Tere päevast, head kolleegid, Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 63 Riigikogu liiget, puudub 38. 

Ja nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Alustab Reili Rand. Palun!

Mul on siiralt hea meel, et meie demograafiline olukord ja väike sündimus on siin saalis üha olulisemalt taas püünele pääsenud või tähelepanu pälvinud. Kahjuks küll kuulsime ka infotunnis, et valitsuserakonnad siiski selle olukorra lahendamiseks hetkel ühtegi sammu teha ei plaani. Aga sellest pole väga hullu, sellepärast et sotsiaaldemokraadid on teie ees järgmise eelnõuga, et aidata kaasa Eesti sündimuse olukorra paranemisele. 

Ma räägin eelnõust, mille nimi on perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu ja mille sisu on soov vähendada laste saamise edasilükkamist ja suurendada perede kindlustunnet vanemahüvitise saamise perioodil. Me teame, et tänane vanemahüvitiste süsteem juba arvestab järjestikuste sündide vahet ja annab sellise kindluskaitse, aga antud eelnõu puhul me sooviksime, et vanemahüvitiste süsteem arvestaks ka vahepeal toimunud palgakasvu. See on kriitilise tähtsusega, sest me teame, et meil on suur probleem selles, et meie naiste keskmine sünnitusiga on liiga kõrge. Mida hiljem sünnib esimene laps, seda väiksem tõenäosus on, et selles peres sünnib rohkem lapsi. Ka värske lastega perede uuring kinnitab seda. 

Selle eelnõu eesmärk ongi parandada lastega perede toimetulekut ja ajakohastada perepoliitikat sellisena, et vanemahüvitis kõnniks [ühte sammu] reaalse olukorraga. Seda ikka selleks, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Aitäh teile!

Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Minul on üle anda arupärimine haridus- ja teadusministrile seoses lasteaiaõpetajate töötasuga. Võib-olla see arupärimine on mõnevõrra ennatlik, võib-olla ma ei osanud ise 2026. aasta riigieelarvet nii täpselt lugeda. Aga meil on küsimus selle kohta, et järgmine aasta on plaanis tõsta õpetajate alampalk 1970 euroni. See on kindlasti tervitatav, aga me kõik teame, et juba 2015. aastal seoti lasteaiaõpetajate palk kooliõpetaja töötasu alammääraga ja kohalikud omavalitsused saavad täiendavat toetust riigieelarvest. Aga see riigieelarvest kohalikele omavalitsustele toetuse maksmine on jäänud mõnevõrra väiksemaks, kui on iga-aastane õpetajate palga tõus. Meie arupärimine ongi esitatud sooviga, et mingil juhul ei unustataks kohalikele omavalitsustele eraldada täiendavaid toetusi lasteaiaõpetajate palgaks. Palume haridus- ja teadusministril anda ülevaade, kas järgmise aasta riigieelarves on selle täiendava toetusega arvestatud. Kui on arvestatud, siis oleme valmis selle arupärimise õigel hetkel tagasi võtma. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda üle riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimine. Selle kohaselt suurendataks iga-aastase riigieelarve läbipaistvust ja arusaadavust ning Riigikogu rolli riigieelarve menetlemisel. 

Kahetsusväärselt on tegevuspõhine riigieelarve kujunenud nii üldiseks, et selle kuludest on raske, kui mitte võimatu aru saada. Sellise üldistusastme juures puudub Riigikogu liikmetel sageli ka võimalus konkreetsete muudatusettepanekute tegemiseks. 

Selleks, et valitseks õigusselgus, algatab Isamaa fraktsioon riigieelarve seaduse muutmise, mille kohaselt tuleb iga riigieelarve programmi puhul eraldi välja tuua tööjõukulud, majanduskulud, sotsiaaltoetused, investeeringutoetused, muud toetused, finantskulud ja muud kulud, sealhulgas amortisatsioonikulu. Samasugune kulude liigenduse nõue kehtestataks ka põhiseaduslike institutsioonide eelarvetele. 

Lisaks soovime seaduses sätestada, et toetused keskvalitsuse juriidilistele isikutele ja ka teistele juriidilistele isikutele liigendatakse riigieelarves iga juriidilise isiku kaupa eraldi. See võimaldab täpsemalt tuvastada, kui palju ühele või teisele juriidilisele isikule riigieelarvega toetust määratakse. Soovime tühistada ministri õiguse muuta riigieelarvega kindlaks määratud piirmääraga vahendite liigendust riigieelarves ja anda selle õiguse üksnes Vabariigi Valitsusele kui kollektiivsele organile. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Me kõik teame, et usaldust valitsuse ja riigi vastu vähendab see, kui ametkonnad tegutsevad seaduseväliselt. Viimasel ajal on olnud väga palju juttu nendest kaameratest, mis meid jälgivad, milleks ei ole Riigikogu ju mandaati andnud, või sellest, et inimeste pangakontodes soritakse, ilma et nad seda teaksid ja ilma et neid sellest [vähemalt] hiljem teavitataks. Ja nii edasi. 

Isamaa saadikurühm esitab Riigikogu menetlusse kriminaalmenetluse seadustiku [muutmise seaduse eelnõu], mis iseenesest ei paku mingisugust revolutsioonilist muudatust, aga kindlasti on see samm õiges suunas. Nagu me teame, jälitustoiminguteks annab praegu kehtiva seaduse alusel õiguse kohtunik. Aga hiljem on loomulikult üldjuhul kohustus inimest teavitada sellest, et teda on jälgitud. Samas seadus võimaldab teatud tingimustel ka mitte teavitada ja selle otsustab juba prokurör. Meie [pakutav] muudatus on, et kui jälitustoimingute tegemiseks annab loa kohtunik, siis ka teavitamata jätmiseks peaks [otsuse] tegema kohtunik, mitte prokurör, kes juhib uurimist ja on üks osapool uurimisprotsessis. 

Meile tundub, et see oleks samm õiges suunas, samm õigusriigi suunas. Nii et ma loodan, kolleegid, et te toetate seda algatust. Aitäh!

Head kolleegid! Eelmises eelnõus on kuupäev 24. veebruar 2025. See on päris tükk aega tagasi. Kas see on mingi copy-paste või? Ma mõtlesin, et midagi uut on.

Elektroonilises variandis on kindlasti õige kuupäev, paberile on sattunud viga.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Keskerakonna fraktsiooni esitatava arupärimise kuupäev on küll tänane kuupäev, 24. september 2025. Igaks juhuks kontrollisin üle. Aga arupärimine puudutab praamipiletite hindu. Jutt on praamidest, mis liiguvad saarte vahel. Arupärimine on esitatud Hendrik Johannes Terrasele, regionaal- ja põllumajandusministrile. 

Huvitav oli, et kui me esitasime samal teemal arupärimise, kus lisaks oli sees ka üleüldine praamihangete küsimus ja probleem, ja see arupärimine oli esitatud Kuldar Leisile, kes on taristuminister, siis tema tuli siiasamasse pulti ja ütles, et nendele küsimustele, mis puudutavad piletisüsteemi, ta ei vasta. Nendele vastab lugupeetud regionaal- ja põllumajandusminister. Ma küsisin, kas põllumajandus- ja regionaalminister on saalis, ja ta ütles, et ei ole. Niisiis selgus, et ma pean ikkagi uue arupärimise esitama. 

Aga teema on ju väga lihtne. TS Laevad OÜ saab aastas – ma vaatasin erinevaid aastaid, 2024, 2023 – 38-miljonilise käibe juures kasumit 8 miljonit. 8 miljonit on kasumit ja selle maksavad kinni meie inimesed, kes sõidavad saartele ja tagasi, sealhulgas saarlased. Ma arvan, et see on nagu liiast, et üks riigiettevõte saab kasumit, mis moodustab käibega võrreldes rohkem kui 20%. Kui tegu oleks erasektoriga, siis ainult unistaks sellistest kasumimarginaalidest. 

Loomulikult me küsimegi, mille alusel selline piletihind on rakendatud. Miks seda sellisel viisil küsitakse ja kas teistmoodi ei ole võimalik teha? Ja milline on tema hinnang, kuidas see piletihind mõjub üleüldiselt saarte arengule? Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm seaduseelnõu ja kaks arupärimist.  

Head kolleegid, üks informatiivne teade, nimelt päevakorra täiendamine. Peaminister Kristen Michal on avaldanud soovi esineda homsel Riigikogu istungil poliitilise avaldusega seoses 2026. aasta riigieelarve seaduse eelnõu üleandmisega. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 9 ja lõike 2 alusel on Riigikogu esimees täiendanud homse istungi päevakorda ja lisanud esimeseks päevakorrapunktiks peaministri poliitilise avalduse.  

Ja veel üks informatiivne teade, head kolleegid: ettekandja täpsustamine. Nimelt, tänase 14. päevakorrapunkti juures, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud liikluskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 649 esimene lugemine, teeb algatajapoolse ettekande Riigikogu liige Andres Metsoja.  

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. 

Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 662 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mati Raidma, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikaitse ja ühiskonna kriisikindlus on tänases Eestis selgelt prioriteetsed teemad. Käesolev eelnõu, mille lõpphääletuseks valmistume, on vajalik samm selle arengu kujundamisel ja laiapindse riigikaitse sisustamisel. Ma olen mitu aastat rääkinud vajadusest elanikkonnakaitse kiirendatud tempos välja arendada. Ühiskonna ootus on selge ja tugev. Erinevad ministeeriumid ja muud ametiasutused on juba teinud tänuväärset tööd selle võime väljaarendamisel. Tänu neile missioonitunde eest! 

Aga seadusruumi toetav selgus tuleb koos käesoleva seadusega. Tegemist on ühe osaga kogu riigi ja ühiskonna kriisihaldust ja riigikaitset raamistavast ning õigus- ja rolliselgust tagavast tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusest, mis on samuti meile Riigikogu menetlusse jõudnud. Samas on oluline rõhutada käesoleva seaduse ajakriitilisust. Anname tänasel hääletusel juba nüüd seadusandliku ruumi ja aluse elanikkonna kaitsevõime kiirendatud väljaarendamisele. Kui oleme valmis – ja me oleme –, siis tuleb see osa jõustada. 

Elanikkonnakaitse hõlmab riigi ja ühiskonna tegevusi, mis toetavad inimeste valmisolekut kriisiolukorra ajal ise toime tulla, kaitsevad inimesi kriisiolukordadest tulenevate ohtude eest ja abistavad nende tagajärgedega toimetulemisel. Elanikkonnakaitse tegevuste loetelus on nii Siseministeeriumi kui ka Sotsiaalministeeriumi ning kohalike omavalitsuste vastutusvaldkondi. Käesolev eelnõu reguleerib neist kolme. Inimestele viivitamatu ohuteabe edastamise tõhustamiseks luuakse riiklik ohuteavitusüsteem EE-ALARM. Varjumist ja varjendeid puudutav regulatsioon kehtestab oodatud nõuded ja tähtajad. Suurendamaks inimeste valmisolekut iseseisvalt kriisiolukordades toime tulla, sätestab seadus elanikkonnakaitse koolituse mõiste ja avaliku sektori asutuste kohustuse olla siin eestvedajaks. Kinnistub Päästeameti kui elanikkonnakaitse asutuse roll. 

Ühiskonna võimesse kriisiolukordadeks paremini valmis olla ja kriisides hakkama saada peame panustama kõik. Meil kõigil siin on oma roll, nii ühiskonna liikmetena kodus ja kogukonnas kui Riigikogu liikmetena seadusandja rollis. Reformierakond toetab käesoleva seaduse vastuvõtmist ja kinnitab, et Eesti julgeolek, kaitstus ning kriisikindlus on meie kindel prioriteet. Tänan!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendisaadikud! Kui ma mõned aastad tagasi siseministrina esimest korda Ukrainas käisin, siis Ukraina toonane siseminister ütles mulle väga olulise soovituse. Ta ütles, et kõike muud te arvatavasti teete, aga üks kõige olulisemaid asju, mis te peate arvestama sõjalise rünnaku puhul ja mis meil läks valesti, on see, et me küll olime üht‑ ja teistpidi valmis, aga meil inimesed ei tulnud tööpostidele sellel hetkel, kui vaja oli. Ja sellel hetkel, kui vaja oli, nad ei tulnud tööpostile sellepärast, et kõige esimene asi, mis nad tegid, oli see, et nad läksid ja päästsid ära oma pere. Ja alles siis ilmusid välja päästjad, ilmusid välja politseinikud, ilmusid välja arstid ja ka kaitseväelased. Tema soovitus oli, et ärge seda viga tehke. Tagala ja inimeste elud peavad olema kindlustatud, siis on võimalik rindel olla tugev ja rindel vastu panna esimesest hetkest alates, kui seda vaja on. 

Mul on väga hea meel, et see seadus on viimaks kolmandal lugemisel. Meil võttis selle tegemine ikka aastaid aega. Selle seaduse mõte on inimeste elude hoidmine, inimeste elude päästmine. Kogu see loogika, mida me sellest seadusest lugeda saame, tegelikult põhineb teadmistel ja kogemustel, mis on saadud Ukrainast, teadmistel ja kogemustel, mis on saadud Soomes, Rootsis ja väga paljudes teistes riikides. On väga palju analüüsitud, millist varjumisvõimalust oleks vaja, milline võib olla see kõige odavam ja lihtsam versioon, millega me kõige kiiremini efekti saavutame, ja kuidas me pikema aja jooksul edasi peame liikuma, kuidas me saame inimesi võimalikult kiiresti teavitada. Ja loomulikult on eesmärk see, et inimesed ise oleks kõigeks selleks valmis. 

Mina tahan omalt poolt tänada kõiki neid inimesi, kes Siseministeeriumis seda pikalt ette valmistasid. Lõpuks sai ka elanikkonnakaitse osakond selle jaoks tehtud, et riik oleks palju paremini valmis. Ja loomulikult tänan inimesi Päästeametis, väga paljudes teistes asutustes ja ka tehnikaülikoolis, kes sellesse seadusloomesse panustanud on, et lõppkokkuvõttes varjumiskohad ja varjendid ja muud tehnilised lahendused päriselus töötaks ja oleks läbi mõeldud, et neid oleks võimalik võimalikult kiiresti ja kergelt päriselus rakendada. 

Mul on natukene kahju, et me oleme alles kolmandal lugemisel praegu. Algse tempo ja kava järgi oli mõeldud, et see seadus saab vastu võetud enne jaanipäeva, et inimestel, korteriühistutel, ma ei tea, kinnistuomanikel oleks võimalik rohkem valmistuda kõigeks selleks, mis tulemas on. Aga mul on hea meel, et me täna oleme lõpuks siin ja loodetavasti see seadus saab vastu võetud. Inimeste turvalisus erinevates kriisides tõesti ei puuduta ainult sõjaolukorda, vaid väga palju igasugust elanikkonnakaitset ja elanikkonnakaitse tegevusi selle seadusega reguleeritakse. 

Ma arvan, et tegelikult me saame lõpuks selle seaduse rakendamisega hästi hakkama, sest esmased tegevused, mis on mõeldud varjumiseks ja erinevateks muudeks tegevusteks, ei ole inimeste jaoks kallid. Korteriühistute [hoonetel] on reeglina olemas need kaks sisse- ja väljapääsu, mis on vaja. Reeglina hapnik liigub seal, on vaja lihtsalt midagi, millega katta aknaid, ja on vaja paari ämbrit, kuskohas hoida vett ja kuskohas võib-olla oma muid toiminguid teha. Need ei ole kallid asjad. Aga kõige tähtsam on valmisolek, valmisolek, valmisolek – üksikisiku, kogukonna ja lõpuks omavalitsuse tasandil. Selleks me selle seadusega tuge pakumegi. 

Nii et, lugupeetavad – ajalooline otsus! Nagu räägitud, 30 aastat on seda oodatud. Ma loodan, et kõik vajalikud tegevused järgnevad sellele kiiresti. Aitäh!

Suur tänu teilegi! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti, kaua aega võttis see eelnõu menetlemine, aga ju see oli vajalik. Üks selliseid momente, mis pälvis kriitikat, oli just EE-ALARM-i süsteemi kohandamine. See võttis aega. Aga täna jooksis hommikul läbi uudis, et Päästeamet on suve jooksul suure töö ära teinud, see EE-ALARM-i süsteem on korda tehtud ja varsti tulevad ka uued katsetused. Rõõm on seda tõdeda, sest sellest teemast me oleme Keskerakonna fraktsiooniga rääkinud ka siit tribüünilt. Väga hea, et meie mõtted kattuvad. Ma arvan, et see väga vajalik eelnõu saab täna vastu võetud. 

Eelnõu, mida me täna arutame, puudutab meie kõigi turvalisust ning seda ei saa kuidagi alahinnata. Avalik hoiatussüsteem on vältimatult vajalik. Kriisiolukorras peab info inimesteni jõudma kiiresti, arusaadavalt ja usaldusväärselt. See on põhimõtteline küsimus ning selles ei tohiks kellelgi kahtlust olla. Seetõttu Keskerakond toetab seda eelnõu, arvestades selle olulisust. Meie jaoks on inimeste turvalisus esikohal. Kuid samas ootan valitsuselt ausat, läbipaistvat analüüsi kulude, tehniliste võimaluste ja [süsteemi] toimimise kohta. Aga ainult nii saame tagada, et hea ja vajaliku ideega ei kaasne liigset bürokraatiat ega ebarealistlikke kohustusi, vaid et see loob päriselt toimiva ja usaldusväärse süsteemi Eesti inimeste kaitseks. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun! Loobute sõnavõtust? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Head kolleegid, koos sellega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 662 lõpphääletus ja peale saalikutsungit me seda teemegi.  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 662. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid oli 0. Eelnõu 662 on seadusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde. See on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest" eelnõu 650 esimene lugemine. Ütlen ette ära, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ettekandjaks Riigikogu liikme, hea kolleegi Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Rail Balticust oleme rääkinud juba üle kümne aasta. Seda on nimetatud sajandi projektiks, Balti riikide ühendajaks, tuleviku majanduse tõukajaks. Kuid kui me vaatame tänaseid fakte, siis peame tunnistama, et see projekt on läbi kukkunud. See projekt ei arvesta tegelikult rahaliste vahendite puudusega ja see on suur probleem. Täna seisab see projekt savijalgadel. 

Kõigepealt tähtajad ja lubadused. Algse plaani kohaselt pidid rongid sõitma hakkama käesoleva aasta lõpuks. Nüüd on ametlik valmimistähtaeg 2030. Minister kinnitas majanduskomisjonis, et kopad lüüakse maasse kogu trassi ulatuses juba järgmisel aastal. Samas käivad hoogsalt vaidlused trassialuse maa omanikega. Väga kaheldav, kas need vaidlused ka järgmiseks aastaks lõpule jõuavad. 

Kuid milline on see raudtee, mida 2030. aastaks plaanitakse? Mitte see, mida lubati kümme aastat tagasi. Mitte kahe rööpaga täismahus koridor, kus iga rong liigub kiirelt ja tõrgeteta, vaid üherööpaline kompromisslahendus, kus rongid peavad üksteisest mööduma jaamades või nn operatsioonipunktides. 

Esimese etapi maksumuseks hinnatakse 3,1 miljardit eurot. Sellest on peaaegu kaetud 1,5 miljardit. Teisisõnu, pool rahast on puudu. Rahastamata osa on 1,75 miljardit eurot. Lisaks prognoositakse veel, et toetavate tegevuste ja regionaalse reisijateveo käivitamise tarvis on vaja 272 miljonit eurot. 

2030. aastaks peaks raudtee olema töökorras Tallinnast Leedu-Poola piirini, kuid mitmete ehituskompromissidega. Need kompromissid on märkimisväärsed. Näiteks ehitatakse kogu Eesti lõik üherööpalise liinina, kuid algne plaan oli ju kahe rööpapaariga. Kahepoolse liikluse võimaldamiseks ja rongide [üksteisest sujuvamaks] möödumiseks rajatakse jaamadesse, peatustesse ja nii-öelda operatsioonipunktidesse möödumisteed. Ka Muuga-Soodevahe lõik, mis teenindab ainult kaubaronge, ehitatakse üherööpalise liinina. 

Liiklusjuhtimissüsteemid rajatakse 80% ulatuses ja elektrifitseerimine [tehakse] 70% ulatuses algselt planeeritud mahust, sest üherööpaline lahendus vähendab vajadust suuremate süsteemide järele. Lisaks jäetakse esimeses etapis ehitamata 11–13 viadukti, ümbersõidud suunatakse teiste kavandatud lähedaste ristmike kaudu. Kõik 12 kohalikku peatust arendatakse välja minimaalsel tasemel, see tähendab, et jaamahooneid ei ehitata ning välialad, nagu parklad ja haljastus, [valmivad] vähendatud mahus. Tegelikult on tegu põhimõtteliselt teivasjaamadega. Vaatamata mahukärbetele rõhutas Kliimaministeerium, et raudtee läbilaskevõime ja ühenduse kiirus jäävad võrreldavaks täismahulise lahendusega. 

Nagu ma ütlesin, Rail Balticu esimese etapi ehituse maksumuseks hinnatakse 3,1 miljardit eurot, millest umbes 1,5 miljardit on praegu kaetud. Aga praeguste hinnangute kohaselt ulatub rahastamata osa ligi 2 miljardi euroni. 2025. aastal plaaniti ehitusse investeerida ligi 290 miljonit eurot. Tänaseks me teame, et vähemalt 165 miljoni euro ulatuses investeeringuid lükati järgmisesse aastasse. Märkimisväärne osa rahastamata summast loodetakse katta järgmise Euroopa Liidu pikaajalise eelarveraamistikuga. Küsimus tekib, aga kust see raha tuleb. Kliimaministeerium vastab, et loodame Euroopa Liidule, loodame kasvuhoonegaaside kvoodi tuludele, kuid sellest ei piisa. Seega tuleb nähtavasti laenu võtta. Head kuulajad, see ei ole finantsplaan, see on soovmõtlemine! 

Ja kolmandaks, riskid. Kui juba praegu on rahapuudus, siis kes katab teise etapi kulud? Kui rongide ostmiseks on vaja 60–70 miljonit eurot, siis nendest kuludest ju ei räägita, seda enam, et rongide ostmist pole ju veel alustatudki. Kõne all on küll raamlepingud, aga rongide valmimine võtab aega ja võib juhtuda nii, et kui see trass kunagi valmis saab, siis ei ole ronge. 

Aga on risk, et projekt venib veelgi. Meenutame, et algne tähtaeg oli 2025, aga nüüd me räägime juba 2030. aastast. Ja juba praegu on teada, et viadukte ei ehitata, kõiki jaamu ei ehitata. Nähtavasti 2035. aastal me peame juba rääkima järgmisest etapist, mis hakkaks tegelema puuduolevate jaamade ja viaduktide väljaehitamisega. 

Ja neljandaks vaatame ka rahvusvahelist mõõdet. Meile öeldakse, et Euroopa maksab, aga Euroopa Liidu rahastusperiood lõpeb 2027. aastal. Uus periood algab 2028. aastal ja tavaliselt esimesel aastal toetusi ei maksta. Just siis, kui tööd peaksid olema kõige intensiivsemad, tekib rahaline auk ja see summa tuleb jälle leida Eestil enda taskust. 

Samal ajal, tuletan meelde, on Lätis ja Leedus täpselt samad probleemid. Kui üks lüli nõrgeneb, ei saa ka teine edasi liikuda. Rail Baltic on ju tervik. Kui Lätis venib Riia kesksõlm või Leedus ei jätku raha, siis rongid ka Varssavisse ei sõida. 

Täna räägitakse ainult ehitusest, kes selle eest maksab, aga hilisemad hoolduskulud, liikluse juhtimine, rongide remondid – need kulud ei kuulu Euroopa rahastuse alla. Need kulud tuleb katta maksumaksjal. Kui juba ehitus nõuab miljardeid lisaraha, siis mis saab hiljem, kui igal aastal lisanduvad kümned miljonid hoolduskulud? 

Mitmed olulised otsused, mis on vajalikud rongiliikluse alustamiseks uuel raudteel 2031. aastal, on veel tegemata. Ainus otsus, mille kolm Balti riiki taristu haldamise kohta siiani teinud on, on see, et igas riigis saab olema eraldi sõltumatu haldusasutus. Lätis aga on ikka veel ainult ajutine taristuhaldusasutus ning projekti peakoordinaatoril RB Rail AS-il ja riiklikel rakendusasutustel puudub mehhanism, mis ärgitaks vastavaid ministeeriume otsuseid kiiremini langetama. Puudub otsus, mis määraks kindlaks projekti osapoolte rollid, vastutuse ja raudtee haldamise põhimõtted, sealhulgas selle, kuidas jaotatakse kahjumit või kasumit või kuidas lahendatakse erimeelsusi. 

Lugupeetud Riigikogu! Rail Baltic ei ole enam suur projekt, vaid suur auk riigieelarves. Sellisel kujul ja selliste hindadega ei tasu see enam ära. Me ei saa teha nägu, et kõik on kontrolli all, me ei saa ehitada poolikut raudteed ja loota, et kunagi hiljem tuleb raha juurde. Me ei saa jätta õpetajatele, päästjatele ja arstidele lubatud vahendid maksmata, et katta projekti, mille valmimine on endiselt väga ebakindel. 

Seega kutsun üles peatama projekti enne, kui me oleme sidunud end võimatute kohustustega. [Tuleb] nõuda ausat ja sõltumatut vahehindamist, kas Rail Baltic annab rohkem kasu, kui annaks olemasolevate raudteede uuendamine ja regionaalsete ühenduste arendamine. Kui rahastust ei ole, ei tohi edasi liikuda soovmõtlemise ja laenurahaga, vaid tuleb kaaluda alternatiive. Samuti on ilmne, et see ei tasu isegi sotsiaal-majanduslikku aspekti arvestades ennast kunagi ära. Ka tuleb arvestada, et Rail Balticu kaudu ei pruugi kunagi tekkida algselt lubatud otseühendusi Lääne-Euroopa raudteevõrgustikuga. Sellisel kujul Rail Balticut ei ole kellelegi vaja. 

Hea Riigikogu! Meil peaks olema julgust tunnistada, et praegune Rail Balticu projekt ei arvesta rahaliste vahendite puudust ja vajab radikaalset ümberhindamist. Seetõttu teeb EKRE Vabariigi Valitsusele ettepaneku loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest. Tänan teid kuulamast ja olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Suur tänu teile! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite ka sotsiaal-majanduslikku aspekti. Ma küsin, milline see sotsiaal-majanduslik tulu või see aspekt on? Versus need vahendid, mis lähevad trassi ehitamisele ja ka hoolduskulud.

Aitäh, hea küsija! Ma tooksin siin teie enda väga tabava võrdluse, et meile lubati elevanti, aga vastu saime või saame hiire. Aga täpset arvestust, kuidas see peaks meile sotsiaal-majanduslikult ära tasuma, ei ole ju tehtud. Või kui ongi, siis öeldakse, et see ei saagi ära tasuma, ei ole transpordinõudmisi, ei ole ka inimesi, kes sooviksid kiirühendust Tallinna ja Varssavi vahel. 

Kõik see kokku näitab, et me oleme jõudnud olukorda, millega me ei osanud kümme aastat tagasi arvestada. Kümme aastat tagasi võis Rail Balticu projekt tunduda toreda mõttena, et inimesed hakkavad äkki Poolas tööl käima. Lisaks, arvestades ka seda, kust Rail Baltic läbi läheb, me loeme juba nimetustestki välja, et soode vahelt. Väga palju trajektoorist kulgeb läbi selle territooriumi, mis on looduskaitseala, kus inimesed ei ela. Ehk siis ei ole näha sellist arengut, et see hakkaks kuidagi tulu tooma.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma põhimõtteliselt arvan, et see on mõistlik algatus, mille te ette kandsite. Aga mu küsimus on see: kas te, ma ei tea, olete konsulteerinud või arutanud, et juhul, kui seda eelnõu toetada ja valitsus peaks hakkama sellega tegelema, mida see Euroopa kontekstis tähendab? Kui Eesti ühe osapoolena väljuks, siis kas lätlastel ja leedukatel on võimalik seal edasi olla või tegelikult Euroopa tasandil see projekt lõpeb? Kas teil on mingi selline teadmine olemas või ei ole?

Aitäh! Tõesti, väga hea küsimus. Võiks ju mõelda, et me oleme selle trajektoori lõppjaam ja kui meie välja astuksime, ei mõjutaks see nii palju Lätit ja Leedut. Aga sellel teemal oli majanduskomisjonis ka juttu. Vastus oli ühene: mingitest Euroopa Liidu lepingutest, mis on Euroopa Liidus kord juba sõlmitud, ei olegi võimalik taanduda. See arutelu läks sinna välja, et kui me tahame Rail Balticust välja astuda, siis me peaksime välja astuma ka Euroopa Liidust. Paraku me olemegi jõudnud kõikide selliste projektidega, mis kuidagi on seotud Euroopa Liiduga, sellisesse seisu, et arutelukoht on puudu. 

Me ei saagi enam, ütleme, inimlikult, kahepoolsena neid teemasid arutada, sest kohe on meil justkui bürokraatianui vastas. Ja järgmine küsimus on kohe, et kas te mõtlete Euroopa Liidust välja astuda, kui teile mõni direktiiv ei meeldi või mõni projekt ei tundu mõistlik. Jah, paraku on meil selline kogemus, aga samas miks mitte proovida rääkida, öelda, et raha ei ole, kulud on suured, kümme aastat on möödunud ja nähtavasti võib veel kümme aastat minna. Tänases olukorras see projekt ei tasu ka Euroopa Liidule ära.

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Hea ettekandja! Üks Euroopa Liidus olemise põhiline argument, kui inimeste käest küsida, on see, et noh, saab reisida, eks ju. Kui me selle teema puhul seda vaatame, siis on selge, et ega ikka ei saa küll. Enne oli jutt, et selle rongiga, nii tore, saab minna Berliini ooperiteatrisse. Nüüd tuleb välja, et Reformierakonna juhtimisel ilmselt hakatakse Häädemeestele ka uut ooperiteatrit rajama, sellepärast et see rong sealt kaugemale ei vii. Tegelikult me teame, et kuna Euroopa Liidu raha on sinna palju sisse pandud, siis meie võime selle Häädemeesteni ära ehitada või isegi piirini, Iklani. Kui aga Läti midagi ei tee, eks ole, siis põhimõtteliselt me peame ka selle trahvi kinni maksma, kuna teised pole oma kohustusi täitnud. Aga kas on tehtud mingi arvutus, et kui me oleksime sama suure summa eest arendanud siseriiklikku raudteevõrku – Haapsalu raudteed, Pärnu raudteed, Tartu suunda – ja üldse korrastanud kogu Eesti raudteevõrku …

Aitäh! 

… kas me oleksime selle eest saanud rohkem, kui me saame nüüd, kui me topime seda raha tõesti mõttetusse projekti nimega Rail Baltic?

Aitäh! Me rääkisime sel teemal ka majanduskomisjonis. Seal ju toodi argumendina välja, et me peame seda tegema, sest Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks liikmesriigid omavahel ühendada. See, kui me kulutaks selle raha mõistlikult oma taristusse, ei ühtiks algse ideega, et Rail Baltic peab olema liikmesriike ühendav trass. Selle tõttu see argumentatsioon kasutada raha mõistlikult langes kohe ära. Ka see teema, kes siis peaks trahvid maksma, jäi justkui selgusetuks, sest öeldi, et meil ei ole neid trahve veel kaelas, eks see tuleb hiljem. Aga ütleme nii, et iga riik justkui peaks ikkagi oma territooriumil olevate asjadega tegelema ja kui ta ei saa sellega hakkama, siis ta vastutab oma territooriumi eest. On ka kummaline, et see trass peab korraga teenindama kiireid kaubaronge ja samal ajal ka kohalikke elanikku. See tundub mõnes mõttes jälle raiskamine, sest kiiretele kaubarongidele on teised nõudmised. Nähtavasti peab ka ehituslik konstruktsioon olema tugevam ja vastupidavam kui see, kus meil 120 kilomeetrit tunnis liigub kohalikke inimesi vedav rong. Aga ma [kordan], see projekt on utoopia, see on soovmõtlemine. Ja me võime hetkel ainult oletada, kas ooperi[teater] tuleb Häädemeestele või me saame ooperisse sõita kaugemale kui Häädemeestele.

Rene Kokk, palun! 

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! See teemapüstitus on kahtlemata väga oluline ja väga õige. Ja kõik need probleemid, mis on täna selle maaga, mis on riigil selle trassi jaoks veel omandamata! Maaomanikest – ütleme eesti keeles – lastakse üle sellega, et ei tehta ära vajalikke töid, lõhutakse maaparandussüsteeme, metsloomade liikumist pärsitakse. On veel palju-palju muidki probleeme, mis tegelikult on täna lahendamata ja mis iseäranis sellesama odavamaks tegemise tõttu koormavad tegelikult maaomanikke, kellel on väga palju muresid. Ja millegipärast ka Eesti meedia minu arust neid väga kajastada ei taha. Olen ise päris mitme maaomanikuga kokku puutunud, käinud inimestega kohtumas, aga kuidagi need [kajastused] meediasse ei taha jõuda millegipärast, ei lasta läbi. 

Aga oskad sa arvata, mis on see põhjus, miks siin saalis olijad olid tuliselt vastu sellele, et teha siin Riigikogus Rail Balticu uurimiskomisjon? Ma arvan, et me peame selle juurde tagasi jõudma. Aga oskad sa arvata, et kui me probleeme teame, siis miks siin saalis olijate suur enamus oli sellele omal ajal vastu?

Aitäh! Kuna suur osa siin saalis esindab 14%-lise toetusega erakondi, siis nähtavasti ei taheta mõista, et aeg-ajalt on ka kriitika asjakohane. Tõepoolest, Riigikogu liikme kohustus on seista oma valijate eest. Sugugi mitte igale otsusele, mis valitsusest tuleb, [pole vaja] kohe alla kirjutada ja kõigega nõustada. Meil peab olema tervet mõistust. Ja kui maaomanik on tegelikult võrreldes valitsusasutuste ja kohtusüsteemiga nõrgemas positsioonis vaidlustes, mis toimuvad tuule[energia] arendajatega, siis täpselt samamoodi on kohalik elanik ka antud juhul nõrgemas positsioonis. Ja seda ei arvestata. Leitakse, et kui meil on riiklik plaan, siis me võime kõike teha. 

