Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 4. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, alustuseks on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 83 Riigikogu liiget, puudub 18. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Sõnavõtusoove ei ole, seega ettepanekuid päevakorra kohta ei ole. Alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamist. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 4. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 85 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun siia Riigikogu kõnetooli kõigepealt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, küberturvalisuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (küberturvalisuse 2. direktiivi) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Teiseks, keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Kolmandaks, kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse, Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Kõik kolm seaduseelnõu on edastatud digitaalselt. Aitäh! 

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Martin Helme. Palun!

Aitäh! Meil on arupärimine Heidy Purgale seoses ERM ÖÖ25 etendusega. Vastavalt kehtivale põhimäärusele on ERM Kultuuriministeeriumi valitsusalas tegutsev riigimuuseum ja riigiasutus. Sama ERM on asutatud 1909. aastal Jakob Hurda mälestuse jäädvustamiseks ja eesti rahvateaduse edendamiseks. Ühtlasi näeb põhimäärus ette, et see on eesti ja teiste soome-ugri rahvaste, samuti Eestis elavate rahvusgruppide ja naaberrahvaste kultuuri kajastava ainese kogumise, säilitamise, uurimise ja üldsusele vahendamise töö edendamiseks. 

No ja siis 27. septembril oli seal üritus nimega ÖÖ25, mida ise kuulutati välja selle sügise kõige oodatuma sündmusena, kus on võimas kultuuri‑, meelelahutuskava ja vägev kontserdikogemus. 

No kogemus oli tõesti vägev. Osaks sellest kogemusest oli kellegi nurgataguse taidlusartisti nimega Valge Tüdruk lavaletoomine. Muidugi, laval ta tegi jälki asju. Ropendas, oli poolpaljast aelemist, vahekorra, orgasmi ja ejakulatsiooni imiteerimist, samuti igat tüüpi vägivalla kajastamist, peksmisest alates ja vägistamisega lõpetades. Esinejad mõnitasid, alandasid ja ründasid publikut, vajutades neile näiteks otsaette solvavaid templeid, nagu "Suguhaige" või "Libu". 

No ERM saab aastas riigilt umbes 9 miljonit eurot või noh maksumaksjalt. Meie tahamegi teada, kas see ongi siis see tegevus, mis on kooskõlas muuseumi põhimääruses toodud eesmärkidega. Kas minister peab õigustatuks kultuuri edendamiseks mõeldud maksuraha kasutamist selliselt ja mida võetakse ette sellise direktoriga, kes niisuguseid asju korraldab, ja mida võetakse ette, et Eesti kultuuri rahastamise rahaga selliseid roppusi ja labasusi kultuuri nime all meile ei pakutaks?

Järgnevalt Züleyxa Izmailova, palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Meie soovime sotsiaaldemokraatide poolt anda üle arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile seoses sellega, et järjest enam on Eesti oma toiduainete käibemaksu poolest muutumas kõrge käibemaksuga saareks. 

Meie naaberriigid Läti ja Rootsi kavandavad praegu toiduainete käibemaksu alandamist. Näiteks Rootsi plaanib alandada toiduainete käibemaksu koguni 6%-ni ja meie soovimegi teada, mida meie valitsus täna plaanib. Me teame küll, et Reformierakonna ja Eesti 200 eestvedamisel soovitakse langetada hoopiski hasartmängumaksu, aga meie soovime teada, mis on valitsusel plaanis seoses toiduainete käibemaksuga olukorras, kus meie naaberriikides on toiduainetele soodsam käibemaksumäär. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna sooviksime Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda arupärimise taristuminister Kuldar Leisile. Nimelt, teemaks on minimopeedide turvaline kasutamine. Läti tarbijakaitse ja järelevalve organ peatas hiljuti rendiettevõtete tegevuse seoses kahe 13‑aastase tüdruku surmaga, kes sõitsid rendimopeediga rongi ette. Sarnased probleemid – rendiseadmete ligipääs alaealistele, vanusekontrolli puudumine ning ebapiisav tehniline või juriidiline regulatsioon – on tõstatatud ka Eesti kontekstis. Esimesed tõsised õnnetused rendimopeedidega ei ole lasknud ka Eestis end kaua oodata. Transpordiameti ja meedia andmed näitavad, et kergliikuritega seotud õnnetused on pidevalt kasvanud ja nende ärahoidmiseks ei ole midagi tehtud. 

Sellest lähtuvalt sooviksime küsida neli küsimust. Kas me tõesti ootame suuremat õnnetust või me hakkame selle küsimusega tegelema ja kõik need põhjused, mis on välja toodud, nii juriidiline kui ka tehniline pool, oleks tagatud, et alaealised ei saaks kergekäeliselt minimopeede rentida ja loomulikult oleks ka turvaline keskkond loodud? Hetkel see puudub. Ja suheldes igapäevaselt Tallinna elanikega, kes pidevalt näevad neid minirendimopeede ka kõnniteedel, mis on tegelikult selgelt ohtlikud ka jalakäijatele. See olukord tegelikult ei ole jätkusuutlik ja see peab ära lõppema. Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Aab. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Annan üle arupärimise haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele 11 sotsiaaldemokraadist Riigikogu liikme poolt. Arupärimine on üldhariduse rahastamise kohta. 

Aastaid on avalikkuses ja meil ka siin Riigikogus räägitud õpetajate palga küsimusest, selle võimalikust tõstmisest, mis üks aasta õnnestub, teine aasta enam mitte. Samuti on jutuks olnud koolivõrgu kestlikkus, kohaliku omavalitsuse võime tagada kvaliteetne ja kättesaadav üldharidus kõigis Eesti piirkondades. 

Minister on lubanud järgida seda põhimõtet, mille üle me siin ka oleme vaielnud, et kas ja millal siis õpetaja keskmine palk jõuab Eesti keskmisest palgast 120% tasemele. Minister on lubanud, et selles suunas liigutakse. Järgmine aasta on lubatud vist 10% palgatõusu, eks me eelarvenumbrite pealt seda näeme, aga samas riigi eelarvestrateegias järgmistel aastatel tegelikult täiendavaid vahendeid ette pole nähtud. Arvestades eelarve seisu, on ka väga keeruline öelda, kust need vahendid järgmistel aastatel võetakse ja kuidas seda lubadust õpetajatele peetakse. Samuti on olnud aastaid kõne all see, et kas gümnaasiumihariduse andmise vastutuse võtab endale riik üle või mitte. Valitseb selgusetus. Ja kuna otsuseid ei ole, on väga keeruline kohalikel omavalitsustel näiteks planeerida koolikohtade suurendamist, investeeringuid. Tulemuseks on see, et nii mõneski piirkonnas näiteks on gümnaasiumikohtade puudus. Kui me otsust ei tee, siis see taoline teadmatus jätkub. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja neli arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras.

Aga asume tänase päevakorra juurde. Kokku on meil täna kümme punkti. Neist esimene on Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu 690 esimene lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Ma ei leia enam lampi… Nii, tehnika on välja vahetatud. Esitlen teile Vabariigi Valitsuse nimel väärtpaberituru seaduse muudatuste eelnõu. Kõik need muudatused põhinevad Euroopa Liidu õigusel ja väärtpaberiturg ongi võimalikult Euroopa-ülene valdkond. Aga sellega on Euroopal oma probleem, kuna Euroopa ettevõtjate rahastamine on võrreldes USA omaga väga panganduskeskne. See on vana mure, aga seda arutavad riigid väga intensiivselt erinevates formaatides, kaasa arvatud rahandusministrid ennekõike. 

Euroopa on eesmärgiks seadnud tekitada ettevõtjatele juurdepääsu võimalusi juurde pangandusvälisele rahastusele ja sellist Euroopa turu killustatust vähendada. Konkreetsed muudatused on praeguses eelnõus järgmised, mis muidugi on ainult ettepanekud. 

Esiteks, eelnõuga lihtsustatakse väiksema mahuga väärtpaberiemissioonide läbiviimist. Üldjuhul tuleb aktsiate ja võlakirjade kaudu kapitali kaasamiseks koostada väärtpaberi prospekt. See on kallis ja mahukas dokument, mille peab kinnitama Finantsinspektsioon. 

Praegu kehtib reegel, et kui emissiooni maht jääb alla 8 miljoni, siis ei pea prospekti koostama. Eelnõuga tõstetakse see künnis 12 miljoni euro peale ehk edaspidi ei pea prospekti koostama, kui maht alla 12 miljoni euro jääb. See aga ei tähenda, et investorid jääksid väiksemate väärtpaberiemissioonide korral vajaliku infota. Alla 12 miljoni euro suuruste emissioonide korral jääb kehtima teabedokumendi koostamise nõue. Ka teabedokument annab emitendi ja väärtpaberiemissiooni kohta põhilise info edasi, kuid selle dokumendi koostamine on kordades vähem kulukas kui prospekti koostamine. 

Lisaks on Eesti juba varasemast koos Läti ja Leeduga ette näinud ühtsed reeglid teabedokumendi koostamise kohta. See lihtsustab tunduvalt väiksemate aktsia‑ ja võlakirjaemissioonide tegemist üle kolme Balti riigi. 

Teiseks annab eelnõu võimaluse emitendil ise otsustada, mis keeles ta prospekti koostab. Üldjuhul saab emitent juba praegu ise otsustada, kas ta koostab prospekti eesti või inglise keeles. Siiski, kui väärtpabereid pakutakse lisaks teistele riikidele ka Eestis, tuleb kehtiva seaduse järgi koostada prospektile eestikeelne tõlge. Eelnõuga muudetakse seadust nii, et juhul, kui väärtpabereid pakutakse Eestis, on emitendi enda otsustada, mis keeles ta prospekti koostab. Säilib aga kohustus, et prospekti kokkuvõte tuleb sel juhul tõlkida vähemalt eesti keelde. 

Kolmandaks, eelnõuga vähendatakse börsi- ning investeerimisteenuste osutajate ehk pankade investeerimisühingutele esitatavaid nõudeid. Need muudatused vähendavad eelkõige aruandekoormust. Näiteks börsi korraldaja ja suuremad investeerimisteenuste osutajad ei pea edaspidi avaldama kord aastas andmeid väärtpaberikorralduste täitmise kvaliteedi kohta. Samuti puudub investeerimisteenuse osutajal edaspidi kohustus avalikustada kord aastas kokkuvõtted viiest peamisest kohast, mille vahendusel klientidele väärtpaberid osteti või müüdi. 

Eeltoodud aruannete ärakaotamisele on eelnenud põhjalik uuring. Selle põhjal on selgunud, et neid aruandeid tegelikult loetakse harva ning nendes esitatud teabe põhjal ei ole investoritel võimalik sisukat analüüsi läbi viia. Nii et praktiline vajadus sellise info järele sisuliselt puudub.

Neljandaks, eelnõu annab Finantsinspektsioonile paindlikumad võimalused rakendada rahatrahve turu kuritarvitusega seotud rikkumiste korral. Praegu on võimalik määrata trahvi absoluutsumma alusel üldjuhul kuni 1 miljon eurot. Muudatuste kohaselt saab trahvi määrata protsendina äriühingu käibest. Maksimaalne protsendimäär sätestatakse seaduses. Näiteks insaiderite nimekirja juhtide tehingutega seotud nõuete rikkumise korral lisandub võimalus määrata trahvi kuni 0,8% äriühingu käibest. 

Kokkuvõttes annavad muudatused Finantsinspektsioonile kui väärteomenetluse läbiviijale rohkem kaalutlusruumi karistuse määramisel. 

Enamik uusi muudatusi on plaanitud jõustuma 2026. aasta 5. juunil. Kokkuvõttes omavad eelnõuga tehtavad muudatused väärtpaberite emitentidele ja investeerimisteenuse osutajatele positiivset mõju ning muudatustega soodustatakse Eesti kapitalituru arengut. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile ei ole. Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamiseks 16. septembri istungil. Meil viibisid komisjonis külalistena minister Jürgen Ligi ja Rahandusministeeriumi finantsteenuste osakonna poliitika juhataja Thomas Auväärt ja nõunik Elise Kõiv. Komisjon tegi otsused: kõigepealt, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. oktoobril, see otsus oli meil konsensuslik. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, see otsus oli samuti konsensuslik. Kolmandaks, komisjon otsustas määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, see oli ka konsensuslik. Aga vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtajaks eelnõu kohta kümme tööpäeva. Kui esimene lugemine täna lõpetatakse, saabub see tähtaeg 20. oktoobril kell 17.15.

Ma lühidalt käsitlen ka seda arutelu, mis meil komisjonis oli. Ma ei hakka kordama, minister tegi väga põhjaliku ülevaate, aga komisjonis arutelu kontekstis väärib esiletõstmist, et eelnõu on päris oluline selleks, et mitmekesistada Eesti finantsturgu. Aastaid on meil olnud probleem, et meie finantsturg on panganduskeskne ja ettevõtetel on põhiliselt võimalik vaid pankadest rahastust saada. Võrreldes USA‑ga on olukord hoopis teistsugune. Näiteks USA‑s toimub palju rohkem äritegevuse rahastamist börsi ja fondide kaudu. See eelnõu täidab eesmärki, et äritegevuse rahastamise allikaid mitmekesistada. Probleem on muidugi see, et meie börsimaht on üsna väike, suure turuväärtusega ettevõtteid napib. 

Eelnõu käsitlebki nelja teemade ringi. Kõigepealt, ilma prospekti nõudeta emissioonilävendi tõstmine 12 miljonile ja seejärel keelenõuete leevendamine. Kolmandaks, halduskoormuse vähendamine, mis puudutab raporteid ja info avalikustamist. Neljandaks, Finantsinspektsioonile võimaldatavate sanktsioonide rikkumiste eest. Arutelu meil väga pikalt ei kestnud. Ma ise küsisin seoses selle eelnõu mõjude ja seletuskirja infoga, kuidas meie börside mahud on arvutatud, kas see oli enne seda, kui Enefit Green oli börsil, või peale seda. Enefit Greeni lahkumine mõjutas oluliselt börsi mahtu. See statistika on tehtud koos Enefit Greeniga, oli vastus. Ma küsisin veel selle kohta, et ühest küljest on eelnõu eesmärgid väga positiivsed, aga investorite kaitse puhul peab riik leidma hea tasakaalupunkti, et nõuete leevendamisega ei saaks investorite huvid kahjustatud. Sellele küsimusele vastates selgitas Thomas Auväärt, et tegemist ongi sellise väljakutsega, et ühest küljest on investorite kaitse oluline, aga kuskilt tuleb järele anda. Euroopas ongi see tasakaalupunkt paika pandud või leitud, see on mõistlik tasakaalupunkt selle 12 miljoni euro juures. Selle tasakaalupunkti leidmine väga lihtne polegi. Aga selle tasakaalupunkti leidmise juures peaksid olema investorite huvid kaitstud ja leitud mõistlik tasakaal halduskoormuse ja investorite huvide kaitse vahel.

Komisjoni esimees võttiski arutelu kokku selliselt, et muudatusettepanekute tähtaeg on kümme päeva, nagu ma enne mainisin, ja siis tegime ka need otsused, mis ma ka siin ette lugesin. Sellega meie arutelu piirdus. Siinkohal tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Ando Kiviberg, palun!

Aitäh! Ei ole kahtlust, et tegemist on vajaliku eelnõuga, aga mulle jäi kõrva enne juba ministri ettekandest ja siis ma lootsin, et ma kuulen komisjoni arutelude vahendusel argumente selle kohta, miks on tingimata vaja just ka keelenõudeid leevendada. Kas selle kohta keegi ühtegi küsimust ei esitanud komisjoni istungil? Minule jäi praegu segaseks, miks see eestikeelne materjal takistab raha kaasamist Eesti finantsturgudel.

Jah, see ei ole peamine aspekt, see on üks neljast muudatusest. Aga nii nagu minister selgitas, praegu kehtiv kord on selline, et kui emissioon tehakse Eestis, siis peab olema kindlasti eestikeelne tõlge, edaspidi saab emitent valida. Aga kokkuvõte on ikkagi eesti keeles. Minu arvates see on väga mõistlik lahendus ja komisjonis sellele keegi ka vastu ei vaielnud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 690 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. oktoober kell 17.15. 

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Omaani Sultaniriigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 692 esimene lugemine. Palun eelnõu tutvustama siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esitan teile ratifitseerimiseks Eesti ja Omaani vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu. Eesti sõlmib selliseid lepinguid, et tagada maksukeskkonna stabiilsus Eestisse investeerivatele välismaistele ettevõtjatele ja Eesti ettevõtjatele, kes laiendavad oma tegevust välisturgudel. Maksulepingute eesmärk on kõrvaldada kahe riigi seaduse koosmõjus tekkida võiv rahvusvaheline topeltmaksustamine. Lepinguga jagatakse maksustamisõigusi lepingu poolte vahel, hoitakse ära diskrimineeriv maksustamine ning tõkestatakse maksudest kõrvalehoidmist. Leping ei anna pooltele täiendavaid võimalusi maksustamiseks, vaid piirab olemasolevaid riigisisese õigusega kehtestatud maksustamisvõimalusi. Maksuleping kohaldub isikule, kes on Eesti või Omaani resident. See leping allkirjastati 27. oktoobril 2024. aastal Masqaţis ning põhineb OECD tüüplepingul. Kokku on Eestis praeguse seisuga 63 kehtivat maksulepingut. 

Selle lepingu olulisemad punktid on järgmised. Tuluallikariigil on dividenditulu piiratud maksustamisõigus. Kinnipeetava tulumaksu ülempiir on 10% brutosummast. Tuluallikariigis on maksust vabastatud dividendid, mis makstakse teise riigi residendist äriühingule, kui talle kuulub dividendi maksva äriühingu kapitalist vähemalt 20%. Lisaks on tuluallikariigis vabastatud mitmetele lepingus nimetatud institutsioonidele ja fondidele makstav dividend. Intressitulu puhul ei või teise riigi residendile makstavalt intressidelt kinnipeetava maksu määr ületada 5% intressi brutosummast. Tuluallikariigil ei ole õigust maksustada intresse, mille saajaks on teise riigi valitsus, keskpank või lepingus sätestatud institutsioonid. Litsentsitasude puhul on tuluallikariigil õigus maksu kinni pidada kuni 8% litsentsitasu brutosummast. Eesti-Omaani leping sätestab maksuhaldurite põhjaliku teabevahetuse kohustuse, mis ei ole piiratud ainult poolte residentide saadud tuludega ega ka lepingus nimetatud maksudega. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! See on üsna oluline eelnõu. Bloomberg ei kajasta meie neid eelnõusid, aga seda ta kajastab. Aga me oleme, ma vaatasin, 109. koht nii-öelda meie mõistes. Ja kui vaadata, eksport on meil eelmine aasta oli, mis ta oli, 1,42 miljonit ja import 12 miljonit. Selline suur vahe. Turvas, nagu ma aru saan, on meie põhi … Miks selline suur tasakaaluhäire on? Ja miks on nüüd valitud Omaan? Botswana oli hiljuti, kui ma mäletan. Riike on veel palju, aga miks on nüüd äkki Omaan tulnud meile radarile?

No Eesti on väga pikalt neid lepinguid juurde teinud. See on administratiivselt päris koormav ja sõltub ikkagi ka vastaspoole huvist. Miks just see Omaan 65. on? Ma ei oska nüüd mingit süvaanalüüsi siin pakkuda, aga nii on läinud. Ja kaubavahetuse nii väikeste mahtude juures ei saa olla unistust mingisugusest tasakaalust, kui üldse saab. Riikide kaubavahetus põhineb ikkagi muudel teguritel kui nende endi tahe ja ju meil on siis sealt osta olnud rohkem kui neil meilt. Aga üldiselt meie kaubandusbilanss ongi ju traditsiooniliselt miinuses ja teenuste bilanss ülejäägis. Väikeriigi saatus, aga ka targa riigi saatus: teenused on tulusamad kui kaubad.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Hea Riigikogu, rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid Riigikogust! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu, tutvustatud eelnõu, 16. septembril. Lisaks ministrile oli meile seda tutvustamas ka Tiina Hansson, kes andis ülevaate, kuidas see protsess on käinud ja kuidas läbirääkimised on käinud. Komisjon võttis vastu kolm otsust, kõik konsensuslikult. Esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 6. oktoobril; teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Diana Ingerainen, see olen siis mina, ja kolmandaks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada.

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jätkan samast. Kuidagi Bloombergi jaoks on see oluline, aga meile nagu ei ole oluline. Kas arutati ka seda, et maailmas on riike palju rohkem. Praegu nüüd 65. või 64. või mis ta nüüd oli, eelmine aasta Botswana, nüüd Omaan. Kust selline valik? Nagu rahandusminister ütles, et väikesed riigid ja eriti oluline ei olegi see. Miks just selline valik? Mis see järgmine tuleb? Ma vaatan seda nimekirja. Seal on päris suuri riike, kellega meil veel seda ei ole. Oli arutelus, miks sellised valikud ja mis edasi tuleb ja miks?

Aitäh küsimuse eest! Ei, me komisjonis seda ei arutanud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 692 SE esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. oktoober kell 17.15. 

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 694 SE, see on selle esimene lugemine. Eelnõu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Nüüd esitlen ma mootorsõidukiseaduse muutmise seadust, tema eelnõu. Sellega vähendatakse iga alaealise lapse eest vanema mootorsõidukimaksu kohustust kuni 100 eurot aastas. Selleks vähenduseks on kaks eeldust: vanemal on vähemalt ühe kuni 19-aastase lapse hooldusõigus ja teiseks on talle väljastatud mootorsõidukimaksu teade sõiduauto või kaubiku eest. Üldiselt kuulub sõiduk peres ühele vanemale, kui aga mõlemal vanemal on sõiduk, jagatakse vähendus nende vahel pooleks. Vähendust saavad ka need lapsevanemad, kelle laps on tänavu sündinud või alles sündimas. Kui sõidukimaksu summa jääb alla 100 euro ja vanemad ostavad uue sõiduki, siis saab ülejääki kasutada ka selle sõiduki maksukohustuse vähendamiseks. Lastepõhine mootorsõidukimaksu vähendus kahandab maksulaekumist 16,3 miljonit eurot aastas. Maksuameti andmetel ligikaudu 55 000 perel väheneb kohustus nullini, 97 perel on tänu vähendusele ta oluliselt väiksem ja kokkuvõttes väheneb lastega perede mootorsõidukimaksu koormus keskmiselt üle 50%. See muudatus on plaanitud jõustuma 1. jaanuarist 2025. 

Lisaks planeeritakse vähendada eelnõuga rohkem kui seitsme istekohaga M-kategooria sõidukite maksu suurust. Need on tüüpilised pereautod. Ja väikebussi hakatakse edaspidi maksustama N-kategooria maksumääraga, mis on oluliselt madalam. Aga selliseid sõidukeid kasutavad sageli just suurpered ja puudega inimesed. Praegu on selliste sõidukite maksukoormus keskmisest suurem, nagu öeldud, kuna need on suured ja rasked ning nende heitenäidud on ka kõrgemad. Kui praegu on selliste sõidukite maks keskmiselt 183 eurot, siis edaspidi on see 63 eurot keskmiselt. Lisaks jääb rohkem kui poole sõidukiomanikest maksukohustus ainult 50 euro peale. Muudatus jõustub alates järgmisest aastast eelnõu järgi ja vähendab mootorsõiduki laekumist esimesel aastal 1,7 miljoni võrra. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt aitäh sisuka eelnõu tutvustuse eest! Sa mainisid kahte asja. Kõigepealt, et peab olema vähemalt 19-aastane, aga seaduses on kirjas, et 18-aastane. Siis sa ütlesid, et 1. jaanuaril 2025 hakkas see kehtima, aga lõpetasid sellega, et järgmise aasta 1. jaanuarist. Kumb siis on? Aga ma loen sulle seletuskirja. Võta ka seletuskiri ette, et me saaks koos lugeda. Siia on kirjutatud, et väheneb see automaatselt nende isikute jaoks, kellel on vähemalt üks 18-aastane laps. See tähendab seda, et kui peres ei ole 18-aastast last, siis seda toetust ei saa. See on mustvalgel kirjas. Kui on vähemalt üks! Sa küll lugesid, et 19-aastane, aga eelnõus on kirjutatud, et 18-aastane. Siin ei ole sõna "kuni" ees! Kahjuks ei ole! Seal võiks olla "kuni", aga see on välja jäänud.

Eks ma pean vaatama paberilt järele, aga siin on juttu 19-aastaseks saamisest nii palju, kui ma nüüd jõudsin jälgida neid tsitaate. Me peame üle kontrollima selle, kas teie mure on põhjendatud. Aga siin eelnõu tegemisel ka arutati seda, kas 18-aastane või 19-aastane. Ma ei ole tõesti nii hästi kursis kõigi nende sotsiaalpoliitika piiridega, et tunda ennast siin väga kindlana. Vaatame järele, mis seal kirja läks lõpuks.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, massisoodustus M‑ ja N‑kategooria sõidukitele osaliselt kergendab erivajadustega inimeste probleemi, kellel tõepoolest on buss ja kellel selle tõttu väheneb makstav summa. Aga kas oli kaalumisel, kui te seda eelnõu ka ette valmistasite, muid soodustusi erivajadustega inimestele? Sest tegelikult on nad oma murega pöördunud. Kõikidel peredel, kus on erivajadusega inimene, ei ole lapsi, aga ka neile sellised soodustused ei laiene. Kas oli kaalumisel ka nende murede lahenduse otsimine?

Aitäh! No siin on väike ajalugu kõigepealt. Vaidlesime selle üle ju varemgi ja pikalt ka selle eelnõu üle, et mis poliitikaga siin tegemist on. Üldiselt said puudega inimesed toetussumma päris suure kasvu, tähendab, eelarve jaoks suure kasvu, inimese kohta see loomulikult mingi väga mõjuv ei ole, juba enne seda maksuleevendust. Nüüd siis antakse ka maksuleevendus automargi järgi, kuna see muudab oluliselt maksumäära. Nii et arutati ikka küll.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Sain siit ühelt inimeselt kirja, kes palus küsida, et kui peres on üks alaealine laps, aga siis on ka täiskasvanud laps, kellel on, tema naine ja tema lapsed elavad selles peres, aga nende nimel autot ei ole, aga on nende vanemate nimel auto, et siis ei laiene teie uue seaduse puhul ühtegi soodustust sellele autole. Kas nad peavad nüüd selle auto registreerima kindlasti ümber nendele oma lastele, et nemad oma laste pealt saaksid siis soodustust, aga sellega kaasnevad igasugused muud maksud ja teemad? Ja siis tuleb ka veel registreerimismaks, eks ole, otsa autole. Kuidas nemad peaksid käituma? Ja kas tuleb veel mingisuguseid erisusi vastavalt, et kõikidel oleks samasugused võimalused?

Aitäh! Võib ka asjale läheneda niimoodi, et maksumaksmine on auasi ja ei peaks mõnekümne euro pärast nüüd selliseid küsimusi tingimata esitama. Minu enda nimel on vähemalt kaks kunagi minu kasutuses olnud autot, mida kasutavad minu lastega lapsed, ja ma küll ei hakka neid ümber registreerima. Aga see ongi alati maksumaksja valik, kui palju ta siis neid konkreetseid sätteid püüab enda kasuks kohandada või õieti enda tegevust sätetele kohandada. Ega riik ei saa ka olla universaalne vastutulija maksude maksmisel.  

Iseenesest on loomulikult hästi keeruline tänapäeval üldse rääkida, mis asi see pere on. Väga palju on erinevaid perevorme. Ma ei mõtle siin praegu üldse samasoolistest peredest, ei räägi peredest tingimata, aga kärgpered ja rongaemad ja rongaisad ja üksikvanemad moodustavad ikka päris keerulise arvepidamise, kui hakata makse selle koha pealt kohandama. Aga seda on püütud teha nii hästi, kui saab. Hästi keeruline oli. On ju üldtõde mitte niivõrd see, kas pered on liitunud mitmest perest, vaid näiteks see, et kindlaks teha, milline pereliige tegelikult laste eest hoolitseb ja milline hoolitseb hoopis auto eest. See jääbki küsimuseks. Kui te tahate neid küsimusi esitada, siis mul kõiki vastuseid ei ole, aga riik teeb oma parima, et maksukergendust lastega perele anda. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Ma loen siit, et eelnõuga sätestatakse peredele selle kohustuse vähendamine juba käesolevast aastast. Kas ma saan õigesti aru, et neile, kes käesoleval aastal on selle automaksu juba ära maksnud, tuleb siis mingi tagastus? Kas see raha makstakse neile tagasi või? Ma olen kuulnud nagu, et see jääb maksuameti kontole tulevate kohustuste katteks. Te ütlesite küll siin enne, et mõnikümmend eurot ei ole teie sõnul inimestele üldse oluline, nii väike raha, et sellest pole mõtet rääkida. Aga näiteks, kui neljalapseline pere on ära maksnud 400 eurot, kas ta saab selle raha tagasi või jätab riik selle endale kusagile kontole seisma?

Noh, kas nüüd siis riiki peab selle pärast kuidagi viltu vaatama? Aga see on üks tehniline küsimus, mida ma peaks üle kontrollima. Päris palju pusimist oli. Ma arvan, et see tagastamise võimalus on, aga ettemaksu võimalus on igal juhul. Mina oma automaksud maksin ära ja hing on rahul ja ma ei kurda selle pärast, lihtsalt kirjeldada. Aga ma peaksin need juhtumid siis üle kontrollima eelnõus, kui teie küsimus on nii konkreetne. (Saalis räägitakse.) Jaa, ma tulen kindlasti uue asjaga enda jaoks, see on fakt. Aga need vaidlused on keerulised, need erijuhtumid on väga keerulised. Ma proovin üles leida, kas tagasimakse on siin. Ma tean, et inimene ise ei pea midagi tegema, selle korraldab maksuamet, aga kuidas juba makstud maksuga toimub – mina pakun, et makstakse tagasi. Ma ei ole seda kontrollida saanud praegu.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! No automaks ja registreerimistasu tegelikult mõjutab suuresti meid kõiki – majandust ja ettevõtteid, eriti neid ettevõtteid, kes on sellele valdkonnale spetsialiseerunud. Ehk siis ma räägin automüüjatest. Tegelikult, vaadates ka eelarve prognoosi, te prognoosisite, et tänu sellele registreerimistasule ja automaksule peaks laekuma sellesse aastasse 236 miljonit. Ja nüüd tahaks teada, kui palju siis tegelikult laekub. 

Ja teine pool. Kas on olemas juba ka analüüs, kui palju see on mõjutanud kogu ettevõtluskeskkonda, kui palju see on mõjutanud inimeste igapäevast toimetulekut, kaasa arvatud paljulapseliste perede toimetulekut? Ja lisaks ka loomulikult kõik need maksud, mis on käibemaks, tulumaks, mis on jäänud laekumata seoses sellega, et lihtsalt autoturg on seisatunud, nii nagu te ju teate. Autoliidu poolt on ju vastav info olemas ja kindlasti on olemas ka ülevaade selle kohta. Tahaks nagu üldist, suuremat pilti saada.

Üldine suurem pilt on see, et automaksul, nii nagu te seda olete arutanud siin, on kaks eesmärki. Üks on autostumise vähendamine, teine on riigi tulu. Ja kui te ütlete, et meil siin kõigile avaldab automaks väga suurt mõju, siis see kõlab minu kõrvale küll natuke küüniliselt. Ega meil siin ikka väga ei avalda küll. 

Majandusega on niimoodi, et talle avaldab mõju siiski üldine maksukoormus. Üldine maksukoormus Eestis on kõvasti alla keskmise Euroopa Liidus. Järgmine aasta veel kõvasti alla tänavuse aasta. Nii et sealtkaudu tuleb neid mõjusid hinnata summaarselt. 

Seda, et autostumise pidurdamine on eelnõu eesmärk, tuleb alati meeles pidada. Kaupmeeste pisaraid tuleb võtta tõsiselt, aga mitte unustada, mis eesmärgi me seadsime. Me seadsimegi autostumise vähendamise eesmärgi. Riik seadis, tsiviliseeritud riigid seda teevad mõne erandiga, kus see muudetakse religiooniks ja öeldakse, et igal perel peabki mitu autot olema ja riik peab seda soosima, vaatamata sellele, et autol on väga suured kõrvalmõjud ja koormused ka taristule ja keskkonnale. 

Nii et ma ei suuda kuidagi seda bilanssi nüüd hinnata väga hulluks. Üks eesmärk, mis on paremini täitunud, on juba statistikast teada. Inimesed on hakanud ostma säästlikumaid autosid, mis minu arust on ainult positiivne näide, sest me oleme väga raiskavate autode pargiga riik. 

Eelarve kokkuvõtted tulevad ikkagi aasta keskel. Kui nüüd seda kaubanduse dünaamikat vaadata, siis automüüjad kurdavad, et kogu aeg need signaalid, kuidas see tühistatakse ja kuidas parteid taovad vastu rinda, et nemad kindlasti tühistavad, tegelikult lükkavad inimeste autoostusid edasi. Mõistlikumad neist ikkagi tunnistavad, et auto maksustamine on üldine reegel tsivilisatsioonis ja selles ei ole mingit katastroofi. Oleks ainult need sõnumid järjepidevad ja ähvardused kaotada ei lükkaks autoturu taastumist edasi. Alguses ta läks suuremasse mõõna, kui eeldati, hakkas hoogu võtma, aga niipea, kui tulid need bravuuritsemised kaotamise teemal, nii automüüjad olid jälle hädas ja seda nad vist isegi alles eile ETV ekraanil kurtsid.

Vadim Arhipov, palun! Vladimir. Vabandust! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! No Vadim on ka siin juba.

Vadim oli järgmine. Vladimir, palun!

Lugupeetud minister! Viimased küsitlused näitavad usaldust nii Riigikogu vastu kui ka valitsuse vastu, mis on, enam-vähem üht numbrit: 30%. Ja üks teguritest, miks see nii madal on, on loomulikult automaksu kehtestamine teie poolt. See ju otseselt mõjutab kogu riigi tegevust, kas või kaitsetahet inimestel, mõjutab ka. Ja kui te praegu teete sellist pisikest-pisikest leevendust, mis kindlasti ei muuda neid protsente, mida toetab elanik, mida usaldab elanik – seda 30% –, siis kas ei oleks õigem üldse see automaks tühistada, et kuidagigi inimestele vastu tulla ja et vaesed inimesed endaga toime saavad?

Aitäh! Vaeseid inimesi mõjutab automaks siiski hästi vähe. Neid mõjutab palju rohkem riigi toimetulek rahanduslikult, et neile abi saaks pakkuda. 

Aga jah, ega see reitingute pilt nüüd demokraatia tervisest väga head muljet ei jäta, sest tühikargamise ja blufi roll on seal väga suur. Lihtsalt öelda, et makse ei tohi olla – see tegelikult inimestele küll meeldib, aga tegelikult tahaks ka adekvaatset debatti, kuidas te siis suudaksite seda riiki ülal pidada ilma maksudeta. Seda te ju tegelikult ei pea. 

Ja need pusad, mis te seljas on, ei aita. Ma loodan, et te ei lähe nüüd EKRE-ga tülli, sest EKRE läks presidendiga tülli, kui too tuli pusaga ruumi. Muidu nad olid ju väga head sõbrad Kersti Kaljulaiuga. Üldiselt peetakse seda selliseks kehvaks stiiliks – loosungite ja pusade kandmine Riigikogus.

Ja nüüd tõepoolest Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on selline puhttehniline küsimus, kui seda võib niimoodi nimetada. Me siin vaatame, et vähendatakse vanema maksukohustust ühe maksustamisperioodi jooksul kuni 100 euro võrra. Minu küsimus on see nagu. Esiteks, kas selle eelnõu algatajatele ei tulnud pähe selline mõte, et äkki üldse kaotada automaks näiteks paljulapseliste perede jaoks? Ja teiseks, kust see just 100 eurot tuli? Ja miks 100, miks mitte 150, 200 ja nii edasi? Vaadates meie demograafilisele olukorrale otsa, ma arvan, et praegu iga selline samm, mis parandab perede, lastega perede toimetulekut, oleks igati tervitatav, ja mida suurem on see summa, seda parem.

Aitäh! Aga siis võiks ju eelarve üldse ära kaotada, et perede olukord paraneb, on ju. See loogika ei päde. Eelarves on raha puudu, mitte üle, ja seda on korduvalt öeldud, et makse tuleb koguda. Automaks, kuigi emotsionaalselt väga ebameeldiv, on majandusele vähem tähtis kui näiteks tulumaks. Ja tulumaksukoormust vähendame järgmine aasta 780 miljonit eurot. 780! See on kordi rohkem kui see, millest räägite teie, ja ta kordi rohkem stimuleerib majandust. Eelarve, ütleme, maksukoormus järgmine aasta väheneb peaaegu poolteist protsenti SKP-st, 780 miljonit.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olete põhiseadusest ja rahva arvamusest teerullina korduvalt üle sõitnud. Aga minu küsimus on järgmine. Sa oled alati isepäine tüüp olnud ja ma vaatasin, et 8. veebruaril 2024. aastal – pool aastat enne, kui sa ministriks said – olid sa ebatraditsiooniliselt koalitsiooni liige ja kõige rohkem võtsid sõna, seitse korda. Martin Helme ja Aivar Kokk olid palju tagasihoidlikumad seal. Nagu ma aru sain, siis sulle ei meeldinud see, et Mart Võrklaev toona sellise käkiga välja tuli, mida sina pead hakkama nüüd natukene pehmendama, laste puhul. Aga räägi, mida sa tegelikult lootsid toona, 8. veebruaril 2024, mil oli esimene lugemine rahanduskomisjonis, kui sa olid rahanduskomisjonis selle liige. See, et sa nii aktiivselt tegutsesid, on ebatraditsiooniline, ja see, et koalitsioonisaadikud nii aktiivselt sõna võtavad oma partei eelnõu puhul, mis tegelikult pärast läheb tõsisele muutmisele. President on ta põhiseadusvastaseks kuulutanud. Mida sa toona mõtlesid, milline oleks see asi võinud olla, ja mis välja tuli?

Kaks aastat vana jutt! Komisjonis räägitu mul kindlasti ei ole meeles. Mis ma seal tegin? Tõenäoliselt ma selgitasin automaksu mõtet eelarve, keskkonna ja taristu suhtes. Lihtsalt selline umbne eitamine, et maksu ei tohi olla, ei ole debati tase. Ma ei tea, miks te mind Martin Helmega seostasite. Mul ei ole temaga mitte mingit pistmist. Ma ei ole temaga koalitsioonis olnud ja tema ei ole rahanduskomisjonis olnud peaaegu üldse, ta ei käi rahanduskomisjonis. Kui ta seal oli, siis see on tõesti sündmus, see vääris siin saalis äranimetamist. Okei, võib-olla tollel istungil ta oli kohal, aga see on suur erand, sest ta ei käi rahanduskomisjonis. Ta ei käi rahanduskomisjonis, isegi riigieelarvega seoses ei tulnud. 

Minu seisukohad automaksu suhtes on endised. Sellisel asjal, millel on nii suuri kõrvalmõjusid … Maksukogumine on moraalne, autostumise piiramine on moraalne, aga milline on maksustruktuur, seal võib olla erinevaid valikuid. Missugune on automaksu struktuur? Jälle võivad olla erinevad valikud. Nii et ma kindlasti ei olnud selle eelnõu suur kriitik, vaid püüdsin selgitada inimestele, et tegelikult peab tsivilisatsioon hakkama oma kõrvalmõjusid arvestama, et mitte alla käia, keskkondlikel põhjustel ja rahalistel põhjustel. Riigi rahanduse seis on ju üks põhjus, miks makse kehtestatakse. Teine asi on auto kõrvalmõjud keskkonnale, tervisele ja taristule.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Aitäh, austatud rahandusminister! Ma jätkan selle küsimusega, mille kolleeg tõstatas. Nimelt, erisused puuetega inimestele. Automaks on tõesti põhiseadusega vastuolus. Õiguskantsler oma pöördumises muu hulgas lisaks kõikidele muudele probleemidele viitas ka sellele, et see vastuolu tuleb tulenevalt sellest, et puuetega inimesed on nüüd sunnitud autost loobuma. On juba sellised kaasused, on olnud ka pöördumised. Samas põhiseadus ütleb, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all. Aga nüüd on tekkinud olukord, et need toetused, mis täna välja makstakse, ei ole piisavad. Kas ikkagi on valitsusel plaan uuesti kaaluda – ma ütlen, et üks Keskerakonna vastav eelnõu on ka menetluses ja ülehomme siin esimesel lugemisel –, et puuetega inimestele teha siiski erisused, nagu algselt oli plaanis, aga mis hiljem välja võeti?

Aitäh! Raske on jälgida teid, kui te ajamäärustes olete nii eksitav. Te ütlete, räägite täis enneminevikus, et oli kehtestatud midagi. See ei viitaks nagu kunagi lõppenud diskussioonile, millele osutab järgmine diskussioon, ja toote selle siia. Mul on väga raske jälgida, mis ajast te seda juttu ajate. Aga on ju selge, et maksusüsteem peab olema selline, et maksu ebaõiglane vältimine oleks piiratud. Ja kui on auto registreeritud omanik või kasutaja ainus tunnus, siis seal on väga suured maksuriskid. Me ei taha ka seda pilti, mis kindlasti puudega inimesi kompromiteerib ilma asjata, kui mõne inimese arvele tekib autopark ja siis ta ei pea maksu selle tulemusena maksma. 

Nii et maksuerandite kaudu sotsiaalpoliitika tegemine on alati väga riskantne, reeglina ebaefektiivne või koguni tagurpidine. Need maksu väljatöötajad püüdsid seda sotsiaalset mõõdet maksimaalselt arvestada ja kokkuvõttes suurendasid puudega inimeste toetust riigieelarves. See suurusjärk, ma arvan, oli umbes 10 miljonit. Ma ei ole kindel, peast ei mäleta seda, sellest on natuke aega möödas. Aga siis hakati vaidlustama, et kas ikkagi see ümberehitatus saab olema tunnus või midagi muud. Aga selgelt tuleb kuidagi makse hallata ja need vaidlustajad tegelikult ei võta enda peale seda halduse nüanssi ja neid riske, mis kaasnevad. Kui me teeme rumala eelnõu, mille järgi maksust saab lihtsalt mööda hiilida, siis saavad hiilida inimesed, kes tegelikult peaksid maksu maksma. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Te siin vastustes ütlesite, et automaks on juba tulu toonud, et on ostetud säästlikumaid autosid. No realism on see, et tegelikult autosid uusi ostetakse väga vähe ehk siis meie autopark vananeb ja tänu sellele ju tegelikult saastatakse rohkem, kui muidu oleks saastatud. Teine asi on see, et te ütlesite, et mis need inimesed 20 euro pärast nii palju siin vaevlevad. Ise te praegu toote meile eelnõu, kus tahate iga lapse pealt 100 eurot vähendada. Me ei räägi ju praegu siin 20 eurost. Ja kolmandaks on see, et te ütlesite, et automaks peaks pidurdama autostumist, aga kogu probleem on just selles, et maapiirkondades on neid autosid kõige rohkem vaja ja seal on ka kõige suuremad probleemid selle rahaga, et lapsi üldse saaks kooli viia ja neile haridust anda. Kas te mõistate seda üldse, et kogu see automaks oleks lihtsam lihtsalt ära tühistada, selle asemel et otsida mingisuguseid põhjusi oma reitingu parandamiseks ja selle jaoks teha mingit kosmeetikat?

Ma saan aru, et teil on olemas vastused, millele te püüate välja mõelda küsimust. Aga te väga ei kuula, mis ma räägin. Ma rääkisin kahekümnest või paarikümnest eurost sellise maksuvältimise pingutuse otstarbekuse mõttes. Mingil hetkel ei ole mõtet neid piirijuhtumeid otsida endale ja mõelda, kuidas on endale kasulikum. Vähem tüli on tegelikult maks, kui ta ei ole väga kõrge, ära maksta. Ja nii olen ma ise ka käitunud. Ei ole laste nimele kirjutanud autosid, kahte autot, mida tegelikult kasutavad nemad, elades maal näiteks. Aga see isiklik näide on, vabandan, see ei ole, kuna ma numbreid ei esita ega kaeble, siis ma loodan, et antakse andeks. 

Mis seal veel oli siis? Kolm küsimust oli teil. Küsige ükshaaval, siis te saate aru. (Hääl saalist.) Ma ei pea tingimata. Riigikogu liikmel on küsimuseks minut, ta peaks oma jutu suunama sellele, et küsimus saaks vastuse, mitte et minister kirjutaks või vastaja kirjutaks. Ma leidsin pastaka küll. Proovige uuesti, ma kirjutan üles.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kõigepealt tunnustan teid, et erinevalt oma eelkäijast olete valmis automaksu muutma mõistlikumaks. Aga minu küsimus on selle kohta, miks see ega täna järgnev eelnõu, mis meil menetluses on Riigikogus, ei likvideeri korraga kõiki selgeid puudujääke automaksus. Esimesena küsin regionaalse komponendi kohta. Miks ei ole automaksu kehtestades hinnatud, et sellega regionaalne ebavõrdsus kasvab?

Aitäh! Selle mõistlikkuse hindamisel on väga palju küsimusi. Ma arvan, et Riina Sikkutiga võiksite rääkida. Temal on analüütikugeen olemas ja ta avaks seda eelnõu hoopis teisest aspektist. Et kuidas siis nüüd järsku varamaksu kaudu ja keskkonnamaksu kaudu, kas on otstarbekas üldse sotsiaalpoliitikat ajada? See on vastuoluline selles mõttes, selle üle diskussioon on täiesti asjakohane. Aga see eelnõu on üks diskussiooni tulemusi. 

Regionaalne aspekt. Kas väheneb või suureneb ebavõrdsus? Ma väga kahtlen, et seda õnnestuks tõestada, sest linnades kipuvad olema uhkemad ja kallimad autod, kuigi maal kipuvad olema suuremad, maal kipuvad olema vanemad. Maal kiputakse autost tõepoolest sõltuma rohkem, aga samas näitab auto omamine ikkagi jõukust ja selles mõttes on see natuke regionaal‑ ja sotsiaalpoliitiliselt suunatud ka õiges suunas. Ma arvan, et see analüüs või tulemus on märksa keerulisem kui teie arvamus, et ebavõrdsus suureneb. Need maksumäärad ei ole ka nii suured, et võiks rääkida väga suurest sotsiaalsest või regionaalsest mõjust, juhul kui maainimestel on autosid rohkem, nagu tõenäoliselt statistika näitab.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite tõepoolest, et sotsiaalpoliitika meede on toetuste tõus. Jah, sügava puudega tööealise inimese toetus tõusis 43 eurolt 100‑le ja see puudutab 5711 inimest. Aga nüüd kuulake: raske puudega tööealise inimese toetused ühtlustati 50 eurole ja see tähendas mõnele inimesele 91 senti toetusele lisa. Maksimumsumma oli 15 eurot 22 senti ja see puudutas 20 074 inimest. Ja tegelikult keskmise puudega ei lastele, ei tööealistele toetuse tõusu ei toimunud. Kahjuks see meede, nagu te ütlesite, et sotsiaalpoliitiline meede peaks leevendama ka osaliselt automaksu, no see ei päde lihtsalt. Kas sellest oli teil juttu ka ministeeriumis või komisjonis?

Aitäh! Just nimelt pädeb see, et osaliselt leevendab, aga tõenäoliselt mitte täielikult, tõenäoliselt mitte täpselt. Need asjad ei haaku väga täpselt. On olnud valitsuses ja ka ministeeriumis, kui te nii tahate öelda, minu algatusel jutt, et me peaksime neid väiksemaid toetusi järgi aitama, arvestades hinnatõuse ja nii edasi. Aga see niivõrd ei ole keskendunud arutelu ümber autode üle, sest auto kindlasti ei ole primaarselt mittehakkamasaamise tunnus. Me räägime autost, päris kallist esemest ülalpidamise ja kasutamise suhtes. Need ei ole kõige vaesemad inimesed üldse, kellele te osutate. Mina rõhun sellele, et toetuse tõus peaks algama kõige vaesematest. Toimetulekupiiri puhul see algas. Puudega inimesi nimetasin ka, see ei mahtunud praegu eelarvesse, aga ma jätkan seda sihitud sotsiaalpoliitikat kindlasti ka järgmistes diskussioonides. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te ütlesite väga õigesti, et tulumaks stimuleerib majandust. See oli retooriline küsimus, kust see eelnõu tuli, miks te tahtsite seda tõsta ja nüüd võtate selle järgmisel aastal tagasi. Aga küsimus on selline. Meil on ju teisi gruppe ka tegelikult, kes endaga eriti hästi toime ei tule, mitte ainult lastega pered, vaid ka vaesemad inimesed. Miks te nendele ei ole tähelepanu pööranud? 

