Tere hommikust, auväärt Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31. 

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Alustab Tanel Kiik. Palun!

Tervist, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mul on hea meel anda üle sotsiaaldemokraatide arupärimine haiglaapteekide õiguste laiendamise kohta sotsiaalminister Karmen Jollerile. Täpsemalt, me teame, et enam kui aasta tagasi saatis valitsus parlamendile menetlemiseks ravimiseaduse muutmise [seaduse] eelnõu, mis annaks haiglaapteekidele õiguse ravimeid sisse vedada, seeläbi suurendada haiglate ja patsientide jaoks ravimite kättesaadavust ning elavdada konkurentsi ravimihulgimüüjate vahel, samuti aidata haiglatel paremini planeerida oma ravimivarusid ja kulusid ning tugevdada laiemalt tervishoiuvaldkonna kriisivalmidust. See eelnõu läbis esimese lugemise siinsamas parlamendisaalis juba praktiliselt aasta aega tagasi, aga on aasta aega paigal seisnud, arusaamatutel põhjustel ootel olnud. Ja uus koalitsioon on andnud segaseid sõnumeid selle kohta, kas vajalikke muudatusi ravimite kättesaadavuse parandamiseks üldse toetatakse. Sellest tulenevalt on meil sotsiaalministrile viis küsimust.

Esiteks, kas vastab tõele, et Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus ei toeta enam haiglaapteekide õiguste laiendamist ravimite kättesaadavuse parandamiseks? Millal ja millistel kaalutlustel on sellisele seisukohale jõutud? Teiseks, kas teie arsti ja ministrina toetate haiglaapteekide õiguste laiendamist, lubades haiglate hankepakkumistel osaleda lisaks Eestis registreeritutele ka nõudeid [täitvatel] Euroopa Liidu ravimihulgimüüjatel? Kolmandaks, kas nõustute, et haiglaapteekide õiguste laiendamine annaks haiglatele senisest suurema paindlikkuse, kiirema tegutsemise võimaluse ning eeldatavalt madalamad kulud? Neljandaks, mida tähendab Sotsiaalministeeriumi poolt ajakirjandusele antud selgitus, et haiglaapteekide teema on hetkel pausil? Tegemist on ju Riigikogus juba aasta tagasi esimese lugemise läbinud eelnõuga, mitte alles kavandatava algatusega. Viiendaks, mida kavatsete sotsiaalministrina täiendavalt ette võtta ravimituru konkurentsiolukorra parandamiseks? Kuna tegemist on niivõrd olulise teemaga, siis sellele on alla kirjutanud kõik sotsiaaldemokraatidest Riigikogu liikmed. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun! Urmas kostab, et tal on lausa üheksa arupärimist. Teeme, nagu sa ise armastad öelda, viilu kaupa, ükshaaval, ja aeg. Üle võib anda need pärast kõik korraga. Palun, Urmas Reinsalu!

Lugupeetav parlament! Täna me hakkame menetlema riigieelarve seaduse eelnõu ning selle konteksti raamistab ka riigi eelarvestrateegia aastateks 2026–2029. Kahjuks sellest eelarve eelnõust reale sisulistele küsimustele ja poliitikaootustele vastuseid ei leia. Seetõttu on Isamaa jaoks oluline saada probleemide kohta minimaalne selgus.

Isamaa liikmete nimel esitan kõigepealt esimese baasteemat käsitleva arupärimise peaminister Kristen Michalile. See puudutab seda, et Michali valitsuse 2025. aasta, käesoleva aasta eelarve eelduseks oli valitsuse prognoosi järgi 3,3%-line majanduskasv. Samas on Eestis selle aasta teise kvartali majanduskasv vaid 0,9% ning sellest kaks kolmandikku moodustasid statistilise moonutusena omakorda maksutõusud. Põhiküsimus: miks valitsuse eeldus majanduskasvuks ei ole realiseerunud? Teiseks, Eesti on Euroopa Liidu hinnatõusu vedur, ka septembri hinnatõus oli üle 5%. Isamaa küsimus on, mis on valitsuse poliitika hinnatõusu leevendamiseks. Sellest eelarve eelnõust me seda ei leia. Järgmisena, milline on härra peaministri hinnangul põhjus, et ainsa Euroopa Liidu Läänemere-äärse riigina on meil Maailmapanga andmete järgi 2024. aastal välisinvesteeringute sissevoo netopositsioon negatiivne ning seda ajalooliselt rekordilise 3,5 miljardi ulatuses? Panete tähele: Leedus on 2024. aastal välisinvesteeringute sissevoog +3,5 miljardit, samas regioonis, keskkonnas, ja Eestis –3,5 miljardit.

Teine arupärimine peaminister Michalile käsitleb teemat, mis on seotud peaministri ja selle valitsuskoalitsiooni lubadusega vähendada valitsemiskulusid kolme aasta jooksul 10%, niinimetatud 1,4 miljardit eurot kolmeaastases perspektiivis. Valitsus määratles valitsemiskuludena enda koalitsioonileppes personali‑ ja majanduskulud ning muud toetused, mis ei ole seotud seadusega. Samas olid 2024. aasta eelarves – võrdleme nüüd 2024. aastat enne selle lubaduse andmist järgmise aasta ehk 2026. aasta eelarvega – personali- ja palgakulud 2,615 miljardit eurot. Praeguses 2026. aasta eelarve projektis on see summa 3,095 miljardit eurot. Vähenemise asemel on kasv 480 miljonit eurot. Toetused olid 2024. aasta eelarve täitmise kohaselt kasvanud 4,344 miljardilt eurolt 5,736 miljardi euroni – kasv 1,4 miljardit eurot. Meie küsimus on peaministrile: palun seletage Riigikogule, milliseid valitsemiskulusid selliste kasvunumbrite puhul on vähendatud ning miks ei kajastu see kuidagi 2026. aasta eelarves. 

Meie kolmas arupärimine puudutab rahandusminister Jürgen Ligit. Valitsuse esitatud eelarveseaduse, see on siis baasseaduse muutmise seaduse [eelnõu] näeb ette siseriiklike eelarvereeglite [järgimise] peatamise lähiaastail. Samas, riigi eelarvestrateegia 2026–2029 näeb riigi pikaajalise rahalise jätkusuutlikkuse vaates ette riigi püsiva defitsiidi, panete tähele, –1% kuni 2070. aastani. 2070. aastani! Selle trajektoori järgi tuleks aastaks 2034 saavutada –1% tase, arvestades kaitsekulude püsiva 5% taseme jätkumisega. Millise siseriikliku eelarve tasakaalu reegliga, härra rahandusminister, see eesmärk tuleks tulevikus saavutada? Ja samas, panete tähele, 1% tase SKP-st aastani 2070 on Reformierakonna maksuküüru kulu aastas. See tähendab seda, et me küsime rahandusministrilt, kas on asjakohane näha ette valimislubaduse täitmine võlarahaga nii, et see toob riigi eelarvestrateegias kirjeldatud prognoosi järgi kaasa selles summas püsiva võla prognoositult 2070. aastani.

Meie järgmise arupärimise küsimused puudutavad rahandusminister Jürgen Ligit. Me juhime tähelepanu, et olete riigi eelarvestrateegias 2026–2029 näinud riigile investeeringurevisjoni kaudu ette tulu 100 miljonit aastast 2029. Seletusena on härra rahandusminister öelnud ka [riigi]eelarve kontrolli [eri]komisjonis, et see raha tuleb ennekõike RKAS-i kuludest. Samas, meie käsutuses olev RKAS-i finantsplaan aastaks 2029 näeb 2029. aastaks RKAS-ile ette vaid 21 miljonit eurot ehk neli korda vähem, kui härra rahandusministri sõnade järgi tuleks investeeringurevisjoniga kulusid kokku hoida. Meie küsimus on arupärimises konkreetne: milliseid investeeringukulu vähendamisi sisaldab härra rahandusministri kavandatav investeeringureform?

Meie järgmine arupärimine on sotsiaalminister proua Karmen Jollerile. Nimelt, riigi eelarvestrateegias aastateks 2026–2029 on kirjas 2028. aastast vajaduspõhiste toetuste reform, mis peaks andma riigile 100 miljonit eurot tulu. Eeldatavasti on silmas peetud lapse- ja peretoetusi. Rahandusminister Ligi ei ole osanud selle sisu seletada, kinnitades, et Rahandusministeeriumist see ettepanek ei tulnud. Esialgsete hinnangute kohaselt tähendaks selles mahus tegevus, kui seda teha sissetulekupõhiselt, suurusjärgus keskmist palka teenivatelt lapsevanematelt lapsetoetuste äravõtmist. Ja meie küsimus sotsiaalministrile on, mida see reform siis sisaldab, ja teiseks, kui suurt hulka inimesi see lapse- ja peretoetuste vajaduspõhiseks muutmine puudutab.

Meie järgmine küsimus on proua justiitsminister Liisa Pakostale. Riigi eelarvestrateegias on planeeritud riigile täiendavaid kulusid 6 miljonit eurot seoses Rootsi vanglatest vangide Eestisse toomisega, kuid tulusid on planeeritud 0 eurot. Samas on proua minister avalikkusele kinnitanud, et tulu otsekui laekub üle 30 miljoni euro. Meie küsimused on järgnevad. Miks see tulu ei kajastu riigi eelarvestrateegias 2026–2029? Teiseks, kui suur see tulu nimetatud ajal õigupoolest siis on? Ja kolmandaks, kui palju on riigil jooksvaid kulusid seoses Rootsi vangide Eestisse asumisega?

Meie järgmine küsimus arupärimise vormis on rahandusminister Jürgen Ligile. Valitsus kõneleb valitsemiskulude kokkuhoiust. Samal ajal on Jürgen Ligi vaikuses sooritanud hämmastava, lausa tippsportlase manöövri, tõstes 2025. aasta juunikuus [selle aasta eelarvesse] üle 2024. aastast kasutamata jäänud vahendeid summas 3,2 miljonit eurot ning muutes nende sihtotstarbe palgarahaks. Samas on rahandusminister [riigi]eelarve kontrolli [eri]komisjonile kinnitanud, et uusi töötajaid selle raha eest tööle võetud ei ole. Meie küsimus: kui uusi töötajaid [tööle] ei võetud ja aasta keskel suurendati palgafondi 3,2 miljonit eurot ilma parlamendi tegeliku mandaadita ja seega reegleid rikkudes, nagu juhtis tähelepanu Riigikontroll, siis kelle palku ja millises ulatuses Rahandusministeeriumis tõsteti selle ühekordse ületõstetud rahaga ja kuidas see on kooskõlas valitsuse lubadusega valitsemiskulusid vähendada?

Meie järgmine küsimus arupärimise vormis on peaminister Kristen Michalile. Peaminister Michal on korduvalt kinnitanud, et ta ei toeta kehtiva ETS2 süsteemi rakendamist mootorikütustele 2027. aastast. Meie küsimus on peaministrile: miks on valitsuse eelarvestrateegias 2026–2029 samas vaikselt planeeritud emissioonikaubanduse maksustamisega [saada] mootorikütuste pealt täiendavalt 330 miljonit eurot? See on kolme aasta perspektiivis täiendavad 330 miljonit eurot diiselkütuse ja bensiini maksustamisest. Sõnades öeldakse, et seda ei toetata, kuid tulud on juba sisse planeeritud. Ja meie küsimus peaministrile on: kuidas see raha jaguneb riigi tuludena aastate lõikes?

Neid arupärimisi on rida, kuid meie viimane arupärimine on kaitseminister Hanno Pevkurile. Valitsus kõneleb sellest, et kõik need [asjad], ka täiendav defitsiit, rekordiline defitsiit praegu, kui me vaatame seda, et täidetakse ühe partei valimislubadust võlarahaga – see defitsiit on vajalik kaitsekuludeks lähematel aastatel. Selles küsimuses valitseb konsensus, et kaitsekuludeks tuleb panna nii palju raha, kui on vajalik Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande elluviimiseks. Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande alusel koostas Kaitseministeerium selle aasta suvel Kaitseministeeriumi arengukava, mis näeb 2026. ja 2027. aastaks ette kindlad summad sõjalise kaitse arendamiseks. Kuid eelarve menetluse käigus ja riigi eelarvestrateegia koostamisel neid summasid aastateks 2026–2027 vähendati 240 miljoni euro jagu ja seda nimetatakse riigi eelarvestrateegias hellitavalt kaitsekulude hajutamiseks. Meil on küsimus kaitseministrile. Suvel kinnitati Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande alusel üks sõjaliste võimete arendamise kava aastateks 2026–2027. Aga kelle ettepanekul transformeerus see konkreetne fiskaalplaneerimise raam riigi eelarvestrateegias kaitsekulude hajutamiseks? Ja meie küsimus on, millised konkreetsed kaitsekulud hajutatakse 2026.–2029. aasta RES-i kohaselt võrreldes Kaitseministeeriumi 2025. aasta suvel kinnitatud arengukavaga ja kas tegemist oli kaitseministri ettepanekuga või mingi muu valitsusliikme ettepanekuga. 

See eelarve sisaldab väga palju hoomamatut ja meie ülesanne siin parlamendisaalis on järgneva debatiga, aga ka järgnevate nädalate käigus luua minimaalne selgus valitsuse kavatsuste kohta. Ja sellest kantuna annan teile üle üheksa arupärimist.

Head kolleegid, ei jõudnud küll järge pidada, aga kui uskuda Urmast, siis on üheksa arupärimist Isamaa fraktsiooni poolt. Pluss, üks on Tanel Kiigelt. Ehk olen kokku vastu võtnud kümme arupärimist.

Head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Esitlen teile 2026. aasta riigieelarve [seaduse eelnõu] ja ütlen alustuseks mõned kommentaarid selle majanduskeskkonna kohta, milles see toimib. Noh, ei ole vist jäänud märkamata, et Eestile prognoositakse praegu üksmeelselt majanduskasvu märgatavat kiirenemist. Seda on küll ka enne tehtud ja see [prognoos] ei ole täitunud mitu aastat, aga prognoosijate seas on konsensus, et majanduskasv on üle 2% ja et inflatsioon langeb lähiaastatel 2% lähedale. On oodata tööhõive kasvu, taastumas on ehitusturg ja ekspordinõudlus.

Aga seda kõike, mis eksporti puutub, pärsib muidugi meie hinna tõttu konkurentsivõime langus. Meie hinnad on tõusnud kiiresti. Seda aga leevendab turgude mitmekesistumine. Meie probleem on olnud see, et eksport on olnud suhteliselt kitsal alal, ja sealt tulnud tagasilöögid on olnud üks meie majanduslanguse ja väikse kasvu suur põhjus.

Majanduskasvu hindab kõige kiiremaks, 3,5% peale, keskpank ja on olnud pealkirju, kus seda seletatakse riigieelarve defitsiidi kasvuga. Ma siin natukene seda ootust jahutaksin. Defitsiit, mis tekib kaitsehanke [tulemusel] impordist – ja valdavalt suurenemine sellest tekib –, ei ole majandusstiimul. Nii et võimalik, et see optimism tuleb sellisest liigsest makrovaatest, kus ei vaadatud sisse defitsiidi tekitanud artiklitesse. 

Aga üldiselt on meeleolu paremaks läinud. Kõige halvem meeleolu on muidugi tarbijal. Ülemäära halb ja üldine negatiivne meelsus ühiskonnas on kindlasti tarbijaid pidurdanud, aga nii hull see asi tõenäoliselt ei ole, kui näitavad konjunktuuriinstituudi numbrid. Nende puhul on osutatud otseselt metoodilistele vigadele, mille hulka kindlasti kuuluvad küsitleja enda negatiivsed hinnangud ja etteütlemised, kes on süüdi ja et kõik läheb halvemaks. Aga konjunktuuriinstituudi näitajates on ka positiivseid trende, mida sealt poolt ei taheta avalikes sõnumites kuidagi nimetada.

Nii. 2026. aasta riigieelarve tulude maht on 18,6 miljardit ja kulud 19,6 miljardit, investeeringuid riigieelarvest on 1,3 miljonit. Kavandatav valitsussektori defitsiit moodustab 4,5% SKP-st ja jääb Euroopa Liidu poolt kaitsekulude kiireks kasvatamiseks lubatud erandi piiridesse.

Järgnevatel aastatel eelarve miinus riigi eelarvestrateegia järgi kahaneb, jõudes 2026. aastaks 3,6%-ni. Kui ebameeldiv ja harjumatu see miinus ka meil ei ole, siis teiste Euroopa riikidega [võrreldes] kuulume me ikkagi väiksema defitsiidiga riikide ritta ja seni veel oleme kõige väiksema laenukoormusega. Aga muidugi rõõmu see olukord ei tekita, mis puudutab nii defitsiidinumbrit kui ka laenu kasvu. 

Valitsus on lähtunud eelarvet tehes põhimõtteliselt kolmest prioriteedist. Kõigepealt julgeolek, siis majanduse toetamine ja sissetulekud. Sissetulekuid saavad inimesed eelarvest muidugi vähe, aga seda me silmas pidasime, kui üldise kärpe foonil lisaraha eraldasime. 

Väga suured muutused peale kaitsekulude kasvu on maksudes. Suurim neist on see, et maksukoormus langeb tänavuselt 36,6%‑lt järgmisel aastal 35,2%‑le. See on väga järsk laenukoormuse langus. Seda tuleb käsitleda ka majandusstiimulina. Kõige suurem osa sellest on [ühetaolise] tulumaksuvaba miinimumi taastamine ja [selle miinimumi] tõus 700 eurole. Maksuküüru kaotamine ergutab majandust ja selle mõju hinnatakse 1%‑le SKP‑st. Teine oluline majandust stimuleeriv maksumuudatus on tulumaksu tõusu ärajätmine. See pole küll realiseerunud, aga korrigeerib prognoosi 0,3% SKP‑st ülespoole. 

Samuti kaob järgmisest aastast juba sätestatud ettevõtte eritulumaks. Ettevõtte tulu[maksu]määraks jääb 22%, süsteem jääb reeglipäraseks, mis on olnud meie konkurentsieelis. Jääb ära ka eraisikute kõigi tulude nullist maksustamine 2%‑ga. Need olid ka mulle isiklikult hästi ebameeldivad muutused 2024. aasta koalitsioonilepingus. Ma ei varjanud seda ametisse asudes, kuigi pidin neid Riigikogule esitlema. Keskmise palga teenijale tähendab see [aastas] üle 1800 euro lisaraha, millel on suur kalduvus jõuda tarbimisse, sest sellel asjal on ülempiir ja see on laiapõhjaline. 

Eelarve näeb ette ka politseinike, päästjate, kultuuritöötajate, õpetajate ja erihoolekande palgafondi kuni 10%‑lise kasvu ja see läheb maksma üheksakohalise numbri. Ka pensionid kasvavad, reaalpensionid kasvavad, sealhulgas kasvab nominaal[pension] 5,4%, ja see tõus maksab eelarvele 210 miljonit eurot. Sellega tõuseb ka toimetulekupiir ja toetuste maht 4 miljoni euro võrra, mis on suunatud seoses üldise elukalliduse tõusuga kõige nõrgematele.

Jätkub tööjõu‑ ja majandamiskulude kärbe riigisektoris. Juba tänavu jõustunud 5%‑lisele kärpele lisandub tuleval ja ületuleval aastal vastavalt 3% ja 2%. Eelarve revisjoni ja kärbetega vähendame kulusid 2026. aastal 225 miljonit eurot ja viimases otsas lisati ministeeriumidele kohustus kärpida 20 miljonit eurot.

2026. aastast käivitub Eesti mahukaim maanteede ehituse programm, nagu seda on nimetatud, [mille maht on] 276,8 miljonit eurot. Transpordi arendamine on veel mahukam, lähiaastatel 684,2 miljonit eurot. Eurotoetusi on 2026. aastal plaanis kulutada 680 miljonit, mis läheb reformidele ja erinevate valdkondade arengule.

Eesti jätkab Ukraina sõjalist abistamist vähemalt 0,2%-ga SKP‑st. See on eelarves 110,7 miljonit. Sellest 100 miljonit suunatakse Ukraina võiduks vajalikeks tellimusteks Eesti kaitsetööstusele. Lisaks eraldatakse Ukraina sõjaliseks abiks 2025. aasta lisaeelarvega veel 39 miljonit eurot.

Kaitsevaldkonnas on oluline ära mainida ka kaitsetööstusparkide rajamine, mis paneb aluse Eestis lõhkeaine ja laskemoona tootmisele, osa sellest on ka ekspordiks. Pärnumaa kaitsetööstuspargi projekteerimiseks ja ettevalmistamiseks kulub ligi 50 miljonit. Arvestatakse, et juba tuleva aasta lõpus hakkavad tehased tööle.

Julgeoleku kasvatamiseks tugevdatakse ka Välisministeeriumi eelarvet ja täiendavalt eraldatakse 2,1 miljonit tsiviilabi andmiseks Vene agressiooniga võitlevale Ukrainale. Lisaks on 1,8 miljonit üleilmse Ukraina ülesehitamise konverentsi ettevalmistamiseks, mis toimub Eestis 2027. aastal.

Tervisekassa miinust on järgmistel aastatel strateegia kohaselt plaanis vähendada prognoosidega võrreldes 70–80 miljonit eurot aastas. On olnud palju juttu haigekassa reservide ärakulutamisest. Sellele me panime nüüd piiri ette ja selle meetod on tõhustamine. 

Majanduskasvu üldiselt toetab kõigi aegade mahukaim investeeringute tase. Eri metoodikaid kokku võttes või kõige laiema käsitluse järgi – need on investeeringud, investeeringutoetused ja valitsussektor tervikuna – on see 8,1% SKP-st. Lisaks toetab majanduskasvu tulumaksukoormuse vähendamine 780 miljoni võrra. Tulumaks on majandust kõige rohkem pärssiv maks.

Maanteetaristu arendamiseks ja haldamiseks ja kaitsevõimekuse parandamiseks nii-öelda militaarse liikumise elemendi kaudu kulub kokku 276,8 miljonit eurot. Suurematest projektidest valmivad 2027. aastaks Libatse–Nurme ja Päädeva–Konuvere 2 + 2 lõigud. 2026. aasta eelarve tagab rahastuse Eestit Euroopaga ühendava Rail Balticu raudtee valmisehitamiseks aastaks 2030. Ja järgmisel aastal läheb, nagu öeldud, raudteetranspordi arendamisse ja korrastamisse 684,2 miljonit.

Kiirendatakse ühtekuuluvusfondide [raha] kasutuselevõttu. Tõesti, see on Euroopas läinud sel perioodil aeglaselt, kuna on olnud muud mured, nagu COVID, sõda ja nii edasi, aga nüüd on hoog sisse saadud. Eesti on liikunud riikide võrdluses ülespoole nii kohustuste võtmise kui ka väljamaksete osas. Väljamaksete poolest oleme nüüd selgelt kiirendamise kursil – see on ju see, mis eelkõige majandusse jõuab. Ja eelarves on arvestatud ka automaksu leevendustega, mis olid siin Riigikogus esitlemisel eile. Aitäh!

Suur tänu teile! Alustame küsimustega. Otsa teeb lahti Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh! Härra rahandusminister! See eelarve on väga tõsises defitsiidis ja te olete pannud ette peatada tähtajaliselt kõigi siseriiklike eelarvetasakaalu reeglite [järgimise]. Minu küsimus on järgmine. Riigi eelarvestrateegia, mis teie allkirja kannab, näeb ette 2070. aastani [defitsiidi] 1%. See on tegelikult Reformierakonna maksuküüru maksumus. Kui mõistlikuks te rahandusministrina peate seda pretsedenti Eesti vabanemisjärgses poliitikas, et valimislubadust täidetakse võlarahaga? Isegi sellises perspektiivis, mida valitsus kinnitab riigi eelarvestrateegias rahanduse pikaajalise hinnangu järgi, et see võlg, eelarve miinus 1% jagu, jääb püsima aastani 2070. Härra rahandusminister, mis teil on enda kaitseks öelda?

Aitäh! Mul on väga vähe öelda teie kaitseks, sest te ju tegelikult jällegi eksitate avalikkust, kui te nimetate seda Reformierakonna maksuküüruks. See oli teie valimislubadus. Valimislubaduse täitmine iseenesest ei ole patt, aga see oli hästi rumal valimislubadus, mille hind on ajas kasvanud. Me peame maksusüsteemi normaalsuse taastama, et kõigil kodanikel oleks riiklikust koormisest vaba tulu. See ei saa jääda loomulikult paigale, kuna inflatsioon sööb seda, ja me tõstame selle 700 euroni.

