Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siin Riigikogu istungisaali rõdudel või sinise ekraani vahendusel! Me alustame 8. oktoobri infotundi. 

Head kolleegid, mul on teile alustuseks palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 17 Riigikogu liiget, puudub 84. 

Me enne infotunni algust viskasime pisut nalja selle üle, et täna on valitsuse loožis selge Põlva ülekaal, sest tänases infotunnis osalevad peaminister Kristen Michal, siseminister Igor Taro ja [taristuminister] Kuldar Leis, kaks viimast on pärit Põlvast. 

Meie infotunni reeglid on täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Riigikogu liige on saanud registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks ja selle küsimuse raames saab ta esitada ka ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada küsimuse raames ühe lisaküsimuse. Kokku on meil täna 13 registreeritud küsimust.

Esimene [küsimus] on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on riigi rahandus. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab eelarvet, mille valitsus Riigikogule on saatnud, ja selle eelarve nii-öelda ebamõistlikku olukorda, vähemalt minu hinnangul. 

Nimelt, see eelarve teeb tõesti põhjendamatult kingitusi kõige rikkamatele inimestele, neile, kes teenivad 4000, 5000, 6000, 7000 eurot palka. Nad hakkavad alates järgmisest aastast saama tänu neile maksumuudatustele, mida te soovite teha, 1848 eurot rohkem. Aga samas inimesed, kes teenivad näiteks 1000 eurot, saavad 10 eurot kuus juurde. Toimetulekuprobleem on pigem neil, kelle palk on 1000, 1300, 1400 eurot, mitte neil, kelle palk on 5000 või 6000 eurot. Seda on ka need [viimati mainitud] inimesed ise kinnitanud, et neil toimetulekuga raskusi ei ole. Ka Rahandusministeeriumi numbrid näitavad, et nende 10% rikkamate [hulka kuuluvate] Eesti elanike toimetulekus pole mingisuguseid muudatusi toimunud. 

Aga samas on nendel [muudatustel] mõju: kuna riik võtab laenu, et seda kõike teha, siis nelja aasta jooksul tõusevad intressikulud, mida riik maksab, lõpuks 464 miljoni euroni. See tähendab, et tegelikult 3,7 protsendipunkti tulumaksust maksavad inimesed lihtsalt välismaale. Võrdluseks: see summa, mis teie maksumuudatustega kõne all on, on põhimõtteliselt suurem kui kultuurieelarve või suurem kui perearstiabi ja erihoolekandeteenuse maksumus kokku. 

Mina soovin aru saada, palun seletage, milline on teie nii-öelda rahanduspoliitiline loogika, mille alusel te kõige rikkamatele inimestele seda raha jagate või kätte jätate – vahet ei ole, kuidas te seda nimetate –, nii et sellepärast kogu Eesti, iga Eesti inimene hakkab maksma lihtsalt 3,7 protsendipunkti tulumaksust välismaa pankadele.

Austatud parlamendi esimees! Head parlamendi liikmed! Hea küsija! Alustan ühest ülevaatest, lühidalt. Selle on sotsiaalmeedias Tõnu Mertsina avaldanud ja see on ilmselt ka teile kättesaadav. See kirjeldab sissetulekute jaotust Eestis. Kui rääkida võrdsusest ja üldisest pildist, siis Eesti on võrreldes näiteks Läti ja Leeduga ühtlasema sissetulekujaotusega riik. Viimastel aastatel on see pilt paranenud. See joonis on teilegi kättesaadav, igaüks saab seda internetist ise vaadata. Meie sissetulekute ühtsus on paranenud, mitte halvenenud. Seda esiteks. 

Teiseks, te kasutasite sõna "kingitus". Siin on [meie vahel] väike erinevus. Mina ei arva, et maksude vähem kogumine on kingitus. Mina arvan, et inimese teenitust peakski – ja siin me jääme lugupidavalt eri arvamustele – võimalikult palju talle endale jääma. Kui sa oled ise tublim, pingutad rohkem, töötad kauem, näed rohkem vaeva, siis on sul võimalus kaugemale jõuda ja rohkem teenida. See kõik on ju loogiline. 

Mart Võrklaev on kirjutanud sellest – soovitan, vist eile oli Delfis pikem lugu, kus oli ka joonis –, kuidas erineva sissetulekuga inimesed maksavad makse. Kindlasti soovitan. Nii et kes tahab, lööb Mart Võrklaeva nime sisse ja saab Delfist selle loo kenasti kätte. Seal on see teema ilusti avatud. 

Nüüd lähen selle tabeli juurde, selle legendaarse tabeli juurde, mida me siin kogu aeg tsiteerime. Mul on uus tabel, mis arvestab, (Hääled saalist.) rõhutan, et arvestab valitsuses juba otsustatud tulumaksutõusu ärajätmist. Tulen nüüd tagasi selle juurde, et te räägite rikastest. Ma ei tea, minu meelest on teil selle rikaste pildiga ikkagi midagi väga valesti. Kui Eesti keskmist palka saav inimene on see põhiline rikas, kellele peaks toetuma Eesti maksusüsteem ja kelle [kanda tuleks jätta] kõikide kulude katmine, siis minu meelest on midagi loppis. Ma võtan näiteks põhikooliõpetaja – siin on grupeerimine tööperede kaupa, mitte tingimata inimeste ja indiviidide kaupa, vaid tööperede kaupa, nagu Statistikaamet [on klassifitseerinud] –, kelle palk on 2133 eurot. Tema aastane võit on 1848 eurot nüüd juba seadustatud – täpsemalt öeldes mitte seadustatud, vaid valitsuses otsustatud – tulumaksutõusu ärajätmise ja maksuküüru ärajätmise korral. Maksuküür on ju eeskätt keskmise palgaga – ja sealt veidi alla‑ või ülespoole – inimesi koormanud. Sellel aastal pidid ju õpetajad ja ka ajakirjanikud tänu sellele 1500 eurot rohkem [maksu] maksma. Aga me saame seda debatti kohe jätkata.

Suur tänu! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te räägite muidugi ainult sellest, millest tahate rääkida, aga minu küsimus ei puudutanud ju üldse õpetajaid. Minu arvates pole probleemi, kui õpetajate sissetulekud suurenevad. Probleem seisneb selles, et 4000, 5000, 6000 või 7000 eurot teenivatel inimestel, kes on teadupärast 10% kõige suurema sissetulekuga inimeste seas, selles 10. detsiilis, sissetulekud suurenevad. Neil ei ole toimetulekuprobleeme. Sellele kulub aastas rohkem kui 100 miljonit eurot ja selle jaoks võtab Eesti riik laenu. Eesti riigi laenukoormus tõuseb Reformierakonna juhtimise ajal nelja aastaga veerandi võrra ja intressi hakkame maksma 464 miljonit eurot. See on Eesti inimeste raha. Inimesed käivad tööl, osa nendest inimestest, kes siin rõdu pealt meid vaatavad, käivad tööl, nad maksavad 3,7% oma tulumaksust selle jaoks, et seda saaks intressina Eesti majandusest välja viia. Küsimus on selles, et 1000, 1200, 1300 või 1400 eurot teeniv inimene nendest maksumuudatustest tegelikult midagi juurde ei saa ega võida. 

Minu küsimus on: miks te teete selliseid muudatusi, mis loovad olukorra, kus madalapalgalised, kellel on probleemid, oma toimetulekuraskusi nende muudatuste tulemusena kuidagi lahendada ei saa, aga rikkamad, kellel toimetulekuprobleeme ei ole, saavad raha juurde? Samas need inimesed, kes teenivad 1200, 1300 või 1400 eurot, ei saa lõpuks ka oma kogu [makstud] tulumaksu eest riigilt vastu teenuseid, sest te saadate selle [maksu] intressidena lihtsalt teistesse riikidesse või laenuandjatele väljaspool [Eestit]. Ehk te ju teete rahanduspoliitiliselt, majanduspoliitiliselt ja sotsiaalpoliitiliselt ebamõistlikke, ebaratsionaalseid otsuseid ning lõppkokkuvõttes on Eesti riigi eelarve 2 miljardiga miinuses.

Aitäh, hea küsija! 1300 eurot. Ma nüüd jälle [kasutan] sedasama tabelit, mille ma saan hiljem üles riputada sotsiaalmeediasse, kõik saavad siis kontrollida. Näiteks turvatöötaja [palk] on siin 1306 eurot. See on siis, taas kord meenutan, Statistikaameti tööperede [klassifikatsiooni] järgi. Tema netopalga muutus aastas on 325 eurot juurde. Mina ei ütleks, et see on eimidagi. Vaimulikul on näiteks 1394 eurot, see on tööpere – ma eeldan, et see on tööpere – keskmine brutopalk, ja tema võit aastas on 494 ehk 500 eurot. Võtame veel mõne sinnakanti [palga]. Telefonimüügiagendi brutopalk on 1519 eurot kuus, tema võit on juba 730 eurot aastas. Sealt läheb see ülespoole. Nii et ma ei saa kuidagi päri olla sellega, mida te mainisite 1300 või 1400 euro suurust palka teenivate inimeste kohta. Nende võit on minu hinnangul siiski arvestatav. 

Meie kontseptsioonid on erinevad. Teie ettekujutus on, et astmeline tulumaks lahendab kõik mured, et kõrgem maksustamine lahendab mured. Mina jälle pigem arvan, et majandus saab areneda ja inimestel läheb paremini, kui maksumäär on madalam ja neil on võimalus oma teenistusest endale rohkem kätte jätta. Absoluutsummana maksavad ju, nagu läbi aja on teatud, ikkagi need inimesed, kelle teenistus on suurem, ka suuremaid summasid [maksudeks]. Lõppkokkuvõttes riik nende pealt selle raha kokku korjab, nagu ka ettevõtlike inimeste pealt ja ettevõtete pealt ja igalt poolt mujalt. Minu meelest ei saa Eesti tulevik põhineda sellel – veel kord, püüan jälle lugupidavalt vastata –, et me maksustame kõik surnuks. See ei ole päris see kontseptsioon. 

Ma mõistan, kuhu te sihite. Ilmselt on sotsiaaldemokraatidel see kontseptsioon, et kaitsta vaistlikult sedasama astmelist tulumaksu ehk maksuküüru, mis ju omal ajal sündis. Sellest maksuküüru tegemisest ilma katteta tegelikult ju Eesti riigi rahanduslikud hädad paljuski algasid. Tollal olid abilisteks Isamaa ja Keskerakond, kõik panustasid ühtemoodi. Aga nüüd te üritate õigustada, et see maksuküür, mis tegelikult enim koormab just keskklassi, keskmist tööinimest, oleks justkui mingisugune edu ja õnne baas. Ei ole! 

Te ütlete, et ma ei peaks rääkima õpetajatest. Aga kui on nii, et õpetajad ja ajakirjanikud maksavad sellel aastal 1500 eurot rohkem [maksu], 1500 eurot rohkem aastas selle ebaõnnestunud maksuküüru, selle astmelise tulumaksu pärast, mille Isamaa, sotsid ja Keskerakond tegid, siis kuulge, mina teie asemel pigem püüaksin seda [teemat] võimalikult vähe üles tõsta, võimalikult vähe sellest rääkida. Inimesed ei vaja sellist karistust.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun! 

Tänan, austatud esimees! Ka minu küsimus jätkab seda maksupoliitiliste otsuste arutelu. Kõik me teame, et kõrge käibemaks suurendab otseselt ka toiduhindu. Me oleme näinud neid hinnavõrdlusi ja inflatsiooninumbreid [ja teame, et] see on ikkagi ka praeguse üldise hinnatõusu põhipõhjus. See vähendab sisetarbimist, pärsib majanduskasvu. Kui me räägime inflatsioonist ja tarbijahindadest, siis tuleb öelda, et toidukaupade kallinemine on olnud viimastel aastatel üks peamisi üldise hinnatõusu allikaid. 

Eesti toidutootjad konkureerivad nii siseturul kui ka eksporditurgudel ja kõrge käibemaks siseturul on neile kahekordne löök. Esiteks, kõrge hind vähendab müüki Eestis. Teiseks, kui koduturg ei toimi, ei teki piisavalt tootmismahtu ja investeerimisvõimekust, et eksportida. 

Toidu [käibemaksu] soodusmäär, millest väga palju räägitakse – üle 100 000 inimese on alla kirjutanud petitsioonile, mis toetab toiduainete käibemaksu langetamist –, ei ole mingi kingitus ega populistlik samm. See on majanduspoliitiline otsus. See aitab stabiliseerida hindu, hoida töökohti ja tugevdada sisetarbimist. Kui tarbija ostab kodumaise toote, võidab kogu väärtusahel – põllumees, töötleja, transpordiettevõte ja ka riik –, sest majandus elavneb ja kasvab maksutulu teistest allikatest. 

Ennetades teie vastust, mida ma kindlasti kuulen, ütlen, et jah, üldine käibemaksutõus otsustati niinimetatud julgeolekumaksu raames, kui valitsuses olid ka sotsiaaldemokraadid. Teie olete vahepeal aga alandanud ettevõtete võimalikku maksukoormust. Ettevõtete tulumaksu langetamine võib ju majandust elavdada, kuid see kindlasti vähendab solidaarsust, sest nüüd maksavad need, kellel on võimalusi, vähem, ja [kõik] inimesed [maksavad] kõrge käibemaksu tõttu rohkem. Miks te eelarveprotsessis siiski ei kaalunud toiduainete käibemaksu langetamist, mida avalikkus ja rahvas on selgelt tahtnud?

