Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siin Riigikogu istungisaali rõdudel ja sinise ekraani vahendusel! Me alustame 8. oktoobri infotundi. Head kolleegid, mul on teile alustuseks palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 17 Riigikogu liiget, puudub 84. 

Siin enne infotunni algust viskasime pisut nalja selle üle, et täna on valitsuse loožis selge Põlva ülekaal, sellepärast et tänases infotunnis osalevad peaminister Kristen Michal, siseminister Igor Taro ja Kuldar Leis, kaks neist viimastest pärit Põlvast. 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit ja Riigikogu liige saab registreerida ainult ühe küsimuse esitamiseks ja selle küsimuse raames saab ta esitada ka ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada ka selle küsimuse raames ühe lisaküsimuse. Kokku on meil täna 13 registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on riigi rahandus. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab eelarvet, mille valitsus Riigikogule on saatnud, ja selle eelarve nii-öelda ebamõistlikku olukorda, vähemalt minu hinnangul. 

Nimelt, see eelarve teeb tõesti kingitusi põhjendamatult kõige rikkamatele inimestele, neile, kes teenivad 4000, 5000, 6000, 7000 eurot palka. Nad hakkavad saama alates järgmisest aastast tänu neile maksumuudatustele, mida te soovite teha, 1848 eurot rohkem. Aga samas inimesed, kes teenivad näiteks 1000 eurot, nemad saavad 10 eurot kuus juurde. Toimetulekuprobleem on pigem neil, kellel on palk 1000, 1300, 1400 eurot, mitte neil, kellel palk on 5000 või 6000 eurot. Seda on ka need inimesed ise kinnitanud, et neil toimetulekuga raskusi ei ole. Rahandusministeeriumi numbrid näitavad, et nende 10% rikkama Eesti elanike toimetulekus pole mingisuguseid muudatusi toimunud. Aga samas on sellel mõju, nelja aasta jooksul, kuna riik võtab laenu, et seda kõike teha, siis nelja aasta jooksul lõpuks tõusevad intressikulud, mida riik maksab, 464 miljoni euroni. See on tegelikult 3,7 protsendipunkti tulumaksu, inimene lihtsalt maksab välismaale. Ja võrdluseks, põhimõtteliselt see summa, mis me tänu sellele teie maksumuudatustele teeme, on põhimõtteliselt rohkem kui kultuurieelarve või rohkem kui perearstiabi ja erihoolekandeteenuse maksumus kokku. 

Ja mina sooviksin aru saada, palun seletage, milline on siis see teie nii-öelda rahanduspoliitiline loogika, et kõige rikkamatele inimestele seda raha jagada – kätte jätta või vahet ei ole, kuidas te seda nimetate – ja sellepärast kogu Eesti, iga inimene hakkab maksma 3,7 protsendipunkti tulumaksu lihtsalt välismaa pankadele.

Austatud parlamendi esimees! Head parlamendi liikmed! Hea küsija! Alustan siis kõigepealt ühest ülevaatest lühidalt. See on sotsiaalmeedias Tõnu Mertsina avaldatud ja ilmselt ka teile kättesaadav, mis kirjeldab Eesti sissetulekute jaotust. Kui rääkida võrdsusest ja üldisest pildist, siis Eesti, võrreldes näiteks Läti ja Leeduga, on ühtlasema sissetulekujaotusega riik. Viimastel aastatel see pilt on paranenud. See joonis on teilegi kättesaadav, igaüks saab seda internetist ise vaadata. Seda kõigepealt, seda esiteks. Meie sissetulekute ühtsus on paranenud, mitte halvenenud. Seda esiteks. 

Teiseks, te kasutasite sõna kingitusi. Seal on väike erinevus. Mina ei arva, et maksude vähem kogumine on kingitus. Mina arvan, et inimesel peakski olema – ja siin me jääme ju lugupidavale eriarvamusele –, et inimesel peakski olema võimalikult palju enda teenitust endale jäämas. Kui sa oled ise tublim, pingutad rohkem, töötad kauem, näed rohkem vaeva, siis sul on võimalus ka kaugemale jõuda ja rohkem teenida. See on ju kõik loogiline. 

Mart Võrklaev kirjutas, soovitan, eile vist oli Delfis pikem lugu sellest, kus oli ka joonis, kuidas erineva sissetulekuga inimesed maksavad makse. Kindlasti soovitan, nii et kes tahab, lööb Mart Võrklaeva nime sisse ja saab Delfis selle loo kenasti kätte. Seal on see kõik ilusti avatud. 

Nüüd, minnes selle tabeli juurde, selle legendaarse tabeli juurde, mida me siin kogu aeg tsiteerime. Nüüd mul on uus tabel, mis arvestab  – (Hääled saalist.) rõhutan, arvestab – ka juba valitsuses otsustatud tulumaksu tõusu ärajätmist. Tulles nüüd tagasi selle juurde, et te räägite nendest rikastest. Noh, ma ei tea, minu meelest on teil ikkagi nende rikaste pildiga midagi väga valesti. Sellepärast et kui Eesti keskmist palka saav inimene on see põhiline rikas, kellele toetada Eesti maksusüsteem ja kõikide kulude katmine, siis minu meelest on midagi loppis. Kui ma võtan näiteks põhikooli õpetaja – need on tööperede kaupa siin grupeeritud, mitte tingimata inimeste ja indiviidide kaupa, vaid tööpered Statistikaametist –, kelle palk on 2133 eurot, siis tema aastane võit on 1848 eurot, nüüd juba seadustatud või täpsemalt mitte seadustatud, vaid juba valitsuses otsustatud tulumaksu tõusu ärajätmisel ja maksuküüru ärajätmisel. Maksuküüru ärajätmine on ju eeskätt keskmise palga – sealt veidi alla, veidi ülespoole – inimesi koormanud. Sellel aastal ju õpetajaid ja ka ajakirjanikud pidid 1500 eurot tänu sellele rohkem maksma. Aga seda debatti me saame kohe jätkata.

Suur tänu! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te muidugi räägite ainult sellest, millest tahate, aga mu küsimus ju ei puudutanud üldse õpetajaid.  Minu arvates pole probleemi, et õpetaja sissetulekud suurenevad. Probleem seisneb selles, et 4000, 5000, 6000, 7000 eurot teenivatel inimestel, kes on teadupärast 10% kõige suurema sissetulekuga inimeste seas, selles 10. detsiilis, nende sissetulekud suurenevad. Neil ei ole toimetulekuprobleeme. Sellele kulub aastas rohkem kui 100 miljonit eurot. Selle jaoks Eesti riik võtab laenu. Eesti riigi laenukoormus tõuseb Reformierakonna juhtimise ajal nelja aastaga veerandi võrra ja intressi hakkame maksma 464 miljonit eurot. See on Eesti inimeste raha. Inimene käib tööl, need inimesed, kes siin rõdu pealt meid vaatavad, osa neist käib tööl, nad maksavad ainuüksi 3,7% oma tulumaksust selle jaoks, et viia see intress siin Eesti majandusest välja. Küsimus on selles, et 1300, 1200, 1000 eurot, 1400 eurot teeniv inimene ju nendest maksumuudatustest tegelikult midagi juurde ei saa ega võida. Minu küsimus on, et miks te teete selliseid muudatusi, mis loovad olukorra, kus madalapalgalised, kellel on probleemid, tegelikkuses oma toimetulekuraskusi nende muudatuste tulemusena kuidagi lahendada ei saa. Aga rikkamatele, kellel toimetulekuprobleeme ei ole, läheb see raha juurde. Samas needsamad inimesed, kes teenivad 1200, 1300, 1400 eurot, ei saa lõpuks ka oma kogu tulumaksu eest vastu riigilt teenuseid, vaid te lihtsalt saadate selle intressidena teistesse riikidesse või laenuandjatele väljapoole. Ehk siis te ju teete rahanduspoliitiliselt, majanduspoliitiliselt, sotsiaalpoliitiliselt ebamõistlikke, ebaratsionaalseid otsuseid ja lõppkokkuvõttes Eesti riigi eelarve on kahe miljardiga miinuses.

Aitäh, hea küsija! 1300 eurot – nüüd jälle sellessamas tabelis, ma heameelega saan hiljem üles riputada sotsiaalmeediasse, kõik saavad kontrollida –, näiteks turvatöötaja on siin 1306-ga. See on siis, taaskord meenutan, Statistikaameti tööperede järgi. Tema netopalga muutus aastas on 325 eurot juurde. Mina ei ütleks, et see on eimidagi. Vaimulik on näiteks 1394 eurot, see on tööpere – ma eeldan, et see on tööpere – keskmine brutopalk, ja tema võit aastas on 494 ehk 500 eurot. Võtame veel sinnakanti. Telefonimüügi agent – 1519 eurot kuus on brutopalk –, tema võit on juba 730 eurot aastas ja sealt läheb see ülespoole. Nii et ma ei saa kuidagi teiega päri olla, kui te mainisite 1300–1400-eurose palgaga inimesi. Nende võit on minu hinnangul siiski arvestatav. Meie kontseptsioonid on selles mõttes erinevad. Teie ettekujutus on, et astmeline tulumaks lahendab kõik mured, kõrgem maksustamine lahendab mured. Mina jälle pigem arvan, et majandus saab areneda, inimestel läheb paremini, kui maksumäär on madalam, neil on võimalus iseenda teenistust endale rohkem kätte jätta. Absoluutsummana maksavad ju, nagu läbi aja on teatud, ikkagi need inimesed, kelle teenistus on suurem, ka suuremaid summasid. Lõppkokkuvõttes riik nende pealt selle raha kokku korjab, nagu ettevõtlike inimeste pealt ja ettevõtete pealt igalt poolt mujalt. Minu meelest ei saa Eesti tulevik põhineda sellel – veel kord, püüdes jälle lugupidavalt vastata –, et me maksustame kõik kinni, kõik surnuks. See päris ei ole see kontseptsioon. Ma mõistan, millele te sihite. Ilmselt see kontseptsioon sotsiaaldemokraatidel on kaitsta vaistlikult sedasama astmelist tulumaksu ehk maksuküüru, mis ju omal ajal sündis. Sellest maksuküüru tegemisest, katteta tegelikult, Eesti riigi rahanduslikud hädad paljus hakkasidki. Tollal olid selle abiliseks Isamaa ja Keskerakond ka, kõik panustasid ühtemoodi. Aga nüüd te üritate õigustada, et see maksuküür, mis tegelikult enim koormab just keskklassi, keskmist tööinimest, on justkui mingisugune edu ja õnne baas. Ei ole! Ütlete, et ma ei peaks rääkima õpetajatest. Aga kui on nii, et õpetajad ja ajakirjanikud maksavad sellel aastal 1500 eurot rohkem – 1500 eurot rohkem aastas selle ebaõnnestunud maksuküüru, selle astmelise tulumaksu pärast, mille Isamaa, sotsid ja Keskerakond tegid, siis kuulge, ma teie asemel pigem püüaksin seda võimalikult vähe üles tõsta, võimalikult vähe sellest rääkida. Inimesed ei vaja sellist karistust.

Suur tänu! 

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun! 

Tänan, austatud esimees! 

Ka minu küsimus jätkab seda maksupoliitiliste otsuste arutelu. Kõik me teame, et kõrge käibemaks suurendab otseselt ka toiduhinda. Me oleme näinud neid hinnavõrdlusi ja inflatsiooninumbreid – see on põhipõhjus ikkagi ka praegu üldises hinnatõusus. See vähendab sisetarbimist, pärsib majanduskasvu. Kui me räägime inflatsioonist ja tarbijahindadest, siis toidukaupade kallinemine on olnud viimastel aastatel üks peamine hinnatõusu allikaid. 

Eesti toidutootjad konkureerivad nii siseturul kui eksporditurgudel ja kõrge siseturu käibemaks on neile kahekordne löök. Esiteks, kõrge hind vähendab müüki Eestis. Teiseks, kui koduturg ei toimi, ei teki neil piisavalt tootmismahtu ja investeerimisvõimekust, et eksportida. 

Ja soodusmäär toidule, millest väga palju räägitakse ja kus on alla kirjutatud üle 100 000 inimese sellele petitsioonile, mis toetab toiduainete käibemaksu langetamist, ei ole mingi kingitus ega populistlik samm. See on majanduspoliitiline otsus. See aitab stabiliseerida hindu, hoida töökohti ja tugevdada sisetarbimist. Kui tarbija ostab kodumaise toote, võidab kogu väärtusahel – põllumees, töötleja, transpordiettevõte ja ka riik ise –, sest majandus elavneb ja maksutulu kasvab teistest allikatest. 

Nüüd, ennetades teie vastust juba, mis ma kindlasti kuulen – jah, käibemaksutõus – üldine – otsustati nii-öelda või niinmetatud julgeolekumaksu raames, kus valitsuses olid ka sotsiaaldemokraadid. Teie olete vahepeal aga alandanud seda võimalikku maksukoormust ettevõtetele ehk ettevõtete tulumaksu langetamine, mis võib ju olla majandust elavdav, kuid kindlasti vähendab see solidaarsust, sest nüüd maksavad need, kellel on võimalusi, vähem, ja inimesed läbi käibemaksu, kõrge käibemaksu rohkem. 

Miks te eelarveprotsessis siiski ei kaalunud seda toiduainete käibemaksu langetamist, mida üldine avalikkus ja rahvas on tegelikult tahtnud selgelt?

Jah, aitäh, hea Riigikogu esimees! 

Aitäh, hea küsija! Veidi seda pilti konteksti pannes – ma muidugi ei plaaninud nii vastata, nagu te soovitasite vastata, et käibemaks tõusis teiega koos. Ma ei oleks selle peale tulnud, aga kui te nii soovitate, siis ma võin ka seda korrata, et tõepoolest tõusis. Eks me kõik oleme siis selles osalised. 

Ja sellega me rahastame kaitsekulutuste kasvu. Kui te vaatate Eesti riigi eelarvet, siis te näete, et kaitsekulutuste kasv 5%-ni on investeeringute mõttes väga paljus valdkonnas just see põhiline koormus, mis riigis kasvab. 