Minu meelest väga suur muutus toimus peale 2023. aasta Riigikogu valimisi. Enne seda Kaja Kallas ütles, et lugege mu huultelt, maksud ei tõuse, aga pärast valimisi kohe maksud tõusid. Argument oli selline: meid ei oleks ju valitud, kui me oleks tõtt rääkinud. Praegu ma näen, et seesama filosoofia kannab kõiki valitsuse otsuseid: ei saa tõtt rääkida, muidu meid ei toetataks. Seesama Rail Balticu uurimiskomisjon oleks ju selle tõe avalikustanud. Näha on sedasama [soovi], ma ei oska seda teistmoodi põhjendada kui just nii, et soov on hoida kõik Reformierakonna läbiviidavad plaanid rahva eest salajas.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Eile toimus sotsiaalkomisjoni istung, kus Sotsiaalministeeriumi esindajad käisid mingeid ravimeid tahtmas ja [viitasid] Euroopa Liidu määrusele. Ja nad ei saanud seda, mida nad tahtsid. Siis kõlas lisaks kommentaar, et kahjuks me oleme oma otsustusõiguse teatud küsimustes Euroopa Liidule ära andnud. Ja nüüd teie ütlete sama asja, et me ei saa sellest lepingust lahkuda, kuna siis me peame Euroopa Liidust välja astuma. Mina vaatan põhiseaduse § 1, mille alusel Eesti on iseseisev ja sõltumatu riik, ja teise lause kohaselt Eesti iseseisvuse sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Mis on teie arvamus nende kahe näite põhjal: kas me oleme ikkagi iseseisev ja sõltumatu riik, kui me oleme andnud oma otsustusõiguse ära, ja seda põhiseadusvastaselt?

Aitäh! Meile aeg-ajalt tuuakse näiteks, et me liitudes Euroopa Liiduga justkui andsimegi oma õigused ära. Ma ei ole sellega nõus. Ma leian, et me oleme ikkagi iseseisev riik ja me peaksime oma otsuseid tegema lähtuvalt põhiseadusest ja mitte [loobuma] oma õigustest, öeldes, et oi, kui me nüüd Euroopa Liiduga liitusime, siis rohkem meil enam õigusi ei ole. Ma olen väga tihti täpselt sama olukorda kogenud. Üks näide on selline, et toodi mingi eelnõu komisjoni ja üks komisjoni liige ütles, et aga miks me üldse hääletame – kui see Euroopa Liidust tuleb, siis see võiks ju kohe hakata kehtima. Seal on ka teatud tõde sees: tõepoolest, kui see juba Euroopa Liidust tuleb, siis on ju mõttetu sellele vastu vaielda. 

Aga ma kutsusin siin kolleegi korrale. Teate, me ikkagi oleme iseseisev riik ja päris nii ei tohiks olla, et kõigele, mis Euroopa Liidust tuleb, me peame kohe alla kirjutama. Paraku väga suur osa Riigikogu liikmetest ei saa aru, et Eesti on iseseisev riik, et meil kehtib oma põhiseadus ja meil on oma otsustusõigus. Paraku on osa inimesi kriitikavabad. Kahjuks nii on.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Korruptsioonivastases erikomisjonis on ka Rail Balticu teema olnud mitmel korral üleval. Viimane kord, kui oli arutlusel see, et valitsus soovib 70 miljoni eest ronge tellida, oli minu küsimus järgmine: kuidas on üldse võimalik, et me mitme miljardi eest ehitame raudteed ja tellime 70 miljoni eest ronge? Ja umbes 30 miljonit läheb veel iga aasta taristu ülevalpidamiseks, et sõita vaid Tallinnast Häädemeesteni. 

Kujutage ette, mis vastus tuli Kliimaministeeriumi esindajalt. Vastus kõlas selliselt – see on ilusti protokollis olemas, see on ka salvestuses olemas –: me paneme need rongid sõitma, et rööpad rooste ei läheks. Mis on teie seisukoht? Kas selline suhtumine, eriti maksumaksja rahasse, ja selline põhjendus on üldse kuskiltki kohast adekvaatne? 

Aitäh! Jah, see paneb kohe [ohkama], ma ei tea, käed vajuvad rüppe, kui sellised põhjendused tulevad, et tehakse asja, millel ei ole otstarvet. Tehakse sellepärast, et teha, ilma et selleks puudub vajadus. Neid näiteid võib veelgi tuua. Kas või soode taastamine ja mõned asjad veel, igasugused andmebaaside loomised selleks, et Euroopa Liidu raha ära kulutada ja tegeleda mingite asendustegevustega. Ehitame kas või kergliiklusteed Euroopa Liidu raha eest kuhugi, kus ei ole inimesi, kes neid võiks kasutada. See suhtumine, justkui Euroopa Liidu raha ei olegi maksumaksja raha, on üdini vale ja korruptiivne. Sellist suhtumist ei tohiks riigijuhtimisel lubada. See ei ole riigimehelik, see ei ole säästlik ja sellised inimesed tuleks riigijuhtimisel välja vahetada.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mida te vastaksite nendele inimestele, kes ütlevad, et seda projekti ei ole enam mõistlik lõpetada, sellepärast et sinna on juba niivõrd palju raha sisse pandud? Kas ei oleks mõttekam nüüd juba mitte lasta tehtud kulutust raisku, vaid hoolitseda selle eest, et see kulutus, mis juba on tehtud, vähemalt mingitki head eesmärki hakkaks teenima? Minule meenub, et viimaste prognooside kohaselt on meile antud teada, et selle projekti ülalpidamisele kulub tulevikus suurusjärgus 50–100 miljonit aastas. Aga milline on teie hinnang? 

Aitäh! Jah, ka Riigikontroll on viidanud sellele, et ei ole arvestatud ülalpidamiskulusid ja ei ole ju ka räägitud sellest, kust see raha tuleb. Kui meil projekti elluviimiseks ehk selle ehitamiseks on Euroopa Liidu rahastus, siis ka seesama teema, et äkki on odavam see lõpuni viia, kuna on ju teatud kulutused tehtud, ja kui ehitajatega need lepingud lõpetataks, siis kui suured oleksid need leppetrahvid. Seda arvestust pole lõpuni tehtud, sest praegune valitsus on ju seda meelt, et viime projekti lõpuni mis tahes hinnaga. Teeme kas siis kärped ja ühe rööpapaari, jätame ära peatused, jätame ära viaduktid, peaasi et saaks selle ikkagi lõpuni viia. 

Ma ei tea, võimalik, et kahekümne aasta pärast me olemegi selles olukorras, et see projekt tuleb pigem ümber vaadata. Ka selle eelnõu eesmärk on, et lõpetame selle sellisel kujul ära. Kõik need ettepanekud, mis võiks asendada seda raudteed. Võimalik, et selle asemel võiks lihtsalt sõidutee olla, maantee võiks olla. Aga ühtki sellist analüüsi, et äkki on kuidagi teistmoodi mõistlikum teha, võib-olla tõesti on õigem projekt praegu lõpetada, arvutame need kulud välja – seda ei ole tehtud. Võimalik, et kõikide nende europrojektide puhul on [siht], et viime lõpuni, siis vaatame, mis saab. Toon näiteks kas või Pärnu lennujaama. Tehti valmis, aga ei võetud kasutusele. See oli Kadri Simsoni juhitud projekt. Võimalik, et juhtub sama asi, et lõpuks hakatakse seda trassi hoopis teisel eesmärgil, võib-olla tõesti maanteena kasutama. See on ainult minu spekulatsioon.

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole rohkem. Rõhuasetusi juhtivkomisjonis ja langetatud otsuseid tutvustab meie hea kolleeg, majanduskomisjoni liige Õnne Pillak. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjonis me seda ettepanekut arutasime 15. septembril. Lisaks komisjoni liikmetele võtsid arutelust osa eelnõu esitajate esindajana Evelin Poolamets, taristuminister Kuldar Leis, Kliimaministeeriumi liikuvuse põhiüksuse teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter, samast osakonnast veel Rail Balticu valdkonna juht Andres Lindemann ning Rail Baltic Estonia OÜ juhatuse liige ja tehniline juht Lauri Ulm. Eelnõu sisu tutvustati siin väga põhjalikult, samuti seda, miks see eelnõu on esitatud. Ma ei hakka seda arutelu teile siin üle kordama, küll aga mõned pidepunktid, mille üle komisjonis arutleti. 

Kõigepealt ülevaade, mis ka siitsamast kõlas, see ajaline plaan. Sellest rääkis taristuminister, kes kinnitas, et Eesti eesmärk on see, et Rail Baltic valmiks aastaks 2030, ning et ehitustempo on selle järgi paika pandud. Ehitustööd on juba alanud ja rahastus on ka olemas. Rail Baltic Estonia OÜ esindaja kinnitas samuti, et rahastustempot jätkatakse planeeritult ning Eesti ehituse teekart saada valmis 2030. aasta lõpuks on realistlik. Kõigi Balti riikide peaministrid on kinnitanud oma pühendumust, et aastaks 2030 see trass valmib. 

Seejärel selgitasid Kliimaministeeriumi esindajad, millised on rahalised ja õiguslikud tagajärjed, kui me peaksime projektist väljuma. Nagu siin juba ettekandjalt kõlas, kuna eelnõu sõnastuse kohaselt tuleks väljuda kõikidest rahvusvahelistest lepingutest, mis seonduvad Rail Balticuga, siis üks selline seostunud leping on ka Euroopa Liiduga liitumise leping, milles võeti ülesanne võtta üle Euroopa Liidu õigus ning seda rakendada ja ellu viia. See tähendab seda, et sellisel juhul me peaksime Euroopa Liidust välja astuma. Lisaks tooks lepingust väljumine kaasa võimalikud nõuded Euroopa Liidu poolt, nii õiguslikud kui ka rahalised. Ja sellele tuleks tegelikult lisada see kahju, mida Rail Balticu mittetegemine meile majanduslikult toob, sealhulgas ka juba välja ehitatud osa, kuhu on investeeringud tehtud. Sealjuures on muidugi ka julgeolekumõõde, sest üks siht, miks me seda [trassi] teeme, on see, et meil oleks muu Euroopaga parem sõjaline logistika, kui seda peaks vaja olema. 

Muidugimõista tulid jutuks ehitustööd ja maade omandamine. Rail Baltic Estonia OÜ esindajad andsid teada, et ehituslepingud on sõlmitud, investeeringud on juba alanud. Kõiki vajalikke maid ei ole veel omandatud, kuid maade omandamisel arvestatakse ka seda, millal [on vaja omandada] mingi konkreetne lõik, kus päriselt ehitustegevus peaks algama. Maid ei ole mõtet liiga varakult omandada. See aitab ka rahavoogusid juhtida ja nii on riigi vaates mõistlikum. Nad kinnitasid üle, et maade omandamine toimub koostöös Maa- ja Ruumiametiga ning ei ole ette näha, et maadevaidlused takistaksid ehitust. 

Ma omalt poolt lihtsalt täpsustan, et see, millest komisjonis oli juttu: Soodevahe on üks küla Harjumaal, mitte soodevaheline ala. Jutt oli külast, Soodevahe-Muuga lõigust. 

Nii. Ja pärast seda me tegime ka menetluslikud otsused, mis olid konsensuslikud: saata antud otsuse eelnõu täna suurde kogusse otsustamiseks, juhtivkomisjoni esindajaks määrata mind, Õnne Pillakut, ja viia läbi eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Fakt on see, et see asi, mida meile serveeriti, et Rail Balticu maksumus on selline, on tegelikult ebaõige. See on kordades suurenenud. Ehk siis need, kes selle idee autorid olid, ei olnud seda asja majanduslikult õigesti arvestanud. Ja ilmselgelt on tegemist projektiga, mis ei too majanduslikku kasu, vaid ainult väga-väga suurt kahju. Seega vähemalt mõistlikud majandusinimesed peaksid sellise lepingu lõpetama, sest alus on selleks olemas. 

Aga ma küsingi teie käest, et kuna jooksis läbi see asjaolu, et sealt ei saa enam välja astuda, siis kas Eesti on ikka iseseisev ja sõltumatu. Kui me lihtsalt ei saa ühest lepingust lahkuda, siis on kogu see protsess ju põhiseadusega vastuolus.

Ei ole põhiseadusega vastuolus ja Eesti on iseseisev ja sõltumatu.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud kaasettekandja! Selle teema arutlusel on Kliimaministeeriumi käest mitu korda küsitud, kas on riskianalüüsid erinevateks olukordadeks, kui mõned ohud peaksid realiseeruma. Näiteks kui meie tõesti investeerime omalt poolt kogu raha, aga Läti seda ei tee. Kui hakkab kujunema olukord, et aastal 2030 ei ole Lätis raudtee valmis, aastal 2035 ei ole valmis ja nii edasi, siis mida see tähendab Eestile? Mida see tähendab meie maksumaksjale? Ja kas on olemas erinevad varuplaanid? Kahjuks siiamaani Kliimaministeerium ei ole selliseid riskianalüüse teinud, vist ei ole erinevaid varuplaane. 

Aga mis on teie seisukoht? Kas riskianalüüse tuleb teha või ikkagi tulebki minna niimoodi edasi, et paneme maksumaksja raha sinna projekti sisse, aga ühtegi analüüsi selle kohta, mis risk võib realiseeruda, ei tee?

Aitäh! Kõigepealt, mina olen siin komisjoni ettekandja, mitte ei avalda oma arvamust. Seda ütleb Riigikogu kodu- ja töökord. Komisjonis me seda nii täpselt ei arutanud, aga muidugi tuleb neid võimalusi analüüsida. Teiselt poolt aga on nii, et me oleme kolme Balti riigiga otsustanud, et me selle trassi ehitame. Ma ei hakka kuupäeva ütlema, aga mõni nädal tagasi kinnitasid pühendumust sellele eesmärgile koos kõik kolm Balti riiki. Nii et mina keskenduksin eesmärgile, mitte ei mõtleks põhjuseid, miks ei saa seda teha, vaid mõtleks sellele, kuidas saaks teha, sest see on Eestile oluline nii reisijate- ja kaubaveo aspektist kui ka sõjaväelise logistika aspektist.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Vot, just täpselt sinna ma tahtsin jõuda, selle viimase punktini, mida te nimetasite. Julgeolekuaspekt käib alati läbi, kui me räägime Rail Balticust. Aga mina küsin, kas komisjoni istungile oli kaasatud mõni kaitsevaldkonna ekspert, kes oleks võinud küsimustele vastata ja [muud] rääkida. Ja kui polnud, siis miks? Ma arvan, et Eesti rahvas tahaks teada, mitu raketti Vene pool kaotab, kui [tulistab] seda mitmemiljardilist [rajatist]. Me Ukrainas näeme, kui haavatav on taristu, eriti raudteetaristu, samas me teame kõik, et see on tõesti julgeoleku mõttes on oluline, kuna seda mööda liigutatakse ka sõjaväemasinaid. Ma ei ole tegelikult sellest [midagi] kuulnud. Me räägime kogu aeg, et see on julgeolekuprojekt, aga me ei tea, kuidas seda tulevikus kaitsta. Seda me ju tegelikult ei tea. Kas komisjonis oli sellest juttu?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see on väga oluline küsimus ja sellest tulekski rohkem rääkida. Selles mõttes väga õige tähelepanek. Kahjuks komisjonis jah ei olnud vastavat spetsialisti kohal. Aga ma võtan selle mõtte siit kaasa, tegelikult on oluline, kuidas täpsemalt, mil moel [seda võiks kaitsta]. See on sõjaväelise logistika vaates oluline. Ma usun, et ka teie, hea küsija, saate aru, et see ei ole mitte sõnakõlks. Te samamoodi ju valutate südant Eesti vabaduse pärast, on nii? (Saalist öeldakse midagi.) Aa, te ütlete, et on sõnakõlks? No vot siin ma jään teiega eriarvamusele.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Paraku te ei viibinud sellel koosolekul ja ma saan aru, et seetõttu on teil ka raske täpselt vastata, mis puutub detailidesse, mida komisjonis räägiti. Aga kui me jõuame selleni, et Soodevahe näol on tegu külaga, siis nähtavasti te oskate öelda, kui palju seal trassil üldse on peatusi. Kui nüüd viiakse see projekt ellu ilma peatusi välja ehitamata, siis kui paljud kohalikud elanikud peavad neid ebamugavusi taluma? Kui suur on see inimeste või reisijate hulk, kes kasutaks seda …

Aitäh!

… rongiliiklust? Ja kui paljud peaksid ebamugavusi taluma seetõttu, et rongipeatused on välja ehitamata jäänud?

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, ma olin haige sellel päeval. Aga meil on komisjonis väga head protokollid ja väga head nõunikud, kes annavad hea ülevaate. Kui mul on vaja ettekanne teha, siis ma alati saan kõige kohta küsida. Ja mis puutub parandusse, mille ma tegin Soodevahe-Muuga lõigu kohta, siis ka see on protokollis, ma mitte ei mõelnud seda kuidagi välja. Aga peatustest minu teada ei olnud nii täpselt juttu, seega ma ei oska teile sellele vastata. 

Mis puudutab ebamugavust, siis selle ebamugavusega on selline asi, et ka minu lähedastel jookseb nende elukoha juures see trass läbi ja praegu käivad ehitustööd. Ja pigem nemad on väga rahul, sest nad ütlevad, et vaadake, varsti saame meie oma maja tagant Kohilast minna Saksamaale. Nad ootavad, et see valmis saaks.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Hea eesistuja! Lugupeetud kõneleja! Kui julgeolekuaspektist rääkida, siis mina olen küll nii aru saanud, et sõja korral on vastasel võimalus kohe see raudteeühendus katkestada, kas seal Suwałki koridoris või ka mujal. Aga mu küsimus on muu. Märkisite majanduslikku kahju, mis Rail Balticust loobumisega kaasneks. Kas võiksite täpsustada, kust kohalt nimelt see majanduslik kahju tulla võiks? Kui te peate silmas SKT tõusu hoogsa ehitamise korral, siis see on ikkagi formaalne, see väljendub ainult numbrites, ei kajastu kuidagi Eesti inimeste elatustasemes. Kust koha pealt see väidetav majanduskahju tulla saab?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma lihtsalt toon näite, kuigi seda nii täpselt komisjonis ei arutatud. Ma toon näitena selle, et kui me räägime praegu siin üksnes ehitusfaasist, siis see on Eestile toonud lisandväärtust 1,2 miljonit. See on päris suur summa. Kui me paneme siia juurde kogu selle projekti tulemuse, siis vähemalt nende andmete järgi, mis minu käes on, laekub riigikassasse 661 miljonit eurot maksutulu. Ettevõtted teenivad sellega circa 354 miljonit täiendavat kasumit ja selle vältel luuakse kokku 31 800 inimtöö aasta ulatuses töökohta. Need on päris märkimisväärsed numbrid, mida muidu ei tuleks. Ma arvan, et selles vaates tasub pingutada. Lisaks see, mis ma siin juba eelnevalt olen välja toonud: ühendused Euroopaga inimeste jaoks, kaupade jaoks ja ka julgeoleku vaates.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kaasettekandja! Jah, Reformierakond on viimasel ajal vähemalt näidanud seda, et nad hoolivad keskkonnast ja loodusest ning on hästi loodusesõbralikud. Teiselt poolt käib ju tegelikult metsade hävitamine, kui me räägime selle trassi ehitusest. See hulk metsa, mis on raie alla läinud, on ikkagi muljetavaldav. Kas see kuidagi ei lähe teie ideoloogiaga vastuollu? Ka teie fraktsioonis on hästi toredaid inimesi, kes hoolivad keskkonnast ja iga päev räägivad, kuidas me peaksime sorteerima prügi, ja tegema kõike muud, kuidas see kõik ikkagi mõjub meie keskkonnale. Aga samas raiute metsa selle jaoks, et panna maha kaks metallist, terasest rööpapaari. See teie fraktsiooni üldse nagu ei häiri. Või kuidas inimesed teie fraktsioonis ennast tunnevad?

Aitäh selle küsimuse eest! See, et keskfraktsioon Rail Balticu ehitamist ei toeta – no sain jälle kinnitust sellele. Aga ei, see ei ole kuidagi nende inimeste [vaadetega], kelle jaoks on keskkonnahoid sümpaatne, vastuolus. Teatavasti on rööbastransport kõige väiksema jalajäljega.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Homme antakse meile eelarve üle. Kas teil on sama info, mis mul, et järgmise perioodi investeeringuid planeerides on Rail Balticult raha ära võetud, kuigi te peate seda hästi oluliseks investeeringuks?

Ei ole seda infot, et raha oleks ära võetud.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Kõigepealt ma tänan ettekandjat väga põhjaliku ja hea ettekande eest. On selge, et kahjuks on Euroopa Liit oma olemuselt järjest rohkem minemas sellesse suunda, kus tehakse otsuseid läbi mõtlemata. Ja nii on ka sellesama otsusega. Mul on väga kahju, et Eesti riik, Eesti valitsus ja ka eelnevad Riigikogu liikmed, kes on selliseid otsuseid vastu võtnud, ei ole enne põhjalikult analüüsinud kogu selle projekti teostatavust ja maksumust. Ja täna me peame siin arutama seda, kuidas see nüüd lõpetada, kinni panna. 

Aga ma toon mõned näited ka. Euroopa Liidus teatavasti on erinevad rahastusperioodid ja mind väga üllatab, et kui üks projekt otsustatakse läbi viia, siis see jagatakse mitme perioodi peale. Ja selliseid otsuseid Euroopa Liidu tasandil tehakse niimoodi, et tegelikult kogu rahastust pole läbi mõeldud. See on ju täiesti mõeldamatu, et üks eraettevõtja läheb panka, tahab raha saada millekski, aga pank ütleb, hea küll, et tee nüüd üks ots valmis, vaatame, mis edasi saab. Ükski pank raha ei anna. Aga selliseid otsuseid tehakse meil Euroopa Liidus. 

Kahjuks oleme nüüd jõudnud rumalasse seisu. Paljud siin juba rääkisid sellest, et me rikume loodust ja samas me kogume CO₂ raha, mis väidetavalt peaks ju minema rohemajanduse ja kliima päästmiseks. Selle raha eest me ehitame nüüd sedasama Rail Balticut, sest riigil lihtsalt ei ole [muud] raha, et Rail Balticut ehitada. 

Muidugi, teine küsimus on nüüd see, et mida ikkagi teha. Jah, loomulikult, lõpetada on seda ülikeeruline, sellepärast et meil on need lepingud Euroopa Liiduga – õigemini mitte Euroopa Liiduga, vaid nende institutsioonidega. Evelin Poolametsa poolt tuli üleskutse, et kui lõpetada ei saa, siis vähemalt peaks nüüd hakkama tegema mingit mõistuslikku tegevust. 

Ja tegema peaks seda, et kolm Balti vabariiki võiks ministrite tasemel kokku saada, rääkida selle asja lõplikult läbi ja minna siis Euroopa Liitu ja öelda, et nüüd tuleb üks otsus teha. Mitte nii, et me oleme igaüks eraldi. Oli ju see jutt ka, et kui üks taandub või ei ehita välja, siis teised maksavad trahve. See tähendabki seda, et nüüd peaks nagu üks mees ikkagi lõpuks selja sirgu ajama ja tegema selgeks, et kui me seda ehitame, siis milliste vahendite eest. Riikidel endil ei ole neid vahendeid. Kui Euroopa Liidu jaoks on see nii oluline projekt, nagu siin on väidetud, et see on ka sõjaliselt väga oluline, kaitse otstarbel, siis peab Euroopa Liit selle raha leidma. 

Iseasi on see, et Rail Balticut peab pärast ülal pidama. Loomulikult, ka see on läbi mõtlemata. Meile on majanduskomisjonis esitatud korduvalt neid arvandmeid ja öeldud, et kõik on väga hästi, tegelikult saab Rail Baltic ise endaga hakkama, kui ta on valmis ehitatud, peale maksma ei pea. Seda on käinud majanduskomisjonis rääkimas erinevad juhid. Mina ei oska seda praegu hinnata. Ilmselge on see, et mingi efekt on alati olemas. Kui see taristu valmis on, siis loomulikult seal kaupa vedada saab ja mingisugust kasu saab, aga kui kulukaks läheb konkreetselt kõikidele Balti riikidele selle ülalpidamine, ei oska tegelikult täna keegi öelda. Seega tuleks teha korralik äriplaan ja läbi mõelda kogu rahastus, mida edasi tuleks teha. 

Ja neid otsuseid tuleks teha kolmel Balti riigil kõigepealt ühiselt ja siis minna sinna müstilisse Euroopa Liitu, mille liikmed me ju oleme. Kõige hullem Eesti riigis on just see, et ükskõik, kui palju meile tuleb igasuguseid direktiive, kas otsekohalduvaid või mitte, siis komisjonides, kui me neid arutame, keegi ei [küsi], kas me võiksime ka mingile rumalavõitu direktiivile vastu hakata … 

Ma paluksin lisaaega! 

Kolm minutit. 

... või omapoolseid ettepanekuid teha. No mis meie, meist ei sõltu ju midagi, me oleme ju nii väikesed! Selle asemel et otsida kaasamõtlejaid meie lähiriikide seast või nende riikide seast, kus ka tervet mõistust on. 

Seega ma kutsun kõiki üles, et surve valitsusele peaks olema tugev. Just seesama surve, mida ma just mainisin, et meie valitsus koos teiste Balti riikide valitsustega peab selle tee ette võtma ja tegema otsuse. Kas just [lähtuda sellest], et õudne lõpp on parem kui lõputu õudus, aga igatahes majanduses ei saa niimoodi käituda, et sul ei ole vahendeid teada, aga sa ikka tahad midagi ehitada. Ja siis me läheme edasi, kumm on pingule tõmmatud ja me ei saa enam pidama, me peame lihtsalt edasi tegema, sest teisiti enam ei saa. Nii et selline üleskutse. Aitäh!

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! No see Rail Baltic on nagu õpikunäide Eesti kääbusriigi gigantomaaniast. Meil on gigantomaania! Me purustame Venemaad, tükeldame teda, surume põlvili. Teiselt poolt me ehitame mingisugust raudteed, mis viib eikusagile, mis maksab pööraselt palju, kus ei ole meil kaupasid, mida vedada, sest meie majandus on Reformierakonna targal juhtimisel sisuliselt hävitatud või hävimise kursil. Ja samal ajal on meil tegemata kõik kodutööd. 

Meil ei ole neljarealist teed Tartusse, meil ei ole neljarealist Via Balticat, meil ei ole Saaremaa püsiühendust. Kui sa Hiiumaale lähed, siis sa ei või kunagi kindel olla, kas sa saad ikka praamiga tagasi, sest võib-olla on vesi madal, võib-olla on tehniline rike, võib-olla on veel mingisugune probleem. Need kodused asjad on meil kõik korrast ära ja tegemata, sest raha ei ole. Raha ei ole! Aga gigantomaania – ehitada raudtee, kaevata kümnete meetrite sügavuselt sohu kuni kandva pinnaseni, et ehitada seda trassi, ehitada viadukte, mis ei vii mitte kusagile –, vaat selle jaoks meil raha on. 

Miks meil see raha on? Miks see raha leitakse, ma ei tea, kust kohast, aga tulevaste põlvkondade vaevade ja võlgade hinnaga? Sellepärast, et me oleme Euroopa Liidus. Meil on vaja püsiühendust Euroopaga. Kümme aastat tagasi lubati meile, et saame, ma ei tea, kuue tunniga – või kui palju tunde seal oli, võib-olla ma eksin – Berliini ooperisse. Aga nüüd tuleb välja, et kuskile Kükametsa saame välja ja seal tuleb, ma ei tea, teivasjaamas oodata, ma isegi ei oska öelda, missugust transpordivahendit, millega siis ikkagi Berliini ooperisse saada. Absurd ju täielik! Totrus täielik! Aga surume edasi. Surume edasi! Ei mõista seda kõike, lihtsalt ei mõista seda kõike. 

Ja siis öeldakse meile, et aga me ei saa sellest projektist enam lahkuda, sest siis tuleb meil Euroopa Liidust ka lahkuda. Ma ütlen teile, sõbrad: aga lahkumegi Euroopa Liidust, sellest ebademokraatlikust, rohehullust nui neljaks kõikidele pealesuruvast Euroopa Liidust, sõjahullust põdevast Euroopa Liidust! Lähme ära! Lähme ära ja muutume selleks iseseisvaks riigiks, kelleks me tõepoolest tões ja vaimus tahtsime saada 1990. aastate algul! Lähme ära! Miks me peame olema Euroopa Liidus, mis surub meile peale vihakõneseadust, mis paneb meid ehitama raudteed sohu ja eikusagile, mis nõuab meilt tohutuid ohverdusi kõikvõimalikel ideoloogilistel põhjustel? Hullumeelsus ju! See on ju hullumeelsus! Arendada tuuleenergeetikat oma põlevkivienergeetika asemel, mis oleks mõistuspärane! Ja siis tulevad meile igal kolmapäeval siia peaminister, õigemini, usurpeerunud peaminister ja muud ministriametis olevad tegelased, kes räägivad meile sellist orwellilikku juttu, et rahu on sõda, puudus on heaolu jne. See ei ole ju mõistuspärane! 

Miks me teeme seda siin?! Kas tõesti Eesti rahvas on valinud ennast esindama 101 inimest, kes arvavad, et Euroopa direktiivide kohaselt on nende peamine ülesanne mitte riigi heaolu, riigi infrastruktuuri mõistuspärase arengu, riigi energeetika mõistuspärase arengu, riigi demokraatlike vabaduste ja võimude lahususe eest seismine, vaid totrate eurodirektiivide täitmine? Aga välja astuda ka ei saa! 

Jah, ega mul ei olegi midagi öelda. Tegelikult peaks rääkima muidugi veel sellest, et selle eelnõu kontekstis ei ole üldse räägitud keskkonnamõjudest, mis on ka ülimalt oluline [teema], ei ole räägitud meie loodusressursside mõistuspärasest kasutamisest – liiv, kruus, tsemendi tootmine ja nii edasi. Kõigest sellest ei ole siin üldse räägitud, aga see pole mitte vähem oluline kogu selle projekti juures, et ta mõistuspärane oleks. 

Mul ei ole mingit kahtlust, et kivinägudega koalitsioonisaadikud tulevad ja hääletavad selle eelnõu maha. Aga teadke siis, kullakesed, kes te selle eelnõu tagasi lükkate, et sellega te võtate ka vastutuse selle eest, et Eesti riik ei käitu ega tegutse mõistuspäraselt, vaid teeb seda mõistusevastaselt. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma vaatasin, et Mart Helmet võttis kohe nõutuks, aga ma kutsun üles, et tuleb ikkagi panna edasi, tuleb võidelda. Nii et jõudu tööle meile! 

Kui me räägime Rail Balticust, siis tuleb loomulikult vaadata, kust see alguse sai, mis on vahepeal toimunud ja kui kaugel me praegu oleme. No eks sellest Rail Balticust hakati rääkima juba 2000. aastal, 2011. aastal tehti lausa uuring, vaadati, kui palju see maksma läheb. Tol ajal antud hinnang oli 3,6 miljardit. Siis möödus veel aega, 2017. aastal tehti tulude ja kulude analüüs, siis oli hind juba 5,8 miljardit. 2019. aastal hakati projekteerima ja planeerima. Praeguseks on välja tulnud, et see hind on vähemalt 25 miljardit ja vaata et isegi rohkem. Ei ole raha, ei ole kõiki projekte, kui me räägime mitte ainult Eestist, vaid ka teistest Balti riikidest ehk Lätist ja Leedust, kus on veel maad ostmata. Ja vaatamata sellele, et meil ei ole isegi kindlat poliitilist kindlust, et Läti ja Leedu – eriti Läti – on võimelised seda projekti ellu viima, me paneme edasi. 

Me pakkusime just hiljuti välja, et vähemalt võtaks aja maha ja teeks uurimiskomisjoni. Siinsamas istungisaalis arutasime seda, aga see otsus hääletati maha. Ma arvan, et oleks väga õige lähenemine tuua erinevate erakondade esindajad laua taha, tuua Läti ja Leedu kolleegid laua taha ja analüüsida, kas see projekt on üldse realiseeritav. 

Väga oluline küsimus, mis tegelikult siiani on lahtine: aga kes seda kõike veel ülal hakkab pidama? Need summad, mis on hoolduskuludeks prognoositud, on üüratud. Eesti lõikes on prognoositud 50–100 miljonit, pange Läti ja Leedu juurde! Ma vaatasin, et riigikontrolöri välja toodud summa oli pool miljardit lihtsalt hoolduse ja ülalpidamise peale. No andke andeks, kust me selle raha võtame? Vähemalt sellest eelarvest, mida siin on mitmeid kordi menetletud ja mille peaminister homme üle annab, ma küll ei leia, et seal oleks selliseid suuri auke. Ehk 2030. või 2031. aastal, kui see projekt tõesti realiseerub, leitakse selline raha? No ei leita, on ju tegelikult vastus. 

Vaatamata sellele, et meil ei ole korralikku äriplaani, meil ei ole arusaama, kes ja mis mahus üldse hakkab seda raudteed kasutama, me paneme edasi. Paneme edasi! 

Nüüd, keskkonnamõjud. Keskkonnakomisjonis käib pidevalt rohepaplus, rohepesu. Metsa ei tohi maha võtta, prügi tuleb sorteerida, tuulikuid ja päikesepaneeliparke tuleb ehitada, põlevkivisektor tuleb kinni panna. Ja siis samal ajal rahumeeli tõmmatakse selline koridor üle Eesti, võetakse suur hulk metsa maha, aga sellest mitte keegi ei räägi. 

No andke andeks, see on ju puhas kahepalgelisus! Võidelgu ka selle vastu needsamad rohelised, kes siin on teatud erakondades, eelkõige sotside, aga ka Eesti 200 ja Reformierakonna ridades. Aga miskipärast see neid ei huvita. See on teine asi. Aga ei saa olla roheline, kui sul tegelikult on vaade, et see on nagu lubatud. 

