 

Urmas Reinsalu! See ei ole "Esimene stuudio", kus sa võid igal hetkel vahele öelda.

… Tervisekassale, töötukassale, aga sellist rida nagu "valitsemiskulud" eelarves ei ole ja ma ei oska seda mitte kuidagi kommenteerida 2026. aasta eelarve vaates.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma päris ei mõista seda rahulolevat tooni ja hoiakut selle eelarve kontekstis. Tegemist on riigieelarvega, nagu te ise ütlesite, mis üheaegselt vähendab riigi tulusid ja suurendab kulusid. Te ütlesite seda võib-olla irooniliselt, aga kõlama jäi siiski, nagu oleks valitsus millegi väga uhke ja vahvaga hakkama saanud. Tegelikkuses on asi sellest ju päris kaugel. Tegemist on väga vastutustundetu dokumendiga riigi rahalise olukorra vaates ja teisest küljest on tegemist väga ebaõiglase dokumendiga just nimelt selles vaates, et valitsus on otsustanud anda olulise maksukingituse jõukamale osale ühiskonnast, sealhulgas suunata 10%‑le jõukamatele üle 100 miljoni euro maksukingitust ajal, kui eelarve on miinuses. Ja samal ajal erihoolekande valdkond sai kõigest 4,2 miljonit eurot lisaraha. 

Mu küsimus teile on: kas teie hinnangul selline prioriteetide asetamine on õiglane ehk kõige jõukamatele üle 100 miljoni euro maksukingitust ja erihoolekandele ehk tõsist abi vajajatele 4,2 miljonit eurot?

Jah, tõepoolest, ma ütlesin seda kerge irooniaga, sest täpselt niimoodi on Isamaa soovitanud alati eelarvet teha, et langetada makse ja kõiki riigi tulusid ja siis samal ajal suurendada kulusid. Sellel aastal tõepoolest on nii ka tehtud kaitsekulude tõttu. NATO reegel või kokkulepe oli 2%, sellel aastal on üle 5%. See on üks asi. 

Teine asi on see, et me oleme väga pikalt kannatanud. Ma ütlen tõesti, kannatanud, sest inflatsioon on väga ebameeldiv kvaasimaks, kui nii võib öelda. Inimeste sissetulekud, palgad – inflatsioon on palju aastaid vähendanud inimeste ostujõudu. Reformierakonna valimislubaduse [tõttu] sai Reformierakond kõrge toetuse ja on valitsuse liige ja valitsuse juht. Sellest võib eeldada, et põhiline valimislubadus on saanud valijatelt väga tugeva mandaadi. Oma valijatelt saadud mandaadi elluviimist ei peaks ükski erakond häbenema. 

Teine asi on see, et võrrelda tuleb võrreldavaid suurusi. See 100 miljonit ja 4 miljonit selles kontekstis omavahel hästi võrreldavad ei ole. Suhteliselt rohkem saavad tulumaksu tagasi siiski keskmised töötajad ehk inimesed, kes saavad mediaan- või keskmist palka. Keskmisel Eesti inimesel tõuseb netotasu kuus maksimaalselt 154 eurot. Ja alates 2100 euro suurusest palgast on 154 eurot 1% ja Riigikogu liikmete palkadest, 6000 eurost on 154 eurot hoopis teine osakaal. 

Nii et ma ikkagi matemaatikale [tuginedes] jään oma seisukoha juurde, et tulumaksuküüru kaotamisest saavad netopalga tõusu enim keskmised Eesti tööinimesed[, kes teenivad] mediaanpalka, keskmist palka või pisut rohkem. See oli maksuküüru kaotamise eesmärk ja sellist maksusüsteemi, nagu Eestis ka Isamaa ja minu meelest Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid tookord valitsuses välja mõtlesid, ma ei tea, et mujal maailmas oleks. Ja see on tegelikult kohutavalt ebaõiglane, kui 1200–2100 euro vahemikku tõusnud palka maksustatakse 33%‑ga. See on väga ruineeriv olnud meie töötajatele.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Mul on küsimus konkreetselt nende teemade kohta, mida me komisjonis käsitlesime, ja veel konkreetsemalt kulude kärpimise kohta. Ministrid selgitasid meile, mida nad kärpisid. Ma loen ette: kärbiti ürituste korraldamise kulu, lähetuskulu, koolituskulu, IT‑kulu, remondikulu, sõidukite kulu. Loetelu ei ole lõplik. Vabandust, aga selliseid ridu eelarves ei ole. Need kuluartiklid on klassikalise kulu[põhise] eelarve read. Tegevuspõhises eelarves selliseid ridu ei ole ja ei saagi olla. Mul on küsimus, miks ministeeriumid ise oma eelarveotsuste tegemisel, sealhulgas kärbete väljatöötamisel, kasutavad klassikalist kulueelarvet, aga meie menetleme eelarvet, kus kulud on liigendatud programmide lõikes.

Jaa, väga mitmel korral me oleme selles küsimuses juba Aivar Sõerdiga vestelnud. Võime seda teha ka siin Riigikogu stenogrammi vahendusel. Nimelt, Eestis kehtib riigi raamatupidamise kontoplaan ja kõige esimene kiht kulude arvestust, nii kulude kandmisel, arvete maksmisel, palkade arvestamisel kui ka nende eelarvestamisel, ongi klassikaline kululiikide mõttes vastavalt riigi raamatupidamise kontoplaanile ja seal loetletud kuludele, kululiikide kontodele ja arvelduskontodele. Järgmises kihis jaotatakse need kulud administratiivselt: kui palju on Siseministeeriumis Päästeametil, kui palju politseiametil ja nii edasi. Kõikidel on oma administratiivüksused.

Meie tase Riigikogus on poliitika, meie oleme poliitikud, meie ei ole raamatupidajad. Ja meie näiteks Siseministeeriumi näitel saame rääkida ja võrrelda ennast teiste riikidega. Me rääkisime komisjoni istungitel väga palju näiteks liiklussurmadest, mida me saame teha, et ükski inimene liikluses surma ei saaks. Kes sellega peavad tegelema? See on eesmärk. Sellega peavad tegelema teedeehitus, teede planeerimine ja projekteerimine, et oleks ohutu. Siis saab sellega tegeleda Transpordiamet, et autod oleks korras, et pidurid töötaksid, tuled põleksid. Siis saab tegeleda sellega politsei, et joobes juhid ja kiirust ületavad juhid ära korjataks, ja siis saab veel haridus, et kuidas õpetatakse inimesed sõitma, ja lisaks veel kultuur, missugune on liikluskultuur. See tegevuspõhine eelarve võimaldab poliitikutel rääkida poliitikast, mitte raamatupidajate kombel kuluridadest. Lõpuks ei oska ju mitte keegi öelda, et Siseministeeriumis 3000 inimest istub – no mis nad istuvad, kas 3000 on vähe või palju, ei, võtame 2000 maha, las 1000 inimest istuvad. Kas palka on vähe või palju? Paneme juurde, võtame ära. Sa pead ikkagi panema eesmärgi, mida nad seal teevad, kuhu nad peavad jõudma. Nii see käib. 

Selles mõttes, et ma olen olnud aastatel 2011–2015 ka Riigikogus ja siis oli täpselt seesama kriitika: ei ole aru saada, mida need 3000 inimest seal teevad, järsku võiks olla 2000, miks nad sellist palka saavad, järsku võiks saada vähem, järsku võiks saada rohkem. Üldse saab seda arutada siiski ainult poliitika [kontekstis], kui on poliitilised teemad, poliitilised eesmärgid, mida me poliitikaga ja maksumaksja rahaga siin mõjutame. Nii. Kas on veel küsimusi? Palun!

Jaa, on küll, aga ma ei saa aru, millal te lõpetate, sellepärast ma jätan pikema pausi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, me oleme poliitikud ja teeme riigieelarves valikuid, kuhu me ressursse suuname. Me teame, et iga aastaga sünnib Eestis üha vähem lapsi, mullu jäi sündide arv juba alla 10 000 piiri. Sotsiaalministeerium on tellinud põhjaliku analüüsi, mis toob välja kümneid selgeid ja põhjendatud poliitikasoovitusi, mis aitaks toetada neid peresid, kes soovivad rohkem lapsi või üldse lapsi, aga neid mingil põhjusel ei saa. Nende soovituste elluviimine eeldab poliitilist tahet ja mitte niivõrd üksikuna väga ulatuslikke kulutusi. Näiteks peretoetuste õiglasemaks muutmine ja üksikvanema toetuse tõstmine maksaks suurusjärgus 50 miljonit eurot. Koolitoidutoetuse suurendamine, nii et iga laps sõltumata elukohast ja pere sissetulekust saaks kvaliteetse kõhutäie, maksaks ligikaudu 16 miljonit. Tugispetsialistide kättesaadavus, laste vaimse tervise toetamine – seda loetelu võiks täiendada, mida kõike riik võiks teha ja peaks tegema.

Aitäh!

Kas rahanduskomisjonis ei tekkinud küsimust, et samal ajal, kui tehakse rahakülv kõige jõukamatele, jäävad lapsed ja pered tähelepanuta? Kuidas see on Eesti riigi tulevikku …

Aitäh!

… vaadates õiglane ja põhjendatud?

Ma ei nimetaks seda nii, et 154 eurot [saavad] kõige jõukamad. 154 eurot saavad keskmised inimesed ja sealhulgas ka jõukamad, kuna meie maksuküüru likvideerimise vajadus tingib matemaatiliselt sellise olukorra. Aga ka nendel keskmistel Eesti inimestel, kes saavad mediaanpalka, kes saavad keskmist palka, töötavad meditsiiniõdede, arstide ja õpetajatena, politseinikena – me saame kõik Statistikaameti kodulehelt vaadata, mis ametid seal käivad –, neil on ka lapsed ja kindlasti nad kasutavad seda tulumaksu langetust oma laste heaks. Seda me lapsevanematena kõik teame. Seetõttu ma ütlen, et maksuküüru kaotamine ja perede ostujõu kasvatamine [parandab] kindlasti perede toimetulekut ja võib-olla julgustab kedagi ka esimest, teist, kolmandat või neljandat last saama.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Hea juhataja! Hea komisjoni esinaine! Need olid väga head ja sisukad vastused, ja ma loodan järgmisele küsimusele ka saada vastuse. Oluline on tulude pool. Kulutusi saab teha siis, kui on palju tulusid. Ja siin tulude poole peal on hästi ilus number. Kui vaadata 2026. aasta riigieelarve jaotust, siis see näitab, et 25% tuludest tuleb käibemaksust. Kustkohast ma näeksin, millistest käibemaksuridadest see tuleb? Kui palju tuleb näiteks elektri pealt, kui palju tuleb soojamajandusest, kui palju kütuse pealt, tööstusest ja toiduainete poole pealt? Kus seda jaotust oleks võimalik näha? Siin on kirjutatud number, aga kui ma keeran kaks lehekülge edasi, siis ma näen, et käibemaksutulu on 30%. Kuidas ma saaks neid võrrelda? Kui tahaksin teha muudatusettepanekuid, siis mul peaks olema ka tulude jaotus. Aga tänasel hetkel on tulude jaotuse [pool] küllaltki nõrk selles eelarves. Kulude pool on väga hea.

Teate, ma arvan, et see on võib-olla liiga detailne riigieelarve jaoks. Ma arvan, et Rahandusministeeriumi eelarve koostajad üsna kindlalt jälgivad seda praegust istungit siin. (Saalist öeldakse midagi.) Jah. Ühesõnaga, stenogrammi jääb ja minu nõunik on seal taga, ma nägin, et ta juba võttis pastapliiatsi kätte. Aga põhimõtteliselt aastaaruandes ettevõtted ütlevad oma EMTAK‑i koodi ja jagavad käibed ära ka EMTAK‑i koodide järgi. Nii et puhtloogiliselt peab see info riigil olemas olema. Ma selles üldse ei kahtle. Ma isegi oskaks välja mõelda, kuidas see statistiliste andmete põhjal ise enam-vähem välja arvutada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Ma küsisin seda küsimust ka ministri käest, aga ta ei vastanud mulle. Võib-olla teil komisjonis oli rohkem aega tegeleda selle [teemaga], et riigieelarves ei kajastu mitterahalised kulud, mille alla on arvestatud amortisatsiooni[kulu], mida siiamaani on riigieelarves kajastatud. Minister ütles, et need asjad, mis valmis ehitatakse, amortiseeruvad küll, kuid rahalist väärtust sellele ei anta. Ma küsin, kas komisjoni arutelu üks osa oli ka see, et kui amortisatsioon oleks ka numbriliselt välja toodud, siis võib-olla meie miinus ei oleks mitte 4,5%, vaid näiteks 6% või 7%. Kas see on tingitud sellest, et Euroopa Liidule meeldida ja jääda selle 4,5% juurde või kuidas oli amortisatsiooni[kulu] mittearvestamine eelarves teil arutelul?

Jaa, täiesti arusaadav küsimus. Seletuskirjas leheküljel 20 on seda kirjeldatud ka. Ma näen, et seda on kirjeldatud siin kahel leheküljel, lehekülgedel 20 ja 21. Sellel aastal tõesti amortisatsiooni[kulu eelarves] ei ole, kuna Riigikogu liikmed ei saa amortisatsiooni kohta muudatusettepanekuid teha. Amortisatsiooni arvestatakse standardite järgi, nagu on väikeettevõtetel IFRS, ehk arvestatakse riigis ikkagi vastavalt standarditele. Kindlasti amortisatsiooni[kulu] lisamine eelarvepositsiooni ei muudaks, sest eelarvepositsiooni arvutamisel on selle arvestamiseks ühtsed reeglid – Euroopa Liidu metoodika ja reeglistik, et eelarvepositsioonid oleksid võrreldavad. Eelarvepositsiooni see ei muudaks ja eelarve lihtsuse huvides ei ole amortisatsiooni[kulu] lisatud, sest Riigikogu liikmed ei saa mitterahalisi muudatusi teha.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma usun, et mitte keegi ei vaidlusta seda, et maksuküür oli ajale jalgu jäänud. Samamoodi ei vaidlusta keegi seda, kui keskmise palga saajad või meie õpetajad-päästjad saavad täiendavat tuge nii palgatõusu kui ka teistpidi, maksuküüru kas nihutamise või antud juhul kaotamise näol. Noh, oleks eelistanud seda nihutamist. Aga te peate ju nõustuma minuga, et täna sellest eelarvest võidavad kõige rohkem 10% inimestest, kellel on kõige suurem sissetulek. Ehk me räägime, et 114 miljonit riigieelarvest läheb selleks, et teha maksuleevendusi inimestele, kes teenivad 5000–6000 eurot brutotöötasu. Olgu võrdluseks öeldud, et Hiiumaa mediaanpalk on 1400 eurot. Kas teile ei tundu, et sellel pildil on midagi valesti? Küsimus oli eelkõige selles, kas te nõustute minuga, et suurima võidu saab kõige rikkamasse detsiili kuuluvad Eesti inimesed.

Ma matemaatilises mõttes ei saa sellega nõustuda, sellepärast et kõige suurema [võidu] 154 euro puhul saavad need töötajad, kes teenivad 2100–2200 eurot kuus. Sealt edasi [kõrgema palga puhul] mõju enam ei kasva. 2200 eurost 154 eurot on 1% ja 5000–6000 eurost see 154 ilmselgelt [moodustab] väiksema protsendi. Seetõttu see matemaatiliselt ei päde. Detsiilid [kujunevad] nii, et kõik inimesed jaotatakse isiku kaupa kümnesse võrdsesse ossa ja see kõige viimane ei saa kõige rohkem. Neile jääb 154 eurot, aga nende palgast on see suhteliselt väike osa. Matemaatiliselt see ei ole nii.

Mart Maastik, palun!

Härra eesistuja! Lugupeetud Annely! Eelarvesse on planeeritud laenu arvelt jooksvaid kulusid ja samuti on teada, et oleme 1 miljardi euroga defitsiidis. (Helir-Valdor Seeder täpsustab kohapealt: "1,7 miljardiga.") Vabandust, 1,7 miljardi euroga. Samas te tahate kaotada ära lineaarse tulumaksuvabastuse, mitte maksuküüru. Kuidas on need asjad omavahel korrelatsioonis? Kas te arvate, et on õige aeg oma nii-öelda valimislubadus viia täide, kui eelarve on sellises miinuses?

Valimislubadused on täitmiseks ja sellel on väga tugev mandaat. 1200–2100‑eurose palga puhul ikkagi on efektiivne [tulumaksuvabastuse] tõus, [palk] selles vahemikus maksustatakse hetkel 33%‑ga ja see on kohutavalt ebaõiglane. Praegu lahendatakse see niimoodi, et kõik saavad 700 eurot (Hääl saalist: "Ei saa ju!") maksuvabalt. (Hääl saalist: "Pensionärid ei saa.") Me räägime töötajatest. Pensionärid saavad rohkem, see on tõsi. (Saalist kõneldakse edasi.)

Head kolleegid! Mul on siiski palve, see vahelesegamine läheb natukene paljuks. Ma olen tolereerinud seda debatti debati huvides, et saab ka saalist vahele hõigata, aga üks kolleeg tegi seda siin juba väga pikka aega. Lühirepliike ma aktsepteerin, aga pikemad jutud siiski jäävad läbirääkimiste vooru. Mulle tundub, et kui sina räägid läbi, siis on sul võimalus pikalt sellest rääkida.

700 eurot kõigile maksuvabalt loobki lineaarse tulumaksusüsteemi. Ma selgitan. Kui inimese kuupalk on 1400 eurot ja ta töötab poole kohaga, nii et tema kuu sissetulek on 700 eurot, siis tema tulumaks on 0% ja 0 eurot. Aga kui ta töötab 1400-eurose kuupalgaga, siis on tema tulumaks juba umbes 10% ja see tulumaksu protsent tõuseb sujuvalt 22%‑ni, sujuvalt 0‑st kuni 22‑ni. (Saalist räägitakse.) Kuidas? Ta ei jõua sinna kunagi matemaatika järgi: külili kaheksa tähendab, et läheneb lõpmatult. Väga hea!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Te provotseerisite mind küsima, kuna te ütlesite, et teil on väga tugev mandaat selle eelarve- ja maksupoliitika elluviimiseks, mida valitsus praegu ellu viib. Ma siis küsin üle, kas tõepoolest te saite tugeva mandaadi kehtestada Eestis automaks, mis Reformierakonna juhtimisel pärast valimisi on kehtestatud – ma ei tea, kust te seda tugevat mandaati välja loete –, tulumaksu tõus ettevõtetele, üksikisiku tulumaksu tõus 20%‑lt 22%‑ni. Vahepeal hirmutasite 24%‑ga, nüüd piirdusite 22%‑ga. Käibemaksu tõus 24%‑ni, erinevad aktsiisid. Seletage palun mulle lahti! Mina ei ole saanud aru, et teil selleks kõigeks on olnud mandaat. Ma tean, et peaminister, kes oli tol ajal ametis ja erakonna esimees, ütles, et maksud ei tõuse. "Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse!" Aga teie kinnitate, et kõige selle elluviimiseks on teil tugev mandaat. Olge palun hea ja seletage lahti, kust see tugev mandaat teil tuli.

Teine valimislubadus oli korrektne rahanduspoliitika. Tuletan meelde, et enne seda lasi EKREIKE defitsiidi 5,2%‑ni SKP‑st, aga nendel aastatel, kui Reformierakond on olnud valitsuses, on defitsiit mahtunud lubatud piirmääradesse. Me püsime täpselt Maastrichti kriteeriumides ja see oli ka valimislubadus. 

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin lõpus ma läheks ka natukene ajas tagasi ja minu küsimus on pigem selline [tagasi]vaade ajalukku ja filosoofiline. Nii nagu te just hetk tagasi ütlesite, aastal 2020 oli EKREIKE valitsuse ajal eelarve defitsiit 5,2%. Enne seda olid head ajad, siis löödi raha laiaks ja kulutati nii, nagu homset ei oleks. Kas toona need tänased kõige suuremad kriitikud, keda me oleme siin viimastel nädalatel kuulnud, muretsesid samamoodi eelarvedefitsiidi pärast? Kas neil oli toona plaan, kuidas sellest välja tulla, nagu neil on praegu, mil järgmise aasta eelarvedefitsiit on 4,5% selle pärast, et meil on vaja hüppeliselt tõsta oma riigikaitsekulusid? Kas toona see mure oli sama suur ja oli neil ka plaan, kuidas sellest välja tulla? (Hääled saalis, juhataja helistab kella.)

Jaa, mina mäletan küll, kuidas kunagine Isamaa esimees Mart Laar soovis põhiseadusesse lisada eelarve tasakaalu nõuet. Ma tookord ei pidanud seda heaks mõtteks, aga kui oleks teadnud, mis ootab ees 2016. ja 2017. aastal, võib-olla oleks siiski pidanud. Mart Laar on väga ettenägelik poliitik.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Head kolleegid, oleme jõudnud läbirääkimiste juurde, aga enne on Arvo Alleril protseduuriline küsimus.

Jah, on tõesti protseduuriline. Ma panin küll virgatsi siia sisse, aga virgats pole jõudnud minuni. Ma küsin protseduuriliselt teilt. Ma ei leia siin päevakorrapunkti all materjale. Ma näen ettekandjaid, aga materjalide linki siin ei ole. Eile oli see olemas. Kas täna on tehnikud jätnud selle siia lisamata või on see kuskile kadunud?

Ma palun kolleegidel seda täpsustada. Ma loodan, et sa jõudsid juba eile selle kõik läbi lugeda, aga äkki jäi mõni lehekülg veel lugemata, siis korraldatakse seda. Nii et ma usun, et läbirääkimiste jooksul me leiame juba selle tehnilise lingi ja lahenduse.

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Esmalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel hea kolleegi Lauri Laatsi.

Kolm minutit juurde.

Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma tahaks rääkida sellest mandaadist, mida Reformierakonna esindajad siin kogu aeg välja ütlevad, et nendel on tugev mandaat. Seda me oleme kuulnud ministrite suust. Näiteks viimati Karmen Joller rääkis, et väga tugev mandaat on kõike ellu viia, nüüd me kuulsime lugupeetud rahanduskomisjoni esimehe suust, et nendel on tugev mandaat. Aga andke andeks, me ju väga hästi teame, et seda mandaati nendel ei ole. See, et Reformierakonna fraktsioonil on praegu 38 liiget, on ju saadud tänu sellele, et inimestele lihtsalt valetati. Ja praegu veel öelda, et tegelikult meil on tugev mandaat – häbi olgu teil! Täpselt samamoodi te lubasite, et ärge muretsege, Eesti on kindlates kätes. Nüüd me saame aru, et tegelikult neid kindlaid käsi ka ei ole, sellepärast et valitseb väga suur segadus kaitsevaldkonnas. Ei saa päris hästi aru, kuhu raha läheb ja mis on olemas. Seda on öelnud riigikontrolör. Hoidke tagasi, teil ei ole rahva mandaati! Millest te räägite?

Te olete lihtsalt valetanud, valedega olete saanud Riigikogu liikmete kohad, fraktsioonis 38 liiget – jah, tõesti! Aga ka teie endine erakonna esimees Kaja Kallas on selgelt öelnud, et kui ma oleksin tol ajal tõtt rääkinud ja oleksin öelnud, et on vaja makse tõsta, siis te ei oleks mind valinud. Kui oleksite ausalt välja öelnud, mis meid ees ootab, ja [sellele vaatamata] saanud 38 Riigikogu liiget oma fraktsiooni, siis sellisel juhul oleks teil tõesti mandaat olemas ja ei oleks rohkem küsimusi mitte kellelgi. Jah, teil on olemas tugev mandaat. Aga tegelikult ei ole, ja seda rahvas mõistab.

Rahvas on tegelikult ka erinevate uuringute järgi öelnud, kas ta usaldab teid või mitte, ja seda valitsust rahvas tegelikult ei usalda. Lisaks sellele on probleem üleüldiselt usalduses. Ei usaldata valitsust, ei usaldata Riigikogu. See on tegelikult selle ja ka eelmise koalitsiooni töö viljad, kus olid veel sotsid koalitsioonis. Ja see [usaldamatus] peegeldub praegu ühiskonnas, täpselt nendes arvudes, mis on välja toodud. 

Enne kui ma võtan ette eelarve, ma tahakski rääkida sellest, kes see valitsus on, milline see valitsus on, kes selle eelarve meie ette on toonud, kellel puudub tegelikult rahva mandaat ja usaldus. Ja mispärast selline olukord on? Meil on ametis rahandusminister, kes nimetab neid inimesi rumalaks, kes julgevad kritiseerida näiteks toidukaupade kõrget käibemaksu. Meil on ametis haridusminister, kes ütleb, et riigil on raha s…-punkt-punkt-punkt, hakkame kohe kulutama. Meil on ametis peaminister, kelle viimase aja silmapaistvaim tegu on Vabaduse väljakul voodis vedelenud juutuuberiga poseerimine. Meil on ametis siseminister, kes plaanis tõsimeeli hakata inimesi karistama selle eest, mida nad on lugenud või vaadanud. Lisaks, nagu me teame, soovis ta ka ära lõpetada meeleavaldustel kogunemise. Praegu võttis ta küll oma eelnõu tagasi. Meil on ametis sotsiaalminister, kelle jõud ei käi üle arutult priiskavast Tervisekassast, rääkimata tervishoiu kogusüsteemist. Meil on ametis põllumajandusminister, kes vaikib, kui toidutootmine on tõsises kriisis sigade katku ning erakorraliste ilmastikuolude tõttu. Tagatipuks on meil ametis justiitsminister, kes tegeleb Stenbocki majas tualettruumide remondi küsimusega.

Miks te arvate, arvestades kogu seda loetelu, mille ma välja tõin – see on, ma arvan, väga väike osa sellest kõigest –, et rahvas peaks teid usaldama? Miks te arvate, et meie peaksime teid usaldama, kui te toote siia esimesele lugemisele sellise eelarve, kus on selgelt näha väga suurt eelarvedefitsiiti, kus on selgelt näha, et see laen, mis võetakse, ei lähe ainult investeeringute peale, vaid valitsemiskulude katteks, kus on selgelt näha, et see valitsus, kes peale 2027. aasta Riigikogu valimisi tuleb, on sunnitud tänu teie otsustele, mis te praegu teete, tõstma makse, sellepärast et teist [võimalust] seda raha tagasi maksta ei ole? Me kindlasti ei saa toetada seda eelarvet. See ei ole see, mida ühiskond ootab, see ei ole ühiskonna tellimus. Ühiskonnale on praegu [tähtis] see, kuidas saada hakkama igapäevaste asjadega, kuidas tagada toidulaud, kuidas teha nii, et natukenegi jääks inimestel raha kotti. Toimetulek!

Ühiskonna tellimus oli toiduainete käibemaksu langetamine. Peaaegu 100 000 inimest allkirjastas petitsiooni, langetame toiduainete käibemaksu 9%‑ni. Teie seda ei tee! Selle asemel te ütlete: meil on tugev mandaat, et [kaotada] ära Keskerakonna, Isamaa ja sotside ajal [kehtestatud] progressiivne tulumaksusüsteem. Lihtsalt ära [kaotada], teie nimetate seda maksuküüruks, tegelikult see on progressiivne tulumaksusüsteem. 

Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees ütles, et teate, seda niinimetatud maksuküüru süsteemi, nagu meil siin Eestis vahepeal oli, või siiamaani on, ei ole ju mitte kuskil riikides, see on ennekuulmatu, et meil on selline süsteem. No andke andeks! Aga ennekuulmatu ei ole süsteem, kus toiduainetele on kehtestatud tunduvalt väiksem käibemaksumäär. Euroopa Liidus on 25 riiki, kus ongi erisused toiduainete [maksustamisel]. See ei ole ennekuulmatu, aga ka seda te ju ei taha rakendada. 

Rahanduskomisjoni esimees ütles, et meil oli eile siin rahandusminister ja tema andis hea ülevaate, väga ülevaatliku ülevaate eelarvest. Me nägime väga hästi, mis siin tegelikult toimus. See oli lihtsalt piinlik ja kurb. Ja mis puudutab rahandusministrit, siis ma tsiteerin mõningaid väljaütlemisi, mis ta on intervjuude käigus öelnud. Jürgen Ligi ütles järgmist: "Suur pilt on majanduse vaates muidugi kehv." Ta kommenteeris seda siis, kui ta [rääkis] järgmise aasta eelarvest. Lisaks Jürgen Ligi ütles ka seda, et see eelarve, mida me praegu menetleme, läheb veelgi läbipaistmatumaks. Aga siinsamas rahanduskomisjoni esimees ütleb, et see on tunduvalt läbipaistvam ja korralik.

Teie aeg, hea kolleeg!

Me loomulikult teeme tagasilükkamise [ettepaneku]. Aitäh! 

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Valitsus on esitanud Eesti 2026. aasta riigieelarve, mis toob meile peaministri sõnul jõukust ja tagab julgeoleku. Tõde on paraku vastupidine. See ei loo jõukust, vaid kasvatab võlga, see ei taga julgeolekut, vaid õõnestab usaldust. Illusionisti kombel luuakse esiteks pettekujutelm, et laenurahaga on võimalik makse langetada, ja seda olukorras, kus püsitulud ei kata juba praegu püsikulusid.

Teiseks väidavad nii peaminister kui ka rahandusminister, et võlakoormuse kasvatamine on paratamatu sellise kaitsekulude kasvu juures. Ei ole! Ei ole, nagu ütles ka Eesti eelarvenõukogu ja kinnitasid eksperdid Euroopa Liidu parlamentide ja rahanduskomisjonide kohtumisel. Seega, see eelarve ei too meile mitte jõukust ega taga julgeolekut, vaid [viitab] pigem pettusele ja peataolekule. Seda kõigepealt. 

On märkimisväärne, et eelarvepuudujääk neljaks aastaks on pretsedenditu. Mitte ükski varasem valitsus pole kirjutanud nii sügavat miinust nelja-aastaseks perioodiks, ja mitte selleks, et teha ajutisi kriisikulusid nagu COVID‑i ajal, vaid teha püsikulusid. Kui me iga majanduslanguse ajal võtame laenu ja majanduskasvu perioodil ei suuda eelarvet tasakaalu viia, siis millal me seda üldse suudame?

Struktuurse eelarvepositsiooni mõttes liigume me nelja-aastase perioodi jooksul tasakaalust eemale ja puhvrit järgmiseks kriisiks ei ole. Nii et laskemoona meil on, aga eelarvepoliitilises mõttes oleme täiesti kaitsetud. Kusjuures oleme ka ilma plaanita miinusest välja tulla. Kust see eelarvepositsiooni parandus tuleb peale 2029. aastat? Valitsusel ei ole aimugi, nad ei pea seda tähtsaks ja nad ei näe seda oma vastutusena. Nii nagu eile rahandusminister meile nentis, et eks mõni järgmine valitsus klaarib. See ongi nagu õppetund opositsioonis olijatele. Kas see on vastutustundlik või riigimehelik? Ei ole! 

Samal ajal kasvab riigi võlakoormus kiiresti, meie intressikulud mitmekordistuvad. Me maksame juba täna intressideks pea sama palju, kui kulub kultuuri või perearstiabi rahastamiseks. Kujutate ette, välismaale intressikuluna läheb sama palju kui perearstiabisse, sama palju kui kultuuri. Need on tegelikult kohutavalt suured suurusjärgud.

Ja taas, me oleme täiesti kaitsetud intresside tõusu vastu. Seda tõusu me ei kontrolli. Ainus viis [tagada], et me ei maksaks kõrgemat intressi kui näiteks teised Euroopa Liidu liikmesriigid, on ajada vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Aga seda me ju praegu ei tee. Kui valitsus leiab, et inimestele on keeruline selgitada maksutõusu vajadust kaitsekulude tegemiseks praeguses julgeolekuolukorras, siis ma soovitan teil proovida inimestele selgitada maksutõusu vajadust intressikulude katteks.

Kolmandaks, eelarve järgi on võitjad ka 10% Eesti elanikest, kes on kõige jõukamad. Nemad saavad ka maksukingituse. Selle asemel, et suunata ressursid töötavatele peredele, üksikvanematele ja madalapalgalistele toimetuleku[raskuste] leevendamiseks, me suuname leevenduse sinna, kus muret tegelikult ei ole, kus leevendust ei küsita, kus leevendust pakkuda pole vaja. Selle asemel, et parandada toimetulekut, kanname tulumaksusüsteemi kaudu laenuraha neile, kellel juba on piisavalt. 

Eelmisel nädalal toimus Riigikogu ees meeleavaldus, et juhtida tähelepanu erihoolekande alarahastusele. 34 aastat oleme sotsiaalhoolekannet rahastanud napilt ja osakaaluna eelarvest on see Euroopa Liidu keskmisest pea kolmandiku võrra vähem. See on toonud erihoolekandes kaasa järjekorrad ja raske töö tegijate madala palga. Erihoolekandes on kahtlemata teenused, mida me peamegi ühiskonnana ühiselt rahastama, ühiselt pakkuma. Üle 100 miljoni on valitsus otsustanud kasutada, et 10% jõukamaid saaksid ikkagi ka selle 1848 eurot aastas kätte, aga erihoolekande kriitiline rahavajadus jääb katmata. Koalitsiooni prioriteedid, nagu rahandusminister ütles. Ja need valikud on teinud oma näo järgi valitsus, kes ei tea, mida tähendab töötamine miinimumpalga eest, üksi laste kasvatamine, erihoolekande järjekorras kohta ootava lähedase eest hoolitsemine või kodu soetamine Eestis, [arvestades] Euroopa Liidus rekordiliselt kasvanud kinnisvarahinda. 

Palun kolm lisaminutit.

Jah, kolm minutit lisaks.

Nii et peaminister lubas meile jõukust ja julgeolekut, aga tegelikult saime rekordilise eelarvepuudujäägi ja kiiresti kasvava võla, maksukingitused neile, kes seda ei vaja, ja valitsuse, kelle peamine oskus on süü mujale lükata ja vastutust vältida. Ka rahandusminister nentis, et tema selle eelarve üle õnnelik ei ole, aga ta esindab koalitsiooni ja need on valitsuse prioriteedid. Ja üleüldse on otsustatud opositsioonile õppetund anda. 

Jah, head kuulajad, eelarve ongi valitsuse valikute peegel, kõige olulisem dokument, mis näitab prioriteete. Selle aasta peegelpilt näitab poliitilist lühinägelikkust, majanduslikku hoolimatust, sotsiaalse ebaõigluse kasvatamist. Selle eelarve on koostanud erakonnad, kelle toetus reitingute põhjal on erakordselt madal. See pretsedenditult madal reiting on toonud kaasa pretsedenditult suure puudujäägi, sest vastutustunnet ei ole, riigimehelikkust ei ole. Kas sotsiaaldemokraadid on valmis seda eelarvet toetama? Ei ole! Annan sotsiaaldemokraatide nimel üle ettepaneku eelarve esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Õnne Pillaku.

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Siin on kaks päeva tõelist kirgede tormi olnud, nii nagu riigieelarve üle arutelu ikka on olnud. Kui ma kuulasin täna neid kõnesid, neid erinevaid arvamusi, siis mulle meenus mu vanaema nõuanne, mida ta pidevalt mulle meelde tuletas: kibestumine on üks kõige halvem nõuandja. 

Mul on kahju, et Lauri Laats on siit läinud, aga kui siin juba läks meenutamiseks, siis jah, 2023. aastal me küsisime mandaati, et Eesti riigikaitsesse rohkem panustada ja maksuküür kaotada. Ja kui me vaatame järgmisse aastasse, siis maksuküür kaob, riigikaitsekulud tõusevad ja maksukoormus langeb.

Nüüd ühest elevandist, mida üritatakse siia tuppa maalida. Üldse me mitte kuidagi ei eitagi seda, et järgmise aasta riigieelarve on defitsiidis, defitsiit on 4,5%. Kuid me kõik ju teame, miks see nii on. Teavad ka need, kes tegelikult ei taha seda tunnistada – ma usun, et endale tunnistavad, aga valjuhäälselt mitte –, et põhjuseks on Euroopas halvenenud julgeolekuolukord, mis on tinginud vajaduse kiiresti suurendada oma kaitsevõimekust. 

Euroopa Komisjoni lubatud paindlikumaid eelarvereegleid oma kaitsevõimekuse suurendamise rahastamiseks plaanib hetkel kasutada 16 liikmesriiki. Ja see ei ole veel lõplik [arv], sellepärast et näiteks Prantsusmaa ja Itaalia alles arutavad ja teevad neid otsuseid. Kuid see, et üle poole Euroopa Liidu liikmesriikidest seda kasutab, näitab, et me ei ole selle poolest erandlikud. Vastupidi, kõiki võimalusi, mida me saame oma kodumaa kaitseks kasutada, tuleb kasutada.

Teiseks on ka suur vahe, kas defitsiidi põhjuseks on see, et kogu Euroopa, sealhulgas Eesti, teeb endast kõik oleneva, et oma riiki ja vabadust kaitsta, või lihtsalt kulutatakse nii, nagu homset polekski. Miks ma seda räägin? Aastatel 2018 ja 2019 ja enne seda, kui riigi rahanduses oli hea aeg, kulutati nii, nagu homset poleks. EKREIKE valitsus ei kogunud varusid, vaid kulutas. Kõige suurem eelarvepuudujääk, nii nagu siin on ka kõlanud, oli 5,2% 2020. aastal. Aga toona see muret ei tekitanud. 

Kuid tulen tagasi tänasesse päeva ja järgmise aasta riigieelarve juurde. See eelarve on Eesti vabaduse, majanduse ja inimeste sissetulekut kasvatav eelarve. Ma usun, et enamusele siin saalis on oluline, et Eesti jääks vabaks ja iseseisvaks riigiks ja et Eesti julgeolek oleks kindlalt tagatud. Reformierakonnal on see tõesti esimene prioriteet. Järgmistel aastatel tõusevad riigikaitsekulud vähemalt 5%‑ni SKP‑st. See tähendab, et järgmisel neljal aastal on Eesti riigikaitsekulud kokku üle 10 miljardi euro. Ja ma ei väsi seda kordamast, kuigi mõnele siin tundub, et miks kogu aeg sellest räägitakse. Me ju teame[, miks]. Sest see on oluline meie riigi ja rahva kaitseks ja see on väga suur kulu riigieelarvele, millest tuleb ka aru saada.

[Kolmandaks], ma olen absoluutselt nõus nendega, kes ütlevad, et lisaks riigikaitsele tuleb hoida ka Eesti inimesi: ettevõtteid, et majandus saaks kasvada, ja inimesi, et nende sissetulekud kasvaksid ja toimetulek paraneks. Tõsi, siin saalis on erinevad arvamused, kuidas seda teha. On neid, kes arvavad, et suurema hulga raha ärakorjamine ja selle toetusteks maksmine on hea mõte või käibemaksu langetamine kaupmeestele on parim lahendus. Aga Reformierakonnas me oleme seda meelt, et riigi ülesanne on luua majanduse kasvuks soodsad tingimused, sest kui kasvab majandus, kasvavad ka sissetulekud ja pensionid. 

Ja sellest ka valikud: kaotada ära maksuküür, jätta ära tulumaksu tõus ja jätta ära ettevõtete kasumi maksustamine. Nende valikute tulemusel langeb järgmisel aastal maksukoormus 35,2%‑ni. 

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks, palun! 

Nende valikute tulemusel ei sõltu maksulangetuste mõju jõudmine inimesteni, mis nende sissetulekut kasvatab, kellestki kolmandast. Nende valikute tulemusel võidavad kõige enam keskmised tööinimesed, nii nagu mu hea kolleeg Annely Akkermann siin selgitas. Näiteks konkreetselt keskmise palga saaja võidab järgmisel aastal circa 1800 eurot aastas. Õpetajad, päästjad, politseinikud, kultuuritöötajad, treenerid, erihoolekande töötajad – kõik nad võidavad sellest. Ma väga palun, et ärge pisendage neid otsuseid ega nende tähtsust ja mõju! Need on olulised maksumaksjale ja majandusele, sest kui inimesele jääb rohkem raha kätte, siis jõuab see tarbimisse ja elavdab seeläbi majandust. See aitab meil ka riigi rahandust paremini rööbastele saada. 

Üks mure, mida, ma usun, me koos siin jagame, mille üle küll ei ole veel väga arutletud, on mure pensionäride pärast. Ma arvan, et me kõik tahame, et meie kõigi vanemad oleksid meiega kaua ja elaksid hästi. Ainult esimesest pensionisambast elatuvad inimesed on paraku suhtelise vaesuse piiril. Seetõttu ma ei pea õigeks neid siin [kõlanud] hüüdeid, et pensionid tuleb külmutada, ega ka seda, kui EKREIKE teise pensionisamba lammutas. See viimane on küüniline viga, mille tulemust näeme mõne aja pärast, sest löögi alla seati hulga tulevaste pensionäride heaolu. Kuid tulen tagasi tänasesse päeva ja kinnitan siit veel üle, et me ei loobu pensionide indekseerimisest. Prognoosi järgi kasvavad pensionid järgmisel aastal 5,4% ehk praeguselt 817 eurolt 861 euroni. 

Ja lõpetuseks. Ma jagan seda muret, mis siin saalis ja väljaspool on riigi rahanduse pärast kõlanud. Ma pean õigeks seda, et riigi rahandus peab olema korras, kulud-tulud tasakaalus. Järgmistel aastatel eelarvepuudujääk väheneb, 2027. aastal on see 3,8% ja aasta hiljem 3,6%. Me ei ole loobunud riigi rahanduse kordategemisest ega jäta seda vastutust tulevastele valitsustele. Valitsuses on kokku lepitud, et kulusid kärbitakse kokku 1,4 miljardit eurot. Ka õpetajate, päästjate, politseinike, erihoolekande töötajate ja kultuuritöötajate ja treenerite palgatõusud tulevad kokkuhoiu arvelt. Ehk siis palgatõusud tulevad ühes valdkonnas [tehtud] täiendavate kärbete najal. Kui tänavu hoiti avalikus sektoris tööjõu- ja majanduskuludelt kokku 5%, siis järgmisel aastal lisandub sellele veel 3%‑line kärbe ja ülejärgmisel aastal 2%‑line kärbe. Kokku teeb see kolme aasta peale 10% kärpeid. 

Head kolleegid! Ma mõistan seda, et mitte kõik eelarvevalikud ei soojenda teie kõikide südameid, kuid ma usun, et te toetate Eesti riigi kaitse tugevdamist, maksukoormuse alandamist ning sissetulekute ja pensionide kasvu. Just seetõttu ma kutsun seda eelarvet teid toetama. Toetage neid valikuid, sest need on olulised nii Eesti inimestele, riigile kui ka majandusele. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Toomas Uibo.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! 2026. aasta riigieelarve on rohkem kui lihtsalt üks arvude ja protsentide kogum. See on peegel sellest, kuhu Eesti liigub, millised on valikud ja mida me teeme ning mida peame oluliseks oma inimeste, oma majanduse ja oma tuleviku jaoks. 

Saan täna öelda, et Eesti liigub kindlamale pinnale. Me soovime murda seda suunda, kus eelarvedefitsiit kasvas ja riigivõlg suurenes liiga kiiresti. Selleks loome selle eelarvega eeldused. 2026. aasta eelarve näitab selgelt, et me suudame tagada nii majanduskasvu kui ka vastutustundliku riigirahanduse pikas plaanis. 

Maksukoormus langeb. See tähendab, et Eesti inimesed ja ettevõtted saavad rohkem hingamisruumi. Me ei kasvata riiki maksumaksja arvelt, vaid loome keskkonna, kus ettevõtlus saab kasvada ja inimesed saavad oma töö ja pingutuse vilju ise rohkem tunda. See on meie majanduspoliitika tuum: mitte karistada edu, vaid toetada seda. 

Samal ajal, kui maksukoormus väheneb, aeglustub riigivõla suurenemise tempo pea neli korda. See ei ole juhus, see on teadlik valik. Me ei ela enam tuleviku arvelt, vaid liigume samm-sammult vastutustundliku rahanduse poole. Me teame, et iga laenatud euro tuleb kord tagasi maksta, aga me teame ka, et mõistlik investeering tulevikku, haridusse ja innovatsiooni on väärt iga senti. Jah, eelarve on endiselt puudujäägis, defitsiit on 4,5%, aga see on ajutine. Järgnevatel aastatel see väheneb, sest meie eesmärk on selge: viia Eesti tagasi eelarve tasakaalu poole, mitte kärpides pimesi, vaid targalt ja prioriteete seades. 

See eelarve panustab inimestesse. Me tõstame õpetajate, päästjate ja meditsiinitöötajate palku, et väärtustada neid, kes hoiavad ühiskonda koos. Me investeerime teadusesse ja digiriiki, sest need on Eesti konkurentsieelised, mitte luksus. Ja me kindlustame, et ka rohepööre ei jääks loosungiks, vaid tooks reaalseid töökohti ning oleks kooskõlas majanduse arenguga ja puhtama tulevikuga.

Eesti 200 seisab selle eest, et Eesti riik oleks nutikas, vastutustundlik ja inimkeskne. Me usume, et targad investeeringud täna tähendavad väiksemat defitsiiti homme ja väiksem maksukoormus täna tähendab tugevamat majandust homme. Ja tugev majandus tähendab tugevamat riiki, sellist, kus inimesed tunnevad, et nende tulevik on siin kodus, Eestis. Nii et me ei ehita õhulosse, vaid tugevat vundamenti ja see vundament on usaldus – usaldus riigi vastu, usaldus tuleviku vastu, usaldus Eesti vastu. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Aivar Kokk, palun! Kõike ei jõua ette lugeda, Aivar. 

Jah. Hea juhataja! Head kolleegid! Pean tunnistama, et ma olen kuulanud siin Riigikogus rohkem kui kümmet kõnet, [mida peetakse] riigieelarve vastuvõtmisel ja esimesel [lugemisel]. Ma pean tunnistama, et nii nõrku ministri vastuseid pole ma vist nendel aegadel kuulanud, sest minister ei suutnud praktiliselt enamus küsimustele vastata.

Kui keegi tahab püüda rääkida, et see eelarve on hea eelarve, siis ma pean tunnistama, et nii halba eelarvet ei ole ka siin saalis pikka aega olnud. Kui vaadata 2019. aastat, siis riigieelarve tulude pool oli 11 miljardit. Täna me räägime pea 19 miljardist. Kui keegi räägib, et raha ei ole, siis ta ju valetab.

Kui keegi räägib, et see on maksuküüru kaotamise eelarve, siis on see ju järjekordne vale. See on tegelikult maksude tagasimaksmise küür ehk laenu tagasimaksmise küür. Võtta 1,7 miljardit eurot laenu selleks, et Riigikogu liikmed saaksid järgmisest aastast iga kuu 146 eurot rohkem palka, et ministrid saaksid järgmise aasta jaanuarist iga kuu 146 eurot rohkem palka. Aga siin ei ole mitte ühtegi [sõna] selle kohta, kus räägitakse, kuidas väiksema sissetulekuga inimesed saaksid oma maksude pealt suuremat tulu.

Kui 2020 oli keeruline aeg, siis Isamaa koalitsioon koos Keskerakonna ja EKRE‑ga vähendasid aktsiise, andsid kolmeks kuuks palgatoetuse ja vabastasid ehk tegid vabaks teise pensionisamba. Tänu sellele Eesti riigi majandus järgmisel kahel aastal kasvas Euroopas kõige kiiremini. Siis jõudis järgmine valitsus, mille tulemusena energiahinnad tõusid kordades, kordades, ja puhtalt tollel hetkel kahe võimul oleva erakonna süül. Sealt algas Eesti majanduse langus Reformierakonna juhtimisel, Kaja Kallase juhtimisel. Kui poleks tol hetkel tehtud valesid otsuseid nii Lätiga kolmanda kõrgepingeliini avamisel kui ka LNG-[terminaliga], oleks aastas 1,7 miljardit eurot inimestele ja ettevõtjatele alles jäänud. See võeti energia hinnaga ära. [Pole mõtet] rääkida siin, et Ukrainas algas sõda – see algas pool aastat hiljem. Otsused tehti [varem].

Nüüd on kolme viimase aastaga suudetud koalitsioonis kokku leppida see, et inimestelt ja ettevõtjatelt võetakse võrreldes 2023. aastaga ära 2 miljardit eurot. Sõbrakesed! See tähendab seda, et ma võtan sult ära 4 eurot ja nüüd ma annan tagasi 1 euro, ja seda ainult rikkamale poolele. Väiksema sissetulekuga inimesed ei võida praktiliselt mitte midagi. See, et 1200-eurose palga juures tõuseb tulumaksuvabastus 650 eurolt 700 euroni, on ikkagi pisuke. Meie siin 5000-eurose palga juures saame järgmisel aastal aasta peale kokku rohkem: 1848 eurot. Kelle arvelt? Kas selle arvelt, et me oleme mootorsõidukimaksu teinud? Kas selle arvelt, et käibemaks on …

Palun kolm minutit.

Jah.

… tõusnud 20%, või selle arvelt, et tulumaks on tõusnud 10%? Ja mul on tunne, et seda 20%‑list tõusu ei juletud teha sellepärast, et kõrgepalgalistele tulumaksu tagastamisel oleks see number läinud ju eelarves palju suuremaks. Pool miljardit eurot võtta ära. Võtame laenu! Võtame laenu selleks, et anda Riigikogu liikmetele 700-eurone tulumaksuvabastus. 

Minu arvates need inimesed, kes selle eelarve poolt hääletavad, peaksid siiralt häbenema, kui nad siit Tallinnast kaugemale lähevad. Ja uskuge, ka Tallinnas väga paljud töötavad inimesed ei saa sellist palka, rääkimata pensionäridest või emadest ja isadest, kes väikseid lapsi kasvatavad. Nende sissetulekud ei ole sellised. 

Kui ma küsisin siin ettekandja käest, kuidas tulud on lahti kirjutatud eelarves, siis [selgus, et] seda ei ole. Me ei tea, [millises ulatuses] tuleb see number käibemaksust või tulumaksust või aktsiisidest. 

Me teame, et praegu on energiahinnad need, mis kõige rohkem pigistavad meie inimesi. Aga mida teeb tänane valitsus ja tegi eelmine valitsus sotsidega? Nad tõstavad aktsiise ka elektril, ka kütustel. Te näete, mis on juhtunud kütuseturul: kui Eestis on kütus üks sent odavam, siis Leedu ja Läti autod tulevad siia tankima. Aga meie oleme kindlad, et tõstame ikkagi järgmisel ja ülejärgmisel aastal elektri hinda edasi, sest elektri [maksmise] eest ei ole kuhugi võimalik põgeneda, ei ole võimalik minna Lätti seda elektrit tankima. Või gaas. Kui me teame, et meil on toiduainetetööstuses väga oluline gaasikomponent, siis me tõstame iga aasta mais nii elektri- kui ka gaasiaktsiisi. 

Kui me räägime siin perede toetusest ja ma kuulan sotside juttu, siis häbenege! Te võtsite ära lastega peredelt 2400 eurot. 2400 eurot! See on teie otsus! See on sotside otsus koos Eesti 200 ja Reformierakonnaga. Aga sotside eestvedamisel! 2400 eurot! Ja siis räägite, et mõni kopikas lastetoetust võiks kellelegi juurde tulla. 

Me võtame inimestelt ära raha, me tekitame mingisuguseid mõttetuid mootorsõidukimakse, mis ei laeku meile. Me oleme ühe sektori majanduses täiesti likvideerinud, sest inimesed usuvad täna opositsioonis olevatesse erakondadesse, et nad tühistavad selle mootorsõidukimaksu, välja arvatud sotsiaaldemokraadid, kes eile väga selgelt ütlesid, et see on väga hea maks. Ja nad on ise selle seaduse poolt kolmel korral hääletanud, nii esimesel, teisel kui ka kolmandal lugemisel.

Aitäh!

Aitäh! Isamaa Erakond teeb ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Kohe toon paberi ka.

Fraktsiooni nimel siis, ma eeldan.

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli EKRE fraktsiooni nimel hea kolleegi Rain Epleri.

(Kukutab väljaprinditud eelarve mütsuga kõnepuldi lauale.) Head kolleegid! Tegelikult veel suurema pauguga, kui tegi see 900 lehekülge häma siia kõnepulti maandudes, paljastab seesama häma tänase koalitsiooni valelikkuse. Te mäletate kõik neid lubadusi, kuidas nüüd tullakse riigi rahandust korda tegema, võlakoormust vähendama, kuidas nüüd hakatakse kulutama vastavalt võimetele ja võimalustele. Lisaks sellele räägib koalitsioon meile praegu loosungeid, mille kõlavaimateks sõnadeks on "jõukus" ja "julgeolek", mida see eelarve pidavat tooma. 

No vaatame tegelikkusele otsa. Eelarvedefitsiit kasvab 4,5%‑ni. Sellist olukorda on ajaloost raske leida. Ma tean, et koalitsiooni liikmed tulevad siin rääkima koroonaajast, aga ma arvan, et see ei ole adekvaatne võrdlus, ja seda ütlevad ka koalitsiooni enda saadikud. 

Riigivõlg kasvab 11,5 miljardini. See on üle veerandi meie sisemajanduse kogutoodangust. Aga see pole veel kõik. 2029. aastaks plaanitakse riigivõlg kasvatada 13,5 miljardini. See lükkab otseselt ümber selle vale, millest meile rääkisid siin täna Reformierakonna ja Eesti 200 esindajad, et nüüd me tõesti teeme suures miinuses ja võlakoormust suurendava eelarve, aga peale seda hakkab kõik nii hästi minema, et asjad saavad korda. Ei saa! Ja selle suure võla teenindamiseks kulub järgmisel aastal 260 miljonit, 2029. aastal juba üle 300 miljoni. 

Üks suur loosung, mida meile hüütakse, on see, et kogu selle suure raha kulutamise põhjuseks on riigikaitse. No jällegi, tegelikkus on selline, et kulude kasv on julgelt üle miljardi, läheneb pooleteisele miljardile. Nagu rahanduskomisjoni juht siin mõni aeg tagasi ütles, täiendav finantseerimisvajadus, täiendav laenuvajadus on 1,7 miljardit. Selle juures on Kaitseministeeriumi eelarve kasv, kulud ja investeeringud kokku circa 700 miljonit – vähem kui pool sellest laenust, mis võetakse. Aga näiteks selle kõrval kasvab Kliimaministeeriumi eelarve 400 miljoni võrra. See rohepööre ei taha ikkagi Eestis surra, kuigi nii mujal Euroopas kui ka teisel pool ookeani on ta juba surnud. 

Et minu jutt ei jääks liiga loosunglikuks ja üldiseks, siis ma mõtlesin, et vaatame ka mõnesse konkreetsesse rahakulutusse sisse. Kuhu see raha siis kulub? Rail Baltic. Meile räägitakse kiirest ja vajalikust raudteest Euroopasse. Järgmisel aastal plaanitakse sellele kulutada kokku 436 miljonit, millest meie enda raha Euroopa raha kõrval on 174 miljonit. Ülejärgmisel aastal prognoositakse, et kulu kasvab 500 miljonini. Ja pange tähele, meie enda raha peaks sinna ülejärgmisel aastal kuluma juba 305 miljonit. 

Meile räägitakse kiirest raudteest, ühendusest Euroopaga. Me kolleeg Sibulaga küsisime Läti riigilt, suursaadiku kaudu saatsime küsimused Läti riigile, et kuidas on Rail Balticu ehitusega Läti poole peal, Riiast põhja poole, Lätist Eestisse. Saime vastused, millest väga selgelt tuleb välja, et see põhjaosa ehk lätlaste ühendus Eestiga ei ole neil prioriteetne, nad tegelevad lõunaosaga. Nad ütlevad, et neil on raha puudu, nad loodavad Euroopa järgmise perioodi eelarvele. Noh, vaadates, mis Euroopas toimub, ma ei loodaks liialt ei eelarvele ega sellele, et neile palju raha juurde tuleb. Liidu püsimine on selgelt küsimärgi alla sattumas. Ja lätlased ise ütlevad, et see põhjasuund ei ole prioriteet. Nii et me tegelikult ehitame hästi kallist, aeglast, teivasjaamadega rongiühendust Häädemeestele. 

[Räägin veel] sellestsamast rohepöördest ja Kliimaministeeriumi eelarve kasvust. Alates 2024. aastast kulutatakse kogu CO₂-kvoodi müügist saadud tulu kliimapoliitika eesmärkidele kaasa aitavateks tegevusteks. 

Ma palun kolm minutit lisaks. 

Jah.

Ja jällegi ma juhin tähelepanu, et kui me kõik teame, et geopoliitiline olukord on keeruline, siis ma arvan, et me peaksime prioriteete ka veidikene ümber mõtestama ja tegelema riigikaitsega. 

Veel näiteid kuludest. Sama Kliimaministeeriumi eelarve: elurikkuse tagamine, 23 miljonit, sellest tööjõukulud 15 ja muud toetused 8. Sealjuures kirjutatakse, et RMK viib märgade elupaikade taastamisi ellu 14 miljoni eest. Teate, mis see on? See on seesama metsade uputamine, millest meediast viimasel ajal päris palju lugeda saab. 

Kui me nüüd seda 23 miljonit võrdleme muude valitsemisvaldkondadega, siis me näeme, et Kultuuriministeeriumis kärbitakse 26 miljonit. Seda debatti on avalikkuses viimastel nädalatel päris aktiivselt peetud, et kultuuri rahastamine läheb aina allapoole ja enam ei ole võimalik Eesti kultuuri hoida ja edendada nii, nagu ütleb meie põhiseaduse preambul: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, [---] mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade." Aga meil sõna otseses mõttes võetakse see rohkem kui 20 miljonit ja uputatakse sohu, selle asemel et täita eesmärke, mille jaoks Eesti riik on loodud, mis on Eesti riigi olemasolu põhiline mõte. 

Selle kultuuriteema lõpetuseks ma muidugi esitaks ühe üleskutse kultuurirahvale. Aga enne selle juurde minekut ma ütlen, et paraku ei kiputa enam ka kultuurivaldkonnas aru saama, et metafoorid ja metafooriline kõne on selline, mida ei maksa sõna-sõnalt ja otseselt võtta. Ja nüüd mu üleskutse: ärge olge nii pehmed, ärge minestage iga krõbedama metafoori peale ja ärge siis tormake jälle moraalseid värdjaid, Reformierakonda, sotse ja Eesti 200 valima. Tegelikult ju me olemegi jõudnud seisu, kus pead peaksid veerima, ja ikka metafoorilises mõttes, kallid kultuuriinimesed. Ei ole mõtet selliste väljendite peale pahandada, kui tegelik elu ongi selline. 2013 ütles kultuurirahva toonane eestkõneleja Rein Raud, et meid valitsevad moraalsed värdjad, needsamad reformierakondlased. Ring on väga ruttu täis saanud ja nad on tagasi. Need inimesed, kes ei saa aru, miks see Eesti riik on ja mida me siin tegema peaksime, peaksidki riigitüüri juurest lahkuma. Pead peaksidki veerema, ikka metafoorilises mõttes. Aitäh!

Tänan teid! Eesti Keskerakonda küll ei mainitud, aga korduvalt on mainitud EKREIKE‑t. Kui fraktsioon tundis ennast selles ära, siis on vastusõnavõtt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsevil. Palun!

Aitäh! Tegelikult mainiti ja mainis Reformierakonna esindaja. Tuleb tõdeda, et Reformierakond jätkab täpselt samas vaimus nagu enne parlamendivalimisi, lihtsalt valedega üritatakse inimeste poolehoidu võita. Sest see jutt, et nüüd maksukoormus langeb – no kuhu ta langeb? See, et järjekordne tulumaksu tõus jääb ära, ei tähenda ju, et maksukoormus langeb. Seda ei pidanudki olema, seda ei pidanudki tulema! Lisaks jääb automaks.

Sellesama tulumaksureformi ehk maksuküüru kaotamise kohta ütlen nii palju, et mul on hea meel, et Reformierakond on õnnelik selle üle, et näiteks nende parlamendiliikmete palk tõuseb tänu sellele peaaegu 2000 eurot aastas. Loomulikult, [neil on] vist liiga väikesed palgad. Aga minu meelest on see lihtsalt uskumatu, sest kui inimene saab kuus näiteks 1000–1200 eurot palka, siis on võit kuus 10 eurot. Nojah, suurepärane reform, mis kindlasti on väärt seda, et kulutada selle peale pool miljardit eurot. Ma tuletan meelde, et just nii palju maksuküüru kaotamine riigieelarve järgi maksma läheb. Kui rääkida sellest, kui [suurest palgast] alates on palgatõus vähemalt märgatav – näiteks 100-eurose [tõusu] puhul kuus –, siis see palk peaks olema 1800 eurot. Palju meil on selliseid inimesi, kes nii palju või sellest rohkemgi teenivad? Nii et mina küll ei saa aru, kust see maksuleevendus tuleb või kuidas maksukoormus väheneb.

Aitäh teile! Vastusõnavõtt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg Aivar Kokk! Sulle ikka meeldib alati suuri sõnu loopida. Kui rääkida sotsiaaldemokraatide perepoliitikast, pean ma vajalikuks ühe täpsustuse teha. Sotsiaaldemokraadid on alati seisnud selle eest, et riik väärtustaks igat Eesti last, olenemata sellest, kas lapsel on õdesid-vendi, millise peremudeliga [peresse] ta sünnib ja mitmenda lapsena ta sünnib. Ehk siis meie eesmärk ja suund siin saalis peaks olema see, et iga Eesti laps on väärtus. Ja ma arvan, et mitte ainult mina, vaid ka teised sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et õiglane ja hooliv riigi perepoliitika ei vastanda erinevaid peremudeleid. Nii et ma palun, et me seda siin saalis rohkem ei teeks.

Aitäh teile! Antud juhul ei ole tegemist vastusõnavõtu vastusõnavõtuga, aga nagu ma eelpool viitasin, et EKREIKE‑t mainiti, siis on õigus vastusõnavõtuks ka Isamaa fraktsioonil. Nii et vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Eks ma pean siis rääkima, kuidas perepoliitika tegelikult toimib. Jaanuarikuus ja veebruarikuus hääletavad sotsiaaldemokraadid lasterikaste perede toetuse [tõstmise poolt]. Läheb pool kuud mööda ja siis neile ühtäkki tundub, et see on väga halb mõte, ja nad võtavad 2400 eurot lasterikastelt peredelt ära. Ja siis räägitakse, et see on lastesõbralik poliitika. Ma ei vaidle vastu sellele, et esimene ja teine laps on olulised, aga mul jäi siin seda [sõnavõttu] kuuldes mulje, et üksi elav ja üksi last kasvatava [vanema] laps on oluline – ongi oluline –, aga kõige parem oleks see, kui see laps kasvaks [kahe vanemaga] peres. Aga on ka üksik[vanemaga] peresid. Kõik on olulised. Aga lasterikastelt peredelt raha äravõtmine jääb kindlasti sotsiaaldemokraate saatma pikalt. Aitäh!

Aitäh! Ja vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh sõna andmast! Tõesti, EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus oli siin Reformierakonna ja koalitsiooni esindajatel korduvalt hambus. On ju teada, et kui asjad on halvasti, siis iseenda peale ju nemad kunagi näpuga ei näita. Siis on jube mugav alati viidata mingitele mitme aasta tagustele valitsustele. Aga ma tuletan meelde, et kui meie valitsus, EKRE, Keskerakonna ja Isamaa valitsus, oma tegevuse lõpetas, siis me jätsime alustavale Reformierakonna valitsusele 8%‑lise majanduskasvu ja tunduvalt väiksema laenukoormuse. 

Mida me mäletame? Me mäletame, kuidas tookord Reformierakonna esindajad kriiskasid siin taevani ja tagasi, kuidas laenuleib ja laastutuli ning mida kõike meie lapsed ja lapselapsed peavad hakkama tagasi maksma. Ja nüüd, mida nad ise teevad? Riigivõlg on 11,5 miljardit, üle 25% SKP‑st, 2029. aastaks tõuseb see 13,5 miljardini. Selle suure võla teenindamiseks hakkab minema igal aastal aina rohkem ja rohkem raha. 

Mina teen küll ettepaneku, et lõpetage ära see täiesti tarbetu retoorika ja EKRE, Keskerakonna ja Isamaa valitsuse peale näpuga näitamine – kõik juba saavad aru, et see on teil lihtsalt puhtalt enesekaitseks mõeldud. Hakake ometi tööle ja tegutsema Eesti riigi ja rahva hüvanguks!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 737 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud ettepanekud ka neljalt fraktsioonilt, Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt. Nende ettepanek on samasisuline: 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Saalikutsung, palun!

Head kolleegid, palun vaikust! Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni samasisulise ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on eelnõu 737 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud teise päevakorrapunkti juurde: sotsiaalministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalministri Karmen Jolleri. Ettekandeks on aega kuni 30 minutit, igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele, samuti ministrile.

Tere, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sotsiaalministeeriumis ma seisan kahe väga suure tulemusvaldkonna eesotsas, need on tervis ja heaolu. Need teemad on olulisel kohal ka riigi pikaajalises arengustrateegias "Eesti 2035". Kui varem olid need kaks [valdkonda] eraldi ministrite vastutada, kuigi need olid samas ministeeriumis, siis see valitsuskoalitsioon otsustas need ministrikohad ühendada. Ma arvan, et see on väga hea otsus, [arvestades,] et need valdkonnad on aastaid tegutsenud eraldi nii-öelda silotornides, aga nüüd on, vähemalt minul, võimalik neid vaadelda koos. 

