Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 64 Riigikogu liiget, puudub 37. 

Nüüd on võimalus, head kolleegid, anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Reili Rand, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan enda ja kolleegide poolt Sotsiaaldemokraatliku [Erakonna] fraktsioonist arupärimise rahandusministrile, teemaks tarbijaühistute läbipaistvus ja kuritarvituse ennetamine. 

Eesti ajakirjanduses ja kohtusaalides on viimastel aastatel korduvalt esile kerkinud tarbijaühistute juhtimisega seotud probleemid, mis viitavad süsteemsele ja pikaajalisele läbipaistvuse puudumisele. Kõnekad on nii Tartu, Võru kui ka Vändra tarbijate ühistu juhtumid, kus väiksem isikute ring on saanud heauskseid liikmeid ja ebaselget õigusraamistikku kasutades ühistute üle kontrolli. Need näited kinnitavad, et tegemist ei ole juhuslike eranditega, vaid süsteemse probleemiga, mille keskmes on lünklik seadusandlus ja ebapiisav järelevalve. Tulundusühistuseadus ei taga praegu liikmete tegelikku mõju oma organisatsiooni juhtimises. Liikmete nimekirjad on juhatuse kontrolli all ega ole liikmetele kättesaadavad. Raamatupidamise ja vara liikumise üle puudub sisuline ülevaade ning juhtorganite otsuseid saab teha läbipaistmatult, tihti ka teiste liikmete tahte arvel. 

Lisaks on ilmnenud, et kuriteokahtlusega juhtumite uurimine on aeglane, venib või ei jõua üldse kohtusse. Oluline on siiski rõhutada, et Eestis on ka väga häid näiteid tarbijate ühistutest. Hiiumaa ja Saaremaa näiteks on näidanud, kuidas vastutustundlikult juhitud ühistu võib olla kohaliku elu edendaja, piirkonna oluline tööandja ja inimeste igapäevaelu kindlustaja. Sellest lähtuvalt küsimegi rahandusministrilt, mis on ministeeriumi plaanid, et tarbijate ühistutes läbipaistvust ning ausat ja õiglast asjaajamist suurendada. Aitäh!

Tanel Tein, palun!

Tere, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan enda ja veel 15 Riigikogu liikme poolt sisse hasartmängu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille keskne eesmärk on tuua riigile täiendavat tulu ja suunata see sihipäraselt meie kultuuri ja spordi arengusse. Eelnõu toob kaasa neli peamist muudatuste suunda. Esiteks, maksukeskkonna strateegilise disainimise, mille tulemusel alandame kaughasartmängu maksumäära järk-järgult 0,5% aastas kuni aastani 2029, mil ta jõuab 4% tasemeni. See on läbimõeldud maksupoliitiline samm, mille eesmärk on Eestile globaalselt turult kaasata lisanduvat maksutulu ja hoida meie ettevõtluskeskkond konkurentsivõimelisena. 

Teiseks, riigi tulubaasi kasvatamiseks suuname täiendava võimaliku tulu läbipaistvalt nii riigieelarvesse kui ka kultuurkapitali tema olemasolevate ülesannete täitmiseks. Lisaks loome kultuurkapitali juurde kaks uut fondi, spordiehitiste fondi, mis võimaldab toetada riiklikult tähtsate spordiehitiste rajamist ja ka renoveerimist, ning teiseks loome eraraha kaasamise fondi, mis motiveerib ettevõtjaid ja annetajaid panustama kultuuri- ja spordivaldkondadesse, garanteerides riigipoolse lisatoetuse. Parandame ka sektori turvalisust. Selleks seome operaatorite tegevusloa taotluse Rahapesu Andmebüroo kooskõlastusega. Lisaks tagame ka kohaliku kontaktisiku nõude iga hasartmängukorraldaja puhul ning kolmandaks kehtestame korraldajatele raamatupidamise audiitorkontrolli. 

Kokkuvõttes on seaduseelnõu eesmärk maksudisaini kaudu teenida riigile lisatulu, tõsta sektori turvalisust ning suunata saadud lisavahendid Eesti kultuuri ja spordi kasvu. Aitäh!

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Hea saal! Siin viimastel päevadel on tulnud ka Eestis jutuks sotsiaalmeedia ja see, kes ja kui palju on mõnel meie liikmel jälgijaid. See ei ole võib-olla isegi niivõrd oluline, kas kellelgi on 100 000 jälgijat või 50 000 jälgijat ja kuidas need jälgijad on saadud. Küll aga on see väga oluline palju laiemalt. Nimelt, kui me vaatame nii seda, mis toimub Moldovas, kui ka seda, mis toimub Rumeenias, siis tekib paratamatult küsimus, kas Eesti sisejulgeolek on valmis reageerima sotsiaalmeedias levivale mõjutustegevusele ja veel enam, valimistesse sekkumisele. See ei ole sugugi mitte kauge teema, vaid selgelt tuleks meil siin Eestis ka mõelda sellele, kas ja millised on meie ressursid vaenuliku mõjutustegevusega võitlemiseks just sotsiaalmeedia erinevatel platvormidel, olgu see TikTok, Instagram või ka VK, Telegram jne. Eesti demokraatliku korra kaitse nõuab kindlasti süsteemset valmisolekut erinevate infooperatsioonide vastu ja varjatud rahastuse või ka koordineeritud mõjutustegevuse vastu võitlemisel. Seega esitame me lugupeetud siseminister Igor Tarole küsimused, kas Eesti julgeolekuasutused on valmis sotsiaalmeedias mõjutustegevuse vastu võitlemaks, millised on olnud Eestis sellised markantsemad juhtumid, kas sisejulgeolek vajab just selles valguses rohkem lisaraha, rohkem ressursse. Kas praegune õiguslik raamistik katab piisavalt välismaise või varjatud rahastuse teel ostetud sotsiaalmeediakampaaniad, poliitilise reklaami läbipaistvuse ja muu? Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks arupärimist ja ühe seaduseelnõu.  

On ka üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis tubaka, alkoholi ja narkootiliste ainete kahjude vähendamise toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja on Eero Merilind.  

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 687 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on olla siin 12 tundi hiljem taas kõnetoolis, et tutvustada meie toimeka valitsuse tegevusi Eesti rahva heaolu parandamiseks. Selleks toome teie ette ühe eelnõu, mis on suurepärane eelnõu. Ja see on suurepärane kolmel põhjusel: esiteks, see vähendab halduskoormust; teiseks, see vähendab riigi töökoormust; ja kolmandaks, see muudab inimeste jaoks asju lihtsamaks. See eelnõu on perekonnatoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. 

Nüüd pikemalt kõikidest nendest muudatustest. Selle seaduseelnõu eesmärk on muuta rahvastikutoimingud tõhusamaks, hoida kokku riigi kulusid, hoida ära tarbetuid kohtuvaidlusi, kiirendada ja lihtsustada riigiga suhtlemist ning seeläbi vähendada inimeste halduskoormust ja riigi töökoormust, nagu ma juba kolme punktiga kokku võtsin. 

Eelnõuga võimaldatakse registreerida lapse sünd rahvastikuregistris täiendavate tõendite alusel, kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole lapse sünni juures viibinud ega väljasta lapse sündi tõendavat dokumenti. Samas võib olla, et ema oli rasedusega arvel, emal on võimalik tõendada seda, et ta oli rase, ning seda, milline oli tema eeldatav sünnitustähtaeg. Samuti võib emal olla võimalik esitada kiirabikaart, kui lapse sünnituse juurde on kutsutud kiirabi, ning võimalik lasta teha ka DNA-test, mis tõendab sündinud lapse sugulust lapse emaga. Sel juhul ei ole mõistlik nõuda kohtusse pöördumist emaduse tuvastamiseks. Peamine, sellel emal võib olla süles ka laps. Vanasti oli tõesti niimoodi, et laps võis süles olla, aga kui seda tõendit ei ole, siis hoolimata kõikidest muudest tõenditest tuli minna ikkagi kohtusse emadust tuvastama. See oli ju tõesti jabur. 