Hea küll, ärme siis võitleme selle eest, aga vaat see, mis puudutab kõike ülejäänut, jäätmekäitlust ja kõike muud, seal tuleb ikka võidelda, et banaanikoor satuks ikkagi õigesse prügiurni, muidu läheb jamaks. 

Ja kui me räägime regionaalsest mõõtmest …

Sooviks veel kolm minutit juurde, kui tohib. 

Kolm minutit lisaks.  

Ja kui me räägime üleüldisest regionaalsest mõõtmest, siis loomulikult, selle raha eest me oleks saanud välja ehitada kogu oma teedevõrgustiku – Tartu, Pärnu. Ma arvan, et väga paljud – ma kujutan ette, et ka lugupeetud istungi juhataja – naudiks turvalist teekonda Tallinnast Pärnusse. Ma saan aru, et ta toetakski seda, et see oleks välja ehitatud. 

Mida see oleks meile andnud lisaks sellele, et need teed oleksid turvalised? Oleks andnud regionaalse mõju: inimesed saaks kiiresti liikuda, kaubad saaksid kiiresti liikuda. Ja loomulikult see annaks tõuke meie majandusele. Aga see on jäetud tagaplaanile, sellepärast et me võtsime ette Rail Balticu. 

Tõsi, peab ka tunnistama, et selle projekti taga on ju valdavalt kõik erakonnad. Seda me peame tunnistama. Aga küsimus on selles, et kui on näha, et see asi välja ei vea, kui on näha, et see asi jookseb kinni, siis tuleb ikkagi kõike [kaaluda] ja võtta vastu teised, võib-olla raskemad otsused. Ei ole mõtet senisel viisil, nagu ta on, teadmata tulevikku minna. Milline tulevik on, ei tea keegi. 

Loomulikult, olukord on keeruline, raha on suur. Need investeeringud oleksid võinud minna meie peatrassidele, peateedele ja see oleks kindlasti elavdanud kogu meie majandust. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 650 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teemegi. 

Head kolleegid, juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest" eelnõu 650. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 650 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Teie ees oleva eelnõu algus ulatub käesoleva aasta mai lõppu, juuni algusesse, kui vastavalt märkustele siseminister keeras kinni numbrituvastuskaamerate pildi, kuna seal oli õiguslikke probleeme, mida prooviti lahendada. Ministeerium tõi komisjoni ühe eelnõu, mille ta palus komisjonil algatada. Komisjon seda ei teinud, kuna leidis, et eelnõu vajab veel täiendavat analüüsi, mille peale neli Riigikogu liiget algatasid selle eelnõu ja esimene lugemine toimus ka juunikuus.

Edasi tuli eelnõu komisjoni ja anti päris pikk muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Mõte oli selles, et kõik need institutsioonid, kes olid kriitilised selle eelmise sõnastuse suhtes – õiguskantsler, Justiits- ja Digiministeerium, Andmekaitse Inspektsioon –, saaksid tekstile otsa vaadata ja korrektuure teha. Muudatusettepanekute kohta märgin veel seda, et Riigikogu liikmetelt ettepanekuid ei laekunud, aga kõikide nende institutsioonide esindajad said kokku ühise laua taga ja Vabariigi Valitsus saatis meile ettepanekute teksti, mida komisjon arutas esmaspäeval, 15. septembril. Olime kutsunud laua taha Siseministeeriumi esindajad, Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori, Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad, Andmekaitse Inspektsiooni esindajad, õiguskantsleri esindajad ja Rahandusministeeriumi esindajad.

Lühidalt öeldes sai kõik formuleeritud üheks muudatusettepanekuks, mille kohaselt muudetakse [eelnõu seitsme] lõigu sõnastust. [Konkreetselt] võiks öelda, et seaduse 3. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 13¹. Ma ei hakka kõiki neid sõnastusi siin teile ette lugema, need on väga hästi jälgitavad ettepanekute tabelis, [kus näeb], mis on maha tõmmatud ja mis on alla joonitud. Aga me kuulasime nende institutsioonide esindajad ära ja kõik kinnitasid ühest suust, et sellisel kujul see tekst neile sobib.

Siis said komisjoni liikmed küsida. Küsimusi loomulikult oli erinevatel teemadel, ma mõned toon ka välja. Küsiti, et kui auto on ära varastatud, siis kuidas on võimalik kasutada numbrituvastuskaamerat, kui auto väärtus ulatub üle 8800 euro, nagu eelnõus oli. Selle peale vastati, et tegelikult kriminaalmenetlus algatatakse praegu, kui eseme väärtus ületab 200 eurot. Üldiselt sellega probleeme ei olnud, kuna korrakaitseseaduses on sätestatud, et [kahju on olulise väärtusega siis, kui see ületab] ühe kuu palga alammäära kümnekordselt. Sealt see summa tuli, 8860 eurot ongi ühe kuu palga alammäära kümnekordne tuletis.

Küsiti ka näotuvastuse kohta, et kas nende [kaameratega] saab seda teha. Saime Siseministeeriumilt vastuse, et iseenesest, kui on ikka väga tõsine kuritegu, siis näotuvastust võiks ju kaameratega teha, aga antud eelnõu kohaselt seda eristust ei ole tehtud. Võib-olla kunagi tulevikus – ehk siis, kellele see mõte ei meeldi, peab valmis olema. Paar komisjoni liiget küsisid ka sõiduki tagantpildistamise kohta ja selle peale Siseministeeriumi esindaja ja ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor vastasid, et seni ei ole olnud seda kõige lihtsam teha, kuna fokuseerimine on keeruline. Ühesõnaga, praegu seda ei ole. 

Loomulikult oli meil komisjonis ka eriarvamusi ja et ma siin kogu seda diskussiooni objektiivselt kajastaksin, siis ütlen ka selle ära, et kolleeg Vooglaid sõnas, et nii tema kui ka EKRE fraktsioon ei toeta selle eelnõuga reguleeritavat süsteemi üldiselt juba kontseptuaalsel tasandil.

Küsiti veel küsimusi. Küsiti, kuidas tekivad ohuhinnangud, mille järgi neid kaameraid üles pannakse, ja kuhu pannakse ka mobiilseid kaameraid. Selle peale andsid meile selgitusi nii Siseministeeriumi esindaja ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor. Küsiti ka piltide kvaliteedi kohta: kui kvaliteetsed need on ja kas neid saab näha. Sellele reageeris Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor sellega, et kutsus kõiki õiguskomisjoni liikmeid omale külla, et nad saaksid näha, mis kvaliteediga need pildid on.

Avaldati ka arvamust, et neid kaameraid ei panda mitte nende kohtade peale, kuhu neid vaja oleks, vaid sinna, kus saaks kõige lihtsamalt trahvi koguda. Peadirektor rõhutas, et Politsei- ja Piirivalveamet ei saa trahvide laekumistest üleüldse mingit tulu ja neil puudub seetõttu huvi neid niimoodi meelega säärastesse kohtadesse panna. Küsiti üle, et kui Politsei- ja Piirivalveamet ei saa seda tulu, kes siis saab. Et see raha läheb Rahandusministeeriumisse ja ega jumala eest Jürgen Ligi seda ei saa. Kinnitati, et ei, Jürgen Ligi ei saa seda raha omale.

Õiguskantsleri esindaja juhtis tähelepanu, et võib-olla võiks mõelda sellele, et kui praegu on 175 kaamerat, siis võiks seadusesse kirja panna, kui suur võiks olla maksimaalne kaamerate arv. Komisjon arutas seda ja me leidsime, et [konkreetse] numbri kirjapanek on natukene liiga kitsas, seda enam, et igal aastal esitatavas auditis on kirjas, kui palju neid kaameraid on. Ja kui Riigikogu liikmed neid auditeid loevad ja näevad, et täna on neid 175, aga järgmine aasta on neid 1775, siis võib-olla tundub, et see on liiast. Aga eks vaatame edasi.

Niimoodi me jõudsimegi sujuvalt oma komisjonis selle teemaga ühele poole. Komisjoni esimees pani selle muudatusettepaneku hääletusele ja selle ettepaneku poolt oli 7 komisjoni liiget: Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Jaanus Karilaid, Valdo Randpere, Stig Rästa ja Madis Timpson. Ja vastu oli 2: Peeter Ernits ja Varro Vooglaid.

Järgmisena hakkasime vormistama otsuseid. Otsused olid sellised. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 24. septembril 2025. aastal. Poolt oli 7, vastu 2 – need inimesed, keda ma juba nimetasin, täpselt samad hääletustulemused. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada – poolt 7, vastu 2, erapooletuid 0. Kolmandaks otsustasime, et kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 8. oktoobril 2025 – poolt 7, vastu 2. Ja niimoodi meie komisjoni arutelu läbi saigi. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kui seda eelnõu alguses arutati, siis üks teemadest puudutas seda, kas numbrituvastuskaameratega on võimalik nägusid näha või mitte. Politseiametnikud, kes komisjonis olid, kinnitasid, et nägusid ei ole võimalik näha. Aga hiljem kolleegi väljavõttest, Varro Vooglaiu väljavõttest selgus, ma saan aru, et tegelikkuses nägusid siiski on näha. Milline see meie parim teadmine on, mida nende numbrituvastuskaameratega tegelikult on võimalik teada saada lisaks numbrile ja mida mitte?

Jaa, komisjonis kolleeg Vooglaid sel teemal peatus. Ta näitas meile ka pilte, kus tema nägu oli hägustatud. Või mitte tema nägu, vaid selle nägu, kes tema autos arvatavasti võis istuda. Härra Vooglaid ütles, et arvatavasti ikkagi see oli tema, kes seal istus. Ja ega minul rohkem teadmist ei ole kui see, et need näod on hägustatud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! No need näod on hägustatud muidugi tagantjärele. Kõikide nende piltide puhul, mis laekuvad politseile, on nad kinnitanud, et praegune programm ei võimalda seda, et juba kaamera ise hägustataks neid nägusid. Ehk siis nendel piltidel, mida ametkond näeb, on ikkagi ilusti ka inimesed peal. Noh, siin on muidugi küsimus, et miks siis seadusest on see koht välja jäetud, kui piltidel ikkagi jäävad koos autodega ka inimesed [näha]. 

Aga minul on teine küsimus. Mis on see number, kui paljudel ametnikel saab olema õigus neid pilte vaadata? Nagu ma näen, te ikkagi tõite tagasi selle, et Maksu- ja Tolliamet saab samuti nendele andmetele ligi. Kas me räägime siis jälle sellestsamast numbrist, mis oli varem, ehk siis 1400 ametnikul saab olema luba neid andmeid vaadata?

Aitäh! Jaa, Maksu- ja Tolliameti töötajad tulid tagasi. See oli tegelikult kirjas ka esialgses eelnõu versioonis, mille Siseministeerium esitas. Me [konkreetsetest] numbritest komisjonis ei rääkinud, aga arvatavasti teie [nimetatud] suurusjärk on õige.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Maria Jufereva-Skuratovski, palun! 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna arutlusel olev eelnõu on märksa enamat kui pelgalt tehniline muudatus politsei ja piirivalve seaduses. See on samm selgema, läbipaistvama ja turvalisema Eesti suunas. Küsimus ei ole ainult kaamerates ja salvestistes. Küsimus on selles, kas inimesed tunnevad end kaitstuna ja kas meie riigi institutsioonidel on olemas vajalikud tööriistad oma kohustuste täitmiseks. 

Praegune olukord on olnud segane. Politsei on pidanud kasutama numbrituvastuskaameraid üldsõnaliste reeglite alusel, mis ei vastanud põhiseaduse nõuetele. Nii õiguskantsler kui ka Andmekaitse Inspektsioon on korduvalt juhtinud tähelepanu, et olemasolev raamistik pole piisav. Seetõttu peatas siseminister tänavu mais nende kaamerate kasutamise. Kui tahame edasi liikuda, peame andma politseile selge ja läbipaistva õigusliku aluse. Just seda see eelnõu teebki. 

Eelnõu lisab seadusesse konkreetsed sätted, mis määratlevad, mis on numbrituvastuskaamera, milliseid andmeid võib koguda ja milleks neid kasutada, kui kaua tuleb andmeid säilitada ning kes ja millistel tingimustel andmetele ligi pääseb. See tähendab, et kaamerate kasutamine ei jää enam halli alasse – kõik on täpselt reguleeritud. Inimestel on kindlus, et andmete kasutamine toimub läbipaistvalt ja seaduslikult. 

Samuti on oluline rõhutada, et eelnõu seab ranged piirid andmete kasutamisele. Salvestit võib kasutada ainult selgelt määratletud juhtudel: kuritegude ennetamisel, uurimisel, tagaotsitavate tabamisel ja ohtude tõrjumisel. Andmeid säilitatakse maksimaalselt 45 päeva. Lisaks peab iga andmetele juurdepääs olema dokumenteeritud, kes vaatas ja miks. See annab inimestele kindlustunde, et nende õigused on kaitstud ja kurjategijatel on oma plaanide elluviimine üha raskem. 

Head kolleegid! See eelnõu aitab päriselt tõsta inimeste turvatunnet. Toon mõne näite. Kui röövitakse laps ja ta pannakse autosse, loeb iga minut. Kui numbrituvastuskaamerad aitavad leida, kuhu sõiduk liikus, võib see päästa elu. Kui Eestis tegutsevad välismaised autovargad, kelle tabamiseks muidu kuluks päevi, annab numbrituvastuskaamera võimaluse nende trajektoor kiirelt kindlaks teha. Kui üle piiri tuuakse narkootikume, aitab süsteem kahtlaseid sõidukeid tõhusamalt jälgida ning näha, kuhu liigutakse. Need pole hüpoteetilised olukorrad, vaid päris juhtumid, millega meie politsei iga päev kokku puutub. 

On arutatud, kas eelnõu piirab inimeste õigusi. Jah, igal tööriistal on mõju, aga see mõju on selgelt seaduses kirjas ja rangelt piiratud. Me ei saa lubada olukorda, kus kurjategijad tunnevad end Eestis karistamatuna. Kui auto numbrimärk satubki kaamerapildile juhuslikult, ei ole see võrreldav sellega, mida tunneb kuriteo ohver. Need on täiesti erinevad olukorrad ja neid ei saa samale pulgale panna. 

Riigi esmane kohustus on oma inimesi kaitsta. Ei tohi jätta muljet, et meil on õigused ainult paberil, aga turvalisust tegelikult pole. Iga kord, kui ennetatakse kuritegu või saadakse kätte süüdlane, kasvab kogu ühiskonna turvatunne. See eelnõu ei tähenda, et riik hakkab inimesi massiliselt jälgima. Vastupidi, kaamerate kasutamine on selgelt piiritletud ja seotud vaid konkreetsete juhtumitega: kuriteod, ohud ja tagaotsitavad, mitte midagi enamat. 

Head kolleegid, me ei leiuta siin jalgratast. Suurbritannia, Holland, Soome – kõik meie partnerid ja liitlased on neid süsteeme juba aastaid edukalt kasutanud. Need aitavad kuritegusid kiiremini lahendada, ennetada ohte ja suurendada turvatunnet. Eesti ei tohi maha jääda. 

Lõpetuseks tahan öelda, et see eelnõu on tasakaalustatud lahendus. See annab politseile vajaliku tööriista, aga seab selle kasutamisele selged piirangud. See kaitseb inimeste privaatsust ja tagab ka turvalisuse. See toob õigluse ja selguse, mida ühiskond on õigustatult oodanud. Kutsun teid üles seda eelnõu toetama mitte ainult poliitikuna, vaid ka kodanikuna ja lapsevanemana. Ma usun, et Eesti peab olema riik, kus seadused ei ole ainult sõnad, vaid annavad inimestele kindluse, et neid päriselt kaitstakse. See eelnõu aitab seda saavutada. Aitäh!

Suur tänu teile! See ei oma küll formaalset tähendust, aga Maria Jufereva-Skuratovski kõne oli ka Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel. [Seda öeldes] tuginen ma, lugedes seda volitust, mille Eesti Reformierakonna fraktsioon juhatajale esitas. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina kõnelen ka fraktsiooni nimel, kuigi mitte Reformierakonna fraktsiooni nimel. Jumal tänatud! 

See kaasus on heaks näiteks palju suuremast probleemist, millega me Eestis silmitsi seisame. Ja see probleem võib olla lühidalt kokku võetud tõdemusena, et mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest, kui me räägime riigivõimu teostamisel toime pandud vigadest või isegi sigadustest. 

Tuletame meelde, kuidas see juhtum alguse sai. Kevadel tuli meedia kaudu avalikkuse ette informatsioon selle kohta, et PPA on juba aastate jooksul ehitanud üles ulatuslikku numbrituvastuskaamerate süsteemi. Selle süsteemiga on kaetud kogu Eesti. Süsteemi osaks on väidetavalt 175 kaamerat, millega tehakse igal aastal kümneid miljoneid pilte Eesti teedel sõitvatest autodest, kusjuures täiesti valimatult – selles mõttes, et erinevalt kiiruskaameratest ei pildistata üles ainult neid inimesi, kes rikuvad mingisugust kehtiva õiguse normi, vaid pildistatakse lihtsalt üles kõik inimesed, kes kaamerate alt läbi sõidavad, ja kantakse neid vastavasse andmebaasi. 

Nagu õiguskantslergi on öelnud, õiguslikku alust sellise kaamerate süsteemi ülesehitamiseks ei ole Riigikogu kunagi loonud. Õiguslik alus puudub. Järelikult on selline praktika olnud vastuolus õigusriikluse baaspõhimõttega, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 3 ja mis sätestab, et riigivõimu võib teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Jäme õigusriikluse põhimõtte rikkumine! 

Mis edasi sai? Kas selgitati välja, kes ja kuidas vastutab sellise jämeda õigusrikkumise eest, et kodanike kohta on kogutud massiliselt informatsiooni – aastaid! – ilma õigusliku aluseta? Ei, mitte midagi sellist ei juhtunud. Vastupidi, selle asemel asuti astuma samme lihtsalt selleks, et luua sellelesamale seni õigusvastaselt ellu viidud praktikale õiguslikku alust. Ja seda me täna siin näemegi. Ongi parlamendi ees teisel lugemisel eelnõu, millega see ebaseaduslik praktika lihtsalt seadustada. 

Ja vaat niimoodi põhimõtteliselt ei tohiks õigusriigis asjad käia. Ei tohi olla nii! Sellepärast et millise sõnumi see saadab kõigile inimestele, kes teostavad riigivõimu? Kas peab eriliselt hoolitsema selle eest, et mitte praktiseerida riigivõimu vastuolus kehtiva õigusega? Kas peab eriliselt pingutama selle nimel, et hoiduda kehtiva õiguse vastaselt tegutsemisest või lihtsalt ilma õigusliku aluseta tegutsemisest, mis on ka tegelikult kehtiva õiguse vastane tegevus? Ei, puudub põhjus selle nimel pingutada, sest kui tuleb välja, et tegime õigusvastaselt ilma õigusliku aluseta – mis siis ikka, meedias kirjutatakse mõned teravad artiklid, ju tuleb mõned kommentaarid anda –, aga küll parlament seadustab selle asja lihtsalt ära ja läheme samamoodi edasi. Vale! Põhimõtteliselt vale lähenemine. Ja kui sellist valet lähenemist jätkatakse, siis ei ole põhjust oodata, et põhimõttelised probleemid Eestis hakkaksid lahenema. 

Edasi. See süsteem, millest me räägime, numbrituvastuskaamerate süsteem, millega massiliselt kodanike kohta informatsiooni kogutakse, ilma et nad oleks mingit õigust rikkunud, on põhimõtteliselt vale ka selle tõttu, et see on vastuolus andmete kogumise minimaalsuse põhimõttega. Mäletate, kusagil 10, 15, 20 aastat tagasi oli veel aeg, kus reaalselt lähtuti põhimõttest, et kodanike kohta tuleb koguda informatsiooni nii vähe kui võimalik ja nii palju, kui on hädavajalik, mitte rohkem. Ja mida me nüüd näeme? Seonduvalt infoajastu võimaluste laienemisega, seonduvalt sellega, et on tekkinud palju ulatuslikumad võimalused andmeid koguda ja säilitada ja töödelda, eriti veel tehisintellektile tuginedes, lihtsalt on justkui sujuvalt sellest põhimõttest loobutud. Kuna me saame koguda palju rohkem, siis kogume palju rohkem, sellepärast et loomulikult need aitavad meil erinevaid eesmärke saavutada. 

Kolleeg Jufereva-Skuratovski ütles siin hetk tagasi, et see aitab tagada meil paremini ühiskonna turvalisust. Loomulikult aitab! Mida rohkem me inimeste kohta andmeid kogume, seda turvalisemaks me saame ühiskonda muuta. Aga aru tuleb saada sellest, et turvalisus ja vabadus on ühe diapasooni kaks otsa. Mida rohkem sa paned rõhku turvalisuse saavutamisele, seda rohkem sa pead koomale tõmbama vabadust. Kui me tahame teha täiesti turvalise ühiskonna, siis tuleb vabadus täiesti välja juurida, allutada inimesed totaalsele jälgimisele, totaalsele jälitamisele, vajaduse korral ka reaalajas. 

Vabandust, ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit. 

Ja siis on väga turvaline. Ultimatiivselt võime me sellestsamast kaalutlusest lähtuvalt ju seada sisse ka näotuvastuskaamerad, liidestada näiteks kõik linnaruumis olevad kaamerad ja kaubanduskeskustes olevad kaamerad näotuvastustehnoloogiaga, et reaalajas oleks võimalik näiteks õiguskaitseorganitel toksida arvutisse sisse: soovin näha, kus praegusel hetkel või viimase tunni jooksul või kahe tunni jooksul on viibinud, ma ei tea, Kalle Grünthal või Anastassia Kovalenko-Kõlvart või Andre Hanimägi. Andmebaasi on kantud suur hulk pilte nende nägudest ja sellele andmebaasile tuginedes saab süsteem hakata kohe kammima, profileerima ja otsima üles, vaatama erinevatesse kaameratesse ja uurida, kas kusagil on tuvastatud mingisugune pilt, mis vastab nendele piltidele. Vaadake, kui palju turvalisemaks me saame ühiskonna niimoodi teha! Kohe leiame üles kurikaelad. 

Aga tulemus on see, et me elame sisuliselt ühes suures koonduslaagris. Küsimuseks jääb, kas me tahame muudkui edasi ja edasi ja edasi selles suunas liikuda. Meie ei taha. Meie tõepoolest ei taha ja see on ka põhjus, miks me seda eelnõu ei toeta. 

See, et teised teevad ka, nagu kolleeg Jufereva-Skuratovski ütles, ei ole ju mingisugune õigustus. Ta ütles, et me ei pea siin jalgratast leiutama, paljudes Euroopa riikides tehakse sama asja. Kui kusagil minnakse vales suunas, siis see ei tähenda, et meie peame ka vales suunas minema. Vastupidi, me võiksime näidata head eeskuju ja öelda, et õigus eraelu puutumatusele ei ole mingisugune ajalooline igand, vaid see on reaalne põhiseaduslik õigus, mida tuleb ka infoajastul tõsiselt võtta. 

Lõpetuseks ütlen paar konkreetsemat asja. Ma ei näe enam, kui palju mul aega on, sest mul läks siin pilt pimedaks. Aa, tuli tagasi! Ma ütlen lõpetuseks ka paar konkreetsemat asja. Esiteks, politsei võib panna neid kaameraid üles nii palju, kui tahab, seaduse kohaselt. Praegu on neid väidetavalt 175, aga mitte miski ei takista seaduses kavandatud kujul panna politseil neid üles näiteks 1000 või 2000 või 3000. Kui politsei otsustab näiteks liidestada sellessesamasse süsteemi kaubanduskeskuste valvekaamerad, siis võib väga kiiresti juhtuda, et neid kaameraid ei ole 175, vaid neid on 1000. Mitte mingit seadusandja pandud piiri ei eksisteeri. Mina arvan, et see on vale. Võiks siis kas või öelda nii palju, et hea küll, olete 175 üles pannud, üle 200 ei pane, ilma et tulete seadusandja käest selleks luba küsima ja põhjendate ära, miks teil on neid nüüd nii palju vaja. Ei, ei oldud sellega samuti nõus. 

Ja teine aspekt on see, et politsei võib neid panna üles ainult tuginedes ohuhinnangule, et selles kohas tõesti ohuhinnangust lähtuvalt on vaja neid kaameraid üles panna. Kes neid ohuhinnanguid koostab? Politsei ise. Ja kes neid kontrollib? Mitte keegi. Nii et põhimõtteliselt on see ainult üks linnukene kastikeses, politsei ise ütleb, et meie ohuhinnang näitab, et sinna on põhjendatud panna, ja panevadki. Ei ole põhjendatud selline asi. 

Nii et meie üleskutse on seda eelnõu mitte toetada. Aitäh! 

Aitäh! Nüüd tundub, et väike tehniline rike on. Kas kõigil puldid töötavad või ei tööta? Võtan juhataja vaheaja kümme minutit.

V a h e a e g 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kümme minutit juhataja võetud vaheaega sai läbi, oli väike tehniline restart. Nii et kõik Riigikogu liikmed, kes on saalis, palun istuge oma kohale ja liigutage oma kaarti pultides, siis ta fikseerib teid aktiivseks. (Saalist öeldakse midagi.) Siis on väga hästi. 

Aga jätkame läbirääkimisi. Järgmisena Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tegelikult tekitab see hirmu, kuhu suunas me oleme liikumas. Ja kurb, et debatt on jätkuvalt nii ühepoolne ja tegelikult ka primitiivne. Täna soovitakse sellesama eelnõuga tagantjärele seadustada kaamerad, mida on vahepeal põhimõtteliselt täiesti suvaliselt, ilma analüüsita igale poole üles pandud. Seda tuvastas PPA enda sisekontrolliga. Ohuanalüüse, kuhu panna kaamerad, mis tulenevad seadusest ja mida oleks vaja, tegelikult ei olnud. 

Mis kõige olulisem: ma tuletan uuesti meelde, et nendest kaameratest, nendest pildistamistest ei teadnud ei minister ega peaminister mitte midagi, ja seda kümne aasta vältel. Või siis nad tegid näo, et ei teadnud. Ma ei tea isegi, mis on hullem, kas valitsuse liikmete võimalik valetamine või see, et põhimõtteliselt mingi ametkond võib käivitada oma programmi, oma süsteemi, millest ei valitsus ega avalikkus ei tea mitte midagi kümne aasta jooksul. Kujutage ette, iga kuu tehti 20 miljonit pilti, koguti inimeste andmeid ja mitte keegi sellest mitte midagi ei teadnud! Või siis teati, aga varjati. 

Ja nüüd selle seadusega antakse luba piiramatult – piiramatult, ma rõhutan! – neid kaameraid igale poole edasi paigaldada ja antakse väga suurele hulgale ametnikele luba inimeste andmeid vaadata. Meil siin saalis ega komisjonis ega ka ühiskonnas pole olnud debatti, kui palju meil neid kaameraid üldse peaks olema, kui palju me tegelikult tahame, et meid jälgitakse. Seda debatti ju pole olnud! Kas see kaamerate hulk, mis on paigaldatud, on olnud proportsionaalne? Kas on olnud analüüsid? Kas me jätkame sama kogusega või hakkame neid iga 100 meetri tagant üles panema? Kui me vaatame seda sõnastust, siis põhimõtteliselt politsei võib iga 100 meetri tagant kaameraid üles panema hakata. Sellele probleemile pööras komisjonis tähelepanu ka õiguskantsleri nõunik. Aga see ei huvita kedagi. On ju vaja kiires korras seaduseelnõuga edasi minna. 

Üks väga oluline aspekt, millele on juba tähelepanu juhitud, on see, et ei pildistata ainult autosid. Ei, peale jäävad ka inimesed, kes viibivad sõidukis või vahetus kaamera läheduses. Seejuures pole PPA-l võimalik – nad on seda avalikul istungil otse välja öelnud – tegelikult nägusid hägustada. Eraldi probleem on selles, et iga kord kõlavad täiesti erinevad väited. Kord väidetakse, et inimesed ei jää peale. Siis öeldakse, et inimesed küll jäävad peale, aga me püüame neid hägustada. Siis öeldakse, et ei, tegelikult meil ei ole seda programmi, mis hägustab. Ja kui nõutakse pildid välja, siis neid pilte ei saadeta, et ei saaks kontrollida, kuidas ikkagi on, mis kvaliteediga need pildid on. 

Nüüd, kui vaadata eelnõu, siis näeme, et sõnastus on muutunud. Alguses oli eraldi kirjas, et tõesti, PPA pildistab ka inimesi, nüüd see võeti välja. Aga me teame, et kaamerate süsteem on sama, et inimesed jäävad peale ja ametnikud saavad seda vaadata. Miks siis nüüd see eelnõust välja jäi? Vahepeal ei ole ju midagi muudetud. 

Lisaks on mind hakanud väga häirima, et pidevalt püütakse niimoodi manipuleerida Riigikogu liikmetega ja avaliku arvamusega: teate, kui te seda seadust vastu ei võta, siis te panete meie kõigi elud ohtu, kuriteod jäävad avastamata, inimesed jäävad kaitseta. Esiteks, inimeste otsimiseks kasutatakse üldse teisi kaameraid, avaliku ruumi kaameraid, kusjuures neid on tuhandeid. Seda teemat ei ole muuseas ka eraldi analüüsitud. Meil on avaliku ruumi kaamerad, mida on tuhandeid, aga see on eraldi teema. Siin me räägime 194 kaamerast. 

Lisaks, kus on statistika numbrituvastuskaamerate kohta, kui palju inimeste andmeid on vaadatud, neid numbreid, neid autosid, ja proportsionaalselt, kui palju on kuritegusid avastatud? Kui palju on lahendatud kuritegusid, kui palju on nende abil tabatud kurjategijaid? Kus on see statistika? Iga kord, kui on küsitud, vastust ei ole. Kui palju on neid andmeid vaadatud ja kui palju on kuritegusid tänu neile lahendatud? Kus see [statistika] on? 

Ja siis tuuakse meile näiteid teistest riikidest, et vaadake, teistes riikides on ka need numbrituvastuskaamerad. Aga lugege nende seadusi! Lugege nende seadusi, kuidas seal on kõik üksikasjalikult lahti kirjutatud! Kui selline asi, mis meil on toimunud kümme aastat, oleks toimunud Rootsis või Hollandis, siis oleks valitsus tagasi astunud. Lihtsalt ei oleks võimalik, et inimeste andmeid niimoodi kuritarvitatakse. 

Ja kui palju ametnikke saab nendele andmetele ligi? 1400 ametnikku jätkuvalt! Nagu ma aru saan, 1400 ongi see number. Kujutage ette, 1400 ametnikku saab igapäevaselt neid andmeid vaadata! Jällegi on küsimus, miks Maksu- ja Tolliametil peab olema ligipääs nendele andmetele. Miks peab see ligipääs olema? Et vaadata, kes käivad Läti piiri lähedalt alkoholi ostmas, et siis pärast öelda, näete, maksud on jäänud tasumata? Miks Maksu- ja Tolliamet pidevalt nõuab ja ka saab eraldi jälgimisvõimalusi? 

Keskerakond ilmselgelt ei toeta seda eelnõu. See on tegelikult vaid üks samm paljudest algatustest, mis viimase poole aasta jooksul on tehtud. Need on algatused, millega soovitakse inimesi aina rohkem jälgida, andmeid koguda, moodustada superandmebaase. Ja see eelnõu on osa sellest. Nagu ma ütlesin, ei ole olnud debatti, kui palju me neid kaameraid paigaldame, miks me anname võimaluse, et põhimõtteliselt neid võib nüüd hakata piiramatus koguses, kas või iga 100 meetri tagant paigaldama. 

See on praakeelnõu. Paljusid asju pole siin lõpuni lahti kirjutatud. Seda on tunnistatud ka komisjonis, et väga paljusid asju on vaja veel parandada, on vaja muuta. Kui me võtame selle vastu, siis ma absoluutselt ei välista, et varsti tullakse meie juurde uue eelnõuga, kus palutakse, et teate, sooviks hakata kasutama tehisaru. Las tehisaru hakkab kõike pildistama, analüüsima, kuritegusid lahendama. Muidugi on hea, kui üldse tullakse selle eelnõuga välja. Võib-olla jälle kümme aastat varjatakse ja kümne aasta pärast me saame teada, et tegelikult see süsteem oli juba tükk aega töös, lihtsalt mitte keegi jälle mitte midagi ei teadnud. 

Aga meie kohustus siin on kaitsta inimeste vabadusi, inimeste põhiõigusi. Meie kohustus on pidada laiapõhjalist debatti, ja seda pole siiani olnud. Seetõttu teen Keskerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head riigikogulased ja head vaatajad! Mõned asjad, mida ka eelnevad kõnelejad on siin välja toonud. 

Kõigepealt, nii õiguskantsler, Andmekaitse Inspektsioon kui ka Justiitsministeerium on öelnud, et nüüd on see siiski eelnõu, mida saab toetada. Ehk siis viidata sellele, et meil on institutsioonid, kes jätkuvalt ütlevad, et see on põhiseadusvastane või täiesti vale tee, ei saa. Komisjonis sai väga selgeks, et õiguskantsler, Andmekaitse Inspektsioon ja teised on leidnud tegelikult väga hea kompromissi. 

Selles eelnõus ei ole AI-d ega näotuvastust. See teema kindlasti vajab kunagi siin saalis eraldi arutelu. Tõepoolest, nii nagu siin on öeldud, tehnoloogia areneb pidevalt ja ühel või teisel hetkel tuleb seadusi üle vaadata ja see saal peab siis otsustama, milline on selles küsimuses ühiskondlik vajadus ja ka tunnetus. Absoluutselt! 

Niisamuti ei anna see eelnõu mitte mingisugust vekslit politseile, et nüüd võiks panna tuhandeid numbrituvastuskaameraid juurde. Jah, see ei pane hetkel ka mingit piirangut, aga komisjonis rõhutati üle, et politsei annab nüüd igal aastal ülevaate, milline on olnud numbrituvastussüsteem ja selle tegevus ning mida on politsei teinud, kas on pandud kaameraid juurde või ei ole pandud. Kindlasti me kuuleme sellest ühiskonnas ka laiemalt. 