Ma ei pea mõistlikuks, et te omistate mulle juba teist päeva seda, mida te ise tegite 2026. aastal. Te surusite selle küüru läbi väga suure eelarvekulu arvelt ja selleks, et see õnnestuks, lõdvendasite eelarvereegleid. Teie ju tegelikult alustasite sellega, et ei pannud oma valimislubadusi eelarve tasakaalu piiridesse. Enne seda olin mina esitanud kuus struktuurses ülejäägis eelarvet ja kui teie tulite, siis te surusite läbi oma kinnismõtte, saite sellega toetuse Ratase esimeses valitsuses. See on täpselt see, mida te mulle ette heidate. 

Aga ma ei ole õnnelik selle defitsiidi üle. Ma tõesti ei olnud õnnelik ei selle defitsiidi üle, mille teie tekitasite, ega enda esitatu üle. Kuid siin on tegemist välise teguriga, mitte sisepoliitilise kinnismõttega. 5% ja rohkem, COFOG-i arvestuses ligi 5,5% kaitsekulusid on eelarvele väga ränk lisa. See ei ole ju mitte 5,5% eelarvest, vaid SKP‑st. Eelarvest on see veel kordi suurem. Nii et sellist hüpet ei ole võimalik teha ilma laenurahata. Igasugune kriis eeldab, et muutused tehakse sujuvamalt ja suurendatakse ka laenukoormust.

Aga veel kord: ma ei ole selle asja üle õnnelik. Kui ma ise oleksin disaininud selle eelarve algusest lõpuni, siis ma loomulikult oleksin langetanud üksjagu teistsuguseid otsuseid, aga ma ju esindan siin koalitsiooni, kelle otsustega ma olen kokkuvõttes nõus. Need on valitsuse kokkulepped, need on valitsuse prioriteedid. Aga ärge heitke mulle ette seda, mis tegelikult on teie loodud pretsedent: defitsiidiga eelarve, valimislubaduste iga hinna eest kaitsmine laenu abil.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Avalikus meediaruumis võib ikka veel lugeda sellist informatsiooni, et maksud tõusevad – oponendid kasutavad seda ka ära – ja maksukoormus ka tõuseb. Kas te kordaksite üle ja [selgitaksite] siin saalis veel kord seda dünaamikat, mis puudutab näiteks 1990. aastate riigikaitsekulusid, nende suhet SKT‑sse ja maksukoormust versus 2026. aasta eelarve? Mulle tundub, et inimesed ei ole sellest lõpuni aru saanud, et tegelikult üldine maksukoormus ikkagi langeb, ja seda tingimustes, kus me, nagu te ise ütlesite, üle 5% paneme kaitsekuludesse.

Aitäh! Ma arvan, et see on oluline nii majandusele kui ka ühiskonna meeleoludele, et ei valetataks maksukoormuse kohta. Maksukoormus on meil tegelikult olnud suhteliselt stabiilne aastakümneid. Kui on vahepeal langusi olnud, siis on need olnud pigem struktuursed kõikumised kui midagi muud, välja arvatud näiteks siis, kui oli kõige suurem muutus, tulumaksumäära vähendamine 26%‑lt 20%‑le. Ja see oli tõepoolest minu erakonna algatus.

Nüüd, 30 aasta vaates on tegelikult maksukoormus olnud stabiilne. 1995. aasta maksukoormus oli 35% SKP‑st, 2026. aasta maksukoormus on 35,2% SKP‑st. Tänavu on see 36,6%, järgmisel aastal 35,2%. See on väga-väga suur langus, see on väga suur maksuleevendus ja see on väga täpselt sihitud just nimelt majanduse toetamisele, sest tulumaks on majandust kõige pärssivam maks. Me oleme teinud, mis me suudame. Ja me oleme minevikus rohkem suutnud, aga tõesti, kaitsekulude selline kasv ei võimalda korrata enam masuaegset 9% SKP ulatuses eelarve parandamist. Seda rekordit ei löö keegi ei Eestis ega Euroopas mitte kunagi. Aga olud on muutunud ja eelarve ei ole enam nii lõtv, pikka aega defitsiidis elamise tõttu on see väga suurtes pingetes. Nii et seal ei ole enam võimalik sellist kärbet teha.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kõigepealt tuleb ikka öelda, et Reformierakonna lubaduse täitmiseks tehakse kõigi aegade suurim laenukoormus, mille tagasimaksed ulatuvad 2070. aastasse. Aga ma ei taha selle kohta küsida. Ma küsiks teie käest selle kohta, nii nagu sa oled alati maininud, et kui on rasked ajad, siis tuleb tegelikkuses kokku hoida, ka konserve osta ja kõike muud. Kui palju selles eelarves ja – mõned näited – kus koha peal tegelikult kokku hoitakse, millises valdkonnas? Kas on inimeste koondamist või valdkonna [koomale tõmbamist], et püüda eelarve kulude poolt nii palju kui võimalik vähendada?

Jah, me oleme kokkuhoidu tegemas. See oli juba 2024. aasta koalitsioonilepe, kuhu pandi kirja, et palga-, majanduskulude ja toetuste arvel peab iga valdkond vähendama kulusid 5% + 3% + 2% järjestikustel aastatel. Sel aastal oli see 5%, järgmisel on 3% ja edasi 2%. Lisaks on eelarve revisjon, kus väga põhjalikult monteeritakse eelarve lahti ja vaadatakse sinna sisse. Ma ei taha seda tõesti nulleelarveks nimetada, sest riik ei stardi uuesti ega alusta tühjalt kohalt. Aga see on ikkagi tõsine analüütiline ülevaatamine ja võimalusel vanade kulude äravõtmine. 

Selle kärpe puhul tuleb kohe lisada, et on ka teistpidine tendents. Üks on muidugi julgeolekukulud ise, nende lisandumine. Julgeolek ongi pea ainus valdkond, mille eelarve saab kasvu. Järgmise aasta eelarvesse lisatakse palgakulu mitmes valdkonnas, nagu haridus ja kultuur, peale riigikaitse ka sisejulgeolek ja erihoolekanne. Ligi 10% palgafondi juurde on ümardatult see summa, seal on nüansid, mida ma ei hakka praegu täpsustama, ehk läheb pikaks. Aga põhimõtteliselt sedapidi jällegi palgakulud kasvavad.

Aga enamik valdkondi saab väiksema palgafondi, vähem majanduskulusid ja ka toetustega püütakse kokku hoida. Väga suur kokkuhoid on tegelikult käimas. Kuigi ma rääkisin rekordilistest investeeringutest, on siiski [kokkuhoid] investeeringutes sellesse, mida riik rohkem endale teeb ja mis ei ole nii hädavajalik. Kaitseinvesteeringud on väga suur osa nendest rekordiliselt suurtest investeeringutest, aga ilmselt rekordiliselt vähe riik endale ehitab juurde ja remondib. Selles mõttes on põhitendents ikkagi kokkuhoid, aga prioriteedid on need, mille tõttu defitsiit kasvab. Üks prioriteete, vastab tõele, on ka maksukoormuse vähendamine.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Selge see, et eelarve defitsiit ning riigivõlg on meie rahanduse probleemid. Aga äkki saate kuidagi kirjeldada, kuidas tasakaalustab see 2026. aasta riigieelarve ühelt poolt vajadust majandust elavdada ja teiselt poolt vajadust vähendada eelarve defitsiiti ning riigivõlga?

Majanduse elavdamine on väiksem, kui võib-olla jääb mulje, sest defitsiit koosneb suuresti kaitsevarustuse impordist. Aga defitsiit ise majandust elavdab. Kui majandustsükkel on pöördunud, siis ei ole enam ka 3%‑line defitsiit majandusteaduslikult päris põhjendatud. Aga eks me ole väga pingelise eelarvega tükk aega elanud ja neid nõrku kohti on seal nii palju, et võimalused defitsiidist praegu välja tulla, ma arvan, on olematud, poliitiliselt. On palgaootused, mis enamikul ei täitu, on tegemata investeeringute vajadus, on väga suured investeerimisprojektid, mida me siiski teeme. Nii et jah, riik elab kitsalt. 

Palga kohta ütleksin veel, et värske palgauuring ütleb, et kõigil tasemetel sarnase keerukusega töö puhul makstakse riigi[sektoris] madalamat palka kui erasektoris. Regionaalsete [erinevuste üle] võib loomulikult vaielda. Aga riik on kasin ka palga maksmisel ja selle üle ei pea ainult uhke olema.

Luisa Rõivas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Arusaadavalt on palju kritiseeritud riigieelarve ajalooliselt suurt puudujääki. Sama arusaadav on küllap ka see, et circa kaks kolmandikku sellest puudujäägist on erakorraliselt kiiresti tõusnud ja igati vajalike kaitsekulude tõttu ning ülejäänu on suuresti varasema puudujäägi inerts. Minu küsimus on, milline on valitsuse pikem plaan. Kas me jääme puudujäägiga 4,5% juurde või astume järgnevatel aastatel samme, et tasakaalule lähemale liikuda?

Aitäh! Esimesed kaks aastat selle riigi eelarvestrateegia puhul me kasutame plaani järgi ära kogu lubatud miinuse 4,5%. Võrdluses teiste riikidega on see keskmisest vähem, aga meie jaoks on see tõepoolest ajalooliselt väga suur ja väga ebameeldiv. Aga [nii suurest defitsiidist] väljatulek algab riigi eelarvestrateegia järgi 2028.–2029. aastal. Siis on see graafik langev. Aga loomulikult see Riigikogu ei saa seda otsust langetada. See on meie võetud eesmärk, me peame sellest välja tulema. Aga tõenäoliselt ei tule kellelegi Euroopas pähe teha vabastusklauslist väljatulemist järsult, vaid see on sujuv. Ja me oleme selle sujuva tee juba planeerinud.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Tõesti, haridusvaldkonna eelarve järgmisel aastal kasvab, mis minu hinnangul on väga oluline. Samas, 23. septembril andis Haridus- ja Teadusministeerium teada, et eelarve revisjoni tulemusel vähendatakse järgmisel aastal eestikeelsele haridusele ülemineku eelarvet 18 miljonit eurot. Aga menetluses olevas eelnõus on kirjas, et eestikeelsele haridusele ülemineku mahtude kasvu tõttu suunatakse valdkonda 23,7 miljonit eurot rohkem. Eile tekitas see ka kultuurikomisjonis segadust, miks ühe käega eelarvet 18 miljonit vähendatakse ja siis teise käega antakse 23,7 miljonit juurde. Miks ei oleks võinud juurde anda lihtsalt 5,7 miljonit?

Aitäh! No on olnud palju kriitikat, sealhulgas väga tugevalt nende poolt, kes selle võimaluse riigieelarve seadusesse lõid, selle kohta, et jääke kantakse ühest aastast teise väga palju üle. Ja haridusministeerium on silma paistnud selle poolest, arvestades ka tema tugevat läbirääkimiste positsiooni, et ta on teinud hästi optimistlikke prognoose oma raha kasutamise kohta. Me oleme jõudnud haridusministeeriumiga kokkuleppele, et ta [tõmbab] plaane koomale, aga mitte tegevust. See raha, mis jääb aasta sees kasutamata, on ilmselt põhiline kärpekoht revisjonis. Aga see ei tähenda, et [eestikeelsele haridusele] üleminek jääb tegemata või et sealt kärbitakse nagu lõplikult, vaid asjad nihkuvad aastate vahel. Ja me saame siis näidata ka riigieelarve kontrolli [eri]komisjoni esimehele, kui palju täpsemaks me oleme planeerimisel läinud, rääkimata Riigikontrollist ja iseendast, endal ka parem.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Urmas Reinsalu püüdis teid siin enne samastada tippsportlasega. Ma arvan, et rahandusministrina olete te eelkõige tipp-poliitik ja sellena olete seda eelarvet kokku pannes minu meelest päris hästi hakkama saanud. Aga arvestades, et Euroopas käib sõda, on tegemist eelkõige kaitse-eelarvega. Selle kõrval toetab maksuküüru kaotamine inimeste netosissetulekute kasvu. Samuti on muud positiivsed asjad, näiteks maksulangetus.

Aga ma küsin hoopis tasakaalu kohta või kultuuri ja spordi jätkusuutlikkuse kohta. Kui tulubaas on kõigi nende vajalike kulutuste tõttu langenud, kuidas saavad kultuur ja sport üldse jätkusuutlikud olla? Mis on teie nägemus?

Aitäh! Eks neid valdkondi, kus saab sellist kurba olukorda kirjeldada, ole rohkem. Ma kiusu pärast vahel räägin ka riigiametnikest. Kuidas saab olla jätkusuutlik, kui inimestelt on võetud ära palgatõusu perspektiiv, aga nende najal, nende üksikute inimeste, kogu nende know-how najal, seisavad terved üleriiklikud valdkonnad? Aga muidugi, seda mulle ei andestata, et ma seda nimetan.

Kultuuritöötajad saavad siiski lisaraha, see on vist 7,5% palgafondist. Ma jõudsin vahepeal teie küsimuse ajal lehitseda [infot] eelmise küsimuse [kohta] ja selgus, et vastus läks õigesti küll. Nii täpselt see eestikeelse hariduse raha nihkumine on. Aga ma arvan, et ma ei eksi teile vastates, et kultuuritöötajate palgafondi kasv on 7,5%. See loomulikult ei rõõmusta tingimata omavalitsusi, kes peavad nüüd enda panuse enda töötajate heaks andma. Kultuuritöötaja on sihuke suhteliselt hajus nähtus: erineva iseloomuga töö ja erinev alluvus ka, tööandja, ütleme siis nii.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Viimaste kuude majandusnäitajad viitavad sellele, et tarbija kindlustunne Eestis on jätkuvalt madal, nagu te ka viitasite oma ettekande alguses. Inimesed piiravad kulutusi, väheneb sisetarbimine ja ettevõtete käive. Millest see tarbijate ebakindlus on tingitud? Kas Rahandusministeerium näeb peamise põhjusena maksutõuse, hinnakasvu, ebastabiilset majanduspoliitikat või vähest usaldust riigi tuleviku vastu?

Aitäh! Ma arvan, et kõik need aspektid on olulised, mis te ette lugesite. Aga ma lisaks siiski selle, et tarbijakindluse mõõtmisel on tehtud ka metoodiline aps, mida küsitleja – neid on mitu tegelikult – ise ei tunnista. Ta vahetas küsitluse meetodit ja ei ole nõus tunnistama, et tulemuste järsk langus on seotud metoodika muutusega. 

Teine asi on see, et tarbijakindluse näitaja on meil ülekaalukalt kõige kehvem majandusnäitaja. See ei ole proportsioonis majanduse tegeliku olukorraga ja see on probleem. Tegelikult peaks küsitleja vaatama peeglisse [ja mõtlema], kas ta teeb õiget tööd. Ma loodan, et me suudame seda tööd paremini teha teiste institutsioonidega. See on etteheide ka kaubanduskojale, kelle omanduses konjunktuuriinstituut on. Tema juht on käinud ka siin kui suur messias rääkimas, mismoodi majandus toimib. Aga tegelikult ta uurib ainult majanduse meeleolusid ja neidki metoodiliselt vigaselt. Ta ei ole tegelikult see autoriteet, kes peaks Riigikogule majandusest rääkima. Siin peaks rääkima teadlased, siin peaks rääkima Eesti Pank, siin peaks rääkima rahvusvahelised organisatsioonid. Tema ülevaated ja hinnangud ei klapi absoluutselt autoriteetide omadega. Nii et ma tõesti arvan, et me võiksime selle näitaja panna natukeseks kapi otsa ning hakata neid küsitlusi uuesti tegema ja vaatama, mis siis on. See on ka teiste riikidega võrreldes masendavalt madal.

Aga loomulikult on see isetäituv. Kui inimesed kogu aeg kuulevad negatiivseid hinnanguid, kuidas tarbijal on halvasti ja nii edasi, siis ta neid päris näitajaid enam ei märka. Ja päris näitajates on meil olnud enamik aega oluline reaaltulu tõus, nii pensionide kui ka palkade [tõus]. Sel aastal on see nüüd jälle väike. 2022 oli väike tagasilöök, sel aastal on seal piiri peal, me ei tea lõpptulemust. Ma ise arvan, et koos euribori languse ja reaalpensionide vähendamisega kättesaadav rahahulk isegi ei vähene, vaid suureneb sel aastal. Aga jah, meeleolude allalöömine ei peaks olema avalike sõnavõtjate põhiline eesmärk, nagu temal on.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Selles järgmise aasta eelarves on üks selline summa nagu 48 miljonit eurot ja selle juures on selgitus, et see on mootorsõidukimaksu suunamine teehoiuvahenditesse. Kas te saate palun kinnitada, et sellest rahast jätkub teehoiuks ka Eesti kaugemates kohtades?

Ma olen püüdnud seda seost igati eitada, et konkreetne maks läheb konkreetsesse kohta, ja ammugi veel regionaalselt. Aga loomulikult mina ei tee neid plaane, kuhu läheb teehoiuraha. Sinna tuleb loomulikult raha igast maksust, kui sel ei ole silti küljes. Aga tunnetuslikult jah, tänu mootorsõidukimaksule me saame teede ehitamise [rahastust] suurendada, see on fakt. Ent see ei ole ainus asi, tänu millele, eks ole. Jah, propagandistlikult seletamisel on see seos võib-olla vajalik.

Minu eelistus on tõepoolest olnud väiksemad teed. Minu arust nende korrashoid mõjutab heaolu rohkem. Suured teed on meil juba päris heas korras, välja arvatud näiteks [tee] Pärnusse või siis osa [teest] Narva suunas, seal on suured teed tõepoolest tõkkeks. Aga kõige tõsisemad probleemid on minu meelest ikkagi kohtades, mida lihtsalt ei suudeta korras hoida, eriti talvel ja kevadel. Olen seda rääkinud härra taristuministrile ka ja ta on nõus olnud, et väiksemad teed on tihti suuremad pudelikaelad kui suured. Mitte küll igal pool.

Aitäh, härra minister! Pärnut oli teie kõnes hea kuulda, juba korduvalt. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Jah, teede teema on tähtis teema. Ometi jääb natuke arusaamatuks, miks ikkagi kogu raha mootorsõidukimaksust ehk 85 miljonit ei lähe teede peale, sest teed on tõepoolest vaeslapse rollis, just eriti, nagu te ütlesite, kõrval‑ ja tugimaanteed. 

Aga oma küsimuses laiemalt ma tahan tegelikult minna riigikontrolöri tõstatatud teema juurde, mis puudutab rohkem eelarve struktuurset dünaamikat. Ühtepidi on eelarve defitsiit, mille puhul on olemas eesmärk, kuidas sellest välja tulla aastal 2028. Aga minu küsimus puudutab osundust toetussõltuvusele. Me näeme, et investeeringute maht toetuste arvelt aina kasvab ja meie võimekus ise investeeringuid ellu viia pigem ajas kahaneb. Kas selles osas on ka valitsusel mingi plaan, millal ja kuidas me siis sellest toetussõltuvusest välja saame, ja kas üldse?

Kas te ütlesite, kelle toetussõltuvusest te rääkisite, kas omavalitsuste või? (Andres Metsoja täpsustab saalist.) Aa, Euroopa vahendid. Te vist ei öelnud seda. (Andres Metsoja selgitab.) Jah, ma ei saanud kohe aru. Eks ta ole nii, et parempoolsed inimesed noogutavad – ja me loodetavasti mõlemad kvalifitseerume –, et sõltuvus toetustest ei ole hea, aga samas sihitud toetused on head. Me oleme ehitanud tegelikult seda eelarvet ikka ju sedapidi, et Euroopa raha kulub üle Euroopa olulisteks reformideks ja arengustiimuliteks, mitte pidevaks ülalpidamiseks. Noh, see on pikem jutt. Ma ei taha Riigikogu heietamisega kinni hoida.

Ma möönan, et selline asi on olemas, aga sellest on püütud ikkagi lahti saada. Ma tean, et siin on olnud vahepealsed aastad, kus – vabandust, et ma niimoodi ütlen – minu eemaloleku ajal mindi täpselt vastupidisele teele. Ma usun, et näiteks taastekavast ehitati püsikulu, mida ei oleks tohtinud teha. See on tegelikult, ma ütleksin, kriminaalne. Majandusdiplomaatia, ma usun, on üks eraldi näide, mida hakati taastekavast rahastama, aga riigi bürokraatia ei saa olla ajutiselt rahastatud, nagu tehti. Sellised näited on väga-väga valed. Aga üldjoontes jah, probleem eksisteerib.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Ma vaatasin, et Priit Sibul oli minu ees. Vabandust! 

Kolleeg Priit Sibul ei ole saalis, sellepärast [on sinu kord]. 

Jaa. Minu küsimus puudutab teadus- ja arendustegevust. Mind huvitab, kui palju valitsus või Rahandusministeerium seda reguleerida saab. Kui ma lugesin riigieelarvet õigesti, siis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kulutab teadus- ja arendustegevuseks umbes 80 miljonit, sealjuures Sotsiaalministeerium kulutab 1,48 miljonit, vaatamata sellele, et kliiniliste uuringute puhul, mis on ju tegelikult teaduspõhise ravi alus, on karjuv vajadus, et me peaks neid rohkem tegema. Mind huvitabki, kas antakse kõrgemalt suunised, et nii palju kulutada või naa palju kulutada, või see on iga ministeeriumi enda otsus. 

Aitäh! Eks siin toimub raha peale konkurents ja nüüd on valitsus disaininud ka muutuse, et seda raha hakkab justkui kooskõlastama ja jaotama vastavalt taotlustele teadusagentuur. Aga see on ka vaieldav. Me oleme võtnud väga kõrge numbri teadusrahastuseks, 1% SKP‑st, ja selle ilma katteta eelarvesse kirjutanud. Tegelikkuses on sealtkaudu rahastatud väga rakenduslikke asju, mille teaduslikkuse aste on alati natuke küsitav. Need kliinilised uuringud on kindlasti küll rakenduslikud, aga hästi teaduslikud. Aga on ka selliseid pehmemaid uuringuid, mida on tehtud. Samas ei saa öelda, et need pehmemad asjad on ebavajalikud. Ka näiteks sotsiaalpoliitikas tehakse selliseid asju, mis annavad poliitikakujundajatele tunnetuse.

Nii et ma ei oska öelda, kas see plaan üldse on väga jätkusuutlik, kui võetakse lihtsalt raha sellistelt asjadelt ära ja öeldakse, et nüüd teeme ainult puhast teadust. Aga ma mõistan ka teaduse eest vastutavat ministrit, kes kurdab, et teaduslikkuse määr on paljudel juhtudel küsitav, aga praktilisuse määr ei ole. Meil on eelarves tekkimas uus pinge. Tahetakse seni poliitikakujunduseks vajalikke, ma ei tea, küsitlusi, uurimisi ja vaatlusi lihtsalt maha kustutada. Ja ma arvan, et selles on omaette risk ka.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab eelarveseaduses olevaid mõõdikuid. Teatavasti elu praegu areneb nii ruttu, teadustehnoloogia liigub väga-väga kiiresti edasi ja on selge, et ei tohiks midagi kinni reguleerida. Aga kas oleks mõistlik ka nende mõõdikute puhul kehtestada nagu mingisugune ajaline kontroll, mis aja tagant peaks need metoodikad üle vaatama, mille alusel need mõõdikud on eelarvesse kirjutatud?

Aitäh! Eks neid ikka vaadatakse üle ka. Saab lõputult seda süsteemi kritiseerida ja naeruvääristada, mida on tehtud. Teie seda ei teinud, aga enamik aega neid püütakse naeruvääristada. Samas on tulemuspõhine eelarvestamine asi, mida on meile parimad rahvusvahelised autoriteedid tungivalt soovitanud: OECD, IMF, kuhu me ise ka ju kuulume. Ja selle tõttu totruseks või milleks iganes seda asja nimetada on totter. Oleme seda lugenud.

Aga millised mõõdikud? Kui seda tulemuspõhist eelarvestamist mulle presenteeriti mõniteist aastat tagasi, kui ma olin minister, siis ma käsitlesin üsna sarnaseid küsimusi, mis on relevantsed igavesti, et kuidas saab tagada, et programmid näiteks kataksid kogu riiki, aga samal ajal mitte üksteist, kuidas tagada, et need mõõdikud oleksid õiged ja nii edasi. Teistpidi on jällegi ka kulupõhine eelarve täiesti abstraktne, justkui telefoniraamat, millega ka keegi midagi tõsist ei tee.