Te tahate ikkagi ühes küsimuses rääkida mitmest poliitikavalikust. Tulumaksu koormus väheneks igal juhul tänu maksuküüru kaotamisele. See maksab umbes 500 miljonit eurot eelarvele ehk siis inimestele jääb umbes nii palju kätte. Tulumaksu määr pidi tõusma sotside tugeval survel läbirääkimistel. Ja te teate seda tegelikult, ei ole mõtet naerda, nii oli. Need on poliitika kompromissid. Ma tänagi andsin ühe intervjuu, kus ma rääkisin selle koalitsiooni ühest kompromissist, millega ma ei nõustunud. Ja ma ei esitanud ühte eelnõu, vaid koalitsioon esitab. Nii see asi käibki. Mingis muus kohas saan mina oma tahtmise, ja olengi saanud. See, et maksuvaba miinimum taastatakse, on olnud minu taotlus. Ja selle kaotamise vastu ma olen algusest peale kümme aastat tegelikult ju võidelnud. Kes on näinud, siis see oli lausa valimislubadus mitu korda. Need on erinevad asjad, ärge kõike kokku siduge. Vaesemate peale mõeldakse ka, aga tingimata ei ole vaesuse põhiline leevendus auto. Ta saab seda olla siis, kui ta on seotud töö tegemisega, ja kui ta tõesti hakkab seda piirama, siis on probleem. Aga pigem tema mõju selline ei ole. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Austatud minister! Esiteks tahan vabandada, et see pusa, kus on selgelt öeldud, et ei automaksule, häirib teid. Mina arvasin, et sõna on meil vaba. Aga ju siis ei ole.  

Nüüd, mis puudutab seda automaksu, siis mainisite ära, et siin sotside survel taheti tulumaksu tõsta. Nii nagu me oleme teadnud, siin Margus Tsahkna, välisminister, ütles, et see ongi sotside maks, automaks. Peaminister sõnas selle maksu kohta, et see on kana-põder, poliitiline maks. Ehk siis tegelikult ka ministrid on selgelt andnud hinnangu sellele automaksule. 

Ma tuletan meelde, kuidas see automaks üldse siia sai ja mis ettekäändel. Alguses oli, et vähendada keskkonnajalajälge, pärast selgus, et ikkagi on vaja riigikassat täita ja kõik nii edasi. Te palusite, et me võiksime alustada seda poliitdiskussiooni maksupoliitika üle. Ma arvan, et see on hästi oluline. Ma toon teile näite. Poola kehtestab jällegi uuesti, suurendab pangamaksu, Leedu on seda teinud, Rootsi alandab toiduainete käibemaksu. See kindlasti kõik abistab inimesi ja teiselt poolt täidab ka panganduse kaudu osaliselt vähemalt riigieelarvet. Miskipärast meie praegune valitsus sellega ei taha tegeleda ja palju lihtsam on minna automaksuga …

Teie aeg!

… võtta inimestelt raha ära.

Nojah, ma ei tea, mis on kana-põder, aga kui selline asi on olemas, siis teie jutt on küll selline, kõik läbisegi. Kogu aeg te kuidagi väänate minu sõnu, alates sellest, mis te nimetasite pusast. Mina viitasin sellele, et see on ajanud raevu EKRE, kes nõuab siin ju kaabusid ja lipsunõelu, mitte pusasid. Ma lihtsalt lootsin, et te ei lähe omavahel kaklema. Kakelge ikka minuga ja tehke seda eelnõu diskussiooni vormis, mitte sellises vormis, nagu nemad kipuvad tegema. Nad läksid nüüd vihaga muidugi saalist välja, sest kui sul on kaabu ja lipsunõel, siis sa ei saa sellise inimesega ühes saalis istuda, kes nagu kannab loosungiga pusa. 

Nii, aga oli teil mingi küsimus maksupoliitikast. Ma olen väga palju põhjendanud, miks toidu käibemaks on asotsiaalne poliitika. Sealt võidavad suuremad tarbijad, kui võidavad, aga eelkõige võidavad tegelikult kaubaketid. Statistikaga kindlasti illustreerinud, täna sain selleteemalise arupärimise, mul on peas need vastused kõik, statistika on kõik peas, kuidas see mõjub. Kui arglikult teised riigid seda teevad? Kujutage ette, Rootsi teeb aastaks, vähendab toidu käibemaksu. No mis mõte sellel on? Läti samamoodi nüüd, nemad tegid, üks partei surub jälle läbi, nemad teevad ka. Mis mõte sellel aastal on? See ei oma pikaajalist mõju nagunii, see ei alanda üldist hinnataset, see ei peegelda üldist maksukoormuse taset. Nendes riikides, kus toidu käibemaks on madalam, on statistilise empiirilise analüüsi järgi toidu hinnad kõrgemad, mitte madalamad. Kõrgemad! Nendes on kallim jaevõrk – kallim, mitte tingimata kvaliteetsem – ja nendes on kaubanduse kasumid suuremad, aga mitte hinnad odavamad. See on statistika, see on ametlik statistika. Ma võin teid varustada, need graafikud on mul kõik leitavad. 

Nii et ärge kõike läbisegi rääkige. Nendes riikides on ka kõrgem maksukoormus, neil on ka kõrgem hinnatase, neil on enamasti, tihti ka kõrgem  – tihti! – toiduainete hind. Mis te veel tahtsite teada, midagi maksudest? Küsige aga, aga ükshaaval.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma ikkagi tuleksin tagasi oma esimese küsimuse juurde. Kas ma sain teie vastusest õigesti aru, et sellist asja nagu vabastada paljulapselised pered automaksust läbirääkimistel ei olnud? Lihtsalt mitte mingit signaali, et selline asi võiks juhtuda. Teine küsimus: kui ma küsisin, miks just 100 eurot, siis kas ma sain õigesti aru, et see oli see maksimumsumma, mida oli võimalik võtta eelarvest olukorras, kus riigil eelarves raha ei ole? Samas me võime siin meelde tuletada, et teie kolleeg valitsusest, haridusminister ja Eesti 200 esimees Kristina Kallas ütles, et raha on tegelikult ropult palju, parafraseerides tema lauset. Tema teiega ei nõustunud. See raha on ikkagi olemas. Kas siis ikkagi 100 eurot oli see maksimum, mida oli võimalik lastega peredele maksuleevendusena pakkuda?

Aitäh! Jälle läbisegi, arusaamatu, mida te tegelikult küsite. Ma olen juba vastanud, et eelarvel on piirid. Automaksu eesmärk on vähendada autostumist ja maks kätte saada. Ma olen palju rääkinud sellest, et maksu lai baas on eesmärk omaette, kõik maksaksid, kõik, kes koormavad mingi summa. Nüüd me teeme siin augu ja võiks diskuteerida pigem selle üle, mida mina olen varem maksudest rääkinud ja mida ma nüüd teen. Siin oleks küll sisu. Aga mida keegi kolmas on öelnud – mis te mulle seda ette heidate? Ma ei tea, mis see täpne küsimus või eesmärk oli, aga ilmselt see minut on teile nii väärtuslik, et te panete sinna kõik, mis teil pähe tuleb.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te kindlasti teate sellist mõistet nagu kollektiviseerimine, õigemini sundkollektiviseerimine. See oli teatavasti ju Nõukogude Liidus aktsioon, mille eesmärk oli eraomand likvideerida ja talupoegi koondada kolhoosidesse. Eestis käis see asi niimoodi, et kuna meil ei tahtnud talupidajad sinna minna, siis kehtestati sellega ülikõrged maksud, mille täitmine oli praktiliselt võimatu. Talupidajad üritasid, kuid ühel hetkel olid sunnitud kolhoosi minema. Täna te ütlesite puldist välja seda, et automaksu eesmärk on vähendada autostumist. Küsimus: miks te töötate Eesti rahva kui kõrgeima võimu vastu, kes ei soovi automaksu?

Aitäh! Algus oli päris lootustandev. Aga ma võin teid informeerida sellest, et kolhoosikord on läbi, Eesti on vaba riik ja see vaba riik seisab oma kodanike makstud maksudest. Oma kodanike makstud maksud on need, millega seda riiki hoitakse, mitte ei peeta üleval kolhoose. Tahe tahtmiseks, maks on kohustus. Põhiseaduse § 106 ütleb, et isegi rahvaküsitlused sel teemal on keelatud, keelatud maksude, eelarve ja julgeoleku teemal näiteks. Meil on julgeolekukulu kasvanud üle 5% järgmisest aastast. Kuidagi tuleb raha leida selle katteks. Maksudest! Kas me tohime selleks rahvaküsitluse teha, et kas te tahate makse? Ei tohi. Keelatud põhiseadusega, sõnaselgelt. Kas me tohime küsida rahvalt, kui suur peab olema eelarve? Ei tohi. Sealt hakkab pihta. 

Ei ole mõtet meid süüdistada rahva tahte vastu seismisel, kui me tegelikult teenime rahva tahet omada oma riiki. Mina saan aru, et teie olete selles riigis üdini pettunud ja ekspluateerite seda tunnet, mida on ka neil teistel, kes pettunud on. Mina arvan, et on patriootlik tunnistada, et maksude maksmine on igati seaduslik ja auasi. Iseasi, milliste maksude, selle üle saab vaielda, aga mitte niimoodi rääkida, et see on kuidagi rahvavaenulik tegevus. Ei, siin te olete ise rahvavaenulik. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud rahaminister! Teie erakond tuleb varsti välja eelnõuga, et kui sa kavatsed suguühtesse astuda, tuleb küsida partnerilt kindel jah. Aga ma küsin, miks sinu juhitav erakond on n-ö rahvaga vägivaldsesse ühtesse astunud, kui 77 442 inimest on öelnud sellele kindel ei.

Aitäh! Ma arvan, et sellised labased kolhoosinaljad võiksid jääda minevikku, kaasa arvatud arusaamine ühiskonna ülesehitusest. Juba ammu ei juhi ühiskonda kõiges partei, küll aga eelnõusid valmistab valitsus. Isegi minu erakonna minister ei ole selle eelnõu autor. Küll aga, kui te tahate sel teemal diskuteerida, siis vastava eelnõu raamides. Mina ka täpselt ei tea, kuidas reguleerida selliseid suhteid õiguslikult, aga tänapäevasem vaade on see, et tõepoolest on partnerite selge tahe eelduseks, et omavahel midagi juhtub. Ma ei oska seda teile täpsemalt seletada, kui te arvate, et partei juhib riiki ja korraldab mingisuguseid intiimsuhteid. (Peeter Ernits ütleb midagi saalist.) Aga siis näidake välja, et te tegelikult püsite teemas, et teie jutt on kuidagi adekvaatne selle eelnõuga. (Saalist öeldakse veel midagi.) Mina kuulsin siin hoopis teisi sõnu ja ei jõudnud lõpuni kuulata, see oli nii ebameeldiv. See on ju ebameeldiv! 

Aga aitäh! 

Ma hakkan alati selgitama, kui te ajate segi partei, valitsuse ja üksikisiku. Alati pean seda selgitama, see on põhiseaduslik küsimus. 

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus. Kristina Kallas mingi hetk, kui ta ütles, et riigil on tõesti väga palju raha, siis Eesti 200 tegi ettepaneku automaks tühistada. Mul on siin ees ka üks Kristen Michali, peaministri artikkel, kus ta lausus ERR-is, et kindlasti arutame automaksu ärajätmise võimalusi. Mul on küsimus, kas see arutelu siis üldse toimus. Kas vahepeal oli ikkagi laual see küsimus, et automaks täielikult ära kaotada? Kas see on äkki jätkuvalt laual? Võib-olla teise lugemise käigus võib tekkida olukord, kus ikkagi üks teie koalitsioonipartner nõuab selle tühistamist.

Aitäh! Mina ei ole kuulnud, et Kristina Kallas oleks sellist lauset öelnud. Küll aga kuulis seda üks ajakirjanik ukse peal. Ilmselgelt selles väljendis oli eelarvekõnelustelt tulles suur kibedus ja iroonia, mitte ei olnud see avaldus. Väga odav on seda 15. korda küsida ja siis kolmandate isikute käest. Ajakirjanik poleks pidanud seda selliselt pealkirja ega teksti panema, vaid esitama selgelt, et haridusministril olid pigem pisarad silmas, kui ta eelarve aruteludelt tuli. 

Ja ärge mulle prognoosige tulevikku, mis puudutab seda, et see on ikkagi Riigikogu käes, mis puudutab maksude tulevikku. Ma tahaks väga näha, kui teile anda vastutus riigi valitsemisel. Ma ei taha seda näha, aga ma tean, et te ei suuda seda kanda, kõike. Mis te olete rääkinud, on üsna vastutustundetu, kaasa arvatud see, et te kogu aeg otsite mingit … Noh, selle asemel et arutada seda eelnõu, kas see on nagu õigesti sihitatud, kas see on piisav, kas see on õiglane, missugused rakendamisasjad tulevad, te tsiteerite mulle kolmandaid isikuid ja siis ma pean kuidagi kokku panema selle, et mida see küll võis öelda, kuidas seda nüüd tõlgendada. No see ei ole tegelikult Riigikogu tase. Aga no ma olen siin juba hakanud harjuma teiega.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kõigepealt, tulumaksuvaba miinimumi taastamisega kõrgepalgalistele, 4000 eurot või rohkem palka saavatele inimestele, kulub peaaegu kaks kolmandikku kogu sellest automaksust. Ehk siis see kingitus, mille me anname kõrgepalgalistele, on teie ettepanek, teie valitsuse ettepanek. Nüüd siis aga konkreetne küsimus. Sotsiaaldemokraate ei ole enam valitsuses. Miks te automaksu ei kaota?

Eelarvelistel ja keskkonnast tulenevatel põhjustel ja koormuse tõttu, mida keskkonnale ja taristule auto omab. Sotsiaalselt ei ole see kuidagi liiga ebaõiglane maks, sest üldiselt auto omamine näitab ju teatud toimetuleku taset. Minul näiteks ei ole pool elu seda võimalust olnud, et saaks endale auto muretseda. Nüüd muidugi on, aga üldiselt olen käinud väga erinevad sotsiaalsed etapid elus läbi ja tajun seda paremini, kui te oskate arvata. Aga jah, sissejuhatuses oli veel midagi, aga las ta olla.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister, ma imestan, mitte ei imetle seda, kuidas te vingerdate selle ebamõistliku maksu õigustamisel siin puldis. Loomulikult on see maks rumal, ta on ebaõiglane ja ta on ka väga bürokraatlik. Loomulikult on mõistlik soodustada maapiirkondades autostumist inimestel, et inimesed võtaksid oma transpordikulud iseenda kanda. See on riigile kõige odavam variant, et mitte kulutada raha selle kohutavalt kalli, hajaasustuses tegutseva ühistranspordi ja mitte kedagi rahuldava võrgu ülalpidamiseks, mis nõuab järjest rohkem ja rohkem raha, kui me saame selle panna erasektorile, nendele inimestele, kes oma peresid ja lapsi ise veavad, ja on ääretult rumal seda maksupoliitikaga tappa. 

Aga mul on konkreetne küsimus. Seletuskirjast ma loen, et vähenduse saamiseks peab olema vanem vähemalt ühe sõiduki omanik või vastutav kasutaja läbi liisingufirma. Kas see laieneb ka rendikasutuse puhul, kui on tegemist rendiautoga, mitte kasutusrent, vaid rendiauto, tavaline, mis on püsivalt ja pikaaegselt kasutusel? Kas sinna ka laieneb see soodustus?

Aitäh! Mul on alati kahju, et keskkonnaharidus, üldse loodusharidus on nii piiratud mahuga. Te olete küll põllumajandusakadeemias õppinud, aga ilmselt ei taju keskkondlikke sidemeid üldse, et te naeruvääristate keskkonnasäästlikku poliitikat nii süsteemselt. 

Ja mis puudutab hajaasustust, siis juhul, kui auto pidamine on odavam, siis inimesed teevad selle valiku. See on nende valik. Aga ma loodan, et selles lauses ei olnud ettepanek kaotada ühistransport. See kõlas väga sedamoodi. (Vahelehüüe saalist.) Me proovime ikkagi ühistransporti mõistlikumaks muuta, vajaduspõhisemaks. See on meie regionaalministri üks tööülesandeid lausa. Näis, kuidas õnnestub.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister Jürgen Ligi! Ma pean teile tunnustust avaldama. Te olete endise kommunistina väga hästi omandanud selle partei ideoloogia, mida te praegu selle automaksu eelnõu juures menetlete. Ka sundkollektiviseerimise juures öeldi, et tulge kolhoosi. Keegi ei tahtnud tulla. Ja siis kehtestati kõrged maksud, sest eesmärk oli eraomandi likvideerimine. Teie teete praegu täpselt samamoodi. Teie eesmärk, nagu te ütlesite, on vähendada autostumist Eestis. Ja viitate siin sellele, et maksude üle ei saa mingit debatti ega rahvahääletust teha. Muidugi ei saa, aga te unustate ära põhiseaduse § 32, mis ütleb, et omand on püha ja puutumatu. See on … Mul saab aeg otsa enne, kui ma jõuan need põhitõed ära tuua. Et see omand on püha ja puutumatu, kehtestatigi seetõttu, et ei toimuks analoogne protsess, kui oli sundkollektiviseerimine. Miks te ajate sellist Nõukogude kommunistlikku poliitikat?

Aitäh! Ma kinnitan, et teie aeg on läbi. Me ei peaks enam kommunismi paradigmas siin diskuteerima ja kolhoosikorrast rääkima. Mis minusse puutub, siis ma olin erakordselt tõrges igasugu Nõukogude korra algatuste vastu, sealhulgas läksin pinginaabriga tülli, kui ta läks pioneeriks, ja läksin uuesti tülli, kui ta läks komnooreks. Mulle öeldi koolis, et Jürgen, sa oled poliitiliselt alaarenenud. Mulle ütles seda õppenõukogus ajalooõpetaja: sa oled poliitiliselt alaarenenud, sa ei ole pioneer ega ole ka komnoor. Ja loomulikult ei läinud ma mitte kunagi komparteisse. Te nimetasite mind endiseks kommunistiks. Häbenege! Häbenege ja vabandage! Mina vaatan teile otsa, te olete kommunismi peal kasvanud. (Saalis räägitakse.)

Head kolleegid! Mul on ettepanek, et jätaks nüüd selle diskussiooni, sest see ei puuduta nüüd enam seda eelnõu. Katsuks nüüd edaspidi jääda selle eelnõu raamesse, sellepärast et see diskussioon läheb juba väga kaugele sellest, kus ja mis on täpselt selles eelnõus sõnastatud. Võtan Jaak Aabi küsimuse. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab seda M- ja N-kategooriat, mis on ka eelnõus olemas. M-kategooria mootorsõiduk, millel on rohkem kui seitse istekohta, maksustatakse N-kategooria mootorsõiduki maksumääraga. Need on väikebussid, üle seitsmekohalised. Ma kindlasti ütlen, et see on samm õiges suunas, sest tihti neid väikebusse kasutavad paljulapselised pered, mõnedel juhtudel ka puudega inimesed invatranspordis. Kas selle eelnõu ettevalmistamisel oli ka diskussiooniks see, et samasugust muudatust võiks teha mitte selles seaduses, vaid registreerimistasu puhul, mis on hoopis ühes teises seaduses?

Aitäh! See on küsimus, mida kaaluti, aga üldiselt peeti registreerimistasu olulisemaks kaitsta. Ma kõiki neid nüansse praegu isegi ei taha peas üles otsida. See kogemus siin diskussioonis viib natukene ka rööpast välja. Kui ikkagi tullakse mind endiseks kommunistiks sõimama, siis hakatakse rääkima, et ei, te olete nüüd kommunist – kumb siis, eks ole? Sellisel tasemel me ei peaks arutama. Maksupoliitiliselt, jah, on valik emb või kumb. Registreerimistasu  puhul on otsustatud siduda see  … Ma pigem ei spekuleeriks, see mõttekäik mul praegu ei taastu, miks see valik sinna langes. Mina ei ole selle asja ideoloogiline algataja ka, ma meenutan, mis need argumendid olid. Ei tule praegu meelde.

Jaak Aab, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud esimees! Ma saan kohe järgi küsida, keegi rohkem ei ole pannud küsimusi sisse. Ma tahan siiski korra veel maha öelda, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna põhimõttes ja maailmavaates on tegelikult kallimate ja luksusautode maksustamine. Meil Eestis ju varem sellist maksu ei olnud, ei olnud ka registreerimistasu. Tegelikult meie maailmavaate kohaselt oleks tulnud just võib-olla registreerimise puhul maksustada kõrgemalt. Siin on üritatud sotsiaaldemokraate kõiges süüdi mõista, ka selle maksu puhul. See oli tõenäoliselt mingi kompromiss, mille rahandusminister lauale tõi, üritades võimalikult laia maksubaasi ka mootorsõidukimaksu puhul. Arusaadav oli põhjus tegelikult eelarve defitsiidi katmiseks. Ja üks suur põhjus selles defitsiidis on just nimelt selle olematu maksuküüru kaotamine, mida te nüüd teete. Selle mõju on miinusega eelarvele umbes 500 miljonit. Nii et sealt tuli see mootorsõidukimaks, lihtsalt ajaloolise tõe huvides.

Aitäh! Ajaloolise tõe huvides: kas te olete nüüd Isamaas või kus erakonnas te parajasti olete? Kui te nimetate olematu maksuküüru kaotamist, kuidas saab olematut asja … Niimoodi räägib tavaliselt Isamaa, kes on selle käki autor, mis on maksumaksjatelt võtmas praegu, sel aastalgi pool miljardit. Kaotame selle ära, ärme nende selliseid moonutusi kaitse ühiselt, isegi kui me oleme eri leerides.  

Aga üks asi on tõepoolest selline maksubaasi laiuse küsimus. Kui me koormaksime kogu summa, mida eelarves loodetakse registreerimistasuna, siis me pärsiksime seda täpset omandust, kes autot kasutaks, ja registreerimine muutuks veel eksitavamaks omanduse suhtes. Ja pigem ostmisel seda koormust prooviti vähendada – nagu ma tagantjärele saan aru, ma ei olnud selles valitsuses, kes seda arutas – ja püüti siis kasutamise pealt osa ja registreerimise pealt osa. See tuleb umbes 50 : 50 ja ma arvan, et ebamõistlik see ei ole. Aga muidugi võib edasi vaielda, mis need proportsioonid ühe või teise mõjuri suhtes võiksid veel olla.  

See on tore, et te ilmavaatelist külge siin toote. Teie ees istuv partei püüab ka ju – teie endine partei, mul tuleb meelde – ilmavaatelist nägu pähe teha ja öelda, et automaks tuleb üldse kaotada ja registreerimistasu tuleb kaotada. Täpselt vastupidine. Võib-olla teie äraminek sealt oli ka mõistlik otsus. Kõigi puhul ma ei ole kindel, et kui vanad vimmamehed või vingamehed, siis Isamaa ja Keskerakond, nüüd on osutunud, et Isamaa nopib kõik üles, mida Keskerakond üle parda viskab, on päris huvitav. (Vahelehüüe saalist.) Seal on ideoloogiline konflikt suurem.

Jaa, head kolleegid …

Jutt oli maksuideoloogilistest valikutest, mida me siis selgitame.

Aitäh! Ma teen nüüd uue üleskutse, head kolleegid. Jääme nüüd ikkagi konkreetse eelnõu raamesse. Ma saan aru, et siin üritatakse nagu üle välja maksupoliitikat kaardistada ja siis seda sõnastada, aga katsuks nüüd ikkagi selle eelnõu raamesse jääda. Siin on see teema aetud väga laiaks, katsuks nüüd ikkagi keskenduda sellele konkreetsele eelnõule. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teate, te olete selline huvitav mees. Ma mõnikord olen teiega nõus, kui te räägite, et ärme poliitikat ja riigi asja segi aja, neid juhtumeid on. Aga vaadake, te tulete siia täna ja ütlete, et sotsiaaldemokraadid nõudsid seda maksu. Teate, ma meenutan, et aastal 2023 ei olnud teid isegi laua ääres, kui seda koalitsiooniläbirääkimistel arutati. Seal olid Kaja Kallas, Gerrit Mäesalu ja Mart Võrklaev. Sotsiaaldemokraadid ütlesid kümme korda nendel läbirääkimistel, et ärme kaota seda maksuküüru, sest vastutasuks soovitakse automaksu. Ma meenutan, et kui automaksu eelnõu sai valmis – Mart Võrklaev rahandusministrina tegi selle –, siis sotsiaaldemokraadid koalitsioonis küsisid, kas te meile ka seda näitate. Ta ütles, et ei, ma saadan selle kooskõlastusringile. Nii et sotsiaaldemokraadid isegi ei saanud seda näha enne, kui see kooskõlastusringile läks. Nii et olge nüüd lõpuks mees, mitte nagu kelgunöör, nagu see Kristen Michal. Julgege vastutada! Lihtsalt julgege vastutada! Te ajate sellist häma, et piinlik on kuulata. Ma olen austanud teid sellepärast, et te vähemalt julgete, aga täna te isegi ei julge, püksid sõeluvad püüli.

Aitäh! Te olete võtnud tõelise proletaarse hoiaku, et tõmmake rind ka paljamaks, näidake rinnakarvu! See kehahoiak lihtsalt on sihuke. Ühesõnaga, te olete ... (Saalist hüütakse midagi.)

Aitab! Head kolleegid!

Ma ei mõelnud seda päriselt, aga te tegite seda oma avaldusega. Kõigepealt, te ütlete, et mina tulen siia. Teie tulite saali esimest korda, te tulete mind tsiteerima ja omistate mulle lauseid, mida ma pole öelnud. Ma ütlesin, et sotsiaaldemokraadid nõudsid tulumaksu tõstmist. Selle kohta oli küsimus! Mina ei omista teile kunagi asju, mille kohta ma ei tea, kes mida läbirääkimistel tegi. Aga ma tean kindlalt, et tulumaksu nõudmine tuli teilt. See oli see, mille kohta ma vastasin. Sotse pole ma rohkem puutunud. Ma ei ole isegi seda öelnud, et sotsid nõudsid automaksu, sest ma ei tea seda dünaamikat, mis teil oli. Ma tean, et ajaloos olete seda kasutanud. Pange nööbid kinni, ärge näidake seda, mida ma ei palunud näidata tegelikult!

Head kolleegid, ma saan aru jätkuvalt sellest soovist tõmmata diskussioon laiali, aga katsume nüüd jääda selle eelnõu raamesse. See puudutab meid kõiki, nii küsijaid kui vastajaid, et jääme selle eelnõu raamesse. 

Urmas Reinsalu, küsimus, palun!

Jah, aga võib-olla ongi õigus neil, kes ütlevad praegu, et Reformierakond ongi uued punased. 

Aga minu küsimus on selles, et loetud nädalad enne eelarve üleandmist nõudis Eesti 200 automaksu täies mahus kaotamist, nagu ajakirjanduses teada oli. Ka peaminister Michal sekundeeris, et see küsimus tõstetakse lauale, tegeletakse. Aga nüüd on jõudnud siia formaat ainult automaksu lapsetoetuse näol või kuidas seda siis nimetada, niisugune imelik, kummaline derivaat. Minu küsimus on selles, et kes siis tegelikult automaksu kaotamisele seal valitsuses vastu oli. Miks see siis ei juhtunud, kui seda avalikult poliitikud mõlemast võimuparteist deklareerisid? Ja teiseks, miks siis erivajadustega inimeste protest – kui minnakse niisuguse erandite kontseptsiooni juurde – jäeti arvestamata? Ma pean silmas puuetega inimeste koja tehtud pöördumist.

Aitäh! Ma siis vastan vastukomplimendiga, et vaadates teie poole, teie rinda sobiks komsomoli ja pioneerimärk suurepäraselt. Miks mul see kangastus? Minu rinda ei jõudnud see kunagi. Miks see kangastus? See punane lamp siin oli teil revääri peal, kui te rääkisite. Aga teie olemus, lapsest peale poliitik oma arusaamistel …Noh, mulle ei ole mõtet tulla ette heitma kommunismi või uut kommunisti, see ei ole minu olemuses. Ärge nende solvangutega liituge! (Saalist öeldakse midagi.) 

Nii, teil oli küsimus ka. (Saalist täpsustatakse.) Selle automaksu säilitamise poolt on tema põhjendused, esiteks eelarvevajadus ja veel enne seda keskkonnakoormus ja taristukoormus, mida auto tekitab. Väga suure kõrvalmõjuga kaupade maksustamine on tegelikult põhjendatud. Kas me seda tahame või ei taha, on eraldi küsimus. Millises maksus jõuavad valitsused kokkuleppele, on eraldi küsimus. 

See maks kehtestati tõepoolest siis, kui laua taga oli Lauri Läänemets, mitte mina, aga ma ei tea, kelle suur nõudmine see on. Ajalooliselt, ma mäletan, on see olnud tõesti sotside nõudmine. Ja mina olen pidanud alati tõrjuma seda jutuga, mida ma järjest vähem hakkasin ise tegelikult uskuma, kui nii tohib öelda, aga inertsist ma ikkagi ütlesin, et auto kasutamise keskkonna- ja taristumõju peab väljenduma kütuseaktsiisis. Aga loomulikult lõputult ei saa kütuseaktsiisi tõsta, eriti kui naabrid ei tõsta ja tal on rahvusvaheline mõju. Sellepärast on automaks, auto tootmine, omamine ise on eraldi, selline maksupoliitika on täpsem. Rõõmuga võin öelda, et ……, sest keskkonnale see ju hea ei ole. Kütuse hind on meil jällegi väga odav, jälle väga odav, ja seda ka võrreldes, muide, Lätiga, nagu näitavad viimased numbrid. Nii et sealt tuleb jälle leevendus ja autoomanikud ei peaks liiga õnnetud olema, nende kogukulu on tegelikult vähenenud, isegi koos automaksuga.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui me läheme edasi, on käsi püsti Helir-Valdor Seederil. Küsimus on protseduuriline, jah, ma saan aru.

Jah, küsimus on tõesti protseduuriline. Ma oleksin muidugi oodanud, et kui ma käe püsti tõstsin, siis ka juhataja reageerib. Aga praegu on veel võimalik siin neid vigu parandada ja minister ka pulti tagasi kutsuda. Aga ma enne esitan oma protseduurilise märkuse ja küsimuse ära. Tegelikult on see teid abistav. Te olete korduvalt siin kutsunud üles jääma eelnõu raamidesse selle arutelu käigus nii küsijatel kui ka vastajatel. Ja minister ise ka kurtis, et tema käest küsitakse kolmandate isikute tsitaatide kohta jne. Aga ma juhin tähelepanu, lugupeetud juhataja, et küsimused, mis puudutasid automaksu, üldjuhul jäid vastuseta või, ütleme, reeglina jäid vastuseta, sest minister ei osanud nendele vastata. Ilmselgelt oli ta ebakompetentne ja jäi hätta. Näiteks oli Jaak Aabi küsimus M- ja N-kategooria kohta. Minister ütles, et ta ei suuda vastata. See, kas tagasimakse toimub käesoleval aastal juba makstud automaksu eest – minister ütles, et ta ei oska vastata. Tuletan teile meelde, juhataja …

Ma muuseas ei saa seda lugeda protseduuriliseks. 

Lubage ma lõpetan! 

Teil on võimalik tulla läbirääkimistele. Teil on võimalik tulla läbirääkimistele ja öelda seda siit puldist, sellepärast et teil on sisuline kriitika ministri ettekande kohta. 

Ei ole! Mul on sisuline kriitika teie juhtimise kohta. 

On! On! Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks … 

Mul oli ühelauseline küsimus. Austatud juhataja, mul oli ühelauseline küsimus, kas rendiautodele laieneb, ma vastust ei saanud üldse. 

Palun lülitage mikrofon välja! Palun lülitage mikrofon välja! Ma ei saa, Helir-Valdor Seeder, ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks, sellepärast et teil on võimalik osaleda siin läbirääkimistel. Teil on võimalik juhtida nendele olulistele aspektidele tähelepanu ja need on sisulised, millele teie tahate tähelepanu juhtida. (Helir-Valdor Seeder räägib midagi saalist.) Te küsite minult praegu protseduurilise küsimuse, ma ei anna teile seda. Ma ei anna teile seda võimalust, see ei ole see koht, see ei ole see protseduur. Te olete olnud Riigikogu juhatuses ja te olete väga hästi teadlik, mis asi on protseduuriline küsimus. See ei olnud protseduuriline küsimus. (Helir-Valdor Seeder ütleb veel midagi.) 

Urmas Reinsalu, teil on ka küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. (Helir-Valdor Seeder ütleb, et ta ootab oma küsimustele vastuseid, ta ei ole neid saanud.) Aitab! Teil on võimalik osaleda läbirääkimistel ja ministril on võimalik läbirääkimistel tagasi tulla. Urmas Reinsalu, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Teate, härra Riigikogu esimees, istungi juhataja, ma tahaksin teid heatahtlikult korrale kutsuda. Ma arvan, et kolleegile niimoodi peale karjumine – Helir-Valdor Seeder võib-olla on üks kõige väärikamaid siin parlamendisaalis, mis puudutab suhtumisstiili –, niisugune vahelekarjumine on tegelikkuses sobimatu. Kolleegile, ma arvan, on mõistlik, on olemas formaat nende protseduuriliste küsimustega, antakse sõna ja kodukorraseadus ei näe ette istungi juhataja vahelekarjumist parlamendiliikmele. 

Ja minu küsimus on, kas see teie vahelekarjumine tuleneb sellisest meeleheitlikust positsioonist, kus, tõepoolest, teie olite Eesti 200 juht, kui see automaks kehtestati, ja nüüd on olukord, kus te nõudsite selle tühistamist, aga teil ei õnnestunud seda oma seisukohta läbi suruda.

Ma ei lasku ka sellesse diskussiooni, sellepärast et, Urmas Reinsalu, see ei ole ka protseduuriline küsimus, mis te sõnastasite siin istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Head kolleegid, ma ei võta rohkem protseduurilisi küsimusi, sellepärast et need ei ole istungi läbiviimise protseduuri kohta. Mis puudutab seda, et kogenud Riigikogu liikmed – Helir-Valdor Seederi kohta te ütlesite, et ta on väga kogenud Riigikogu liige –, siis võiks ikkagi aru saada, mis on protseduuriline küsimus. See on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. (Hääl saalist.) Teil oli kriitika ministri vastuste kohta ja te ütlesite, et te ei saanud neid vastuseid. Teil on võimalik tulla läbirääkimiste käigus siia pulti ja öelda, mis teile ministri vastustes ei meeldinud, aga antud juhul, niikaua kui minister püsib teemas, ei ole istungi juhatajal võimalik panna ministrile sõnu suhu. Nii et, head kolleegid, tehke endale selgeks, mis asi on protseduuriline küsimus, mis on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, ja siis hakake neid küsimusi küsima. Aga ma ei saa võtta neid sisuküsimusi, kus te esitate oma väga selged vastuargumendid, ma ei saa neid võtta protseduuriliste küsimuste pähe. Selle me oleme siin saalis juba selgeks vaielnud. Ma ei võta selliseid protseduurilisi küsimusi rohkem. 

Nii et, head kolleegid, ma ei võta rohkem protseduurilisi küsimusi, vaid järgnevalt kutsun siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni, kes tutvustab Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu. (Helir-Valdor Seeder protesteerib.) Sa saad väga hästi tulla, sa oled fraktsiooni esimees, palun! (Helir-Valdor Seeder protesteerib: "Tehke endale kodukord lõpuks selgeks!") Annely Akkermann, palun!

Head kolleegid! Tere kaunist pärastlõunat!

Rahanduskomisjon arutas eelnõu 694 esimese lugemise ettevalmistamise tõttu 16. septembril. Arutelul osales ka rahandusminister Jürgen Ligi. Minister tutvustas eelnõu ja vastas koos ministeeriumi ametnikega küsimustele. Eelnõu ennast ma rohkem praegu tutvustama vist ei pea, minister tegi seda äsja väga põhjalikult. 

Komisjoni arutelu käigus tõusetusid järgmised teemad. Esiteks, maksusoodustuse eeldused. Toetuse saab lapsevanem ehk hooldusõiguslik isik, kellel on sõiduk. Maksusoodustuse rakendamine on automaatne, soodustuse saamine käib automaatselt rahvastikuregistri ja liiklusregistri andmete alusel. Samuti selgitati maksusoodustuse jagunemist lapsevanemate vahel. See jaguneb vanemate vahel võrdselt. Tunti muret selle üle, kas ettevalmistusi tarvilike IT-lahenduste juurutamiseks juba tehakse ja kas need lahendused valmivad õigel ajal. Arutleti veel selle üle, kas peaks olema lausaline soodustus või vajaduspõhine toetus, kumb on õigem, ja kuidas saaks toetada lastega peresid, kellel pole autot. Jürgen Ligi juhtis tähelepanu, et nende jaoks, kellel pole autot, on abiks ühistransport, mida samuti riigieelarvest toetatakse. Toodi välja ka aspekte, et soodustusest võidavad vähem väiksema sissetulekuga lapsevanemad, eeldusel, et neil on soodsamad sõidukid ja väiksem mootorsõidukimaks, mis võib olla näiteks 50 eurot. Maksusoodustuse eesmärk on automaksukulude leevendamine. Sellest lähtuvalt, kui pole autot, pole ka leevendamist vajavat kulu. Tõstatati ka asjaolu, et soodustus võib jaguneda sooliselt ebavõrdselt, kui eeldada, et sõiduk on pigem mehel või kui mehe sõiduk peres on kallim. 

Meil on rahanduskomisjonis ja ka siin Riigikogus menetlemisel kolm mootorsõidukimaksu seaduse muutmise eelnõu. Me kaalusime, kas menetlusökonoomiliselt võiks olla põhjendatud nende ühendamine. Selles osas otsust vastu ei võetud: on nii toetavaid argumente – sellisel juhul saaks vaadata küsimusi kompleksselt – kui ka riske, et kui ühes küsimuses kokkuleppele ei jõuta, siis jäävad lahenduseta ka teised. Samuti on komisjonile teada, et on laekunud mitmeid pöördumisi huvigruppidelt ja kodanikelt mootorsõidukimaksu seaduse muutmiseks ja erinevate kitsaskohtade lahendamiseks, millega me siin järjepanu tegelema hakkame. Komisjoni konsensuslik ettepanek on selle eelnõu esimene lugemine lõpetada. See ongi minu poolt kõik!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Proua Akkermann, äkki Te valgustaksite parlamenti praegu, palju sellise muudatuse tehniline kulu on? Ma ei tea, kas IT-süsteemide ametnike kulu. Ma olen murelik selle pärast, et kui 2027. aastast automaks tühistatakse, siis läheb see raha tegelikult raisku. Me tegeleme praegu mingisuguse asendustegevusega. Kas ei oleks mõistlik selles dünaamikas, kui ka parlamendi võimuparteid on põhimõtteliselt distantseerunud automaksust, see automaks tühistada ja varasemalt juba, enne 2027. aastat jätta ära see täiendav halduskulu? 

Me tekitame praegu juhtimismüra, Anneli, elukogenud inimesed. Sa saad aru, juhtimismüra. Miks on vaja seda juhtimismüra praegu? Ja nimetage konkreetne number, palju see halduskulu sellele projektile, mida te praegu teete siin, tähtajalisena on.

Jah, eelnõu seletuskirjast võib lugeda, et IT-investeeringute vajadus kokku on 680 000 eurot, 2025. aastal 270 000 ja 2026. aastal 410 000. Ma küll praegu neid muudatusi sisse viimata ei jätaks, sellepärast et lastega pered on siiski juba arvestanud, et teise maksuteate maksmise ajaks tehakse parandused ka eelmises maksuteates. Paljud pered saavad isegi raha oma Maksuameti ettemaksukontole tagasi. Neid oli vist 55 000 mootorsõiduki omanikku. Ma praegu moment ei leia üles, aga ma arvan mäletavat, et ma sellist numbrit nägin. Nii, andmete põhjal on 151 000 last seotud ühe maksumaksjaga, ühel vanemal on sõiduk või sõidukid. See eelnõu seaduseks saamine puudutab 151 000 lapsevanemaid.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea komisjoni esinaine! Ma saan aru, et rahandusminister ei ole seda eelnõu teinud ega lugenud, sest ta mitmel kohal rääkis midagi muud, mis siia kirja on pandud. Aga ma nüüd võtaksin sellesama sissejuhatuse, äkki sa võtad ka selle ette. Seal on teine lause: vähendamist saavad automaatselt need isikud, kellel on vähemalt – rõhutan – üks 18-aastane laps. Kas pered, kellel ei ole ühtegi 18-aastast last, aga on kolm alla 18-aastast last, ei saa? Sest seletuskiri on väga selgelt kirjas: peab olema vähemalt üks. Rahandusminister küll väitis, et peab olema 19-aastane, no siin on kirjas 18-aastane. Ja teine on see, et kas lisaeelarve ka tuleb. See tulu, mis jääb saamata, mille arvelt see siis kaetakse?

Jaa. Te lugesite seletuskirjast. Siin võib-olla võiks olla sõna "kuni" vahel: kellel on vähemalt üks kuni 18 … (Saalist öeldakse midagi.) Jah, seda sõna "kuni" siin ei ole, aga siin tuleks ikkagi vaadata sel juhul eelnõu teksti. Eelnõu tekstis on punkt 5, mis sätestab § 15¹, ja punkt 5 ütleb: "Laps käesoleva seaduse tähenduses on kuni 18-aastane (kaasa arvatud) isik." Nii et siin mingisugust ebaselgust ikkagi ei ole. (Aivar Kokk räägib saalis.) See maksusoodustus … (Aivar Kokk räägib edasi.) Nii. "Laps käesoleva seaduse tähenduses on kuni 18-aastane (kaasa arvatud) isik." Nii et üks kuni 18 … (Aivar Kokk räägib edasi.) Seaduses on. Seaduses on. (Aivar Kokk räägib edasi.) No mina loen igatahes punkti 6, seaduse § 15¹ punkti 6, võin ette lugeda: "Laps käesoleva seaduse tähenduses on kuni 18-aastane (kaasa arvatud) isik." (Aivar Kokk räägib saalis.)

Head kolleegid, aga läheme edasi. Helle-Moonika Helme, palun! (Aivar Kokk räägib saalis.)

Kas ma tohin nüüd küsida või?

Helle-Moonika Helme, vabandust korra! Kas jäi veel midagi vastamata, Annely Akkermann?

Ta tegelikult küsis veel, kas see lisaeelarve tuleb. Lisaeelarve on juba praegu menetluses ja seesama küsimus tõusis, kui me arutasime 2025. aasta lisaeelarve esimesele lugemisele saatmist. Selles eelnõus seda ei olnud, aga Rahandusministeerium kaalub, kas maksutulu administratiivset vähendamist peaks eelarve muudatusega Riigikogule esitama. On selge, et praegune eelnõu vähendab mootorsõidukimaksu laekumist.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaat nüüd ma tahaksin, et te klaariksite ära selle, mille kohta minister Ligi ütles, tunnistas ise, et tema ei oska vastata, ega tema ka ei pea kõike teadma, kui tema tuleb siia seadust esimest korda ette kandma. Ma küsisin, et see kohustuse vähendamine tuleb juba käesolevast aastast, aga need pered, kes on ära maksnud – ütleme, neljalapseline pere, kes on ära maksnud motosõidukimaksu, 400 eurot maksimumi on seal sees –, üldiselt on rahvas, avalikkus võtnud seda lubadust niimoodi, et see raha laekub neile tagasi. Mina küsisin, kas ta laekub inimeste kontodele tagasi või ta läheb sinna maksuameti ettemaksukontole. Jürgen Ligi ei osanud vastata. 

Sina, Annely, ütlesid praegu, et laekub ettemaksukontole. Kinnita nüüd palun uuesti üle kogu Eesti rahvale, et nad ei arvaks, et nad saavad raha tagasi: lastega peredele jääb 400 eurot laekumata, aga see läheb kuskile riigiarvele kuskile ettemaksukontole ja jääb ootama mingisuguseid järgmisi maksukohustusi. Kuidas sellega on?

Raha laekub tagasi konkreetse isiku ettemaksukontole, mis tal maksuametis on, aga ettemaksukontolt saab ka tavalisele arvelduskontole maksumaksja raha kandmist taotleda. (Saalis räägitakse läbisegi.) Ütleme, ma iseenda praktikas ettevõtte puhul küll olen enim tasutud makse oma ettevõtte arvelduskontole tagasi küsinud, aga mul puudub isiklikult praktika eraisiku mõttes. Ja ma luban teile, et teiseks lugemiseks ma küsin maksuametist järele, kas maksumaksja, kelle ettemaksukontole raha tagasi laekub … Kui raha on maksuametis maksumaksja ettemaksukontol, siis on see maksumaksja kontol. (Saalist hõigatakse midagi.) Maksuameti ettemaksukonto ei ole arvelduskonto, aga see on selle maksumaksja konto. (Saalist küsitakse midagi.) Ma ei julge seda väita, ma küsin tehniliselt järele maksuametist ja annan seda teada teise lugemise käigus.

Aitäh! Aga sellist formaati meil siin diskutiivselt ette nähtud ei ole. On küll veel küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja! Ma saan aru, et teie koalitsioonipartnerile on see ääretult ebameeldiv arutelu siin. Nad enne valimisi ütlesid, et automaksu ei kehtesta ja ei toeta. Nüüd nad on siin automaksu arutelu juures ja nad on isegi Riigikogu esimehe tanki pannud, et kuidagi lämmatada selle arutelu.

Aga mul on konkreetne küsimus, millele ma ministrilt vastust ei saanud, ühelauseline küsimus. Tsiteerin jällegi ka sedasama seletuskirja: vähenduse saamiseks peab vanem olema vähemalt ühe sõiduki omanik või vastutav kasutaja läbi liisingulepingu. Kas see laieneb ka rendiautodele? Punkt. Õigemini küsimärk. 

Ja nüüd tulenevalt ettemaksukontost siis ma küsin, et ettemaksukonto on ikkagi see, mis ilmselt on mõeldud tulevaste perioodide kohustuseks, et ta saab võtta tasa. Tõenäoliselt, ma oletan, te täpselt ei tea, mina ka ei tea. Aga kui auto vahepeal avarii tõttu mahakandmisele läheb või ta müüb ära ja seda ei ole, siis ei ole võimalik seda ka tulevastel perioodidel kasutada. Küsimärk teile, kui te tulete teisele lugemisele selgitama.

Meil teine mootorsõidukimaksu seaduse muutmise eelnõu, mis meil on päevakorras kohe selle eelnõu arutelu lõppemise järel, sätestab ka selle, mis õiguskantsler ettepaneku tegi, et mootorsõidukimaks arvestatakse nende päevade eest, mis mootorsõiduk on olnud kasutatav, niivõrd kui omanik seda soovib kasutada. Seal jäävad siis välja vargused ja hävimised.  

Minul jälle isegi ei teki sellist mõtet, kuigi ma olen maksumaksja vist juba 35 aastat, et maksuameti ettemaksukontole kantav tagastus ei ole kasutatav. Ma ei näe seda võimalust, nii nagu te seda siin maalisite kolleegide ja avalikkuse ette. Samuti ei ole ma märganud, et meie koalitsioonipartneril oleks mingisuguseidki raskusi mootorsõidukimaksu eelnõude menetlemisega. Ma arvan, et te olete millestki täiesti valesti aru saanud. 

Mart Helme! Mart Helme, palun!

Jah, no on arusaadav, et ei komisjoni esindaja ega ka rahandusminister tegelikult ei ole nende detailidega kursis ja ei tea, kuidas riik kavatseb maksumaksja rahaga, mille ta on sisuliselt heauskse maksja poolt oma kontole saanud, maksuameti kontole saanud, toimetama hakata, kui need inimesed satuvad sellesse kategooriasse, kes peaks raha tagasi saama. On täiesti arusaamatu, et see ei laeku nende arvele, vaid jääb kusagile õhku rippuma, ja mingi maksuametnik otsustab.