See on muidugi olnud probleem, et me ei ole varem sellest piisavalt kuulnud ja saime sellest teada, jah, mitte nii, nagu oleks pidanud teada saama. Aga selle eelnõu kohaselt need murekohad lahendatakse. 

Sellega ma olen ka päri, et loomulikult on turvalisus ja vabadused paljuski sama joone peal. Nüüd tulebki küsida, kas [see on suur riive], kui teie autost tehakse isikustamata pilt, mis kustutatakse mõne kuu pärast sellest serverist ära. Kui selle numbrimärgi puhul ei ole tekkinud mingit vajadust selle [auto sõite] lähemalt uurida, siis seda ei uurita. Kas see riive on nii sügav, et kaalub üles selle, et numbrituvastussüsteemi abil on lahendatud väga raskeid kuritegusid ja seda kindlasti tehakse ka edaspidi? 

Jah, me võime öelda, et see on selline emotsioonidele mängimine või retoorika ja nii edasi, aga tegelikult PPA, kes igapäevaselt meie turvalisusega tegeleb, on väga selgelt öelnud, et see on ülimalt vajalik instrument. See on ülimalt vajalik instrument! Neid juhtumeid oli juba sel suvel, kui need kaamerad olid pimedad – PPA tõdes, et numbrituvastussüsteemi oleks olnud väga vaja. Neid näiteid on väga palju, alates inimröövist ja lõpetades suurte röövide või muude kuritegudega, kus numbrituvastussüsteem on olnud asendamatu tööriist. Nii et see ei ole pelgalt emotsioonidele või retoorikale mängimine, vaid see on tegelikult väga vajalik instrument.

Loomulikult, meil on erakonnad, kes ütlevad, et see läheb üle piiri, kui teie autode numbreid pildistatakse, küll isikustamata, aga see on kuidagi nii suur riive, et vot need plussid ei kaalu seda üles. Sotsiaaldemokraadid arvavad, et see ei ole nii suur riive, et see ei kaalu seda plussi üles. Vastupidi, tegelikult on ikkagi isikuvabadused ja õigused ja põhiseadus jätkuvalt tagatud. Mingit jälgimisühiskonna juttu ei ole numbrituvastussüsteemi puhul küll mõtet rääkida. See ei ole adekvaatne. 

Ja mis puudutab veel seda, millised meie valikud on, siis mõelge lihtsalt selle peale. See on võib-olla natuke liiga kaugele mõelda, aga me ühelt poolt tahame väga, et politsei reageeriks ... 

Üks minut juurde palun! 

Üks minut lisaks. 

... et kuriteod saaksid lahenduse, et meil oleks turvaline ühiskond. Me ühelt poolt väga tahame seda ja teiselt poolt me ütleme, et mitte mingil juhul ei tohi meil olla kaameraid, ei tohi meil olla mingisuguseid isikuriiveid. No paraku need asjad päris täpselt ikkagi niimoodi kokku ei käi. Mingisuguseid lahendusi me peame siiski leidma ja pakkuma.  

Ma olen täiesti veendunud, et numbrituvastussüsteem on lahendus, mis ei riiva liialt meie isikuvabadusi ja põhiõigusi, küll aga annab väga olulise instrumendi politseile inimeste turvalisuse eest seismisel. Ja see ongi see kaalukauss: ühed erakonnad ütlevad nii, ühed erakonnad ütlevad naa ja kindlasti on ühiskonnas ka erinevaid seisukohti. Aga ma kutsun üles tõesti mõtlema ratsionaalselt, millist ühiskonda me tahame. Me ei taha kindlasti sellist ühiskonda, kus politseil on käed seotud. Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena Kalle Grünthal, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Kuulasin siin eelkõnelejat Andre Hanimäge, kes ütles, et tema ei näe siin põhiseaduse riivet ja tema tahabki sellist ühiskonda, kus politsei meid korra tagamiseks ja kuritegude ennetamiseks pidevalt jälgib. Ma nimetan seda head kolleegi tegelikult digitaalse koonduslaagri pooldajaks, samuti ka sotse, kes selle ees seisavad. 

Aga nüüd asja juurde. Pärast seda, kui tänu õiguskantslerile ja tema büroole sai selgeks, et riigiasutused teostavad varjatult teabe kogumist, tõusis debatt avalikus meedias. Aga ma püüdsin minna sügavamale ja leidsin, et tegelikult on minu hinnangul tegu ikkagi kuriteokoosseisuga karistusseadustiku § 315 "Ebaseaduslik jälitustegevus ja teabe varjatud kogumine" järgi.  

Kõigepealt, miks ma seda ütlen? Ma [räägin] praegu kehtivast seadusest. Kuna meie tegevust on numbrituvastuskaameratega pidevalt jälgitud, siis esimene küsimus on see, et puudub norm selle kohta, mismoodi seda [võib] teha. Tagantjärele asi korda teha ei ole paha mõte, aga ebaseaduslik jälitustegevus on ikkagi toime pandud. 

Kõigepealt, korrakaitseseaduse § 34 ütleb küll, et ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks võib kasutada avalikus kohas toimuva [jälgimiseks] pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku. Kuid on veel üks oluline tingimus, mida nad ei ole täitnud. Asi on selles, et § 34 lõige 3 kehtivas seaduses ütleb, et korrakaitseorgan on kohustatud avalikkust isikuandmete töötlemisest tehnilise abivahendi jälgimisseadmestiku abil eelnevalt teavitama. Selleks kasutatakse avalikku kohta paigutatud teabetahvlit, mille valgel taustal on musta värvi videokaamera kujutis ja sõna "VIDEOVALVE". Kui palju on praegu nende kaamerate ees kuskil sõna "VIDEOVALVE"? Võib-olla paaris-kolmes kohas. Tartu maanteel ja Viljandi maanteel seda ei ole. Järelikult on toime pandud ikkagi õigusrikkumine. 

Lisaks sellele jättis prokuratuur rahuldamata minu kaebuse, kui ma palusin algatada menetlus selle kohta, et on teostatud salajast jälitustegevust. Viitasin sellele, et seadus seda ei ole sätestanud. Kasutasin kaebeõigust ja esitasin uuesti kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, viidates sellele, et mis siis, et kehtivas seaduses seda praegu sees ei ole, aga isikuandmete kaitse seaduses on kirjas, et on olemas selline instituut, kes teostab tegelikult järelevalvet – isikuandmete kaitse seadus § 29 –, ja kui on töödeldud isikuandmeid, siis seda isikut tuleb informeerida. Seda aga tehtud ei ole. Nii et sisuliselt on õigusrikkumine kriminaalmenetluse mõistes minu hinnangul toime pandud.

Lugupeetud Andre Hanimägi rääkis siin sellest, et see on põhiseaduspärane, aga tegelikult tasub teil seda vaadata natuke sügavamalt ja konsulteerida mõne asjatundjaga. Sest küsimus on selles, et teabe varjatud kogumine piirab toimingu objektiks oleva isiku, kodu, perekonna või eraelu puutumatust ning sellega rikutakse põhiseaduse § 26 ja § 33. Põhiõigusi piiravast teabehanke toimingust tuleb üldjuhul isikut viivitamatult teavitada ka enne jälgimissüsteemi rakendamist. Erandid on muidugi olemas, kriminaalseadustik seda võimaldab. 

Aga kui me kasutame sellist normistikku, nagu meil praegu eelnõus ees on, siis küsimus ei ole numbrituvastuses. Sest kui te olete tähele pannud, siis sellele fotole, mida see numbrituvastuskaamera teeb, salvestatakse mitte ainult mootorsõidukis olevad isikud, vaid ka selle läheduses viibivad isikud. Kujutisi on teatavasti digipiltidel võimalik pärast ideaalselt suurendada. Nii et sisuliselt on meil tegemist ikkagi digitaalse jälgimissüsteemi loomisega. 

Varro Vooglaid märkis õigesti, et on olemas korra- ja julgeolekutagatised ning põhiõiguste ja eraelu puutumatuse kaitse. Me ei saa lükata seda ainult korra tagamise eesmärgil ühte nurka kokku, vaid me peame säilitama ka õiguse privaatsusele. Seda see eelnõu aga ei taga. 

Ma ei hakka siin üle kordama seda, et reguleerimata on nende numbrituvastuskaamerate arv. Seda ei sätestata. Seega võib see tähendada, et neid võib panna ükskõik kui palju ja ükskõik kuhu. Aga juba praegusel kujul kehtiva seaduse järgi me eeldame videovalve teavituse silti kaamera ees. Huvitav on näha, kui koalitsioon ja sotsid selle seaduse vastu võtavad, milliseks muutub meie liiklusmaastik pärast seda. Videovalve, videovalve, videovalve! See ongi digitaalne koonduslaager. 

Aitäh! Järgmisena Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No ma ühe korra juba käisin siin puldis selle eelnõu menetluse raames fraktsiooni nimel kõnelemas, aga kuna mul on teisel lugemisel võimalik ka iseenda nimel kõneleda, siis ma mõtlesin, et ma ütlen veel paar sõna, et vahendada seda kogemust, mis mulle suve jooksul osaks sai seonduvalt teatavate sammudega, mis ma võtsin ette, et veenduda, milline on ikkagi selle numbrituvastuskaamerate süsteemi kaudu kogutava informatsiooni koosseis ja ulatus. 

Nimelt, kevadel, kui toimus mitme Riigikogu komisjoni ühisistung pärast seda, kui tuli välja, et PPA on avalikkuse eest varjatuna ja ilma õigusliku aluseta ehitanud üles selle massiivset informatsiooni kogumist võimaldava numbrituvastuskaamerate süsteemi, kinnitas sellel istungil PPA peadirektori asetäitja Kristi Mäe nii Riigikogu liikmetele kui ka avalikkusele, et üldjuhul selle kaamerate süsteemi kaudu ei pildistata üles, kes on need inimesed, kes viibivad pildistatavates autodes. Minule tundus see kinnitus kahtlane. Ma mõtlesin kohe, et ma ei usu seda hästi. Ma arvan, et paljudel juhtudel tegelikult pildistatakse üles ka see, kes autos viibib. 

Et selles veenduda, ma kasutasin oma isikuandmete kaitse seadusest tulenevat õigust ja pöördusin PPA poole avaldusega, kus palusin mulle väljastada kõik minu kasutuses olevast sõiduautost tehtud pildid – kõik pildid, mis on numbrituvastuskaamerate süsteemiga tehtud ja vastavasse andmebaasi kantud. Selle asemel, et väljastada mulle kõik minu autost tehtud pildid, väljastas PPA mulle kaks pilti ja ütles, et kui te soovite kõiki pilte, eks siis andke teada, olgugi et ma olin juba öelnud, et ma soovin kõiki pilte. Lisaks olid need kaks pilti ulatuslikult töödeldud sellisel viisil, et autos viibiva isiku ehk juhi koha peale oli pandud must kastike ja ühtlasi oli kaetud kinni kõik, mis oli auto ümber. Kujutate ette, et pilt on nii suur (Näitab kätega.), siin on auto ühes kohas ja ainult auto on näha, kõik ümbert on kinni kaetud ja ühtlasi on veel juht ka kinni kaetud. 

Ma ütlesin spetsiifiliselt, et palun väljastage mulle kõik pildid, mis te olete minu autost teinud ja sinna andmebaasi kandnud, ja väljastage need töötlemata kujul. Selle peale väljastas PPA mulle mitte enam kaks pilti, vaid veel 95 pilti, sest kokku oli väidetavalt neid pilte 97. Aga endiselt oli piltidel kõik auto ümbert kinni kaetud ja olid kinni kaetud ka autos viibivad isikud, ennekõike juht. Enamasti ma sõidangi üksinda. 

Siis pöördusin uuesti PPA poole ja ütlesin, et ma ju palusin teilt spetsiifiliselt, et väljastage mulle pildid töötlemata kujul. Ja ühtlasi argumenteerisin, et ei ole pädevad need põhjendused, mis te olete esitanud põhjendamaks, miks te väljastasite pildid töödeldud kujul. Esiteks, pole põhjust katta kinni kõike, mis on auto ümber, sellepärast et seaduse kohaselt peavad need kaamerate asukohad olema avalikud. Ei ole mõtet kõike kinni katta selleks, et ei oleks võimalik tuvastada, kus see kaamera on, sest vastavalt seadusele te ei tohigi varjata, kus see kaamera on. Seda esiteks. 

Teiseks ei ole mõtet katta kinni minu isikut ja viidata isikuandmete kaitse vajadusele, sellepärast et ei ole ju põhjendatud kaitsta minu isikuandmeid minu enda eest. Sealjuures ma andsin PPA-le kinnituse, et nagu te võite ise kõiki neid pilte vaadates veenduda, ei ole kogu selle perioodi jooksul, millal te olete need pildid teinud, mitte kordagi minu autot kasutanud mitte keegi peale minu. Ma mõtlesin hoolega, kas on või ei ole. Kas on seda teinud keegi minu lähedastest või, ma ei tea, autoremonditöökojast äkki? Ma ei ole autoga remondis käinud sel perioodil ja ma ei ole andnud ka oma autot kellelegi kasutada. Fakt on see, et kõikidel juhtudel, mil need pildid on tehtud, olin mina rollis. Nii et teil ei ole kahel põhjusel mõtet minu isikut väljastatavatel piltidel kinni katta. Ja sellest hoolimata PPA ütles mulle uuesti, et me ikkagi ei saa teile väljastada neid pilte, ilma et me juhi kinni kataksime, sellepärast et me ei saa veenduda, kas ikkagi olete kõikidel juhtudel roolis olnud teie. 

Jällegi absurdne jutt! Kui piltidelt ei ole võimalik ära tunda, kes on roolis, siis pole ju põhjust ka juhti kinni katta, sest niikuinii ei ole võimalik ära tunda, kes on roolis. Aga kui piltidelt on võimalik ära tunda, et roolis olen mina, siis pole jälle ühtlasi põhjust seda kinni katta, sellepärast et minu isikuandmeid pole põhjust minu eest kaitsta ega varjata. On ju nii? Loogiline lihtsalt, loogika ABC! Ja sellest hoolimata PPA mulle neid pilte töötlemata kujul ei väljastanud. Kuni siis teema võttis üles "Aktuaalne kaamera", tegi sellest loo ja AK ajakirjaniku käest mina sain teada, et aga kas te olete kuulnud seda, et PPA ütles meile, et tegelikult nüüdseks on need pildid juba kustutatud ehk teil ei ole võimalik neid ka enam Andmekaitse Inspektsiooni kaudu kätte saada. 

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Lootsin saada viie minutiga hakkama, aga ei jõudnud ikkagi. Ma esitasin veidi enne seda Andmekaitse Inspektsioonile avalduse ja palusin neil kohustada PPA-d väljastama mulle minust tehtud pildid ilma kriitilist informatsiooni kinni katmata. Ja tuli välja, et PPA oli Andmekaitse Inspektsioonile öelnud, et võib ju olla, et meil on seadusest tulenev kohustus talle see informatsioon väljastada, aga no midagi pole teha, mida pole, seda pole. Ei saa väljastada, sellepärast et kolm kuud on piltide tegemisest möödunud ja me ei tohi ju pilte kauem säilitada ja selle tõttu me kustutasime need ära. Nii et kurb lugu, aga näete, ei saa! 

Ma lihtsalt tahtsin selle jutu siit puldist ära rääkida, et näidata, kuidas PPA käitub. Ma ei taha kuidagi rõhutada oma staatust Riigikogu liikmena, aga fakt on siiski see, et ma pöördusin PPA poole mitte eraisikuna, vaid Riigikogu liikmena ja Riigikogu õiguskomisjoni liikmena, selle komisjoni liikmena, mis on konkreetse probleemi lahendamisele suunatud eelnõu menetlemisel juhtivkomisjoniks. Ma soovisin õiguskomisjoni liikmena teada saada, kasutades oma seadusest tulenevaid õigusi, millist infot te ikkagi reaalselt kogute. See on oluline tulevase regulatsiooni kujundamise ja sellele hinnangu andmise seisukohast. Ja nagu kuulsite – ma andsin teile üldjoontes ülevaate –, ma seda infot kätte ei saanudki. 

Minu arvates PPA ei käitunud heas usus. Minu arvates ei peaks PPA suhetes Riigikogu liikmetega ega ka teiste kodanikega sellisel viisil käituma. Rääkimata sellest, et lõpuks jääb juba küsimus, miks siis seda infot mulle välja ei antud. Milles probleem on? Miks ei võiks mulle näidata, millised on need pildid, mis on minust tehtud? Miks ei võiks vähemalt mulle anda pilte sellisel kujul, et minu isik ei ole kinni kaetud? Milles asi on? 

Ma väidan, et põhjus on väga lihtne. Kõik märgid viitavad sellele, et minu isik kaeti kinni selleks, et ma ei saaks veenduda, et ma olen nendelt piltidelt väga selgesti äratuntav ja et ma ei saaks ka avalikkusega seda informatsiooni jagada, et ma olen paljudel nendest piltidest selgelt äratuntav. See omakorda oleks ju viidanud sellele, et PPA peadirektori asetäitja poolt Riigikogus Riigikogu liikmetele ja ka avalikkusele antud kinnitus, et üldjuhul ei ole nendelt piltidelt need isikud äratuntavad, kes on autos, ei vastanud lihtsalt tõele. Ja noh, siin me nüüd siis oleme ja niimoodi me neid asju näeme. 

Lõpetuseks kaks kiiret kommentaari seonduvalt sellega, mida ütles kolleeg Andre Hanimägi. Ta ütleb, et mingit jälgimisühiskonna juttu ei ole mõtet numbrituvastuskaamerate süsteemi puhul rääkida. Absoluutselt ei saa nõustuda. Kui ikkagi mitukümmend miljonit pilti tehakse kõikidest Eesti teedel liiklevatest autodest ja nendes viibivatest isikutest, ilma et need isikud oleksid mingisuguselgi määral kehtivat õigust rikkunud, siis see on väga ühemõtteliselt just nimelt jälgimisühiskonna muster – lausaline andmete kogumine inimeste kohta, ilma et nad oleksid midagi rikkunud. 

Ja teiseks, kolleeg Hanimägi ütles, et eks selle eelnõuga seonduvalt on lõpuks küsimus selles, millist ühiskonda me tahame. Tema ütles, et me kindlasti ei taha sellist ühiskonda, kus politsei käed on seotud. Meie ütleme, et me kindlasti tahame sellist ühiskonda, kus politsei käed on kehtiva õigusega seotud. Meie arusaam sellest, millist ühiskonda me tahame, ongi sotsidega võrreldes väga-väga erinev. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek. Alustame selle muudatusettepaneku läbivaatamist. Muudatusettepaneku on teinud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 673 teine lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 670 teine lugemine katkestada. Alustame selle hääletuse ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Olete ilusti saali saabunud ja enda puldid aktiveerinud. Sellest tulenevalt panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Oleme eelnõu 670 teise lugemise lõpetanud ja ühtlasi ka tänase kolmanda päevakorrapunkti arutelu. 

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (tuletis- ja repotehingute regulatsioon) eelnõu 633 teine lugemine. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Riigikogu rahanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (tuletis- ja repotehingute regulatsioon) eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks oma 9., 15. ja 22. septembri istungil. 9. septembri istungil osalesid meie komisjonis ka Finantsinspektsiooni esindajad, Eesti Kinnisvarafirmade Liidu esindajad ning Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna esindajad. Meeldetuletuseks veel seda, et eelnõu esimese lugemise lõpetasime 20. mail, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli 3. juuni ja Riigikogu liikmetelt eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud. 

Eelnõu kohta sai küsitud arvamust paljudelt huvigruppidelt ja rahanduskomisjonile laekus kaks arvamust. Arvamuse esitasid Finantsinspektsioon ja Eesti Kinnisvarafirmade Liit. Finantsinspektsioon esitas ettepaneku täpsustada eelnõus nende sätete sõnastust, mis puudutavad Finantsinspektsiooni järelevalve pädevust ja isikute vastutust rohevõlakirjade emiteerimise nõuete rikkumise eest. Kinnisvarafirmade liit esitas ettepaneku täpsustada tarbijakrediidilepingute tagatiseks oleva kinnisvara hindamisega seotud asjaolusid. Rahandusministeerium esitas eelnõu algataja esindajana mitmeid tehnilisi ettepanekuid eelnõu sõnastuse täpsustamiseks. 

Juhtivkomisjon otsustas esitada eelnõu kohta üheksa muudatusettepanekut, mis on ka materjalide hulgas. Esimese muudatusettepanekuga täpsustatakse väärtpaberituru seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmete rakendamisel kohaldamisele kuuluvate nõuete tasaarvestust puudutava normi sõnastust. Teise ettepanekuga korrigeeritakse sõnastust normis, mis sätestab vastutuse rohevõlakirjade määrusest tulenevate kohustuste rikkumise eest. Kolmanda muudatusettepanekuga täpsustatakse, mis juhtudel on välistatud hasartmängumaksu seaduse kohaldamine tuletisinstrumentidega kauplemisel. Neljanda ettepanekuga täpsustatakse Finantsinspektsiooni järelevalvepädevusi. Viienda muudatusettepanekuga täpsustatakse sõnastust krediidiasutuste seaduses, mis määratleb tervendamismeetmete suhtes kohaldatava õiguse. Kuuenda ettepanekuga jäetakse eelnõust välja makseasutuste ja e-raha asutuste seadusesse kavandatud Finantsinspektsiooni pädevusi reguleerivad sätted. Seitsmenda ettepanekuga täpsustatakse tasaarvelduste regulatsiooni sõnastust pankrotiseaduses. Kaheksanda muudatusettepanekuga korrigeeritakse saneerimisseaduse viiteid. Ja üheksanda ettepanekuga sätestatakse riigiasutuste seadusesse kavandatud volitusnormi üldisest erinev jõustumisaeg. 

Komisjon langetas 15. septembri istungil järgmised otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda 24. septembril. See ettepanek oli meil konsensuslik. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. See ettepanek oli samuti konsensuslik. Ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 15. oktoobril. See oli meil samuti konsensuslik otsus ja ettepanek. 

Ma annan ülevaate ka meie 9. septembri istungist, kus meil olid kaasatud huvigrupid. Kui seda teemat lühidalt käsitleda, siis kinnisvarafirmade liidu probleem oli selles, et Eesti Pank algatas kinnisvara hindamise korra muutmise eesmärgiga parandada laenude liikumist pankade vahel, keskendudes refinantseerimistehingutele. Aga kinnisvarafirmade liit nägi riske, et kui tagatisvara hindamisel võetakse kasutusele statistilised mudelid, siis arvestades kinnisvaraturu ja eluasemelaenude spetsiifikat, võib selline hindamine ohustada tarbijate huve. 

Rahandusministeeriumi esindaja selgitas, et tegelikult kõik sisulised reeglid, mis puudutavad tagatisvara hindamist, on sätestatud rahandusministri määruses, mis juba kehtib. Aga kevadel algatati määruse muutmine ja selle määruse muutmise eelnõusse lisati täpsemad juhised, kuidas pank võib statistilist mudelit kasutada. Kuigi pank võib ka praegu seda mudelit kasutada, ei ole rahandusministri määruses veel konkreetseid tingimusi. Meie arutelu eesmärk oligi see diskussioon ära pidada ja selgust saada, kuidas see uus määruse eelnõu välja hakkab nägema. Meil oli päris pikk arutelu. Kinnisvarafirmade liit kokkuvõttes seadusemuudatust ei soovinud, küll aga selgust rahandusministri määruse osas. 

Nii, annan ülevaate ka meie 15. septembri istungist. Rahanduskomisjoni esimees võttis kokku 9. septembri arutelu ja ka kinnisvarafirmade liidu seisukoha, et praegu ei ole veel kinnisvaraturg statistilise hindamise mudeli kasutuselevõtuks elamukinnisvara hindamisel valmis. Istungil osales taas ka Rahandusministeeriumi esindaja. Tema teavitas, et kinnisvarafirmade liidule on tehtud ettepanek kohtuda Rahandusministeeriumi ja liidu vahel veel oktoobrikuu jooksul. Sellel 15. septembri istungil me käsitlesime ka seitset muudatusettepanekut, mida ma juba tutvustasin. Neid kõiki komisjon toetas konsensuslikult. 

Ja meil oli lühike istung veel 22. septembril. See tulenes jällegi vajadusest käsitleda kinnisvarafirmade liidu probleemi. Selle arutelu tulemusena oli rahanduskomisjoni esimehe ettepanek, et me võiksime lisada eelnõu kolmanda lugemise seletuskirja selgitava teksti, mis puudutab seda teemat. See on ka materjalides olemas. Meil oli komisjonis hääletus, kas selline tekst lisada või mitte. Ettepaneku poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu oli 0 ja 2 komisjoni liiget jäid erapooletuks. Nii et komisjon toetas selle selgituse lisamist eelnõu teise lugemise seletuskirja. 

Sellel 22. septembri komisjoni istungil me hääletasime läbi ka ülejäänud muudatusettepanekud, kokku oli neid üheksa ja kõiki komisjon toetas konsensuslikult. Veel pean vajalikuks rõhutada, et see kinnisvara hindamise teema ja kinnisvarafirmade liidu temaatika ei ole tegelikult selle eelnõu põhisisu. Eelnõu põhisisu on tuletis- ja repotehingute regulatsiooni vastavusse viimine rahvusvahelise standardiga. Kinnisvara hindamise teema on antud eelnõus selline kõrvalteema.

See oli minu ülevaade komisjoni aruteludest eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisel.

Aitäh komisjoni ülevaate eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud üheksa muudatusettepanekut. Läheme nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.  

Esimese muudatusettepaneku on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult.  

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 633 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Lõppenud on ka neljanda päevakorrapunkti arutelu. 

Läheme tänase viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Med/Irini" eelnõu 703 esimene lugemine. Ettekandjaks on kaitseminister Hanno Pevkur.

Hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Enne, kui ma EUNAVFOR Med/Irini operatsiooni juurde lähen, [ütlen] kiiresti kõikide järgmiste eelnõude kohta, mis rahvusvahelisi sõjalisi operatsioone ja valmidusüksustes osalemist puudutavad, mõne sissejuhatava märkuse, et me saaksime järgmiste eelnõude juures kiiremini. 

Üldiselt on sõnum lihtne. Me vähendame järgmisel aastal oma rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalemist drastiliselt ja küsime parlamendilt mandaati sisuliselt ainult kaheksa tegevväelase operatsioonile saatmiseks. Kogu mandaadi [suurus on] kuni 24 inimest. Valmidusüksuste puhul jääme sama loogika juurde, mis ka varasemalt on olnud. NATO, Euroopa Liidu ja ÜRO [operatsioonil] esmakordse panustamise mandaat puudutab kuni sadat inimest sõltuvalt vajadusest ja otsusest. Samamoodi on ühendekspeditsiooniväe puhul, mille valmidusüksuses on kuni 24 inimest, ja NATO mereväeoperatsioonide puhul, seal on meie ettepanek panna valmidusse kuni 76 inimest. 

Aga kõige muu puhul, nagu ma ütlesin, jääb [osalemine] väga [tagasihoidlikuks], kuna järgmisel aastal me keskendume eelkõige Kaitseväe enda taseme tõstmisele ja instruktorikoosseisu koolitamisele. Meie operatsioon Iraagis Erbilis on lõppenud ja sinna me järgmisel aastal ei panusta. Nii et see oli lühikene sissejuhatus ja loodetavasti õnnestub meil kõik järgmisi eelnõusid selle võrra kiiremini [menetleda]. 

Aga EUNAVFOR Med/Irini puhul täpsemalt öeldes on ettepanek ühe staabiohvitseri asemel saata järgmisel aastal kaks staabiohvitseri. Kogu mandaadi suurus oleks kuni kuus [tegevväelast. Seda otsustatakse] vastavalt oludele. Aga jätkuvalt on eesmärk tagada seal vabad veeteed. 

Ja taustaks veel [ütlen] – ma olen siin ikka öelnud, kui palju selle operatsiooni käigus on laevadega ühendust võetud –, et operatsiooni algusest kuni selle aasta suveni on kaubalaevadega ühendust võetud 20 115 korral, on toimunud 756 sõbralikku pardaleminekut ja 33 kontrollkäiku kahtlusalusele laevale. 

Nii et meie palve teile on toetada [seda eelnõu]. Lisaks Eestile on seal operatsioonil veel 24 riiki Euroopast. Loodame, et parlament toetab kahe staabiohvitseri saatmist või ühe jätkamist ja ühe juurde saatmist Rooma, et EUNAVFOR Med/Irini Vahemere operatsioon edukalt jätkuks. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Oi, vabandust! Juhtivkomisjoni ehk riigikaitsekomisjoni liige Alar Laneman. Tormasin natuke ette.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid ja kaitseminister! Sarnaselt käesoleva aastaga soovime jätkata panustamist EUNAVFOR Med/Irini sõjalisse operatsiooni 2026. aastal, suurendades seejuures kaitseväelaste isikkoosseisu kolmelt kaitseväelaselt kuni kuuele kaitseväelasele. 

Selle Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni peamine eesmärk on suunatud ÜRO relvaembargo rakendamisele Liibüas, illegaalse naftaekspordi tõkestamisele Liibüast ja Liibüa piirivalve ning mereväe väljaõppele ja ülesehitamisele. Samuti tegeleb operatsioon inimkaubanduse tõkestamisega. Selleks kasutatakse lisaks mereväe laevadele õhu- ja satelliidivõimekusi. Sõjalisel operatsioonil osaledes täidab Eesti järjepidevalt oma Euroopa Liidu liikmesusest tulenevaid kohustusi. Eestiga kokku panustavad sellesse operatsiooni 23 Euroopa Liidu riiki, juhtriigiks on Itaalia.

Selle aasta 22. septembril toimus riigikaitsekomisjoni istung, mille raames andsid Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erki Soo ja Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner ülevaate Eesti Kaitseväe osalusega rahvusvahelistest operatsioonidest ning julgeolekuolukorrast ja ohuhinnangutest operatsioonide piirkonnas. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu koos kaitseminister Hanno Pevkuri ja Kaitseministeeriumi ametnikega oma selle aasta 15. septembri istungil ja otsustas konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Veel otsustati konsensuslikult, et eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on seadusest tulenev kümme tööpäeva. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Ja nüüd avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 703 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Oleme viienda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ''Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Aspides" eelnõu 704 esimene lugemine. Ettekandjaks on kaitseminister Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Teen sellega suhteliselt lühidalt. Mäletatavasti alustasid 2023. aasta oktoobrist huthid rünnakuid Punase mere piirkonnas. Selle peale Euroopa Liit ühiselt otsustas, et on vaja käivitada operatsioon EUNAVFOR Aspides, mis keskendub Punasel merel meresõiduvabaduse tagamisele. Ja hea meel on tegelikult selle üle, et Punasel merel on olukord oluliselt paranenud. Meie panus ka sellel aastal oleks üks kaitseväelane Itaalia riigi juhtimise all, aga mandaadi kogusuuruseks palume kinnitada kuni kolm. Ega rohkem midagi ei olegi öelda. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Järgmisena võtab kokku juhtivkomisjonis toimunud arutelu riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kaitseminister! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu 704 enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe ja teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta [15.] septembri istungil. 

Selle aasta 22. septembril toimus riigikaitsekomisjoni istung, mille raames Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erki Soo ja Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner andsid ülevaate Eesti Kaitseväe osalusega rahvusvahelistest operatsioonidest, sealhulgas julgeolekuolukorrast ning ohuhinnangutest operatsioonipiirkondadest. 

Euroopa Liidu Nõukogu moodustas seoses Punase mere kriisiga 8. veebruari 2024. aasta otsusega merendusjulgeoleku operatsiooni EUNAVFOR Aspides, et kaitsta meresõiduvabadust. Operatsioon alustas tegevust 19. veebruaril 2024. Operatsiooniala moodustavad Bab el Mandebi ja Hormuzi väina, Punase ja Araabia mere ning Adeni, Omaani ja Pärsia lahe rahvusvahelised veed. Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni EUNAVFOR Aspides peamine eesmärk on saavutada mereline kohalolek ja olukorrateadlikkus operatsioonialal ning tagada meresõiduvabadus Punasel merel koostöös samameelsete merejulgeoleku tagajatega. Peamisteks ülesanneteks on kaitsta aluseid rünnakute eest ning eskortida neid kogu operatsiooniala piires, tagades seeläbi aluste turvalisus ja meresõiduvabadus. Operatsiooni esialgseks kestuseks on kavandatud üks aasta, kuid vajaduse korral seda pikendatakse. Operatsiooni lõppeesmärk on taastada Punase mere piirkonnas meresõiduvabadus. Operatsioon on rangelt kaitsva iseloomuga ehk selle raames ei korraldata sõjalisi lööke, sealhulgas maismaa sihtmärkide pihta. Operatsiooni juhtriik on Kreeka ning peakorter asub Lárisas. Operatsioonivägede staap tegutseb 2024. aasta augustist Itaalia mereväe alusel. Alustega panustavad operatsioonitegevusse teiste hulgas Prantsusmaa, Kreeka ja Saksamaa. 

Nii nagu kaitseminister ütles, antud eelnõuga kinnitab Eesti valmisolekut panustada Euroopa Liidu rahvusvahelisse sõjalisse operatsiooni EUNAVFOR Aspides 2026. aastal kuni kolme kaitseväelasega. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 15. septembri istungil konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu käesoleva aasta 24. septembri istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati siinkõneleja. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha ettepanek määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva, mille [lõpp] on käesoleva aasta 8. oktoobril kell 17.15. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 704 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Oleme lõpetanud kuuenda päevakorrapunkti. 

Läheme edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel" eelnõu 705 esimene lugemine. Ettekandja on kaitseminister Hanno Pevkur. Palun!

Tänan, hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Selle missiooni või sõjalise operatsiooni puhul on rõhk sõnadel "esmakordsel panustamisel". Nimelt, me oleme varasematel aastatel siin korduvalt selgitanud, miks seda vaja on, põhjendanud ja toonud välja, et me oleme senimaani kasutanud seda parlamendi antud võimalust kolmel korral. 

