Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 4. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, alustuseks on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 83 Riigikogu liiget, puudub 18. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Sõnavõtusoove ei ole, seega ettepanekuid päevakorra kohta ei ole. Alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamist. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 4. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 85 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun siia Riigikogu kõnetooli kõigepealt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks, küberturvalisuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (küberturvalisuse 2. direktiivi ülevõtmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Teiseks, keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Kolmandaks, kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse, Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Kõik kolm seaduseelnõu on edastatud digitaalselt. Aitäh! 

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Martin Helme. Palun!

Aitäh! Meil on Heidy Purgale arupärimine ERM ÖÖ25 etenduse kohta. Vastavalt kehtivale põhimäärusele on ERM Kultuuriministeeriumi valitsusalas tegutsev riigimuuseum ja riigiasutus. ERM on asutatud 1909. aastal Jakob Hurda mälestuse jäädvustamiseks ja eesti rahvateaduse edendamiseks. Ühtlasi näeb põhimäärus ette, et see on eesti ja teiste soome-ugri rahvaste, samuti Eestis elavate rahvusgruppide ja naaberrahvaste kultuuri kajastava ainese kogumise, säilitamise, uurimise ja üldsusele vahendamise töö edendamiseks. 

No ja siis 27. septembril oli seal üritus nimega ÖÖ25, mida kuulutati välja selle sügise kõige oodatuma sündmusena, kus on võimas kultuuri‑ ja meelelahutuskava ning vägev kontserdikogemus. Kogemus oli tõesti vägev. Osaks sellest kogemusest oli kellegi nurgataguse taidlusartisti nimega Valge Tüdruk lavaletoomine. Muidugi, laval ta tegi jälki asju, seal oli ropendamist, poolpaljast aelemist ning vahekorra, orgasmi ja ejakulatsiooni imiteerimist, samuti igat tüüpi vägivalla kajastamist, peksmisest alates ja vägistamisega lõpetades. Esinejad mõnitasid, alandasid ja ründasid publikut, vajutades neile näiteks otsaette solvavaid templeid, nagu "Suguhaige" või "Libu". 

ERM saab aastas riigilt, õigemini maksumaksjalt umbes 9 miljonit eurot. Meie tahamegi teada, kas see ongi see tegevus, mis on kooskõlas muuseumi põhimääruses toodud eesmärkidega. Kas minister peab õigustatuks kultuuri edendamiseks mõeldud maksuraha kasutamist selliselt? Mida võetakse ette sellise direktoriga, kes niisuguseid asju korraldab, ja mida võetakse ette, et Eesti kultuuri rahastamiseks mõeldud rahaga meile kultuuri nime all selliseid roppusi ja labasusi ei pakutaks?

Järgnevalt Züleyxa Izmailova, palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Meie, sotsiaaldemokraadid soovime anda üle arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile seoses sellega, et järjest enam on Eesti oma toiduainete käibemaksu poolest muutumas kõrge käibemaksuga saareks. 

Meie naaberriigid Läti ja Rootsi kavandavad praegu toiduainete käibemaksu alandamist. Näiteks Rootsi plaanib alandada toiduainete käibemaksu koguni 6%-le. Meie soovimegi teada, mida meie valitsus plaanib. Me teame küll, et Reformierakonna ja Eesti 200 eestvedamisel soovitakse langetada hoopiski hasartmängumaksu, aga meie soovime teada, mis on valitsusel plaanis teha toiduainete käibemaksuga olukorras, kus meie naaberriikides on toiduainetele soodsam käibemaksumäär. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna sooviksime Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimise taristuminister Kuldar Leisile. Arupärimise teema on minimopeedide turvaline kasutamine. 

Läti tarbijakaitse- ja järelevalveorgan peatas hiljuti rendiettevõtete tegevuse kahe 13‑aastase tüdruku surma tõttu. Need tüdrukud sõitsid rendimopeediga rongi ette. Sarnased probleemid, nagu alaealiste ligipääs rendiseadmetele, vanusekontrolli puudumine ning ebapiisav tehniline või juriidiline regulatsioon, on tõusetunud ka Eestis. Esimesed tõsised õnnetused rendimopeedidega ei ole lasknud ka siin end kaua oodata. Transpordiameti ja meedia andmed näitavad, et kergliikuritega seotud õnnetuste [arv] on pidevalt kasvanud, aga nende ärahoidmiseks ei ole midagi tehtud. 

Sellest lähtuvalt sooviksime küsida neli küsimust. Kas me tõesti ootame suuremat õnnetust või me hakkame selle küsimusega tegelema? Kõik need põhjused on välja toodud, nii juriidiline kui ka tehniline pool – mis peaks olema tagatud, et alaealised ei saaks kergekäeliselt minimopeede rentida. Ja loomulikult peaks olema loodud ka turvaline keskkond. Hetkel see puudub. 

Suheldes igapäevaselt Tallinna elanikega, kes pidevalt näevad kõnniteedelgi minirendimopeede, mis on selgelt ohtlikud ka jalakäijatele, [saame aru], et selline olukord ei ole jätkusuutlik ja see peab lõppema. Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Aabi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Annan üle arupärimise haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Üksteist sotsiaaldemokraadist Riigikogu liiget esitavad arupärimise üldhariduse rahastamise kohta. 

Aastaid on avalikkuses ja ka siin Riigikogus räägitud õpetajate palga küsimusest, selle võimalikust tõstmisest. Ühel aastal see õnnestub, teisel enam mitte. Samuti on jutuks olnud koolivõrgu kestlikkus ning kohaliku omavalitsuse võime tagada kvaliteetne ja kättesaadav üldharidus kõigis Eesti piirkondades. 

Minister on lubanud järgida põhimõtet, mille üle me oleme siingi vaielnud, nimelt, millal jõuab õpetajate keskmine palk 120%-ni Eesti keskmisest palgast. Minister on lubanud, et selles suunas liigutakse. Järgmiseks aastaks on lubatud vist 10% palgatõusu – eks me eelarvenumbrite pealt seda näeme –, samas aga riigi eelarvestrateegias tegelikult ei ole järgmisteks aastateks lisavahendeid ette nähtud. 

Arvestades eelarve seisu, on ka väga keeruline öelda, kust need vahendid järgmistel aastatel võetakse ja kuidas seda õpetajatele antud lubadust [täidetakse]. Samuti on juba aastaid olnud kõne all see, kas riik võtab endale gümnaasiumihariduse andmise [kohustuse] või mitte. Valitseb selgusetus. Kuna aga otsuseid ei ole, on kohalikel omavalitsustel väga keeruline näiteks planeerida koolikohtade suurendamist ja investeeringuid. Seetõttu on nii mõneski piirkonnas gümnaasiumikohtade puudus. Kui me otsust ei tee, siis selline teadmatus jätkub. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja neli arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras.

Aga asume tänase päevakorra juurde. Kokku on meil täna kümme punkti. Neist esimene on Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu 690 esimene lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandjaks rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Ma ei leia enam valgustit, lampi. Nii, [leidsin]. Tehnika on välja vahetatud. 

Esitlen teile Vabariigi Valitsuse nimel väärtpaberituru seaduse muudatuste eelnõu. Kõik need muudatused põhinevad Euroopa Liidu õigusel ja väärtpaberiturg ongi võimalikult Euroopa-ülene valdkond. Aga sellega on Euroopal probleem, kuna Euroopa ettevõtjate rahastamine on võrreldes USA omaga väga panganduskeskne. See on vana mure, aga seda arutavad riigid väga intensiivselt erinevates formaatides, ennekõike rahandusministrite tasemel. 

Euroopa on eesmärgiks seadnud tekitada ettevõtjatele juurdepääsu võimalusi pangandusvälisele rahastusele ja vähendada Euroopa turu killustatust. Praeguse eelnõu kohta tehtud konkreetsed muudatused, mis muidugi on ainult ettepanekud, on järgmised. 

Esiteks, eelnõuga lihtsustatakse väiksema mahuga väärtpaberiemissioonide läbiviimist. Üldjuhul tuleb aktsiate ja võlakirjade kaudu kapitali kaasamiseks koostada väärtpaberi prospekt. See on kallis ja mahukas dokument, mille peab kinnitama Finantsinspektsioon. 

Praegu kehtib reegel, et kui emissiooni maht jääb alla 8 miljoni, siis ei pea prospekti koostama. Eelnõuga tõstetakse see künnis 12 miljoni euro peale ehk edaspidi ei pea prospekti koostama, kui maht jääb alla 12 miljoni euro. See aga ei tähenda, et investorid jääksid väiksemate väärtpaberiemissioonide korral vajaliku infota. Alla 12 miljoni euro suuruste emissioonide korral jääb kehtima teabedokumendi koostamise nõue. Teabedokument annab samuti edasi põhilise info emitendi ja väärtpaberiemissiooni kohta, kuid selle dokumendi koostamine on kordades vähem kulukas kui prospekti koostamine. 

Lisaks on Eesti juba varasemast ajast koos Läti ja Leeduga ette näinud ühtsed reeglid teabedokumendi koostamisele. See lihtsustab tunduvalt väiksemate aktsia‑ ja võlakirjaemissioonide tegemist üle kolme Balti riigi. 

Teiseks annab eelnõu võimaluse emitendil ise otsustada, mis keeles ta prospekti koostab. Üldjuhul saab emitent juba praegu ise otsustada, kas ta koostab prospekti eesti või inglise keeles. Siiski, kui väärtpabereid pakutakse lisaks teistele riikidele ka Eestis, tuleb kehtiva seaduse järgi koostada prospektile eestikeelne tõlge. Eelnõuga muudetakse seadust nii, et juhul, kui väärtpabereid pakutakse Eestis, on emitendi enda otsustada, mis keeles ta prospekti koostab. Säilib aga kohustus, et prospekti kokkuvõte tuleb sel juhul tõlkida vähemalt eesti keelde. 

Kolmandaks, eelnõuga vähendatakse börsi- ja investeerimisteenuste osutajate ehk pankade investeerimisühingutele esitatavaid nõudeid. Need muudatused vähendavad eelkõige aruandekoormust. Näiteks börsi korraldaja ja suuremad investeerimisteenuste osutajad ei pea edaspidi avaldama kord aastas andmeid väärtpaberikorralduste täitmise kvaliteedi kohta. Samuti puudub investeerimisteenuse osutajal edaspidi kohustus avalikustada kord aastas kokkuvõtted viiest peamisest kohast, mille vahendusel klientidele väärtpaberid osteti või müüdi. 

Eeltoodud aruannete ärakaotamisele on eelnenud põhjalik uuring. Sellest on selgunud, et neid aruandeid tegelikult loetakse harva ning nendes esitatud teabe põhjal ei ole investoritel võimalik teha sisukat analüüsi. Nii et praktiline vajadus sellise info järele sisuliselt puudub.

Neljandaks, eelnõu annab Finantsinspektsioonile paindlikumad võimalused rakendada rahatrahve turu kuritarvitusega seotud rikkumiste korral. Praegu on võimalik määrata trahvi absoluutsumma alusel üldjuhul kuni 1 miljon eurot. Muudatuste kohaselt saab trahvi määrata protsendina äriühingu käibest. Maksimaalne protsendimäär sätestatakse seaduses. Näiteks insaiderite nimekirja juhtide tehingutega seotud nõuete rikkumise korral lisandub võimalus määrata trahvi kuni 0,8% äriühingu käibest. 

Kokkuvõttes annavad muudatused Finantsinspektsioonile kui väärteomenetluse läbiviijale rohkem kaalutlusruumi karistuse määramisel. Enamik uusi muudatusi on plaanitud jõustuma 2026. aasta 5. juunil. Eelnõuga tehtavatel muudatustel on väärtpaberite emitentidele ja investeerimisteenuse osutajatele positiivne mõju ning muudatustega soodustatakse Eesti kapitalituru arengut. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile ei ole. Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamiseks 16. septembri istungil. Meil viibisid komisjonis külalistena minister Jürgen Ligi ning Rahandusministeeriumi finantsteenuste osakonna poliitika juhataja Thomas Auväärt ja nõunik Elise Kõiv. 

Komisjon tegi järgmised otsused. Kõigepealt, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. oktoobriks, see otsus oli meil konsensuslik. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, see otsus oli samuti konsensuslik. Kolmandaks otsustas komisjon määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, see otsus oli ka konsensuslik. Vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva. Kui esimene lugemine täna lõpetatakse, saabub see tähtaeg 20. oktoobril kell 17.15.

Ma [kirjeldan] lühidalt ka seda arutelu, mis meil komisjonis oli. Ma ei hakka kõike kordama, minister tegi väga põhjaliku ülevaate. Aga komisjoni arutelu kontekstis väärib esiletõstmist, et eelnõu on päris oluline selleks, et mitmekesistada Eesti finantsturgu. Aastaid, võib öelda, et ajalooliselt väga pikalt on olnud probleem, et meie finantsturg on panganduskeskne, ettevõtetel on põhiliselt võimalik vaid pankadest rahastust saada. Võrreldes USA‑ga on meil olukord hoopis teistsugune. Näiteks USA‑s toimub palju rohkem äritegevuse rahastamist börsi ja fondide kaudu. See eelnõu täidab äritegevuse rahastamise allikate mitmekesistamise eesmärki. Probleem on muidugi veel see, et meie börsimaht on üsna väike, suure turuväärtusega ettevõtteid napib. 

Eelnõu käsitlebki nelja teemade ringi. Kõigepealt, ilma prospekti nõudeta emissioonilävendi tõstmine 12 miljonile. Teiseks, keelenõuete leevendamine. Kolmandaks, halduskoormuse vähendamine, mis puudutab raporteid ja info avalikustamist. Neljandaks, Finantsinspektsioonile võimaldatavad tööriistad sanktsioonide rikkumiste eest. 

Arutelu meil väga pikalt ei kestnud. Ma ise küsisin selle eelnõu mõjude ja seletuskirja info kohta, kuidas meie börside mahud on arvutatud – kas enne seda, kui Enefit Green oli börsil, või peale seda. Enefit Greeni lahkumine mõjutas oluliselt börsi mahtu. Vastus oli, et statistika on tehtud koos Enefit Greeniga. 

Siis küsisin veel selle kohta, et ühest küljest on eelnõu eesmärgid väga positiivsed, aga investorite kaitseks peab riik siiski leidma hea tasakaalupunkti, et nõuete leevendamisega ei saaks investorite huvid kahjustatud. Sellele küsimusele vastates Thomas Auväärt selgitas, et tegemist ongi sellise väljakutsega, et ühest küljest on investorite kaitse oluline, aga kuskilt tuleb järele anda. Euroopas on leitud, et mõistlik tasakaalupunkt ongi 12 miljoni euro juures. Ega selle tasakaalupunkti leidmine väga lihtne polegi. Aga seejuures peaksid olema investorite huvid kaitstud ning tuleb leida mõistlik tasakaal halduskoormuse ja investorite huvide kaitse vahel.

Komisjoni esimees võttiski arutelu kokku selliselt, et muudatusettepanekute tähtaeg on kümme päeva, nagu ma enne mainisin, ja seejärel tegime need otsused, mis ma ka siin ette lugesin. Sellega meie arutelu piirdus. Siinkohal tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Ando Kiviberg, palun!

Aitäh! Ei ole kahtlust, et tegemist on vajaliku eelnõuga. Aga mulle jäi kõrva enne juba ministri ettekandest – ja siis ma lootsin, et ma kuulen komisjoni arutelude vahendusel argumente selle kohta –, et on tingimata vaja just keelenõudeid leevendada. Kas selle kohta keegi komisjoni istungil ühtegi küsimust ei esitanud? Minule jäi praegu segaseks, miks see eestikeelne materjal takistab raha kaasamist Eesti finantsturgudel.

Jah, see ei ole peamine aspekt, see on üks neljast muudatusest. Aga nii nagu minister selgitas, kehtiv kord on selline, et kui emissioon tehakse Eestis, siis peab olema kindlasti eestikeelne tõlge, edaspidi saab emitent valida. Aga kokkuvõte on ikkagi eesti keeles. Minu arvates on see väga mõistlik lahendus. Ja komisjonis ka sellele keegi vastu ei vaielnud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 690 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. oktoober kell 17.15. 

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Omaani Sultaniriigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 692 esimene lugemine. Palun eelnõu tutvustama siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esitan teile ratifitseerimiseks Eesti ja Omaani vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu. Eesti sõlmib selliseid lepinguid selleks, et tagada maksukeskkonna stabiilsus Eestisse investeerivatele välismaistele ettevõtjatele ja Eesti ettevõtjatele, kes laiendavad oma tegevust välisturgudel. Maksulepingute eesmärk on kõrvaldada kahe riigi seaduse koosmõjus tekkida võiv rahvusvaheline topeltmaksustamine. 

Lepinguga jagatakse maksustamisõigusi lepingu poolte vahel, hoitakse ära diskrimineeriv maksustamine ning tõkestatakse maksudest kõrvalehoidmist. Leping ei anna pooltele täiendavaid võimalusi maksustamiseks, vaid piirab olemasolevaid riigisisese õigusega kehtestatud maksustamisvõimalusi. Maksuleping kohaldub isikule, kes on Eesti või Omaani resident. See leping allkirjastati 27. oktoobril 2024. aastal Masqaţis ning põhineb OECD tüüplepingul. Kokku on Eestis praeguse seisuga 63 kehtivat maksulepingut. 

Selle lepingu olulisemad punktid on järgmised. Tuluallikariigil on dividenditulu piiratud maksustamisõigus. Kinnipeetava tulumaksu ülempiir on 10% brutosummast. Tuluallikariigis on maksust vabastatud dividendid, mis makstakse teise riigi residendist äriühingule, kui talle kuulub dividendi maksva äriühingu kapitalist vähemalt 20%. Lisaks on tuluallikariigis vabastatud mitmetele lepingus nimetatud institutsioonidele ja fondidele makstav dividend. Intressitulu puhul ei või teise riigi residendile makstavalt intressidelt kinnipeetava maksu määr ületada 5% intressi brutosummast. Tuluallikariigil ei ole õigust maksustada intresse, mille saaja on teise riigi valitsus, keskpank või lepingus sätestatud institutsioonid. Litsentsitasude puhul on tuluallikariigil õigus maksu kinni pidada kuni 8% litsentsitasu brutosummast. Eesti-Omaani leping sätestab maksuhaldurite põhjaliku teabevahetuse kohustuse, mis ei ole piiratud ainult poolte residentide saadud tuludega ega ka lepingus nimetatud maksudega. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! See on üsna oluline eelnõu. Bloomberg muidu ei kajasta meie eelnõusid, aga seda ta kajastab. Aga me oleme, ma vaatasin, 109. kohal meie mõistes. Ja eksport oli meil eelmisel aastal 1,42 miljonit ja import 12 miljonit. Selline suur vahe. Turvas, nagu ma aru saan, on meie põhiline … Miks selline suur tasakaaluhäire on? Ja miks on nüüd valitud Omaan? Botswana oli hiljuti, kui ma mäletan. Riike on veel palju, aga miks on nüüd äkki Omaan tulnud meie radarile?

No Eesti on väga pikalt neid lepinguid juurde teinud. See on administratiivselt päris koormav ja sõltub ikkagi ka vastaspoole huvist. Miks just see Omaan 65. on? Ma ei oska nüüd mingit süvaanalüüsi siin pakkuda, aga nii on läinud. Ja kaubavahetuse nii väikeste mahtude juures ei saa olla unistust mingisugusest tasakaalust, kui üldse saab. Riikide kaubavahetus põhineb ikkagi muudel teguritel kui nende endi tahe. Ju meil on siis sealt osta olnud rohkem kui neil meilt. Aga üldiselt meie kaubandusbilanss ongi traditsiooniliselt miinuses ja teenuste bilanss ülejäägis. Väikeriigi saatus, aga ka targa riigi saatus: teenused on tulusamad kui kaubad.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid Riigikogust! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 16. septembril. Lisaks ministrile tutvustas meile seda Tiina Hansson, kes andis ülevaate, kuidas see protsess ja läbirääkimised on käinud. Komisjon võttis vastu kolm konsensuslikku otsust: esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 6. oktoobril; teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Diana Ingerainen, see olen mina; ja kolmandaks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada.

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jätkan samal teemal. Bloombergi jaoks on see oluline, aga meile nagu ei ole oluline. Kas arutati ka seda, et maailmas on riike palju rohkem. Praegu on 65. või 64. riik, eelmisel aastal oli Botswana, nüüd Omaan. Kust selline valik? Rahandusminister ütles, et väikesed riigid ja see ei olegi eriti oluline. Miks just selline valik? Ja mis [riik] järgmisena tuleb? Ma vaatan seda nimekirja, seal on päris suuri riike, kellega meil veel [lepingut] ei ole. Kas oli arutelu ka selle üle, miks sellised valikud, mis edasi tuleb ja miks?

Aitäh küsimuse eest! Ei, seda me komisjonis ei arutanud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 692 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. oktoober kell 17.15. 

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 694 esimene lugemine. Eelnõu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Nüüd esitlen ma mootorsõidukiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellega vähendatakse iga alaealise lapse vanema mootorsõidukimaksu kohustust kuni 100 eurot aastas. Selleks vähenduseks on kaks eeldust: esiteks, vanemal on vähemalt ühe kuni 19-aastase lapse hooldusõigus, ja teiseks, talle on väljastatud mootorsõidukimaksu teade sõiduauto või kaubiku eest. Üldiselt kuulub sõiduk peres ühele vanemale, kui aga mõlemal vanemal on sõiduk, jagatakse vähendus nende vahel pooleks. 

Vähendust saavad ka need lapsevanemad, kelle laps on tänavu sündinud või alles sündimas. Kui sõidukimaksu summa jääb alla 100 euro ja vanemad ostavad uue sõiduki, siis saab ülejääki kasutada ka selle sõiduki maksukohustuse vähendamiseks. 

Lastepõhine mootorsõidukimaksu vähendus kahandab maksulaekumist 16,3 miljonit eurot aastas. Maksuameti andmetel väheneb ligikaudu 55 000 perel kohustus nullini, 97 perel on see tänu vähendusele oluliselt väiksem. Kokkuvõttes väheneb lastega perede mootorsõidukimaksu koormus keskmiselt üle 50%. See muudatus on plaanitud jõustuma 1. jaanuarist 2025. 

Lisaks planeeritakse vähendada rohkem kui seitsme istekohaga M‑kategooria sõidukite maksu suurust. Need on tüüpilised pereautod. Ja väikebusse hakatakse edaspidi maksustama N‑kategooria maksumääraga, mis on oluliselt madalam. Selliseid sõidukeid kasutavad sageli just suurpered ja puudega inimesed. Praegu on selliste sõidukite maks keskmisest suurem, nagu öeldud – kuna need sõidukid on suured ja rasked ning nende heitenäidud on samuti kõrgemad –, see on keskmiselt 183 eurot, aga edaspidi on see keskmiselt 63 eurot. Lisaks jääb sõidukiomanikest rohkem kui poole maksukohustus ainult 50 euro peale. Muudatus jõustub eelnõu järgi alates järgmisest aastast ja see vähendab mootorsõiduki[maksu] laekumist esimesel aastal 1,7 miljoni võrra. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt aitäh eelnõu sisuka tutvustuse eest! Sa mainisid kahte asja. Kõigepealt ütlesid, et peab olema vähemalt 19-aastane, aga seaduses on kirjas, et 18-aastane. Siis sa ütlesid, et see hakkas kehtima 1. jaanuaril 2025, aga lõpetasid sellega, et järgmise aasta 1. jaanuarist. Kumb siis on? 

Aga ma loen sulle seletuskirja. Võta ka seletuskiri ette, et me saaksime koos seda lugeda. Siia on kirjutatud: "Vähendamist saavad automaatselt need isikud, kellel on vähemalt üks 18-aastane (kaasa arvatud) laps […]" See tähendab seda, et kui peres ei ole 18‑aastast last, siis seda toetust ei saa. Nii on must valgel kirjas. Kui on vähemalt üks! Sa küll lugesid ette, et 19-aastane, aga eelnõus on kirjutatud, et 18-aastane. Ja siin ei ole sõna "kuni" ees! Kahjuks ei ole! Seal võiks olla "kuni", aga see on vist välja jäänud?

Eks ma pean vaatama paberilt järele. Aga siin on juttu 19-aastaseks saamisest nii palju, kui ma nüüd jõudsin jälgida neid tsitaate. Me peame üle kontrollima, kas teie mure on põhjendatud. Aga eelnõu tegemisel ka arutati seda, kas 18-aastane või 19-aastane. Ma ei ole tõesti nii hästi kursis kõigi nende sotsiaalpoliitika piiridega, et tunda ennast siin väga kindlana. Vaatame järele, mis sinna lõpuks kirja läks.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, massisoodustus M‑ ja N‑kategooria sõidukitele osaliselt kergendab erivajadustega inimeste probleemi, sest tõepoolest, kui kellelgi neist on buss, siis väheneb tema makstav summa. Aga kas siis, kui te seda eelnõu ette valmistasite, oli kaalumisel muid soodustusi erivajadustega inimestele? Sest tegelikult on nad oma murega [meie poole] pöördunud. Kõikides peredes, kus on erivajadusega inimene, ei ole lapsi, ja neile sellised soodustused ei laiene. Kas oli kaalumisel ka nende inimeste muredele lahenduse otsimine?

Aitäh! No kõigepealt, siin on väike ajalugu. Vaidlesime ju varemgi pikalt ka selle eelnõu puhul selle üle, mis poliitikaga siin tegemist on. Üldiselt said puudega inimesed päris suure toetussumma kasvu – tähendab, eelarve jaoks suure kasvu, inimese kohta see loomulikult väga mõjus ei ole – juba enne seda maksuleevendust. Nüüd antakse maksuleevendus ka automargi järgi, see muudab oluliselt maksumäära. Nii et arutati ikka küll.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Sain kirja ühelt inimeselt, kes palus küsida selle kohta, et kui peres on üks alaealine laps, aga on ka täiskasvanud laps, kellel on endal naine ja lapsed ning kes elavad samuti selles peres, [samas leibkonnas,] aga nende nimel autot ei ole, auto on ainult vanemate nimel, kas siis teie uue seaduse järgi ühtegi soodustust sellele autole ei laiene. Kas [küsijad] peavad nüüd kindlasti registreerima auto oma laste nimele, et nemad enda laste pealt saaksid soodustust? Aga sellega kaasnevad igasugused muud maksud ja teemad. Ja siis tuleb veel auto registreerimismaks otsa. Kuidas nemad peaksid käituma? Ja kas tuleb veel mingisuguseid erisusi, et kõikidel oleksid samasugused võimalused?

Aitäh! Asjale võib läheneda ka niimoodi, et maksumaksmine on auasi. Ja mõnekümne euro pärast ei peaks tingimata selliseid küsimusi esitama. Minul on enda nimel vähemalt kaks kunagi minu kasutuses olnud autot, mida kasutavad minu lapsed, kellel on omakorda lapsed, aga ma küll ei hakka neid [sõidukeid] ümber registreerima. Aga see ongi alati maksumaksja valik, kui palju ta püüab konkreetseid sätteid enda kasuks kohandada või õieti enda tegevust sätetele kohandada. Ega riik ei saa ka olla universaalne vastutulija maksude maksmisel.  

Iseenesest on loomulikult hästi keeruline tänapäeval üldse rääkida, mis asi see pere on. On väga palju erinevaid perevorme. Ma ei mõtle siin praegu üldse samasoolisi peresid, ei räägi tingimata nendest, vaid sellest, et kärgpered, rongaemad-rongaisad ja üksikvanemad moodustavad ikka päris keerulise arvepidamise, kui hakata makse selle koha pealt kohandama. Aga seda on püütud teha nii hästi, kui saab. Hästi keeruline oli. See on ju üldtuntud tõde, et keeruline pole mitte niivõrd see, kas pered on liitunud mitmest perest, vaid näiteks see, kuidas teha kindlaks, milline pereliige tegelikult hoolitseb laste eest ja milline hoolitseb hoopis auto eest. See jääbki küsimuseks. 

Kui te tahate selliseid küsimusi esitada, siis mul neile kõiki vastuseid ei ole. Aga riik teeb oma parima, et lastega perele maksukergendust anda. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Ma loen siit, et eelnõuga sätestatakse peredele selle kohustuse vähenemine juba käesolevast aastast. Kas ma saan õigesti aru, et neile, kes käesoleval aastal on juba automaksu ära maksnud, tuleb mingi tagastus? Kas see raha makstakse neile tagasi? Ma olen kuulnud, et see jääb maksuameti kontole tulevaste kohustuste katteks. Te ütlesite küll siin enne, et mõnikümmend eurot ei ole inimestele üldse oluline, see on nii väike raha, et sellest pole mõtet rääkida. Aga kui näiteks neljalapseline pere on ära maksnud 400 eurot, siis kas ta saab selle raha tagasi või jätab riik selle endale kusagile kontole seisma?

Noh, kas nüüd riigile peab selle pärast kuidagi viltu vaatama? Aga see on üks tehniline küsimus, mida ma peaks üle kontrollima. Päris palju pusimist oli. Ma arvan, et see tagastamise võimalus on, aga ettemaksu võimalus on igal juhul. Mina maksin oma automaksud ära ja hing on rahul. Ja ma ei kurda selle pärast, kui lihtsalt kirjeldada. Aga ma peaksin need juhtumid üle kontrollima, kui teie küsimus on nii konkreetne. (Saalist räägitakse.) Jaa, ma tulen kindlasti uue asjaga enda jaoks, see on fakt. Aga need vaidlused on keerulised, need erijuhtumid on väga keerulised. Ma proovin üles leida, kas tagasimakse on siin ... Ma tean, et inimene ise ei pea midagi tegema, selle korraldab maksuamet. Aga kuidas on juba makstud maksuga? Mina pakun, et see makstakse tagasi, aga ma ei ole praegu saanud seda üle kontrollida.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! No automaks ja registreerimistasu tegelikult mõjutavad suuresti meid kõiki – majandust ja ettevõtteid, eriti neid ettevõtteid, kes on sellele valdkonnale spetsialiseerunud, ehk ma räägin automüüjatest. Tegelikult ka eelarve prognoosis te arvestasite, et tänu registreerimistasule ja automaksule peaks laekuma sellel aastal 236 miljonit. Nüüd tahaks teada, kui palju tegelikult laekub. 

Ja [küsimuse] teine pool. Kas on olemas juba ka analüüs, kui palju see on mõjutanud kogu ettevõtluskeskkonda, kui palju see on mõjutanud inimeste, kaasa arvatud paljulapseliste perede igapäevast toimetulekut? Loomulikult on maksud, näiteks käibemaks, tulumaks, jäänud laekumata seoses sellega, et autoturg on seisatunud, nagu te isegi teate, autoliit on ju vastava info andnud. Kindlasti on selle kohta olemas ka ülevaade. Tahaks saada üldist, suuremat pilti.

Üldine suurem pilt on see, et automaksul, mida te siin olete arutanud, on kaks eesmärki: üks on autostumise vähendamine, teine on riigi tulu. Ja kui te ütlete, et meil siin kõigile avaldab automaks väga suurt mõju, siis see kõlab minu kõrvale küll natuke küüniliselt. Ega meil siin ikka väga ei avalda küll. 

Majandusega on niimoodi, et talle avaldab mõju siiski üldine maksukoormus. Üldine maksukoormus Eestis on kõvasti alla Euroopa Liidu keskmise. Järgmisel aastal on see veel kõvasti alla tänavuse aasta. Nii et sealtkaudu tuleb neid mõjusid hinnata summaarselt. 

Seda, et autostumise pidurdamine on eelnõu eesmärk, tuleb alati meeles pidada. Nii et kaupmeeste pisaraid tuleb võtta tõsiselt, aga ei tohi unustada, mis eesmärgi me seadsime. Me seadsimegi autostumise vähendamise eesmärgi. Riik seadis. Tsiviliseeritud riigid seda teevad, mõne erandiga. Mõnikord see muudetakse religiooniks ja öeldakse, et igal perel peabki mitu autot olema ja riik peab seda soosima, vaatamata sellele, et autol on väga suured kõrvalmõjud ja ka koormus taristule ja keskkonnale. 

Nii et ma ei suuda kuidagi seda bilanssi nüüd hinnata nii, et see on väga hull. Üks eesmärk on paremini täitunud: juba on statistikast teada, et inimesed on hakanud ostma säästlikumaid autosid. See on  minu arust ainult positiivne näide, sest me oleme väga raiskavate autode pargiga riik. 

Eelarve kokkuvõtted tulevad ikkagi aasta keskel. Kui nüüd kaubanduse dünaamikat vaadata, siis selgub, et automüüjad kurdavad selle üle, et kogu aeg tulevad signaalid, kuidas [automaks] tühistatakse, mõned parteid taovad vastu rinda ja [lubavad], et nemad kindlasti selle tühistavad, aga tegelikult lükkavad inimesed sellepärast oma autoostu edasi. Mõistlikumad neist ikkagi tunnistavad, et auto maksustamine on üldine reegel tsivilisatsioonis ja see ei ole midagi katastroofilist. 

Oleks ainult need sõnumid järjepidevad, siis need maksu kaotamise ähvardused ei lükkaks autoturu taastumist edasi. Alguses läks see suuremasse mõõna, kui eeldati, siis hakkas juba hoogu võtma, aga niipea, kui tulid bravuuritsemised [automaksu] kaotamise teemal, olid automüüjad jälle hädas. Selle üle nad vist isegi alles eile ETV ekraanil kurtsid.

Vadim Arhipov, palun! Vladimir. Vabandust! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! No Vadim on ka siin juba.

Vadim oli järgmine. Vladimir, palun!

Lugupeetud minister! Viimased küsitlused näitavad usaldust nii Riigikogu vastu kui ka valitsuse vastu enam-vähem ühte numbrit: 30%. Üks teguritest, miks see nii madal on, on loomulikult automaksu kehtestamine. See mõjutab ju otseselt kogu riigi tegevust, inimeste kaitsetahet mõjutab ka. Te teete praegu sellise ülipisikese leevenduse, mis kindlasti ei muuda seda protsenti – valitsust usaldab elanikest 30% –, aga kas ei oleks õigem üldse see automaks tühistada, et kuidagigi inimestele vastu tulla ja et vaesed inimesed endaga toime saaksid?

Aitäh! Vaeseid inimesi mõjutab automaks siiski hästi vähe. Neid mõjutab palju rohkem riigi toimetulek rahanduslikult, nii et riik saaks neile abi pakkuda. 

Aga jah, ega see reitingute pilt nüüd demokraatia tervisest väga head muljet ei jäta, sest tühikargamise ja blufi roll on seal väga suur. Lihtsalt öelda, et makse ei tohi olla – see küll inimestele meeldib, aga tegelikult tahaks adekvaatset debatti selle üle, kuidas te suudaksite riiki ülal pidada ilma maksudeta. Seda [debatti] te ju tegelikult ei pea. 

Ja need pusad, mis teil seljas on, ei aita. Ma loodan, et te ei lähe nüüd EKRE-ga tülli, sest EKRE läks presidendiga tülli, kui too tuli pusaga ruumi. Muidu nad olid ju väga head sõbrad Kersti Kaljulaiuga. Üldiselt peetakse loosungite ja pusade kandmist Riigikogus kehvaks stiiliks.

Ja nüüd tõepoolest Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on selline puhttehniline küsimus, kui seda võib niimoodi nimetada. Me siin vaatame, et vähendatakse vanema maksukohustust ühe maksustamisperioodi jooksul kuni 100 euro võrra. Minu küsimus on see. Esiteks, kas selle eelnõu algatajatele ei tulnud pähe mõte, et äkki üldse kaotada automaks näiteks paljulapseliste perede jaoks? Ja teiseks, kust tuli see 100 eurot? Miks just 100, miks mitte 150, 200 ja nii edasi? Vaadates meie demograafilist olukorda, ma arvan, et iga selline samm, mis parandab lastega perede toimetulekut, oleks praegu igati tervitatav, ja mida suurem on summa, seda parem.

Aitäh! Aga siis võiks ju eelarve üldse ära kaotada, sest perede olukord paraneb. See loogika ei päde. Eelarves on raha puudu, mitte üle, ja seda on korduvalt öeldud, et makse tuleb koguda. Automaks, kuigi emotsionaalselt väga ebameeldiv, on majandusele vähem tähtis kui näiteks tulumaks. Ja tulumaksukoormust vähendame järgmisel aasta 780 miljonit eurot. 780 miljonit! See on kordi rohkem kui see, millest räägite teie. Ja see stimuleerib majandust kordi rohkem. Maksukoormus väheneb järgmisel aastal peaaegu 1,5% SKP‑st, see teeb 780 miljonit.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olete põhiseadusest ja rahva arvamusest teerullina korduvalt üle sõitnud. Aga minu küsimus on järgmine. Sa oled alati isepäine tüüp olnud ja ma vaatasin, et 8. veebruaril 2024. aastal – pool aastat enne seda, kui sa ministriks said – olid sa ebatraditsiooniliselt koalitsiooni liige ja kõige rohkem võtsid sõna, seitse korda. Martin Helme ja Aivar Kokk olid palju tagasihoidlikumad seal. Nagu ma aru sain, siis sulle ei meeldinud see käkk, millega Mart Võrklaev toona välja tuli ja mida sina pead hakkama nüüd natukene pehmendama – laste puhul [tuleb teha leevendusi]. 

Aga räägi, mida sa tegelikult lootsid toona, 8. veebruaril 2024, kui oli esimene lugemine rahanduskomisjonis, mille liige sa olid. See, et sa nii aktiivselt tegutsesid, on ebatraditsiooniline, ja ka see, et koalitsioonisaadikud nii aktiivselt sõna võtavad oma partei esitatud eelnõu kohta, mis tegelikult pärast läheb tõsisele muutmisele. President on selle põhiseadusvastaseks kuulutanud. Mida sa toona mõtlesid, milline oleks see asi võinud olla, ja mis välja tuli?

Kaks aastat vana jutt. Komisjonis [räägitu] mul kindlasti ei ole meeles. Mis ma seal tegin? Tõenäoliselt ma selgitasin automaksu mõtet eelarve, keskkonna ja taristu suhtes. Sest lihtsalt selline umbne eitamine, et maksu ei tohi olla, ei ole debati tase. Ma ei tea, miks te seostasite mind Martin Helmega. Mul ei ole temaga mitte mingit pistmist. Ma ei ole temaga koalitsioonis olnud ja tema ei ole rahanduskomisjonis olnud peaaegu üldse, ta ei käi rahanduskomisjonis. Kui ta seal oli, siis see on tõesti sündmus, mis vääris siin saalis äranimetamist. (Saalist räägitakse.) Okei, võib-olla tollel istungil ta oli kohal, aga see on suur erand, sest ta ei käi rahanduskomisjonis. Ta ei käi rahanduskomisjonis, isegi riigieelarve [arutelu ajal] ei tulnud. 

Minu seisukohad automaksu suhtes on endised. Sellisel asjal on suured kõrvalmõjud. Maksukogumine on moraalne, autostumise piiramine on moraalne, aga selles, milline on maksustruktuur, võib olla erinevaid valikuid. Missugune on automaksu struktuur? Jälle võivad olla erinevad valikud. Nii et kindlasti ei olnud mina selle eelnõu suur kriitik, vaid püüdsin inimestele selgitada, et tegelikult peab tsivilisatsioon hakkama oma kõrvalmõjusid arvestama, et mitte alla käia, keskkondlikel põhjustel ja rahalistel põhjustel loomulikult ka. Riigi rahanduse seis on ju üks põhjus, miks makse kehtestatakse. Teine asi on auto kõrvalmõjud keskkonnale, tervisele ja taristule.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud rahandusminister! Ma jätkan selle küsimusega, mille kolleeg juba tõstatas. Nimelt, erisused puuetega inimestele. Automaks on tõesti põhiseadusega vastuolus. Õiguskantsler oma pöördumises muu hulgas lisaks kõikidele muudele probleemidele viitas sellele, et see vastuolu tuleb sellest, et puuetega inimesed on nüüd sunnitud autost loobuma. On juba sellised kaasused, on olnud ka pöördumisi. Samas, põhiseadus ütleb, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all. Aga nüüd on tekkinud olukord, et need toetused, mis välja makstakse, ei ole piisavad. Kas valitsusel on plaanis ikkagi uuesti kaaluda, et võiks teha – ma ütlen, et Keskerakonna sellesisuline eelnõu on ka menetluses ja ülehomme siin esimesel lugemisel – puuetega inimestele erisusi? Algselt oli see plaanis, aga hiljem võeti menetlusest välja.

Aitäh! Raske on teid jälgida, kui te olete ajamääruste kasutamisel nii eksitav. Te räägite täisminevikus, et oli kehtestatud midagi. See viitaks nagu kunagi lõppenud diskussioonile, millele osutab järgmine diskussioon, ja toote selle siia. Mul on väga raske jälgida, mis aja [kohta] te seda juttu ajate. Aga on ju selge, et maksusüsteem peab olema selline, et maksu ebaõiglane vältimine oleks piiratud. Ja kui auto registreeritud omanik või kasutaja on ainus tunnus, siis seal on väga suured maksuriskid. Me ei taha ka seda pilti, mis kindlasti puudega inimesi kompromiteerib, ilma asjata, kui mõne inimese arvele tekib autopark ja siis ta ei pea selle tulemusena maksu maksma.  

Nii et maksuerandite kaudu sotsiaalpoliitika tegemine on alati väga riskantne, reeglina ebaefektiivne või koguni tagurpidine. Need maksu väljatöötajad püüdsid seda sotsiaalset mõõdet maksimaalselt arvestada ja kokkuvõttes suurendasid puudega inimeste toetust riigieelarves. See suurusjärk, ma arvan, oli umbes 10 miljonit. Ma ei ole kindel, peast ei mäleta seda, sellest on natuke aega möödas. Aga siis hakati seda vaidlustama, kas ikkagi see ümberehitatus oleks see tunnus või midagi muud. Aga on selge, et tuleb kuidagi makse hallata. Vaidlustajad tegelikult ei võta enda peale seda halduse nüanssi ja neid riske, mis kaasnevad. Kui me teeme rumala eelnõu, mille järgi maksust saab lihtsalt mööda hiilida, siis saavad [sellest mööda] hiilida ka inimesed, kes tegelikult peaksid maksu maksma. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Te siin vastustes ütlesite, et automaks on juba tulu toonud, sest on ostetud säästlikumaid autosid. No reaalsus on see, et uusi autosid ostetakse väga vähe ehk meie autopark vananeb, aga tegelikult selle tõttu ju saastatakse rohkem, kui muidu oleks saastatud. 

Teine asi, te ütlesite, et mis need inimesed 20 euro pärast nii palju siin vaevlevad. Ise te praegu toote meile eelnõu, kus tahate iga lapse pealt 100 eurot vähendada. Me ei räägi ju praegu siin 20 eurost. 

Ja kolmandaks, te ütlesite, et automaks peaks pidurdama autostumist, aga kogu probleem on just selles, et maapiirkondades on autosid kõige rohkem vaja ja seal on ka kõige suuremad probleemid rahaga, sellega, et üldse saaks lapsi kooli viia ja neile haridust anda. Kas te üldse mõistate seda, et lihtsam oleks kogu see automaks tühistada, selle asemel et otsida mingisuguseid põhjusi oma reitingu parandamiseks ja selleks teha mingit kosmeetikat?

Ma saan aru, et teil on olemas vastused, millele te püüate välja mõelda küsimust. Aga te eriti ei kuula, mis ma räägin. Ma rääkisin paarikümnest eurost maksuvältimise pingutuse otstarbekuse mõttes. Mingil hetkel ei ole mõtet neid piirijuhtumeid otsida ja mõelda, kuidas on endale kasulikum. Vähem tüli on tegelikult maks, kui ta ei ole väga kõrge, ära maksta. Nii olen ma ise ka käitunud. Ei ole laste nimele kirjutanud autosid, kahte autot, mida tegelikult kasutavad nemad, elades maal. Aga see on isiklik näide. Vabandan. Ja kuna ma numbreid ei esita ega kaeble, siis ma loodan, et see antakse andeks. 

(Ohkab.) Mis seal veel oli? Kolm küsimust oli teil. Küsige ükshaaval, siis te saate aru ... (Hääl saalist.) Ma ei pea tingimata. Riigikogu liikmel on küsimuseks minut, ta peaks oma jutu suunama sellele, et küsimus saaks vastuse, mitte et minister kirjutaks või vastaja kirjutaks [pingsalt küsimust üles]. Ma leidsin pastaka küll. Proovige uuesti, ma kirjutan üles.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kõigepealt tunnustan teid, et erinevalt oma eelkäijast olete te valmis automaksu muutma mõistlikumaks. 

Aga minu küsimus on selle kohta, miks see ega ka järgnev eelnõu, mis meil täna Riigikogu menetluses on, ei likvideeri korraga kõiki selgeid puudujääke automaksus. Esimesena küsin regionaalse komponendi kohta. Miks ei ole automaksu kehtestades hinnatud, et sellega regionaalne ebavõrdsus kasvab?

Aitäh! Selle mõistlikkuse hindamisel on väga palju küsimusi. Ma arvan, et Riina Sikkutiga võiksite rääkida. Temal on analüütikugeen olemas ja ta avaks seda eelnõu hoopis teisest aspektist. Kas siis nüüd järsku varamaksu kaudu ja keskkonnamaksu kaudu on üldse otstarbekas sotsiaalpoliitikat ajada? See on vastuoluline, selles mõttes on diskussioon selle kohta on täiesti asjakohane. Aga see eelnõu on üks diskussiooni tulemusi. 

Regionaalne aspekt. Kas väheneb või suureneb ebavõrdsus? Ma väga kahtlen, et seda õnnestuks tõestada, sest linnades kipuvad olema uhkemad ja kallimad autod, kuigi maal kipuvad need olema suuremad, aga samas vanemad. Maal kiputakse autost tõepoolest sõltuma rohkem, aga samas näitab auto omamine ikkagi jõukust ja selles mõttes läheb see natuke regionaal‑ ja sotsiaalpoliitiliselt õiges suunas. Ma arvan, et see analüüs või tulemus on märksa keerulisem kui teie arvamus, et ebavõrdsus suureneb. Need maksumäärad ei ole ka nii suured, et võiks rääkida väga suurest sotsiaalsest või regionaalsest mõjust, juhul kui maainimestel on autosid rohkem, nagu statistika tõenäoliselt näitab.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite tõepoolest, et sotsiaalpoliitika meede on toetuste tõus. Jah, sügava puudega tööealise inimese toetus tõusis 43 eurolt 100 eurole ja see puudutab 5711 inimest. Aga nüüd kuulake: raske puudega tööealise inimese toetused ühtlustati 50 eurole ja see tähendas mõnele inimesele 91 senti toetuselisa. Maksimumsumma oli 15 eurot 22 senti ja see puudutas 20 074 inimest. Aga tegelikult keskmise puudega inimeste, ei laste ega tööealistele toetus ei tõusnud. Kahjuks see meede [ei toimi]. Te ütlesite, et sotsiaalpoliitiline meede peaks osaliselt leevendama ka automaksu – no see ei päde lihtsalt. Kas sellest oli teil ka ministeeriumis või komisjonis juttu?

Aitäh! Just nimelt pädeb see, et osaliselt leevendab, aga tõenäoliselt mitte täielikult, tõenäoliselt mitte täpselt. Need asjad ei haaku väga täpselt. On olnud valitsuses ja ka ministeeriumis, kui te nii tahate öelda, minu algatusel juttu sellest, et me peaksime väiksemaid toetusi järele aitama, arvestades hinnatõuse ja nii edasi. Aga see arutelu ei ole niivõrd keskendunud autodele, sest auto kindlasti ei ole primaarselt mittehakkamasaamise tunnus. Me räägime autost, päris kallist esemest ülalpidamise ja kasutamise mõttes. Need, kellele te osutate, ei ole üldse kõige vaesemad inimesed. Mina rõhun sellele, et toetuse tõus peaks algama kõige vaesematest. Toimetulekupiiri puhul see algas sealt. Puudega inimesi nimetasin ka – see ei mahtunud praegu eelarvesse –, aga ma jätkan seda sihi[pärast] sotsiaalpoliitikat kindlasti ka järgmistes diskussioonides. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te ütlesite väga õigesti, et tulumaks stimuleerib majandust. See oli retooriline küsimus, kust see eelnõu tuli, miks te tahtsite seda tõsta. Ja nüüd võtate selle järgmisel aastal tagasi. 