Ja teine on, kuhu me palju raha paneme, on näiteks pensionid ja tervishoid samamoodi. See on meie teadlik valik. Mina olen öelnud, et mina pensioneid nõus kärpima ei ole, ehkki on olnud ka erakondi, muu hulgas ka näiteks Parempoolsed, paljud, kes soovivad pensione minna kärpima. Mina olen öelnud, seda ei tee. Kes tahab, võib seda proovida; mina sellega nõus ei ole. 

Nüüd, korra numbritest ka laiemalt. Ma vaatasin, 2015. aasta, see on väga pikk selline joonis, et erinevaid hinnanguid ilmneb 2015. aasta ja selle aasta teise kvartali vahet. Selle ajaga, kümne aastaga, kuhu me jõudnud oleme, oleme jõudnud nii, et tarbijahinnaindeks ja harmoneeritud tarbijahinnaindeks on umbes 61–62% tõusnud selle aja peale, kümne aasta peale – noh, lihtsalt pilti anda. Ja toit, mittealkohoolsed joogid – umbes 79% ehk 80%, lihtsam öelda. Keskmine brutokuupalk on tõusnud 100% ja keskmine pension 154.

Nii et kümne aasta peale, kui seda ajajoont jagada, siis inimeste ostuvõime, pensioni ostuvõime on päris arvestatavalt tõusnud. 

Ja loomulikult on hinnatõus kõiki nörritamas; ega see headmeelt ei tee. Sellel on erinevad põhjused. Eesti Pank on välja toonud ja kindlasti nendel hindajatel on ka erinevaid, ütleme, analüüse. Kommertspankadel on võib-olla veidi teised nurgad, aga Eesti Panga hinnangul umbes üks kolmandik on maksudest, mille sees on põhiliselt auto registreerimistasu, mida arvestatakse suuremana, ja kaks kolmandikku on palgatõusudest ja maailmaturu toormehinna tõusust. Palgatõusud lähevad teenuste hindadesse ja sealt see siis kandub muudesse hindadesse üle. 

Nii et see on hinnatõusu anatoomia. Kuidas sellega toime tulla, ongi seesama, mida teie erakonna esimees Lauri Läänemets kangesti taunib, et jätta inimestele rohkem raha kätte. Kui inimestel on ikkagi nii, et keskmise palga pealt sisuliselt saab järgmine aasta 13. kuupalga juurde ehk 1800 eurot juurde, siis sellega kindlasti saab väga palju paremini iga pere, iga inimene iseenda eest otsustada. Nii et see on kindlasti hea lahendus. 

Ja teine selline hea uudis, et kõikide kommertspankade, keskpanga, Rahandusministeeriumi prognoosijad ütlevad, et hinnatõus ka järgmisel aastal raugeb, ta oluliselt langeb, nii et ka hinnatõus langeb.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on teedeohutus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma korraks remargina ütlen, et tõesti, sotsiaaldemokraadid mõnikord unustavad ära, et nad on tõstnud käibemaksu ja ka teisi käibemakse ja nüüd süüdistavad ainult olemasolevat valitsust. Aga see selleks. Tegelikult tahaks tähelepanu pöörata väga tõsisele probleemile. See on pidurdamatu kergliiklus anarhia, mis meil linnades ja Eestis toimub. See tähendab seda, et tegelikult mopeedid on nad punased või tõukerattad, mis liiguvad suuresti kõnniteedel, nende üle keegi ei suuda järelevalvet pidada. Nad tekitavad hästi palju ohtlikke liiklusolukordi. Osa on kindlustatud, osa mitte. Tegelikult puudub ka täpne arusaam, kui palju liiklusõnnetusi nad tekitavad. 

Nüüd on see küsimus, et ka kohalikul munitsipaalpolitsei või korrakaitseüksusel puuduvad volitused dokumentide kontrollimiseks, nende sõidukite kontrollimiseks. Ka Eesti Vabariigi politseil puudub ülevaade nende liiklusõnnetustest, kuna puudub ühtne register. Siin on selline tunne, et iga amet ja ministeerium tahab kuidagi sellest asjast kõrvale hiilida, üksteist süüdistatakse. Aga samas, just eelmine nädal Riias toimus suur õnnetus, kus hukkus kaks 13‑aastast tütarlast, jäid rongi alla punase mopeediga, ja neil valitseb samasugune segadus nagu meilgi. Nii et küsimus ongi, kas me laseme sellel anarhial ja segadusel edasi valitseda ja ametkonnad üksteist süüdistades kuidagimoodi see olukord läheb jooksvalt edasi nii kaua, kuni tõesti ka meil mingi õnnetus juhtub, või me suudame selle asja kokku võtta, panna ministrid ühteviisi mõtlema ja likvideerima selle probleemi, mis meil on praegu tekkinud. 

Aitäh! Lühidalt, see on tõesti tõsine teema ja see on tõusvalt tõsine teema. Kui mõni aasta tagasi veel sisuliselt ei olnud sellest vaja rääkida või ka teistpidi, et võtame naljaga pooleks, et Põlvas ei pea sellest senimaani rääkima. Suurlinnades ja suurlinnade valglinnastutes on see väga tõusev ja tõsine teema. Siin on mitu tahku, et ühed on jalgratturid, teised on tõuksid, kolmas on pisimopeedid ja neljandaks, mis võib-olla on kõige probleemsem – need tõuksid, mis ei ole mitte renditõuksid, vaid on eraisikutel ostetavad tõuksid, mille kiirused on mittereguleeritud. Neil on võimalik sõita nii kiiresti, kui keegi julgeb. 

Kuna see tõesti on järjest tõusev teema, siis me anname aru Kliimaministeeriumis ja Transpordiametis, et sellega on vaja tõsiselt tegeleda. Meil on ka täna näiteks fraktsioonis istumine sel teemal, mis puudutab just Tallinna ja lähivaldasid. Koos Transpordiametiga paneme kokku temaatika, et 29. oktoobril on meil Vabariigi Valitsuse liikluskomisjoni järgmine istumine. See on plaaniline istumine, kus me räägime liiklusohutuse programmi tulnud muudatusettepanekutest, aga seal on värske teemana ka sees just kergliikuritega olukord. Miks ma seda räägin, et see liikluskomisjoni viia, on see, et seal on tõesti koos mitte ainult ministeeriumitegelased, vaid on ka Siseministeerium, politsei, Sotsiaalministeerium ja kõik erinevad osapooled. Tallinna linn ka muidugi ja Tehnikaülikool. Ehk see ei ole ainult meie küsimus, vaid see tulebki kompleksselt lahendada koos kõigi asjaosalistega. 

Nii et me peame teema süsteemselt läbi töötama ja ettepanekutega välja tulema, aga ühte sellist lahendust, et anname piltlikult mupole õigust juurde või teeme lihtsalt ühe meetme, seda ei ole. Ilmselt me peame tegema nii, et ühtepidi läheme karmimaks ja halduse poole pealt kiusavamaks ehk kas on vaja mingit lube, et hakkaks lapsed tegema, või ka suured, et üldse sõita tõukside ja mopeedidega. Ehk siis tuleb halduskoormust juurde (Juhataja: "Teie aeg!") ja teistpidi võib-olla karistust juurde. Aitäh!

Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Tõesti, on ju väga olulise teemaga tegemist, ja tegemist on ju tegelikult inimeludega. Ja me peame kõik tegema selleks, et neid õnnetusjuhtumeid ei tekiks nii palju, kui praegu on tekkinud. Ja probleem ongi selles, et kui me võtame kas või Pärnu näite – seal on õnneks haigla, kes registreerib need õnnetused –, siis ühe aasta jooksul on neid õnnetusi olnud 72. Teisi andmeid lihtsalt ei ole, sellepärast et keegi neid õnnetusi ei registreeri. 

Aga ma toon teile hea näite, kus ma alles eile Mustamäel olin ja tegelesin kampaaniaga, nii nagu praegu kohaliku omavalitsuse eel ikka tehakse. Kaks tõukeratast sõitsid mööda ja nad sõitsid jalakäijate vahel ja selle asemel, et tõmmata hoog maha, andsid veel juurde ja panid signaali juurde. Ehk see on see, mis praegu igapäevaselt toimub, ja mitte ainult ei ole ju tõuke‑ või mopeedsõidukite juhtide elud ohus, ka jalakäijate elud on ohus. Me oleme riigi poolt lasknud sellisel viisil minna. Ja loomulikult ma kutsungi teid üles, et see ongi erinevate ametkondade koostöö, seda tuleb päris kiiresti teha, muidu see asi lõpeb väga halvasti. 

Ja lisaks sellele tahaks tähelepanu pöörata, et meil on võetud vastu just hiljuti otsused, kus me oleme sundinud osa tõukerataste omanikke kindlustama tõukerattaid. Seal on tehtud erisus miskipärast, et kõik tõukerattad, mis on alla 24 või 25 kilo, nendele kindlustus ei peaks kehtima või nad ei peaks soetama, ja kõik, mis on üle, siis peaks. Ja tegelikult see on ka probleem. Ja miskipärast selline seadusesse sisse kirjutati, see asjaolu, ja mõni on öelnud, et see on sellise ettevõtte nagu Bolt heaks tehtud. Aga iseenesest ka see küsimus tuleb lauale tõsta. Ja tegelikult kõik need kergliikurid, mis sõidavad linnateedel, peavad olema kindlustatud. See on (Juhataja: Teie aeg!) teile kindlasti ettepanek, mida te võiksite ümarlaual arutada.

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Lõpust alates. See kindlustuse reegel on Euroopa Liidus ühtemoodi, nii et see on sealt üle võetud. Aga kindlasti me seda vaatame ka üle koos muude teemadega, kuna tõesti on, mida aeg edasi, seda keerulisemaks teemal läheb. Ja nii tõukese kui miinimopeede tuleb väga erinevaid, tuleb juurde. Ja paraku enamik, mis juurde tuleb, ongi, mis ohtlikkust suurendavad. Aga jah, veel kord, me vaatame süsteemselt üle, mis teha annab. See on peamiselt Tallinna ja Tallinna ümbruse teema, aga laieneb mujale ka. Nii et siin tuleb eriti koostöö Tallinnaga tuleb tihe. 

Ja loomulikult ka, nagu ma enne ütlesin, politsei ja Sotsiaalministeeriumiga ka, et haiglates registreerimine käsile võtta. Tänased numbrid näitavad ainult niimoodi, et aastas on umbes 400 registreeritud õnnetust kergliikuritega ja umbes 400 või natuke vähem on jalgratturitega. Aga nagu te juba ütlesite, siis see ei ole täistõde. See on need, mis on registreeritud haiglates.

Aitäh! 

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Jaa, aitäh! 

Austatud minister! Tõesti, see olukord pisimopeedide ja kergliikuritega on muutumas ohtlikuks ja selle küsimuse reguleerimise osas on tegelikult esitatud ka mitu eelnõu. Ma ise olen esitanud, Keskerakond on esitanud. Ja kahjuks Reformierakond ja Eesti 200 on pidevalt need eelnõud maha hääletanud. 

Ja eelnõude koostamisel olen näiteks mina isiklikult lähtunud välisriikide praktikast, naaberriikide praktikast. Näiteks, et kohalikul omavalitsusel oleks võimalik sätestada pisimopeede, kergliikurite piirarvu ehk siis nende renditavate piirarvu. Näiteks Bolti tõukerattaid on meil linnaruumis palju rohkem, kui neid vaja peaks olema. Neid kasutatakse tegelikult reklaamiks. Meil ei ole vaja nii palju neid tõukerattaid linnaruumis. 

Lisaks, eelnõusse oli sisse kirjutatud, et ettevõtja peab sätestama äpis vanuselise kontrolli. Põhjus, miks täna väikesed lapsed sõidavad pisimopeedidega ja satuvad õnnetustesse, ongi seetõttu, et seal ei ole seda kontrolli –– ei pea sisestama ei dokumenti või näiteks juhiluba. Kui 15–16-aastased, nad tohivad ainult juhiloaga sõita, ratta juhiloaga – meil sõidavad täiesti väikesed lapsed. 13-aastane väike tüdruk sattus ka päris karmi liiklusõnnetusse ja jäi pisimopeediga auto alla. 

Ja lisaks, minu hinnangul võiks ka reguleerida kiivri kasutamise küsimust, mida on teinud näiteks Leedu parlament, et ikkagi oleks pakutud ka kiivri rentimise võimalus. 

Korra ka selle kindlustamise osas. Tõesti, see on tulnud direktiivist, aga ka Läti on selle direktiivi üle võtnud. Lätis on samamoodi Bolt kasutusel; seal on liikluskindlustuskohustus kõigile ettevõtjatele, ehk ka Bolt läheb liikluskindlustuse alla. Ja meie riigist just Bolt ei lähe, sest ta kaalub, 24,8 kilogrammi kaalub nende renditõukeratas ja tõukerattaid tuleb kindlustada alates 25 kilost. Ehk siis selline erisus. Ja ministeeriumiametnikud on tunnistanud, et tegelikult nemad pakkusid täiesti teistsugust eelnõu. Nad pakkusid sama eelnõu nagu on ka Lätis, et oleks ühtne kindlustuskohustus, aga poliitiliselt see ei läinud läbi. 

Ja ka teie poolt on tulnud kooskõlastus, mis puudutas seda minu eelnõud, seisukoht, et see võib olla riive ettevõtlusvabadusele. Kas tõesti ettevõtlusvabadus kaalub üles inimeste, eelkõige laste tervise kaitse?

Aitäh! Aga siin tulebki süsteemselt vaadata. Siin ei piisa sellest, et kui me võtame arvesse mingi ühe või paar ettepanekut ja siis mõtleme, et teema ongi lahendatud. 

Kas või seesama näide, et riik ei hakka ütlema, kui palju Tallinna linnas võiks tõukse olla, et kas neid on piisavalt või neid on vähe. Ehk siis, me peame vaatama kogu seda teemat süsteemselt ja seda me ka koos liikluskomisjoniga teeme. Nii et need ettepanekud, mis on siin omal ajal saadetud ja mis ei ole arvesse võetud – ka need vaatame uuesti üle. Aga mitte nii, et võtame sealt ühe ja arvame, et kõik on lahendatud.

Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teemaks on paremini kaitstud Eesti. Martin Helme, palun! 