Nimelt, aastal 2020 nimetati EUNAVFOR Med/Sofia ümber EUNAVFOR Med/Iriniks, millele me just parlamendi heakskiidu esimesel lugemisel saime. Teine kord oli 2021. aastal, kui tuli kiire vajadus minna koos liitlastega Mosambiiki. Ja kolmas kord oli just nimelt eelmisel aastal, kui oli vaja alustada Punasel merel meresõiduvabaduse tagamist. Me oleme loomulikult seda meelt, et kui me pikendame [missioone], siis me tuleme iga kord parlamenti, ja nüüd on Aspidesega täpselt nii olnud. 

Võib alati küsida, miks kuni 100 tegevväelast. Me oleme ka varasemalt selgitanud, et see seondub eelkõige operatsiooniliste vajadustega. Vajaduse korral saame rääkida kas rühmast või kahest rühmast. Teatud nišivõimed [saab] kaasa võtta, kui on vaja, ja staabiohvitserid. See 100 on optimaalne arv, millega just esmakordsel panustamisel võiks arvestada. 

Lisaks esmakordsele panustamisele on siin parlamendi ees ülioluline üle käia, et see mandaat ei puuduta mitte ühtegi sellist operatsiooni, mis on väljaspool Euroopa Liidu, ÜRO või NATO mandaadist. Ehk seda saab rakendada ainult siis, kui liitlased kas ÜRO-s, NATO-s või Euroopa Liidus on ühiselt selles kokku leppinud, mitte ühtegi teist mandaati siin ei saa kasutada. Nii on. Rohkem selgitusi ei olegi vist praegu anda. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea kaitseminister! Minu ettekanne on aasta-aastalt sarnane, olen sama eelnõu ettekandjaks olnud ka Riigikogu eelmises ja tänases koosseisus [varasematel aastatel]. Sarnaselt varasemate aastatega taotleb valitsus riigikaitseseaduse § 34 lõike 4 alusel Riigikogu mandaati. Eesmärk on vajaduse korral esmakordselt panustada kuni 100 kaitseväelasega rahvusvahelisse sõjalisse operatsiooni, mis on seotud, ma toonitan, NATO, selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitava operatsiooniga. Mingid muud operatsioonid selle klausli alla ei kuulu. Lugupeetud kaitseminister rääkis ka ära need kolm juhtumit, millal me varasematel aastatel oleme riigina seda mandaati kasutanud. Iga kord on tegu olnud kõigest mõne kaitseväelase kasutamisega Euroopa Liidu erinevatel operatsioonidel. Seetõttu ma võin öelda, et senise praktika alusel on selline menetlus ennast õigustanud. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe ja teiste ministeeriumi ametnikega käesoleva aasta 15. septembri istungil. Eelnõuga on otseselt seotud ka käesoleva aasta 22. septembri riigikaitsekomisjoni istung, mille raames Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erki Soo ja Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner andsid asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud [infot sisaldava] ülevaate Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkondades toimuvast, sealhulgas nende piirkondade julgeolekuolukorrast ja olukorra hinnangutest. 

Tuletan meelde, et järgmisel aastal on planeeritud rekordiliselt vähe kaitseväelasi operatsioonidele. Kuus ja pool – see tähendab kuus täisaastat ja üks pooleaastane mandaat. Ei olegi Eesti Kaitseväe ajaloos olnud ühtegi aastat, kui oleks olnud sedavõrd väike osalus, aga see on ka õigustatud praeguses julgeolekuolukorras, mis nõuab meie tähelepanu siin. 

Riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused. Riigikaitsekomisjon teeb Riigikogule konsensuslikult ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Veel teeb komisjon ettepaneku määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenev kümme tööpäeva. Tänan.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Järgmiseks avan läbirääkimised. Kõigepealt Varro Vooglaid, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel!

Suur tänu! Nagu juba öeldud, kõnelen ma meie fraktsiooni nimel ja ütlen kohe algatuseks ära, et me ei saa seda eelnõu toetada, sellepärast et meie kindla veendumuse kohaselt on see põhiseadusega vastuolus. Teatavasti võib Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 3 sätestatud põhimõtte kohaselt riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste ja ilmselt laiendusena ka otsuste alusel.

Alles see oli, kui juunikuus võeti parlamendis vastu kaks seaduseelnõu, mille mõlemad jättis president välja kuulutamata, kuna need olid, tõepoolest, elementaarselt põhiseadusega vastuolus. Ja nüüd me näeme seda, kuidas jätkub pikaaegne praktika, mille kohaselt igal aastal kinnitab parlament sellise otsuse, mis on samuti põhiseadusega vastuolus. See praktika on saanud ilmselt jätkuda selle tõttu, et erinevalt seadustest ei saa Riigikogu otsuseid jätta president välja kuulutamata ega õiguskantsler vaidlustada, sellepärast et need ei ole seadused.

Miks siis on see otsuse eelnõu põhiseadusega vastuolus? Põhiseaduse § 128 lõige 1 ütleb selgesõnaliselt, et Riigikogu otsustab Kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. See tähendab, et Kaitseväe välismissioonidele viimise kohta peab otsuse langetama Riigikogu. Pidades silmas niisuguste otsuste ülisuurt kaalu ja ka potentsiaalselt väga kaugeleulatuvaid tagajärgi, on see igati õige. See peabki olema parlamendi, mitte valitsuse otsus.

Milline regulatsioon on ette nähtud eelnõus 705? Riigikogu annab valitsusele volituse viia 2026. aastal kuni 100 kaitseväelast sõjalisele missioonile operatsiooni raames, millesse ei ole Eesti Vabariik varem panustanud ning mis toimub NATO, mõne selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhtimisel. Nii! Seejuures, seda otsust langetades me ei tea, kelle vastu korraldataval sõjalisel operatsioonil peaksime oma Kaitseväega osalema, me ei tea täpselt, milliste teiste riikidega koos me peaksime seda tegema, me ei tea, millisel põhjusel, ja me ei tea, millises rollis. Samuti me ei tea, kes seda operatsiooni juhiks. Ometi me anname selliseks operatsiooniks siin nõusoleku.

Mina väidan, et see on täiesti ühemõtteliselt põhiseaduse § 128 lõikes 1 sätestatuga vastuolus, sellepärast et parlament sisuliselt delegeerib oma otsustusõiguse valitsusele. Põhiseadus ütleb, et sellise otsuse peab langetama parlament, aga parlament otsustab, et me võimaldame selle otsuse järgmise aasta jooksul langetada valitsusel, nagu me oleme lubanud seda teha juba viimased kümme aastat. Aga nii ei tohi teha, sest kui põhiseadusega on ette nähtud teatavad pädevused parlamendile, siis parlament ei tohi seda otsustusõigust edasi delegeerida.

Selles mõttes on asi väga tõsine, et me elame ju keerulises julgeolekuolukorras. Ma ka eelmisel aastal siinsamas saalis sarnast eelnõu menetledes küsisin [selle kohta]. Ja me saime kuulda, et tegelikult selle otsuse alusel võiks valitsus võtta vastu otsuse osaleda kuni 100 kaitseväelase ulatuses sõjalisel missioonil Ukrainas. Mitte miski ei takista selle tegemist. Seda kinnitas eelmisel aastal ka kolleeg Leo Kunnas, kui ma seda spetsiifiliselt küsisin. Ma arvan, et seda peavad tunnistama ka kõik teised. Ma ei räägi siin sellest, et on tõenäoline, et sellele otsusele tuginedes niisugune samm astutakse, ma räägin siin sellest, et see on reaalselt võimalik. Mitte miski seda ei takista. Kui üks NATO liikmesriik algatab sellise missiooni nii-öelda tahtekoalitsiooni raames, siis see eelnõu seda täpselt võimaldab. Nii et pidagem silmas kõik, kes seda menetlust siin kuulavad, et selle eelnõuga otsustatakse anda valitsusele õigus minna Ukrainasse sõjalisele missioonile.

Veenev ei ole ka argument, et võib-olla tuleb valitsusel tegutseda väga kiiresti ja enam ei jõua parlamendilt vastava otsuse langetamiseks mandaati küsida. Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Vaatame Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 49, mis reguleerib seda, kuidas kutsutakse kokku Riigikogu täiendav istung käimasoleva istungjärgu raames. See ütleb nõnda, et vähemalt kolm päeva enne kavandatava istungi toimumist tuleb see teade välja saata, aga ühtlasi lisab, et kaalukate põhjuste olemasolu korral võib etteteatamisaeg olla lühem. Ehk siis võib kutsuda istungi kokku järgmiseks päevaks või põhimõtteliselt ka samaks päevaks, kui hommikul kutse saata, ma kujutan ette.

Vaatame, mida ütlevad Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-d 50–52. Seal on öeldud, et erakorralise istungjärgu saab kutsuda kokku etteteatamise tähtajata kas või järgmisel päeval. Me räägime ajast, mis on talvel või suvel ja jääb istungjärkude vahele. Nii et ei ole mitte mingisugust põhjust ka ajalise kammitsetuse tõttu anda valitsusele sellist blanketset volitust ja loovutada parlamendi otsustusõigus.

Täiesti sõltumata sellest, kas me arvame, et see on vajalik eelnõu või mitte, ei tohi me ametivandi kohaselt toetada mitte ühegi sellise seaduseelnõu ega otsuse eelnõu vastuvõtmist, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas. See on ka põhjus, miks meie ei saa mitte kuidagi niisuguse praktika jätkamist toetada. Aitäh! Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Järgmisena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kolleeg Varro rääkis siin päris õiget juttu, aga ma kutsuks ta järgmine kord osalema meie komisjonis, et informeerida [meid] veel kord sellest. Meil on ikkagi kümme päeva vahet esimese ja teise lugemise vahel. Siis [saame ka] arutada seda teemat, kas on põhiseaduslik või ei ole põhiseaduslik. Aga vaadates sõjalisest vajadusest või kriisivajadusest tulenevat ministeeriumi tegevust, ma [ütlen], et seda on ikkagi vaja olnud. 

Me arutame eelnõu, millega antakse aastal 2026 mandaat kasutada vajaduse korral kuni 100 Eesti kaitseväelast rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil NATO, Euroopa Liidu või ÜRO juhtimisel. See samm kinnitab Eesti valmisolekut ja usaldusväärsust oma liitlaste silmis. Eesti on väike riik ja meie julgeolek tugineb tugevale koostööle ja vastastikusele usaldusele. Meie liitlased on olnud valmis tulema appi Eestile, kui seda peaks vaja minema. Samu põhimõtteid järgides on õige ja õiglane, et ka meie anname oma panuse rahvusvahelistesse operatsioonidesse, kus kaalul on stabiilsus, rahu ja julgeolek. 

See eelnõu ei räägi mitte massiivsest vägede liikumisest, vaid paindlikust võimalusest saata välja kuni 100 kaitseväelast. Just see paindlikkus on võtmetähtsusega. Maailm on täis kriise ja konfliktikoldeid, mis võivad väga ootamatult eskaleeruda. Kui meil on mandaat olemas, saab valitsus kiiresti reageerida ja langetada otsuseid ilma liigse bürokraatiata. Oluline on rääkida, et Eesti panus ei ole sümboolne, vaid see on osa tervikust. See tugevdab meie sõjalisi sidemeid, annab meie kaitseväelastele väärtuslikku kogemust ning aitab hoida Eestit nähtava ja arvestatava partnerina. Rahvusvahelistel missioonidel osalemine kasvatab meie professionaalsust ja usaldusväärsust, mida ei saa mõõta ainult numbrites. 

Selle otsusega anname sõnumi, et Eesti seisab oma liitlaste kõrval. Me ei oota abi ainult endale, vaid oleme valmis ka ise panustama rahvusvahelisse turvalisusesse. See tugevdab meie enda julgeolekut ja kaitseb meie riiklikke huve. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, teie nime tõepoolest mainiti, nii et sõnavõtt kohapealt, palun!

Suur tänu! Kolleeg Vladimir Arhipov esitas üleskutse, et ma võiksin tulla neidsamu seisukohti väljendama ka riigikaitsekomisjoni. Ma muidugi võin hea meelega tulla, kui riigikaitsekomisjoni liikmetel on huvi sel teemal debatti pidada, aga ma mõnevõrra kahtlen sellise sammu mõttekuses. Ma olen neidsamu seisukohti väljendanud ka kahel eelmisel aastal, nii 2023. aastal kui ka 2024. aastal, siinsamas suures saalis täpselt samasisuliste eelnõude menetlemisel. Nii et kõik riigikaitsekomisjoni liikmed, ametnikud, samuti kaitseminister ja tema nõunikud on nendest argumentidest muidugi teadlikud, ilma et see oleks midagi mõjutanud. Aga veel kord, kui on soov neid küsimusi riigikaitsekomisjonis lähemalt arutada, siis mina hea meelega sellesse arutelusse panustan ja neid positsioone kaitsen. 

Muuseas, ma ütlen etteruttavalt ära ka selle, et ma ilmselt ei hakka uuesti samal teemal kõnet pidama, kui järg jõuab tänaste päevakorrapunktideni 9 ja 11, kus menetletakse otsuse eelnõusid 707 ja 709, aga nende eelnõudega seondub täpselt sama probleem. Seal antakse täpselt samamoodi delegatsiooni alusel valitsusele otsustusõigus osaleda välismissioonidel, olgugi et me ei tea, millistest missioonidest jutt käib ja millistel tingimustel neid ellu viidaks. Nii et ka nende puhul tegelikult ei saa järeldada midagi muud kui seda, et need on põhiseadusega vastuolus ning et selliseid otsuse eelnõusid ei tohiks ükski Riigikogu liige oma ametivandest tulenevalt toetada. Aitäh!

Aitäh! Kahjuks vastusõnavõtule vastusõnavõttu teha ei saa, sest puldis Varro teie nime ei maininud. Oleme läbirääkimised lõpetanud. (Saalist räägitakse.) See oli vastusõnavõtu ajal, aga vastusõnavõtule vastusõnavõttu enam teha ei saa. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 705 esimene lugemine lõpetada. Oleme esimese lugemise lõpetanud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Oleme seitsmenda punkti läbinud. 

Läheme edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalise abistamise missioonil Mosambiigis" eelnõu 706 esimene lugemine. Ettekandjaks on kaitseminister Hanno Pevkur.

Tänan, hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Mosambiigis alustati missiooni Euroopa Liidu Nõukogu otsusega juulis 2021. Viimastel aastatel on Mosambiigis julgeolekuolukord paranenud, ent 11 riiki, kes seal kohal on, umbes saja tegevteenistujaga, siiski näevad vajadust, et me seal jätkaksime. Seetõttu on meil ettepanek jätkata seal ühe ohvitseriga. Kui vaadata selle operatsiooni kulusid, et teil oleks teada, siis need on umbes 40 000 eurot. Sellega on üldiselt kõik oluline selle operatsiooni kohta öeldud, ega siin väga palju muud ei olegi lisada. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni liige Enn Eesmaa. Palun!

Suur tänu! Austatud kolleegid! Lugupeetud kaitseminister! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu 706 enne esimest lugemist koos kaitseministriga ja Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe ning teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta 15. septembri istungil. 

22. septembril toimunud riigikaitsekomisjoni istungil tutvustasid toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erki Soo ja Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner välisoperatsioonide piirkondades toimuvat ja sealseid ohuhinnanguid. Missioonil osalemisega panustab Eesti solidaarselt teiste liikmesriikidega Euroopa Liidu väljaõppemissiooni. Siinkohal tasub meelde tuletada, et missioon Mosambiigis on meie jaoks ainukene Aafrika mandril toimuv missioon. 

Antud eelnõuga kinnitab Eesti valmisolekut jätkata panustamist Euroopa Liidu väljaõppemissiooni sarnaselt käesoleva aastaga ka 2026. aastal kuni kolme kaitseväelasega, kuigi tegelikult me räägime ühest õigusnõunikust, kelle ülesanneteks on missiooniülema nõustamine õigusküsimustes ning kohalike relvajõudude liikmete väljaõpetamine inimõiguste küsimuses. Portugal on selle missiooni juhtriik ja poliitilisel tasandil on Portugal ja Eesti pidevalt tihendanud suhteid. Suurepäraseks näiteks on Portugali aktiivne panustamine Balti õhuturbemissiooni. Meie üksmeelne otsus on seda eelnõu toetada. Üksmeelselt leppisime ka kokku, et teie ees seisja kannab selle ette. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 706 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Oleme läbinud kaheksanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe koosseisus" eelnõu 707 esimene lugemine. Ettekandjaks on kaitseminister Hanno Pevkur.

Aitäh! JEF ehk Ühendkuningriigi algatatud ühendekspeditsioonivägede operatsioon. Meenutuseks, sinna kuulub kümme liiget: Eesti, Holland, Läti, Leedu, Norra, Taani, Soome, Rootsi, Island ja Ühendkuningriik. Meie huvi selle formaadi juures on Läänemere regioon, Läänemere regiooni julgeoleku tagamine, aga kindlasti ka Kaug-Põhi ja Atlandi ookean, mis on eelkõige brittide huvi. 

Kui JEF-i tegevustest rääkida, siis JEF oli esimene, kes aktiveeris oma tegevused Estlink 2 merealuse kaabli lõhkumise tagajärjel ja tõi oma tegevuste raames Läänemerele jõudu juurde. 

Meil on ettepanek anda JEF‑i valmidusüksusesse kuni 24 võitlejat ja sõltuvalt vajadusest neid kasutada. Hetkel me ei näe, et järgmisel aastal seda vajadust võiks olla, aga kunagi ei tea ette. Nii et kui ühendekspeditsiooniväed peaksid sellise ettepaneku tegema, siis meil oleks mandaat ka kaasuda sarnaselt mõtlevate riikidega. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Edasi võtab juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokku riigikaitsekomisjoni liige Kristo Enn Vaga. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Auväärt kaitseminister! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu 707 enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe ja teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta 15. septembri istungil. Lisaks 22. septembril tutvustasid kolonel Erki Soo ja Priit Pikner Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkonnas toimuvat ja sealseid ohuhinnanguid. Nagu minister juba mainis, on ühendekspeditsioonivägi 2018. aastal Ühendkuningriigi algatatud ja juhitav riikide tahtekoalitsioon, milles on praegu kümme liiget. JEF suudab tegutseda iseseisvalt, aga ka mõne muu suurema sõjalise üksuse või NATO koosseisus. 

Koostöö JEF-i raames on Eestile väga oluline, sest Ühendkuningriik on meile väga oluline julgeolekupartner. JEF-i strateegiline fookus on julgeoleku tagamisel ning kaitse- ja heidutushoiaku tugevdamisel Läänemere piirkonnas, Kaug-Põhjas ja ka Põhja-Atlandi regioonis. Osalemine JEF-is on Eesti jaoks jätkuks väga heale ja pikaajalisele poliitilisele ning sõjalisele koostööle Ühendkuningriigiga. Kaitseväele tähendab JEF potentsiaalselt olulist operatsiooni- ja väljaõppealast väljundit. Eelnõu kinnitab Eesti valmisolekut jätkata panustamist Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe valmidusse sarnaselt käesoleva aastaga ka 2026. aastal vajaduse korral kuni 24 kaitseväelasega, nagu minister ütles. 

Riigikaitsekomisjon tegi järgnevad konsensuslikud otsused. 15. septembri istungil otsustati lülitada arutluse all olev eelnõu istungi päevakorda 24. septembriks ehk tänaseks ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Esindajaks määrati siinkõneleja. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha ettepaneku määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Aitäh teile!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 707 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Üheksas päevakorrapunkt on läbitud.

Liigume edasi kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni missioonil Iraagis" eelnõu 708 esimene lugemine. Ettekandja on kaitseminister Hanno Pevkur.

Hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! NMI ehk NATO Mission Iraq käivitati 2018. aastal ja me oleme sinna püsivalt panustanud. Nagu ma ütlesin, me tulime Iraagis välja Erbilist. Aga Bagdadis baseeruvat NATO missiooni Iraagis me sooviksime jätkuvalt panustada ühe staabiohvitseriga. Kindlasti on liitlaste kohalolek Bagdadis oluline. Minu viimatine käik seal mõned kuud tagasi andis kinnitust, et Iraagi keskvõimu tasandil on ka soov, et liitlased seal oma tegevust jätkaks. Seetõttu on meil palve, et üks ohvitser oma teenistust seal NATO ühisel missioonil ja staabis jätkaks. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni liige Peeter Tali. Palun!

Austatav juhataja! Lugupeetud ametikaaslased! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu 708 enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri ja Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäega 15. septembri istungil. Lisaks sellele, sel esmaspäeval, 22. detsembril andsid Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erki Soo ja Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner ülevaate välisoperatsioonidest ja vastasid riigikaitsekomisjoni liikmete küsimustele. Sellel istungil oli kohal ka Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe. Kõik küsimused said enam-vähem vastatud ja selgus sai majja. 

Riigikaitsekomisjon otsustas 15. septembri istungil teha Riigikogu juhatusele ettepanek panna see eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 24. septembri istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Need otsused olid konsensuslikud. Riigikogu samamoodi koosmeeles otsustas määrata riigikaitsekomisjoni esindajaks siin suures saalis mind. Riigikaitsekomisjon otsustas pakkuda eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. oktoobri kell 17.15. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 708 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Lõpetasime kümnenda päevakorrapunkti menetlemise. 

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ''Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni valmidusüksuse koosseisus" eelnõu 709 esimene lugemine. Ettekandja on kaitseminister Hanno Pevkur. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO valmidusüksuses on meil teatavasti merevägi, kuni 76 kaitseväelast. Nad on NRF-i koosseisus ehk kiirreageerimises. Selle missiooni eelarve on kõikide eelarvete vaates kindlasti kõige suurem, kuna kaitseväelasi on palju ja suure tõenäosusega on vaja merel käia. 1,2 miljonit eurot on selle kohustuse kogu eelarvemaht. Ja lihtsalt veel selgituseks [ütlen], et tegemist on üksusega, mis suudab ellu viia operatsioone erinevates maailmapunktides. Ja miks on meil [kaitseväelased] üles antud NATO kõrgevalmidusse? Just seetõttu, et see üksus on seda ülesannet ka varasemalt korduvalt täitnud ja on selleks valmis. Nii et 76 inimest NATO valmidusüksusesse. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitseminister! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika osakonna juhataja Kristjan Mäe ja teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta 15. septembri istungil. Käesoleva aasta 22. septembril toimus riigikaitsekomisjoni istung, mille raames Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner ja Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erki Soo andsid ülevaate Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkondades toimuvast ning tutvustasid julgeolekuolukorda ja esitasid ohuhinnanguid.

Selle eelnõu puhul muidugi ei ole konkreetne operatsioonipiirkond ette teada, sest kiirreageerimisvägi ARF ehk Allied Reaction Force ja alaliste mereväeüksuste kiirreageerimisväed SNF ehk Standing Naval Forces on oluliseks vahendiks lisaks lahingugrupile FLF ehk Forward Land Forces NATO kollektiivse enesekaitse operatsioonide kiirel käivitamisel, kui seda peaks vaja olema. Seega on ARF-is ja SNF-is osalemine otseselt seotud Eesti julgeolekuga. 

NATO valmidusüksusi võidakse kasutada NATO lepingu alusel läbiviidavas kollektiivse enesekaitse operatsioonis vastavalt ÜRO põhikirja 6. ja 7. peatükis sätestatule. ARF allub NATO Euroopa vägede ülemjuhatajale SACEUR-ile, USA kindral Alexus Grynkewichile, kes on ka Eestit hiljuti külastanud. ARF-i kasutamise otsustab Põhja-Atlandi Nõukogu ühehäälselt, mis tähendab, et ARF-i kasutamine vajab ka Eesti nõusolekut. Eelnõu kohaselt on Eesti Kaitsevägi valmis 2026. aastal panustama ARF-i ja SNF-i kokku kuni 76 kaitseväelasega ehk see on miinijahtija meeskond ja staabiohvitser. 

Riigikaitsekomisjon määras mind käesoleva aasta 15. septembri istungil juhtivkomisjoni ettekandjaks ning komisjon esitab Riigikogule konsensusliku ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Veel teeme ettepaneku määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 709 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Ja 11. päevakorrapunkti [menetlemine] on lõpetatud.

Liigume edasi 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalveoperatsioonil Liibanonis" eelnõu 710 esimene lugemine. Ettekandjaks on kaitseminister Hanno Pevkur.

Hea aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Liibanoni operatsioon on iseenesest väga suur operatsioon, tuhandete inimestega, kes Liibanonis ÜRO mandaadi alusel rahu tagavad. Meie osalus seal on muidugi üllatavalt väike, me oleme seal ühe ohvitseriga. Ja on plaan jätkata ka järgmisel aastal ühe staabiohvitseriga, kes baseerub Liibanoni lõunapiiril Naqoura linnas. Ka selle [eelnõu] puhul on mandaadi kogusuurus, mida me teilt palume, kuni kolm, aga me ei näe ette, et me peaksime seal [koosseisu] suurendama. Ja selle missiooni kuludeks me oleme arvestanud veidi alla 60 000 euro aastas. Kõik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni liige Meelis Kiili. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi [poliitika planeerimise] osakonna juhataja Kristjan Mäe ja ministeeriumi teiste ametnikega oma käesoleva aasta 15. septembri istungil. Käesoleva aasta 22. septembril toimus riigikaitsekomisjoni istung, mille raames Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner ja Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erki Soo andsid ülevaate Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkondades toimuvast ning tutvustasid julgeolekuolukordi ja ohuhinnanguid.

UNIFIL-i rahuvalveoperatsiooni näol on tegemist ÜRO klassikalise rahuvalveoperatsiooniga. UNIFIL loodi ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 425, 1978. aastal, ja 426, samuti 1978. aastal. UNIFIL-i tegevuspiirkond paikneb Litani jõe ja sinise joone – ÜRO poolt 7. juunil 2000 kinnitatud piirjoon Iisraeli ja Liibanoni vahel – vahelisel alal. ÜRO liikmesriigina panustab Eesti julgeoleku tagamisse kriisipiirkondades. UNIFIL-i rahuvalveoperatsioonil osaleb üle 10 300 rahuvalvaja 47 riigist. Teiste seas panustavad UNIFIL-i tegevusse üle 500-liikmeliste isikkoosseisudega Euroopa suurriigid Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia, aga ka Indoneesia, Ghana, India ja Malaisia.

Meenutan, et Eesti Kaitsevägi osales sellel rahuvalveoperatsioonil ka aastatel 1996–1997 kompaniisuuruse üksusega. See oli Eesti Kaitseväe teine rahvusvaheline operatsioon. Arutuse all oleva eelnõu kohaselt jätkaks Eesti Kaitsevägi rahuvalveoperatsioonil osalemist kuni kolme tegevväelasega. Jätkuvalt teenib üks Eesti Kaitseväe staabiohvitser operatsiooni peakorteris Naqouras.

Riigikaitsekomisjon otsustas oma 15. septembri istungil konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutuse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu käesoleva aasta 24. septembri istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati mind. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 710 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. 12. päevakorrapunkt on läbitud. 

Liigume 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahuvalveoperatsioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias" eelnõu 711 esimene lugemine. Ettekandjaks on kaitseminister Hanno Pevkur.

Hea aseesimees! See peaks olema minu ettekantavatest eelnõudest viimane. UNTSO ehk ÜRO rahuvalveoperatsioon Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias on ka üsna pikk. Tegemist on ÜRO vanima rahuvalveoperatsiooniga. Seal on üle 30 riigi esindatud, sealhulgas 14 NATO liikmesriiki. Järgmisel aastal oleks meil ettepanek ühe ohvitseri asemel seal olla kahe ohvitseriga ja kogumandaat oleks kuni kuuele kaitseväelasele. Nimelt on meil võimalik asuda Kairo lähikontorit juhtima ja seetõttu me pidasime õigeks, et seda missiooni suurendada ühelt [inimeselt] kahele. Ja kui küsida operatsiooni kulude kohta, siis on ka siin varasemalt välja öeldud, et kuna on kaks inimest, siis operatsiooni kulu oleks circa 120 000. Kõik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku riigikaitsekomisjoni liige Kristo Enn Vaga. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Auväärt kaitseminister! Nagu härra minister ütles, on see eelnõudest viimane. Mul on väga hea meel, et need üheksa missioonieelnõud on läinud nõnda heas üksmeeles siin saalis tänasel päeval. Selle eelnõu kohaselt pikendatakse 2026. aasta lõpuni kuni kuue Eesti kaitseväelase kasutamist tähtajaga ÜRO juhitaval rahuvalveoperatsioonil UNTSO Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, [Jordaanias] ja Süürias. Võrreldes eelmise aastaga on rahuvalveoperatsioonil osalevate kaitseväelaste arvu suurendatud kuni kolmelt kuni kuue kaitseväelaseni. 

Eelnõus sätestatud ühe vanima rahuvalveoperatsiooni aluseks on ÜRO Julgeolekunõukogu 1948. aasta resolutsioon nr 50 ning Eesti kaitseväelased osalevad sellel rahuvalveoperatsioonil sõjaliste vaatlejatena ja staabiohvitseridena juba aastast 1997. Hetkel on rahuvalveoperatsioonil üle 400 inimese 30 riigist, sealhulgas 14 NATO riigist. 

Riigikaitsekomisjon käsitles eelnõu enne esimest lugemist kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika osakonna juhataja Kristjan Mäe ja teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta 15. septembri istungil. Vastavalt väljakujunenud tavale toimus 22. septembril riigikaitsekomisjoni istung, kus Kaitseväe peastaabi operatsioonide osakonna ülem kolonel Priit Pikner ja Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülem kolonel Erki Soo andsid ülevaate Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkondades toimuvast ning tutvustasid ka ohuhinnanguid. 

Nagu kõikide eelnevate eelnõude puhul, otsustas riigikaitsekomisjon jällegi konsensuslikult teha ettepanek Riigikogu juhatusele lülitada arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 24. septembri istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati mind. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha ettepanek määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kodu- ja töökorra seadusest lähtuvalt käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Aitäh teile!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 711 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. oktoober kell 17.15. Oleme läbinud tänase päeva 13. päevakorrapunkti. 

Liigume edasi 14. päevakorrapunkti juurde. Isamaa fraktsiooni algatatud liikluskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 649 esimene lugemine. Ettekandjaks on Riigikogu liige Andres Metsoja.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Tõepoolest, mul on hea võimalus tutvustada Isamaa Erakonna menetlusse antud eelnõu. See eelnõu on kantud tegelikult paarist olulisest asjaolust. Üks neist puudutab teatud mõttes bürokraatia vähendamist. Meie õigusruum sätestab, et mootorsõidukitel peab olema liikluskindlustus. Kõik need mootorsõidukid, mis võtavad liiklusest osa, peavad olema kindlustatud. Ja kui ei ole, siis on meil jõustatud ka seda paragrahvi, et tuleb rakendada sundkindlustust. 

Nüüd, selle [eelnõu] idee autorina oleme mõtisklenud nii mõnedki korrad selle üle – see on ka natukene seotud automaksu eelnõuga –, et teadupärast on meil registrikannete peatamine ja lõpetamine saanud seoses automaksuga uue tähenduse. Ja kui me vaatame otsa kehtivale õigusruumile, siis on reaalselt selline olukord, et alla 750-kilogrammise registrimassiga haagised on sisuliselt vabastatud liikluskindlustusest, isegi siis, kui nad osalevad liikluses. Kõik haagised, mille registrimass on üle 750 kilogrammi, on allutatud liikluskindlustussüsteemile.

Meie arvame, et võiksime õppida maailmapraktikast ja tuua siia sisse [sellise] kaasuse. Näiteks Norra Kuningriigis on võetud vastu selge seisukoht, et kindlustatakse mootorsõidukeid, mitte nende järel veetavaid haagiseid. Ja selleks on loodud mehhanism, mille kohaselt ei pea haagiseid eraldi kindlustama. See põhjendus on tegelikult ülimalt lihtne ja loogiline: ega haagis üksi liikluses ei liikle, vaid selle ette on vaja mootorsõidukit. 

Meil, ma saan aru, on mõte jooksnud nüüd kinni sinna – komisjonis oli ka see arutelu –, et kui kuskil tänaval seisab haagis, mis siis saab. Ma küsiksin siis vastu, et aga kui tänaval seisab haagis, mis on alla 750-kilogrammise täismassiga, kas ta siis on potentsiaalselt väiksem oht kui see seisev haagis, mille täismass on 3,5 tonni. Ma ei tea, katseid ei ole teinud, aga tundub, et mõlemal juhul on tegelikult riskid olemas. Aga elus tihti on nõnda, et me peame vaatama kasutaja poolt, kasutaja mugavust ja Eesti õigusruumi.

On väga palju juhtumeid, kus inimesed on endale tellinud haagise, kas eritellimushaagise või mingi spetsiaalse eriveohaagise, ja seda kasutatakse aastas vaid mõnel kuul. Mõni aasta võib-olla üldse ei kasutata. Ometi on nõnda, et kui kindlustust ei tehta, siis automaatselt rakendatakse sundkindlustust, mis on oluliselt kallim kui tavaline haagise aastakindlustus. Kohe tekib mõte, et äkki ikkagi peaks teistpidi olema. Kui inimesel on mootorsõiduk, mis peab olema kindlustatud niikuinii, ja ta tahab mingisugust haagist, mis on talle eluks oluline, mingil eluetapil vedada, siis kataks automaatselt autokindlustus ära ka haagise kindlustuse. Siis ei oleks vaja eraldi [teha] kindlustusmakseid, kogu seda koormat, kuni sinnamaani välja, et sa paned haagise endale järgi – autole järgi, mitte endale –, lähed sellega liiklusesse ja siis selgub, et haagisel polegi üldse kindlustust. Siis sa saad võib-olla selle eest veel trahvi tublilt politseinikult. 