Aga küsimus on selline. Meil on ju tegelikult ka teisi gruppe, kes eriti hästi endaga toime ei tule, mitte ainult lastega pered, vaid ka vaesemad inimesed. Miks te nendele ei ole tähelepanu pööranud? 

Te tahate ikkagi ühes küsimuses rääkida mitmest poliitikavalikust. Tulumaksu koormus väheneks igal juhul tänu maksuküüru kaotamisele. See maksab umbes 500 miljonit eurot. Ehk siis inimestele jääb umbes nii palju kätte. Tulumaksu määr pidi tõusma sotside tugeva surve tõttu läbirääkimistel. Ja te teate seda tegelikult. Ei ole mõtet naerda, nii oli. Need on poliitika kompromissid.

Tänagi ma andsin ühe intervjuu, kus ma rääkisin selle koalitsiooni ühest kompromissist, millega ma ei nõustunud ja ma ei [toetanud] ühte eelnõu. Aga koalitsioon selle esitab. Nii see asi käibki. Mingis muus kohas saan mina oma tahtmise, ja olengi saanud. See, et maksuvaba miinimum taastatakse, on olnud minu taotlus. Ja selle kaotamise vastu ma olen tegelikult ju algusest peale – kümme aastat – võidelnud. Kes on näinud, see oli lausa valimislubadus mitu korda. 

Need on erinevad asjad, ärge kõike kokku siduge. Vaesemate peale mõeldakse ka, aga vaesuse põhiline leevendus ei ole tingimata auto. See [leevendus] saab [kõne alla tulla] siis, kui auto on seotud töö tegemisega. Kui see tõesti hakkab [töö tegemist] piirama, siis on probleem. Aga pigem see mõju selline ei ole. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Austatud minister! Esiteks tahan vabandada, et see pusa, kus on selgelt öeldud "Ei automaksule!", häirib teid. Mina arvasin, et sõna on meil vaba. Aga ju siis ei ole.  

Mis puudutab seda automaksu, siis te mainisite ära, et siin sotside survel taheti tulumaksu tõsta. Nii nagu me oleme teadnud, välisminister Margus Tsahkna ütles, et see ongi sotside maks, automaks. Peaminister sõnas selle maksu kohta, et see on kana-põder-tüüpi poliitiline maks. Ehk siis tegelikult ka ministrid on selgelt andnud hinnangu sellele automaksule. 

Ma tuletan meelde, kuidas see automaks üldse siia sai ja mis ettekäändel. Alguses [toodi põhjenduseks], et tuleb vähendada keskkonnajalajälge, pärast selgus, et ikkagi on vaja riigikassat täita, ja nii edasi. 

Te palusite, et me võiksime alustada poliitilist diskussiooni maksupoliitika üle. Ma arvan, et see on hästi oluline. Ma toon teile näite. Poola suurendab jällegi, uuesti pangamaksu, Leedu on seda teinud, Rootsi alandab toiduainete käibemaksu. Kõik see kindlasti abistab inimesi ja teisalt, panganduse kaudu see vähemalt osaliselt täidab riigieelarvet. Miskipärast meie praegune valitsus sellega ei taha tegeleda. Palju lihtsam on minna automaksuga …

Teie aeg!

… inimestelt raha ära võtma.

Nojah, ma ei tea, mis on kana-põder, aga kui selline asi on olemas, siis teie jutt on küll selline – kõik läbisegi. Kogu aeg te kuidagi väänate minu sõnu, alates sellest, mis te nimetasite pusa kohta. Mina viitasin sellele, et see on ajanud raevu EKRE, kes nõuab siin ju kaabusid ja lipsunõelu, mitte pusasid. Ma lihtsalt lootsin, et te ei lähe omavahel kaklema. Kakelge ikka minuga ja tehke seda eelnõu diskussiooni vormis, mitte sellises vormis, nagu nemad kipuvad tegema. Nad läksid nüüd muidugi vihaselt saalist välja, sest kui sul on kaabu ja lipsunõel, siis sa ei saa ühes saalis istuda sellise inimesega, kes kannab loosungiga pusa. 

Nii, aga teil oli mingi küsimus maksupoliitika kohta. Ma olen väga palju põhjendanud, miks toidu käibemaks on asotsiaalne poliitika. Sellest võidavad suuremad tarbijad – kui võidavad –, aga eelkõige võidavad tegelikult kaubaketid. Statistikaga saab seda kindlasti illustreerida. Täna sain selleteemalise arupärimise, mul on peas kõik need vastused ja statistika selle kohta, kuidas see mõjub. [Vaadake,] kui arglikult teised riigid seda teevad? Kujutage ette, Rootsi vähendab toidu käibemaksu [üheks] aastaks. No mis mõte sellel on? Läti samamoodi. Nende üks partei surus selle läbi ja nüüd nemad teevad ka. Mis mõte sellel aastal on? Sellel ei ole pikaajalist mõju nagunii, see ei alanda üldist hinnataset ja see ei peegelda üldist maksukoormuse taset. Nendes riikides, kus toidu käibemaks on väiksem, on statistilise empiirilise analüüsi järgi toidu hinnad kõrgemad, mitte madalamad. Kõrgemad! Nendes on kallim jaevõrk – kallim, kuigi mitte tingimata kvaliteetsem – ja nendes on kaubanduse kasumid suuremad, aga hinnad ei ole odavamad. See on statistika. See on ametlik statistika. Ma võin teid nende [andmetega] varustada, need graafikud on mul kõik leitavad. 

Nii et ärge kõigest läbisegi rääkige. Nendes riikides[, mis te esile tõite,] on ka kõrgem maksukoormus, neil on ka kõrgem hinnatase, neil on enamasti, tihti ka kõrgem  – tihti! – toiduainete hind. Mis te veel tahtsite teada? Midagi maksudest? Küsige aga, kuid ükshaaval.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma tulen ikkagi tagasi oma esimese küsimuse juurde. Kas ma sain teie vastusest õigesti aru, et sellist asja nagu paljulapseliste perede automaksust vabastamine läbirääkimistel arutelu all ei olnud? Mitte mingit signaali, et selline asi võiks juhtuda?

Teine küsimus. Ma küsisin, miks just 100 eurot. Kas ma sain õigesti aru, et see oli maksimumsumma, mida oli võimalik leida olukorras, kus riigil eelarves raha ei ole? Samas, me võime siin meelde tuletada, et teie kolleeg valitsuses, haridusminister ja Eesti 200 esimees Kristina Kallas ütles, et raha on tegelikult ropult palju – kui natuke parafraseerida tema lauset. Tema teiega ei nõustunud. See raha on ikkagi olemas. Kas siis 100 eurot oli ikkagi see maksimum, mida oli võimalik lastega peredele maksuleevendusena pakkuda?

Aitäh! Jälle läbisegi, arusaamatu, mida te tegelikult küsite. Ma olen juba vastanud, et eelarvel on piirid. Automaksu eesmärk on vähendada autostumist ja ka maks kätte saada. Ma olen palju rääkinud sellest, et maksu lai baas on eesmärk omaette, et kõik, kes koormavad [keskkonda], maksaksid mingi summa.

Me võiksime diskuteerida pigem selle üle, mida mina olen varem maksudest rääkinud ja mida ma nüüd teen. Siin oleks sellel [arutelul] küll sisu. Aga mida keegi kolmas on öelnud – miks te mulle seda ette heidate? Ma ei tea, mis see täpne küsimus või eesmärk oli, aga ilmselt see minut on teile nii väärtuslik, et te panete sinna kõik, mis pähe tuleb.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kindlasti teate sellist mõistet nagu kollektiviseerimine, õigemini sundkollektiviseerimine. See oli teatavasti Nõukogude Liidus aktsioon, mille eesmärk oli eraomand likvideerida ja talupoegi koondada kolhoosidesse. Eestis käis see asi niimoodi, et kuna talupidajad ei tahtnud sinna minna, siis kehtestati neile ülikõrged maksud, mille [tasumine] oli peaaegu võimatu. Talupidajad üritasid [maksta], kuid ühel hetkel olid nad sunnitud kolhoosi minema. Täna te ütlesite siin puldis välja, et automaksu eesmärk on vähendada autostumist. Küsimus: miks te töötate Eesti rahva kui kõrgeima võimu vastu? Rahvas ei soovi automaksu.

Aitäh! Algus oli päris lootustandev. Aga ma võin teid informeerida sellest, et kolhoosikord on läbi, Eesti on vaba riik. Ja see vaba riik seisab oma kodanike makstud maksudel. Oma kodanike maksud on need, millega seda riiki hoitakse, mitte ei peeta üleval kolhoose. Tahe tahtmiseks, maks on kohustus. Põhiseaduse § 106 ütleb, et isegi rahvaküsitlused sel teemal on keelatud. Keelatud on küsitlused näiteks maksude, eelarve ja julgeoleku teemal. Meil on julgeolekukulu kasvanud järgmisest aastast üle 5%. Kuskilt tuleb raha leida selle katteks. Maksudest! Kas me tohime teha rahvaküsitluse teemal, kas te tahate makse? Ei tohi. See on põhiseadusega keelatud, sõnaselgelt. Kas me tohime küsida rahvalt, kui suur peab olema eelarve? Ei tohi. Sealt hakkab kõik pihta. 

Ei ole mõtet meid süüdistada rahva tahte vastu seismises, kui me tegelikult teenime rahva tahet omada oma riiki. Mina saan aru, et teie olete selles riigis üdini pettunud ja ekspluateerite seda tunnet, mis on ka teistel, kes on pettunud. Mina arvan, et on patriootlik tunnistada, et maksude maksmine on igati seaduslik ja auasi – iseasi, milliste maksude maksmine, selle üle saab vaielda. Aga mitte ei tohiks rääkida, et see on rahvavaenulik tegevus. Ei ole! Siin te olete ise rahvavaenulik. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud rahaminister! Teie erakond tuleb varsti välja eelnõuga selle kohta, et kui sa kavatsed suguühtesse astuda, tuleb küsida ja saada partnerilt kindel jah. Aga ma küsin, miks sinu juhitav erakond on rahvaga nii-öelda vägivaldsesse ühtesse astunud, kui 77 442 inimest on öelnud sellele [maksule] kindla ei.

Aitäh! Ma arvan, et sellised labased kolhoosinaljad võiksid jääda minevikku, kaasa arvatud arusaamine ühiskonna ülesehitusest. Juba ammu ei juhi ühiskonda kõiges partei, küll aga valmistab eelnõusid ette valitsus. Aga minister, kes on selle eelnõu autor, ei ole isegi minuga samast erakonnast. Kui te tahate sel teemal diskuteerida, siis [tehke seda] vastava eelnõu [arutelu] raamides. 

Mina ka täpselt ei tea, kuidas selliseid suhteid õiguslikult reguleerida, aga tänapäevasem vaade on selline, et partnerite omavaheline selge tahe on tõepoolest eelduseks, et midagi juhtub. Ma ei oska seda teile täpsemalt seletada, kui te arvate, et partei juhib riiki ja korraldab mingisuguseid intiimsuhteid. (Peeter Ernits ütleb midagi saalist.) Jaa, aga siis näidake välja, et te tegelikult püsite teemas, et teie jutt on kuidagi adekvaatne [ja haakub] selle eelnõuga. (Saalist öeldakse veel midagi.) Mina kuulsin hoopis teisi sõnu ega jõudnud lõpuni kuulata, see oli nii ebameeldiv. See on ju ebameeldiv! 

Aga aitäh! 

Ma hakkan alati selgitama, kui te ajate segi partei, valitsuse ja üksikisiku. Alati pean seda selgitama. See on põhiseaduslik küsimus. 

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus. Kui Kristina Kallas mingil hetkel ütles, et riigil on tõesti väga palju raha, siis Eesti 200 tegi ettepaneku automaks tühistada. Mul on siin ees ka üks artikkel, kus Kristen Michal, peaminister lausus ERR-ile, et kindlasti arutame automaksu ärajätmise võimalusi. Mul on küsimus, kas see arutelu üldse toimus. Kas vahepeal oli arutelu all automaksu täieliku kaotamise küsimus? Ja kas see on äkki jätkuvalt [arutelu all]? Võib-olla teise lugemise käigus tekib olukord, kus üks teie koalitsioonipartner siiski nõuab selle tühistamist?

Aitäh! Mina ei ole kuulnud, et Kristina Kallas oleks sellist lauset öelnud. Küll aga kuulis seda üks ajakirjanik ukse peal. Ilmselgelt oli selles väljendis eelarvekõnelustelt tulles tema suur kibedus ja iroonia, mitte see ei olnud mingi avaldus. Väga odav on seda 15. korda küsida ja siis ka kolmandate isikute käest. Ajakirjanik poleks pidanud sellist pealkirja panema ega sellist teksti kirjutama, vaid ta oleks pidanud väljendama selgelt, et haridusministril olid pigem pisarad silmas, kui ta eelarvearuteludelt tuli. 

Ja ärge mulle prognoosige tulevikku. Mis puudutab maksude tulevikku, siis see on ikkagi Riigikogu käes. Ma tahaksin väga näha [mis saab siis], kui teile anda riigi valitsemise vastutus. Tegelikult ma ei taha seda näha, sest ma tean, et te ei suuda seda kanda. Kõik, mis te olete rääkinud, on üsna vastutustundetu, kaasa arvatud see, et te kogu aeg, selle asemel et arutada seda eelnõu, kas see on piisav, kas see on õiglane, missugused rakendamisasjad tulevad, tsiteerite mulle kolmandaid isikuid. Ja siis ma pean kuidagi kokku panema selle, mida see küll võis [tähendada], kuidas seda nüüd tõlgendada. No see ei ole tegelikult Riigikogu tase. Aga no ma olen siin juba hakanud harjuma teiega.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kõigepealt, sellele, et taastada tulumaksuvaba miinimum kõrgepalgalistele, 4000 eurot või rohkem palka saavatele inimestele, kulub peaaegu kaks kolmandikku kogu automaksust. Ehk siis see kingitus, mille me anname kõrgepalgalistele, on teie valitsuse ettepanek. 

Nüüd aga konkreetne küsimus. Sotsiaaldemokraate ei ole enam valitsuses. Miks te automaksu ei kaota?

Eelarvelistel ja keskkonnast tulenevatel põhjustel, koormuse tõttu, mida auto omamine toob kaasa keskkonnale ja taristule. Sotsiaalselt ei ole see kuidagi liiga ebaõiglane maks, sest üldiselt auto omamine näitab ju teatud toimetuleku taset. Minul näiteks ei ole pool elu olnud võimalust endale autot muretseda. Nüüd muidugi on. Aga üldiselt ma olen käinud väga erinevad sotsiaalsed etapid elus läbi ja tajun seda paremini, kui te oskate arvata. Jah, sissejuhatuses oli veel midagi, aga las ta olla.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Ma imestan, mitte ei imetle seda, kuidas te vingerdate selle ebamõistliku maksu õigustamisel siin puldis. Loomulikult on see maks rumal, see on ebaõiglane ja ka väga bürokraatlik. Loomulikult on mõistlik soodustada maapiirkondades autostumist, et inimesed võtaksid oma transpordikulud iseenda kanda. Riigile on kõige odavam variant mitte kulutada raha selle kohutavalt kalli hajaasustuses tegutseva ühistranspordi ja mitte kedagi rahuldava võrgu ülalpidamiseks, mis nõuab järjest rohkem ja rohkem raha, kui me saame jätta selle [ülesande] erasektorile ja nendele inimestele, kes oma peret, oma lapsi ise [sõidutavad]. On ääretult rumal seda maksupoliitikaga tappa. 

Aga mul on konkreetne küsimus. Seletuskirjast ma loen, et vähenduse saamiseks peab [lapse]vanem olema vähemalt ühe sõiduki omanik või vastutav kasutaja läbi liisingufirma. Kas see laieneb ka rendikasutuse puhul, kui on tegemist rendiautoga? Ma ei mõtle mitte kasutusrenti, vaid seda, kui tavaline rendiauto on püsivalt ja pikaaegselt kasutusel? Kas sinna ka laieneb see soodustus?

Aitäh! Mul on alati kahju, et keskkonnaharidus ja loodusharidus üldse on nii piiratud mahuga. Te olete küll põllumajandusakadeemias õppinud, aga ilmselt ei taju keskkondlikke sidemeid üldse, kui te nii süsteemselt naeruvääristate keskkonnasäästlikku poliitikat. 

Mis puudutab hajaasustust, siis juhul, kui auto pidamine on odavam, inimesed teevad selle valiku. See on nende valik. Aga ma loodan, et selles lauses ei [peitunud] ettepanek kaotada ühistransport. See kõlas väga sedamoodi. (Vahelehüüe saalist.) Ei, me proovime ikkagi muuta ühistransporti mõistlikumaks ja vajaduspõhisemaks. See on meie regionaalministri üks tööülesandeid lausa. Näis, kuidas õnnestub.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister Jürgen Ligi! Ma pean teile tunnustust avaldama. Endise kommunistina olete te väga hästi omandanud parteiideoloogia, mida te praegu selle automaksu eelnõu juures menetlete. Ka sundkollektiviseerimisel öeldi, et tulge kolhoosi. Keegi ei tahtnud tulla. Ja siis kehtestati kõrged maksud, sest eesmärk oli eraomandi likvideerimine. Teie teete praegu täpselt samamoodi. Teie eesmärk on, nagu te ütlesite, vähendada autostumist Eestis. Ja viitate siin sellele, et maksude üle ei saa mingit debatti [pidada] ega rahvahääletust teha. Muidugi ei saa. Aga te unustate ära põhiseaduse § 32, mis ütleb, et omand on püha ja puutumatu. 

Mul saab aeg otsa enne, kui ma jõuan need põhitõed ära tuua. See, et omand on püha ja puutumatu, kehtestatigi seetõttu, et ei toimuks analoogset protsessi, nagu oli sundkollektiviseerimine. Miks te ajate sellist nõukogude kommunistlikku poliitikat?

Aitäh! Ma kinnitan, et teie aeg on läbi. Me ei peaks enam kommunismi paradigmas siin diskuteerima ja kolhoosikorrast rääkima. Mis minusse puutub, siis ma olin erakordselt tõrges nõukogude korra igasugu algatuste vastu, sealhulgas läksin pinginaabriga tülli, kui ta astus pioneeriks, ja läksin uuesti tülli, kui ta läks komnooreks. Mulle öeldi koolis: "Jürgen, sa oled poliitiliselt alaarenenud." Mulle ütles seda õppenõukogus ajalooõpetaja. "Sa oled poliitiliselt alaarenenud, sa ei ole pioneer ega ole ka komnoor." Ja loomulikult ei läinud ma mitte kunagi komparteisse. Te nimetasite mind endiseks kommunistiks. Häbenege! Häbenege ja vabandage! Mina vaatan teile otsa, te olete kommunismi peal kasvanud ... (Saalis räägitakse.)

Head kolleegid! Mul on ettepanek: jätaks nüüd selle diskussiooni, sest see ei puuduta enam seda eelnõu. Katsuks nüüd edaspidi jääda selle eelnõu raamesse, sellepärast et see diskussioon läheb juba väga kaugele sellest, mis on täpselt selles eelnõus sõnastatud. Võtan Jaak Aabi küsimuse. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab M- ja N-kategooriat, mis on ka siin eelnõus olemas. M-kategooria mootorsõiduk, millel on rohkem kui seitse istekohta, maksustatakse N-kategooria mootorsõiduki maksumääraga. Need on väikebussid, üle seitsmekohalised. Ma kindlasti ütlen, et see on samm õiges suunas, sest tihti neid väikebusse kasutavad paljulapselised pered, mõnedel juhtudel ka puudega inimesed invatranspordiks. Kas selle eelnõu ettevalmistamisel oli diskussiooniks ka see, et samasuguse muudatuse võiks teha registreerimistasu puhul, mis on küll, jah, hoopis ühes teises seaduses?

Aitäh! See on küsimus, mida kaaluti, aga üldiselt peeti registreerimistasu olulisemaks kaitsta. Ma kõiki neid nüansse praegu isegi ei taha peas üles otsida. See kogemus siin diskussioonis viib natukene ka rööpast välja. Kui ikkagi tullakse mind endiseks kommunistiks sõimama, siis hakatakse rääkima, et ei, te olete nüüd kommunist – kumb siis? Sellisel tasemel me ei peaks arutama. 

Maksupoliitiliselt, jah, on valik emb või kumb. Registreerimistasu puhul on otsustatud siduda see … Ei, ma pigem ei spekuleeriks, see mõttekäik mul praegu ei taastu, miks see valik sinna langes. Mina ei ole selle asja ideoloogiline algataja ka. Ma meenutan, mis need argumendid olid, aga ei tule praegu meelde.

Jaak Aab, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud esimees! Ma saan kohe järgi küsida, keegi rohkem ei ole pannud küsimusi sisse. Ma tahan siiski korra veel maha öelda, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna põhimõttes ja maailmavaates on tegelikult kallimate ja luksusautode maksustamine. Meil Eestis ju varem sellist maksu ei olnud, ei olnud ka registreerimistasu. Tegelikult meie maailmavaate kohaselt oleks tulnud just registreerimise puhul maksustada kõrgemalt. Siin on üritatud sotsiaaldemokraate kõiges süüdi mõista, ka selle maksu puhul. See oli tõenäoliselt mingi kompromiss, mille rahandusminister lauale tõi, üritades saavutada võimalikult laia maksubaasi ka mootorsõidukimaksu puhul. Arusaadav oli ka põhjus – see oli tegelikult mõeldud eelarvedefitsiidi katmiseks. Ja üks suur põhjus selles defitsiidis on just nimelt selle olematu maksuküüru kaotamine, mida te nüüd teete. Selle mõju on miinusega eelarvele umbes 500 miljonit. Nii et sealt tuli see mootorsõidukimaks, [ütlen seda] lihtsalt ajaloolise tõe huvides.

Aitäh! Ajaloolise tõe huvides: kas te olete nüüd Isamaas või kus erakonnas te parajasti olete? Te nimetate olematu maksuküüru kaotamist. Kuidas saab olematut asja [kaotada]? Niimoodi räägib tavaliselt Isamaa, kes on selle käki autor, mis võtab praegu maksumaksjatelt – sel aastalgi – pool miljardit. Kaotame selle ära, ärme nende selliseid moonutusi kaitseme ühiselt, isegi kui me oleme eri leerides.  

Aga üks asi on tõepoolest maksubaasi laiuse küsimus. Kui me koormaksime kogu summa, mida eelarvesse loodetakse saada, registreerimistasuna, siis me pärsiksime seda täpset omandust, kes autot kasutaks, ja registreerimine muutuks veel eksitavamaks, omanduse mõttes. Pigem prooviti [sõiduki]ostjate [maksu]koormust vähendada, nagu ma tagantjärele aru saan – ma ei olnud selles valitsuses, kes seda arutas –, püüti [saada] kasutamise pealt osa ja registreerimise pealt osa. See tuleb umbes 50 : 50. Ja ma arvan, et ebamõistlik see ei ole. Aga muidugi võib edasi vaielda, mis need proportsioonid ühe või teise mõjuri suhtes võiksid veel olla.  

Aga see on tore, et te siin ilmavaatelise külje esile toote. Teie ees istuv partei – teie endine partei, mul tuleb meelde – püüab ka ju ilmavaatelist nägu pähe teha, öeldes, et automaks tuleb üldse kaotada ja registreerimistasu tuleb kaotada. Täpselt vastupidi. Võib-olla teie äraminek sealt oli ka mõistlik otsus. Kõigi puhul ma ei ole kindel. Vanad vimmamehed või vingamehed, Isamaa ja Keskerakond, aga nüüd on osutunud, et Isamaa nopib kõik üles, mida Keskerakond üle parda viskab. See on päris huvitav. (Vahelehüüe saalist.) Seal on ideoloogiline konflikt suurem.

Jaa, head kolleegid …

Jutt oli maksuideoloogilistest valikutest, mida me siis selgitame.

Aitäh! Ma teen nüüd uue üleskutse, head kolleegid. Jääme ikkagi konkreetse eelnõu raamesse. Ma saan aru, et siin üritatakse üle välja maksupoliitikat kaardistada ja siis seda sõnastada, aga katsuks nüüd ikkagi selle eelnõu raamesse jääda. Siin on see teema aetud juba väga laiaks, aga katsuks ehk ikkagi keskenduda sellele konkreetsele eelnõule. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teate, te olete selline huvitav mees. Ma mõnikord olen teiega nõus, kui te räägite, et ärme poliitikat ja riigi asju segi ajame. Neid juhtumeid on. Aga vaadake, te tulete täna siia ja ütlete, et sotsiaaldemokraadid nõudsid seda maksu. Teate, ma meenutan, et aastal 2023 ei olnud teid isegi laua ääres, kui seda koalitsiooniläbirääkimistel arutati. Seal olid Kaja Kallas, Gerrit Mäesalu ja Mart Võrklaev. Sotsiaaldemokraadid ütlesid kümme korda nendel läbirääkimistel, et ärme kaotame seda maksuküüru, sest vastutasuks soovitakse automaksu. Ma meenutan, et kui automaksu eelnõu sai valmis – Mart Võrklaev rahandusministrina tegi selle –, siis sotsiaaldemokraadid koalitsioonis küsisid: "Kas te meile ka seda näitate?" Võrklaev ütles: "Ei, ma saadan selle kooskõlastusringile." Nii et sotsiaaldemokraadid isegi ei saanud seda näha enne, kui see kooskõlastusringile läks. 

Olge nüüd lõpuks mees, mitte kelgunöör nagu Kristen Michal. Julgege vastutada. Lihtsalt: julgege vastutada! Te ajate sellist häma, et piinlik on kuulata. Ma olen austanud teid sellepärast, et te vähemalt julgete, aga täna te isegi ei julge, püksid sõeluvad püüli.

Aitäh! Te olete võtnud tõelise proletaarse hoiaku. Tõmmake rind ka paljamaks, näidake rinnakarvu. See kehahoiak lihtsalt on sihuke. Ühesõnaga, te olete ... (Saalist hüütakse midagi.) No vot, hakkab …

Aitab! Head kolleegid!

Ma ei mõelnud seda päriselt, aga te oma avaldusega [kutsusite selle esile]. Kõigepealt, te ütlete, et mina tulen siia. Teie tulite saali esimest korda ... Te tulete mind tsiteerima ja omistate mulle lauseid, mida ma pole öelnud. Ma ütlesin, et sotsiaaldemokraadid nõudsid tulumaksu tõstmist. Selle kohta oli küsimus. Mina ei omista teile kunagi asju, mille kohta ma ei tea, kes mida läbirääkimistel tegi. Aga ma tean kindlalt, et tulumaksu nõudmine tuli teilt. Ja see oli see, mille kohta ma vastasin. Sotse pole ma rohkem puutunud. Ma ei ole isegi seda öelnud, et sotsid nõudsid automaksu, sest ma ei tea seda dünaamikat, mis teil oli. Ma tean, et ajaloos olete seda kasutanud. Nii et pange [särgi]nööbid kinni, ärge näidake seda, mida ma ei palunud näidata tegelikult.

Head kolleegid! Ma saan aru jätkuvast soovist tõmmata diskussiooni laiali, aga katsume nüüd jääda selle eelnõu raamesse. Ja see puudutab meid kõiki, nii küsijaid kui ka vastajaid. Jääme selle eelnõu raamesse. 

Urmas Reinsalu, küsimus, palun!

Jah, aga võib-olla ongi õigus neil, kes ütlevad praegu, et reformierakondlased on uued punased. 

Minu küsimus on see. Mõni nädal enne eelarve üleandmist nõudis Eesti 200 automaksu täies mahus kaotamist, nagu ajakirjanduses teada oli. Ka peaminister Michal sekundeeris, [öeldes,] et see küsimus tõstetakse lauale, sellega tegeletakse. Aga nüüd on jõudnud siia formaat ainult automaksu lapsetoetuse näol – või kuidas seda nimetada? –, niisugune imelik, kummaline derivaat. 

Minu küsimus on selles, kes siis tegelikult automaksu kaotamisele seal valitsuses vastu oli. Miks see siis ei juhtunud, kui poliitikud mõlemast võimuparteist seda avalikult deklareerisid? Ja teiseks, miks siis erivajadustega inimeste protest – kui minnakse niisuguse erandite kontseptsiooni juurde – jäeti arvestamata? Ma pean silmas puuetega inimeste koja tehtud pöördumist.

Aitäh! Ma siis vastan vastukomplimendiga: vaadates teie poole, teie rinda sobiks komsomoli- ja pioneerimärk suurepäraselt. Minu rinda ei jõudnud see kunagi. Miks see mulle kangastus? See punane lamp siin [paistis nagu] teil revääri peal, kui te rääkisite. Aga teie olemus – lapsest peale poliitik oma arusaamistega. Noh, mulle ei ole mõtet tulla ette heitma kommunismi või uut kommunisti, see ei ole minu olemuses. Ärge nende solvangutega liituge! (Saalist öeldakse midagi.) 

Nii, teil oli küsimus ka. (Saalist täpsustatakse.) Selle automaksu säilitamise poolt räägivad põhjendused: esiteks, eelarvevajadus ja veel enne seda keskkonnakoormus ja taristukoormus, mida auto tekitab. Väga suure kõrvalmõjuga kaupade maksustamine on tegelikult põhjendatud. Kas me seda tahame või ei taha, see on eraldi küsimus. Millises maksus jõuavad valitsused kokkuleppele, on ka eraldi küsimus. 

See maks kehtestati tõepoolest siis, kui laua taga oli Lauri Läänemets, mitte mina, aga ma ei tea, kelle suur nõudmine see oli. Ajalooliselt on see olnud tõesti, nagu ma mäletan, sotside nõudmine. Mina olen pidanud seda alati tõrjuma jutuga, mida ma järjest vähem hakkasin ise tegelikult uskuma, kui nii tohib öelda, aga inertsist ikkagi rääkisin sellest, et auto kasutamise keskkonna- ja taristumõju peab väljenduma kütuseaktsiisis. Aga loomulikult, lõputult ei saa kütuseaktsiisi tõsta, eriti kui naabrid ei tõsta, ja sellel on rahvusvaheline mõju. Sellepärast on automaks, et auto tootmine ja omamine on ise eraldi [koormus]. Nii et selline maksupoliitika on täpsem, rõõmuga võin seda öelda – tegelikult segaste tunnetega –, sest keskkonnale see ju hea ei ole. Kütuse hind on meil väga odav, see on jälle väga odav, ja seda muide ka võrreldes Lätiga, nagu näitavad viimased numbrid. Nii et sealt tuleb jälle leevendus ja autoomanikud ei peaks liiga õnnetud olema, sest nende kogukulu on tegelikult vähenenud, isegi koos automaksuga.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui me läheme edasi, on käsi püsti Helir-Valdor Seederil. Küsimus on protseduuriline, jah, ma saan aru.

Jah, küsimus on tõesti protseduuriline. Ma oleksin muidugi oodanud – siis, kui ma [enne] käe püsti tõstsin –, et juhataja reageerib. Praegu on veel võimalik siin vigu parandada ja ka minister pulti tagasi kutsuda. 

Aga enne ma esitan oma protseduurilise märkuse ja küsimuse ära. Tegelikult on see teid abistav. Te olete korduvalt kutsunud nii küsijaid kui ka vastajaid üles jääma arutelu käigus eelnõu raamidesse. No minister ise ka kurtis, et tema käest küsitakse kolmandate isikute tsitaatide kohta ja nii edasi. Aga ma juhin tähelepanu, lugupeetud juhataja, et küsimused, mis puudutasid automaksu, üldjuhul jäid vastuseta, või ütleme, need jäid vastuseta, sest minister ei osanud vastata. Ilmselgelt oli ta ebakompetentne ja jäi hätta. 

Näiteks oli Jaak Aabil küsimus M- ja N-kategooria kohta. Minister ütles, et ta ei suuda vastata. Siis oli küsimus, kas tagasimakse toimub käesoleval aastal juba makstud automaksu eest. Minister ütles, et ta ei oska vastata. Tuletan teile meelde, juhataja …

Ma muuseas ei saa seda lugeda protseduuriliseks. 

Lubage, ma lõpetan! 

Teil on võimalik tulla läbirääkimistele. (Helir-Valdor Seeder räägib vahele.) Teil on võimalik tulla läbirääkimistele ja öelda seda siit puldist, sellepärast et teil on sisuline kriitika ministri ettekande kohta. 

Ei ole! Mul on sisuline kriitika teie juhtimise kohta. 

Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks.

Mul oli ühelauseline küsimus. Austatud juhataja, mul oli ühelauseline küsimus, kas see rendiautodele laieneb, aga vastust ma ei saanud üldse. 

Palun lülitage mikrofon välja! Palun lülitage mikrofon välja! (Helir-Valdor Seeder räägib kohapealt.) Ei! Ma ei saa … Helir-Valdor Seeder, ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks, sellepärast et teil on võimalik osaleda siin läbirääkimistel, teil on võimalik juhtida nendele olulistele aspektidele tähelepanu. Ja need on sisulised asjad, millele teie tahate tähelepanu juhtida. (Helir-Valdor Seeder räägib edasi.) Te küsite minult praegu protseduurilise küsimuse, ma ei anna teile seda. Ma ei anna teile seda võimalust, sest see ei ole see koht, see ei ole see protseduur. Te olete olnud Riigikogu juhatuses ja olete väga hästi teadlik, mis asi on protseduuriline küsimus. See ei olnud protseduuriline küsimus. (Helir-Valdor Seeder ütleb veel midagi.) 

Urmas Reinsalu, teil on ka küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. (Helir-Valdor Seeder ütleb, et ta ootab oma küsimustele vastuseid, ta ei ole neid saanud.) Aitab! Teil on võimalik osaleda läbirääkimistel ja ministril on võimalik läbirääkimistele tagasi tulla. Urmas Reinsalu, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Teate, härra Riigikogu esimees, istungi juhataja, ma tahaksin teid heatahtlikult korrale kutsuda. Ma arvan, et kolleegile niimoodi peale karjumine – Helir-Valdor Seeder võib-olla on üks kõige väärikamaid siin parlamendisaalis, mis puudutab suhtumisstiili –, niisugune vahelekarjumine on tegelikkuses sobimatu. Ma arvan, et on mõistlik kolleeg [ära kuulata]. Meil on olemas teatud formaat, nende protseduuriliste küsimuste puhul antakse sõna, ja kodukorraseadus ei näe ette istungi juhataja parlamendiliikme jutule vahelekarjumist.  

Ja minu küsimus. Kas see teie vahelekarjumine tuleneb sellisest meeleheitlikust positsioonist? Tõepoolest, teie olite Eesti 200 juht, kui see automaks kehtestati, aga nüüd on olukord, kus te nõudsite selle tühistamist, aga teil ei õnnestunud oma seisukohta läbi suruda.

Ma ei lasku ka sellesse diskussiooni, sellepärast, Urmas Reinsalu, et see ei ole ka protseduuriline küsimus, mis te sõnastasite siin istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Head kolleegid! Ma ei võta rohkem protseduurilisi küsimusi, sellepärast et need ei ole istungi läbiviimise protseduuri kohta. Mis puudutab seda, et siin on kogenud Riigikogu liikmed – Helir-Valdor Seederi kohta te ütlesite, et ta on väga kogenud Riigikogu liige –, siis [kogenumad] võiksid ikkagi aru saada, mis on protseduuriline küsimus. See on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. (Hääl saalist.) Teil oli kriitika ministri vastuste kohta ja te ütlesite, et te ei saanud vastuseid. Teil on võimalik tulla läbirääkimiste käigus siia pulti ja öelda, mis teile ministri vastustes ei meeldinud. Aga nii kaua, kuni minister püsib teemas, ei ole istungi juhatajal võimalik panna ministrile sõnu suhu. 

Nii et, head kolleegid, tehke endale selgeks, mis asi on protseduuriline küsimus, mis on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, ja siis hakake neid küsimusi küsima. Aga ma ei saa võtta neid sisuküsimusi, kus te esitate oma väga selged vastuargumendid, protseduuriliste küsimuste pähe. Selle me oleme siin saalis juba selgeks vaielnud. Ja ma ei võta selliseid protseduurilisi küsimusi rohkem. 

Head kolleegid! Ma ei võta rohkem protseduurilisi küsimusi, vaid järgnevalt kutsun siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni, kes tutvustab Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu. (Helir-Valdor Seeder protesteerib.) Sa saad väga hästi tulla [kõnelema], sa oled fraktsiooni esimees. Palun! (Helir-Valdor Seeder protesteerib: "Tehke endale kodukord lõpuks selgeks!") Annely Akkermann, palun!

Head kolleegid! Tere kaunist pärastlõunat! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 694 esimese lugemise ettevalmistamiseks 16. septembril. Arutelul osales ka rahandusminister Jürgen Ligi, kes tutvustas eelnõu ja vastas koos ministeeriumi ametnikega küsimustele. Eelnõu ennast ma rohkem praegu tutvustama vist ei pea, minister tegi seda äsja väga põhjalikult. 

Komisjoni arutelu käigus tõusetusid järgmised teemad. Esiteks, maksusoodustuse eeldused. Toetuse saab lapsevanem ehk hooldusõiguslik isik, kellel on sõiduk. Maksusoodustuse rakendamine on automaatne – soodustuse saamine käib automaatselt rahvastikuregistri ja liiklusregistri andmete alusel. Samuti selgitati maksusoodustuse jagunemist lapsevanemate vahel. See jaguneb vanemate vahel võrdselt. Tunti muret selle üle, kas ettevalmistusi tarvilike IT-lahenduste juurutamiseks juba tehakse ja kas need lahendused valmivad õigel ajal. 

Arutleti veel selle üle, kas peaks olema lausaline soodustus või vajaduspõhine toetus – kumb on õigem? – ja kuidas saaks toetada lastega peresid, kellel pole autot. Jürgen Ligi juhtis tähelepanu, et nendele, kellel pole autot, on abiks ühistransport, mida samuti riigieelarvest toetatakse. 

Toodi esile ka aspekt, et soodustusest võidavad vähem väiksema sissetulekuga lapsevanemad, eeldusel, et neil on soodsamad sõidukid ja väiksem mootorsõidukimaks, mis võib olla näiteks 50 eurot. Maksusoodustuse eesmärk on automaksukulude leevendamine. Sellest lähtuvalt, kui pole autot, pole ka leevendamist vajavat kulu. Tõstatati ka asjaolu, et soodustus võib jaguneda sooliselt ebavõrdselt, kui eeldada, et sõiduk on pigem mehel või mehe sõiduk peres on kallim. 

Meil on rahanduskomisjonis ja ka siin Riigikogus menetlemisel kolm mootorsõidukimaksu seaduse muutmise eelnõu. Me kaalusime, kas menetlusökonoomiliselt võiks olla põhjendatud nende ühendamine. Sellist otsust vastu ei võetud. On nii toetavaid argumente – näiteks see, et sellisel juhul saaks vaadata küsimusi kompleksselt – kui ka riske, sest kui ühes küsimuses kokkuleppele ei jõuta, siis jäävad lahenduseta ka teised. Samuti on komisjonile teada, et on laekunud mitmeid pöördumisi huvigruppidelt ja kodanikelt mootorsõidukimaksu seaduse muutmiseks ning teatud kitsaskohtade lahendamiseks. Selle kõigega me hakkame järjepanu tegelema. 

Komisjoni konsensuslik ettepanek on selle eelnõu esimene lugemine lõpetada. See ongi minu poolt kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Proua Akkermann, äkki te valgustaksite parlamenti praegu selle koha pealt, kui palju sellise muudatuse tehniline kulu on? Ma ei tea, IT-süsteemide või ametnike kulu. Ma olen murelik selle pärast, et kui 2027. aastast automaks tühistatakse, siis läheb see raha tegelikult raisku. Me tegeleme praegu mingisuguse asendustegevusega. Kas ei oleks mõistlik selles dünaamikas, kus ka parlamendi võimuparteid on põhimõtteliselt distantseerunud automaksust, see automaks tühistada varem, juba, enne 2027. aastat, ja jätta ära see täiendav halduskulu? 

Me tekitame praegu juhtimismüra. Annely, elukogenud inimesena sa saad aru, et see on juhtimismüra. Miks on praegu vaja seda juhtimismüra? Nimetage konkreetne number, palju see halduskulu sellele projektile, mida te praegu teete, tähtajalisena on.

Jah, eelnõu seletuskirjast võib lugeda, et IT-investeeringute vajadus kokku on 680 000 eurot, 2025. aastal 270 000 ja 2026. aastal 410 000. Ma küll praegu neid muudatusi sisse viimata ei jätaks, sellepärast et lastega pered on siiski juba arvestanud, et teise maksuteate [saamise] ajaks tehakse parandused ka eelmises maksuteates ja paljud pered saavad isegi maksuameti ettemaksukontole oma raha tagasi – vist 55 000 mootorsõiduki omanikku. Ma praegu ei leia seda üles, aga ma arvan mäletavat, et ma sellist numbrit nägin. (Lehitseb pabereid.) Nii, andmete põhjal on 151 000 last seotud ühe maksumaksjaga, ühel vanemal on sõiduk või sõidukid. See eelnõu seaduseks saamine puudutab 151 000 lapse vanemaid.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea komisjoni esinaine! Ma saan aru, et rahandusminister ei ole seda eelnõu teinud ega lugenud, sest ta rääkis mitmes kohas midagi muud kui see, mis on siia kirja pandud. 

Aga ma nüüd võtaksin ette sellesama sissejuhatuse. Äkki sa võtad ka selle ette. Seal on teine lause: vähendamist saavad automaatselt need isikud, kellel on vähemalt – rõhutan – üks 18-aastane laps. Kas pered, kellel ei ole ühtegi 18-aastast last, aga on näiteks kolm alla 18-aastast last, [vähendamist] ei saa? Sest seletuskirjas on väga selgelt öeldud, et peab olema vähemalt üks. Rahandusminister küll väitis, et peab olema 19-aastane, no siin on kirjas 18-aastane. 

Ja teine küsimus on see: kas lisaeelarve ka tuleb? Mille arvel kaetakse see tulu, mis jääb saamata?

Jaa. Te lugesite seletuskirjast. Siin võiks ehk olla vahel sõna "kuni". Ehk: kellel on vähemalt üks kuni 18-aastane … (Saalist öeldakse midagi.) Jah, seda sõna "kuni" siin ei ole. Aga siin tuleks ikkagi vaadata sel juhul eelnõu teksti. Eelnõu tekstis on punkt 5, mis sätestab § 15¹, ja punkt 5 ütleb: "Laps käesoleva seaduse tähenduses on kuni 18-aastane (kaasa arvatud) isik." Nii et siin mingisugust ebaselgust ikkagi ei ole. (Aivar Kokk räägib saalis.) See maksusoodustus … (Aivar Kokk räägib edasi.) Nii. "Laps käesoleva seaduse tähenduses on kuni 18-aastane (kaasa arvatud) isik." Nii et üks kuni 18… (Aivar Kokk räägib edasi.) Seaduses on. (Aivar Kokk ütleb: "Ei ole.") Seaduses on. (Aivar Kokk räägib edasi.) No mina loen igatahes seaduse § 15¹ punkti 6. Võin ette lugeda: "Laps käesoleva seaduse tähenduses on kuni 18-aastane (kaasa arvatud) isik." (Aivar Kokk räägib edasi.)

Head kolleegid! Aga läheme edasi. Helle-Moonika Helme, palun! (Aivar Kokk räägib saalis ja küsib, kas lisaeelarve tuleb või ei tule.)

Kas ma tohin nüüd küsida või?

Helle-Moonika Helme, vabandust korra! Kas jäi veel midagi vastamata, Annely Akkermann?

Tegelikult [Helir-Valdor Seeder] küsis veel, kas lisaeelarve tuleb. Lisaeelarve on juba praegu menetluses. Seesama küsimus tõstatus siis, kui me arutasime 2025. aasta lisaeelarve esimesele lugemisele saatmist. Selles eelnõus seda ei olnud, aga Rahandusministeerium kaalub, kas maksutulu administratiivset vähendamist peaks eelarve muudatusega Riigikogule esitama. On selge, et praegune eelnõu vähendab mootorsõidukimaksu laekumist.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaat nüüd ma tahaksin, et te klaariksite ära selle, mille kohta minister Ligi tunnistas ise, et tema ei oska vastata, sest ega tema ka ei pea kõike teadma, kui ta tuleb siia seadust esimest korda ette kandma. Ma küsisin selle kohta, et kuigi kohustuse vähendamine tuleb juba käesolevast aastast, on [paljud] pered maksu juba ära maksnud – ütleme, neljalapseline pere, kes on ära maksnud mootosõidukimaksu, 400 eurot maksimumi on seal sees. Üldiselt on rahvas, avalikkus võtnud seda lubadust niimoodi, et see raha laekub neile tagasi. Mina küsisin, kas see raha laekub inimeste kontodele tagasi või läheb maksuameti ettemaksukontole. Jürgen Ligi ei osanud vastata. 

Sina, Annely, ütlesid praegu, et raha laekub ettemaksukontole. Kinnita nüüd palun uuesti üle kogu Eesti rahvale, et nad ei arvaks, et nad saavad raha tagasi: lastega peredele jääb 400 eurot laekumata, aga see läheb riigi arvele, kuskile ettemaksukontole, ja jääb ootama mingisuguseid järgmisi maksukohustusi. Kuidas sellega on?

Raha laekub tagasi konkreetse isiku ettemaksukontole, mis tal maksuametis on. Aga maksumaksja saab taotleda ka raha kandmist ettemaksukontolt oma tavalisele arvelduskontole. (Saalis räägitakse läbisegi.) Ütleme, ma iseenda praktikas ettevõtte puhul küll olen enim tasutud makse oma ettevõtte arvelduskontole tagasi küsinud, aga mul puudub praktika eraisiku mõttes. Ma luban teile, et teiseks lugemiseks ma küsin maksuametist järele, kas maksumaksja, kelle ettemaksukontole raha tagasi laekub … Kui raha on maksuameti ettemaksukontol, siis on see maksumaksja kontol. (Saalist hõigatakse midagi.) Maksuameti ettemaksukonto ei ole arvelduskonto, sama on see on kindla maksumaksja konto. (Saalist küsitakse midagi.) Ma ei julge seda väita, ma küsin maksuametist järele, [kuidas see] tehniliselt [käib,] ja annan sellest teada teise lugemise käigus.

Aitäh! Aga sellist formaati meil siin diskutiivselt ette nähtud ei ole. On küll veel küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja! Ma saan aru, et teie koalitsioonipartnerile on see ääretult ebameeldiv arutelu siin. Enne valimisi ütlesid, et nad automaksu ei kehtesta ega toeta. Nüüd nad on aga siin automaksu arutelu juures. Ja nad on isegi Riigikogu esimehe tanki pannud, et kuidagi lämmatada seda arutelu.

Aga mul on konkreetne küsimus, millele ma ministrilt vastust ei saanud, ühelauseline küsimus. Tsiteerin jällegi sedasama seletuskirja: "Vähenduse saamiseks peab vanem olema vähemalt ühe sõiduki omanik või vastutav kasutaja läbi liisinglepingu [---]" Kas see laieneb ka rendiautodele? Punkt. Õigemini küsimärk. 

Ja nüüd küsin tulenevalt ettemaksukontost. No ettemaksukonto on ikkagi see, mis ilmselt on mõeldud tulevaste perioodide kohustuseks, et saaks teha tasa[arveldust]. Tõenäoliselt on nii, ma oletan. Te täpselt ei tea, mina ka ei tea. Aga kui auto vahepeal avarii tõttu mahakandmisele läheb või kui inimene müüb selle ära ja tal seda enam ei ole, siis ei ole võimalik seda ka tulevastel perioodidel kasutada. Küsimärk teile, kui te tulete teisele lugemisele selgitama.

Meil teine mootorsõidukimaksu seaduse muutmise eelnõu, mis meil on päevakorras kohe selle eelnõu arutelu lõppemise järel, sätestab ka selle, mille kohta õiguskantsler ettepaneku tegi, nimelt, et mootorsõidukimaks arvestatakse nende päevade eest, mis mootorsõiduk on olnud kasutatav, niivõrd kui omanik seda soovib kasutada. Sealt jäävad siis välja vargused ja hävimised.  