Nii et ma soovitan lihtsalt kõigile kriitikutele – õieti mitte kõigile, neid ei ole palju, aga neile, kes on oma elu sellele kriitikale pühendanud –, et võtke rahulikumalt. Autoriteedid seda soovitavad, strateegilise planeerimise, strateegilise juhtimise sidumine eelarvega on edumeelne pingutus. Kui hästi see õnnestub, on alati küsitav, aga meile ikka kinnitatakse, et see on läinud järjest paremaks. Kõige kehvem seis oli 2020. aastal, praegu on palju parem. Nii et loodame, et areneme edasi. 

Stig Rästa, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Hea kõneleja! Eesti maksukoormus on jätkuvalt ikkagi üks madalamaid Euroopa Liidus. Mul on selline küsimus, et kas seda võib pidada pigem meie majanduse tugevuseks või peituvad siin ka mingid riskid just tuleviku maksutuludele. Mis on teie arvamus?

Aitäh! Madalad maksud on muidugi oma riskiga, sest riiklike ülesannete täitmine on pingelisem. Vaatasin just eile seda graafikut – ta on siin kuskil paki vahel ka – meist madalama maksukoormusega riikide kohta 2023. aasta vaates. Aga noh, see ei olnud palju erinev tuleva aasta omast. Neid oli vähe ja seal domineerisid – kuidas ma nüüd ütlen –, Ida-Euroopa riigid. Ja eriline riik on Iirimaa, väga eriline riik, kus on üldse SKP probleem. Nad ütlevad, et neil on issue sellega, et see statistika ei näita tingimata heaolu ja maksukoormust ka mitte. Nii et eks see statistika paneb õlgu kehitama, et kõige parem heaolu on kõrgema maksukoormusega Euroopas. Küsimus on, kas see on tulemus või põhjus, saab alati vaielda. Aga ilmselt on loogika see, et kiirema arengu tagamiseks on vähem koormisi hea. Osa sellest kompenseeritakse muidugi ka struktuurirahaga.

Head kolleegid! Mul on palve Urmas Reinsalule: äkki [saaks] teie pinginaabriga ühendust võtta. Kas ta on saali tulemas või volitate operaatoril ta küsijate järjekorrast maha võtta, et kolleegidel oleks lihtsam jälgida?

Ta käis vahepeal.

(Urmas Reinsalu kohalt: "Ma ei kuulnud. Mis sa ütlesid, Toomas?") Hea kolleeg, sinu pinginaaber on küsimuste järjekorras ja kolleegidel on natukene raske jälgida, millal nende küsimise kord võib tulla. Ta käis ka saalis kusjuures, ma ei tea, kas ta oli solvunud, et ma teda välja ei kuulutanud. Aga ma ei teinud seda sellepärast, et teda saalis ei olnud. Või volitate, et operaator saaks tema nime maha võtta. Priidu küsimise õigus jääb alati alles, ta saab seda lõpus ka kaks korda järjest … (Saalis räägitakse.)

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud minister! Te olete välja toonud, et toiduainete käibemaksu ei ole mõistlik langetada, sest sellest võidavad eelkõige jõukamad, kellel on rikkalikum ostukorv. Samas, riigieelarvet tugevalt mõjutava tulumaksumuudatuse puhul sarnast dilemmat valitsusel millegipärast ei ole. Rahandusministeeriumi enda andmetel annavad viimased maksumuudatused peamise võidu just suurema sissetulekuga inimestele. Poes ei pea isegi käima, raha tuleb kätte. Rahvusvahelised organisatsioonid, nagu OECD, Maailmapank, IMF ja ÜRO, on öelnud, et sissetulekute ebavõrdsusel on mitmeid negatiivseid tagajärgi nii majandusele kui ka ühiskonnale tervikule. Miks on valitsusel sellised valikud ja kas te ei arva, et pikemas või lühemas perspektiivis on nende valikute tõttu meil ühiskonnas probleeme?

Aitäh! Muidugi, siin olid teemad natukene segi. Vabandan! Aga kuna kõlasid OECD ja IMF, siis ma kinnitan, et nad on meil tungivalt soovitanud mitte alandada toidu käibemaksu. Viimati kevadel missioonil IMF ütles, et ärge andke järele sellele survele, see on rumal.

Need on kaks iseasja. Rahvusvaheline maksukonkurents põhineb valdavalt tulumaksul, üldisel maksukoormusel ka, aga [peamiselt] tulumaksul. Siin me oleme selles mõttes edumeelsed, et hoiame seda määra maas. Kunagi alustasime 26%-ga. Aga tõus 22%-ni oludes, kus pensionäride arv näiteks, rääkimata paljudest muudest kuludest, väljaminekutest – ärme pensionäri kuluks nimetame, aga pension on kulu tööl käijale – on kaks korda suurenenud, on väga karm koormus, on erinevad kulud. Aga me siiski oleme hoidnud üldise maksukoormuse madalal, tulumaksumäära siiski madalama, kui see oli. See on konkurentsivõime küsimus.

Toidu käibemaks mingil juhul konkurentsiküsimus ei ole. Käibemaks on majanduskasvu suhtes neutraalne. Arvestada tuleb, et riigi olemasolu on siiski majanduse eeldus tsiviliseeritud ühiskonnas. Ja toidu käibemaksu kohta ma olen öelnud palju asju. See, et võidavad eelkõige rikkad, on võib-olla kõige hõredam argument üldse, sest üks on suhteline ja teine absoluutne võit. Aga kindel on, uuringud kinnitavad seda – eri riikide uuringud, OECD tehtud uuringud, statistilised tabelid, otsige need üles –, et jõukam tuludetsiil kulutab toidule ja seega toidu käibemaksule 2–2,5 korda rohkem. 2–2,5 korda rohkem kui vaesem detsiil! Sealt siis ka võimalik võit. Aga seal on suured hüüumärgid ja tärnid juures: see on tingimusel, et see jõuab toidu hinda. Tegelikult ei võida ka see jõukam [detsiil], lihtsalt eelarvekulu on selline. Eelarvekulu, kui loobuda maksust, on selline, et 2–2,5 korda rohkem kulutatakse justkui sellele jõukama kümnendiku – vahepeal on samad tendentsid ju – maksukergendusele. See tähendab küll riigieelarvele palju vähem maksu, Eesti arvestuses on see sõltuvalt määrast veerand kuni pool miljardit, aga tegelikult hajub see ära tarneahelas.

Eesti puhul on ju palju seda nähtud, et võrreldes meie ostujõuga on tohutult palju kaubanduspindu, tohutult suur kaubavalik ja selle taga olev kulu. Meil on pretsedenditult kallis tarneahel, pretsedenditult palju kaubanduskette, minu arust üheksa. Need konkureerivad omavahel sedapidi, et ehitavad ainult juurde, sellepärast et ei tohi käitumises erineda. Hõivatakse turgu, mitte ei alandata hindu. See oleks viivitamatult kurb tagajärg, et see jõuab kõik tarneahelasse, mitte ei jõua lõpphinda. Rahvusvaheline statistika näitab seda. Euroopa [riikide] võrdlused ütlevad, et nendes riikides, kus on madal käibemaks, on toidu hind isegi kübeke kõrgem, see on küll grammi vahe, aga kindlasti ei ole madalam. See ei jõua hinda, ka rahvusvahelise võrdluse [kohaselt], peale selle loogika.

On olemas uuringud – mul on need kõik ka piltidena talletatud –, kuidas riikides, kus on madalam käibemaks, on kaubanduse kasumid suuremad. Aga kaubanduse toetamine maksurahast loobumisega ei ole kindlasti innovaatiline viis majandust edendada. Need asjad peavad olema normaalse arenguga. Nii et jah, väga rumal poliitika. Läti ja Rootsi, kes nüüd on sellega jälle kaasa läinud, ka häbenevad seda. Iga rahandusminister saab aru, et see on rumalus. Aga nad häbenevad, [ei kannata] seda poliitilist survet, parteide nõudmisi, ja teevad ka ainult ajutiselt. No mis tähendab, et ajutiselt vähendavad käibemaksu? Mõttetus, täielik mõttetus! Mis siis juhtub, kui uuesti tõsta tuleb? No on rumal poliitika, andke andeks! Sajad miljonid lähevad kuhugi, hoopis mujale, kui on lubatud, ehk [mitte] vaestele.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te tõite välja selle, et OECD ja IMF on andnud teatud soovitusi. Juttu oli siin küll nendest käibemaksuerisustest, aga OECD ja IMF-i missioonidel on delegatsioonid tegelikult pidevalt soovitanud meil maksustruktuuri muuta. Juttu on olnud nii astmelisest tulumaksust kui ka varamaksudest, muidu see maksubaas on liiga kitsas ja õhuke. Sellised soovitused kõlasid ka kevadel IMF-i poolt kusjuures. Aga mitte selle kohta ma ei taha küsida.

Küsin õpetajate, päästjate ja politseinike palga tõusu kohta. Eelarves on näiteks õpetajate palgafondi 60 miljonit juurde, mis tõstab nende palku umbes 10%, aga see puudutab ainult järgmist aastat. Riigi eelarvestrateegias aastateks 2026, 2027, 2028, 2029 enam palgatõusu ette nähtud ei ole. Te olete ka haridusminister olnud. Mis te õpetajatele järgmiste aastate kohta ütlete? Nad on tõesti mures.

Aitäh! Vaevalt mina jõuan kõigile [midagi kindlat] öelda. Selline küsimus, et mis te ütlete, ma loodan, on retooriline. Ma ütlen kogu aeg midagi ja seletan nii sisuliselt, kui parajasti küsitud on. Eks ma vastavalt küsimusele vastan. Aga see praktika on küll olnud läbi valitsuste. Ma mäletan, kuidas Ratase esimene valitsus joonistas nullkasvud ja valimisaastal olid 24%‑lised palgakasvud ja nii edasi, aga edasi ei olnud mitte midagi planeeritud. Nii et ega see töö ei lõpe, kuidas palgaraha jälle kuskilt välja pigistada.

Aga tõepoolest, kuna minu teada paar aastat see palgafond ei ole kasvanud, siis on ikkagi hädavajadus seda reaalsissetulekut järele aidata. Mina haridusministrina ja ka Jaak Aaviksoo näiteks oleme arendanud sellist mudelit, et kolmandik palgatõusust peab tulema lisarahast, kolmandik struktuursetest reformidest ja kolmandiku puhul võiks loota omavalitsuste peale, ja siiski suutnud seda palka tõsta. Lihtsalt lisaraha ei ole kuskil.

OECD ja teiste soovitustele [viitamisel] soovitan olla täpne. Nad ei ole tegelikult täpselt neid asju soovitanud, nad on toonud võrdlusi. Muidugi, meie maksukonkurentsivõime on suuresti selles, et meil on laiapõhjaline madalate määradega maksusüsteem. Lai põhi tähendab eelkõige tarbimismaksu, mitte tulumaksu. Kui te nimetate, et soovitatakse laia maksubaasi, siis see tähendab, et ärge tehke erandeid ja ärge tehke nii, et vähemus maksab väga palju rohkem. Tulumaksuga seda tihti juhtub, ja meil ka. Me tõstame nüüd tulumaksuvaba miinimumi ja tulumaksubaasi teeme üsna õhukeseks.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahandusminister! Teatavasti on Vabariigi Valitsuse ettepanek eraldada erihoolekande vajaduse katteks 4,2 miljonit eurot olukorras, kus lisaraha taotlus ulatus kümnetesse miljonitesse. Valdkonna hinnangul on kriitiline vajadus suurusjärgus 50 miljonit. Samal ajal leiab valitsus maksupoliitiliste otsuste teel võimaluse suurendada kõige jõukama detsiili sissetulekuid üle 100 miljoni euro. See on 114–130 miljonit, seda võime pärast arutada teiega koos. Aga igal juhul eraldatakse sinna mitu korda suurem summa, kui on erihoolekande valdkonna vajadus. Sellele leiti, kordan, ainult 4,2 miljonit eurot, ja seda olukorras, kus meil on pikad ootejärjekorrad, mis on ajas kasvanud, seal on madalad palgad ja raske töö. Mida ütleb teie hinnangul selline eelarvepoliitika selle valitsuse prioriteetide kohta? 

Aitäh! See, mida te kirjeldasite, on muidugi natukene groteskne. Kui valdkonna [esindajate] käest küsida, kui palju raha te tahate, siis nad ütlevad väga suuri summasid. Samas, erihoolekande kehv olukord on olnud ka minu sõnum valitsustele, erinevatele valitsustele. Ma arvan, et see on kõige kehvemini [rahastatud] valdkond. Ja mul on hea meel, et see sõnum erihoolekandele lisaraha andmise kohta jõudis viljakale pinnasele sotsiaalministri ja valitsuse näol. Aga öelda, et üks valdkond saab järsku kümneid miljoneid – on ebareaalne, et keegi saab nii palju, kui ta küsib. See on võimatu. Aga rahalised pinged seal loomulikult ei lõpe, ma olen nõus.

Nüüd eelarvepoliitika. Eelarvepoliitikas peab valitsus korraga umbes tuhandet eesmärki täitma. Nendes proportsioonides on maksusüsteemi konkurentsivõime ja laiapõhjaline majanduse toetamine, mis kokkuvõttes jõuab ka nõrgemateni riigieelarve kaudu, sel juhul suuremate summadena – need on tulumaksukergendused. Teie vaatate kõike sellise nullsummamänguna, kus ühelt võetakse ja teisele antakse. Meie vaatame seda ikkagi kui majanduse tervise küsimust: kust tuleb ressurss ka kõige nõrgemate toetamiseks, kes ennast ise toetada ei suuda? Aga ma arvan, et nad jätkavad sellega, et kõige väiksemad toetused peavad olema suurema tähelepanu all ja universaalsed laia mõjuga toetused, mida siin Riigikogus meelsamini menetletakse, peavad olema väiksema tähelepanu all.

Mul on siiski operaatorile palve Priit Sibula nimi küsijate ringist maha võtta, kuna teda mõnda aega saalis ei ole olnud. Aga tema võimalus ja õigus esitada kaks küsimust ei kao sellega kuhugi. 

Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Viimastel päevadel on minu arust väga tänuväärselt muu hulgas eelarve ja eelarvestrateegia kontekstis fookusesse tõusnud elanikkonnakaitse temaatika. Me võime ju nentida, et senini on paljuski ka objektiivsetel põhjustel elanikkonnakaitse vajadused jäänud nii avalikus diskussioonis kui ka eelarve kontekstis mõnevõrra sõjalise riigikaitse varju. Nii et ma palun [öelda], kuidas teie hindate, kas elanikkonnakaitse ja siseturvalisuse vajadused on järgmise aasta eelarves saanud meil nüüd piisavalt tähelepanu või on selles valdkonnas midagi, mis ehk valitsuskabineti aruteludel jäi kripeldama, millega tahaks kiiremini edasi liikuda, aga riigi rahakott järgmise aasta eelarve kontekstis seda lihtsalt ei võimalda.

Aitäh! Ma ütleksin, et kuigi üldine konjunktuur nõuab minult ütlemist, et [saab] nii palju, kui küsitakse, mina selliseid vastuseid kunagi ei anna. Sisejulgeolek tervikuna on nautinud väga suurt privileegi seoses kaitsekuludega, aga noh, mis seal salata, ka julgeolekuolukorraga. Aga neil on see läbirääkimiste positsioon olnud siiski teistest tugevam ja sinna on suunatud raha, mille otstarbekus on olnud ka valitsuses tugeva kriitika all. Kuid üldiselt see raha on eelarves olemas. Kuna need programmid on olnud nii ambitsioonikad, et nende realiseerumine on olnud natuke küsitav, siis on see planeeritud valitsuse reservi.

Aga Siseministeeriumi riigikaitselisteks ülesanneteks on neljaks aastaks planeeritud üle 100 miljoni euro. See on aastati üsna ühtlaselt jaotatud. 2026. aastasse langeb 92,65 miljonit, see tähendab, et suurusjärgus 100 miljonit on see nüüd igal aastal. Politsei ja piirivalve koosseisuliste üksuste relvastuse ja taristu arendamiseks on planeeritud näiteks tänavu 17 miljonit. Jätkub kriisireservi tegemine näiteks – ma ei taha seda kuidagi ammendada, see nimekiri on vast päris pikk –, 18 miljonit. Siis on droonimüür, mille peale järgmine aasta planeeritakse 9 miljonit. Jätkatakse elanike ja kohalike omavalitsuste koolitamist, kriisivalmisoleku jaoks antakse KOV-ile miljoneid ja nõnda edasi. Idapiiri [väljaehitus] jätkub. Nii et ma arvan, et päike läheb looja, enne kui ma nimetan kõike, mida tehakse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma ei hakka sult küsima ühtegi sellist küsimust. Ma olen need 900 lehekülge isegi mitu korda läbi lugenud – selle pahna, mida sa pakud meile siin tõsise näoga. See on poliitiline grafomaania, mis Eesti riigis vohab: Hanno Pevkur oma "Sõja ja rahuga", 1600 leheküljega, sina oma 900 lehekülje ja pildiga ja nii edasi. Isegi vahistamismäärus, kui keegi selle kirjutab sulle välja, on mitu lehekülge. Võiks mõne reaga teha seda. Ma küsin, miks sa ei tee, sa oled arukas mees, ma tean, nii nagu soomlased, kes tulevad oma parlamenti – sinu kolleeg tuleb – paarisaja leheküljega. Sa tuled mingi 900-leheküljelise pahnaga, millest ausalt öeldes normaalne inimene aru ei saa. Aivar Sõerdil on isegi raskusi – sinu erakonnakaaslane ja arukas mees. Miks sa seda teed? Millal sa tuled Soome kolleegide moodi paarisaja leheküljega siia?

Aitäh!

Ma püüan nüüd seda kuidagi defineerida: normaalne inimene ei saa aru, küll aga saab natukene aru Aivar Sõerd, ja teie olete normaalne inimene, sest te loete 900 lehekülge mitu korda läbi, ja siis te nimetate seda pahnaks. Ma arvan, et pigem on vastupidi. Eelarvet ma ei soovita niimoodi mitu korda 900 lehekülje kaupa lugeda, vaid tuleks aru saada selle struktuurist ja olulistest poliitilistest valikutest seal, teada, mis on teie jaoks kriitilised teemad. Kui te suudate selle ühe korra läbi lugeda, siis on väga hästi. Aga palju efektiivsem on küsida sisulisi küsimusi, otsida üles õiged kohad, saada aru selle struktuurist. Pärast on kõik palju lihtsam, päriselt saab aru. Lihtsalt [tuleks] rahuneda maha, mitte kütta ennast üles sellega, kas see on tegevuspõhine või mis iganes. Ei, see ei ole pahn! Selle kallal on kümned ja kümned parimad spetsialistid töötanud, nad tegid seda lõpus öid ja päevi. (Saalis räägitakse.)

Hea kolleeg Peeter Ernits, lubame ministril vastata.

Ma lihtsalt ütlen, et ärge olge lugupidamatu! Mind võite sõimata, aga kogu see dokumendi pikenemine on selle tulemus, et kogu aeg käib üks jauramine sellel teemal, et ei saada aru ja ei leita infot ja nii edasi. Siis seda tehaksegi aina peenemaks kogu aeg. See on tehtud korraga nii tegevus- kui ka kulupõhiseks, mõlemad andmed on leitavad. On tõstetud vastavalt rahvasaadikute ja Riigikontrolli nõudmistele informatsiooni küll seletuskirjast lisadesse, küll lisadest eelnõusse. Kogu aeg otsitakse seda optimumi, et need asjad oleksid seostatavad. Aga jah, vist informatsiooni … Ma peaksin klassikuid tsiteerima. Rahanduskomisjoni esinaine Annely Akkermann ütles, et see on maailma kõige informatiivsem riigieelarve. Te ei taha informatsiooni. (Peeter Ernits räägib saalist.)

Hea kolleeg Peeter Ernits, see ei kuulu küll praegu asja juurde.

Ma ei tea küll, kuidas need asjad on seotud Soome eelarvega. Ma ise seda käes ei ole hoidnud, aga selle kirjeldused on hästi vastakad, et see on kas väga detailne või, vastupidi, väga üldine. Õiguskantsler arvab üht, inimesed, kes on Soomes käinud seda asja uurimas, ütlevad teist. Aga mulle pole see nii tähtis, kummal õigus on. 

Ma saan aru, et rahvusvahelises vaates on meie tendents tegevuspõhisuse poole tungiv soovitus. Ja kui sellest tervikuna on raske aru saada, siis on igal Riigikogu liikmel võimalik kasutada nõuandjaid, igal Riigikogu liikmel on võimalik enda lemmikud kriitiliselt olulised teemad välja selgitada, on võimalik Riigikogus sisulisi küsimusi küsida ja mitte kiruda paljude inimeste suurt pingutust, mis riigielu kirjeldab, pahnaks.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud rahandusminister! Varasemast kogemusest lähtuvalt ma palun, et võimalusel palun märkige [küsimused] üles, et need saaks täielikult vastatud. Palun konkreetset numbrit, kui palju laenuraha kulub 2026. aasta eelarve eelnõu kohaselt püsikulude katteks. Ja siis lisaküsimus: milliseid riigikaitsekulusid te käsitlete investeeringuna? 

Aitäh! Ma tegelikult ei saa sellele küsimusele vastata. Üles ei hakka ka kirjutama, sest sellise [sõna] nagu "püsikulud" definitsiooni riigieelarves ei ole. Ökonomistina ma ütlen, et praktiliselt kõik riigi kulud on püsikulud, ka teede ja ehitamise [investeeringud] on püsikulu. Suurus küll kõigub, aga vajadus ehitada, palku maksta ja pensioni maksta on tegelikult püsiv, riik ise on püsiv. Investeeringute mahtu on hinnatud erinevate metoodikatega, aga kitsalt riigieelarves on nende maht hinnatud 1,3 miljardile. Kogu investeeringute maht on umbes sama suur, kui on eelarve defitsiit, 2 miljardit. 

Aga niimoodi ei tohi asju riigis sortida. Eraisikul või firmal on see vahetegemine põhimõtteline. Kui ta ostab mitmeks aastaks auto, siis see on perele selge ühekordne [investeering], üle mitme aasta ühekordne. Kui ta ehitab või ostab endale eluaseme, siis see on tal ühekordne [investeering] pikkadeks aastateks. Seda me võime nimetada selliseks kõikumiseks. Aga riigi puhul, kus investeeringute summa üldiselt on püsivalt vajalik, me ei tohi sellist vahet üldse teha. Ma olen korduvalt proovinud seda seletada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küll sisuline küsimus eelarve kohta.

Kindlasti!

Vaatan seda –4,5%-lise valitsussektori positsiooniga eelarvet. Lugedes seda eelarvet, siis … [Ei lugenud] küll 900 lehekülge läbi, tunnistan ausalt, ma ei ole võib-olla nii võimekas, kui Ernits on. Aga lugedes valdkonnapõhiselt seda, mis mind huvitab, kõigepealt ma avastasin selle – või on see teadlik? –, et mitterahalised kulud enam ei kajastu 2026. aasta eelarves. Ja mitterahaline kulu on näiteks amortisatsioon. Minu küsimus on, millele tuginedes jääb amortisatsioon sealt välja ja kui suur oleks eelarve miinus, kui amortisatsioon kajastuks ka eelarves.

Aitäh! Seda on seletatud põhjalikult, aga rangelt võttes mitterahaline kulu rahalises arvestuses ei peaks kajastuma. Vaadake, seletuskirja üsna alguses on see seletus, see on metoodiliselt ära seletatud. Aga loomulikult peab riik arvet pidama ja ta peabki, lihtsalt eelarvedokumentides seda selliselt enam ei kajastata. See on olnud sihuke kaalumise küsimus ka varem. Nii et te räägite õigest probleemist, kahtlemata. Riigikontroll on üks, kes on nüüd siis jälle rohkem rahul meiega, sest me oleme amortisatsiooni nendest tabelitest välja võtnud. See ei tähenda, et vara amortiseerimise arvestust riigis kuidagi vähemaks jääb.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kolleeg Mihkel Lees juba küsis elanikkonnakaitse kohta, ma lähen sealt edasi. Mul on suur mure. Me räägime Eestis laiapindsest riigikaitsest, kogu see spektrum ei ole ju ainult sõjaline riigikaitse. Sinna läheb 5% ja rohkem SKP-st. On ka mittesõjalised võimed, mida me peame arendama ja tugevdama, sealhulgas elanikkonnakaitse. Päästeameti juhtkond on väga selgelt välja toonud, et investeeringuteks ette nähtud raha ei ole lähitulevikus kaugeltki piisavalt. Nüüd ma küsin. Kuivõrd sõjaline riigikaitse on saanud viimastel aastatel korduvalt sadades miljonites eurodes lisasüste, näiteks laskemoona ostmiseks ja nii edasi, milliseid võimalusi te näete ka elanikkonnakaitse toetamiseks järgmisel aastal, näiteks erakorraliste lisainvesteeringute näol, nii nagu on tehtud sõjalise kaitse puhul? Me räägime ju elanike kaitsmisest.