Aitäh! No me kõik teame, et Reformierakonna, ütleme, enesekuvandis on terve hulk müüte. Üks müüt on see, et te teate midagi majandusest või maksundusest või suudate kuidagi eelarvet joonel hoida – no selle te olete ribadeks lasknud ikka uljalt. Teine müüt on see, et te olete kuidagi eestimeelne – selle te olete ka uljalt ribadeks lasknud oma immigratsioonipoliitikaga. Ja mis teil siis järele on jäänud? Järgi on jäänud kindlamini kaitstud Eesti müüt, et te olete kuidagi kindlates kätes ja investeerite palju raha riigikaitsesse ja teie teate, kuidas Eestit kaitsta. Ka see müüt on raginal vastu taevast lennanud, küll siin Riigikontrolli hävitava hinnanguga sellele, kuidas Kaitseministeerium talle antud raha tegelikult kasutab, ja jätkates sellega, kuidas te ei ole võimelised ehitama ei droonimüüri ega ka mingisuguseid normaalseid kraave kuhugi piirile. Eelmisel nädalal Fox News vahendas meile lugu – seda oli ka Eesti väljaannetes näha –, kuidas teil oli NATO kohtumine, kus teil oli mõttevahetus ja sõnavahetus peasekretär Ruttega, kes oli noominud. Ma üldiselt arvan, et meil ei ole vaja sekkuda sellesse, mis see toon oli, aga ma loodan, et te selle sisu kinnitate, et teil oli eriarvamus selle kohta, kui kergekäeliselt või mitte kergekäeliselt peaks käivitama artikkel 4 ehk konsultatsioone, kui mõni riik tunneb, et ta on ohustatud. Rutte sõnum oli, et Eesti on liiga kergekäeliselt seda artikkel 4 käivitanud. Mina teen siit kaks võimalikku järeldust, need ei pruugi üksteist välistavad olla, aga minu jaoks on siit selge see, et NATO peasekretär Ruttele ei meeldi see, kuidas Reformierakond kütab sõjahüsteeriat, et oma põhjavajunud mainet ja põhjaläinud protsenti kuidagi upitada, või teine variant on see, et NATO peasekretärile ei meeldi, et Eesti käivitab artikkel 4, sest kui me seda teeme, siis saab avalikuks bluff, et NATO tegelikult ei ole võimeline meid kaitsma. Minu meelest teil oleks vaja anda Eesti avalikkusele selgitust, mis seal toimus ja mida räägiti. 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Teil oli siin jälle mitu väidet. Kõigepealt, kui ma meenutan teie rahandusministriks oleku aega, siis sel ajal oli kavas elada oluliselt suuremas defitsiidis, kui tänased euroreeglid seda lubavad. Seda esiteks. Teiseks, droonimüürist, me oleme seda uudist siin ju edasi-tagasi lugenud, eks ma otsin pärast jälle selle tsitaadi ja uudise välja. Eelmine kord me vist jõudsime infotunnis juba sinna debatti, et te ütlesite, et ERR on teile sobiv allikas ja ERR-i allikas selles loos kirjeldab, kuidas teie otsustasite droonimüürilt ja piirilt raha vähemaks võtta. Mis need põhjused on? Miks te arvate, et droonimüürilt ja piirilt raha tuleb ära võtta? Eks te siis oskate seda ise kirjeldada. Tulles artikkel 4 juurde, siis kohtumist artikkel 4 väljakuulutamiseks loomulikult ei jõudnud korraldada. Peaminister helistab NATO peasekretärile, mina helistasin Mark Ruttele. Korduvalt suhtlesime. Mark Rutte on nii omavahel kui ka avalikult avaldanud toetust artikkel 4 väljakuulutamisele ning pidanud seda põhjendatuks ja ajakohaseks. Sama on teinud meie julgeolekuliitlased Baltimaadest Põhjamaadeni ja Euroopani laiemalt, ka Ameerika Ühendriigid. Ameerika Ühendriikide president Trumpki näiteks on kahel korral öelnud, et kui on vaja Eestit kaitsta – Põhjamaid, Baltimaid ja Poolat, siis Ameerika Ühendriigid seda kindlasti teevad. Ma julgen küll öelda, et artikkel 4 ellukutsumine ehk poliitiliste konsultatsioonide korraldamine oli väga põhjendatud, õigeaegne ja korrektselt läbi viidud. Lisaks järgnes sellele ka ÜRO Julgeolekunõukogu arutelu, mitmeid erinevaid formaate, kus seda infot vahetati. NATO toimib, erinevalt teie ettekujutusest, väga hästi. Näiteks Poola juhtumi puhul said käsuliinid ja erinevad etapid samamoodi järele proovitud, vaenulikke droone lasti alla. Ka meie puhul olid enne õhus soomlaste hävitajad. Meie poolelt läksid itaallaste F‑35, maailma kõige moodsamad sinna. Nii et NATO toimib väga kenasti, käsuliin toimib, kõik toimib. Artikkel 4 oli põhjendatud ja õigeaegne. Sama on öelnud, nagu ma ütlesin, Mark Rutte, nii avalikult kui ka omavahel, ja sama on öelnud ka SACEUR ehk Vägede Ülemjuhataja. 

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No ei ole mõtet heietada siin seda, mis oli 2019. aastal, kui meil ei olnud mingeid sõdasid. Selle vaidluse me oleme maha pidanud ja selle te kaotasite, sest te lihtsalt blufite ja valetate, mida see uudis tegelikult rääkis. Ärme takerdu sinna. Ma tegelikult tahaksin ikkagi aru saada sellest, mis siis räägiti selle artikli 4 kohta. Fox Newsi uudis ütleb niimoodi, et üks Ameerika välisministeeriumi kõrge ametnik leiab, et sellised artikli 4 käivitamised võivad eskaleerida otsese sõjalise konfliktini Venemaaga ja seda nemad ei taha. Nii on kirjas. Siis ütleb meile endine NATO abipeasekretär, üks leedukas, Giedrimas Jeglinskas, selle loos, et kui me iga natukese aja tagant käivitame artikli 4, siis see nii-öelda lahjendab või devalveerib seda, sest et pärast käivitamist, mis juhtub, mitte midagi ei juhtu. Siia ütleb ka seda, et me kõik teame, et praegu ei ole NATO-l võimekust tegelikult midagi päriselt ette võtta. 

Need on väga tõsised asjad, millele minu meelest Eesti avalikkusel on vaja teada saada, et mis siis selle vestluse sisu oli. Kas oli vestluse sisu, et jah, toetame Eestit, aga tegelikult palun ärge käivitage meil artikkel 4 praegu, sest meil ei ole võimekust midagi teha pärast seda? Ja siis on meie bluff paljastatud. Või oli teie vestluse sisu see, et kuulge, ärge käivitage seda, sest NATO ei ole huvitatud sõjast Venemaaga selle jaoks, et Reformierakonna populaarsust upitada?

Aitäh! Siin on nüüd väga mitu asja, aga ma arvan, et ma kolme minutiga püüan selle jõudumööda ära käsitleda. Kõigepealt jah, erinevad anonüümsed allikad on muidugi väga huvitavad, aga ma siiski viitan Ameerika Ühendriikide presidendile Donald Trumpile, kes on väga üheselt öelnud, et tema on pühendunud NATO-le, samamoodi Baltimaade ja Poola kaitsele. See on väga oluline ja ma arvan, et te peaksite seda austama, mitte neid anonüümseid allikaid.

Teiseks, selles kõnes olin mina ja Mark Rutte. Mark Ruttega olen ma selles kõnes olnud, korduvalt vestelnud ja olen ka hiljem vestelnud. Artikkel 4 väljakuulutamise otsustab siiski liikmesriik. Kui liikmesriik teeb ettepaneku artikkel 4 välja kuulutada, siis see mehhanism sealt jätkab ja meie selle otsuse tegime. Mark Rutte on avalikult pressikonverentsil ja hiljem ka omavahel igal pool mujal öelnud ja kindlasti kõigile küsijatele öelnud, et artikkel 4 väljakuulutamine on olnud põhjendatud, õigeaegne ja kohane. Sama on öelnud SACEUR, vägede ülemjuhataja, ja meie liitlased samamoodi, kõik julgeolekuliitlased. 

Nüüd, tulles korra tagasi selle debati juurde, et müüte ja kaotasin. Ma siiski tulen tagasi, 2019. aasta ERR-i artikkel ja iga kord ma seda artiklit meenutan, kui te soovite sellest rääkida. 2019, see on 23. mai, ilus pealkiri: "Martin Helme sõnul tuleb idapiiri ehitust koomale tõmmata". See on ilmselt kas nimekaim või teie, aga ma siiski arvan, et küllap teie. Te olite sel ajal vist rahandusminister. Siin öeldakse nii, et koalitsioon on otsustanud riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel leida kokkuhoiukohti, vähendades muu hulgas idapiiri väljaehitamise maksumust. Vaadake, milline kontrast! Meie paneme kaitsesse raha juurde, teie võtate ära ja siis te räägite mingitest müütidest. Ja siin on erinevad jutud, kuidas see kõik on kallis, kuidas seda tuleks vähem teha. Ja siin on selline tsitaat. Ma ei tea, äkki see on jälle teile omistatud, te peate selle ERR-is ära parandama. Aga siiski, tsitaat ERR-is on ja ma eeldan, et see on täpne, muidu te oleksite ära parandanud või kui on ebatäpne, siis parandate ära ja saan järgmine kord lugeda täpsemalt. Teie tsitaat siis alates sellest, et meil on suured tohutud drooniplaanid, näete, suured tohutud drooniplaanid, kaameraplaanid, elektrifitseerimise plaanid, suur Hiina müür välja ehitada. Seda on võimalik teha kordades odavamalt, piir tuleb soodsamalt teha ilma tulede ja viledeta ja on ratsionaalsemaid lahendusi jne. 

Ühesõnaga, ma ei tea, me võime selle veel korduvalt üle käia, aga vaadake, faktidega on see suhteliselt lihtne. Teie enda tsitaadid kirjeldavad seda, et seda debatti ei ole võimalik kaotada. Iga kord, kui te küsite, ma võtan selle must valgel välja. Aitäh!

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Kristen Michal, mis te räägite mullusest lumest? Kas aastal 2019–2020 oli drooniteema väga kuum teema? Droonid lendasid lennujaamade kohal ja õhupallid lendasid lennujaamade kohal. No ei olnud ju midagi taolist! Ja kes hakkas piiri ehitama? Aga seesama valitsus, millesse EKRE kuulus, hakkas piiri ehitama, tegi seda odavamalt ja ehitas kümnete kilomeetrite kaupa välja, erinevalt teist, kes te korruptiivselt ilmselt kavatsesite oma sõpradele ja sugulastele selle piiri ehitamise raames rahasid jagada, aga piiri tegelikult mitte ehitada, aga teha igasuguseid hankeid, droonihankeid ja mingisuguseid kaamerahankeid ja ma ei tea veel, mis hankeid. 

Me ju teame, mismoodi teie asjaajamine käib. Tuletage ikkagi meelde, kui me nüüd läheme ajalukku tagasi, tuletage oma valgeid kampsuneid ja kilekotiafääre meelde. Ja tuletame meelde seda, kuidas te praegu meretuuleparkidele ja maatuuleparkidele üritate miljardeid ja miljardeid uhada. Seal on ju kõik teie sõbrad ja sugulased, kes on reaalsed kasusaajad. Täpselt sama kehtib sellesama kaitsetööstuspargi kohta. Ma vaatasin, kes need kasusaajad on. Need on kõik teiega seotud inimesed, need on kõik Reformierakonnaga seotud inimesed. See on ju korruptsioon, kulla inimene! 

Ja tulla meile rääkima siin midagi, et me kahjustame Eesti julgeolekut sellega, et me ehitasime välja piiri odavamalt, nagu te ka ise ütlesite selles tsitaadis – no see on ju loll jutt lihtsalt eesti keeles öeldes. 

Aga tuleme selle Rutte jutu juurde tagasi, millest te osavalt kõrvale põiklesite meie süüdistamisega, alusetu süüdistamisega. Tuleme selle Rutte juurde tagasi! Ajakirjanduses on läbi käinud ka väide, et Rutte oli teie peale häält tõstnud, ja häält tõstnud just nimelt sellelsamal põhjusel, et tema ei näe, et see artikkel 4 käivitamine oleks praegu piisavalt põhjendatud. Ja kui mina vaatan seda asja, et 30 aastat on Vene lennukid seal Vaindloo juures meie õhuruumist läbi lennanud ja ei ole sõda tulnud, ei ole pommitatud, ei ole keegi surma saanud, siis ka mina ütleksin Rutte moodi – aga miks praegu on vaja? (Juhataja: Teie aeg!) Selles olukorras, kus sõda käib ja NATO-Vene konflikt on täiesti reaalne ja õhus, omalt poolt lükata Eestit sõtta? (Juhataja: Aitäh!) Kas te annate endale aru, et te vastutate terve Eesti rahva eest? Te vastutate elude eest (Juhataja: Aitäh, Mart Helme!), te vastutate purustuste eest. Kas te annate sellest endale aru? (Juhataja: Mart Helme!) Või on teil ainult üks mõte, Reformierakonna reiting?

Mart Helme! Mul on nüüd teile väga konkreetne ettepanek, et see küsimus lõpeb. (Mart Helme: Mul on aeg täis jah.) Küsimuseks on ette nähtud kaks minutit (Mart Helme: Siis ei ole tarvis omalt poolt aega kulutada!) ja vastuseks kolm minutit. Ja palun pidage sellest kinni, sellepärast et meil on kokku täna 13 registreeritud küsimust. Ja see, mida te siin teete, te teete seda oma kolleegide arvel. Pidage palun kahest minutist kinni! (Hääl saalist.) Palun ei, te pidage palun edaspidi kahest minutist kinni! Lihtsalt siiras palve, sellepärast et see tuleb teiste kolleegide arvel. 

Aga palun, härra peaminister! Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! No vot, nüüd me oleme jälle tagasi selle debati juures, kus me olime mõned infotunnid tagasi. Teie räägite, kuidas teie ajal algas piiriehitus. No jälle ei vasta tõele! Kaasaegse idapiiri rajamine otsustati 2015. aasta kevadel. Teid ma valitsusest ei mäleta. Toona eraldati RES-is sellele 70 miljonit. Ratase esimene valitsus vähendas seda pea poole võrra ja hiljem otsustasid, nagu teie kirjeldusite, nagu eelnevalt Martin Helme tsitaate välja võtsin, seda veel täiendavalt vähendada. 