Me oleme ka Sotsiaalministeeriumis astumas päris otsustavaid samme, et tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi paremini integreerida, sest tugeva ühiskonna moodustavad tugevad kogukonnad, kuhu [kuuluvad] terved inimesed, ja on oluline, et neid, kes vajavad abi, ei jäetaks üksi. 

Tervise- ja heaolu valdkondades on sõnastatud konkreetsed eesmärgid. Tervisevaldkonnas on meie eesmärk, et Eesti inimeste keskmine oodatav eluiga ja keskmine tervena elatud aastate arv kasvaks ning ebavõrdsus tervises väheneks. Heaolu valdkonnas on eesmärk, et Eestis oleksid inimesed hoitud, et ebavõrdsus ja vaesus väheneks ning et toetatakse kõikide [võimalikult] pikka ja kvaliteetset tööelu. Mis olukorras me praegu oleme või kuhu me soovime jõuda? Alustan 2024. aasta ülevaatest ja käsitlen neid valdkondi võib-olla natukene koos, mitte täiesti eraldi.

Alustan tervisevaldkonnast. Oodatav eluiga on tõusmas, eriti naistel. 2024. aastal oli naiste eeldatav eluiga 83,4 aastat, mis on isegi veidi [kõrgem] võrreldes strateegias seatud eesmärgiga. Meestega on veidi halvemini, nende oodatav eluiga jääb naiste omale alla. See oli eelmisel aastal 75,1 aastat, olles sihttasemest umbes aasta võrra [lühem]. Naiste oodatav eluiga on seega meeste omast 8,3 aastat pikem, aga see erinevus on õnneks vähenevas trendis. 

Samas, kui vaadata hariduse järgi, siis kõrgharitud inimeste ja põhiharidusega inimeste oodatava eluea erinevus on üle 11 aasta. Riigi pikaajalises arengustrateegias "Eesti 2035" on seatud eesmärgiks pikendada inimese tervena elatud aastate hulka. [Andmed] näitavad, et me tõesti elame kauem, aga elame kauem haigena. Kuigi ka siin oli 2024. aastal trend natuke positiivne. Loodetavasti see jätkub, sest varem on olnud see näitaja väga visa kasvama. Naiste puhul saavutasime 2024. aastal eesmärgi ehk 60,6 aastat, meeste puhul oli see [sihttasemest] jälle umbes aasta võrra lühem, 56,8 aastat. 

Murekohaks on inimeste tervisenäitajate regionaalne erinevus. Kõige pikemat aega elavad inimesed tervena Hiiumaal, umbes 5,1 aastat rohkem kui [Eestis] keskmiselt, ja kõige lühemalt elavad tervena Võrumaa elanikud, 6,9 aastat vähem kui Eesti keskmine. Erinevus nende maakondade vahel on 12 aastat. Tuleb öelda, et ka Euroopa Liidu keskmistest näitajatest on meie näitajad madalamad. 

Miks me oleme haiged? Inimeste terviseseisundit mõjutavad olulisel määral toitumis- ja liikumisharjumused. Jätkuvalt on murekohaks kasvav ülekaalulisus kogu elanikkonnas. 2024. aastal olid rohkem kui pooled täiskasvanutest ülekaalulised või isegi rasvunud, seejuures naistest 44%, meestest 60%. Tervise Arengu Instituudi andmetel võib täiskasvanute ülekaalulisuse ja vähese aktiivsusega seotud kulu riigile ulatuda 225 miljoni euroni aastas. Algkooliõpilaste hulgas on ülekaaluline peaaegu iga kolmas laps ja teismeliste ehk 13–15-aastaste seas iga neljas laps. 

Teine suur mure on alkohol. Eestis on alkoholi tarbimine Euroopa keskmisest kõrgem, kogutarbimine hakkas kasvama COVID‑19 pandeemia ajal ja ka pärast aktsiisimäärade langetamist 2019. aastal. 2022. aastal oli alkoholi tarvitamine 11,2 liitrit ühe täiskasvanud elaniku kohta. 2023. aastal langes alkoholi tarbimine 2,7%, 2024. aastal 1,8%. Arvatakse, et põhiliselt mõjutas see, et alkoholi hinna ja sissetulekute suhe muutus ning tarbimiskäitumine ka võib-olla veidi muutus. 

Viimase kümne aasta jooksul on suurenenud alkoholi mittetarvitavate täiskasvanute osakaal, kuid liigtarvitajaid on endiselt viiendik 16–64-aastastest [inimestest]. Kui 2017. aastal suri alkoholist otseselt põhjustatud haigustesse 451 inimest, siis 2024. aastal oli neid juba 630. Alkoholi tarvitamisega seotud otsesed kulud olid 2022. aastal, millal neid viimati hinnati, Tervisekassa raviarvete alusel umbes 50 miljonit eurot. 

Räägime ka suitsetamisest. Kuigi tavasigarettide suitsetamise populaarsus noorte seas väheneb, on murekohaks viimastel aastatel tõusutrendis olnud alternatiivsete tubaka- ja nikotiinitoodete, sealhulgas e‑sigarettide tarbimise laialdane levik. Eriti näeme seda noorte hulgas. Kui 2020. aastal oli Eestis täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu kohaselt regulaarseid elektroonilise sigareti tarvitajaid 3,8% täiskasvanutest, siis 2022. aastal ehk kaks aastat hiljem oli see 10,4%, 2024. aastal 11,8%. Tubakatoodete tarvitamisega seotud otsesed kulud olid 2022. aastal Tervisekassa raviarvete alusel umbes 56 miljonit eurot. 

Nagu näete, alkohol ja tubakas kokku panustavad umbes 100 miljoni euroga Tervisekassa kuludesse ja need on otsesed kulud, mitte kaudsed. Kui mõelda, siis tegelikult nii alkohol kui ka tubakas suurendavad vähiriski, suurendavad südame-veresoonkonna haiguste riski, teise tüübi diabeedi riski ja nii edasi. Nii et tegelikult on väga oluline vaadata ka elustiili ja loomulikult ka juba räägitud kehakaalu, liikumist, toitumist. 

Suur mure on ka see, et laste hõlmatus vaktsineerimisega on viimastel aastatel väga suures languses. Soovituslik hõlmatus näiteks mumpsi-, leetri- ja punetiste vaktsiiniga on 95%, mis tagab niinimetatud karjaimmuunsuse. Paraku 2024. aastal oli see näitaja 83,3%. Siin võib-olla tuleb natuke vaadata ka statistikat. Natukene on hõlmatuse arvutused nende aastate jooksul muutunud, aga langustendents on nähtav. 

Viimaste aastate kriisid on toonud ka vaimse tervise probleemide sagenemise nii täiskasvanute kui ka laste hulgas. Arstina saan öelda, et laste ja noorte hulgas on vaimse tervise probleemide mõju suurem, sest nende elukogemus on väiksem, teadmised on väiksemad ja toimetulekumehhanismid on nooruse tõttu sageli halvemini välja arenenud. 2024. aastal oli 11,7% inimesi vanuses 16–64, kellel oli viimase 12 kuu jooksul diagnoositud või ravitud näiteks depressiooni. 

Selleks, et inimesed saaksid elada kauem ja tervena, on vaja toimivat tervishoiusüsteemi ning elanikkonna vajadustele vastavat tervise- ja raviteenuste ja ravimite kättesaadavust. Ma toonitan, et Eestis on avaliku sektori tervishoiukulude osakaal SKT‑st EL‑i keskmisest madalam, 5,7%, Euroopa Liidus on see 8,4%. Kui me räägime kogu tervishoiu kuludest, kuhu läheb ka erameditsiin ja veel osa kulusid, siis on meil need keskmiselt 7,47% [SKT‑st] ja Euroopa Liidus keskmiselt 10,29%. Need andmed ei ole 2024. aastast, need on 2022.–2023. aastast. Praeguseks on meie [kulude] osakaal natukene tõusnud. 

Selge on see, et tervishoid vajab raha juurde, aga kõigepealt tuleb üles leida ja käiku lasta kõik võimalused süsteemi tõhustada ning tuvastada kohad, kuhu raha juurde panemine toob kõige enam kasu. Aga 2025. aasta ja edasistest plaanidest ma räägin lõpupoole. 

Räägin ka saavutustest. Praegu olid sellised kurvad numbreid, aga räägin natukene ka positiivsematest meetmetest, mida on eelmisel aastal ellu viidud. Inimeste omaosaluskoormus on meil Euroopa Liidu üks kõrgeimaid ja selle vähendamiseks võeti vastu mõned otsused. Näiteks vähenes statsionaarses õendusabis omaosalus 15%‑lt 10%‑le ja laiendati täiendava ravimihüvitise regulatsiooni ka meditsiiniseadmetele. See tähendab seda, et inimese kogu aasta jooksul tarbitud retseptiravimid ja retseptiga saadud meditsiiniseadmed arvutatakse kokku ja kui see ületab teatud summa, siis on soodustus inimesele suurem. 

Kriisivalmiduse suurendamiseks kinnitati uus riigi tervishoiuvarude kontseptsioon ja otsustati, et traumavaru loomiseks haiglates üle Eesti investeeritakse 24 miljonit eurot. Võeti vastu esmatasandi arengukava, viidi sisse ka ravikindlustuse seaduse muudatused, mis tõid juurde paindlikkust. Näiteks võimaldati inimestel pikaajalise haiguslehe ajal osalise koormusega tööle minna ja lapsevanematele anti õigus, sõltumata lapse diagnoosist, olla haiguslehel lapsega koos 60 päeva, varem oli see 14 päeva. Ja laiendati sotsiaalmaksuvabastust ka hüvitistele, mida tööandja maksab selleks, et inimese sissetuleku kadu kompenseerida. 

Võeti vastu uus rahvatervishoiu seadus, kus tõhustati haiguste ennetamise ja tervise hoidmise põhimõtteid ning parandati ka tasakaalustatud toitumise nõuandeid. Vaimse tervise edendamiseks anti KOV‑idele püsiv rahastus, mis enne oli taotluste alusel, nüüd on see püsiv. Ja muidugi väga suur tänu kogu Riigikogule, et võeti vastu patsiendi elulõpu tahteavaldus, mis võimaldab meil pakkuda inimestele oluliselt inimkesksemat tervishoidu. 

Nakkushaiguste leviku tõkestamiseks laiendati HPV-vaktsiini saamise võimalust kõikidele 12–18-aastastele lastele. Varem [pakuti] seda võimalust 12–14-aastastele tüdrukutele, aga nüüd ka 12–18-aastastele ja lisaks ka poistele. 

Tõsteti tervishoiutöötajate palkasid, täpsemalt tunnitasu alammäära 10% alates eelmisest aastast. E‑tervise strateegia on ka üks oluline dokument, mis võeti vastu. See aitab meil meie digiloo muuta inimkesksemaks ja võimaldab nii arstidel patsiendi tervist kui ka patsientidel oma tervist selle alusel paremini jälgida. 

Vaatame ka heaolu valdkonda. Heaolu valdkonna arenguseireks on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas peamised mõõdikud järgmised. Kohortsündimuskordaja ehk veidi keerulisemalt arvutatud keskmine sündinud laste arv naiste kohta. 2024. aastal oli see 1,83, eesmärk oli 1,86. Ja kolme viimast aastat on iseloomustanud järjest vähenev sündimus. 2024. aastal sündis vaid 9690 last, see tähendab, et aasta jooksul vähenes sündide arv 11,5%. See on 100 aasta väikseim sündide arv. Äsja valmis ka teadusuuring, mille alusel me saame poliitikat hakata paremini [kujundama]. Täna on see ka ajakirjanduses elavat kajastust leidnud, mingil hetkel kindlasti olen valmis ka sellest rohkem rääkima. 

Teine näitaja heaolu valdkonnas on absoluutse vaesuse määr. Me ei tea praegu veel 2024. aasta andmeid, need tulevad novembris, aga see määr on tasapisi vähenenud. 2023. aastal oli see 2,7% ja eesmärk eelmiseks aastaks oli 2,2%. Kas me selle täitsime, saame novembris teada. 

[Kolmas] näitaja on suhtelise vaesuse ja tõrjutuse määr. See on meil ka kiires languses, ehkki mitte päris seal, kuhu me tahaksime jõuda. Me oleme jõudnud 25,2% pealt 2022. aastal 22,2% peale 2024. aastal. Hiljuti otsustasime tõsta toimetulekutoetust, mis aitab just neid inimesi, kellel on kõige keerulisem. Aga see [tõuseb] järgmisel aastal. 

Eesti hoolekandesüsteemi üks suur murekoht on hoolduskoormus. Eesti tööjõu-uuringu kohaselt abistas või hooldas oma leibkonna liiget peaaegu 60 000 inimest, kes on vanuses 16+. Ja kui siia veel lisada andmed suure hoolduskoormuse kohta, mis on nädalas 20 tundi või rohkem, siis sellise koormusega inimesi Eestis oli 2024. aastal 22 600 inimest, mis on 4100 inimest vähem kui 2023. aastal. 

Endiselt on proovikiviks kohalike omavalitsuste ebaühtlane tase hoolekandelise abi tagamisel. Eesti sotsiaalsüsteem on institutsionaalse hoolduse poole kaldu. Tegelikult oleks vaja soodustada just neid teenuseid, mis võimaldavad inimesel kauem kodus olla. Sellest tulenevalt oligi ööpäevaringse üldhooldusteenuse suur omaosalus pikka aega probleem. 2023. aastal viidi seetõttu läbi hooldereform ja saame öelda, et 2024. aastaks vähenes tänu sellele nende inimeste hulk, kellel oli väga suur hoolduskoormus. Hooldereformi elluviimise toetamiseks ja pikaajalise hoolduse kättesaadavuse parandamiseks eraldati 2024. aastal 59,9 miljonit ja 2025. aastal 66,8 miljonit eurot. Selle tulemusena suurenes üldhooldusteenuse saajate arv umbes 10%. 

Räägime ka pensionitest. Pensionäride elujärje toetamiseks tõsteti 2024. aasta aprillist pensioneid ja töövõimetoetuse päevamäära umbes 10,6% ning keskmine pension tõusis 774 euroni. Alates 2024. aastast on võimalik teha avaldus teise pensionisamba sissemaksete suurendamiseks 2%‑lt kas 4%‑ni või 6%‑ni. See suurendab pikas vaates inimeste pensione ja pensionisüsteemi rahalist jätkusuutlikkust. Suurendati ka puudetoetusi ja parandati abivahendite kättesaadavust. Muudatuse tulemusel [suunatakse] puudega inimeste toimetuleku parandamisse igal aastal umbes 9,1 miljonit eurot. 

Erihoolekande valdkonnas eraldati psüühikahäiretega inimeste abistamiseks eelmisel aastal täiendavalt 6,1 miljonit eurot ja see lisandus senisele 45,9 miljonile eurole. Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse parandamiseks eraldati 2024. aastal juba mainitud 59,9 ja 66,8 miljonit eurot. Need fondid on selles mõttes paindlikud ja head, et omavalitsus saab ise valida ja otsustada, milliseid teenuseid [osutada] ja mismoodi pikaajalist hooldust paremini rahastada. 

Lisaks avati hoolduskoormuse leevendamiseks eelmisel aastal kohalikele omavalitsustele taotlusvoor kogukonnapõhiste toetatud eluasemete loomiseks. Selle tulemusena rajatakse 2028. aasta lõpuks 14 kohalikus omavalitsuses väiksema abi- ja toetusvajadusega inimestele eluruumid, et ennetada inimeste sattumist üldhooldekodusse. Kokku on 193 korterit, kus saavad koha 242 inimest. Kodus elamist toetavate teenuste jaoks avati samamoodi taotlusvoor. 

Kui vaadata tagasi, siis loomulikult võib öelda, et arenguruumi on. Sotsiaalvaldkonnas, nagu ka tervishoius ei ole mitte kunagi piisavalt raha, see [kehtib] ka väga rikaste riikide puhul. Aga kui me vaatame, kust me tuleme, siis me oleme teinud ära väga palju. 

Aga nüüd räägime käesolevast aastast ja lähiaastatest, mis on prioriteetsemad. Tervishoiu rahastamine on väga kuum teema. Ma olen alates aprillikuust, kui ma ministriks asusin, rääkinud, et Eesti tervishoid on kriisis just rahastamise mõttes. Kui me oleksime jätkanud samamoodi, siis mõne aastaga oleksid reservid täiesti tühjad ja meil ei olekski kusagilt võimalik edasi minna. Meie probleem on, et raha justkui kaob – me teame osaliselt, kuhu ta kaob, aga teatud osa puhul me jälle ei tea. Seetõttu on meil vaja ikkagi sisulisi muutusi valdkonnas, et inimene jõuaks õigesse kohta, et ta saaks õigel ajal õigeid teenuseid. See on ka inimese vaatest väga oluline. Ja kui me teame, kuidas need rahad liiguvad ja kuhu veel juurde on vaja, siis saame rääkida sellest, kuhu raha peaks juurde minema. 

Aga rääkides reservidest, siis võrreldes eelmise aastaga on Tervisekassa järgnevate aastate eelarvedefitsiiti nii sotsiaalmaksu parema laekumisega kui ka sisemise tõhustamisega tunduvalt vähendatud. Kui eelmisel aastal kinnitatud eelarvepositsiooni kohaselt oleks olnud järgmise aasta eelarvedefitsiit 177,6 miljonit, siis praeguse riigi eelarvestrateegia kohaselt on see 104,9 miljonit. Ehk me kasutame jätkuvalt Tervisekassa reserve, aga plaanitust oluliselt vähem ja need reservid ei lähe 2029. aastaks täiesti nulli. 

See aitab hoida tervishoiuteenuste kättesaadavuse püsivana järgmise nelja aasta jooksul, mil viime läbi vajalikud muutused. Hoida tuleb seejuures tervishoiuteenuste kättesaadavust ikkagi vähemalt käesoleva aasta tasemel. See on üks põhimõtteid eelarves. 

Edasised sammud tõhustamiseks, mis on juba käima lükatud: me korrastame haiglavõrku, leiame ja kaotame dubleerimised, ühtlustame esmatasandi arstiabi kvaliteeti, suurendame e‑konsultatsioonide kasutamist ja reguleerime sellega järjekordi eriarstide juurde. Samuti koostame ettepanekud tervishoiu jätkusuutlikuks rahastamiseks ja teenuste strateegiliseks ostmiseks, et tagada ravikindlustuse vahendite mõjus kasutamine. Töös on ka analüüs tervishoiu rahastamise hetkeolukorrast ja jätkusuutlikkuse tagamise võimalustest. Oluline on see, et säiliks solidaarne tervishoiusüsteem.

Tervishoiuvõrku ma juba mainisin. Ja mainisin ka sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi integreerimist, me paneme need süsteemid omavahel paremini suhtlema. Väljatöötamiskavatsus on juba [kooskõlastus]ringil ära käinud, on saanud nii negatiivset kui ka positiivset tagasisidet, mille järgi on väga hea edasi minna ja osapooltega asju läbi rääkida. Selline süsteem toimib juba mitmetes riikides. 

Esmatasandi [arstiabi] kohta ma juba mainisin, et prioriteedid on kvaliteedi tõstmine ja jätkusuutlikkuse tagamine. Me tugevdame kindlasti ka järelevalvet kvaliteedi üle ja liigume üksikpraksistepõhiselt perearstiabilt tervisekeskuste suunas. 

Tervishoiutöötajate puuduse leevendamiseks oleme kasutusele võtnud erinevad mudelid, aga üks olulisemaid muudatusi on see, et me loome paremad võimalused ka üldarstide ehk ilma erialata arstide kasutamiseks tervishoius. Vaimse tervise osas jätkame spetsialistide väljaõpet. Veel kaasajastame töötervishoidu, seda, kuidas [sealsed teenused] töötavad, ja ka digilahendusi.

Haiglavõrku ma juba mainisin. Üks oluline asi on haiglate juhtimine, me vaatame ka juhtimispõhimõtted üle. 

Kiirabi arengusuunad said ka sel aastal kinnitatud. On vaja korraldada avalik konkurss ja kaasajastada ka väljasõiduplaan koostöös Häirekeskusega. Oluline on, et need teenused oleksid dünaamilised, vajaduspõhised ja inimeste vajadustele vastavad. Kvaliteeti ma samuti mainisin, aga Eestis ei ole olemas üle-eestilist kvaliteedisüsteemi tervishoiu jaoks. Seda me praegu rajame. 

Avalikkuses pannakse hästi palju rõhku ravijärjekordadele ja nimetatakse seda kättesaadavuse [näitajaks], aga tegelikult sõltub kvaliteet suurel määral ikkagi sellest, millist teenust inimene saab, ja kõigest muust ka seal ümber, mitte ainult sellest, kui kiiresti ta tervishoiuteenuseni jõuab. Näiteks on tervishoiutöötajate pädevus väga oluline, sellest me räägime avalikkuses varsti natuke rohkem. 

Oluline valdkond nii tervishoius kui ka heaolus on digilahendused. Hiljuti sõlmisime hea tahte leppe, kus olid kolm osapoolt: riigi poolt meie ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, erinevad kolmanda sektori ja ka erasektori esindajad. Eesmärk on see, et koostöös tehakse paremaid digilahendusi nii tervise kui ka heaolu valdkonnas. Eesmärk ei ole aidata mitte ainult Eesti inimesi, vaid võib-olla ka võtta need lahendused kasutusele ekspordiartiklitena. 

Mida täpsemalt tehakse? Tervise infosüsteem muudetakse kasutajasõbralikumaks. Tahaksime sõnastada tehisaru kasutamise põhimõtted tervishoius. Teatavasti ei ole tegemist ohutu rakendusega. Kuidas seda kasutada, on küsimus. Tahame omavahel liita tervisevaldkonna andmekogud, et infovahetus oleks parem ja saaks teha ka teadustööd ja analüütikat, pakume inimestele geneetilisel riskil põhinevaid teenuseid ja nii edasi. 

Rahvatervisest. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus jõuab varsti Riigikokku, kus täpsustatakse nakkuskontrolli nõudeid. Kui inimene tahab tööle minna, siis ta ei pea tegema täiesti ebapraktilisi ja ebavajalikke uuringuid. Kinnitada tahame alkoholi tarvitamise vähendamise arengusuunad ja kindlasti seda teha koostöös ekspertidega. 

Ma räägin ruttu ka heaolu valdkonnast, mõni minut on aega. Toimetulekutoetuse tõusu ma mainisin. Kindlasti me jälgime eriti hapras seisus inimesi ja püüame neile pakkuda teenuseid, näiteks üksikvanemaga peres kasvava lapse vaesusriski vähendada. Me maksame toitjakaotustoetust, mis ei sõltu näiteks lahkunud vanema varasemast palgast. 

Kindlasti vaatame üle puuetega inimeste toetamise süsteemi. Vanemaealiste inimeste puhul me ei tahaks, et teenused ja abivahendid sõltuvad nii palju puudest. Abivahendid me tegelikult juba sidusime puudest lahti. Me plaanime välja töötada vaimse tervise muredega, näiteks sügavalt autistlike inimeste jaoks spetsiaalsed teenused. Praegu ei ole nende jaoks häid teenuseid. See on üks asi. 

Käivitatud on heaolutehnoloogiate innovatsiooniprogramm, kuhu saab esitada taotlusi innovatiivseteks lahendusteks, mis aitavad näiteks inimestel kauem kodus toime tulla. Kindlasti me jätkame pensionide indekseerimisega ja tegeleme pensioniteadlikkuse tõstmisega. 

Järgmisest aastast toetatakse riigieelarve [vahenditega] viipekeeletõlget, kaugtõlke teenust ja kirjutustõlke teenust, varem pakuti neid välisrahastuse toel. Üks oluline ja väga suur töö on ehitada SKAIS2 süsteem taas üles [ja muuta] see turvaliseks ja sisukaks nii, et tulevikus oleks võimalik erinevaid toetusi ja teenuseid kaasajastada, kui selleks tekib vajadus. 

Ja lõpetuseks perepoliitikast, mida ma ka mainisin. Täna tulid süüdistused ministeeriumi suunal, et me püüame inimesi kuidagipidi survestada lapsi saama. See kindlasti pole mainitud uuringu sisu. Kes vähegi vaevub lugema perepoliitika tervikanalüüsi, veendub selles ise. Mulle tundub, et ajakirjanik, kes täna avaldas artikli, ei ole ise seda uuringut lugenud, sest need argumendid olid seal kummalised. Nii Reformierakonna kui ka Sotsiaalministeeriumi eesmärk on toetada inimesi, kes soovivad lapsi saada. Kedagi ei survestata.

Oluline on see, et loodaks keskkond, et neil inimestel, kes soovivad peret luua ja endale saada üks, kaks, kolm või, ma ei tea, seitse last, oleks need võimalused olemas. See, millised toetused või meetmed või milline poliitika tuleb kasutusele võtta, on meie kõigi otsustada. Siinjuures ma pean ütlema, et see ei ole ainult sotsiaalpoliitika, seal on oluline ka julgeolekupoliitika, välispoliitika, majanduspoliitika, haridus – absoluutselt kõik on tähtis. Seda näitab see uuring. Me ei saa rääkida ainult kitsastest toetustest või millestki, millega seni on seostatud perepoliitikat. 

Ma praegu rohkem midagi ei ütlegi. Ma arvan, et teil on küsimusi. Kui te soovite midagi täpsemalt teada, siis ma hea meelega selgitan lähemalt. Aitäh!

Aitäh! Teile on tõesti küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Proua minister! Ilmselt te teate, et sotsiaalkomisjonis – mitte küll väga tihti –, on arutatud juhtumeid, kus haiglad tahavad ise endale rohtusid tellida. Ministeerium ütleb, et kahjuks pole see võimalik, sest Eesti on nii väike. Ei ole võimalik. Aga tegelikult on praegu tegemist hoopis monopoli hoidmisega, sest on ju teada, et perearstid on sõlminud ravimitootjatega lepingu ja võib-olla ka hulgimüüjatega, mistõttu nad saavad klientidele ja patsientidele ravimite müümise eest vaheltkasu. Ja see on viinud selleni, et rohtusid kirjutatakse välja valimatult – ma võin seda enda puhul näiteks öelda –, sellepärast et see on eesmärk ja selle eest on ka preemia, näiteks reis välismaale või kuskile, kui [müük] on hea. Seda kinnitab ka "Kuuuurija" ja see probleem tõstatati "Pealtnägija" saates. 25 aastat saab praegu täis.

Teie aeg!

Kas nüüd tuleb see hetk, kus te loobute sellisest monopolist?

Aitäh!

Aitäh! Meil ei ole küll ravimite puhul päris monopol, aga meil on tõesti ainult kaks või kolm hulgimüüjat. Eestis võiks neid olla rohkem, aga turg on väike. 

See on äärmiselt naeruväärne, et te räägite, et perearstidel on mingisugused lepingud ravimifirmadega. Ei ole! Selline tegevus on ebaseaduslik. Kui te teate, et kuskil selline leping on, siis palun esitage Ravimiametile kaebus ja nii perearst kui ka ravimifirma saavad selle eest karistada. Ravimifirmal ei ole mitte mingisugust võimalust kontrollida, kui palju kirjutatakse välja ühte või teist retsepti. Perearstid kirjutavad retsepte välja vastavalt näidustustele. See on lihtsalt naeruväärne süüdistus! Tõesti on! Mul ei ole midagi öelda. 

Aga see eelnõu haiglate kohta. Ma suhtlesin täna just haiglatega ja üks suurhaigla ütles, et nendel ei ole tegelikult väga suurt huvi hakata ise ravimeid tellima. Me vaatame, kuidas selle eelnõuga edasi minna. Kui on vaja, siis loomulikult liigume sellega edasi, aga võib-olla on isegi natuke lihtsamaid lahendusi kui seadusemuudatus. Ma kindlasti hoian teid sellega kursis ja loodan, et saan juba nädala jooksul avalikkusele öelda, mismoodi me selle eelnõuga edasi läheme.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nii nagu te oma sõnavõtuga alustasite, tõesti, teie haldusalas on kaks väga suurt valdkonda, mida kindlasti ühel ministril hallata on äärmiselt keeruline või milles vähemalt nii süvitsi minna, mida te kindlasti sooviksite teha. Mina arvan, et see on liiga palju ühele ministrile. Aga see ei ole küsimuse sisu. 

Küsimus on tegelikult ka teie poolt mainitud ja ära markeeritud teema kohta, mis puudutab noorte tervist ja probleeme, mis on süvenemas. Ma pean ennekõike silmas veipimist juba väga noores eas. Teine probleem on seotud sinise ekraaniga, sotsiaalmeediaga, AI pealetulekuga ja kogu vaimse tervisega, mis on noorte puhul suureks probleemiks. Ehk küsimus on, kui palju täiendavaid vahendeid, täiendavaid projekte, täiendavaid analüüse olete plaaninud just nende kahe [probleemi] vaates teha noorte tervisele mõeldes.

Aitäh! Ma ütleksin, et [neid valdkondi hallata] ei ole väga keeruline, sest minu jaoks on hoopis ääretult huvitav olla kahe valdkonna minister, kuna ma olen tõesti väga palju targemaks saanud, ja mitte ainult sotsiaalvaldkonnas, vaid tegelikult ka tervishoiu valdkonnas. Ma näen seda valdkonda hoopis teise nurga alt. Majas on ääretult head töötajad ja ka allasutustes on väga head töötajad. Ma ütleksin, et töö on väga sisuline. Rääkimata sellest, et Riigikogus on koos profid, väga sageli ka sotside hulgas, meie erakonnas, samuti teistes erakondades, kes annavad väga häid mõtteid ja esitavad sisukaid küsimusi. 

Aga rääkides noorte tervisest, siis eks kõige rohkem püütakse noortele läheneda pigem hariduse kaudu. Koolides inimeseõpetuse tundides neid teemasid käsitletakse. Rääkides AI‑st ja sotsiaalmeediast, siis näiteks digikirjaoskus ja kõik selline on juba kooliprogrammides sees. Vaimsest tervisest rääkides, siis noortele ja loodetavasti tulevikus ka vanematele inimestele me oleme loomas vaimse tervise astmelise abi mudelit. Astmeline abi tähendab seda, et inimene ei pöördu vaimse tervise mure korral kohe psühhiaatri poole ja võib-olla isegi mitte kohe perearsti poole, vaid ta saab ise ennast kõigepealt aidata. Me tahame luua personaliseeritud keskkonnad, kus inimene näiteks tervise infosüsteemi kaudu saab täita mõne testi, selle alusel saab talle anda mingid esialgsed suunised ja sealt edasi juhatada, kelle poole ja kuhu ta peaks pöörduma. Soovime niimoodi seda luua, aga sellise süsteemi loomine võtab kaua aega.

Ma väga tunnustan seda, et näiteks perearstide selts on hakanud koolitama pereõdesid eraldi vaimse tervise teemadel, luues neile lausa lisapädevuselaadse hariduse, mis võimaldab nii noortele kui ka vanematele – pereõed tegelevad inimestega kogu nende elukaare vältel –, anda paremat abi juba enne perearsti juurde jõudmist. Laiendame nende spetsialistide ringi. Lisaks tahame, et ka perearstikeskustesse, aga ka mujale, võib-olla ka näiteks kohalike omavalitsuste juurde – seda oli siin ka korra mainitud – tuleks selliseid madalama taseme psühholooge ja nõustajaid, kellel ei ole vaja väga kõrget kliinilist haridust. 

Selliseid astmelise abi erinevaid aspekte me püüame luua, aga see on suur töö. Neid spetsialiste ei ole lihtne koolitada. Eks me järjepidevalt neid koolitame. Aga hästi oluline muidugi – nüüd ma loen moraali –, on vaimse tervise säilitamisel on tervislik elustiil. Seesama veipimine, sinine ekraan kindlasti ei mõju hästi vaimsele tervisele, aga tähtsad on ka liikumine, magamine ja kõik need muud asjad. Inimesed kodudes, õpetage oma lapsi järgima tervislikku elustiili, see ei hoia mitte ainult füüsilist tervist, vaid ka vaimset.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Arsti juurde pääsemise järjekorrad ulatuvad täna poole aastani või on veelgi pikemad. Kui palju raha on puudu, et need järjekorrad likvideerida? Ja kas on lootust, et see raha kunagi leitakse?

Aitäh küsimuse eest! Väga hea küsimus jällegi. Ma küsiksin vastu. Meie järjekorrad on pikad ju eelkõige selle tõttu, et on vähe arste ja vähe õdesid ning inimesi, kes soovivad arstile saada, on [palju]. Mis raha eest me ostame arste juurde? Kui palju maksab üks arst? Ja ma isegi ei [mõõda] seda ainult rahas, [vaid ka ajalises plaanis,] mitu aastat ta maksab? Ühe arsti koolitamine on minimaalselt kuus aastat. See on meie järjekordade pikkuse põhjus ühelt poolt. 

Teiselt poolt on see, kuidas inimesed arsti juurde jõuavad. Ehk et inimene tahab alati rohkem, kui solidaarne tervishoiusüsteem pakkuda suudab, mistõttu tuleb teha selektsioon, kes kuhu võiks minna. Inimene tahaks, et ta saaks juba homme eriarsti juurde, ükskõik mis probleem tal on, tahaks ju kohe vastust, see on hästi inimlik ja hästi normaalne. Aga selline süsteem on väga kallis ülal pidada ja täiesti võimatu ülal pidada, mida näitab väga paljude riikide praktika. Seetõttu, mida me püüame teha, on seesama juba mainitud e‑konsultatsiooni teenuse laiendamine. E‑konsultatsiooni teenus on selline teenus, kus perearst kirjeldab inimese tervisemure eriarstile ära, kes siis hindab, kas inimene vajab või ta ei vaja vastuvõttu, ja kui ta vajab vastuvõttu, siis kui kiiresti. Ehk tähtis ei ole see, kas järjekord on üks nädal või kuus kuud. Tähtis on see, et inimene, kes vajab arstiabi, saaks seda õigel ajal, ehk et kes võib oodata kuus kuud, võibki oodata kuus kuud, see on täiesti okei. Inimesed teavad, mina ka tean, et ma pean minema näiteks aasta pärast järgmisele visiidile. Iga kord ei pea kohe homme [visiidile] saama. Aga kui on raskem tervisehäire, siis ta peab abi saama kiiremini, ja see on tähtis. Rahaga ei ole siin nii palju pistmist kui sellega, kuidas me tervishoidu korraldame ja kuidas me inimesi juurde koolitame.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma ei saa kuidagi jätta ütlemata, et ma olen pettunud. Ma olen pettunud selles, et teie aasta kõige tähtsamas kõnes te peatusite meie sündimuse teemal nii põgusalt. Te nentisite, et me oleme olukorras, kus sündimus on saja aasta madalaim. Samal ajal me ei kuulnud ühtegi konkreetset sammu või tegevust peale selle, et valmis üks tänuväärne analüüs, mis tõesti väga hästi kajastab sündimuse teemasid valdkondadeüleselt, toob sisse eluasemete-kodude kättesaadavuse, käsitleb vaimset ja füüsilist tervist, loomulikult ka majanduslikku toimetulekut, mis on inimeste jaoks jätkuvalt suur probleem. Kindlasti hariduspoliitika on ka oluline mõjutaja ja nii edasi. 

Samal ajal näiteks sotsiaaldemokraadid on esitanud juba mitmeid eelnõusid tulenevalt sellestsamast analüüsist. Valitsuse hinnang teie juhtimisel on olnud neile kõigile tagasilükkav, et ootame ja vaatame, tuleme terviknägemusega välja. Millal me siis näeme valitsuse poolt päriselt samme laste ja perede heaolu suurendamiseks ja sündimuse toetamiseks?

Aitäh küsimuse ja pettumuse avaldamise eest! Ühel päeval, kui teie olete minister, ma loodan, et te suudate rääkida tähtsatest teemadest. Mina arvan, et need on kõik väga tähtsad teemad: nii tervis, heaolu kui ka sündimus. Konkreetseid tegevusi ma tegelikult ka mainisin, aga võib-olla need läksid kõrvust mööda. Võib-olla lähen siis veel konkreetsemaks.

Mida me juba koalitsioonilepingus oleme ka lubanud, puudutab sedasama eluasemeküsimust, et teise pensionisamba vara saaks kasutada sissemakseks eluaseme soetamisel. See on üks konkreetne tegevus, millega me soovime edasi minna. See soovitus tuli muide ka sealt analüüsist. 

Mainisite majanduslikku toimetulekut. Jah, loomulikult, majanduslik toimetulek on ülimalt oluline. Reformierakond keskendubki majanduse elavdamisele ja inimeste toimetuleku parandamisele ka selle läbi. Järgmisest aastast kaob maksuküür ehk keskmist palka saavale inimesele jääb umbes 100 eurot rohkem kätte. Tõstame toimetulekutoetusi, tõstame tulumaksuvaba miinimumi – need on kõik olulised.

On konkreetsemaid tegevusi, mida võiks teha, aga mida me ei ole lihtsalt jõudnud täielikult läbi arutada, kuna see analüüs on tegelikult uus, see tuli augustis. Aga mõni mõte, mille sealt võiks kaasa võtta, on näiteks see, et vanemahüvitise saajate ringi võiks laiendada ka nendele inimestele, kes tegelikult last hoiavad, näiteks vanavanemad, sõbrad, kes iganes. Sellele võiks mõelda. 

Mida siin veel küsiti? Vaimne tervis. Nõus! Seesama uuring tõi välja, et vaimse tervise mured on üks olulisemaid muresid noortel, mis takistavad pere loomist. Seal on väga mitmeid põhjuseid. Veidi vähem oli kliimaärevust – see toodi välja, aga see ei olnud Eesti inimeste seas domineeriv –, aga [mainiti] ka näiteks sõjahirmu. Ehk kui vaadata laiemalt seda, kuidas Eesti ennast kaitseb, meie välispoliitilist tegevust, jõulisi samme Venemaa vastu – ma arvan, et see kõik aitab sellele [sõjahirmu tekkele] kaudselt kaasa. Otseselt ma juba rääkisin sellest astmelise abi püramiidist ja sellest, et tegelikult vaimse tervise hoidmine algab ka iseendast, sellest perest, kus see noor kasvab. Seda kõike tuleb toetada. See kõik on oluline. 

Perepoliitika ei ole ainult Sotsiaalministeeriumi haldusalas, tegelikult ta peaks olema üldse kõikide poliitika[valdkondade] ülene. Sellestsamast analüüsist tuleneva soovituse järgi võiks [pere]poliitika olla Riigikantselei alluvuses. Aga me ei ole valitsuses arutanud, kas ja mismoodi me seda teeme. Ühel päeval me kindlasti arutame. Need olid praegu minu ja meie maja mõtted.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Siin oli juba juttu sellest, et eriarstide järjekorrad on väga pikad, võivad olla üle poole aasta. Te ütlesite, et sellel ei ole rahaga mingit pistmist. Aga samas ma tean, et mu väga hea sõbra ema just lahkuski selle pärast, et ta ei saanud [õigeaegset abi]. Ta mõtles, et ah, neli kuud on aega, ma ootan. Olid sapikivid, äkki tekkisid koolikud ja ta oli kahe päevaga läinud. 

Kas teil on mingi plaan välja mõeldud? Ma olen ise ka olnud selle asjaga hädas, et lähen eriarsti juurde, järjekorrad on väga pikad, aga kui ma lähen raha eest, siis on kohe seesama arst [vaba]. Kas teil on ka mingid plaanid, kuidas seda asja parandada? Te ütlesite, et ressurssi on juurde vaja, et ainult selles on probleem. Aga tegelikult on see ressurss olemas. Äkki peaks seda süsteemi lihtsalt muutma? Mis te arvate sellest?

Aitäh küsimuse eest! Selle süsteemi muutmine ongi mul ka plaanis. See on üks väga oluline osa tõhustamisest. 

Rääkides sapikividest, siis see on selline olukord, kus tegelikult ka raha eest … Ma ei ole kindel, kui palju seda operatsiooni erakliinikutes tehakse, võib-olla tehakse. Kui te räägite sapikoolikutest, siis mul on tõsiselt kahju, et selline asi juhtub, aga see ongi erakorraline olukord, kus vahel ei ole võimalik inimese elu päästa. See lihtsalt on selline haigus. 

Kui rääkida sellest, milline see järjekord eriarsti juurde peaks olema, siis nagu ma ütlesin, see peab olema selline, et inimene jõuab õigel ajal õige arsti juurde. See, kellel on kiire, peabki saama kiiresti arsti juurde. Kui on väga suur valu, siis ta peaks saama kiirabiga õigesse kohta või ka EMO kaudu õige arsti juurde ja nii edasi. See on ideaaljuhtum.

Miks saab raha eest kiiremini? Selleks ongi erameditsiin. Erameditsiin reeglina – ma ei ütle, et see on alati nii – tegelebki lihtsamate ravijuhtudega, lihtsamate haigustega, väga keerulised juhud ja väga kallid [ravivõimalused] on alati riiklikus süsteemis. See ei ole ainult Eestis, vaid igal pool niimoodi. Näiteks ma ei tea, et ükski Eesti erakliinik vähiravi pakuks. Alati ei ole raha eest võimalik abi saada, aga kindlasti osaliselt on. 

Milles ma tahan selgusele jõuda, on see, et millistesse kohtadesse tuleb raha juurde panna, et teenused muutuksid paremaks või kättesaadavamaks või arst oleks kuidagi paremini kättesaadav. Seda tuleb kindlasti vaadata.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma ütleks küll siit opositsioonipingist, et tubli ettekanne. Te olete tervishoiu valdkonnas väga pädev, meditsiinivaldkonda teate hästi. Aga mu küsimus puudutab pigem sündimuse teemat, mis siin juba läbi käinud on. Ja ütlen sama, mida teie, et see tänane rünnak [Eesti] Ekspressis oli ülekohtune. Needsamad inimesed ründavad seda teemavaldkonda aastaid ja nad ei tee endale selgeks, et naised, need 14% lasterikkaid emasid, ei vaja sellist kaitset, vaid võib-olla abi ja mõistmist ja tõepoolest keskkonna ehitamist laste kasvatamiseks. Nad ei ole sellesse uuringusse süvenenud. 

Aga teie käest ma küsin selle kohta, et kuna sündide arv on madal ja väheneb veelgi, jääb väga suur hulk raha üle tervishoius ja ka lastetoetuse väljamaksmisel. Hinnanguliselt oli see vist juba 11 miljonit eurot, seda järgmisel eelarveaastal käiku ei lasta. Kuhu see liigub? [Kas] see jääb ikka perede ja laste valdkonda? Kas me ei saaks lapsi ja peresid sellega juba järgmisel aastal aidata?

Aitäh! Aitäh ka heade sõnade eest! Need kuluvad alati ära. Aga kui rääkida sellest nii-öelda ülejäävast rahast, siis see raha ei ole mitte isegi tervishoius, vaid see, millest te räägite, on peretoetuste nii-öelda ülejääk. Kuna meil on lapsi vähem, siis ka peretoetustele kulub vähem. See kulu on arvestuslik kulu riigieelarves. See tähendab seda, et selleks ei ole kindlat summat igal aastal, vaid nii palju, kui on vaja, nii palju riigieelarvest võetakse. See omakorda tähendab, et seda raha kuhugi nii-öelda kinni panna on finantsiliselt keeruline. Seda on rääkinud mulle finantsinimesed. 

Sellessamas sündimuse analüüsis tehti see ettepanek ja mina olen isiklikult sellega nõus. Kui selline [kokkulepe] oleks võimalik sõlmida kõikide erakondade vahel, siis see oleks väga hea, aga see kindlasti eeldab ka rahandusinimeste hinnangut, sest nemad on jälle teise valdkonna eksperdid. Nii et see on jällegi selline arutelu [nõudev] teema. Arvestades, et meil vist ei ole siin ühtegi erakonda, kes peab seda väikeseks ja ebaoluliseks probleemiks, siis ma arvan, et me jõuaksime konsensusele. Aga see eeldab rahandusinimestega kokkuleppele jõudmist, et ka nemad ütleksid, et see on hea mõte.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Aitäh ülevaate eest ja ülevaate eest ka sotsiaalkomisjonis! Minu küsimus puudutab erihoolekannet. Kui siin oli juttu, et pool aastat on arsti juurde pääsemise järjekord, siis erihoolekandes on meil juhtumeid, kus erihoolekandeteenuse [saamiseks] on oodatud kohta 53 kuud. 1000 inimest on omaste hooldada. Erihoolekandes tõepoolest töötajate palk tõuseb veidi, aga nende tänane palk on keskmiselt 1200 eurot, see on bruto. Neid see maksuküüru ärajätmine väga ei aita. Aga mu küsimus puudutab seda, et ma mõistan, et seda kõike ei saa korraga ja kiiresti lahendada, aga milline on see samm sinnapoole? Ma tean, et eelnõu on menetluses, aga te teate samuti ja võib-olla paremini veel, et omavalitsused on läinud kohtusse ja saanud kohtus õiguse ja riik maksab kinni nii kulu kui ka tagab kiire koha, aga see ei ole mõistlik lahendus. 

Tegelikult on plaanis üldse kogu see erihoolekande teema järgmisel aastal fookusesse võtta ja vaadata üle selle teenuse sisu. Nagu ma enne mainisin, näiteks autistlikele inimestele on vaja teha eraldi teenus ja ka dementsetele inimestele ei sobi tegelikult erihoolekandeteenus, aga samas neid dementseid ei ole kuhugi panna. Tulebki mõelda, millised inimesed seda konkreetset teenust peaksid saama ja millist teenust. See ei ole ju ainult üks teenus, ei ole ainult statsionaarne viibimine kuskil, vaid seal on ka erinevad päevahoiuteenused, kodu[hooldus]teenused. 

Ja teine asi, on ka öeldud, et selline [lahendus] dementsetele ei sobi. Aga kuhu need dementsed siis lähevad? Tuleb ikkagi luua visioon ja pikaajalisem arusaam sellest, kuidas me neid inimesi aitame. See omastehooldaja probleem on väga suur, sest ka riigina on meie jaoks oluline, et inimesed käiksid tööl, mitte ainult selle inimese enda jaoks. Ja tegelikult ka omastehoolduses on üks asi see, et inimene kaob tööturult ära, aga teine asi on, et ta oma tervis tegelikult sageli kannatab, ta ise on lõpuks abivajaja. 

Mina näen seda väga olulise murena ja järgmisel aastal on meie majas plaanis see teema juppideks võtta ja vaadata, kuidas me saame aidata. Mul ei ole kahjuks väga palju konkreetsemat lubadust võimalik anda, aga selle nimel me töötame. See on järgmise aasta prioriteet selles valdkonnas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Mõni aeg tagasi teie erakonna aseesimees, rahandusminister, tuli välja sellise ettepanekuga, et toiduainete käibemaksu alandamisel ei ole suurt mõtet, et eestlased on niikuinii paksud, pigem söögu vähem. Aga ma küsin, kuidas te olete nüüd oma erakonna aseesimehe suuniseid püüdnud rakendada, et eestlased või eestimaalased ei oleks nii paksud – nii paksud kui ameeriklased nad ei ole õnneks –, siis ei peaks toiduainete käibemaksu langetama.

Aitäh! Tegelikult ta lisas sinna ühe lause veel. Ta lisas selle, et tervislikud toiduained on tegelikult odavad juba praegu, puu- ja köögiviljad, porgandikilo hind on sentides näiteks. Selles mõttes, see oli see, mida ta ütles. Ma lihtsalt korrigeerin teie tsitaati. 

Aga mis puudutab toiduainete käibemaksu, siis see on maksuteema. Ma tõesti ei ole selle valdkonna inimene, et vastata, kas seda peaks [langetama] või mitte. Ma usaldan selles ikkagi maksuvaldkonna spetsialiste ja järgin nende arvamust.

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma jätkan Madis Kallase küsimust ja küsin ka ekraaniaja kohta. Alles avaldati Kliinikumi Lehes uurimus, mille tegid professorid Tulvisted. Nad vaatasid alla viieaastaste laste käitumist, võrdlesid neid, kes on ekraanide taga 1,8 tundi päevas, nendega, kes seal ei ole. Nende [tulemused] näitasid, et grammatika areng ja kõne areng nendel, [kes ekraanide taga on,] kindlasti peetub. Ma tean, et lastearstid saatsid kirja mõned kuud tagasi, nüüd vast juba pool aastat tagasi, et ära keelata nutiseadmed teatud vanusest. Ma tahtsin küsida, mis on Sotsiaalministeeriumi seisukoht või kui Sotsiaalministeeriumil seda ei ole, siis mis on sinu isiklik seisukoht. Kas me peaksime seda tegema või ei peaks tegema?

Aitäh! Ministeeriumil ei ole selle kohta hetkel seisukohta, vähemalt mulle teadaolevalt. Võib-olla on seda arutatud enne mind, aga minuga koos küll mitte. Mis puudutab ekraaniaega, siis ma ei tea, kas see keelamine oli vanusega ka seotud, et koolilapsed või nooremad, või kuidas see on. Esiteks, ma ei kujuta hästi ette, kuidas me midagi ära keelame. Me ei saa, need lapsed on kodus oma vanemate kontrolli all. Me ei hakka ju lastekaitset koju saatma, kui meil on kahtlus, et mõni laps kasutab nutiseadet. See ei ole adekvaatne. Siin on ikkagi vanemate vastutus väga oluline, et vanemad jälgiksid, mida nende laps teeb ja kui palju ta ekraani kasutab. 

Kui rääkida koolidest, siis mina väga tervitan mitmete koolide algatust teha kool nutivabaks. Minu mõlema lapse koolid on seda teinud ja ma olen vanemana selle üle väga rõõmus. Samas, kui ma jälgin seda – see nüüd jällegi sõltub perekonnast –, kuidas minu lapsed kasutavad ekraane ja mida nad seal teevad, siis ma ütleksin, et see ei ole alati halb. Nad saavad sealt selliseid tarkusi, et mina olen nende kõrval rumal. Loomulikult on seejuures oluline, et laps õpiks ka infot hindama, infot selekteerima ja ära tundma väärinfot. 

Siinkohal ma arvan ka seda, et kuna meie lapsed kasvavad üles tänases maailmas ja elavad tulevikumaailmas, siis nad peavad oskama tulevikutehnoloogiat kasutada. Nii nagu mina sain lapsena kogu aeg riielda, et ma raamatuid lugesin, siis minu lapsed saavad riielda, et nad kasutavad ekraane liiga palju. Ehk me vanematena peame loomulikult õpetama piiri pidama, aga me ei saa oma lastelt täielikult ära võtta seda nutimaailma. Lihtsalt hästi keeruline on olla lapsevanem tänapäeval, ma arvan, ja võib-olla laps olla on veel keerulisem. Me kõik teame, kuhu võib viia liigne sotsiaalmeedia kasutamine. Tänapäeval ka AI viib noori ja lapsi õigelt rajalt kõrvale, seda on väga valus vaadata teinekord.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua minister! Riigi eelarvestrateegias on 2028. ja 2029. aastaks riigile ette nähtud 100 miljonit eurot tulu nii-öelda vajaduspõhise lapsetoetuste süsteemi loomise kaudu. Ma olen [sel teemal teadjatega] konsulteerinud. See tähendab suures plaanis praeguseid nominaalsummasid arvestades, et keskmist palka teenivalt inimeselt võetakse lapsetoetus ära, kui vaadata seda rahasumma proportsiooni rahvastiku sissetuleku tasemel. Ma küsisin härra Ligilt, kes selle ettepaneku tegi. Ta ütles, et tema seda ei teinud, kategooriliselt taganes sellest. Ma oletan, et see on siis teie ettepanek, proua Joller. Palun kirjeldage, milline see reform on. Kellelt seda raha ära võetakse või mismoodi see välja näeb ja millal te õiguslikult plaanite selle jõustada? Sest riigi rahanduspoliitilise baasdokumendi järgi peaks see rakenduma juba 1. jaanuarist 2028. 

Aitäh! Sellele küsimusele ma olen juba siinsamas vastanud ka minu meelest või oli see äkki hoopis komisjonis. Ühesõnaga, see on hinnanguline number ja ei ole mingit plaani kelleltki toetust ära võtta. Mõte on selles, et kui ühel päeval meie digisüsteemid ja meie õigussüsteem võimaldavad luua erinevaid toetusi – siin ei ole isegi lapsetoetusest juttu, vaid ükskõik mis toetusest – ja muuta need vajaduspõhiseks, siis hinnanguline kokkuhoid – ja see tegelikult on väga hinnanguline number – võiks olla umbes 100 miljonit eurot. Ma arvan, et sealt isegi ei pruugi tulla seda 100 miljonit eurot. Ma ei oska öelda, kas see võiks olla rohkem või vähem, see on väga hinnanguline number ja seda numbrit ei ole arvestatud niimoodi, et see kuskilt ... Jah? (Urmas Reinsalu täpsustab saalist.)

See ei ole dialoogikoht praegu, teil oli küsimus.

Tähendab, täna ei ole ühtegi plaani kellelgi toetusi vähendada või ära võtta. Sellel koalitsioonil ei ole plaanis seda teha. Meie arendatav SKAIS2 süsteem võimaldab seda teha alates aastast 2028. See võimaldab toetusi disainida vastavalt teatud parameetritele, mida me ette ütleme. Me muudame selle süsteemi paindlikumaks.

Aitäh! Järgmine küsimus, Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma saan aru, et eks me liigumegi põhimõtteliselt vajaduspõhiste toetuste suunas, see disain seda ilmselt suuresti tähendab. Aga tõepoolest, sotsiaalvaldkond on ju läbi põimunud mitme erineva valdkonnaga. Me oleme rääkinud tervislikust toitumisest, räägime vaimsest tervisest ja tegelikult lahutamatu osa inimese füsioloogiast on ka liikumine. Ma külastan hea meelega selliseid väikeseid külade spordivõistlusi, kus sageli ongi lastel liikumine täiesti tasuta. Fookus on suuresti omavalitsustel, ehitame uusi spordiobjekte, aga kui on spordisündmus, siis tegelikult neid noori seal ei näe. Ausalt öeldes päris kurb on. Kas peaks mingi uuringu läbi viima, [et teada,] mida ikkagi annaks parandada, et tuua neid noori välja? Ühtpidi me räägime vaimse tervise probleemidest, nendega tegelemine on ülikallis, aga äkki oleks tähtis [tegeleda] ka selle eesotsa probleemiga, et panna nad rohkem liikuma?

Aitäh küsimuse ja selle probleemi tõstatamise eest! See on muidugi oluline. Neid uuringuid on tehtud selle kohta ka, mis paneb inimese liikuma ja kuidas me saame elustiili muuta, seda ka erinevates vanustes. Ma arvan, et meil ei ole vaja eraldi uuringut Eesti jaoks. Aga võib-olla oleks hea, et kui mõnes kogukonnas on suudetud noored ja lapsed panna rohkem liikuma mingisuguse metoodika põhjal, siis selline kogemuste jagamine on kindlasti hea. 

Spordivaldkond kuulub teise ministeeriumi valdkonda, liikumine küll on minu valdkond. Ma kahjuks ei oska öelda, kuidas Kultuuriministeerium neid metoodikaid rakendab või mis meetodeid tema kasutab. Meil on kas või see "Liikuma kutsuv kool" näiteks üks algatus, mis on tulnud vist Tervise Arengu Instituudi kaudu, ma tegelikult täpselt ei tea. Meil on neid algatusi olemas, mis on olnud edukad ja väärivad kindlasti esiletõstmist. Aga eelkõige peab liikumine olema lapsevanemate vastutus. Võib-olla kõige kavalam on ise lastega koos liikuda, siis saab ise ka liikuda. Mina olen seda varianti kasutanud.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eile vastas rahandusminister Jürgen Ligi minu küsimusele Tervisekassa eelarve miinuse kohta, et praegune finantsseis on paranenud ja miinus on palju väiksem. Aga mille arvelt see on võimalikuks saanud?

Aitäh! Eelkõige on see saanud võimalikuks sotsiaalmaksu parema laekumise arvelt, see on umbes 135 miljonit. Lisaks on Tervisekassa leidnud [kokkuhoiukohti]. Toon lihtsalt ühe näite. COVID‑i ajal maksti lisaraha isikukaitsevahendite eest, nüüd võetakse see rahastus ära, sest seda ei ole hetkel vaja. Ja veel on mõnes kohas suudetud tõhustada teenuseid sisemiste [ümberkorralduste] arvelt. Tõhustamise arvelt on plaanis võtta kasutusele uusi innovaatilisi teenuseid ja ravimeid. See on üks teine suund. Aga põhimõtteliselt on praegu meie jaoks oluline see, et raviteenuste kättesaadavus ei langeks, et see jääks vähemalt samale tasemele, mis ta sellel aastal on.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea minister! Tõtt-öelda teie hiljuti siinsamas puldis väljaöeldu, et Eestis on toiduained justkui niigi odavad, on täiesti jahmatav, ma pean ütlema. Alates pandeemiast on Eestis toiduainete hinnad tõusnud peaaegu 60%, täpsemalt 57%. Ja see on üleüldse kõige suurem tõus Euroopas. Enamik meie inimestest tuleb vaevalt ots otsaga kokku, [nad elavad] palgapäevast palgapäevani või pensionist pensionini ja väga suur osa inimesi ei tulegi üldse välja selle piskuga. Kas tõesti teie ja valitsuse ainus sõnum inimestele ongi see, nagu te ütlesite, et sööge porgandit?

Aitäh! See on nüüd väga huvitav teemapüstitus. Esiteks, ma ei öelnud, et sööge porgandit, ja teiseks, ma ei öelnud, et toiduained on odavad. Ma ei ole seda kordagi öelnud. Ma tsiteerisin oma kolleegi Jürgen Ligit, kes ütles, et tervislikud toiduained on praegu ka odavad, ja siis ma tõin näiteks porgandi, mille kilohind on sentides. See oli lihtsalt üks näide. Mina ei ole öelnud, et tuleb süüa ainult porgandit, see ei ole kindlasti tervislik soovitus. Teatavasti võib inimene sellest saada A‑vitamiini mürgituse. Ärge pange mulle palun sõnu suhu, mida ma ei ole öelnud, ja ärge omistage meelevaldselt mulle mingisuguseid asju, mida ma ei mõtle ka mitte. 

Kui me räägime inimeste toimetulekust, siis loomulikult on toiduainete hind ja kogu elukallidus tõusnud. Tõusnud on ka näiteks minimaalse ostukorvi hind, millele hetkel toimetulekutoetus järgi ei jõua. Just sellepärast me tõstsime toimetulekutoetuse nii palju kõrgemale, et ta kataks vähemalt minimaalse ostukorvi hinna. See ei ole muidugi mingi imeraha, aga natuke aitab ikka. 

Teiseks, nagu ma juba olen öelnud, kui inimene saab palka 1200 eurot või natuke rohkem, siis tänu maksuküüru kaotamisele jääb inimestele rohkem raha kätte. See läheb tarbimisse, mis omakorda võiks elavdada majandust, räägivad majanduseksperdid. 

Eestis on pensionärid, eriti üksi elavad pensionärid, kõige suuremas vaesusriskis, lisaks ka üksikvanemaga pered. Neid me plaanime rohkem toetada. Pensionäridel on tulumaksuvaba miinimum kõrgem kui tööl käival inimesel ja pensionide indekseerimine jätkub. 

Ehk me mõtleme väga palju sellele, kuidas tulevad toime need inimesed, kellel on väga raske. Me kindlasti suuname erinevaid meetmeid ka tulevikus just nendele, kellel on päriselt kõige-kõige raskem. See süüdistus, et me ei hooli, on absoluutselt vale.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Siin oli juttu SKAIS-süsteemist ja me teame – nii palju kui mina siin Riigikogus olen olnud, on kogu aeg sellest juttu olnud –, et on SKAIS1 ja SKAIS2, sinna on uputatud, ma ei tea, kümneid miljoneid ühte ja kümneid miljoneid teise. See ei ole hakanud tööle, ei ole üks hakanud tööle, ei ole teine hakanud tööle. Nüüd ma kuulen, et sinna kavatsetakse hakata veel raha juurde panema. Kuidas te ütlesitegi? Et tuleb suunata raha selle süsteemi ülesehituseks. Kui palju raha kavatsetakse nendesse IT‑lahendustesse uuesti suunata ja kus on garantii, et see süsteem, mis ei ole siiani tööle hakanud, ükskõik kui palju raha sinna pannakse, nüüd siis tööle hakkab?

Aitäh! See on väga hea küsimus. See oli küsimus, mille ma esitasin esimesel tööpäeval oma majale. Kui me nüüd ikkagi SKAIS‑iga jätkame, siis kuidas me oleme kindlad, et see süsteem päriselt tööle hakkab? Ma palusin endale tuua tutvustamiseks dokumendid ja minu jaoks ei olnud need piisavad. Ma ei saanud tol hetkel seda kindlust, et me loome toimiva süsteemi. Seetõttu me palkasime ministeeriumisse väliseksperdi, kes aitaks [selles asjas selgust luua] koos minu nõunikuga, kes jälgis samamoodi seda protsessi. Me vaatasime detailselt need plaanid üle, jagasime need osadeks ja lõime ka mehhanismid. Esiteks, kuidas käituda kriisiolukorras, kui juhtub, et see süsteem mingil põhjusel ei toimi. [Teiseks,] et oleks täpne ülevaade sellest, milliseid osi täpselt parandatakse, milline on täpne tulemus ja nii edasi, et see protsess oleks usaldusväärne. Selle me kontrollisime üle. 

Kui on küsimus, kui palju see maksma läheb, siis järgmise nelja aasta jooksul – ma võin natukene eksida – umbes 17 miljonit. Me vaatame üle, et ka lepingud, mida me sõlmime nendega, kes osutavad teenust ja arendavad seda süsteemi, oleksid vettpidavad. Me läheme väga detailseks. 

Nii et on väga oluline saada süsteem tööle, sellepärast et kui me rohkem raha sinna ei paneks, kui me seda ei arendaks, siis praegune [olukord] jätkuks. Praegu on juhtunud see, et inimeste pensionimaksed on jäänud hiljaks, aga ei ole välistatud, et kui me samamoodi jätkame ja [süsteemi] ei täiusta, siis pensionid jäävadki välja maksmata. Sellise olukorrani me ei tohi lihtsalt jõuda ja sellepärast on väga oluline [sellega tegeleda]. 

Siin oli enne väide, et meie suund on vajaduspõhiste toetuste poole. Vajaduspõhiseid toetusi saab kõige varem otsustada valitsus, kes alustab oma tööd aastal 2027. See on poliitiline otsus ja seda otsustab järgmine valitsus, seda suunda ei saa meie täna võtta.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Eero Merilind, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea sotsiaalminister! Aitäh hea ettekande eest! Lugupeetud Riigikogu! Head kolleegid! Daamid ja härrad! Eelmisel nädalal küsis rahandusminister minu käest, miks ma arvan, et raha lisamine tervishoidu on investeering. Ta ütles mulle nii, et kõik ütlevad seda: haridus, päästjad, Kaitsevägi, isegi praamiühendus. Ma jäin mõttesse. See on jah oluline küsimus. Sest ilma terviseta ei ole õpetajat, ei ole päästjat, ei ole ettevõtjat ega ehitajat ja ilma terviseta ei ole ka meie riiki. 

Hea Riigikogu! Vaatame, kus me oleme praegu. Eestis on keskmine eluiga 79,5 aastat. See on parem kui kümnend tagasi, aga see on ikkagi endiselt alla Euroopa Liidu keskmise. Kõrgharidusega naine elab 18 aastat kauem kui põhiharidusega mees. See on rohkem kui üks põlvkond. Tervena elatud aastad kasvavad ainult haritud inimeste seas ja tervise ebavõrdsust näitab ka see, et Hiiumaal elatakse tervena [12] aastat kauem kui Võrumaal. Head sõbrad, need ei ole lihtsalt numbrid, need on elud ja elamata [jäänud] aastad. 

Head kuulajad! Me ei ole istunud, käed rüpes. Me oleme teinud mitmeid olulisi otsuseid, mis näitavad, et tervis ja heaolu on investeering, mitte kulu. Vähendasime statsionaarse õendusabi puhul omaosalust 15%‑lt 10%‑ni. Laiendasime ravimihüvitist meditsiiniseadmetele, et krooniliste haigustega inimesed saaksid paremat abi. Kinnitasime "[Eesti] haiglavõrgu arengusuunad aastani 2040" ja "Esmatasandi tervishoiu arengukava 2035", et süsteem oleks terviklik, mitte killustunud. Vaimse tervise teenused said esmakordselt püsiva rahastusallika kohalike omavalitsuste kaudu ja tervishoiutöötajate palgad tõusid. 

Uus rahvatervishoiu seadus tõi ennetuse tagasi keskmesse. Kui vaatame heaolu poolt, siis heaolu pooles uuendasime üksikvanemate toetusi, tõstsime pensioni- ja puudetoetusi ning andsime omavalitsustele paindlikumad vahendid hoolduse korraldamiseks. Need ei ole pelgalt eelarveread, need on sammud inimkeskse ja hooliva Eesti poole. 