Äkki muudaks selle nii ära, et haagis on konkreetselt seotud ikkagi mootorsõidukiga ja ilma mootorsõidukita see haagis liikluses ei liikle? Ja kõik need muud juhud, ma ei tea, et see seisab liikluses … Igasuguseid objekte [võib seista], isegi teerull võib ehituse käigus seista tee ääres, või mõni traktor, millel ei olegi liikluskindlustust. Ega selle pärast maailm seisma ei jää. Eraldi on olemas ka liikluskindlustuse fond. Kui juhtuvad kahjujuhtumid [asjadega], mis on kindlustamata, siis liikluskindlustuse fond ju tegelikult sekkub. Selleks need vahendid seal olemas ongi. 

Nii et ettepanek on vähendada bürokraatiat, teha Eesti inimeste elu lihtsamaks, võtta eeskuju Norra mudelist ja kainest mõistusest, [mis ütleb,] et kindlustatav objekt on mootorsõiduk. Ja kui sellega kaasnevad haagised, katuseraamid, katusepoksid, taga konksu otsas võib-olla ka jalgrattahoidik, siis ärme nende kohta eraldi [kindlustust] tegeleme. Loomulikult kõik need [asjad], mis on auto küljes kinni, võivad tekitada liikluses ohtu. Aga minu meelest on mõistlik [süsteemi] lihtsustada, nii ka Isamaa fraktsiooni arvates. Palume seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Olen täiesti nõus selle ettepanekuga. Ma küsiksin sama valdkonna kohta, aga natuke teise küsimuse. Kui inimene kasutab 750-kilogrammist järelkäru, siis on justkui kõik korras, ta oskab liigelda, ei ole probleemi. Aga kui nüüd peaks tekkima vajadus suurema järelkäru jaoks, siis tuleb hankida endale BE-[kategooria] juhiluba. See ei tähenda mitte praktilist testi järelkäru kasutamise kohta, vaid inimene peab tegema täieliku liikluseksami, nagu ta taotleks endale uusi juhilubasid. Kummalisel kombel kõik tema teadmised ja oskused muutuvad siis tühiseks. Kui mõistlikuks sa seda pead ja kas ka siin peaks mingisuguse muudatuse sisse tooma?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult väga õige osundus. Tõepoolest, kui me nüüd hakkame neid registrimasse vaatama, siis haagis täismassiga 750 kilogrammi ei ole ju tegelikult mingisugune … Ütleme, tekib küsimus, mida sinna haagise peale panna, mida haagise peal vedada. See 750 kilo on tõesti väga väike [mass]. Kui natuke rohkem vedada haagise peal, näiteks ühte-kahte euroalust, siis me jõuamegi sinnamaani, et kogu autorongi täismass on üle 4250 kilo. Ja kui ta läheb üle 4250, siis on veel võimalik saada eriluba, see B96, mille puhul tuleb teha eraldi liikluseksam, mitte teooriaeksam. Aga kui sealt juba üle läheb, kuue tonni peale, siis tuleb teha mõlemad eksamid.

Ma arvan ka, et tegelikult see nõue ei ole põhjendatud, sest liikluses liiklemine on ikkagi kinni isiku kogemuses, selles, et ta ei valmistaks teistele ega iseendale ohtlikke olukordi. Mul on olemas B96 juhiluba, millega ma võin vedada sellist haagist või järelhaagist, nagu näiteks on need karavanelamud või haagissuvilad, mis panevad tegelikult tagant kogu vaatevälja kinni, piiravad nähtavust. Liikluses liigeldes peab arvestama ka kõrgusega, tekib palju pimedaid nurki. [Sellise haagisega] võib liikuda ilma teooriaeksamit tegemata. Aga kui ma panen sinna taha raskema haagise, üle 4250 kilogrammi, ja mul seal peal on kaablirull, piltlikult öeldes … Mul on isiklik kogemus, ma sain selle eest trahvi. Ma võtsin rendihaagise, mille täismass oli 3,5 tonni. Kuigi see kaablirull kaalus seal peal tonni, siis ma ikkagi rikkusin reegleid. Ma ei tulnud selle peale, sest mul on endal haagis, mis täpselt mahub nendesse piiridesse. Aga tollel hetkel ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et [renditud] haagis on 3,5 tonni. Ma ei vaadanud ega kontrollinud seda järele ka renditud haagise passist. 

Tekib paratamatult küsimus, kas tark on vedada väikese autoga suurt kaablirulli või suure autoga väikest kaablirulli, või 3,5 tonni haagist. Kui nipitada, siis põhimõtteliselt oleks tänases õigusruumis [pidanud] võtma väiksema auto. Siis oleks võinud seda teha. Suurema autoga kahjuks mitte, sest täismass läheb lõhki. Tegelikult see ei ole põhjendatud ja see ei ole õiglane, sest inimesed veavad erinevaid asju, on need ehitusmaterjalid, on need kaablirullid, on seal peal mõni väiksem ekskavaator. Tegelikult need haagised on juba ehitatud nii, et neil on olemas pidurid ja nad on liikluses, ma arvan, lõppkokkuvõttes palju turvalisemad kui see 750-kilogrammine haagis, mis võib-olla koormatakse üle, aga millel ei ole ühtegi pidurit ega mitte midagi. Nii et ma arvan, et see on mõttekoht.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt, head kolleegid, palun majanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Majanduskomisjon arutas antud eelnõu 15. septembril, kui Isamaa [fraktsiooni esindaja] tutvustas osaliselt seda, mida härra Metsoja rääkis. Rahandusministeerium oli antud eelnõule vastu, kuna liikluskindlustus on Euroopa Liidu direktiividega reguleeritud. Kõik registris olevad sõidukid peavad olema sellega kaetud. Pigem tekib küsimus 750-kiloste osas, võib-olla võiks neile ka seda rakendada. 

2024. aastal toimus 45 haagistega seotud õnnetust, keskmine kahju oli 1000–1500 eurot. Kohustuslik liikluskindlustus maksab keskmiselt 5–6 eurot aastas. Kui seda ei oleks olnud, oleks pidanud omanikud täies mahus maksma nende kahjude eest. 

Lisaks tõi liikluskindlustuse fond välja rahvusvahelised riskid. Kui sõita haagisega välismaal, siis õigusruum varieerub. Näiteks Saksamaal on praktika, et kui sõiduk on haagisega, siis iga kahju jaguneb pooleks – pool haagise kindlustus, pool sõiduki kindlustus. See tähendab, et seal võivad kahjud ulatuda ikkagi väga suurte summadeni, näiteks rongile ette sõidu korral võib see olla sadades tuhandetes. Seetõttu ei leitud, et see oleks mõistlik ja ratsionaalne.

Ka mina tõstatasin küsimuse, kuna seal oli arutelu, et selliseid asju võiks katta vastutuskindlustus. Vastutuskindlustus katab siiski ainult isikule endale ja tema varale tekkinud kahju, ehk [see on] kaskokindlustus, aga ei kata teiste osapoolte oma, seda katab liikluskindlustus. 

Tehti ka kolm otsust: konsensuslikult määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, samuti konsensuslik [otsus], ja eelnõu tagasi lükata, mille poolt oli 7 ja vastu 3, erapooletuid ei olnud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Kas arutati ka seda, et äkki siis, kui see mehhanism, mida meie välja pakume, on täiesti vastuvõetamatu, ikkagi lülitada töösse selline süsteem, mille kohaselt mootorsõidukite puhul, millel on järelkäru vedamise võimekus, teha viieeurone makse juurde, et ta võib vedada haagist? See saab kindlustatud koos mootorsõidukiga, aga eraldi haagist kindlustama ei pea. Ma ei räägi sellest, et ei peaks ülevaatust tegema. Ülevaatus on kahtlemata vajalik. Aga et automaatselt on mul võimalik teha ka koos mootorsõidukiga, millega ma vean haagist, see kindlustus ära. Te ütlesite, et see on viis eurot aastas. Ma ei tea, minu meelest on see kasutaja mugavusküsimus. Miks seda siis takistada? Me tahame iga päev ehitada mugavamat ühiskonda, kiiremat ühiskonda, digiühiskonda. Üks linnuke ühte lahtrisse – ongi asi korras!

Jaa, selle arutelu käigus see aspekt välja toodi. Aga mõte oli, et siis läheks kõigi haagise [vedamise] võimalusega sõidukite kindlustus automaatselt kallimaks, kuigi tõenäoliselt üle 90% neist kunagi ei [vea] haagist. Kui hakata seda tegema juhukaupa, siis oleks ikkagi vaja haagis [autoga] siduda, mis efektiivselt tähendaks siiski haagise kindlustust. Sellisel juhul on küsimus rohkem selles, et sealt arenekski arutelu välismaal [sõitmise] kohta. Tegelikult sellest on vähe kasu, kui meil siin on need seotud. Välismaal, näiteks Saksamaal, tuleks haagise eest intsidendi korral [eraldi maksta] ja see tähendab, et see ei kehtiks.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 649 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 649 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid ei ole. Eelnõu 649 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Me oleme jõudnud tänase 15. ja viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on regionaal- ja põllumajandusministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Ma täpsustan veel, et ettekande pikkus on kuni 30 minutit. Palun! (Kõneleja küsib midagi.) Kuidas? (Kõneleja küsib midagi.) Lisaaega võin ka anda, kui te küsite seda, aga ma loodan, et te mahute 30 minuti piiresse. 30 minutit on päris pikk aeg. Palun, härra minister!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! Täna teie ees seistes on minu eesmärk anda ülevaade meie ühisest tööst ja eesolevatest valikutest. Meie tegevuse aluseks on kaks kandvat sammast, üks on pikaajaline strateegia "Eesti 2035" ning [teine] koalitsioonilepe, mis seab selged sihid elujõuliste piirkondade, tugeva majanduse ja kindla tuleviku tagamiseks. On aeg teha vahekokkuvõte ja seada kurssi edasiseks, arvestades reaalsust, kus me täna elame. See reaalsus on muutunud. Meid ümbritseb geopoliitiline ebastabiilsus, mis nõuab vankumatut panust riigikaitsesse. Kliimamuutused ei ole enam abstraktne oht, vaid igapäevane väljakutse meie põldudel. Nende tegurite koosmõjus jaheneva majandusega on selge, et iga otsus ja iga euro [kasutamine] peab olema targalt kaalutud. 

Nagu minu hea kolleeg, rahandusminister Jürgen Ligi tabavalt ütles, aeg, kus probleeme sai raha laialiloopimisega lahendada, on jäädavalt läbi. Nüüd on käes aeg, kui tuleb teha tarku ja sageli valusaid struktuurseid reforme. Selle valguses, tarkade valikute ja vältimatute reformide valguses, keskendun täna oma valitsemisala kahele alustalale: elujõulisele regionaalarengule ja kindlale toidujulgeolekule. Need ei ole eraldiseisvad teemad, need on meie riigi vereringe ja immuunsüsteem, mille toimimisest sõltub Eesti pikaajaline püsimajäämine. 

Alustan kõige tähtsamast, meie inimestest. Statistikaameti viimane rahvastikuprognoos on halastamatult selge. Eestis elab täna ligikaudu 1,4 miljonit inimest. See number püsib kõrge – võrdlemisi kõrge – tänu sisserändele. Meie rahva kurb lugu on demograafilises talves. Selle aasta üheksa kuuga on sündinud vaid 7500 last, mis prognoosib aastaseks sündide arvuks rekordhõnguliselt madala 10 100. Samal ajal lahkub meie seast ligi 15 800 inimest. See tähendab, et me kaotame igal aastal loomuliku iibega peaaegu ühe Elva linna jao elanikke. Kuigi netoränne on veel ajutiselt positiivne, ei ole see pikaajaline lahendus. 

Kuid veelgi kõnekam on see, kus need inimesed elavad. 48% Eesti rahvastikust elab Harjumaal. Lisame siia 12%, kes elab Tartumaal ja saame tulemuseks 60% eestimaalastest, kes elavad kahes keskuses. Ülejäänud 13 maakonda peavad jagama omavahel ülejäänud 40%. Uue üleriigilise planeeringu "Eesti 2050" ettevalmistamiseks koostatud rahvastikuprognoosi põhjal kasvab seniste trendide jätkudes aastaks 2050 ainult Tallinna ja Tartu ümbruses paiknevate valdade ja linnade elanike arv, 79 kohaliku omavalitsuse üksusest 41-s väheneb rahvastik vähemalt 25% ja üheksas ligi 50%. See ei ole enam trend, vaid see on demograafiline murdepunkt. Oleme muutumas kaheks Eestiks – tiheasustusega jõukaks kuldseks ringiks ning ülejäänud Eestiks, mis jääb aasta-aastalt tühjemaks ja vanemaks. See on otsene oht meie riigi sidususele ja laiapindsele julgeolekule, nõrkuseks meie majanduse arengule ning kuluks ka ühiskonnale. 

Julgeolekust rääkides on oluline pöörata eraldi tähelepanu konkreetsemalt idapiiriga külgnevatele aladele. Seal seisame teravamalt kui varem silmitsi mitmete väljakutsetega, alates töökohtade ja kapitali kättesaadavusest kuni inimeste turvatundeni. Et nendele [probleemidele] süsteemseid lahendusi leida, otsime koostöös piirkondadega praktilisi ja toimivaid lahendusi. Ka Põim Kama on oma õhtusöökidega juhtinud õigustatult tähelepanu Kagu-Eesti väljakutsetele. Ent me ei tohi kindlasti unustada ka Ida-Virumaad ning teisi välispiiriga maakondi, kus sarnased probleemid vajavad samavõrd põhjalikku tähelepanu. 

Eesmärk on, et meie ettepanek ei jääks vaid paberile, vaid looks reaalseid muudatusi, alates kapitali kättesaadavusest kuni kriisikindluse ja kohaliku kogukonna turvatunde tagamiseni. Just seetõttu seame oma töö Euroopa Liidu uue rahastusperioodi võimalustega, et leida vajalik ressurss ning viia need lahendused ellu, sest tühi maa on kaitsetu maa. 

Äsja valmis meil järjekordne regionaalse arengu tegevuskava elluviimise seire ülevaade, mis näitab, et vaatamata Eesti väiksusele püsib meil arengus suur piirkondlik ebavõrdsus. Paraku pole ka piisavalt märke, et üleriigilises strateegias "Eesti 2035" suurema regionaalse tasakaalustatuse kohta seatud eesmärgid oleksid päriselt realiseerumas. Eriti tähelepanuväärne piirkondadevaheline ebavõrdsus püsib ettevõtluse arengu ja konkurentsivõime näitajates ning samuti kõrgelt haritud ja kvalifitseeritud tööjõule ligipääsus. Piirkondadevahelised arenguerinevused ei ole paratamatus, vaid aastatepikkune valikute tulemus, ja ma ütleksin ka, et valikute tegemata jätmise tulemus. 

Valitsuse kindel eesmärk on seda trendi muuta ja vähendada piirkondade arenguerinevusi, suunates teadlikult investeeringuid ja luues võimalusi väljaspool suurlinnu. Me oleme muu hulgas seadnud sihi, et vähemalt 40% ettevõtlustoetusest peab minema väljaspoole Tallinna ja Tartut ning nende lähivaldasid, et tugevdada kõikide piirkondade majanduslikku potentsiaali. Igale piirkonnale on aktiivsete ettevõtjate olemasolu ning nende loodud hea palgaga töökohad esmane vajadus kestmajäämiseks. Selles osas on vaja nii [arendada] riigi, ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitikat kui ka suurendada kohalike omavalitsuste vastutust. 

Positiivne on, et Eestis on väga palju erinäolisi ja oma kindlate tegevustega piirkondi. Oluline on, et igal inimesel oleks päriselt võimalus nende mitmekesiste ja atraktiivsete elukeskkondade vahel valida, ilma et mõnes piirkonnas sobiva töökoha, eluaseme või teenuse puudumine takistuseks saaks. Selleks, et iga piirkond saaks jääda elujõuliseks ning anda oma panuse Eesti riigi arengusse, on vaja erinevate valdkondade panust. Ettevõtlus, tööturg, haridus, tervishoid, teedevõrk, kiire internet ja paljud muud inimeste elukohavalikut ja ettevõtete asukohavalikut määravad [valdkonnad] on väljaspool regionaal- ja põllumajandusministri otsest vastutust. 

Regionaalpoliitika on kõigi valdkondade risttee. See on koht, kus ühest ministrist ega ühest ministeeriumist ei piisa. Iga minister, iga avaliku sektori tippjuht ja iga ametnik peab tajuma vastutust piirkondade arendamisel. Selleks, et piirkondade tasakaalus areng oleks tagatud ühiskonnale jõukohase kuluga, peavad erinevad poliitikavaldkonnad üksteist toetama, paremini ja eeldusi arvestavalt sihtima piirkondade erinevaid vajadusi ning aitama piirkondadevahelisi lõhesid vähendada. 

Eesti arengu mõttes on tugevad kohalikud omavalitsused väga olulised. Sügisel on ees kohalike omavalitsuste volikogude valimised ning see on hetk, kui valija annab hinnangu tehtule ja uued volikogud seavad uued prioriteedid neljaks aastaks. Omavalitsustel on ees suured väljakutsed, sest ühelt poolt suurenevad inimeste ootused teenustele, aga samas, nagu eespool markeeritud, väheneb sündide madalseisu tõttu elanike arv.

Jätkuvalt avaldab maapiirkondadele survet elanike väljaränne ning inimeste koondumine Tallinna ja Tartu linna piirkonda ning nende lähiümbrusesse. Need trendid hakkavad üha tõsisemat mõju avaldama omavalitsuste tulubaasile ja seeläbi ka teenustele. Riik ei saa lubada regionaalsete lõhede suurenemist ning selle leevenduseks viiakse aastatel 2025–2027 läbi juba jõustunud omavalitsuste tulumaksu ümberkorraldus. 

Samal ajal tuleb tõdeda, et eelkõige julgeolekumure tõttu on riigieelarve erakordselt pingelises seisus ning riigil on piiratud võimalused omavalitsustele rahaga appi tulla. Üha olulisemaks muutub omavalitsustele võimaluste loomine ise tulude teenimiseks ja täiendavalt laenude võtmiseks. Kindlasti on oluline omavalitsuste koostöö ja ühinemise soodustamine, parandamaks teenuste osutamise võimalusi. Vaatamata riigirahanduse keerulisele olukorrale ei jäta riik omavalitsuste muresid tähelepanuta ning on võimalusel oma nõu ja rahaga toeks.

Kuid pingelises eelarveseisus ei saa riigi tugi piirduda vaid ajutise rahalise abiga. Tõeline ja pikaajaline lahendus peitub uues partnerluses riigi ja omavalitsuste vahel. Meie eesmärk ei ole administreerida hääbumist, vaid anda hoogu kohalikule arengule. Selleks peame liikuma edasi omavalitsuste finantsautonoomia suurendamisega. Me peame usaldama kohalikku tarkust, sest just kohapeal teatakse kõige paremini piirkonna vajadusi ja võimalusi. 

Tugev omavalitsus ei ole riigile koorem, vaid riigi kõige olulisem partner regionaalarengus. Partner, kellel on õigus ja võimekus ise oma tulubaasi üle otsustada, et tagada inimestele kvaliteetsed teenused ja luua atraktiivne elukeskkond, mis hoiab inimesi kodukohas. See on investeering usaldusse ja kohalikku omanikutundesse, mis on kestva ja tasakaalustatud Eesti vundament. Selleks korrastame ja lihtsustame kohalike omavalitsuste korralduse ja finantsjuhtimisega seonduvat ning loome kohalikele omavalitsustele uusi kohaliku tasu instrumente. 

Miks inimesed lahkuvad oma kodukohast? Nad lahkuvad, sest nad ei pääse ligi töökohtadele, haridusele ja teenustele. Kui inimene ei saa hommikul tööle, laps ei saa kooli ja vanaema ei saa arsti juurde, siis ta ei vali elukohta südame, vaid paratamatuse järgi. Seetõttu on valitsus seadnud eesmärgiks tagada paindlik ja efektiivne ühistranspordisüsteem, mis vastab inimeste tegelikele vajadustele. Selleks oleme käivitanud targa ja kättesaadava liikuvuse reformi. See ei ole pelgalt bussiliinide korrastamine, vaid uus kokkulepe riigi ja piirkondade vahel, mis seisab kolmel tugeval sambal. 

Esiteks, digitaalne innovatsioon. Tulevikus on Eestis üks lihtne ja kogu riiki kattev piletisüsteem ja reisiplaneerija. Inimene ei pea olema logistik, et liikuda, vaid ta sisestab oma algus- ja sihtpunkti ning süsteem pakub talle parima teekonna, kombineerides rongi-, bussi- ja nõudetransporti. Me lõpetame olukorra, kus reisijat karistatakse kõrgema piletihinnaga selle eest, et ta oma teekonnal rongi ja bussi kombineerib. 

Teiseks, füüsilise taristu arenguhüpe. See tähendab kindlustunnet, regulaarsust ja just kindlust kui uut normaalsust. Me peame lõpetama mõtlemise, et buss, mis sõidab kolm korda nädalas, on ühistransport. See ei ole ühistransport, see on tegelikult sotsiaalabi. Meie eesmärk on tagada, et maakonnakeskuste ja olulisemate tõmbekeskuste vahel liiguks transport kindla taktigraafiku alusel. Nii piisab näiteks Keila elanikel rongile minekul meelde jätta vaid kolm numbrit: 00, 20 ja 40. Just neil minutitel väljub rong hommikust õhtuni pealinna suunas. 

Lisaks seome magistraalliinidega nutikalt ka kohalikud lahendused. Kogukonna transport ja nõudepõhised väikebussid teenindavad viimast miili ja toovad inimesed peatusest peatustesse, nagu näitab edukas Sõrve poolsaare pilootprojekt. Neid samme toetatakse reaalsete investeeringutega. Uued elektrirongid on tellitud ja peagi tõstame Tallinna–Tartu raudteel sõidukiiruse kuni 160 kilomeetrini tunnis. See liikuvusreform on investeering regionaalsesse vabadusse. Kõige selle juures liigume järjest keskkonnasõbralikuma ühistranspordi suunas. 

Kolmandaks on tark finantsarhitektuur, mis tagab kogu süsteemi kestlikkuse ja pikaajalise elujõu. Me liigume juhuslikult doteerimiselt ja tulekahju kustutamiselt stabiilse ja läbimõeldud rahastusmudelini. See tagab, et investeeringud digitaalsetesse lahendustesse ja taristusse on jätkusuutlikud ning teenuse kvaliteet on püsivalt kõrge. 

Ja nüüd teise suure samba juurde, mis on põllumajandus. See on eestlastele alati südamelähedane olnud – meie põllud ja meie toit. Eesti põllumees on näidanud üles imetlusväärset tarkust, kohanedes kliimamuutustega. Selle näiteks on taliteravilja osakaalu kasv rekordilise 64%-ni. Kuid väljakutsed on suured. Meie põllumajanduses loodav lisandväärtus on madal, me ei kasuta piisavalt innovatsioonivõimalusi. Me ekspordime liiga palju tooret, selle asemel, et seda siinsamas Eestis väärindada. 

Lisaks kliimaohtudele peame olema valmis ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika toetuste võimalikuks vähenemiseks tulevikus. Seetõttu seisame vankumatult meie põllumeestele võrdsete konkurentsitingimuste tagamise eest. Meie vastus neile väljakutsetele on innovatsioon ja haridus. 

Valitsuse eesmärk on suurendada digitaalse tehnoloogia kasutamist ja ressursitõhusust põllumajanduses. Oleme käivitanud AKIS-e innovatsiooniteenused, et teadussaavutused ja uued tehnoloogiad jõuaksid kiiremini iga tootjani. Koostöös teiste ministeeriumidega avame uusi eksporditurge ja toetame tootearendust, et meie põllumees ei jääks vaid tooraine kasvatajaks, vaid saaks õiglase osa kogu loodavast väärtusest. 

Ja siit me jõuame toidujulgeolekuni. See on meie riigi nähtamatu turvavõrk. Me eeldame, et see on alati olemas, kuni see ühel päeval rebeneda ähvardab. Tõsi, meie tootmisvõimekus on hea, kuid me oleme ohtlikult sõltuvad rahvusvahelisest tarneahelast. Ja see sõltuvus ei puuduta üksnes toidu sissevedu, vaid veelgi teravamalt meie tootmise alustalasid. 

Me impordime peaaegu täielikult elutähtsaid tootmissisendeid, alates väetistest ja taimekaitsevahenditest kuni loomasööda, tehnoloogia ja aretusmaterjalini. Selleks, et oleksime kriisideks paremini valmis, oleme viimastel aastatel palju panustanud erinevatesse varustuskindluse investeeringutesse. See on meie toidulaua varjatud Achilleuse kand. Seetõttu on minu vankumatu eesmärk ja valitsuse selge siht neid riske maandades saavutada peamistes toidugruppides vähemalt 80%-line isevarustatuse tase. See ei ole protektsionism, see on terve mõistus ja see on osa meie laiapindsest riigikaitsest. 

Kuid toidujulgeolek on palju laiem mõiste kui lihtsalt laovarud. See on ka see, kas meie toit on ohutu ja toetab meie rahva tervist. Uuringud näitavad muret tekitavat pilti. Eesti inimeste toitumine ei ole piisavalt kestlik. Süüakse liiga palju liha ja magusat ning liiga vähe köögivilju ja kala. Kaasaegne toidupoliitika peab aitama kujundada keskkonda, kus tervislikud valikud on lihtsad ja kättesaadavad. Teadlike valikute tegemine algab pihta koolist ja lasteaiast. Selleks jätkame erinevate koolitoiduprogrammide toetamist. Samuti otsime võimalusi, kuidas kohalikku toitu senisest enam kasutada avalikus toitlustamises. 

Samuti on osa meie väärtusruumist see, kuidas me kohtleme oma loomi. Seetõttu uuendame loomakaitsega seonduvat õigusruumi, et tagada loomade heaolu kõrge tase. 

Kõige otsesem oht meie toidulauale on sigade Aafrika katk. Alles eelmisel kuul, augustis 2025 diagnoositi laiaulatuslik taudipuhang ühes Eesti suurimas seakasvatuskompleksis. See on kaasa toonud olukorra, kus ainuüksi tootmisüksuses on hukkamisele minemas ligi 27 000 looma. Ning seoses loomade varasema liikumisega teistesse farmidesse on piirangu all kokku üle 50 000 sea. 

Oleme valitsuses leidnud võimalused, kuidas kiirelt lühiajaliste meetmetega sigade Aafrika katku kahjusid leevendada. Samas, tänasest kriisist väljumiseks vajame pikka plaani. Esialgsed arvutused näitavad, et ainuüksi tootmispotentsiaali taastamine võib maksta kuni 35 miljonit eurot. See on rahvusliku katastroofi mõõtu tragöödia. Ja kõige hullem on see, nagu me teame, et turupõhine kindlustus selliste laiaulatuslike taudide vastu praktiliselt puudub. Põllumees jääb oma murega üksi. See on vastuvõetamatu olukord ja risk, mida riik ei saa eirata. 

Riigi kohus on astuda sinna, kus turg jääb hätta, ning pakkuda meie toidutootjatele vajalikke tagatisi ja selgeid sõnumeid investeeringute tegemiseks. Seetõttu teen lähiajal valitsusele ettepaneku alustada ettevalmistusi, et koostöös sektori esindajatega töötada välja toimiv riiklik garantiiskeem põllumajandussektorile. Me peame looma süsteemi, kuhu panustavad nii riik kui ka ettevõtjad ise, et maandada riske, mille vastu erakindlustus kaitset ei paku. Samuti vajame pikaajalist plaani metssea populatsiooniga tegelemiseks, mis annaks seakasvatajatele kindlustunde pikaajaliste investeeringute tegemiseks. Lähiajal alustame selle plaani järgmiste faasidega. Ükski farm ei tohi jääda üksi. Toidujulgeolek ei ole eraäri, see on kogu riigi ühine ja püha kohustus. 

Põllumees või ettevõtja maal ei vaja riigilt ainult toetusi, ta vajab partnerit, keda ta usaldab, kes austab tema aega ja vähendab asjatut bürokraatiat. Seetõttu on valitsus võtnud prioriteediks tagada lihtne asjaajamine. Oleme käivitanud oma valitsemisalas õigusaktide revisjoni. See ei ole sõnakõlks, vaid see tähendab seda, et vaatame üle kõik 27 valdkonnaseadust ja sadu määrusi. Juba praegu on plaanis muuta 64 ja tühistada 35 määrust, et kaotada tarbetuid piiranguid. Samuti rakendame uusi tehnoloogiaid, näiteks tehisintellekti toetuste kontrollimisel, ja koondame valdkondlikud registrid, et muuta järelevalve kiiremaks ja vähem koormavaks. Meie eesmärk on selge – riik peab olema ettevõtjale toeks, mitte takistuseks. 

Lugupeetud Riigikogu! Ma olen teie ette laotanud 2025. aasta pildi – ausa ja ilustamata. Need faktid nõuavad otsuseid. Me oleme teelahkmel. Üks tee on jätkata vanaviisi, administreerida allakäiku, lootes, et probleemid lahenevad iseenesest. See on poliitiliselt mugav, kuid ajaloo ees vastutustundetu tee. Teine tee on teha tarku ja kohati raskeid valikuid. See on tee, kus me tunnistame, et me ei saa lubada kõike ja kõikjal, kuid seda, mida me teeme, teeme läbimõeldult ja strateegiliselt ning õiges kohas. See on tee, kus regionaalpoliitika on kogu valitsuse ühine poliitika ja iga valdkonna poliitika on regionaalpoliitika. Minu täna esitatud plaanid – regionaalse liikuvuse reform, toidujulgeoleku laiendatud käsitlus, teaduspõhise põllumajanduse toetamine ja põllumeestele garantiiskeemi väljatöötamine – on kindlad sammud sellel teel. Need on investeeringud Eesti vastupidavusse. 

Lõpetuseks tahan teiega jagada ühte mõtet president Arnold Rüütlilt, mis võtab kokku kogu meie tänase arutelu olemuse. Eesti jääb püsima ainult siis, kui ta jääb püsima igas oma külas. See on meie ülesanne, see on meie vastutus – tagada, et elu Eestis püsiks ja õitseks igas külas, igas linnas ja igas maakonnas Ruhnu saarest idapiirini. See ei ole nostalgia, see on meie riigi julgeoleku ja tuleviku küsimus. 

Kutsun teid, head Riigikogu liikmed, üles toetama neid samme, kui need lähikuudel siia suurde saali jõuavad. Kutsun teid üles olema oma töös nõudlikud eelnõude ja algatuste suhtes, millel on mõju regionaalarengule ja maapiirkondadele, kui need on jäänud põhjalikult analüüsimata. Teeme seda üle erakondade piiride ühise eesmärgi nimel! Teeme nii, et "Eesti 2035" ja koostatav üleriigiline planeering aastaks 2050 ei jääks pelgalt visiooniks, vaid muutuks elavaks reaalsuseks kogu Eestimaal. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on päris palju küsimusi, nii et teeme otsa lahti. Ja esimesena küsib kolleeg Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Kiidan ettekande eest. Ministeeriumis tehakse jätkuvalt väga head tööd. Ma arvan, et nendele sõnumitele, mida te esitasite, ükskõik millise valdkonna kohta – olgu see regionaalvaldkond, ühistransport või põllumajandus –, saab ainult alla kirjutada. Kiitus selle eest! 

Aga et jutt ei läheks liiga üldiseks ja deklaratiivseks, on mul küsimus konkreetselt lennuliikluse kohta. Me teame, et aasta algusest tõusid Eesti regionaallennu piletihinnad väga arvestatavas mahus. Tol ajal oli kokkulepe, et vaatame, kuidas minema hakkab, ja siis vaatame uuesti need piletihinnad üle. Nüüd me teame, et reisijate arv on jäänud tuhandete võrra väiksemaks. Kuigi riigile on tulnud küll kümmekond tuhat eurot juurde, ei ole see minu meelest proportsionaalne. Kas selles osas on mingeid arenguid? Ja täitsa siiralt, mitte rünnates: kas on mingit lootust, et see pööratakse tagasi?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Pean ütlema, et see ei ole üllatav küsimus. Ma saan aru, et selline kokkulepe tehti, kui toonane minister seda hinda tõstis. Me oleme praegu kogunud kokku selle poole aasta andmed. Ma ei tea, mis perioodi peale see jaotatakse. Lennuliikluse numbrid on küll kukkunud, aga kukkunud vaid väikse protsendi. Ma arvan, et need andmed on nüüd aluseks. Ja siin on kindlasti koht, kus me saame Saaremaa valla omavalitsusega arutada, missuguse teenusekvaliteedi me tagame, mis mahus ja mis hinna eest. Selle muudatuse tulemus on meil poole aasta pealt hetkel näha. Võtame selle aluseks.

Kolleeg Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tänan ka omalt poolt teid hea ettekande eest, kus oli mitmeid minu südant puudutavaid mõtteid. Eriti tänan selle eest, et ütlesite, et piirkondade arengu erinevused on varasemate valikute küsimus. See on väga hea konstateering ja selle pealt saaks koos edasi töötada. Aga minu küsimus puudutab seda, millal annab valitsus ja teie juhitud ministeerium seakasvatajatele jätkusuutlikkuse tagamiseks selge riigipoolse sõnumi ja miks seda täna veel ei ole tehtud. Tuletan meelde, et kui oli koroonaaeg, siis kriisist väljumiseks suudeti kahe nädalaga otsused teha. Nüüd on päris palju aega mööda läinud, miks seda veel tehtud ei ole?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma mõistan muret meie seakasvatajate pärast, seda muret jagavad väga paljud. Siin just lähipäevil me saame esimese töösuunaga lõpule ehk selle taudi farmidest välja. 

Nüüd sõnumist. Me oleme igapäevases suhtluses seakasvatajatega, see on fakt. Me arutame, mis on võimalused. Aga selle kõige alus on see, et me suudame metsas taudi kontrolli alla saada, ja pikaajaliselt, sest nii ettevõtjad ei soovi investeerida kui ka riik ei peaks investeerima, kui oht metsas on nii kõrge. See on minu hinnangul ebamõistlik investeering, kui samal ajal ei ole taudiohtu pikaaegselt [maandatud]. 