Eelnõuga võimaldatakse registreerida ka lapse elukoht kohaliku omavalitsuse üksuse algatusel ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta, kui ametnik on veendunud, et laps elab selle vanemaga, kes elukoha registreerimist taotleb, ning teise vanemaga ei ole võimalik kontakti saada või teisel vanemal ei ole mõistlikku põhjendust nõusoleku andmisest keeldumiseks. Ka siin on olnud täiesti praktilised näited, kus ühe vanemaga ei ole võimalik kas ühendust saada või mingil põhjusel ei ole ta tahtnud oma nõusolekut anda keeruliste peresuhete tõttu ja siis on laps sinna hammasrataste vahele jäänud. Väga mõistlik on see mure ka ära lahendada. 

Eelnõuga võimaldatakse moodustada Euroopa Liidu kodanikule isikukood elukoha registreerimise menetluses. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb Euroopa Liidu kodanikul elukoha registreerimiseks esitada isikukoodi taotlus ja alles seejärel elukohateade. Menetluse lihtsustamiseks, jällegi, hakatakse edaspidi Euroopa Liidu kodanikele isikukoodi moodustama elukoha registreerimise menetluse osana. Seega saab inimene lihtsalt esitada ühe taotluse, mis hoiab kokku aega ning on inimese jaoks lihtsam. 

Samuti võimaldatakse Euroopa Liidu kodanikul esitada elukohateade Eestist välisriiki elukoha registreerimiseks ilma elektrooniliselt ilma digiallkirjata, näiteks kui elukohateade on saadetud Euroopa Liidu kodaniku omanimeliselt e-posti aadressilt või kui ametnik on muul moel veendunud elukohateate esitaja isikusamasuses. Muudatus on vajalik, sest EL-i kodanikud võivad olla juba Eestist lahkunud ja neil ei ole võimalik kasutada enam e-teenust ja anda digiallkirja, et rahvastikuregistrist Eesti elukoht lõpetada, millega seoses lõpeb ka nende rahvastikuregistri subjektideks olemine ja nende tähtajaline elamisõigus. 

Eelnõuga laiendatakse ka 15–17-aastase haldusteo võimet, võimaldades ka 15–17-aastasel näha oma rahvastikuregistri andmeid ja seada nendele juurdepääsupiirangut, esitada rahvastikuregistrisse oma kontaktandmeid ja lisa-aadressi ning ütluspõhiseid andmeid. Paljudes teistes seadustes on alaealiste haldusteovõimet juba laiendatud, näiteks saab taotleda vähemalt 15-aastane alaealine ise ID-kaarti, passi ja elamisloa kaarti. Ütleme niimoodi, et nelja lapse isana, kellest kaks on juba 15–17, on seda hea teada, et nemad võivad juba ise minna ja seda kõike teha, vanemad ei pea sellega vaeva nägema. 

Eelnõuga lõpetatakse alla 15-aastase kontaktandmete rahvastikuregistrisse kandmine ja juba rahvastikuregistrisse kantud kontaktandmete kehtivus. Alla 15-aastase isikuga ühendust võtmisel saab kasutada tema vanemate ja eestkostjate kontaktandmeid. Tundub ka igati mõistlik muudatus. 

Eelnõuga võimaldatakse anda rahvastikuregistri andme saajale õigustatud huvi korral juurdepääs isiku kontaktandmetele, see tähendab tema telefoninumbrile ja e-posti aadressile. Praktikas ei võimalda kehtiv õigus kontaktandmete õigustatud huvi korral juurdepääsu anda. Sageli on kontaktandmeid vaja lepingulise kohustuse täitmiseks. Me oleme ise kogu aeg rääkinud, et riik peaks andmeid küsima vaid ühe korra, ja kui meie õigus tegelikult piirab asutuste vahel andmete ülekandmist, siis me ei tegutse sellega kooskõlas. Nii et see on üks võimalus see kitsaskoht lahendada. 

Muidugi on oluline muudatus ka see, et selle eelnõuga vähendatakse ka kohti, kus saab sündi registreerida. Senise 79 kohaliku omavalitsuse asemel koonduvad sünni registreerimised 16 kohta, milleks on maakonnakeskuse kohalikud omavalitsused pluss Narva linn. Suurem osa sünni registreerimise avaldusi esitatakse juba nagunii e-teenuses ning üldjuhul ei käi inimesed enam sünni registreerimise avaldust kohalikus omavalitsuses kohapeal esitamas. Seetõttu ei ole otstarbekas hoida sünni registreerimise pädevust nii paljudes kohalikes omavalitsustes. On kohalikke omavalitsusi, kus sünde registreeritakse väga harva ja seetõttu ei ole ametnikel lihtsalt piisavalt praktikat, et säilitada sünni registreerimise menetluse läbiviimise kompetents. 

Eelnõuga lahendatakse ka igapäevasest praktikast kerkinud probleeme. Näiteks võimaldatakse lõpetada rahvastikuregistris hoone või ruumi täpsusega elukoha aadressi kehtivus olukorras, kus isik on kolinud mujale, aga jätnud aadressi muutmata, ning võimaldatakse kolmanda riigi kodanikul oma lapse sünni registreerimisel avaldada lapse kodakondsus ning täpsustatakse viibimiskohas viibija elukoha andmete muutmist ning kaotatakse võimalus esitada elukohateade avalikku ülesannet täitvale asutusele või isikule, sest elukohateateid esitatakse üldjuhul e-teenuses või kohalikus omavalitsuses kohapeal ning ei ole enam vajadust elukoha edastamiseks sellisel viisil. Aitäh kuulamast! Jään ootama teie küsimusi, kui neid on.

Aitäh teile! Teile on küsimusi. Nii, alustab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ministrihärra! Jah, minu meelest hea eelnõu. Nüansse on muidugi palju, aga kui palju on siin reaalselt kokkuhoidu? Siin on deklareeritud, et tuleb kokkuhoidu siin ja seal, mingites numbrites. Ma ei suutnud leida neid siitpoolt. Ja veel üks nüanss. Näiteks siin on lapse registreerimise puhul, mulle tundub, et võib – äkki seletad –, öeldud, et sihtrühm on väga suur, 1 374 687 Eesti elanikku. See on suur sihtrühm, kes tegelevad lapse sünni registreerimisega. Muidugi see on ideoloogiliselt tore, et sugu tehakse nii laialt ja ka registreeritakse, aga ilmselt on see ikka tunduvalt väiksem.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et selle sihtrühma puhul on mõeldud seda, et see rahvastikuregistri teenus üldiselt puudutab kõiki Eesti inimesi. See võib puudutada kõiki Eesti inimesi, see ei tähenda, et kõigil neil edaspidi võib sündida lapsi, mõnedel enam ei sünni. Aga võib tulla ette juhtumeid, kus on vaja rahvastikuregistris neid toiminguid teha. Seda ei saa välistada ühegi inimese puhul. Sellest tuleb ka see sihtgrupi määratlus, mitte see, et need inimesed just kõik sünnitavad või nad just kõik tegelevad rahvastikuregistri toimingute sissekandmisega. Võib-olla siin on olnud kuidagi kehv sõnastus või kehv mulje jäänud sellest sõnastusest, aga see on minu selgitus praegu.  

