Tere päevast, head kolleegid, Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 63 Riigikogu liiget, puudub 38. 

Ja nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Alustab Reili Rand. Palun!

… mul on siiralt hea meel, et meie demograafiline olukord ja väike sündimus on siin saalis üha olulisemalt taas püünele pääsenud või tähelepanu pälvinud. Kahjuks küll kuulsime ka infotunnis, et valitsuserakonnad siiski selle olukorra lahendamiseks hetkel ühtegi sammu teha ei plaani. Aga sellest pole väga hullu, sellepärast et sotsiaaldemokraadid on teie ees järgmise eelnõuga, mis aitaks kaasa Eesti sündimuse olukorra paranemisele. 

Ma räägin eelnõust, mille nimi on perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu ja mille sisu on see, et vähendada laste saamise edasilükkamist ja suurendada perede kindlustunnet vanemahüvitise perioodil. Me teame, et meie tänane vanemahüvitiste süsteem juba arvestab järjestikuste sündide vahel või annab sellise kindluskaitse, aga antud eelnõuga me sooviksime, et vanemahüvitiste süsteem arvestaks ka vahepeal toimunud palgakasvu. See on kriitilise tähtsusega, sest me teame, et meil on suur probleem selles, et meie sünnitusiga on liiga kõrge. Mida hiljem sünnib meie esimene laps, seda väiksem tõenäosus on, et selles peres sünnib rohkem lapsi. Ka värske lastega perede uuring seda kõike kinnitab. Ehk selle seaduse eesmärk ongi parandada lastega perede toimetulekut ja ajakohastada perepoliitikat sellisena, et vanemahüvitis tuleks reaalse olukorraga kaasa eesmärgiga, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Aitäh teile!

Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Minul on üle anda arupärimine haridus- ja teadusministrile seoses lasteaiaõpetajate töötasuga. Võib-olla see arupärimine on mõnevõrra ennatlik, ma ei osanud ise 2026. aasta riigieelarvet nii täpselt lugeda. Aga meil on küsimus selle kohta, et järgmine aasta on plaanis tõsta õpetajate töötasu ja alampalka tõsta 1970 euroni. See on kindlasti tervitatav, aga me kõik teame, et juba 2015. aastal seoti lasteaiaõpetajate palk kooliõpetaja töötasu alammääraga ja vastasel juhul saavad kohalikud omavalitsused täiendavat toetust riigieelarvest. Aga see toetuse maksmine riigieelarvest on jäänud kohalikele omavalitsustele mõnevõrra väiksemaks, kui on iga-aastane õpetajate palga tõus. Meie küsimus ongi selles vaates, et mingil juhul ei unustataks kohalikele omavalitsustele täiendavaid toetusi lasteaiaõpetajate palgaks anda. Palume haridus- ja teadusministril anda ülevaade, kas järgmise aasta riigieelarves on täiendava toetusega arvestatud. Kui on arvestatud, siis oleme valmis ka selle arupärimise õigel hetkel tagasi võtma. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda üle riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimine. Sellega suurendatakse iga-aastase riigieelarve läbipaistvust ja arusaadavust ning Riigikogu rolli riigieelarve menetlemisel. 

Kahetsusväärselt on tegevuspõhine riigieelarve kujunenud nii üldiseks, et selle kuludest on raske kui mitte võimatu aru saada. Sellise üldistusastme juures puudub Riigikogu liikmetel ka sageli võimalus konkreetsete muudatusettepanekute tegemiseks. 

Selleks, et valitseks õigusselgus, algatab Isamaa fraktsioon riigieelarve seaduse muudatuse, mille kohaselt tuleb iga riigieelarve programmi kohta eraldi välja tuua tööjõukulud, majanduskulud, sotsiaaltoetused, investeeringutoetused, muud toetused, finantskulud ja muud kulud, sealhulgas amortisatsioonikulu. Samasugune kulude liigendus kehtestatakse ka põhiseaduslike institutsioonide eelarvetele. 

Lisaks soovime seaduses sätestada, et toetused keskvalitsuse juriidilistele isikutele ja ka teistele juriidilistele isikutele liigendatakse riigieelarves iga juriidilise isiku kaupa eraldi. See võimaldab täpsemalt tuvastada, kui palju ühele või teisele juriidilisele isikule riigieelarvega toetust määratakse. Soovime tühistada ministri õiguse muuta riigieelarvega kindlaksmääratud piirmääraga vahendite liigendust riigieelarvest ja anda vastava õiguse üksnes Vabariigi Valitsusele kui kollektiivsele organile. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Me kõik teame, et usaldust valitsuse ja riigi vastu vähendab see, kui ametkonnad tegutsevad seaduseväliselt. Viimasel ajal on olnud väga palju juttu nendest kaameratest, kes meid jälgivad, milleks ei ole Riigikogu ju mandaati andnud, või sellest, et inimeste kontodel, pangakontodel soritakse, ilma et nad seda teaksid ja ilma et neid ka sellest hiljem teavitataks, ja nii edasi. 

Isamaa saadikurühm esitab Riigikogu menetlusse kriminaalmenetluse seadustiku seaduse muutmise, mis iseenesest ei ole nüüd mingisugune revolutsiooniline muudatus, aga kindlasti on see samm õiges suunas. Nagu me teame, jälitustoiminguteks annab praegu kehtiva seaduse alusel õiguse kohtunik. Aga hiljem on loomulikult üldjuhul kohustus ka inimest teavitada sellest, et teda on jälgitud, aga seadus võimaldab ka mitte teavitada teatud tingimustel ja selle otsustab juba prokurör. Meie muudatus on, et kui jälitustoiminguteks tegemiseks loa annab kohtunik, siis ka teavitamata jätmiseks kohe peaks tegema kohtunik, mitte prokurör, kes juhib uurimist ja on üks osapool uurimisprotsessis. Nii et meile tundub, et see oleks vähemalt samm õiges suunas ja samm õigusriigi suunas. Nii et ma loodan, kolleegid, et te toetate seda algatust. Aitäh!

Head kolleegid! Eelmise eelnõu juures on kuupäev dateeringuna 24. veebruar 2025. See on päris tükk aega tagasi. Kas see on mingi copy-paste või? Ma mõtlesin, et midagi uut on.

Elektroonilises variandis on kindlasti õige, paberil on sattunud viga.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Keskerakonna fraktsiooni esitatava arupärimise kuupäev on küll tänane kuupäev, 24. september 2025. Igaks juhuks kontrollisin üle. Nii, aga arupärimine puudutab praamipiletite hindu. Praamipiletid, mis puudutavad praamiliiklust saarte vahel. Arupärimine on esitatud Hendrik Johannes Terrasele, regionaal- ja põllumajandusministrile. 

Huvitav oli, et kui me esitasime esimese arupärimise, siis temaatika oli sama, lisaks oli siin juures ka üleüldine praamihangete küsimus ja probleem, ja see arupärimine oli esitatud Kuldar Leisile, kes on taristuminister. Tema tuli siiasamasse pulti ja ütles, et nendele küsimustele, mis puudutavad piletisüsteemi, ta ei vasta, sellele vastab lugupeetud regionaal- ja põllumajandusminister. Ma küsisin, kas põllumajandus- ja regionaalminister on saalis, ja ta ütles, et ei ole. Siis selgus, et ma pean ikkagi uue arupärimise esitama. 

Aga teema on ju väga lihtne. TS Laevad OÜ saab aastas – ma vaatasin erinevaid aastaid, 2024, 2023 – 38-miljonilise käibe juures kasumit 8 miljonit. 8 miljonit on kasumit ja selle maksavad kinni meie inimesed, kes reisivad saartele ja vastupidi, ja saarlased samuti. Ma arvan, et see on nagu liiast, et üks riigiettevõte saab kasumit oma käibest rohkem kui 20%. Kui oleks erasektoris, siis ainult unistaks sellistest kasumimarginaalidest. Loomulikult me küsimegi, mille alusel selline piletihind on üldse rakendatud. Miks seda sellisel viisil küsitakse ja kas teistmoodi ei ole võimalik teha? Ja milline on tema hinnang, kuidas see piletihind mõjub üleüldiselt saarte arengule? Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm seaduseelnõu ja kaks arupärimist.  

Head kolleegid, üks informatiivne teade, nimelt päevakorra täiendamine. Peaminister Kristen Michal on avaldanud soovi esineda homsel Riigikogu istungil poliitilise avaldusega seoses 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu üleandmisega. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 9 ja lõike 2 alusel on Riigikogu esimees täiendanud homse istungi päevakorda ja lisanud esimeseks päevakorrapunktiks peaministri poliitilise avalduse.  

Ja veel üks informatiivne teade, head kolleegid, ettekandja täpsustamine. Nimelt, tänase 14. päevakorrapunkti juures, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud liikluskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 649 esimene lugemine, teeb algatajapoolse ettekande Riigikogu liige Andres Metsoja.  

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. 

Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 662 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mati Raidma, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikaitse ja ühiskonna kriisikindlus on tänases Eestis selgelt prioriteetsed teemad. Käesoleva eelnõu, mille lõpphääletuseks valmistume, on vajalik samm selle arengu kujundamisel ja laiapindse riigikaitse sisustamisel. Ma olen mitu aastat rääkinud vajadusest elanikkonnakaitse kiirendatud tempos väljaarendamisest. Ühiskonna ootus on selge ja tugev. Erinevad ministeeriumid ja ametiasutused on juba täna teinud tänuväärset tööd selle võime väljaarendamisel. Tänud neile missioonitunde eest! 

Aga seadusruumi toetav selgus tuleb koos käesoleva seadusega. Tegemist on ühe osaga kogu riigi ja ühiskonna kriisihaldust ja riigikaitset raamistavast ja õigus- ning rolliselgust tagavast tsiviilkriisi- ja riigikaitseseadusest, mis on samuti meile Riigikogu menetlusse jõudnud. Samas on oluline rõhutada käesoleva seaduse ajakriitilisust. Anname tänasel hääletusel juba nüüd seadusandliku ruumi ja aluse elanikkonnakaitsevõime kiirendatud väljaarendamisele. 

Kui oleme valmis – ja me oleme –, siis tuleb see osa jõustada. Elanikkonnakaitse hõlmab riigi ja ühiskonna tegevusi, mis toetavad inimeste valmisolekut kriisiolukorra ajal ise toime tulla, kaitsevad inimesi kriisiolukordest tulenevate ohtude eest ja abistavad nende tagajärgedega toimetulemisel. Elanikkonnakaitse tegevuste loetelus on nii Sise- ja Sotsiaalministeeriumi ning kohalike omavalitsuste vastutusvaldkondi. Käesolev eelnõu reguleerib neist kolme. Inimeste viivitamatu ohuteabe edastamise tõhustamiseks luuakse riiklik ohuteavitsüsteem EE-ALARM. Varjumist ja varjendeid puudutav regulatsioon annab oodatud nõuded ja tähtajad. Suurendamaks inimeste valmisolekut iseseisvalt kriisiolukordades toime tulla, sätestab seadus elanikkonnakaitse koolituse mõiste ja kohustuse avaliku sektori asutustel olla siin eestvedajaks. Kinnistub Päästeameti kui elanikkonnakaitse asutuse roll. 

Ühiskonna võimesse kriisiolukordadesse paremini valmis olla ja kriisides hakkama saada peame panustama kõik. Meil kõigil on oma roll, nii ühiskonnaliikmetena kodus ja kogukonnas kui Riigikogu liikmetena oma seadusandja rollis. Reformierakond toetab käesoleva seaduse vastuvõtmist ja kinnitab, et Eesti julgeolek, kaitstus ning kriisikindlus on meie kindel prioriteet. Tänan!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendisaadikud! Kui ma mõned aastad tagasi siseministrina esimest korda Ukrainas käisin, siis Ukraina toonane siseminister ütles mulle väga olulise soovituse. Ta ütles, et kõike muud te arvatavasti teete, aga üks kõige olulisemaid asju, mis te peate arvestama sõjalise rünnaku puhul, mis meil läks valesti, oli see, et me küll olime üht‑ ja teistpidi valmis, aga meil inimesed ei tulnud tööpostidele sellel hetkel, kui vaja oli. Ja sellel hetkel, kui vaja oli, nad ei tulnud sellepärast, et kõige esimene asi, mis nad tegid, läksid, päästsid ära oma pere. Ja siis ilmusid välja päästjad, siis ilmusid välja politseinikud, siis ilmusid välja arstid ja ka kaitseväelased. Tema soovitus oli, et ärge seda viga tehke. Tagala ja inimeste elud peavad olema kindlustatud, siis on võimalik rindel olla tugev ja rindel vastu panna esimesest hetkest alates, kui seda vaja on. 

Mul on väga hea meel, et see seadus on kolmandal lugemisel. Meil võttis selle tegemine ikka aastaid aega. Selle seaduse mõte on inimeste elude hoidmine, inimeste elude päästmine. Kogu see loogika, mida me sellest seadusest lugeda saame, tegelikult põhineb teadmistel ja kogemustel, mis on saadud Ukrainast, teadmistel ja kogemustel, mis on Soomes, Rootsis ja väga paljudes teistes riikides. Seda on väga palju analüüsitud, millist varjumisvõimalust oleks vaja, milline võib olla see kõige odavam ja lihtsam versioon, kus me kõige kiiremini efekti saavutame ja kuidas me pikaajaliselt edasi peame liikuma, kuidas me saame inimesi võimalikult kiiresti teavitada. Ja loomulikult see, et inimesed ise oleks kõigeks selleks valmis. 

Mina tahan omalt poolt tänada kõiki neid inimesi, kes Siseministeeriumis seda pikalt ette valmistasid. Lõpuks sai ka elanikkonnakaitse osakond selle jaoks tehtud, et riik oleks palju paremini valmis. Ja loomulikult inimesi, kes on Päästeametis, väga paljudes teistes asutustes ja ka tehnikaülikoolis, kes sellesse seadusloomesse panustanud on, et lõppkokkuvõttes need varjumiskohad ja varjendid ja muud tehnilised lahendused päriselus töötaks ja oleks läbi mõeldud ning neid oleks võimalik võimalikult kiiresti ja kergelt päriselus rakendada. 

Mul on natukene kahju, et me oleme kolmandal lugemisel praegu, sest algse tempo ja kava järgi oli mõeldud, et see seadus saab vastu võetud enne jaanipäeva, et inimestel, korteriühistutel, ma ei tea, kinnistuomanikel oleks võimalik rohkem valmistuda kõigeks selleks, mis tulemas on. Aga mul on hea meel, et me täna oleme siin, ja loodetavasti see seadus saab vastu võetud. Ehk inimeste turvalisus erinevatesse kriisidesse tõesti ei puuduta ainult sõjaolukorda, vaid väga palju just elanikkonnakaitset, elanikkonnakaitse tegevusi selle seadusega ära reguleeritakse. 

Ma arvan, et tegelikult me saame lõpuks selle seaduse rakendamisega hästi hakkama, sest need esmased tegevused, mis on mõeldud varjumiseks, erinevateks muudeks tegevusteks, ei ole inimeste jaoks kallid. Korteriühistul on reeglina olemas need kaks sisse-, väljapääsu, mis on vaja. Reeglina hapnik liigub seal, on vaja lihtsalt midagi, millega katta aknaid, ja on vaja paari ämbrit, kuskohas hoida vett ja kuskohas võib-olla oma muid toiminguid teostada. Need ei ole kallid asjad. Aga kõige tähtsam on valmisolek, valmisolek ja valmisolek, üksikisiku, kogukonna ja lõpuks omavalitsuse tasandil. See on ka see, kus me selle seadusega tuge pakume. 

Nii et, lugupeetavad – ajalooline otsus. Nagu räägitud, 30 aastat on seda oodatud. Ma loodan, et kõik teod ja tegevused siin kiiresti järgnevad. Aitäh!

Suur tänu teilegi! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti, pikka aega võttis see eelnõu menetlemine, aga ju see oli vajalik. Üks selliseid momente, mis pälvis kriitikat, oli just EE-ALARM süsteemi kohandamine. See võttis aega. Aga ka täna jooksis hommikul läbi uudis, et Päästeamet on suve jooksul suure töö ära teinud ja see EE-ALARM süsteem on korda tehtud ja varsti ka uued katsetused tulevad. Rõõm on seda tõdeda, sest ka sellest oleme siin Keskerakonna fraktsiooniga rääkinud siit tribüünilt. Väga hea, et meie mõtted kattuvad. Ma arvan, et see väga vajalik eelnõu saab täna vastu võetud. 

Eelnõu, mida me täna arutame, puudutab meie kõigi turvalisust ning seda ei saa kuidagi alahinnata. Avalik hoiatussüsteem on vältimatult vajalik. Kriisiolukorras peab info inimesteni jõudma kiiresti, arusaadavalt ja usaldusväärselt. See on põhimõtteline küsimus ning selles ei tohiks olla kellelgi kahtlust. Seetõttu ütleme, et Keskerakond toetab seda eelnõu, arvestades selle olulisust on meie jaoks inimeste turvalisus esikohal. Kuid samas ootan valitsuselt ausat, läbipaistvat analüüsi kulude, tehniliste võimaluste ja toimumise kohta. Aga ainult nii saame tagada, et hea ja vajaliku ideega ei kaasne liigset bürokraatiat ega ebarealistlikke kohustusi, vaid et see loob päriselt toimiva ja usaldusväärse süsteemi Eesti inimeste kaitseks. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, Varro Vooglaid, palu! Loobute sõnavõtust? 

Head kolleegid, koos sellega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 662 lõpphääletus ja peale saalikutsungit me seda teemegi.  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 662. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid oli 0. Eelnõu 662 on seadusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde. See on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest eelnõu" 650 esimene lugemine. Ütlen ette ära, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ettekandjaks Riigikogu liikme, hea kolleegi Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Rail Balticust oleme rääkinud juba üle kümne aasta. Seda on nimetatud sajandi projektiks, Balti riikide ühendajaks, tuleviku majanduse tõukajaks. Kuid kui me vaatame tänaseid fakte, siis peame tunnistama, et see projekt on läbi kukkunud. See projekt ei arvesta tegelikult rahaliste vahendite puudusega ja see on suur probleem. Täna seisab see projekt savijalgadel. Kõigepealt tähtajad ja lubadused. 

Algse plaani kohaselt pidid rongid sõitma hakkama käesoleva aasta lõpuks. Nüüd on ametlik valmimistähtaeg 2030. Minister kinnitas majanduskomisjonis, et kopad lüüakse maasse kogu trassi ulatuses juba järgmisel aastal. Samas käivad hoogsalt trassialuse maa omanikega vaidlused. Väga kaheldav, kas need vaidlused ka järgmiseks aastaks lõpuni jõuavad. 

Kuid milline on see raudtee, mida 2030. aastaks plaanitakse? Mitte see, mida lubati kümme aastat tagasi. Mitte kahe rööpaga täismahus koridor, kus iga rong liigub kiirelt ja tõrgeteta, vaid üherööpaline kompromisslahendus, kus rongid peavad üksteisest mööduma jaamades või nn operatsioonipunktides. 

Esimese etapi maksumuseks hinnatakse 3,1 miljardit eurot. Sellest on peaaegu kaetud umbes 1,5 miljardit. Teisisõnu, pool rahast on puudu. Rahastamata osa on 1,75 miljardit eurot. Lisaks prognoositakse veel 272 miljoni euro suuruses toetavate tegevuste ja regionaalse reisijaveo käivitamise tarvis oleva summaga. 

2030. aastaks peaks raudtee olema töökorras Tallinnast Leedu–Poola piirini, kuid mitmete ehituskompromissidega. Need kompromissid on märkimisväärsed. Näiteks ehitatakse kogu Eesti lõik üherööpmelise liinina, kuid algne plaan oli ju kahe rööpapaariga. Kahepoolse liikluse võimaldamiseks ja kiiremaks rongide möödumiseks rajatakse jaamadesse, peatustesse ja n-ö operatsioonipunktidesse möödumisteed. Ka Muuga-Soodevahe lõik, mis teenindab ainult kaubarongiliiklust, ehitatakse üherööpalise liinina. 

Liiklusjuhtimissüsteemid rajatakse 80% ulatuses ja elektrifitseerimine 70% ulatuses algselt planeeritud mahust, sest üherööpaline lahendus vähendab vajadust suuremate süsteemide järele. Lisaks jäetakse esimeses etapis ehitamata 11–13 viadukti, ümbersõidud suunatakse teiste kavandatud lähedaste ristmike kaudu. Kõik 12 kohalikku peatust arendatakse minimaalsel tasemel, see tähendab, et jaamahooneid ei ehitata ning välialad, nagu parklad ja haljastus, jäävad vähendatud mahus. Tegelikult on tegu põhimõtteliselt teivasjaamadega. Vaatamata mahulistele kärbetele rõhutas Kliimaministeerium, et raudtee läbilaskevõime ja ühenduse kiirus jäävad võrreldavaks täismahulise lahendusega. 

Nagu ma ütlesin, Rail Balticu esimese etapi ehituse maksumuseks hinnatakse 3,1 miljardit eurot, millest umbes 1,5 miljardit on praegu kaetud. Aga praeguste hinnangute kohaselt ulatub rahastamata osa ligi 2 miljardi euroni. 2025. aastal plaaniti ehitusse investeerida ligi 290 miljonit eurot. Tänaseks me teame, et vähemalt 165 miljoni euro eest investeeringuid lükati järgmisesse aastasse. Märkimisväärne osa rahastamata summast loodetakse katta järgmise Euroopa Liidu pikaajalise eelarveraamistikuga. Küsimus tekib, aga kust see raha tuleb. Kliimaministeerium vastab, et loodame Euroopa Liidule, loodame kasvuhoonegaaside kvoodi tuludele, kuid sellest ei piisa. Siis tuleb võtta nähtavasti laenu. Head kuulajad, see ei ole finantsplaan, see on soovmõtlemine. 

Ja kolmandaks, riskid. Kui juba praegu on rahapuudus, siis kes katab teise etapi kulud? Kui rongide ostmiseks on vaja 60–70 miljonit eurot, siis nendest kuludest ju ei räägita, seda enam, et rongide ostmisega pole ju veel alustatudki. Kõne all on küll raamlepingud, aga rongide valmimine võtab aega ja võib juhtuda nii, et kui see trass kunagi valmis saab, siis ei ole ju ronge. 

Aga on veel risk, et projekt venib veelgi. Meenutame, et algne tähtaeg oli 2025, aga nüüd me räägime juba 2030. aastast. Juba praegu on teada, et viadukte ei ehitata, kõiki jaamu ei ehitata. Nähtavasti 2035. aastal me peame juba rääkima järgmisest etapist, mis hakkaks tegelema puuduolevate jaamade ja viaduktide väljaehitamisega. 

Ja neljandaks vaatame ka rahvusvahelist mõõdet. Meile öeldakse, et Euroopa maksab, aga Euroopa Liidu rahastusperiood lõpeb 2027. aastal. Uus periood algab 2028. aastal ja tavaliselt esimesel aastal toetusi ei maksta. Just siis, kui tööd peaksid olema kõige intensiivsemad, tekib rahaline auk ja see tuleb jälle leida Eestil enda taskust. 

Samal ajal, tuletan meelde, on Lätis ja Leedus täpselt samad probleemid. Kui üks lüli nõrgeneb, ei saa ka teine edasi liikuda. Rail Baltic on ju tervik. Kui Lätis venib Riia kesksõlm või Leedus ei jätku raha, siis ei sõida rongid ka Varssavisse. 

Täna räägitakse ainult ehitusest, kes maksab, aga hilisemad hoolduskulud, liiklusjuhtimine, rongiremondid – need kulud ei kuulu Euroopa rahastuse alla. Need kulud tuleb katta maksumaksjal. Kui juba ehitus nõuab miljardeid lisaraha, siis mis saab hiljem, kui igal aastal lisanduvad kümned miljonid hoolduskulud. 

Mitmed olulised otsused, mis on vajalikud rongiliikluse alustamiseks uuel raudteel 2031. aastal, on ju veel tegemata. Ainus otsus, mille kolm Balti riiki on siiani taristu haldamise kohta teinud, on see, et igas riigis saab olema eraldi sõltumatu haldusasutus. Lätis aga on ikka veel ainult ajutine taristu haldusasutus ning projekti peakoordinaator RB Rail AS-il ja riiklikel rakendusasutustel puudub mehhanism, mis ärgitaks vastavaid ministeeriume otsuseid kiiremini langetama. Puudub otsus, mis määraks kindlaks projekti osapoolte rollid, vastutuse ja raudtee haldamise põhimõtted, sealhulgas selle, kuidas jaotatakse kahjumit või kasumit või kuidas lahendatakse erimeelsust. 

Lugupeetud Riigikogu! Rail Baltic ei ole enam suur projekt, vaid suur auk riigieelarves. Sellisel kujul ja selliste hindadega ei tasu see enam ära. Me ei saa teha nägu, et kõik on kontrolli all, me ei saa ehitada poolikut raudteed ja loota, et kunagi hiljem tuleb raha juurde. Me ei saa jätta õpetajatele, päästjatele ja arstidele lubatud vahendid kõrvale, et katta projekti, mille valmimine on endiselt väga ebakindel. 

Seega kutsun üles, et peatada projekt enne, kui me oleme sidunud end võimatute kohustustega, nõuda ausust ja sõltumatut vahehindamist, kas Rail Baltic annab rohkem kasu kui olemasolevate raudteede uuendamine ja regionaalsete ühenduste arendamine. Kui rahastust ei ole, ei tohi edasi liikuda soovmõtlemise ja laenurahaga, vaid tuleb kaaluda alternatiive. Samuti on ilmne, et see ei tasu isegi sotsiaal-majanduslikku aspekti arvestades ennast kunagi ära. Samuti tuleb arvestada, et Rail Balticu kaudu ei pruugi kunagi tekkida algselt lubatud otseühendusi Lääne-Euroopa raudteevõrgustikuga. Sellisel kujul Rail Balticut ei ole kellelegi vaja. 

Hea Riigikogu! Meil peaks olema nii palju julgust tunnistada, et praegune Rail Balticu projekt ei arvesta rahaliste vahendite puudust ja vajab radikaalset ümberhindamist. Seetõttu teeb EKRE ettepaneku Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest. Tänan teid kuulamast ja olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Suur tänu teile! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite ka sotsiaal-majanduslikku aspekti. Siis ma küsin, et kas see sotsiaal-majandustulu või see aspekt. Milline ta on? Versus need vahendid, mis lähevad selle ehitamisele ja ka hoolduskulud.

Aitäh, hea küsija! Ma tookski siin väga tabavalt Teie enda võrdluse, et meile lubati elevanti, aga vastu saime või saame hiire. Ehk siis seda arvestades, kuidas ta peaks meile sotsiaal-majanduslikult ära tasuma, ei ole ju ka täpseid arvutusi tehtud. Või kui ongi, siis öeldakse, et see ei saagi ära tasuma, ei ole transpordi nõudmisi, ei ole ka inimesi, kes sooviksid kiirühendust Tallinna ja Varssavi vahel. 

Kõik see kokku näitab, et tänapäeval me oleme jõudnud olukorda, millega me ei osanud võib-olla kümme aastat arvestada. Kümme aastat tagasi võis Rail Balticu projekt tunduda ju toreda mõttena, et inimesed hakkavad Poolas äkki tööl käima. Ja arvestades ka seda, kust Rail Baltic läbi läheb, loeme juba nimetustestki, et soode vahelt. Väga palju trajektoorist kulgeb läbi selle territooriumi, mis on looduskaitseala, kus inimesed ei ela. Ehk siis ei ole näha sellist arengut, et see hakkaks ka tulu kuidagi tagasi tooma.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma põhimõtteliselt arvan, et see on mõistlik algatus, mida te ette kandsite. Aga mu küsimus on see, kas te, ma ei tea, olete konsulteerinud või arutanud, et juhul, kui seda eelnõu võiks toetada ja valitsus peaks hakkama tegelema, mida see Euroopa kontekstis tähendab. Kas sisuliselt ühe osapoolena, Eestina, kui me väljuksime, siis kas lätlastel ja leedukatel on võimalik seal edasi olla või tegelikult Euroopa tasandil see lõpeb? Kas on teil mingi teadmine olemas või ei ole?

Aitäh! Tõesti väga hea küsimus, kuigi võiks ju mõelda, et me oleme selle trajektoori lõppjaam ja kui meie välja astuksime, ei mõjutaks see nii palju Lätit ja Leedut. Aga sellel teemal oli majanduskomisjonis ka juttu. Vastus oli ühene, et ega Euroopa Liidu mingitest lepingutest, mis on Euroopa Liidus juba kord sõlmitud, ei olegi võimalik taanduda. See arutelu läks sinna välja, et kui me tahame Rail Balticust välja astuda, siis me peaksime välja astuma ka Euroopa Liidust. Paraku me olemegi jõudnud kõikide selliste, ütleme, projektidega, mis kuidagi on seotud Euroopa Liiduga, sellisesse seisu, kus arutelukoht on puudu. 

Me ei saagi enam, ütleme, inimlikult kahepoolsena neid teemasid arutada, sest kohe on meil justkui bürokraatia nui vastas. Ja järgmine küsimus on kohe, et kas te mõtlete Euroopa Liidust välja astuda, kui teile mõni direktiiv ei meeldi või mõni projekt ei tundu enam mõistlik. Jah, paraku on meil selline kogemus, aga samas miks mitte proovida, rääkida, öelda, et raha ei ole, kulud on suured, kümme aastat on möödunud, nähtavasti võib veel kümme aastat minna. Tänases olukorras see projekt ei tasu ka Euroopa Liidul ära.

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Hea ettekandja! Euroopa Liidus olemise üks põhiline argumente, kui inimeste käest küsida, on see, et noh, saab reisida, eks ju. Kui me selles teemas seda kohta vaatame, siis on selge, et ega ikka ei saa küll. Enne oli jutt, et selle rongiga, nii tore, saab minna Berliini ooperiteatrisse. Nüüd tuleb välja, et Reformierakonna juhtimisel ilmselt hakatakse Häädemeestesse ka uut ooperiteatrit rajama, sellepärast et see rong enam kaugemale sealt ei vii. Tegelikult me teame, et kuna Euroopa Liidu raha on siia palju sisse pandud, siis meie võime selle Häädemeesteni ära ehitada või isegi piirini, Iklani. Kui Läti midagi ei tee, eks ole, siis põhimõtteliselt me peame ka selle trahvi veel kinni maksma selle arvelt, et teised pole teinud oma, kohustusi ära täitnud. Aga kas on tehtud üldse mingi arvutus, et näiteks sellesama raha eest, kui me oleksime arendanud oma siseriiklikku raudteevõrku, Haapsalu raudteed, Pärnu raudteed, Tartu suunda ja üldse korrastanud kogu Eesti raudteevõrku …

Aitäh! 

… kas me oleksime saanud pigem rohkem seda, kui me saame nüüd, kui me topime tõesti mõttetusse projekti nimega Rail Baltic seda raha?

Aitäh! Me rääkisime sel teemal ka majanduskomisjonis. Seal ju toodi argumendina välja, et me peame seda tegema, sest Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks liikmesriigid omavahel ühendada. See, kui me kulutaks selle raha mõistlikult oma taristusse, ei ühti algse ideega, et Rail Baltic peab olema liikmesriike ühendav trass. Sealt see argumentatsioon mõistliku raha kasutamisele langes kohe ära. Ka see teema, kes siis peaks trahvid maksma, jäi justkui selgusetuks, sest öeldi, et esmalt ei ole meil veel kohe neid trahve kaelas, eks see tuleb hiljem. Ütleme, iga riik justkui peaks ikkagi oma territooriumil olevate asjadega tegelema ja kui ta ei saa sellega hakkama, siis ta vastutab oma territooriumi eest. Aga on ka kummaline, et see trass peab korraga teenindama kiireid kaubaronge ja samal ajal ka kohalikku elanikku. See tundub mõnes mõttes jälle raiskamine, sest kiiretele kaubarongidele on teised nõudmised. Nähtavasti peab ka ehituslik konstruktsioon olema tugevam, vastupidavam kui see, et meil seal 120 kilomeetrit tunnis liigub kohalikke inimesi vedav rong. Aga nagu ikka, see projekt on utoopia, see on soovmõtlemine. Ja me võime hetkel ainult oletada, kas ooper hakkab tulema Häädemeestele või me saame kaugemale ka kui Häädemeeste.

Rene Kokk, palun! 

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! See teemapüstitus on kahtlemata väga oluline ja väga õige. Ja need probleemid, mis on täna selle maaga, mis on veel riigil veel omandamata tegelikult selle trassi jaoks. Maaomanike – ütleme eesti keeles – ülelaskmine sellega, et ei tehta ära vajalikke töid, lõhutakse maaparandussüsteeme, metsloomade liikumist pärsitakse pärast seda. Ja neid probleeme on veel palju-palju-palju, mis tegelikult on täna lahendamata ja mis iseäranis sellesama odavamaks tegemise arvelt koormavad tegelikult maaomanikke, kellel on väga palju probleeme. Ja millegipärast ka Eesti meedia minu arust neid väga kajastada ei taha. Olen isegi päris mitmetega kokku puutunud, käinud inimestega kohtumas, aga kuidagi nad meediasse ei taha jõuda millegipärast, ei lasta läbi. 

Aga oskad sa arvata, mis on see põhjus, miks siin saalis olijad tuliselt olid vastu sellele, et teha siin Rail Balticu uurimisgrupp siin Riigikogus või uurimiskomisjon? Ma arvan, et me peame selle juurde tagasi jõudma. Aga oskad sa arvata, et kui me probleeme teame, siis miks siin saalis olijate suur enamus oli sellele vastu omal ajal?

Aitäh! Kuna suur osa siin saalis esindab 14% toetusega erakondi, siis nähtavasti ei taheta mõista, et aeg-ajalt on ka kriitika ajakohane. Tõepoolest, Riigikogu liikme kohustus on seista oma valijate eest, mitte igale otsusele, mis valitsusest tuleb, kohe alla kirjutada ja kõigega nõustada. Meil peab olema tervet mõistust, et kui maaomanik on tegelikult võrreldes valitsusasutuste ja kohtusüsteemiga nõrgemas positsioonis – kui me vaatame ka neid vaidlusi, mis toimub tuulearendajatega –, siis täpselt samamoodi on kohalik elanik nõrgemas positsioonis. Ja samas seda ei arvestata. Leitakse, et kui meil on riiklik plaan, siis me võime kõike teha. 