"Eesti 2035" näitab meile, kuhu me tahame jõuda, ja see on lihtne ja selge. See on riik, kus tervis ja hoolivus ei ole luksus, vaid elu loomulik osa, kus laps sünnib perre ja ta saab tuge, kus tööealine ei põle läbi, vaid saab taastuda ja õppida, kus eakas saab vananeda väärikalt ja iseseisvalt. Tahame, et 2035. aastaks kasvaks tervena elatud aastate arv, väheneks tervise ja heaolu lõhe hariduse, soo ja piirkonna vahel. Et ükski inimene ei tunneks, et riik on ta üksi jätnud, ei haiguse, töökaotuse ega vanaduse hetkel. See on Eesti, mis hoolib oma inimestest.

Head Riigikogu liikmed! Lähiaastate prioriteet on jätkusuutlik tervishoiusüsteem ja õiglane heaoluriik. Tervisekassa defitsiit on vähenenud poole võrra ja aastaks 2029 on meil üle 200 miljoni euro reservi. Korrastame haiglavõrku, vähendame dubleerimist, laiendame e‑konsultatsioone ja tagame esmatasandil ühtlase kvaliteedi üle Eesti. Juba järgmisel aastal käivitub geenipõhine rinnavähi ennetusprogramm ja see on Eesti esimene personaalmeditsiini teenus. Heaolutehnoloogiad jõuavad kodudesse, et vähendada hoolduskoormust, ja valmib perepoliitika tegevuskava, mis koondab laste sündi ja kasvatamist toetavad meetmed üheks tervikuks. 

Head kolleegid! Daamid ja härrad! "Eesti 2035" on meie ühine lepe, mis näitab, et riik hoolib inimestest. Iga lühenenud ravijärjekord, iga vähenenud omaosalus, iga toetus üksikvanemale või hooldajale – need ei ole lihtsalt read eelarves, vaid päris inimeste lood. Iga tervisesse pandud euro on investeering, sest ainult tervete inimestega saab meil olla terve ja tugev Eesti riik. Aitäh!

Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun! Riina Solman, palun! Puldist kõne.

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Austatud saalis viibijad ja inimesed, kes te jälgite meid praegu oma ekraanide tagant! No mida öelda selle arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimise kohta? Kõigepealt, me teame, et Sotsiaalministeeriumi haldusalas on heaolu tulemusvaldkonnas viis programmi ning tervise tulemusvaldkonnas kolm programmi. See on väga suur maht tööd. Sotsiaalminister on meile enne ametisse asumist märkinud, et teda huvitab rohkem tervisevaldkond, kuna ta on selles pädevam. Ja selles, nagu ma enne ka [siin] ütlesin, on ta väga tubli. Ta tunneb meditsiinisüsteemi, ta andis meile teada, kuidas on [olukord] Eesti keskmise oodatava elueaga ja tervena elatud aastate arvuga ja kuidas ebavõrdsus väheneb. Siin on väga keeruline üldse midagi ministrile ette heita. Võib-olla peaks pigem eelkäijate töö olema kriitika all, kui me ei ole rahul nende mõõdikute ja näitajatega, milleni me oleme jõudnud. 

Küll aga võib just vaimse tervise teemadel öelda, et kuigi riik on andnud omavalitsustele lisaressursse sellega tegelemiseks ja nõudnud, et kohalik omavalitsus tuleks sellega toime, siis tegelikult riigil vastav arengustrateegia või teatud strateegia puudub. Näiteks kui see laps, kellega tegeldakse või ei tegelda, saab täiskasvanuks, kelle ressursi arvelt teda tuleks aidata? See on nähtamatu valdkond ja siin ma palun küll ministril võtta initsiatiiv, sest on ju näha, et meie füüsilised mured algavadki tihti vaimsest tervisest. Aga mitte alati.

Minister tõi siin mitu näidet, ma ei hakka neid kordama. Ma tegin oma toas jooksvalt märkmeid, kui ta kõneles. Aga tõesti, ma peatun ka väljatoodud tahul, mis kõneles meie kohortsündimuskordajast, mis oli aastal 2024. aastal 1,83. Ma usun, et väga paljud ei jaksa enam kuulata seda juttu, et meil on kivina kukkuv sündimus, et sündimus langeb ja meil on vaja meetmeid. Mida see siis tegelikult tähendab – et meil ei sünni peres, kus on ema ja isa, enam kahte last naise kohta? Aga tegelikult me oleme ikkagi tublid võrreldes teiste riikidega, kuigi taastetaseme saavutamiseks oleks vaja 2,1 last naise kohta. 

Mina tunnustan tõesti ministrit selle eest, et tema töö ajal sai lõpuks valmis laste sündimuse ja kasvatamise pikaajaline analüüs. Ma ütlen kohe ära, et ma alustasin selle tööga juba kuus aastat tagasi rahvastikuministrina. Siin on alati saalis pahandatud, et küll see Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus ikka oli halb, aga ta oli näoga inimeste poole, ja me juba siis analüüsisime põhjuseid ja toimetulekuraskusi, [et teada,] miks ei jõuta ideaalis soovitud laste arvuni.

Need inimesed, kes pahandavad, et Sotsiaalministeerium või rahvastikuminister või sotsiaalminister tegeleb sündimuse küsimusega, on kas rumalad või vastutustundetud või näevad ainult kitsalt silmaklappidega oma valdkonda. Sellepärast et kui me ei pööra tähelepanu, nagu ka minister ütles, sellele laste kasvatamise keskkonnale, siis tõepoolest neid lapsi siia enam ei sünni. See algab siit Riigikogu saalist, see algab nendest inimestest, kes kritiseerivad neid, kes püüavad Eesti riigi põhiseaduse preambulit täita, mis ütleb väga üheselt, et eesti keel, kultuur ja rahvus peavad säilima. Kui üks sellest kolmest sambast laguneb ehk inimesi ei sünni, siis vabandage väga, kellele seda riiki vaja on!? Kas siis kontrollitud migratsiooniga, nagu Reformierakonna üks minister kunagi on öelnud, hakkavad need inimesed, keda siia tuuakse, keelt, kultuuri ja rahvust tagama? Ei! Nad mõtlevad ennekõike enda rahva peale, enda keele ja kultuuri hoidmisele, isegi kui nad elavad siin. Me oleme alati olnud avatud nende inimeste suhtes, kes tulevad Eestisse lisandväärtust tooma ja hoiavad meie kombeid ja kultuuri au sees. 

Seega, analüüs on lõpuks valmis saanud, ja ma olen väga päri, et sealsed meetmed on väga head, ja ma muretsen ainult selle pärast, et ... 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! 

… kas see ilus dokument koos meetmete ja soovitustega jääb ainult kaante vahele. See juhtus tegelikult aastal 2021, kui rahvastikuministri institutsioon ja Riigikogu [rahvastikukriisi lahendamise] probleemkomisjon pandi plaksuga kinni ja loodi Kliimaministeerium – taoline monstrumministeerium, mida me tänaseni naerame ja kes tegeleb kohati sellega, et uputab meil metsasid – 14 miljonit läheb eelarvest metsa uputamisele, aga mitte sellele, et näiteks tõesti peresid ja lapsi toetada. 

14% inimesi tahab keskmiselt rohkem lapsi täiesti looduslikult, orgaaniliselt, ja nende inimeste vabale tahtele vastu seista ja kaitsta neid, nagu me oleme lugenud [Eesti] Ekspressist täna – ma ei saa sellest aru, miks on ikka veel vaja vastandada inimesi [nende inimestega], kes tahavad peret ja lapsi. Ei ole vaja! Ja Sotsiaalministeeriumi ametnikke tuleb tõesti tunnustada, et nad on hakanud täitma Eesti põhiseadust.

Võib-olla ka veidi kriitilisemast poolest. Erihoolekande puhul ma arvan ka, et on vaja erakondadeülest kokkulepet. Ja tuleb märkida ära, et rääkimata jäi omastehooldajate küsimus. Omastehooldajad ei saa tööle minna. Nad saavad tööampse teha, mis on väga vahva, ja neile on tekkinud hoiukodud või päevakeskused, kuhu nad saavad oma lähedast usaldada. Aga see, et omastehooldajatele ei ole riigi poolt garanteeritud ravikindlustust, on muidugi kuritegu. See aitaks neil võrdselt teistega tööturul osaleda, nende vaimne tervis ei kannataks ja see ei oleks ka riigile kulu. Kui nad lähevad tööle, siis nad maksavad makse ja see tuleb ju riigikassasse tagasi. Muidugi on kodus elavate hooldatavate teenuste toetamine väga-väga tervitav. Ja need saavutused, mis minister esile tõi, olid ausad. 

Aga ma märgin ära selle Tervisekassa poole, seal on järgmisel neljal aastal kõva miinus. Ma ei tea, kuidas selle augu lappimiseks raha leitakse ja mida öelda selle õigustuseks, et me parlamendis peame selle miinuse vastutustundlikult heaks kiitma. Seda on raske teha, aga ma ka ei kiitnud. 

Võib-olla [räägiks] ka Tervisekassa juhi leidmise riigihankest. Näiteks juhatuse esimehe värbamise teenuse maksumus ilma käibemaksuta on 35 000 krooni ja tänase käibemaksumäära juures 24% lisandub sinna käibemaksu 8400 krooni. Vabandust, eurot! Ma olen ikka juba tänases ajastus. Nii et circa 45 000 eest otsitakse meile uut juhatuse esimeest, kelle ametikirjelduses ei mainita üldse [Tervise]kassa põhifunktsiooni: et ta peab tegelema kindlustusseltsina ja pakkuma ravikindlustusteenust.

Aga mida veel? Mul ei ole illusioone. Ennist siin puldis kõneles hea kolleeg Aivar Kokk sellest, et kohe, kui juhterakond tuli 2023. aastal võimule, võttis ta ära peretoetused. Siis tekitati automaks, nüüd trahvitakse inimesi selle eest, kes automaksu õigel ajal ära ei maksnud. 25 000 inimese kontod on arestitud. See on tõesti uskumatu meetod jõukuse ja julgeoleku tekitamiseks! Ja tõesti …

Teie aeg! 

Aeg on täis, öelda oleks palju. Ma soovin ministrile jõudu tööle ja jään ootama, et lastele mõeldud raha ja meetmed viiakse ellu ja see ei jääks pelgaks muinasjutuks.

Aitäh! Järgmisena Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel Tanel Kiik, volitusega, ma loodan.

Paluks kolm minutit juurde igaks juhuks.

Kolm minutit lisaks.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Kuulasin minagi seda ettekannet. Ega seal on ju vähe punkte, millega otseselt ma ei nõustuks. Valdavas osas võib öelda, et "Eesti 2035" eesmärkide suunas liikumine on olnud mõõdukalt edukas, kaugeltki mitte nii tempokas, kui sooviksime. Aga iseenesest, need sihid ja need rõhuasetused, millele minister viitas siin ja mis on seotud näiteks alkoholikahjude, tubakakahjude vähendamise vajadusega, inimeste tervena elatud aastatega, on kõik ju adekvaatsed.

Aga nagu aru saite juba, siis tuleb ka aga. Ühel hiljutisel peaministril oli selline komme öelda, et ära räägi mulle oma prioriteetidest, näita mulle oma eelarvet, tsiteerides klassikuid. Sama võiks [öelda] ju praeguse valitsuse kohta. Ehk sõnades on tervishoiu valdkond, inimeste tervena elatud aastad ja kõik see oluline. Raviteenuste kättesaadavus on tähtis ja sotsiaalvaldkond on tähtis. Aga kui vaatad seda eelarvet, siis paraku sellestsamast eelarvest, mille esimene lugemine täna siin parlamendisaalis läbiti, seda kõike välja ei tule.

Võtame siis viilu kaupa. Kas tervishoiu valdkond saab riigieelarvest täiendavat lisaraha lisaks juba varem sinna pandud nii-öelda reservidele? Vastus on, et ei saa. Tervishoiu valdkonnale ravijärjekordade lühendamiseks, vajalike raviteenuste kättesaadavuse tagamiseks lisaraha see valitsus ei eralda. Seda raha ei leitud.

Võtame näiteks sotsiaalhoolekande valdkonna. Erihoolekandes on väga pikad järjekorrad. Riigikontroll on välja toonud, et need on kohati mitmeaastased, need on tegelikult aja jooksul pikenenud. Töötajate palgatase on seal 1200–1300 euro juures. Kas see valdkond sai küsitud määras või vajalikus määras lisaraha? Ei saanud. Erihoolekandele leiti 4,2 miljonit eurot olukorras, kus valdkonna organisatsioonide hinnangul vajadus on seal suurusjärgus 50 miljonit. Ministeeriumi lisataotlus oli ka iga aasta kohta kümnetes miljonites eurodes ja see lisataotlus oli isegi nii-öelda konservatiivselt, tagasihoidlikult koostatud. Ehk ei saanud tervishoid lisaraha, ei saanud erihoolekande valdkond lisaraha.

Võtame järgmise valdkonna, perepoliitika. Tegelikult perepoliitika eelarve järgmistel aastatel hakkab kahanema. Mitte otseselt sellepärast, et valitsus oleks, ma ei tea, värskelt siin mingeid otsuseid teinud, mis laste ja perede toimetulekut halvendavad, aga sellepärast, et sündide arv kahjuks langeb, ja kuna seesama raha on seotud [laste arvuga] nii-öelda seadusepõhiselt – lapsetoetus esimese ja teise lapse kohta 80 eurot, kolmanda kohta 100 eurot ja nii edasi, muud hüvitised –, siis hakkab vähenema ka see summa, mida riik peretoetusteks eraldab. Ka siin oli tegelikult valitsusel võimalik reageerida, teha otsuseid. Näiteks otsustada, et me tõstame esimese ja teise lapse toetuse 100 euroni, ühtlustame ära kolmanda lapse [toetusega], et iga laps oleks võrdne ja seeläbi ka suureneks peretoetuste ja laiemalt laste- ja perepoliitika valdkonna eelarve, või vähemasti ta ei kahaneks võrreldes käesoleva aastaga. Neid otsuseid ei tehtud. Samal ajal me oleme sajandi suurimas rahvastikukriisis, mis aasta-aastalt tegelikult süveneb, ja mida hiljem me sealt kriisist hakkame välja tulema, seda raskem see saab olema.

Samuti vaatan valitsuse poliitikat muudes valdkondades. On ka neid otsuseid, mis ei nõua lisaraha, näiteks haiglaapteekide õiguste laiendamine. See konkreetne eelnõu, mis eelmise aasta septembris valitsuse heakskiidu sai, oktoobris parlamendis esimese lugemise läbis, on nüüd aasta aega istunud ja oodanud. Ravivaldkond on väga suur äri. Ma saan aru, et seal on suured ärihuvid, seal on kindlasti ettevõtjaid ja, ütleme, oligarhi staatuses isikuid, kellele ei meeldi, kui sellised muudatused toimuvad. Aga parlament peaks lähtuma ikkagi patsientide ja haiglate vajadustest, et inimestele vajalike ravimite kättesaadavus paraneks ja väheneks ka kulud, mis sinna valdkonda praegu lähevad. See ei küsi lisaraha riigieelarvest. See on poliitilise tahte küsimus, kas me anname haiglatele paindlikkuse ka ise sisse tuua ravimeid Euroopa Liidu hulgimüüjatelt või me seome nad ära olemasolevate hulgimüüjatega, nagu praegu on, mis tegelikult tähendab, et haiglate võimalused kiiresti ja operatiivselt reageerida, paindlikult ise patsientidele vajalikke ravimeid hankida on piiratud. See on see valik, mille praegune valitsus on langetanud. Ma väga loodan, et see valik veel muutub ja et me läheme haiglaapteekide õiguste laiendamisega edasi, sest valdkond on seda aastaid oodanud, aga alati on olnud valitsuses mõni poliitiline jõud, kes seda minule suhteliselt arusaamatutel põhjustel, et mitte öelda ettekäänetel, on blokeerinud. 

Ehk kui me vaatame tervishoiu ja sotsiaalvaldkonda, aga ka perepoliitikat, siis on mul väga raske näha, millised on konkreetsed otsused, millega on neid valdkondi püütud paremaks teha. Ministri rõhuasetused on õiged, prioriteedid on paigas, aga nagu öeldud, raha, eelarvelisi otsuseid nende prioriteetide taga ei ole, ja samamoodi pole ka vajalikke poliitilisi otsuseid. 

Ja lõpetuseks, mis on kahtlemata väga oluline keset kriisi, on aidata laiemalt ühiskonna kõige nõrgemaid. Ma räägin toimetulekutoetuse saajatest. Toimetuleku valdkonnas on toimetulekupiir olnud 200 euro peal 2022. aasta suvest, kui me seda valitsuses tõstsime. Kolm aastat on see paigal olnud, nüüd leiti selle summa suurendamiseks 20 eurot. 220 euroni tõuseb toimetulekupiir. Ei, ta ei tõuse nii palju, kui vahepeal hinnad on kallinenud, ei, ta ei tõuse nii palju, nagu [pakkusid] sotsiaaldemokraadid – meie ettepanek on näiteks 50 eurot, mis oleks inimeste jaoks tunnetatav erinevus. Ei, seda raha valitsus ei leia. Toimetulekupiiri tõsteti 20 euro võrra, [õigemini] ettepanek on tõsta. Ehk ka siis, kui me näeme, et kolm aastat on majandus languses, hinnad on kiiresti tõusnud, inimestel on raske, kõige nõrgematel on raske, neile appitulekuks valitsus raha ei leia. Või kui leiab, siis nii nagu erihoolekande puhul leitakse ka toimetuleku valdkonnas minimaalselt, nii et saab näidata, et näete, tõstsime, 10% panime juurde olukorras, kus tegelik vajadus on märkimisväärselt suurem. 

Ja kui vaadata selle mündi teist poolt ehk tulude poolt, siis selgub, et valitsusel on raha. Ma ei hakka kasutama seda sõna, mida kasutas haridus- ja teadusminister selle rahahulga ilmestamiseks. Aga anda ära 800 miljonit eurot maksutulu, millest väga suur osa läheb tegelikult jõukamale osale ühiskonnast, ja paralleelselt närutada neid valdkondi – sotsiaalvaldkonda, tervishoiu valdkonda, perepoliitika valdkonda –, no see on ju terve mõistuse vastane. Ehk olukorras, kus meil on majandus kriisis, rahvastikukriis, tervishoiuteenuste ja erihoolekandeteenuste kättesaadavus raske, inimese toimetulek löögi all, me leiame raha, et toetada 10–20% Eestimaa jõukamaid inimesi. Selle raha me leiame, sadu miljoneid sinna me leiame. Aga tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna, perepoliitika valdkonna lisakulude katteks, päris vajaduste katteks, mis on selle kriisiga süvenenud, sinna me leiame üksikuid miljoneid. Kus need valitsuse prioriteedid on teie hinnangul? 

Tänan ministrit selle ettekande eest, paljuski olen põhimõtete ja rõhuasetustega nõus, aga tsiteerides veel kord teie enda endist peaministrit, Eesti peaministrit Kaja Kallast, kellele meeldis öelda, et ärge rääkige mulle oma prioriteetidest, vaid näidake eelarvet. Eelarve kahjuks räägib teist keelt. Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Oleme tervishoiukriisis. Kahjuks tervishoid ei ole selle valitsuse prioriteet. Nagu te mäletate, kui see niinimetatud uus valitsus kokku pandi, siis esimeses koalitsioonileppe memos ei olnud tervishoiust isegi mitte ühtegi sõna. Järgmise koalitsioonileppe [tegemisel] tuli meelde, et kuulge, meil vist on tervishoiu valdkond ka olemas. 

Terviseministri ametikoht kaotati ära ja liideti kokku kaks väga suurt valdkonda ehk sotsiaal- ja tervishoiu valdkond. Aga veel enne seda – tuletan meelde, see oli veel eelmise valitsuse ajal – tehti ära sellised otsused, et suurendati retseptiravimite hindu, voodipäevatasu ja arstivisiiditasu. Tegelikult me näeme, kuidas see on juba inimesi mõjutanud. 

Ja veel statistikat. Eesti on Euroopa esikolmikus kahjuks sellises valdkonnas, kus me ei tohiks olla. Nimelt jääb Eestis 11,2% inimestest vajalikust arstiabist ilma ja see on Euroopa üks halvim näitaja. Võrdluseks on näiteks keskmine protsent Euroopas 3,8%. Ja siis öeldakse, et me ei suuda olukorda praegu lahendada, aga me proovime vähemalt teha nii, et halvemaks ei lähe. See on see suhtumine. Et me teeme analüüse, kuhu raha suunata. Kusjuures neid analüüse tehakse iga aasta. Aga milleks te neid analüüse teete, kui raha tervishoidu niikuinii juurde ei suunata ja te isegi ei suuda kontrollida seda metsikut laristamist tervishoiuasutustes? 

Ma peatungi eraldi Tervisekassal, kus kulutatakse nii metsikult erinevate pseudoteemade peale. Tervisekassa on kuue kuuga kulutanud pool miljonit eurot reklaamile, lisaks 400 000 eurot äri- ja juhtimisnõustamisele. Millist äri ajab Tervisekassa ja missuguse kvalifikatsiooniga on juhid, kes vajavad pea poolemiljonilist ärinõustamist poole aasta jooksul? Lisaks on erikomisjonile juba varem saadetud dokumendist näha, et aastas kulub töötajate koolituskuludele 240 000 eurot. Tekib küsimus, kas need kulud tuleb ärinõustamise kuludele veel juurde lisada. Rääkimata sellest, et Tervisekassa kulutab igal aastal 250 000 eurot erinevatele pidudele ja motivatsiooniüritustele. Põhimõtteliselt, kui me liidame kõik need asjad kokku – reklaam, juhtimisnõustamine, koolitused, üritused –, siis see teeb kokku peaaegu poolteist miljonit eurot. Muide, ürituste puhul ei tehta kunagi mitte mingit hanget. Selle põhjenduse peale, mida kasutatakse, on ka Riigikontroll öelnud, et tuleks lähemalt vaadata, kuidas need otsused sünnivad. 

Järgmiseks. On räägitud, et kuna Tervisekassa on miinuses, siis püütakse kulusid kokku hoida ja selle jaoks on töötajaid juba koondatud. Aga vaatame numbreid. Palgafond on pärast töötajate koondamist hoopis kasvanud. Palgafond kasvas 1 miljoni euro võrra. 194 töötaja peale on palgafond 12 miljonit eurot ja juhatuse esimehe palk on peaaegu 10 000 eurot. Samal ajal on sotsiaalminister Karmen Joller maksnud Tervisekassa juhatuse liikmetele 71 000 eurot tulemustasusid. Mis tulemuste eest, ma korra küsin. Ja nüüd, kui [eelmine] juht on tagasi astunud ja otsitakse uut juhti, [makstakse] 35 000 eurot inimesele, kes hakkab otsima, kes on valmis 10 000-eurose palga eest tulema Tervisekassa juhiks. 

Järgmiseks, kallid büroopinnad. Büroopindade [valiku] kohta oli Tervisekassa juhtkonnal kusjuures väga huvitav [põhjendus]. Kui komisjon küsis, miks olid valikus ja kaalumisel ainult kallid hooned, nagu Golden Gate või muud sellised hooned, siis öeldi, et otsitakse A‑klassi hoonet, millel oleks väike süsinikujalajälg. Nõukogu protokollist tuleb kusjuures veel huvitavat infot välja, aga kuna see on AK‑märkega, siis sellest ma ei saa lähemalt rääkida. Aga lihtsalt huvitav on, et riigiasutuse jaoks on prioriteet süsinikujalajälg, mitte see, kuidas hoida maksumaksja raha kokku, eriti olukorras, kus meil on tervishoiukriis. 

Ja kui sa esitad küsimuse, mis asutus see Tervisekassa on, et teil on vaja pidevalt motivatsiooniüritusi, koolitusi, ärinõustamist, tulemuspreemiaid, siis meile öeldakse, et töötajatel on suur koormus, neid tuleb motiveerida. Ma saan aru, aga miks me siis samamoodi ei motiveeri inimesi teistes valdkondades? Miks me ei motiveeri samamoodi õpetajaid, päästjaid, õdesid, hooldajaid? Neil on ka väga suur koormus. Kõige olulisem küsimus: kas see on ressurssi kõige mõistlikum kasutamine ajal, kui kõik lapsed ei saa vajalikku ravi ja koguvad tihti raha annetustena, kas või [sealsamas] "Jõulutunnelis", mis varsti tuleb. Ja paralleelselt käib selline laristamine. 

Tervisekassa ei teeni ise raha, nende ülesanne on laiali jagada see ressurss, mida neile riigieelarvest eraldatakse. See summa, kui palju eraldatakse, on juba poliitiline otsus – see on see, mida siin Riigikogus hääletatakse. Tervisekassa ise ei loo seda rahavoogu. Tervisekassa ülesanne on õiglaselt, tulenevalt seadustest eraldada see raha asutustele ja erinevateks hüvitisteks. Ja vabandust, selle jaoks Tervisekassa ei vaja 400 000 euro eest ärinõustamist, et riigieelarvelisi vahendeid seaduse järgi laiali jagada. 

Ma ütlen veel sellist asja, mis võib tunduda radikaalsena, aga võib-olla meil Tervisekassat sellisel kujul üldse ei olegi vaja. Jah, öeldakse, et [see asutus] peab olema iseseisev, aga ma absoluutselt ei näe probleemi, miks ei saaks Tervisekassa olla lihtsalt osa Sotsiaalministeeriumist. Praegu ei ole ju ka nõukogu suuteline teostama järelevalvet selle üle, kuidas Tervisekassa oma eelarvelisi vahendeid kasutab. Näiteks nõukogu esimees Karmen Joller on juba tunnistanud, et paljudest kuludest ta ei teadnudki varem, tegevuskuludesse ei ole niimoodi eraldi sisse vaadatud. Jürgen Ligi on ka nõukogu liige ja tema ütles, et see on üldse 1% kogu [asutuse] eelarvest, et mis vahet seal on, see ei ole suur probleem, et mingitele asjadele kulutatakse. Aga on vahe, sest see raha ei ole Tervisekassa teenitud. See on maksumaksja raha, see on osa eelarvest, mida riik Tervisekassale eraldab. Kui on selline suhtumine, siis pole vaja imestada, et meil laristamine toimub riigiettevõtetes, asutustes, ministeeriumides ja valitsemiskulud on üleüldse pidevas kasvutrendis. Samal ajal on meil tervishoius kaos. Ministrid on kusjuures nõukogudes just selle jaoks, et kontrollida, kuidas kasutatakse eelarvelisi vahendeid. Täna seda kontrolli ei ole. 

Ma ütlen uuesti ikkagi välja selle seisukoha, mida Keskerakond on varem öelnud: see, et täna Tervisekassa juht astus tagasi, ei lahenda tegelikult probleeme, mis seal on. See oli lihtsalt poliitilise vastutuse veeretamine teise kaela. Täna sotsiaalminister jätkuvalt vastutab selle kaose ja laristamise eest, mis Tervisekassas on. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Helle-Moonika Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Head kolleegid! Inimesed, kes meid jälgivad ekraani vahendusel! No vot, siin me nüüd siis oleme. Meil oli siin suur ettekanne. Mõtlesin, et leian siit [materjalide lõpust] sellise ilusa, pika ja sisuka paberi, aga meile oli siia pandud ainult väike infoleht, kust suurt midagi välja ei loe. Vaatasime siis, mida minister meile täna räägib. Minister alustas oma kõnet suurte sõnadega ja ütles, et ta seisab kahe suure valdkonna eest, need on tervis ja heaolu. Mul on hea meel, et ta seisab. Ta seisis siin puldis ja tegi suuri sõnu, aga veelgi parem oleks, kui ta ei seisaks, vaid tegutseks ka. Päriselt tegutseks selle nimel, et Eesti inimesed pääseksid kiiresti arsti juurde ja saaksid tervisemure [tekkimisel] abi võimalikult vara. Aga ikka kuulsime, et kõigepealt läheb inimene hindamisele ja kui veab, siis alles ravile. Aga reaalne elu on näidanud, et sellise hindamise ja [uurimise] käigus inimene tihtipeale kas jääb veel haigemaks või sureb lihtsalt ära. 

Kahjuks me ei näe siiani ministri tegevuses konkreetseid samme. Me olemegi kuulnud ainult hurjutamisi ja õiendamisi oma tervise pärast mures olevate inimeste suunas. Päriselt suuri muudatusi ta ilmselgelt ei julge ega taha tegema hakata. See tähendaks ju tegelikult, olgem ausad, kogu perearstisüsteemi ümberkorraldamist või haiglate kui äriühingute muutmist kohaks, kus inimesi [päriselt] terveks ravitakse. See oleks asi, mis tuleks päriselt ette võtta, mitte tegeleda kosmeetiliste muudatuste ja ilusate sõnadega ning üritada midagi muuta süsteemis, mis on juba iseenese raskuse, keerulisuse ja bürokraatia all kokku varisemas. 

Kas või seesama reibas jutt SKAIS-süsteemist, mille kohta ma küsisin. Minister üritas midagi kohmerdades vastata, et SKAIS-süsteem tuleks nüüd taas kuidagi üles ehitada. Me oleme sinna kümneid miljoneid matnud. Ma tõesti küsin, kui palju [raha] peab veel uputama nendesse IT‑lahendustesse, mis ei ole kunagi tööle hakanud, ükskõik kui palju raha ei oleks IT‑ettevõtted selleks saanud. Nüüd pannakse 17 miljonit veel juurde – mina ei ole kindel, et see jälle kusagile sohu ära ei upu. Aga las ta jääb, eks me saame seda näha. 

Aga tulen tagasi tervise ja heaolu ilusate sõnade juurde. Mina ütlen, et kui nii edasi läheb, siis meil Eesti inimestel varsti ei ole enam tervist ega ammugi heaolu, Vaatame, mis meil siin infolehel on. Tervisevaldkonnas räägitakse tervist toetavatest valikutest. Üks selliste valikute oluline osa on tervislik toit ja sellest on ka täna siin räägitud. Aga siin me jõuamegi ilusatest sõnadest reaalse elu juurde, mida partei ja valitsus meile pakuvad. Toiduainete käibemaks on meil kõrgeim Euroopas ja valitsus keeldub seda langetamast. Mismoodi siis Eesti inimene saab täita seda eesmärki, mis selles arengustrateegias on kirjas? Tuleb teha tervist toetavaid valikuid tervisevaldkonnas. Tervislikku toitu endale kõrgete toiduhindade tõttu ju lubada ei saa. 

Jürgen Ligi, kellest on ka siin täna juba juttu olnud – ma arvan, et ta luksub kusagil oma kõrgustes praegu –, ütles, et käibemaksu langetada pole vaja, sest rahvas on niigi liiga paks. Minister tõi välja uuringu, kus räägitakse, et probleem on jätkuvalt inimeste, [sealhulgas] noorte ja laste ülekaalulisuses. Reaalses elus see võib-olla ongi nii, aga põhjus-tagajärg on ju hoopis mujal. Odavad toiduained, mille kohta kunagi meil presidendiproua Evelin Ilves ütles kräpp, ongi paraku need toiduained, mis ainevahetuse tuksi keeravad, inimesed paksuks teevad ja loomulikult palju terviseprobleeme põhjustavad. No kuulge, ega inimesed ei ole ju tõesti mingid küülikud, et päevast päeva porgandit ja kapsast sööks. Ütlesite, et porgand ja muud köögiviljad on ju odavad, isegi koos kõrge käibemaksuga, et söögu siis inimesed neid. Ma olen nõus, te ei taha käibemaksuteemalisse arutelusse siseneda, aga see kõlas üsna inetult, isegi Jürgen Ligit tsiteerides. Võib-olla te tõesti ei oskagi paremini, pärast jälle ütlete, et teist on valesti aru saadud, aga olgu siis nii. 

Aga vaatame paberilt, mis siin veel on. Inimkeskse tervishoiu programm. Siin ma näen küll, kuidas inimkesksest liigutakse pigem kaugemale. Tervishoiusüsteemis toimuv ei toeta küll kuidagi seda eesmärki, vastupidi, inimesed tunnevad üha enam, et teenused, arstid, eriarstid liiguvad neist aina kaugemale. Nende vahele tekivad kõiksugu IT‑lahendused, hindamised, rehabilitatsiooniplaanid, triaažid. Nüüd tuleb veel mingi AI‑nõustamise plaan. No varsti inimene selles süsteemis arsti ei näegi. Kus on siis suurte sõnadega lubatud inimkesksus ja kus on inimlikkus? Mina oleksin selles väikeses infolehes, mis meile siin armulikult anti, tahtnud näha just seda, et kogu selle arengukava sisu oleks inimlikkus. Kahjuks seda siin ei ole ja seda ei olnud ka minister Karmen Jolleri kõnes. 

Lõpetuseks. Sündimuse ja demograafia teemal, mis siin tegelikult ka täna väga olulise teemana läbi käis, väristasite siin juba pead ja ütlesite, et oi, tõepoolest, lapsi peab rohkem sündima. On eriti irooniline seejuures, muuseas, et need, kes kogu aeg on rünnanud konservatiive, kes räägivad sündimuse ja demograafia olulisusest, needsamad naistearstide ja ämmaemandate esindusorganisatsioonid, on nüüd ootamatult sattunud valele poolele, said teid seekord isegi nahutada. Aitäh sellegi eest!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Stig Rästa, palun!

Aitäh! Austatud kuulajad! Austatud minister! Kui me räägime tulevikust, siis see ei ole kuskil kaugel. See algab täna meie otsustest, meie hoolest ja sellest, kuidas me üksteist kohtleme. Aasta 2035 ei ole lihtsalt üks number, vaid siht, mille poole me sammume samm-sammult, vahel raskustega, aga alati südamega. 

Sotsiaalministri pikaajaline strateegia "Eesti 2035" räägib ühest väga lihtsast, aga võimsast asjast – et Eesti peab jääma hoolivaks riigiks. Selliseks riigiks, kus lapsel on turvaline kasvada, eakal on väärikas vanadus[põlv] ja abivajaja ei tunne end üksi. Me ei saa alati muuta kõike korraga, aga me saame alustada inimlikkusega alustada sealt, kus oleme.

Raha on alati vähe. Alati leidub midagi, mida võiks teha rohkem, kiiremini või suuremalt, aga me ei saa jääda ootama ideaalseid olusid. Me peame tegutsema praegu, leidma lahendusi ja nutikust, leidma soojuse ja tahtmise. Hoolivust ei mõõdeta rahas, seda mõõdetakse tähelepanu, aja ja siira suhtumisega. Iga euro, mis sotsiaalvaldkonda läheb, peab looma väärtust, ja väärtus tekib siis, kui inimene tunneb, et riik seisab tema kõrval, mitte ainult dokumentides, vaid päriselt. Me teame, et meie hooldustöötajad, õpetajad, sotsiaaltöötajad ja vabatahtlikud teevad imesid iga päev sageli väikese palga, aga suure südamega. Nemad on Eesti tugevus, nemad on meie "Eesti 2035" tegelikud kangelased. 

Sotsiaalministri juhtimisel oleme seadnud sihi, et iga inimene Eestis võiks elada väärikat ja turvalist elu, et teenused oleksid kättesaadavad, et abi jõuaks õigel ajal ja et hooldekodu ei oleks kurb lõpp, vaid soe kogukond. Et lapsevanem jääks murega üksi ja et ükski inimene ei peaks valima toidu ja ravimite vahel. Meie tulevik sõltub sellest, kui hästi me oskame hoolida mitte ainult siis, kui on lihtne, vaid ka siis, kui on raske. Just nüüd, kui raha on vähe ja nõudmisi palju, peame me olema targemad, mitte küünilisemad. Me peame toetama neid, kes aitavad teisi, me peame märkama neid, kes on väsinud, aga ikka tulevad tööle, et kellelgi oleks parem. 

Sest lõpuks, head sõbrad, ei tee Eestit suureks mitte ainult rahasummad, vaid inimesed – inimesed, kes hoolivad, kes pingutavad ja kes usuvad, et ka väikestest sammudest algab suur muutus. "Eesti 2035" ei peaks olema ainult ministeeriumi plaan, see peaks olema meie ühine lubadus hoida üksteist, ehitada üles õiglane ja südamlik riik, kus ka siis, kui raha on vähe, on tahet rohkem. Sest tahtmine ja hoolivus ei maksa midagi, aga nende väärtus on mõõtmatu. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib ka kõnelustel osaleda? Lugupeetud minister Karmen Joller, kas te soovite ka kõnelustel osaleda? Ei soovi? Selge. Siis sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase teise päevakorrapunkti. 

Liigume nüüd kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Head kolleegid! Teeb murelikuks see, kuidas Siseministeeriumis valmivad järjest eelnõud või suunised – nii nagu see eelnõu on tehtud suunistega –, mis piiravad inimeste põhiõigusi ja vabadusi või on suunatud ühiskonna jälgimisele. Alles hiljuti soovis Siseministeerium tulla välja eelnõuga, mis oleks andnud võimaluse jälgida, mida iga inimene oma telefonis või arvutis vaatab, mida ta sealt loeb, ja põhimõtteliselt hakata karistama inimest tema mõtete eest. Seejuures püütakse selliseid kavatsusi läbi suruda nii, et need on peidetud mingisse teise konteksti, mõne sihukese pealkirja taha nagu terrorismi tõkestamine. 

Aga meil oli siin veel üks eelnõu, mis on nüüdseks tagasi võetud. Nimelt sooviti piirata meeleavaldusi, kus võib olla potentsiaalne oht. Põhimõtteliselt oli tõlgendamisruum nii lai, et oleks olnud võimalus absoluutselt ükskõik mis, kas või näiteks automaksuvastane meeleavaldus või mõni muu meeleavaldus kohe laiali ajada. Praegu on meil muutmisel superandmebaasi eelnõu, millel on väga tugev inimeste põhiõiguste riive, aga millest valitsus pole siiani loobunud. 

Nüüd on siin meie ees numbrituvastuskaamerate seadustamise eelnõu. Ehk mida see tänane eelnõu teeb? Tagantjärele seadustatakse kaamerad, mis vahepeal olid põhimõtteliselt väga suvaliselt igasugu kohtadesse üles pandud. Ilma analüüsideta. PPA enda sisekontroll tuvastas, et analüüse polnud. 

Aga tekib küsimus, miks üldse Siseministeeriumis sellised kavatsused tekivad ja mida meil katsetatakse. Tegelikult ma soovitaksin siseministril väga tõsiselt vaadata, mis Siseministeeriumi haldusalas toimub, et sealt tulevad järjest välja sellised eelnõud. Kust on nüüd järsku tekkinud soov hakata inimesi kontrollima ja jälgima? Mida meil õieti ette valmistatakse? 

Uuesti seesama numbrituvastuskaamerate teema. Sellest ei teadnud mitte midagi ei peaminister, teised ministrid ega ka mitte endised ministrid. Kümme aastat ei teatud midagi – kõik väidavad, et kümne aasta jooksul ei teadnud keegi, et selline süsteem on käivitatud. Või tegid kõik näo, et ei teadnud? Ma ei tea, mis asi on ohtlikum, kas see, et valitsus võib rahvale valetada – sellega me oleme harjunud –, või hoopis see, et ametkond on käivitanud mingisuguse süsteemi, millest mitte keegi pole teadlik, isegi mitte valitsuse liikmed. Ja nüüd on küsimus, kas meil on vahepeal käivitatud veel mingisugused süsteemid, mida nüüd püütakse seadustada läbi eelnõude, mis Siseministeeriumist on järjest välja tulnud.

Vaatame nüüd konkreetselt seda seadust, mida me hakkame kohe hääletama. Selle seadusega antakse võimalus piiramatult – ma ütlen: piiramatult – ka edaspidi paigaldada igale poole kaameraid. Ja sellega antakse ka suurele hulgale ametnikele luba inimeste andmeid vaadata. Ei siin saalis, komisjonis ega ühiskonnas pole olnud kõige põhilisemat debatti selle üle, kui palju meil üldse peaks kaameraid olema, kui suure tihedusega [need peaksid paiknema] ja kui palju me peaksime laskma ennast jälgida. Selle üle pole ju debatti olnud. Põhimõtteliselt on see sõnastus piisavalt lai. Iga 100 meetri, võib-olla isegi väiksema maa tagant, on võimalik kaamera üles panna. Ja jääb mulje, et see ei huvita kedagi. Meil on ju vaja seadus kiires korras vastu võtta. 

Veel, ei pildistata ainult autosid. See on väär arusaam. Peale jäävad ka inimesed – need, kes on sõidukis, ja need, kes viibivad vahetus läheduses. PPA on öelnud, et neil ei ole võimalik inimeste nägusid hägustada. Aga probleem on selles, et sellest seadusest on nad selle osa välja võtnud. Ehk tegelikult eksitatakse inimesi. Öeldakse, et pildistatakse ainult autosid. Kuid süsteem on täiesti teistmoodi üles ehitatud. Miks te võtate vastu seaduse, mis ei räägi sellest, mis päriselt toimub? PPA on tunnistanud, et nad ei saa inimeste nägusid hägustada. Ehk siis lisaks autodele näevad nad seda, kes oli autos ja kes oli vahetus läheduses. 

See seaduseelnõu on ekslik. Eraldi [mainin ära, et] mind häirib selline manipuleerimine, mis on toimunud Riigikogu liikmetega, samuti avaliku arvamusega: teate, kui te seda seadust vastu ei võta, siis hakkavad meil [sagenema] kuriteod, paljud inimesed jäävad leidmata ja kuriteod jäävad avastamata. Tuletan uuesti meelde, et inimeste otsimiseks kasutatakse üleüldse teisi kaameraid, mis on avaliku ruumi kaamerad. Kusjuures ka neid on tuhandeid, aga nendegi üle pole meil olnud ei debatti ega analüüsi. 

Lisaks, jällegi, siiani ei ole mulle saadetud [infot], kus on statistika nende numbrituvastuskaamerate ja selle kohta, kui palju on inimeste andmeid vaadatud ja kui palju proportsionaalselt on tänu sellele kuritegusid avastatud. Ei ole sellist statistikat. Tuuakse näiteid teiste riikide kohta. Aga palun lugege siis ka teiste riikide seadusi. Neil on väga täpselt andmekaitse kohta kõik lahti kirjutatud.

Ja ametnike ligipääs – 1400 ametnikku saab ligi nendele andmetele! Kas see on teie hinnangul proportsionaalne number? (Hüüe saalist: "Vähe!") Urmas Reinsalu ütleb, et peaks olema rohkem. Ma saan aru, et see on iroonia. Aga veel küsimus: miks ikkagi anti ka Maksu- ja Tolliametile ligipääs nendele andmetele? Miks nõuab Maksu- ja Tolliamet pidevalt ligipääsu erinevatele andmetele, olgu inimese pangakonto, nüüd numbrituvastuskaamerad ja nii edasi? Vahepeal soovis maksuamet ka kõnesid pealt kuulata. 

Keskerakond ei toeta seda seaduseelnõu, me hääletame selle vastu. See on vaid üks samm kõikidest nendest algatustest, mis viimase poole aasta jooksul on tulnud. Need on algatused, millega soovitakse inimesi aina rohkem jälgida, andmeid koguda, moodustada superandmebaase. See eelnõu on ju ka osa sellest. Meie kohustus siin täna on kaitsta inimeste vabadusi ja põhiõigusi. Meie kohustus on pidada laiapõhjalist debatti demokraatlike väärtuste üle. Seda debatti pole siin saalis olnud. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Lugupeetud parlament! Selle eelnõu esimesel lugemisel me [seadsime] konkreetse juhtimisülesande, kuidas selle asjaga edasi liikuda. Seda ei ole võimalik teha niisugusel argpükslikul meetodil, et nurga tagant sokutab siseminister paarile nii-öelda oma poisile eelnõu, mis puudutab olemuslikke põhiõigusi, ning ütleb, et me menetleme ära sisulised ja kvalitatiivsed põhiõiguste testi analüüsid.

Vabandust! Ma kutsusin valitsust üles esitama korrektset eelnõu, milles oleks sees käsitlus Saksamaa põhiseaduskohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Ma tuletan meelde 2008. aasta Saksamaa põhiseaduskohtu lahendit, mis puudutab inimese põhiõigust konfidentsiaalsusele. Seda ei tehtud, valiti teistsugune, argpükslik tee. 

Me näeme, et see käekiri on kuidagi süsteemse iseloomuga. Mõned päevad tagasi hakkas siseminister avalikkusele hämama. Ja loomulikult, igati õigustatud ja asjakohase lähisuhtevägivalla viibimiskeelu eelnõusse topiti hoopis avalikel koosolekutel viibimise keelu piirangute laiendamine. Minister hakkas hämama: "Mina ei tea midagi, see puudutab ainult lähisuhtevägivalda." Vabandust, selgus, et ikka puudutab küll [ka muid asju]. Jällegi, kasutades ära niisugust üldinimlikult arusaadavat asja, püüti mingisuguse moondamismantli all [ka kõike muud] sisse sokutada. 

Samasugust argpükslikku joonist me nägime siis, kui valitsus käis välja mõtteroimade kriminaliseerimise ettepaneku. Näete, keegi internetis uurib seal, ma ei tea, islami radikalismi küsimust ja nõnda – järelikult tema peas on juba teadlik huvi, järelikult ta sooritab mõttekuriteo ehk radikaliseerumiskuriteo. Ja see peaks valitsuse tõsiuskse nägemuse järgi kriminaliseeritud, 21. sajandil!? Vabandust! See võeti tagasi või pandi pausile sellise loogikaga: aeg ei ole veel küps. Milline aeg, tekib mul küsimus. 

Täpselt sama argpükslik, kui me kõneleme põhiõiguste piiramisest, on see, kuidas käitusid valitsuse liikmed. Inimeste pangakontodel on massiivselt soritud, seadusevastaselt. Parlamendi neli komisjoni korraldasid suvel erakorralise istungi, aga mitte ükski minister ei julenud sinna kohale tulla. Näete, laua all! See ei ole hea maiguga käsitlus.

Nüüd selle eelnõu sisulistest küsimustest. Kõigepealt, selle eelnõu menetlemise modus operandi ei kannata vähimatki kriitikat. Valitsus on kaotanud usalduse põhiõiguste kategoorias, ütleme, selle retsidiivse käsitlusega praegu. Ei saa uskuda, ma tunnistan ausalt, ka niisugust heausksust nende küsimuste poliitilisel tasemel realiseerimisel. 

Nüüd praktiline [pool], võtame selle eelnõu puhul modus vivendi. Siin ma pean tunnistama, et eelnõu menetlemisega on tegelikkuses tekkinud hoopis terve hulk küsimusi juurde. Kõigepealt, esiteks on selle eelnõu puhul jäetud lahtiseks, mis kaamerad need üldse on. Eelnõu võimaldab mobiilseid ehk liikuvaid kaameraid, tänavatel ringi sõitvaid numbrituvastuskaameraid ilma mingisuguse piiranguta sisse seadma. Vabandust! Kas selle üle on parlamendis siin debatti olnud, et niisugune mandaat anda? Ei, mina pole küll kuulnud. Aga eelnõu seda lubab. 

Teiseks, jällegi isikute pildistamine. Vahepeal räägiti, et isikute pildistamine kõrvaldatakse. Samas on see isikute küsimus siia endiselt sisse toodud, ilma mingisuguse piiranguta. Kui panna kokku liikuvad mobiilsed kaamerad ja isikud, siis võimaldab see tegelikkuses ju kogu tänava trajektoori, terve tänavatrassi ära fikseerida. Ja neid andmeid saab säilitada.

Ma ei taha laskuda tagurpidi dramaatikasse. Loomulikult, tehnoloogiliste võimaluste kasutamine – argumenteeritult ja kaalutult, põhiõigusi [arvestades ja teatavate] piirangutega – kuritegude tõkestamiseks, ennetamiseks ja avastamiseks on igati legitiimne. Me ei sea seda olemuslikult kahtluse alla. Aga meetod, kuidas seda tehakse, ja see lõpp-produkt ei kannata minimaalsetki kriitikat. Andke andeks! 

Lisaks toodi siia sisse tõepoolest Maksu- ja Tolliamet. Ja mis küsimustes, panete tähele? Maksu- ja Tolliamet saab hakata nüüd profileerima – jällegi isikuid mootorsõidukite puhul – olulise ohu väljaselgitamiseks. Korrakaitseseadus viitab, et oluline oht on summa kuni 8000 eurot kahju, sealhulgas riigi kohustuste täitmisele. See tähendab, et tegelikkuses antakse Maksu- ja Tolliametile, ma saan aru, ütleme, salakaubanduse puhul ja ka kriminaalkuritegude puhul, mida Maksu- ja Tolliamet menetleb, ning ka piiriülese konterbandiga liikumise puhul uurimisasutuse pädevus. Absoluutselt avatud pädevus on antud selles loogikas.

Ma pean tunnistama, et ma juhtisin oma küsimusega sellele tähelepanu. Ja nüüd, kui ma vaatan seda üldpädevust, mis on antud Maksu- ja Tolliametile, siis see ei tundugi nali. [Ma küsisin naljaga:] kas selle kaamerasüsteemiga on tulevikus võimalik taga ajada neid inimesi, kes automaksu ei ole soovinud maksta, et tuvastada oluline varaline kahju? Kõigepealt selleks, et tuvastada, kas maksmata jäetud maksukohustus on kuni 8000 eurot, kas on võimalik hakata seda profileerima? Juriidiliselt on see, ma möönan, groteskne kujund, mida ma praegu siin esitan. Aga juriidiliselt nii algatajate intensioon kui ka lõpuks see transformer, mis on komisjoni menetluses tekkinud, tegelikkuses seda võimaldab. 

Õigusriigis ei saa käia need asjad niimoodi lohisevalt. Hakkame targaks rahvaks, nõudlikuks rahvaks! Kas saame hakkama? Peame saama! Peame olema oma saatuse peremehed. 

Nii et Isamaa sõnum selles käsitluses, millele me oleme osutanud, on, et nendel põhjustel, mis ma siin ära tõin – ei meetodi, usalduse ega ka lõppteksti mõttes –, ei ole meil võimalik seda [eelnõu] toetada. Samas teeme väga selge osunduse: me ei välista kuidagi tehnoloogiliste võimaluste kasutamist. 

Ammugi on argpükslik valitsuse käitumine, mis tegelikkuses, selle asemel, et valitsuse tasemel pakkuda välja sisulise põhiõigusekäsitlusega lahendus, valis sellise tee, et see küsimus on kuudeks seiskunud. Öeldi, et oi, me tegeleme sellega sügisel, aga mitte valitsus ei tegele sellega, vaid me leiame mõned mehed siit saalist, las nemad tegelevad sellega.

Kuulge! Kui küsimus on nii tõsine – ja ma suhtun väga tähelepanelikult ka politseiametnike osundustesse sellele probleemile –, siis kuidas saab olla nõnda, et kuude kaupa öeldakse: meid see ei huvita, mingid mehed tegelegu parlamendis sellega?! Vabandust! See ei ole niisugune minimaalne hoolsuskohustus. Mingi mõisaköiekultuur hakkab meil tekkima nendes asjades. See ei ole mitte esmakordne probleem praegu, härra Hanimägi, ma vaatan, et seda on olnud juba korduvalt. 

Nii et ma loodan, et ma kirjeldasin arusaadavalt ära selle mõttekäigu, mis viib praegu Isamaa sellisesse olukorda, et meil ei ole võimalik seda teksti toetada, nende osundustega, mis me tuleviku vaates teeme. Põhiõiguste valdkonnas seisab meil ka tulevikus ees väga suur hulk asju, mida me peame hakkama muutma. Me teeme seda rahulikult ja naeratades. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Andre Hanimägi, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volitusega.

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Head vaatajad! No ma olen üllatunud. Ma olen üllatunud selle pärast, kui palju kriitikat pälvivad numbrituvastuskaamerad. Mul on tunne, et me räägime siin millestki hoopis muust, me räägime mingisugusest maailma muutvast süsteemist, mis jälgib iga Eesti elaniku nägu, tegu, olevikku ja tulevikku. 

Ma võib-olla räägin siis alguses sellest, mis see numbrituvastussüsteem üldse on. Need on kaamerad, mis vaatavad eelkõige autode numbrimärki. Neid kaameraid on natukene üle saja, mitte tuhandetes. Need on erinevate teelõikude peal, need vaatavad numbrit – jah, ma kohe jõuan ka kõige muuni – ja siis teevad igast numbrist pildi. Ja kui me ütleme, et igast numbrist, siis see kõlab tõesti groteskselt, ainult et loomulikult mitte keegi Eesti Vabariigis ei vaata kõiki neid pilte 24/7 üle ega tohikski seda teha. 

Ja kõige olulisem ongi see, et neid andmeid, mida see numbrituvastussüsteem kogub, ei tohi kuritarvitada. Vot selles on olnud minu jaoks kõige suurem küsimus. Loomulikult, Eesti inimesi niisama jälgida ei tohi, ja seda ei tehtagi. Küll aga, kui on olukord, kus on vaja tuvastada näiteks kadunud inimene, mingi kuritegelik organisatsioon, isegi varastatud auto, siis ühiskond eeldab, et politsei tegeleb maksimaalselt selle kuriteo lahendamisega. 

Mul oli väga üllatav kuulda, kui Keskerakonna esindaja rääkis, et tegelikult on muidki lahendusi, tegelikult on hoopis teised kaamerad. PPA ütleb väga selgelt ja on korduvalt öelnud, et tänu numbrituvastuskaameratele on lahendatud nii inimrööve, vägistamisi kui ka muid kuritegusid, näiteks Apple'i poe vargus. Neid asju on väga palju. Aga nüüd öeldakse, et tegelikult on teisi lahendusi ka. Kui mul on valida, kas ma usun Keskerakonda või ma usun Eesti Vabariigi Politsei- ja Piirivalveametit, siis ma kaldun uskuma Politsei- ja Piirivalveametit, samuti neid spetsialiste, kes ütlevad, et see on meie jaoks ülimalt oluline instrument. 

Ma olen ausalt öeldes üllatunud ka Isamaa esindaja Urmas Reinsalu kõne peale. Hea Urmas, meil on täna kolmas lugemine. See on kolmas lugemine. See ei ole esimene lugemine, see ei ole teine lugemine, see on kolmas lugemine. Isamaa esindajad on olnud õiguskomisjonis kogu aeg kohal. Aga ma kuulen esimest korda neid argumente, Urmas, mida sa siit saalist ütlesid. Ja ütlesid, et Isamaa ei ole nõus seda eelnõu toetama. See on väga veider. Kus olid teise lugemise ajal teie muudatusettepanekud? Need asjad, mis siit kõlasid, et see, kes ei maksa automaksu, hakkab numbrituvastussüsteemi tõttu varsti trahviteateid saama – no see kõik on puhas hirmutamine. See ei ole tõsi. Ei hakka nii olema, ma olen päris kindel selles. 

Küll aga annab see eelnõu väga selged suunised, kuidas võib numbrituvastussüsteemi kasutada, kes seda võivad kasutada, milliseid andmeid säilitatakse, kui kaua neid säilitatakse, kas keegi saab ja kes saab neid andmeid vaadata. Ja vot see on Eesti inimeste jaoks oluline. 

Kui ma olin linnaosavanem – mõned aastad tagasi –, siis väga paljud inimesed küsisid mu käest, miks me ei pane kaameraid. Miks te ei pane sinna või sinna kaamerat? Sest lõhutakse, varastatakse, pekstakse ja mis iganes. Tegelikult on meie ümber väga palju kaameraid. Väga palju on kaameraid! Kui te sõidate parklasse sisse, siis tuvastatakse teie numbrimärk ilusti ära: "Tere, Urmas, sisenesid parklasse." See ei ole probleem. Aga see, kui Politsei- ja Piirivalveamet ütleb, et neil on seda tööriista vaja ja väga reguleeritult on vaja, on äkki orwelllik lähenemine. See on probleem ja seda me ei tohi [lubada]. 

Millega ma aga olen eelkõnelejatega nõus …

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… on see käpardlikkus. Vaat sellega ma olen tõesti nõus. Ja see ei ole ainult selle eelnõu küsimus. Alles siin oli lähisuhtevägivalla eelnõu, mille puhul oli äkki lipsanud sisse üks lause, mis muudab totaalselt eelnõu sisu. Ja siis läheb päev mööda ja siseminister ütleb, et ups, tegelikult me ikkagi niimoodi seda ei taha, ja võtab selle välja. Vaat sellised vead annavadki alust nendeks argumentideks, et Siseministeerium ja Eesti riik plaanivad mingisugust suurt jälitamisoperatsiooni, näotuvastuskaameraid ja mida kõike veel. 

Jah, need vead on probleem. Ka selle eelnõu puhul tuli õiguskomisjoni alguses valitsuse eelnõu, selle lükkas õiguskomisjon tagasi. Siis paar päeva hiljem tulid neli Riigikogu liiget välja tegelikult sisuliselt täpselt samasugune eelnõu, mis oli ainult natuke parandatud. Ma oleksin ka hea meelega andnud sellele oma allkirja, sest ma arvan, et see on vajalik ja õige asi. Aga teisalt, ma arvan, et see ei ole see koht, kus me hakkame rääkima sellest, kes on nüüd kõige ägedam eelnõu koostaja, kas sina või mina. 

Lõppkokkuvõttes oli minu ja sotsiaaldemokraatide huvi see, et suvel ei oleks politsei pime. Paraku suvel oli politsei pime. Ma saan aru, et väga paljude erakondade ja Riigikogu liikmete hinnangul oli see jumalale meelepärane kingitus, et politsei ei saanud numbrituvastussüsteemi kasutada. Täna ma väidan, et see eelnõu, mille on õiguskomisjonis kinnitanud nii õiguskantsleri büroo, Andmekaitse Inspektsioon kui ka sidusrühmad, kes meil õiguskomisjonis olid, on see kompromiss. See on lahendus. Enam ei ole neid muresid, mis olid varem. Me saime õiguskomisjonis selle eelnõu nii sidusrühmadega kui ka suure osa Riigikogu liikmetega kinnitatud. Nüüd on meil aga olukord, kus kolmanda lugemise ajal ärgatakse ja öeldakse, et ei, see on ikka mingisugune väga paha jälgimissüsteem. Ei ole. Ei ole! Need inimesed, kes usaldavad Politsei- ja Piirivalveametit, usaldage julgelt edasi. 

Küll aga, tõesti, tehnoloogia areng tähendab ka seda, et meie siin saalis peame olema hoolsamad ja vaatama, et meie seadused käiksid tehnoloogia arenguga kaasas. See on olnud meie süü ja me peame sellega tegelema. Ja mul on hea meel, et me sellega tegeleme. Sotsiaaldemokraadid seda eelnõu toetavad. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No nüüd kolmandal lugemisel saavad kõnega esineda ainult fraktsioonide esindajad, kuigi kindlasti leidub ka aknaaluseid, nagu Kalle Grünthal, kes võiksid samuti olla sellest võimalusest huvitatud, et oma seisukohti väljendada. Aga ma ei tea, millised võimalused selleks on. 

Nüüd, fraktsiooni nimel muidugi ütlen kohe ära, et meie seda seaduseelnõu ei toeta, õige mitmel põhjusel. Esiteks, me ei saa seda toetada sellel põhjusel, et niimoodi ei tohiks asju ajada. Nagu me teame, kevadel ilmnes, et juba aastaid on PPA kasutanud massiivset info kogumist võimaldavat numbrituvastuskaamerate süsteemi, mis ulatub üle terve Eesti ja koosneb vähemalt 170 kaamerast või rohkemast. Siis tuleb välja, et näete, selline asi on avalikkuse teadmata ja ilma parlamendilt volitust saamata üles ehitatud. Aga selle asemel, et tõstatada küsimus, kes ja kuidas sellise asja eest vastutab, et niisugune massiivne infokogumise süsteem on püsti pandud ilma parlamendi volituseta ja avalikkust teavitamata, asutakse lihtsalt tagantjärele seda asja seadustama. No õigusriigis ei tohi asjad sellisel viisil käia! 

Kolleeg Andre Hanimägi siin ütleb, et nüüd me saavutasime siin mingisuguse väga hea kompromissi. Aga vabandage väga, milles see kompromiss seisneb? (Saalist vastatakse.) Kelle vahel see kompromiss siis on? PPA sai kõik, mis ta tahtis, ja mitte keegi – ei Siseministeeriumist ega PPA-st – ei pidanud vastutama mitte kõige vähemalgi määral selle eest, et selline asi on ebaseaduslikult üles ehitatud ja et seda on aastaid ebaseaduslikult kasutatud. No ei ole ju siin mitte mingit kompromissi! 

Teine põhjus, miks me ei saa seda mitte kuidagi toetada, on see, et see on kontseptuaalselt väär plaan. Meie ei taha liikuda samm-sammult üha sügavamale sellisesse ühiskonnakorraldusse, kus õigus eraelu puutumatusele kuulutatakse sisuliselt mingisuguseks minevikuigandiks, millel ei ole enam tänapäeva ühiskonnas kohta. 

Me näeme ju, kuidas paralleelselt sellega liigutakse järjest edasi ja edasi teatud programmi juurutamisega. Kahtlemata on selle programmi osa muu hulgas näiteks sularaha väljajuurimine. Täpselt samamoodi, nagu me ei saa enam autoga liikuda Eesti teedel ja tänavatel ilma, et meie liikumine pidevalt üles pildistataks, tahetakse teha nii, et me ei saa mitte kusagil enam maksta ilma, et selle kohta jääks kohe andmebaasidesse jälgi: see ja see isik viibis sellel ja sellel ajal selles ja selles kohas, ostis selliseid ja selliseid kaupu ja teenuseid sellise ja sellise raha eest. See on täpselt sama programm. Aga me ei ole nõus sellega. Meie arvates peab säilima võimalus kasutada sularaha, sest see on oluline osa õigusest eraelu puutumatusele, ja täpselt samamoodi peab säilima võimalus liikuda mööda Eestit ringi, ilma et sind kogu aeg üles pildistataks ja andmebaasi kantaks, [tuvastamaks,] kus täpselt sa mingil ajahetkel viibisid.

Seda survet näeme ju pidevalt, kogu aeg on surve liikuda selles suunas. Just viimastel nädalatel on tulnud välja, et Siseministeeriumis on järjekordselt valmistatud ette mingisugust sellist plaani, mis annaks politseile volituse keelata ära inimeste kogunemine avalikes kohtades – ilma kõrgendatud ohuta. Jaa, muidugi, PPA saab öelda: "Me tahame ju seda kõike ainult selleks, et teie turvalisust suurendada. Teie endi huvides on meil neid õigusi vaja." Täpselt nagu numbrituvastuskaamerategi puhul seda öeldakse. Aga me näeme lihtsalt samm-sammulist liikumist. 

Või võtame tänase päeva meediast. Siin on Eesti Ekspressis avaldatud intervjuu, mille Madis Hindre on teinud PPA peadirektori Egert Belitševiga, ja see kannab pealkirja, mis on juba iseenesest väga kõnekas. Pealkiri on "Politseijuht Belitšev: inimesed hakkavad ise tänavale kukkumiskaameraid soovima." Kukkumiskaameraid? Esimese hooga ma mõtlesin, mis asi see nüüd veel on. Mingi järjekordne plaan? Kas te olete juba sihukesed asjad ka peale pannud ja varsti saame teada, et juba kogute nendega informatsiooni? Aga mis siis välja tuleb? Ma tsiteerin seda artiklit. Belitšev ütleb: "Tegelikult pole väga kauge tulevik, kus ühiskonnas tekib ootus, et tänavapildis ohtu sattunud inimene tuvastatakse. Või ohuolukord." Kaamerate abil siis, jah. "Me ei pea jääma ootama, et see inimene sureb või keegi seda märkab. Paljudel inimestel on ka kodudes kaamerad, mis annavad märku, kui eakas sugulane pole kella kümneks või üheteistkümneks liikuma hakanud. Siis saab teha kontrollkõne." Ja kuulake nüüd: "Eesti on nii väike riik. Kui mõtleme hüüdlausele "iga okas loeb", siis kas oleme nii rikkad, et loobuda inimeludest puhtalt seetõttu, et me ühte või teist tehnoloogilist lahendust ei taha kasutusele võtta?"

Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaks.

Millele ta viitab? Ta viitab sellele, et näete, kui me lepiksime sellega, et me võtame kasutusele senisest palju ulatuslikumad jälitamis- ja jälgimissüsteemid, filmime üles veel palju rohkem, pildistame üles veel palju rohkem, rakendame ka näotuvastustehnoloogiat, mille pinnalt tehisintellekt saab välja sõeluda, kes kus mingisugusel ajahetkel viibis, siis me saame ehitada veel väga palju turvalisema ühiskonna. Kujutate ette!? 

Ega ta ju ei eksi, saamegi ehitada väga palju turvalisema ühiskonna. Kui me kiibistame kõik inimesed ära, nii et reaalajas on võimalik näha, kus keegi viibib, ilma et ta ühegi kaamera vaateväljas viibiks – metsas või kusagil mujal –, siis saame veel turvalisema ühiskonna. Võib-olla näiteks inimene satub metsas hätta, on eksinud, ei leia enam teed metsast välja – kohe näeme, kus inimene on, PPA saab minna ja appi tõtata. Vaata kui hea, eks! Aga tagajärg on see, et me elame põhimõtteliselt ühes suures vangilaagris. Kõik on pidevalt pildil, kõik on täpselt teada. Hästi turvaline on, aga mitte mingisugust vabadust ei ole.  

