Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 3. töönädala esmaspäevast istungit. Ja head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks on end registreerinud 69 Riigikogu liiget, puudub 32. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Päevakorra kohta on ettepanek. Kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on paar küsimust ja lähtuvalt sellest ka paar ettepanekut. 

Esimene küsimus. Ma leidsin kolmapäevasest päevast meie Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud seaduseelnõu 625 positsioonil nr 15. Aga meie ettekandja oli arvestanud teisipäevast päeva ja selline otsus rahanduskomisjonis ka vastu võeti, et see punkt tuleb menetlusse teisipäeval. Nüüd juhtus selline asi, et siin päevakorra projektis on see kolmapäevasel, aga meie ettekandjal on sellega probleeme. Mis me teeme?

Suur tänu! Siin on üks võimalus: te teete ettepaneku tõsta see teisele päevale ja kui keegi fraktsioonidest vastu ei ole, siis on võimalik tõsta see teisele päevale. Juhul kui see ei ole võimalik või te ei saa seda teisele päevale tõsta, aga teie ettekandjale on see probleem, siis on teil võimalik paluda see käesoleva nädala päevakorrast välja  arvata. Sellised variandid on praegu. Seega, kui te tahate nüüd ettepaneku teha, siis te peate uuesti sõnavõtuga sellest märku andma. Sellised on võimalused. 

Raimond Kaljulaid, ettepanek käesoleva nädala päevakorra projekti kohta, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Jah, päevakorraga tutvudes me fraktsioonis imestusega tõdesime, et väga oluline arutelu, mis puudutab regionaal- ja põllumajandusministri ettekannet riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimise kohta on ajastatud kolmapäevase istungi kõige viimase punktina. See tähendab, et arvestades eelnevat päevakorda, me jõuame selle juurde pigem väga hilistel õhtutundidel või koguni öötundidel. Meie hinnangul on regionaal- ja põllumajandusministri valdkond ülioluline Eesti regionaalarengu ja Eesti toidujulgeoleku seisukohast. Kui me vaatame Riigikogu täiskogu teisipäevast päevakorda, siis me näeme siin kahte esimest lugemist, mille Riigikogu täiskogu tõenäoliselt päris kiiresti lõpetab. Seetõttu oleks meie seisukohast küll loogiline, et see väga oluline arutelu toimuks ikkagi teisipäeval ja päevasel ajal, nii et Eesti inimestel oleks võimalik seda arutelu jälgida.

Suur tänu! Minister soovis olla Riigikogu ees kolmapäeval ja päeva teises pooles. See on ka põhjus, miks ta jõudis 16. kohale. Aga, head kolleegid, kindlasti missioonide pikendamise arutelu ei lähe meil tõenäoliselt niikaua, kui see läks kaks aastat tagasi. Tookord me arutasime missioonide pikendamist ligi kümme tundi. Ma usun, et seekord tuleb istung oluliselt lühem. Ma usun, et enam nii pikki kõnesid meil ei tule, nii et see päevakord on ilmselt täiesti läbitav. Ja ministri soov oli kolmapäeval päeva teises pooles siin Riigikogu ees oma ettekandega esineda. 

Nii! Andrei Korobeinik, ettepanek istungi või konkreetse päevakorraprojekti kohta, palun!

Aitäh! Te siin hea kolleeg Lauri Laatsi küsimusele vastasite, et tal on kaks võimalust. Või isegi üks võimalus? 

Kaks.  

Kaks on ikkagi, jah. Aga kus on kaks, seal on ka kolmas. Kas hea kolleeg Laats ei saanud teha ettepanekut tõsta see päevakorrapunkt teisipäevale?

See oli üks võimalus.

Ahaa. Okei.

Kui keegi sellele vastu ei ole, siis on võimalus tõsta see punkt teisipäevale.

Selge! Ma niimoodi nagu testiks. Ega teie ju ometi ei ole vastu? Komisjon tegi ettepaneku panna see teisipäevale. Meil tekitas see teema üsna elavat arutelu komisjonis ka. Ma sain aru, et te pidite helistama ettekandjale. Seda te ei teinud, aga ma loodan, et te ei ole oma lubadust murdnud ja see kõne tuleb kunagi. Teeks äkki ettepaneku – niimoodi teiega konsensuslikult –, et paneks selle punkti tagasi teisipäevale, kus komisjon tahtis seda eelnõu menetleda.

Aitäh! See on peaaegu nagu ettepanek. Selge. Siis on ettepanek tõsta kolmapäevane 15. päevakorrapunkt teisipäevaseks kolmandaks päevakorrapunktiks. Praegu on kõlanud sellesisuline ettepanek. 

Lauri Laats, ettepanek päevakorraprojekti kohta.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Jaa, ma arvan, et Andrei ettepanek on väga hea ja kindlasti ma seda ka toetan. 

Lisaks sooviksime kolmapäevast päevakorrapunkti nr 16 – see on sama, millele juhtis tähelepanu hea kolleeg Raimond, tõesti väga oluline punkt, mis puudutab regionaal- ja põllumajandusarengut, selle elluviimist – arutada ikkagi kolmapäeval esimese punktina. Ehk samal päeval, aga mitte punkt nr 16 arutelu all, vaid nr 1 all. Ehk siis päev jääb samaks, kuna ta on nii prioriteetne ja …

Selge. Kui keegi vastu ei ole, siis on võimalik seda muudatusettepanekut [arvestada]. Tõsi, mul mulle jääb pisut arusaamatuks, kas tõepoolest Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu on vähem oluline kui 2035 laiapõhjaline käsitlus. Ma siinkohal jääksin küll pisut eriarvamusele. Aga teie ettepanek on kõlanud. 

Nii, Raimond Kaljulaid, teine ettepanek seoses päevakorraprojektiga.

Jah. Kõigepealt on mul küsimus ja siis ettepanek. Austatud härra esimees! Mu küsimus on selline: millele tugineb see teie teadmine, et kolmapäeval [päevakorras olevate] sõjaliste operatsioonide arutelu tuleb kuidagi lühem? Mina küll prognoosin, et Riigikogu liikmetel on selle kohta küsimusi, võib-olla mõne otsuse suhtes rohkem kui teiste otsuste suhtes. Või on see mingi selline uus kord, mida te olete proovinud siin läbi viia, et seda arutelu ei olegi enam?

Aga teiseks ma tahaksin öelda, et minu meelest Lauri Laatsi ettepanek ja pakutud kompromiss on väga mõistlik. Me toetame seda. Nagu te ütlesite, ka minister on kolmapäeval olemas, ta on valmis siia tulema. Selle ettepoole toomine minu meelest oleks väga asjakohane, arvestades tõesti seda, et ilmselt selle punkti suhtes on avalikkuse huvi väga suur. Sellega me annaksime ka Eesti inimestele võimaluse siiski päevasel ajal jälgida seda arutelu.

Aitäh, hea kolleeg! Ma usun kindlasti, et avalikkuse huvi on ka hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu vastu väga suur. Aga aitäh! 

Järgnevalt, Õnne Pillak, teil on ka ettepanek seoses päevakorraprojektiga või sellega seotud ettepanekutega. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Reformierakond neid tehtud muudatusi ei toeta. Meie ettepanek on jääda selle päevakorraprojekti juurde, mis on meile esitatud. 

Selge. Aitäh teile! Nii. Nüüd Andrei Korobeinik, teil on küsimus või ettepanek seoses päevakorraprojektiga.

See on väga kahetsusväärne olukord. Komisjon tegi konsensuslikult, suures üksmeeles ettepaneku panna see päevakorrapunkt teisipäevale. Aga siis midagi juhtus juhatuses. Demokraatlikult valitud Riigikogu juhatuses tekkis soov põhimõtteliselt käivitada poliitiline teerull ja panna see punkt kolmapäevale. See on niivõrd veider ja mõttetu. Aga meil ei jää midagi muud üle, kui võtta praegu aeg maha, seda punkti mitte menetleda ja ...

Ehk siis te palute selle 625 nädala päevakorrast välja arvata?

No kui niimoodi detailidesse minna, siis me palusime muidugi panna selle teisipäevale, aga kuna seda ei juhtunud, siis jah, mis meil muud üle jääb.

Selge, aitäh teile! Peeter Ernits, ettepanek seoses päevakorraprojektiga.

Hea juhataja! Ma olen natuke üllatunud, et Reformierakond ei luba põllumajandusministril tulla meie ette päise päeva ajal. Maal möllab katk ja paljude põllumeeste olukord ei ole kõige parem, aga valitsuskoalitsioon ei luba põlluministril tulla meie ette päeval, vaid tahab, et ta tuleks õhtul hilja, pimedas. Kas see [näitab] koalitsiooni suhtumist asjadesse?

Aitäh, hea kolleeg! Mul lihtsalt selle 625-ga seoses kõigepealt meenus, kuidas siin kaks nädalat tagasi oli saal rahvast täis, kõik olid valmis seda küsimust arutama, aga keda ei olnud, olid arutajad ise. Ma usun, et Riigikogu suudab ka kolmapäevasel päeval väga tõhusalt töötada, suudab kindlasti säilitada küsimusi ja värskust ning suudab arutleda nende teemade üle, mille minister siia Riigikogu saali ette toob.

Züleyxa Izmailova, palun! Teil on ka ettepanek seoses päevakorraprojektiga. Palun!

Aitäh! Jah, minul on küsimus ka selle kohta, kas Reformierakonna fraktsiooni juhil Õnne Pillakul on õigus ümber mõelda päevakorra suhtes. Kui talle on see lubatud, siis ma paluksin Reformierakonnal seda kindlasti kaaluda. Tegelikult oleks väga oluline, et regionaal- ja põllumajandusminister saaks ikkagi varasemal kellaajal oma ettekannet pidada.

Aitäh! See oli nüüd küll protseduuriline küsimus, aga kindlasti põhjendatud küsimus. Kuna Õnne Pillakul sõnavõtusoovi ei ole, ta ei ole seda ka väljendanud, siis ma järeldan sellest, et ta ei ole oma seisukohta muutnud. Seetõttu, head kolleegid, rohkem sõnavõtusoove ei ole. Alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistust.

Austatud Riigikogu! Algatajad on teinud ettepaneku arvata selle nädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja päevakorrapunkt nr 15, mis on 625 esimene lugemine. Koos selle muudatusega panen hääletusele käesoleva nädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 50 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid 1. Päevakord on kinnitatud.

Nüüd, head kolleegid, on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks, ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust regionaal‑ ja põllumajandusminister. Teiseks, täitemenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu. Nende kahe nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits‑ ja digiminister. Kõik kolm seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Käisin nädalavahetusel Palamuse laadal ja läksin Palamuse muuseumisse huviga vaatama suurt aabitsanäitust. Soovitan kõigil minna. Aabits peaks puudutama meid kõiki. Ja tõesti, äratundmisrõõmu oli kõikidel, kes seal olid. Aga näituse pealkiri oli "Aabits kui ühiskonna peegel". Peale näituse külastamist ma sõnastaksin selle "Aabits kui ühiskonna kõverpeegel". Seal tekkis mitmeid küsimusi. 

No hakkame peale sellest, et Carl Robert Jakobsoni ajal ja ka nõukogude ajal oli Eesti veel väärarusaamade küüsis, et on olemas meeste ja naiste tööd. Uuemal ajal [sellist arusaama] ei ole. Võite sellest must valgel lugeda. Aga kõige olulisem oli see, et kokku kirjeldati aabitsat kuue riigi näitel, Eesti kaasa arvatud. Oli Saksamaa, oli Läti, no olid ka Itaalia ja Sloveenia, aga ei olnud meile kõige olulisemaid naaberriike. Ei olnud Soomest ühtegi silpi, ei Rootsist, Venemaad ei olnud olemaski. Aga see-eest oli Ukraina. Ma saan aru, et poliitkorrektselt, jah, tõesti, toetame ja kõik, aga ajalooliselt on Ukraina tähendus eesti kultuurile, aabitsakultuurile nullilähedane. Aga milline on meie suhtumine ühte või teise riiki … Nõukogude ajal oli tõesti nii, et kõik, mis ei sobinud, vaikiti maha. 

Teie aeg! 

Peale seda näitust mulle tundus, et me oleme jõudnud umbes samasse staadiumisse. 

Ja meil on siin paari kolleegiga kultuuriminister Heidy Purgale mõned küsimused. Kuidas on selline asi võimalik? Kas see on ühiskonna peegel või kõverpeegel? Aitäh!

Suur tänu! Nii. Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! See asi puudutab kõiki teid ja meid ja muidugi kogu Eesti rahvast. Politsei ja piirivalve seaduse § 7⁵¹ sätestab kaasamise salajasele koostööle. Sel puhul politsei kaasab sellise isiku, kellega koostöö ei ole avalikkusele teada. Seadus sätestab küll selliselt, kuid on ka lihtsam variant. Rahvas kutsub seda koputajaks või nuhiks, politseiargoos tipa-tapa osakonnaks. 

Täna ma avalikustan teile esimese politsei kaastöötaja, see on Ekvard Joakit Õhtulehe toimetusest, kes on viimasel ajal minu kohta avaldanud päris mitmeid artikleid, mis sisaldavad ebaõiget informatsiooni. Kusjuures oluline märk on see, et osa infot ei ole võimalik temalt saada, seda on võimalik saada ainult politseil. 

Tekkis kahtlus selle informatsiooni saamise suhtes. Kuna mul on ka politseis häid tuttavaid, siis ma võtsin ühega neist ühendust. Sain erinevaid liine pidi teada, et Ekvard Joakit on politsei kaastöötaja, ta kogub infot salaja. Seda kinnitati veel sellega, et Joakitil oli põhimõtteliselt väga suur panus ka Mailis Repsi ja Andrei Korobeiniku kaasuses. Põhimõtteliselt ma ei räägi seda mitte enda kaitseks, vaid kõigi teie, [parlamendi] liikmete hoiatuseks ja kogu Eesti rahva hoiatuseks. Aitäh!

Nii, aga mida te üle annate?

Paberi. (Naer saalis.)

Aitäh! Ehk tegu on politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõuga, ma loen siit välja nii. (Uurib pabereid.) See ei ole isegi see. Ma ei tea, mille te praegu üle andsite. Hea kolleeg, viige ennast kurssi – meil on arupärimised ja eelnõud –, millega täpsemalt tegu on, siis me saame edasi rääkida. Ma lasen praegu kõrval[istujal] seda analüüsida, aga mulle tundub, et ma pean selle teile tagasi saatma. 

Nii. Järgnevalt kolleeg Jaak Valge, palun!

(Algust ei ole kuulda.) … arupärimise siseministrile. See arupärimine on politsei tegevuse kohta …

Austatud kolleeg Jaak Valge! Korraks oli heli halvasti kuulda. Kas te saaksite päris algusest alustada? Siis jääb see meil stenogrammi korralikult ja korrektselt kirja.

Vabalt. Eesti mehed ja Eesti naised! Esitan enda, Leo Kunnase ja Henn Põlluaasa arupärimise siseministrile politsei tegevuse kohta Sinimägede mälestusüritusel. Nimelt trahviti seal kahte kohal viibinud kodanikku, süüdistades neid inimsusevastaste kuritegude toimepanemisega seotud sümboli eksponeerimises neid tegusid toetaval või õigustaval moel. Teatavasti võitlesid Sinimägedes ka eestlaste üksused ja Nõukogude armee vastu, aga paraku nad pidid seda tegema Waffen-SS-i vormis. Suurem osa neist oli mobiliseeritud 1944. aasta talvel ja seda mobilisatsiooni toetas ka Eesti peaminister Jüri Uluots.

Siinkohal ma kõige parema meelega tsiteerin August Reid, kes oli vasakpoolne sotsialist ja kirglik natsivastane. Tema ütles niimoodi: "Kui meie teistkordne allaneelamine sovjettide poolt peaks toimuma samuti, ilma, et meie vastupanu- ja elutahe miskisugusel viisil tuleks avalikult nähtavale, siis peab küll kartma, et meie vabaduse ja iseseisvuse taastamiseks ei jää miskisuguseid shansse üle." 

Need mehed, kes Sinimägedes võitlesid, näitasid, et meil on vastupanu ja elutahe ja me oleme iseseisvust väärt. Ja eestlaste võitlusel Sinimägedes, selle tähistamisel ei ole sidet Natsi‑Saksamaa kuritegude toetamise ega õigustamisega ning neil isikutel, keda trahviti, oli T-särkidele väike kotka ja ruunidega märk, mida ei ole kunagi kasutatud Natsi‑Saksamaal. Trahvitud kodanikud on nendesamade polodega käinud Sinimägede mälestusüritusel alates 2014. aastast, pöördunud seal ka politseinike poole küsimusega, kas märgiga on kõik korras, ja saanud jaatava vastuse. Nüüd aga trahviti neid ja selle kohta me küsimegi viis küsimust. Aitäh!