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! Veidi seda pilti konteksti pannes: ma muidugi ei plaaninud nii vastata, nagu te soovitasite vastata, et käibemaks tõusis, kui me teiega koos [valitsuses olime]. Ma ei oleks selle peale tulnud, aga kui te nii soovitate, siis ma võin korrata, et tõepoolest tõusis. Eks me kõik oleme siis selles osalised. Sellega me rahastame kaitsekulutuste kasvu. Kui te vaatate Eesti riigi eelarvet, siis te näete, et investeeringute tegemise mõttes kaitsekulutuste kasv 5%‑ni väga paljus ongi just see põhiline koormus, mis riigis kasvab. Teine koht, kuhu me palju raha paneme, on näiteks pensionid ja samamoodi tervishoid. See on meie teadlik valik. Mina olen öelnud, et mina ei ole nõus pensione kärpima, ehkki on ka erakondi, näiteks paljud Parempoolsete [liikmed], kes soovivad minna pensione kärpima. Mina olen öelnud, et ma seda ei tee. Kes tahab, võib seda proovida. Mina sellega nõus ei ole. 

Nüüd korra numbritest laiemalt. Ma vaatasin – see on selline väga pikk joonis –, et 2015. aasta ja selle aasta teise kvartali vahel ilmneb erinevaid hinnanguid. Kuhu me selle ajaga, kümne aastaga, jõudnud oleme? Oleme jõudnud selleni, et tarbijahinnaindeks, harmoneeritud tarbijahinnaindeks, on selle aja peale, kümne aasta peale, 61–62% tõusnud. Noh, [ma püüan] lihtsalt pilti anda. Toit ja mittealkohoolsed joogid [on kallinenud] 79% ehk lihtsamalt öeldes 80%. Keskmine brutokuupalk on tõusnud 100% ja keskmine pension 154%. Nii et kümne aastaga, kui seda ajajoont [vaadata], on näha inimeste ostuvõime, ka pensionäride ostuvõime päris arvestatavat tõusu. 

Loomulikult nörritab hinnatõus kõiki. Ega see head meelt ei tee. Sellel on erinevad põhjused. Eesti Pank on neid välja toonud. Kindlasti on hindajatel ka erinevaid, ütleme, analüüse. Kommertspankadel on võib-olla veidi teised [vaate]nurgad, aga Eesti Panga hinnangul [tuleneb] umbes üks kolmandik [hinnatõusust] maksudest, põhiliselt on see auto registreerimise tasu, mida arvestatakse suuremana, kaks kolmandikku tuleneb palgatõusudest ja toormehinna tõusust maailmaturul. Palgatõusud lähevad teenuste hindadesse ja sealt kandub see tõus muudesse hindadesse üle. 

Nii et see on hinnatõusu anatoomia. Kuidas sellega toime tulla? See ongi seesama, mida teie erakonna esimees Lauri Läänemets kangesti taunib, et tuleb jätta inimestele rohkem raha kätte. Kui on ikkagi nii, et keskmise palgaga inimene saab järgmine aasta sisuliselt 13. kuupalga ehk 1800 eurot juurde, siis kindlasti saab iga pere, iga inimene väga palju paremini iseenda eest otsustada. Nii et see on kindlasti hea lahendus. 

Teine hea uudis on, et kõikide kommertspankade, keskpanga ja Rahandusministeeriumi prognoosijad ütlevad, et hinnatõus järgmisel aastal raugeb, see oluliselt langeb.

Suur tänu! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on teede ohutus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma korraks remargina ütlen, et tõesti, sotsiaaldemokraadid mõnikord unustavad ära, et nad on tõstnud käibemaksu ja ka teisi makse, ning nüüd süüdistavad ainult olemasolevat valitsust. Aga see selleks. 

Tegelikult tahaks pöörata tähelepanu väga tõsisele probleemile. See on pidurdamatu kergliiklusanarhia, mis linnades ja üldse Eestis toimub. See tähendab, et nende punaste mopeedide või tõukerataste järele, mis liiguvad suuresti kõnniteedel, ei suuda tegelikult keegi valvata. Nad tekitavad hästi palju ohtlikke liiklusolukordi, osa neist on kindlustatud, osa mitte. Puudub ka täpne arusaam, kui palju liiklusõnnetusi nad tekitavad. Kohalikul munitsipaalpolitseil või korrakaitseüksusel puuduvad volitused dokumentide kontrollimiseks, nende sõidukite kontrollimiseks. Ka Eesti Vabariigi politseil puudub ülevaade nendest liiklusõnnetustest, kuna puudub ühtne register.

On selline tunne, et iga amet ja ministeerium tahab kuidagi sellest asjast kõrvale hiilida, üksteist süüdistatakse. Aga samas, just eelmine nädal toimus Riias suur õnnetus, hukkus kaks 13‑aastast tütarlast, nad jäid selle punase mopeediga sõites rongi alla. Seal valitseb samasugune segadus nagu meilgi. 

Küsimus ongi, kas me laseme sellel anarhial ja segadusel edasi valitseda, nii et ametkonnad süüdistavad üksteist ja kuidagimoodi see olukord läheb jooksvalt edasi, kuni tõesti ka meil mingi õnnetus juhtub, või me suudame selle asja kokku võtta, panna ministrid ühteviisi mõtlema, ja likvideerime selle probleemi, mis on tekkinud. 

Aitäh! Lühidalt öeldes on see tõesti tõsine teema ja see on tõusvalt tõsine teema. Mõni aasta tagasi ei olnud sellest veel vaja sisuliselt rääkida. Või naljaga pooleks öeldes, et Põlvas ei pea sellest senimaani rääkima. Suurlinnades ja suurlinnade valglinnastutes on see aga tõusev ja väga tõsine teema.  

Siin on mitu tahku. Esiteks on jalgrattad, teiseks on tõuksid, kolmandaks on pisimopeedid ja neljandaks, võib-olla kõige probleemsemana, on need tõuksid, mis ei ole mitte renditõuksid, vaid eraisikute ostetud tõuksid, mille kiirus ei ole reguleeritud, nendega on võimalik sõita nii kiiresti, kui keegi julgeb.  

Kuna see tõesti on järjest tõusev teema, siis me anname Kliimaministeeriumis ja Transpordiametis endale aru, et sellega on vaja tõsiselt tegeleda. Meil on ka täna näiteks fraktsioonis istumine sel teemal, mis puudutab just Tallinna ja lähivaldasid. Koos Transpordiametiga paneme kokku temaatika 29. oktoobriks, kui on Vabariigi Valitsuse liikluskomisjoni järgmine istumine. See on plaaniline istumine, kus me räägime liiklusohutusprogrammi kohta tulnud muudatusettepanekutest, aga seal on värske teemana sees ka just olukord kergliikuritega.  

Miks ma seda räägin, et see tuleb liikluskomisjoni viia? Seal ei ole tõesti koos mitte ainult [meie] ministeeriumi tegelased, vaid seal on ka Siseministeerium, politsei, Sotsiaalministeerium ja kõik osapooled, Tallinna linn ka muidugi ja tehnikaülikool. See ei ole ainult meie küsimus, see tulebki kompleksselt lahendada koos kõigi asjaosalistega.  

Nii et me peame teema süsteemselt läbi töötama ja ettepanekutega välja tulema. Aga sellist ühte lahendust, et anname piltlikult öeldes mupole õigusi juurde või teeme lihtsalt ühe meetme, siin ei ole. Ilmselt me peame tegema nii, et ühtepidi läheme karmimaks ja halduse poole pealt kiusavamaks. Võib-olla on vaja, et lapsed hakkaks tegema mingeid lube, või ka suured, et nad üldse saaks tõukside ja mopeedidega sõita. Et siis tuleb halduskoormust juurde …

Teie aeg!

… ja teistpidi võib-olla karistusi juurde.

Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Tõesti, tegemist on väga olulise teemaga ja tegemist on ju tegelikult inimeludega. Me peame tegema kõik selleks, et neid õnnetusjuhtumeid ei tekiks nii palju, kui praegu on tekkinud. Võtame kas või Pärnu näite. Seal on õnneks haigla, kes neid õnnetusi registreerib. Ühe aasta jooksul on neid õnnetusi olnud 72. Teisi andmeid lihtsalt ei ole, sest keegi neid õnnetusi ei registreeri.  

Aga ma toon teile hea näite. Ma alles eile olin Mustamäel ja tegelesin kampaaniaga, nii nagu praegu, kohalike valimiste eel, ikka tehakse. Kaks tõukeratast sõitsid mööda. Nad sõitsid jalakäijate vahel ja selle asemel, et tõmmata hoogu maha, nad andsid seda veel juurde ja panid ka signaali juurde. See on see, mis igapäevaselt toimub. Ohus ei ole ju mitte ainult tõukerataste või mopeedide juhtide elud, ka jalakäijate elud on ohus. Me oleme riigina lasknud sel sellisel viisil minna. Loomulikult ma kutsungi teid üles, et siin ongi vaja ametkondade koostööd ja seda tuleb päris kiiresti teha, muidu lõpeb see asi väga halvasti.  

Lisaks tahaks tähelepanu pöörata sellele, et hiljuti on vastu võetud otsused, millega me oleme sundinud osa tõukerataste omanikke oma tõukerattaid kindlustama. Miskipärast on tehtud erisus, et kõigi tõukerataste kohta, mis on alla 25 kilo, kindlustus[nõue] ei peaks kehtima või [omanikud] ei peaks seda kindlustust soetama, ja kõigi rataste puhul, mis on üle selle, peaks seda tegema. Tegelikult on ka see probleem. Miskipärast selline asjaolu seadusesse kirjutati. Mõni on öelnud, et see on tehtud sellise ettevõtte heaks nagu Bolt. Aga ka see küsimus tuleb lauale tõsta. Tegelikult peavad kõik kergliikurid, mis sõidavad linnateedel, olema kindlustatud.

Teie aeg!

See on kindlasti ettepanek, mida te võiksite ümarlaual arutada.

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Lõpust alates: see kindlustuse reegel on kogu Euroopa Liidus ühtemoodi, nii et see on sealt üle võetud. Aga kindlasti me vaatame selle üle koos muude teemadega, kuna tõesti on nii, et mida aeg edasi, seda keerulisemaks see teema läheb. Nii tõukse kui ka minimopeede tuleb juurde ja väga erinevaid. Paraku enamik neist, mis juurde tulevad, ongi sellised, mis ohtlikkust suurendavad. Aga jah, veel kord, me vaatame süsteemselt üle, mis teha annab. See on peamiselt Tallinna ja Tallinna ümbruse teema, aga laieneb mujale ka. Nii et koostöö Tallinnaga tuleb siin eriti tihe. 

Loomulikult, nagu ma enne ütlesin, [on vaja koostööd] politsei ja Sotsiaalministeeriumiga, et haiglates registreerimine käsile võtta. Praegu näitavad numbrid ainult seda, et aastas on umbes 400 registreeritud õnnetust kergliikuritega ja umbes 400 või natuke vähem on õnnetusi jalgratastega. Aga nagu te juba ütlesite, see ei ole täistõde. Need on need [õnnetused], mis on haiglates registreeritud.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Tõesti, olukord pisimopeedide ja kergliikuritega on muutumas ohtlikuks. Selle küsimuse reguleerimiseks on tegelikult esitatud ka mitu eelnõu. Ma ise olen esitanud, Keskerakond on esitanud. Kahjuks on Reformierakond ja Eesti 200 need eelnõud pidevalt maha hääletanud. 

Nende eelnõude koostamisel olen mina isiklikult lähtunud välisriikide praktikast, naaberriikide praktikast. Näiteks, kohalikul omavalitsusel peaks olema võimalik sätestada pisimopeedide ja kergliikurite piirarv, just nende renditavate [sõidukite] piirarv. Bolti tõukerattaid on meil linnaruumis palju rohkem, kui neid vaja peaks olema. Neid kasutatakse tegelikult ka reklaamiks. Meil ei ole vaja nii palju neid tõukerattaid linnaruumis. 

Lisaks, eelnõusse oli kirjutatud, et ettevõtja peab [pakkuma lahenduse] äpi abil vanuse kontrollimiseks. Põhjus, miks väikesed lapsed sõidavad pisimopeedidega ja satuvad õnnetustesse, ongi see, et seal ei ole seda kontrolli, ei pea sisestama dokumenti ega olema näiteks juhiluba. Kui 15–16-aastased tohivad [jalgrattaga] sõita ainult jalgrattajuhiloaga, siis [pisimopeediga] sõidavad täiesti väikesed lapsed. 13‑aastane tüdruk sattus päris karmi liiklusõnnetusse, ta jäi pisimopeediga sõites auto alla. 

Minu hinnangul võiks reguleerida ka kiivri kasutamise küsimust, nagu on teinud näiteks Leedu parlament. Ikkagi peaks pakkuma ka kiivri rentimise võimalust. 

Korra ka selle kindlustamise kohta. Tõesti, see [nõue] on tulnud direktiivist, aga ka Läti on selle direktiivi üle võtnud. Lätis tegutseb samamoodi Bolt, seal on liikluskindlustuskohustus kõigil ettevõtjatel, ka Bolt läheb liikluskindlustuskohustuse alla. Meie riigis aga just Bolt ei lähe, sest nende renditõukeratas kaalub 24,8 kilogrammi ja tõukerattaid tuleb kindlustada alates 25 kilost. Ehk siis selline erisus. Ministeeriumiametnikud on tunnistanud, et nemad pakkusid täiesti teistsugust eelnõu. Nad pakkusid samasugust eelnõu, nagu on Lätis, et oleks ühtne kindlustuskohustus, aga poliitiliselt ei läinud see läbi. 

Ka teilt on tulnud seisukoht, mis puudutas minu eelnõu, et seal võib olla ettevõtlusvabaduse riive. Kas tõesti kaalub ettevõtlusvabadus üles inimeste, eelkõige laste tervise kaitse?

Aitäh! Aga siin tulebki süsteemselt vaadata. Siin ei piisa sellest, kui me võtame arvesse mingi ühe ettepaneku või paar ettepanekut ja siis mõtleme, et [probleem] ongi lahendatud. Kas või seesama näide, et riik ei hakka ütlema, kui palju Tallinnas võiks tõukse olla, kas neid on piisavalt või neid on vähe. Me peame vaatama kogu seda teemat süsteemselt ja seda me koos liikluskomisjoniga ka teeme. Ka need ettepanekud, mis said omal ajal saadetud ja mida ei ole arvesse võetud, me vaatame uuesti üle. Aga mitte nii, et võtame sealt ühe ja siis arvame, et kõik on lahendatud.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on paremini kaitstud Eesti. Martin Helme, palun! 