Eks meil praegu ongi kaks töösuunda. Me paneme kokku taasteplaani, selle me arutame läbi ettevõtjatega. Meil on väga konstruktiivne dialoog ja meil on ka selle kavand, millega me saame lähikuudel valitsusse minna. Aga mis veel kriitilisem, koostöös Kliimaministeeriumiga me peame [tegema] pikaajalise plaani, kuidas metssigade populatsiooni vähendada.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Aitäh ettekande eest! Mõistetavalt on sellel aastal väga paljudel toidutootjatel ja põllumeestel keeruline aasta ja neil on palju väljakutseid. Sellega on teil kindlasti olnud palju tegemist. 

Aga küsiksin hoopis regionaalteema kohta. Ilmselt ei ole see nii põletav [teema], aga meil on olnud jutuks regionaalsed arengulepped ja omavalitsuste soov koostöös parandada nii ettevõtluskeskkonda kui lahendada muid kitsaskohti. Võib-olla ei pea neid arenguleppeid tingimata [looma] ja vormistatama, aga kas me saame seda kuidagi initsieerida ja toetada just omavalitsuste ühist maakondadeülest koostööd?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Minu kõige suurem rõõm eestlasena on näha, kuidas teised eestlased koostööd teevad, eriti kui ma saan sinna panustada. Ma toon põllumajandusest näiteid. Ma näeme seda, et valdkonnas, kus tehakse sõbralikult koostööd, läheb kõigil väga hästi. Ma tean seda selle tõttu, et ma saan neilt umbes paar kõne kuus vähem, ja ka numbrid toetavad seda. 

Ehk siis mina väga toetan seda, et tehakse koostööd üle valdade piiride või üle vastutusalade piiride, kui see koostöö on võimalik. Ma saan aru, et ühes projektis on tekkinud lahkhelid just piirkondade moodustamise üle, aga mõnes kohas on edusammud olemas. Ja me arutame ka – minu meelest ülehomme on mul isegi üks koosolek sel teemal –, kuidas selle arenguleppega oleks mõistlik edasi liikuda. Aga iseenesest koostööd ma absoluutselt toetan.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teie ettekande teesides on üks oluline teema toidujulgeolek. Veel olulisem või konkreetsem [punkt] on sõltuvuse vähendamine. Me peame vähendama ohtlikku sõltuvust imporditavatest tootmissisenditest, milleks on väetised, loomasööt, tehnoloogia. Te ütlesite, et selles suunas tehakse väga tõsiselt tööd. Kas te võiksite tuua mõne praktilise või elulise näite, mis me loomasööda ja väetiste koha pealt saame ise siin teha?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! On sõltuvus ka tootmissisendite osas. Toome näiteks kana- või lihakasvatuse. Me ise tibusid kohapeal ei tooda. Samuti on meil mureks hetkel Aafrika katku tagajärjel poegimissigalate puudus, me peame ka põrsaid sisse tooma. Selle [probleemi] me loodame lähiajal lahendada. Samamoodi vaatame ja arutame, kuidas tibusid toota. Kitsaskohti seoses sisenditega on meil mitmeid, samuti väetiste osas. Kindlasti on oluline osa ka tehnoloogia arengul, ja mitte ainult lihtsalt sellel, et me arendame ise väetist, vaid ka sellel, kuidas põldu mõistlikult majandada. [Tuleb] vaadata praktikat sarnastes kliimatingimustes. Üle maailma on tehtud väga palju teadust. Ma olen kohtunud mitmete ettevõtjatega, kes väga detailselt teavad iga olulise aine liiki oma mullas. Seetõttu on neil võimalus kasutada vähem väetist, kuna nad saavad väga detailselt sinna ainet süstida. Meil on neid valikuid palju, kuidas sinna suunas liikuda. Aga tehnoloogia ja teadmiste kasutuselevõtmine on see, mille kallal me peame rohkem vaeva nägema.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Kõigepealt aitäh ettekande eest! Te mainisite oma ettekandes, et elanikkonna jaotus on kuskil 60–40, ja siis te tõite kohe välja investeeringute suunamise maale, et maale suunatakse 40% ja linna, kahte suuremasse keskusesse 60% [rahast]. Kas teile ei tundu, et see 40% maale suunata nii suure mahajäämuse juures on liialt vähe? Kas see protsent, [millega toetada] hõredalt asustatud piirkondi, peaks olema vähemalt 50–50 või lühiajaliselt isegi rohkem? Muidu me mahajäämust tasa ei tee.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See mõttekäik on väga arusaadav ja seda ettepanekut tasub kaaluda. Siin on, esiteks, poliitilise valiku koht, kuhu me neid investeeringuid suuname, see on läbirääkimiste küsimus. Aga teisalt on ka üks kitsaskoht – maapiirkondade investeeringute vastuvõtmise võimekus. Liigume jupphaaval. Kindlasti on ka eeldus omaosalus, energia ligipääs ja kõik erinevad faktorid, mis mängivad kaasa. Juhul kui 40% suudetakse vastu võtta ja investeeringuid teha, siis ma arvan, et tasuks kindlasti tõsiselt kaaluda, et seda numbrit suurendada, nagu seesama number, mille te välja tõite, et seda voolavust järele tuua.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma loodan, et ma võtsin selle ilusa mõtte teie ettekandest õigesti kaasa. Te ütlesite midagi sellist, et ühistransport on see, mis peab looma regionaalse vabaduse. Väga ilus mõte, millest lähtuda. Loomulikult minu küsimus ongi ühistranspordi kohta ja kahe nurga alt. Ma arvan, et te nõustute minuga selles osas, et meie parvlaevaühendus eelkõige suursaartega on aegade parimal tasemel. Kas homme üleantav eelarve võib saartele tuua kaasa mõningaid uudiseid nii positiivses kui negatiivses võtmes? Ühesõnaga, milline on teie nägemus parvlaevaühenduse korraldamisest järgmisel aastal? 

Teine osa küsimusest [on järgmine]. Hiiumaa poole minnes oleks väga mugav parvlaeva peale [minna] Rohuküla rongilt. See vähendaks ka mahutatavuse survet. Kas ka see on kuskil plaanides uuesti päevakajale tulnud, kas või näiteks mõne Euroopa Liidu vahendi taotlemisel?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma pean teid kiitma teie järjepidevuse eest nendele küsimustele vastuste saamisel. Teisele küsimusele vastates [ütlen], et jätkuvalt on Haapsalu–Rohuküla suund arengukavas. Hetkel on meil kolm peamist raudteetrassi, millesse investeeringuid on juba tehtud. Need on minu hinnangul mõistlik lõpuni viia. On Tallinna–Tartu, Tallinna–Narva ja Rail Baltic, mille õigeaegne valmimine on prioriteet taristu arendamisel. Aga selles mõttes ma seda töösuunda mõistan. Elektrirongilt praami peale minna oleks kindlasti väga hea lahendus, eriti Läänemaa ja Hiiumaa inimeste jaoks. Kuna see on ka kavas sees, siis ma usun, et mingi hetk me sinnamaani jõuame. Aga minu loogika – ma loodan, et te jagate seda – on see, et kui on juba alustatud osa suundade ehitamist, tuleks need lõpuni ehitada ja siis liikuda järgmiste juurde, et asjad ei seisaks poolikult. 

Esimese küsimuse vastus on see, et ma nõustun väitega, et meil ei ole kunagi olnud nii head parvlaevaühendust kui praegu. Seda kasutatakse väga tihti, selle kasutamise arv kogu aeg tõuseb. Vähemalt sellisel tasemel jätkamist ma kindlasti soosin.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Mul on hea meel, väga hea ettekanne oli. Aitäh! Ettekandes mainisite ka Kagu-Eestit. Meil on olemas või oli selline programm nagu Kagu-Eesti meede või toetusprogramm. Ma küsingi, kuidas sellega on, kas seal on vahendeid. Ja kas te näete, et seal võiks vahendite maht kasvada, kuna see on regionaalselt suhteliselt keeruline piirkond? Ja küsimuse teine pool on kapitali kättesaadavuse kohta. Kas on mõtteid, kuidas regioonides, näiteks Kagu-Eestis, seda parandada?

Aitäh selle küsimuse eest! Kagu-Eesti programmi praeguse olukorra [ülevaate] ma saan kindlasti teile paberi peal järele saata. Ma detailides praegu öelda ei oska, mis seisus see on. Kindlasti on regionaalse kapitali kättesaadavus nii eraisikutele kui ka ettevõtetele üks kitsaskoht. Me osaliselt katame seda Maaelu Edendamise Sihtasutuse abil, kus toimetatakse minu hinnangul väga hästi. Kogu aeg liigutakse edasi selle teenuse kättesaadavuse parandamisega. 

Ja suhtleme ka pankadega. On üks hea näide Kagu-Eesti küla kohta. Kohe, kui seal külas kinnisvara saada on, ostetakse see ära ja suhteliselt kalli hinnaga. Hind on kallis, järelikult nõudlust turul on, aga laenu on väga raske [ostuks] saada. Omaosalus peab olema väga suur, kuigi me teame, et tegelikult kinnisvara hind on seal kallis. Seal on selle mõttemalli vahe ja selle riski hindamise vahe kindlasti asi, millega me saame [aidata]. Pigem selgitustööga [aitame], et pankadele selgitada, milline see olukord seal piirkondades on.

Kolleeg Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Tegelikult ettekanne on ettekanne, see on kohustuslik tegevus, siin kiita pole mitte midagi. Me konstateerime fakti, et asi on mäda. Te toote välja tagajärjed, kuid ei räägi põhjustest, miks need asjad on toimunud. Ma küsiksin selliselt. Siin on toodud välja selline uus termin, et luuakse uusi "kohaliku kasu instrumente". Mida see "kohaliku kasu instrument" tähendab? 

Ja teiselt poolt ma tahaks teada, miks on jäetud sellest ettekandest välja selline oluline asi nagu kalandus. Kalandusest pole meil siin sõnagi. Ise te mainisite, et kala süüakse vähe. Kalandusest pole siin sõnagi sees ja rannapiirkonnad on üldse välja jäetud. Kas meil on rannad kinni pandud, et kalamehed ei saa enam merele või järvele? Või mis on see põhjus, miks on see [valdkond] välja jäänud?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Te ütlesite, et ettekandes pole midagi kiita. Aga mina kiidan väga teie tänast lipsuvalikut, see on äärmiselt kena. 

Küll aga ma ütlen seda – viimasele küsimusele vastates –, et kalandus on Eesti jaoks väga oluline valdkond. Me toimetame seal väga hästi, me kasutame mitme erineva riigi kalanduskvoote, sest meil on väga hästi toimiv süsteem. Meil on tulemas kohe Luksemburgis arutelu järgmise aasta kvootide osas. See on kindlasti oluline valdkond. Küll aga, ma [pidin oma kõnes] sättima fookust, kuna siin on aeg piiratud ja valdkond on äärmiselt lai. Ma oleksin tahtnud puudutada tegelikult veel umbes 15 teemat, aga nagu juhataja ütles, tundi aega mulle lisaks ei anta.

Läänemere kalavaru seis on kehv peaasjalikult hüljeste ja kormoranide tõttu, kes kaks kolmandikku sellest ära söövad. See on fakt. Hüljestega on väga keeruline tegeleda, seal on väga suur vastasseis nii Euroopa Liidu kui ka erinevate organisatsioonide poolt. Kormoranide küsimuses ma näen Euroopas edusamme. See oleks kindlasti väga oluline, et kormoranide hulk märgiliselt väheneks. Siis me saaksime kalanduses veel paremini ja efektiivsemalt toimetada. 

Eestis siseriiklikult ja koostöös teiste Läänemere riikide partneritega koordineerime seda, kuidas kormoranide populatsiooni piirata just õlitamise kaudu. Aga see õlitamine on ka keeruline. Me oleme minu hinnangul väga tublisti sellega toimetanud. Väga paljud kohalikud on ka appi tulnud, et munasid õlitada. See on Läänemere kalavarude [probleemi lahenduse] üks tuum. Aga sektor iseenesest, täpselt nagu ma enne mainisin, koos töötades toimetab väga hästi. 

Teil oli üks küsimus veel. (Saalist täpsustatakse.) Kohaliku kasu instrumendid. Seal on erinevaid variante, kuidas saaks kasu näiteks kohapeale rajatavast taristust, kuidas kohalikud saaksid seda rakendada. Selle täpseid detaile saab arutada Riigikogus.

Suur tänu, lugupeetud minister! Ma pean tegema nüüd küll ühe täpsustuse, et piirang oli ettekandele. Vastustele piirangut meil vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele ei ole. Vastused on mõnikord olnud päris pikad, aga loodetavasti keegi siin seda, mida kutsutakse filibuster'luseks, kasutama ei hakka. Me suudame ikkagi pidada piisavalt sisukat debatti. Aga aitäh selle osunduse eest! Ja ma loodan, et ma suutsin täpsustada, millele meil need piirangud täpselt peale on pandud. Tõsi, kui on 30 minutit täis, siis on võimalik küsida [kõne jaoks] paar minutit lisaaega. Ka see võimalus on ettekandjal nii pika ettekande puhul olemas. 

Aga läheme nüüd edasi, sellepärast et järgmine küsija on Riina Solman. Palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Mind huvitab teie ettekande regionaalpoliitiline pool. Te korra märkisite tabavalt, et inimesed liiguvad maakohtadest Tallinnasse ja Tartu ümbrusesse. See hajaasustus, mis meil Eestis on, kipub veelgi hõredamaks jääma. Ja siis te märkisite, et see on riigile suur kulu. Samas te rääkisite kohalike omavalitsuste finantsinstrumentide taastamisest, sest see on ka maaelu üks osa, et me jagame mingisugust tulu ikkagi keskselt ümber omavalitsustele. Täpsustage, mis teil plaanis on. Kuidas te kavatsete siiski inimesed maale tagasi saada? Te ju näete, et rahvastikuränne [toimub] järjest enam Ida-Virumaalt, saartelt ja igalt poolt tõmbekeskustesse.

Aitäh selle küsimuse eest! Esimese osa [vastus] on kaks eelnõu, mis peagi Riigikokku jõuavad: kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse finantskorralduse seaduse [eelnõu]. Need annavad kohalikele omavalitsustele laenude abil täiendavat leevendust ja panevad paika mudeli, kuidas vastavalt enda võimekusele oleks paindlikum ja kergem laenu võtta. Need kindlasti aitavad. Laiem diskussioon kohaliku omavalitsuse ning riigi keskvalitsuse ülesannete ja raha jagamise üle on väga oluline ühiskondlik debatt, mida Eestis ei ole eriti peetud. Ma kindlasti hea meelega osalen selles, kui see kerkib. See on tegelikult väga oluline teema ja sellele on osutanud ka OECD. 

Ja see teine pool oli … Vabandust! (Saalist seletatakse.) Jah, aitäh! Ma ei usu sellesse, et inimesi saab sundida. Me kindlasti ei saa kedagi tagasi maale vastu enda tahtmist suunata. Siin ongi oluline tagada [sobivad] tingimused. Tegelikult inimesed tahavad maal elada. Üks asi on tahtmine, [teine] asi on paratamatus. Ja selleks, et see ei oleks paratamatus, vaid inimesed saaksid vastavalt enda tahtele liikuda, ongi oluline investeerida maapiirkondadesse, et [luua] seal töökohti. Ja kui inimesed saavad seal töötada, tõstab see ka rahvaarvu. Siis on lastel võimalus käia kvaliteetses koolis ja on võimalus ka muid riiklikke teenuseid saada. Ma arvan, et see ongi see peamine võti: muuta ka ülejäänud 13 valda atraktiivseks [ja luua võimalus], et kui inimene tahab [maale] minna, siis neil on võimalus sinna minna. Ja seda tuleb minu hinnangul teha üle kõikide ministeeriumide nii, et kõik peavad selle peale mõtlema, kuidas saaks panustada [regionaalsesse arengusse]. Näiteks [tuleks mõelda, et] haridusvõrgu puhul oleks igal pool kindla vahemaa tagant võimalik kvaliteetset kooliteenust saada. Kõigile lapsevanematele on väga oluline küsimus, kui hea hariduse nende laps saab. Neid valdkondi on veel ja minu hinnangul peavad kõik selle mõtte endal kuklas hoidma.

Suur tänu! Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, auväärne Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Aitüma selle ettekande eest! Ma küll kiidaks selle eest, et te sellised olulisemad väljakutsed nii regionaalpoliitikast kui ka põllumajandusest tõite minu meelest väga hästi välja. Küsin küsimuse, mis puudutab regionaalpoliitikat ja teie teeside hulgas väljakutsetest number ühte. Te olete põgusalt [varem] kirjeldanud seda ja oma [kõnes] ka rääkisite, et meil on suureks probleemiks ebavõrdne jõukuse jaotumine, ebavõrdsus on suur üle-eestiliselt. Eelkõige on kujunenud Kagu-Eesti selleks mahajäänuimaks. Kui Tallinnas ja Harjumaal on meil [SKP] 120% Euroopa Liidu keskmisest, siis Kagu[-Eesti] on kuskil seal poole peal. Ja see on päris hull pilt: inimesed lahkuvad, palgad on madalad. Küsimus on sihuke. Te ise rõhutasite vist OECD regionaalministrite kohtumisel Varssavis, et Ida-Euroopa piirialad vajavad geopoliitika tõttu rohkem tähelepanu ja investeeringuid. Selge on see, et arvestades praegu meie riigieelarve olukorda …

Nüüd on aeg.

… siis siseriiklikke investeeringuid on keeruline [teha]. Kas on lootust, et uue Euroopa Liidu [rahastamise] perioodi jooksul saab piirialadele suunata rohkem raha?

Aitäh! Maido Ruusmann, ma täpsustan, et küsimuseks on ette nähtud üks minut. Te kasutasite praegu poolteist minutit. Teinekord olge palun täpsem. Aga härra minister, palun!

Aitäh, Maido, selle küsimuse eest! Sellele [küsimusele] otsest vastust ma hetkel anda ei saa, aga ma võin kirjeldada senimaani [toimunud] vestlusi kolleegidega selle kohta. Algse ettepaneku järgi seal uues kokkupandavas potis ei olnud eraldi idapiiriäärset meedet. See oli väga muret tekitav. Me arutasime seda ka Läti, Leedu ja Poola kolleegidega. Sellest ei räägitud. Üleeile, kui ma olin Brüsselis nõukogul, siis volinik ütles mulle, et te saate ju kasutada piiriäärsete regioonide meedet mingisuguse probleemi lahendamiseks. Ja ma küsisin ta käest, kas see siis ikkagi on seal sees, ja neil tekkis ka segadus, et huvitav, kuidas siis ei ole. Ehk siis hetkel on väga palju segadust selle küsimuse ümber.

Me oleme sellest rääkinud, me oleme selle [küsimuse] tõstatanud ja nüüd volinike tasemel seda asja ka arutatakse. Tundub, et kogu tolm ei ole veel maha [langenud] järgmise finantsperioodi puhul. Ehk siis ma väga loodan, et see meede ikkagi välja töötatakse, ja me kindlasti kolleegidega Soomest, Lätist, Leedust, Poolast peaasjalikult selle nimel töötame, et see meede oleks seal sees. Ma ka nõukogus tõin kaks korda välja, et see on oluline meede meie jaoks.

Suur tänu! Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Minu küsimus puudutab sigade Aafrika katku ja seda korvamatut kahju, mis nüüd on [saadud] järjekordselt. Ükskord juba elasid seakasvatajad selle üle – ja nüüd jälle. Peale seda esimest puhangut, mis siin mõned aastad tagasi oli, tegelikult meie seakasvatajate [ring] juba tõmbus kokku ja on oht, et tõmbub veelgi. Eks need meetmed ja reageerimine on käinud veidi üle kivide-kändude. Võib-olla siin on ka see, et on erinevad valdkonnad, erinevad ministeeriumid. 

Minu küsimus otseselt puudutab siiski seda, kuidas te olete Kliimaministeeriumiga koostööd teinud. Jahinduse valdkond on nende all, jahimehed on teinud mitmeid ettepanekuid. Ja tegelikult selge sõnum on olnud see, et kui me metssigade arvukust ei suuda kontrolli all hoida, siis me ei suuda ka sellest katkust lahti saada ja see jõuab kodusigadeni. Mis on need konkreetsed sammud, mida saaks lähiajal astuda?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma pean teie sissejuhatusega täies ulatuses nõustuma. Ehk siis kindlasti, kui seda [haiguspuhangut] metsas kontrolli alla ei saa, siis see jõuab meie farmidesse. Selles ei ole kahtlustki, seda me praegu näeme. 

Me näeme ka korrelatsiooni sellega, kuidas on kasvanud metssigade populatsioon. Pärast eelmist lainet üldiselt hinnati, et neli aastat on metsas foon kõrge. 2015 see hakkas, 2019 kukkus metsseapopulatsiooni arvukus haiguse ja jahtimise mõjul ja pärast seda see uuesti taastus. Nüüd oleme me jälle selle olukorra ees. Ehk see korrelatsioon on väga otsene. Professor Viltrop maaülikoolist on andnud hinnangu, milline peaks olema metssigade populatsioon Eestis, selleks et seda fooni hoida nii madalal, et meil oleks võimalik kollete tekkimise juhul see kolle nii-öelda skalpelliga kõrvaldada. Skalpell pole päris õige sõna, aga [see on] allegooria. See peaks olema 1,5 metssiga 1000 hektari peale. Sellest lähtepunktist me Kliimaministeeriumiga arutelusid peame. 

Praeguseks hooajaks, et seda populatsiooni kiiresti vähemaks tõmmata, on mitu meedet. Meil on konservide meede ja on metssigade jahtimist tehtud lihtsamaks – seda kõike jahimehed hetkel rakendavad. Selles osas on meil jahimeeste seltsiga ja Kliimaministeeriumiga koostöö olnud hea. Ja praeguse arutelu tuum on see, kuidas me suudame selle populatsiooni [arvukust] stabiilsena hoida. Seal on meil, ma ütleksin, ees veel palju tööd, palju arusaamade ühtlustamist. Olukord on selline, et [probleemi] juurpõhjus on Kliimaministeeriumi vastutusalas, aga tagajärjed on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi [vastutusalas]. 

Jahindusvaldkond mõistab seda muret ja ka paljud põllumehed saavad aru selle tagajärgedest. Aga siin ongi oluline otsus, kas me kasvatame Eestis metssigu või kodusigu. Minu hinnangul me peaksime Eestis kasvatama kodusigasid. Selle tõttu on üks minu [küsimustest] see, kui palju metsseaemiseid kütitakse. Seal on minu hinnangul lahendus. Metsigade populatsioon on väga erinev, kui seda aasta lõikes vaadata. Ja emiste küttimisel on jahimeeste sõnul ka eetiline, moraalne komponent. Aga tõde on see, et kui me emiseid [ei küti] metssigade populatsiooni ei vähenda, siis see probleem kuhugi ei kao ja stabiilset lahendust me ei leia. Ehk see eeldabki jahimeestega ja Kliimaministeeriumiga väga konkreetset ja pikaajalist kokkulepet. Selle nimel me hetkel tööd teeme. Loodame lähiajal selle kõigega välja tulla.

Aitäh! Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Väga paljud tänased küsijad on pööranud tähelepanu regionaalpoliitikale ja maaelule. Tuuakse välja just seda, et on suur ebavõrdsus, koormus on väga suur, rahvas lahkub. Kui ma siin ebavõrdsuse juures [midagi] välja tooksin, siis seda, et me näeme, et investeerimise võimalusedki … Te ütlesite ennist, et 40% [toetusest läheb] maale selle pärast, et võib-olla ei ole seal võimalik kaasfinantseerimist leida või ei ole ka laenuvõimekus nii hea. Ütleme, laenutingimused on tunduvalt keerulisemad just maapiirkondade ettevõtetele. Mida on ministeerium mõelnud, kuidasmoodi me võiksime toimida, et meil väike- ja keskmine ettevõtlus maal ei kaoks?

Aitäh! Väiksel ja keskmisel ettevõtlusel on ka erinevad mastaabid. Väga suur hulk väikseid ja keskmisi ettevõtteid ongi maapiirkonnas. Seda me näeme ka põllumajanduse ja metsanduse näitel, et on suur hulk ettevõtteid, kes tegelevad valdkondadega, millega ei saagi linnas tegeleda. Sellepärast ongi põllumajandus ja osaliselt ka metsandus maapiirkondades ettevõtluse üks väga tugev komponent. Sest, noh, põldu sa lihtsalt Tallinnas künda ei saa, seda sa pead tegema kusagil maapiirkonnas. See on minu hinnangul hea, see pakub ka töökohti ja aitab piirkonda arendada. Kindlasti me põllumajandustoetuste kaudu aitame kaasa nende ettevõtete [tegutsemisele].

Kui me räägime üleüldisemalt, siis tõesti murekoht on. Toome näiteks pagariäri. Kui klientide või inimeste hulk linnas väheneb, siis on [ettevõttel] keerulisem toime tulla. Ehk siis see kõik on seotud üldisema trendi pidurdamisega ja ideaalis tagasipööramisega. Ja jälle mängib seal rolli investeeringute hulk ehk see, kuidas neid võimalikult hästi maapiirkondadesse suunata ning kuidas investeeringumeetmeid teha ja neid nii hästi kohandada, et neid oleks võimalik regioonidel vastu võtta. Selle nimel me tööd teeme ja ministeeriumi regionaalpoliitika osakond näeb väga palju vaeva selleks, et rahastusmeetmed oleks nende piirkondade poolt vastuvõetavad.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh teile ülevaate eest! Te oma ettekandes tegelikult põgusalt puudutasite loomakasvatust ja ma ütleksin, et lausa katastroofist, mis on seakasvatuses, ka rääkisite. Eile meil maakonnalehes Sakala kirjutati, et Eesti suur seafarm Ekseko on sunnitud koondama üle 40 töötaja. Maag Foodi ja Maag Agro juhatuse liige Priit Dreimann on tõdenud, et [kriisi] kestus on riigi tegevusetuse ja otsustusvõimetuse tõttu osutunud väga pikaks. Mida oleks saanud teha teisiti? Ja kas te tunnetate, et midagi oleks olnud võimalik teha teisiti? See on üks [küsimus]. 

Ja kuna mul on veel veidike aega, ma ei ole [rääkinud] poolteist minutit, siis ma küsin ka teise küsimuse. Need inimesed, kes seakasvatuses töötavad, armastavad oma loomi, nad on neid kasvatanud ja hooldanud. Kas nad ka mingit psühholoogilist või vaimse tervise abi saavad? Kas te olete valitsuses sellest rääkinud? Sest selline massitapp tegelikult mõjub väga rängalt töötajatele.

Aitäh selle küsimuse eest! Katku tagajärjed on Eesti jaoks katastroofilised. See on arusaadav. Ja see on väga kurb, kuid see on see reaalsus, kus me praegu oleme. See, et Maag Foodi terve poegimissigala läks puhastamisele, on väga kurb reaalsus. Ma saan aru, et selle tõttu on tekkinud ka koondamine. Ja selle pärast on mul väga kahju, sest kindlasti see mõjutab regionaalset tööhõivet. 

Küll aga ma ei saa täielikult härra Dreimanni kriitikaga nõustuda. Me peame väga regulaarselt arutelusid nendega [teemal], kuidas seda taastumise kava teha. Ka seakasvatajad kõik tunnistavad, et enne, kui me metssigade probleemi pole lahendanud, on konkreetsete investeerimis- ja taastumismeetmetega välja tulla lihtsalt enneaegne. Kuigi need on kaks paralleelset protsessi, mis mõlemad [toimuvad]. Aga kindlasti ma mõistan seda, et igale ettevõtjale on töötajate koondamine keeruline. See on väga kurb uudis üleüldiselt. 

Mis see teine küsimus oli? Vabandust! (Helmen Kütt vastab saalist.) Jaa, õige! See on tõesti väga õige tähelepanek. Seda me oleme arutanud ka allasutuste juhatustega, kuidas aidata inimesi farmides, kuidas aidata ka näiteks Vireeni ja PTA töötajaid, kes on igapäevaselt kolm kuud järjest peaaegu ilma puhkuseta sellega toime tulnud. See on meil vägagi kriitiline koht. Meil on erinevad abisüsteemid, kuhu nad saavad pöörduda. Seda on ka kasutatud minu teada. See teema on meil üleval, kõik on sellest teadlikud. Kellel on tunne, et on vaja seda abi, siis me kindlasti sellega aitame. 

Aitäh! Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Minu küsimus puudutab internetiühendust. Et elu maal ei hääbuks, et noored ja ettevõtjad tuleksid maale, et oleks töökohti maal, on kiire internetiühendus ülioluline. See on vaata et regionaalpoliitika üks tugisambaid. Minu küsimus puudutabki seda, milline on teie nägemus ja plaan, kui kaua võtab aega, et kiire internet tuleb maapiirkondadesse. Ma ütlen kohe ära, et te võite siin öelda, et see teema ei ole päriselt teie haldusalas, aga tegelikult on see regionaalpoliitiliselt ülioluline teema. Kunas siis jõuab kiire internet maapiirkondadesse?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Kõigepealt pean kindlasti mainima, et see teema ei ole otseselt minu haldusalas. See ongi see, millele ma enne viitasin, et ühendused on tõepoolest regionaalpoliitika üks väga oluline osa – internetiühendused, energiaühendused, ühistranspordiühendused on need, mis seda võimaldavad. Samuti võimaldab hea internetiühendus ka spetsialistidele maale kolimist. Seda ma absoluutselt mõistan ja aktsepteerin, et see on suund, kus tuleb tööd teha. 

Nüüd, täpselt internetiühenduste väljaarendamine kohta oskab kindlasti proua Pakosta paremini vastuseid anda. Ja see ongi osa sellest [ideest], et regionaalpoliitika on tegelikult kõikide vastutus. Kõik valdkonnad on väga tugevalt regionaalpoliitikaga seotud ja kõik peavad tegema enda osa ja selle peale mõtlema. Samuti energiaühendused, eriti Kagu-Eesti näite puhul. Internetiühendus on kindlasti üks oluline võtmekoht. Väga paljudes Eesti kohtades on juba internet kättesaadav vähemalt mingil määral, aga tõesti [on oluline] see, et ta oleks piisavalt kiire, et saaks efektiivselt ja stabiilse ühendusega tööd teha. Ma arvan, et see on ka üks regionaalpoliitika oluline võti, ja sellega ma olen absoluutselt nõus. Aga ajakavade puhul ma palun pöörduda vastava ministri poole.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Mulle meeldis, et te ettekande alguses ütlesite üpris ausalt ära, et ega tegelikult me neid "Eesti 2035" seatud eesmärke ei ole saavutamas, me pole isegi õiges suunas liikumas. See, oleme ausad, ilmestab päris paljusid valdkondi. Riik seab ambitsioonikad eesmärgid, on see, ma ei tea, tootlikkuse kasv töötaja kohta, on see mingisugune tööhõive näitaja, muu taoline, aga tegelikkuses me hiljem näeme, et me ei suuda neid [eesmärke täita]. Ja reeglina selles suhtes väga midagi ette ei võeta. Öeldakse, et proovime rohkem, proovime paremini, püüame kõvemini, ja mõne aasta pärast nenditakse, et oleme ikka seal, kus me olla ei soovi. Ma kardan, et regionaalpoliitikas läheb ka niimoodi. 

Need meetmed, mida te tutvustasite, nagu siin ka kolleeg Klaassen viitas, ei ole piisavad, kui me räägime investeeringute toetamisest ja muust taolisest. Kas teile ei tundu, et riik peaks oluliselt – ma ei taha seda sõna kasutada, aga kasutan siiski – radikaalsemaid samme astuma selleks, et regionaalpoliitilist tasakaalustamatust parandada ja reaalselt suunata töökohtade loomist, on see maksupoliitika, investeeringute või muu taolise abil, [suunates raha] väljapoole kuldset ringi, Tallinna ja Tartut?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma üldiselt radikaalsust ei poolda mitte üheski valdkonnas, aga mõttest ma sain hästi aru. Ma saan ka aru, et te olete südamega Eesti regioonide poolt, mida on tore kuulda. Nagu ma enne vastasin härra Klaassenile, ongi siin see koht, kus me peame ühest küljest võimestama kohalikku omavalitsust näiteks finantsseadusega, et nad oleksid paindlikumad investeeringute vastuvõtmisel. Kui me näeme, et investeeringud kannavad vilja … 

Näiteks meil on minu hinnangul väga hea näide Ida-Virumaalt. Ma olen seal korduvalt käinud. Seda nendivad ka Ida-Virumaa vallajuhid, et tegelikult see projekt on neil väga edukalt läinud. Ehk me näeme seda, et tegelikult on investeeringutega võimalik piirkondi arendada ja järgi [aidata]. Tõepoolest, minu hinnangul on Kagu-Eesti järgmine suund, kuhu me peame enda pilgu pöörama, samuti piiriäärsed alad, et ka seal seda järgi aitamist [teha] ja sinna investeeringuid suunata. Aga põhimõtteliselt nõustun.

Suur tänu, lugupeetud minister, pikkade ja põhjalike vastuste eest ja põhjaliku ettekande eest! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Kruuse. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Nii, paneme kohe kolm minutit lisaaega juurde.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärt Riigikogu liikmed! Head kuulajad, kes te erinevate kanalite kaudu [kuulate]! Ma julgeks öelda, et minister märkis kindlasti väga palju olulisi märksõnu nendel teemadel. Ma alustan teadlikult ühtsest põllumajanduspoliitikast ja toidujulgeolekust, sellepärast et kui süüa ei ole, ei [saa] tööd ka teha. See on selline lihtne teadmine. 

Aga minu arvates, me [võime] vaadata strateegiat "[Eesti] 2035", aga ühtse põllumajanduspoliitika vaates meil ei ole aega oodata 2035. aastani, vaid oluline on kaks järgmist aasta. 2028+ eelarveperiood, rahastamisperiood algab, see on üsna lähedal. See tähendab seda, et tuleb teha väga olulisi strateegilisi valikuid. Venitada ei saa. Ja minu arvates sellega kaasneb otsus, mis tuleb teha: kas on võimalik veel jätkata samasuguse põhimõttega, et me paneme igale poole natukene, või me valime välja väga konkreetsed sektorid?