Suur tänu! Ja veel kord vabandust, et pidite uuesti alustama, aga nüüd on vähemalt kõik korrektselt stenogrammis kirjas. Suur tänu! Ma tagastasin kolleeg Grünthalile tema esitatu, kuna tegu ei olnud ei eelnõu ega arupärimisega. Aga kokku olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja kaks arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Asume tänase päevakorra juurde. Meil on täna hulk arupärimisi, neist esimene on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini ja Aleksei Jevgrafovi 12. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine probleemide kohta pensionide väljamaksmisel. Palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tõesti, maikuus tuli ilmsiks üks probleem, mis puudutab Sotsiaalkindlustusametit ja pensionide õigeaegset väljamaksmist. Nii nagu ka Sotsiaalkindlustusameti juht ütles, oli 2024. aastal pensionide väljamaksmisel lausa 11 kuul tõrkeid ja seetõttu need pensionid ei jõudnud õigel ajal meie pensionärideni. Ja me teame, et pensionide väljamaksmise päev on tegelikult 5. kuupäev. Sellest lähtuvalt on meil loomulikult mure selle pärast, kas tõrkeid on esinenud ka sel aastal, kas selle süsteemiga on midagi juba tehtud, kas süsteem on korda tehtud ning kas meie pensionärid on kaitstud tõrgete eest ja pension jõuab [edaspidi] ikkagi õigel ajal arvelduskontole. Meil on arupärimises esitatud neli küsimust. Ma näen, et peaminister on indu täis ja tahab kohe tulla ka nendele küsimustele vastama. Aitäh!

Nii. Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun! Indu täis.

Jaa, aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Tõepoolest, mis saaks olla päevas veel parem hetk kui see, et sa saad tulla parlamendi ette arupärimistele vastama. Nii et ma arvan, et Lauri Laats oli isegi tagasihoidlik veel, kui ta ütles "indu täis". Ärevus on hinges ja rõõm ka.

Nii. Aga räägime nüüd arupärimisest. Arupärimine on probleemide kohta pensionide väljamaksmisel. Nagu ikka, ma loen ette küsimuse ja vastuse ka, siis on lihtsam jälgida. 

Kõigepealt, esimene küsimus: "Millal Teid valitsusjuhina informeeriti asjaolust, et sotsiaalkindlustusameti infosüsteem on kokkuvarisemise äärel? Kas teemat on arutletud ka Vabariigi Valitsuse istungil?" Väljend "kokkuvarisemise äärel" on selge liialdus. SKAIS töötab ja süsteemi toimimise tagamine on Sotsiaalkindlustusameti igapäevane töö. Olen [varem] öelnud ja olen jätkuvalt seisukohal, et pensionid tuleb välja maksta õigeaegselt. Seda, et SKAIS2 ei ole parim infosüsteem, teame me juba kaua. 2015. aastal juhtisin Sotsiaalministeeriumi tähelepanu tollase SKAIS2 väljatöötamise süsteemi nõrkustele. Vahepeal on möödunud juba ligi kümme aastat, on olnud mitu valitsuskoalitsiooni, mitu sotsiaalministrit, muu hulgas Keskerakonnast Tanel Kiik. Probleemid saavad aga lahenduse alles nüüd. 

Teine küsimus: "Millisena näete Vabariigi Valitsuse võimalusi leida erakorraliselt vahendid mainitud infosüsteemiümberehituseks?" Valitsus eraldas RES-i menetluse käigus [aastateks] 2026–2029 SKAIS-süsteemi kordategemiseks 17,4 miljonit. Kevadsuvel eraldati SKAIS‑i baasarendustesse täiendavalt 2,16 miljonit eurot. See tähendab, et süsteemi töökindluse saab viia digiriigile kohaseks. 

Kolmas: "Kas Teie hinnangul ei ole sotsiaalvaldkonna eest vastutavad ministrid seni suutnud infosüsteemi kriitilist olukorda piisavalt mõista või eelarveläbirääkimistel rõhutada, et vastav vajadus riigieelarvesse?" Kümme aastat on olnud erinevaid valitsuskoalitsioone, nagu mainisin, erinevaid sotsiaalministreid, aga fakt on, et see süsteem on uueks loomata. Nüüd oleme eraldanud – õigemini selle RES-iga eraldame, ma loodan, et parlament ka [toetab seda] – 17,4 miljonit. TEHIK ja Sotsiaalkindlustusamet peavad süsteemi korda tegema. 

Neljas: "Kas Teile teadaolevalt on riigistruktuurides veel kriitilise tähtsusega infosüsteeme, mis vajavad lähiaastatel suuri investeeringuid, et vältida nende kokkuvarisemist?" Infosüsteeme uuendatakse ja täiustatakse vastavalt vajadustele ja riigi rahalistele võimalustele. Infosüsteemide korrashoidmine on igapäevane hügieen, mille eest vastutab konkreetse infosüsteemi vastutav töötleja ja planeerib vastavad vahendid eelarve piires. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Me ju teame, et pensionärid elavad pensionist pensionini. Ja mõni päev jääb võib-olla ka vahele, siis nad peavad otsima [kuskilt] raha juurde. Aga sama lugu on ju meie väikeste palkadega. Inimene, kes saab miinimumpalka, see ka palgast palgani ära ei ela. Ja siit küsimus. Te küll rääkisite, et tulid investeeringud sisse. Aga kas on ka mõeldud mingisugusele varusüsteemile, alternatiivile, nii et kui üks süsteem ei tööta, siis käivitub kohe teine?

Aitäh! No jah. Kokkuvõtlikult, ma arvan, sai oluline öeldud, selle süsteemi hädadele ja puudustele [tähelepanu juhitud]. Ütleme, meie üldiselt ladusalt töötava digiriigi kuvandiga ja sisuga see [eriti] kokku ei lähe, see süsteem ikkagi täitsa veatult ei tööta ja väga palju on käsitööd. Sellele on juhitud tähelepanu juba aastaid. Eks see ongi eeskätt raha ja kriitilise vajaduse tunnetamise küsimus. Nüüd me oleme eelarvesse selle raha pannud, ma loodan, et süsteem saab korda ja see saab selliseks, et tulevikus me ei pea enam arutama selle üle, millal pension välja makstakse. Kui pensionipäev on 5. [kuupäev], siis on 5. [kuupäev] ja pension makstakse välja. SKA-l ehk Sotsiaalkindlustusametil on olemas toimimise kriisiplaan infosüsteemi töökindluse tagamiseks. Sellisel juhul astutakse ka teisi samme, et pensionid saaksid välja makstud. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Maikuus Sotsiaalkindlustusameti juht lisaks sellele, et ta tõi välja 2024. aasta probleemid, mainis, et negatiivse prognoosi kohaselt võib süsteem lakata töötamast vajalikus mahus ning väljamaksete sooritamine on häiritud pikema aja jooksul. Sellest lähtuvalt küsingi, kuidas meil 2025. aasta läks. Kas on olnud ka tõrkeid ja mis kuudel ning kuidas on nendega hakkama saadud?

Ja [küsimuse] teine pool. Loomulikult on mul hea meel, et see süsteem võeti nüüd tõsiselt ette. Loodetavasti see rahaeraldis, mis on RES-is planeeritud, läheb õigesse kohta ja süsteem suudetakse sellisel viisil korda teha, et see oleks jätkusuutlik ja tugev ning meie pensionärid saaksid tõesti olla kindlad, et 5. kuupäeval on pension neil arvelduskontol.

Aitäh, hea küsija! Jah, mina arvan ka, et selle raha eest peaks saama selle korda. Aastate vältel neid investeeringud tehakse ja eks siis on vaja vaadata, kas on vaja midagi juurde, kas tuleks midagi ümber teha ja nii edasi. Järgmiste aastate eelarve [läbirääkimistel] saab seda arutada. Aga see raha on leitud, õigemini mitte leitud, vaid täpsemini öeldes eraldatud, kuna see on kriitiline vajadus. Eks eelarvega on ikka alati kitsas. Ja ma loodan sellele tuge ka siin parlamendis, see on oluline asi.  

Teiseks, mul ei ole ammendavat ülevaadet selle kohta – seda saab alati kirjalikult juurde küsida –, kas on veel tõrkeid. Mul on kirjas või mul on teada tausta kohta nii palju, et kahel korral ei ole pensioni õigeaegselt välja makstud: eelmise aasta oktoobris ja aprillis – 7. aprillil ei saanud massmaksega pensionit 78 pensionäri, nendest 67 pensionärile tehti ülekanne 9. aprillil ehk kaks päeva hiljem, ülejäänud 11 pensionäri said oma pensioni neljapäeval ehk 10. aprillil. Maikuu väljamaksed, mida siin vist mainiti, jõudsid pensionärideni õigeaegselt. Puuetega inimeste sotsiaaltoetus laekus 5. kuupäeval. Ja kojukanded tehti ettenähtud kuupäevadel. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud peaminister! Mul on natuke laiem küsimus infosüsteemide kohta. Teadaolevalt on selliste infosüsteemide ülalpidamine väga kulukas. Ja tegelikult on ametnikud otse välja öelnud, et isegi ametniku palkamine on mingil määral odavam kui kõik need süsteemid, mis on aastaga läinud meile aina kulukamaks. Nagu ma aru saan, valitseb selles valdkonnas paras segadus, sest meil on mõned infosüsteemid, mis korduvad, neid ei ole korrastatud, ja kulud aina kasvavad. Kas selle kohta on ka tehtud laiemat analüüsi? Ja kas on teada, kui suures mahus infosüsteemide ja e-riigi koormus igal aastal kasvab?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, infosüsteemide puhul iga infosüsteemi korrashoidmine on hügieen, selle eest vastutab konkreetse infosüsteemi vastutav töötleja ja tema planeerib ka selleks vahendid. Aga kui on suuremad vajadused, siis tuleb teha lisataotlus. Justiits- ja Digiministeerium koostab ülevaate, millised on vajadused mingites valdkondades, ja vastavalt sellele, millised on eelarve võimalused, me planeerime täiendavad rahalised vajadused. Või täpsemalt, jah, vajadused ja võimalused – [selle järgi], kui palju meil riigieelarves parajasti raha on. Nii et käib kohapeal ülevaatamine ja eks seda kõike hinnatakse ka laiemalt. 

Aga eks üldiselt infosüsteemide puhul on alati nii, et kui midagi rajatakse või kui mingi süsteem luuakse, siis tuleb planeerida ka võimekus selle ülalpidamiseks. Võib-olla 1990-ndate järel oli umbes nii, et loodi mingisugune infosüsteem, mille puhul polnud selge, kuidas seda ülal peetakse. Nüüd see enam nii ei käi.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui me räägime nendest süsteemidest ja pensionäridest, siis ma tuletaksin teile meelde, et kunagi oli meil siin saalis debatt selle üle, et nüüd ei maksta pensionäridele pensioni mitte reedel, kui pensionipäev on laupäev või pühapäev, vaid makstakse esmaspäeval või kohati alles teisipäeval. Paljude inimeste jaoks oli see päris suur probleem, ja ma arvan, et on siiamaani, sellepärast et see süsteem pole vahepeal muutunud. Tol hetkel te ütlesite väga õigesti, et teie ka ei saa aru, miks see niimoodi peab olema, ja et see on põhimõtteliselt teatud mõttes pensionäride kiusamine. Võib-olla te ei öelnud täpselt niimoodi, aga selline oli mõte. 

Minu küsimus ongi, miks see kiusamine jätkub. Miks peaminister ei löö rusikaga vastu lauda ega ütle, et Sotsiaalkindlustusamet võiks ikkagi 2025. aastal Eestis, kes peab ennast IT-riigiks, midagi sellega ette võtma?

Aitäh, hea küsija! Te tulite siia veidi hiljem, te ei kuulnud arupärimise esimest otsa. Ma siis kordan: me eraldame 2026.–2029. aasta RES-i ehk riigi eelarvestrateegia menetlusel sellesama SKAIS-i süsteemi kordategemiseks 17,4 miljonit. Ja kevad-suvel eraldati SKAIS-i baasarendusse täiendavalt 2,16 miljonit. Nii et selle süsteemi saab nüüd lähiaastatel korda teha, ilma rusikat [vastu lauda] löömata.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi, tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme, Rain Epleri, Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Helle-Moonika Helme ja Rene Koka käesoleva aasta 19. mail esitatud arupärimine ebaõnnestunud ja sõjalise kokkupõrke ohuga päädinud mereväeoperatsiooni kohta (nr 784). Ja palun seda arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Martin Helme. Palun!

Aitäh! Meie arupärimiste lettivõtmise operatiivsus on, nagu ta on. Aga ega siin ei olegi midagi kurta, sest lugu ise on samas ooperis drooniintsidentidega ja Vene lennuväe Eesti õhupiiri rikkumisega. Põhimõtteliselt räägib lugu sellest, et kuigi me retooriliselt surume Venemaad põlvili, tükeldame ja mida kõike muud, siis kui päris seisuks läheb, oleme me ikka täiesti abitud ja kaitsetud. Meil on selle kõige kohta tegelikult üsna pikk küsimuste rodu, kokku 13 küsimust. 

Aga natuke meeldetuletuseks, sest mõni ei pruugi mäletada, mis kevadel juhtus. Vahepeal oleme saanud palju tsirkust Pärtel-Peeter Perega Tallinnas ja muud asja. Aga tõsised asjad on ka juhtunud. 14. mail ilmusid Venemaa ja Poola sotsiaalmeediakanalitesse uudised sellest, et Eesti ametkonnad on päev varem püüdnud tulutult peatada Venemaa varilaevastikku kuuluvat tankerit, mille nimi on kas Argent või Jaguar. Materjalide põhjal [otsustades] kaasati operatsiooni Eesti mereväe patrullalused, seirelennuk ja kopter. On selgelt näha, et Eesti tegi katseid sundida laeva kurssi muutma ja sisenema Eesti territoriaalvetesse. Enne kui peaminister tuleb vastama – ma tean juba ette, et ta hakkab siin sogama ja rääkima, et laev liikus rahvusvahelistes vetes –, ütlen, et Eesti majandusvöönd on rahvusvaheline vesi, mitte Eesti territoriaalvesi, ja Eesti jurisdiktsioon seal majandusvööndis ei kehti sellisel viisil nagu territoriaalvees. Nii et need laevad sõitsid rahvusvahelistes vetes ja neid püüti Eesti vetesse tuua. See ei õnnestunud. Kohale ilmusid Vene hävitajad ja olukord oli päris terav. 

Aga Eesti avalikkus sai – nii nagu droonide puhul ja nii nagu ka nüüd värskete Vene lennukite Eesti õhupiiri rikkumise puhul – sellest asjast teada mitu päeva hiljem. Riigikogu luges lehest ja ka Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmed loevad seda kõike ajalehest. Meile kõigile ülisalajaselt saadetavad situatsiooniülevaated või julgeolekuülevaated – jällegi, saame lugeda ainult Riigikogu liikmetele saadetud materjali siis, kui me oleme juba ajalehest selle kõik ära lugenud. 

Segadust külvasid ka asjaomaste ministrite selgitused, mis olid alguses vastukäivad. Kui see segadus läbi sai, siis hakkas meile tulema lihtsalt tuim propaganda. Näiteks väitis Kaitseväe peastaabi ülem Vahur Karus, et Eestil ei olnud mingit kavatsust pardale minna. Samas, mereväe endise ülema Jüri Saska hinnangul näitasid videod ja kõik asjaolud, et tegelikult seda plaaniti, ja mõningatest sõnavõttudest jäi täpselt samamoodi mulje, et seda plaaniti. Nii et meil on siin küsimusi terve rodu ja ma loodan, et vastused on sisukad.

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head arupärijad ja head Riigikogu liikmed! Arupärimine nr 784. Enne kui asun vastama küsimustele, ütlen ära, et see narratiiv, mida Martin Helme ja EKRE üles ehitavad, justkui ei peaks varilaevastikuga tegelema, teeks au igale Venemaa advokaadile, kuid seda on väga kentsakas kuulda Eesti riigi parlamendis. Aga olgu. 

Küsimuste juurde. Kes langetas otsuse kõnealune mereväeoperatsioon ellu viia? Ja nii edasi. Vastus. Valitsus, valitsusasutused ja Kaitsevägi tegelevad Eesti julgeoleku tagamisega. Julgeoleku tagamise osa on nõutavate dokumentideta varilaevastiku liikumise piiramine eesmärgiga takistada Venemaal teenida raha, mis võimaldab sõdida Ukrainas ja luua provokatsioone NATO territooriumil. Eesti kui mereriigi õigus on kontrollida tema majandusvööndit läbivate aluste dokumentatsiooni vastavust nõuetele. Selline kontroll on mereväe rutiinne tegevus ning Eesti tegevus on kooskõlas UNCLOS‑is sätestatud meresõiduvabaduse printsiibiga. Kaitseväe-siseselt on kokku lepitud konkreetsed juhised ja tegevusplaanid erinevates olukordades ja [neid plaane] on tutvustatud ka Vabariigi Valitsusele. Üldiselt juhib niisuguseid operatsioone Kaitseväe peastaabi ülem, kes vastavalt kokkulepitule teavitab konkreetsetest tegevustest ja ettepanekutest kaitseministrit. Ka tanker Jaguari juhtumis käitus Kaitsevägi vastavalt kokkulepitule. 

Teine küsimus: kas seesuguste operatsioonide elluviimine ilma valitsuse heakskiiduta on teie hinnangul põhimõtteliselt lubatav, pidades silmas võimalikke väga kaugele ulatuvaid julgeoleku alaseid tagajärgi, mis võivad nende operatsioonidega kaasneda? Vastus. 9. aprill 2025 võttis Riigikogu vastu valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seaduse muutmise seaduse merejulgeoleku tugevdamiseks, mille eesmärk on tugevdada merejulgeolekut Eesti merealal. Selleks täpsustati Kaitseväe ülesandeid ning vahetu sunni ja sõjalise jõu kasutamist. Seadusega tagati Kaitseväele merel tegutsemiseks piisav paindlikkus, et Kaitsevägi oleks valmis merelt tulenevatele ohtudele kiiresti reageerima. Muudatuse kohaselt sai Kaitsevägi õiguse reageerida Eesti merealal korrakaitseliste meetmetega ja vajaduse korral sõjalise jõuga veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagavat taristut, samuti riigikaitse objekti, sadamat või muud rajatist, seadmestikku ähvardava ohu korral. 