Minul jälle isegi ei teki sellist mõtet, kuigi ma olen maksumaksja vist juba 35 aastat, et maksuameti ettemaksukontole kantav tagastus ei ole kasutatav. Ma ei näe seda võimalust, nagu te seda siin maalisite [pildi] kolleegide ja avalikkuse ette. Samuti ei ole ma märganud, et meie koalitsioonipartneril oleks mingisuguseidki raskusi mootorsõidukimaksu eelnõude menetlemisega. Ma arvan, et te olete millestki täiesti valesti aru saanud. 

Mart Helme, palun!

Jah, no on arusaadav, et ei komisjoni esindaja ega ka rahandusminister tegelikult ei ole detailidega kursis ega tea, kuidas riik kavatseb hakata toimetama maksumaksja rahaga, mille ta on sisuliselt heauskselt maksjalt oma kontole, maksuameti kontole saanud, kui inimesed satuvad sellesse kategooriasse, et nad peaksid raha tagasi saama. On täiesti arusaamatu, et see ei laeku nende arvelduskontole, vaid jääb kusagile õhku rippuma, ja mingi maksuametnik otsustab [selle raha üle].

Aga mu küsimus on hoopis teine. Küsimus on seotud sellega, et te esindate siin küll komisjoni, aga olete Reformierakonna liige ja ka endine rahandusminister. See on ju kõik puhas populism, millega te tegelete! Aga kui 2027. aasta valimiste tulemusena on seatud tingimus, et Reformierakond saaks uuesti valitsusse koos teiste partneritega, aga teiste partnerite seisukoht on väga selge: automaks tuleb kaotada ...

Aitäh, hea kolleeg!

… kas siis Reformierakond on automaksu kaotaja või jonnib edasi, rääkides loodushoiust ja muudest lollustest?

Ütleme nii, et komisjonis selle eelnõu arutelu käigus seda ei arutatud. Ma sellele küsimusele vastata kindlasti ei saa. Hea kolleeg, koalitsiooniläbirääkimised on alati väga pikad ja põhjalikud, küll seal otsustatakse.

Suur tänu teile, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Siin [ekraanil] on kaks musta kätt, aga Lauri Hussaril on kindlasti mahti nende protseduuriliste üle arutada. Äkki pöördute pärast tema poole, head kolleegid, sellepärast et mina ei ole väga kursis sellega, mis eespool toimus. 

Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ja head külalised rõdul! Kui võtta kokku rahandusministri ettekanne … Rahandusminisrit ei ole miskipärast enam saalis., see on ka huvitav. Võib-olla väsis ära, nii nagu kolleegid räägivad, aga ma arvan, et see lihtsalt näitab tema suhtumist. Ka tema kõne, mis ta siin pidas, ja vastused, mis ta ansid, näitavad tema suhtumist kogu sellesse temaatikasse, Riigikogu liikmetesse ja Eesti rahvasse. 

Tegelikult oli piinlik ja kurb. Väga piinlik! Me ei saanud vastuseid, aga me saime hästi palju noomimist. Ja tegelikult see on väga halb näide sellest, mille pärast Eesti inimesed ei usaldagi ei valitsust ega Riigikogu. See on suuresti ministrite töö. Nad näitavad selgesti oma suhtumist meisse ja Eesti rahvasse. 

Jürgen Ligi noomis ka mind, et kuidas ma julgesin tulla sellises pusas, kus on kirjas "Ei automaksule!". Ma ei teadnudki, et minister võib ja tohib sellisel viisil noomitust teha ja julgeb öelda Riigikogu liikmele, milles ta tohib käia ja milles mitte. 

Ta julges noomida ka ajakirjanikku, kes kirjutas, mida koalitsioonipartner, Eesti 200 esinaine Kristina Kallas mõtles ja ütles selle niinimetatud eelarveülejäägi kohta, kui ta ütles selgelt, et nüüd me hakkame läbi rääkima, automaks tuleb ära jätta. Need olid tema sõnad, mida loomulikult ajakirjanik kajastas. Ka selle eest Jürgen Ligi noomis, mitte küll koalitsioonipartnerit, vaid ajakirjanikku, kes seda kirjutas. 

Ligi noomis ka ühte kolleegi siitsamast Riigikogust. Ta ütles selle kolleegi kohta, et ta on Eesti riigis pettunud. Ei ole! See kolleeg ei ole Eesti riigis pettunud. See kolleeg on pettunud praeguses valitsuses, nii nagu väga paljud – üle 70% või isegi rohkem, viimaste reitingute järgi 86% inimestest on pettunud sellises valitsuses. Aga kui minister meile seda [pettumust] ette heidab, siis see on kindlasti üle mõistuse. 

Kui me räägime automaksust, siis ma tahan lihtsalt teile meelde tuletada, kuidas see automaks siia üldse sattus. Seda menetleti üle aasta erinevates variantides. Toodi üks projekt, see ei kõlvanud, toodi teine projekt, see ei kõlvanud, siis toodi kolmas projekt, see enam-vähem kõlbas. Siis hakati otsima süüdlast, aga kelle automaks see üldse on ja mispärast seda on vaja teha. Esimesed sõnumid olid selged: see on keskkonnamaks. Õige pea selgus, et tegelikult keskkonnamaksust on asi väga kaugel, see on ikkagi puhtalt eelarve täitmise maks. Ühtegi analüüsi [ei tehtud], kõik sotsiaalsed aspektid jäeti kõrvale ja kõik, mis puudutab keskkonnajalajälge, unustati ja visati prügikasti. 

Nüüd siis vaheetapis, kui sotsiaaldemokraadid visati valitsusest välja, hakati süüdistama: tegelikult olid selle automaksu initsiaatorid valitsuses sotsiaaldemokraadid. Margus Tsahkna ütles seda, see on kõik avalik info. Vahepeal peaminister ütles, et see on kana-põder-tüüpi poliitiline maks, päris ei saagi aru, miks see asi nagu meil Eesti riigis on kehtestatud. Ja siinsamas rahandusminister ütles, et ei-ei, me ei ole isegi arutanud, kas võiks selle maksu ära jätta või mida sellega üldse teha, me ei ole arutanud ega mitte ühtegi analüüsi teinud selle kohta, kas see täidab oma eesmärke, kui palju tegelikult laekub sellest maksust Eesti riigi eelarvesse. Ja mis on tegelikult see suurem pilt? Mina tahaksin seda teada. Kui palju on seost sellega, et inimesi on kaotanud töökohti? Kui palju on laekunud vähem käibemaksu selle tõttu, et autosid ei müüda sellistes kogustes nagu enne? Ta mainis, et tegelikult tahetakse vähendada autode arvu Eestis, aga ta ei vastanud küsimusele, kui palju siis autode arv vähenes. No ei vähenenud. See on vastus. Lihtsalt ei vähenenud.

Probleeme on tekitanud aga see, et automüüjate sektor on välja surnud. Ja kui me vaatame neid registreerimismakse, siis näeme, et loomulikult on see pannud ka järelturu seisma. Ja need arvud on ju olemas, on statistika selle kohta, kui palju on müüdud, kui palju on ostetud, kui palju on esmaregistreeringuid, kui palju on ümberregistreeringuid. See turg on välja surnud ja loomulikult mõjutab see kogu seda majandusharu.

Nüüd, rahandusminister kutsus üles, et tegelikult on vaja alustada debatti kogu maksu- ja fiskaalpoliitika üle. Ta mainis ära, et maksud hoiavad üleval riiki. Ta eksib! Inimesed hoiavad riiki üleval ja inimesed maksavad makse. See tähendab seda, et prioriteet on ikkagi inimene ja sealt edasi. Aga kui ei kuulata inimeste arvamust, ühiskonna arvamust, siis see ongi ju probleem. Meil ei olnud mitte ühtegi ühiskonna tellimust selleks, et rakendada ja kehtestada automaksu. Meil ei olnud ühiskonna tellimust, et kaotada ära maksuküüru. Aga meil oli selge ühiskonna tellimus toidu käibemaksu alandamiseks ja pangamaksu rakendamiseks. 

Ma avan selle debati uuesti ja toon selged näited. Jürgen Ligi ütles, et toiduainete käibemaksu alandamine ei ole hea asi. Aga on küll. Euroopa Liidus on 24 riiki, kus on maksuerisused olemas toiduainetele. Ja lisaks sellele, et nad on olemas, langetatakse ka neid olemasolevaid väiksema astmega toiduainemakse. Rootsi – käibemaks toiduainetel 12%, alandavad 6% peale. Me räägime pangamaksust juba mitu aastat. Kui euribor oli üleval, siis oleks pidanud seda rakendama, see oleks toonud meile lisaraha sisse. Ei tehtud seda. See on Reformierakonna ja Eesti 200 poliitika. Poola tuli alles äsja välja uudisega, et neil oli pangamaks ja nad panevad veel juurde, et saada raha kätte. Aga meie valitsus läheb ikkagi uuesti inimeste rahakoti kallale, et sealt automaks ära võtta. See ei ole mõistlik lähenemine. Ja see on see maksudebatt, mida Jürgen Ligi siin korraks mainis, et seda võiks alustada. Palun väga! Sellest me ju kogu aeg räägimegi. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Helmen Kütt, palun! 

Suur tänu, austatud eesistuja! Head ametikaaslased, rõdul [istungi] jälgijad ja muidugi ka telesilla kaudu ülekande jälgijad! Ma kõigepealt tahan väga tunnustada rahandusminister Jürgen Ligi, kes ütles väga selgelt välja, et sotsiaaldemokraadid on kogu aeg olnud selle automaksu vastu nii valitsuses kui ka praegu. Ja siin me nüüd istume, olles eelnevalt oponentide suust kuulnud ka seda, kuidas sotsiaaldemokraadid on just nimelt selle automaksu taga olnud. Ma loodan, et see asi sai nüüd klaaritud, nii et edaspidi me nimetame asju õigete nimedega ja teame, kes on selle automaksu taga. 

Aga see pole oluline. Oluline on tegelikult see, et täna siin arutelul ja vigade parandusel olev valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu tõepoolest on osaliselt kohustuste vähendamise mõjuga maksumaksjatele, 55 000 maksumaksjale katab see vähendus peaaegu nende 2025. aasta mootorsõidukimaksu kohustuse – siin on arvestatud just nimelt lastega peresid – ja 97 000 maksumaksjat saab vähendusest leevendust.  

Muidugi on väga oluline ka see, et mootorsõidukimaksu koormus väheneb lastega leibkondadel keskmiselt üle 50% ja peredele jääb niimoodi kätte kokku 16 miljonit eurot. Ja kindlasti on ka väikebusside säte kaheksa- või üheksakohaliste sõidukite puhul põhjendatud, sest see kergendab lasterikaste perede ja puuetega inimeste maksukohustust.  

Aga põhjus, miks mina täna siia pulti tulin, on tegelikult Eesti Puuetega Inimeste Koja 27. septembril esitatud pöördumine kõikide Riigikogu liikmete poole. Nad pöörduvad meie poole oma murega mootorsõidukimaksu seaduse pärast. Ja nüüd ma tsiteerin: "Oleme mure ja ka ootusega jälginud mootorsõidukimaksuseaduse ümber toimuvat. Kuigi seaduse algsel vastuvõtmisel ei tehtud erisusi, on tänaseks teada, et seaduseelnõusse on sisse kirjutatud maksusoodustused lastega peredele ja massisoodustusi M- ja N-kategooriate sõidukitele, mis leevendavad osaliselt puudega inimeste majanduslikku olukorda. Lastega peredele soodustuste tegemine on tervitatav, kuid samal ajal on tähelepanuta jäänud need puuetega inimeste vajadused, millele EPIKoda oma varasemates ettepanekutes tähelepanu pööras. EPIKoja ettepanekud puudutasid maksuerisuse tegemist neile, kelle jaoks isiklik sõiduvahend ei ole mugavus, vaid hädavajalik vahend, mis võimaldab ühiskonnaelus osaleda. Me ei taotle massisoodustuse tühistamist, aga taotleme sihtrühmapõhist maksuvabastust […]" 

Need mured, mis nad siin kirjas välja toovad, on väga selged põhjendused, miks peaks täiendama seda seaduseelnõu ja üle vaatama need muudatused. Nad toovad oma kirjas ära väga mitmed punktid. 

"EPIKoda lähtus oma ettepanekute tegemisel sellest, et riigil oleks võimalikult lihtne maksuvabastust rakendada, st riigil oleks võimalik registrite andmete põhjal saada informatsiooni mootorsõidukite omanike, puudega inimeste puude raskusastme ja puude liigi ning ka perekondlike ja juriidiliste seoste kohta (abikaasa, registreeritud kooselu, lapsevanem, eestkostja)."

Nende ettepanekud ei ole muutunud. Nad rõhutavad veel kord, et maksusoodustuste vastu, mis on mass-soodustused, nad ei ole, aga paluvad väga täiendada [seaduseelnõu] sihtrühmapõhise maksusoodustusega, et vähemalt ühele sõidukile puudega inimese kohta rakenduks õiglane ja teostatav erisus: raske ja sügava liikumispuudega inimesed; raske ja sügava intellektipuudega inimesed; raske ja sügava nägemispuudega inimesed või eelmainitud sihtgruppi kuuluvate inimeste seaduslikud esindajad. See on nende pöördumine, mis on tulnud meile kõigile. Ma väga loodan, et muudatusettepanekute korral me siin saalis leiame selle ühisosa ja me saame nendele vastu tulla. 

Ma kordan veel, et ma esitasin rahandusministrile küsimuse. 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Esitasin küsimuse, õigemini selgituse, mis puudutas vastust, et sotsiaaltoetused ei peaks olema selle seaduseelnõu teema ning et nii sügava kui ka raske puudega tööealiste, samuti laste toetusi on tõstetud. Jah, tõesti, sügava puudega tööealiste inimeste toetuse tõus 43 eurolt 100 eurole on kindlasti tuntav ja tunnetatav, see on väga positiivne. Aga raske puudega tööealise inimese toetus ühtlustati 50 eurole. Mõni inimene sai sellest lisaks 91 senti ja maksimummäär, mida saadi, oli 15 eurot 22 senti. See puudutas küll rohkem kui 20 000 inimest. Aga mõelge, kui sinu toetuse kohta öeldakse, et see tõusis, ja see on 91 senti – ausalt öeldes ma arvan, et see on inimestele solvav, rääkimata sellest, et keskmise puudega inimeste, ei laste ega ka tööealiste inimeste toetused ei muutunud. 

Ja veel üks asi. Meil on lisaks tööealistele ja erivajadustega lastega inimestele eakad, kellel on puue ja kellel tihti just nimelt hajaasustuses elades on [isiklik] transpordivahend ainuke võimalus pääseda arsti juurde. Ma ei pea silmas ühistransporti, selle [liikumist ja kättesaadavust] tuleb nagunii parandada ja täiendada, sest ühistransporti on vaja neil, kellel ei ole autot. Aga tihtipeale on nii, et bussijaama minek ei ole tervisliku seisundi tõttu võimalik. Sellepärast on [isiklik auto] inimesele, kellel on vaja minna poodi, arsti juurde või mingeid protseduure saama, ainuke sõiduvahend. Ka nende inimeste puhul tuleks vaadata, kuidas me neid aidata saame. 

Veel kord, lõpetuseks. See parandatud seadus kindlasti kergendab [inimeste olukorda]. Aga nagu alguses sai öeldud, [küsimus on], kas meil sellises vormis või sellisel moel üldse seda [leevendust] vaja on. Sest mulle tundub, et kui need puuetega inimeste probleemid ja mured, millest nad meile kirjutasid, jäävad lahendamata, siis see suurendab veel ebavõrdsust ja nende inimeste tunnet, et neid ei kohelda teistega võrdselt. Aitäh!

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ministrit meil muidugi siin ei ole. Tema ennast pööbli asjadesse ei sega. Tema sai oma vürstiriigi kätte ja nüüd ta valitseb seda suveräänina. Talle ei lähe muidugi korda, et mingisugused, ma ei tea, parlamentäärid siin omavahel torisevad. Noh, jah.

Aga ma räägin teile ühe loo, mille mulle rääkis üks taksojuht. Kogu see asi, mis meil siin praegu toimub, meenutab mulle seda taksojuhi räägitud lugu. Nimelt olevat ta ükskord võtnud peale Tallinnast ühed väga, ütleme, kahtlase olemisega meesterahvad, kes palusid, et neid sõidutatakse Narva. Noh, sõitsid siis Tallinnast Narva. Seal mehed astuvad taksost välja ja kõnnivad minema. Kuskil ootavad neid ees mingid teised mehikesed, kes on ka väga imeliku väljanägemisega. Taksojuht ootab, et tulevad tagasi, sest raha on vaja ära maksta. Ei tule. Noh, läheb siis ise nende meeste juurde ja ütleb, et kuulge, teil on arve maksmata. Selle peale – no ma vene keeles ei hakka ütlema, kuidas siis see diskussioon käis – oli vastus selline, et kulla mees, me praegu kinkisime sulle elu, aga sina tuled veel mingit raha küsima.  

Ja vaat see on nüüd täpselt samasugune lugu. Meil on kehtestatud täiesti mõistusevastane, ülekohtune, inimesi laostav, firmasid laostav, majandust halvav automaks, ja lisaks, mis on veel palju karmim, registreerimismaks selle maksu lisana või sees. Ja siis tehakse meiega umbes niimoodi: aga me kinkisime teile elu ja nüüd te veel virisete siin. Me teeme teile praegu ühe väikese leevenduse ja olge rahul. Olge rahul, ärge nurisege rohkem! See kõik on lihtsalt katastroof.  

Reformierakond ja loomulikult nende ajutine satelliit Eesti 200 on pannud selle riigi sõna otseses mõttes hävingu kursile, väljasuremise kursile. Nüüd püütakse mingit valimiseelset kosmeetikat ka meedias üles kloppida: "Näe, me tuleme paljulapselistele vastu." No kui palju meil neid paljulapselisi üldse järele on jäänud veel!? Meil on ju ka demograafiline kollaps tänu sellele suurepärasele valitsemisele, mida siin Reformierakonna juhtimisel on viljeletud. Meil on demograafiline kollaps, meil on majanduslik kollaps, meil on sotsiaalne kollaps, meil on julgeolekukollaps, sest julgeolek tähendab ju sellele seltskonnale ka ei midagi muud kui sõda.  

Vaat selles olukorras, valimiste eel, räägitakse meile jällegi paremast Eestist ja parematest valikutest ja millest kõigest paremast veel. Noh, eks muidugi on ka piisavalt palju neid puuga pähe saanuid, kes ei saa [millestki] aru.  

Ja kõige masendavam on see, et minister ei ole absoluutselt kursis ei selle eelnõuga ega tegelikult üldse oma valitsemisalaga. Ka komisjoni esimees jääb hätta, kui temalt küsitakse väga konkreetseid küsimusi. Eks me saame näha peale valimisi, et kui see eelnõu tuleb menetluses uuesti meile siia teisele lugemisele, siis öeldakse meile: "Ei, tagasi inimeste [kontodele] see raha ei laeku, see jääb ikkagi maksuameti arvele." Jaa, võib-olla, kui hästi läheb, saab seda kasutada mingite muude kohustuste täitmiseks, aga inimene tagasi seda raha ei saa. Sest loomulikult, äkki mõned surevad ära, siis ei olegi vaja raha mingite kohustuste katteks ega millekski muuks, lähebki otse riigieelarvesse.  

See kõik on nii küüniline, see kõik on nii alatu, see kõik on nii inimesi mõnitav, et ma ei saa aru, kuidas te saate üldse ausa näoga veel ringi käia ja rääkida mingist paremast Eestist või uuest põlvkonnast, või ma ei tea, mis luulud teil veel peas käivad. Eesti rahvast ja Eesti riiki te ju sõna otseses mõttes hävitate. Kui ma istuksin Kremlis, siis ma hõõruksin käsi ja jalgu kokku, et näed ...  

Paluks lisaaega! 

Jah, palun!

… Eestis on valitsus täpselt läinud seda teed, mida meil vaja on: nad on omaenda rahva ässitanud omaenda riigi vastu. Ligil on ju selles mõttes isegi õigus, kui ta ütleb: "Kui te protestite, siis te protestite oma riigi vastu." Ei, tegelikult me ei protesti oma riigi vastu. Me kõik tahame Eesti riiki. Me kõik tahame eestimeelset ja põhjamaist Eesti riiki, nagu te lubate. Ainult et teist ei ole selle põhjamaise, eestimeelse ega ausa ja korruptsioonivaba riigi tegijat. See on see tragöödia. Putini asemel ma rõõmustaksin: saevad iseenda oksa ja kohe kukuvad ka. Kohe-kohe kukuvad!  

Nii et mis mul siin ikka öelda. Helmen, au ja kiitus sulle, et sa väsimatult võitled nende sotsiaalsete gruppide eest, kes on kõige haavatavamad. Sest üldiselt, nagu me näeme, ega neist keegi ei hooli enam. Keegi ei hooli neist, isegi nende esindusorganisatsioonid tihtipeale ei hooli neist.  

See kõik on nii traagiline. Sest mis on meil toimunud? Meil on toimunud ikkagi kõige puhtamal kujul oportunism, meil ei ole enam võimude lahusust ja meil ei ole tsiviilkontrolli. Sellise juhtimise ajal, mis Kaja Kallasega alguse sai, on meil juhtunud täielik katastroof.  

No mammi Merkel ütles ka ju välja, kes on selle katastroofi põhiinitsiaator ja elluviija: Kaja Kallas. Kaja Kallas! Nii et, sõbrad, te võite ju tulla siin fatamorgaanasid maalima kergeusklike ees. No ma kuulsin täna raadiost, kui ma autoga sõitsin ... Jumal tänatud, veel lubatakse isegi autoga sõita, päris ära ei ole keelatud, ei konfiskeerita veel. Lihtsalt "kurat!" tahaks öelda. See on selline ropendamine, nagu me Eesti Rahva Muuseumis kogesime, Eesti kultuuri uus osa. Seda tuleb jäädvustama hakata, seda tuleb ikkagi pilve salvestada: ropendame, vägivallatseme, sõimleme. See kõik on uus kultuur, see on kaasaegne kultuur. See on just see, mida Jakob Hurt tahtiski, et Eesti Rahva Muuseum tegema hakkaks. Kas te ise ka aru saate, kuhu te olete selle riigi viinud? Aga ei saa. Ei saa! Ühesõnaga, täna kuulsin raadiost, et mammi Merkel on väga selgelt välja öelnud, kes oli tegelikult see, kes ei lasknud seda sõda, mis praegu käib – ja mille najal Reformierakond on ennast kogu aeg püsti hoidnud ja upitab ikka endiselt püsti –, ära hoida. Sellepärast, et te nägite juba siis ette, et see riik kukub kokku. 

Ja no mis sa teed, meil lähevad järjest kõik ettevõtted pankrotti. Aga mina ütlen teile, kes te olete riigieelarve kordategemise käigus riigieelarve võlga kasvatanud nii, et me hakkame varsti jõudma Euroopas juba võlakeskmike hulka, ja te võtate nüüd 2 miljardit laenu – 2 miljardit! –, meil on Eesti inimeste arvetel ka 2 miljardit hoiuseid, et ühel hetkel Jürgen Ligi ja Reformierakonna uljal juhtimisel te ütlete, sedasama sõjaolukorda ära kasutades, et te konfiskeerite [inimeste hoiustel oleva raha], et riik saaks, ma ei tea …

Aitäh teile!

… oma kaitsekulutusi katta või mida iganes.  

Sõbrad! See, mida te täna teete siin selle eelnõuga …

Aitäh, hea kolleeg!

… on katastroofi üks osa, aga see katastroof on ju kaskaadne.

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Head kolleegid! Alustan sellest, et mootorsõidukimaksu ei oleks olnud üldse vaja teha. Selle maksu ideoloogia ja püstipanemine seisneb selles, et Reformierakond on seda soovinud ja andnud lubaduse teha kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus. Ehk selle tühise 500 miljoni euro suuruse kulu katteks on tehtud tänaseks üle 50 otsuse tõsta erinevaid aktsiise või makse. Ja see summa, mis meie inimeste ja ettevõtjate taskutest ära võetakse, on järgmise aasta algusest aastas 2 miljardit, selleks et anda inimestele tulumaksuvabastusega mõnisada eurot tagasi. 

Kui siin enne kõva häälega öeldi, et sotsiaaldemokraadid ei tea sellest eelnõust midagi, siis ma pean kurbusega tõdema, et see kõik on vale. Kõikidel hääletamistel on sotsiaaldemokraadid toetanud mootorsõidukimaksu kehtestamist. Aga sel hetkel, kui olid koalitsiooniläbirääkimised, oli Jevgeni Ossinovski eestkõneleja ja CO₂‑numbrite kirjutaja. Pärast seda, kui Ossinovski läks linnapeaks, olid meie kolleegid Anti Allas ja Priit Lomp need, kes – Mart Võrklaeva sõnul – nõudsid nende numbrite suurendamist. Sellest 120 miljonist tekkis 240 miljonit. Need on Mart Võrklaeva hetk tagasi mulle öeldud sõnad, et nende läbirääkimiste juures olid need kaks meest lõpufaasis ja enne seda oli Jevgeni Ossinovski. Hääletamisel on kõik kolm erakonda, nii Reformierakond, Eesti 200 kui ka sotsid seda toetanud. Nii et ei ole mõtet siin rääkida musta valgeks. Need on faktid, ja kui keegi ütleb, et ei ole nii, siis tuleb Mart Võrklaeva käest üle küsida. Ma usun, et Mart ei valeta. 

Aga nüüd läheme selle eelnõu juurde. Siin on ikkagi väga suur aps sisse tehtud. Ühelt poolt on ju väga tore, et me anname laste pealt raha tagasi, 100 eurot lapse kohta. Aga me unustame ära, et 2023. aasta kevadel hääletas kolm erakonda ühiselt siin lasterikaste perede toetuse vähendamise poolt. See on aastas 2400 eurot. 2400 eurot! Me räägime nüüd sellest, et neljalapseline pere [saab maksuleevendust] 400 eurot, aga ära võeti 2400 eurot, ilma et silm ka oleks pilkunud. Kolm kuud enne seda toetasid kõik erakonnad siin saalis – peale ühe aknaaluse – lasterikaste perede toetuste tõusu. Läksid mõned kuud mööda ja see [raha] võeti ära. Nüüd räägitakse, et me anname midagi tagasi. Aga tegelikult ei anna mitte midagi tagasi. 

Nüüd läheme selle eelnõu juurde ja loeme seda. Siin väga selgelt öeldud, et vähendatakse automaatselt nende isikute puhul, kellel on vähemalt üks 18‑aastane laps. Siin peaks ju olema sõna "kuni". Aga sõna "kuni" siin ees ei ole. Loeme eelnõus, mille kohta öeldi, et siin on kirjutatud, kes on laps. Jaa! Kui sul on 18-aastane laps – ma loen seda seletuskirja –, ja on ka teised lapsed, siis on nagu hästi. Tegelikult on mõeldud, et kuni 19-aastane laps ja 18-aastane kaasa arvatud. Aga kui valitsus laseb läbi sellise apsu eelnõus, siis see on ausalt öeldes arusaamatu. Siis tullakse siia ette ja püütakse enne valimisi plusspunkte teenida, samal ajal teades, et tegelikkuses me oleme [rahvalt] võtnud ära kõik, mida võtta annab. 

Meil tuleb sel nädalal siia veel üks eelnõu, millega tahetakse ka rasedate naiste toetust vähendada. Lasterikastelt peredelt me oleme juba [toetusraha] ära võtnud. Sellest aastast võtsime pensionäridelt ära 17 miljonit seoses sellega, et keskmine pension ei ole enam tulumaksuvaba. Seletuskirja järgi on see 2027. aastal lausa üle 70 miljoni. 

Aga kui me nüüd räägime automaksust ja sellest, et laste pealt võiks perede automaks väheneda, siis me kuuleme, et see [raha, mis on juba ära makstud,] läheb automaatselt ettemaksuks Maksu- ja Tolliametile. Jah, minister ja komisjoni esinaine ei osanud selle kohta vastata, aga ma võin öelda, et tegelikult sealt saab raha kätte küll, kui sul ei ole [konto] arestitud mingi asja pärast või mingid maksud maksmata. Kui on midagi [maksuametile] maksmata, siis võetakse see raha automaatselt maha, ja kui on [konto] arestitud, siis ka midagi tagasi ei saa küsida. Muidu saab inimene sealt ikkagi selle [enammakstud] raha tagasi küsida. Aga see oleks võinud olla automaatne, näiteks nii, et kui on midagi [üle makstud], siis 1. detsembriks tuleb selle kohta teade. Koos teatega võidakse küsida, millisele [kontole] raha tagasi maksta, ehkki tagasimakse võiks teha samale arvelduskontole, kust raha on makstud. Sellisel juhul ei oleks vaja sellist bürokraatiat, et inimene peab veel ise minema raha tagasi küsima. 

Meil rahandusminister küll ei teadnud, mis [vanuseni] seda raha saab. Stenogrammist võib seda lugeda. Kõigepealt ta ütles, et 19-aastased lapsed veel saavad seda raha, siis ta ütles, et selle aasta 1. jaanuarist hakkab see tagantjärele kehtima, lõpuks ütles, et järgmise aasta 1. jaanuarist hakkab see kehtima. 

[Meie] soov on selge: kui keegi tuleb sõna otseses mõttes lühikest eelnõu kaitsma, siis peaks ta selle endale punktuaalselt selgeks tegema. Meil on näiteks komisjonis väga head nõunikud, kes võivad teha asjad puust ja punaseks, kõikidele küsimustele vastata, selgeid vastuseid anda. Mina olen küll alati saanud nende käest vastuseid. Ja ma arvan, et enamikus komisjonides on meil sellised tublid ametnikud, kes meid kui Riigikogu liikmeid aitavad. Nad aitaksid hea meelega ka ministrit, kes ise ei oska küsimustele vastata. 

Aga veel kord: meie erakonna seisukoht on väga selge. Seda mootorsõidukimaksu pole üldse vaja, see tuleks täielikult tühistada. Isamaa Erakonna selge lubadus on, et kui see ei juhtu enne, siis peale 2027. aasta Riigikogu valimisi kindlasti see seadus tühistatakse, sest see on üks vaenulik eelnõu, mis karistab inimesi, kes niigi oma rahaga toetavad Eesti riiki. 

Näiteks Tallinna linnas saab ühistranspordis tasuta sõita, aga maapiirkondades lihtsalt busse ei sõida. Me näeme juba järgmisel aastal, kui palju, kümneid ja kümneid miljoneid, tuleb [rahastust] suurendada, et bussiliiklust korraldada. Aga tegelikult on ikka nii, et kindlal kellaajal kindlas kohas bussi ei ole, inimesed peavad oma autoga liikuma. Lastega peredes on enamikul juhtudel kaks autot või rohkem, et saaks viia lapsed kooli, lasteaeda või huvikooli ja vanemad jõuaksid tööle. 

Aitäh! 

Veel kord: Isamaa Erakond on selgelt seisukohal, et mootorsõidukimaks tuleb tühistada. Aitäh!

Aitäh teile! Helir-Valdor Seeder, kas teil on jätkuvalt küsimus Lauri Hussarile? Vahepeal toimus istungi juhataja vahetus, kuid te olete väga järjekindel, ma vaatan. Aga Lauri tuli ka kenasti saali, nii et äkki sa saad tema käest selle vaikselt ära küsida. 

Aga palun, protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Mina olen järjepidev, aga istungi juhatamine on ka ju järjepidev protsess, sõltumata sellest, et juhatajad vahetuvad. Jah, mul oli protseduuriline küsimus, mis tegelikult koosnes kahest osast, aga ma ei saanud kahjuks oma küsimust lõpule viia. 

Kõigepealt, eelnev juhataja, Riigikogu esimees ütles mulle mitmel korral, et ma saan läbirääkimistel sõna. No läbirääkimistel saab esimesel lugemisel sõna ju ainult fraktsiooni esindaja, kes esindab fraktsiooni seisukohta, nii et mul selline võimalus puudus, kuna me fraktsioonis otsustasime, et fraktsiooni seisukoha kannab ette Aivar Kokk. Ma küsin nüüd üle – see on esimene küsimus –, kas tõesti mul on võimalik nüüd läbirääkimistel sõna võtta, nii nagu Riigikogu esimees seda ütles.

Teine küsimus. Ma ei saanud enne lõpetada oma protseduurilist küsimust. Kui minister ilmselgelt ei ole esitatava eelnõuga tutvunud ega ole sellega kursis ja enamikule küsimustele, mis on seotud konkreetselt arutelu all oleva eelnõuga, ta ei suuda vastata – ta tunnistab seda ise ka – või jätab üldse vastamata, kas siis meil on võimalus esimene lugemine katkestada või esimest lugemist korrata? Ma arvan, et põhimõtteliselt on, sest Riigikohus ütles, et meil on ulatuslik enesekorraldusõigus. Ja kui on selline pretsedent või äärmuslik olukord, et on ilmselgelt näha, et minister ei ole kursis selle materjaliga, millega ta  siia on tulnud, siis selline võimalus meil peaks olema. Minu ettepanek on korrata esimest lugemist, sest tõepoolest, kõik sisulised küsimused, mis puudutasid konkreetselt eelnõu, jäid vastuseta ja üldised, mingid maksupoliitilised ja muud asjad said pika kommentaari ministrilt. Kas meil selline võimalus oleks?

Aitäh, hea kolleeg! [Esiteks,] mis puudutab võimalust läbirääkimistel osaleda, siis te lihtsalt andsite selle võimaluse käest ära. See võimalus oli sinnamaani, kuni teie fraktsioon otsustas, et Isamaa fraktsiooni nimel peab kõne Aivar Kokk. 

Teiseks, ma arvan, et Aivar Kokk on nii suuremeelne, et ta on valmis võtma vähemalt Isamaa fraktsiooni liikmetelt sisendeid, mida ta on valmis ka oma sõnavõtus ette kandma. Selles mõttes see võimalus teil ikkagi kaudselt oli kindlasti olemas ja otseselt lausa kuni selle hetkeni, kui te otsustasite, et Aivar Kokk on see, kes peab Isamaa fraktsiooni nimel kõne. 

Ja [kolmandaks], mis puudutab seda, kas on võimalik eelnõu lugemine katkestada. Loomulikult on võimalik alati ka eelnõu tagasi lükata, selleks tuleb vastav ettepanek teha, siis saal hääletab ja selle järgi otsustatakse. Aga selle üle, kas need argumendid on piisavad või mitte, saab otsustada ainult suur saal. Jah, ma möönan seda, et ma eeldan alati ikkagi täpsust. Loomulikult ei ole võimalik vastata kõikidele Riigikogu liikmete küsimustele, aga, ütleme, sisu kohta jah, ma eeldan seda, saab enamasti ikkagi vastuseid. Väga hea komme on olnud ka see, kui vähemalt lubatakse, et vastatakse hiljem või vastatakse kirjalikult. Ja kuna tegemist on esimese lugemisega, siis ma usun, et teise lugemise ajaks on need vastused kindlasti juba teada.

Lauri Hussar, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tahaksin kolleeg Helir-Valdor Seederit tunnustada selle eest, et ta esitas lõpuks protseduurilise küsimuse. 

Aga ma tahaksin küsida veel protseduuriliselt siia juurde, kuigi ma ise seda vastust juba tean, aga stenogrammi huvides oleks äärmiselt oluline, et me korraks arutaksime selle teema siinkohal veel läbi. Lugupeetud istungi juhataja, milline on teie seisukoht küsimuses, kui minister püsib teemas, aga võib-olla ei täpsusta veel kõiki fakte, lubab neid pärast kas üle täpsustada või juhuslikult ei vasta küsimusele või tal ei ole sellele küsimusele parajasti vastust, siis milline on istungi juhataja võimalus kangutada konkreetselt esinejalt välja see vastus? Kas te kujutate ette sellist olukorda, et istungi juhataja hakkab piitsa plaksutades nõudma ettekandjalt konkreetset vastust, mingit faktilist või sisulist täpsustust? Kas see on istungi juhataja ülesanne või see ei ole istungi juhataja ülesanne teps mitte?

Aitäh, hea kolleeg! Istungi juhatajal siin piitsa ei ole kuskil, nii et seda meetodit me kindlasti kasutada ei saa. Küll aga, jah, tõepoolest saab juhtida tähelepanu sellele[, kui küsimused ei saa vastuseid]. 

Aga veel kord: möönan seda, et kõikidele küsimustele kindlasti ei suuda üks, teine ega kolmas minister vastata, sellepärast et see loomingulisus, mis Riigikogu liikmetel on – siin on 101 liiget –, on täiesti piiramatu. Kõigeks selleks valmis ei ole mitte keegi võimeline olema. (Saalist öeldakse midagi.) 

Ja nüüd, ma saan aru, et kuna mitmel korral mainiti Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, siis vastusõnavõtu võimalust Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel soovib Anti Allas. Ma eeldan, et sellega on tegemist. Palun, Anti Allas!

Aitäh, austatud eesistuja! Lükkan siis kategooriliselt ümber vale, mida Aivar Kokk puldist esitas, nagu oleks Anti Allas nõudnud automaksu summa suurendamist. Tegelikult ei ole ilus ja kaugeltki mitte isamaaline teiste kohta valet levitada. Aitäh!

Suur tänu! Hea kolleegid! Sulgen läbirääkimised. (Hääl saalist.) Vastusõnavõtule vastusõnavõttu ette nähtud ei ole. Kordan: vastusõnavõtule vastusõnavõttu ette nähtud ei ole. Läbirääkimised on suletud.  

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 694 esimene lugemine lõpetada. Enne, kui ma nüüd selle lõpetan, on Aivar Kokal protseduuriline küsimus. Palun!

Ei, ma ei taha protseduurilist, ma võtan siis selle maha, aga ma lihtsalt tahtsin öelda seda, et Anti ...

Hea kolleeg, vastusõnavõttu ei ole ette nähtud. Aivar!

Just, jaa …

Ma ei saa seda sulle lubada. 

Tegelikult ma ütlesin edasi Mart Võrklaeva sõnu, mida ta palus puldist öelda. Aitäh! 

Aivar Kokk, aitäh! Aitäh! Head kolleegid, eelnõu 694 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. oktoober kell 17.15. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunkti juurde: rahanduskomisjoni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 677 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere õhtust jälle minu poolt! Veel üks mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu. See lugu hakkas hargnema juba kevadel. 13. märtsil laekus õiguskantslerilt … (Lehitseb pabereid.) Ei, veel varem. 26. veebruaril tuli õiguskantslerilt kirjalikult ettepanek mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. 

Õiguskantsleri ettepanekut arutas rahanduskomisjon 11. ja 25. märtsil. 11. märtsil tutvustas õiguskantsler komisjonile oma ettepanekut lähemalt ja vastas komisjoni liikmete küsimustele. 25. märtsi istungil toimus komisjonis selle ettepaneku arutelu ja komisjon kujundas oma seisukoha. Komisjoni seisukoht oli tookord konsensuslik: toetada õiguskantsleri ettepanekut viia mootorsõidukimaksu seadus ja liiklusseadus põhiseadusega kooskõlla ja vaadata üle seaduse rakendamisel praktikas kerkinud kitsaskohad. 

Ka täiskogu arutas õiguskantsleri ettepanekut. Ettepanekut seadus põhiseadusega kooskõlla viia toetas 68 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Rahanduskomisjonile tehti ülesandeks algatada eelnõu mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. 

16. juunil käesoleval aastal algatas rahanduskomisjon eelnõu, mis sai numbri 677. Riigikogu juhatus võttis selle eelnõu menetlusse 17. juunil ja komisjon hakkas seda esimeseks lugemiseks ette valmistama. 

Selle eelnõuga luuakse alus mootorsõidukimaksu maksustamisperioodi lühendamiseks. Õigus maksustamisperioodi lühendamiseks tekib kahel juhul. Kui sõiduk liiklusregistrist kustutatakse, lühendatakse jooksva aasta maksustamisperioodi kuni selle ajani. Samuti peatatakse maksukohustus sõiduki ajutisel kustutamisel ajaks, kui see on varguse tõttu Politsei- ja Piirivalveameti poolt tagaotsitavaks kuulutatud. Selle eelnõu koostas rahanduskomisjoni palvel Rahandusministeerium tulenevalt õiguskantsleri esitatud ettepanekust Riigikogule asjaomased seadused põhiseadusega kooskõlla viia. 

Eelnõu algatas komisjon konsensuslikult. Valitsus toetab algatatud eelnõu. Pärast eelnõu menetlusse võtmist arutas komisjon seda esimeseks lugemiseks ettevalmistamiseks käesoleva aasta 16. septembril. Kuivõrd eelnõu on komisjoni enda algatatud, siis seda uuesti ei tutvustatud. Komisjoni liikmetel päevakorrapunkti käsitlemise ajal küsimusi ei tekkinud ja arvamusi ei avaldatud. Komisjon tegi konsensuslikult [järgmised] menetlusotsused: ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada, võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. 

Täpsustuseks ütlen veel seda, et komisjonile on laekunud mitmeid pöördumisi huvigruppidelt, nagu ma eelmise punkti juures juba kõnelesin, ja me tegeleme nende kõigiga põhjalikumalt. Nüüd, konkreetselt see eelnõu …  Nii, vaatan kohe üle. (Lehitseb pabereid.) Ei olegi kaasas, jah. Ka see [eelnõu] peaks hakkama kehtima tagasiulatuvalt, mis tähendab seda, et see peaks saama seaduseks enne 1. detsembrit, et maksuamet saaks teha vajalikud korrektsioonid enne teise maksuteate [väljasaatmist]. See on nüüd tõesti kõik.

Kas nüüd sai kõik?

Jaa, nüüd on tõesti kõik selle eelnõu kohta.

Aitäh! Teile on ka küsimus. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, et lisaks nendele põhiseadusega vastuolus olevatele punktidele oleks vaja [seaduses] veel parandusi teha? Minu arvates on siin ridamisi puudusi, automaks oleks vaja teha mõistlikumaks ja eelkõige õiglasemaks. Näiteks regionaalse komponendi puudumine. See ei ole küll otseselt seotud automaksuga, aga kaudselt on. Ka registreerimistasu oleks vaja üle vaadata. Kas te ootate, et teile järgmiste lugemiste käigus sellised ettepanekud laekuvad? Ja kas te nõustute, et neid puudujääke on veel, mis vajaksid hädapärast lahendamist?

Jaa, ettepanekuid mootorsõidukimaksu seaduse [muutmiseks on laekunud] rohkem. On liising[ühingute] liidu [ettepanekud], mida toetab ka [autode müügi- ja teenindusettevõtete] liit; puuetega inimeste koja ettepanek. Ka õiguskantsleri ettepanekutest ei vii me mitte kõiki selle eelnõuga seadusesse. Me tegeleme veel teemaga, mis puudutab registreerimistasu hüvitamist kindlustusjuhtumite korral. Meie nõunikud on väljavõtteid teinud erinevate kindlustusettevõtete teabedokumentidest. Me otsustasime, et selle eelnõuga me lahendame ära kõige otsesema põhiseaduse riive. Kuna muud küsimused vajavad lahendamiseks ja eelnõu teksti koostamiseks rohkem aega, siis läheme praegu edasi kõige hädapärasemaga lakooniliselt ja kiiresti. 

Leidsin oma paberite vahelt üles ka eelnõu teksti. Käesolevat seadust – kui see eelnõu seaduseks saab – rakendatakse [tagasiulatuvalt] alates 2025. aasta 1. jaanuarist. Teise maksuteatisega saaks mootorsõidukimaksu aastatasu ära parandada neil, kellel see on ekslikult suurem, eelkõige neil, kelle sõiduk on hävinud, varastatud või ärandatud, teadmata kadunuks või tagaotsitavaks kuulutatud. Muude küsimuste [lahendamiseks] tuleb teha eraldi eelnõu.

Nüüd tuli hulga küsimusi juurde. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Seda küsimust olen ma siin esitanud palju kordi. Miks asub koalitsioon mõistlikke lahendusi otsima alles siis, kui president või õiguskantsler on meile nagu kutsikale koha kätte näidanud, et siia on pissitud ja see ei ole [õige] koht. Alles siis toimub mõistuse juurde tulek. Miks see niimoodi on? Mitte ainult siin praegu.

Ma ei pea kohaseks võrrelda juristide arutelusid kutsikaga, sest on teada, et on erinevad koolkonnad, erinevad arvamused ja erinevad kihid. Kõigepealt koostab Rahandusministeerium eelnõu, siis vaatavad meie, Riigikogu ja rahanduskomisjoni juristid selle värske pilguga üle, seejärel hindab seda presidendi jurist või õigusnõunik ja vajaduse korral õiguskantsler, ning vajaduse korral ka Riigikohus. Minu meelest on see demokraatia osa, et seadusloomel on erinevad järelevalve kihid.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mina isiklikult ei pea õigeks, et saba peab mitu korda raiuma. Tegelikult on siin väga selged puudujäägid, mis saaks kiiresti ära lahendada ka nende eelnõude raames, mis praegu Riigikogus on. Sotsiaaldemokraadid oma ettepanekud teevad. Aga ma küsin, et kui need [ettepanekud] ei leia siin Riigikogus toetust, näiteks koalitsiooni vastuseisu tõttu, siis milline on ajagraafik, millal nende teiste hädapäraste muutmist vajavate punktide juurde tagasi tullakse.

Ma arvan, et neid teisi hädapäraseid punkte juba vormitakse Rahandusministeeriumis eelnõuks. Niipea, kui see eelnõu saab küpseks, esitatakse see Riigikogule. Me lihtsalt ei taha topata selle, ütleme, mittepõhiseadusliku olukorra [lahendamisega] nende puhul, kelle maksuteatis vajab parandamist.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ettekandja! Te viitasite oma esimeses vastuses sellele, et selle eelnõuga tuleks edasi liikuda lakooniliselt ja kiiresti. Õiguskantsler pöördus meie poole varakevadel. Kas see tempo, mida te rahanduskomisjonis evite, on teie arvates päriselt kiire ja mõistlik tempo?

Ma arvan küll, sest rahanduskomisjoni menetleda on veerand kõikidest nendest eelnõudest, mis Riigikogu menetluses on, ja meie päevakavad on väga täis. Me oleme teinud üsna palju lisaistungeid istungite vahelisel ajal ja ka vabal nädalal. Üks asi on see, et komisjoni istungite päevakavad on täis, aga ka neid lehekülgi, mille kallal me töötame, on tuhandeid. Komisjoni liikmetel ja nõunikel on ikkagi [suur füüsiline koormus ja suur töövõime ka]. Aga selle seaduse me jõuame, kui Riigikogu täiskogu [sellele oma] poolthääled annab, kehtestada täpselt õigeks ajaks ja teiseks maksumaksmise tähtajaks, mis on 15. detsembril, saavad need parandused tehtud. Nii et me liigume igati sobivas tempos.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Priit Sibul küsis praktiliselt sama küsimuse, [mida mina tahtsin küsida]. Mulle on ka see [tempo] üllatav, sest õiguskantsler pöördus selle murega Riigikogu poole juba 26. veebruaril. Tõesti, 10. aprilli istungil hääletati selle poolt, et see seadus viiakse põhiseadusega kooskõlla. Te ütlesite, et me otsustasime kiiremad asjad ära teha ehk õiguskantsleri ettepanekud. Ma loodan, et [see eelnõu hõlmab] kõiki õiguskantsleri viidatud ettepanekuid. Aga natukene naljakas on see, et alles me arutasime ühte seaduseelnõu pealkirjaga "Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu", mis on samamoodi vaja korralikus tempos [ära menetleda], kiirendatult muudatusettepanekud [esitada. Mõlemad eelnõud on esimesel lugemisel.] Mulle tundub, et mõistlik oleks olnud [need asjad] ühes eelnõus ära lahendada. 

Aga mul on küsimus: millal te plaanite oma komisjonis arutada puuetega inimeste teemat?

(Helmen Kütt täpsustab veel midagi.) Kindlasti tuleb kaasamine. Meil on puuetega inimeste koja kiri olemas. Ma ei oska praegu öelda kuupäeva, millal see huvipoolte kaasamise istung toimub, aga see toimub.

Hea kolleeg Peeter Ernits, teie [nime] ees näitab numbrit 3. (Peeter Ernits ütleb midagi.) Minu arust te olete vist ühe korra küsinud. Vahepeal peaks olema kaks, jah, selles on küsimus.

Jah, ma ei tea, kust see kolm [tekkis] või äkki on seitse. 

Kaks on ära kadunud. Peeter Ernits, palun küsimus! 