Minu meelest väga suur muutus toimus peale 2023. aasta Riigikogu valimisi, kui enne seda Kaja Kallas ütles, et lugege mu huultelt, maksud ei tõuse, aga pärast seda kohe maksud tõusid. Argument oli selline: meid ei oleks ju valitud, kui me oleks tõtt rääkinud. Praegu ma näen, et seesama filosoofia kannab kõiki neid valitsuse otsuseid, et ei saa tõtt rääkida, muidu meid ei toetataks. Seesama Rail Balticu uurimiskomisjon oleks ju selle tõe avalikustanud. Näha on sedasama, ma ei oska teistmoodi seda põhjendada kui just nii, et hoida kõik need Reformierakonna läbiviidavad plaanid rahva eest salajas.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Eile toimus sotsiaalkomisjoni istung, kus Sotsiaalministeeriumi esindajad käisid mingeid ravimeid tahtmas Euroopa Liidu otsustuskorras määruse alusel ja nad ei saanud seda, mida nad tahtsid. Siis oli lisaks kommentaar, et kahjuks me oleme oma otsustusõiguse teatud küsimustes Euroopa Liidule ära andnud. Ja nüüd teie ütlete sama asja, et me ei saa sellest lepingust lahkuda, kuna siis me peame Euroopa Liidust välja astuma. Mina vaatan põhiseaduse § 1, mille alusel Eesti on iseseisev ja sõltumatu, ja teise lause kohaselt Eesti iseseisvuse sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Mis on teie arvamus nende kahe näite põhjal, kas me oleme ikkagi iseseisev riik ja sõltumatu riik, kui me oleme andnud oma otsustusõiguse ära ja seda põhiseadusvastaselt?

Aitäh! Meile aeg-ajalt ikkagi tuuakse näiteks, et me liitudes Euroopa Liiduga justkui andsimegi oma õigused ära, aga ma ei ole sellega nõus. Ma leian, et me oleme ikkagi iseseisev riik ja me peaksime oma otsuseid tegema lähtuvalt põhiseadusest ja mitte nüüd minetama oma õigusi, öeldes, et oi, kui me nüüd Euroopa Liiduga liitusime, siis rohkem meil enam õigusi ei ole. Ma olen väga tihti täpselt sama olukorda kogenud. Üks näide on selline, et toodi ka eelnõu komisjoni ja üks komisjoni liige ütles, et aga miks me üldse hääletame, kui see Euroopa Liidust tuleb, see võiks ju kohe hakata kehtima. Seal on ka mõni tõde sees, et tõepoolest, kui see juba Euroopa Liidust tuleb, siis on ju mõttetu sellele vastu vaielda. Aga ma kutsusin siin ka kolleegi korrale, et teate, ikkagi, me oleme iseseisev riik ja päris nii ei tohiks olla, et kõik, mis Euroopa Liidust tuleb, me peame sellele kohe alla kirjutama. Paraku väga suur osa Riigikogu liikmetest ei saa aru, et Eesti on iseseisev riik, et meil kehtib oma põhiseadus ja meil on oma otsustusõigus. Ja paraku ollakse seetõttu kriitikavabad. Kahjuks nii on.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Korruptsioonivastases erikomisjonis on ka Rail Balticu teema olnud mitmel korral üleval. Viimane kord, kui oli arutlusel see, et valitsus soovib 70 miljoni eest tellida ronge, siis minu küsimus oli järgmine: kuidas on niimoodi üldse võimalik, et me mitme miljardi eest ehitame raudteed, tellime 70 miljoni eest ronge. Umbes 30 miljonit läheb veel iga aasta selle ülevalpidamiseks, selle jaoks, et sõita vaid Tallinnast Häädemeestini. 

Kujutage ette, mis vastus tuli Kliimaministeeriumi esindajalt. Vastus kõlas selliselt, see on ilusti protokollis olemas, see on ka salvestuses olemas, me paneme need rongid sõitma, et rööpad rooste ei läheks. Mis on Teie seisukoht? Kas selline suhtumine, eriti maksumaksja rahasse, ja selline põhjendus on üldse kuskilt kohast adekvaatne? 

Aitäh! Jah, et see paneb kohe, ma ei tea, käed vajuvad rippu, kui sellised põhjendused tulevad, et tehakse asja, millel ei ole otstarvet. Tehakse sellepärast, et teha, ilma et sellel puudub vajadus. Neid näiteid võib veelgi tuua. Kas või soode taastamine või kus asju tehakse, või mõned veel, igasugused andmebaaside loomised selleks, et Euroopa Liidu raha ära kulutada ja tegeleda mingite asendustegevustega. Toome kas või kergliiklusteed Euroopa Liidu raha eest kuhugi, kus ei ole isegi inimesi, kes neid võiks kasutada. See suhtumine, justkui Euroopa Liidu raha ei olegi maksumaksja raha, on üdini vale ja korruptiivne. Sellist suhtumist ei tohiks riigijuhtimisel lubada, see ei ole riigimehelik, see ei ole säästlik ja sellised inimesed tuleks riigijuhtimisel välja vahetada.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mida te vastaksite nendele inimestele, kes ütlevad, et seda projekti ei ole enam mõistlik lõpetada, sellepärast et sinna on juba niivõrd palju raha sisse pandud? Kas ei oleks mõttekam nüüd juba mitte lasta tehtud kulutust raisku, vaid hoolitseda selle eest, et see kulutus, mis juba on tehtud, vähemalt mingitki head eesmärki hakkaks teenima? Minule meenub, et viimaste prognooside kohaselt on meile antud teada, et selle projekti ülalpidamisele kulub tulevikus suurusjärgus 50–100 miljonit aastas. Aga milline on teie hinnang? Aitäh!

Aitäh! Jah, ka Riigikontroll on viidanud sellele, et ei ole arvestatud ülalpidamiskulusid ja ei ole ju ka räägitud sellest, kust see raha tuleb. Kui meil projekti elluviimiseks ehk selle ehitamiseks on Euroopa Liidu rahastus, siis ka seesama teema, et äkki on odavam seda lõpuni viia, kuna on ju teatud kulutused tehtud, et kui ehitajatega need lepingud lõpetatakse, siis kui suured oleksid need leppetrahvid. Seda arvestust pole lõpuni tehtud, sest praegune valitsus on ju seda meelt, et viime projekti lõpuni mis tahes hinnaga. Teeme kas siis kärped või ühe rööpapaari, jätame ära peatused, jätame ära viaduktid, peaasi et saaks selle ikkagi lõpuni viia. 

Ma ei tea, võimalik, et kahe, kümne aasta pärast me olemegi selles olukorras, et see projekt tuleb pigem ümber vaadata. Või, ütleme, kas või selle eelnõu eesmärk on ka, et lõpetame selle sellisel kujul ära. Kõik need ettepanekud võiks ju asendada seda. Võimalik, et selle raudtee asemel võiks lihtsalt sõidutee olla, maantee võiks olla. Aga ükski selline argument või analüüs, et äkki on midagi teistmoodi mõistlikum, võib-olla tõesti on õigem projekt praegu lõpetada, arvutame need kulud ära – seda ei ole tehtud. Võimalik, et kõikide nende europrojektidega on see, et viime lõpuni, siis vaatame, mis saab. Toome kas või näite Pärnu lennujaamaga. Tehti ka, tehti valmis, aga ei võetud kasutusele. See oli Kadri Simsoni juhitud projekt. Võimalik, et juhtub sama asi, et lõpuks hakatakse hoopis teisel eesmärgil, võib-olla tõesti maanteena seda hoopis kasutama. See on ainult minu spekulatsioon.

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole rohkem. Rõhuasetusi juhtivkomisjonis ja langetatud otsuseid tutvustab meie hea kolleeg, majanduskomisjoni liige Õnne Pillak. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjonis me seda ettepanekut arutasime 15. septembril. Lisaks komisjoni liikmetele võtsid arutelust osa eelnõu esindajate poolt Evelin Poolamets, taristuminister Kuldar Leis, Kliimaministeeriumi liikuvuse põhiüksuse teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter, samast osakonnast veel Rail Balticu valdkonna juht Andres Lindemann ning Rail Baltic Estonia OÜ juhatuse liige ja tehniline juht Lauri Ulm. Eelnõu sisu tutvustati siin väga põhjalikult ja seda, miks see eelnõu on esitatud. Ma ei hakka seda arutelu teile siin üle kordama, küll aga mõned pidepunktid, mille üle komisjonis arutleti. 

Kõigepealt ülevaade, mis ka siitsamast kõlas, see ajaline plaan. Sellest rääkis taristuminister, kes kinnitas, et Eesti eesmärk on see, et Rail Baltic valmiks aastaks 2030 ning et ehitustempo on selle järgi paika pandud. Ehitustööd on juba alanud ja rahastus selleks on ka olemas. Rail Baltic Estonia OÜ esindaja kinnitas samuti, et rahastustempot jätkatakse planeeritult ning 2030. aasta lõpuks on Eesti ehituse plaan, teekaart realistlik. Kõigi Balti riikide peaministrid on kinnitanud oma pühendumust, et aastaks 2030 see trass valmib. 

Seejärel selgitasid Kliimaministeeriumi esindajad, millised on rahalised ja õiguslikud tagajärjed, kui me peaksime projektist väljuma. Nagu siin juba ettekandja poolt kõlas, kuna eelnõu sõnastuse kohaselt tuleks väljuda kõikidest rahvusvahelistest lepingutest, mis seonduvad Rail Balticuga, siis üks selline seostunud leping on ka Euroopa Liiduga liitumise leping, milles võeti ülesanne võtta üle Euroopa Liidu õigus ning seda rakendada ja ellu viia. See tähendab seda, et sellisel juhul me peaksime Euroopa Liidust väljuma. Lisaks tooks lepingust väljumine kaasa võimalikud nõuded Euroopa Liidu poolt, nii õiguslikud kui ka rahalised. Pluss, lisaks sinna juurde veel tegelikult see kahju, mida Rail Balticu mittetegemine majanduslikult meile toob, ka juba välja ehitatud osa, kuhu on investeeringud tehtud. Sealjuures on muidugi ka julgeolekumõõde, sest üks siht, miks me seda teeme, on see, et meil oleks Euroopa ja Läänega parem sõjaline logistika, kui seda peaks olema vaja. 

Muidugimõista tulid jutuks ehitustööd ja maade omandamine. Rail Baltic Estonia OÜ esindajad andsid teada, et ehituslepingud on sõlmitud, investeeringud on juba alanud. Kõiki vajalikke maid ei ole veel omandatud, kuid maade omandamisel arvestatakse ka seda, millal [omandada] mingi konkreetne lõik, kus päriselt ehitustegevus peaks algama. Maid ei ole mõtet liiga varakult omandada. See aitab ka rahavoogusid juhtida ja nii on riigi vaates mõistlikum. Nad kinnitasid üle, et maade omandamine toimub koostöös Maa- ja Ruumiametiga ning ei ole näha, et maadevaidlused takistaksid ehitust. 

Ma omalt poolt lihtsalt täpsustan siia juurde, et see, millest komisjonis oli juttu – Soodevahe on üks küla Harjumaal, mitte soodevahe. Jutt oli külast. Soodevahe ja Maardu lõik. Vabandust, Muuga lõik. 

Nii. Ja pärast seda me tegime ka menetluslikud otsused, mis olid konsensuslikud: saata antud otsuse eelnõu täna suurde kogusse otsustamiseks, juhtivkomisjoni esindajaks määrata mind, Õnne Pillakut, ja viia läbi eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Fakt on see, et see asi, mis meile serveeriti, et Rail Balticu maksumus on selline, on tegelikult ebaõige. See on kordades suurenenud. Ehk siis see, kes selle idee autorid olid, ei olnud seda asja majanduslikult läbi arvestanud õigesti. Ja ilmselgelt on tegemist projektiga, mis ei too majanduslikku kasu, vaid ainult väga-väga suurt kahju. Seega vähemalt mõistlikud majandusinimesed peaksid sellise lepingu lõpetama, sest alus on selleks olemas. 

Aga ma küsingi teie käest, et kuna jooksis läbi see asjaolu, et sealt ei saa enam välja astuda, kas Eesti on ikka iseseisev ja sõltumatu. Kui ta ei saa lahkuda lihtsalt ühest lepingust, siis on ta ju vastuolus, kogu see protsess põhiseadusega.

Ei ole põhiseadusega vastuolus ja Eesti on iseseisev ja sõltumatu.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud kaasettekandja! Selle teema arutlusel on Kliimaministeeriumi käest mitu korda küsitud, kas on riskianalüüsid erinevateks olukordadeks, kui mõned ohud peaksid realiseerima, näiteks meie tõesti investeerime omalt poolt kogu raha, Lätis seda ei tee. Kui see hakkab kujunema näiteks olukorraks, kus aastal 2030 ei ole Läti raudtee valmis, aastal 2035 ei ole valmis ja nii edasi, siis mida see tähendab Eestile, mida see tähendab maksumaksjale? Ja kas on olemas erinevad varuplaanid? Kahjuks siiamaani Kliimaministeerium ei ole selliseid riskianalüüse teinud, ei ole erinevaid varuplaane. 

Aga mis on teie seisukoht selle kohta? Kas riskianalüüse tuleb teha või ikkagi tulebki minna niimoodi edasi, et paneme maksumaksja raha sinna projekti sisse, aga ühtegi analüüsi selle kohta, mis risk võib realiseeruda, ei tee?

Aitäh! Kõigepealt, mina olen siin komisjoni ettekandja, mitte ei avalda oma arvamust. Seda ütleb Riigikogu kodu- ja töökord. 

Komisjonis me seda nii täpselt ei arutanud, aga muidugi tuleb neid võimalusi analüüsida. Teiselt poolt ka see, et me oleme kolme Balti riigiga otsustanud, et me selle trassi ehitame. Ma ei hakka kuupäeva ütlema, aga mõni nädal tagasi siin veel seda pühendumust sellele eesmärgile kolm Balti riiki omavahel kinnitasid. Nii et mina keskenduksin eesmärgile, mitte ei mõtleks neid põhjuseid, kuidas ei saa teha või miks ei saa teha, vaid sellele, kuidas saaks teha, sest see on oluline nii reisijatranspordist Eestile, kaubaveost kui ka sõjaväelise logistika vaatest.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Vot, just täpselt sinna ma tahtsin jõuda, selle viimase punktini, mida te nimetasite, eks ole. See julgeolekuaspekt käib alati läbi, kui me räägime Rail Balticust. Aga mina küsin, kas komisjoni istungile oli kaasatud ka mõni kaitsevaldkonna ekspert, kes oleks võinud selles osas ka küsimustele vastata ja rääkida. Ja kui, siis miks. Sellepärast et ma arvan, et Eesti rahvas tahaks ka teada, mitu raketti Vene pool kaotab, kui see mitme miljardi projekt, kui seda pommid … Me Ukrainas näeme, kui haavatav on taristu, eriti selline raudteetaristu, sest me teame kõik, et see on, tõesti, kuidas ta julgeolekus on oluline, et seda mööda liigutatakse neid sõjaväemasinaid. Ma ei ole tegelikult kuulnud üldse … Me räägime kogu aeg, et see on julgeolekuprojekt, aga tegelikult me ei tea, mida sellega mõeldakse, kuidas seda ka kaitsta tulevikus. Seda osa me ju tegelikult ei tea. Kas komisjonis oli sellest juttu?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see on väga oluline küsimus ja sellest tulekski rohkem rääkida. Selles mõttes väga õige tähelepanek. Kahjuks komisjonis jah ei olnud vastavaid spetsialiste juures, aga jaa, ma võtan selle mõtte siit kaasa, et tegelikult sellest, kuidas ja mil moel täpsemalt on see sõjaväelise logistika vaates oluline. Sest ma usun, et ka teie, hea küsija, saate aru, et see ei ole mitte sõnakõlks. Te samamoodi ju valutate südant Eesti vabaduse pärast, on nii? Aa, te ütlete, et on sõnakõlks? No vot, siin ma jään teiega eriarvamusele.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Paraku te ei viibinud sellel koosolekul. Ma saan aru, et seetõttu on teil ka raske täpselt vastata, mis puutub detailidesse, mida komisjonis räägiti. Aga kui me jõuame sinna Soodevahele ja tegu on külaga, nähtavasti te oskate öelda, kui palju seal trassil üldse on neid peatusi. Kui nüüd ellu viiakse see projekt ilma nende peatuste väljaehitamiseta, siis kui paljud kohalikud elanikud peavad neid ebamugavusi taluma? Kui suur on see inimeste või reisijate hulk, kes kasutaks seda …

Aitäh!

… rongiliiklust? Ja kui paljud peaksid ebamugavusi taluma seetõttu, et rongipeatused on välja ehitamata jäänud?

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, ma olin haige nimelt sellel päeval. Aga meil on komisjonis väga head protokollid ja väga head nõunikud, kes selle ülevaate ka annavad. Kui mul on vaja ettekanne teha, siis ma alati saan seda küsida. Ja ka sellesama paranduse, mis ma tegin Soodevahe ja Muuga lõigu kohta, see on protokollis, mitte ei mõelnud seda kuidagi välja. Mis puudutab peatusi, siis minu teada ei olnud seal nendest nii täpselt juttu, seega ma ei oska teile sellele vastata. 

Mis puudutab ebamugavust, siis selle ebamugavusega on nüüd selline asi, et ka minu lähedastel nende elukoha juures jookseb see trass läbi ja on praegu ehitustööd. Ja pigem nemad on väga rahul, sest nad ütlevad, et vaadake, varsti saame meie oma maja tagant Kohilast minna Saksamaale. Nad ootavad seda, et see valmis saaks.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Hea eesistuja! Lugupeetud kõneleja! Kui sellest julgeolekuaspektist rääkida, siis mina olen küll nii aru saanud, et sõja korral on vastasel võimalus kohe see raudteeühendus katkestada, kas seal Suwałki koridoris või ka mujal. Aga mu küsimus on muu. Märkisite majanduslikku kahju, mis Rail Balticu loobumisega kaasneks. Kas võiksite täpsustada, kust kohalt nimelt see majanduslik kahju tulla võiks? Kui peate silmas SKT tõusu hoogsa ehitamise korral, siis see on ikkagi formaalne, see väljendub ainult numbrites, ei kajastu kuidagi Eesti inimeste elatustasemel. Kust koha pealt see Teie väidetud majanduskahju ikka tulla saab?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma lihtsalt toon näitena, jällegi seda nii täpselt komisjonis ei arutatud. Ma toon näitena selle, et kui me räägime praegu siin üksnes ehitusfaasist, siis see on Eestile toonud lisandväärtust 1,2 miljonit. See on päris suur summa. Kui me paneme siia juurde kogu selle tulemuse, siis vähemalt nende andmete järgi, mis minu käes on, projekti tulemusena laekub riigikassasse 661 miljonit eurot maksutulu. Ettevõtted teenivad sellega circa 354 miljonit täiendavat kasumit ja selle vältel luuakse kokku 31,8 tuhat inimtöö aasta ulatuses töökohti. Need on päris märkimisväärsed numbrid, mis muidu ei tuleks. Ma arvan, et selles vaates tasub pingutada. Lisaks see, mis siin juba eelnevalt, mida ma olen ka välja toonud – ühendused Euroopaga inimeste jaoks, kaupade jaoks ja ka julgeoleku vaates.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kaasettekandja! Jah, Reformierakond on viimasel ajal vähemalt näidanud seda, et nad hoolivad keskkonnast ja loodusest ning on hästi loodussõbralikud. Teiselt poolt käib ju tegelikult metsade hävitamine, kui me räägime selle trassi ehitusest. Ja see hulk metsa, mis on raie alla läinud, on ikkagi muljetavaldav. Kas see kuidagi ei lähe teie ideoloogia vastuollu? Ka teie fraktsioonis on hästi toredaid inimesi, kes hoolivad keskkonnast ja iga päev räägivad, kuidas me peaksime sorteerima prügi ja kõike muud, kuidas see kõik ikkagi mõjub meie keskkonnale. Aga samas raiute metsa selle jaoks, et panna maha kaks rööpapaari metallist, terasest. See teid, fraktsiooni, üldse nagu ei häiri. Või kuidas need inimesed tunnevad ennast teie fraktsioonis?

Aitäh selle küsimuse eest! See, et keskfraktsioon Rail Balticu ehitamist ei toeta – no sain jälle kinnitust sellele. Aga ei, see ei ole kuidagi nende inimestega, kelle jaoks on keskkonnahoid sümpaatne, vastuolus. Teatavasti on rööbastransport kõige väiksema jalajäljega.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Homme antakse meile eelarve üle. Kas teil on sama info, mis mul, et järgmise perioodi investeeringuid planeerides on Rail Balticult raha ära võetud, mida te hästi oluliseks investeeringuks peate?

Ei ole seda infot, et raha oleks ära võetud.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Kõigepealt ma tänan ettekandjat väga põhjaliku ja hea ettekande eest. On selge, et kahjuks Euroopa Liit on oma olemuselt järjest rohkem minemas sellesse suunda, kus tehakse otsuseid läbi mõtlemata. Ja nii on ka seesama otsus. Mul on väga kahju, et Eesti riik, Eesti valitsus ja ka eelnevad Riigikogu liikmed, kes on selliseid otsuseid vastu võtnud, ei ole enne põhjalikult analüüsinud kogu selle projekti teostatavust ja maksumust. Ja täna me peame siin arutama seda, kuidas see nüüd lõpetada või kinni panna. 

Aga ma tooksin mõned näited ka. Euroopa Liidus teatavasti on erinevad rahastusperioodid ja mind väga üllatab see, et kui ühte projekti otsustatakse läbi viia, siis see jagatakse mitmete perioodide peale. Ja selliseid otsuseid juba Euroopa Liidu tasandil tehakse niimoodi, et tegelikult kogu rahastust pole läbi mõeldud. See on ju täiesti mõeldamatu, et üks eraettevõtja läheb panka, tahab raha saada millekski, aga pank ütleb, hea küll, et tee nüüd üks ots valmis, vaata, mis edasi saab. Ükski pank raha ei anna. Aga selliseid otsuseid tehakse meil Euroopa Liidus. 

Kahjuks oleme nüüd jõudnud sellisesse rumalasse seisu, et me ühest küljest … Paljud siin juba rääkisid eelnevalt sellest, et me rikume loodust ja samas me kogume CO₂ raha, mis väidetavalt peaks ju minema kõik rohemajanduse ja kliima päästmiseks. Selle raha eest me ehitame nüüd sedasama Rail Balticut, sest riigil lihtsalt ei ole raha, et Rail Balticut ehitada. 

Muidugi, teine seis on nüüd see, et mida nüüd siis teha. Jah, loomulikult, lõpetada on seda ülikeeruline, sellepärast et meil on need lepingud Euroopa Liiduga – mitte Euroopa Liidu, vaid nende institutsioonidega. Aga see üleskutse Evelin Poolametsa poolt, et kui lõpetada ei saa, siis vähemalt peaks mingi mõistuslikku tegevust hakkama nüüd siis ikkagi tegema. 

Ja mida peaks tegelikult tegema, on see, et kolm Balti vabariiki, nende ministritasemed võiksid kokku saada ja rääkida see asi ikka lõplikult läbi ja minna Euroopa Liitu ja öelda, et nüüd tuleb üks otsus teha. Mitte nii, et me oleme igaüks eraldi. Seal oli just see jutt ka, et kui üks taandub või ei ehita välja, siis teised maksavad trahve. See tähendabki seda, et nüüd peakski nagu üks mees võtma ikkagi lõpuks nagu sirge selja ja selle asja ikkagi selgeks tegema, et kui me seda ehitame, siis milliste vahendite eest. Riikidel endil ei ole neid vahendeid. Kui Euroopa Liidu jaoks on see nii oluline projekt, nagu siin on väidetud, et see on sõjaliselt väga oluline, kaitse otstarbel, siis peab Euroopa Liit selle raha leidma. 

Iseasi on see, et Rail Balticut peab pärast ülal pidama. Loomulikult, ka need on läbi mõtlemata. Meile on majanduskomisjonis esitatud korduvalt neid arvandmeid ja öeldud, et ei, kõik on väga hästi, tegelikult saab Rail Baltic ise endaga hakkama, kui ta on valmis ehitatud, siis peale maksma ei pea. Seda on käinud rääkimas majanduskomisjonis erinevad juhid. Mina ei oska seda praegu hinnata. Ilmselge on see, et mingi efekt on alati olemas. Kui see taristu valmis on, siis loomulikult sealt kaupa vedada saab ja mingisugust kasu saab, aga kuivõrd kulukaks see läheb konkreetselt kõikidele Balti riikidele selle ülal pidamine, tegelikult täna keegi ei oska seda öelda. Seega tuleks teha korralik äriplaan ja läbi mõelda kogu rahastus, mis edasi tuleks teha. 

Ja neid otsuseid tuleks teha kolmel Balti riigil kõigepealt ühiselt, siis minna sinna Euroopa Liitu, müstilisse Euroopa Liitu, mille liikmed me ise ka ju tegelikult oleme. Meil on kõige hullem, mis meil Eesti riigis on, just see, et ükskõik, kui palju meil tuleb igasuguseid direktiive, kas otsekohalduvaid või mitte, meie komisjonides, kui me neid arutame, siis keegi ei aruta seda, kas me võiksime ka mingile sellisele rumalavõitu direktiivile … 

Ma paluksin lisaaega! … vastu hakata …

Kolm minutit. 

... või omapoolseid ettepanekuid teha. No mis meist, meist ei sõltu ju midagi, me oleme ju nii väikesed? Selle asemel, et vastupidi, otsida endale kaasamõtlejaid meie lähiriikide või nende riikide seast, kus ka tervet mõistust on. Seega ma kutsun kõiki üles, et see surve valitsusele peaks olema tugev. Ja seesama, mida ma just mainisin, et meie valitsus koos teiste Balti riigi valitsustega peab selle tee ette võtma ja tegema otsuse. Kas siis on õudne lõpp – parem kui lõputu õudus –, aga igatahes majanduses ei saa niimoodi käituda, et sul ei ole teada vahendeid, kui sa tahad midagi ehitada. Ja siis me nagu läheme, see kumm on nagu pingule tõmmatud ja me enam pidama ei saa, me peame lihtsalt edasi tegema, sest aga teisiti lihtsalt enam ei saa. Nii et selline üleskutse. Aitäh!

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! No see Rail Baltic on nagu õpikunäide Eesti kääbusriigi gigantomaaniast. Meil on gigantomaania! Me purustame Venemaad, tükeldame teda, surume põlvili. Teiselt poolt me ehitame mingisugust raudteed, mis viib ei kusagile, mis maksab pööraselt palju, kus ei ole meil kaupasid, mida vedada, sest meie majandus on Reformierakonna targal juhtimisel sisuliselt hävitatud või hävimise kursil. Ja samal ajal on meil tegemata kõik kodutööd. 

Meil ei ole neljarealist teed Tartusse, meil ei ole neljarealist Via Balticat, meil ei ole Saaremaa püsiühendust. Kui sa Hiiumaale lähed, siis sa ei või kunagi kindel olla, kas sa saad ikka praamiga tagasi, sest võib-olla on vesi madal, võib-olla on tehniline rike, võib-olla on veel mingisugune probleem. Need kodused asjad on meil kõik korrast ära ja tegemata, sest raha ei ole. Raha ei ole! Aga gigantomaania – ehitada raudtee, kaevata kümnete meetrite sügavuselt sohu kuni kandva pinnaseni trasse, ehitada viadukte, mis ei vii mitte kusagile –, vaat selle jaoks meil raha on. 

Miks meil see raha on? Miks see raha leitakse? Ma ei tea, kust kohast – tulevaste põlvkondade vaevade ja võlgade hinnaga. Sellepärast, et me oleme Euroopa Liidus. Meil on vaja püsiühendust Euroopaga. Kümme aastat tagasi lubati meile, et saame, ma ei tea, kuue tunniga – või kui palju seal oli, võib-olla ma eksin – Berliini ooperisse. Aga nüüd tuleb välja, et kuskile Kükametsale saame välja ja seal tuleb, ma ei tea, teivasjaamas meil oodata, ma isegi ei oska öelda missugust transpordivahendit, millega siis ikkagi Berliini ooperisse saada. Absurd ju täielik! Totrus täielik! Aga surume edasi. Surume edasi! Ei mõista seda kõike, lihtsalt ei mõista seda kõike. 

Ja siis öeldakse meile, et aga me ei saa sellest projektist enam lahkuda, sest siis tuleb meil Euroopa Liidust ka lahkuda. Ma ütlen teile, sõbrad: aga lahkumegi Euroopa Liidust, sellest ebademokraatlikust, rohehullust nui neljaks kõikidele pealesuruvast Euroopa Liidust, sõjahullust põdevast Euroopa Liidust. Lähme ära! Lähme ära ja muutume selleks iseseisvaks riigiks, kelleks me tõepoolest tões ja väes tahtsime saada 1990. aastate algul. Lähme ära! Miks me peame olema Euroopa Liidus, mis surub meile peale vihakõneseadust, mis paneb meid ehitama raudteed sohu ja ei kusagile, mis nõuab meilt tohutuid ohverdusi kõikvõimalikel ideoloogilistel põhjustel? Hullumeelsus ju! See on ju hullumeelsus! Arendada oma põlevkivienergeetika asemel tuuleenergeetikat, mis oleks mõistuspärane, aga ei. Ja siis tuleb meile igal kolmapäeval siia küll peaminister, õigemini, usurpeerunud peaminister ja muud ministriametis olevad tegelased, kes räägivad meile täpselt sellist orwelllikku juttu, et rahu on sõda, puudus on heaolu jne. See ei ole ju mõistuspärane! 

Miks me teeme seda siin? Kas tõesti Eesti rahvas on valinud ennast esindama 101 inimest, kes arvavad, et Euroopa direktiivide kohaselt on nende peamine ülesanne mitte riigi heaolu, riigi infrastruktuuri mõistuspärase arengu, riigi energeetika mõistuspärase arengu, riigi demokraatlike vabaduste ja võimude lahususe eest seismine, vaid totrate eurodirektiivide täitmine? Aga välja astuda ka ei saa! 

Jah, ega mul ei olegi midagi öelda. Tegelikult peaks rääkima muidugi ka veel sellest, et selle eelnõu kontekstis ei ole üldse räägitud keskkonnamõjudest, mis on ka ülimalt oluline, ei ole räägitud meie loodusressursside mõistuspärasest kasutamisest – liiv, kruus, tsemendi tegemine jne. Kõigest sellest ei ole siin üldse räägitud, aga see on mitte vähem oluline kogu selle projekti juures, et ta mõistuspärane oleks. 

Seetõttu mul ei ole ju mingit kahtlust, et kivinägudega koalitsioonisaadikud tulevad ja hääletavad selle eelnõu maha. Aga teadke siis, kullakesed, kes te selle eelnõu tagasi lükkate, et sellega te võtate ka vastutuse selle eest, et Eesti riik ei käitu ega tegutse mõistuspäraselt, vaid teeb seda mõistusevastaselt. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma vaatasin, et Mart Helmet võttis kohe nõutuks, aga ma kutsun üles, et tuleb ikkagi panna edasi, tuleb võidelda. Nii et jõudu tööle meile! 

Kui me räägime Rail Balticust, siis tuleb loomulikult vaadata, kust see alguse sai ja mis on vahepeal toimunud ja kui kaugel me praegu oleme. No eks sellest Rail Balticust hakati rääkima juba 2000. aastal, 2011. aastal tehti lausa uuring, vaadati, kui palju see maksma läheb. Tol ajal oli hinnang antud 3,6 miljardit. Siis möödus veel aega, 2017. aastal tehti tulude ja kulude analüüs, siis oli hind juba 5,8 miljardit. 2019. aastal hakati projekteerima ja planeerima. Siis lõpuks, mis praeguseks välja tuleb, see hind on vähemalt 25 miljardit ja vaata et isegi rohkem. Ei ole raha, ei ole kõiki projekte, kui me räägime mitte ainult Eesti lõikes, vaid ka Balti riikide lõikes, näiteks Lätist-Leedust, kus on veel maad ostmata. Vaatamata sellele, et meil ei ole isegi kindlat poliitilist kindlust, et Läti ja Leedu – eriti Läti – on võimelised seda projekti ellu viima, me paneme edasi. 

Me pakkusime välja, just hiljuti, et vähemalt võtaks aja maha ja teeks uurimiskomisjoni. Siinsamas istungisaalis arutasime seda, aga ka see otsus ju hääletati maha. Ma arvan, et tol ajal oleks väga õige lähenemine, kuidas üleüldiselt tuua erinevad erakonna esindajad laua taha, kuidas tuua Läti ja Leedu kolleegid laua taha ja vaadata, kas see projekt on üldse realiseeritav. 

Väga oluline küsimus, mis tegelikult siiani on lahtine: aga kes seda kõike veel ülal hakkab pidama? Need summad, mis on hoolduskuludeks prognoositud, on üüratud. Eesti lõikes on prognoositud 50–100 miljonit, pange Läti ja Leedu juurde. Ma vaatasin, et riigikontrolöri väljatoodud summa oli umbes pool miljardit lihtsalt hoolduse ja ülalpidamise peale. No andke andeks, aga kust me selle raha võtame? Vähemalt sellest eelarvest, mida siin on mitmeid kordi menetletud ja mille peaminister homme üle annab, ma küll ei leia, et seal oleks selliseid suuri auke. Võib-olla 2030. või 2031. aastal, juhul kui see projekt üldse realiseerub, leitakse selline raha? No ei leita, on ju tegelikult vastus. 

Vaatamata sellele, et meil ei ole tegelikult korralikku äriplaani, meil ei ole arusaama, kes ja mis mahus üldse hakkab seda raudteed kasutama, me paneme edasi. Paneme edasi! 

Nüüd, keskkonnamõjud. Siin pidevalt käib keskkonnakomisjonis rohepaplus, rohepesu. Metsa ei tohi maha võtta, prügi tuleb sorteerida, tuulikuid ja päikesepaneeliparke tuleb ehitada, põlevkivisektor tuleb kinni panna. Ja siis samal ajal rahumeeli tõmmatakse selline koridor üle Eesti, võetakse suur hulk metsa maha, aga sellest ju mitte keegi ei räägi. 

No andke andeks, aga see on ju puhas kahepalgelisus! Siis võidelgu ka selle eest – needsamad rohelised, kes siin on teatud erakondades, eelkõige nii sotsides kui ka Eesti 200-s ja Reformierakonnas –, aga miskipärast see neid ei huvita. See on teine asi. Ei saa olla roheline, kellel on tegelikult vaade, et see on nagu lubatud. 