Kolmas: "Kes ja kuidas vastutab selle väga ohtliku, Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni sõjalise vastandumise ja potentsiaalse sõjalise kokkupõrkeni viinud operatsiooni ebaõnnestumise eest? Kas peaminister? Või kaitseminister? Või mõlemad? Kes võtab reaalselt vastutuse ja mil moel?" Nii nagu Riigikogu liikmed on ka Vabariigi Valitsuse liikmed andnud vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Valitsus teeb kõik, et kaitsta oma rahvast ja heidutada meie agressiivset naabrit hoiduma valearvestustest NATO riikide suunal. Konkreetse juhtumi puhul oli tegemist lipuriigita laevaga ja Venemaa Föderatsioonil ei olnud mingit põhjust lipuriigita alust kontrolliva Eesti mereväe laeva suhtes sellisel viisil tegutseda. Oma agressiivse tegevusega kinnitas Venemaa Föderatsioon esimest korda ametlikku seost varilaevastikuga. See juhtum demonstreerib, et varilaevastiku kontrollimine ja sanktsioneerimine toimib ning vastavaid jõupingutusi tuleb hoopis kasvatada. Euroopa Liit jätkab otsustavalt Venemaa survestamist ning varilaevastiku ja selle võimaldajate ohtliku tegevuse piiramist. 

Kategooriliselt olen ma muidugi vastu, nagu juba mainisin, sõnastusele "ebaõnnestumine". Merevägi ja Kaitsevägi viisid ellu planeeritud ja ettenähtud ülesande plaani alusel. Ka tulevikus tekitame suurt ebameeldivust vereraha liikumisel. Ainus ebaõnnestuja on siin Venemaa, kes on tahtnud varjata, et varilaevastik veab nende vereraha. Iga sellise juhtumiga paistavad Venemaa verised käejäljed kaugemale. Mereväge ja Kaitseväge tuleb tunnustada ja neile tuleb au anda selle eest, et nad takistavad liikumast vereraha, millega hoitakse üleval Venemaa sõjamootorit. Suur julgeolekuliitlane, Ameerika president Trump, kes on EKRE-le tihti väga suureks eeskujuks, on korduvalt öelnud, ka hiljuti, et tuleb lõpetada Venemaalt nafta ostmine. Dokumentideta varilaevastiku sõidu takistamine kannab just seda eesmärki. 

Neljas: milline oli operatsiooni sündmuste ahel? Ja nii edasi, küsitakse ka kellaajalist ülevaadet. Vastus. Detailse kellaajalise ülevaate palusin saata arupärijate e-posti aadressidele. Kokkuvõtlikult siiski operatsiooni sündmuste ahel. Pistelise kontrolli käigus tuvastas merevägi, et tanker Jaguar on esitanud valeandmeid lipuriigi olemasolu kohta. Väidetavalt lipuriigilt Gabonilt saadi informatsioon, et laevalt on lipp ära võetud 10. mail 2025. Meresõidu turvalisuse tagamiseks UNCLOS‑i artikli 110 alusel oli Eesti mereväel õigus kontrollida laeva dokumente ja õiguslikku staatust. Selleks käivitati 12. mail 2025 ühisoperatsioon, kuhu oli kaasatud merevägi, PPA ehk Politsei‑ ja Piirivalveamet ning teised riigiametid. Teisipäeval, 13. mail suundus lipuriigita tanker Jaguar Eesti majandusvööndi kaudu Venemaa Föderatsiooni poole. Kella 18.30 paiku õhtul, kui tanker jõudis Naissaare põhjaossa, võttis merevägi tankeriga sidevahendite kaudu ühendust. Laev keeldus koostööst ja jätkas teekonda Venemaale. Samal ajal viibisid operatsioonialas mereväe alused. 

Merevägi hindab iga olukorda individuaalselt. Sellel hetkel polnud puuduva lipuriigi tõttu jõu kasutamine, sealhulgas pardumine, vajalik. Kaitsevägi kontrollis vastavalt protseduuridele oma vahenditega, et ei tekiks ohtu merealusele taristule. Raju eskortis tankerit kuni Eesti majandusvööndist väljumiseni. Ligikaudu poolteist tundi pärast seda, kui Raju alustas laeva eskortimist Eesti vetest välja, teavitas Raju Venemaa Föderatsiooni hävitajate madalast ülelennust, millele reageerisid omakorda NATO hävitajad piirkonnas. 

Viies: mitu AgustaWestland kopterit olid operatsiooni ajal reaalselt kasutusvalmid. Kes need broneeris? Vastus. Operatsiooniks oli valmis üks kopter AW139, kopterikasutuse broneeris planeerimismeeskonda kaasatud PPA ehk Politsei‑ ja Piirivalveameti vastutav ametnik.

Kuues: "Kaitseminister Hanno Pevkur on öelnud, et tankerile pardumise plaani operatsiooni käigus kordagi ei olnud ning et vastupidised osutused olevat osaks Vene propagandast. Ometi jääb arusaamatuks, kuidas kavatseti pardumata tankeri dokumente kontrollida." Ja nii edasi. Vastus. Operatsioon ei sisaldanud jõuga pardumise plaani. Eesmärk oli tankeri suunamine Eesti vetesse ankrualale dokumentide kontrollimiseks, kasutades mitteeskaleerivaid vahendeid. Samuti oli plaanis rakendada laeva tegevuse visuaalset kontrolli, kuni laev lahkub majandusvööndist.

Seitsmes: "Millisele õiguslikule alusele tuginedes operatsioon ellu viidi?" [Ja nii edasi.] Õiguslik alus oli ÜRO mereõiguse konventsiooni artikkel 110 lõige 1 punkt d. See annab rannikuäärsele riigile õiguse ilma lipuriigita laev kinni pidada ja dokumentide kontrollimiseks parduda. Eesti tegutses vastavalt sellele sättele. 

Kaheksas: "Mereväe endise ülema Jüri Saska hinnangul puudub Eesti Vabariigil võimekus selliseid sunnitud operatsioone läbi viia." [Ja nii edasi.] Vastus. Eesti huvi on tagada rahvusvahelisele õigusele toetuvate ülesannete täitmine oma majandusvööndis. Tegutseme proportsionaalselt koostöös NATO partneritega ja tuginedes oma tegevuses asjakohastele õiguslikele alustele ja ohuhinnangutele. 

Üheksas: "Miks on Eesti Vabariik otsustanud asuda Läänemerel väidetavaid Venemaa varilaevastiku tankereid kontrollima iseseisvalt, selle asemel, et tegutseda koostöös teiste Läänemere riikidega, kelle võimekus seesuguseid operatsioone ellu viia on tunduvalt suurem? Kas kontrollioperatsioone ei oleks mõistlikum ellu viia mitte vahetult enne Venemaa territoriaalmere algust, vaid Läänemerre sisenemisel Taani, Saksamaa, Poola ja Ühendkuningriigi merevägede osalusel?" Tegutseme vastavalt rahvusvahelise mereõiguse konventsioonis sätestatud rannikuriikide kohustustele ja õigustele. Euroopa Liidu ja NATO riikide vahel toimub Venemaa varilaevastiku teemal pidev koostöö. Nafta eksport on Venemaale kriitiline tuluallikas ja läänemaailma ühine eesmärk on takistada Venemaal sanktsioonidest ja nafta hinnalaest mööda minna ja sõjapidamiseks tulu teenida. Oma majandusvööndis reageerivad varilaevastiku tegevusele ka teised riigid. Näiteks saab tuua Saksamaa 21. märtsi sammu konfiskeerida Rostocki sadamas triivima jäänud varilaevastiku tanker. Ka Euroopa Liit jätkab otsustavalt Venemaa survestamist ning varilaevastiku ohtliku tegevuse vastu võitlemist, lisades varilaevastiku aluseid Euroopa Liidu sanktsiooninimekirja ja kehtestades Venemaa eksporditavale naftale hinnalage. Ja neid meetmeid tuleb lähitulevikus veel. 

Kümme: "Miks vaikiti juhtum ligi 24 tunni jooksul Eesti avalikkuse ees maha ning seda asuti kommenteerima alles pärast Poola ja Venemaa sotsmeediakanalite kaudu info avalikkuse ette imbumist?" [Ja nii edasi.] Vastus. Tegemist on mereväe rutiinse tegevusega. Üldjuhul Kaitsevägi ei teavita operatsiooniga kaasnevatest tegevustest avalikkust enne, kui operatsioon on tervikuna läbi viidud. Detailse info jagamine avalikkusele annab ka vastasele väärtuslikku teavet meie tegevuse ja protseduuride kohta. Mis puudutab Venemaa sotsiaalmeediakanalites avaldatud materjali, siis olid sel selgelt infomanipulatsiooni tunnusmärgid, näiteks videote kiirendatud levitamine infokeskkondades ja see, kuidas Venemaa hävitaja ilmus lipuriigita laevalt filmitud videokaadrisse. Samuti levitati nendes kanalites valeväidet, et tegu oli Gaboni lippu kandva alusega. 

Üheteistkümnes: "Millised on juhtumi õppetunnid?" [Ja nii edasi.] Vastus. Viimase aasta jooksul on kasvanud Soome lahte läbivate nõutava dokumentatsioonita aluste transiit. Eesti kui mereriigi õigus on kontrollida tema majandusvööndit läbivate aluste dokumentatsiooni vastavust nõuetele. Kontroll on mereväe rutiinne tegevus ning Eesti tegevus on kooskõlas UNCLOS‑is sätestatud meresõiduvabaduse printsiibiga. Ka Transpordiamet jätkab Eesti majandusvööndis sõitvate laevade kontrollimist. Eesti jätkab oma merealadel tegevust, [jälgides] neid aluseid, mis kujutavad endast ohtu meie kriitilisele taristule ja merekeskkonnale või rikuvad rahvusvahelist õigust. Kontrollivad asutused hindavad iga olukorda eraldiseisvalt. 

Kaheteistkümnes: "Kas eksisteerib riskianalüüs, mis näitaks, millised ohud selliste operatsioonidega kaasnevad?" [Ja nii edasi.] Vastus. Iga operatsiooni planeerimisel lähtutakse ohuhinnangust. Riigikogu liikmetel on võimalik selliste dokumentidega tutvuda, arvestades konkreetsele teabele seaduses sätestatud korras kehtestatud juurdepääsupiiranguid. Koostöö Riigikogu riigikaitsekomisjoniga aitab tagada, et parlamendiliikmed saavad teatava regulaarsusega julgeolekuolukorda puudutavaid ülevaateid ja täiendavaid selgitusi. 

Kolmeteistkümnes: "Olete seoses Eesti kaitseväe kontingendi Ukrainasse viimisega öelnud, et otsuse selles küsimuses langetab Riigikogu." [Ja nii edasi.] Vastus. Kõnealune operatsioon oli Eesti seaduslik kontrollmeede oma majandusvööndis seoses lipuriigita aluse seilamisega Läänemerel ja meie majandusvööndis. Riigikogu roll ja otsustusõigus tulenevad põhiseadusest ning olen kõnesolevast panustamise plaanist avalikult rääkides korduvalt öelnud, et enne üksuse saatmist välismissioonile küsime selleks mandaati, nagu kord nõuab, Riigikogult. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Algatuseks ma pean ütlema, et see reservatsioon, mille te esile tõite enne küsimustele vastama asumist, on tegelikult täiesti kohatu. Ma ei saa aru, milleks selliseid asju tarvis on. Meie täidame oma rolli parlamendiliikmetena, esitades arupärimisi üldsust huvitavates ja olulistes küsimustes. Ja sellised hinnangud, nagu see oleks mingi Venemaa propaganda edendamine, ei ole lihtsalt kohased. Seda esiteks. 

Ma tahaksin küsida teilt kuuenda küsimuse kohta. Te lugesite küsimuse ette kuni selle punktini, mis minu jaoks oli kõige huvitavam ja olulisem. Selle te jätsite ette lugemata ja loomulikult jätsite sellele ka vastamata. Seal oli küsitud selle kohta, kas operatsioonil osalenud AW139 kopteril viibisid kaitseväelased või jõustruktuuride esindajad, kes olid tehniliselt valmis laskuma tanker Jaguari pardale. See küsimus on ju väga oluline, sellepärast et kogu aeg olete nii teie kui on ka kaitseminister ja teised valitsuse esindajad eitanud, et üldse oli mingisugune plaan parduda. Aga see nüüd vastaks sellele küsimusele, kas seal olid inimesed, Kaitseväe esindajad või jõustruktuuride esindajad, kes olid tehniliselt valmis laskuma tankeri pardale.

Aitäh! Aja kokkuhoiu mõttes ma kogu küsimust alati ette ei loe, kuna kell siin jooksis. Aga vastasin sellele – te ilmselt ei kuulanud või kuulnud, võib-olla keegi eksitas teid. Kuuenda küsimuse esimene vastuselause on selline: operatsioon ei sisaldanud jõuga pardumise plaani.

Martin Helme, palun!

Vabandust, see ei olnud vastus. Tegelikult see ei olnud vastus. Plaani ei sisaldanud, aga kas valmisolek oli? See oli küsimus. Need on täitsa erinevad asjad. Üleüldiselt, jah, ma teeksin ka märkuse, et siin Kremli-kaardiga vehkimine ei aita teid. See, mida me näeme siin arupärimises, ja see, mida me näeme praegu nende lennukitega, on ju see, et teie müüt sellest, et kindlates kätes Eesti on hästi kaitstud, on täielikult pilbasteks [lennanud]. Mitte millegagi te hakkama ei saa, ainult ärplemisega saate hakkama. Ja see on Eestile ohtlik. 

Nüüd, tegelikult on mitu-mitu küsimust, millele vastused jäid õhku. Aga ma siis küsin selle küsimusele, mis puudutab nii kolmandat kui ka üheksandat, mõnes mõttes ka kaheteistkümnendat, et parlamendiliikmed saavad regulaarselt infot. Vabandust! Lehest loeme ja siis tagantjärele tuleb mingisugune briif – see ei ole info saamine. 

Aga te ütlesite, [kui küsimus oli selle kohta,] miks Taani või Rootsi või Inglismaa ei võtnud neid laevu kinni, et Eesti tegutses vastavalt rahvusvahelist õigust järgides. Aga siis on minu küsimus, miks teised riigid rahvusvahelist õigust ei järgi, alates Kreetast, Prantsusmaast või Itaaliast, kust nad mööda sõitsid. Kõik teised riigid rikuvad rahvusvahelist õigust ega täida oma kohustusi. Aga meie, näe, siin täidame, hoolimata sellest, et see laev on kohe-kohe Venemaa vetesse sisenemas. Mis me nüüd ette võtame nende …

Teie aeg! 

… teiste riikidega, kes ei kasutanud võimalust täita oma rahvusvahelisi kohustusi varilaevastiku kinnipidamisel? Ka surume põlvili või?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Noh, jah, ma ütlen nii, et Venemaal on palju advokaate. Kõik need, kes õigustavad varilaevastiku sõitmist ja kutsuvad üles selle kontrollimisel vähem aktiivsem olema, tegelikult ju soodustavad seda ja püüavad õigustada, et Venemaa veab suurt hulka sellestsamast vererahast, millega Ukrainas sõda peetakse, ja ka meievastaseid operatsioone rahastatakse siitkaudu. Loomulikult peab Eesti olema aktiivne, teised riigid samamoodi. Ja Eesti on väga teadlik, käitudes täpselt reeglite järgi. Õiguslik alus on seesama ÜRO mereõiguse konventsioon, artikkel 110 lõige 1 punkt d. See annab rannikuäärsele riigile [õiguse] ilma lipuriigita laev kinni pidada. Ja dokumentide kontrollimiseks pardal tegutseti vastavalt sellele sättele. 

Nii et ma küll julgeks öelda, jah, et teie selline hoiak, mis, kuidas öelda, veidi nagu õigustab varilaevastikku või veel enam Venemaad, kes tallab meie piiridel ka lennukite ja kõige muuga – ma ei tea, kellele te seda üritate müüa või rääkida. Ma ei usu, et Eesti inimesed seda juttu väga pikalt tahavad kuulata. Seda esiteks.

Teiseks, Riigikogu liikmetele loomulikult tuleb infot jagada. Ja minu soovitus on alati: nii palju, kui on võimalik. Kõik, kellel on vastavad dokumendid-load olemas, saavad kõikide materjalidega tutvuda.

Anti Poolamets, palun!

Härra peaminister! Väga mage on kuulata. Nii õõnsaid loosungeid ei ole isegi teie suust tükk aega kuulnud. Ju siis ei olnud aega arupärimisega tegeleda. Siis läheb lihtsalt kõige lapsikum plaat käima: Kreml ja mis siin veel kõik oli. Muidugi kui EKRE tahaks teie arvates varilaevastikuga tegeleda, siis oleksime me kindlasti juba kümmekond tankerit siin kaaperdanud. Meil, Eestil on nii vapustav võimekus selleks. 