Aitäh! Sisejulgeolek on saanud erakorralist raha ja see on programmi kirjutatud. Seda programmi koordineerib ka Riigikantselei ja põhiline osa on ikka Siseministeeriumil. Seal on väga ambitsioonikad eesmärgid seatud. Teised valdkonnad on äganud neid nähes ja me oleme ka kritiseerinud, sest seal on kohati selliseid asju, millega kiire nagu ei oleks. Aga tõenäoliselt on sisejulgeolek ja elanike kaitse midagi, kus tulemus on näha pikemas vaates. Kui soomlased on oma varjendeid ehitanud pool sajandit, siis meil on ka põhjust tunnistada, et nagu päris kahekorruselist Eestit või ühte korrust maa alla juurde me kohe ei ehita. Aga lisaraha on jah antud vastavalt prioriteetidele: piiriehitus, droonimüür on uus asi, palju asju. Militaarsed võimed politseil suurenevad, eks ole. Nii et areng on seal ka väga kiire.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud rahandusminister! Te esitasite meile siin läbi aegade kõige suurema defitsiidiga eelarve ja samas kiitsite, kui tublid te olete olnud, et maksukoormus langeb ja jäävad ära maksu[muudatused], mida te ise tegelikult soovisite ju kehtestada. Samas peate väga oluliseks seda langust, seda nii-öelda maksuküüru kaotamist, mis toob tegelikult riigieelarvesse umbes 1%-lise defitsiidi. Ilmselgelt on see laenu arvelt.

Aga kogu teie esitluse [ajal olete] olnud täna olnud kuidagi väsinud olekuga, kurva olekuga. Samas rääkisite, et te pidite eelnevalt ka neid makse, mida te nüüd tahate ära jätta, Riigikogule esitlema, see teile üldse ei meeldinud, teid justkui sunniti selleks. Minu küsimus on see. Te olete riigis, valitsuses sisuliselt …

Aitäh!

… teine mees peale peaministrit. Kes teid selleks sunnib?

No aitäh! Küsimuseni te ei jõudnud, eelarvest ei rääkinud. Rääkisite minust, millest kõigest. Mis ma nüüd pean tegema? Mind ei sunni muu kui sisemine kirg teenida riiki oma ametis, ametialaselt on mul see kohustus. Aga ma mõtlesin, kas need iseloomustused nüüd … Kui ma saan riiki teenida, siis ma kindlasti ei tunne ennast kunagi väsinuna. Kui ma nüüd mõtleks välja midagigi sisulist, mida te ütlesite – ei mäleta. Vabandust, ei mäleta! Proovige järgmine kord uuesti. 

Riina Solman, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud rahandusminister! Aga proovige ikka vastata, kui Riigikogu liige küsib. Mina küsin Tervisekassa kohta. See on kohe kindlasti sisuline, ärge selle kohta küll öelge, et ei ole sisuline. 

Tervisekassa eelarvepositsioon on riigieelarve seaduses kavandatud jätkuvalt suure miinusega ja parlamendilt soovitakse sellele miinusele heakskiitu. Riigieelarve seaduses saab [Tervise]kassa eelarvepositsioon aluseks [Tervise]kassa järgmise aasta eelarvele. Miinuseelarve on põhimõtteliselt väga ohtlik, eriti ilma pikaajalise lahenduseta, mida praegu eelarvest välja ei tule. Kindlasti saab miinuseelarve olla vaid ajutine instrument. Kust see raha leitakse ja mis saab olla õigustuseks, et parlament saaks sellise miinuse vastutustundlikult heaks kiita? Ma toon välja Tervisekassa eelarvepositsiooni järgmistel aastatel: 2026 aastal –104,9 miljonit eurot, 2027. aastal –85,2 miljonit eurot, 2028. aastal –69,7 miljonit eurot ja nii edasi.

Aitäh!

Küsimus oli, kust see raha leitakse ja mis saab olla õigustuseks, et parlament peab miinuse heaks kiitma.

Aitäh! Te ise kirjeldasite, et miinus langeb. See on väga suur pingutus. Aastaid tegelikult sisendati haigekassale, et küll lisaraha tuleb, teadmata kust. Meie oleme selgelt välja öelnud, et lisaraha ei ole kuskilt võtta, makse me ei tõsta selleks. Ma olen seda ise öelnud haigekassa nõukogus ja me andsime lahkunud juhatuse esimehele, ma arvan, augustikuus – või oli see isegi augustikuuks – ka ülesande esitada miinusest väljatuleku plaan. Ta jõudis seda teha, ma arvan, et see oli [esitatud] umbes 22. augustiks, enne äraminekut. Me saime enda arvates päris hea tulemuse, sest seal paistis ees ikkagi paarisajamiljoniline miinus, aga nüüd te kirjeldasite 60 miljonile kukkumise trendi. Sellega on hästi.

Aga ma kiidan teid sisulise küsimuse eest. Ma ei ütle teile, et sisulist küsimust ei ole. Aga küllap oli ka see küsimus sisuline, kes mind sunnib. Ma ka vastasin sisuliselt, et ma ise sunnin ennast ja amet sunnib. Mul ei ole ülemust. Päriselt ka ei ole mul ülemust.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ülemuseks on teil ikkagi inimesed, Eesti kodanikud. Mul on hea meel, et te sisemisest kirest teete seda tööd, kuigi tõesti, Mart Maastik juhtis tähelepanu, et ta seda vist ei näe, ja väga paljud meist ei näe. Aga ma loodan, et teil on ikka tõesti sisemine kirg olemas.

Aga ma tahan küsida kohaliku omavalitsuse tulubaasi jaotuse kohta. Kui sotsid olid veel teiega pundis, siis läks käiku kohaliku omavalitsuse tulubaasi ümberjagamine ehk jõukamad panustasid vähem jõukamate kohalike omavalitsuste [tulubaasi], nimetati seda Robin Hoodiks. Võib lihtsalt nimetada seda ka sotsialismiks. Sotsid olid tol ajal teiega pundis, aga ma mäletan, et ega see teile väga ei meeldinud, ja ma ei kujuta ette, et teie maailmavaade sellist asja ka lubaks. Kui see tõesti ka järgmise aasta eelarves on täpselt nii, nagu ta oli 2025. aastal, kas kaalusite seda kuidagi muuta ka?

Aitäh! See teema ei kerkinud ja ma selle ajalooga väga täpselt ei ole kursis, aga ma mäletan, et see tulubaasi muutus koos sotsidega toimus umbes 8 miljoni ulatuses. Ma seda ei kritiseeri nüüd põhimõtteliselt. On selge, et regionaalpoliitika eeldab raha ümbersuunamist Mustamäelt kuhugi mujale. Mustamäel teenitakse kindlasti rohkem kui Mikitamäel ja sinna tulubaasi toetuste lisamine ei ole kindlasti mitte sotsialism, vaid regionaalpoliitika. Aga kui palju täpselt peaks [ümber suunama], on alati vaidluse teema. Üldiselt peab riik ikkagi kulutama sinna, kus on inimesed, ja lihtsalt metsa raha ei saa ka panna. Kui inimesed kaugest [piirkonnast] lahkuvad, siis ühelt poolt peab seal elu säilima, teenuste taset tuleb hoida raha ümberjaotamisega, aga teiselt poolt loomulikult ei saa lõputult üleval pidada asutusi, mida inimesed ei kasuta, näiteks koole, kus lapsi pole. See puudutab ka Mikitamäe piirkonda.

Katrin Kuusemäe, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! No pole ju saladus, et 2026. aasta eelarvega kaob Isamaa, Keskerakonna ja sotside loodud küürakas maksusüsteem, mis on võtnud õpetajate, päästjate ja teiste tublide tööinimeste sissetulekutelt aastas circa 1800 eurot. Kriitikud nende erakondade ridadest ütlevad, et kui me nüüd nendele tublidele inimestele selle raha kätte jätame, et nende hakkamasaamist parandada, hakkab inflatsioon kasvama. Hea minister, palun selgitage, kas neil on õigus ja kas me tõesti peaksime keskmist palka teenivaid inimesi Isamaa, Keskerakonna ja sotside soovitud kujul kõrgemalt edasi maksustama.

Aitäh! No maksusüsteemi terve rüht on omaette väärtus ja majandusele hea. Selline ebaloogiline kühm seal keskel tuli ära likvideerida ja mul on selle üle hea meel. See on olnud kümneaastane võitlus mul isiklikult, tõepoolest. Vabandust, et ma olen isikuline, aga seda on mu erakond ju teinud. 2015. aasta valimislubadus see oli ja see suruti valitsuse hinnaga 2016. aasta lõpus ka läbi.

Inflatsiooni koha pealt on asi muidugi kübeke tõsi. See on hästi suure tarbimiskalduvusega maksukergendus. Ta on seal allotsas, ta ei ole seal kuskil üleval. See raha läheb suure tõenäosusega suuresti tarbimisse, aga mitte massiivselt, ja ilmselt ei mõjuta inflatsiooni. Ma arvan, et kuskilt on need arvutused ehk ka leitavad, kui väga otsiks. Aga selle puhul on SKP toeks hinnatud 1% ja see on antud juhul tähtsam. See on reaalsissetulekute oluline kasv. Samas, mõju inflatsioonile on ju erinev. Kui see inflatsiooni ergutab, siis see ergutus lõpeb ka ära ja siis see jälle aeglustub. Kui riik jällegi omakorda rohkem makse kogub, siis ta ju osa maksudest ka kulutab ära. Tegelikult tuleks raharingluse loogika kõigil kriitikutel endale selgeks teha.

Üldiselt ei ole see läbinisti vale. See annab hinnatõusule pisut hoogu, aga kindlasti annab see ka SKP-le ja reaaltuludele juurde, ja see on tähtsam kui kogu aeg need jutud inflatsioonist. Inflatsioonigraafikud on selges languses. Paari aasta jooksul inflatsiooni langemine 2%-le – see on vaata et liiga ilus, et uskuda, aga see viimases Eesti Panga prognoosis vastu vaatab.

Luisa Rõivas, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Nagu korduvalt mainitud, on Eesti kaitsekulud lühikese aja jooksul mitmekordistunud. Ei ole kahtlust, et see on praeguses julgeolekuolukorras ainuõige otsus. Aga kiire kasvuga kaasnevad ka suured riskid. Kui suureks hindate te riski, et meie otsused ja hangete protsessid ei suuda eelarve tempos püsida ning ametkonnad ei suuda eraldatud raha otstarbekalt ära kasutada? Ja kui valitsus näeb sellist riski, siis mida me teeme selle maandamiseks?

Aitäh! Ma arvan, et see risk on päriselt olemas, päris reaalne. Väga suur raha pealevool ühes valdkonnas on ainuüksi administratiivselt väga keeruline. Aga teine asi: kui kõik riigid Euroopas – ja mitte ainult Euroopas ju – kaitsekulusid tõstavad, siis on surve kaitsetööstusele väga suur. Me ei saa kindlasti tulemust sajaprotsendiliselt ette öelda. Nii et kahtlemiseks on põhjust, aga see ei otsusta lõpuks meie kaitsevõimet. Meie kaitsevõime otsustab ikkagi heidutus- ja reageerimisvõime, mida me loome tegelikult ikkagi valdavalt kollektiivselt koos NATO-liitlastega. Aga tänapäeval on isegi juba Euroopa Liit võtnud julgeoleku oma poliitikaks.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Toidu hinnad on suuremas osas Euroopas stabiliseerinud või langenud, aga Eestis liiguvad need endiselt vastupidises suunas. Miks Eesti ei saa selle hinnatõusuga hakkama? Kui maksud mõjutavad hinnatõusu, siis kas ei oleks õige toidu käibemaksu vähendada? Ja kuidas see mõjuks eelarvele?

Eelarvele mõjuks see rängalt ja ebamõistlikult. Kas veerand või pool miljardit eurot on eelarve laastamine, mida ükski rahandusminister sellisel moel mõistlikuks ei pea. Hinna üldine dünaamika – ma ei ole näinud neid andmeid, millele [te viitasite], et Euroopas hinnad langevad. Teatud hulgihinnad on langenud, aga jaehindade puhul ma küll ei söanda teiega nõus olla. Aga ei saa ka päriselt välistada.

Miks need Eestis kõrged on, sellest on palju räägitud. Kõige kiiremad hinnatõusud on ju sellistel asjadel nagu kohv ja mittealkohoolsed joogid. Kas see on üldsegi adekvaatne inflatsiooni mõõdik, seda me muide Statistikaametiga uurime ja puurime praegu. Näiteks apelsinimahl on olnud domineeriv, aga ei saa eitada, et ka õunamahl on läinud kallimaks. Aga selliste üksikute kaupade osakaal on nii suur, et see ei jäta seda tunnet hinnatõusu põhjendamisel, et see arvestus on päris kõikehõlmav.

Veel on üks oluline asi, mida me praegu klaarime. Ma arvan, et meil õnnestub ka mõõtmist parandada. Seal võivad tekkida ka seadusandlikud ettepanekud. Aga Statistikaamet seda kindlasti praegu juba teeb, et me läheme riiulihindade vaatlemiselt – selleks ta sai ka lisaraha – tasapisi üle päris tehinguandmete hankimisele. Päris tehinguandmetes on toidukaupade [hinnad] selgelt madalamad, sest need 10%-lised soodustused, mida näiteks pensionärid saavad ulatuslikult – nende põhilised poes käimise ajad on ju kolmapäevad ja pensionipäevad, Rimis esmaspäevad –, kindlasti mõjutavad statistikat. Nii et päris tehingunumbrite kättesaamine on meie praegune ülesanne.

Aga kust need kulud tulevad? Väga tihedast konkurentsist! Kõlab paradoksaalselt, aga üheksa kaubaketti on öelnud, et nad kõik püüavad ehitada järjest uusi kauplusi. Kes selle kinni maksab? Loomulikult mitte riik, vaid ostja. Ja nad on kõik veendunud, et nad võistlevad turu hõlvamise nimel. See võimaldab tõepoolest osta suuremaid partiisid odavamalt, suuremate käivetega katta oma püsikulusid, aga tegelikult ühtlasi püsikulu kogu aeg kasvab. Meil on väga kallis kaubandusvõrk väga suure toiduvalikuga. See on hea, aga see on kallis.

Ja toidu käibemaksu kohta ma olen vastanud, et riikides, kus see on madalam, on keskeltläbi isegi kübeke kõrgem keskmine toidu hind ja kaupluste kasumid on suuremad. See ei ole kõige teadmistepõhisem, kõige suurema lisandväärtusega valdkond üldse, et sinna peaks maksuraha suunama. Ja Eesti puhul on see, ma arvan, eriti drastiline. Kui üheksa ketti võistlevad poodide ehitamises, siis nad võistlevad ka selles, kuidas seda hinda kirjutada.

Kohtlemaks kolleege võrdselt, siis palun operaatoril ka Lauri Läänemetsa nimi hetkel küsijate nimekirjast kustutada. Tema võimalus kaks küsimust küsida ei saa sellega kuidagi kahjustatud. Rene Kokk, palun!

Kahju, nii kahju!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te siin olite päris kriitiline konjunktuuriinstituudi aadressil. Ei ole põhjust. Kui sõnumitooja sõnum ei meeldi, ega selles pole siis süüdi sõnumitooja. Reformierakonnal on ikka päris suur roll selles, et see sõnum, mida konjunktuuriinstituut välja annab, selline on.

Aga minu küsimus teile. Kui me vaatame näiteks 2024. ja 2025. aasta eelarvet, siis kanti ministeeriumide poolt sellesse aastasse üle 2,27 miljardit eurot tegevuste tõttu, mis läksid üle teise aastasse, ja piirmääraga raha tuli üle veel 584 miljonit. Kuidas sulle tundub, kas vahepeal on ministeeriumide eelarve koostamise oskus paremaks läinud? Ja kui me ühel hetkel vaatame 2026. aasta eelarvest 2027. aastasse üle viidavaid vahendeid, siis kuidas see pilt võiks olla? Kas see pilt võiks olla parem kui praegu? Kuidas sulle tundub?

Lühike vastus on jah. Pikemalt ütlen hiljem. Aga see, mis te rääkisite konjunktuuriinstituudi kohta. Ma ei jäta põlastamata sellist vaadet, nagu probleemi puhul tuleks süüdistada erakondi, nagu erakondade kombitsad igale poole ulatuksid ja nagu nemad kujundaksid seda ühiskondlikku meelsust. Ei, konjunktuuriinstituut on oma sõnalaadaga meediaväljaannetes, ka siin Riigikogus, ise ennast kompromiteerinud. Nad ei ole andnud neutraalset informatsiooni selle kohta, mida nad teevad. Nad on andnud valikuliselt kõige negatiivsemat [infot], neljast näitajast kõige negatiivsemat eksponeerinud, rääkinud ise seda [halvemaks] ja metoodika muutusega tekitanud veel selle kukkumise, tunnistamata, et metoodika muutus on andmete kukkumise taga. Tarbijakindluse näitaja ei ole mitte mingis seoses muude majandusnäitajatega, ja seda ei ole märganud mitte mingi partei kontor, vaid Eesti Pank, erinevad statistikud. 

Ma ei tea, kui palju teil on nendega kokkupuudet, aga mina juhtivate statistikutega suhtlen, ja nad kõik on kriitilised. Eesti Pank on olnud selle teema kõige jõulisem tõstja. Nad on näidanud meie inflatsiooni taga olevaid mehhanisme üsna palju, aga ka vigast tarbija uurimist. Niimoodi ei uurita tarbija meeleolu, et kuule, aasta pärast läheb kehvemaks ja valitsus on süüdi, on ju. Aga just seda Peeter Raudsepp on teinud. Ta ei ole adekvaatne instituudi juht ega küsitleja. Küsitleja peab olema neutraalne ja peab andma ka avalikkusele edasi neutraalset informatsiooni. Kui kolm näitajat lähevad järjest paremaks, üks läheb kogu aeg halvemaks ja tema räägib ainult sellest halvemast, siis see on akadeemiliselt rumal, see on küündimatu. 

No mina olen täitsa kindel – ma ei tea, Isamaa võib-olla lükkab selle ümber –, et Urmas Reinsalu on ta ära rääkinud oma valimisnimekirja. Mul on täpselt see tunne. Nad räägivad samade sõnadega, nad räägivad kogu aeg sama vildakat juttu majandusest, kogu aeg räägivad asja negatiivsemaks, kui numbrid on. Kui ma olin Riigikogu liige ja ta tõi ainsa majanduseksperdina siia kohale konjunktuuriinstituudi juhi, siis ma küsisin, et mis seos on teie jutul ja tegelikel majandusnäitajatel, kas te vaatate prognoose, kas te vaatate statistikat, Eesti Panga ja Statistikaameti oma. Ta eksponeerib ainult ühte vaadet ja tuli siia vastama küsimusele, mida teha Eesti majandusega. Ta jätkas seda … (Vahelehüüe saalist.)

Auväärt kolleeg Urmas Reinsalu!

Ta jätkas seda juttu sellest, kuidas … Nojah, see teie jutt, eks ole, et sõnumitooja. Saadab valed sõnumid, selles on asi. Autoriteedid on mujal, autoriteedid on rahvusvahelised organisatsioonid, Eesti Pank, sõltumatud prognoosijad, statistikud. Ta ei vaata neid üldse. Ta ei vaata isegi oma küsitlusi rohkem kui seda kõige hullemat [näitajat]. (Vahelehüüe saalist.)

Auväärt minister! Head kolleegid! Ma vabandan, et katkestan kolmeks minutiks selle arutelu põhjusel, et meil on vaja läbi viia üks hääletus. Nimelt, Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun saalikutsung!

Head kolleegid! (Saalis on sumin.) Head kolleegid! (Helistab kella.) Panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Jürgen Ligi: "Töötahteline parlament. Kes vastu on? 11 vastu ka ikka? EKRE ei taha tööd teha, sotsid ka ei taha, Keskerakond …")

Selle poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu 11 ja erapooletuid 0. Head kolleegid, tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.

Järgmine küsimus. Varro Vooglaid, palun!

Jaa. Kõigepealt kommentaariks, et ma ei arva, et see oli hea toon, et te hakkasite Peeter Raudseppa siin isiklikult halvustama. Üks asi on öelda, et te ei nõustu temaga sel ja teisel ja kolmandal põhjusel, aga teine asi on hakata tagaselja siin avalikult isiklikke halvustavaid hinnanguid andma. See pole hea toon, lihtsalt tähelepanek. 

Teine tähelepanek. Ka mina pean ütlema, et see dokument on väga raskesti loetav ja võiks isegi öelda, et hoomamatu. Võimalik, et parlamendi liikmetele oleks tarvis korraldada mingisuguseid koolitusi, kuidas sellise dokumendiga üleüldse mõtestatud viisil tegutseda. Ma olen üritanud seda uurida digitaalses vormis, olen üritanud uurida seda väljaprinditud vormis. Minu meelest on siin väga palju ülearust, mida siin ei peaks olema, ja samal ajal on palju puudu seda, mida peaks olema, numbritest rääkides (Juhataja helistab kella.), näiteks detailsemat infot selle kohta, kuhu maksumaksja raha läheb. Väga üldised numbrid on, konkreetsemaks minnes vastuseid ei leia.

Aga minu küsimus teile seisneb selles, et kas te ise rahandusministrina ei kaalunud öelda, et teate, kui te tahate eelarve defitsiiti sellisel jõulisel viisil süvendada, siis mina rahandusministrina ei saa teil siin vankrivedajaks olla, sest kogu oma poliitilise karjääri ma olen üles ehitanud lubadusele liikuda eelarve tasakaalu poole.

Aitäh!

Kas see mõte käis teil peast läbi, et öelda: teate, kui tahate sellist programmi ellu viia, siis viige, aga ilma minuta?

Aitäh! No ei saa välistada, et käiski, aga ma defineerin poliitikas juba ammu oma tegevust kui hullema ärahoidmist. Nii paraku on. Ma olen seda kogu aeg näinud. Rahandusminister ongi suuresti ei-minister, kes halbu ettepanekuid, millest mõni ka siin on kõlanud, peab tõrjuma ja põhjendama. See tuleb mul, ma arvan, paremini välja kui paaril teisel inimesel.

Aga Peeter Raudsepa teema ei olnud kindlasti minu üles tõstetud, selle kohta küsis teie fraktsioonikaaslane, heites mulle ette, justkui ma süüdistaksin peeglit. See on sihuke alandav kujund, mida ma lihtsalt ei talu. Sest kui peegel on kõver, siis mul on õigus seda öelda. Ma olen seda öelnud talle siin saalis ka otse, sellepärast ma kirjeldasin seda. Ta ei ole põhjendanud, kuidas ta kasutab tegelikke fundamentaalandmeid, mida ta analüüsib, ja miks ta on muutnud metoodikat. Ta oli üsna upsakas, vastates statistikutele. Seal oli ka üks sihtasutuse analüütik – tark inimene, aga mitte populaarne sihtasutus teie silmis –, kes võttis pulkadeks tema vead. Ja ta oli üsna upsakas talle vastates. Nii et ta on tegelikult poliitikas sees, ta tõrjub kriitikuid, aga ta ei õpi sellest. Kõige hullem on, kui küsitleja ise kommenteerib ja ütleb vastajale [vastuse] ette.