Hea küll, ärme siis võitleme selles küsimuses, aga vaat see, mis puudutab kõike ülejäänut, jäätmekäitlust ja kõike muud, seal tuleb ikka võidelda – et banaanikoor satuks ikkagi õigesse prügiurni, muidu läheb jamaks. 

Ja kui me räägime regionaalsest mõõtmest ...

Sooviks veel kolm minutit juurde, kui tohib. 

Kolm minutit lisaks.  

Ja kui me räägime üleüldisest regionaalsest mõõtmest, siis loomulikult, selle raha eest me oleks saanud välja ehitada kogu oma teedevõrgustiku – Tartu, Pärnu. Ma arvan, et väga paljudki – ma kujutan ette, et ka lugupeetud istungi juhataja – naudiks turvalist teekonda Tallinnast Pärnusse. Ma saan aru, et ta toetakski seda, et see oleks välja ehitatud. 

Mis see oleks meile andnud lisaks sellele, et need teed oleksid turvalised? See on see regionaalne mõõde: et inimesed saaks liikuda. Inimesed saaksid liikuda kiiresti, kaubad saaksid liikuda kiiresti. Ja loomulikult, see annab tõuke meie majandusele. Aga see on jäetud tagaplaanile, sellepärast et meie võtsime ette Rail Balticu. 

Tõsi, peab ka tunnistama, et selle projekti taga on ju valdavalt kõik erakonnad. Seda me peame ju ka tunnistama. Aga küsimus on ju selles, et kui on näha, et see asi välja ei vea, kui on näha, et see asi jookseb kinni, siis tuleb ikkagi vaadata ja võtta vastu ka teised, võib-olla raskemad otsused. Ei ole ju mõtet edasi minna sellisel viisil, nagu ta on, teadmatusse tulevikku. Aga milline tulevik on? Ei tea. 

Nii et loomulikult, olukord on keeruline, raha on suur. Need investeeringud oleksid võinud minna meie peatrassidele, peateedele ja need oleksid kindlasti elavdanud kogu meie majandust. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 650 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teemegi. 

Head kolleegid, juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest" eelnõu 650. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 650 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Teie ees oleva eelnõu algus ulatub käesoleva aasta mai lõppu, juuni algusesse, kui vastavalt märkustele siseminister keeras kinni numbrituvastuskaamerate pildi, kuna seal oli õiguslikke probleeme, mida prooviti lahendada. Ministeerium tõi komisjoni ühe eelnõu, mida ta palus komisjonil algatada. Aga komisjon seda ei teinud, kuna leidis, et eelnõu vajab veel täiendavat analüüsi, mille peale neli Riigikogu liiget algatasid selle eelnõu ära ja esimene lugemine toimus ka juunikuus.

Edasi tuli ta komisjoni ja anti päris pikk muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Mõte oli selles, et kõik need institutsioonid, kes olid kriitilised selle eelmise sõnastuse suhtes – õiguskantsler, Justiits- ja Digiministeerium, Andmekaitse Inspektsioon –, saaksid sellele tekstile otsa vaadata ja korrektuure teha. Muudatusettepanekute puhul märgin veel seda, et Riigikogu liikmete poolt ettepanekuid ei laekunud, aga kuna kõik need institutsioonide esindajad said kokku ühise laua taga ja siis Vabariigi Valitsus saatis meile ettepanekute teksti, mida ka komisjon esmaspäeval, 15. septembril arutas. Olime kutsunud laua taha Siseministeeriumi esindajad, Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori, Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad, Andmekaitse Inspektsiooni esindajad, õiguskantsleri esindajad ja Rahandusministeeriumi esindajad.

Lühidalt öeldes oli see formuleerunud üheks muudatusettepanekuks, kus muudetakse kaheksa lõigu sõnastust. Ametlikult võiks öelda, et see oli kolmanda peatüki esimene jagu, mida täiendatakse §-ga 13¹. Ma ei hakka kõiki neid sõnastusi siin teile ette lugema, need on väga hästi jälgitavad ettepanekute tabelis – mis on maha tõmmatud ja mis on alla joonitud. Aga kuulasime kõikide nende institutsioonide esindajad ära ja kõik kinnitasid ühest suust, et sellisel kujul see tekst neile sobib.

Siis said komisjoni liikmed küsida. Küsimusi loomulikult oli erinevatel teemadel. Ja võib-olla mõned toon välja. Küsiti, et kui auto on ära varastatud, siis kuidas on võimalik kasutada numbrituvastuskaamerat, kui auto väärtus ulatub üle või alla 8800 euro, mis eelnõus oli. Selle peale vastati, et tegelikult kriminaalmenetlus algatatakse praegu, kui eseme väärtus ületab 200 eurot. Üldiselt sellega probleeme ei olnud, seda enam, et korrakaitseseaduses sätestatud ühe kuu palga kümne – kus see summa tuli, 8860 eurot –, see oligi ühe kuu palga alammäära kümnekordne tuletis, tuleb välja.

Küsiti ka näokujutiste kohta või näotuvastuse kohta, et kas nendega saab seda teha. Saime Siseministeeriumilt vastuse, et iseenesest, kui on ikka väga tõsine kuritegu, siis näotuvastust võiks ju kaameratega teha, aga antud eelnõuga seda eristust ei ole tehtud. Võib-olla kunagi tulevikus – ehk siis, kellele see mõte ei meeldi, peab valmis olema. Paar komisjoni liiget küsisid ka sõiduki tagantpildistamise kohta ja selle peale Siseministeeriumi esindaja ja ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor vastasid, et seni ei ole olnud seda kõige lihtsam teha, kuna fokuseerimine on keeruline. Aga ühesõnaga, praegu ei ole. Loomulikult oli meil ka komisjonis eriarvamusi ja et ma siin kogu seda diskussiooni objektiivselt kajastaksin, siis sõnan ka selle ära, et kolleeg Vooglaid sõnas, et nii tema kui ka EKRE fraktsioon ei toeta selle eelnõuga reguleeritavat süsteemi üldiselt juba kontseptuaalsel tasandil.

Küsiti veel küsimusi. Küsiti, kuidas tekivad ohuhinnangud, kuhu neid kaameraid pannakse ja kuhu neid pannakse ka mobiilsete kaamerate osas. Selle peale anti meile selgitused nii Siseministeeriumi kui ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori poolt. Küsiti ka piltide kvaliteedi kohta, et kui kvaliteetsed need on ja kas neid saab näha. Sellele reageeris Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor, kes kutsus kõiki õiguskomisjoni liikmeid omale külla, et näha, mis kvaliteediga need pildid olemas on.

Küsiti veel ka seda või avaldati arvamust, et pannakse neid kaameraid mitte nende kohtade peale, kuhu neid vaja oleks, vaid sinna, kus saaks kõige lihtsamalt trahvi koguda. Peadirektor rõhutas üle, et Politsei- ja Piirivalveamet ei saa trahvilaekumistest üleüldse mingit tulu, neil puudub seetõttu huvi neid niimoodi meelega nendesse kohtadesse panna. Küsiti üle, et kui Politsei- ja Piirivalveamet ei saa seda tulu, kes siis saab, see läheb ju Rahandusministeeriumisse ja ega jumala eest Jürgen Ligi ei saa, siis kinnitati, et ei, Jürgen Ligi ei saa seda raha omale.

Õiguskantsleri esindaja juhtis korraks tähelepanu, et võib-olla võiks mõelda sellele, et kui praegu on 175 kaamerat, siis võiks seadusesse kirja panna, kui suur see maksimaalne kaamerate arv võiks olla. Aga siis komisjon seda arutas ja me leidsime, et võib-olla selline numbriline kirjapanek on natukene liiga kitsas, seda enam, et igal aastal esitatavas auditis on kirjas, kui palju neid kaameraid on. Ja kui Riigikogu liikmed neid auditeid loevad, et kui täna on neid 175 ja järgmine aasta on neid 1775, siis võib-olla see on liiast, aga eks siis vaatame edasi.

Niimoodi me jõudsimegi sujuvalt oma komisjonis selle teemaga ühele poole. Komisjoni esimees pani selle muudatusettepaneku hääletusele ja selle ettepaneku poolt oli 7 komisjoni liiget: Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Jaanus Karilaid, Valdo Randpere, Stig Rästa ja Madis Timpson. Ja vastu oli 2: Peeter Ernits ja Varro Vooglaid.

Niimoodi me hakkasime vormistama otsuseid. Otsused olidki sellised. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 24. septembril 2025. aastal, poolt 7, vastu 2 – need inimesed, keda ma eespool ka nimetasin, täpselt samad hääletustulemused. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, poolt 7, vastu 2, erapooletuid 0. Kolmandaks me otsustasime, et kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 8. oktoobril 2025 – poolt 7, vastu 2. Ja niimoodi meie komisjoni arutelu ka läbi sai. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kui seda eelnõu alguses arutati, siis üks teemadest puudutas seda, kas numbrituvastuskaameratega on võimalik nägusid näha või mitte. Politseiametnikud, kes komisjonis olid, kinnitasid, et neid nägusid ei ole võimalik näha. Aga hiljem kolleegide väljavõttest, Varro Vooglaiu väljavõttest selgus, ma saan aru, et tegelikkuses neid nägusid siiski on näha. Milline see meie parim teadmine on, mida nende numbrituvastuskaameratega tegelikult on võimalik saada lisaks numbrile ja mida mitte?

Jaa, komisjonis kolleeg Vooglaid sel teemal peatus. Ta näitas meile ka pilte, kus tema nägu oli hägustatud. Või mitte tema nägu, vaid see, kes tema autos arvatavasti võis istuda. Härra Vooglaid ütles, et arvatavasti ikkagi see oli tema, kes seal istus. Ja ega minul rohkem teadmist ei ole kui see, et need näod on hägustatud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! No need näod on hägustatud muidugi tagantjärele. Ikkagi kõik need pildid, mis laekuvad politseile, et nad on seda kinnitanud, sest praegune programm ei võimalda seda, et juba kaamera ise hägustataks neid nägusid. Ehk siis need pildid, mida ametkond näeb, seal on ikkagi ilusti ka inimesed peal. Noh, siin on muidugi küsimus, et miks siis nüüd on seadusest see koht välja jäetud, kui pildid ikkagi jäävad koos inimestega peale. 

Aga minul on teine küsimus. Mis on see number, kui paljudel ametnikel saab olema õigus vaadata? Nagu ma näen, te ikkagi tõite tagasi ka selle, et Maksu- ja Tolliamet saab samuti nendele andmetele ligi. Kas me räägime siis jälle sellestsamast numbrist, mis oli ka varem, ehk 1400 ametnikku, kellel saab olema luba neid andmeid vaadata?

Aitäh! Jaa, Maksu- ja Tolliameti töötajad tulid tagasi. See oli ka tegelikult esialgses eelnõu versioonis kirjas, mille Siseministeerium esitas. Me nendest inimeste numbritest komisjonis ei rääkinud. Ehk siis arvatavasti teie suurusjärk on õige.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna arutlusel olev eelnõu on märksa enamat kui pelgalt tehniline muudatus politsei ja piirivalve seaduses. See on samm selgema, läbipaistvama ja turvalisema Eesti suunas. Küsimus ei ole ainult kaamerates ja salvestistes. Küsimus on selles, kas inimesed tunnevad end kaitstuna ja kas meie riigi institutsioonidel on olemas vajalikud tööriistad oma kohustuste täitmiseks. Praegune olukord on olnud segane. Politsei on pidanud kasutama numbrituvastuskaameraid üldsõnaliste reeglite alusel, mis ei vastanud põhiseaduse nõuetele. Nii õiguskantsler kui ka Andmekaitse Inspektsioon on korduvalt juhtinud tähelepanu, et olemasolev raamistik pole piisav. Seetõttu peatas siseminister tänavu mais nende kaamerate kasutamise. Kui tahame edasi liikuda, peame andma politseile selge ja läbipaistva õigusliku aluse. Just seda see eelnõu teebki. 

Eelnõu lisab seadusesse konkreetsed sätted, mis määratlevad, mis on numbrituvastuskaamera, milliseid andmeid võib koguda ja milleks neid kasutada, kui kaua andmeid säilitada ning kes ja millistel tingimustel andmetele ligi pääseb. See tähendab, et kaamerate kasutamine ei jää enam halli alasse – kõik on täpselt reguleeritud. Inimestel on kindlus, et andmete kasutamine toimub läbipaistvalt ja seaduslikult. Samuti on oluline rõhutada, et eelnõu seab ranged piirid andmete kasutamisele. Salvesti võib kasutada ainult selgelt määratletud juhtudel: kuritegude ennetamisel, uurimisel, tagaotsitavate tabamisel ja ohtude tõrjumisel. Andmeid säilitatakse maksimaalselt 45 päeva. Lisaks peab iga andmetele juurdepääs olema dokumenteeritud, kes vaatas ja miks. See annab inimestele kindlustunde, et nende õigused on kaitstud ja kurjategijatel on oma plaanide elluviimine üha raskem. 

Head kolleegid! See eelnõu aitab päriselt tõsta inimeste turvatunnet. Toon mõne näite. Kui röövitakse laps ja ta pannakse autosse, loeb iga minut. Kui numbrituvastuskaamerad aitavad leida, kuhu sõiduk liikus, võib see päästa elu. Kui Eestis tegutsevad välismaised autovargad, kelle tabamiseks muidu kuluks päevi, annab numbrituvastuskaamera võimaluse nende trajektoor kiirelt kindlaks teha. Kui üle piiri tuuakse narkootikume, aitab süsteem kahtlaseid sõidukeid tõhusamalt jälgida ning näha, kuhu liigutakse. Need pole hüpoteetilised olukorrad, vaid päris juhtumid, millega meie politsei iga päev kokku puutub. 

On arutatud, kas eelnõu piirab inimeste õigusi. Jah, igal tööriistal on mõju, aga see mõju on selgelt seaduses kirjas ja rangelt piiratud. Me ei saa lubada olukorda, kus kurjategijad tunnevad end Eestis karistamatuna. Kui auto numbrimärk satub kaamerapildile juhuslikult, ei ole see võrreldav sellega, mida tunneb kuriteo ohver. Need on täiesti erinevad olukorrad ja neid ei saa samale pulgale panna. Riigi esimene kohustus on oma inimesi kaitsta, mitte jätta muljet, et meil on õigused ainult paberil, aga turvalisust tegelikult pole. Iga kord, kui ennetatakse kuritegu või saadakse kätte süüdlane, kasvab kogu ühiskonna turvatunne. See eelnõu ei tähenda, et riik hakkab inimesi massiliselt jälgima. Vastupidi, kaamerate kasutamine on selgelt piiritletud ja seotud vaid konkreetsete juhtumitega: kuriteod, ohud ja tagaotsitavad, mitte midagi enamat. 

Head kolleegid, me ei leiuta siin jalgratast. Suurbritannia, Holland, Soome – kõik meie partnerid ja liitlased on neid süsteeme juba aastaid edukalt kasutanud. Need aitavad lahendada kuritegusid kiiremini, ennetada ohte ja suurendada turvatunnet. Eesti ei saa maha jääda. 

Lõpetuseks tahan öelda, et see eelnõu on tasakaalustatud lahendus. See annab politseile vajaliku tööriista, see seab sellele selged piired, see kaitseb inimeste privaatsust, aga tagab ka turvalisuse. See toob õigluse, selguse, mida ühiskond on õigustatult oodanud. Kutsun teid üles seda eelnõu toetama mitte ainult poliitikuna, vaid ka kodanikuna ja lapsevanemana. Ma usun, et Eesti peab olema riik, kus seadused ei ole ainult sõnad, vaid annavad inimestele kindluse, et neid päriselt kaitstakse. See eelnõu aitab seda saavutada. Aitäh!

Suur tänu teile! See ei oma küll formaalset tähendust, aga Maria Jufereva-Skuratovski kõne oli ka Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel. Sellele seisukohale tuginen ma, lugedes seda volitust, mille Eesti Reformierakonna fraktsioon juhatajale esitas. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina kõnelen ka fraktsiooni nimel, kuigi mitte Reformierakonna fraktsiooni nimel. Jumal tänatud! 

Nüüd, see kaasus on heaks näiteks palju suuremast probleemist, millega me Eestis silmitsi seisame. Ja see probleem võib olla lühidalt kokku võetud tõdemusena, et mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest, kui me räägime riigivõimu teostamisel toime pandud vigadest või isegi sigadustest. 

Tuletame meelde, kuidas see juhtum alguse sai. Kevadel tuli meedia kaudu avalikkuse ette informatsioon selle kohta, et PPA on juba aastate jooksul ehitanud üles ulatusliku numbrituvastuskaamerate süsteemi. Selle süsteemiga on kaetud kogu Eesti. Süsteemi osaks on väidetavalt 175 kaamerat, millega tehakse igal aastal kümneid miljoneid pilte Eesti teedel sõitvatest autodest, kusjuures täiesti valimatult, selles mõttes, et erinevalt kiiruskaameratest ei pildistata üles ainult neid inimesi, kes rikuvad mingisugust kehtiva õiguse normi, vaid pildistatakse lihtsalt üles kõik inimesed, kes kaamerate alt läbi sõidavad ja kantakse neid vastavasse andmebaasi. 

Nüüd, nagu õiguskantslergi on öelnud, õiguslikku alust sellise kaamerate süsteemi ülesehitamiseks ei ole Riigikogu kunagi loonud, puudub õiguslik alus. Järelikult on selline praktika olnud vastuolus õigusriikluse baaspõhimõttega, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 3 ja mis sätestab, et riigivõimu võib teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Jäme õigusriikluse põhimõtte rikkumine! 

Mis edasi sai? Kas selgitati välja, kes ja kuidas vastutab sellise jämeda õigusrikkumise eest, et kodanike kohta on kogutud massiliselt informatsiooni – aastaid – ilma õigusliku aluseta? Ei, mitte midagi sellist ei juhtunud. Vastupidi, selle asemel asutigi astuma samme lihtsalt selleks, et luua sellelesamale seni õigusvastaselt ellu viidud praktikale õiguslikku alust. Ja seda me täna siin näemegi. Ongi parlamendi ees eelnõu teisel lugemisel, millega see ebaseaduslik praktika lihtsalt seadustada. 

Ja vaat niimoodi põhimõtteliselt ei tohiks õigusriigis asjad käia. Ei tohi olla nii! Sellepärast, et millise sõnumi see saadab kõigile inimestele, kes teostavad riigivõimu? Kas peab eriliselt hoolitsema selle pärast, et mitte praktiseerida riigivõimu vastuolus kehtiva õigusega? Kas peab eriliselt pingutama selle nimel, et hoiduda kehtiva õiguse vastaselt tegutsemisest või lihtsalt ilma õigusliku aluseta tegutsemisest, mis on ka kehtiva õiguse vastane tegevus tegelikult? Ei, puudub põhjus selle nimel pingutada, sest kui tuleb välja, et tegime õigusvastaselt ilma õigusliku aluseta – mis siis ikka, meedias kirjutatakse mõned teravad artiklid, ju tuleb mõned kommentaarid anda –, siis parlament seadustab selle asja lihtsalt ära ja läheme samamoodi edasi. Vale! Põhimõtteliselt vale lähenemine. Ja kui sellist valet lähenemist jätkatakse, siis ei ole ka põhjust oodata, et põhimõttelised probleemid Eestis hakkaksid lahenema. 

Edasi, see süsteem, millest me räägime, numbrituvastuskaamerate süsteem, millega massiliselt kodanike kohta informatsiooni kogutakse, ilma et nad oleks mingit õigust rikkunud, on põhimõtteliselt vale ka selle tõttu, et see on vastuolus andmete kogumise minimaalsuse põhimõttega. Mäletate, kusagil 10, 15, 20 aastat tagasi oli veel aeg, kus reaalselt lähtuti sellest põhimõttest, et kodanike kohta tuleb koguda informatsiooni nii vähe kui võimalik ja nii palju, kui on hädavajalik, mitte rohkem. Ja mida me nüüd näeme? Seonduvalt infoajastu võimaluste laienemisega, seonduvalt sellega, et on tekkinud palju ulatuslikumad võimalused andmeid koguda ja säilitada ja töödelda, eriti veel tehisintellektile tuginedes, lihtsalt on justkui sujuvalt sellest põhimõttest loobutud. Kuna me saame koguda ju palju rohkem, siis kogume palju rohkem, sellepärast et loomulikult need aitavad meil erinevaid eesmärke saavutada. 

Kolleeg Jufereva-Skuratovski ütles siin hetk tagasi, et see aitab tagada meil paremini ühiskonna turvalisust. Loomulikult aitab! Mida rohkem me inimeste kohta andmeid kogume, seda turvalisemaks me saame ühiskonda muuta. Aga aru tuleb saada sellest, et turvalisus ja vabadus on ühe diapasooni kaks otsa. Mida rohkem sa suurendad, paned rõhku turvalisuse saavutamisele, seda rohkem sa pead koomale tõmbuma vabadust. Kui me tahame teha täiesti turvalise ühiskonna, siis tuleb ju vabadus täiesti välja juurida, allutada inimesed totaalsele jälgimisele, totaalsele jälitamisele, vajaduse korral ka reaalajas. 

Vabandust, ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit. 

Ja siis on väga turvaline. Ultimatiivselt võime me sellestsamast kaalutlusest lähtuvalt ju seada sisse ka näotuvastuskaamerad, liidestada näiteks kõik linnaruumis olevad kaamerad ja kaubanduskeskustes olevad kaamerad näotuvastustehnoloogiaga, et reaalajas oleks võimalik näiteks õiguskaitseorganitel toksida arvutisse sisse: soovin näha, kus praegusel hetkel või viimase tunni jooksul või kahe tunni jooksul on viibinud, ma ei tea, Kalle Grünthal või Anastassia Kovalenko-Kõlvart või Andre Hanimägi. Andmebaasi on kantud suur hulk pilte nende nägudest ja sellele andmebaasile tuginedes saab süsteem hakata kohe kammima, profileerima ja otsima üles, vaatama erinevatesse kaameratesse ja vaadata, kas kusagil on tuvastatud mingisugune pilt, mis vastab nendele piltidele. Vaadake, kui palju turvalisemaks me saame ühiskonna niimoodi teha! Kohe leiame üles kurikaelad. 

Aga tulemus on see, et me elame sisuliselt ühes suures koonduslaagris. Küsimuseks jääb, kas me tahame muudkui edasi ja edasi ja edasi selles suunas liikuda. Meie ei taha. Meie tõepoolest ei taha ja see on ka põhjus, miks me seda eelnõu ei toeta. 

See, et teised teevad ka, nagu kolleeg Jufereva-Skuratovski ütles, ei ole ju mingisugune õigustus. Ta ütles, et me ei pea siin jalgratast leiutama, paljudes Euroopa riikides tehakse sama asja. Kui minnakse vales suunas, siis see ei tähenda, et meie peame ka vales suunas minema. Vastupidi, me võiksime näidata head eeskuju ja öelda, et õigus eraelu puutumatusele ei ole mingisugune ajalooline igand, vaid see on reaalne põhiseaduslik õigus, mida tuleb ka infoajastul tõsiselt võtta. 

Lõpetuseks ütlen paar konkreetsemat asja. Ma ei näe enam, kui palju mul aega on, sest mul läks siit tagasi pilt pimedaks. Aa, tuli tagasi. Ma ütlen lõpetuseks ka paar konkreetsemat asja. Esiteks, politsei võib panna neid kaameraid üles nii palju, kui tahab, seaduse kohaselt. Praegu on neid väidetavalt 175, aga mitte miski ei takista seaduses kavandatud kujul panna politseil neid üles näiteks 1000 või 2000 või 3000. Kui näiteks politsei otsustab liidestada sellessesamasse süsteemi kaubanduskeskuste valvekaamerad, siis võib väga kiiresti olla, et neid kaameraid ei ole 175, vaid neid on 1000. Mitte mingit seadusandja pandud piiri ei eksisteeri. Mina arvan, et see on vale. Võiks siis kas või öelda nii palju, et hea küll, olete 175 pannud, üle 200 ei pane, ilma et tulete seadusandja käest selleks luba küsima ja põhjendate ära, miks teil on nüüd nii palju vaja. Ei, ei oldud sellega samuti nõus. 

Ja teine aspekt on see, et politsei võib neid panna üles ainult tuginedes ohuhinnangule. Selles kohas tõesti ohuhinnangust lähtuvalt on vaja neid kaameraid üles panna. Kes neid ohuhinnanguid koostab? Politsei ise. Ja kes neid kontrollib? Mitte keegi. Nii et põhimõtteliselt on see ainult üks linnukene kastikeses, politsei ise ütleb, et meie ohuhinnang näitab, et sinna on põhjendatud panna, ja panevadki. Ei ole põhjendatud selline asi. 

Nii et meie üleskutse on seda eelnõu mitte toetada. Aitäh! 

Aitäh! Nüüd tundub, et väike tehniline rike on. Kas kõigil puldid töötavad või ei tööta? Võtan juhataja vaheaja kümme minutit.

V a h e a e g 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kümme minutit juhataja võetud vaheaeg sai läbi ja nüüd oli väike tehniline restart. Nii et kõik Riigikogu liikmed, kes on saalis, palun istuda oma kohale ja liigutage oma kaarti seal pultides, siis ta fikseerib teid aktiivseks. Siis on väga hästi. 

Aga jätkame läbirääkimistega. Järgmisena Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub ka lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tegelikult tekitab hirmu see, kuhu suunas me oleme liikumas. Ja kurb, et debatt on jätkuvalt niivõrd ühepoolne ja tegelikult ka primitiivne. Täna soovitakse sellesama eelnõuga tagantjärele seadustada kaamerad, mis on vahepeal põhimõtteliselt täiesti suvaliselt, ilma analüüsita igale poole üles pandud. Seda tuvastas PPA enda sisekontrolliga. Neid ohuanalüüse, kuhu panna kaameraid, mis tulenevad seadusest ja mida tuleb teha, tegelikult ei olnud. 

Mis kõige olulisem, ma tuletan uuesti meelde, et nendest kaameratest, nendest pildistamistest ei teadnud ei minister ega peaminister mitte midagi ja seda kümne aasta vältel. Või siis nad tegid nägu, et ei teadnud. Ma ei tea isegi, mis on hullem, kas valitsuse liikmete võimalik valetamine või see, et põhimõtteliselt meie ametkond võib käivitada oma programmi, oma süsteemi, millest ei valitsus ega avalikkus ei tea mitte midagi kümne aasta jooksul. Kujutage ette, iga kuu tehti 20 miljonit pilti, koguti inimeste andmeid ja mitte keegi sellest mitte midagi ei teadnud. Või siis teati, aga varjati. 

Ja nüüd selle seadusega antakse luba piiramatult – piiramatult, ma ütlen – neid kaameraid igale poole edasi paigaldada ja antakse luba väga suurele hulgale ametnikele inimeste andmeid vaadata. Meil siin saalis, komisjonis, aga tegelikult ka ühiskonnas pole olnud põhilist debatti, kui palju meil neid kaameraid üldse peaks olema, kui palju me tegelikult tahame üldse, et meid jälgitakse. Seda debatti ju pole olnud! Kas see kaamerate hulk, mis on paigaldatud, on olnud proportsionaalne? Kas on olnud analüüsid? Kas me jätkame sama kogusega või hakkame iga 100 meetri tagant panema? Kui me vaatame seda sõnastust, siis põhimõtteliselt politsei võib iga 100 meetri tagant hakata panema kaameraid. Sellele probleemile pööras tähelepanu ka õiguskantsleri nõunik komisjonis. Aga see ei huvita kedagi. On ju vaja kiires korras seaduseelnõuga edasi minna. 

Ja veel väga oluline aspekt, millele on juba tähelepanu juhitud, on see, et ei pildistata ainult autosid. Ei, peale jäävad ka inimesed, kes viibivad sõidukis või viibivad vahetus läheduses. Seejuures PPA-l, neil ei ole võimalik – nad on seda avalikul istungil otse välja öelnud – tegelikult nägusid hägustada. Eraldi probleem on selles, et iga kord kõlavad täiesti erinevad väited. Kord väidetakse, et inimesed ei jää peale. Siis öeldakse, et inimesed ikkagi jäävad peale, aga me püüame neid hägustada. Siis öeldakse, et ei, tegelikult meil ei ole seda programmi, mis hägustab. Siis, kui nõutakse pildid välja, neid pilte ei saadeta, et ei saaks kontrollida, kuidas ikkagi on, mis kvaliteediga need pildid on. 

Ja nüüd, kui vaadata eelnõu, ka sõnastus selles on muutunud. Alguses oli kirjas eraldi, et tõesti, PPA pildistab ka inimesi, nüüd see võeti välja. Aga me teame, et kaamerate süsteem on sama, et inimesed jäävad peale ja ametnikud saavad seda vaadata. Miks siis nüüd see eelnõust välja jäi? Vahepeal ei ole ju midagi muudetud. 

Lisaks on mind hakanud eraldi häirima, et pidevalt püütakse niimoodi manipuleerida Riigikogu liikmetega, avaliku arvamusega: teate, kui te seda seadust vastu ei võta, te panete meie kõigi elud ohtu, kuriteod jäävad avastamata, inimesed jäävad kaitseta. Esiteks, inimeste otsimiseks kasutatakse üldse teisi kaameraid, avaliku ruumi kaameraid, kusjuures neid on tuhandeid. Seda teemat ei ole ka kusjuures eraldi analüüsitud. Meil on eraldi avaliku ruumi kaamerad, mida on tuhandeid, mis on eraldi teema. Siin me räägime 194 kaamerast. 

Lisaks, kus on statistika numbrituvastuskaamerate kohta, kui palju inimeste andmeid on vaadatud, neid numbreid, neid autosid, ja proportsionaalselt, kui palju on kuritegusid avastatud? Kui palju on lahendatud kuritegusid, kui palju on tabatud kurjategijaid? Kus on see statistika? Iga kord on küsitud, vastust ei ole. Kui palju on neid andmeid vaadatud, kui palju on kuritegusid selle abil lahendatud? Kus see on? 

Ja siis tuuakse veel näiteid, eks ole, teistest riikidest, et vaadake, teistes riikides on ka need numbrituvastuskaamerad. Aga lugege nende seadusi. Lugege nende seadusi, kuidas seal on kõik üksikasjalikult lahti kirjutatud. Kui selline asi oleks toimunud Rootsis või Hollandis, see, mis meil on toimunud kümme aastat, selle eest oleks valitsus tagasi astunud. Lihtsalt selline asi ei ole võimalik, et inimeste andmeid niimoodi kuritarvitatakse. 

Ja kui palju saab ametnikke nendele ligi? 1400 ametnikku jätkuvalt. Ja nagu ma aru saan, 1400 ongi see number. Kujutage ette, 1400 ametnikku, kes saavad igapäevaselt neid andmeid vaadata! Aga jällegi küsimus, miks Maksu- ja Tolliametil peab olema eraldi ligipääs nendele andmetele. Miks peab see ligipääs olema? Et vaadata, kes käivad Läti piiril alkoholi ostmas, et siis pärast öelda, et näete, maksud on jäänud tasumata? Miks Maksu- ja Tolliamet pidevalt nõuab ja ka saab eraldi jälgimisvõimalusi? 

Keskerakond ilmselgelt ei toeta seda eelnõu. See on tegelikult vaid üks samm nendest kõikidest algatustest, mis viimase poole aasta jooksul on toimunud. Algatused, millega soovitakse inimesi aina rohkem jälgida, andmeid koguda, moodustada superandmebaase. Ja see eelnõu on osa sellest. Nagu ma ütlesin, põhilist debatti ei ole olnud, kui palju me neid kaameraid paigaldame, miks me anname võimaluse, et põhimõtteliselt neid võib nüüd hakata piiramatus koguses iga 100 meetri tagant paigaldama? 

See on praakeelnõu. Paljusid asju pole siiani lõpuni lahti kirjutatud. Seda on tunnistatud ka komisjonis, et väga paljusid asju on vaja veel parandada, on vaja muuta. Kui me võtame selle vastu, siis ma absoluutselt ei välista, et varsti tullakse meie juurde uue eelnõuga, kus palutakse, et teate, sooviks hakata kasutama tehisaru. Las siis tehisaru meil hakkab kõike pildistama, analüüsima, kuritegusid lahendama. Muidugi hea, kui üldse tullakse selle eelnõuga välja. Võib-olla jälle kümme aastat varjatakse ja siis kümne aasta pärast me saame teada, et tegelikult see süsteem oli juba tükk aega töös, lihtsalt mitte keegi jälle mitte midagi ei teadnud. 

Aga meie kohustus siin on kaitsta inimeste vabadusi, inimeste põhiõigusi. Meie kohustus on pidada laiapõhjalist debatti ja seda pole siiani olnud. Seetõttu teen Keskerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head riigikogulased ja head vaatajad! Mõned asjad, mida ka eelnevad kõnelejad on siin välja toonud. 

Kõigepealt, nii õiguskantsler, Andmekaitse Inspektsioon kui ka Justiitsministeerium on öelnud, et nüüd on see eelnõu siiski see, mida saab toetada. Ehk siis viidata sellele, et meil on jätkuvalt institutsioonid, kes ütlevad, et see on põhiseadusvastane või täiesti vale tee – ei ole. Selles komisjonis oli väga selge, et õiguskantsler, Andmekaitse Inspektsioon ja teised on leidnud tegelikult väga hea kompromissi. 

Samuti ei ole selles eelnõus AI-d ega näotuvastust. See kindlasti vajab eraldi arutelu kunagi siin saalis ka. Tõepoolest, nii nagu siin on öeldud, tehnoloogia areneb pidevalt ja ühel või teisel hetkel tuleb seadusi üle vaadata ja see saal peab siis otsustama, milline see ühiskondlik vajadus ja ka tunnetus selles küsimuses on. Absoluutselt! 

Niisamuti ei anna see eelnõu mitte mingisugust vekslit sellele, et politsei võiks panna nüüd tuhandeid numbrituvastuskaameraid juurde. Jah, see ei pane ka hetkel mingit piirangut, aga ka komisjonis rõhutati üle, et politsei nüüd iga-aastaselt annab ülevaate, milline on olnud numbrituvastussüsteem, selle tegevus ja mida on politsei teinud, kas on pandud kaameraid või ei ole pandud. Kindlasti me sellest ühiskondlikult ka laiemalt kuuleme. 