Hea juhataja! On rõõm, et sa ei röögi praegu näiteks Helmeni või [kellegi teise] peale, nagu Lauri Hussar siin vahepeal ühe kolleegi puhul [tegi]. 

Aga minu küsimus on selline. Ma tahan, Annely, sinu käest küsida seda, et kas sinu meelest on see arukas, et suure osa rahva vastuseisust [hoolimata] võetakse vastu selline seadus ja siis hakatakse pudistama nii-öelda pehmendamise variante: eelmine [eelnõu, mille menetlemise ajal] Lauri Hussar siin sõna otseses mõttes röökis kolleegi peale; nüüd see [eelnõu]; puuetega inimeste oma on veel ei tea kus, kui on; ja äkki on veel neljas [variant] ka. Kas selline ressursside, aja ja närvide – nii teie, sinu kui ka rahva omade – raiskamine on mõttekas? Äkki oleks olnud lihtsam see asi enne mitu korda sisuliselt läbi mõelda ja alles siis hakata lõikama, aga mitte ...

Aitäh teile!

Jah, aitäh! 

Ma arvan, et seadusandlus on pidevas arengus. Vaadake Riigi Teatajast järele, kui palju kordi on muudetud [näiteks] tulumaksuseadust või käibemaksuseadust. Rahanduskomisjonis oli paar aastat tagasi olukord, kus meil oli detsembrikuus korraga töös kolm erinevat tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma pean seadusandluse arendamist ja kohandamist täiesti igapäevaseks Riigikogu tööks. 

Mis puudutab puuetega inimesi, siis tuletan meelde, et seaduseelnõus, mis Rahandusministeeriumist tuli, olid kohandatud autod mootorsõidukimaksust vabastatud, aga kuna me võtsime arvesse presidendi ettepanekuid, siis me muutsime puuetega inimeste toetamise meetodit. Me tõstsime erinevaid toetusi ja see läks riigieelarvele maksma 14 miljonit eurot. 14 miljoni euro väärtuses või mahus on puuetega inimeste kogukond saanud erinevaid sotsiaaltoetusi mootorsõidukimaksu hüvitamiseks. Puuetega inimesed ei ole mootorsõidukimaksu seaduse aruteludest kuidagi välja jäänud.

Head kolleegid, ma veel kord [selgitan]: minu lugemise järgi oli Peeter Ernitsal see alles teine küsimus, mille ta äsja küsis, vaatamata sellele, et masin näitas numbrit 3. Keegi eksis, kas masin või istungi juhataja. Ma loodan, et masin, aga kui see oli istungi juhataja, siis palun vabandust. Seda saab hiljem stenogrammist järele vaadata. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Ma tulen tagasi selle küsimuse juurde, mis puudutab puuetega inimesi ja seda, et president jättis esimese automaksuversiooni välja kuulutamata. Ta jättis selle välja kuulutamata seetõttu, et see pani puuetega inimesed ebavõrdsesse olukorda. Seadusesse oli sisse kirjutatud säte, et automaksuvabastust saab ainult siis, kui auto on ümber ehitatud. Tegelikult taotles president seda, et automaksuvabastus oleks kõigile puuetega inimestele ühtne. See on see, mida ka puuetega inimeste koda on pidevalt palunud. Need toetused ei ole tegelikult piisavad. Te ütlete, et te lähtute õiguskantsleri seisukohast ja viite kõik põhiseadusega kooskõlla. Aga õiguskantsleri kirjas on olemas eraldi viide sellele, et ka see, et puuetega inimestel ei ole erisusi, võib olla vastuolus põhiseadusega, sest selle tagajärjel on puuetega inimesed sunnitud autost loobuma, aga nemad on põhiseaduse järgi riigi erilise hoole all. Nii et tegelikult, kui puuetega inimestele erisusi sisse ei viida, on automaks jätkuvalt põhiseadusega vastuolus.

Ma sellega ei nõustu. Puuetega inimestele toetuste ja hüvitiste või tugisüsteemi väljatöötamist ei pea õiguskantsler oma 26. veebruari kirjas tingimata põhiseadusvastaseks, vaid ta toob selle välja lisamärkustes. Ta ütleb, et seda, milline on õiglane ja ühiskonnaliikmetele jõukohane maksusüsteem, otsustab Riigikogu. [Mingit] üldkehtivat reeglit maksusüsteemi õigluse või [Eesti] arengu seisukohalt kasulikkuse hindamiseks ei ole. Ta ütleb ka, et mootorsõidukimaksu ei saa üldistel alustel pidada [konfiskatoorseks], kuna mediaanmaks on küllaltki madal, 116 eurot aastas. Ta avaldab oma seisukoha lisamärkustes ning palub Riigikogul kaaluda erandite kehtestamist lasterikastele peredele ja puuetega inimestele. 

Lasterikastele peredele maksusoodustuse kehtestamist me äsja arutasime, eelmise päevakorrapunkti raames, ja puuetega inimestele oleme soodustusi kehtestanud. Seda võib-olla ei ole juriidiliselt korrektne soodustuseks nimetada, aga seoses mootorsõidukimaksu kehtestamisega suunati 14 miljonit eurot puuetega inimeste toetusteks ja hüvitisteks. Ma mälu järgi ütlen, et see oli 14 miljonit. Ütleme, et suurusjärk on vähemasti õige, see oli kahekohaline number. Ma peaksin eelnõust järele vaatama, aasta on sellest möödas.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Eks me ju tea, et Eesti inimesele on automaks nagu härjale punane rätt. Aga plahvatas uudis, et üks koalitsioonipartner teeb ettepaneku automaks tühistada. Kas selle üle oli ka mingisugune arutelu komisjonis?

Rahanduskomisjonis seda ei arutatud.

Suur tänu teile, auväärt ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid ja kõik istungi jälgijad! Enne, kui asun konkreetset eelnõu detailsemalt lahkama, on vaja selgelt välja öelda, miks tekkis vajadus automaksu kehtestamiseks. Hea Eesti rahvas! See tekkis Reformierakonna peamise lubaduse, maksuküüru kaotamise katteks. 500 miljonit on see kulu, mis vajab katet. Seda kinnitas eelmise eelnõu juures ka härra rahandusminister. Kõige kurvem on selle juures see, et näiteks maksuvaba miinimumi taastamine inimestele, kes saavad palka 4000 eurot või rohkem, maksab umbes kaks kolmandikku kogu sellest summast, mis automaksuga kogutakse. Ei ole ju mõistlik teha sellist kingitust ja siis teistpidi see tagasi võtta.

Kui on valida, kas teha ebavajalik kingitus kõige keerulisemal ajal kõige paremini hakkama saavatele inimestele – ma mõtlen 4000 eurot või sellest rohkem palka saavatele inimestele – või jätta automaks ära, siis sotsiaaldemokraadid valivad kindlasti automaksu ärajätmise.

Samas, sotsiaaldemokraadid ei ole populistid, vaid me räägime keerulistel aegadel keerulistest teemadest alati ausalt. Lisaks [vahenditele, mis on vaja leida] maksuküüru kaotamise [katteks,] on meil ka muidu raha ropult puudu. Julgeolekukriisist tingitud tohutut vajadust riigikaitsele me teame kõik. Lisaks sellele on veel mitmed muud eluvaldkonnad. Näiteks erihoolekanne lausa karjub vahendite nappusest. Sinna on hädasti vaja 54 miljonit. Tohutu alarahastus on teede ehituse ja korrashoiu [valdkonnas]. Kõik need kulud tuleb meil ju ühiselt kanda ja nende edasilükkamine vaid kasvatab neid, mitte ei kahanda. Ehk siis, kui vaadata sellise nurga alt, et me elame riigina rängalt võlgu ja meil on mitmes valdkonnas alarahastatus, siis ilma populismita [ütlen, et] sotsiaaldemokraadid on valmis õigete ja tulevasi kulutusi vähendavate kulude katteks kaaluma mõistlikku automaksu – minu rõhuasetus on sõnadel "mõistlikku automaksu" –, nagu see on enamikus Euroopa riikides. 

Me ei oleks täna siin, kui toonane rahandusminister Mart Võrklaev oleks enne automaksu kehtestamist võtnud kuulda koalitsiooni töörühma liikmete ettepanekuid. Need ettepanekud, mida me oleme täna siin arutanud, käisid ka sealt läbi. Võib öelda, et läks aega, mis läks, aga nüüd on alustatud hädavajalike muudatuste elluviimist, kahjuks soovitakse seda teha saba jupikaupa raiumise meetodil. Sotsiaaldemokraadid on selle vastu. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on parandada kõik ilmselged vead korraga ja muuta see maks nii õiglaseks, mõistlikuks ja talutavaks, kui vähegi võimalik.

Nüüd eelnõu juurde. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab eelnõus kajastatud maksuperioodi lühendavaid ja õiglasemaks muutvaid ettepanekuid, kuid me ütleme veel kord, et sellest ei piisa. Mida veel oleks vaja hädasti teha? Automaksul puudub jätkuvalt regionaalne komponent ja see ei ole kuskilt otsast õiglane. Inimestel, kes elavad kaugel ja kellel pole ligipääsu ühistranspordile, peab olema mingi maksuleevendus võrreldes [nendega, kes elavad] kahes kuldses ringis. 

Samuti tuleb automaksuga seonduvalt kardinaalselt ümber teha registreerimistasu komponent. See on osaliselt ebaloogiline ja tegelikult valdavalt ka liiga suur. Registreerimistasu peaks olema oluliselt väiksem ja rõhuasetus peaks olema pigem luksusautode maksustamisel ehk see peaks olema üles ehitatud niimoodi, et see ei puudutaks märkimisväärselt enamikku Eesti peresid. Ja loomulikult, nagu hea kolleeg Helmen ja teised juba mainisid, tuleks kaaluda leevendust puuetega inimestele ja pensionäridele, et me ei teeks ise hakkama saavatest inimestest abivajajaid. [Ei ole mõistlik,] et inimesele, kes suudab praegu selle odava autoga käia ise poes ja arsti juures, me peame pärast automaksu kehtestamist järele saatma sotsiaaltöötaja, kes aitaks tal teha neidsamu protseduure, viiks teda poodi või arsti juurde. 

Tegelikult on mõtteid veelgi. Igal juhul sotsiaaldemokraadid soovivad vastavad ettepanekud kahe lugemise vahel teha. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Meie riigis valitseb maksukaos. Kristen Michal lubas lõpetada maksufestivali, aga selle asemel tõi ta meile maksutsirkuse. Peaminister lihtsalt spontaanselt žongleerib maksudega, sõltuvalt oma reitingust või prognoosidest: 2% tulumaksu juurde, siis 2% maha; teeme ettevõtte tulumaksu, ei tee ettevõtte tulumaksu; teeme maksutõusud ajutiselt, muudame need püsivaks; teeme automaksu, kaotame automaksu, ei, ikkagi jätame automaksu alles, aga muudame seda, teeme mõned soodustused ja kosmeetilised muudatused. 

Eelmises punktis oli esimesel lugemisel eelnõu, [mis näeb ette,] et lastega peredele hakatakse automaksu teatud ulatuses kompenseerima. Jällegi valimiseelne tegevus. Miks sellega varem ei tegeletud? Miks just nüüd? Kaua meil see automaks on juba kehtinud? Miks neid erisusi kohe sisse ei viidud? Ma tuletan meelde, et muudatusettepanekuid, mis selle kohta esitati, ei olnud võimalik isegi hääletada, sest absoluutselt kõik muudatusettepanekud seoti kokku. 

Kui Reformierakonnal on nii suur mure lastega perede pärast, siis küsin: miks võeti lasterikastelt peredelt toetus ära, miks langetati vanemahüvitise ülempiiri, miks võeti kodustelt emadelt ravikindlustus ära, miks tõsteti käibemaks 24%-ni? Paljud pered ei saa enam endale lubada [piisavalt] toitu, ei saa lubada tervislikku toitu oma lastele. Ja selle asemel, et näiteks vähendada käibemaksu, sõimab rahandusminister meil Eesti rahvast paksuks, [ütleb,] et me sööme niigi kõik liiga palju. Kas te tõesti arvate, et pärast seda kõike keegi veel usub, et valitsus hoolib Eesti peredest, et Reformierakond hoolib lastega peredest? 

Kahjuks on Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside kehtestatud automaks üks suurimaid kobarkäkke üldse ja see peab kaduma. Mitmes automaksu versioon see juba on? Kas keegi üldse mäletab? See on vist juba neljas või viies versioon ja ikka on see põhiseadusega vastuolus. Isegi siis, kui me kõik need kosmeetilised muudatused selle eelnõu raames sisse viime, on see seadus jätkuvalt põhiseadusega vastuolus, muu hulgas seetõttu, et ei ole tehtud erisusi puuetega inimestele. 

Puuetega inimesed on sunnitud autost loobuma. Ma tuletan meelde, et algselt, kui president jättis selle automaksu välja kuulutamata, viitas ta sellele, et puuetega inimestele öeldi, et nad on automaksust vabastatud vaid siis, kui auto on ümber ehitatud. Presidendi soov oli see, et automaksuvabastus oleks kõigile puuetega inimestele ühtne. Aga mida tegi valitsus selle asemel? Valitsus ütles: siis me ei hakka üldse mitte midagi hüvitama, ei tulegi teile mitte mingisugust erisust, teeme mõned väikesed toetused, küll saate hakkama. Juba mitmendat korda pöördub puuetega inimeste koda Riigikogu poole. Ma mäletan, et neid kirju tuli juba eelmisel aastal, aga nüüd pöörduti uuesti, kuid mitte keegi ei tee nendest välja. Koalitsioon lihtsalt ei tee sellest välja. 

Tuletan meelde ka seda, mida ütles sotsiaalminister Karmen Joller. Tema ütles, et ta jätab igasugused regulaarsed kohtumised puuetega inimeste kojaga ära. Sellega on ju kõik öeldud, see [näitab] suhtumist. 

Rääkimata sellest, et tegelikult me räägime ju automaksu puhul mitmekordsest maksustamisest. Inimesed juba maksavad automaksu suurenenud kütuseaktsiisi näol, suurenenud käibemaksu näol, mis on teinud nii autod, hoolduse kui ka kõik teenused palju kallimaks. Paljud inimesed sõidavad katkiste autodega. Sellest on kirjutatud uudiseid, kuidas meil inimesed sõidavad katkiste autodega katkistel teedel. See võib lõpuks päris halvasti lõppeda, see on ju ohtlik. Miks keegi sellest ei räägi? Ja lisaks kõigele sellele makstakse veel eraldi registreerimistasu ja iga-aastast automaksu. No see on ju röövimine – neljakordne maksustamine. 

Aga Keskerakond ei anna alla. Me jätkame võitlust. Lisaks eelnõudele, mis me oleme algatanud, oleme esitanud ka kaebused kohtusse. Vajaduse korral oleme valmis minema Riigikohtuni välja. Praegu on see seadus põhiseadusega vastuolus, ent ka pärast [selle eelnõu vastuvõtmist] jääb vastuolu põhiseadusega alles. Ühel hetkel on see Riigikohtu laual ja Riigikohus võib [otsustada], et kõik need maksud ja see seadus on juba algusest peale olnud vastuolus meie põhiseadusega. Senikaua, kuni me võitleme riigi tasandil, [lubame, et] kui Keskerakond osutub valituks ja tuleb Tallinnas võimule, siis me kehtestame automaksu kompensatsiooni eakatele, erivajadustega inimestele ja lastega peredele, et olla abiks meie inimestele. Ja pooleteise aasta pärast, kui toimuvad juba Riigikogu valimised ja Keskerakond tuleb võimule, tühistame selle automaksu täielikult üle riigi. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma tuletan natukene asju meelde. Seda mootorsõidukimaksu seadust me arutasime 2024. aastal, esimene lugemine oli 12. juunil, ja selle poolt hääletas kolm erakonda: Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid. Anti ütles, et tema ei ole seda kunagi toetanud. Ma pean tunnistama, et Anti on hääletanud kõigil kolmel lugemisel, ka 29. juulil lõpphääletusel, mootorsõidukimaksu poolt. Kõik kolm erakonda [hääletasid poolt]. 

Meile räägitakse siin saalis viimasel ajal, et eelarves ei ole raha. Vaadake, see on selline naljakas jutt. Minu arvates on riigil raha piisavalt. [Eelmisel] aastal oli üle[kantavat] raha suurusjärgus 1,7 miljardit. See tähendab seda, et 18-miljardilise eelarve juures oli pea 10% seda raha, mida ära ei kasutatud. Sinna juurde tuleks kindlasti lisada ka see raha, mis aasta lõpus lihtsalt ära kasutatakse. Lihtsalt kulutatakse ära, sest äkki ei luba Rahandusministeerium seda üle kanda. Kui keegi ütleb, et see raha on selle jaoks, et mingid objektid jäävad muidu pooleli, siis igal aastal jäävad mingid objektid pooleli. 

Siin saalis on meil praegu kahe valdkonna ministrid. Üks nendest ministritest ütles, et see 60 miljonit peaks igaks juhuks olema, kunagi ei tea, mis juhtub. Sina ei olnud küll sel ajal siseminister, aga see juhtus sinu valdkonnas. Kopli komando pandi kinni ja öeldi, et seda 800 000 – 900 000 eurot ei ole. Aga järgmise aasta sügisel selgus, et samas valdkonnas oli enam kui 2 miljonit eurot üle, see jäi kasutamata. 

Tegelikkuses on asi väga lihtne. Meil juhivad riiki inimesed, kes majandusest ja ettevõtlusest ei tea suurt midagi. Enamikul juhtudel pole nad pidanud elus mitte ühtegi korda eraettevõtluses töötama, vastutama oma varaga oma inimeste eest ja tegema otsuseid, et majandust elavdada.

Praeguse mootorsõidukimaksu kulude katteks on – nagu siin on püütud selle mõttega mängida – [kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus]. Aga tegelikkuses on ju kõik need maksu[tõusud] ühel eesmärgil. Nii nagu Anti ütles, enamik raha läheb 4000 eurost kõrgemat palka saavate inimeste maksutoetuseks. Aga kahjuks on nii, et aktsiisitõusude, käibemaksutõusude, tulumaksutõusude ja mootorsõidukimaksuga ja nii edasi ja nii edasi on viimastel aastatel meie inimeste ja ettevõtete taskutest ära võetud miljardeid. 

Kõik see algas muidugi mõned aastad tagasi, kui valitsuses ei suudetud otsustada, [mida energeetikaga pihta hakata]. Sealt see miinus tekkima hakkas. Elektri ja gaasi hind tõusid. See ei olnud kuidagi seotud sündmustega Ukrainas, sest need sündmused hakkasid tunduvalt hiljem, pool aastat hiljem. Elektri hind hakkas tõusma – seda ma olen siin korduvalt öelnud – lihtsalt valede otsuste tõttu: Läti suunas kolmanda kõrgepingeliini ehitamine, mis oleks pidanud valmima alles selle aasta alguses või eelmise aasta lõpus, või LNG-terminal, mida täna ei kasutata lihtsalt jonni pärast, sest kaks aastat tehti kõik selleks, et sinna ühtegi laeva ei tuleks, ühe pisikese käpa pärast, mida Elering ei suutnud hankida, kuigi Soomest oli kaks tükki sel hetkel võimalik rendile saada. 

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Me siin täna arutame ja vaatame, mis meie inimestega tehakse. Mul on alati "hea tunne" näha, kuidas mõned inimesed pärast seda, kui nad on koalitsioonist opositsiooni sattunud, tulevad siia [jutuga], et nemad ei oleks tahtnud seda teha. Ma saan aru, et sotsiaaldemokraadid ei ole veel päris aru saanud, kas nad on opositsioonis või ei ole, sest äkki vahetatakse Eesti 200 peale kohalikke valimisi sotside vastu välja ja siis peab ikka hea olema. Kui kõnepulti tuleb inimene, kes Mart Võrklaeva ütluse järgi oli ise sel ajal läbirääkimiste laua taga, kui mootorsõidukimaksu kulu kasvas peaaegu kahekordseks, siis tekib küsimus, et kas ühel hetkel vaadatakse ühtpidi ja teisel hetkel teistpidi.

Majandusinimestena me peaksime täna väga selgelt välja ütlema, et mootorsõidukimaks on läbi kukkunud. Ei ole vaja hakata kuidagi selekteerima, millistel ridadel milliseid soodustusi teha, vaid see [maks] tuleks lihtsalt tühistada. Selle katteks – väga lihtne! – on see, et jätame selle kõrgepalgaliste tulumaksuvabastuse ära. Kui seda tõesti ei suudeta ära jätta, siis [mõelgem sellele, et] tegelikult on sellest laekuv raha tühine – alla 200 miljoni. Ja see summa kogu aeg väheneb, sest inimesed ei jõua sellise raha eest autosid osta ja nad ei näegi sellel mõtet. 

Isamaa Erakond on väga selgelt öelnud, et hiljemalt aastal 2027 [me selle maksu tühistame]. See on esimene eelnõu, mis siia Riigikogu saali tuleb peale valimisi. Niisamuti on Isamaa Erakond selgelt lubanud tühistada sotside algatatud kodualuse maa maamaksu tõstmise eelnõu. Need on eelnõud, mis [teevad] maainimese elu raskemaks. Meie inimesed ei suuda sellist koormat [kanda].

Ka Tallinna linnas on mootorsõidukimaks tegelikult paljudele üle jõu käiv, kuigi siin on sissetulekud suuremad. Ma näen, et siinsamas Prantsuse lütseumi ees, mille kõrval ma korterit rendin, on hommikuti auto autos kinni, sest tuuakse lapsi [kooli]. Ühistransport ei ole nii mugav, et igast punktist, ka Tallinna linnas, oleks võimalik mugavalt kooli tulla ja pärast kooli koju minna, rääkimata maapiirkondadest. 

Nii et Isamaa Erakonnal on väga selge sõnum: mootorsõidukimaks tuleks kiiremas korras tühistada, mitte püüda seda koera saba tükkhaaval tükelda. Nii et jõudu ja jaksu! Ma loodan, et teise lugemise ajaks on tulnud väga selge muudatusettepanek, et see maks lihtsalt tühistada. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni … Läbirääkimised on, Anti Allas, nüüd suletud, kahjuks te jäite hiljaks. Te tahate vastusõnavõttu, aga see on osa läbirääkimistest. Natukene kiiremini palun! Vabandan teie ees.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 677 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. oktoober kell 17.15. Oleme ka neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Kiidan vahelduseks ka publikut rõdul, kes väga tähelepanelikult ja väärikalt on juba mõnda aega jälginud seda arutelu siin. Seda on rõõm näha. 

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini: Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 9. juunil 2025. aastal esitatud arupärimine Ukraina põgenike, eriti mobilisatsiooniealiste meeste kohta. Arupärimise number on 794. Riigikogu kõnetooli on juba liikumas hea kolleeg, Riigikogu liige Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma ei hakka siin neid arve tooma, neid on arupärimises endas päris palju. Kes viitsib, see saab selle PDF-i ilusasti kätte. 

Aga luban endale siiski meelde tuletada sellist kummalist tõsiasja. Nimelt need, kes kujutasid ette, et sõjakoleduste eest vajavad kaitset eelkõige naised ja lapsed, näiteks need Gaza naised, kes elavad pommitamise all ilma turvalise varjupaigata, või Süüria emad, kes on kaotanud kodu ja turvalisuse sõja tõttu, mis on kestnud juba üle kümne aasta – vaat, need inimesed on eksinud. 

Eesti praktika kohaselt vajavad kaitset hoopis mobilisatsiooniealised mehed. Jah, just needsamad, kelle puhul me oleme siiamaani ekslikult arvanud, et nemad peaksid olema need, kes oma kodumaad ja perekonda kaitsevad. Tuleb välja, et hoopis nemad ise vajavad kaitset ja mitte suvalist, vaid rahvusvahelist ja eriti kaalutud kaitset Eesti riigilt. 

See ei ole muidugi esimene kord, kui mingi mõiste saab uue ja ootamatu sisu. Nõukogude riik sai sellega samuti hakkama, võiksin selle kohta tuua väga palju näiteid. Aga mõiste "rahvusvaheline kaitse" praktilise muutmise pioneer on minu teada siiski Eesti Vabariigi Siseministeerium. Mõiste "rahvusvahelist kaitset vajav põgenik" ei tähenda Eestis mitte relvade ja vägivalla eest põgenevat pereema koos lastega, vaid nüüd tähendab see Eestis hoopis meest, kes põgeneb – kelle eest? – omaenda riigi mobilisatsiooni eest. Meie pagulaspoliitika on loonud sellise uue iroonilise definitsiooni, et sõda ei aja kodust põgenema mitte neid, kes on kõige kaitsetumad, vaid hoopis neid, kes peaksid neid kaitsma. 

31. augusti seisuga on Eestis rahvusvahelise kaitse ehk kõige ulatuslikuma kaitse saanud ukrainlaste seas mobilisatsiooniealiste meeste [osakaal] koguni 65%. See on muljet avaldav osakaal. Kui me võrdleme end naabritega, [siis näeme, et] näiteks Soomes, Lätis ja Leedus on samasuguste meeste osakaal rahvusvahelise kaitse saajate seas nullilähedane. 

Tuletan meelde, et alates 24. veebruarist 2022 on Ukrainas kehtinud reegel, et 18–60‑aastased mehed võivad riigist lahkuda ainult erandkorras. Neid tingimusi on aja jooksul muudetud, peamiselt karmistatud. Kui Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi eelmisel aastal Eestis käis, siis ütles ta üsna selgelt, et need mehed peaksid olema Ukrainas ja aitama oma riiki. Tõesti, alati ei saa kõik olla tingimata rindel, aga siiski nad peaksid olema oma kodumaal ja oma kodumaad toetama. 

Seepärast on loogiline küsida, kas Eesti on sellele Zelenskõi sõnumile reageerinud. Kust ikkagi tulevad siia jätkuvalt need mobilisatsiooniealised mehed, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset ja kelle arv kaitse saanute seas kogu aeg kasvab ja ka osakaal kasvab? Kas tõesti ei ole kummaline, et just nemad vajavad kaitset? Kelle eest Eesti neid kaitseb? Kas äkki Ukraina enda seaduste ja kohustuste eest? Kas meie pagulaspoliitika on tõesti mõeldud eelkõige nende jaoks, mitte nende jaoks, kes sõja tõeliste ohvritena – nimelt naised ja lapsed – kõige enam abi vajaksid? 

Ma loodan, et minister loeb need küsimused ise ette ja hea meelega kuulaksime neid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Selline võimalus saab kohe ka teoks. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastama auväärt siseministri Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma väga tänan selle arupärimise eest! Mulle tundub, et see arupärimine räägib mitte ainult Ukraina põgenikest, vaid see räägib natukene ka riikide kaitsevõimest ja väärtustest laiemalt, eriti just arupärimises püstitatud küsimused. 

Esimene küsimus: "Kas Eesti on kuidagi reageerinud Ukraina presidendi üleskutsele, et välismaale põgenenud Ukraina kodanikke toetataks läbi Ukraina eelarve? Kui ei ole, siis miks?" Vastan. Siseministeeriumini ei ole selline üleskutse jõudnud. Ma pean märkima, et Siseministeerium ei toeta Ukraina sõjapõgenike toimetulekut ning me ei maksa ka mingeid toetusi. 

Teine küsimus: "Kas Eesti on reageerinud Ukraina presidendi soovile, et Eestis asuvad Ukraina mobilisatsiooniealised mehed oleksid Ukrainas? Kui ei, siis miks?" Siseministeerium on tõstatanud seda teemat Ukraina suursaadikuga kohtudes mitu korda ja pakkunud oma abi. Seni ei ole saatkond abipalvega meie poole pöördunud. 

Kolmas küsimus: "Kustkohalt saabuvad jätkuvalt Eestisse rahvusvahelist ja ajutist kaitset soovivad Ukraina mobilisatsiooniealised meeskodanikud?" Vastan. Ukraina kodanikud saabuvad Eestisse kas Venemaalt või teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest. Ega neil ju mujalt pole võimalik saabuda. Ajutise kaitse taotlusi on sel aastal septembri lõpu seisuga registreeritud kokku umbes 4000. Keskmiselt esitatakse ligi 100 taotlust nädalas ja enamus taotlejatest tuleb mõnest teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. 

Neljas küsimus: "Kas Teile ei tundu imelik, et eelkõige vajavad kaitset just mobilisatsiooniealised mehed? Kelle eest Eesti riik neid kaitseb, kas Ukraina riigi eest?" Vaat, siin pean ma tõesti klaarima härra Valge esitatud numbreid, mis paraku ei vasta ligilähedaseltki reaalsusele. Mobilisatsiooniealiste meeste osakaal on suur ja üheks põhjuseks on see, et mehed ongi suurema osa oma elust mobilisatsiooniealised. Kokku on Eestis ajutise kaitse saanud ligikaudu 35 000 inimest, nende seas on mobilisatsiooniealisi mehi ligi 7700. Muul alusel on rahvusvahelise kaitse saanud 6600 Ukraina kodanikku ja nendest 4800 on mobilisatsiooniealised mehed. Seega saab kokkuvõtlikult väita, et Eestis on Ukrainas toimuva sõja tõttu rahvusvahelise kaitse saanud kokku 12 500 mobilisatsiooniealist meest, mis on alla 30% kaitse saajatest. Alla 30%! See on rohkem kui kaks korda väiksem number, kui härra Valge siin ennist kõigile esitas.

Eesti ei kaitse kedagi Ukraina riigi eest, vaid Ukraina kodanikud saavad kaitset agressorriigi Venemaa eest. Mis puudutab nüüd sugu ja vanust, siis rahvusvaheline kaitse sugu ja vanust ei küsi. Seal on hoopis teised kriteeriumid, mille alusel rahvusvahelist kaitset antakse. 

Viies küsimus: "Kas PPA kontrollib 18–60[‑]aastastele meestele ajutist ja rahvusvahelist kaitset pakkudes nende suhet Ukraina väekohuslusega? Kui ei kontrolli, siis miks?" Rahvusvahelise kaitse menetlus on väga põhjalik ja seal kontrollitakse kõiki asjaolusid, mis on seotud isikuga, tema sõjaväelise väljaõppe ja sõjaväeteenistusega, sealhulgas väekohustusega. Samas, Ukraina sõjaväekohustuslaseks olemine ei ole välistav asjaolu rahvusvahelise kaitse andmisel.

Kuues küsimus: "Kuidas Te selgitate olukorda, et Eestis on mobilisatsiooniealisi Ukraina mehi proportsionaalselt kordades rohkem, kui Lätis ja Leedus?" Jällegi, kust see info pärineb? Siseministeeriumil puudub täpne ülevaade, kui palju mehi ja naisi on saanud rahvusvahelise kaitse Lätis ja Leedus, aga Eurostati andmetel on põgenike seas täisealisi Ukraina mehi Euroopas keskmiselt 24%. Nagu ma eelnevalt ütlesin, on Eestis [ajutise ja rahvusvahelise] kaitse saanute seas mobilisatsiooniealisi Ukraina mehi alla 30%. Nii et paraku ei ole see usutav, et Lätis ja Leedus on [nende osakaal] kordades väiksem kui Eestis või Euroopas keskmiselt. Need arvud näitavad, et Eesti ei ole siin kuidagi erilises olukorras võrreldes Euroopa keskmisega. See ei ole mitte mingisugune Eesti eripära. 

Seitsmes küsimus: "Kui Ukraina kodanikele antakse Eestis rahvusvahelist kaitset eelkõige mitte seetõttu, et selle saajad vastavad rahvusvaheliselt ja Eesti Vabariigis kehtivatele nõuetele, vaid seetõttu, et neil oleks võimalik Eestis töötada, siis kas sellega ei kuritarvita Eesti Vabariik rahvusvahelise kaitse staatust?" No jällegi, Ukraina kodanikel ei ole Eestis töötamiseks vaja saada Eestilt rahvusvahelist kaitset, vaid soovi korral on võimalik tööle asuda, taotledes lihtsalt elamisluba Eestis töötamiseks. Kindlasti ei anta ühelegi Ukraina kodanikule rahvusvahelist kaitset selleks, et tal oleks võimalik Eestisse tööle jääda. 

Järgmine küsimus: "Kas need isikud, kes alates 2023. aasta kevadest on saanud Eestis rahvusvahelist kaitset, viibisid varem Eestis illegaalselt?" Vastan. Ukraina kodanikud, kes viibisid või viibivad seni Eestis, teevad seda seaduslikul alusel. Nimelt, seoses sõjaga on välismaalaste seadusesse tehtud erisus, mis võimaldab Ukraina kodanikel [viibida] seaduslikult Eestis, ilma et nad peaksid taotlema rahvusvahelist kaitset. Erisuse mõte oligi selles, et mitte sundida siin juba olevaid ja töötavaid Ukraina kodanikke taotlema rahvusvahelist kaitset.

Ja viimane küsimus: "Kas Eesti põgenikepoliitika, mille tulemusena otsivad ja saavad mobilisatsiooniealised mehed kaitset eelkõige Eestis, ei õõnesta Ukraina võitlust Venemaa vastu?" Taas kord on küsimuse sõnastusse pandud väiteid, mis ei vasta tõele. Te kuulsite neid protsente! Eestis ei saa kaitset eelkõige mobilisatsiooniealised mehed, sest neid on siin alla 30%. Härra Valge, alla 30%! Ei saa öelda "eelkõige". Ma tean küll, et teie eriala on ajalugu, aga ma usun, et niipalju me oleme kõik matemaatikat õppinud, et [me saame aru, et] kui tegu on alla 30%-lise hulgaga, siis ei saa selle kohta öelda, et see on "eelkõige" või et see on enamus. 

Eestis ei ole eraldiseisvat põgenikepoliitikat, vaid Ukraina küsimuses on kogu Euroopa Liit ühtne. Ukraina toetamine on oluline kõikidel rinnetel, loodetavasti toetavad ka Riigikogu liikmed Ukrainat ega satu pahaaimamatult Venemaa propaganda ohvriks. 

Ma tahaksin veel korra pöörduda arupärimise esitajate poole. Kahjuks Leod ei ole, on ainult härra Valge. Mehed, elanikkonnakaitse kuu on käes. Ärme mõtleme sellele, mismoodi me tegeleme Ukraina kaitsmise või toetamisega, kui me otsime siin tikutulega taga väidetavalt mingisuguseid Ukraina mehi. Mõtleme selle peale, mis me Eesti heaks teeme, mida me teeme selleks, et meie enda pere, meie enda küla, meie enda vald oleks kaitstud, sellepärast et see on meie enda asi, meie ühine asi. Aitäh!

Suur tänu teile, härra minister, väga konkreetsete vastuste eest! Aga kas need rahuldasid ka arupärijaid, seda kuuleme kohe Jaak Valge käest, kelle kord on küsida. Palun!

Suur tänu! Minu arusaamise järgi ei olnud need vastused konkreetsed, vaid lihtsalt minister pareeris konstruktiivset debatti demagoogiaga. Toonitan, et on kahte liiki kaitset: on rahvusvaheline kaitse, mis on ulatuslikum kaitse, kaalukam kaitse ja mis antakse kolmeks aastaks, ja on ajutine kaitse. See 65%, mida ma mainisin, on rahvusvahelise kaitse saanud Ukraina mobilisatsiooniealiste [meeste] osakaal. Ja seda te võite ise kontrollida, need on PPA andmed. Nii et mul ei ole kusagil mitte mingeid arvutusvigu. 

Edasi. Läti ja Leedu annavad meestele küll ajutist kaitset, aga mitte rahvusvahelist kaitset. Ja kui teie ministeerium, kahjuks, ei ole olnud suuteline küsima Läti ja Leedu käest, kui suur on rahvusvahelise kaitse saanute arv või osakaal, siis Riigikogu [õigus- ja] analüüsiosakond on seda küsinud ja mina tuginen nende [andmetele]. 

Nii, edasi. 30%, millest te räägite. Tõepoolest, ajutine ja rahvusvaheline kaitse …

Hea kolleeg, läbirääkimiste voor tuleb.

Jaa, küsimus on selles, et miks te pareerite konstruktiivset debatti. Miks te ajate mõisted segamini?

Aitäh, härra Valge, selle küsimuse eest! Kindlasti ei ole minu eesmärk siin mõisteid segamini ajada, aga numbrid ju kõnelevad sedasama. Te olete oma küsimustes üritanud väita, et Eestis on rahvusvahelise kaitse poliitika selline, et me justkui eelistame Ukraina mobilisatsiooniealisi mehi. Aga statistika ütleb muud. Me oleme andnud kaitset umbes 35 000-le [Ukraina põgenikule], neist mehi on 12 500. Te võtsite kogu sellest [statistikast] ühe osa, mis teile sobis, et oma nii-öelda narratiivi toetada. Seda nimetatakse demagoogiaks, kui te võtate ühe osa välja, aga suurema osa jätate kõrvale. See moonutab ju seda pilti. Ma siin üsna näitlikult sain numbrite abil tõestada, et nende meeste osakaal on alla 30%. Euroopas keskmiselt on see 24%. 24% ja alla 30% vahel suurt vahet ei ole. See tähendab, et tegelikult ei paista Eesti siin millegi väga erilisega silma.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Natukene piinlik on siin see ärplemine nii tõsise teemaga. Mind sügavalt solvas sinu ütlemine, et peaksime tegelema oma koduvalla ja reaalsete asjadega. Elva vald on ainukene omavalitsus, kuhu see suur sõda on reaalselt jõudnud. Sina pole näinud seda [drooni tekitatud] kraatrit Koruste küla põllu peal. Meil ei ole Elva vallas piirivalvet ega oma lahinguüksusi. Nii palju siis sellest. 

Sa jah, mingist 30%-st räägid siin, aga 12 500 mobilisatsiooniealist meest on siin. See on üks diviis. Nagu ma aru saan, on ministeerium mitu korda pöördunud Ukraina poole küsimusega, kas ei peaks neid mehi saatma isamaad kaitsma. Kas te ei ole mõelnud sellele, et võiks kokku kutsuda või teha nii-öelda Eesti Ukraina diviisi – 12 500 meest – ja saata nad Ukrainasse kodumaad kaitsma?

Aitäh, härra Ernits, selle küsimuse eest! Nagu ma enne rääkisin, ma ikkagi üritan hoida seda debatti sisu ehk numbrite juures. Kui numbrite alusel on esitatud mingisuguseid väiteid, siis on võimalik neid ka numbrite abil ümber lükata. 

Mis puudutab seda, kas meil on siin kusagil peidus üks diviis, siis nagu ma enne ütlesin, kõik mehed ongi suurema osa oma elust formaalselt mobilisatsiooniealised. See ei tähenda, et nad on kõik sõjaväekohustuslased ja et nad kõik kõlbavad selleks. Ühesõnaga, ma tahaks näha seda 18–60-aastaste meeste diviisi. Mida sellega peale hakata, kui neil ei ole väljaõpet? Võib-olla nad ei kvalifitseeru selleks. See on selline arvudega mängimine, millel ei ole mitte mingit reaalset sisu. Ei ole Eestis peidus mingisugust diviisi, mida Ukraina tahaks või saaks rindele paisata. Kui see niimoodi oleks või kui see vajadus oleks olnud, siis küllap nad oleksid meie päringutele oma suursaadiku kaudu vastanud ja öelnud, et [saatke] see diviis nüüd rindele. Tundub, et seda päriselt ei ole olemas.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No see jutt on puhas demagoogia. Loomulikult ei ole meestel, kes sõjaväkke võetakse või mobiliseeritakse, vajalikku väljaõpet, et nad kohe rindele saata. Neid ei saadetagi, neile antakse väljaõpet. Aga te ütlesite, et te tahate seda diskussiooni tõe piires või faktide piires hoida. Andke andeks, te ju vassisite, kui te ütlesite, et nendele mobilisatsiooniealistele meestele ei maksta Eestis mingisugust toetust. See on ju vale! Sellepärast, et näiteks Sotsiaalkindlustusameti koduleheküljel öeldakse, et ajutise kaitse saanud Ukraina sõjapõgenikel on õigus saada samasuguseid hüvitisi ja toetusi nagu Eesti elanikel. See puudutab ka rahvusvahelise kaitse saanud isikuid. Nii et kui te väidate, et Eesti ei maksa neile mitte midagi ja Eesti neid ei toeta, siis on see ju täiesti selge vale. Miks te valetate?

Aitäh, härra Põlluaas, selle küsimuse eest! Te annate mulle võimaluse [korrata] seda lauset, mille ma enne ette lugesin. Ma ütlesin, et Siseministeerium ei toeta Ukraina sõjapõgenike toimetulekut ning me ei maksa ka mitte mingeid toetusi. Siseministeerium! Punkt.

Aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun!

Aitäh! Palun igaks juhuks kolm minutit, et …

Kaheksa minutit.

… neid piiksumisi ei tuleks. 

Aitäh! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Muidugi ei saa nende vastustega kuidagi rahul olla. Minu selja taga istus just enne haridus- ja teadusminister, kellega meil oli juttu sellest, et see debatt on siin muutunud täiesti tühjaks demagoogiaks. Kui ma tema käest hiljem küsisin, kas ta on sellega nõus ka pärast siseministri vastuseid, siis ta paraku ütles, et ta ei kuulnud [neid vastuseid]. No kahju küll! Aga seda saab järele vaadata ka stenogrammist. 

Ma muidugi annan endale aru, et praegusel ministril on siin piiratud vastutus, aga [selle eest kannab ta] küll vastutust, et tema tänased vastused olid täiesti vingerdavad. Tegelikult [vastutab ta ka selle eest], et see olukord on säilinud, ehkki minister on ametis olnud juba varakevadest. 

Nii. Nüüd kordan üle. Ma räägin praegu rahvusvahelise kaitse saanud meestest. See on kõige kaalukam kaitse ulatus. Ma ei räägi ajutise kaitse saanud meestest [ja nende arvust, millega] te siin vahepeal opereerisite. Rahvusvahelise kaitse on Eestis saanud 4643 mobilisatsiooniealist meest ja ajutise kaitse 7666 mobilisatsiooniealist meest. Kolme kuuga on lisandunud 208 uut ajutise kaitse saanud ja 130 rahvusvahelise kaitse saanud mobilisatsiooniealist meest. 

Samal ajal Ukraina naiste ja laste ja mittemobilisatsiooniealiste meeste osakaal nii ajutise kaitse saanute seas kui ka rahvusvahelise kaitse saanute seas väheneb. Mobilisatsiooniealiste meeste osakaal suureneb. Jah, olen nõus, et osa neist meestest võivad olla teenistusest vabastatud. Aga kui paljud? Täna te ütlesite, et te seda nende puhul kontrollite, aga varem on meile öeldud, et seda ei kontrollita. Ma julgen arvata, et te ka täna hämasite, sellepärast et kui te seda tõepoolest kontrolliksite, siis te oleksite [osanud] meile öelda, kui palju on neid inimesi, kes on [teenistusest] vabastatud, ja kui palju on mobilisatsioonikohustuslasi. 

Igatahes, mis sõnum on meil Ukrainale? Ikka seesama sõnum, et nende desertöörid saavad Eestis vabalt varjupaiga. Me räägime kogu aeg Ukraina aitamisest, aga keeldume just nimelt sellisest abist, mida neil kõige rohkem vaja on. Ja küsimus pole ainult nendes numbrites, vaid põhimõttes, me anname signaali: "Desertöörid, tulge Eestisse!" Me õõnestame niimoodi Ukraina kaitsetahet ja tegelikult ka nende meeste tulevikku. Sõja järel on neil kodumaale naasta psühholoogilistel ja sotsiaalsetel [põhjustel] pea võimatu. Isegi kui neid seal ei karistata, ootaks neid seal ikkagi hukkamõist. 

Eriti silmatorkav on rahvusvahelise kaitse [saanute osakaal]. Toonitan üle: 31. augusti seisuga on rahvusvahelise kaitse saanud 7090 inimest. See ei ole niimoodi, nagu te, lugupeetud minister, ütlesite, et ma justkui lõikan [statistikast] ühe osa välja. Need on kaks erinevat kategooriat, eks ju. Ajutine kaitse on üheks aastaks, rahvusvaheline kaitse on kolmeks aastaks. See on teine asi: rahvusvaheline kaitse on kõige kaalukam [kaitse]. 31. augusti seisuga on rahvusvahelise kaitse saanud 7090 inimest. Nende seas on paarsada afgaani ja Süüria naist-last, paarsada poliitilist pagulast Venemaalt ja Valgevenest, mõnikümmend Süüriast, Sudaanist ja Türgist, ning siis, palun väga, 4643 Ukraina meest vanuses 18–60 eluaastast. Neid on rahvusvahelise kaitse saanute hulgas kolm korda rohkem kui Ukraina naisi. 

Ma ei hakka siin Euroopa varjupaigaküsimuste ameti definitsiooni ette lugema, säästan kolleegide aega. Igatahes need, kes need definitsioonid kirjutasid [ja määratlesid], kes on rahvusvahelise kaitse saaja ja kes on ajutise kaitse saaja, kindlasti ei mõelnud seda niimoodi, et rahvusvahelise kaitse kui kõige kaalukama kaitse saaja on eeskätt sõjaväe[kohustuse] eest põgenev mees selliselt maalt, mis oma vabaduse eest võitleb. Jah, kui tõlgendada seda nurgaadvokaadi kombel ja väänata numbreid niimoodi, nagu teie seda tegite, siis saab ka rahvusvahelist kaitset anda. Aga kas me peame seda tegema? 

9. septembril käisid põhiseaduskomisjonis Siseministeeriumi ametnikud, teie ministeeriumi ametnikud, kelle käest me küsisime samamoodi, et miks on rahvusvahelise kaitse saanute hulgas mobilisatsiooniealiste meeste osakaal 65%. 65%! Ma ei eksinud selle protsendiga. Ja need ametnikud selgitasid, et Eesti otsustas anda rahvusvahelise kaitse ka nendele Ukraina kodanikele, kes olid siin enne 24. veebruari 2022. Me küsisime, miks seda tehti. Selle peale vihjasid ametnikud, et see oli poliitikute otsus, ja me ei saanudki aru, miks seda tehti. Statistika näitab, et see grupp kasvab kogu aeg. Vaadake statistikat! Enam ei saa olla tegemist nende üksikute isikutega või, ütleme, ka rohkemate isikutega, kes lahkusid Ukrainast enne täiemahulise agressiooni algust, sest neid isikuid tuleb ju juurde. Kas nad olid siis vahepeal Eestis illegaalid? Sellele küsimusele, miks neid kogu aeg juurde tuleb, me vastust ei saanud. 

Mida siis nüüd teha? Lõpetuseks. Kõigepealt tuleks lõpetada rahvusvahelise kaitse andmine mobilisatsiooniealistele Ukraina meestele. Teiseks, nõuda nii rahvusvahelise kui ka ajutise kaitse saanud mobilisatsiooniealistelt meestelt tõendit nende suhte kohta sõjaväeteenistusega. Ma kirjutan teile mõne aja pärast kirjaliku küsimuse või teen uue arupärimise, kus ma palun teilt statistikat selle kohta, kui paljudel neist on tõend sõjaväeteenistusest vabastamise kohta. Kui te seda statistikat ei anna ja kui seda statistikat ei kinnita ka Siseministeeriumi ametnikud, siis te olete valetaja. Ja kolmandaks tuleks teha koos Ukraina ametkondadega juba kaitse saanud mobilisatsiooniealiste meeste seas taustauuringuid. Aitäh!

Suur tänu teile, härra Valge! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, aga läbirääkimised lõpetab minister Igor Taro. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Millest me täna siin räägime? Me ju tegelikult räägime sellest, et Eesti on Ukraina toetaja. Eesti toetab Ukrainat sõjaliselt, aineliselt 0,25%-ga oma SKP-st. Aga Eesti on toetanud Ukrainat [täiemahulise sõja] esimesest päevast alates ka sellega, et ta pakub Ukraina inimestele kaitset, erinevat tüüpi kaitset. 

Sellest arutelust tuleb välja, justkui me ei peaks pakkuma Ukraina inimestele kaitset või et me peaksime nad istutama kuskile vagunitesse ja saatma jõuga Ukraina poole nagu Siberisse, kuigi Ukraina riik ei ole meilt seda palunud, ei ole seda soovinud. Kõigepealt, selle asja me klaarisime ära, et Siseministeerium on korduvalt pöördunud Ukraina riigi esindaja ehk suursaadiku poole ettepanekuga, et kui neil on soov selles suhtes midagi ette võtta [ja nad soovivad], et meie midagi ette võtaksime, siis esitagu meile oma soov. Aga sellist ametlikku soovi ei ole tulnud. 