Aga eelarve koha pealt, jah, ma tean, et minu elutöö saab tegelikult teistsuguse jätku, aga ma ei näe Eesti Vabariigis küll võimalust, et me ei tõsta sellisel moel kaitsekulusid ja et me teeme suvalisi eelarvekärpeid. Ühe korra ma olen nende tegemist juhtinud kordades suuremas ulatuses ja selleks tööle võetudki. Praegu ma pean taas mööda kompromisse liikuma ja püüdma seda seletada nii hästi, kui suudan.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Ma jätkan ikkagi maksustruktuuri vaidluste [teemat], kuna maksud on olnud viimasel aastal muutumises. Ka sellel aastal on tehtud maksumuudatusettepanekuid ja neid tahetakse ellu viia. IMF-i delegatsiooni soovitused sellest kevadest olid peaaegu samasugused kui igal aastal. Mihkel Nestor kommenteeris neid Äripäevas ja [artikli] pealkiri on "IMFi soovitused ei sobitu Eesti maksudogmadega". Aasta-aastalt on IMF soovitanud Eestile muudatusi, mis kuidagi ei ole meie parempoolsetele valitsustele meeldinud. Juttu on alati olnud kinnisvaramaksust, astmelisest tulumaksust ja klassikalisest ettevõtte tulumaksust. Miks need soovitused on viimasel ajal väga aktuaalsed? Kuna maksu[süsteem] on kreenis just kaudsete maksude poole, tarbimise maksustamise poole. Meie maksustruktuuris moodustavad üle 40% tarbimismaksud. See on raudselt üks Euroopa tipp-protsente. 

Aitäh! Ma ju ise olen läbirääkija IMF-iga, mul on praegugi kalendris kohtumine lähiajal. Ma tean nende sõnastuste kangust ja pigem on need sellised – ma nüüd peast [ütlen] –, et [nad soovitavad] kaaluda. Aga me seda oleme kogu aeg teinud, me kogu aeg kaalume. Mihkel Nestor on tark mees, aga sots nagu teiegi. Ongi! Ta on olnud noorsots! Ja muidugi, dogma silt maksusüsteemile on pigem poliitiku oma. 

Maksusüsteemide konkurentsivõimet ju reastab Tax Foundation, kes on Eestit, ma arvan, 13 aastat juba nimetanud kõige konkurentsivõimelisema maksusüsteemiga [riigiks]. Meie järgi on ka kiire arenguga riigid enda [maksusüsteemi] kohandanud. Ja me oleme olnud innovaatilised. Aga muidugi on need muudatused tänapäeval keerulisemad, ühiskond enam nii palju muudatusi vastu ei võta.

Tarbimismaksude eelis on see, et nad on laiapõhjalisemad, nad ei haava rahvusvahelist konkurentsi ja on kasvus neutraalsemad. OECD juhtiv maksuekspert – härra Aab, kui tohib teile otse vastata – on reastanud maksude mõju majandusele selliselt. Kõige negatiivsema mõjuga on ettevõtte tulumaks. Sellele järgnevad kohe tööjõumaksud, kus on ka tulumaks sees. Siis tuleb käibemaks, mida nad nimetavad majanduskasvu suhtes neutraalseks. Muidugi on sellest mõni aasta möödas ning inimesed vahetuvad ja sõnastused vahetuvad, aga üldjoontes on jäänud see kehtima. 

Ja viimasena siis kinnisvaramaks, mida nad nimetavad majandusele kasulikuks maksuks. Meil on ta maamaksu kujul, mis on päris kindlasti kasulik maks, aga te näete seda meelsust. Piiratud ressursi maksustamine on hea tema turu jaoks. Need, kellel seda ei ole, pääsevad sellele paremini juurde, ja need, kellel on, kaaluvad rohkem selle omamise kasulikkust, kui ilma maksuta nad seda teeksid. Pluss teeb ka riik neile kulutusi. 

Kinnisvaramaksu ettepanekut me ootame teilt pingsalt. Tulge kindlasti, valimisteks me arutame selle asja läbi. Sotside kinnisvaramaksu eelnõu, ma arvan, jõuab küll siia saali enne valimisi, kui te seda tahate. Minule teeb muret selle puhul lihtsalt see, et kuigi ma teoreetiliselt ei saa vaielda selle kasulikkuse üle, on see emotsionaalselt lihtsalt nii negatiivne [maks]. Ta ei genereeri ju rahavooge, ta on ainult kulu. Iga majaomanik teab, kui palju ta kulutab iga päev energiat ja ka raha majapidamise jaoks. Korteriomanik tunneb seda tegelikult vähem. Mul on hea värske võrdlus. Raha läheb kogu aeg: läheb laenu maksmiseks ja nii edasi. Panna sinna otsa veel [üks] maks – küsitav! 

Ma vaatan valuga neid vanu demokraatiaid, kus on vana kinnisvara, mis mitte midagi ei tooda, vaid ainult nõuab kulutusi. Kuidas nad hakkama saavad? Aga no seal on päratu rikkus. Meil päratut rikkust ei ole, et sa saad lihtsalt selle eest maksta. Ma ise sellist ettepanekut kinnisvaramaks kehtestada küll ei tee, aga ma olen teinud ettepaneku anda omavalitsustele õigus ise otsustada, kas nad koguvad maamaksu kodu alt või mitte. See on jälle õilis maksumuudatus.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eesti keele arendamine, lõimumine ning kohanemisprogrammid on jaotatud kahe ministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi vahel. Summad on miljonites, aga vastutus ja programmid on hajutatud. Sellest, et keelepoliitika elluviimine peaks toimuma ühe ministeeriumi haldusalas, on rääkinud mõlemad ministrid. Ja minu küsimus on, teades teie kirge eesti keele vastu ja teades teid kui ühte eestikeelse hariduse eest kõnelejat, mis on teie seisukoht keelepoliitika ühtse juhtimise alla viimise kohta. Kas see on olnud arutlusel valitsuses?

Aitäh! Et kiitustega jätkata, siis ma [ütlen, et ma] olen isegi selle ülemineku algataja. Aastal 2017 see algas. See oli täiesti agendast väljas, Riigikogus ei olnud mingit jälge, et keegi oleks tahtnud seda teha. Aga loomulikult ei ole ma selle läbiviimisel kuigi palju muu kui järelevalvega tegelenud. Põhitöö [tehakse] ikka mujal. Tegelikult spetsialistid kuskil oma ringkondades seda ju arutasid, lihtsalt poliitilisse päevakorda ega poliitikute ja Riigikogu teadvusse ei jõudnud kunagi, et see on võimalik. Aga nüüd on see olemas. 

Ma ei ole kindel, et administratiivne ümbertõstmine on vaieldamatu. Kui see ära kirjeldatakse, siis ma võib-olla saan kindlust [sellel teemal]. Aga üldiselt on keel ühtpidi kultuur, teistpidi on ta ka haridus. Isegi esimesi aineid tunnistuse peal meil on alati olnud kaks: eesti keel ja kirjandus. Üks on rohkem kultuuriga seotud ja teine on rohkem, kuidas öelda, grammatikaga või … (Hüüe saalist: "Kommunikatsioon.") Kommunikatsioon, ütled sa. No võib olla ka kommunikatsioon. Kommunikatsioon on mitmepalgelisem asi kui keel. 

Aga ei oska öelda, kas [ümbertõstmine midagi] parandab. Kui ma haridusministri ametit pidasin, me proovisime keeleõpet konsolideerida paremini eri ametkondadesse. Praegust seisu ei oska ma kirjeldada. Aga ma alustasin siin saalis [tööd], kui Eestis oli haridus‑ ja kultuuriministeerium. Siis tuli Jaak Allik pulti ja esitles nende lahutamist. Ja ma küsisin ühe oma harvadest rumalatest küsimustest, et miks te seda teete, keegi ju ei taha seda. Tegelikult tahtis küll, kuigi ma arvasin, et ei taha. Ta tegi selle mulle selgeks. Mulle meeldis see aeg selle poolest, et kogenud inimestelt sai küsida ja vahel sai nina pihta ka.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! See on väga hea, et toimetulekupiir tõuseb. Tõuseb 20 eurot, 10%. Noh, võiks ju öelda, et hilja ja vähe, aga tore, et natukegi. Tegelikult oleks pidanud see tõusma juba septembris, kui tulid küttekulud, aga tore, et nüüdki. See on ka tore, et on öeldud, et erihoolekandes töötajate palgad tõusevad. Kui palju täpselt, see selgub, aga on öeldud, et kuni 10%. 

Ma aga ei leidnud eelarvest [ühe probleemi lahendust]. Ja see võib olla minu viga, ma võib-olla ei osanud seda otsida või ei osanud seda leida. Tõesti, see materjal, nii nagu kolleeg Varro Vooglaid ütles, on niivõrd suuremahuline, et võtab ikka väga palju aega, et sellest üldse aru saada. Mina vaatasin vaid sotsiaalvaldkonna osa ja ma ei näinud seal erihoolekande probleemide lahendust. On tuhat inimest, kes on [praegu] kodus ja kellel on vajadus riikliku teenuse järgi. Ja see on tõesti riigi ülesanne. Me siin vaidlesime eile haridus- ja teadusministriga. Ta ütles, et see on omavalitsuse ülesanne. Miks ei ole sellele lahendust? Võib-olla on. Järsku te vastate.

Aitäh! Tuleks küsida sotsiaalministri käest, mis on tema prioriteedid ja kus eelarves tegelikult tema plaaniks [raha] on. Aga minu arust vananeva rahvastiku juures see on selline probleem, millele ei ole pikas perspektiivis lihtsat lahendust. See on pidev rahaline surve, pidev puuduolek. Me ei tea, kas on kunagi tekkimas [vastavaid] tehnoloogilisi lahendusi, aga vahetult inimese hooldamist vast niimoodi ei saagi väga [teha] tulevikus. Aga mine tea, ma ei tea seda. On teatud rahastamisprobleemid, mis jäävad, kui rahvastik on vananev. 

Aga mis puudutab toimetulekutoetust, siis mul on hea meel, et see siin on. See on muidugi ainult jäämäe veepealne osa. Inimese eluasemekulud, nii palju kui mina seda süsteemi tunnen, ju kaetakse eraldi. Küttekulude arvestus on minu arvates ka seal sees. Vabandan, ma ei ole ammu sinna sisse vaadanud! Aga meil toimetulekutoetus ikkagi äraelamist võimaldab. Elamiseks vajalikke kulusid kaetakse teistpidi.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Austatud rahandusminister! Tax Foundationi kõrge reiting ei aita Eesti inimesi. See teadmine varsti plahvatab. Kui vaatame Euroopat, siis näeme, et riik riigi järel läheb äärmuslaste ridadesse. Kui sellist poliitikat edasi ajada, siis me näeme seda kõike. 

Aga ma lihtsalt küsin. Tänases olukorras on riigi rahandus kehvas seisus. Meil on puudu igal pool, kas või erihoolekandeteenuste puhul, rääkimata sellest, et laene võiks hakata vaikselt otsast tagasi maksma. Ja seda võiksid aidata teha need inimesed, kes jõuavad seda [teha]. Aga nüüd on vastupidi, on tehtud 114 miljoni eurone kingitus kõige rikkamatele, kes seda ei oota. Kas te hetkekski ei kaalunud siin Riigikogus kõiki ridasid üle vaadates mingi kompromissina teha seda, et nihutada maksuküür 4000 euro peale, et need, kes saavad aidata … 

Teie aeg! 

… saaksid riigieelarvet parandada, ja need, kes vajavad abi, saaksid abi? 

Aitäh! Ma ei tea, seal oli päris palju asju, mida tuleks kommenteerida. See kõige rikkamate jutt ei ole adekvaatne. Maksuküür langes ju keskmise palga juurde ja õpetajad jäid üldse ilma maksuvabast miinimumist. Päästjad said seda üsna vähe, politseinikud isegi. Populaarsemad ametid ju said nöökida sellest. Ei ole mingit põhjendust sellisele süsteemile. See süsteem tuli ära parandada. 

Öelda, et kõige rikkamad seda saavad, on pehmelt öeldes küüniline. (Anti Allas ütleb saalist midagi.) Kuidas? (Anti Allas seletab.) Rääkisite jah, aga maksusüsteem on ka konkurentsiküsimus. Selleks, et meil Eestis tahetaks teha kallist tööd, tuleb hoida kõrgepalgaliste [palga] maksustamine konkurentsivõimelisena. Inimesed maksavad kordi ja kordi teistest rohkem ja ei peaks kogu aeg kuulama seda, et nad ei maksa. See ei ole ju tõsi! 

Teie esimees rääkis, et ettevõtjad peavad ka ühiskonda panustama. No sellised küünilised avaldused tegelikult ei ole abiks. Ma arvan, et see ajab inimesi ainult tülli. Ettevõtjad, reaalsed tööandjad maksavad erinevaid makse ja nad ei peaks kuulama sellist juttu. 

Aga ma ei tea, mida te selle äärmusluse koha pealt tahtsite öelda. Minu arusaamist mööda ei ole äärmusluse vohamise allikas mitte poliitika, mida meie siin ajame – muide, pool aega koos teiega –, vaid pigem agressiivne sotsiaalliberaalne kultuurivõitlus. Mina arvan, et ka EKRE teke on suuresti seotud selliste liialdustega. Hakati pidama lahinguid, mida pidada ei ole vaja, ja ärritati üles mingisugune seltskond, kes hakkas kohe ühiskonda lõhestama. USA-s on see täna ju eriti terav.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! No vot, selle riigieelarve tutvustus algas väga suurejooneliselt – 19 miljardi eest heldust ja hoolitsemist inimeste eest. Ma ei tea, vanasti öeldi ikka, et enesekiitus haiseb, aga Reformierakonna kognitiivne dissonants on viimasel ajal nii suureks läinud, et ma üldse ei imesta, et ministri selliseid suurushullustuslikke ajuvälgatusi siit lugeda saab. Aga allpool on jälle lahti kirjutatud see heldus ja hoolitsus niimoodi, et kuna Eesti tõstab oma kaitsekulu, siis samal ajal peavad oma unistusi edasi lükkama muud valdkonnad.

Me nägime, kuidas ERSO dirigent meeleheitliku väljaastumise korraldas, ja see ei olnud unistuste edasilükkamise pärast, vaid see oli meeleheide orkestrantide igapäevase hakkamasaamise pärast. Ja nüüd me teame ka, et ERSO-le raha ei leitud. Aga samal ajal tõstab Kaitseministeerium 88 miljoni eest palku ja värbab sadu töötajaid. Ainuüksi selle palgatõusu arvelt saaks ülal pidada 23 ERSO-t. Samuti me teame, et Kaitseministeerium ei saa hakkama raha kaitsevõimeks muutmisega. Olete te kindel, et muud valdkonnad peavad oma esmavajadusi – unistusi, nagu te ütlesite – edasi lükkama…

Teie aeg!

… samas kui teie poolt heldelt üle kullatud ei oska seda heldust viisakalt kasutada?

Aitäh! Muidugi, need on säravad hetked, kui te püüate minuti sisse panna kõik, mis te elust teate. Aga kõige suurem pettumus minu jaoks on see, et te ei saa üldse aru irooniast ja omistate mulle seda lauset tõsimeelselt. Ma tegelikult ironiseerisin hoopis teiste inimeste kallal, keda siin saalis on ikka aegade jooksul olnud.

Aga teine asi, mida ma tähele panin, on see, et te ei ole nõus kaitsekulude tõusuga. Paneme kõrva taha, jätame meelde! Ma lugesin sotsiaalmeediast eilegi väga vapustavat teksti teie juhtiva liikme kohta, kes kiitis Venemaad ja rääkis sellest, kuidas sakslased lähevad massiliselt sinna elama, sest see riik hoolitseb oma inimeste eest. 

Neid tähelepanekuid on veel, aga mina küll soovitan meelde tuletada eesti keele õpetaja õpetuse: püsige teemas, küsimus olgu küsimus, jutul olgu algus ja ots. Siis saavad kõik aru, mida te kirjutate, ja võib-olla saate ka hea hinde. Aga ma pean kogu aeg välja sortima, mida te siis tegelikult üldse tahtsite teada ja kas te tegelikult tahtsite [midagi] teada või te tahtsite lihtsalt teada anda. Paraku te annate teada, ja liiga palju enda kohta. (Saalist räägitakse.)

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Olen väga palju või suhteliselt palju väliskomisjoniga käinud erinevates riikides visiitidel ja näinud paljusid [Eesti] saatkondasid üle maailma. Paraku tuleb tõdeda, et enamik nendest on halvas olukorras, nad vajavad remonti hädasti, mitmel ei ole turvasissepääsusid ja tegevusvahendeid on liialt vähe, et esindada Eesti huve, Eesti majandust ning sõlmida majanduskokkuleppeid ja nii edasi. Nii et rahavajadus on tegelikult suur. Aga me näeme hoopis seda, et Välisministeeriumi eelarvet vähendatakse. Samal ajal suurendatakse kummalisel kombel arengu- ja humanitaarabi [vahendeid]. Kas tõesti ei ole Eesti esindamine oluline? Tegelikult võiks ju abirahasid …

Teie aeg!

… mitte suurendada, vaid suunata nad meie välissuhtluse arendamisse.

Aitäh!

Aitäh! Humanitaarabi on üks väga humaanne valdkond, kuhu Eesti panustab tegelikult häbematult vähe. Me oleme ümber seadnud oma prioriteete nagu teisedki vabad riigid ja sihime [abi] rohkem, ütleme siis, lähematele ja meie suhtes olulisematele riikidele. 

Mul jäi tõesti ERSO teema kommenteerimata. Tegelikult vist oli küsimus see, miks ERSO raha ei saanud. Ma ei leia seda numbrit, aga minu andmetel ERSO sai lisaraha, nad lihtsalt ei olnud rahul. Meie kultuuri rahastamise krooniline probleem on see, et me kulutame SKP kohta kogu aeg kas kõige rohkem või oleme seal tipus. Meist rohkem kulutab Euroopas vahel Ungari, aga üldjoontes me kulutame Euroopa keskmisest kaks korda rohkem SKP kohta, aga rahulolematus on ikka meeletu. Ja tegelikult on see lõputu. 

Rahandusministri otsa ei saa sellise pilguga vaadata [ja küsida], miks ERSO raha ei saanud. Kultuur saab proportsionaalselt väga palju raha, ta on eelisvaldkond. Kultuuritöötajad said minu arvestuse järgi 7,5%‑lise palgafondi kasvu. Omavalitsused tõenäoliselt panevad oma osa juurde. Kogu imetluse juures, sellised avaldused ju raha juurde ei too, eks ole, küll aga sunnivad ümber lükkama vale, et raha ei ole juurde antud. 

Aga jah, kaitsekulusid me tõstsime ikkagi suures üksmeeles. Ma ei tea, kui palju siin saalis on veel neid, kes on nõus sellega, et kaitsekulusid ei tohi tõsta, ja [usuvad], et sakslased kolivad Venemaale, sest seal on parem elu. Aga seal ukseäärses parteis on neid paraku väga palju.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahandusminister! Tervisekassa kuulutas 10. septembril välja riigihanke: juhatuse esimehe värbamise teenus, mille maksumus ilma käibemaksuta on 35 000 eurot. Tänase 24%-lise käibemaksumäära puhul lisandub sellele 8400 eurot käibemaksu ehk hanke kogumaksumus on seega kuni 43 400 eurot. Hanke kirjelduste kohaselt on Tervisekassa juhatuse esimehe põhiroll tagada süsteemi jätkusuutlikkus, usaldusväärsus ja innovaatiline arendamine, et tagada maksimaalsed rahvastiku tervisetulemid olukorras, kus rahvastik vananeb, ja nii edasi. 

Te otsite Tervisekassale pea 45 000 euro eest juhatuse esimeest, kelle ametikirjelduses ei ole kordagi seda, et kassa tegutseb kindlustusseltsina, mille ülesanne on ennekõike tagada ravikindlustusteenus kindlustatud isikutele. Tervisetulemite tagamine on tegelikult Sotsiaalministeeriumi ja parlamendi ülesanne. Kuidas saab õigustada Tervisekassa poolt kümnete tuhandete eurode kulutamist uue juhi värbamise konkursile, mis ei sõnasta juhile isegi Tervisekassa peamist seadusjärgset ülesannet ravikindlustuse pakkumisel, kui parlament riigieelarvega ei kavatsegi anda kassale vahendeid, mis oleks tema ülesande täitmiseks piisavad?

Oi jah. Enne te küsisite, miks Tervisekassa kulutab rohkem, kui teenib. Nüüd ütlesite vastupidi, et tegelikult tuleks raha juurde anda. Ma sain aru, et te kritiseerisite enne defitsiidi suurust, see oli teie otsene jutt. Aga tere tulemast! Professionaalne juhtimine niimoodi käibki, et professionaalid teevad personalivalikuid, mitte ei otsusta seda parteid. See aitab hiljem võib-olla ära hoida kompromiteerida võivaid vigu, aga ka omakasupüüdlikke otsuseid. Otsus langetatakse nende professionaalide töö tulemusena, kes tegelevadki heade juhtide otsimisega. Kui me igaüks võtaksime [Tervise]kassasse [tööle] oma tuttavad, siis see näeks halb välja, ja kui midagi halvasti läheb, siis loomulikult oleksime meie süüdi. 35 000 eurot viie aasta jooksul või veelgi rohkem – see on tegelikult väga väike raha ja ei otsusta kuidagi võrreldavalt Tervisekassa tööd kui hea juht.

Nii. Henn Põlluaas, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Kas see on normaalne? Ma esitasin küsimuse meie Välisministeeriumi eelarve kohta ja ütlesin, et meie saatkonnad lagunevad üle maailma, vajavad hädasti remonti ja vajavad tegevuskulusid juurde, et Eestit esindada, meie majandussidemeid arendada, kuid Välisministeeriumi eelarvet vähendatakse ja samal ajal suurendatakse selles suures rahanappuses humanitaar- ja arenguabi. Kusjuures riigieelarves ei ole poolt sõnagi selle kohta, kuhu, kellele ja kui palju kavatsetakse anda. Ja minister vastab ainult ühe lausega, et humanitaarabi on väga oluline. Kuulge, see on ju irvitamine Riigikogu liikmete üle ja täielik ignorantsus mitte vastata esitatud küsimustele! Kas te palun saate teha ministrile märkuse, et see on ebanormaalne ja Riigikogu mitteaustav?

Aitäh küsimuse eest istungi juhatajale! Kuulasin ka küsimust ja minister ütles, et me anname vähe abi. Tema ütleb seda, mis on eelarves kirjas. Võib-olla saab ta järgmistele [küsimustele] vastamise ajal puudutada seda, miks on välisesindustes raha puudujääk ja kust seda juurde leida. 

Lauri Laats, palun! Ei ole teda. Siis on Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Jaa, konjunktuuriinstituudi teema juures ma jään teiega kindlasti eriarvamusele. Siiski on nii, et sõnumitooja peksmine ei anna nagu midagi, kui te ise olete juhterakonnana mitmetes valitsustes loonud olukorra, miks konjunktuuriinstituut peab sellist sisendit ja infot välja andma. 

Aga nüüd see küsimus, mis vastamata jäi, oli siiski see: kuidas te prognoosite 2026. aasta eelarve [vahendite] võimalikku ülekandmist 2027. aastasse? Me teame, et 2024. aastast kanti 2025. aastasse üle 2,27 miljardit. Miljardit! Tegevused olid pooleli. Ja piirmääraga vahendeid [kanti üle] 584 miljonit, mis on väga suur summa. See näitab tegelikult eelarve planeerimise ja koostamise kehva kvaliteeti. Kas teil on lootust või saate meile kinnitada, et ministeeriumid on uut eelarvet paremini planeerinud ja järgmine aasta ei ole nii suuri summasid vaja üle kanda?

Aitäh! Ma vastasin, et me oleme planeerimist püüdnud kogu aeg paremaks teha. See, et ülekandmine on läinud lõdvemaks, ei olnud meie valitsuse otsus, see oli Ratase valitsuse otsus. Aga sellel olid omad põhjused, ma ei kritiseeri seda. Me sel aastal esitame teile kärpe-eelarve, mis võtab ülekandmisi vähemaks, kulusid vähendatakse. 

Aga ongi keeruline planeerida paljusid asju ja ongi võimatu Rahandusministeeriumil lõpuni kontrollida, et ministeeriumid oma plaane liiga suurelt ette ei võtaks, võrreldes võimalustega neid aasta jooksul ajaliselt ja tehniliselt realiseerida. 