Ja kokkuhoiu kohta tõesti ilmselt igat kokkuhoidu ei ole võimalik alati rahasse näiteks ümber arvutada, aga ajaline kokkuhoid on ka väga oluline. Kui me muudame toimingud lihtsamaks, kui me halduskoormust vähendame, siis kokkuhoitud aeg on suure väärtusega. See on ainus piiratud ressurss, mida ühelgi inimesel ei ole võimalik juurde osta ega kuidagi juurde teenida. Kui me mõtleme nende muudatuste peale, kus varem siis lapse sünnitanud naine, kui ta ei teinud seda tervishoiuasutuses, ei saanud seda tõendit, tal ometigi oli laps süles, oli raseda kaart, võib-olla oli ka kiirabikaart ja talle öeldi, et mine nüüd kohtusse tõendama, et see sinu laps on, noh, ma arvan, et see on päris oluline kokkuhoid, et seda kohtuteed ei pea ette võtma. See kokkuhoid ei väljendu isegi mitte riigilõivu summas, vaid kogu selles kadalipus, mida sa pead läbima, et kõik need avaldused teha ja menetlus läbida. Siin on veel hulk muid taolisi muudatusi, mis samuti aega kokku hoiavad. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! See puudutab seda § 74, mida te ka siin puudutasite, et Euroopa Liidu kodanik ei pea kinnitama elukohast lahkumist digiallkirjaga. Siin on kaks väidet – tegelikult on neid kolm, aga kaks jäid mul silma –, et ta on Eestist lahkunud ja kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud tema isikusamasuses. Teie kõnes tuli välja see, et ta võib saata selle lihtmailiga. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik sellist tegevust aktsepteerida, sellepärast et me teame väga hästi, et ka politsei nimel saadetakse inimestele petukirjasid, panga nimel ja nii edasi. See tähendab tegelikult kogumis seda, et turvalisus … Ja see, et see inimene on konkreetselt selle taotluse esitanud, ei pruugi tõele vastata. Mismoodi on võimalik tuvastada, et ta on Eestist lahkunud, ja mismoodi veendub kohaliku omavalitsuse üksus, et just on kiri tulnud õige isiku käest?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus! Miks me seda niiviisi teeme? Ma arvan, et siin see toiminguraskus või isikusamasuse tuvastamise keerukus peab olema tasakaalus selle toimingu kaalukuse või selle tagajärjega. Me räägime praegu olukorrast, kus kinnisvaraomanik, näiteks korteriomanik, avastab, et tema korterisse on endiselt registreeritud üürnik, kes on ammu sealt ära kolinud, elab kusagil teises riigis. Ja nüüd selleks, et seda registrikannet seal parandada, varasemalt oli vaja, et see üürnik teeks seda läbi kõikide nende e-teenuste, mis talle praeguseks ajaks võivad olla juba kättesaamatud. Tal ei ole võimalik anda seda digiallkirja, tal ei ole võimalik anda mingit kinnitust kusagil e-teenuses. Ta on juba kaugel, tal ei ole neid võimalusi. 

Ja olgem ausad, selle toimingu puhul ei ole leitud, et see lihtsustamine kuidagi kannaks mingisugust riski. Ütleme, kinnisvaraomanik on juba tuvastanud, et inimest siin ei ole, ja nüüd on vaja ametnikule esitada ka avaldus selle kohta. Sellise toimingu kaudu ei ole võimalik kellelegi materiaalset kahju tekitada, et inimene on lahkunud ja lihtsalt kinnitatakse üle, et ta on sellelt pinnalt lahkunud. See võiks olla see selgitus, miks antud juhul on aktsepteeritud selline lihtsustatud lähenemine. Võib-olla ametnik küsib tõepoolest, et aga saada mulle oma ID-kaardi või isikutunnistuse pilt näiteks selleltsamalt nimeliselt aadressilt. Seal võib-olla jääb ka mingisugune teatud ametniku kaalutluskoht, kas ta näeb, et see aadress on juba piisav kinnitus, näiteks see tuleb mõnelt organisatsioonilt või asutuselt, kes on usaldusväärne, või siis on vaja mingit lisakinnitust. Nagu mina aru saan siit eelnõust, seal on jäetud lahtiseks, kuidas ametnik selle isikusamasuse teeb, aga tal on lihtsustatud võimalused selleks.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks tuleb öelda, et see on tõesti olnud üks absurdne olukord, mis on väldanud pikka aega, et last ei saa registreerida rahvastikuregistris, kui ta sünni juures ei ole viibinud tervishoiuteenuse osutaja. On väga hea, et te lõpuks olete selle probleemi võtnud lahendada. 

Aga nüüd ma küsin omalt poolt siiski seda, kas ka praegu väljapakutud regulatsioon ei jäta ametnikele liiga laia kaalutlusõigust. Te küll ütlete siin eelnõus selgelt, et enam ei pea tingimata olema tervishoiuteenuse osutaja tõendit, aga võib esitada ka muid tõendeid. Ehk tasuks kaaluda seda, et kirjutada ikkagi seadusesse ka konkreetsemalt sisse, mis muude tõenditena kvalifitseeruvad. Vastasel juhul võib ametnik ikkagi öelda, et te esitasite siin küll muid tõendeid, aga minu hinnangul need ei ole siiski praegu piisavad. Minge ikkagi kohtusse oma vanemsust tõestama! Noh, tõsi, alati saab võtta lahti ka seletuskirja ja siin seletuskirjas leheküljel 14 on mainitud ka mingisuguseid asju, eks ole, kiirabikaart, näidata sünnitustähtaega, DNA-test jne. Aga mulle tundub, et midagi sellest võiks ehk kirjutada otse seadusesse sisse, et välistada vaidlusi tulevikus.

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus. Tõepoolest, siin on kaalutluskoht, et ühelt poolt me üritame mingit asja lihtsustada, teiselt poolt on see valikukoht, kui täpselt me selle seadusesse kinni kirjutame. Äkki me teeme sellise loetelu ja jääb mõni oluline asi välja – tuleb ema selle asjaga, mis sinna loetellu ei mahtunud. Jah, tõesti on võimalik ka mitteammendav loetelu, aga siis on see nagu kaalutluskoht, kas see loetelu on üldse vajalik või ei ole vajalik. Ma arvan, et siin on tegelikult võimalik ka parlamendil kaaluda, ega ükski eelnõu, mis me siia teie ette toome, ei ole ju kunagi kohe valmis. Ma arvan, et kõik eelnõud, mis on parlamendist läbi käinud, on alati muutunud ainult paremaks, mitte halvemaks. See on võib-olla koht, kus kaaluda ka muudatusettepaneku esitamist, et komisjon saab siis seda arutada. Võib-olla tõesti on asjalik mõte see hoopis teistmoodi sõnastada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te tõite siin ühe selle eelnõu plussina välja, et tõmmatakse kokku neid kohti, kus saab sünde registreerida kohapeal. No see ei ole tegelikult hea, sellepärast et riik on tõmmanud viimaste aastate jooksul väga palju oma teenuseid, küll Transpordiameti kohti, küll postiteenust, küll koole ja tervishoidu. See kulu lükatakse järjest rohkem kõik inimese kanda. Ja see teie praegune uus ettepanek, et vähendada neid kohti, kus ka sündi saaks registreerida, tegelikult on jälle see, mis lükatakse vaikselt-vaikselt jälle üks kulu, sõita kuskile kaugemale, inimene, kes tahab minna füüsiliselt registreerima oma lapse sündi, inimeste kanda. See ei ole tegelikult hea lähenemine. Ma arvan, et meil on piisavalt pädevad ametnikud, kes suudavad teha mitut tegevust omavalitsuses, registreerida ära ka lisaks muule tegevusele või tööle, mis ta teeb, ka selle sünni, kui seda vaja teha on. Vaevalt et see nüüd nii suur ja raske tegevus on, et ta sellega hakkama ei saa. Kas ikkagi ei peaks jätma neid võimalusi samas mahus, nagu praegu on, registreerida sündi ka mujal?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on väga hea meel, et me saame seda teemat siin käsitleda praegu põhjalikumalt, sellepärast et see oli üks muudatusi, millel ka minu silm kohe peatus ja mille kohta ma küsisin selgitusi, sest kõikidest inimestest, kes siia pulti võivad jõuda, mina olen kindlasti üks neist, kellele te ei pea seda kohapealsete teenuste olulisust liiga pikalt seletama. Ma saan sellest suurepäraselt aru. Nüüd, see selgitus selle muudatuse kohta on niisugune, et tegelikkuses seda praktilist vajadust 179 omavalitsuses neid sünde registreerida lihtsalt enam ei ole. Need sünnid registreeritakse e-teenuses ja, mis veelgi olulisem, see registreerimine toimub automaatselt, see ei vaja enam isegi ametniku sekkumist, niivõrd automatiseeritud on need protsessid. Ühesõnaga, see, et inimene läheb ise lapse sündi registreerima omavalitsusse, on pigem suur erand. See on ka põhjus, miks väga paljudes või, ütleme, valdavas osas omavalitsustes on see muutunud erakordseks protseduuriks, seda tehakse äärmiselt harva. Ja siis on see kaalutluskoht. Küsimus ei ole ainult selles, et me anname selle õiguse 79 omavalitsuse ametnikule, vaid me tegelikult jätame ka riigile kohustuse 79 ametnikku regulaarselt koolitada sel teemal. See on ka mingisugune kulu. Ja mis võib-olla nende ametnike jaoks muudabki asja keerulisemaks nende endi jaoks, on see, et nad ei saa praktikat. Et seal maakonnakeskuses on vähemalt praegu võimalik tagada, et seal on nii palju praktikat, et tal pärast järjekordset koolitust asjad lihtsalt meelest ära ei lähe. Aga kui see on selline toiming, mida ta teeb kord aastas, siis on need vanemad seal kohal ja see väike laps on võib-olla ka kohale toodud ja see ametnik on kimbatuses ja hakkab otsima, kuidas ta seda täpselt peab tegema, ja hakkab muretsema ja läheb võib-olla natukene stressi, sellepärast et ta ei ole seda aasta otsa teinud, siis võib-olla see ei ole kõige mõistlikum lähenemine. Tõepoolest on olnud igasuguseid mõtteid veelgi vähendada sündide registreerimise kohti, aga ma olen omalt poolt öelnud, et teate, kallid ametnikud, kuniks meil kehtib Eestis maakondlik haldusjaotus, siis vähemasti maakonnakeskuses peavad kõik need teenused olemas olema. Maakonnakeskusest me kuskile kaugemale ei lähe, seal peab see võimalus ja võimekus olema tagatud. Erandina on seal Narva linn ja Narvale ei ole tehtud seda erandit mitte mingisugusel muul müstilisel põhjusel, vaid sellepärast, et seal elab lihtsalt nii palju inimesi. See ongi üks Eesti suurimaid linnasid ja seal on see puhtalt seetõttu põhjendatud. Aga muudes omavalitsustes tõesti selgub, et seda praktilist vajadust enam ei ole. Omal ajal viisin minagi oma lapsed Mikitamäe vallamajja registreerima, nüüd mulle öeldi, et keegi enam ei too, sellepärast et ei ole vaja, nad sünnivad sul seal haiglas ära, isikukoodid, asjad antakse, andmed liiguvad tegelikult automaatselt ja midagi enam vaja teha ei ole. Läbi e-teenuse annad nime ja nii asjad käivadki tänapäeval. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma küsisin digitaalse elukoha teatest lahkumise kohta ja nüüd hakkab toimima tavaline lihtkiri. Te tõite näiteks selle, et üürileandja ühel hetkel avastab, et seal inimest enam ei ela, ja siis esitab avalduse selle kohta, et inimene on lahkunud. Ma arvan, et see ei ole päris nii lihtne, sest pooled on seotud üürilepinguga, kus on õigused ja kohustused. Ilmselt on üürileandja huvitatud ikkagi sellest, et ta saab mingisuguse raha tagasi, mitte ei teata automaatselt, et inimene on lahkunud. Siin on rahaline suhe olemas. Ja teine näide on see, et kui üürileandja isegi teatab ja pärast tekib probleem, et ta ikkagi tahab seal elada, sest üürileping kehtib, siis võivad seal materiaalsed kahjud tulla küll. Ma näen siin tõsist murekohta. 

