Austatud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on mõneti keeruline ülesanne praegu, rääkida, sellepärast et kogu diskussiooni varjutab selgelt eelarvediskussiooni vari. Aga see on instrument, see on riigi kõige tähtsamaid instrumente, ja selles mõttes on see ka arusaadav.
Kuna kõik kaasettekandjad, alates peaettekandjast ja lõpetades ekspertidest ettekandjatega, [kes kõnelevad] pärast mind, tegelikult väga palju räägivad konkreetsetest numbritest ja sellest, kuidas see pilt statistiliselt välja näeb – aga statistika on ajas muutuv –, siis minu ülesanne on minu huvidest ja arusaamadest lähtuvalt rohkem üldise pildi [kirjeldamine].
Teiseks, ma arvan, et selle arutelu jaoks andis väga hea sisendi loodetavasti ka teie kõigi poolt eile külastatud Riigikogu majanduskomisjoni ja Arenguseire Keskuse seminar konkurentsivõimekuse kohta, mis toimus siinsamas lähedal. Väga paljud asjad said seal öeldud, ei ole mõtet neid korrata, lihtsalt visake pilk peale, saate raportist ja arutelust mitmed olulised konkurentsivõimekuse teemadega seotud momendid kätte.
Tahaks nüüd alustada üldisest loogikast, sellest tuntud ruudust, et põhimõtteliselt on meil ees – ja Eestil sealhulgas – selline klassikaline nelinurk, kus on omavahelistes seostes ja samal ajal ka riigi otsustusprotsessi jaoks oluliste suundade või tegevusvaldkondadena mitmed asjad.
Esiteks, majanduse areng kui eesmärk ja seesama bilanss, näiteks praegu maailmas aktuaalse inflatsiooniga. Kohe räägin sellest. Teiseks, sellega seotud on ka usalduse ja tegelikult ka tuleviku optimistliku tõlgendamise küsimus, mille puhul on väga oluline, et see on kõikidel ühiskonnatasanditel olemas. Põhimõtteliselt seesama viimane element ja õige poliitika [valimine] selle bilansi leidmisel, millest ma alustasin, tegelikult [määravad] põhimõtteliselt ka käitumuslikke otsuseid igal tasandil või mõjutavad neid, vähemalt siis, kui neid teadlikult arvestatakse. Kui ei arvestata, siis on teine asi.
Teiseks, inflatsioon. Inflatsiooni mõju ja seos majanduse arenguga on selgelt kahetine. Ei saa väita, et majanduse areng kõrge inflatsiooni tingimustes või suhteliselt kõrge inflatsiooni tingimustes, kui täpne olla, on välistatud. Aga samas, ega ta liiga toetav ei ole. Siit ka see keskpankade üldine arusaam ja soov sihitada seda inflatsioonimäära 2% juurde, sellepärast et see on praktiliselt kõige mugavam või kõige õigem või kõige sobivam tase selleks, et majanduse arengule mõjuda kõige paremal võimalikul koostoimeviisil.
Samal ajal, kui juba on räägitud sellest, et inflatsioonil on negatiivne mõju, mis seondub riigieelarve kuludega, siis me peame ikkagi ausalt endale tunnistama, et inflatsioonil on ka positiivne mõju, nimelt riigieelarve tulude kasvatamine. Praegu, soovimata sekkuda eelarvevaidlusse vahetult, siiski ütleks, et me seda ka praegu nende tulemuste puhul natukene näeme, aga sellest me ei räägi selles kontekstis. Fakt on aga see, et inflatsioon lööb ühiskonnas nõrgemaid. See on sisse kodeeritud, sellest armastatakse palju rääkida, see on poliitiliselt aktiivne, emotsionaalne ja ka sisuline teema.