Aga nüüd lähemegi võimekuse juurde. Tahtmine on taevariik, nagu te [teate]. Siin räägitakse droonimüürist ja siis lendab miski keset Eestit ja mõni päev hiljem saame teada, et midagi plahvatas seal. Selline on [meie] võimekus. Kunagi, vist teie ministrite ajal tehti Admiral Pitka, meie üks võimekamaid laevu, lihtsalt naelteks. Meil ei ole sellist võimekustki, et tormiga merel normaalselt liikuda, meil ei ole võimekust neid [laevu] kinni pidada. Ma küsin, miks me ei võiks tõesti teha liitlastega koostööd, nii et näiteks Taani väinades midagi kinni pidada. Teie siin ei suutnud selle operatsiooni käigus ju mitte midagi, see tanker tegi, mida ta tahtis. Kus on meie suutlikkus? Ja kas me siis räägime ka sellest, et miks te midagi ei tee, härra minister, varilaevastikuga? See on ju käpardlus!

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Kui ma nüüd küsimusest õigesti aru sain – riskin sellega, et ei saanud, seal oli palju erinevaid mõtteid –, siis [ütlen, et] liitlastega teeme koostööd, kutsume üles liitlasi olema aktiivsemad. Eesti on üks aktiivsemaid ja ilmselt ka seetõttu, et me teame, et Ukraina peab meie eest ja meie asemel seda sõda. Venemaa veab oma vereraha. Mida raskem ja keerulisem see on, mida raskem see on üle kogu maailma, üle kogu planeedi, seda parem. Selle sõnumi on edastanud ka meie julgeolekuliitlased. Ja mida tugevamalt seda edastatakse, seda parem. Selleks on erinevaid sanktsioonipakette loodud. Euroopa Liit mõjutab, Ameerika Ühendriigid mõjutavad riike, et Vene nafta ei liiguks üle maailma. Selleks on samme astutud ja astutakse veel. Meil on oma võimekus, meie liitlastel on oma võimekus. Ja oma liitlastega koos me töötame.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! No need "liitlastega kooskäimine" ja "liitlastega koostegemine" on tegelikult ainult sõnad. Seesama laev tuli ju läbi Taani väinade, hakkas altpoolt tulema, Kreeka juurest, ja kõik oli teada, tema liikumistee. Meie läksime esimestena peale. Keegi teine sellest otseselt mingit küsimust ei teinud ja meie siis näitasime oma võimekust. Noh, väga tublid! 

Järgmine on see, et iga Riigikogu liige saab vastavalt oma lubadele ülevaadet. Jah, aga lennukitest me saime teada alles järgmise päeva hommikul, laupäeva hommikul kell seitse tuli ülevaade, aga eelmise õhtu ülevaates ehk reedeses ülevaates polnud üldse sellest juttu. Täpselt nii, ajakirjanduses see ilmus, kell viis õhtul tuli teie pressiteade, aga Riigikogu liikmeid ei teavitanud keegi. Nii palju siis teavitusest. 

Aga ma küsin selliselt. Nüüd maikuus näitasime jõudu, aga mis on selle nelja-viie kuuga muutunud? Kui mitut laeva me oleme veel kontrollinud ja missugused on nende kontrollide tulemused?

Aitäh! Küsin need numbrid teile välja. Eesti on jah üks kõige aktiivsemaid varilaevastiku kontrollijaid ja seda meie partnerid julgeolekus kindlasti hindavad. Ma ei ole kuidagi nõus teie hinnanguga – me jääme siin väga sügavalt erimeelsusele –, et me ei tööta liitlastega koos. Needsamad mainitud lennukid tegelikult olid enne meie liitlaste vaateväljas ja meie liitlaste F‑35‑d läksid sinna vahele. Nii et seetõttu: jah, meie pakume julgeolekut oma liitlastele nii nagu nemad meile.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma ei ole aru saanud, mida te nii pikalt omavahel arutate. Te ei usalda oma rahvast ega ka meid. Nii selle maikuu intsidendi kui ka selle praeguse puhul tuli info pika aja tagant, praegusel juhul Politicost, aga mitte Stenbocki majast. Miks te niimoodi tegutsete? Nii mökult, nagu maakeeles öeldakse. Miks mitte otse rääkida, et tulid sisse Vaindloo juures? Võib-olla ei oleks pidanud ütlema, et lähenevad Tallinnale – kuigi nad Tallinnale ei lähenenud, läksid Tallinnast mööda –, aga oleks võinud ausalt rääkida, et me hakkame arutama neljandat artiklit või mis iganes. Miks te olete mõlemal korral nii kaua molutanud?

Aitäh selle küsimuse eest! Lennukite trajektoor on avaldatud, vaadake üle, seal ei ole Vaindloost juttu. Seda esiteks. Ma ei tea, miks te sihukest juttu räägite. Joonis on olemas ERR-is. Teiseks, ärge solvuge, aga Kaitseväel on oma ülesanded, Välisministeeriumil on oma ülesanded ja Vabariigi Valitsusel on ka oma ülesanded. Igaüks täidab oma ülesandeid. Ja me peame need nõupidamised ära, mida on vaja erinevate otsuste langetamiseks. Aga loomulikult, informatsiooni tuleb jagada esimesel võimalusel.

Ja Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Mu küsimus võib-olla kaldub otseselt arupärimise temaatikast natuke kõrvale, aga teie seniseid vastuseid arvestades on see igati teemakohane. Ma küsin meie maismaapiiri kohta. Ma tean, et ka teie enda erakonnas on terve hulk inimesi, kes tõstatavad sama küsimuse: miks ei ole maismaapiiri Venemaaga suletud? Te olete siin nüüd kõvasti vastu rinda tagunud ja kõva patrioot olnud. Aga äkki te selgitate meile, miks ei ole maismaapiiri Venemaaga suletud?

Aitäh! Siseminister on seda pikemalt selgitanud erinevates uudistekanalites, muu hulgas viimati vist Eesti Rahvusringhäälingus. Sellised otsused langetatakse vastavalt Eesti õiguskaitseorganite ja pädevate asutuste ohuhinnangule. Võimekus piir sulgeda füüsiliselt ja kiiresti on meil olemas. Kindlasti hoitakse selliste otsuste tegemisel ühendust Läti, Leedu ja Soomega. See on, ma arvan, kena kokkuvõte küll.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! No kõik uuringud näitavad, et Eesti inimesed kahjuks teie valitsust ei usalda. Ei saagi usaldust olla, kui on nii, nagu oli sellesama tankeri juhtumi puhul – kommunikatsioon oli olematu, infot hakkas tilkuma vähehaaval. Ja nüüd mõned päevad tagasi toimunud sündmuse puhul oli samamoodi. Tegelikult ei olnud avalikkuse informeerimist, infot tuli vähehaaval. Samamoodi olid parlamendiliikmed infosulus. Miks? Kas te kardate Eesti inimesi? Kas te kardate parlamenti? Või miks te ei anna seda infot välja otsekohe ega räägi asjadest ausalt?

Aitäh! Minu hinnangul on Kaitsevägi ja kõik asjaomased väga ausalt rääkinud. Ainukesed, kes valetavad, on Venemaa Föderatsiooni esindajad, nad teevad seda järjepidevalt ja ilmselgelt ainult neile arusaadavatel põhjustel. Täna kindlasti näeme on-line'is ülekannet ÜRO-st ja seda, kuidas nad ajavad samasugust juttu nagu teie.

Aitäh, härra peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja, kolleeg Martin Helme. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Nii, pluss kolm minutit ehk siis kokku kaheksa. Palun!

Jaa. Minu meelest ei ole nii, et ainsad, kes valetavad, on venelased. Minu meelest peaminister valetas siit puldist praegu nii, et silm ka ei pilkunud. Ilmselgelt oli olemas plaan sinna laeva pardale minna. Ja ütelda, et siseminister on meile selgitanud midagi selle piiri sulgemise kohta – vot, piiri me hakkame sulgema siis, kui me oleme selle läbi arutanud kõikide teiste riikidega, liitlasriikidega, aga laevade kinnipidamist rahvusvahelistes vetes me teeme üksi. Seda me teeme üksi, sellepärast et me oleme nii palju tublimad kui Taani või Suurbritannia või Rootsi või Prantsusmaa või Itaalia või Hispaania. Siin me ikkagi näitame kõigile eeskuju. Aga piiri peal me ei saa näidata kõigile eeskuju, sest Stark Logistics sõidab ikka veel ja kasum tuleb ikka veel – kolm aastat pärast seda, kui äri on kokku pakitud. Nii et ei saa sellest vererahast loobuda. See on palju konkreetsem ja magusam vereraha kui siin mingid muud. Siseministri jutu peale ma ütleks, et ega siseminister ei ole meil palju intelligentsem kui teised ministrid, nagu Terras või Pakosta või Sutt või Ligi. Seda juttu ei ole mõtet [rääkida].

Nüüd, mul on mitu asja, mida ma tahaks ära rääkida. Ma proovin nad kuidagi loogilisse järjekorda panna. Ma alustan sellest, et Michal tegi siin etteheite, et meil on mingi hoiak. Ei ole meil mingit hoiakut. Meie oleme – erinevalt Eesti valitsusest – vähemalt ühe jalaga pärismaailmas. Võib-olla isegi kahe jalaga, aga vähemalt ühe jalaga oleme pärismaailmas. Eesti valitsus ei ole üldse pärismaailmas. Eesti valitsus on loosungite maailmas. Loosungeid kuulsime me praegu ka. Need loosungid on muidugi reaalsusest irdunud ja deliirsed. 

Siin räägitakse, et Ukraina peab sõda ka meie eest ja meie asemel. Aga ei! Ei, Kristen Michal! Ukraina peab sõda enda eest, oma territooriumi, oma iseseisvuse, oma inimeste eest. Mitte meie asemel, vaid ikka enda eest ja enda jaoks. Kui meil on võimalik, siis me aitame. Me oleme selgelt Ukraina poolt ja soovime, et tal selles sõjas hästi läheks. Aga meie ei pea pidama ega tohigi pidada sõda tema asemel. See tähendaks meie jaoks sõtta astumist Venemaaga, aga selleks ei ole keegi teile mandaati andnud, ei Riigikogu ega valija. Nii nagu valija ei ole andnud teile mandaati käibemaksu tõusuks, tulumaksu tõusuks, automaksu kehtestamiseks, aktsiisimaksu tõusuks, maamaksu tõusuks ja kõikide lõivude tõusudeks ega ka mitte lastetoetuste ära võtmiseks, ei ole antud mandaati ka sõja alustamiseks Venemaaga. 

Nii et see jutt, et meie mingisugune moraalne kohustus on siin asju teha – aga vabandust, miks siis Taanil ei olnud moraalset kohustust rahvusvahelise õiguse järgi neid asju teha? Miks meil on, aga neil ei ole? Siin kuskil on mingi nihe, mingisugune ebatõde on siin sees. 

No ebatõde oli loomulikult ka see, et aga vaata, näe, sakslased võtsid kinni ühe laeva, ühe varilaevastiku laeva, see oli Rostocki sadamas. Jah, see oli sadamas nende territooriumil, nende kontrolli all. See on täiesti teine asi. Kategooria on teine, kui rahvusvahelises vees liigub ilma liputa [laev], mis kohe-kohe jõuab Venemaa vetesse. Lihtsalt täiesti teine asi! Neid ühte patta panna ja öelda, et ega me üksi siin ei tegutse, on ju jälle valetamine. Sisuliselt on see valetamine, inimeste eksitamine ja parlamendi eksitamine. 

Nii nagu on jutt sellest, et parlamendi liikmed saavad adekvaatset ülevaadet julgeolekuasjadest. Absoluutne jama! Ei saa! Parlamendi liikmed ei saa mitte millestki mitte mingit ülevaadet. Loevad lehest. Siis nädal hiljem kutsutakse komisjon kokku ja öeldakse, et näe, meil oli siin mingi asi. See ei ole tegelikult parlamentaarsele korrale absoluutselt kohane. 

Aga nüüd jõuame selle suure narratiivini, millega peaminister alustas. Kogu jutt oli sulgude sees ja sulgude ees oli see jutt, et te olete kõik putinistid, kuna te seate kahtluse alla Reformierakonna vapra valitsuse heroilise töö Eesti sõttaviimisel Venemaaga. Seame jah kahtluse alla Reformierakonna heroilise töö. Ei ole mitte millegagi hakkama saadud. Kõvasti taotakse vastu rinda, kõvasti ärbeldakse: põlvili surume, ära tükeldame, lööme neid nende enda territooriumil. 

Aga millega me siis päriselt hakkama saame, kui reaalsus tuleb? See reaalsus, kus teie ei viibi, aga meie viibime. Reaalsus on selline, et laeva pardale me mindud ei saa, laeva Eesti vetesse suunatud ei saa, rahvusvahelist häbi teeme, iseendale teeme riiklikku ja rahvuslikku häbi. Droonide kontrollimisega me hakkama ei saa. Me isegi ei tea üldse, kust droonid tulid, kelle poole need läksid või kust need õhku lasti. Kas need lasti lendu Eesti territooriumilt või kusagilt mere pealt? Ei tea. Päev enne seda tulevad võllid pulti ja annavad pressikonverentsi, kus taovad vastu rinda ja ütlevad: "Kõik laseme alla, mis saame." No läheb mõni nädal mööda, Vene lennukid sõidavad Eesti õhuruumi sisse, on seal täpselt nii kaua, kui tahavad, ja siis, kui jõuavad mööda põhimõtteliselt meie õhuruumi läänepiirini välja ja hakkavad Rootsile lähemale jõudma, tõusevad Rootsi lennukid õhku, sest nad hakkavad Rootsi õhuruumi, Gotlandi poole jõudma. Aga meie propaganda ütleb: "Näete, liitlased tulid ja lahendasid olukorra." Kas te peate kõiki lollideks? Või ainult enda valijaid? Siin on teil võib-olla isegi õigus. Isegi vale kell on vahel õige, üks kord ööpäevas on see õige. 

Nii et see on lihtsalt piinlik, mis juttu te ajate. Ja mis on kõige õudsem? Lolli juttu võite ajada, astute valijate ette ja saate, mis te saate. Aga see, mis te teete, on Eestile eksistentsiaalselt ohtlik. Selle asemel et [meie võiks] käituda nii nagu soomlased, kes vaikselt ja kindlalt kindlustavad oma julgeolekut, ei ole ära andnud oma kahureid, ei ole ära andnud oma mürske, ei ole ära andnud oma pioneeritehnikat, vaikselt kindlustavad oma julgeolekut. Nad hoiavad muide ka piiri kinni. Nemad saavad seda teha – ilma Eestiga konsulteerimata, ilma kõigi liitlastega kokku leppimata. Soomlased saavad piiri kinni panna, Eesti ei saa. Sest vaadake, muidu Stark Logistics ei saa üle piiri. Ikkagi tähtsamad asjad kõigepealt. Vereraha on vaja ära teenida. 

Selle asemel meie siin räägime, aga ära teha ei ole suutnud midagi. Aa, vabandan, 5% SKP-st on eelarvesse kirjutatud, et võimalikult palju saaks varastada. Vot seda oleme suutnud teha. Siis taome vastu rinda ja iga kord, kui on intsident, on püksid rebadel. Lihtsalt täielik läbikukkumine julgeoleku vallas on teie partei ja teie valitsus!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Jah, vähem kui tunni pärast julgeolekunõukogu jätkab seda arutelu, mida meie ka siin natuke peame. Ja loomulikult, lõpuks oleme murdnud läbi julgeolekunõukogusse. Aga see pilt iseenesest on üsna nukker. Ja Martin üsna hästi kirjeldas seda. See käekiri on väga tuttav. 

Ka mina mäletan, Vaindloo saar on – ma olen käinud seal – vist 200 meetrit korda 500 meetrit, pisikene saar. Alatihti, kümneid või sadu kordi on ikka need Vene lennukid tulnud sealt Vaindloo juurest, näksavad seal ja liiguvad kusagile. Ja praegugi, nüüd natuke kaugemal ja natuke rohkem olid nad õhus. Aga kõik see on kordunud palju-palju kordi. 

Tegelikult on nii, et kuigi arupärimine on varilaevastiku tegevuse kohta, on see käekiri ju üks. Me kuuleme palju hiljem asjadest, ka parlamendiliikmed, ja ka praegu kuulsime sellest alles hiljem Politicost. See ei ole normaalne. No võib öelda, et ei ole võimalik usaldada oma rahvast või parlamendiliikmeid. Mulle tundub, et praeguse valitsuse seisukoht ongi see, et nemad teavad, kõik ülejäänud on lollid ja eestkostjad. 

Kõige piinlikum on see, et Kristen Michal ja tema erakond ja kaitseminister reklaamivad, et Eesti julgeolek on kindlates kätes. No see on ju naerukoht! Meil Elva vallas ei ole oma piirivalvet ja sõjaväge. Ja selle kraatri veerel seistes ja seal droonitükki käes hoides, [saad aru, et] see on ainuke asi, mis on kindlates kätes. Aga me ei tea tänase päevani, kust see droon, mis varahommikul seal plahvatas, tuli. Kust nad tulevad ja kas muid droone on samamoodi sealt üle lennanud, ainult et need ei ole maha kukkunud? Ei tea kõike. 

Ebakindlus on väga suur. Me oleme usaldanud Kaitseministeeriumile ropult raha ja [anname] järjest rohkem raha, väga palju raha. Aga Riigikontroll on näidanud, et kui on palju raha, siis ametnikud upuvad [töösse] ja täpselt ei tea, kuhu see raha läheb ja millele kõigele see kulub. Loomulikult on ka korruptsioonioht – see on alati niimoodi, et kui raha on palju, siis peab selle järele vaatama. 