Teine küsimus on see. Kuidas kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud selle isiku samasuses, et just see isik on saatnud kirja, et ta on Eestist lahkunud?

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Ma väga vabandan, ma võib-olla selgitasin esimest korda mitte piisavalt selgelt, et küsimus ei ole selles, et üürileandja avastab, et tema üürikorteris või tema kinnisvaral seda inimest enam ei ole. Ta on kindlasti teadlik sellest, et seda inimest ei ole, aga ta avastab, et selle korteriga on seotud see registrikanne. Ühesõnaga, inimene on ära läinud, aga registrikanne on jäänud üles. Võib-olla sellest on juba aasta või kaks möödunud ja siis mingil põhjusel selgub. Niipidi see pigem käib.  

Aga tundub, et muus osas saime asja selgeks, et ametnik saab siis vaadata, mis aadressilt see tulnud on. Näiteks tuleb Euroopa Komisjoni e-posti aadressilt … Näiteks on inimene elanud Tallinnas mingi aja, töötanud siin Euroopa Komisjoni esinduses või mõnes institutsioonis, siis kolib ta Brüsselisse tagasi või kuhugi teise kohta. Auväärt asutus, kõik teavad, saadab sealt kirja, et vabandust, jäi registrikanne üles. See ei ole sellise kaaluga toiming, et peaks väga suurt juurdlust läbi viima, saab selle suhteliselt lihtsamaks teha. Seal on ametnikul väike kaalutlusõigus ka, ta võib tõesti küsida ID-kaardi või isikutunnistuse pilti, et saada mulle pilt vastu, vaatame, siis on enam-vähem kindel, et kui asjad lähevad kokku selle inimese andmetega, kes on rahvastikuregistris, siis võib arvata, et see on seesama inimene.  

Ma ei kujuta ette ka praktikas, mis oleks see petuskeem või võltsimise skeem, mis eeldaks niisugust toimingut, et keegi võltsib enda lahkumist riigist, võltsib selleks e-posti [aadressi] ja võib-olla isegi ka isikutunnistuse pilti. Seda on lihtsalt keeruline ette kujutada. Tundub, et kõikvõimalikud riskid on määramatult väiksemad kui see kasu, mis selle toimingu lihtsustamisest saabub.

Varro Vooglaid, teine küsimus, palun!

Suur tänu! Ma küsin sama asja kohta, mille kohta juba küsisin. Loomulikult teil on õigus, et menetluse käigus saab ju teha muudatusettepanekuid, aga minu küsimused lähtuvadki just eesmärgist püüda ühiselt arutleda selle üle, millised need muudatused võiksid potentsiaalselt olla. Ma mõtlen näiteks sellise potentsiaalse olukorra peale, mida meedias on korduvalt kajastatud, kus sünnitatakse laps kodus kas valikuna või selle tõttu, et ei jõudnud haiglasse. Kuna see laps sündis kenasti, mingeid tervislikke probleeme ei ole, ei kutsuta ka kiirabi, mitte mingisugust tervishoiuteenuse osutaja tõendit seega esitada ei ole võimalik, siis kas muu tõendina kavandatava seadusemuudatuse mõttes kvalifitseeruks ka näiteks tunnistajate ütlused? Näiteks abikaasa annab oma ütlused ja kinnitab need oma allkirjaga. Näiteks, ma ei tea, sünnitanud naise ema või keegi, ma ei tea, doula või kuidas neid nimetatakse, kes sünnituse juures viibib. Kinnitavad, et jah, mina, see ja see isik, viibisin sünni juures ja võin kinnitada, et tõepoolest, see ja see naine sünnitas sellel kuupäeval selle lapse. Kas see kvalifitseeruks või mitte?

Aitäh! Ma olen aru saanud, et põhimõtteliselt eelnõu mõte oli selline, et ka selline tõend võiks kvalifitseeruda. Tõepoolest, ei pruugi olla, et sünnituse juurde oli vaja kiirabi kutsuda, eriti kui see toimub väga kiiresti, siis ei ole enam seda kiirabi sinna vaja. Ja tavaliselt on ka rasedad ju arvel kusagil. Sünnitaja on ilmselt juba kunagi naiste nõuandlas käinud, seal on ka sünnitähtaeg määratud. Tegelikult tal mingisugune paber ka väga suure tõenäosusega on olemas lisaks nendele ütlustele. Nii et selles mõttes kogumis mulle näib, et see on täiesti aktsepteeritav.

Rene Kokk, palun! Teine küsimus.

Tänan, hea juhataja! Hea minister! Kuna me arutame siin ka riigilõivuseaduse muutmise seadust, siis üks probleem, mis maapiirkondades on – ja nagu te ütlesite, te olete hästi kursis maapiirkondades olevate probleemidega –, on see, et näiteks PPA teeninduskeskustes ei saa maksta – igal pool kindlasti ei saa – sularahas. Ja see on tõsine probleem. Olukorras, kus tegelikult sularaha on ka julgeoleku mõttes inimestele väga oluline, et me sularaha siiski kasutame, aga PPA teeninduses ei saa maksta teenuste eest sularahas. Inimesed peavad tihti sõitma, saavad teada seal kohapeal jälle, et ühe või teise teenuse eest maksta seal ei saa, peab maksma kas kohalikus arvutis või kaardiga. Pangakaardinõuet ei ole seadusest tulenevalt olemas, inimesed ei pea omama pangakaarti. 