See on muidugi olnud probleem, et me ei ole varem seda piisavalt kuulnud ja me saime sellest teada, jah, mitte nii, nagu oleks pidanud teada saama. Aga selle eelnõuga need murekohad lahendatakse. 

Sellega ma olen ka päri, et loomulikult on turvalisus ja vabadused paljuski sama joone peal. Ja nüüd tulebki meie käest küsida, kas see, et teie numbrist tehakse isikustamata pilti, mis kustutatakse mõne kuu pärast sellest serverist ära, ja kui selle numbrimärgiga ei ole tekkinud ühtegi vajadust seda lähemalt uurida, siis seda ei uurita. Ka see kaalukauss ja see riive on nii sügav, et kaalub üles selle, et selle numbrituvastussüsteemiga on lahendatud väga raskeid kuritegevusi ja seda kindlasti tehakse ka edaspidi. 

Politsei- ja Piirivalveamet, jah, me võime öelda, et see on selline emotsioonidele mängimine või retoorika ja nii edasi, aga tegelikult PPA, kes igapäevaselt meie turvalisusega tegeleb, on väga selgelt öelnud, et see on ülimalt vajalik instrument. See on ülimalt vajalik instrument! Neid juhtumeid juba suvel, kui need kaamerad olid pimedad, on olnud, kus PPA on tõdenud, et numbrituvastussüsteemi oleks olnud väga vaja. Ja neid näiteid on ka väga palju, kus, näiteks alates inimröövist, lõpetades suurte röövide või kuritegudega, on numbrituvastussüsteem olnud asendamatu tööriist. Nii et see ei ole pelgalt emotsioonidele või retoorikale mängimine, vaid see on tegelikult ka vajalik instrument.

Loomulikult, meil on erakonnad, kes ütlevad, et see läheb üle piiri, et teie numbreid pildistatakse isikustamata ehk teie autonumbrit pildistatakse, et see on kuidagi nii suur riive, et vot need plussid ei kaalu seda üles. Sotsiaaldemokraadid ja mina arvame, et see ei ole nii suur riive, et see ei kaalu seda plussi üles. Vastupidi, tegelikult on ikkagi isikuvabadused ja õigused ja põhiseadus jätkuvalt tagatud. Mitte mingit jälgimisühiskonna juttu ei ole mõtet numbrituvastussüsteemi puhul küll rääkida. See ei ole adekvaatne. 

Ja mis puudutab veel seda, millised meie valikud on, siis mõelge lihtsalt selle peale. Seda on võib-olla natuke liiga kauge mõelda, aga me ühelt poolt tahame väga, et politsei reageeriks ... 

Üks minut juurde palun! 

Üks minut lisaks. 

... et politsei reageeriks, et kuriteod saaksid lahenduse, et meil oleks turvaline ühiskond. Me ühelt poolt väga tahame seda ja teiselt poolt me ütleme, et mitte mingil juhul ei tohi meil olla kaameraid, ei tohi meil olla mingisuguseid isikuriiveid. No paraku need asjad päris täpselt ikkagi niimoodi kokku ei käi. Mingisuguseid lahendusi me peame siiski leidma ja pakkuma.  

Ma olen täiesti veendunud, et numbrituvastussüsteem on see lahendus, mis ei riiva liialt meie isikuvabadusi ja põhiõigusi, küll aga annab väga olulise instrumendi politseile inimeste turvalisuse eest seismisel. Ja see ongi see kaalukauss – ühed erakonnad ütlevad nii, ühed erakonnad ütlevad naa ja kindlasti on ühiskonnas ka erinevaid seisukohti –, aga ma kutsun üles tõesti mõtlema ratsionaalselt sellele, millist ühiskonda me tahame. Me ei taha kindlasti sellist ühiskonda, kus politseil on käed seotud. Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena Kalle Grünthal, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Kuulasin siin eelkõnelejat, Andre Hanimäge, kes ütles, et tema ei näe siin põhiseaduse riivet ja tema tahabki sellist ühiskonda, kus politsei meid korra tagamiseks ja kuritegude ennetamiseks pidevalt jälgib. Ma nimetan seda head kolleegi tegelikult digitaalse koonduslaagri pooldajaks, samuti ka sotse, kes selle ees seisavad. 

Aga nüüd asja juurde. Pärast seda, kui tänu õiguskantslerile ja tema büroole sai selgeks, et riigiasutused teostavad varjatud teabe kogumist, tõusis debatt avalikus meedias. Aga ma püüdsin minna sügavamale ja leidsin, et tegelikult on minu hinnangul toimunud ikkagi kuriteokoosseis karistusseadustiku § 315 alusel ehk ebaseaduslik jälitustegevus ja teabe varjatud kogumine. 

Kõigepealt, miks ma seda ütlen? Ma ütlen, et praegu kehtiva seaduse alusel. Kuna meie tegevust on numbrituvastuskaameratega pidevalt jälgitud, siis esimene küsimus on see, et puudub norm selle kohta, mismoodi seda tehakse. Tagantjärele asja korda teha ei ole paha mõte, aga ebaseaduslik jälitustegevus on ikkagi toime pandud. 

Kõigepealt, korrakaitseseaduse § 34 ütleb küll, et võib ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks kasutada avalikus kohas toimuvat pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku. Kuid on veel üks oluline tingimus, mida nad ei ole täitnud. Asi on selles, et § 34 lõige 3 kehtivast õigusest ütleb, et korrakaitseorgan on kohustatud avalikust isikuandmete töötlemisest tehnilise abivahendi, jälgimisseadmestiku abil eelnevalt teavitama. Selleks kasutatakse avalikku kohta paigutatud teabetahvlit, mille valgel taustal on musta värvi videokaamera kujutis ja sõna "videovalve". Kui palju on praegu nende kaamerate ees kuskil sõna "videovalve"? Võib-olla paaris-kolmes kohas. Tartu maanteel, Viljandi maanteel seda ei ole. Aga järelikult on toime pandud ikkagi õigusrikkumine. 

Lisaks sellele jättis prokuratuur rahuldamata minu kaebuse selle kohta, et ma palusin algatada menetlus selle kohta, et on teostatud salajast jälitustegevust viitega sellele, et seadus seda ei sätestanud. Kasutasin kaebeõigust ja esitasin uuesti kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta viitega sellele, et mis siis, et kehtivas seaduses seda praegu sees ei ole, aga isikuandmete kaitse seaduses on kirjas, et on olemas selline instituut, kes teostab järelevalvet isikuandmete kaitse seaduse § 29 järgi, et kui on töödeldud isikuandmed, siis seda isikut tuleb informeerida. Seda aga tehtud ei ole. Nii et sisuliselt on õigusrikkumine kriminaalmenetluse mõistes minu hinnangul toime pandud.

Lugupeetud Andre Hanimägi rääkis siin sellest, et see on põhiseaduspärane, aga tegelikult tasub teil seda vaadata natuke sügavamalt ja konsulteerida mõne asjatundjaga. Sest küsimus on selles, et teabe varjatud kogumine piirab toimingu objektiks oleva isiku, kodu, perekonna või eraelu puutumatust ning sellega rikutakse põhiseaduse § 26 ja § 33, sellepärast et põhiõigusi piiravast teabehanke toimingust tuleb üldjuhul isikut viivitamatult teavitada ka enne jälgimissüsteemi rakendamist. Erandid on muidugi olemas, kriminaalseadustik seda võimaldab. 

Aga kui me kasutame sellist normistikku, nagu on praegu meil eelnõuga ees, siis küsimus ei ole numbrituvastuses. Sest kui te olete tähele pannud, siis sellele fotole, mida see numbrituvastuskaamera teeb, salvestatakse mitte ainult mootorsõidukis olevad isikud, vaid ka selle läheduses viibiva isiku kujutis. Kujutist on teatavasti digipildi näol võimalik pärast ideaalselt suurendada. Nii et sisuliselt on meil tegemist ikkagi digitaalse jälgimissüsteemi loomisega. 

Varro Vooglaid märkis õigesti, et on olemas korra- ja julgeolekutagatis ning põhiõiguste ja eraelu puutumatuse kaitse. Me ei saa lükata seda ainult korra tagamise eesmärgil ühte nurka kokku, vaid me peame säilitama ka õigused privaatsusele. Seda see eelnõu aga ei taga. 

Ma ei hakka siin vast üle kordama seda, kui palju on reguleerimata nende numbrituvastuskaamerate arv. Seda ei sätestata. Seega võib see tähendada, et neid võib panna ükskõik kui palju, ükskõik kus kohta. Aga juba praegusel kujul kehtiva seaduse järgi eeldataks see sellisel juhul videovalve teavituse silti seal ees. Huvitav oleks näha, kui koalitsioon ja sotsid selle seaduse vastu võtavad, milliseks muutub meie liiklusmaastik pärast seda. Videovalve, videovalve, videovalve! See ongi digitaalne koonduslaager. 

Aitäh! Järgmisena Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No ma ühe korra juba käisin siin puldis selle eelnõu menetluse raames fraktsiooni nimel kõnelemas, aga kuna mul on teisel lugemisel võimalik ka iseenda nimel kõneleda, siis ma mõtlesin, et ma räägin veel paar sõna, et vahendada seda kogemust, mis mulle suve jooksul osaks sai seonduvalt teatavate sammudega, mis ma võtsin ette, et veenduda, milline on ikkagi selle numbrituvastuskaamerate süsteemi kaudu kogutava informatsiooni koosseis ja ulatus. 

Nimelt, kevadel, kui toimus mitmete Riigikogu komisjonide ühisistung, pärast seda, kui tuli välja, et PPA on avalikkuse eest varjatuna ja ilma õigusliku aluseta ehitanud üles selle massiivset informatsiooni kogumist võimaldava numbrituvastuskaamerate süsteemi, kinnitas sellel istungil PPA peadirektori asetäitja Kristi Mäe nii Riigikogu liikmetele kui ka avalikkusele, et üldjuhul selle kaamerate süsteemi kaudu ei pildistata üles, kes on need inimesed, kes viibivad pildistatavates autodes. Minule tundus see kinnitus kahtlane. Ma mõtlesin kohe, et ma ei usu seda hästi. Ma arvan, et paljudel juhtudel tegelikult pildistatakse ka üles see, kes autos viibib. 

Et selles veenduda, ma kasutasin oma isikuandmete kaitse seadusest tulenevat õigust ja pöördusin PPA poole avaldusega, kus palusin mulle väljastada kõik minu kasutuses olevast sõiduautost tehtud pildid – kõik pildid, mis on numbrituvastuskaamerate süsteemiga tehtud ja vastavasse andmebaasi kantud. Ja selle asemel, et väljastada mulle kõik minu autost tehtud pildid, väljastas PPA mulle kaks pilti ja ütles, et kui te soovite kõiki pilte, eks siis andke teada, olgugi et ma olin juba öelnud, et ma soovin kõiki pilte. Lisaks olid need kaks pilti ulatuslikult töödeldud sellisel viisil, et autos viibiva isiku ehk juhi koha peale oli pandud must kastike ja ühtlasi oli kaetud kinni kõik, mis on auto ümber. Kujutate ette, et pilt on nii suur, siin on auto ühes kohas ja ainult auto on näha, kõik ümbert on kinni kaetud ja ühtlasi on veel juht ka kinni kaetud. 

Ma ütlesin spetsiifiliselt, et palun väljastage mulle kõik pildid, mis te olete minu autost teinud ja sinna andmebaasi kandnud, ja väljastage need töötlemata kujul. Selle peale väljastas PPA mulle mitte enam kaks pilti, vaid veel 95 pilti, sest kokku oli väidetavalt neid pilte 97. Aga endiselt kõikidel piltidel oli kõik auto ümbert kinni kaetud ja olid kinni kaetud ka autos viibivad isikud, ennekõike juht, enamasti sõidangi üksinda. 

Siis pöördusin uuesti PPA poole ja ütlesin, et ma ju palusin teilt spetsiifiliselt, et väljastage mulle pildid töötlemata kujul. Ja ühtlasi argumenteerisin, et ei ole pädevad need põhjendused, mis te olete esitanud, põhjendamaks, miks te väljastasite pildid töödeldud kujul, sellepärast et, esiteks, pole põhjust katta kinni kõike, mis on auto ümber, sellepärast et seaduse kohaselt peavad need kaamerate asukohad olema niikuinii avalikud. Ehk ei ole mõtet kõike kinni katta selleks, et ei oleks võimalik tuvastada, kus see kaamera on, sest vastavalt seadusele te ei tohigi varjata, kus see kaamera on. Seda esiteks. Teiseks ei ole mõtet katta kinni minu isikut ja viidata isikuandmete kaitse vajadusele, sellepärast et ei ole ju põhjendatud kaitsta minu isikuandmeid minu enda eest. Sealjuures ma andsin PPA-le kinnituse, et nagu te võite ise kõiki neid pilte vaadates veenduda, ei ole kogu selle perioodi jooksul, millal te olete need pildid teinud, mitte kordagi minu autot kasutanud mitte keegi peale minu. Ma mõtlesin läbi, kas on või ei ole. Kas on keegi minu lähedastest või, ma ei tea, autoremonditöökojast äkki? Ma ei ole autoga remondis käinud sel perioodil ja ma ei ole andnud ka oma autot kellelegi kasutada. Fakt on see, et kõikidel juhtudel, mil need pildid on tehtud, olin mina rollis. Nii et teil ei ole põhjust kahel põhjusel minu isikut kinni katta väljastatavatel piltidel. Ja sellest hoolimata PPA ütles mulle uuesti, et ei, me ikkagi ei saa teile väljastada neid pilte, ilma et me juhi kinni kataksime, sellepärast et me ei saa veenduda, kas ikkagi olete kõikidel juhtudel roolis olnud teie. 

Jällegi absurdne jutt, sellepärast et kui piltidelt ei ole võimalik ära tunda, kes on roolis, siis pole ju põhjust ka juhti kinni katta, sest niikuinii ei ole võimalik ära tunda, kes on roolis. Aga kui piltidelt on võimalik ära tunda, et roolis olen mina, siis pole jälle ühtlasi põhjust seda kinni katta, sellepärast et minu isikuandmeid pole põhjust minu eest kaitsta ega varjata. On ju nii? Loogiline lihtsalt, loogika ABC. Ja sellest hoolimata PPA mulle neid pilte töötlemata kujul ei väljastanud. Kuni siis teema võttis üles "Aktuaalne kaamera", tegi sellest loo ja AK ajakirjaniku käest mina sain teada, et aga kas te olete kuulnud seda, et PPA ütles meile, et tegelikult nüüdseks on need pildid juba kustutatud ehk teil ei ole võimalik neid ka enam Andmekaitse Inspektsiooni kaudu kätte saada. 

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Lootsin saada viie minutiga hakkama, aga ei jõudnud ikkagi. Ma esitasin veidi enne seda Andmekaitse Inspektsioonile avalduse ja palusin neil kohustada PPA-d väljastama mulle minust tehtud pildid ilma kriitilist informatsiooni kinni katmata. Ja tuli välja, et PPA oli Andmekaitse Inspektsioonile öelnud, et võib ju olla, et meil on seadusest tulenev kohustus talle see informatsioon väljastada, aga no midagi pole teha, mida pole, seda pole, ei saa väljastada, sellepärast et kolm kuud on piltide tegemisest möödunud ja me ei tohi ju pilte kauem säilitada ja selle tõttu me kustutasime need ära. Nii et kurb lugu, aga näete, ei saa. 

Ma lihtsalt tahtsin selle jutu siit puldist ära rääkida, et näidata, kuidas PPA käitub. Ma ei taha kuidagi rõhutada oma staatust Riigikogu liikmena, aga fakt on siiski see, et ma pöördusin PPA poole mitte eraisikuna, vaid Riigikogu liikmena ja Riigikogu õiguskomisjoni liikmena, selle komisjoni liikmena, mis on konkreetse probleemi lahendamisele suunatud eelnõu menetlemisel juhtivkomisjoniks. Ma soovisin õiguskomisjoni liikmena teada saada, kasutades oma seadusest tulenevaid õigusi, millist infot te ikkagi reaalselt kogute, sellepärast et see on oluline tulevase regulatsiooni kujundamise ja sellele hinnangu andmise seisukohast. Ja nagu näete, seda juttu kuulates – ma andsin teile üldjoontes ülevaate –, ma seda infot kätte ei saanudki. 

Minu arvates PPA ei käitunud heas usus, minu arvates ei peaks PPA suhetes Riigikogu liikmetega ega ka teiste kodanikega sellisel viisil käituma. Rääkimata sellest, et lõpuks jääb juba küsimus, miks siis seda infot mulle välja ei antud. Milles probleem on? Miks ei võiks mulle näidata, millised on need pildid, mis on minust tehtud? Miks ei võiks vähemalt mulle anda pilte sellisel kujul, et minu isik ei ole kinni kaetud? Milles asi on? Ma väidan, et põhjus on väga lihtne. Kõik märgid viitavad sellele, et minu isik kaeti kinni selleks, et ma ei saaks veenduda, et ma olen nendelt piltidelt väga selgesti äratuntav ja et ma ei saaks ka avalikkusega seda informatsiooni jagada, et ma olen paljudel nendest piltidest selgelt äratuntav. See omakorda oleks ju viidanud sellele, et PPA peadirektori asetäitja poolt Riigikogus Riigikogu liikmetele ja ka avalikkusele antud kinnitus, et üldjuhul ei ole nendelt piltidelt isikud äratuntavad, kes on autos, ei vastanud lihtsalt tõele. Ja noh, siin me nüüd siis oleme ja niimoodi me neid asju näeme. 

Lõpetuseks kaks kiiret kommentaari seonduvalt sellega, mida ütles kolleeg Andre Hanimägi. Ta ütleb, et mingit jälgimisühiskonna juttu ei ole mõtet numbrituvastuskaamerate süsteemi puhul rääkida. Absoluutselt ei saa nõustuda. Kui ikkagi mitukümmend miljonit pilti tehakse kõikidest Eesti teedel liiklevatest autodest ja nendes viibivatest isikutest, ilma et need isikud oleksid mingisuguselgi määral kehtivat õigust rikkunud, siis see on väga ühemõtteliselt just nimelt jälgimisühiskonna muster – lausaline andmete kogumine inimeste kohta, ilma et nad oleksid midagi rikkunud. 

Ja teiseks, kolleeg Hanimägi ütles, et eks selle eelnõuga seonduvalt on lõpuks küsimus selles, millist ühiskonda me tahame. Tema ütles, et me kindlasti ei taha sellist ühiskonda, kus politsei käed on seotud, meie ütleme, et me kindlasti tahame sellist ühiskonda, kus kehtiva õigusega on politsei käed seotud. Meie arusaam sellest, millist ühiskonda me tahame, ongi sotsidega võrreldes väga-väga erinev. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek. Alustame selle muudatusettepaneku läbivaatamist. Muudatusettepaneku on teinud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 673 teine lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 670 teine lugemine katkestada. Alustame selle hääletuse ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Olete ilusti saali saabunud ja enda puldid aktiveerinud. Sellest tulenevalt panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Oleme eelnõu 670 teise lugemise lõpetanud ja ühtlasi ka tänase kolmanda päevakorrapunkti.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (tuletis- ja repotehingute regulatsioon) eelnõu 633 teine lugemine. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Riigikogu rahanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse, ehk siis tuletis- ja repotehingute regulatsioon, teise lugemise ettevalmistamiseks oma 9., 15. ja 22. septembri istungil. 9. septembri istungil osalesid meie komisjonis ka Finantsinspektsiooni esindajad, Eesti Kinnisvarafirmade Liidu esindajad ning Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna esindajad. Ja meeldetuletuseks veel seda, et eelnõu esimese lugemise lõpetasime 20. mail, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli 3. juuni ja Riigikogu liikmetelt eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud. 

Eelnõu kohta sai küsitud arvamust ka paljudelt huvigruppidelt ja rahanduskomisjonile laekus kaks arvamust. Arvamuse esitasid Finantsinspektsioon ja Eesti Kinnisvarafirmade Liit. Finantsinspektsioon esitas ettepaneku täpsustada eelnõus sätete sõnastust, mis puudutavad Finantsinspektsiooni järelevalve pädevust ja isikute vastutust rohevõlakirjade emiteerimise nõuete rikkumise eest. Kinnisvarafirmade liit esitas ettepaneku täpsustada tarbijakrediidilepingute tagatiseks oleva kinnisvara hindamisega seotud asjaolusid. Rahandusministeerium esitas eelnõu algataja esindajana mitmeid tehnilisi ettepanekuid eelnõu sõnastuse täpsustamiseks. 

Juhtivkomisjon otsustas esitada eelnõu kohta üheksa muudatusettepanekut, mis on ka materjalide hulgas. Esimese muudatusettepanekuga täpsustatakse väärtpaberituru seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmete rakendamisel kohaldamisele kuuluva nõuete tasaarvestust puudutava normi sõnastust. Teise ettepanekuga korrigeeritakse sõnastust normis, mis sätestab vastutust rohevõlakirjade määrusest tulenevate kohustuste rikkumise eest. Kolmanda muudatusettepanekuga täpsustatakse, mis juhtudel on välistatud hasartmängumaksu seaduse kohaldamine tuletusinstrumentidega kauplemisel. Neljanda ettepanekuga täpsustatakse Finantsinspektsiooni järelevalve pädevusi. Viienda muudatusettepanekuga täpsustatakse sõnastust krediidiasutuste seaduses, mis määratleb tervendamismeetmete suhtes kohaldatava õiguse. Kuuenda ettepanekuga jäetakse eelnõust välja maksasutuste ja e-rahaasutuste seadusesse kavandatud Finantsinspektsiooni pädevusi reguleerivad sätted. Seitsmenda ettepanekuga täpsustatakse tasaarvelduste regulatsiooni sõnastust pankrotiseaduses. Kaheksanda muudatusettepanekuga korrigeeritakse saneerimisseaduse viiteid. Ja üheksanda ettepanekuga sätestatakse riigiasutuste seadusesse kavandatud volitusnormi üldisest erinev jõustumisaeg. 

Komisjon langetas 15. septembri istungil järgmised otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda 24. septembril. See ettepanek oli meil konsensuslik. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. See ettepanek oli samuti konsensuslik. Ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 15. oktoobril. See oli meil samuti konsensuslik otsus ja ettepanek. 

Ma annan ülevaate ka meie 9. septembri istungist, kus meil olid kaasatud huvigrupid. Kui seda teemat lühidalt käsitleda, siis kinnisvarafirmade liidu probleem oli selles, kuivõrd Eesti Pank algatas kinnisvara hindamiskorra muutmise eesmärgiga parandada laenude liikumist pankade vahel, keskendudes refinantseerimistehingutele, aga kinnisvarafirmade liit nägi riske, et kui tagatisvara hindamisel võetakse kasutusele statistilised mudelid, siis arvestades kinnisvaraturu ja eluasemelaenude spetsiifikat võib selline hindamine ohustada tarbijate huve. 

Rahandusministeeriumi esindaja selgitas, et tegelikult kõik sisulised reeglid, mis puudutavad tagatisvara hindamist, on sätestatud rahandusministri määruses, mis juba kehtib. Aga kevadel algatati määruse muutmine ja selle määruse muutmise eelnõusse lisati täpsemad juhised, kuidas pank võib statistilist mudelit kasutada. Kuigi pank võib ka praegu seda mudelit kasutada, ei ole rahandusministri määruses veel konkreetseid tingimusi. Meie arutelu eesmärk oligi see diskussioon ära pidada ja selgust saada, kuidas see uus määruse eelnõu välja hakkab nägema. Meil oli päris pikk arutelu. Kinnisvarafirmade liit kokkuvõttes seadusemuudatust ei soovinud, küll aga selgust rahandusministri määruse osas. 

Nii, siis annan ülevaate ka meie 15. septembri istungist. Rahanduskomisjoni esimees võttis kokku 9. septembri arutelu ja võttis kokku ka kinnisvarafirmade liidu seisukoha, et praegu ei ole veel kinnisvaraturg statistilise hindamise mudeli kasutuselevõtuks elamukinnisvara hindamisel valmis. Meil osales taas ka Rahandusministeeriumi esindaja. Tema teavitas, et kinnisvarafirmade liidule on tehtud ettepanek kohtuda Rahandusministeeriumi ja liidu vahel veel oktoobrikuu jooksul. Sellel 15. septembri istungil me käsitlesime ka seitset muudatusettepanekut, mida ma juba tutvustasin. Neid komisjon kõiki toetas konsensuslikult. 

Siis meil oli lühike istung veel 22. septembril. See tulenes jällegi kinnisvarafirmade liidu probleemi käsitlusest. Selle arutelu tulemusena oli rahanduskomisjoni esimehe ettepanek, et me võiksime lisada eelnõu kolmanda lugemise seletuskirjale selgitava teksti, mis puudutab seda teemat. See on ka materjalides olemas. Meil oli komisjonis hääletus, kas selline tekst lisada või mitte. Ettepaneku poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu oli 0 ja 2 komisjoni liiget jäid erapooletuks. Nii et komisjon toetas selle selgituse lisamist eelnõu teise lugemise seletuskirjale. 

Sellel 22. septembri komisjoni istungil me hääletasime läbi ka ülejäänud muudatusettepanekud, kokku oli neid üheksa ja kõiki komisjon toetas konsensuslikult. Veel pean vajalikuks rõhutada, et see kinnisvara hindamise teema ja kinnisvarafirmade liidu temaatika ei ole tegelikult selle eelnõu põhisisu. Eelnõu põhisisu on tuletis- ja repotehingute regulatsiooni vastavusse viimine rahvusvahelise standardiga. See kinnisvara hindamise teema on selline kõrvalteema antud eelnõus. Aga see oli minu ülevaade komisjoni aruteludest eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisel.

Aitäh komisjoni ülevaate eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud üheksa muudatusettepanekut. Läheme nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.  

Esimese muudatusettepaneku on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon – arvestada täielikult.  

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 633 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Lõppenud on ka neljas päevakorrapunkt.

Läheme tänase viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Med/Irini" eelnõu 703 esimene lugemine. Ettekandjaks palun kaitseminister Hanno Pevkuri.

Hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Enne, kui ma EUNAVFOR Med/Irini operatsiooni juurde lähen, siis kiiresti kõikide järgmiste eelnõude puhul, mis rahvusvahelisi sõjalisi operatsioone ja valmidusüksustes osalemist puudutavad, mõned sissejuhatavad märkused, et me saaksime järgmiste eelnõude juures kiiremini. 

Üldiselt on sõnum lihtne. Me vähendame oma rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalemist drastiliselt järgmisel aastal ja küsime parlamendilt mandaati sisuliselt ainult kaheksa tegevväelase operatsioonidele saatmiseks ja kogu mandaadiga kuni 24 inimesele. Ja valmidusüksuste puhul jääme sama loogika juurde, mis ka varasemalt on olnud. NATO, Euroopa Liidu ja ÜRO mandaati puudutav esmakordne panustamine kuni saja inimesega sõltuvalt vajadusest ja otsusest ning samamoodi valmidusüksus ühendekspeditsiooniväel, kus valmidusüksus on kuni 24 inimest. Ja samamoodi ka NATO mereväeoperatsioonid, kus meil on ettepanek kuni 76 inimest panna valmidusse. Aga kõik muud, nagu ma ütlesin, jäävad väga madalaks järgmisel aastal, kuna järgmisel aastal me eelkõige keskendume Kaitseväe enda taseme tõstmisele ja instruktorikoosseisu koolitamisele. Samamoodi meie operatsioon Iraagis ja Erbilis on lõppenud ja sinna me järgmisel aastal ei panusta. Nii et see oli lühikene sissejuhatus ja loodetavasti seetõttu õnnestub meil ka järgmised eelnõud kõik selle võrra kiiremini läbida. 

Aga EUNAVFOR Med/Irini puhul täpsemalt öeldes on ettepanek ühe staabiohvitseri asemel järgmisel aastal saata kaks staabiohvitseri ja kogu mandaadi suurus oleks kuni kuus, vastavalt oludele. Aga jätkuvalt eesmärk on tagada seal vabad veeteed. Ja taustaks veel, mida ma olen siin ikka öelnud, kui palju selle operatsiooni käigus on laevadega ühendust võetud. Operatsiooni algusest kuni selle aasta suveni oli kaubalaevadega ühendust võetud 20 115 korral ja samamoodi on toimunud 756 sõbralikku pardaleminekut ja 33 kontrollkäiku kahtlusalusele laevale. 

Nii et meie palve teile on toetada. Lisaks Eestile on seal operatsioonil veel 24 riiki Euroopast. Loodame, et parlament toetab kahe staabiohvitseri saatmist või ühe jätkamist ja ühe juurde saatmist Rooma, et EUNAVFOR Med/Irini Vahemere operatsioon edukalt jätkuks. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Oi, vabandust! Juhtivkomisjoni ehk riigikaitsekomisjoni liige Alar Laneman. Tormasin natuke ette.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid ja kaitseminister! Sarnaselt käesolevale aastale soovime jätkata panustamist EUNAVFOR Med/Irini sõjalisse operatsiooni 2026. aastal, suurendades seejuures kaitseväelase isikkoosseisu kolmelt kaitseväelaselt kuni kuuele kaitseväelasele. Selle Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni peamine eesmärk on suunatud ÜRO relvaembargo rakendamisele Liibüas ja illegaalse naftaekspordi tõkestamisele Liibüast ning Liibüa piirivalve ja mereväe väljaõppele ning ülesehitamisele. Lisaks tegeleb operatsioon inimkaubanduse tõkestamisega. Selleks kasutatakse lisaks mereväe laevadele ka õhu- ja satelliidivõimekusi. Sõjalisel operatsioonil osaledes täidab Eesti järjepidevalt oma Euroopa Liidu liikmesusest tulenevaid liitlaskohustusi. Eestiga kokku panustavad sellel operatsioonil 23 Euroopa Liidu riiki, juhtriigiks on Itaalia.

Selle aasta 22. septembril toimus riigikaitsekomisjoni istung, mille raames andsid Kaitseväe toetusväe juhatuse ülem kolonel Erki Soo ja Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner ülevaate Eesti Kaitseväe osalusega rahvusvahelistest operatsioonidest ning julgeolekuolukorrast ja ohuhinnangutest operatsioonide piirkonnas. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu koos kaitseminister Hanno Pevkuri ja Kaitseministeeriumi ametnikega oma selle aasta 15. septembri istungil ja otsustas konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Veel otsustati konsensuslikult, et eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on seadusest tulenev kümme tööpäeva. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Ja nüüd avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 703 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Oleme viienda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ''Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Aspides" eelnõu 704 esimene lugemine. Ettekandjaks kaitseminister Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Teen sellega ka suhteliselt lühidalt. Mäletatavasti alustasid 2023. aasta oktoobrist huthid erinevaid rünnakuid Punase mere piirkonnas ja selle peale Euroopa Liit ühiselt otsustas, et on vaja käivitada operatsioon EUNAVFOR Aspides, mis keskendub Punasel merel meresõiduvabaduse tagamisele. Ja hea meel on tegelikult selle üle, et oluliselt on Punasel merel olukord paranenud. Kui vaadata meie panust sinna, kus juhtriigiks on Itaalia, siis meie panus oleks ka sellel aastal üks kaitseväelane Itaalia juhtimise all, aga mandaadi kogusuuruseks palume kinnitada kuni kolm. Ega rohkem midagi ei olegi öelda. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Järgmisena võtab kokku juhtivkomisjonis toimunud arutelu riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kaitseminister! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu 704 OE enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe ja teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta 17. septembri istungil. 

Selle aasta 22. septembril toimus riigikaitsekomisjoni istung, mille raames Kaitseväe toetuse vähejuhatuse ülem kolonel Erki Soo ja Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner andsid ülevaate Eesti Kaitseväe osalusega rahvusvahelistest operatsioonidest, sealhulgas julgeolekuolukorrast ning ohuhinnangutest operatsioonipiirkonnas. 

Euroopa Liidu Nõukogu moodustas seoses Punase mere kriisiga 8. veebruari 2024. aasta otsusega merendusjulgeoleku operatsiooni EUNAVFOR Aspides, et kaitsta meresõiduvabadust. Operatsioon alustas tegevust 19. veebruaril 2024. Operatsiooniala moodustavad Bab el Mandebi ja Hormuzi väina, Punase ja Araabia mere ning Adeni, Omaani ja Pärsia lahe rahvusvahelised veed. Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni EUNAVFOR Aspides peamine eesmärk on saavutada mereline kohalolek ja olukorrateadlikkus operatsioonialal ning tagada meresõiduvabadus Punasel merel koostöös samameelsete merejulgeoleku tagajatega. Peamisteks ülesanneteks on kaitsta aluseid rünnakute eest ning eskortida neid kogu operatsiooniala piires, tagades seeläbi aluste turvalisus ja meresõiduvabadus. Operatsiooni esialgseks kestuseks on kavandatud üks aasta, kuid vajaduse korral seda pikendatakse. Operatsiooni lõppeesmärk on taastada Punase mere piirkonnas meresõiduvabadus. Operatsioon on rangelt kaitsva iseloomuga ehk selle raames ei korraldata sõjalisi lööke, sealhulgas maismaa sihtmärkide pihta. Operatsiooni juhtriik on Kreeka ning peakorter asub Larisas. Operatsioonivägede staap tegutseb 2024. aasta augustist Itaalia mereväe alusel. Alustega panustavad operatsioonitegevusse teiste hulgas Prantsusmaa, Kreeka ja Saksamaa. 

Nii nagu kaitseminister ütles, antud eelnõuga kinnitab Eesti valmisolekut panustada Euroopa Liidu rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile EUNAVFOR Aspides 2026. aastal kuni kolme kaitseväelasega. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 15. septembri istungil konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu käesoleva aasta 24. septembri istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati siinkõneleja. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha ettepanek määrata eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtajaks vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva, milleks on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 704 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Sellega oleme lõpetanud kuuenda päevakorrapunkti. 

Läheme edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel" eelnõu 705 esimene lugemine. Ettekandja on kaitseminister Hanno Pevkur. Palun!

Tänan, hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Selle missiooni või sõjalise operatsiooni puhul on rõhk sõnadel "esmakordsel panustamisel". Nimelt, me oleme siin korduvalt selgitanud, miks seda vaja on, ja varasematel aastatel oleme ka põhjendanud ja toonud välja, et me oleme senimaani kasutanud seda parlamendis antud võimalust kolmel korral. 

