Tere hommikust, auväärt Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31. 

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Alustab Tanel Kiik. Palun!

Tervist, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mul on hea meel anda üle sotsiaaldemokraatide arupärimine haiglaapteekide õiguste laiendamise kohta sotsiaalminister Karmen Jollerile. Täpsemalt, me teame, et enam kui aasta tagasi saatis valitsus parlamendile menetlemiseks ravimiseaduse muutmise eelnõu, mis annaks haiglaapteekidele õiguse ravimeid sisse vedada ehk suurendada haiglate ja patsientide jaoks ravimite kättesaadavust ning elavdada konkurentsi ravimihulgimüüjate vahel, samuti aidata haiglatel paremini planeerida oma ravimivarusid ja kulusid ning tugevdada laiemalt tervishoiuvaldkonna kriisivalmidust. See eelnõu läbis esimese lugemise siinsamas parlamendisaalis juba praktiliselt aasta aega tagasi, aga on aasta aega paigal seisnud, arusaamatutel põhjustel ootel olnud, ja uus koalitsioon on andnud segaseid sõnumeid selle kohta, kas vajalikke muudatusi ravimite kättesaadavuse parandamiseks üldse toetatakse. Sellest tulenevalt on meil sotsiaalministrile viis küsimust.

Esiteks, kas vastab tõele, et Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus ei toeta enam haiglaapteekide õiguste laiendamist ravimite kättesaadavuse parandamiseks? Millal ja millistel kaalutlustel on sellise seisukohani jõutud? Teiseks, kas teie arsti ja ministrina toetate haiglaapteekide õiguste laiendamist, lubades haiglate hankepakkumistel osaleda lisaks Eestis registreeritutele ka nõuetekohastel Euroopa Liidu ravimihulgimüüjatel? Kolmandaks, kas nõustute, et haiglaapteekide õiguste laiendamine annaks haiglatele senisest suurema paindlikkuse, kiirema tegutsemise võimaluse ning eeldatavalt madalamad kulud? Neljandaks, mida tähendab Sotsiaalministeeriumi poolt ajakirjandusele antud selgitus, et haiglaapteekide teema on hetkel pausil? Tegemist on ju Riigikogus juba aasta tagasi esimese lugemise läbinud eelnõu, mitte alles kavandatava algatusega. Viiendaks, mida kavatsete sotsiaalministrina täiendavalt ette võtta ravimituru konkurentsiolukorra parandamiseks? Kuna tegemist on niivõrd olulise teemaga, siis sellele on alla kirjutanud kõik sotsiaaldemokraadid ja Riigikogu liikmed. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun! Urmas kostab, et tal on lausa üheksa arupärimist. Teeme, nagu sa ise armastad öelda, viilu kaupa, ükshaaval, ja aeg. Üle võib anda pärast korraga kõik need. Palun, Urmas Reinsalu!

Lugupeetav parlament! Täna me hakkame menetlema riigieelarve seaduse eelnõu ning samuti ka selle konteksti raamistab riigi eelarvestrateegia aastateks 2026–2029. Kahjuks sellest eelarve eelnõust rida sisulisi küsimusi ja poliitikaootusi vastuseid ei leia. Seetõttu on Isamaa jaoks oluline saada minimaalne selgus probleemide kohta. 

Isamaa liikmete nimel esitan kõigepealt esimese baasteemat käsitleva arupärimise peaminister Kristen Michalile, mis puudutab seda, et Michali valitsuse 2025. aasta, käesoleva aasta eelarve eelduseks oli 3,3%-line majanduskasv valitsuse prognoosi järgi. Samas on Eesti teise kvartali majanduskasv sellel aastal vaid 0,9% ning sellest kaks kolmandikku omakorda moodustasid maksutõusud statistilise moonutusena. Põhiküsimus: miks valitsuse eeldus majanduskasvuks ei ole realiseerunud? Teiseks, Eesti on Euroopa Liidu hinnatõusu vedur, ka septembri hinnatõus oli üle 5%. Isamaa küsimus on, mis on valitsuse poliitika hinnatõusu leevendamiseks. Sellest eelarve eelnõust me seda ei leia. Ja järgmisena, milline on härra peaministri hinnangul põhjus, et ainsa Euroopa Liidu Läänemere-äärse riigina on Maailmapanga andmete järgi 2024. aastal välisinvesteeringute sissevoo netopositsioon negatiivne ning seda ajalooliselt rekordilise 3,5 miljardi ulatuses? Panete tähele: Leedus on välisinvesteeringute sissevoog +3,5 miljardit 2024. aastal, samas regioonis, keskkonnas, ja Eestis –3,5 miljardit 2024. aastal.

Teine arupärimine käsitleb peaminister Michalile teemat, mis on seotud peaministri ja selle valitsuskoalitsiooni lubadusega valitsemiskulude vähendamist 10% kolme aasta jooksul, niinimetatud 1,4 miljardit eurot kolmeaastases perspektiivis. Valitsus määratles valitsemiskuludena enda koalitsioonileppes personali‑,  majanduskulud ja muud toetused, mis ei ole seotud seadusega. Samas olid 2024. aasta eelarves personali- ja palgakulud – võrdleme nüüd 2024. aastat enne selle lubaduse andmist järgmise aasta ehk 2026. aasta eelarvega, personali- ja palgakulud 2,615 miljardit eurot. Praeguses eelarveprojektis 2026. aastaks on see summa 3,095 miljardit eurot, kasv vähenemise asemel 480 miljonit eurot. Toetused olid 2024. aasta eelarve täitmise 4,344 miljardilt eurolt kasvanud 5,736 miljardi euroni – kasv 1,4 miljardit eurot. Meie küsimus on peaministrile, et palun seletage Riigikogule, milliseid valitsemiskulusid selliste kasvunumbrite puhul on vähendatud ning miks ei kajastu see kuidagi 2026. aasta eelarves. 

Meie kolmas arupärimine puudutab rahandusminister Jürgen Ligit. Valitsuse esitatud eelarveseaduse, see on siis baasseaduse muutmise seadus näeb ette siseriiklike eelarvereeglite peatumise lähiaastail. Samas, riigi eelarvestrateegia 2026–2029 näeb ette riigi pikaajalise rahalise jätkusuutlikkuse vaates ette riigi püsiva defitsiidi, panete tähele, –1% kuni aastani 2070. 2070. aastani! Selle trajektoori järgi tuleks aastaks 2034 saavutada –1% tase, arvestades kaitsekulude püsiva 5% taseme jätkumisega. Millise siseriikliku eelarve tasakaalu reegliga, härra rahandusminister, see eesmärk tuleks tulevikus saavutada? Ja samas panete tähele, 1% tase SKP-st aastani 2070, miinus, on Reformierakonna maksuküüru kulu aastas. See tähendab tegelikult seda, et me küsime rahandusministrilt, kas on asjakohane näha ette valimislubaduse täitmine võlarahaga nii, et see toob riigi eelarvestrateegias kirjeldatud prognoosi järgi kaasa selles summas püsiva võla prognoositult 2070. aastani.

Meie järgmine küsimus puudutab rahandusminister Jürgen Ligit arupärimisena. Me juhime tähelepanu, et olete riigi eelarvestrateegias 2026–2029 näinud ette riigile tulu 100 miljonit investeeringurevisjonina aastast 2029. Seletusena on härra rahandusminister öelnud ka eelarve kontrolli komisjonis, et see raha tuleb ennekõike RKAS-i kuludest. Samas, meie käsutuses olev RKAS-i finantsplaan aastaks 2029 näeb ette vaid 21 miljonit eurot 2029. aastaks RKAS-ile ehk neli korda vähem, kui härra rahandusministri sõnade järgi tuleks kulusid kokku hoida investeeringurevisjonina. Meie küsimus on konkreetne arupärimisena: milliseid investeeringukulu vähendamisi sisaldab härra rahandusministri kavandatav investeeringureform?

Meie järgmine arupärimine on sotsiaalminister proua Karmen Jollerile. Nimelt, riigi eelarvestrateegias aastateks 2026–2029 on kirjas 2028. aastast vajaduspõhine toetuste reform, mis peaks riigile andma tulu 100 miljonit eurot. Eeldatavasti on silmas peetud lapse- ja peretoetusi. Rahandusminister Ligi ei ole osanud selle sisu seletada, kinnitades, et Rahandusministeeriumist see ettepanek ei tulnud. Esialgsetel hinnangutel tähendaks selles mahus tegevus, kui seda teha sissetulekupõhiselt, suurusjärgus keskmist palka teenivatelt lapsevanematelt lapsetoetuste äravõtmist. Ja meie küsimus sotsiaalministrile on, mida see reform endas siis sisaldab, ja teiseks, kui suurt hulka inimesi see lapse- ja peretoetuste vajaduspõhiseks muutmine puudutab. 

Meie järgmine küsimus on proua justiitsminister Liisa Pakostale. Riigi eelarvestrateegias on planeeritud riigile täiendavaid kulusid 6 miljonit eurot seoses Rootsi vanglatest vangide Eestisse toomisega, kuid tulusid on planeeritud 0 eurot. Samas on proua minister avalikkusele kinnitanud, et tulusid otsekui laekub üle 30 miljoni euro. Meie küsimused on järgnevad: miks see tulu ei kajastu riigi eelarvestrateegias 2026–2029, teiseks, kui suur see tulu nimetatud ajal õigupoolest siis on, ja kolmandaks, kui palju on jooksvaid kulusid riigile seoses Rootsi vangide Eestisse asumisega. 

Meie järgmine küsimus arupärimise vormis on rahandusminister Jürgen Ligile. Valitsus kõneleb valitsemiskulude kokkuhoiust. Samal ajal on Jürgen Ligi vaikuses sooritanud hämmastava, lausa tippsportlase manöövri, tõstes juunikuus 2025. aastal üle 2024. aastast kasutamata jäänud vahendeid ning muutes nende sihtotstarvet palgarahaks summas 3,2 miljonit eurot. Samas on eelarve kontrolli komisjonile rahandusminister kinnitanud, et uusi töötajaid tööle selle raha eest võetud ei ole. Meie küsimus nüüd: kui uusi töötajaid ei võetud ja aasta keskel suurendati palgafondi 3,2 miljonit eurot ilma parlamendi tegeliku mandaadita ja seega reeglite rikkumisega, nagu juhtis tähelepanu Riigikontroll, kelle palku ja millises ulatuses Rahandusministeeriumis tõsteti selle ühekordse ületõstetud raha eest ja kuidas see on kooskõlas valitsuse lubadusega valitsemiskulusid vähendada?

Meie järgmine küsimus arupärimise vormis on peaminister Kristen Michalile. Peaminister Michal on korduvalt kinnitanud, et ei toeta kehtiva ETS2 süsteemi rakendamist mootorikütustele 2027. aastast. Meie küsimus on peaministrile: miks valitsuse eelarvestrateegias 2026–2029 on vaikselt planeeritud samas emissioonikaubanduse maksustamisena mootorikütuste pealt täiendavalt 330 miljonit eurot? See on tegelikkuses kolme aasta perspektiivis 330 miljonit eurot täiendavat diiselkütuse ja bensiini maksustamist. Sõnades öeldakse, et seda ei toetata, kuid tulud on sisse juba planeeritud. Ja meie küsimus peaministrile on: kuidas see raha jaguneb riigi tuludena aastate lõikes?

Neid arupärimisi on rida, kuid meie viimane arupärimine on kaitseminister Hanno Pevkurile. Valitsus kõneleb sellest, et kõik need, ka täiendav defitsiit, rekordiline defitsiit praegu, kui me vaatame seda, et täidetakse ühe partei valimislubadust võlarahaga, et see defitsiit on vajalik kaitsekuludeks lähematel aastatel. Ja selles küsimuses valitseb konsensus, kaitsekuludeks tuleb panna nii palju raha, kui on vajalik Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande elluviimiseks. Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande alusel koostas Kaitseministeerium selle aasta suvel Kaitseministeeriumi arengukava, mis nägi ette 2026. ja 2027. aastaks selged summad sõjalise kaitse arendamiseks. Kuid eelarve menetluse käigus riigi eelarvestrateegia koostamisel neid summasid vähendati 240 miljoni euro jagu aastateks 2026–2027 ja seda nimetatakse hellitavalt riigi eelarvestrateegias kaitsekulude hajutamiseks. Meie küsimus on kaitseministrile. Kui suvel Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande alusel kinnitati üks sõjaliste võimete arendamise kava aastateks 2026–2027, siis kelle ettepanekul transformeerus see konkreetne fiskaalplaneerimise raam riigi eelarvestrateegia näol kaitsekulude hajutamiseks? Ja meie küsimus on, millised konkreetsed kaitsekulud hajutatakse võrreldes Kaitseministeeriumi 2025. aasta suvel kinnitatud arengukavaga 2026.–2029. aasta RES-is ja kas tegemist oli siis kaitseministri ettepanekuga või mingi muu valitsusliikme ettepanekuga. 

See eelarve sisaldab väga palju hoomamatut ja meie ülesanne siin parlamendisaalis on järgneva debatiga, aga järgnevate nädalate käigus luua minimaalne selgus valitsuse kavatsuste osas. Ja sellest kantuna annan teile üle üheksa arupärimist.

Head kolleegid, ei jõudnud küll järge pidada, aga kui uskuda Urmast, siis on üheksa arupärimist Isamaa fraktsiooni poolt, pluss üks Tanel Kiige poolt. Ehk olen kokku vastu võtnud kümme arupärimist.

Head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 737 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Esitlen teile 2026. aasta riigieelarvet ja ütlen alguseks mõned kommentaarid selle majanduskeskkonna kohta, mille sees ta toimib. Noh, ei ole vist jäänud märkamata, et Eestile prognoositakse praegu üksmeelselt majanduskasvu märgatavat kiirenemist. Seda on küll ka enne tehtud ja see ei ole täitunud mitu aastat, aga prognoosijate seas on olnud konsensus, et majanduskasv on üle 2% ja et inflatsioon langeb lähiaastatel 2% lähedale. Tööhõives on oodata kasvu taastumist, on ehitusturg ja ekspordinõudlus. 

Aga seda kõike pärsib, mis eksporti puutub, muidugi meie hinna poolest konkurentsivõime langus. Meie hinnad on tõusnud kiiresti. Seda aga leevendab turgude mitmekesistumine. Meie probleem on olnud see, et eksport on olnud suhteliselt kitsal alal, ja sealt tulnud tagasilöögid on üks suur põhjus meie majanduslangusel olnud ja madalal kasvul. 

Majanduskasvu hindab kõige kiiremaks, 3,5% peale, keskpank ja on olnud pealkirju, kus seda seletatakse riigieelarves kaitsekulude defitsiidi kasvuga. Ma siin natukene seda ootust jahutaksin. Defitsiit, mis tekib kaitsehanke impordist – ja valdavalt suurenemine sellest tekib –, ei ole majandusstiimul. Nii et võimalik, et see optimism tuleb sellisest liigsest makrovaatest, kus ei vaadatud sisse defitsiidi artiklitesse või seda tekitanud artiklitesse. 

Aga üldiselt on meeleolu paremaks läinud. Kõige halvem meeleolu on muidugi tarbijal. Ülemäära halb ja üldine negatiivne meelsus ühiskonnas on kindlasti tarbijaid pidurdanud, aga nii hull see asi tõenäoliselt ei ole, kui näitavad konjunktuuriinstituudi numbrid, kus on osutatud otseselt metoodilistele vigadele, mille hulka kindlasti kuuluvad küsitleja enda negatiivsed hinnangud ja etteütlemised, kes on süüdi ja kuidas läheb halvemaks. Aga konjunktuuriinstituudi näitajates on ka positiivseid trende, mida avalikes sõnumites ei taheta sealtpoolt kuidagi nimetada. 

Nii. 2026. aasta riigieelarve tulude maht on 18,6 miljardit ja kulud 19,6 miljardit. Investeeringud riigieelarvest on 1,3 miljonit, kavandatav valitsussektori defitsiit moodustab 4,5% SKP-st ja jääb Euroopa Liidu poolt kaitsekulude kiireks kasvatamiseks lubatud erandi piiridesse. 

Järgnevatel aastatel eelarve miinus kahaneb riigi eelarvestrateegia järgi, jõudes 2026. aastaks 3,6%-ni. Kui ebameeldiv ja harjumatu see miinus ka meil ei ole, siis Euroopa teiste riikide vaates kuulume me ikkagi väiksema defitsiidiga riikide ritta ja seni veel oleme kõige väiksema laenukoormusega. Aga muidugi rõõmu see olukord ei tekita, mis puudutab nii defitsiidinumbrit kui ka laenukasvu. 

Millest valitsus on lähtunud eelarvet tehes, on põhimõtteliselt kolm prioriteeti. Kõigepealt julgeolek, siis majanduse toetamine ja sissetulekud. Sissetulekuid saavad inimesed muidugi eelarvest vähe, aga seda me silmas pidasime, kui üldise kärpe foonil lisaraha eraldasime. 

Väga suured muutused peale kaitsekulude kasvu on maksudes. Suurim neist on see, et maksukoormus langeb tänavuselt 36,6%‑lt järgmine aasta 35,2%‑le. See on väga järsk laenukoormuse langus. Seda tuleb käsitleda ka majandusstiimulina. Kõige suurem osa sellest on tulumaksuvaba miinimumi taastamine ja tõus 700 eurole. Maksuküüru kaotamine ergutab majandust ja selle mõju hinnatakse 1%‑le SKP‑st. 

Teine oluline majandust stimuleeriv maksumuudatus on tulumaksu tõusu ärajätmine. See küll pole realiseerunud, aga kohe korrigeerib ka prognoosi 0,3% SKP‑st ülespoole. Samuti kaob järgmisest aastast juba sätestatud ettevõtte eritulumaks. Ettevõtte tulumääraks jääb 22%, süsteem jääb reeglipäraseks, nii nagu on meie konkurentsieelis olnud. Jääb ära eraisikute kõigi tulude nullist maksustamine 2%‑ga, mis olid hästi ebameeldivad muutused 2024. aasta koalitsioonilepingus ka mulle isiklikult. Ma ei varjanud seda ametis asudes, kuigi pidin need Riigikogule esitlema. Keskmise palga teenijale tähendab see üle 1800 euro lisaraha, millel on suur kalduvus jõuda tarbimisse, sest sellel asjal on ülempiir ja see on laiapõhjaline. 

Eelarve näeb ette ka politseinike, päästjate, kultuuritöötajate, õpetajate, erihoolekande palgafondi kuni 10%‑lise kasvu ja see läheb maksma üheksakohalise numbri. Ka pensionid kasvavad, reaalpensionid kasvavad, sealhulgas nominaal kasvab 5,4%, ja see tõus maksab 210 miljonit eurot eelarvele. Tõuseb ka toimetulekupiir ja toetuste maht sellega 4 miljoni euro võrra, mis on kõige nõrgematele suunatud seoses üldise elukalliduse tõusuga. 

Jätkub tööjõu‑ ja majandamiskulude kärbe riigisektoris. Juba tänavu jõustunud 5%‑lisele kärpele lisandub tuleval ja ületuleval aastal vastavalt 3% ja 2%. Eelarve revisjoni ja kärbetega on kulusid vähendatud 2026. aastal 225 miljonit eurot ja viimases otsas lisati kärpekohustus ministeeriumidele 20 miljonit eurot. 

2026. aastast käivitub Eesti mahukaim maanteede ehituse programm, nagu seda on nimetatud, 276,8 miljonit eurot. Transpordi arendamine on veel mahukam, lähiaastatel 684,2 miljonit eurot. Eurotoetusi on 2026. aastal plaanis kulutada 680 miljonit, mis läheb reformidele ja arengule erinevates valdkondades. 

Eesti jätkab Ukraina sõjalist abistamist vähemalt 0,2% SKP‑st. See on eelarves 110,7 miljonit. Sellest 100 miljonit suunatakse Ukraina võiduks vajalikeks tellimusteks Eesti kaitsetööstusele. Lisaks eraldatakse Ukraina sõjaliseks abiks 2025. aasta lisaeelarvega veel 39 miljonit eurot.

Kaitsevaldkonnas on oluline ära mainida ka kaitsetööstusparkide rajamine, mis paneb aluse Eesti lõhkeaine ja laskemoona tootmisele, osa sellest ka ekspordiks. Pärnumaa kaitsetööstuspargi projekteerimiseks ja ettevalmistamiseks kulub ligi 50 miljonit. Arvestatakse, et juba tuleva aasta lõpus hakkavad tehased tööle. 

Julgeoleku kasvatamiseks tugevdatakse ka Välisministeeriumi eelarvet ja täiendavalt eraldatakse 2,1 miljonit tsiviilabi andmiseks Vene agressiooniga võitlevale Ukrainale. Lisaks on 1,8 miljonit üleilmse Ukraina ülesehitamise konverentsi ettevalmistamiseks, mis toimub Eestis 2027. aastal. 

Tervisekassa miinust on järgmistel aastatel plaanis vähendada strateegias prognoosidega võrreldes 70–80 miljonit eurot aastas. On olnud palju juttu haigekassa reservide ärakulutamisest. Sellele me panime nüüd piiri ette ja meetod on tõhustamine. 

Majanduskasvu üldiselt toetab kõigi aegade mahukaim investeeringute tase. Eri metoodikaga kokku võttes või kõige laiema käsitluse järgi – need on investeeringud, investeeringutoetused ja valitsussektor tervikuna – on see 8,1% SKP-st. Lisaks toetab majanduskasvu tulumaksukoormuse vähendamine 780 miljoniga. Tulumaks on kõige pärssivam maks majandusele. 

Maanteetaristu arendamiseks ja haldamiseks ja kaitsevõimekuse parandamiseks n-ö militaarse liikumise elemendiga kulub kokku 276,8 miljonit eurot. Nimelt, suurematest projektidest valmivad 2027. aastaks Libatse–Nurme ja Päädeva–Konuvere 2 +2 lõigud. 2026. aasta eelarve tagab rahastuse Eestit Euroopaga ühendava Rail Balticu raudtee valmisehitamiseks aastaks 2030. Ja järgmisel aastal läheb, nagu öeldud, raudteetranspordi arendamisse ja korrastamisse 684,2 miljonit. 

Kiirendatakse ühtekuuluvusfondide kasutuselevõttu. Tõesti, see on Euroopas läinud sel perioodil aeglaselt, kuna on olnud muud mured, nagu COVID, sõda ja nii edasi, aga nüüd on hoog sisse saadud. Eesti on liikunud riikide võrdluses ülespoole nii kohustuste võtmise kui ka väljamaksete osas, aga väljamaksete poolest oleme nüüd selgelt kiirendamise kursil. See on ju see, mis eelkõige majandusse jõuab. Ja eelarves on arvestatud ka automaksu leevendustega, mis oli siin Riigikogus esitlemisel eile. Aitäh!

Suur tänu teile! Alustame küsimustega. Otsa teeb lahti Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh! Härra rahandusminister! See eelarve on väga tõsises defitsiidis ja te olete pannud ette peatada kõik siseriiklikud eelarvetasakaalu reeglid, tähtajaliselt. Minu küsimus on järgmine. Riigi eelarvestrateegia, mis teie allkirja kannab, näeb ette 2070. aastani –1%. See on tegelikult Reformierakonna maksuküüru maksumus. Kui mõistlikuks te rahandusministrina peate seda pretsedenti Eesti vabanemisjärgsest poliitikas, et valimislubadust täidetakse võlarahaga ja isegi sellises perspektiivis, mida valitsus kinnitab, riigi eelarvestrateegia rahanduse pikaajalise hinnangu järgi, et see võlg jääb püsima, eelarve miinus 1% jagu, aastani 2070? Härra rahandusminister, mis teil on enda kaitseks öelda?

Aitäh! Jah, mul on väga vähe öelda teie kaitseks, sest te ju tegelikult jällegi eksitate avalikkust, kui te nimetate seda Reformierakonna maksuküüruks. See oli teie valimislubadus. Valimislubaduse täitmine iseenesest ei ole patt, aga see oli hästi rumal valimislubadus, mille hind on ajas kasvanud. Me peame maksusüsteemi normaalsuse taastama, et kõigil kodanikel oleks riiklikust koormisest vaba tulu. See ei saa jääda loomulikult paigale, kuna inflatsioon sööb seda, ja me tõstame selle 700 euroni. 

