Austatud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on mõneti keeruline ülesanne praegu, rääkida, sellepärast et kogu diskussiooni varjutab selgelt eelarvediskussiooni nii-öelda vari. Aga see on instrument, see on riigi kõige tähtsamaid instrumente, ja selles mõttes on see ka arusaadav.
Kuna kaasettekandjad kõik, alates peaettekandjast ja lõpetades ekspertettekandjatega pärast mind, tegelikult väga palju räägivad ka konkreetsetest numbritest ja sellest pildist, kuidas see välja näeb statistiliselt – aga statistika on ajas muutuv –, siis minu ülesanne on minu huvidest ja arusaamadest lähtuvalt rohkem üldise pildi juurde tulek.
Teiseks, ma arvan, et selle arutelu jaoks andis väga hea sisendi loodetavasti ka teie kõigi poolt eile külastatud Riigikogu majanduskomisjoni ja Arenguseire Keskuse seminar konkurentsivõimekuse kohta, mis toimus siinsamas lähedal. Ja selles mõttes väga paljud asjad seal on öeldud, ei ole mõtet neid korrata, lihtsalt visake pilk peale, saate raportist ja arutelust kõik konkurentsivõimekuse teemadega seotud mitmed olulised momendid kätte.
Tahaks nüüd alustada üldisest loogikast, sellest tuntud ruudust, et põhimõtteliselt on meil ees – ja Eestil sealhulgas – selline klassikaline nelinurk, kus on omavahelistes seostes ja samal ajal riigi otsustusprotsessi jaoks oluliste suundade või tegevusvaldkondadena mitmed asjad.
Esiteks, majanduse areng kui eesmärk ja seesama bilanss, näiteks praegu maailmas aktuaalse inflatsiooniga. Kohe räägin sellest. Teiseks, sellega seotud on ka usalduse ja tegelikult ka tuleviku optimistliku tõlgendamise küsimus, mis on väga oluline, et see on kõikidel ühiskonnatasanditel olemas. Põhimõtteliselt seesama viimane element ja õige poliitika selle bilansi leidmises, millest ma alustasin, tegelikult otsustavad põhimõtteliselt ka käitumuslikke otsuseid igal tasandil või mõjutavad neid, vähemalt siis, kui teadlikult neid arvestatakse. Kui arvestata, siis on teine asi.
Teiseks, inflatsioon. Inflatsiooni mõju ja seos majanduse arenguga on selgelt kahetine. Ei saa väita, et majanduse arengu inflatsiooni kõrge inflatsiooni tingimustes on välistatud või suhtes kõrge inflatsiooni tingimustes, kui täpne olla. Aga samas, ega ta liiga toetav ei ole. Siit ka see keskpankade üldine arusaam ja soov sihitada seda inflatsioonimäära 2% juurde, sellepärast et see on kõige mugavam või kõige õigem või kõige sobivam praktiliselt tase selleks, et majanduse arengule mõjuda kõige paremal võimalikul koostoimeviisil.
Samal ajal, kui juba on räägitud sellest, et inflatsioonil on negatiivne mõju, mis seondub riigieelarve kuludega, siis me peame ikkagi ausalt endale tunnistama, et inflatsioonil on ka positiivne mõju, nimelt riigieelarve tulude kasvatamisel. Praegu, soovimata sekkuda eelarvevaidlusse vahetult, siiski ütleks, et me seda ka praegu nende tulemuste puhul natukene näeme, aga sellest me ei räägi selles kontekstis. Fakt on aga see, et inflatsioon lööb nõrgemaid ühiskonnas. See on sisse kodeeritud, sellest armastatakse palju rääkida, see on poliitiliselt aktiivne, emotsionaalne ja ka sisuline teema.