Aitäh! Me kõik teame, et Reformierakonna, ütleme, enesekuvandis on terve hulk müüte. Üks müüt on see, et te teate midagi majandusest või maksundusest või suudate kuidagi eelarvet joonel hoida. No selle te olete ikka uljalt ribadeks lasknud. Teine müüt on see, et te olete kuidagi eestimeelne. Ka selle olete te oma immigratsioonipoliitikaga uljalt ribadeks lasknud. Ja mis teile siis järele on jäänud? Järele on jäänud kindlamini kaitstud Eesti müüt, et kuidagi kindlates kätes, et te investeerite palju raha riigikaitsesse ja teie teate, kuidas Eestit kaitsta. Ka see müüt on raginal vastu taevast lennanud, esiteks Riigikontrolli hävitava hinnangu tõttu sellele, kuidas Kaitseministeerium talle antud raha tegelikult kasutab, ja jätkates sellega, et te ei ole võimelised ehitama ei droonimüüri ega ka mingisuguseid normaalseid kraave kuhugi piirile. 

Eelmisel nädalal vahendas Fox News lugu – seda oli ka Eesti väljaannetes näha –, kuidas teil oli NATO‑s mõttevahetus ja sõnavahetus peasekretär Ruttega, kes oli teid noominud. Ma üldiselt arvan, et meil ei ole vaja sekkuda sellesse, mis see toon seal oli, aga ma loodan, et te kinnitate selle sisu, et te olite eriarvamusel selles, kui kergekäeliselt või mittekergekäeliselt peaks käivitama artikkel 4 ehk konsultatsioone, kui mõni riik tunneb, et ta on ohustatud. Rutte sõnum oli, et Eesti on liiga kergekäeliselt selle artikkel 4 käivitanud. 

Mina teen siit kaks võimalikku järeldust, mis ei pruugi teineteist välistada. Minu jaoks on selge, et NATO peasekretärile Ruttele ei meeldi see, kuidas Reformierakond kütab sõjahüsteeriat, et oma põhjavajunud mainet ja põhjaläinud [toetus]protsenti kuidagi upitada. Teine variant on see, et NATO peasekretärile ei meeldi, et Eesti käivitab artikkel 4, sest kui me seda teeme, siis saab avalikuks bluff, [saab avalikuks,] et NATO tegelikult ei ole võimeline meid kaitsma.

Teie aeg!

Minu meelest oleks teil vaja anda Eesti avalikkusele selgitus, mis seal toimus ja mida räägiti. 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Teil oli siin jälle mitu väidet. Kõigepealt meenutan ma teie rahandusministriks oleku aega. Sel ajal oli kavas elada oluliselt suuremas defitsiidis, kui tänased euroreeglid seda lubavad. Seda esiteks. 

Teiseks, droonimüürist. Me oleme seda uudist siin ju edasi-tagasi lugenud, eks ma otsin pärast jälle selle tsitaadi ja uudise välja. Eelmine kord me vist jõudsime infotunnis debatiga juba sinnamaani, et te ütlesite, et ERR on teile sobiv allikas. ERR‑i allikas selles loos kirjeldab, kuidas teie otsustasite droonimüürilt ja piirilt raha vähemaks võtta. Mis need põhjused olid, miks te arvasite, et droonimüürilt ja piirilt tuleb raha ära võtta, eks te oskate seda ise kirjeldada. 

Tulles artikkel 4 juurde, siis kohtumist artikkel 4 [ellukutsumiseks] me loomulikult ei jõudnud korraldada. Peaminister helistab NATO peasekretärile, mina helistasin Mark Ruttele. Me korduvalt suhtlesime. Mark Rutte on nii omavahel kui ka avalikult avaldanud toetust artikkel 4 [ellukutsumisele] ning pidanud seda põhjendatuks ja ajakohaseks. Sama on teinud meie julgeolekuliitlased Baltimaadest Põhjamaadeni ja Euroopas laiemalt, ka Ameerika Ühendriigid. Ka Ameerika Ühendriikide president Trump näiteks on kahel korral öelnud, et kui on vaja kaitsta Eestit, kaitsta Põhjamaid, Baltimaid ja Poolat, siis Ameerika Ühendriigid seda kindlasti teevad. Ma julgen küll öelda, et artikkel 4 ellukutsumine ehk poliitiliste konsultatsioonide korraldamine oli väga põhjendatud, õigeaegne ja korrektselt läbi viidud. Lisaks järgnes sellele ka ÜRO Julgeolekunõukogu arutelu. Oli mitmeid erinevaid formaate, kus seda infot vahetati. 

NATO toimib, erinevalt teie ettekujutusest, väga hästi. Näiteks Poola juhtumi puhul said käsuliinid ja erinevad etapid samamoodi järele proovitud, vaenulikke droone lasti alla. Ka meie [juhtumi] puhul olid enne õhus soomlaste hävitajad. Meie poolelt läksid sinna itaallaste F‑35‑d, maailma kõige moodsamad [hävitajad]. Nii et NATO toimib väga kenasti, käsuliin toimib, kõik toimib. Artikkel 4 [ellukutsumine] oli põhjendatud ja õigeaegne. Sama on öelnud, nagu ma ütlesin, Mark Rutte, nii avalikult kui ka omavahel, ja sama on öelnud ka SACEUR ehk [liitlas]vägede ülemjuhataja. 

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No ei ole mõtet heietada siin seda, mis oli 2019. aastal, kui meil ei olnud mingit sõda. Selle vaidluse me oleme maha pidanud ja selle te kaotasite, sest te lihtsalt blufite ja valetate selle kohta, millest selles uudises tegelikult räägiti. Ärme takerdu sellesse. 

Ma tahaksin ikkagi aru saada sellest, mida räägiti selle artikkel 4 kohta. Fox Newsi uudis ütleb, et üks Ameerika välisministeeriumi kõrge ametnik leiab, et sellised artikkel 4 käivitamised võivad [olukorda] eskaleerida ja [viia] otsese sõjalise konfliktini Venemaaga ning seda nemad ei taha. Nii on kirjas. Siis ütleb selles loos endine NATO abipeasekretär, üks leedukas, Giedrimas Jeglinskas, et kui me iga natukese aja tagant käivitame artikkel 4, siis see nii-öelda lahjendab või devalveerib seda. Sest mis pärast käivitamist juhtub? Mitte midagi ei juhtu. Ta ütleb ka seda, et me kõik teame, et praegu ei ole NATO‑l tegelikult võimekust midagi päriselt ette võtta. 

Need on väga tõsised asjad, mille tõttu minu meelest on Eesti avalikkusel vaja teada saada, mis selle vestluse sisu oli. Kas vestluse sisu oli see, et jah, toetame Eestit, aga palun ärge käivitage artikkel 4 praegu, sest meil ei ole võimekust midagi pärast seda teha ja siis on meie bluff paljastatud? Või oli teie vestluse sisu see, et kuulge, ärge käivitage seda, sest NATO ei ole huvitatud sõjast Venemaaga selle jaoks, et Reformierakonna populaarsust upitada?

Aitäh! Siin oli nüüd väga mitu asja, ma kolme minutiga püüan need jõudumööda ära käsitleda. Kõigepealt jah, erinevad anonüümsed allikad on muidugi väga huvitavad, aga ma siiski viitan Ameerika Ühendriikide presidendile Donald Trumpile, kes on väga üheselt öelnud, et tema on pühendunud NATO‑le, samamoodi Baltimaade ja Poola kaitsele. See on väga oluline ja ma arvan, et te peaksite austama seda, mitte neid anonüümseid allikaid.

Teiseks, selles kõneluses [osalesin] mina ja [osales] Mark Rutte. Mark Ruttega olen ma seda kõnelust pidanud, olen temaga korduvalt vestelnud ja olen ka hiljem vestelnud. Artikkel 4 [konsultatsioonide] väljakuulutamise otsustab siiski liikmesriik. Kui liikmesriik teeb ettepaneku artikkel 4 [konsultatsioonid] välja kuulutada, siis see mehhanism jätkub. Meie selle otsuse tegime. Mark Rutte on avalikult pressikonverentsil ja hiljem ka omavahel, igal pool mujal ja kindlasti kõigile küsijatele öelnud, et artikkel 4 [konsultatsioonide] väljakuulutamine on olnud põhjendatud, õigeaegne ja kohane. Sama on öelnud SACEUR, [liitlas]vägede ülemjuhataja, ja samamoodi meie liitlased, kõik julgeolekuliitlased. 

Tulen korra tagasi selle debati juurde, et müüdid ja et ma kaotasin. Ma siiski tulen tagasi 2019. aasta ERR‑i artikli juurde. Ma iga kord meenutan seda artiklit, kui te soovite sellel teemal rääkida. 2019. aasta 23. mai, ilus pealkiri: "Martin Helme sõnul tuleb idapiiri ehitust koomale tõmmata". See on ilmselt kas teie nimekaim või olete see teie. Ma siiski arvan, et küllap teie. Te olite sel ajal vist rahandusminister. Siin öeldakse nii, et koalitsioon on riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel otsustanud leida kokkuhoiukohti, vähendades muu hulgas idapiiri väljaehitamise maksumust. Vaadake, milline kontrast! Meie paneme kaitsesse raha juurde, teie võtate ära, ja siis te räägite mingitest müütidest. Siin on erinevad jutud selle kohta, kuidas see kõik on kallis, kuidas seda kõike tuleks vähem teha. Siin on selline tsitaat. Ma ei tea, äkki see on jälle teile lihtsalt omistatud, siis te peate selle ERR‑is ära parandama. Aga siiski see tsitaat ERR‑is on ja ma eeldan, et see on täpne, muidu te oleksite selle ära parandanud. Kui see on ebatäpne, siis te parandate selle ära ja ma saan järgmine kord lugeda ette täpsemalt. Teie tsitaat siis: "Alates sellest, et meil on suured tohutud drooniplaanid, kaameraplaanid, elektrifitseerimisplaanid, suur Hiina müür välja ehitada – (seda) on võimalik teha kordades, kordades odavamalt, [---] piir tuleb soodsamalt teha, ilma tulede ja viledeta [---] on ratsionaalsemaid lahendusi." Ja nii edasi.

Ühesõnaga, ma ei tea, me võime selle veel korduvalt üle käia, aga vaadake, faktidega on suhteliselt lihtne. Teie enda tsitaadid [näitavad] seda, et seda debatti ei ole mul võimalik kaotada. Iga kord, kui te küsite, ma võtan selle tsitaadi must valgel välja. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Kristen Michal, mis te räägite mullusest lumest! Kas aastail 2019–2020 oli drooniteema väga kuum teema? Kas droonid lendasid lennujaamade kohal ja õhupallid lendasid lennujaamade kohal? No ei olnud ju midagi taolist! Ja kes hakkas piiri ehitama? Seesama valitsus, millesse EKRE kuulus, hakkas piiri ehitama, ta tegi seda odavamalt ja ehitas piiri kümnete kilomeetrite kaupa välja, erinevalt teist, kes te ilmselt kavatsesite korruptiivselt oma sõpradele ja sugulastele selle piiri ehitamise raames raha jagada, aga piiri tegelikult mitte ehitada, vaid teha igasuguseid hankeid, droonihankeid ja mingisuguseid kaamerahankeid ja ei tea mis hankeid veel.  

Me ju teame, mismoodi teie asjaajamine käib. Tuletame ikkagi meelde ja läheme nüüd ajalukku tagasi: tuletage oma valgeid kampsuneid ja kilekotiafääre meelde. Tuletame meelde seda, kuidas te meretuuleparkidele ja maatuuleparkidele üritate miljardeid ja miljardeid uhada. Seal on ju kõik teie sõbrad ja sugulased reaalsed kasusaajad. 

Täpselt sama kehtib sellesama kaitsetööstuspargi kohta. Ma vaatasin, kes need kasusaajad on. Need on kõik teiega seotud inimesed, need on kõik Reformierakonnaga seotud inimesed. See on ju korruptsioon, kulla inimene!  

Tulla meile rääkima siin midagi, et me kahjustame Eesti julgeolekut sellega, et me ehitasime piiri odavamalt välja, nagu te ka ise seda tsitaati ette lugedes ütlesite – no see on ju lihtsalt loll jutt eesti keeles öeldes.  

Aga tuleme tagasi selle Rutte jutu juurde, mille eest te osavalt põiklesite meie süüdistamisega, alusetu süüdistamisega. Tuleme selle Rutte juurde tagasi. Ajakirjandusest on läbi käinud ka väide, et Rutte oli teie peale häält tõstnud, ja häält tõstnud just nimelt sellelsamal põhjusel, et tema ei näe, et artikkel 4 käivitamine oleks olnud piisavalt põhjendatud. Kui mina vaatan seda, et 30 aastat on Vene lennukid Vaindloo juures meie õhuruumist läbi lennanud ja ei ole sõda tulnud, ei ole pommitatud, ei ole keegi surma saanud, siis ka mina küsin Rutte moodi: aga miks seda praegu vaja on? 

Teie aeg!

Selles olukorras, kus käib sõda ja NATO-Vene konflikt on täiesti reaalne ja see on õhus, omalt poolt lükata Eestit sõtta!

Aitäh!

Kas te annate endale aru, et te vastutate terve Eesti rahva eest? Te vastutate elude eest …

Aitäh, Mart Helme!

… te vastutate purustuste eest. Kas te annate sellest endale aru?

Mart Helme!

Või on teil ainult üks mõte, Reformierakonna reiting?

Mart Helme! Mul on teile nüüd väga konkreetne ettepanek, et see küsimus lõpeb. 

Mul on aeg täis jah.

Küsimuseks on ette nähtud kaks minutit …

Siis ei ole vaja ise omalt poolt aega kulutada!

 … ja vastuseks kolm minutit. Palun pidage sellest kinni, sest meil on täna kokku 13 registreeritud küsimust. Seda, mida te siin teete, te teete oma kolleegide arvel. Pidage palun kahest minutist kinni! (Vahelehüüe.) Palun ei! Pidage palun edaspidi kahest minutist kinni! Lihtsalt siiras palve, sest see tuleb kolleegide arvel.  