Ja nüüd, kui keegi parlamendiliikmetest ütleb, et oi-oi, näed, Vooglaid nüüd liialdab ja hirmutab, siis ma ütlen, et ega me homme veel ei avastagi ennast sellisest ühiskonnast, aga näete, me läheme samm sammu haaval kogu aeg edasi. Kogu aeg! Üks samm, teine samm, kolmas samm, neljas samm, viies samm. Ükski samm ei ole nii suur, et pälvida mingit teravat ühiskondlikku vastureaktsiooni, aga kõik sammud kogumis viivad meid olukorda, kus me avastame, et näete, ongi selline olukord, kus enam mitte mingisugust privaatsust ei eksisteeri. Sellele tuleks aga mõelda enne, kui me sellesse olukorda jõuame, mitte siis, kui me juba seal oleme ja sealt enam mitte kuidagi välja ei pääse.

Kokku võttes on küsimus selles, millises ühiskonnas me tahame elada. Ja meie ei taha elada sellises ühiskonnas, kus privaatsust enam ei eksisteeri. See on ka põhjus, miks me hääletame täna selle eelnõu vastu ja kutsume ka kõiki teisi seda tegema. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Me tahame kindlasti elada vabas ja turvalises ühiskonnas. Kuulasin siin kolleegide juttu ja mulle tundus, et ma olen otsapidi nagu kohtumisõhtul Ned Luddiga. See oli sihuke tegelane, kelle nime järgi on alguse saanud ludiitide liikumine ja kes seadsid kahtluse alla masinad. 

Ma olen siin aga sellepärast, et mina olin tõepoolest üks neist neljast, kes kevadel andis sisse politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Ja põhjus oli väga lihtne. Kui me saame teada, et mingi asi ei ole õiguslikult reguleeritud, mis sa selle veaga teed siis? Sa parandad selle ära. Sa võtad selle asja ja parandad ära. Ja miks me selle sisse andsime? See oli see põhjus, et Eesti politsei suvel ei oleks – no ma ei oleks nii kategooriline nagu hea kolleeg Andre Hanimägi ega ütleks lausa mitte pime, vaid ütleme siis – nägemishäiretega, et ta ei näeks nii hästi. See oli see põhjus, miks me selle [eelnõu] sisse andsime. Me andsime selle sisse ausalt ja julgelt. 

Härra Hanimäe seisukohta ma selles mõttes jagan, et ta ütles, et ta ei usalda Keskerakonda. Ma ka ikkagi ei saa Keskerakonda mitte kuidagi usaldada. See on erakond, mis on kolm korda kriminaalselt karistada saanud poliitilise korruptsiooni eest, ja nüüd kütab siin üles hirmu, et me elame nagu mingis jälgimisühiskonnas. 

Saage aru, osa asju hakkavadki inimeste eest tegema masinad. Isegi kui me oleme liberaalsed ja vabad ning hindame üliväga vabadust – loomulikult, ka Eesti 200 lühikeses, keskpikas ja pikas plaanis seisab isikuvabaduste eest –, peame me kaitsma ja kasutama kõiki tehnilisi vahendeid, et meie politsei ja teised turvalisuse eest seisvad organisatsioonid oleksid võimalikult tõhusad võimalikult väikeste kuludega. Sellepärast, et meil on vähe inimesi ja me peamegi laskma osa asju inimeste asemel teha ära masinatel. See annab meile kiiruse ja tagab turvalise ühiskonna. 

Seepärast, jällegi, kordan üle, kui midagi on valesti, siis tuleb see kohe ära parandada. Ma ei jaga ka sellist hirmufooni loomist, et pole asju arutatud ja midagi tehakse kuidagi salaja. Austatud kolleegid! See on kolmas lugemine. Oli esimene lugemine ja teine lugemine, parandusettepanekud, komisjonid arutasid seda. Kõike on olnud aega teha. Anname nüüd politseile tööriista, mida tal tõepoolest on väga vaja. Seepärast Eesti 200 toetab selle eelnõu saamist seaduseks. Tänan!

Suur tänu! Kuna siin on nimed kõlanud, siis need mõlemad, kelle nime on mainitud, saavad vastusõnavõtu õiguse. Kalle Grünthal, palun! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, ma ei ole teie nime kuulnud. Mitu korda on mainitud? Selge. Aga siis te olete nimekirjas kolmas. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Teen hästi ruttu, aega on vähe. Ma peatun Andre Hanimäe kõnel, mis oli emotsionaalne ja kütkestav, umbes samasugune, nagu [peeti siis, kui] mindi Talvepaleed vallutama, sest oli vaja pursuid sealt minema lüüa. Ma täiesti siiralt pakun selle välja. 

Aga siin on ainult üksainukene viga. Ka Peeter Tali mainis, et me anname politseile tööriista. Me ju teame, et on olemas perevägivald kodudes. Paneme siis magamistuppa ka kaamera, saame perevägivallast ka lahti!? Ma arvan, et sellised mõttekäigud tuleks jätta kõrvale, sellepärast et kui Eesti Vabariigis peaks veel kehtima põhiseadus, mida üha rohkem ja rohkem eiratakse, siis tegelikult ei saa seda eelnõu siin praegu üldse lubadagi. 

Põhjus on selles. Varro Vooglaid, kes on põhiseaduse teemal väga tugev, argumenteeris väga põhjalikult, mispärast seda eelnõu ei saa käiku lasta. Õige põhjus on see, et kui me oleme skaalal, kus ühes otsas on vabadus ja teises otsas turvalisus, aga me ainult liigume turvalisuse poole, siis me sisuliselt oleme ju digitaalses koonduslaagris. Ka õigusteadlane Carri Ginter on öelnud täpselt sama: sellist asja ei tohiks lubada. 

Mina usaldan ikkagi tippjuriste, aga mitte Andre Hanimäge. Küsisin ka tema käest, kui selle eelnõu menetlus oli algjärgus, millised on tema teadmised õigusvaldkonnas, aga ta ei tahtnud eriti neid afišeerida. Nii et las need revolutsioonilised kõned jäävad ajalukku, meie peame lähtuma ikkagi ainult põhiseadusest. Aitäh!

Aitäh! Nii, vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu, palun!

Hea Peeter! Vaata, küsimus ongi usalduses. Praegu sa lõid kauni kujundi, et Eesti 200 seisab vabaduse eest. Aga me ei ole ju mälutud. Sõna otseses mõttes 72 tundi tagasi me saime teada – avalikkus sai teada –, et siseminister kavandab pere‑ või lähisuhtevägivalla tõkestamise sildi all avalike koosolekute õiguse täiendavat piiramist.  

[Umbes] 200 tundi tagasi me saime teada seda, et kavandatakse mida? Sisuliselt mõtteroimade kriminaliseerimist. Ja seda tehakse poliitilise juhtkonna tasemel. Loomulikult, sellises seisus, nagu praegu valitsus on, taktikalistel kaalutlustel otsekohe sellest taganetakse, aga mitte strateegilistel kaalutlustel. Ma juhin tähelepanu argumentidele, mida on öeldud, et praegu tundub, et ei ole õige aeg. Kuskil on siis aeg, keegi praegusest, võimul olevast poliitilisest juhtkonnast on selle pausile pannud.

Ja 300 tundi tagasi saime me teada mida? Et jätkatakse superandmebaasi seaduseelnõuga, mis näeb ette inimeste profileerimise, mis näeb ette pangakontoandmete massilise liikumise. Vabandust! See kõik on juhtunud, näete, isegi mitte aastate perspektiivis, vaid tundide perspektiivis. Nagu filmis.

Selles olukorras pöördute te praegu meie, rahvaesinduse poole, ja küsite usaldust: usaldage meid selle eelnõuga, me kavatseme seda jõustada õiguspäraselt, me ei kavatse seda teha mobiilsete kaameratega, me ei kavatse seda teha kuritarvituslikult. Aga kõik teie intentsioonid, millest te retoorikas olete taganenud või ka mitte, on kahjuks demonstreerinud seda, et …

Teie aeg!

… teil puudub kategooria põhiõiguste tasemel opereerimiseks, nii et keskmes on vabadus …

Aitäh!

… põhiseaduslik vabadus. See on baasprobleem, Lauri. Ma arvan, et sa tajud ise ka seda.

Aitäh, Urmas Reinsalu! Teie aeg! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun teie vastusõnavõtt!

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid!

Palun vaiksemalt! Anastassiat ei ole kuulda. Anastassia, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Eesti 200 mainis, et nende mure on see, et nemad ei usalda Keskerakonda. Aga vaadake, Eesti 200 ei peagi meid usaldama, sest meid usaldab rahvas. Seda ei saa öelda aga ei Eesti 200 ega [praeguse] valitsuse kohta. Eesti 200, kelle usaldus rahva seas – just vaatasin järele – on lausa 2%, kes on saanud pettuse teel Johanna-Maria Lehtme häältega Riigikokku ja kelle minister tuleb iga nädala tagant välja uute algatustega, kuidas saaks inimesi rohkem jälgida, karistada või meeleavaldusi keelata, püüab veel kõike seda peita mingite muude kobareelnõude taha. 

No ei usalda rahvas ei selliseid erakondi ega poliitikuid. Täpselt nagu ei usaldata tervet seda valitsust, kellel on rekordmadal toetus ja kes on korduvalt inimestele valetanud. Tippjuristid on selle eelnõu korduvalt maha teinud, aga ikkagi, kuigi parandusi pole sisse viidud, täiendusi ei ole tehtud, liigutakse sellega edasi, koputatakse see ära. Tagantjärele seadustatakse ära kaamerad, mis kunagi olid täiesti suvaliselt üles pandud. 

Ja uuesti, mina väga austan PPA tööd. Kui see on olnud niivõrd oluline tööriist politsei jaoks, siis miks ei ole Riigikogu liikmetele saadetud statistikat selle kohta, kui palju on ametnikud vaadanud inimeste andmeid ja kui palju on selle [abil] lahendatud kuritegusid? Miks on seda statistikat inimeste eest peidetud? Aitäh!

Suur tänu! Rohkem sõnavõtte ega kõnesid ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 670 lõpphääletus ja me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu oli 16, erapooletuid ei ole. Eelnõu 670 on seadusena vastu võetud. 

Läheme tänase päevakorraga edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja mobiilside turu konkurentsi suurendamise ja numbriliikuvuse kiirendamise kava" eelnõu 658 esimene lugemine. Palun eelnõu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel kannan ette Riigikogu otsuse eelnõu, mis peaks reguleerima mobiilteenuste turgu sellisel viisil, et hinnad läheksid tarbija jaoks alla. See on väga lihtsustatult öeldes eelnõu eesmärk. 

Meist väga paljud teavad, et kui me soovime sideettevõtet vahetada, näiteks minna Teliast üle Tele2 või Tele2-st Teliasse, siis on selleks teatud aeg, üleminekuperiood. Siis aga jääb tihtipeale, vähemalt statistika järgi, umbes 50% juhtumitest teenusepakkuja vahetus pooleli. Põhjus on ju väga lihtne. Näiteks – jällegi, väga lihtsalt [kirjeldan], et kõik saaksid aru – te olete Telia klient, te vaatate korraks oma arvet ja saate aru, et see on liiga suur. Siis lähete teiste operaatorite juurde, sest võib-olla keegi teeb soodsama pakkumise. Teetegi otsuse ära, sest tegelikult tahaksitegi soodsamat operaatorit. Nüüd te teete avalduse ära ja seejärel on teatud aeg, päris pikk aeg, kui seda protsessi menetletakse. Ja siis – üllatus-üllatus! – tuleb teile seniselt teenusepakkujalt uus pakkumine, mis on soodsam kui eelnev – soodsam kui see, mis te olete aastate jooksul maksnud. Ja te jätate kogu selle protsessi pooleli. 

Mida see tähendab? See tähendab tegelikult ju seda, et sideteenuse ettevõtjad, kes pakuvad meile teenuseid, saavad päris suuri kasumeid – nende aastaaruanded näitavad, et kasum on umbes 20% käibest, see on päris suur. Aga juhul, kui te kavatsete lepingu lõpetada ja minna teise teenusepakkuja juurde, tehakse teile soodsam hind. 

Mis on eesmärk? Eesmärk on tegelikult see, et [sideoperaatorite] hinnad läheksid sellele tasemele, kus nad võiksid olla. Tegelikult võiks sideteenuse ettevõtete kasum olla mitte 20%, vaid näiteks 12% või 10%. See oleks normaalne. Sel juhul niisugust [klientide] liikumist sideteenuste operaatorite vahel ei toimuks, või kui toimuks, siis teistel alustel, aga [teenusepakkujate] hinnatase oleks enam-vähem ühtne. See ongi eesmärk.

Minu arust see natukene meenutab ka ühte teist eesmärki – me oleme sisse andnud seaduseelnõu, mis reguleerib pangandust ja kodulaenude intresse. Selleks, et tekitada suuremat konkurentsi, oleks vaja seadust muuta sellisel viisil, et kodulaenu refinantseerimine oleks soodsam. 

Põhimõte on siin sama. Meil oli tegelikult majanduskomisjoniga arutelu. Kohal olid ka ministeeriumi esindajad. Nemad [leiavad] samamoodi, et see liigutus aitaks kindlasti korrastada turgu ja viia hinnad alla. Nii et ma arvan, et me oleme isegi ministeeriumiga samal lainel. See tuleb kiiresti ära teha. Sellega peaksid meie kõikide mobiilteenuse arved ja sidearved üldiselt langema. See ongi eesmärk. 

Ma toon näiteid teiste riikide kohta. Loomulikult on meie naabrite hindadega võrdlemine kõige adekvaatsem, kaugemale ei ole vaja minna, võtame näiteks Läti ja Leedu. Tegelikult maksavad mobiilteenused Eestis keskmiselt 30–35% rohkem kui Lätis või Leedus. Ma arvan, et see ongi see protsenditase, mille võrra võiks ka Eestis hinnad langeda. Tarbija kindlasti sellest võidab.

Tulen nüüd selle otsuse juurde. Meil on kõik ettepanekud ilusti välja toodud. Punkt 1: teeme ettepaneku töötada välja ja esitada hiljemalt 1. novembriks 2025 Vabariigi Valitsusele ettepanekud seaduse või määruse muutmiseks. Eesmärk on a) lühendada mobiiltelefoninumbri teisaldamise aega ühest Eestis tegutsevast sideettevõttest teise maksimaalselt ühe tööpäevani, seega tegelik numbri liikuvus oleks üks tööpäev; b) luua tehniline õiguslik raamistik, mis võimaldab tulevikus numbri liikuvust reaalajas; ning c) tagada läbipaistvam hinnakujundus ja aus konkurents sideteenuste turul, mis kaitseb püsiklientide huve ega soosi üksnes neid, kes on valmis teenusepakkujat vahetama. 

Punkt 2: esitada Riigikogule hiljemalt 1. veebruariks 2026 aruanne tehtud sammudest ja kavandatavatest meetmetest, sealhulgas anda hinnang sellele, milline on võimalik mõju sideteenuste üldisele hinnatasemele ja konkurentsiolukorrale Eestis. 

Andsin väga lihtsustatud viisil ülevaate sellest, mida me sellise otsuse eelnõuga tahame saavutada, ja ma väga loodan, et te olete Eesti rahvaga ja toetate meie mõtteid. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Sideturu temaatikaga on siin saalis ja ka eri komisjonides tegeldud ikka ja jälle. On ka õigusruumis teatud muudatusi ellu kutsutud, kui me räägime näiteks lairibaprojektist või sageduste liitmisest. Kõik need asjad on omavahel seotud – [need puudutavad] andmesideteenust ja selle kvaliteeti. Paraku on olukord ikkagi selline, et tiheasustuses on inimesel tõesti on võimalik [teenusepakkujat] valida, kuid hajaasustuses klient sageli midagi valida ei saagi, sellepärast et levi seal ei ole. See vähenegi levi, mis on olemas, on nii napp, et tuleb [ronida kuhugi] männi otsa rääkima. Kas te selle peale ka olete mõelnud, et äkki on probleem ikkagi märksa laiem ja ainult operaatori vahetusega [seda ei lahenda]?

Aitäh, hea kolleeg! No need probleemid, mis sa välja tõid, on ju õiged. Need on probleemsed kohad. Nüüd on küsimus, kui palju see mõjutab Eestis hinda ja kas tõesti tänu sellele[, et kellegi teenus toimib paremini,] peab tarbijatele osutatav teenus olema 30–35% kallim. Näiteks interneti püsiühendus on äriklientidele kuni 9 korda kallim ja eraklientidele kuni 3,5 korda kallim. Ma eriti ei usu, et just see asjaolu teeb interneti püsiühenduse 9 või 3,5 korda kallimaks. 

Aga sellega tuleb tegeleda ja ma arvan, et ka seal tuleb [käituda] ikkagi mõistlikult. Ma päris metsa ei viiks optilist kaablit. Ma olen näinud, kuidas [seda on tehtud]. Hiljuti külastasin näiteks … ja üllatus-üllatus, iga krundi ette, kuigi seal maju ei olegi, oli viidud optiline kaabel. Aga mul on küsimus, millal seal üldse kogu ala asustatakse.

Võib-olla me peaksime praegu panustama natukene teistmoodi, et neid küsimusi lahendada. See on valikute küsimus. Kas meil on igale poole raha kulutada, et viia [optiline kaabel] ka sellistesse piirkondadesse, kus tegelikult asustust ei ole, aga detailplaneeringu järgi on krundid tehtud? 

Aga mis puudutab meie ettepanekut, siis see käib eelkõige mobiilsideteenuse kohta. Kuna numbri ühelt operaatorilt teisele operaatorile ülemineku aega lühendatakse, siis läheb kauplemisruum juba eos päris kitsaks, nagu kõik aru saavad. Kui klient läheb ükskõik mis teenuseosutaja juurde, siis ta saabki juba soodsa hinna. Praegu on täpselt niimoodi nagu turul: kui ise kauplema ei lähe, kui ise küsima ei lähe, siis soodsamat hinda ei saa. 

Nüüd on küsimus, kui palju ikkagi on aega selleks, et korra poole aasta jooksul üle kontrollida, kas see hind, mis sa maksad, on turuhind, või sa maksad üle turuhinna. See ongi küsimus, mida me tahame lahendada. 

Sa ei peaks [kogu aeg hindu] kontrollima. Sa peaksid olema kindel, et kui sa said mingi operaatori kliendiks, siis sa saidki juba [teenuse] mõistliku hinnaga. Loomulikult on olemas kampaaniad ja kõik muud asjad, mida tehakse selle nimel, et meelitada uusi kliente. Aga praegu on statistika järgi täpselt nii: sa oled turul, lähed oma olemasoleva operaatori juurde, kellega sul on leping, küsid, kas sa saad hinda alla, aga enamasti vastatakse, et ei saa; siis sa lähed vaatama, mida turul veel pakutakse, ja küsid ka teistelt operaatoritelt pakkumisi, ning saadki soodsama pakkumise; ja siis, kui sa lähed soodsama pakkumisega oma operaatori juurde tagasi, üllatus-üllatus, saadki hinna alla. 

Aga kujutage ette, kuidas kogu see protsess käib. Kui kõik turuosalised kliendid pidevalt [niimoodi kaupleks], siis võib-olla olekski hinnad juba [odavad]. Aga teine pool: kes ja kui palju seda teeb ning mis mahus seda tehakse? Tavaliselt ikkagi ei tehta, oleme ausad.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Hea kolleeg, sinu argumendid olid ammendavad. Aga kas sul on mingit infot, kuidas on see protsess korraldatud naaberriikides ja kuidas suhtuvad sellesse meie, Eesti mobiilioperaatorid?

Ma arvan, et mis puudutab meie naabreid, siis kindlasti peab möönma, et seal on ka rohkem kliente, maht on suurem. Mahu poolest on seal ka kindlasti hind soodsam. Aga mis puudutab meie ettepanekut, siis tegelikult on turuosalised, teenusepakkujad ise öelnud, et see peaks turgu korrastama. Sel juhul jääks ära [klientide] edasi-tagasi jooksutamine. Statistikast on välja tulnud, et jooksutamise peale jääb 50% ikkagi oma esialgse lepingu juurde, [enda teenusepakkuja] kliendiks, aga soodsamatel tingimustel. Vähemalt väiksemad turuosalised – ma ei hakka firmasid nimetama – näevad selles kindlasti väljapääsu.

Nii palju, kui seda sai majanduskomisjonis arutatud, pooldas ministeeriumi esindaja samuti edasist käiku, mis võiks turgu korrastada, ja ta on põhimõtteliselt meiega samal joonel. Minu arust on küsimus selles, kui kiiresti me saaksime selle asja ära teha. Siin ei ole venitamisruumi. Ma arvan, et seesama otsuse eelnõu, mis siin teie ees on, võiks seda protsessi kiirendada.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! No tahes-tahtmata tekib selline tunne, et jälle on operaatorite vahel mingisugune kokkulepe, et igaüks saaks rahulikult raha teenida. Aga Eesti inimesed peavad selle kõik kinni maksma. Ma tuletan meelde, et meil on siin juba mitu korda olnud juttu sellest, et Eestis on üks kõige aeglasemaid internetiteenuseid Euroopas, samas on see üks kallimaid. On olnud juttu sellest, et valitsus võiks kuidagi sekkuda. Ka vastava valdkonna minister käis meile siin rääkimas ja tema ütles, et küll me selle teemaga tegeleme. Ta lubas, et midagi [võetakse ette] juba selle aasta sees. Aga aasta 2025 on juba lõppemas. Kas te olete kuulnud, et riik oleks selle teema üldse ette võtnud? Mina küll ei ole kuulnud. Äkki teie olete?

Aitäh! Kas sa saaksid korrata, mis küsimus see täpselt oli? Minister käis. Ja mis teemat ta käsitles? (Hääl saalist.) Jah. Jaa-jaa. Me oleme seda teemat käsitlenud ju ka komisjonides. See fakt, et meil on aeglane internet ja kõrged hinnad, on meile teada. Ja seda küsimust me oleme siin mitmel korral arutanud, kaasa arvatud ministriga. On antud ka lubadusi ja [kinnitatud], et sellega on tõesti vaja tegeleda. Aga siiamaani ei ole see meid kuskile viinud, ainult aruteluks see ongi jäänud. 

Eks meie eelnõu ongi selle arutelu tulemus. Me oleme ikkagi jälginud ja vaadanud, et valitsuselt ei ole mingeid signaale tulnud, seega meie peame ise seda initsieerima. Ja seda me ka tegime. 

Sa küsid, kas turuosalised on sellest huvitatud. Väiksemad turuosalised on kindlasti huvitatud. Ma selle suure kohta ei tea. Vähemalt nii palju, kui ma olen sellest meediast lugenud, pigem pooldavad väiksemad turuosalised, ja arusaadavatel põhjustel. 

Kas on mingi kokkulepe? Ma ei usu. Kas see korrastab turgu ja toob üldise hinnataseme alla? Sellesse ma küll usun, seda ta teeb. Ma arvan, et praeguses olukorras, kus inimestel on niigi raske toime tulla, on meie kõigi huvides teha kõik endast [olenev] ja hea tempoga, nii et otsused sünniksid nii siin kui ka valitsuse tasemel. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, aitäh selle eelnõu eest! Kas teil on teadmist selle kohta, miks valitsus ei ole siiani selle teemaga tegelenud? On ju sellest [räägitud] juba pikka aega. Ma loen komisjoni protokolli, seal öeldi, et Justiits‑ ja Digiministeerium midagi koostab, midagi on kooskõlastusringil. Kas teie olete sellest midagi lähemalt kuulnud? Kas selle taga võivad olla ka mingisugused, ma ei tea, kokkulepped ettevõtjatega, ja sellepärast ei ole seda ära lahendatud?

Jaa, aitäh! Ei, ma ei tahaks spekuleerida. Kui keegi seda turgu suuresti võib juhtida, siis on see meie üks suuremaid ettevõtteid, kelle nime ma ei tahaks nimetada. Aga ma ei lasku mingisugusesse diskussiooni selle üle, kas üks, teine või kolmas turuosaline võib kuidagi mõjutada.  

Ma arvan, et eks me oleme ju ise kogenud ka teistes valdkondades, et need asjad lihtsalt ei liigu siin. See ongi probleem. Alles me ju lugesime siin eelarvet, riigieelarve läbis esimese lugemise. Eks me siis nägime jälle üleüldist suhtumist nii Eesti rahvasse kui ka meisse siin Riigikogus. Need seletused kindlasti ei olnud sellised, mis oleks andnud meile kindluse, et see eelarve on vähemalt asjaosalistele, kes on selle eelarve kokku pannud, arusaadav. Eks see lonkab igalt poolt. Ja kõik valdkonnad lonkavad. Loomulikult saaks väga palju asju teha palju efektiivsemalt ja palju kiiremini.  

Kas või täna infotunnis käsitletud kergliikurite, minimopeedide ja tõukerataste teema on tegelikult väga oluline. Lätis, Riias on juba kaks alaealist tüdrukut, 13-aastast, liikluses surma saanud, [mopeediõnnetuses]. Meil on tulnud neid liikureid muudkui juurde ja juurde, massiliselt. Ja nüüd infotunnis me kuulsime jällegi, kuidas kõlasid sellised väljendid nagu "jah, me peame", "mõtleme", "koguneme", "võtame arvesse" – kõik sellised kontrollsõnad ja -tegevused. Aga see meid edasi ei vii. Kahjuks lonkab kogu valitsus ning lonkab ka see teenuste ja tegevuste valdkond.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me ei ole edetabelites mitte kõige paremal [positsioonil ega] juhtrollis. Mis seda põhjustab, et me praegu oleme andmeside ja interneti püsiühenduse poolest Balti riikidega võrreldes kõige kallimad? Millest see tuleneb?

Aitäh! No vaata, seal on veel üks komponent juures. Kui toimus kogu süsteemi erastus – no selle [kirjeldamine] läheks juba väga süvitsi ja ajas tagasi –, siis, nagu mina aru saan, tulid sellelesamale kõige suuremale operaatorile, kes välja osteti ja kes läks erasektorisse, suured kohustused. See operaator pidi hakkama võrku haldama ja hooldama. 

Leedu näide on natuke teistsugune. Leedu riik on ise tublisti võrkudesse investeerinud. See võib olla üks pool. Aga see ei ole kindlasti [ainus põhjus], see ei tohiks nii palju hinnataset mõjutada. Numbritest ma enne rääkisin. Mobiiliteenuse puhul on see 30–35% kallim, kui me räägime interneti ja püsiühendustest, siis eraklientidele on 3,5 korda kallim ja äriettevõttele 9 korda. Kindlasti ei saa see seal sellise mõjuga olla. Kindlasti mõjub turu väiksus, kui maht on väiksem. 

Teine pool. Praegu me arutame seda, et peaks oleme stiimul üldist hinda alla tuua. Turul käib väga lihtne kauplemine, nii nagu ma juba seletasin. Sa oled ühe mobiilioperaatori kliendina päris pikalt olnud, oled sellega ära harjunud, aga järsku avastad, et arved on ikkagi liiga suureks läinud, siis sa pöördud oma operaatori juurde ja küsid, kas saab äkki hinda alla. Enamasti tuleb sealt vastus, et ei saa. Siis vaatad teise leti juurde, kas kaup sobib ja kas hind on ka parem. Tuleb välja, et kaup sobib, hind on parem. Aga lõpuks, kui sa hakkad lepingut ümber tegema, ütleb praegune operaator: "Ei ole hullu. Meie teeme sulle veelgi parema hinna sulle."

See näitab seda, et hinnastamises on õhku, mida tegelikult võetaksegi klientidelt, kes iga päev – mitte küll päris iga päev, vaid teatud aja tagant – ei kontrolli üle, mis on tegelik turuhind. See on selline mugavusmaks, mida meilt kogu aeg võetakse rohkem. Ja see mis väljendub mobiilioperaatorite kasuminäitajates. Nagu ma ütlesin, ühe ettevõtte kasumimarginaal on keskeltläbi 20%. See on ikkagi üpriski märkimisväärne, kõrge.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aa! Rain Epler. Head sõbrad, teeme nii, et Rain küsib kiiresti ja vastus on ka kiire, siis on kirik keset küla. Rain Epler, palun!

Jah-või-ei-vastus.

Selles mõttes, et olge tähelepanelikumad edaspidi. Rain, palun!

Jah. See küsimus tekkiski mul kolleeg Laatsi viimasest mõttest, et ettevõtte kasumimarginaal on 20% ja seda on palju. See mõte tundus mulle võõras. Aga me saalis asetuma ka nii, et sa oled ikkagi tunduvalt vasakul pool. Kas teil ringleb ka mingi selline numbriline mõte, et Eestis tuleks kuidagi piirata ettevõtte kasumimarginaali? [Küsin,] et saaks selle asja ka siin saalis selgeks.

Ei, me kindlasti ei piira kasumimarginaale. Me peaksime kindlasti vaatama üleüldiselt eri valdkondi ja tegutsevaid ettevõtteid. Ma toon sulle [näite]: me oleme pankadest hästi palju rääkinud. Me teame ju väga hästi, et Eesti kommertspankade omakapitali tootlus on ka kaks korda kõrgem kui Euroopa omadel. Loomulikult tekib küsimus, kes selle kõik kinni maksab. Tarbijad maksavad selle kinni. Kõik, kes on võtnud kodulaenu, kellel on autoliising ja nii edasi. Ja siis tekib ju ikkagi õigustatud küsimus: aga miks meie riigis see kommertspankade omakapitali tootlus meie arvel on kaks korda kõrgem? Miks siis osas riikides suudavad kommertspangad toimida sellisel viisil, et neil ei ole omakapitali tootlus niivõrd suur, aga on ka täitsa tublid kasumid? Mis siis meil probleemiks on? No on selgunud, et meil on väike konkurents. Nii Finantsinspektsioon kui ka Eesti Pank teinud oma ettepanekud, kuidas seda olukorda parandada, et meie kodulaenude refinantseerimise korral marginaalid alla tuleksid. Igal juhul neid küsimusi reguleeritakse.

Nüüd on täpselt samamoodi sellise laia teenuse puhul nagu ka mobiilside puhul – kui me näeme ikkagi üleüldiselt riiklikel tasanditel, et on päris suured ikkagi erinevused, siis sellisel juhul peaks riik minu arvates vaatama, kas on võimalik teha seadustes teatud parandusi nii, et tekiks normaalne konkurentsiolukord, mis mõjuks tarbijale positiivselt. See on, Rain, eesmärk: tekitada selline olukord normaaltingimustes, et tekiks ka normaalsem konkurents.

Suur tänu! Rain Epler, teist küsimust ma ei saa kuidagi võtta. Selle aruteluvormi juures meil teist küsimust ei ole. Küll on võimalik esitada küsimus järgmisele ettekandjale, sellepärast et majanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia tutvustama majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh! Väga reformierakondlik küsimus oli Rainilt, väga tore. Aga kõnealust eelnõu sai arutatud majanduskomisjonis kahel istungil: 16. septembril, mil otsustati juhtivkomisjoni esindajaks määrata siinkõneleja, konsensuslikult, ja 22. septembril, kui toimus arutelu eelnõu tutvustaja [osalusel].

Kõigepealt ütles komisjoni esimees, et õigus- ja analüüsiosakond on seisukohal, et siin on vajalik koosseisu häälteenamus, kuna see otsuse eelnõu näeb põhimõtteliselt ette seaduse muutmist. Anti ka teada, et muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta ei laekunud. Seejärel tutvustas Lauri Laats nii nagu siingi praegu seda eelnõu. 

Küsimuste osas küsisin mina, kas Lätis ja Leedus on numbriliikuvus kiirem ja kas see mõjutab hindu. Kas ei teki mitte liigne volatiilsus sellisest väga kiirest vahetumisest turul, nii et see omakorda tekitab probleeme pikaajaliste investeeringutega? Ja kuidas saaks riik tagada hinnastamise läbipaistvuse? Lauri Laats vastas, et eelnõu teeb valitsusele ülesandeks lahendused leida, mitte ei ole otseselt lahenduste pakkumine. Aga ta arvas, et numbriliikuvus võiks tuua hindu alla. 

Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja ütles, et valitsus juba tegeleb numbriliikuvuse kiirendamisega ning see on ka tööprogrammis kirjas. Valitsus on juba välja töötanud määruse muudatused, mis võimaldaksid mõne tunni jooksul liigutada numbrit ühelt operaatorilt teisele. See peaks valmima selle aasta lõpuks, aga tehnilised andmekogud uuendatakse tõenäoliselt alles järgmise aasta lõpuks. Ta tõdes ka, et see kiire liikuvus võib tõesti tekitada mõningast volatiilsust, aga pikas plaanis võiks see hinna-kvaliteedi suhet ja õiglasemat turgu soodustada. 

Selle peale küsis Marek Reinaas, kas Keskerakond soovib oma eelnõu tagasi võtta, kuna valitsus sellega juba tegeleb. Aga Keskerakond seda ei soovinud. 

Võeti vastu kaks otsust: võtta eelnõu täiskogu tänasesse päevakorda ja viia läbi lõpphääletuse. Mõlemad otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettevõtja! Vabandust! (Naerab.) Aga [see nimetus] oli ka täpne. Lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. 

Ja läheme edasi. Järgnevalt avame läbirääkimised. Palun siia Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema Andres Metsoja.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kahtlemata, kõik, mis on seotud andmeside, hinna ja kvaliteediga, on eluline teema, otsast lõpuni eluline. Sest ütleme nii, et andmesidest on saanud elutähtis teenus, milleta ausalt öelda Eesti riigis hakkama saada on ülikeeruline. Tänapäeval on igasse seadmesse paigaldatud nutilahendused, [selleks et jälgida], kuidas hoida oma elektri hind kontrolli all, sõltumatuna börsihinnast, kuidas oma maja odavamalt kütta. Samuti saavad ettevõtted oma tehnoloogilisi arendusi ja protsesse [nutilahenduste abil] paremini suunata. Vaieldamatult on püsiühendus selle kõige lahutamatu osa. 

Samas on mul selle eelnõu suhtes natukene kahetised tunded. Ühtepidi on ju ikkagi nõnda, et turg jääb dikteerima ja klient peab olema tegelikult see kuningas, kes lõpuks otsustab oma partnerluse üle teatud ettevõttega selle järgi, kas andmeside, teenuse kvaliteet ja hind tema poolt vaadatuna on mõistlikus suhtes. 

Aga veelgi olulisem on teema, mis puudutab andmesideteenuse kvaliteeti. Me ju teame ajaloost näiteid, et andmesideettevõtted on öelnud, et nad tahavad hinda tõsta, see on vältimatu ja kontsern on nõnda otsustanud. Selle peale on tõusnud kisa ja kära, isegi riigiasutused on sekkunud, kontrollinud ja öelnud, et see ei pruugi olla põhjendatud. Aga siis on ikkagi leitud [võimalus], kuidas hinda ülespoole lükata. Sageli on see ju seotud sellega, et kui klient läheb valima oma elukohas või töökohas sobilikku andmesidepaketti, mis on seotud kiirusega – sellega, kui palju piirkonnas kiirust pakutakse –, siis on seal [lepingus] tavaliselt sõna "kuni". Näiteks kuni 100 megabitti sekundis, 250 või 500 megabitti, vastavalt sellele, mida ettevõte selles piirkonnas pakub. Loomulikult, kui on teada, et andmeside kvaliteet on kehv ja kiirus on madal, siis klient läheb valib odavama paketi. See on iseenesest täiesti arusaadav ja mõistlik käitumine. Sest miks ma peaksin maksma teenuse eest, mida ma tegelikult ei saa? Ettevõtted on aga olnud kavalad ja öelnud, et vabandust, me oleme siin erinevad andmesided ja lingid kokku pannud ja pakume hoopis uut kvaliteeti, uut sagedusala, nii et nüüd me seda kõige odavamat paketti, kuni 100 megabitti, mille hind on 20 eurot, enam ei paku. Järgmine valik on hoopis 250 megabitti. Aga selle teenuse hind on juba hoopis midagi muud. 

Minu meelest siin tekib väga õigustatud küsimus. Jah, on kliente, kellel on õigus mitme operaatori vahel valida. See õigus on muidugi meil kõigil, aga mõnel ei olegi ühtegi teist operaatorit, sest [tema elukohas] pole leviala. Siis tekib ju automaatselt [olukord], kus klient on justkui sunnismaine. Kui hinda tõstetakse, siis tal tegelikult teisi valikuid ei ole, ükskõik, kas muud operaatorit saab valida või mitte. 

Kogu selles maailmas on riik teinud minu meelest [suure] vea. Selles mõttes, et ehkki me saame aru, et kõik turuosalised tahavad teenida tulu ja kasumit – see on täiesti normaalne suhtumine –, ei ole riik näiteks sätestanud sagedushangetega kohustust, et ka hajaasustusega piirkondades tuleb pakkuda kvaliteetset andmesideteenust. Kui seda ei kohustata näiteks erinevate sagedushangetega, siis seda ka ei tehta. Ikka tehakse oma leviala sinna, kus on kliendid ja kus on suurem mobiilsus. 

Ma arvan, et see on väga tõsine mõttekoht, kui Eesti riigile ei ole jõukohane – tegelikult ma ei usu, et see pole jõukohane – viia lairibaühendus ehk fikseeritud ühendus majapidamisteni ja ettevõteteni. Kui ikkagi tõestatakse ära, et see on liiga kallis Eesti jaoks – kuigi muu maailm saab sellega hakkama –, siis võiks võtta jalad kõhu alt välja ja panna turuosalistele kohustus, et ka hajaasustuses tuleks teha andmeside paremaks. 

Ma võtaksin kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Tegelikult on üks möödalaskmine minu arvates veel selles maailmas, mis puudutab meie taastuvenergeetika tootmist ja selle püstitamist hajaasustusse. Me teame, et hajaasustuses ongi sageli levialad kehvemad, sellepärast et inimesi on seal vähem, turuosalisi on vähem. Miks siis sinna oma kapitali paigutada? Sageli seda ei tehtagi. 

On tekkimas olukord, kus näiteks nendesamade tuulikute ja tuuleparkide kontekstis on väga selgelt toodud välja, et raadiolingid saavad kahjustatud. Ehk tekib peegelduste maailm, raadiolink hakitakse ära, nii et ühel pool ja teisel pool tuuleparki tekivad alad, kus tegelikult andmeside enam ei tööta. Ka siin on minu arvates tõsine mõtlemiskoht, eelkõige riigil. 

Kui me tuuleparke rajame, siis on ju võimalik arendajaga kohe kokku leppida … Me mäletame suurt vaidlust eelkõige julgeoleku koha pealt selle üle, kas radar on riigi kulu või arendaja kulu. See võib olla väga mastaapne kulu võrreldes andmeside kvaliteediga. Aga mõistlik oleks ikkagi sätestada ära see, et kui me maapiirkonda teeme tuuleparke, siis samal ajal viiakse igasse tuulikusse andmesidekaabel ehk lairibaühendus. Võiks tekitada olukorra, kus tuulikute mastidesse paigaldatakse vastavad seadmed, millega piirkonna leviala parandada. Seda saaks teha, aga küsimus on suhtumises, ja kui keegi seda ei nõua, siis neid seadmeid ka sinna ei panda. 

Nii et see võiks olla üks leevendusmeede, alati ei lähe ilmtingimata midagi piirkonnas halvemaks, kui uusarendused või taastuvenergiapargid tulevad. See võiks anda – hüpoteetiliselt – sellele piirkonnale lisaks soodsamale elektrile, mida sageli veel ei pakuta, parema andmesideühenduse. 

Kõiki neid saaks teha, kui riik oleks nõudlik peremees. Kahjuks ta seda ei ole ja sellised probleemid kukuvad kahe tooli vahele maha. Sellest on kahju. Aga laias laastus on see õige algatus, iga kokku hoitud sent on kasuks tarbijale ja parandab kahtlemata ka turuosaliste konkurentsi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 658 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Enne hääletust juhin tähelepanu sellele, et eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja mobiilside turu konkurentsi suurendamise ja numbriliikuvuse kiirendamise kava" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 17 Riigikogu liiget, vastu ei olnud kedagi, erapooletuid ei olnud. Eelnõu ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane viies päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 663 esimene lugemine. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli taristuminister Kuldar Leisi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile seaduseelnõu, millega Eesti ühineb Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni ehk IALA konventsiooniga. 

IALA eesmärk on tagada laevaliikluse ohutus, ladusus ja kulutõhusus, kaitstes sealjuures keskkonda. Selleks ühtlustatakse rahvusvahelise koostöö kaudu merenduse navigatsioonimärkide süsteeme, olgu need poid ja tuletornid või kaasaegsed lahendused, nagu automaatne identifitseerimise süsteem ehk AIS. 

IALA tegutses varem valitsusvälise ühendusena Rahvusvahelise Tuletornide ja Meremärkide Administratsioonide Assotsiatsiooni nime all. Selleks, et tugevdada riikidevahelist koostööd ja anda liikmesriikidele suurem roll otsuste tegemisel, muudeti organisatsioon valitsustevaheliseks. Konventsioon jõustus rahvusvaheliselt 22. augustil 2024. aastal. Senise valitsusvälise ühenduse tegevustes on Transpordiamet osalenud riikliku liikme esindajana alates 1994. aastast. Konventsiooni jõustumisel saime piiratud õigustega liikmeks. See annab meile võimaluse osaleda töögruppides ja konverentsidel, kuid mitte otsustes. 

Kui me konventsiooniga ei ühine, jääme samasse staatusesse: maksame liikmemaksu, aga hääleõigus puudub. Ühinemine seevastu annab Eestile koha otsustajate laua taga. See võimaldab meil kaasa rääkida valdkonna standardite ja juhiste väljatöötamisel. Samuti kinnitab see meie laevaliiklusteeninduse ja meresõiduohutuse usaldusväärsust rahvusvahelisel tasandil ning aitab täita ÜRO mereõiguse konventsioonist tulenevat koostöökohustust mereohutuse ja meretehnoloogia arendamisel. Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile lisakulusid, sest liikmemaks on juba riigieelarvesse planeeritud.

Head Riigikogu liikmed! Ühinemine IALA konventsiooniga on vajalik ja praktiline samm, mis aitab viia Eesti navigatsioonimärkide süsteemi vastavusse rahvusvaheliste standarditega ning aitab hoida meie mereliikluse ohutuna. Palun teie toetust sellele eelnõule. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra minister! Ma näen teatavat vastuolu teie tegevuses. Praegu te olete puldis eelnõuga, mis kaudselt aitab kaasa sellele, et navigeerimine oleks täpsem ja lihtsam merel. Aga minu hinnangul selles, mis puudutab navigeerimist maismaal, te töötate jälle vastupidises suunas. Te saite hiljaaegu ministriks, astusite ka Reformierakonda. Kohaliku omavalitsuse valimised on tulemas. Vaatan, kes kus Põlvas kandideerib. Te ei lähe valimistele vastu Reformierakonna lipu all, vaid olete peitnud ennast valimisliitu. 

Miks te selles vallas navigeerimist inimeste jaoks keerulisemaks muudate ja neid eksitada püüate?

Vabandust, härra minister, enne kui te vastate, Rain Epler, ma küll ei tuvastanud selles küsimuses seost Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõuga. Nii et ma ei saa mitte kuidagi seda lugeda eesmärgipäraseks küsimuseks. Juhul kui härra minister soovib vastata, siis ta võib seda teha, aga ta ei pea seda tegema, sellepärast et te olete oma küsimusega läinud täiesti teemast välja. Nii et, härra minister, kui te soovite midagi kommenteerida, siis palun, aga teil ei ole kohustust seda teha.

No ma niipalju ütlen, et kuna me vist samas vallas ei kandideeri, siis ma ei looda küsija häälele.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Seda Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu me oleme juba kaua oodanud. Suur tänu, et te sellega tulite meie ette! 

Aga ma vabandan kohe Riigikogu esimehe ees, et ma nüüd täpselt selle eelnõu kohta ei küsi. Ma küsin merenduse kohta ja üleüldse laevade Eesti lipu alla toomise kohta. Kas siin on ka mingisuguseid edenemise märke? Vahepeal oli väga palju muret, et ei tahetud üldse Eesti lipu all sõita, meil ei olnud soodustingimusi. Ma elan mere ääres, kuigi olen sellest teemast natuke kaugel, aga mind ikkagi huvitab, et seal ka kõik hästi oleks.

Aitäh! See tõesti otseselt seotud ei ole, aga kaudselt on. Kui me ühineme selle konventsiooniga, siis me oleme ikkagi lugupeetud mereriikide hulgas, kes saavad seadusandluses kaasa rääkida, [eelkõige selles,] mis puudutab navigeerimist või navigatsioonisüsteeme vee peal. 

Laevade Eesti lipu alla toomine ei käi niimoodi, et teeme ühe tegevuse ära ja siis on korras, vaid see on pikk tegevus. Praegu me tõesti vaatame kogu seda paketti üle, et see oleks komplekt. Et mitte minna meelitama laevaomanikke mingi ühe teemaga, peaks see olema ikkagi komplekt lahendust vajavatest punktidest, et saaks laevu Eesti lipu alla tuua. 

See teema on tõesti viimastel aastatel seisnud ja Eesti lipu all olevate laevade arv on sama või isegi kergelt vähenenud.  Aga hea uudis on see, et meil on värske merenduse asekantsler Kristjan Truul, kes on ka senimaani Transpordiametis selle teemaga tegelenud. Nii et ta väga värske jõuna võtab muude tegevuste hulgas laevade Eesti lipu alla toomise teema lähiajal enda vedada. Kui on vaja, siis me tuleme kindlasti ka Riigikokku neid muudatusi kinnitama või tutvustama – sõltub, mida on vaja teha. 

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh! Meri ja navigeerimine on kahtlemata olulised teemad. Aga üks võib-olla kõige rohkem tähelepanu äratanud teema kogu selle märgistuse poole pealt on hiljuti juhtunud Peipsil, kus meie naabrid varastasid ära meie toodrid, nagu ma aru saan, või piirimärgid. Kas nüüd selline konventsioon või sellega ühinemine, ühise laua taga istumine võiks anda ka mingisuguse lahenduse sellistele küsimustele? Või see seda poolt kuidagi ei puuduta? Julgeolek, riigipiir ja merenavigatsioon selles kontekstis – kas need kuidagi puutuvad kokku või ei?

Aitäh! Selles mõttes puutuvad kokku, et need poid, mis ära varastati, on ka navigatsioonimärgid. Need asjad on seotud. Aga see, miks need poid ära sealt viidi, on seotud selgelt Venemaa tegevusega. Ega me konventsiooniga liitumisega seda kuidagi takistada ei saa. Ühtepidi on need asjad jah seotud, kuna need on navigatsioonimärgid. Aga mis puudutab konkreetselt Venemaa tegevust, siis see oli selline, nagu ta oli, siin midagi takistada ei saanud. Lisades: isegi kui need praegu tagasi panna, oleks järgmine tegevus ilmselt samasugune. Nii et nii on. Nii et see on rohkem – mitte rohkem, vaid see ongi – piirivalve teema.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Rain Epler, tundub, et te navigeerite ikka veel siin täiesti tundmatutes vetes. Teil on nüüd käsi püsti ja tahate kuidagi oma navigeerimist, ma saan aru, kas siis põhjendada või vabandada. (Rain Epler selgitab kohapealt.) Te saite selle peale protseduurilise küsimuse võimaluse. 

Jaa, mul ongi täiesti protseduuriline küsimus. Ma mõtlesingi, et äkki te lasite ministri liiga vara ära. Mu küsimus oli selline: kuna te minu küsimuse tühistasite, kas siis see tähendab, et ma ei ole küsimust küsinud ja ma võiksin küsida ministri käest konventsiooni puudutava küsimuse? Sest tegelikult oli mul kaks küsimust ja ma pidin tegema nende vahel valiku. Tegin sellise valiku, nagu ma tegin. Ma ei ole teie käsitlusega päris lõpuni nõus. Tõepoolest, konventsiooniga see ei olnud seotud. See oli konventsiooniga sama vähe seotud kui näiteks kolleeg Metsoja küsimus, mis rääkis Peipsil poide varastamisest. Temale te ei teinud märkust. Aga navigeerimisega oli minu küsimus igati seotud. Kuna te selle tühistasite, siis kas ma nüüd siis konventsiooniga seotud küsimuse saan ministrilt küsida? Või on küsimus tühistatud ehk teda justkui ei ole protseduuriliselt küsitud, aga küsida nüüd ikkagi ka ei saa? 

Ma nüüd juhatan teid natuke rahulikumatesse vetesse. Teil on võimalik eelnõu esimesel lugemisel esitada kuni kaks küsimust. Ehk siis teil oli võimalik esitada ka teine küsimus, aga kuna härra minister on lahkunud, siis ei ole seda võimalik enam teha. Nii et kahju. Kahju! Oleksite võinud ka teist korda küsida, oleksite saanud. Aga siis loomulikult pärast seda te enam majanduskomisjoni liikmele Urve Tiidusele küsimusi esitada ei saa, sellepärast et mõlemale ettekandjale kokku saab esitada kuni kaks küsimust. 

Aga mul on nüüd väga hea meel kutsuda majanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liige Urve Tiidus. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu oli majanduskomisjonis esimesel lugemisel 15. septembril. Minister andis meile ülevaate asjast. 

Olid ka mõned küsimused, neid oli vähe. Küsiti, kas Eestil ei olnud enne organisatsiooniga ühinemist hääleõigust. Minister selgitas, et hetkel ei ole Eestil veel hääleõigust. Varasemalt oli tegemist valitsustevälise organisatsiooniga, mis on nüüd ümber muudetud valitsustevaheliseks organisatsiooniks. Riigid on organisatsiooniga ühinenud. Ja neil, kes ühinevad, on hääleõigus. Seesama eelnõu tegeleb just selle aspektiga Eesti suhtes.  

Küsiti ka mõneti asjasse puutumatu teema kohta, et Läänemeres liigub regulaarselt kindlustamata laevu, millega on seotud suured keskkonnariskid, ja nii edasi. Vastati, et Eesti on olnud osaline selles valitsustevälises organisatsioonis ja kõigi ümberkaudsete riikidega käitutakse ühtmoodi, kui räägitakse navigatsioonimärkidest, aga hetkel ei ole võimalik öelda, kuidas see mõjutab varilaevastikku. Selge on see, et navigatsioonimärgid on vajalikud kõikidele meresõitjatele. Ja siin enne räägiti – see on nüüd minu lisamärkus – Peipsi järvel toimunust, aga see puudutab marine'i ehk meresõitusid, need navigatsioonimärgid.  

Komisjon tegi otsused. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati Urve Tiidus, see oli konsensuslik otsus. Ja päevakorda võtmise kuupäeva kohta tehti hiljem parandus, alguses, 15. septembril tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, pärast, 16. septembri otsusega sai [päevakorda võtmise] kuupäevaks tänane, 18. oktoober. [Otsused] olid konsensuslikud. Aitäh! 

Suur tänu! Ja teile on vähemalt üks küsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma vabandan ette, kui teile ei sobi mu küsimus, aga ma küsin ta ikkagi ära Urve Tiiduselt. Mina sain ministri käsitlusest niimoodi aru, minu arvates minister ütles niimoodi, et kui me nüüd ei liitu selle konventsiooniga, siis me maksame liikmemaksu ikka edasi, aga otsustajate laua taga ei ole. Kuidas see asi siis on? Kas siiamaani me oleme kuidagi nagu tühja maksnud selle organisatsiooni vormis seda maksu ja lihtsalt on koos käinud mingi klubi, mille otsustel ei olegi mingit mõju olnud? Ja võib-olla te oskate sellele ka vastata, et kui me nüüd ei ratifitseeri, siis miks me ikka edasi maksame, aga otsustajate laua taga ei ole. 

Ma ise arvan, et see on nüüd selle eelnõuga seotud, aga, härra Hussar, kui teie arvates ei ole, siis eks ma pean leppima teie diktaadiga.

Aitäh! Enne kui sa, Urve, vastad: Rain, see küsimus sobis suurepäraselt. Ma tänan. Urve, palun!

Lugupeetud kolleeg! Enne oli see organisatsioon valitsusteväline organisatsioon, nüüd on see ümber muudetud valitsustevaheliseks organisatsiooniks. Ja riigid, kes tahavad merel seilata, peavad loomulikult olema kursis rahvusvaheliste navigatsioonimärkide ja kõigi reeglitega. (Rain Epler räägib saalist.) Sõbrad, mina mereäärse inimesena soovitan liituda.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 663 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15. 

Läheme edasi. Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 717 esimene lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Tere, head kolleegid! Tutvustan ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma väga pikalt ei räägi. 

Ma arvan, et see on selline eelnõu, mis on tegelikult väga positiivne. Aga toon esile neli peamist muudatust. Eelmisest aastast on võimalik inimestel pikaajalise haiguse ajal, kui on vaja võtta töövõimetusleht, alates 61. päevast osakoormusega töötada, kui töö seda võimaldab ja tööandjale sobib. Aga juba selle lühikese ajaga on selgunud, et see on tegelikult väga kuluefektiivne [meede], mis sobib hästi nii inimestele kui ka tööandjatele. Nüüd otsustati seda aega lühendada – inimesel on võimalus tööle minna, kui ta seda soovib ja kui tööandjale sobib, juba 31. päevast alates. See aitab säilitada inimese töövõimet, samuti vähendada tööjõupuudust ning on positiivne nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele, kui vaadata inimese seisukohalt. 

Vabatahtliku ravikindlustuse laiendamine ja lihtsustamine on teine [muudatus]. See tähendab seda, et kui inimene soovib endale ise osta ravikindlustuse, näiteks ta töötab hooajaliselt – palju on räägitud loomeinimestest –, siis praegusel juhul on need tingimused hästi paindumatud, sest inimene peab kõik korraga ära maksma ja nii edasi. Nüüd luuakse selline süsteem, mille järgi inimene saab hakata osade kaupa maksma. Näiteks ta teeb aastase lepingu, aga siis saab ise valida, kas ta maksab kuu kaupa, kvartali kaupa või poolaasta kaupa, nii nagu talle sobib. 

Kolmas muudatus on see, et kui inimene on töötu ja saab töötuskindlustushüvitist, siis juhul, kui ta jääb haigeks, ta samal ajal enam haigushüvitist ei saa, sest [sel juhul oleks] tegemist topeltsissetulekuga, aga nii töötuskindlustushüvitis kui ka haigushüvitis on mõeldud asendussissetulekutena. Inimene on aga õigustatud saama korraga ühte hüvitist, nii et selle võimaluse, [mis enne oli,] me lõpetame nüüd ära. 

Neljas muudatus on oluline rasedatele. Varem pidi tööandja saatma [dokumente]. Põhimõtteliselt see tähendas nii Tervisekassale kui tööandjale hästi palju käsitööd, sest raseda naise haiguslehe hüvitist arvutati käsitsi tööandja edastatud dokumentide põhjal. Nüüdsest hakkab see olema nii nagu kõikide teiste töötavate inimeste puhul, ja [hüvitis] arvutatakse eelmise aasta sissetulekute põhjal, mis on kättesaadavad riiklikest registritest. See vähendab halduskoormust. Ja ütleme nii, et varem ei olnud alati selge, kui palju see naine tegelikult palka sai. Tekkis vajadus kontrollida töölepinguid ja nii edasi. Nüüd on [hüvitise arvutamine] võrdsustatud kõikide teiste tööl käivate inimeste omaga.

See ongi hästi kokkuvõtlikult kõik. Põhimõtteliselt on eesmärk muuta süsteemid õiglasemaks, paindlikumaks ja tõhusamaks, just nimelt ravikindlustuse seisukohalt. Oluline on see, et inimene saaks kiiremini tööellu naasta ja hoida paremini oma tervist. Eesmärk on ka see, et raha, mida riik maksumaksjatelt kogub, oleks kasutatud sihipäraselt.

Need on kokkuvõtlikult muudatused. Ja kui on küsimusi, siis hea meelega vastan küsimustele. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Me oleme seda sotsiaalkomisjonis arutanud, aga ilmselt ma ei pannud seal tähele, [sellepärast küsin]. Nüüd te tõite esile rasedate küsimuse ja ütlesite, et me võrdsustame nad teistega. Me oleme sellest ka rääkinud, et me peame neid justkui kontrollima, et nad ei väärkasutaks seda, kui palgasumma ja [hüvitise summa] arvutatakse aastase sissetuleku pealt. Tegelikult on see silmakirjalik, sest kõik, kes me oleme lapsi kandnud, teame, et sellel perioodil võib väga palju raskusi esineda.

Aga nüüd on niimoodi, et osale inimestele võib see kaasa tuua negatiivse mõju, sest hüvitist saavad nad vähem. Enne arvutati seda aastapalga pealt, kuid nüüd arvutatakse kuue kuu keskmise palga pealt. See tähendab, et tulu väheneb ja kaotavad need naised, kes olid eelmisel kalendriaastal eelmise lapsega lapsehoolduspuhkusel ja üldse tulu ei saanud. 

Kas te olete nõus selle punkti veel läbi vaatama ja rasedaid mitte teistega võrdsustama? Sest nad kannavad uut elu ja neil on selle tõttu niigi keerulisem. Me ju teame, et me väga tahame lapsi Eesti riiki, tahame, et nad sünniksid.

Tähendab, praeguse süsteemi järgi on niimoodi, et rase naine saab hüvitist, kui ta soovib, vastavalt sellele töötasule, mida ta on saanud vahetult enne rasedaks jäämist nende kuude jooksul. See tähendab seda, et need naised võivad saada nii kasu kui ka kahju. See sõltub väga palju sellest, kuidas palk on muutunud. Kui kellelgi on näiteks käesoleva aasta palk kõrgem, siis ta ei saa, ütleme niimoodi, teistega võrreldes kahju. Aga hetkel on rase naine tõesti eelisseisus. Kui tal on selle aasta palk suurem, siis tema hüvitis on suurem kui tööl käival inimesel, kes ei ole rase. Kui raseda eelmise aasta palk oli suurem, siis on see muudatus talle tegelikult kasulik. Kõik sõltub sellest, milline on olnud konkreetse inimese palga [muutumine]. 

Ja nagu ma ütlesin, oluline on ka see, kui palju kulub Tervisekassal aega ja tuleb teha käsitööd selleks, et praegust süsteemi täita. Nad on öelnud, et see on väga koormav. See kõik käib sisuliselt meilivahetuse teel. Selleks ei ole olemas digisüsteeme, nagu meil riigis üldiselt on, ja neid ei ole ka väga otstarbekas luua, sest see on selline hästi kitsas teenus. See on põhiline põhjus, miks seda süsteemi muudetakse. Ja ütleme nii, et võrreldes kõikide teiste tööl käivate inimestega ei ole rase naine kindlasti halvemas olukorras.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Jätkame samal teemal. Te ütlesite, et see punkt, millest arvestama hakatakse, on rasedaks jäämine. Ma arvan, et te eksisite. Te mõtlesite ikkagi raseduspuhkusele jäämise aega, eks ole? Ja sellele eelnev kalendriaasta või just sellele eelnev periood. Aga kui ma [õigesti] aru saan, siis nüüd läheb kalendriaasta järgi nii, piltlikult öeldes, et kui keegi jääb raseduspuhkusele oktoobris 2025, siis uue seaduse interpretatsiooni järgi vaadatakse 2024. aastat, aga varem vaadati just raseduspuhkusele jäämise perioodi. Rääkige korraks veel lahti, kuidas praegu on ja kuidas see asi nüüd muutub.

Praegu on erinevus selles, et vaadatakse jah viimaseid kuid, aga see on käsitöö. (Rain Epler räägib kohapealt.) See on mõeldud sellisele rasedale naisele, kes on vaja viia üle kergemale tööle või kellel on mingi tervisega seotud mure. Vaadatakse neid kuid, mis olid enne töövõimetuslehe alustamist. Aga praegune on käsitöö. Praegu ei kasutata riiklikke registreid, või kui neid kasutatakse, siis see nõuab eraldi päringuid ja eraldi lepingute ülevaatamist. Selleks, et kontrollida, kas andmed on õiged, on vaja töölepinguid edasi-tagasi saata. See on tegelikult koormav. See on ka sellele rasedale naisele koormav. Nüüd tehakse see lihtsalt täisautomaatseks. (Rain Epler räägib kohapealt.) Nii, nagu kõikide tööl käivate inimeste puhul, täpselt samamoodi.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma natuke veel vaidleksin teiega just selle üle, et ühed võidavad ja teised kaotavad. Mind huvitab just see kaotajate pool ja see, kas äkki saaks seda ikkagi kaaluda. Näiteks on 2024. aasta keskmine palk 1981 eurot, aga tänavu teises kvartalis oli see juba 2126 eurot. Seega, palgad tõusevad pidevalt ja lõpuks võib raseda kaotus uue süsteemi puhul olla isegi üle 100 euro kuus, see on tegelikult suur raha. Suur probleem on see just sellele, kes on äsja tööle läinud, aga varem olnud näiteks lapsega kodune, isegi kui tema palk on enne olnud korralik. Näiteks kui kellegi eelmise aasta keskmine kuue kuu palk oli korralik summa, aga nüüd, uue süsteemi järgi arvutatuna tuleb keskmiseks null eurot, siis ta ju kaotab päris korralikult. Kas me ei saa seda kuidagi ikkagi veel uuesti [üle] vaadata?

No samamoodi kaotavad kõik teised inimesed, kes käivad tööl. Kui nad ei ole mingil põhjusel saanud tööl käia – ükskõik mis põhjus see on olnud –, siis nende palk on väiksem, sissetulek on väiksem. See on praegune süsteem, praegu ei ole meil plaanis seda ümber [teha]. 

Nagu ma ütlesin, rasedate puhul sõltub see individuaalselt inimese sissetulekutest. Praeguse süsteemiga võrreldes võivad need naised tegelikult ka võita. Võib olla ka selline olukord, kus palk väheneb või töökoormus väheneb, inimese sissetulek langeb. Selles mõttes ei saa täpselt öelda, et olukord tingimata halveneb, see võib ka paraneda. Kõik sõltub väga palju konkreetsest juhtumist.

Rain Epler, palun!

Kõigepealt sissejuhatuseks: see jutt käsitööst muidugi kas ei vasta tõele või näitab, et meie digiriik on väga kehvas seisus. Tegelikult ettevõtjad ju isikute kaupa deklareerivad, kui palju oli kellegi töötasu ja kui palju makse maksti, iga kuu, ütleme, iga järgnev kuu. See tähendab, et augustis on teada, kui palju juulini on saadud, sendi pealt. 

Aga see ei olnud küsimus. Küsimus on vabatahtliku kindlustuse osa kohta. Siin ei ole mõeldud erakindlustust, vaid on mõeldud seda, et sa ostad ise endale Tervisekassa kindlustuse, eks ole? Ma olen ise kindlustuses pikalt olnud ja sellest tulenevalt see küsimus. Kas on ka mingisugune ooteperiood või on nii, piltlikult öeldes, et kui täna tekkis tüsistus ja sa saad aru, et homme on vaja haiglaravi, siis sa kasutad digiteenust, ostad lepingu ära ja homme on kõik hästi? Kuidas see pool reguleeritud on?

Väga hea küsimus. Esimese kommentaari peale ma ütlen, et see käsitööprobleem ongi. Kuna riiklikke registreid tõepoolest kasutatakse, siis ka nüüd tahab Tervisekassa neid kasutada, aga võrdselt teiste tööl käivate inimestega. See on üks pool. (Rain Epler räägib kohapealt.)

Aga rääkides kindlustusest, Tervisekassa kindlustus, nii palju kui mina tean, tekib 60 päeva jooksul pärast tööleasumist. Ja minu teada on tingimused täpselt samad. Kui vaja, siis ma võin selle üle täpsustada, aga minu teada on seal täpselt samad tingimused kui ükskõik millise ravikindlustuse tekkel. 

Ja põhiline on ka see, ütleme, et kui ma jään haigeks, eks ju, nüüd saan haiglaravi ja siis kuu aja pärast ei maksa enam midagi – nii ka ei saa. Selle lepingu saab teha üheks aastaks. (Saalist räägitakse.) Jah. Lihtsalt need maksed on paindlikud. Ooteperiood praegu minu teada Tervisekassal on, ja kui see on, siis see kindlasti rakendub. Võrdsed tingimused on. Ja ka abi, mida inimene saab, on võrdne. Ehk ta saab kõiki … Jah.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Vabandust! Meil on veel komisjoni ettekanne kuulamata. Enne, kui ma avan läbirääkimised, palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari, kes tutvustab sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu. Irja, palun!

Austatud juhataja! Jaa, meil on veel läbirääkimised. Lugupeetud kuulajad! See seaduseelnõu 717 oli sotsiaalkomisjonis arutlusel 30. septembril käesoleval aastal. Arutelul osalesid ka sotsiaalminister Karmen Joller ning Sotsiaalministeeriumi eksperdid Lii Pärg ja Mari Kalbin. Minister kandis juba ette kõik need punktid, mida see seadusemuudatus puudutab, ma neid kordama ei hakka ja lähen kohe [komisjonis] toimunud arutelu juurde. 

Kõigepealt palus komisjoni esimees Signe Riisalo selgitada eelnõu seost riigieelarvega ning teist muudatusettepanekut, mis puudutab praegust olukorda, ja hinnata, missugust muudatust on oodata. Temale vastas Lii Pärg. Tegemist on Rahandusministeeriumi nullbaasilise riigieelarve projekti raames esitatud meetmetega. Algselt oli plaanis lõpetada haigushüvitise maksmine mittetöötavale inimesele peale seda, kui tal lõpeb kindlustusgarantii. Lahenduse disainimisel leiti, et mõistlikum on töövõimetushüvitist mitte maksta töötuskindlustushüvitise või töötutoetuse saajale. Ka kasutegur on suurem, positiivne mõju 2026. aasta riigieelarvele on 1,2 miljonit eurot. 