Aga jah, ma ei ole kedagi peksnud. Ülekohtune on sõnumitoojaks nimetada inimest, kelle missioon [võiks] olla koguda ja esitleda objektiivset informatsiooni, aga kes seda sihikindlalt moonutab.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Suur pilt on majanduse vaates kehv, ütlesite te pressikonverentsil. See on number üks. Soovikski aru saada, millest te oma järeldused olete teinud, mis vaatest me täpselt räägime, kui pikast vaatest. Teine [teie ütlus pressikonverentsilt on see, et] eelarve läheb veelgi läbipaistmatumaks. Sooviks ka selle kohta selgitust, mida te selle all täpselt mõtlesite. Kolmandaks, teie väljaütlemine ERR-i "Aktuaalse kaamera" uudistes. Te kommenteerisite valitsussektori defitsiiti, mis on 4,5%, ja ütlesite, et 2027. aastal läheb keeruliseks ja ei saa välistada seda, et täiendavad maksutõusud võivad tulla päevakorda.

Aitäh! See, mida ma olukorra hinnanguga seoses ütlesin, on loomulikult ikkagi [mingis] kontekstis. Ei ole mõtet üksikute lausete alusel oma küsimusi üles ehitada. Kolm asja. Mul ei ole isegi pastakat, et üles kirjutada, kuidas te seda täpselt sõnastasite. Aga kui te nüüd klassikute teoseid kogu aeg töötlete, siis katsuge mõtestada, mida ma tegelikult ütlesin. Majanduse olukorra kirjeldus järgnes sellele lausele, kus ma ütlesin, et olukord on kehv. Siin on kindlasti peamine olnud sõja mõju ja inflatsiooni kõrge tase, mis on meid pärssinud. Ja kõik teised fraasikesed ka. Esitage need ükshaaval ja ma annan teile parema vastuse kui siis, kui ma kolme kaupa [ütluseid kommenteerin].

Margit Sutrop, palun!

Austatud minister! Lugupeetud eesistuja! Kui lugeda eelarvet, siis on mul väga hea meel, et seal on palju häid uudiseid kõrghariduse jaoks. Kõrgkoolide tegevustoetus kasvab 10,6%. Tõsi, see pole päris 15%, mis kokku lepiti, aga siiski väga hea uudis. Tuleb ka doktoriõppe reformi raha juurde, 13,7 miljonit, täiendavad doktoriõppe kohad – tõesti väga head uudised! Hea on ka see, et tudengid saavad võtta rohkem pangalaenu. 

Muret teeb kaks asja. RES-is on ette nähtud langus 2027. aastal, praeguse seisuga 6 miljonit. Ja teine: sellesama languse valguses võib arvata, et ülikoolid hakkavad tegema jälle arutelusid selle üle, et õppemaks sisse viia. Samal ajal on tudengite toimetulek tegelikult ikkagi päris raske, 7000 üliõpilast saab igal semestril toimetulekutoetust. Kuidas teie näete ette, et see arutelu peaks edasi minema? Ülikoolid kindlasti selle üle rõõmsad ei ole, et aastal 2027 see …

Teie aeg! 

… tõus mitte ainult ei peatu, vaid tegelikult tuleb langus ja üliõpilased samal ajal õppemaksu maksta ei suuda. Mida me siis teeme?

Aitäh! Kõrgharidusele on antud üsna pimesi katteta lubadus igal aastal 15% raha juurde anda. Sellised nihked, ja mitmes valdkonnas korraga, ei ole tegelikult jätkusuutlikud. Nii et ma saan aru, et juba on seda ambitsiooni maha võetud. Õppemaksu sellisel taustal, kus on tõesti valdkondadeülesed rahastamisprobleemid, ei ole patt arutada. Soovitan mingi optimaalne mudel välja pakkuda. Eesti on sellega minevikus hakkama saanud ja selle uuesti tegemine ei ole patt, seda saaks ka paremini teha. Lihtsalt eeldada, et raha tuleb juurde nii palju, kui küsitakse, ei [saa]. Aga see pikk vaade RES-is – ma kahtlustan, et languse puhul on tegu järgmise Euroopa eelarveperioodiga ja loomupäraselt pole Euroopa rahastust sinna veel kirjutatud. Ma arvan, et see on üks suur põhjus, miks nelja-aastane pilt on suhteliselt, ütleme niimoodi, mitteammendav.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kuues aasta läheb tegevuspõhist totrust, nagu mõned klassikud ütlevad. Aga püüdes teemas püsida, võtame mõõdikud ette. Nende mõõdikute mass ja sisutühjus on muljet avaldav, vähemalt minu silmis. Aga ma tahaksin mõista. Kas sa oled vaadanud, mis mõõdikud seal tegelikult on, ja kuidas sa hindad nende mõttekust? Kui palju on ametnikud selle peale kulutanud oma aega ja raha, et neid mõõdikuid luua? Eelmise aastaga võrreldes on neid rohkem, aga mulle tundub, et paljud on sisutühjad. Lihtsalt mingid numbrid on pandud kusagile. Milline on sinu kui rahandusministri hinnang nende mõõdikute müriaadile?

Aitäh! Ka riigi toimetulekut tuleb kuidagi proovida mõõta. Kvalitatiivselt ja numbriliselt seda tehakse. Seda soovitavad meile, nagu juba öeldud, nii IMF kui OECD. Seda soovitavad ka edumeelsete riikide eeskujud. Me oleme sinnapoole pürginud, saanud selles protsessis märksa paremaks. Ka teie valitsus on teinud tegevuspõhiseid eelarveid. Mina arvan, et tagasiteed vana aja arvepidamisele kuluartiklitega ei saa olla. Eelarve [tuleb] siduda strateegilise planeerimisega, nii ta peabki olema.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Eelarve defitsiit 4,5% on kahtlemata suur number, aga oponendid unustavad selle juures ära, et selle peapõhjus, et mitte öelda pool sellest, on tegelikult kaitsekulude suurendamine. Ma rõhutan, et just nimelt suurendamine 2026. aasta eelarves rohkem kui 800 miljoni euro võrra. Ja see 800 miljonit, natukene peale, ongi tegelikult 2% SKP-st. Ehk kui me ei oleks kaitsekulusid suurendanud ehk oleks jätnud need samale tasemele, mis need olid aastal 2025, oleks tegelikult eelarve defitsiit olnud 2,5%. Kas minu rehkendus on õige? 

Ma kõiki numbreid ei jõudnud läbi kaaluda, aga põhimõtteliselt teie vaatenurk on õige, välja arvatud see, et kriitikud unustavad. See on valesti. Kriitikud ignoreerivad seda meelega, sest neil on vaja midagi muud esile tõsta. 

Eksitav on selle aasta defitsiidi suuruse võrdlemine, sest tegelikult eelarve tehti ju 3%-lises miinuses. Kui olukord paranes, siis väga palju püüdsid nad seletada, et tegelikult olukord ei ole üldse parem ja siin on ühekordne mõju. 

Jah, see vastab küll tõele, et selle aasta seis on natuke ühekordsetest [asjaoludest] moonutatud. Üldiselt, struktuurselt on paariprotsendine miinus ikkagi tõsiasi ja kui me paneme sinna paar protsenti kaitsekulusid otsa, siis tulebki see 4,5 kokku. Samal ajal tõmbab riik koomale. Meil on paljud asjad, mis ei ole lihtsalt kärbitavad, nagu siin mainitud tervishoid või ka pensionid. Pensionide indekseerimine on elementaarselt vajalik, et inimeste ainust sissetulekut hoida proportsioonis üldise ühiskonna toimetulekuga.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kui lubate, siis minu küsimus on kaheosaline. Kõigepealt, 17. septembril oli ERR-is uudis, kus minister Terras ütles, et ühistranspordi baasrahastus kasvab järgmisel aastal 54 miljoni euro võrra. Hiljem ta ise kirjeldas, et lisataotluses on 12 miljonit. Mu küsimus ongi, kas see vahepealne summa, mis oli riigieelarvetes – ma saan aru, et COVID-i ajast oli see sama, oli valitsuse reservis ja seda aeg-ajalt tõsteti – läheb baasi sisse või on minister Terras lihtsalt segaduses.

Teine osa küsimusest, kui lubate, puudutab konkreetselt Elroni. Riigieelarve seletuskirja lisas 3 on kirjas, et 48,5 miljonit pluss 4,5 miljonit eurot on ette nähtud dotatsiooniks reisijateveo ja liisingute eest maksmise jaoks Elronile. Aga ühistranspordiprogrammi järgi peaks 2026. aastal olema see summa 46,7 miljonit. Kas te oskate aidata saadikut ja öelda, milline see õige number Elroni kohta võiks olla?

Aitäh!

Aitäh! Väga hästi ei oska. Ja ma üldse ei oska kolmandate isikute tsitaatide põhjal [öelda], kas nad seda tegelikult ütlesid, mis kontekstis ja mida nad mõtlesid. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, ega me valitsuse teemal … Ma saan aru, et … (Saalist küsitakse: "Baas kasvas või ei kasvanud?) Baas kasvas, seda võin ma öelda. Aga ma proovin siis täpseid numbreid natukene lisada. 

Ühistranspordi korraldamisse läheb 178,1 miljonit. Ühistranspordi korraldamise teenuste kulust on [osa] dotatsioonid bussi-, rongi-, parlaeva- ja lennuliiklusele, mida rahastatakse riigieelarve vahenditest. Dotatsioonist 45% on maanteetranspordile, 32% on raudteetranspordile ja ülejäänud dotatsioon on vee- ja õhutranspordile. 

Mis veel? Rahastuse vajadus suureneb 4–6% aastas. Ja mis seda mõjutab? Tehnilise Järelevalve Ameti kehtestatav raudtee jooksva aasta taristutasude tõus, saarte liinide ja sadamatasude tõus, Tallinna Lennujaama kehtestatav regionaalsete lennujaamade kasutustasude tõus, muudatused muidugi ka maksudes ja lepingute indekseerimine. Mis ma teile veel ütlen? Umbes 50 miljonit tuleb 174-le piletitulust juurde ja nii edasi.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Härra rahandusminister! Ükskord meie omavahelises vestluses ütlesite mulle, et te ei ole niivõrd numbrite ja Exceli mees, kuivõrd ideede mees ja Wordi mees, jah. Ma siis mõtlesingi, et ma ei küsi niivõrd numbrite ja selle konkreetse eelarve kohta, vaid ideede kohta. Te täna päris jõuliselt kritiseerisite konjunktuuriinstituudi juhti ja ka kaupmehi poodide ehitamise eest ja nii edasi. Ma nüüd küsingi ideede kohta. Kui te saaksite vabad käed ning saaksite riigielu korraldada ja riiki juhtida, siis kuidas te need probleemid lahendaksite, millele te ennist tähelepanu juhtisite? Konjunktuuriinstituudi juht on liialt kriitiline valitsuse suhtes ega käitu nii, nagu teie tahaks, et ta käituks. Kuidas te siis selle asja korraldaksite, et selliseid teie jaoks ebameeldivaid nähtusi ei oleks?

Aitäh! Selgitamine on Wordi mehe jaoks ikka kõige põhilisem relv. Ma selgitan, et ma ei ole poole sõnagagi kaupmehi kritiseerinud, ma kirjeldasin nende konkurentsi. Nad on seda ise öelnud. Ma arvan, et Selveri ärijuht ütles seda kõige selgemalt, aga ta pole kaugeltki ainus. Ja põhiline, millest mu seisukohad tulevad, on ikkagi analüüsid. 

Kaubanduspindade peaaegu kahekordistamine umbes kümne aasta jooksul – ma räägin praegu mälu järgi, mul on täpsemad numbrid pigem silmamälus –, mitte 100%, vaid 50% ehk poolteisekordistamine, jõuab hindadesse. Aga see on konkurentsi iseloom, see ei ole kriitika kaupmeeste kohta, ma ei kavatse sinna mingil juhul sekkuda. 

Konjunktuuriinstituudi kohta küsisite teie. Teie fraktsioon küsis ja ma pidin vastama. Kindlasti ei saa seda, mida ta teeb, nimetada sõnumi toomiseks. Ei saa nimetada ka majandusekspertiisiks seda, mille ta esitas siin Riigikogule. See on piinlik, et Urmas Reinsalu ta siia tassis ja vist tassib ka komisjonidesse. Päriselt ka!

Mina ei saa riiklikult juhtida kaubanduskoda, aga kui tema tahab rahastada instituuti, kes tegelikult eksitab ja majanduse meeleolusid räägib halvemaks, kui need on, ja teeb ilmselgelt metoodilisi vigu, siis see on tema kulu. Aga see, mida mina teen, on statistika parandamine, ja see on pikem jutt. Seda ma ka teen. Ma arvan, et poole aasta jooksul ma võin täpsustada, kuhu me oleme jõudnud. Statistika parandamine, sealhulgas tarbijauuringute parandamine ning tarbijahinnaindeksi ja inflatsiooninumbri parandamine – see on mu südameasi. Ma olen erialaliselt selles väga sees. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No teie erakonnakaaslane Toomas Kivimägi mõne hetke eest osutas siin opositsioonile ja ütles, et nad justkui unustaksid ära, et suurem osa eelarve kasvust ja võetavast laenust läheb ju riigi kaitsekulutuste finantseerimiseks. Ei, me ei unusta seda ära! Mina vähemalt kindlasti ei unusta seda ära. Aga küsimus on hoopis muus. Küsimus on esiteks selles, kas selline kulude kasv on meile tegelikult riigirahanduslikult jõukohane. Seda võib vägagi lihtsasti õigustada igasuguste hästi kõlavate loosungitega, et me paneme riigikaitsesse [raha, ja küsida,] miks te seda kritiseerite. Aga teie olete tõesti läbi aastakümnete silma paistnud just sellega, et te olete noominud üle oma võimete elamise eest ja öelnud, et see lõpeb halvasti. Nüüd me näeme, et see üle oma võimete elamise tempo kasvab üha kiirenevalt. 

Teine probleem on ju see, et mina näiteks teie asemel oleksin küll väga ettevaatlik sellega, et suunata niivõrd suurt lisaressurssi riigikaitsesektorisse olukorras, kus Riigikontroll on hiljuti välja toonud, et raha kasutamisega on seal väga tõsised probleemid. Kas te ei ole mõelnud öelda, et teate, mina rahandusministrina ei saa leppida sinna miljardi lisaraha suunamisega …

Teie aeg!

… kuni ei ole näha, et seda raha kasutatakse vastutustundlikult ja kontrollitult?

Aitäh! Ma sisuliselt olengi sellist asja öelnud. See on väga tore, et meil on üksmeel. Tegelikult ju tuldi minu juurde sisuliselt [sooviga saada] 2 miljardit lisa, et teeme praegu rohkem, pärast saame vähem teha. Mina ei olnud sellega nõus. Ma rääkisin … Noh, ma ei hakka näpuga näitama, inimesed saavad ise … Aga niimoodi need vaidlused käivadki. Rahandusminister ütleb, kus on piirid, ja mina ütlesin: "Neli ja pool on absoluutne piir, kuna me peame sellest ka välja tulema. Ära tule rääkima 12%‑lisest per SKP-st." On räägitud 9%‑st, on räägitud 12%‑st. See ei ole realistlik. Rahandusminister suhtleb väga paljude inimestega. Eks te võite aimata, mis tasemel see asi on. 

Siin on väga palju tsiteeritud sõjalist nõu justkui seadusest kõrgemat asja – see on üks probleem. Urmas Reinsalu siin täna [küsis], kuidas valitsus ei löögi kulpi sõjalise nõu [andjatele]. Need asjad ei käi niimoodi. Valitsus ütleb, mis ta sõjalisest nõust suudab ellu viia, võrreldes muu nõu ja analüüsiga. Ja see, et ta tegi korraga 5% ja rohkem SKP-st, on väga suur hüpe, millest väljatulemine on muidugi erakordselt keeruline. Rahandusministrit kindlasti selline eelarvepilt ei rõõmusta, aga loodame, et maailm paraneb selle tõttu.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Te tõite oma kõnes välja, et kõige halvem meeleolu on hetkel tarbijal ja et ülemäära halb ja üldine negatiivne meelsus ühiskonnas on kindlasti tarbijaid pidurdanud. Seejuures te olete mitu korda maininud, et see on tegelikult küsitluse läbiviija ja tema metoodika probleem. Probleem on näiteks konjunktuuriinstituudi esimehes, et ta selliseid andmeid välja toob. 

Aga ma loen Rahandusministeeriumi viimast prognoosi, analüüsi. Seal on samuti välja toodud, et tarbimise languse põhjuseks on sissetulekute ostujõu vähenemine ning väga madal tarbijate kindlustunne, mis ei näita paranemise märke. Vaatamata keskmise brutopalga kasvule jääb maksudejärgse netopalga kasv hinnatõusule oluliselt alla ning säästude kasutuselevõtuks pole praegu piisavalt julgust või võimalust. Kas teie hinnangul Rahandusministeeriumi analüüs on adekvaatne ja kuidas seda olukorda paremaks muuta?

Kui need sõnastused seal on, siis ma käiks sellest punase pliiatsiga üle, sest rääkida olulisest keskmisest allajäämisest on vale. On inimesi, kelle oma jääb alla, kelle palk ei tõuse ja kellele 5%-line inflatsioon, isegi 3%-line inflatsioon tähendab reaalpalga langust. Aga keskeltläbi jääb reaalpalga [muutus] nulli lähedale koos euribori languse ja reaalpensionide kasvuga. Kokkuvõttes peaks kodanike kätte saadav raha endiselt prognoosi järgi tänavu suurenema, rääkimata sellest, et ta on aastaid suurenenud. 

Ma vaatan, kas ma leian kiiresti üles täpsustuse teie etteheitele. (Lehitseb pabereid.) Ah, vist ei ole mõtet otsida. Ühesõnaga, need näited, mis puudutavad kindlustunde statistikat. Ka meie kajastame neid andmeid ja rahandusminister kasutab neid, aga konjunktuuriinstituudi väline kommunikatsioon jätab sihukese pahatahtlikkuse mulje. Näiteks ei ole ma tema suust kuulnud, et teenuste kindlustunde näitaja on viimase 43 kuu kõige kõrgeim või et kaubanduses on tegelikult 12 kuuga [toimunud] muutus +74. Ta on küll negatiivne, aga ta on paranenud. Ehituse tase on küll 9,8, aga muutus 12 kuuga on +10%; tööstuses tase on küll –10,8, aga muutus 12 kuuga on +2. Me ei ole kuulnud konjunktuuriinstituudist selliseid ülestunnistusi. Ainult kogu aeg üks materdamine, halvustamine. 

Aga majandus on emotsionaalne valdkond. Kui tarbijale kogu aeg sisendada, et tal läheb kehvemini, siis ta kindlasti tõmbab tarbimist tagasi. See mõjutab majandust ennast ja ta tunnebki ennast ebakindlamalt. See konkreetne muudatus, mis tehti metoodikas, seisnes näiteks selles, et mindi üle telefoniküsitlustelt veebiküsitlustele. Ja sel ajal toimus järsk langus – no seda on eksperdid seletanud. Aga inimene ei võta kuulda targemaid inimesi, kes metoodiliselt võiksid talle nõu anda. Ta ei võta seda [nõu vastu], vaid läheb ennast õigustama. See on viga! Nii ei tohi, riik ei tohi põhineda valeandmetel.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Me siin täna arutame riigieelarvet, kuid ma ei saa aru, mida me siin lõpuks ikkagi teeme. Te heietate ja räägite vahelduseks oma elulugu. Mina küsisin ERSO rahastamise kohta, no vastuseks sain taas kord hurjutusi. Teile ei tulnud meeldegi, et ma ERSO kohta küsisin. Pärast hakkasite Põlluaasale vastates mulle vastama. Vaadake, kirg tapab mälu, aga teie vanuses ei peaks see enam niimoodi olema. Katsuge ikka oma prioriteedid selged hoida. Me ei küsi ju nii pikki küsimusi, et ei jõua meeles pidada, mida küsitakse. 

Teie parteikaaslased on kollektiivselt käinud teile toetavaid küsimusi esitamas. Te olete ka neile vastates jänni jäänud. Ei ole majandus kasvamas, ei ole helget tulevikku. Laenurahaga hoiate vaid mingit kuvandit veel püsti. Kui numbreid vaadata, siis tegelikult [on aru saada, et] kõik maksutõusud tapavad majandust ja ettevõtlust. Autoärist ma üldse ei räägi: uute autode müük on 40,3% kahanenud, kasutatud autosid ei müüda üldse, sest registreerimismaks on juba nii suur. 

Teie aeg!

Tundub, et ettevõtluse olukord siiski ei toeta teie helge tuleviku juttu. Või kuidas?

Aitäh!

Aitäh! Ma vaatasin, kuidas teie abikaasa läks teie kõrval halliks, kui te rääkisite, et ma olen liiga vana teie jaoks. Aga probleem ei ole selles, et ma unustaksin. Mulle öeldakse vahel, et mul on absoluutne mälu. See ei ole tõsi. Tõesti! Aga mulle ei meeldi sihuke täiesti struktuuritu jutuvada, mis on paberile valmis pandud ning mis on tänitav, süüdistav ja valetav. 

Ma mõtlen ükshaaval, mis mind kõige rohkem häirib. Aga tegelikult on ju väga küsitav, mida te üldse küsisite. Näiteks maksutõusud – ma rääkisin just maksulangustest. Te räägite mingist helgest tulevikust – ma ei ole kuskil rääkinud helgest tulevikust, ma räägin prognoosidest, mida ei tee mina, vaid mida teevad sõltumatud autoriteedid. Leppige sellega! Ja leppige siiski sellega, et ega koolis ei pandud teile ilmaasjata kirjandi eest kehva hinnet. (Saalis räägitakse.) Ma ei usu seda! Teil oli väga nõrk õpetaja sel juhul. (Juhataja helistab kella.) 

Püsime teemas!

Jaa, aga te ei suuda terviklikku, seostatud juttu minuti jooksul esitada ega lõpetada seda küsimusega. Ma pean veel kord tulema … Te ei saa mulle ette heita! Te ei saa mulle ette heita, et ma ei vastanud kogu sellele jutuvadale.

(Saalist hõigatakse midagi.) Jääme teema juurde, härra Poolamets! (Anti Poolamets räägib.) Anti Poolamets, palun kuulame ettekandjat! Härra Poolamets, laseme ettekandjal rääkida. (Anti Poolamets: "Häbi on sind kuulata!") Härra Poolamets, laseme ettekandjal rääkida. (Anti Poolamets räägib edasi.)

Saate küll ära minna. Kui on häbi, siis minge ära! 

Kuulame ministri lõpuni! Jah, härra minister! (Anti Poolamets räägib edasi. Jürgen Ligi naerab vaikselt.) Nii, küsimus sai ministrilt vastuse. Peeter Ernits tahab protseduurilist [küsimust esitada].

Hea juhataja! Protseduuriline küsimus. Palun lõpetage rahandusministri, kes peab ennast klassikuks, üleolev kolleegide solvamine. Ta naeratab, peab ennast impeeriumi valitsejaks ja ainsaks nägijaks ning solvab, [solvas] nii eile kui ka täna. Palun tehke seda! Lõpetage ära! Ta võib muiata, mis tahab, aga …

Aitäh teile, Peeter Ernits! Meil on õigus küsida ja minister vastab. (Saalist öeldakse midagi.) Meie küsime ja minister vastab. See kõik jääb stenogrammi kirja. Nii, Mart Helme, protseduuriline küsimus.

Mul on ka protseduuriline küsimus. Mulle jääb arusaamatuks, mis siin saalis praegu toimub. Kas siin toimub küsimustele vastamine – vastuseid siin ju ei ole – või toimub küsijate ja isegi kõrvalseisjate, kes ei ole parajasti küsijad, solvamine ja sildistamine? Minu arvates ei ole praegu teemaks Mart Helme vanus, füüsiline seisund või tema vahekord Helle-Moonika Helmega. Meil on teemaks riigieelarve esimene lugemine. Või saan ma millestki valesti aru?

Te saate täiesti õigesti aru, et meil on riigieelarve esimene lugemine ja on ministrile küsimuste esitamise aeg. Igal Riigikogu liikmel on kaks küsimust. Henn Põlluaas saab esitada küsimuse.

