Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 64 Riigikogu liiget, puudub 37. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Reili Rand, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan enda ja kolleegide nimel Sotsiaaldemokraatliku [Erakonna] fraktsioonist arupärimise rahandusministrile ning teema on tarbijaühistute läbipaistvus ja kuritarvituste ennetamine. 

Eesti ajakirjanduses ja kohtusaalides on viimastel aastatel korduvalt esile kerkinud tarbijaühistute juhtimisega seotud probleemid, mis viitavad süsteemsele ja pikaajalisele läbipaistvuse puudumisele. Kõnekad on nii Tartu, Võru kui ka Vändra tarbijate ühistu juhtumid, kus väike isikute ring on saanud heauskseid liikmeid ja ebaselget õigusraamistikku ära kasutades ühistu üle kontrolli. Need näited kinnitavad, et tegemist ei ole juhuslike eranditega, vaid süsteemse probleemiga, mille keskmes on lünklik seadusandlus ja ebapiisav järelevalve. Tulundusühistuseadus ei taga praegu liikmete tegelikku mõju oma organisatsiooni juhtimisele. Liikmete nimekirjad on juhatuse kontrolli all ega ole liikmetele kättesaadavad, raamatupidamisest ja vara liikumisest puudub sisuline ülevaade ning juhtorgan saab otsuseid teha läbipaistmatult, tihti liikmete tahte vastaselt. Lisaks on ilmnenud, et kuriteokahtlusega juhtumite uurimine on aeglane, venib või ei jõua üldse kohtusse. 

Oluline on siiski rõhutada, et Eestis on ka väga häid näiteid tarbijate ühistutest. Hiiumaa ja Saaremaa [tarbijate ühistud] on näidanud, et vastutustundlikult juhitud ühistu võib olla kohaliku elu edendaja, piirkonna oluline tööandja ja inimeste igapäevaelu kindlustaja. 

Sellest lähtuvalt küsimegi rahandusministrilt, mis on ministeeriumi plaanid, et tarbijate ühistutes läbipaistvust ning ausat ja õiglast asjaajamist suurendada. Aitäh!

Tanel Tein, palun!

Tere, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan enda ja veel 15 Riigikogu liikme nimel üle hasartmänguseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille keskne eesmärk on tuua riigile täiendavat tulu ja suunata see sihipäraselt meie kultuuri ja spordi arengusse. Eelnõu toob kaasa neli peamist muudatust. 

Esiteks, maksukeskkonna strateegiline disainimine, mille tulemusel alandame kaughasartmängumaksu määra järk-järgult, 0,5% kaupa aastas kuni aastani 2029, kuni see jõuab 4% tasemeni. See on läbimõeldud maksupoliitiline samm, mille eesmärk on Eestile globaalselt turult [lisatulu teenida] ja hoida meie ettevõtluskeskkond konkurentsivõimelisena. 

Teiseks, riigi tulubaasi kasvatamiseks suuname täiendava võimaliku tulu läbipaistvalt nii riigieelarvesse kui ka kultuurkapitali tema olemasolevate ülesannete täitmiseks. Lisaks loome kultuurkapitali juurde kaks uut fondi: spordiehitiste fondi, mis võimaldab toetada riiklikult tähtsate spordiehitiste rajamist ja renoveerimist, ning teiseks eraraha kaasamise fondi, mis motiveerib ettevõtjaid ja annetajaid panustama kultuuri- ja spordivaldkondadesse, garanteerides riigipoolse lisatoetuse. 

Parandame ka sektori turvalisust. Selleks seome operaatorite tegevusloataotluse Rahapesu Andmebüroo kooskõlastusega. Lisaks [kehtestame] kõigile hasartmängukorraldajatele kohaliku kontaktisiku nõude. Ning kolmandaks kehtestame korraldajatele raamatupidamise [aastaaruande] audiitorkontrolli [kohustuse]. 

Kokku võttes on seaduseelnõu eesmärk maksudisaini kaudu teenida riigile lisatulu, tõsta sektori turvalisust ning suunata saadud lisavahendid Eesti kultuuri ja spordi [arengusse]. Aitäh!

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Hea saal! Viimastel päevadel on tulnud ka Eestis jutuks sotsiaalmeedia ja see, kui palju mõnel meie liikmel jälgijaid on. See, kas kellelgi on 100 000 või 50 000 jälgijat ja kuidas need jälgijad on saadud, ei olegi võib-olla oluline. Küll aga on see väga oluline palju laiemas [plaanis]. Nimelt, kui me vaatame nii seda, mis toimub Moldovas, kui ka seda, mis toimub Rumeenias, siis tekib paratamatult küsimus, kas Eesti sisejulgeoleku[asutused] on valmis reageerima sotsiaalmeedias levivale mõjutustegevusele ja, veelgi enam, valimistesse sekkumisele. See ei ole sugugi mitte kauge teema. Selgelt tuleks ka meil siin Eestis mõelda sellele, kas meil on ressursse, et võidelda vaenuliku mõjutustegevusega just sotsiaalmeedia platvormidel, olgu see TikTok, Instagram või ka VK, Telegram ja nii edasi. Eesti demokraatliku korra kaitse nõuab kindlasti süsteemset valmisolekut võidelda erinevate infooperatsioonide, varjatud rahastuse ja ka koordineeritud mõjutustegevuse vastu. 

Seega esitame lugupeetud siseministrile Igor Tarole järgmised küsimused. Kas Eesti julgeolekuasutused on valmis võitlema sotsiaalmeedias [leviva] mõjutustegevuse vastu? Millised on olnud markantsemad juhtumid Eestis? Kas sisejulgeolek vajab selles valguses rohkem lisaraha, rohkem ressursse? Kas praegune õiguslik raamistik katab piisavalt välismaise või varjatud rahastuse toel ostetud sotsiaalmeediakampaaniaid, [tagab] poliitilise reklaami läbipaistvuse ja muud sellist? Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks arupärimist ja ühe seaduseelnõu.  

On ka üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis tubaka, alkoholi ja narkootiliste ainete kahjude vähendamise toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja on Eero Merilind.  

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 687 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on olla 12 tundi hiljem taas siin kõnetoolis, et tutvustada meie toimeka valitsuse tegevusi Eesti rahva heaolu parandamiseks. Selleks toome teie ette ühe eelnõu, mis on suurepärane eelnõu. Ja see on suurepärane kolmel põhjusel: esiteks, see vähendab halduskoormust; teiseks, see vähendab riigi töökoormust; ja kolmandaks, see muudab inimeste jaoks asju lihtsamaks. See eelnõu on perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. 

Nüüd pikemalt kõikidest nendest muudatustest. Selle seaduseelnõu eesmärk on muuta rahvastikutoimingud tõhusamaks, hoida kokku riigi kulusid, hoida ära tarbetuid kohtuvaidlusi, kiirendada ja lihtsustada riigiga suhtlemist ning seeläbi vähendada inimeste halduskoormust ja riigi töökoormust, nagu ma juba [eelnevalt] kolme punktiga kokku võtsin. 

Eelnõuga võimaldatakse registreerida lapse sünd rahvastikuregistris täiendavate tõendite alusel, kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole lapse sünni juures viibinud ega väljasta lapse sündi tõendavat dokumenti. Samas võib olla, et ema oli rasedusega arvel, tal on võimalik tõendada seda, et ta oli rase, ning [näidata] eeldatavat sünnitustähtaega. Samuti võib ema esitada kiirabikaardi, kui lapse sünni juurde oli kutsutud kiirabi. Võimalik on lasta teha ka DNA-test, mis tõendab sündinud lapse sugulust emaga. Sel juhul ei ole mõistlik nõuda kohtusse pöördumist emaduse tuvastamiseks. Mis on peamine – sellel emal võib olla süles ka laps. Vanasti oli tõesti niimoodi, et see laps võis ju süles olla, aga kui tõendit ei olnud, siis hoolimata kõikidest muudest tõenditest tuli ikkagi minna kohtusse emadust tuvastama. See oli ju tõesti jabur. 