Küsite, kas droonid olid teemad. Kuulge, Martin Helme, näete, otsustas siin otsustavalt droonide väljavahetamist või droonidevastast võimekust, piiril väljaehitamist vähendada. Miks? (Hääl saalis.) Ei tea, aga seda saate ju omavahel küsida, te kindlasti saate üksteiselt küsida. (Hääl saalist: … minu küsimus.) See oli suur osa teie jutust. Seda esiteks. 

Teiseks, artikkel 4 väljakuulutamise otsustab liikmesriik. Nagu ma juba vastasin Martin Helmele, aga vastan ka Mart Helmele, Mark Rutte on nii omavahel kui ka avalikult öelnud, et artikkel 4 väljakuulutamine on põhjendatud. Sama on öelnud SACEUR ja meie liitlased. Meie liitlased on pühendunud NATO-le ja üksteise kaitsmisele. See on kollektiivkaitse organisatsioon. NATO toimib. 

Siia allnoodina lisades, et teil on ikka kange kihk kogu aeg, EKRE-l, teil on kange kihk rääkida, justkui selline mulje oleks, nagu Euroopa ja Ameerika Ühendriigid ja kõik meie otsiksime seda sõda. Kuidagi nagu ununeb ära, et Venemaa on agressor. Venemaa tapab süütuid inimesi! Putin on see! Aga teie muudkui maalite, et näete, Euroopa, Eesti paneb kaitsekulutuste raha, sellepärast et me tahame head Venemaad kiusata. No mõelge ringi! See on Putin, kes on probleem Euroopale ja NATO-le. 

Suur tänu!

Sellega me lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. 

Ja küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ning teemaks on "Eelarve ja maksupoliitika". 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh!  

Austatud peaminister, minu küsimus puudutab tõepoolest päevakajalist eelarve- ja maksupoliitikat. Riigikogu hakkas, eile hakkas arutama järgmise aasta riigieelarvet; täna me jätkame.  

Ja kui sellesse eelarvesse nüüd siseneda, siis me näeme, et see toidab inflatsiooni läbi maksutõusude ja uute maksude kehtestamise. See kasvatab laenukoormust jooksvate kulude katteks, kahjuks. See eelarve sisaldab ennast rumala valimislubaduse täitmist laenurahaga, suurendab eelarvepuudujääki jne. Seda pikka loetelu võib kahjuks jätkata.  

Samal ajal te planeerite riigieelarve strateegiasse ka õhku. Ja tundub, et see eelarve on koostatud juba mõeldes järgmistele, 2027. aasta Riigikogu valimistele, sellepärast et see õhk on planeeritud suuresti selle järgsesse perioodi, à la pettusega "maksud ei tõuse".  

Teie olete kinnitanud ja valitsus on kinnitanud, et te ei toeta ETS2 süsteemi. Aga samal ajal on planeeritud RES-i pärast 2027. aastat 330 miljonit eurot laekumist, ehk siis uut mootorkütuste maksu Eesti rahvale järjekordselt.  

Ja mida see siis lõppkokkuvõttes endaga kaasa toob? See toob kaasa loomulikult inimeste vaesumise, majandusliku toimetulekuga hakkamasaamine muutub raskemaks, ettevõtjate konkurentsivõime väheneb, investorid peletab eemale.  

Ja nüüd mul on palve: ärge palun hakake vastama jälle sellest niinimetatud maksuküürust ja õpetajate palkadest, mida te olete mulle viimasel kolmel korral siit saalist vastanud. Sõltumata sellest, mida ma olen küsinud, olete te jõudnud maksuküüruni, isegi kui ma maksupoliitikat ei ole puudutanud. Ärge hakake, ärge kulutage sellele aega! Inimesed ja meie oleme juba tüdinud sellest leierikastist.  

Aga mul on küsimus, et miks te kavandate RES-i põhimõttest, et pärast 2027. aasta (Juhataja: "Teie aeg!") valimisi tulgu või veeuputus ja järgmine valitsus peaks seda katastroofi hakkama lahendama. (Juhataja: "Aitäh!") Aitäh!

Härra peaminister, palun! 

Jaa, aitäh, hea küsija! Mul on natukene selline nagu rõõm ja kurbus segi. 

Veidi ma olen kurb, et te olete tüdinud sellest jutust. Eks ma teen oma parima, et uut ja huvitavat rääkida. 

Aga rõõm on selle üle, et te olete tüdinud sellest heast osast ehk õpetajate palgatõusust, et see sõnum on kohale jõudnud. Ja mul oleks väga hea meel, kui te seda ka jagaksite kõigile, et maksuküüru kaotamine jätab ju inimestele väga palju rohkem raha kätte ja tulumaksumäära samaksjätmine samamoodi. Nii et kui teile on see selge, ütlete, et kõik numbrid on olemas. Kui tahate, võin anda ka selle tabeli, mida ma siin Lauri Läänemetsale enne tsiteerisin, et keskmise palga puhul – lihtsalt olgu ära märgitud –, umbes 2100 euro juures inimene saab aastas 1800 eurot juurde ja see tõepoolest on 13. palk. See algab 1. jaanuarist 2026. 

Aga kui te ei soovi, et ma sellest räägin, ega ma ei pea sellest rääkima, aga minu meelest see on hea asi ja seda me võiksime koos inimestele edasi jagada. Ilmselt infotunni vaatajad – teie valijad, minu valijad – kõik rõõmustavad. 

Nüüd, mitu asja teil oli siin muidugi nüüd sassis. Te olete ise ka valitsuskabineti liige olnud – eelarvet saab ikkagi teha kehtivate nii-öelda otsuste alusel. ETS-2 puhul, jah, meie hoiak ja minu hoiak on olnud üsna ühene, et see tuleb edasi lükata või tühistada. Euroopas debatid käivad. Kuni seda ei ole tehtud, on see eelarve arvestuses sees. Kui see tühistatakse, siis saab selle sealt välja. 

Nüüd, teil oli veel küsimus – maksutõusud. No vot, jälle hea uudis. Ja ilmselt sellest te ei ole tüdinenud; ma ei ole teile võib-olla ilmselt rääkinud seda, aga maksud järgmisel aastal langevad. Maksukoormus on sellel aastal 36,6%, järgmisel aastal 35,2. See on läbi ajaloo suurim maksulangetus ühes tükis – küsisin Rahandusministeeriumist järgi – kokku 780 miljonit. 

Ja ma näen, et te rõõmustate – minulgi on seda rõõmu rõõm näha –, et selline maksulangetus ja me koos saame selle ära teha. Ma loodan teie toetust maksulangetusele. Nii et kokku 780 miljonit maksud langevad; läbi ajaloo suurim maksulangetus ja maksumäär läheb 36,6%-lt 35,2-le. See on väga tähtis. 

Siis rumala valimislubaduse kohta – äkki ma jõuan selle ka ära kommenteerida. Te ütlete, et rumala valimislubaduse täitmine või ärakaotamine – no ma ei tea, miks te nimetate enda tehtud maksuküüru rumalaks valimislubaduseks. Ise tegite! Isamaa, sotsid ja Keskerakond tegid maksuküüru. Te ütlete, et see on rumal valimislubadus. Ma olen teiega nõus – ongi rumal, tulebki ära kaotada! Seda küüru parandab ainult haud. Kaotamegi ära. Loodan, et toetate. Aitäh!

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Nojah, loomulikult, kui maksud peaksid vähenema, siis selle üle ma rõõmustan, aga kahjuks see nii ei ole. Kahjuks see nii ei ole, me ju ühiselt teame. Mul on tegelikult, vastupidi, ääretult kahju, et teis ei ole toimunud arengut. Te olete jäänud selle küüru külge kinni. Ikkagi tulite küüru juurde tagasi, vastasite Läänemetsale küüru kohta ja rääkisite minule jälle küürust. Ma palusin küürust mitte rääkida, me oleme sellest sada korda rääkinud. Ja seda rumalat valimislubadust ei pidanud ma silmas mitte selle tulumaksumuudatuse kehtestamist omal ajal, vaid selle kaotamist, mis läheb maksumaksjale maksma pool miljardit eurot aastas kasvavalt ja mille hüvituseks on toodud küll laenud, küll automaks, küll teised uued maksud, mis kahjustavad Eesti majandust ja ettevõtjaid oluliselt rohkem kui sellesama tulumaksuseaduse praegu puutumata jätmine. Lükata edasi tulevikku või lükata seda nii-öelda tõusunurka edasi kõrgemapalgalistele. Neid võimalusi on. Nii et teie vastus on olnud kahjuks demagoogiline, aga ma usun, et ka enamik inimesi on aru saanud. 

Minu küsimus puudutab seda lombakat automaksu, mida me esmaspäeval siin Riigikogus tuliselt arutasime ja kus peab ütlema, et rahandusminister ei olnud ette valmistatud. Ta ei suutnud automaksu puudutavatele sisulistele muudatustele mitte ühelegi – rõhutan, mitte ühelegi – vastata. Järgmine kord palve, kui minister tuleb teie kabinetiliikmena, et ta oleks kursis selle eelnõuga, mida ta esitab. Üldse tundub automaks olevat vaeslaps. See on nagu kägu, mis on võõrasse pessa munetud, kellel ei ole vanemaid. Teie ei võta seda omaks algatajatena, sotsid ei võta seda omaks algatajatena. Eesti 200 lausa lubas enne valimisi programmis, et automaksu ei kehtesta. Tegelikult kehtestati ja nii edasi. Aga mul on küsimus. Ega seda ei õnnestu remontida ja me kindlasti, tulles võimule, tühistame selle. Selle lubaduse me oleme korduvalt andnud. Aga kas te olete valmis ka praegu selle seaduse (Juhataja: "Teie aeg!") muutmise kaudu, kui me teeme muudatusettepaneku, see tühistama? Kas te olete valmis tunnistama oma viga ja tulema kaasa selle ettepanekuga?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Automaksu muutmine lastega peredele soodsamaks peaks ju olema midagi sellist, mida ma eeldaks, et kogu parlamendisaal peaks toetama. Kui alaealise lapse kohta 100 eurot saab automaksu määra madalamaks, on see lastega peredele oluline kergendus. Ma ise arvan, et see on üsna põhjendatud. Sest kui vaadata just liikumisvajadust ja nii-öelda vajaduspõhiselt, siis kui sul on alaealised lapsed, väikesed lapsed, siis ongi tegelikult ilmselt vaja nii lapsi kui ka kola rohkem vedada. Võin oma kogemusest öelda – ja mis ma sellest ikka pikalt kirjeldan, iga lapsevanem on samas olukorras olnud –, et sul on vaja seda teha. Midagi teha ei ole, elu on selline. Ka väikebusside määr tuleb allapoole, mis teeb nende kasutajate elu lihtsamaks, olgu nad siis omavalitsused, spordiklubid või kes iganes seda kasutavad. Ja ma tean, et on ka erinevaid parandusi, mis on õiguskantslerilt tulnud, ja debatt käib siin parlamendis ka. Nii et need on need eelnõud, millele me toetust palume, ja ma loodan, et te ka toetate. 

Nüüd, tulles selle juurde, et te ütlete, et maksud ei vähene – ma ei teagi, kuidas sellele vastata. Selles mõttes, et see debatt on veidi selle üle, kas maa on kumer või ümar või lame või mis ta siis täpselt on. Makse arvestatakse numbrites, vähenevad, 780 miljonit väheneb 36,6%-lt 35,2%-le. 1,4% väheneb, see on päris suur maksuvähenemine. Ma ei oska teile seda veenvamalt esitada, võib-olla ma seisaks ühel jalal, kuidagi oleks veenvam, aga numbrites maksude kogumine väheneb. Nii et seetõttu küsige kolleegide käest, küsige finantsekspertide käest, nad võivad teile kinnitada, et järgmisel aastal maksukoormus langeb. See tähendab ka seda, et inimestele jääb rohkem raha kätte. Ja kui te räägite inimeste ja majanduse toimetulekust, siis see, kui inimestele jääb rohkem raha kätte, annab neile ju võimaluse seda investeerida, kasutada enda pere ja oma vajaduste jaoks. 

Ma ei teagi, miks te nii tohutult kinni selles olete. Ma saan aru sotside sellest kiindumusest astmelisse tulumaksu, aga Isamaa suust juba, ma ei tea kaua, aasta-paar kuulda seda kiitust astmelisele tulumaksule on ikka üsna pentsik tegelikult. Astmeline tulumaks minu meelest ei ole õnnealus ja edualus ühelegi riigile. Kui teie arvate vastupidist, jäägu see teile. Teie ettepanek, et tuleb seda maksuküüru kuidagi edasi nihutada, suuremaks teha, mina seda ei poolda. Jäägu seegi teie südametunnistusele. Kui me kaotame selle astmelise tulumaksu ehk selle maksuküüru ära, siis, nagu öeldud, jääb inimestele palju rohkem raha kätte. Ma ei hakka teile uuesti rääkima sellest maksuküürust, kui te nii väga ei taha sellest kuulda, aga juba sellel aastal tegelikult inimesed maksavad palju rohkem selle pärast. Nii et jah, seetõttu ma ütleksin, et pigem kutsun teid üles maksutõusu pooldamisest ja advokeerimisest loobuma. Aitäh! 

Ja lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Tänane teie esitus on hoopis rõõmsameelsem kui eilne rahandusministri esitus, kus ta oli üsna kurb. Oli arusaadav ka, miks ta kurb on, sellepärast, et on raske esitleda eelarvet, mis on nii suures miinuses. Aga te olete üle kümne uue maksu teinud ja aktsiise tõstnud, ja räägite sellest, kuidas maksud langevad ja kui meil kõigil elu läheb paremaks. Samas olete te lubanud ju teha ka kokkuhoiupoliitikat, justkui hakata kärpima palkasid ministeeriumides, kokku hoidma, inimesi vähendama, tööjõudu vähendama. Samas ma võin lugeda siit Postimehest, et mitu ministeeriumi võimlesid palkade kärpimise kopsakaks palgatõusuks. Siis on võetud järjest rohkem inimesi tööle, mitte nagu lubati, et on vähemaks võetud. Siin on ka üks tabel, kus on näha, kuidas näiteks Kliimaministeeriumis on võrreldes eelmise aastaga järgmiseks aastaks prognoositud üle 94 inimesele rohkem tööle. Ja nii on see mitmes ministeeriumis. Kuidas te põhjendate seda? Kuidas te näete siin kärbet või kuidas te näete, et meie majandus üldse peaks välja tulema ja riik suutma teenindada kõiki neid sfääre, kui me riiki ja riigi kulusid kokku ei hoia?