Mis puudutab teist muudatust, siis Lii Pärg selgitas, et kehtiva seaduse järgi on nii, et kui rase viiakse üle kergemale tööle, siis on tal võimalik valida, kas ta asub kergemat tööd tegema või mitte. Kui rase keeldub kergemast tööst, siis makstakse talle haigushüvitist, võttes aluseks tööandja esitatud töötasu andmed. Kõikidele teistele töötajatele makstakse haigushüvitist 70% eelmise kalendriaasta tulust. Praktikas on see erisus – seesama punkt, mille üle diskussioon käib – toonud kaasa rohkelt kombineerimist ja süsteemi ärakasutamist. Töötasusid kirjutatakse palju suuremaks. On risk, et Tervisekassa eelarvet kuritarvitatakse. Muudatustega võrdsustatakse olukord ja vähendatakse kombineerimise riski. 

Järgmisena tegi Kalle Grünthal ettepaneku, et Eestis võiks Poola parlamendi eeskujul mitte maksta toetusi siin ajutise elamisloa alusel viibivatele mittetöötavatele isikutele, kellel ei ole teisi soodustavaid asjaolusid. Nende puhul ei peaks kasutama kindlustatud isikuga võrdsustatud haigushüvitist. Lisaks, nendel kolmandate riikide isikutel, kes ei ole siin elatud pika perioodi jooksul tööle läinud ehk elavad Eesti maksumaksja rahast, tuleks sotsiaalsed soodustused ära võtta.

Temale vastas minister nii. Sõja- ja poliitilisi põgenikke peab aitama. Sotsiaalsed garantiid antakse koos põgeniku staatusega ja kõik põgenikud ei olegi võimelised töötama. See ei ole ainult sotsiaalvaldkonna küsimus, vaid see on õigusriigi ja demokraatia küsimus. Väga raske oleks Ukraina põgenikele öelda, et neil kaovad ära kõik sotsiaalsed garantiid. Kolmandatest riikidest tulnud inimestel, kellel ei ole põgeniku staatust, on kohustus töötada. 

Kalle Grünthal täpsustas, et tema ei soovigi sõjapõgenikelt hüvitisi ära võtta, vaid ta pidas silmas neid kolmandate riikide inimesi, kes on võimelised töötama, aga ei tööta. Ta leidis, et Eesti vähihaiged peaksid saama ravi. Edasine diskussioon puudutaski vähiravi ega ole otseselt selle seaduseelnõuga seotud. Signe Riisalo kinnitas veel kord, et vähiravimite üle on sotsiaalkomisjonil ees mitmeid arutelusid, ja täpsustas valitsuses kokku lepitud toetusmehhanismi Ukraina põgenikele. Aga see ei ole seotud selle seaduseelnõuga.

Järgmisena palus Riina Solman täpsustada, kes need 800 topelthüvitist saavat isikut on ja kas nende toimetulek selle muudatusega halveneb. Riina Solmanile vastuseks selgitas Lii Pärg, et riik ei saa võimaldada kahe asendussissetuleku maksmist. Kui inimene haiguse tõttu töötada ei saa, siis võib ta olla haiguslehel kuni 182 päeva ja seejärel saab ta töötukassast taotleda töötuskindlustushüvitist täies määras. 

Siis palus Riina Solman veel kord täpsustada, kas seda summat on ka vähendatud. Minister selgitas, et nii töötuskindlustushüvitis kui ka haigushüvitis on asendussissetulekud. Seda ütles minister siin tänagi. Need mõlemad on mõeldud selleks puhuks, kui inimene kaotab töö või ta ei saa haiguse tõttu töötada. Ei ole õiglane, et inimene saab korraga kahte asendussissetulekut. Inimene saab valida, kas ta soovib võtta haiguslehe või saab töötuskindlustushüvitist. Haiguslehe puhul makstakse alguses vähem, aga edasi 70% palgast. 

Toomas Järveoja küsis, kas kuu kaupa maksmine võimaldab ravikindlustust ka paari kuu järel katkestada, ja kuidas toimitakse juhul, kui inimene mõne kuu järel lihtsalt ei saa enam maksta. Temale vastas Mari Kalbin, et leping tuleb sõlmida vähemalt üheks aastaks ja seda ei saa katkestada peale ühte kuud. Vabatahtlik ravikindlustus katkeb automaatselt surma puhul või kui mõnest muust hüvest tulenevalt tekib teine kindlustus või kui inimene lahkub välismaale. Miinimumperiood on üks aasta ja tasuda saab nüüd ka kuude kaupa. Kui inimene enam ei maksa, siis algab täitemenetlus. 

Diana Ingerainen küsis, kui sageli peaks kasutama töötervishoiuarsti e‑konsultatsiooni. Samuti tundis ta huvi, mis on selle muudatuse rahaline mõju. Mari Kalbin vastas, et töötervishoiuarsti kaasatakse vaid vajaduse korral, kui raviarst ei oska kas tingimusi kohandada või nende kohandamist kirjeldada. Ta lisas, et siiani ei ole seda palju kasutatud ja pole põhjust oodata selle suuremat mõju ka tulevikus. Siiski tahetakse tulevikus süsteemi täiendada nii, et raviarstil oleks lihtsam kohandusi kirjeldada. 

Tanel Kiik soovis teada, milles seisnes süsteemi kuritarvitamine ja kui paljusid rasedaid see puudutab. Temale vastas Mari Kalbin, et kuritarvitamine seisnes põhiliselt selles, et kui rase jäi haiguslehele, siis oli tal võimalus märkida ajutise töövõimetuse lehele oma eelnev keskmine töötasu, tööandja aga märkis suurema summa, näiteks 4000 eurot, kuigi reaalne tasu oli 1500 eurot. Muudatuste järel võetakse andmeid edaspidi Maksu‑ ja Tolliametist, mitte enam tööandjalt. 

Tanel Kiik kinnitas, et tema ka mõistab kuritarvitamise riski, samas leiab, et kui rase on tööalaselt edukas ja on vahetult enne saanud kõrgemat palka, siis ta selle muudatuse tõttu rahaliselt kaotab. Seega, kaotavad need inimesed, kes ei peaks kaotama. Kas on tõesti niimoodi, et tööandjad kirjutasid massiliselt valeinfot või tegid ühekordse kõrgema palga väljamakse? Signe Riisalo nentis, et nii probleem kui ka Tanel Kiige mainitud dilemma on täiesti mõistetav. 

Nüüd vastas Lii Pärg, kes ütles, et see puudutas umbes 1300 isikut. Tervisekassal on praegu kontrollimehhanismid ja lävendid, mis automaatselt näitavad väga suurt töötasu. Seda peab käsitsi üle kontrollima ja see on suur töö. Selleks tuleb kontrollida Maksu- ja Tolliameti süsteemist eelmise kuu deklareeritud töötasu suurust ja pidada kirjavahetust tööandjatega. Sotsiaalministeeriumis otsustati, et kindlam on juhtumid ühtlustada, siis ei saa keegi süsteemi väärkasutada ega hüvitisi suurendada. Eestis on väga palju väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, kus paljud on ka iseenda tööandjad. Ta lisas, et kui võtta arvesse eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatava tulu andmed, kajastub seal terve aasta jooksul teenitud tulu. Näiteks, kui on töötatud FIE-na ja mitmes asutuses, siis summeeritakse kõik kokku. Mõne jaoks võib see kasulikumgi olla. 

Edasi märkis Riina Solman, et mõni aeg tagasi võeti Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel ära kodus oleva paljulapselise ema ravikindlustus, ja küsis, kas on kaalutud ka võimalust see taastada ehk muudatus tagasi pöörata. Riik võiks anda kodus olevatele emadele signaali, et nende panust hinnatakse, sest see oli tühine summa eelarve kontekstis ja puudutas circa 1500 inimest. Lii Pärg kinnitas, et perehüvitiste seaduse muudatustega lõpetas riik sotsiaalmaksu maksmise kindlustatud isikule mittetöötava abikaasa või registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatas ühte või kahte 3- kuni 8-aastast last või kolme kuni kuut last, kellest ükski polnud alla 8-aastane. Signe Riisalo kommenteeris siinjuures, et kõikidel fraktsioonidel ja Riigikogu liikmetel on võimalus teha muudatusettepanekuid. 

Eero Merilind küsis 31. tööpäevast antava täiendava hüvitise kohta. Kui perearst näeb, et seda on vaja, kas siis on tarvis konsulteerida töötervishoiuarstiga või piisab perearsti pädevusest? Ja ta küsis ka vabatahtliku kindlustuskaitse kohta. Neile küsimustele vastas Mari Kalbin juba eelnevalt doktor Diana Ingerainelile ja Toomas Järveojale. 

Konsensuslikult tehti kõik kolm ettepanekut: määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja; võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 8. oktoobriks; ja esimene lugemine lõpetada. Mina tänan tähelepanu eest.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh teile, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud saalisviibijad ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Austatud minister, kes veel saalis istute! Ja hea kolleeg Irja! See oli tõesti väga täpselt ette kantud protokoll, selliseid sõnu ütlesin mina ja ütlesid ka minu kolleegid, ma mäletan seda hästi. 

Mida ma tulin praegu siia puldist veel kord üle rääkima, on rasedatega seonduv muudatus. Nimelt, arst võib anda soovituse viia rase üle kergemale tööle, aga sellest tulenevalt võib rase palgas kaotada, mistõttu maksab Tervisekassa talle hüvitist. Praegu võetakse sel juhul rasedale hüvitise arvutamise aluseks töölt vabastuse alguspäevale eelnenud päeval kehtinud kuue kuu keskmine töötasu, aga edaspidi muudetakse eelnõuga seda selliselt, et hüvitis määratakse eelmise kalendriaasta keskmise palga alusel vastavalt MTA andmetele. 

Ja nagu me kuulsime, kardetakse pettuseriski, seda, et rasedad hakkavad riiki petma. No ma jätaksin selle kommenteerimata. Ma küsisin ka ametnike käest nendel teemadel küsimusi. See on väga halb toon, et me oma inimesi niimoodi kahtlustame: nad petavad ja skeemitavad. Ma ütleksin selle kohta, et inimesed on olnud leidlikud võib-olla ka olude sunnil. Ega need tasud ja töötasud meil Euroopa keskmist arvestades väga kõrged ei ole. Nagu me teame, kui keegi hakkab uut elu kandma, siis kaasnevad sellega kohe kohustused, näiteks tuleb osta ravimeid või tulevad elus ette muudatused, mis on kulukad. 

Nii et ma jään selle juurde, et osale inimestele võib selle muudatusega kaasneda negatiivne mõju. Hüvitist võivad vähem saada need, kelle töötamisele eelnenud kuue kuu keskmine töötasu oli suurem kui eelmise aasta keskmine tulu. Näiteks kaotavad need naised, kes olid eelmisel kalendriaastal eelmise lapsega lapsehoolduspuhkusel ja tulu üldse ei saanud. Ja selliseid naisi meil on. 

Nagu me kuulsime, seda põhjendatakse väärkasutamise kontrolli raskustega. Minu hinnangul on see etteheide aga silmakirjalik. Näiteks on vanemahüvitise puhul teada väga sage olukord, kus lapsega on kodus ema, aga vanemahüvitis on määratud isale. Sellega me aga ei tegele üldse, hoopis soodustame seda, kaotades vanemahüvitise saamisel töötamise nõude täielikult. Sellise olukorra lahendamise korral saaks riik palju rohkem raha kokku hoida ja samas tagada, et naised ei jääks koju sotsiaalsete garantiideta, sest see muudab nad veel haavatavaks majandusliku vägivalla suhtes. 

Miks üldse tegeleda raseda naise kahtlustamisega, kui meil on lahendamata hoopis [suurem] probleem? Pigem tuleks luua IT-lahendus, et tööandja väidetud kuue kuu keskmise palga õigsust saaks hõlpsamalt kontrollida, kasutades MTA andmeid, et leevendada halduskoormust. Ja IT-lahendus, mida me praeguse süsteemiga kasutusele võtame, maksab meile 50 000 eurot. 

Lisaks oli kummaline kuulda, et kui tööandjal on üldse pakkuda kergemat tööd ja rase soovib selle vastu võtta, siis jääb vana kord kehtima ehk raseda kergendatud tingimusel töölevõtmise korral võetakse jätkuvalt aluseks kuue kuu keskmine töötasu ning rasedal on õigus 50% suurusele palgavahehüvitisele Tervisekassalt. 

Mul on siin ka mõned väljavõtted seletuskirjast, aga ma ei hakka neid ette lugema. Siin on juba öeldud, et see puudutab 1325 lapseootel naist. Olgu veel korra öeldud, et ka seletuskirjas on räägitud sellest, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega võrreldes teiste hüvitiste saajatega, kes haiguslehe ajal ei tööta, kuna nende puhul võetakse aluseks MTA andmed isiku eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatava tulu kohta. Veel öeldakse siin seletuskirjas, et kuna hüvitamise alus on töötasu, mille tööandja haiguslehele märgib, on ilmnenud suur hüvitiste pettuse risk. Näiteks märgib tööandja töövõimetuslehele tegelikkusest suurema töötasu. 

Palun lisaaega.

Palun, lisaaega kolm minutit.

Seda kolleeg Tanel Kiik juba meil sotsiaalkomisjonis ütles, et sellega ei saa nõus olla. Vaatasin selle seletuskirja üle, tõesti ei saa nõus olla. Tahaks öelda, et lõpetame ära oma rasedate naiste alahindamise ja nendele raskuste valmistamise. See ebavõrdne kohtlemine võrreldes teiste hüvitiste saajatega kõlab väga õõnsalt. 

Me teame, et meil on madal sündimus, see kukub kivina veel edaspidigi, sest sünnitama tulevad väiksemad põlvkonnad, see kõik kumuleerub. Aga see inimene, kes last ootab, kannab oma ihus uut elu ja tema organismis on seetõttu on suured muudatused. Võimalik, et tal on vaja hankida mingisugused uued ravimid või toetavad preparaadid. Tegelikult tal kulud kasvavad seoses elumuudatusega. Ebavõrdne kohtlemine tekib siis, kui me hakkame lapseootel naist võrdlema teiste hüvitiste saajatega, kes haiguslehe ajal ei tööta. Ja selline inimeste võrdlemine ei ole tegelikult üldse teema, see toimib pigem nagu inimeste vastandamine, nii et ma sellesse vakku üldse ei astuks.

Igal juhul on minu ettepanek, et hea minister, kes on täna tublit tööd teinud siin Riigikogus, võtaks momendi ja vaataks koos ametnikega veel need asjad üle ega teeks meie lapseootel naistele rohkem liiga. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 717 esimene lugemine lõpetada. Eelnõu 717 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15.

Läheme edasi. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701 esimene lugemine. Palun eelnõu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Täna arutame siin kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701, nagu mainitud, millel on mitu eesmärki: nimelt, lahendada probleemid, millele Euroopa Komisjon on tähelepanu juhtinud. Komisjon on leidnud, et varasemalt ei ole me siiski täielikult üle võtnud selle direktiivi eesmärke. Selle eesmärk on ennetada ohtlike kemikaalidega seotud suurõnnetusi ja vähendada nende mõju inimestele, keskkonnale, aga ka ettevõtjate enda varale. Komisjon algatas rikkumismenetluse, kuna leidis, et esialgses õigusaktis on mitmeid puudusi. Kokku esitati 60 tähelepanekut. Paljud neist on juba lahendatud varasemate seadusemuudatustega, kuid mõned küsimused vajavad veel täpsustamist. Seetõttu täiendame kemikaaliseadust, et kõiki nõudeid korrektselt täita, et oleks tagatud ka ohutus ja vara mittehävimine. 

Muudatused puudutavad eelkõige kolme suuremat teemat: esiteks, ametiasutuste ülesandeid pärast juhtunud suurõnnetust. Teiseks, ohtlike kemikaalidega tegelevate ettevõtjate kohustusi. Kolmandaks – väga positiivne mainida – on omakorda halduskoormuse vähendamine ettevõtjatele, kirjutada asju selgemaks, arusaadavamaks. 

Eestis on hetkel 133 sellist ettevõtet, kus kasutatakse ohtlikke kemikaale, need on näiteks kütuseterminalid, väetishoidlad ja külmhooned. Ma tõesti rõhutan, et me ei kehtesta ettevõtjale uusi nõudeid, vaid muudame olemasolevad nõuded mõlema poole vaatest selgemaks ja täpsemaks.

Lühidalt rikkumismenetluse lahendamiseks tehtavad muudatustest. Täpsustame seaduses, et õnnetuse korral tuleb teavitada ka naabruses paiknevaid tegevuskohti. Teavitamise eesmärk on sujuv koostöö ettevõtjate vahel, et õnnetusele reageeritaks kiiremini, ja mis veel olulisem, tõhusamalt. Täpsustame ka ettevõtja kohustust teha õnnetuse korral koostööd Päästeametiga, kui on oht doominoefektiks – see tähendab võimalikku ahelreaktsiooni, kus üks õnnetus vallandab teise, eriti kui ohtlikud ettevõtted asuvad lähestikku. Seda peab hädaolukorras tegema ka praegu, aga edaspidi on see aspekt selgemalt seaduses kirjas. 

Ühtlasi kirjutame selgemalt lahti Päästeameti ja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ülesanded. Seaduses saavad selgemalt nimetatud mõlema asutuse õigused uurida õnnetuse tehnilisi, organisatsioonilisi ja juhtimisalaseid põhjuseid. Määrame TTJA ametlikult vastutavaks asutuseks, kes peab kontrollima, kas ettevõtja rakendab kõiki vajalikke meetmeid pärast suurõnnetust, nii kiireloomulisi kui ka pikaajalisi ja heastavaid meetmeid, näiteks keskkonna taastamine, elukeskkonna ohutuse tagamine või kahjustatud vara parandamine. Need muudatused ei muuda ettevõtjate kohustusi ja ametite senist töökorraldust, vaid teevad vastutuse ja ülesanded seaduses selgemaks. 

Kolmandaks, ettevõtjate halduskoormuse vähendamiseks tehtavad muudatused. Edaspidi tuleb kõik kemikaaliseaduse alusel nõutavad dokumendid, näiteks teabeleht, riskianalüüs, ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaan, esitada elektrooniliselt TTJA infosüsteemi kaudu. See teeb dokumentide esitamise kiiremaks, lihtsamaks ja mugavamaks. Infosüsteem võimaldab ettevõtjal jälgida dokumentide menetlusetappe, muuta vajaduse korral andmeid ja saada automaatseid teavitusi. Samamoodi paigaldab riik suurematesse asulatesse sireensüsteemid ja võtab kasutusele e-alarmi, mis saadab SMS-teavitusi inimestele, kes viibivad õnnetuse mõjupiirkonnas, et teave kiiremini kohale jõuaks. Praktikas tähendab see, et ettevõtjad ei pea ise looma ega ülal pidama kalleid ohuteavitussüsteeme, vaid saavad õnnetuse korral kasutada riiklikke lahendusi koostöös Päästeameti ja Häirekeskusega. See on väga mõistlik. 

Kokkuvõtteks. Seadusemuudatus aitab täpsustada ja täiendada Euroopa Liidust tulenevaid nõudeid, selgitab ametiasutuste ja ettevõtjate kohustusi, vähendab ettevõtjate halduskoormust ja – mis, ma arvan, on väga oluline – parandab reaalset koostööd ja ohuteavitust, kui tõesti juhtub selline õnnetu asi, et tuleb suurem õnnetus, kus on vaja reageerida ja päästa. Eelnõu on kavandatud jõustuma üldises korras. Ma tänan teid tähelepanu eest ja vastan hea meelega küsimustele!

Suur tänu, lugupeetud minister! Kolleeg Rain Epleril on teile küsimus. Palun! 

Aitäh! Härra minister! Sa sõnastasid selle kuidagi niimoodi, et reguleeritakse täpsemalt seda, mida tuleb peale õnnetust teha, aga lause lõppes sellega, et ettevõtjatele täiendavaid kohustusi ei tule. Tegelikult § 22, mida täiendatakse lõikega 6¹, ütleb: "Käitaja võtab pärast suurõnnetuse toimumist kasutusele vajalikud heastavad meetmed, mille eesmärk on inimeste tervise, keskkonna ja vara taastamine seisundisse, mis valitses enne suurõnnetuse toimumist." Siin mingisuguseid limiite ei sätestata. Ettevõtjad ilmselt katavad seda kindlustuslepinguga, aga see ei ole seadusega kuidagi limiteeritud. 

Ma toon näiteks paralleeli liikluskindlustuse seadusega, kus on öeldud, et varakahju [hüvitise] limiit on 1,3 miljonit ja isikukahju puhul 6,5 miljonit eurot. Siin me ütleme nii-öelda unlimited. Seal on alati kompromissikoht, et kui palju kallineb riskihinnang. Ilma limiidita kohustused on üldiselt kindlustuses kallimalt hinnastatud kui fikseeritud limiidiga. Kas kaalumisel oli ka kuidagi fikseerida, näiteks vara- ja isikukahjude puhul, mingid limiidid? Kas seda on arutatud?

Aitäh küsimuse eest! Minu teada ei ole. Ma saan igaks juhuks seda täpsustada. Nagu te ka ise mainisite, et vastavalt õnnetuse iseloomule – kahju, kui tõesti juhtub midagi sellist – , kui vara- või isikukahjud on suuremad ehk siis, kui tekib [kahtlus], et haldusmenetlus [on olnud ebaõiglane] ... Meil on selles mõttes õigusriik. Kui ettevõtja tunneb, et tema vastu esitatud nõuded, mis ei pruugi üldse riigi esitatud olla, seda võib ka kõrval olev ettevõtja teha, eraisik, kes tunneb, et tema vara on saanud kahjustada, [on tal õigus vaidlustada]. (Rain Epler räägib kohalt.) Just! Selles mõttes Eesti on õigusriik. Kui ei saada omavahel kohtuväliselt kokkuleppele või tundub, et haldusmenetlus on olnud ebaõiglane, siis sellel, kellel juhtus õnnetus, on õigus pöörduda kohtusse ja see kõik vaidlustada. Ma arvan, et mingeid täiendavaid piire panna ei ole mõistlik. Kui suudetakse kokku leppida, on hästi, kui mitte, siis see ei ole esimene valik tihti, aga võimalik on alati kohtus see selgeks vaielda.

Rain Epler, teine küsimus, palun! 

Teine küsimus on teavituse kohta. Jälle sa optimistlikult rääkisid, et kasutada saab riiklikke süsteeme, ja see on väga tore. Me oleme siin viimasel ajal näinud, et [inimesed] ei pruugi alati teavitust saata, sireen ei hakka üürgama ja SMS-e ei tule ja nii edasi. Aga see selleks. See kõik on tore ja optimistlik, aga kohustus on seaduses [sätestatud]. Üsna üheselt öeldakse, et ettevõtte kohustus on teavitada.

Kuidas nüüd on sellega, et kui on kehv lõpptulemus ja kui ettevõtja andis [Häire]keskusele teada, aga SMS-id ei jõudnud kohale? Seaduse järgi on tegelikult vastutus teavituse eest ikkagi ettevõtjal ja seal ei ole seda kuidagi piiratud. Tema on oma kohustuse täitnud, kui ta on näiteks Häirekeskusele info edastanud. Seadus ütleb konkreetselt, et kohustus on teavitada selle piirkonda elanikke, ettevõtteid ja nii edasi. Kuidas see vastutus sellisel juhul laheneb, kui ettevõtja ei kukkunud kohe kõigile inimestele teateid saatma, vaid lootis nende riiklike süsteemide peale, mida te siin kiitsite?

Aitäh! Kõigepealt alustan sellest, et iga uus süsteem ju nõuabki katsetamist ja testimist. Alles hiljuti kuulsin just raadiost reklaami, et neid [süsteeme] järjest testitakse, nii et need päriselt töötaks. Selles mõttes ma olen nõus, et kui ei läinud esimest korda hästi, siis tuleb uuesti teha. 

Aga selle seaduse eesmärk on ikkagi seesama. (Rain Epler ütleb midagi saalist.) Jaa, ma just vastangi kohe sellele ka. Kuna te [küsimuse] esimeses pooles viitasite, et süsteem ei tööta, siis ma ütlen, et alati saab paremini, kindlasti hakkavad süsteemid tulevikus paremini tööle. Seadus sätestab selle, et kuna riigil on need süsteemid olemas, siis ettevõtjal on vastutus anda riigile teada – läbi selle süsteemi. (Rain Epler küsib veel midagi.) Vaat selle kohta ma isegi jään vastuse hetkel võlgu. Ma võtan selle kaasa. (Rain Epler ütleb veel paar sõna.) Jaa, ma lasen selle ka üles igaks juhuks panna. Minu parima teadmise järgi ütleb see seaduse paragrahv, et ettevõtjal on nüüd võimalus, millega ta oma kohustusi täidab, kui ta on selle teavituse teinud. Kui nüüd juhtub, et riiklikud süsteemid ikkagi ebaõnnestuvad, siis selle seaduse sõnastuse järgi ma ei näe, et see kuidagi ettevõtja vastutus oleks. Ettevõtja vastutus on riigile, näiteks Häirekeskusele ja Päästeametile, kogu vajalik info edastada. Aga kui ettevõtja on enda poolt kõik vajaliku teinud, siis on väga keeruline selle seaduse raames öelda, et ettevõtja ei ole oma osa teinud. Siis on jäänud mujal millestki vajaka. Aga me igaks juhuks – väga hea tähelepanek! – täpsustame selle üle.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me läheme keskkonnakomisjonis toimunud arutelu juurde, millest teeb ülevaate kolleeg Mait Klaassen, kes võib juba tulla siia Riigikogu kõnepuldi poole, võtan protseduurilise küsimuse. Rain Epler, palun!

Mul on lihtsalt selline, ütleme, heatahtlik protseduuriline märkus, et Riigikogu esimees oleks paremini selle sisuga kursis, mille üle meil siin ministriga diskussioon oli. Seaduse[muudatuse] sõnastus on: "Ohtlikus ettevõttes või suurõnnetuse ohuga ettevõttes toimuva õnnetuse korral korraldab käitaja viivitamata õnnetuse …

Aitäh! Aga …

… mõju piirkonda jäävate isikute õnnetusest teavitamise" …

See on väga armas, et … 

… mitte ei võta kohustust anda riiklikele institutsioonidele seda teada.

Aitäh, Rain! See on väga armas, et te tahate Riigikogu esimeest hoida selle aruteluga kursis, aga see ei olnud kuidagi protseduuriline küsimus. Ma soovitan siiski edaspidi küsida tõesti selliseid protseduurilisi küsimusi, mis oleksid istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Aga palun, Mait Klaassen, teil on võimalik nüüd tutvustada keskkonnakomisjonis toimunud arutelu selle seaduseelnõu üle.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid nii siin- kui sealpool ekraani! Lubage mul tutvustada Riigikogu keskkonnakomisjoni esitatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701 esimese lugemise ettevalmistuse protsessi ja arutelu, mis toimus komisjonis.

Minister siin juba andis ammendava sisuseletuse selle seaduse kohta, mistõttu ma tutvustan vaid keskkonnakomisjonis otseselt toimunut. Keskkonnakomisjoni istung toimus 22. septembril käesoleval aastal. Koosolekut juhatas Yoko Alender, komisjoni liikmetest olid kohal Rain Epler, Jüri Jaanson, Mait Klaassen, Lauri Laats, Tiit Maran, Andres Metsoja, Andrus Seeme, kes asendas Hanah Lahet, ja Tarmo Tamm. Puudus Züleyxa Izmailova. Aga kuna minister oli samal ajal kahetsusväärselt teises komisjonis teist seadust ette valmistamas, siis oli kutsutud külalisena sisulist poolt ette kandma Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tööstusohutuse nõunik Maris Raudsepp. 

Arutelu ei olnud komisjonis väga pikk. Kõik needsamad aspektid, mida siin äsja just minister ette kandis, leidsid ka Maris Raudsepa ülevaates käsitlemist. Tooksin siin võib-olla välja selle, et tema sõnul lahendatakse kemikaaliseaduse muudatusega viimased puudused suurõnnetuse ohuga ja ohtlike ettevõtete nõuetega vastavusse viimisel, see rikkumismenetluse probleemistik Eesti seadustes, ja meie seadused viiakse kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Samuti vähendatakse, nii nagu täna siin juba mainitud on, ettevõtjate halduskoormust. [Muudatused tulenevad] nõndanimetatud SEVESO III direktiivist. 

Küsimusi palju ei olnud. Ühe küsimuse esitasin mina ise, uurides ühe punkti kohta, mis leidis ka täna käsitlust. Küsimus kõlas nõnda: "Kas eelnõu võimaldab ettevõtetel kasutada lisaks riiklikule seiresüsteemile ka telefoniteavitusi?" Maris Raudsepp väitis, et kõikvõimalikud teavitussüsteemid seotakse omavahel ja need muutuvad automaatseks. Lisaks nähakse ette muud teavitustegevused, ka isiku tegevust puudutavad, kuni selleni, et õnnetuse juhtumise korral sõidetakse võimalike vahenditega läbi ka ümbruskond ja teavitatakse elanikkonda. 

Teise küsimuse esitas lugupeetud kolleeg Rain Epler, kes küsis, kas eelnõu kohaselt on jätkuvalt vaja ettevõtte kemikaalide andmed avalikustada. Antud sätte puhul on ettevõtte ärisaladuse [avalikustamise] ja ka julgeolekurisk, pidades eelkõige silmas riiklikku julgeolekut ja riiklikke saladusi. Maris Raudsepp vastas, et Euroopa Komisjoniga arutati kemikaalide puhul teabe avaldamist. Eesti ei soovi alati kemikaalide koguseid avalikustada ja seetõttu muudeti sätet, viidates keskkonnateabe direktiivile, mis annab õiguse vajadusel avalikustamisest keelduda. Tegemist on juhtumipõhise lähenemisega ehk see ei ole täielik keeldumine, vaid iga juhtumit kaalutakse eraldi. 

Seejärel, kuna küsimusi rohkem ei olnud, tehti menetluslikud otsused. Neid oli kolm. Esimene ettepanek oli võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. oktoobril 2025. aastal. Teine ettepanek oli esimene lugemine lõpetada. Kolmas ettepanek oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Mait Klaassen ehk mina. Kõik kolm ettepanekut võeti vastu konsensuslikult ehk seal diskussiooni ei tekkinud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 701 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käeoleva aasta 22. oktoober kell 17.15. 

Läheme tänase päevakorraga edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 683 esimene lugemine. Palun eelnõu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Planeerimisseadus ja selle muudatus. 20 aastat on Eestis räägitud, kuidas planeerida peab saama efektiivsemalt, liigse ajakuluta. Selle aasta algusest on maakasutuse planeerimine majandusministeeriumi [valitsemisalas]. Natuke üle poole aasta oleme saanud seal toimetada. Oleme koostöös ettevõtjate, huvirühmade ja teiste partneritega töötanud selle nimel, et planeerimist lihtsustada. Lihtsam ja kiirem menetlus aitab ettevõtetel projektid operatiivselt käiku lasta ja investeeringud ellu viia. Samamoodi annab see kindluse ja selguse ka kogukonnale, kohalikule omavalitsusele ja teistele osapooltele. 

Julgen öelda, et meie töö on hakanud vaikselt vilja kandma. Muudatuseni on viinud praktilised probleemid ning seaduste muutmine on oluline samm edasi, et edaspidi oleks võimalik planeeringutes tõhusamalt tegutseda. 

Mul on hea meel tutvustada seaduseelnõu, millega muudetakse planeerimisseadust, ehitusseadustikku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust, kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seadust ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust. 

Eelnõu eesmärk, nagu ma juba mainisin, on muuta planeerimismenetlus selgemaks, kiiremaks ja paindlikumaks, suurendada õigusselgust ning panustada elukeskkonna kvaliteedi parandamisse. Eelnõuga lahendatakse planeerimisseaduse näiteks ligi kümneaastase kehtimise aja jooksul ilmnenud õiguslikud ja rakenduslikud probleemid, samuti rakendamises ja kohtupraktikas esile kerkinud kitsaskohad. 

Eelnõu lähtub 2023. aastal koostatud väljatöötamiskavatsustest ja selle kohta saadud tagasisidest. Siin on hästi oluline rõhutada, et me oleme selle valitsusega võtnud väga süstemaatiliselt ette planeerimise efektiivistamise. See eelnõu ise on pikema ajalooga, nagu öeldud, väljatöötamiskavatsus on koostatud juba 2023. aastal. Aga kuna me oleme käiku lisanud, siis nagu ma ka majanduskomisjonis tutvustasin, soovime konkreetse eelnõu kohta teha täiendavaid muudatusettepanekuid, mis arvestaks ka selle valitsuse prioriteete, et ettevõtjate nõukojaga koos välja käidud ideed ellu viia. 

Aga nüüd muudatustest täpsemalt. Esiteks kaotame liigina ära kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu. Selle asemel on tulevikus võimalik liigina kasutada detailplaneeringut, mille menetlemine on selgem, tõhusam, lihtsam ja kiirem. KOV-i eriplaneering oma mõttes oli ideeliselt hea, aga oli näha, et reaaleluliselt piisab enamikul kohalikel omavalitsustel ikkagi detailplaneeringust.

Täpsustame planeerimise põhimõtteid, sh lisame kliimamuutuste ja kvaliteetse ruumi arvestamise nõude. Kehtestame uutele detailplaneeringutele kehtivusaja. Senine kehtivusaja puudumine on tekitanud olukorra, kus kehtivad näiteks 30 aastat vanad detailplaneeringud, mis ei ole ammu enam ei aja- ega asjakohased ning takistavad reaalset arengut kogukondades ja kohalikes omavalitsustes. Muudatuste tõttu muutub detailplaneering kümne aasta pärast kehtetuks, kui [planeeringu] elluviimisega ei ole alustatud, ning seda on võimalik vajadusel pikendada veel viie aasta võrra. Muudatus, rõhutan, rakendub ainult uutele detailplaneeringutele alates 2027. aastast. Kui varasemalt on keegi detailplaneeringuga alustanud, siis temale see kehtivusaeg ei rakendu, järjepidevuse ja õigusselguse huvides. 

Täpsustame planeeringu elluviimise mõistet. Muudatustega seotakse planeeringu elluviimine konkreetsete detailplaneeringu alusel tehtavate tegevustega, mida ilma planeeringuta ei ole võimalik teha. Muudame lihtsamaks pooleliolevate detailplaneeringute koostamise lõpetamise. Edaspidi saab detailplaneeringu koostamise lõpetada, kui menetlus seisab huvitatud isiku taga. Nii väldime olukordi, kus menetlus takerdub näiteks määramatuks ajaks. 

Loome võimaluse koostada üleriigiline planeering teemaplaneeringuna ka muudel juhtudel kui vaid mereala planeerimiseks. Jätame ära maakonnaplaneeringu vastuvõtmise etapi. Koostaja ei pea enam planeeringut omalt poolt ametlikult kinnitama. See hoiab mõne kuu võrra aega kokku.

Tõhustame ja muudame paindlikumaks teavitamise avalikustamist. KOV ei ole kohustatud avaldama teateid maakonna- ja üleriigilistes lehtedes, piisab vallalehe teadetest. Aga kui KOV-il on soov, siis see võimalus on jätkuvalt olemas. Avalikust väljapanekust etteteatamine lüheneb 14 päevalt ühele päevale. Edaspidi on KOV-i enda otsustada, kus toimub avalik väljapanek ja arutelu, näiteks maakonnakeskuse või KOV-i keskuse asemel planeeringualasse jäävas raamatukogus, mis oleks inimestele ja kogukonnale lähem ja mugavam koht arutelu pidamiseks. 

Nagu ma rõhutasin, see konkreetne planeerimisseaduse esialgne muudatus on olnud pikem protsess. Lisaks algse planeerimisseaduse muudatustele oleme suve jooksul koostöös Riigikantselei efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja, huvirühmade ja koostööpartneritega välja töötanud planeerimisseadusele mõned sisulised ja väga olulised täiendused, et veelgi mõjusamalt planeerimisprotsessi tõhustada ja kiirendada. 

Muu hulgas soovime lihtsustada ehitusõiguse andmist. Projekteerimistingimuste andmisel saaks neid edaspidi väljastada selliselt, et täpsed ehituslikud tingimused selguvad projekteerimistingimuste menetluse käigus. Nii tekib KOV-idele vabadus väljastada [ehitusõigust] kohtades, kus keeruka menetluse läbimine ei ole lihtsalt otstarbekas. 

Võimaldame detailplaneeringu muutmist juhul, kui kehtestatud detailplaneering on vananenud või ei lase viia ellu vahepeal muutunud eesmärke. Ei pea algatama uut detailplaneeringut, vaid saab lihtsamalt muuta seda. Võimaldame KOV-idel määrata menetlusosalistele tähtaegu ja vastata arvamustele koondvastusega. Tihti on reaalne elu see, et sa ootad [füüsilise isikuna] või ettevõtjana mitmelt osakonnalt vastuseid, pead käima eri osakondade vahel. Tulevikus oleks võimalik vastata koondvastusega, see on väga loogiline ja väga mõistlik. Samamoodi aitab see tähtaegu määrata ja vältida selliseid formaalseid – ma loodan, et seda on väga vähe –, aga ka pahatahtlikke venitusi ja tagab, et menetlus ei jää määramatuks ajaks lihtsalt käima. 

Muutub veel see, et detailplaneeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise otsuse tegemise kolmeaastast tähtaega hakatakse lugema detailplaneeringu algatamise taotluse esitamisest. Nii lüheneb planeeringu menetlusaeg, kuna tähtaja sisse arvestatakse ka [taotlusperiood], mis eelneb praegu detailplaneeringu algatamise otsusele. Selle otsuse tegemine võib võtta tihti lausa kuid. Siiani on arvestuse n-ö nullpunktiks olnud algatamise otsus. 

Samamoodi hakkab Maa- ja Ruumiamet tegema haldusjärelevalvet ja kontrollima KOV-i tegevuse õiguspärasust detailplaneeringute menetlemisel ja vajaduse korral tegema ettekirjutusi menetluse läbiviimise küsimustes. Selle keerulise lause sisu on see, et väga palju on kurdetud, et planeeringuprotsessil pole algust ega lõppu. Meil on küll seaduses [sätestatud] tähtajad, aga kui tähtaegadest kinni ei peeta, kui neist minnakse üle, siis ei juhtu lihtsalt mitte midagi. Kui me tahame, et tulevikus tähtaegadest reaalselt kinni peetaks ning arendajatel, ettevõtjatel, aga ka kogukondadel oleks selge arusaam, millal mingi planeerimisprotsess lõpeb, siis tuleb hakata tähtaegadest kinnipidamist jälgima. Kuna me teeme investeeringuid digitaalsetesse süsteemidesse, siis tulevikus on võimalik läbi PLANIS-e väga detailselt, päeva kaupa jälgida, kus ja millises etapis [mingi] planeerimisprotsess on. 

Peatselt esitame eelnõu 683 kohta needsamad, eelnimetatud ettepanekud koos oma täiendusettepanekutega Riigikogule. Miks ma neid mainisin? Selles mõttes, ma ütlen, et planeerimismenetluse muutmisest on räägitud aastaid. See on üks osa protsessist. See esimene eelnõu ei ole kuidagi lõppeesmärk, see on algus. Sellele tulevad juurde täiendavad muudatusettepanekud ja kindlasti me saame ühiskonnas seda diskussiooni ja debatti veel pidada, kuidas oleks kaasatud kogukonnad ja võimestatud kohalikud omavalitsused. [Luuakse] selged ja arusaadavad raamid ka ettevõtjatele, kes soovivad midagi arendada, piirkondades töökohti luua. 

Me ei piirdu kindlasti vaid seaduse muutmisega. Me jätkame tööd esitatud ettepanekute elluviimisel ja [planeerimisprotsesside] tõhustamisel – olgu see planeeringute teenuse disain, ekspressraja väljatöötamine strateegiliselt olulistele investeeringutele, ettevõtluse ja tööstusalade kaardistamine, Maa- ja Ruumiameti rolli ümberdisainimine planeerimisprotsessis ja nagu ma juba mainisin, planeeringute digipöörde ettevalmistamine. 

Head Riigikogu liikmed! Meie piirkondade ja majanduse jaoks on eluliselt oluline, et planeerimine oleks efektiivne ning aitaks Eesti elu edendamisele reaalselt kaasa. Anname selle seaduse muutmisega arengule hoogu juurde. Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu teile hoogsa ettekande eest! Aga Riigikogu liikmetel on rida küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! No sul on tegelikult hoiatav näide – kolleeg Taro. Kui nüüd viimaseid nädalaid vaadata, siis Taro ministeeriumist tuleb pidevalt eelnõusid, mille Taro algul heaks kiidab, aga siis pärast ütleb, et ei-ei, tegelikult seda mõtet seal ei olnud. See näitab, et jõud ei käi üldse üle sellest, mis seal ministeeriumis toimub.  

Nüüd ma vaatan seda sinu eelnõu. Sa illustreerisid seda päris tihti sõnadega mõistlik ja loogiline. Näiteks, § 12 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: "Planeerimisel tuleb arvestada kliimamuutustega, vajaduse korral neid ennetades ja leevendades ning elukeskkonda kliimamuutustega kohandades". Kas sa ei karda, et siin tekib, ma ei tea, ametnike omavoli oht? Seda kuidagi ei täpsustata, kuidas [kliimamuutustega] arvestada ja mida siis teha ning mis need mõõdikud ja kriteeriumid on. Ma tegelikult näen juba su silmist, et sa arvestad kliimamuutustega näiteks sedapidi, et kui tuulik pannakse, siis kindlasti aitab see kaasa ja seda tuleb panna, aga mõni inimene tahab näiteks puidukeemiatehast teha, eks ole …

Aitäh!

… siis ametnikud ütlevad, et oi-oi, sihuke suur tehas tuleb Eestisse. Selgita lahti see kliimamuutustega arvestamise lugu. 

Aitäh! See teema tõstatus ka komisjoni arutelus. Kaasettekandja küsimusi ja vastuseid saab täiendada, aga sisuliselt tähendab see seda, et … (Hääl saalist.) Ei, muidugi, arusaadav! Ma ütlengi, et see teema ei tõstatu ainult suures saalis, vaid sel teemal ongi oluline läbi rääkida ja sellest aru saada. 

Mis puudutab kliimamuutustega arvestamist, siis see [info] on ka seletuskirjas tegelikult olemas, aga täpsustan kõigile. Eesti näite varal, nagu me teame, [nähakse ette erinevaid meetmeid], et ei tekiks kuumasaari, et inimestel, kes uusarendustesse või üldse erinevatesse piirkondadesse kortereid ostavad, oleks [kestlik] elukeskkond. Samamoodi tuleb arvestada üleujutuste ja [sademevee ärajuhtimisega]. Me näeme, et aina rohkem tihenevad tugevad vihmasajud. Ühesõnaga, see on selline tervemõistuslik lähenemine. 

Ma arvan, et pole kindlasti probleemi. Kui on tunnetus, et midagi jääb ebaselgeks, siis selle saab alati detailsemalt lahti kirjutada. Ma kindlasti ei ole kuidagi selle vastu. Ma olen veendunud, et see on hea, positiivne eelnõu. Me oleme algusest peale kaasanud kõiki huvitatud osapooli. Olgem ausad, arendajatel, ettevõtjatel ja keskkonnakaitsjatel võib olla erinev nägemus. Selles mõttes me otsime kuldset keskteed või tervemõistuslikku tasakaalu. [Oodatud] on head mõtted, kuidas seda [eelnõu] täpsemaks kirjutada, nii et kogukonnad oleks protsessi [laiemalt] kaasatud. Me hindame ka reaalelulisi riske, millega peab tulevikus arvestama kortermajade või eramute rajamisel või mis iganes, et inimeste elukeskkond oleks kvaliteetne. Ega seal muid tingimusi ei olegi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! See on inimeste vaates väga halb seaduseelnõu, mille abil te tahate hakata planeerima lihtsustatud korras kõikvõimalikke uusi asju. Siin võiks väga palju küsimusi küsida, aga üks täiesti üllatav asi, mille puhul ma ei saa aru, kuidas see toetab kuidagi sinu lihtsat, loogilisemat lähenemist või millegi arusaadavamaks muutmist, on see, et te lõpetate ära inimeste informeerimise kohustuse maakonna- ja üleriigiliste lehtede kaudu. Mitte kunagi mitte kuskil ei ole liiga palju või piisavalt kaasatust. Käies ka tuulikute aruteludel, [tean], et kogu aeg leiab näiteid sellest, et inimesed ei ole tegelikult [mingit] infot saanud. Ja nüüd te võtate selle kohustuse ära ja teete veel suuremaks selle probleemi, millega inimeste kaasatus väheneb. Palun põhjenda ära, kuidas see aitab kaasa inimeste paremale kaasatusele ja sellele protsessile. Kus on see ajaline võit seoses sellega, et me enam maakonna- ja üleriigilistes lehtedes ei kuuluta? [Kuidas] saavad naabervallad aru, mis toimub kuskil omavalitsuses?

Aitäh! Nagu öeldud, see on lihtsustamine mitmes vaates. Üks asi, mille kohalikud omavalitsused on välja toonud, on see, et info tarbimine on läinud palju mitmekesisemaks. Meil pole igal maakonnal oma lehte, alustades sellest. Inimesed tellivad aina vähem paberkandjal üleriigilisi lehti endale koju. Ega me ju ei keela seda kellelegi ära. Vastupidi. Selles, ma arvan, jäämegi me erimeelsusele. Me arutasime seda ka komisjonis. Me anname kohalikule omavalitsusele ehk inimesele ja kogukonnale kõige lähemal olevale poliitilisele tasandile valikuõiguse. Kui poliitilisel tasandil tehakse halbu juhtimis[otsuseid] ja ei olda kompetentne, siis inimesed sellele kindlasti ka reageerivad. 

Samamoodi käib erinevatest koosolekutest teavitamine [suuresti] sotsiaalmeediakanalite kaudu, mida ei ole seaduses kuidagi reguleeritud. Pikka juttu kokku võttes: me võtame lihtsalt ära kohustuse üleriigilises või maakondlikus lehes [teateid avaldada] ja jätame valikuvabaduse. Kohalik omavalitsus, kes peab selle kogukonna eest vastutama ja sellega läbi rääkima ja seda kaasama, tegutseb oma parima äranägemise järgi.

Martin Helme, palun!

Jah, Keldo, ütleks niimoodi, et kõik põhjendused olid õiged, aga kõik järeldused olid valed. Kuulasin siin mingit kliimajuttu. Kliimajuttu sa illustreerid sellega, et Eestis sajab vihma. Tead, vahel sajab isegi lund! See ei saa olla ettekääne anda ametnikule suvaõigus otsustada, mis on põhjendatud ja mis ei ole põhjendatud ja kuidas edasi minna. Siis sa ütled, et kohalikud inimesed saavad reageerida sellele, kui omavalitsus neist üle rullib, ja valida kedagi teist. Muidugi saavad! Kohe-kohe tulevad valimised, valivadki muidugi EKRE, valivad maha Reformierakonna ja Eesti 200. Kõik on õige! 

Aga see seadus ongi ju mõeldud selle vastu. See seadus võimaldab hakata tuulikuid tegema niimoodi, et kohalikust omavalitsusest üle rullitakse. See on kogu selle seaduse põhimõte ju. Saame kohaliku omavalitsuse jalust ära, saame kaasamised ja teavitamised ja kõik asjad jalust ära ja elu läheb edasi. Reformierakondlik valitsus annab eriloa ja kogu lugu. See on ju kogu point!

Aitäh! Kui on soovi vastata, siis ...

Jaa, ikka! (Hääl saalist.) Küsimust kui sellist ei tekkinudki, tekkis väga erutatud vastulause. Lühike vastus on ei, see ei ole selle seaduseelnõu eesmärk. Tuulealade detailplaneerimine jätkuvalt käib. Olemasolevad tuulealad, mis on tehtud sellesama kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu abil – hea Martin, nagu sa kuulsid –, jäävad kehtima, kui omavalitsused soovivad. Tulevikus, kui omavalitsused soovivad detailplaneeringut algatada, jääb samasugune kooskõlastamine ja kaasamine alles. Me lihtsalt vaatame üle eri protsesside ajaraamid ja erinevalt varasemast me paneme fookuse sellele, et kohalikud omavalitsused ja avalik-õiguslikud riigiasutused täidaksid seaduses olevaid eesmärke. See on kogukondadele ja ettevõtjatele, kes tahavad mingit tööstust rajada või soovivad kinnisvara arendada, et neil oleks selge arusaam, et kohalik omavalitsus peab seadusest kinni pidama, peab tähtaegadest kinni pidama. See on riigile, avalik-õiguslikele asutustele heas mõttes motivatsioonipaketi tegemine. Kohalikku omavalitsust või kogukondasid see kindlasti kuidagi eemale ei tõuka. Vastupidi, väga veider on seda näha. 

Kui teil on konkreetseid ettepanekuid või häid mõtteid või kui teile tundub, et Eestis on planeerimisega asjad korras, et asjad juhtuvad ilusti, ei ole ajalisi viivitusi, siis see on teie tunnetus. Aga mina näen, et selles protsessis saab väga palju parandada. Aga kui EKRE seisab vastu ja arvab, et planeeringud liiguvad Eesti Vabariigis hästi, siis teil on õigus seda arvata.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma tuleksin korra teie täpsustuse juurde. Kõigepealt, siin eelnõus on üks väga oluline asi: detailplaneeringu menetlemise tähtaeg on kolm aastat. Ma saan aru, et hetkel on see eelnõus sätestatud nii, et [tähtaja sisse arvestatakse periood] alates [planeeringu] algatamisest. Planeerimisseaduse järgi läheb algatamiseni 30 päeva. 

Samas me teame erinevatest omavalitsustest väga kurioosseid juhtumeid. Ühest omavalitsusest, Tallinna linnast, millega mina olen olnud viimased 15 aastat väga lähedalt seotud, on näiteid, kus läheb ligemale paarkümmend aastat mõningate detailplaneeringute menetlemise algatamisega aega. Kuidas me saaksime nüüd selle poole ka sinna sisse? Kas ma sain teie vahepealsest jutust õigesti aru, kus te mainisite tulevaid muudatusettepanekuid, et me lahendame ära ka selle olukorra, et [tähtaeg ei alga] mitte algatamisest, vaid sellest, kui taotlus sisse antakse?

Jah, saite väga õigesti aru. See teie näide tõesti [ilmestab seda probleemi]. Ma loodan, et kui teie olite [planeeringuprotsessis] osaline, algatasite te [planeeringu] kiiremini, kui seda oli võimalus [praktikas teha]. Aga see on just see probleem planeeringuprotsessis, et tihti isegi ei algatata ja see kõik venib ja venib. See protsess algab esimestest planeerimisega seotud otsustest. Kui on näha, et on tahetud planeeringut [algatada], siis lihtsustatult öeldes hakkab kell käima esimesest päevast. See on tulevikus see mõte.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Esiteks tuleks kliimamuutuste juurde, § 1 punkt 6. Kui praegu tuleb seaduse järgi [lähtuda] otstarbeka, säästliku ja mõistliku maakasutuse [põhimõttest], siis uue sõnastuse järgi tuleb arvestada ka kliimamuutustega. Seletuskirjas seisab, et neid [tuleb] ennetada või leevendada, ja siis on näiteks [ühe meetmena nimetatud] tuule ja päikese suuna arvestamine energiatõhususe suurendamiseks. Kas tuul ja päike käivad mingit eri suunda? Me teame, mismoodi päike käib, noh, see on modelleeritud. Eesti kontekstis on siin veel öeldud, et ruumiloomes tuleb [silmas pidada] järgmist: "Kliimariskide kaardistamine ja nende alusel ruumilise otsuse tegemine muutub osaks planeeringu sisust". Kuidas see asi planeerija jaoks lihtsamaks läheb, kui kliimariskide kaardistamine muutub osaks planeeringust?

Nagu ma ütlesin, see on selliste üldiste, reaalselt elus toimuvate olukordadega arvestamine. Päike ja tuul on ju väga lihtne näide, selles mõttes, et kui sa tahad energiaefektiivsust, siis ehita aknad sinnapoole, kustpoolt päike rohkem paistab, tänu millele ta annab sulle ... (Vahelehüüe.) Tuule puhumist saab ka, tuuleavade abil. Tundub nagu väga eluvõõras küsimus, vabandust. Selle mõttes, et üldiselt, kui tahad rohkem soojust, ehita aknad sinnapoole, kustpoolt paistab päike, ja kui tundub, et on liiga palav, siis ära ehita aknaid sinnapoole, kus päike paistab, noh, maakeeli öeldult. 

Sellega planeerijad üldiselt arvestavad ja need on head tavad, (Vahelehüüe.) millele kogu planeeringut tehes [tugineda]. Ma ütlen, et arvestage, et kohalik omavalitsus ei pea tegema ainult ühte planeeringut detailsena, olgu see siis omavalitsuse üldplaneeringu arvestamine, kus on, ma ei tea, rohealad, kus on elamualad, kus on tööstusalad. Me näeme tihti erinevate konfliktide puhul, et planeeringut tehes ei ole vaadatud suurt pilti. Kui on tahetud ehitada tööstusala näiteks metsa või elamute lähedale, siis ütlevad mingid kogukonnad, et neile see ei sobi. 

Kogu selle asja mõte on hea ruumiloome tervikuna, mitte ainult riigi tasandil. Maa- ja Ruumiamet ongi selleks loodud, et hakata tulevikus nõustama, abi andma, kui kohalikud omavalitsused seda soovivad. Meie kohalikud omavalitsused on eri suurusega, eri ressursivõimekusega, kõikidel ei ole võib-olla võtta väga suurt planeerimisosakonda või meeskonda, kes kõike seda läbi mõtleks. Kui me tahame, et uusarendusi, tööstus- ja rohealasid [rajades] oleks vähem konflikte kogukondade vahel, siis tuleb alustada heast ruumiloomest. Tuleb mõelda läbi, mida tehakse, kuidas tehakse ja miks tehakse. Tuleb arvestada ilmaga, inimeste käitumise, liikumistrajektooridega ja nii edasi. Seal ei ole seost bürokraatiaga, küsimus on [muus]. Nagu eestlased ise ütlevad, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Mõtle enne läbi, mida sa teed, ja siis pane paberil paika, tekib vähem konflikte ja asjad saavad kiiremini tehtud. See on see mõte.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma loodan, et ka ajakirjanikud hakkavad su käest küsima, kuidas vähem kaasamist on parem kui rohkem kaasamist, mis puudutab sedasama lehtedes teavitamise kohustuse äravõtmist. See on täiesti jabur. 

Teine jabur asi, mis on aja kokkuhoiu nimel välja käidud, on see, et KOV-i planeeringute avalikust väljapanekust etteteatamise aeg lüheneb 14 päevalt ühele päevale – on nii? Kuidas on nii põhimõtteliste asjade puhul, nagu on planeeringud ja pikaajaline elukeskkonna muutmine, see põhjendatud? See [lühendatakse] 14 päevalt ühele päevale ja öeldakse, et see on tohutu võit. Kõik see on täpselt vastupidine sellele, millest sa räägid. Me räägime, et see on lihtsam ja loogilisem ja arusaadavam kõigile, aga tegelikult me vähendame selle [eelnõuga] peaaegu igas punktis inimeste kaasamist ja kaasatust. See on täiesti vastupidine jutt sellele, mida me tegelikult teeme, mis sa oled siia toonud.

Aitäh! Selle etteheite tegite või selle küsimuse esitasite ka komisjonis, seda sai selgitatud. Aga on hästi oluline, et see ka siia stenogrammi kirja läheb, et avalikust väljapanekust etteteatamine lüheneb praeguselt 14 päevalt ehk kahelt nädalalt ühele päevale. Avalikust väljapanekust teavitamine annab võimaluse detailplaneerimises kaasa rääkida. Nagu ma enne mainisin, info tarbimine on muutunud ja väga paljud on öelnud, et nad on saanud teavituse ja tahaks anda tagasisidet. Aga tänase seaduse järgi pead sa kõigepealt kaks nädalat ootama, enne kui sa saad anda tagasisidet. 

Hästi lihtsustatult öeldes, kui varem oli inimesel aega kõigepealt kaks nädalat mõelda, kas ta tahab anda tagasisidet, võib-olla unustas ta selle ära üldse vahepeal, siis nüüd on niimoodi, et kui tuleb teade avalikust väljapanekust, on kohe võimalik hakata [tagasisidet andma]. 30 päeva, kuu aega on võimalik inimesel, kogukondadel läbi mõelda, kohtuda, mitu korda kohtuda. See on lihtsalt eluliselt praktiline. Üldiselt on nii, et kui sa saad mingi info, siis sul tekib mingi mõte ja sa tahaks hakata kohe kaasa rääkima, selle asemel et oodata kaks nädalat kodus. Võib-olla tulevad vahepeal uued ülesanded ja kohustused peale ja see läheb meelest ära. 

Aga kui te näete selles muret, et inimestel on 31 päeva aega tagasisidet anda, kogukondadel on võimalik kohtuda, arutada – minu arust see on täitsa piisav aeg. Hästi lihtsustatult öeldes: [varem] oli aega 44 päeva, millest 14 päeva sa pidid ootama. Nüüd on 31 päeva aega, mille jooksul sa võid anda tagasisidet. Ma ei tea, jah, see on valiku koht, aga minule tundub loogilisem, et kui inimene saab teavituse, et võimalik on anda tagasisidet, siis ta saab seda kohe ka anda, mitte ei pea 14 päeva ootama.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Pöörded ja kraadid on siin päris [kõrgeks] läinud. Tundub, et selles eelnõus on ikkagi midagi head. 

Minu küsimus puudutab seda rändtsirkust, mis on seoses tuulikute planeeringute ja nende aruteludega meil siin juba päris pikalt kirgi kütnud. Kuidas eelnõu seda protsessi mõjutab? Kas see jääb ka edaspidi niimoodi, et nendele kohtumistele ilmub väga palju valjuhäälseid inimesi, kes ei ole kohaliku kogukonnaga tegelikult üldse seotud, aga kes saavad jätkuvalt seda protsessi lõpmatuseni pidurdada, või pakub see eelnõu kuidagi lahendust sellele olukorrale?

Aitäh! See eelnõu selles mõttes ei piira kuidagi inimeste kaasarääkimise õigust. Ma arvan, et me oleme ühel meelel. Minu arust on ka see rändtsirkus, kes tegelikult kohalikku kogukonda kuidagi ei puutu, väga kahetsusväärne. Ma olen rääkinud mitmete inimestega, kes tahaks sisulistele küsimustele saada argumenteeritud vastuseid. Räuskamine ja lärmamine ei anna kohalikule kogukonnale võimalust sisulist debatti ja dialoogi pidada. Aga nagu ma ütlesin, siin ei tasu ka hirmutada. Selles mõttes on need avalikud väljapanekud reaalsed kohad, kus kogukondadel on mugavam käia. Kohalikel kogukondadel on mugavam minna kas oma kultuurimajja või kohalikku raamatukogusse – nendel inimestel, keda see päriselt puudutab. See annab kogukondadele ja kohalikule omavalitsusele pigem [rohkem] võimalusi ja paindlikkust asju läbi rääkida ja arutada. 

See seadus ei keela aga seda, kui, ma ei tea, [näiteks] Põltsamaa vallas toimuvatele aruteludele tuleb [tohutu hulk] inimesi Ida-Virumaalt või Tallinnast, kes ütlevad, et nad esindavad kogukonda. Noh, [tegelikult] ei esinda. Küll aga ma tean, et nii Kliimaministeerium kui ka meie, majandusministeerium, Maa- ja Ruumiameti abiga hea meelega alati nõustame ja abistame kohalikke omavalitsusi planeerimisel ja selgitamisel. Selles mõttes me kuidagi ei kitsenda seda. Kui kohalikud inimesed on hirmul ja [teadmatuses], siis tuleb selgitada, tuleb veel kord selgitada, rahulikult rääkida. Seal tuleb eristada kaht asja: sihuke pahatahtlik rändtsirkuse trall versus see, et inimestel on sisulised mured. Need teemad tuleb läbi rääkida.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ka mina vajan tegelikult selgitust. 26. punkt, § 124, see täiendus. Äkki saate selle ka ette võtta?

Ma proovin kohe.

Ma loen seletuskirja ja loen muudatuse kohta, mis puudutab seda, et kui detailplaneering koostatakse ala kohta, mille kohta ei ole kehtestatud üldplaneeringut, kohaldatakse detailplaneeringu koostamisele üldplaneeringu koostamisele ettenähtud menetlust. Koostööle ja kaasamisele kohaldatakse detailplaneeringu koostamisele ettenähtud nõudeid. 

Ausalt öeldes ma olen segaduses. Ma ei saa aru, mida selle punktiga nüüd ikkagi tegelikult öelda tahetakse. Kas see puudutab alasid, kus üldplaneeringud üldse puuduvad, või puudutab see alasid, kus üldplaneering ei ole maa sihtotstarvet kandnud? Mille järgi ja mida menetletakse ja mida see lõpuks peaks kellegi jaoks lihtsustama? Äkki te saate seda natukene selgitada?

See läks väga detailseks. Ma ei jõudnud nii kiiresti siit seda eelnõu paragrahvi ette võtta, mida te mainisite. Aga see on stenogrammis olemas, me kindlasti meeskonnaga kirjalikult täpselt vastame sulle selle kohta. Ma lihtsalt praegu ei jõua siit nii kiiresti reageerida sellele konkreetsele punktile, aga me leppisimegi kokku, et kui on väga spetsiifilisi küsimusi, siis meeskond kindlasti saadab sulle kirjalikult detailse vastuse ja me saame läbi rääkida. 

Martin Helme, palun!

Jaa, mina imestan, et sa nagu lahtisest uksest sisse murrad. Keegi ei arva, et meil on planeerimisseadustega ja planeeringuga kõik korras. Me pole kunagi nii arvanud. Vastupidi, valitsuses olles üritasime ise ka seda reformida. Erinevate huvigruppide vastuseis oli päris tugev. Aga ma lihtsalt väidan seda, et kõik teie lahendused on valed. See oli mu jutu mõte, et kõik põhjendused olid õiged, aga kõik järeldused valed.  

Nüüd sa tuled rääkima seda, et lühendades teavitust 14 päevalt ühele, me teeme [planeerimise] kogukonnale paindlikumaks. Tegelikult on see ju lausa piinlik eufemism selle kohta, et me võtame võimalusi vähemaks, paneme omavalitsusele vähem kohustusi inimeste teavitamisel. Ja siis sa ütled, et me heas mõttes sunnime omavalitsusi täitma seadust. Sellessesamasse seadusesse, mida te sunnite nüüd rohkem täitma, kirjutate sisse kliimaeesmärgid. Niimoodi. Järelikult kõigil on sund hakata tegema tuulikuid, sest see on kliimaeesmärk. Me jõuame ringiga tagasi sinna, et selle seaduse eesmärk on sõita üle nii kohalikest kogukondadest kui ka kohalikest omavalitsustest, et saaks rahumeeli ehitada üles oma korruptiivsed, kallid, koledad, looduskahjulikud tuulikud.

Aitäh!

Lühike vastus on muidugi ei. Ühesõnaga, ainuke asi, mis seal kirjas on, millele te üritate kogu seda hookuspookust lisada, on see, et planeeringute puhul tervikuna arvestatakse kliimamuutustega. See ei ole kuidagi seotud tuulikute ja muu sellisega. Kui te võtaksite vaevaks seletuskirja lahti teha, siis te näete, et pigem on seal [juttu] sademevee ärajuhtimisest, kuumasaartest, nagu ma rääkisin. 

Üldiselt, kui te vaatate mõnda uut elamuarendust, siis arendajate [eesmärk] on pakkuda inimestele, kes ostavad endale kodu, võimalikult kvaliteetset elukeskkonda. Selles mõttes seal muud ei ole. Ma tõesti ei pannud tähele, et EKREIKE valitsus oleks väga üritanud. Nagu ma ka sissejuhatuses ütlesin, planeerimisseadus on kümme aastat muutmata. Kui ma ei eksi, siis teie olite valitsuses viis-kuus aastat tagasi ehk saite poolteist aastat seal olla, aga sealt ei tulnud midagi. Ehk ürituseks see jäigi.

Aga ma ei heida meelt. Me algatasime selle arutelu juba päris tükk aega tagasi. On olnud erinevaid huvitatud osapooli. On keskkonnaküsimused, arendusküsimused, kiirus, efektiivsus, kohaliku omavalitsuse autonoomia. Seal on väga palju huvisid, mis põrkuvad. Ja diskussiooni selle üle me peame. Oleme pidanud kaasamiskoosolekuid, sisulisi arutelusid ja kindlasti teeme neid veel. See ei ole üldse lihtne. See on selles mõttes aus vastus, et te üritasite. Ma saan aru, et see ei ole üldse lihtne valdkond. Aga teistpidi, nagu te nentisite, ega [olukord] paremaks ei ole läinud. Meie ülesanne ongi nüüd proovida võimalikult palju kompromissi[kohti] leida, aga lõppeesmärk peab olema ikkagi see, et me suudame igalt poolt efektiivsust tõsta, et me suudame mingid ebavajalikud nüansid ära jätta. [Praegu] inimene ootab kodus 14 päeva, et saaks [tagasisidet] anda. [Edaspidi] ei pea ootama 14 päeva, võib kohe hakata [tagasisidet] andma, mis teda häirib või mis talle sobib.  