Eelnõuga võimaldatakse registreerida lapse elukoht kohaliku omavalitsuse üksuse algatusel ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta, kui ametnik on veendunud, et laps elab selle vanemaga, kes elukoha registreerimist taotleb, ning teise vanemaga ei ole võimalik kontakti saada või teisel vanemal ei ole mõistlikku põhjendust nõusoleku andmisest keeldumiseks. Ka siin on olnud täiesti praktilisi näiteid [olukordadest], kus ühe vanemaga ei ole võimalik kas ühendust saada või ei ole ta mingil põhjusel tahtnud oma nõusolekut anda keeruliste peresuhete tõttu ja siis on laps sinna hammasrataste vahele jäänud. Väga mõistlik on ka see mure ära lahendada. 

Eelnõuga võimaldatakse moodustada Euroopa Liidu kodanikule isikukood elukoha registreerimise menetluse käigus. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb Euroopa Liidu kodanikul elukoha registreerimiseks esitada esmalt isikukoodi taotlus ja alles seejärel elukohateade. Menetluse lihtsustamiseks, jällegi, hakatakse edaspidi Euroopa Liidu kodanikele isikukoodi moodustama elukoha registreerimise menetluse osana. Seega saab inimene esitada ühe taotluse, mis hoiab kokku aega ning on inimese jaoks lihtsam. 

Samuti võimaldatakse Euroopa Liidu kodanikul esitada elukohateade elukoha registreerimiseks Eestist välisriiki ilma elektroonilise digiallkirjata, näiteks kui elukohateade on saadetud Euroopa Liidu kodaniku omanimeliselt e-posti aadressilt või kui ametnik on muul moel veendunud elukohateate esitaja isikusamasuses. Muudatus on vajalik, sest Euroopa Liidu kodanikud võivad olla juba Eestist lahkunud. Neil ei ole enam võimalik kasutada e-teenust ega anda digiallkirja, et rahvastikuregistris Eesti elukoha [andmete kehtivus] lõpetada, millega seoses lõpeb ka nende rahvastikuregistri subjektiks olemine ja nende tähtajaline elamisõigus [Eestis]. 

Eelnõuga laiendatakse 15–17-aastaste [alaealiste] haldusteovõimet, võimaldades neil rahvastikuregistris näha oma andmeid ja seada nendele juurdepääsupiiranguid, esitada rahvastikuregistrisse [kandmiseks] oma kontaktandmeid ja lisa-aadressi ning ütluspõhiseid andmeid. Paljudes teistes seadustes on alaealiste haldusteovõimet juba laiendatud, näiteks saab vähemalt 15-aastane alaealine taotleda ise ID-kaarti, passi ja elamisloakaarti. Ütleme niimoodi, et nelja lapse isana, kelle kaks last on juba vanuses 15–17, on seda hea teada. Nemad võivad juba minna ja seda kõike ise teha, vanemad ei pea sellega vaeva nägema. 

Eelnõuga lõpetatakse alla 15-aastase [isiku] puhul tema kontaktandmete kandmine rahvastikuregistrisse ja juba rahvastikuregistrisse kantud kontaktandmete kehtivus. Alla 15-aastase isikuga ühenduse võtmiseks saab kasutada tema vanemate ja eestkostjate kontaktandmeid. Tundub ka igati mõistlik muudatus. 

Eelnõuga võimaldatakse anda rahvastikuregistri andmesaajale õigustatud huvi korral juurdepääs isiku kontaktandmetele, see tähendab tema telefoninumbrile ja e-posti aadressile. Praktikas ei võimalda kehtiv õigus õigustatud huvi korral kontaktandmetele juurdepääsu anda. Sageli on kontaktandmeid vaja lepingulise kohustuse täitmiseks. Me oleme ise kogu aeg rääkinud, et riik peaks andmeid küsima vaid ühe korra. Kui meie õigus piirab andmete ülekandmist asutuste vahel, siis ei tegutse me selle [põhimõttega] kooskõlas. Nii et see on üks võimalus see kitsaskoht lahendada. 

Muidugi on oluline muudatus ka see, et selle eelnõuga vähendatakse kohti, kus saab sündi registreerida. Senise 79 kohaliku omavalitsuse asemel koonduvad sünni registreerimised 16 kohta, milleks on maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse [üksused] pluss Narva linn. Suurem osa sünni registreerimise avaldusi esitatakse juba nagunii e-teenuse kaudu ning üldjuhul ei käi inimesed enam sünni registreerimise avaldust kohalikus omavalitsuses kohapeal esitamas. Seetõttu ei ole otstarbekas hoida sünni registreerimise pädevust nii paljudes kohalikes omavalitsustes. On kohalikke omavalitsusi, kus sünde registreeritakse väga harva ja seetõttu ei ole ametnikel lihtsalt piisavalt praktikat, et säilitada sünni registreerimise menetluse läbiviimise kompetents. 

Eelnõuga lahendatakse ka muid igapäevases praktikas kerkinud probleeme. Näiteks võimaldatakse lõpetada rahvastikuregistris hoone või ruumi täpsusega elukoha aadressi kehtivus olukorras, kui isik on kolinud mujale, aga jätnud aadressi rahvastikuregistris muutmata; võimaldatakse kolmanda riigi kodanikul oma lapse sünni registreerimisel avaldada lapse kodakondsus; täpsustatakse viibimiskohas viibija elukoha andmete muutmist ning kaotatakse võimalus esitada elukohateade avalikku ülesannet täitvale asutusele või isikule. Elukohateateid esitatakse üldjuhul e-teenuse kaudu või kohalikus omavalitsuses kohapeal, puudub vajadus elukoha edastamiseks sellisel viisil. Aitäh kuulamast! Jään ootama teie küsimusi, kui neid on.

Aitäh teile! Teile on küsimusi. Alustab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ministrihärra! Jah, minu meelest hea eelnõu, nüansse on muidugi palju. Kui palju on siin reaalselt kokkuhoidu? Siin on deklareeritud, et tuleb kokkuhoidu siin ja seal, aga mingeid numbreid ma ei suutnud siit leida.

Ja veel üks nüanss. Lapse [sünni] registreerimise kohta on siin öeldud – äkki seletad seda –, et sihtrühm on väga suur, 1 374 687 Eesti elanikku. See on suur sihtrühm. Kas nad kõik tegelevad lapse sünni registreerimisega? Muidugi on see ideoloogiliselt tore, et sugu tehakse nii laialt ja [sünde] registreeritakse, aga ilmselt on see [sihtrühm ikka] tunduvalt väiksem.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et selle sihtrühma puhul on mõeldud seda, et see rahvastikuregistri teenus puudutab üldiselt kõiki Eesti inimesi. See võib puudutada kõiki Eesti inimesi. See ei tähenda, et kõigil neil võib edaspidi sündida lapsi. Mõnel enam ei sünni, aga võib ette tulla juhtumeid, kus on vaja rahvastikuregistris neid toiminguid teha. Seda ei saa välistada ühegi inimese puhul. Sellest ka see sihtgrupi määratlus. [See ei tähenda], et need inimesed kõik sünnitavad või et nad kõik tegelevad rahvastikuregistri toimingute ja sissekannetega. Võib-olla on siin kehv sõnastus või jäänud kehv mulje sellest sõnastusest, aga selline on minu selgitus praegu.  

Ja kokkuhoiu kohta. Tõesti, ilmselt ei ole võimalik igat kokkuhoidu alati rahasse ümber arvutada, aga ajaline kokkuhoid on ka väga oluline. Kui me muudame toimingud lihtsamaks ja halduskoormust vähendame, siis [hoiame aega kokku] ja kokkuhoitud aeg on suure väärtusega. See on ainus piiratud ressurss, mida ühelgi inimesel pole võimalik juurde osta ega kuidagi juurde teenida. 