Aitäh! Nojah, ma olen ilmselt loomu poolest veidi optimistlikum. Ma siiski julgeksin nii öelda, et esiteks, maksukoormuse vähenemine on tõsiasi, numbrites. Finantsvaldkonnas me võime rääkida millest tahes, aga meil ei ole mõtet üksteisele kelbast ajada numbrites, mis ei klapi. Ja fakt on see, et maksukoormus väheneb. Nagu öeldud, 1,4 protsendipunkti ehk 36,6 pealt 35,2 peale. 780 miljonit on selle ligikaudne arvestus, mis see tähendab. Põhiosa eraisikutele – jah, igaühele meile. Kõigile, kellel on näiteks keskmine palk või sealkandis, või veidi ülespoole, tähendab see aastas umbes 1800 eurot rohkem raha kätte. Nii et see on päris oluline samm. Kui te küsite, kuidas majandus selles olukorras hakkama saab, siis majandusele see muidugi tähendab kindlasti tarbijakindluse ja tarbijaaktiivsuse kasvu. See tähendab seda, et inimesed saavad rohkem tarbida. Ja kui vaadata maailmamajanduse üldist olukorda, siis võrreldes erinevaid indikaatoreid, kindlustunde indikaatoreid läbi aastate, siis viimased aastad on olnud ikkagi tohutult suure ebakindluse näitajatega. Kui ma vaatan Rahandusministeeriumi erinevaid graafikuid, siis ikkagi ebakindlus majandusprognoosides on väga suur. See kindlasti suurendab inimeste tarbimisvõimet ja võimet kindlustada enda ja oma pere tulevikku paremini. Nii et jah, seetõttu ma arvan, et maksumäära vähendamise osas peaksite ka teie toetav olema ja pigem rõõmustama selle üle, nagu teie kolleeg Helir-Valdor Seeder rõõmustab, et maksukoormus langeb, inimestele on võimalik rohkem raha kätte jätta, sellega on võimalik ise paremini hakkama saada. Ja ma kindlasti loodan toetust ka nendele eelnõudele, mul oleks selle üle väga hea meel ja ma arvan, et nendel inimestel ka, kellele see raha kätte jääb. Mis puudutab kokkuhoidu, siis sellega ma olen ka päri, et kokku hoida tuleb. Ma olen öelnud – ja see number põhineb Rahandusministeeriumi numbritel, olen küsinud ka Rahandusministeeriumi eelarvenumbreid. See eelarve nüüd tuleb uute kärbetega lisaks. Varasemalt me oleme kokku otsustanud – see on nüüd Kaja Kallase valitsustest tänaseni – 1,4 miljardit erinevaid kärpeid. Selle hulgas on nii töökohtade vähendamist, erinevate töökohtade mittetäitmist, kinnisvaraobjektide edasilükkamist – meenutades, et Eesti on endiselt investeeringutes Euroopa Liidus nr 1 avaliku sektori poolest, kui ka muid samme. Näiteks võib ju vaadata Maa- ja Ruumiameti loomist, mis on hiljutine uudis, mille kohta ka Äripäev kirjutas. Seal oli – mälu järgi tsiteerin umbes, loodan, et ei eksi – 19% töötajaid vähem. Nii et saab küll tegelikult kokku hoida kui asjalikult toimetada.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on erihoolekanne. Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Teile väga meeldib vaadata seda tabelit. Võib-olla alguseks erihoolekandes töötavate inimeste palga suurusest. Mina täna hommikul suhtlesin Erihoolekande Teenuste Pakkujate Liiduga. Nende keskmine brutopalk on 1150 kuni 1250 eurot. Ja see on brutopalk. Nii et keskmisest palgast rääkides ja kõigest muust kõlavad need numbrid suurelt, sellise suhtega see on 10–20 eurot suure tõenäosusega, mis jääb iga kuu kätte. Ja kindlasti on nad ka selle üle rõõmsad, aga see rõõm on suhteliselt üürike, sest see on väga kiire kuluma, arvestades seda, et toiduainete käibemaks ei ole langenud. 

Minu küsimus puudutab aga erihoolekannet. Ma mõistan täiesti, et see ei ole teie valdkond, aga teie riigijuhina ja peaministrina ilmselt olete kursis Riigikontrolli auditiga. See Riigikontrolli audit, mis viidi läbi, ülevaade erihoolekandeteenuste kättesaadavusest. Ja olete kindlasti kursis ka sellega, et 25. septembril kogunes siin Riigikogu ees suur hulk inimesi, kes tulid tänavale erihoolekandeteenuste alarahastamisele tähelepanu juhtimiseks. See oli kõnekoosolek. Need inimesed tulid, kes töötavad selles valdkonnas, ja see on uskumatu, nad on esimest korda tulnud tänavale, sest neil ei ole võimalik üldiselt tulla oma töölt ära, sest nende hoolduskoormus ja töökoormus on niivõrd suur. Ma usun, et te olete selle probleemiga kursis. Aga lahendusi ei paista. 

Samas on Riigikohtu kaudu riik maksnud – kui omavalitsused lähevad kohtusse, sest erihoolekanne on puhtalt riigi kohustus –, on maksnud kompensatsiooni ja siis leidnud ka koha. Täna on meil olukord, kus 6000 inimest on teenusel. Aga 1000 inimest on kodus ja omastehooldajad teevad seda tööd, kes muidu, kui oleks koht olemas – neile on koht määratud –, saaksid asuda tööellu ja saaksid olla riigile ka maksumaksjad ja ise väärika palga saajad. Mis te selle olukorraga mõtlete peale hakata?

Aitäh, hea küsija! Mitu sellist informatsioonipunkti on, mida ma saan jagada. Loomulikult, tõepoolest, ma arvan, õigesti kajastasite, et ega peaminister igapäevaselt kõikide valdkondade detailidega ei tegele. Aga üldist pilti saan kirjeldada ja kui on detailsemad küsimused, saab alati Sotsiaalministeeriumist täpsemalt.

Nüüd, võrreldes selle ajaga, kui teie olite sotsiaalkaitseminister – see oli siis aastad 2014–2015 –, on erihoolekande eelarve kasvanud 154%. 2026. aastal on erihoolekande eelarve 57,7 miljonit eurot, võrdlusena 2015. aastaga ehk kümme aastat tagasi oli see 22,7 miljonit eurot. See vahe on nüüd 30 miljonit eurot. Riigieelarves 2026, nagu on ka avalikult kajastatud – võib-olla keegi ei tea, aga siis tuleb üle korrata –, on lisaraha ka ette nähtud erihoolekande valdkonna töötajate palga tõusuks. Palgatõusude puhul te ilmselt teate, et kuna riigieelarve on defitsiidis – me oleme ju maksimumdefitsiidis, kaitsekulude kasv, tõmbame investeeringuid koomale, teeme palju erinevaid otsuseid ka kokkuhoiuks –, siis õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad ja politseinikud ning erihoolekanne olid ainukesed, kes said palgatõusu, kokkuleppel. Erihoolekande rahastust suurendatakse 4,2 miljonit eurot. See on selleks, et just teenuseosutajatel oleks võimalik tõsta valdkonnas töötavate inimeste palkasid. 

Lisaraha muidugi ei lahenda erihoolekandekohtade puudust, aga see aitab hoida valdkonna töötajaid ja panustab teenuse kvaliteeti. Kui te küsite, kuidas edasi, siis ma tean, et Sotsiaalministeerium jätkab teenuse järjekordade korrastamist, et suuremad abivajajad saaksid neile vajalikke teenuseid kiiremini. Kui võtta kasvuprotsenti, siis see eelarve, mida ma teile juba mainisin – 57,7 miljonit –, on aastaga kasvanud 7,9%. Riigi eelarvestrateegias 2026–2029 on erihoolekandel juures 16,8 miljonit eurot. See on täiendav rahastus.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh, lugupeetud peaminister! Neid numbreid, mida te ütlesite, ma tean. Aga võib-olla teie ei tea seda, et riigikontrolöri audit puudutas perioodi 2018–2024. Ja perioodil, millal mina olin sotsiaalkaitseminister, 2014–2015, ehitati üle Eesti väga-väga palju peremajasid, selliseid teenusmaju, kus inimesed, kes olid suurtes mammuthoolekandeasutustes, said inimväärse elu. Aga see ei ole see võrdlus. Sellessamas auditis tuuakse välja, et kehtestatud hinnad katavad kaks kolmandikku tegelikest kuludest ehk 60%. Ja järjekord on suurenenud perioodil 2018–2024 kaks korda! Ja üks probleem on just sellepärast, et järjekord on suurenenud kaks korda, et hind ei kata seda. Ja omavalitsused on sunnitud võtma ise kulusid katta, sest need on ju meie inimesed, kuigi see on riigi teenus, otseselt erihoolekanne. 

Kui me siin esmaspäeva õhtul vestlesime haridus- ja teadusministriga koolitoidurahast, siis ta ütles, et see on koolipidaja, omavalitsuse ülesanne ja tema peab leidma need vahendid. See on konkreetselt riigi teenus, erihoolekanne. Ja tõesti, omavalitsused on läinud kohtusse. Aga mis teie soovitus siis oleks omavalitsustele? Minna kohtusse ja riik maksab siis koha vahe välja kompensatsioonina ja leiab ka koha, või mis? Sellist võrdlust tuua ja võrrelda, et vaat, mida teie tegite ja mida meie tegime. Me oleme täna selles olukorras, kus on erihoolekandetöötajad tänaval. Ja tõesti, see, et asjad on paremaks läinud võrreldes 30 aasta taguse ajaga, on ju tõsi, aga see ei ole läinud selles tempos paremaks, et prioriteedid tundub, on läinud erihoolekandetöölt siiski vähem. Tore vähemalt, et töötajate palk mingil määral tõuseb. Aga mida siis omavalitsused peaksid tegema olukorras, kus nad täidavad riigi kohustusi?

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, miks te räägite 30 aasta tagusest ajast. Ma ei oska isegi seda kuidagi küsimuse konteksti panna, aga võib-olla teil on oma põhjus. Ma siiski meenutasin kümne aasta tagust vahet. Kui tollal, 2015 oli eelarve 22,7 miljonit ja nüüd on 57,7 miljonit ehk vahe on 30 miljonit eurot, siis see on kümne aastaga toimunud eelarve kasv. 

Ma ei tea muidugi väga ühtegi riigielu valdkonda, kus keegi saaks öelda, et ta on saanud täpselt nii palju raha, kui ta sooviks. Pea kõik valdkonnad tegelikult ju peavad ikkagi nappide vahenditega toime saama, sest Eesti on väike riik, kõik teenused on kallid, elanikkond vananeb ja majanduses on viimased paar aastat üsna viletsad olnud. Jah, järgmine aasta ehk hakkab majandus kiiremini kasvama tänu ka meie ühistelt tehtavatele maksuotsustele. Aga seni on ikkagi tulnud nappide vahenditega hakkama saada. 

Ja see, mida meie teeme, mis meie valik on ja mida me saame teha, on, nagu ma ütlesin, et me anname lisaraha. Erihoolekandeteenus saab ka lisarahastust, et valdkonna töötajatel palku tõsta. Ja nagu ma ütlesin, aastaga kasvab eelarve 7,9, pea 8% ja ka tulevases RES-i perioodis kasvab peaaegu 17 miljonit ehk 16,8 miljonit. Nii et me anname lisaraha selleks, seda, mida meil on anda, ja seda, mida me saame. Ma siiski märkisin ka ära, et sellesse valdkonda ühena viiest – õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad ja politseinikud, erihoolekanne – tegelikult leiame ka palgatasuks raha. Nii et ma ütleksin nii, et see on siiski prioriteetvaldkond, kuhu me püüdsime raha leida. Kõikjal ei saanud ja paljudest kohtadest pidime ka koomale tõmbama. Aga midagi teha ei ole, see on praktiline elu, kui sul on vaja kaitsekulutusi tõsta. 

Lihtsalt võrdlusena, mida rahandusminister armastab tuua, ega ta nüüd nii detailitäpne võrdlus võib-olla ei ole, aga lihtsalt illustratsioonina – 1995. aastal Eestis maksukoormus oli umbkaudu 35%. Järgmisel aastal jõuame jälle 35%-ni. 1995. aastal oli kaitsekulud 1%, nüüd on 5%. Kõik saavad aru, et tegelikult kaitsekulud on nii palju kasvanud selles proportsioonis, et riik ei ole lihtsamaks läinud, vajadused on kasvanud, paljud teised teenused on läinud keerulisemaks. Nii et seda tekki tuleb tõmmata nii, et kõigile jõudumööda ei jaguks. Ka meie paneme siia lisaraha juurde ja kui oleks rohkem raha, siis kindlasti paneks rohkem. Pole mingit kahtlust. Mis puudutab teenuse järjekordi, siis seda ma juba ütlesin, et Sotsiaalministeerium jätkab oma tööna teenuse järjekordade korrastamist, et suuremad abivajajad saaksid neile vajalikke teenuseid kiiremini.

Suur tänu! 

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! 

Lugupeetud peaminister! Nii nagu me täna siin aruteludes juba hea kolleegi Helmen Küti sõnades kuulsime, tegelikult probleemid on ju väga komplekssed. Töötajad on ülekoormatud, palgad on madalad, paljudes kohtades on järjekorrad, keeruline on leida inimesi, kes oleks valmis erihoolekandeteenuseid pakkuma ja nii edasi ja nii edasi. 

Ja kuna teenused ei ole ka võrdselt kättesaadavad kõikjal Eestis, et siis on tekkinud ka väga suured probleemid sellest, et mis puudutab ka teenuste kättesaadavusi. Ja kahjuks siin on jälle kaalukauss maapiirkondade kahjuks. 