Aga mu küsimus on hoopis teine. Küsimus on seotud sellega, et te esindate siin küll komisjoni, aga olete Reformierakonna liige ja ka endine rahandusminister. See on ju kõik puhas populism, millega te tegelete! Aga kui 2027. aasta valimiste tulemusena on seatud tingimus, et Reformierakond saaks uuesti valitsusse koos teiste partneritega ja teiste partnerite seisukoht on väga selge, et automaks tuleb kaotada ...

Aitäh, hea kolleeg!

… kas siis Reformierakond on automaksu kaotaja või jonnib edasi, rääkides loodushoiust ja muudest lollustest?

Ütleme nii, et komisjonis selle eelnõu käigus seda ei arutatud. Ma sellele küsimusele vastata kindlasti ei saa. Hea kolleeg, koalitsiooniläbirääkimised on alati väga pikad ja põhjalikud, küll seal otsustatakse.

Suur tänu teile, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Siin on kaks musta kätt, aga Lauri Hussaril on kindlasti mahti nende protseduuriliste üle arutada. Äkki pöördute pärast tema poole, head kolleegid, sellepärast et mina ei ole väga kursis sellega, mis eelpool toimus. 

Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ja head külalised rõdul! Kui võtta kokku selle rahandusministri ettekande, keda ei ole tegelikult saalis miskipärast … See on ka huvitav, väsis ära võib-olla, nii nagu kolleegid räägivad, aga ma arvan, et see lihtsalt näitab tema suhtumist. Ka vastustes ja kõnes, mis ta pidas siin, näitab tema suhtumist kogu sellesse temaatikasse, Riigikogu liikmetesse ja Eesti rahvasse. 

Tegelikult oli piinlik ja kurb. Väga piinlik! Me ei saanud vastuseid, me saime hästi palju noomimist. Ja tegelikult see on väga halb näide sellest, mille pärast Eesti inimesed ei usaldagi ei valitsust ega Riigikogu. See on suuresti ministrite töö, mis selgelt näitavad oma suhtumist meisse ja Eesti rahvasse. 

Jürgen Ligi noomis ka mind, et kuidas ma julgesin tulla sellises pusas, kus on kirjas "Ei automaksule". Aga ma ei teadnudki, et minister võib ja tohib sellisel viisil noomitust teha ja julgeb öelda Riigikogu liikmele, milles ta tohib käia ja milles mitte. 

Ta julges noomida ka ajakirjanikku, kes kirjutas, mida koalitsioonipartner, Eesti 200 esinaine Kristina Kallas mõtles ja ütles selle niinimetatud eelarve ülejäägi kohta ja kus ta selgelt ütles, et nüüd me hakkame läbi rääkima, automaks tuleb ära jätta. Need olid tema sõnad, mida loomulikult ajakirjanik ka kajastas. Ka selle eest Jürgen Ligi noomis, mitte just koalitsioonipartnerit, vaid ajakirjanikku, kes seda kirjutas. 

Ligi noomis ka ühte kolleegi siitsamast Riigikogust, kes ütles selle kolleegi kohta selgelt, et te olete Eesti riigis pettunud. Ei ole, see kolleeg ei ole Eesti riigis pettunud. See kolleeg on pettunud praeguses valitsuses nii nagu väga paljud, üle 70% või isegi rohkem, kui me vaatame viimaseid reitinguid. 86% inimestest on pettunud sellises valitsuses ja seda ette heita ministri poolt on kindlasti üle mõistuse. 

Kui me räägime automaksust, siis ma tahaks lihtsalt teile meelde tuletada, kuidas see automaks siia üldse sattus. Seda menetleti üle aasta erinevates variantides. Toodi üks projekt, ei kõlvanud, toodi teine projekt, ei kõlvanud, toodi kolmas projekt, see enam-vähem kõlbas. Siis hakati otsima süüdlast, aga kelle automaks see üldse on ja mispärast seda on vaja teha. Esimesed sõnumid olid selged, et see on keskkonnamaks. Õige pea selgus, et tegelikult keskkonnamaksust on asi väga kaugel, ikkagi puhas eelarve täitmise maks. Ühtegi analüüsi, kõik sotsiaalsed aspektid jäeti kõrvale ja kõik, mis puudutab seda keskkonnajalajälge, unustati ja visati prügikasti. 

Nüüd siis vaheetapis, kui sotsiaaldemokraadid visati valitsusest välja, hakati süüdistama: tegelikult selle automaksu kehtestas selles valitsuses, initsiaatorid olid sotsiaaldemokraadid. Margus Tsahkna ütles seda, see on kõik avalik info. Vahepeal peaminister ütles, et see on kana-põder, poliitiline maks, päris ei saagi aru, miks see asi nagu meil Eesti riigis on kehtestatud. Ja siinsamas rahandusminister ütles, et tegelikult, ei-ei, me isegi ei ole arutanud seda teemat, kas seda ära jätta või mida sellega üldse teha, me ei ole arutanud ega mitte ühtegi analüüsi teinud selle kohta, kas see täidab oma eesmärke, kui palju tegelikult laekub sellest maksust Eesti riigieelarvesse ja mis on tegelikult see suurem pilt, mida mina tahaksin teada. Kui palju on seost sellega, et inimesi on kaotanud töökohti? Kui palju on laekunud vähem käibemaksu, sellepärast et autosid ei müüda sellistes kogustes nagu enne? Kui ta mainis, et aga tegelikult me tahame vähendada autode arvu Eestis, siis ta ei vastanud ka sellele küsimusele, et aga kui palju siis autode arv vähenes. No ei vähenenud, on vastuseks, lihtsalt ei vähenenud. 

Aga mis on tekitanud probleeme, on see, et lihtsalt see sektor on välja surnud, automüüjate sektor on välja surnud. Ja kui me vaatame neid registreerimismakse, siis loomulikult see on pannud ka järelturu seisma. Ja need arvud on ju olemas, statistika on olemas, kui palju on müüdud, kui palju on ostetud, kui palju on esmaregistreeringuid, kui palju on ümberregistreeringuid. See turg on välja surnud ja loomulikult see mõjutab kogu seda majandusharu.

Nüüd, rahandusminister kutsus üles, et tegelikult on vaja alustada debatti kogu selle maksu-, fiskaalpoliitika üle. Ta mainis ära, et maksud hoiavad üleval riiki. Ta eksib! Inimesed hoiavad riiki üleval ja inimesed maksavad makse. See tähendab seda, et prioriteet on ikkagi inimene ja sealt edasi. Ja kui ei kuulata inimeste arvamust, ühiskonna arvamust, siis see ongi ju probleem. Meil ei olnud mitte ühtegi ühiskonna tellimust selleks, et rakendada ja kehtestada automaksu. Meil ei olnud ühiskonna tellimust, et kaotada ära maksuküüru. Aga meil oli selge ühiskonna tellimus toidu käibemaksu alandamiseks ja pangamaksu rakendamiseks. 

Ma avan selle debati uuesti siis ja toon selged näited. Kui Jürgen Ligi ütles, et toiduainete käibemaksu alandamine ei ole hea asi, siis on küll. Euroopa Liidus on 24 riiki – vabandust, 23, ei, ikka 24 –, kus on maksuerisused olemas toiduainetele. Ja lisaks sellele, et nad on olemas, langetatakse ka neid olemasolevaid väiksema astmega toiduainemakse. Rootsi käibemaks toiduainetel 12%, alandavad 6% peale. Me räägime pangamaksust juba mitu aastat. Kui euribor oli üleval, siis oleks pidanud seda rakendama, see oleks toonud meile lisaraha sisse. Ei tehtud seda. See on Reformierakonna, Eesti 200 poliitika. Poola tuli alles praegu uudisega välja, et neil oli pangamaks ja nad panevad veel juurde, et saada raha kätte. Aga meie valitsus läheb ikkagi uuesti inimeste rahakoti kallale, et sealt automaks ära võtta. See ei ole mõistlik lähenemine. Ja see on see maksudebatt, mida Jürgen Ligi siin korraks mainis, et võiks alustada. Palun väga! Sellest me ju kogu aeg räägimegi. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Helmen Kütt, palun! 

Suur tänu, austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Rõdul ülekande jälgijad ja muidugi ka telesilla ülekande jälgijad! Ma kõigepealt tahan väga tunnustada rahandusminister Jürgen Ligi, kes ütles väga selgelt välja, et sotsiaaldemokraadid on kogu aeg olnud selle automaksu vastu nii valitsuses kui ka praegu. Ja siin me nüüd istume eelnevalt oponentide poolt kuuldes ka seda, kuidas sotsiaaldemokraadid on just nimelt selle automaksu taga olnud. Ma loodan, et see asi sai nüüd klaaritud ja edaspidi nimetame õigete nimedega, kes on selle automaksu taga. 

Aga see pole oluline. Oluline on tegelikult see, et täna siin arutelul ja vigade parandusel olev valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu tõepoolest on osaliselt kohustuse vähendamine, vähendamise mõjuga maksumaksjatele. 55 000 maksumaksjale katab see vähendus pea praktiliselt nende 2025. aasta mootorsõidukimaksu kohustuse. Siin on arvestatud just nimelt lastega peresid. Ja 97 000 maksumaksjat saavad vähendusest leevendust.  

Muidugi on väga oluline ka see, et mootorsõidukimaksu koormus vähendab lastega leibkondadel keskmiselt üle 50% ja peredele jääb niimoodi kätte ka 16 miljonit eurot. Ja kindlasti on ka väikebusside säte kaheksa- või üheksakohaliste sõidukite puhul põhjendatud, mis kergendab lasterikaste perede ja puuetega inimeste maksu.  

Aga minu põhjus, miks ma siia täna tulin, on tegelikult Eesti Puuetega Inimeste Koja pöördumine meie kõikide poole siin Riigikogus 27. septembril. Ja nad pöörduvad oma murega mootorsõidukimaksu seaduse pärast. Ja nüüd ma tsiteerin: "Me oleme mures ja ka ootusega jälginud mootorsõidukimaksu seaduse ümber toimuvat. Kuigi seaduse algsel vastuvõtmisel ei tehtud erisusi, siis tänaseks on teada, et seaduseelnõusse on sisse kirjutatud maksusoodustused lastega peredele ja mass-soodustused M- ja N-kategooria sõidukitele, mis leevendavad osaliselt puuetega inimeste majanduslikku olukorda. Lastega perede korral on see väga tervitatav, aga samas on jäetud tähele panemata puuetega inimeste vajadused, millele on Eesti Puuetega Inimeste Koda oma varasemates ettepanekutes tähelepanu pööranud." Eesti Puuetega Inimeste Koja ettepanekud puudutavad maksuerisuste tegemist neile, kelle jaoks isiklik sõiduvahend ei ole mugavus, vaid hädavahelik vahend, mis võimaldab ühiskonnaelus osaleda. Ja nad kindlasti ei taotle maksusoodustuse tühistamist, aga nad taotlevad sihtrühmapõhist maksuvabastust. 

Need mured, mis nad siin kirjas välja toovad, ja need väga selged põhjendused, et ümber vaadata ja täiendada seda seaduseelnõu ja seda muudatust, toovad välja oma kirjas väga mitmed punktid. Eesti Puuetega Inimeste Koda lähtus oma ettepanekute tegemisel sellest, et riigil oleks võimalik lihtne maksuvabastus rakendada, kui registri põhjal saada informatsiooni mootorsõidukite omanike, puuetega inimeste puude raskusastmete, puudeliikide ja ka perekondlike ja juriidiliste seoste kohta – abikaasa, registreeritud kooselu, lapsevanem, eestkostja. Need ettepanekud ei ole muutunud. Nad veel kord nad rõhutavad, et maksusoodustuste vastu, mis on mass-soodustused, nad ei ole, aga nad paluvad väga täiendada sihtrühmapõhise maksusoodustusega, et vähendada ühele sõidukile puudega inimese kohta, rakendada õiglaselt ja teostatavaid erisusi, raske ja sügava liikumispuudega inimesed, raske ja sügava intellektipuudega inimesed, raske ja sügava nägemispuudega inimesed või eelmainitud sihtgruppi kuuluvate inimeste seaduslikud esindajad. See on nende pöördumine, mis on tulnud meile kõigile. Ma väga loodan, et muudatusettepanekute korral järsku me siin saalis leiame selle ühise osa ja me saame nendele vastu tulla. 

Ma kordan veel, et ma esitasin rahandusministrile küsimuse. 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Esitasin ka küsimuse ja õigemini selgituse, mis puudutas vastust, et sotsiaaltoetused ei peaks olema selle seaduseelnõu teema, et me oleme nii sügava kui ka raske puudega tööealistel, aga ka lastel tõstnud toetusi. Jah, tõesti, sügava puudega tööealiste inimeste toetuse tõus 43 eurolt 100 eurole on kindlasti tuntav ja tunnetatav ja väga positiivne, aga raske puudega tööealise inimese toetus ühtlustati 50 eurole. Mõni inimene sai sellest lisa 91 senti ja maksimummäär oli 15 eurot 22 senti. Ja see puudutas üle 20 000 inimese küll, aga mõelge, kui sinu toetuse kohta öeldakse, et aga teie toetused tõusid, ja see on 91 senti, siis ausalt öelda ma arvan, et see on pigem solvav nendele inimestele, rääkimata sellest, et keskmine puue nii lastel kui ka tööealistel inimestel, nende toetused ei muutunud. 

Ja veel üks asi. Meil on lisaks tööealistele lastega, erivajadustega lastega inimestele ka eakad, kellel on puue ja kellel tihti just nimelt hajaasustuses elades see transpordivahend on ainuke võimalus pääseda arsti juurde. Ma ei pea silmas ühistransporti, seda tuleb nagunii parandada ja täiendada, sest ühistransporti on vaja neil, kellel ei ole autot. Aga tihtipeale on see, et sinna bussijaama minek tulenevalt tervislikust seisundist ei ole võimalik, ja selle tõttu on see transpordivahend inimesel, kellel on vaja poodi, arsti juurde, kõiki protseduure saama, ainuke vahend. Ka nende puhul tuleks vaadata, kuidas me neid aidata saame. 

Veel kord lõpetuseks. See parandatud seadus kindlasti kergendab, aga nagu alguses sai öeldud, kas meil sellises vormis või sellisel moel üldse seda vaja on. Sest mulle tundub, et kui need puuetega inimeste probleemid ja mured, mis nad meile kirjutasid, jäävad lahendamata, siis see osaliselt suurendab veel ebavõrdsust ja sellist tunnet, et nad ei ole võrdselt koheldud teistega. Aitäh!

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ministrit meil muidugi ei ole, tema pööbli asjadesse ennast ei sega. Tema sai oma vürstiriigi kätte ja nüüd ta valitseb seda vürstiriiki suveräänina. Talle ei lähe muidugi korda, et mingisugused, ma ei tea, parlamentäärid siin omavahel torisevad. Noh, jah.

Aga ma räägin teile ühe loo, mille mulle rääkis üks taksojuht. Kogu see asi, mis siin praegu meil toimub, meenutab mulle seda taksojuhi räägitud lugu. Nimelt olevat ta ükskord võtnud peale Tallinnast ühed väga niisugused, ütleme, kahtlase olemisega meesterahvad, kes palusid, et neid sõidutatakse Narva. Noh, sõitsid Narva Tallinnast. Narvas mehed astuvad taksost välja ja hakkavad ära kõndima ja ees kuskil ootavad neid mingid teised mehikesed, ka väga selliste imelike väljanägemistega. Ja taksojuht ootab, et tulevad tagasi, raha on vaja ära maksta. Ei tule. Noh, läks ise nende meeste juurde ja ütleb, et kuulge, teil on arve maksmata. Selle peale – no ma vene keeles ei hakka ütlema, kuidas siis see diskussioon käis – oli vastus selline, et kulla mees, me praegu kinkisime sulle elu, aga sina tuled veel mingit raha küsima.  

Ja vaat see on nüüd täpselt sama lugu. Meil on kehtestatud täiesti mõistusevastane, ülekohtune, inimesi laostav, firmasid laostav, majandust halvav automaks, ja lisaks veel – ja mis on veel palju karmim – registreerimismaks selle maksu lisana või sees. Ja siis tehakse meile umbes niimoodi, aga me kinkisime teile elu ja te nüüd veel virisete siin, praegu teeme teile ühe väikese leevenduse ja olge rahul, olge rahul, ärge nurisege rohkem. See kõik on lihtsalt katastroof.  

See riik on pandud Reformierakonna poolt ja loomulikult nende ajutine satelliit Eesti 200 poolt sõna otseses mõttes hävingukursile, väljasuremise kursile. Ja ega sellise mingisuguse valimiseelse kosmeetikaga, mida nüüd ka meedias püütakse üles kloppida, kuidas näe, me tuleme paljulapselistele vastu. No palju meil neid paljulapselisi üldse järele on jäänud veel! Meil on ju ka demograafiline kollaps tänu sellele suurepärasele valitsemisele, mida meil siin on Reformierakonna juhtimisel viljeletud. Meil on demograafiline kollaps, meil on majanduslik kollaps, meil on sotsiaalne kollaps, meil on julgeolekukollaps, sest julgeolek tähendab ju sellele seltskonnale ka ei midagi muud kui sõda.  

Ja vaat selles olukorras, valimiste eel, räägitakse meile jällegi paremast Eestist ja parematest valikutest, millest kõigest paremast. Noh, eks neid puuga pähe saanuid on muidugi ka piisavalt palju, kes ei saa aru.  

Ja kõige masendavam on see, et meil minister ei ole absoluutselt kursis ei selle eelnõuga ega tegelikult ka üldse kogu oma valitsemisalaga. Meil ka komisjoni esimees jääb hätta, kui temalt küsitakse väga konkreetselt. Ja me saame ju näha peale valimisi, kui see uuesti tuleb meile siia menetluses teisele lugemisele, et siis öeldakse meile, et ei, tagasi inimeste arvele see raha ei laeku, see jääb ikkagi maksuameti arvele ja seda jaa, võib-olla, kui hästi läheb, saab kasutada mingite muude kohustuste täitmiseks, aga inimene tagasi seda raha ei saa. Sest loomulikult, aga äkki mõned surevad ära ja siis ei olegi vaja mingite kohustuste katteks ega muud, lähebki otse riigieelarvesse.  

See kõik on nii küüniline, see kõik on nii alatu, see kõik on nii inimesi mõnitav, et ma ei saa aru, kuidas te saate üldse ausa näoga veel ringi käia ja rääkida mingist paremast Eestist või uuest põlvkonnast või ma ei tea veel, mis luulud teil käivad peal. Te olete ju Eesti rahvast ja Eesti riiki sõna otseses mõttes hävitamas. Kui ma istuks Kremlis, ma hõõruks käsi ja jalgu kokku, et näed ...  

Paluks lisaaega! 

Jah, palun!

Näed, Eestis on valitsus täpselt läinud seda teed, mida meil vaja on: omaenda rahva ässitanud omaenda riigi vastu. Ega Ligil on ju selles mõttes isegi õigus, kui ta ütleb, et kui te protestite, siis te protestite oma riigi vastu. Ei, me tegelikult ei protesti oma riigi vastu, me kõik tahame Eesti riiki. Me kõik tahame eestimeelset ja põhjamaist Eesti riiki, nagu te lubate. Ainult et teist ei ole selle põhjamaise ega eestimeelse ega ausa ja korruptsioonivaba riigi tegijat. See on see tragöödia. Putini asemel jaa ma rõõmustaksin: saevad iseenda oksa ja kohe kukuvad ka. Kohe-kohe kukuvad!  

Nii et mis mul siin ikka öelda. Helmen, au ja kiitus sulle, et sa väsimatult võitled nende sotsiaalsete gruppide eest, kes on need kõige haavatavamad. Sest üldiselt, nagu me näeme, ega neist keegi ei hooli enam. Keegi ei hooli neist, isegi nende esindusorganisatsioonid tihtipeale ei hooli neist.  

See on kõik nii traagiline, sest mis on meil toimunud? Meil on toimunud ikkagi kõige puhtal kujul oportunism ja meil ei ole enam võimude lahusust ja meil ei ole tsiviilkontrolli. Ikka selle juhtimise ajal, mis Kaja Kallasega alguse sai, on meil täielik katastroof.  No mammi Merkel ütles ka ju välja, kes selle katastroofi põhiinitsiaator ja elluviija on: Kaja Kallas. Kaja Kallas! Nii et, sõbrad, te võite ju tulla siin fatamorgaanasid maalima kergeusklike ees. No ma täna raadiost kuulsin, kui ma autoga sõitsin, jumal tänatud, veel lubatakse isegi autoga sõita, päris ära ei ole keelatud, ei konfiskeerita veel. Lihtsalt "kurat!" tahaks öelda. Aga see on, nagu me Eesti Rahva Muuseumis kogesime, ropendamine on Eesti kultuuri uus osa. Seda tuleb jäädvustama hakata, seda tuleb ikkagi pilve salvestada: ropendame, vägivallatseme, sõimleme. See kõik on uus kultuur, see on kaasaegne kultuur. See on Jakob Hurda poolt just see, mida tema tahtiski, et Eesti Rahva Muuseum tegema hakkaks. Kas te ise ka aru saate, kuhu te olete selle riigi viinud? Aga ei saa. Ei saa. Nii et ühesõnaga, täna kuulsin raadiost seda, kuidas mammi Merkel on väga selgelt välja öelnud, kes oli tegelikult see, kes ei lasknud seda sõda, mis praegu käib ja mille najal Reformierakond on ennast kogu aeg püsti hoidnud ja upitab ikka endiselt püsti, ära hoida. Sellepärast, et te nägite juba siis ette, et see riik kukub kokku. 

Ja noh, mis sa teed, kui meil lähevad järjest ja järjest kõik ettevõtted pankrotti, siis mina ütlen teile, kes te olete riigieelarve kordategemise käigus riigieelarve võlga kasvatanud nii, et me oleme, vaata varsti hakkame Euroopas jõudma kuskile sinna võlakeskmike hulka juba, te võtate nüüd 2 miljardit laenu – 2 miljardit laenu! – ja meil on Eesti inimeste arvetel ka 2 miljardit hoiuseid. Ja mina ütlen, et Jürgen Ligi ja Reformierakonna uljal juhtimisel ühel hetkel sedasama sõjaolukorda ära kasutades te ütlete, et te konfiskeerite selle, et riik saaks, ma ei tea …

Aitäh teile!

… oma kaitsekulutusi katta või mida iganes.  Sõbrad, see, mida te täna teete siin selle eelnõuga …

Aitäh, hea kolleeg!

… on katastroofi üks osa, aga see katastroof on ju kaskaadne.

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Head kolleegid! Alustan sellest, et mootorsõidukimaksu ei oleks olnud üldse vaja teha. Selle maksu ideoloogia püstipanemine on ühelt poolt selles, et Reformierakond on seda soovinud ja andnud lubaduse teha kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus. Selle tühise 500 miljoni euro suuruse kulude katteks on tehtud tänaseks üle 50 otsuse tõsta erinevaid aktsiise või makse. Ja see summa on järgmise aasta alguseks aastas 2 miljardit, mis meie inimeste ja ettevõtjate taskutest ära võetakse, selleks et anda inimestele tulumaksuvabastusega mõnisada eurot tagasi. 

Kui siin enne kõva häälega öeldi, et sotsiaaldemokraadid ei tea sellest eelnõust midagi, siis ma pean kurbusega tõdema, et see on kõik vale. Esiteks, kõikidel hääletamistel on sotsiaaldemokraadid toetanud mootorsõidukimaksu kehtestamist. Kui koalitsiooniläbirääkimised olid, oli Jevgeni Ossinovski sel hetkel eestkõneleja ja CO₂-numbrite kirjutaja. Pärast seda, kui Ossinovski läks linnapeaks, olid meil siin kolleeg Anti Allas ja Priit Lomp need, kes – Mart Võrklaeva sõnadega öeldes – nõudsid nende numbrite suurendamist. Sellest 120 miljonist tekkis 240 miljonit. Need on Mart Võrklaeva hetk tagasi mulle öeldud sõnad, et nende läbirääkimiste juures olid need kaks meest lõpufaasis ja enne seda Jevgeni Ossinovski. Hääletamisel on kõik kolm erakonda, nii Reformierakond kui ka Eesti 200 ja sotsid seda toetanud. Nii et ei ole mõtet siin rääkida musta valgeks! Need on faktid, ja kui keegi ütleb, et ei ole nii, siis tuleb Mart Võrklaeva käest seda küsida. Ma usun, et Mart ei valeta. 

Aga nüüd läheme selle eelnõu juurde. Siin on ikkagi väga suur aps sisse tehtud. Ühelt poolt on ju väga tore, et anname laste pealt raha tagasi, 100 eurot lapse kohta. Aga me unustame ära, et 2023. aasta kevadel hääletasid kolm erakonda ühiselt siin lasterikaste perede toetuse vähendamise poolt. See on aastas 2400 eurot. 2400 eurot! Me räägime nüüd neljalapselise pere puhul 400 eurost, aga ära võeti 2400 eurot, ilma et silm oleks pilkunud! Kolm kuud enne seda siin saalis peale ühe aknaaluse toetasid kõik erakonnad lasterikaste perede toetuste tõusu. Läksid mõned kuud mööda ja see võeti ära. Ja nüüd räägitakse, et me annaksime midagi tagasi. Aga tegelikult ei anna mitte midagi tagasi! Nüüd me läheme selle eelnõu juurde ja loeme väga selgelt, et vähendatakse automaatselt nende isikute puhul, kellel on vähemalt üks 18-aastane laps. Siin peaks ju olema sõna "kuni". Aga sõna "kuni" siin ees ei ole. Loeme küll siit eelnõust, kus on kirjutatud, kes laps on. Jaa! Kui sul on 18-aastane laps – ma loen seda seletuskirja –, ja siis on ka teised lapsed. Siis on nagu hästi. Tegelikult on mõeldud, et kuni 19-aastane laps ja 18-aastane kaasa arvatud. Aga selline aps valitsusel eelnõus läbi lasta on ausalt öeldes arusaamatu, tulla siia ette ja püüda enne valimisi plusspunkte teenida. Samal ajal teame, et tegelikkuses me oleme võtnud ära kõik, mida võtta annab, ja meil tuleb veel sel nädalal üks eelnõu, kus ka rasedatelt naistelt tahetakse nende toetust vähendada. Lasterikastelt peredelt me oleme ära võtnud. Sellest aastast võtsime pensionäridelt ära 17 miljonit seoses sellega, et keskmine pension ei ole enam tulumaksuvaba, mis seletuskirja järgi 2027. aastal on lausa üle 70 miljoni. Aga kui me nüüd räägime automaksust, kus perede ja laste pealt võiks automaks väheneda, siis me kuuleme, et see läheb automaatselt ettemaksuks Maksu- ja Tolliametile. Jah, tegelikult ma võin vastata, kuna minister ja komisjoni esinaine ei osanud vastata, et tegelikult sealt saab raha kätte küll, kui sul ei ole arestitud mingi asja pärast või mingid maksud maksmata. Aga kui on midagi maksmata, siis võetakse see raha sealt automaatselt ära, ja kui on arestitud, siis ka tagasi ei saa küsida. Muidu saab sealt ikkagi inimene endale selle raha tagasi küsida, aga see oleks võinud automaatne olla. Kui on valesti maksustatud, siis 1. detsembriks tuleb see teade, koos teatega võidakse küsida, millisele arvele sulle raha tagasi maksta, ja kui on mingilt arvelt see raha makstud, siis võiks samale arvele tagasimakse teha. Siis ei oleks vaja seda bürokraatiat, et ma pean veel minema tagasi küsima. Meil rahandusminister küll ei teadnud, mis aastal ta stenogrammist võib seda lugeda. Kõigepealt ta ütleb, et 19-aastased lapsed saavad seda raha veel, siis ta ütleb, et selle aasta 1. jaanuarist hakkab tagantjärele kehtima. Siis ta ütles, et järgmise aasta 1. jaanuarist hakkab kehtima. 

Soov on selgelt, et kui keegi tuleb sõna otseses mõttes lühikest eelnõu kaitsma, siis peaks ta selle punktuaalselt selgeks tegema. Meil on näiteks komisjonis väga head nõunikud, kes võivad puust ja punaseks teha, kõikidele küsimustele vastata ja selgelt ka vastuseid anda. Mina olen küll alati saanud nende käest vastuseid ja ma arvan, et enamikus komisjonides on meil sellised tublid ametnikud, kes meid kui Riigikogu liikmeid aitavad, ja nad aitavad hea meelega ministrit, kui nad ei oska küsimustele vastata. 

Aga veel kord, meie erakonna seisukoht on väga selge: seda mootorsõidukimaksu pole üldse vaja, see tuleks täielikult tühistada. Isamaa Erakonna selge lubadus on, et kui see ei juhtu enne, siis peale 2027. aasta Riigikogu valimisi kindlasti see seadus tühistatakse, sest see on üks vaenulik eelnõu, mis karistab inimesi, kes niigi oma rahaga toetavad Eesti riiki. 

Näiteks Tallinna linnas saab ühistranspordist tasuta sõita, aga maapiirkondades lihtsalt buss ei sõida. Me näeme juba järgmisel aastal, kui palju kümneid ja kümneid miljoneid tuleb suurendada, et bussiliiklust seal korraldada, aga tegelikkuses kindlal kellaajal kindlas kohas seda bussi ei ole. Inimesed peavad ikka oma autodega liikuma. Lastega peredes on enamikul juhtudel kaks või rohkem autot, sellepärast et saaks lapsed kooli, lasteaeda ja huvikooli viia ja vanemad saaks tööle. Aga veel kord, Isamaa Erakond on selgelt seisukohal, et mootorsõidukimaks tuleb tühistada. Aitäh!

Aitäh teile! Helir-Valdor Seeder, kas teil on jätkuvalt küsimus Lauri Hussarile? Vahepeal toimus istungi juhataja vahetus. Te olete väga järjekindel, ma vaatan. Aga Lauri tuli ka kenasti saali, nii et äkki sa saad tema käest selle vaikselt ära küsida. 

Aga palun, protseduuriline küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mina olen järjepidev, aga istungi juhatamine on ka ju järjepidev protsess, sõltumata sellest, et juhatajad vahetuvad. Jah, mul oli protseduuriline küsimus. Mul tegelikult kahest osast koosnes, aga ma ei saanud oma küsimust lõpule viia kahjuks. Kõigepealt, eelnev juhataja, Riigikogu esimees, juhataja ütles mulle mitmel korral, et ma saan läbirääkimistel sõna. No läbirääkimistel saab ju esimesel lugemisel ainult fraktsiooni esindaja, kes esindab fraktsiooni seisukohta, nii et mul selline võimalus puudus, kuna me fraktsioonis otsustasime, et fraktsiooni seisukoha kannab Aivar Kokk ette. Ma küsin üle, see on esimene küsimus: kas tõesti mul on võimalik nüüd läbirääkimistel sõna võtta, nii nagu Riigikogu esimees seda ütles? 

Teine küsimus on – ma ei saanud lõpetada oma protseduurilist küsimust –, et kui minister ilmselgelt ei ole esitatava eelnõuga tutvunud ega ole kursis ja enamikule küsimustele, mis on seotud konkreetselt arutelu all oleva eelnõuga, ta ei suuda vastata ja tunnistab ise ka seda või jätab üldse vastamata, kas siis meil on võimalus esimene lugemine katkestada või esimest lugemist korrata. Ma arvan, et põhimõtteliselt on, sest kui Riigikohus ütles, et meil on ulatuslik enesekorraldusõigus, ja kui on selline pretsedent või äärmuslik olukord, et on ilmselgelt näha, et minister ei ole kursis selle materjaliga, millega ta siia on tulnud, siis kas selline võimalus meil oleks. Minu ettepanek on korrata seda esimest lugemist, sest tõepoolest, kõik sisulised küsimused, mis puudutasid konkreetselt eelnõu, jäid vastuseta ja üldised, mingid maksupoliitilised asjad ja muud, need said pika kommentaari ministrilt. Kas meil selline võimalus oleks?

Aitäh, hea kolleeg! Mis puudutab võimalust läbirääkimistel osaleda, siis te lihtsalt andsite selle võimaluse käest ära. See võimalus oli sinnamaani, kuni teie fraktsioon otsustas, et Isamaa fraktsiooni nimel peab kõne Aivar Kokk. Ja teiseks, ma arvan, et Aivar Kokk on nii suuremeelne, et ta on valmis võtma kõiki sisendeid, vähemalt Isamaa fraktsiooni liikmetelt erinevaid sisendeid, mida ta on valmis ka oma sõnavõtus ette kandma. Selles mõttes see võimalus teil ikkagi kaudselt oli kindlasti olemas ja otseselt lausa kuni selle hetkeni, kui te otsustasite, et Aivar Kokk on see, kes peab Isamaa fraktsiooni nimel kõne. 

Ja teine, mis puudutab seda, kas on võimalik katkestada, siis loomulikult on võimalik alati eelnõu tagasi lükata, selleks tuleb vastav ettepanek teha ja siis saal hääletab ja selle järgi otsustatakse. Aga selles mõttes, et kas need argumendid on piisavad või mitte, selle üle saab otsustada ainult suur saal. Jah, ma möönan seda, et ma eeldan ikkagi täpsust alati. Loomulikult ei ole võimalik vastata kõikidele Riigikogu liikmete küsimustele, aga, ütleme, sisu osas ikkagi jah, ma eeldan seda, et enamasti saab vastuseid. Või siis väga heaks kombeks on olnud ka see, et siis vähemalt lubatakse, et vastatakse hiljem või vastatakse kirjalikult. Ja kuna tegemist on esimese lugemisega, siis teise lugemise ajaks on need vastused kindlasti, ma usun, juba teada.

Lauri Hussar, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tahaksin kolleeg Helir-Valdor Seederit tunnustada selle eest, et ta esitas lõpuks protseduurilise küsimuse. Aga ma tahaks küsida veel protseduuriliselt siia juurde, kuigi ma ise seda vastust juba tean, aga stenogrammi huvides oleks äärmiselt oluline, et me arutaks korra selle teema veel siinkohal läbi. Lugupeetud istungi juhataja, milline on teie seisukoht küsimuses, et kui minister püsib teemas, aga võib-olla ei täpsusta veel kõiki fakte, lubab neid pärast kas täiendavalt täpsustada või juhuslikult ei vasta küsimusele või tal ei ole sellele küsimusele parajasti vastust, siis milline on istungi juhataja võimalus kangutada konkreetselt esinejalt välja see vastus? Kas te kujutate ette sellist olukorda, et istungi juhataja hakkab piitsa plaksutades nõudma konkreetset vastust, mingit faktilist või olulist sisulist täpsustust ettekandjalt? Kas see on istungi juhataja ülesanne või see ei ole istungi juhataja ülesanne teps mitte?

Aitäh, hea kolleeg! Istungi juhatajal siin piitsa ei ole kuskil, nii et seda meetodit me kindlasti kasutada ei saa. Küll aga, jah, tõepoolest saab juhtida tähelepanu sellele. Aga veel kord, möönan seda, et kõikidele küsimustele kindlasti ei üks ega teine ega kolmas minister ei suuda vastata, sellepärast et see loomingulisus, mis Riigikogu liikmetel on – siin on 101 liiget –, on täiesti piiramatu ja olema kõigeks selleks valmis ei ole mitte keegi võimeline. (Saalist öeldakse midagi.) 

Ja nüüd ma saan aru, et kuna mainiti Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda mitmel korral, siis vastusõnavõtt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel oli Anti Allas. Ma eeldan, et sellega on tegemist. Palun, Anti Allas!

Aitäh, austatud eesistuja! Lükkan siis kategooriliselt ümber Aivar Koka poolt puldist esitatud vale, et Anti Allas oleks nõudnud automaksu summa suurendamist. Tegelikult ei ole ilus ja mitte kaugeltki isamaaline teiste kohta valet levitada. Aitäh!

Suur tänu! Sellega, hea kolleegid, sulgen läbirääkimised. (Hääl saalist.) Vastusõnavõtule vastusõnavõttu ette nähtud ei ole. Vastusõnavõtule vastusõnavõttu ette nähtud ei ole. Läbirääkimised on suletud.  

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 694 esimene lugemine lõpetada. Ja enne, kui ma nüüd selle lõpetan, protseduuriline küsimus siis Aivar Kokale. Palun!

Ei, ma ei taha protseduurilist, ma võtan siis selle maha, aga ma lihtsalt tahtsin öelda seda, et Anti ...

Hea kolleeg, vastusõnavõttu ei ole ette nähtud. Aivar!

Just, et jaa …

Ma ei saa seda sulle lubada. 

Tegelikult Mart Võrklaeva sõnu ma ütlesin edasi, mida ta palus edasi öelda pukist. Aitäh! 

Aivar Kokk, aitäh! Aitäh! Head kolleegid, eelnõu 694 SE esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. oktoober kell 17.15. 

Oleme sellega kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud neljanda juurde: rahanduskomisjoni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 677 SE esimene lugemine. Ja ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere õhtust jällegi minu poolt! Veel üks mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu. See lugu on hakanud hargnema juba kevadel, 26. veebruaril tulid õiguskantslerilt kirjalikult ettepanekud mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Õiguskantsleri ettepanekut arutas rahanduskomisjon 11. märtsil ja 25. märtsil. 11. märtsil tutvustas õiguskantsler komisjonile oma ettepanekut lähemalt ja vastas komisjoni liikmete küsimustele. 25. märtsi istungil toimus komisjonis ettepanekute arutelu ja komisjon kujundas selle suhtes oma seisukoha. See seisukoht oli tookord konsensuslikult, et me toetame õiguskantsleri ettepanekut mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks ja vaadata üle seaduse rakendamisel praktikas üles kerkinud kitsaskohad. 

Ka täiskogu arutas õiguskantsleri ettepanekuid. Ettepanekut seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks toetas 68 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Tehti ülesandeks rahanduskomisjonile algatada eelnõu mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Sealt jõudsimegi 16. juunisse käesoleval aastal, kui rahanduskomisjon algatas eelnõu, mis on saanud tänaseks numbri 677. Riigikogu juhatus võttis selle menetlusse 17. juunil. Komisjon hakkas seda esimeseks lugemiseks ette valmistama. 

Selle eelnõu sisu on, et luuakse alus mootorsõidukimaksu maksustamisperioodi lühendamiseks. Õigus maksustamisperioodi lühendamiseks tekib kahel juhul. Kui sõiduk liiklusregistrist kustutatakse, lühendatakse jooksva aasta maksustamisperioodi kuni selle ajani. Samuti peatatakse maksukohustus sõiduki ajutisel kustutamisel ajaks, mil see on varguse tõttu Politsei- ja Piirivalveameti poolt tagaotsitavaks kuulutatud. Selle eelnõu koostas rahanduskomisjoni palvel Rahandusministeerium ja tulenevalt õiguskantsleri poolt Riigikogule tehtud ettepanekust asjaomaste seaduste põhiseadusega kooskõlla viimiseks. 

Eelnõu algatas komisjon konsensuslikult. Valitsus toetab algatatud eelnõu. Pärast eelnõu menetlusse võtmist esimeseks lugemiseks ettevalmistamiseks arutas komisjon eelnõu ka käesoleva aasta 16. septembril. Kuivõrd see eelnõu komisjoni enda algatatud, siis uuesti seda ei tutvustatud. Komisjoni liikmetel päevakorrapunkti käsitlemise ajal küsimusi ei tekkinud, samuti arvamust ei avaldatud. Komisjon tegi konsensuslikult menetlusotsused, mis on ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Samuti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. 

Täpsustuseks veel öelda, et komisjonile on laekunud mitmeid pöördumisi huvigruppidelt, nagu ma juba eelmise punkti juures kõnelesin, ja me tegeleme nende kõigiga põhjalikumalt. Nüüd konkreetselt see eelnõu. Nii, vaatan kohe üle. See eelnõu ei olegi kaasas, jah. See peaks hakkama kehtima ka tagasiulatuvalt, mis tähendab seda, et eelnõu peaks saama seaduseks enne 1. detsembrit, et Maksuamet saaks teha vajalikud korrektsioonid teise maksuteatega. Kas see on nüüd tõesti kõik?

Kas nüüd sai kõik?

Jaa, nüüd on tõesti kõik selle eelnõu kohta.

Aitäh! Teile on ka küsimus. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kas komisjonis oli ka sellest juttu, et lisaks nendele põhiseadusega vastuolus olevatele punktidele oleks vaja ka seda automaksu veel parandada? Ehk siin on minu arvates ridamisi puudusi, mida oleks vaja teha mõistlikumaks ja õiglasemaks eelkõige. Näiteks regionaalse komponendi puudumine, otseselt see ei ole seotud küll automaksuga, aga kaudselt on. Ka siis see registreerimistasu oleks vaja üle vaadata. Kas te ootate, et järgnevate lugemiste käigus vastavad ettepanekud laekuvad, ja kas te nõustute, et puudujääke on veel, mis vajaksid hädapärast lahendamist?

Jaa, neid muudatusettepanekuid mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu kohta on rohkem. On liisingettevõtjate liidult, mida toetab automüüjate ja teenindajate liit, puuetega inimeste koja ettepanek. Samuti õiguskantsleri ettepanekutest mitte kõiki me selle eelnõuga seadusesse ei vii. Mis puudutab, me tegeleme veel teemaga, mis puudutab registreerimistasu hüvitamist kindlustusjuhtumite korral. Oleme, meie nõunikud on väljavõtteid teinud erinevate kindlustusettevõtete teabedokumentidest. Aga me otsustasime, et selle eelnõuga me kõige otsesema põhiseaduse riive lahendame. Ja kuna muud küsimused vajavad lahendamiseks ja eelnõu teksti koostamiseks rohkem aega, siis me läheme praegu kõige hädapärasemaga lakooniliselt, kiiresti edasi. 

Leidsin oma paberite vahelt üles ka eelnõu teksti enda, et käesolevat seadust, kui see eelnõu seaduseks saab, rakendatakse alates 2025. aasta 1. jaanuarist. Ja siis jah, et need, teise maksuteatisega saaks mootorsõidukimaksu aastatasu parandatud neil, kellel on see ekslikult suurem, eelkõige siis neil, kelle sõiduk on hävinud või varastatud või ärandatud ja teadmata kadunuks või tagaotsitavaks kuulutatud. Ja muude küsimuste jaoks tuleb teha eraldi eelnõu.

Nüüd tuli küsimusi hulka juurde. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olen siin palju kordi esitanud küsimuse, miks koalitsioon asub mõistlikke lahendusi otsima alles siis, kui president või õiguskantsler näitab kutsikale koha kätte, et siin on pissitud ja see ei ole see koht. Alles siis toimub mõistuse juurde tulek. Miks see niimoodi on? Mitte ainult siin praegu.

Ma ei pea kohaseks juristide arutelusid üldse kutsikaga võrrelda, sest on teada, et on erinevad koolkonnad, on erinevad arvamused ja on erinevad kihid. Kõigepealt koostab eelnõu Rahandusministeerium, siis meie, Riigikogu juristid ja rahanduskomisjoni juristid vaatavad värske pilguga, siis hindab presidendi jurist või õigusnõunik ja vajaduse korral õiguskantsler, vajaduse korral ka Riigikohus. Mu meelest on see demokraatia osa, et erinevad järelevalve kihid on seadusloomel.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mina isiklikult ei pea õigeks, et saba peaks mitu korda raiuma. Tegelikult on väga selged puudujäägid, mida saaks kiiresti ka nende eelnõude raames, mis on täna siin Riigikogus olnud, ära lahendada. Selles osas ka sotsiaaldemokraadid oma ettepanekud teevad. Aga ma küsin, et kui need ikka ei leia näiteks koalitsiooni vastuseisu tõttu toetamist siin Riigikogus, siis milline on see ajagraafik, kuidas nende teiste hädapärast muutmist vajavate punktide juurde tagasi tullakse.

Ma arvan, et teisi hädapäraseid punkte juba vormitakse Rahandusministeeriumis eelnõuks. Niipea, kui see eelnõu saab küpseks, ta Riigikogule esitatakse. Me lihtsalt ei taha stopata seda, ütleme, mittepõhiseaduslikku olukorda nende jaoks, kelle maksuteatis vajab parandamist.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ettekandja! Te viitasite oma esimeses vastuses sellele, et lakooniliselt ja kiiresti tuleks selle eelnõuga liikuda. Õiguskantsler pöördus meie poole nagu varakevadel. Kas see tempo, mida te rahanduskomisjonis evite, on teie arvates päriselt kiire ja mõistlik tempo?

Ma arvan küll, sest rahanduskomisjon menetleb veerandit kõikidest eelnõudest, mis Riigikogu menetluses on, ja meie päevakavad on väga täis. Me oleme teinud üsna palju lisaistungeid istungite vaheajal ja ka vabal nädalal. Ja üks asi on see, et kui päevakavad on komisjoni istungitel täis, siis neid lehekülgi, millega me töötame, on ka tuhandeid. Komisjoni liikmetel ja nõunikel on ikkagi teatud füüsiline töövõime ka. Aga selle seaduseelnõu me jõuame väga täpselt õigeks ajaks kehtestada, kui Riigikogu täiskogu poolthääled annab, ja teiseks maksumaksmise tähtajaks, mis on 15. detsembril, on need parandused tehtud. Nii et me liigume igati sobivas tempos.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Priit Sibul küsis praktiliselt minu küsimuse. Mul on ka üllatus, et 26. veebruaril juba pöördus õiguskantsler Riigikogule selle murega. Tõesti, 10. aprilli istungil hääletati selle poolt, et see seadus viiakse põhiseadusega kooskõlla. Te ütlesite, et me otsustasime kiiremad asjad ära teha ehk õiguskantsleri ettepanekud. Ma loodan, et siin on kõik õiguskantsleri viidatud ettepanekud. Natukene naljakas on, et alles me arutasime eelnõu, seaduseelnõu, mis oli pealkirjaga "Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu". Ka see on vaja korralikus tempos, kiirendatult muudatusettepanekud, see oli esimene lugemine. Nüüd me oleme siin selle esimese lugemisega. Tundub, et oleks mõistlik olnud ühes eelnõus ära lahendada õiguskantsleri toodud … Aga mul on küsimus: millal te plaanite arutada oma komisjonis puuetega inimeste teemat?

Kindlasti tuleb kaasamine. Meil on puuetega inimeste koja kiri olemas. Ma ei oska praegu öelda kuupäeva, millal istung selle eelnõu huvipoolte kaasamiseks toimub, aga see toimub.

Hea kolleeg Peeter Ernits, teil näitab numbrit 3 ees. Minu arust te olete ka vist ühe korra küsinud. (Hääl saalist.) Ei, vahepeal peaks kaks olema, jah, selles on küsimus.

Jah, ma ei tea, kust see kolm või äkki on seitse või. 

Kaks on ära kadunud. Peeter Ernits, palun küsimus! 

Hea juhataja, rõõm on, et sa ei röögi praegu näiteks Helmeni peale, nagu Lauri Hussar siin vahepeal kolleegi suhtes. 

Aga minu küsimus on ikka see, et ma tahan küsida, kas, Annely, sinu meelest on see arukas võtta nüüd vastu nii-öelda rahva suure osa nii-öelda vastuseisu selline seadus vastu ja siis hakata nii-öelda pudistama nii-öelda pehmendamise variante. Eelmine, kui siin Lauri Hussar röökis sõna otseses mõttes kolleegi peale, ja nüüd teine ja nüüd puudega inimeste oma on veel ei tea kus ja kas on ja äkki veel neljas. Kas on see mõttekas ressursside, aja, närvide, nii teie, sinu kui ka rahva raiskamine? Äkki oleks lihtsam olnud enne läbi mõelda, sisuliselt mitu korda ja siis hakata lõikama, aga mitte ...

Aitäh teile!

Jah, aitäh! 

Ma arvan, et seadusandlus on pidevas arengus. Ma ei tea, kui te nüüd vaatate Riigi Teatajast järgi, kui palju kordi on muudetud tulumaksuseadust või käibemaksuseadust. Rahanduskomisjonis oli paar aastat tagasi ka olukord, kus detsembrikuus oli ka kolm erinevat tulumaksuseaduse muutmise eelnõu töös. Ma pean sellist seadusandluse arendamist ja kohandamist täiesti igapäevaseks Riigikogu tööks. 

Mis puuetega inimesi veel puutub, siis tuletan meelde, et Rahandusministeeriumist kõigepealt tulnud seaduseelnõus oli kohandatud autode mootorsõidukimaksust vabastus. Aga siis me võtsime arvesse presidendi ettepanekuid ja muutsime puuetega inimeste toetamise, ütleme, meetodit niimoodi, et tõsteti erinevaid toetusi, mis riigieelarvele läks maksma 14 miljonit eurot. 14 miljoni euro väärtuses või mahus on puuetega inimeste kogukond erinevaid sotsiaaltoetusi saanud mootorsõidukimaksu hüvitamiseks. See nagu päris, puuetega inimesed ei ole kuidagi mootorsõidukimaksu seaduse aruteludest välja jäänud.