Järgmine teema, mis sellest nelinurgast otseselt tuleneb, on heaolu kasv ja selle jaotumine, sotsiaalkulutuste jätkuv kasv, eriti arenenud ühiskondades – see on täiesti objektiivne protsess ja meid samuti hõlmav, me oleme sinna ka jõudnud, sellesse klubisse – ja seda veel koos demograafilise faktori muutuste ja konkreetse langustega heaoluühiskondades. Miks see on oluline? Sest demograafia faktor on otseselt majanduskasvu teema ja turunõudluse teema. Mida suurem on elanikkonna juurdekasv, seda [rohkem] on majandusarengu faktorid potentsiaalselt nii-öelda kasvule orienteeritumad. Ja mida vähem tuleb inimesi, eriti kui nende hulk veel väheneb, seda keerulisemaks ühiskonna perspektiivis arendamine läheb. Ja siis on kaks varianti. Üks on kiiresti veel olemasoleval ajal koguda seda heaolu nii palju kui võimalik, et pärast oleks kauem võimalik seda jaotada, või teine võimalus on sellest üldse loobuda ja võtta see omaks ja siis lihtsalt kohaneda selle piires. Sellega koos on muidugi ka nõrgemate toetamise teema, mis on alati terav ja ükskõik kus ühiskondades terav, see on väga poliitiline ja diskutiivne.
Nüüd, meil siin täna ja praegu ja lähimaks vähemalt viieks kuni seitsmeks aastaks lisandub täiesti paratamatult riigikaitse temaatika. Midagi ei ole teha, aega ei ole ju selleks rääkimiseks ja ei peagi sellest rääkima, kõik saavad sellest aru, aga see on selge koormus. See on selge koormus, mitte ainult võit majandusele, millest juba räägitakse natukene. Kui seda paremini majandatakse, siis oleks veel suurem võit, aga see on teine teema. Aga põhimõtteliselt on see ka koormus. Sellega tuleb arvestada, sest see on täiendav koormus.
Järgmine teema, mis meid praegu mõjutab – juba on seda ka mainitud –, on tegelikult energeetiline suur üleminek, mis tekitab paratamatult süsteemse üleminekuna deviatsioone ja tagasilööke. Aga kuna need teemad ei ole läbi töötatud ja läbi analüüsitud ja ka mitte alati kõige järjepidevamalt, targemalt ja peenemalt teostatud, siis tulemuseks on loomulikult ka mõningane valu, mis sellega kaasneb. See on oluliselt mõjutanud praegu, energeetiline sisend on mõjutanud nii terve Euroopa kui ka konkreetselt Eesti konkurentsivõimet nii tapvalt. Aga veel kord: energeetilised asjad palun vaadake eilsest ASK-i, Arenguseire Keskuse seminarist.
Nüüd, globaalsete tsüklite arvestamine ja kohandumine enesele kasulikul viisil on asi, mida tegelikult peaks tegema, nagu ka tehtaks mingil määral, aga tegelikult ei tehta. Ja nüüd ma lähengi üle kohe nende tsüklite juurde inflatsiooni juurest rääkides. Aga tegelikult on viimase 112 aasta jooksul, kui vaadata inflatsioonistatistikat, mis on võrreldav ja mis põhineb Ameerika andmetel, sest neil on ainsana võrreldav inflatsioonistatistika usaldataval viisil, siis tegelikult me näeme seal, et on olnud neli inflatsioonilist suurt lainet. Need on: esimene maailmasõda, teine maailmasõda, Yom Kippuri sõjale järgnenud kadunud kümnend 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses ning nüüd osaliselt masus alanud, siis vahepeal natukene alla käinud ja siis uuesti selle multikriisiga tekkinud laine, mis praegu kestab üle maailma, aga ta hakkab nüüd alla minema. Nüüd, meie oleme sellesse lainesse sattudes mõneti nagu kõik paadid, mida laine kannab, aga mõneti me oleme ise veel forsseerinud neid inflatsioonilisi nähtusi erinevate otsustega, millest siin väga palju ka eelarvediskussiooni raames räägitakse.
Tegelikult, kui me võtame pildi ette, siis Eestil on rikkalik kogemus. Mäletate, kes veel nii vana on, eks ole, 1991. aastal ja 1992. aastal oli rubla inflatsioon meil veel kehtinud valuutana 450% aastaarvestuses? Poole aasta pealt tuli kroon, kroon lõi selle inflatsiooni alla kahekohaliseks, aga veel tükk aega läks aega, kuni me jõudsime üle 40%-ni ja sealt edasi juba sinna, kus me oleme kauem olnud. Ja me ka saime hakkama. Mina olin sel ajal juba pangas tööl ja ma võin öelda, et keeruline, aga oli võimalik. Ehk siis ma tahan öelda, et tegelikult need numbrid on enne ka olnud suured. Küsimus on selles, mis sellest tuleneb, kas majandus sellest võidab, kas suudetakse leida uued lähenemised.