Nimelt, aastal 2020 nimetati EUNAVFOR Med/Sofia ümber EUNAVFOR Med/Iriniks, millele me just parlamendi heakskiidu esimesel lugemisel saime. Teine kord oli 2021. aastal, kui tuli kiire vajadus minna Mosambiiki liitlastega koos. Ja kolmas kord oli just nimelt eelmisel aastal, kui oli vaja alustada Punasel merel meresõiduvabaduse tagamist. Me oleme loomulikult iga kord seda meelt, et kui me pikendame, siis me tuleme parlamenti, ja nüüd on see ka täpselt nii olnud. 

Võib alati küsida, miks kuni 100 tegevväelast. Me oleme ka varasemalt seda selgitanud, et see seondub eelkõige operatsiooniliste vajadustega. Vajaduse korral saaks rääkida, kas on rühm või kaks rühma ja teatud nišivõimed kaasa võtta, kui on vaja, ja staabiohvitserid. See 100 on optimaalne arv, millega just esmakordsel panustamisel võiks arvestada. 

Loomulikult rõhutan veel korra üle, et lisaks esmakordsele panustamisele on siin ülioluline parlamendi ees üle käia, et see mandaat ei puuduta mitte ühtegi sellist operatsiooni, mis on kuidagi väljaspool Euroopa Liidu, ÜRO või NATO mandaadist. Ehk seda saab rakendada ainult siis, kui liitlased kas ÜRO-s, NATO-s või Euroopa Liidus on ühiselt kokku leppinud, ja mitte ühtegi teist mandaati siia alla ei saa kasutada. Nii on.

Ega rohkem selgitusi ei olegi vist praegu anda. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea kaitseminister! Minu ettekanne on aasta-aastalt sarnane, sest olen sama eelnõu ettekandjaks olnud ka Riigikogu juba eelmises ja tänases koosseisus. Sarnaselt varasematele aastatele taotleb valitsus riigikaitseseaduse § 34 lõike 4 alusel Riigikogu mandaati. Eesmärk on vajaduse korral esmakordne panustamine kuni 100 kaitseväelasega rahvusvahelisse sõjalisse operatsiooni, mis on seotud, ma toonitan, kas NATO, selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitava operatsiooniga. Mingid muud operatsioonid selle klausli alla ei kuulu. Lugupeetud kaitseminister rääkis ka ära need kolm juhtumit, millal me varasematel aastatel oleme riigina seda mandaati kasutanud. Ja iga kord on tegu olnud kõigest mõne kaitseväelase kasutamisega Euroopa Liidu erinevatel operatsioonidel. Seetõttu ma võin öelda, et senise praktika alusel on selline menetlus ennast õigustanud. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe ja teiste ministeeriumi ametnikega käesoleva aasta 15. septembri istungil. Eelnõuga on otseselt seotud ka käesoleva aasta 22. septembri riigikaitsekomisjoni istung, mille raames Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erkki Soo ja Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner andsid asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud ülevaate Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkondades toimuvast, sealhulgas välisoperatsioonide operatsioonipiirkondade julgeolekuolukorrast ja olukorra hinnangutest. 

Ehk siis tuletan meelde, et järgmisel aastal on planeeritud rekordiliselt vähe kaitseväelasi operatsioonidele ehk kuus ja pool, see tähendab kuus täisaastat ja üks pooleaastane mandaat. Nii vähe operatsioonidel ei olegi Eesti Kaitseväe ajaloos ühtegi aastat olnud, kus oleks olnud sedavõrd väike osalus, aga see on ka õigustatud praeguse julgeolekuolukorraga, mis nõuab meie tähelepanu siin. 

Ehk siis riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused. Riigikaitsekomisjon teeb Riigikogule konsensuslikult ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Veel teeb komisjon ettepaneku määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenev kümme tööpäeva. Tänan.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Järgmiseks avan läbirääkimised. Kõigepealt Varro Vooglaid, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel.

Suur tänu! Nagu juba öeldud, kõnelen ma meie fraktsiooni nimel ja ütlen kohe algatuseks ära, et me ei saa seda eelnõu toetada, sellepärast et meie kindla veendumuse kohaselt on see põhiseadusega vastuolus. Teatavasti Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 3 sätestatud põhimõtte kohaselt võib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste ja ilmselt laiendusena ka otsuste alusel.

Alles see oli, kui juunikuus parlamendis võeti vastu kaks seaduseelnõu, mille mõlemad jättis president välja kuulutamata, kuna need olid, tõepoolest elementaarselt põhiseadusega vastuolus. Ja nüüd me näeme seda, kuidas jätkub pikaaegne praktika, mille kohaselt igal aastal kinnitatakse selline otsuse eelnõu või otsus parlamendilt, mis on samuti põhiseadusega vastuolus. Samas on see praktika saanud ilmselt jätkuda selle tõttu, et erinevalt seaduseelnõudest ei saa Riigikogu otsuste eelnõusid jätta president välja kuulutamata ega õiguskantsler vaidlustada, sellepärast et need ei ole seaduseelnõud.

Miks siis on see otsuse eelnõu põhiseadusega vastuolus? Selle kohta ütleb põhiseaduse § 128 lõige 1 selgesõnaliselt, et Riigikogu otsustab Kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. See tähendab, et Kaitseväe välismissioonidele viimise kohta peab otsuse langetama Riigikogu. Pidades silmas niisuguste otsuste ülisuurt kaalu ja ka potentsiaalselt väga kaugeleulatuvaid tagajärgi, on see igati õige. See peabki olema parlamendi, mitte valitsuse otsus.

Milline regulatsioon on ette nähtud selle eelnõuga 705? Riigikogu annab valitsusele volituse viia Eesti Vabariik 2026. aastal kuni 100 kaitseväelase ulatuses sõjalisele missioonile operatsiooni raames, millesse ei ole varem panustatud ning mis toimub NATO, mõne selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhtimisel. Nii! Seejuures, seda otsust langetades me ei tea, kelle vastu korraldataval sõjalisel operatsioonil peaksime oma Kaitseväega osalema. Me ei tea täpselt, milliste teiste riikidega koos peaksime seda tegema, me ei tea, millisel põhjusel, ja me ei tea ka, millises rollis, samuti me ei tea, kes seda operatsiooni juhiks. Ometi me anname selliseks operatsiooniks siin nõusoleku.

Mina väidan, et see on täiesti ühemõtteliselt põhiseaduse § 128 lõikes 1 sätestatuga vastuolus, sellepärast et sisuliselt parlament delegeerib oma otsustusõiguse valitsusele. Põhiseadus ütleb, et sellise otsuse peab langetama parlament, aga parlament otsustab, et me võimaldame selle otsuse järgmise aasta jooksul langetada valitsusel, nagu me oleme lubanud seda teha juba viimased kümme aastat. Aga nii ei tohi teha, sest kui põhiseadusega on ette nähtud teatavad pädevused parlamendile, siis parlament ei tohi seda otsustusõigust edasi delegeerida.

Selles mõttes on asi väga tõsine, et me elame ju keerulises julgeolekuolukorras. Nagu ma ka eelmisel aastal siinsamas saalis sarnast eelnõu menetledes küsisin ja nagu me kuulda saime, tegelikult selle otsuse alusel võiks valitsus võtta vastu otsuse osaleda kuni saja kaitseväelase ulatuses sõjalisel missioonil Ukrainas. Mitte miski ei takista selle tegemist. Seda kinnitas eelmisel aastal ka näiteks kolleeg Leo Kunnas, kui ma spetsiifiliselt küsisin. Ma arvan, et seda peavad tunnistama ka kõik teised. Ma ei räägi siin sellest, kas on tõenäoline, et sellele otsusele tuginedes niisugune samm astutakse, ma räägin siin sellest, et see on reaalselt võimalik. Mitte miski seda ei takista. Kui üks NATO liikmesriik algatab sellise missiooni nii-öelda tahtekoalitsiooni raames, siis see eelnõu seda täpselt võimaldab. Nii et pidagem silmas ka kõik, kes seda menetlust siin kuulavad, et selle eelnõuga otsustatakse anda valitsusele õigus minna Ukrainasse sõjalisele missioonile.

Veenev ei ole ka argument, et võib-olla tuleb valitsusel tegutseda väga kiiresti ja enam ei jõua parlamendilt vastava otsuse langetamiseks mandaati küsida. Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Vaatame Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 49, see reguleerib seda, kuidas kutsutakse kokku Riigikogu täiendav istung käimasoleva istungjärgu raames. See ütleb nõnda, et vähemalt kolm päeva enne kavandatava istungi toimumist tuleb see teade välja saata, aga ühtlasi lisab, et kaalukate põhjuste olemasolu korral võib etteteatamisaeg olla lühem. Ehk siis võib kutsuda selle istungi kokku ka järgmiseks päevaks või põhimõtteliselt ka samal päeval, kui hommikul kutse saata, ma kujutan ette.

Vaatame, mida ütleb Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-des 50–52. Seal on öeldud, et erakorralise istungjärgu saab kutsuda kokku etteteatamise tähtajata kas või järgmisel päeval, ehk kui me räägime ajast, mis jääb istungjärkude vahele talvel või suvel. Nii et ei ole mitte mingisugust põhjust ka ajalise kammitsetuse tõttu anda valitsusele sellist blanketset volitust ja loovutada parlamendi otsustusõigus.

Täiesti sõltumata sellest, kas me arvame, et see on vajalik eelnõu või mitte, ei tohi me ametivandi kohaselt toetada mitte ühegi seaduseelnõu ega ka otsuse eelnõu vastuvõtmist, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas. See on ka põhjus, miks meie ei saa mitte kuidagi niisuguse praktika jätkamist toetada. Aitäh! Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Järgmisena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kolleeg Varro rääkis siin päris õiget juttu, aga ma kutsuks ta osalema meie komisjonis järgmine kord ja informeerima veel kord sellest. Meil ikkagi tuleb kümme päeva vahet esimese ja teise lugemise vahel ja arutame seda teemat ka, on ta siis põhiseaduslik või ei ole põhiseaduslik. Aga vaadates sõjalise vajaduse või kriisivajaduse tõttu ministeeriumi tegevust, ma räägin ka sellest, et seda oleks ikkagi vaja olnud. 

Me arutame eelnõu, millega antakse 2026 mandaat kasutada vajaduse korral kuni 100 Eesti kaitseväelast rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil NATO, Euroopa Liidu või ÜRO juhtimisel. See samm kinnitab Eesti valmisolekut ja usaldusväärsust oma liitlaste silmis. Eesti on väike riik, kuid meie julgeolek tugineb tugevale koostööle ja vastastikusele usaldusele. Meie liitlased on olnud valmis tulema appi Eestile, kui seda peaks vaja minema. Samu põhimõtteid järgides on õige ja õiglane, et ka meie anname oma panuse rahvusvahelistesse operatsioonidesse, kus kaalul on stabiilsus, rahu ja julgeolek. 

See eelnõu ei räägi mitte massiivsest vägede liikumisest, vaid paindlikust võimalusest saata välja kuni 100 kaitseväelast. Just see paindlikkus on võtmetähtsusega. Maailm on täis kriise ja konfliktikoldeid, mis võivad väga ootamatult eskaleeruda. Kui meil on mandaat olemas, saab valitsus kiiresti reageerida ja langetada otsuseid ilma liigse bürokraatiata. Oluline on rääkida, et Eesti panus ei ole sümboolne, see on osa tervikust, mis tugevdab meie sõjalisi sidemeid, annab meie kaitseväelastele väärtuslikku kogemust ning aitab hoida Eestit nähtava ja arvestatava partnerina. Rahvusvahelistel missioonidel osalemine kasvatab meie professionaalsust ja usaldusväärsust, mida ei saa mõõta ainult numbrites. 

Selle otsusega anname sõnumi, et Eesti seisab oma liitlaste kõrval. Me ei oota abi ainult endale, vaid oleme valmis ka ise panustama rahvusvahelisse turvalisusesse. See tugevdab meie enda julgeolekut ja kaitseb meie riiklikke huve. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, teie nime tõepoolest mainiti, nii et kohapealt sõnavõtt, palun!

Suur tänu! Kolleeg Vladimir Arhipov esitas üleskutse, et ma võiksin tulla neidsamu seisukohti väljendama ka riigikaitsekomisjoni. Ma muidugi võin hea meelega tulla, kui riigikaitsekomisjoni liikmetel on huvi sel teemal debatti pidada, aga ma mõnevõrra kahtlen sellise sammu mõttekuses. Ma olen neidsamu seisukohti väljendanud ka kahel eelmisel aastal siinsamas suures saalis täpselt samasisuliste eelnõude menetlemisel, nii 2023. aastal kui ka 2024. aastal. Nii et kõik riigikaitsekomisjoni liikmed, ametnikud, samuti kaitseminister ja tema nõunikud on nendest argumentidest muidugi teadlikud, ilma et see oleks midagi mõjutanud. Aga veel kord, kui on soov neid küsimusi lähemalt riigikaitsekomisjonis arutada, siis mina hea meelega sellesse arutelusse panustan ja neid positsioone kaitsen. 

Muuseas, ma ütlen etteruttavalt ära ka seda, et ma ilmselt ei hakka uuesti samal teemal kõnet pidama, kui järg jõuab tänase päevakorrapunktini 9 ja 11, kus menetletakse otsuse eelnõusid 707 ja 709, aga nende eelnõudega seondub täpselt sama probleem. Seal antakse täpselt samamoodi delegatsiooni alusel otsustusõigus osaleda välismissioonidel valitsusele, olgugi et me ei tea, millistest missioonidest jutt käib ja millistel tingimustel neid ellu viidaks. Nii et ka nende puhul tegelikult ei saa järeldada midagi muud kui seda, et need on põhiseadusega vastuolus ning et selliseid otsuse eelnõusid ei tohiks ükski Riigikogu liige oma ametivandest tulenevalt toetada. Aitäh!

Aitäh! Kahjuks vastusõnavõtule vastusõnavõttu teha ei saa, sest puldis Varro teie nime ei maininud. Sellega oleme läbirääkimised lõpetanud. (Saalist räägitakse.) See oli vastusõnavõtu ajal, aga vastusõnavõtule vastusõnavõttu enam teha ei saa. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 705 esimene lugemine lõpetada. Oleme esimese lugemise lõpetanud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Oleme seitsmenda punkti läbinud. 

Läheme edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalise abistamise missioonil Mosambiigis" eelnõu 706 esimene lugemine. Ettekandjaks palun kaitseminister Hanno Pevkuri.

Tänan, hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Mosambiigis alustati missiooni Euroopa Liidu Nõukogu otsusega juulis 2021. Viimastel aastatel on Mosambiigis julgeolekuolukord paranenud, ent 11 riiki, kes seal kohal on, umbes 100 tegevteenistujaga, siiski näeb vajadust, et me seal jätkaksime. Seetõttu on meil ettepanek jätkata seal ühe ohvitseriga. Kui vaadata veel, ma ütlen, selle operatsiooni kulud ka, et teil oleks teada – need on umbes 40 000 eurot. Sellega on üldiselt kõik oluline selle operatsiooni kohta öeldud, ega siin väga palju muud täiendavat ei olegi lisada. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni liige Enn Eesmaa. Palun!

Suur tänu! Austatud kolleegid! Lugupeetud kaitseminister! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu 706 OE enne esimest lugemist koos kaitseministriga ja Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe ning teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta 15. septembri istungil. 

22. septembril toimunud riigikaitsekomisjoni istungil tutvustasid toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erki Soo ja Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner välisoperatsioonide piirkondades toimuvat ja sealseid ohuhinnanguid. Missioonil osalemine ja sellega panustab Eesti solidaarselt teiste liikmesriikidega Euroopa Liidu väljaõppemissiooni. Siinkohal tasub meelde tuletada, et missioon Mosambiigis on meie jaoks ainukene Aafrika mandril toimuv missioon. 

Antud eelnõuga kinnitab Eesti valmisolekut jätkata panustamist Euroopa Liidu väljaõppemissioonil sarnaselt käesoleva aastaga ka 2026. aastal kuni kolme kaitseväelasega, kuigi tegelikult me räägime ühest. Õigusnõunikuks, kelle ülesanneteks on missiooniülema nõustamine õigusküsimustes ning kohalike relvajõudude liikmete väljaõpetamine inimõiguste küsimuses. Portugal on selle missiooni juhtriik ja selle Portugali poliitiline tasand on pidevalt tihendanud Eesti suhteid. Suurepäraseks näiteks on Portugali aktiivne panustamine Balti õhuturbemissioonis. Meie üksmeelne otsus oli seda eelnõu toetada. Üksmeelselt leppisime ka kokku, et teie ees seisja kannab selle ette. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 706 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Oleme läbinud kaheksanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe koosseisus" eelnõu 707 esimene lugemine. Ettekandjaks palun kaitseminister Hanno Pevkuri.

Aitäh! JEF ehk Ühendkuningriigi algatatud operatsioon ühendekspeditsiooniväed. Meenutuseks, sinna kuulub kümme liiget: Eesti, Holland, Läti, Leedu, Norra, Taani, Soome, Rootsi, Island ja Ühendkuningriik. Meie huvi selle formaadi juures on Läänemere regioon ja Läänemere regiooni julgeoleku tagamine, aga kindlasti ka kaugpõhi ja Atlandi ookean, mis on eelkõige brittide huvi. 

Aga kui JEF-i tegevustest rääkida, siis JEF oli esimene, kes aktiveeris oma tegevused näiteks Estlink 2 merealuse kaabli lõhkumise tagajärjel ja tõi oma tegevuste raames Läänemerele ka jõudu juurde. 

Nii et siin on meil ettepanek anda JEF‑i valmidusüksusesse üles kuni 24 võitlejat ja sõltuvalt vajadusest neid kasutada. Hetkel me ei näe, et järgmisel aastal see vajadus võiks olla, aga kunagi ei tea ette. Nii et kui ühendekspeditsiooniväed peaksid sellise ettepaneku tegema, siis meil oleks mandaat ka kaasuda ühte sarnaselt mõtlevate riikidega. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Edasi võtab juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokku riigikaitsekomisjoni liige Kristo Enn Vaga. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Auväärt kaitseminister! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu 707 enne esimest lugemist koos kaitseministri Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe ja teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta 15. septembri istungil. Lisaks 22. septembril tutvustasid kolonel Erki Soo ja Priit Pikner Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkonnas toimuvat ja sealseid ohuhinnanguid. Nagu minister juba mainis, on ühendekspeditsioonivägi 2018. aastal Ühendkuningriigi algatatud ja juhitav riikide tahtekoalitsioon, milles on praegu kümme liiget. 

JEF suudab tegutseda iseseisvalt mõne muu suurema sõjalise üksuse või NATO koosseisus. Koostöö JEF-i raames on Eestile väga oluline, sest esiteks, Ühendkuningriik on meile väga oluline julgeolekupartner, aga JEF-i strateegiline fookus on julgeoleku tagamisel ning kaitse- ja heidutushoiaku tugevdamisel Läänemere piirkonnas, kaugpõhjas ja ka Põhja-Atlandi regioonis. Osalemine JEF-is on Eesti jaoks jätkuks väga heale, tõesti, ja pikaajalisele poliitilisele ning sõjalisele koostööle Ühendkuningriigiga. Kaitseväele tähendab JEF potentsiaalselt olulist operatsiooni- ja väljaõppealast väljundit. Eelnõu kinnitab Eesti valmisolekut jätkata panustamist Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe valmidusse sarnaselt käesoleva aastaga ka 2026. aastal vajaduse korral kuni 24 kaitseväelasega, nagu ka minister ütles. 

Riigikaitsekomisjon tegi järgnevad konsensuslikud otsused. Otsustati 15. septembri istungil lülitada arutluse all olev eelnõu istungi päevakorda 24. septembril ehk tänasesse päeva ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Esindajaks määrati siinkõneleja. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha ettepanek määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Aitäh teile!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 707 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Läbitud on üheksas päevakorrapunkt.

Liigume edasi kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni missioonil Iraagis" eelnõu 708 esimene lugemine. Ettekandja on kaitseminister Hanno Pevkur.

Hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! NMI ehk NATO Mission Iraq käivitati 2018. aastal ja me oleme sinna püsivalt panustanud. Iraagis, nagu ma ütlesin, me tulime välja Erbilist. Aga NATO missioonile Iraaki, mis baseerub Bagdadis, me sooviksime jätkuvalt panustada ühe staabiohvitseriga. Ja kindlasti liitlaste kohalolek Bagdadis on oluline. Minu viimatine käik seal mõned kuud tagasi andis kinnitust, et Iraagi keskvõimu tasandil on ka soov, et liitlased seal oma tegevust jätkaks. Seetõttu on meie palve, et üks ohvitser seal oma teenistust NATO ühises missioonis ja staabis jätkaks. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni liige Peeter Tali. Palun!

Austatav juhataja! Lugupeetud ametikaaslased! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu 708 enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri ja Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäega 15. septembri istungil. Aga lisaks sellele, sel esmaspäeval, 22. detsembril andsid Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erki Soo ja Kaitseväe Peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner ülevaate välisoperatsioonidest ja vastasid ka riigikaitsekomisjoni liikmete küsimustele. Sellel istungil oli kohal ka Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe. 

Kõik küsimused said enam-vähem vastatud ja selgus sai majja. Riigikaitsekomisjon otsustas 15. septembri istungil: teha Riigikogu juhatusele ettepanek panna see eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 24. septembri istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. See otsus oli konsensuslik ja Riigikogu samamoodi koosmeeles otsustas mind määrata riigikaitsekomisjoni esindajaks siin suures saalis. Riigikaitsekomisjon otsustas pakkuda eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. oktoobri kell 17.15. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 708 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Lõpetasime kümnenda päevakorrapunkti menetlemise. 

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ''Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni valmidusüksuse koosseisus" eelnõu 709 esimene lugemine. Ettekandja on kaitseminister Hanno Pevkur. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO valmidusüksuses on meil teatavasti merevägi ja siin valmidusüksuses on kuni 76 kaitseväelast ehk nad on NRF-i koosseisus ehk kiires reageerimises. Selle missiooni eelarve kõikide eelarvete vaates on kindlasti kõige suurem, kuna kaitseväelasi on palju ja suure tõenäosusega on ikkagi vaja merel käia. Ehk 1,2 miljonit eurot on selle kohustuse kogu eelarvemaht. Ja lihtsalt veel selgituseks, et tegemist on üksusega, mis suudab ellu viia operatsioone erinevates maailmapunktides. Ja miks ta on meil üles antud ka NATO just nimelt kõrgevalmidusse? Just seetõttu, et see üksus on seda ülesannet ka varasemalt korduvalt täitnud ja on selleks valmis. Nii et 76 inimest on NATO valmidusüksuses. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitseminister! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika osakonna juhataja Kristjan Mäe ja teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta 15. septembri istungil. Käesoleva aasta 22. septembril toimus riigikaitsekomisjoni istung, mille raames Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner ja Kaitseväe toetuse vähejuhatuse ülem kolonel Erki Soo andsid ülevaate Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkondades toimuvast ning tutvustasid julgeolekuolukorda ja esitasid ohuhinnanguid.

Selle eelnõu puhul muidugi konkreetne operatsioonipiirkond ei ole ette teada, sest kiirreageerimisväe ARF ehk Allied Reaction Force ja alaliste mereväeüksuste SNF ehk Standing Naval Forces kiirreageerimisväed on oluliseks vahendiks lisaks FLF ehk Forward Land Forces lahingugrupile ka NATO kollektiivse enesekaitse operatsioonide kiirel käivitamisel, kui seda peaks vaja olema. Seega on ARF-is ja SNF-is osalemine otseselt seotud ka Eesti julgeolekuga. NATO valmidusüksusi võidakse kasutada NATO lepingu alusel läbiviidavas kollektiivse enesekaitse operatsioonis vastavalt ÜRO põhikirja 6. ja 7. peatükis sätestatule. ARF allub NATO Euroopa vägede ülemjuhatajale SACEUR-ile, kes on ka Eestit hiljuti külastanud USA kindral Alexus Grynkewich. ARF-i kasutamise otsustab Põhja-Atlandi Nõukogu ühehäälselt, mis tähendab, et ARF-i kasutamine vajab ka Eesti nõusolekut. Eelnõu kohaselt on Eesti Kaitsevägi valmis 2026. aastal panustama ARF-i ja SNF-i kokku kuni 76 kaitseväelasega ehk see on miinijahtija meeskond ja staabiohvitser. 

Riigikaitsekomisjon määras mind käesoleva aasta 15. septembri istungil juhtivkomisjoni ettekandjaks ning komisjon esitab Riigikogule konsensusliku ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Veel teeme ettepaneku määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenev käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 709 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. 11. päevakorrapunkt on lõpetatud.

Liigume edasi 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalveoperatsioonil Liibanonis" eelnõu 710 esimene lugemine. Ettekandjaks palun kaitseminister Hanno Pevkuri.

Hea aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Liibanoni operatsioon on iseenesest väga suur operatsioon, tuhandete inimestega, kes Liibanonis ÜRO mandaadiga rahu tagavad. Meie osalus seal on muidugi üllatavalt väike. Me oleme seal ühe ohvitseriga. Ja on ka plaan jätkata järgmisel aastal ühe staabiohvitseriga, kes baseerub Liibanoni lõunapiiril Naqoura linnas. Ka selle puhul on mandaadi kogusuurus, mida me teilt palume, kuni kolm, aga me ei näe ette, et me peaksime seal missiooni suurendama. Ja selle missiooni kuludeks me oleme arvestanud veidi alla 60 000 euro aasta peale. Kõik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni liige Meelis Kiili. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi [poliitika planeerimise] osakonna juhataja Kristjan Mäe ja ministeeriumi teiste ametnikega oma käesoleva aasta 15. septembri istungil. Käesoleva aasta 22. septembril toimus riigikaitsekomisjoni istung, mille raames Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner ja Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erkki Soo andsid ülevaate Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkondades toimuvast ning tutvustasid julgeolekuolukordi ja ohuhinnanguid.

UNIFIL-i rahuvalveoperatsiooni näol on tegemist ÜRO klassikalise rahuvalveoperatsiooniga. UNIFIL loodi ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 425, 1978. aastal, ja 426, samuti 1978. aastal. UNIFIL-i tegevuspiirkond paikneb Litani jõe ja Sinise joone – ÜRO poolt 7. juunil 2000 kinnitatud piirjoonel Iisraeli ja Liibanoni vahel – vahelisel alal. ÜRO liikmesriigina panustab Eesti julgeoleku tagamisse kriisipiirkondades. UNIFIL-i rahuvalveoperatsioonil osaleb üle 10 300 rahuvalvaja 47 riigist. Teiste seas panustavad UNIFIL-i tegevusse üle 500-liikmeliste isikkoosseisudega Euroopa suurriigid Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia, aga ka Indoneesia, Ghana, India ja Malaisia.

Meenutan taas, et Eesti Kaitsevägi osales sellel rahuvalveoperatsioonil ka aastatel 1996–1997 kompaniisuuruse üksusega ning see oli Eesti Kaitseväe teiseks rahvusvaheliseks operatsiooniks. Arutuse all oleva eelnõu kohaselt jätkaks Eesti Kaitsevägi rahuvalveoperatsioonil osalemist kuni kolme tegevväelasega. Jätkuvalt teenib üks Eesti Kaitseväe staabiohvitser operatsiooni peakorteris Naqouras.

Riigikaitsekomisjon otsustas oma 15. septembri istungil konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutuse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu käesoleva aasta 24. septembri istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati mind. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 710 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. 12. päevakorrapunkt on läbitud. 

Liigume 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahuvalveoperatsioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias" eelnõu 711 esimene lugemine. Ettekandjaks palun kaitseminister Hanno Pevkuri.

Hea aseesimees! See peaks olema minu ettekantavatest eelnõudest viimane. UNTSO ehk ÜRO mandaat Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias on ka üsna pikk rahuvalveoperatsioon. Tegemist on ÜRO vanima rahuvalveoperatsiooniga. Seal on üle 30 riigi esindatud, sealhulgas 14 NATO liikmesriiki. Järgmisel aastal oleks meil ettepanek ühe ohvitseri asemel olla kahe ohvitseriga ja kogumandaat anda kuni kuuele kaitseväelasele. Nimelt on meil võimalik asuda Kairo lähikontorit juhtima ja seetõttu me pidasime õigeks, et seda missiooni oleks mõistlik suurendada ühelt kahele. 

Ja kui küsida operatsioonide kulude kohta, siis selle kohta on ka siin varasemalt välja öeldud, et kuna on kaks inimest, siis circa 120 000 oleks selle operatsiooni kulud. Kõik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni liige Kristo Enn Vaga. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Auväärt kaitseminister! Nagu härra minister ütles, see on eelnõudest viimane. Mul on väga hea meel, et need üheksa missiooni eelnõud on läinud nõnda heas üksmeeles siin saalis tänasel päeval. Selle eelnõu kohaselt pikendatakse 2026. aasta lõpuni kuni kuue Eesti kaitseväelase kasutamise tähtajaga ÜRO juhitaval rahuvalveoperatsioonil UNTSO Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias. Võrreldes eelmise aastaga on rahuvalveoperatsioonil osalevate kaitseväelaste arvu suurendatud kuni kolmelt kuni kuue kaitseväelaseni. 

Eelnõus sätestatud ühe vanima rahuvalveoperatsiooni aluseks on ÜRO Julgeolekunõukogu 1948. aasta resolutsioon nr 50 ning Eesti kaitseväelased osalevad sellel rahuvalveoperatsioonil sõjaliste vaatlejatena ja staabiohvitseridena juba aastast 1997. Hetkel on rahuvalveoperatsioonil üle 400 inimese 30 riigist, sealhulgas 14 NATO riigist. 

Riigikaitsekomisjon käsitles eelnõu enne esimest lugemist kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika osakonna juhataja Kristjan Mäe ja teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta 15. septembri istungil. Vastavalt väljakujunenud tavale toimus 22. septembril riigikaitsekomisjoni istung, kus Kaitseväe peastaabi operatsioonideosakonna ülem kolonel Priit Pikner ja Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erki Soo andsid ülevaate Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkondades toimuvast ning tutvustasid ka ohuhinnanguid. 

Nagu kõikidel eelnevatel eelnõudel, otsustas riigikaitsekomisjon jällegi konsensuslikult teha ettepaneku Riigikogu juhatusele lülitada arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 24. septembri istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati mind. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha ettepaneku määrata eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kodu- ja töökorra seadusest lähtuvalt käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Aitäh teile!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 711 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on  käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Oleme tänasest päevast läbinud 13. päevakorrapunkti. 

Liigume edasi 14. päevakorrapunkti juurde. Isamaa fraktsiooni algatatud liikluskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 649 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Andres Metsoja.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Tõepoolest, mul on hea võimalus tutvustada erakond Isamaa poolt menetlusse antud eelnõu. See eelnõu on kantud tegelikult paarist olulisest asjaolust. Üks neist puudutab teatud mõttes bürokraatia vähendamist. See oma sisult tähendab just nimelt seda, et meie õigusruum sätestab, et mootorsõidukitel peab olema liikluskindlustus. Kõik need mootorsõidukid, mis võtavad liiklusest osa, peavad olema kindlustatud. Ja kui ei ole, siis on meil jõustatud ka see paragrahv, et tuleb rakendada sundkindlustust. 

Nüüd, selle idee autorina oleme mõtisklenud nii mõnedki korrad selle peale – see on ka seotud natukene automaksu eelnõuga –, et teadupärast on meil registrikannete peatamine ja lõpetamine saanud seoses automaksuga uue tähenduse. Ja kui me vaatame reaalselt otsa kehtivale õigusruumile, siis on selline olukord, kus alla 750-kilogrammise registrimassiga haagised on sisuliselt vabastatud liikluskindlustusest, isegi siis, kui nad liikluses osalevad. Kõik haagised, mis lähevad üle 750 kilogrammi täismassiga, registrimassiga, on allutatud liikluskindlustussüsteemile. 

Ja meie arvame, et me võiksime õppida maailmapraktikast ja tuua siia sisse kaasuse, et näiteks Norra riigis, Kuningriigis on võetud vastu selge seisukoht, et reaalselt kindlustatakse mootorsõidukeid, mitte nende järel olevaid või veetavaid haagiseid. Ja selleks on loodud mehhanism, kus ei pea haagiseid eraldi kindlustama. 

See põhjendus on tegelikult ülimalt lihtne ja loogiline, et ega haagis üksi liikluses ei liikle, vaid selle ette on vaja mootorsõidukit. Meil, ma saan aru, on see mõte jooksnud sinna nüüd kinni – ja komisjonis oli ka see arutelu –, et aga kui ikkagi kuskil tänaval seisab haagis, mis siis saab. Ma küsiksin siis vastu, et aga kui tänaval seisab haagis, mis on alla 750-kilogrammise täismassiga, kas ta siis on potentsiaalselt väiksem oht kui siis, kui seisab haagis, mille täismass on 3,5 tonni. Ma ei tea, katseid ei ole teinud, aga tundub, et mõlemal juhul tegelikult riskid eraldiseisvana on olemas. Aga elus tihti on nõnda, et me peame vaatama kasutaja poolt ja kasutaja mugavust ja Eesti õigusruumi.

Ja on väga palju juhtumeid, kus tegelikult inimesed on endale tellinud haagise, on kas eritellimushaagis või mingi spetsiaalne eriveohaagis, ja seda kasutatakse tegelikult aastas mõnel kuul. Ometi on nõnda, et kui sa seda kindlustust ei tee – mõni aasta võib-olla üldse ei kasuta –, siis automaatselt rakendatakse sundkindlustust, mis on oluliselt kallim kui tavaline aastakindlustus haagisel. Kohe tekib automaatselt mõte, et äkki ikkagi peaks teistpidi olema. Kui inimesel on mootorsõiduk, mis peab olema kindlustatud niikuinii, ja ta tahab mingisugust haagist, mis on talle eluks oluline, mingil eluetapil vedada, siis automaatselt see autokindlustus kataks ära ka selle haagise kindlustuse. Et ei oleks vaja eraldi tekitada kindlustusmakseid, kogu seda koormatavust, kuni sinnamaani välja, et sa paned haagise endale järgi – autole järgi, mitte endale – ja lähed sellega liiklusesse ja siis tegelikult selgub, et kindlustust üldse polegi sellel haagisel. Siis sa saad veel võib-olla selle eest trahvi tublilt politseinikult. 