Nii et kohe-kohe läheneb ÜRO julgeolekunõukogu istung, kus me saame – ka Kristen Michal ja Hanno Pevkur saavad – kõvasti promot, et vaata, kuhu me jõudsime, tungisime sinna välja. Aga reaalne pilt on tegelikult üsna nukker. 

Jah, üsna hirmuäratav, kui Vene hävitajad lähenevad, mitte küll Tallinnale, vaid kusagil Soome lahe keskel, aga meie, ka parlamendi liikmed, kuuleme sellest palju hiljem. Kui äkki tuleb kusagil mingisugune väikene drooniparvekene. Ja nad ei pruugi tulla üle Peipsi järve, vaid tulevad kusagilt Mõniste poolt või kusagilt sealtpoolt, üle Otepää. Nii nagu see üks droon, väidetavalt Ukraina oma, mis tuli. Ja ükskõik, kas ta on eksitatud, on ta Ukraina oma või on Venemaa oma, siis kui me oleme abitud – me küll räägime, et [Eesti] on kindlates kätes, aga käed on nõrgad ja nõdrad, silm on tönts –, on ainult jutt kindlates kätes. See teeb väga murelikuks. Mitte ainult mind, vaid veel väga paljusid inimesi. 

Aga kuna Eesti julgeolek ja püsimine on palju olulisem kui see, kas Kristen Michal püsib peaministrina, siis ei saa selle kõigega kuidagi nalja teha. Ja naeruvääristamine, mida peaminister valdab hästi – kõik, kes räägivad teistsugust juttu, on [tema sõnul] Vene agendid või veel midagi muud – no mina tema asemel vaikiksin selle koha pealt. Ärbelda võib, aga seda võib teha kodus või kusagil saunas mõne sõbraga, mitte siin ei tohiks hakata teisi tembeldama ja rääkima sellest, et kõik, kes räägivad teist juttu, on Vene agendid. Ei ole!

Teie aeg!

Jah, meie aeg ja minu aeg. Aga ma loodan, et Eesti aeg jätkub ning Kristen Michal ja tema erakond saavad varsti pikemalt jalga puhata. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Jaa, suur tänu! Lisaaega ma ei palu. Püüan teha kompaktselt. Loomulikult võiks kommenteerida nii mõndagi seonduvalt sellega, mida me peaministri esituses kuulsime, aga ma peatun vaid mõnel punktil. 

Esiteks, veel kord: ma pean seda sügavalt kohatuks, kui peaminister tuleb siia pulti ja enne, kui ta üldse hakkab küsimustele vastama, ütleb kohe ära, et kõik need küsimused, nende esitamine ja tõstatamine on osa Venemaa propagandast. See ei ole kohane. Ma arvan, et peaministril on lihtsalt kohatu sellisel viisil käituda. Keegi ei saa eitada, et tegemist on väga tõsise küsimusega selle mereoperatsiooni näol, keegi ei saa eitada, et avalikkusel on õigustatud huvi teada, mis sellega seonduvalt päriselt juhtus. Ja keegi ei saa eitada ka seda, et Riigikogu liikmetel on igati kohane selliseid küsimusi tõstatada. Nii et kui asuda sellisel viisil kohe sildistama ja selle kaudu tegelikult kriitiliste küsimuste tõstatamist suretama, siis ei anna see tunnistust ei heast poliitilisest kultuurist ega ka ausameelsusest. 

Nüüd edasi. Siin [kõlas] süüdistus meie suunal, justkui meil oleks huvi kuidagi õigustada Venemaa varilaevastiku tegevust ja seda soosida. Ei ole! Mitte mingisugust sellist huvi meil ei ole. Küll aga on meil täiesti reaalne huvi seista selle eest, et läbi rumalate, läbimõtlemata või ebaadekvaatsete operatsioonide ei tekitataks Eesti suhtes tõsiseid julgeolekuohte või isegi julgeolekukriisi. Ja sellepärast me küsime muu hulgas seda, miks viib Eesti selliseid operatsioone läbi üksi. Läänemere ümber on meist palju võimekamaid riike – me räägime mereväelisest võimekusest –, nende hulka kuulub Taani, nende hulka kuulub Rootsi, nende hulka kuulub Saksamaa ja nende hulka kuulub Poola. Ka Soome kuulub kindlasti nende hulka. Eesti on suure tõenäosusega üldse kõige väiksema võimekusega Läänemere kallastel olev riik. Kõikidest teistest riikidest sõidab see varilaevastiku tanker mööda, läbides ka nende majandusvööndit, ükski neist riikidest teda ei peata, aga siis, kui ta jõuab siia, vahetult Venemaa piiri äärde, üritab Eesti üksi – oma kõige kasinama võimekusega – seda teha. See ei ole mõistlik, eriti pidades silmas, kuidas meile kogu aeg räägitakse, et me peame tegutsema ühtselt ja ühiselt ja nii edasi. Siis võiks sellest printsiibist ju ka sellistes olukordades kinni pidada. 

Teine asi, mille vastu me tõesti oleme, on see, kui võetakse ette operatsioone, milles ei kajastu kaine reaalsustaju. Ehk võetakse ette operatsioone, mis on ebaadekvaatsed, hinnatakse oma jõudu üle ja selle tõttu kukutakse selliste operatsioonide elluviimisel läbi. 

Ja kui ma nüüd ausalt ütlen, siis minu meelest on raske uskuda seda juttu, mida peaminister meile siin rääkis. Mina arvan, et peaminister ei rääkinud meile ausat juttu, ma isegi arvan, et ta valetas. Miks ma seda arvan? Peaminister ütleb, et mitte mingisugust plaani parduda selle tankeri pardale ei olnud. Aga minule tundub küll tunduvalt usutavam ja adekvaatsem see hinnang, mille on andnud selle intsidendi järel Eesti Rahvusringhäälingu vahendusel mereväe endine ülem Jüri Saska. Ma tsiteerin siinkohal artiklit pealkirjaga "Eksperdid: tankeri kinnipidamise ebaõnnestunud katse näitas Eesti võimekuse taset". 

"Jaguari pardale oli plaanis minna, kuid operatsioon jäeti pooleli. Nii hindab pikaaegne mereväe ülem Jüri Saska. "Pardaleminek siiski plaanis oli. Küll aga seda hinnati jooksvalt ümber. Seda ei peetud kas tehtavaks või mõistlikuks. Et väga hästi võrreldes eelmise korraga, kui meil õnnestus tanker oma vetesse ankrusse suunata, ju ei läinud. Ja kui see oleks olnud pelgalt eskort, siis ei oleks pidanud Raju tegema selliseid manöövreid," lausus Saska."

Nii et hinnake nüüd ise, head kolleegid ja ka Eesti avalikkus, kas peaministri kinnitus selle kontekstis, et mitte mingit plaani pardale minna ei olnud, oli adekvaatne või mitte. Ja seetõttu ma oma küsimust sõnastades ütlesingi, et oli kahetsusväärne, et peaminister ei vastanud kuuendas küsimuses esitatud küsimusele, kas operatsioonil osalenud AW139 kopteril viibisid kaitseväelased või jõustruktuuride esindajad, kes olid tehniliselt valmis laskuma tanker Jaguari pardale. See on väga oluline küsimus, kui tahta hinnata neid kinnitusi, mis meile on antud, et mitte mingit pardumise plaani ei olnudki. 

Kui peaminister oleks ausalt sellele küsimusele vastanud ja kui see aus vastus oleks näinud ette selle väljaütlemist, et seal tegelikult sellised isikud peal olid sellise valmidusega, siis nähtuks ju ka see, et jutt sellest, et mingit plaani parduda ei olnudki, ei vasta tõele. Ja ma kardan, et see tõepoolest ei vasta tõele. Minu hinnangul ei ole see vastuvõetav, et avalikkusele ja ka Riigikogule räägitakse juttu, mis kõigi märkide kohaselt lihtsalt ei vasta tõele. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun! 

Aitäh! Püüan lühidalt hakkama saada. Ma juba eelmisel nädalal rääkisin sellest, et see põhiline ja suur kriis, mis Eestis praegu on, on tegelikult demokraatia kriis. Meie arupärimisele vastamist alustades peaminister sedastas kõigepealt jälle selle, mida nii tema, Jürgen Ligi kui ka teised reformierakondlased ei häbene avalikus ruumis välja öelda: kui sa küsid midagi või kritiseerid valitsuse tegevust, siis sa oled Eesti vaenlane. Aga vot ei ole teps mitte nii! Tegelikult sellised arutelud aitaksid meil viia Eestit palju paremasse kohta, palju paremale teele. Ja vastupidi, selline sildistamine, et niipea, kui sa midagi küsid või kritiseerid, oled sa vaenlane, viib meid ummikusse. 

Aga no ega peaminister ei ole ainuke patuoinas sellel teemal. Minu selja taga istuv Riigikogu esimees tahab jõuliselt Riigikogu tasalülitada, aga pärast, kui see info avalikkuse ette jõuab, on veel pahane ja solvunud ning süüdistab kolleege pahatahtlikkuses. Ei ole mingit pahatahtlikkust. Hoopis siis tegevus, millega sooviti Riigikogu liikmete õigusi päris jõuliselt piirama hakata, on pahatahtlikkus. See ei ole pahatahtlikkus mitte ainult Riigikogu, vaid on pahatahtlikkus Eesti riigi [suhtes]. 

[Peaministri] kolleeg Taro tuleb välja eelnõuga, millega soovib hakata karistama inimesi selle eest, kui keegi loeb või kuulab midagi, mis valitsusele ei sobi. No see on ikka tõeline Orwelli kirjeldatud ühiskonna suunas liikumine. Selline ennetav karistus, et muidu võivad inimesed radikaliseeruda. Kaitseb seda kirglikult. Päev hiljem ütleb: jah, tegin vea. Aga tema kantsler ei pea paljuks ikkagi kirjutada arvamuslugu selle kohta, et selline seadusemuudatus oleks vajalik, ja piltlikult öeldes ütleb sellega: Taro tegi vea, kui ta julges öelda, et ta tegi vea. 

Nii et ma kutsun ikkagi [kõiki] üles pöörduma tagasi demokraatliku ja vaba ühiskonna radadele ja kõiki selliseid summutavaid ja vaigistavaid tegevusi hukka mõistma. Väike tagasiside andmise aeg on kohe kätte jõudmas. kohalikud valimised on tulemas. Mina soovitan selliseid inimesi, kes tahavad Eestis totalitarismi suunas liikuda, mitte valida. Nii et ärge valige Reformierakonda ja ärge valige Eesti 200. Ja sotse ärge ka loomulikult valige. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Poolametsa. Palun!  

Jaa. Lugupeetud arupärijad! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Nagu ma oma küsimuses juba märkisin, peaminister jooksis ise täna enda väga madala lati alt veel kord läbi. See klišeede pildumine oli lihtsalt tüütumast tüütum. Sellepärast, et vaadake ise neid küsimusi. Kui see ei ole julgeolekupoliitiline küsimus ja lapsikute klišeede loopimise koht, siis mis üldse julgeolekupoliitiline küsimus on? Mis asi see on? 

Kaitsevägi ju valmistub suure osa ajast, kui ei ole suurt kriisi, mingiks kriisiks, mis veel ei ole juhtunud. Aga nüüd on need intsidendid päris teravad, ohtliku agressorriigiga piiriintsidendid, drooniintsident, mille puhul me ei tea siiani paljusid asjaolusid. Ehk siis see näitab, et te ei austa ka opositsiooni, sest me peame infot saama. Mida hullem on infosulg ja mida rohkem klišeesid loobitakse, seda umbusklikumaks me muutume.  

Tänagi oli näha, et jäite vahele ühe teemaga, mis oli kõige olulisem. Keegi on andnud teile PR-soovituse, et ärme sellel teemal räägime, kas oli laevale mineku plaan olemas või millal ta tekkis. Selge, et kui oleks julgem ja asjalikum ajakirjanik, siis ta uuriks seda asja edasi. Aga ega meie Kaitsevägi ei ole ka liiga jutukas selliste asjade puhul, mis ebaõnnestuvad. See on teada, ametkondlik ringkaitse. Aga mida see kaasa toob, kui sihuke ringkaitse jätkub? Olukord läheb veel hullemaks, sest info kinnimätsimine süvendab probleeme.

Lihtsalt korraks sõjaajaloolise ekskursina tuletan meelde, kuidas Prantsusmaa kaotas teises maailmasõjas üsna kiiresti Saksamaale. Noori kindraleid ei kuulatud. De Gaulle oli särav sõjaväelane. Aga vanade jutt jäi peale: teeme nii, nagu vanasti oldi harjunud.  

Ja praegu on see oht, et me ei ole paindlikud, me ei reageeri ei drooniteemadele adekvaatselt. Droonimüüri asemel on meil võib-olla ainult üks ilus joonis A4-l. Tegelikkus on päris kurb, kus me oleme oma droonivõimekusega. Ja tahan märkida, et just droonivõimekus, nii droonikaitse kui ka -ründevõimekus on väikeriigile jõukohane saavutada. Me ei ole ju hävituslennukite ostmise projektidesse läinud. Ma räägin droonidest, mida Ukrainas valmistatakse garaažides, kus isegi seirevõrk on osaliselt tehtud – vähemalt kunagi algselt oli – päris lihtsate vahenditega. Nüüd on see Ukrainas aina paremaks ja peenemaks läinud. Aga ka siin on meil loosungid. Paraku on liiga palju viltu läinud ja palju on tegemata. 

Ehk siis, kui me veel vaatame sedasama intsidenti, millest täna juttu on, siis tegelikult on see keeruline ükskõik millisele riigile, ka Soome mereväele. Kujutage ette, kui kümneid tuhandeid tonne naftat täis tanker liigub merel. Mis te panete siis käsipidurit või? Isegi kui kapten ühel hetkel hakkab alluma, siis ega laev kohe seisma ei jää. See kõik on väga keeruline. Ja kui ta ei taha seisma jääda, siis on ka Soome sõjalaevadel – Soomel on laevastik – päris raske selliseid suuri laevu peatada. Ehk siis see on pähkel ka Taani-sugusele mereriigile. Isegi Suurbritanniale on sellise kiirelt liikuva võimsa laeva kinnipidamine [paras pähkel].  

Seetõttu ma arvan, et need küsimused olid kümnesse. Kui meil endal on väga madal võimekus. Ma tuletan meelde, et …

Kas soovite lisaaega?

Jah, palun!

Kolm minutit. 

Ma tuletan meelde, et Admiral Pitka oli meie lipulaev, 75 meetrit pikk. Ja sellel teemal võttis kenasti sõna ka härra Kõuts, kes ütles: aga mida te tahate siis, meil ei ole merekõlbulikku laeva, kes teatud lainekõrgusega on üldse võimeline mereoperatsioonideks Läänemerel. Selline oli Admiral Pitka, aga te lasite selle lihtsalt naelteks [lammutada]. See oli jõukohane riigikaitse, mida te olete aastaid ajanud. Ja täna me sööme suppi, mida siis keedeti – selle jõukohase riigikaitse suppi. Laevad, mis ei ole võimelised isegi Läänemerele minema, septembri korraliku lainetusega [kindlasti mitte]. Alustame sellest, et mõtleme läbi, mida meil vaja on. 

Tuletan meelde, et kui Reformierakond oma esimese valitsuse moodustas – pärast Ratase valitsust –, siis esimese asjana tõmmati maha sellesama uue laeva ehitus, mis oleks olnud merekõlbulik. Nii et see on teie tegemata töö. Eesti Kaitsevägi oleks muidu olnud võimeline natukenegi keerulisema ilmaga tõhusalt merel opereerima. 

Samamoodi tõmbasite kaks helikopterit esimese asjana maha. Jõukohane riigikaitse!? Jõukohane ehk jõuetu, kui päris eesti keeles öelda. Väikeriigil [peaks olema] vähemalt kaks korralikku helikopterit, nii et me kannataksime välja selle olukorra, kus üks on remondis ja teine lendab. Ei olnud vaja. Tõmmati maha teie enda erakonna kätega. Nii et alustame valmistumist kõige elementaarsemast.  

Nagu Martin Helme märkis, teeme koostööd võimekate mereriikidega. Nüüd on Läänemeri NATO sisemeri. Miks me ei kaasa Soomet, miks me ei kaasa Rootsit, miks me ei kaasa Taanit? Ja miks te lähete katsetama asju, milleks te ei ole võimelised? Selles ongi küsimus, kas meil on liitlasriigid või ei ole. Kas Taani laevastik ei ole võimeline tulema meie saarte juurde toimetama? Kas Rootsi võimas laevastik ei ole võimeline Läänemerel opereerima või üle mere sõitma? See ei võta ju kaua aega. Ei, te lähete ragulkaga püüdma tankerit. Teil ei ole merekõlbulikku alust, millega seda kinni pidada.  Tehke oma järeldused, muidu me ei õpi, muidu need õppetunnid ei ole [omandatud]. Aitäh!  

Suur tänu! Härra peaminister, te soovite ka läbirääkimistel osaleda. Palun, härra peaminister, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Ma siiski mõne märkuse teen. Viimase kõneleja arvates olid küsimused kümnesse. No see tavaliselt on jah nii, et laskja enda arvates läheb kõik hästi, aga lähemalt vaadates [selgub, et] pole isegi märklauda riivatud. 