Ehk siis, mida te võtate ette selles osas, et inimesed saaksid siiski ikkagi maksta, nii et ei oleks seda lisakulu, et nad peaksid sõitma kuskile pangaautomaadi juurde raha võtma ja tagasi sõitma, et oma teenust saada, mida riik talle pakub? Mis mõte teil selles osas on? 

Aitäh! Mulle tundub, et juba see asjaolu, et me oleme kunagi võimaldanud PPA esindustes riigilõivu maksta kohapeal, oli küllaltki oluline toimingu lihtsustamine. Mina olen juba piisavalt nii vana, et ma veel mäletan neid aegu, kui riigilõivusid ja kõiki makseid sai teha ainult pangakontori kaudu. Ehk siis läksid pangakontorisse, viisid oma sularaha, tegid käsitsi, kirjutasid maksekorralduse, mis oli kahe või kolme koopiaga, pandi tempel selle tõendi peale ja siis läksid selle tembeldatud maksekorraldusega tagasi ja tõendasid, et sa oled selle maksnud. Nii et me oleme sealt edasi liikunud ja võimaldanud seda tasumist kohapeal pangakaardiga. 

Nüüd on see küsimus, kas me tõesti peaksime muutma PPA klienditeenindused ka sularahakäitlejateks. Sellega kaasnevad ju täiendavad kulud, ütleme, mingisugune täiendav koormus selle sularaha käitlemiseks seal. Võib-olla see kõige mõistlikum tee ei ole. Iseenesest me oleme juba seda mugavusteenust sinna toonud. 

Praktilise poole pealt on ju lugu selline, et PPA esindused on meil reeglina ikkagi sellistes kohtades, kus on ka muud asutused, mis sularahaga toimetavad. Seal on mõni pangakontor või mõni postkontor veel alles. Sellisel juhul, kui inimene tõesti toimetab ainult sularahaga, saab ta minna ja teha seda vanakooli värki, teeb selle sissemakse ja toob kas selle maksekorralduse koopia või siis saab ametnik järele vaadata selle viitenumbri järgi, kas see makse on laekunud või mitte. Iseenesest tundub, et see on lahendatav probleem. Jah, see on keeruline. 

Aga pangakaardiga tasumine oligi mõeldud selleks, et asi oleks mugavam. Ilmselt me ei suuda siin kõiki neid mugavusi sularaha arveldustega kuidagi kompenseerida. Ilmselgelt ei ole see ka valdava osa inimeste probleem. Me peaksime ikkagi vaatama seda, kus me kõige suurema mõju saavutame oma muudatustega.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Siin tuleb huvitavalt välja, et meil on umbes Pärnu jagu 15–17-aastaseid noori inimesi. Te juhite tähelepanu siin, et võib tekkida vastuolu nende papade ja mammadega, keda on poole rohkem, umbes 90 000. Neid võib hakata häirima see, et nüüd need 15–17-aastased hakkavad ise oma mobiiltelefoni numbrit rahvastikuregistrisse panema. Seni on nad, nagu nemad teevad. Kaks küsimust. Kas on mõeldud mingite meetmetega, kuidas nende papasid ja mammasid rahustada? Las noored tegutsevad rahvastikuregistris ise. Teine küsimus: kui paljudel 15–17-aastastel noorukite mobiiltelefonid, mida papad ja mammad peaksid rahvastikuregistrisse kandma, on tegelikult seal olemas praegu juba, mitu protsenti?

Aitäh! Ma selle küsimuse viimase osa vastuse jään võlgu, et mitu protsenti või mitu mobiiltelefoni numbrit on 15–17-aastastel rahvastikuregistrisse kantud. Kui see on väga vajalik informatsioon teile, te saate esitada mulle kirjaliku küsimuse, siis me vaatame selle järele. Ausalt öeldes on mulle jäänud mulje, et ma ei ole seda probleemina kuidagi välja toonud lapsevanemate jaoks, et nende 15–17-aastased lapsed saavad rahvastikuregistris oma andmetele ligi, saavad ütlusepõhiseid andmeid ja kontaktandmeid seal ise lisada. Mulle tundub, et see on igati loogiline areng, et neil on võimalik neid kontaktandmeid seal ise lisada. Ma arvan, et on väga loogiline areng, et alla 15-aastaseid lapsi, nende kontaktandmeid sinna ei lisata, nendega tuleb ühendust saada ikkagi vanema või seadusliku esindaja kaudu. Ja see arvamus on selline seetõttu, et 15–17-aastased on meil juba gümnaasiuminoored, need on ikka väga iseseisvad ja juba selliste lihtsamate asjadega saavad tõesti ise hakkama. Mul lapsevanemana on küll hea meel, et minu kaks vanemat last saavad juba ID-kaardid ja passid endale ise ära tellida. Minu sekkumist seal vaja ei ole.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab meie hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas kõneks olevat eelnõu esmaspäeval, 15. septembril. Meil oli komisjonis minister, kes andis ülevaate eelnõu eesmärkidest, nagu ka siin saalis praegu. Lisaks saime vestluse ja küsimuste käigus selgitusi Siseministeeriumi ametnikelt. 

Kordama ei hakka. Arutelu siin saalis ja ülevaade põhieesmärkidest, mis selle eelnõuga seonduvad, on teil juba kenasti olemas. Komisjonis toimunud arutelu, lühidalt, keskendus tõepoolest samamoodi kaalutlusõiguse küsimustele, millistel puhkudel kohalikes omavalitsustes need kaalutlusmomendid tekivad ja kaalutlusotsused tehtud saavad. 

Kindlasti oli ka küsimus selle kohta, kas see parandab rahvastikuarvestuse olukorda ja kvaliteeti, millele see eelnõu kaasa aitab. Loomulikult oli ka küsimus seoses sünni registreerimise kohtade vähendamisega. Me tundsime ka komisjonis muret, kas see vähendab inimeste teenuse kättesaadavust, aga saime samalaadsed vastused, et tänaseks on juba valdavalt tegu e-teenuses toimuva teenusega.

Alaeelise lapse elukoha registreerimine teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta on kindlasti väga eluline teema, millele ka õiguskantsler on tähelepanu juhtinud. Siin samuti kaalutlusotsused on ja nende puhul selgitati komisjonis, millised on need momendid ja olukorrad, kus seda kaalutlusotsust on tarvis ja kuidas seda võiks kohalikus omavalitsuses toime panna. 

Komisjonis küsiti ka seda, kas on plaanis lahendada probleemi elukoha registreerimise ja selle üle järelevalvega seoses kohalike omavalitsuste valimisega, aga praegu seda lahendust ministri sõnul ministeeriumil veel ei ole. Tähelepanu on oluline ka edasi sellele küsimusele pöörata. 

Komisjon tegi konsensuslikult oma menetluslikud otsused. Võtta täiskogu päevakorda 24. septembril, esimene lugemine lõpetada, teha sellekohane ettepanek ja määrata komisjoni esindajaks komisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Aitäh!

Suur tänu teile selge ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 687 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. oktoober kell 17.15. Oleme sellega esimese päevakorrapunkti ammendanud. Aitäh, härra minister!

Me oleme jõudnud teise päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 676 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt taristuministri Kuldar Leisi.

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega võtame Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu akumääruse nõuded. See määrus hõlmab kõiki patareisid, akusid ja energiasalvesteid, alates väikestest patareidest ning telefonide ja tööriistade akudest kuni kergliikurite, elektriautode ja suurte energiasalvestiteni.

Miks see oluline on? Akumäärus seab kogu Euroopa Liidus selged ja ühtsed reeglid, et akud oleksid toodetud võimalikult keskkonnasäästlikult, oleksid vastupidavad ning et neist tekkivad jäätmed jõuaksid võimalikult suurel määral materjalina ringlusse. See on esimene üleeuroopaliiduline õigusakt, mis nõuab akudele digitaalse tootepassi loomist. Pass annab tarbijale ja jäätmekäitlejale infot aku päritolu, kasutuse ja käitluse kohta. Samuti peab alates 2027. aastast kõigis akut sisaldavates seadmetes ja sõidukites olema võimalik akut vahetada ning tootja peab tagama akude kättesaadavuse varuosadena vähemalt viis aastat pärast viimase mudeli turule toomist. See tähendab pikemat eluiga meie seadmetele ja vähem jäätmeid.