Mõtleme nende muudatuste peale. Varem öeldi sünnitanud naisele, kes ei olnud [sünnitanud] tervishoiuasutuses ega saanud sealt [sünni]tõendit – kuigi tal ometigi oli laps süles, oli raseda kaart, võib-olla ka kiirabikaart –, et mine nüüd kohtusse tõendama, et see on sinu laps. Ma arvan, et see on päris oluline kokkuhoid, et ta seda kohtuteed ei pea ette võtma. See kokkuhoid ei väljendu mitte ainult riigilõivu summas, vaid kogu selles kadalipus, mille ta peab läbima, kõik need avaldused ja kogu menetlus. Siin on veel hulk muid taolisi muudatusi, mis samuti aega kokku hoiavad. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! [Mu küsimus] puudutab § 74, mida te ka puudutasite. Selle kohaselt ei pea Euroopa Liidu kodanik kinnitama elukohast lahkumist digiallkirjaga ja siin on kaks väidet – tegelikult on neid kolm, aga silma jäid kaks: ta on Eestist lahkunud ja kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud tema isikusamasuses. Teie kõnest tuli välja, et ta võib selle teate saata lihtmeiliga. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik sellist tegevust aktsepteerida, sellepärast et me teame väga hästi, et ka politsei nimel saadetakse inimestele petukirjasid, panga nimel ja nii edasi. See tähendab tegelikult kogumis seda, et turvalisus [pole tagatud]. See, et see inimene on selle taotluse esitanud, ei pruugi tõele vastata. Mismoodi on võimalik tuvastada, et inimene on Eestist lahkunud, ja mismoodi veendub kohaliku omavalitsuse üksus, et kiri on tulnud õige isiku käest?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus! Miks me seda niiviisi teeme? Ma arvan, et toimingu raskus või isikusamasuse tuvastamise keerukus peab siin olema tasakaalus toimingu kaalukuse või selle tagajärjega. Me räägime praegu olukorrast, kus kinnisvaraomanik, näiteks korteriomanik, avastab, et tema korterisse on endiselt registreeritud üürnik, kes on sealt ammu ära kolinud, elab kusagil teises riigis. Selleks, et seda registrikannet parandada, oli varasemalt vaja, et see üürnik teeks seda e-teenuste kaudu. Aga need võivad olla talle selleks ajaks juba kättesaamatud. Tal ei ole võimalik anda digiallkirja, tal ei ole võimalik anda mingit kinnitust kusagil e-teeninduses. Ta on juba kaugel, tal ei ole neid võimalusi. 

Olgem ausad, selle toimingu puhul ei ole leitud, et lihtsustamine kannaks mingisugust riski. Kinnisvaraomanik on juba tuvastanud, et inimest siin ei ole, ja nüüd on vaja esitada selle kohta ametnikule avaldus. Sellise toiminguga ei ole võimalik kellelegi materiaalset kahju tekitada, inimene on sellelt pinnalt lahkunud ja lihtsalt kinnitatakse üle, et ta on lahkunud. See võiks olla selgitus, miks antud juhul on aktsepteeritud sellist lihtsustatud lähenemist. Võib-olla ametnik tõepoolest küsib, et saada mulle näiteks oma ID-kaardi või isikutunnistuse pilt selleltsamalt nimeliselt aadressilt. Seal võib jääda ametnikule mingisugune kaalutluskoht: ta kas näeb, et see meiliaadress on juba piisav kinnitus, näiteks kui see kiri tuleb mõnelt organisatsioonilt või asutuselt, mis on usaldusväärne, või on vaja mingit lisakinnitust. Nagu mina sellest eelnõust aru saan, on jäetud lahtiseks, kuidas ametnik selle isikusamasuse teeb, aga tal on lihtsustatud võimalused selleks.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks tuleb öelda, et see on tõesti olnud üks absurdne olukord, mis on väldanud pikka aega, et last ei saa registreerida rahvastikuregistris, kui ta sünni juures ei ole viibinud tervishoiuteenuse osutaja. On väga hea, et te lõpuks olete võtnud selle probleemi lahendada. 

Aga ma küsin omalt poolt siiski seda, et kas ka praegu väljapakutud regulatsioon ei jäta ametnikele liiga laia kaalutlusõigust. Te küll ütlete siin eelnõus selgelt, et enam ei pea tingimata olema tervishoiuteenuse osutaja tõendit, võib esitada ka muid tõendeid. Ehk tasuks ikkagi kaaluda, et kirjutada seadusesse ka konkreetsemalt sisse, mis muude tõenditena kvalifitseeruvad. Vastasel juhul võib ametnik öelda, et te esitasite küll muid tõendeid, aga minu hinnangul need ei ole siiski praegu piisavad, minge ikkagi kohtusse oma vanemlust tõestama. Noh, tõsi, alati saab võtta lahti ka seletuskirja ja seletuskirjas leheküljel 14 on mainitud mingisuguseid asju: kiirabikaart, näidata sünnitustähtaega, DNA-test jne. Aga mulle tundub, et midagi sellest võiks ehk kirjutada otse seadusesse sisse, et välistada vaidlusi tulevikus.

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus! Tõepoolest, siin on kaalutluskoht. Ühelt poolt me üritame mingit asja lihtsustada, teiselt poolt on see valikukoht, kui täpselt me selle seadusesse kinni kirjutame. Kui me teeme sellise loetelu, siis äkki jääb sealt mõni oluline asi välja – tuleb ema [mingisuguse tõendiga], mis sinna loetellu ei ole mahtunud. Jah, tõesti on võimalik ka mitteammendav loetelu, aga siis on jälle kaalutluskoht, kas see loetelu on üldse vajalik või ei ole vajalik. Ma arvan, et seda on tegelikult võimalik parlamendil kaaluda, ega ükski eelnõu, mis me siia teie ette toome, ei ole ju kunagi kohe valmis. Ma arvan, et kõik eelnõud, mis on parlamendist läbi käinud, on alati muutunud ainult paremaks, mitte halvemaks. Võib-olla on see koht, kus kaaluda muudatusettepaneku esitamist, et komisjon saaks seda arutada. Võib-olla tõesti on asjalik mõte see hoopis teistmoodi sõnastada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te tõite siin selle eelnõu puhul ühe plussina välja, et tõmmatakse kokku neid kohti, kus saab sünde kohapeal registreerida. No see ei ole tegelikult hea [mõte], sellepärast et riik on viimaste aastate jooksul oma teenuseid väga palju kokku tõmmanud, küll Transpordiameti [teenindusbüroosid], küll postiteenust, küll koole ja tervishoiu[teenuseid]. See kulu lükatakse järjest rohkem inimese kanda. Teie ettepanek vähendada neid kohti, kus sünde saaks registreerida, lükkab tegelikult vaikselt-vaikselt jälle ühe kulu inimeste kanda. Inimene, kes tahab minna füüsiliselt kohale, et lapse sündi registreerida, peab sõitma kuskile kaugemale. See ei ole hea lähenemine. Ma arvan, et meil on omavalitsustes piisavalt pädevad ametnikud, kes suudavad teha mitut tegevust, lisaks muule tegevusele või tööle, mis nad teevad, registreerida ka selle sünni, kui seda on vaja teha. Vaevalt et see nüüd nii suur ja raske tegevus on, et nad sellega hakkama ei saa. Kas ei peaks ikkagi jätma seda samas mahus, nagu see praegu on, ning võimaldama sünde registreerida ka mujal?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on väga hea meel, et me saame seda teemat siin praegu põhjalikumalt käsitleda, sellepärast et see oli üks muudatus, millel ka minu silm kohe peatus ja mille kohta ma küsisin selgitusi. Kõikidest nendest inimestest, kes siia pulti võivad jõuda, olen mina kindlasti üks neist, kellele te ei pea kohapealsete teenuste olulisust pikalt seletama, ma saan sellest suurepäraselt aru. 

Selgitus muudatuse kohta on niisugune. Tegelikkuses praktilist vajadust sünde 79 omavalitsuses registreerida enam ei ole. Need sünnid registreeritakse e-teenuse kaudu ja, mis veelgi olulisem, see registreerimine toimub automaatselt, see ei vaja enam isegi ametniku sekkumist, niivõrd automatiseeritud on need protsessid. Ühesõnaga, see, et inimene läheb lapse sündi registreerima omavalitsusse, on pigem suur erand. See on ka põhjus, miks väga paljudes või, ütleme, valdavas osas omavalitsustes on see muutunud erakordseks protseduuriks, mida tehakse äärmiselt harva. 