Ma võib-olla ei võimestaks üle seda 80%-list isevarustatuse taset. Sellest on küll toidujulgeoleku raames räägitud, aga oluline on see, et me oleksime konkurentsivõimelised ja edukad. Tõesti, kriiside ajal võib olla ka toidu tarbimine natuke teistsugune, kui sellised kriisid peaks tekkima. Aga tuleb tunnistada, et meie ettevõtjad on päris korralikud eksportijad ja ka toodangu tagasitoojad. 

SAK-i sai märgitud ja see on kõige valulisem teema. Põhiküsimus on siin selles, kas ja kuidas me suudame selle potentsiaali taastada. Isevarustuse tase kukub ilmselt kuskil 30–40% juurde. Seal on tehtud väga head aretustööd. Minister on olnud siin sellele teemale avatud selles osas, et aidata taastamisele kaasa. 

Aga üks asi, mis jäi märkimata Eesti toidu propageerimisel, on minu arust see, et ministeeriumil on minu teada plaanis riigihangete programmi või riigihankeid kui selliseid üle vaadata just selle vaatevinkliga, et saaks Eestis rohkem kasutada kohalikku ja lähikogukonna toitu. See on eriti oluline, kui me mõtleme meie lasteasutustele, koolidele ja ka riigiasutustele. See annaks potentsiaalsetele põllumeestele võimaluse nende asjadega tegeleda. Üks hea näide, mida eriti Lõuna-Eestis on kiidetud, on mahetoiduprogramm, mille puhul riik maksab täiendavat toetust selleks, et mahetoitu ja -toorainet saaks kasutusele võtta. Tegelikult me soovime, et Eesti põllumees seda ka rohkem toodaks. 

Teine oluline asi on minu arvates see, mis puudutab regionaali, see 40%. Ma ei saa siin ministriga päris lõpuni nõus olla, et seda 40% ei [suudeta] vastu võtta maapiirkondades. Meil on Ida-Virumaa näide, seal me vaatasime üle need tingimused, kes ja kuidas taotlevad ja millised on lävendid. Ma arvan, et piiriäärsetel aladel, kaasa arvatud Kagu-Eestis ja lõuna pool, peaks just samasuguseid lävendite leevendusi [tegema] lähtuvalt sellest, millised on majandusnäitajad ja sisemajanduse kogutoodang meil Tallinna piirkonnas ja Lõuna-Eesti piirkonnas. Kindlasti on oluline, et need piiriäärsed programmid oleksid olemas, sellepärast et me näeme täpselt, millised on seal keskmised sissetulekud ja milline on tööhõive. 

Ühistranspordi puhul soovitan kindlasti valida kõige olulisemad asjad esmasena ja siis sekundaarsed. Iseenesest on päris tore äppi näppida ja vaadata, kuidas üks või teine rong läheb, aga minu arvates on oluline see, et buss ja rong saaks ühtse piletisüsteemi ega tekiks tõrkeid hinnastamisel. Praegu on selge see, et soodustused bussitranspordile ja ühistranspordile on erinevad. Meie suur Achilleuse kand Eesti ühistranspordis on minu arvates see, et lõunaeestlased vaatavad sellise pilguga, et huvitav, Tallinnas on tasuta ühistransport, aga Lõuna-Eestis buss praktiliselt üldse ei käi. Mis selle asja mõte on? Helsingis on vist riiklikult ära tehtud see, et riik korraldab kogu regiooni ühistransporti. See on tehtud selle põhjusega, et saaks just neid erinevaid regioone ühendada. See nõndanimetatud tulu, mis tekib, oleks mõistlik jaotada sellisel kombel, et see annaks võimaluse just nimelt väljaspool linnu või linnadega ühenduses olevat transporti paremini korraldada. 

Lisandväärtusest ka. Ettevõtluses ja põllumajanduses on [oluline] see – minister märkis neid riske –, mis puudutab erinevaid väetisi ja söötasid. Sellega saab nõustuda, et väetamist on võimalik vähendada ka täppisviljeluse, uute tehnikate ja maavaheldusega. Samas on ka see [oluline], kuidas on võimalik valgurikast loomasööta Eestis toota selleks, et vähem importida. Ja tegelikult üks võtmesõna ilmselt loomakasvatuses, täpsemalt seakasvatuses on see, et teraviljakasvatajad ja loomakasvatajad peavad tegema rohkem koostööd, selleks et oma riske maandada. Ma pean siin silmas ka seda, et mingitel hetkedel me oleme näinud, et põllumajanduses on hinnakõikumised suured. Need on seotud maailmaturuhindadega, aga ka hästi palju kliima ja ilmaga sõna otseses mõttes, sest väga palju mõjutab ilm seda, milline on saagikus. Ja me näeme, et isegi väikeses Eestis on nii palju erinevaid piirkondi, et ei saa ühe mütsiga kindlasti lüüa. 

Ja viimane teema on bürokraatia. Me teame, et põllumajandusbürokraatia puudutab eriti PRIA-t. Mul on hea meel, et PRIA tänane juhtkond on võtnud suuna innovatsioonile. See üks osa innovatsioonist võiks tähendada sama, nagu praegu maksuametil [üksikisiku puhul] on, et kui me läheme maksudeklaratsiooni täitma, siis enamik sellest on täidetud. Meil tasub see ainult üle vaadata ja panna sinna allkiri või teha väikeseid täiendusi. Sama peaks olema erinevate toetuste taotlemisel. See on oluline. 

Minu arust on põllumeestele eriti oluline – minister mainis seda, et toetused põllumajandusele Euroopa Liidus võivad väheneda, Eesti põllumehed on aeg-ajalt öelnud, et lõpetage need toetused kõigile ära ja me saame hakkama –, et kui see vähendamine absoluutnumbrites toimub, siis Eesti osakaal säiliks, sellepärast et me peaksime saavutama ikkagi Euroopa keskmise taseme, kuhu me praegu välja ei ole jõudnud, seal on mõniteist protsenti puudu. Aga see on oluline. Seda tuleb alati meeles pidada just lähtuvalt sellest, kui väikesed me oleme ja kui kaugel me Euroopa keskpunktist oleme. Meil on vaja konkurentsivõimelisi tingimusi. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Arvo Alleri. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister, kes tegi meile ettekannet pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. See on selline ettekanne Riigikogule, kus tuuakse välja märksõnad. Siin on toodud välja visioon ja väljakutsed. Ja siis minister ütleb [lugedes ette] ametnike kirjutatu, et tulevikuprognoos on, et kui sellised trendid meil jätkuvad, siis aastaks 2050 on rahvaarv enam kui pooltes omavalitsustes vähemalt 25% vähenenud. 

Aga mis on lahendused? Me räägime tagajärgedest, me peame tegelema tagajärgedega. Aga mis on meid sinna viinud? Mõtleme nüüd natuke, miks on tekkinud olukord, et inimesed lähevad ära maapiirkondadest, inimesed lähevad ära ääremaadelt, kogunevad linnadesse. Ja siis me tõdeme seda, et 60% elab Harju‑ ja Tartumaal. Aga see on ju puhtalt praegu valitsevate võimuerakondade teadlik poliitika. 

On iibeprobleem. Esimene asi: võeti ära lastetoetused. Maapiirkondades liikumiseks [on vajalikud] autod – tehti automaks. Siin Tallinnas ja Tartus saad elektriautoga sõita, maapiirkonnas elektriautoga sõitmine on raskendatud. Me võime rääkida, et käime kohapeal ja vaatame, kuidas kõigil tublisti läheb, aga praktiline elu on hoopis midagi muud.

Automaks. Mis veel? Tulu- ja käibemaksu tõsteti. Selle võrra jääb rahvale tegelikult hoopis vähem raha kätte. Lisaks on veel erinevad planeeringud tuulikute paigaldamiseks. See [saadab] veel inimesi maapiirkonnast ära. Päikesepaneelid pannakse põldudele, et põllumaad viia tootmisest välja. On jäänud [toppama] väärtusliku põllumajandusmaa seadus[eelnõu menetlus]. Kus see [eelnõu] on? Me räägime siin suurte sõnadega toidujulgeolekust, aga reaalseid tegevusi ei tehta selleks. 

Minister ütles, et ta tahab küll 15 teemat puudutada, aga kalandus ja rannapiirkonnad [jäid kõnest välja]. Tegelikult on väga oluline nii Peipsi-, Võrtsjärve- kui ka Läänemere-äärne kalandus. Sinna tuleb ka panustada ja see tuleks siin Riigikogu puldis välja öelda. See, et meil on 15 teemat ja kõike ei jõua selle 20 minuti jooksul või poole tunni jooksul ära rääkida, [ei päde]. See oleks vaja ikkagi ära markeerida. Oleks tahtnud näha mingit tulevikuvisiooni, mida ühtlaseks arenguks maapiirkonnas, rannakülades ja kalanduses tehakse. 

See kohaliku kasu instrumentide väljatöötamine – mis see siis on? Meile öeldakse, et tuleme siia pulti Riigikogus ja arutame seda. Tegelikult siin ei ole ju [midagi] arutada. Tuuakse teema ette ja siis kas ollakse nõus või mitte. 

Kohalik toit ja toidujulgeolek. Tegelikult mida lähemalt toit tuuakse, seda keskkonnasõbralikum ta on ja seda tervislikum ta on. Kogu niinimetatud matemaatika on selline, et koolid ja lasteaiad, kui neil on oma söökla, oma köök, kus ise toimetatakse, ja omad kokad, saavadki tuua kohalikku toitu. Kui me hakkame seda ühishankega tegema, tsentraalselt neid asju tellima, siis tekibki see, et tellitakse kogus, mida ei ole võib-olla ühel tootjal [võimalik] pakkuda, ei ole ka teisel tootjal [võimalik] pakkuda. Kui nad panevad oma asjad kokku ja hakkavad seda koos pakkuma, siis ei pruugi neil olla sama kvaliteet. Need on sellised otsused, mida peaks piirkonnas tegema. Koolide ja lasteaedade köögid peaksid jääma alles. 

Minister juba ütles siit välja, et uuel perioodil peavad tootjad ja põllumehed arvestama sellega, et toetused vähenevad. Siiamaani käis selline uinutav jutt, et me kõik seisame selle eest, et toetused ei väheneks, aga nüüd öeldi välja, et, põllumehed, teie toetused vähenevad, pange ennast selleks valmis. 

Ja kui me räägime siin bürokraatia vähendamisest – eelkõneleja rääkis PRIA-st –, siis tegelikult me seal loome ju bürokraatiat juurde. Eelmine aasta pandi ühise põllumajanduspoliitika raames e-PRIA kaudu e-põlluraamat tööle. Ja mis sellest kasu on? Suur null! Tootjad peavad seda täitma, põllumehed peavad seda täitma. Tuleb kontroll kohale ja [ütleb], et andke mulle põlluraamat. Tootja ütleb, et see on mul e-PRIA-s, [kuid kontroll vastab], et ta ei pääse sinna ligi. No kuhu me oleme jõudnud? Ta peab needsamad lehed uuesti välja printima, et anda PRIA kontrollile e-põlluraamat, mida [saaks] e-PRIA-s vaadata. Ja see on kohustuslik KSM-i taotlejatele. 

No nüüd on veel süsinikuarvestus või lämmastikuarvestus seal. Kuidas seda teha? [See on] kohustuslik, aga mitte keegi ei tea[, kuidas teha]. Tulevad juhised. Aga see on vaja 1. detsembriks ära teha. Ja kui seda ära ei tee, vähendatakse toetusi. Nii et sõnades me võime kõik rääkida, et bürokraatia väheneb, kuid tegudes me sinna ei jõua. 

Paari asja ma tahtsin veel siin öelda just nende investeeringute kohta. Põllumeeste pikalt oodatud investeeringutoetus, mille [taotlusvoor] pidi avanema eelmise aasta septembris. Suurusjärgus 50 miljonit jagatakse ära sisuliselt kuu aja jooksul. See on ühekordne taotlusvoor. Määrust muudeti: algselt pidi see avatama 29. septembril ehk esmaspäeval, nüüd on lükatud edasi 13. oktoobri peale. Edasilükkamine käib. Põllumehed teevad ettevalmistusi ja kogu aeg lükatakse seda edasi. Ja lõpuks tuleb võidujooks ajaga, kes esimesena jõuab taotleda, ja siis pannakse taotlusvoor lukku. Muud tingimused ka siin, on see siis koolituste või lisapunktide saamiseks tootjaorganisatsioonides olemine. 

Me võime seda äpindust ja kõiki neid elektroonilisi asju põllumajanduses kasutada, aga tegelik elu on selline, et meil kasvavad kohalikud sordid, Eesti sordid, mis on aastaid ja aastaid kasvanud. Pidasid nad vastu põuale, pidasid vastu külmale, pidasid vastu kõikidele märgadele aastatele. Nii et tuleb toetada kohalikke sorte ning kohalikke tootjaid ja nende tegevust maapiirkonnas. 

Ja lõpetuseks tahan öelda, et pikk tee on veel minna, et tagada regionaalne tasakaalustatus, toidujulgeolek ning ühtlane ja võrdne kindlus põllumajandustootjatele Eestis. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel [kõnelema] kolleeg Anti Allase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Austatud minister! Kõigepealt, mõningad mõtted teie kõnes, võin öelda, olid väga kiiduväärt, nagu ma enne ka küsimust [esitades] ütlesin. Ma siiralt loodan, et tulevikus saame kiita teid ka nende tegevuste elluviimise eest. Selles osas tahame sotsiaaldemokraatidena teile olla väga heaks partneriks. Küll aga ei kuulnud ma infot ühegi käivitatud pika plaani kohta valdkonnas, rääkimata taktikalisest vajalikust kiirest sekkumisest, mida mitmed maaeluvaldkonnad väga ootavad. Üheks väga ehtsaks näiteks on seakasvatuses aset leidev kriis. Sellest tahan järgnevalt pikemalt rääkida. 

Põllumajandus ja toidutootmine on kõige alus. Kolm korda päevas peab sööma igaüks. Kehvad ilmastikutingimused, muret tekitavad haigused ning aina kasvav toiduhind on pannud aga põllumajanduse ning toidutootmise Eestis raskesse seisu. Räägin toimetulekust seakatkuga. Ma loodan, et ma ei ole liiga kriitiline, kui ütlen, et no ei saa öelda, et selle probleemi lahendamisega oleksime riigina tervikuna väga hästi toime tulnud. Kui haigust kandvate loomade likvideerimise ja lautades viiruse kontrolli alla saamise protsessiga võib rahuldavalt või isegi hästi rahule jääda, siis küll ei saa rahulolu väljendada sealiha tootmise jätkumise ja toidujulgeoleku säilimise seisukohast. Ma ka enne [ütlesin], et puudub selge ja kiire plaan kriisiga toimetulekuks. Seda ootavad ettevõtjad, nii põllumehed, seakasvatajad kui ka tööstused. 

Nagu te ka ise ütlesite siin, härra minister, siis loomulikult on number üks viiruse kontrolli alla saamine metsas, ilma selleta ei julge ettevõtjad valdkonnas järgmisi samme astuda. On väga suur probleem, mis tekitab küsitavust, et me ei ole suutnud riigina tööstusele kompenseerida valmistoodangut, mis läks samamoodi hävitamisele, nagu läksid viirusega [kokku puutunud] sead hävitamisele. Seda me kompenseerisime, aga toodangut mitte. 

Hädavajalik on seakarja taastootmise toetamine. Nagu me eelmisest kriisist võisime õppida, see ei sünni lihtsalt oodates, sinna peab riik sekkuma. Ettevõtjad ootavad ka palgatoetust farmide töötajatele, sest muidu kaotatakse olulised töötajad ja neid ei ole enam võimalik tagasi saada, kui läheb mööda aasta, mis on minimaalne aeg samas mahus tootmise jätkamiseks. Kindlasti vajab kiiret lahendust ka valdkonna kindlustusvõimaluste läbimõtlemine. 

Aga seakatk pole ainus mure põllumajanduses. Kehvad ilmastikutingimused on mitmes Eesti piirkonnas pankrotistamas mitmeid põllumajandusettevõtjaid. Siinjuures soovin ministrile jõudu ja sihikindlust läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga erakorralise abi saamiseks. Ühtlasi soovivad põllumehed võimalikult kiiret sõnumit erakorralise abi kohta. Arved ootavad maksmist ja nad on juba sunnitud tootmisvahendeid müüma. Minu arvates oleks äärmiselt kurb, kui kohalikud ettevõtjad peaksid oma tootmisvahenditest loobuma. Siis pole neil seal piirkonnas enam midagi teha. Nad vajavad taas riigi sekkumist. 

Nüüd siis võib-olla veidi pikemalt toiduga isevarustatuse tasemest.

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kahju on, et isevarustatuse tase meil Eestis olulistes toidugruppides on ikkagi langenud viimastel aastatel. See ei tohiks nii olla. Loomulikult on tegemist kompleksse ja keerulise probleemiga, aga me peame aru saama, et ainult relvad meid tõelises kriisis ei aita, peab olema ka midagi lauale panna. Eesmärk saavutada 80%-line isevarustatuse tase olulistes toidugruppides on igati tervitatav. Sotsiaaldemokraadid igati toetavad seda. 

Kindlasti julgustame teid julgemalt astuma vastu koalitsioonipartneri Reformierakonna vastuseisule toiduainete käibemaksu alandamisel. Lisaks madala sissetulekuga inimeste toimetuleku parandamisele on sellel tohutu mõju ka Eesti põllumajanduse konkurentsivõimele. Nii see on, see on kõigis riikides nii, ainult Eestis ei saada sellest aru. 

Nüüd siis pisut – palju mul aega on? – regionaalpoliitikast. Kapitali kättesaadavuse probleem on suhteliselt lihtsasti lahendatav ja pole ka väga kallis tegevus, aga kahjuks pole konkreetseid samme selle [probleemi] lahendamisel näha. Ja siit mu konkreetne sõnum: olen valmis tulema esimesel võimalusel ministeeriumi lihtsaid ja odavaid lahendusi teile tutvustama, kui te kutsute. 

Omavalitsuste rahastamine. Nagu Arenguseire Keskuse uuringust võis hiljuti lugeda, erinevused omavalitsuste tulubaasis inimese kohta muutuvad omavalitsuste lõikes tohutul kiirusel vaesemate omavalitsuste kahjuks, mis tähendab ühtlasi madalamat teenuste taset vaesemates omavalitsustes. Võin julgelt ütelda, et Eesti vajab lisaks Robin Hood 1-le ka Robin Hood 2 või siis, kui see ei sobi, vähemalt tasandusfondi jõudsat kasvatamist riigieelarvest. Ka mina isiklikult toetan väga õnge andmist, kuid kui need tegevused jäävad ainult sõnadeks, mis, nagu ka minister ise siin ütles, on Eestis kahjuks juhtunud, siis ühel hetkel pole seda õnge enam kellelegi anda. 

Kiire internet – no see on naljanumber, ausalt ka! Kui kaua on Eestis räägitud, et see peaks jõudma maale? Pealiinid on jõudnud, aga sellest edasi mitte midagi. Nende planeerimisel on tehtud tohutuid vigu, ettevõtjad ei saa [ühendust] kätte, ei saa ka tavainimesed seda kätte. 

Ja loomulikult on kõige lihtsam ja olulisem võidelda bürokraatiaga, aga sellest ma kahjuks pikemalt ei jõua rääkida. Aitäh! Soovin vaid jõudu selleks!

Suur tänu, hea kolleeg! Urmas, sind me ootasimegi! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun!

Nii, aga palju õnne valitsussektori tööhõive kasvatamise puhul, härra Riigikogu esimees! Te olete omale uue nõuniku saanud, nagu leht täna kirjutas.

Ma siiski pean täpsustama, et tegu on Riigikogu esimehe abiga, nii et te peate ikkagi faktides täpne olema. Aga palun! Teil on nüüd võimalus esineda siin sõnavõtuga. Palun!

Jaa, ma õnnitlesingi teid teie tööhõive kasvu otsuste puhul.

Jaa, aitäh teile!

Nüüd küsimus, härra põllumajandusminister! Punktid probleemide kaardistamisel on ju relevantsed, aga tegevus, mida me valitsuselt näeme, on paraku risti vastupidine. See on väga tõsine probleem. Hakkame järjest võtma! 

Konkreetne näide: sigade Aafrika katk. Tsiteerin teid: "Riigi kohus on astuda sinna, kus turg jääb hätta […]". Mõnesaja tuhande eurone, mis oli 700 000 kuni 1,5 miljonit eurot, öeldi tegelikult. Sektori inimesed, ettevõtjad pöördusid palvega, et valitsus selles kriisis ütleks, et ta on võimeline kompenseerima ka tootjate toodangu utiliseerimise ja hävitamise maksumuse ja hinna. Valitsus lükkas selle [ettepaneku] tagasi. Te ütlesite, et teie ise toetasite, te korduvalt panite seda ette, aga valitsus ütles ei. Minu mälu järgi 25. augustil te teatasite [ettepaneku tagasilükkamisest] või ministeerium seda deklareeris. Tulemus: Frank Kutter teatas järgmisel päeval selle peale tootmise sulgemisest. 44 inimest jäi töötuks ja kaotati maksutulu 2 miljonit eurot seetõttu, et te ei olnud võimeline otsustama. Viimastel päevadel tuli täpselt sama uudis Maag lihatööstuselt. 40 inimest koondatakse – jällegi osundus sellele, et valitsuselt ei ole tulnud selgeid samme. See on lodev, lõtv suhtumine niisuguses konkreetses, praktilises kriisiolukorras.

Teine küsimus. Kõik need digimuutused ja asjad – rääkige põllumajandusettevõtjatega, rääkige sektori inimestega, [küsige], mis neile muret teeb. Kõik põllumajanduse ja maaelusektori [inimesed] palusid põlvili, et ärge tehke nii järsult metsamaa, tootmismaa maksutõusu, mida see koalitsioon – sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 ja Reformierakond – läbi surus. Ja nüüd ma loen [ja kuulan], et räägitakse, et me vaatame, hindame ümber, teeme oma vigade [kontrolli], hindame seda. Ei kuulata ettevõtjaid, ei kuulata sektori inimesi. 

Täpselt samamoodi on kogu maksupoliitikaga. Mida räägivad meile praegu tootjad, sealhulgas toidutootmise sektor? Eesti on Euroopa inflatsiooni vedur, tegelikult just kaudsete maksude koormuse puhul, mis vähendab sisenõudlust, sealhulgas põllumajandustoodete sisenõudlust. See on äärmiselt tõsine probleem. Valitsus on olnud siin mitte probleemide leevendaja, vaid probleemide süvendaja.

Küsimus energeetika segadusest. Ei ole võimalik rääkida selles loogikas, et järgmisel aastal on erinevate kaudsete koormiste maksumus, mida tööandjate keskliidu juht on hinnanud, minimaalselt 200 miljonit eurot. Näete, kui lihtsalt see teil käib! See on tegelikult koormus ka Eesti tootjatele inimeste kõrval.

Järgmine küsimus, mille te olete vaikselt siia sisse kirjutanud ja kõnelete sellest siin. Kliimamuutused! Peaminister esineb meile ja ütleb: "Ei, ei, ei, mis te nalja teete, ETS2 süsteem on vaja edasi lükata, ei, me ei taha seda, ei toeta seda!" Aga mis tuli välja? Hämmastav informatsioon, härra Riigikogu esimees! Riigi eelarvestrateegiasse, mille valitsus – literally, nagu ameeriklased ütlevad – täna kinnitas, on sisse planeeritud sisuliselt uus faktiline maks, kliimamaks mootorikütustele läbivalt Eestis, 330 miljonit eurot. Näete, kui lihtsalt see käib! Põrandaalune maks! Kliimaministeeriumi asekantsler ütles, et mõne kuu pärast – noh, ma saan aru, valimised on siis möödas – nad hakkavad siin saalis seda jõustama, seda 330 miljoni eurost maksu. Mida see tähendab? Diisli ja bensiini liiter hakkab olema siis 2,5 eurot või? Raha on juba sisse planeeritud, aga ühiskond ei tea sellest midagi. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Järgmine küsimus, kui me räägime praktilistest otsustest. Ma olen nõus, et ka üleujutused Lõuna-Eestis on väga tõsine küsimus, mille puhul ettevõtjad, põllumehed ootavad ehedat, siirast dialoogi valitsusega. See on paraku osutunud jõuetuks, see ei ole olnud veenev sektori inimeste jaoks. 

Nüüd, järgmine küsimus. Te toote välja selle, et igaüks vastutab. Jeder muss antwortlich sein – on nii? –, nagu sakslased ütlevad. Igaüks vastutab, igaühele oma. Aga küsimus on, mille eest siis valitsus vastutab. Ma küsin seda teilt. Jah, tarbijad vastutavad tõepoolest, kui nad lähevad Lidlisse, lähevad Coopi, lähevad Selverisse. Mida ütles SEB Panga uuring suvel? Ligi pooled inimesed pidid kasutama sääste, et ots otsaga jooksvalt kokku tulla. Selle suve uuring ütles seda. Keda see kõige valusamalt lööb? Seoses sissetulekute erinevusega – see on objektiivne reaalsus, see ei ole unikaalne Eestile – see tähendab ju tegelikkuses seda, et see lööb kõige valusamalt just maainimesi. Hinnad on ju Selveris – härra Allas käib Võrus, eks ole – suures plaanis samad mis Harjumaal. Ega vahet ei ole. Aga sissetulekute tase on paraku minimaalselt 25% erinev. Ja selles loogikas kasvatate kaudsete maksude koormust! 

Vastutavad loomulikult ettevõtjad, töösturid. Nad ütlevad mulle, et jah, on küsimärk seoses kogu lihatööstuse sektoriga, mis puudutab seakasvatust, toodangu valmistamist ja selle ekspordisuutlikkust. See on põhimõtteline küsimärk ja me ei ole saanud piisavaid vastuseid valitsuselt. Mõnesaja tuhande euro lubaduse peale öeldakse, et näete, ei suudeta otsustada. Minister tahab, aga keegi ei lase valitsuses. Kes on see krokodill? Tooge ta siia saali! Näidake teda! Kes see seal takistab meie armast põllumajandusministrit otsustamast? Kes on võtnud selle võimu riigis ja nurga tagant sosistab? 

Nüüd järgmine küsimus. Te toote välja negatiivse iibe – väga tõsine, objektiivne, strateegiline küsimus. Kui me vaatame rahvastikuprognoosi ja paneme sinna juurde ka ruumilise inimeste asustuse prognoosi, siis näeme, et maapiirkonnad tühjenevad, raskuspunkt kaldub riigi sees, ja paraku kiirenevas tempos. Ja paraku kogu rahvastik väheneb. Loomulikult puudutab see tegelikkuses ennekõike kõige valulisemalt just eestlaste osakaalu nii asustuse mõttes meie maal kui ka rahvastiku proportsiooni mõttes.

Aga mis siin on vastused? Jah, see on nii olnud, me oleme silmitsi sajandi viimaste aastate suurima demograafilise kriisiga. Ja milline on valitsuse vastus? Mida ütles proua Joller? Järgmisel suvel me töötame välja ühe dokumendi. Näete, head mehed ja naised! Jõudu jagub, et lastega emadelt, kes on kodused, võtta ära ravikindlustus järgmise aasta 1. jaanuarist. Seal käsi värisema ei löö. Väga paljud neist on tegelikult maapiirkondade inimesed. Aga kui [rääkida] sammudest, et tasakaalustada demograafilist kriisi, millele te osutate väga õigesti – see on ka üks sõlmküsimusi nii-öelda regionaalvabaduse ahendamises, see oli ilus kujund, mida te kasutasite –, siis ma ütlen seda, et olukord on vastupidine. Tervikuna ma näen lihtsalt ühte asja praegu diagnoosina ministri ettekandest – Eesti vajab muutust. Aitäh!

Aitäh, teie aeg! Suur tänu! Kas härra minister soovib läbirääkimistel osaleda? Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Kõigepealt aitäh kõigile kõnelejatele! Aitäh, härra Reinsalu, et nii paljude minu mõtetega nõus olite! Seda on hea kuulda. On paar asja, mis välja toodi, mis ma kindlasti pean ära õiendama. 

Sigade Aafrika katku kriisi kõige valusam löök oli augusti lõpus, kui meie poegimissigala Eksekos sai pihta ja vähendas meie põrsaste tootmise võimekust 50% võrra. See oli see hetk, kui me nägime, et meil on vaja väga kiiresti töötada välja taasteplaan. Sellest hetkest saati oleme me igapäevaselt koostöös ettevõtjatega töötanud selle nimel, teinud koosolekuid, et teha järeldusi eelmisest kriisist ja [analüüsida], kuidas me jõudsime tänasesse kriisi. Ilmselgelt on meil vaja ka struktuurset muutust. Me ei saa kõiki oma põrsaid ühe katuse alla panna, me peame neid kindlasti laiali jaotama. Ja selle jaoks me peamegi leidma viisi, kuidas koostöös ettevõtjatega me suudaksime ennast tulevikus rohkem selle haiguse vastu kaitsta. See töö on olnud igapäevane ja me oleme leidnud lahenduse, kuidas on seda kõige mõistlikum teha. Me oleme leidnud ka osa katteallikast ja tegeleme ülejäänud osaga. 

Ehk siis see kriitika, et riik ja valitsus ei ole sellega tegelenud, ei ole minu hinnangul asjakohane. Me oleme sellega väga aktiivselt tegelenud, paralleelselt ka metssigadega. See on meie ministeeriumi fookus number üks ja me liigume sellega väga kiire tempoga. Seda, et me oleme olnud selles liiga aeglased või et me kedagi ei ole kuulanud, ma ei saa kindlasti omaks võtta. 

Põllumeestega ma suhtlen igapäevaselt. Ma tean väga hästi nende tunnetust kõikide valdkondade suhtes, ka PRIA ja selle kohta, mida annaks paremaks teha. Me kohtume regulaarselt, võtame tagasisidet, kuidas seda asja arendada, mida tuleks muuta, kuskohas on kitsaskohad. Järk-järgult ühise koostöö raames me sinnapoole liigume. Ma tänan kõiki põllumehi, kes toodavad toitu meie jaoks, ja neid, kes on panustanud sellesse, et annavad tagasisidet selle kohta, mida riik saaks teha paremini. Minu hinnangul on see koostöö senimaani olnud suurepärane. 

Kui me räägime tööstuste küsimusest, siis riigil ei ole seda mehhanismi. Ma arvan, et see kindlasti on oluline asi, mida peaks seadusesse kirjutama. Seda me oleme arutanud ka maaelukomisjoni esimehega, et tulevikuvaates on see oluline muudatus, mille me peame lisama, et kui meil peaks sihuke olukord uuesti tekkima, siis me leiaksime mehhanismi, kuidas seda kompenseerida. Ja väga raske on vaadata, kui ettevõtted peavad töötajaid koondama ja põllumajandussektor selle kaudu muutub väiksemaks. Mul on ka seda väga raske vaadata, aga kriiside tagajärjel on selline ettevõtjate valik. Kuna on saadud väga tugevalt pihta ja nähtavaks aastaks on lünk sees, siis ma mõistan, et on vaja tegutseda taastamise nimel, et need inimesed saaksid tagasi sinna tööle. Kindlasti Maagi puhul ma usun, et kui me suudame selle tööstuse taastada, siis need inimesed, kellel on kogemus ja teadmine, seal kindlasti oma koha leiavad. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Ma sulgen läbi... (Saalist räägitakse.) Härra Reinsalu, tõepoolest! Te jõudsite viimasel hetkel registreeruda vastusõnavõtuks. Kuna härra minister osundas teie seisukohtadele, siis, Urmas Reinsalu, sõnavõtt kohapealt vastusõnavõtuna, palun!

Aitäh! Härra minister! Ma soovin teile jõudu. Loomulikult, te asusite ametisse ja niisugune akuutne kriis on enesestmõistetavalt keerukas. Aga vaadake, ma andsin teile nõu, ja täiesti heatahtlikult. See eeldab reaalajas otsuste tegemist. Te ütlete, et te mõistate seda valu, millele ettevõtjad on osundanud, sektoriinimesed on osundanud, ja seda tuleks teha. Ka praegu siin puldis te tunnistasite, et te härra Kruusega koos valmistate ette seaduseelnõu, mis seda nõuaks. Aga kuulge, kahes ettevõttes on läbi viidud koondamised, kokku üle 80 inimese, sellepärast et seda asja ei ole tehtud. Kuulge! Koguneme, töötame välja! Kui palju see lause sinna seadusesse kirjutada siis nii väga on. Nädalaga oleks võimalik [eelnõu] vastu võtta. 

Ja vaadake, mis on probleem, härra põllumajandusminister! Ettevõtjad ootasid ju teilt valitsuse nimel selgust, et tehtaks otsus. Aga nad ei ole tänase päevani seda saanud. Ka praegu te ütlesite, et teie olete nõus, aga te olete kinnitanud ka seda, et valitsus on vastu. Kui te oleksite andnud veksli – noh, see on aumehe sõna valitsuse puhul, et te lahendate selle küsimuse, ka viibega, kui on vaja seadus välja töötada –, siis oleksid võimalikud olnud ka teistsugused käitumised, hoiakud. Aga selle asemel öeldakse lihtsalt, et aga Frank Kutter oleks niikuinii pankrotti läinud. Juhatuse juht lükkas tagasi selle väite. Mille põhjal võtavad ametnikud riigi nimel praegu seisukoha hakata diagnoosima ettevõtete eluvõimelisust selles olukorras? Sõnum ettevõtjalt oli väga selge ja konkreetne. 

Minu sõnum on selline, et öelge see avalikult välja, mis on valitsuse positsioon, kui te olete võimeline [langetama] valitsuses selge otsuse ja siis venitusteta seda rakendama. Kui see eeldab seadusemuudatust, Euroopa konkurentsidirektoraadist lubatähe võtmist, siis tuleb need menetlusteed läbi käia. Ma ei näe teist alternatiivi. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Täpsustan headele kolleegidele, et selle arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ühtlasi on meie kõik tänased 15 päevakorrapunkti käsitletud. Tänane Riigikogu istung on lõppenud. Me kohtume homme hommikul kell 10 algaval Riigikogu täiskogu istungil. Rahulikku õhtut!