Äkki muudaks selle nii ära, et haagis on konkreetselt seotud ikkagi mootorsõidukiga ja ilma mootorsõidukita see haagis liikluses ei liikle? Ja kõik need muud juhud, ma ei tea, et seisab liikluses igasuguseid objekte, isegi teerull võib ehituse käigus seista tee ääres või mõni traktor, millel ei olegi liikluskindlustust – ega selle pärast maailm seisma ei jää. Eraldi on olemas ka liikluskindlustuse fond. Kui juhtuvad sellised kahjujuhtumid, mis ongi kindlustamata, siis liikluskindlustuse fond ju tegelikult sekkub ja selleks need vahendid seal olemas ongi. 

Nii et ettepanek on vähendada bürokraatiat, teha Eesti inimeste elu lihtsamaks, võtta eeskuju Norra mudelist ja sellest kainest mõistusest, et mootorsõiduk on kindlustatav objekt. Ja kui sellega kaasnevad haagised, katuseraamid, katusepoksid, taga võib-olla ka konksu otsas olevad jalgrattahoidikud, siis ärme nendega eraldi tegeleme. Loomulikult kõik need, mis on auto küljes kinni, võivad tekitada liikluses ohtu. Aga minu meelest on mõistlik lihtsustada, nii ka Isamaa fraktsiooni arvates, ja palume seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Olen täiesti nõus selle ettepanekuga. Ma küsiksin samast valdkonnast, aga natuke teise küsimuse. Kui inimene kasutab 750-kilogrammist järelkäru, siis on justkui kõik korras ja ta oskab liigelda, ei ole probleemi. Aga kui nüüd peaks tekkima vajadus suurema järelkäru jaoks, siis tuleb hankida endale BE-[kategooria] juhiluba. See ei tähenda mitte praktilist testi järelkäru kasutamisel, vaid inimene peab tegema täieliku liikluseksami, samasuguse, kui ta taotleks endale uusi juhilubasid. Kuidagi kummalisel kombel kõik tema teadmised ja oskused muutuvad tühiseks. Kui mõistlikuks sa seda pead ja kas ka siin peaks mingisuguse muutuse sisse tooma?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult väga õige osundus. Tõepoolest, kui me nüüd hakkame neid registrimasse vaatama, siis haagis täismassiga 750 kilogrammi ei ole ju tegelikult mingisugune ... Ütleme, et tekib küsimus, mida sinna haagise peale panna, et seal haagise peal vedada. See 650 kilo või 750 kilo on tõesti väga väike kogus. Kui natuke rohkem vedada, ühte-kahte euroalust haagise peal, siis me jõuamegi sinnamaani, et kogu autorongi täismass läheb üle 4250. Ja kui ta läheb üle 4250, siis on veel võimalik hakkama saada eriloaga – see B96, mille puhul tuleb teha eraldi liikluseksam, mitte teooriaeksam. Aga kui sealt juba üle läheb, sinna kuue tonni peale, siis tuleb teha mõlemad eksamid. 

Ma arvan ka, et tegelikult see nõue ei ole põhjendatud, sest liikluses liiklemine on ikkagi kinni isiku kogemuses, selles, et ta ei valmistaks teistele ohtlikke olukordi, iseendale ohtlikke olukordi. Ja nüüd öelda, et tegelikult on võimalik sõita näiteks … Mina käisin tegemas, mul on see B96 juhiluba olemas, millega ma võin vedada tegelikult haagist või järelhaagist sellisena, nagu näiteks on need karavanelamud või haagissuvilad, mis paneb tegelikult tagant kogu vaatevälja kinni, piirab su nähtavust. Tegelikult sa pead arvestama ka kõrgusega liikluses liigeldes, tekivad paljud pimedad nurgad. Sellega võib liikuda ilma teooriaeksamit tegemata. Aga kui ma panen raskema haagise sinna taha, üle 4250 kilogrammi, mul võib seal peal olla kaablirull, piltlikult öeldes. Mul on isiklik kogemus, kui ma sain selle eest trahvi. Ma võtsin rendihaagise, mille täismass oli 3,5 tonni. Kuigi see kaablirull kaalus seal peal tonni, aga ma rikkusin reegleid. Tegelikult ma ei tulnud selle peale, sest mul on endal eraldi valmistatud haagis, mis täpselt nendesse piiridesse mahub, aga tollel hetkel ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et see on 3,5 tonni haagis. Ma ei vaadanud ega kontrollinud seda järele ka renditava haagise passist. 

Tekib paratamatult küsimus, kas tark on vedada väikese autoga suurt kaablirulli või suure autoga väikest kaablirulli või sellest 3,5 tonni haagist. Kui nipitada, siis põhimõtteliselt oleks tänases õigusruumis võtnud väiksema auto ja oleks võinud seda teha. Suurema autoga kahjuks mitte, sest täismass läheb lõhki. Tegelikult see ei ole põhjendatud, see ei ole õiglane, sest need inimesed, kes veavad mingisuguseid erinevaid asju, on need mingisugused ehitusmaterjalid, on need kaablirullid, on seal peal mõni väiksem ekskavaator, siis tegelikult need haagised on juba nii ehitatud, et neil on olemas pidurid, nad on, ma arvan, lõppkokkuvõttes palju turvalisemad liikluses kui see 750-kilogrammine haagis, kus võib-olla koormatakse ta üle, aga millel ei ole ühtegi haagise pidurit ega mitte midagi. Nii et ma arvan, et see on mõttekoht.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt, head kolleegid, palun majanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mario Kadastik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Majanduskomisjon arutas antud eelnõu 15. septembril, kus Isamaa tutvustas osaliselt seda, mida härra Metsoja rääkis. Rahandusministeerium oli antud eelnõule vastu, kuna liikluskindlustus on ka Euroopa Liidu direktiividega reguleeritud. Kõik registris olevad sõidukid peavad olema sellega kaetud. Pigem tekib küsimus 750 kiloste osas, võiks võib-olla neile ka selle rakendada. 

2024. aastal toimus 45 haagistega seotud õnnetust, keskmine kahju oli 1000–1500 eurot. Kohustuslik liikluskindlustus maksab keskmiselt 5–6 eurot aastas. Kui seda ei oleks olnud, oleks pidanud täies mahus maksma omanik need kahjud. Lisaks tõi liikluskindlustusfond välja rahvusvahelised riskid. Kui sõita haagisega välismaal, siis õigusruum varieerub. Näiteks Saksamaal on praktika, et kui on haagisega sõiduk, siis iga kahju jaguneb pooleks – pool haagise kindlustus, pool sõiduki kindlustus. Mis tähendab, et seal võivad kahjud ulatuda ikkagi väga suurte summadeni, näiteks rongile ette sõidu korral võib see olla sadades tuhandetes. Seetõttu ei leitud, et see oleks mõistlik ja ratsionaalne.

Tõstatasin ka mina küsimuse, et kuna seal oli arutelu, et selliseid asju võiks katta vastutuskindlustus, siis vastutuskindlustus katab siiski ainult isikule endale, tema varadele tekkinud kahju. Kaskokindlustus katab sinu enda kahjud, aga ei kata teiste osapoolte oma, mida katab liikluskindlustus. 

Tehti ka kolm otsust, määrati juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja konsensuslikult, võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, samuti konsensuslikult, ja tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata, mille poolt oli 7, vastu 3, erapooletuid ei olnud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Aga kas seda ka arutati, et äkki siis, kui see mehhanism, mida meie välja pakume, on täiesti vastuvõetamatu, et ikkagi lülitada tööle selline süsteem, kus autodel, mootorsõidukitel, millel on järelkäru vedamise võimekus, nendele siis teha see viieeurone makse juurde, et ta võib vedada seda haagist, see saab kindlustatud koos mootorsõidukiga, aga eraldi haagist kindlustama ei pea? Ma ei räägi sellest, et ei peaks ülevaatust tegema. Ülevaatused kahtlemata on vajalikud. Aga et automaatselt on mul võimalik valikus teha ka mootorsõidukiga, millega ma vean haagist, see kindlustus ära. Kui te ütlete, et see on viis eurot aastas, ma ei tea, minu meelest on see kasutaja mugavusküsimus. Miks seda siis takistada? Me tahame iga päev ehitada mugavamat ühiskonda, kiiremat ühiskonda, digiühiskonda. Üks linnuke ühte lahtrisse – ongi asi korras.

Jaa, selle arutelu käigus see aspekt toodi ja selle mõte oligi, et siis läheks kõik sõidukid, millel on haagise võimalus, automaatselt kallimaks, kindlustus, kuigi tõenäoliselt 90+% neist kunagi ei kasuta haagist. Kui hakata seda tegema juhukaupa, siis oleks ikkagi vaja haagis siduda, mis efektiivselt tähendab haagise kindlustust. Sellisel juhul on küsimus rohkem selles, et sealt edasi areneski välismaa arutelu. Tegelikult sellest on vähe kasu, kui meil siin on see seotud. Välismaal tuleks haagisel eraldi intsident, näiteks Saksamaal, ja see tähendab, et see ei kehtiks.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 649 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 649 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid ei ole. Eelnõu 649 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Me oleme jõudnud tänase 15. ja viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on regionaal- ja põllumajandusministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Ma täpsustan veel, et ettekande pikkus on kuni 30 minutit. Palun! (Kõneleja küsib midagi.) Kuidas? (Kõneleja küsib midagi.) Lisaaega võin ka anda, kui te küsite seda, aga ma loodan, et te mahute 30 minuti piiresse. 30 minutit on päris pikk aeg. Aga palun, härra minister!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! Täna teie ees seistes on minu eesmärk anda ülevaade meie ühisest tööst ja eesolevatest valikutest. Meie tegevuse aluseks on kaks kandvat sammast, üks on pikaajaline strateegia "Eesti 2035" ning ka koalitsioonilepe, mis seab selged sihid elujõuliste piirkondade, tugeva majanduse ja kindla tuleviku tagamiseks. On aeg teha vahekokkuvõte ja seada kurssi edasiseks, arvestades seda reaalsust, kus me täna elame. See reaalsus on muutunud. Meid ümbritseb geopoliitiline ebastabiilsus, mis nõuab vankumatut panust riigikaitsesse. Kliimamuutused ei ole enam abstraktne oht, vaid igapäevane väljakutse meie põldudel. Nende tegurite koosmõjus jaheneva majandusega on selge, et iga otsus ja iga euro peab olema targalt kaalutud. 

Nagu minu hea kolleeg, rahandusminister Jürgen Ligi tabavalt ütles, aeg, kus probleeme sai raha laialiloopimisega lahendada, on jäädavalt läbi. Nüüd on käes aeg, kus tuleb teha tarku ja sageli valusaid struktuurseid reforme. Selle valguses, tarkade valikute ja vältimatute reformide valguses, keskendun täna oma valitsemisala kahele alustalale – elujõulisele regionaalarengule ja kindlale toidujulgeolekule. Need ei ole eraldiseisvad teemad, need on meie riigi vereringe ja immuunsüsteem, mille toimimisest sõltub Eesti pikaajaline püsimajäämine. 

Alustan kõige tähtsamast, meie inimestest. Statistikaameti viimane rahvastikuprognoos on halastamatult selge. Eestis elab täna ligikaudu 1,4 miljonit inimest. See number püsib kõrge – võrdlemisi kõrge – tänu sisserändele. Meie rahva kurb lugu on demograafilises talves. Selle aasta üheksa kuuga on sündinud vaid 7500 last, mis prognoosib aastaseks sündide arvuks rekordhõnguliselt madala – 10 100. Samal ajal lahkub meie seast ligi 15 800 inimest. See tähendab, et me kaotame igal aastal loomuliku iibega peaaegu ühe Elva linna jao elanikke. Kuigi netoränne on veel ajutiselt positiivne, ei ole see pikaajaline lahendus. 

Kuid veelgi kõnekam on see, kus need inimesed elavad. 48% Eesti rahvastikust elab Harjumaal. Lisame siia 12%, kes elab Tartumaal, ja saame tulemuseks 60% eestimaalastest, kes elavad kahes keskuses. Ülejäänud 13 maakonda peavad jagama omavahel ülejäänud 40%. Uue üleriigilise planeeringu "Eesti 2050" ettevalmistamiseks koostatud rahvastikuprognoosi põhjal kasvab seniste trendide jätkudes aastaks 2050 ainult Tallinna ja Tartu ümbruses paiknevate valdade ja linnade elanike arv ning 79 kohaliku omavalitsuse üksusest 41-s väheneb rahvastik vähemalt 25% ja üheksas ligi 50%. See ei ole enam trend, vaid see on demograafiline murdepunkt. Oleme muutumas kaheks Eestiks – tiheasustusega ja jõukaks kuldseks ringiks ning ülejäänud Eestiks, mis jääb aasta-aastalt tühjemaks ja vanemaks. See on otsene oht meie riigi sidususele ja laiapindsele julgeolekule, nõrkuseks meie majanduse arengule ning kuluks ka ühiskonnale. 

Julgeolekust rääkides on oluline pöörata eraldi tähelepanu ka konkreetsemalt idapiiriga külgnevatele aladele. Seal seisame teravamalt kui varem silmitsi mitmete väljakutsetega, alates töökohtade ja kapitali kättesaadavusest kuni inimeste turvatundeni. Et nendele süsteemselt lahendusi leida, otsime koostöös piirkondadega praktilisi ja toimivaid lahendusi. Ka Põim Kama on oma õhtusöökidega juhtinud õigustatult tähelepanu Kagu-Eesti väljakutsetele. Ent me ei tohi kindlasti unustada ka Ida-Virumaad ning teisi välispiiriga maakondi, kus sarnased probleemid vajavad samavõrd põhjalikku tähelepanu. 

Eesmärk on, et meie ettepanek ei jääks vaid paberile, vaid looks reaalseid muutusi, alates kapitali kättesaadavusest kuni kriisikindluse ja kohaliku kogukonna turvatunde tagamiseni. Just seetõttu seame oma töö Euroopa Liidu uue rahastusperioodi võimalustega, et leida vajalik ressurss ning viia need lahendused ellu, sest tühi maa on kaitsetu maa. 

Äsja valmis meil järjekordne regionaalse arengu tegevuskava elluviimise seire ülevaade, mis näitab, et vaatamata Eesti väiksusele püsib meil arengus suur piirkondlik ebavõrdsus. Ja paraku pole ka piisavaid märke, et üleriigilises strateegias "Eesti 2035" suurema regionaalse tasakaalustatuse osas seatud eesmärgid oleksid päriselt realiseerumas. Eriti tähelepanuväärne piirkondadevaheline ebavõrdsus püsib ettevõtluse arengu ja konkurentsivõime näitajates ning samuti kõrgelt haritud ja kvalifitseeritud tööjõule ligipääsus. Piirkondadevahelised arenguerinevused ei ole paratamatus, vaid aastatepikkune valikute tulemus. Ja ma ütleksin ka, et valikute tegemata jätmise tulemus. 

Valitsuse kindel eesmärk on seda trendi muuta ja vähendada piirkondade arenguerinevusi, suunates teadlikult investeeringuid ja luues võimalusi väljaspool suurlinnu. Me oleme muu hulgas seadnud sihi, et vähemalt 40% ettevõtlustoetusest peab minema väljaspoole Tallinna ja Tartut ning nende lähivaldasid, et tugevdada kõikide piirkondade majanduslikku potentsiaali. Igale piirkonnale on aktiivsete ettevõtjate olemasolu ning nende loodud hea palgaga töökohad esmane vajadus kestmajäämiseks. Selles osas on vaja suurendada nii riigi, ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitika kui ka kohalike omavalitsuste vastutust. 

Positiivne on, et Eestis on väga palju erinäolisi ja oma kindlate tegevustega piirkondi. Oluline on, et igal inimesel oleks päriselt võimalus nende mitmekesiste ja atraktiivsete elukeskkondade vahel valida, ilma et mõnes piirkonnas sobiva töökoha, eluaseme puudumine või teenuse puudumine takistuseks saaks. Selleks, et iga piirkond saaks jääda elujõuliseks ning anda oma panuse Eesti riigi arengusse, on vaja erinevate valdkondade panust. Ettevõtlus, tööturg, haridus, tervishoid, teedevõrk, kiire internet ja paljud muud inimeste elukohavalikut ja ettevõtete asukohavalikut määravad küsimused on väljaspool regionaal- ja põllumajandusministri otsest vastutust. 

Regionaalpoliitika on kõigi valdkondade risttee. See on koht, kus ühest ministrist ega ühest ministeeriumist ei piisa. Iga minister, iga avaliku sektori tippjuht ja iga ametnik peab tajuma vastutust piirkondade arendamisel. Selleks, et piirkondade tasakaalus areng oleks tagatud ühiskonnale jõukohase kuluga, peavad erinevad poliitikavaldkonnad üksteist toetama, olema paremini sihitud piirkondade erinevaid vajadusi ja eeldusi arvestavalt ning aitama piirkondadevahelisi lõhesid vähendada. 

Eesti arengu mõttes on tugevad kohalikud omavalitsused väga olulised. Sügisel on ees kohalike omavalitsuste volikogude valimised ning see on hetk, kus valija annab hinnangu tehtule ja uued volikogud seavad uued prioriteedid nelja aasta kohta. Omavalitsustel on ees suured väljakutsed, sest ühelt poolt suurenevad inimeste ootused teenustele, aga samas, nagu eespool markeeritud, väheneb sündide madalseisu tõttu elanike arv.

Jätkuvalt avaldab maapiirkondadele survet elanike väljaränne ning inimeste koondumine Tallinna ja Tartu linnapiirkonda ning selle lähiümbrusesse. Need trendid hakkavad üha tõsisemat mõju avaldama omavalitsuste tulubaasile ja seeläbi ka teenustele. Riik ei saa lubada regionaalsete lõhede suurenemist ning selle leevenduseks viiakse aastatel 2025–2027 läbi juba jõustunud omavalitsuste tulumaksu ümberkorraldus. 

Samal ajal tuleb tõdeda, et eelkõige julgeolekumure tõttu on riigieelarve erakordselt pingelises seisus ning riigil on piiratud võimalused omavalitsustele rahaga appi tulla. Üha olulisemaks muutub omavalitsuste võimaluste loomine ise tulude teenimiseks ja täiendavalt laenude võtmiseks. Kindlasti on oluline omavalitsuste koostöö ja ühinemise soodustamine, parandamaks teenuste osutamise võimalusi. Vaatamata riigirahanduse keerulisele olukorrale ei jäta riik omavalitsuste muresid tähelepanuta ning on võimalusel oma nõu ja rahaga toeks.

Kuid riigi tugi ei saa piirduda vaid ajutise rahalise abiga pingelises eelarveseisus. Tõeline ja pikaajaline lahendus peitub uues partnerluses riigi ja omavalitsuste vahel. Meie eesmärk ei ole administreerida hääbumist, vaid anda hoogu kohalikule arengule. Selleks peame liikuma edasi omavalitsuste finantsautonoomia suurendamisega. Me peame usaldama kohalikku tarkust, sest just kohapeal teatakse kõige paremini piirkonna vajadusi ja võimalusi. 

Tugev omavalitsus ei ole riigile koorem, vaid riigi kõige olulisem partner regionaalarengus. Partner, kellel on õigus ja võimekus ise oma tulubaasi üle otsustada, et tagada inimestele kvaliteetsed teenused ja luua atraktiivne elukeskkond, mis hoiab inimesi kodukohas. See on investeering usaldusse ja kohalikku omanikutundesse, mis on kestva ja tasakaalustatud Eesti vundament. Selleks korrastame ja lihtsustame kohalike omavalitsuste korralduse ja finantsjuhtimisega seonduvat ning loome kohalikele omavalitsustele uusi kohaliku tasu instrumente. 

Miks inimesed lahkuvad oma kodukohast? Nad lahkuvad, sest nad ei pääse ligi töökohtadele, haridusele ja teenustele. Kui inimene ei saa hommikul tööle, laps ei saa kooli ja vanaema ei saa arsti juurde, siis ta ei vali elukohaks südame, vaid paratamatuse järgi. Seetõttu on valitsus seadnud eesmärgiks tagada paindlik ja efektiivne ühistranspordisüsteem, mis vastab inimeste tegelikele vajadustele. Selleks oleme käivitanud targa ja kättesaadava liikuvuse reformi. See ei ole pelgalt bussiliinide korrastamine, vaid uus kokkulepe riigi ja piirkondade vahel, mis seisab kolmel tugeval sambal. 

Esiteks, digitaalne innovatsioon. Tulevikus on Eestis üks lihtne ja kogu riiki kattev piletisüsteem ja reisiplaneerija. Inimene ei pea olema logistik, et liikuda, ta sisestab oma algus- ja sihtpunkti ning süsteem pakub talle parima teekonna, kombineerides rongi-, bussi- ja nõudetransporti. Me lõpetame olukorra, kus reisijat karistatakse kõrgeima piletihinnaga selle eest, et ta oma teekonnal rongi ja bussi kombineerib. 

Teiseks, füüsilise taristu arenguhüpe. See tähendab kindlustunnet, regulaarsust ja just kindlust kui uut normaalsust. Me peame lõpetama mõtlemise, et buss, mis sõidab kolm korda nädalas, on ühistransport. See ei ole ühistransport, see on tegelikult sotsiaalabi. Meie eesmärk on tagada, et maakonnakeskuste ja olulisemate tõmbekeskuste vahel liiguks transport kindla taktigraafiku alusel. Nii piisab näiteks Keila elanikel rongile minekul meelde jätta vaid kolm numbrit – 00, 20 ja 40. Just neil minutitel väljub rong hommikust õhtuni pealinna suunas. 

Lisaks seome magistraalliinidega nutikalt ka kohalikud lahendused. Kogukonna transport ja nõudepõhised väikebussid teenindavad viimast miili ja toovad inimesed peatusest peatustesse, nagu näitab edukas Sõrve poolsaare pilootprojekt. Need sammud on toetatud reaalsete investeeringutega. Uued elektrirongid on tellitud ja peagi tõstame Tallinna–Tartu raudteel sõidukiiruse kuni 160 kilomeetrini tunnis. See liikuvusreform on investeering regionaalsesse vabadusse. Kõige selle juures liigume järjest keskkonnasõbralikuma ühistranspordi suunas. 

Kolmandaks on tark finantsarhitektuur, mis tagab kogu süsteemi kestlikkuse ja pikaajalise elujõu. Me liigume juhuslikult doteerimiselt ja tulekahju kustutamiselt stabiilse ja läbimõeldud rahastusmudelini. See tagab, et investeeringud digitaalsetesse lahendustesse ja taristusse on jätkusuutlikud ning teenuse kvaliteet on püsivalt kõrge. 

Ja nüüd teise suure samba juurde, mis on põllumajandus. See on eestlastele alati südamelähedane olnud – meie põllud ja meie toit. Eesti põllumees on näidanud üles imetlusväärset tarkust, kohanedes kliimamuutustega. Selle näiteks on taliteravilja osakaalu kasv rekordilise 64%-ni. Kuid väljakutsed on suured. Meie põllumajanduses loodav lisandväärtus on madal, me ei kasuta piisavalt innovatsioonivõimalusi. Me ekspordime liiga palju tooret, selle asemel et seda siinsamas Eestis väärindada. 

Lisaks kliimaohtudele peame olema valmis ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika toetuste võimalikuks vähenemiseks tulevikus. Seetõttu seisame vankumatult meie põllumeestele võrdsete konkurentsitingimuste tagamise eest. Meie vastus neile väljakutsetele on innovatsioon ja haridus. Valitsuse eesmärk on suurendada digitaalse tehnoloogia kasutamist ja ressursitõhusust põllumajanduses. Oleme käivitanud AKIS-e innovatsiooniteenused, et teadussaavutused ja uued tehnoloogiad jõuaksid kiiremini iga tootjani. Koostöös teiste ministeeriumidega avame uusi eksporditurge ja toetame tootearendust, et meie põllumees ei jääks vaid tooraine kasvatajaks, vaid saaks õiglase osa kogu loodavast väärtusest. 

Ja siit me jõuame toidujulgeolekuni. See on meie riigi nähtamatu turvavõrk. Me eeldame, et see on alati olemas, kuni see ühel päeval rebeneda ähvardab. Tõsi, meie tootmisvõimekus on hea, kuid me oleme ohtlikult sõltuvad rahvusvahelisest tarneahelast. Ja see sõltuvus ei puuduta üksnes toidu sissevedu, vaid veelgi teravamalt meie tootmise alustalasid. Me impordime peaaegu täielikult elutähtsaid tootmissisendeid, alates väetistest ja taimekaitsevahenditest kuni loomasööda, tehnoloogia ja aretusmaterjalini. Selleks, et oleksime kriisideks paremini valmis, oleme viimastel aastatel palju panustanud erinevatesse varustuskindluse investeeringutesse. See on meie toidulaua varjatud Achilleuse kand. Seetõttu on minu vankumatu eesmärk ja valitsuse selge siht neid riske maandades saavutada peamistes toidugruppides vähemalt 80%-line isevarustatuse tase. See ei ole protektsionism, see on terve mõistus ja see on osa meie laiapindsest riigikaitsest. 

Kuid toidujulgeolek on palju laiem mõiste kui lihtsalt laovarud. See on ka see, kas meie toit on ohutu ja toetab meie rahva tervist. Uuringud näitavad muret tekitavat pilti. Eesti inimeste toitumine ei ole piisavalt kestlik. Süüakse liiga palju liha ja magusat ning liiga vähe köögivilju ja kala. Kaasaegne toidupoliitika peab aitama kujundada keskkonda, kus tervislikud valikud on lihtsad ja kättesaadavad. Teadlike valikute tegemine algab pihta koolist ja lasteaiast. Selleks jätkame erinevate koolitoiduprogrammide toetamist. Samuti otsime võimalusi, kuidas kohalikku toitu senisest enam kasutada avalikus toitlustamises. 

Samuti on osa meie väärtusruumist see, kuidas me kohtleme oma loomi. Seetõttu uuendame loomakaitsega seonduvat õigusruumi, et tagada loomade heaolu kõrge tase. Kõige otsesem oht meie toidulauale on sigade Aafrika katk. Alles eelmisel kuul, augustis 2025 diagnoositi laiaulatuslik taudipuhang ühes Eesti suurimas seakasvatuskompleksis. See on kaasa toonud olukorra, kus ainuüksi meie tootmisüksuses on hukkamisele minemas ligi 27 000 looma. Ning seoses loomade varasema liikumisega teistesse farmidesse on piirangu all kokku üle 50 000 sea. 

Oleme valitsuse poolt leidnud võimalused, kuidas kiirelt lühiajaliste meetmetega sigade Aafrika katku kahjusid leevendada. Samas, tänasest kriisist väljumiseks vajame pikka plaani. Esialgsed arvutused näitavad, et ainuüksi tootmispotentsiaali taastamine võib maksta kuni 35 miljonit eurot. See on rahvusliku katastroofi mõõtu tragöödia. Ja kõige hullem on see, et nagu me teame, turupõhine kindlustus selliste laiaulatuslike taudide vastu praktiliselt puudub. Põllumees jääb oma murega üksi. See on vastuvõetamatu olukord ja risk, mida riik ei saa eirata. 

Riigi kohus on astuda sinna, kus turg hätta jääb, ning pakkuda meie toidutootjatele vajalikke tagatisi ja selgeid sõnumeid investeeringute tegemiseks. Seetõttu teen lähiajal valitsusele ettepaneku alustada ettevalmistusi, kuidas koostöös sektori esindajatega töötada välja toimiv riiklik garantiiskeem põllumajandussektorile. Me peame looma süsteemi, kuhu panustavad nii riik kui ka ettevõtjad ise, et maandada riske, mille vastu erakindlustus kaitset ei paku. Samuti vajame pikaajalist plaani metssea populatsiooniga tegelemiseks, mis annaks seakasvatajatele kindlustunde pikaajaliste investeeringute tegemiseks. Lähiajal alustame selle plaani järgmiste faasidega. Ükski farm ei tohi jääda üksi. Toidujulgeolek ei ole eraäri, see on kogu riigi ühine ja püha kohustus. 

Põllumees või maaettevõtja ei vaja riigilt ainult toetusi, ta vajab partnerit, keda ta usaldab, austab tema aega ja vähendab asjatut bürokraatiat. Seetõttu on valitsus võtnud prioriteediks tagada lihtne asjaajamine. Oleme käivitanud oma valitsemisalas kokku õigusaktide revisjoni. See ei ole sõnakõlks, see tähendab, et vaatame üle kõik 27 valdkonna seadust ja sadu määrusi. Juba praegu on plaanis muuta 64 ja tühistada 35 määrust, et kaotada tarbetuid piiranguid. Samuti rakendame uusi tehnoloogiaid, näiteks tehisintellekti toetuste kontrollimisel, ja koondame valdkondlikud registrid, et muuta järelevalve kiiremaks ja vähem koormavaks. Meie eesmärk on selge, riik peab olema ettevõtjale toeks, mitte takistuseks. 

Lugupeetud Riigikogu! Ma olen teie ette laotanud 2025. aasta pildi – ausa ja ilustamata. Need faktid nõuavad otsuseid. Me oleme teelahkmel. Üks tee on jätkata vanaviisi, administreerida allakäiku, lootes, et probleemid lahenevad iseenesest. See on poliitiliselt mugav, kuid ajaloo ees vastutustundetu tee. Teine tee on teha tarku ja kohati raskeid valikuid. See on tee, kus me tunnistame, et me ei saa lubada kõike ja kõikjal, kuid see, mida me teeme, teeme läbimõeldult ja strateegiliselt ning õiges asukohas. See on tee, kus regionaalpoliitika on kogu valitsuse ühine poliitika. Iga valdkonna poliitika on ka regionaalpoliitika. Minu täna esitatud plaanid – regionaalse liikuvuse reform, toidujulgeoleku laiendatud käsitlus, teaduspõhise põllumajanduse toetamine ja põllumeestele garantiiskeemi väljatöötamine – on kindlad sammud sellel teel. Need on investeeringud Eesti vastupidavusse. 

Lõpetuseks tahan teiega jagada ühte mõtet president Arnold Rüütlilt, mis võtab kokku kogu meie tänase arutelu olemuse. Eesti jääb püsima ainult siis, kui ta jääb püsima igas oma külas. See on meie ülesanne, see on meie vastutus – tagada, et elu Eestis püsiks ja õitseks igas külas, igas linnas ja igas maakonnas Ruhnu saarest idapiirini. See ei ole nostalgia, see on meie riigi julgeoleku ja tuleviku küsimus. Kutsun teid, head Riigikogu liikmed, üles toetama neid samme, kui need lähikuudel siia suurde saali jõuavad. Kutsun teid olema oma töös nõudlikud eelnõude ja algatuste suhtes, millel on mõju regionaalarengule ja maapiirkondadele, kui need on jäänud põhjalikult analüüsimata. Teeme seda üle erakondade piiride ühise eesmärgi nimel! Teeme nii, et "Eesti 2035" ja koostatav üleriigiline planeering 2050 ei jääks pelgalt visiooniks, vaid muutuks elavaks reaalsuseks kogu Eestimaal. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on päris palju küsimusi, nii et teeme otsa lahti. Ja esimesena küsib kolleeg Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Kiidan ettekande eest. Ministeeriumis tehakse jätkuvalt väga head tööd. Ma arvan, et need sõnumid, mis te esitasite ükskõik millise valdkonna kohta – olgu see regionaalvaldkond, ühistransport või põllumajandus –, saavad ainult alla kirjutada. Kiitus selle eest! 

Aga et jutt ei läheks liiga üldiseks ja deklaratiivseks, on mul küsimus konkreetselt lennuliikluse kohta. Me teame, et aasta algusest tõusid Eesti regionaallennu piletihinnad väga arvestatavas mahus. Tol ajal oli kokkulepe, et vaatame ära, kuidas minema hakkab, ja siis vaadatakse uuesti need piletihinnad üle. Nüüd me teame, et reisijate arv on jäänud tuhandete võrra väiksemaks ja riigile on tulnud küll kümmekond tuhat eurot juurde, aga see ei ole minu meelest proportsionaalne. Kas selles osas on mingeid arenguid? Ja täitsa siiralt, mitte rünnates: kas on mingit lootust, et see pööratakse tagasi?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Pean ütlema, et see ei ole üllatav küsimus. Ma saan aru, et selline kokkulepe tehti, kui toonane minister seda hinda tõstis. Me oleme praegu kogunud kokku selle poole aasta andmed. Need numbrid, tuhanded – ma ei tea, mis perioodi peale see jaotatakse –, aga lennuliikluse arv on kukkunud. Küll on aga see kukkunud väikse protsendi. Ma arvan, et need andmed on nüüd aluseks ja siin on kindlasti koht, kus me saame Saaremaa valla omavalitsusega arutada, missuguse teenusekvaliteedi me tagame, mis mahus ja mis hinna eest. Selle muudatuse tulemus on meil poole aasta pealt nüüd hetkel näha. Võtame selle aluseks.

Kolleeg Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tänan ka omalt poolt teid selle hea ettekande eest, kus oli mitmeid minu südant puudutavaid mõtteid. Eriti tänan selle eest, et ütlesite, et piirkondade arengu erinevused on varasemate valikute küsimus. See on väga hea konstateering ja selle pealt saaks koos edasi töötada. Aga minu küsimus puudutab seda, et millal annab valitsus ja teie juhitud ministeerium seakasvatuse valdkonnale selle jätkusuutlikkuse tagamiseks selge riigipoolse sõnumi ja miks seda veel täna ei ole tehtud. Tuletan meelde, et kui oli koroonaaeg, siis kriisist väljumiseks suudeti kahe nädalaga need otsused teha. Nüüd on päris palju aega mööda läinud, miks seda veel ei ole tehtud?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma mõistan ka seda muret meie seakasvatuse sektori pärast, seda muret jagavad väga paljud. Siin just lähipäevil me saame esimeses töösuunas lõpule ehk selle taudi farmidest välja. Nüüd sõnumist. Me oleme igapäevases suhtluses seakasvatuse sektoriga, see on fakt. Me arutame, mis on võimalused, aga selle kõige alus on see, et me suudame metsas taudi kontrolli alla saada ja pikaajaliselt, sest et nii ettevõtjad ei soovi investeerida kui ka riik ei peaks investeerima, kui oht metsas on nii kõrge. See on minu hinnangul ebamõistlik investeering, kui samal ajal seda taudiohtu ei ole pikaaegselt lahendatud. Eks meil praegu ongi kaks töösuunda, me paneme kokku taasteplaani, seda me arutame läbi ettevõtjatega. Meil on väga konstruktiivne dialoog ja meil on ka selle kavand, millega me saame lähikuudel valitsusse minna. Aga mis veel kriitilisem, koostöös Kliimaministeeriumiga me peame saama pikaajalise plaani, kuidas metssigade populatsiooni vähendada.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Aitäh ettekande eest! Mõistetavalt on väga palju sellel aastal nii toidutootjatel kui põllumeestel keeruline aasta ja palju väljakutseid. Sellega kindlasti Teil on olnud tõesti palju tegemist. Aga küsiksin hoopis regionaalteemade kohta. Ilmselt ei ole need võib-olla nii põletavad, aga meil on olnud jutuks regionaalsed arengulepped ja piirkondlike omavalitsuste soov koostöös parandada nii ettevõtluskeskkonda kui lahendada muid kitsaskohti. Võib-olla ei pea tingimata need arengulepped tekkima ja vormistatama, aga kas me saame kuidagi initsieerida ja toetada just sellist omavalitsuste ühist maakondade või ka ülemaakondade koostööd?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Minu kõige suurem rõõm eestlasena on näha, kuidas teised eestlased koostööd teevad, eriti kui ma saan sinna panustada. Me näeme ka seda, ma toon korra põllumajanduse näiteid. Valdkonnas, kus tehakse sõbralikult koostööd, seal läheb kõigil väga hästi. Ma tean seda sellest, et ma saan neilt umbes paar kõne kuus vähem ja ka numbrid toetavad seda. 