Aga kuna täna oli täpne teemaviide teile ette antud, mis puudutab erihoolekande temaatikat ja et sellel teemal me soovime teilt küsida, siis kindlasti saite üldprintsiibis teemaga tutvuda. Ja ma ei eeldagi, et peaminister peab teadma igat numbrit või igat täpset detaili erihoolekande koha pealt, aga ma küsiks teie käest kui valitsuse juht, kui Eesti Vabariigi kodaniku käest, et kuidas te selles vaates tunnetate või mis on see peamine probleem teie vaates erihoolekandes. Kui see probleem on teil enda jaoks sõnastatud, mis võiks olla ka see võimalik lahendus? Mida te ise peate kõige suuremaks probleemiks erihoolekandes? Aitäh!

Aitäh! See küsimus oli sõnastatud Helmen Küti poolt "Erihoolekanne" – kõik; rohkem midagi. Nagu Riigikogu esimees ka on öelnud, tihtipeale me oleme siin komplimente üksteisele teinud, et kes küsib täpsemalt, saab võimalikult täpse ka vastuse. Alati on lihtsam, kui tahate täpsele asjale vastust saada, küsige täpselt ja ma püüan otsida nii täpse vastuse, kui ma saan. Peaministril on oma töö, ministritel on oma töö, nagu te teate väga hästi valitsuskabineti liikmena varem. 

Kui te küsite, mis probleemi me lahendame lisarahaga, siis loomulikult see on töötajate palgad, et inimesed saaksid kenasti hakkama. Ja nagu ma mainisin, siis lisarahaga on võimalik aidata palgatõusule kaasa. Selleks me ka selle lisaraha eraldame. Ma vist ei hakka neid numbreid uuesti ette lugema, ei ole vist põhjust. Teeme oma parima. Viies valdkonnas saame seda teha; paljudes teistes väga kriitilistes valdkondades ei saa. Nii see elu on, et erihoolekandes õnneks saame ja seetõttu on seda valdkonda võib-olla lihtsam käsitleda. 

Kui te küsite, kas tulevikus teenus peaks parem olema, kas rohkem teenusepakkumist peaks olema, kas peaks olema rohkem võimalusi, kas peaks olema rohkem raha selle jaoks – ma arvan, et aja jooksul selleks kindlasti läheb rohkem raha vaja. See on paratamatu, selles suunas ju ühiskond üldiselt liigub. Aga praegu, jah, selle rahaga me lahendame töötajate palkade ja töötajate nii-öelda majandusliku hakkamasaamise küsimust. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on siseminister Igor Tarole, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on palgad. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 22. septembril oleme siin saalis teiega juba sel teemal vestelnud ehk päästjate ja politseinike palgad – kas tuleb palgatõus, kui suur see palgatõus tuleb, kui ta tuleb. Põhimõtteliselt jõudsime nii kaugele, et see tõus on kuni 10%. Iseenesest see kui palju tõuseb ühe või teise töötaja palk, otsustab amet ise. Nagu me nüüd teame, homme toimub siin Riigikogu ees meeleavaldus, millest võtavad osa lisaks õpetajatele ka päästjad, kes ei ole väga rahul selle perspektiiviga, mida valitsus nende jaoks valmistas. Nende arvates on esiteks suur probleem see, et kindlust ja järjepidevust ei ole. Praegu leiti mingisugune raha ja kuna kaks aastat ei olnud palgad tõstetud, siis otsustati, et kiiremas korras tõstame, seda enam, et valimised on tulemas. Aga mis saab näiteks aastal 2027 või 2028, keegi ei tea. Teiseks, see tõus ei ole päris selline, mida ootasid ja eeldasid päästjad ja politseinikud. Nende soov oli ikkagi 1,2 koefitsiendiga Eesti keskmisest palgast. Ja siit see meeleavaldus on tulemas. Mis siis on teie suhtumine sellesse? Kas teie arvates piisab sellest, mida praegu antakse? Kas tegelikult see meeleavaldus on lihtsalt mõttetu või ikkagi mingi tõsi nendel inimestel taga on ja siin tuleks midagi ette võtta?

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Austatud küsija ja teised Riigikogu liikmed! Kõigepealt, mul on väga hea meel, et minu esimene prioriteet nendel eelarveläbirääkimistel, et seda palgafondi tõsta, on realiseerunud ja Siseministeeriumi valitsemisala on saanud need 28,9 miljonit eurot, et seda palgafondi suurendada. Kindlasti tasub märkida seda üldist olukorda, et kui me jätame nüüd Kaitseministeeriumi kõrvale, kellel on see raha SKP suhtena kindlustatud, siis ülejäänud 11 ministeeriumist kaheksa pidid ainult kärpima ja ainult kolm olid need, kes said selle positiivse otsuse palgatõusu kohta. Nii et see nõudis väga suurt koostööd. Ka kõikidelt, kõikidelt teistelt valitsuse liikmetelt nõudis see koostööd ja mõistmist. Kindlasti on sellega antud ka see märk, et need inimesed on olulised Eesti riigile, et siseturvalisus on osa riigikaitsest ja sinna tuleb panustada. 

Nüüd, mis puudutab meeleavaldust, siis see on väga hea, et päästjad tulevad ja hoiavad seda teemat üleval. Loomulikult, ühekordse 10%-lise palgatõusuga me kõiki muresid ei lahenda. Ja selleks, et see lahendamine kulgeks meil hästi koostöises formaadis, me just äsja kohtusime ka Eesti Päästeala Töötajate Ametiühingu juhiga Kalle Koopiga eile, et ära kuulata veel detailsemalt, mis on need mured. Need mured ei ole ainult palk, seal on ka töötingimused, eriti töövahetuste pikkus. Ma olen ka enda arvukate komandode külastamise käigus kuulnud, kui oluline see on, et nende töögraafik säiliks 24-tunnisena. Ma kinnitasin üle Kalle Koopile ja ka avalikult kõigile päästjatele, et selles osas seis on nendega samal poolel. Ma loodan, et meie koostöine tegevus nende tingimuste parandamisel jätkub, sest ainult niiviisi on seda võimalik teha, et vastandades lihtsalt ei ole seda võimalik saavutada. Aitäh!

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma ikkagi tahaks kuulda seda, mis on valitsuse visioon ja strateegia järgmisteks aastateks. Nagu ma ütlesin oma esimeses küsimuses, et praegu leiti midagi, vahetult enne valimisi öeldi, et nüüd tõstame 10% võrra. Aga tegelikult päästjad, politseinikud, õpetajad ja kõik, kes homme siia Riigikogu ette tulevad meeleavaldusele, tahavad mingisugust kindlust ja mingit stabiilsust. Praegu neil selline tunne puudub ja tunnetus, et ka järgmistel aastatel, näiteks 2027 ja 2028 nende palgad tõusevad samamoodi, sest praegu oli kirjas kuni 10% palgatõus. Meil on inflatsioon kahe viimase aasta jooksul põhimõtteliselt kokku 40%, kui me näiteks räägime toidukaupadest ja teistest hindadest. 10% selle taustal on ikka naeruväärselt vähe. Nii et kas siis saavad need inimesed arvestada sellega, et mitte ainult aastal 2026, vaid ka järgmistel aastatel on valitsusel plaanis nende palkasid tõsta ja teha seda ikkagi korralikult, et inimesed märgaksid seda ka kõrge inflatsiooni taustal?

Aitäh, hea küsija! Nagu ma enne juba mainisin, siis me oleme püüdnud ikkagi saavutada maksimaalset tulemust, mis on praeguses olukorras võimalik, et seda palgatõusu saavutada. See 10%-line palgafondi keskmine kasv ei tähenda seda, et kõikide ametikohtade palgatõusud piirduvadki 10%-ga. Ma olen andnud asutuste juhtidele selge juhise, et seal, kus king pigistab kõige rohkem, võiks tõus olla nende vahendite piires mõnevõrra suurem. Ja võib-olla sellistel ametikohtadel, kus toimetulek ei ole nii suure surve all, kus palganumbrid on juba praegu mõnevõrra kõrgemad, ja võib-olla seal, kus on sellised ametikohad, mis ei ole otseselt nagu eesliini ametikohad, võib see jääda mõnevõrra tagasihoidlikumaks. Ma olen esimesed ettepanekud osadel asutustel juba üle vaadanud. Üldiselt jah, sinna suunda mõeldakse. Kui me vaatame seda, et teatud ametikohtadel juba palgafondi suurendamisest palgatõus saab olema üle 10%, ta ei jää 10% juurde, vaid ümberjagamistega saab üle 10% olla, ja me arvestame seda, milliseid maksuotsuseid on Vabariigi Valitsus teinud. Vabariigi Valitsus on teinud ju maksuküüru kaotamise kohta sellise otsuse, mis annab kõige suurema mõju just nimelt sealt keskmise palga ümber saajatele. Ehk needsamad päästjad tegelikult on ühed need inimesed, kes saavad protsentuaalselt kõige suuremat mõju oma sissetulekule. Nii et see summa ju tegelikkuses ka kasvatab nende sissetulekut. Jah, ma pean tunnistama, et me ei saanud ära tuua seda maksimaalset võimalust, mida ametiühingud on soovinud, aga me oleme maksimaalselt püüdnud pingutada, et jõuda sinna üsna lähedale, mitte ainult selle otsusega, mis me tegime palgafondi kohta, vaid nende maksuotsustega. Tegelikkuses me oleme ikkagi lükanud seda tulemust sinna võimalikult lähedale. Jah, selline see olukord on, et kõik ei saa sellel aastal, mida nad tahavad. Pikas perspektiivis ma ütlen, et paraku sellist kommet ei ole olnud, et palgatõususid pannakse väga pikalt kirja, aga ma kinnitan, et valitsus töötab selle nimel, et Eesti majandusel läheks paremini, et meie väljavaated oleksid helgemad ja et meil tulevikus oleks paremad võimalused neid palgatõususid tagada. Kõike tehakse just selleks.

Suur tänu! 

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! 

Hea minister! Ma ka siiralt loodan, et tulevikus meil päästjad ja politseinikud, need riigisüsteemi töötajad, kes tagavad meile igapäevase turvalisuse, saavad väärilise palga vastavalt oma panusele ja tööle, sellepärast et tegelikult nende panus riigisüsteemis on väga suur ja hindamatu. 

Ja hindamatu on, peaks olema ka meie suhtumine nendesse. Miskipärast … ega see ei ole nüüd ainult teie valitsemise ajal; kuidagi ka eelnevatel aastatel ja erinevate ministrite ajal on ikkagi päästjad ja üldiselt korrakaitses töötavad inimesed jäänud tahaplaanile ja te olete kindlasti, olete teadlikud sellisest mõistest nagu palgavaesus ja just nimelt palgavaesuses need inimesed ka ju elavad. Ja nagu te teate, päästjad tihtipeale käivadki teistes, teevadki lisatööd ja kõik ja nii edasi, on ju, ja juba ka politseinikud. 

Ehk siis ka see 10% ju, mis te tõstate palgafondi – või natukene rohkemgi, ütlesite –, siis ju palgavaesusest need inimesed välja ei too. 

Kas me ei peaks ikkagi kogu selle süsteemi niimoodi sellisel viisil vaatama üle, et tõesti need inimesed, kes igapäevaselt panustavad ja igapäevaselt päästavad meid, meie elusi, oleks ka väärtustatud ja väärtustatud loomulikult lisaks kõigi muude motivatsioonile ka palga näol? Aitäh!

Aitäh, austatud küsija, ja suur tänu selle küsimuse püstitamise ja sellisel viisil formuleerimise eest! See annab meile võimaluse selle debati käigus mitu korda üle korrata, kuivõrd oluline on siseturvalisuse ja sisejulgeoleku valdkond ühiskonna jaoks. Ja kui me piisavalt palju seda kordame siin saalis, siis tõenäoliselt, ütleme, suureneb tõenäosus, et tehakse ka vastavaid otsuseid selles suunas, et ei tehta vastupidiseid otsuseid. 

Kui me nüüd vaatame seda, millised on olnud selles valdkonnas palgatõusu proportsioonid keskmiselt viimase kaheksa aasta jooksul, siis viimase kaheksa aasta keskmine palgatõus – iga aasta ei ole olnud palgatõusu; mõnikord on olnud suurem, mõnikord on olnud väiksem – keskmine on olnud 6,6% täpselt, on arvutus. 

Nii. Nüüd, sel aastal me oleme saavutanud selle palgafondi tõusu 10%, ehk siis, see on keskmisest suurem pingutus, mida me oleme teinud. Ja seda hoolimata sellest, et me oleme pidanud väga jõuliselt kaitsekuludesse panustama, et me oleme samal ajal soovinud ka ühiskonna keskmise tööinimese hakkamasaamist parandada läbi maksumuudatuste, eks ole. Ja hoolimata sellest, me oleme suutnud selle pingutuse teha, et tuua ka see üle keskmise palgatõus, kui me vaatame viimast kaheksat aastat. 

Nagu ma ütlesin, see ei ole piisav. Ma olen teiega nõus, päästjad on väärt väärikat töötasu selle keerulise töö eest. Nad päästavad elusid. Töötasu ei ole ainus komponent selles, mida nad teevad. Enne juba mainisin seda, et oluline on see ka töötundide moment, sellepärast et paljude päästjate jaoks on see ka mingil määral nagu elustiili osa. On selliseid, kes töötavad ainult päästes, aga on palju selliseid, kes töötavad mitmel ametikohal. Töötatakse selleks, et saada sissetulekut; töötatakse ka sellepärast, et on huvi erinevate valdkondade vastu. Ja me katsume siis neil ka seda võimaldada, et nad saaksid soovi korral, ütleme, neil need võimalused säiliksid, et me ei piira neid. Sest, tõesti, ma möönan, me peame endale aru andma, kuidas me üldse seda riiki saame üleval pidada. Ega me peame ju seda üleval sellestsamast rahast, mida inimeste käest korjame. 

Ja ma veel kord rõhutan, see on väga hea, et päästjad homme tulevad Riigikogu ette, et inimesed oma õiguste eest seisavad ja seda teemat pildis hoiavad. Ja ma väga tänan neid selle meeleavalduse (Juhataja: "Teie aeg!") korrektse korralduse eest. Aitäh!