Ma ei pea mõistlikuks, et te omistate mulle juba teist päeva seda, mida te ise tegite 2026. aastal. Te surusite läbi selle küüru väga raske eelarvekulu arvelt, ja selleks, et see õnnestuks, lõdvendasite eelarvereegleid. Teie ju tegelikult alustasite sellega, et oma valimislubadusi ei pannud eelarve tasakaalu piiridesse. Enne seda olin mina esitanud kuus struktuurses ülejäägis eelarvet ja kui teie tulite, siis te surusite läbi oma kinnismõtte, saite sellega toetuse Ratase esimeses valitsuses. See on täpselt see, mida te mulle ette heidate. 

Aga ma ei ole õnnelik selle defitsiidi üle. Ma tõesti ei olnud õnnelik ei selle defitsiidi üle, mida teie tekitasite, ega enda esitatu üle, kuid siin on tegemist välise teguriga, mitte sisepoliitilise kinnismõttega. 5% ja rohkem, COFOG-i arvestuses ligi 5,5% kaitsekulusid on väga ränk lisaeelarvele. See ei ole ju 5,5% mitte eelarvest, vaid SKP‑st. Eelarvest on see veel kordi suurem. Nii et sellist hüpet ei ole võimalik teha ilma laenurahata. Igasugune kriis eeldab, et need muutused tehakse sujuvamalt ja suurendades ka laenukoormust.

Aga veel kord: ma ei ole selle asja üle õnnelik. Kui ma ise oleksin disaininud selle eelarve algusest lõpuni, siis ma loomulikult oleksin langetanud üksjagu erinevaid otsuseid, aga ma ju esindan siin koalitsiooni, kelle otsustega ma olen kokkuvõttes nõus. Need on valitsuse kokkulepped, need on valitsuse prioriteedid. Aga ärge heitke mulle ette seda, mis tegelikult on teie loodud pretsedent – defitsiidiga eelarve, valimislubaduste iga hinna eest kaitsmine laenuga.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Avalikus meediaruumis võib ikkagi veel täna lugeda sellist informatsiooni, et maksud tõusevad, ja oponendid kasutavad seda ka ära, ja maksukoormus ka tõuseb. Kas te kordaksite üle ja ütleksite siin saalis veel kord seda dünaamikat, mis puudutab ka näiteks 1990. aastate riigikaitsekulusid ja suhet SKT‑sse ja maksukoormust ja nüüd versus siis 2026. aasta eelarve? Mulle tundub, et inimesed ei ole sellest lõpuni nagu aru saanud, et tegelikult üldine maksukoormus ikkagi langeb, ja seda tingimustes, kus me tegelikult, nagu te ise ütlesite, üle 5% paneme ka kaitsekuludesse. 

Aitäh! Ma arvan, et see on oluline nii majandusele kui ka ühiskonna meeleoludele, et ei valetataks maksukoormuse koha pealt. Maksukoormus on meil tegelikult olnud suhteliselt stabiilne aastakümneid. Kui on vahepeal langusi olnud, siis on need pigem sellised struktuursed kõikumised kui midagi muud, välja arvatud siis näiteks, kõige suurem muutus oli muidugi tulumaksumäära vähendamine 26%‑lt 20%‑le. Ja see oli tõepoolest minu erakonna algatus. Nüüd 30 aasta vaates tegelikult on maksukoormus stabiilne. 1995. aasta maksukoormus oli 35% SKP‑st, 2026. aasta maksukoormus on 35,2% SKP‑st. Tänavu on ta 36,6%, järgmine aasta 35,2%. See on väga-väga suur langus, see on väga suur maksuleevendus ja ta on väga täpselt sihitud just nimelt majanduse toetamisele, sest et tulumaks on majandust kõige pärssivam maks. Me oleme teinud, mis me suudame, ja me oleme minevikus rohkem suutnud. Aga tõesti, kaitsekulude selline kasv ei võimalda korrata enam selle masuaegset 9% SKP ulatuses eelarve parandamist. Seda rekordit ei löö keegi ei Eestis ega Euroopas mitte kunagi. Aga olud on muutunud ja eelarve ei ole enam nii lõtv, nagu ta pikka aega defitsiidis elades on ta väga suurtes pingetes. Nii et sealt ei ole enam võimalik sellist kärbet teha ka.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kõigepealt tuleb ikka öelda, et Reformierakonna lubaduse täitmiseks tehakse kõigi aegade suurim laenukoormus, mille tagasimakse ulatub juba 2070. aastasse. Aga ma ei taha seda küsida. Ma küsiks teie käest, et tegelikkuses, nii nagu sa oled alati maininud, et kui on rasked ajad, tuleb kokku hoida, ka konserve osta ja kõike muud. Kui palju sellest eelarvest, mõned näited, kus koha peal siis eelarves tegelikult kokku hoitakse, millisest valdkonnast? Kas on inimeste koondamist või valdkonna vähendamist tehakse, et püüda eelarves nii palju kui võimalik kulude poolt vähendada?

Jah, me oleme kokkuhoidu tegemas. See oli juba 2024. aasta koalitsioonilepe, kus pandi kirja, et palga-, majanduskulude ja toetuste arvel peab iga valdkond vähendama kulusid 5% + 3% + 2% järjestikustel aastatel. Sel aastal oli see 5%, järgmisel 3% ja edasi 2%. Lisaks on eelarve revisjon, kus väga põhjalikult monteeritakse eelarve lahti ja vaadatakse sisse. Ma seda tõesti nulleelarveks ei taha nimetada, sest riik ei stardi uuesti ega alusta tühjalt kohalt. Aga need on ikkagi tõsised analüütilised ülevaatamised ja selliste vanade kulude võimalusel äravõtmine. 

Selle kärpe juurde tuleb kohe lisada, et on ka teistpidine tendents. Üks on muidugi julgeolekukulud ise, nende lisandumine. Julgeolek ongi pea ainus valdkond, kes saab eelarve kasvu. Järgmise aasta eelarvesse lisatakse palgakulu mitmes valdkonnas, nagu haridus, kultuur, peale riigikaitse sisejulgeolek ja erihoolekanne. Ligi 10% palgafondi juurde on ümardatult see summa, seal on nüansid, mida ma ei hakka praegu täpsustama, ehk läheb pikaks. Aga põhimõtteliselt sedapidi jällegi palgakulud kasvavad.

Aga enamik valdkondi saab väiksema palgafondi, vähem majanduskulusid ja ka toetustega püütakse kokku hoida. Väga suur kokkuhoid on tegelikult käimas, kuigi ma rääkisin rekordilistest investeeringutest, siiski ka nendes investeeringutes, mida riik rohkem endale teeb ja mis ei ole nii hädavajalikud. Kaitseinvesteeringud on väga suur osa nendest rekordiliselt suurtest investeeringutest, aga rekordiliselt vähe ilmselt riik endale ehitab juurde ja remondib. Selles mõttes põhitendents on ikkagi kokkuhoid, aga prioriteedid on need, mille tõttu kasvab see defitsiit. See on üks prioriteete. Vastab tõele, on ka maksukoormuse vähendamine.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Selge see, et eelarve defitsiit ning riigivõlg on probleemid meie rahanduses. Aga äkki saate kuidagi kirjeldada, kuidas siis tasakaalustab see 2026. aasta riigieelarve ühelt poolt siis vajadust majandust elavdada ja samas vähendada eelarve defitsiiti ning riigivõlga?

Majanduse elavdamine on väiksem, kui võib-olla jääb mulje, sest defitsiit koosneb suuresti kaitsevarustuse impordist. Aga defitsiit ise majandust elavdab. Kui majandustsükkel on pöördunud, siis enam ka 3%‑line defitsiit ei ole päris majandusteaduslikult põhjendatud. Aga eks me ole väga pingelises eelarves tükk aega elanud ja neid nõrku kohti on seal nii palju, et võimalused defitsiidist praegu välja tulla, ma arvan, on olematud, poliitiliselt. On palgaootused, mis enamikul ei täitu, on tegemata investeeringute vajadused, on väga suured investeerimisprojektid, mida me siiski teeme. Nii et jah, riik elab kitsalt. 

Palga kohta ütleksin veel, et värske palgauuring ütleb, et kõigil tasemetel sarnase keerukusega töö puhul makstakse riigis madalamat palka kui erasektoris. Regionaalselt loomulikult võib vaielda, aga riik on kasin ka palga maksmisel. Ja selle üle ei pea ainult uhke olema. 

Luisa Rõivas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Arusaadavalt on palju kritiseeritud riigieelarve ajalooliselt suurt puudujääki. Sama arusaadav on küllap ka see, et circa kaks kolmandikku sellest puudujäägist on erakorraliselt kiiresti tõusnud ja igati vajalikud kaitsekulud, ning ülejäänud on suuresti varasema puudujäägi inerts. Minu küsimus on, milline on valitsuse pikem plaan. Kas me jääme puudujäägiga 4,5% juurde või astume järgnevatel aastatel samme, et tasakaalule lähemale liikuda?

Aitäh! Esimesed kaks aastat selle riigi eelarvestrateegia puhul me kasutame ära plaani järgi kogu lubatud miinuse 4,5%. Teiste riikidega võrdluses on see keskmisest vähem, aga meil see on tõepoolest ajalooliselt väga suur ja väga ebameeldiv. Aga väljatulek algab riigi eelarvestrateegia järgi 2028.–2029. aastal. Siis on see graafik langev, aga loomulikult see Riigikogu ei saa seda otsust langetada, see on meie võetud eesmärk. Me peame sellest välja tulema. Aga tõenäoliselt vabastusklauslist väljatulemist ei tule Euroopas kellelgi pähe järsult teha, vaid see on sujuv. Ja me oleme selle sujuva tee juba planeerinud. 

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Tõesti, haridusvaldkonna eelarve järgmisel aastal kasvab, mis minu hinnangul on väga oluline. Samas, 23. septembril andis Haridus- ja Teadusministeerium teada, et eelarve revisjoni tulemusel vähendatakse eestikeelsele haridusele ülemineku eelarvet 18 miljonit eurot järgmisel aastal. Samas, menetluses olevas eelnõus on kirjas, et eestikeelsele haridusele ülemineku mahtude kasvu tõttu suunatakse valdkonda 23,7 miljonit eurot rohkem. Eile kultuurikomisjonis ka tekitas see segadust, miks ühe käega eelarvest vähendatakse 18 miljonit ja siis teise käega antakse 23,7 miljonit juurde. Miks ei oleks võinud juurde anda lihtsalt 5,7 miljonit?

Aitäh! No on olnud palju kriitikat, sealhulgas väga tugevalt nende poolt, kes selle võimaluse riigieelarve seadusesse lõid, selle üle, et jääke kantakse ühest aastast teise väga palju. Ja haridusministeerium on silma paistnud selle poolest, arvestades ka oma tugevat läbirääkimiste positsiooni, et ta on teinud hästi optimistlikke prognoose oma raha kasutamise kohta. Ja me oleme jõudnud kokkuleppele haridusministeeriumiga, et ta võtab neid plaane koomale, aga mitte tegevust. See raha, mis jääb kasutamata, on ilmselt põhiline, aasta sees jääb kasutamata, põhiline kärpekoht revisjonis. Ja see ei tähenda, et üleminek jääb tegemata või et sealt kärbitakse nagu lõplikult, vaid asjad nihkuvad aastate vahel. Ja me saame näidata ka riigieelarve kontrolli komisjoni esimehele, kui palju täpsemaks me oleme läinud planeerimisel, rääkimata Riigikontrollist ja iseendast, endal ka parem.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Urmas Reinsalu püüdis teid siin enne samastada tippsportlasega. Ma arvan, et rahandusministrina olete eelkõige tipp-poliitik ja sellena olete te seda eelarvet lukku pannes minu meelest päris hästi hakkama saanud. Aga arvestades, et Euroopas käib sõda, on tegemist eelkõige kaitse-eelarvega. Selle kõrval toetab maksuküüru kaotamine inimeste netosissetulekute kasvu. Samuti on muud sellised positiivsed asjad, näiteks maksulangetus.

Aga ma küsiksin hoopis tasakaalu kohta või kultuuri ja spordi jätkusuutlikkuse kohta. Kui tulubaas on kõigi nende vajalike kulutuste tõttu langenud, kuidas saavad kultuur ja sport üldse jätkusuutlikud olla? Mis on teie nägemus?

Aitäh! Eks neid valdkondi, kus saab sellist kurba olukorda kirjeldada, ole rohkem. Keegi kahjuks ... Ma kiusu pärast vahel räägin ka riigiametnikest. Kuidas saab olla jätkusuutlik, kui inimestelt on võetud ära palgatõusu perspektiiv, aga nende najal seisavad terved üleriiklikud valdkonnad, üksikute inimeste najal, kogu nende know-how. Aga muidugi, seda mulle ei andestata, et ma seda nimetan.

Kultuuritöötajad saavad siiski lisaraha, see on vist 7,5% palgafondist. Ma jõudsin vahepeal teie küsimuse ajal lehitseda eelmise küsimuse vastust ja selgus, et läks õigesti küll. Nii täpselt see eestikeelse hariduse raha nihkumine on. Aga ma arvan, et ma ei eksi teile vastates, et kultuuritöötajate palgafondi kasv on 7,5%. Aga see loomulikult ei rõõmusta tingimata omavalitsusi, kes peavad nüüd enda panuse enda töötajate heaks andma. Nii et kultuuritöötaja on suhteliselt sihuke hajus nähtus, aga erineva iseloomuga töö ja erinev alluvus ka. Tööandja ütleb vist nii.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Viimaste kuude majandusnäitajad viitavad sellele, et tarbija kindlustunne Eestis on jätkuvalt madal, millele te ka viitasite oma ettekande alguses. Inimesed piiravad kulutusi, väheneb sisetarbimine ja ettevõtete käive. Millest see tarbijate ebakindlus on tingitud? Kas Rahandusministeerium näeb peamise põhjusena maksutõuse, hinnakasvu, ebastabiilset majanduspoliitikat või vähest usaldust riigi tuleviku suhtes?

Aitäh! Ma arvan, et kõik need aspektid on olulised, mis te ette lugesite. Aga ma lisaks siiski selle, et tarbijakindluse mõõtmisel on tehtud ka metoodiline aps, mida küsitleja – või neid on mitu tegelikult – ise ei tunnista. Ta läks küsitluse meetodilt, vahetas seda ja ei ole nõus tunnistama, et järsk tulemuste langus on seotud metoodika muutusega. 

Teine on see, et tarbijakindluse näitaja on meil ülekaalukalt kõige kehvem majandusnäitaja. Ta ei ole proportsioonis tegeliku majanduse olukorraga ja see on probleem. Tegelikult peaks küsitleja vaatama peeglisse, kas ta teeb õiget tööd. Ma loodan, et me suudame seda tööd paremini teha teiste institutsioonidega. See on etteheide ka kaubanduskojale, kelle omanduses see konjunktuuriinstituut on. Tema juht on käinud ka siin kui suur messias rääkimas, mismoodi majandus toimib. Aga tegelikult ta uurib ainult majanduste meeleolusid ja neidki metoodiliselt vigaselt. Ta ei ole tegelikult see autoriteet, kes peaks Riigikogule majandusest rääkima. Siin peaks rääkima teadlased, siin peaks rääkima Eesti Pank, siin peaks rääkima rahvusvahelised organisatsioonid. Tema ülevaated ja hinnangud ei klapi absoluutselt autoriteetide omadega. Nii et selle näitaja, tõesti arvan, me võiksime panna natukeseks kapi otsa ja hakata neid küsitlusi uuesti tegema ja vaadata, mis siis on. See on ka teiste riikidega võrreldes masendavalt madal.

Aga loomulikult ta on isetäituv. Kui inimesed kogu aeg kuulevad negatiivseid hinnanguid, kuidas tarbijal on halvasti ja nii edasi, siis ta neid päris näitajaid enam ei märka. Ja päris näitajates on meil olnud enamik aega oluline reaalkasvu tõus, reaaltulu tõus, nii pensionide kui ka palkade. Sel aastal on nüüd jälle väike. 2022 oli väike tagasilöök, sel aastal on seal piiri peal. Me ei tea lõpptulemust. Ma ise arvan, et koos euribori languse ja reaalpensionide vähendamisega isegi kättesaadav rahahulk ei vähene, vaid suureneb sel aastal. Aga jah, meeleolude allalöömine ei peaks olema avalike sõnavõtjate põhiline eesmärk, nagu temal on.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Selles järgmise aasta eelarves on üks selline summa nagu 48 miljonit eurot ja selle juures on selgitus, et see on mootorsõidukimaksu suunamine teehoiuvahenditesse. Palun, kas te saate kinnitada, et sellest rahast jätkub teehoiuks ka kaugemates kohtades Eestis?

Ma olen püüdnud seda seost igati eitada, et konkreetne maks läheb konkreetsesse kohta, ja ammugi veel regionaalselt. Aga loomulikult mina ei tee neid teeplaane, kuhu läheb teehoiuraha. Ja sinna tuleb loomulikult raha igast maksust, kui neil ei ole silti küljes. Aga tunnetuslikult jah, tänu mootorsõidukimaksule me saame teede ehitamist suurendada, see on fakt. Aga see ei ole ainus asi, tänu millele, eks ole selles mõttes. Jah, propagandistlikult see soes on võib-olla seletamisel vajalik. Minu eelistus on tõepoolest olnud väiksemad teed. Minu arust nende korrashoid mõjutab heaolu rohkem. Suured teed on meil juba päris heas korras, välja arvatud näiteks Pärnu või siis osa Narva suunast. Seal on suured teed tõepoolest tõkkeks, aga enamik probleemist, kõige tõsisemad probleemid ikkagi on minu meelest kohtades, mida lihtsalt ei suudeta korras hoida, eriti talvel ja kevadel. Olen seda rääkinud härra taristuministrile ka ja ta on nõus olnud, et väiksemad teed on suuremad pudelikaelad kui suured tihti. Mitte küll igal pool.

Aitäh, härra minister! Pärnut oli teie kõnes hea kuulda, juba korduvalt. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Jah, teede teema on tähtis teema, ometi jääb natuke arusaamatuks, miks ikkagi kogu raha mootorsõidukimaksust ei lähe ehk 85 miljonit ei lähe teede peale, sest teed on tõepoolest vaeslapse rollis, just eriti, nagu te ütlesite, need kõrval‑ ja tugimaanteed. 

Aga oma küsimuses laiemalt ma tahaksin tegelikult minna riigikontrolöri teema juurde, tõstatatud teema juurde, mis puudutab tegelikult rohkem struktuurset eelarve dünaamikat. Ühtepidi eelarve defitsiit, mille osas on olemas eesmärk, kuidas sellest välja tulla aastal 2028, aga minu küsimus puudutab osundust toetussõltuvusele. Me näeme, et investeeringute maht toetuste arvelt aina kasvab ja meie võimekus ise investeeringuid ellu viia pigem ajas kahaneb. Kas selles osas on ka valitsusel mingi plaan, millal ja kuidas me siis sellest välja saame, sellest toetussõltuvusest, ja kas üldse?

Mul läks vist … Kas te ütlesite, kelle toetussõltuvusest te rääkisite, kas omavalitsuste või? (Andres Metsoja täpsustab saalist.) Aa, Euroopa vahendid. Te vist ei öelnud seda. (Andres Metsoja selgitab.) Jah, ma ei saanud kohe aru. Eks ta ole, et parempoolsed inimesed noogutavad, ja me loodetavasti mõlemad kvalifitseerume, et toetustest sõltuvus ei ole hea, aga samas sihitud toetused on head. Ja Euroopa on … Me oleme ehitanud tegelikult seda eelarvet ikka ju sedapidi, et Euroopa raha kulub sellisteks üle Euroopa olulisteks reformideks ja arengustiimuliteks, mitte pidevaks ülalpidamiseks. Noh, see on pikem jutt. Ma ei taha Riigikogu heietamisega kinni hoida. 

Ma möönan, et selline asi on olemas, aga sellest on püütud ikkagi lahti saada. Ma tean, et siin on olnud vahepealsed aastad, kus – vabandust, et ma niimoodi ütlen –, aga minu eemaloleku ajal mindi täpselt vastupidisele teele. Ma usun, et taastekavast näiteks ehitati püsikulu, mida ei oleks tohtinud teha. See on tegelikult, ma ütleksin, kriminaalne. Majandusdiplomaatia, ma usun, on üks eraldi näide, mida hakati taastekavast rahastama, aga riigi bürokraatia ei saa olla ajutiselt rahastatud, nagu tehti. Sellised näited on väga-väga valed. Aga üldjoontes jah, probleem eksisteerib.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Ma vaatasin küll, et Priit Sibul oli minu ees, vabandust! 

Kolleeg Priit Sibul ei ole saalis, sellepärast. 

Jaa. Minu küsimus puudutab teadus- ja arendustegevust. Mind huvitab, kui palju valitsus või Rahandusministeerium seda reguleerida saab. Kui minu lugemine riigieelarvest on õige, siis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kulutab teadus- ja arendustegevuseks umbes 80 miljonit, sealjuures Sotsiaalministeerium kulutab 1,48 miljonit, vaatamata sellele, et kliiniliste uuringute puhul, mis on ju tegelikult teaduspõhise ravi alus, on nagu karjuv vajadus, et me peaks neid rohkem tegema. Mind huvitabki, kas antakse kõrgemalt suunised, et nii palju kulutada või naa palju kulutada, või see on iga ministeeriumi enda otsus. 

Eks siin toimub raha peale konkurents ja nüüd on valitsus disaininud ka muutuse, et seda raha justkui kooskõlastama ja jaotama vastavalt taotlustele hakkab teadusagentuur. Aga see on ka vaieldav. Me oleme võtnud väga kõrge numbri teadusrahastuseks, 1% SKP‑st, selle ilma katteta eelarvesse kirjutanud. Tegelikkuses on sealtkaudu rahastatud väga rakenduslikke asju, mille teaduslikkuse aste on alati natuke küsitav. Need kliinilised uuringud on kindlasti küll rakenduslikud, aga hästi teaduslikud, aga on ka selliseid pehmemaid uuringuid, mida on seal tehtud. Samas ei saa öelda, et need pehmemad asjad on ebavajalikud. Ka sotsiaalpoliitikas näiteks tehakse selliseid asju, mis annavad tunnetust poliitikakujundajatele.

Nii et ma ei oska öelda, kas see plaan üldse on väga jätkusuutlik, kui võetakse lihtsalt raha sellistelt asjadelt ära ja öeldakse, et nüüd teeme ainult puhast teadust. Aga ma mõistan ka teaduse eest vastutavat ministrit, kes kurdab, et teaduslikkuse määr on küsitav paljudel juhtudel, aga praktilisuse määr ei ole. Meil eelarves on tekkimas uus pinge. Tahetakse seni poliitikakujunduseks vajalikke, ma ei tea, küsitlusi, uurimisi ja vaatlusi lihtsalt maha kustutada. Ja ma arvan, et selles on omaette risk ka.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab eelarveseaduses olevaid mõõdikuid. Teatavasti elu praegust areneb nii ruttu ja teadustehnoloogia liigub väga-väga kiiresti ja on selge, et ei tohiks midagi kinni reguleerida. Aga kas oleks mõistlik ka nende mõõdikute peale kehtestada, et on mingisugune ajaline nagu kontroll, et mis aja tagant peaks need metoodikad üle vaatama, et mis alustel need mõõdikud on eelarvesse kirjutatud?

Aitäh! Eks neid ikka vaadatakse ka. Sda süsteemi saab lõputult kritiseerida ja naeruvääristada ka, mida on tehtud. Teie seda ei teinud, aga enamik aega neid püütakse naeruvääristada. Samas on tulemuspõhine eelarvestamine asi, mida meile parimad rahvusvahelised autoriteedid tungivalt soovitavad, OECD, IMF, kuhu me ise kuulume ju. Ja selle poolest totruseks või mis iganes seda asja nimetada on totter. Oleme seda lugenud. 

Aga millised mõõdikud? Kui see tulemuspõhine eelarvestamine mulle presenteeriti siin mõniteist aastat tagasi, kui ma olin ministrina, siis ma käsitlesin üsna sarnaseid küsimusi, mis on täpselt relevantsed igavesti, et kuidas saab tagada, et programmid näiteks kataksid kogu riiki, aga samal ajal mitte üksteist, kuidas tagada, et need mõõdikud oleksid õiged ja nii edasi. Teistpidi jällegi, see kulupõhine eelarve on ka täiesti abstraktne, telefoniraamat, millega ka keegi midagi ei tee, tõsist.  

Nii et ma soovitan lihtsalt kõigil kriitikutel – või õieti mitte kõigil, neid ei ole palju, aga neid, kes on oma elu sellele kriitikale pühendanud –, et võtke rahulikumalt, autoriteedid soovitavad. Strateegilise planeerimise, strateegilise juhtimise sidumine eelarvega on edumeelne pingutus. Kui hästi see õnnestub, on alati küsitav, aga meile ikka kinnitatakse, et see läheb järjest paremaks, on läinud. Kõige kehvem seis oli 2020. aastal, praegu on palju parem. Nii et loodame, et areneme edasi. 