Need näited, nagu seesama algatamise küsimus, mille kohta kolleeg Mölder siin küsis, ongi need praktilised elulised näited, mille pärast planeeringut ei tehta ära aasta-poolteisega, vaid need venivad ja venivad mitmekümnete aastate pikkuseks. See on [probleem], mida me lahendame. 

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Minu arust sa demonstreerid siin kõige hämmastavat naiivsust, Erkki. Seal on selline lahtine punkt, et tuleb arvestada kliimamuutusega. Ma vaatan, et seal hiljem tuleb üks punkt, mis ütleb, et tuleb luua tingimused kogukondlikke väärtusi kandva ruumilise struktuuri olemasoluks ja kõik sedasi. Kõik need MTÜ-d, kes saavad valdavalt Suti ministeeriumist raha igal aastal, sadades tuhandetes, need igasugused roti-rästikusuust-haiglasse-viimise-MTÜ-d ja metsade uputamise MTÜ-d ja kõik sellised. Keegi tahab kusagile tehast rajada ja sa jõuad kohe kohtus esialgse õiguskaitse või lausa keelamiseni, sest nende hinnangul ei ole kliimamuutusega arvestatud, ja sa jäädki vaidlema. See nüüd küll planeeringut lihtsamaks ei tee.

Aitäh! Ma igaks juhuks tulen veel kaks sammu tagasi. Needsamad kliimamuutustega arvestamise lähtekohad on juba olemas, igaks juhuks tuletan teile meelde. Need on hetkel seotud Kliimaministeeriumist tulnud kliimamuutuste kohanemise arengukavaga, mis sisaldab neid suuniseid ja eesmärke, mida saab ruumilises planeerimises rakendada. See annab raamid. Aga me nüüd kirjutamegi [seaduse] selgemaks, et oleks konkreetselt hinnatud üleujutuse, kuumalaine, erosiooni potentsiaalseid riske. Need metoodikad on olemas. Ei ole niimoodi, et lihtsalt keegi kuskilt tuleb arvama, mõtlema ja siis selle järgi hindab. Need metoodikad, Rain, on olemas! (Rain Epler räägib kohalt.) Just! 

Tulen uuesti kõige olulisema juurde tagasi. Hästi huvitav on seda näha. Ma ei tea – vabandust! –, miks EKRE normaalse elukeskkonna vastu võitleb. Täiesti müstika! Mulle jääb täiesti arusaamatuks. Olge mis tahes poliitilises spektris – vabandust, härrased! – , aga ma arvan, et igaüks meist tahab elada normaalses elukeskkonnas. Kui meil tuleb väike sadu, [siis me ei taha,] et lund või lumesulamisvett esimesele korrusele ja garaaži sisse sajaks. Planeering tuleks kohalikus omavalitsuses läbi mõelda. Täiesti müstika! Aga eks me saame seda arutada, mis teid vaevab, härrased!

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Järgmisele küsimusele ma ei eeldagi konkreetset vastust, vaid palun, et te seda oma majas analüüsiksite. Nimelt, praeguse seaduse järgi on võimalik muuta kehtivat detailplaneeringut, kui sihtotstarve ei muutu, läbi projekteerimistingimuste. Reaalses elus on väga tihti selliseid olukordi, kus detailplaneering on kehtestatud, inimesed soovivad seda muuta, aga maa sihtotstarve muutub ja läheb vastuollu kehtiva üldplaneeringuga. Siis tuleb algatada uus detailplaneering, mis võtab jälle x aastat aega. Aga tegelikult võiks väikeste maatükkide puhul selle olukorra lahendada just nimelt projekteerimistingimuste kaudu, mis ei ole kuidagi lihtne protsess. 

Miks ma seda räägin? Väga paljudel juhtudel on olnud olukordi, kus detailplaneering on vastu võetud ja alles hiljem on omavalitsus kehtestanud sellele alale üldplaneeringu. Ehk siis tegelikult need inimesed, kes paarkümmend aastat tagasi on sellise sammu astunud, on täna väga keerulises olukorras. Kas te iseenesest sellist lähenemist või mõtet toetate?

Aitäh! Jah, toetan, selles mõttes, et me analüüsimegi, kuidas tervikuna – ma vist komisjonis ka seda õrnalt mainisin – detailplaneeringute osakaalu vähendada seal, kus sisuliselt ei ole kogu detailplaneeringu protsessi vaja läbi teha, anda ehitusõigus projekteerimistingimuste alusel. Kui sul on piisavalt detailne üldplaneering, sa ei lähe sinna konkreetsesse alasse tegema mingit [põhjalikku muudatust] või üldse olukorda muutvat ehitust, siis võiks piisata täitsa projekteerimistingimustest. Seda me tervikuna vaatame. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Üldjuhul muidugi mõistete [täpsustamine] on alati kasulik, kaasajastamine samuti. Aga mul on konkreetne küsimus. Kirjelda mulle, mis asi on kvaliteetne ruum, mille järgi tuleb hakata kogu planeeringut tegema. Mis asi on kvaliteetne ruum? Kelle jaoks? Kirjelda, palun!

Jaa, see on rahvusvaheline standard. Ma kohe peast ei julge seda öelda. Ühesõnaga, on rahvusvaheliselt kokku lepitud, mida kvaliteetne ruum ja planeering endas sisaldavad. Selles [kokkuleppes] on väga palju mainitud sedasama arvestamist liikumisega, arvestamist potentsiaalsete, ma ei tea, keskkonnast tekkivate mõjuteguritega. Ühesõnaga, see on rahvusvaheline [standard]. Ma jään hetkel selle rahvusvahelise konventsiooni nime võlgu. Kui ma selle enda materjalist üles leian, siis [täpsustan], aga põhimõtteliselt on need rahvusvaheliselt kokkulepitud standardid, mille abil mitte ainult Eesti, vaid tegelikult kogu maailm oma planeeringuid, projekteerimist ja elukeskkonna kujundamist arvestab. See on rahvusvaheliselt ekspertide poolt kokku pandud. See on raamistik, millele ka meie kvaliteetse eluruumi puhul [toetume]. Aga ma saan täpsustava [info] saata, mul lihtsalt siin praegu õhtul hilja ei tule see meelde.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Nüüd me olemegi siin. Kui sotsid tahavad, et tuulikud tuleksid ja et inimesed ei saaks oma arvamust avaldada, siis me kaotame ära teavitamise [kohustuse] ja viime avaliku väljapaneku inimestest veel kaugemale. Praegu on siin kahes punktis kirjas see, et maakonnaplaneeringu teatud osa kohta korraldatakse avalik väljapanek, vähemalt planeeringualal sobivas kohas. Enam sa ei pea maakonnakeskuses seda tegema, vaid viidki ta kuskile kaugemasse kohta, kuhu tee läheb, bussipeatus on kahe kilomeetri kaugusel, kutsud inimesed kokku, et nad saaksid avalikku väljapanekut näha. Siin me võime laiendada. Siin öeldakse, et [koht] peab olema hea ligipääsetavusega. Seal on pink ja laud. See tähendab, et lobist ehk tellija või planeeringu tegija saab ise valida koha, kus seda tehakse, ja seega ei ole mindud seadusega vastuollu. Olen ma õigesti aru saanud?

Aitäh küsimuse eest! Jällegi jookseme sinna vana sohu. Igaks juhuks täpsustan üle, kuna äkki on vaatajaid-kuulajaid praegu juurde tulnud. Te olete kuidagi väga tuulikute ja tuuleparkide kesksed. Küsimus on tervikuna planeerimisprotsessis laiemalt, nendes muutustes. Ka olemasoleva seaduse järgi võib vabalt, olgu see siis kohaliku omavalitsuse eriplaneering, tuulealasid planeerida. Selles mõttes me seda muutmas ei ole. Me räägime siin tervikuna planeerimisprotsessist kui sellisest. 

Ma arvan, et see ongi maailmavaate või tunnetuse küsimus. Selle eelnõu mõte, millest minu arust üldiselt ka Eestis on räägitud, on see, et me peame usaldama oma inimesi ja kohalikke omavalitsusi, kes on nendele kogukondadele kõige lähemal, nende asjade elluviimisel. [Mõte ei ole] mitte inimestest kaugeneda. Praegu on see kohustus, et kui meil on planeeringud, meil on suured omavalitsused, minnakse väga detailseks ... Tegelikult mõne planeeringu puhul ei pruugi kohalik omavalitsus üldse planeeringuga seotud olla, aga millegipärast kõik kohaliku kogukonna inimesed, kes võiksid arutelu pidada oma kohalikus kultuurimajas, peavad minema kaugemale. See on lihtsalt täiendava võimaluse andmine. 

Ma saan aru, alati saabki vaadata maailma kahte pidi: keegi ütleb, et klaas on pooltühi, keegi ütleb, et klaas on pooltäis. Mina eeldan, et inimesed üldiselt on heatahtlikud, tahavad seadusi täita, tahavad normaalselt oma elukeskkonda kujundada. Võib näha igaühes ka pätti ja kaabakat. Mina seda ei tee. Ma arvan, et seadusandlust me peaksime tegema ikka positiivse fooni pinnalt. Anname kohalikele inimestele ja omavalitsustele võimaluse enda elu paindlikumalt korraldada, nii et protsessil oleksid selged kriteeriumid ja kõik saavad ühtemoodi aru. 

Igaks juhuks kordan, juba mitmendat korda: a) see ei ole kuidagi seotud tuulikute planeerimisega ja b) see on kohaliku kogukonna kaasamine tervikuna. Kolleegide küsimustele vastates ütlesin, et nendele inimestele, kes tegelikult asjasse ei puutu, aga kes tulevad millegipärast [aruteludele], seda niinimetatud rändtsirkust ära ei keelata. Seda hirmu ei ole. 

Pigem ma ütlen, heas koostöötahtes, kui teil on mõistlikke ja konkreetseid ettepanekuid, kuidas planeerimisprotsessi paremaks teha, [siis jagage neid]. Teie kolleegil Martin Helmel see ei õnnestunud. Üritas, aga ei õnnestunud. Meil on siin väga konkreetsed ettepanekud, mis on osapooltega juba esimeses etapis läbi räägitud. Kui teil on tunnetus, et on veel häid ettepanekuid, siis me oleme alati valmis kaasa rääkima ja arutama, kuidas seda paremaks teha. Kui me räägime investeeringutest töökohtades, maapiirkondades, siis planeering on üks teema, mille kohta mitmed arendajad, ettevõtjad ja välisinvestorid on öelnud, et Eestis saab paremini teha. Ma usun ka, et saab, ja sellepärast me selle ette oleme võtnud.

Timo Suslov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! [Minu küsimus] on võib-olla natukene teisest valdkonnast, mis puudutab eeskätt majandust. Siin seletuskirjas on väike lõik majandusliku mõju kohta. Võib-olla seda on natukene liiga vähe, äkki tooksite natukene rohkem päevavalgele? Miks ma seda küsin? Põhjus on selles, et kui me teeme midagi kiiremini, kui mingid planeeringud saavad kiiremini valmis, siis see tähendab seda, et tegelikult tulevad siia ettevõtted, tulevad investeeringud. Kas te seda olete ka majanduskabinetis arutanud, milline on majanduslik mõju numbrites? Võib-olla mitte nii täpselt. Küll aga on võimalik nende muudatustega, mis on väga head, tuua just majandusliku mõju natukene rohkem pilti. 

Aitäh! Väga hea küsimus! Suuremad kinnisvaraarendajad on välja toonud, et kui planeeringud liiguksid kiiremini ja protsessid oleksid selgemad, siis oleks võimalik nendesamade kinnisvaraarenduses olevate korterite lõpphinda reaalselt vähendada. Miks? Sellepärast et kui iga arendaja hakkab arendama, siis ta peab pangast laenu võtma, ta hoiab teatud aja kapitali kinni, [tuleb tasuda] intressimakseid. Kui kogu see protsess oleks kiirem, tähendab, oleks vaja vähem intressi maksta, ühiku kulu läheks väiksemaks – hästi lihtne matemaatika –, oleks tulevikus korteriostjatel võimalik natuke soodsama ruutmeetri hinnaga korter saada. Ehk muidugi, igal sellisel asjal on majanduslik mõju. 

Palju suurem mõju, mida on numbriliselt väga keeruline mõõta, aga millele ma olen paar korda viidanud, on see, et jah, see võib-olla ei puuduta nii spetsiifiliselt detailplaneeringuid ja planeeringute ajalist välpa, aga selle koondmõju, nagu ma ka siin tutvustuse lõpus ütlesin, puudutab strateegiliselt [olulisi] investeeringuid ja eelplaneeritud tööstusalasid. Et meil oleks vähem seda, et mitte kuskil mitte midagi Eestis ehitada ei tohi, et kogukonnad teaksid, kus on elamualad, kus on rohealad, kuhu tulevad tööstused ja hästi tasustatud töökohad. Need on kohad, kus me planeerimisseaduses [muudatusi] teeme. Väga hea näide on ju kaitsetööstuspark, mida Kaitseministeerium veab eest, kuhu tulevad kaitsetööstusettevõtted, kes investeerivad, ma julgeks öelda, Eesti julgeolekusse ja majanduse kasvu. 

Me tahame teha eelkaardistatud tööstusalasid koostöös omavalitsuste ja kogukondadega, et kõik teaksid, kuhu on võimalik investeerida, kuhu luua kõrge lisandväärtusega töökohti, tänu millele regionaalselt Eesti majandus areneb ja tänu millele noored pered tahavad ka mujale kui ainult Tallinnasse ja Tartusse kolida. Ehk küsimus on ka tasakaalus Eesti riigi arengust. Üks planeering võib tunduda väike asi, aga teistpidi on see sisend päris mitmele suurele muutusele.

Madis Kallas, palun!  

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nii nagu siin on korduvalt läbi käinud, tegu ei ole – nagu minagi olen aru saanud – mingite tuulikute eelnõuga. Ma saan aru, et see eelnõu [võimaldab] teha mingeid samme, lihtsustamaks tuumajaama ja põlevkivijaamade võimalikku rajamist, mida iganes, kui me läheme nendesamade aruteludega edasi.  

Aga ma küsin hoopis teise nurga alt. Meil on nüüd mõned aastad – või isegi natuke vähem – tegutsenud Maa‑ ja Ruumiamet. Kuidas ja mismoodi – te korra seda enne puudutasite – see mõjutab nende töökoormust või võimalikke tegevusi järgnevatel aastatel, kui sellisel kujul see seadus vastu võetakse?

Aitäh! Ma igaks juhuks täpsustan, et planeeringutega ei saa tuumajaama kuidagi ehitama hakata, samamoodi ei saa ka gaasijaama. Planeeringutega sa saad planeeringu ära teha. Mis puudutab näiteks tuumajaama, siis selleks on üldse riiklik eriplaneering, mis on hetkel käimas. [Rõhk] ei ole nii väga tuulikutel ja muudel suurtel energiakandjatel, vaid pigem [keskendub] kogu planeerimisseadus rohkem reaalelulisele: eramute arendamisele, kinnisvaraarendusele tervikuna, tööstusalade arendusele, kohaliku omavalitsuse rolli täpsustamisele, õigusselguse tekitamisele. 

Maa‑ ja Ruumiamet on tegelikult isegi veel [värskem]. Arutelud on kestnud pikemalt, aga sisuliselt on see sellest aastast tööle hakanud. See on suhteliselt värske amet. Maa‑ ja Ruumiametiga kooskõlas ja nende eksperte kaasates oleme me tegutsenud. Meil on väga suured ambitsioonid. Täna on oktoober, MaRu on sisuliselt saanud ainult kümme kuud toimetada, aga meil on plaanis erinevate planeeringute digitaliseerimine selleks, et andmed oleksid paremini kättesaadavad. Oleme Maa- ja Ruumiametile kompetentsi juurde andnud, et ta saaks nõustada kohalikke omavalitsusi. Ehk siis me oleme ka kogu seda tegevust eelarvestanud. Aga mõte, mida Maa- ja Ruumiamet endas väga paljuski kätkeb, mida on ka Maa- ja Ruumiameti uus juht, väga tubli inimene, avalikkusele kirjeldanud, on see, et nad vaatavad üle enda teenuste portfelli, mida teha paremini ja efektiivsemalt, [hindavad], kas kõiki väga detailseid teenuseid on vaja, ehk jäetakse mõjusamad teenused alles. See on selline üldine ülesanne, et kui nii palju raha läheb riigikaitsesse, siis igalt poolt mujalt, kõik muud ametid peavad vaatama, kuidas saaks digitaliseerida, andmeid paremini kasutada, muuta teenust kasutajasõbralikumaks. Seda kõike me teemegi koostöös Maa- ja Ruumiametiga ja me oleme ka sinna vahendeid leidnud selleks.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Minu teine küsimus puudutab seda osa eelnõust, mis puudutab keskkonnamõju hindamist ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmist. See käsitleb siis, ma saan aru, planeeringumenetluses Natura eelmõjude ja piiriülese keskkonnamõju strateegilist [hindamist]. Ma saan aru, et viiakse sisse siis muudatus, et nende planeeringute puhul on eelhinnang planeeringu [juurde kuuluv] lisa. Äkki te selgitate natuke, miks selline muutus on vajalik ja kas see on kuidagi seotud looduskaitseseaduse menetlusega, kus ühtepidi, kui me räägime metsamaa kasutusest Natura aladel, öeldakse üheselt, et igasugune majandustegevus kui selline keelatakse. Teistpidi, nüüd muutub igasugune ehitustegevus rangemaks, ma saan aru. Kas ma saan õigesti aru?

Jaa, ma üritan selle koha kiiresti üles leida. Väga head ja spetsiifilised küsimused. Vaata, ma hetkel ei leia seda üles. Aga seda, et see oleks planeeringu lisa, ma peast mäletan. Selle mõte oligi, et see oleks nagu üks protsess, et sa ei peaks kahte erinevat protsessi alustama, sa saad neid paralleelselt teha. Aga me käime selle täpselt samamoodi üle, kuna see on väga spetsiifiline. Ma proovin kiiresti üles leida. Põhimõtteliselt on oluline see, et see oleks võimalikult läbipaistev: mida, kuidas ja millistel alustel reaalselt hinnati. Aga jah, ma palun kindlasti ülidetailse vastuse anda sellele väga õigele ja spetsiifilisele küsimusele.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Härra minister! Seesama kvaliteetne ruum rahvusvahelises mõistes. Kas näiteks Põltsamaa või Pajusi vastab sellele kvaliteetse ruumi kategooriale või selle mõistele, mis planeeringuseaduses on? Ja kas on kusagil ette pandud ka mingid numbrid ja sihttasemed, kuhupoole peaks liikuma? Kui palju see võiks maksma minna, et Eesti ruum muutuks rahvusvaheliselt kvaliteetseks? 

Aitäh! See on eesmärk, mille poole püüelda. Seal, nagu ma kolleegile rõhutasin, mingit konkreetset kohustust ei teki. Ma leidsin selle õige koha kiiresti üles. Need on Davosi kaheksa kvaliteetse ruumi aluspõhimõtet: juhtimine/valitsetus, funktsionaalsus, keskkond, majandus, mitmekesisus, kontekst, kohatunnetus ja ilu. Need kõik jagunevad omakorda veel. Seda on rahvusvahelised eksperdid vaadanud.

Küsimus, kas Põltsamaa ja Pajusi sinna alla lähevad. Ma väga detailselt ei tea, milliseid Põltsamaa ja Pajusi ruumilised lahendused on. Mina julgeksin öelda, et Põltsamaa linn ja selle ümbrus on viimastel aastatel väga kenasti arenenud. On arvestatud kohaliku kogukonnaga, mitmekesisusega. Roosiaed on ilusti üles ehitatud, on parandatud liikumisvõimalusi, kergliiklusvõimalusi. 

Ühesõnaga, see ongi [mõte], et kohalik omavalitsus vaataks, mis on see võimalik hea mitmekesisus, millega kohalik kogukond saaks oma elukeskkonnale väärtust juurde anda, et oleks võimalik käia rahulikult koera ja lastega pargis jalutamas, samal ajal arvestataks sellega, et meil oleks koht, kuhu potentsiaalseid töökohti võiks tulla, oleks transpordikoridorid läbi planeeritud ja loogilised, inimeste liikumist [arvestavad]. Sellega peab sisuliselt arvestama. 

Siin tulebki aru saada, et ühtepidi me räägime konkreetsest planeeringust, kui keegi ehitab kortermaja, aga teistpidi hõlmab planeering ka seda, et kohalik omavalitsus teeb enda üldplaneeringu. Ehk planeerimine on mõnes mõttes kohaliku omavalitsuse üks olulisimaid tööriistu, sellepärast et sellega pannakse koostöös kogukondadega paika, kuidas nende elukeskkonnas ruumi kujundatakse. Nii et siin tulebki vaadata mõlemat poolt: esiteks konkreetset planeeringusoovi, teiseks ruumiloomet kui tervikut, [millises keskkonnas] inimesed tahavad ja soovivad elada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Maa- ja Ruumiametit sai kunagi ette valmistatud – see oli päris mitu aastat tagasi –, aga lõpuks jõudis ta ka finišisse ehk ta on nüüd olemas ja nii, nagu te ütlesite, kümme kuud on ta töötanud. Oli mitmeid selliseid ilusaid unistusi, näiteks Eesti kui digiriik võiks saada ühe sellise infobaasi, kus on kogu [info] koos. No valdkonnad on nüüd küll enam-vähem koos: mis on maa all, mis on maakasutus, mis on maa peal, milline on ehitusõigus. Seda võiks saada ühest mugavast andmebaasist näha. Aga PLANIS, ütleme, keskendub rohkem siiski planeeringutele, kogu infobaasi seal ei ole. Küll aga on eri valdkondadel ehitiste kohta infobaasid ja registrid ja nii edasi. Kas see ilus unistus, et võiks saada kogu [info] ühte infobaasi, saab kunagi võimalikuks?

Hea küsimus! Seal tuleb ka otstarbekust mõõta. See on selles mõttes õige. Mida me täna olemasolevate eelarvevahenditega teeme? Me digiteerime. Ehk nagu ma ütlesin, me oleme peaaegu pooled kohalike omavalitsuste üldplaneeringud digitaalseks saanud muuta, aga see veel ei tähenda, et andmed on päriselt kasutatavad. See tähendab, et me oleme saanud need digitaalseks teha, aga eesmärk on teha seda kõikide kohalike omavalitsuste üldplaneeringute puhul. Siis tuleb andmed standardiseerida. Me just eelmisel nädalal arutasime seda. Me oleme loomas Maa- ja Ruumiameti portaali täiendavat kaardikihti, mis puudutab neidsamu tööstusalasid. Ühesõnaga, me liigume samm-sammult. Ma ei tea, kas päris kõik asjad [ühte andmebaasi] saavad.

Arutame koos siin saalis oleva justiits- ja digiministriga just seda, kuidas eesti.ee-st teha selline keskkond, olenemata sellest, kas sa oled ettevõtja või kodanik. See on see üks värav, kuhu sa lähed, olenevalt, mida sa täpselt vajad, kas sa vajad mingeid ettevõtja meetmeid, kas sa vajad mingit infot. Aga ma ütlen, eks seda tuleb arutada, kas kõike tasub ühte kohta kuhjata niimoodi, et lõpuks on liiga palju infot. Kui inimene läheb Maa- ja Ruumiametisse, siis ta vaatab maaga seotud küsimusi. Kui sa seda mõtlesid. Me praegu nii kaugel ei ole. Mis puudutab Maa- ja Ruumiameti pädevust, siis praegu me tegeleme sellega, et saada see info digitaalseks, standardiseerida info niimoodi, et see oleks väga kasutajasõbralik, olenemata sellest, kas sa oled eraisik, kes otsib endale suvilakohta, või ettevõtja, kes otsib investeeringu asukohta, või soovid sa lihtsalt saada infot maakasutuse kohta. See on see, mida me hetkel teeme.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Eelnõus on päris karm säte, mis ütleb, et kui planeeringut pole asutud ellu viima kümne aasta jooksul, siis kaotab planeering automaatselt kehtivuse. Mõnikord läheb omanikul kümme aastat, et see planeering valmis saada, ta kulutab raha ja aega. Kümme aastat ei ole väga pikk aeg. Kui ta ei vii seda ellu, siis see on nagu omandi kallale minek juba. Aga mida see tähendab, et planeeringut ei ole asutud ellu viima? Kas planeeringu elluviimine tähendab eranditult seda, et on saadud ehitusluba? Või tähendab see mingeid muid toiminguid, näiteks seda, et omanik ühendab kinnistu ühise veevõrgu ja elektrivõrguga või ehitab juurdepääsuteed? Mida need tegevused tähendavad?

Ma kohe võtan selle ette. Esiteks, alustuseks [mainin] igaks juhuks, et kui Riigikogu selle [eelnõu] vastu võtab, siis see hakkaks [kehtima] tulevastele [planeeringutele]. Ehk nendele, mis juba varasemalt on olnud, ei hakka, õigusselguse huvides. On plaan, et see oleks kümme aastat, ja on võimalus [tähtaega] viie aasta võrra pikendada, kui on selge soov. 

Mida tähendab [planeeringu] elluviimine? [Planeeringu] elluviimiseks saab siiski lugeda mitte ainult seda, et on saadud ehitusluba, vaid ka seda, et on tehtud kõik detailplaneeringus ette nähtud maakorraldustoimingud, nagu te viitasite, olgu need trassid või mingi [võrguga] liitumine. Ehk siin on pigem ikkagi mõeldud seda olukorda, millele ma enne [viitasin]. Meil on kahjuks [juhtumeid], kus [planeering] seisab 30 aastat, ei ole mitte mingit sisulist huvi, aga kohalik kogukond tahaks arvestada uute elukorraldustega, planeerida maakasutust. See on pigem selline olukord, kus on selgelt näha, et seal mitte mingit huvi ei ole. Kui arendaja ikkagi seal toimetab, teeb trasse, maakorraldustöid, mida iganes, siis see on ikkagi [planeeringu] elluviimine. See ei ole [vaid] ehitus[loa saamise küsimus].

Ma igaks juhuks ütlen – me oleme seda ka ettevõtjatele või inimestele öelnud –, et kui näiteks omavalitsus ei vasta ja venitab, siis selle jaoks on teised sätted. Mida me tulevikus tahame? Me tahame ikkagi, et avalik-õiguslikud, juriidilised asutused, ametid, kohalikud omavalitsused hakkaksid kinni pidama seaduses ettenähtud tähtaegadest. Ei saa olla nii, et on seadus, aga seda ei täideta, mitte midagi ei juhtu. Nimetame seda motivatsioonipaketiks, et inimestel oleks kindlus. Kui me ühtepidi ütleme, et planeeringud kaotavad kümne aasta jooksul kehtivuse, kui midagi ei tehta, siis teistpidi peavad riik, kohalikud omavalitsused ja ametid ka oma osa tegema. See on mõlema poole teha. Oleme natuke kiiremad, natuke efektiivsemad, mõtleme läbi, mida me teha tahame.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite väga õigesti, et kui vaadata arendajate vaatenurgast, siis kiirusel on väga-väga oluline roll. Mu küsimus puudutabki seda, et kas selles eelnõus määratakse ära ka vastutaja, et ei tekiks [olukorda], kus üks amet näitab näpuga teise peale ja mitte keegi ei vastuta. Kas tehakse ka mingid trahvimäärad, et kui õigeks ajaks ei suuda mingi amet dokumente menetleda, siis määratakse trahvid?

Jaa, eks siin olid esialgu ka ettekirjutused, aga me kindlasti seda kolleegiga – juba teist korda –, justiitsministriga ka arutame, et kas seal võiks olla mingid haldusmenetluslikud sanktsioonid lausa. Selles mõttes, et tahaks [mõjutada] heaga, ilmselgelt, nagu ma enne kirjeldasin. Mu ootus ja lootus on, et me kõik oleme heatahtlikud, aga kuna elu on näidanud, et kahjuks ei peeta tähtaegadest kinni, siis mingid reeglid – nimetame seda motivatsiooni- või sanktsioonipaketiks – me peame täiendavalt kirja panema, et tekiks konkreetne järelevalve. Minu vaates see üks ja keskne kontaktpunkt olekski Maa- ja Ruumiamet. Ühtepidi me anname kohalikule omavalitsusele … Kolleegid EKRE-st olid väga hirmul, nad ei taha kuidagi Eesti kohalikke omavalitsusi usaldada. KOV on planeeringute korraldamises tugevam pool. Maa- ja Ruumiamet teostaks kohaliku omavalitsuse tegevuse üle järelevalvet, tervemõistuslikult, heas usus, koostöös, aga ka seaduse piirides. Kui [seadust] ikkagi ei täideta, siis peavad mingid järelmid sellel olema. Alguses on ettekirjutused, aga tulevikus on ka konkreetsed haldustrahvid. 

Andrus Seeme, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on lihtne ja lühike küsimus. Kas selle eelnõu põhiline eesmärk on lühidalt kokku võttes bürokraatia vähendamine? 

Lühike vastus on jah, ja mitte isegi ainult bürokraatia [vähendamine], vaid tegelikult ka aja [kokkuhoid] ebavajalike tegevuste pealt. Selle üldine mõte on, et tegeleks siin vabariigis rohkem sisuga ja vähem ebavajalikuga. Hästi palju on öeldud seda, et jälle heidetakse kedagi eemale. Ei [heideta]! Mõte, millest me selles valitsuses tervikuna [lähtume], on jätta ära ebavajalik. Nendime, headel aegadel, kõigi meie osalusel on natukene ebavajalikku peale tulnud. Praegu on keerulisemad ajad. See on ideaalne võimalus kõikidele ametitele, keskvalitsusele, kohalikele omavalitsustele. Ärme tegele ebavajalikuga, fokuseerime vajalikule, mis annab väärtust juurde. See on asja mõte.

Suur tänu, härra minister! Teile rohkem küsimusi täna ei ole. Nüüd oleme jõudnud juhtivkomisjoni ettekande juurde. Arutelu ja langetatud otsuseid tutvustab juba kaua oma etteastet oodanud hea kolleeg Tõnis Mölder. Nüüd on see võimalus. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Arutasime antud teemat kahel Riigikogu majanduskomisjoni istungil, kõigepealt 15. septembril, mil me konsensuslikult andsime loa tulla minul seda eelnõu siin suures saalis kaasettekandjana ette kandma. Teine, sisulisem arutelu oli meil 22. septembril, kus samamoodi tutvustas meile Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo seda eelnõu, temaga olid ka mitmed ametnikud kaasas.

Meil olid ka mõned küsimused, mis tegelikult siin saalis juba kõlasid. Üks neist, võib-olla kõige olulisem, mida siin eelkõige küsiti, oli just nimelt konkreetselt elanike teavitamise kohta ja teavitusaja lühendamise kohta. Nii et need arutelud, mulle tundub, seisavad meil veel komisjonis ees. Tõesti, üks asi on see, et väljapaneku tähtaeg ei lühene, vaid lihtsalt väljapanekust teavitamise tähtaeg lüheneb. Tegelikult saavad inimesed sisuliselt teemades kaasa rääkida. 

Oli veel üks oluline küsimus. Komisjonis oli arutelu selle üle, kes selle kõige üle järelevalvet pidama hakkab, kui omavalitsustele pannakse nüüd uue seadusega ajaline raam peale. Tõesti, riik hakkab selle üle ka konkreetsemat järelevalvet pidama. 

Oli ka pikem arutelu selle üle, mis puudutab just nimelt kliimamuutustega arvestamist. Siin, ma arvan, on oluline rõhutada seda, et kliimamuutustega peab planeeringutes arvestama. Samal ajal komisjoni arutelu käigus me ise tunnetasime seda, et võib-olla see on koht, mida on vaja veel lugemiste vahel täpsustada, et me saaksime ühtemoodi sellest aru. 

Mis meil siin veel oli? Seesama kolme aasta temaatika, mille kohta ka mina arutelu käigus küsisin, jooksis meil komisjoni aruteludest läbi. Minister võib-olla sõnaski, et sooviti paika panna just nimelt lõpptähtaeg, et hakata juba varem seda teemat lahendama, et asjad ei jääks pikalt venima. Tegelikult, nii nagu siin arutelu käigus välja tuli, iga veniv päev on samal ajal kulu ettevõtjale. Samas ei tohi me selle arutelu käigus ära unustada, et inimesed, keda see planeering puudutab, eriti suured planeeringud, peavad saama õigel ajal oma arvamust avaldada, oma ideid avaldada. Vastavalt sellele saab kohalik omavalitsus reageerida. 

Mis siin veel oli? [Arutlusel] oli ka seesama [teema], mille kohta siin härra Sõerd küsis, et kui kümne aasta jooksul planeeringut ellu ei viida, kas see muutub siis kehtetuks. Selle üle oli meil arutelu. Oli ka arutelu, mis puudutab just nimelt üleriigilisi planeeringuid ja teemaplaneeringuid. Kõneleja uuris, kas seaduse järgi võib tekkida võimalus algatada üleriigiline teemaplaneering, mis puudutab näiteks maismaa tuuleparke. Siin oldi samamoodi [arvamusel], et see on üks võimalus, aga see ei anna ehitusõigust, vaid seab üles need alad, kus on võimalik erinevaid konkreetseid planeeritud objekte ellu viia. 

See oleks lühidalt kõik, ma sellel pikemalt ei peatu, sest see arutelu oli siin saalis päris pikk. Mulle tundub, et kahe lugemise vahel on erinevad huvigrupid juba näidanud üles huvi olla kaasatud, ja mulle tundub, et ka erinevad fraktsioonid ja Riigikogu liikmed soovivad sellel teemal kaasa rääkida. Eks ongi mõistlik esimese ja teise lugemise vahel sisulisemat arutelu nii komisjonides kui ka töögruppides pidada. 

Tegime ka kaks olulist otsust. Kõigepealt tehti konsensuslikult ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. oktoobril ja teine ettepanek oli esimene lugemine lõpetada. Ka see oli konsensuslik otsus. Aitäh! 

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun! Tahad mulle kirja anda?

Ma annan sulle kirja, jah.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei hakka pikka kõnet pidama, markeerin mõned asjad lühidalt ära. Võib-olla sellise üleüldise vaate sellele seadusele ma võtaks kokku niimoodi, et teerullivalitsus teeb teerullile teed. Kui me vaatame nüüd seda, kuidas planeerimisseadust tahetakse muuta, siis olulised muudatused puudutavad seda, kuidas ja kui palju tuleb asjasse puutuvaid inimesi teavitada, seal tõmmatakse nõudeid kõvasti madalamaks. 

Aga mõned päris hämmastavad punktid on [eelnõus] veel. Ma ei oleks arvanud – ministreid on meil erinevaid –, et Keldo nii naiivne on. Näiteks on siin punkt, et planeerimisel tuleb arvestada kliimamuutustega, neid võimalusel ja vajadusel leevendades ja nii edasi. Selline ambivalentne punkt pannakse seadusesse ja Keldo loodab, et see eelnõu seaduseks saades hakkab kuidagi menetlusi kiirendama. Ei hakka! Me näeme Eestis, kuidas ilma sellise seaduses oleva abistava jõutagi igasuguseid projekte peatatakse ja torpedeeritakse. 

Viimased uudised näiteks on sellest, et kohus on jälle otsustanud karujahi peatada, esialgse õiguskaitse anda. No see esialgne õiguskaitse aitab karud jälle järgmisse hooaega, siis hakkab ring jälle otsast peale. Kõik need MTÜ-d, kellele kliimaminister Suti ministeerium heldelt kogu aeg raha jagab, et nad edendaks elurikkust ja muid selliseid rohelisi väärtusi, leiavad kindlasti mõne tehase või näiteks tuumajaama või uue põlevkiviploki ehitamise plaani juures, et seal küll pole kliimamuutustega piisavalt arvestatud. 

Lisaks on näiteks [eelnõus] punkt, millega minu arust tahetakse kõike ja mitte midagi: "Planeeringuga tuleb luua eeldused kestliku, funktsionaalse, mitmekesise, kasutusmugava, kvaliteetse ja turvalise elukeskkonna ning kogukondlikke väärtusi kandva ruumilise struktuuri olemasoluks ja säilitamiseks ning esteetilise miljöö arenguks". Samal ajal tahetakse säilitada ja arendada, tahetakse kõike ja mitte midagi. Jällegi soovin edu kõigile planeerijatele! Küll kohtus saab vaielda selle üle. Mõni planeering arendab, aga parasjagu ei säilita, ja mõne planeeringuga on jälle vastupidi. Mina küll ei usu, et majanduse elavdamine kuidagi paremaks läheb. 

Mina siiski tõesti kahtlustan, et natuke selle tuuleenergeetika arendamisega siin ikkagi seost on. Keldo nii palju reetis ka ennast, et ta ütles, et tal on nende asjade hindamiseks juba eksperdid valmis. Ma näen ette seda, et kui kusagile tahetakse tuulik püsti panna, ütleme, mõne väikeasula vahetusse lähedusse, siis eksperdid ütlevad, et seal on kogu selle miljöö ja kõigega jätkuvalt hästi ja kliimamuutustega on ka tegeletud. Ja siis kohalik kogukond ei saagi midagi öelda, sest KOV-i õigusi piiratakse selle eelnõuga. Nii et tegemist on sellise pudru ja kapsa tüüpi eelnõuga. 

Võib-olla juhtub sellega sama, nagu on juhtunud Keldo kolleegi Taroga siin viimastel nädalatel, ma ütleksin, korra nädalas või mõnel nädalal isegi paar korda, et ta tuleb ja kaitseb, nägu on naerul ja ütleb, et on hea asi, aga siis päev hiljem, kui [teema] on ajakirjanduse vahendusel lahti kirjutatud, ütleb, et ei ole hea asi, et ta tegelikult ei kaitse seda. Äkki Keldo mõtleb ka ümber ja võtab [eelnõu] tagasi. See oleks positiivne areng selle eelnõu mõttes. Aga meie fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu juba esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, hea kolleeg Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed, kes saalis, kes kabinetis! Hea Eesti rahvas, nagu armastatakse siin rääkida, kes meid jälgib monitoride vahendusel! Kõigepealt, jah, kui me räägime sellest praegu kehtivast planeerimisõigusest, siis ta suures osas ongi kümme aastat vana. Terviklik planeerimisseadus võeti vastu kümme aastat tagasi. Selle ajaga on ikka tulnud ettepanekuid. Pisikesi muudatusi on selles planeerimisseaduses ka tehtud, aga niisugune põhjalikum analüüs, puhtalt praktika käigus tekkinud kitsaskohtade likvideerimine [on jäänud tegemata]. Nii nagu ka minister mainis siin, VTK valmis lõpuks aastal 2023. Küll aga ma mäletan, ka siis, kui me olime koos valitsuses, Martin, oli juttu planeerimisest ja sellest, kas ei ole kuidagi ikkagi võimalik seda protsessi lühemaks teha ja lihtsustada, et arendus ei jääks ajale jalgu.  

Midagi teha ei ole, tänapäeva maailm on muutunud järjest dünaamilisemaks. Järjest enam vajavad nii inimesed oma elukeskkonna arendamisel ja eluaseme loomisel kui ka tööstused ja ettevõtted oma äriplaanide elluviimisel kiiremaid lahendusi. Kõik, mis on suunatud sellele, et me teatud mõttetuid etappe või ka mõttetuid tähtaegu võtame planeerimises vähemaks, on teretulnud.  

Samas on selles debatis olnud juttu sellest, et nüüd sõidetakse kellestki üle. Planeerimisseadus ja planeerimisreeglid on miinimum, see, mis on seaduses. Kohalikul omavalitsusel on endiselt väga suur vastutus. Minu hüüdlause on alati olnud see, et kaasamist pole kunagi liiga palju, aga nagu me tihtipeale näeme, niisugune bürokraatlik venitamine ja kirjade vahetamine kuulub tavaelu juurde. Selliseid asju sellessamas dünaamilises maailmas, kiirelt arenevas maailmas me tegelikult lubada ei saa.  

Kui me soovime oma majanduse konkurentsivõimet parandada, ettevõtlust arendada, elukeskkonda arendada, eluasemeid luua, siis need reeglid on ju täiesti selged ja kindlad kõigile, kuid tarbetud, praktikas ajale jalgu jäänud asjad, mida ei ole vaja, tuleks ära jätta.  

Nüüd mõned tähelepanekud selle kohta, mis siin debatis juba kõlanud on. Ma saan aru, et kui mainitakse sõna "kliima", siis [kolleegidel] minust paremal pool läheb täitsa hari punaseks. Tegelikult on ka seletuskirjas välja toodud, et need kliimamuutused ja kliimariskid, mida ruumilise planeerimise juures hinnata tuleks, on täiesti igapäevased. Neid esineb, kui me vaatame Lääne-Euroopa poole, järjest sagedamini. On pikad kuumad põuaperioodid. Kuidas linnakeskkonnas säilitada selliseid jahutavaid oaase, olgu need veekogud või haljasalad, kuidas vähendada seda peegelduvat kuumust? See on täiesti igapäevatarkus, mida peabki kasutama ruumilisel planeerimisel. Samamoodi on tormivee ja sademeveega. Me oleme näinud ka siin Eestis neid juhtumeid, kus lihtsalt uputab üle, kuna need süsteemid ei ole kunagi ehitatud selliseks, et võtta vastu nii palju sademeid või nii palju vett. Selliste asjade lahendamine, mis siiski on tingitud ka kliimamuutustest, on planeerimissüsteemis kindlasti mõistlik. Neid peab ette nägema.  

Kui nüüd jälle kõlas see [väide], nagu oleks see muudatuste pakett mõeldud tuulikute arendamiseks, siis tegelikult see seda ei ole. Need on planeerimise üldised alused, üldised tingimused ja kehtivad kõigi arenduste puhul. Ka mina loodan tõesti, et töökohtade loomine ja ettevõtluse areng saab olema kiirem ja parem just neis regioonides ja piirkondades, kus me seda väga kiiresti vajame, et ebavõrdsust regioonide arengus vähendada. Jah, siin on palju erinevaid detaile, muudatuste pakett on suur, aga me saame seda arutada ja kõik saavad teha ka muudatusettepanekuid. Igal juhul sotsiaaldemokraadid Riigikogus toetavad selle eelnõu menetlemist. Aitäh! 

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel. Martin Helme, palun!

Aitäh! Jah, Jaak lausa nimeliselt mainis mind ära ja ütles, et kui me olime koos valitsuses, siis oli juttu planeeringuseaduse muutmisest. Mul oli sellest enne ministriga ka siin väike omavaheline tête-à-tête. Tegelikult ei olnud juttu. Tegelikult oli lausa Riigikogu saadikute, meie saadikute poolt valmistatud ette täiseelnõu ja kahjuks Jaak Aab blokkis selle ära.

Fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab minister Erkki Keldo. Palun!

Suur aitäh! Mõned kiired repliigid. Täitsa arusaadav, nii nagu kolleeg Jaak Aab ütles, et kui kuuled sõna "kliima", siis see ilmselgelt kolleege EKRE-st ärritab. See on arusaadav. Küll aga tuleb siiski öelda, et juba praegu on kvaliteetse eluruumi ja ruumiloomega arvestamise kriteeriumid olemas, see ei ole midagi uut. Aga nagu öeldud, seda dokumenti saab parandada, kui on vaja hirme maha võtta kolleegidel, EKRE-l. Ikka saab! Küll aga on need väga reaalelulised näited [asjadest], millega planeerimises tuleb arvestada. 

Samamoodi on Davosi kriteeriumidega. Need ei ole kuidagi mõeldud kohtus vaidlustamiseks, vaid need on antud meie planeerijatele ette kui võimalused, kuidas arvestada oma kodukoha, kohaliku omavalitsuse ruumiloomega, et see oleks kvaliteetsem. Mul tekib küsimus, mille pärast kolleegid EKRE-s nii väga vastu on sellele või miks neid nii väga hirmutab [mõte], et inimesed saavad kvaliteetse eluruumi oma kodukohas, et on rohealad, pargid, kus saab kõndida, et tekib töökohti. 

Eriti veider on [üks asi]. Eriti veider! Head kolleegid, see tuleb mulle täitsa üllatusena. Ka see on täna õhtul väga tähelepanuväärne, et jäi selgelt kõlama, kuidas EKRE seisab vastu paremale planeerimisele, mille [tulemusena] ettevõtjad, arendajad saavad kiiremini ja efektiivsemalt Eesti Vabariigis toimetada, tänu millele tekib uusi töökohti, et oleks vähem ebavajalikku bürokraatiat. Väga kurb on seda näha. Ma ei tea, mis selle põhjus on, aga eks nad kindlasti suudavad seda avalikkusele ise selgitada. 

Väga oluline on tõesti see. Suur hirm on millegipärast rohelise puhta odava energia suhtes, aga siinkohal tuleb ära mainida, et nii nagu on varasemalt tuulikuid planeeritud, võib ka edasi planeerida. See eelnõu seda mitte kuidagi ei muuda, kohaliku omavalitsuse õigusi mitte kuidagi ei piirata. Kõik need EKRE liikmed, kes mööda Eestit on igal pool kaasamiskoosolekutel käinud, võivad ka tulevikus rahulikult neil käia. Igal omavalitsuse [koosolekul], isegi kui teil [kogukonnaga] mitte mingit kokkupuudet ei ole, võite tulevikus rahulikult käia, sõna võtta, vehkida. See on teie kodanikuõigus. Kas see on kõige targem õigus? See jääb teie enda otsustada. Ärge selle pärast muretsege!

Ma kutsun teid üles: kui teil on mõistlikke ettepanekuid, nii nagu kolleegid on öelnud, tulge, arutame, teeme konkreetseid ettepanekuid. Aga ma siiralt loodan näha, et EKRE ei seisa Eesti majanduse kasvu ega arengu vastu, mis oleks väga veider. Kindlasti soovin kõigile ülejäänutele head koostöövaimu. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 683 esimene lugemine lõpetada, aga nagu te kõik tähele panite, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teinud ettepaneku seaduseelnõu 683 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid! Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 683 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 5 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid! Eelnõu 683 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15.  

Oleme jõudnud üheksanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 681 esimene lugemine. Kõnetooli on juba jõudmas hea kolleeg, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on võimalus kiita heaks ja ühineda 20. detsembril 2006. aastal ÜRO Peaassamblee vastu võetud isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga. Sellega oli Eestil plaanis ühineda juba 2013. aastal, aga ettevõtmised jäid siis suuresti tehnilistel põhjustel pooleli. Nüüd on see asi uuesti päevakorda võetud. See on värskelt korrektsesse eesti keelde tõlgitud. Tänavu 19. juunil on valitsus selle eelnõu heaks kiitnud ja teile esitanud. Kui Riigikogu konventsiooniga ühinemise heaks kiidab, siis järgneb sellele ÜRO peasekretärile ühinemiskirja edastamine ja konventsioon jõustuks sellisel juhul Eesti suhtes 30 päeva pärast ühinemiskirja hoiuleandmist. 

Kui paari sõnaga see konventsioon kokku võtta, siis see on ÜRO liikmesriikide vaheline kokkulepe, [mille kohaselt] inimese kaduma sundimine tuleb keelustada ja kuriteo toimepanijad vastutusele võtta. Samuti on eraldi artiklid näiteks laste äraviimise ennetamiseks ja laste õiguste kaitseks seoses kaduma sundimisega. Konventsiooni täitmise jälgimiseks on asutatud spetsiaalne komitee, mis ka konventsiooni tekstis kajastust leiab. 

Vahest kõige olulisem on siinkohal rõhutada, et Eestil ei tuleks pärast konventsiooniga ühinemist mingeid uusi või lisategevusi ette võtta. Meie seadusandlus tegelikult vastab sellele konventsioonile juba, me ei pea karistusseadustikku täiendama. Ka kuritegude ennetamise, avastamise ja menetlemisega tegelevad politseinikud tavapärasel moel edasi ning ka kriminaalmenetlust läbi viiva prokuratuuri ja kohtute töö pärast konventsiooniga ühinemist ei muutu, kuna uusi süüteokoosseise ei ole vaja luua. Seega puudub vajadus täiendava rahastuse järele. 

Põhjus, miks me seda siiski teeme – kuigi meie siseriiklik õigus vastab konventsioonile –, on see, et kuna meie siseriiklik õigus vastab konventsioonile, siis on mõistlik parema rahvusvahelise suhtluse huvides teha see positiivne muudatus, mis ei näita Eestit mitte ainult siseriiklikult, vaid ka rahvusvaheliselt heas valguses ja lisab meie riigile tõsiseltvõetavust ja rahvusvahelist kaalu. Ettepanek oleks – kui Riigikogule see vähegi sobib – see konventsioon heaks kiita. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka paar küsimust. Alustab Rain Epler. Palun!

Aitäh! Proua minister! Ma hakkasin mõtlema "sunniviisilise kadumise" termini peale. Kuidas te ise hindate, kas oleks mingi parem eestikeelne sõna, ma ei tea, näiteks "röövimine"? "Sunniviisiline kadumine" tundub sõnastuse mõttes eriti kantseliitlik konstruktsioon. 

Aitäh! Ma saan sellest küsimuse püstitusest väga hästi aru. Aga kui nüüd korraks mõelda, siis röövimine on üks teine kuritegu. Kaduma sundimine ei ole Eesti kultuuriruumis väga levinud ja seetõttu meil võib tõesti olla raske aru saada, millega üldse on tegemist. Aga mitmes teises kultuuris seda kahjuks esineb. Sellisel juhul ei ole tegemist mitte röövimisega ehk inimest ei röövita teise inimese poolt, vaid sõna otseses mõttes üks inimene avaldab teisele või ka mitu inimest avaldab mitmele teisele inimesele survet, et nad peavad kaduma – sellest külast, oma perekonna juurest, mis iganes see situatsioon on –, aga seda inimest ei röövita, vaid ta sunnitakse kaduma. See on teistsugune kuriteoliik kui röövimine.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kuna sellised kuriteod on levinud kõige rohkem Iraagis, Sri Lankal, Kongos ja analoogsetes riikides, siis ma küsin, kas selle konventsiooni ülessoojendamine 10 või 11 aastat peale esimest katset on seotud sellega, et nendest maadest on meile tulnud või tulemas rohkem rahvast, kes hakkab vaatama selle peale ... Näiteks kui Jürile meeldib Liisa, aga Jüri perekond ütleb, et ta ei ole nende perekonna vääriline, ja sunnib Liisat lahkuma – külast, linnast, maalt. On see sellega seotud?

Ei ole seotud.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd kuulame hea meelega, mida otsustas juhtivkomisjon ja milline oli arutelu seal. Seda tuleb meile tutvustama õiguskomisjoni aseesimees, hea kolleeg Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Kolleegid! See on meie-kultuuriruumis-selliseid-asju-ei-esine eelnõu, maakeeles öeldult. Tõepoolest, esimene katse konventsiooniga [ühineda] oli aastal 2013 ja eelmisel aastal mindi teisele ringile. Vaadati tõlge üle, kulutati 150 eurot selle peale, mitte palju raha. Kui me kiidame heaks konventsiooniga [ühinemise] eelnõu, [tõkestamaks kuritegusid], mida meie kultuuriruumis ei esine, noh, libahundieelnõu – meil oli libahunt ka kunagi, mäletate? –, siis jõuab [ühinemiskiri] ÜRO peasekretärini 30 päeva jooksul ja nii ta läheb. 

Aga mida me arutasime? Arutasime seda – millal see oli siis? – esmaspäeval, 23. septembril. Ma ei tea, kas ma hakkan vaevama teid, kes seal kohal kõik olid. Kõik olid kohal: Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Jaanus Karilaid, Heljo Pikhof, Valdo Randpere ja Madis Timpson komisjoni esimehena. Oli ka lugupeetud justiitsminister saatjaskonnaga seal. Arutati pikalt ja laialt kõigest sellest.

Ma ei hakka praegu üles lugema, mida kordasid siin nii minister kui ametnikud, et see on pigem tehniline eelnõu ja kõik muu selline. Aga jah, ministriproua vahepeal ütles, et see on libahundieelnõu. Protokollis seda sõna küll ei ole millegipärast. 

Ma arvan, et me saame kõik aru, milles asi on. Mina küsisin ja küsis ka Rain, kes on nüüd kadunud, mida mõiste ["sunniviisiline kadumine" täpsemalt tähendab]. (Vahelehüüe.) Aa, vabandust, jah, juba õhtu käes! See mõiste on tõepoolest [ebaselge], aga minister kirjeldas väga tabavalt, mis asi see on. Meil on karistusseadustikus mitmeid selliseid mõisteid, mida võiks seostada sunniviisilise kadumisega, näiteks vabaduse võtmine [seadusliku aluseta], ebaseaduslik vangistuses hoidmine, isikult vabaduse äravõtmine, kui nüüd detailselt kirjeldada. Aga need ei ole päris need asjad. 

Nagu ma ütlesin, et kui [näiteks] Jürile meeldib keegi tütarlaps ja ta räägib sellest perekonnas, aga Jüri perekond ütleb, et ta ei ole nende perekonna vääriline, siis aetakse tütarlaps, olgu ta nii kena kui tahes, külast või linnast või kusagilt mujalt minema. Meil siin õnneks seda ei ole veel. Kui vaadata statistikat, siis Iraagis ja Sri Lankal on selline komme [valdav]. Meile on iraaklasi küll tulnud kõvasti, aga ma loodan, et see ei ole sellega seotud. See on lihtsalt konventsioon. Ka komisjonis sel teemal ei räägitud ja kahtlusi ei ole. 

Mis siis veel? Enamikust asjadest on siin juba juttu olnud, ei maksa neile liiga palju aega raisata. Tulemus oli lõpuks see, et otsustati teha ettepanek võtta [eelnõu] täiskogu päevakorda täna, kõik oli konsensuslik, nagu ikka, ja esimene lugemine lõpetada, jälle oli konsensus. Nimesid ette ei loe, kõik olid nõus. [Tehti ettepanek] määrata esindajaks mind, ja kõik olid nõus, oli konsensus. Nii et selline tore teoreetiline, meie kultuuriruumis mitteesinevate [kuritegudega seotud] eelnõu, aga me näitame, et me oleme maailma osa, jah. Nii et aitäh teile!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 681 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15. 

Oleme jõudnud kümnenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (karistusõiguslik jurisdiktsioon ja merealuse taristu lõhkumine) eelnõu 656 esimene lugemine. Ja taas on Riigikogu kõnetoolis lugupeetud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Suur tänu! Head Riigikogu liikmed! Kahjuks see eelnõu, mida me nüüd vaatame, on vägagi asjakohane ja puudutab kõiki Eesti inimesi, meie õigusi rannikuriigina. Ent mitte ainult. Kui vaadata ajalises järgnevuses, siis lahendab see eelnõu vähemalt neljast sündmusest tingitud asjaolusid, mida me oleme karistusseadustikus pidanud vajalikuks kohendada, täiendada või muuta. Need sündmused on järgmised. 

16. mail 2023. aastal tegi Riigikohus otsuse, et ühele Eesti diplomaadile riigisaladuse kaitse nõuete rikkumise eest määratud 400-eurone trahv tuleb tühistada. See tuleb tühistada põhjusel, et väidetav väärtegu pandi toime Eesti saatkonnas Pariisis, mis Riigikohtu otsuse kohaselt ei ole Eesti territoorium. Sellele küsimusele me pakume siin lahenduse. Me üldiselt saame aru, et saatkonnad on seotud Eesti jurisdiktsiooniga. Teine [sündmus] oli 8. oktoobril 2023. aastal, kui konteinerilaev Newnew Polar Bear kahjustas merealust gaasitoru Balticconnector. Järgmine sündmus kronoloogilises järjekorras oli 8. detsembril 2023. aastal, kui löödi puruks toonase siseministri perekonnale kuuluva sõiduauto aknad. Neljas [sündmus] oli 25. detsembril 2024. aastal, kui naftatanker Eagle S [lõhkus] merealuse elektrikaabli Estlink 2 ja neli sidekaablit. Sellele järgneval päeval otsustaski valitsus, et Justiits- ja Digiministeerium esitab karistusteadustiku muudatusettepanekud just kriitilise taristu kaitse kohta. Tegelikult me olime selleks hetkeks juba näinud, kuidas rannikuriigid, kelle merealuseid kaableid ja torusid oli rünnatud, olid järk-järgult asunud oma karistusseadustikku muutma. Rahvusvaheline mereõigus paneb rannikuriikidele kohustuse ja annab võimaluse kaitsta oma inimesi, ettevõtteid, vara ja turvalisust. Vastavalt sellele käis eelnõu märtsis kooskõlastusringil ja kiideti heaks esitada eelnõu Riigikogule 15. mail. 

Mida lühidalt tehakse ja kuidas need probleemid lahendatakse? Kõigepealt, me laiendame karistusõiguse kehtivust Eesti välisesinduste valdustes toime pandud süütegudele ja väljaspool Eesti territooriumi toime pandud tegudele, millega rikutakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse nõudeid. Muidugi me loodame, et selliseid juhtumeid edaspidi ette ei tule, nii nagu kõikide karistusseadustiku paragrahvide puhul me loodame, et seda kunagi ei juhtu, aga lihtsalt tuleb olla valmis, kui selline asi peaks juhtuma. Siis see menetlus läheks sujuvamalt.

Mis [puudutab] akende lõhkumist, siis paraku me oleme näinud mitut vara kahjustamise intsidenti, kus me oleme tuvastanud, et hilisemal uurimisel on need osutunud Eestile vaenulike riikide eriteenistuste tellimustööks. Eeskätt räägime me Venemaast. Aga kurioossel kombel ei ole seni olnud karistusseadustiku §-s 203 vara kahjustamise kohta uurimise käigus lubatud jälitustoimingutega tõendeid koguda. Selle küsimuse me pakume teile lahendamiseks.  

Nüüd me jõuame merealuse taristuni, mis on vast kõige suurem, tõsisem ja silmapaistvam küsimus. Lühidalt kokku võttes: me tõstame oluliselt karistusmäärasid. Me ütleme, et merealuse taristu kahjustamisega seotud kuritegude eest peaks need karistused olema heidutavad, et need inimesed, kes soovivad meie merealust taristut lõhkuda, mõtleksid enne palju tõsisemalt järele, kas nad ikkagi riskivad sellega. Me näeme ette kuni kümme aastat vangistust ja juriidiliste isikute puhul kuni 4 miljardi euro suuruse trahvi. See 4 miljardi eurone trahv on erakordselt suur, aga see tuleneb tegelikult sellest loogikast, et kui trahv oleks väiksem, siis soovitud kahju Eestile oleks ilmselt väga suur. [Ohus] võivad olla ka inimelud, võivad olla väga suured majandustehingud, ka elektri kadumine on see, mis inimelusid võib mõjutada, või elektrivarustuse oluline halvenemine. Me siiski peame seda määra õiglaseks ja heidutavaks.  

Teine oluline punkt on see, et me laiendame Eesti karistusõiguse kehtivust majandusvööndis ja mandrilaval Eestiga seotud infrastruktuuri kahjustavate tegude suhtes. Siin me tegelikult kopeerime keskkonnaõiguse sätteid. Tõesti, kui varasemalt meil ei olnud selliseid olukordi, kus oleks lausaliselt ankruid suurtel laevadel maha kukutatud ja nendega üle kaablite sõidetud, siis nüüd me näeme, et sellised tegevused on kahjuks [aset leidnud]. Sellega seoses me laiendame Eesti karistusõiguse kehtivust. 

Ma ütlen kohe ära ka selle, et komisjonis toimunud arutelu käigus tõstatus ka Estonia hauarahu küsimus. Muudatusettepanekuga me täpsustame karistusseadustikku, et hauarahu oleks täies ulatuses tagatud. Meie ettepanek on see tõesti sellele muudatusettepanekule liita, aga seda punkti hetkel teie ees ei ole. Seda arvestab loodetavasti ka komisjon. See on hästi lühidalt selle eelnõu sisulise kirjelduse ülevaade. 

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei saanud komisjonis seda küsida, sestap teen seda praegu. Soomes toimus mõni päev tagasi kohtuistung ühe laeva, Eagle S-i üle, kes lõhkus Estlink 2 elektrikaabli. Soome kohus leidis, et neil puudub pädevus [selle üle kohut mõista]. Selle pinnalt ma tahtsingi küsida. Kuna Helsingi ringkonnakohus otsustas, et Estlink 2 kaabli lõhkumine toimus väljaspool Soome territoriaalvett, pole Soome kohtutel jurisdiktsiooni selle kuriteo üle kohut mõista. 

Kui ma vaatan Eesti karistusseadustikku, siis minu arusaamist mööda kehtib [seadus] ka väljaspool Eesti territooriumi toime pandud teo kohta, kui tegu on toime pandud Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu. Estlink 2 on minu teada 50% Eleringi omanduses, seega on antud juhul kannatanuks Eestis registreeritud juriidiline isik. Selle pinnalt ma küsingi, kas te olete analüüsinud Soome kohtuotsust. Milline võiks olla Eesti seisukoht ja kas prokuratuur võtab asja ette?

Aitäh! Väga oluline ja tõesti terves maailmas tähelepanu pälvinud kohtuotsus. Ma kõigepealt rõhutan, et see kohtuotsus ei ole veel jõustunud. Me kindlasti ootame ära, kas kohtuotsus jõustub või Soome prokuratuur kaebab selle edasi. Vaatame otsa sellele otsusele, mis on Soomes lõpuks jõustunud. 

Aga ma tahaksin siin … "Tahaksin" ei ole õige sõna. Ma pean siiski ütlema, ma olen sunnitud ütlema, et minu jaoks jääb Soome kohtuotsus täiesti mõistetamatuks. Seda kõigepealt. Nad tuginevad rahvusvahelise mereõiguse ehk niinimetatud UNCLOS-i artiklile 97, mis ütleb, et vahejuhtumite puhul tuleb tõesti seda asja teistmoodi vaadata. Aga nad jätavad täiesti tähele panemata, et artikkel 97 kehtib üksnes avamerel. Avamerel on tõesti rahvusvaheline mereõiguse regulatsioon teistsugune. 

Majandusvööndid. Avamere osa on rahvusvahelises mereõiguses UNCLOS-i seitsmendas osas, aga viiendas osas räägitakse majandusvööndist. Majandusvööndi puhul on välja toodud, et seal tuleb arvestada majandusvööndi eripäraga. Majandusvööndi eripära võrreldes avamerega on täiesti selgelt see, et seal on riikidel täiesti selgelt olemas õigused. Tõsi, need õigused on piiratud, aga need õigused on täiesti selgelt olemas. Nii et see põhjendus, mis on toodud, minu hinnangul absoluutselt ei päde. 

Teiseks on täiesti mõistetamatu ka see, et justkui leiti, et pole seda õiget paragrahvi. No tegelikult ikkagi on. Võtan lühidalt kokku, ma ei hakka siin pikalt seda arutama. Juhul, kui Soomes peaks jõustuma kohtuotsus, mis ütleb, et Soomel puudub jurisdiktsioon, siis sellisel juhul on minu arvates mõistlik Eestil [kaaluda] – kuna meil see jurisdiktsioon on –, kas meil on mõistlik seda asja ette võtta. Siin tuleb tähele panna ka seda, et tegelikult Soome kohus ise on osutanud sellele, et Soomes õieti majanduslikku kahju ei tekkinud, kuna elektrikaabli lõhkumisel oli kannataja pooleks Eesti, kuna elekter liikus Soomest Eesti poolele. Eestis tõusis elektri hind tulenevalt sellest lõhutud kaablist. Soome kohus on püüdnud väljendada [mõtet], et see kahju oli Eesti poolel ja et vast oleks õigem Eesti poolel seda menetleda. 

Aga ma paraku pean ütlema, et avamerel ettenähtud artiklit rahvusvahelises mereõiguses ei saa kuidagi üle tuua suveräänse [riigi] territooriumile ega ka territooriumile, kus suveräänsed õigused kehtivad. Suveräänsed õigused kehtivad meil nii Soomes kui ka Eestis kummagi majandusvööndi üle. Nii et siin on terve rida muid asjaolusid, mida silmas pidada. Aga me kindlasti vaataksime seda. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Proua minister! Tulen § 203 lõige 1 täiendamise juurde, kus seletuskiri räägib nendestsamadest nii-öelda hirmutamiseks mõeldud kuritegudest, kus varaline kahju ei ole suur, eks ole. Praegu ütleb see lõige 1 niimoodi, et võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju, karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega, ja praegu siis on 4000 eurot see piir, kus loetakse kahju oluliseks. Nüüd lisatakse punkt, et "või omakasu eesmärgil", ehk seal kahju suurus nagu ei ole oluline. Aga kas see nagu liiga lai sõnastus ei ole?

Toon täitsa meelevaldse näite. Noh, ma ei tea, valimiskampaania on käimas. Mõni sots või reformierakondlane lõhub ära minu autorehvi, ajastades seda nii, et ma ei jõuaks mingile debatile. Läheb ju täitsa ka selle punkti alla, eks ole. Kas meil siin nagu liiga laiasid volitusi ei ole? Ma muidugi ei kutsu sellega üles konkurentide autorehve lõhkuma, aga võib-olla me anname liiga laiad volitused siin selles õigusruumis, mõeldes mingile konkreetsele välisriigi kaasusele.