Aitäh! Mulle tundub, et ministril on tõesti raskusi arusaamisega, mida talt küsitakse. Kui ma küsisin talt Välisministeeriumi eelarve kohta, hakkas ta rääkima hoopistükkis ERSO-st. Ma küsin siis nüüd uuesti, miks vähendatakse Välisministeeriumi eelarvet, kui Eestit on tänases geopoliitilises olukorras ülioluline esindada igal pool üle maailma. Meie välissaatkonnad lagunevad, vajavad hädasti remonti, neid oleks vaja tegelikult juurde, nad vajavad rohkem tegevusvahendeid, et Eestit esindada ja majandussidemeid luua, aga selle asemel samal ajal suurendatakse humanitaar- ja arenguabi teistele riikidele. Kas tõesti Eesti huvide esindamine maailmas ei ole enam üldse oluline? Miks käitutakse nii? Ja ma palun sisulist vastust, mitte mingisugust eelmisele või üle-eelmisele või kellegi teise küsimusele vastamist. Ma ei aktsepteeri seda, kui te hakkate jälle mulli ajama.

Aitäh! Teie aeg!

Palun vastust konkreetselt Välisministeeriumi eelarve kohta!

Aitäh! Kui küsija ei aja mulli, siis mina kindlasti ei aja. Ma lihtsalt täitsin teile vastates ühte lünka, mis puudutas ERSO-t. Tal oli nii palju väiteid, nii palju küsimusi ja (Hüüe saalist.) nii [pikk] jutt paberile valmis pandud. Seda oli võimatu tervikuks pidada. Lihtsalt üks detail jäi välja, ma parandasin. 

Ma tegelikult oleks tahtnud kokku võtta selle ürituse täna siin sellega, et [arutelu] on olnud väga viisakas, küsimused viisakad, aga no lõpp on natuke ära vajunud. Kuna te tegelikult ju enam ei peaks ennast tundma uksepoolsesse ritta kuuluvat, võiks teie toon juba olla natukene isamaalisem. Ma võin kiita, et enamus Isamaa küsimusi olid viisakad ja asjakohased.

Härra minister, püsime teemas, praegu oli Põlluaasa küsimus.

No kui tulevad süüdistused, siis ma pean ju nendele kuidagi reageerima, et oleks arusaadav. 

Aga Välisministeeriumi kohta ma vastasin ka. Välisministeeriumi eelarve detaile te … Noh, miks? Esiteks pole raha, kõik ministeeriumid kärbivad. Teiseks, Välisministeerium on saanud eeliskohtlemist, saab teatud asjadeks ka lisaraha. Kui [ministeeriumi] valik on humanitaarabi, siis see on väga humaanne valik. Me ei peaks nii väiklaselt asja ajama. Vanasti Isamaa Erakond sai aru, et välismaal esindatakse Eestit ka sedapidi, et näidatakse oma empaatiat ja võimet aidata endast nõrgemaid. 

Aga ma vastasin ka, et meie välisabi struktuur on muutunud hoopis, kuidas öelda siis, nahalähedasemaks, et me aitame rohkem riike, kes on meile lähemal poliitiliselt ja geograafiliselt, ja kaugemaid, aga tegelikult rohkem abi vajavaid riike vähem. Välisministeerium peaks seda ise tutvustama. 

Aga teie katsuge lihtsalt vähem küsijat iseloomustada, siis saate ka võib-olla [rohkem] informatsiooni. Mul on see praegugi silme ees, aga see vist ei olnud teie tegelik huvi.

Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus juhatajale.

Kas tõesti on asjakohane selline käitumine ministrilt, et ta süüdistab küsijat mingites väljamõeldud süüdistustes, justkui mina oleksin neid esitanud? Minu küsimus oli täiesti viisakas ja korrektne, küsisin Välisministeeriumi eelarve kohta. Te hakkasite rääkima hoopiski ERSO-st ja ühe lausega ainult ütlesite, et humanitaarabi on oluline. Nüüd te väidate, justkui te oleksite mulle vastanud põhjalikult kõik ära ja süüdistate mind mingisugustes emotsioonides.

See oli, ma saan aru, täiendus ministrile.

Minister peab püsima teemas ja vastama küsimustele. Ma ei oleks teist korda hakanud üldse küsima, kui ma oleksin esimesel korral saanud vastuse, aga minister ei andnud mulle vastust, vaid rääkis hoopis täiesti kõrvalisest teemast. Ma ikkagi palun uuesti, et tehke ministrile märkus, et ta vastaks küsimustele, püsiks teemas ja vastaks sisuliselt?

Aitäh küsimuse eest juhatajale! Tegelikult minister saab alati vastata küsimusele. Kui ta peab vajalikuks parandada või täiendada eelmise küsimuse [vastust], siis ta [saab seda teha], ja on ka teinud. Näiteks vastas ta ERSO kohta teie küsimuse ajal ja nüüd [rääkis] ka Välisministeeriumi eelarvest. Kui põhjalik on see [vastus], on igaühe enda otsustada. Ministri põhjalikkus on fikseeritud stenogrammis ja seda saab pärast järele vaadata. Võib-olla saab ka komisjonides veel küsida.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mina tahan küsida riigivõla kohta. Täna ei ole sellest väga palju räägitud, aga selle eelarve järgi kasvab see järgmisel aastal peaaegu 26%-ni SKP-st. Meenutame, et mõni aasta tagasi olime me selle näitaja järgi Euroopas väga eeskujulikud, see oli meil hästi madal. Aga nüüd me liigume suunas, kus laenukoormus kasvab kiiresti. Intressimäärad on endiselt kõrged ja rahaturg on ebastabiilne. Nii et minu küsimus ongi see, kas teil on mingisugune visioon, nägemus, strateegia, kuidas tegutseda võla kasvu stabiliseerimise nimel järgnevatel aastatel, eriti olukorras, kus 5% läheb kaitsekuludeks ja [läheb] ka edaspidi. Kindlasti on keeruline rääkida sellest, et suur osa laenurahast läheb kuskile mujale kui mittejooksvateks kuludeks.

Aitäh! Ikka on visioon. Ma tegin lahti ühe paberil oleva visiooni, mille kohaselt Eesti laenukoormus on Euroopa kõige madalam. Varem ma käisin ja rääkisin sellest uhkusega, praegu ma räägin pigem murega, mida teiegi küsimus [peegeldas]. Meil on seda kohta üsna raske hoida 5%-lise kaitsekuluga. Me oleme endiselt üsna ühel pulgal Bulgaaria ja Luksemburgiga, kuid võin öelda, et kõigis riikides, kaasa arvatud madala laenukoormusega riikides, kütab defitsiit paraku laenukoormust juurde. Aga vahe on selles, et teatud riigid saavad seda teha parematel aegadel [kogutud] ülejääkide arvel. Näiteks Rootsi on siin musternäidis, aga ka Taani. 

Seevastu Leedu ja Läti on meist kaugel ees, sest nemad läksid laenukoormusega kergema vastupanu teed finantskriisi ajal, kui tegelikult oluline juurde laenamine ei olnud kindlasti õige lahendus, kuna tegelikult oli vaja majandust jahutada ja ümber kujundada, riigisektorit muidugi ennekõike. 

Nii et jah, mure, osundus on õige. Visioon sõltub väga palju mentaliteedist, mis ühiskonnas on. Ma kuulan seda praegust juttu, et suured kulutajad, eelarve tasakaalu reegli äramuutjad võitlevad maksudega – noh, see on täiesti uus paradigma, minu jaoks täiesti uus olukord. Ma püüan halvemat ära hoida. Aga tõesti, optimismi jääb mul järjest vähemaks Eesti rahanduse tuleviku suhtes. Aga ma teen oma parima.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus juhatajale.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Täna on siin kõlanud mitmeid märkusi selle kohta, et ettekandja kaldub päevakorra teemast kõrvale. Punkt üks. Ja punkt kaks on see, et ettekandja kasutab ebakohaseid väljendeid. Te olete andnud praegu sellise seisukoha, et küsija küsib ja vastaja vastab. Aga § 72, "Istungi juhataja õigused päevakorraküsimuse arutelu läbiviimisel", annab siiski juhatajale õiguse, nagu esimene lõige ütleb, teha märkus, kui küsija kaldub päevakorrast kõrvale. Samuti on tal õigus ettekanne katkestada. Nii et need oleksid hoovad, mida te saaksite praegu kasutada selleks, et ettekandjat korrale kutsuda.

Aitäh! Väga õigesti märkisite, et ka küsija puhul võib juhataja öelda, et on teemast kõrvale kaldutud. Küsijal on lastud oma küsimus lõpuni küsida. Ja lõpus me oleme saanud ka küsimuse, millele on minister vastanud vastavalt sellele, kuidas küsija on selle esitanud. Ja, Kalle Grünthal, sama võib teha ka vastuse puhul. Kui minister ikkagi vastab küsimusele, räägib eelarvest, tal on selleks abimaterjal olemas, siis ta on eelarve teemas. 

Kalle Grünthal, täpsustav [küsimus]!    

Ma küsin nii palju. Päevakorra kohta te vastasite. Aga kui ettekandja kasutab ebakohaseid väljendeid – § 72 lõige 1¹ –, siis peaks juhataja tegema märkuse, mitte ainult katkestama kõne või midagi muud. Tähendab, peab juhtima tähelepanu. See on märkus. Rakendage neid märkusi palun rohkem.

Kui on ebakohaseid väljendeid kasutatud, siis selle kohta on ka märkusi tehtud. Evelin Poolamets, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kui kaugel on protseduuriliselt see piir, kui näiteks minister käitub nii ebakohaselt, et ta mingil hetkel puldist ära saadetakse? Hetk tagasi, kui ta solvas Helle-Moonika Helmet, tundus küll, et minister ei peaks enam puldis [rääkimist] jätkama. Näiteks, kui juhtub selline olukord, et minister otsustab äkki püksid maha võtta, siis kas ta saab jätkata või on kuskil see piir, kus ta saadetakse puldist minema?

Minu arust puldist ärasaatmise praktikat ei ole kasutatud. Puldist minnakse ära peale päevakorrapunkti läbikäimist. Sellest tulenevalt ma ei näe praegu põhjust, et minister peaks siit ära minema. Ta on valmis edasi küsimustele vastama. 

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te olete öelnud, et Tervisekassa miinust on järgmistel aastatel plaanis vähendada strateegias prognoosidega võrreldes 70–80 miljoni euro võrra aastas ning et Tervisekassa reservide ärakulutamisele olete seadnud piiri. Samas näitavad Tervisekassa suvised eelarveprognoosid, et Tervisekassa eelarvepositsioon järgmisel aastal on –117,6 miljonit eurot, 2027. aastal –225 miljonit eurot ja aastal 2028 on prognoositav tulemus –254,2 miljonit eurot. See tähendab, et jaotamata tulem saab otsa aastaks 2028 ja seda lihtsalt enam ei ole, sest jaotamata tulemi ja reservide jääk kokku on –148,4 miljonit eurot. See on täielikus vastuolus teie väitega. Palun kommenteerige!

Aitäh! Teie esitatud numbrid on karjuvas vastuolus tegelikkusega. Te ei esita õigeid numbreid, nii ongi. (Aleksei Jevgrafov räägib kohalt.) Jah, aga need on vananenud. See on prognoos. Tervisekassa juhtimine ei käi prognooside täitmise põhjal, vaid tegelikkuse põhjal, prognoose parandades. Siin saalis juba kõlasid Riina Solmani suust täpsemad numbrid.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kui lubate, siis tulen tagasi ühistransporditeema juurde. Endiselt on eelarves millegipärast Tartu–Riia rongiliiklus – kulu umbes 2 miljonit. Kliimaministeeriumi parim prognoos [näitab] umbes 70 000 reisijat. Umbes samasugune summa kulub näiteks Raplamaa ühistranspordi toetamiseks, kuigi seal on reisijaid kaheksa korda rohkem. Ma ei tea, kas te rahandusministrina teate, miks see projekt endiselt aktuaalne on. 

Teine küsimus puudutab Eesti Raudtee toetamist. Seletuskirjas on kirjas, et järgmisel aastal planeeritakse Eesti Raudtee kahjumit kompenseerida 38,2 miljoniga. See on umbes samasugune suurusjärk, nagu viimastel aastatel on olnud. Aga millegipärast RES-is, programmis, mis puudutab liikuvust ja transporti, neid vahendeid enam ei ole ette nähtud. Kas tulevikus Eesti Raudteel ei ole enam kahjumit või ei planeerita seda riigieelarvest kompenseerida?

Aitäh! Seda teemat ma puudutasin. On olemas teatud tehnilised ettekirjutused, mis nõuavad taristu alleshoidmiseks, ohutuks omamiseks ja ka kvaliteedi hoidmiseks riigieelarvelist panust. Seoses Venemaaga suhtlemise lõpetamisega Eesti Raudtee lihtsalt ei suuda toime tulla, aga me püüame teda alles hoida ja avame teatavasti teda siin pingsalt Euroopa suunal. Aeg ehk parandab asja. Aga ma arvan, et Riia lõigu kohta küsige vastutavalt ministrilt, kas tema arvates on see päris hea mõte. Ma natuke kehitan õlgu, aga ministeeriumide üksikutesse miljonitesse vaatan sisse ainult väga selge veendumuse korral. Praegu ma ei saa kinnitada, et see on perspektiivitu.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Te ütlesite siin ühes varasemas vastuses, et te vaatate oma tööle ja ametikohale selliselt, et te olete hullema ärahoidja. Mainisite ka, et on saadud hulle asju ära hoitud. Mul on palve, et me läheksime selles osas mõnevõrra konkreetsemaks. Kas te saate esile tuua mõned hullud ideed, mis ettepanekuna laekusid ja mille te ära hoidsite? Ja kui jätkub südikust, võib-olla ütlete välja ka mõne hullu [asja], mida te oleks tahtnud ära hoida, aga mis siiski jäi eelarvesse.

Aitäh! No eks ma markeerisin siin, et hull idee on näiteks aastas kaitseks kulutada 9% ja 12% ning loota, et hiljem saab läbi 3%-ga. Ei, see graafik sai lauge, aga loomulikult ei ole olukord lihtne sellele vaatamata. Hulle ideid, noh, ma ei tea, õnneks toidu käibemaksu jama ei ole eelarves. Jumal tänatud, jätkus ratsionaalsust! Seda olen põhjendanud.

Mis sisse jäi? Ma juba täna hommikul sain pahandada, et ma julgen seda nimetada, aga minu arust hasartmängumaksu vähendamine ei ole hea mõte. Õnneks ei ole see eelarves. Neid asju on veel. Ma ei ole üldiselt valitsuses enda teada asju hoidnud, kui ma nendega nõus ei ole, ja saadan neid ka eitusega minema. Rahandusminister seab eelkõige piire ja selle pärast me ei ole ostnud näiteks helikoptereid hulgi. See oli avalik informatsioon, et esitati sellised taotlused. [Sinna lähevad] ikkagi sajad miljonid. Ja kuigi sai öeldud, et raha pole, ikkagi esitati selliseid taotlusi. Mittejõukohased soovid on kõik omamoodi hullud ideed.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister, kõigepealt aitäh ülevaate eest! Ma oma järgmise küsimuse puhul ei eelda, et te oskate peast vastata väga detailselt, küll aga ma loodan, et mõningad teie abilised või ministeeriumiinimesed kuulavad seda küsimust ja siis saab sellele võib-olla kirjalikult vastata. Järgmise aasta eelarves on raadamisõiguse tasuna ette nähtud 1,87 miljonit eurot. Minu küsimus on see, mis te prognoosite, kui palju maksab seda riigieelarvesse tegelikult riik ise suurte taristuprojektide kaudu, nagu Rail Baltic, või suurte kaitsetaristuprojektide kaudu. Ja kui suur osa sellest tuleb erainvestoritelt või eraarendajatelt? Ja minu laiem küsimus on see, millele te võib-olla praegu oskate otse vastata, et kas võiks olla mingisugune lahendus, mis puudutab taastuvenergeetika projekte ja nendele tehtavaid mingisuguseid soodustusi.

Raadamistasu kohta ma tõesti ei suuda vastata. Kui teil on tugev huvi, siis saatke see kiri. 

Taastuvenergia koha pealt ma praegu ei püüdnud vist kinni seda, mida te silmas pidasite. Iseenesest taastuvenergia tasud ei ole … (Tõnis Mölder täpsustab kohalt.) Ahaa, raadamis[tasu maksmise] vabastus taastuvenergia puhul. Ma isegi ei tea, kas nad saavad seda. Minu arust see peaks ikkagi olema keskkonnamõju projektide omahinda sisse kirjutatud. Ma vabastusi põhimõtteliselt ei toeta, aga ma ei tea, kuidas see reguleeritud on.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Ma katsun väga lühidalt küsida. Kas teie arvates on riigieelarve vorm asjakohane ja sellega tuleks edaspidi jätkata, ehkki see vorm ei sobi õiguskantsleri sõnutsi Eesti põhiseaduse raamistikku? Seda vormi nimetab teie fraktsioonikaaslane Aivar Sõerd tegevuspõhiseks totruseks. Riigikontrolli iseloomustuse kohaselt ei anna see piisavat selgust, millele raha kulub ja millist mõju tegevustelt oodatakse.

Aitäh! See lõpp, millist mõju oodatakse, viitab ju tegevuspõhisele eelarvele. Ma ütlen, et vastus on loomulikult jah, sest eksperdid seda tungivalt riigile soovitavad ja me oleme kogu aeg seda süsteemi parandanud, ka vastavalt soovitustele ja kriitikale.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud rahandusminister! Võib-olla te mäletate, et aastaid tagasi te käisite erikomisjonis, kui oli küsimus eelarve läbipaistvuse kohta. Te tõite tookord välja, et tegelikult olid eelmise siseministri ajal suured probleemid Siseministeeriumi haldusalas ja erinevatel kuluridadel. Te veel soovitasite, et erikomisjon võiks seda lähemalt uurida. Üks näide, ma mäletan, oli see, et Kopli päästekomando suleti, öeldes, et raha ei ole, kuigi tegelikkuses oli jäetud umbes 3,6 miljonit eurot kasutamata. Tegelikult oli raha täiesti olemas. 

Ma tahtsin lihtsalt küsida, kas Siseministeeriumi haldusalas on kõik need probleemid, mida te olete ka ise tõstatanud, nüüd leevendust saanud. Ma mäletan, et ka rahanduskomisjonis mitu korda küsimus Siseministeeriumi haldusalas olevate kulutuste kohta tekkis.

Aitäh! Ma ei mäleta, et oleksime eelarvet korruptsioonikomisjonis sisuliselt arutanud. Mõnele küsimusele ma olen vastanud, aga mul nii täpne mälestus sellest puudub, et mis kontekstis ma pidin midagi sellist välja tooma. Korruptsiooniga see seotud ei ole. Seda, et Siseministeerium on olnud tugevamas positsioonis eelarve läbirääkimistel ja saanud väga palju raha ka vaieldavatele asjadele, ma olen täna kinnitanud. Ma lõpuni õnnelik ei ole selle üle, aga eks elu tulebki vaikselt korrigeerida. Me oleme püüdnud neid projekte teha mõistlikumaks.

Nii, Anti Poolametsa ei ole, Madis Kallast ka ei ole. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ettekandja! Mul on sisuline küsimus, mis puudutab toimetulekutoetuse piiri tõstmist. Eile tuli minister Joller meile seda tutvustama ja arutelu käigus selgus, et need numbrid, mida ta seal esitles ja mis ka riigieelarves kajastuvad, tegelikult ei vasta tõele ja need sisuliselt löövad tasakaalust välja kogu riigieelarve tervikuna. Minister muidugi vabandas, ütles, et jah, see on tema viga. Aga küsimus on praegu [järgmine]. Toimetulekutoetus esimesele inimesele on 200 eurot. Need valed andmed tulid välja iga järgmise täiskasvanu ja iga lapse puhul makstava toetuse kohta. Kas te oskate nimetada, mis on need õiged numbrid, mis praeguse seaduse alusel on olemas?

Aitäh! Ma tõesti ei oska kommenteerida teie vestlusi Karmen Jolleriga. Selle valdkonna probleemidega … No ma saan talt küsida, mida ta ütles ja mida ütlesite teie. (Saalist öeldakse midagi.) Aga mul ei ole see … Mul on tegelikult ka oma elu, oma ministeerium ja oma eelnõud.

Nii, nüüd on meil veel isikuid siin. Antit ei ole, Madis Kallast ei ole, Martin Helmet ei ole, Vadim Belobrovtsevit ei ole. Lauri Läänemets siis praegu. (Saalist öeldakse midagi.) Viies!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Väga hea on teistest niimoodi ette rebida! Aga, härra rahandusminister, mul on teile küsimus. Ma vaatan, et te olete siin väljendanud, et [see on] paratamatus, et [tuleb] riigikaitsekulusid miljardi euro võrra suurendada ja samal ajal riigi tulusid 780 miljoni võrra vähendada. Need maksumuudatused ju tegelikult suunavad rohkem kui 100 miljonit aastas ühiskonna kõige rikkamatele, neile, kes teenivad 4000, 5000 või 6000 eurot palka. Muideks, see niimoodi on. Me siin peaministriga oleme mitmes infotunnis seda vaadanud ja ka tänane Päevalehe faktikontroll tegelikult ju kordas selle veel üle. Ei ole vaja kõige rikkamatele inimestele 100 miljonit aastas suunata! Tegelikult me saaksime selle asemel palju paremas korras riigieelarve või saaksime inimeste toimetulekut toetada või riigikaitsesse panustada. Äkki te kommenteerite just seda osa, et kõige rikkam, kes teenib 4000, 5000 või 6000 eurot, saab nende maksumuudatustega 1843 eurot aastas juurde? Mis see mõistlik loogika siin on?

Aitäh! No mõistlik loogika on siin see, et ülekohtune on öelda, et riik suunab neile raha. Tegelikult nad on selle raha teeninud. Konkurentsivõimeline maksusüsteem on selline, mis võimalikult vähe, kuidas öelda, koormab tulu teenimist ja pigem teeb laiema maksusüsteemi ja suunab selle tarbimisele. Väikese riigi puhul on eriti oluline ka see aspekt, et näiteks käibemaks ja tarbimismaksud ei koorma eksporti. Sisemajanduse peal iseenesest pikaajalist kasvu tekitada Eesti-suguse majanduse puhul on perspektiivitu.

Seal on kaks eri asja või isegi mitu eri asja. Üks asi on raha suunamine jõukatele. See toimub juhul, kui me neid toetame. On universaaltoetused, mille puhul seda tõesti tehakse, ja selle me püüame üle vaadata. Teine asi on maksu mittekogumine. See ei ole ju raha suunamine neile. Et olla õiglane, siis [peab ütlema, et] see on ju nende teenitud raha, mis neile alles jäetakse. Jah, majanduslikult eelarve mõttes võib seda ümber sõnastada, aga nii ma ei tahaks seda lasta sõnastada. Maksusüsteemil on erinevad eesmärgid, aga konkurentsivõimet ja majandust kõige vähem koormaval viisil riigi tulude katmine on see, kuidas ma defineeriksin maksusüsteemi eesmärki. See sõltub palju maksustruktuurist. 

Aitäh! Anti Poolamets on [registreerinud küsimuseks] kolmandat korda, palun operaatoril see hetkel maha võtta. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Esmalt minu tänu teie headele sõnadele, mis puudutavad Eesti regionaalpoliitikat ja ka pensioni pealt [võetava] tulumaksu ümberjaotust mõnevõrra jõukamatest piirkondadest mõnevõrra kahaneva ja vananeva elanikkonnaga piirkondadele. Nii nagu te ka oma vastuses siin ütlesite, see ongi regionaalpoliitika. Suur tänu selle eest! 

Aga nüüd eelarve vaates ma küsiksin, kas juba 2026. aasta eelarve sisaldab mingit ülevaadet, kuidas esimestel kuudel või esimesel poolaastal see ümberjagamine on mõjunud, ja kas selle tõttu on tehtud ka mingeid ümberkorraldusi 2026. aasta eelarves, mis puudutab just kohalike omavalitsuste rahastamist.