Siin on kaalutluse koht. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et me anname õiguse [sünde registreerida] 79 omavalitsuse ametnikule, vaid me tegelikult jätame ka riigile kohustuse 79 ametnikku regulaarselt sel teemal koolitada. See on ka mingisugune kulu. Ja mis võib-olla muudab asja nende ametnike jaoks keerulisemaks, on see, et nad ei saa praktikat. Maakonnakeskuses on praegu vähemasti võimalik tagada, et seal on nii palju praktikat, et ametnikul pärast järjekordset koolitust asjad lihtsalt meelest ära ei lähe. Aga kui see on selline toiming, mida ta teeb kord aastas, ja kui siis on need vanemad seal kohal ja see väike laps ka võib-olla kohale toodud, siis võib see ametnik sattuda kimbatusse, ta hakkab otsima, kuidas ta seda täpselt peab tegema, hakkab muretsema ja läheb võib-olla natukene [pingesse], sellepärast et ta ei ole seda aasta otsa teinud. See võib-olla ei ole kõige mõistlikum lähenemine. 

Tõepoolest, on olnud igasuguseid mõtteid, et veelgi vähendada sündide registreerimise kohti, aga mina olen omalt poolt öelnud, et teate, kallid ametnikud, kuniks meil kehtib Eestis maakondlik haldusjaotus, peavad vähemasti maakonnakeskuses kõik need teenused olemas olema. Maakonnakeskusest me kuskile kaugemale ei lähe, seal peab see võimalus ja võimekus olema tagatud. Erandiks on Narva linn. Narvale ei ole seda erandit tehtud mingisugusel müstilisel põhjusel, vaid sellepärast, et seal elab lihtsalt nii palju inimesi. See on üks Eesti suurimaid linnasid ja seal on see puhtalt seetõttu põhjendatud. Aga muude omavalitsuste puhul on tõesti selgunud, et seda praktilist vajadust enam ei ole. Omal ajal viisin minagi oma lapsed Mikitamäe vallamajja, et nad registreerida, aga nüüd öeldi mulle, et keegi enam ei too, sellepärast et ei ole vaja. Laps sünnib haiglas ära, isikukoodid ja muud asjad antakse, andmed liiguvad automaatselt ja midagi enam vaja teha ei ole. E-teenuse kaudu annad lapsele nime ja nii asjad käivadki tänapäeval. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma küsisin elukohast lahkumise digitaalse teate kohta, nüüd siis hakkab toimima tavaline lihtkiri. Te tõite näiteks selle, et üürileandja ühel hetkel avastab, et inimest seal enam ei ela, ja esitab avalduse, et inimene on lahkunud. Ma arvan, et see ei ole päris nii lihtne, sest pooled on seotud üürilepinguga, kus on kirjas õigused ja kohustused. Ilmselt on üürileandja huvitatud ikkagi sellest, et ta saab mingisuguse raha tagasi, mitte ei teata automaatselt, et inimene on lahkunud. Siin on rahaline suhe olemas. Ja teine näide. Kui üürileandja teatab, [et inimene on lahkunud], aga pärast tekib probleem, et [üürnik] tahab seal ikkagi edasi elada, sest üürileping kehtib, siis võivad sellega materiaalsed kahjud [kaasneda] küll. Ma näen siin tõsist murekohta. 

Teine küsimus on selline. Kuidas on kohaliku omavalitsuse üksus veendunud isiku samasuses, et just see isik on saatnud kirja, et ta on Eestist lahkunud?

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Ma väga vabandan, ma võib-olla ei selgitanud seda esimesel korral piisavalt selgelt. Küsimus ei ole selles, et üürileandja avastab, et tema üürikorteris või tema kinnisvara pinnal seda inimest enam ei ole – ta on kindlasti teadlik sellest, et seda inimest seal enam pole –, vaid selles, et ta avastab, et selle korteriga on seotud registrikanne. Ühesõnaga, inimene on ära läinud, aga registrikanne on jäänud üles. Võib-olla on sellest möödunud juba aasta või kaks ja siis see mingil põhjusel selgub. Niipidi see pigem käib.  

Aga tundub, et muus osas saime asja selgeks. Ametnik saab vaadata, mis [meili]aadressilt see [kiri] on tulnud, näiteks Euroopa Komisjoni e-posti aadressilt. Inimene elab mingi aja Tallinnas, töötab siin Euroopa Komisjoni esinduses või mõnes muus institutsioonis, kolib siis tagasi Brüsselisse või kuhugi teise kohta – see on auväärt asutus, kõik teavad seda – ja saadab sealt kirja, et vabandust, jäi registrikanne üles. See ei ole sellise kaaluga toiming, mille puhul peaks väga suurt juurdlust läbi viima, selle saab suhteliselt lihtsaks teha. Seal on ka ametnikul väike kaalutlusõigus, ta võib tõesti küsida ID-kaardi või isikutunnistuse pilti, et saada mulle pilt, vaatame. Siis on enam-vähem kindel: kui asjad lähevad kokku selle inimese andmetega, kes on rahvastikuregistris, siis võib arvata, et see on seesama inimene.  

Ma ei kujuta praktikas ette, milline oleks see petuskeem või võltsimise skeem, mis eeldaks niisugust toimingut, et keegi võltsib enda lahkumist riigist, võltsib selleks e-posti [aadressi] ja võib-olla isegi isikutunnistuse pilti. Seda on lihtsalt keeruline ette kujutada. Tundub, et võimalikud riskid on määratult väiksemad kui see kasu, mis selle toimingu lihtsustamisega [kaasneb].

Varro Vooglaid, teine küsimus, palun!

Suur tänu! Ma küsin sama asja kohta, mille kohta ma juba küsisin. Loomulikult on teil õigus, et menetluse käigus saab teha muudatusettepanekuid, aga minu küsimused lähtuvadki eesmärgist püüda ühiselt arutleda selle üle, millised need muudatused võiksid potentsiaalselt olla. Ma mõtlen näiteks sellise potentsiaalse olukorra peale, mida meedias on korduvalt kajastatud, kus sünnitatakse laps kodus kas [teadliku] valikuna või selle tõttu, et ei jõutud haiglasse. Kuna see laps sündis kenasti, mingeid tervislikke probleeme ei ole, ei kutsuta ka kiirabi. Mitte mingisugust tervishoiuteenuse osutaja tõendit seega esitada ei ole võimalik. Kas muu tõendina kavandatava seadusemuudatuse mõttes kvalifitseeruksid ka näiteks tunnistajate ütlused? Näiteks abikaasa annab ütlused ja kinnitab need oma allkirjaga. Näiteks, ma ei tea, sünnitanud naise ema või doula – või kuidas seda inimest nimetatakse, kes sünnituse juures viibib – kinnitavad, et jah, mina, see ja see isik, viibisin sünni juures ja võin kinnitada, et tõepoolest, see ja see naine sünnitas sellel kuupäeval selle lapse. Kas see kvalifitseeruks või mitte?

Aitäh! Ma olen aru saanud, et põhimõtteliselt oli eelnõu mõte see, et ka selline tõend võiks kvalifitseeruda. Tõepoolest, kiirabi kutsumiseks sünnituse juurde ei pruugi olla vajadust, eriti siis, kui see toimub väga kiiresti, siis ei ole enam kiirabi sinna vaja. Tavaliselt on rasedad ju kusagil arvel. Sünnitaja on ilmselt käinud naistenõuandlas, seal on talle ka sünnitustähtaeg määratud. Tegelikult on tal väga suure tõenäosusega ka mingisugune paber olemas lisaks nendele ütlustele. Nii et selles mõttes kogumis mulle näib, et see on täiesti aktsepteeritav.

Rene Kokk, palun! Teine küsimus.

Tänan, hea juhataja! Hea minister! Kuna me arutame siin ka riigilõivuseaduse muutmise seadust, siis üks probleem, mis maapiirkondades on – te ütlesite, et te olete hästi kursis maapiirkondade probleemidega –, on see, et näiteks PPA teeninduskeskustes ei saa maksta sularahas. Igal pool kindlasti ei saa. See on tõsine probleem. Olukorras, kus sularaha on ka julgeoleku mõttes inimestele väga oluline, see, et me sularaha siiski kasutame, ei saa PPA teenindus[büroodes] teenuste eest sularahas maksta. Inimesed saavad tihti alles kohapeal teada, et ühe või teise teenuse eest seal maksta ei saa, peab maksma kas [kohapealses] arvutis või kaardiga. Pangakaardi nõuet meil seadusest tulenevalt ei ole, inimesed ei pea omama pangakaarti. 

Mida te võtate ette, et inimesed saaksid ikkagi maksta ja ei oleks seda lisakulu? Nad peavad sõitma kuskile pangaautomaadi juurde raha võtma ja tagasi, et saada teenust, mida riik neile pakub. Mis mõtted teil selles vallas on? 