Aga palun, härra peaminister! Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Nüüd me oleme jälle tagasi selle debati juures, mis meil oli mõni infotund tagasi. Teie räägite, kuidas teie ajal algas piiriehitus. No jälle ei vasta tõele. Kaasaegse idapiiri rajamine otsustati 2015. aasta kevadel. Teid ma valitsusest tollal ei mäleta. Toona eraldati RES‑is sellele 70 miljonit. Ratase esimene valitsus vähendas seda pea poole võrra ja hiljem otsustasid nad, nagu teie kirjeldasite – ma eelnevalt võtsin Martin Helme tsitaate välja –, seda veel täiendavalt vähendada. 

Küsite, kas droonid olid teema. Kuulge, Martin Helme, näete, otsustas otsustavalt droonivastast võimekust, piiri väljaehitamist vähendada. Miks? (Vahelehüüe.) Ei tea, aga seda te saate ju omavahel küsida, te kindlasti saate üksteiselt küsida. (Vahelehüüe.) See oli suur osa teie jutust. Seda esiteks. 

Teiseks, artikkel 4 [konsultatsioonide] väljakuulutamise otsustab liikmesriik. Ma juba vastasin Martin Helmele, aga vastan ka Mart Helmele, et Mark Rutte on nii omavahel kui ka avalikult öelnud, et artikkel 4 [konsultatsioonide] väljakuulutamine oli põhjendatud. Sama on öelnud SACEUR ja meie liitlased. Meie liitlased on pühendunud NATO‑le ja üksteise kaitsmisele. See on kollektiivkaitse organisatsioon. NATO toimib. 

Allnoodina lisan, et teil, EKRE-l, on ikka kange kihk kogu aeg rääkida, justkui oleks selline mulje, nagu Euroopa ja Ameerika Ühendriigid otsiksid ja kõik meie otsiksime seda sõda. Kuidagi nagu ununeb ära, et Venemaa on agressor. Venemaa tapab süütuid inimesi! Putin on see! Aga teie muudkui maalite seda, et näete, Euroopa ja Eesti panevad kaitsekulutuste peale raha, sest me tahame head Venemaad kiusata. No mõelge ringi! See on Putin, kes on probleem Euroopale ja NATO-le. 

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ning teema on eelarve ja maksupoliitika. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab tõepoolest päevakajalist eelarve‑ ja maksupoliitikat. Riigikogu hakkas eile arutama järgmise aasta riigieelarvet, täna me seda jätkame. 

Kui sellesse eelarvesse sisse vaadata, siis me näeme, et maksutõusude ja uute maksude kehtestamise tõttu toidab see inflatsiooni. Jooksvate kulude katteks võetud, kahjuks, laenudega kasvatab see laenukoormust. See eelarve sisaldab endas rumala valimislubaduse täitmist laenurahaga, suurendab eelarvepuudujääki ja nii edasi. Seda pikka loetelu võib kahjuks jätkata. 

Samal ajal planeerite te riigi eelarvestrateegiasse ka õhku. Tundub, et see eelarve on koostatud, mõeldes juba järgmistele, 2027. aasta Riigikogu valimistele, sest see õhk on planeeritud suuresti selle järgsesse perioodi, à la pettus "maksud ei tõuse". Teie olete kinnitanud ja valitsus on kinnitanud, et te ei toeta ETS2 süsteemi. Aga samal ajal on planeeritud RES‑i pärast 2027. aastat 330 miljoni euro laekumine, ehk järjekordselt uus mootorikütuse maks Eesti rahvale. 

Mida see lõppkokkuvõttes endaga kaasa toob? See toob loomulikult kaasa inimeste vaesumise, majanduslik toimetulek muutub raskemaks, ettevõtjate konkurentsivõime väheneb, investorid peletab see eemale.   

Mul on palve: ärge palun hakake vastates rääkima jälle sellest niinimetatud maksuküürust ja õpetajate palgast, nagu te olete mulle viimasel kolmel korral siit saalist vastanud. Sõltumata sellest, mida ma olen küsinud, olete te jõudnud maksuküüruni, isegi kui ma maksupoliitikat ei ole puudutanud. Ärge kulutage sellele aega! Inimesed ja ka meie oleme juba tüdinud sellest leierdamisest.   

Mul on küsimus, miks te kavandate RES‑i põhimõtet, et pärast 2027. aasta …

Teie aeg!

… valimisi tulgu või veeuputus, nii et seda katastroofi peaks järgmine valitsus hakkama [likvideerima]. 

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Aitäh, hea küsija! Mul on natukene nagu rõõm ja kurbus segi. Veidi olen ma kurb sellepärast, et te olete sellest jutust tüdinud. Eks ma teen oma parima, et uut ja huvitavat rääkida. 

Aga rõõm on selle üle, et te olete tüdinud sellest heast osast ehk õpetajate palga tõusust, et see sõnum on kohale jõudnud. Mul oleks väga hea meel, kui te kõigile jagaksite seda [mõtet], et maksuküüru kaotamine jätab ju inimestele väga palju rohkem raha kätte ja tulumaksumäära samaks jätmine samamoodi. Nii et teile on see siis selge, ütlete, et kõik numbrid on olemas. Kui tahate, võin anda teile ka selle tabeli, mida ma Lauri Läänemetsale enne tsiteerisin. Keskmise palga puhul – lihtsalt olgu ära märgitud –, umbes 2100 euro suuruse palgaga, saab inimene aastas 1800 eurot juurde ja see tõepoolest on 13. palk. See algab 1. jaanuarist 2026. 

Kui te ei soovi, et ma sellest räägin, siis ega ma ei pea sellest rääkima, aga minu meelest on see hea asi ja me võiksime koos seda [mõtet] inimestele edasi jagada. Ilmselt infotunni vaatajad – teie valijad ja minu valijad – kõik rõõmustavad. 

Teil oli muidugi mitu asja siin nüüd sassis. Te olete ise ka valitsuskabineti liige olnud. Eelarvet saab teha ikkagi kehtivate nii-öelda otsuste alusel. ETS2 puhul, jah, on meie hoiak ja minu hoiak olnud üsna ühene: see tuleb edasi lükata või tühistada. Euroopas debatid käivad. Kuni seda ei ole tehtud, on see eelarve arvestuses sees. Kui see tühistatakse, siis saab selle sealt välja. 

Teil oli veel küsimus maksutõusude kohta. No jälle hea uudis ja ilmselt te sellest ei ole tüdinenud. Ma ei ole teile seda ilmselt rääkinud, et maksud järgmisel aastal langevad. Maksukoormus on sellel aastal 36,6%, järgmisel aastal 35,2%. See on läbi ajaloo suurim maksulangetus ühes tükis – küsisin Rahandusministeeriumist järele –, kokku 780 miljonit. Ma näen, et te rõõmustate – minulgi on seda rõõmu rõõm näha –, et tuleb selline maksulangetus ja me koos saame selle ära teha. Ma loodan teie toetust maksulangetusele. Nii et kokku 780 miljoni võrra maksud langevad, see on ajaloo suurim maksulangetus, maksumäär langeb 36,6%‑lt 35,2%‑le. See on väga tähtis. 

Siis rumala valimislubaduse kohta – äkki ma jõuan selle ka ära kommenteerida. Te ütlesite, et rumala valimislubaduse täitmine või ärakaotamine. No ma ei tea, miks te nimetate enda tehtud maksuküüru rumalaks valimislubaduseks. Ise tegite! Isamaa, sotsid ja Keskerakond tegid maksuküüru. Te ütlete, et see on rumal valimislubadus. Ma olen teiega nõus, ongi rumal, tulebki ära kaotada. Seda küüru parandab ainult haud. Kaotamegi ära. Loodan, et toetate.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Nojah, loomulikult, kui maksud peaksid vähenema, siis selle üle ma rõõmustaksin, aga kahjuks see nii ei ole. Kahjuks see nii ei ole, me ju seda ühiselt teame. 

Mul on tegelikult, vastupidi, ääretult kahju, et teis ei ole toimunud arengut. Te olete jäänud selle küüru külge kinni. Ikkagi tulite küüru juurde tagasi, vastasite Läänemetsale küüru kohta ja rääkisite minule jälle küürust. Ma palusin küürust mitte rääkida, me oleme sellest sada korda rääkinud. 

Selle rumala valimislubaduse all ei pidanud ma silmas mitte selle tulumaksumuudatuse kehtestamist omal ajal, vaid selle kaotamist, mis läheb maksumaksjale maksma pool miljardit eurot aastas, kasvavalt, ja mille hüvitamiseks on [pakutud] küll laene, küll automaksu, küll teisi uusi makse, mis kahjustavad Eesti majandust ja ettevõtlust oluliselt rohkem kui sellesama tulumaksuseaduse praegu puutumata jätmine. [Selle muudatuse võiks] lükata edasi tulevikku või lükata seda kõrgemapalgaliste nii-öelda tõusunurka edasi. Neid võimalusi on. Nii et teie vastused on olnud kahjuks demagoogilised, aga ma usun, et enamik inimesi on sellest juba aru saanud.  

Minu küsimus puudutab seda lombakat automaksu, mida me esmaspäeval siin Riigikogus tuliselt arutasime, kui, peab ütlema, rahandusminister ei olnud ette valmistatud. Ta ei suutnud automaksu puudutavatest sisulistest [küsimustest] mitte ühelegi – rõhutan: mitte ühelegi – vastata. Järgmine kord, kui minister teie kabineti liikmena siia tuleb, siis on palve, et ta oleks kursis selle eelnõuga, mida ta esitab.  

Üldse tundub automaks olevat vaeslaps. See on nagu käomuna, mis on võõrasse pessa munetud. Tal ei ole vanemaid. Teie ei võta omaks selle algatamist, sotsid ei võta omaks selle algatamist. Eesti 200 lubas enne valimisi lausa programmis, et automaksu ei kehtestata. Tegelikult kehtestati ja nii edasi.  

Aga mul on küsimus. Ega seda [maksu] ei õnnestugi remontida ja me kindlasti, tulles võimule, tühistame selle. Seda lubadust me oleme korduvalt andnud. Aga kas te olete valmis ka praegu selle seaduse …

Teie aeg!

… muutmise kaudu, kui me teeme muudatusettepaneku, selle tühistama? Kas te olete valmis tunnistama oma viga ja tulema selle ettepanekuga kaasa?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Automaksu muutmine lastega peredele soodsamaks peaks ju olema midagi sellist, mida, ma eeldaks, kogu parlamendisaal peaks toetama. Kui alaealise lapse kohta saab automaksu määra 100 eurot madalamaks, siis see on lastega peredele oluline kergendus. Ma ise arvan, et see on üsna põhjendatud. Kui vaadata nii-öelda vajaduspõhiselt, siis kui sul on alaealised lapsed, väikesed lapsed, siis ongi tegelikult ilmselt vaja rohkem nii lapsi kui ka kola vedada. Võin oma kogemusest öelda – no mis ma sellest ikka pikalt kirjeldan, iga lapsevanem on samas olukorras olnud –, et sul on vaja seda teha. Midagi ei ole teha, elu on selline. Ka väikebusside [maksu]määr tuleb allapoole, mis teeb nende kasutajate elu lihtsamaks, olgu need kasutajad siis omavalitsused, spordiklubid või kes iganes. Ma tean, et on ka erinevaid parandusi, mis on õiguskantslerilt tulnud, ja debatt käib siin parlamendis ka. Need on need eelnõud, millele me toetust palume, ja ma loodan, et te neid ka toetate. 

Nüüd tulen selle juurde, mis te ütlesite, et maksud ei vähene. Ma ei teagi, kuidas sellele vastata. See on veidi nagu debatt selle üle, kas maa on kumer või ümar või lame või mis ta siis täpselt on. Numbrites – makse arvestatakse numbrites – [maksud] vähenevad 780 miljonit ehk [maksukoormus] väheneb 36,6%‑lt 35,2%‑le. 1,4% väheneb, see on päris suur vähenemine. Ma ei oska teile seda veenvamalt esitada, võib-olla kui ma seisaks ühel jalal, siis oleks kuidagi veenvam. Võin öelda, et numbrites maksude kogumine väheneb. Küsige kolleegide käest, küsige finantsekspertide käest, nad võivad teile kinnitada, et järgmisel aastal maksukoormus langeb. See tähendab ka seda, et inimestele jääb rohkem raha kätte. Kui te räägite inimeste ja majanduse toimetulekust, siis see, kui inimestele jääb rohkem raha kätte, annab neile ju võimaluse seda investeerida, kasutada pere ja oma vajaduste jaoks. 

Ma ei teagi, miks te selles nii tohutult kinni olete. Ma saan aru sotside kiindumusest astmelisse tulumaksu. Aga Isamaa suust juba ei tea kui kaua, aasta-paar [kõlavat] kiitust astmelisele tulumaksule on tegelikult ikka üsna pentsik kuulda. Astmeline tulumaks ei ole minu meelest õnne alus ega ühegi riigi edu alus. Kui teie arvate vastupidist, siis jäägu teile see õigus. Teie ettepanekut, et tuleks seda maksuküüru kuidagi edasi nihutada või suuremaks teha, mina ei poolda. Jäägu seegi teie südametunnistusele. Kui me kaotame selle astmelise tulumaksu ehk selle maksuküüru ära, siis, nagu öeldud, jääb inimestele palju rohkem raha kätte. Ma ei hakka teile siis uuesti rääkima sellest maksuküürust, kui te nii väga ei taha sellest kuulda, aga juba sellel aastal maksavad inimesed selle pärast tegelikult palju rohkem. Nii et jah, ma pigem kutsun teid üles maksutõusu pooldamisest ja selle advokaadi mängimisest loobuma. 

Lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Tänane teie esitus on hoopis rõõmsameelsem, kui oli eilne rahandusministri esitus, tema oli üsna kurb. Oli arusaadav ka, miks ta kurb oli, sest on raske esitleda eelarvet, mis on nii suures miinuses. 