[Esiteks], mis puudutab rahalist külge ja eelarvet, siis eelmises infotunnis tekitas see suurt põlemist. Ma soovitan kolleegidel see läbi vaadata, et saada teada, kes ometi võis olla see erakond – vihjena: see oli EKRE –, kes võttis ära raha Eesti piiri väljaehitamiselt seda kärpides, muu hulgas droonivõimekust ja kõike muud. Kogu see stenogramm on olemas ja sõnumid eelmisest korrast on seal ka kirjas. 

[Teiseks,] teen siiski mõned parandused. Üks kõneleja siin rääkis, kuidas Ukraina ei pea meie eest sõda, me ei tohi neid aidata ega toetada, muidu Venemaa Föderatsioon pahandab meiega, ja mis moraalne kohustus meil on, reaalsuses tuleb olla ja nii edasi. Mis jutt see on? Mis jutt see on tegelikult? Ajastu on selline, et mulle jääb kaunis kummaliseks, kes sellist juttu räägib. 

Siis tuleb sinna otsa lause, et 5% paneme SKP-st kaitsesse selleks, et varastada. Mis jutt see on? Piinlik peaks sihukese jutu pärast olema. Kogu see kaitsevõime mahategemine, pikk vimm kaitse vastu. Mul on meeles, kuidas üks Martin teisega mõõtu võttis enne valimisi – Martin Helme võttis mõõtu Heremiga. Martin Helme kaotas. Rahvas usaldas Martin Heremit rohkem, ja põhjusega. 

Ja teised sellised märkused, mis siin on kõlanud – kellelegi tundus, et oli pardumine plaanis. No aga ei olnud. Kõik see oli ette teada. See, mis kellelegi tundub, tundub talle, aga see ei tähenda, et see nii oli. 

Ja kolmandaks, ma siiski kutsun üles mõtlema põhimõttelistele väärtustele ja mõistma, et vereraha on vereraha. Selle aktiivne kontrollimine, mida me teeme koos oma liitlastega, on igati õige, moraalselt õige ja vajalik tegevus, et Venemaal ei oleks raha pidada sõda Ukrainas ning pidada sõda Euroopa ja NATO vastu. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Tiit Marani, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Heljo Pikhofi, Riina Sikkuti, Helmen Küti, Enn Eesmaa, Jaak Aabi, Kersti Sarapuu, Ester Karuse ja Andre Hanimäe 21. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine ettevõtjate nõukoja loomise ning selle liikmete võimaliku huvide konflikti kohta. Ja arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Tiit Marani. Palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Mul on jah võimalus esitada arupärimine, mis tõukub sellisest naljakast asjast, mis juhtus märtsis 2025, kui ootamatult moodustati ettevõtjate nõukogu, mis andis teatud osale ettevõtjatele otsetee valitsuse juurde. Samal ajal see eesmärk, mis on kirja pandud, 18 kuuks, on selgitada ettevõtjate vaatest liigset bürokraatiat loovad kohustused, et hoida kokku aruandlusele minevaid kulusid ja teiseks teha ettepanekuid, kuidas muuta haldusprotsesse, nagu planeeringud, mis toetaks majanduskasvu. No iseenesest ju väga mõistlik, sest kõik see, mis aitab liigset bürokraatiat vähendada, on positiivne, seda enam, et sõna "bürokraatia" oma olemuselt on hästi tugevalt negatiivselt laetud. Samal ajal peaks sisse vaatama, mida bürokraatia ikkagi endast kujutab. Selleks nimetatakse administratiivse korrastatuse mudelit, mis on ellu kutsutud õiguspäraste otsuste ühetaoliseks elluviimiseks ja kehtestamiseks. Nii et bürokraatia ülesanne on korraldada inimestevahelisi suhteid. 

Kui seda definitsiooni vaadata, siis juba selle järgi bürokraatia kui selline ei saa olla midagi sellist, mis puudutab ainult ettevõtjaid, aga peaks puudutama ka kõiki teisi ühiskonna pooli, kõiki ühiskonnakihte. Aga millegipärast neid ei ole arvesse võetud, näiteks kohalikke omavalitsusi või avalikku huvi. 

Lisaks sellele on kogu selles [protsessis], kuidas see ettevõtjate nõukogu on kokku pandud, midagi, mis tekitab palju küsimusi. Me ei saa täpselt aru, mis alusel on nõukogu kokku kutsutud, kes otsustas, kes täpselt neist suurettevõtjatest saab võimaluse seal osaleda, mis on volituste piirid, milline on reglement ja kuidas on tagatud huvide konflikt, mis võib tekkida kahel viisil: ühelt poolt on samad suurettevõtjad valitsussektorite erakondade toetajad, teisalt peavad nad [täitma] oma ülesandeid vastavas nõukogus, aga samal ajal on neil ettevõtja huvid. 

Ja sellest lähtuvalt tahaksime esitada mõned küsimused. Kas ja kuidas on välditud konflikti olemasoleva nõukoja liikme rolli ja tema kui ettevõtja huvide vahel. Kas on mingi eeskiri, [mille alusel] seda tehakse? Kuidas me üldse oleme taganud selle, et see protsess oleks olemuselt läbipaistev, samuti selle, et nõukogu soovitused ei väljuks nõukogule ette antud piiridest? Ja kui me vaatame neid väikest gruppi ettevõtjaid ja ka liite, siis kuidas on tagatud avalikud huvid, sealhulgas inimeste huvid, kohalike kogukondade huvi ja ka mõningate teiste ettevõtjate, kes esindatud ei ole? Mis veel huvitav: kui riigi juhtimine käib teatud strateegiliste plaanide põhjal ja samal ajal on osale ettevõtjatele antud selline otsetee valitsuse juurde, siis kuidas ikkagi käib strateegiline juhtimine? Või on otsustatud, et strateegilist juhtimist ei ole tarvis? Ja viimaks, kuna nõukogu liikmete hulgas on valitsuserakondade rahalisi toetajaid, siis see näib halb. See näeb välja nii, nagu võiks seal taga olla midagi korruptiivset. Kuidas oleks tagatud, et see, mis näib halb, sisuliselt halb ei ole? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi peaminister Kristen Michali. Palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele nr 788, ettevõtjate nõukoja loomise ja liikmete võimalikku huvide konflikti kohta. Loen küsimused ka ette. 

Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda on loodud selleks, et koondada praktilisi kogemusi ja hinnanguid, tuvastada liigse bürokraatia allikaid ning teha ettepanekuid, mis aitaksid vähendada bürokraatiat, parandada ettevõtluskeskkonda ja seeläbi toetada majanduskasvu. 

Esimene küsimus: "Kas ja milliste kriteeriumide alusel valiti vastava nõukoja liikmed?" Nõukoja liikmed valiti selliselt, et oleks esindatud erineva suuruse ja sektori ettevõtted ning ettevõtjate esindusorganisatsioonid. Eesmärk oli tagada võimalikult lai vaade ettevõtluskeskkonna probleemidele ja lahendusettepanekud. Valikul arvestati liikmete kogemust ja pädevust ettevõtlusega seotud küsimustes. 

Teine [küsimus]. Kas ja kuidas tagati selles liikmete valikuprotsessis nõue, et välistatud oleks huvide konflikt nõukoja liikme rolli ja ettevõtja erahuvide vahel? Vastus. Nõukoda on nõuandev organ, millel puudub otsustusõigus poliitika kujundamisel. Seega ei saa liikmed kasutada oma rolli ära huvide edendamiseks. Lisaks on avalikustatud kõik ettepanekud koos esitajate nimedega Riigikantselei veebilehel. 

Kolmas: "Kuidas on tagatud otsustusprotsessi läbipaistvus ja see, et nõukogu liikmete soovitused ei väljuks nõukogu loomise eesmärkidest ega hakkaks teenima ettevõtja erahuve?" Vastus. Nõukoda teeb valitsusele ettepanekuid, aga nende elluviimisel läbitakse kogu õigusloomeprotsess. Kaasatakse nagu ikka kõiki, kes soovivad ja asjasse puutuvad. Nõukoja ettepanekud on sisend ministeeriumide ja valitsuse edasiseks tööprotsessiks. Nõukoja ettepanekuid analüüsivad ministeeriumide ja ametite eksperdid, kes annavad tagasisidet, millised ettepanekud on rakendatavad ja millised mitte. Lisaks oleme tellinud põhjalikumaid analüüse, et võrrelda Eesti regulatsioone lähiriikide omadega ning leida lahendusi, mis ühelt poolt ei koormaks liigselt ettevõtlust, ent teisalt ei ohustaks avalikku huvi. Kõik analüüsid avaldame samuti jooksvalt viidatud veebilehel. 

Neljas: "Kas ja kuidas on tagatud teiste ühiskonnagruppide huvid, kui nõukojas on esindatud vaid ettevõtjate esindajad?" Ettepanekutega, mis võiksid leida rakendust, toimub tavapärane kaasamine nii eelnõude ettevalmistamisel kui ka muudes vormides. Samas juhin tähelepanu, et ettevõtjad on samuti üks osa ühiskonnast ning nende vaatest ja tegutsemisviisist on avalikul sektoril palju õppida. 

Viiendaks: "Miks peate oluliseks ettevõtjate nõukogu ettepanekuid, aga samas jätate kaasamata teadus- ja arendusnõukogu liikmed?" Teadus- ja Arendusnõukogu koguneb iga kuu, ta keskendub majanduse, innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse küsimustele. Ka TAN-i liikmed on ettevõtjate esindajad. Ettevõtjate nõukoda ei ole mõeldud seda dubleerima, vaid täiendama. Mõlemad sisendid on väga olulised ning neid arvestatakse poliitika kujundamisel. Näiteks, kui ettevõtjate fookuses on aruandluse automatiseerimine läbi andmepõhise aruandluse, siis TAN-i fookus on rohkem andmete väärindamisel ning teisesel kasutamisel. 

Kuues: "Millistel kaalutlustel on selles otsustusprotsessis jäetud välja avaliku kaasamise etapid? Miks Te ei pea oluliseks erinevate ühiskonnagruppide seisukohti ja arvamusi?" Ettevõtjate nõukoja algatusel on samuti kaasamine. Läbi liikmete on esindatud sisuliselt kõik ettevõtlusorganisatsioonid. Ettepanekuid on teinud üksikisikud, väikeettevõtted ja ettevõtted, kelle nõukoda hääle annab. Nõukoja loomise eesmärk oli kiiresti kaardistada ettevõtlusmaastikul esinevaid kitsaskohti, mistõttu ei ole rakendatud kõiki avaliku kaasamise etappe kohe. See ei tähenda, et teiste ühiskonnagruppide seisukohta ei peeta oluliseks. Nende arvamused kaasatakse edasistes aruteludes ja poliitikakujundamise etappides põhjalikult. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Olen suhelnud siin vahepeal päris paljude ettevõtjatega, kellel on mure. Nende mure on see, et nende nägemus ei pruugi ühtida nende ettevõtjate nägemusega, kes seal laua taga istuvad. Ja nad on mures sellepärast, et te olete lubanud ja öelnud, et need ettepanekud, mis laua taga üles tõstetakse, saavad kiirelt tehtud. Ja nende mure ongi see, et nende nägemuses need ettepanekud – me isegi ei räägi keskkonnast, vaid mingisugustest konkreetsematest tingimustest või võimalustest – piiravad nende võimalusi Eestis. Nad ei saa aru, kuidas saab olla nii, et on ettevõtjad, kes saavad nii-öelda rohelise tule ja saavad hästi kiiresti oma asjadega edasi liikuda, aga nemad jäävad kõrvale. Tavaliselt on ju majandusministeerium või mingid muud ministeeriumid need kohad, kus protsessi käigus peaksid ideed liikuma. Seletage siis, kuidas see niimoodi on, et on erinevad nägemused, ühed ettevõtjad saavad laua taga olla, aga teistel on mure, et nemad jäävad nüüd kõrvale.

Aitäh, hea küsija! Riigikantselei leheküljel riigikantselei.ee on kõigi mugavuse huvides kirjas nõukoja eesmärk, nõukoja liikmed koos kontaktiga, teemad, mida arutatakse, dokumendid ja ülevaated. See nõukoja liikmete ring on väga lai. Siin on tegijaid, ma võtan lihtsalt siit veebilehelt, vaatan järjest, kinnisvara, energeetika, merendus, logistika, laevandus, õigus, turism, iduettevõtlus, ehitus, aga siin on ka suuri organisatsioone, nagu tööandjate keskliit, tööandjate keskliidu tegevjuht, tööandjate keskliidu volikogu juht. Siin on ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees, siin on väikeettevõtjate esindaja, EVEA president. Kõik olulisemad ettevõtlusorganisatsioonid on siin esindatud.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Te rääkisite ilusti, kuidas konflikt on välistatud nõukogu liikmete vahel. Aga mõni aeg tagasi oli selline huvitav situatsioon, kus kliima- ja keskkonnaminister ootamatult teatas, et nõukogust on tulnud arusaamine, et 70% Eesti metsadest peaks muutuma intensiivselt majandatavaks metsadeks. Kui ma nüüd vaatan seda ettepanekut ja vaatan teie nõukogu eesmärki [vähendada] ettevõtjate vaatest liigset bürokraatiat loovaid aruandluse kohustusi ning [arendada] sellist haldusprotsessi, näiteks planeeringuid, mis toetaks majanduskasvu, teha ettepanekuid, siis vabandage, ma ei näe siin kuskil [midagi sellist]. Ma näen siin puhtal kujul ainult teatud sektori huvi tagada endale toorme peale tulemine. 

Siit tuleb ka mu küsimus. Kuidas siis ikkagi on nii, et te võtate ühe osa ettevõtjad, kes annavad teile sisendeid, aga te jätate välja kõik teised ühiskonna pooled, kes võiksid öelda, et siin tuleb stopp-tuli põlema panna, siin on probleem, mida peab teistmoodi vaatama? 

Aitäh! Tõepoolest, ettevõtjate nõukojas siiski ongi jah ettevõtjad. Ma isegi ei oska sellele mingit etteheidet näha, sest nii ilmselt peabki olema. Siin on nii põllumajandust, puidutööstust kui ka keskkonda, ringmajandust, eri valdkondi, kuni merenduseni välja. Nende ülesanne ongi pakkuda selles valdkonnas ideid ja teha ettepanekuid, mida valitsus saaks arutada. Nagu öeldud, kui on ettepanekuid, mida peaks laiemalt ühiskonnas arutama või mis puudutavad teisi valdkondi, teisi huvikaitseorganisatsioone, siis tulebki ka nendega need asjad läbi arutada. See on normaalne õigusloomeprotsess, me ju arutame kõik läbi. Siin ma vastuolu ei näe. 

Printsiibist 70/30 rääkisime me juba ammu enne kui ettevõtjate nõukoda oli loodud. Tollal olin mina kliimaminister. Ja ma arvan, et 70/30 on hea tasakaal looduskaitse vaatest, aga ka puidusektori vaatest.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Te räägite jah palju sellest, et erinevad ettevõtjad on kaasatud ja sellega on kõik justkui korras ja hästi. Aga vaat, elu on natuke suurem ja ühiskond on natuke laiem kui ainult ettevõtjad. Ehk asi, mida mu kolleegid siin viitavad – tundub, et te ei taha sellest aru saada –, on see, et näiteks tööturu valdkonnas on lisaks tööandjatele ka ametiühingud, kes esindavad töötajaid. Näiteks tervishoiu valdkonnas on arstide ühendused, tervishoiutöötajate liidud ja nii edasi. Samamoodi pole keskkonnaenergeetika valdkonnas ainult ettevõtjad, vaid on ka MTÜ-d, kes seisavad samuti valdkonnapoliitika arendamise eest ja teevad seda natuke lähtuvalt teistest printsiipidest. Ehk kui te võtate ainult ettevõtjate nõukogu valiku alusel sinna vaid teatud ettevõtjad, aga ülejäänud seltskond, ülejäänud ühiskond saab ainult nende ettepanekuid arutada, siis tegelikkuses see ei ole päris võrdne kohtlemine. Ega ju? Ehk kui me oleksime tegelikkuses tahtnud laiapõhjalist arutelu, debatti – väga võimalik, et mingites valdkonnas on töötajatel ja nende esindusorganisatsioonidel, sealhulgas mittetulundusühingutel, isegi parem vaade, siis oleks see nõukoda pidanud olema oluliselt laiapõhjalisem. Aga millegipärast te olete kitsendanud seda [ringi] pelgalt ettevõtjatele. Miks see nii on?

Aitäh! Teie terav pilk ei peta teid. See ongi tehtud selleks, et efektiivsust ja majanduskasvu otsida ettevõtjate kaasabil. Sellepärast on ka ettevõtjate nõukogusse just ettevõtjad kutsutud. Teised valdkonnad, teised asjasse puutujad esindavad sellessamas debatis seda – samamoodi nagu ettevõtjad kuskil mujal on kõrval –, kui on mingi õigustloov algatus või poliitika kujundamine. See on ju loogiline asjade käik.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Valitsuse ja koalitsiooni kokku kutsutud ettevõtjate majanduskasvu nõukojas on 16 liiget, kellest 4 on naised. Avalikkusele pole selgitatud, milliste põhimõtete järgi neid liikmeid on sinna valitud või kuidas on tagatud huvide konflikti vältimine. Aga sama oluline on tegelikult küsimus tasakaalustatud esindatusest. Kui nõukojalt oodatakse Eesti majandust arendavaid suuniseid, peaks nõukoja koosseis kajastama meie ühiskonna mitmekesisust ja olema minu arust ka sooliselt tasakaalukas. Ja sotsiaaldemokraatide väärtustest lähtudes tähendab kaasamine seda, et otsustusprotsessides kõlab erinevate ühiskonnagruppide hääl, sealhulgas naiste oma. Seetõttu küsin, kuidas põhjendab valitsus, et nii olulise rolliga nõukoja koosseisus on naised esindatud vaid neljandiku ulatuses, ning miks ei peetud oluliseks tagada võrdsemat esindatust, mis aitaks kujundada ühiskonda sidusamalt ja õiglasemalt.