Stig Rästa, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Hea kõneleja! Eesti maksukoormus on jätkuvalt ikkagi üks madalamaid Euroopa Liidus. Mul on selline küsimus, et kas seda võib pidada pigem meie majanduse tugevuseks või peituvad siin ka mingid riskid tuleviku maksutuludele just. Mis teie arvamus on?

Aitäh! Madalad maksud on oma riskiga muidugi, sest riiklike ülesannete täitmine on pingelisem. Vaatasin just eile seda graafikut – ta on siin kuskil ka paki vahel –, et meist madalama maksukoormusega riike 2023. aasta vaates. Aga noh, see ei olnud palju erinev tuleva aasta omast. Oli vähe ja seal domineerisid – kuidas ma nüüd ütlen –, Ida-Euroopa riigid domineerisid. Ja eriline riik Iirimaa, väga eriline riik, kus on SKP probleem üldse, nad ütlevad, et neil on issue sellega, et see statistika ei näita tingimata heaolu ja maksukoormust ka mitte. Nii et eks see statistika paneb võlgu kehitama, et kõige parem heaolu on kõrgema maksukoormusega Euroopas. Küsimus on, kas see on tulemus või põhjus, saab alati vaielda. Aga ilmselt on loogika see, et kiirema arengu tagamiseks vähem koormisi on hea. Osa sellest kompenseeritakse muidugi ka struktuurirahaga.

Head kolleegid! Mul on palve Urmas Reinsalule: äkki teie pinginaabriga ühendust võtta. Kas ta on saali tulemas või volitate operaatoril tema küsijate järjekorrast maha võtta, et oleks lihtsam kolleegidel jälgida?

Ta käis vahepeal.

(Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Hea kolleeg, sinu pinginaaber on küsimuste järjekorras ja kolleegidel on natukene raske jälgida, millal nende küsimise ring võib tulla. Ta käis ka saalis kusjuures, ma ei tea, kas ta oli solvunud, et ma teda välja ei kuulutanud. Aga ma ei teinud seda sellepärast, et teda saalis ei olnud. Või volitate, et operaator saab tema nime maha võtta. Priidu küsimise õigus jääb alati alles, ta saab seda lõpus kaks korda ka järjest … (Saalis räägitakse.)

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud minister! Te olete välja toonud, et toiduainete käibemaksu ei ole mõistlik langetada, sest sellest võidavad eelkõige jõukamad, kellel on rikkalikum ostukorv. Samas, riigieelarvet tugevalt mõjutava tulumaksumuudatuse puhul sarnast dilemmat valitsusel millegipärast ei ole. Rahandusministeeriumi enda andmetel annavad viimased maksumuudatused peamise võidu just suurema sissetulekuga inimestele. Poes ei pea isegi käima, raha tuleb kätte. Rahvusvahelised organisatsioonid, nagu OECD, Maailmapank, IMF ja ÜRO, on öelnud, et sissetulekute ebavõrdsusel on mitmeid negatiivseid tagajärgi nii majandusele kui ka ühiskonnale tervikule. Miks on sellised valikud tänasel valitsusel ja kas te ei arva, et pikemas või lühemas perspektiivis on nende valikutega meil ühiskonnas probleeme?

Aitäh! Muidugi, siin on teemad natukene segi. Vabandan! Aga kui kõlasid OECD ja IMF, siis ma kinnitan, et nad on meile tungivalt soovitanud mitte alandada toidu käibemaksu. Viimati kevadel missioonil IMF ütles, et ärge andke järele sellele survele, see on rumal.

Need on kaks iseasja. Rahvusvaheline maksukonkurents põhineb valdavalt tulumaksul, üldisel maksukoormusel ka, aga tulumaksul. Siin me oleme selles mõttes edumeelsed, et hoiame seda määra maas. Kui kunagi alustasime 26%-ga, siis 22%-ni tõus oludes, kus pensionäride arv näiteks – rääkimata paljudest muudest kuludest – on per või väljaminekutest, nimetame, ärme pensionäri kuluks nimetame, aga pension on kulu, tööl käija on kaks korda suurenenud. See on väga karm koormus, erinevad kulud. Aga me siiski oleme hoidnud üldise maksukoormuse madalal, tulumaksumäära siiski madalam, kui ta oli. See on konkurentsivõime küsimus.

Toidu käibemaks mingil juhul konkurentsiküsimus ei ole. Käibemaks on majanduskasvu suhtes neutraalne. Arvestada tuleb, et riigi olemasolu on siiski majanduse eeldus tsiviliseeritud riigis, tsiviliseeritud ühiskonnas, nimetame siis. Ja toidu käibemaksu puhul ma olen öelnud palju asju. See, et võidavad eelkõige rikkad, on võib-olla kõige hõredam argument üldse seal, sest üks on suhteline ja teine absoluutne võit. Aga kindel on, uuringud kinnitavad seda – eri riikide uuringud, OECD tehtud uuringud, statistilised tabelid, otsige need üles –, et jõukam tuludetsiil kulutab toidule, toidu käibemaksule 2–2,5 korda rohkem. 2–2,5 korda rohkem kui vaesem detsiil! Sealt siis ka võimalik võit. 

Aga seal on suured hüüumärgid ja tärnid juures, et see on tingimusel, et see jõuab toidu hinda. Tegelikult ei võida ka see jõukam. Lihtsalt eelarvekulu on selline. Eelarvekulu, kui loobuda maksust, on selline, et 2–2,5 korda rohkem kulutatakse justkui sellele jõukama kümnendiku – vahepeal on samad tendentsid ju – maksukergendusele, mis tegelikult tähendab küll riigieelarvele palju vähem maksu, Eesti arvestuses on see sõltuvalt määrast veerand kuni pool miljardit, aga tegelikult hajub ära tarneahelas. Tarneahelas käitub ta selliselt, et … 

Eesti puhul on ju palju seda nähtud, et tohutult palju kaubanduspindu, tohutult suur kaubavalik ja selle all olev kulu võrreldes meie ostujõuga. Me oleme pretsedenditult kallis tarneahel. Väga pretsedenditult palju kaubanduskette, minu arust üheksa. Need omavahel konkureerivad sedapidi, et ehitavad ainult juurde, sellepärast et ei tohi käitumises erineda. Hõivatakse turgu, mitte ei alandata hindu. See on see kurb tagajärg, viivitamatult oleks, et see jõuab kõik tarneahelasse, mitte ei jõua lõpphinda. Rahvusvaheline statistika näitab seda. Euroopa võrdlused ütlevad, et nendes riikides, kus on madal käibemaks, on toidu hind isegi kübeke kõrgem. See on küll grammi vahe, aga kindlasti ei ole madalam. See ei jõua hinda lihtsalt rahvusvahelises vaates, võrdluses ka, eks, peale selle loogika.

On olemas uuringud, mul on need kõik ka piltidena talletatud, kuidas riikides, kus on madalam käibemaks, on kaubanduse kasumid suuremad. Aga kaubanduse toetamine maksurahaga, sellest loobumisega ei ole kindlasti innovaatiline viis majandust edendada. Need asjad peavad olema normaalse arenguga. Nii et jah, väga rumal poliitika. Läti ja Rootsi, kes nüüd on sellega jälle kaasa läinud, ka häbenevad seda. Iga rahandusminister saab aru, et see on rumalus. Aga nad häbenevad seda poliitilist survet, parteide nõudmisi ja teevad ka ainult ajutiselt. No mis tähendab, et ajutiselt vähendavad käibemaksu? Mõttetus, täielik mõttetus! Mis siis juhtub, kui uuesti tõsta tuleb? No on rumal poliitika, andke andeks! Sajad miljonid lähevad kuhugi, hoopis mujale, kui on lubatud, ehk vaestele. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te tõite välja siin küll selle, et OECD ja IMF on andnud teatud soovitusi. Jutt oli siin küll nendest käibemaksuerisustest, aga OECD ja IMF-i missioonidelegatsioonid on pidevalt soovitanud tegelikult meie maksustruktuuri muuta. Jutt on olnud nii astmelisest tulumaksust kui ka varamaksudest. Muidu see maksubaas on liiga kitsas ja õhuke. Sellised soovitused kõlasid ka kevadel IMF-i poolt. Aga mitte selle kohta ma ei tahtnud küsida. 

Küsin õpetajate, päästjate ja politseinike palgatõusu kohta. Eelarves on näiteks õpetajatele 60 miljonit palgafondi juurde, mis umbes 10% tõstab nende palku, aga see puudutab ainult järgmist aastat. Riigi eelarvestrateegias 2026, 2027, 2028, 2029 enam palgatõusu ette nähtud ei ole. Te olete ka haridusminister olnud. Mis te õpetajatele järgmiste aastate kohta ütlete? Nad on tõesti mures.

Aitäh! Vaevalt mina jõuan kõigile öelda. Selline küsimus, ma loodan, on retooriline. Mis te ütlete? Ma ütlen kogu aeg midagi ja seletan nii sisuliselt, kui parajasti küsitud on. Eks ma vastavalt küsimusele vastan. Aga see praktika on küll olnud läbi valitsuste. Ma mäletan, kuidas Ratase esimene valitsus joonistas nullkasvud ja valimisaastal olid 24%‑lised palgakasvud ja nii edasi. Edasi ei olnud mitte midagi planeeritud. Nii et ega see töö ei lõpe, kuidas palgaraha jälle kuskilt välja pigistada. Aga tõepoolest, kuna minu teada paar aastat see palgafond ei ole kasvanud, siis on hädavajadus ikkagi seda reaalsissetulekut järele aidata. Mina ja ka Jaak Aaviksoo näiteks oleme arendanud sellist mudelit, et kolmandik palgatõusust peab tulema lisarahast, kolmandik struktuursetest reformidest ja kolmandiku puhul võiks loota omavalitsuste peale, ja siiski suutnud seda palka tõsta. Lihtsalt lisaraha ei ole kuskil. 

OECD ja teiste soovitustega soovitan olla täpne. Nad ei ole tegelikult neid asju täpselt soovitanud, nad on toonud neid võrdlusi. Muidugi, meie maksukonkurentsivõime on suuresti selles, et meil on laiapõhjaline madalate määradega maksusüsteem. Lai põhi tähendab eelkõige tarbimismaksu, mitte tulumaksu. Kui te nimetate laia maksubaasi, et seda soovitatakse, siis see tähendab, et ärge tehke erandeid ja ärge tehke nii, et vähemus maksab väga palju rohkem. Tulumaksuga seda tihti juhtub ja meil ka. Me tõstsime nüüd tulumaksuvaba miinimumi ja tulumaksubaasi tegime üsna õhukeseks.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahandusminister! Teatavasti on Vabariigi Valitsuse ettepanek eraldada erihoolekande vajaduse katteks 4,2 miljonit eurot olukorras, kus lisaraha taotlus ulatus kümnetesse miljonitesse. Valdkonna hinnangul on kriitiline vajadus seal suurusjärgus 50 miljonit. Samal ajal leiab valitsus maksupoliitiliste otsuste teel võimaluse suurendada kõige jõukama detsiili sissetulekuid üle 100 miljoni euro. See on 114–130 miljonit, seda võime pärast arutada teiega koos, aga igal juhul eraldab sinna mitu korda suurema summa, kui oleks erihoolekande valdkonna vajadus, millele leiti, kordan, ainult 4,2 miljonit eurot. Ja seda olukorras, kus meil on valdkonnas pikad ootejärjekorrad, mis on ajas kasvanud, meil on madalad palgad ja raske töö seal. Mida ütleb teie hinnangul selline eelarvepoliitika selle valitsuse prioriteetide kohta? 

See, mida te kirjeldasite, on muidugi natukene groteskne. Kui valdkonna käest küsida, kui palju te tahate raha, siis nad ütlevad väga suuri summasid. Samas, erihoolekande kehv olukord on olnud ka minu sõnum valitsustele, ja erinevatele valitsustele. Ma arvan, et see on kõige kehvemini makstud valdkond. Ja mul on hea meel, et see sõnum jõudis viljakale pinnasele sotsiaalministri ja valitsuse näol, see erihoolekandele lisaraha andmine. Aga öelda, et üks valdkond saab järsku kümneid miljoneid – on ebareaalne, et keegi saab nii palju, kui ta küsib. See on võimatu. Aga seal rahalised pinged loomulikult ei lõpe, ma olen nõus. 

Nüüd eelarvepoliitika. Eelarvepoliitikas peab valitsus korraga umbes tuhat eesmärki täitma. Ja nendes proportsioonides on, et üks on maksusüsteemi konkurentsivõime ja laiapõhjaline majanduse toetamine, mis kokkuvõttes jõuab ka nõrgemateni riigieelarve kaudu sel juhul suuremate summadena. Need on tulumaksu kergendused. Teie vaatate kõike sellise nullsummamänguna, kus ühelt võetakse ja teisele antakse. Meie vaatame ikkagi seda kui majanduse tervise küsimust, kust tuleb see ressurss ka kõige nõrgemate toetamiseks, kes ennast ise toetada ei suuda. Aga ma arvan, et nad jätkavad sellega, et kõige väiksemad toetused peavad olema suurema tähelepanu all ja universaalsed laia mõjuga toetused, mida siin Riigikogus meelsamini menetletakse, peavad olema väiksema tähelepanu all.

Mul on palve siiski operatorile Priit Sibula nimi küsijate ringist maha võtta, kuna teda mõnda aega saalis ei ole. Aga tema võimalus ja õigus esitada kaks küsimust ei kao sellega kuhugi. Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Viimastel päevadel on minu arust väga tänuväärselt, muu hulgas ka eelarve ja eelarvestrateegia kontekstis fookusesse tõusnud elanikkonnakaitse temaatika. Me võime ju nentida, et senini – paljuski ka objektiivsetel põhjustel – on elanikkonnakaitse vajadused jäänud nii avalikus diskussioonis kui ka eelarve fookuse kontekstis mõnevõrra sõjalise riigikaitse varju. Nii et ma paluksin, kuidas teie hindate, kas elanikkonnakaitse ja siseturvalisuse vajadused on järgmise aasta eelarves saanud meil nüüd piisavalt tähelepanu või on antud valdkonnas midagi, mis ehk valitsuskabineti aruteludel jäi kripeldama, et tahaks kiiremini edasi liikuda, aga riigi rahakott lihtsalt järgmise aasta eelarve kontekstis ei võimalda.

Aitäh! Ma pigem ütleksin, et kuigi üldine konjunktuur nõuab mul ütlemist, et nii palju, kui küsitakse, mina selliseid vastuseid kunagi ei anna. Sisejulgeolek tervikuna on väga suurt privileegi nautinud seoses kaitsekuludega, aga noh, mis seal salata, ka julgeolekuolukorraga. Aga siiski neil on see läbirääkimiste positsioon olnud teistest tugevam ja sinna on ka suunatud raha, mille otstarbekus on olnud ka valitsuses tugeva kriitika all. Kuid üldiselt see raha on eelarves olemas. Kuna need programmid on olnud nii ambitsioonikad, et nende nagu realiseerumine on olnud natuke küsitav, siis on teda planeeritud valitsuse reservi. 

Aga Siseministeeriumi riigikaitselisteks ülesanneteks on neljaks aastaks planeeritud üle 100 miljoni euro. See on aastati üsna ühtlaselt jaotatud. 2026. aastasse langeb 92,65 miljonit, see tähendab 100 miljonit suurusjärk on nüüd see igal aastal. Politsei ja piirivalve koosseisuliste üksuste relvastuse ja taristu arendamiseks on planeeritud näiteks tänavu 17 miljonit. Jätkub kriisireservi tegemine, see nimekiri vast, ma ei taha seda kuidagi ammendada, need on päris pikad, aga näiteks 18 miljonit. Siis on droonimüür, mille peale järgmisel aastal planeeritakse 9 miljonit. Jätkatakse elanike ja kohalike omavalitsuste koolitamist. Kriisivalmisoleku jaoks antakse KOV-ile miljoneid ja nõnda edasi. Idapiir jätkub. Nii et ma arvan, et päike läheb looja, enne kui ma nimetan kõik sealt, mida tehakse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma ei hakka sult küsima ühtegi sellist küsimust. Ma olen selle 900 lehekülge isegi mitu korda läbi lugenud, sellist pahna, mida sa pakud meile siin tõsise näoga. See poliitiline grafoomaania, mis Eesti riigis vohab: Hanno Pevkur oma "Sõja ja rahuga", 1600 leheküljega, sina oma 900 lehekülje ja pildiga ja nii edasi. Vahistamismäärus isegi, kui keegi siin kirjutab sulle välja, on mitu lehekülge. Võiks mõne reaga teha seda.

Ma küsin, miks sa ei tee – sa oled arukas mees, ma tean – nii nagu soomlased, kes tulevad oma parlamenti – sinu kolleeg tuleb – paarisaja leheküljega. Aga sa tuled mingi 900-leheküljelise pahnaga, millest ausalt öeldes normaalne inimene aru ei saa. Aivar Sõerdil on isegi raskusi, kes on sinu erakonnakaaslane ja arukas mees. Miks sa seda teed? Millal sa tuled Soome kolleegide moodi paarisaja leheküljega siia?

Aitäh!

Ma püüan nüüd kuidagi defineerida. Et normaalne inimene ei saa aru, küll aga saab natukene aru Aivar Sõerd, ja teie olete normaalne inimene, sest te loete 900 lehekülge mitu korda, ja siis te nimetate seda pahnaks. Ma arvan, et pigem on vastupidi, eelarvet ma ei soovita niimoodi mitu korda 900 lehekülje kaupa lugeda, vaid tuleks aru saada tema struktuurist, olulistest poliitilistest valikutest, teada, mis on kriitilised teemad teie jaoks. Kui te suudate selle ühe korra läbi lugeda, siis on väga hästi, aga palju efektiivsem on küsida sisulisi küsimusi, otsida üles õiged kohad, saada aru tema struktuurist. Pärast on kõik palju lihtsam. Päriselt saab aru! Lihtsalt tuleks rahuneda maha, mitte kütta ennast üles sellega, kas on tegevuspõhine või mis iganes. Ei, see ei ole pahn! Selle kallal on kümned ja kümned parimad spetsialistid töötanud, nad tegid seda lõpus öid ja päevi.

Hea kolleeg Peeter Ernits, lubame ministril vastata.

Ma lihtsalt ütlen, et ärge olge lugupidamatu! Mind võite sõimata, aga kogu see pikenemine on selle tulemus, dokumendi pikenemine on selle tulemus, et kogu aeg käib üks jauramine sellel teemal, et ei saada aru ja ei leita infot ja nii edasi. Siis seda tehakse ainult peenemaks kogu aeg. See on tehtud korraga nii tegevus- kui ka kulupõhiseks. Mõlemad andmed on leitavad. On tõstetud vastavalt rahvasaadikute ja Riigikontrolli nõudmistele informatsiooni küll seletuskirjast lisadesse, lisadest eelnõusse. Kogu aeg otsitakse seda optimumi, et need asjad oleksid seostatavad. Aga jah, vist informatsiooni … Ma peaksin klassikuid tsiteerima. Rahanduskomisjoni esinaine Annely Akkermann ütles, et see on maailma kõige informatiivsem riigieelarve. Te ei taha informatsiooni. (Peeter Ernits räägib saalist.)

Hea kolleeg Peeter Ernits, see ei kuulu küll praegu asja juurde.

Ma ei tea küll, kuidas need asjad on seotud Soome eelarve koha pealt. Ma ise seda käes ei ole hoidnud, aga tema kirjeldused on hästi vastakad. Kas see on väga detailne või vastupidi, väga üldine. Õiguskantsler arvab üht, inimesed, kes on Soomes käinud seda asja uurimas, ütlevad teist. Aga mulle pole see nii tähtis, kummal õigus on. Ma saan aru, et rahvusvahelises vaates on meie tendents tegevuspõhisusele tungiv soovitus. Ja kui sellest on raske aru saada tervikuna, siis igal Riigikogu liikmel on võimalik kasutada nõuandjaid, igal Riigikogu liikmel on enda lemmik, on võimalik endale kriitiliselt olulised teemad välja selgitada, on võimalik Riigikogus sisulisi küsimusi küsida ja mitte kiruda paljude inimeste suurt pingutust, mis riigielu kirjeldab, pahnaks.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud rahandusminister! Varasemast kogemusest lähtuvalt ma palun, et võimalusel palun märkige üles, et vastus saaks täielikult vastatud. Palun konkreetset numbrit, kui palju laenuraha kulub 2026. aasta eelarve eelnõu kohaselt püsikulude katteks? Ja siis lisaküsimus: milliseid riigikaitsekulusid te käsitlete investeeringuna? 

Aitäh! Ma tegelikult ei saa sellele küsimusele vastata. Üles ei hakka ka kirjutama, aga sellist definitsiooni nagu "püsikulud" riigieelarves ei ole. Ökonomistina ma ütlen, et riigi kulud on praktiliselt kõik püsikulud, ka teed, ka ehitamise protsess on püsikulu. Suurus küll kõigub, aga vajadus ehitada, palku maksta ja pensioni maksta on tegelikult püsiv, riik ise on püsiv. Investeeringute mahtu on siin hinnatud erinevate metoodikatega, aga kitsalt riigieelarves on tema maht hinnatud 1,3 miljardile. Kogu investeeringute maht on umbes sama suur, kui on eelarve defitsiit, see 2 miljardit.  Aga niimoodi ei tohi asju sortida riigil. Eraisikul või firmal on see vahetegemine põhimõtteline, et ta ostab mitmeks aastaks auto ja see on selge, perele üle mitme aasta ühekordne. Ta ehitab endale või ostab endale eluaseme, see on tal ühekordne pikkadeks aastateks. Seda me võime pidada või  nimetada selliseks kõikumiseks. Aga riigil, kus investeeringute summa üldiselt on püsivalt vajalik, me ei tohi sellist vahet üldse teha. Ma olen proovinud seda seletada korduvalt. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küll sisuline küsimus eelarve kohta.

Kindlasti!

Vaadates eelarvet, selline –4,5%-lise valitsussektori positsiooniga. Lugedes seda eelarvet, siis … Mitte küll 900 lehekülge, tunnistan ausalt, ma ei ole võib-olla nii võimekas, kui Ernits on. Aga lugedes valdkonnapõhiselt, mis mind huvitas, siis kõigepealt ma avastasin selle – või on see teadlik –, et mitterahalised kulud enam ei kajastu eelarves 2026. aastal. Ja mitterahaliste kuludena on näiteks amortisatsioon. Minu küsimus on selles, et millele tuginedes jääb amortisatsioon sealt välja ja kui suur oleks eelarve miinus, kui amortisatsioon kajastuks ka eelarves.

Aitäh! Seda on seletatud põhjalikult, aga rangelt võttes mitterahaline kulu rahalises arvestuses ei peaks kajastuma. Vaadake, seletuskirja üsna alguses on see seletus, metoodiliselt ära seletatud. Aga loomulikult peab riik arvet pidama ja ta peab. Lihtsalt eelarvedokumentides teda selliselt enam ei kajastata. Ja see on olnud ka sihuke kaalumise küsimus varem. Te räägite õigest probleemist kahtlemata. Ja Riigikontroll on üks, kes on nüüd siis jälle rohkem rahul meiega. Me oleme amortisatsiooni nendest tabelitest välja võtnud, mis ei tähenda, et vara amortiseerimine ei peaks, et see arvestus on riigil kuidagi vähemaks jäänud.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kolleeg Mihkel Lees juba küsis elanikkonnakaitse kohta, ma lähen sealt edasi. Mul on suur mure. Me räägime laiapindsest riigikaitsest Eestis. Sõjaline riigikaitse ei ole ju kogu see spektrum, sinna läheb viis ja rohkem protsenti SKP-st. On ka mittesõjalised võimed, mida me peame arendama ja tugevdama, sealhulgas elanikkonnakaitse. Päästeameti juhtkond on väga selgelt välja toonud, et investeeringuteks ettenähtud raha lähitulevikus ei ole kaugeltki piisav. 

Aga nüüd ma küsin, et kuivõrd sõjaline riigikaitse on saanud viimastel aastatel korduvalt lisasüste sadades miljonites eurodes näiteks laskemoona ostmiseks ja nii edasi, kuidas te näete võimalusi ka elanikkonnakaitse toetamiseks järgmisel aastal näiteks lisainvesteeringute näol erakorraliselt, nii nagu on tehtud ka sõjalise kaitse puhul. Me räägime ju elanike kaitsmisest.