Kuigi määrus on otsekohalduv ja Eesti õigusaktid on sellega suuresti juba kooskõlas, vajame õigusselguse huvides jäätmeseaduses mõningaid muudatusi. Eelnõu on üsna tehniline, kokku 24 muudatust. Peamiselt eemaldame sätted, mis kordavad Euroopa Liidu nõudeid või võivad nende rakendamist segada. Samuti määrame, millised asutused vastutavad järelevalve andmete esitamise eest Euroopa Komisjonile ja nõuetele vastavuse kontrolli eest.

Üks sisulisem muudatus puudutab tootjaid. Kui praegu peavad tootjate ühendusega liituma vaid väikeste patareide ja akude tootjad, siis edaspidi peavad sellega liituma ka kõik elektrisõidukite, kergliikurite ja tööstuslike akude maaletoojad. See on vajalik, sest selleks ajaks, kui akud lõpuks jäätmeteks muutuvad, võib mõni tootja olla oma tegevuse juba lõpetanud. Sellisel juhul jääks nende kogumine ja käitlus teiste ettevõtete või riigi kanda. Tootjate ühendus toimib sisuliselt nagu tootjavastutusorganisatsioon ja aitab seda riski vältida. See kogub andmeid turule lastud ja tagasi kogutud akude kohta ning korraldab jäätmete kogumise ja käitluse.

Eestis on juba olemas kogu riiki kattev kogumisvõrgustik, mis on inimestele tasuta ja mugav kasutada. See hõlmab müügikohti, parandustöökodasid ja lammutusettevõtteid. Tootjad peavad ka inimesi teavitama, kuidas akusid keskkonnale ohutult tagastada. Samad nõuded kehtivad ka veebimüüjatele. Selline lahendus on eriti oluline väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kellel oleks keeruline omaette üle-eestilist kogumisvõrgustikku luua või kampaaniaid korraldada. Samuti lihtsustab see Keskkonnaameti järelevalvet, sest kontrollida tuleb vaid seda, kas ettevõte on tootjate ühendusega liitunud.

Eelnõu tagab, et Eesti õigusraamistik on kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega ja aitab luua süsteemi, kus patareid ja akud liiguvad kogu elukaare jooksul vastutustundlikult, alates tootmisest kuni taaskasutuseni. Loodan teie toetusele ning olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on üks küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Selle teema üks põhipunkte on praegu see, et praegu kehtiv seadus ütles, et elektroonikaseadmetest peavad olema patarei- ja akujäätmed hõlpsasti eemaldatavad. Kui me nüüd hakkame rakendama seda määrust, siis see tähendab seda, et need, kes suutsid ja olid võimelised seda enne ise kodus tegema, seda enam teha ei saa, sest need akud ja patareid pole hõlpsasti eemaldatavad. Minu nägemus on praegu see, et see määrus on kehtestatud ainult aku- ja patareitootjate huvides, et nende remondiettevõtted saaksid monopoli enda kätte. Mina ütlen küll, et see ei ole Eesti rahva huvides küll, et me ei tohi ise remontida. Ma mäletan vanast ajast, et me nõukogude ajal tegime kõik asjad ise ära. See hetk on küll praegu, kus peab kaaluma, kas üldse sellist määrust sellisel kujul peaks meie õigusesse sisse kirjutama. 

Aitäh! Niipalju kui ma aru saan küsimusest, siis remontimine jääb ju ikka alles. Kui sa suudad oma aku või patarei või mis iganes ära remontida kodus, et sa seda uuesti kasutada saad või endiselt kasutada saad, siis see ei puutu asjasse, siis ei pea tagasi viima. Kui sa kodus remondid oma aku ära nii, et ei pea kuhugi viima, siis see on ju igapäevane tegevus. Kas siis ise remondid või naine käsib – nii ta käibki.

See on muidugi päris kõva väljakutse – akusid remontida kodus. Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus selles vaates, et siin ka sisukokkuvõtte alguses öeldakse kohe ära, et see tuleb ennekõike Euroopa Liidu uute patareide ja akude käsitlemise nõuetest, et me sellise muudatuse teeme. Kui palju on seal selliseid muudatusi, mis tulevad Eesti enda praktikast või meie nägemustest, kus me näeme, et mingeid asju oleks vaja ümber teha? Või on see ennekõike Euroopa Liidu suunis?

Aitäh! No praegu see, mis puudutab neid väikseid akusid, kuni 5 kilogrammi ehk siis need tavalised AA-patareid, kuni mobiiltelefonide akudeni välja, siis Eestis süsteem toimib, kõik elektroonikapoed – kõige lihtsam näide – võtavad neid vastu. Nii et see süsteem toimib. Aga muudatus ongi pigem selles, et ka suuremate akude ja patareide jaoks – nagu ma ütlesin ka, kas või elektrisõidukite omad või mingid suuremad – süsteem luua. Nii et ei kaasne mingit bürokraatiat ega mingeid täiendavaid kohustusi tootjatele, vaid pigem hakkame koguma ka neid suuri akusid või patareisid. Selles mõttes on väga mõistlik, et üle Euroopa ühtemoodi käitutakse, ja siis on ka igasuguste akude tootjatel selge pilt, et Euroopa Liidus on samad reeglid.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Muidu on meil probleeme sellega, et Euroopast tuleb jälle mingi trahv, tuleb või on juba kaelas, aga nüüd see määrus – mis ta nüüd on, 1542 – võeti vastu alles kuu aega tagasi. Me juba menetleme seda ja 1. jaanuarist hakkame kasutama. Määrus on teatavasti siin palju karmim asi, siin lihtsalt tuleb, arutelusid enam ei ole. Direktiiv, mis enne oli, praeguseni, on suunised, et võiks mõelda ja eesmärk. Aga kas meil ei ole mingeid probleeme sellega, et nii edukalt ja kiiresti hakata seda kohe rakendama jaanuarist? Sest ühelt poolt on tubli, et mõned asjad tehakse nii kiiresti, et kuu ajaga, vähemalt jõuab siia meie majja.

Aitäh! Väga õige tähelepanek. Ma arvan, et selle reeglistiku puhul meil ei ole probleemi, sest tõesti, see väikeste patareide, akude kogumine on käinud, inimesed teavad, kuidas see käib. Läheme järjest edasi, suuremate peale. Võib-olla teema, mida peab tegema, ongi see, et teavitama inimesi. Näiteks jäätmejaamad on ju igas maakonnas või isegi väiksemas kohas on jäätmejaamad olemas. Teavitama, et neid akusid on võimalik sinna viia. Paljud teavad sellest, aga paljud ka mitte. Nii et sisuliselt on meil süsteem olemas, me võtame selle nüüd ametlikult Euroopa poole pealt üle. Aga muudatus ongi see, et me seame reeglid ka nendele suurematele akudele, just elektriautode akudele, mida on väga vähe senimaani üldse tagastatud. Nii et see muudatus on. Aga see väikeste akude ja patareide määrus on Eestis 2023 vastu võetud. Nii et see on nüüd järgmine samm, et minna suuremate akude peale.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun! 

Aitäh! Ma püüan oma sõnumi teile ja küsimuse natuke lihtsamas keeles esitada. Praegune norm ütleb seda, et aku ja patarei peab olema seadmes hõlpsasti eemaldatav. Seega, ma võin praegu sellel autol näiteks sama aku ise ära vahetada, see on hõlpsasti eemaldatav. Uue määruse järgi on olukord aga selline, et turule tulevad autod on ehitatud selliselt, et mina seda ise enam vahetada ei saa. Ja selleks, et seda vahetada, pean ma minema mingisugusesse teenindusse, kes põhimõtteliselt, ütleme, vahetab ära. Ehk siis seesama määrus teenib tegelikult suurtootjate huve. Miks me peame sellise määruse täitma? Ärge öelge ainult seda, et see on otsekohalduv. 