Teine asi on see, et valimine kahe kaitseliigi vahel selle eesmärgiga, et näidata mobilisatsiooniealiste meeste või lihtsalt meeste protsenti võimalikult suurena, ei räägi ju tervikpildist. Tervikpilt on selline, et kõigist ukrainlastest, kes on Eestis kaitset saanud, on mehi 2500, umbes 35 000-st. (Saalist täpsustatakse.) 12 500, jah. Vabandust, ma eksisin. See arv jääb 30% piiresse, on natukene alla selle, Euroopas keskmine on 24%. Meie põgenikepoliitika ei eristu olulisel määral mitte kuidagi Euroopa keskmisest. Me oleme lähtunud sellest, et me aitame Ukrainat, ja meil ei ole kahju, et nad siin kaitset saavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Peeter Ernits, küsimus istungi juhatajale, palun! 

Jah. Ma protestin siseministri ütlemise vastu Ukraina parlamendirühma liikmena …

Hea kolleeg!

… et Siber ja Ukraina on üks ja sama. Ei ole!

Aitäh, hea kolleeg! Läbirääkimiste aeg on möödas. Head kolleegid! Oleme viienda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Andre Hanimäe, Reili Ranna, Jaak Aabi, Züleyxa Izmailova, Anti Allase ja Lauri Läänemetsa 18. juunil 2025. aastal esitatud arupärimine siseminister Igor Tarole Rootsi kurjategijate Eestisse toomise kohta. Arupärimise number on 803. Ja juba ootab kannatlikult oma järge, et Riigikogu kõnetooli tulla, hea kolleeg, Riigikogu liige Heljo Pikhof. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, seitse sotsiaaldemokraati on esitanud arupärimise Rootsi kurjategijate Eestisse toomise kohta. Austatud siseminister! Viimastel kuudel on avalikkuses tekitanud tugevat vastukaja Justiitsministeeriumi algatatud kokkulepe Rootsi Kuningriigiga, mille kohaselt saadetakse Eesti vanglatesse karistust kandma Rootsi kriminaalkurjategijad. Mitmed siseturvalisuse eksperdid, õiguskaitseorganid ja peaprokurör on väljendanud muret, millised saavad selle tehingu mõjud meile olema. 

Sotsiaaldemokraadid soovivad teada, kuidas mõjutab see samm Eesti siseturvalisust olukorras, kus patrullpolitseinike ja piirkonnapolitseinike puudus on juba praegu tõsine probleem. 

Lähtudes eeltoodust, palume teil vastata Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel järgmistele küsimustele. Milline on Siseministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitsepolitseiameti ametlik seisukoht Rootsi kurjategijate Eestisse toomise ja nende siin vangistamise kohta? Kas tehingut kaaludes konsulteeriti nende asutustega ning millised olid nende hinnangud ohtudele või riskidele? Kui palju on PPA andmetel hetkel politseinikke eelkõige Lõuna-Eestis puudu? Kuidas plaanib Siseministeerium tagada, et siseturvalisuse võimekus ei kannata olukorras, kus samal ajal otsitakse lisatööjõudu ka vanglateenistusse? Kuidas hakkab vangivalvurite värbamine mõjutama PPA või teiste siseturvalisuse valdkonna ametikohtade täitmist? Viimane, kuues küsimus: kui jagate arusaama, et vanglarent toob kaasa suurema turvalisuse, siis kuidas see suurem turvalisus teie hinnangul saavutatakse? 

Arvestades siseturvalisuse olulisust Eesti julgeoleku ja kodanike heaolu tagamisel, peame vajalikuks saada läbipaistvat ja selget teavet valitsuse otsuste mõju kohta. Aitäh!

Suur tänu teile! Taas kord on Riigikogu kõnetooli palutud hea kolleeg, siseminister Igor Taro.

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma väga tänan selle arupärimise eest, sellepärast et me saame selle käigus läbi arutada mõned väga olulised küsimused, mis seda teemat puudutavad. 

Esimene küsimus on selline. Milline on Siseministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitsepolitseiameti ametlik seisukoht Rootsi kurjategijate Eestisse toomise ja nende siin vangistamise kohta? Kui tahaks naljaga pooleks vastata, siis ütleks, et kurjategijaid tulebki vangistada. Vangistada tuleb kurjategijaid, häid inimesi ei ole mõtet vangistada. Aga kui minna detailsemaks, siis [ütlen, et] asutused lähtusid oma hinnangutes riiklikust seisukohast, pidades silmas alakasutatud Tartu vangla edasist funktsioneerimist ning riigieelarvesse võimalike lisaressursside leidmise tõenäosust. Seejuures peeti oluliseks vanglarendi arutelude käigus 2024.–2025. aastal kaardistada võimalikud riskid nii avalikule korrale kui ka sisejulgeolekule ning esitati maandamismeetmed, mille rakendamisel on riik võimeline nende riskidega edukalt toime tulema.

Siseministeeriumi ja tema valitsemisala asutuste arvamus ning ülevaade riskidest on lisatud memorandumisse, mille Justiits- ja Digiministeerium esitas valitsuskabinetti 2025. aasta veebruaris. Vastavalt meie sisendile on koostöös Justiits- ja Digiministeeriumiga võetud kasutusele meetmed võimalike riskide maandamiseks. Siseministeerium ja meie asutused on Tartu vangla väljarentimist toetanud, kui riigis panustatakse kaardistatud riskide maandamisse ja peetakse kinni välislepingus toodud piirangutest. Välislepingu täitmisega [kaasnevate] riskide maandamist on eelarve [koostamisel] ja kohustuste [jagamisel] arvestatud. 

Politsei- ja Piirivalveameti puhul toon eraldi esile, et PPA jaoks on kogu projekti puhul positiivne külg see, et see võimaldab hoida Tartu arestimaja toimivana. PPA peadirektori sõnul on see politsei tööks väga oluline. Olen ka ise osalenud ühel sellisel nõupidamisel, kus me sisejulgeoleku valdkonna asutustega kaardistasime neid riske. Pidasime sel teemal debatti ka justiitsministriga ning saime vajalikud ressursid selleks, et täiendavat tööjõudu palgata ja neid riske maandada. 

Järgmine küsimus: "Kas tehingut kaaludes konsulteeriti nende asutustega ning millised olid nende hinnangud ohtudele või riskidele?" Põhimõtteliselt sai juba vastatud, et konsulteeriti. Ühel viimastest kohtumistest käisin ka ise kontrollimas, kas kõik riskid on maandatud, et poliitiline toetus sellele plaanile ikka tuleks. Siseministeeriumi eeltingimus vangla väljarentimisega nõustumiseks oli rendiga seotud riskide kaardistamine ja riskide maandamiseks meetmete leidmine koos lahendusettepanekutega. Mõlemad asutused tõid välja riskid ja meetmed nendega toimetulemiseks. Samuti olid osapooled aktiivselt [kaasatud] välislepingu teksti kooskõlastamisse ja muudatusettepanekute tegemisse. 

Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjas on [esile tõstetud] nii ministeeriumi valitsemisala asutustega [tehtud] koostööd kui ka kaardistatud riskide maandamise meetmete tähtsust. Seletuskirja lehekülgedel 10–[16] on käsitletud tuvastatud riske ja nende maandamise meetmeid. Märgime, et välislepingu juurde koostatakse ka lisa ehk koostöömemorandum, milles lepingu osapooled saavad detailsemalt määratleda [tegevused, et juhtida] tähelepanu võimalike ohtude maandamisele ja sündmuste eskaleerimise ennetamisele. 

Nii, kolmas küsimus: "Kui palju on PPA andmetel hetkel politseinikke eelkõige Lõuna-Eestis puudu?" PPA-s oli 1. juuli seisuga täitmata 180 teenistuskohta, nendest 134 olid politseiametniku ning ülejäänud ametniku ja töötaja teenistuskohad. Lõuna prefektuuris on täitmata 32 teenistuskohta, nendest 29 on politseiametniku ning ülejäänud ametnike ja töötajate teenistuskohad. Seega lühidalt, ressurssi on ikka juurde vaja. 

Positiivse poole pealt saan siinkohal välja tuua, et järgmisel aastal on meil võimalik tagada siseturvalisuse valdkonnas senisest parem palk. Siseministeeriumi haldusala palgatõusudeks eraldatakse 2026. aastal 28,9 miljonit eurot, mis võimaldab [tõsta] eesliinil töötavate päästjate, politseinike, päästekorraldajate ja Sisekaitseakadeemia õppejõudude palka umbes 10%. 

Samuti tasub märkida, et 30. juunil lõppes avalduste vastuvõtt Sisekaitseakadeemiasse ning tänavused tulemused on rõõmustavad. Kokku esitati 1174 avaldust ja sisseastujate arv kasvas kõrgharidusõppes aastaga ligi veerandi võrra. Kõige rohkem avaldusi tuli politseiteenistuse õppekavale – 456 avaldust. Populaarsuselt järgmised olid tolli ja maksunduse õppekava 297 avaldusega ning päästeteenistuse õppekava 190 avaldusega.

Neljas küsimus: "Kuidas plaanib Siseministeerium tagada, et siseturvalisuse võimekus ei kannata olukorras, kus samaaegselt otsitakse ka lisatööjõudu vanglateenistusse?" Nagu ma eelnevalt mainisin, on plaanis PPA eesliinitöötajate palkasid 2026. aastal tõsta. Lisaks võimestatakse järgmistel aastatel õiguskaitseliste tegevuste elluviimist mitmes tööliinis: piirivalve, organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus ja kuritegevusega seotud vara tõhusam leidmine, arest ja konfiskeerimine. 

Eesti elanikkonna usaldus politsei vastu on kõrge. Politseis töötamine on olnud ja on ka edaspidi huvipakkuv ning hea mainega töö. Seda kinnitab ka Sisekaitseakadeemiasse kandideerijate arvu kasv viimastel aastatel. Siseministeeriumi hinnangul ei põhjusta vanglarendiga seotud tööjõu otsimine siseturvalisuse [valdkonnas] võimekuse langust, pigem luuakse sellega juurde uusi võimalusi, [suurendatakse] huvi siseturvalisuse tagamise vastu ning panustatakse erinevatesse tööliinidesse ja potentsiaalse järelkasvu tekkesse. 

Viies küsimus: "Kuidas hakkab vangivalvurite värbamine mõjutama PPA või teiste siseturvalisuse valdkonna ametikohtade täitmist?" Peab tõdema, et kui vangivalvureid värvataks kõrgema palgaga kui politsei eesliini[töötajaid], siis see mõjutaks kindlasti PPA ametikohtade täitmist, aga me oleme selle välistanud. Me oleme kokku leppinud ka koalitsioonileppes, et nende [ametikohtade] palgatasemed on omavahel seotud, omavahel korrelatsioonis, et üks ei lähe teisel eest ära. Kui PPA palgad suureneksid ja vanglapersonali palgad jääksid maha, siis toimuks ju vastupidine liikumine, vanglateenistusest PPA-sse. Nii et selles mõttes on see selline ühendatud anumate süsteem. Me räägime siin ka riigikaitse valdkonnast, me peame ka seda vaatama. Selles küsimuses me proovime igal juhul hoida valitsuses ühtset joont. Seetõttu oleme samal ajal Siseministeeriumi valitsemisala palgatõusudega ette näinud ka vanglaametnike palgatõusu ja see on samas proportsioonis. 

Kuues küsimus: "Kui jagate arusaama, et vanglarent toob kaasa suurema turvalisuse, siis kuidas see kõrgem turvalisus teie hinnangul saavutatakse?" Täiendavate töökohtade loomine ja nende [töökohtade] täitmine [suurendab] vangla territooriumil korrakaitse ülesannet täitvate inimeste arvu Lõuna-Eesti piirkonnas. Tartu vangla peab 600 välisriigist saabuva vangi puhul arvestama vähemalt 400 ametnikuga ehk vangla [praegusele] koosseisule lisanduks ligikaudu 250 [uut] ametikohta. Neile lisanduvad välisriigist saabuvad vanglaametnikud, kes samuti asuvad teatud perioodiks elama Tartu piirkonda. Saame ilmselt ühtmoodi aru, et ka välisriigi vanglaametnikud on igati õiguskuulekad inimesed ning seeläbi suureneb inimeste arv, kes meie ühiskonna toimimisse panustavad. Nagu ma alguses märkisin, PPA vaates on väga oluline, et ka arestimaja hoitakse toimivana. Koos riskide maandamisega oleme suutnud tagada väga hea lahenduse. 

Lisan, et julgeolek ei koosne ainult siseturvalisuse teenustest ega [sõltu] ainult sellest, kui palju on meil politseiametnikke, vaid julgeolek [sõltub] ka sellest, kas inimeste toimetulek on tagatud. Meil on kaalu[kausil] 150 koondamist versus 250 täiendavat ametikohta Lõuna-Eestisse. Ja me ei räägi ainult Tartu[maast], vaid me räägime palju rohkematest maakondadest, sinna tullakse näiteks Põlva-, Võru-, Valga- ja Jõgevamaalt. Ma usun, et ka Viljandimaalt on võimalik seal tööl käia, palk on selleks piisav. Lõuna-Eesti jaoks on see puhas võit mitte ainult siseturvalisuse ametnike mõttes, vaid ka majandusliku toimetuleku mõttes. 

Tihtipeale räägitakse regionaalpoliitikas sellest, miks riik ei too mingeid asutusi, mingeid ameteid kuskile väljaspoole pealinna. Ametnike arv, mis Tartusse juurde palgatakse, on suurem kui Siseministeerium kokku. Siseministeeriumis on meil 170–180 ametnikku, aga sinna palgatakse juurde 250. Nii et [rohkem kui] Siseministeeriumi [jagu inimesi] tuleb Tartusse juurde. Minu arust me kõik, kes me oleme Lõuna-Eestist valitud, oleme ainult unistanud sellest, et riik nii palju töökohti juurde looks. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! See, mis te siin kõik rääkisite oma äriplaanist, tundub kummaline. Te rääkisite, et vange tuleb juurde ja ka ametnikke tuleb juurde. Ma ei saa aru, kuidas Tartu vangla sellest nii otsustavalt võidab, kui vange tuleb ka juurde. 

Te teate väga hästi, et tööturul on väga suur konkurents. Nii politsei, vanglateenistus kui ka Maksu- ja Tolliamet otsivad tikutulega ühele ja samale profiilile vastavaid inimesi. Nagu te ka ise ütlesite, on PPA-s täitmata suur hulk ametikohti. Neid kaetakse abipolitseinike ja ületunnitööga. Selle te jätsite ütlemata. Samuti on praeguses julgeolekuolukorras lausa patt tegeleda Politsei- ja Piirivalveameti nõrgestamisega. See vähendab inimeste turvatunnet, mitte ei suurenda seda. Mitmel puhul on nii PPA peadirektor, peaprokurör, kapo [esindajad] kui ka Lõuna-Eesti politseijuht Tartu Linnavolikogu ees öelnud, et see kõik suurendab koormust ja nõrgestab süsteemi.

Teie aeg!

Küsimus on selline. Kui Tartusse, Põlvasse või Valka patrullima või kriisi lahendama [saadetud] politseinikud lähevad ära vangla[tööle], siis kuidas see turvalisust suureneb?

Aitäh! Püüame ajast kinni pidada.

Aitäh selle küsimuse eest! Tegu ei ole kindlasti minu äriplaaniga. Te küsisite, mida see Tartu vanglale juurde annab. Ma mõned nädalad tagasi käisin Tartu Vanglas koos Rootsi justiitsministriga ja see vangla on praktiliselt tühi. See on suur kompleks, mis on ehitatud natukene rohkem kui 20 aastat tagasi. 

Eesti riik oli juba mõni aasta tagasi keerulise valiku ees, mis me selle investeeringuga peale hakkame: kas müüme maha, lõhume maha või leiame sellele mingi otstarbeka kasutuse? Jah, ilmselgelt on seal riske – kindlasti on. Need oli vaja läbi mõelda. Nagu ma ennist kinnitasin, on [riskid] Siseministeeriumi, PPA, Kaitsepolitseiameti ja Justiitsministeeriumi vahel [läbi räägitud] ja täiendavate ametikohtade jaoks ressursid eraldatud, et taustakontrollid ja muud asjad saaksid tehtud. Nagu ma enne mainisin, tegelikkuses me ju siseturvalisuse [valdkonda] ei nõrgesta. Me anname sinna palgaraha juurde, et inimesed oleksid paremini motiveeritud. Sisekaitseakadeemia vastuvõtt näitab populaarsuse tõusu, mis tähendab, et inimesed tulevad meelsasti sinna tööle ja neid tuleb sinna rohkem. Tulevad noored, kes on värsked, silmad säravad. Kindlasti panustavad nad siseturvalisusse enam. 

Mis puudutab neid täitmata ametikohti, siis ma ei julge asutuste juhtide eest [kosta], mis põhjusel need ametikohad on täitmata. On võimalik, et osa ametikohti jäetakse nimelt täitmata, selleks et kasutada ressursse optimaalsemalt. See on meil olnud niimoodi juba aastaid näiteks Päästeametis. Meil on alakomplekteeritud komandod, me oleme neid optimeerinud. Ma olen siin puldis ka varem rääkinud sellest, et kui me ei oleks 15 aasta jooksul ressursse optimeerinud, siis ei oleks meil patrullpolitseiniku miinimumpalk täna mitte 1850, vaid 1150, ja päästjal ei oleks see mitte 1460, vaid oleks 860. Ühesõnaga, kogu see optimeerimine ja kokkuhoidmine personali hulga arvelt on võimaldanud pakkuda neile paremat töötasu.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra minister, räägime rahast. Riigi eelarvestrateegias 2026–2029 on teie äriplaani kohta kirjas, et selle kulu on 2026. aastal 6 miljonit eurot. Nii palju peab Eesti maksumaksja kulutama. Ühtegi senti pole kirjas tuluna. Ma küsisin seda täna riigieelarve kontrolli komisjoni istungil rahandusminister Jürgen Ligilt. Ta ütles avalikul istungil, et rootslased ei lubanud riigi eelarvestrateegiasse tulu kirjutada. Minu teada Eesti riigieelarve baasseadus niisugust sisendit, nagu teisest riigist meile öeldakse, et äriplaanide puhul võetakse arvesse ainult kulud, aga tulusid ei võeta, riigi eelarvestrateegia koostamise puhul ette ei näe. Härra siseminister, minu küsimus teile kui valitsuse esindajale on: kui suurt tulu riigi eelarvestrateegi perspektiivis on sellest vanglaprojektist planeeritud? Praegu on parlamendile esitatud ainult kulu, järgmisel aastal 6 miljonit eurot. Teiseks, mis põhjusel või mis mõttekäigust johtuvalt ei ole peetud võimalikuks kirjutada riigi eelarvestrateegiasse tulu, juhul kui sellest mingisugust tulu on?

Aitäh! Ma siin nüüd rahandusministri kingadesse ei tahaks väga astuda ja detailidesse minna, miks või kuidas ta on soovinud üht või teist asja riigi eelarvestrateegias kajastada. Küll aga saan kinnitada, et see tulu on tõesti planeeritud. See tulu on lepingu kohaselt Eesti riigile kindlustatud ja see summa on minimaalselt 30 miljonit eurot, umbes 30 miljonit eurot. Lepingu tingimused näevad ette, et alla 30 miljoni euro Rootsi riik ei maksa. Isegi siis, kui ta toob siia ainult ühe vangi või ei too ühtegi vangi, peab ta lepingu kehtides selle 30 miljonit eurot vangla rentimise eest igal juhul maksma, ja kui ta toob teatud piirarvust rohkem, siis see summa kasvab. Niipalju saan teile öelda. Tegelikult ei ole vanglatemaatika siseministri valdkond, see on justiitsministri valdkond ja eelarve detailid on rahandusministri valdkond.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma kuulan seda mõttevahetust ja tunnistan ausalt, et see on nagu "Tujurikkuja" sketš. Ma tahan küsida, ja kui, inshallah, härra minister oskab mulle vastata: kas valitsus on ikka päris tõsiselt kaalunud selle ettevõtmise mõju Eesti Vabariigi mainele? Kui me mõtleme selle peale, mis kontekstis me veel oleme rahvusvahelises pildis näinud, et millestki sellisest räägitakse, siis [meenub, et] on räägitud näiteks Ameerika Ühendriikide ja Salvadori koostööst inimeste paigutamisel. Teie soov ja valitsuse soov on koguda Eestile kuulsust kohana, kuhu Põhjamaad saavad saata oma kurjategijaid. Ma olen aru saanud, et ka teised Põhjamaad on selle vastu huvi tundnud, ka neil on kurjategijaid üle ja nad soovivad neid meie riiki saata. Minu küsimus ongi, kas selle mõju Eesti Vabariigi mainele on keegi üldse hinnanud. Kas Välisministeerium on tõsiselt analüüsinud, mida see meile tähendab rahvusvahelises pildis? 

Aitäh! Peaasi, et lõbus on! Jätkame siis "Tujurikkuja" lainel. Usutavasti on selle mõju erialastes või valdkondlikes ringkondades pigem positiivne. Eesti on näidanud ennast [hästi] arenenud ja kaasaegse vanglasüsteemiga riigina, kus kõik asjad on väga kõrgel tasemel, väga hästi läbi mõeldud. Sellepärast tuldigi meie juurde selle sooviga. 

Sedasama maineküsimust, et kas Tartu vangla ehitamine muudab Tartu vangide linnaks, lahati, ma mäletan, juba siis, kui ma olin alles esimese kursuse tudeng Tartu Ülikooli ajakirjanduse osakonnas. See oli aastal 1999 või sealkandis, eks ole. Üllatus-üllatus! 25 aasta jooksul, kui see vangla on seal olnud – vahepeal ta on olnud rohkem täis, nüüd on ta vähem täis –, ei ole Tartu muutunud vanglalinnaks. Tartu on ikka ülikoolilinn, meie nii-öelda kultuuripealinn. Isegi Euroopa kultuuripealinna tiitli saavutas ta [vaatamata] oma töötavale vanglale. Kujutate ette! Nii et mul on tunne, et siit on küll ainult võita, siin midagi kaotada ei ole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Kui lugeda Rootsi materjale, siis nendel peab selle lepingu ratifitseerima kolm neljandikku Riksdagi liikmetest. Milline on meie kvoot? Kui palju [liikmeid] peab meil andma sellele heakskiidu, kas lahjem [hulk] või ka kolm neljandikku?

Aitäh! Ma loodan, et ma ei eksi. Riksdagi kolme neljandiku nõue on seotud sellega, et seal on tegu mingisuguste põhiseaduslike muudatustega, kui see leping heaks kiidetakse. Nende jaoks on see kõrgema tasandi muudatus. Võib-olla on see seotud ka sellega, et meil jääb Tartu vanglas kehtima Eesti õigus, Eesti õigusruum. Teistes riikides on tihtipeale tehtud need lepingud teistmoodi, et kehtib tolle riigi õigusruum, kes rendib. Meie kindel tingimus oli see, et Eesti seadused kehtivad Eesti territooriumil igal pool. Võimalik, et see suur enamus on sellega seotud. Minu teada Eestis selle lepingu ratifitseerimisel sellist – kuidas ma ütlen? – suurendatud enamust ei ole tarvis, peaks piisama lihthäälteenamusest.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te tõepoolest räägite rõõmsal näol ja ütlete, peaasi, et lõbus on. Natuke meenutab see teatud anekdooti, et alguses on lõbus ja soe, aga pärast läheb külmaks. 

Aga mul on küsimus. Ma kuulasin, kuidas te rääkisite suure vaimustusega sellest, kuidas te oma erakonnakaaslasest justiitsministriga debatti pidasite. Öelge palun, kas te olete osalenud ka mõnel sellisel arutelul, kus on osalenud ka Sotsiaalministeerium, tervishoiupool näiteks. Kas te sellist debatti olete ka pidanud? 

Ilmselt te ei ole seda lugenud, aga Andrus Kivirähk on kirjutanud väga toreda loo sellel teemal, kuidas toredad väliskülalised, vangid, saabuvad Tartusse ja mis siis kõik toimuma hakkab. 

Aga kas te olete osalenud mõnel arutelul, kus on osalenud ka Sotsiaalministeerium, tervishoiupool? Uskuge, see 30 miljonit toob meile hiljem kaasa palju suuremaid kulusid ja meie inimestele ravi kättesaadavuse halvenemise. 

Aitäh! Mina ei ole sellistel aruteludel osalenud. Siseministeerium ei ole selle protsessi peamine osapool. Justiitsministeerium on see, kes peab oma plaani erinevate osapooltega kooskõlastama. Mina olen osalenud ainult [nendel aruteludel], mis puudutasid sisejulgeolekut. Me kaardistasime riskid, [esitasime] maandamismeetmed ja nõudsime, et need riskid oleksid maandatud. Ja selle me ka saavutasime. Me jäime nende vastustega rahule, mis me seal saime, ja saavutasime kokkuleppe. Kogu see kulupool on minu teada üsna hästi välja arvutatud. 

Ega need "väliskülalised", nagu te mainisite, ei saabu ju Tartusse, nad saabuvad otse vanglasse ja Tartu linna peale nad ei jää. Nad on seal vangla territooriumil, neid välja ei lasta. Nii et päris külalisteks neid nimetada ei saa. 

Kõik tervishoiuteenuseid puudutavad asjad on minu teada läbi arutatud. See oli ka valiku tegemisel üks kriteerium, et siia ei tooda kroonilisi haigeid, kes võiksid lisada koormust meditsiinisüsteemile. Muu osa kaetakse sellest rahast, mida Rootsi riik maksab. Juhuslikult käisin üle vaatamas ka seda meditsiiniplokki, seal on tublid inimesed, kes teevad seda tööd juba aastakümneid ja suudavad hakkama saada ka nende niinimetatud külalistega.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te rõhutasite eelnevalt, et siseturvalisuse [valdkond] toimib kui ühendatud anumate süsteem. Olen teiega selles suhtes vägagi nõus. Seega, kui ühes piirkonnas peaks koormus tõusma, peab teises piirkonnas olema piisavalt võimekust, et seda tasakaalustada. Sellest tulenevalt küsin Lääne-Eesti turvalise kohta olukorras, kus vanglarendi tingimustes on ametikohtade täitmine suur väljakutse. Mind te igal juhul ei veennud, et 10%-line palgatõus selle tööjõupuuduse lahendab. Seda enam, kui võtame arvesse fakti, mis on täna korduvalt kõlanud, et juba praegu on hulgaliselt ametikohti täitmata ja töö käib sageli nii ületundide arvel kui ka abipolitseinike toel. Kuidas on tagatud, et Lääne-Eesti elanike turvatunne ja PPA reageerimisvõime selle tõttu ei kannata, kui tekib vajadus sealt ametnikke mujale Eestisse suunata? 

Aitäh! Tulin just eelmisel nädalal Lääne-Eestist, meil oli Siseministeeriumi juhtkonna nädal Läänemaal. Väga kihvt oli näha, kui toimekas on Haapsalu politseijaoskond. Iga kord, kui kuskile sõitsime, oli politseiauto kellegagi tegelemas. See 10%-line palgafondi kasv ei ole ju sugugi väike asi. Me oleme asutuste juhtidega kokku leppinud, et selle 10%-lise palgafondi piires saavad nad suunata rohkem vahendeid eesliinile ja nendesse lõikudesse, kus on häda kõige suurem, ehk seal ei pea piirduma 10%-lise palgatõusuga, vaid see võib olla ka suurem. 

Ja teiseks, me oleme ju valitsusega teinud suurepäraseid maksuotsuseid, mis mõjutavad just nimelt seda sihtgruppi, neidsamu politseinikke. See ei ole selline asi, millesse suhtuda kuidagi kergekäeliselt. Praegu maksab politseinik igas kuus keskmiselt 150 eurot rohkem tulumaksu, aga alates uuest aastast jääb see 150 eurot talle arvele alles, lisaks sellele palgatõusule, mis juurde tuleb. Täpselt nii see toimubki. See tähendab, et sisuliselt on [politseinike] sissetulekute kasv üsna ligilähedane sellele, mida ametiühingud soovisid.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Suurepärased oleksid olnud maksuotsused siis, kui 4000 ja rohkem eurot saavate inimeste maksuvaba miinimumi [katteks kuluv raha] oleks läinud näiteks politseinike ja õpetajate palga tõusuks, mitte nendele inimestele kingituseks, mida nad ei oodanud. Aga see selleks. 

Kindlasti on sellel vanglateemal ja väljarentimisel omad plussid ja miinused. Ma siiralt loodan, et pikas perspektiivis need plussid siiski ületavad miinuseid. Tahaks loota, kuigi ma selles täna üldse veendunud ei ole. 

Aga ma küsin sellist asja. Kas te oma erakonnakaaslase justiits- ja digiministriga seda teemat arutades või erakonnas või koalitsioonis arutades olete suhelnud ka ettevõtlusorganisatsioonidega? Mis on nende arvamus? Need inimesed, kes tööjõuturul osalevad, on potentsiaalsed [töötajad] ka ettevõtlusvaldkonnas. Mispidi Eesti riik rohkem võidaks: kas siis, kui need inimesed töötaksid ettevõtluses ja looksid lisandväärtust, või siis, kui nad töötavad avalikus sektoris ja valvavad vange, välisriigi vange?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks meie häda Lõuna-Eestis ongi ju see, et inimesed rändavad välja. Nad liiguvad Lõuna-Eestist minema, sest seal ei ole tasuvat tööd. See on ka, ütleme, piirialade turvalisuse seisukohast üks olulisi aspekte, et kas seal piirialadel elab veel üldse inimesi. Kui need inimesed sealt kõik minema rändavad, Harjumaa ettevõtetesse või kuhu iganes, siia pealinna tööle, siis ega Lõuna-Eesti sellest ei võida. Selles mõttes ma ütlen, et Lõuna-Eesti pigem võidab sellest, et need täiendavad ametikohad sinna tulevad. [Küllap] need Harjumaa ettevõtted saavad hakkama ka kohalike inimestega, keda siin on päris palju.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te vastasite siin ennist küsimusele, et kas sisejulgeoleku muud valdkonnad selles piirkonnas ei kannata selle tõttu, kui meil on vaja vanglaametnikke juurde [värvata]. Ja vastus kõlas umbes niimoodi, et politseinike palgad on kindlasti kõrgemad kui vanglaametnike palgad ehk politseinike palgad on nii head, et keegi sealt ei taha liikuda vanglaametnikuks, pigem minnakse politseinikuks. Kas teil on tehtud mingi analüüs selle kohta, millised on seal piirkonnas politseinike palgad sel ajal ja millised on vanglaametnike palgad?

Aitäh! Kui hästi laia pintsliga [tõmmata, siis ütlen, et] me oleme seda olukorda analüüsinud ja jõudnud järeldusele, et palgatõusud peaksid olema sünkroonis, et üks valdkond teisest liiga palju ette ei läheks. Ma ei saa siin pead anda, et kõik need numbrid üks ühele vastavad, sellepärast et ametikohad on erinevad. Vanglaametniku töö on mõnevõrra teistsugune kui politseiametniku töö. Ja alati ei mängi töökoha valikul rolli ainult palk, see võib olla 100 eurot siia või sinna, [vaid muud asjaolud]. Vanglatöö on üsna spetsiifiline töö, see ei sobi kõigile. Ka patrullpolitseiniku töö on väga spetsiifiline ja intensiivne ja ka see ei sobi kõigile. Ma arvan, et valikuvõimaluste laienemine toetab pigem seda, et siseturvalisuse [valdkonda] tuleb inimesi juurde. Nagu ma enne ütlesin, Sisekaitseakadeemia selle aasta vastuvõtt näitab, et need arvud on tõusuteel.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Teie valitsusega on üldse väga keeruline [lugu], üks jama ajab teist kirvega taga. Vaatame kas või seda riigieelarvet, mida te soovite meile siia tuua – see on maksimaalses defitsiidis, lihtsalt selleks, et kõige rikkamatele jagada sadu tuhandeid eurosid –, või siis elanikkonnakaitse ja keskkonnakaitse küsimusi. Tundub, et teil on nagu head mõtted otsa saanud, kust riigile raha teenida. Te olete välja käinud isegi sellise mõtte, et alandada Eestis hasartmängumaksu. 

Miks te mõtlete ainult selle peale, et kui vanglad jäävad tühjaks, siis on vaja neid täita? On kuulda, et ka sünnitusmajad on hakanud Eestis tühjaks jääma. Äkki mõtlete hoopis selle peale, kuidas tuua siia sünnitajaid? Kas see ei tundu teile perspektiivse äriplaanina?

Aitäh! Kuna ma tulen Põlvamaalt, siis on mul sünnitusmajade teemal hea vastata. Tõepoolest olid ajad, kus sünnitusteenust Kagu-Eestis eksporditi, eriti Põlva ja Võru sünnitusmajades. Paraku on ajad muutnud ja sealt riigist, kuhu seda eksporditi, enam inimesed siia sünnitama tulla ei saa, sellepärast et Venemaa alustas agressioonisõda Ukraina vastu. Nii et see on mingil määral läbikäidud tee. 

Ka kogu see nii-öelda vanglarendi kokkulepe on ju osa ekspordist. Selles mõttes ma kindlasti ei saa nõustuda selle väitega, nagu meil oleksid head ideed raha teenimiseks kuidagi otsa saanud. Selle eksporditeenuse eest tuleb ikka mitukümmend head miljonit. Meil on terve hulk bürokraatia vähendamise ja ettevõtluse edendamise meetmeid, mida me koostöös ettevõtetega oleme arutanud, need ettepanekud käivad järjest valitsuskabinetist läbi ja saavad ka heakskiidu. Kindlasti tuleb neid ideid juurde, kuidas Eesti majandust kasvatada. Kui te olete viimaseid makroprognoose vaadanud, siis näete, et väljavaated järgmiseks aastaks on head, [liigume] taas kasvu suunas. Nii on.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mina mäletan, et jaanuaris, kui ma veel siseministri ametit pidasin, oli meil politsei ja teiste [osapooltega] arutelu ja siis nad olid küll mures. [Vanglateenistus pakub tööandjana] Lõuna-Eestis politseile ikka päris suur konkurentsi ja tegelikult peaks seda probleemi lahendama teistmoodi. Ma saan aru, et poliitiline seisukoht on muutunud, aga toona oli politsei seisukoht selline, vaevalt et see sisuliselt muutunud on. 

Aga mu küsimus on selline. Meie vaates seisneb ju mure selles, et ühtpidi me toome siia Rootsi vange ja [nende valvamiseks] võtame Eesti tööturult ära inimesi, kes võiksid töötada mõnes ettevõttes, ja siis tuleb siia majandusminister, kes teeb ettepaneku, et Eestisse ei toodaks enam kõrgepalgalisi töötajaid, vaid madalapalgalisi töötajaid. See on ju Kaitsepolitseiameti mure ja Politsei- ja Piirivalveameti mure ka. Ma mäletan, et täpselt sama küsimust me Rootsi vangide [siia toomise] raames arutasime. Mõnes mõttes [tekitame] me ju kaitsepolitseile ja politseile tööd juurde, neil on mure mitte ainult vangide, vaid ka siia tuleva tööjõu pärast. 

Jah, ütleme niimoodi, et ega see vanglateemat ju ei lahendaks, kui me tegeleksime mingisuguse muu tööjõuga. Kogu see arutelu käib meil ju sellepärast, et meil jäi kolmest vanglast üks tühjaks ja sellele vanglale tuli leida mingisugune otstarve. Analüüsiti erinevaid võimalusi: kas vangla[hoone] maha müüa või võtta ta kasutusele mingisuguses teises vormis. Mis seal salata, kui Eesti peaks kokku puutuma näiteks sõjalist laadi kriisiga, siis on meil seda vanglataristut väga vaja sõjavangide hoidmiseks. Seetõttu tuli analüüsi käigus ikkagi välja, et ei ole mõistlik seda maha [lõhkuda] ega maha müüa, vaid selle võiks jätta tööle niimoodi, et vajaduse korral oleks võimalik see jälle kasutusse võtta ja samas teeniks see raha. 

Tõepoolest, meie valdkonna inimesed olid mures, ma täiesti nõustun sellega. Aruteludel, kus räägiti riskide maandamisest, ei olnud keegi sinisilmne ega naiivne ega öelnud, et see kõik on tore ja roosiline. Seal on väljakutsed. [Vangla väljarentimise eest] tuleb meile mingisugune raha, aga sellega [kaasnevad] ka väljakutsed[, millega on vaja tegeleda]. See rehkendus tehti ära, et kumb siis peale jääb, ja praeguse seisuga võin öelda, et see tulupool jäi ikkagi peale ja oluliselt suuremas mahus kui see kulu, mis meil nende täiendavate riskide maandamise tõttu [kanda tuleb]. 

Mis puudutab välistööjõudu, siis ega see 1770-eurone palk päris madal [palk] ikka ei ole. Meie kandis, Kagu-Eestis, kust me Antiga valitud oleme, tuleb see jagada võib-olla kahega. Seda mõtet küll ei ole, et madalapalgalisi hakata sisse tooma.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Vaatasin täna mälu värskendamiseks Rootsi meediat, et meelde tuletada, millised vangid need siis on, kes Eestisse peaksid tulema. Sealt tuli välja, et need on Rootsi riigi kodanikud ja kolmandate riikide kodanikud, kes ei ole ei terroristid ega vägistajad ja nii edasi. Sealt jäi kõlama mõte, et nad on rohkem sellise kerge karistuse kandjad. Teisalt, teie väidate, et ei, need on sellised inimesed, kes üldse mitte kunagi sealt vanglast välja ei pääse. Tekib ikkagi küsimus, et mis on need [kuritööd], mille eest nad [siia karistust kandma] tulevad. Mis on üldse see mehhanism, mille põhjal otsustatakse, millise karistuse kandjaid Eestisse tuuakse, ja milliste puhul võib Eesti öelda, et ei, neid me vastu ei võta?

Aitäh! Tahaksin siinkohal öelda, et me võtame vastu ainult selliseid vange, kes on ilusad, heatahtlikud ja haritud, aga vang on ikkagi vang, siin ei ole midagi salata. Jah, neid küsimusi, mis te esitasite, on analüüsitud. On olemas kokkulepe, et me ei too Eestisse karistust kandma võrgustunud vange, et mitte toita organiseeritud kuritegevuse arengut. Me ei võta Eestisse karistust kandma ka näiteks radikaliseerunud vange ja terrorikuritegude eest süüdi mõistetud vange, jällegi selleks, et mitte riske suurendada, et riskid, mis vangide vahelise suhtlusega võivad [kaasneda], oleksid maandatud. 

Need vangid muidugi pääsevad lõpuks vanglast välja, aga nad pääsevad välja alles Rootsis. Kokkulepe on selline, et kuus kuud enne karistusaja lõppu liiguvad nad Rootsi tagasi ja nende taasühiskonnastamise protsess ja vabakslaskmine toimub seal, siis kui nende karistus on lõppenud. Tõesti, keegi Eestisse ei vabane. Nii et jah, see teema on läbi analüüsitud ja meie hinnangul on turvariskid maandatud.

Aitäh ministrile! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja kõigepealt palun kõnepulti arupärijate esindajana Heljo Pikhofi. Arupärijate esindaja on esimesena. Jah, ja siis tulevad kõik teised Riigikogu liikmed.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma kordan üle: valitsusel on äriplaan tuua Tartu vanglasse Rootsi vangid – seksuaalkurjategijad, vägistajad, mõrvarid –, et täita vabu kohti; et teha äri; et kasutada olemasolevat ressurssi. Seejuures on valitsuse sõnum, et turvalisus Lõuna-Eestis paraneb. 

Head kolleegid, see on valetamine! Lõuna-Eestis turvalisus kindlasti ei parane, vaid halveneb. On ju tööturul väga suur konkurents. Nii politsei, vanglateenistus kui ka Maksu- ja Tolliamet otsivad tikutulega ühele ja samale profiilile vastavaid inimesi. PPA-s on niigi täitmata ligi 200 ametikohta. Neid kaetakse abipolitseinike ja ületunnitööga. Praeguses julgeolekuolukorras on lausa patt tegeleda Politsei- ja Piirivalveameti nõrgestamisega. See vähendab, mitte ei suurenda inimeste turvatunnet. Ka PPA peadirektor, peaprokurör, kapo [esindajad] ja Lõuna-Eesti politseijuht on Tartu Linnavolikogu ees öelnud, et see kõik suurendab koormust ja nõrgestab süsteemi. 

Ma võin öelda ka seda, et uusi vanglaametnikke ei tule siit Sisekaitseakadeemiast nagu Vändrast saelaudu, see võtab ikkagi aega. Me võtame ära politseinikud, kes peaksid kaitsma meie tänavaid, võtame tööjõudu ära politseilt, Kaitseväelt ja Päästeametilt ning seda Lõuna-Eesti turvalisuse arvelt. Kui inimene läheb Rootsi vange teenindama – ma pean silmas politsei, Kaitseväe ja Päästeameti ametnikke –, siis ei lähe ta Tartusse, Põlvasse või Valka patrullima ega kriisi lahendama. Ja siis öeldakse meile, kordan üle, et Tartus ja Lõuna-Eestis läheb turvalisemaks. See on teadlik manipulatsioon. 

Head ametikaaslased! Meie tervishoiusüsteem on üle koormatud, arste ja psühholooge pole piisavalt isegi meie oma inimestele. Aga meie toome siia inimesed, kelle puhul isegi Rootsi ütleb, et nad vajavad keerulist ravi, eriarste, turvasüsteeme. Kust me need spetsialistid võtame? Kelle arvelt? Kas Eesti laste vaimse tervise arvelt? Minu küsimus valitsusele on: kas see on uus ekspordiartikkel – vanglakohad ja vaimse tervise teenused Rootsi mõrvaritele? Kummaline on see, et siseminister ei osanud meile siin Riigikogu ees öelda, mida Eesti riik sellest võidab, mis kasu Eesti riik sellest saab. See, et siia vangid tulevad ja nende eest mingid summad kinni makstakse, ei ole veel iseenesest kasu Eesti riigile. 

Ja nüüd Tartust. Rootsi organiseeritud kuritegevuse klannid teavad, kuhu nende sõber viidi, nad teavad, kus see vangla on, nad teavad, et on olemas selline linn nagu Tartu ja nii edasi ja nii edasi. Kas me oleme valmis kõikideks nendeks tagajärgedeks, mis võivad tulla, eriti just Tartus? Ma pean silmas negatiivseid tagajärgi. Kas me mõtleme ka sellele, mis juhtub siis, kui Tartu ei ole tundud enam ülikoolilinnana, vaid vanglalinnana? See võib väga kergesti juhtuda. 

Head ametikaaslased! See, mida me praegu näeme, ei ole julgeolekustrateegia. Praegune valitsus asendab siseturvalisuse ärilepinguga. Areng ei ole see, kui politseinikud lähevad turvama Rootsi vange ja meie tänavad jäävad tühjaks. See ei ole regionaalpoliitika, see on soodne eksporditeenus Rootsi probleemidele, ja samuti ei ole see turvalisuse tugevdamine, see on turvalisuse kaubaks tegemine. Meie, sotsiaaldemokraadid, ei saa sellega nõustuda, sest Eesti ei ole vangla, Eesti on ikkagi meie kodu. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea siseminister ja kolleegid! Ma olen sinuga nõus, mida sa, Heljo, lõpus ütlesid, ka meie ei ole sellega nõus.  

Aga vaatame nüüd natukene tausta. Meil Tartus olid ju kõige kuulsamad kliendid Serbia ja Jugoslaavia sõjakurjategijad: Dragomir Milošević, kui ma õigesti mäletan, ja [Milan] Lukić ja [Milan] Martić. Kolm sellist meest. Nad praegu muidugi enam ei ole Tartus, aga nüüd tulevad meile Muhamedid ja mitmed teised, hoopis teistsuguste nimedega [mehed], kelle pilte ma olen juba mõnda aega vaadanud. See on muidugi Rootsi asi, keda nad siia saadavad. Aga nagu siseminister ütles, meil piisab vaid [liht]häälteenamusest, et ratifitseerida see ajalooline Tidö leping. Euronews kirjutas mõni aeg tagasi, et sõlmiti ajalooline Tidö diil, nii et me arutame praegu seda Tidö diili. 

Ja mida nad kirjutasid? Kirjutasid veel seda, et see läks uskumatult kiiresti. Eesti 200 on pika plaani erakond. Ma ei tea, kui pikka eluiga neil on, aga see pikk plaan, mida meile püütakse maha müüa, näeb ette, et siia saadetakse sari- ja kiremõrvareid, niisamuti märjatöömehi, aga loomulikult mitte terroriste, riigireetureid ja teisi selliseid veidi tsiviliseeritumaid mehi.  

Jah, me oleme odav maa. Noh, 30 miljonit teenime. Vaesel ajal sööb vanakurat kärbseid ka ja pika plaani erakond on nõus sööma isegi äädikakärbseid raskel ajal. Tõepoolest, kui Rootsis läheb ühe Muhamedi – tegemist on loomulikult eelkõige välismaiste vägivaldsete inimestega – [kinnipidamine] maksma 11 500 eurot kuus, siis Eestis saab hakkama 8500 euroga. See on muuseas, lugupeetud siseminister, rohkem kui teie kuupalk, mis on 7445 eurot. Nii et iga Muhamed 8500 euro eest Tartusse – heade mõtete linn.  

Võib öelda, et jah, ma ironiseerin siin. Aga ma olen viimasel ajal lugenud mitmeid välismaiseid ajakirju ja blogisid. Soovitan ka teil neid lugeda. Näiteks Prison Reform Trusti blogi materjale, kus on analüüsitud Inglismaa ja üldse Euroopa vanglate nii-öelda üürireformi ajalugu. Seal on räägitud näiteks Norra ja Belgia projektidest, kus kohalikud välismaised kurjategijad viidi Hollandisse. Mõlemal korral ei pikendatud neid projekte. Nagu me teame, on Holland püüdnud oma Muhamede ja teisi [vange] Eestisse tuua, aga nagu ma aru saan, ei ole hollandlastega see diil õnnestunud.  

Kui lugeda neid Euroopa vanglate rentimise analüüse, siis seal on üsna palju ... 

Kui tohib, siis palun veel paar minutit. 

Kolm minutit lisaks.

Jah. Seal on räägitud, et neid riske on väga palju. Noh, ma ei hakka [kõigest] rääkima, see tundub natuke naljakas, aga lääne kurjategijad on harjunud sellise mõnusa eluga. Neid ei rebita nende lähedastest ja peredest eemale ja nad teavad oma õigusi, nad teavad igasuguseid õigusi – ka meie kriminaalid teavad neid väga hästi – ja kindlasti hakkavad neid nõudma. 

Ma olen rääkinud Riigikohtu esimehega. Halduskaebusi hakkab tulema nagu Vändrast saelaudu, kui me selle [lepingu] ratifitseerime. Kuna nad on võõrkeelsed, siis loomulikult tähendab see meile, ka Riigikohtule [seda, et on vaja] vastavaid keeli, idamaiseid keeli [oskavaid] inimesi, et me kõigepealt suudaksime neid kaebusi mõista ja siis hakata lahendama. 

Nii et tegelikult ühelt poolt, kui meil on tõesti tühi vangla, siis [pole ju paha] panna see teenima, eriti raskel ajal, kui raha läheb igale poole mujale, aga mitte oma inimeste probleemide lahendamisele. Automaksuga röövitakse ju kõige nõrgemaid ja ka paljude teiste koormistega. [Sellises olukorras] pole ju paha teenida 30 miljonit, kui iga Muhamedi pealt makstakse riigikassasse 8500 eurot kuus. 