Aitäh selle küsimuse eest! Selles mõttes teie näide oli ju minu arust igati asjakohane, et tegemist oleks olnud tellitud vandalismi ühe alaliigiga. (Vahelehüüe.) Meie olemasolev regulatsioon ei luba näiteks Riigikogu liikmeid takistada ilmuda hääletusele ja nii edasi. Me oleme pidanud õigusriigi hoidmisel seda väga oluliseks, et rahva tahe saaks väljenduda ausalt, ilma takistusteta, ja kui rahva tahe on väljendunud, siis seda saaks igati realiseerida. Kuigi pealtnäha võib tunduda, et debatile mineva konkurendi rehvide läbilõikamine on pisiasi, siis tegelikult on see ikkagi rünnak demokraatliku ühiskonnakorra vastu. See on palju olulisema kaaluga rünnak kui, ma ei tea, see, et lihtsalt keegi torgib purjuspäi suvalisi rehve kuskil möödaminnes. 

Kindlasti Riigikogu arutab kõiki neid sätteid ja karistusmäärasid. Ka see, mille eest karistatakse, vajab alati laia ühiskondlikku arutelu. Aga see moraalne etteheidetavus sellise vaba demokraatia vastu suunatud teol on minu hinnangul Eesti ühiskonnas suurem kui lihtsalt mingisugusel juhuslikul vihahool või mingil juhuslikul vandalismil. Selles mõttes oleme meie pidanud seda oluliseks. See on üks osa õigusriigi kaitsest ja turvalisuse kaitsest laiemalt, kus moraalne aspekt on just teistsugune või raskem. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jõustumata kohtuotsuste kommenteerimisega oleks mina küll ettevaatlik, eriti veel teise riigi puhul. Aga küsimus on lihtne. Miks ei ole siin otse öeldud? Tegemist on ju nagu sea ja käo eelnõuga. Ma ei taha öelda, et suursaadik Clyde Kull on siga, see on lihtsalt eestikeelne väljend. Ühte eelnõusse on pandud suursaadik Clyde Kulli rikkumine Pariisi saatkonnas ja suurte tankerite katki rebitud ühendused. Miks ei oleks need võinud kusagil eraldi olla või miks mitte otse öelda? Siin on sõnastus praegu väga [ebaselge]. Merealused kaablid või taristud on olemas, aga kõige muu puhul võiks nagu selgus olla.

Aitäh! Iseenesest võiksid need loomulikult olla eraldi eelnõudes. See, mis kõiki neid teemasid ühendab praegu õiguslikus vaates, on see, et me tegeleme küsimustega, kus Eesti õigus kehtib ja millistes füüsilistes asukohtades Eesti õigus kehtib, seda nii mandrilava ja territoriaalvee puhul kui ka Eesti saatkondade puhul. Kui me jätame selle kõrvale, kas me räägime saatkonnahoonest või merepiirkonnast, siis mõlemal juhul see üldistatud teema on ühesugune ehk kus Eesti õigus kehtib. Selles mõttes on neil ikkagi ühine joon olemas. 

Ma olen teiega täiesti nõus, [juhtumite] raskusaste ja ühiskondlik olulisus on erinevad. Samas, kui me räägime riigisaladuse küsimustest laiemalt – ma ei pea silmas konkreetset kaasust, vaid riigisaladuse küsimusi laiemalt –, siis sellel võib olla ikkagi küllaltki fataalne tagajärg.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, see praegu veel jõustumata Soome kohtu otsus on olnud enam kui kummaline ja muutub ilmselt veelgi kummalisemaks, kui järgmised kohtuastmed peaksid seda [otsust] toetama. 

Aga Eesti poolelt vaadates, ma sain ka teie jutust aru, me praegu kompame oma õiguse kehtivuse piire. Teisest küljest on meil siiski avamerel ka vara, needsamad kaablid ja küllap on seal sidekaableid mujalgi. Mismoodi me ikkagi tulevikus suudame oma vara merepõhjas kaitsta? Kas justiitsministeeriumil või valitsusel on mingisugune nägemus sellest? 

Aitäh! See on väga oluline küsimus. Mina tutvustan siin praegu õiguslikke lahendusi puhkudeks, kui tegu on juba toime pandud, siiski lootuses, et need mõjuvad heidutavalt neile, kes võiksid Eestile kahjulikke tegusid toime panna. Ka karistusõiguse puhul on väga oluline aspekt heidutav mõju ehk piisavalt ranged karistused. Nende üks mõte on mitte ainult ühiskonnas õiglustunde tagamine, juhul kui kuritegu on juba toime pandud, vaid ikkagi see heidutav pool, et heidutada inimesi sellist tegu ette võtma karistuse kartuses. See on see osa, mida me Justiits- ja Digiministeeriumi poolt siin ette kanname. 

Mis puudutab kõiki muid tegevusi, mis on seotud meie merealuste kaablite ja torude kaitsega, siis siin on tegevusi paljudel ministeeriumidel. Saan kinnitada, et valitsus on seda korduvalt arutanud. Neid tegevusi lihvitakse kogu aeg paremaks. Õiguslikke muudatusi on tehtud ka Kaitseministeeriumi haldusalas. Ma täpselt ei oska öelda, kui kaugel need on, kas need on juba vastu võetud või mis see täpne olukord on. Kaitseministeeriumi haldusalas ja Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas olid just õiguslikud muudatused need, mida me nägime ette vahetult pärast viimast intsidenti või seda lõhkumist. 

Lisaksin siia veel sellegi, et merealuste kaablite haavatavus ja soov nende lõhkumise kaudu tervet riiki või riigi ettevõtteid kahjustada [sai ilmsiks] paraku juba siis, kui merealused telegraafikaablid maha pandi. Pariisi kaablikaitse konventsioon – mul täpne aasta ei tule praegu meelde – [sõlmiti] 19. sajandi lõpus, 1880-ndatel. Seda on kasutanud ka liikmesriigid. Selle on ratifitseerinud vist 38 riiki ja seal, kui ma õigesti mäletan, näeb artikkel 10 ette kohese sõjalise sekkumise võimaluse, kui kaablitele on [kahju] tehtud.

See näitab seda, et merealuste kaablite kaitse on olnud rahvusvaheline teema esimesest päevast peale, kui need kaablid sinna mere alla maha pandi. Me otsime tänase päevani paremaid võimalusi, kuidas neid kaitsta, ja kahjuks need, kes halba soovivad, otsivad üha uusi võimalusi, kuidas neid kahjustada.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata arutelu ja seal langetatud otsuseid juhtivkomisjonis. Selle kohta teeb ettekande õiguskomisjoni esimees, hea kolleeg Madis Timpson.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Enne kui ma lähen komisjoni otsuste juurde, ütlen – Epler läks küll ära, aga hommikul loeb protokollist –, et Reformierakonna liikmetel küll puudub autode ja rehvide läbilõikamise komme, nii et võib rahulik olla. 

Komisjoni istung toimus meil esmaspäeval, 22. septembril. Minister rääkis eelnõu mõtte ära, seda tegi ta ka siin puldis, sestap ma sellel pikalt ei peatu. Peale seda olid küsimused. Minister peatus oma ettekandes lühidalt Estonia teemal. Härra Randpere küsis, kas selliste oluliste taristuobjektide kaitseks võiks võtta hoopis kehtiva õiguse ja rahvusvahelised lepingud ning sõlmida kokkulepe, mis töötaks sarnaselt Estonia laevahukuga järgnenud riikidevahelise nõndanimetatud hauarahulepinguga. Sellel teemal rääkisime me päris pikalt ja argumenteerisime. Lõpuks leiti, et proua minister saadab meile mõned ettepanekud. Eks me siis menetle neid komisjonis, kuigi justiitsministeeriumi ametnik arvas, et rahvusvahelise lepingu puhul võib arvata, et mõni meie naaberriik – igaüks saab aru, kellest on jutt – ei oleks liitumisest huvitatud. 

Arutelu jätkus ka UNCLOS-i teemal, millest ka minister siin puldis rääkis. Me liikusime edasi kahe teise eelnõu punkti juurde ja Maria Jufereva-Skuratovski küsis seoses jälitustegevuse laiendamisega, et miks seda on vaja ja kuidas täpsemalt tagatakse, et meetmed ei riivaks tavakodanike õigusi ega looks tunnetust riigi liigsest järelevalvest ehk kuidas plaanitakse leida tasakaal. Sellele vastati, et tasakaalupunkti tagavad meil kohtud, kuna jälitustegevust saab teostada vaid kohtu loal, ja üldiselt selle eelnõu abil ei muudeta jälitustegevust kui sellist, mis on väga kitsalt reguleeritud. Aga kui pannakse toime selliseid akte nagu endise siseministri auto [lõhkumine], siis oleks võib-olla mõistlik seda teha. 

Me rääkisime üldistel turvalisuse teemadel ja küsiti ka vandaalitsemise motiivide kohta. Kolleeg Hanimägi küsis, kas on arutletud selliste juhtumite käsitlemist ja oluliselt karmimalt karistamist, kui tegu on selgelt poliitiliselt motiveeritud tellimustööga. Selle peale arvas minister, et see suund on õige, kuid tuleb hinnata ka ratsionaalselt. Kui on lihtsam tõestada, et inimene on saanud teatud hüvesid teo toimepanemise eest, siis on seda võib-olla lihtsam tõestada kui seda, et ta tegi seda konkreetse poliitilise tellimuse olemasolul. Üldiselt hakkas meie arutelu selle punktiga lõpule jõudma. 

Kolleeg Karilaid küsis veel rahvusvahelise mereõiguse kohta, et kui palju on olnud edujuhtumeid, kui sellist rikkumist on edukalt tõendatud ja nii edasi. Üldiselt me leidsime, et ega Eestis liiga palju mereõiguse spetsialiste ei ole, need võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, jääb ülegi ehk mõni näpp. Siis me arvasime, et võib-olla me kutsume need üks-kaks spetsialisti komisjoni, et rääkida mereõigusest laiemalt. 

Lõpetuseks küsis kolleeg Ernits 4 miljardi euro suuruse rahalise karistuse kohta, miks minnakse siinkohal niivõrd suure rahalise karistuse piirist üle. Minister nentis, et 4 miljardit on just sellepärast – kõik me teame, kes on karistusõigusega kokku puutunud – see rahaline piir, millest suuremat ei saa määrata. Aga antud juhul, kui meil on elektrikaabel katki sõidetud, oleks 40 miljonit võib-olla ebapiisav ja heidutavat mõju tal praktiliselt üldse ei oleks. 

Seal meie arutelu lõppes ja tuligi otsuste kord. Otsused olid sellised: teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda 8. oktoobril, see oli konsensuslik, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka siin oli konsensus, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson, ka siin oli meil konsensus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 656 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15.

Läheme tänase 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 695 esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Hea Riigikogu! Nüüd me oleme jälle tagasi karistusseadustiku juures, aga teist laadi küsimustega, mistap on tõesti tegemist ka eraldi eelnõuga. Seda eelnõu hakati ette valmistama eelmisel aastal, Vabariigi Valitsus kiitis selle heaks 17. juulil ning Riigikogule esitas 26. augustil. 

See eelnõu on oma olemuselt võrdlemisi tehnilist laadi, sest siin lahendatakse ära teatud küsimused, mis on seotud nelja erineva Euroopa Liidu õigusaktiga. Eesti on küll need Euroopa Liidu õigusaktid oma õigusesse üle võtnud, ent hilisema Euroopa Komisjoni poolse kontrolli käigus ja läbirääkimisel meie kui liikmesriigi ja Euroopa Komisjoni vahel on jõutud punktideni, kus Eesti siiski peaks oma siseriiklikku õigust veidi täiendama. 

Need täiendused ei ole põhimõttelist laadi, kuna need kõik punktid on sellised, mille puhul Eesti on algselt olnud seisukohal, et meie õigus vastab Euroopa Liidu õigusele. Meie juristide ja ka Riigikogu esimene hinnang on olnud, et see vastavus on olemas ja me oleme selle oma seadustikus juba ära katnud. Aga hiljem on siiski jõutud selleni, et seda vastavust ei ole ja seadust tuleks muuta. 

Ma lühidalt tutvustan teile neid nelja muudatust, mis teie ees on. Esimene puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013. aastast, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid. Seal me täiendame seda, et arvutikuriteo ettevalmistamise puhul on arvutiandmete pealtkuulamise ettevalmistamine ka ikkagi karistatav tegu. Vastavalt täiendatakse karistusseadustiku § 137. 

Järgmisena on meil ees nõukogu raamotsus 2002. aastast, mis puudutab Euroopa vahistamismäärust ja [isikute] liikmesriikidevahelist üleandmist. Selle raamotsuse raames heideti Eestile ette, et see ei vasta Euroopa Liidu Kohtu praktikale kolmanda riigi kodaniku loovutamisest keeldumise aluste osas. Seetõttu oleks vaja meie menetlusosa täiendada. Lihtsustatult öeldes me muudame Euroopa Liidu kodanike ja kolmanda riigi kodanike loovutamise alused ühesuguseks, juhul kui otsustatakse, et isik kannab vangistust Eestis. 

Kolmas küsimus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013. aastast, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta vabaduse võtmisest teavitada kolmandat isikut ning suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega. Ka selles osas on tekkinud küsimusi ja need puudutavad just seda regulatsiooni, mille kohaselt riik võiks keelduda isiku kinnipidamisest teavitamast. Me oleme ühel arusaamal selles osas, et keeldumine on lubatud vaid juhul, kui see [teavitamine] võiks märkimisväärselt kriminaalmenetlust takistada või kahjustada. Ja nüüd nähakse samasugune teavitamisõigus ette koos samasuguste nüanssidega ka juhtudel, kui isik on peetud kinni Euroopa vahistamismääruse täitmise tagamiseks. 

Neljas aspekt puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2016. aastast, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi. Siin ka me oleme olnud seisukohal, et meil on lastel kõik need täiendavad õigused – me räägime alaealistest kahtlustatavatest ja alaealistest süüdistatavatest. Neil on õigus saada teavet kriminaalmenetluse üldise käigu etappide kohta ja kohus vaatab korrapäraselt ja mõistlike ajavahemike järel alaealiste kahtlustatavate või süüdistatavate vahi all pidamise otsuse üle. Nüüd me oleme selle regulatsiooni muutnud tegelikult pisut selgemaks ja näinud kohtutele ette sagedasema kontrolli kohustuse juhtudel, kui isikut süüdistatakse alaealisena kuriteo toimepanemises. 

Nii et nagu te nägite, need on sellised täpsustavad aspektid, millega mingeid olulisi kulusid ega muid muudatusi tegelikult ei kaasne. Aitäh!

Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olen komisjonis seda siit- ja sealtpoolt lugenud, aga ma ei ole ikkagi aru saanud, miks on nüüd vaja sellega välja tulla, kui on öeldud, et tegemist on väga tehniliste [muudatustega], mille puhul võib olla esmapilgul raske hoomata, mida üldse täpselt muudetakse. See on nüüd tsitaat. Miks [tegeleda] sellise n-ö juveliiritööga, ja veel mitme juveeli kallal just nüüd praegu?

Euroopa Liit toimib niimoodi, et liikmesriigid üheskoos valmistavad ette õigusakte, mille mõte tulenevalt Euroopa Liidu õigusest on reguleerida ühetaoliselt ühte või teist üle terve Euroopa Liidu. Ja eesmärk on – need õigusaktid on ju kõik ette võetud, kuna seda ühetaolist regulatsiooni on peetud esiteks lubatavaks ja teiseks ka ilmtingimata vajalikuks –, et kui õigusaktid on juba vastu võetud, siis tuleks neid tõepoolest kogu Euroopa Liidus ühetaoliselt kohaldada. Ja kui ilmnes, et Eesti ei ole nendes neljas tõesti üsna tagasihoidlikus aspektis üleeuroopalist kohaldatavust senimaani ühetaoliselt [taganud], siis mis saab meil selle vastu olla, et see ühtlustamine ära? Siia on kokku korjatud neli lahendust, mida ühendab see, et need on moel või teisel seotud kuritegevusega.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma jätkan samal teel. Tsitaat: Euroopa Komisjon on teinud rida-realt analüüse ja kontrolle, et võrrelda Euroopa Liidu instrumente ja Eesti õigust, ning leidnud, et Eesti õigus võiks mõningates asjades olla täpsem. Noh, jumala õige. Aga minu küsimus on, kas see kehtib kõikide Euroopa Liidu seaduste ja Eesti seaduste puhul, et rida-realt vaadatakse kõik üle. [Ehk] tuleb neid juhiseid varsti siia tohututes kogustes. 

Ja teine küsimus: miks me pole oma mitmes seaduses või õigemini paljudes seadustes paragrahve piisavalt sisustanud? Noh, toimingupiirangud näiteks tulevad paugupaelt meelde – neid on võimalik käsitleda nii, kuidas parajasti vaja on. Neid näiteid on väga palju. Selline positiivne ettepanek, aga ma küsin …

Teie aeg!

Aitäh! Siin oli nüüd kaks küsimust. Esimene küsimus oli selle kohta, kuidas menetlus Euroopa Liidus käib. Lihtsustatult öeldes käib see niimoodi, et kui Riigikogu on Euroopa Liidu õigus[akti] ülevõtmise lõpetanud, siis edastatakse Euroopa Komisjonile – ma räägin lihtsustatult – ülevaade sellest, millisena konkreetselt me selle Euroopa Liidu õigus[akti] üle võtsime. Sealjuures on tõepoolest Euroopa Liidu õigus[akti] artiklid loetletud nii-öelda tabeli vasakus veerus ja informatsioon ehk täpne [väljavõte] sellest, kuidas me selle konkreetse artikli oleme Eesti õigusesse üle võtnud, on paremas veerus. 

Toon ühe näite, millega kõigil on kohe võimalik tutvuda. Riigikokku on jõudnud küberturvalisuse direktiivi ülevõtmine. Kuna selle direktiivi puhul me ajasime muu hulgas näpuga järge, ega me ei lähe selle ülevõtmisega kuskil liiale, et see direktiiv oleks üle võetud miinimummahus, siis on seal ilusti see tabel näha ja tabelis on ka värvilised märgistused. Roheline on see osa, milles Euroopa Liidu õigus[akti] sõnastus ja Eestis ülevõetav sõnastus sisu osas kattuvad. Minu arust näitab sinine värv seda, kus me oleme vähem üle võtnud, kui Euroopa Liidu õigus ette näeb. Sellega me võtame teatud riski, aga me seda riski siis põhjendame. Ja punasega märgitu kohta võib öelda, et see ülevõtmine võiks olla ülemäärane ehk ülekuldav. Seda praktikat on erasektoris peetud väga heaks ja ma ise ka väga pooldan, et kõik Euroopa Liidu õigust üle võtvad eelnõud võiksid Riigikogu liikmete ette just sellisel kujul jõuda. Siis on Riigikogu liikmetel lihtsam vaadata, ega ei ole midagi liiga vähe tehtud või jumala eest ei ole midagi liiga palju tehtud. 

Aga sellist võrdlemist, kuidas miski on Eesti või mõne teise riigi õigusesse üle võetud, on kogu aeg tehtud. Kõik need õigusaktid vaadatakse niimoodi läbi. Sellel eeldusel, et nüüd hakkab meil järjest tulema selliseid eelnõusid, millega me neid mitteülevõtmisi menetleme, ei ole [alust]. Neid aeg-ajalt, jah, tuleb ette, aga see protsess on kogu aeg käinud, kogu meie Euroopa Liidu liikmesuse ajal ja ka enne seda. Nii et siin ei ole midagi erakordset või midagi erinevat, teistsugust. 

Teine küsimus puudutas seda, et kui me siin täpsustame sõnastusi, miks me ei ole siis mõnda teist [seadust] täpsustanud. Toimingupiirangu täpsustamine tegelikult on Riigikogu menetluses. See näide, mille te tõite, on Riigikogu menetluses juba üsna mõnda aega, see on korruptsioonivastase seaduse muutmine. Ja kui on mingisugune säte, mille puhul Riigikogu liikmed leiavad, et seda võiks täiendada või täpsemaks muuta, siis kindlasti saab asjaomase ministeeriumiga selles asjas nõu pidada. Riigikogu liige saab esitada seadusemuudatuse ettepaneku. Kõik need võimalused on olemas.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena annab ülevaate juhtivkomisjonis toimunud arutelust õiguskomisjoni liige Anti Haugas. Palun! 

Head kolleegid! Komisjon arutas antud eelnõu 22. septembril. Justiits- ja digiminister tegi ülevaate eelnõust, nagu ka täna siin saalis, lisaks täiendas teda pisut Markko Künnapu. Kuna tegemist oli suhteliselt pisikesi detaile muutva eelnõuga, küsis Peeter Ernits, kas Eestit on siiski juba trahvitud. Justiitsministeeriumi esindajad andsid teada, et rikkumismenetlusi on küll alustatud, ent kui puudused kõrvaldatakse, siis rikkumismenetlused lõpetatakse. 

Komisjon tegi ka menetluslikud otsused võtta eelnõu päevakorda 8. oktoobril, esimene lugemine lõpetada ning määrata ettekandjaks Anti Haugas. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Läheme edasi. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Nagu kuulsime, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 695 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15. Oleme läbinud 11. päevakorrapunkti. 

Liigume edasi 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 661 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud istungi juhataja! Head austatud parlamendiliikmed! Toidu hind on Eestis kallis, toidu hind on Eestis viimastel aastatel kõrgele tõusnud. Erinevate uuringute järgi on toidu hind viimaste aastate jooksul kasvanud Eestis rohkem kui 50%. Pretsedenditu! Pretsedenditu olukord! Ja loomulikult on tegemist suuremat sorti probleemidega väga paljude inimeste, väga paljude ettevõtjate jaoks ja loomulikult ka Eesti majanduse jaoks. 

Mis on kallinemise põhjused ja kuidas saaks toidu hinda madalamaks muuta, sellele tuleb kindlasti lahendusi otsida. Loomulikult põhjuseid on väga erinevaid ja kindlasti ka lahendusi on väga erinevaid. Võib alustada sellest, et energia hinnad on kõrgeks läinud. Veel on tõstatatud teema, et kaupluste pindala on väga suureks läinud, ja nii edasi ja edasi. Ja loomulikult, toidu hinda mõjutab ka käibemaks 24%, mis on kogu Euroopas üks kõrgeimaid. 

Lugupeetavad! See eelnõu puudutab tõesti käibemaksuseadust. Selle kohaselt langetataks põhitoiduainete käibemaksumäär 24%-lt 9%-le. Eesmärk on käibemaksu langetuse abil alandada [hindu] ja pidurdada toiduhindade tõusu mõju, et toetada väiksema sissetulekuga inimesi ning elavdada tarbimist, lisaks tugevdada toidujulgeolekut ja põllumajandussektori konkurentsivõimet. See seaduseelnõu ei puuduta kogu toitu. Seadusemuudatus on suunatud põhitoiduainetele: köögiviljad, piima-, liha-, teravilja- ja kalatooted ning munad. Seega kehtiks madalam käibemaksumäär mitte kogu toidukaupade valikule, vaid neile, millel on oluline roll igapäevasel toidulaual ning mida me paljuski kasvatame või toodame siin Eestis kohapeal. 

Nagu ma ütlesin, toiduainete hinnad on Eestis viimastel aastatel väga palju tõusnud ja madalama sissetulekuga peresid see kindlasti väga palju mõjutab. See mõjutab näiteks pensionäre ja lastega peresid, kelle eelarvest moodustavad toidukulud märkimisväärse osa. Teatavasti on käibemaks oma olemuselt regressiivne maks ehk see koormab rohkem neid, kellel on väiksem sissetulek, ja vähem neid, kellel on kõrgem sissetulek. Samas on [kõrgem] käibemaks, mis oli algselt plaanitud julgeolekumaksu osana ja ajutisena kolmeks aastaks, vahepeal muudetud püsivaks. Algselt oli kokkulepe, et see on ajutine. Riigikogu valimistel pidi kõigil erakondadel olema võimalik võtta mandaat ja pakkuda välja lahendus, kuidas julgeolekut rahastada. See on kahjuks muudetud püsivaks. Seega, toidu hindade probleem, mis oleks võinud olla leebem, on viimase poole aasta jooksul muutunud püsivaks. 

Nagu ma ütlesin, käibemaksu tõus mõjutab enam madalama sissetulekuga inimesi ja tegelikult käibemaksu langetamine elavdab ka sisetarbimist. Inimestele jääb rohkem raha kätte, inimesed viivad selle poodi. Enamus inimestest, kellele see raha kätte jääb, on pigem need, kes suurema osa oma sissetulekust tarbimisele kulutavad. Ja see ühtlasi elavdaks Eesti majandust. Lisaks toimetuleku parandamisele toetaks selline muudatus ka põllumajandust ja toiduainetööstust. Seda on erinevad liidud – ma ei tea, toiduliit, põllumajandus-kaubanduskoda – ja väga paljud põllumehed välja öelnud, et see tõesti neid väga palju aitaks. 

Aga teatavasti küsimus ei ole ju ainult toimetulekus. Me oleme sellest väga palju rääkinud. Aga see on teema, mida peaminister ja teised valitsuse liikmed ei ole soovinud arutada, millest nad alati kõrvale põiklevad. Asi on Eesti majanduses. Küsimus on ühes sektoris, toidutootmises, mis annab Eesti ekspordist 13%. See 13% pole väike arv, see on päris suur ja tegu on arvestatava ekspordisektoriga. Küsimus on [käibemaksu] mõjus sellele sektorile ja küsimus on selle sektori konkurentsivõimes. 

Põllumehed ja muud toidutootjad on mures, sest igal aastal Eesti poelettidel eestimaise toidu osakaal väheneb. Sellest on äärmiselt kahju. Ja see osakaal väheneb sellepärast, et Eesti toit ei ole konkurentsivõimeline. Teistel toidutootjatel, kuna neil on oma koduriigis madalam käibemaks, on suurem tarbimine, ja kui sul on taga suurem tarbimine, siis loomulikult see annab sulle ka siin Eesti turul teatava eelise. 

Toiduainete käibemaksu langetamise peamine kriitika on olnud selles, et maksulangetus ei jõua tavalise tarbija jaoks olulistesse hindadesse. Tegelikult see ei pea niimoodi olema, seda on kinnitanud ka kaupmehed. Ma olen isiklikult rääkinud mitme suurema kaubandusketi esindajatega ja seda tegi ka Piret Hartman, kui ta oli regionaal- ja põllumajandusminister. See oli eelmise aasta novembris, kui ta kohtus poekettide [esindajatega], et asja arutada ja [kuulda], kas nad on nõus kinnitama, lubama ja avalikult riigiga kokkuleppe tegema, et kogu see maksulangetuse mõju jõuaks toidu hindadesse. Ja nad on kinnitanud, et nemad seda kasu sealt vahepealt ära ei võta. Jah, loomulikult on võimalik selline kokkulepe teha. 

Eesti on muide üks neljast Euroopa Liidu liikmesriigist, kus ei ole toiduainetele madalamat käibemaksumäära kehtestatud. Taanis, Eestis, Leedus ja Bulgaarias seda ei ole. 1. juulil jõustunud püsiv 24%-line käibemaks on Taani järel kõrgeim toiduainete käibemaks Euroopas. Ja kui vaadata neid riike, kes on sama mõelnud ja plaaninud, siis nende riikide seas on Soome. Meil on väga palju räägitud sellest, miks ei ole võimalik toiduainete käibemaksu langetust toetada: no et see kõik läheb kaduma. Seesama etteheide! Aga huvitav, et Soome valitsus on leidnud võimaluse, kuidas neil see kaduma ei lähe, vaid jõuab tarbijani ning omab mõju majandusele ja inimeste toimetulekule. Soome plaan on, et nad langetavad käibemaksu 14%-lt 13,5% peale – 0,5% langetust –, ja Soome valitsus näeb, et mõju on. 

Lätis on üldine käibemaksumäär 21%, aga neil kehtib soodusmäär juurviljadele, puuviljadele ja marjadele ja see määr on 12%. Läti kavatseb oma soodusmääraga toidugruppe laiendada, nad täiendavad seda loetelu munade, kala-, piima- ja osa lihatoodetega. Lätlased on seda korra juba teinud ja nad leiavad, et see oli mõttekas, sellel on mõju: sellel on mõju inimeste toimetulekule, sellel on mõju Läti ettevõtetele. Ja nad teevad seda uuesti. 

See jutt, mida on Jürgen Ligi rääkinud, et tema Rahandusministeeriumis lasi ühel kolleegil korra lugeda mingit artiklit Läti kohta, ja ta nimetab seda analüüsiks – no see ei päde. On ju, see jutt ei päde?! Miks lätlased seda teevad? Ma ütleksin niimoodi, et Rahandusministeeriumis ei maksa arvata, et lätlased on nii rumalad, et kaks korda astuvad ühe reha otsa. Ei astu! Nad teavad, et sellel on mõju, nad teavad, et seda on mõistlik teha. 

Kõige suurem toiduainete käibemaksu langetuse plaan on tegelikult Rootsis. Nad tõesti kaaluvad põhitoidu käibemaksu langetamist 6%-le. Väga märkimisväärne käibemaksu langetus! Ja rootslased usuvad, et nad teevad selle ära. 

Mina ütleksin Eesti Vabariigi valitsusele, et kui neil on tunnetus, et nad ei suuda käibemaksu langetust ära teha ja tagada selle mõju jõudmist tarbijateni ja tootjateni, siis lasku teistel seda teha. Näiteks sotsiaaldemokraadid on valmis seda tegema. Me hakkasime seda planeerima tegelikult kohe sellest hetkest peale, kui oli teada, et ajutine julgeolekumaks tuleb ja et seal on ka käibemaksu tõus sees. 

Eelmise aasta septembris algatas regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman toiduainete hindade vähendamise analüüsi. See ei puudutanud ainult toiduainete käibemaksu, see puudutas väga paljusid muid võimalusi ka. Ja nagu ma ütlesin, novembris kohtus ta kaupmeestega ja hiljem väga paljude teiste osapooltega. Kui seda kronoloogiat jätkata, siis [tänavu] jaanuaris ma teatasin peaministrile, et märtsis saab see analüüs valmis ja ettepanek ka. See ettepanek tuleb valitsusse.

Selle aasta veebruaris seadsid sotsiaaldemokraadid oma volikogul – me olime valitsuserakond sellel hetkel – valitsuse üheks ülesandeks toidu hinna alandamise ja ühtlasi toiduainete käibemaksu vähendamise. Loomulikult järgnes sellele see, et paremerakonnad vaatasid – nad ikka kipuvad nii tegema –, et nende jaoks läheb asi käest ära ja see neile ei sobi. Aga nad said aru, et sotsiaaldemokraatidel on tõsi taga. Ja eks meid valitsusest natuke ka selle pärast välja puksiti – sellepärast, et me seisime toiduainete hinna ja toiduainete käibemaksu langetamise eest. 

Ja pärast seda teatas uus regionaal- ja põllumajandusminister, et tema on andnud kogu selle analüüsi tegemise Rahandusministeeriumile üle. Ja Rahandusministeeriumist teatati, et neil on seesama artiklianalüüs tehtud ja rohkem pole vaja midagi teha. Sinna see nagu kadus kahjuks. Selle asemel et tegelikult seda kõike analüüsida ja selgeks teha, mis ja kuidas ja mismoodi. 

Ma arvan, et see eelnõu on väga hea alternatiiv praegusele riigieelarve eelnõule, mille valitsus siia parlamenti on toonud. Eelnõu näitab, et teistmoodi riigieelarve, mis on rohkem hooliv, mis on majandusega rohkem arvestav, mis on Eesti ettevõtjatega rohkem arvestav, mis on Eesti inimestega rohkem arvestav, on võimalik. Selline eelarve on võimalik! 

Kui me võtame nüüd selle riigieelarve, siis me ju kõik teame, et selle riigieelarve puhul võetakse laenu, et raha inimestele laiali jagada. Väga tore, inimeste toimetulekut on vaja parandada! Aga millegipärast kõige suurema summa saab kätte inimene, kes teenib 4000, 5000, 6000 või 7000 eurot kuus palka. Reformierakond on lubanud temale, et tema saab aastas 1848 eurot võitu, palgalisa. See ei ole väga mõistlik, sest nendel inimestel ei ole toimetulekuprobleemi. Ja nende 10% kõige kõrgema sissetulekuga inimestele selle raha suunamise hind on 114–130 miljonit eurot. Sinna läheb päris suur summa. 

Ent kõige hullem on, et Reformierakond ja Eesti 200 kavatsevad seda rahastada mitte nii, et võtavad selle riigieelarvesse. Seda ei saa teha, sest riigieelarves on praegu miinus, riigikaitsekulud suurenevad miljardi võrra ja miinus läheb suuremaks. See tähendab, et pangast võetakse laenu. Selle jaoks, et rikastele inimestele raha jagada, võetakse pangast laenu! Reformierakonna rahanduslubadus Eesti riigile, Eesti inimestele, Eesti ettevõtjatele on see, et järgmise nelja aasta jooksul tõuseb laenukoorem veerandi võrra ja nelja aasta pärast me maksame igal aastal intresse 464 miljonit eurot, mis läheb välismaale, Eesti majandusest välja. Ja mõelge nüüd: seesama inimene, kellel tegelikult on toimetulekuga raskusi, kellele põhimõtteliselt erilist leevendust ei anta nende maksumuudatustega, tema hakkab maksma veel seda intressi ka oma palgast! 

Nii et me mõtleme, et me võiksime selle asemel, et neile rikastele ja ülirikastele teha väga suure rahalise kingituse, alandada hoopis toidu käibemaksu. Ma arvan, et sellest võidaks Eesti majandus ja Eesti inimesed. Tegelikult see summa enam-vähem sinnakanti jääb, võib-olla midagi peab natuke kohendama. Aga see on võimalik. See on võimalik! Tänane valitsus on toonud meile eelarve, kus tegelikult on ette nähtud ebamõistlik raha kasutamine. Palju mõistlikum oleks see suunata toiduainete käibemaksu langetamisse. 

Ma ütlen ühe asja veel ära. Sotsiaaldemokraatidelt on küsitud, et kui te valitsuses olite, miks te ei toetanud neid otsuse eelnõusid, mis Keskerakond siin algatas. Neid ei olnud mõtet toetada olukorras, kus me juba tegelesime asjaga. Ma arvan, et me saame kõik väga hästi aru, et päris absurd oleks, kui sa tuleksid siia saali, hääletaksid ja ütleksid, et teeme nüüd eelnõu ja hääletame selle poolt, et teha iseendale ettepanek tegeleda asjaga, millega sa tegeled. Veits imelik! Ja oleks need eelnõud olnud sisulised, sellised, mis on suunatud käibemaksuseaduse muutmisele nagu see, mida me praegu siin arutama hakkame. Aga ei olnud. Kui keegi on vaadanud seda seaduseelnõu – jaa, EKRE-l oli –, aga kui me vaatame seda seaduseelnõu, siis selle seaduseelnõu sisu, eelnõu ise on tegelikult üks rida. Seda oli neil väga raske kirjutada. 

Nii et mina kutsun üles – rohkem ma ei taha minevikku meenutada – mineviku meenutamise asemel mõtlema, kuidas asi üheskoos ära teha. 

Mul on hea meel, et täna oli meie maja ees seda eelnõu toetav meeleavaldus. Sellel osalesid endised sotsiaaldemokraadid Belobrovtsev ja härra Laats ning avaldasid toetust sellele eelnõule. Ma tänan teid! Ma tänan teid! Seda tuge on tõesti vaja ja ma loodan, et siin saalis me tegelikult selle debati ja arutelu käigus jõuame selleni, et seda toetust tuleb muudkui juurde ja juurde. 

Nii et, lugupeetavad, selle eelnõu sisuline ettepanek on langetada toiduainete käibemaks 24%-lt 9%-le, et toetada Eesti inimesi, et toetada Eesti ettevõtjaid ja toetada majanduskasvu. Aitäh!

Aitäh! Enne küsimuste esitamist on protseduuriline küsimus. Või on sul, Peeter, näpp kogemata vastu läinud? Protseduuriline küsimus!  

Hea juhataja! Sina esindad juhatuses opositsiooni. Minu küsimus on, miks sa paigutasid kahe Lauri esinemise või kahe olulise eelnõu – toiduainete käibemaksu ja puudega inimeste automaksu – nii-öelda öö varju. Mehed võivad rääkida ilusat juttu, aga sina olid nõus, et nad seda öö varjus räägivad, et nii olulised teemad ei kõlaks kaugele. Miks sa tegid seda? 

Kuidas mina tegin? Juhatuses otsustati. Tegelikult tuli komisjonist ettepanek, et tollel päeval teha, ja siis paigutati vastavalt sellele, kuidas numeratsioon siin läheb. Aleksandr Tšaplõgin, küsimus. 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, väga ilus kõne! Te rääkisite nii siiralt sellest, kuidas te olete soovinud alandada toiduainete käibemaksu. Aga mul on küsimus, miks te ei toetanud toiduainete käibemaksu alandamist, kui seda pakkus Keskerakonna fraktsioon. 

Aitäh! See on väga oluline küsimus ja ma arvan, et seda tuleb lahata. Ja me lahkame! Aga tõesti, tegemist oli otsuse eelnõuga, ettepaneku tegemisega Vabariigi Valitsusele välja töötada lahendus, kuidas toiduainete käibemaksu alandada. See tähendas sotsiaaldemokraatide jaoks, kes olid siis valitsuses, ettepaneku tegemist iseendale tegeleda selle asjaga, millega me juba tegelesime. Me tegelesime sellega alates septembrist 2024. Selles mõttes ma teie südamerahuks ütlen, et me tegelesime sellega. Ma arvan, et see oli üks väga oluline põhjus, miks sotsiaaldemokraadid valitsusest välja kabetati. Aga ärge muretsege, me oskame ennast sinna ühel hetkel tagasi kabetada ja me jätkame selle teemaga kindlasti, kui me seda küsimust praegu juhtumisi ära ei lahenda.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh selle sisuka ülevaate ja põhjenduste eest! Oma küsimuses ma palun teil [astuda] korraks paremerakonna või meie valitsuserakondade kingadesse ja aidata selgitada, miks meie valitsuserakondade hinnangul eelnõu, mis ometigi on üle välja saanud nii suure toetuse ja mille [sisu] on teistes riikides edukalt rakendunud, ei võiks tuua Eestis õiglust ning toetada inimeste toimetulekut ja majandust. Siin võib ju tuua paralleeli sellega, et meil on sama dogmaatiline seisukoht ka astmelise tulumaksu puhul, mis samuti teistes riikides toimib. Mis siis Eestis nii erilist on, et õiglane ja inimestest hooliv maksusüsteem siin ei toimiks?

Aitäh! Teate, meil on Reformierakond. Ma ei ütleks, et see on midagi erilist tänasel päeval, pigem vastupidi. Aga tõesti, meil on Reformierakond. Te küsisite, kas Reformierakonna jaoks on õiglus kui väärtus oluline. Ma ei ole sellest kahjuks aru saanud. Tõesti, Eesti põhiseaduse preambulis on kirjas kolm väärtust, millel Eesti Vabariik põhineb: õigus, õiglus ja vabadus. Neist kahele Reformierakond keskendub, aga õiglus nende jaoks oluline ei ole. 

See on hästi kurb, kui meil on erakondi, kes ei saa aru, miks õiglus Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjas on. See ei ole seal niisama. Need inimesed, kes põhiseaduse koostasid, ja Eesti rahvas, kes selle heaks kiitis, [said aru], mida tähendab ebaõiglus. Okupatsioon näiteks on ebaõiglus. Kõik see, mis okupatsiooni ajal toimus, oli ebaõiglane. Nad on näinud seda, et kui inimestel on siin riigis vabadusi, aga võimalusi ei ole, siis õigluse pool ei tööta, siis sinu vabadused tegelikkuses ei tööta. Sul võivad need kirjas olla, aga sa ei saa neid vabadusi kasutada, kui näiteks sotsiaal-majanduslik pool ei tööta. Ebaõiglus võib ühel hetkel riigi uppi keerata, ebaõiglus loob populistlikke liikumisi, ebaõiglus paneb inimesed kurjustama, nii et nad võib-olla enam ei taha kuulata ja debatti pidada. Ma ei oska öelda, miks Reformierakonna vereringes puudub sellisele põhiseaduslikule väärtusele nagu õiglus truu olemine, ütleme niimoodi. 

Ma võin teile öelda, mida nad on mulle siin koridoris rääkinud. Nad on öelnud, et nende arvates on jätkuvalt igaüks oma õnne sepp. See on hästi huvitav, et nad arvavad, et igaüks peab nagu üksi pingutusega hakkama saama. Peaminister täna siinsamas infotunnis ütles, et kuulge, jätame inimestele rohkem raha kätte. Kui su palk on suurem, siis saad rohkem raha, kui su palk on väiksem, siis saad vähem raha. Kui su palk on väga väike, siis põhimõtteliselt ei saa sa üldse midagi. See vist tundubki talle õiglane. 

Võib-olla neil on omamoodi arusaam õiglusest, ega ma ei tea seda. Aga hästi huvitav on see, et "igaüks on oma õnne sepp" ei kehti millegipärast siis, kui me räägime julgeolekust ja sellest, et NATO ja Euroopa Liit peavad sabad koos hoidma ja seljad koos hoidma ning kõik peaksid Eestile mõtlema ja Eestisse panustama. Ja jumala eest, me oleme siin idapiiri valvajad, miks meile raha ei anta, me ju oleme kõik koos, üheskoos!? See on minu arvates natukene kahepalgeline lähenemine. 

Aga lõppkokkuvõttes, arvestades, mis praegu toimub, siis ausalt öeldes minu enda isiklik hinnang on see, et Reformierakond lihtsalt proovib päästa, mis päästa annab, Kristen Michal proovib võimul püsida iga hinna eest. Sellist rahasadu, mille nad teevad just jõukamale osale Eesti ühiskonnast, pole Eestis kunagi nähtud. Seda, et raha jagatakse, võttes laenu, pole Eestis mitte ükski erakond ja mitte ükski valitsus vist kunagi teinud. Ma isegi ei tea, kas Euroopas on seda tehtud, et sa lähed panka, võtad laenu ja siis ütled, et inimesed, ma jagan nüüd selle raha teile laiali. Ei, tavaliselt on mingeid investeeringuid tehtud või midagi muud, aga sellist asja pole kunagi nähtud. Ma arvan, et Reformierakonnas on paanika, nende fraktsioonis on paanika, sest nad ei saa aru, mida juhtkond teeb, ja juhtkond ei saa ka aru, mida nad teevad. 

Jürgen Ligi, kui te panite tähele eelarveprotsessis, on ju rääkinud mentaalsest olukorrast. Ta ütles ka eile minu küsimusele vastates, et mentaalne olukord opositsioonierakondade ja Eesti rahva seas on selline, et tuleb õppetund anda. Jürgen Ligi arvates õppetund peab olema selline, et kui kõik räägivad, et makse tuleb alandada – sotsiaaldemokraadid sellele nii palju ei rõhu, meie ütleme, et riik peab ikka toimima ka, aga teised räägivad, et makse tuleb alandada –, ent riik ei toimi ju, kui keegi makse ei maksa. Teeme siis niimoodi, et teeme riigieelarvesse suure augu ja pärast, kui teised võimule saavad, las nad siis tõstavad makse ja tunnevad, kui ebameeldiv ja keeruline see on. Ehk siis Jürgen Ligi ütles, et Reformierakond, Vabariigi Valitsus ja koalitsioon on andmas õppetundi opositsioonile ja Eesti rahvale. 

Mina ei ütleks, et see õppetund on, mina ütleks, et see on karistamine. Karistamine mitte selle eest, mida inimesed on teinud või mida opositsioon on teinud, vaid karistamine selle eest, et nad pole riigi juhtimisega hakkama saanud. Nii ebapädevat rahandus- ja majanduspoliitikat, kui Reformierakond siin viimasel ajal viljelenud on, pole kunagi Eestis nähtud. Ja loomulikult, kui inimesed ei saa enam aru, kuidas riiki juhtida, siis nad ei tunne enam häid ideid ära. Nad ei tunne neid enam ära! Võib-olla oli mure selles, et keegi teine esitas hea idee enne, ja siis nad tundsid, et nad sealt ka mingit võitu ei saa.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Jah, eks ma võin ka jätkata seda rivi, mida me siin viimastel päevadel oleme kuulnud. Ma eile küsisin sellises maksustruktuuri või maksupoliitika põhimõtete [võtmes] rahandusministri käest ja ta korrutas vähemalt kümme korda järjest, et käibemaks on majanduse mõttes täiesti neutraalne: tõsta või ära tõsta, mitte miskit ei juhtu. No kui rahandusminister niisuguseid asju väidab, siis see on ikka väga imelik. Kui me räägime konkreetselt toiduainetest, põllumeestest ja toidutootjatest, siis sa avasid ka selle, kuidas [käibemaks] tegelikult mõjub. Viimastel aastatel kahjuks ongi nii, et Eesti toidu osakaal meie kaubanduses väheneb, sisse tungib odavam ja tihti ebatervislikum toit. Aga teine asi, mida Reformierakond kardab, on see, et siis eelarve miinus ju suureneb. Kas see tegelikult ka niimoodi on? Või on nii, et kui toiduainete käibemaksu vähendada, siis võib sellel ka positiivne mõju olla?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult, kui mõnda maksulaekumist vähendada, siis kindlasti see mõjutab eelarvelaekumist ka, selles mõttes on [mõju] tulude poolele negatiivne. Aga Rahandusministeerium ju ei vaata mitte ainult seda, mis on selle seadusemuudatuse otsese [mõju] number, vaid ta vaatab, mis on riigieelarveline mõju. Riigieelarveline mõju on loomulikult oluliselt väiksem. Muidugi ei maksa kuulata rahandusministrit või peaministrit, kes väidavad, et üldse selle maksumuudatuse mõju on 400 või 500 miljonit eurot, sellepärast et nad ei ole seda eelnõu lugenud. See ei ole niimoodi. See ju puudutab põhitoidukaupu, mitte kõiki toidukaupu, ja see ei puuduta alkoholi. See mõju on oluliselt väiksem. 

Kui te tahate, siis te võite vaadata, seletuskirjal on ka see tabel juures. Selle on tegelikult Rahandusministeerium ja Regionaal- ja Põllumajandusministeerium koos teinud ja seal hinnatakse kogu seda mõju tõesti 170 miljonile eurole. Aga nagu ma ütlesin, see on lõpuks ligilähedal sellele summale, mille valitsus, nii Reformierakond kui ka Eesti 200, soovivad jagada sellele 10%-le inimestest, kes on kõige suurema sissetulekuga. Nii et kui teha toiduainete käibemaksu langetus selle raha kinkimise asemel kõige jõukamatele, siis tegelikult ei oleks sellel mingit erilist mõju eelarvele. Aga mõju oleks inimeste toimetulekule – positiivne mõju, palju positiivsem kui see, kui rikastele raha jagada – ja mõju oleks loomulikult ka Eesti ettevõtjatele. Loomulikult ka Eesti ettevõtjatele! 

Ja kui on räägitud sellest … Ma vaatasin, täna tuli … Kes see Eesti Panga ökonomist oli, kes selle postitas? Rasmus ... (Saalist öeldakse midagi.) Mida? Ei olnud? Ikka oli vist. Ühesõnaga, see postitus, väide, et kaubandusettevõtted või kaubandusketid on hakanud suuremat kasumit võtma kui varasematel aastatel – ma ei tea, kas see nii on või mitte. Kaubandusketid ise ütlevad, et ei, see niimoodi ei ole. Aga isegi kui see nii on, siis sellel on väga lihtne põhjus. Kui inimesed jäävad vaesemaks, kui toit läheb kallimaks, siis nad ostavad vähem toitu ja loomulikult ei ole võimalik neil ettevõtetel, kes müüvad seda [kaupa], ka enam ots otsaga kokku tulla, sellepärast et nende käibed langevad ja nende kasumid langevad ka. See võibki toidu kõrge hinna põhjus olla. Kuigi kaupmehed ütlevad, et nemad seda ei tee. Ma lõppkokkuvõttes ei oska öelda. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Teie sõnavõtt oli, ma arvan, piisavalt selge ja veenev, et siin saalis ja suure tõenäosusega ka telekate ees ei ole enam inimesi, kes ei mõista, miks peaks seda eelnõu toetama, miks on mõistlik liikuda samas suunas ja mööda sama teed, mida on läinud mitte ainult Euroopa Liidu enamik, vaid praktiliselt kogu Euroopa Liit – võib öelda, kogu see riikide seltskond, kuhu me ikka kuuluda tahame. Nad on langetanud toiduainete käibemaksu, et inimestel oleks ostukorv soodsam, ja maksustanud rohkem neid asju, neid teenuseid ja võib-olla ka vara, mida inimene ilmtingimata ei vaja, ja madalamalt seda, mida ta eluliselt vajab, nagu toiduained seda kahtlemata on. 

Aga kui me oleme selle esimese lugemise täna läbinud ja peaks tekkima olukord, kus hakatakse kahtlema katteallikates ja muus taolises, kas sotsiaaldemokraadid oleks valmis arutama – minu meelest oli see ka Toomas Lumani ettepanek –, et ehk teha see esialgu tähtajaliselt? Võib-olla teha selline kokkulepe kaubanduspartnerite ja sektoritega, et vaadata, kas toiduainete käibemaks jõuab siis hindadesse või ei jõua, see langetus? Ehk esialgu tähtaegselt piloteerida ja kui toimib, siis sellega jätkata?

Suur tänu! See on hea küsimus ja ma arvan, et Toomas Luman tõesti toetas seda mõtet, mida me täna siin arutame. Ja ta väga pikka aega juhtis liitu, mis esindab väga paljusid Eesti ettevõtjaid. Tegelikult, kui ma nüüd õigesti mäletan, on reformierakondlased ikka kuulanud Toomas Lumanit ja ma kutsun Reformierakonda üles Toomas Lumanit uuesti kuulama. Tõesti see mõte on ju väga mõistlik. Kui meil on kahtlus ja kui meil on küsimus, kas see töötaks, siis me ei pea [kehtestama] seda nii suures mahus. Me ei pea seda [kehtestama] püsivalt, vaid me võime öelda tähtaja. Vaatame, kui see toimib, siis saame sealt edasi minna, kui seal on midagi vaja parandada, saab seda parandada. 

On riike – mina ei kutsu selleks üles, aga ma ütlen, et on riike –, kes rakendavad erinevaid mehhanisme. Näiteks Rootsil on plaan anda oma konkurentsiametile ülesanne kontrollida, et kogu see maksulangetus jõuaks tarbijani, et kaubandusettevõtted seda kasu ära ei võtaks. Rootslastele selline skeem sobib. Kui üks Euroopa riik, kes on vaba olnud oluliselt pikemat aega kui Eesti, ja turumajandust tänu oma ajaloole palju paremini tundev riik peab mõistlikuks see samm teha, riiklikke mehhanisme rakendada, siis võiks seda vabalt ka Eesti teha. 

Nii et tõesti, Toomas Lumani ettepanek on toetada toiduainete käibemaksu vähendamist ja kaaluda võimalust teha see ajutiselt, mingiks perioodiks, ja selle pealt siis analüüsida, kuidas edasi minna. Ma arvan, et väga mõistlik asi.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Ettekandja, suur aitäh teile selle põhjaliku ülevaate eest! Nii nagu te ütlesite, see on väga põhjalik ja hea arutelu. See seadus oleks kasulik põllumeestele ja teistele Eesti inimestele, samuti omavalitsustele ka selle tõttu, et koolitoidu pakkumist oleks kergem ja soodsam korraldada. Meil alles oli siin arupärimine haridus- ja teadusministrile koolitoidu jaoks täiendavate vahendite saamise kohta. Ta mainis, et see on kohaliku omavalitsuse kohustus, see ei ole riigi kohustus, ja nad peavad ise hakkama saama. See samm oleks üks võimalus kergendada kohalike omavalitsuste ülesannet koolitoitu pakkuda. 

Aga minu küsimus. Te olete valitsuse laua taga olnud ja mulle on tundunud, et Reformierakond ja peaminister ettevõtjaid alati väga usaldavad ja kuulavad neid. Kas te teate, kas peaminister on, kui ta tõesti sellest teemast tahaks rohkem teada, mitte kuulata ainult rahandusministri nõunikku, kes on lugenud üht ajaleheartiklit, kutsunud ettevõtjad ümarlaua ümber kokku ja rääkinud nendega sellel teemal? Kas ta on kutsunud ka kaupmehed ümarlaua ümber ja rääkinud nendega ja teinud sellise hea tahte kokkuleppe?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Teate, mulle ei ole teada, et peaminister oleks huvi tundnud inimeste toimetuleku, toidu hinna ja selle vähendamise võimalikkuse ja mõjude vastu, et ta oleks ettevõtjad ja kaupmehed kokku võtnud ja nendega suhelnud. Nad pole mulle seda öelnud.

Aga mulle on teada see, mida ma olen meediast lugenud: nii peaminister, rahandusminister kui ka terve Reformierakond on minu arvates süüdistanud ettevõtjaid liigses ahnuses, poodide ehitamises, kasumi teenimises selle pealt. Minu mäletamist mööda peaministrile ei meeldi see, et ettevõtjad tegelevad turumajandusega Eesti Vabariigis, ehitavad poepindu. Kui ma õigesti mäletan, siis ta süüdistas ettevõtjaid korduvalt selles, et kuidas on nüüd niimoodi, et näete, Rimi ja Prisma ja Coop ja kõik teised on ehitanud omale poepindu. Vaadake, kui suured poed, seal mahuvad kaks ostukäru teineteisest mööda – mingid sellised asjad. Vähemalt mulle tundus, et see jutt kuskile sinna hakkas tüürima. Jah, väga palju on ettevõtjaid süüdistatud, et nemad on toidu kõrgetes hindades süüdi. 

Mina nii ei arva. Mina arvan, et ettevõtjad tegutsevad nendes raamides, mis riik on neile loonud. Ja kui riik on jätnud midagi tegemata, siis ei ole mitte ettevõtja süüdi, vaid on süüdi see, kes on mitukümmend aastat valitsuserakonnas olnud. Selles mõttes ma pigem ütleksin, et see on peaministri enda tegemata töö või peaministri erakonna tegemata töö. 

Mul on tekkinud ka selline küsimus. Kristen Michal rääkis sellest, et vaadake, kaubanduspinnad on nii suured ja kulu nendele on suur, loomulikult peab toidu hindade abil suuremat marginaali teenima. Kõik on õige. Kõik on õige! Ma arvan, et see ongi õige väide. Minu ainuke küsimus on see, et aga mis sellest rääkida. Mis see järeldus on? Mis sammu valitsus nüüd teeb? See kõlas niimoodi, et öeldi, et vaadake, liiga suured pinnad on, nüüd hakkab valitsus neid kokku tõmbama. Ma ei tea, kas viskavad täringut? Ma ei ole tegelikult aru saanud, mis see järgmine samm on. Kuidas nad siis selle probleemi kavatsevad ära lahendada? Mingid poed tuleb kinni panna? Kas nad teevad lihtsalt nii, et igas linnas Rimi võib valida, mitu poodi või kaubanduspinda ta kinni paneb? Ma tegelikult ei saanud aru sellest loogikast. Jah, see võib nii olla, aga kuidas toidu hind nüüd madalamaks tuleb, seda vastust ei ole. On ainult väide, mis mõju [nendel pindadel] on, aga ise te olete lasknud seda teha. 

Ma mäletan, et sotsiaaldemokraadid aastaid tagasi rääkisid, et palju mõistlikum oleks omavalitsustel planeerimisel kasutada seda võimalust, et nad ei lase nii palju suuri kaubanduspindu teha. Selline asi võib juhtuda. Aga toona minu mäletamist mööda Reformierakond ütles, et meil on ettevõtlusvabadus. Nüüd öeldakse, et ettevõtjad on süüdi, et nad seda vabadust on kasutanud. See on päris huvitav seisukoht. 

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et Keskerakonna fraktsioon palus valitsusel vähendada toiduainete käibemaksu, et see oli lihtsalt otsuse eelnõu. See ei vasta tõele. Mina esitasin isiklikult seaduseelnõu Eesti puu- ja köögiviljade käibemaksu alandamiseks ja teie seda ei toetanud. Miks te valetate?

Aitäh! Kui te isiklikult esitasite ja selline Keskerakonna eelnõu oli, siis ma ei oska seda kommenteerida. Aga ma arvan, et puu‑ ja köögiviljadest on liiga vähe ja see oli meie seisukoht tollel hetkel. Rohkem oleks olnud vaja teha. Rohkem! Ja see oli ka see, millega me tegelesime. Kui te mäletate, siis see analüüs puudutas ju oluliselt laiemat toidusortimenti. Rohkem! 

Tegelikult, kui nüüd mõelda, siis mis me valitsuses veel välja pakkusime lisaks puu‑ ja köögiviljadele? Kui majandusminister tõi valitsuskabinetti sellise ettepaneku, et [ka] pensionärid võiksid suurettevõtjate elektrihinda tasuda, et energia oleks odavam sellistele energiaintensiivsetele ettevõtetele, siis me ütlesime, et jah, me oleme nõus seda arutama. Seal on oma majandusloogika, kuna nendel ettevõtetel on oluline mõju majandusele ja seal ümber on teised ettevõtjad, kes tegutsevad. Aga me tahame, et see puudutaks ka toiduainetööstust ja eelkõige köögivilja kasvatamist. Nagu me teame, kurk ja tomat, eriti talvisel ajal, vajab päris palju elektrienergiat, mis kipub kallis olema. Aga see võiks olla. 

Kui me nüüd teeme võrdluse Soomega ja mõtleme – meil on toodud seda näidet –, miks on teatud poodides Soomest toodud kurgid ja tomatid odavamad kui Eestis kohapeal kasvatatud, siis üks vastus on, et lisaks [madalamale] käibemaksule ja kõigele muule on Soomes odavam elekter. Me teame, et Soomes on energia odavam tänu hüdro[energiale] ja kõigele muule ning ka see mõjutab tootmist. Sel teemal me oleme arutanud. Ma mäletan, et meil oli sotsiaaldemokraatidega üks [arutelu], kus oli inimesi Eesti Pangast, väga erinevatest liitudest, ministeeriumist, ettevõtjate, põllupidajate ja toiduainetootjate seast. See oli vist mais, kui meil toimus päris pikk, selline neljatunnine arutelu, kuskohas me neid teemasid lahkasime.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma eelküsijale võib-olla tuletaks meelde, et Eesti on ikkagi Euroopa Liidu liige ja meil kehtib siin selline olukord, kus me ei saa lihtsalt oma kodumaist toodangut maksudega niimoodi otseselt eelistada. Võib-olla see on vastus tema küsimusele, mis tal teile oli. 

Aga minu küsimus on hoopiski selline. Ma olen siin tegelikult suhelnud juba pikemat aega ka Reformierakonna liikmetega just sellelsamal toiduainete käibemaksu teemal. Tegelikult väga paljud neist toetavad seda. Need, kes ei toeta, ketravad sedasama Jürgen Ligi mantrat, aga selle saab argumentidega puruks lasta. Minu küsimus teile on: mis on Reformierakonnaga teie arust juhtunud? Maksude alandamine ja ostujõu suurendamine on ju ometigi parempoolne poliitika. Mis selle erakonnaga on teie arust juhtunud?

Aitäh! Mina arvan, et kõige õigem oleks küsida politoloogide käest, mis on juhtunud. Võib-olla nad annavad palju adekvaatsema hinnangu kui mina konkurentide esindajana siin saalis. Aga halvasti on, jah. Halvasti on tõesti! See rahandus- ja majanduspoliitika, mida tehakse – ma ütlen, et nii halba poliitikat pole Eesti Vabariigis kunagi nähtud. 

Hüppame korra jälle riigieelarve juurde. Riigieelarve on miinuses, nüüd tõstetakse riigikaitsekulud miljardi euroni – okei, järgmisel aastal on natuke vähem, aga siis on miljard eurot umbes, sinnakanti. Miinuses eelarves sa suurendad kulusid miljardi võrra ja vähendad tulusid 780 miljonit! No sõbrad, lihtne matemaatika! Peaks aru saama, et kui nii rumal või nii ohtlik ettepanek parlamenti tuua, ja peaminister julgeb veel rääkida, et see on hea, siis ma ei oska midagi öelda. Me kahe aasta pärast kõik ägame selle all, mida praegu Reformierakond Eesti majanduse ja Eesti rahandusega teeb. Nendega on juhtunud midagi väga halba. Nendega tõesti on selles mõttes midagi väga halba juhtunud. 

Ma arvan, et halb on see, et nad on valinud omale erakonna juhiks ja peaministriks inimese, kes on osutunud mitte põhimõttekindlaks, vaid reitingumurelikuks juhiks. Reitingu pärast, ainult reitingu pärast ei tohiks asju ja otsuseid teha. Ma ise kahtlustan, et see tegelikult väga palju ei pruugi reitingule juurde anda. Aga kõige hullem on see, et see saab olema väga valus kõigile Eesti inimestele, kõigile Eesti ettevõtjatele.

Me võime siin praegu, ma ei tea, keegi võib naerda selle jutu peale, aga tegelikult Mart Võrklaev seda teab. Mart Võrklaev on seda kritiseerinud. Annely Akkermann on ka tegelikult kritiseerinud seda lähenemist, sellist lähenemist eelarvele. Nad tegelikult saavad aru, mida sunnitakse neid tegema. Ja see on väga kole, see tõesti on väga kole. 

Nagu ma enne meenutasin, Jürgen Ligi ütles, et meil on siin rahval või ühiskonnas mingi mentaalne seisund ja selles mentaalses seisundis ei ole võimalik midagi muud teha. Mina ütleks niimoodi, et valitsuses on mingisugune mentaalne seisund. Ja see on päris problemaatiline. Neid otsuseid sellisena ei tohiks teha. Mina julgen öelda, et nii vastutustundetut valitsust pole kunagi olnud. See kõik on juhtunud: neil on kaos, neil on segadus, nad ei tea, kuhu nad lähevad, nad ei tea, kuidas Eestile uuesti hoog anda, nad ei tea, mida teha selles olukorras, kuskohas inimesed on toimetulekuraskustes. Ma arvan, et nad ei tea, mida teha selles olukorras sellepärast, et nad võib-olla ei teagi, et inimestel raske on. Mõnikord juhtub ka niimoodi.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Lauri! Lihtsalt, läheks korra konkreetseks. Ma loen, et selles eelnõus on juttu põhitoiduainetest. Võib-olla seletate, mis on need põhitoiduained ja mis on kõrvaltoiduained? Võib-olla väga konkreetsel näitel, näiteks Lotte maisikepikesed. Kas see on põhitoiduaine? Lihtsalt, minu valijaid huvitavad sellised asjad. Lotte maisikepikesed, 130 grammi, praegu maksab Selveris 1 euro 15, ma vaatasin. Kas see on n-ö teraviljatoode, mis läheb sinna põhitoiduainete alla, või ei ole?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on kurb teid kurvastada, aga need Lotte maisikepikesed ei lähe sinna alla. Ja mul on teile veel üks halb uudis: ka Kinder Surprise ei lähe sinna alla ja Snickersit ei saa sellega odavamaks. Me ikka lõppkokkuvõttes räägime põhitoiduainetest, mis on põhiliselt lihatooted, on ju, mis iganes vormis liha on. Ja me pigem räägime ikka teraviljatoodetest, mis lõppkokkuvõttes on sai, leib, sepik või mõni muu vorm, mis sellest teha saab. Me tegelikult räägime piimatoodetest: piimast endast, juustust ja muudest asjadest. Ja loomulikult puu-, juur- ja aedviljad. Need on põhitoiduained. 

Ma arvan, et nii on õiglane ka. Lõppkokkuvõttes on vaja tegeleda sellega, mis inimese toidulaual on olulise tervisliku toidulaua osana. Maisikepikesed jäävad selle eelnõu järgi nagu luksuseks. Aga ma loodan, et me suudame riigieelarvet nii palju kohendada, et see pakub tuge ka neile inimestele, kelle jaoks maisikepikesed on täna nagunii luksus. See on mõnes mõttes probleem. 

Kui ma riigieelarve kõnet hakkasin kirjutama, siis ma kirjutasin sotsiaalmeediasse, et head inimesed, kirjutage, kuidas teil läheb. Ja väga palju inimesi kirjutas. Tõesti, need lood on tegelikkuses väga kurvad. Need lood on sellised, kuskohas inimestel tuleb lõppkokkuvõttes ühes kuus hakkama saada, kulutades toidule, ma ei tea, 150 eurot, nagu üks naine kahe lapsega. Siis küsid ta käest, et kuidas te ikkagi hakkama saate, ja ta ütlebki, et lisaks allahinnatud toidule on toiduabid ja kõik asjad, aga tervislikku toitu nemad ei söö. Nad ei saa endale seda lubada, see pole võimalik. Võib-olla ainuke tervislik asi on kartul, on ju, juurviljadest ei ole võimalik seda teha. 

Üks naisterahvas Pärnust kirjeldas, et tema ja tema mehe sissetulek jääb, ma ei tea, mingisuguse 1200 euro juurde – kuskile sinna. Mõlemad on väga tublid tööinimesed, neil on paar last peres. Ja ta ütles, et no vabandust, üks on toiduprobleem, aga teine probleem on see, et mingeid uusi riideid lastele ei osteta. Ja seda, et naine endale oleks uusi riideid ostnud – ta ütles, et ta pole endale midagi ostnud, kõik raha läheb laste peale, aga ka lastele ei saa kahjuks uusi riideid osta. Seda luksust ei ole. 