Ehk siis mina väga toetan seda, et tehakse koostööd ka üle valdade piiride või üle vastusalade piiride, kui see koostöö on võimalik. Ma saan aru, et ühes projektis on tekkinud erinevad lahkhelid just piirkondade moodustamise üle, aga mõnes kohas on seal edusammud olemas ja me arutame ka – minu meelest ülehomme on mul isegi üks koosolek sel teemal –, kuidas selle arenguleppega mõistlik oleks edasi liikuda. Aga iseenesest koostööd ma absoluutselt toetan. Aitäh!

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teie ettekande teesides on üks oluline teema toidujulgeolek. Veel olulisem või konkreetsem on sõltuvuse vähendamine. Me peame vähendama ohtlikku sõltuvust imporditavatest tootmissisenditest, milleks on väetised, loomasööt, tehnoloogia. Te ütlesite, et selles suunas tehakse väga tõsiselt tööd. Kas te võiksite tuua mõne praktilise või elulise näite, mis me loomasööda ja väetiste koha pealt saame teha ise siin?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Siin on sõltuvus väga ka tootmissisendite osas. Toome näiteks kana- või lihakasvatuse, kus me ise tibusid kohapeal ei tooda. Sama mure on meil hetkel Aafrika katku tagajärjel poegimissigalate puuduses, kuhu me peame ka põrsaid sisse tooma. Seda me loodame küll lähiajal lahendada. Samamoodi vaatame ja arutame ka, kuidas tibusid toota. Neid sisendite kitsaskohti on meil mitmeid, samuti väetiste osas. Kindlasti on oluline osa ka tehnoloogia arengul ja mitte ainult lihtsalt, et me arendame ise väetist, vaid ka see, kuidas põldu mõistlikult majandada, et vaadata ka praktikaid sarnastes kliimatingimustes. Üle maailma on tehtud väga palju teadust. Ma olen kohtunud mitmete ettevõtjatega, kes väga detailselt teavad igat olulise aine liiki oma mullas. Seetõttu on neil võimalus kasutada vähem väetist, kuna nad saavad väga detailselt ainet sinna süstida. Meil on neid valikuid palju, kuidas sinna suunas liikuda, aga see ongi teadmiste ja tehnoloogia, tehnoloogia ja teadmiste kasutusele võtmine on koht, kus me peame rohkem vaeva nägema.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Kõigepealt aitäh ettekande eest! Aga te mainisite oma ettekandes, et elanikkonna jaotus on kuskilt 60–40, ja siis te tõite kohe investeeringute suunamise maale näiteks, et maale suunatakse 40% ja linna 60%, kahte suuremasse keskusesse. Kas teile ei tundu, et see 40% nii suure mahajäämuse juures maale suunata on liialt vähe? Kas see protsent peaks olema vähemalt 50–50 või isegi lühiajaliselt rohkem nendesse hõredalt asustatud piirkondadesse? Sest muidu me seda mahajäämust tasa ei tee.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See mõttekäik on väga arusaadav ja seda ettepanekut tasub kaaluda. Siin on küll, esiteks, poliitilise valiku koht, kuhu me neid investeeringuid suuname. Seal on see läbirääkimiste küsimus, aga teisalt on ka üks kitsaskoht, mis on maapiirkondade investeeringute vastuvõtmise võimekus. Liigume jupphaaval, kui 40% suudetakse vastu võtta, sest kindlasti on ka omaosaluse eeldused, seal on energia ligipääs ja kõik erinevad faktorid, mis sinna kaasa mängivad. Juhul kui 40% suudetakse vastu võtta ja neid investeeringuid teha, siis ma arvan, et sellesama numbrite näite, mis te tõite, tasuks kindlasti tõsiselt kaaluda seda, et seda numbrit suurendada, et seda voolavust järele tuua.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma loodan, et ma võtsin selle ilusa mõtte teie ettekandest õigesti kaasa. Te ütlesite midagi sellist, et ühistransport on see, mis peab looma regionaalse vabaduse. Väga ilus mõte, millest lähtuda. Loomulikult minu küsimus ongi ühistranspordist ja kahe nurga alt. Ma arvan, et te nõustute minuga ka selles osas, et meie parvlaevaühendus eelkõige suursaartega on aegade parimal tasemel. Kas homme üleantav eelarve võib saartele tuua kaasa mõningaid uudiseid nii positiivses kui negatiivses võtmes? Ühesõnaga, millised on teie nägemused parvlaevaühenduse korraldamiseks järgmisel aastal? Teine osa küsimusest. Kuna Hiiumaa poole minnes oleks väga mugav parvlaeva peale, mis vähendaks survet mahutatavusel, oleks ka Rohuküla rong, kas ka see on kuskil plaanidesse uuesti päevakajale tulnud, kas või näiteks mõne Euroopa Liidu vahendi taotlemisel?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma pean teid kiitma teie järjepidevuse eest nendele küsimustele vastuste saamisel. Teisele küsimusele vastates on jätkuvalt Haapsalu–Rohuküla suund arengukavas. Hetkel on meil kolm peamist raudteetrassi, millesse investeeringuid on juba tehtud, mis on minu hinnangul mõistlik lõpuni viia, Tallinna–Tartu ja Tallinna–Narva ning Rail Baltic, mille õigeaegne valmimine on prioriteet taristu arendamisel. Aga selles mõttes ma seda töösunda mõistan, et elektrirongiga praami peale minna kindlasti oleks väga hea lahendus, eriti Läänemaa ja Hiiumaa inimeste jaoks. Kuna see on ka kavas sees, siis ma usun, et mingi hetk me sinnamaani jõuame, aga minu loogika – ma loodan, et te seda ka jagate – on see, et kui on juba alustatud osade suundade ehitamist, siis tuleks need lõpuni ehitada ja siis liikuda järgmiste juurde, et ei seisaks asjad poolikult. Esimese küsimuse vastus on see, et ma nõustun väitega, et meil ei ole kunagi olnud nii head parvlaevaühendust kui praegu. Seda kasutatakse väga tihti, selle kasutamise arv kogu aeg tõuseb. Vähemalt sellisel tasemel jätkamist ma kindlasti soosin.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Mul on hea meel, väga hea ettekanne oli. Aitäh! Ettekandes mainisite ka Kagu-Eestit. Ma küsingi, et meil on olemas või oli selline programm nagu Kagu-Eesti meede või toetusprogramm. Kuidas sellega on, kas seal on vahendeid ja kas te näete, et seal võiks vahendite maht kasvada, kuna see on regionaalselt suhteliselt keeruline piirkond? Ja võib-olla küsimuse teine pool on ka kapitali kättesaadavus. Kas on mõned mõtted, kuidas regioonides, näiteks Kagu-Eestis, seda suurendada ja parandada?

Aitäh selle küsimuse eest! Kagu-Eesti programmi praegust olukorda ma kindlasti saan teile paberi peal järele saata. Ma detailides praegu öelda ei oska, mis seisus see hetkel on. Kindlasti on regionaalse kapitali kättesaadavus nii eraisikutele kui ka ettevõtetele üks kitsaskoht. Me osaliselt katame seda Maaelu Edendamise Sihtasutusega, kus toimetatakse minu hinnangul väga hästi. Kogu aeg liigutakse edasi selle teenuse parandamise osas, selle kättesaadavuse parandamise osas. Ja suhtleme ka pankadega. See on hea näide selle kohta, et kinnisvara, ütleme, Kagu-Eestis ühe küla näitelt, on, kohe kui midagi saada tuleb, ostetakse see ära ja suhteliselt kalli hinnaga. Hind on küll kallis, nõudlust järelikult turul on, aga laenu on väga raske selle peale saada. Omaosalus peab olema väga suur, kuigi me teame, et tegelikult kinnisvara hind on seal kallis. Seal on selle mõttemalli lahe ja selle riski hindamise vahe kindlasti asi, millega me saame … Pigem selgitustööga. See on ka koostöö pankadega, et selgitada, kuidas see olukord seal piirkondades on. Saame kaasa aidata.

Kolleeg Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Tegelikult ega siin ettekanne on ettekanne, see on kohustuslik tegevus ja ega siin kiita pole mitte midagi. Tegelikult me konstateerime fakti, et asi on mäda. Te toote välja tagajärjed, kuid ei räägi põhjustest, miks need asjad on toimunud. Ma küsiksin selliselt. Siin on toodud selline uus termin, et luuakse uusi kohaliku kasu instrumente. Mida see kohaliku kasu instrument tähendab? 

Ja teiselt poolt ma tahaks teada, miks on jäetud siit sellest ettekandest välja selline oluline asi nagu kalandus. Kalandusest meil pole siin sõnagi. Ise te mainisite, et kala süüakse vähe. Kalandusest pole siin sõnagi sees ja rannapiirkonnad on jäetud üldse välja. Kas meil on juba rannad kinni pandud, et kalamehed ei saa enam merele või järvele? Või mis on see põhjus, miks on see jäänud välja?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Te ütlesite, et ettekandes pole midagi kiita. Aga mina kiidan väga teie lipsuvalikut täna, see on äärmiselt kena. Küll aga ma ütlen seda – sellele viimasele küsimusele vastates –, et kalandus on Eesti jaoks väga oluline valdkond. Me toimetame seal väga hästi, me kasutame mitme erineva riigi kalanduskvoote, sest meil on väga hästi toimiv süsteem. Meil on tulemas kohe Luksemburgis arutelu ka järgmise aasta kvootide osas. See on kindlasti oluline valdkond. Küll aga, ma sättisin fookust, siin on aeg piiratud ja valdkond on äärmiselt lai. Ma oleksin tahtnud puudutada tegelikult umbes 15 teemat veel, aga nagu juhataja ütles, tundi aega mulle lisaks ei anta.

Kalanduse, ütleme, Läänemere kalavarude seis on kehv peaasjalikult hüljeste ja kormoranide tõttu, kes kaks kolmandikku sellest ära söövad. See on fakt. Hüljestega on väga keeruline tegeleda, seal on väga suur vastasseis nii Euroopa Liidu kui ka erinevate organisatsioonide poolt. Kormoranide küsimuses ma näen ka Euroopa poolt edusamme. See oleks kindlasti väga oluline osa, kuidas me saaksime kalandust veel paremini ja efektiivsemalt toimetada, kui kormoranide hulk märgiliselt väheneks. 

Eesti siseriiklikult ja koostöös ka teiste Läänemere riikide partneritega, me koordineerime seda, kuidas kormoranide populatsiooni piirata just õlitamise tagajärjel. Aga see õlitamine on ka keeruline. Me oleme minu hinnangul väga tublisti sellega toimetanud. Väga paljud kohalikud on ka appi tulnud sellega, et neid munasid õlitada. Aga see on Läänemere kalavarude üks tuum. Aga sektor iseenesest toimetab väga, täpselt nagu ma enne mainisin, koostöös toimetavad väga hästi. 

Teil oli üks küsimus veel. (Saalist täpsustatakse.) Kohaliku kasu instrumendid. Seal on variante erinevaid, kuidas saaks kasu näiteks kohapeale rajatavast taristust, kuidas seda kohalikud saaksid ära rakendada. Selle täpseid detaile saab ka arutada Riigikogus.

Suur tänu, lugupeetud minister! Ma pean tegema nüüd küll ühe täpsustuse, et piirang oli ettekandele, aga vastustele seda piirangut meil vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele ei ole. Nii et vastused on mõnikord olnud päris pikad, aga loodetavasti keegi siin seda, mida kutsutakse filibuster'luseks, ka kasutama ei hakka. Me suudame ikkagi pidada piisavalt sisukat debatti. Aga aitäh selle osunduse eest! Ja ma loodan, et ma suutsin täpsustada, millele meil siis täpselt need piirangud peale on pandud. Tõsi, kui on 30 minutit täis, siis on võimalik küsida paar minutit lisaaega. Ka see võimalus on ettekandjal nii pika ettekande puhul olemas. Aga läheme nüüd edasi, sellepärast et järgmine küsija on Riina Solman. Palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Mind huvitab teie ettekande regionaalpoliitiline pool. Te korra märkisite tabavalt ära, et inimesed liiguvad Tallinnasse ja Tartu ümbrusesse ning liiguvad maakohtadest ära. See hajaasustus, mis meil Eestis on, kipub veelgi hõredamaks jääma. Ja siis te märkisite, et see on riigile suur kulu. Samas te rääkisite finantsinstrumentide taastamisest kohalikele omavalitsustele, sest see on ka maaelu üks osa, et me jagame mingisugust tulu ikkagi keskselt ümber ka omavalitsustele. Täpsustage, mis teil plaanis on. Kuidas te kavatsete siiski inimesed sinna maale tagasi saada? Te ju näete, et rahvastikuränne liigub edasi järjest enam Ida-Virumaalt, saartelt ja igalt poolt tõmbekeskustesse.

Aitäh selle küsimuse eest! Esimene osa on kaks eelnõu, mis peagi Riigikokku jõuavad: on kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ja kohaliku omavalitsuse finantskorralduse seadus, mis annab kohalikele omavalitsustele ka laenude osakaalust täiendavat leevendust ja paneb paika ka mudeli, kuidas vastavalt enda võimekusele oleks paindlikum ja kergem laenu võtta. See kindlasti aitab. Laiem diskussioon kohaliku omavalitsuse ja riigi keskvalitsuse ülesannete ja rahaliste võimekuste jagamise üle on väga oluline ühiskondliku debati koht, mida Eestis ei ole eriti peetud. Ja ma kindlasti hea meelega osalen selles, kui see kerkib. See on tegelikult väga oluline teema ja sellele on osutanud ka OECD. 

Ja see teine pool oli. Vabandust! (Saalist seletatakse.) Jah, aitäh! Inimesi kindlasti, ma ei usu sellesse, et inimesi saab sundida. Me kindlasti ei saa kedagi maale tagasi nagu vastu enda tahtmist suunata. Siin ongi see koht, kus on oluline tagada tingimused. Tegelikult inimesed ka tahavad maal elada. Üks asi on tahtmine, üks asi on paratamatus. Ja selleks, et see ei oleks paratamatus, vaid inimesed saaksid vastavalt enda tahtele liikuda, ongi oluline investeerida maapiirkondadesse, et tekitada seal töökohti, mis omakorda, kui inimesed saavad seal töötada, tõstab ka rahvaarvu, on võimalus käia kvaliteetses koolis lastel ja on võimalus ka muid riiklikke teenuseid saada. Ma arvan, et selles ongi selle peamine võti, et muuta ka eelmine 13 valda veel täiendavalt atraktiivseks, et kui inimene tahab sinna minna, siis neil on võimalus sinna minna. Ja seda tuleb ka minu hinnangul teha üle kõikide ministeeriumide, et kõik peavad selle peale mõtlema, kuidas saaks panustada niimoodi, et näiteks haridusvõrgu puhul oleks igal pool vähemalt kindla vahemaa tagant võimalik kvaliteetset kooliteenust saada, mis on kõigile lapsevanematele väga oluline küsimus, kui hea hariduse nende laps saab, näiteks. Neid valdkondi on veel ja minu hinnangul peavad kõik selle mõtte endal kuklas hoidma.

Suur tänu! Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, auväärne Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Aitüma selle ettekande eest! Ma küll kiidaks, et sellised olulisemad väljakutsed, nii regionaalpoliitilised kui ka põllumajandusest, tõite minu meelest väga hästi välja. Küsin küsimuse, mis puudutab regionaalpoliitikat ja teie teeside väljakutsetest number ühte. Te olete põgusalt kirjeldanud seda ja oma jutus ka rääkisite, et meil on suureks probleemiks ebavõrdne jõukuse jaotamine, ebavõrdsus suur üle-eestiliselt. Eelkõige on kujunenud Kagu-Eesti selleks mahajäänuimaks. Kui Tallinnas ja Harjumaal on meil 120% Euroopa Liidu keskmisest, siis meil Kagu[-Eesti] on kuskil seal poole peal. Ja see on päris hull pilt: inimesed lahkuvad, palgad on madalad. Küsimus on sihuke. Te olete ka ise rõhutanud vist OECD regionaalministrite kohtumisel Varssavis, et Ida-Euroopa piirialad vajavad geopoliitika tõttu rohkem tähelepanu ja investeeringuid. Selge on see küsimus, et arvestades praegu meie riigieelarve olukorda …

Nüüd on aeg.

… siis siseriiklikke investeeringuid on keeruline. Aga kas on lootust, et uue Euroopa Liidu perioodi jooksul saab piirialadele suunata rohkem raha?

Aitäh! Maido Ruusmann, ma täpsustan, et küsimuseks on ette nähtud üks minut. Te kasutasite praegu poolteist minutit. Teinekord olge palun täpsem. Aga härra minister, palun!

Aitäh, Maido, selle küsimuse eest! Seal otsest vastust ma hetkel anda ei saa, aga ma võin kirjeldada oma vestlust kolleegidega senimaani selle kohta. Algse ettepaneku järgi seal uues kokkupandavas potis ei olnud eraldi idapiiriäärset meedet. See oli väga muret tekitav. Me arutasime seda ka Läti, Leedu ja Poola kolleegidega. Sellest ei räägitud. Nüüd, üleeile, kui ma olin Brüsselis nõukogul, siis volinik ütles mulle, et te saate ju kasutada seda piiriäärsete regioonide meedet mingisuguse probleemi lahendamiseks. Ja siis ma küsisin ta käest, kas see siis ikkagi on seal sees, ja neil tekkis seal ka segadus, et huvitav, kuidas siis ei ole. Ehk siis hetkel on väga palju segadust selle küsimuse ümber.

Me oleme sellest rääkinud, me oleme selle tõstatanud ja nüüd volinike tasemel seda asja ka arutatakse. Tundub, et kogu n-ö tolm ei ole veel maha kukkunud järgmise finantsperioodi puhul üleüldiselt. Ehk siis ma väga loodan, et see meede ikkagi välja töötatakse, ja me kindlasti enda kolleegidega Soomest, Lätist, Leedust, Poolast peaasjalikult selle nimel töötame, et see meede oleks seal sees. Ma ka kaks korda nõukogus selle välja tõin, et see on oluline meede meie jaoks.

Suur tänu! Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Minu küsimus puudutab sigade Aafrika katku ja seda korvamatut kahju, mis nüüd on juhtunud järjekordselt. Ükskord me juba siin elasime selle üle, seakasvatussektor, ja nüüd jälle. Ja peale seda esimest puhangut, mis siin mõned aastad tagasi oli, tegelikult meie seakasvatussektor juba tõmbus kokku, ja on oht, et tõmbub veelgi. Jah, eks need meetmed ja reageerimine on käinud veidi üle kivide-kändude. Võib-olla siin ka erinevad valdkonnad, erinevad ministeeriumid. 

Minu küsimus otseselt siiski puudutab seda, kuidas te olete Kliimaministeeriumiga koostööd teinud. Jahinduse valdkond on nende all, jahimehed on teinud mitmeid ettepanekuid. Ja tegelikult selge sõnum on olnud see, et kui me metssigade arvukust ei suuda kontrolli all hoida, siis me ei suuda ka sellest katkust lahti saada, see jõuab kodusigadeni. Mis on need konkreetsed sammud, mida saaks lähiajal astuda?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma pean teie sissejuhatusega täies ulatuses nõustuma. Ehk siis kindlasti, kui seda metsas kontrolli alla ei saa, siis see meie farmidesse jõuab. Selles ei ole kahtlustki, seda me näeme praegu. 

Me näeme ka seda korrelatsiooni, kuidas on kasvanud metssigade populatsioon. Pärast eelmist lainet üldiselt hinnatakse, et neli aastat on metsas foon kõrge. 2015 see hakkas, 2019 kukkus ka haiguse mõjul ja jahtimise mõjul metssea populatsioon alla ja pärast seda see uuesti taastus. Nüüd oleme me jälle selle olukorra ees ehk see korrelatsioon on väga otsene. Professor Viltrop maaülikoolist on andnud hinnangu, milline peaks olema metssigade populatsioon Eestis, selleks et seda fooni hoida nii madalal, et meil oleks võimalik kollete tekkimise juhul see kolle nii-öelda skalpelliga kõrvaldada. Skalpell pole päris õige sõna, aga allegooriana. See peaks olema 1,5 metssiga 1000 hektari peale ja sellest kokkuleppest või lähtepunktist me Kliimaministeeriumiga arutelusid peame. 

Nüüd, praeguseks hooajaks, selleks et seda populatsiooni kiiresti vähemaks tõmmata, on mitu meedet. Meil on konservide meede, on jahipidamist tehtud lihtsamaks metssiigade osas, ja seda kõike jahimehed hetkel rakendavad. Selles osas on meil jahimeeste seltsiga ja Kliimaministeeriumiga koostöö olnud hea. Ja praegune arutelu tuum on see, kuidas me suudame seda populatsiooni stabiilsena hoida. Seal on meil, ma ütleksin, ees veel palju tööd, palju arusaamade ühtlustamist. Osaliselt ongi olukord, kus selle peamine juurpõhjus on Kliimaministeeriumi vastutusalal, aga tagajärjed on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis. Ma saan aru küll, et ka jahindusvaldkond mõistab seda muret ja paljud on ka põllumehed, kes saavad aru selle tagajärgedest. Aga siin ongi oluline otsus, kas me kasvatame Eestis metssigu või kodusigu. Minu hinnangul me peaksime Eestis kasvatama kodusigasid. Selle tulemusena on minu hinnangul üks lahendustest see, kui palju metsseaemiseid kütitakse. Metsigade populatsioon on väga erinev, mis aasta lõikes seda vaadata. Ja emiste küttimisel on jahimeeste sõnul ka eetiline, moraalne komponent. Aga tõde on see, et kui me emiste populatsiooni, metssigade populatsiooni ei vähenda, siis see probleem kuhugi ei kao ja stabiilset lahendust ei leia. Ehk see eeldabki jahimeestega ja Kliimaministeeriumiga väga konkreetset ja pikaajalist kokkulepet, mille nimel me hetkel tööd teeme, ja loodame lähiajal selle kõigega esile tulla.

Aitäh! Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Väga paljud tänased küsijad on pööranud tähelepanu just regionaalpoliitikale ja maaelule. Tuuakse välja just seda, et on suur ebavõrdsus ja et tegelikult on ka koormused väga suured, rahvas lahkub. Kui ma siin ebavõrdsuste juures välja tooksin, siis me näeme, investeerimisvõimalusedki … Te ütlesite ennist, et 40% tuleb maale selle pärast, kuna siin ei ole võimalik võib-olla kaasfinantseerimist leida või ei ole ka laenuvõimekus nii hea, ütleme, et laenutingimused on tunduvalt keerulisemad just maapiirkondade ettevõtetele. Mida ministeerium on mõelnud, kuidasmoodi me võiksime toimida, et meil väike- ja keskmine ettevõtlus maal ei kaoks?

Aitäh! Väiksel ja keskmisel ettevõtlusel on ka erinevad mastaabid. Väga suur hulk väikseid ja keskmisi ettevõtteid ongi maapiirkonnas. Seda me näeme ka põllumajanduse ja metsanduse näitel, et on suur hulk ettevõtteid, kes tegelevad nende valdkondadega, millega ei saagi linnas tegeleda, miks ongi põllumajandus ja osaliselt ka metsandus maapiirkondade ettevõtluse üks väga tugev komponent. Sest noh, põldu sa lihtsalt Tallinnas künda ei saa, seda sa pead tegema kusagil maapiirkonnas. See on minu hinnangul hea, see pakub ka töökohti ja aitab piirkonda arendada. Kindlasti me põllumajandustoetuste kaudu kaasa aitame nendele ettevõtetele.

Kui me räägime üleüldisemalt, siis tõesti see murekoht on, kui näiteks pagariäri näiteks tuua. Kui klientide või inimeste hulk linnas väheneb, siis on seal keerulisem toime tulla. Ehk siis see on kõik seotud üldisema trendi pidurdamisega ja ideaalis tagasipööramisega. Ja seal jälle mängib rolli see investeeringute hulk, kuidas seda võimalikult hästi maapiirkondadesse suunata ja kuidas neid investeeringumeetmeid teha, nii hästi kohandada, et neid oleks võimalik regionaalselt vastu võtta. Selle nimel me tööd teeme ja ministeeriumi regionaalpoliitika osakond näeb väga palju vaeva selleks, et need rahastusmeetmed oleks nende piirkondade poolt vastuvõetavad.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh teile ülevaate eest! Te oma ettekandes tegelikult põgusalt puudutasite ka loomakasvatust, ja ma ütleksin, lausa katastroofi, mis on seakasvatuses, ka sellest te rääkisite. Eile meil maakonnalehes Sakala kirjutati, et Eesti suurem seafarm Execo on sunnitud koondama üle 40 töötaja. Maag Foodi ja Maag Agro juhatuse liige Priit Dreimann on tõdenud, et see, et see kestab, on riigi tegevusetuse ja otsustusvõimetuse tõttu osutunud väga pikaks. Mida oleks saanud teha teisiti? Ja kas te tunnetate, et midagi oleks võimalik olnud teha teisiti? See on üks. 

Ja kuna mul on veel veidike aega, ei ole ületatud poolteist minutit, siis ma küsin ka teise küsimuse. Need inimesed, kes seakasvatuses töötavad, on oma loomi armastanud, nad on neid kasvatanud ja hooldanud. Kas nad ka mingit psühholoogilist või vaimse tervise abi saavad? Kas te olete valitsuses sellest rääkinud? Sest selline massitapp tegelikult mõjub väga rängalt ka töötajatele.

Aitäh selle küsimuse eest! Katku tagajärjed on Eesti jaoks katastroofilised. See on arusaadav. Ja see on väga kurb, kuid see on see reaalsus, kus me praegu oleme. See, et suur osa poegimisest, tervikuna Mag Foodi poegimise sigala läks puhastamisele, on väga kurb reaalsus. Ma saan ka aru, et selle tõttu on tekkinud koondamise tagajärjed. Ja selle pärast on mul väga kahju, sest kindlasti see mõjutab regionaalset tööhõivet. Küll aga ma ei saa täielikult härra Dreimanni kriitikaga nõustuda. Me oleme väga regulaarses arutelus nendega, kuidas seda taastumise kava teha. Ka seakasvatajad kõik tunnistavad, et enne, kui me metssigade probleeme oleme lahendanud, meil senikaua väga konkreetsete investeerimis- ja taastumismeetmetega välja tulla lihtsalt enneaegne. Kuigi need on kaks paralleelist protsessi, mis mõlemad käivad. Aga eks kindlasti ma mõistan ka seda, et igale ettevõtjale on töötajate koondamine keeruline. See on väga kurb uudis üleüldiselt. 

Mis see teine küsimus oli? (Helmen Kütt vastab saalist.) Jaa, õige! See on tõesti väga õige tähelepanek. Ja seda me oleme arutanud ka allasutuste ja juhatuste poole pealt, kuidas aidata neid inimesi ka farmides, kuidas aidata ka näiteks Vireeni ja PTA töötajaid, kes ka igapäevaselt kolm kuud järjest peaaegu ilma puhkuseta sellega toime tulevad. See on meil vägagi kriitiline koht. Ja meil on erinevad abisüsteemid, kuhu nad saavad pöörduda. Seda on ka kasutatud, minu teada. Ja see teema on meil üleval, kõik on sellest teadlikud. Kellel on tunne, et on vaja seda abi, siis me kindlasti sellega aitame. 

Aitäh! Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Minu küsimus puudutab internetti, internetiühendust. Et elu maal ei hääbuks, et noored, et ettevõtjad tuleksid maale, et oleks töökohti maal, on kiire internetiühendus ülioluline. See on vaata et regionaalpoliitika üks tugisambaid. Minu küsimus puudutabki seda, milline on teie nägemus ja plaanid, kui kaua võtab aega, et kiire internet tuleb maapiirkondadesse. Aga ma ütlen kohe ära, et te võite siin öelda, et see teema ei ole päriselt teie haldusalas, aga tegelikult on see regionaalpoliitiliselt ülioluline teema. Kunas siis kiire internet jõuab maapiirkondadesse?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Kõigepealt pean kindlasti mainima, et see teema ei ole otseselt minu haldusalas. See ongi see, millele ma enne viitasin, et ühendused on tõepoolest regionaalpoliitika üks väga oluline osa – internetiühendused, energiaühendused, ühistranspordiühendused on see, mis seda võimaldab. Samuti võimaldab see ka kõrgtasemel spetsialistidele maale kolimist, kui internetiühendus on hea. Seda ma absoluutselt mõistan ja aktsepteerin, et see on suund, kus tuleb tööd teha. 

Nüüd, täpselt internetiühenduste väljaarendamine – selle valdkonna kohta oskab kindlasti proua Pakosta paremini vastuseid anda. Ja see ongi osa sellest, kus regionaalpoliitika tegelikult on kõikide vastutus. Kõik valdkonnad on väga tugevalt regionaalpoliitikaga seotud ja kõik peavad tegema ka enda osa selles, et selle peale mõelda. Samuti ka energiaühenduste osas, eriti Kagu-Eesti näitel. Internetiühendus on kindlasti üks oluline võtmekoht. Väga paljudes Eesti kohtades on juba internet kättesaadav vähemalt mingil määral, aga tõesti see, et ta oleks piisavalt kiire, et saaks efektiivselt ja stabiilselt ühendusega tööd teha, ma arvan, et see on ka üks regionaalpoliitika oluline võti ja sellega ma olen absoluutselt nõus. Aga ajakavade puhul ma palun pöörduda vastava ministri poole.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Mulle meeldis, et te ettekande alguses ütlesite üpris ausalt ära, et ega tegelikult me neid "Eesti 2035" seatud eesmärke ei ole saavutamas, me pole isegi õiges suunas liikumas. See, oleme ausad, ilmestab päris paljusid valdkondi. Ehk riik seab ambitsioonikad eesmärgid, on see, ma ei tea, tootlikkuse kasv töötaja kohta, on see mingisugune tööhõive näitaja, muu taoline, aga tegelikkuses me hiljem näeme, et me ei suuda neid sihte seada. Aga reeglina selles suhtes väga midagi ette ei võeta. Ehk öeldakse, et proovime rohkem, proovime paremini, püüame kõvemini, ja mõne aasta pärast nenditakse, et oleme ikka seal, kus me olla ei soovi. Ma kardan, et regionaalpoliitikas läheb ka niimoodi. Need meetmed, mida te tutvustasite, nagu siin ka kolleeg Klaassen viitas, ei ole piisavad, kui me räägime investeeringute toetamisest ja muust taolisest. Kas teile ei tundu, et riik peaks oluliselt – ma ei taha seda sõna kasutada, aga kasutan siiski – radikaalsemaid samme astuma tegelikult selleks, et regionaalpoliitilist tasakaalustamatust parandada ja tõesti reaalselt suunata töökohtade loomist, on see maksupoliitika, investeeringute ja muu taolise, väljapoole seda kuldset ringi, Tallinna ja Tartut?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma üldiselt radikaalsust ei poolda mitte üheski valdkonnas, aga mõttest ma sain hästi aru. Ja ma saan aru, et te olete südamega Eesti regioonides, mida on tore kuulda. Nagu ma enne vastasin härra Klaassenile, siin ongi see koht, kus me peame ühest küljest võimestama kohaliku omavalitsuse näiteks finantsseadusega, et nad oleksid paindlikumad ka nende investeeringute vastuvõtmisel. Kui me näeme, et investeeringud kannavad vilja … Näiteks meil on väga hea näide Ida-Virumaalt minu hinnangul. Ma olen seal korduvalt käinud ja seda nendivad ka Ida-Virumaa vallajuhid, et tegelikult see projekt on neil väga edukalt läinud. Ehk me näeme seda, et tegelikult nende investeeringutega on võimalik piirkondi arendada ja järgi tuua. Tõepoolest, minu hinnangul on Kagu-Eesti järgmine suund, kus me peame enda pilgu pöörama, piiriäärsetele aladele, et seal ka seda järgiaitamist tuua ja sinna investeeringuid suunata. Aga põhimõtteliselt nõustun.

Suur tänu, lugupeetud minister, pikkade ja põhjalike vastuste eest ja põhjaliku ettekande eest! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Kruuse. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Nii, paneme kohe kolm minutit lisaaega juurde.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärt Riigikogu liikmed! Head kuulajad, kes te erinevates kanalites olete! Ma julgeks öelda, et minister märkis kindlasti väga palju olulisi märksõnu nendel teemadel. Ma alustan teadlikult ühtsest põllumajanduspoliitikast ja toidujulgeolekust, sellepärast et kui süüa ei ole, ei tööd ka teha. See on selline lihtne teadmine. 

Aga minu arvates, kui me vaatame strateegiat 2035, siis meil ühtse põllumajanduspoliitika vaates ei ole aega oodata 2035. aastani, vaid oluline on kaks järgmist aastat lähtuvalt sellest, et 28+ eelarveperiood, rahastamisperiood algab ja see on üsna lähedal. See tähendab seda, et tuleb teha väga olulisi strateegilisi valikuid. Selles mõttes venitada ei saa ja minu arvates sellega kaasnevad otsused tuleb teha selle jaoks, et kas samasuguse põhimõttega on võimalik veel jätkata, et me paneme igale poole natukene või me valime välja väga konkreetsed sektorid. 