Aitäh! No sisejulgeolek on saanud erakorralist raha ja see on programmi kirjutatud. Seda programmi koordineerib ka Riigikantselei ja põhiline osa on ikka Siseministeeriumil. Seal on väga ambitsioonikad eesmärgid seatud. Teised valdkonnad on äganud neid nähes ja me oleme ka kritiseerinud. Seal on kohati selliseid asju, millega kiire nagu ei oleks. Aga tõenäoliselt see sisejulgeolek ja elanikekaitse on midagi, kus tulemus on näha pikemas vaates. Kui soomlased on oma varjendeid ehitanud pool sajandit, siis meil on põhjust ka tunnistada, et päris nagu kahekorruselist Eestit või ühte korrust maa alla juurde me kohe ei ehita. Aga lisaraha on jah antud ja vastavalt prioriteetidele. Piiriehitus, droonimüür on uus asi, eks ole, palju asju, militaarsed võimed, võimekused tuleks öelda, tegelikult võimed politseil suurenevad, eks ole. Nii et areng on seal ka väga kiire.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud rahandusminister! Te esitasite meile siin läbi aegade kõige suurema defitsiidiga eelarve ja samas te kiitsite, kui tublid te olete olnud, et maksukoormus langeb ja jäävad ära maksud, mida te ise tegelikult soovisite ju kehtestada. Samas peate väga oluliseks seda langust, et nii-öelda see maksuküüru kaotamine, mis toob tegelikult riigieelarvesse umbes 1%-lise defitsiidi ja ilmselgelt on see laenu arvelt. 

Aga kogu see teie esitlus on täna olnud kuidagi väsinud olekuga, kurva olekuga. Aga samas te rääkisite, et te pidite eelnevalt ka neid makse, mida te täna tahate ära jätta, esitlema Riigikogule. See teile üldse ei meeldinud, et teid justkui sunniti selleks. Minu küsimus on see: te olete riigis sisuliselt, valitsuses …

Aitäh!

… teine mees peale peaministrit. Kes teid selleks sunnib?

No aitäh! Küsimuseni te ei jõudnud. Eelarvest ei rääkinud, minust rääkisite, millest kõigest. Mis ma nüüd pean tegema? Mind ei sunni muu kui sisemine kirg teenida riiki minu ametis, ametialalt on mul kohustus. Aga ma mõtlesin, kas need iseloomustused nüüd … Kui ma saan riiki teenida, siis ma kindlasti ei tunne ennast kunagi väsinuna. Kui ma nüüd midagigi välja mõtleks, mida sisulist te ütlesite. Ei mäleta. Vabandust, ei mäleta! Proovige järgmine kord uuesti. 

Riina Solman, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud rahandusminister! Aga proovige ikka vastata, kui Riigikogu liige küsib. Mina küsin Tervisekassa kohta. See on kohe kindlasti sisuline, ärge selle kohta küll öelge, et ei ole. Tervisekassa eelarvepositsioon on riigieelarve seaduses kavandatud jätkuvalt suure miinusega ja parlamendilt soovitakse sellele miinusele heakskiitu. Riigieelarve seaduses saab kassa eelarvepositsioon aluseks kassa järgmise aasta eelarvele. Miinuseelarve on põhimõtteliselt väga ohtlik, eriti ilma pikaajalise lahenduseta, mida praegu eelarvest välja ei tule. Kindlasti saab miinuseelarve olla vaid ajutine instrument. Kust see raha leitakse ja mis saab olla õigustuseks, et parlament saaks sellise miinuse vastutustundlikult heaks kiita? Ma toon välja ka Tervisekassa eelarvepositsiooni järgmistel aastatel. 2026 aastal: miinus 104,9 miljonit eurot, 2027. aastal: miinus 85,2 miljonit eurot, 2028. aastal: miinus 69,7 miljonit eurot … 

Aitäh!

Ja nii edasi. Küsimus oli, kust see raha leitakse ja mis saab olla õigustuseks, et parlament peab miinuse heaks kiitma.

Aitäh! Te ise kirjeldasite, et miinus langeb. See on väga suur pingutus. Aastaid tegelikult sisendati haigekassale, et küll lisaraha tuleb, teadmata kust. Meie oleme selgelt välja öelnud, et lisaraha ei ole võtta kuskilt, makse me ei tõsta selleks. Ma olen seda ise öelnud haigekassa nõukogus ja me oleme ka lahkunud juhatuse esimehele, ma arvan, augustikuus – või oli see isegi augustikuuks – ülesande miinusest väljatuleku plaan esitada. Ta jõudis seda teha, ma arvan, see oli 22. august umbes, enne äraminekut. Me saime enda arvates päris hea tulemuse, sest seal miinus paistis ees ikkagi paarisajamiljoniline, nüüd te kirjeldate 60 miljonile kukkumise trendi. Sellega on hästi.

Aga mina kiidan teid sisulise küsimuse eest. Mina ei ütle teile, et sisulist küsimust ei ole. Aga küllap oli ka see küsimus, et kes mind sunnib. Ma ka vastasin sisuliselt, et ma ise sunnin ennast ja amet sunnib. Mul ei ole ülemust. Päriselt ka ei ole mul ülemust.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ülemuseks on teil ikkagi inimesed, Eesti kodanikud. Mul on hea meel, et te ikkagi sisemisest kirest teete seda tööd, kuigi tõesti, Mart Maastik juhtis tähelepanu, et ta seda vist ei näe ja väga paljud meist ei näe. Aga ma loodan, et teil on tõesti kirg ikka sisemine olemas. 

Aga ma tahaksin küsida kohaliku omavalitsuse tulubaasi jaotuse kohta. Kui sotsid olid veel teiega pundis, siis läks käiku kohaliku omavalitsuse tulubaasi ümberjagamine ehk jõukamad panustasid vähem jõukamatesse kohalikesse omavalitsustesse, nimetati seda Robin Hoodiks. Võib lihtsalt nimetada seda sotsialismiks. Kui sotsid olid tol ajal pundis teiega – ja ma mäletan, ega see teile ka ei meeldinud väga ja ma ei kujuta ette, et teie maailmavaade sellist asja ka lubaks –, kui see tõesti ka praeguses, järgmise aasta eelarves on täpselt nii, nagu ta oli 2025. aastal, kas kaalusite seda kuidagi muuta ka? 

Aitäh! See teema ei kerkinud ja ma selle ajalooga liiga täpselt ei ole kursis, aga ma mäletan, et see tulubaasi muutus toimus umbes 8 miljoni ulatuses sotsidega koos. Ma seda ei kritiseeri nüüd põhimõtteliselt. Selgelt regionaalpoliitika eeldab raha ümbersuunamist Mustamäelt kuhugi mujale. Mustamäel teenitakse kindlasti rohkem kui Mikitamäel ja sinna toetuste tulubaasi lisamine on kindlasti mitte sotsialism, vaid regionaalpoliitika. Aga kui palju täpselt peaks, on see vaidluse teema alati. Üldiselt ikkagi riik peab kulutama seal, kus on inimesed, sinna, ja lihtsalt metsa raha ei saa ka panna. Kui inimesed lahkuvad kaugelt, siis ühelt poolt peab see elu säilima, teenuste taset tuleb hoida raha ümberjaotamisega, teiselt poolt loomulikult ei saa lõputult üleval pidada asutusi, kus lapsi pole, mida inimesed ei kasuta, näiteks koole, kus lapsi pole. See puudutab ka Mikitamäe piirkonda.

Katrin Kuusemäe, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! No pole ju saladus, et 2026. aasta eelarvega kaob Isamaa, Keskerakonna ja sotside loodud küürakas maksusüsteem, mis õpetajatelt, päästjatelt ja teistelt tublidelt tööinimestelt on võtnud aastas circa 1800 eurot nende sissetulekutelt. Kriitikud nende erakondade ridadest ütlevad, et kui me nüüd nendele tublidele inimestele selle raha kätte jätame, et nende hakkamasaamist parandada, hakkab inflatsioon kasvama. Hea minister, palun selgitage, kas neil on õigus ja kas me tõesti peaksime Isamaa, Keskerakonna ja sotside soovitud kujul keskmist palka teenivaid inimesi edasi kõrgemalt maksustama.

Aitäh! No maksusüsteemi terve rüht on omaette väärtus ja majandusele hea. Selline ebaloogiline kühm seal keskel tuli ära likvideerida ja mul on selle üle hea meel. See on olnud kümneaastane võitlus mul isiklikult, tõepoolest. Vabandust, et ma olen isikuline, aga seda on mu erakond ju ka teinud. 2015. aastal valimislubadus see oli ja see suruti ka valitsuse hinnaga 2016. aasta lõpus läbi.

Inflatsiooni koha pealt on asi muidugi kübeke tõsi, et see on hästi suure tarbimiskalduvusega maksukergendus. Ta on seal allotsas, ta ei ole seal üleval kuskil. See raha suure tõenäosusega tarbimisse suuresti läheb, aga mitte massiivselt, ja ilmselt ei mõjuta inflatsiooni. Ma arvan, et kuskil on need arvutused ehk ka leitavad, kui väga otsiks, aga SKP toeks on tal hinnatud 1% ja see on antud juhul tähtsam. See on reaalsissetulekute oluline kasv. Samas, mõju inflatsioonile on ju erinev. Kui see inflatsiooni ergutab, siis see ergutus ju lõpeb ära ja siis see jälle aeglustub. Kui riik jällegi omakorda maksu rohkem kogub, siis ta ju ka osa sellest maksust kulutab ära. Aga ka selle kohta võib öelda, et tegelikult raharingluse loogika tuleks kõigil kriitikutel endale selgeks teha. Üldiselt ei ole see läbinisti vale, see annab hinnatõusule pisut hoogu, aga kindlasti annab see SKP-le, reaaltuludele juurde, ja see on tähtsam kui need jutud kogu aeg inflatsioonist. Sest inflatsioonigraafikud on selges languses, 2%-le paari aasta jooksul inflatsiooni langemine, see on vaata et liiga ilus, et seda uskuda, aga sellisena ta viimases Eesti Panga prognoosis vastu vaatab.

Luisa Rõivas, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Nagu korduvalt mainitud, on Eesti kaitsekulud lühikese aja jooksul mitmekordistunud. Ei ole kahtlust, et see on praeguses julgeolekuolukorras ainuõige otsus. Kiire kasvuga kaasnevad ka suured riskid. Kui suureks hindate teie riski, et meie otsuste ja hangete protsess ei suuda eelarve tempos püsida ning ametkonnad ei suuda eraldatud raha otstarbekalt ära kasutada? Ja kui valitsus näeb sellist riski, siis mida me teeme selle maandamiseks?

Aitäh! Ma arvan, et see risk on päris olemas, päris reaalne. Väga suur raha pealevool ühes valdkonnas on ainuüksi administratiivselt väga keeruline. Aga teine asi: kui kõik riigid Euroopas kaitsekulusid tõstavad, siis see surve – ja mitte ainult Euroopas ju – ka kaitsetööstusele on väga suur. Me ei saa kindlasti ette öelda tulemust sajaprotsendiliselt. Nii et kahtlemiseks on põhjust, aga see ei otsusta lõpuks meie kaitsevõimet. Meie kaitsevõime otsustab ikkagi heidutus- ja reageerimisvõime, mida me loome tegelikult ikkagi valdavalt kollektiivselt koos NATO-liitlastega. Aga isegi tänapäeval juba ka Euroopa Liit on võtnud julgeoleku oma poliitikaks.

Vladimir Arhipov, palun!

 Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Toidu hinnad on suuremas osas Euroopas stabiliseerinud või langenud, aga Eestis liiguvad need endiselt vastupidises suunas. Miks Eesti ei saa selle hinnatõusuga hakkama? Kui maksud mõjutavad seda hinnatõusu, siis kas ei oleks õige toidu käibemaksu vähendada? Ja kuidas see mõjuks eelarvele?

Eelarvele mõjuks see rängalt ja ebamõistlikult. Kas veerand või pool miljardit eurot on eelarve laastamine, mida ükski rahandusminister sellisel moel mõistlikuks ei pea. Hinna üldine dünaamika – ma ei ole päris näinud neid andmeid, mida te ütlete, et Euroopas hinnad langevad. Teatud hulgihinnad langenud, aga jaehindade kohta ma küll ei söanda nõus olla. Aga ei saa ka päriselt välistada. Miks Eestis nad kõrged on, seda on nüüd palju räägitud. Kõige kiiremad hinnatõusud on ju sellistes asjades nagu kohv ja mittealkohoolsed joogid. Kas see on üldsegi adekvaatne inflatsiooni mõõdik, seda me muide Statistikaametiga uurime ja puurime praegu. Näiteks apelsinimahl on olnud domineeriv, aga ei saa eitada, et ka õunamahl on läinud kallimaks. Aga selliste üksikute kaupade osa on nii suur, et see ei jäta seda tunnet, et see osakaal hinnatõusu põhjendamisel, et see arvestus on päris kõikehõlmav. 

Veel on üks oluline asi, mida me praegu klaarime. Ma arvan, et õnnestub meil ka mõõtmist parandada. Seal võivad tekkida ka seadusandlikud ettepanekud, aga Statistikaamet seda kindlasti praegu juba teeb, et me läheme üle – milleks ta sai ka lisaraha – nende riiulihindade vaatlemiselt tasapisi üle päris tehinguandmete hankimisele. Päris tehinguandmed on toidukaupade puhul selgelt madalamad, sest need 10%-lised soodustused, mida näiteks pensionärid saavad ulatuslikult – on ju põhiline nende poes käimise aeg kolmapäevad ja pensionipäevad ja Rimis esmaspäevad –, see kindlasti mõjutab statistikat. Nii et päris tehingunumbrite kättesaamine on meie praegune lähiülesanne. 

Aga kust need kulud tulevad? Väga tihedast konkurentsist! Kõlab paradoksaalselt, aga üheksa kaubaketti on öelnud, et nad kõik püüavad ehitada järjest uusi kauplusi. Kes selle kinni maksab? Loomulikult mitte riik, vaid ostja. Ja nad on kõik veendunud, et nad võistlevad turu hõlvamise poolt. See võimaldab tõepoolest osta suuremaid partiisid odavamalt, suuremate käivetega katta oma püsikulusid, aga tegelikult ühtlasi püsikulu kogu aeg kasvab. Meil on väga kallis kaubandusvõrk väga suure toiduvalikuga. See on ju hea, aga see on kallis. 

Ja toidu käibemaksu kohta ma olen ju vastanud, et riigid, kus ta on madalam, on keskeltläbi isegi kübeke kõrgem keskmine toidu hind. Kaupluste kasumid on suuremad, mis ei ole kõige teadmistepõhisem, kõige suurema lisandväärtusega valdkond üldse, et sinna peaks maksuraha suunama. Ja Eesti puhul on see, ma arvan, eriti drastiline. Kui üheksa ketti võistlevad poodide ehitamises, siis nad võistlevad ka selles, kuidas seda hinda kirjutada.

Kohtlemaks kolleege võrdselt, siis palun operatoril ka Lauri Läänemetsa nimi kustutada hetkel küsijate nimekirjast. Tema võimalus kaks küsimust küsida ei saa sellega kuidagi kahjustatud. Rene Kokk, palun!

Kahju, nii kahju!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te siin olite päris kriitiline konjunktuuriinstituudi aadressil. Ei ole põhjust. See, kui sõnumitooja sõnum ei meeldi, siis ega selles pole süüdi sõnumitooja. Eks Reformierakonnal on ikka päris suur roll selles, et see sõnum selline on, mida konjunktuuriinstituut välja annab. 

Aga minu küsimus teile. Kui me vaatame näiteks eelarvet 2024–2025, siis kanti ministeeriumide poolt üle sellesse aastasse 2,27 miljardit eurot tegevusi, mis läksid aastast üle teise aastasse, ja piirmääraga raha tuli veel 584 miljonit üle. Kuidas sulle tundub, kas vahepeal on ministeeriumide eelarve koostamise oskus paremaks läinud ja nüüd kui me ühel hetkel vaatame 2026. aasta eelarvest üleviidavaid vahendeid 2027. aastasse, siis kuidas see pilt võiks olla? Kas see pilt võiks olla parem kui praegu? Kuidas sulle tundub?

Lühike vastus on jah. Pikemalt ütlen hiljem. Aga see, mis te rääkisite konjunktuuriinstituudi kohta – ma ei jäta põlastamata sellist vaadet, nagu probleemi puhul tuleks süüdistada erakondi, nagu erakondade kombitsad igale poole ulatuksid ja nagu nemad kujundaksid seda ühiskondlikku meelsust. Ei, konjunktuuriinstituut on oma sõnalaadaga meediaväljaannetes, ka siin Riigikogus, ise ennast kompromiteerinud. Nad ei ole andnud neutraalset informatsiooni selle kohta, mida nad teevad. Nad on andnud valikuliselt kõige negatiivsemaid, neljast näitajast kõige negatiivsemaid eksponeerinud, rääkinud ise seda alla ja metoodika muutusega tekitanud veel selle kukkumise, tunnistamata, et metoodika muutus on andmete kukkumise taga. Kui tarbijakindluse näide ei ole mitte mingis seoses muude majandusnäitajatega, siis seda ei ole märganud mitte mingi parteikontor, vaid Eesti Pank, erinevad statistikud. Ma ei tea, kui palju teil on kokkupuudet, aga mina juhtivate statistikutega suhtlen, ja nad kõik on kriitilised. Eesti Pank on olnud selle teema kõige jõulisem tõstja, nad on näidanud meie inflatsiooni taga olevaid mehhanisme üsna palju, aga ka vigast tarbija uurimist. Niimoodi ei uurita tarbija meeleolu, et kuule, on ju, aasta pärast läheb ju kehvemaks ja valitsus on süüdi. Aga just seda see Peeter Raudsepp on teinud. Ta ei ole adekvaatne instituudi juht ega küsitleja, küsitleja peab olema neutraalne ja ta peab andma ka avalikkusele edasi neutraalset informatsiooni. Kui kolm näitajat läheb järjest paremaks, üks läheb kogu aeg halvemaks, ja tema räägib ainult sellest halvemast, siis see on akadeemiliselt rumal, see on küündimatu. 

No mina olen täitsa kindel, ma ei tea, Isamaa võib-olla lükkab selle ümber, aga et Reinsalu püüab, Urmas Reinsalu on ta ära rääkinud oma valimisnimekirja. Mul on täpselt see tunne. Nad räägivad samade sõnadega, nad räägivad sama vildakat juttu majandusest kogu aeg, kogu aeg räägivad asja negatiivsemaks, kui numbrid olid. Kui ma olin Riigikogu liige ja ta tõi ainsa majanduseksperdina siia kohale konjunktuuriinstituudi juhi, siis ma küsisin, et mis seos on teie jutul ja tegelikel majandusnäitajatel. Kas te vaatate prognoose, kas te vaatate statistikat, Eesti Panga oma, Statistikaamet? Te eksponeerite ainult ühte vaadet ja ütlete,  tulete siia vastama küsimusele, mida teha Eesti majandusega. Ta jätkas seda … (Vahelehüüe saalist.)

Auväärt kolleeg Urmas Reinsalu!

Ta jätkas seda juttu sellest, kuidas, nojah, see on teie jutt, eks ole, et sõnumitooja. Sealt tulevad valed sõnumid, selles on asi. Autoriteedid on mujal, autoriteedid on rahvusvahelised organisatsioonid, Eesti Pank, sõltumatud prognoosijad, statistikud. Ta ei vaata neid üldse. Ta ei vaata isegi oma küsitlusi rohkem kui seda kõige hullemat. (Vahelehüüe saalist.)

Auväärt minister! Head kolleegid! Ma vabandan, et katkestan kolmeks minutiks selle arutelu põhjusel, et meil on vaja läbi viia üks hääletus. Nimelt, Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun saalikutsung!

Head kolleegid! (Saalis on sumin.) Head kolleegid! (Helistab kella.) Panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Jürgen Ligi: "Kes vastu on? 11 vastu … EKRE ei taha tööd teha, sotsid ka ei taha. Keskerakond …")

Selle poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu 11 ja erapooletuid 0. Head kolleegid, tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Järgmine küsimus. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, kõigepealt kommentaariks, et ma ei arva, et see oli hea toon, et te hakkasite Peeter Raudseppa siin isiklikult halvustama. Üks asi on öelda, et te ei nõustu temaga sel ja teisel ja kolmandal põhjusel, aga teine asi on hakata tagaselja siin avalikult isiklikke halvustavaid hinnanguid andma. See pole hea toon, lihtsalt tähelepanekuna. Teine tähelepanek. Ka mina pean ütlema, et see dokument on väga raskesti loetav ja võiks isegi öelda, et hoomamatu. Võimalik, et parlamendiliikmetel oleks tarvis korraldada mingisuguseid koolitusi, kuidas sellise dokumendiga üleüldse mõtestatud viisil tegutseda, aga ma olen üritanud seda uurida digitaalses vormis, olen üritanud uurida seda väljaprinditud vormis. Minu meelest on siin väga palju ülearust, mida siin ei peaks olema, ja samal ajal on palju puudu seda, mida peaks olema, ehk numbritest rääkides (Juhataja helistab kella.) detailsemat infot selle kohta, kuhu maksumaksja raha läheb. Väga üldised numbrid on, konkreetsemaks minnes vastuseid ei leia. 

Aga minu küsimus teile seisneb selles, et kas te ise rahandusministrina ei kaalunud seda, et öelda, et teate, kui te tahate eelarvedefitsiiti sellisel jõulisel viisil süvendada, siis mina rahandusministrina ei saa teil siin selleks vankrivedajaks olla, sest kogu oma poliitilise karjääri ma olen üles ehitanud lubadusele liikuda eelarve tasakaalu poole.

Aitäh!

Kas see mõte käis teil peast läbi, et öelda: teate, tahate sellist programmi ellu viia, viige, aga ilma minuta?

Aitäh! No ei saa välistada, et käiski, aga ma defineerin poliitikas juba ammu oma tegevust kui hullema ärahoidmist, ja nii paraku on. Ma olen seda kogu aeg näinud. Rahandusminister ongi suuresti ei-minister, kes halbu ettepanekuid, millest mõni ka siin on kõlanud, ju peab tõrjuma ja põhjendama. See tuleb mul, ma arvan, paremini välja kui mõnel teisel inimesel.

Aga Peeter Raudsepp ei olnud kindlasti minu üles tõstetud teema, seda küsis teie fraktsioonikaaslane, heites mulle ette, justkui ma süüdistaksin peeglit. See on sihuke alandav kujund, mida ma lihtsalt ei talu. Sest kui peegel on kõver, siis mul on õigus seda öelda. Ma olen seda öelnud talle siin saalis otse, sellepärast ma kirjeldasin seda. Ta ei ole põhjendanud, kuidas ta kasutab tegelikke fundamentaalandmeid, mida ta analüüsib, miks ta on muutunud metoodika. Ta oli üsna upsakas, vastates statistikutele. Seal oli ka üks sihtasutuse analüütik – tark inimene, aga mitte populaarne sihtasutus teie silmis –, kes võttis pulkadeks tema vead. Ja ta oli üsna upsakas vastates. Nii et ta on tegelikult poliitikas sees, ta tõrjub kriitikuid, aga ta ei õpi sellest. Kõige hullem on, et kui küsitleja ise kommenteerib, ütleb vastajale ette. 

Aga eelarve koha pealt, jah, ma tean, et minu elutöö saab tegelikult teistsuguse jätku, aga ma ei näe Eesti Vabariigis küll võimalust, et me ei tõsta sellisel moel kaitsekulusid ja et me teeme suvalisi eelarvekärpeid. Ühe korra ma olen neid juhtinud ja selleks tööle võetudki, kordades suuremas ulatuses. Praegu ma pean taas mööda kompromisse liikuma ja püüdma seda seletada, nii hästi, kui suudan.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Ma jätkan ikkagi selle maksustruktuuri vaidlustega, kuna maksud on muutumises olnud viimasel aastal ja on tehtud ka sellel aastal neid maksumuudatusettepanekuid ja ka neid tahetakse ellu viia. IMF-i delegatsiooni soovitused sellest kevadest on olnud peaaegu samasugused kui igal aastal. Mihkel Nestor kommenteeris neid Äripäevas ja pealkiri on: "IMF-i soovitused ei sobitu Eesti maksudogmadega". Aasta-aastalt on IMF soovitanud Eesti parempoolsetele valitsustele neid muudatusi, mis kuidagi ei ole meie parempoolsetele valitsustele meeldinud. Juttu on olnud alati ikkagi uuesti kinnisvaramaksust, astmelisest tulumaksust ja klassikalisest ettevõtte tulumaksust. Miks need soovitused viimasel ajal on väga aktuaalsed? Kuna kreenis maksustamise poole ehk just kaudsete maksude poole ja tarbimise maksustamise poole on meie maksustruktuur: üle 40% moodustavad tarbimismaksud. See on raudselt üks Euroopa tipp- protsente. 