Aitäh! Ma lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on rahvastikukriis. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Asjaolu, et me seisame silmitsi väga tõsise rahvastikukriisiga, mis sillutab tee tegelikult rahvastikukatastroofile, ei ole ju tegelikult kellelegi meist loodetavasti uudiseks. Hiljuti tuli välja ka Sotsiaalministeeriumi selline analüüs, mis kannab pealkirja, raport pealkirjaga: "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud" ning seegi tunnistab seda, et meil on reaalselt tegu tõsise rahvastikukriisiga. Lihtsalt konteksti loomiseks tasub meenutada, et summaarne sündimuskordaja, mis 1988. aastal oli 2,26 ja 2008. aastal 1,72, on nüüdseks 1,18. Rahvastikutaseme säilimiseks on teatavasti vaja enam-vähem kaks korda rohkem, 2,1 minimaalselt. 1988. aastal sündis lapsi 25 000 ja 2008. aastal 16 000, siis eelmisel aastal sündis neid 9600 ja sel aastal kardetavasti jääb sündide arv juba alla 9000. Samal ajal on surmade arv 16 000 aastas. Nii et need arvud ja muud sarnased arvud viitavad väga üheselt tõdemusele, et meil on tegemist tõsise rahvastikukriisiga. 

Nüüd, kui ma vaatan seda, kuidas valitsus räägib ja tegutseb seonduvalt julgeolekukriisiga, siis ma ei näe mitte mingit võrreldavat tähelepanu rahvastikukriisile. Ma arvan, et te ei saa ju isegi seda eitada, kui te vaatate oma sõnavõtte, oma kolleegide sõnavõtte. Te räägite julgeolekukriisist praktiliselt igapäevaselt, aga rahvastikukriisist ma ei mäleta, millal teie näiteks oleksite sõna võtnud sel teemal, millal teised ministrid oleksid sel teemal sõna võtnud. See lihtsalt ei aktualiseeru üldse poliitilistes sõnavõttudes ja diskussioonides. Selle tõttu jääb paratamatult mulje, et valitsusele ei lähe see asi korda. Seetõttu ma küsingi, kas te teadvustate rahvastikukriisi tõsidust ja kas te olete nõus sellega, et see kriis on vähemalt sama oluline kui julgeolekukriis eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise seisukohast.

Aitäh, hea küsija! No vot, ilmselt te ei ole ka tähele pannud, aga ma arvan, et isegi ametisse asumise kõnedes, ka muudes sõnumites ma olen öelnud väga palju perede kindlustunde kohta ja ka laste teemal. Isegi sellise lihtsa lause, et üldiselt kõike muud saame me majalt maailmast, aga Eesti lapsi ikka Eestist. Nii et seetõttu jah ilmselt ma ei leia selle tagant pahatahtlikkust, vaid lihtsalt võib-olla märkamatust. See teema on kindlasti oluline teema. Ja Reformierakonnale lastega perede hea käekäik on ka oluline. 

Ma saan aru, et opositsiooni töö on valitsusele erinevaid asju ette heita, vahel põhjendatult, tihemini, mulle tundub – ma olen ebaobjektiivne selles – põhjendamatult, aga seda siiski tehakse. Üldiselt on nii, et kui me vaatame ka praegu erinevaid debatte parlamendis, näiteks sellesama automaksu puhul, kus me teeme just maksukoormuse vähendamise lastega peredele, kus liikumisvajadus, eriti alaealiste laste puhul, on suurem, mis on selgelt vajaduse ja reaalse eluga põhjendatud, siis seegi on jälle samm. Samamoodi erinevad maksukoormuse vähendamised, mis tihti aitavad lastega peresid paremini toime tulla. 

Nüüd, tulles rahvastikukriisi juurde, kui te küsite, kas see on tõsine, siis mina arvan, et see muidugi on tõsine. See on kogu maailmas, vähemalt Euroopas, Soomest Itaaliani, kuidas soovite. Euroopa Liidus oli 2004. aastal näiteks ainult kuus Euroopa riiki, kus oli sünde rohkem kui surmasid. See on probleem üle kogu Euroopa, selles pole mingisugust kahtlust. Head lahendust, ütleme nii, on otsinud erinevad riigid. Ma mäletan, et ma lugesin pikemat Soome Yles, kus oli selline kirjatükk, kus Soome erinevad eksperdid jõudsid lihtsale järeldusele, milleni tihtipeale jõutakse, et ainult rahaga üksiti ei lahenda laste sündide probleemi. Kui vaadata Eesti perepoliitikat, siis seda peetakse maailma paremiku hulka kuuluvaks. Ma saan aru, et on erinevaid arvamusi, aga näiteks vanemahüvitiste süsteem on, ma ise arvan, üks parimaid otsuseid, mida meie oleme erinevates valitsustes teinud ja kaitsnud. Nii et nüüd on uus raport väljas, mille üle ka ühiskonnas on debatt käimas, see on ka ajakirjanduses. Sealgi on suur hulk erinevaid ettepanekuid. Eks me nende ettepanekuteni jõuame, aga kui see oli kas-küsimus, et kas rahvastikukriis on tõsine, siis ma arvan, et küllap see on, ja eriti väikese rahva jaoks.

Suur tänu! Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Jaa, kindlasti on teil õigus, et leidub ka selliseid olukordi, kus opositsiooni kriitika valitsuse suhtes ei ole põhjendatud. Aga ma arvan, et antud juhul me ei saa sellisest olukorrast rääkida, sellepärast, et tõesti ei ole ju näha, et valitsuse tähelepanu rahvastikukriisile oleks ligilähedaseltki võrreldav sellega, mis pööratakse julgeolekukriisile. Ainuüksi asjaolu, et Kaitseministeerium meil on, rahvastikuministri ametikohta enam ei ole. Kaitseministeeriumi haldusalasse suunatakse meeletuid lisavahendeid, 845 miljonit, lisaks ainuüksi üheaastane tõus, eks ole. Aga selleks, et võidelda rahvastikukriisiga, ma ei näe mitte mingeid võrreldavaid liigutusi. Nii et ma arvan, et teilgi on võimatu eitada, et see tähelepanu, mis läheb ühele ja teisele, on täiesti erinev ja disproportsionaalne. Te rääkisite automaksust, et te teete perele vastutulekuid, et te vähendate laste pealt automaksu tasumist. Ma tuletan meelde, et te ise kehtestasite selle automaksuseaduse sellisena, et perede erivajadusi ei võetud üldse arvesse. Hea, et te natukenegi oma vigu tunnistate, neid parandada üritate. Rääkisite maksumuudatustest, mida te teete, et peresid toetada. Jällegi ma tuletan teile meelde, et te ise kaotasite ära – mitte teie otseselt, te ei olnud peaminister, vaid teie eelkäija, reformierakondlane samuti – maksuvabastused laste ja abikaasa pealt, mis oli selgelt lasterikaste perede karistamine, ja kaotasite ära ka ravikindlustuse paljudele kodustele emadele, mis oli jällegi perekondade rahalise olukorra halvendamine. Probleem on tõesti ka mujal Euroopas, aga Eesti rahvas on niivõrd väike, et meie ei pruugi seda üle elada, samal ajal kui suuremad rahvad omavad selleks suuremat puhvrit. Ma küsin nüüd teie käest seda, et ma vaatasin riigieelarve seaduse eelnõu ja seal on ette nähtud 26 miljonit kaitsetahte edendamiseks. Kas teile ei tundu, et võiks ka võrreldava summa kulutada näiteks laste vastuvõtmise tahte edendamiseks? Riigikaitseõpetus on nüüd viidud sisse koolidesse, aga kas ei võiks sisse viia ka perekonnaõpetust? Miks ei või? Või ongi nii, nagu ütlevad tänases Eesti Ekspressis kajastatud naistearstid, et seda ei tohi teha, et naisi keelitatakse sünnitamisele? Huvitav, mehi saab küll keelitada sellele, et nad annaksid oma elugi riigi eest, eks ole. Kuidas siis selline väärtuste erinevus on? Kuidas te nendesse ettepanekutesse suhtute? Perekonnaõpetus koolidesse pluss reaalselt sammud perekonna tahte suurendamiseks. 

Teie aeg! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Oluline on, kuidas sellesse debatti suhtuvad need inimesed, kes see sihtrühm on, ehk noored mehed ja naised. Ma arvan ka, et seesama analüüs annab ju suure hulga erinevaid valikuid. Oluline on ikkagi seesama sõnum, et igaüks teeb oma valikud ise. Mina liberaalina usun, et inimesed teevad targad valikud. Teie konservatiivina võib-olla usute, et neid valikuid peab juhatama. Me oleme selles mõttes võib-olla erineval lehel. Mina arvan, et inimesed teevad arukad valikud. Eesti riigi eelarve puhul miljard on umbes see maht, mis meil läheb lastele ja peredele, see on umbes 2,2% Eesti SKP-st. Me oleme selle toetuste mahuga Euroopa tipus. Sellist määra on väga vähestel riikidel üldse ette näidata. Ja kuidas see jaguneb? Näiteks 1 miljard, 424 miljonit läheb peretoetustele, 364 miljonit läheb vanemahüvitisele, circa 100 miljonit läheb lastevanemate pensionile, ravikindlustuskaitse tagamiseks ja circa 13 miljonit elatisabile. Kui vaadata neid üldiseid numbreid, siis aastate vältel on Eesti demograafia numbrid tõepoolest sellised, et rahvaarv tervikuna 25 aasta jooksul on vähenenud umbes 2%. Suurim langus toimus 2000–2010 aastate vahel. Viimastel aastatel on rahvaarv kasvanud, eeskätt 2022–2024 perioodil, sõjapõgenike tõttu. Ja need on need trendid. Sündimus on langenud vanusegrupis 16–19 aastat. See eeskätt viitab ilmselt haridusele, hariduse väärtustamisele. Need on objektiivsed trendid ja pildid. Erinevad ettepanekud on samamoodi selles raportis tulemas, mida arutatakse. See puudutab muuhulgas vanemahüvitiste süsteemi täiendamist, see puudutab eluaseme kättesaadavust, samme selleks, töö- ja pereelu ühitamist ja väga palju muid asju. Ma arvan, et neil kõigil poliitikavalikutel on oma koht debatis. Aga jah, ma üldiselt ikkagi viitaks ka – vist ta oli Postimehe aasta inimene või kuidas see tiitel on – Tartu Ülikooli emeriitprofessori Ene-Margit Tiidu sõnumile, et sündimuse kasvu parim eeldus on rahulik, lastesõbralik keskkond, positiivne, heatujuline õhustik. Hääbumise ähvardus sellele kindlasti kaasa ei aita. Sularahast või rahalisest toetusest enam on peredele tihti vaja selliseid riigipoolseid teenuseid – head kodulähedast kooli ja kõike muud. Nii et püüame sellest siis lähtuda. 

Aitäh! Majanduslanguse puhul te olete öelnud, et numbrid on valed, et inflatsioon on väiksem ja majanduskasvu on alahinnatud. Vähemalt rahvastikukriisi puhul te tunnistate numbreid. Aga me teame, et vaatamata sellele numbrimaagiale, et on küll lastetoetusi ja peretoetusi jagatud, aga ei ole ju tulemusi. Perepoliitikal on väga oluline roll igas valdkonnas. See mõjutab nii julgeolekut kui ka kõike seda, mis järgneb. Kas valitsus on võtnud nüüd täiendavaid meetmeid? Tulemust ei ole, laste sündimus on järjest kahanenud.

Aga nende tulemust ei ole. Laste sündimus on järjest kahanev. Kas on tehtud uusi eesmärke? Kas on seatud ja millised need on?

Aitäh, hea küsija! Ma nüüd ei tea, millistele numbritele te viitate, et ma olen öelnud, et valed on. Kui te mõtlete Konjunktuuriinstituudi raporteid või neid numbreid, mida Peeter Raudsepp esitanud on, siis te ajate mind võib-olla kellegagi sassi, näiteks Kaspar Ojaga või SALGA analüütikutega või ajakirjanikega. Üksmeelselt on jah leitud, et seal esitatakse neid fakte veidi valikuliselt ja ütleme nii, et soovides seda pilti mustemana näidata, kui ta on. Nii et võib-olla sellest see asi. Mis puudutab majanduskasvu erinevaid muid prognoose, siis jah, ma üldiselt viitan alati erinevatele uuringutele või prognoosidele. Viimane prognoos, millele ma saan viidata, on Eesti Panga prognoos, mis kirjeldab, et järgnevatel aastatel Eesti majandus kasvab päris kenasti, inimeste kindlustunne suureneb, kättejääv tulu on suurem. Nii et see kindlasti aitab lastega peresid, pole kahtlust.  Nüüd tagasi tulles teema juurde – selleks, et erinevaid samme astuda nii-öelda analüüsipõhiselt, ongi vaja erinevaid raporteid ja analüüse. Selleks seesama perepoliitika tervikanalüüs ka tehti või on tehtud selle raportina. See kirjeldab ju, kui te vaatate, siis see on seal tänastes uudistes kirjas, kirjeldab, milline on inimeste suhtumine, kuidas on maailmavaade läbi aja muutunud, millised on võimalikud takistused, mis on laste saamisel inimeste jaoks olulised, kuidas inimesed sellesse suhtuvad. Selles on mitme ülikooli teadlased, eksperdid Tartu Ülikoolist Tallinna Ülikoolini seal sees, erinevad poliitikasoovitused. Ja rõhutusega, et ükski meede ei ole tingimata teisest tähtsam, vaid on vaja erinevate meetmete koostöö mõju.  Raport rõhutab ka seda, et perepoliitika ei taandu ainult peretoetustele, seda mõjutab laiem poliitika, kindlustunne. Meetmeid, mida seal on pakutud, on näiteks teise pensionisamba vara kasutamine kodulaenu sissemakseks, vanemahüvitise saajate ringi laiendamine vanavanematele näiteks, terviseteemad, muu hulgas näiteks rasvumise ennetamine, kroonilised haigused, vaimse tervise mured ja väga palju, kuni asendusemanduseni välja. Nii et selliseid asju on selles raportis kirjas ja selleks, et samme astuda, ongi see raport tellitud või tehtud. Selle alusel saab debatti pidada.  Nii et kui te küsite, kas riik midagi teeb, siis vastus on, et riigi panus laste ja perede valdkonda on üks Euroopa suurimaid, nagu ma ütlesin, 2,2% SKP-st. Vähestel riikidel on sellist taset ette näidata. Ja teiseks, me oleme tellinud ka sammude võimalikud valikud, et seda läbi arutada, mida me saame veel teha, et lastega perede kindlustunne suureneks ja tulevikus noored inimesed mõtleksid rohkem lapse saamisele, ja et takistusi sellelt teelt kõrvaldada. Selleks see raport ongi. 