Aitäh! Mulle tundub, et juba see asjaolu, et me võimaldame PPA esindustes riigilõivu maksta kohapeal, on küllaltki oluline toimingu lihtsustamine. Mina olen juba nii vana, et ma veel mäletan aegu, kui riigilõivusid ja kõiki makseid sai teha ainult pangakontoris. Läksid pangakontorisse, [maksid] sularahas, kirjutasid käsitsi maksekorralduse, mis oli kahe või kolme koopiaga, pandi tempel sellele tõendile peale ja siis läksid selle tembeldatud maksekorraldusega [PPA-sse] tagasi ja tõendasid, et sa oled selle maksnud. Nii et me oleme sealt edasi liikunud ja võimaldame kohapeal tasuda pangakaardiga. 

Nüüd on küsimus, kas me tõesti peaksime muutma PPA klienditeenindused ka sularahakäitlejateks. Sellega kaasnevad ju täiendavad kulud, ütleme, täiendav koormus[, kui hakata seal sularaha käitlema]. Võib-olla ei ole see kõige mõistlikum tee. Iseenesest me oleme juba mugavusteenust sinna juurde toonud. 

Praktilise poole pealt on lugu selline, et PPA esindused on meil reeglina ikkagi sellistes kohtades, kus on ka muud asutused, mis sularahaga toimetavad, mõni pangakontor või postkontor on seal veel alles. Sellisel juhul saab inimene, kui ta tõesti toimetab ainult sularahaga, minna ja teha seda vanakooli värki: teeb sissemakse ja kas toob maksekorralduse koopia või siis saab ametnik viitenumbri järgi vaadata, kas makse on laekunud või mitte. Iseenesest tundub, et see on lahendatav probleem. Jah, see on keeruline. Pangakaardiga tasumine oligi mõeldud selleks, et asi oleks mugavam. Ilmselt ei suuda me kõiki mugavusi sularaha arveldustega kuidagi kompenseerida. Ilmselgelt ei ole see ka valdava osa inimeste probleem. Me peaksime ikkagi vaatama seda, kus me kõige suurema mõju saavutame oma muudatustega.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Siit tuleb huvitaval kombel välja, et meil on umbes Pärnu jagu 15–17-aastaseid noori inimesi. Te juhite siin tähelepanu sellele, et võib tekkida vastuolu nende papade ja mammadega, keda on poole rohkem, umbes 90 000. Neid võib hakata häirima see, et nüüd hakkavad need 15–17-aastased ise oma mobiiltelefoninumbrit rahvastikuregistrisse panema. Seni on seda teinud [vanemad]. Kaks küsimust. Kas on mõeldud mingite meetmete peale, kuidas neid papasid ja mammasid rahustada? Las noored tegutsevad rahvastikuregistris ise. Teine küsimus: kui paljude 15–17-aastaste noorukite puhul on nende mobiiltelefoni[numbrid], mida papad ja mammad peaksid rahvastikuregistrisse kandma, seal juba praegu olemas? Mitmel protsendil?

Aitäh! Küsimuse viimasele osale ma jään vastuse võlgu, et mitu protsenti neid on või mitu mobiiltelefoninumbrit on 15–17-aastaste puhul rahvastikuregistrisse kantud. Kui see on väga vajalik informatsioon teile, siis saate esitada mulle kirjaliku küsimuse ja me vaatame selle järele. Ausalt öeldes ei ole mulle jäänud muljet ja ma ei ole ka seda probleemina välja toonud, et see oleks lapsevanemate jaoks kuidagi probleem, et nende 15–17-aastased lapsed saavad rahvastikuregistris ligi oma andmetele ning [esitada] ütluspõhiseid andmeid ja kontaktandmeid. Mulle tundub, et see on igati loogiline areng, et neil on võimalik oma kontaktandmeid seal ise lisada. Minu meelest on väga loogiline areng ka see, et alla 15-aastasete laste kontaktandmeid sinna ei lisata, nendega tuleb ühendust saada ikkagi vanema või seadusliku esindaja kaudu. Arvan seda seetõttu, et 15–17-aastased on meil juba gümnaasiuminoored, need on ikka väga iseseisvad [inimesed] ja saavad selliste lihtsamate asjadega tõesti ise hakkama. Minul lapsevanemana on küll hea meel, et minu kaks vanemat last saavad ID-kaardi ja passi endale ise ära tellida ja et minu sekkumist seal vaja ei ole.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu juhtivkomisjonis ja langetatud otsuseid tutvustab meile meie hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas kõne all olevat eelnõu esmaspäeval, 15. septembril. Meil oli komisjonis minister, kes andis ülevaate eelnõu eesmärkidest, nagu ka siin saalis praegu. Lisaks saime vestluse ja küsimuste käigus selgitusi Siseministeeriumi ametnikelt. 

Saalis toimunud arutelu ma kordama ei hakka. Ülevaade põhieesmärkidest, mis selle eelnõuga seonduvad, on teil juba kenasti olemas. Komisjonis toimunud arutelu, lühidalt, keskendus tõepoolest samamoodi kaalutlusõiguse küsimustele, millistel puhkudel kohalikes omavalitsustes need kaalutlusmomendid tekivad ja kuidas kaalutlusotsused tehtud saavad. 

Kindlasti oli küsimus ka selle kohta, kas see [eelnõu] parandab rahvastikuarvestuse kvaliteeti. Seda see eelnõu [teeb]. Loomulikult küsiti ka sünni registreerimise kohtade vähendamise kohta. Tundsime komisjonis muret, kas see vähendab teenuse kättesaadavust inimestele, aga saime samalaadse vastuse, et valdavalt on tegu e-teenuse [keskkonnas osutatava] teenusega.

Alaealise lapse elukoha registreerimine teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta on kindlasti väga eluline teema, millele ka õiguskantsler on tähelepanu juhtinud. Siin on samuti tegemist kaalutlusotsusega. Komisjonis selgitati, millised on need momendid ja olukorrad, kus seda kaalutlusotsust on tarvis ja kuidas seda kohalikus omavalitsuses võiks teha. 

Komisjonis küsiti ka selle kohta, kas on plaanis lahendada probleem elukoha registreerimise ja selle üle järelevalve pidamisega seoses kohalike omavalitsuste valimisega, aga ministri sõnul praegu seda lahendust ministeeriumil veel ei ole. Oluline on ka edaspidi sellele küsimusele tähelepanu pöörata. 

Komisjon tegi konsensuslikult menetluslikud otsused: võtta [eelnõu esimeseks lugemiseks] täiskogu päevakorda 24. septembril, [teha ettepanek eelnõu] esimene lugemine lõpetada ja määrata komisjoni esindajaks komisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Aitäh!

Suur tänu teile selge ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 687 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. oktoober kell 17.15. 

Oleme esimese päevakorrapunkti ammendanud. Aitäh, härra minister!

Oleme jõudnud teise päevakorrapunktini. See on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 676 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt taristuministri Kuldar Leisi.

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega võtame Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu akumääruse nõuded. See määrus hõlmab kõiki patareisid, akusid ja energiasalvesteid, alates väikestest patareidest ning telefonide ja tööriistade akudest kuni kergliikurite ja elektriautode [akude] ning suurte energiasalvestiteni.

Miks see oluline on? Akumäärus seab kogu Euroopa Liidus selged ja ühtsed reeglid, et akud oleksid toodetud võimalikult keskkonnasäästlikult, oleksid vastupidavad ning et neist tekkivad jäätmed jõuaksid võimalikult suurel määral materjalina ringlusse. See on esimene üleeuroopaliiduline õigusakt, mis nõuab akudele digitaalse tootepassi loomist. Pass annab tarbijale ja jäätmekäitlejale infot aku päritolu, kasutuse ja käitluse kohta. 

Samuti peab alates 2027. aastast kõigis akut sisaldavates seadmetes ja sõidukites olema võimalik akut vahetada ning tootja peab tagama akude kättesaadavuse varuosadena vähemalt viis aastat pärast viimase mudeli turule toomist. See tähendab pikemat eluiga meie seadmetele ja vähem jäätmeid.