Aitäh! Mul sellist spetsiifilist aruandlust ei ole, aga kindlasti vastab regionaalminister sellele [küsimusele] paremini. Eks see raha ümbersuunamine on ka mitmesuunaline. Ma olen alati toetanud tasandusfondi ja kritiseerinud omavalitsustele jääva tulumaksuprotsendi fetišeerimist kui regionaalpoliitikat. See on kindlasti kontraregionaalpoliitika, seda ei tohiks teha. Tasandusfondi suurusega ma olen nõus. Ma olen nõus ka selle mõtteviisiga, et rahvastiku struktuuri arvestatakse. Aga jah, need summad ei ole nii suured, et meieni oleks jõudnud väga silmapaistvat tagasisidet, aga nad on väikestele omavalitsustele kindlasti asja eest.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kuna me kõik saame aru, et tavainimene ei hakka ju 900-leheküljelist eelarvet lugema – ta võib-olla ei peagi seda tegema –, on mul konkreetne küsimus. Mida head see eelarve annab vähemkindlustatud inimestele ehk eelkõige lastele, lasterikastele peredele, pensionäridele ja puuetega inimestele? Pensionäridest rääkides mainisite, et pensionid tõusevad – kui ma ei eksi – 5,4%, indekseerimise tulemusena arvatavasti. Aga kas see on suur ja ilus uudis? Ma ei tea, sest sel aastal oli see 5,7% ja 2024. aastal oli see üle 10%. Nii et selles mõttes indekseerimise [tulemusel tekkiva pensionitõusu protsent] ka tegelikult langeb. Mille üle siis võiksid need elanike rühmad rahulolu tunda?

Noh, ma arvan, et oma riigi üle peavad kõik elanike grupid rahulolu tundma, kui ta toime tuleb. Aga praegu on toimetulekuga, jah, kehvemad lood. Samas, nii kodaniku kui ka riigi baasvajadus on julgeolek, selles mõttes pole mõtet inimesi sortida. Ja madalama toimetulekuga inimestel on ju ka … Noh, kõigini see [mõju] ei ulatu, aga näiteks selle 2%-lise erimaksu tühistamine oleks ka pensionäridelt võtnud raha vähemaks ja oleks emotsionaalselt olnud ebameeldiv. Mina niimoodi väga ei sordiks, et kuidagi vähemkindlustatud peaksid olema riigi või julgeoleku üle mitterõõmsad. 

Ma toimetulekutoetusest rääkisin. See riik, mille üle nad rõõmsad on, tegeleb ju kehvemas seisus inimestega või siis nende hakkamasaamisega. Näiteks hariduse eelistamine on tegelikult hakkamasaamise eeldus. See on küll pikaajalise mõjuga, aga ma arvan, et kõik vähemkindlustatud peaksid mõtlema selle peale, et enda kindlustamise kõige parem viis on saada hea haridus. 

Julgeolek, erihoolekanne said raha juurde. Pensionitõus üle 5% on ikkagi reaalpensioni kasv. See on hea, hinnad tõusevad madalamalt. Me võiks kogu seda riigieelarvet tõlgendada mõne inimgrupi erilise huvina, aga me pingutame, et teha üldiselt head riiki, sealhulgas eelistada nõrgemaid. Tegelikult ju eelistataksegi. Meditsiin, pensionisüsteem, sotsiaalsüsteem, regionaalpoliitika – kõik see eelistab nõrgemaid.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Minu teine küsimus puudutab riigiettevõtteid ja makstavaid dividende riigieelarvesse. Iga-aastaselt võtab riik RMK-st välja suure hulga dividende ja on neid dividende aja jooksul aasta sees vastavalt lisaeelarvetele ka juurde võtnud. Vaatan, et 2026. aastal taas kord tõuseb RMK dividendide maht võrreldes käesoleva aastaga, kuigi seda on juba niigi aasta sees korrigeeritud suuremaks. Minu küsimus ongi see, et mille arvelt see täiendav dividend tuleb. Kas see tuleb siis selle arvelt, et metsa raiutakse rohkem ja müüakse metsavara rohkem, või tuleb see selle arvelt, et lihtsalt eelnevatel aastatel on kogutud nii palju vara salve ja nüüd on võimalik täiendavaid dividende maksta?

Aitäh! Dividendid ikkagi arvutatakse maksevõime järgi. Nii palju, kui ma metsandusega operatiivselt kursis olen … Ma üldjoontes tegelikult väga metsakauge inimene ei ole, kuigi võib nii paista. Mõni arvab, et ma olen metsa poole, aga sellega ma ka nõus ei ole. Meil on ikka see raieküpsuse küsimus, mis dividende mõjutab. On veel raieküpset metsa, mis lubab ilmselt raiemahte hoida kõrgemal. Aga dividendide juures on ka kindlasti turuprognoos. Las eksperdid selgitavad seda. Ma ise ei võta vastutust rohkem spekuleerida.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Täna andis Urmas Reinsalu teile üle arupärimise, milles tõstatati [teema], et te olete eraldanud ametnike palkadeks 8,2 miljonit eurot. Toome nüüd võrdluseks toimetuleku[toetuse] saajad, kellel on tõsine [probleem] oma eluga toimetulekuga. Nende toetus suureneb 20 euro võrra. Põhjendage, mispärast, ütleme, te [tunnustate] ametnikke, kes on teatavasti kõrgepalgalised, täiendava palgatõusuga, aga olete jätnud täiesti naeruväärsesse olukorda inimesed, kes vajavad toimetulekutoetust. 

Aitäh! Samamoodi ma võin küsida, miks teie palka saate, kas tõesti selliste küsimuste eest, kas selliste süüdistuste ja märgistamise eest, mida te siin olete teinud ja tegite ka eile minu aadressil. Kuninglik palk võrreldes toimetulekutoetusega! Aga see on vähemalt palk. Ametnikud saavad teiega võrreldes väga väikest palka. Rahandusministeeriumi ametnikud on põhipalga poolest praegu viimased. Me kraabime tõesti kokku siit ja sealt reserve, et häid inimesi tööl hoida. Äsja läks eelarve eest vastutav inimene meil teise ministeeriumi, sest ta osteti üle. Suurepärane professionaal, aga palk ei rahuldanud. Nii et Rahandusministeeriumi palgatõusus küll ei maksa süüdistada, väga olulised valdkonnad riigis seisavad Rahandusministeeriumi ametnike, ütleme, know-how ja professionaalsuse peal.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Tead, ma pean ütlema, Jürgen, et nali on nali siis, kui teised ka naeravad. Kui sa seal üksi muheled enda seosetu jutu peale, siis sa lihtsalt kinnistad seda muljet, et sa oled totakas. Ei ole ministri asi ironiseerida Riigikogu saadikute või nende küsimuste üle. Sa oled neljas erinevas ministriametis olnud, igal pool läbi kukkunud ja praegu ka läbi kukkunud. 

Tood meile siia 2-miljardilise miinuse ja 4,5%-lise miinusega eelarve pärast seda, kui sa oled terve oma elu rääkinud sellest, et kulud ja tulud peavad tasakaalus olema ja laenurahaga ei tohi jooksvaid asju [maksta] ja lastele ei tohi võlga tekitada. Aga ise oled pannud RES-iga Eesti riigi pankrotikursile, oma kätega, ja räägid, et oi ei, sulle see ei meeldi ja sa ka tahaks [teistmoodi] ja sa ka ütlesid, et sulle see ei meeldi. Ausalt öeldes meid eriti ei huvita, mis sa ütled, arvad või tahad. Sa oled sellele eelarvele alla kirjutanud ja selle valitsusse viinud ning siis parlamenti toonud. Ma küsin lihtsa küsimuse, muid asju ei pea kommenteerima. Millal sa otsustasid, et jooksvate kulude jaoks, palga ja toetuste väljamaksmiseks on okei võtta 2 miljardit laenu igal aastal?

Aitäh!

Aitäh! Ma näen jah, et teid ei huvita. Ma näen teid siin saalis esimest korda. Te ei ole ilmselt arutelust osa võtnud ega kuulanud mu vastuseid. Ükski nendest kolmest väitest ei kuulu mulle, ma ei ole selliseid lauseid kunagi öelnud. Võib-olla päris oma karjääri alguses rääkisin sellest. Aga et jooksvate kulude katteks ei tohi laenu võtta? Me rääkisime eelarve tasakaalust, kuidas öelda, Eesti riigi lapsepõlve ajal või taasiseseisvunud riigi ajal, aga juba ammu ei räägi me eelarve tasakaalust, vaid tsüklilisest tasakaalust, struktuursest tasakaalust. Ja eelarve on tasakaalust kaugel sellest ajast peale, kui Jüri Ratas sai peaministriks. 

Nii et ma ei unista ja ei kasuta seda sõna, rääkimata sellest, et ma olen siin tükk aega seletanud, et need ongi jooksvad kulud, mida riik teeb. Riigikaitse jaoks 5% on tegelikult jooksev kulu. Me võime mõne [kulutuse] pikema[ajaliseks] teha, aga tegelikult riik peab kogu aeg ennast kaitsma, maanteid ehitama. Mida ta vähemaks saab [võtta], on näiteks endale ehitamine. Sellest ma rääkisin. Nii et jah, ärge omistage mulle lauseid, vaid osalege diskussioonis, siis ma saan paremaid küsimusi ja saan anda ka paremaid vastuseid.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui eelarvestrateegias nelja aasta perspektiivis tõesti nominaalne puudujääk veidi väheneb, siis struktuurse puudujäägiga on täpselt vastupidine lugu. See kasvab, sest majanduskasvu taastudes me ei suuda võrreldavas mahus eelarvepositsiooni parandada. 

Aga minu küsimus teile kui targale inimesele on see. Eelarvestrateegia lõpeb aastal 2029, aga peale 2029. aastat, kui Euroopa Liidu erandit ei saa enam kasutada, on vaja positsiooni parandada vähemalt miljardi või poolteise võrra aastast 2030. Kuidas teie nägemuse kohaselt on võimalik aastal 2030 saavutada miljardi või poolteise võrra eelarvepositsiooni parandamist?

Jah, ma arvan, et tõe hetk on tolleks hetkeks paremini käes. Me oleme teiega koos püüdnud sõnumeid riigi halvast rahandusest seada, aga need ei ole pärale jõudnud. Põhiline võitlus käib ikkagi maksude vastu ja narratiiv on, et valitsus kogub makse endale. Ma arvan, et Eesti ühiskond peab tegema selle stardi, mis puudutab kodanike vastutust oma riiki ikka ise ülal pidada. Aga põhiline probleem on loomulikult meil hoopis teises valitsuses, teises ühiskonnas. See on see, mis meid ähvardab ja teisi riike okupeerib. See on määramatu, milline maailm saab välja nägema aastal 2029.

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Üks kõige tõsisemaid probleeme Eestis on vaesus. Suurem osa meie kodanikest elab palgapäevast palgapäevani. Tuhanded inimesed võtavad laenu, et tasuda kommunaalarveid. Kas eelarves on ette nähtud selle probleemi lahendus?

Eelarves on erinevaid selliseid lahendusi. Kõige tähtsamad puudutavad teenuseid ja võimalusi, et inimesed saaksid käia tööl, nende lapsed saaksid toidetud-ravitud, et nad saaksid parema hariduse. Enamik eelarvest on selline. Riigikaitse on ka seal taga. Aga liiga dramaatiliseks ei maksa eestlaste olukorda sättida. 

Mis puudutab ebavõrdsust, siis imetletud Leedus on see tunduvalt suurem, ka Lätis. Eesti tegelikult ei ole halvasti hakkama saanud riik, ta on ikkagi kvaliteedinäitajate poolest parim nende hulgas, kes on sotsialismist välja tulnud. Sloveenia puhul võib vaielda, aga Sloveenia ei ole ka sellises sügavas sotsialismis olnud nagu meie ja on oma positsioonilt natukene sügavamal Euroopas. Nii et tal on omad eelised. Üldiselt olen mina Eesti riigiga, noh, rahul on halb öelda, aga üldjoontes jah. Vastutaja ei tohi öelda, et ta on rahul, aga ma arvan, et me oleme hästi hakkama saanud.

Martin Helme, palun!

Jaa, vaat rahulolu riigiga ja rahulolu valitsusega on kaks täitsa erinevat asja. Nüüd ma küll küsiks, kas Jürgen Ligi on mõne teise Reformierakonna aseesimees või eksisteerib meil siin mingisugune paralleelmaailm. Valimistel oli Reformierakonnal valimislubadus, ilusti platvormi kirjutatud ja reklaamiplakatitele pandud, et seisate vastutustundliku ja tasakaalus eelarve eest. Koalitsioonileppesse pandi, et liigute tasakaalu suunas. No täna te toote meile eelarve, kus me liigume täpselt vastupidises suunas, tasakaalust eemale. Need valimislubadused olid loomulikult täpselt sama valelikud nagu valimislubadus "Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse". Aga need on kõik Reformierakonna loosungid olnud, nii nagu on Reformierakonna loosung olnud, et lastele ei tohi võlgasid jätta. Seda te täpselt täna siia toodud eelarvega teete: jätate järgnevatele valitsustele ja järgnevatele põlvedele aina kasvavad võlad. Aina kasvavad võlad! Nii et kas Reformierakond ei olegi teie koduerakond või on teil mingi paralleelmaailm, kus te elate?

Aitäh! Meil on paralleelmaailm. Üks Reformierakond, mida te tsiteerite sihilikult valesti, on teie peas ja teine on olemasolev Reformierakond. Aga mina olen siin valitsuse esindaja. Esimene asi, mida ma püüan sellele saalile meelde tuletada, on see, et ma esindan valitsust. Partei ei ole valitsus. Kui te tahate eelarvest rääkida, siis ärge rääkige erakonnast ja ärge ka võltsige nende inimeste sõnu, kes siin ei ole ja ei saa ennast kaitsta. 

"Lugege mu huultelt" oli totter kujund, aga aus selle poolest, et Kaja Kallast süüdistati maksude tõstmises. Ta oli viimased kuud enne valimisi peaminister ja ta ütles, et maksud ei tõuse. Seda ta ütles ja see oli õige jutt. Ta oleks võib-olla pidanud eelarveriskidest rohkem rääkima, aga selles mõttes oli tal õigus. Ega asjata ei ole referendum, rahvaküsitlus eelarve või maksude kohta keelatud, põhiseadusega lausa. Loomulikult, enne valimisi ei tohi rahva käest küsida otseküsimusi, mille vastus on ette teada ja mille [tulemus] on riigile laastav. Ei taha makse, tahame seda eelarvet, mis meile otseselt kasu toob. Selliseid küsimusi ei tohi esitada. 

Aga jah, Kaja Kallase üksikud ebaõnnestunud fraasid peegeldavad siiski ka tõde. Ta ei valetanud selle kohta, et maksud ei tõuse. See oli olevikuvormis. "Maksud ei tõuse" tähendab ka tulevikku. Seda ta kindlasti ei mõelnud. Ja tark küsija sai väga hästi sellest aru. See risk on olemas. Vastutustundlikust eelarvest Reformierakond rääkis ja valitsuses seda ka peale surus. Ma selles mõttes jätaksin küll Kaja Kallase teie asemel rahule või kaitseksin teda.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Jürgen Ligi, ma pöördun praegu teie kui inimese ja poliitiku poole, keda väga paljud Eesti inimesed on väga pikalt austanud. Minu vanaema on teid valinud ja seda seepärast, et ta on pidanud teid eestimeelseks, Eesti patrioodiks ja inimeseks, kes alati langetab otsuseid Eesti heaolu silmas pidades. Aga see eelarve, mida te tutvustate, on väga suure puudujäägiga. See on niivõrd suure puudujäägiga eelarve, et see hakkab mõjutama tulevikus meie riigi krediidireitingut ja ka noorte inimeste võimalust oma kodu soetada. Te olete siin täna korduvalt öelnud, et te ei ole olnud rahul mingite poliitiliste otsustega ja oleksite ise teinud teisiti. Aga kes teid siis sunnib selleks? Palun öelge!

Aitäh! See küsimus juba oli. Sunnib sisemus, sunnib vastutustunne. Eesti teenimine tähendab ka seda, et ma arvestan ühiskondliku meelsuse ja koostöövõimalustega. Oleme sotsidega teinud minu arust päris hästi koostööd ja võtnud neid võimaluse korral valitsusse. Ja kindlasti oleme saanud sotsidelt toetust kõigele, mida olen mina mõistlikuks pidanud. Aga jätame minu isiku kõrvale. Ükski erakond ei saa öelda, et ta elab ideaalmaailmas, ja ükski erakond ei tohiks tahta ainuvõimu. Selles mõttes on poliitika põhijoon ikkagi kompromisside tegemine ning ühiskonna, partnerite ja vajaduste tunnetamine.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma muidugi imetlen teie optimismi, et aastaks 2030 on Eesti ühiskonnas tekkinud konsensus, et miljard või pooleteist maksudena rohkem panustada ja riigieelarve raskest seisust päästa. Samas, sellist toetust maksutõusudele ei ole seni olnud üheski ühiskonnas. Maksulangetused on populaarsed. Ja tegelikult on ju [selle jaoks] pandud kaitsemeetmed sageli põhiseadusesse. Nii nagu Eesti põhiseadus ei luba maksuküsimusi rahvahääletusele panna, on see ka teistes riikides nii, täpselt seetõttu, et ühiskonna meelsus sellistes küsimustes on püsinud muutumatuna. Kust tuleb teie optimism, et aastast 2030 Eesti ühiskond suudab astuda teist rada kui kõik teised ühiskonnad ja jõuda koos järeldusele, et poolteist miljardit maksutõuse on nüüd õige samm?

Aitäh! On alatu süüdistada mind optimismis. Ärge tehke seda! Aga ma pigem pean siin silmas vastutuse jagamist. Inimesed, kes praegu praalivad siin maksude aadressil, mida iganes, eks ole, ja on oma reitingud üles ajanud, peavad hakkama ise vastutama ja see olukord muutub. Ma olen täitsa kindel, et see muutub. Nende jaoks see muutub. Ühiskond, jah, ei tervita seda, aga ka ühiskonnale jõuavad sõnumid pärale. Ja vaat siis on neil jälle vaja rahandusministrit, kelle sõna rohkem loeb. Ma olen hoiatanud väga pikalt selle eest – üle kümne aasta, jah, kümme aastat sisuliselt, siiski üheksa, seda viimast ei tule, 2016. aasta lõpust –, et see lõpeb halvasti. Ja mida te teete? Lasete eelarve lõdvaks? Aga küllap nad [saavad] oma reitinguga võimule ühel hetkel ja siis peavad vastutama hakkama. Praegu nad ei vastuta.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teate, see on täitsa üllatav, et te ütlete, et riigieelarve on vaja pahupidi pöörata ja halba olukorda viia selle pärast, et neid inimesi, kes siin maksudega praalivad, lubavad suuri langetusi ning õhutavad mingit ühiskondlikku meelsust, on vaja õpetada. Selle pärast te teete riigile halva riigieelarve. Teate, tegelikkuses te teete ju kõigi aegade kõige halvema riigieelarve, sest varem polnud seda miinust all, aga nüüd on riigivõla tõttu all miinus ja te suurendate veel seda miinust. Põhimõtteliselt te vähendate riigi tulusid 780 miljoni võrra ja samal ajal panete kuludesse miljardi võrra kaitsekulusid juurde. Tegelikult saab nende maksumuudatustega kõige rikkam osa ühiskonnast üle 100 miljoni juurde. Seda ei ole neil vaja, aga seda oleks hädasti kuskil mujal vaja. Intressideks hakkab lõpuks aastas minema 460 miljonit eurot ehk me maksame 3,2 protsendipunkti lihtsalt intressideks välismaale. Ja te ütlete, et te olete vastutustundlik. Teie ei ole vastutustundlik. Vabandust, valitsus ei ole vastutustundlik.

Teie aeg!   

Ja EKRE kahvatub selle kõrval, mida te teete.

No proovige siis nendega koostööd teha ja tehke paremini. Aga mulle sõnade suhu panemine tegelikult ei ole mõistlik, sest ma hakkan vaidlema. Ma räägin ühiskondlikust meelsusest, mitte lihtsalt selle õhutamisest. Õhutamine käib sinna juurde. Aga ma arvan, et eestlased peavad tervikuna aru saama, et riik on tegelikult nende ülal pidada. Ja see avaliku arvamuse käänamine maksude vastu – seal on väga palju tegijaid. Väga palju on seda muidugi [teinud] Isamaa, Postimehe, Bigbanki kontsern, kes toidab seda meelsust. Isegi teadlased näiliselt süüdistavad maksusid kõiges. Postimees ei avalda vastuseid nendele lugudele. See on ühiskondliku meelsuse küsimus. 

Aga kui needsamad tüübid hakkavad ühel hetkel kukalt kratsides vaatama, et oot, mis nüüd tegema peaks, kuidas ilma maksudeta riiki ülal pidada, siis see on see sund. Ma ei räägi üldse selle saali õhutamisest, see on väike suletud ruum. Aga ma arvan, et maksudevastane meelsus kui selline on praegu liiga terav. Kokkuvõttes peab valitsus seda meeleolu parandama ka ühiskonna toimetuleku seisukohalt, ühiskonna sidususe seisukohalt, mitte selleks, et järeltulijatel on halb. Eelkõige ikkagi on vaja meeleolu parandada selleks, et inimesed ei oleks nii, kuidas öelda, tihti ka kurjad, aga [põhiliselt] pessimistlikud oma asju tegema, investeerima, ostma, midagi ette võtma.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et on vaja aru saada, et riik on meie kõigi ülal pidada. Mul on selline tunne, et päris paljud Eesti inimesed mõistavad seda. Isegi paljud rikkad juba mõistavad seda, et ka nende ülal pidada on see riik. Aga teie jutust saan ikkagi aru, et te olete võtnud omale eesmärgiks anda Eestile õppetund. Te teete kingituse kõige rikkamatele kõige vaesemate arvelt. Ma ei tea, kuidas teie südametunnistus lubab sellist õppetundi anda. Te olete ju ometigi Eesti patrioot. Kas see natuke liiga kallis õppetund ei ole?

Aitäh! Ei, te saite valesti aru, et see on õppetund. Ma küll selgitasin oma tegevust, aga nähtavasti selgitasin halvasti. Eelkõige ma tõden, et kõik tegelik on mingis vaates mõistlik. Ma võtan seda filosoofiliselt. Kui inimesed on praegu totaalselt vihased maksude ja oma riigi peale, sellepärast et neile meeldi valitsus, siis neil tekib võimalus tõehetkeks paari aasta jooksul. Ja siis nähakse, et imetegijaid ei ole kuskilt võtta, sest riiki tuleb ülal pidada. Aga see on tõdemus, see on filosoofiline tõdemus, mitte minu ettekirjutus.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ega ümberjagamisega kunagi ilmselt rikkaks ei saa. Eelarve on kahtlemata dokument, millega tuleb tegeleda tulevikuperspektiivis, vaadata, kuhu me tahame jõuda ja et neid võetud kohustusi oleks võimalik ka teenindada. Mulle tundub, et taas kord kahetsusväärselt vähe räägime me sellest, et investeeringud, tööstused, kaitsetööstuspargid, taastuvenergeetika peavad mahtuma kuskile Eesti avalikku ruumi. Kõik ju ootavad, et iga investeering tooks kaasa mingi konkurentsieelise selle piirkonna jaoks, näiteks tulu töökoha näol. Aga riigieelarve peegeldus tegelikult kohalike omavalitsuste võtmes seda väga ei näita. Kas ei oleks ikkagi aeg nüüd siin, vastu minnes kohalikele valimistele, öelda omavalitsustele selgelt välja, et kui teie territooriumile riigimaale tuleb näiteks taastuvenergeetikapark … Tootsi-Sopi näide: Eesti riik teenis sellega 52 miljonit, aga kohalikule omavalitsusele läks täpselt null eurot. Äkki on siin viga meie fiskaalpoliitikas? Me peame andma kohalikule tasandile midagi tagasi. Kas te olete minuga nõus?

Aitäh! Kõigepealt, ma ei ole nõus sellise määratlusega, mis võib-olla 1990-ndate alguses oli õpetlik, et ümberjagamisega ei saa rikkaks. Riik ei ole ümberjagamine, ta on ühiste asjade tegemine – see võiks olla pärale jõudnud. Aga tuulepargi koha pealt [ütlen], et see ei ole fiskaalpoliitika küsimus, see on konkreetse projekti küsimus ja meie regulatsioonide küsimus, kui palju mis iganes peaks jõudma kohalikele inimestele. See diskussioon on igati asjakohane. Aga ma arvan, et see tuulepark on ikkagi suhteliselt vaikses kohas ja inimeste talumispiir on seal vähe proovil. Aga ma vist kohapeal ei ole seal käinud. Ma pole päris kindel, mis pargis ma täpselt käisin.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh! Oli viisakas arutelu, nagu ma ütlesin. Tänan selle eest!

Ja juhtivkomisjoni [ettekande kohta ütlen seda, et] kuna see on hästi oluline teema, siis et seda põhjalikult arutleda, võtan juhataja vaheaja seitse minutit, tänaseks lõpetame ja jätkame homme.

V a h e a e g