Head kolleegid, veel kord ma repliigina, et minu lugemise järgi oli Peeter Ernitsal see alles teine küsimus, mida ta äsja küsis, vaatamata sellele, et masin näitas numbrit 3. Nüüd keegi eksis, kas masin või istungi juhataja. Ma loodan, et masin, aga kui istungi juhataja, siis vabandan. Seda saab hiljem stenogrammist järele vaadata. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Ma tulen selle küsimuse juurde, mis puudutab puuetega inimesi ja seda, et president jättis selle esimese automaksuversiooni välja kuulutamata. Ta jättis selle välja kuulutamata seetõttu, et see pani erinevad puuetega inimesed ebavõrdsesse olukorda, sest seal oli sisse kirjutatud selline säte, et kui auto on ümber ehitatud, ainult siis saab automaksuvabastust. Tegelikult läbi selle president taotles, et automaksuvabastus oleks ühtne kõigile puuetega inimestele. See on see, mida puuetega inimeste koda on pidevalt palunud. Tegelikult need toetused ei ole piisavad. Te ütlete, et täna te lähtute õiguskantsleri seisukohast ja viite selle kõik kooskõlla põhiseadusega. Aga ka selles õiguskantsleri kirjas on olemas eraldi viide sellele, et ka see, et puuetega inimestel ei ole erisusi, võib olla vastuolus põhiseadusega, sest tulenevalt sellest on puuetega inimesed sunnitud autost loobuma, aga nemad on põhiseaduse järgi riigi erilise hoole all. Nii et tegelikult, kui seda erisust puuetega inimestele sisse ei viida, siis automaks on jätkuvalt põhiseadusega vastuolus.

Ma sellega ei nõustu. Puuetega inimestele toetuste ja hüvitiste või tugisüsteemi väljatöötamist ei pea oma 26. veebruari kirjas õiguskantsler tingimata põhiseadusevastaseks, vaid see on välja toodud lisamärkustes. Ta ütleb, et milline on õiglane ja ühiskonnaliikmetele jõukohane maksusüsteem, otsustab Riigikogu. Üldkehtivat reeglit maksusüsteemi õigluse või ühiskonna arengu seisukoha kasulikkuse hindamiseks ei ole. Ta ütleb ka, et mootorsõidukimaksu ei saa üldistel alustel küll pidada konfiskeerivaks, kuna mediaanmaks on küllaltki madal, 116 eurot aastas. Ta lisamärkusena avaldab oma seisukoha, et palun Riigikogul kaaluda erandite kehtestamist lasterikastele peredele ja puuetega inimestele. 

Me arutasime lasterikastele peredele maksusoodustuse kehtestamist äsja, täiskogu eelmises päevakorrapunktis. Ja puuetega inimestele soodustusi me kehtestasime, seda võib-olla ei ole juriidiliselt korrektne soodustuseks nimetada, aga seoses mootorsõidukimaksu kehtestamisega suunati selle arvel 14 miljonit eurot erinevateks toetusteks ja hüvitisteks puuetega inimestele. Ma mälu järgi ütlen, et 14 miljonit. Ütleme, et suurusjärk on vähemasti õige, kahekohaline number. Ma peaksin vaatama eelnõust, aasta on möödas.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Eks me ju tea, et Eesti inimesele on automaks nagu härjale punane rätt. Aga siis äkki plahvatas uudis, et üks koalitsioonipartner teeb ettepaneku tühistada automaks. Kas selle üle oli ka mingisugunegi arutelu komisjonis?

Rahanduskomisjonis seda ei arutatud.

Suur tänu teile, auväärt ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Anti Allas, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kõik istungi jälgijad! Enne, kui asun konkreetset eelnõu detailsemalt lahkama, on vaja selgelt välja öelda, miks tekkis vajadus automaksu kehtestamiseks. Hea Eesti rahvas, see tekkis Reformierakonna peamise lubaduse, maksuküüru kaotamise katteks. 500 miljonit on see kulu, mis vajab katet. Seda kinnitas ka eelmise eelnõu juures härra rahandusminister. Kõige kurvem on selle juures, et näiteks maksuvaba miinimumi taastamine 4000 eurot ja rohkem palka saavatele inimestele maksab umbes kaks kolmandikku kogu automaksu kokkukogutavast summast. Ei ole ju mõistlik teha selline kingitus ja teistpidi võtta see tagasi.

Kui on valida, kas teha ebavajalik kingitus kõige keerulisemal ajal kõige paremini hakkama saavatele inimestele – mõtlen 4000 eurot ja rohkem palka saavatele inimestele – või jätta automaks ära, siis sotsiaaldemokraadid valivad kindlasti automaksu ärajätmise.

Samas, sotsiaaldemokraadid ei ole populistid, vaid räägivad alati ausalt keerulistel aegadel keerulistest teemadest. Lisaks maksuküüru kaotamisele on meil ka muidu raha ropult puudu. Julgeolekukriisist tingitud tohutut vajadust riigikaitsele me kõik teame. Lisaks, väga mitmed eluvaldkonnad, näiteks erihooldekande teenus karjub lausa vahendite nappusest. Näiteks on sinna vaja hädasti 54 miljonit. Tohutu alarahastus teedeehituses ja korrashoius – need kulud kõik tulevad meil ju ühiselt kanda ja nende edasilükkamine neid lausa kasvatab, mitte ei kahanda. Ehk siis, kui vaadata sellise nurga alt ilma populismita, et kuna me elame riigina täna rängalt võlgu ja meil on mitmes valdkonnas alarahastus, siis sotsiaaldemokraadid nende õigete ja tulevasi kulusid vähendavate kulude katteks on valmis kaaluma mõistlikku automaksu – ja minu rõhuasetus olgu siis sõnadel "mõistlikku automaksu" –, nagu see enamikus Euroopa riikides on. 

Me ei oleks täna siin, kui tollane rahandusminister Mart Võrklaev oleks võtnud enne automaksu kehtestamist koalitsiooni töörühma liikmete ettepanekuid kuulda. Need ettepanekud sealt käisid läbi, mida me täna ka siin arutanud oleme. Võibki öelda, et läks aega, mis läks, nüüd on alustatud hädavajalike muudatuste elluviimisega, kuid kahjuks soovitakse seda teha saba jupikaupa raiumise meetodil. Sotsiaaldemokraadid on selle vastu. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on parandada kõik ilmselged vead korraga, et muuta see maks nii õiglaseks, mõistlikuks ja nii talutavaks, kui vähegi võimalik.

Nüüd eelnõu juurde täpsemalt. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab eelnõus kajastatud maksuperioodi lühendavaid ja õiglasemaks muutvaid ettepanekuid, kuid ütleme veel kord, et sellest ei piisa. Mis veel oleks vaja hädasti teha? Automaksus puudub jätkuvalt regionaalne komponent ja see ei ole kuskilt otsast õiglane. Mingi maksuleevendus inimestele, kes elavad kaugel, ja nendel pole ühistranspordile ligipääsu, peab olema võrreldes Eesti kahe kuldse ringiga. Samuti tuleb automaksuga seonduvalt kardinaalselt ümber teha registreerimistasu komponent. See on osaliselt ebaloogiline ja tegelikult valdavalt ka liiga suur. Registreerimistasu peaks olema oluliselt väiksem ja pigem rõhuasetusega luksusautode maksustamisele ehk see ei puudutaks märkimisväärselt enamikku Eesti peresid, see peaks olema niimoodi üles ehitatud. Ja loomulikult pidasin ka eelkõnelejat … Hea kolleeg Helmen ja teised on maininud, et leevendus puuetega inimestele ja pensionäride toimetulekule tuleks läbi kaaluda, et me ei teeks täna ise hakkama saavatest inimestest reaalseid abivajajaid. Ehk kui täna inimene suudab ikkagi selle odava autoga ise käia poes ja arsti juures, siis me pärast automaksu kehtestamist ei peaks saatma talle sotsiaaltöötajat järgi neidsamu protseduure appi tegema, viima poodi või arsti juurde. 

Tegelikult on mõtteid veelgi, aga igal juhul sotsiaaldemokraadid soovivad vastavad ettepanekud kahe lugemise vahel teha. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Meie riigis valitseb maksukaos. Kristen Michal lubas lõpetada maksufestivali, aga selle asemel tõi ta meile maksutsirkuse. Peaminister lihtsalt spontaanselt žongleerib maksudega, sõltuvalt kas siis oma reitingust või prognoosidest. 2% tulumaksu juurde, siis 2% maha, teeme ettevõtete tulumaksu, siis ei tee ikkagi ettevõtete tulumaksu, teeme maksutõusud ajutiseks, muudame need ikkagi püsivaks, teeme automaksu, kaotame automaksu, ei, ikkagi jätame automaksu, aga muudame seda, teeme mõned kosmeetilised soodustused ja muudatused. 

Nüüd siis, eelmises punktis oli esimesel lugemisel eelnõu, et lastega peredele hakatakse automaksu teatud ulatuses kompenseerima. Jällegi valimiseelne tegevus. Miks siis sellega varem ei tegeletud? Miks äkki just nüüd? Kaua meil see automaks kehtinud juba on? Miks kohe erisusi sisse ei viidud? Ma tuletan meelde, et kõik muudatusettepanekud, mis selle kohta olid esitatud, neid isegi ei olnud võimalik siin hääletada, sest absoluutselt kõik muudatusettepanekud seoti kokku. 

Kui nüüd on Reformierakonnal nii suur mure lastega perede pärast, siis mul on küsimus, miks siis võeti lasterikaste perede toetus ära, miks langetati vanemahüvitise ülempiiri, miks võeti kodustelt emadelt ravikindlustus ära, miks tõsteti käibemaksu 24%-ni? Paljud pered ei saa enam endale toitu lubada, ei saa lubada tervislikku toitu oma lastele. Ja selle asemel, et näiteks käibemaksu vähendada, rahandusminister hoopis sõimab meil Eesti rahvast paksuks, et me niigi sööme siin kõik liiga palju. Kas te tõesti arvate, et pärast seda kõike keegi veel usub, et valitsus hoolib Eesti peredest, et Reformierakond hoolib lastega peredest? 

Kahjuks see Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside kehtestatud automaks on üks suurim kobarkäkk üldse ja peab täielikult kaduma. Mitmes versioon automaksust see juba on, kas keegi üldse mäletab? See on vist juba neljas või viies versioon sellest automaksust ja ikka on põhiseadusega vastuolus. Isegi kui me praegu viime sisse kõik need kosmeetilised muudatused selle eelnõu raames, see on jätkuvalt põhiseadusega vastuolus, muu hulgas ka seetõttu, et ei ole tehtud erisusi puuetega inimestega. 

Puuetega inimesed on täna sunnitud autost loobuma. Ma tuletan meelde uuesti seda, et algselt, kui president jättis selle automaksu välja kuulutamata, ta viitas sellele, et puuetega inimestele hüvitati või öeldi, et nad on automaksust vabastatud vaid siis, kui auto on ümber ehitatud. Presidendi soov oli see, et automaksuvabastus oleks kõigile ühtne, kõigile puuetega inimestele ühtne. Aga mida selle asemel valitsus tegi? Siis valitsus ütles: aa ei, siis me ei hakka üldse mitte midagi hüvitama, siis üldse ei tulegi teile mitte mingit erisust, no teeme mõned väiksed toetused, küll saate hakkama. Ja täna, juba mitmes kord puuetega inimeste koda on pöördunud Riigikogu poole. Ma mäletan, need kirjad olid juba varem, juba eelmine aasta, nüüd uuesti pöördutakse, ja mitte keegi ei tee nendest välja. Tänane koalitsioon lihtsalt ei tee sellest välja. 

Aga tuletan meelde ka seda, mida ütles sotsiaalminister Karmen Joller. Tema üldse ütles, et tema jätab igasugused regulaarsed kohtumised puuetega inimeste kojaga ära. Sellega on ju kõik öeldud, see ongi suhtumine. 

Rääkimata sellest, et tegelikult me ju automaksu puhul räägime mitmekordsest maksustamisest. Inimesed juba maksavad automaksu, seda suurenenud kütuseaktsiisi näol, suurenenud käibemaksu näol, mis on kusjuures teinud nii autod, hoolduse kui kõik teenused palju kallimaks. 

Täna paljud inimesed sõidavad katkiste autodega. Eraldi on sellest kirjutatud uudised, kuidas meil inimesed sõidavad katkiste autodega katkistel teedel, mis lõpuks võib päris halvasti lõppeda, see on ju ohtlik. Miks keegi sellest ei räägi? 

Ja siis lisaks kõigele sellele eraldi makstakse registreerimistasu ja siis eraldi iga-aastast automaksu. No see on ju röövimine, neljakordne maksustamine. 

Aga Keskerakond ei anna alla. Me jätkame võitlust. Lisaks eelnõudele, mis me oleme esitanud, me oleme esitanud ka kaebused kohtusse. Vajaduse korral me läheme ka Riigikohtuni välja. Ja tänases olukorras see seadus on põhiseadusega vastuolus ja ka pärast seda ta jääb vastuollu põhiseadusega. Ja üks hetk see ongi Riigikohtu laual, kus Riigikohus ka üks hetk võib tunnistada, et kõik need maksud, see seaduseelnõu oli alati, algusest peale vastuolus meie põhiseadusega. Ja senikaua, kuni me võitleme riigi tasemel, siis kui Keskerakond peaks saama valituks ja tulema Tallinnas võimule, siis me kehtestame automaksukompensatsiooni eakatele, erivajadustega inimestele, lastega peredele, et olla abiks meie inimestele. Ja pooleteist aasta pärast, kui juba toimuvad Riigikogu valimised ja Keskerakond tuleb võimule, siis me tühistame selle automaksu täielikult ka üle riigi. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma tuletan natukene asju meelde. Seda mootorsõidukimaksu seadust me arutasime 2024. aastal. Esimene lugemine oli 12. juunil ja selle poolt hääletas kolm erakonda: Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid. Anti ütles, et tema ei ole seda kunagi toetanud. Ma pean tunnistama, et Anti on hääletanud kõigil kolmel lugemisel, ka 29. juulil lõpphääletusel, mootorsõidukimaksu poolt, ehk hääletasid kõik kolm erakonda. Meile räägitakse siin saalis viimasel ajal, et eelarves ei ole raha. Vaadake, see on nagu selline naljakas jutt. Minu arvates on riigil endal raha piisavalt. Kui igal aastal on üleminevat raha suurusjärgus 1,7 miljardit, siis 18-miljardilise eelarve juures on pea 10% seda raha, mida ei kasutata ära. Selle juurde tuleks kindlasti arvestada see raha, mis kasutatakse lihtsalt aasta lõpuks ära. Lihtsalt kasutatakse ära, sest muidu äkki Rahandusministeerium ei luba üle kanda. Kui keegi ütleb, et see raha on selle jaoks ja et mingid objektid jäävad pooleli, siis igal aastal jäävad mingid objektid pooleli. 

Ka siin saalis on meil kahe valdkonna ministrid praegu. Üks nendest ministritest ütles, et see 60 miljonit peaks igaks juhuks olema, kunagi ei tea, mis juhtub. Siseminister küll ei olnud … Sina ei olnud sel ajal minister, aga sellesamas valdkonnas, kui Kopli komando kinni pandi, öeldi, et seda 800 000, 900 000 eurot ei ole. Aga siis selgus järgmise aasta sügisel, et samas valdkonnas oli üle 2 miljoni euro üle, see jäi kasutamata. 

Tegelikkuses on väga lihtne. Meil juhivad riiki inimesed, kes tegelikult majandusest ja ettevõtlusest ei tea suurt midagi. Nad pole enamikul juhtudel elus mitte ühtegi korda pidanud tegelikkuses eraettevõtluses tööl olema, vastutama oma varaga oma inimeste eest ja tegema otsuseid, kuidas majandust elavdada.

Praeguse mootorsõidukimaksu kulude katteks, nagu on püütud siin selle mõttega mängima hakata, aga tegelikkuses on ju kõik need maksud ühel eesmärgil: nii nagu Anti ütles, enamik raha läheb 4000 eurost kõrgemat palka saavate inimeste maksutoetusteks. 

Aga kahjuks on nii, et aktsiisitõusude, käibemaksutõusude, tulumaksutõusude ja mootorsõidukimaksuga ja nii edasi ja nii edasi on viimastel aastatel meie inimeste ja ettevõtete taskutest ära võetud miljardeid. Kõik see algas muidugi mõned aastad varem, kui valitsuses ei suudetud otsustada, kuidas peaks energiaga ringi käima. Sealt see miinus tekkima hakkas, kui elektri ja gaasi hind tõusis, mis ei ole kuidagi seotud otseselt tänaste sündmustega Ukrainas, sest need sündmused hakkasid tunduvalt hiljem ehk pool aastat hiljem, kui elektri hind tõusis. Seda ma olen siin korduvalt öelnud, et lihtsalt valede otsustega kõrgepingeliini ehitamise ja avamisega Läti suunas, kolmandaga, mis oleks pidanud avatama alles selle aasta alguses või eelmise aasta lõpus, või LNG-terminal, mida täna ei kasutata, lihtsalt jonni pärast. Sest kaks aastat tehti kõik selleks, et sinna ühtegi laeva ei tuleks, ühe pisikese käpa pärast, mida Elering ei suutnud hankida, kuigi Soomes oli kaks tükki sel hetkel võimalik rendile saada. Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaks.

Kui me siin täna nüüd arutame ja vaatame, mida meie inimestega tehakse, siis mul on alati hea tunne vaadata – jutumärkides –, kui mõned inimesed tulevad siia jutuga, et mina ju seda ei oleks tahtnud teha. Ja nüüd, kui ma olen koalitsioonist saanud opositsiooni, kuigi ma saan aru, et sotsiaaldemokraadid ei ole veel päris aru saanud, kas nad on opositsioonis või ei ole, sest äkki Eesti 200 peale kohalikke valimisi vahetatakse sotside vastu ümber, siis peab ikka hea olema. Ja kui kõnepulti tuleb inimene, kes Mart Võrklaeva ütluse järgi oli nende läbirääkimiste laua taga, kui mootorsõidukimaksu kulu kasvas peaaegu kahe korra, siis tekib küsimus, et kas ühel hetkel ma vaatan ühtepidi ja teisel päeval teistpidi.

Me peaksime täna majandusinimestena väga selgelt ütlema, et mootorsõidukimaks on läbi kukkunud. Siin ei ole vaja hakata kuidagi selekteerima, millistel ridadel ja milliseid soodustusi teha, vaid see lihtsalt tuleks tühistada. Selle katteks – väga lihtne – jätame selle kõrgepalgaliste tulumaksuvabastuse ära, ja kui seda tõesti täna ei suudeta ära jätta, siis tegelikult see tühine – täna alla 200 miljoni – laekuv raha, see number kogu aeg väheneb, sest inimesed autosid selliste rahadega osta ei jõua ja nad ei näegi sel mõtet. 

Isamaa Erakond on väga selgelt öelnud, et hiljemalt aastal 2027 on see esimene eelnõu, mis siia Riigikogu saali tuleb peale valimisi, mis tühistatakse, nii nagu sotside algatatud kodualuse maa tõstmise eelnõu, mida Isamaa Erakond on selgelt lubanud tühistada. Need on eelnõud, mis maainimese elu teevad raskemaks. Meie inimesed ei suuda sellist koormust ülal pidada.

Ka Tallinna linnas on mootorsõidukimaks tegelikult paljudele üle jõu käiv. Ma näen, et siinsamas kõrval, kus ma rendin korterit, Prantsuse lütseumi kõrval, tuuakse hommikul autodega lapsi kooli, sest ühistransport ei ole nii mugav, et igas punktis, ka Tallinna linnas, oleks võimalik mugavalt kooli tulla või pärast kooli koju minna, rääkimata maapiirkondadest. Nii et väga selge sõnum on Isamaa Erakonna poolt. Mootorsõidukimaks tuleks kiiremas korras tühistada, mitte püüda seda koera saba tükkhaaval tükelda. Nii et jõudu ja jaksu! Ma loodan, et teise lugemise ajaks on tulnud väga selged muudatusettepanekud, et lihtsalt tühistame selle maksu. Aitäh!

Suur tänu teile! Koos sellega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni … Läbirääkimised on, Anti, alles nüüd suletud, kahjuks te jäite hiljaks. Te tahate vastusõnavõttu, aga see on osa läbirääkimistest. Natukene kiiremini palun! Vabandan teie ees.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 677 SE esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. oktoober kell 17.15. Oleme sellega ka neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Ja kiidan vahelduseks ka publikut rõdul, kes väga tähelepanelikult ja väärikalt on juba mõnda aega jälginud seda arutelu siin. Nii et rõõm on näha. 

Ja oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini: Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 9. juunil 2025. aastal esitatud arupärimine Ukraina põgenike, eriti mobilisatsiooniealiste meeste kohta, arupärimine numbriga 794. Ettekandeks Riigikogu kõnetooli on juba liikumas hea kolleeg, Riigikogu liige Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma ei hakka siin neid arve tooma, neid on arupärimises endas päris palju olemas. Kes viitsib, see saab selle PDF-i sealt ilusasti kätte. 

Aga luban endale siiski meelde tuletada sellist kummalist tõsiasja. Nimelt need, kes kujutasid ette, et sõjakoleduste eest vajavad kaitset eelkõige naised ja lapsed, näiteks need Gaza naised, kes elavad pommitamise varjus ilma turvalise varjupaigata, või Süüria emad, kes on kaotanud kodu ja turvalisuse juba üle kümne aasta kestnud sõjas – vaat need inimesed on eksinud. 

Eesti praktika kohaselt vajavad kaitset hoopis mobilisatsiooniealised mehed. Jah, just needsamad, kelle puhul me oleme siiamaani ekslikult arvanud, et nad peaksid olema need esimesed, kes peaksid oma kodumaad ja perekonda kaitsma. Ja tulebki tõesti välja, et hoopis nemad vajavad ise kaitset ja mitte suvalist, vaid rahvusvahelist ja eriti kaalutud kaitset Eesti riigilt. 

Ega see ei ole muidugi esimene kord, kui mingi mõiste saab uue ja ootamatu sisu. Nõukogude riik sai sellega samuti hakkama, võiks siin väga palju näiteid tuua. Aga mõiste "rahvusvaheline kaitse", selle mõiste praktilise muutmise pioneer on minu teada siiski Eesti Vabariigi Siseministeerium. Ja mõiste "rahvusvahelist kaitset vajav põgenik" ei tähenda Eestis niisiis relvade ja vägivalla eest põgenevat pereema koos lastega, nüüd tähendab see Eestis hoopis meest, kes põgeneb kelle eest: omaenda riigi mobilisatsiooni eest. 

Meie pagulaspoliitika on loonud sellise uue iroonilise definitsiooni, et sõda ei aja kodust põgenema neid, kes on kõige kaitsetumad, vaid hoopis neid, kes peaksid neid kaitsma. 31. augusti seisuga on Eestis rahvusvaheline kaitse ehk kõige ulatuslikum kaitse ukrainlastel selline, et koguni 65% on selle saanud mobilisatsiooniealised mehed. See on muljet avaldav osakaal. Isegi kui me võrdleme naabritega, näiteks Soomes, Lätis ja Leedus on samasuguste meeste osakaal rahvusvahelise kaitse saajate seas nullilähedane. 

Tuletan meelde, et alates 24. veebruarist 2022 on Ukrainas kehtinud reegel, et 18–60‑aastased mehed võivad riigist lahkuda ainult erandkorras. Neid tingimusi on aja jooksul muudetud, peamiselt karmistatud. Kui eelmisel aastal käis Eestis Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, siis ta ütles üsna selgelt, et need mehed peaksid olema Ukrainas ja aitama oma riiki. Tõesti, võib-olla mitte alati ei saa kõik olla tingimata rindel, aga siiski nad peaksid olema oma kodumaal ja oma kodumaad toetama. 

Seepärast on loogiline, et me küsimegi, kas Eesti on sellele Zelenskõi sõnumile reageerinud. Kust koha pealt tulevad ikkagi siia jätkuvalt need mobilisatsiooniealised mehed, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset ja kelle arv kaitse saanute seas kogu aeg kasvab ja osakaal ka kasvab? Kas tõesti ei ole kummaline, et just nemad vajavad kaitset, ja kelle eest Eesti neid kaitseb? Kas siis äkki Ukraina enda seaduste ja kohustuste eest? Ja kas meie pagulaspoliitika on tõesti mõeldud eelkõige nende jaoks, mitte nende jaoks, kes sõja tõeliste ohvritena – naised ja lapsed nimelt – kõige enam abi vajaksid? 

Ma loodan, et minister loeb need küsimused ise ette ja hea meelega kuulaksime neid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Selline võimalus saab kohe ka teoks. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastamiseks auväärt siseministri Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Väga tänan selle arupärimise eest! Mulle tundub, et see arupärimine räägib mitte ainult Ukraina põgenikest, vaid see räägib natukene ka riikide kaitsevõimest ja väärtustest laiemalt, eriti just arupärimises püstitatud küsimused. 

Esimene küsimus: "Kas Eesti on kuidagi reageerinud Ukraina presidendi üleskutsele, et välismaale põgenenud Ukraina kodanikke toetataks läbi Ukraina eelarve? Kui ei ole, siis miks?" Vastan. Siseministeeriumini ei ole jõudnud selline üleskutse. Ja pean märkima, et Siseministeerium ei toeta Ukraina sõjapõgenike toimetulekut ning me ei maksa ka mingeid toetusi. 

Teine küsimus: "Kas Eesti on reageerinud Ukraina presidendi soovile, et Eestis asuvad Ukraina mobilisatsiooniealised mehed oleksid Ukrainas? Kui ei, siis miks?" Siseministeerium on seda teemat tõstatanud mitu korda kohtumistel Ukraina suursaadikuga ja pakkunud oma abi. Seni ei ole saatkond abipalvega meie poole pöördunud. 

Kolmas küsimus: "Kustkohalt saabuvad jätkuvalt Eestisse rahvusvahelist ja ajutist kaitset soovivad Ukraina mobilisatsiooniealised meeskodanikud?" Vastan. Ukraina kodanikud saabuvad Eestisse kas Venemaalt või teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest. Ega neil mujalt ju saabuda ei ole. Ajutise kaitse taotlusi on sel aastal septembri lõpu seisuga registreeritud kokku umbes 4000. Keskmiselt esitatakse ligi 100 taotlust nädalas ja enamus taotlejatest tuleb mõnest teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. 

Neljas küsimus: "Kas Teile ei tundu imelik, et eelkõige vajavad kaitset just mobilisatsiooniealised mehed? Kelle eest Eesti riik neid kaitseb, kas Ukraina riigi eest?" Vaat siin tõesti peame klaarima härra Valge esitatud numbreid siin kõnetoolis, mis paraku ei vasta ligilähedaseltki reaalsusele. Mobilisatsiooniealiste meeste osakaal on suur ja üheks põhjuseks on see, et mehed ongi suurema osa oma elust mobilisatsiooniealised. Kokku on Eestis ajutise kaitse saanud ligikaudu 35 000 inimest, nendest mobilisatsiooniealisi mehi omakorda ligi 7700. Muul alusel on rahvusvahelise kaitse saanud 6600 Ukraina kodanikku ja nendest 4800 on mobilisatsiooniealised mehed. Seega saab kokkuvõtlikult väita, et Eestis on Ukrainas toimuva sõja tõttu saanud rahvusvahelise kaitse kokku 12 500 mobilisatsiooniealist meest, mis on alla 30% kaitse saajatest. Alla 30%! See on rohkem kui kaks korda väiksem number, kui härra Valge siin praegu just esitas kõigile.

Ja Eesti ei kaitse kedagi Ukraina riigi eest, vaid Ukraina kodanikud saavad kaitset agressorriigi Venemaa eest. Mis puudutab nüüd sugu ja vanust, siis rahvusvaheline kaitse sugu ja vanust ei küsi. Seal on hoopis teised kriteeriumid, mille alusel rahvusvahelist kaitset antakse. 

Viies küsimus: "Kas PPA kontrollib 18–60‑aastastele meestele ajutist ja rahvusvahelist kaitset pakkudes nende suhet Ukraina väekohuslusega? Kui ei kontrolli, siis miks?" Esiteks, rahvusvahelise kaitse menetlus on väga põhjalik ja seal kontrollitakse kõiki asjaolusid, mis on seotud isikuga, tema sõjaväelise väljaõppe ja sõjaväeteenistusega, sealhulgas väekohustusega. Samas, Ukraina sõjaväekohuslaseks olemine ei ole välistav asjaolu rahvusvahelise kaitse andmisel.

Kuues küsimus: "Kuidas Te selgitate olukorda, et Eestis on mobilisatsiooniealisi Ukraina mehi proportsionaalselt kordades rohkem, kui Lätis ja Leedus?" Jällegi, kust see info siis pärineb? Siseministeeriumil puudub täpne ülevaade, kui palju on mehi ja naisi saanud rahvusvahelise kaitse Lätis ja Leedus, aga tuginedes Eurostati andmetele, on täisealisi Ukraina mehi põgenikest Euroopas keskmiselt 24%. Nagu eelnevalt ütlesin, Eestis on mobilisatsiooniealisi Ukraina mehi alla 30% kõikidest kaitse saajatest. Nii et paraku ei ole usutav, et Lätis ja Leedus on see kordades väiksem kui Eestis või Euroopas keskmiselt. Need arvud tegelikkuses ju näitavad, et Eesti ei ole kuidagi eriline selles olukorras võrreldes Euroopa keskmisega. See ei ole mitte mingisugune Eesti eripära. 

Seitsmes küsimus: "Kui Ukraina kodanikele antakse Eestis rahvusvahelist kaitset eelkõige mitte seetõttu, et selle saajad vastavad rahvusvaheliselt ja Eesti Vabariigis kehtivatele nõuetele, vaid seetõttu, et neil oleks võimalik Eestis töötada, siis kas sellega ei kuritarvita Eesti Vabariik rahvusvahelise kaitse staatust?" No jällegi, Ukraina kodanikel ei ole Eestis töötamiseks vajalik saada Eestilt rahvusvahelist kaitset, vaid soovi korral tööle asuda on võimalik lihtsalt taotledes elamisluba töötamiseks. Ja kindlasti ei anta ühelegi Ukraina kodanikule rahvusvahelist kaitset, et tal oleks võimalik Eestisse tööle jääda. 

Järgmine küsimus: "Kas need isikud, kes alates 2023. aasta kevadest on saanud Eestis rahvusvahelist kaitset, viibisid varem Eestis illegaalselt?" Vastan. Ukraina kodanikud, kes viibisid või viibivad seni Eestis, teevad seda seaduslikul alusel. Nimelt, seoses sõjaga on välismaalaste seadusesse tehtud erisus, mis võimaldas Ukraina kodanikel olla seaduslikult Eestis, ilma et nad peaksid taotlema rahvusvahelist kaitset. Erisuse mõte oligi selles, et mitte sundida siin juba olevaid ja töötavaid Ukraina kodanikke üheaegselt minema taotlema rahvusvahelist kaitset.

Ja viimane küsimus: "Kas Eesti põgenikepoliitika, mille tulemusena otsivad ja saavad mobilisatsiooniealised mehed kaitset eelkõige Eestis, ei õõnesta Ukraina võitlust Venemaa vastu?" No siin on taas kord juba küsimuse enda sõnastuses pandud väiteid, mis ju tõele ei vasta. Me kuulsime neid protsente, et Eestis ei saa kaitset eelkõige mobilisatsiooniealised mehed, sest neid on siin alla 30%, härra Valge, alla 30%. Seda ei saa öelda, et eelkõige. Ma tean küll, et teie eriala on ajalugu, aga ma usun, et niipalju me oleme kõik matemaatikat õppinud, et kui tegu on alla 30%-lise hulgaga, siis ei saa selle kohta öelda, et see on eelkõige või see on enamus. 

Eestis ei ole eraldiseisvat põgenikepoliitikat, vaid Ukraina küsimuses on kogu Euroopa Liit ühtne. Ukraina toetamine on oluline kõikidel rinnetel ja loodetavasti ka Riigikogu liikmed toetavad Ukrainat ning ei satu pahaaimamatult Venemaa propaganda ohvriks. 

Ma tahaksin veel pöörduda korraks arupärimise esitajate poole. Kahjuks Leod ei ole, ainult härra Valge on. Mehed, elanikkonnakaitse kuu on käes. Ärme mõtle seda, mismoodi me siis tegeleme Ukraina kaitsmise või toetamisega sellega, et me otsime tikutulega väidetavalt mingisuguseid Ukraina mehi. Mõtleme selle peale, mis me Eesti heaks teeme, mida me teeme selleks, et meie enda pere, meie enda küla, meie enda vald oleks kaitstud, sellepärast et see on meie enda asi, meie ühine asi. Aitäh!

Suur tänu teile, härra minister, väga konkreetsete vastuste eest! Aga kas need rahuldasid ka arupärijaid, seda me kohe kuuleme Jaak Valge käest, kelle kord on küsida. Palun!

Suur tänu! Minu arusaamise järgi need vastused ei olnud konkreetsed, vaid lihtsalt minister pareeris konstruktiivset debatti demagoogiaga. Toonitan, et on kahte tõugu kaitset: on rahvusvaheline kaitse, mis on ulatuslikum kaitse, kaalukam kaitse, mis antakse kolmeks aastaks, ja ajutine kaitse. See 65%, mida ma mainisin, on täpselt rahvusvahelise kaitse saanud Ukraina mobilisatsiooniealiste osakaal. Ja seda te võite ise kontrollida, see on PPA andmete järgi. Nii et mul ei ole mitte mingeid arvutusvigu mitte kusagil. 

Edasi. Läti ja Leedu annavad küll meestele ajutist kaitset, aga mitte rahvusvahelist kaitset, seda teist. Ja kui teie, kahjuks, ministeerium ei ole suuteline seda Läti ja Leedu käest küsima, kui suur on rahvusvahelise kaitse saanute arv või osakaal, siis Riigikogu analüüsiosakond on seda küsinud ja mina tuginen nendele. 

Nii, edasi. 30%, millest te räägite. Tõepoolest, ajutine ja rahvusvaheline kaitse annab …

Hea kolleeg, läbirääkimiste voor tuleb.

Jaa, küsimus on siis selles, miks te pareerite konstruktiivset debatti. Miks te ajate mõisted segamini praegu?

Aitäh, härra Valge, selle küsimuse eest! Kindlasti ei ole minu eesmärk siin mõisteid segamini ajada, aga numbrid ju kõnelevad sedasama. Te olete oma küsimustes üritanud väita, et Eestis on justkui selline rahvusvahelise kaitse poliitika, kus me justkui eelistame Ukraina mobilisatsiooniealisi mehi. Aga statistika ütleb muud. Me oleme andnud kaitset umbes 35 000-le, neist mehi on 12 500. Te võtsite kogu sellest arvust ühe osa, mis teile sobis, et teie nii-öelda narratiivi toetada, ja seda nimetatakse demagoogiaks, kui te võtate ühe osa välja, aga suurema osa jätate kõrvale. See tegelikkuses ju moonutab seda pilti. Ja üsna näitlikult numbritega sain siin tõestada, et nende meeste osakaal on alla 30%. Euroopas keskmiselt on see 24%. 24% ja alla 30% vahel suurt vahet ei ole. See tähendab, et Eesti tegelikkuses ei paista siin millegi erilisega väga silma.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Natukene piinlik on siin see ärplemine väga tõsise teemaga. Mind sügavalt solvas see sinu ütlemine, et peaks tegelema oma koduvalla ja reaalsete asjadega. Elva vald on ainukene omavalitsus, kuhu on see suur sõda reaalselt jõudnud. Sina pole näinud seda kraatrit Koruste küla põllu peal. Meil ei ole Elva vallas piirivalvet ja oma lahinguüksusi. Nii et nii palju sellest. Sa ütlesid, et jah, mingist 30%-st räägid siin, aga 12 500 n-ö mobilisatsiooniaegset meest on siin. See on üks diviis. Ja nagu ma aru saan, ministeerium on mitu korda pöördunud Ukraina poole, et kas ei peaks kuidagi neid mehi saatma isamaad kaitsma. Kas ei ole mõelnud, et võiks kokku kutsuda või teha n-ö Eesti Ukraina diviisi – 12 500 meest – ja pakkuda neid Ukraina kodumaad kaitsma?

Aitäh, härra Ernits, selle küsimuse eest! Nagu ma enne rääkisin, ma üritan ikkagi seda debatti hoida sisus ehk nendest numbritest. Kui numbrite alusel on esitatud mingisuguseid väiteid, siis tegelikkuses on võimalik neid väiteid ka numbritega ümber lükata. 

Mis puudutab seda, kas meil on siin kusagil peidus üks diviis, siis nagu ma enne ütlesin, kõik mehed ongi suurema osa oma elust formaalselt mobilisatsiooniealised. See ei tähenda, et nad on kõik sõjaväekohuslased või kõik kõlbavad. Ühesõnaga, ma tahaks näha seda 18- ja 60-aastaste meeste diviisi, mida sellega peale hakata, kui neil ei ole väljaõpet. Võib-olla nad ei kvalifitseeru ka selleks. See on selline arvudega mängimine, millel ei ole mingit reaalset sisu. Ei ole Eestis mingisugust diviisi peidus, mida Ukraina tahaks ja saaks enda rindele paisata. Aga kui see oleks olnud niimoodi, kui neil see vajadus oleks olnud, siis küllap nad oleksid meie päringutele oma suursaadiku kaudu vastanud ja öelnud, et andke mulle see diviis nüüd rindele. Tundub, et seda päriselt ei ole olemas.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No see jutt on puhas demagoogia. Loomulikult ei ole meestel, kes sõjaväkke võetakse või mobiliseeritakse, vajalikku väljaõpet, et nad kohe rindele saata. Neid ei saadetagi, neile antaksegi väljaõpe. Aga te ütlesite, et tahate tõe piires ja faktide piires seda diskussiooni hoida. Andke andeks, te ju täiesti vassisite, kui ütlesite, et nendele mobilisatsiooniealistele meestele ei maksta Eestis mingisugust toetust. See on ju vale. Sellepärast, et näiteks siin samas Sotsiaalkindlustusameti koduleheküljel öeldakse, et ajutise kaitse saanud Ukraina sõjapõgenikel on õigus saada samasuguseid hüvitisi ja toetusi nagu Eesti elanikel. See puudutab ka rahvusvahelise kaitse saanud isikuid. Nii et kui te väidate, et Eesti ei maksa neile mitte midagi, Eesti neid ei toeta, siis on see ju täiesti selge vale. Miks te valetate siin?

Aitäh, härra Põlluaas, selle küsimuse eest! Te annate mulle võimaluse üle lugeda selle lause, mida ma ütlesin. Ma ütlesin, et Siseministeerium ei toeta Ukraina sõjapõgenike toimetulekut ning me ei maksa ka mitte mingeid toetusi. Siseministeerium. Punkt. Aitäh!

Aitäh teile! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun!

Aitäh! Palun igaks juhuks kolm minutit, et …

Kaheksa minutit.

… siukseid piiksumisi ei tuleks. 

Aitäh! Head Eesti mehed, Eesti naised! Muidugi ei saa nende vastustega kuidagi rahul olla. Minu selja taga istus enne just haridus- ja teadusminister, kellega meil oli juttu, et see debatt on siin muutunud täiesti tühjaks demagoogiaks. Kui ma küsisin ta käest hiljem, kas ta oleks sellega nõus, kuuldes siseministri vastuseid, siis ta paraku ütles, et ta ei kuulnud. No kahju küll, aga seda saab järele vaadata ka stenogrammist. 

Ma muidugi annan endale aru, et praegusel ministril on siin piiratud vastutus, aga praegu tekkis küll vastutus selle kaudu, et tänased vastused olid ju täiesti vingerdavad. Tegelikult on vastutus ka selle üle, et see olukord on säilinud, ehkki minister on ametis olnud juba varakevadest. 

Nii. Nüüd kordan üle. Ma räägin praegu rahvusvahelist kaitset saanud meestest. See on kõige kaalukam kaitse ulatus. Ma ei räägi ajutist kaitset saanud meestest, missuguste numbritega teie siin vahepeal opereerisite. Rahvusvahelist kaitset on Eestis saanud 4643 mobilisatsiooniealist meest ja ajutist kaitset 7666. Kolme kuuga lisandus 208 uut ajutise kaitsega ja 130 uut rahvusvahelise kaitsega mobilisatsiooniealist meest. 

Samal ajal jälle nii ajutise kaitse kui ka rahvusvahelise kaitse saanute seas väheneb Ukraina naiste ja laste ja mittemobilisatsiooniealiste meeste osakaal. Mobilisatsiooniealiste meeste osakaal suureneb. Jah, nõus, neist meestest võib olla osa teenistusest vabastatud. Aga kui palju? Täna te ütlesite, et te seda kontrollite, aga varem on meile öeldud, et seda ei kontrollita. Ja ma julgen arvata, et te täna ka hämasite, sellepärast et kui te tõepoolest kontrollite seda, siis te oleksite meile öelnud, kui palju on neid inimesi, kes on tõepoolest vabastatud, ja kui palju on mobilisatsioonikohuslasi. 

Igatahes, mis sõnum on meil Ukrainale? Ikka seesama sõnum, et nende desertöörid saavad Eestis vabalt varjupaiga. Me räägime kogu aeg Ukraina aitamisest, aga keeldume just sellisest abist, mida neil kõige rohkem vaja on. Ja küsimus pole ikkagi ainult nendes numbrites, vaid põhimõttes, et me anname selle signaali: "Desertöörid, tulge Eestisse!" Meie õõnestame niimoodi Ukraina kaitsetahet ja tegelikult ka nende meeste tulevikku. Sõja järel on neil ikkagi kodumaale naasta psühholoogiliselt ja sotsiaalselt pea võimatu. Isegi kui neid seal ei karistata, ootaks neid seal ikkagi hukkamõist. 

Just eriti silmatorkav on see rahvusvaheline kaitse. Toonitan üle: 31. augusti seisuga on seda saanud 7090 inimest. See ei ole niimoodi, nagu te, lugupeetud minister, ütlesite, et ma lõikan ühe osa ära. Need on kaks erinevat kategooriat. eks ju. Ajutine kaitse on üheks aastaks, rahvusvaheline kaitse on kolmeks aastaks. See on teine asi. Rahvusvaheline kaitse on kõige kaalukam. 31. augusti seisuga on rahvusvahelist kaitset saanud 7090 inimest. Nende seas on paarsada afgaani ja Süüria naist-last, siis on paarsada poliitilist pagulast Venemaalt ja Valgevenest, mõnikümmend on Süüriast, Sudaanist ja Türgist, ning siis, palun väga, 4643 Ukraina 18–60-aastast meest – kolm korda rohkem rahvusvahelise kaitse saanute hulgas kui Ukraina naisi. 

Ma ei hakka siin Euroopa varjupaigaküsimuste ameti definitsiooni ette lugema, säästes kolleegide aega. Ja need igatahes, kes need definitsioonid kirjutasid, selles mõttes, et kes on rahvusvahelise kaitse saaja, kes on ajutise kaitse saaja, kindlasti ei mõelnud niimoodi, et rahvusvahelise kaitse kui kõige kaalukama kaitse saanud põgenik on eelkõige sõjaväest põgenev mees sellelt maalt, mis oma vabaduse eest võitleb. Jah, kui seda nüüd tõlgendada nurgaadvokaadi kombel ja niimoodi numbreid ka väänata, nagu te seda tegite, siis saab ka rahvusvahelist kaitset anda. Aga kas me peame seda tegema? 

Nii. 9. septembril käisid põhiseaduskomisjonis Siseministeeriumi ametnikud, teie ministeeriumi ametnikud, kelle käest me samamoodi küsisime, miks on rahvusvahelise kaitse saanute hulgas mobilisatsiooniealiste meeste osakaal 65%. 65%, ma ei eksinud mitte ühe protsendiga. Ja need ametnikud siis selgitasid, et Eesti otsustas anda rahvusvahelist kaitset ka Ukraina kodanikele, kes olid siin enne 24. veebruari 2022. Edasi küsisime, miks seda tehti. Siis juba ametnikud vihjasid sellele, et see on poliitikute otsus, ja me ei saanud aru, miks seda tehti. Ja statistika näitab, et see grupp ju kasvab kogu aeg. Vaadake statistikat! Ei saa enam olla nende üksikute isikutega, kes lahkusid Ukrainast enne täiemahulise agressiooni algust, või ütleme, ka rohkemate isikutega. Neid isikuid ju tuleb juurde. Kas nad siis olid vahepeal Eestis illegaalid? Sellele küsimusele, miks neid kogu aeg juurde tuleb, me ikkagi vastust ei saanud. 

Mida siis nüüd teha? Lõpetuseks. Kõigepealt tuleks lõpetada rahvusvahelise kaitse andmine mobilisatsiooniealistele Ukraina meestele. Teiseks, nõuda nii rahvusvahelise kui ka ajutise kaitse saanud mobilisatsiooniealistelt meestelt tõendit nende suhtes sõjaväeteenistusega. Nii, ja ma kirjutan teile mõne aja pärast kirjaliku küsimuse või teen uue arupärimise, kus ma palun teilt statistikat selle kohta, kui paljudel on olnud tõend sõjaväeteenistusest vabastamise kohta. Kui te seda statistikat ei anna ja kui seda statistikat ei kinnita ka Siseministeeriumi ametnikud, siis te olete valetaja. Ja kolmandaks tuleks teha koos Ukraina ametkondadega taustauuringuid juba kaitse saanud mobilisatsiooniealiste meeste kohta. Aitäh!

Suur tänu teile, härra Valge! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, küll aga läbirääkimised lõpetab minister Igor Taro. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Millest me siis täna siin räägime? Me ju tegelikult räägime sellest, et Eesti on Ukraina toetaja. Eesti toetab Ukrainat sõjaliselt, aineliselt, 0,25%-ga oma SKP-st, aga Eesti toetas Ukrainat ka esimesest päevast sellega, et ta pakkus Ukraina inimestele kaitset, erinevat tüüpi kaitset. 

Nüüd, mis sellest arutelust välja tuleb, on see, et me justkui ei peaks Ukraina inimestele kaitset pakkuma või peaksime nad kusagile vagunitesse istutama ja saatma nagu Siberi poole Ukraina poole jõuga, kuigi Ukraina riik ei ole seda meilt palunud, ei ole seda soovinud. Me kõigepealt klaarisime selle asja ära, et Siseministeerium on korduvalt pöördunud Ukraina riigi esindaja ehk suursaadiku poole ettepanekuga, et kui neil on soov selles osas midagi ette võtta, et meie võtaksime selles osas midagi ette, siis esitage see soov. Sellist ametlikku soovi ei ole tulnud. 

Teine asi on see, et valimine kahe kaitseliigi vahel selle eesmärgiga, et näidata mobilisatsiooniealiste meeste või lihtsalt meeste protsenti võimalikult suurena, ei räägi ju tervikpildist. Tervikpildis on kõik ukrainlased, kes on Eestis saanud kaitset. Seal on mehi 2500, umbes 35 000-st. (Saalist öeldakse midagi.) 12 500, jah, vabandust, ma eksisin. See arv jääb 30% piiresse, natukene alla selle, Euroopas keskmiselt 24%. Meie põgenikepoliitika mitte kuidagi ei eristu selles mõttes olulisel määral ka Euroopa keskmisest. Me oleme lähtunud sellest, et me aitame Ukrainat, ja meil ei ole sellest kahju, et nad siin kaitset saavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Peeter Ernits, küsimus istungi juhatajale, palun! 

Jah. Ma protestin siseministri ütlemise vastu Ukraina parlamendirühma liikmena …

Hea kolleeg!

… et Siber ja Ukraina on üks ja sama. Ei ole!

Aitäh, hea kolleeg! Läbirääkimiste aeg on möödas.