Ma olen ju IMF-iga ise läbirääkija, see oli mul praegugi kalendris kohtumine lähiaegadel. Ma tean nende sõnastuste kangust ja pigem on see praegu nii – ma nüüd peast tsiteerin –, et tuleks kaaluda. Aga me seda oleme kogu aeg teinud, me kogu aeg kaalume. Mihkel Nestor on tark mees, aga sots nagu teiegi. Ongi, ta on olnud noorsots! Ja muidugi, dogma silt on pigem poliitiku oma. Maksusüsteemide konkurentsivõimet ju reastab Tax Foundation, kes on Eestit, ma arvan, et 13 aastat juba nimetanud kõige konkurentsivõimelisemaks maksusüsteemiks. Meie järgi on kiire arenguga riigid ka enda oma kohandanud. Ja me oleme olnud innovaatilised. Aga muidugi need muutused tänapäeval on keerulisemad, ühiskond enam muutusi nii palju vastu ei võta.

Tarbimismaksude eelis on see, et nad on laiapõhjalisemad, nad ei haava rahvusvahelist konkurentsi ja on kasvus neutraalsemad. OECD juhtiv maksuekspert, härra Aab, kui tohib teile otse vastata, on reastanud maksude mõju majandusele selliselt. Kõige negatiivsema mõjuga on ettevõtte tulumaks. Sellele järgnevad kohe tööjõumaksud, kus on ka tulumaks. Siis tuleb käibemaks, seda nad nimetavad majanduskasvu seisukohalt suhteliselt neutraalseks. Muidugi on sellest mõni aasta möödas ja inimesed vahetuvad, sõnastused vahetuvad, aga üldjoontes see on jäänud kehtima. Ja viimasena siis kinnisvaramaks, mida nad nimetavad majandusele kasulikuks maksuks. 

Meil on see maamaksu kujul, mis on päris kindlasti kasulik maks, aga te näete seda meelsust. See on see, et piiratud ressurss, selle maksustamine on hea tema turu jaoks. Need, kellel ei ole, pääsevad paremini juurde, need, kellel on, kaaluvad selle omamise kasulikkust rohkem, kui ilma maksuta nad seda teeksid. Pluss teeb ka riik neile kulutusi. 

Aga kinnisvaramaksu ettepanekut me ootame teilt pingsalt. Tulge kindlasti, valimisteks me arutame selle asja läbi. Sotside kinnisvaramaksu eelnõu, ma arvan, jõuab siia saali enne valimisi küll, kui te tahate seda. Minule teeb muret selle puhul lihtsalt see, et kuigi ma teoreetiliselt ei saa vaielda selle kasulikkuse üle, aga emotsionaalselt on see lihtsalt nii negatiivne. Ta ei genereeri ju rahavooge. Ta ainult võtab kulusid. Iga majaomanik teab, kui palju ta kogu aeg kulutab iga päev energiat ja ka raha majapidamise jaoks. Korteriomanik tunneb seda tegelikult vähem. Mul on hea värske võrdlus. Raha läheb kogu aeg, läheb laenu maksmiseks ja nii edasi. Panna sinna otsa veel maks – küsitav! 

Ma vaatan valuga neid vanu demokraatiaid, kus on vana kinnisvara, mis mitte midagi ei tooda, ainult nõuab kulusid. Kuidas nad hakkama saavad? Aga no seal on päratu rikkus. Meil päratut rikkust ei ole, kus sa saad lihtsalt selle eest maksta. Ma ise sellist ettepanekut kinnisvaramaksu kehtestada ei tee küll, aga ma olen teinud ettepaneku anda omavalitsustele õigus ise otsustada, kas nad maamaksu koguvad kodude alt näiteks või mitte. See on jälle õilis maksumuudatus.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eesti keele arendamine, lõimumine ning kohanemisprogrammid on jaotatud kahe ministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi vahel. Summad on miljonites, aga vastutus ja programmid on hajutatud. Sellest, et keelepoliitikate elluviimine peaks toimuma ühe ministeeriumi haldusalas, on rääkinud mõlemad ministrid. Ja minu küsimus. Teades teie kirge eesti keele vastu, teades teid kui ühte eestikeelse hariduse eestkõnelejat, siis mis oleks teie seisukoht ja kas see aspekt on olnud arutusel, just keelepoliitika viimine ühtse juhtimise alla on olnud arutusel ka valitsuses?

Aitäh! Et kiitustega jätkata, siis ma isegi olen selle ülemineku algataja, 2017 algas. See oli täiesti agendast väljas, Riigikogus ei ole mingit jälge, et keegi oleks seda tahtnud teha. Aga loomulikult ei ole ma selle läbiviimisel kuigi palju muu kui järelevalvega tegelenud. Nii et põhitöö tuleb ikka mujalt. Tegelikult spetsialistid kuskil oma ringkondades ju seda ka arutasid, see lihtsalt ei jõudnud kunagi poliitilisse päevakorda ega poliitikute ega Riigikogu teadvusse, et see on võimalik. 

Aga nüüd, kus see on olemas, mina ei ole kindel, et administratiivne ümbertõstmine on vaieldamatu. Kui see ära kirjeldatakse, siis ma võib-olla saan seda kindlust, aga üldiselt on keel ühtpidi kultuur, teistpidi ta on ka haridus. Isegi meil on esimesed ained tunnistuse peal olnud alati kaks tükki, et eesti keel ja siis kirjandus. Ja üks on rohkem kultuur ja teine on rohkem, kuidas öelda, grammatika või … (Hüüe saalist: "Kommunikatsioon.") Kommunikatsioon, ütled sa. No võib-olla kommunikatsioon ka. Kommunikatsioon on mitmepalgelisem asi kui keel. Aga ei oska öelda, kas see parandab. Keeleõpet me oleme proovinud, kui ma seda ametit pidasin, haridusministri oma, konsolideerida paremini eri ametkondadesse. Aga praegust seisu ei oska kirjeldada. 

Aga ma olen alustanud siin saalis olukorrast, kus haridus‑ ja kultuuriministeerium oli Eestis. Ja siis tuli Jaak Allik pulti ja esitles nende lahutamist. Ja siis ma küsisin ühe oma harvadest rumalatest küsimustest, et miks te seda teete, keegi ei taha ju seda tegelikult. Tahtis küll, ma arvasin, et ei taha. Ta tegi selle mulle selgeks. Mulle meeldis see aeg selle poolest, et palju kogenumad inimesed, nendelt sai küsida ja vahel nina pihta ka.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! See on väga hea, et toimetulekupiir tõuseb. Tõuseb 20 eurot, 10%. Noh, võiks ju öelda, et hilja ja vähe, aga tore, et natukegi. Tegelikult oleks pidanud see tõusma juba septembris-oktoobris, kui tulevad küttekulud, aga tore, et nüüdki. See on ka tore, et erihoolekandes on öeldud, et töötajate palgad tõusevad. Kui palju täpselt, see selgub, aga on öeldud, et kuni 10%. 

Mida ma aga ei leidnud eelarvest … Ja see võib olla minu viga, et ma ei osanud seda otsida või ei osanud seda leida. Tõesti, see materjal, nii nagu kolleeg Varro Vooglaid ütles, on niivõrd suuremahuline, et see võtab ikka väga palju aega, et sellest üldse aru saada. Mina vaatasin vaid sotsiaalvaldkonna osa. Ma ei näinud erihoolekande probleemide lahendust. Meil on kodus tuhat inimest, kellel on küll vajadus koha järgi, riikliku teenuse järgi, ja see on tõesti riigi ülesanne. Me siin vaidlesime eile haridus- ja teadusministriga, kes ütles, et see on omavalitsuse ülesanne. Miks ei ole seda lahendust? Ja võib-olla on. Järsku te vastate.

Aitäh! Seda tuleks küsida sotsiaalministri käest, mis on tema prioriteedid ja kus tegelikult eelarves tema plaan on. Aga vananeva rahvastiku juures minu arust see on mingi selline probleem, millele ei ole pikas perspektiivis lihtsat lahendust. See on pidev rahaline surve, pidev puuduolek ja me ei tea, kas on kunagi tekkimas tehnoloogilisemaid lahendusi, aga vahetu inimese hooldamine vast sedapidi ei saagi väga käia tulevikus ka, aga mine tea. Ma ei tea seda. On teatud sellised rahastamisprobleemid, mis jäävad, vananeval rahvastikul nad jäävad. 

Aga mis puudutab toimetulekutoetust, siis mul on hea meel, et see siin on. See on muidugi ainult jäämäe veepealne osa. Inimese eluasemekulusid, nii palju kui mina seda süsteemi tunnen, ju kaetakse eraldi. Küttekulude arvestus on minu arvates ka seal sees. Vabandan, et ma ei ole ammu sinna sisse vaadanud, aga meil ikkagi toimetulekutoetus äraelamist sedapidi võimaldab, et elamiseks vajalikke kulusid kaetakse teistpidi.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Austatud rahandusminister! Tax Foundationi kõrge reiting ei aita Eesti inimesi. See teadmine varsti plahvatab. Kui vaatame Euroopat, siis näeme, et riik riigi järel lähevad äärmuslaste ridadesse. Kui sellist poliitikat edasi ajada, siis me kõike seda näeme. Aga ma lihtsalt küsingi, kas selles olukorras, kus riigi rahandus on nii kehvas seisus, nagu ta täna on, kus meil on puudu igal pool, kas või erihoolekandeteenustes, rääkimata sellest, et laene võiks hakata vaikselt otsast tagasi maksma ja seda võiksid aidata teha need inimesed, kes jõuavad seda. Aga vastupidi, nüüd on tehtud see 114 miljonit eurot kingitust kõige rikkamatele, kes seda ei oota. Kas te hetkekski ei kaalunud, et mingi kompromissina siin Riigikogus kõiki ridasid üle vaadates teha seda, et nihutada see maksuküür 4000 euro peale, et need, kes saavad aidata … 

Teie aeg! 

… saaksid riigieelarvet parandada, ja need, kes vajaksid seda abi, saaksid abi? 

Aitäh! Ma ei tea, seal on päris palju asju, mida oleks tulnud kommenteerida, aga see kõige rikkamate jutt ei ole adekvaatne. Maksuküür langes ju keskmise palga ümber ja õpetajad olid üldse ilma jäänud maksuvabast miinimumist. Päästjad said seda üsna vähe, politseinikud isegi, populaarsemad ametid ju said nöökida sellest. Ei ole mingit põhjendust sellisele süsteemile. See süsteem tuli ära parandada. Öelda, et kõige rikkamad seda saavad, on pehmelt öeldes küüniline. (Anti Allas ütleb saalist midagi.) Kuidas? (Anti Allas seletab.) Rääkisite jah, aga maksusüsteem on konkurentsiküsimus ka. Selleks, et meil Eestis tahetaks teha kallist tööd, tuleb hoida ka kõrgepalgaliste maksustamine konkurentsivõimeline. Inimesed maksavad kordi ja kordi rohkem teistest ja ei peaks kogu aeg kuulama seda, et nad ei maksa. See ei ole ju tõsi! 

Teie esimees rääkis, et ettevõtjad peavad ka ühiskonda panustama. No sellised küünilised avaldused tegelikult ei ole abiks, ma arvan, nad ajavad inimesi ainult tülli. Ettevõtjad, kes on reaalselt tööandjad ja maksavad erinevaid makse, ei peaks kuulama sellist juttu. 

Aga ma ei tea, mida te selle äärmusluse koha pealt tahtsite öelda. Minu arusaamist mööda on see üks äärmusluse vohamise allikaid, mitte see poliitika, mida meie siin koos oleme ajanud – muide, koos teiega pool aega –, vaid pigem agressiivne sotsiaalliberaalne kultuurivõitlus. Mina arvan, et ka EKRE teke on suuresti seotud selliste liialdustega. Hakati pidama lahinguid, mida pidada ei ole vaja, ja ärritati mingisugune seltskond üles, kes hakkas kohe ühiskonda lõhestama. USA-s on see ju eriti terav.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! No vot, selle riigieelarve tutvustuse algab väga suurejooneliselt, 19 miljardit heldust ja hoolitsust inimeste eest. Ma ei tea, vanasti öeldi ikka, et enesekiitus haiseb, aga Reformierakonna kognitiivne dissonants on viimasel ajal nii suureks läinud, et ma üldse ei imesta, et ministri selliseid suurushullustuslikke ajuvälgatusi siit lugeda saab. Aga allpool on jälle lahti kirjutatud see heldus ja hoolitsus niimoodi, et kuna Eesti tõstab oma kaitsekulu, siis samal ajal peavad oma unistusi edasi lükkama muud valdkonnad. 

Me nägime, kuidas ERSO dirigent meeleheitliku väljaastumise korraldas ja see ei olnud unistuste edasilükkamise pärast, vaid see oli meeleheide orkestrantide igapäevase hakkamasaamise pärast. Ja nüüd me teame ka, et ERSO-le raha ei leitud. Aga samal ajal tõstab Kaitseministeerium 88 miljoni eest palku ja värbab sadu töötajaid. Ainuüksi selle palgatõusu arvelt saaks ülal pidada 23 ERSO-t. Samas me teame, et Kaitseministeerium ei saa hakkama raha kaitsevõimeks muutmisega. Olete te kindel, et muud valdkonnad peavad oma esmavajadusi edasi lükkama, unistusi, nagu te ütlesite …

Teie aeg!

... samas kui teie poolt heldelt üle kullatud ei oska seda heldust viisakalt kasutada?

Aitäh! Muidugi, need on säravad hetked, kus te minuti sisse püüate panna kõik, mis te elust teate. Aga kõige suurem pettumus on mulle see, et te ei saa üldse aru irooniast ja omistate mulle seda lauset tõsimeelselt. Ma tegelikult ironiseerisin hoopis teiste inimeste kallal, keda siin saalis on ikka aegade jooksul olnud.

Aga teine asi, mida ma tähele panin, on see, et te ei ole nõus kaitsekulude tõusuga. Paneme kõrva taha, jätame meelde! Ma lugesin sotsiaalmeediast eilegi väga vapustavaid tekste teie juhtiva liikme kohta, kes kiitis Venemaad ja rääkis sellest, kuidas sakslased lähevad massiliselt sinna elama, sest see riik hoolitseb oma inimeste eest. 

Neid tähelepanekuid on veel, aga mina küll soovitan meelde tuletada selle eesti keele õpetaja õpetuse, et püsige teemas, küsimus olgu küsimus, jutul olgu algus ja ots, siis saavad kõik aru, mis te kirjutate, ja siis võib-olla saate ka hea hinde. Aga ma pean kogu aeg sortima, mida te siis tegelikult üldse tahtsite teada ja kas te tegelikult tahtsite teada või te tahtsite lihtsalt teada anda. Paraku te annate teada ja annate teada ka liiga palju enda kohta.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Väliskomisjon käib väga palju või suhteliselt palju erinevates riikides visiitidel ja oleme näinud paljusid saatkondasid üle maailma. Aga paraku tuleb tõdeda, et enamik nendest on halvas olukorras, nad vajavad remonti hädasti, mitmetel ei ole turvasissepääsusid, tegevusvahendid on liialt väikesed, et esindada Eesti huve, esindada Eesti majandust, sõlmida erinevaid majanduskokkuleppeid jne. Nii et rahavajadus on tegelikult suur. Aga me näeme hoopis seda, et Välisministeeriumi eelarvet vähendatakse, aga samal ajal suurendatakse arengu- ja humanitaarabi kummalisel kombel. Kas tõesti Eesti esindamine ei ole oluline? Tegelikult võiks ju nendest abirahadest suunata ikkagi …

Teie aeg!

… mitte neid suurendada, vaid suunata nad meie välissuhtluse arendamiseks.

Aitäh!

Aitäh! Humanitaarabi on üks väga humaanne valdkond, kuhu Eesti panustab tegelikult häbematult vähe. Aga me oleme ümber seadnud nagu teisedki vabad riigid oma prioriteete ja sihime seda, ütleme siis, lähematele, ja olulisematele, meie suhtes vahetult olulisematele riikidele rohkem. 

Mul jäi tõesti ERSO teema kommenteerimata. Tegelikult vist oli see küsimus, et miks ERSO raha ei saanud. Ma ei leia seda numbrit, aga minu andmetel ERSO sai lisaraha. Nad ei olnud lihtsalt rahul. Mis on meie kultuuri rahastamise krooniline probleem? Kui me SKP kohta kulutame kogu aeg kas kõige rohkem või seal tipus, meist rohkem Euroopas vahel kulutab Ungari, aga üldjoontes me kulutame Euroopa keskmisest SKP kohta kaks korda rohkem, aga rahulolematus on ikka meeletu. Ja tegelikult see on nagu lõputu. Rahandusministri otsa ei saa sellise pilguga vaadata, et miks ERSO raha ei saanud. Kultuur saab proportsionaalselt väga palju raha, ta on eelisvaldkond. Kultuuritöötajad said minu arvestuse järgi 7,5%‑lise palgafondi kasvu. Omavalitsused tõenäoliselt panevad oma osa juurde. Kogu imetluse juures, sellised avaldused ju raha juurde ei too, eks ole, küll aga sunnivad ümber lükkama valed, nagu raha juurde ei oleks antud. 

Aga jah, kaitsekulusid me tõstsime ikkagi suure üksmeelega. Ma ei tea, kui palju siin saalis veel neid on, kes on nõus sellega, et kaitsekulusid ei tohi tõsta ja et sakslased kolivad Venemaale, sest seal on parem elu. Aga seal ukseäärses parteis on neid paraku väga palju.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahandusminister! Tervisekassa kuulutas 10. septembril välja riigihanke: juhatuse esimehe värbamise teenus, mille maksumus ilma käibemaksuta on 35 000 eurot. Tänase 24%-lise käibemaksumäära puhul lisanduks selle käibemaksu 8400 eurot ehk hanke kogumaksumus seega kuni 43 400 eurot. Hanke kirjelduste kohaselt on Tervisekassa juhatuse esimehe põhiroll tagada süsteemi jätkusuutlikkus, usaldusväärsus ja innovaatiline arendamine, et tagada maksimaalsed rahvastiku tervisetulemid olukorras, kus rahvastik vananeb, ja nii edasi. Te otsite Tervisekassale pea 45 000 eest juhatuse esimeest, kelle ametikirjelduses ei ole kordagi seda fakti, et kassa tegutseb kindlustusseltsina, mille ülesanne on ennekõike tagada ravikindlustusteenus kindlustatud isikutele. Tervisetulemite tagamine on tegelikult Sotsiaalministeeriumi ja parlamendi ülesanne. Kuidas saab õigustada Tervisekassa poolt kümnete tuhandete eurode kulutamist uue juhi värbamise konkursile, mis ei sõnasta juhile isegi Tervisekassa peamist seadusjärgset ülesannet ravikindlustuse pakkumisel ning kus parlament riigieelarvega ei kavatsegi anda kassale vahendeid, mis oleks tema ülesande täitmiseks piisavad?

Oi jah. Enne te küsisite, miks haigekassa, Tervisekassa, vabandust, kulutab rohkem, kui teenib. Nüüd ütlesite vastupidi, et tegelikult tuleks raha juurde anda. Ma sain aru, et te kritiseerisite enne defitsiidi suurust, see oli teie otsene jutt. Aga tere tulemast! Professionaalne juhtimine niimoodi käibki, et professionaalid teevad personalivalikuid, mitte ei otsusta neid parteid. See aitab ära hoida hiljem võib-olla kompromiteerida võivaid vigu, aga ka selliseid omakasupüüdlikke otsuseid. See otsus langetatakse professionaalide töö tulemusena, kes tegelevadki heade inimeste otsimisega, heade juhtide otsimisega. Kui me seal haigekassas võtaksime igaüks oma tuttavad, siis see näeks halb välja, ja kui midagi halvasti läheb, siis loomulikult oleksime meie süüdi. 35 000 eurot viie aasta jooksul või veelgi rohkem – see on tegelikult väga väike raha ega otsusta kuidagi võrreldavalt Tervisekassa tööd kui hea juht.

Nii. Henn Põlluaas, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Kas see on normaalne, kui ma esitan küsimuse meie Välisministeeriumi eelarve kohta ja ütlen, et meie saatkonnad lagunevad üle maailma, vajavad hädasti remonti, vajavad tegevuskulusid juurde, et Eestit esindada, meie majandussidemeid arendada, samal ajal aga Välisministeeriumi eelarvet vähendatakse. Ja samal ajal suurendatakse selles suures rahanappuses humanitaar- ja arenguabi, kusjuures riigieelarves ei ole poolt sõnagi selle kohta, kuhu, kellele ja kui palju kavatsetakse anda. Kui ma küsin selle kohta, siis minister vastab ainult ühe lause, et humanitaarabi on väga oluline. Kuulge, see on ju täiesti irvitamine Riigikogu liikmete üle ja täiesti ignorantsus mitte vastata nendele esitatud küsimustele! Kas te saate teha ministrile palun märkuse, et see on ebanormaalne ja Riigikogu mitteaustamine?

Aitäh küsimuse eest istungi juhatajale! Kuulasin ka küsimust ja minister ütles, et me anname vähe abi, et tema ütleb välja selle, mis on eelarves kirjas. Võib-olla saab ka järgmiste vastamiste ajal seda puudutada, miks on välisesindustes raha puudujääk ja kust seda juurde leida. Lauri Laats, palun! Ei ole teda. Siis on Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Jaa, enne selle konjunktuuriinstituudi teema juures ma jään teiega kindlasti eriarvamusele. Siiski on ikka nii, et sõnumitooja peksmine ei anna nagu midagi, kui te ise olete juhterakonnana mitmetes valitsustes selle olukorra loonud, miks konjunktuuriinstituut peab sellist sisendit andma ja infot välja andma. 

Aga nüüd see küsimus, mis seal vastamata jäi, oli siiski see, et kuidas te prognoosite nüüd 2026. aasta eelarve võimalikke ülekandmisi 2027. aastasse. Kui me teame, et 2024. aastast kanti üle 2025. aastasse 2,27 miljardit – miljardit – raha, siis kus tegevused olid pooleli, ja piirmääraga vahendeid 584 miljonit, mis on väga suured summad ja mis näitavad tegelikult eelarve planeerimise ja koostamise kehva kvaliteeti, kas teil on lootust või saate kinnitada meile, et ministeeriumid on uue eelarve paremini planeerinud ja järgmine aasta ei ole nii suuri summasid vaja üle kanda?

Aitäh! Ma vastasin sellele, et me oleme seda planeerimist püüdnud kogu aeg paremaks teha. See, et ülekandmine on läinud lõdvemaks, ei olnud meie valitsuse otsus, see oli Ratase valitsuse otsus, aga sellel olid ka omad põhjused. Ma ei kritiseeri seda. Aga me oleme ka sel aastal esitamas teile kärpe-eelarvet, mis võtab neid ülekandmisi vähemaks, kulusid vähendatakse. Aga ongi keeruline planeerida paljusid asju ja ongi võimatu Rahandusministeeriumil lõpuni kontrollida, kas valdkonnaministeeriumid oma plaane liiga suurelt ette ei võta, võrreldes võimalustega neid aasta jooksul ajaliselt, tehniliselt realiseerida. Aga jah, ma ei ole kedagi peksnud. Ülekohtune on sõnumitoojaks nimetada inimest, kelle missioon oleks koguda ja esitleda objektiivset informatsiooni, aga kes seda sihikindlalt moonutab.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tsiteerin teid: "Suur pilt on majanduse vaates kehv, ütlesite te pressikonverentsil." See on tsitaat number üks. Soovikski aru saada, millest te oma järeldused olete teinud ja mis vaatest me täpselt räägime, kui pikast vaatest. Teine tsitaat: "Eelarve läheb veelgi läbipaistmatumaks." See on teie tsitaat pressikonverentsilt. Sooviks ka selle kohta teie selgitust, mis te selle all täpselt mõtlesite. Kolmandaks, teie väljaütlemine ERR-i "Aktuaalse kaamera" uudistes, kus te kommenteerisite valitsussektori defitsiiti, mis on 4,5%. Te ütlesite, et 2027. aastal läheb keeruliseks ja ei saa välistada seda, et täiendavad maksutõusud võivad tulla päevakorda.