Järgmine teema, mis sellest nelinurgast otseselt tuleneb, on heaolu kasv ja selle jaotumine. Sotsiaalkulutuste jätkuv kasv, eriti arenenud ühiskondades, on täiesti objektiivne protsess, mis ka meid hõlmab, me oleme ka sellesse klubisse jõudnud, ja seda veel koos demograafilise faktori muutuse ja konkreetse langusega heaoluühiskondades. Miks see on oluline? Sest demograafia faktor on otseselt majanduskasvu teema ja turunõudluse teema. Mida suurem on elanikkonna juurdekasv, seda [enam] on majandusarengu faktorid potentsiaalselt nii-öelda kasvule orienteeritud. Ja mida vähem on inimesi, eriti kui nende hulk veel väheneb, seda keerulisemaks ühiskonna perspektiivis arendamine läheb. Ja siis on kaks varianti. Üks [võimalus] on kiiresti veel olemasoleval ajal koguda seda heaolu nii palju kui võimalik, et pärast oleks kauem võimalik seda jaotada, ja teine võimalus on sellest üldse loobuda ja võtta see omaks ja siis lihtsalt kohaneda selle piires. Sellega kaasneb muidugi ka nõrgemate toetamise teema, mis on alati kõikides ühiskondades terav, see on väga poliitiline ja diskuteeritav.
Nüüd, praegu ja vähemalt lähemal viiel kuni seitsmel aastal lisandub täiesti paratamatult riigikaitse temaatika, midagi ei ole teha. Aega ju sellest rääkimiseks ei ole ja ei peagi sellest rääkima, kõik saavad sellest aru. Aga see on selge koormus. See on selge koormus, mitte ainult võit majandusele, millest juba räägitakse natukene. Kui seda paremini majandatakse, siis oleks veel suurem võit, aga see on teine teema. Aga põhimõtteliselt on see ka koormus. Sellega tuleb arvestada, sest see on täiendav koormus.
Järgmine teema, mis meid praegu mõjutab – seda on juba ka mainitud –, on tegelikult suur üleminek energeetikas, mis tekitab paratamatult süsteemse üleminekuna deviatsioone ja tagasilööke. Aga kuna need teemad ei ole läbi töötatud ja läbi analüüsitud ja ka mitte alati kõige järjepidevamalt, targemalt ja peenemalt teostatud, siis tulemuseks on loomulikult ka mõningane valu, mis sellega kaasneb. Energeetiline sisend on praegu oluliselt mõjutanud nii terve Euroopa kui ka konkreetselt Eesti konkurentsivõimet nii tapvalt. Aga veel kord: energeetiliste asjade kohta palun vaadake eilsest ASK-i, Arenguseire Keskuse seminarist.
Nüüd, globaalsete tsüklite arvestamine ja kohandumine enesele kasulikul viisil on asi, mida tegelikult peaks tegema. Seda ka nagu tehtaks mingil määral, aga tegelikult ei tehta. Ja nüüd ma lähengi kohe nende inflatsioonitsüklite juurde. Tegelikult on viimase 112 aasta jooksul, kui vaadata inflatsioonistatistikat, mis on võrreldav ja mis põhineb Ameerika andmetel, sest neil on ainsana võrreldav inflatsioonistatistika usaldataval viisil, siis me näeme, et on olnud neli suurt inflatsioonilainet. Need on: esimene maailmasõda, teine maailmasõda, Yom Kippuri sõjale järgnenud kadunud kümnend 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses ning nüüd osaliselt masus alanud, siis vahepeal natukene alla käinud ja siis uuesti selle multikriisiga tekkinud laine, mis praegu kestab üle maailma, aga mis hakkab nüüd alla minema. Nüüd, meie oleme sellesse lainesse sattudes mõneti nagu kõik paadid, mida laine kannab, aga mõneti me oleme ise veel forsseerinud neid inflatsioonilisi nähtusi erinevate otsustega, millest siin väga palju ka eelarvediskussiooni raames räägitakse.
Tegelikult, kui me võtame pildi ette, siis Eestil on rikkalik kogemus. Mäletate – [need], kes nii vanad on, eks ole –, et 1991. aastal ja 1992. aastal oli rubla inflatsioon meil veel kehtinud valuutana 450% aastaarvestuses? Poole aasta pealt tuli kroon, kroon lõi selle inflatsiooni alla kahekohaliseks, aga möödus veel tükk aega, kuni me jõudsime 40%-ni ja sealt edasi juba sinna, kus me oleme kauem olnud. Ja me ka saime hakkama. Mina olin sel ajal juba pangas tööl ja ma võin öelda, et oli keeruline, aga võimalik. Ehk siis ma tahan öelda, et tegelikult need numbrid on enne ka olnud suured. Küsimus on selles, mis sellest tuleneb, kas majandus sellest võidab, kas suudetakse leida uued lähenemised.