Head kolleegid! Oleme koos sellega viienda päevakorrapunkti lõpetanud ja jõudnud kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Andre Hanimäe, Reili Ranna, Jaak Aabi, Züleyxa Izmailova, Anti Allase ja Lauri Läänemetsa 18. juunil 2025. aastal esitatud arupärimine siseminister Igor Tarole Rootsi kurjategijate Eestisse toomise kohta, arupärimine numbriga 803. Juba kannatlikult ootab oma järge Riigikogu kõnetooli hea kolleeg, Riigikogu liige Heljo Pikhof. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, seitse sotsiaaldemokraati on esitanud arupärimise Rootsi kurjategijate Eestisse toomise kohta. Austatud siseminister, viimastel kuudel on avalikkuses tekitanud tugevat vastukaja Justiitsministeeriumi algatatud kokkulepe Rootsi Kuningriigiga, mille kohaselt saadetakse Eesti vanglatesse karistust kandma Rootsi kriminaalkurjategijad. Mitmed siseturvalisuse eksperdid, õiguskaitseorganid ja peaprokurör on väljendanud muret, millised saavad selle tehingu mõjud meile olema. 

Sotsiaaldemokraadid soovivad teada, kuidas mõjutab see samm Eesti siseturvalisust olukorras, kus patrullpolitseinike ja piirkonnapolitseinike puudus on juba praegu tõsine probleem. Lähtudes eeltoodust, palume teil vastata Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel järgmistele küsimustele. 

Milline on Siseministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitsepolitseiameti ametlik seisukoht Rootsi kurjategijate Eestisse toomise ja nende siin vangistamise kohta? Kas tehingut kaaludes konsulteeriti nende asutustega ning millised olid nende hinnangud ohtudele või riskidele? Kui palju on PPA andmetel hetkel politseinikke eelkõige Lõuna-Eestis puudu? Kuidas plaanib Siseministeerium tagada, et siseturvalisuse võimekus ei kannata olukorras, kus samaaegselt otsitakse ka lisatööjõudu vanglateenistusse? Kuidas hakkab vangivalvurite värbamine mõjutama PPA või teiste siseturvalisuse valdkondade ametikohtade täitmist? Viimane küsimus, kuues. Kui jagate arusaama, et vanglarent toob kaasa suurema turvalisuse, siis kuidas see kõrgem turvalisus teie hinnangul saavutatakse? 

Arvestades siseturvalisuse olulisust Eesti julgeoleku ja kodanike heaolu tagamisel, peame vajalikuks saada läbipaistvat ja selget teavet valitsuse otsuste mõju kohta. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu teile! Ja taas kord on Riigikogu kõnetooli palutud hea kolleeg siseminister Igor Taro.

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma väga tänan selle arupärimise eest, sellepärast et me saame selle käigus arutada läbi mõned väga olulised küsimused, mis seda teemat puudutavad. 

Esimene küsimus oli, milline on Siseministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitsepolitseiameti ametlik seisukoht Rootsi kurjategijate Eestisse toomise ja nende siin vangistamise kohta. Aga kui tahaks naljaga pooleks hakata vastama, siis ütleks, et kurjategijaid tulebki vangistada ja vangistada tuleb kurjategijaid, häid inimesi ei ole mõtet vangistada. Aga kui minna detailsemaks, siis asutused lähtusid oma hinnangutes riiklikust seisukohast, pidades silmas alakasutatud Tartu Vangla edasist funktsioneerimist ning riigieelarvesse võimalike lisaressursside leidmise tõenäosust. Selle juures peeti oluliseks vanglarenditeemaliste arutelude käigus 2024.–2025. aastal kaardistada võimalikud riskid nii avalikule korrale kui ka sisejulgeolekule ning esitati vastavad maandamismeetmed, mille rakendamisel on riik võimeline riskidega edukalt toime tulema.

Siseministeeriumi ja valitsemisala asutuste arvamus ning ülevaated riskidest lisati valitsuskabinetti Justiits- ja Digiministeeriumi poolt 2025. aasta veebruaris esitatud memorandumile. Vastavalt meie sisendile on koostöös Justiits- ja Digiministeeriumiga võetud kasutusele meetmed võimalike riskide maandamiseks. Siseministeerium ja meie asutused on Tartu vangla rentimist toetanud, kui riigis panustatakse kaardistatud riskide maandamisega tegelemisse ja välislepingus toodud piirangutest kinnipidamisse. Esitatud riskide maandamist on välislepingu täitmisega seoses eelarves ja kohustustes arvestatud. Esiteks, Politsei- ja Piirivalveameti kohta toon eraldi esile, et PPA jaoks on kogu projekti positiivne külg võimalus Tartu arestimaja toimivana hoida, mis on PPA peadirektori sõnul politsei töö jaoks väga oluline. Ma lisaksin siia, et olen ka ise osalenud ühel sellisel nõupidamisel, kus me sisejulgeoleku valdkonna asutustega neid riske kaardistasime, pidasime debatti ka justiitsministriga sel teemal ja saime vajalikud ressursid selleks, et täiendavat tööjõudu palgata ja neid riske maandada. 

Järgmine küsimus oli, kas tehingut kaaludes konsulteeriti nende asutustega ning millised olid nende hinnangud ohtudele või riskidele. Põhimõtteliselt sai siin juba vastatud, et konsulteeriti. Ühel viimastest kohtumistest käisin ka ise kontrollimas, kas kõik riskid on maandatud, selleks et poliitiline toetus sellele plaanile tuleks. Siseministeeriumil oli välisvangidele vangla rentimisega nõustumise eeltingimuseks rendiga seotud riskide kaardistamine ja maandamismeetmete leidmine koos lahendusettepanekutega. Mõlemad asutused tõid välja riskid ja meetmed nendega toimetulemiseks. Samuti olid osapooled aktiivselt seotud välislepingu teksti kooskõlastamisel ja muudatusettepanekute tegemisel. Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise, Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjas on kinnitust leidmas nii ministeeriumi valitsemisala asutustega koostöö kui ka kaardistatud riskide maandamise meetmete tähtsus. Seletuskirja lehekülgedel 10–14 on käsitletud tuvastatud riske ja maandamise meetmeid. Märgime lisaks, et koostamisel on lisa välislepingu juurde ehk koostöömemorandum, millega omakorda saavad lepingu osapooled detailsemalt määratleda, juhtides tähelepanu võimalike ohtude maandamisele ja sündmuste eskaleerimise ennetamisele. 

Nii, kolmas küsimus. Kui palju on PPA andmetel hetkel politseinikke, eelkõige Lõuna-Eestis, puudu? PPA-s oli 1. juuli seisuga täitmata 180 teenistuskohta, millest 134 on politseiametniku ning ülejäänud ametniku ja töötaja teenistuskohad. Lõuna prefektuuris on täitmata 32 teenistuskohta, millest 29 on politseiametniku ning ülejäänud ametnike ja töötajate teenistuskohad. Seega lühidalt, ressurssi on ikka juurde vaja. Positiivse poole pealt saan siinkohal siiski välja tuua, et järgmine aasta on võimalik siseturvalisuse valdkonnas tagada senisest parem palk. Siseministeeriumi haldusala palgatõusudeks eraldatakse 2026. aastast 28,9 miljonit eurot, mis võimaldab eesliinil töötavatele päästjatele, politseinikele, päästekorraldajatele ja Sisekaitseakadeemia õppejõududele umbes 10%-list palgatõusu. Samuti tasub märkida asjaolu, et 30. juunil lõppes avalduste vastuvõtt Sisekaitseakadeemiasse ning tänavused tulemused on rõõmustavad. Kokku esitati 1174 avaldust ja sisseastujate arv kasvas kõrgharidusõppes aastaga ligi veerandi võrra. Kõige rohkem avaldusi tuli politseiteenistuse õppekavale, 456 avaldust. Populaarsuselt järgnesid tolli ja maksunduse õppekava 297 avaldusega ning päästeteenistuse õppekava 190 avaldusega.

Neljas küsimus: kuidas plaanib Siseministeerium tagada, et siseturvalisuse võimekus ei kannata olukorras, kus samaaegselt otsitakse ka lisatööjõudu vanglateenistusse? Nagu ma eelnevalt mainisin, PPA eesliinitöötajatel planeeritakse palgakasvu 2026. aastast. Lisaks võimestatakse järgmistel aastatel õiguskaitseliste tegevuste elluviimist mitmes tööliinis. Piirivalve, organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus ja kuritegevusega seotud vara tõhusam leidmine, arest ja konfiskeerimine. Eesti elanikkonna usaldus politsei vastu on kõrge. Politseis töötamine on olnud ja on ka edaspidi huvipakkuv ning hea mainega töö. Seda kinnitab ka viimaste aastate Sisekaitseakadeemiasse kandideerijate arvukuse kasv. Siseministeeriumi hinnangul ei põhjusta vanglarendiga seotud tööjõu otsimine siseturvalisuse võimekuse langust, pigem luuakse sellega uusi võimalusi, huvi siseturvalisuse tagamisse, panustatakse erinevatesse tööliinidesse ning potentsiaalse järelkasvu tekkesse. 

Viies küsimus: kuidas hakkab vangivalvurite värbamine mõjutama PPA või teiste siseturvalisuse valdkonna ametikohtade täitmist? Peab tõdema, et kui vangivalvureid värvataks kõrgema palgaga kui politsei eesliini, siis see mõjutaks kindlasti PPA ametikohtade täitmist. Aga me oleme selle välistanud, me oleme kokku leppinud ka koalitsioonileppes, et need palgatasemed on meil omavahel seotud, omavahel korrelatsioonis, üks ei lähe teise eest ära. Kui PPA palgad suurenevad ja vanglapersonali palgad jäävad maha, siis toimuks ju vastupidine liikumine vanglateenistusest PPA-sse. Nii et selles mõttes on see ühendatud anumate süsteem. Me räägime siin ka riigikaitse valdkonnast, me peame ka seda vaatama. Selles küsimuses proovime igal juhul valitsuses hoida ühtset joont, seetõttu on ette nähtud ka vanglaametnike palgatõus samal ajal Siseministeeriumi valitsemisala palgatõusudega ja see on samas proportsioonis ka. 

Kuues küsimus: kui te jagate arusaama, et vanglarent toob kaasa suurema turvalisuse, siis kuidas kõrgem turvalisus teie hinnangul saavutatakse? Täiendavate töökohtade loomine ja täitmine kasvatab vangla territooriumil korrakaitselist ülesannet täitvate inimeste arvukust Lõuna-Eesti piirkonnas. Tartu Vangla peab näiteks 600 saabuva välisriigi vangi puhul arvestama vähemalt 400 ametnikuga ehk vangla koosseisule lisanduks ligikaudu 250 ametikohta. Neile lisanduvad välisriigist saabuvad vanglaametnikud, kes samuti asuvad teatud perioodiks elama Tartu piirkonnas. Saame ilmselt ühtemoodi aru, et ka välisriigi vanglaametnikud on igati õiguskuulekad inimesed ning seeläbi suureneb ka inimeste arv, kes meie ühiskonna toimimisse panustavad. Nagu ma alguses märkisin, on ka PPA vaates väga oluline, et arestimaja toimivana hoitakse. Koos riskide maandamisega oleme suutnud tagada väga hea lahenduse. Lisan, et julgeolek ei koosne ainult sellistest siseturvalisuse teenustest ja ainult sellest, kui palju on meil politseiametnikke, vaid julgeolek koosneb ka sellest, kas inimeste toimetulek on tagatud. Kui meil on kaalul 150 koondamist versus 250 täiendavat ametikohta Lõuna-Eestis – me ei räägi ainult Tartust, me räägime tegelikkuses väga paljudest rohkematest maakondadest, näiteks tullakse sinna Põlvast, Võrust, Valgamaalt, Jõgevamaalt, Viljandimaalt. Ma usun, et on võimalik seal tööl käia. Palk on selleks piisav. Lõuna-Eesti jaoks on see puhas võit mitte ainult siseturvalisuse ametnike mõttes, vaid ka majandusliku toimetuleku osas. Tihtipeale räägitakse regionaalpoliitikas sellest, miks riik ei too mingeid asutusi, miks ta ei too mingeid ameteid kuskile väljapoole pealinna. Ametnike arv, mis Tartusse juurde palgatakse, on suurem kui Siseministeerium kokku. Siseministeerium on meil 170–180 ametnikku, sinna palgatakse juurde 250, nii et Siseministeerium pluss tuleb Tartusse juurde. Minu arust me oleme kõik ainult unistanud Lõuna-Eestis sellest, et riik nii palju töökohti juurde looks. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! See, mis te siin kõik rääkisite oma äriplaanist, tundub kummaline. Aga kui te nüüd rääkisite, et vange tuleb juurde ja siis tuleb ka ametnikke juurde, siis ma ei saa aru sellest, kuidas Tartu vangla sellest nii otsustavalt võidab, kui vange tuleb ka ju juurde. 

Te teate ise ka väga hästi, et tööturul on väga tugev konkurents. Nii politsei, vanglateenistus kui ka Maksu- ja Tolliamet otsivad tikutulega ühele ja samale profiilile vastavaid inimesi. Ja nagu te ise ka ütlesite, on PPA-s täitmata suur hulk ametikohti ja nende täitmist kaetakse abipolitseinike ja ületundidega, mida te jätsite ütlemata. Samuti on tänases julgeolekuolukorras lausa patt tegeleda Politsei- ja Piirivalveameti nõrgestamisega. See vähendab, aga mitte ei suurenda inimeste turvatunnet. Ja mitmel puhul on öelnud nii PPA peadirektor, peaprokurör, kapo ja samuti ka Lõuna-Eesti politseijuht Tartu Linnavolikogu ees, et see kõik suurendab koormust ja nõrgestab süsteemi.

Teie aeg!

Küsimus on see, et kuidasmoodi siis Tartusse, Põlvasse või Valka patrullima või kriisi lahendama politseinikud … Kui nad lähevad ära vanglasse, kuidas siis turvalisus suureneb?

Aitäh! Püüame ajast kinni pidada.

Aitäh selle küsimuse eest! Tegu ei ole kindlasti minu äriplaaniga. Te küsisite, mida see siis Tartu vanglale juurde annab. Ma mõned nädalad tagasi käisin Tartu vanglas koos Rootsi justiitsministriga ja see vangla on praktiliselt tühi. See on suur kompleks, mis on ehitatud natukene rohkem kui 20 aastat tagasi. 

Eesti riigi ees seisis juba mõni aasta tagasi keeruline valik, mis me siis selle investeeringuga peale hakkame. Kas me müüme selle, kas me lõhume selle maha või leiame talle mingit otstarbekat kasutust? Jah, ilmselgelt on seal riske, kindlasti, mida oli vaja läbi mõelda, aga nagu ma kinnitasin, siis need läbirääkimised peeti Siseministeeriumi, PPA, Kaitsepolitseiameti ja Justiitsministeeriumi vahel. See ressurss sai täiendavate ametikohtade jaoks eraldatud, et need taustakontrollid ja muud asjad saaksid tehtud. Nagu ma enne mainisin, tegelikkuses me ju siseturvalisust ei nõrgenda. Me anname sinna palgaraha juurde, et inimesed oleksid paremini motiveeritud. Sisekaitseakadeemia vastuvõtt näitab populaarsuse tõusu, mis tähendab, et inimesed tulevad sinna meelsasti tööle, neid tuleb rohkem. Tulevad noored, värsked, silmad säravad. Kindlasti panustavad nad siseturvalisusse enam. 

Mis puudutab neid täitmata ametikohti, siis ma ei julge asutuste juhtide eest rääkida, mis põhjusel need ametikohad on täitmata. On võimalik, et osad ametikohad jäetakse ka nimelt täitmata, selleks et kasutada ressurssi optimaalsemana. See on meil olnud niimoodi aastaid näiteks Päästeametis, meil on alakomplekteeritud komandod, me oleme optimeerinud. Aga nagu ma olen siin puldis juba varem ka rääkinud, kui me ei oleks 15 aasta jooksul seda ressurssi optimeerinud, siis tänase seisuga ei oleks patrullpolitseiniku palk mitte miinimum 1850, vaid 1150, ja päästjal ei oleks mitte 1460, vaid oleks 860. Ühesõnaga, kogu see optimeerimine ja kokkuhoidmine selle personali hulga arvelt on võimaldanud pakkuda neile paremat töötasu.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra minister, räägime rahast. Riigi eelarvestrateegias 2026–2029 on teie äriplaanil kirjas kuludena 6 miljonit eurot 2026. aastal, mida Eesti maksumaksja peab kulutama. Ühtegi senti pole kirjas tuluna. Ma küsisin seda täna eelarve kontrolli komisjoni istungil rahandusminister Jürgen Ligilt. Ta ütles avalikul istungil, et rootslased ei lubanud tulu kirjutada riigi eelarvestrateegiasse. Minu teada Eesti riigieelarve baasseaduse ja ka riigi eelarvestrateegia koostamine niisugust sisendit, nagu teisest riigist öeldakse äriplaanide puhul, et võetakse arvele ainult  kulud, aga tulusid ei võeta, ette ei näe. Minu küsimus teile, härra siseminister valitsuse esindajana, on: kui palju tulu riigi eelarvestrateegia perspektiivis on planeeritud sellest vanglaprojektist, kui praegu on parlamendile esitatud ainult kulu, järgmisel aastal 6 miljonit eurot? Teiseks, mis põhjustel, mis mõttekäigust johtuvalt ei ole peetud võimalikuks seda, juhul kui sellest mingisugust tulu on, kirjutada riigi eelarvestrateegiasse?

Ma ei taha siin nüüd rahandusministri kingadesse väga astuda ja minna detailselt nendesse põhjustesse, miks või kuidas ta on soovinud ühte või teist asja eelarvestrateegias kajastada. Küll aga ma saan üle kinnitada, et see tulu on tõesti planeeritud. See tulu on vastavalt lepingule kindlustatud Eesti riigile ja see summa on minimaalselt 30 miljonit eurot, circa, umbes 30 miljonit eurot. Lepingu tingimused ette näevad, et alla 30 miljoni euro Rootsi riik ei maksa, isegi kui ta toob ühe vangi siia või ta ei too ühtegi vangi, ta peab selle 30 miljonit eurot igal juhul selle vanglarendi eest maksma selle lepingu kehtimisega. Ja kui nad toovad siis teatud piirarvust rohkem, siis see summa kasvab. Niipalju saan teile öelda, kuna tegelikkuses ju kogu see vanglatemaatika ei ole siseministri valdkond, see on justiitsministri valdkond ja eelarvelised detailid on rahandusministri valdkond.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma kuulen seda mõttevahetust, see on nagu "Tujurikkuja" sketš, ma tunnistan ausalt. Aga mis ma küsida tahan ja, inshallah, härra minister oskab mulle vastata: kas on ka päris tõsiselt kaalutud valitsuses selle ettevõtmise mõju Eesti Vabariigi mainele? Kui te mõtlete rahvusvahelises pildis, mis kontekstis veel räägitakse millestki sellisest? Siis räägitakse Ameerika Ühendriikide ja näiteks Salvadori koostööst inimeste paigutamisel. Teie soov ja valitsuse soov on Eestile koguda kuulsust kohana, kuhu Põhjamaad saavad oma kurjategijaid saata. Ma olen aru saanud, et ka teised Põhjamaad on juba tundnud huvi, et neil on ka kurjategijaid üle ja nad soovivad neid meie riiki saata. Minu küsimus ongi, kas seda mõju Eesti Vabariigi mainele on keegi üldse hinnanud. Kas Välisministeerium on näiteks päris tõsiselt analüüsinud, mida see tähendab rahvusvahelises pildis? 

Aitäh! Peaasi, et lõbus on! Jätkame siis "Tujurikkuja" lainel! See mõju on usutavasti nendes erialastes või valdkondlikes ringkondades pigem positiivne. Eesti on näidanud ennast kui üks paremini arenenud, kaasaegsema vanglasüsteemiga riik, kus on kõik asjad väga kõrgel tasemel, väga hästi läbi mõeldud. Sellepärast tuldi meie juurde selle sooviga. 

Sedasama maine küsimust, ma mäletan, lahati siis, kui ma olin alles esimese kursuse tudeng Tartu Ülikooli ajakirjanduse osakonnas aastal 1999, no seal kandis, eks ole. Et kas nüüd see Tartu vangla ehitamine muudab Tartu vangide linnaks. Üllatus-üllatus! 25 aastat hiljem, kui see vangla on seal olnud – vahepeal ta on rohkem täis olnud, nüüd on ta vähem täis –, ei ole Tartu muutunud selle pärast vanglalinnaks. Tartu on ikka ülikoolilinn, meie n-ö kultuuripealinn. Ta saavutas isegi Euroopa kultuuripealinna tiitli oma töötava vanglaga, kujutate ette! Nii et mul on tunne, et siit on küll ainult võita, siin midagi kaotada ei ole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Lugedes nüüd Rootsi materjale, siis nendel peavad selle, kuidas selle lepingu, …lepingu ratifitseerima kolme neljandiku Riksdagi liikmete poolt. Kuidas see meie kvoot siin on? Kui palju meie peame andma sellele heakskiidu, kas lahjemalt või kolme neljandikuga?

Aitäh! Ma loodan, et ma nüüd ei eksi. Riksdagi kolme neljandiku nõue on seotud sellega, et seal on tegu mingisuguste põhiseaduslike muudatustega, kui nad seda lepingut hakkavad heaks kiitma. Nende jaoks on see kõrgema tasandi muudatus. Võib-olla on see seotud ka sellega, et meil Tartu vanglas jääb kehtima Eesti õigus, Eesti õigusruum, sest tihtipeale tehakse teistes riikides need lepingud teistmoodi, et kehtib tolle riigi õigusruum, kes rendib. Meie kindel tingimus oli see, et Eesti seadused kehtivad Eesti territooriumil igal pool. Võimalik, et see on sellega seotud, see suur enamus. Minu teada Eestis selle lepingu ratifitseerimisel sellist, kuidas ma ütlen, nagu suurendatud enamust ei ole tarvis, peaks piisama lihthäälteenamusest.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te tõepoolest räägite rõõmsal näol, ütlete, peaasi, et lõbus on. Natuke meenutab see teatud anekdooti, et alguses on lõbus ja soe, pärast läheb külmaks. 

Aga mul on küsimus. Ma kuulasin, kuidas te rääkisite sellise suure vaimustusega, kuidas te oma erakonnakaaslase justiitsministriga debatti pidasite. Öelge palun, kas te olete osalenud mõnel arutelul, kus osaleb ka Sotsiaalministeerium, tervishoiupool näiteks. Kas te olete seda debatti ka pidanud? 

Teine on, ilmselt te ei ole lugenud, Andrus Kivirähk on kirjutanud väga toreda loo sellel teemal, kuidas toredad väliskülalised, vangid, saabuvad Tartusse ja mis siis kõik toimuma hakkab. 

Aga kas te osalesite mõnel arutelul, kus on olnud ka Sotsiaalministeerium, tervishoiupool? Uskuge, see 30 miljonit hiljem toob meile suuremaid kulusid ja meie inimestele ravi kättesaadavuse halvenemist. 

Aitäh! Mina ei ole nendel aruteludel osalenud, kuivõrd Siseministeerium ei ole see peamine osapool selles protsessis. See on Justiitsministeerium, kes peab erinevate osapooltega oma plaani kooskõlastama. Mina olen osalenud ainult selles osas, mis puudutas sisejulgeolekut. Seal olid meil kaardistatud omad riskid, maandamismeetmed ja nõudsime siis seda, et need oleksid ära maandatud, need riskid. Ja selle ka saavutasime. Me jäime nende vastustega rahule, mis me seal saime, ja see kokkulepe on saavutatud. Kogu see kulupool on minu teada üsna hästi välja arvutatud. 

Ega need "väliskülalised", nagu te mainisite, ei saabu ju Tartusse. Nad saabuvad otse vanglasse. Tartu linna peale nad ei jää ja nad on seal vangla territooriumil, neid välja ei lasta. Nii et päris külalisteks neid ei saa nimetada. 

Kõik tervishoiuteenust puudutavad asjad minu teada on läbi arutatud. On ka nii-öelda selle valiku tegemisel üks kriteeriume, et kroonilisi haigeid siia ei tooda, kes võiksid nii-öelda omakorda seda koormust meditsiinisüsteemile kuidagi ekstra lisada. Kogu muus osas kaetakse see asi selle rahaga, mida Rootsi riik maksab. Käisin siis ka üle vaatamas juhuslikult ka seda meditsiiniplokki, seal on tublid inimesed, kes teevad tööd juba aastakümneid ja suudavad hakkama saada ka nende niinimetatud külalistega.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te rõhutasite eelnevalt, et siseturvalisus toimib kui ühendatud anumate süsteem. Olen teiega selles osas vägagi nõus. Aga seega, kui ühes piirkonnas peaks tõusma koormus, peab teises olema piisavalt võimekust seda tasakaalustada. Sellest tulenevalt puudutab minu küsimus Lääne-Eesti turvalisust olukorras, kus vanglarendi tingimustes on suureks väljakutseks ametikohtade täitmine. Mind te igal juhul ei veennud, et 10%-line palgatõus selle tööjõupuuduse lahendab. Seda enam, võttes arvesse juba täna korduvalt kõlanud fakti, et juba praegu on suures hulgas täitmata ametikohti ja töö käib sageli nii ületundide kui ka abipolitseinike toel. Kuidas siis on tagatud, et Lääne-Eestis ei kannataks kohalike elanike turvatunne ja ka PPA reageerimisvõime, kui vajadus tekib suunata näiteks ametnikke mujale Eestisse? 

Aitäh! Tulin just eelmisel nädalal Lääne-Eestist. Meil oli Siseministeeriumi juhtkonna nädal Läänemaal. Väga kihvt oli näha, kui toimekas oli Haapsalu politseijaoskond. Iga kord, kui kusagile sõitsime, oli politseiauto kellegagi tegelemas. See 10%-line palgafondi kasv, see tegelikult ei ole ju sugugi väike asi. Tegelikkuses me oleme asutuste juhtidega kokku leppinud, et nad saavad selle 10%-lise palgafondi piires suunata rohkem vahendeid sinna eesliinile, nendesse lõikudesse, kus on kõige suurem häda, ehk seal ei pea 10%-ga piirduma, see palgatõus saab ka suurem olla. 

Ja teiseks, me oleme ju teinud valitsusega suurepäraseid maksuotsuseid, mis mõjutavad just nimelt seda sihtgruppi, neidsamu politseinikke. See ei ole selline nagu asi, mida võtta,  kuidagi suhtuda sellesse kergekäeliselt. Praegu, täna, see keskmine politseinik maksab 150 eurot tulumaksu rohkem iga kuu ja alates uuest aastast jääb see 150 eurot talle arvele alles, lisaks sellele palgatõusule, mis juurde tuleb. Täpselt nii see toimubki. Mis tähendab, et sisuliselt saab sissetulekute kasv olema üsna ligilähedane sellele, mida ametiühingud soovisid.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Suurepärased oleks maksuotsused olnud siis, kui maksuvaba miinimum 4000 ja rohkem eurot saavatele inimestele oleks läinud näiteks politseinike ja õpetajate palga tõusuks, mitte nendele inimestele kingituseks, mida nad ei oodanud. Aga see selleks. 

Kindlasti on selle vanglateema puhul ja väljarentimise puhul oma plussid ja miinused. Ma siiralt loodan, et pikas perspektiivis need plussid siiski ületavad miinuseid. Tahaks loota, kuigi ma selles täna üldse veendunud ei ole. Aga ma küsin seda, kas te oma erakonnakaaslase, justiits- ja digiministriga teemat arutades või erakonnas arutades või koalitsioonis arutades olete te suhelnud ka ettevõtlusorganisatsioonidega. Mis on nende arvamus? Kui need inimesed, kes on potentsiaalsed tööjõuturul olevad inimesed, ka ettevõtlusvaldkonnas … Mispidi siis Eesti riik rohkem võidaks, kui need inimesed töötaksid ettevõtluses ja looksid lisandväärtust või nad töötavad avalikus sektoris vange valvates, välisriigi vange?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks meie häda Lõuna-Eestis on ju see, et inimesed rändavad välja. Nad liiguvad Lõuna-Eestist minema sellepärast, et ei ole tasuvat tööd. See on ka, ütleme, piirialade turvalisuse üks olulisi aspekte, et kas seal piirialadel elab veel üldse inimesi. Kui need inimesed kõik sealt minema rändavad, lähevad nad siis Harjumaa ettevõtetesse või kuhu iganes siin pealinnas tööle, ega Lõuna-Eesti sellest ei võida. Selles mõttes ma ütlen küll, et Lõuna-Eesti kindlasti pigem võidab sellest, et need täiendavad ametikohad sinna tulevad, ja küll siis Harjumaa ettevõtted saavad hakkama kohalike inimestega, keda siin on päris palju.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te vastasite siin umbes sellisele küsimusele, et kas sisejulgeoleku muud valdkonnad ei kannata tolles piirkonnas, kui meil on vaja vanglaametnikke juurde. Teie vastus kõlas umbes niimoodi, et aga näiteks politseinike palk on kindlasti kõrgem kui vanglaametnike palk ehk siis politseinike palgad on nii head, et keegi sealt nagu selles valikus ei taha liikuda vanglaametnikuks, pigem läheb politseinikuks. Kas teil on tehtud mingi analüüs selle kohta, millised need politseinike palgad seal piirkonnas sellel ajal on ja millised vanglaametnike palgad seal sellel ajal on?

Aitäh! Hästi laia pintsliga võttes me oleme seda olukorda nii palju analüüsinud, et jõudnud järeldusele, et need palgatõusud peaksid olema sünkroonis. Ükski valdkond nagu teisest liiga palju ette ei lähe. Ma ei saa nüüd pead anda, et kõik need numbrid täpselt üks ühele vastavad, sellepärast et ametikohad on ju ka erinevad. Vanglaametniku töö on mõnevõrra teistsugune kui politseiametniku töö. Ja alati ei mängi selle töökoha valikul rolli ka mitte ainult see palk, see võib olla 100 eurot siia või sinna, aga vanglatöö on üsna spetsiifiline töö, see ei sobi kõigile. Ka patrullpolitseiniku töö on väga spetsiifiline oma intensiivsuses, see ka ei sobi kõigile. Ma arvan, et see valikuvõimaluste laienemine pigem toetab seda, et rohkem inimesi tuleb siseturvalisusesse. Nagu ma enne rääkisin, Sisekaitseakadeemia selle aasta vastuvõtt näitab, et need arvud on tõusuteel.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Teie valitsuse puhul on üldse nagu väga keeruline, üks jama ajab teist kirvega taga. Vaatame kas või seda riigieelarvet, mida te soovite meile siia tuua, mis on maksimaalses defitsiidis, selleks lihtsalt, et kõige rikkamatele jagada sadu tuhandeid eurosid, või siis elanikkonnakaitse, keskkonnakaitse küsimused. Tundub, et teil on nagu head mõtted otsa saanud, kust riigile raha teenida. Isegi olete välja käinud mõttena selle, et alandada Eestis hasartmängumaksu. 

Aga miks te mõtlete siis ainult selle peale, et näiteks kui vanglad on tühjaks jäänud, et  neid on vaja täita? On kuulda ju seda, et ka sünnitusmajad on Eestis hakanud tühjaks jääma. Äkki mõtlete hoopis selle peale, et toome siia sünnitajaid? Kas see ei tundu teile perspektiivse äriplaanina?

Aitäh! Kuna ma tulen Põlvamaalt, siis mul on hea sünnitusmaja teemadel küsimusele vastata, sellepärast et tõepoolest olid ajad, kus sünnitusteenuse osas tehti ka eksporti Kagu-Eestis, eriti Põlva ja Võru sünnitusmajades. Paraku ajad muutusid ja nüüd sealt riigist, kuhu seda eksporti tehti, enam inimesed siia sünnitama tulla ei saa, sellepärast et Venemaa alustas oma agressioonisõda Ukraina vastu. Nii et see on mingil määral läbikäidud tee. 

Ka kogu see nii-öelda vanglarendikokkulepe on ju ka osa ekspordist. Selles mõttes ma kindlasti ei saa nõustuda selle väitega, et meil oleks nagu kuidagi head ideed raha teenimiseks otsa saanud. Seal ikka päris mitmed head kümned miljonid sellest eksporditeenusest tulevad. Meil on terve hulk bürokraatia vähendamise ja ettevõtluse edendamise meetmeid, mida me siin koostöös ettevõtetega oleme arutanud, ja järjest need valitsuskabinetist läbi käivad ja saavad ka heakskiidu. Kindlasti tuleb neid ideid juurde, kuidas Eesti majandust kasvatada. Kui olete viimaseid makroprognoose vaadanud, siis väljavaated on head järgmiseks aastaks, et lähme taas kasvule. Nii on.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mina mäletan, et jaanuaris me politsei ja teistega arutasime, kui mina veel siseministri ametit pidasin. Siis nad olid küll mures, et see on ikka päris suur konkurents politseile Lõuna-Eestis ja tegelikult peaks seda probleemi teistmoodi lahendama. Ma saan aru, et poliitiline seisukoht on muutunud, aga toona oli politsei seisukoht, vaevalt et ta sisuliselt on muutunud. 

Aga mu küsimus hoopis see. Meie vaates on ju mure see, et ühtpidi me toome siia Rootsi vange, sellepärast võtame Eesti tööturult inimesed ära, kes võiksid mõnes ettevõttes töötada, ja siis tuleb majandusminister, kes teeb ettepaneku siia Eestisse tuua enam mitte kõrgepalgalisi töötajaid, vaid madalapalgalisi. See on ju kaitsepolitsei ja Politsei- ja Piirivalveameti mure ka. Ma mäletan, et me täpselt sama küsimust Rootsi selle vangide raames arutasime. Mõnes mõttes me teeme ju kaitsepolitseile ja politseile seda tööd juurde ja nende mure oli mitte vangide, vaid ka siia tuleva tööjõu koha pealt. 

Jah, ütleme niimoodi, et ega see kuidagi seda vanglateemat ju teistmoodi ei lahendaks, kui me tegeleks mingisuguse muu tööjõuga. Kogu see arutelu käib meil siin sellepärast, et meil kolmest vanglast üks jäi tühjaks. Talle tuli leida mingisugune otstarve, analüüsiti erinevaid võimalusi, kas müüa või võtta see kuidagi teises vormis kasutusse. Mis seal salata, kui Eesti peaks kokku puutuma näiteks sõjalist laadi kriisiga, siis on meil seda vanglataristut väga vaja sõjavangide hoidmiseks. Seetõttu tuli selle analüüsi käigus ikkagi välja, et ei ole mõistlik seda maha lükata, ei ole mõistlik seda kuidagi maha müüa, vaid võiks jätta ta tööle niimoodi, et esimese vajaduse korral saab selle jälle kasutusse võtta ja samas ta teeniks raha. 

Tõepoolest olid meie valdkonna inimesed mures. Ma täiesti nõustun sellega, et keegi nendel aruteludel, mis rääkisid riskide maandamisest, ei olnud sinisilmne ega naiivne ega öelnud, et see kõik on tore ja roosiline. Seal on väljakutsed, sealt tuleb mingisugune raha, aga seal on ka vaja väljakutseid lahendada. See rehkendus tehti ära, et kumb siis peale jääb. Ja praeguse seisuga ma ütleksin, et see tulupool jäi seal ikkagi oluliselt suuremas mahus peale kui see kulu, mis me sisse võtame nende täiendavate riskide maandamisega. 

Mis seda välistööjõudu puudutab, siis ega see 1770 eurot palka päris madalapalgaline tööjõud ikka ei ole. Meie kandis, kust me Antiga siia valitud oleme, Kagu-Eestis, madalapalgaline on, kui jagada kahega võib-olla. Seda mõtet küll ei ole, et madalapalgalisi hakata sisse tooma.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Täna mälu värskendamiseks vaatasin Rootsi meediat, et meelde tuletada, millised need vangid siis on, kes Eestisse peaks tulema. Sealt tuli välja, et Rootsi riigi kodanikud ja kolmandate riikide kodanikud ja siis ka mitte terroristid, mitte vägistajad ja nii edasi. Selle poole pealt jäi kõlama mõte, et need on rohkem kerge karistuse kandjad. Teise poole pealt teie väidate, et ei, need on sellised inimesed, kes mitte kunagi üldse sealt vanglast välja ei pääse. Siis tekib ikkagi küsimus, mis on need karistused, mida nad siia kandma tulevad või mille eest nad tulevad. Või mis on üldse see mehhanism, mille põhjal otsustatakse, millise karistuse kandjaid Eestisse tuuakse ja milliste puhul näiteks Eesti võib öelda, et ei, me vastu ei võta?

Aitäh! Tahaks siinkohal öelda, et võtame vastu ainult selliseid vange, kes on ilusad, heatahtlikud ja haritud. Noh, vang on ikkagi vang, siin ei ole midagi salata. Jah, need küsimused, mis te esitasite, leidsid ka analüüsi. On olemas kokkulepe, et me ei võta Eestisse karistuse kandmisele võrgustunud vange, et mitte toita kuidagi organiseeritud kuritegevuse arengut, ja me ei võta Eestisse karistuse kandmisele näiteks radikaliseerunud vange, terrorikuritegude eest süüdi mõistetud vange. Aga jällegi, selleks et neid riske kuidagi mitte suurendada, et seal, ütleme, vangide vahel selles suhtluses, mis neil seal võib tekkida, see risk oleks maandatud. Need vangid lõpuks pääsevad muidugi vanglast välja, aga nad pääsevad välja alles Rootsis. Kokkulepe on see, et kuus kuud enne nende karistusaja lõppu liiguvad nad Rootsi tagasi ja siis seal toimub see taasühiskonnastamise protsess ja nende vabakslaskmine, kui nende karistus on lõppenud. Tõesti, keegi Eestisse ei vabane. Nii et jah, see teema on läbi analüüsitud ja meie hinnangul need riskid on maandatud turvalisuse mõttes.

Aitäh! Ministrile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja kõigepealt palun arupärijate esindajana kõnepulti Heljo Pikhofi. Arupärijate esindaja on esimesena. Jah, ja siis tulevad kõik teised Riigikogu liikmed.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma kordan üle, et tänasel valitsusel on äriplaan tuua Tartu vanglasse Rootsi vangid, seksuaalkurjategijad, vägistajad, mõrvarid, et täita vabukohti, et teha äri, et kasutada olemasolevat ressurssi. Seejuures on valitsuse sõnum, et turvalisus Lõuna-Eestis paraneb. Head kolleegid, see on valetamine! Lõuna-Eestis turvalisus kindlasti ei parane, vaid see halveneb. On ju tööturul väga tugev konkurents. Nii politsei- ja vanglateenistus kui ka Maksu- ja Tolliamet otsivad tikutulega ühele ja samale profiilile vastavaid inimesi. PPA-s on niigi täitmata ligi 200 ametikohta, kelle puudumist kaetakse abipolitseinike ja ületundidega. Praeguses julgeolekuolukorras on lausa patt tegeleda Politsei- ja Piirivalveameti nõrgestamisega. See vähendab, mitte ei suurenda inimeste turvatunnet. Ka PPA peadirektor, peaprokurör, kapo ja Lõuna-Eesti politseijuht on Tartu Linnavolikogu ees öelnud, et see kõik suurendab koormust ja nõrgestab süsteemi. Ma võin öelda ka seda, et uusi vanglaametnikke ei tule siit Sisekaitseakadeemiast nagu Vändrast saelaudu. See võtab ikkagi aega. Kui me võtame ära politseinikud, kes peaksid kaitsma meie tänavaid, siis me võtame tööjõu ära politseilt, Kaitseväelt ja Päästeametilt ning seda Lõuna-Eesti turvalisuse arvelt. Iga inimene, kes läheb Rootsi vange teenindama – ma pean silmas politseid, Kaitseväge ja Päästeametit. Ametnik ei lähe Tartusse, Põlvasse või Valka patrullima ega kriisi lahendama. Ja siis öeldakse, kordan üle, et Tartus, Lõuna-Eestis läheb turvalisemaks. See on teadlik manipulatsioon. 

Head ametikaaslased! Meie tervishoiusüsteem on üle koormatud, arste ja psühholooge pole piisavalt isegi mitte meie oma inimestele. Aga me toome siia inimesed, kelle puhul isegi Rootsi ütleb, et nad vajavad keerulist ravi, eriarste, turvasüsteeme. Kust me need spetsialistid võtame? Kelle arvelt? Kas Eesti laste vaimse tervise arvelt? Ja minu küsimus valitsusele on, kas see on uus ekspordiartikkel – vanglakohad ja vaimse tervise teenused Rootsi mõrvaritele. Kummaline on see, et siseminister ei osanud meil siin Riigikogu ees öelda, mida Eesti riik sellest võidab, mis Eesti riik sellest kasu saab. See, et siia vangid tulevad ja nende eest mingid summad kinni makstakse, ei ole veel iseenesest kasu Eesti riigile. 

Ja nüüd Tartust. Kui Rootsi organiseeritud kuritegevuse klannid teavad, kuhu nende sõber viidi, kui nad teavad, kus see vangla on, kui nad teavad, et on olemas selline linn nagu Tartu ja nii edasi ja nii edasi, kas me oleme valmis kõikideks nendeks tagajärgedeks, eriti just Tartus? Ma pean silmas negatiivseid tagajärgi. Kas me mõtleme ka sellele, mis juhtub siis, kui Tartu ei ole enam ülikoolilinnana tuntud, vaid vanglalinnana? See võib väga kergesti juhtuda. 

Head ametikaaslased! See, mida me praegu näeme, ei ole julgeolekustrateegia. Praegune valitsus asendab siseturvalisuse ärilepinguga. Areng ei ole see, kui politseinikud lähevad turvama Rootsi vange ja meie tänavad jäävad tühjaks. See ei ole regionaalpoliitika, see on soodne eksporditeenus Rootsi probleemidele, ja samuti ei ole see turvalisuse tugevdamine, see on turvalisuse kaubaks tegemine. Meie, sotsiaaldemokraadid, ei saa sellega nõustuda, sest Eesti ei ole vangla, Eesti on ikkagi meie kodu. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea siseminister ja kolleegid! Ma olen jah sinuga nõus, mis sotsiaaldemokraadid, mida sa, Heljo, lõpus ütlesid, ka meie ei ole sellega nõus.  

Aga vaadates nüüd natukene tausta. Meil Tartus olid ju kõige kuulsamad kliendid olid ju Serbia ja Jugoslaavia sõjakurjategijad: Milošević Dragomir, kui ma õigesti mäletan, ja Miloslav Lukić ja Miloslav Martić. Kolm sellist meest. Nad praegu muidugi enam ei ole meil Tartus, aga tulevad Muhamedid ja mitmed teised, hoopis teistsuguste nimedega, kelle mõningaid pilte ma olen juba mõnda aega vaadanud. See on muidugi Rootsi asi, keda nad siia saadavad.  Aga nagu siseminister ütles, et meil piisab häälteenamusest, et ratifitseerida ajalooline Tidö leping. Euronews kirjutas mõni aeg tagasi, et sõlmiti ajalooline Tidö diil. Nii et me oleme selle Tidö diili, me arutame praegu seda. 

Ja mida nad kirjutasid? Kirjutasid veel, et uskumatult kiiresti läks see. Eesti 200 on pika plaani erakond. Ma ei tea, kui pikka eluiga neil on, aga see pikk plaan, mida meile püütakse maha müüa, näeb ette sari- või kiremõrvarite, niisama märjatöömeeste, loomulikult mitte terroristide ja riigireeturite ja selliste veidi tsiviliseeritumate meeste saabumine.  

Jah, me oleme odav maa, noh, 30 miljonit teenime, vaesel ajal vanakurat sööb kärbseid ka ja pika plaani erakond on nõus sööma isegi äädikakärbseid raskel ajal. Tõepoolest, kui Rootsis läheb ühe Muhamedi – tegemist on loomulikult eelkõige välismaiste vägivaldsete inimestega –, läheb maksma 11 500 eurot kuu, siis Eestisse saabudes saab hakkama 8500 euroga. See on muuseas, lugupeetud siseminister, kõrgem kui teie kuupalk, 7445 eurot. Nii et iga Muhamed 8500 euro eest Tartusse, heade mõtete linn.  

Aga võib öelda, et jah, ma ironiseerin siin. Aga ma olen lugenud viimasel ajal mitmeid välismaiseid ajakirju ja blogisid. Soovitan ka teil lugeda. Üks on Prison Reform Trusti blogi materjalid, kus analüüsitakse Inglismaa ja üldse Euroopa vangla nii-öelda üürireformi teistele maadele ajalugu. Noh ja räägitakse Norra näiteks ja Belgia nendest projektidest, kus viidi kohalikud välismaised kurjategijad Hollandisse. Aga mõlemal puhul ei pikendatud neid projekte. Ja nagu me teame, ka Holland on püüdnud ka Eestisse tuua oma Muhamede ja neid. Aga nagu ma aru saan, meie justiitsminister, kuidagi see diil hollandlastega ei ole õnnestunud.  

Kui lugeda neid analüüse, Euroopa vanglate kasutamise või rentimise analüüse, siis seal on üsna palju ... 

Kui tohib, siis veel paar minutit. 

Kolm minutit lisaks.

Jah, jah. On räägitud, neid riske on väga palju. Noh, ma ei hakka rääkima, mis tundub natuke naljakas, aga lääne kurjategijad on harjunud ka sellise mõnusa eluga, noh et neid kuidagi ei rebita nende lähedastest ja peredest eemale. Ja nad teavad oma õigusi, nad teavad oma õigusi igasuguseid. Ka meie kriminaalid teavad väga hästi ja kindlasti hakkavad nõudma. 

Ma olen rääkinud ka Riigikohtu esimehega, et halduskaebusi tuleb nagu Vändrast – või hakkab tulema, kui me selle ratifitseerime –, nagu saelaudu. Noh, nad on võõrakeelsed, loomulikult tähendab see meile, ka Riigikohtule, vastavate keelte, idamaa keelte nii-öelda inimesi, kes suudavad neid kaebusi mõista kõigepealt ja siis hakata lahendama. 

Nii et tegelikult ühelt poolt, kui on tõesti tühi vangla, panna ta teenima, eriti raskel ajal, kui raha läheb igale poole mujale eelkõige, aga mitte oma inimeste probleemide lahendamisele, kui automaksuga röövitakse oma kõige nõrgemaid inimesi ja paljude teiste koormistega, siis 30 miljonit teenida, kui iga Muhamedi eest makstakse riigikassasse 8500 eurot kuus – noh, pole ju paha. Aga vaadates suurt pilti ja lugedes ka neid analüüse, kus on väga imestatud, ka Euronewsis, et see meie Tidö diil läks uskumatult kiiresti. Aga võimalik, et see oli see, et meie lugupeetud justiitsminister pika plaani erakonnast mõistis, et aega ei ole enam palju ja tuleb kiiresti käed lüüa, pärast meid tulgu või, mis asi see oli, veeuputus. Võib-olla see asi ongi nüüd. Ja ühel hetkel – ma ei tea, millal see jõuab meie saali –, kui me ei pea kolme neljandikku saalist neid, kes ratifitseerivad selle, piisab häälteenamusest, noh, siis ongi tehtud, kui pika plaani erakond on veel elus selleks ajaks. Või isegi, kui nad ei ole elus, aga lihakehad on ikka siin. Ja Kristen Michali valitsuse nii-öelda jätkamisel kõlbavad ka sisuliselt poliitilised laibad, kes teevad selle töö ära, Tidö ajaloolise diili vormistamise. Mina ja meie, ja nagu ma aru saan, paljud ka teised kolleegid ei kiida sellega, Tidö ajaloolise diili, ei kiida seda heaks. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kuulajad! Head kolleegid! Eesti ühiskonnas on tekitanud palju küsimusi ettepanek, et meie vanglatesse võiks tuua välisriikidest kinnipeetud kurjategijaid, et nad kannaksid siin oma karistust. See tundub esmapilgul võib-olla tehnilise või majandusliku koostöö idee, aga tegelikult on see otsus, mis puudutab otseselt meie rahva turvalisust ja riigi suveräänsust. 

Miks peaks Eesti vanglates olema inimesi, kellel ei ole Eestiga mingit seost? Meie vanglasüsteemi eesmärk on tegeleda nende inimestega, kes on kuriteo toime pannud siin, meie seaduste ja meie ühiskonna raames. Kui me hakkame tooma siia kinnipeetavaid väljastpoolt, siis muutub Eesti vangla lihtsalt teenusepakkujaks, mitte õigussüsteemi osaks. See tähendab lisakoormust meie töötajatele, julgeolekuriskide suurendamist ja lõpuks ka lisakulusid maksumaksjale. 

Ka siis, kui keegi väidab, et see oleks majanduslikult kasulik, peame meenutama, et turvalisus ja ühiskonna usaldus riigi vastu ei ole müügiartikkel. Meil on piisavalt oma sisemisi probleeme, mida lahendada: vangide taas ühiskonnastamine ja töötajate puudus. Nende murede lahendamine peab olema meie prioriteet, mitte välisriikide kurjategijate vastuvõtmine. 