Aitäh! Me vist ei ole eri meelel. Minul oleks kindlasti hea meel, kui nüüd oleks samamoodi nagu minu esimeses valitsuses, kus olid naised ja mehed pooleks. Aga nõukogu pannakse kokku ka selle printsiibi alusel, kes on nõus selle töös osalema, ja kutsutakse juurde ettevõtjaid. Nii et see nõukogu koosseis võib ka aja jooksul muutuda.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Härra peaminister! See, et nõu küsida, seda kuulda võtta ja saada, pole ju midagi taunimist väärt. Küsimusi tekitab aga siiski see, kuidas on toimunud valik, ja seda mitte ainult siin saalis. 

Minu küsimus ei puuduta aga otseselt seda valikut. Minu küsimus puudutab seda, kas teil ei ole kunagi tekkinud mõtet – järsku teil tekib veel see mõte – kokku kutsuda kõikide siin saalis esindatud erakondade juhid ja arutada Eestis tekkinud olukorda. Sest koalitsioonis on kaks erakonda, aga Eesti inimesed on valinud siia saali 101 rahvasaadikut ja siin on veel päris mitu erakonda. Miks te seda formaati pole kasutanud, et ühiselt otsustada, kuidas probleeme lahendada või vähemalt arutada neid teemasid?

Aitäh! See pole üldse halb mõte, võib-olla seda tasubki kasutada.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Kas kogu see tegevus ei tundu olevat natuke nagu kampaania korras tehtud? Ma olen ka kunagi tegelenud riigireformidega, me üritasime ka leida halduskoormuse vähendamise võimalusi, bürokraatia vähendamise võimalusi kõigis valdkondades ja kõigis ministeeriumides. Ja üht-teist sai tehtud. Aga praegu on selline tunne, et äkki tuli teha midagi erakorralist. Aga kas iga valdkonna ministeeriumid ja ministrid ei peaks iga päev tegelema sellega, et nad kuulavad ära ettevõtjaid, arvestavad nende ettepanekuid ja rakendavad need töösse? Miks just nimelt selline kampaania korras tegemine seekord?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, tean, et sina oled samamoodi tegelenud riigi reformimisega erinevates etappides, ja see on kindlasti hea kogemus. Jah, ministeeriumid peavad tegelema ettevõtjate muredega samamoodi, nagu nad peavad teiste valdkondade ja huvikaitseorganisatsioonide ettepanekutega tegelema. See ongi loogiline ja igapäevane tegevus. Aga nagu me teame, toob elu ise tihti põletavaid küsimusi, üks mure on suurem, teine väiksem, [aga mõne asjaga] on tihtipeale kiirem. Sellised olulised protsessid ehk riigis headel aegadel tekkinud liia mahavõtmine tihti jääbki unustusse. 

Sellepärast on peaministri juures nüüd selline nõukoda. Ja selle nõukoja mõte ei ole ainult üksikute õigusaktide muutmine, vaid kogu meie riigi toimimise efektiivsemaks muutmine, vastavate sammude astumine. Vaatame või meenutame, millised on üldse prioriteedid. Veel sellel hetkel, kui valitsus oli koos sotsidega, olid samad prioriteedid, mis on nüüdsel valitsusel, nimelt julgeolek ja jõukus. Jõukuse osa on kindlasti majanduskasv ja inimeste sissetulekute kasvatamine, selle osa on ka toimiv majandusruum, võimalikult ühetaoline, võimalikult lihtne, võimalikult korruptsioonivaba, võimalikult kiire ja võimalikult vähebürokraatlik. Nii et sellepärast me sellega tegeleme. Ja mul on hea meel, et Eesti riigi tippettevõtjad on tulnud siia projekti kokku tasuta seda tööd tegema, panustama avaliku sektori optimeerimisse üldistes huvides. 

Kunagi, 2015–2016 vedasin ma nullbürokraatia projekti. Tollal Taavi Kotka, Keit Kasemets ja paljud teised töötasid MKM-is, mina olin majandus- ja taristuminister. Seegi oli väga hoogne bürokraatia lõikumine, saime aruandlust vähemaks, saime automaatset aruandlust loodud, sellest on tulnud moodsad ettevõtluskontod ja nii edasi. Maksuametiga tegime koostööd, Marek Helm astus erinevaid samme, samuti pangad. Sellest oli väga palju kasu Eesti arengu jaoks. Ja ma ei oska sõrme täpselt peale panna, aga umbes 2018, Jüri Ratase valitsuse ajal lükati see nullbürokraatia projekt kuskile nurga taha ära, sellega rohkem ei tegeldud. Aga vaadake, kui järjekindlalt ei tegelda riigi sellise liia, headel aegadel tekkinud normatiivide mahakraapimisega, siis neid muudkui kuhjub, kuhjub ja kuhjub ning siis me neid muudkui täidame. 

Nii et seetõttu on seda vaja. Seda survet on kindlasti vaja peaministri tasemel ja ka laiemalt ühiskondlikult. Selle jaoks on ka seesama nõukogu loodud. Ja kui vaadata, et tänaseks on juba ettepanekuid tulnud pea 700 – siin on kogu statistika olemas, väga palju neist tuleb ka otse parlamenti, loomulikult valitsuse kaudu –, siis ma arvan, et sellest on Eestile kasu järgmiseks viieks või kümneks aastaks. Me saame saledamaks ja oma asjad jälle kiiremaks.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! On ju aus nentida, et kõnealusel nõukogul on olnud ka mõningaid töövõite. Nendest lahendustest, muudatustest, millele justkui selle nõukogu egiidi all on toetust leitud, nii mõnedki on olnud sellised, millele esindusorganisatsioonid on juba aastaid tähelepanu juhtinud, eelkõige bürokraatia vähendamise vaates, mis seni on jäänud kuskile lauasahtlitesse ootama, tuleb välja. Sellest tekibki mul selline pentsik mõte: kas siis selleks, et teie juhitavas valitsuses vajaminevad muutused päriselt tegudeks saaksid, tuleks eraldi teie juurde näiteks moodustada kohalike omavalitsuste või regionaalse ebavõrdsuse nõuandev kogu, seda teemat käsitlev nõukogu või keskkonnaühenduste oma? Te rääkisite siin järjepidevusest ja sellest, kui oluline see riigijuhtimises on. Oma eelmises ametis te lõite kliimanõukogu. Aga minu teada on see tegevus täielikult katkenud. Ehk tuleks ka see teie vahetu juhtimise alla tuua?

Aitäh, hea küsija! Ma ei saanud hästi, ei lugenud välja – ja see võib olla minu viga –, kas te püüdsite olla irooniline või mitte. Kui te nüüd ei olnud irooniline ja ma teid valesti ei lugenud, siis ütlen, et väga palju on ettepanekuid tuua neid nõukogusid peaministri juurde. Aga peaministri ja Riigikantselei võimekus on siiski piiratud. Püüame teha oma parima. Ja ma ei välista tulevikus ühegi valdkonna ettevõtmist.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja Hea peaminister! Vaata, see on nüüd see koht, kus ma sind siiralt kiidan, erinevalt küsijatest sotsiaaldemokraatidest. Tõepoolest, suurepärane algatus!

Aga minu küsimus on see, miks sa nii tagasihoidlik oled olnud selle koha pealt. Seal on ettepanekuid, et võiks ikka ametnikke kõvasti nii-öelda tuulutada ja neid vähemaks saada, peale nende 700 ettepaneku – või kui palju neid on tulnud? – mida te olete juba rakendanud Eesti huvides. Miks sa nii pehmete kätega oled olnud ametnike nii-öelda rappimisel?

Aitäh! See oli nüüd veider kiitus. Esiteks, ma arvan, et sotsiaaldemokraadid oma olemuselt ei ole bürokraatia kärpimise vastu, ma südamest loodan seda, vähemalt mul ei ole sellist muljet jäänud. Võib-olla mina olen selles kärsitum kui nemad, aga ma ei usu, et nad selle vastu on. Eks nad saavad ise enda eest kõneleda. 

Teiseks, ma siiski ka veidi kutsuksin üles mõistma, et Eesti riigis ametnike hulk on loetud. Loomulikult. me tõmbame riiki igal aastal rohkem trimmi. Me oleme leppinud erinevate valitsuste peale kokku 10% kärbet – 5% juba läks baasist maha, 3% läheb veel, siis 2% veel. Sellele lisame järgmise aasta eelarvega, mis varsti tuleb parlamenti, täiendava kärpe, ülejärgmisel aastal lisame veel kärpe. Nii et kärpeid teeme kogu aeg, just selle pärast, et riiki trimmis hoida ja tõmmata eelarvet saledamaks. Ja mis seal salata, kui tahta mõnes valdkonnas palku tõsta, näiteks hariduses, kultuuris või sises, on nendes ministeeriumides haldusala vaja selleks kärpida. Ega midagi teha ei ole, teisiti ei saa. 

Uued ametid. Näiteks Maa‑ ja Ruumiameti loomisel, ühendamisel 19% töötajatest minu mälu järgi juba kärbiti, nii et varsti me oleme väga lähedal sellele, mis me eesmärgiks seadsime, et 20% koomale tõmmata. Kõigis [ametites] see nii ei ole. Paljudes asutustes tuleb vaadata üle efektiivsust. Aga ma ei nõustu sellega, et me peaksime kuidagi looma Eesti ametnikest, kes on pühendunud, ausad ja eetilised inimesed, oma riigis kuidagi probleemi võrdkuju. Seda see kindlasti ei ole. Pigem tuleb tegeleda nõuetega, mille täitmisega inimesed ametis on. Kui nõudeid on vähem, regulatsioonid lihtsamad ja asjaajamine kiirem, siis tegelikult on vaja ka vähem inimesi seda jõustama.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Tõesti, eks bürokraatiat on 30 aasta jooksul tekkinud ja kahtlemata on seal nõudeid, mida tuleks kaotada, leevendada või ümber teha. Tehnoloogia areng võimaldab ehk meil teatud asju lihtsamalt ajada. See kõik tegelikult kuulub ju minister Erkki Keldo valitsemisalasse ja on omamoodi umbusaldusavaldus. Ettevõtjate kaasamise ja ettevõtluse soodustamise lihtsustamise töö on peaminister ettevõtnud. Kahtlemata on see kiiduväärt. Järelikult on see teie jaoks oluline teema. Aga ma nüüd küsin vastupidi: kui bürokraatia vähendamine ja kulude kokkuhoid on niivõrd tähtis, siis kas nüüd võiks kärpida ettevõtlusministri ametikoha?

Aitäh! No vot, nüüd hea küsija läks ka libedale ja üritas siin poliitilist intriigi luua. Erkki Keldo teeb oma tööd tublisti, südamega. Ettevõtjate tagasiside majandus- ja tööstusministri rollile on ka väga hea. Ja mul on küsijale häid uudiseid. Ütleme nii, et vaadates majanduspilti Eestis, on näha, et väike majanduskasv on algamas. Järgmisel ja ülejärgmisel aastal oleme ehk regiooni kõige kiiremad kasvajad. Ka tööstuses on palju erinevaid suusi investeerimisuudiseid tulnud. Tema tööl on nii palju, kui see riigist sõltub, ettevõtjate julgustamisel ja abistamisel kindlasti oma positiivne efekt olnud. Ja tagasiside on positiivne. 

Siiski, erinevate reeglite ülevaatamine ei ole ainult ühe ministri valdkond ja sellepärast on see ka peaministri juures. Siin on väga palju valdkondi: keskkond, põllumajandus, rahandus. Nii et tohutult palju erinevaid valdkondi.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt ja ühtlasi arupärijate nimel, Tiit Maran, palun!

Jah, kui ma austatud peaministri vastuseid kuulasin, siis ma jäin mõtlema, mis asi on riik või mis asi on ühiskond. Kas ühiskond on ainult ettevõtlus või on ta midagi enamat? Äkki kuuluvad ühiskonda ka inimesed, kogukonnad ja keskkond, kus me toimetame? Ja kui me nii võtame, siis tekib alati küsimus, kui ettevõtluse poolt asju vaadata, siis milline on tegelikult tõenäosus selleks, et juhuslikult me võiksime teha midagi, mis võib-olla teisest vaatenurgast on soovimatu, aga võimalik, et ka lubamatu. Ma ei tea. Ühiskond ei ole ettevõtlus, ühiskond on midagi enamat, ja nii tulebki teda võtta. 

Teisalt, loomulikult, bürokraatia kipub olema asi, mis ennast suurendab, läheb aeg-ajalt absurdiks, ja seda peab mingil määral ohjeldama. Aga kas seda ikkagi peab tegema sellisel viisil, kampaanialikus korras, ja vaadeldes ainult ühte perspektiivi, või peaks vaatama erinevaid perspektiive ja eri vaatenurki ning neid kokku pannes seda pilti looma? 

Nii et nüüd, kui tooks sellesama pildi juurde, et teeme ühe nõukogu, see annab meile sisendi – kindlasti on seal väga auväärsed inimesed –, siis on ka teised valdkonnad, needsamad, millest me räägime kohalike omavalitsuste puhul, nõukojad, näiteks keskkonnateema nõukojad. Ja kui me hakkaksime niimoodi laiendama, siis me jõuaksime paratamatult absurdini välja. See ei saa nii olla. Ehk see on terviklik riigikorraldus, kus need riigiorganisatsioonid, kes on toimetama pandud, peavad sisemiselt läbi vaatama, kuidas need asjad toimivad terviklikult, mitte ainult ühe seisukoha [järgi].

Teine probleem, mis tekib praegusel lähenemisel, on see, et kui me vaatame ainult ettevõtlust, siis nagu ka auväärt peaminister on kunagi oma varasemas elus ilusasti öelnud, majandus peab jääma keskkonnaga ette antud piiridesse. Toon sinna juurde ka teise piiri. Ehk on sotsiaalne piir – see, et inimesed saavad võimalikult hästi toimida. Vaat neid kahte piiri tuleb arvestada. 

Ja kui me vaatame nüüd kõiki neid asju, mis siin on olemas, siis paratamatult jääb ju selline tunne, et neid kahte piiri ei peeta enam oluliseks. Või kui peetakse, siis saaks ju neid asju ka vastavates ministeeriumides ja teistes läbirääkimisformaatides paika panna.

Lõpuks, mulle jääb ikkagi arusaamatuks see, et riik on ju loobunud teatud osast strateegilisest riigi juhtimisest. Ma räägin nüüd ideest metsa arenduskava ära lõpetada, seda pole enam tarvis. Strateegilist lahendamist ei ole tarvis. Teise poole pealt otsustati, et keskkonnapoliitikat ei ole tarvis, see jäeti seisma. Tekib selline kummaline paralleel, et ühelt poolt me enam ei taha strateegiliselt tervikpilti vaadata, aga võtame kuskilt kõrvalt teatud ühe ringkonna huvid ja proovime lähtuda nendest. Vabandage väga! Need kaks asja ei sobi omavahel kokku. Nõus, bürokraatiat tuleb vähendada, bürokraatia on mõnes mõttes peaaegu nagu vähkhaigus, mis kasvab. Aga seda peab tegema nii, et kõik osapooled oleksid arvesse võetud ning et ei [arvestataks] ainult ühte osapoolt. Aitäh!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Kordan taas, et see on üks väheseid kordi, kui ma saan siiralt peaminister Michali kiita. Täiesti siiralt. 

Minu kadunud sõber Harry Männil oli see, kes juhtis Savisaare ja Vähi peaministriameti ajal majandussõprade klubi. Seal oli suur hulk väärikaid Välis-Eesti suurettevõtjaid, kellest paljudega mul on olnud õnn reaalselt kokku puutuda. Ja nende roll oli lühidalt öeldes see: kuidas juhtida Eesti majandus ja Eesti riik sotsialistlikust majandusest kapitalistlikku majandusse? Ja nad said sellega hakkama. Palju kordi arutasime Harryga neid asju. Nii mõnelgi korral ta ütles, et ta oleks võinud suure osa Eesti majandusest endale tasku pista – no ajad olid teised –, kasutades ära seda olukorda, kus ta juhtis peaministri majandussõprade klubi. 

Ma arvan, et Viljar Arakas ei hakka seda tegema praegu ja võimalused on ka viletsamad. Meie jõustruktuurid on palju jõulisemad, nii et isegi kui Viljar tahaks seda teha, oleks see väga raske. Kolleegidele sotsiaaldemokraatidest: jah, võib ju nõustuda pealiskaudselt, aga ajad ei ole need ja võimalused on suhteliselt väikesed. Igal juhul kordan taas: see on suurepärane algatus. 

On veel teine algatus, mille me oleme saanud ka koos Teaduste Akadeemia presidendiga käima. Ma loodan, et tal on pikki päevi sellel vaimu ja võimu nii-öelda tippkohtumisel, millest järgmine on juba homme. Nii et kes veel ei ole otsustanud, neil oleks tark sinna tulla ning olla koos akadeemia liikmete ja vaimu tippesindajatega. 