Kuigi määrus on otsekohalduv ja Eesti õigusaktid on sellega suuresti juba kooskõlas, peame õigusselguse huvides tegema jäätmeseaduses mõningaid muudatusi. Eelnõu on üsna tehniline, kokku on 24 muudatust. Peamiselt eemaldame sätted, mis kordavad Euroopa Liidu nõudeid või võivad nende rakendamist segada. Samuti määrame, millised asutused vastutavad järelevalve eest, andmete esitamise eest Euroopa Komisjonile ja nõuetele vastavuse kontrolli eest.

Üks sisulisem muudatus puudutab tootjaid. Kui praegu peavad tootjate ühendusega liituma vaid väikeste patareide ja akude tootjad, siis edaspidi peavad sellega liituma ka kõik elektrisõidukite, kergliikurite ja tööstuslike akude maaletoojad. See on vajalik, sest selleks ajaks, kui akud lõpuks jäätmeks muutuvad, võib mõni tootja olla oma tegevuse juba lõpetanud. Sellisel juhul jääks nende kogumine ja käitlus teiste ettevõtete või riigi kanda. Tootjate ühendus toimib sisuliselt nagu tootjavastutusorganisatsioon ja aitab seda riski vältida. See kogub andmeid turule lastud ja tagasi kogutud akude kohta ning korraldab jäätmete kogumist ja käitlust.

Eestis on juba olemas kogu riiki kattev kogumisvõrgustik, mis on inimestele tasuta ja mugav kasutada. See hõlmab müügikohti, parandustöökodasid ja lammutusettevõtteid. Tootjad peavad ka inimesi teavitama, kuidas akusid keskkonnale ohutult tagastada. Samad nõuded kehtivad ka veebimüüjatele. Selline lahendus on eriti oluline väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kellel oleks keeruline omaette üle-eestilist kogumisvõrgustikku luua või kampaaniaid korraldada. Samuti lihtsustab see Keskkonnaameti järelevalvet, sest kontrollida tuleb vaid seda, kas ettevõte on tootjate ühendusega liitunud.

Eelnõu tagab, et Eesti õigusraamistik on kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega, ja aitab luua süsteemi, kus patareid ja akud liiguvad kogu elukaare jooksul vastutustundlikult, alates tootmisest kuni taaskasutuseni. Loodan teie toetusele ning olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on üks küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Selle teema üks põhipunkte on see, et praegu kehtiv seadus ütleb, et patarei- ja akujäätmed peavad olema elektroonikaseadmetest hõlpsasti eemaldatavad. Kui me nüüd rakendame seda määrust, siis see tähendab, et need, kes olid võimelised seda ise kodus tegema, seda enam teha ei saa, sest akud ja patareid pole hõlpsasti eemaldatavad. Minu nägemus on praegu selline, et see määrus on kehtestatud üksnes aku- ja patareitootjate huvides, et nende remondiettevõtted saaksid enda kätte monopoli. Mina ütlen küll, et see ei ole Eesti rahva huvides, kui me ei tohi ise remontida. Ma mäletan vanast ajast, kuidas me nõukogude ajal tegime kõik asjad ise ära. Praegu on küll see hetk, kus peab kaaluma, kas üldse sellist määrust sellisel kujul meie õigusesse sisse kirjutada. 

Aitäh! Niipalju kui ma küsimusest aru saan, siis remontimine jääb ju ikka alles. Kui sa suudad oma aku või patarei või mille iganes ise kodus ära remontida, nii et sa saad seda uuesti kasutada või endiselt kasutada, siis see ei puutu asjasse, sel juhul ei pea sa seda tagasi viima. Kui sa remondid kodus oma aku ära nii, et sa ei pea seda kuhugi viima, siis see on ju igapäevane tegevus. Kas siis ise remondid või naine käsib – nii ta käib.

See on muidugi päris kõva väljakutse – akusid remontida kodus. (Minister naerab.) Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus selles vaates, et siin sisukokkuvõtte alguses on öeldud, et see tuleneb ennekõike Euroopa Liidu uutest patareide ja akude käsitlemise nõuetest, et me sellise muudatuse teeme. Kui palju on seal selliseid muudatusi, mis tulevad Eesti enda praktikast või meie nägemusest, et mingeid asju oleks vaja ümber teha? Või on see ennekõike Euroopa Liidu suunis?

Aitäh! Mis puudutab neid väikseid, kuni 5-kilogrammiseid akusid [alates] nendest tavalistest AA-patareidest kuni mobiiltelefonide akudeni välja, siis see süsteem Eestis praegu toimib. Kõik elektroonikapoed – kõige lihtsam näide – võtavad neid vastu. Nii et see süsteem toimib. Aga muudatus ongi pigem selles, et ka suuremate akude ja patareide jaoks, nagu ma ütlesin, kas või need elektrisõidukite [akud] või mingid suuremad, ka nende jaoks süsteem luua. Sellega ei kaasne mingit bürokraatiat ega mingeid täiendavaid kohustusi tootjatele, vaid me hakkame koguma ka suuri akusid või patareisid. Selles mõttes on väga mõistlik, et üle Euroopa ühtemoodi käitutakse, siis on ka igasuguste akude tootjatel selge pilt, et Euroopa Liidus on samad reeglid.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Muidu on meil probleem, et Euroopast tuleb jälle mingi trahv, tuleb või on juba kaelas, aga see määrus – mis ta nüüd oli? – nr 1542 võeti vastu alles kuu aega tagasi. Me juba menetleme seda ja 1. jaanuarist hakkame kasutama. Määrus on siin teatavasti palju karmim asi, see lihtsalt tuleb ja arutelusid enam ei ole. Direktiiv, mis seni [kehtis, seadis vaid] suunised, et võiks mõelda sellele, ja eesmärgi. Kas meil ei ole mingeid probleeme sellega, et me seda nii edukalt ja kiiresti hakkame rakendama, juba jaanuarist? Ühest küljest on tubli, et mõned asjad tehakse nii kiiresti, kuu ajaga. Või vähemasti on see siia meie majja jõudnud [kuu ajaga].

Aitäh! Väga õige tähelepanek. Ma arvan, et selle reeglistikuga meil probleemi ei teki, sest tõesti, väikeseid patareisid ja akusid on meil kogutud ja inimesed teavad, kuidas see käib. Läheme edasi järjest suuremate peale. Võib-olla see, mida tuleks teha, ongi inimeste teavitamine. Näiteks jäätmejaamad on ju igas maakonnas, isegi väiksemates kohtades on jäätmejaamad olemas. Tuleb teavitada, et neid akusid on võimalik sinna viia. Paljud teavad seda, aga paljud ei tea. Nii et sisuliselt on meil süsteem olemas, nüüd me võtame selle nagu ametlikult Euroopast üle. Muutunud on see, et me seame reeglid ka nendele suurematele akudele, nagu elektriautode akud, mida senimaani on väga vähe tagastatud. Nii et see muudatus on. Väikeste akude ja patareide määrus on Eesti [õigusesse üle] võetud aastal 2023. Nii et see on nüüd nagu järgmine samm, minna suuremate akude peale.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun! 

Aitäh! Ma püüan oma sõnumi ja küsimuse teile natuke lihtsamas keeles edastada. Praegune norm ütleb, et aku või patarei peab olema seadmest hõlpsasti eemaldatav. Seega, ma võin praegu sellel autol näiteks sellesama aku ise ära vahetada, see on hõlpsasti eemaldatav. Uue määruse järgi on olukord aga selline, et turule tulevad autod on ehitatud selliselt, et mina seda ise enam vahetada ei saa. Selleks, et seda vahetada, pean ma minema mingisugusesse teenindusse, mis vahetab selle ära. Ehk seesama määrus teenib tegelikult suurtootjate huve. Miks me peame sellist määrust täitma? Ärge öelge ainult seda, et see on otsekohalduv. 