Aitäh! See, mida ma selle olukorra hinnanguga seoses ütlesin, on loomulikult kirjas ikkagi kontekstis, ei ole mõtet üksikute lausete järgi oma küsimusi üles ehitada. Kolm asja. Mul ei ole isegi pastakat, et üles kirjutada, kuidas te seda täpselt sõnastasite, aga kui te nüüd klassikute teoseid kogu aeg töötlete, siis katsuge mõtestada, mida ma tegelikult ütlesin. Majanduse olukorra kirjeldus järgnes sellele lausele, kus ma ütlesin, et olukord on kehv. Siin on kindlasti peamine olnud sõja mõju, inflatsiooni kõrge tase, mis on meid pärssinud, ja kõik teised fraasikesed ka. Esitage need ükshaaval ja ma annan teile parema vastuse kui siis, kui ma kolme kaupa annan.

Margit Sutrop, palun!

Austatud minister! Lugupeetud eesistuja! Kui lugeda eelarvet, siis kõrghariduse seisukohalt on mul väga hea meel, et seal on palju häid uudiseid. Kõrgkoolidele on tegevustoetus kasvamas 10,6%. Tõsi, see pole päris 15%, mis kokku lepiti, aga siiski väga hea uudis. Tulevad ka doktoriõppe reformi rahad juurde, 13,7 miljonit, täiendavad doktoriõppe kohad – tõesti väga head uudised. Hea on ka see, et pangalaenu saavad tudengid võtta rohkem. 

Muret teeb kaks asja. RES-is on ette nähtud 2027. aasta langus, praeguse seisuga 6 miljonit. Ja teine, et sellesama languse valguses võib arvata, et ülikoolid hakkavad tegema jälle arutelusid selle üle, et õppemaks sisse viia. Ja samal ajal on tudengite toimetulek tegelikult ikkagi päris raske, 7000 üliõpilast praegu saab igal semestril toimetulekutoetust. Kuidas teie näete ette, et see arutelu peaks edasi minema? Ülikoolid kindlasti sellega rõõmsad ei ole, et aastal 2027 see … 

Teie aeg! 

… tõus mitte ainult ei peatu, vaid tegelikult tuleb langus ja üliõpilased samal ajal seda õppemaksu maksta ei suuda. Mis me siis teeme?

Aitäh! Kõrgharidusele on antud üsna pimesi katteta lubadust igal aastal 15% raha juurde anda. Sellised nihked, ja veel mitmes valdkonnas korraga tegelikult ei ole jätkusuutlikud. Nii et ma saan aru, et juba on seda ambitsiooni maha võetud. Aga õppemaksu sellisel taustal, kus on tõesti rahastamisprobleemid valdkondadeülesed, ei ole mingi patt arutada. Soovitan mingi optimaalne mudel välja pakkuda. Eesti on sellega hakkama saanud minevikus ja uuesti tegemine ei ole patt, seda saaks ka paremini teha. Lihtsalt eeldada, et raha juurde tuleb nii palju, kui küsitakse – seda ei ole. Aga need pikad vaated RES-is – ma kahtlustan, et languse puhul on tegu järgmise Euroopa eelarveperioodiga ja loomupäraselt pole Euroopa rahastust sinna veel kirjutatud. Ma arvan, et see on üks suur põhjus, miks nelja-aastane pilt on suhteliselt, ütleme niimoodi, mitteammendav.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kuues aasta läheb, nagu klassikud ütlevad, mõned klassikud, tegevuspõhise totrusega. Aga püüdes teemas püsida, võtame need mõõdikud ette. Nende mõõdikute mass on muljet avaldav ja nende sisutühjus, vähemalt minu silmis. Aga ma tahaksin mõista. Kas sa oled nende mõõdikute puhul vaadanud, mis seal tegelikult on, ja kuidas sa hindad nende mõttekust? Kui palju on üldse ametnikud selle peale kulutanud oma aega ja raha, et neid mõõdikuid luua? No eelmise aastaga võrreldes on neid rohkem, aga mulle tundub, et paljud on sisutühjad ja mingid numbrid on pandud kusagile. Milline on sinu kui rahandusministri hinnang nende mõõdikute müriaadile?

Aitäh! Ka riigi toimetulekut tuleb ikkagi kuidagi proovida mõõta, kvalitatiivselt ja numbriliselt seda tehakse. Seda soovitavad meile, nagu juba öeldud, nii IMF kui OECD, seda soovitavad edumeelsete riikide eeskujud. Me oleme sinnapoole pürginud, saanud selles protsessis märksa paremaks. Ka teie valitsus on teinud tegevuspõhised eelarved. Mina arvan, et tagasiteed sealt sellisele vana aja arvepidamisele kuluartiklite kaudu ei saa olla. See on eelarve sidumine strateegilise planeerimisega, ja nii ta peabki olema.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Eelarve defitsiit 4,5% on kahtlemata suur number, aga oponendid unustavad ära selle juures, et selle peapõhjus, et mitte öelda pool sellest, on tegelikult kaitsekulude suurendamine. Ma rõhutan, just nimelt suurendamine 2026. aasta eelarves rohkem kui 800 miljoni euro võrra ja see 800 miljonit, natukene peale, ongi tegelikult 2% SKP-st. Ehk nii-öelda, kui me ei oleks suurendanud neid kaitsekulusid ehk jätnud samale tasemele, mis ta oli 2025, oleks tegelikult eelarve defitsiit olnud 2,5%. Kas minu rehkendus on õige? 

Ma kõiki numbreid võib-olla ei jõudnud läbi kaaluda, aga põhimõtteliselt teie vaatenurk on õige, välja arvatud, mis on valesti, et kriitikud unustavad ja kriitikud lihtsalt ignoreerivad meelega, sest neil on vaja midagi muud esile tõsta. 

Vahest eksitav on see selle aasta defitsiidi suuruse võrdlemine, sest tegelikult eelarve tehti ju 3%-lises miinuses ja kui olukord paranes, siis väga palju püüdsid nad seletada, et tegelikult olukord ei ole üldse parem ja tegelikult siin on ühekordsed mõjud. See vastab küll tõele, et selle aasta seis on natuke ühekordsustest moonutatud. Üldiselt, struktuurselt ta on ikkagi paariprotsendine miinus on tõsiasi ja kui me paneme sinna paar protsenti kaitsekulusid otsa, siis tulebki see 4,5 kokku. Samal ajal tõmbab riik koomale. Meil on paljud asjad, mis ei ole lihtsalt kärbitavad, nagu siin mainitud tervishoid või ka pensionid. Pensionide indekseerimine on elementaarselt vajalik, et ainust sissetulekut inimestel hoida proportsioonis üldise ühiskonna toimetulekuga.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kui lubate, siis minu küsimus on kaheosaline. Kõigepealt, 17. septembril on ERR-is olnud uudis, kus minister Terras ütleb, et ühistranspordi baasrahastus kasvab järgmisel aastal 54 miljoni euro võrra. Hiljem ta ise kirjeldab ka, et lisataotlus võrreldes käesoleva aastaga on 12 miljonit. Mu küsimus ongi, et kas see vahepealne summa, mis oli riigieelarvetes, ma saan aru, mis COVID-i ajast oli sama ja oli valitsuse reservis, mida tõsteti aeg-ajalt juurde, kas see nüüd läheb baasi sisse või on siin lihtsalt segadus minister Terrasel.

Teine osa küsimusest, kui lubate, puudutab konkreetselt Elroni. Riigieelarve seletuskirja lisas 3 on kirjas, et 48,5 miljonit pluss 4,5 miljonit eurot on ette nähtud dotatsiooniks reisijateveoks ja liisingute maksmiseks Elronile, aga ühistranspordiprogrammi järgi peaks 2026. aastal olema seal summa 46,7 miljonit. Kas te oskate aidata saadikut ja öelda, milline see Elroni õige number võiks olla?

Aitäh!

Aitäh! Ma väga hästi ei oska ja ma üldiselt ei oska kolmandate isikute tsitaatide põhjal, kas nad seda tegelikult ütlesid, mis kontekstis, mida nad mõtlesid. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, ega me valitsuse teemal … Ma saan aru, et … (Saalist küsitakse: "Baas kasvas või ei kasvanud?) Baas kasvas, seda võin ma öelda. Aga täpseid numbreid ma proovin siis natukene lisada. 

Ühistranspordi korraldamisse läheb 178,1 miljonit. Ühistranspordi korraldamise teenuste kulust on dotatsioonid bussi-, rongi-, parlaeva- ja lennuliiklusele, mida rahastatakse riigieelarve vahenditest, dotatsioonist 45% on maanteetranspordile, 32% on raudteetranspordile ja ülejäänud dotatsioon on vee- ja õhutranspordile. Mis veel? Rahastuse vajadus suureneb 4–6% aastas. Ja mis seda mõjutab, sellena on nimetatud Tehnilise Järelevalve Ameti kehtestatav raudtee jooksva aasta taristutasude tõus, saarte liinide ja sadamatasude tõus, Tallinna Lennujaama kehtestatav regionaalsete lennujaamade kasutustasude tõus, muudatused muidugi ka maksudes ja lepingute indekseerimine. Mis ma teile veel ütlen? Umbes 50 miljonit tuleb sellele 174-le juurde piletitulust ja nii edasi.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Härra rahandusminister! Ükskord te meie omavahelises vestluses ise ütlesite mulle, et te niivõrd ei ole numbrite ja Exceli mees, kuivõrd ideede mees ja Wordi mees rohkem, jah. Ma siis mõtlesingi, et ma ei küsi niivõrd numbrite ja selle konkreetse eelarve kohta, vaid ideede kohta. Te täna päris jõuliselt kritiseerisite siin konjunktuuriinstituudi juhti, kritiseerisite ka kaupmehi poodide ehitamise eest ja nii edasi. Ma nüüd küsingi ideede kohta. Kui te saaksite vabad käed ja saaksite riigielu korraldada ja riiki juhtida, siis kuidas te need probleemid lahendaksite, millele te ennist tähelepanu juhtisite? Konjunktuuriinstituudi juht on liialt kriitiline valitsuse suhtes ega käitu nii, nagu teie tahaks, et ta käituks, ja nii edasi. Kuidas te siis selle asja korraldaksite, et selliseid teie jaoks ebameeldivaid nähtusi ei oleks?

Aitäh! Selgitamine on Wordi mehel ikka kõige põhilisem, see on relv. Ma selgitan, et ma ei ole poole sõnagagi kaupmehi kritiseerinud, ma kirjeldan nende konkurentsi. Nad on seda ise öelnud. Ma arvan, et Selveri ärijuht ütles seda kõige selgemalt, aga ta pole kaugeltki ainus. Ja põhiline, millest mu seisukohad tulevad, on ikkagi analüüsid. Kaupluste, kaubanduspindade peaaegu kahekordistamine umbes kümne aasta jooksul – ma räägin praegu mälust, mul on täpsemad numbrid pigem silmamälus – või pigem 50%, mitte 100%, vaid 50%, poolteisekordistamine. See jõuab hindadesse. Aga see on konkurentsi iseloom, see ei ole kriitika kaupmeeste kohta, ma ei kavatse sinna mingil juhul sekkuda. 

Konjunktuuriinstituudi kohta küsisite teie, teie fraktsioon küsis, ma pidin vastama. Kindlasti ei saa sõnumi toomiseks nimetada, mida ta teeb. Ei saanud nimetada seda ka majandusekspertiisiks, mille ta esitas siin Riigikogule. See oli piinlik, et Urmas Reinsalu ta siia tassis ja vist tassib ka komisjonidesse. Päriselt ka!

Mina ei saa riiklikult juhtida kaubanduskoda, aga kui tema tahab rahastada sellist instituuti, kes tegelikult eksitab ja majanduse meeleolusid halvemaks räägib, kui on, ja ilmselgelt metoodilisi vigu teeb, siis see on nende kulu. Aga see, mida riiklikult mina teen, on statistika parandamine. Ja see on pikem jutt, seda ma ka teen. Ma arvan, et poole aasta jooksul ma võin täpsustada, kuhu me oleme jõudnud. Statistika parandamine, sealhulgas tarbijauuringute parandamine, sealhulgas tarbijahinnaindeksi, sealhulgas inflatsiooninumbrite parandamine – see on mu südameasi, ma olen erialaliselt väga sees selles. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No teie erakonnakaaslane Toomas Kivimägi mõne hetke eest osutas siin opositsiooni poole ja ütles, et nad justkui unustaksid ära, et suurem osa eelarve kasvust ja võetavast laenust läheb ju riigikaitsekulutuste finantseerimiseks. Ei, me ei unusta seda ära! Mina vähemalt kindlasti ei unusta ära. Aga küsimus on hoopis muus. Küsimus on esiteks selles, kas selline kulude kasv on meile tegelikult riigirahanduslikult jõukohane. Seda võib ju vägagi lihtsasti õigustada igasuguste hästi kõlavate loosungitega, et me paneme riigikaitsesse, miks te kritiseerite. Aga teie olete tõesti läbi aastakümnete silma paistnud just sellega, et te olete noominud üle oma võimete elamise eest ja öelnud, et see lõpeb halvasti. Nüüd me näeme, et see tempo, milles me elame üle oma võimete, kasvab üha kiirenevalt. Teine probleem on ju see, et mina näiteks teie asemel oleksin küll väga ettevaatlik sellega, et suunata niivõrd suurt lisaressurssi riigikaitsesektorisse olukorras, kus Riigikontroll on hiljuti välja toonud, et raha kasutamisega on väga tõsised probleemid. Kas te ei ole mõelnud seda, et te ütleksite, et teate, mina rahandusministrina ei saa leppida sinna miljardi lisaraha suunamisega …

Teie aeg!

… kuni ei ole näha, et seda raha kasutatakse vastutustundlikult ja kontrollitult?

Aitäh! Ma sisuliselt olengi sellist asja öelnud. See on väga tore, et meil on üksmeel. Tegelikult ju tuldi minu juurde sisuliselt 2 miljardi lisaga. Teeme praegu rohkem, pärast saame vähem teha. Mina sellega ei olnud nõus. Ma rääkisin, noh, ma ei hakka näpuga näitama, et inimesed saavad ise. Aga niimoodi need vaidlused käivadki. Rahandusminister ütleb, kus on piirid. Ja mina ütlesin, et neli ja pool on absoluutne miinimumpiir ja me peame ka sellest välja tulema. Ära tule rääkima 12%‑lisest per SKP-st. On räägitud 9%‑st, on räägitud 12%‑st. See ei ole realistlik. Rahandusminister suhtleb väga paljude inimestega, eks te võite aimata, mis tasemel see asi on. Ja kui siin on väga palju tsiteeritud sõjalist nõu justkui seadusest kõrgemat asja, siis see on üks probleem. Urmas Reinsalu siin täna seda ütles, et kuidas sõjalist nõu ja valitsus ei löögi kulpi. Need asjad ei käi niimoodi. Valitsus ütleb, mis ta sõjalisest nõust ellu suudab viia, võrreldes muu nõu ja analüüsiga. Ja see, et ta tegi korraga 5% ja rohkem SKP-st, on väga suur hüpe, millest väljatulemine on muidugi erakordselt keeruline. Rahandusministrit kindlasti selline eelarvepilt ei rõõmusta, aga loodame, et maailm paraneb sellest.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Te tõite oma kõnes välja, et kõige halvem meeleolu on hetkel tarbijal, et ülemäära halb ja üldine negatiivne meelsus ühiskonnas on kindlasti tarbijaid pidurdanud. Seejuures te olete mitu korda maininud, et see on tegelikult küsitluse läbiviija ja tema metoodika probleem. Probleem on näiteks konjunktuuriinstituudi esimees, et ta selliseid andmeid välja toob. 

Aga ma loen ka Rahandusministeeriumi viimast prognoosi, analüüsi. Seal on samuti välja toodud, et tarbimise languse põhjuseks on sissetulekute ostujõu vähenemine ning väga madal tarbijate kindlustunne, mis ei näita paranemise märke. Vaatamata keskmise brutopalga kasvule jääb maksudejärgse netopalga kasv hinnatõusule oluliselt alla ning säästude kasutuselevõtuks pole praegu piisavalt julgust või võimalust. Kas teie hinnangul siis see Rahandusministeeriumi analüüs on adekvaatne ja kuidas seda olukorda paremaks muuta?

Kui need sõnastused seal on, siis ma käiks sellest punase pliiatsiga üle, sest rääkida olulisest allajäämisest justkui keskmisest on vale. On inimesi, kelle oma jääb alla, kelle palk ei tõuse ja kellele 5%-line inflatsioon, isegi 3%-line inflatsioon tähendab reaalpalga langust. Aga keskeltläbi reaalpalk jääb nulli lähedale koos euribori languse ja reaalpensionide kasvuga. Kokkuvõttes kodanikele kättesaav raha endiselt prognoosi järgi peaks kas tänavu suurenema, rääkimata sellest, et ta on aastaid suurenenud. 

Ma vaatan, kas ma leian kiiresti üles täpsustuse ka teie etteheitele, mis puudutab ... Ah, vist ei ole mõtet otsida. Ühesõnaga, mis on need näited, mis puudutavad kindlustunde statistikat? Ka meie kajastame, rahandusminister kasutab neid andmeid, aga jätab selle konjunktuuriinstituudi väline kommunikatsioon sihukese pahatahtlikkuse mulje. Näiteks ei ole tema suust kuulnud, et teenuste kindlustunde näitaja on viimase 43 kuu kõige kõrgem. Või et kaubanduses on tegelikult muutus 12 kuuga +74. Ta on küll negatiivne, aga ta on paranenud. Ehituse tase on küll 9,8, aga muutus 12 kuuga on +10%, tööstuses tase on küll –10,8, aga muutus 12 kuuga on +2. Me ei ole kuulnud konjunktuuriinstituudist selliseid ülestunnistusi. Ainult kogu aeg üks materdamine, halvustamine. 

Aga majandus on emotsionaalne valdkond. Kui tarbijale kogu aeg sisendada, et tal läheb kehvemini, siis ta kindlasti tõmbab ka tarbimist tagasi ja see mõjutab ka majandust ennast. Ja ta tunnebki ennast ebakindlamalt. See konkreetne muutus, mille ta tegi metoodikas, seisnes näiteks selles, et mindi üle veebiküsitlustelt telefoniküsitlustele. Pigem vastupidi oli see: telefoniküsitlustelt veebiküsitlustele. Seda on seletatud kui otsest, ja sel ajal toimus järsk langus, no seda on eksperdid seletanud. Aga inimene ei võta nagu kuulda, et on targemaid inimesi ka ja metoodiliselt kes võiksid talle nõu anda. Ta ei võta seda, ta läheb õigustama ennast. See on viga, nii ei tohi, riik ei tohi põhineda valeandmetel.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Me siin täna arutame riigieelarvet. Ma ei saa aru, mida me siin ikkagi teeme lõpuks. Te siin heietate ja räägite vahelduseks oma elulugu. Mina küsisin ERSO rahastamise kohta, no vastuseks sain taas kord hurjutusi. Teile ei tulnud meeldegi, et ma ERSO kohta küsisin. Pärast Põlluaasale hakkasite vastama, siis vastasite mulle. Vaadake, kui kirg tapab mälu, siis teie vanuses ei peaks see enam niimoodi olema. Katsuge ikka oma prioriteedid selged hoida. Me ei küsi ju nii pikki küsimusi, et ei jõua meeles pidada, mida küsitakse. 

Teie parteikaaslased on ka käinud teile toetavaid küsimusi kollektiivselt esitamas, te olete ka neile vastates jänni jäänud. Ei ole majandus kasvanud, see ei ole helge tulevik, laenurahaga hoiate mingit kuvandit siin veel püsti. Kui numbreid vaadata, siis tegelikult kõik maksutõusud tapavad majandust ja ettevõtlust. Autoärist ma üldse ei räägi, uute autode müük on 40,3% kahanenud, kasutatud autosid ei müüda üldse, sest registreerimismaks on juba nii suur. 

Teie aeg!

Tundub, et ettevõtluse olukord siiski ei toeta teie helge tuleviku juttu. Või kuidas?

Aitäh!

Ma vaatasin, kuidas teie abikaasa teie kõrval läks halliks, kui te rääkisite, et ma olen liiga vana teie jaoks. Aga probleem ei ole selles, nagu ma unustaksin. Mulle öeldakse vahel, et mul on absoluutne mälu. See ei ole tõsi. Tõesti. Aga mulle ei meeldi sihuke täiesti struktuuritu jutuvada, mis on paberile valmis pandud, mis tänitab, süüdistab, valetab. Siis ma hakkan neid asju ükshaaval mõtlema, mis mind kõige rohkem häirib. 

Aga küsimus sealhulgas on ju tegelikult väga küsitav, et mida te üldse küsisite. Näiteks see, et maksutõusud – ma just rääkisin maksulangustest. Te räägite mingist helgest tulevikust. Ma ei ole kuskil rääkinud helgest tulevikust, ma räägin prognoosidest, mida ei tee mina, vaid mida teevad sõltumatud autoriteedid. Leppige sellega. Ja leppige sellega siiski, et ega koolis ei pandud teile ilmaasjata kirjandi eest kehva hinnet. (Saalis räägitakse.) Ma ei usu seda, teil oli väga nõrk õpetaja sel juhul. (Juhataja helistab kella.) 

Püsime teemas!

Jaa, aga te ei suuda terviklikku, te ei suuda seostatud juttu minuti jooksul esitada ega lõpetada küsimusega. Ma pean veel kord tulema … Te ei saa mulle ette heita, te ei saa mulle ette heita, et ma ei vastanud kogu sellele jutuvadale.

(Saalist hõigatakse midagi.) Jääme teema juurde, härra Poolamets! (Anti Poolamets räägib edasi midagi võimuesindajast ja et võiks lõpetada.) Anti Poolamets, palun kuulame ettekandjat! Härra Poolamets, laseme ettekandjal rääkida ja ... (Anti Poolamets: "Häbi on sind kuulata!") Härra Poolamets, laseme ettekandjal rääkida ja …   

Saate ära minna küll. Kui on häbi, siis minge ära! 

Kuulame ministri lõpuni! Jah, härra minister! (Anti Poolamets räägib edasi. Jürgen Ligi naerab vaikselt.) Nii, küsimus sai ministri poolt vastuse. Peeter Ernits tahab protseduurilist.

Hea juhataja! Protseduuriline küsimus. Palun lõpetage selle rahaministri, kes peab ennast klassikuks, üleolev kolleegide solvamine. Ta naeratades peab ennast impeeriumi valitsejaks ja ainsaks nägijaks ning solvab järjest nii eile kui ka täna. Palun tehke seda! Lõpetage ära! Ta võib muiata, mis tahab, aga ...

Aitäh teile, Peeter Ernits! Meil on õigus küsida ja minister vastab. (Saalist öeldakse midagi.) Meie küsime ja minister vastab. See jääb kõik stenogrammi kirja. Nii, Mart Helme, protseduuriline küsimus.

Mul on ikkagi ka protseduuriline küsimus. Mulle jääb arusaamatuks, mis siin saalis praegu toimub. Kas siin toimub küsimustele vastamine – vastuseid siin ei ole ju – või toimub siin küsijate ja isegi kõrvalseisjate, kes ei ole parajasti küsijad, kuidagi sildistamine? Minu arvates ei ole praegu teemaks Mart Helme vanus või füüsiline seisund või tema vahekord Helle-Moonika Helmega. Meil on teemaks riigieelarve esimene lugemine. Või saan ma millestki valesti aru?

Te saate täiesti õigesti aru, et meil on riigieelarve esimene lugemine ja on ministrile küsimuste esitamise aeg. Igal Riigikogu liikmel on kaks küsimust. Henn Põlluaas saab esitada küsimuse. Aitäh!

Aitäh! Mulle tundub, et ministril on tõesti raskusi arusaamisega, mida talt küsitakse. Sest kui ma küsisin talt Välisministeeriumi eelarve kohta, hakkas ta rääkima hoopistükkis ERSO-st. Ma küsin siis nüüd uuesti, miks vähendatakse Välisministeeriumi eelarvet, kui Eestit tänases geopoliitilises olukorras on ülioluline esindada igal pool üle maailma, aga meie välissaatkonnad lagunevad, vajavad hädasti remonti, neid oleks juurde vaja tegelikult, nad vajavad rohkem tegevusvahendeid, et Eestit esindada, majandussidemeid luua. Aga selle asemel samal ajal suurendatakse humanitaarabi, arenguabi teistele riikidele. Kas tõesti Eesti huvide esindamine maailmas ei ole enam üldse oluline? Miks käitutakse nii? Ja ma palun sisulist vastust, mitte mingisugust eelmisele või üle-eelmisele või kellegi teise küsimusele vastamist. Ma ei aktsepteeri seda, kui te hakkate jälle mulli ajama.