Aga vaatame suurt pilti. Kui lugeda neid analüüse, siis neis on väga imestatud, ka Euronewsis, et see meie Tidö diil läks uskumatult kiiresti. Võimalik, et meie lugupeetud justiitsminister pika plaani erakonnast mõistis, et aega ei ole enam palju ja tuleb kiiresti käed lüüa. Pärast meid tulgu või – mis asi see oli? – veeuputus! Võib-olla see asi ongi nüüd nii. Ühel hetkel jõuab see meie saali – ma ei tea, millal –, ja kui selle ratifitseerimist ei pea [toetama] kolm neljandikku saalist, vaid piisab [liht]häälteenamusest, siis ongi see tehtud, kui pika plaani erakond on veel elus selleks ajaks. Ja isegi kui nad ei ole elus, siis nende lihakehad on ikka siin. Kristen Michali valitsuse jätkamiseks kõlbavad ka sisuliselt poliitilised laibad, kes teevad selle töö ära, vormistavad Tidö ajaloolise diili ära. Mina ja meie [erakond], ja nagu ma aru saan, ka paljud teised kolleegid, ei kiida seda Tidö ajaloolist diili heaks. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kuulajad! Head kolleegid! Eesti ühiskonnas on tekitanud palju küsimusi ettepanek, et meie vanglatesse võiks tuua välisriikidest kinnipeetud kurjategijaid, et nad kannaksid oma karistuse siin. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on tehnilise või majandusliku koostöö [küsimusega], aga tegelikult on see otsus, mis puudutab otseselt meie rahva turvalisust ja riigi suveräänsust. 

Miks peaks Eesti vanglates olema inimesi, kellel ei ole Eestiga mitte mingit seost? Meie vanglasüsteemi eesmärk on tegeleda nende inimestega, kes on kuriteo toime pannud siin, [meie õigusruumis ja meie riigi territooriumil]. Kui me hakkame siia tooma kinnipeetavaid väljastpoolt, siis muutub Eesti vangla lihtsalt teenusepakkujaks, mitte pole õigussüsteemi osa. See tähendab lisakoormust meie töötajatele, julgeolekuriskide suurenemist ja lõpuks ka lisakulusid maksumaksjale. 

Ka siis, kui keegi väidab, et see on majanduslikult kasulik, peame meenutama, et turvalisus ja [inimeste] usaldus riigi vastu ei ole müügiartikkel. Meil on piisavalt sisemisi probleeme, mida lahendada: vangide taasühiskonnastamine ja töötajate puudus. Nende murede lahendamine peab olema meie prioriteet, mitte välisriikide kurjategijate vastuvõtmine. 

Head kuulajad! Küsimus ei ole [rahvusvahelises koostöös], vaid põhimõttes. Eesti riik peab vastutama oma õigussüsteemi ja oma kodanike turvalisuse eest. Seetõttu leiab Keskerakonna fraktsioon, et see otsus tuleks kindlasti tagasi lükata. Eesti ei vaja võõraid kurjategijaid. Eesti vajab selget ja tugevat riigimeelset otsust, et meie vanglad teeniksid meie enda [õigussüsteemi huve]. Aitäh! 

Aitäh! Palun, minister!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma hästi lühidalt klaariks ära mõned väited, mis on siit esitatud. Proua Pikhof väitis, et tema ei saanud aru, mis kasu on Eesti riigil sellest kokkuleppest. Mulle tundub, et seda sai siin üsna reljeefselt selgitatud: meil oli mure suure tühjeneva vanglaga, millega ei olnud midagi peale hakata. Oli vaja välja mõelda, mis sellest saab. Kaalukausil oli 150 koondamist [versus] 250 uut ametikohta Lõuna-Eestisse. See on osa kasust, mis sellest tuleb.

Kõik, mis puudutab siseturvalisust – ma möönan, et riskid olid üleval, neid kaardistati ja jõuti kokkuleppele, kuidas jaotada ressurssi nii, et vajalikud teenistused saaksid inimesi juurde võtta, et teha taustakontrolli. Ja ega vangid, kes tulevad siia oma karistust kandma, ei lähe linna peale jalutama. Nad on ikkagi algusest lõpuni vanglas ja korraliku valve all. Nagu ma ütlesin, Eesti vanglasüsteem on maailma parimaid, selle üle võiks uhkust tunda. Aga see, et me [seda teenust ekspordime], on meile igal juhul kasulik. Kui meil läheb seda vanglat kunagi endal mingitel põhjustel vaja, siis me saame selle uuesti kasutusele võtta. 

Härra Ernitsale ütlen, et see on tõesti pika plaani otsus, me mõtleme aastaid ette, mis sellest objektist saab ja mis juhtub siis, kui meil endal seda vaja on. Ta on siin Riigikogu saalis juba mitu korda muretsenud, et kellestki saab poliitiline laip, aga nagu ma olen ka varem öelnud, siis poliitsurnuaedadest tõustakse üles ja tullakse tagasi. Siin on selle kohta mitmeid näiteid, nii et ei pea muretsema. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme tänase kuuenda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Reili Ranna, Madis Kallase, Züleyxa Izmailova, Anti Allase, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Ester Karuse ja Helmen Küti 17. juunil 2025 esitatud arupärimine koolitoidu ebapiisava riikliku rahastamise ja sellest tuleneva ebavõrdsuse kohta. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Reili Ranna.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on esitanud arupärimise haridus‑ ja teadusministrile koolitoidu ebapiisava riikliku rahastuse ja sellest tuleneva ebavõrdsuse kohta. 

Viimastel aastatel on toidu kiire kallinemine asetanud paljud Eesti pered tugeva surve alla. Olukorras, kus perede toimetulek on niigi keeruline, on koolitoit muutunud oluliseks igapäevaseks sotsiaalseks toeks, sageli ainsaks kindlalt tagatud soojaks toidukorraks. Samal ajal on riiklik koolitoidutoetus püsinud aastaid muutumata. 

Kuna riiklik toetus ei kata tegelikke kulusid, on kohalikel omavalitsustel tulnud eelarveliste valikute surve all leida omaosaluseks raha muude ülesannete arvelt või suunata osa kuludest perede enda kanda. Tulemuseks on üha suurenev surve, lastega pered peavad koolitoidu eest rohkem maksma või [halvendatakse] toidu kvaliteeti, mis toob kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemise.

Hariduse ning sellega kaasnevate tugiteenuste, sealhulgas koolitoidu kättesaadavus peab olema tagatud kõigile lastele võrdselt ning ei tohi sõltuda pere majanduslikust olukorrast. Koolitoiduga seotu ei ole oluline ainult laste tervise ja toimetuleku seisukohalt, vaid see mängib märkimisväärset rolli Eesti toidujulgeolekus ja kohaliku majanduse kestlikkuses. Aastate jooksul on lasteaedade ja koolide kaudu kujunenud välja toimiv koostöövõrgustik, kus kohalikud põllumehed, toiduainetööstus ja väikeettevõtjad saavad usaldusväärse ja stabiilse turuna oma toodangut pakkuda. Just tänu sellele on paljudel Eesti lastel olnud võimalus süüa kodumaist värsket ja toitvat toitu. 

Kui riiklik rahastus jääb jätkuvalt tegelikele kuludele alla, satuvad löögi alla nii need ettevõtjad kui ka terviklik tarneahel, mis on aastatega üles ehitatud. Selle tagajärjel kannatab mitte ainult kohalik tootmine, vaid ka kogukondade suutlikkus ise enda toidulaua [eest hoolitseda]. 

Sellest tulenevalt palume ministril vastata järgmistele küsimustele. Esiteks: "Kas ja milliseid mõjuanalüüse või ‑hinnangud on tehtud seoses koolitoidu kogukulu, inflatsiooni ja toiduhindade kasvuga viimastel aastatel?" Teiseks: "Kas ja milliseid ettepanekuid olete tegemas riigieelarve läbirääkimistel? Kas valitsusel on kavas siduda koolitoidu toetuse suurus toiduhindade või tarbijahinnaindeksi muutusega, et tagada rahastuse suurus tegelikule kulutasemele?" Kolmandaks: "Kuidas hindate kohalike omavalitsuste suutlikkust katta koolitoidu puudujääv osa oma vahenditest ilma teiste valdkondade arvelt kärpimata?" Neljandaks: "Kuidas hindab Teie juhitav ministeerium olukorda, kus Sotsiaalministeerium kavandab koolitoidule järjest rangemaid tervislikkuse nõudeid, kuid samal ajal ei ole Teie juhitav ministeerium näinud ette koolitoidu toetuse suurendamist?" Viiendaks: "Arvestades, et koolitoit on üks stabiilsemaid ja mahukamaid väljundeid kodumaisele toidutootmisele, siis millist koostööd on Teie juhitav ministeerium teinud või plaanib teha Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga, et koolitoidu süsteemi kaudu toetada Eesti toidujulgeolekut ja kohalikku tootmist? Milline on Teie ministeeriumi roll selles, et koolide ja lasteaedade toitlustuses eelistataks kodumaist ja piirkondlikku toorainet ning säiliksid toimivad tarneahelad?"

Alla on kirjutanud päris mitmed Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed. Jääme ootama ministri vastuseid nendele küsimustele. Aitäh! 

Aitäh! Nüüd palun arupärimisele vastama haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Lugupeetud kuulajad! Ma alustan Eesti riigi korraldusest, selleks et me oleksime kõik ühel lehel ja ühtemoodi aru saaksime. Eesti riigi korralduses on väga selgelt paigas riigi ülesanded ja kohaliku omavalitsuse ülesanded. Koolipidaja ülesannete hulka käib kõigi koolipidamisega seotud kulude katmine. Riik on aegade jooksul koolipidajatele tulnud appi erinevate valdkondade toetustega ehk riik toetab koolipidajat, aidates tal täita kohustust katta toidukulusid, palgakulusid, õpikukulusid, väga paljusid kulusid, [hoonete] kulusid ja nii edasi, aga riik ei ole nende kulude põhikandja. Ehk kui oli küsimus selle kohta, et riigi toetus ei kata tegelikke kulusid, siis riigi toetus ei saagi katta tegelikke kulusid, sest tegelikud kulud on koolipidaja kanda, kõikide Eesti [asjakohaste] seaduste kohaselt. Riik saab omalt poolt toetada nende kulude katmist ja riik on seda ka teinud, aga riik ei ole kulude katja. See on öeldud igaks juhuks, selleks et me saaksime aru, millest me räägime, kui me räägime koolitoidust. 

See, mida küsimuses mainiti, et kohalikel omavalitsustel on tulnud eelarveliste valikute surve all leida omaosaluseks [raha] oma muude ülesannete arvelt, näitabki seda, et meil on see asi pahupidi läinud. Meil on see asi pahupidi läinud! Ehk me võime öelda täpselt vastupidi, et riigil peaks omaosaluse katmiseks tekkima kohustus seda leida muude [ülesannete] arvelt, sest tegelikult peab põhilise osa koolitoidukuludest katma kohalik omavalitsus koolipidajana. Riik koolipidajana, omavalitsus koolipidajana või erakoolipidaja koolipidajana katavad peamised koolitoidukulud. 

Aga nüüd küsimused. "Kas ja milliseid mõjuanalüüse või ‑hinnangud on tehtud seoses koolitoidu kogukulu, inflatsiooni ja toiduhindade kasvuga viimastel aastatel?" Koolilõuna kvaliteedile, selle koostisele ja valmistamisele esitatavad nõuded kehtestab Sotsiaalministeerium, ja täitmise üle teeb järelevalvet Terviseamet. Koolilõunapakkumine on sotsiaalküsimus, mitte otseselt haridusküsimus. Seega, õigem oleks ilmselt adresseerida see küsimus sotsiaalministrile. Aga ma palusin Sotsiaalministeeriumil seoses uue koolilõunat puudutava määrusega selgitada, kuidas mõjutavad uued nõuded koolilõuna maksumust ja kuidas on viimasel ajal see maksumus muutunud. Sotsiaalministeerium on mulle kirjalikult vastanud, et nad on analüüsinud haridusasutuste menüüsid. Nende kinnitusel ei too uue määruse järgi [kehtestatud] tervislikuma toitlustamise nõuded kaasa hinnatõusu. Nende selgituste kohaselt on toitlustuse kallinemist küll olnud tunda. Seda on kõige enam mõjutanud üldine hinnatõus, mis sai alguse 2022. aastal. Hinda võivad mõjutada ka hanketingimused, mida koolipidajad on täiendavalt seadnud. Oluline on, et hangetele täiendavate tingimuste seadjad vaataksid seatud lisatingimused üle [selle pilguga, kas] need ei muuda hinda ebamõistlikuks. Marginaalne lisakulu tekib ka seoses valmisolekuga pakkuda diabeediga lastele süsivesikuterohket toitu. Paljud KOV‑id panustavad juba praegu toitlustusse tervisliku toidu pakkumisega rohkem, kui nad on seda varem teinud, ning on muutnud toidugruppide vahekorra tervist toetavaks, mistõttu enamikule KOV-idest määruse muudatus lisakulusid kaasa ei too. Üldistatud näidismenüüde põhjal tuleb edaspidi vähendada eelkõige liha‑ ja piimakogust, et need kogused oleksid tervist toetavas vahekorras, ning tõsta kalakogust. Ajakohastatud nõuded ei too kaasa toidu hoiustamise ja valmistamise tingimuste muutmist, kuna toidu hoiustamise ja valmistamise tingimustele uusi nõudeid pole lisatud.

Lisaks veel seda, et koolitoiduga seonduvat on uuritud ka rahvusvaheliselt. Näiteks 2021. aasta raportist Global Survey of School Meal Programs nähtub, et Eesti on koolitoitu üks enim panustavaid riike Euroopas ja ka maailmas. Enamikus riikides on koolitoidutoetus ette nähtud ainult osale lastele, eeskätt [kehvema] sotsiaal-majandusliku taustaga lastele, ning sageli on see piiritletud ka vanuseliselt. Universaalne riiklik toetus kõigile õpilastele on lisaks Eestile vaid Soomes, Rootsis, Lätis ja Leedus, osaliselt Horvaatias ja Luksemburgis. Tuletan ka ajaloost meelde, et Eestis hakkas riik koolipidajatele koolitoidutoetust maksma 2007. aastal. Enne seda toetust sellisel kujul olemas ei olnud. 

Teine küsimus: "Kas ja milliseid ettepanekuid olete tegemas riigieelarve läbirääkimistel? Kas valitsusel on kavas siduda koolitoidu toetuse suurus toiduhindade või tarbijahinnaindeksi muutusega, et tagada rahastuse suurus tegelikule kulutasemele?" Vastus on, et ei ole kavatsust siduda koolitoidutoetuse suurust toiduhindadega või tarbijahinnaindeksiga. See kindlasti koormaks väga-väga suuresti kohalike omavalitsuste eelarveid. Koolipidajatel on ikkagi õigus hankega toiduhind ära defineerida ja pakkujatega see hind läbi rääkida. Nii et riik kindlasti siia kätt vahele panema ei hakka, ta ei hakka tarbijahinnaindeksi alusel reguleerima koolitoidu hinda ja selle toetuse [suurust], mida koolipidaja maksab. Riigieelarve läbirääkimistel on olnud minu prioriteediks õpetajate palgad ja õpetajate palga tõusu kokkuleppe me riigieelarve läbirääkimistel ka saavutasime. 

Kolmas küsimus: "Kuidas hindate kohalike omavalitsuste suutlikkust katta koolitoidu puudujääv osa oma vahenditest ilma teiste valdkondade arvelt kärpimata?" Kahjuks jään siin vastuse võlgu. Mul ei ole ülevaadet kõikide omavalitsuste eelarvetest ega sellest, mismoodi nad neid koolitoiduvalikuid teevad. Linnad on väga erinevad. Tallinn on otsustanud katta kõikide oma laste kogu toidukulu. Tartu linnas on küsitud lastevanemate osalust vahemikus 40–60%. Mina lapsevanemana olen 18 aastat maksnud Tartu linnas laste toiduraha. Nii et tean, et see on Tartus tavaline olnud. Omavalitsused on väga erinevad. Kahjuks ei ole minul kuidagi võimalik üldistavat seisukohta kujundada. 

[Neljas küsimus:] "Kuidas hindab Teie juhitav ministeerium olukorda, kus Sotsiaalministeerium kavandab koolitoidule järjest rangemaid tervislikkuse nõudeid, kuid samal ajal ei ole Teie juhitav ministeerium näinud ette koolitoidu toetuse suurendamist?" Sellele küsimusele ma juba vastasin. Sotsiaalministeerium on meile saatnud ka kirjaliku kinnituse, et uued nõuded ei tõsta toitlustamise hinda. 

Viies küsimus: "Arvestades, et koolitoit on üks stabiilsemaid ja mahukamaid väljundeid kodumaisele toidutootmisele, siis millist koostööd on Teie juhitav ministeerium teinud või plaanib teha Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga, et koolitoidu süsteemi kaudu toetada Eesti toidujulgeolekut ja kohalikku tootmist? Milline on Teie ministeeriumi roll selles, et koolide ja lasteaedade toitlustuses eelistataks kodumaist ja piirkondlikku toorainet ning säiliksid toimivad tarneahelad?" Loomulikult on soovitav, et koolipidajad, ükskõik kus Eesti piirkonnas nad asuvad, kui nad koolitoitu hangivad ja seda sisse ostavad – ja ka siis, kui lasteaedadele toitu ostetakse –, et nad eelistaks kodumaist ja piirkondlikku toorainet ning jälgiks ka tarneahelaid, sest mida lühem ahel, geograafiliselt ja ruumiliselt, seda parem, loomulikult. Aga lõpuks ei sekku riik nende hangete tegemise reeglitesse. Seal lähtutakse riigihankega seatust. 

Toidutootmise ja julgeoleku küsimused ei kuulu haridus‑ ja teadusministri valdkonda. Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis on koolitoidus kohaliku ja tervisliku tooraine kasutamise jaoks olemas ka soodustused. Ma loodan, et nad nende pakkumist ka jätkavad. Koolilõuna pakkumise kohustus on seadusega pandud selgelt koolipidajatele ja just nimelt hangete abil saavad koolipidajad mõjutada koolilõuna pakkumise nõudeid. Hea näide on Võrumaa vallad, kes soovivad haridusasutustes suurendada mahetoidu ja kohaliku toidu osakaalu. Nad on saavutanud ka edu, üle 20% on seal mahetoit, ning seeläbi on nad mõjutanud ka kohalikke tootjaid. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Teie vastustest jäi mulje, et see polegi nagu eriti riigi asi, ausalt öeldes, et kohalik omavalitsus ja nii ja naa. Aga kas te ei leia, et haridussüsteem, mida me oleme kujundanud ikkagi suhteliselt ühtseks, peaks olema ühtne ka selles loogikas, et lastele oleks tagatud tervislik, toitev ja kättesaadav koolitoit üle riigi, ühetaolisena? See ei tohiks sõltuda sellest, kus omavalitsuses inimesel on olnud õnn või õnnetus sündida või kus ta laps parasjagu koolis käib. Ehk küsimus on, kas teie hinnangul ei olegi see tervisliku ja kättesaadava koolitoidu tagamine riigi ülesanne, esiteks. Teiseks, kui te ütlete, et see ei ole riigi ülesanne, siis kuidas te tagate selle, et erinevates omavalitsustes ei tekiks olukorda, kus osa laste jaoks on see [koolitoit] kättesaadav, osa laste jaoks ei ole kättesaadav, ja ajas need käärid kasvavad, kui riiklik toetus jääb samale tasemele?

Jaa. Kui te ütlete "riik", siis ma eeldan, et te peate silmas kogu Eesti riiki. Meil on lihtsalt võimude lahususe põhimõte: kohalik omavalitsus täidab teatud riigi funktsioone ja keskvalitsus täidab teisi funktsioone. Ei saa olla nii, et kohalik omavalitsus ja keskvalitsus täidavad ühtesid ja samu funktsioone. Nad on põhimõtteliselt ära jaotatud ning koolitoidu ja koolipidamise puhul on piirid väga selged.

Tõesti, selles ametis olen ma näinud olukordi, kus need piirid on läinud väga häguseks. Väga segane on, kes vastutab õpetaja palga eest, kes vastutab koolijuhi palga eest, kes vastutab õpikute ostmise eest, kes vastutab metoodika eest. Segadus tekitab palju rohkem pingeid ja mitte midagi paremaks ta selles olukorras ei tee. Nii et ma eelistan seda, et ka see riiklik toetus, mis on riigieelarves, kantakse üle kohalike omavalitsuste tulubaasi ja koolitoidu pakkumine on koolipidaja ülesanne. Riik, keskvalitsus, peab olema läbirääkija ja ühiskondliku kokkuleppe saavutaja, et koolitoit oleks ikkagi tagatud. Aga mina ei usu, et riik tuleb sekkuma koolipidaja autonoomiasse ja reguleerima, millist sööki millistel kellaaegadel millistes kogustes ja millise hinna eest see pakkuma peaks.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ega tõesti riik ei peagi sekkuma omavalitsuse asjadesse sel teemal, mida te praegu kirjeldasite. Aga samas on riigi toetus koolilapse [lõunale] olnud üks euro juba päris palju aastaid, samal ajal kui hinnad tõusevad, energia [hind] tõuseb, palgad tõusevad. Kõik tõuseb! Loomulikult on ka omavalitsustel oma roll. Aga miks te ei taha riigi toetust tõsta? On ju nõrgemaid omavalitsusi, kes ei saa nii palju raha juurde panna, et saaks [pakkuda täisväärtuslikku] toitu. Siin oleks riigil vaja õlg alla panna. Kas te ei leia seda?

Aitäh küsimuse eest! Te ütlesite, et meil on nõrgemad omavalitsused, kes ei suuda seda teha, aga samal ajal riik suudab, riigil ei ole muid kohustusi. Riik on täpselt samasuguse väljakutse ees, nagu on omavalitsused. Alati on vaagimise koht. Alati on vaagimise koht! Riik täidab kõigepealt oma ülesanded, need, mis on riigi ülesanded, omavalitsus täidab eelarve abil oma ülesanded, need, mis on omavalitsuse ülesanded. See ongi kogu selle asja loogika.

Loomulikult, mis saab kellelgi olla midagi selle vastu, kui laste toidu eest rohkem toetust makstaks. Mis saab selle vastu olla? Mitte kellelgi ei saa selle vastu mitte midagi olla. Aga minu jaoks oli nendel läbirääkimistel prioriteediks õpetajate palga tõus. See oli absoluutne prioriteet, see oli see, mille üle ma nendel läbirääkimistel peamiselt läbi rääkisin. Nagu ma olen korduvalt öelnud, ma eelistaksin, et vastutus hariduse valdkonnas oleks võimalikult selge. Ma väga sooviksin koolitoidutoetuse, õpikutoetuse, direktorite palga toetuse, väga suure hulga toetusi, mida riik koolipidajale maksab, ära anda koolipidaja tulubaasi ja koolipidaja autonoomiat sellega respekteerida. Nii saaks ta oma raha ise kasutada, mitte nii, et riik nende väikeste toetustega, mis tal on – väga väikesed toetused tegelikult, võrreldes kogumahuga –, eemalt juhib koolipidaja otsuseid. Ma ei pea seda lihtsalt õigeks. Ma arvan, et on õige, kui koolipidajal on autonoomne õigus otsustada. Kui riigis on nii otsustatud, et koolipidajad on kohalikud omavalitsused, erakoolid, erasektor ja riik, siis igaühel on seal oma vastutus.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma olen nõus, et rollid peavad olema üheselt ja selgelt paigas, kui me räägime kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandi rollidest. Aga ma küsin selles vaates, mida te ka oma vastustes mainisite. See puudutab kohalike omavalitsuste ja koolide võimet kodulähedast tootjat mingit moodi rohkem kaasata või kooli tuua tema pakutavat toitu, olgu see siis mahetoit sealtsamast piirkonnast. Ma tean, et Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium on päris palju pead vaevanud sellega, kuidas oleks võimalik nendes hangetes eelistada kohalikke toidutootjaid. Kas see on ühel või teisel moel käinud läbi ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumist? Kas me saaksime kahe ministeeriumi ühisel jõul selle teema ikkagi kusagile liigutatud?

Aitäh küsimuse eest! Nüüd pean ma küll vastuse võlgu jääma. Minu laualt see läbi käinud ei ole. Ma muidugi eeldan, et ametnikkonna tasandil on neid arutelusid peetud, aga ilmselt sa endise ministrina tead, et kohe tuleb vastu Euroopa Liidu õigus, mis puudutab hangete tegemisel kodumaise eelistamist. Siseturul ei saa teha eeliseid kodumaisele pakkujale. Aga ometigi on leitud vist ka viise, kui ma ei eksi, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi toetuste abil siiski mahetootjaid toetada. Mahetootjad kipuvad olema kodumaised, sest üks mahetoodangu reegleid on see, et see peaks olema võimalikult lühikese tarneahelaga. Nii et eks neid viise on, aga minu lauale see [teema] jõudnud ei ole, ministrite tasandil me seda arutanud tõesti ei ole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, muidugi, see üks euro on ajale jalgu jäänud. Aga te armastate igasuguseid teadusuuringuid. Ma küsin, kas on teil midagi rääkida meile sellest korrelatsioonist, et kõht korralikult täis ja võimalikult head õpitulemused. Need omavalitsuse ja riigi silotornid on vaieldavad, täna nii, homme naa. Aga sellised korrelatsioonid, on teil midagi, millele viidata?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et te teate neid seoseid, isegi mitte korrelatsioone, vaid põhjuse ja tagajärje seoseid. Kui laps on hästi välja puhanud ehk hästi maganud, vähemalt kaheksa kuni kümme tundi, kui laps on viibinud õues ja saanud piisavalt värsket õhku ja kui ta on mitmekülgselt toitunud – mitte suures koguses ja palju süüa saanud, vaid mitmekülgselt toitunud ehk ta on saanud erinevaid süsivesikuid, valke ja nii edasi –, siis tema õppimisvõime on parem, sest ta saab keskenduda. Tal on siis parem keskendumisvõime, tal on parem tähelepanuvõime, ta ei väsi nii kiiresti. Need kõik on teadusuuringutest teada tõed. Selle tõttu on koolitoidu mitmekülgsus see, mida tuleb taga ajada. Mitte see, et peaks olema suur toidukord keset päeva, vaid oluline on see, et toit oleks piisavalt mitmekülgne, et sealt oleks võimalik saada väga erinevaid toitaineid. Lapsed peaksid saama õues viibida, peaksid koolipäeva jooksul värsket õhku saama. Eriti oluline on muidugi see, mis tänapäeval mureks kipub saama: laste uneaeg. Helesinised ekraanid varastavad uneajast aina rohkem ja rohkem aega. Ka see mõjutab laste keskendumisvõimet, kognitiivseid võimeid ja tähelepanuvõimet. Tähelepanu [koondada suudab] uus põlvkond teadupärast päris märkimisväärselt lühemat aega, see tuleneb osaliselt nendest ekraanidest, mida hilisõhtul une arvelt vaadatakse.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teid kuulates tekib mul kohe nostalgia koolielu järele. Meil siin Riigikogus on pikad päevad, ei mingit värskes õhus liikumist, toitlustus on ka, nagu on …

Väga halb. (Naerab.)

… helesinised ekraanid on väga populaarsed, keskendumisvõime on kolleegidel langenud alla kriitilise piiri. 

Aga mis ma sisuliselt tahtsin küsida? Teie ettekanne ja see sissejuhatus kuidagi väga rõhutasid seda, et on teatud erisused selles, millega riik tegeleb ja millega omavalitsused tegelevad, et seda peaks nagu kõik mõistma. Aga küsin lihtsalt Eesti inimeste poolt siia valitud saadikuna: kas te mõistate, et Eesti lapsevanema jaoks ei ole see põhimõtteliselt nii oluline, nii nagu ka Swedbanki klienti väga ei huvita, mis osakonnas tema mingit küsimust menetletakse ja kes talle pangakaardi väljastab? Lõpuks vaadatakse ikkagi meie otsa siin ja haridusministri otsa ning küsitakse, miks need asjad koolis ei ole korras. Minu meelest see vastutuse veeretamine võib-olla kõige õigem lähenemine ei ole. Või ma eksin?

Ma olen nõus. Ma olen nõus, et lapsevanema vaatest on ükskõik, mismoodi see liha sinna vorsti sisse saab, peaasi, et see vorst hea on, eks ole. Kuidas seda toodetakse, ei ole tegelikult tarbija asi. Aga lihtsalt meie ei ole siin need tarbijad, me oleme siin need, kes seda poliitikat kujundavad. Kui me poliitikat kujundame, siis me peaksime riigiõiguslikult selle koha pealt väga selgelt positsioone võtma. Mina ei toeta seda, et riik trügib kohaliku omavalitsuse pärusmaale, hakkab seal piisavalt paljusid asju korraldama ja teisalt ajab veel nagu rahastamisega asjad segaseks. Seda segadust me oleme korduvalt ja korduvalt näinud ning näeme jätkuvalt muuseas õpetajate töökoormuse teemal. Ka õpetajad vaatavad ministeeriumi poole, miks neil nii suur töökoormus on, aga ometigi on tegemist kohaliku omavalitsuse korraldusliku küsimusega, eks ole. Kui minister hakkaks sekkuma ja korraldama õpetajate töökoormust, siis, ma arvan, midagi head sealt välja ei tuleks. 

Ma eelistan päriselt seda, et meil on väga selge vastutuse jaotus: riik vastutab selle eest, mille eest riik vastutab, ja kohalik omavalitsus selle eest, mille eest kohalik omavalitsus vastutab. See ei tähenda seda, et riik ei peaks toetama kohalikku omavalitsust ka rahaliselt. Ma absoluutselt ei vaidlusta riigipoolset toetust. Ma lihtsalt vaidlustasin küsija küsimusepüstitust, et kohalik omavalitsus peab katma omaosalust. Mitte omaosaluses ei ole asi, vaid kohalik omavalitsus ongi koolitoidu rahastaja, riik pakub siin tuge.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Mul on mitu küsimust. Esimene küsimus on see, et millal te viimati külastasite Tallinna koole ja mitu korda te seal lõunat olete söönud.  

Teine küsimus. Kas te tõesti arvate – üks euro 2018 versus 2025 –, et kui te lähete poodi, siis te saate selle ühe euro eest sama palju toiduaineid kui 2018. aastal? Ma toon selle lihtsalt võrdluseks, te ju saate aru, miks. Me ei saa ju kindlasti eeldada, et 2018 versus 2025 me saame tagada meie lastele samas koguses sama kvaliteediga lõuna [sama raha eest].  

Miks ma küsisin, kas te olete käinud Tallinna [koolides] ja olete seal ka lõunat söönud? Tagasiside, mis ma olen saanud – ja ma olen seda päris palju saanud –, on see, et väga palju toitu läheb raisku. See on reaalselt koolidirektorite jutt. Lapsed lihtsalt ei söö. See ei ole normaalne, et lapsed lihtsalt ei söö seda lõunat, mille eest on riik maksnud.

Aitäh! Teie küsimus!

Teiselt poolt te ütlete, et kui see olukord ei sobi, siis kohalik omavalitsus peab ise nagu lisaks panustama. Te ei taha sinna sekkuda.

Teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! Ma küll ei saanud aru, kas vihjega sellele, et lapsed ei söö lõunat, te tahate öelda seda, et lõuna on halb. (Lauri Laats saalist: "Jah.") Aga öelge siis see otse välja. Mina vaidlen kategooriliselt vastu. (Vahelehüüe.) Aga te ei öelnud, et lõuna on halb. See, et lapsed lõunat ei söö, ei tähenda seda, et söök halb on. Kui te vähegi lapsevanem olete ja kui teil on vähegi kodus 10–12-aastaseid, siis te natuke teate, milline suhtumine on koolitoitu. Mäletan ka mina isiklikult oma suhtumist koolitoitu selles vanuses. Väga eelistaksin seda, et koolitoit ei oleks mitte portsjonites välja jagatud, vaid laps saaks tulla ja endale koolitoidu nii-öelda Rootsi lauas kokku panna.  

Tallinna koolide sööklatesse ei ole otseselt asja olnud, viimati käisin 2024. aasta kevadel ühe Tallinna kooli sööklas. Väga head sööki pakuti, tõsiselt head korralikku koolilõunat, ja ka lapsed sõid seda isuga. Nii et ma ei ole kindlasti nõus teie järeldusega, et Tallinnas on koolitoit halb. (Vahelehüüe.) Ma just teile praegu ütlesin, et ma käisin 2024. aasta kevadel Tallinna kooli … (Vahelehüüe.) 2024. aasta kevadel!

Laseme lõpetada!

Lugupeetud Lauri Laats, 2024. aasta kevadel! (Vahelehüüe. Juhataja helistab kella.)

Kuulame küsimuse vastuse ära!

Ma juba vastasin, aga ma ei tea, talle vist ei sobinud.

Aitäh! Jaak Aab, palun!  

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan teha sellise ajaloolise tagasivaate. Üks minu mentoritest poliitikas, Peeter Kreitzberg, rääkis ligi kümme aastat sellest tasuta koolilõunast. Ta tõi alati selle näite, et Soomes ja Rootsis – Soomes peale teist maailmasõda 1948, Rootsis 1946 – on tasuta koolilõuna kehtestatud seaduse tasemel. See, kuidas seda rahastatakse, on tõesti riigi ja omavalitsuste kokkulepe. Ma ei tea, kas seal nii tuliseid vaidlusi selle rahastamise üle on peetud, tõesti ei oska öelda. Aga üldiselt on riik ja omavalitsused kokku leppinud, et hariduse rahastamises on ühe osana see seaduses ette nähtud soe ja tervislik koolilõuna sees. See on pigem riigi ja omavalitsuste oma asi, aga õpilasele peab see olema seaduse tasandil kindlustatud. Kas Eestis ei võiks midagi sarnast teha?

Ma ei tea, aga ma eeldan – ma ausalt öeldes eeldan –, et kuna Soomes kannab praktiliselt kõik koolipidamise kulud koolipidaja, kohalik omavalitsus, kaasa arvatud õpetajate palkade kulud, siis ma eeldan, et ka seal on [koolitoit] tegelikult kohaliku koolipidaja vastutada. Ma ei ole kindel, et riik seda tasuta koolitoitu garanteerib, see on seaduse tasandil vist koolipidaja kohustuseks pandud. Aga ma jään vastuse teile võlgu, ma lihtsalt ei tea, millised on need võrreldavad süsteemid. Kui ma oskaksin teiega sellel teemal debateerida, siis ma hea meelega debateeriks, aga ma peaks enne pilgu peale heitma, et mis need süsteemid seal on. Ma tõesti ei tea.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! 15. septembril arutasime siin haridusliku ebavõrdsuse küsimusi. Minu küsimusele vastates te tollal nentisite, et sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus tõepoolest põhjustab hariduslikku ebavõrdsust ja haridussüsteemis on hoovad, leevendamaks sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse tagajärgi. Näiteks huviharidus, inspireerivad treenerid, pikapäevarühmad – sellised asjad, muu hulgas koolitoit. Te väga proovite seda vastutust lükata kohalikule omavalitsusele kui koolipidajale, aga kuna riik on ka koolipidaja, siis ma küsin, milline on olnud teie suunis riigikoolidele. Kas see on väärtus, see tasuta koolitoit, mille abil kõik lapsed saavad kõhu täis? Te viitasite nutiseadmete puhul, et tähelepanu hajub, aga ka näljas laps või ebatervislikult toitunud laps on kehva tähelepanuvõimega ja seega õpitulemused kannatavad. Milline on olnud teie suunis riigikoolidele koolitoidu kohta?

Aitäh küsimuse eest! Riigikoolides on koolitoit olnud valdavalt tasuta. Me viisime gümnaasiumides vist eelmisel õppeaastal sisse väikese omaosaluse, lapsevanema omaosaluse, aga see ei ole muutnud gümnasistide seas koolitoidu tarbimist. Me ei ole seal tegelikult muutust näinud. Kui tõesti peaks tekkima selline olukord, kus koolijuhid hakkavad meile tagasisidestama, et on mingi hulk lapsi, kes ei saa [koolitoitu] endale võimaldada, siis me peame selle teema juurde loomulikult tagasi tulema. Praegu me seda näinud ei ole. 2025. aastani oli riigikoolides koolitoit tasuta, kutsekoolides minu teada on see siiamaani tasuta, aga riigigümnaasiumides on sisse viidud väike lapsevanema omaosalus. 

Aga koolid on käitunud erinevalt, mõned koolid seda omaosalust ei ole [kehtestanud], vaid on leidnud kooli enda eelarvest vahendid ka selle omaosaluse katmiseks. See sõltub ka piirkonnast, kus kool toimetab, sellest, milline on see laste kontingent seal koolis. Me oleme ka koolijuhile andnud vabamad käed selle otsuse tegemiseks. Aga meil ei ole olnud seda tagasisidet, et mingid lapsed jääksid sotsiaal-majandusliku olukorra tõttu söömata. Seda kindlasti ei tohiks lasta juhtuda. Minu teada koolipidajad ehk omavalitsused sellistel asjadel juhtuda ka ei lase. Koolitoidu tõttu ebavõrdsust koolides ei ole.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Tulen teile veidike appi paari fakti või seisukohaga, mida te tõenäoliselt ise ka jagate. Soe tasuta koolitoit kõigile on üks parimaid otsuseid, mille Eesti riik on viimastel aastatel vastu võtnud. See on juba tükk aega kestnud. Teiselt poolt infoks, et riigi tulud on oluliselt rohkem kasvanud kui umbes kahe kolmandiku omavalitsuste tulud, riigi tulubaas on oluliselt kiiremini kasvanud. See on fakt. Kas selles olukorras tundub teile õiglane, et riik, olles sõlminud kunagi kokkuleppe ja saatnud sõnumi, et me koos hoiame koolitoidu laste jaoks tasuta, omaosalust ei kasvata? Mis on see põhjus – kui te neid fakte teate –, miks riik omaosalust ei kasvata?

Aitäh küsimuse eest! Riigi tulubaas on tõepoolest rohkem kasvanud kui kohalike omavalitsuste tulubaas, aga riigi prioriteet on viimastel aastatel olnud kaitsekulude väga kiire kasvatamine. Sinna on läinud kogu see tulubaasi kasv. (Anti Allas täpsustab saalist.) Enne mida? 2018 tõsteti koolitoidutoetust. 2022 algas sõda ja algas kaitsekulude kasv.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Tasuta haridus nagu eeldaks seda, et ka toit on [koolis] ikkagi tasuta ja kvaliteetne. Aga kuulates teie vastuseid eelnevatele küsimustele, küsin ma hoopis seda, et aga milles siis need lapsed süüdi on. Nemad ei ole ju süüdi selles, kui nende omavalitsuses ükskõik mis põhjusel ei ole võimalik neile täisväärtuslikku ja maitsvat toitu pakkuda. Seda enam [tekib see küsimus] olukorras, kus Eestis on madal sündimus väga suureks probleemiks.

Lapsed ei ole milleski süüdi, keegi ei ole lapsi siin, jumala eest, süüdistanud. Ma kordan: lapsed ei ole milleski süüdi. Minul ei ole täna ka teadmist, et Eestis oleks lapsi, kes ei saa koolitoitu, kellele ei võimaldata sooja koolitoitu koolipäeva jooksul. Minuni selline teadmine jõudnud ei ole. Kui Eestis on selliseid lapsi, kes ei saa koolisööki, kes ei saa sooja toitu koolis sellepärast, et lapsevanematelt küsitakse liiga kõrget omaosalust ja omavalitsus seda ei kompenseeri, siis andke mulle palun teada. Minule teadaolevalt selliseid lapsi Eestis ei ole. Isegi nendes omavalitsustes, kus on lapsevanemate omaosalus kehtestatud, katab selle omaosaluse juhul, kui lapsevanem seda katta ei saa, koolipidaja.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See, et te jääte jäigalt seisukohale, et koolitoit ongi KOV‑ide vastutusel, on ootuspärane. Aga samas nendite, et teil tegelikult ju puudub ülevaade, kuidas KOV‑id sellega toime tulevad. KOV‑i endise juhina ma kindlasti ei oleks vastu, kui koolitoidutoetus antaks kohalike omavalitsuste tulubaasi, käed oleks näiliselt rohkem vabad. Samas, riigi vaates peaks olema muret tekitav, et nii saavad jätkuvalt paremini hakkama need omavalitsused, kellel juba on kergem ja vahendeid rohkem, aga väiksemad jäävad veelgi rohkem hätta. 

Tulles nüüd samuti laste tasandile, kes peaksid olema selle küsimuse keskmes ja kes peaksid ka riigi jaoks tõesti olema kulla hinnaga, siis ma saan aru, et teie vaates ongi normaalne olukord, kus see, kas laps saab selle toidukorra, sõltub sellest, millises kohalikus omavalitsuses ta on sündinud ja milline on tema pere rahaline võimekus. 

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole mitte kunagi seda siit puldist väitnud. Ma veel kord väidan, et minu teada ei ole Eestis sellist olukorda, kus lapsed ei saaks koolis koolitoitu. Ei ole sellist olukorda! Palun saatke mulle informatsioon nende laste kohta, kes ei saa koolis süüa ja kelle vanemad on pöördunud omavalitsuse poole palvega, et laps saaks tasuta koolitoitu, aga nende palvet ei ole rahuldatud. Nende juhtumitega tuleb tegeleda.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Me räägime sellest sellepärast, et olukord on kriitilise piiri lähedal. Koolitoidu[probleemiga] tuleb tegeleda. Probleem, mis kindlasti on väga paljudes omavalitsustes, on see, et koolitoidu kvaliteet käib alla, sest selle raha eest ei saa enam normaalset tervislikku toitu. See on tegelikult halb kõigi jaoks, kindlasti just laste jaoks. See on nagu päriselu. Sellepärast me selle teema oleme tõstatanud ja sooviks lahenduste poole liikuda. 

Aga teie seisukoht on, et on omavalitsuse küsimused ja riigi küsimused ning riik ei pea sinna sekkuma ja raha juurde andma. Ütleme nii, et kui üle Eesti hakkab probleem igalt poolt välja tulema, siis järelikult ei jookse see enam omavalitsusliini pidi, vaid siis on riigisüsteemis endas mingisugune probleem. 

Minu arvates võimalusi [olukorda muuta] oleks. Nende maksumuudatuste tõttu, mis valitsus on eelarvega siia Riigikokku saatnud, saavad ju igal aastal inimesed, kes teenivad 4000, 5000 või 6000 eurot, 1848 eurot palgalisa. Üle 114 miljoni euro aastas kulub sellele, et 10%‑le kõige rikkamatele inimestele lihtsalt raha jagada.

Teie aeg!

Tegelikult oleks võimalik küll selle rahaga neid probleeme lahendada.

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Minu arvates on meil vaja selleks, et lahendada ära koolipidamise ja muud kohalike omavalitsuste kuludega seotud mured, arutada kohalike omavalitsuste tulubaasi, seda, mis on nende tulud. Soomes, kus on koolitoit garanteeritud, katab seda sajaprotsendiliselt kohalik omavalitsus lihtsalt selle tõttu, et tema tulubaas on õiglane. Meil ei ole see lihtsalt õiglaselt jaotunud. Sellega olen ma sada protsenti nõus, et tuleb üle vaadata tulubaasi jaotus riigi, keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel. Mina eelistaks anda kohalike omavalitsuste tulubaasi [raha] kõigi nende kohustuste katmiseks, mis on tegelikult omavalitsuste omad, et riik ei jagaks nii-öelda pisku kaupa seda raha omavalitsustele, kes on tegelikult koolipidajad, aga kellel ei ole autonoomset õigust selle raha üle otsustada. 

Sellega olen ma ka nõus, et maksulaekumiste mõttes jaotub see tulu omavalitsuste ja riigi vahel ebavõrdselt. Omavalitsustel on rohkem kohustusi ja vähem maksutulu. Riigil on muidugi maksutulu rohkem ja selle võrra saab ta ka rohkem kohustusi endale võtta. Ma tahaks, et me liiguksime selle kohalike omavalitsuste tulubaasi arutelu juurde ja leiaksime seal lahendused.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et selle vastu ei ole keegi – väga paljud siin saalis on omavalitsuse taustaga ja [kuuluvad praegugi] volikogudesse –, et riigi ja kohaliku omavalitsuse nii ülesanded kui ka kohustused ja ka maksutulu oleks võrdsemalt ja õiglasemalt jagatud. Selle vastu ei ole keegi, aga me oleme täna sellises olukorras, nagu me oleme. 

Ma kuulasin seda debatti ja kuulasin murega, kui te loetlesite kõiki kohaliku omavalitsuse kohustusi seoses koolipidamisega. Näiteks erihoolekandes, mis on puhtalt riigi ülesanne, tuleb omavalitsus oma rahaga appi, sest need inimesed lihtsalt vajavad hoolt ja abi. Kas selle arutelu põhjal on karta, nii nagu siin vastustes on kõlanud, et ühel hetkel, nii nagu huvihariduse toetust vähendati, võib ka see napp ja pisku üks euro veelgi väheneda?

Ei, jumala eest! Hea meelega tõstaks [seda summat] ja annaks selle kohalike omavalitsuste tulubaasi. Hea meelega! Selle riigieelarve puhul ma seadsin prioriteediks õpetajate palga tõusu. Aga järgmine samm on tõesti selle [toetussumma] äraandmine, kuid selleks, et tulubaasis, kus see teoreetiliselt loodetavasti ka veel kasvama hakkab, oleks see õiglasemas mahus, on kasv vaja ette ära teha, enne kui see toetus üle anda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt arupärijate esindajana Reili Rand, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Me räägime täna millestki palju enamast kui koolitoidust. Me räägime sellest, millise sõnumi saadab riik Eesti lastele ja peredele. Koolitoit on rohkem kui soe lõunasöök, see on sotsiaalne võrdsustaja ja tervisliku toitumise tagaja iga lapse jaoks, sõltumata sellest, kus ta elab või kui palju tema vanem teenib. Ei ole vähetähtis, et see on ka regionaalse põllumajanduse ja kohaliku toidu tootmise oluline osa. 

Minister on korduvalt öelnud, et tegemist pole riikliku ülesandega. Eks saab ka nii ükskõikselt vastata ja suunata see riigikorralduslik probleem 79 väga erineva kohaliku omavalitsuse kanda. Seda enam, et oma vastustes pidi minister nentima, et tal puudub terviklik ülevaade, kuidas KOV‑id selle ülesandega toime tulevad ja mil määral lapsevanematelt omaosalust juurde küsivad. Aga kas me saame rääkida haridusest kui võrdsete võimaluste süsteemist, kui üks laps sööb koolis kodumaist värsket toitu ja teise pere ei jaksa kas täna või järgmisel kuul üldse omaosalust maksta? 

Ebavõrdsus ei teki tühjusest, see kujundatakse valikutega. Selle asemel, et tugevdada riiklikke sotsiaalseid garantiisid, mis aitaks tagada kõigile lastele võrdsed tingimused, plaanib valitsus eeloleva aasta eelarves jagada 114 miljonit kingitusena Eesti kõige jõukamatele, nendele, kes teenivad üle 4000 euro kuus. See tähendab sisuliselt, et riik loobub võimalusest investeerida lastesse, selle asemel jagades rohkem neile, kellel juba on. See ei ole lihtsalt eelarveotsus, see on väärtusvalik, ka riigikorralduslik väärtusvalik. 

Valikutest rääkides ei saa mainimata jätta ka seda, et kolmapäeval tuleb siiasamasse saali arutlusele sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis näeb ette alandada toidukaupade käibemaks 9%‑le. Sellel oleks reaalne mõju. Perede toidukorv väheneks aastas keskmiselt 600 euro võrra. Kuid seni on koalitsioon pidanud seda ebavajalikuks. Eestlased peakski vähem sööma, oli ühe valitsusliikme seisukoht alles hiljuti. See tähendab, et ka rahva ostujõu [parandamine] ei ole prioriteet, vähemalt mitte siis, kui see aitab just madala ja keskmise sissetulekuga inimesi. 

Meie, sotsiaaldemokraadid, seisame selle eest, et ükski laps ei jääks ilma korralikust koolilõunast seetõttu, et ta elab vales omavalitsuses või tema vanem teenib liiga vähe. Me usume, et riigi kohustus on pakkuda lastele tuge, mitte panna vanemaid sundseisu või koolikokki olukorda, kus toidu kvaliteeti tuleb eelarvekitsikuse tõttu [kehvemaks muuta]. 

Ma tahan lõpetada küsimusega, mis väärib vastust mitte ainult ministrilt, vaid meilt kõigilt. Kas me tahame riiki, kus kõik lapsed on võrdsete võimalustega, või riiki, kus võimalused sõltuvad sellest, millisesse perre või Eesti piirkonda sa juhtud sündima? Sotsiaaldemokraadid valivad esimese. Eestist päriselt hoolivalt valitsuselt ootame me sama. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kuulajad! Lugupeetud kolleegid! Iga laps Eestis peaks koolipäeva jooksul saama sooja, täisväärtuslikku toitu. See on nii lihtne ja inimlik põhimõte, et selle üle ei peaks üldse vaidlema. Ometi oleme olukorras, kus riiklik koolitoidutoetus ei kata tegelikke kulusid ja sellest sünnib ebavõrdsus, mida me ei tohi vaikides pealt vaadata. 