Tuletan meelde, et kadunud kümnendi – see oli eelmise suure inflatsiooni kasvu aeg, siis oli aasta inflatsioon 7,8% üleilmselt – ja selle konkreetse perioodi inflatsioon oli 112%, kaks korda rohkem kui meie praegune kasv. Nii et tegelikult maailm on selle läbinud. Toorme hinnad, muuseas, kasvasid keskmiselt 32% aastas ja perioodi jooksul 1530% 1970. ja 1980. aastatel. Kinnisvara hinnad kasvasid 20% aastas ja perioodi jooksul 277%. Nii et kui me tahame numbreid kogu aeg võrrelda, siis me võime väita, et on veel hullemgi olnud. Küsimus on selles, kas me tahame, et see jätkuks.
Nüüd, Eesti probleem on see, millest juba Urmas Reinsalu alguses rääkis, see konvergentsi probleem ka ja multikriisi probleem. Aga tegelikult see konvergentsi staadium Eestis veel ikkagi kestab. Häda ongi selles, et tavaliselt see hinnatase läheb ees ja meie läheme tulupoolega järgi. Meie oleme nüüd natukene hädas meie ühiskonnas, et ebaühtlane on see olnud: hinnatase on eest ära ratsutanud ja me oleme isegi seda võimendanud, aga tulupoolt me ei ole tegelikult suutnud järele tuua, kuigi osaliselt mõnes osas ta on isegi toiminud.
Teiseks, meil oli häda selles, et multikriisi ajal meil juhtus mitu asja korraga. Ehk tegu on mitte ainult globaalse süsteemse muutusega, vaid ka meil endal Eestis toimuva muutusega. Nimelt, kõik madalalt rippuvad viljad, mis olid majanduse jaoks, said läbi. Aga suur osakaal Vene toormel ja turul oli olemas, mida me tegelikult osaliselt, statistiliselt isegi ei näinud või ei tunnistanud, ja siis koos kõikide sündmustega kukkus see osaliselt ära. See mõjutab nüüd meid, eks ole.
Nüüd, odav energia on üle keskmise kalliks muutunud ja selgelt meie arengu tasemel ja näiteks lisandväärtuse loome tasemel on see veel valusam kui mõnel teisel, sest me ei ole seal kõrgema kvaliteedi segmendis liiga tugevalt esindatud. Odav raha on lõppenud mõneks ajaks, nüüd hakkab natukene jälle odavnema tagasi, aga see vahepealne löök oli päris valus. Ja muidugi kvalifitseeritud ja suhteliselt veel võrreldavalt odava tööjõu periood on samuti otsas. No kuulge! Kõik viis sisendit korraga kukkusid meie majanduse senises mudelis ära mõneti, me paneme veel omalt poolt vunki juurde, ja siis tahame, et see kuidagi ei mõjuks.
Lisaks sellele oli muidugi see sõjatsooni imago mõju, mis on meid ikkagi mõjutamas ka praegu ja millega tuleb tegeleda. Peamiste eksporditurgude madalseis, millest me ei taha rääkida, aga mis on minu arvates probleem, sellepärast et Euroopa juhtivad majandust ja meie põhiliste kaubanduspartnerite majandus on küll natuke paremasse seisus jõudnud, aga see on ainult natuke parem., see ei anna meile hüppelist paranemist. Eks see heitlikkus majanduspoliitikas natukene ka on mõjutanud asju.
Eestis on ka tsüklilisusega tegu ja see tsüklilisus rakendub meile täiel määral. Tegelikult me oleme selle tunnistajaks täna, et nii poliitilises, majanduslikus kui ka sotsiaalses kontekstis oleme 30 aastat järelevõtva majanduse kiirendust seniste eeldustega nautinud, nüüd on need ammendunud. President Ilves juba kümme aastat tagasi ütles, et see, mis on toonud meid siia, ei vii enam edasi. Ei saagi viia. See on seesama asi nagu sõja puhul, et sõda lõpeb alati teistsuguses olukorras. Meil on tegelikult kriisiolukord, see on samamoodi, et kriisid lõpevad alati teistsuguse olukorraga, nad ei vii enam sinna tagasi, kus me oleme olnud, mitte kunagi. Vaja oleks kvalitatiivset hüpet, mis selgelt ei saa toimuda ainult iseseisvalt ja jooksvalt, vaid seda peab stimuleerima võimaluse piires, eriti väikeriigis ja ääreriigis nagu meie. Aga me ei ole veel selle uue paradigmaga kohanenud.