Aga te olete üle kümne uue maksu teinud ja aktsiise tõstnud, ja räägite sellest, kuidas maksud langevad ja meil kõigil läheb elu paremaks. Samas olete te lubanud ju ka kokkuhoiupoliitikat, et hakkate justkui kärpima palkasid ministeeriumides, inimeste [arvu] vähendama, tööjõudu vähendama. Samas võib Postimehest lugeda, et mitu ministeeriumi võimlesid palkade kärpimise kopsakaks palgatõusuks. On võetud ka järjest rohkem inimesi tööle, mitte nagu lubadus oli, et võetakse vähemaks. Siin on ka üks tabel, kust on näha, kuidas näiteks Kliimaministeeriumis on võrreldes eelmise aastaga järgmiseks aastaks prognoositud 94 töötajat rohkem. Nii on see mitmes ministeeriumis. Kuidas te seda põhjendate? Kuidas te näete siin kärbet või kuidas te näete, et meie majandus üldse peaks [langusest] välja tulema ja riik peaks suutma teenindada kõiki neid sfääre, kui me riigi kulusid kokku ei hoia?

Aitäh! Nojah, ma olen ilmselt loomu poolest veidi optimistlikum. Ma siiski julgen öelda, et maksukoormuse vähenemine on tõsiasi, numbreid vaadates. Finantsvaldkonnas me võime rääkida millest tahes, aga meil ei ole mõtet üksteisele kelbast ajada numbritega, mis ei klapi. Fakt on see, et maksukoormus väheneb, nagu öeldud, 1,4 protsendipunkti ehk 36,6% pealt 35,2% peale. 780 miljonit on ligikaudselt arvestades see, mida see tähendab. Põhiosa [sellest läheb] eraisikutele, jah, igaühele meist. Kõigile, kellel on näiteks keskmine palk või sellest veidi ülespoole palk, tähendab see aastas umbes 1800 eurot rohkem raha kätte. Nii et see on päris oluline samm. 

Kui te küsite, kuidas majandus selles olukorras hakkama saab, siis majandusele tähendab see kindlasti tarbijakindluse ja tarbijaaktiivsuse kasvu. See tähendab, et inimesed saavad rohkem tarbida. Kui vaadata maailmamajanduse üldist olukorda ja võrrelda erinevaid kindlustunde indikaatoreid läbi aastate, siis viimased aastad on olnud ikkagi näha tohutult suurt ebakindlust. Kui ma vaatan Rahandusministeeriumi graafikuid, siis näen majandusprognoosides väga suurt ebakindlust. See [maksumuudatus] kindlasti suurendab inimeste tarbimisvõimet, võimet paremini enda ja oma pere tulevikku kindlustada. 

Nii et jah, seetõttu ma arvan, et maksumäära vähendamise suhtes peaksite ka teie toetav olema ja pigem selle üle rõõmustama, nagu teie kolleeg Helir-Valdor Seeder rõõmustab, et maksukoormus langeb ja inimestele on võimalik jätta kätte rohkem raha, mille abil on neil võimalik ise paremini hakkama saada. Ma kindlasti loodan toetust ka nendele eelnõudele, mul oleks selle toetuse üle väga hea meel ja ma arvan, et hea meel oleks ka nendel inimestel, kellele see raha kätte jääb. 

Mis puudutab kokkuhoidu, siis ma olen päri, et kokku hoida tuleb. Ma olen öelnud – see põhineb Rahandusministeeriumi numbritel, olen küsinud Rahandusministeeriumist eelarvenumbreid, see eelarve tuleb nüüd uute kärbetega veel lisaks –, et varasemalt me oleme ära otsustanud, Kaja Kallase valitsustest tänaseni, 1,4 miljardi eest erinevaid kärpeid. Sealhulgas on töökohtade [arvu] vähendamist, erinevate töökohtade mittetäitmist, kinnisvaraobjektidega tegelemise edasilükkamist – meenutan, et Eesti on endiselt avaliku sektori investeeringute poolest Euroopa Liidus nr 1 – ja ka muid samme. Näiteks võib ju vaadata Maa- ja Ruumiameti loomist, mis on hiljutine uudis, mille kohta ka Äripäev kirjutas. Seal on – mälu järgi tsiteerin, loodan, et ei eksi – 19% töötajaid vähem. Nii et saab küll kokku hoida, kui asjalikult toimetada.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on erihoolekanne. Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Teile väga meeldib seda tabelit vaadata. Võib-olla alguseks räägime erihoolekandes töötavate inimeste palga suurusest. Mina suhtlesin täna hommikul Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liiduga. Keskmine brutopalk [selles valdkonnas] on 1150–1250 eurot. See on brutopalk. Nii et keskmisest palgast ja kõigest muust rääkides kõlavad need numbrid küll suurelt, aga seda suhet arvestades jääb [neile inimestele] iga kuu suure tõenäosusega vaid 10–20 eurot [rohkem] kätte. Kindlasti on nad ka selle üle rõõmsad, aga see rõõm on suhteliselt üürike, sest see [raha] on väga kiire kuluma, arvestades seda, et toiduainete käibemaks ei ole langenud. 

Minu küsimus puudutabki erihoolekannet. Ma täiesti mõistan, et see ei ole teie valdkond, aga teie riigijuhina ja peaministrina olete ilmselt kursis Riigikontrolli auditiga. Riigikontroll viis läbi auditi ja koostas ülevaate erihoolekandeteenuste kättesaadavusest. Te olete kindlasti kursis ka sellega, et 25. septembril kogunes siia Riigikogu ette suur hulk inimesi, kes tulid tänavale erihoolekandeteenuste alarahastamisele tähelepanu juhtimiseks. See oli kõnekoosolek. Need inimesed töötavad selles valdkonnas. See on uskumatu, nad tulid esimest korda tänavale, sest neil ei ole üldiselt võimalik [hooldatava juurest] või töölt ära tulla, sest nende hoolduskoormus ja töökoormus on niivõrd suured. Ma usun, et te olete selle probleemiga kursis. Aga lahendusi ei paista. 

Samas on riik Riigikohtu [otsuse alusel] maksnud – omavalitsused lähevad kohtusse, sest erihoolekanne on puhtalt riigi kohustus – kompensatsiooni ja siis leidnud [teenust vajavatele inimestele] ka kohad. Meil on olukord, kus 6000 inimest saab teenust, aga 1000 inimest on kodus ja seda tööd teevad omastehooldajad, kes siis, kui need kohad oleks olemas – nende [hooldatavatele] on ju koht määratud –, saaksid astuda tööellu, saaksid olla maksumaksjad ja ise väärika palga saajad. Mis te selle olukorraga mõtlete peale hakata?

Aitäh, hea küsija! Siin oli mitu sellist informatsioonipunkti, mida ma saan jagada. Loomulikult, tõepoolest, te õigesti kajastasite, et ega peaminister iga päev kõikide valdkondade detailidega ei tegele. Aga üldist pilti saan kirjeldada ja kui on detailsemad küsimused, saab alati Sotsiaalministeeriumist täpsemalt teada.

Võrreldes selle ajaga, kui teie olite sotsiaalkaitseminister – see oli aastail 2014–2015 –, on erihoolekande eelarve kasvanud 154%. 2026. aastal on erihoolekande eelarve 57,7 miljonit eurot. Võrdlusena: 2015. aastal ehk kümme aastat tagasi oli see 22,7 miljonit eurot. Vahe on 30 miljonit eurot. 2026. aasta riigieelarves, nagu on ka avalikult kajastatud – võib-olla keegi ei tea, tuleb üle korrata –, on lisaraha ette nähtud ka erihoolekande valdkonna töötajate palga tõusuks. Te ilmselt teate, et kuna riigieelarve on defitsiidis – me oleme ju maksimumdefitsiidis, meil on kaitsekulude kasv, me tõmbame investeeringuid koomale ja teeme palju erinevaid otsuseid kokkuhoiuks –, siis õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad, politseinikud ning erihoolekandes töötavad inimesed olid ainukesed, kes said kokkuleppega palgatõusu. Erihoolekande rahastust suurendatakse 4,2 miljonit eurot. See on selleks, et teenuseosutajatel oleks võimalik tõsta valdkonnas töötavate inimeste palka. Lisaraha muidugi ei lahenda erihoolekandekohtade puudust, aga see aitab hoida töötajaid valdkonnas ja panustab teenuse kvaliteeti. 

Kui te küsite, kuidas edasi, siis ma tean, et Sotsiaalministeerium jätkab teenusejärjekordade korrastamist, et suuremad abivajajad saaksid teenuseid kiiremini. Kui vaadata kasvuprotsenti, siis valdkonna eelarve, mida ma teile juba mainisin, 57,7 miljonit, on aastaga kasvanud 7,9%. Riigi eelarvestrateegias 2026–2029 on erihoolekandele juurde antud 16,8 miljonit eurot. See on täiendav rahastus.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh, lugupeetud peaminister! Neid numbreid, mida te ütlesite, ma tean. Võib-olla teie ei tea seda, et riigikontrolöri audit puudutas perioodi 2018–2024. Aga perioodil, millal mina olin sotsiaalkaitseminister, 2014–2015, ehitati üle Eesti väga-väga palju peremajasid, selliseid teenusmaju, kus inimesed, kes olid enne olnud suurtes mammuthoolekandeasutustes, said inimväärse elu. Aga see ei ole see võrdlus. 

Sellessamas auditis tuuakse välja, et kehtestatud hinnad katavad kaks kolmandikku tegelikest kuludest ehk 60%. Järjekord on perioodil 2018–2024 [pikenenud] kaks korda. Üks probleem, miks järjekord on [pikenenud] kaks korda, on just see, et hind ei kata neid kulusid. Omavalitsused on sunnitud võtma kulusid enda kanda, sest need on ju omavalitsuse inimesed, kuigi erihoolekanne on otseselt riigi teenus. 

Kui me siin esmaspäeva õhtul vestlesime haridus‑ ja teadusministriga koolitoidurahast, siis ta ütles, et [koolitoit] on koolipidaja, omavalitsuse ülesanne ja omavalitsus peab need vahendid leidma. See on aga konkreetselt riigi teenus – erihoolekanne. Tõesti, omavalitsused on läinud kohtusse. 

Aga mis oleks teie soovitus omavalitsustele? Minna kohtusse, et riik maksaks kohavahe kompensatsioonina välja ja leiaks ka koha, või mis? Sellist võrdlust tuua ja võrrelda, et vaat, mida teie tegite ja mida meie tegime! Me oleme selles olukorras, kus erihoolekandetöötajad on tänaval. See, et asjad on võrreldes 30 aasta taguse ajaga paremaks läinud, on ju tõsi, aga need ei ole läinud paremaks selles tempos, erihoolekandetöö prioriteetsust, tundub, on jäänud siiski vähemaks. Tore vähemalt, et töötajate palk mingil määral tõuseb. Aga mida siis omavalitsused peaksid tegema olukorras, kus nad täidavad riigi kohustusi?

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, miks te räägite 30 aasta tagusest ajast. Ma ei oska seda isegi kuidagi küsimuse konteksti panna. Võib-olla teil on oma põhjus. Mina meenutasin vahet kümne aasta taguse ajaga. Kui tollal, 2015, oli eelarve 22,7 miljonit ja nüüd on 57,7 miljonit ehk vahe on 30 miljonit eurot, siis see on kümne aastaga toimunud eelarve kasv. 

Ma muidugi väga ei tea ühtegi riigielu valdkonda, kus keegi saaks öelda, et ta on saanud täpselt nii palju raha, kui ta sooviks. Pea kõik valdkonnad peavad ju ikkagi nappide vahenditega toime saama, sest Eesti on väike riik, kõik teenused on kallid, elanikkond vananeb ja majanduses on viimased paar aastat üsna viletsad olnud. Jah, järgmine aasta ehk hakkab majandus kiiremini kasvama tänu ka meie ühiselt tehtavatele maksuotsustele. Aga seni on ikkagi tulnud nappide vahenditega hakkama saada. 

See, mida meie teeme, mis meie valik on ja mida me saame teha, on, nagu ma ütlesin, see, et me anname lisaraha. Erihoolekandeteenus saab ka lisarahastust, et valdkonna töötajatel palka tõsta. Nagu ma ütlesin, aastaga kasvab eelarve 7,9%, pea 8%, ja ka tulevasel RES‑i perioodil kasvab see peaaegu 17 miljonit ehk 16,8 miljonit. Nii et me anname lisaraha, seda, mida meil on anda, ja seda, mida me saame anda. Ma siiski märkisin ka ära, et ühena viiest valdkonnast – õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad, politseinikud, erihoolekandetöötajad – me leiame sinna raha ka palgatõusuks. Nii et ma ütleksin nii, et see on siiski prioriteetvaldkond, kuhu me püüdsime raha leida. Kõikjal seda ei saadud ja paljudes kohtades pidime ka koomale tõmbama. Midagi teha ei ole, see on praktiline elu, on vaja kaitsekulutusi tõsta. 

Lihtsalt võrdlusena, mida ka rahandusminister armastab tuua – ega see nüüd nii detailitäpne võrdlus võib-olla ei ole, aga see on lihtsalt illustratsioon –, ütlen, et 1995. aastal oli Eestis maksukoormus umbkaudu 35%, järgmisel aastal jõuame jälle 35%-ni, 1995. aastal olid kaitsekulud 1%, nüüd on 5%. Kõik saavad aru, et kaitsekulud on nii palju kasvanud, aga riik ei ole lihtsamaks läinud, vajadused on kasvanud, paljud teised teenused on läinud keerulisemaks. Nii et seda tekki tuleb tõmmata nii, et kõigile jõudumööda jaguks. Aga meie paneme sinna [valdkonda] lisaraha juurde ja kui oleks rohkem raha, siis kindlasti paneks rohkem. Pole mingit kahtlust. 