Veel oli hästi palju neid inimesi, kes kirjutasid, et nad on omastehooldajad ja kui keeruline neil on, või siis on mingisugune puue või mingisugused muud mured. Nad kirjeldasid summasid, kui palju neil kulub elamisele. Mitte midagi ei jää järgi. 

Ja kui me nüüd asetame selle sinna, et naeruvääristatakse või öeldakse, et toiduainete käibemaksu langetamisel pole mõju, siis ei, sellel on mõju. Ja kui me asetame nende inimeste [jutu] selle riigieelarve [kõrvale], mille ettepanek on 114 miljonit ja rohkemgi suunata 10%-le kõige rikkamatele inimestele, kes teenivad 5000, 6000, 7000 eurot kuus palka, 1848 eurot iga aasta juurde, siis teate, kui palju see 1848 eurot [hoopis neid] inimesi aitaks. Ka seesama käibemaksumuudatus, mis lõppkokkuvõttes tooks aastas keskmisele perele umbes 600 eurot hõlpu, aitaks neid väga palju. 

Nii et neile on maisikepikesed luksus, aga neile on tegelikult päris palju normaalsest elementaarsest toidust luksus, mida näiteks siin kohvikus või sööklas iga päev süüa saab.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, juhataja! Hea ettekandja! Kuulasin oma toas teie ettekannet ja arutlust, vastuseid küsimustele. Te ütlesite, et te pole näinud valitsust, kes võtaks laenu ja selle laiali jagaks, mitte ei investeeriks. Ma ütlen teile, et valitsus võtab laenu 1,6 miljardit ja samal ajal 1,3 miljardit valitsus investeerib ka. Ja 1,2 miljardit suurenevad kaitsekulud, see on rohkem kui normikohane või NATO‑s kokku lepitud 2%. Nii et laen katab eelkõige kaitsekulusid, investeeringuid ja üldsegi mitte jooksvaid püsikulusid. Te vist ei ole eelarve esimest lehekülge läbi lugenud.  

Teine asi on see, et president Lennart … (Vaatab saaliekraani ja näeb, kui palju aega veel on.) Jaa, ma juba näen! President Meri ütles, et …

Teie aeg!

… Eestile on kombeks üks president korraga. Laevas ei ole pootsmanil oma rooli, samamoodi autos mitte. Ja kui sotsiaaldemokraadid hakkasid …

Aitäh!

… eelarvega seoses käibemaksuarvutusi tegema …

Teie aeg!

... põllumajandusministeeriumis, siis see ei ole nagu lubatav.

Läks paljuks, aga aitäh! 

Aitäh! Esiteks, ma pean teid tunnustama: te olete kindlasti hea näide reformierakondlastest, keda huvitab toiduainete käibemaksu langetus. Ma tean, et parteidistsipliin võib-olla sunnib teid hiljem siin komisjoni esindajana või lõpuks parlamendisaadikuna teistmoodi hääletama, aga ma saan aru, et teile see pakub huvi ja te ise sellesse usute. Ja ma usun, et reformierakondlasi tegelikult oma kabinetis on veel salaja kuulamas. Ma kujutan ette, kuidas Mart Võrklaev või keegi teine kabinetis või vaikselt mõne kõlari kõrval kuulab. Kes te seal kuskil olete, tulge saali! Arutame, see debatt tegelikult on vajalik! Lõppkokkuvõttes ei pea olema erakonna esimees see, kes ütleb, mismoodi alati hääletama peab, oma südametunnistust võib ka kuulata ja meid toetada. 

Aga jah, te võite seda kõike niimoodi esitada. Te rääkisite järgmise aasta eelarvest. Minu mäletamist mööda järgmise aasta nominaalne puudujääk on ikkagi 4,5%. See on ligi 2 miljardit eurot. Ligi 2 miljardit! 

Ja teate, ma ütlen teile, et see on ka väikene demagoogia, kui rääkida, et kõik kaitsekulud on investeeringud. Laskemoon näiteks tegelikult ei peaks minema investeeringu alla. Lõpuks on see jooksev kulu. Te teete neid tšiki-prikisid selle riigieelarvega, ma ütlen, lõppkokkuvõttes väga vastutustundetult. Ja ma arvan, et kõige vastutustundetum on see, et olukorras, kus päriselt ei ole väga tihti Eestis olnud sellist elukallidust ja toimetulekuraskusi, nagu paljudel inimestel praegu on – objektiivselt kõigil seda probleemi ei ole –, need, kes on kõige suuremas hädas, saavad pisku ja neil, kellel kõige paremini läheb, nagu topitakse taskud raha täis. Tavaliselt sellises olukorras nii ei ole tehtud. Ja siis peaminister patsutab [õlale] ja ütleb, et ägedad mehed olete! Et 5000 euro teenija, sul ongi seda 1848 eurot rohkem vaja! 

Sellist suhtumist pole olnud. Ma küll ei mäleta. Kui te mäletate, võib-olla on seda varem tehtud. Aga ehk ei tasu meenutada, sest kui Reformierakond on valitsuses olnud, siis reeglina see võib-olla ei ole nagu kõige parem asi olnud. Ja ma ei nõustu teiega riigieelarve osas, see tegelikkuses nii ju ei ole.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mulle on jäänud mulje, et me võitleme siin mõnes mõttes vale asja eest: et kes on kõige kõvem erakond, kes kõige rohkem suudab vähendada toiduainete hinda. Ma arvan, et kiitust väärt on kõik, kes on selle teema tõstatanud: sotsiaaldemokraadid, Keskerakond, EKRE ja kes iganes on veel siin taga olnud. Kiitus kõigile! Viime fookuse ikka õige koha peale! Eesti inimestel on vist ükskõik, kuidas lõpuks toiduhinna vähendamine tuleb, kes on selle algatuse taga, kes on selle eelnõu taga.

Aga mul on küsimus. Kas te olete rääkinud ka koalitsioonierakondade juhtidega või saadikutega ja küsinud, kas on mingisuguseid konkreetseid nüansse, mida nad tahaksid selles eelnõus muuta? Või nad sooviksid hoopis ise midagi esitada, et toiduainete hind väheneks, et me saaksime lõpuks öelda, et Eesti inimestel läheb toidukorv mõnevõrra odavamaks, mida ju kõik siin saalis olevad inimesed sooviksid?

Aitäh! Ma kahjuks ei ole kõigi koalitsioonisaadikutega rääkinud, aga need, kellega ma rääkinud olen – no mulle on jäänud vähemalt mulje, et nad tahaks seda eelnõu toetada ja nad ei ole üldse rahul sellega, mis riigieelarvega tehakse. Näiteks vaadake Annely Akkermanni sõnavõtte meedias valitsuse plaanide kohta. Praegu ta enam seda öelda ei saa, valitsus on need otsused ära teinud, aga varem ta ikka kritiseeris. Ja Mart Võrklaev tegelikult. Ma kahtlustan, et ka neil sees natukene kripeldab, võib-olla nad oleks tahtnud teha teisi samme, aga erakond ei luba. 

Aga ma lõppkokkuvõttes täpselt, detailselt ei tea, mida seal mõeldakse. Eks on niimoodi, et neil on mure partei reitingu pärast. Sellest on minu arvates kõik rääkinud. See on põhimure Reformierakonnas. Eesti majandusest, ma olen kuulnud, räägivad nad vähe. Rahandusest, olen kuulnud, räägivad vähe. Toimetulekust pole minu kuuldes mitte ükski inimene rääkinud. Peamine mure on jah, mis saab Reformierakonna reitingust. Rohkem mul informatsiooni ei ole.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu ülevaatega. Selleks palun siia rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid Riigikogust! Rahanduskomisjon arutas esitatud eelnõu oma istungil 22. septembril, meile tutvustas seda Riina Sikkut. Lisaks rahanduskomisjoni liikmetele osalesid istungil Aet Külasalu ja Madis Aben Rahandusministeeriumist. Peale Riina Sikkuti esitlust käidi kõik punktid uuesti läbi. Kõikidel komisjoni liikmetel oli veidi täpsustavaid küsimusi, millele saadi ka vastused. 

Tõsi, nii nagu ka praegu välja toodi, mõjud eelarvele on erinevad. Kui langetada käibemaksu kõikidel toiduainetel, on mõju 400 miljonit, aga kui vaid esitatud põhitoiduainetel, siis umbes 200 miljonit. See suurusjärk toodi välja. 

Peale arutelu võttis komisjon vastu kolm otsust. Neist kaks esimest olid konsensuslikud ja need olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind. Tehti ka kolmas ettepanek: teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Toimus ka hääletamine. Poolt olid Annely Akkermann, Diana Ingerainen, Maris Lauri, Aivar Sõerd ja Mart Võrklaev, vastu olid Aivar Kokk, Andrei Korobeinik ja Riina Sikkut, erapooletuid ei olnud.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea kolleeg! Mu esimene küsimus on selline. Valitsus ja keskpank ise on öelnud, et käibemaksu muutus jõuab hindadeni. Nad on öelnud seda küll tõusu kohta, et käibemaksu tõus tõepoolest tõstab hindu ja kandub edasi [muudesse] hindadesse. Millega siis põhjendatakse seda, et langus ei kandu edasi, et see on võimatu? Kui käibemaksu muutus ühes suunas jõuab hindadesse, millest siis selline tugev reformierakondlik arvamus, et käibemaksu langetamine ei jõua hindadesse?

Aitäh! Me arutasime seda komisjonis ja nagu ma ütlesin, meile olid abiks Aet Külasalu ja Madis Aben Rahandusministeeriumist. Toodi välja teiste maade näited, kus käibemaksu alandamine kahjuks ei ole jõudnud lõpphindadesse. See oli mitme riigi näitel, mitte ainult siin näiteks toodud Lätis. Ja tõesti, Soome praegu seda proovib, proovib ettevaatlikult, kas pool protsenti alandamist avaldab mõju või mitte. Käidi läbi, millest hind kujuneb, milline on see ahel ja millised on osakaalud. Käibemaks moodustab tõepoolest umbes kolmandiku, aga kahjuks ei ole mitte mingit garantiid, et see langetus lõpphinda jõuab.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on see, kas komisjonis oli sellest juttu või kas Rahandusministeerium kommenteeris natuke pikemat vaadet. Tavaliselt üritatakse hinnata – ja Rahandusministeerium seda ka teeb – lühiajalist mõju eelarvele. Seal arvestatakse küll maksupõrgetega ja nii edasi, kui palju see jätab inimestele raha kätte ja kui palju läheb tarbimisse. Aga kas oli juttu ka sellest, milline oleks põhitoiduainete madalama käibemaksu mõju sektori ettevõtjatele ja põllumeestele? Kas see looks töökohti juurde, kasvataks see sektori mahtu, võimekust investeerida? Kas sealtkaudu ei võiks eelarvesse keskpikas perspektiivis siiski rohkem raha laekuda? Kas sellest oli juttu?

Aitäh, hea küsija! Sellest niisuguses ulatuses juttu ei olnud.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et komisjon tegi otsuse tagasi lükata. Aga kas te saaksite palun avada, mis põhjusel otsustati tagasi lükata? Miks ettepanek toiduhinna alandamiseks komisjonis toetust ei leidnud? Ja kui võimalik, kui see teie käsutuses olevast protokollist nähtub, siis kes hääletasid komisjonis selle poolt, et selline ettepanek tagasi lükata? Kui tohib küsida. 

Aitäh! Nii nagu ma juba korra ette lugesin, olid tagasilükkamise poolt Annely Akkermann, Diana Ingerainen, Maris Lauri, Aivar Sõerd ja Mart Võrklaev. Vastu olid Aivar Kokk, Andrei Korobeinik ja Riina Sikkut. Ja kõige suurem põhjus on ikkagi see, et käibemaksu alandamine tekitab riigieelarvesse puudujäägi umbes 200 miljonit, aga ei ole kindlust, et see langus jõuaks lõpptarbijani, et see jõuaks hindadesse.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma siiski parandan teid selle Soome märkuse osas. Soomes tegelikult kehtib toiduainetele soodsam käibemaksumäär, ja juba päris pikalt. Aga ma küsin teilt hoopis selle kohta, et vastuses minu kolleegile te väljendasite, et te ei saanud toetada komisjonis seda eelnõu põhjusel, et see viiks riigieelarvest tulu ära. Aga samas on teie enda erakond teinud algatuse vähendada hasartmängumaksu. Kas te saaksite palun selgitada, kuidas hasartmängumaksu puhul alandamine töötab ja kuidas see töötab toiduainete puhul?

Aitäh küsimuse eest! Mina pidasin silmas seda, et hetkel Soome plaanib seda käibemaksu pool protsenti alla tuua, et nad arutavad seda. Aga seda teist teemat me komisjonis ei arutanud.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No tegelikult on niimoodi, võib-olla ma peatun sellel, et Madis Aben teid seal konsulteeris. Ma mäletan, kui ma veel ei olnud poliitikas, see võis olla aasta 2018 või 2019, kui Madis Aben kirjutas Äripäeva pika arvamusloo. Ma imestusega lugesin seda. Ta kirjutas, et maailmamajandus ja riikide majandused enam kunagi langeda ei saa, need ainult tõusevad edasi. Siis ma hakkasin mõtlema, et Madis Abenil on päris huvitavaid mõtteid. 

Aga kui me vaatame Saksamaa kogemust 2020. aastast, siis hinnad langesid, kui käibemaksu langetati. Ja hinnatakse, et umbes 70% maksulangetusest kandus hindadesse. Portugalis, kui see 2023. aastal tehti, kandus see peaaegu täiel määral edasi. Portugal võttis lisameetmeid, millega jälgiti põhitoodete hindade muutumist, ja [tulemusi] ka avaldati. See avaldas ettevõtetele mõju. Kas komisjonis arutati ka seda, et kui see muudatus teha, siis mida saaks sellega koos teha, et suurendada võimalust, et see langetus kandub ka tarbijahindadesse?

Teie aeg!

Aitäh! Me ei arutanud seda komisjonis sellisel kujul.

Tanel Kiik, palun!

Hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kas te komisjonis arutasite seda kaubandus-tööstuskoja pikaaegse juhi Toomas Lumani ettepanekut, et 100 000 inimese arvamust ja väga paljude parlamendierakondade arvamust võiks ju arvesse võtta nii, et esialgu rakendada toiduainete käibemaksu langetamine tähtajaliselt, vaadata, kuidas see toimib, ja siis selle põhjal teha püsiv otsus, kas sellel on jumet või ei ole, kas see jõuab hindadesse või mitte? Kas seda olulist küsimust arutati Riigikogu rahanduskomisjonis? Ja kui ei arutatud, siis miks ei arutatud? See on esimene küsimus. 

Kuna mul on veel 20 sekundit aega, siis ma küsin ka teise küsimuse. Hea kolleeg Annely Akkermann, kes vist juba lahkus siit ruumist, andis mõista, et valitsuses oli nagu kapten, niisugune tähtis erakond, Reformierakond, ja pootsmani rollis olid sotsiaaldemokraadid, ma saan aru. Kas te olete aru saanud, millises rollis Eesti 200 seal on ja kui palju on teil sõnaõigust ja arvamusõigust? Mis hetkel võib arvata, et Reformierakond valitseks täitsa üksinda, nagu ta on ka kunagi enne proovinud?

Aitäh selle küsimuse eest! Sellel rahanduskomisjoni istungil me ei arutanud Toomas Lumani ettepanekut ja ammugi mitte seda pootsmanide teemat.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma oletan või eeldan, et komisjon tegi väga sisulise arutelu sellel teemal, mitte ei põhinetud lihtsalt kellegi mingisugusel arvamusel. See tähendab seda, et kindlasti Rahandusministeeriumi esindajad olid teinud analüüsi. Üks asi on see, mis on Eesti-sisene arvamus, aga kindlasti on vaadatud väljapoole ka. Ma küsin nii. Sellel ajal oli teada, et päris mitmes riigis plaanitakse toiduainete käibemaksu langetada. Seal usutakse, et see mõju on, ja need valitsused plaanivad selle jõustada. Kas Rahandusministeerium oli uurinud teiste riikide plaane, kuidas seda kavatsetakse ellu viia? Kas ta oli selle analüüsi teinud ja esitas selle komisjoni liikmetele?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, rahanduskomisjon meil seal oli ja sellest rääkisid nii Madis Aben kui ka Aet Külasalu. Viidati analüüsile, mis tehti suhteliselt hiljuti mõttekojas Paraxis, kus analüüsiti, milline võiks olla maksutõusude mõju vaesemale elanikkonnale. Natuke me sellest rääkisime. Mina isiklikult küsisin, et äkki nad teavad või on silma jäänud mingid meetmed, kuidas me just neid inimesi aidata saaks. Mul on väga suur mure üksikvanemate ja üksinda elavate pensionäride pärast. Sealt tuli küll välja, et meede, mis toimib, on ikkagi otsetoetuste suunamine nendele inimestele, kes seda vajavad. Selline üldine maksulangetus ei anna sellist efekti. Sellest me küll rääkisime.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea kõneleja! Te väitsite, et üks põhiline põhjus, miks eelnõu tagasi lükata, on see, et ei ole kindlust, et [käibemaksu] alandamine jõuab lõpphindadesse. Siin on aga kummaline vastuolu. Mind huvitab, kas selle peale ei mõeldud komisjonis. Ometigi ju Eesti ümber kõik naaberriigid kaaluvad ja plaanivad seda ning [lähevad] ühel või teisel viisil toiduainete käibemaksu alandamisele. Seda on teinud paljud riigid. Jääb selline tunne, et neil oli kindlus, aga meil ei ole. Millest tuleb selline erinevus? Kas nemad siis teevad midagi väga valesti ja meil on eriliselt võimekas analüüs ja me näeme asju teistmoodi ja targemalt? Kas sellist asja nagu võrdlus ei tehtud? Miks on Eestis see arvamus nii märkimisväärselt teistsugune kui kõikidel või väga suurel hulgal teistel riikidel ümberringi?

Aitäh! Tegelikult see tundub tõesti hästi loogiline, et see ravim, mis toimib seal, võiks toimida ka siin. Aga meile toodi välja erinevad riigid, kus oli seda tehtud ja kus tegelikult sellist pikemaaegset, ütleme, kolm kuni viis aastat kestvat mõju hindadele ei olnud. Need hinnad ei olnud sellisel määral alla tulnud. Seda küll esitleti, jah.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Alati on debatt hea ja kasulik siis, kui on laua taga rohkem osapooli. See võis mul kõrvust mööda minna, aga te saate kohe seda parandada ja täiendada. Kas sellele arutelule komisjonis olid kutsutud ka näiteks kaupmeeste esindajad ja ettevõtjad, alates Oleg Krossist, kes tegelikult avab maal kauplusi ja on avaldanud arvamust? Kas oli kaasatud ka see sektor, keda tihti süüdistatakse selles, et nad on kasuvõtjad, nad jätavad kasumi endale, see ei jõua inimesteni? Kas selline arutelu toimus? Tõepoolest, üle nende pea või nende selja taga rääkida ei ole ju mõistlik.

Aitäh selle küsimuse eest! Selles komisjonis kaasamise ringi ei tehtud, aga neid süüdistavat hoiakut ma ka ei tajunud.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mõnevõrra tegi minu küsimuse sissejuhatuse juba kolleeg Helmen Kütt ära. Ma tahtsin ka uurida, kas oli komisjonis arutelu nende paljude organisatsioonide tagasiside üle, kes on andnud positiivse tagasiside, et selline asi võiks Eestis toimida. Minu jaoks on katusorganisatsioon ennekõike just põllumajandus-kaubanduskoda, kes alati esindab [oma liikmeid] minu hinnangul väärikalt ja tasakaalukalt. Aga kuna selle küsimuse vastuse ma sain, siis ma küsin mõnevõrra teistmoodi sama küsimuse, mille ma esitasin Lauri Läänemetsale. Kas komisjonis oli arutelul, et mingeid alternatiivseid variante pakuvad välja näiteks Eesti 200 või Reformierakond, ma ei tea, kas või komisjonis omavahel? Midagi sellist, millega te oleksite valmis just toidu hinna vähendamise nimel edasi minema? 

Aitäh! Me seda sellisel kujul ei arutanud. Aga kehtestada mingisugused toiduainete hinnad või nende piirid – seda on väga keeruline avatud turu korral teha. Küll aga, nagu ma juba ütlesin, mind huvitas, kuidas ikkagi konkreetselt aidata neid inimesi, kes kõige rohkem selle maksutõusu tõttu pihta said. Siis oli vastus, et need on otsetoetused täpselt nendele inimestele, kellel seda vaja on.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Muidugi, toiduainete käibemaks ja see eelnõu ise on vist teema, mida pretsedenditult vist peaaegu kogu ühiskond toetab. Kõiksugu erialaliidud, ettevõtete liidud, ettevõtted, inimesed, 100 000 allkirja – ei ole peaaegu mitte kedagi peale valitsuse, kes oleks selle vastu. Valitsus on tegelikkuses selles üksi.

Aga ma lähen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Minu arvates on ikka väärikas, et inimene tuleb oma palgaga toime, mitte ei ela toetustest. Aga me räägime, et ka 1500 või 1600 eurot teenivatel inimestel on raske ja keeruline nende toiduhindade juures [toime tulla]. Neile me ju ei hakka toetusi jagama. Ehk ma küsin uuesti. Kas ma sain õigesti aru, et Rahandusministeerium ei esitanud komisjonile neid analüüse? Nad ei olnud uurinud teistest riikidest, kuidas nemad kavatsevad tulevasi toiduainete käibemaksu langetusi teha ja mismoodi jõustada? Mu küsimus oli see, kas Rahandusministeerium oli Soomega ühendust võtnud, Rootsiga ühendust võtnud, Lätiga ühendust võtnud. Ja kas oli tehtud analüüs või see oli lihtsalt Rahandusministeeriumi enda arvamus mingi vana info pealt?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, Rahandusministeerium ikkagi esitas analüüse. Nad olid uurinud, kas nendes maades, kus on toiduainete käibemaksu alandatud, on hindadele pikaaegne mõju. Ja seda mõju kahjuks ei ole olnud. Ja mul oli õnn viibida riigieelarve kontrolli erikomisjonis, kus me kõikide nende gruppidega saime kokku, nii toidutootjate kui ka toidumüüjatega. Ja ausalt öeldes ma sellist konsensust ei tajunud, et nad kõik oleksid olnud nõus, et kui põhitoiduainete käibemaksu alandada, siis see jõuab hindadesse.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Züleyxa Izmailova.

Head kolleegid! Head Eesti inimesed, kui te veel ärkvel olete ja jälgite! Tõepoolest, Eesti on üks väheseid Euroopa Liidu riike, kus toidule ei kehti käibemaksusoodustust. Eestlaste toidule kehtiv maks ei tee vahet esmavajadusel ja luksusel. Samal ajal kui hinnad on kasvanud, on inimeste ostujõud langenud ning järjest enamate toidulaud muutub kesisemaks. Aga olukorras, kus maksupoliitika peaks inimest toetama, olema õiglane ja proportsionaalne inimese tegeliku sissetulekuga, tahab valitsus võtta jooksvate kulude katteks SMS-laenu ja jagada tuhandeid eurosid riigieelarvest kõige rikkamate inimeste kontodele. 

Kas see on aus või õiglane? No ei ole! Aga miks see eelnõu on ikkagi vajalik? See on vajalik sellepärast, et näiteks eelmise aastaga võrreldes on toidukaupluste müügimaht augustikuu seisuga langenud 5%. See tähendab, et inimesed jätavad üha sagedamini midagi ostmata, ja mitte seepärast, et nad tahaks ostmata jätta, vaid seepärast, et nad ei saa lihtsalt endale lubada isegi esmavajalikku. See 5% [langust tuleb] toidukaupadest.

See on selge märk, et Eesti on jäänud hinnatõusu spiraali. Kõrged hinnad pidurdavad esmatarbekaupade tarbimist, see omakorda kahjustab kohalikku põllumajandussektorit ja toiduainetööstust, mis on tööandjaks paljudele eestlastele. Ja see omakorda nõrgestab juba kogu Eesti majandust ja inimeste ostujõudu. 

Importkaupade osakaal Eestis kasvab, kohalik toodang taandub. Odavam välismaine toit tõrjub meie kodumaise toodangu poelettidelt ning õõnestab meie toidujulgeolekut. See on fakt, mille on esile toonud ka Eesti toiduliit. 

Sellelt riigi ühtsust lõhkuvalt inflatsioonispiraalilt hoo mahavõtmiseks on toiduainete käibemaksu langetamine praeguses olukorras üks kõige tõhusamaid viise. Aga lisaks toiduliidule, keda ma juba mainisin, ja enam kui 100 000-le Eesti inimesele ütlevad ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Eesti Kaupmeeste Liidu alla koondunud ettevõtted ja töösturid, et toidukaupade käibemaksu alandamine on möödapääsmatu samm Eesti toidujulgeoleku, tarbijate heaolu ja kohaliku majanduse konkurentsivõime tugevdamiseks. 

Aga kui meie valitsus jätkab toidu käibemaksu erisuseta ja pigistab sealt, kus enamik eestlasi juba niigi on koomale tõmmanud, siis meie naabrid liiguvad hoopis vastassuunas. Lätis kehtib maksusoodustus imikutoidule ja madalam käibemaks kohalikule puu- ja köögiviljale. Ning Läti valitsus valmistab ette otsust, millega alandatakse põhitoiduainete käibemaks 12%-le. 

Rootsi plaanib juba järgmise aasta teisest kvartalist vähendada toiduainete käibemaksu 12%-lt 6%-le. Saksamaal ja Prantsusmaal on toiduainete käibemaks 7%, Soomes hakkab peagi kehtima 13,5%-line toiduainete käibemaks. Hispaanias ja Itaalias on toiduainete käibemaks 10% ning olulisemate toiduainete puhul on see vaid 4%. Suurbritannias on peaaegu kogu toit üldse käibemaksuvaba.

Need sammud pole juhuslikud. Riigid võitlevad toidu hinna konkurentsis oma siseturu ja oma tootjate eest. Kui Eesti valitsus jääb ka siin mokk töllakil vahtima, ei jää me mitte ainult kõrge toiduainete käibemaksuga saareks Euroopas, vaid muutume veelgi ebaatraktiivsemaks turismi sihtkohaks. Toiduainete ja teenuste hinnatase mõjutab otseselt turismisektori konkurentsivõimet. Kui Rootsis, Lätis ja Soomes hinnad langevad, siis Eestis muutub söömine ja majutamine väliskülalistele veelgi kallimaks. See omakorda vähendab turismi ja sisenõudlust, mis on kaks valdkonda, mille taastumist me just praegu hädasti vajame. 

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Kriitikud väidavad, et käibemaksu alandamine toob kaasa riigieelarve tulu vähenemise, aga see eeldaks, et inimene, kellele jääb toidu ostmisest natuke rohkem raha alles, jätab selle oma kontole ega suuna seda tarbimisse. Seda nimetatakse madala elastsusega kauba maksutulu languse efektiks. See põhineb teoorial, et maksutulu muutus sõltub sellest, kui elastselt reageerib tarbimine maksumäära muutusele. 

Aga Eesti puhul see ei kehti, sellepärast et meie inimeste säästumäär on üks madalaimaid Euroopas. Inimesed kulutavad praktiliselt kogu oma palga ära ja hea, kui nad palgapäevanigi vastu peavad. Tihti saab raha juba enne otsa. 

Sisuliselt pole Eestis teisi põhimäärast madalama maksumääraga kaupu, mida inimesed säästude eest saaksid tarbida. Kui toidult jääb kuus üle 20 või 30 eurot, liigub see raha kohe tagasi tarbimisse, kvaliteetsema toidu peale või muule vajalikule. Kõik need kulutused on meil maksustatavad 24%-lise käibemaksuga. 

Seega, suur osa maksulaekumistest taastuks ringtarbimise kaudu ja tegelik eelarveline mõju oleks mõõdukas, samal ajal kui sotsiaalne ja majanduslik mõju oleks märkimisväärne. Põhitoiduainete käibemaksu alandamine aitab murda hinnatõusu spiraali ja pidurdada inflatsiooni. Kui toiduhinnad stabiliseeruvad, aeglustub surve palkade ja hindade vastastikusele tõusule. See on esimene samm, et välja tulla inflatsiooni ja maksutõusu spiraalist, mis on meid juba mitu aastat painanud. 

Samal ajal tugevdaks see samm kodumaist toidutootmist, sest hinnavahe välismaise importkaubaga väheneks. See tähendab kindlustunnet tootjatele, töökohti maal ja paremat toidujulgeolekut Eestis. Aga see tähendab ka edukamat minekut meie turismisektorile ja tervislikumat toidulauda Eesti rahvale. 

Kokkuvõtteks tahan öelda, head kolleegid, et see eelnõu on lisaks muule ka majanduse tasakaalustamise meede, mis aitab vähendada hinnasurvet, tõsta ostujõudu, taastada nõudlust ning anda hoogu kodumaistele tootjatele ja teenindussektorile. Kui meie naabrid alandavad toiduainete käibemaksu, siis ei saa Eesti endale lubada, et me jääme kõrge maksumääraga riigiks. Nii et, head kolleegid, ma palun teil seda eelnõu toetada, sest see oleks tõesti esimene samm hinnatõusu spiraalist väljumiseks. Aitäh!

Järgmisena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Hea ettekandja! Head kolleegid! Alustan lühidalt kiitusega. Hea eelnõu, kindlasti tuleks toiduainete käibemaksu alandada. Kiidan personaalselt ka Zuzut. Ma arvan, et see oli kindlasti selle koosseisu kõige parem kõne: sisukas, katsid enamuse fakte ära. Nii et ma saan rohkem keskenduda mõnedele seonduvatele asjaoludele. 

Noh, mida ütles siis kolleeg Reformierakonnast? Ei ole vaja maksuerisusi, on vaja otsetoetusi. Need on parim lahendus. Seda juttu olen ma Reformierakonnalt kuulnud tõesti nii pikka aega, et tahaks öelda, et lapsest saadik olen Reformierakonnalt seda kuulnud, aga nii kaua vist ei ole Reformierakonda olnud. Aga terve see aeg, kui Reformierakond on olnud, on nad rääkinud, et kõige parem lahendus on otse inimesi toetada, mitte näiteks maksuerisusi kasutada. Aga tegusid ei ole sellele kunagi järgnenud. Otse vastupidi, kui me räägime sellistest otsestest toetustest, siis Reformierakonna juhtimisel vähendati oluliselt näiteks suurtele peredele suunatud toetust. See on väga otseselt väga konkreetse sotsiaal-majandusliku aspektiga seotud. Nende juhtimisel kaotati ära – muide, peab ütlema, et ka sotsid toetasid seda – see tulumaksu[soodustus], mida inimesed said tänu lastele. Seegi oli väga konkreetselt lastega peredele suunatud. Nii et need otsetoetused – see jutt on lihtsalt üks vale. Aga see, et Reformierakond valetab, ei tohiks enam kedagi imestama panna, nii et mina ka ei imesta. 

Nüüd, teine asi, mis puudutab seda Reformierakonna juttu, et käibemaksualandus ei kandu hindadesse. Jälle vale! Tegelikult kogemused Euroopas näitavad, et kandub. Ja tegelikult on Euroopas näiteid ka selle kohta, kuidas soodustada, et kanduks. Mida on tehtud näiteks Portugalis ja Saksamaal? Üks asi on see, et statistikaamet ja konkurentsiamet on pärast seda langetust hakanud jälgima kokkulepitud ostukorvis olevate toodete hinna muutusi ja jälgimistulemusi regulaarselt avaldama. Ja Portugalis tehti ka seda, et kehtestati üleminekuperiood, mil poekette kohustati avaldama varasemaid hindu ja maksulangetusele järgnenud hindu. See mõjus väga hästi ja maksulangetus kandus väga hästi hindadesse edasi. 

Nii et kui mitte ainult teha maksulangetus, mis on vajalik, vaid mõelda sinna juurde meetmeid, mis toetaks selle edasikandumist hindadesse, siis küll ta kandub. Ja seda, et selline [langetus] edasi kanduks, [saaksid olulisel määral] toetada ka asjaomased sõnumid valitsuselt. 

Ma toon näite sellest ajast, kui EKRE oli valitsuses ja langetati kütuseaktsiise. Siis ütles toonane rahandusminister Martin Helme üldse mitte väga suure tiraažiga ajakirjas, et valitsus alandab aktsiise selle mõttega, et selle mõju ka tarbijateni jõuaks. Ja juhul, kui see ei peaks jõudma, kaalub valitsus seda, et panna mootorikütused kriitiliste toodete nimekirja, millisel juhul valitsus peab hakkama ise hindu reguleerima. Ettevõtjad on targad inimesed, funktsionaalne lugemisoskus on olemas. Nad said aru, et parem on ikkagi maksulangetuse mõju tarbijatele edasi kanda, mitte hindade regulatsioon riigi kätte anda. 

Nii et Reformierakond, teil on palju, mida mõelda ja arutada, saate fraktsioonis selle asja käsile võtta. 

Nüüd, head sotsid! Ma usun, et te olite juba peaaegu [rahul], et Epler, näed, kirub siin Reformierakonda. Ma siiski pool kõneaega säästsin teie jaoks, võib-olla nelja minutit ei kulugi. No ma hakkan pihta kõigepealt sellest, et kas te usute või ei usu ise sellesse, et teie eelnõu edasi läheb, ja kas te vähemalt teete kõik, mis võimalik, et see läheks. Vähemasti olete kogu oma riviga kohal. Samas näen oma kurvastuseks, et head kolleegi Võrust Anti Allast pole. Arvatavasti ta tegeleb praegu sellesama asjaga, millega ta on tegelenud viimased paar kuud. Ta räägib Võru inimestele, et tema ei toetanud automaksu kehtestamist. Aga võtad hääletustulemused lahti: Anti hääl on seal poolt. Ma arvan, et ta võib-olla täna rääkis Võru kaubanduskeskuses inimestele sellest, et ta langetab koos kolleegidega toiduainete käibemaksu. Aga noh, ei piisa sellest. Vähemalt kohale tuleb tulla ja oma hääl sellele anda. 

Kunagi ju ei tea. Nagu siin Läänemets ütles, on palju reformierakondlasi, kes tema teada salamisi toetavad seda. Ja vaata, ühel päeval juhtubki see, et need tulevad saali, aga Allase hääl on puudu ja ikka ei lähe läbi. Piinlik lugu, eks ole. Nii et siin avaldub ka sotside silmakirjalikkus. 

Teine, kus see avaldus eriti otseselt, oli Läänemetsa kõne. Tegelikkus Eestis on see, et käibemaksu tõusu tegid sotsiaaldemokraadid koos Reformierakonnaga. See on vastuvaidlematu fakt. Nüüd Läänemets püüdis selle kuidagi panna kastmesse, et see oli ajutine ja justkui see ajutisus oleks tänaseks juba läbi. Ei ole ju nii! Ta ise ütles, et ajutisus oli mõeldud kuni järgmiste valimisteni. Ma ütleksin, selline mõttetu ajutisus: enne valimisi saavad kõik parteid küsida mandaadi, et kui me [valitsusse] läheme, siis me muudame ühte või teist maksu üles- või allapoole, ja selleks ei pea olema eelmine koosseis seda ajutisena kehtestanud. Nii et see oli lihtsalt selline püüe kuidagi [jätta mulje], et ikkagi justkui sotsid nagu ei oleks tõstnud käibemaksu. Tõstsid küll. 

Lisaks sellele, et valitsusele tehti siin ettepanekuid, et tuleks hakata mõtlema käibemaksu langetuse üle, olid ka konkreetsed eelnõud, mis meie erakond esitas ja minu teada ka Keskerakond esitas. Need oli konkreetsed eelnõud, et langetada toiduainete käibemaksu. Ja sotsid hääletasid sellele vastu. Ja noh, see põhjendus, mille kolleeg Läänemets täna siin tõi, miks nad vastu hääletasid – nad hääletasid vastu, sest nad tegelesid sellega –, on sihuke piinlik põhjendus. Ma mäletan, me Piret Hartmaniga pidasime siin seda vestlust ja ma küsisin temalt, et kas te siis toetate. Ja vaat siis Hartman ütleski, et ta otsustas luua töögrupi, et analüüsida, kas on vaja seda toetada. Noh, me teame, miks avalikus halduses tehakse töögruppe: selleks, et asi edasi lükata või tagasi lükata. Nii et see, et me tegime juba analüüsi, ei ole kuigi veenev argument. Ja mul on tunne, et Eesti inimesed on aru saanud, et ikkagi käibemaksu sotsid tõstsid. 

Konkreetne eelnõu on hea eelnõu. Kahju, et teil ei olnud selgroogu, kui te valitsuses olite, toetada seda, et see käibemaksuerisus teha. Aga täna mina julgen küll öelda, et mina toetan seda eelnõu ja seepärast ma hääletan Reformierakonna juhtimisel tehtud tagasilükkamise ettepaneku vastu. 

Mul on üks personaalne ettepanek ka kolleeg Läänemetsale. Seda on teisedki siin rääkinud, aga tema täna oma kõnes rääkis ka sellest pagana 1848 eurost, mis ta hakkab järgmine aasta rohkem saama. Konkreetne ettepanek, Lauri, on see: aga anneta see kuidagi niimoodi nähtavalt, et kuskil registris on näha, et sa annetasid selle. Anna ära! Siis see ei paina sind, saad öösiti rahulikumalt magada ja inimesed saavad näha, et lugu selle 1848 euroga on sul kenasti lahendatud. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats. 

Igaks juhuks palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, nii palju, kui teid siia saali veel on jäänud sellisel hilisel tunnil! Ja loomulikult inimesed, kes jälgivad pingsalt meid interneti vahendusel! Ma alustan sellest, et tõesti, siin on erakondi, fraktsioone, kes on eelnõu, mis puudutab toiduainete käibemaksu langetamist, siinsamas juba [esitanud]. Meie oleme seda teinud vähemalt neli korda ja ma arvan, et EKRE samuti kolm-neli korda. See teema on olnud päris tihti meil siin laual ja saalis. 

Eks siit puldist on täna tõesti kõlanud palju valesid ja süüdistusi. Lugupeetud sotside esimees rääkis oma kõnes hästi palju, kuidas valitsus on ikkagi küündimatu ja saamatu ja mis valed otsused kõik on olnud. Aga ma arvan, et ta rääkis ikkagi sellest valitsusest, kus sotsid olid ise ka pundis, sellepärast et teistmoodi see ei ole ju võimalik. Ja praegune valitsus, kus sotse enam pundis ei ole, lihtsalt jätkab sama küündimatult. 

Tuleb ausalt öelda, head sõbrad – ka sotsid peavad seda tunnistama –, et ega rahvas ju rumal ei ole. Inimesed väga hästi mäletavad, kes tõstis käibemaksu, millal tõsteti, kelle toel ja mis makse veel tõsteti. See on tõesti silmakirjalik, mis praegu toimub. Seda maksu, mida te ise tõstsite, tulete nüüd langetama. See on loomulikult õige, ma ei vaidle sellele vastu, aga te saate aru: te olete ju ise selle maksu välja pakkunud ja te olete järjepidevalt meie eelnõu mitte toetanud ja isegi selle maha hääletanud. Tagatipuks ütleb sotside esimees, et me hääletasime vastu, me ei toetanud seda, kuna me ise ka tegelesime selle [teemaga]. No kuldsed sõnad ju! See tuleb kuskile üles kirjutada. Me ei toetanud seda head mõtet, kuna me ise tegelesime sellega. Tule taevas appi! 

Aga mida siis rahvas räägib ja mida ta ei ole unustanud? Selle nimel, et olla valitsuses, selle nimel, et omada ministriportfelli, kiitsid sotsid heaks erinevaid maksutõuse. Hakkame neid loetlema. Tulumaksu tõus 20%-lt 22%-le. Hea, et veel kaht protsenti ei tulnud juurde. Käibemaksu tõus 22%-lt 24%-le. Kehtestasite automaksu, kehtestasite auto registreerimistasu. Erandkorras tõstsite erinevaid aktsiise: bensiini-, diisli-, gaasi-, elektri-, samuti alkoholi- ja tubakaaktsiisi. Tõstsite eriarsti visiidi tasu, haiglavooditasu, tõstsite majutuse käibemaksu 9%-lt 13% peale, ajakirjandusväljaannete käibemaksu 5%-lt 9%-le. Muutsite maamaksu määrasid nii, et maamaks on tõusnud. Muutsite haigushüvitiste maksmise korda nii, et töötajad ja tööandjad maksavad rohkem. See muudatus viidi sisse 1. juulil 2023. See on kõik teie töö. 

Maksustasite ka pensioni, mis meie ajal viidi maksustamise alt välja. Kaotasite tasuta maakondliku ühistranspordi. Ja nüüd te tulete ütlema, et see valitsus on küündimatu, saamatu ja need otsused on valed, mis on tehtud. Kas te tõesti arvate, et rahvas on rumal? Need on kõik teie otsused koos Reformi ja Eesti 200-ga. Ärge arvake, et rahvas on rumal!

Ja nüüd teiselt poolt, tõesti, tuleb selline nutulaul, et meil on toimetulekuga probleemid, inimestel ei ole söögilaual korralikku toitu. Selle jaoks on vaja käibemaksu langetada. Loomulikult on vaja langetada ja sellest me oleme ju pidevalt ja kaua rääkinud. Aga mille tagajärjel see kõik on toimunud? Sõbrad, see on teie töö vili, mida te tahate praegu parandada. 

Meie erakond loomulikult toetab toiduainete käibemaksu langetamist, nii nagu ta on toetanud ka enne. Me oleme mitmeid kordi toonud [selle sisuga] eelnõusid siia saali. Ja on väga küündimatu see suhtumine, mida ka lugupeetud sotside esimees siin [demonstreeris]: me ei toetanud neid, kuna me ise tegelesime sellega. Jõudu teile!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 661 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamist.  

Head Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 661 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 37 Riigikogu liiget, vastu 21, erapooletuid 0. Sellega seoses on eelnõu tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Oleme läbinud 12. päevakorrapunkti.  

Ja liigume tänase viimase, 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 625 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Tervist, head kolleegid! Kell on peaaegu 12, nii et varsti on meil neljapäev. See juba pikalt menetluses olnud seaduseelnõu on oma eesmärgiks seadnud taastada õiglus. Iseenesest on see hästi lühike, sellega muudetakse mootorsõidukimaksu seaduse § 15, lisades sinna uue punkti 4 järgmises sõnastuses: "mootorsõidukit, mis on puudega inimese omandis.".

Nii et väga lihtne, ainult üks lause, aga tegelikult on sellel väga suur mõju, sest see muudatus sätestab, et kui mootorsõiduk on registreeritud puudega isiku nimele, ei kohaldata sellele sõidukile aastamaksu. Registreerimismaks tuleb jätkuvalt tasuda. 

Eesmärk on täiendada mootorsõidukimaksu seadust sättega, mille kohaselt on maksuvabastuse aluseks mootorsõiduki omamine puudega isiku poolt. Muudatus puudutab ainult mootorsõiduki aastamaksu, nagu ma ütlesin. Eesmärk on tagada, et maksustamisel arvestatakse sotsiaalselt haavatavate sihtrühmade vajadusi ja toimetulekut. 

Nagu me kõik teame, nii puudega inimesed kui ka paljulapselised pered on põhiseadusega eraldi kaitstud. Meie arvates on mootorsõidukimaksu seaduse vastuvõtmisega tekkinud ebaõiglus, sest ei paljulapselised pered ega puudega inimesed ei ole saanud seda, mida nad peaksid põhiseaduse järgi saama, ehk erilähenemist. 

Valitsus üritas vahepeal seda lastega perede küsimust kuidagi lahendada – meie arvates ikkagi ebapiisavalt – ja [küsib]100 eurot vähem auto aastamaksu iga lapse puhul. Aga puudega inimesed jäid valitsuse huviorbiidist välja. Meie arvates ei ole see absoluutselt õiglane. Puudega inimestel on sageli suurenenud sõltuvus isiklikust transpordist seoses liikumispiirangu või meditsiiniliste vajadustega, mistõttu on otstarbekas sätestada neile maksuerand. Seda me üritame oma seaduseelnõuga ka teha. 

Tegelikult on ka õiguskantsler Riigikogus oma seisukohti esitades öelnud, et on olemas vajadus maksustamispoliitikas erisuste loomiseks puudega inimeste suhtes. Õiguskantsler juhtis tähelepanu, et põhiseadus kohustab riiki tagama puudega inimestele erilise toe ja kaitse, nagu minagi juba ütlesin. 

Kehtiv seadus puudega isikutele maksuerandeid ei sätesta. Kui võrrelda teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, siis võib täheldada, et mitmes riigis, näiteks Saksamaal ja Soomes, on puudega inimestele kehtestatud sõidukimaksusoodustused või -erandid. Eesti õiguskorras on puudega inimestel juba mitmeid soodustusi sõidukite kasutamisel, näiteks parkimissoodustused ja kütuseaktsiisi tagasisaamise võimalus. Käesolev muudatus täiendaks seda toetuste paketti maksusüsteemi tasandil. Meie arvame, et see oleks õiglane. 

Eelnõu kohaselt tehtav muudatus aitaks vähendada puudega inimeste maksukoormust ja toetaks nende igapäevast toimetulekut. Kuna isiklik transpordivahend võib olla ainus reaalne võimalus pääseda tööle või arsti juurde või saada sotsiaalteenuseid, on sellel maksuvabastusel oluline roll puudega inimeste elukvaliteedi säilitamisel. Seega on sotsiaalne mõju selgelt positiivne, majanduslik mõju riigieelarvele on mõõdukas ning hõlpsasti prognoositav, arvestades puudega isikutele registreeritud sõidukite arvu. 

Alles hiljuti on nii Riigikogu kui ka presidendi poole pöördunud mitu puudega inimesi ühendavat organisatsiooni, kes ootavad meilt, et me ikkagi sekkuksime ja puudega inimesed saaksid erandi. Meie kindlasti seda toetame. Nii et palume toetada seda ka teistel, kindlasti kõik saavad aru, et tegu on haavatava ühiskonnarühmaga. Meie ülesanne on seda rühma eriliselt [kohelda] ja kaitsta. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tõesti oluline eelnõu. Ja tegelikult, kui see täna läbiks esimese lugemise, oleks võimalik see liita nendele teistele eelnõudele, mis on valitsuselt tulnud, et mingidki muudatused ja leevendused inimestele, vähemalt puuetega inimestele sisse viia. Aga kuidas teie saate aru valitsuse käitumisest? Kui algses automaksu eelnõus olid erisused puuetega inimestele siis, kui nende autod olid ümber ehitatud, siis president ei kuulutanud seda välja, viidates sellele, et automaksuvabastus peaks olema ühtne kõigile puuetega inimestele. Ent selle asemel, et seda teha, mida tegid koalitsioonisaadikud: nad võtsid üleüldse puuetega inimestele ette nähtud maksuvabastuse ära ja ütlesid, et nad hakkavad maksma toetusi. Toetused on minimaalsed. Kas teile ei tundu selline käitumine ikkagi päris küüniline?

Aitäh! Väga õige küsimus! Tegelikult valitsuse käitumine automaksu puhul oli algusest peale hästi kummaline ja ega see palju mõistlikumaks ajaga ei ole läinud. Ma mäletan, et paljulapseliste perede toetusrühm sai mitu korda kokku. Meie ülesanne, mille püstitas selle rühma esimees, Eesti 200 liige Igor Taro, kes on nüüdseks juba ministriks saanud, oli väga lihtne: töötada välja mingisugused toetusmeetmed, mis oleksid rakendatavad just paljulapselistele peredele, et nende elu lihtsamaks teha. Soov oli tekitada neile erandid, mis puudutavad mootorsõidukimaksu. Tegelikult me natuke vaidlesime, aga päris kiiresti jõudsime üksmeelele ja töötasime välja meetmete paketi, mis ei olnud väga suur: teatud soodustused alates kolmandast lapsest ja alates viiendast lapsest. Ma enam päris täpselt neid ei mäleta. 

Ja miks ma ei mäleta? Sellepärast, et see kunagi pole töösse läinud. Ühel hetkel eelnõu algatajad lihtsalt ütlesid, et ei, ei mingeid soodustusi. Põhimõtteliselt me töötasime sahtlisse. See paber jäigi sahtlisse, enam see pole sealt kunagi välja tulnud. Nii et kui esialgu oli plaan, et paljulapselised pered võiksid ikka erandeid saada, sellepärast et ka põhiseadus kaitseb neid erilisel viisil, siis päeva lõpus otsustati, et ei tee mingeid erandeid, kõik maksavad samamoodi. 

Ja kahjuks oli täpselt sama lugu ka puuetega inimestega. Ka nende puhul hakati välja mõtlema mingisuguseid huvitavaid skeeme, selle asemel et lihtsalt vabastada nad mootorsõidukimaksust. See on ühest küljest kindlasti küüniline ja teisest küljest täiesti arusaamatu. Ma siiamaani ei saa aru, miks valitsus selles olukorras niimoodi käitus.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas ei oleks tark lisada nende puudega inimeste hulka ka sotsiopaadid või need, kellele teiste inimeste kannatused korda ei lähe ja kes arvavad, et kõik ongi kõige paremini?

(Naerab.) Aitäh! Aga nende näol ei ole tegemist isegi mitte niivõrd sotsiopaatidega, vaid misantroopidega ehk inimestega, kellele teised inimesed lihtsalt niisama ei meeldi. Ma saan vihjest aru. Aga ma arvan, et me võiksime ikkagi jääda selle juurde, et kui inimesel on vastav dokument olemas ja tema ongi puudega inimene, siis tema puhul oleks erand tehtud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Milline mõju oleks sellel meetmel, mida me praegu arutame, sellele grupile inimestele, kes saaksid selle leevenduse?

Nagu ma mainisin, sellel oleks kindlasti sotsiaalne mõju ja sellel oleks kindlasti majanduslik mõju. Kusjuures sotsiaalne mõju ja majanduslik mõju oleks inimesele ja majanduslik mõju ka riigieelarvele. Ma arvan, et sotsiaalne mõju inimesele on selge. On selgelt positiivne, kui inimene ikkagi saab aru, et tema eest hoolitsetakse, et tema ongi eraldi kaitstud, nagu meie põhiseadus ütleb. See peabki niimoodi olema. Majanduslik mõju on kindlasti samamoodi positiivne, sest me teame, et puudega inimestel on hästi sageli tagasihoidlik sissetulek, ja kindlasti neid inimesi see puudutaks eelkõige. Aga ma arvan, et ka majanduslik mõju oleks lisaks sotsiaalsele mõjule positiivne. Mis puudutab majanduslikku mõju riigieelarvele, siis tegelikult see väga koormav kindlasti ei oleks. Ma arvan, et palju olulisem on see eesmärk, et ikkagi puudega inimesed oleksid eraldi kaitstud. Siin on see olukord, kus eesmärk õigustab vahendeid.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aga läheme edasi. Peeter Ernits, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Jaa, praegu on juba südaöö. Lugupeetud juhataja, ma küsin, miks te paigutasite nii olulise küsimuse, puudega inimeste probleemide eelnõu, südaöösse, kui kõik normaalsed inimesed magavad ega suuda jälgida. Eelnevalt oli toiduainete käibemaksu asi enne südaööd. Miks te niimoodi paigutasite? Mitmed asjad oleks võinud olla hiljem, näiteks need, mis on sümboolsed, aga mida me siin enne arutasime, näiteks Clyde Kulli asi ja mingite direktiivide paikaloksutamine.

Hea kolleeg Peeter Ernits! Konkreetne eelnõu on olnud korduvalt päevakorrast välja võetud ja on tekkinud ka arutelu võimatus. Sellisel juhul on juhatus lähtunud väga selgelt seisukohast, et siis läheb see järjekorra lõppu, mitte midagi ei ole teha. See on olnud juhatuse tava juba väga pikalt. Te olete viimases koosseisus värske liige, aga niisugune on tava. Kui arutelu võimatusi tekitatakse liiga palju, siis on juhatusel väga vähe võimalusi sellele kuidagi tähelepanu juhtida ja ühel hetkel üks võimalus on see asukoht. Aga ma võin teid rõõmustada: Riigikogu liikmed on hoones ja on valmis osalema nii arutelul kui ka hääletusel. Nii palju, kui ma olen näinud, kolleegid on siin kõik kohapeal olemas. 

Aga head kolleegid, läheme edasi. Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu saali kõnetooli tutvustama rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere õhtust, head kolleegid! Mul läheb … Jaa, sain lahti oma faili. 

Austatud juhataja! Head kolleegid! On mitu korda juba Riigikogu päevakorras see eelnõu olnud ja rahanduskomisjongi on seda juba paar korda arutanud. Soovitakse laiendada puuetega inimestele soodustusi mootorsõiduki aastamaksust. 

Valitsuse arvamust oleme samamoodi küsinud. Valitsus edastas oma arvamuse juba 15. mail ning ütles, et Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta. Komisjonis toimus arutelu põhjalikumalt 10. juunil. Keskerakonna fraktsiooni nimel tutvustas algatatud eelnõu Andrei Korobeinik. Ja Andrei Korobeinik tutvustas eelnõu enam-vähem samamoodi, nagu äsja te siin kuulsite tema kolleegi käest. 

Komisjon palus 15. septembril ise eelnõu päevakorrast välja võtta, aga mitmel korral on eelnõu päevakorrast välja langenud. 

Vaatan ka menetlusotsuseid, mis komisjon tegi. Kõigepealt, võtta eelnõu täiskogu päevakorda esialgu 18. juunil. Teine menetlusotsus oli juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja nimetamine. Ja kolmas menetlusotsus oli teha täiskogule ettepanek eelnõu tagasi lükata. See on minu meelest kõik oluline.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mootorsõidukimaks on ju tipp viiest maksust, inimeste poolt kõige vihatavam maks. Kas mingisuguseidki alternatiive sellele, mida te praegu tagasi tahate lükata, on komisjonis arutatud?

Ei, komisjonis mootorsõidukimaksule alternatiive arutatud ei ole.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tean, et vähemalt üks puudega inimene Tallinna lähedalt praegu vaatab seda. Äkki sa lehvitad talle ja ütled, et valitsusele puudega inimesed ja nende mured ei lähe praegu korda, meil on mujale raha panna?

Ma lükkan teie ettepaneku tagasi, sest eelmisel aastal, kui mootorsõidukimaksu põhjalikumalt käsitleti, valitsus soovis anda mootorsõidukimaksust vabastuse nende sõidukite puhul, mis on kohandatud puudega inimeste jaoks. President arvas, et selline soodustus ei ole põhiseaduspärane, ja siis töötas valitsus välja sotsiaaltoetuste tõusu, [nähes ette] igal aastal 9 100 000 eurot puuetega inimestele erinevate kriteeriumide lõikes. Neid toetusi on viis-kuus erinevat, sealhulgas võimaldati laiemat ligipääsu abivahenditele ja samuti ligipääsu suuremale hulgale inimestele. Arvestades mootorsõidukimaksu suurust eelarves, on 9,1 miljonit soodustusena puuetega inimestele tegelikult märkimisväärne osa kogutavast mootorsõidukimaksust.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Nagu ma mäletan, sa oled algusest peale selle teemaga tegelenud komisjonis väga aktiivselt. Äkki sina oskad öelda, miks see kõik nii kummaliselt liikus? Esialgu oli, nagu ma siit puldist rääkisin, näiteks paljulapseliste perede puhul teema, et hakkame erandeid looma, ja siis ühel hetkel otsustatakse, et neid erandeid ei ole vaja. Ja puuetega inimeste puhul oli niimoodi, et alguses [teeme vahet], siis president ütles, et ei tohi vahet teha, ja ei kuulutanud seadust välja. Õiguskantsler ütles, et on vaja puuetega inimestele erandeid teha. Ja siis tullakse välja mingisuguse huvitava skeemiga, selle asemel et lihtsalt vabastada need inimesed automaksust. Kas sina said aru, miks see niimoodi oli?

Tänan küsimuse eest! Aga president jättis seaduse välja kuulutamata [põhjendusega], et ei ole põhiseaduspärane vabastada auto[omanik] mootorsõidukimaksust lähtuvalt sellest, kas auto on ümber ehitatud. Toetused peaksid lähtuma inimeste omadustest ja inimesi peaks selles mõttes võrdselt kohtlema. 

Aga Transpordiameti mootorsõidukite registrit ja puuetega inimeste registrit on üsna võimatu korrektselt ühendada. Seetõttu pakkus valitsus välja, et mootorsõidukimaksu laekumiste arvel suurendatakse toetusi: nähti ette raske või sügava puudega laste ja tööealiste inimeste puudetoetuste tõus, samuti keskmise puude toetuse tõus. Eelmisel aastal oli ühekordne puudetoetus raske või sügava puudega lastele ja tööealistele inimestele. Lisaks abivahendite võimaldamine, loetelujärgsete abivahendite puhul riigi osaluse tõstmine, täiendav abivahendite piirhinna ja -määra tõus, samuti viipekeelse kaug- ja kirjutustõlke teenus ja muudatustega seotud IT-arendused TEHIK-us. 

Lihtsalt on üsna lootusetu viia kokku puuetega inimeste andmebaas Transpordiameti hallatava mootorsõidukite andmebaasiga. Küsimus on ka selles, et ei ole võimalik üheselt tõendada, kas inimene, kellel on puue ja kellel on võib-olla kümme autot, neid ise kasutab.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Nüüd peatume korra sellel, miks president ei kuulutanud seadust välja. President ei kuulutanud seda välja, kuna automaks pani puuetega inimesed ebavõrdsesse seisu. See [järeldus] tuleneb põhiseaduse §-st 12. Automaksuvabastuse said ainult need, kellel oli auto ümber ehitatud. President pidas silmas seda, et võrdne kohtlemine tähendaks seda, et kõik puuetega inimesed oleksid ühtmoodi automaksust vabastatud. Ta pole mitte kuskil mitte kordagi rääkinud toetustest, nagu ei ole seda rääkinud ka õiguskantsler. Õiguskantsler on oma viimases pöördumises öelnud, et automaks on põhiseadusega vastuolus muu hulgas ka seetõttu, et puuetega inimestele ei ole kehtestatud erisusi ja selle tulemusel nad on sunnitud ehk autost loobuma. Nemad on põhiseaduse § 28 järgi aga kaitstud ja riigi erilise hoole all. 

Kui te ütlete, et need toetused on piisavad, siis miks puuetega inimeste koda on juba teinud mitu pöördumist valitsuse ja Riigikogu poole, soovides, et oleks ikkagi sisse viidud erisused ja automaksuvabastused?

Ma arvan, et te peaksite võib-olla veel kord lugema presidendi otsust. Selles ei ole juhtnööre, kuidas Riigikogu peab puuetega inimesi toetama. President selliseid juhtnööre anda ei saagi. Ta ütles, et isikuid tuleb kohelda võrdselt, ja seetõttu tõstetigi võrdselt puuetega inimeste toetusi. Kõikidel puuetega inimestel, kes nendele toetuse kriteeriumidele vastavad, on võimalik nendele toetustele ligi pääseda. 

Teine asi, täpselt sama on õiguskantsleri kirjaga. Õiguskantsler ei ütle, et puuetega inimeste selline toetamine, nagu see praegu on, on kuidagi põhiseadusvastane. Lisamärkustes on kirjas, et puuetega inimesi tuleks toetada, aga nendes lisamärkustes on ka kirjas, et sotsiaalpoliitika on Riigikogu pädevuses. Ja veel ütleb ta, et mediaanmootorsõidukimaksu tasu 116 eurot aastas ei ole nii suur, et seda saab pidada konfiskeeriva iseloomuga suuruseks. See tähendab, et seda 116-eurost mootorsõidukimaksu ei saa pidada nii suureks, et seetõttu peab keegi autost loobuma. Võrreldes teiste autokuludega ei ole 116 eurot aastas väga suur.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See ei vasta ju tõele, et kõikide puuetega inimeste toetusi tõsteti. Ei tõstetud keskmise puudega laste toetusi, ei tõstetud keskmise puudega tööealiste inimeste toetusi ja ei tõstetud üldse nende vanaduspensionäride toetust, kes puudetoetust saavad. Nende toetused jäid kõik samaks. Mõelge selle peale, et tööealise raske puudega inimese toetus ümardati 50 euroni, mõnel tõusis see toetus 91 senti. Kõige rohkem tõusis raske puudega tööealisel inimesel toetus 16 eurot. See ei ole toetuse tõus! Rääkimata sellest, nagu ma ütlesin, et keskmine puue jäi täiesti välja. Kas te olete sellega kursis, et jäid välja nii keskmise puudega lapsed ja tööealised kui ka kõik raske, sügava või keskmise puudega vanemaealised inimesed?

Ma ei ole sotsiaalpoliitik. Sellised puudetoetuse tõusud valmistati ette Sotsiaalministeeriumis. Aga mida mina küll näen, on see, et kui me mootorsõidukimaksu kogume – värskendage mu mälu! – suurusjärgus 100 miljonit aastas ja sellest 10% jaotatakse tagasi puuetega inimestele, siis on see küllalt arvestatav osakaal.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Ma tuleksin oma eelmise küsimuse esimese poole juurde tagasi. Needsamad paljulapselised pered. Esialgu alustati sellega, et paluti vastaval toetusrühmal siin Riigikogus hakata mingisuguseid toetusmeetmeid välja mõtlema ja kirja panema, et paljulapselised pered saaksid mingisugust toetust, aga päeva lõpus ükski nendest meetmetest seaduseelnõusse ei jõudnud. Äkki sa oskad öelda, miks see niimoodi oli? Kui need oleks läbi läinud, siis poleks vaja praegu seda seadust muuta, samamoodi nagu me nädala alguses seda tegime, kui oli välja mõeldud lisameede lastega peredele.

Ilmselt sotsiaalpoliitika valdkonna asjatundjad kaalusid, et kõige otsesem viis toetada lastega peresid mootorsõidukimaksu tasumisel on nii, et iga lapse kohta, kes ei ole veel saanud 19-aastaseks, vähendatakse 100 euro võrra tema vanemate või hooldajate mootorsõidukimaksu. Suuremates peredes suuremad autod, rohkem lapsi, rohkem toetust.

Helmen Kütt, palun! 

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Ma küsin teie juhitava komisjoni menetluse kohta. Kas puuetega inimeste koja esindajad osalesid selle arutelu juures, kui te menetlesite Keskerakonna algatatud eelnõu? Kas te saite kuulata nende arvamust ja nende kommentaare? Alati on debatt parem, kui on kohale kutsutud erinevad osapooled.

Jaa, ma märkasin, et te täna juba küsisite seda ühe minu kolleegi käest. Te teate ilmselt üsna hästi, et peale esimese lugemise lõpetamist on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Siis vaadatakse, kes selle eelnõu vastu huvi tunnevad, ja korraldatakse kaasamiskoosolek reeglina teise lugemise ettevalmistamiseks. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa. Aga ma võin etteulatuvalt öelda, et tuleb veel üks mootorsõidukimaksu seaduse muudatus, kuna uue seaduse rakendamisel ilmneb kitsaskohti. Puuetega inimeste arvamus on meile hästi teada ja nende kiri on eelnõu kaardile lisatud. Olge lahked, palun tutvuge!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Ma korra täpsustan, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, te vist vajutasite kogemata nuppu. (Saalist täpsustatakse.) Koha pealt sõnavõtt? Selge, palun, Anastassia Kovalenko-Kõlvart! Fraktsiooni nimel koha pealt sõnavõtt, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Kuulsime just silmakirjalikku vastust, et puuetega inimeste koda kaasatakse teise lugemise ajal. Aga selle jaoks, et teine lugemine toimuks, peaks ju esimese lugemise lõpetama. Ja juba me kuulsime, et komisjoni ettepanek on kahjuks eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Siin on tekkinud segadus. Mul on lootus, et Reformierakonna esindaja ikkagi viitas sellele, et mingi muudatus on toimunud. Ja kuna on otsus, et tuleb veel üks automaksu [muutev] eelnõu, siis on hästi oluline selle eelnõuga edasi liikuda. Siis on võimalik see eelnõu liita kõikide muude automaksu muutmise eelnõudega kokku, et kuidagigi parandada seda praakeelnõu, seda kobarkäkki, mis on automaksu puudutava seaduse eelnõuga tekitatud. 

Ja veel üks asi. Räägitakse, et puuetega inimesed on olulised, aga neile ei ole soovitud teha erisusi, ei ole soovitud teha vabastusi, on [veidi suurendatud] toetusi. Mingitel juhtudel on need toetused ikkagi minimaalsed. See näitab siiski seda, et riik jätkuvalt soovib teenida meie kõige nõrgemate ühiskonnarühmade arvel, puuetega inimeste arvel. Vastasel juhul oleks need erisused ammu kehtestatud, oleks ammu ühtsed vabastused tehtud kõikidele puuetega inimestele. Aga niikaua, kuni me sellega edasi ei liigu, kuni me seda ei tee, soovib valitsus jätkuvalt koguda puuetega inimeste taskutest raha meie riigieelarvesse. Ja see ei saa enam jätkuda. 

Nii et ma palun kõiki mitte toetada tagasilükkamise ettepanekut ja viia see eelnõu teisele lugemisele. Aitäh teile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 625 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 625 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 40 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 625 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Ühtlasi, head kolleegid, on ka meie tänane istung lõppenud.