Majandusagentidele on alati asi selge, eks ole, käin ise aeg-ajalt lugemas strateegilist juhtimist ja seal on järjepidevus, pandlikkus ja nii edasi, kõik on olemas, aga muidugi koos strateegiaga, äriplaaniga, pideva analüüsiga ja tagasisidestamisega. Meil on sellega praegu riigi tasandil natukene probleeme. Muidugi, põhimõtteliselt on praegu süsteemse globaalse muudatuse perioodil vale lähenemine. Selle eelnõu alguspunkt on 2014. aastal tollase peaministri ütluses, et meil ei ole midagi muud vaja kui peenhäälestamist, ja sellele jätkuks oli üsna hiljuti ühe teise peaministri ütlus, et üks kriis ajab teist taga, üldse ei saa valitseda. Tähendab, tegelikult me oleme situatsioonis, kus just need väited on põrgutee.
Ja muidugi, kui me vaatame viimase Nobeli majanduspreemia laureaatide Acemoglu ja Robinsoni tuntud raamatut, mis oli 2012. aastal, "Miks [riigis] põruvad?" ja mille eest neile tegelikult anti ju nüüd takkajärgi, hiljem Nobel – mitte ainult raamatu eest, vaid kogu tööde paketi eest –, siis ausalt öeldes seal on neli asja, mida tuleks kindlasti vaadata meie praeguse diskussiooni kontekstis.
Esimene, institutsionaalne korraldus, formaalne, mitteformaalne ja sisuline, pidev analüütiline tegevus ja prognostiline tegevus … mitte ainult.
Teiseks, eraldi teema, riigi eduloo atraktiivne ja süsteemselt arendatav narratiiv, millel on ka sisu. Meie oleme praegu hakanud vajuma ära oma eelmistest edunarratiividest hoopiski rinderiigi narratiivi. Ma väga vabandan!
Järgmine, julgemalt eksperimenteeriv majanduspoliitika. See peaks olema meie kui väikeriigi eelis, meil aga on rigiidsuse aste isegi kõrgem keskmistest riikidest vähemalt. Ja muidugi see, et maksud on argument ja relv, aga näiteks makse tõstmise või plaanitud tõusust loobumisega majandust küll kuidagi ei arenda ega tõsta.
Ja mõned sihukesed mõtted, mis selle pinnalt on ka pakkumisel, millest osaliselt on juba olnud juttu, eksporditoetuse ja otseinvesteeringute fokuseerimise teema. Fokuseerimise – ma rõhutan seda viimast. Me tegeleme sellega sihukese laustemaatiliselt rohkem ja oleme traditsiooniliselt tegelenud, nüüd oma aega hakata uuesti prioriseerima, fokuseerima.
Teiseks, eksperimenteeriv majanduspoliitika, kusjuures isegi käibemaksu teema, see palju räägitud toiduainete baasilise hinna osaline alandamine võib siin kõne alla tulla. Siis suurtööstuste ja kaitsevaldkonna tarbijate fikshinnaga energiasisendi hulgiost või fikselepingud, mida võiks energiasisendi mõju vähendamiseks kasutada. Majanduspoliitiline rahu koos bürokraatia tegeliku vähendamisega – üks sisse, kaks välja. Mäletate, kunagi riigireformi raames sellest räägiti. Kuhu see kadunud on? Me ju kurdame vastupidist. Riigieelarve kulude koormiste ja maksude sekvester kaheks aastaks ja selle analüüs – tegelik analüüs, mida praegu ei ole ikkagi toimunud vaatamata lubadustele. Automaatindekseerimise ülevaatamine, siin on ka probleeme. Ebakindluse vähendamine inimeste, ettevõtete ja investorite jaoks, vaadates näiteks Soome eeskuju, polegi kaugemale vaja, ja vaadates ka, mida on teinud meie enda, Balti kaaslased.