Mis puudutab teenusejärjekordi, siis ma juba ütlesin, et Sotsiaalministeerium jätkab teenusejärjekordade korrastamist, et suuremad abivajajad saaksid teenuseid kiiremini.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Nii nagu me täna siin aruteludes juba healt kolleegilt Helmen Kütilt kuulsime, probleemid on ju väga komplekssed: töötajad on ülekoormatud, palgad on madalad, paljudes kohtades on järjekorrad, keeruline on leida inimesi, kes oleks valmis erihoolekandeteenuseid pakkuma ja nii edasi ja nii edasi. Kuna teenused ei ole kõikjal Eestis võrdselt kättesaadavad, siis on ka seetõttu tekkinud väga suured probleemid. Kahjuks on siin jälle kaalukauss maapiirkondade kahjuks. 

Aga kuna teile oli ette antud täpne teemaviide, erihoolekande temaatika, et me sellel teemal soovime teilt küsida, siis te kindlasti saite üldprintsiibis teemaga tutvuda. Ma ei eeldagi, et peaminister peab teadma igat numbrit või igat erihoolekande detaili, aga ma küsin teie kui valitsuse juhi, kui Eesti Vabariigi kodaniku käest, kuidas te selles vaates tunnetate või mis on erihoolekandes see peamine probleem teie vaates. Kui see probleem on teil enda jaoks sõnastatud, mis võiks siis olla võimalik lahendus? Mida te ise peate kõige suuremaks probleemiks erihoolekandes? 

Aitäh! Küsimus oli Helmen Kütil sõnastatud kui "Erihoolekanne". Kõik, rohkem mitte midagi. Nagu ka Riigikogu esimees on öelnud, tihtipeale me oleme siin ka sel teemal üksteisele komplimente teinud, et kes küsib täpsemalt, saab võimalikult täpse vastuse. Alati, kui te tahate täpset vastust saada, siis küsige täpselt, ja ma püüan [leida] nii täpse vastuse, kui ma saan. Peaministril on oma töö, ministritel on oma töö, nagu te ka [kunagise] valitsuskabineti liikmena väga hästi teate. 

Kui te küsite, mis probleemi me lahendame lisarahaga, siis loomulikult on see probleem töötajate palk, inimesed peaksid saama kenasti hakkama. Nagu ma mainisin, lisarahaga on võimalik palgatõusule kaasa aidata. Selleks me ka selle lisaraha eraldame. Ma ei hakka neid numbreid uuesti ette lugema, ei ole vist põhjust. Teeme oma parima. Viies valdkonnas saame seda teha, paljudes teistes väga kriitilistes valdkondades ei saa. Nii see elu on. Erihoolekandes õnneks saame ja seetõttu on seda valdkonda võib-olla lihtsam käsitleda. 

Kui te küsite, kas tulevikus peaks teenus parem olema, kas peaks olema rohkem teenusepakkumist, kas peaks olema rohkem võimalusi, kas peaks olema rohkem raha selle jaoks, siis ma arvan, et aja jooksul läheb selleks kindlasti rohkem raha vaja. See on paratamatu, selles suunas ju ühiskond üldiselt liigub. Aga praegu, jah, selle rahaga me lahendame töötajate palga küsimust ja töötajate majandusliku hakkamasaamise küsimust.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on siseminister Igor Tarole, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on palgad. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 22. septembril me siin saalis teiega juba vestlesime sel teemal: päästjate ja politseinike palk, kas tuleb palgatõus ja kui suur see palgatõus tuleb, kui ta tuleb. Põhimõtteliselt jõudsime niikaugele, et see tõus on kuni 10%. Iseenesest seda, kui palju tõuseb ühe või teise töötaja palk, otsustab amet ise. Nagu me nüüd teame, homme toimub siin Riigikogu ees meeleavaldus, millest võtavad lisaks õpetajatele osa ka päästjad, kes ei ole väga rahul selle perspektiiviga, mida valitsus neile [on pakkunud]. Nende arvates on esiteks suur probleem see, et kindlust ja järjepidevust ei ole. Praegu leiti mingisugune raha ja kuna kaks aastat ei olnud palka tõstetud, siis otsustati, et kiiremas korras tõstame, seda enam, et valimised on tulemas. Aga mis saab näiteks aastal 2027 või 2028, seda keegi ei tea. Teiseks, see tõus ei ole päris selline, mida päästjad ja politseinikud ootasid ja eeldasid. Nende soov oli ikkagi Eesti keskmine palk koefitsiendiga 1,2. Seetõttu see meeleavaldus ongi tulemas. 

Mis siis on teie suhtumine sellesse? Kas teie arvates piisab sellest, mida praegu antakse? Kas see meeleavaldus on lihtsalt mõttetu või on ikkagi nendel inimestel tõsi taga ja siin tuleks midagi ette võtta?

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud küsija ja teised Riigikogu liikmed! Kõigepealt, mul on väga hea meel, et minu esimene prioriteet nendel eelarveläbirääkimistel, palgafondi tõsta, on realiseerunud ja Siseministeeriumi valitsemisala on saanud 28,9 miljonit eurot, et palgafondi suurendada. 

Kindlasti tasub märkida üldist olukorda. Kui me jätame kõrvale Kaitseministeeriumi, kellele on see raha suhtena SKP‑sse kindlustatud, siis ülejäänud 11 ministeeriumist 8 pidid ainult kärpima ja vaid 3 kolm said positiivse otsuse palgatõusu kohta. Nii et see nõudis väga suurt koostööd. Ka kõikidelt teistelt valitsuse liikmetelt nõudis see koostööd ja mõistmist. Kindlasti on sellega antud märku, et need inimesed on Eesti riigile olulised, et siseturvalisus on osa riigikaitsest ja sinna tuleb panustada. 

Mis puudutab meeleavaldust, siis on väga hea, et päästjad tulevad ja hoiavad seda teemat üleval. Loomulikult, ühekordse 10%-lise palgatõusuga me kõiki muresid ei lahenda. Selleks, et see lahendamine kulgeks meil hästi koostöises formaadis, me just eile kohtusime Eesti Päästeala Töötajate Ametiühingu juhi Kalle Koopiga, et veel detailsemalt need mured ära kuulata. Need mured ei ole ainult palk, vaid ka töötingimused, eriti töövahetuste pikkus. Ma olen ka ise arvukate komandokülastamiste käigus kuulnud, kui oluline see on, et nende töö[vahetus] säiliks 24-tunnisena. Ma kinnitasin üle Kalle Koopile ja kinnitan ka avalikult kõigile päästjatele, et selles seisan ma nendega samal poolel. Ma loodan, et meie koostöine tegevus nende tingimuste parandamisel jätkub, sest ainult niiviisi on seda võimalik teha, vastandades ei ole seda lihtsalt võimalik saavutada.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma ikkagi tahaks kuulda, mis on valitsuse visioon ja strateegia järgmisteks aastateks. Nagu ma ütlesin oma esimeses küsimuses, praegu leiti mingi [raha], vahetult enne valimisi, ja öeldi, et nüüd tõstame 10% võrra. Aga päästjad, politseinikud, õpetajad ja kõik, kes homme tulevad siia Riigikogu ette meeleavaldusele, tahavad mingisugust kindlust ja mingit stabiilsust. Praegu puudub neil selline tunne ja tunnetus, et ka järgmistel aastatel, näiteks 2027 ja 2028, nende palk samamoodi tõuseb. Praegu oli kirjas kuni 10%‑line palgatõus. Meil on inflatsioon kahe viimase aasta jooksul olnud põhimõtteliselt kokku 40%, kui me räägime näiteks toidukaupadest ja ka teistest [kaupadest]. 10% on selle taustal ikka naeruväärselt vähe. 

Nii et kas need inimesed saavad arvestada sellega, et mitte ainult aastal 2026, vaid ka järgmistel aastatel on valitsusel plaanis nende palka tõsta ja teha seda ikkagi korralikult, et inimesed märkaksid seda ka kõrge inflatsiooni taustal?

Aitäh, hea küsija! Nagu ma juba enne mainisin, me oleme püüdnud palgatõusuga ikkagi saavutada maksimaalset tulemust, mis on praeguses olukorras võimalik. See 10%‑line palgafondi keskmine kasv ei tähenda, et kõikidel ametikohtadel palgatõus piirdubki 10%‑ga. Ma olen andnud asutuste juhtidele selge juhise, et seal, kus king pigistab kõige rohkem, võiks tõus olla isegi nende vahendite piires mõnevõrra suurem, ja võib-olla sellistel ametikohtadel, kus toimetulek ei ole nii suure surve all, kus palganumbrid on juba praegu mõnevõrra kõrgemad, ja võib-olla sellistel ametikohtadel, mis ei ole otseselt nagu eesliini ametikohad, võiks see tõus jääda mõnevõrra tagasihoidlikumaks. Ma olen osa asutuste esimesed ettepanekud juba üle vaadanud. Üldiselt jah selles suunas mõeldakse. 

Vaatame seda, et teatud ametikohtadel saab juba palgafondi suurendamise tõttu palgatõus olema üle 10%, see ei jää 10% juurde, vaid ümberjagamise abil on see üle 10%, ja arvestame seda, milliseid maksuotsuseid on Vabariigi Valitsus teinud. Vabariigi Valitsus on teinud ju maksuküüru kaotamise kohta sellise otsuse, mis kõige rohkem mõjutab just nimelt neid, kelle palk on keskmise palga ümber. Needsamad päästjad on ühed nendest inimestest, kellel tekib protsentuaalselt kõige suurem mõju sissetulekule. Nii et ka see ju kasvatab nende sissetulekut.

Jah, ma pean tunnistama, et me ei saavutanud seda maksimaalset [taset], mida ametiühingud on soovinud, aga me oleme maksimaalselt püüdnud pingutada, et jõuda üsna sinna lähedale, mitte ainult selle otsusega, mis me tegime palgafondi kohta, vaid ka nende maksuotsustega. Me oleme ikkagi lükanud seda tulemust võimalikult sinna lähedale. 

Jah, selline see olukord on, et kõik ei saa sellel aastal seda, mida nad tahavad. Pikast perspektiivist rääkides ma ütlen, et sellist kommet ei ole paraku olnud, et palgatõususid pannakse väga pika aja peale kirja, aga ma kinnitan, et valitsus töötab selle nimel, et Eesti majandusel läheks paremini, et meie väljavaated oleksid helgemad ja meil oleks tulevikus paremad võimalused neid palgatõususid tagada. Kõike tehakse just selleks.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma ka siiralt loodan, et tulevikus meil päästjad ja politseinikud, need riigisüsteemi töötajad, kes tagavad igapäevase turvalisuse, saavad väärilise palga vastavalt oma panusele ja tööle, sest tegelikult nende panus riigisüsteemi on väga suur ja hindamatu. 

Hindamatud – niimoodi peaksime meie ka nendesse suhtuma. Miskipärast on olnud nii – ja ega see ei ole ainult teie valitsemise ajal nii olnud, vaid ka eelnevatel aastatel ja erinevate ministrite ajal –, et päästjad ja üldiselt korrakaitses töötavad inimesed on jäänud tagaplaanile. 

Te olete kindlasti teadlik sellisest mõistest nagu palgavaesus. Just nimelt palgavaesuses need inimesed ju elavadki. Nagu te teate, päästjad teevad tihtipeale [mujal] lisatööd ja nii edasi, ja juba ka politseinikud. Ehk ka see 10%, mille võrra te palgafondi tõstate, või natukene rohkemgi, nagu te ütlesite, palgavaesusest neid inimesi ju välja ei too. 

Kas me ei peaks ikkagi kogu selle süsteemi niimoodi üle vaatama, et need inimesed, kes igapäevaselt panustavad ja päästavad meid, meie elusid, oleks väärtustatud ja väärtustatud loomulikult lisaks kogu muule motivatsioonile ka palga abil?

Aitäh, austatud küsija, ja suur tänu selle küsimuse püstitamise ja sellisel viisil formuleerimise eest! See annab meile võimaluse selle debati käigus mitu korda üle korrata, kuivõrd oluline on siseturvalisuse ja sisejulgeoleku valdkond ühiskonna jaoks. Kui me piisavalt palju seda siin saalis kordame, siis, ütleme, suureneb tõenäosus, et tehakse ka otsuseid selles suunas, ei tehta vastupidiseid otsuseid.  

Vaatame seda, millised on olnud selles valdkonnas palgatõusu proportsioonid keskmiselt viimase kaheksa aasta jooksul. Viimase kaheksa aasta keskmine palgatõus – iga aasta ei ole olnud palgatõusu ja mõnikord on see olnud suurem, mõnikord väiksem – on olnud täpselt 6,6%, selline on see arvutus.  

Nii. Sel aastal me oleme saavutanud palgafondi tõusu 10%, ehk see on keskmisest suurem pingutus, mille me oleme teinud. Seda hoolimata sellest, et me oleme pidanud väga jõuliselt kaitsekuludesse panustama ja me oleme samal ajal soovinud ka keskmise tööinimese hakkamasaamist maksumuudatuste abil parandada. Hoolimata sellest oleme me suutnud teha selle pingutuse, saavutada see üle keskmise palgatõus, kui me vaatame viimast kaheksat aastat. 

Nagu ma ütlesin, see ei ole piisav. Ma olen teiega nõus, päästjad on väärt väärikat töötasu selle keerulise töö eest. Nad päästavad elusid. 

Töötasu ei ole [nende motiveerimisel] aga ainus komponent. Enne ma juba mainisin, et oluline on ka töötundide moment, sest paljude päästjate jaoks on siin mingil määral tegemist nagu elustiili osaga. On selliseid, kes töötavad ainult päästes, aga on palju selliseid, kes töötavad mitmel ametikohal. Töötatakse selleks, et saada [suuremat] sissetulekut, töötatakse ka sellepärast, et on huvi erinevate valdkondade vastu. Me katsume seda ka võimaldada, et neil need võimalused säiliksid, me ei piira neid. 

Ma möönan, me peame endale aru andma, kuidas me üldse seda riiki saame üleval pidada. Me peame seda ju üleval sellestsamast rahast, mida inimeste käest korjame. Ma veel kord rõhutan: see on väga hea, et päästjad homme tulevad Riigikogu ette, et inimesed oma õiguste eest seisavad ja seda teemat pildil hoiavad.