Head kuulajad! See ei ole küsimus … või koostööst, vaid põhimõttest. Eesti riik peab vastutama oma õigussüsteemi ja oma kodanike turvalisuse eest. Seetõttu Keskerakonna fraktsioon leiab, et see otsus tuleks kindlalt tagasi lükata. Eesti ei vaja võõraid kurjategijaid. Eesti vajab selget ja tugevalt riigimeelset otsust, et meie vanglad teeniksid meie enda õiglust. Aitäh! 

Aitäh! Palun ministri läbirääkimistele.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Klaariks hästi lühidalt ära mõned väited, mis on siin esitatud. Proua Pikhof väitis, et tema ei saanud aru, mis kasu on Eesti riigil sellest kokkuleppest. Mulle tundub, et seda sai siin üsna reljeefselt selgitatud, et meil oli mure tühjeneva suure vanglaga, millega ei olnud midagi peale hakata. Oli vaja välja mõelda, mis sellest saab. Kaalul oli kas 150 koondamist või 250 uut ametikohta Lõuna-Eestisse. See on teine kasu, mis sellest tuleb.

Kõik, mis siseturvalisust puudutab, ma möönan, et riskid olid üleval, neid kaardistati. Nendes asjades jõuti ka kokkuleppele, kuidas ressurss jaotub, nii et vajalikud teenistused saavad inimesi tööle juurde võtta ja teha taustakontrolli. Ja ega vangid, kes tulevad oma karistust kandma, ei lähe linna peale jalutama. Nad on ikkagi vanglas algusest kuni lõpuni ja korraliku valve all. Nagu ma ütlesin, Eesti vanglasüsteem on maailma üks parimaid. Selle üle võiks uhkust tunda. Aga see, et me sellega eksporti teeme, on meile igal juhul kasulik. Kui meil läheb seda vanglat kunagi endal mingitel põhjustel vaja, siis me saame selle uuesti kasutusele võtta. 

Härra Ernitsale ütlen, et see on päriselt pika plaani otsus, mille puhul me mõtleme aastaid ette, mis sellest objektist saab ja mis juhtub siis, kui meil seda endal vaja on. Ta on siin juba mitu korda Riigikogu saalis muretsenud selle üle, et kellestki saab poliitiline laip, aga nagu ma olen ka varem öelnud, siis poliitsurnuaedadest tõustakse üles ja tullakse tagasi. Siin on mitmeid näiteid selle kohta, nii et ei pea muretsema. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme kuuenda päevakorrapunkti täna läbinud.

Läheme edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Madis Kallase, Züleyxa Izmailova, Anti Allase, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Ester Karuse ja Helmen Küti 17. juunil 2025 esitatud arupärimine koolitoidu ebapiisava riikliku rahastamise ja sellest tuleneva ebavõrdsuse kohta. Ettekandjaks, palun, Riigikogu liige Reili Rand!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on esitanud arupärimise haridus- ja teadusministrile koolitoidu ebapiisava riikliku rahastuse ja sellest tuleneva ebavõrdsuse kohta. 

Viimastel aastatel on toidu hindade kiire kallinemine asetanud paljud Eesti pered tugeva surve alla. Olukorras, kus perede toimetulek on niigi keeruline, on koolitoit muutunud oluliseks igapäevaseks sotsiaalseks toeks, sageli ainsaks kindlalt tagatud soojaks toidukorraks. Samal ajal on riiklik koolitoidu toetus püsinud aastaid muutumata. 

Kuna riiklik toetus ei kata tegelikke kulusid, siis on kohalikel omavalitsustel tulnud eelarveliste valikute surve all leida omaosalus muude ülesannete arvelt või suunata osa kuludest perede enda kanda. Tulemuseks on üha suurenev surve, kus lastega pered peavad koolitoidu eest rohkem maksma, või vähendatakse toidukvaliteeti, mis toob kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemise.

Hariduse ning sellega kaasnevate tugiteenuste, sh koolitoidu kättesaadavus peab olema tagatud kõigile lastele võrdselt ning ei tohi sõltuda pere majanduslikust olukorrast. Koolitoiduga seotu ei ole ainult laste tervise ja toimetuleku seisukohalt oluline, vaid märgib märkimisväärset rolli Eesti toidujulgeolekus ja kohaliku majanduse kestlikkuses. Aastate jooksul on lasteaedade ja koolide kaudu kujunenud välja toimiv koostöövõrgustik, kus kohalikud põllumehed, toiduainetööstused ja väikeettevõtjad saavad pakkuda oma toodangut usaldusväärse ja stabiilse turuna. Just tänu sellele on paljudel Eesti lastel olnud võimalus süüa kodumaist värsket ja toitvat toitu. 

Kui riiklik rahastus jääb jätkuvalt tegelikele kuludele alla, satuvad löögi alla nii need ettevõtjad kui ka terviklik tarneahel, mis on aastatega üles ehitatud. Selle tagajärjel kannatab mitte ainult kohalik tootmine, vaid ka kogukondade suutlikkus iseenda toidulauale kindlust anda. 

Sellest eelnevast tulenevalt palume ministril vastata järgmistele küsimustele. Esiteks: kas ja milliseid mõjuanalüüse või hinnanguid on tehtud seoses koolitoidu kogukulu, inflatsiooni ja toidu hindade kasvuga viimastel aastatel? Teiseks: kas ja milliseid ettepanekuid olete tegemas riigieelarve läbirääkimistel? Kas valitsusel on kavas siduda koolitoidu toetuse suurus toidu hindade või tarbijahinnaindeksi muutustega, et tagada rahastuse suurus tegelikule kulutasemele? Kolmandaks: kuidas hindate kohalike omavalitsuste suutlikkust katta koolitoidu puudujääv osa omavahenditest ilma teiste valdkondade arvelt kärpimata? Neljandaks: kuidas hindab teie juhitav ministeerium olukorda, kus Sotsiaalministeerium kavandab koolitoidule järjest rangemaid tervislikke nõudeid, kuid samal ajal ei ole teie juhitav ministeerium näinud ette koolitoidu toetuse suurendamist? Ja viiendaks: arvestades, et koolitoit on üks stabiilsemaid ja mahukamaid väljundeid kodumaisele toidutootmisele, siis millist koostööd on teie juhitav ministeerium teinud või plaanib teha Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga, et koolitoidusüsteemi kaudu toetada Eesti toidujulgeolekut ja kohalikku tootmist? Milline on teie ministeeriumi roll selles, et koolide ja lasteaedade toitlustuses eelistataks kodumaist ja piirkondlikku toorainet ning säiliksid toimivad tarneahelad? 

Alla on kirjutanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed, ühtekokku päris mitmed, nii et jääme ootama ministri vastuseid nendele küsimustele. Aitäh! 

Aitäh! Nüüd palun arupärimisele vastama haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Lugupeetud kuulajad! Ma alustan kõigepealt võib-olla Eesti riigi korraldusest, selleks, et me oleksime ühel lehel ja ühtemoodi aru saaksime. Eesti riigi korralduses on väga selgelt paigas riigi ülesanded ja kohaliku omavalitsuse ülesanded. Koolipidaja ülesannete hulka käib kõik koolipidamisega seotud kulude katmine. Riik on aegade jooksul koolipidajatele tulnud appi erinevate valdkondade toetustega ehk riik toetab koolipidaja kohustust katta toidukulusid, palgakulusid, õpikute kulusid, väga paljusid kulusid, majade kulusid ja nii edasi, aga riik ei ole nende kulude põhikandja. Ehk siis see küsimus, mis puudutab siin, et kuna riigi toetus ei kata tegelikke kulusid, siis riigi toetus ei saa katta tegelikke kulusid, sest tegelikud kulud on koolipidaja kanda, kõikides seadustes Eestis. Riik saab toetada nende kulude katmist omalt poolt ja riik on seda ka teinud, aga riik ei ole kulude katja. See on igaks juhuks selleks, et me saaksime aru, millest me räägime, kui me räägime koolitoidust. 

Ja see küsimus, et kohalikel omavalitsustel on tulnud eelarveliste valikute surve all leida oma osalus oma muude ülesannete arvel, näitabki tegelikult seda, et meil on pahupidi läinud see asi. Meil on pahupidi läinud see asi! Ehk siis me võime täpselt vastupidi öelda, et riigil peaks tekkima nüüd oma osaluse katmiseks tegelikult kohustus muude arvelt seda leida, sest tegelikult põhiosalus koolitoidukulude katmisel on kohalikul omavalitsusel koolipidajana. Riik koolipidajana, omavalitsus koolipidajana või erakoolipidaja koolipidajana katab koolitoidu peamised kulud. 

Aga nüüd küsimused. "Kas ja milliseid mõjuanalüüse või ‑hinnanguid on tehtud seoses koolitoidu kogukulu, inflatsiooni ja toiduhindade kasvuga viimastel aastatel?" Koolilõuna kvaliteedile esitatavad nõuded, sellele koostisele ja valmistamisele, kehtestab Sotsiaalministeerium, ja täitmise üle teeb järelevalvet Terviseamet. Koolilõuna pakkumine on sotsiaalküsimus, mitte otseselt haridusküsimus. Seega, õigem oleks ilmselt adresseerida see küsimus sotsiaalministrile. Aga ma palusin Sotsiaalministeeriumil seoses uue koolilõunat puudutava määrusega ka selgitada, kuidas mõjutavad uued nõuded näiteks koolilõunale selle maksumust ja kuidas on viimasel ajal see maksumus muutunud. Sotsiaalministeerium on vastanud mulle kirjalikult, et nad on analüüsinud haridusasutustes menüüsid ja nende kinnitusel uue määruse järgi tervislikuma toitlustamise nõuded ei too kaasa hinnatõusu. Nende selgituste kohaselt on toitlustuse kallinemist küll olnud tunda ja see on mõjutatud kõige enam üldine hinnatõus, mis sai alguse 2022. aastal. Hinda võivad mõjutada ka täiendavalt lisatud hanketingimused, mida koolipidajad on täiendavalt seadnud. Oluline on, et hangetele täiendavate tingimuste seadjad vaataksid samuti seatud lisatingimused üle, et need ei muudaks hinda ebamõistlikuks. Marginaalne lisakulu tekib ka seoses valmisolekuga pakkuda diabeediga lastele süsivesikuterohket toitu. Paljud KOV-id panustavad juba praegu toitlustusse tervisliku toidu pakkumisega rohkem, kui nad on seda varem teinud, ning on toidugrupid lisanud tervist toetavasse vahekorda, mistõttu enamikule KOV-idest määruse muudatus lisakulusid kaasa ei too. Üldistatud näidismenüüde põhjal tuleb edaspidi menüüdes eelkõige vähendada liha- ja piimakogust, viies kogused tervist toetavasse vahekorda, ning tõsta kalakogust. Ajakohastatud nõuded ei too kaasa toidu hoiustamise ja valmistamise tingimuste muutmist, kuna toidu hoiustamise ja valmistamise tingimustele uusi nõudeid pole lisatud.

Võib-olla lisaks siia veel, et rahvusvaheliselt on uuritud koolitoiduga seonduvat. Näiteks 2021. aasta Global Survey of School Meal Programs raportist nähtub, et Eesti on koolitoitu üks enam panustavaid riike Euroopas ja ka maailmas. Enamikus riikides on koolitoidutoetused ainult osale lastele, eeskätt madala sotsiaal-majandusliku taustaga lastele ning sageli piiritletud ka vanuseliselt. Universaalne riiklik toetus kõigile õpilastele on lisaks Eestile vaid Soomes, Rootsis, Lätis ja Leedus, osaliselt Horvaatias ja Luksemburgis. Tuletan ka võib-olla ajalooliselt meelde, et Eestis hakkas riik koolipidajatele koolitoidutoetust maksma 2007. aastal. Enne seda toetust sellisel kujul ka olemas ei olnud. 

Teine küsimus: "Kas ja milliseid ettepanekuid olete tegemas riigieelarve läbirääkimistel? Kas valitsusel on kavas siduda koolitoidu toetuse suurus toiduhindade või tarbijahinnaindeksi muutusega, et tagada rahastuse suurus tegelikule kulutasemele?" Vastus on, et ei ole kavatsust siduda koolitoidutoetuse suurus toiduhindadega või tarbijahinnaindeksiga. See kindlasti koormaks väga-väga suuresti kohalike omavalitsuste eelarveid. Siin on koolipidajatel ikkagi õigus läbi hanke defineerida ära see toiduhind ja nende pakkujatega läbi rääkida seda toiduhinda. Nii et riik kindlasti siia kätt vahele panema ei hakka ja ei hakka reguleerima mitte kuidagi tarbijahinnaindeksiga koolitoidu hinda ja seda toetuse hinda, mida koolipidaja siis maksab. Riigieelarve läbirääkimistel on olnud minu prioriteediks õpetajate palgad ja nende õpetajate palgatõusu kokkuleppe me riigieelarve läbirääkimistel ka saavutasime. 

Kolmas küsimus: "Kuidas hindate kohalike omavalitsuste suutlikkust katta koolitoidu puudujääv osa oma vahenditest ilma teiste valdkondade arvelt kärpimata?" Kahjuks jään siin vastuse võlgu. Mul ei ole ülevaadet kõikide omavalitsuste eelarvetest ega sellest, mismoodi nad neid koolitoiduvalikuid teevad. Linnad on siin näiteks väga erinevad. Tallinna linn on otsustanud katta kõikide oma laste kogu toidukulu. Tartu linn on küsinud lastevanemate osalust vahemikus 40–60%. Mina Tartu linna lapsevanemana olen 18 aastat maksnud Tartu linnas laste toiduraha. Nii et tean, et see on tavaline olnud ka Tartu puhul. Nii et omavalitsused on siin väga erinevad. Kahjuks ei ole minul üldistavat seisukohta kuidagi võimalik kujundada. 

"Kuidas hindab Teie juhitav ministeerium olukorda, kus Sotsiaalministeerium kavandab koolitoidule järjest rangemaid tervislikkuse nõudeid, kuid samal ajal ei ole Teie juhitav ministeerium näinud ette koolitoidu toetuse suurendamist?" Sellele küsimusele ma juba vastasin, et Sotsiaalministeerium on meile kirjalikult saatnud ka kinnituse, et uued nõuded ei tõsta toitlustamise hinda. 

Viies küsimus: "Arvestades, et koolitoit on üks stabiilsemaid ja mahukamaid väljundeid kodumaisele toidutootmisele, siis millist koostööd on Teie juhitav ministeerium teinud või plaanib teha Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga, et koolitoidu süsteemi kaudu toetada Eesti toidujulgeolekut ja kohalikku tootmist? Milline on Teie ministeeriumi roll selles, et koolide ja lasteaedade toitlustuses eelistataks kodumaist ja piirkondlikku toorainet ning säiliksid toimivad tarneahelad?" Loomulikult on soovitav koolipidajatel, ükskõik, kus Eesti piirkonnas nad siis asuvad, kui nad koolitoitu hangivad ja seda sisse ostavad, ka lasteaedadele, et eelistataks kodumaist ja piirkondlikku toorainet ja ka säilivaid tarneahelaid jälgitaks, mida lühem ahel, geograafiliselt ja ruumiliselt, seda parem, loomulikult. Aga lõpuks ei sekku riik sinna nende hangete tegemise reeglitesse. Seal lähtutakse ikkagi hanke, riigihankega seadmisest. Toidutootmise ja julgeoleku küsimused ei kuulu haridus- ja teadusministri valdkonda. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis on kohaliku tooraine ja tervisliku tooraine kasutamiseks koolitoidus ka soodustused olemas, nii et ma loodan, et nad seda ka jätkavad. Koolilõuna pakkumise kohustus on pandud seadusega selgelt koolipidajatele ja läbi hangete just nimelt saavad koolipidajad mõjutada neid nõudeid koolilõuna pakkumiseks. Ja näiteks on, heaks näiteks on Võrumaa vallad, kes soovivad suurendada haridusasutustes mahetoidu ja kohaliku toidu osakaalu ning on saavutanud ka edu, kus üle 20% on mahetoit, ning seeläbi mõjutanud ka kohalikke tootjaid. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Teie vastustest jäi selline mulje, et see polegi nagu eriti riigi asi ausalt öeldes, et kohalik omavalitsus ja nii ja naa. Aga kas te ei leia, et haridussüsteem, mida me oleme kujundanud ikkagi suhteliselt ühtseks, peaks olema ühtne ka just selles loogikas, et oleks tagatud lastele tervislik, toitev, kättesaadav koolitoit üle riigi ühetaolisena? Et see ei sõltuks sellest, kus omavalitsuses inimesel on õnn või õnnetus sündida või kus ta laps parasjagu koolis käib. Ehk küsimus on, et kas teie hinnangul see tervisliku ja kättesaadava koolitoidu tagamine ei olegi riigi ülesanne, esiteks. Ja teiseks, kui te ütlete, et see ei ole riigi ülesanne, siis kuidas te tagate selle, et erinevates omavalitsustes ei tekiks olukorda, kus inimeste jaoks, osa laste jaoks on see kättesaadav, osa laste jaoks ei ole kättesaadav ja ajas need käärid kasvavad, kui riiklik toetus jääb samale tasemele?

Jaa. Kui te ütlete riik, siis ma eeldan, et te peate silmas kogu Eesti riiki. Meil on lihtsalt võimude lahususe põhimõte, et kohalik omavalitsus täidab teatud riiklikke funktsioone või riigi funktsioone ja keskvalitsus täidab teisi funktsioone. Ei saa olla nii, et kohalik omavalitsus ja keskvalitsus täidavad ühtesid ja samasid funktsioone. Nad on põhimõtteliselt ära jaotatud ning koolitoidu ja koolipidamise puhul on piirid väga selged.

Tõesti, selles ametis olen ma näinud olukordi, kus need piirid on läinud väga häguseks. Väga segane on, kes vastutab õpetaja palga eest, kes vastutab koolijuhi palga eest, kes vastutab õpikute ostmise eest, kes vastutab metoodika eest klassis. See segadus tekitab tegelikult palju rohkem pingeid ja mitte midagi paremaks ta olukorras ei tee. Nii et ma eelistan tegelikult seda, et ka see riiklik toetus, mis täna on riigieelarves, kantakse üle kohalike omavalitsuste tulubaasi ja koolitoidu pakkumine on koolipidaja ülesanne. Riik peab loomulikult olema, keskvalitsus peab olema läbirääkija ja ühtse ühiskondliku kokkuleppe saavutaja, et meil oleks ikkagi tagatud koolitoit. Aga mina ei usu seda, et riik tuleb sekkuma koolipidaja autonoomiasse ja reguleerima, millist sööki millistel kellaaegadel millistes kogustes ja millise hinna eest ta pakkuma peaks.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ega tõesti riik ei peagi sekkuma omavalitsuse asjadesse sel teemal, mida te praegu kirjeldasite. Aga samas on riigi toetus koolilapse lõunale – üks euro – juba päris kaua aastaid, samal ajal kui hinnad tõusevad, energia hind tõuseb, palgad tõusevad. Kõik tõuseb! Loomulikult on omavalitsustel ka oma roll. Aga miks te ei taha riigipoolset toetust tõsta? Sest on ju nõrgemaid omavalitsusi, kes ei saa nii palju raha juurde panna, et saaks täiuslikku toitu. Siin oleks riigil vaja õlg alla panna. Kas te ei leia seda?

Aitäh küsimuse eest! Te ütlete, et meil on nõrgemad omavalitsused, kes ei suuda seda teha, aga samal ajal riik suudab. Riigil ei ole muid kohustusi. See on täpselt samasuguse väljakutse ees, nagu on omavalitsused. Täpselt samasuguse väljakutse ees on ka riik. Alati on vaagimise koht. Alati on vaagimise koht! Riik täidab kõigepealt oma ülesanded, mis on riigi ülesanded, omavalitsus täidab eelarvetega oma ülesanded, mis on omavalitsuse ülesanded. See ongi kogu selle asja loogika.

Loomulikult, mis saab kellelgi selle vastu olla, et lastetoidu eest rohkem toetust maksta? Mis saab selle vastu olla? Mitte kellelgi ei saa selle vastu mitte midagi olla. Aga minu jaoks oli nendel läbirääkimistel prioriteediks õpetajate palga tõus. See oli absoluutne prioriteet, see oli see, mida ma nendel läbirääkimistel peamiselt läbi rääkisin. Nagu ma olen korduvalt öelnud, ma eelistaksin, et vastutus hariduse valdkonnas oleks võimalikult selge. Ma väga sooviksin koolitoidutoetuse, õpikute toetuse, direktorite palga toetuse ja väga suure hulga toetusi, mida riik koolipidajale maksab, tegelikult ära anda koolipidaja tulubaasi ja koolipidaja autonoomiat sellega respekteerida. Nii et ta saab oma raha ise kasutada, mitte nii, et riik nende väikeste toetustega, mis tal on – väga väikesed toetused tegelikult, võrreldes selle kogumahuga – eemalt juhib koolipidaja otsuseid. Ma ei pea seda lihtsalt õigeks. Ma arvan, et on õige, kui koolipidajal on olemas autonoomne õigus otsustada. Kui riigis on nii otsustatud, et koolipidajad on meil kohalikud omavalitsused, erakoolid, erasektor ja riik, siis igaühel on seal oma vastutus.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma olen ka sellega nõus, et rollid peavad olema üheselt ja selgelt paigas, kui me räägime kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandi rollidest. Aga ma küsin selles vaates, mida te ka mainisite oma vastustes, mis puudutab kohalike omavalitsuste ja koolide võimet kodulähedast tootjat mingit moodi rohkem kaasata või tema pakutavat toitu kooli tuua või olgu see mahetoit sealtsamast piirkonnast. Ma tean, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on päris palju pead vaevanud selles osas, kuidas oleks võimalik eelistada nendes hangetes kohalikke toidutootjaid. Kas see on ühel või teisel moel käinud läbi ka Haridus- ja Teadusministeeriumist? Kas me saaksime kahe ministeeriumi ühisel jõul võib-olla selle teema ikkagi kusagile liigutatud?

Aitäh küsimuse eest! Ma nüüd pean küll vastuse võlgu jääma. Minu laualt see läbi käinud ei ole. Ma muidugi eeldan, et ametnikkonna tasandil on neid arutelusid peetud, aga ilmselt sa endise ministrina tead, et Euroopa Liidu õigus tuleb sealt kohe vastu, mis puudutab hangete tegemisel kodumaise eelistamist. Siseturul ei saa teha eeliseid kodumaisele pakkujale. Aga ometigi on leitud vist ka viise, kui ma ei eksi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toetuste abil siiski neid mahetootjaid toetada. Mahetootjad kipuvad olema kodumaised, sellepärast et üks mahetoodangu reeglistikke on see, et ta peaks olema võimalikult lühikese tarneahelaga. Nii et eks neid viise on, aga minu lauale see jõudnud ei ole, ministrite tasandil me seda arutanud tõesti ei ole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, muidugi, see üks euro on ajale jalgu jäänud. Aga te armastate igasuguseid teadusuuringuid ja ma küsin niimoodi, et kas on teil midagi rääkida meile korrelatsioonist korralikult kõht täis ja võimalikult head õpitulemused. Need silotornid, mis on omavalitsuse ja riigi – need on vaieldavad. Täna nii, homme naa. Aga selliseid korrelatsioone, on teil kusagilt midagi meile viidata?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et te teate neid seoseid, isegi mitte korrelatsioone, vaid põhjus-tagajärg-seoseid. Kui laps on hästi välja puhanud ehk hästi maganud, vähemalt kaheksa kuni kümme tundi, kui laps on viibinud õues ja saanud piisavalt värsket õhku ja kui laps on mitmekülgselt toitunud – mitte suures koguses ja palju süüa saanud, vaid mitmekülgselt toitunud ehk ta on saanud erinevaid süsivesikuid ja valkusid ja nii edasi –, siis lapse õppimisvõime on parem, sest ta keskendub. Tal on keskendumisvõime parem, tal on tähelepanuvõime parem, ta ei väsi nii kiiresti. Need kõik on teadusuuringutest teada tõed ja selle tõttu koolitoidu mitmekülgsus on ka see, mida tuleb taga ajada, mitte üksnes see, et ta peaks olema suur toidukord keset päeva, vaid see, et see toit oleks piisavalt mitmekülgne, et sealt oleks võimalik saada väga erinevaid toitaineid, sellest toidust, et lapsed saaksid õues viibida, koolipäeva jooksul saaksid värsket õhku. 

Ja eriti oluline on muidugi ka see, mis tänapäeval mureks kipub saama: laste uneaeg. Helesinised ekraanid varastavad uneajast aina rohkem ja rohkem aega ja ka see tegelikult mõjutab laste keskendumisvõimet, kognitiivseid võimeid ja tähelepanuvõimet. See tähelepanuvõime on teadupärast uuel põlvkonnal lühenenud päris märkimisväärselt, aga see tuleb osaliselt nendest ekraanidest, mida hilisõhtul une arvelt vaadatakse.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teid kuulates tekib mul kohe sihuke nostalgia koolielu järele. Meil siin Riigikogus on pikad päevad, ei mingit värskes õhus liikumist, toitlustus on ka, nagu on, helesinised ekraanid on väga populaarsed, keskendumisvõime on langenud alla kriitilise piiri kolleegidel. Aga mis ma tahtsin sisuliselt küsida? Kuidagi see teie ettekanne ja see sissejuhatus väga rõhutas seda, et on teatud erisused, millega riik tegeleb ja millega omavalitsused tegelevad, seda peaks nagu kõik mõistma. Aga lihtsalt Eesti inimeste poolt siia valitud saadikuna, kas te mõistate seda, et Eesti lapsevanema jaoks põhimõtteliselt see ei ole nii oluline. Nii nagu Swedbanki klienti väga ei huvita, mis osakonnas tema mingit küsimust menetletakse ja kes talle pangakaardi väljastab. Aga lõpuks ikkagi vaadatakse meie otsa siin ja haridusministri otsa ja öeldakse, et miks need asjad koolis ei ole korras. Minu meelest see vastutuse veeretamine võib-olla kõige õigem lähenemine ju ei ole. Või ma eksin?

Ma olen nõus. Ma olen nõus, et lapsevanema vaatest on ükskõik, mismoodi see liha sinna vorsti sisse saab, peaasi, et see vorst hea on, eks ole. Kuidas seda toodetakse, ei ole tegelikult tarbija asi. Aga lihtsalt meie ei ole siin need tarbijad, me oleme siin need, kes seda poliitikat kujundavad. Ja kui me poliitikat kujundame, siis me peaksime riigiõiguslikult väga selgelt positsioone võtma selle koha pealt. Mina ei toeta seda, et riik trügib kohaliku omavalitsuse pärusmaale, hakkab korraldama seal piisavalt palju asju ja teisalt veel nagu rahastamisega asjad segadusse ajab. Seda segadust me nägime korduvalt ja korduvalt ja jätkuvalt näeme muuseas õpetajate töökoormuse teemal. Ka õpetajad vaatavad ministeeriumi poole, miks neil nii suur töökoormus on, aga ometigi on tegemist kohaliku omavalitsuse korraldusliku küsimusega, eks ole. Kui minister hakkaks nüüd minema ja sekkuma ja hakkama korraldama õpetajate töökoormust, siis ma arvan, et midagi head sealt välja ei tule. Nii et ma eelistan päriselt seda, et meil on väga selge vastutuse jaotus, et riik vastutab selle eest, mille eest riik vastutab, ja kohalik omavalitsus selle eest, mille eest kohalik omavalitsus vastutab. See ei tähenda seda, et riik ei peaks toetama kohalikku omavalitsust rahaliselt, ma ei vaidlusta absoluutselt riigipoolset toetust. Ma lihtsalt vaidlustasin küsija küsimuse püstitust, et kohalik omavalitsus peab andma omaosalust koolitoidule. Mitte omaosalust, vaid kohalik omavalitsus ongi koolitoidu rahastaja ja riik pakub tuge sellele koolitoidule.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Mul on mitu küsimust. Esimene küsimus on, et millal te viimati sügisel külastasite Tallinna koole ja mitu korda te sõite seal lõunat.  

Teine küsimus. Kas te tõesti arvate, et 2018. aastal kehtestatud 1 euro versus 2025, et kui te lähete nagu poodi, siis saate sama euro eest sama palju toiduaineid kui 2018. aastal? Ma toon selle võrdluseks lihtsalt, te ju saate aru, miks. Me ei saa ju kindlasti eeldada seda, et 2018 versus 2025 me saame sama kogusega, sama kvaliteediga tagada lõuna meie lastele.  

Miks ma küsisin, kas te olete käinud Tallinnas ja olete ka lõunat söönud? Minu tagasiside, mis ma olen praegu saanud – ja ma olen seda päris palju saanud –, on see, et väga palju toitu läheb raisku. See on reaalselt koolidirektorite jutt. Ja lapsed lihtsalt ei söö. See ei ole normaalne, et lapsed lihtsalt ei söö seda lõunat, mille eest on tegelikult riik maksnud.

Aitäh!

Ja teiselt poolt te ütlete, et kui see olukord ei sobi, siis kohalik omavalitsus peab ise nagu lisaks panustama. Te ei taha sekkuda sinna.

Teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! Ma nüüd küll ei saanud aru, kas see vihje sellele, et lapsed ei söö lõunat, tahate tegelikult öelda seda, et lõuna on halb. (Lauri Laats saalist: "Jah.") Aga öelge siis see otse välja. Mina vaidlen kategooriliselt vastu. (Vahelehüüe saalist.) Aga te ei öelnud, et lõuna on halb. See, et lapsed lõunat ei söö, ei tähenda seda, et see söök seal halb on. Kui te vähegi lapsevanem olete ja kui teil on vähegi kodus 10–12-aastased, (Vahelehüüe saalist.) siis te natuke teate, milline suhtumine on koolitoitu. Mäletan ka mina isiklikult selles vanuses suhtumist koolitoitu. Väga eelistaksin seda, et koolitoit ei ole mitte portsjonites välja jagatud, vaid laps tuleb ja ise paneb endale selle koolitoidu sealt nii-öelda Rootsi lauast kokku.  

Ka Tallinna koolidesse sööklatesse ei ole otseselt asja olnud, viimati käisin 2024. aasta kevadel Tallinnas ühe kooli sööklas. Väga head sööki pakuti, tõsiselt head korralikku koolilõunat, ja sõid ka lapsed seda isuga. Nii et ma arvan, et kindlasti ei ole ma nõus teie järeldusega, et Tallinna linnas on koolitoit halb. (Vahelehüüe saalist.) Ma just teile praegu ütlesin, et ma käisin 2024. aasta kevadel Tallinna kooli … (Vahelehüüe saalist.) 2024. aasta kevadel!

Laseme lõpetada!

Lugupeetud Lauri Laats, 2024. aasta kevadel! (Vahelehüüe saalist. Juhataja helistab kella.)

Kuulame küsimuse vastuse ära!

Ma juba vastasin, ma ei tea, talle ei sobinud.

Aitäh! Jaak Aab, palun!  

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Jah, ma saan teha sellise ajaloolise tagasivaate. Üks minu selliseid mentoritest üldse poliitikas, Peeter Kreitzberg, rääkis ligi kümme aastat sellest tasuta koolilõunast. Ta tõi alati selle näite, et Soomes ja Rootsis – Soomes peale teist maailmasõda 1948, Rootsis 1946 – kehtestati tasuta koolilõuna seaduse tasemel. See, kuidas seda rahastatakse, on tõesti riigi ja omavalitsuste kokkulepe. Ma ei tea, kas seal nii tuliseid vaidlusi selle rahastamise üle on peetud, tõesti ei oska öelda. Aga üldiselt on riik ja omavalitsused kokku leppinud, et hariduse rahastamise juures ühe osana on see seaduslik soe ja tervislik koolilõuna sees. See on pigem riigi ja omavalitsuste oma asi, aga õpilasele peab see olema seaduse tasandil kindlustatud. Kas Eestis ei võiks midagi sarnast teha?

Jah, ma nüüd ei tea, aga ma eeldan – ma ausalt öeldes eeldan –, et kuna Soomes kannab praktiliselt kõik kooli pidamise kulud kooli pidaja, kohalik omavalitsus, kaasa arvatud õpetajate palgad, siis ma eeldan, et ka seal on see tegelikult kohaliku kooli pidaja vastutada. Ma ei ole kindel, et riik seda tasuta koolitoitu neile garanteerib, aga ta on seaduse tasandil vist pidajale kohustusena pandud. Aga ma jään selle vastuse teile võlgu, ma lihtsalt ei tea, millised on need võrdlevad süsteemid. Kui ma oskaksin teiega debateerida siin sellel teemal, siis ma hea meelega debateeriks, aga ma peaks selleks enne pilgu sinna sisse heitma, mis need süsteemid on seal. Ma ei tea tõesti.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! 15. septembril arutasime siin haridusliku ebavõrdsuse küsimusi. Minu küsimusele vastates tollal te nentisite, et sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus tõepoolest põhjustab hariduslikku ebavõrdsust ja haridussüsteemis on hoovad, leevendamaks sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse tagajärgi. Näiteks huviharidus, inspireerivad treenerid, pikapäevarühmad, sellised asjad, muu hulgas ka koolitoit. Te tõepoolest väga proovite seda vastutust lükata kohalikule omavalitsusele kui koolipidajale, aga kuna riik on ka koolipidaja, siis ma küsin, milline on olnud teie suunis riigikoolidele. Kas väärtus on tasuta koolitoidus, millega kõik lapsed saavad kõhu täis? Nii nagu te viitasite nutiseadmete puhul, et tähelepanu hajub, ka näljas laps või ebatervislikult toitunud laps on kehva tähelepanuvõimega ja seega õpitulemused kannatavad. Milline on olnud teie suunis riigikoolidele koolitoidu kohta?

Aitäh küsimuse eest! Riigikoolides on valdavalt olnud koolitoit tasuta. Me viisime gümnaasiumides vist eelmisel õppeaastal sisse väikese omaosaluse, lapsevanema omaosaluse, aga see ei ole muutnud gümnasistide koolitoidu tarbimist. Me ei ole seal tegelikult muutust näinud. Kui tõesti peaks tekkima selline olukord, kus koolijuhid hakkavad meile tagasisidestama, et on mingi hulk lapsi, kes ei saa seda endale võimaldada, siis me peame selle teema juurde loomulikult tagasi tulema. Praegu me seda näinud ei ole. 2025. aastani oli riigikoolides koolitoit tasuta, kutsekoolides minu teada on see siiamaani tasuta, aga riigigümnaasiumidesse on sisse viidud väike lapsevanema omaosalus. 

Aga koolid on käitunud erinevalt, mõned koolid seda omaosalust ei ole võtnud, vaid nad on leidnud kooli enda eelarve vahenditest ka selle omaosaluse katmiseks. See sõltub ka piirkonnast, kus kool toimetab, milline on tema laste kontingent, kes seal koolis käivad. Me oleme ka koolijuhile andnud rohkem vabamad käed seda otsustama. Aga täna meil seda tagasisidet ei ole olnud, et mingid lapsed jäävad sotsiaal-majandusliku olukorra tõttu söömata. Seda kindlasti ei tohiks lasta juhtuda. Minu teada koolipidajad ehk omavalitsused ka täna selliseid asju juhtuda ei lase. Seal seda ebavõrdsust sees ei ole, koolitoidus.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Tulen teile veidike appi paari faktiga või seisukohaga, mida te just ise ka jagate, et soe ja tasuta koolitoit kõigile on üks parimaid otsuseid, mille Eesti riik on viimastel aastatel vastu võtnud. See on juba tükk aega kestnud. Ja teiselt poolt infoks, et riigi tulud on oluliselt rohkem kasvanud kui umbes kahe kolmandiku omavalitsuse tulud, ehk riigi tulubaas on oluliselt kiiremini kasvanud. See on reaalne fakt. Kas selles olukorras tundub teile õiglane, et riik, sõlmides kunagi kokkuleppe, andes sõnumi, et me hoiame koos koolitoidu laste jaoks tasuta, omaosalust ei kasvata? Mis on see põhjus – kui te neid fakte nüüd teate –, miks riik omaosalust ei kasvata?

Aitäh küsimuse eest! Sest riigi tulubaas on tõepoolest rohkem kasvanud kui kohalike omavalitsuste tulubaas, aga riigi prioriteet on olnud viimastel aastatel kaitsekulude väga kiire kasvatamine, kuhu on läinud kogu tulubaasi kasv. (Anti Allas räägib saalist.) Enne mida? Aastal 2018 tõsteti koolitoidu toetusraha. 2022 algas sõda ja algas kaitsekulude kasv.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Tasuta haridus, see nagu eeldaks ka seda, et see toit on ka seal juures ikkagi tasuta ja kvaliteetne. Aga kuulates neid teie vastuseid eelnevatele küsimustele, siis ma küsin hoopis seda, et aga milles siis need lapsed süüdi on. Nemad ei ole ju süüdi selles, kui nende selles omavalitsuses ükskõik mis põhjusel ei ole võimalik neile täisväärtuslikku ja maitsvat toitu pakkuda, seda enam olukorras, kus meil on madal sündimus väga suureks probleemiks Eestis.

Lapsed ei ole milleski süüdi, keegi ei ole lapsi siin laua taga, jumala eest, süüdistanud. Selles mõttes kordan: lapsed ei ole milleski süüdi. Minul ei ole ka täna teadmist, et Eestis oleks lapsi, kes ei saa koolitoitu süüa, kellele ei võimaldata sooja koolitoitu koolipäeva jooksul. Minuni selline teadmine jõudnud ei ole. Kui Eestis on selliseid lapsi, kes ei saa koolisööki, kes ei saa seda sooja toitu koolis, sellepärast et lapsevanematelt küsitakse liiga kõrget omaosalust ja omavalitsus seda ei kompenseeri, siis andke mulle palun teada. Minu teada, minule täna teadaolevalt selliseid lapsi Eestis ei ole. Isegi nendes omavalitsustes, kus on lastevanemate omaosalus kehtestatud, siis kui lapsevanem seda omaosalust katta ei saa, siis katab seda koolipidaja.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See, et te jääte jäigalt seisukohale, et koolitoit ongi KOV-ide vastutus, on ootuspärane. Aga samas nendite, et teil tegelikult ju puudub ülevaade, kuidas KOV-id sellega toime tulevad. Endise KOV-i juhina ma kindlasti ei oleks vastu, kui koolitoidu toetus antaks kohalike omavalitsuste tulubaasi, et vabu käsi justkui näiliselt oleks rohkem. Samas, riigi vaates peaks olema muret tekitav, et nii saavad jätkuvalt paremini hakkama need omavalitsused, kellel juba täna on kergem ja vahendeid rohkem, ning väiksemad jäävad veelgi rohkem hätta. Tulles aga nüüd samuti nende laste tasandile, kes peaks olema selle küsimuse keskmes ja kes peaksid ka riigi jaoks tõesti olema kulla hinnaga, siis ma saan aru, et teie vaates ongi normaalne olukord, et see, kas laps saab selle toidukorra, saabki sõltuda sellest, kuhu kohalikku omavalitsusse ta on sündinud ja milline on tema pere rahaline võimekus. 

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole mitte kunagi seda puldist väitnud. Ma veel kord väidan, et minu teada ei ole sellist olukorda Eestis, kus lapsed ei saaks toidukorda koolis. Ei ole sellist olukorda! Palun saatke mulle informatsioon nende laste kohta, kes ei saa koolis süüa ja kellel on lapsevanemad pöördunud omavalitsuse poole palvega tasuta koolitoiduks ja seda palvet ei ole rahuldatud. Nende juhtumitega tuleb tegeleda.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Me räägime sellepärast, et see olukord on kriitilise piiri lähedal ja tegelikult koolitoiduga tuleb tegeleda. Probleem, mis kindlasti vastab tõele väga paljudes omavalitsustes, on see, et koolitoidu kvaliteet käib alla, sellepärast et selle raha eest enam ei saa normaalset tervislikku toitu. See on tegelikult halb kõigi jaoks, kindlasti laste jaoks. See on nagu päriselu ja sellepärast me selle teema oleme tõstatanud ja tegelikult sooviks lahenduste poole liikuda. Aga teie seisukoht on, et on omavalitsuse küsimused ja riigi küsimused ja riik ei pea sinna sekkuma ja raha juurde andma. Ütleme nii, et kui üle Eesti hakkab probleem igalt poolt välja tulema, siis järelikult ei jookse ta enam omavalitsusliini pidi, vaid siis on riigisüsteemis endas mingisugune probleem. Minu arvates võimalust oleks, et need maksumuudatused, mis valitsus eelarvega on saatnud siia Riigikokku, seal ju igal aastal saavad inimesed, kes teenivad 4000, 5000 või 6000 eurot, 1848 eurot palgalisa. Üle 114 miljoni euro aastas kulub lihtsalt 10%-le kõige rikkamatest inimestest raha jagamisele.

Teie aeg!

See oleks võimalik tegelikult selle rahaga lahendada neid probleeme küll.

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Minu jaoks selleks, et lahendada ära koolipidamise ja muude kohalike omavalitsuste kuludega seotud mured, on meil vaja arutada kohalike omavalitsuste tulubaasi, et mis on nende tulud. Soomes, kus on koolitoit garanteeritud, katab seda sajaprotsendiliselt kohalik omavalitsus lihtsalt selle tõttu, et tema tulubaas on õiglane. Meil ei ole ta lihtsalt õiglaselt jaotunud. Ja sellega ma olen sada protsenti nõus, et tuleb tulubaasi, riigi ja keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse vaheline tulubaasi jaotus tegelikult üle vaadata. Eelistaks ära anda ka kohalike omavalitsuste tulubaasi kõik need kohustused, mis on tegelikult omavalitsuse omad, ja riik ei jagaks nii-öelda pisku kaupa neid rahasid omavalitsusele, kes on tegelikult koolipidaja ja ei oma täna autonoomset õigust nende rahade üle otsustada. 

Aga sellega ma olen ka nõus, et maksulaekumiste mõttes see tulu jaotub omavalitsuste ja riigi vahel ebavõrdselt. Omavalitsustel on rohkem kohustusi ja vähem maksutulu. Riigil on selle võrra muidugi maksutulu rohkem ja selle võrra ta saab ka rohkem kohustusi endale võtta. Ma tahaks, et me liiguksime selle kohaliku omavalitsuse tulubaasi arutelu juurde ja seal lahendusteni.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et selle vastu ei ole keegi, sest väga paljud siin saalis on omavalitsuse taustaga ja hetkelgi volikogudes, et riigi ja kohaliku omavalitsuse osas nii ülesanded kui kohustused ja ka maksutulu oleks võrdsemalt ja õiglasemalt jagatud. Selle vastu ei ole keegi, aga me oleme täna selles olukorras. Ma kuulan seda debatti ja kuulasin seda murega, kui te loetlesite kõiki kohaliku omavalitsuse kohustusi seoses koolipidamisega. Täna näiteks erihoolekandes, mis on puhtalt riigi ülesanne, tuleb omavalitsus oma rahadega appi, sellepärast et need inimesed lihtsalt vajavad hoolt ja abi. Kas on karta selle arutelu põhjal, nii nagu siin vastused on kõlanud, et ühel hetkel, nii nagu huvihariduse toetust vähendati, võib ka see napp ja pisku – üks euro – veel väheneda?

Ei, jumala eest! Selles mõttes, et hea meelega tõstaks ja annaks kohaliku omavalitsuse tulubaasi ära. Hea meelega! Aga selle riigieelarve puhul ma seadsin prioriteediks õpetajate palgatõusu. Aga järgmised sammud on tõesti tulubaasi äraandmine, aga selleks, et tulubaasis oleks see õiglasemas mahus, kus ta seal ka teoreetiliselt loodetavasti kasvama hakkab, on kasv vaja enne sinna ette ära teha, selleks et need toetused üle anda.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt arupärijate esindajana Reili Rand, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Me räägime täna millestki palju enamast kui koolitoidust. Me räägime sellest, millise sõnumi annab riik Eesti lastele ja peredele. Koolitoit on rohkem kui soe lõunasöök, see on sotsiaalne võrdsustaja ja tervisliku toitumise tagaja iga lapse jaoks, sõltumata sellest, kus ta elab või kui palju tema vanem teenib. Ei ole vähetähtis, et see on ka regionaalse põllumajanduse ja kohaliku toidu tootmise oluline osa. 

Minister on korduvalt öelnud, et tegemist pole riikliku ülesandega. Eks saab ükskõikselt vastata ka nii ja suunata riigikorralduslik probleem 79 väga erineva kohaliku omavalitsuse kanda. Seda enam, et oma vastustes pidi minister nentima, et tal puudub terviklik ülevaade, kuidas KOV-id selle ülesandega toime tulevad ja mis määras lapsevanematelt omaosalust juurde küsivad. Aga kas me saame rääkida haridusest kui võrdsete võimaluste süsteemist, kui üks laps sööb koolis kodumaist värsket toitu ja teise pere ei jaksa kas täna või järgmisel kuul üldse omaosalust maksta? 

Ebavõrdsus ei teki tühjusest, see kujundatakse valikutega. Selle asemel, et tugevdada riiklikke sotsiaalseid garantiisid, mis aitaks tagada kõigile lastele võrdsed tingimused, plaanib valitsus aga eeloleva aasta eelarves jagada 114 miljonit kingitusena Eesti kõige jõukamatele – nendele, kes teenivad üle 4000 euro kuus. See tähendab sisuliselt, et riik loobub võimalusest investeerida lastesse, et jagada rohkem neile, kellel juba on. See ei ole lihtsalt eelarveotsus, see on väärtusvalik, ka riigikorralduslik väärtusvalik. 

Valikutest rääkides ei saa mainimata jätta ka, et kolmapäeval tuleb siiasamasse saali arutlusele sotsiaaldemokraatide eelnõu, millega alandaksime toidukaupade käibemaksu 9%-le. Sellel oleks reaalne mõju. Perede toidukorv väheneks aastas keskmiselt 600 euro võrra. Kuid seni on koalitsioon pidanud seda ebavajalikuks. Eestlased peakski vähem sööma, oli ühe valitsusliikme seisukoht alles hiljuti. See tähendab, et ka rahva ostujõu leevendamine ei ole prioriteet, vähemalt mitte siis, kui see aitab just madala ja keskmise sissetulekuga inimesi. 

Meie, sotsiaaldemokraadid, seisame selle eest, et ükski laps ei jääks ilma korralikust koolilõunast seetõttu, et ta elab vales omavalitsuses või tema vanem teenib liiga vähe. Me usume, et riigi kohustus on pakkuda lastele tuge, mitte panna vanemaid sundseisu või koolikokad olukorda, kus toidu kvaliteeti tuleb eelarvekitsikuses kärpida. 

Ma tahan lõpetada küsimusega, mis väärib vastamist mitte ainult ministrilt, vaid meilt kõigilt. Kas me tahame riiki, kus kõik lapsed on võrdsete võimalustega, või riiki, kus see sõltub sellest, millisesse perre või Eesti piirkonda sa juhtud sündima? Sotsiaaldemokraadid valivad esimese ja Eestist päriselt hoolivalt valitsuselt ootame me sama. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kuulajad! Lugupeetud kolleegid! Iga laps Eestis peaks koolipäeva jooksul saama sooja, täisväärtuslikku toitu. See on nii lihtne ja inimlik põhimõte, et selle üle ei peaks üldse vaidlema. Ometi oleme täna olukorras, kus riiklik koolitoidu toetus ei kata tegelikke kulusid ja sellest sünnib ebavõrdsus, mida me ei tohi vaikides pealt vaadata. 

Riigi toetus ühe koolilapse toidule on aastaid jäänud samaks, samal ajal kui hinnad on tõusnud – tooraine, energia, palgad, kõik on tõusnud. See tähendab, et omavalitsused, kellel on rohkem ressursse, lisavad omast eelarvest juurde, et laps saaks korraliku lõunasöögi. Aga väiksemates valdades, vaesemates valdades, kus iga eurot tuleb kaaluda, pole seda võimalust ja mõnes omavalitsuses on ka lapsevanemad sunnitud juurde maksma. 

Nii tekibki olukord, kus ühes koolis saab laps sooja toitu, kus on värsked köögiviljad ja kvaliteetne liha, aga teises peab kokk juba nuputama, kuidas toitu päevast päeva veel kuidagi maitsvaks teha. Ja see ei ole koka süü, see on süsteemi viga. Lapse kõht ei küsi, kus ta elab – Tallinnas, Vändras või Mõisakülas. Laps vajab energiat, et õppida, keskenduda ja kasvada. Kui me jätame osa lapsi kehvema toidu peale, siis me süvendame ebavõrdsust juba kõige varasemas eas. 