Aitäh! Teie aeg!

Palun konkreetselt Välisministeeriumi eelarve kohta vastust!

Aitäh! Kui küsija ei aja mulli, siis mina kindlasti ei aja. Ma lihtsalt täitsin teile vastates seda ühte lünka, mis puudutas ERSO-t, kuna tal oli nii palju väiteid, nii palju küsimusi ja (Hüüe saalist.) nii kiire jutt paberile valmis pandud, mida oli võimatu tervikuks pidada. Lihtsalt üks detail jäi välja, ma parandasin. 

Ma tegelikult oleks tahtnud kokku võtta selle ürituse täna siin sellega, et on olnud väga viisakas, viisakad küsimused, aga no lõpp on natuke ära vajunud. Jah, et kui hakkab see uksepoolne rida, kuhu te tegelikult ju enam ei peaks ju ennast olevat tundma, teie toon võiks juba olla natukene isamaalisem. Ma võin kiita, et enamus Isamaa küsimusi olid viisakad ja asjakohased.

Härra minister, püsime teemas siis, ja oli Põlluaasa küsimus.

No kui tulevad süüdistused, siis ma pean ju nendele kuidagi reageerima, et oleks arusaadav, kui tulevad etteheited. 

Aga Välisministeeriumi kohta ma vastasin ka. Välisministeeriumi eelarve detaile te, noh miks? Esiteks pole raha, kõik ministeeriumid kärbivad. Teiseks, Välisministeerium on saanud ka eeliskohtlemist, saab ka teatud asjadeks lisaraha. Kui tema valik on humanitaarabi, siis see on väga humaanne valik. Me ei peaks nii väiklaselt seda asja ajama. Vanasti oli näiteks, Isamaa Erakond oli suhteliselt arusaav, et välismaal esindatakse Eestit ka sedapidi, et näidata oma empaatiat ja võimet aidata endast nõrgemaid. 

Aga ma vastasin ka seda, et meie välisabi struktuur on muutunud hoopis, kuidas öelda siis, nahalähedasemaks, et me aitame neid riike, kes on meile lähemal poliitiliselt ja geograafiliselt rohkem, ja kaugemaid, aga tegelikult rohkem abi vajavaid riike jälle omakorda vähem. Nii et Välisministeerium peaks seda ise tutvustama. 

Aga teie katsuge lihtsalt vähem küsijat iseloomustada, siis saate ka võib-olla pikema informatsiooni. Mul on seda siin silme eeski praegu, aga see vist ei olnud teie tegelik huvi.

Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus juhatajale!

Kas tõesti on asjakohane selline käitumine ministri poolt, kes süüdistab küsijat mingites väljamõeldud süüdistustes, justkui mina oleksin esitanud? Minu küsimus oli täiesti viisakas, korrektne, küsisin Välisministeeriumi eelarve kohta. Te hakkasite rääkima hoopiski ERSO-st ja ühe lausega ainult ütlesite, et humanitaarabi on oluline. Nüüd te väidate, justkui te oleksite mulle vastanud põhjalikult kõik ära ja süüdistate mind mingisugustes emotsioonides.

See oli, ma saan aru, täiendus ministrile.

Minister peab püsima teemas, peab vastama küsimustele. Ma ei oleks teist korda hakanudki üldse küsima, kui ma oleksin esimesel korral saanud vastuse, aga minister ei andnud mulle vastust, vaid rääkis hoopis täiesti kõrvalisest teemast. Kas ma ikkagi paluks uuesti, et tehke palun ministrile märkus, et ta vastaks küsimustele, püsiks teemas ja vastus oleks sisuline?

Aitäh küsimuse eest juhatajale! Tegelikult ju minister saab alati vastata küsimusele ja kui ta peab vajalikuks parandada või täiendada eelmist küsimust, mida on küsitud, siis ta seda ka on teinud. Nii nagu see ERSO kohta vastamine tuli teie küsimuse ajal ja nüüd ta ütles ka Välisministeeriumi eelarve kohta. Kui põhjalik see on, see on nüüd igaühe enda otsustada. Ministri põhjalikkus on fikseeritud stenogrammis ja siit saab pärast järele vaadata ja võib-olla saab ka komisjonides veel küsida.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mina tahan küsida riigivõla kohta. Täna ei ole väga palju sellest räägitud, aga selle eelarve järgi kasvab see järgmisel aastal peaaegu 26%-ni SKP-st. Meenutame, et mõni aasta tagasi oli meil selle näitaja järgi tegelikult Euroopas väga eeskujulik riik, see oli meil hästi madal. Aga nüüd me liigume suunas, kus laenukoormus kasvab kiiresti, aga intressimäärad on endiselt kõrged ja rahaturg ebastabiilne. Nii et minu küsimus ongi see, kas teil on mingisugune visioon, nägemus, strateegia, kuidas tegutseda selle võla kasvu stabiliseerimise nimel järgnevatel aastatel, eriti olukorras, kus näiteks 5%, mis läheb kaitsekuludeks, jääb ka edaspidi. Siis kindlasti on keeruline rääkida sellest, et suur osa laenurahast läheb kuskile mujale kui mittejooksvateks kuludeks.

Aitäh! Ikka on visioon. Ma tegin lahti siis ühe paberil oleva visiooni, kus Eesti laenukoormus on Euroopa kõige madalam. Varem ma käisin ja rääkisin sellest uhkusega, praegu ma räägin pigem murega, nii nagu teiegi küsimus oli. Meil on seda kohta üsna raske hoida 5%-lise kaitsekuluga. Me oleme endiselt üsna ühel pulgal Bulgaaria ja Luksemburgiga, kuid võin öelda, et kõigis riikides, kaasa arvatud seal nendes madala laenukoormusega riikides, kütavad paraku defitsiidid laenukoormust juurde, selle vahega, et on teatud riigid, kes saavad seda teha parematel aegadel loodud ülejääkide arvel. Näiteks Rootsi on siin musternäidis, aga ka Taani. 

Seevastu Leedu ja Läti on meist kaugel ees, sest nemad läksid selle laenukoormusega kergema vastupanu teed finantskriisi ajal, kus tegelikult juurde laenamine ei olnud kindlasti õige kriisilahendus, oluline juurde laenamine, kui tegelikult oli vaja majandust jahutada ja ümber kujundada, riigisektorit muidugi ennekõike. 

Nii et jah, mure, osundus on õige. Visioon sõltub väga palju sellest mentaliteedist, mis ühiskonnas on. Kui ma seda praegust juttu kuulen, kus suured kulutajad võitlevad maksudega, kui eelarve tasakaalu reegli äramuutjad võitlevad maksudega – noh, see on täiesti uus paradigma, minu jaoks täiesti uus olukord. Ma püüan halvemat ära hoida. Aga tõesti, optimismi jääb mul järjest vähemaks Eesti rahanduse tuleviku suhtes. Aga ma teen oma parima.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus juhatajale.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Täna on siin kõlanud mitmeid märkusi selle kohta, et ettekandja kaldub päevakorra teemast kõrvale. Punkt üks. Ja punkt kaks on see, et ettekandja kasutab n-ö ebakohaseid väljendeid. Te olete andnud praegu sellise seisukoha, et küsija küsib ja vastaja vastab. Aga § 72 "Istungi juhataja õigused päevakorraküsimuse arutelu läbiviimisel" annab siiski ka juhatajale õiguse, esimene lõige ütleb, et võib teha märkuse, kui küsija kaldub päevakorrast kõrvale – seda  esiteks –, ja samuti on tal õigus see ettekanne katkestada. Nii et need oleksid nagu need hoovad, mida te saaksite praegu kasutada selleks, et ettekandjat selles kohas korrale kutsuda.

Aitäh! Väga õigesti märkisite, et ka küsija puhul võib juhataja öelda, et on teemast kõrvale kaldutud. Kui me nüüd läheme … Küsijal on lastud oma küsimus küsida lõpuni. Ja lõpus me oleme ka saanud selle küsimuse, millele on minister ka vastanud vastavalt sellele, kuidas küsija on selle esitanud. Ja, Kalle Grünthal, sama võib teha ka vastuse puhul. Kui minister ikkagi vastab küsimusele ja on teemas sees, räägib eelarvest, tal on selleks abimaterjal olemas, siis ta on eelarve teemas. Kalle Grünthal, täpsustav!    

Ma küsin nii palju, et päevakorra kohta te vastasite. Aga kui ettekandja kasutab ebakohaseid väljendeid – § 72 lõige 1¹ –, siis peaks juhataja tegema märkuse, mitte ainult katkestama kõne või midagi muud. Tähendab, peab juhtima tähelepanu. See on märkus. Rakendage palun seda rohkem, tähendab, neid märkusi.

Kui on ebakohaseid väljendeid kasutatud, siis selle kohta on ka märkusi tehtud. Evelin Poolamets, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kui kaugel on protseduuriliselt see piir, kui näiteks minister käitub ebakohaselt, et ta mingil hetkel puldist ära saadetakse? Hetk tagasi, kui ta solvas Helle-Moonika Helmet, tundus küll, et minister ei peaks enam puldis jätkama. Näiteks, kui juhtub selline olukord, et minister otsustab äkki püksid maha võtta, siis kas ta saab jätkata või on kuskil see piir, kus ta saadetakse puldist minema?

Minu arust puldist ärasaatmise praktikat ei ole kasutatud. Puldist ära minnakse peale päevakorrapunkti antud punkti läbikäimist ja sellest tulenevalt ma ei näe praegu põhjust, et minister peaks siit ära minema. Ta on valmis edasi küsimustele vastama. 

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te olete öelnud, et Tervisekassa miinust on järgmistel aastatel plaanis vähendada strateegias prognoosidega võrreldes 70–80 miljoni euro võrra aastas ning et Tervisekassa reservide ärakulutamisele olete seadnud piiri. Samas näitavad Tervisekassa suvised eelarveprognoosid, et Tervisekassa eelarvepositsioon järgmisel aastal on –117,6 miljonit eurot, 2027. aastal on –225 miljonit eurot ja aastal 2028 on prognoositav tulemus –254,2 miljonit eurot. See tähendab, et jaotamata tulem saab otsa aastaks 2028 ja seda lihtsalt enam ei ole, sest jaotamata tulemi ja reservide jääk kokku on –148,4 miljonit eurot. See on täielikus vastuolus teie väitega. Palun kommenteerige!

Aitäh! Teie esitatud numbrid on karjuvas vastuolus tegelikkusega. Te ei esita õigeid numbreid, nii ongi. (Aleksei Jevgrafov räägib kohalt.) Jah, aga need on vananenud, see on prognoos. Tervisekassa juhtimine ei käi prognooside täitmisega, vaid tegelikkuse parandamisega. Aga siin saalis juba kõlasid ka just Riina Solmani suu läbi täpsemad numbrid.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kui lubate, siis tulen tagasi ühistransporditeemade juurde. Endiselt on eelarves millegipärast see Tartu–Riia rongiliiklus, umbes kulu 2 miljonit. Kõige paremate prognooside järgi Kliimaministeerium ise prognoosib umbes 70 000 reisijat. Umbes samasugune summa kulub näiteks Raplamaa ühistranspordi toetamiseks, kus reisijaid on kaheksa korda rohkem. Ma ei tea, kas te rahandusministrina teate, miks see projekt endiselt aktuaalne on. 

Teine küsimus puudutab Eesti Raudtee toetamist. Seletuskirjas on kirjas, et järgmisel aastal planeeritakse Eesti Raudtee kahjumit kompenseerida 38,2 miljoniga. See on umbes samasugune suurusjärk, nagu viimastel aastatel on olnud. Aga millegipärast RES-is, seal programmis, mis puudutab liikuvust ja transporti, nagu neid vahendeid enam ei ole ette nähtud. Kas tulevikus Eesti Raudteel ei ole enam kahjumit või ei planeerita seda riigieelarvest kompenseerida?

Aitäh! Ma seda teemat puudutasin. On olemas teatud tehnilised ettekirjutused, mis nõuavad taristu alleshoidmiseks, ohutuks omamiseks ja ka kvaliteedi hoidmiseks riigieelarvelist panust. Seoses Venemaaga suhtlemise lõpetamisega lihtsalt Eesti Raudtee ei suuda toime tulla, aga me püüame teda alles hoida ja avame teatavasti ennast siin pingsalt Euroopa suunal ja aeg ehk parandab asja. Aga ma arvan, et see Riia lõik, selle kohta küsige vastutavalt ministrilt, kas see tema arvates on päris hea mõte. Ma natuke kehitan õlgu, aga ministeeriumide üksikutesse miljonitesse vaatan ainult väga selge veendumuse korral. Praegu ma ei saa kinnitada, et see on perspektiivitu.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Te ütlesite siin ühes varasemas vastuses, et te vaatate oma tööle ja ametikohale, kui et te olete hullema ärahoidja. Mainisite ka, et sai hulle asju ära hoitud. Mul on palve, kas me saaksime selles osas mõnevõrra konkreetsemaks minna. Kas te saate esile tuua mõned hullud ideed, mis ettepanekuna laekusid ja mille te ära hoidsite? Ja kui jätkub südikust, võib-olla ütlete välja ka mõne hullemast, mida te oleks tahtnud ära hoida, aga mis siiski jäi eelarvesse alles?

Aitäh! No eks ma markeerisin siin. Hull idee on näiteks kaitsekuludeks teha aastas 9% ja 12% ning loota, et hiljem saab läbi 3-ga. Ei, see graafik sai sile, aga loomulikult ei ole olukord lihtne sellele vaatamata. Hulle ideid, noh, ma ei tea, õnneks toidu käibemaksu jama ei ole eelarves. Jumal tänatud, jätkus ratsionaalsust. Olen põhjendanud.

Mis seal veel, mis sisse jäi? Ma juba täna hommikul sain pahandada, et ma julgen seda nimetada, aga minu arust see hasartmängumaksu vähendamine – õnneks ta ei ole eelarves – ei ole hea mõte. Neid asju on veel. Ma ei ole üldiselt enda teada neid asju hoidnud valitsuse jaoks, kui ma asjaga nõus ei ole. Ja saadan neid asju ka eitusena ära. Eelkõige rahandusminister seab piire, sellepärast me ei ole ostnud näiteks ka helikoptereid hulgi, mis oli ju ka avalik informatsioon, et esitati taotlused. Seal on ikkagi sajad miljonid, kuigi sai öeldud, et raha pole, esitati taotlusi. Mittejõukohased soovid on kõik ju omamoodi ka hullud ideed.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister, kõigepealt aitäh ülevaate eest! Ma oma järgmisele küsimusele ei eelda, et te oskate peast vastata väga detailselt, küll aga ma loodan, et nii mõningad teie abilised või ka ministeeriumiinimesed kuulavad seda küsimust ja siis saab sellele võib-olla ka kirjalikult vastata. Järgmise aasta eelarves on raadamisõiguse tasuna ette nähtud 1,87 miljonit eurot. Minu küsimus on see, kui palju te prognoosite sellest, et kui palju maksab seda riik tegelikult ise riigieelarvesse läbi suurte taristuprojektide, nagu Rail Baltic, või läbi suurte kaitsetaristuprojektide, ja kui suur osa tuleb sellest nii-öelda erainvestoritelt või eraarendajatelt. Ja minu laiem küsimus on see, millele te võib-olla praegu oskate otse vastata, et kas võiks olla mingisugune lahendus sellel teemal selline, mis puudutab just nimelt taastuvenergia eetika projekte ja sellele tehtavaid mingisuguseid soodustusi selles osas. 

Raadamistasust ma tõesti ei suuda vastata. Kui teil on tugev huvi, siis saatke see kiri. 

Taastuvenergia koha pealt ma praegu ei püüdnud vist kinni. Mida te silmas pidasite? Iseenesest taastuvenergia tasud ei ole … (Tõnis Mölder täpsustab kohalt.) Ahaa, raadamise vabastus taastuvenergia … Ma isegi tea, kas nad saavad seda. Minu arust see ikkagi peaks olema keskkonnamõju projektide omahinda sisse kirjutatud. Ma vabastusi põhimõtteliselt ei toeta, aga ma ei tea, kuidas see reguleeritud on.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Ma katsun väga lühidalt küsida. Kas teie arvates on riigieelarve vorm asjakohane ja sellega tulekski edaspidi jätkata, ehkki see vorm ei sobi õiguskantsleri sõnutsi Eesti põhiseaduslikku raamistikku ja seda vormi nimetab teie fraktsioonikaaslane Aivar Sõerd tegevuspõhiseks totruseks? Riigikontrolli iseloomustuse kohaselt ei anna see piisavat selgust, millele raha kulub ja millist mõju tegevustelt oodatakse.

Aitäh! See lõpp, et millist mõju oodatakse, viitab ise ju isetegevuspõhisele eelarvele. Ma ütlen, et vastus on loomulikult jah, sest eksperdid seda tungivalt riigile soovitavad ja me oleme kogu aeg seda süsteemi parandanud, ka vastavalt nendele soovitustele ja kriitikale.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud rahandusminister! Võib-olla te mäletate, et aastaid tagasi te käisite erikomisjonis, kui oli küsimus eelarve läbipaistvuse kohta. Te tõite tookord välja, et tegelikult olid eelmise siseministri ajal suured probleemid Siseministeeriumi haldusalas ja erinevatel kuluridadel. Siis te veel soovitasite, et võib-olla erikomisjon võiks seda lähemalt uurida. Üks näide, ma mäletan, oli ju ka see, et kui suleti Kopli päästekomando, öeldes, et raha ei ole, siis tegelikkuses oli jäetud umbes 3,6 miljonit eurot kasutamata. Tegelikult oli raha täiesti olemas. 

Ma tahtsin lihtsalt küsida, kas Siseministeeriumi haldusalas kõik need probleemid, mida te olete ka ise tõstatanud, on nüüd leevendust saanud. Sest ma mäletan, et ka rahanduskomisjonis oli mitu korda see küsimus Siseministeeriumi haldusalas olevate kulutuste kohta tekitanud küsimusi.

Aitäh! Ma ei mäleta, et oleksime eelarvet sisuliselt korruptsioonikomisjonis arutanud, mõnele küsimusele ma olen vastanud, aga mul nii täpne mälestus sellest puudub, et mis kontekstis ma üldse pidin midagi sellist välja tooma. Korruptsiooniga see seotud ei ole. Seda, et Siseministeerium on olnud tugevamas eelarvepositsioonis, läbirääkimiste positsioonis, ja saanud väga palju raha ka vaieldavatele asjadele, ma olen ka täna kinnitanud. Ma lõpuni õnnelik ei ole olnud selle üle, aga eks elu tulebki vaikselt korrigeerida. Me oleme püüdnud neid projekte teha mõistlikumaks.

Nii, Anti Poolametsa ei ole, Madis Kallast ka ei ole. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ettekandja, mul on sisuline küsimus, mis puudutab toimetulekutoetuse piiri tõstmist. Eile tuli minister Joller meile seda tutvustama ja selle arutelu käigus selgus, et need numbrid, mida ta esitas ja mis ka riigieelarves kajastuvad, tegelikult ei vasta tõele ja sisuliselt lööb tasakaalust välja ka kogu riigieelarve tervikuna. Minister muidugi vabandas, ütles, et jah, see on minu viga. Aga küsimus on praegu selles, et toimetulekutoetus esimesele inimesele on 200 eurot, aga need valed andmed tulid välja iga järgmise täiskasvanu puhul makstava toetuse ja iga lapse kohta. Kas te oskate nimetada, mis on need õiged numbrid, mis praeguse seaduse alusel on olemas?

Aitäh! Ma tõesti ei oska kommenteerida teie vestlusi Karmen Jolleriga. Selle valdkonna probleemidega … No vastavalt sellele küsimusele ma saan talt küsida, mida ta ütles ja mida ütlesite teie. (Saalist öeldakse midagi.) Aga mul ei ole see … Mul on tegelikult oma elu ka ja oma ministeerium ja oma eelnõud.

Nii, nüüd on meil veel isikuid siin. Antit ei ole, Madis Kallast ei ole, Martin Helmet ei ole, Vadim Belobrovtsevit ei ole. Lauri Läänemets siis praegu.

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Väga hea on teistest ette rebida niimoodi! Aga, härra rahandusminister, mul on teile ikka küsimus. Ma vaatan, et te olete siin väljendanud, et paratamatus on riigikaitsekulusid miljardi euro võrra suurendada ja samal ajal riigi tulusid 780 miljoni võrra vähendada. Need maksumuudatused ju tegelikult suunavad rohkem kui 100 miljonit aastas kõige rikkamatele ühiskonnas, neile, kes teenivad 4000, 5000 või 6000 eurot palka. Muideks, see niimoodi on, me siin peaministriga oleme mitmes infotunnis seda vaadanud ja ka tänane Päevalehe faktikontroll tegelikult ju seda veel kordas üle. Ei ole ju vaja kõige rikkamatele inimestele 100 miljonit aastas suunata. Tegelikult me saaksime palju paremas korras riigieelarve selle asemel või siis saaksime inimeste toimetulekut toetada või riigikaitsesse panustada. Äkki te kommenteerite just seda osa, et kõige rikkam, kes teenib 4000, 5000 või 6000 eurot, saab 1843 eurot aastas juurde nende maksumuudatustega? Mis see mõistlikkuse loogika siin on?

Aitäh! No mõistlikkuse loogika on siin see, et ülekohtune on öelda, et riik suunab raha neile. Tegelikult nad on selle raha teeninud. Ja konkurentsivõimeline maksusüsteem on see, mis võimalikult vähe, kuidas öelda, koormab tulu teenimist ja pigem teeb maksusüsteemi laiema ja suunab selle tarbimisele. Siin on väikese riigi puhul eriti oluline aspekt ka see, et näiteks käibemaks, tarbimismaksud ei koorma eksporti. Sisemajanduse peal iseenesest pikaajalist kasvu tekitada Eesti-suguse majanduse puhul on perspektiivitu.

Need on kaks eri asja või isegi mitu eri asja. Üks asi on raha suunamine jõukatele. See toimub juhul, kui me neid toetame. On universaaltoetused, kus seda tõesti tehakse ja mida me püüame üle vaadata. Teine asi on maksu mittekogumine. See ei ole ju raha suunamine neile. Et olla õiglane, siis see on nende teenitud raha, mis neile alles jäetakse. Jah, majanduslikult, eelarve poolel võib see olla ka ümbersõnastatav, aga nii ma ei tahaks seda lasta sõnastada. Maksusüsteemis on erinevad eesmärgid, aga konkurentsivõime ja majandust kõige vähem koormaval viisil riigi tulude katmine on see, kuidas ma defineeriksin maksusüsteemi eesmärki. See sõltub palju maksustruktuurist. 

Aitäh! Anti Poolamets on kolmas kord, palun operaatoril see hetkel maha võtta. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Esmalt minu tänu teie headele sõnadele, mis puudutab Eesti regionaalpoliitikat ja mis puudutab ka seda pensioni pealt tulumaksu ümberjaotust mõnevõrra jõukamatest piirkondadest mõnevõrra kahaneva ja vananeva elanikkonnaga piirkondade peale. Nii nagu te ka oma vastuses siin olete öelnud, see ongi regionaalpoliitika. Suur tänu selle eest! 

Aga nüüd eelarve vaatest ma küsiksin seda, kas juba 2026. aasta eelarve sisaldab ka mingit ülevaadet, kuidas siis esimesed kuud või esimene poolaasta sellest ümberjagamisest on mõjutanud ja kas sellest on tehtud ka mingeid ümberkorraldusi 2026. aasta eelarve vaates, mis puudutab just kohalike omavalitsuste rahastamist. 

Aitäh! Mul jah sellist spetsiifilist aruandlust ei ole, aga regionaalminister kindlasti selle peale vastab paremini. Eks see raha ümbersuunamine on ka mitmesuunaline. Ma olen alati toetanud tasandusfondi ja kritiseerinud omavalitsustele jääva tulumaksuprotsendi fetišeerimist kui regionaalpoliitikat. See on kindlasti kontraregionaalpoliitika, seda ei tohiks teha tasandusfondi suurusega, ma olen nõus. Ma olen nõus ka selle mõtteviisiga, et rahvastikustruktuuri arvestatakse. Aga jah, need summad ei ole nii suured, et meil oleks väga silmapaistvat meieni jõudnud tagasiside poolest, aga nad on väikestel omavalitsustel kindlasti asja eest.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kuna me kõik saame aru, et tavainimene ei hakka ju 900-leheküljelist eelarvet lugema ja võib-olla ei peagi seda tegema, siis mul on selline konkreetne küsimus. Mida head see eelarve annab siis vähemkindlustatud inimestele ehk eelkõige lastele, lasterikastele peredele, pensionäridele, puuetega inimestele? Pensionäridest rääkides mainisite, et pensionid tõusevad – kui ma ei eksi – 5,4%, indekseerimise tulemusena, arvatavasti. Aga kas see on suur ja selline ilus uudis, ma ei tea, sest sel aastal oli see 5,7% ja 2024. aastal oli see üle 10%. Nii et selles mõttes indekseerimine ka tegelikult langeb. Mille üle siis võiksid need elanike rühmad rahulolu tunda?