Teie aeg!

Ma väga tänan neid selle meeleavalduse korrektse korralduse eest.

Aitäh! Ma lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on rahvastikukriis. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Asjaolu, et me seisame silmitsi väga tõsise rahvastikukriisiga, mis sillutab teed rahvastikukatastroofile, ei ole ju kellelegi meist loodetavasti uudiseks. Hiljuti tuli välja ka Sotsiaalministeeriumi analüüs, raport, mis kannab pealkirja "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud", ning seegi tunnistab seda, et meil on tegu tõsise rahvastikukriisiga. Lihtsalt konteksti loomiseks tasub meenutada, et summaarne sündimuskordaja, mis 1988. aastal oli 2,26 ja 2008. aastal 1,72, on nüüdseks 1,18. Rahvastikutaseme säilimiseks on teatavasti vaja, et see oleks minimaalselt 2,1. 1988. aastal sündis 25 000 last ja 2008. aastal 16 000, eelmisel aastal sündis 9600 last ja sel aastal jääb sündide arv kardetavasti juba alla 9000. Samal ajal on surmade arv aastas 16 000. Need ja muud sarnased arvud viitavad väga üheselt tõdemusele, et meil on tegemist tõsise rahvastikukriisiga. 

Ma vaatan, kuidas valitsus räägib ja tegutseb seonduvalt julgeolekukriisiga, aga ma ei näe mitte mingit võrreldavat tähelepanu rahvastikukriisile. Ma arvan, et te ei saa seda ju ka ise eitada, kui te vaatate oma sõnavõtte ja oma kolleegide sõnavõtte. Te räägite julgeolekukriisist praktiliselt iga päev, aga ma ei mäleta, millal teie oleksite sõna võtnud rahvastikukriisi teemal või millal teised ministrid oleksid sel teemal sõna võtnud. See lihtsalt üldse ei aktualiseeru poliitilistes sõnavõttudes ja diskussioonides. Selle tõttu jääb paratamatult mulje, et valitsusele ei lähe see asi korda. Seetõttu ma küsingi, kas te teadvustate rahvastikukriisi tõsidust ja kas te olete nõus sellega, et see kriis on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise seisukohast vähemalt sama oluline kui julgeolekukriis.

Aitäh, hea küsija! No ilmselt te ei ole tähele pannud, aga ma arvan, et isegi ametisse asumise kõnedes ja ka muudes sõnumites olen ma öelnud väga palju perede kindlustunde kohta ja ka laste teemal. Olen öelnud isegi sellise lihtsa lause, et üldiselt kõike muud saame me mujalt maailmast, aga Eesti lapsi ikka ainult Eestist. Ilmselt ei leia ma selle tagant pahatahtlikkust, vaid lihtsalt võib-olla [mittemärkamist]. See teema on kindlasti oluline. Reformierakonnale on lastega perede hea käekäik oluline. 

Ma saan aru, et opositsiooni töö on valitsusele erinevaid asju ette heita, vahel põhjendatult, aga tihemini, mulle nii tundub – ma olen selles ebaobjektiivne –, põhjendamatult, seda siiski tehakse. Vaatame erinevaid parlamendis toimunud debatte, näiteks debatti sellesama automaksu üle. Me vähendame sellega seoses just lastega perede maksukoormust, sest neil on liikumisvajadus, eriti kui peres on alaealisi lapsi, suurem. See on selgelt vajaduse ja reaalse eluga põhjendatud, nii et seegi on jälle selline samm. Samamoodi aitavad erinevad maksukoormuse vähendamised lastega peredel tihti paremini toime tulla. 

Nüüd tulen rahvastikukriisi juurde. Te küsite, kas see on tõsine. Mina arvan, et see on muidugi tõsine. See on nii kogu maailmas, vähemalt Euroopas, Soomest Itaaliani, kui soovite. Euroopa Liidus oli 2004. aastal näiteks ainult kuus riiki, kus sünde oli rohkem kui surmasid. See on probleem üle kogu Euroopa, selles pole mingisugust kahtlust. Head lahendust, ütleme nii, on otsinud erinevad riigid. Ma lugesin Soome Yles pikemat kirjatükki, kus Soome eksperdid jõudsid lihtsale järeldusele, milleni tihtipeale jõutakse, et ainult rahaga ei lahenda [väheste] sündide probleemi. 

Eesti perepoliitikat peetakse maailma paremiku hulka kuuluvaks. Ma saan aru, et on erinevaid arvamusi, aga näiteks vanemahüvitiste süsteem on, ma ise arvan, üks parimaid otsuseid, mida me oleme erinevate valitsuste ajal teinud ja mida kaitsnud. 

Nüüd on väljas uus raport, mille üle ühiskonnas on ka debatt käimas, seda on ka ajakirjanduses. Sealgi on suur hulk erinevaid ettepanekuid. Eks me nende ettepanekuteni jõuame, aga kui see oli kas-küsimus, et kas rahvastikukriis on tõsine, siis ma arvan, et küllap see nii on, just väikese rahva jaoks.

Suur tänu! Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Jaa, kindlasti on teil õigus, et leidub ka selliseid olukordi, kus opositsiooni kriitika valitsuse suhtes ei ole põhjendatud. Aga ma arvan, et antud juhul me ei saa sellisest olukorrast rääkida, sest tõesti ei ole ju näha, et valitsuse tähelepanu rahvastikukriisile oleks ligilähedaseltki võrreldav selle tähelepanuga, mida pööratakse julgeolekukriisile. [Seda näitab] ainuüksi asjaolu, et Kaitseministeerium meil on, rahvastikuministri ametikohta enam ei ole. Kaitseministeeriumi haldusalasse suunatakse meeletuid lisavahendeid, 845 miljonit lisaks, üheaastane tõus, eks ole, aga ma ei näe, et rahvastikukriisiga võitlemiseks oleks tehtud mingeid võrreldavaid liigutusi. Ma arvan, et teilgi on võimatu eitada, et tähelepanu, mis läheb ühele ja mis läheb teisele, ei saa [võrrelda], see on disproportsionaalne. 

Te rääkisite automaksust, et te tulete peredele vastu ja vähendate lastega perede [kohustust] automaksu tasuda. Ma tuletan meelde, et te ise kehtestasite selle automaksuseaduse sellisena, et perede erivajadusi ei võetud üldse arvesse. Hea, et te natukenegi oma vigu tunnistate ja neid parandada üritate. Te rääkisite maksumuudatustest, mida te teete, et peresid toetada. Jällegi tuletan teile meelde, et te ise kaotasite ära – mitte teie otseselt, te ei olnud siis peaminister, vaid kaotas teie eelkäija, samuti reformierakondlane – maksuvabastused laste ja abikaasa pealt, mis oli selgelt lasterikaste perede karistamine, ja kaotasite ära ka paljude koduste emade ravikindlustuse, mis tähendas jällegi perekondade rahalise olukorra halvendamist. See probleem on tõesti ka mujal Euroopas, aga Eesti rahvas on niivõrd väike, et meie ei pruugi seda üle elada, samal ajal kui suuremad rahvad omavad suuremat puhvrit. 

Ma küsin nüüd teie käest selle kohta, et riigieelarve seaduse eelnõus on ette nähtud 26 miljonit kaitsetahte edendamiseks. Kas teile ei tundu, et võiks võrreldava summa kulutada näiteks ka laste vastuvõtmise tahte edendamiseks? Riigikaitseõpetus on viidud koolidesse sisse, aga kas ei võiks sisse viia ka perekonnaõpetust? Miks ei või? Või ongi nii, nagu ütlevad tänases Eesti Ekspressis naistearstid, et seda ei tohi olla, et naisi keelitatakse sünnitama? Huvitav, mehi saab küll keelitada, et nad annaksid oma elugi riigi eest, eks ole. Kuidas siis siin selline väärtuste erinevus on? Kuidas te suhtute nendesse ettepanekutesse: perekonnaõpetus koolidesse pluss reaalsed sammud perekonna [loomise] tahte suurendamiseks?

Teie aeg! Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Oluline on, kuidas sellesse debatti suhtuvad need inimesed, kes see sihtrühm on, ehk noored mehed ja naised. Seesama analüüs annab ju suure hulga erinevaid valikuid. Oluline on ikkagi see sõnum, et igaüks teeb oma valikud ise. Mina liberaalina usun, et inimesed teevad tarku valikuid. Teie konservatiivina võib-olla usute, et neid valikuid peab juhatama. Me oleme selles mõttes võib-olla erineval lehel. Mina arvan, et inimesed teevad arukaid valikuid.  

Eesti riigieelarves on umbes 1 miljard see maht, mis läheb lastele ja peredele, see on umbes 2,2% Eesti SKP‑st. Me oleme nende toetuste mahuga Euroopa tipus. Sellist määra on väga vähestel riikidel ette näidata.

Kuidas jaguneb see 1 miljard? 424 miljonit läheb peretoetustele, 364 miljonit läheb vanemahüvitisele, circa 100 miljonit läheb lastevanemate pensionile, ravikindlustuskaitse tagamiseks ja circa 13 miljonit elatisabile. 

Vaatame neid üldisi numbreid. Aastate vältel on Eestis demograafianumbrid tõepoolest olnud sellised, et rahvaarv tervikuna on 25 aasta jooksul vähenenud umbes 2%. Suurim langus toimus aastate 2000 ja 2010 vahel. Viimastel aastatel on rahvaarv kasvanud, eeskätt perioodil 2022–2024, seda sõjapõgenike tõttu. Need on need trendid. Sündimus on langenud vanusegrupis 16–19 aastat. See viitab ilmselt eeskätt hariduse väärtustamisele. Need on objektiivsed trendid ja pildid.  

Erinevad ettepanekud on samamoodi selles raportis olemas, neid arutatakse. See puudutab muu hulgas vanemahüvitiste süsteemi täiendamist, see puudutab eluaseme kättesaadavust, selleks tehtavaid samme, töö‑ ja pereelu ühitamist ja väga paljusid muid asju. Ma arvan, et kõigil neil poliitikavalikutel on debatis oma koht. 

Aga jah, ma ikkagi viitaks ka – ta vist oli Postimehe aasta inimene või kuidas see tiitel on – Tartu Ülikooli emeriitprofessori Ene-Margit Tiidu sõnumile, et sündimuse kasvu parim eeldus on rahulik, lastesõbralik keskkond, positiivne, heatujuline õhustik. Hääbumisähvardus siin kindlasti kaasa ei aita. Sularahast või rahalisest toetusest enam on peredele tihti vaja riigi teenuseid: head kodulähedast kooli ja kõike muud. Nii et püüame sellest lähtuda. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Evelin Poolamets.

Aitäh! Majanduslanguse kohta te olete öelnud, et numbrid on valed, et inflatsioon on väiksem ja majanduskasvu on alahinnatud. Rahvastikukriisi puhul te vähemalt tunnistate numbreid. Aga me teame, et vaatamata sellele numbrimaagiale, et on küll lastetoetusi ja peretoetusi jagatud, tulemusi ju ei ole. Perepoliitikal on väga oluline roll igas valdkonnas. See mõjutab nii julgeolekut kui ka kõike seda, mis järgneb. Kas valitsus on võtnud täiendavaid meetmeid? Tulemust ei ole, sündimus on järjest kahanenud. Kas on seatud uusi eesmärke? Kas on seatud ja millised need on?

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, millistele numbritele te viitate, mille kohta ma olevat öelnud, et need valed on. Kui te mõtlete konjunktuuriinstituudi raporteid või neid numbreid, mida on Peeter Raudsepp esitanud, siis te ajate mind võib-olla kellegagi sassi, näiteks Kaspar Ojaga või Salga analüütikutega või ajakirjanikega. Üksmeelselt on jah leitud, et seal esitatakse neid fakte veidi valikuliselt, ja ütleme nii, et soovides seda pilti näidata mustemana, kui see on. Nii et võib-olla selles on see asi. 

Mis puudutab erinevaid muid majanduskasvu prognoose, siis jah, ma üldiselt viitan alati erinevatele uuringutele või prognoosidele. Viimane prognoos, millele ma saan viidata, on Eesti Panga prognoos, mis kirjeldab, et järgnevatel aastatel kasvab Eesti majandus päris kenasti, inimeste kindlustunne suureneb, kättejääv tulu on suurem. See kindlasti aitab lastega peresid, pole kahtlust.  

Nüüd tulen tagasi teema juurde. Selleks, et erinevaid samme astuda nii-öelda analüüsipõhiselt, ongi vaja erinevaid raporteid ja analüüse. Selleks seesama perepoliitika tervikanalüüs ka tehti või on selle raportina tehtud. See kirjeldab ju – vaadake, see on tänastes uudistes kirjas –, milline on inimeste suhtumine, kuidas on maailmavaade läbi aja muutunud, millised on võimalikud takistused, mis on laste saamisel inimestele oluline, kuidas inimesed sellesse suhtuvad. Seal on [osalenud] mitme ülikooli teadlased, eksperdid Tartu Ülikoolist Tallinna Ülikoolini, seal on erinevad poliitikasoovitused, rõhutusega, et ükski meede ei ole tingimata teisest tähtsam, vaid on vaja erinevate meetmete koosmõju. Raport rõhutab ka seda, et perepoliitika ei taandu ainult peretoetustele, seda mõjutab laiem poliitika ja kindlustunne. Meetmed, mida seal on pakutud, on näiteks teise pensionisamba vara kasutamine kodulaenu sissemakseks, vanemahüvitise saajate ringi laiendamine, näiteks [võiks seda saada] vanavanemad, terviseteemad, muu hulgas näiteks rasvumise ennetamine, krooniliste haigustega seotud küsimused, vaimse tervise mured ja väga palju [muid asju], kuni asendusemaduseni välja. Nii et sellised asjad on selles raportis kirjas. Selleks, et saaks samme astuda, ongi see raport tellitud ja tehtud. Selle alusel saab debatti pidada.  