Me räägime Eestis palju haridusest kui võrdsuse loojast. Aga mis võrdsusest saab rääkida, kui osa lapsi läheb pärast lõunat näljasena kehalise kasvatuse tundi, sest supp oli liiga lahja? See ei ole ju ainult finantseerimise teema, see on väärtuste küsimus. Kui riik leiab raha ametnikele kõrgeteks hüvitisteks ja pidude korraldamiseks, siis peab ta leidma ka vahendid selleks, et iga laps saaks koolis korralikku toitu. 

Koolitoit ei ole ju mingi luksus, see on osa haridusest, osa hoolest, mida riik näitab oma noorte vastu. Kutsun valitsust ja Riigikogu üles vaatama sellele probleemile otsa inimlikult. Ja Keskerakond peab õigeks tõsta koolitoidu toetust vastavalt tegelikele kuludele nii, et ükski lapsi Eestis ei peaks tundma, et tema kodukoht määrab ära, kui täis on tema taldrik. Aitäh!

Aitäh! Kas soovib minister? Ei soovi. Lõpetan läbirääkimised. Sellega oleme läbinud seitsmenda päevakorrapunkti. 

Läheme edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Ester Karuse, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Madis Kallase, Jaak Aabi, Züleyxa Izmailova ja Andre Hanimäe 17. juunil 2025 esitatud arupärimine põhikooli lõpueksamitelt läbikukkumise kohta, nr 800. Ettekandjaks palun kolleeg, Riigikogu liige Ester Karuse.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma esitasin arupärimise 17. juunil haridus- ja teadusministrile seoses põhikooli lõpueksamite, täpsemalt matemaatikaeksamite äärmiselt kehvade tulemustega üle Eesti. See probleem, mis kevadel väga teravalt esile kerkis, ei ole ainult hariduslik, vaid laiemalt ka sotsiaalne ja regionaalne. 

Kuigi see mure puudutab üht- või teistpidi kõiki Eestimaa koole ja õpilasi, siis täna keskendun ma eeskätt oma kodulinnale Valgale. Olen oma hariduse saanud samast koolist, millest siin ka juttu tuleb, ehk siis Valga Põhikoolist. Olen seal üheksa klassi siis läbinud ja edasi Valga Gümnaasiumist sai minu haridustee jätku. 

Kahjuks ei suutnud Valga Põhikooli 85 lõpetajast koguni 50 teha matemaatikaeksamit positiivsele hindele ehk siis julgelt üle poole ei saanud eksamist läbi. Läbikukkunutest 22 ei sooritanud ka järeleksamit. Paljud neist noortest soovisid õpinguid jätkata Valga Gümnaasiumis. Kevadel helistasid gümnaasiumi direktorile Andrus Murumaale lapsevanemad, kes tundsid huvi, kas mitterahuldava eksamihindega gümnaasiumisse üldse võetakse. Alla 50%-lise tulemusega kooli sisse ei saa. "Avalduse meile õppima tulla tegi 59 Valga Põhikooli õpilast, kellest 23 said matemaatika lõpueksamil mitterahuldava hinde. Neist kaheksa ei sooritanud ka koolieksamit," selgitas toona Valga Gümnaasiumi direktor. 

Ühe eksami negatiivne tulemus võib sisuliselt tühistada üheksa aastat kestnud pingutuse ja õpimotivatsiooni. Aga eksami ebaõnnestumine ei pruugi viidata tegelikule võimetusele. Paljusid noori mõjutab stress, enesetunne, madal enesehinnang, keelebarjäär või hoopis kodused olud. Seda kinnitas ka Valga riigigümnaasiumi direktor, et tulemusi võivad mõjutada ka stress ja hirm eksami ees. Osa noori, kes ei suutnud saada positiivset hinnet, olid enda sõnul tööd tehes väga närvis. Need õpilased said järeleksamil üle 70%, rääkis toona Murumaa. 

Olen teile praegu ära kirjeldanud selle probleemi sisu ja lähtuvalt sellest olid ajendatud ka küsimused. On kuulda, et järgmisel aastal enam koolid matemaatikaeksamit ei arvesta. Kas siis võiks öelda, et probleem on justkui lahendatud ja nii ongi? Ei, tegelikult mitte, sest sisulised küsimused jäävad ikka lahendust ootama.

Põhiküsimus on selles, kuidas on toetatud järgiaitamine sellistel puhkudel. Kuna paljude sisseastujate teadmised on nõrgad, peavad gümnaasiumiõpetajad noori ekstra aitama. Matemaatikas on mahajäävus ja noored võivad küll gümnaasiumisse edasi saada, aga nad ei saa tegelikult edasi minna, sest suures osas toetub see eelnevatele teadmistele. 

Valga Gümnaasiumis saab õppida matemaatikat kolmes tasemerühmas: tugev, keskmine ja nõrk. Kõige nõrgema grupi õpilaste arv on aasta-aastalt kasvanud. Lisaks saab käia matemaatika õpiabitunnis, samuti tehakse individuaalõpet, selgitas Valga riigigümnaasiumi direktor Murumaa. Kui põhikoolis jäävad teadmised kesiseks, ei saa oodata väga häid tulemusi ka gümnaasiumi lõpueksamitelt. Nii tekib küsimus, milline on Valga Gümnaasiumi tulevik, kui põhihariduse tase on nii madal. 

Ja teine põhiküsimus: kuidas on lahendatud, toetatud kõrvalehoidjatega tegelemine? Nagu me teame, siis riik on kehtestanud kooliskäimise ehk koolikohustuse kuni 18-aastastele noortele. Ehk siis küsimus ongi, kuidas käib nende õpilaste otsimine ja koolipinki saamine. Kui varasemalt oli koolikohustus 16-aastaseni, siis nüüd on see 18-aastaseni. Nii et see on ka üks küsimus, millele minister võiks siis valgustada meid. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd arupärimisele palun vastama haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija! Mul olid siin varem esitatud küsimused natuke teistsugused, aga ma proovin vastata ka nendele, mis siit puldist kõlasid. 

Kõigepealt eelmise kevade olukorrast. Need olid siis need lapsed, kes 9. klassi lõpetasid 2025. aasta kevadel. Matemaatika põhikooli lõpueksami keskmine tulemus oli 64% maksimaalsest punktisummast üle Eesti, mis on võrreldav kõikide eelmiste aastate tulemustega. Seega ei saa öelda, et matemaatika tulemused oleksid olnud katastroofilised, nad olid enam-vähem sarnased sellega, mis olid 2024. aasta kevadel või 2023. aasta kevadel. Nad on kolm aastat järjest pärast koroonat olnud madalamad, kui nad olid enne koroonat, nad koroonaeelsele tasemele tagasi tõusnud ei ole. 

Koroonaajal kooli läbinud põlvkonnad on põhikooli lõpetamise juures ja näha on, et seal on tegelikult raskusi, eriti hariduslike erivajadustega lastel, et saavutada põhikooli õpitulemused. Matemaatika ja eesti keele lõpueksami ja inglise keele lõpueksami 50% lävend tähendab seda, et kui lõpueksam tervikuna näitab seda, et need on baasteadmised, mida matemaatikas peab omandama põhikooli lõpus noor, selleks et ta saaks üldse edasi õppida. See 100% tähendab matemaatika 9. klassi õpiväljundeid. 

Nüüd, selleks et põhikooli lõpetada, peab nendest õpiväljunditest vähemalt poole suutma ära teha. Nagu öeldi Joosep Tootsile, kui sa tervet rehkendust ei saa, tee vähemalt pool, see kõlbab ka. Matemaatikaeksam, eesti keele eksam ja inglise keele eksam eeldab seda, et vähemalt pool rehkendusest suudab õpilane ära teha. 

Nüüd, kui pool rehkendust õpilane ei suuda ära teha, siis see tähendab seda, et tal on alla poole õppekavast tegelikult täidetud ehk ta ei suuda täita ära seda, mis on õppekavas matemaatikas ette nähtud baasteadmised. Ma räägin baasteadmistest! Järelikult, gümnaasiumis edasiõppimise keerukus on juba teada, see õpilane tõenäoliselt gümnaasiumis väga edukalt õppida ei saa. 

Eelmisel aastal, nii nagu ka üle-eelmisel aastal ja nii nagu ka üleüle-eelmisel aastal oli neid, kes seda poolt rehkendust matemaatikas ära ei teinud, 23% üle Eesti. Kahjuks kooliti oli see väga erinev, enamikus koolides olid ainult üksikud lapsed, kes ei teinud, aga oli tõesti koole, kus pooled või üle poole lastest seda poolt rehkendust matemaatikas ära ei teinud. 

Kui me vaatasime nendesse koolidesse sisse, siis tegemist oli koolidega, kus oli väga suur hulk erivajadusega lapsi, haridusliku erivajadusega lapsi, koolid, kus laste sotsiaal-majanduslik taust oli nõrgem kui teistel. Järelikult need koolid tegelikult vajavad oluliselt suuremat tuge, sest sinna on kontsentreerunud madalama sotsiaal-majandusliku taustaga lapsed. 

Mismoodi me saaksime tulevikus aidata neid lapsi ja neid koole? Kindlasti on ka Valga Põhikooli puhul vaja erituge koolile, sest koolis on tõesti väga mitmekesine õpilaskond. Üks on see sotsiaal-majanduslik laste taust, kui tugev see peretugi õppimisel on, aga seal on ka muu kodukeelega lapsi väga palju, kellel on ka õppimisel erituge vaja. Nii et ma püüan selle Valga Põhikooli teemaga veel eraldi tegeleda, aga meil on veel paar kooli üle Eesti sellised, mis vajavad erituge. Tallinnas on ka linna sees üks selliseid koole, kus on väga suur hulk lapsi, kes matemaatikaeksamil põrusid selles pooles rehkenduses. 

Järgmise aasta kevadel hakkab kehtima nendele lastele, kes on 9. klassis, õppimiskohustus 18. eluaastani. Tõesti, matemaatikaeksam küll toimub, aga ei toimu järeleksamit ehk seda koolieksamit. Ja põhjus on selles, et koolieksami mõte seni on olnud see, et eksam peab olema sooritatud selleks, et põhikooli lõpetada ja haridussüsteemist lahkuda, väljuda, et saada tegelikult põhikooli lõputunnistus kätte. Ja kui põhieksamil põrud, saad veel ühe katse – koolieksamid olid tihti kergemad, kui olid põhieksamid – ja siis sa tegid kergema koolieksami, said lõpuks need 50% kätte, said tunnistuse näppu ja lahkusid haridussüsteemist, väljusid haridusest, sa enam ei naasnud sinna haridusse ja jäidki tihti põhiharidusega üksnes. 

Nüüd, järgmisel aastal enam haridussüsteemist lahkuda ei saa. Laps peab jätkama, ta ei saa ainult põhiharidusega jääda, järelikult sellel järeleksamil ei ole enam mõtet, sellepärast et ei ole vaja kedagi haridussüsteemist välja juhatada. Lapsed sooritavad matemaatika, eesti keele ja inglise keele eksamid ning saavad oma protsendid sinna kirja, kas nad sooritasid nüüd sajaprotsendiliselt ehk siis baastaseme matemaatika on omandatud või on ainult pool rehkendusest tehtud või veel alla poole rehkendusest tehtud. 

Ja vastavalt sellele peab laps tegelikult saama järgmisel õppeaastal tuge. Kui ikkagi matemaatikas on tal õpilüngad ehk ta ei ole omandanud põhikooli lõpus matemaatika baasteadmisest isegi poolt, siis ta vajab järgmisel õppeaastal matemaatikas tuge järgmisel õppeastmel. Selleks on eriprogrammid või eriõppeaastad, kuhu saavad edasi õppima minna need, kes vajavad teatud õpilünkade katmist. 

Meil on laias laastus kolme tüüpi lapsi või ütleme nii, kolm kategooriat lapsi, kes vajavad õpilünkade katmist. Või neli, vabandust, siiski neli. Lapsed, kellel on õppeainetes lüngad, näiteks matemaatikas – reeglina see on matemaatika, kus on õpilüngad –, vajavad pikemat õppeaega ja natuke rohkem matemaatikas erituge. Meil on tervislikel põhjustel põhikoolis kolmandas astmes väga palju puudunud lapsi, kellel on muud tervislikud põhjused, kes vajavad ka lisaaega ja ettevalmistavat aastat, selleks et õpilünkasid täita. 

Meil on vene kodukeelega lapsed, kelle eesti keele oskus on jätkuvalt nõrk. Nad lõpetavad 9. klassi venekeelses koolis, nad ei saavuta eesti keeles B1-tasemet, nad ei saa edasi õppida ei kutsehariduses ega gümnaasiumis, sest neil ei ole eesti keele oskust. Nad vajavad eesti keele oskuse õpet, et jõuda vähemalt B1-tasemele. 

Neljas kategooria on ukraina lapsed, kes täpselt samamoodi on tulevikus õppimiskohustuslikud ka pärast 16. eluaastat, kes vajavad väga mitmekülgset tuge tegelikult: nii tervise ja vaimse tervise osas, matemaatika õpilünkades kui ka eesti keele õpilünkades. 

Ja need ettevalmistava õppe õppekavad on mõeldud selliste laste toetamiseks järgmisel aastal. Need on riigikoolides, mõned neist on ka gümnaasiumide juures, aga valdavalt on nad kutsekoolides. Ka paljud gümnaasiumid ja paljud kutsekoolid võtavad vastu lapsi, kes matemaatika lõpueksamil ei soorita 50%. Meil ei ole üheski gümnaasiumis, vähemalt riigikoolidele antud juhist, et peab olema lävend ületatud, et riigigümnaasiumisse saaks avalduse esitada ja sisse. Aga konkursi kaudu tihti need lapsed sinna ei pääse, sest riigigümnaasiumides on päris korralik konkurss. Aga riigigümnaasiumid on vastu võtnud ka õpilasi, kes on teinud alla lävendi eksami tulemusi.

Ma loodan, et ma vastasin kõik ära ja saate juurde küsida, kui midagi jäi segaseks. Aitäh!

Ja küsimusi on. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Seni on tõesti meil Eestis olnud selline lähenemine, et kui on nõrgem omavalitsus, kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga pered, siis jah, lõpueksami tulemused on õpilastel kehvemad, vanemad teevad valiku, et hakkavad sõidutama oma lapsi kaugemal asuvasse kooli, kus tajutakse, et hariduse kvaliteet on parem, siis jääb kooli vähem õpilasi ja lõpuks me otsustame, kas on mõtet üldse seda kooli pidada, paneme kinni. Ma saan teie vastustest aru, et see proaktiivne suhtumine, et pakkuda lisatuge koolidele, kus on väga palju nõrgema sotsiaal-majandusliku taustaga lapsi, on midagi, mida te sisuliselt toetate. Mis on need sammud, mida võiks astuda selleks, et ei tekiks halb spiraal – mis lõpeb sellega, et kool läheb kinni ja lapsed sõidavad kaugemale – ja et kodulähedane kool saaks lisatuge tugispetsialistide palkamiseks või õpetajate palga tõstmiseks, kui ongi väga ebaühtlane tase klassis ja õpetamine nõuab suuremat pingutust? Mis on teie kavandatavad järgmised sammud?

Aitäh küsimuse eest! Seda korrelatsiooni õpetajate palga ja õpilaste õpitulemuste vahel ei ole. Küll aga küsin – ma ei tea, me eelmine kord teiega seda siin arutasime –, millised sekkumismeetmed oleksid tõhusad. Ma ei ole üheski sekkumismeetmes täna sada protsenti veel kindel, et need tõhusad on. Aga ma arvan, et sekkumismeetmeid me peaksime mõjuanalüüsi kaudu tegema. Üks asi on väiksemad klassid. Kui on väga palju nõrgema sotsiaal-majandusliku taustaga lapsi, kes vajavad koolipäeva jooksul rohkem tuge, sest võib-olla kodus nad seda tuge nii palju ei saa, ja pikapäevakooli, siis peaksid olema väiksemad õpirühmad kui 24. Matemaatikas on head tulemust näidanud temporühmad ja ajutised temporühmad, mitte taseme klassidesse tõstmine nagu Aruküla koolis, vaid temporühmadesse. Tegelikult lapsed õpivad eri tempoga. Temporühmade metoodikat, mida ka Viljandi koolid on rakendanud, oleme me nüüd püüdnud seda tuua ka mõnesse üleminekuklassi, kus on ka laste eesti keele õpe eri tempos. Me saame nõrgemaid lapsi oma temporühmas ajutiselt toetada ja tugevamad lapsed saavad oma temporühmas juba edasi liikuda. Temporühma metoodika on see, mida võiks tuua ja peaks tooma nendesse nõrgematesse, sotsiaal-majanduslikult nõrgema taustaga laste koolidesse, aga see vajab lisaõpetajat sinna, kes võimaldab temporühmasid teha. Nii et seda võiks kindlasti kaaluda koolidesse tuua, aga reeglina väiksemad rühmad, et sa õpetad väiksemas kui 24-lapselises klassis. Kui on 24-lapseline klass, siis on abiõpetaja seal juures. Sama teema on praegu üleminek neljandate klassidega, et kuna õppimise motivatsioon klassis on madal, nii nagu tihti on nendele nõrgema sotsiaal-majandusliku taustaga laste puhul, õpistrateegiad ei ole neil väga tugevad, siis neid peab õpetamise hetkel välja arendama nendel lastel seal klassis ja seal oleks vaja väiksemat klassi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Täna arutasime ka kultuurikomisjonis päris pikalt õpetajate kvalifitseerimist ja nende haridust ja koolitusi ja nii edasi. Mul on küsimus. Me ju teame kõik, et Eestis ei ole maakondi, kus mingil põhjusel lapsed oskavad vähem matemaatikat, ja on maakonnad, kus lapsed oskavad rohkem matemaatikat. Kusagilt mujalt tuleb arvatavasti see probleem, miks eksamitulemused on erinevad. Ma küsingi teistmoodi. Kuna see Valga näide oli päris ekstreemne, siis kas seal on analüüsitud ka sellest vaatest, kuidas seal on olnud mingi pikem periood ka õpetajate kvalifikatsiooniga? Kas see on hästi olnud? Kui seal on probleemid, mida saaks ministeerium selles vaates teha? Aga kas seda on analüüsitud, just õpetajate kvalifikatsiooni versus õpilaste eksamitulemusi?

Konkreetselt Valga selle kooli puhul me ei ole analüüsinud, kas seal on pikema aja vältel olnud õpetajate kvalifikatsiooniga mingi trend. Aga üleüldiselt üle Eesti matemaatikatulemuste analüüsis korrelatsiooni õpetaja kvalifikatsiooni ja matemaatikatulemuse vahel ei ole. Nendes koolides, kus oli rohkem läbikukkujaid, oli võrdselt sama palju kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid, ja nendes koolides, kus oli vähe läbikukkujaid, võis olla väga suur hulk kvalifikatsioonile mittevastavaid matemaatikaõpetajaid. Seal korrelatsiooni ei olnud. Korrelatsioon oli ainult sotsiaal-majandusliku taustaga.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab selle muutunud eksamisüsteemi, eelkõige eksamite varasemaks toomise mõju noorte, nii õpilaste kui ka tegelikult õpetajate vaimsele tervisele. See küsimus tegelikult ka oli, aga tõesti, mahtu oli palju, võib-olla jäi tähelepanuta. Kas te olete ministeeriumis hinnanud, kas see tõi kaasa täiendavat ärevust, täiendavat nii-öelda negatiivset mõju vaimsele tervisele? Kuna niipalju, kui on õnnestunud koole ja haridusasutusi üle Eesti külastada, siis nr 1 teema, mis tegelikult vastu kajab, on see, et see süsteem põhjustas nii-öelda hirmu ja pabinat tavapärasest rohkem.

Jaa. Aitäh küsimuse eest! Põhjustas küll rohkem hirmu ja pabinat, et tulid need eksamid varem, kui nad varem olid. Omast kogemusest ilmselt teate ka, et kui eksam varasemaks tuuakse, siis ärevus läheb aina hullemaks, alati on üks päev puudu eksamiks õppimisest. 

Ma igaks juhuks tuletan meelde, mis see eelmine süsteem oli. Eelmine süsteem oli selline, et põhikooliõpilased hakkasid märtsikuus käima koolikatsetel ehk õppima tegelikult koolikatseteks, gümnaasiumikatseteks. Samal ajal neil toimus põhikoolis tavaline õppetöö. Täpselt samamoodi oli paralleelselt, samal ajal koos eksamikatseteks õppimise ja katsetel käimisega samal ajal toimus põhikoolis paralleelne õppetöö. Katsed said läbi, õpilased võeti gümnaasiumisse vastu, põhikoolis õppetöö jätkuvalt kestis. Siis mindi tegema põhikooli lõpueksameid. Ja ei olnud harvad juhtumid, kus õpilane põhikooli lõpueksamil kukkus läbi, sai 50% asemel 35% ja kogu tema katsete tulemus tühistus. Ehk ta oli tagasi nullis juunikuu alguseks, sellepärast et tal tegelikult ei olnud enam uuesti võimalik katsetele minna, aga põhikooli lõpetamisel oli niivõrd oluline kaal sellel, kas sa saad gümnaasiumisse sisse või ei saa. See ei olnud loogiline süsteem lapse vaates. See trauma oli nagu kahekordne sisuliselt. Sa oled justkui juba sisse saanud ja siis sul võeti see pakkumine tagasi, sellepärast et sa põhikooli lõpetasid teistmoodi, kui algselt eeldatud oli. 

Selleks, et see oleks loogiline, nii nagu on ülikooli astumine, et sa kõigepealt lõpetad põhikooli ära, teed ära põhikooli lõpueksamid ja nendest põhikooli lõpueksamitest võiks piisata selleks, et nende alusel juba laps kutsuda vestlusele gümnaasiumisse, ilma et seal vahel peaksid katsed olema, meie riigigümnaasiumidele keelasime katsete tegemise ära. Ütlesime, et ärge katsetage neid lapsi, pole mõtet, sellepärast et lõpptulemus tuleb teil ikka seesama, kui te võtaksite nad ainult põhikooli lõpueksamite pealt. Riigikoolid katseid ei teinud, kadus ära õpetajate stress, sest katsed tähendavad uute testimisülesannete ettevalmistamist, õpilaste kokkuajamist üle Tallinna linna ja Harjumaa, hindamist. See on meeletu koormus. Katsed jäid ära. Katseid tegid neli Tallinna kooli ja viis Tartu kooli, ülejäänutes koolides katseid ei olnud, selle tõttu, et olid olemas esiteks põhikooli lõpueksamite tulemused, olid olemas ka põhikooli lõpuhinded selleks hetkeks, 1. juuniks, kui tehti ära vestlused, ja sellest piisas, et laps tegelikult saaks kutse või ei saa gümnaasiumisse õppima asumiseks. 

Nii et esimene aasta läks raskeks selle tõttu, et seoses õiguskantsleri märgukirjaga koolieelistuste mittepanemise kohta, et lapselt ei tohi tema gümnaasiumieelistusi küsida, tekkis olukord, kus õpilased õppisid samal ajal põhikoolis ja käisid kohutaval hulgal vestlustel, kohutaval hulgas koolides. Igale poole, kuhu nad avalduse olid sisse andnud, nad käisid nagu vestlustel. Koolid vestlesid ka meeletu hulga õpilastega, sest eelistusi ei olnud võimalik panna, vestluse järjekordi ei olnud võimalik tekitada. Ja siis oligi nii, et kõik koolid vestlesid kõikide tuhandete põhikoolilõpetajatega. Nüüd me soovime põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse panna ikkagi õiguse küsida lapselt eelistust ja kool hakkab vestlema, sinuga hakkab esimesena vestlema see kool, kelle sa oled esimeseks eelistuseks pannud. Ja kui sa sinna juba pakkumise saad, siis sinul on vestlusaeg läbi, sa rohkem ei vestle, eks ole, kellegagi, sest sa oled juba oma esimesse eelistusse tegelikult pakkumise saanud. 

See süsteem peab minema lapse vaatest vähem komplitseerituks, vähem stressirohkeks. Ja sealt vahelt tuleb väga palju asju välja võtta, mis seal täna on ja mis ei ole tegelikult lapse vastuvõtmiseks gümnaasiumisse või kutsekooli üldse vajalikud. Palju võib ühte last testida ja mitu korda võiks temaga vestelda, enne kui kool päriselt tunneb, kas ta on õpimotivatsiooniga ja saab gümnaasiumis õppida. Nii et ma väga loodan, et meil loksub see nii-öelda paariaastase harjutusega niimoodi paika, et laps lõpetab ära põhikooli, maikuu keskpaigaks on tal põhikooli lõpueksamid tehtud. Ta läheb teeb ära vestluse oma esimesse või teise eelistusse kooli, olgu see siis kutsekool või gümnaasium, ta saab sealt tegelikult 9. juuniks vastuse ja tema jaoks on kõik läbi.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Kohalikus lehes on välja toodud nii. Õpetajate sõnul on kehvades teadmistes süüdi ka õpilaste kasin riigikeeleoskus. Kuna koolis käib palju muukeelseid lapsi, kuuleb majas kordades rohkem vene kui eesti keelt. Materjali selgitamiseks kulub kauem aega, kui laps hästi eesti keelt ei valda. Pöördumises toodi välja, et osade õpilaste vähene riigikeeleoskus aeglustab kogu klassi edasijõudmist õppetöös. 

Te olete Ida-Virumaa taustaga. Mina olen Valgast, aga ma tunnen, et täna on Valga jäetud hätta. Miks Ida-Virumaal on õpetajate palgatoetus, aga Valgas ei ole? Miks Valga rahvuslik mitmekesisus on vähem tähtsam kui näiteks Narva oma?

Aitäh küsimuse eest! Me jagame nendele eestikeelsetele koolidele, kus on suur hulk muukeelseid lapsi, eraldi toetust. Nad saavad eraldi toetust. Järgmise aasta riigieelarves on 9 miljonit selleks ette nähtud, et anda eraldi raha nendele koolidele, kus on üle 10% muu emakeelega lapsi. 

Meie soovitus on alati olnud ja see on jätkuv soovitus ka Valga põhikoolile, et kui on väga erineva keeleoskuse taustaga lapsed, siis keeleintensiivsetes õppeainetes, nagu eesti keel, geograafia, kirjandus, loodusõpetus, nendes tundides siiski teha eraldi õpperühmad, sellepärast et laps, kes veel keelt emakeelega võrdväärselt ei valda, ei saa õppida ühes, samasuguses klassis sama metoodikaga, nagu on laps, kelle jaoks see on emakeel. Selleks see keeletoetus koolidele ka eraldatakse, et nad suudaksid need erinevad õpperühmad teha. 

Valgas on vene kodukeelega lapsi piisavalt palju, et tegelikult saaks rakendada neile keelekümblusmetoodikat, LAK-õppe metoodikat, selle alusel need õpperühmad formeerida ja anda lapsele pädevalt vastavalt tema keeleoskuse vajadusele õpet. See ei välista, et nad õpivad koos kehalise tunnis, muusikatunnis, kunstitunnis, tööõpetuses, eks ole. Nad ei pea olema igal pool segregeeritud, aga nendes keeleintensiivsetes õppeainetes, kus keel on väga oluline element, peab olema teistsugune lähenemine õpetamisele, lapsele, kes ei valda keelt, versus see laps, kelle jaoks see keel on emakeel. Seda peaks diferentseerima kool. Soovituslik on need õpperühmad lihtsalt eraldi luua.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Jah, hiljuti sai õppekohustus või õppimiskohustus 18. eluaastani seaduses kehtestatud, aga nii nagu on tänased näited, et õpilane põhikooli lõpus ei soorita seda 50%. Jah, ma mõistan, et kui gümnaasium võtab, siis on võimalik ju sinna edasi minna, aga väga palju neist tõenäoliselt vajabki lisaõpet või lisa-aastat. Küll on palju küsimusi tekitanud see, kuidas need ressursid leitakse ja kes seda rahastab. Kohustus seda jälgida on põhimõtteliselt kohalikul omavalitsusel. Kuidas leida täiendavad õpetajad või täiendav ressurss ja ka rahaline ressurss? Lubatud on küll mingit sihtotstarbelist toetust. Milline see siis saab olema riigi poolt?

Aitäh! Ma tuletan meelde, et koos õppimiskohustuse sisseviimisega põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse viisime me sisse ka selle, et gümnaasiumi- ja kutsehariduse tasemel kõikide õppekohtade tagamise kohustus on riigil. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust tagada oma omavalitsuse õpilastele õppekohad kõigile, see kohustus on riigil. Riik koos omavalitsustega läbi rääkides, kui palju omavalitsustel neid kohti on, peab tagama kõik need puuduolevad kohad, mis on täna puudu. Täna on umbes 600 kohta puudu. Need kohad peab tagama riik, mille tõttu ma ka ütlesin, et ettevalmistava õppeaasta kõik õppekohad luuakse riigikoolides. Riik oma koolide juurde loob need täiendavad õppekohad. Suurem osa neist luuakse kutsekoolides. Kutsehariduse tegevustoetus tõuseb järgmisel aastal 6 miljonit, selleks et luua esiteks täiendavad õppekohad sinna vaheaasta või täiendava aasta õppekavadesse. 

Teiseks, meil on tegelikult ka nelja-aastased õppekavad, kutsekeskhariduse õppekavad ja uued õppekavad, kus me suurendame vastuvõttu. Ehk siis nendel lastel, kes n-ö akadeemilisse gümnaasiumisse õppima ei lähe, on võimalik õppima minna rakendusgümnaasiumi õppekavale, kus on gümnaasiumiharidus koos rakenduskutse andmise võimalusega. Ja need kulud katab riik, need on riigieelarves, järgmine aasta on kasv selleks planeeritud ja meie praeguse arvestuse kohaselt ligi 600 kohta ettevalmistavas õppes riik loob ja tagab. Kohaliku omavalitsuse roll ei ole mitte tagada kohad, kohaliku omavalitsuse roll on jälgida, kas tema valla lapsed ja tema linna lapsed on kõik õppekoha saanud. Seda nad saavad jälgida SAIS-is. SAIS-i arendus on täna sellises faasis, et kevadeks 2026 on kohaliku omavalitsuse heaks juhtimislaud, kus ta näeb kõikide oma omavalitsuse laste vastuvõtu seisu, kuhu nad on vastu võetud, ja punasega hakkavad vilkuma need lapsed, kellel ei ole ühtegi vastuvõtukinnitust. Nad ei ole sinna kooli vastu võetud, aga kohustus nad tagada neile õppekohad on riigil, mitte omavalitsusel.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Matemaatika on imelihtne, ainult et need õpilüngad, mis tekivad, peab kohe ära likvideerima, vahetult nende tekkimise järel, muidu need kulmineeruvad ja tulemused on nagu Valga koolis lõpuks. Teine asi: kaasav haridus on jätkuvalt ju alafinantseeritud. Kui teie olite minister ja mina linnapea, siis me seda rääkisime ja olukord tegelikult aastatega ei ole paranenud. Ka sealt tekivad need täiendavad õpilüngad, sest kuna klassis on seltskond nii erinev ja ei ole võimekust seda kõike ära hallata, siis need tekivad. 

Aga minu küsimus on lihtne. Ärge võtke seda kuidagi halvasti, aga millal tekib see pikk plaan selle probleemi lahendamiseks, et seal oleks rahanumbrid taga, et seda oleks võimalik kuskil valitsuses esitada ja küsida? See on vaja ära lahendada. Noh, kui täna ei jõua, siis millal see pikk plaan tekib? See pikk plaan nende probleemide lahendamiseks, et kaasav haridus saaks ära rahastatud, et matemaatika õpilünki ei tekiks, et oleks võimalik kohe reageerida, et oleks see tugisüsteem seal olemas. Millal see plaan tekib? Ma ei küsigi enam raha, vaid plaani.

Jaa, aitäh! Meil on ju tegelikult täna õpiabisüsteem olemas. Kui õpilane on matemaatikas, eesti keeles või mis iganes aines, aga valdavalt matemaatikas maha jäämas, siis täna on õppekava järgi õpilasel vajadus õpiabi järele ja seda õpiabi ta ju koolis saab. See ongi nende õpilünkadega tegelemine, mida kool tegelikult tagab õpiabisüsteemi kaudu nendele lastele, kellel on vaja konkreetses aines täiendavat tuge. Need on üldtoelapsed või siis lihtsalt õpiabi vajavad lapsed. Ja täna see süsteem toimib. Me suurendame järgmine aasta omavalitsuste toetuses diferentseerimisfondi 2% võrra: 22% me tõstame kuni 24%-ni. Seal jääb üle veel diferentseeritavaid vahendeid, selleks et tagada personali koolis, kas selleks on vaja abiõpetajat või mingit tugispetsialisti, kes neid lapsi toetab. Neid lisavahendeid tegelikult peaks kooli pidajatele tekkima küll.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun arupärimise

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun arupärijate esindajana siia Riigikogu kõnetooli tagasi Ester Karuse. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mulle väga meeldib mõelda, et kõikidele Eesti lastele on kõik maailma uksed valla. Ma mõtlen haridust, mille puhul iga laps, kes õpib ükskõik millises Eesti põhikoolis, saab jõuda ükskõik millisesse Eesti gümnaasiumi, ükskõik millisesse Eesti või välismaa ülikooli. Mulle meeldib mõelda, et Eestis on maailma parim haridus ning maailma kõige targemad lapsed. 

Aga ebavõrdsus on hariduses järjest jõhkram. Üheksanda klassi lõpuks on paljudele lastele uksed sulgunud. Kõik selles elus peab rahulduma vähesemaga. Miks nii? Sest Eesti riik ei suuda garanteerida võrdsetel tingimustel haridust üle Eesti. Valga on jäetud hätta. Miks Ida-Virumaal on õpetajate palgatoetus, aga Valgas ei ole? Miks Valga rahvuslik mitmekesisus on vähem tähtis kui Narva oma? Miks on nii, et riik ei hooli kõikidest Eesti lastest võrdsetel alustel? Miks Valga Martin on vähem oluline kui Kohtla-Järve Sergei? 

Aga räägin veel konkreetselt Valgast. Meil oli seal eelmisel nädalal haridusdebatt, mis toimus Valga Gümnaasiumis. Seal osalesid kõik Valga vallavanema kandidaadid ja seda juhtis Urmas Vaino. Ka tema küsis Valga Põhikooli matemaatikaeksamite tulemuste kohta. Ta küsis, kes on süüdi, kes vastutab väga halbade matemaatikaeksamite tulemuste eest. On see laps, on see lapsevanem, kool, õpetajad, koolipidajad või ministeerium? Ühest süüdlast ei ole mõtet otsida, eks see ole kõigi asjade koosmõju, kõigil on oma osa. Aga ma soovin siiski teieni tuua ühe seiga, mis toimub Valga haridusmaastikul, misjärel saate ise mõelda, kas sellises keskkonnas saab üldse oodata positiivseid õpetajaid, õpilasi ja positiivseid tulemusi. Urmas Vaino esimene küsimus Valga vallavanemale oli, ma tsiteerin: "Moonika, mis seisus on õpetajatega kohtus käimise seis praegu? Kas vald on selle kohtulahingu omaenda inimestega võitnud või on kaotamas? Mis seisus oleme praegu?" Jah, te kuulsite õigesti! Kaks aastat tagasi viskas Valga Vallavalitsus õpetajatele ette töölepingu muudatuse, mis nägi ette töötasu vähendamist, klassijuhatamise ja lisatundide eest. Seda tehti oktoobrikuus ja seda taheti teha tagantjärele ka septembrikuu eest. Loomulikult ei olnud õpetajad sellega nõus ja soovisid seda sisuliselt arutada, milleks kahjuks ei leidnud Valga Vallavalitsus aega. Lihtsalt ei leitud aega! Siis ei jäänudki õpetajatel mitte midagi muud üle kui Tööinspektsiooni pöörduda ja lõpuks ka kohtusse. On see positiivne toon? Aitab see kuidagi õpetajate töömotivatsioonile kaasa? Loomulikult mitte! Mõelge ise olukorrale, kus te lähete hommikul tööle, kui seesama tööandja on teiega kohtusse jõudnud. Õpetajatel tuleb oma õiguste kaitseks kulutada isiklikku raha, aga vald kasutab selleks meie kõigi avalikku raha nendesamade õpetajate vastu, et lihtsalt õpetajatega vaielda ja neid endale allutada. Valga Põhikoolist lahkus sel kevadel rekordarv õpetajaid, neid oli üle kümne, viimase info kohaselt oli neid lausa 12. Ma võin siin eksida. Minu viimane info suve keskpaigast on, et 12 õpetajat lahkus Valga Põhikoolist.

Kas minister on mõelnud, et lisaks õpetajate kvalifikatsiooninõuetele oleks vaja ka vallavalitsusse, hariduse eest vastutavatele poliitikutele ja haridusspetsialistidele kvalifikatsiooninõudeid? Valga Põhikooli kehvades eksamitulemustes pole süüdi üksiti õpetajad, vaid kehv haridusjuhtimine. Kas pole kurioosne, et näiteks Valgas juhib kogu suure Valga valla hariduselu keskharidusega haridusnõunik, ametnik? Ainuke asi, mida siit positiivsena kaasa võtta, on see, et haridus on Valgas rohkem fookuses kui kunagi varem, sest saab paremini ja peabki tegema paremini. Kõik algab haridusest. Veel kord, kõik algab haridusest! Ma palun veidi lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Seega, headele Valga valla elanikele on mul siit küll üleskutse, et tehke oma teadlik valik. Valga vajab haridusvaldkonnas julgeid ja tarku otsuseid. Ärge valige tänaseid võimulolijaid, kes on Valga valla hariduselu tükkideks lammutanud. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane üheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Helir-Valdor Seedri ja Mart Maastiku 17. juunil käesoleval aastal esitatud arupärimine põhikooli lõpueksamite ja gümnaasiumis õpingute jätkamise korralduse kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Riina Solmani. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Saalisolijad ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Loodame, et ka saadikud osad jälgivad interneti vahendusel oma tubadest. 

Oli väga valus kuulata kolleegi Ester Karuse kirjeldust Valga vallas hariduselus toimuva kohta. Me nagu teame tõesti, et ka Ida-Virumaal eestikeelsele haridusele ülemineku probleemid on valusad. Võib-olla vastandama neid piirkondi omavahel ei peaks, aga tegelema hariduse juhtimisega, et inimesed saaksid ka hea hariduse, see on oluline. 

Sellepärast tahangi oma kolleegi Ester Karuset natuke lohutada, et riigikogulastele on kaevanud ka Tallinna lapsevanemad. See hariduselu ja see muudatus, mis kevadel teoks sai, nimelt et lõpueksamite toomine ettepoole, on väga paljud lapsed ja lapsevanemad pannud viskesse. Mina olen koondanud mitme lapsevanema küsimused ja olen need esitanud haridusministrile. Nagu öeldi juunikuus juba, et hea, et saame täna vastuseid kuulda. 

Ja lühidalt, mida me küsisime. Just nimelt seesama tänavune põhikooli lõpueksamite riiklik korraldus, kus eksamid toimusid oluliselt varem kui varasematel aastatel, on osutunud väga probleemseks ja valmistanud paljudele peredele – nii lastele kui ka lapsevanematele – suurt muret ja pettumust, aga ka õpetajatele. Põhikooli lõpueksamid toimusid mitu kuud enne õppeperioodi lõppu ja õpilaste koormus seetõttu suurenes oluliselt. Kui varasemalt oli võimalus pärast tavapärase õppetöö lõppu eksamiteks rahulikult valmistuda, siis nüüd tuli eksamiteks õppida paralleelselt igapäevaste koolitöödega. See tähendas laste jaoks suuremat koormust ja vaimset pinget ja muret. Küsimegi ministri käest, kuidas tema hinnangul võis see mõjuda laste vaimsele tervisele ja koolistressile, mis on niigi suureks probleemiks. Ja kas see täiendav pinge ja koormus võis põhjustada kehvemaid eksamitulemusi? Sest tavapäraselt jäetakse ju ka väike aeg kordamiseks, õpetaja kordab lastega üle enne eksamit ja selleks võetakse mitu kuud aega. Ja kas seda on ka analüüsitud? 

Riikliku põhikooli lõpueksami ebaõnnestumisel oli varasemalt õpilasel võimalik teha koolipoolne järeleksam. Samas, riigigümnaasiumidesse sisseastumisel järeleksamit enamasti ei arvestatud, kuigi see järeleksam võis anda oluliselt parema tulemuse ja vastuvõtutingimused oleksid sellega ka paranenud ja täidetud. Kas ministri arvates on järeleksamite soorituse mittearvestamine riigigümnaasiumides põhjendatud ja kas ta peab vajalikuks, et riik määraks täpsemalt riigigümnaasiumide vastuvõtutingimused, mis oleksid pidanud arvestama siis ka parema tulemusega? 

Paljud gümnaasiumid sulgesid avalduste vastuvõtu enne, kui põhikooli lõpueksamid ja järeleksamid olid toimunud. See seadis noored olukorda, kus nad pidid jagama oma tähelepanu eksamiteks valmistumise, edasiõppimise, võimalustega tutvumise ja kandideerimisdokumentide esitamise vahel, lisaks tegelema jooksva õppetööga. Seega tuli ette, et sobivasse kooli kandideerimise võimalus, mis oleks vastavuses lapse eksamitulemustega, jäi õigel ajal kasutamata. 

Ja ministrilt me ootamegi vastust, kas ta peab vajalikuks riiklikult tagada, et edaspidi toimub avalduste vastuvõtt gümnaasiumidesse alles peale põhikooli lõpueksamite ja järeleksamite toimumist. Teada on ka veel seda, et ka pedagoogid olid pahased nende muudatuste tõttu. Ja mulle isiklikult jätab see mulje justkui nagu ajahorisondi kokkulükkamisest, et ruttu-ruttu, koolist lapsed läbi ja järgmisse kooli. Aga nagu eelpool ka kolleeg Jaak Aab mainis, kes on ju ka pedagoog, et see teadmiste pagas, mis sellise kiirustamisega lastele antakse, ei taga meile ju kvaliteeti ega tulemust, mida on võib-olla meie riigi arendamiseks tarvis. Nii et ma ootan pulti head haridusministrit ja tema häid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija! Üksikud veel kuulama jäänud Riigikogu liikmed! Ma tegelikult eelmisele küsimusele vastates vastasin enamusele nendele küsimustele ära. Ma seda lugu uuesti jutustama ei hakka, milline oli stressitase õpilastel eelmise süsteemi korral, kui nad märtsikuust alates, kui nad samal ajal pidid põhikooli lõppu õppima ja eksamiteks valmistuma, käisid erinevatel katsetel, uurisid erinevaid vastuvõtutingimusi, käisid erinevatel vestlustel kogu selle perioodi, millal tegelikult oleksid nad pidanud õppima põhikooli lõpueksamiteks. See süsteem. Ja see kestis mitu kuud. Täna on see nii-öelda pingeline periood pandud ühte kuusse, sisuliselt ühe kuuga peaks õpilasel olema põhikool lõpetatud ja järgmisesse õppeastmesse sisseastumine tehtud.

See küsimus, kas avalduste esitamise saab lükata pärast põhikooli lõppu. See tähendaks tegelikult seda, et gümnaasiumid enam katseid ei teeks. Aga täna gümnaasiumid ootavad ära lõpueksami tulemused ja tahavad kohe katseid tegema hakata, mis tähendab, et selleks hetkeks peab olema avalduste asi lukus, et kui palju lapsi on neid, kes katsetele tulevad. Kui katsete tegemine ära jätta, kui võtta ainult põhikooli lõputunnistuste alusel, siis tõepoolest tekiks sinna tegelikult selline periood, kus sa oled põhikooli ära lõpetanud ja saaksid esitada avalduse vastavalt sellele, mis sul õppimise tulemused olid. Aga paraku seda täna teha ei saa, sellepärast et katsete tegemiseks gümnaasiumidele sel juhul üldse aega ei jääks. Lihtsalt ei jääks. Siis tuleks jaanipäev otsa ja nad ei saakski tegelikult seda vastuvõttu korraldada. Pärast jaanipäeva, nii nagu ülikoolid täna teevad pärast jaanipäeva vastuvõtu, koolid kindlasti nõus, valmis tegema ei ole, sest õpetajate puhkus, mis on ära teenitud, algab ikkagi sisuliselt jaanipäevast alates. Pärast, sealt edasi enam õpetajate koormust arvestada ei saa. 

Sellel aastal, kui olid põhikooli lõpueksamid toodud varasemaks, toimus oluliselt vähem katseid ehk gümnaasiumi vastuvõtukatsed jätsid ära kõik riigikoolid nii Ida-Virumaal, Harjumaal, Tallinnas kui üle Eesti. Lapsed ei pidanud enam katseid tegema, selle võrra oli lastel tegelikult stressi vähem ehk nad pidid tegema ainult lõpueksamid. Katsete tegemine jäi ära. Eksamitulemustele see varasemaks toomine mõju ei avaldanud. Eksamitulemused olid täpselt samasugused, nagu nad on olnud varasematel aastatel pärast koroonat. Mingit mõju sellel, et eksamid toimusid kuu aega varem, eksamitulemustele ei olnud.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Kas on ainult üks küsimus?

Jah, arupärimisele vastamisel on ainult üks küsimus.

No näete, siis ma proovin siia kõik ära pakkida. Kodukord on meil, proua minister, selline, et üks arupärimine on vastatud, tuleb teine arupärimine vastata. Meie esitasime oma küsimused juba juunikuus. Pole parata, mina ei saa neid arupärimisi kokku pakkida ja oma küsimusi ette lugeda juba vastanuteks. Aga ma küsin veel. Õpetajad nägid selget ohtu põhikooli lõpueksamite ettetoomisega, sest ettevalmistus jäi nende hinnangul siiski poolikuks õppimiseks ja eksamiteks jäi vähe aega, kuigi te ütlete, et ei olnud muret ja tulemused olid samad. Kas te nüüd olete teinud analüüsi ja kokkuvõttes kõigis õppeainetes, mitte ainult eksamineeritavates ainetes? Kas suudeti need õppeained läbida lõpueksamite ettetoomisega kvaliteetselt ja õpilased saavad nüüd oma edasises elus nende teadmistega hiilata, mis tänu sellele ettetoomisele omandati väiksemas ajavälbas?

Aitäh küsimuse eest! Ainuke viis teha analüüsi, kas kõik õppeained said kvaliteetselt läbitud, on see, et hakata kõikides õppeainetes riiklikke eksameid tegema. Teistmoodi seda analüüsi teha ei saa. Me kindlasti sellist analüüsi võimelised tegema ei ole ja me seda teha ei saa. Nagu ma ütlesin, nendes ainetes, kus oli lõpueksam, tulemused muutunud ei olnud, sõltumata sellest, kas see eksam oli kuu aega hiljem või kuu aega varem. Teistes ainetes eksameid ju tegelikult ei tehtud ja lõpuhinded olid need, mis näitasid nende laste tulemusi, aga meil ei olnud muutust eksamitulemustes.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister taas kord! Ma lugesin täna päris põhjalikult ja pikalt kodulähedaste gümnaasiumide temaatika kohta, kui kaugel mingis kohalikus omavalitsuses meie noored oma gümnaasiumihariduse saavad. Vaatasin ka, et on piirkondi, kus see protsent on väga suur, kes saab kodulähedases gümnaasiumis hariduse, ja on ka piirkondi, kes sisuliselt oma linnas või vallas seda ei saa. 

Ma küsiksin taas Saaremaa teema kohta. Ma tean, et nüüd on need kriitilised ajad möödas, kõik Saaremaa noored või enamik noori on saanud gümnaasiumis õppekoha. Aga kas Orissaare Gümnaasiumi ja Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi kohta on tehtud mingeid täiendavaid analüüse, et kui neid ei oleks, siis missugust kriisi me praegu Saaremaal näeksime, võrreldes sellega, kus nad tegelikult on? Tänu sellele päästsid nad selle olukorra ära, kus kõik said ikkagi gümnaasiumisse endale ilusti koha.