Tuletan meelde, et kadunud kümnendil, perioodil [1973–1982] – see oli eelmise suure inflatsiooni kasvu aeg, siis oli aastas üleilmselt inflatsioon 7,8% –, oli inflatsioon 112%, kaks korda rohkem kui praegu. Nii et tegelikult maailm on selle läbinud. Toorme hinnad, muuseas, kasvasid keskmiselt 32% aastas ja perioodi jooksul 1530% 1970. ja 1980. aastatel. Kinnisvara hinnad kasvasid 20% aastas ja perioodi jooksul 277%. Nii et kui me tahame numbreid kogu aeg võrrelda, siis me võime väita, et on veel hullemgi olnud. Küsimus on selles, kas me tahame, et see jätkuks.
Nüüd, Eesti probleem – see, millest ka Urmas Reinsalu alguses rääkis – on konvergents, ka multikriis. Tegelikult see konvergentsi staadium Eestis veel ikkagi kestab. Häda ongi selles, et tavaliselt see hinnatase läheb ees ja meie läheme tulupoolega järgi. Me oleme ühiskonnas nüüd natukene hädas, kuna see on olnud ebaühtlane: hinnatase on eest ära ratsutanud ja me oleme isegi seda võimendanud, aga tulupoolt me ei ole tegelikult suutnud järele tuua, kuigi osaliselt mõnes osas on see isegi toiminud.
Teiseks, meil oli häda selles, et multikriisi ajal meil juhtus mitu asja korraga. Ehk tegu on mitte ainult globaalse süsteemse muutusega, vaid ka meil endal Eestis toimuva muutusega. Nimelt, kõik madalalt rippuvad viljad, mis olid majanduse jaoks, said läbi. Aga suur osakaal Vene toormel ja turul oli olemas, mida me tegelikult statistiliselt isegi ei näinud või ei tunnistanud, aga see kukkus koos kõikide sündmustega osaliselt ära. See mõjutab nüüd meid, eks ole.
Nüüd, odav energia on üle keskmise kalliks muutunud. Meie arengu tasemel ja näiteks lisandväärtuse loome tasemel on see selgelt veel valusam kui mõnel teisel, sest me ei ole seal kõrgema kvaliteedi segmendis liiga tugevalt esindatud. Odav raha on lõppenud mõneks ajaks, nüüd hakkab natukene jälle odavnema, aga see vahepealne löök oli päris valus. Ja muidugi kvalifitseeritud ja suhteliselt veel võrreldavalt odava tööjõu periood on samuti otsas. No kuulge! Kõik viis sisendit korraga kukkusid meie majanduse senises mudelis mõneti ära, me paneme veel omalt poolt vunki juurde ja siis tahame, et see kuidagi ei mõjuks.
Lisaks sellele oli muidugi see sõjatsooni imago mõju, mis on meid ikkagi mõjutamas ka praegu ja millega tuleb tegeleda. Peamiste eksporditurgude madalseis, millest me ei taha rääkida, aga mis on minu arvates probleem. Euroopa juhtivad majandused ja meie põhiliste kaubanduspartnerite majandused on küll natuke paremasse seisu jõudnud, aga see on ainult natuke parem, see ei anna meile hüppelist paranemist. Eks see heitlikkus majanduspoliitikas natukene ka on mõjutanud asju.
Eestis on ka tsüklilisusega tegu ja see tsüklilisus rakendub meile täiel määral. Tegelikult me oleme selle tunnistajaks, et nii poliitilises, majanduslikus kui ka sotsiaalses kontekstis oleme 30 aastat järelevõtva majanduse kiirendust seniste eeldustega nautinud, nüüd on need ammendunud. President Ilves juba kümme aastat tagasi ütles, et see, mis on toonud meid siia, ei vii enam edasi. Ei saagi viia. Seesama asi [kehtib ka] sõja puhul: sõda lõpeb alati teistsuguses olukorras. Meil on tegelikult kriisiolukord ja ka kriisid lõpevad alati teistsuguse olukorraga, need ei vii mitte kunagi tagasi sinna, kus on oldud. Vaja oleks kvalitatiivset hüpet, aga see ei toimu iseseisvalt ja jooksvalt, vaid seda peab stimuleerima võimaluse piires, eriti [sellises] väikeriigis ja ääreriigis nagu [Eesti]. Aga me ei ole veel selle uue paradigmaga kohanenud.