Aitäh! Määrus ei keela akut ise eemaldada ja remontida. Aga need [juhtumid], mis te kirjeldasite, kus ei saa akut ise eemaldada ja peab remonditöökotta minema, ei ole seotud määrusega. Need on juba tehnilised küsimused, kas sa saad ise vahetada või ei saa ise vahetada. See ei ole määrusega seotud. Kui saad ise vahetada ja remontida, siis saad, ja kui ei saa, siis on nagunii remonditöökotta minek. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Nüüd me hakkamegi jõudma roheunistuste realismi, kus kõik ei ole kuld, mis hiilgab, ehk taastuvenergia ülistamine ja nullemissioon ja kõik muud jutud, mis käivad kaasas elektriautode ja muude selliste teemaga, on jõudnud sellesse staadiumisse, kus me saame aru, et tegelikult on need akud tulevikus väga suur probleem. Ma arvan, et on väga õige selle peale mõelda. Te väitsite siin, et bürokraatiat ja kohustusi ettevõtjatele juurde ei teki, aga oma ettekandes väitsite vastupidist, et nüüd tuleb igale akule pass kaasa panna. Ma ei tea, kas siis igale patareile ka. Kui palju see bürokraatiat juurde toob ja kas sellega kaasnevad ka lisakulud?

Aitäh! No Eestis ei olegi patareide ja akude tootjaid või kui on, siis mõni üksik. Selle akupassi peab kaasa panema reaalne valmistaja ehk see ei too kaasa bürokraatiat Eesti tarbijatele ega inimestele, vaid vastupidi, see paneb vastutuse nendele akutootjatele. Nad peavad näitama, millest see aku koosneb ja mis on selle aku omadused. See on just, vastupidi, hea muudatus, sest nüüd me teame, mis on selle aku omadused ja millest see koosneb. Eesmärk on kindlasti tagada tarbijate ohutus, et oleks aru saada, kuidas seda akut tulevikus ringlusse võtta ja kuidas seda ümber töödelda.

Andrus Seeme, palun! 

Hea juhataja! Hea minister! Ma arvan, et see on väga positiivne eelnõu. Siin on kirjas ka, et [mõju] regionaalarengule on positiivne, kuna täiendatakse kogu riiki hõlmavat patarei- ja akujäätmete kogumispunktide võrgustikku. See on väga positiivne. Ma küsin selles valguses, et täna on teada, et kõigis kohalikes omavalitsustes on oma kogumispunktid. Kas need ühilduvad riiklikuga või tulebki ühine kohalike omavalitsuste põhine võrgustik?

Aitäh! Jah, jäätmejaamad on olemas ja seal võetakse erinevaid akusid vastu. Tulevikus ongi nii, et kui tootjavastutusorganisatsioonid hakkavad tegelema ka suuremate akudega, siis jäätmejaamadest või kus iganes need kogumiskohad on, peavad tootjavastutusorganisatsioonid organiseerima [need jäätmed] edasi ümbertöötlusse või kuhu iganes Euroopa Liidu piires.  

Aga tõesti, praegu on igas KOV-is oma jäätmejaam olemas. Nagu ma enne ütlesin, meie roll ongi rohkem avalikkust teavitada, et [inimesed teaksid, et] nad saavad sellised ohtlikud jäätmed, kaasa arvatud akud, oma kodudest või kust iganes ära viia jäätmejaamadesse. See on praegu tarbijale tasuta ja jääb ka edaspidi tasuta. 

Mart Maastik, palun! Teine küsimus.

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Väide, et akul, kui see Eestisse tuuakse, on juures silt, mida see sisaldab – see nõue on olnud kogu aeg, muidu ei saakski midagi importida. Aga ma saan aru, et see uus passi nõue tekib selle jaoks, et siis saab jälgida, kes peaks selle aku eest vastutama – sellel on tulevikus juures omaniku nimi. Mina sain niimoodi sellest asjast aru. 

Aga kui seda võrgustikku laiendatakse, nagu eelnõust [selgub] – te küll ütlesite, et kogumine on tasuta, aga tasuta lõunaid ei ole –, siis ilmselgelt peab keegi selle kogumise ja ka utiliseerimise kinni maksma. Kes selle siis kinni maksab? Ilmselgelt tarbija. Kas on tehtud arvutusi, kui palju lähevad kõik need teenused inimestele kokkuvõttes kallimaks?

Aitäh! Selle maksab kinni akutootja, kui tal tekivad mingid kulud, ükskõik kas need on seotud ringlussevõtuga või millega iganes. Ta nagunii arvestab oma hinnas kõiki kulusid. Nii et tarbijale mingit otsest maksu loomulikult ei lisandu, vaid see on ikkagi tootja kulu.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ei tea ma veel siin maamunal ühtegi äri ega tootjat, kes tootmiskulud enda kanda võtaks ja sellega kaasnevad muud kulud. See väide on ju päris naiivne, andke andeks. Loomulikult kantakse kõik need kulud üle tarbijale, ostjale, kliendile. Ma tahtsin küsida sama asja, et kui palju see maksma läheb. Kas ma sain teie vastusest õigesti aru, et tegelikult ei ole meil üldse õrna aimugi? Ei ole õrna aimu ei Euroopas ega meil, kes me selle rõõmsasti üle võtame. Ainuüksi sellise laiaulatusliku struktuuri loomine maksab ju väga palju, pluss taaskäitlemine. Kuidas saab olla, et sellistel asjadel ei ole tasuvusanalüüsi juures?

Aitäh! Esiteks, mingit suure täiendava struktuuri loomist ei ole, sest enamjaolt on see [võrgustik] juba olemas, nagu ma juba rääkisin. Jäätmejaamadki on meil heal tasemel olemas. Teiseks on olemas ka kalkulatsioonid. Euroopa Liidu mõjuhinnang ütleb, et need väikesed akud, mida kõige rohkem müüakse või millest me võib-olla kõige rohkem peaksime rääkima, lähevad keskmiselt 0,5–2 euro võrra kallimaks. See on nüüd Euroopa Liidu hinnang. Ja nagu ma ka enne ütlesin, tarbija ei maksa seda mitte otse, ei tule mingit lisamaksu tarbijale, vaid loomulikult paneb tootja selle, nagu ka muud kulud, oma toote hinna sisse. Aga veel kord, väikeste akude puhul tähendab see Euroopa Liidu mõjuhinnangu kohaselt 0,5–2 euro suurust [hinnalisa]. 

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Tahtsin sellist asja küsida. Kui ma nüüd kiiresti sirvides sellest õigesti aru sain, siis akupass rakendub alates ühekilovatt-tunnise [mahutavusega] akudest või kui sinna on sisse ehitatud akude juhtimissüsteem. Te küll mainisite, et Eestis akusid ei ehitata, aga tegelikult neid Eestis natukene ehitatakse, [pannakse] ise elementidest kokku, nii [müügiks] kui ka enda tarbeks. Kas ma sain [õigesti] aru, et enda tarbeks [ehitatud aku] puhul akupassi ei rakendata. Kui seda akut turule ei müüda, siis akupassi nõuded ei rakendu? See on mõttekoht, et kui ehitatakse, ma ei tea, megavattidesse ulatuvaid akusid, aga neid turule ei müüda, vaid jäetakse enda tarbeks, näiteks tootmishooned või midagi sellist, siis kas sellisel juhul tekib akupassi kohustus, võimalus, vajadus.

Aitäh! Jah, kui see on enda tarbeks ja sa seda ei müü, siis akupassi vaja ei ole, aga kui sa seda müüd ehk ta läheb ringlusse, siis on akupass vajalik.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu ja seal langetatud otsuseid tutvustab meile meie hea kolleeg, keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kogunesime eelnõu arutama 15. septembril. Kohal oli minister Kuldar Leis, samuti ministri nõunik [Erko Siitan] ja ringmajanduse osakonna nõunik Kelli Seppel. 

Lisaks eelnõu sisule, mida minister juba tutvustas, ma seda üle kordama ei hakka, keskendus arutelu põhiliselt just nimelt akude ja patareide sees olevate väärtuslike materjalide taaskasutamise majanduslikule mõttekusele. Samuti oli juttu sellest, et see on üks nendest eelnõudest, millega [vähendatakse] seadustes dubleerimist. See kindlasti on positiivne. 

Mis puudutab majanduslikku mõttekust, siis on selge, et tänasel päeval on pliiakude taaskasutus ehk õigemini selle plii taaskasutamine, mis seal akudes on, majanduslikult juba vägagi kasumlik ja tänu sellele toimib see süsteem väga hästi. Eks selle eelnõu eesmärk pikemas perspektiivis ongi see, et ka teisi metalle ja erinevaid keemilisi ühendeid sisaldavate akude taaskasutamine muutuks mõistlikuks, et see süsteem oleks kenasti standardiseeritud ja oleks ka teada, mida akud sisaldavad. 