Riigi toetus ühe koolilapse toidule on aastaid jäänud samaks, samal ajal kui hinnad on tõusnud, tooraine‑ ja energiahinnad, palgad – kõik on tõusnud. See tähendab, et omavalitsused, kellel on rohkem ressursse, lisavad omast eelarvest juurde, et laps saaks korraliku lõunasöögi, aga väiksemates valdades, vaesemates valdades, kus iga eurot tuleb kaaluda, pole seda võimalust ja mõnes omavalitsuses on ka lapsevanemad sunnitud juurde maksma. 

Nii tekibki olukord, kus ühes koolis saab laps sooja toitu, värskeid köögivilju ja kvaliteetset liha, aga teises peab kokk päevast päeva nuputama, kuidas toitu kuidagi maitsvamaks teha. See ei ole koka süü, see on süsteemi viga. Lapse kõht ei küsi, kus ta elab, kas Tallinnas, Vändras või Mõisakülas. Laps vajab energiat, et õppida, keskenduda ja kasvada. Kui me jätame osa lapsi kehvema toidu peale, siis me süvendame ebavõrdsust juba kõige varasemas eas. 

Me räägime Eestis palju haridusest kui võrdsuse loojast. Aga mis võrdsusest saab rääkida, kui osa lapsi läheb pärast lõunat näljasena kehalise kasvatuse tundi, sest supp oli liiga lahja? See ei ole ju ainult finantseerimise teema, see on väärtuste küsimus. Kui riik leiab ametnikele raha kõrgeteks hüvitisteks ja pidude korraldamiseks, siis peab ta leidma vahendid ka selleks, et iga laps saaks koolis korralikku toitu. 

Koolitoit ei ole ju mingi luksus, see on osa haridusest, osa hoolest, mida riik näitab üles oma noorte suhtes. Kutsun valitsust ja Riigikogu üles vaatama sellele probleemile otsa inimlikult. Keskerakond peab õigeks tõsta koolitoidutoetust vastavalt tegelikele kuludele nii, et ükski lapsi Eestis ei peaks tundma, et tema kodukoht määrab ära, kui täis on tema taldrik. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib? Ei soovi. Lõpetan läbirääkimised. Oleme läbinud seitsmenda päevakorrapunkti. 

Läheme kaheksanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Ester Karuse, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Madis Kallase, Jaak Aabi, Züleyxa Izmailova ja Andre Hanimäe 17. juunil 2025 esitatud arupärimine põhikooli lõpueksamitelt läbikukkumise kohta, nr 800. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme, kolleeg Ester Karuse.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma esitasin 17. juunil arupärimise haridus‑ ja teadusministrile seoses põhikooli lõpueksamite, täpsemalt matemaatikaeksamite äärmiselt kehvade tulemustega üle Eesti. See probleem, mis kevadel väga teravalt esile kerkis, ei ole ainult hariduslik, vaid laiemalt ka sotsiaalne ja regionaalne. 

Kuigi see mure puudutab üht‑ või teistpidi kõiki Eestimaa koole ja õpilasi, siis täna keskendun ma eeskätt oma kodulinnale Valgale. Olen oma hariduse saanud samast koolist, millest siin juttu tuleb, ehk Valga Põhikoolist. Olen seal üheksa klassi [lõpetanud] ja edasi sai minu haridustee jätku Valga Gümnaasiumis. 

Kahjuks ei suutnud Valga Põhikooli 85 lõpetajast koguni 50 teha matemaatikaeksamit positiivsele hindele ehk julgelt üle poole ei saanud eksamil läbi. Läbikukkunutest 22 ei sooritanud ka järeleksamit. Paljud neist noortest oleksid soovinud õpinguid jätkata Valga Gümnaasiumis. Kevadel helistasid gümnaasiumi direktorile Andrus Murumaale lapsevanemad, kes tundsid huvi, kas mitterahuldava eksamihindega gümnaasiumisse üldse võetakse. "Alla 50%‑lise tulemusega kooli sisse ei saa. Avalduse meile õppima tulla tegi 59 Valga Põhikooli õpilast, kellest 23 said matemaatika lõpueksamil mitterahuldava hinde. Neist kaheksa ei sooritanud ka koolieksamit," selgitas toona Valga Gümnaasiumi direktor. 

Ühe eksami negatiivne tulemus võib sisuliselt tühistada üheksa aastat kestnud pingutuse ja õpimotivatsiooni. Aga eksami ebaõnnestumine ei pruugi viidata tegelikule võimetusele. Paljusid noori mõjutab stress, enesetunne, madal enesehinnang või keelebarjäär, vahel mõjutavad hoopis kodused olud. Seda kinnitas ka Valga riigigümnaasiumi direktor, [öeldes,] et tulemusi võivad mõjutada ka stress ja hirm eksami ees. "Osa noori, kes ei suutnud saada positiivset hinnet, olid enda sõnul tööd tehes väga närvis. Need õpilased said järeleksamil üle 70%," rääkis toona Murumaa. 

Olen teile praegu ära kirjeldanud selle probleemi sisu. Sellest olid ajendatud ka küsimused. On kuulda, et järgmisel aastal enam koolid [sisseastumisel] matemaatikaeksami [tulemust] ei arvesta. Kas siis võiks öelda, et probleem on justkui lahendatud ja nii ongi? Ei, tegelikult mitte, sest sisulised küsimused jäävad ikka lahendust ootama.

Põhiküsimus on selles, kuidas on sellistel puhkudel toetatud järeleaitamine. Kuna paljude sisseastujate teadmised on nõrgad, peavad gümnaasiumiõpetajad noori ekstra aitama. Kui matemaatikas on mahajäämus, siis võivad noored küll gümnaasiumisse sisse saada, aga nad ei saa seal tegelikult edasi jõuda, sest suures osas toetub [õppimine seal] eelnevatele teadmistele. 

"Valga Gümnaasiumis saab õppida matemaatikat kolmes tasemerühmas: tugev, keskmine ja nõrk. Kõige nõrgema grupi õpilaste arv on aasta-aastalt kasvanud. Lisaks saab käia matemaatika õpiabi tunnis, samuti tehakse individuaalõpet," selgitas Valga riigigümnaasiumi direktor Murumaa. Kui põhikoolis jäävad teadmised kesiseks, ei saa oodata väga häid tulemusi ka gümnaasiumi lõpueksamitelt. Nii tekib küsimus, milline on Valga Gümnaasiumi tulevik, kui põhihariduse tase on nii madal. 

Teine põhiküsimus: kuidas on lahendatud kõrvalehoidjatega tegelemine, kuidas seda toetatakse? Nagu me teame, on riik kehtestanud kooliskäimise kohustuse ehk koolikohustuse kuni 18‑aastastele noortele. Ehk küsimus ongi, kuidas käib nende õpilaste otsimine ja koolipinki saamine. Kui varasemalt oli koolikohustus 16‑aastaseks saamiseni, siis nüüd kestab see 18-aastaseks saamiseni. See on ka üks teema, milles minister võiks meid valgustada. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija! Varem esitatud küsimused olid natuke teistsugused, aga ma proovin vastata ka nendele, mis siit puldist kõlasid. 

Kõigepealt eelmise kevade olukorrast. 2024/2025. õppeaastal – jutt on nendest lastest, kes lõpetasid 9. klassi 2025. aasta kevadel – oli matemaatika põhikooli lõpueksami keskmine tulemus üle Eesti 64% maksimaalsest punktisummast, mis on võrreldav kõikide eelmiste aastate tulemustega. Seega ei saa öelda, et matemaatikatulemused oleksid olnud katastroofilised, need olid enam-vähem sarnased nende tulemustega, mis olid 2024. aasta kevadel või 2023. aasta kevadel. Nad on pärast koroonaaega olnud kolm aastat järjest madalamad, kui nad olid enne seda, nad koroonaajaeelsele tasemele tagasi jõudnud ei ole. Koroonaajal koolis käinud põlvkonnad lõpetavad praegu põhikooli ja on näha, et on raskusi, eriti hariduslike erivajadustega lastel, põhikoolis [nõutavate] õpitulemuste saavutamisega. 

Matemaatika, eesti keele ja inglise keele lõpueksami 50% lävend tähendab seda, et kui lõpueksam tervikuna näitab baasteadmisi, mille noor oleks pidanud põhikooli lõpuks omandama, selleks et ta saaks üldse edasi õppida – see 100% tähendab matemaatika 9. klassi õpiväljundeid –, siis selleks, et põhikooli lõpetada, peab õpilane suutma [saavutada] nendest õpiväljunditest vähemalt poole. Nagu öeldi Joosep Tootsile, et kui sa tervet rehkendust ei saa, tee vähemalt pool, see kõlbab ka. Matemaatikaeksam, eesti keele eksam ja inglise keele eksam eeldavad, et õpilane suudab vähemalt poole rehkendusest ära teha. 

Kui õpilane ei suuda poolt rehkendust ära teha, siis see tähendab, et tal on täidetud alla poole õppekavast ehk ta ei suuda täita ära seda, mis on matemaatika õppekavas ette nähtud, tal ei ole baasteadmisi. Ma räägin baasteadmistest! Järelikult, kuna gümnaasiumis edasiõppimise keerukus on juba teada, siis see õpilane tõenäoliselt gümnaasiumis väga edukalt õppida ei saa. 

Eelmisel aastal, nii nagu ka üle-eelmisel aastal ja nii nagu ka üleüle-eelmisel aastal oli neid, kes seda poolt rehkendust matemaatikas ära ei teinud, üle Eesti 23%. Kooliti oli see väga erinev, enamikus koolides olid ainult üksikud lapsed, kes seda ära ei teinud, aga oli kahjuks tõesti koole, kus pooled või üle poole lastest ka seda poolt rehkendust matemaatikas ära ei teinud. 

Kui me neid koole vaatasime, siis nägime, et tegemist oli koolidega, kus oli väga suur hulk erivajadusega lapsi, haridusliku erivajadusega lapsi, need olid koolid, kus laste sotsiaal-majanduslik taust oli nõrgem kui teistel. Järelikult vajavad need koolid oluliselt suuremat tuge, sest sinna on kontsentreerunud nõrgema sotsiaal-majandusliku taustaga lapsed. 

Mismoodi me saaksime tulevikus neid lapsi ja neid koole aidata? Kindlasti on ka Valga Põhikoolile vaja erituge, sest koolis on tõesti väga mitmekesine õpilaskond. Üks asi on see laste sotsiaal-majanduslik taust, see, kui tugev on õppimisel pere tugi, aga seal on ka väga palju muu kodukeelega lapsi, kellel on samuti õppimisel erituge vaja. Ma püüan selle Valga Põhikooli teemaga eraldi tegeleda, aga meil on veel paar kooli üle Eesti, mis vajavad erituge. Tallinnas on ka üks selline kool, kus on väga suur hulk lapsi, kes matemaatikaeksamil selle poole rehkendusega põrusid. 

Järgmise aasta kevadel hakkab kehtima nendele lastele, kes praegu on 9. klassis, õppimiskohustus 18. eluaastani. Tõesti, matemaatikaeksam küll toimub, aga ei toimu järeleksamit ehk seda koolieksamit. Põhjus on selles, et koolieksami mõte seni on olnud see, et eksam peab olema sooritatud, selleks et põhikooli lõpetada ja haridussüsteemist lahkuda, sealt väljuda, selleks et saada põhikooli lõputunnistus kätte. Kui põhieksamil põrusid, said veel ühe katse – koolieksamid olid tihti kergemad, kui olid põhieksamid –, sa tegid kergema koolieksami, said lõpuks need 50% kätte, said tunnistuse näppu ja lahkusid haridussüsteemist, sa enam sinna ei naasnud ja [piirdusidki] tihti üksnes põhiharidusega. Järgmisel aastal haridussüsteemist enam lahkuda ei saa. Laps peab jätkama, ta ei saa ainult põhiharidusega [piirduda], järelikult sellel järeleksamil ei ole enam mõtet, sest ei ole vaja kedagi haridussüsteemist välja juhatada. Lapsed sooritavad matemaatika, eesti keele ja inglise keele eksami ning saavad kirja oma protsendid, kas nad sooritasid [eksami] sajaprotsendiliselt ehk näiteks baastaseme matemaatika on omandatud või said nad tehtud ainult poole rehkendusest või veel alla selle. Vastavalt sellele peab laps saama järgmisel õppeaastal tuge. Kui tal on matemaatikas õpilüngad ehk ta ei ole omandanud põhikooli lõpuks isegi poolt matemaatika baasteadmistest, siis ta vajab järgmisel õppeaastal, järgmisel õppeastmel, matemaatikas tuge. Selleks on eriprogrammid või eriõppeaastad, mida saavad [kasutada] need, kes vajavad teatud õpilünkade katmist. 

Meil on laias laastus kolme tüüpi lapsi, või ütleme nii, kolm kategooriat lapsi, kes vajavad õpilünkade katmist. Neli, vabandust, siiski neli. [Esiteks] lapsed, kellel on õppeainetes lüngad, näiteks matemaatikas – reeglina see on matemaatika, kus on õpilüngad –, nad vajavad pikemat õppeaega ja matemaatikas natuke rohkem erituge. [Teiseks,] põhikooli kolmandas astmes on lapsi, kes on tervislikel põhjustel väga palju puudunud, kes vajavad lisaaega ja ettevalmistavat aastat, selleks et õpilünkasid täita. [Kolmandaks,] meil on vene kodukeelega lapsed, kelle eesti keele oskus on jätkuvalt nõrk. Nad lõpetavad 9. klassi venekeelses koolis, nad ei saavuta eesti keeles B1-taset, nad ei saa edasi õppida ei kutsehariduses ega gümnaasiumis, sest neil ei ole eesti keele oskust. Nad vajavad täiendavat eesti keele õpet, et jõuda vähemalt B1-tasemele. Neljas kategooria on ukraina lapsed, kes täpselt samamoodi on tulevikus õppimiskohustuslikud ka pärast 16. eluaastat ja kes vajavad väga mitmekülgset tuge, tervise ja vaimse tervise jaoks, matemaatika ja ka eesti keele õpilünkade [kaotamiseks]. 

Need ettevalmistava õppe õppekavad on mõeldud selliste laste toetamiseks järgmisel aastal. Neid on riigikoolides, mõned neist on avatud ka gümnaasiumide juures, aga valdavalt on need kutsekoolides. Paljud gümnaasiumid ja kutsekoolid võtavad ka vastu lapsi, kes matemaatika lõpueksamil ei ole saavutanud 50%. Meil ei ole üheski gümnaasiumis seda, vähemalt riigikoolidele ei ole antud sellist juhist, et peab olema lävend ületatud, selleks et saaks riigigümnaasiumisse avalduse esitada ja sisse astuda. Aga konkursi tõttu need lapsed tihti sinna ei pääse, sest riigigümnaasiumides on päris korralik konkurss. Kuid riigigümnaasiumid on vastu võtnud ka õpilasi, kelle eksamitulemused on jäänud alla lävendi.

Ma loodan, et ma vastasin kõik ära. Te saate juurde küsida, kui midagi jäi segaseks. Aitäh!

Ja küsimusi on. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Seni on tõesti Eestis olnud selline lähenemine, et kui on nõrgem omavalitsus, kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga pered, siis jah, lõpueksami tulemused on õpilastel kehvemad ning vanemad teevad selle valiku, et hakkavad sõidutama oma lapsi kaugemal asuvasse kooli, sest tajutakse, et seal on hariduse kvaliteet parem. Siis jääb sellesse kooli vähem õpilasi ja lõpuks me vaatamegi, et kas on mõtet üldse seda kooli pidada, paneme kinni. 

Ma saan teie vastustest aru, et see proaktiivne suhtumine, et pakkuda lisatuge koolidele, kus on väga palju nõrgema sotsiaal-majandusliku taustaga lapsi, on midagi, mida te sisuliselt toetate. Mis on need sammud, mida võiks astuda selleks, et ei tekiks see halb spiraal, mis lõpeb sellega, et kool läheb kinni ja lapsed sõidavad kaugemale [kooli], vaid et kodulähedane kool saaks lisatuge tugispetsialistide palkamiseks või õpetajate palga tõstmiseks, sest klassis ongi väga ebaühtlane tase ja õpetamine nõuab suuremat pingutust? Mis on teie kavandatavad järgmised sammud?

Aitäh küsimuse eest! Seda korrelatsiooni õpetajate palga ja õpilaste õpitulemuste vahel ei ole. Küll aga me eelmine kord teiega juba siin arutasime, millised sekkumismeetmed oleksid tõhusad. Ma ei ole ühegi sekkumismeetme puhul veel sada protsenti kindel, et see tõhus on. Aga ma arvan, et üks sekkumismeede, mida me mõjuanalüüsi põhjal peaksime kasutama, on see, et peaksid olema väiksemad klassid. Kui on väga palju nõrgema sotsiaal-majandusliku taustaga lapsi, kes vajavad koolipäeva jooksul rohkem tuge, sest võib-olla kodus nad seda tuge nii palju ei saa, kes vajavad pikapäevakooli, siis peaksid olema väiksemad õpirühmad kui 24 [õpilast]. Matemaatikas on head tulemust näidanud temporühmad ja ajutised temporühmad, mitte tasemeklassid nagu Aruküla koolis, vaid temporühmad. Tegelikult õpivad lapsed eri tempoga. Temporühmade metoodikat, mida ka Viljandi koolid on rakendanud, oleme me püüdnud tuua mõnesse üleminekuklassi, kus ka laste eesti keele õpe toimub eri tempos. Me saame nõrgemaid lapsi nende temporühmas ajutiselt [rohkem] toetada ja tugevamad lapsed saavad oma temporühmas juba edasi liikuda. Temporühma metoodika on see, mida võiks tuua ja peaks tooma nendesse sotsiaal-majanduslikult nõrgema taustaga laste koolidesse, aga see vajab lisaõpetajat, et saaks neid temporühmasid teha. Seda võiks kindlasti kaaluda, aga reeglina on vaja väiksemaid rühmi, et õpetataks väiksemas kui 24‑lapselises klassis. Kui on 24 lapsega klass, siis on seal juures abiõpetaja. Sama teema on praegu neljandate klassidega, üleminekuklassidega. Kui õppimise motivatsioon klassis on madal, nii nagu tihti nende nõrgema sotsiaal-majandusliku taustaga laste puhul on, õpistrateegiad ei ole neil väga tugevad, siis neid peab õpetamise ajal nendel lastel seal klassis välja arendama, ja selleks oleks vaja väiksemat klassi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Täna arutasime ka kultuurikomisjonis päris pikalt õpetajate kvalifitseerimist, nende haridust, koolitusi ja nii edasi. Mul on küsimus. Me ju teame kõik, et ei ole lihtsalt nii, et on maakonnad, kus mingil põhjusel lapsed oskavad matemaatikat halvemini, ja maakonnad, kus lapsed oskavad matemaatikat paremini. Kusagilt mujalt tuleb arvatavasti see probleem, miks eksamitulemused on erinevad. 

Ma küsingi teistmoodi. Kuna see Valga näide oli päris ekstreemne, siis kas seda on analüüsitud ka sellest vaatest, kuidas seal on olnud mingi pikema perioodi jooksul lood õpetajate kvalifikatsiooniga? Kas sellega on hästi olnud? Kui seal on sellega probleeme, mida siis saaks ministeerium selles vaates teha? Kas seda on analüüsitud, just õpetajate kvalifikatsioon versus õpilaste eksamitulemused?

Konkreetselt selle Valga kooli puhul me ei ole analüüsinud, kas seal on pikema aja vältel olnud mingi õpetajate kvalifikatsiooni trend. Aga üleüldiselt üle Eesti matemaatikatulemuste analüüsi põhjal korrelatsiooni õpetaja kvalifikatsiooni ja tulemuste vahel ei ole. Nendes koolides, kus oli rohkem läbikukkujaid, oli sama palju kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid [kui teistes koolides], ja nendes koolides, kus oli vähe läbikukkujaid, võis olla väga suur hulk kvalifikatsioonile mittevastavaid matemaatikaõpetajaid. Seal korrelatsiooni ei olnud. Korrelatsioon oli ainult sotsiaal-majandusliku taustaga.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab selle muutunud eksamisüsteemi, eelkõige eksamite varasemaks toomise mõju nii õpilaste kui ka õpetajate vaimsele tervisele. See küsimus ka [arupärimises] oli, aga tõesti, mahtu oli palju, võib-olla jäi tähelepanuta. Kas te olete ministeeriumis hinnanud, kas see tõi kaasa täiendavat ärevust, täiendavat negatiivset mõju vaimsele tervisele? Niipalju, kui on õnnestunud koole ja haridusasutusi üle Eesti külastada, siis nr 1 teema, mis vastu kajab, on see, et see süsteem põhjustas hirmu ja pabinat tavapärasest rohkem.

Aitäh küsimuse eest! Põhjustas küll rohkem hirmu ja pabinat see, et eksamid tulid varem, kui nad enne olid olnud. Omast kogemusest te ilmselt teate ka, et kui eksam varasemaks tuuakse, siis ärevus läheb aina hullemaks, alati jääb eksamiks õppimisel üks päev puudu. 

Ma igaks juhuks tuletan meelde, milline see eelmine süsteem oli. Eelmine süsteem oli selline, et põhikooliõpilased hakkasid märtsikuus käima koolikatsetel ehk õppima tegelikult koolikatseteks, gümnaasiumikatseteks. Samal ajal toimus põhikoolis tavaline õppetöö, samal ajal koos katseteks õppimise ja katsetel käimisega toimus põhikoolis paralleelne õppetöö. Katsed said läbi, õpilased võeti gümnaasiumisse vastu, põhikoolis õppetöö jätkuvalt kestis. Siis mindi tegema põhikooli lõpueksameid. Ei olnud harvad juhtumid, kui õpilane kukkus põhikooli lõpueksamil läbi, sai 50% asemel 35%, ja kogu tema katsete tulemus tühistus. Ehk ta oli juunikuu alguseks tagasi nullis, sest tal ei olnud enam võimalik uuesti katsetele minna, aga põhikooli lõpetamine oli niivõrd olulise kaaluga selle jaoks, kas sa said gümnaasiumisse sisse või ei. See ei olnud loogiline süsteem lapse vaates. See trauma oli sisuliselt nagu kahekordne: sa oled justkui juba sisse saanud ja siis võetakse see pakkumine tagasi, sest põhikooli lõpetasid sa teistmoodi, kui eeldatud oli. 

See [süsteem] võiks olla loogiline, nii nagu on ülikooli astumise puhul: kõigepealt sa lõpetad põhikooli ära, teed ära põhikooli lõpueksamid ja nendest lõpueksamitest võiks piisata selleks, et nende alusel kutsutaks gümnaasiumisse vestlusele, ilma et seal vahel peaksid katsed olema. Meie keelasime riigigümnaasiumidel katsete tegemise ära. Ütlesime, et ärge katsetage nende lastega, pole mõtet, sest lõpptulemus tuleb ikka seesama nagu siis, kui te võtaksite neid vastu ainult põhikooli lõpueksamite pealt. Riigikoolid katseid ei teinud. Kadus ära õpetajate stress, sest katsed tähendavad uute testimisülesannete ettevalmistamist, õpilaste kokkuajamist üle Tallinna ja Harjumaa, hindamist. See on meeletu koormus. Katsed jäid ära. Katseid tegid neli Tallinna kooli ja viis Tartu kooli, ülejäänud koolides katseid ei olnud, sest olid olemas põhikooli lõpueksamite tulemused ja olid olemas ka põhikooli lõpuhinded selleks hetkeks, 1. juuniks, kui vestlused olid ära tehtud. Sellest piisas, et laps saaks kutse või ei saaks kutset gümnaasiumisse õppima asumiseks. 

Esimene aasta läks raskeks selle tõttu, et seoses õiguskantsleri märgukirjaga koolieelistuste mittepanemise kohta, et lapselt ei tohi tema gümnaasiumieelistusi küsida, tekkis olukord, kus õpilased õppisid samal ajal põhikoolis ja käisid kohutaval hulgal vestlustel kohutavas hulgas koolides. Igas koolis, kuhu nad avalduse olid sisse andnud, käisid nad vestlusel. Koolid vestlesid meeletu hulga õpilastega, sest eelistusi ei olnud võimalik kirja panna, järjekordi ei olnud võimalik tekitada. Siis oligi nii, et kõik koolid vestlesid kõikide tuhandete põhikoolilõpetajatega. Nüüd me soovime põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadusesse panna sisse ikkagi õiguse küsida lapselt eelistust. Sinuga hakkab esimesena vestlema see kool, kelle sa oled esimeseks eelistuseks pannud. Kui sa sinna juba pakkumise saad, siis sul on vestlused läbi, sa rohkem ei vestle, eks ole, kellegagi, sest sa oled juba oma esimesse eelistusse pakkumise saanud. 

See süsteem peab minema lapse vaatest vähem komplitseerituks, vähem stressirohkeks. Sealt vahelt tuleb väga palju asju välja võtta, mis seal täna on ja mis ei ole tegelikult lapse vastuvõtmiseks gümnaasiumisse või kutsekooli üldse vajalikud. Kui palju siis võib ühte last testida ja kui mitu korda võib temaga vestelda, enne kui kool päriselt tunneb, kas ta on õpimotivatsiooniga ja saab gümnaasiumis õppida! Nii et ma väga loodan, et meil loksub see nii-öelda paariaastase harjutusega niimoodi paika, et laps lõpetab ära põhikooli, maikuu keskpaigaks on tal põhikooli lõpueksamid tehtud, ta läheb teeb ära vestluse oma esimese või teise eelistuse koolis, olgu see siis kutsekool või gümnaasium, ta saab 9. juuniks vastuse ja tema jaoks on kõik [selge].

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Kohalikus lehes on välja toodud, et õpetajate sõnul on kehvades teadmistes süüdi ka õpilaste kasin riigikeeleoskus. Kuna koolis käib palju muukeelseid lapsi, kuuleb majas kordades rohkem vene kui eesti keelt. Materjali selgitamiseks kulub kauem aega, kui laps hästi eesti keelt ei valda. Selles pöördumises toodi välja, et osade õpilaste vähene riigikeeleoskus aeglustab kogu klassi edasijõudmist õppetöös. 

Te olete Ida-Virumaa taustaga. Mina olen Valgast ja ma tunnen, et Valga on jäetud hätta. Miks Ida-Virumaal on õpetajate palgatoetus, aga Valgas ei ole? Miks Valga rahvuslik mitmekesisus on vähem tähtis kui näiteks Narva oma?

Aitäh küsimuse eest! Me jagame nendele eestikeelsetele koolidele, kus on suur hulk muukeelseid lapsi, eraldi toetust. Nad saavad eraldi toetust. Järgmise aasta riigieelarves on 9 miljonit ette nähtud selleks, et anda eraldi raha nendele koolidele, kus on üle 10% muu emakeelega lapsi. 

Meie soovitus on alati olnud – see on jätkuv soovitus ka Valga Põhikoolile –, et kui on väga erineva keeleoskusega lapsed, siis keeleintensiivsetes õppeainetes, nagu eesti keel, geograafia, kirjandus, loodusõpetus, tuleks siiski teha eraldi õpperühmad. Laps, kes veel eesti keelt emakeelega võrdväärselt ei valda, ei saa õppida samas klassis sama metoodika järgi nagu laps, kelle jaoks [eesti keel] on emakeel. Selleks seda keeletoetust koolidele ka eraldatakse, et nad suudaksid need erinevad õpperühmad teha. 

Valgas on vene kodukeelega lapsi piisavalt palju, et saaks rakendada keelekümblusmetoodikat, LAK-õppe metoodikat, selle alusel õpperühmad formeerida ja anda lapsele pädevalt, vastavalt tema keeleoskusele õpet. See ei välista seda, et kõik õpivad koos kehalise [kasvatuse] tunnis, muusikatunnis, kunstitunnis, tööõpetuses, eks ole. Nad ei pea olema igal pool segregeeritud, aga nendes keeleintensiivsetes õppeainetes, kus keel on väga oluline element, peab olema teistsugune lähenemine õpetamisele: laps, kes ei valda [õppe]keelt, versus see laps, kelle jaoks see keel on emakeel. Seda peaks diferentseerima kool. Soovituslik on lihtsalt eraldi õpperühmad luua.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Jah, hiljuti sai seaduses kehtestatud õppimiskohustus 18. eluaastani, aga tänagi olid siin näited, et õpilane ei saavuta põhikooli lõpuks seda 50%. Jah, ma mõistan, et kui gümnaasium vastu võtab, siis on võimalik ju sinna edasi minna, aga väga paljud neist [lastest] tõenäoliselt vajavadki lisaõpet või lisa-aastat. Küll on palju küsimusi tekitanud see, kuidas need ressursid leitakse ja kes seda kõike rahastab. Kohustus seda jälgida on kohalikul omavalitsusel. Kuidas leida täiendavad õpetajad või täiendav ressurss ja ka rahaline ressurss? Lubatud on küll mingit sihtotstarbelist toetust. Milline see siis saab olema riigi poolt?

Aitäh! Ma tuletan meelde, et koos õppimiskohustuse sisseviimisega põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadusesse viisime me sisse ka selle, et gümnaasiumi‑ ja kutsehariduse tasemel on kõikide õppekohtade tagamise kohustus riigil. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust tagada kõigile oma omavalitsuse õpilastele õppekohad, see kohustus on riigil. Riik peab omavalitsustega läbi rääkima, kui palju omavalitsustel neid kohti on, ja peab tagama, et [kohti ei jääks puudu]. Praegu on puudu umbes 600 kohta. Need kohad peab tagama riik, mille tõttu ma ka ütlesin, et ettevalmistava õppeaasta kõik õppekohad luuakse riigikoolides. Riik loob oma koolidesse need täiendavad õppekohad. Suurem osa neist luuakse kutsekoolides. Kutsehariduse tegevustoetus tõuseb järgmisel aastal 6 miljonit, selleks et esiteks luua täiendavad õppekohad vaheaasta või täiendava aasta õppekavade jaoks. Teiseks on ka nelja-aastased õppekavad, kutsekeskhariduse õppekavad ja uued õppekavad, mille puhul me suurendame vastuvõttu. Ehk nendel lastel, kes nii-öelda akadeemilisse gümnaasiumisse õppima ei lähe, on võimalik minna õppima rakendusliku gümnaasiumi õppekavale, mis tähendab gümnaasiumiharidust koos rakendushariduse, kutsehariduse [saamise] võimalusega. Need kulud katab riik, need on ette nähtud riigieelarves, järgmine aasta on selle raha kasv planeeritud. Meie praeguse arvestuse kohaselt loob ja tagab riik ligi 600 kohta ettevalmistavas õppes. 

Kohaliku omavalitsuse roll ei ole mitte kohti tagada, kohaliku omavalitsuse roll on jälgida, kas tema valla või tema linna lapsed on kõik õppekoha saanud. Seda saab jälgida SAIS‑is. SAIS‑i arendus on sellises faasis, et kevadeks 2026 on kohaliku omavalitsuse jaoks olemas juhtimislaud, kus ta näeb kõikide oma omavalitsuse laste vastuvõtu seisu, kuhu nad on vastu võetud, ja punaselt hakkavad vilkuma nende laste [nimed], kellel ei ole ühtegi vastuvõtukinnitust. Nad ei ole kooli vastu võetud, aga kohustus tagada neile õppekohad on riigil, mitte omavalitsusel.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Matemaatika on imelihtne, ainult need õpilüngad, mis tekivad, peab kohe ära likvideerima, vahetult nende tekkimise järel, muidu nad kulmineeruvad ja tulemused on lõpuks nagu Valga koolis. 

Teine asi: kaasav haridus on jätkuvalt ju alafinantseeritud. Kui teie olite minister ja mina linnapea, siis me sellest rääkisime. Olukord ei ole aastatega paranenud. Ka seetõttu tekivad need õpilüngad, sest kui klassis on nii erinev seltskond ja ei ole võimekust seda kõike ära hallata, siis need tekivadki.  

Aga minu küsimus on lihtne. Ärge võtke seda kuidagi halvasti, aga millal tekib see pikk plaan selle probleemi lahendamiseks, et seal oleks rahanumbrid taga, et seda oleks võimalik valitsuses esitada? See on vaja ära lahendada.

Mis see "see" on?

Kui täna seda ei [ole], siis millal see pikk plaan tekib?

Mis see?

Pikk plaan nende probleemide lahendamiseks, et kaasav haridus saaks ära rahastatud, et matemaatika õpilünki ei tekiks, et oleks võimalik kohe reageerida, et tugisüsteem oleks olemas. Millal see plaan tekib? Ma ei küsigi enam raha, vaid plaani.

Aitäh! Meil on ju tegelikult õpiabisüsteem olemas. Kui õpilane on matemaatikas, eesti keeles või mis iganes aines, aga valdavalt siiski matemaatikas maha jäämas, siis on õppekava järgi õpilasel vajadus õpiabi järele ja seda õpiabi ta ju koolis saab. See ongi see õpilünkadega tegelemine, mida kool tagab õpiabisüsteemi kaudu nendele lastele, kellel on vaja konkreetses aines täiendavat tuge. Need on üldtoelapsed või siis lihtsalt õpiabi vajavad lapsed. See süsteem toimib. Me suurendame järgmine aasta omavalitsuste toetuses diferentseerimisfondi 2% võrra: 22%‑lt tõstame 24%‑ni. Seal jääb üle veel diferentseeritavaid vahendeid, selleks et tagada koolis personali, kui on vaja abiõpetajat või mingit tugispetsialisti, kes neid lapsi toetab. Neid lisavahendeid peaks koolipidajatele tekkima küll.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun arupärijate esindajana siia Riigikogu kõnetooli tagasi Ester Karuse. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mulle väga meeldib mõelda, et kõikidele Eesti lastele on kõik maailma uksed valla. Ma pean silmas haridust, mis võimaldab seda, et iga laps, kes õpib ükskõik millises Eesti põhikoolis, saab jõuda ükskõik millisesse Eesti gümnaasiumi, ükskõik millisesse Eesti või välismaa ülikooli. Mulle meeldib mõelda, et Eestis on maailma parim haridus ning maailma kõige targemad lapsed. 

Aga ebavõrdsus on hariduses järjest jõhkram. Üheksanda klassi lõpuks on paljudele lastele uksed sulgunud. Kõik! Selles elus peavad nad rahulduma vähemaga. Miks nii? Sest Eesti riik ei suuda garanteerida võrdsetel tingimustel haridust üle Eesti. Valga on jäetud hätta. Miks Ida-Virumaal on õpetajate palgatoetus, aga Valgas ei ole? Miks Valga rahvuslik mitmekesisus on vähem tähtis kui Narva oma? Miks on nii, et riik ei hooli kõikidest Eesti lastest võrdsetel alustel? Miks Valga Martin on vähem oluline kui Kohtla-Järve Sergei? 

Aga räägin veel konkreetselt Valgast. Meil oli seal eelmisel nädalal haridusdebatt, mis toimus Valga Gümnaasiumis. Seal osalesid kõik Valga vallavanemakandidaadid ja seda juhtis Urmas Vaino. Ka tema küsis Valga Põhikooli matemaatikaeksami tulemuste kohta. Ta küsis, kes on süüdi, kes vastutab väga halbade matemaatikaeksami tulemuste eest. On see laps, on see lapsevanem, kool, õpetajad, koolipidaja või ministeerium? Süüdlast ei ole mõtet otsida, eks see ole kõigi asjade koosmõju, kõigil on seal oma osa. 

Aga ma soovin siiski teieni tuua ühe seiga selle kohta, mis toimub Valga haridusmaastikul, misjärel saate ise mõelda, kas sellises keskkonnas saab üldse oodata positiivseid õpetajaid ja õpilasi ning positiivseid tulemusi. Urmas Vaino esimene küsimus Valga vallavanemale oli: "Monika, mis seisus on õpetajatega kohtus käimise seis praegu? Kas vald on selle kohtulahingu omaenda inimestega võitnud või on seda kaotamas? Mis seisus me oleme praegu?" 

Jah, te kuulsite õigesti. Kaks aastat tagasi viskas Valga Vallavalitsus õpetajatele ette töölepingu muudatuse, mis nägi ette klassijuhatamise ja muu lisatöö eest töötasu vähendamist. Seda tehti oktoobrikuus ja [töötasu taheti muuta] tagantjärele ka septembrikuu eest. Loomulikult ei olnud õpetajad sellega nõus ja soovisid seda sisuliselt arutada, milleks Valga Vallavalitsus kahjuks aega ei leidnud. Lihtsalt ei leitud aega! Siis ei jäänudki õpetajatel üle mitte midagi muud kui pöörduda Tööinspektsiooni ja lõpuks ka kohtusse. On see positiivne toon? Aitab see kuidagi õpetajate töömotivatsioonile kaasa? Loomulikult mitte! Mõelge ise olukorrale, kus te lähete hommikul tööle, aga seesama tööandja käib teiega kohut. Õpetajatel tuleb oma õiguste kaitseks kulutada isiklikku raha, aga vald kasutab meie kõigi avalikku raha nendesamade õpetajate vastu, et lihtsalt õpetajatega vaielda ja neid endale allutada. 

Valga Põhikoolist lahkus sel kevadel rekordarv õpetajaid, neid oli üle 10, viimase info kohaselt lausa 12. Ma võin siin eksida. Minu viimane info suve keskpaigast on, et 12 õpetajat lahkus Valga Põhikoolist.

Kas minister on mõelnud, et lisaks õpetajate kvalifikatsiooninõuetele oleks vaja kvalifikatsiooninõudeid ka vallavalitsuses hariduse eest vastutavatele poliitikutele ja haridusspetsialistidele? Valga Põhikooli kehvades eksamitulemustes pole süüdi ainult õpetajad, vaid ka kehv hariduse juhtimine. Kas pole kurioosne, et näiteks kogu suure Valga valla hariduselu juhib keskharidusega haridusnõunik, ametnik? 

Ainuke asi, mida siit positiivsena kaasa võtta, on see, et haridus on Valgas rohkem fookuses kui kunagi varem, sest saab paremini ja peabki tegema paremini. Kõik algab haridusest. Veel kord, kõik algab haridusest! 

Ma palun veidi lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Seega, headele Valga valla elanikele on mul küll üleskutse, et tehke oma teadlik valik. Valga vajab haridusvaldkonnas julgeid ja tarku otsuseid. Ärge valige tänaseid võimulolijaid, kes on Valga valla hariduselu tükkideks lammutanud. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane üheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Helir-Valdor Seedri ja Mart Maastiku 17. juunil käesoleval aastal esitatud arupärimine põhikooli lõpueksamite ja gümnaasiumis õpingute jätkamise korralduse kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Riina Solmani. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Saalisolijad ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Loodame, et ka osa saadikuid jälgib meid interneti vahendusel oma tubadest. 

Oli väga valus kuulata kolleegi Ester Karuse kirjeldust Valga valla hariduselus toimuva kohta. Me teame, et Ida-Virumaal on valusad eestikeelsele haridusele ülemineku probleemid. Võib-olla vastandama neid piirkondi omavahel ei peaks, peaks tegelema hariduse juhtimisega, et inimesed saaksid hea hariduse. See on oluline. 

Tahangi oma kolleegi Ester Karuset natuke lohutada sellega, et riigikogulastele on kaevanud ka Tallinna lapsevanemad. See hariduselu muudatus, mis kevadel teoks sai, nimelt lõpueksamite toomine ettepoole, pani väga paljud lapsed ja lapsevanemad viskesse. Mina olen koondanud mitme lapsevanema küsimused ja olen esitanud need haridusministrile, nagu öeldi, juba juunikuus. Hea, et saame täna vastuseid kuulda. 

Lühidalt sellest, mida me küsisime. Just nimelt seesama tänavune põhikooli lõpueksamite riiklik korraldus, kui eksamid toimusid oluliselt varem kui varasematel aastatel, on osutunud väga probleemseks ja valmistanud paljudele peredele – nii lastele kui ka lapsevanematele – suurt muret ja pettumust, samuti õpetajatele. Põhikooli lõpueksamid toimusid mitu kuud enne õppeperioodi lõppu ja õpilaste koormus suurenes seetõttu oluliselt. Kui varasemalt oli võimalik pärast tavapärase õppetöö lõppu rahulikult eksamiteks valmistuda, siis nüüd tuli eksamiteks õppida paralleelselt igapäevaste koolitöödega. See tähendas lastele suuremat koormust, vaimset pinget ja muret. Küsimegi ministri käest, kuidas tema hinnangul võis see mõjuda laste vaimsele tervisele ja koolistressile, mis on niigi suureks probleemiks. Kas see täiendav pinge ja koormus võis põhjustada kehvemaid eksamitulemusi? Tavapäraselt jäetakse ju ka väike aeg kordamiseks, õpetaja kordab lastega [aine] enne eksamit üle, selleks võetakse mitu kuud aega. Kas seda on ka analüüsitud? 

Põhikooli riikliku lõpueksami ebaõnnestumise korral oli õpilasel varasemalt võimalik teha koolis järeleksam. Samas, riigigümnaasiumidesse sisseastumisel järeleksamit enamasti ei arvestatud, kuigi see järeleksam võis anda oluliselt parema tulemuse ja vastuvõtutingimused oleksid sellega olnud täidetud. Kas ministri arvates on järeleksamite soorituse mittearvestamine riigigümnaasiumides põhjendatud ja kas ta peab vajalikuks, et riik määraks täpsemalt riigigümnaasiumide vastuvõtutingimused, nii et need arvestaks paremat tulemust? 

Paljud gümnaasiumid sulgesid avalduste vastuvõtu enne, kui põhikooli lõpueksamid ja järeleksamid olid toimunud. See seadis noored olukorda, kus nad pidid jagama oma tähelepanu eksamiteks valmistumise, edasiõppimise võimalustega tutvumise ja kandideerimisdokumentide esitamise vahel, lisaks pidid nad tegelema jooksva õppetööga. Seega tuli ette, et sobivasse kooli kandideerimise võimalus, kuigi see valik oleks olnud vastavuses lapse eksamitulemustega, jäi õigel ajal kasutamata. Ministrilt me ootamegi vastust, kas ta peab vajalikuks riiklikult tagada, et edaspidi toimuks avalduste vastuvõtt gümnaasiumidesse alles peale põhikooli lõpueksamite ja järeleksamite toimumist.

Teada on veel, et ka pedagoogid olid nende muudatuste tõttu pahased. Mulle isiklikult jätab see mulje, justkui ajahorisont oleks kokku lükatud, et ruttu-ruttu, lapsed koolist läbi ja järgmisse kooli. Aga nagu mainis kolleeg Jaak Aab, kes on ju ka pedagoog, et see teadmiste pagas, mis sellise kiirustamisega lastele antakse, ei taga ju kvaliteeti ega tulemust, mida on meie riigi arendamiseks tarvis. Nii et ma ootan pulti head haridusministrit ja tema häid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija! Üksikud veel kuulama jäänud Riigikogu liikmed! Ma tegelikult eelmisele [arupärimisele] vastates vastasin enamikule neist küsimustest ära. Ma ei hakka uuesti jutustama seda, milline oli stressitase õpilastel eelmise süsteemi korral, kui nad märtsikuust alates pidid õppima ja põhikooli eksamiteks valmistuma, käisid samal ajal erinevatel katsetel, uurisid vastuvõtutingimusi, käisid vestlustel kogu selle perioodi jooksul, mil nad tegelikult oleksid pidanud õppima põhikooli lõpueksamiteks. See kestis mitu kuud. Nüüd on see nii-öelda pingeline periood pandud kokku ühte kuusse, sisuliselt ühe kuuga peaks õpilasel olema põhikool lõpetatud ja järgmisesse õppeastmesse sisse astutud.

Küsimus, kas avalduste esitamise saab lükata [hilisemaks, nii et see toimuks] pärast põhikooli lõppu. See tähendaks seda, et gümnaasiumid enam katseid ei teeks. Praegu ootavad gümnaasiumid ära lõpueksamite tulemused ja tahavad kohe katseid tegema hakata, mis tähendab, et selleks hetkeks peab olema lukus see avalduste asi, see, kui palju on neid lapsi, kes katsetele tulevad. Kui katsete tegemine ära jätta, kui võtta vastu ainult põhikooli lõputunnistuste alusel, siis tekiks selline periood, kui sa oled põhikooli ära lõpetanud ja saad esitada avalduse vastavalt sellele, millised õppetulemused sul olid. Aga seda paraku teha ei saa, sest gümnaasiumidele katsete tegemiseks sel juhul üldse aega ei jääks. Lihtsalt ei jääks. Siis tuleks jaanipäev otsa ja nad ei saakski tegelikult vastuvõttu korraldada. Pärast jaanipäeva – ülikoolid teevad vastuvõtu pärast jaanipäeva – koolid kindlasti seda valmis tegema ei ole, sest õpetajate puhkus, mis on ära teenitud, algab sisuliselt jaanipäevast alates. Sealt edasi õpetajate koormust enam arvestada ei saa. 

Sellel aastal, kui põhikooli lõpueksamid olid toodud varasemaks, toimus oluliselt vähem katseid. Gümnaasiumi vastuvõtukatsed jätsid ära kõik riigikoolid Ida-Virumaal, Harjumaal, Tallinnas – üle Eesti. Lapsed ei pidanud enam katseid tegema, selle võrra oli neil stressi vähem. Nad pidid tegema ainult lõpueksameid. Katsete tegemine jäi ära. Eksamitulemustele see varasemaks toomine mõju ei avaldanud. Eksamitulemused olid täpselt samasugused, nagu nad on pärast koroonaaega olnud. Mingit mõju sellel, et eksamid toimusid kuu aega varem, eksamitulemustele ei olnud.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Kas on ainult üks küsimus?

Jah, arupärimisele vastamisel on ainult üks küsimus.

No siis ma proovin siia kõik ära pakkida. Kodukord on meil, proua minister, selline, et kui üks arupärimine on vastatud, siis tuleb teisele arupärimisele vastata. Meie esitasime oma küsimused juba juunikuus. Pole parata, mina ei saa neid arupärimisi kokku pakkida ja oma küsimusi lihtsalt ette lugeda kui juba vastatuid. 

Aga ma küsin veel. Õpetajad nägid põhikooli lõpueksamite ettepoole toomises selget ohtu, sest ettevalmistus jäi nende hinnangul siiski poolikuks ja eksamiteks õppimiseks jäi vähe aega, kuigi teie ütlete, et ei olnud muret ja tulemused olid samad. Kas te olete teinud analüüsi ja seda kõigis õppeainetes, mitte ainult eksamiainetes? Kas need õppeained suudeti lõpueksamite ettetoomisest hoolimata läbi võtta kvaliteetselt ja õpilased saavad oma edasises elus hiilata nende teadmistega, mis selle ettepoole toomise tõttu omandati lühema ajavälbaga?

Aitäh küsimuse eest! Ainuke viis teha analüüsi, kas kõik õppeained said kvaliteetselt läbi võetud, on see, et tuleks hakata kõikides õppeainetes riiklikke eksameid tegema. Teistmoodi seda analüüsi teha ei saa. Me kindlasti ei ole võimelised sellist analüüsi tegema ja me seda teha ei saa. Nagu ma ütlesin, nendes ainetes, milles oli lõpueksam, tulemused muutunud ei olnud, sõltumata sellest, kas see eksam oli kuu aega hiljem või kuu aega varem. Teistes ainetes eksameid ju ei tehtud. Lõpuhinded olid need, mis näitasid laste tulemusi. Aga eksamitulemustes muutust ei olnud.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister taas kord! Ma lugesin täna päris põhjalikult ja pikalt kodulähedaste gümnaasiumide temaatika kohta, kui kaugel [kodust ühe või teise] kohaliku omavalitsuse noored oma gümnaasiumihariduse saavad. Vaatasin ka, et on piirkondi, kus on väga suur protsent neid, kes saavad hariduse kodulähedases gümnaasiumis, ja on ka piirkondi, kus sisuliselt oma linnas või vallas seda haridust omandada ei saa. 

Ma küsin taas Saaremaa kohta. Ma tean, et kriitilised ajad on möödas, kõik Saaremaa noored või enamik neist on saanud gümnaasiumis õppekoha. Aga kas Orissaare Gümnaasiumi ja Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi kohta on tehtud täiendavaid analüüse, et kui neid [koole] ei oleks, siis missugust kriisi me praegu Saaremaal näeksime, versus see, et nad praegu seal on ja päästsid selle olukorra ära, kõik said ikkagi gümnaasiumisse ilusti koha?