Majandusagentidele on alati asi selge. Käin ise aeg-ajalt lugemas strateegilist juhtimist ja seal on kõik olemas – järjepidevus, paindlikkus ja nii edasi –, aga muidugi koos strateegiaga, äriplaaniga, pideva analüüsiga ja tagasisidestamisega. Meil on sellega praegu riigi tasandil natukene probleeme. Muidugi, põhimõtteliselt on [meil] praegu süsteemse globaalse muudatuse perioodil vale lähenemine. Selle alguspunkt oli 2014. aastal tollase peaministri ütluses, et meil ei ole midagi muud vaja kui peenhäälestamist, ja selle jätkuks oli üsna hiljuti ühe teise peaministri ütlus, et üks kriis ajab teist taga, üldse ei saa valitseda. Tähendab, tegelikult me oleme situatsioonis, kus just need väited on põrgutee.
Vaatame Nobeli majanduspreemia laureaatide Acemoglu, Johnsoni ja Robinsoni tuntud raamatut "Miks [rahvad] põruvad?", mis [ilmus] 2012. aastal ja mille eest neile tegelikult anti ju nüüd takkajärgi Nobel – mitte ainult raamatu eest, vaid kogu tööde paketi eest. Ausalt öeldes seal on neli asja, mida tuleks kindlasti vaadata meie praeguse diskussiooni kontekstis.
Esimene, institutsionaalne korraldus, formaalne, mitteformaalne ja sisuline, pidev analüütiline tegevus ja prognostiline tegevus, ja mitte ainult stsenaarselt.
Teiseks, eraldi teema, riigi eduloo atraktiivne ja süsteemselt arendatav narratiiv, millel on ka sisu. Meie oleme praegu hakanud vajuma ära oma eelmistest edunarratiividest hoopiski rinderiigi narratiivi. Ma väga vabandan!
Järgmine, julgemalt eksperimenteeriv majanduspoliitika. See peaks olema meie kui väikeriigi eelis, meil aga on rigiidsuse aste isegi kõrgem, keskmistest riikidest vähemalt. Ja muidugi see, et maksud on argument ja relv, aga näiteks maksude tõstmise või plaanitud tõusust loobumisega majandust küll kuidagi ei arenda ega tõsta.
Ja mõned mõtted, mis selle pinnalt on ka pakkumisel, millest osaliselt on juba olnud juttu. Eksporditoetuse ja otseinvesteeringute fokuseerimise teema. Ma rõhutan seda viimast. Me tegeleme sellega laustemaatiliselt rohkem ja oleme traditsiooniliselt tegelenud, nüüd on aeg hakata uuesti prioritiseerima, fokuseerima.
Teiseks, eksperimenteeriv majanduspoliitika, kusjuures isegi käibemaksu teema, see palju räägitud baasiliste toiduainete hinna osaline alandamine võib siin kõne alla tulla. Siis suurtööstuste ja kaitsevaldkonna tarbijate fikshinnaga energiasisendi hulgiost või fikselepingud, mida võiks energiasisendi [hinna] mõju vähendamiseks kasutada. Majanduspoliitiline rahu koos bürokraatia tegeliku vähendamisega – üks sisse, kaks välja. Mäletate, kunagi riigireformi raames sellest räägiti? Kuhu see kadunud on? Me ju kurdame vastupidist. Riigieelarve kulude koormiste ja maksude sekvester kaheks aastaks ja selle analüüs – tegelik analüüs, mida praegu ei ole ikkagi toimunud vaatamata lubadustele. Automaatindekseerimise ülevaatamine, siin on ka probleeme. Ebakindluse vähendamine inimeste, ettevõtete ja investorite jaoks, vaadates näiteks Soome eeskuju, polegi kaugemale vaja, ja vaadates ka, mida on teinud meie enda, Balti kaaslased.