Aitäh! Määrus ei keela akut ise eemaldada ja remontida. Aga need, mis te nüüd kirjeldate, kus ei saa ise eemaldada ja peab remonditöökotta minema – see ei ole seotud määrusega. Need on juba tehnilised küsimused, kas sa saad ise vahetada või ei saa ise vahetada. Ma ei saa nagu rohkem … See ei ole määrusega seotud. Aga kui ise saad vahetada, siis saad, ja remontida, ja kui ei saa, siis on nagunii remonditöökotta minek. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Nüüd me hakkame jõudmagi roheunistuste realismi, kus kõik ei ole kuld, mis hiilgab, ehk taastuvenergia ülistamine ja nullemissioon ja kõik muud jutud, mis käivad kaasas elektriautodega ja muu sellise teemaga, on jõudnud sinna staadiumisse, kus me saame aru, et tegelikult need akud on ju ka väga suur probleem tulevikus. Ma arvan, et see on väga õige, et tegelikult tuleb selle peale mõelda. Aga kui te nüüd väitsite siin, et bürokraatiat ei teki ja ettevõtjatele kohustusi, siis enne ettekandes te ütlesite vastupidi, et nüüd tuleb igale akule pass kaasa panna, ma ei tea, kas siis igale patareile ka. Kui palju see bürokraatiat kaasa toob ja kas sellega seosnevad ka lisakulud?

Aitäh! Eestis ei olegi patareide ega akude tootjaid või on mõni üksik. Selle akupassi peab panema kaasa reaalne valmistaja. Ehk see ei anna kaasa bürokraatiat Eesti tarbijatele ega inimestele, vaid vastupidi, see paneb vastutuse nendele akutootjatele, nad näitavad selgelt, millest see aku koosneb ja mis on selle aku omadused. See on just vastupidi hea muudatus, et nüüd me teame, mis selle aku omadused on ja millest see koosneb. Eesmärk on kindlasti tagada tarbija ohutus ja et oleks aru saada, kuidas seda akut tulevikus ringlusse võtta ja kuidas seda ümber töödelda.

Andrus Seeme, palun! 

Hea juhataja! Hea minister! Ma arvan, et see on väga positiivne eelnõu. Siin on kirjas ka, et regionaalarengule on see positiivne, et täiendatakse kogu riiki hõlmavat patareide ja akujäätmete kogumispunktide võrgustikku. See on väga positiivne. Ma küsin selles valguses, et täna on teada, et igas KOV-is on kohalikes omavalitsustes oma kogumispunktid. Kas need ka kuidagi ühilduvad riiklikuga või tulebki see ühine kohalike omavalitsuste põhine võrgustik?

Aitäh! Jah, need jäätmejaamad on olemas ja seal võetakse neid erinevaid akusid vastu. Tulevik ongi see, et kui tootjavastutusorganisatsioonid peavad ka suuremate akudega tegelema, jäätmejaamadest või kus iganes kogumiskohad on, siis tootjavastutusorganisatsioonid peavad organiseerima edasi ümbertöötlusse või kuhu iganes Euroopa Liidu piires.  

Aga tõesti, praegu on igas KOV-is oma jäätmejaamad olemas. Nii et nagu ma enne ütlesin, meie roll ongi rohkem avalikkust teavitada, et te saate sellised ohtlikud jäätmed, kaasa arvatud akud, oma kodudest või kust iganes kohast ära viia jäätmejaamadesse. See on täna tasuta ja jääb ka tarbijale tasuta. 

Mart Maastik, palun teine küsimus!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! See väide, et aku tuuakse Eestisse ja keegi on tootnud selle, et seal on juures silt, mida ta sisaldab, niikuinii see nõue on olnud kogu aeg. Muidu ei saagi midagi importida. Aga ma saan aru, et see uus passi nõue tekib selle jaoks, et siis saaks jälgida, kes peaks selle aku eest vastutama. Sellel on juures selle omaniku nimi tulevikus. Mina sain niimoodi sellest asjast aru. Aga nüüd, kui seda võrgustikku laiendatakse, nagu eelnõust on näha, ja te ütlesite, et kogumine on tasuta, siis tasuta lõunaid ei ole. Ilmselgelt peab keegi kinni maksma kõik selle kogumise ja ka utiliseerimise. Ja kes selle siis kinni maksab? Ilmselgelt tarbija. Kas need arvutused on tehtud, kui palju siis inimestele lähevad kallimaks kõik need teenused kokkuvõttes?

Aitäh! Selle maksab kinni akutootja, kes, kui tal mingid kulud, ükskõik kas see on seotud ringlussevõtuga või millega iganes, nagunii oma hinnast kõiki erinevaid kulusid arvestab. Nii et tarbijale mingit otsest maksu loomulikult ei lisandu, vaid see on ikkagi tootja kulu.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ei tea ma veel siin maamunal ühtegi äri ja tootjat, kes tootmiskulud enda kanda võtaks ja sellega kaasnevad muud kulud. See väide on ju päris naiivne, andke andeks. Loomulikult, kõik need kulud kantakse üle tarbijale, ostjale, kliendile. Ma tahtsin küsida just sedasama, kui palju see maksma läheb. Aga kas ma sain õigesti teie vastusest aru, et tegelikult ei olegi üldse õrna aimugi? Ei ole seda õrna aimugi ei Euroopas ega meil, kes me selle rõõmsasti üle võtame. Aga ainuüksi laiaulatusliku struktuuri loomine ainuüksi maksab ju väga palju, pluss taaskäitlemine. Kuidas saab olla, et sellistel asjadel ei ole tasuvusanalüüsi juures?

Aitäh! Esiteks, mingit suure täiendava struktuuri loomist ei ole, sest enamjaolt on see täna olemas. Nagu ma juba rääkisin mitu korda, on need jäätmejaamadki heal tasemel olemas. Teiseks on olemas ka kalkulatsioonid. Euroopa Liidu mõjuhinnang ütleb, et need väiksed akud, mis on kõige rohkem müüdavad või millest me kõige rohkem peaksime täna rääkima, lähevad kallimaks keskmiselt 0,5–2 euro võrra. See on nüüd Euroopa Liidu hinnang. Ja nagu ma ka enne ütlesin, tarbija mitte otse ei maksa seda kinni, et tal ei tule mingit lisamaksu tarbijale, vaid loomulikult tootja paneb selle hinna nagu ka muud kulud oma toote hinda sisse. Aga veel kord, väikeste akude puhul tähendab see poolt eurot kuni kahte eurot Euroopa Liidu mõjuhinnanguna. 

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Tahtsin sellist asja küsida. Kui ma nüüd kiirelt sirvides seda õigesti aru sain, siis see akupass rakendub alates ühekilovatt-tunnistest akudest või kui sinna on ehitatud sisse see akude juhtimissüsteem. Te küll mainisite, et Eestis ei ehitata, aga tegelikult Eestis natukene ehitatakse akusid ka elementidest ise, nii tootjad kui ka oma tarbeks ehitatakse. Ja ma sain aru, et oma tarbe puhul akupassi ei rakendata. Ehk kui seda akut ennast turule ei müüda, siis akupassi nõuded ei rakendu? Kas see on sihuke mõttekoht, et kui ehitatakse kas või, ma ei tea, megavattidesse ulatuvaid akusid, aga seda turule ei müüda, vaid jäetakse enda tarbeks, näiteks tootmishooned või midagi sellist, siis kas sellisel juhul tekib akupassi kohustus, võimalus, vajadus?

Aitäh! Jah, kui on nagu enda tarbeks ja sa ei müü, siis akupassi vaja ei ole teha, aga kui sa seda müüd ehk ta läheb ringlusse, siis on akupass vajalik.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Toimunud arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid tutvustab meie hea kolleeg, keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kogunesime eelnõu arutama 15. septembril. Kohal oli minister Kuldar Leis, samuti ministri nõunik ja ringmajanduse osakonna nõunik Kelli Seppel. 

Arutelu põhiliselt keskendus lisaks eelnõu sisule, mida minister tutvustas, seda ei hakka üle kordama, just nimelt akude ja patareide sees olevate väärtuslike materjalide taaskasutamise nii-öelda majanduslikule mõttekusele. 

Samuti oli juttu sellest, et tõepoolest, see on üks nendest eelnõudest, millega võetakse maha ka erinevates seadustes dubleerimist. See kindlasti on positiivne. Mis puudutab majanduslikku mõttekust, siis on selge, et tänasel päeval juba pliiakude taaskasutus ehk õigemini selle plii taaskasutamine, mis seal akudes on, on majanduslikult juba vägagi kasumlik. See süsteem tänu sellele toimib väga hästi. Eks selle eelnõu pikema perspektiiviga eesmärk on ka see, et teisi metalle ja erinevaid keemilisi ühendeid sisaldavate akude taaskasutamine muutuks mõistlikuks, et see süsteem oleks kenasti standardiseeritud ja oleks ka teada, mida akud sisaldavad. 