Noh, ma arvan, et oma riigi üle peavad kõik elanike grupid rahulolu tundma, kui ta toime tuleb. Aga praegu on toimetulekuga, jah, kehvemad lood. Samas, nii kodanikul kui ka riigil on esimene baasvajadus julgeolek, siin pole mõtet inimesi sortida. Ja madalama toimetulekuga inimestel on ju ka … Noh, kõigini see ei ulatu, aga näiteks selle 2%-lise erimaksu tühistamine oleks ka pensionäridelt võtnud ikkagi raha vähemaks ja oleks emotsionaalselt olnud ebameeldiv.

Mina niimoodi väga ei sordiks, et kuidagi need vähemkindlustatud peaksid olema riigi üle mitterõõmsad või julgeoleku üle mitterõõmsad. Nagu ma toimetulekutoetusest rääkisin, enamik osa sellest riigist, mille üle nad rõõmsad on, tegeleb ju kehvemas seisus inimestega või siis nende hakkamasaamisega. Näiteks hariduse eelistamine on tegelikult hakkamasaamise eeldus, pikaajalise mõjuga küll, aga ma arvan, et kõik vähemkindlustatud peaksid mõtlema selle peale, et ennast kindlustada on kõige parem siis, kui saadakse hea haridus. Julgeolekuasjad, erihoolekanne sai raha juurde. Pensionitõus üle 5% on ikkagi reaalpensioni kasv. See on hea, hinnad tõusevad madalamalt. Me võiks kogu selle riigieelarve tõlkida mõne inimgrupi eriliseks huviks, aga pingutame teha üldiselt head riiki ja sealhulgas nõrgemaid eelistada. Aga tegelikult ju eelistatakse. Meditsiin, pensionisüsteem, sotsiaalsüsteem, regionaalpoliitika eelistab neid – kõik see eelistab nõrgemaid.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Minu teine küsimus puudutab riigiettevõtteid ja sealt makstavaid dividende riigieelarvesse. Iga-aastaselt võtab riik RMK-st välja suure hulga dividende ja on neid dividende ka aja jooksul ka aasta sees vastavalt lisaeelarvetele siis juurde võtnud. Vaatan, et ka 2026. aastal taas kord see dividendide maht RMK-l tõuseb võrreldes käesoleva aastaga, kus see niigi on juba ka aasta sees korrigeeritud kõrgemale poolele. Minu küsimus ongi see, et mille arvelt see täiendav dividend tuleb. Kas see tuleb siis selle arvelt, et metsa raiutakse rohkem ja müüakse metsavara rohkem, või tuleb see selle arvelt, et lihtsalt eelnevatel aastatel on kogutud nii palju vara salve ja täna on võimalik neid täiendavaid dividende maksta?

Aitäh! Need dividendid ikkagi arvutatakse maksevõime järgi. Ja niipalju, kui ma metsandusega operatiivselt kursis olen, ma üldjoontes tegelikult väga metsakauge inimene ei ole, kuigi võib nii paista, mõni arvab, et ma olen metsa poole, aga seda ma ka ei ole nõus. Meil on ikka see raieküpsuse küsimus palju, mis dividende mõjutab. On raieküpset metsa veel, mis lubab ilmselt raiemahte hoida kõrgemal. Aga dividendide juures on ka see turuprognoos kindlasti sees ja las need eksperdid seda selgitavad. Ma ise ei võta seda vastutust spekuleerida rohkem.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Täna andis Urmas Reinsalu teile üle arupärimise, milles tõstatati küsimus, et te olete eraldanud ametnike palkadeks 8,2 miljonit eurot. Kui me nüüd toome võrdluseks siia toimetulekusaajad, kellel on tõsine küsimus oma eluga toimetulekuks, siis nende toetus suureneb 20 euro võrra. Põhjendage, mispärast, ütleme, te olete eelistanud ametnikke, kes on teatavasti suurepalgalised, täiendava palgatõusuga, aga olete jätnud täiesti naeruväärsesse olukorda need inimesed, kes vajavad toimetulekutoetuse abi. 

Samamoodi ma võin küsida, miks teie palka saate: kas tõesti selliste küsimuste eest, kas selliste süüdistuste, märgistamiste eest, mis te siin olete teinud, eile tekitasite minu aadressil? Kuninglik palk võrreldes toimetulekutoetusega! Aga see on vähemalt palk. Ametnikud saavad teiega võrreldes väga väikest palka, Rahandusministeeriumi ametnikud on põhipalgas praegu viimased. Me kraabime tõesti kokku siit ja sealt reserve, et siiski häid inimesi tööl hoida. Äsja läks eelarve eest vastutav inimene meil teise ministeeriumi, osteti üle, suurepärane professionaal. Palk ei rahuldanud. Nii et Rahandusministeeriumi palgatõusus küll ei maksa süüdistada, samas Rahandusministeeriumi ametnike, ütleme, know-how'l ja professionaalsusel seisavad väga olulised valdkonnad riigis.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Tead, ma pean ütlema, Jürgen, et nali on siis, kui teised ka naeravad. Kui sa seal üksi muheled enda seosetu jutu peale, siis sa lihtsalt kinnistad seda muljet, et sa oled totakas. Ei ole ministri asi ironiseerida Riigikogu saadikute või nende küsimuste üle. Sa oled neljas erinevas ametis olnud, ministriametis, igal pool läbi kukkunud ja praegu ka läbi kukkunud. Tood meile siia 2-miljardilise miinuse ja 4,5%-lise miinusega eelarve pärast seda, kui sa oled terve oma elu kulutanud, rääkides sellest, et kulud ja tulud peavad tasakaalus olema ja laenurahaga ei tohi jooksvaid asju kulutada ja lastele ei tohi võlga tekitada. Aga ise oled pannud koos RES-iga lugedes Eesti riigi pankrotikursile, oma kätega, ja räägid, et oi ei, mulle see ei meeldi ja ma ka tahaks ja ma ütlesin ka, et mulle see ei meeldi. Ausalt öeldes meid eriti ei huvita, mis sa ütled või arvad või tahad. Sa oled toonud siia eelarve: alla kirjutanud, valitsusse viinud, parlamenti toonud. Ma küsin lihtsa küsimuse. Muudele asjadele ei pea kommenteerima. Millal sa otsustasid, et jooksvate kulude, palga ja toetuste väljamaksmiseks on okei võtta 2 miljardit laenu igal aastal?

Aitäh!

Aitäh! Ma näen jah, et teid ei huvita. Ma näen teid siin saalis esimest korda. Te ei ole ilmselt arutelust osa võtnud ega kuulanud mu vastuseid. Ükski nendest kolmest väitest ei kuulu mulle, ma ei ole selliseid lauseid kunagi öelnud. Näiteks see, et võib-olla päris oma karjääri alguses rääkisin sellest, aga niimoodi, et jooksvate kulude katteks ei tohi laenu võtta … Me oleme eelarve tasakaalust rääkinud oma, kuidas öelda, Eesti riigi lapsepõlve ajal või taasiseseisvunud riigi ajal, aga juba ammu enam ei räägi me eelarve tasakaalust, vaid tsüklilisest tasakaalust, struktuursest tasakaalust. Ja eelarve tasakaalust kaugel oleme sellest ajast peale, kui Jüri Ratas sai peaministriks. Nii et ma ei unista, ei räägi, kasuta seda sõna, rääkimata, et ma olen siin tükk aega seletanud, et need ongi jooksvad kulud, mida riik teeb. Riigikaitse 5% on tegelikult jooksev kulu. Me võime mõne asja jaa pikemaks teha, aga tegelikult riik peab riiki, ennast kogu aeg kaitsma, maanteid kogu aeg ehitama. Mida ta vähemaks saab, on näiteks endale ehitamine. Sellest ma rääkisin. Nii et jah, ärge omistage mulle lauseid, osalege diskussioonis, siis ma saan paremad küsimused ja anda ka paremad vastused.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui eelarvestrateegias nelja aasta perspektiivis tõesti nominaalne puudujääk veidi väheneb, siis struktuurse puudujäägiga on täpselt vastupidine lugu, see kasvab, sest majanduskasvu taastudes me ei suuda võrreldavas mahus eelarvepositsiooni parandada. Aga minu küsimus teile kui targale inimesele on see, et eelarvestrateegia lõpeb aastaga 2029, aga peale 2029. aastat, kui tõesti Euroopa Liidu seda erandit ei saa enam kasutada, on vaja positsiooniparandust miljard või poolteist vähemalt, aastast 2030. Kuidas teie nägemuse kohaselt on võimalik aastast 2030 saavutada miljard või poolteist eelarvepositsiooni parandamist?

Jah, ma arvan, et tõe hetk on tolleks hetkeks paremini käes. Me siin oleme teiega koos püüdnud sõnumeid riigi halvast rahandusest seada, need ei ole pärale jõudnud. Põhiline võitlus käib ikkagi maksude vastu ja narratiiv on, et valitsus kogub makse endale. Ma arvan, et Eesti ühiskond peab selle stardi tegema mõneti, mis puudutab kodanike vastutust oma riiki ikka ise ülal pidada. Aga põhiline probleem on loomulikult meil hoopis teises valitsuses, teises ühiskonnas, ja see on see, kes meid ähvardab ja teisi riike ka okupeerib. Nii et seal on hulk määramatust, milline maailm saab välja nägema 2029.

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Üks kõige tõsisemaid probleeme Eestis on vaesus. Suurem osa meie kodanikest elab palgapäevast palgapäevani. Tuhanded inimesed võtavad laenu, et tasuda kommunaalarveid. Kas eelarves on ette nähtud selle probleemi lahendus?

Eelarves on erinevaid selliseid lahendusi. Kõige tähtsamad puudutavad teenuseid ja võimalusi, et inimesed saaksid tööl käia, nende lapsed saaksid toidetud-ravitud, et nad saaksid parema hariduse. Enamik eelarvest on selline. Riigikaitse on ka seal taga. Aga liiga dramaatiliseks ei maksa eestlaste olukorda sättida. Mis puudutab ebavõrdsust, siis imetletud Leedus on see tunduvalt suurem, Lätis on ka suurem. Eesti tegelikult ei ole halvasti hakkama saanud riik, ta on ikkagi kvaliteedinäitajates parim, kes on sotsialismist välja tulnud. Sloveenia puhul võib vaielda, aga Sloveenia ei ole ka sellises sügavas sotsialismis olnud nagu meie ja on oma positsioonilt ka natukene sügavamal Euroopas. Nii et tal on omad eelised. Üldiselt mina Eesti riigiga olen üldjoontes ... noh, rahul on halb öelda, aga üldjoontes jah. Vastutaja ei tohi öelda, et ta on rahul, aga ma arvan, et me oleme hästi hakkama saanud.

Martin Helme, palun!

Jaa, vaat rahulolu riigiga ja rahulolu valitsusega on täitsa kaks erinevat asja. Nüüd ma küll küsiks, kas Jürgen Ligi on mõne teise Reformierakonna aseesimees või eksisteerib meil siin mingisugune paralleelmaailm. Valimistel oli Reformierakonna valimislubadus, ilusti platvormi kirjutatud, reklaamiplakatitele pandud, et seisate vastutustundliku eelarve ja tasakaalus eelarve poolt, ja koalitsioonileppesse pandi, et liigume tasakaalu suunas. No täna te toote meile eelarve, kus me liigume täpselt vastupidises suunas, tasakaalust eemale. Need valimislubadused olid loomulikult täpselt sama valelikud nagu valimislubadus "Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse". Aga need on kõik Reformierakonna loosungid olnud, nii nagu on Reformierakonna loosung olnud, et võlgu ei tohi lastele jätta. Seda te täpselt täna siia toodud eelarvega teete: jätate järgnevatele valitsustele, järgnevatele põlvedele aina kasvavad võlad. Aina kasvavad võlad! Nii et kas Reformierakond ei olegi teie koduerakond või on teil mingid paralleelmaailmad, kus te elate?

Aitäh! Meil on paralleelmaailm. Üks Reformierakond on teie peas, mida te tsiteerite sihilikult valesti, ja teine on olemasolev Reformierakond. Aga mina olen siin valitsuse esindaja. Esimene asi, mida ma püüan sellele saalile meelde tuletada, on see, et ma esindan valitsust, partei ei ole valitsus. Kui te tahate eelarvest rääkida, siis ärge rääkige erakonnast ja ärge ka võltsige inimeste sõnu, kes siin ei ole, ei saa ennast kaitsta. 

"Lugege mu huultelt" oli totter kujund, aga aus selle poolest, et kui Kaja Kallase käest küsiti, siis teda süüdistati maksude tõstmises. Ta oli viimased kuud enne valimisi peaminister ja ta ütles, et maksud ei tõuse. Seda ta ütles ja see oli õige jutt. Ta oleks võib-olla pidanud eelarveriskidest rohkem rääkima, aga selles mõttes on tal ka õigus. Ega asjata ei ole referendum, rahvaküsitlus eelarve üle või maksude üle keelatud, põhiseadusega lausa. Loomulikult, enne valimisi ei tohi rahva käest küsida selliseid otseküsimusi, mille vastus on ette teada ja riigile laastav: ei taha makse, tahame seda eelarvet, mis otseselt mulle kasu toob. Selliseid küsimusi ei tohi esitada. Aga jah, Kaja Kallase üksikud ebaõnnestunud fraasid peegeldavad siiski ka tõde, ta ei valetanud seda, et maksud ei tõusnud, ei tõuse. See on siis olevikuvorm. Et maksud ei tõuse tähendab ka tulevikku. Seda ta kindlasti ei mõelnud. Ja tark küsija sai väga hästi aru. See risk on olemas. Vastutustundlikust eelarvest ikkagi Reformierakond rääkis ja valitsuses ka tegelikult seda peale surus. Ma selles mõttes Kaja Kallase jätaksin küll teie poolt rahule või kaitseksin teda.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Jürgen Ligi, ma pöördun praegu teie kui inimese poole ja poliitiku poole, keda väga paljud Eesti inimesed on väga pikalt austanud. Minu vanaema on teid valinud ja seda seepärast, et ta on pidanud teid eestimeelseks, Eesti patrioodiks ja selliseks inimeseks, kes langetab alati otsuseid Eesti heaolu silmas pidades. Aga see eelarve, mida te tutvustate, on väga suure puudujäägiga. See on niivõrd suure puudujäägiga eelarve, mis hakkab mõjutama tulevikus ka meie riigi krediidireitingut, ka noorte inimeste võimalust tulevikus oma kodu soetada. Te olete siin täna korduvalt öelnud, et te ei ole olnud rahul mingite poliitiliste otsustega ja oleksite ise teinud teisiti. Aga kes teid siis sunnib selleks? Palun öelge!

Aitäh! See küsimus juba oli. Sunnib sisemus, sunnib vastutustunne. Eesti teenimine tähendab ka seda, et ma arvestan ühiskondliku meelsuse ja koostöövõimalustega. Oleme ka sotsidega teinud minu arust päris hästi koostööd ja võtnud neid võimaluse korral valitsusse, aga kindlasti oleme saanud sotside poolt toetust kõigele, mida olen mina mõistlikuks pidanud. Aga minu isiku jätame kõrvale. Ükski erakond ei saa öelda, et ta elab ideaalmaailmas, ja ükski erakond ei tohiks tahta ainuvõimu. Selles mõttes on poliitika põhijoon ikkagi kompromisside tegemine ja ühiskonna tunnetamine, partnerite tunnetamine, vajaduste tunnetamine.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma muidugi imetlen teie optimismi, et aastaks 2030 on Eestis ühiskonnas tekkinud konsensus miljardi või pooleteise osas näiteks maksudena rohkem panustada ja riigieelarve raskest seisust päästa. Samas, sellist toetust maksutõusudele ei ole seni olnud üheski ühiskonnas. Maksulangetused on populaarsed ja tegelikult on ka ju kaitsemeetmed pandud sageli põhiseadusesse. Nii nagu Eesti põhiseadus ei luba maksuküsimusi rahvahääletusele panna, on see seis ka teistes riikides nii, täpselt seetõttu, et see ühiskonna meelsus on püsinud muutumatuna sellistes küsimustes. Kust tuleb see teie optimism, et aastast 2030 Eesti ühiskonnana suudab astuda teist rada kui kõik teised ühiskonnad ja jõuda koos järeldusele, et poolteist miljardit maksutõusudena on nüüd õige samm?

Aitäh! See on alatu süüdistada mind optimismis. Ärge tehke seda! Aga ma pigem pean siin silmas vastutuse jagamist. Inimesed, kes praegu praalivad siin maksude aadressil mida iganes, eks ole, ja on oma reitingud üles ajanud, peavad hakkama ise vastutama ja see olukord muutub. Ma olen täitsa kindel, et see muutub. Nende jaoks see muutub. Ühiskond, jah, ei tervita, aga ka ühiskonna jaoks jõuavad sõnumid pärale. Ja vaat siis on neil jälle vaja rahandusministrit, kelle sõna rohkem loeb. Ma olen hoiatanud väga pikalt seda, üle kümne aasta, kümme aastat jah sisuliselt, siiski üheksa, seda viimast ei tule, 2016. aasta lõpust, et see lõpeb halvasti. Ja mis te teete, lasete eelarve lõdvaks? Aga küllap nad oma reitingu võimule pööravad ühel hetkel ja siis peavad vastutama hakkama. Praegu nad ei vastuta.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teate, see on täitsa üllatav, et te ütlete, et riigieelarve on vaja pahupidi pöörata ja halba olukorda viia selle pärast, et neid inimesi, kes siin maksudega praalivad ja lubavad suuri langetusi ning õhutavad mingit ühiskondlikku meelsust, on vaja õpetada. Ja selle pärast te teete riigile halva riigieelarve. Teate, tegelikkuses te teete ju kõigi aegade kõige halvema riigieelarve, sest varem polnud seda miinust all, aga nüüd on all miinus riigivõlg ja te suurendate selles osas veel seda miinust. Põhimõtteliselt te vähendate riigi tulusid 780 miljonit, samal ajal panete kuludesse miljard kaitsekulusid juurde. Tegelikult nende maksumuudatustega saab üle 100 miljoni kõige rikkam osa ühiskonnast raha juurde, mida neil vaja ei ole, mida oleks hädasti kuskil mujal vaja. Intressideks hakkab aastas minema lõpuks 460 miljonit eurot ehk maksame 3,2 protsendipunkti lihtsalt intressideks välismaale. Ja te ütlete, et te olete vastutustundlik. Teie ei ole vastutustundlik, vabandust, valitsus ei ole vastutustundlik.

Teie aeg!   

Ja EKRE kahvatub selle kõrvalt, mida te teete.

No proovige nendega koostööd teha ja tehke paremini. Aga mulle sõnade suhu panemine tegelikult ei ole mõistlik, ma hakkan vaidlema. Ma räägin ühiskondlikust meelsusest, mitte lihtsalt selle õhutamisest. Õhutamine käib sinna juurde. Aga ma arvan, et eestlased peavad tervikuna aru saama, et riik on tegelikult nende ülal pidada. Ja see avaliku arvamuse käänamine selliselt maksude vastu – seal on väga palju tegijaid. Väga palju on seda muidugi Isamaa, Postimehe, Bigbanki kontsern, kes toidab seda meelsust. Isegi teadlased näiliselt süüdistavad maksudes kõike. Postimees ei avalda tegelikult vastuseid nendele lugudele. See on ka ühiskondliku meelsuse küsimus. 

Aga kui needsamad tüübid hakkavad ühel hetkel kukalt kratsides vaatama, et oot, mis nüüd tegema peaks, kuidas ilma maksudeta riiki ülal pidada, siis see on see sund. Ma ei räägi selle saali õhutamisest üldse, see on väike suletud ruum. Aga ma arvan, et maksudevastane meelsus kui selline on praegu liiga terav. Kokkuvõttes peab valitsus seda meeleolu parandama ka ühiskonna toimetuleku seisukohalt, ühiskonna sidususe seisukohalt, mitte selleks, et järeltulijatel on halb. Aga eelkõige ikkagi on vaja meeleolusid parandada, et inimesed ei oleks nii, kuidas öelda, tihti ka kurjad, aga igal juhul pessimistlikud oma asju tegema, investeerima, ostma, ette võtma.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite tõepoolest, et on vaja aru saada, et riik on meie kõigi pidada. Mul on selline tunne, et päris paljud Eesti inimesed mõistavad seda ja isegi paljud rikkad juba mõistavad seda, et ka nende pidada on see riik. Aga teie jutust saan ikkagi aru, et te olete võtnud omale eesmärgiks õpetada, anda Eestile õppetund. Sellega kingite siis kõige rikkamatele kõige vaesemate arvelt. Ma ei tea, kuidas teie südametunnistus lubab sellist õppetundi anda, te olete ju ometigi Eesti patrioot. Kas see natuke liiga kallis õppetund ei ole?

Aitäh! Ei, te saate valesti aru, öeldes, et see on õppetund. Ma küll selgitan oma tegevust, nähtavasti olen halvasti selgitanud, aga eelkõige ma tõden olukorda, et kõik tegelik on mingis vaates mõistlik. Ma võtan seda filosoofiliselt. Kui inimesed on praegu vihased, maksude ja oma riigi peale, totaalselt, sellepärast et neile meeldi valitsus, siis neil tekib võimalus tõehetkeks paari aasta jooksul. Ja siis nähakse, et neid imetegijaid ei ole kuskilt võtta, aga riiki tuleb ülal pidada. Aga see on tõdemus, see on filosoofiline tõdemus, mitte minu ettekirjutus.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ega selle ümberjagamisega kunagi ilmselt rikkaks ei saa. Eelarve on kahtlemata dokument, millega tuleb tegeleda tulevikuperspektiivis, vaadata, kuhu me tahame jõuda, et ka neid võetud kohustusi oleks võimalik teenindada. Mulle tundub, et taas kord kahetsusväärselt vähe me tegelikult räägime sellest, et need investeeringud, tööstused, kaitsetööstuspargid, taastuvenergeetika peavad mahtuma kuskile Eesti avalikku ruumi. Kõik ju ootavad, et iga investeering tooks kaasa mingi konkurentsieelise selle piirkonna jaoks, kas siis mingi tulu töökoha näol. Aga riigieelarve peegeldus tegelikult kohalike omavalitsuste võtmes seda väga ei näita. Ja kas ei oleks ikkagi aeg nüüd siin, vastu minnes kohalikele valimistele, öelda omavalitsustele selgelt välja, et kui teie territooriumile tuleb riigimaale näiteks taastuvenergeetikapark … Nagu Tootsi-Sopi näide: 52 miljonit teenis sellega Eesti riik, aga kohalikule omavalitsusele läks tagasi täpselt null eurot. Äkki siin on viga meie fiskaalpoliitikas? Me peame andma kohalikule tasandile midagi tagasi. Kas te olete minuga nõus?

Aitäh! Kõigepealt, ma ei ole nõus sellise määratlusega, mis võib-olla 1990-ndate alguses oli õpetlik, et ümberjagamisega ei saa rikkaks. Sest riik ei ole ümberjagamine, ta on ühiste asjade tegemine, see võiks olla pärale jõudnud. Aga tuulepargi koha pealt: see ei ole fiskaalpoliitika küsimus, see on konkreetse projekti küsimus ja meie regulatsioonide küsimus, et kui palju see taluvus või mis iganes peaks jõudma kohalikele inimestele. See diskussioon on igati asjakohane. Aga ma arvan, et see tuulepark on ikkagi suhteliselt vaikses kohas ja inimeste talumispiir on seal vähe proovil. Aga ma vist kohapeal ei ole seal käinud, ma pole päris kindel, mis pargis ma seal täpselt käisin.

Aitäh! Ja rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh! Ja oli viisakas arutelu, ma ütlesin. Tänan selle eest!

Ja nüüd juhtivkomisjoni osas, kuna see on hästi oluline teema, siis et sellega põhjalikult arutleda, võtan juhataja vaheaja seitse minutit. Tänaseks lõpetame ja jätkame homme.

V a h e a e g