Oluline on siin muidugi tarbijate jaoks see, et määrus tõepoolest tagab kõikide akude tasuta käitlemise ja tootjad on kohustatud kõik akud tagasi võtma. 

Rääkisime natukene ka elektroonilistest sigarettidest, mis tõepoolest sageli vedelevad seal, kus nad ei peaks vedelema, ja on tegelikult päris häirivad. Kui vaadata seda, kui suure osa nad elektroonikajäätmetest moodustavad, siis on näha, et see kogus on tegelikult suhteliselt väike – umbes 60–300 tonni aastas. Üldse lastakse elektroonikat turule suurusjärgus 20 000 tonni. Aga on selge, et ka elektrooniliste sigarettide kogumine ja teatud materjalide taaskasutamine tuleb paremini lahendada. Kas neid ühekordseid üldse tarvis on? Seda otsustagu igaüks ise, mis ta sellest arvab. Aga sellega ka tegeldakse, et tõepoolest see süsteem korda saada. See ei ole nüüd selle eelnõu osa. 

Küll aga tõi ametnik välja huvitava fakti. Kohal oli ka, tõepoolest, Peep Siim. Vabandust, unustasin mainida. Tema on siis meil – vaatame kohe, siin ei ole öeldud (Lehitseb pabereid.) – minu teada ringmajanduse osakonna juhataja. Huvitav nähtus on see, et kui inimestel tekkis võimalus pensionisamba raha ennetähtaegselt välja võtta, siis nendel aastatel suurenes elektroonikajäätmete hulk märgatavalt. Inimesed ilmselt soetasid uut tarbeelektroonikat. 

Siis rääkisime ka Euroopa tasandist, et kindlasti on oluline ka kriitilise tähtsusega toorainete määrus, mis juhib tähelepanu sellele, et me ei peaks olema sõltuvad ainult Hiinast tulevatest materjalidest. Oluliste metallide ja teiste ainete taaskasutamine on oluline ka seetõttu, et me saaksime kasutada seda, mis on juba loodusest välja võetud, nii kaua kui võimalik, et me ei peaks olema sõltuvad riikidest, kellest me ei soovi olla sõltuvad.

Siis oli ka juttu sellest, et see kogumisvõrgustik, mis ettevõtetele tootjavastutusega kaasneb, ongi loodud selleks, et süsteem toimiks ka siis, kui mingid ettevõtted näiteks lähevad pankrotti. Need tootjavastutusorganisatsioonid on justkui omalaadne kindlustus. Ettevõtted, kes näiteks akusid ja patareisid turule lasevad, kuuluvad nendesse organisatsioonidesse ja tasuvad nende kulude eest, ja tarbija saab olla kindel, et need materjalid tõepoolest ringlusse võetakse. 

Siis juhiti tähelepanu sellele, et tõepoolest, Hiina on väga suur akude tootja ja loomulikult ei tohi Euroopa jääda siin arengus maha. Aitäh! 

Vabandust! Ütlen ka selle ära, mis meil otsustati: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. septembril ja esimene lugemine lõpetada ning juhtivkomisjoni esindajaks [määrata] siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Aitäh! Küll aga on küsimus istungi juhatajale. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Täna on selline olukord, et istung algas kell 10 ja nüüd on see kohe läbi saamas. Kellaosutite järgi on kell 11.13. Sisuliselt on meil siin kasutamata päris hulk tunde. Keskerakond tegi ettepaneku tõsta nende [algatatud] mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu teisipäeva peale, aga sellele oldi vastu, just Reformierakonna poolt. Aga mul on ikkagi küsimus. Kas Riigikogu juhatusel ei oleks mõistlik aega planeerida selliselt, et kõik päevad oleksid maksimaalselt ära kasutatud ajalises mõttes. Ei ole mõistlik, et ühel päeval istume tund aega, aga teisel päeval võib-olla 10–11 tundi. Kas juhatus võtaks mingisugused meetmed kasutusele, et meie tööaega optimaalselt ära kasutada? Juba Riigikogu juhatuse arutelul, kui päevakorda [ette valmistatakse].

Aitüma! Mul ei sobi küll enam kommenteerida päevakorda, mille Riigikogu täiskogu on kinnitanud, aga ma võin mõne uue dimensiooni sisse tuua. Tegelikult ma tegin Riigikogu juhatuse koosolekul ettepaneku tuua palju diskussiooni tekitanud härra Terrase ettekanne "Eesti 2035" kohta teisipäeva peale. See oli minu ettepanek just sellelsamal põhjusel. Teisipäevad ongi reeglina need päevad, kus me sarnaseid asju arutame, või neljapäevad. Aga minister oli lähetuses, mistõttu ei olnud võimalik seda [teisipäeva peale] tuua ja seetõttu jäi teisipäev seekord selle võrra lahjemaks. Aga ka kolmapäev on meil tööpäev ja siis on tööaeg piiramatu. Selles mõttes peavad kõik Riigikogu liikmed sellega arvestama. Aga otse loomulikult me proovime ikkagi teisipäeva planeerida nii, et vähemalt kolmeks tunniks jätkuks [teemasid, mida arutada].

Peeter Ernits, palun!

Tegelikult analoogne küsimus. Me eile arutasime siin seda ja Õnne Pillak andis oma lõpliku hinnangu, et nii-öelda lõuad pidada ja teeme nii, nagu on. Vaata, seda on siin ka varem arutatud, et Riigikogu võiks olla paindlikum. Igal pool [üritatakse] ressursse jagada kuidagi võrdsemalt, aga meil on see väga jäik kuni tänase päevani, [öeldakse, et] nii on ja mingit arutelu ei ole. Sellesama meie [eelnõu] puhul, mille kohta oli Andrei Korobeinikul [ettepanek] ja mille kohta oli ka komisjon otsustanud, et seda peaks arutama teisipäeval, otsustati eile nii, nagu Õnne Pillak ütles, et ei, lõpetame selle jama ära, tuleb nii, nagu on.

Aga mis puudutab härra ministrit, põlluministrit, siis meie fraktsioon üritas teda suvel mitu korda [tabada], kui kartulipõllul sai ujuda ja katk hakkas juba möllama, aga me ei saanud teda kätte, kuna minister puhkas. Nüüd kuulen, et minister on sõidus. Tegelikult oleme ju meie tema tööandjad. Päise päeva ajal [peaks] ta tulema siia meile aru andma väga olulistest asjadest, aga mitte ütlema, et meie peame tema järgi tegutsema. Minu meelest on siin nagu risti vastupidi. Mis sa sellest arvad? Muidugi meeldiv oli kuulda, et sa olid ka sama meelt, et ta võiks ikkagi tulla hommikupoole, mitte öö varjus siia ilmuda.

Hea kolleeg, ma loodan, et sa ei pretendeeri sellele, et Riigikogu hakkaks kehtestama ministrite lähetusi. Minule teadaolevalt oli tegemist välislähetusega. See on väga normaalne, et minister käib ka välislähetustes. Ja see oli põhjus, miks minu teada ei õnnestunud tal eile siia tulla. 

Aga mis puudutab sinu viidatud Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu, siis meil on olnud mitu korda varem võimalus seda täiskogus arutada, aga mingil põhjusel ei ole lihtsalt ettekandjat olnud kohal. Kaks korda on seesama fraktsioon tekitanud arutelu võimatuse. See eilne oli juba tegelikult neljas kord või see nädal tuleb juba neljas kord, kui me proovime seda eelnõu arutada. Jah, ma möönan, et kolmandal korral tegi juhtivkomisjon ettepaneku see päevakorrast välja võtta, aga nii esimesel kui ka teisel korral oli tegelikult tegemist arutelu võimatusega. Me oleksime võinud seda ammu rahumeeli [arutada]. Mina tõepoolest ei pea seda heaks tooniks, et kui eelnõu on pandud päevakorda ja päevakord on kinnitatud, tekitatakse arutelu võimatus. See kindlasti natukene narritab kõiki teisi Riigikogu liikmeid. See on natukene ka minu subjektiivne hinnang, mistõttu ma leidsin, et see on igati põhjendatud, et me teeme seda kolmapäeval. 

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 676 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. oktoober kell 17.15. 

Head kolleegid, tänane päevakord on ammendunud ja istung lõppenud. Kohtume homme. Aitäh teile!