Oluline on siin muidugi tarbijate jaoks, et määrus tõepoolest tagab kõikide akude tasuta käitlemise ja kõik akud on tootjad kohustatud tagasi võtma. 

Siis rääkisime natukene ka elektroonilistest sigarettidest, mis tõepoolest sageli vedelevad seal, kus nad ei peaks vedelema, ja tegelikult on päris häirivad. Kui võtta seda suurt kogust, mida nad moodustavad kogu elektroonikajäätmetest, siis on see tegelikult suhteliselt väike, see on umbes 60–300 tonni aastas. Üldse lastakse elektroonikat turule suurusjärgus 20 000 tonni. Aga on selge, et ka elektrooniliste sigarettide kogumine ja teatud materjalide taaskasutamine tuleb paremini lahendada. Kas neid ühekordseid üldse tarvis on, seda otsustagu igaüks ise, mis ta sellest arvab. Aga sellega ka tegeldakse, et tõepoolest see süsteem korda saada. See ei ole nüüd selle eelnõu osa. Küll aga tõi ametnik välja huvitava fakti. Kohal oli ka, jah, tõepoolest Peep Siim. Vabandust, unustasin mainida. Tema on siis meil – vaatame kohe, meile ei ole siin öeldud (Lehitseb pabereid.) – minu teada ringmajandusosakonna juhataja. 

Huvitav nähtus, et kui teise pensionisamba raha võimaldati inimestel välja võtta enneaegselt, siis elektroonikajäätmete hulk suurenes märgatavalt nendel aastatel. Inimesed ilmselt soetasid siis uut tarbijaelektroonikat. 

Siis rääkisime ka Euroopa tasandist, et kindlasti on oluline ka kriitiliste toormete määrus, mis tegelikult juhib tähelepanu sellele, et me ei peaks olema sõltuvad ainult Hiinast tulenevatest materjalidest. Nende oluliste metallide ja teiste ainete taaskasutamine on ka seetõttu oluline, et me saaksime seda, mis juba on loodusest välja võetud, kasutada nii kaua kui võimalik, et me ei peaks olema sõltuvad teistest riikidest, kellest me ei soovi olla sõltuvad.

Siis oli ka juttu sellest, et loomulikult see kogumisvõrgustik, mis tootjavastutusega kaasneb ettevõtetele, sellepärast see süsteem ongi, et see peab toimima ka siis, kui mingid ettevõtted näiteks lähevad pankrotti. Need tootjavastutusorganisatsioonid on justkui omalaadne kindlustus, et need ettevõtted, kes näiteks akusid ja patareisid turule lasevad, kuuluvad nendesse organisatsioonidesse ja tasuvad nende kulude eest nii, et tarbija saab olla kindel, et need materjalid tõepoolest ringlusse võetakse. 

Siis juhiti tähelepanu, et tõepoolest, Hiina on väga suur akude tootja ja loomulikult, Euroopa ei tohi siin jääda oma arengus maha. Aitäh! 

Vabandust! Ütlen siiski ka selle ära, mida meil otsustati. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. septembril ja esimene lugemine lõpetada ja juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Aitäh! Küll aga on küsimus istungi juhatajale. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Täna on selline olukord, et meie istung algas täna kell 10 ja praeguse kellaosutite järgi on see nüüd kohe läbi saamas ehk kell on 11.13. Sisuliselt on meil siin kasutamata päris hulk tunde. Kui Keskerakond tegi ettepaneku tõsta nende mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu teisipäevase päeva peale, siis oldi sellele vastu, just Reformierakonna poolt. Aga mul on ikkagi küsimus. Kas mõistlikult ei oleks aega Riigikogu juhatusel planeerida selliselt, et kõik päevad oleksid maksimaalselt ära kasutatud ajalises mõttes. Ei ole mõistlik, et ühel päeval istume tund aega, aga teisel päeval võib-olla 10–11 tundi? Kas juhatus võtaks mingisugused meetmed kasutusele, et meie tööaeg optimaalselt ära kasutada, juba Riigikogu juhatuse arutelul, päevakorra koostamisel? 

Aitüma! Mul ei sobi küll enam kommenteerida päevakorda, mille on Riigikogu täiskogu kinnitanud, aga ma lihtsalt võin mõne uue dimensiooni sisse tuua. Tegelikult Riigikogu juhatuse koosolekul tegin mina ettepaneku palju diskussiooni saanud härra Terrase võimaliku 2035. aasta ettekande toomise kohta teisipäevale. See oli minu ettepanek just sellelsamal põhjusel. Teisipäevad ongi need päevad reeglina, kus me sarnaseid asju arutame, või neljapäevad. Aga minister oli lähetuses, mistõttu ei olnud võimalik seda tuua ja seetõttu jäi seekord selle võrra lahjemaks teisipäev. Aga kolmapäev on meie tööpäev ja see on piiramata tööaeg. Selles mõttes peavad kõik Riigikogu liikmed sellega arvestama. Aga otse loomulikult me proovime ikkagi teisipäeva planeerida nii, et vähemalt kolm tundi jätkuks istungi aega.

Peeter Ernits, palun!

Tegelikult analoogne küsimus, mida me eile arutasime siin ja kui Õnne Pillak andis oma lõpliku hinnangu, et nii-öelda lõuad pidada ja teeme nii, nagu on. Vaata, seda juttu on siin varem arutatud, et Riigikogu võiks paindlik olla. Kui igal pool on kuidagi jagatud ressursse võrdselt, siis meil on siin väga jäik tänase päevani. Nii on ja mingit arutelu ei ole. Seesama meiepoolne, mis oli Andrei Korobeinikul, ja ka komisjon otsustas, et teisipäeval peaks seda arutama. Eile otsustati, Õnne Pillak ütles, et ei, lõpetame selle jama ära, tuleb nii, nagu on.

Aga mis puudutab härra ministrit, põlluministrit, siis me suvel üritasime ka teda fraktsiooniga mitu korda, kui kartulipõllul sai ujuda ja katk juba hakkas möllama, aga ei saanud kätte, kuna minister puhkas. Nüüd kuulen, et ministrihärra on sõidus. Minister on tegelikult ju … Meie oleme ju tema tööandjad ja päise päeva ajal tulla siia meile aru andma väga olulistest asjadest, aga mitte ütlema, kuidas meie peame tema järgi tegutsema. Minu meelest on siin risti vastupidi. Mis sa sellest arvad? Muidugi meeldiv oli kuulda, et sa olid ka sama meelt, et ta võiks ikkagi tulla hommikupoole, mitte öö varjus ilmuda siia.

Hea kolleeg, ma loodan, et sa ei pretendeeri sellele, et Riigikogu hakkab kehtestama ministrite lähetusi. Tegemist oli minule teadaolevalt välislähetusega. Nii et see on väga normaalne, et minister käib ka välislähetustes, ja see on põhjus, miks minu teada ei õnnestunud tal eile siia tulla. Aga mis puudutab sinu viidatud, Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu, siis meil oli seda mitu korda võimalus varem täissaalis, täiskogus arutada, aga mingil põhjusel lihtsalt ei olnud ettekandjat kohal. Nii et kaks korda on seesama fraktsioon tekitanud arutelu võimatusi. See eilne oli juba tegelikult neljas kord või see nädal tuleb juba neljas kord, kui me proovime seda eelnõu arutada. Jah, ma möönan, et kolmandal korral tegi juhtivkomisjon ettepaneku see päevakorrast välja võtta, aga nii esimesel kui ka teisel korral oli tegelikult tegemist arutelu võimatusega. Me oleks võinud seda ammu rahumeeli … Mina tõepoolest ei pea seda heaks tooniks, kui on pandud päevakorda, päevakord on kinnitatud ja siis tekitatakse arutelu võimatus. See kindlasti natukene narritab kõiki teisi Riigikogu liikmeid ja see on natukene ka minu subjektiivne hinnang, mistõttu ma leidsin, et see on igati põhjendatud, et me teeme seda kolmapäeval. 

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Sõnasoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 676 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. oktoober kell 17.15. Head kolleegid, tänane päevakord on ammendunud ja koos sellega istung lõppenud. Kohtume homme. Aitäh teile!