Aitäh küsimuse eest! Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi ei ole kellelgi mitte kunagi plaanis sulgeda olnud. Käivad läbirääkimised selle gümnaasiumi riigile üleandmise, riigikooliks muutmise üle. Meil on alles jäänud kolm täiskasvanute gümnaasiumi üle Eesti, mis on kohaliku omavalitsuse pidada. Ülejäänud on tänaseks kõik riigile üle antud. Viljandi [Täiskasvanute] Gümnaasium anti üle alles nüüd, 1. septembril. On jäänud need gümnaasiumid Kuressaares, Tallinnas ja Tartus. Kõik ülejäänud täiskasvanute gümnaasiumid on riigi pidada. Mõnes kohas on riik need liitnud kutsekoolidega, mõnes kohas on need eraldi õppeasutused. Narvas ja Viljandis on need praegu eraldi, Pärnus ja mujal on need liidetud või plaanitakse liita kutsekoolidega. Nii et Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi sulgemise plaani kindlasti ei ole, sellel õppeliigil on Saaremaal täiesti oma koht. 

Orissaare Gümnaasiumi lähiaastatel, kui on suured põhikoolilõpetajate põlvkonnad, ei ole vajadust sulgeda. Küll aga tekib Orissaare Gümnaasiumi puhul küsimus pikas plaanis. Aastal 2030 on juba tulemas väiksemad lõpetajate põlvkonnad, kes mahuksid ära ka Kuressaare Ametikooli ja Kuressaare riigigümnaasiumisse.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja, kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud saalisviibijad! Austatud minister ja inimesed, kes te meid veel jälgite! Ega mul ei olnudki väga plaanis täna veel sõna võtta, sest nagu minister enne märkis, sotsiaaldemokraadid esitasid sisuliselt samateemalise arupärimise ja ta tõepoolest kordas erinevaid tahke, mille kohta ka mina olin küsinud. 

Aga miks ma ikkagi sõna võtsin? Kui minister alguses, ametisse asudes, püüdis minu arust probleeme lahendada, siis nüüd on tema enesekindlus löönud nii lõkkele, et kõik on õige, mis minister teeb, kõik on õige, mis minister pähe võtab või tema ametnikud ütlevad, aga see, mida räägivad pedagoogid ja millist tagasisidet annavad koolid ise, on nii vähetähtis. Meie laev sõidab edasi, me ei ole teinud aasta jooksul analüüsi, me ei peagi tegema, ei saagi teha, saabki ainult nendes ainetes teha, kus riigieksamid ühe korra on sooritatud, ja kõik on õige! Ma arvan, et see ei ole päris nii. 

Me kõik oleme siin kõrgharidusega inimesed ja koolis käinud. Tark inimene on see, kes teisi kuulab ja kuulda võtab. Mina tahaksin, et minister võtaks kuulda seda, mida andsid talle teada pedagoogid, mida annavad talle teada praegu Riigikogu liikmed ja mida on öelnud lapsevanemad. Nad ei ole rahul selle koolikorraldusega sellisel kujul ja ka sellega, et tema käsitluse järgi ei ole lõpueksameid üldse vaja. Lapsed [lõpetavad] kooli negatiivsete hinnetega, nad lähevad suure tõenäosusega kutsekooli, sest gümnaasiumisse nad ei pääse. Neil ei ole järeleksamivõimalust, nad ei saa oma sooritust parandada. Aga kui nad seal ka õppima ei hakka ja ette on nähtud, et nad peavad omandama keskhariduse, mis on siis järgmine lahendus, kui see laps ei ole omandanud programmi korralikult? Selleks, et laps omandaks programmi, on kordamiseks vaja ühte kuud vähemalt. Seda enam ei ole. 

Mulle on jäänud täiesti arusaamatuks see, et ei ole järeleksamivõimalust, lapsel ei ole küpsemisvõimalust ja kool soovitatakse lõpetada negatiivsete hinnetega. Mis küpsust või kvaliteeti see näitab? Milliseid inimesi ja millist tulevikku me nendele inimestele ette valmistame, kui me neile tegelikult nõudeid ei esita? Kuidas üleüldse tagatakse näiteks see, et need ilma järeleksamivõimaluseta lapsed uues haridusasutuses järjele saavad? Kuidas peaks seda kontrollima, kuidas neid toetama? See jääb täiesti arusaamatuks. Neil on ju varasemates astmetes lüngad tekkinud. 

Üks asi veel, mis ei mahtunud minu küsimuse raamidesse, sest vaid üks küsimise võimalus oli: mis saab siis, kui lapsel ei ole tervislikel põhjustel võimalik lõpueksameid teha? Seda ei ole ma ka veel teada saanud. Aga aitäh ja jõudu tööle ministrile ja ministeeriumile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh selle võimaluse eest selgitada! Ma tõesti arvasin, et kuna ma eelmises [päevakorrapunktis] neid pikki vastuseid andsin, siis ma ei korda üle. Aga ma kordan üle, siis saame need vastused selgeks.

Lõpueksameid ikkagi tehakse. Te ütlesite, et lõpueksameid pole vaja. Ma ei ole kunagi öelnud, et neid ei ole vaja. Lõpueksameid tehakse. Me jätame tegemata järeleksamid. 

Senine süsteem oli selline, et kui laps lõpueksamil lävendit [ei ületanud], siis kaks päeva hiljem tehti talle koolieksam ja seal koolieksamil ta justkui sai läbi. On selge, et kahe päevaga ta tegelikult neid õpiväljundeid selgeks ei saanud. Lihtsalt see koolieksam oli lihtsam, kui oli lõpueksam, ja peitis ära selle lapse tegelikud õpilüngad, mis tal matemaatikas olid, kui ta sai järeleksami abil järgmisele õppeastmele. Päris suur osa neid lapsi, kes lõpetasid kooli järeleksamiga, väljusid üldse haridussüsteemist ehk nad said diplomi kätte ja lahkusid, sest koolikohustust neil enam ei olnud. Põhikool oli lõpetatud, nad said järeleksami abil põhikooli lõpetatud, küll negatiivsete hinnetega lõpetatud, ja lahkusid haridussüsteemist. Kevadest ei saa nad enam haridussüsteemist lahkuda, enne kui neil on lisaks põhiharidusele omandatud vähemalt kutse‑ või keskharidus ja nad saavad sealt edasi liikuda. 

Kui laps ei [saavuta] põhikooli lõpus [nõutavat] eksamitulemust, [ei tee ära] vähemalt poolt rehkendust – 100% tähendab seda, et matemaatikas on põhikooli lõpuks omandatud baasteadmised, ja 50%, mis on lävend, tähendab seda, et pooled baasteadmistest on omandamata, aga ikkagi on võimalik positiivselt lõpetada –, kui alla poole [baasteadmistest] on omandamata, siis on õpilasel ilmselgelt suured õpilüngad. Järelikult vajab see õpilane lisatuge, et neid õpilünkasid katta. Tihti on õpilüngad kahes [aines]: matemaatikas ja eesti keeles teise keelena. 40% õpilasi ei soorita B1-tasemel eesti keele eksamit põhikooli lõpus ehk sisuliselt nad kukuvad läbi. 

Nende laste jaoks on üks variant edasi õppida, saada järgmisele õppeastmele – sõltub sellest, kui suured need lüngad on –, ja sellel õppeastmel saavad nad erituge. Eraldi nende laste jaoks on olemas ettevalmistav aasta, mille jooksul keskendutaksegi nendele õpilünkadele, on need õpilüngad siis matemaatikas, on need siis eesti keeles või on need tekkinud selle pärast, et lapsel on olnud vaimse tervise probleemid või mingid muud terviseprobleemid, mille tõttu näiteks põhikooli kolmandas astmes on ta väga palju puudunud. Ta vajab tegelikult lisa-aastat. Need ettevalmistava aasta õppekohad tekivad riigikoolidesse ja nendele kohtadele saab võtta need õpilased, kellel on vaja õpilünkasid täita. 

Ühe kuuga eksamiks õppides ei ole võimalik kogu põhikooli matemaatikat selgeks saada. Õpilasel on nüüd eksam üks kuu varem, aga kui tal oleks ka üks kuu rohkem aega, siis see ei tähenda, et ta suudaks [omandada kogu] põhikooli matemaatika[programmi]. Põhikooli matemaatikaeksam katab ju kogu põhikooli matemaatika[programmi]. See ei tähenda õppimist ainult 9. klassi viimastel kuudel, see ei ole kontrolltöö, see on kogu põhikooli matemaatika tundmise mõõtmine. Õpilane ei jõua niikuinii selle ühe kuuga seda ära õppida. Ükskõik, kui palju sa drillid, need matemaatikalüngad on ikkagi selleks ajaks juba välja kujunenud, järelikult on vaja järgmises õppeastmes õpilast toetada. Sellepärast on meil õppimiskohustusest tulenevalt täiendavad võimalused nendele lastele, kellel on õpilüngad. 

Ma tuletan veel kord meelde eelmist süsteemi. Kui mina sain ministriks, siis ma sain lademetes kirju lapsevanematelt, kes olid äärmiselt frustreerunud, sest nende lapsed olid juba gümnaasiumisse võetud ja alles siis tehti põhikooli lõpueksamid ning kui õpilane sai põhikooli lõpueksamil alla 50%, siis gümnaasiumikutse tühistus ja õpilane jäi üldse tühjade kätega. Täiesti nullist pidi ta hakkama kogu vastuvõtuprotsessi tegema, sest kogu eelnev katsete trall oli sellega tühistunud. Lapsevanemate kirjad olid selle kohta, et see on ebaloomulik, miks on süsteem niimoodi üles ehitatud, et kõigepealt astud gümnaasiumisse ja alles siis hakkad põhikooli lõpetama. Õpetajate mure oli see, et kui õpilased olid juba gümnaasiumisse vastu võetud ja nad olid katsed ära teinud, siis nad enam põhikooli ei ilmunud, nad ei käinud enam tundides, sest nad olid juba [gümnaasiumisse] vastu võetud. Põhikooli lõpetamine tundus nagu täiesti kõrvaline tegevus, sest nad olid juba gümnaasiumisse võetud. 

Ehk ka selle eelmise süsteemi ajal kuulasin ma seda, mida rääkisid õpetajad ja mida rääkisid lapsevanemad. Sellest ajendatuna sai tegelikult ka see muudatus tehtud. See oli üks põhjus. Teine põhjus oli see, et me kehtestasime õppimiskohustuse. Enam ei saa niimoodi, et astud järgmisesse astmesse sisse enne, kui sa oled eelmise astme ära lõpetanud. See on see põhjus. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan üheksanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kümnes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Anti Allase, Tiit Marani ja Züleyxa Izmailova 19. juunil käesoleval aastal esitatud arupärimine Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eelarve jääkide kohta. Palun siia arupärimist tutvustama kolleeg Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh teile! Nagu juba Riigikogu esimees ütles, küsimus puudutab Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eelarve jääke. Eesti koolivõrgus on praegu väga palju muresid ja väljakutseid ning nende lahendamiseks on hakatud läbi viima reforme, on hakatud tegema ka kärpeid. Need on puudutanud eelkõige just pisemaid piirkondi ja väiksemaid koole. Näitena saab tuua kutsehariduses toimuva. Näiteks Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli ümberkorraldamisel on välja tulnud, et kaasnevad olulised mõjud piirkonnale, kohalikule omavalitsusele, ettevõtjatele ja loomulikult ka kogukonnale. Aga samas on sellisest olulisest muudatusest tulenevad mõjud jäänud hindamata. Hiiumaal on sarnane olukord. 

Me oleme aru saanud, et kutsekoolide kulude kokkuhoid on suurusjärgus 200 000 eurot aastas. See on vaid üks näide erinevate reformide kohta, mis on hariduse kättesaadavusele konkreetsetes piirkondades negatiivse mõjuga. Samas oleme mitmeid kordi meediast ja ka rahanduskomisjoni istungitel kuulnud, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumi valitsemisala eelarve jääk on 107,9 miljonit eurot. See sisaldab meie hinnangul kindlasti palju ridu, mille ülevaatamine on igati mõistetav, ilmselt küll mitte kogu summa ulatuses. Lisaks võib rahanduskomisjoni istungi protokollist lugeda, et võrreldes 2023. aastaga on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi jäägid kasvanud 10–15 miljoni euro võrra. Olukorras, kus valdkonnas on suur rahapuudus, on see raskesti mõistetav. Kuidas siis kogu aeg raha üle jääb? Sellest lähtuvalt palumegi ministril vastata meie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija ja kuulajad! Ma igaks juhuks ütlen, et Vana-Vigala [kooli] reorganiseerimise eesmärk ei ole kulude kokkuhoid. Seal ei olnud seatud eesmärgiks kulude kokkuhoidu. Vana-Vigala [kooli] reorganiseerimise põhjuseid oli mitu, ma loetlen need. Vana-Vigala kool jätkab tegevust ju Raplamaa Rakendusliku Kolledži õppekohana ning kutseõppe pakkumine piirkonnas ka jätkub. 

Peamine põhjus oli see, et suur osa õppekavasid, mille alusel Vana-Vigalas õpetati, näitasid OSKA analüüsi raportite põhjal, et tegemist oli kahanevate valdkondadega, tööturuvajadus nendes valdkondades oli kahanev. Needsamad tasemeõpped ja kutseõpped olid olemas ka teistes kutseõppeasutustes. Ehk meil oli nii-öelda ületootmine nendes valdkondades ja oli vaja tellimusi kokku tõmmata. Me võtsime kõikidelt koolidelt proportsionaalselt neid tellimusi maha. Vana-Vigalas ei olnud mitte ühtegi õppekava, mis oleks olnud unikaalne ehk selline, mis ei oleks olnud kahaneva valdkonna õppekava, ega selline, mille järgi kuskil mujal Eestis ei oleks õpetatud. Kui näiteks Luua või Hiiumaa või Räpina koolil on väga selge profiil, seal on õppekavad, mille järgi saab ainult nendes kutsekoolides õppida, siis Vana-Vigalas oli universaalne kutsekool, kus õpetati neid asju ja kutseid, mida õpetatakse ka mujal Eestis. 

Vana-Vigalas oli õppetaristu päris märkimisväärselt amortiseerunud. Kuna oli näha, et seal on kahaneva valdkonna õppekavad ja uusi õppekavasid sinna planeeritud ei olnud, siis sellesse amortiseeruvasse taristusse ei olnud ka aastakümneid investeeritud. Ehk investeeringuvajadus on Vana-Vigala õppehoonetes väga-väga suur. Haridusministeerium vaatas, et kuna seal on kahanevad valdkonnad, siis ei ole mõistlik sinna seda investeeringut teha, sest täpselt needsamad õppekohad on olemas ka Kehtnas, need on olemas Pärnus, need on olemas ümberkaudsete piirkondade kutseõppeasutustes. 

Teine mure oli kvalifitseeritud õpetajate ja tugispetsialistide leidmine. See oli Vana-Vigalas aina keerulisem ja keerulisem, ehk seal tekkis probleem kvaliteetse õppe pakkumisega. Need õpetajad, kes seal pikki aastaid on töötanud, on teinud tõepoolest suurepärast tööd erivajadustega õpilastega, ja see [töö] seal ka jätkub. Ehk see spetsiifika, mis Vana-Vigalas oli, et seal toetati erivajadustega õpilasi, see on seal alles. 

Nüüd haridusministeeriumi ülekantavatest jääkidest. Seal on kaks suurt gruppi jääke, ühed on seotud teadus‑ ja arendustegevuse rahaga. Teadus‑ ja arendustegevuse puhul on teadupärast selline loogika, et projektikonkursid viiakse läbi, grandiotsused tehakse ära, aga rahastusperiood ei lähe alati kokku riigieelarve toimimisega. Ehk on vaja raha väga palju kogu aeg ümber tõsta järgnevate aastate väljamakseteks. 

Üks suurimaid jääke, mida me teadus‑ ja arendustegevuse raha puhul ümber tõstsime, oli seotud twinning'ute projektitaotlustega. Me lootsime, et Euroopa Komisjon teeb oma otsused selle aasta kohta ära. Selle aasta kohta otsuseid ei ole, aga 45 miljonit tuleb ümber tõsta, sest me ootame otsust ja Eesti riik peab panema sinna kaasfinantseeringu [raha]. See kaasfinantseering on meil eelarves ja ootab seda Euroopa Komisjoni otsust. Me tõstame seda lihtsalt eelarves ühest aastast teise. Me ei ole nõus seda ära andma ja me ei saa seda ka kuhugi mujale panna. Vastasel juhul ei ole meil võimalik tagada teadusprojektides teaming'utele ja twinning'utele kaasfinantseeringut. 

Teine suur hulk ülekantavat raha oli seotud eestikeelsele õppele üleminekuga. Ma pean tunnistama, et seal oli tegemist halvasti planeeritud [rahaga]. Igasse aastasse alates 2024. aastast oli planeeritud üks fikseeritud summa. See ei muutunud aastate jooksul, samal ajal kui me teame, et eestikeelsele õppele üleminekul maksti esimesel aastal palgalisa ainult esimeste ja neljandate klasside õpetajatele, aga igal aastal lisandub uus klass ehk palgalisakoormus suureneb, stipendiumide hulk suureneb igal aastal, õpetajakoolituse õppekohtade arv suureneb igal aastal. Meil oli vaja need jäägid ümber planeerida, me võtsime need välja ja planeerisime järgnevatesse aastatesse. Need olid lihtsalt valesti planeeritud. See ei ole vaba raha, mida oleks võimalik kuhugi mujale panna. 2024. aastal oli raha üle, aga 2027. aastal on eestikeelsele õppele ülemineku [raha] puudu. Nii et meil oli vaja tõsta 2024. aasta jääk 2027. aasta puudujäägi katteks. 

Need on selgitused nende jääkide kohta. Nii et suur osa nendest jääkidest, mis ministeeriumil on, on kohustustega kaetud jäägid, need on kas omafinantseeringud, mis seisavad ootel, struktuurivahendite omafinantseeringud või teaduse omafinantseeringud, või siis on olnud prioriseerimise probleem. Aitäh!

Suur tänu! Teile on vähemalt kaks küsimust, nüüd juba kolm. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Seoses eelarve läbirääkimistega käis ka läbi mingi summa. Oli juttu palgavahendite kindlustamisest. Vähemalt peaministri jutt selle juurde oli minu teada ka pressikonverentsil see, et kõigis nendes valdkondades, kus tuleb palgatõus – õpetajad, politseinikud, päästjad –, peab täiendava kokkuhoiu- või kärpekoha leidma. Kuskilt käis läbi, et üleminevatest summadest peab Haridus‑ ja Teadusministeerium veel 18 miljonit ära lõikama. Kas see puudutab neid summasid, mille kohta te rääkisite, et neid nihutatakse aastate vahel, või on see 18 miljonit sisuline kokkuhoid või nende üleminevate summade kärbe?

Jaa, ma selgitan seda 18 miljonit. Eestikeelsele õppele ülemineku jääk oli 44 miljonit kahe aasta peale. See tulenes sellest, et me 2025. aastal õpetajate palgakoefitsiendi maksumust arvestades arvestasime sisse õpetajate palga alammäära tõusu 2025. aastal, mida ei toimunud, mille tõttu see raha jäi sisuliselt üle. See oli RES‑is planeeritud, aga see lihtsalt jäi üle, sest palgatõusu ei olnud. Sellest 44 miljonist me kandsime 25 miljoni eest järgmisesse aastasse täiendavaid vahendeid ning 2027. ja 2028. aastasse veel ka vist 7 ja 8 miljonit. Sellest jäi omakorda üle umbes 18 miljonit, mida meil üle kanda ei olnud vaja ja mille me andsime põhimõtteliselt riigikassasse tagasi. See on kasutamata raha, meil ei ole seda enam tulevikus vaja kasutada. Täiendava kärpe tegime 5 miljoni eest, see oli Haridus‑ ja Teadusministeeriumi täiendav kärbe lisaks juba olemasolevale ja kokkulepitud 76 miljonile. 

Ma selgitan: haridusministeerium kärbib 76 miljonit kolme aasta jooksul, ta andis jääkidest ära 18 pluss 8 miljonit ja kärpis veel jääkidest 5 miljonit. Nii et see on päris korralik kärbe, mille haridusministeerium peab kolme aasta jooksul tegema.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma küll ei plaaninud täna seda teemat üldse mitte torkida, aga teie vastused meie küsimustele ei jätnud mulle muud võimalust. Te ütlesite, et ümberkorraldamine Vana-Vigalas kutseharidusreformi vaates ei ole kuidagi seotud eelarvekärbetega. Sellest tulenevalt ma küsin, kas näiteks Hiiumaal planeeritavad ümberkorraldused on seotud selle kärpeülesandega, mida te just kirjeldasite.

Ei ole. Ma olen alati öelnud, et ei ole. Nii nagu ümberkorraldused Vana-Vigalas on ka Hiiumaal ühe õppekava ümberkorraldamine seotud sellega, et nende õppekavade puhul on ületootmine. Me õpetame liiga palju neid erialasid, [mille lõpetajate] tööturul rakendatavus on madal, tööturuvajadus nendes valdkondades on madal. Vana-Vigalas olid praktiliselt kõik õppekavad sellised, Hiiumaal oli üks selline õppekava. Hiiumaal oli teine mure: põhikoolilõpetajate jaoks ei ole Hiiumaal ühtegi õppekava. Ümberkorraldus Hiiumaal ei ole mitte kuidagi seotud kärbetega, ka Vana-Vigalas ei ole see seotud kärbetega, vaid kutsehariduse reformiga ja sellega, et me peame tagama põhi[kooli]lõpetajatele, kellel on õppimiskohustus, igas maakonnas [võimaluse] jätkata õpinguid mitte ainult gümnaasiumis, vaid ka kutseõppes. Hiiumaal see tagatud ei ole. See on selle reformi mõte. 

Arupärija alguses ütles, et reorganiseerimine puudutab ainult maapiirkondade, väikeste piirkondade koole. See päris õige ei ole. Me reorganiseerisime Tallinnas kogu kutseharidusvõrgustiku. Kõik! Me liitsime kuus kutsekooli kokku kaheks kutsekooliks, reorganiseerisime õppekavad ja vastuvõtusüsteemid. Nii et ka Tallinna kutsekoolid on läbi tegemas massiivset reorganiseerimist, kokkuliitmist, õppekavade ümbertõstmist ja muutmist, mis käib kaasas kutsehariduse reformiga. 

Meil on vaja senisest rohkem keskenduda noorte ehk põhikoolilõpetajate kutseoskuse arendamisele. Selle võrra vähendame me täiskasvanute täiendõppe mahtu ehk nende õppurite [arvu], kellel kutseoskust hädasti vaja ei ole. Iseenesest on tore, et nad õppimas käivad, aga meie absoluutne prioriteet on see, et noored saaksid hariduse, et nad saaksid pärast põhikooli lõppu ka Hiiumaal kutseharidust.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me esitasime selle [arupärimise] jah pea neli kuud tagasi, sotsiaaldemokraadid esitasid selle, seetõttu võib-olla mõned [tänased] küsimused ei lähe sada protsenti kokku sellega, mida siin on kirjeldatud, aga aeg on edasi liikunud.

Mina küsin üleminevate vahendite ja eelarve vaates. Ma tean, et te isiklikult olete korduvalt kinnitanud, et te annaksite väga paljudesse kohtadesse haridusvaldkonnas veel raha juurde, kui seda vaid oleks. Aga sellest lähtuvalt ma siiski küsin lasteaiaõpetajate palga kohta just selles vaates, et kohalikud omavalitsused ootavad alati viimase hetkeni, kui palju riik mingil aastal õpetajate palga alammäära tõstab. Sellest lähtub ka see, kui palju kohalikud omavalitsused omakorda peavad lasteaiaõpetajate palka tõstma. Kas ei saaks ikkagi ühel hetkel teha kokkulepet, et vähemalt 50% ulatuses kasvaks sellisel puhul ka lasteaiaõpetajate toetusfondi raha, mis läheb kohalikele omavalitsustele? Siis jääks lihtsalt see iga-aastane vaidlus ära.

Aitäh! Iga-aastane vaidlus jääks ära siis, kui see raha omavalitsuste tulubaasi anda. Riik on tekitanud selle toetusmehhanismi. Ma saan selle esialgsest ideest aru, seda oli vaja palkade tõstmiseks ja tasandamiseks üle riigi. Tänaseks on see funktsioon tegelikult kadunud. See kõik on lihtsalt üks vägikaikavedu. Ma arvan, et see kaob ära siis, kui see raha omavalitsuste tulubaasi anda ja kehtestada üle riigi ka lasteaiaõpetajate [palga] alammäära läbirääkimised tööandjate ja töövõtjate poolt, nii et me kehtestaksime üle riigi ühtse baasmäära, mis on see lasteaiaõpetaja tasu. Ma väga usun üleriigilisse miinimumi õpetajate, aga ka lasteaiaõpetajate puhul, sest meil ei ole sel juhul nii suuri kääre, nagu enne selle toetusmehhanismi kehtestamist oli. Aga tahaks hakata liikuma sinnapoole, et omavalitsused näiteks EHL‑iga koos laua taha istuksid ja seda üleriigilist alammäära kokku lepiksid. 

Sellel aastal oli meil esimest korda päriselt olukord, kus õpetajate palga alammäära läbirääkimistel istus kolm omavalitsust laua taga. Väga kiidan neid! Lüganuse, Kohtla-Järve ja Kose istusid laua taga ning andsid oma sisendi, kas nad on nõus selle alammäära tõusuga, kuidas see mõjutab nende eelarvet, kui palju nemad peaksid lasteaiaõpetajate palgaks sel juhul välja käima, kas nad on sellega nõus ja millistel tingimustel nad sellega nõus oleksid. Need olid läbirääkimised, mis ka päriselt läbirääkimiste moodi välja nägid. Nii et suur tänu Lüganuse vallale, Kohtla-Järvele ja Kose vallale selle eest, et nad seal laua taga olid.

Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma tahaksin ikkagi täpsustada seda, kuidas te tagate selle, et kui eelarves ettenähtud raha jäetakse kasutamata, siis see ei läheks haridus‑ ja teadusvaldkonna jaoks kaduma.

Sellel rahal on konkreetne kate ehk selle peale on võetud kohustused, mis on välja maksmata. Seda raha ei saa kuhugi mujale tõsta, sest see raha on juba kohustustega kaetud. Lihtsalt see raha liigub 2024. aasta väljamaksest 2025. aasta väljamakseks, mille tõttu see läheb 2025. aasta kuludesse, eelarvesse. Sellepärast on see jääk, see lihtsalt tõstetakse järgmisesse aastasse. 

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Kohe härra spiiker ütleb teile, et te ei pea mulle tingimata vastama, kuna [minu küsimus] pisut väljub selle arupärimise teemast, aga siiski puudutab see eelarvet. Te olete ju valitsuse väga mõjukas ja oluline minister. 

Aastaid on olnud see probleem, et siia Riigikokku valitsusest saadetav eelarve eelnõu ei ole piisavalt läbipaistev ega Riigikogule arusaadav. Ma tahtsingi küsida, kuidas te oma valdkonnas tunnete, kas see osa, mis puudutab haridust, see, mille te panete teele Riigikogu poole, on teie meelest ideaalne, selline, nagu peakski olema, ja selliselt esitletud, või võiks see olla selgem, võiks see olla arusaadavam Riigikogu liikmetele. Kui võiks olla, siis mille taga see seisab? Me oleme ka siin üritanud aru saada sellest, et kuigi igal aastal räägitakse, et on suur probleem, mida tuleb parandada, tuuakse siia aasta lõpus jälle eelarve, millest aru ei saa. 

Kahtlemata ütleb Lauri Hussar, et sellele küsimusele vastama ei pea, kuna see läks teemast välja. Aga ma loodan, et ta lubab siiski ministril vastata.

Hea kolleeg Raimond Kaljulaid, ma tutvustan teile nüüd natukene meie kodu‑ ja töökorra seadust. (Raimond Kaljulaiu vahelehüüe.) Proua minister võib vastata küsimusele ka siis, kui see väljub raamidest. Aga ma juhin tähelepanu, et arupärimine nr 805 on sõnastatud selliselt, et see puudutab Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eelarve jääke. Seega see [küsimus] natukene haakub ka nii-öelda eelarveteemadega. 

Kui proua minister soovib vastata, siis palun! Proua ministril on see õigus, mina ei saa teda siinkohal keelata. Palun, proua minister!

Aitäh! Esiteks, ma kindlasti pooldan tegevuspõhist eelarvet, mitte kulupõhist eelarvet. Kulupõhine tabel võib seal lõpus olla, aga tegevuspõhine eelarve annab arusaama Eesti riigi prioriteetidest ja sellest, kuhu see raha läheb.  

Aga siin on hästi suur aga. Minu hinnangul on need tegevusprogrammid väga segaselt sõnastatud. Kui räägitakse juurdepääsu tagamisest haridusele, siis ei suuda mitte keegi sealt välja lugeda, et tegemist on eestikeelsele õppele ülemineku reformiga. Kui see tegevus oleks sõnastatud eestikeelsele õppele ülemineku reformi programmi või tegevuskavana, siis saaks Riigikogu liige aru, kuhu raha läheb ja mida sellega tehakse. Aga eestikeelsele õppele üleminek on sõnastatud tegevusprogrammina, mida nimetatakse võrdsete võimaluste ja haridusele võrdse juurdepääsu tagamise programmiks. Seal all on eestikeelsele õppele üleminek ja muud tegevused, pudi-padi, mis on seotud haridusele juurdepääsu tagamisega. Minu mure on nende programmide tegevuste nimetused. (Küsimus saalist.) Ma ütlen ausalt, et ma ei tea. 

Suur tänu! Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! On palju asju, mille puhul me ei tea, kes mida teeb, aga numbrid selle kohta ilmuvad. (Naerab.) Aga minu küsimus jätkab ühte meie arutelu siin mõned nädalad tagasi, mis puudutas hariduslikku ebavõrdsust ja asjaolu, et huviharidusel on väga oluline roll selle tasandamisel. Huvihariduse kättesaadavus võib tegelikult mõjutada hariduslikku ebavõrdsust. 

Ma küsin eelarve ja kõigi nende võimaluste kohta. Väga paljudes piirkondades on väga paljudele peredele laste huvihariduse kättesaadavus valus teema. Te olete teinud selle skeemi, tõstnud üle eestikeelse hariduse raha, tõstnud seda edasi-tagasi ja teinud kõike muud. Aga olukorras, kus riigieelarve on väga helde, on mul küsimus, miks huviharidusse raha juurde ei lähe.

Mina ei julge öelda, et riigieelarve on väga helde. Sellest riigieelarvest võttis suure osa enda alla kaitsekulude kasv. Kõik, mis sealt üle jäi, läks põhimõtteliselt palkade tõstmisele. Palgatõus oli minu jaoks prioriteet. Selle tõttu läheb kogu 60 miljonit, mis haridusse eelarveläbirääkimiste tulemusena lisavahenditena tuleb, palgatõusu. Üks väike asi, mis sealt veel tuli, olid täiendavad doktoriõppe õppekohad, 50 õppekohta, mille jaoks me saime ka lisaraha, et need õppekohad juba järgmisel aastal avada. Ei saa öelda, et riigieelarve on helde. Valdkondi, kus mitte midagi täiendavalt juurde ei saadud, oli väga palju. 

Kui rääkida huviharidusest, siis 9,3 miljonit, mida riik huvihariduse toetuseks maksab, on ju imeväike pisku sellest, mis üldse Eestis huvihariduse rahastuse maht on. Eestis on huvihariduse rahastuse maht koos spordivaldkonna rahastusega – pange laste spordiharrastuse [rahastus] sinna sisse – ligi 200 miljonit. Selle sees on see kohalikele omavalitsustele riigilt antav toetus 9,3 miljonit. Täna oli mul ministeeriumis arutelu just sellel teemal, et me paneme 200 miljonit huviharidusse, laste huvitegevusse, sporti. Ma ei tea, kuidas see võrreldes teiste riikidega on, ma ei tea, kas seda on vähe või palju. Ma tahaksin saada võrdlust, sest mulle tundub, et 200 miljonit on jube suur summa, aga ma ei tea, mis see lapse kohta aastas teeb. 

Ma olen suur Islandi mudeli fänn. See sisuliselt tähendab seda, et mitte omavalitsus ei ole see, kes otsustab, kuidas need 200 miljonit laste huvitegevuseks kulutatakse, vaid laste peale jagatakse see 200 miljonit ära. See on pearahasüsteem. Igal lapsel on oma huvihariduse rahakott ja selle raha viib ta sinna [huviringi, kus ta osaleda tahab]. Kas ta viib selle muusikakooli, spordikooli või tantsuringi, see on lapse otsustada. Meie lapsevanemal seda vabadust ei ole, ta peab valima poliitikute nii-öelda äraotsustatud tasuta pakkumise, ja kui see ei sobi, siis ta peab maksma selle eest, mida talle eraturul pakutakse. Tekibki olukord, et kui last ei [huvita see] valik, mis on nii-öelda tasuta munitsipaalhuvihariduses, ta sinna ei lähe, siis peabki maksma, kui ta tahab huvihariduses osaleda. 

Islandi reform on näidanud suurepäraseid tulemusi. Ma olen ka ministeeriumis andnud ülesande, et me analüüsiksime, milliste sammudega me saaksime Islandi mudeli peale üle minna. See ei tähenda, et me kogu huvihariduse raha kohe pearahaks ümber konverteerime. Aga kujutame ette, et näiteks 30% huviharidusest on pearahapõhine ehk 30% sellest 200 miljonist on laste käes. Raha antakse lapse kätte ja tema viib selle sinna [huviringi, kus ta tegelikult osaleda tahab]. Muidu on niimoodi, et robootikaringid on küll väga nõutud, aga neid pakutakse vaid eraturul. Omavalitsused ja ka riik ei rahasta eraldi robootikat, rahastatakse muusikat, kunsti, natuke spordikoole, aga võimalust tegelda selliste uute huvitegevustega pakuvad tihti vaid eraettevõtted. Siis määrab juba lapsevanema rahakoti suurus ära selle, kas laps saab huviharidusest osa või ei saa.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! See hilisõhtune arupärimine on kujunenud väga kasulikuks formaadiks. Kohusetundliku rahanduskomisjoni liikmena saan ma ministrit informeerida, et see, millised tegevused on tegevuspõhises eelarves, kui palju neid on, kuidas neid nimetatakse, millised mõõdikud seatakse, on puhtalt ministri otsustada. Seda me oleme rahanduskomisjonis öelnud kõigile ministritele, et need mõõdikud, sihttasemed ja tegevused peaksid olema sellised, mille abil saab päriselt valdkonda juhtida ja raha suunata nii, et saaks lahendada ka poliitiliselt prioriteetseid murekohti. Täiendav info on see, et kevadel kutsub rahanduskomisjon kõiki ministreid üles tegema ülevaadet oma eelarve jääkidest, mis tolleks ajaks on selgeks saanud, ja koos sellega me võtame ka need tegevused ja mõõdikud ette. Nii et nüüd on teil aega valmistuda.

Ma mõtlesin, millal me teaming'ute tulemused komisjonis teada saame. Kas ma julgen teaming'ute 45 miljoni kaasrahastuse kohta sulle kevadel midagi öelda või veel ei julge, ma ei tea.

Suur tänu! Seda ma nüüd nimetaks debatiks, (Minister naerab.) tõesti üksteist toetavaks ja täiendavaks debatiks. Ma tänan selle sisuka arutelu eest! Aitäh, proua minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Kallase. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt veel tagantjärele eilse õpetajate päeva puhul kõigile õpetajatele head õpetajate päeva! Sisuliselt on see päev ju iga päev, kuigi jah, ametlikult oli see eile. 

Me esitasime selle arupärimise neli kuud tagasi ja väga palju vett on vahepeal merre voolanud. Kindlasti on teemad ja fookused mõnevõrra nihkunud. Aga ma tahan siinkohal kiita ministrit ühes punktis, mis puudutabki õpetajate palkade eest seismist, mis puudutab õpetajate palkade küsimust. See on küll tekitanud olukorra, kus mitmed teised teemad on jäänud varju – seesama huvihariduse teema võib-olla, samamoodi erinevad regionaalsed aspektid, mis puudutavad meie hariduse ülesehitust –, aga kõige tähtsamad ongi meie õpetajad. 

Kui ma meenutan viimaseid kohtumisi Eesti õpetajatega, siis mul on siin Riigikogu puldis – ma näen, et ka minister kuulab – veel kord hea meel üle rõhutada, kui tähtis on see, et me teeksime vahet õpetajal ja õpetajal ehk nendel, kellel on kvalifikatsioon, kellel on haridus, ja nendel, kellel seda võib-olla veel ei ole, kes selle poole püüdlevad. Me ei tohi normaliseerida olukorda, kus me aktsepteerime, et meil iga aastaga on üha rohkem õpetajate hulgas inimesi, kes ei ole veel vastavat haridust või vastavat koolitust saanud. Me peaksime siin rohkem tööd tegema. 

Teine asi, mida kindlasti saab tulevikus eelarvevahendite abil võib-olla kuidagi paremini teha, kaasates ka teisi ministeeriume, on see, mida õpetajad välja tõid: nendele antavad õigused. Me tunnetame, et üha nõrgemaks jäävad õpetajate õigused koolitegevustes, üha suuremaks ja tugevamaks muutuvad lapsevanemate õigused ja laste õigused. Õpetajad jäävad seal väga selgelt ja üheselt kaotajaks. Olgu näiteks toodud kas või keeld, et õpetaja ei tohi ära võtta mobiili või ta ei tohi last klassist välja saata või ta ei tohi vaadata lapse koolikotti. Jah, teatud nüansse arvestades on see lubatud, aga me teame, et seal on väga palju agasid, miks õpetaja seda sageli teha ei saa. 

Üks päev peale õpetajate päeva on hea sõnum eelarve vaates see, et me [õpetajate] palgaga tegeleme. Tegelikult on meil vaja veel enam tegelda õpetajakutse väärtustamisega ja õpetajatele õiguste andmisega. Aga aitäh ministrile tänaste vastuste eest ja selle arutelu eest! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan tänase kümnenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Aga see ei ole veel kõik, head kolleegid, sest pärast haamrilööki on teil võimalik registreerida end esinejaks Riigikogu vabas mikrofonis. Kõnesoove on, nüüd hakkas tulema. Ma palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meil on päevavalgele ilmunud tervishoiu erastamise plaan. Tervishoiu erastamine tähendab, et inimesed jäävad arstiabita. 

Valitsust nõustav ettevõtjate koda on teinud oma ettepanekud. Nad soovivad kolme asja: esiteks, et tööandjad saaks makse maksmata osta töötajale arstiaegu, teiseks, et perearstikeskusi saaks hakata pidama suvaline ettevõte, ja kolmandaks, et eriarstiabi osutamine jagataks laiali haiglate ja erameditsiinikliinikute vahel.

Iseenesest, esimese hooga tundub see loogiline. Vabadus, konkurents, eraraha – no kes seda siis ei tahaks. Tegelikult ei ole see tervishoius absoluutselt loogiline. Need kolm ettepanekut tähendavad sisuliselt raiskamise suurendamist, konkurentsi piiramist ja efektiivsuse vähendamist. Need on kõik vastupidised sellele, mida me soovime tervishoius saavutada. 

Tööandjad saavad juba nüüd ennetusele maksuvabalt kulutada, mitte mingisugust piiri siin ei ole. Miks peaks riik veel kingitusi tegema, kui isegi 400 euro eest aastas saab töötajale soetada eraravikindlustuse, tasuda tema hambaarstiarveid või saata teda psühholoogi juurde? See kõik on juba praegu võimalik. 

Olukorras, kus meil tervisekahjud tulenevad paljuski elustiilist, on ennetus, ennetus ka töökohal, erakordselt tähtis. Selle asemel, et maksta erisoodustusmaksuvabalt kliinilise psühholoogi vastuvõtu eest, et täiskasvanud inimene saaks kurta kiusliku ülemuse või kasvanud töökoormuse üle, tuleks tööandjal need päris mured lahendada. Kehva töökeskkonda ja halvasti planeeritud tööd ei saa lahendada tervishoiu kaudu. Kui me aga lubame tööealised inimesed ennetatavaid muresid kurtma, siis me jätame depressioonis koolinoored ukse taha. See ei ole meile ühiskonnana mõistlik. Meil on rekordmadal sündimus, iga laps peab üles kasvama arengut toetavas keskkonnas ja ka vaimselt tervena. 

Samuti ei peaks tööandjad motiveerima töötajaid sellega, et lisaks palgale pakutakse kord aastas võimalust käia kardioloogi või dermatoloogi vastuvõtul. Kõik visiidid peavad olema meditsiiniliselt põhjendatud, mitte iga-aastane lohutus. Ja siis ei saa ju seda käiku tegemata jätta, kui tööandja pakub! 

Teiseks, perearstiabi kohta on ettepanek lubada ettevõtjal hakata perearsti tööandjaks. Praegu saab perearstikeskust või tervisekeskust pidada ikkagi perearst või kohalik omavalitsus. Kui ettevõtjad saavad hakata pidama tervisekeskusi, siis see ei ole enam konkurents, vaid vertikaalse integratsiooni tekitamine tervishoius. Me oleme kõigis teistes sektorites, ka elektriturul ja gaasiturul, vertikaalse integratsiooni lõpetanud. [Üks ettevõte] ei saa omada kõiki tervishoiuteenuse osutamise etappe. Ei ole mõtet lubada ettevõttel pidada tervisekeskust, eriarstiabi pakkuvat kliinikut, apteeki ja ravimite hulgimüügi ettevõtet. See kõik vähendab konkurentsi ja vähendab valikuid ka patsiendi jaoks. 

Kolmandaks, me oleme aastakümneid investeerinud haiglatesse. Haiglad on meil ööpäev läbi lahti, seal on valvekohustus. Tervishoiutöötajate nappuse olukorras proovitakse neid valveringe mehitada. See on keeruline. Kui me lubame rohkem osutada teenuseid erakliinikutes, siis lihtsate [probleemidega] patsiendid kolivad erakliinikutesse, keeruliste ja krooniliste [probleemidega] patsiendid jäävad haiglatesse. See killustumine teeb süsteemi kulukamaks. Ravijuhu kohta on haigla ülalpidamine siis igatahes kallim kui seni ja maksumaksja maksab lõpuks tervishoiule rohkem, aga teenust saab vastu vähem. See ei ole lahendus, see on viga.

Tervishoid vajab raha, aga raha tuleb suunata sinna, kus selle mõju tervisele on suurim, mitte sinna, kus kasum on suurim. Nagu tavaliselt, soovitakse [loosungiga] "Rohkem eraraha tervishoidu!" tegelikult maksumaksja rahale ligi pääseda ja ehitada maksusoodustusele üles oma ärimudelit. Me ei saa seda lubada. See ei ole Eesti inimeste tervise huvides või meie noorte tervena üleskasvamise huvides. Solidaarne tervishoid ja ravikindlustus kõigile on need, mis tagavad ligipääsu tervishoiuteenustele, vähendavad tervishoius ebavõrdsust ja soodustavad majanduskasvu, sest majanduse kasvamiseks on meil vaja inimesi, kes on terved, tootlikud ja valmis pikalt tööturul panustama. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlament! Kristen Michal on nagu Tagurpidi-Ants. Seda, mida Eesti inimesed vajavad ja soovivad, ta ei tee, aga mida pole vaja ja mida ei taheta, sellega ta nagu kiuste toimetab. See valitsus on öelnud kaks korda ei Eesti inimeste jaoks määravates küsimustes ning korra jah seal, kus üldse poleks seda vaja olnud. 

Valitsus! Te ütlete ei toiduainete käibemaksu langetamisele ja pangamaksule, aga jah ütlete alati siis, kui on vaja kõige rikkamatele maksukingitusi teha. Te ütlete ei emadele, kes tahavad oma lastele pakkuda tervislikku sooja toitu, aga ei saa, sest toit on liiga kallis. Te ütlete ei neile tüdrukutele ja poistele, kes tahavad minna jalgpallitrenni või õppida viiulit mängima, aga huviharidus jääb neile rahapuuduse tõttu kättesaamatuks. Samas ütlete jah, kui Kristen Michal teeb ettepaneku 10%‑le kõige rikkamatest suunata aastas 114 miljonit eurot palgalisaks.  

Te olete ebaõiglased. Te olete ebaõiglased Pärnus elava Evelini ja tema pere suhtes. Evelini ja ta mehe sissetulek on mõlemal umbes 1000 eurot kuus: napp raha, mille eest ei saa osta lastele uusi riideid, saab osta ainult uuskasutusest, rääkimata sellest, et Evelin võiks endale üldse midagi lubada. Te olete ebaõiglased Järvamaal elava Liili ja tema pere suhtes. Liili peres elab laps ja tema lapsele tuleb gluteenitalumatuse tõttu osta kordades kallimat toitu. Nii see on. Nende leib on 6,3 korda, pasta 2,3 korda ja jahu 5,1 korda kallim. Neil ei ole valikut. Mis on aga valitsuse lahendus? Kümme eurot kuus, samal ajal kui 10%‑le kõige rikkamatest suunate aastas 1848 eurot palgalisaks.  

Inimesed, kes teenivad 5000 või 6000 eurot kuus, ei vaja rahalist toetust. Nad isegi ei taha seda, mõistes, et tänases Eestis on küllalt neid, kes vajavad hädasti tuge. Nad ei taha, et Eesti kasvaks lahku, mõraneks pooleks, sest miski ei lõhu ühiskonda rohkem kui ebaõigluse tunne.  

Sellisele kalgile lähenemisele sotsiaaldemokraadid alla ei kirjuta. Me ei toeta riigieelarvet, mis keerulistel aegadel keerab selja neile, kes [peavad elama] nappuses ja vajavad tuge. Ma peaksin siin nüüd ütlema aitäh, aga mu kõnel on ka teine osa.  

Teise osa tahan ma pühendada Jürgen Ligile. Meil oli täna siin arutelu ja sellele arutelule reageerisin ka mina. See puudutas automaksu. Ma pean paluma vabandust, et ma olin Jürgen Ligi suhtes ebaõiglane. Ta tõesti ei süüdistanud sotsiaaldemokraate automaksu algatamises, tegemises ja selle nõudmises. Päris mitmed inimesed kuulsid seda selles debatis nii, aga me vaatasime stenogrammist järele: seda ei olnud. Nii et ma selle vabanduse esitan.  

Tõesti, Jürgen Ligi on vastupidi Kristen Michalile see mees, kes julgeb tunnistada, et maksuküüru kaotamise jaoks Reformierakond selle automaksu koalitsiooniläbirääkimistel tõesti välja pakkuski. Võib-olla isegi härra Riigikogu esimees mäletab, et Reformierakond seda nõudis. Mina koos Lauri Hussari ja teiste inimestega ütlesin, et see ei ole mõistlik, aga ikka tehti see ära. Selles mõttes minu vabandused. Ma olin seekord rahandusministri suhtes ülekohtune.  

Aga ma kindlasti ei ole ülekohtune peaministri suhtes. Kristen Michal ei julge vastutada. Võib-olla see reaktsioon tuligi sellest, et iga kord, kui räägitakse mõnest natukenegi ebameeldivast asjast riigis, siis Kristen Michal poeb peitu, peidab ennast ära. Ma kujutan ette, et kui ta praegu siin ruumis oleks, siis ta oleks mõne pingi alla roninud või midagi sellist. Väga raske on peaministrit leida. Me kõik mäletame, et tema arvates tegi automaksu hoopis Tallinna linnapea. Noh, me ju kõik saame aru, et Tallinna linnapea on juhtinud Tallinna linna, mitte ei ole valitsuse liige olnud ja automaksu teinud.  

Nii et Kristen Michal võiks vähemalt Jürgen Ligist eeskuju võtta ja koos Mart Võrklaevaga tunnistada, et nemad on selle [maksu] autorid olnud ja koos nad on selle poolt hääletanud. Michal oli peaminister, kui see valitsusest lõpuks parlamenti saadeti või vähemalt siis, kui see vastu võeti. Aitäh!

Suur tänu! Kõnesoovid on ammendunud ja ühtlasi on tänane istung lõppenud. Rahulikku õhtut!