Aitäh küsimuse eest! Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi ei ole kellelgi plaanis mitte kunagi sulgeda olnud. Meil käivad läbirääkimised selle gümnaasiumi riigile üleandmise üle, riigikooliks muutmise üle. Meil on alles jäänud kolm täiskasvanute gümnaasiumi üle Eesti, mis on kohaliku omavalitsuse pidada. Ülejäänud on tänaseks kõik riigile üle antud. Viljandi Gümnaasium anti veel nüüd, 1. septembril. On jäänud Kuressaare, Tallinn ja Tartu. Kõik ülejäänud täiskasvanute gümnaasiumid on täna riigi pidada. Mõnes kohas on riik need liitnud kutsekoolidega, mõnes kohas on need eraldi õppeasutused. Narvas ja Viljandis on need praegu eraldi, Pärnus ja mujal on need liidetud kutsekoolidega või plaanitakse liita kutsekoolidega. Nii et Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi sulgemise plaani kindlasti ei ole, sellel õppeliigil on Saaremaal täiesti oma koht. Orissaare Gümnaasiumi puhul lähiaastatel, kui on suured põhikooli lõpetajate põlvkonnad, ei ole ka vajadust seda sulgeda. Küll aga tekib Orissaare Gümnaasiumi puhul küsimus pikas plaanis ehk aastal 2030 on juba tulemas väiksemad lõpetajate põlvkonnad, kes tegelikult mahuksid ära ka Kuressaare Ametikooli ja Kuressaare Riigigümnaasiumisse.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud saalisviibijad! Austatud minister ja inimesed, kes te meid veel jälgite! Ega mul ei olnudki väga palju plaanis täna sõna võtta, sest tõepoolest, nagu minister enne märkis, sotsiaaldemokraadid esitasid ka sisuliselt samateemalise arupärimise ja ta tõepoolest kordas erinevaid tahke, mida ka mina küsisin. 

Aga miks ma sõna ikkagi võtsin, on see, et kui minister alguses, ametisse asudes, püüdis minu arust probleeme lahendada, siis nüüd on tema enesekindlus löönud nii lõkkele, et kõik on õige, mis minister teeb, kõik on õige, mis minister pähe võtab või tema ametnikud ütlevad, aga see, mida räägivad pedagoogid ja millist tagasisidet annavad koolid ise, on nii vähetähtis, et meie laev sõidab edasi, me ei ole teinud aasta jooksul analüüsi, me ei peagi tegema, ei saagi teha, saabki ainult nendes ainetes teha, kus riigieksamid ühe korra on sooritatud, ja kõik on õige. Ma arvan, et see ei ole päris nii. 

Me kõik oleme siin kõrgharidusega inimesed ja koolis käinud. Aga tark inimene on see, kes teisi kuulab ja kuulda võtab. Mina tahaksin tegelikult, et minister võtaks kuulda seda, mida andsid teada talle pedagoogid, mida annavad teada talle praegu Riigikogu liikmed ja mida on lapsevanemad öelnud, et nad ei ole rahul selle koolikorraldusega sellisel kujul ja ka sellega, et tema käsitluse järgi ei ole lõpueksameid üldse vaja. Lapsed viiakse kooli negatiivsete hinnetega ja nad lähevad suure tõenäosusega edasi kutsekooli, sest nad gümnaasiumisse ei pääse, nendel ei ole järeleksamivõimalust, nad ei saa oma sooritust parandada. Aga kui nad seal ka õppima ei hakka ja ette on nähtud, et nad peavad omandama keskhariduse, mis on siis järgmine lahendus, kui see laps ei ole omandanud programmi korralikult? Ja selleks, et laps omandaks programmi, selleks on kordamiseks mõeldud üks kuu vähemalt. Seda enam ei ole. 

Minule on jäänud täiesti arusaamatuks see, et meil ei ole järeleksamivõimalust, lapsel ei ole küpsemisvõimalust ja koole soovitatakse lõpetada negatiivsete hinnetega. Mis küpsust või kvaliteeti see näitab, milliseid inimesi ja millist tulevikku me nendele inimestele ette valmistame, kellele me tegelikult nõudeid ei esita? Kuidas üleüldse tagatakse näiteks see, et need ilma järeleksamita lapsed uues haridusasutuses järjele jõuavad? Kuidas peaks seda kontrollima, kuidas neid toestama? See jääb täiesti arusaamatuks, kui neil on lüngad varasemates astmetes. 

Üks asi, mis ei mahtunud mul tavapärase küsimuse raamidesse, sest üks küsimuse võimalus oli, et mis saab siis, kui lapsel ei ole tervislikel põhjustel võimalik lõpueksameid teha. Sellest ma ei ole ka veel teada saanud. Aga aitäh ja jõudu tööle ministrile ja ministeeriumile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh selle võimaluse eest selgitada! Ma tõesti arvasin, et kuna ma eelmises küsimuses neid pikki vastuseid andsin, siis ma ei korda üle. Aga ma kordan siis üle, siis saame need vastused selgeks. Lõpueksameid ikkagi tehakse. Te ütlesite, et ma ütlesin, lõpueksameid pole vaja. Ma ei ole kunagi öelnud, et neid ei ole vaja, lõpueksameid tehakse. Me jätame tegemata järeleksamid. 

Praegune süsteem on selline, et kui laps kukkus lõpueksami lävendist läbi, siis kaks päeva hiljem tehti talle koolieksam ja seal koolieksamil ta justkui sai läbi. On selge, et kahe päevaga ta tegelikult neid õpiväljundeid selgeks ei õpi. Lihtsalt see koolieksam oli lihtsam, kui oli tegelikult see lõpueksam, ja see peitis ära selle lapse tegelikud õpilüngad, mis tal matemaatikas olid, kui ta läks järeleksamiga järgmisele õppeastmele. 

Päris suur osa neid lapsi, kes kooli lõpetasid järeleksamiga, väljusid üldse haridussüsteemist ehk nad võtsid diplomi kätte ja lahkusid, sellepärast et koolikohustust neil enam edasi ei olnud. Põhikool oli lõpetatud, nad said selle järeleksamiga põhikooli lõpetatud, negatiivsete hinnetega lõpetatud ja lahkusid haridussüsteemist. 

Kevadel nad enam haridussüsteemist lahkuda ei saa enne, kui neil on kutse vähemalt omandatud lisaks põhiharidusele või neil on omandatud keskharidus ja nad saavad sealt edasi liikuda. Selleks, et need õpilünkadega lapsed, kes ei soorita põhikooli lõpus eksamitulemust, vähemalt poolt rehkendust – 100% tähendab seda, et matemaatikas on omandatud põhikooli lõpuks baasteadmised, ja 50%, mis on lävend, tähendab seda, et pooled baasteadmistest on omandamata, aga ikkagi on võimalik positiivselt lõpetada. 

Ent kui on alla poole omandamata, siis on õpilasel ilmselgelt suured õpilüngad. Järelikult vajab see õpilane lisatuge selleks, et neid õpilünkasid katta. Meil on tihti kahes kohas õpilüngad, matemaatikas on üks ja teine on eesti keel teise keelena, kus meil ka 40% õpilasi ei soorita B1-tasemel eesti keele eksamit põhikooli lõpus ehk sisuliselt kukuvad läbi. 

Nende laste jaoks on üks variant edasi õppida, saada järgmisele õppeastmele – sõltub sellest, kui suured need lüngad on –, ja sellel õppeastmel saab ta tegelikult erituge. Aga eraldi on olemas nende laste jaoks ka ettevalmistav aasta, mis ongi keskendunud nendele õpilünkadele – kas need õpilüngad on matemaatikas, kas need õpilüngad on eesti keeles, kas need õpilüngad on tekkinud selle pärast, et lapsel on olnud vaimse tervise probleemid või mingid muud tervise probleemid, mille tõttu näiteks põhikooli kolmandas astmes ta on väga palju puudunud. Ta vajab tegelikult lisa-aastat. 

Need ettevalmistava aasta õppekohad tekivad riigikoolidesse ja sinna saab võtta need õpilased, kellel on vaja neid õpilünkasid täita. Ühe kuuga eksamiks õppides ei ole võimalik kogu põhikooli matemaatikat selgeks saada. See, kui õpilasel on nüüd üks kuu varem eksam, ei tähenda seda, et ta suudab selle – kui tal oleks üks kuu rohkem aega – et ta suudaks põhikooli, sest põhikooli matemaatikaeksam katab kogu põhikooli matemaatikat. See ei ole ainult 9. klassi viimaste kuude õppimine, see ei ole kontrolltöö, see on kogu põhikooli matemaatika tundmise tulemuse mõõtmine ja ta ei jõua niikuinii selle ühe kuuga seda ära õppida. Ükskõik, kui palju sa drillid, need matemaatikalüngad on ikkagi selleks ajaks juba kujunenud, järelikult on vaja järgmises õppeastmes õpilast toetada. Sellepärast on meil õppimiskohustusest tulenevalt täiendavad võimalused nendele lastele, kellel on õpilüngad. 

Ma tuletan veel kord meelde seda eelmist süsteemi. Kui oli eelmine süsteem, kui mina sain ministriks, siis ma sain lademetes kirju lapsevanematelt, kes olid äärmiselt frustreerunud selle üle, et nende lapsed olid juba gümnaasiumisse sisse võetud ja alles siis tehti põhikooli lõpueksameid ja kui õpilane sai põhikooli lõpueksamil alla 50%, siis oli see gümnaasiumikutse tühistus ja õpilane oli üldse tühjade kätega. Täiesti nullist hakkas kogu vastuvõtuprotsessi tegema, sest kogu eelnev katsete trall oli sellega ära tühistunud. Lapsevanemate kirjad olid sellest, miks see on ebaloomulik, miks on niimoodi süsteem üles ehitatud, et kõigepealt astud gümnaasiumisse sisse ja alles siis hakkad põhikooli lõpetama. 

Õpetajate mure oli see, et kui õpilased olid juba gümnaasiumisse vastu võetud ja nad olid katsed ära teinud, siis nad enam põhikooli välja ei ilmunud, nad ei käinud enam tundides, sest nad olid juba vastu võetud. Põhikooli lõpetamine tundus nagu täiesti kõrvaline tegevus, sellepärast et sa oled tegelikult juba gümnaasiumisse vastu võetud. 

Ehk siis ka selle eelmise süsteemiga kuulasin mina ka seda, mida rääkisid õpetajad ja mida rääkisid lapsevanemad. Sealt ajendatuna on tegelikult ka see süsteemi muutus tehtud. See on üks põhjus. Ja teine põhjus oli see, et me kehtestasime õppimiskohustuse, et enam ei saa niimoodi, et astud kõigepealt järgmisesse astmesse sisse enne, kui sa oled eelmise astme tegelikult ära lõpetanud. see on see põhjus. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie üheksanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kümnes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Anti Allase, Tiit Marani ja Züleyxa Izmailova 19. juunil käesoleval aastal esitatud arupärimine Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve jääkide kohta. Palun siia arupärimist tutvustama kolleeg Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh teile! Nagu juba Riigikogu esimees ütles, küsimus puudutab Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve jääke. Kuna Eesti koolivõrgus on praegu väga palju muresid ja väljakutseid ja nende lahendamiseks on hakatud läbi viima reforme, sealhulgas kärpeid, siis on need puudutanud eelkõige just pisemaid piirkondi ja väiksemaid koole. Näitena saab tuua kutsehariduses toimuva. Näiteks Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli ümberkorraldamisega on välja tulnud, et kaasnevad olulised mõjud piirkonnale, kohalikule omavalitsusele, ettevõtjatele ja loomulikult ka kogukonnale. Aga samas sellisest olulisest muudatusest tulenevad mõjud on jäänud hindamata. Hiiumaal on sarnane olukord. 

Samas oleme aru saanud, et kulude kokkuhoid kutsekoolide osas on suurusjärgus 200 000 eurot aastas. See on vaid üks näide erinevatest reformidest, mis hariduse kättesaadavuse poolest konkreetsetele piirkondadele negatiivse mõjuga on. Samas oleme mitmeid kordi meediast ja ka rahanduskomisjoni istungitelt kuulnud, et Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala eelarve jääk on 107,9 miljonit eurot. See kindlasti sisaldab meie hinnangul palju ridu, mille ülevaatamine on igati mõistetav, aga mitte kogusumma ulatuses ilmselt. Lisaks võib rahanduskomisjoni istungi protokollist lugeda, et võrreldes 2023. aastaga on Haridus- ja Teadusministeeriumi jäägid kasvanud 10–15 miljoni euro võrra. Olukorras, kus valdkonnas on suur rahapuudus, on selline olukord raskesti mõistetav. Kuidas siis kogu aeg jääb üle? Sellest lähtuvalt palumegi ministril vastata meie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija ja kuulajad! Ma igaks juhuks ette ütlen, et Vana-Vigala reorganiseerimise eesmärk ei ole kulude kokkuhoid. Seal ei olnud seatud eesmärgiks kulude kokkuhoidu. Vana-Vigala reorganiseerimise põhjus oli järgmises. Seal oli mitu põhjust, ma võib-olla loetlen need ära. See Vana-Vigala kool jätkab tegevust ju Raplamaa Rakendusliku Kolledži õppekohana ning kutseõppe pakkumine piirkonnas ka jätkub. 

Peamine põhjus seoses selles oli see, et suur osa õppekavasid, mida Vana-Vigalas õpetati, näitasid OSKA analüüsi raportite põhjal kahanevat valdkonda ehk tööturuvajadus nendes valdkondades oli kahanev. Neidsamu tasemeõppeid ja kutseõppeid tehti ka teistes kutseõppeasutustes. Ehk meil oli nii-öelda ületootmine nendes valdkondades ja meil oli vaja kokku tõmmata tellimusi. Me kõikidelt koolidelt proportsionaalselt neid tellimusi maha võtsime, aga Vana-Vigalal ei olnud mitte ühtegi õppekava, mis oleks olnud unikaalne ehk selline, mis ei oleks kahanevas valdkonnas olnud, ja selline, mida kuskil mujal Eestis ei oleks õpetatud. Kui meil on siin näiteks Luua puhul või Hiiumaa puhul või Räpina puhul väga selge profiil, seal on olemas õppekavad, mida saab ainult nendes kutsekoolides õppida, siis Vana-Vigala oli selline universaalne kutsekool, kus õpetati kõiki neid asju ja kutseid, mida õpetatakse ka mujal Eestis. 

Vana-Vigalas oli amortiseerunud õppetaristu päris märkimisväärselt. Ja kuna näha oli, et seal on kahanevad õppevaldkonnad ja uusi õppekavasid sinna planeeritud ei olnud, siis sinna amortiseeruvasse taristusse investeerimist ei olnud ka aastakümneid tehtud. Ehk investeeringuvajadus Vana-Vigala õppehoonetesse on väga-väga suur. 

Haridusministeerium vaatas, et kuna seal on kahanevad õppevaldkonnad, siis ei ole mõistlik sinna seda investeeringut teha, sest täpselt needsamad õppekohad on olemas ka Kehtnas, need on olemas Pärnus, need on nagu ümberkaudsete piirkondade kutseõppeasutustes olemas. 

Teine mure oli kvalifitseeritud õpetajate ja tugispetsialistide leidmine. See oli Vana-Vigalas aina keerulisem ja keerulisem, ehk seal tekkis probleem juba kvaliteetse õppe pakkumisega. Kuigi need õpetajad, kes seal pikki aastaid töötasid, tegid tõepoolest suurepärast tööd nende erivajadustega õpilastega, ja see pakkumine seal ka täna jätkub. Ehk see spetsiifika, mis Vana-Vigalal oli ehk toetati erivajadustega õpilasi, see seal täna ka jätkub. 

Nüüd haridusministeeriumi ülekantavatest jääkidest. Seal on kaks suurt gruppi jääke, ühed on seotud teadus- ja arendustegevuse rahadega. Teadus- ja arendustegevuse puhul on teadupärast selline loogika, et projektikonkursid viiakse läbi, grandiotsused tehakse ära, aga rahastusperiood ei ühti alati kokku riigieelarve toimimisega. Ehk seal on vaja rahasid väga palju kogu aeg ümber tõsta järgnevatel aastatel väljamakseteks. Üks suurimaid jääke, mida me teadus- ja arendustegevuse rahades ümber tõstsime, oli seotud twinning'ute projektitaotlustega. Me lootsime, et Euroopa Komisjon teeb oma otsused selle aasta kohta ära. Selle aasta kohta otsuseid ei olnud, aga see on 45 miljonit, mis tuleb ümber tõsta, sellepärast et me ootame tegelikult otsust, kus Eesti riik peab panema kaasfinantseeringu. See kaasfinantseering istub meil eelarves ja ootab seda nii-öelda Euroopa Komisjoni otsust ja me tõstame teda lihtsalt seal eelarves ühest aastast teise. Me ei ole nõus seda ära andma, me ei saa seda ka kuhugi mujale panna. Vastasel juhul meil ei ole võimalik tagada teaming'utele ja twinning'utele kaasfinantseeringut teadusprojektides. 

Teine suur hulk ülekantavaid oli seotud eestikeelsele õppele üleminekuga. Seal ma pean tunnistama, et tegemist oli halvasti planeeritud juhtumiga. Igasse aastasse alates 2024. aastast oli planeeritud üks fikseeritud summa. See ei muutunud aastate lõikes, samal ajal kui me teame, et eestikeelsele õppele üleminekul esimesel aastal olid ainult esimeste ja neljandate klasside õpetajad, kellele palgalisa maksti, ja iga aasta lisandus uus klass ehk palgalisakoormus suureneb, stipendiumide hulk suureneb iga aasta, õpetajakoolituse õppekohtade arv suureneb igal aastal. Meil oli vaja ümber planeerida need jäägid, me võtsime need välja ja planeerisime järgnevatesse aastatesse ümber. Need olid lihtsalt valesti planeeritud. Nad ei ole nii-öelda vaba raha, mida oleks võimalik kuhugi mujale panna. 2024. aastal oli üle, aga 2027. aastal oli eestikeelsele õppele üleminekul kõik puudu. Nii et meil oli vaja tõsta see 2024. aasta jääk 2027. aasta puudujäägi katteks. 

Need on need selgitused nendele jääkidele. Nii et suur osa nendest jääkidest, mis ministeeriumidel on, on kohustustega kaetud jäägid, kas omafinantseeringud, mis seisavad, struktuurivahendite omafinantseeringud, teaduse omafinantseeringud, või siis on prioriseerimise probleem olnud. Aitäh!

Suur tänu! Teile on vähemalt kaks küsimust, nüüd juba kolm. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Seoses eelarve läbirääkimistega käis ka läbi mingi summa. Oli jutt palgavahendite kindlustamisest ja vähemalt peaministri jutt selle juurde oli minu teada ka pressikonverentsil see, et kõik need valdkonnad, kus on oodata palgatõusu – õpetajad, politseinikud, päästjad –, peavad täiendava kokkuhoiu või kärpe leidma. Kuskilt käis läbi number, et üleminevatest summadest 18 miljonit peab Haridus- ja Teadusministeerium veel lõikama. Kas see puudutab neid summasid, mille kohta te rääkisite, et neid nihutatakse aastate vahel, või on see 18 miljonit sisuline kokkuhoid või kärbe nendes üleminevates summades?

Jaa, ma selgitan seda 18 miljonit. Eestikeelsele õppele ülemineku jääk oli 44 miljonit kahe aasta peale. See tulenes sellest, et me 2025. aastal õpetajate palga koefitsiendi maksumust arvestades arvestasime sisse 2025. aastal õpetajate alammäära tõusu, mis ei toimunud, mille tõttu see raha sisuliselt üle jäi. See oli planeeritud RES-i, aga see lihtsalt jäi üle, sellepärast et palgatõusu ei olnud. Sellest 44 miljonist me kandsime 25 miljonit järgmisesse aastasse täiendavaid vahendeid ja siis 2027. ja 2028. aastasse veel ka omakorda vist 7–8 miljonit, millest jäi omakorda üle umbes 18 miljonit, mida meil üle kanda ei olnud vaja ja mille me andsime riigikassasse põhimõtteliselt tagasi. See on see kasutamata raha, aga meil ei ole seda enam ka tulevikus kasutada vaja. Täiendava kärpe tegime 5 miljoni ulatuses, see oli Haridus- ja Teadusministeeriumi täiendav kärbe, juba olemasolevale kokku lepitud 76 miljonile. Ma selgitan: Haridusministeerium kärbib 76 miljonit kolme aasta jooksul, andis jääkidest ära 18 pluss 8 miljonit ja kärpis veel jääkidest 5 miljonit. Nii et see on päris korralik kärbe, mida Haridusministeerium peab kolme aasta jooksul tegema.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma küll ei plaaninud täna seda teemat üldse mitte torkida, aga teie vastus või teie meie küsimustele vastamine ei jätnud mulle muud võimalust. Te ütlesite, et Vana-Vigala ümberkorraldamine kutseharidusreformi vaates ei ole kuidagi seotud eelarve kärbetega. Sellest tuginevalt ma küsin, kas näiteks Hiiumaa planeeritavad ümberkorraldused on seotud selle kärpeülesandega, mida te just kirjeldasite.

Ei ole. Ma olen alati öelnud, et ei ole. Nii nagu Vana-Vigala on ka Hiiumaa ühe õppekava ümberkorraldus seotud sellega, et nendel õppekavadel on ületootmine. Ehk me õpetame liiga palju seal neid erialasid, kus tegelikult tööturul rakendatavus on madal ja tööturu vajadus nendes valdkondades on madal. Vana-Vigala puhul olid need praktiliselt kõik õppekavad, Hiiumaa puhul oli see üks õppekava. Ja Hiiumaa puhul oli teine mure: põhikoolilõpetajate jaoks ei ole ühtegi õppekava Hiiumaal. Ehk Hiiumaa ümberkorraldus ei ole mitte kuidagi seotud kärbetega, Vana-Vigala ei ole seotud kärbetega, vaid on seotud kutsehariduse reformiga ja sellega, et me peame tagama põhihariduse lõpetajatele, kellel on õppimiskohustus, igas maakonnas jätkata õpinguid mitte ainult gümnaasiumis, vaid tegelikult ka kutseõppes. Hiiumaal see tagatud ei ole. See on see, mis on selle asja, reformi mõte. 

Kui siin võib-olla arupärija alguses ütles, et reorganiseerimine puudutab ainult maapiirkondade, väikeste piirkondade koole, siis see päris õige ei ole. Me Tallinnas reorganiseerisime ümber kogu kutsehariduse võrgustiku. Kõik! Me liitsime kuus kutsekooli kokku kaheks erinevaks kutsekooliks, reorganiseerisime ümber õppekavad ja vastuvõtusüsteemid. Nii et ka Tallinna kutsekoolid on tegemas läbi massiivset reorganiseerimist, kokkuliitmist, õppekavade ümbertõstmist ja muutmist, mis käib kaasas kutsehariduse reformiga. Meil on vaja senisest rohkem keskenduda noorte ehk põhikoolilõpetajate kutseoskuste arendamisele. Ja selle võrra vähendame me täiskasvanute täiendõppe mahtu ehk nende õppurite mahtu, kellel tegelikult kutseoskusi hädapärast vaja ei ole. Iseenesest on tore, et nad õppimas käivad, aga meil on absoluutne prioriteet, et noored saaksid hariduse, ka Hiiumaal kutsehariduse pärast põhikooli lõppu.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me küll esitasime selle jah pea neli kuud tagasi, sotsiaaldemokraadid esitasid, seetõttu võib-olla mõned meie küsimused ei lähe sada protsenti sellega kokku, mida siin on kirjeldatud, aga aeg on edasi liikunud. Mina küsiksin just üleminevate vahendite ja eelarve vaates seda. Ma tean, et te isiklikult olete korduvalt kinnitanud, et te annaksite väga paljudesse teistesse kohtadesse haridusvaldkonnas veel raha juurde, kui vaid seda oleks. Aga sellest lähtuvalt ma siiski küsiksin lasteaiaõpetajate palkade kohta just selles vaates, et kohalikud omavalitsused ootavad viimase hetkeni alati, et kui palju mingil aastal riik õpetajate palkade alammäära tõstab. Sellest lähtub ka see, kui palju kohalikud omavalitsused omakorda peavad lasteaiaõpetajate palkasid tõstma. Kas siin ei saaks ikkagi ühel hetkel teha seda kokkulepet, et vähemalt 50% ulatuses kasvaks ka sellisel puhul lasteaiaõpetajate toetusfondi raha, mis läheb kohalikele omavalitsustele, et lihtsalt see iga-aastane vaidlus jääks ära?

Aitäh! Iga-aastane vaidlus jääks ära siis, kui see raha omavalitsuste tulubaasi ära anda. See, et riik on tekitanud selle toetusmehhanismi … Ma saan selle toetusmehhanismi esialgsest ideest aru, seda oli vaja palkade tõstmiseks ja tasandamiseks üle riigi. Täna ta on selle funktsiooni tegelikult kaotanud ja ta on lihtsalt üks vägikaikavedu. Ma arvan, et see vägikaikavedu kaob ära siis, kui see raha omavalitsuste tulubaasi ära anda ja kehtestada üleriigiliselt ka lasteaiaõpetajate alammäära läbirääkimised tööandjate ja töövõtjate poolt, nii et me kehtestaksime ka üleriigiliselt ühtse baasmäära, mis on lasteaiaõpetaja tasu. Selles mõttes ma väga usun sellesse üleriigilisse miinimumi nii nagu õpetajate ka lasteaiaõpetajate puhul, et meil ei oleks nii suuri kääre, nagu meil enne selle toetusmehhanismi kehtestamist tegelikult oli. Aga tahaks sinnapoole liikuma hakata, et omavalitsused tegelikult EHL-iga näiteks laua taga istuksid ja seda üleriigilist alammäära kokku lepiksid. 

Sellel aastal oli meil esimest korda päriselt selline olukord, kus õpetajate palga alammäära läbirääkimistel istus kolm omavalitsust laua taga. Väga kiidan neid! Lüganuse, Kohtla-Järve ja Kose istusid laua taga ja andsid oma sisendi, kas nad on nõus selle alammäära tõusuga, kuidas see mõjutab nende eelarvet, kui palju nemad peaksid lasteaiaõpetajate palkadeks sel juhul välja käima, kas nad on nõus sellega ja millistel tingimustel nad sellega nõus oleksid. Need olid läbirääkimised, mis ka päriselt läbirääkimiste moodi välja nägid. Nii et suur tänu Lüganusele, Kohtla-Järvele ja Kose vallale selle eest, et nad laua taga olid.

Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma tahaksin ikkagi täpsustada seda, kuidas te tagate selle, et kui eelarves ette nähtud raha jäetakse kasutamata, siis see ei läheks haridus- ja teadusvaldkonna jaoks kaduma.

Sellel rahal on konkreetne kate ehk talle on peale võetud kohustused, mis on välja maksmata. Ehk siis seda raha ei saa kuhugi mujale tõsta, sest kohustustega on see raha tegelikult juba kaetud. Lihtsalt ta liigub 2024. aasta väljamaksest 2025. aasta väljamakseks, mille tõttu ta läheb 2025. aasta kuludesse, eelarvesse. Sellepärast on ta jääk, ta lihtsalt tõstetakse järgmise aastasse. 

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Kohe härra spiiker ütleb teile, et te tingimata ei pea vastama, kuna ta pisut väljub selle arupärimise teemast, aga siiski puudutab eelarvet, kuna te ka olete valitsuse väga mõjukas ja oluline minister. Aastaid on olnud see probleem, et siia Riigikokku valitsusest saadetav eelarve eelnõu ei ole piisavalt läbipaistev ega arusaadav Riigikogule. Ma tahtsingi küsida, kuidas te oma valdkonnas tunnete, kas see osa, mis puudutab haridust, see, mille te panete teele Riigikogu poole, teie meelest on ideaalne, selline, nagu peakski olema, ja selliselt esitletud. Või võiks ta olla selgem, võiks ta olla arusaadavam Riigikogu liikmetele? Ja kui võiks olla, siis mille taga see seisab? Me oleme ka siin üritanud aru saada, et igal aastal räägitakse, et suur probleem on, tuleb parandada, aga siis jälle tuuakse siia aasta lõpus eelarve, millest aru ei saa. Aga kahtlematult Lauri Hussar ütleb, et sellele küsimusele vastama ei pea, kuna see läks teemast välja. Aga ma loodan, et ta lubab siiski ministril vastata.

Hea kolleeg Raimond Kaljulaid, ma tutvustan teile nüüd natukene meie kodu- ja töökorra seadust. Proua minister võib sellele küsimusele vastata, kui see väljub raamidest, aga antud juhul ma juhin tähelepanu muuseas sellele, et arupärimine nr 805 on sõnastatud selliselt, et see puudutab Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve jääke. See natukene haakub ka n-ö eelarve teemadega. Kui proua minister soovib nüüd vastata, siis palun! Proua ministril on see õigus, ega mina ei saa teda siinkohal keelata. Palun, proua minister!

Aitäh! Esiteks, ma kindlasti pooldan tegevuspõhist eelarvet, mitte kulupõhist eelarvet. Kulupõhine tabel võib seal lõpus olla, aga tegevuspõhine eelarve annab arusaama Eesti riigi prioriteetidest ja sellest, kuhu see raha läheb. Aga nüüd on hästi suur aga. Minu hinnangul on need tegevusprogrammid väga segaselt sõnastatud. Kui öeldakse, et see on ligipääsu tagamine haridusele, siis mitte keegi ei suuda välja lugeda, et tegemist on eestikeelsele õppele ülemineku reformiga. Kui tegevus oleks sõnastatud "eestikeelsele õppele ülemineku reformi programm või tegevuskava", siis saab Riigikogu liige aru, kuhu läheb raha ja mida selleks tehakse. Aga kuna ta on sõnastatud, eestikeelsele õppele üleminek on sõnastatud tegevusprogrammina "võrdsete võimaluste ja ligipääsu tagamine kõigile võrdselt haridusele", siis seal on eestikeelsele õppele üleminek ja muud pudi-padi tegevused, mis on seotud haridusele ligipääsu tagamisega. Minu mure on nende programmide tegevuste nimetused. (Keegi küsib saalist midagi.) Ma ütlen ausalt, et ma ei tea. 

Suur tänu! Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! On palju asju, kus me ei tea, kes mida teeb, aga numbrid ilmuvad. Aga mul on jätkuks ühele meie arutelule siin mõned nädalad tagasi, mis puudutab hariduslikku ebavõrdsust ja asjaolu, et huviharidusel on väga oluline roll selle tasandamisel. Huvihariduse kättesaadavus võib tegelikult mõjutada või suurendada hariduslikku ebavõrdsust. 

Ma küsin eelarve ja kõigi nende võimaluste kohta, sellepärast et väga paljudes piirkondades väga paljudele peredele on laste huvihariduse kättesaadavuse küsimus valus teema. Kas te olete teinud selle skeemi, tõstnud üle eestikeelse hariduse raha, tõstnud seda edasi-tagasi ja kõike muud? Aga olukorras, kus riigieelarve on väga helde, on mu küsimus, miks huviharidusse lisaraha juurde ei lähe.

Mina ei julge öelda seda, et riigieelarve on väga helde. Selle riigieelarve suure poti võtab enda alla kaitsekulude kasv. Kõik, mis sealt üle jäi, läks põhimõtteliselt palkade tõstmisele. Palgatõus oli minu jaoks prioriteet. Selle tõttu läks kogu 60 miljonit, mis haridusse lisavahenditena tuleb, eelarveläbirääkimiste tulemusena, palgatõusu. Üks väike asi, mis sealt tuli, oli täiendavad doktoriõppe õppekohad, 50 õppekohta, mille jaoks me saime ka lisaraha, et neid doktoriõppekohti järgmisel aastal juba avada. Ei saa öelda, et riigieelarve on helde. Valdkondi, kus mitte midagi ei saadud täiendavalt juurde, oli väga palju. 

Kui rääkida huviharidusest, siis 9,3 miljonit, mida riik huvihariduse toetuseks maksab, on ju imeväike pisku, mis üldse tegelikult Eestis huvihariduse rahastusmaht on. Eesti huvihariduse rahastusmaht on koos spordivaldkonnaga kokku – kui te panete laste spordiharrastuse sinna sisse – ligi 200 miljonit. Selle sees on kohalikele omavalitsustele antav toetus 9,3 miljonit. Täna oli mul ministeeriumis sellel teemal arutelu, et kui me paneme 200 miljonit huviharidusse, laste huvitegevusse, sporti, huviharidusse … Ma ei tea, kuidas see võrrelduna teiste riikidega on. Ma ei tea, kas seda on vähe või palju. Ma tahaksin tegelikult saada võrdlust, sest mulle tundub, et 200 miljonit on jube suur summa, aga ma ei tea tegelikult, mis see lapse kohta aastas teeb. Ja kõrvalt vaadates ma olen väga Islandi mudeli fänn. See sisuliselt tähendab seda, et mitte omavalitsus ei ole see, kes otsustab, kuidas need 200 miljonit lapse huvitegevuseks kulutatakse, vaid lapse peale jagatakse see 200 miljonit ära, see on pearahasüsteem. Igal lapsel on oma huvihariduse rahakott ja selle rahakoti viib ta sinna, kus tema huvi on. Kas ta viib selle muusikakooli, spordikooli või tantsuringi, see on lapse otsustada. Täna meil lapsevanemal seda vabadust ei ole, ta peab valima n-ö poliitikute poolt ära otsustatud tasuta pakkumise. Kui see ei sobi, siis ta peab maksma selle eest, mis talle eraturul pakutakse. Siis tekibki olukord, kus laps ei soovi käia selles valikus, mis on n-ö tasuta munitsipaalhuvihariduses. Ta sinna ei lähe. Siis ta peabki maksma, kui ta tahab üldse huvihariduses osaleda. Islandi reform on näidanud suurepäraseid tulemusi. Ma olen ka ministeeriumis ülesandeks andnud, et me analüüsiksime, milliste sammudega me saaksime tegelikult selle Islandi mudeli peale üle minna. See ei tähenda, et me kogu huvihariduse raha kohe pearahaks ümber konverteerime. Aga kujutame ette, et näiteks 30% huviharidusest on pearahapõhine ehk 30% sellest 200 miljonist on lapse käes. See antakse lapse kätte ja tema viib selle sinna, kus tema päris huvi tegelikult on. Muidu on niimoodi, et robootikaringid on väga nõutud, aga see on kõik eraturu pakkumine täna. Omavalitsused ja ka riik omalt poolt tegelikult ei rahasta eraldi robootikat, rahastatakse muusikat, kunsti, natuke spordikoole, aga kõik sellised uued huvitegevused, mis tekivad, on tihti lihtsalt eraettevõtete pakutavad. Seal on juba lapsevanema rahakoti suurus see, mis määrab ära selle, kas laps huviharidust saab või ei saa.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! See hilisõhtune arupärimine on nüüd kujunenud väga kasulikuks formaadiks. Kohusetundliku rahanduskomisjoni liikmena ma saan ministrit informeerida, et see, millised tegevused, kui palju neid on, kuidas neid nimetatakse, millised mõõdikud seatakse tegevuspõhises eelarves, on puhtalt ministri otsustada. Seda me oleme rahanduskomisjonis öelnud kõigile ministritele, et need mõõdikud, sihttasemed ja tegevused peaksid olema sellised, mille abil saab päriselt valdkonda juhtida ja raha suunata sinna, et lahendada tõesti ka poliitiliselt prioriteetseid murekohti. Ja täiendav info on see, et kevadel rahanduskomisjon kutsub kõik ministrid tegema ülevaadet oma käesoleva aasta eelarve jääkidest, mis tolleks ajaks on selgeks saanud, ja koos sellega me võtame siis ka need tegevused ja mõõdikud ette. Nii et nüüd on teil aega valmistuda.

Ma mõtlesin peas välja, millal me tiimingute tulemused komisjonis teada saame. Kas ma julgen tiimingute 45 miljoni kaasrahastuse kohta sulle kevadel midagi öelda või ei julge veel, ma ei tea.

Suur tänu! Seda ma nüüd nimetaks tõepoolest debatiks ja tõesti üksteist toetavaks ja täiendavaks debatiks. Ma tänan selle sisuka arutelu eest! Aitäh, proua minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Kallase. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt, veel tagantjärgi eilse õpetajate päeva puhul kõigile õpetajatele head õpetajate päeva! Sisuliselt see on ju iga päev, kuigi jah, ametnikult oli eile. 

Me esitasime selle arupärimise neli kuud tagasi ja väga palju vett on vahepeal merre voolanud. Kindlasti teemad ja fookused on mõnevõrra nihkunud. Aga ma tahaksin siinkohal kiita ministrit ühes punktis, mis puudutabki õpetajate palkade eest seismist, mis puudutab õpetajate palkade küsimusi. See on küll tekitanud olukorra, kus mitmed teised teemad on jäänud varju – seesama huvihariduse teema võib-olla, samamoodi võib-olla erinevad regionaalsed aspektid, mis puudutavad meie hariduse ülesehitust, aga kõige tähtsamad on meie õpetajad. 

Ja kui meenutada veel viimaseid kohtumisi Eesti õpetajatega, siis mul on siin Riigikogu puldis ja ma näen ka, et minister kuulab, veel kord hea meel üle rõhutada seda, kui tähtis on tegelikult see, et me teeksime vahet õpetajal ja õpetajal ehk kellel on kvalifikatsioon, kellel on haridus, kellel seda võib-olla veel ei ole, kes selle poole püüdleb. Me kuidagi ei tohi normaliseerida seda olukorda, kus me aktsepteerime, et meil üha rohkem iga-aastaselt on õpetajate hulgas neid inimesi, kes võib-olla ei ole veel vastavat haridust saanud või vastavaid koolitusi saanud, ja me peaksime selles osas rohkem tööd tegema. 

Ja teine asi, mida kindlasti saab ka tulevikus eelarvevahenditega võib-olla kuidagi paremini teha, kaasates ka teisi ministeeriume, on kõik see, mida õpetajad tõid välja: nendele antavad õigused. Me tunnetame, et üha nõrgemaks jäävad õpetajate õigused erinevates koolitegevustes, üha suuremaks ja tugevamaks muutuvad lapsevanemate õigused ja laste õigused, aga õpetajad jäävad seal väga selgelt üheselt kaotajaks, olgu see kas või keeld, et ta tohiks ära võtta mobiili või et ta tohiks lapse klassist välja saata või ta tohiks vaadata lapse koolikotti. Jah, teatud nüanssidega see on lubatud, aga me teame, et seal on väga palju agasid, miks õpetajad seda sageli teha ei saa. 

Need on võib-olla üks päev peale õpetajate päeva sellised head sõnumid ka eelarve vaates, et palgaga me tegeleme, aga tegelikult on meil vaja tegelda õpetajakutse väärtustamisega veel enam ja õpetajatele õiguste andmisega veel enam. Aga aitäh ministrile tänaste vastuste eest ja selle arutelu eest! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sellega sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase kümnenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Aga see ei ole veel kõik, head kolleegid, sellepärast et pärast haamrilööki on teil võimalik registreerida end Riigikogu vabas mikrofonis. Ja kõnesoove on. Nüüd hakkas tulema. Ma palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meil on päevavalgele ilmunud tervishoiu erastamise plaan. Tervishoiu erastamine tähendab, et inimesed jäävad arstiabita. 

Valitsust nõustav ettevõtjate koda on teinud ettepaneku ja nad soovivad kolme asja, et tööandjad saaks makse maksmata osta töötajale arstiaegu, teiseks, et perearstikeskusi saaks hakata pidama suvaline ettevõte, ja kolmandaks, et eriarstiabi osutamine jagataks laiali haiglate ja erameditsiinikliinikute vahel. Iseenesest esimese hooga see tundub see loogiline. Vabadus, konkurents, eraraha – no kes seda siis ei tahaks. Tegelikult ei ole see tervishoius absoluutselt loogiline. Need kolm ettepanekut on sisuliselt raiskamise suurendamine, konkurentsi piiramine ja efektiivsuse vähendamine. Need on kõik vastupidiselt sellele, mida me soovime tervishoius saavutada ju. 

Tööandjad saavad juba täna ennetusele kulutada maksuvabalt, mitte mingisugust piiri ei ole. Miks peaks riik veel kingitusi tegema, kui isegi 400 euro eest aastas saab töötajale soetada eraravikindlustuse, tasuda tema hambaarstiarved või saata teda psühholoogi juurde? See on kõik praegu juba võimalik. 

Olukorras, kus meil tervisekahju tuleb paljuski elustiilist, ennetus, ennetus ka töökohal on erakordselt tähtis. Selle asemel, et maksta erisoodustusmaksuvabalt kliinilise psühholoogi vastuvõtu eest, et täiskasvanud inimene saaks kurta kiusliku ülemuse või kasvanud töökoormuse üle, tuleks tööandjal need päris mured lahendada. Kehva töökeskkonda ja halvasti planeeritud tööd ei saa lahendada tervishoiu kaudu. Kui me aga lubame tööealised inimesed ennetatavaid muresid kurtma, siis me jätame depressioonis koolinoored ukse taha. See ei ole ühiskonnana mõistlik. Meil on sündimus rekordmadal, iga laps peab üles kasvama arengut toetavas keskkonnas ja ka vaimselt tervena. Samuti ei peaks tööandjad motiveerima töötajaid sellega, et meil on lisaks palgale võimalik kord aastas käia kardioloogi või dermatoloogi juures vastuvõtul. Need kõik visiidid peavad olema meditsiiniliselt põhjendatud, mitte iga-aastane lohutus. Ja siis ei saa ju seda käiku tegemata jätta, kui tööandja pakub. 

Teiseks, perearstiabis on ettepanek lubada ettevõtjal hakata perearsti tööandjaks. Praegu saab perearstikeskust või tervisekeskust pidada ikkagi perearst või kohalik omavalitsus. Kui ettevõtjad saavad pidada tervisekeskusi, siis see ei ole enam konkurents, see on meil vertikaalse integratsiooni tekitamine tervishoius. Me oleme kõigis teistes sektorites, ka elektriturul, gaasiturul, lõpetanud vertikaalse integratsiooni. Ei saa omada kõiki etappe tervishoiuteenuse osutamisel. Tervishoius ei ole mõtet lubada ettevõttel pidada tervisekeskust, eriarstiabi pakkuvat kliinikut, apteeki ja ravimite hulgimüügi ettevõtet. See kõik vähendab konkurentsi ja vähendab valikuid ka patsiendi jaoks. 

Kolmandaks, me oleme aastakümneid investeerinud haiglatesse. Haiglad on meil ööpäev lahti, seal on valvamise kohustus ja tervishoiutöötajate nappuse olukorras proovitakse neid valveringe mehitada. See on keeruline. Kui me lubame suuremat teenuse osutamist erakliinikutes, siis lihtsad patsiendid kolivad erakliinikutesse, keerulised ja kroonilised patsiendid jäävad haiglatesse. See killustumine teeb süsteemi kulukamaks ja ravijuhu kohta on haigla ülalpidamine igatahes kallim kui seni ja maksumaksja maksab lõpuks tervishoiule rohkem, teenust vastu saab vähem. See ei ole lahendus, see on viga.

Tervishoid vajab raha, aga raha tuleb suunata sinna, kus selle mõju on tervisele suurim, mitte sinna, kus kasum on suurim. Ja nagu tavaliselt, siis "Rohkem eraraha tervishoidu" sildi all soovitakse tegelikult maksumaksja rahale ligi pääseda ja maksusoodustusele ehitada üles oma ärimudelit. Me ei saa seda lubada. See ei ole Eesti inimeste tervise huvides või meie noorte tervena üleskasvamise huvides. Solidaarne tervishoid ja ravikindlustus kõigile on see, mis tagab ligipääsu tervishoiuteenustele, vähendab tervishoiualast ebavõrdsust ja tegelikult soodustab majanduskasvu, sest majanduse kasvamiseks on meil vaja inimesi, kes on terved, tootlikud ja valmis pikalt tööturul panustama. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlament! Kristen Michal on nagu Tagurpidi-Ants. Seda, mida Eesti inimesed vajavad ja soovivad, ta ei tee. Aga mida pole vaja ja mida ei taheta, seda nagu kiuste toimetab. See valitsus on öelnud kaks korda ei Eesti inimeste jaoks määravates küsimustes ning korra jah, kus üldse pole vaja. Valitsus, te ütlete ei toiduainete käibemaksu langetamisele ja pangamaksule. Aga jah ütlete alati siis, kui on vaja kõige rikkamatele maksukingitusi teha. Te ütlete ei neile emadele, kes tahavad oma lastele pakkuda tervislikku sooja toitu, aga ei saa, sest toit on liiga kallis. Valitsuses te ütlete ei neile tüdrukutele ja poistele, kes tahavad minna jalgpallitrenni või õppida viiulit, aga huviharidus jääb neile rahapuudusel kättesaamatuks. Samas ütlete jah, kui Kristen Michal teeb ettepaneku 10%-le kõige rikkamatest suunata aastas 114 miljonit eurot palgalisa. 

Te olete ebaõiglased. Te olete ebaõiglased Pärnus elava Evelini ja tema pere suhtes. Evelini ja ta mehe sissetulek on mõlemal umbes 1000 eurot kuus – napp raha, mille eest ei saa osta uusi riideid lastele, vaid ainult uuskasutust, rääkimata sellest, et Evelin endale võiks üldse midagi lubada. Te olete ebaõiglased Järvamaal elava Liili ja tema pere suhtes. Liili peres elab laps ja tema lapsele tuleb gluteenitalumatuse tõttu osta kordades kallimat toitu. Nii see on. Nende leib on 6,3 korda kallim, pasta 2,3 korda või jahu 5,1 korda kallim. Neil ei ole valikut. Mis on aga valitsuse lahendus? Kümme eurot kuus, samal ajal kui 10%-le kõige rikkamatest suunate aastas 1848 eurot palgalisa. 

Inimesed, kes teenivad 5000 või 6000 eurot kuus, ei vaja rahalist toetust. Nad isegi ei taha seda, mõistes, et tänases Eestis on küllalt neid, kes vajavad hädasti tuge. Nad ei taha, et Eesti kasvaks lahku, mõraneks pooleks, sest miski ei lõhu ühiskonda rohkem kui ebaõigluse tunne. 

Sellisele kalgile lähenemisele sotsiaaldemokraadid alla ei kirjuta. Me ei toeta riigieelarvet, mis keerulistel aegadel keerab selja neile, kes kõige rohkem kannatavad nappust ja tuge vajavad. Ma peaksin ütlema siin nüüd aitäh, aga mu kõnel on ka teine osa. 

Teise osa ma tahaksin pühendada Jürgen Ligile. Täna meil oli siin arutelu ja sellele arutelule reageerisin ka mina, mis puudutas automaksu. Ja ma pean ütlema palun vabandust, et ma Jürgen Ligi ees olin ebaõiglane, ta tõesti ei süüdistanud sotsiaaldemokraate automaksu algatamises, tegemises ja nõudmises. See kuuldus päris mitmele inimesele selles debatis sellisena, aga me vaatasime stenogrammist järgi ja seda ei olnud. Nii et ma selle vabanduse teen. Tõesti, Jürgen Ligi on vastupidiselt Kristen Michalile see mees, kes julgeb tunnistada, et maksuküüru kaotamise jaoks tõesti Reformierakond selle automaksu välja pakkus koalitsiooniläbirääkimistel. Võib-olla isegi härra Riigikogu esimees mäletab, et Reformierakond seda nõudis. Me koos Lauri Hussariga tegelikult ja teiste inimestega ütlesime, et see ei ole mõistlik, aga ikka tehti ära. Selles mõttes minu vabandused. Ma olin seekord rahandusministri suhtes ülekohtune. 

Aga ma kindlasti ei ole ülekohtune peaministri suhtes. Kristen Michal ei julge vastutada. Võib-olla see reaktsioon tuligi sellest, et iga kord, kui räägitakse mõnest natukenegi ebameeldivast asjast riigis, siis Kristen Michal poeb peitu, peidab ennast ära. Kujutage ette. Ma kujutan ette, et kui ta siin ruumis oleks praegu, siis ta oleks mõne pingi alla roninud või midagi sellist. Väga raske on peaministrit leida. Me kõik mäletame, et tema arvates tegi automaksu hoopis Tallinna linnapea. Noh, me ju kõik saame aru, et Tallinna linnapea on juhtinud Tallinna linna, mitte ei ole valitsuse liige olnud ja automaksu teinud. Nii et Kristen Michal võiks vähemalt Jürgen Ligist eeskuju võtta ja koos Mart Võrklaevaga tunnistada, et nemad on selle autorid olnud ja koos nad on selle poolt hääletanud. Ja Michal oli peaminister, kui see ka valitsusest lõpuks parlamenti saadeti või vähemalt vastu võeti. Aitäh!

Suur tänu! Sellega on kõnesoovid ammendunud ja ühtlasi on tänane istung lõppenud. Rahulikku õhtut!