Nii et kui te küsite, kas riik midagi teeb, siis vastus on, et [Eesti] riigi panus laste ja perede valdkonda on üks Euroopa suurimaid, nagu ma ütlesin, 2,2% SKP‑st. Vähestel riikidel on sellist taset ette näidata. Teiseks, me oleme tellinud ka võimalikud sammude valikud, et läbi arutada, mida me saame veel teha, et lastega perede kindlustunne suureneks ja tulevikus mõtleksid noored inimesed rohkem lapsesaamisele, takistusi sellelt teelt tuleks kõrvaldada. Selleks see raport ongi. 

Aitäh! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on eelarve. Urmas Reinsalu, palun!

No tere, härra peaminister! Ma pean nentima, te teate, heatahtliku nõuandena: ei ole see eelarve teil hästi välja kukkunud, kehvakene on tulnud. Seda tuleb põhimõtteliselt korrigeerida. Isamaa esitab oma alternatiivse eelarve selle teie eelarve kõrvale. 

Ma näen murega, et te asute valimislubadust, Reformierakonna maksuküüru, täitma laenurahaga, nähes ette vastava võla või defitsiidi 2070. aastani riigi eelarvestrateegias. Ma arvan, et te ei käitu praegu vastutustundlikult. Teil ei ole selles eelarves kahjuks ka meetmeid inflatsioonitõrjeks. Vastupidi, see eelarve kiirendab inflatsiooni. 

Ma näen rida kummalisi meetmeid. Siin varasemalt kõneldi lastega perede kindlustundest, et 100 miljonit eurot 2028. aastaks lastetoetuste selektiivseks muutmiseks. Eksperdid on mulle öelnud, et see tähendab suurusjärgus keskmist palka teenivalt vanemalt lastetoetuse äravõtmist. Mingid arusaamatud summad, mida ei oska ka rahandusminister seletada, investeeringurevisjon, nõnda edasi. See on pärast-meid-tulgu-või-veeuputus-eelarve. 

Kuid mul on üks konkreetne küsimus ja ka nõuanne. Valitsemiskulusid, härra peaminister, tuleb vähendada, defitsiiti tuleb korrigeerida väiksemaks. Te lubasite 2024. aastal, kui te ametisse astusite, valitsemiskulusid vähendada. Kuid kui ma võrdlen 2024. aasta ja 2026. aasta eelarve eelnõu, siis teie enda defineeritud valitsemiskulud – personalikulud, majanduskulud ja seaduses mitte ettenähtud toetused – 2024. aasta versus 2026. aasta eelarve, hoopis kasvavad 1,9 miljardit eurot, mitte ei vähene. Härra peaminister, miks sõnad ja teod lähevad lahku?

Aitäh, hea küsija! Teie võime numbritega meelevaldselt opereerida ei ole ajas vähenenud, ja rõõm näha. Soovin teilegi kena mõttelendu! 

Nüüd kärbetest. Vastan teile Rahandusministeeriumi numbritega, küsisin neid Rahandusministeeriumi eelarveekspertide käest. Kaja Kallase valitsuse ajast kuni tänaseni oleme kärpinud erinevaid valdkondi umbes 1,4 miljardi eest ja selles eelarves tulevad lisakärped. Seda esiteks. Ma arvan küll, et kui te vaatate erinevaid valdkondi, siis te näete seda tagasisidet, et kärped kultuurivaldkonnas ja paljudes teistes valdkondades on sellised, mistõttu inimesed ütlevad, et kui saaks kuidagi kärpimata, siis oleks parem. Nii et selle asemel, et meelevaldseid numbreid pilduda, püüate teinekord võib-olla pakkuda mõne konkreetse ettepaneku. 

Eelmine kord, ma mäletan, eelarve arutelul, te tulite minu juurde salapäraselt ja ütlesite numbri 300. Me seda arvamusfestivalil juba käsitlesime, te ütlesite, et 300. Ma küsisin, mis 300, teie ütlesite, et 300 miljonit tuleb kokku hoida. Mille arvelt, kuidas, kust – ei tulnud sealt midagi välja. Nii et andke siis teada, milline kool tuleb kinni panna, kus võiks olla vähem tervishoiutöötajaid, kus vähem õpetajaid, kus vähem päästjaid, kus politseinikke. Ärge olge üldsõnaline, hea küsija! Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab eelarvet ennast, siis mina arvan, et see on väga hea eelarve, ja mitte sellepärast, et meie oleme selle teinud, vaid objektiivsete näitajate tõttu. Küll Putini pärast ja Venemaa agressiivsuse pärast, aga kaitsekulutuste kasv 5%‑ni – ma arvan, et see on see tase, mida me oleme lubanud, ja see on see tase, mille tõttu meie ja meie lapsed, eestlased ja Eesti inimesed, saavad elada rahus. Vaenlane teab karta, sõbrad teavad loota. Ma arvan, et see on väga hea eelarve. Maksude alanemine samamoodi. Ma loodan sellele tuge siit saalist, mitte paljasõnalist juttu, igasugust sõnavahtu. Toetate või ei toeta, otsustage ära. Aga ma arvan, et maksumäära alandamine, mis on vist tõepoolest – ma Rahandusministeeriumi käest küsisin, ekspertide käest, nii nad ütlevad – läbi ajaloo suurim, nagu ka kaitsekulude kasv, see maksumäära alandamine jätab inimestele väga palju raha kätte. Keskmise palga puhul tähendab see inimesele aastas 13. palka. Kui sa saad 2100 eurot, mis on keskmine palk, siis umbes 1800 eurot jääb sulle rohkem raha kätte. Nii et see tähendab ikkagi väga suurt võitu töötavale inimesele. 

Te räägite sellest valimislubadusest. Teil vist Helir-Valdor Seederiga on ilmselt sama memo või samad jutupunktid. Seeder küsis selle küsimuse juba ära ja ma kirjeldasin talle seda. Tõepoolest, see, mida teie peate rumalaks valimislubaduseks, ei ole mitte rumal valimislubadus, vaid rumal teie elluviidud valimislubadus. Selle maksuküüru isa ja ema on siinsamas saalis: Isamaa, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. Ise te selle kehtestasite! See on ajale jalgu jäänud ja on aeg see kaotada.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Ei, mul ei ole täpsustust. Mul on lihtsalt seesama küsimus, mille ma esitasin meie armsale härra peaministrile, härra spiiker. Üks meist kahest nüüd opereerib valesti faktidega. Kogu lugupidamise juures, aga see ei ole mitte mina. 

Härra peaminister, võtame ette 2024. aasta eelarve täitmise ja vaatame, kui palju valitsemiskuludeks raha läheb. 2026. aasta eelarveprojektis on need teie defineeritud valitsemiskulude summad kasvanud 1,9 miljardit eurot. Ja teie räägite, et te olete 1,4 miljardit kokku hoidnud! Kuhu see peidetud on, armas härra peaminister? Nimetage, kust see raha siis konkreetselt tuleb, et ma oskaksin ridade järgi võrrelda 2024. aasta eelarvet, et kus see raha on vähenenud, see kokku 1,4 miljardit valitsemiskulusid.  

Te küsisite konkreetseid asju. Meil on väga palju konkreetseid asju. Näiteks 3,2 miljonit eurot, mida teie rahandusminister juunikuus tõstis vaikselt üle, muuks otstarbeks kasutamata raha, ja muutis selle Rahandusministeeriumi palgarahaks. Te kulutate raha näiteks – ma räägin konkreetselt lastega perede automaksust – väga suure summa tehniliseks IT-lahenduseks ja bürokraatlikuks administreerimiseks. Ma soovitan selle ära jätta, sest mõistlikum on automaks tühistada. Automaks tühistatakse ja see raha läheb tegelikult tühja. Ei ole mõtet maksumaksja rahaga pillavalt ümber käia. Üle 17 miljoni euro [läheb maksma] teie visioon soode rajamiseks Eestis. Niisugused projektid, ausalt öelda, ei ole vastutustundlikud. Seda rida saab jätkata. Tõepoolest, see maja on juba tööle pandud, Läänemere‑äärne suurim palkmaja, see oli teie korraldus see ehitada, maksumusega üle 60 miljoni euro, mille nurgakivi te peaministrina panite. Nüüd te räägite, et investeeringuid tuleb võib-olla edasi lükata ja nõnda. Miks oli teie prioriteet 60 miljonit eurot maksev keskkonnaasutuste maja?

Teie aeg!

Nii et minu küsimus, härra peaminister, on see, et öelge mulle konkreetselt, kus ma 2026. aasta eelarvest näen, et võrreldes 2024. aastaga on valitsemiskulud 1,4 miljardit vähenenud.

Aitäh! Ja Urmas Reinsalu, teil oli täpsustav küsimus! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! [Hea küsija!] Kardan, et hoolimata sellest, et te veedate aega ja esitlete ennast tihti riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehena, ei ole te eelarveprotsessist väga täpselt aru saanud. Inflatsioonilises keskkonnas tähendab see, kui rahasummad jäävad samaks, tegelikult asjade kokkutõmbamist. Erinevate kasvude äralõikamine või raha ümbertõstmine eelarves tähendab samamoodi kärbet. Eelarves kasvavad näiteks kaitsekulutused. Oleme otsustanud loobuda pensionide kärpimisest, mida parempoolsed väga reipalt pakuvad, et pensione tuleb kärpida – kõikidest sellistest asjadest. (Vahelehüüe.) Sinna läheb rohkem raha ning kogu kasvu ja erinevaid valdkondi on kärbitud. Näiteks Maa- ja Ruumiameti liitmise tõttu on seal 19% töötajaid vähem, peaaegu 20%, millest Toomas Luman omal ajal unistas. (Vahelehüüe.) Me vist ei pea siin praegu debatti, lubage mul vastata. Kokku on hoitud palju ja kärbitakse veel. 

Mulle tundub endiselt, et te vist ei taju, et kaitsevaldkonda raha juurde [pannes] ja seal rohkem kulutades tõmmatakse teisi valdkondi väga intensiivselt koomale. 1995. aastal oli maksukoormus umbes 35% ja 2026. aastal langeb maksukoormus jälle 35%‑ni. 1995. aastal olid kaitsekulud 1% ja järgmisel aastal on need 5%. Te saate aru, kui palju on kaitsekulutuste määr tõusnud. Riik ei ole samal ajal lihtsamaks läinud, pensionid on tõusnud ja nii edasi. 

Mis puudutab palkmaja, siis ma olen kindel, et kui see valmis saab, siis saate koos Anvar Samostiga sinna minna ja vaadata, mida see loodusele tähendab.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Eelmisel aastal käesoleva aasta eelarvet tehes oli pikemalt juttu nii õpetajate palgast kui ka võimalikust valitsuse ja omavalitsuste kokkuleppest, et suurendada palgafondis diferentseerimisfondi osa. Sellega seoses oleks nüüd juba järgmise aasta algusest ehk 2026. aasta algusest kehtestatud õpetajate uus karjäärimudel. See nõudis teatavaid summasid. Selle aasta eelarves neid ei olnud, aga planeeritud oli, et see kõik hakkab kehtima ning õpetajate palga tõus ja karjäärimudel tulevad järgmisel aastal. On rõõmustav, et õpetajate palga tõus on vähemalt mingil määral eelarveprojektis sees. Kas see õpetajaid rahuldab, seda peavad nende organisatsioonid ütlema, samuti seda, kui suur seal on diferentseerimisfondi osa ja kuidas see koole rahuldab.   

Ma küsisin haridusministrilt läbirääkimiste kohta linnade ja valdade liiduga, mis on rutiinne iga-aastane protsess. Ta jäi mulle vastuse võlgu, seetõttu küsin ma teilt. Ma olen ise vaadanud, et valitsuse ning linnade ja valdade liidu vahel on sõlmitud protokoll, mis puudutab järgmise aasta eelarvekokkuleppeid. Osa punkte on kokku lepitud, osa puhul on eriarvamused. Lahtised on õpetajate palgaga seotud küsimused. Nende kohta ei ole kokkulepet fikseeritud ja õpetajate palga tõusu pole ka RES‑is ehk riigi eelarvestrateegias järgnevatel aastatel ette näha. Ma küsin teilt, kuidas need läbirääkimised läksid, kas te olete nendega rahul ja miks ei ole õpetajate palga tõusu kokkulepet …

Teie aeg!

… järgnevate aastate peale.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Linnade ja valdade liiduga peaminister läbirääkimisi ei pea. (Vahelehüüe.) Ma ei oska seda kuidagi täpselt kommenteerida, aga kindlasti on ministrid, kes teavad sellest täpsemalt. Ma saan paluda teile kirjalikku vastust. Seda esiteks. Teiseks, jah, õpetajate palga tõus tuleb, seda on laialt kajastatud. Keskmiselt tõuseb alampalk umbes 8% ja diferentseerimisfond umbes 2%. Järgnevateks aastateks on ka diferentseerimisfondi jaoks ette nähtud lisaraha. Aga see kõik on eelarves kirjas ja haridusminister võib seda üksikasjalikult mis tahes komisjonis kirjeldada.

Suur tänu! Me lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Äsja oli siin saalis kolleeg Kalle Grünthal. Kas ta on veel siin? Me jõuaks veel ühe küsimuse võtta, kui Kalle Grünthal siia saali kiiresti siseneks. Aga mulle tundub, et Kalle Grünthali siin saalis ei ole. Seega me üheksandat küsimust avada ei saa. Ka kolleeg Jaak Valge on andnud teada, et ta ei ole kohal, mistõttu ei saa me avada ka kümnendat küsimust. Ei saa avada ka üheteistkümnendat küsimust, sest saalis ei ole Aleksandr Tšaplõginit. Ei ole saalis ka Mart Helmet ja ei ole saalis ka kolleeg Mart Maastikku, mistõttu me neid järgnevaid küsimusi, üheksandast kolmeteistkümnendani, ei ava. 

Head kolleegid, kuna meil on tänase infotunni aeg läbi saamas, siis ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid, tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes aktiivselt tänases infotunnis osalesid. Infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.