Ma võib-olla ei võimestaks üle seda 80% isevarustuse taset. Seda on küll toidujulgeoleku raamides räägitud, aga oluline on see, et me oleksime seal ühelt poolt konkurentsivõimelised ja edukad. Tõesti, võib-olla kriiside ajal on ka toidu tarbimine, kui selliseid kriise peaks tekkima, natuke teistsugune, aga tuleb tunnistada, et meie ettevõtjad on ka päris korralikud eksportijad ja samas ka toodangu tagasitoojad. 

SAK-i sai märgitud ja see on kõige valulisem teema. Põhiküsimus on siin selles, kas ja kuidas me suudame selle potentsiaali taastada, kui isevarustuse tase kukub ilmselt kuskil 30–40% juurde ja seal on tehtud väga head aretustööd. Minister on olnud siin võib-olla ka sellele teemale avatud selles osas, et aidata sellele taastamisele kaasa. 

Aga üks asi, mis jäi märkimata Eesti toidu propageerimisel, on minu arust see, et ministeeriumil on minu teada plaanis ka see, et riigihangete programmi või riigihankeid kui selliseid on üle vaatamas, just selle vaatevinkliga, et saaks rohkem Eestis kasutada kohalikku ja lähikogukonna toitu. See on eriti oluline, mida me mõtleme meie lasteasutustele, koolidele ja riigiasutustele ka, et annaks potentsiaalsetele põllumeestele võimaluse nende asjadega tegeleda. Üks hea näide, mida eriti Lõuna-Eestis on kiidetud, on seotud mahetoiduprogrammiga, kus riik maksab toetust täiendavalt selleks, et mahetoitu ja toorainet saaks kasutusele võtta. Tegelikult me soovime, et Eesti põllumees seda ka rohkem toodaks. 

Teine oluline asi on minu arvates see, mis puudutab regionaali, see 40%. Ma ei saa siin ministriga päris lõpuni nõus olla, et see 40% ei ole vastuvõetav maapiirkondades. Meil on Ida-Virumaa näide, kus me vaatasime üle need tingimused, kes ja kuidas taotlevad ja millised on lävendid. Ma arvan, et piiriäärsetel aladel, kaasa arvatud Kagu-Eestis ja lõuna pool, peaks just samasuguseid lävendite leevendusi kasutama lähtuvalt ka sellest, millised on majandusnäitajad ja sisemajanduse kogutoodang meil Tallinna piirkonnas ja Lõuna-Eesti piirkonnas. Kindlasti on oluline, et need piiriäärsed programmid oleksid olemas, sellepärast et me näeme seal täpselt, millised on keskmised sissetulekud ja milline on tööhõive. 

Ühistranspordi puhul soovitan kindlasti valida kõige olulisemad asjad esmasena ja siis sekundaarsed. Iseenesest on päris tubli ja tore äppi näppida ja vaadata, kuidas üks või teine rong läheb, aga minu arvates on oluline see, et buss ja rong saaks ühtse piletisüsteemi ega tekiks tõrkeid hinnastamisel. Praegu on selge see, et soodustused bussitranspordile ja ühistranspordile on erinevad. Meie suur Achilleuse kand Eesti ühistranspordis on minu arvates see, et kui me vaatame Harjumaad ja Tallinnat, siis lõunaeestlased vaatavad sellise huvitava pilguga, et Tallinnas on tasuta ühistransport ja Lõuna-Eestis buss praktiliselt üldse ei käi. Mis selle asja mõte on? Helsingis on vist riiklikult ära tehtud ikkagi konkreetselt, et riik korraldab kogu regiooni ühistransporti ja see on tehtud selle põhjusega, et saaks just neid erinevaid regioone ühendada. See nõndanimetatud tulu, mis tekib, oleks mõistlik jaotada sellisel kombel, et annaks võimaluse ka just nimelt väljaspool linnu või linnadega ühenduses olevat transporti paremini korraldada. 

Lisandväärtusest ka. Ettevõtluses ja põllumajanduses on kindel see, et minister märkis neid riske, mis puudutavad erinevaid väetisi ja söötasid. Sellega saab nõustuda, et väetamise vähendamiste proportsiooni on võimalik tekitada ka täppisviljeluse kaudu ja uute tehnikatega ja maavahelduse kaudu. Aga samas on ka see, kuidas leida rohkem, võimalik loomasööta Eestis toota, valgurikkaid sööte toota selleks, et vähem importida. Ja tegelikult üks võtmesõna ilmselt ka seakasvatuses ja loomakasvatuses rohkem on see, et teraviljakasvatajad ja loomakasvatajad peavad tegema rohkem koostööd, selleks et oma riske maandada. Ma pean siin silmas ka seda, et mingitel hetkedel me oleme näinud, et kuna põllumajanduses kindlasti hinnakõikumised jäävad suureks. Need on seotud maailmaturuhindadega, aga teiselt poolt hästi oluliselt kliima ja ilmaga sõna otseses mõttes, sest väga palju mõjutab ka ilm seda, milline on saagikus. Ja me näeme, et isegi väikeses Eestis on nii palju erinevaid piirkondi, et ei saa ühe mütsiga kindlasti lüüa. 

Ja viimane asi on see bürokraatia teema. Me teame, et põllumajandusbürokraatia puudutab eriti PRIA-t. Mul on hea meel, et PRIA tänane juhtkond on võtnud suuna innovatsioonile. See üks osa innovatsiooni võiks tähendada sama printsiipi nagu meil maksuametil, et kui me läheme maksudeklaratsiooni täitma, siis enamik sellest on täidetud. Meil tasub see ainult üle vaadata ja panna sinna allkiri, või väikeste täiendustega. Sama peaks olema ka erinevate toetuste taotlemisel, mis on oluline. 

Minu arust on põllumeestele eriti oluline see – kuigi minister mainis seda, et toetused põllumajandusele Euroopa Liidus võivad väheneda, Eesti põllumehed on aeg-ajalt öelnud, et lõpetage need toetused kõigile ära ja me saame hakkama –, aga kui see vähendamine absoluutnumbrites toimub, siis on oluline ka see, et Eesti osakaal säilib, sellepärast et me peaksime saavutama ikkagi Euroopa keskmise taseme, kuhu me praegu välja ei ole jõudnud, seal on mõniteist protsenti puudu. Aga see on oluline. Seda tuleb alati meeles pidada just lähtuvalt sellest, kui väikesed me oleme ja kui kaugelt me Euroopa keskpunktist oleme. Meil on vaja konkurentsivõimelisi tingimusi. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Arvo Alleri. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister, kes tegi meile ettekannet pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. See on ettekanne Riigikogule, kus tuuakse välja märksõnad. Siin on toodud visioon ja väljakutsed ja siis me ütleme siin või minister ütleb siin läbi ametnike kirjutatu, et tulevikuprognoos on, et kui trendid meil jätkuvad, siis aastaks 2050 on rahvaarv enam kui pooltes omavalitsustes vähemalt 25% vähenenud. Aga mis on lahendused? Me räägime tagajärgedest, me peame tegelema tagajärgedega. Aga mis on meid sinna viinud? Mõtleme nüüd natuke, miks on tekkinud olukord, kus inimesed lähevad ära maapiirkondadest, inimesed lähevad ära ääremaadelt, kogunevad linnadesse, ja siis me tõdeme seda, et 60% elanikest elab Harju‑ ja Tartumaal. Aga see on ju puhtalt praegu valitseva võimuerakondade teadlik poliitika. 

On iibeprobleem. Esimene asi, võeti ära lastetoetused. Maapiirkondades liikumiseks tehti automaks. Siin võib-olla Tallinnas ja Tartus saad elektriautoga sõita, maapiirkonnas elektriautoga sõitmine on raskendatud. Me võime juttudes rääkida, et käime kohapeal ja vaatame, kuidas kõigil tublisti läheb, samas praktiline elu on hoopis midagi muud.

Nüüd, automaks. Mis veel? Tulu- ja käibemaks, kõike tõsteti ja selle võrra jääb ju rahvale tegelikult raha hoopis vähem kätte. Lisaks on veel erinevad planeeringud tuulikute paigaldamiseks, et maapiirkonnast veel inimesi ära saata. Päikesepõllud tehakse, päikesepaneelid, et põllumaad viia tootmisest välja. On jäänud pidurduma väärtusliku põllumajandusmaa seadus. Kus see on? Kui me räägime siin suurte sõnadega toidujulgeolekust, siis tegelikult reaalselt tegevusi ei tehta selleks. 

Minister ütles, et ta tahab küll 15 teemat puudutada, aga kalandus ja rannapiirkonnad. Tegelikult väga oluline on nii Peipsi-äärne kalandus, Võrtsjärv kui ka Läänemere kalandus – sinna tuleb ka panustada ja see tuleks siin Riigikogu puldis välja öelda. See, et meil on 15 teemat ja kõike ei jõua selle 20 minuti jooksul või poole tunni jooksul läbi rääkida, siis oleks vaja see ikkagi ära markeerida. Ja selline ühtlane areng nii maapiirkonnas kui ka rannakülades ja kalanduses – oleks tahtnud ka mingit tulevikuvisiooni näha, et mida selleks teha. 

See kohaliku kasu instrumentide väljatöötamine – mis see siis on? See, et meile öeldakse, et tuleme siia pulti ja Riigikogus arutame seda, siis tegelikult siin ei ole ju arutada. Tuuakse teema ette ja siis kas ollakse nõus või mitte. 

Kohalik toit toidujulgeolekus. Tegelikult ju, mida lähemalt toit tuuakse, seda keskkonnasõbralikum ta on, seda tervislikum ta on. Ja tegelikult on kogu nn matemaatika selles, et koolid ja lasteaiad, kui neil on oma söökla, oma köök, kus ise toimetatakse, omad kokad, siis nemad saavadki tuua ju kohalikku toitu. Kui me hakkame ühishankega tegema, tsentraalselt neid asju tellima, siis tekibki see, et tellitakse kogust, mida ei ole võib-olla ühel tootjal pakkuda, ei ole teisel tootjal pakkuda. Kui nad panevad oma asjad kokku ja hakkavad neid koos pakkuma, siis ei pruugi neil olla sama kvaliteet. Need on sellised otsused, mida peaks piirkonnas tegema. Koolide ja lasteaedade köögid peaksid jääma alles. 

Minister juba ütles siit välja, et uuel perioodil peavad arvestama tootjad ja põllumehed, et toetused vähenevad. Kui siiamaani käis selline uinutav jutt, et me kõik seisame selle eest, et toetused ei väheneks, siis nüüd öeldi välja, et põllumehed, teie toetused vähenevad, pange ennast selleks valmis. 

Ja kui me räägime siin edasi bürokraatia vähendamisest, eelkõneleja rääkis PRIA-st, siis tegelikult me seal ju loome bürokraatiat juurde. Eelmine aasta pandi ühise põllumajanduspoliitika ja selle …… raames pandi e-PRIA kaudu e-põlluraamat tööle. Ja mis sellest kasu on? Suur null! Tootjad peavad seda täitma, põllumehed peavad seda täitma. Tuleb kontroll kohale ja kirjutab, et andke mulle põlluraamat. Tootja ütleb, et aga mul on e-PRIA-s, aga me ei pääse sinna ligi. No kuhu me jõudnud oleme? Ta peab needsamad lehed uuesti välja printima, et anda PRIA kontrollile e-põlluraamatut e-PRIA-s vaadata. Ja see on kohustuslik KSM-i taotlejatele. 

No nüüd on veel järgmine süsinikuarvestus või lämmastikuarvestus seal. Kuidas seda teha? Kohustuslik, aga mitte keegi ei tea. Tulevad juhised, aga see on vaja 1. detsembriks ära teha. Ja kui seda ära ei tee, on toetuste vähendamine. Nii et sõnades me kõike seda võime rääkida, et bürokraatia väheneb, kuid tegudes me sinna ei jõua. 

Paar asja ma tahtsin veel siin öelda. Ahah, just nende investeeringute kohta. Põllumeeste pikalt oodatud investeeringutoetus, mis pidi avanema eelmise aasta septembris suurusjärgus 50 miljonit, mis jagatakse ära sisuliselt kuu aja jooksul. See on ühekordne taotlusvoor. Määruse muudatusega, algselt pidi see avatama 29. septembril ehk esmaspäeval, nüüd on jälle lükatud edasi 13. oktoobri peale. Edasilükkamine käib, põllumehed teevad ettevalmistusi ja kogu aeg lükatakse edasi. Ja lõpuks tuleb võidujooks ajaga, kes esimesena jõuab taotleda, ja siis pannakse taotlusvoor lukku. Muud tingimused siin, on see siis koolituste või lisapunktide saamiseks ka tootjaorganisatsioonides olemine. 

Me võime seda äpindust ja kõiki neid elektroonilisi asju põllumajanduses kasutada, aga tegelik elu on selline, et meil kasvavad kohalikud sordid, Eesti sordid, mis on aastaid ja aastaid kasvanud. Pidasid nad vastu põuale, pidasid vastu külmale, pidasid vastu kõikidele märgadele aastatele. Nii et tuleb toetada kohalikke sorte ja kohalikke tootjaid ja nende tegevust maapiirkonnas. 

Ja lõpetuseks tahan öelda, et pikk tee on veel minna, et tagada regionaalne tasakaalustatus, toidujulgeolek ning ühtlane ja võrdne kindlus põllumajandustootjatele Eestis. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kolleeg Anti Allase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Austatud minister! Kõigepealt mõningad mõtted teie kõnes, võin öelda, olid väga kiiduväärt, nagu ma enne ka küsimuses ütlesin. Ma siiralt loodan, et tulevikus saame kiita teid ka nende tegevuste elluviimise eest, ja selles osas tahame sotsiaaldemokraatidena teile olla väga heaks partneriks. Küll aga ei kuulnud ma infot ühegi käivitatud pika plaani kohta valdkonnas, rääkimata taktikalistest vajalikest kiiretest sekkumistest, mida mitmed maaeluvaldkonnad väga ootavad. 

Üheks selle väga ehtsaks näiteks on seakasvatusvaldkonnas aset leidev kriis. Sellest tahan järgnevalt pikemalt rääkida. Põllumajandus ja toidutootmine on kõige alus. Kolm korda päevas peame sööma igaüks. Kehvad ilmastikutingimused, muret tekitavad haigused ning aina kasvav toiduhind on pannud aga põllumajanduse ning toidutootmise Eestis raskesse seisu. 

Räägin toimetulekust seakatkuga. Ma loodan, et ma ei ole kriitiline, liiga kriitiline, kui ütlen, et no ei saa öelda, et selle probleemi lahendamisega tervikuna oleksime riigina väga hästi toime tulnud. Kui haigust kandvate loomade likvideerimise ja lautades viiruse kontrolli alla saamise protsessiga võib rahuldavalt või isegi hästi rahule jääda, siis küll ei saa rahulolu väljendada sealiha tootmise jätkumise ja toidujulgeoleku säilimise seisukohast. Mida ma ka enne küsisin: puudub selge ja kiire plaan kriisiga toimetulekuks. Seda ootavad ettevõtjad, nii põllumehed, seakasvatajad kui ka tööstused. 

Nagu te ka ise ütlesite siin, härra minister, siis loomulikult on number üks viiruse kontrolli alla saamine metsas, ilma selleta ei julge ettevõtjad valdkonnas järgmisi samme astuda. On väga suur probleem ja tekitab küsitavust, miks me ei ole suutnud riigina tööstusele kompenseerida valmistoodangut, mis läks samamoodi hävitamisele, nagu läksid viiruses olevad sead hävitamisele. Need me kompenseerisime, aga toodangut mitte. 

Hädavajalik on seakarja taastootmise toetamine. See, nagu me eelmisest kriisist võisime õppida, ei sünni lihtsalt oodates, sinna peab riik sekkuma. Ettevõtjad ootavad ka palgatoetust farmide töötajatele, sest muidu kaotatakse olulised töötajad ja neid ei ole enam võimalik pärast tagasi saada, kui läheb aasta mööda, mis on minimaalne aeg samas mahus tootmisega jätkamiseks. Kindlasti vajab kiiret lahendust ka valdkonna kindlustusvõimaluste läbimõtlemine. 

Aga seakatk pole ainus mure põllumajanduses. Kehvad ilmastikutingimused on mitmes Eesti piirkonnas pankrotistamas mitmeid põllumajandusettevõtjaid. Siinjuures soovin ministrile jõudu ja sihikindlust läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga erakorralise abi saamisel. Ühtlasi soovivad põllumehed võimalikult kiiret sõnumit erakorralise abi kohta. Arved ootavad maksmist ja selleks on nad juba sunnitud tootmisvahendeid müüma. Minu arvates oleks äärmiselt kurb, kui kohalikud elanikud, ettevõtjad peaksid oma tootmisvahenditest loobuma, siis pole neil seal piirkonnas enam midagi teha. Vajab taas riigi sekkumist. 

Nüüd siis võib-olla veidi pikemalt toiduga isevarustatuse tasemest.

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kahju on, et isevarustatuse tase meil Eestis olulistes toidugruppides ikkagi on langenud viimastel aastatel. See ei tohiks nii olla. Loomulikult on tegemist kompleksse ja keerulise probleemiga, aga peame aru saama, et ainult relvad meid tõelises kriisis ei aita, endal peab olema ka midagi lauale panna. Eesmärk saavutada 80% isevarustatuse tase olulistes toidugruppides on igati tervitatav ja sotsiaaldemokraadid igati toetavad seda. 

Kindlasti julgustame teid julgemalt astuma vastu koalitsioonipartneri Reformierakonna vastuseisule toiduainete käibemaksu alandamisel. Lisaks madalate sissetulekutega inimeste toimetuleku parandamisele on sellel tohutu mõju ka Eesti põllumajanduse konkurentsivõimele. Nii see on, see on kõigis riikides nii, ainult Eesti ei saa sellest aru. 

Nüüd siis pisut – palju mul aega on? – regionaalpoliitikast. Kapitali kättesaadavuse probleem on suhteliselt lihtsasti lahendatav ja pole ka väga kallis tegevus, aga kahjuks pole konkreetseid samme selle lahendamisel näha. Ja siit konkreetne sõnum, et olen valmis tulema esimesel võimalusel ministeeriumi lihtsaid ja odavaid lahendusi teile tutvustama, kui te kutsute. 

Omavalitsuste rahastamine. Nagu Arenguseire Keskuse uuringust võib hiljuti lugeda, erinevused omavalitsuste tulubaasis inimese kohta muutuvad omavalitsuste lõikes tohutul kiirusel vaesemate omavalitsuste kahjuks, mis tähendab ühtlasi madalamat teenuste taset nendes vaesemates omavalitsustes. Võin julgelt ütelda, et Eesti vajab lisaks Robin Hood ühele ka Robin Hood kahte või siis, kui see ei sobi, vähemalt tasandusfondi jõudsat kasvatamist riigieelarvest. Ka mina isiklikult toetan väga õnge andmist, kuid kui need tegevused jäävad ainult sõnadesse, mis, nagu ka minister ise siin ütles, on juhtunud kahjuks Eestis, siis ühel hetkel pole seda õnge enam kellelegi anda. 

Kiire internet – no see on naljanumber, ausalt ka! Kui kaua on räägitud Eestis, et see peaks jõudma maale? Pealiinid on jõudnud, aga sellest edasi mitte midagi. Nende planeerimisel on tehtud tohutuid vigu, ettevõtjad ei saa kätte, ei saa tavainimesed kätte. 

Ja loomulikult on kõige lihtsam ja olulisem võidelda bürokraatiaga, aga sellest ma kahjuks pikemalt ei jõua rääkida. Aitäh! Soovin vaid jõudu selles!

Suur tänu, hea kolleeg! Urmas, sind me ootasimegi! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun!

Nii, aga palju õnne valitsussektori tööhõive kasvatamise puhul, härra Riigikogu esimees! Te olete omale uue nõuniku saanud täna, nagu leht kirjutas.

Ma siiski pean täpsustama, et tegu on Riigikogu esimehe abiga, nii et te peate ikkagi faktides täpne olema. Aga palun! Teil on nüüd võimalus esineda siin sõnavõtuga. Palun!

Jaa, ma õnnitlesingi teid teie tööhõive kasvu otsuste puhul.

Jaa, aitäh teile!

Nüüd küsimus, härra põllumajandusminister! Punktid probleemide kaardistamisega on ju relevantsed, aga tegevus, mida me valitsuselt näeme, on paraku risti vastupidine. See on väga tõsine probleem. Hakkame järjest võtma! Konkreetne näide: sigade Aafrika katk. Tsiteerin teid: "Riigi kohus on astuda sinna, kus turg hätta jääb." Mõnesaja tuhande eurone, mis oli 700 000 kuni 1,5 miljonit eurot, öeldi tegelikult. Sektori inimesed, ettevõtjad pöördusid palvega, et valitsus oleks võimeline selles kriisis ütlema, et ta on võimeline ka kompenseerima tootjate toodangu utiliseerimise ja hävitamise maksumuse ja hinna. Valitsus lükkas selle tagasi. Te ütlesite, et teie ise toetasite, te korduvalt panite ette, aga valitsus ütles ei. Tulemus: Frank Kutter teatas selle peale – minu mälu järgi 25. augustil te seda teatasite või ministeerium deklareeris – järgmisel päeval tootmise sulgemisest. 44 inimest jäi töötuks ja kaotati maksutulu 2 miljonit eurot seetõttu, et te ei olnud võimeline otsustama. Viimastel päevadel tuli uudis täpselt samamoodi Maag lihatööstuselt, 40 inimest koondatakse – jällegi osundus sellele, et valitsuselt ei ole tulnud selgeid samme. See on lodev, lõtv suhtumine niisuguses konkreetses, praktilises kriisiolukorras.

Teine küsimus. Kõik need digimuutused ja asjad – rääkige põllumajandusettevõtjatega, rääkige sektori inimestega, mis neile muret teeb. Kõik põllumajanduse ja maaelusektorid palusid põlvili, mis puudutas seda, et ärge tehke metsamaa tootmismaa maksutõusu nii järsult, mida see koalitsioon surus läbi – sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 ja Reformierakond –, mida tehti. Ja nüüd ma loen, midagi räägitakse, et me vaatame, hindame ümber, teeme oma vigadele, hindame seda. Ei kuulata ettevõtjaid, ei kuulata sektori inimest. Täpselt samamoodi on kogu maksupoliitika. Mida räägivad meile praegu tootjad, sealhulgas toidutootmise sektor? Eesti on Euroopa inflatsiooni vedur ja tegelikult just kaudsete maksude koormuse puhul, mis vähendab sisenõudlust, sealhulgas põllumajandustoodete sisenõudlust, äärmiselt tõsine probleem. Ka valitsus on olnud siin mitte probleemide leevendaja, vaid probleemide süvendaja.

Küsimus energeetika segadusest. Ei ole võimalik rääkida selles loogikas, kui hinnata, et järgmisel aastal on kaudsete erinevate koormiste maksumus, mida tööandjate keskliidu juht on hinnanud, minimaalselt 200 miljonit eurot. Näete, kui lihtsalt see teil käib! See on tegelikult Eesti tootjatele koormus, muu hulgas ka nii-öelda inimeste kõrval.

Järgmine küsimus, mis te olete vaikselt siia sisse kirjutanud, kõnelete siin. Kliimamuutused! Ühe käega peaminister esineb meile ja ütleb, et ETS2 süsteem – ei, ei, ei, mis te nalja teete, edasi lükata vaja, ei, me ei taha seda, ei toeta seda. Aga mis tuli välja? Hämmastav informatsioon, härra Riigikogu esimees. Riigi eelarvestrateegiasse, mille täna – literally, nagu ameeriklased ütlevad – kinnitas valitsus, on sisse planeeritud uus, sisuliselt faktiline maks, mis puudutab kliimamaksu mootorkütustele läbivalt Eestis, 330 miljonit eurot. Näete, kui lihtsalt see käib! Põrandaalune maks! Kliimaministeeriumi asekantsler ütles, et noh, ma saan aru, valimised lähevad mööda, mõne kuu pärast me hakkame siin saalis seda jõustama, 330 miljoni eurost maksu. Mis see tähendab? Diisli ja bensiini liiter hakkab olema siis 2,5 eurot või? Raha on juba sisse planeeritud, aga ühiskond ei tea sellest midagi. Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Järgmine küsimus, kui me räägime praktilistest otsustest. Ma olen nõus, et ka need üleujutused Lõuna-Eestis on väga tõsine küsimus, kus ettevõtjad, põllumehed ootavad niisugust ehedat, siirast dialoogi valitsusega. See on paraku osutunud jõuetuks, ei ole veenev olnud sektori inimestele. 

Nüüd, järgmine küsimus. Te toote välja selle, et igaüks vastutab. Jeder muss antwortlich sein – on nii? –, nagu sakslased ütlevad. Igaüks vastutab, igaühele oma. Aga küsimus on, et mille eest siis valitsus vastutab, ma küsin teilt. Jah, tarbijad vastutavad tõepoolest, kui nad lähevad Lidlisse, lähevad Coopi, lähevad Selverisse. Neil ei ole, näete ... SEB Panga uuring suvest ütles mida? Ligi pooled inimesed, et ots otsaga jooksvalt kokku tulla – selle suve uuring ütles –, pidid kasutama sääste. Keda see kõige valusamalt lööb? Seoses sissetulekute erinevusega, mis on objektiivne reaalsus ja see ei ole unikaalne Eestile, see tähendab ju tegelikkuses seda, et seal lööb kõige valusamalt just maainimesi. See tähendab seda, et hinnad on ju Selveris – härra Allas käib Võrus, eks ole – samad suures plaanis mis Harjumaal, ega vahet ei ole, aga sissetulekute tase on minimaalselt 25% paraku erinev. Ja selles loogikas kasvatate kaudsete maksude koormust! 

Vastutavad loomulikult need ettevõtjad, töösturid, küsivad minult, ütlevad mulle, jah, on küsimärk kogu lihatööstuse sektoriga, mis puudutab seakasvatust ja toodangu valmistamist ja selle ekspordisuutlikkust. See on põhimõtteline küsimärk ja me ei ole saanud piisavaid vastuseid valitsuselt. Mõnesaja tuhande euro lubaduse peale öeldakse, et näete, ei suudeta otsustada. Minister tahab, aga keegi ei lase valitsuses. Kes on see krokodill? Tooge ta siia saali! Näidake teda! Kes see seal takistab meie armast põllumajandusministrit otsustamast? Kes on võtnud selle võimu riigis, nurga tagant sosistab? 

Nüüd järgmine küsimus. Toote välja negatiivse iibe – väga tõsine, objektiivne, strateegiline küsimus. Kui me vaatame rahvastikuprognoosi ja paneme sinna juurde ka ruumilise inimeste asustuse prognoosi, siis näeme, et maapiirkonnad tühjenevad, raskuspunkt kaldub riigi sees ja paraku kiirenevas tempos, ja paraku kogu rahvastikust väheneb. Loomulikult puudutab see tegelikkuses ennekõike kõige valulisemalt just eestlaste osakaalu nii asustuse mõttes meie maal kui ka rahvastiku proportsiooni mõttes.

Aga mis siin on vastused? Jah, see nii on olnud, me oleme silmitsi sajandi suurima demograafilise kriisiga viimaste aastate perspektiivis. Ja vastus valitsuse poolt on milline? Mida ütles proua Joller? Järgmisel suvel me töötame välja ühe dokumendi. Näete, kui head mehed ja naised! Jõudu jagub, et lastega emadelt, kes on kodused, võtta ära ravikindlustus järgmise aasta 1. jaanuarist – seal käsi värisema ei löö. Väga paljud neist on tegelikult ka maapiirkondade inimesed. Aga kui ühtegi sammu tasakaalustada demograafilist kriisi, millele te osutate väga õigesti – ka üks sõlmküsimusi n-ö regionaalvabaduse ahendamises, see oli ilus kujund, mida te kasutasite –, siis ma ütlen seda, et on vastupidine olukord. Tervikuna ma näen lihtsalt ühte asja praegu, diagnoosina ministri ettekandest – Eesti vajab muutust. See  on…. Aitäh!

Aitäh, teie aeg! Suur tänu! Järgnevalt, kas härra minister soovib läbirääkimistel osaleda? Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Kõigepealt aitäh kõigile kõnelejatele! Aitäh, härra Reinsalu, et nii paljude minu mõtetega nõus olite! Seda on hea kuulda. Paar asja, mis üles toodi, mis ma kindlasti enne ära õiendama. 

Sigade Aafrika katku kriisis oli kõige valusam löök augusti lõpus, kui meie poegimissigala EKSEKO-s sai pihta ja vähendas meie ….. tootmisvõimekust 50% võrra. See oli see hetk, kus me nägime, et meil on vaja töötada välja väga kiire taasteplaan. Sellest hetkest saati oleme me igapäevaselt töötanud selle nimel koostöös ettevõtjatega, teinud koosolekuid, et teha järeldusi eelmisest kriisist, kuidas me jõudsime tänasesse kriisi. Ilmselgelt on meil vaja ka struktuurset muutust. Me ei saa kõiki oma põrsaid ühe katuse alla panna, me peame seda kindlasti laiali jaotama. Ja selle jaoks me peamegi leidma selle viisi, kuidas koostöös ettevõtjatega me suudame ennast tulevikus rohkem selle haiguse vastu kaitsta. See töö on olnud igapäevane ja me oleme leidnud lahenduse, kuidas seda kõige mõistlikumalt on võimalik teha. Me oleme leidnud osa ka sellest katteallikast ja tegeleme ülejäänud osaga. Ehk siis see kriitika, et riik ja valitsus ei ole sellega tegelenud, ei ole minu hinnangul asjakohane. Me oleme sellega väga aktiivselt tegelenud ja paralleelselt ka metssigadega. See on meie ministeeriumi fookus number üks ja me liigume sellega väga kiire tempoga. Seda ma ei saa kindlasti omaks võtta, et me oleme olnud selles liiga aeglased või et me kedagi ei ole kuulanud. 

Põllumeestega ma suhtlen igapäevaselt. Ma tean väga hästi nende tunnetust kõikide valdkondade suhtes, ka PRIA kohta, mida annaks paremaks teha. Me regulaarselt kohtume, võtame tagasisidet, kuidas seda asja arendada, mida tuleks muuta, kuskohas on kitsaskohad. Järk-järgult ühise koostöö raames me sinnapoole liigume. Ma tänan kõiki põllumehi, kes toodavad toitu meie eest, ja neid, kes on panustanud ka sellesse, et annavad tagasisidet, mida riik saaks teha paremini. Minu hinnangul on see koostöö senimaani olnud suurepärane. 

Kui me räägime sellest tööstuste küsimusest, siis riigil ei ole seda mehhanismi. Ma arvan, et see kindlasti on oluline asi, mida peaks seadusesse kirjutama. Seda me oleme arutanud ka maaelukomisjoni esimehega, et tulevikuvaates on see oluline muudatus, mida me peame lisama. Kui meil peaks siuke olukord uuesti tekkima, siis me leiame selle mehhanismi, kuidas seda kompenseerida. Ja väga raske on vaadata, kui ettevõtted peavad töötajaid koondama ja põllumajandussektor selle kaudu väheneb. Mul on ka seda väga raske vaadata, aga kriiside tagajärjel on see ettevõtjate valik. Kuna on saadud väga tugevalt pihta ja nähtavaks aastaks on see lünk sees, siis ma mõistan, et on vaja tegutseda …… nimel, et need inimesed saaksid tagasi sinna tööle. Kindlasti …… puhul ma usun, et kui me suudame selle tööstuse taastada, siis need inimesed seal kindlasti oma koha leiavad, kellel on kogemus ja teadmine. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Ma sulgen läbi... Härra Reinsalu, tõepoolest, te jõudsite viimasel hetkel registreeruda vastusõnavõtuks. Ja kuna härra minister osundas teie seisukohtadele, siis, Urmas Reinsalu, sõnavõtt kohapealt vastusõnavõtuna, palun!

Aitäh! Härra minister! Ma soovin teile jõudu. Loomulikult, te asusite ametisse, niisugune akuutne kriis on enesemõistetavalt keerukas. Aga vaadake, mida ma teile ka nõu andsin, ja täiesti heatahtlikult. See eeldab reaalajas otsuste tegemist. Te ütlete, et te mõistate seda valu, millele ettevõtjad on osundanud, sektoriinimesed on osundanud, ja seda tuleks teha. Ka praegu siin puldis te tunnistasite seda, et härra Kruusega koos te valmistate ette seaduseelnõu, mis seda nõuaks. Aga kuulge, kahes ettevõttes on läbi viidud koondamised, kokku üle 80 inimese, sellepärast et seda asja ei ole tehtud. Kuulge! Koguneme, töötame välja. Kui palju see lause sinna seadusesse kirjutada siis nii väga on. Nädal aega ja oleks võimalik vastu võtta. 

Ja vaadake, mis on probleem, härra põllumajandusminister! Ettevõtjad ootasid ju teilt valitsuse nimel selgust, otsust, et jah, see tehakse. Aga nad ei ole tänase päevani seda saanud. Ka praegu te ütlesite, et teie olete nõus, aga te olete kinnitanud ka seda, et valitsus on vastu. 

Kui te oleksite andnud selle veksli – noh, see on aumehe sõna valitsuse puhul, me lahendame selle küsimuse, ka selle viibega, kui on vaja seadus välja töötada –, siis oleksid võimalikud olnud ka need käitumishoiakud teistsugused. Aga selle asemel öeldakse lihtsalt, et aga Frank Utter oleks niikuinii pankrotti läinud, tootmine. Aga juhatuse juht lükkas tagasi selle väite. Kust võtavad ametnikud riigi poolt praegu seisukoha hakata diagnoosima ettevõtete eluvõimelisust selles olukorras? Mu sõnum oli paraku ettevõtjalt väga selge ja konkreetne. 

Nii et minu sõnum on selline, et öelge see avalikult välja, mis on valitsuse positsioon, kui te olete võimeline saavutama valitsuse selge otsuse ja siis venitusteta seda rakendama. Kui see eeldab seadusemuudatust, Euroopa konkurentsidirektoraadist loatähe võtmist, siis tuleb need menetlusteed läbi käia. Ma ei näegi teist alternatiivi. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Täpsustan headele kolleegidele, et selle arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ühtlasi on meie kõik tänased 15 päevakorrapunkti käsitletud ja ka tänane Riigikogu istung on lõppenud. Me kohtume homme hommikul kell 10 algaval Riigikogu täiskogu istungil. Rahulikku õhtut!