Aitäh! Ja lõpetame siis tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teemaks on eelarve. Urmas Reinsalu, palun!

No tere, härra peaminister! Mida ma pean nentima, te teate, heatahtliku nõuandena – ei ole see eelarve teil välja kukkunud hästi. Kehvakene on tulnud. Seda tuleb põhimõtteliselt korrigeerida. Ja Isamaa esitab oma alternatiivse eelarve sellele teie eelarvele. 

Ma näen murega, et te asute valimislubadust, Reformierakonna maksuküüru, täitma laenurahaga, nähes ette riigil selles maksumuses vastava võla või defitsiidi 2070. aastani riigi eelarvestrateegias. Ma arvan, et te ei käitu praegu vastutustundlikult. Teil ei ole ka meetmeid kahjuks inflatsioonitõrjeks selles eelarves. Vastupidi, see eelarve kiirendab inflatsiooni. 

Ma näen rida niisuguseid kummalisi meetmeid. Kõneleti siin varasemalt lastega perede kindlustundest, 100 miljonit eurot 2028. aastaks lapsetoetuste selektiivseks muutmiseks – eksperdid on mulle öelnud, et see tähendab suurusjärgus keskmist palka teenivalt vanemalt lapsetoetuse äravõtmist. Mingid arusaamatud summad, mida ei oska ka rahandusminister seletada, investeeringurevisjon, nõnda edasi. See on "pärast meid tulgu või veeuputuse" eelarve. 

Kuid mul on üks konkreetne küsimus ja ka nõuanne. Valitsemiskulusid, härra peaminister, tuleb vähendada, defitsiiti tuleb korrigeerida väiksemaks. Te olete lubanud valitsemiskulusid vähendada 2024. aastal, kui te ametisse astusite. Kuid kui ma võrdlen 2024. aasta ja 2026. aasta eelarve eelnõu, siis teie enda defineeritud valitsemiskulud – personalikulud, majanduskulud ja mitte seaduses ette nähtud toetused – 2024 versus 2026. aasta eelarve hoopis kasvavad 1,9 miljardit eurot, mitte ei vähene.

Härra peaminister, miks sõnad ja teod lähevad lahku?

Aitäh, hea küsija! Teie võime numbritega meelevaldselt opereerida ei ole ajas vähenenud, ja rõõm näha. Soovin teilegi kena mõttelendu! 

Nüüd kärbetest. Vastan teile Rahandusministeeriumi numbritega, küsisin Rahandusministeeriumi eelarveekspertide käest. Kaja Kallase valitsusest kuni tänaseni oleme kärpinud erinevaid valdkondi umbes 1,4 miljardi eest ja selles eelarves tulevad lisakärped. Seda esiteks. Ma arvan küll, et kui te vaatate erinevaid valdkondi, te näete seda tagasisidet, kuidas kärped kultuurivaldkonnas, paljudes teistes valdkondades on sellised, kus inimesed ütlevad, et kui saaks kuidagi kärpimata, siis oleks parem. Nii et selle asemel, et meelevaldseid numbreid pilduda, võib-olla teinekord püüate pakkuda mõne konkreetse ettepaneku. 

Eelmine kord, ma mäletan, eelmise eelarve juures te vist tulite minu arvates salapäraselt ja ütlesite numbri 300. Me seda seal arvamusfestivalil juba käsitlesime, ütlesite, et 300. Ma küsisin, mis 300, ütlesite, et 300 miljonit tuleb kokku hoida. Mille arvelt, kuidas, kust – ei tulnud sealt midagi välja. Nii et andke siis teada, milline kool tuleb kinni panna, kuhu vähem tervishoiutöötajaid, kuhu vähem õpetajaid, kuhu vähem päästjaid, kuhu politseinikke. Ärge olgu üldsõnaline, hea küsija! Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab eelarvet ennast, siis mina arvan, et see on väga hea eelarve, ja mitte sellepärast, et meie oleme selle teinud vaid objektiivsetelt näitajatelt. Küll, Putini pärast ja Venemaa agressiivsuse pärast, aga kaitsekulutused 5%-ni – ma arvan, et see on see tase, mida me oleme küll lubanud, aga see on see tase, millega meie ja meie lapsed, eestlased ja Eesti inimesed saavad elada rahus. Vaenlane teab karta, sõbrad teavad loota. Ma arvan, et see on väga hea eelarve. Ja maksude alanemine samamoodi. Ma loodan sellele tuge siit saalist, mitte paljasõnalist juttu, igasugust muud sõnavahtu. Toetate või ei toeta, otsustage ära. Aga ma arvan, et maksude, maksumäära alandamine, mis on vist tõepoolest jälle – Rahandusministeeriumi käest küsisin, ekspertide käest, ütlevad – vist läbi ajaloo suurim, nagu kaitsekulude kasv, maksumäära alandamine jätab inimestele väga palju raha kätte. Keskmise palga puhul tähendab see inimesele aastas 13. palka. Kui sa saad 2100, mis on keskmine palk, siis umbes 1800 eurot jääb sulle rohkem raha kätte. Nii et see tähendab ikkagi väga suurt võitu töötavale inimesele. 

Kui te räägite sellest valimislubadusest, siis teil vist Helir-Valdor Seederiga ilmselt sama memo on või samad jutupunktid, aga Seeder küsis selle küsimuse juba ära ja ma kirjeldasin talle. Tõepoolest, see, mida te peate rumalaks valimislubaduseks, ei ole mitte rumal valimislubadus, vaid rumal teie poolt elluviidud valimislubadus. Selle maksuküüru isa ja ema on siinsamas saalis – Isamaa, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. Ise kehtestasite! See on ajale jalgu jäänud ja on aeg see kaotada.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Ei, mul ei ole täpsustust. Mul on seesama küsimus, mis ma esitasin meie armsale härra peaministrile, härra spiiker. Üks meist kahest nüüd antud juhul opereerib valesti faktidega. Kõige lugupidamise juures, see ei ole mitte mina. Härra peaminister, kui me võtame ette 2024. aasta eelarve täitmise ja vaatame seal, kui palju valitsemiskuludeks raha läheb, siis 2026. aasta eelarveprojektis on need summad teie defineeritud valitsemiskuludena kasvanud 1,9 miljardit eurot. Ja teie räägite, et te olete 1,4 miljardit kokku hoidnud. Kus see peidetud on, armas härra peaminister? Nimetage, kust see raha siis konkreetselt tuleb, et ma oskaksin ridades võrrelda 2024. aasta eelarvet, et kus see raha on vähenenud, see 1,4 miljardit valitsemiskulusid kokku. Nüüd te küsite konkreetseid asju. Meil on väga palju konkreetseid asju, näiteks 3,2 miljonit eurot, mida teie rahandusminister juunikuus tõstis üle vaikselt, kasutamata raha muuks otstarbeks, ja muutis palgarahaks Rahandusministeeriumile. Te kulutate raha näiteks, kui ma toon konkreetselt, selle automaksu lapsetoetuse peale, väga suure summa selle tehniliseks IT-lahenduseks ja administreerimiseks bürokraatlikult. Ma soovitan seda ära jätta, sellepärast et mõistlikum on automaks tühistada. See automaks tühistatakse ja see raha läheb tegelikult tühja. Ei ole mõtet pillavalt maksumaksja rahaga ümber käia. Üle 17 miljoni euro on teie visioon soode rajamiseks Eestis. Niisugused projektid, läbivalt, ausalt öelda, ei ole vastutustundlikud. Seda rida saab jätkata. Tõepoolest, see maja on juba tööle pandud, Läänemere suurim palkmaja oli teie korraldus ehitada üle 60 miljoni euro maksumusega, mille nurgakivi te panite peaministrina. Nüüd te räägite, et investeeringuid võib-olla tuleb lükata ja nõnda. Miks oli teie prioriteet 60 miljonit eurot maksev keskkonnaasutuste maja ehitada? Nii et minu küsimus, härra peaminister, on see, et öelge mulle konkreetselt 2026. aasta eelarvest, kus ma näen võrreldes 2024. aastaga, kus valitsemiskulud on 1,4 miljardit vähenenud. Aitäh! 

Urmas Reinsalu, teil oli täpsustav küsimus. Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Kardan, et hoolimata sellest, et te veedate aega ja esitlete ennast tihti riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehena, ei ole te eelarveprotsessidest väga täpselt aru saanud. Inflatsioonilises keskkonnas, isegi kui raha jääb samaks, tähendab see tegelikult asjade kokkutõmbamist. Erinevate kasvude äralõikamine või raha ümbertõstmine eelarves tähendab samamoodi kärbet. Eelarves kasvavad näiteks kaitsekulutused. Oleme otsustanud loobuda pensionide kärpimisest, mida parempoolsed väga reipalt pakuvad, et pensione tuleb kärpida, kõikidest sellistest asjadest. Sinna läheb rohkem raha ja kogu kasvu ja erinevaid valdkondi on kärbitud. Näiteks Maa- ja Ruumiameti liitmisel on 19% töötajaid vähem, peaaegu 20%, millest unistas Toomas Luman omal ajal. (Vahelehüüe saalist) Me vist ei pea siin debatti praegu, lubage mul vastata. Kokkuhoidu on tehtud palju ja kärbitakse veel. Kui te vaatate erinevaid valdkondi, siis mulle tundub endiselt, et te vist ei taju, et kaitsevaldkonda juurde võttes ja sinna rohkem kulutades tõmmatakse teisi valdkondi väga intensiivselt koomale. 1995. aastal oli maksukoormus umbes 35% ja 2026. aastal langeb maksukoormus jälle 35%-ni. 1995. aastal olid kaitsekulud 1% ja järgmisel aastal on 5%. Te saate aru, kui palju on kaitsekulutuste määrad tõusnud. Riik ei ole lihtsamaks läinud, pensionid tõusnud jne. Mis puudutab palkmaja, siis ma olen kindel, et kui see valmis saab, siis saate koos Anvar Samostiga sinna minna ja vaadata, mida see loodusele tähendab.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Eelmisel aastal selle käesoleva aasta eelarvet tehes oli pikemalt juttu nii õpetajate palkadest kui ka võimalikust valitsuse ja omavalitsuste vahelisest kokkuleppest, et suurendada palgafondist diferentseerimisfondi osa. Sellega seoses ka kehtestada, siis nüüd juba järgmise aasta algusest ehk 2026. aasta algusest, uus karjäärimudel õpetajatele. See nõudis teatavaid summasid. Selle aasta eelarves neid ei olnud, aga planeeritud oli, et see kõik hakkab kehtima ning õpetajate palgatõus ja karjäärimudel tulevad järgmisel aastal. On rõõmustav, et õpetajate palgatõus vähemalt mingil määral on eelarveprojektis sees. Kas see õpetajaid rahuldab, seda peavad nende organisatsioonid ütlema, ja kui palju seal on diferentseerimisfondi osa ja kuidas see koole rahuldab.  

Ma küsisin haridusministrilt läbirääkimiste kohta linnade ja valdade liiduga, mis on rutiinne iga-aastane protsess. Ta jäi mulle vastuse võlgu, seetõttu ma küsin teilt. Ma olen ise järele vaadanud, et valitsuse ja linnade ja valdade liidu vahel on sõlmitud protokoll, mis puudutab järgmise aasta eelarve kokkuleppeid. Osa punkte on kokku lepitud, osa on eri arvamustega ja lahtised on õpetajate palgaga seotud küsimused. Neis ei ole kokkulepet fikseeritud ja õpetajate palga puhul pole ka RES-is ehk riigi eelarvestrateegias järgnevatel aastatel tõusu ette näha. Ma küsin teilt, kuidas need läbirääkimised läksid, kas te olete nendega rahul ja miks ei ole õpetajate palgatõusu kokkulepet (Juhataja: "Teie aeg!") järgnevate aastate peale.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Linnade ja valdade liiduga peaminister läbirääkimisi ei pea. Ma ei oska seda kuidagi täpselt kommenteerida, aga kindlasti on meil ministrid, kes teavad sellest täpsemalt, ja ma saan teile paluda kirjalikku vastust. Seda esiteks. Teiseks, õpetajate palgatõus on, see on laialt kajastatud. Keskmiselt tõuseb alampalk umbes 8% ja diferentseerimisfond umbes 2%. Järgnevateks aastateks on ette nähtud ka diferentseerimisfondi jaoks lisaraha. Aga see kõik on eelarves kirjas ja haridusminister võib seda üksikasjalikult mis tahes komisjonis kirjeldada. Aitäh!

Suur tänu!

Ja sellega me lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Äsja oli siin saalis kolleeg Kalle Grünthal. Kas ta on siin veel? Me jõuaks veel ühe küsimuse võtta, kui Kalle Grünthal siia saali kiiresti siseneks. 

Aga mulle tundub, et Kalle Grünthali siin saalis ei ole. Seega me kahksandat, või, üheksandat küsimust avada ka ei saa. 

Ka kolleeg Jaak Valge on andnud teada, et ta ei ole siin kohal, mistõttu me ei saa avada ka kümnendat küsimust.

Ei saa avada ka üheteistkümnendat küsimust, sest saalis ei ole Aleksandr Tšaplõginit.

Ei ole saalis ka Mart Helmet ja ei ole saalis ka kolleeg Mart Maastikku, mistõttu me neid järgnevaid küsimusi, üheksandast kolmeteistkümnendani, ei ava. 

Head kolleegid, aga kuna meil on ka tänane infotunni aeg läbi saamas, siis ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid; tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes aktiivselt osalesid tänases infotunnis. 

Sellega on tänane infotund lõppenud ja me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.