Üldiselt on nii – see on minu lähenemine –, et rohkem peaks laskma valgust tarre. Just nimelt: valgust tarre. Me oleme liiga kapseldunud oma võimu külge. Suvel kohtusin paljude institutsioonide juhtidega neljasilmavestlustes ja sageli kordus see asi: täitsa ime, et keegi laskub ülevalt nende juurde, küsib neilt nõu, kuidas oleks vaja ja mida peaks tegema. 

Noh, praegusest peaministri majandusnõunike kogust, mille nimi on küll teine, ma tunnen ka mitmeid liikmeid, kellega me tihti arutame Eesti asju. Jüri Raidla on siin ju rääkinud oi kui palju kordi, et veerandi ametnikest võiks rahulikult lasta vabakäigule, seda Hollandi mudeli järgi, nii oleks võimalik kõvasti kokku hoida ja Eesti riigi käekäik ei muutuks sugugi mitte viletsamaks selle koha pealt. 

Nii et hea – ma kordan uuesti: hea –, et Kristen Michal sellega alustas. Aga see on alles algus, tegelikult peaks laskma valgust tarre erinevates valdkondades. Teaduse koha pealt on see formaat loodud, ma loodan, et sellest tuleb ka edu Eestile, nii nagu Soomes on paarkümmend aastat käinud, aga ka muud ühendused. Helmen Kütt tegi siin väga ilusa ettepaneku. Minu meelest oleks võinud ammu nii olla, et peaministri juures käiksid fraktsioonide juhid või erakondade juhid, oleks samuti mingi kogu ja asju arutataks reaalselt. Sest praegune olukord on tegelikult ju selline, et Kristen Michalil ja tema valitsusel on näiliselt tohutu suur toetus, see on nagu õhku täis. Tegelikult on toetus naeruväärselt madal, usaldust ei ole. Ja siis ongi nii, et kapseldutakse ja istutakse oma kaevikus ning kuulatakse seda raevu ja saadakse see viha enda peale. 

Aga Eesti riik on midagi sellist, mida oma isiklike ambitsioonide pärast ei tasuks naeruvääristada. Pigem peaks kuidagi püüdma reaalset koostööd teha. Praegusel hetkel on tegemist ettevõtjatega – suurepärane, kordan taas. Teaduste Akadeemia formaat on ka hakanud liikuma. Aga on veel teisi ühendusi ja nii edasi. Kõigega muidugi ei jõua ...

Hea kolleeg, kas soovite lisaaega?

Jah, paar minutit, aga mitte rohkem.

Kaks minutit juurde.

Nii et põhiline on öeldud. 

Kordan taas: see on üks väheseid kordi, kui ma peaminister Michalit siiralt kiidan. Aga no aega ei ole palju jäänud. Kui sa istud kaevikus ja ümberringi igalt poolt tulistatakse, siis pead vaatama, et ise pihta ei saaks. Ja valimised on ka ukse ees. Igal juhul on see suurepärane initsiatiiv, võiks rohkem olla selliseid. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme ühtlasi kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Ja oleme jõudnud neljanda [punkti] juurde: Riigikogu liikmete Riina Sikkuti, Tanel Kiige, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Helmen Küti, Andre Hanimäe ja Jaak Aabi 5. juunil 2025. aastal esitatud arupärimine Rootsi vangide Eestisse toomise kohta nr 792. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt ja lugupeetud hea kolleegi Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Juuni alguses lugesime uudistest, et valitsus jõudis Rootsiga kokkuleppele vangide Tartu Vanglasse toomise osas. Justiitsministri avalikud selgitused olid suunatud sellele, et see on väikese riskiga ja väga suure eelarvetuluga [projekt] ja Eesti jaoks vajalik kokkulepe. 

Kuna siin saalis seda arutelu pole eriti toimunud, siis esitasid sotsiaaldemokraadid kolm küsimust peaministrile, või kolme teema kohta küsimused. Esiteks, Eesti julgeolekuasutuste aastatepikkuse töö ja konservatiivse sisserändepoliitika tulemusena on Eesti turvalisem ühiskond Rootsist. Aga sealsete kurjategijate Eestisse karistust kandma toomine tähendab ka neid külastavate inimeste Eestisse tulemist, [lisa]tööd piiril ja sisejulgeolekus töötavatel asutustel. Kuidas need kulud kaetud on? 

Teiseks, meil vaimse tervise muredega inimeste arv kasvab, aga samal ajal ka teadlikkus tõuseb ja otsitakse rohkem abi. Seetõttu on suurenenud pöördumiste [arv] ja pikenenud järjekorrad näiteks vaimse tervise õe, psühholoog-nõustaja, kliinilise psühholoogi ja psühhiaatri vastuvõtule. Eesti vangidel on nii sõltuvuse kui mitmesuguste [teiste] vaimse tervise muredega abi vaja ja võib eeldada, et välismaalastest vangidele on samamoodi vaja tervishoiuteenuseid ja ravimeid võimaldada. See tähendab tervishoius nappiva ressursi ehk töötajate täiendavat koormamist uute ülesannetega ja Eesti inimeste jaoks teenuste kättesaadavuse halvenemist. Küsime, kuidas on korraldatud tervishoiuteenuste osutamine Rootsi vangidele. 

Ja kolmandaks, Eesti majanduse suur ja päris mure on tööjõu nappus. Ka OSKA uuringu [tulemusena] leiti, et meil on igal aastal puudu umbes 700 oskustöötajat. Kui välisvangid tulevad siia, siis nad annavad 400-le Eesti inimesele küll valvamistööd, kuid see tähendab ka vajadust rohkem oskustöötajaid koolitada, ma ei tea, töötuid ümber õpetada. Erkki Keldo on meile tutvustanud plaani sisse tuua 1300–2600 oskustöölist aastas, et töökäte puudust leevendada. Seega on meil selline kummaline olukord, kus me õpetame Eesti vanglavalvuritele inglise keelt, hoiame neid vanglas tööl, aga oskustööliste puuduse lahendamiseks kohalikku tööjõudu ei koolita ja plaanime kolmandatest riikidest selle sisse tuua. Eesti strateegiline siht on tõusta Euroopa Liidu keskmisest kõrgema tootlikkusega riigiks, aga viimased aastad oleme liikunud vastupidises suunas. Valitsuse plaan Rootsi vangid Tartu Vanglasse tuua ja seeläbi Eesti inimestele tööd anda kinnitab vastupidises suunas liikumist. 

Lähtudes eelnevast on meil peaministrile viis küsimust. Loodame sisukat arutelu pidada. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Ja nii nagu arupärijad on soovinud, vastabki teie küsimustele auväärt peaminister Kristen Michal. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Seekord arupärimine nr 792 Rootsi vangide Eestisse toomise kohta. Nagu ikka loen küsimuse ja siis vastuse. 

Esimene küsimus: "Kuidas suurendab Tartu vangla võõrvangidega täitmine Eesti turvalisust?" Vastus. Julgeolek on partnerlus. Meie ja liitlaste jõud on tugev, sest me toetame üksteist. Partnerlust hoiame nii meile olulistes valdkondades, näiteks õhukaitse ja merekaitse, kui ka sisejulgeoleku valdkonnas. Rootsile on oluline, et Eesti läheks appi neile valdkonnas, kus Rootsil on vajakajäämisi. Meie vanglad on tühjad ja me saame Rootsit aidata. 

Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud koostöölepingu tulemusel säilib Tartu Vangla koos teenustega. Selle koostöö abil säilitame olulise sisejulgeolekutaristu, näiteks võimalikeks kriisiolukordadeks, ning tagame, et Tartusse jäävad spetsialistid, kellel on spetsiaalne sisejulgeolekualane väljaõpe. Tartus säilib ka arestimaja teenus, kus käib aastas kainenemas circa 1800 inimest, lisaks [on seal] arestikandjad. Tartu Vangla oma inimeste ja taristuga omab Lõuna-Eesti piirkonnas olulist tähtsust sisejulgeolekusse panustajana. 

Teine [küsimus]: "Milline on sisejulgeolekuasutuste seisukoht 600 võõrvangi Eestisse toomise kohta?" Vastus. Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ja Siseministeerium on olnud protsessi kaasatud. Võimalikud sisejulgeolekuriskid on kaardistatud ja maandamismeetmed on välja töötatud. Lisaks ei tegele Eesti üksi julgeolekuriskide maandamisega, vaid seda tehakse koostöös Rootsi ametivõimudega. 

Kolmas küsimus: "Millised ressursid saavad sisejulgeolekuasutused, et uute riskide maandamisega tegeleda? Ja millised ressursid kohtud, et vangide kaebusi lahendada ja tõlget istungitel võimaldada?" Vastus. Ressursi eraldamine sisejulgeolekuasutustele on otsustatud ja neile see vajalikus mahus ka eraldatakse. Kohtutele eraldatakse ressurssi justiitshaldusala sees vastavalt vajadustele. Vanglakoha rendihind on piisav, et katab ära kõik välisvangidega seotud kulud, sealhulgas kulud personalile, taristu ülalpidamisele, tervishoiuteenustele, tõlketeenusele ja muule vajalikule. 

Neljas [küsimus]: "Kuidas on Rootsiga sõlmitud lepingus reguleeritud tervishoiuteenuste osutamine võõrvangidele?" Vastus. Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib lepingu kaheksas osa, artiklid 41 ja 42. Lepingu ja viidatud sätetega saab tutvuda eelnõude infosüsteemis. Kokkuvõtvalt korraldatakse [välisvangidele] sama standardi järgi tervishoiuteenust, mida pakutakse Eesti vangidele, küll aga selle erandiga, et Eestisse ei tooda raskelt haigeid või psühhiaatrilist ravi vajavaid kinnipeetavaid. Kui ilmneb tervisehäda, mis väljub kokku lepitud piiridest, saadetakse välisvang tagasi Rootsi ravi saama. 

Viies [küsimus]: "Kas 400 Eesti inimese hoidmine võõrvangide valvamise väljakutsuval tööl ja välistööjõu sisserändereeglite leevendamine on pikaajaliselt Eesti majanduskasvu tagav mõistlik plaan?" Vastus. Positiivne pool on see, et Lõuna-Eesti regioonile tähendab see 160 töökoha säilimist. Lisaks luuakse juurde vähemalt 250 uut ametikohta. Selles spetsiifilises [valdkonnas] säilib tööhõive ja kompetents, mida on hiljem raske ja ressursimahukas taastada. Lisaks vormikandjatele mõjutab see leibkondade ja piirkonna heaolu. 

Teine positiivne pool on see, et säilib vanglahoone kasutuskõlblikkus ja valmisolek ümber lülituda kriisiolukorras. Vangla rentimisel väheneb maksumaksja koormus pooltühja hoone töös hoidmiseks. Rentimine vabastab raha, mida vajadusel saab suunata mujale, näiteks teistesse sisejulgeoleku vajadustesse. Aitäh!

Suur tänu teile! Küsimuste ringi alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Küsimus on selles, et siia tulevad ju ikkagi – eesti keeles öeldes – täitsa retsid mis retsid. Kuidas on tagatud, et nad ei [looks] siin kuritegelikke sidemeid ja uusi võrgustikke. Ja kui jätkusuutlik see leping peaks olema? Kui [leping] lõpeb, siis kas seda pikendatakse? On seda arutatud, mis siis saab?

Aitäh! Vastus on lihtne. Eesti vangidega, Eesti kinnipeetavatega välisvangid kokku ei puutu. Eesti kinnipeetavad paigutatakse ümber Tallinna ja Viru vanglatesse. Vangide vastuvõtmisel osalevad erinevad vanglateenistuse partnerasutused, muu hulgas Kaitsepolitseiamet. Nii et üldiselt sõelutakse kõik läbi ja vaadatakse, kes siia tulevad. Seegi on lepingus kirjas. Ja mitte keegi ei vabane Eestis, kõik vabanevad ainult Rootsis.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! No kui lubate, ma esitan kiiresti kaks küsimust. Esimene seondub sellega, mida te ütlesite, et säilitatakse töökohad sisejulgeolekus. Teie selgitustest käis ka läbi see, et luuakse 250 – või oli see 200? – uut töökohta. Kas see pigem ei või vastupidiselt toimida? PPA-s on ju niikuinii tööjõupuudus, inimestest on puudus, täitmata ametikohti on palju. Kas ei või nii olla, et need 200 [uut] ametikohta [tähendavad seda], et juba PPA-s olevad inimesed liiguvad hoopis sinna, eriti kui seal on parem palk, ja siis tegelikult PPA-s vajadus sisejulgeolekut tagavate inimeste järele hoopis kasvab? 

Ja teine küsimus puudutab teie kinnitust, et kriisiolukordadeks säilib valmidus seda vanglat kasutada vastavalt vajadusele. Aga mina mõtlen just vastupidi, et kui me paneme selle täis võõraste vangidega ja tekib kriisiolukord üleöö, siis ju ei ole seda võimalik kasutada, vaid vastupidi, tekib julgeolekuoht. Kui tõsises kriisiolukorras peaksid [vangid] veel kuidagi kõik liikvele saama, siis vastupidi, julgeolekuoht hoopis kasvab.

Aitäh, hea küsija! Tartu Vanglas koondati mullu üle saja ametikoha ja töövõimalused on olnud piiratud ka laiemalt. [Vangla välja rentimine] tähendab seda, et väljaõppinud vanglateenistujad saavad tööle naasta. Seda esiteks. Ja teiseks, jah, kui seda taristut on vaja, saab selle taristu ka tühjaks teha. Seda kindlasti saab [teha]. [Vangla] lihtsalt tühjana hoidmine oleks kulu, mis koormaks meie sisejulgeolekut.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh! Lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Rootsiga on sõlmitud leping ja räägitakse 30 miljonist, mis selle teenuse jaoks Eestile makstakse. Ma olen nõus, et teatud kulud kaetaksegi selle rahaga ja [luuakse] töökohti. Aga on inimressursi küsimus. Ma pean siin silmas tervishoiuteenust. Meil on juba praegu väga pikad järjekorrad eriarstide juurde. Väga tihti on nii, et kui kinnipeetaval on tervisehäda, siis ta viiakse koheselt Tartu Ülikooli Kliinikumi. See on ju mõistlik, sest inimene vajab hädas abi. Kuidas on tagatud see, et see 30 miljonit ei hakka meile hiljem hoopis suuremaid kulusid tekitama? Kas te selle jutu juures mingit ohtu või midagi negatiivset ka näete? Sellele positiivsele jutule, mida te [räägite], kindlasti vastu ei saa vaielda. Aga mis on siiski riskid, mida teie tunnetate? Ei saa ju [kõik] olla ainult positiivne.

Aitäh! No selle lepingu tegemisel on erinevaid riske avalikult päris põhjalikult kaalutud ja hinnatud. Erinevad asutused, kes on kaasatud, on hinnanud nii riske kui riskide maandamise meetmeid. Täpsema ülevaate saate justiits- ja digiministrilt, kui soovite. Rahaliselt on arvestatud sisse kõik kulud. Analüüs näitab, et makstav tasu katab kõik kulud: meditsiini-, järelevalve-, haldus-, majutus- ja julgeoleku[kulud] ning jätab ruumi ka riskimarginaaliks.

Jaak Valge, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma kõigepealt pean jälle tegema sotsiaaldemokraatidele komplimendi selle eest, et nad selle arupärimise teinud on. Ehkki ausalt öeldes see minu heameel siin väga oluline ei ole.

Aga ma olen ka sellega kursis, et juriidilises mõttes ei ole vajadust vangla väljarentimise kohta küsida [arvamust] ei Tartu linnavõimu ega veel vähem Tartu linna elanike käest. Viimase käest küsimine ei olegi praegusel valitsusel kombeks olnud. Meedias pole avaldatud ühegi sellise küsitluse tulemusi. Minu hüpotees on, et tartlased oleksid vangla väljarentimisele vägagi vastu. Aga jälle uurin selle kohta. Ega ma ju ei tea küsitluste kohta, mida näiteks valitsus on teinud, aga mille tulemusi pole avaldatud. Kui valitsus on teinud küsitlusi [teemal], kuidas tartlased suhtuvad vangla väljarentimisse, siis missugused olid nende tulemused?

Aitäh!

Kui pole tehtud, [siis küsin], kas poleks õige üks küsitlus teha ja selle tulemused avaldada.

Aitäh! Kõigepealt õnnitlen teid sotsiaaldemokraatidele lähenemise pärast. Inimene muutub ajas, mis seal ikka. Seda esiteks. Ja ilmselt selles vanglaküsimuses olete te tõesti üksteisele lähemale liikumas, ilmselt saate ka EKRE kaasa võtta. Ongi nagu üks pere. 

Nüüd alustan sellest küsitlusest. Justiits‑ ja digiministril ehk on täpsemat infot, minul ei ole infot küsitluste kohta. Küll ma võin tuua analoogiaid. Selliseid võrreldavaid näiteid on terve hulk ja me oleme siin infotundides neid ju päris palju käsitlenud. Ma saan aru, et suvi on vahepeal viinud selle mälestuse. Eks ma siis kordan. 

Aastatel 2009–2016 rentis Holland Belgiale kuni 650 vanglakohta Tilburgi vanglas. Esialgu renditi 500 kohta ja siis perioodi vältel suurenes see 650-ni. Leping oli esiti kolmeks aastaks võimalusega seda pikendada. Seda pikendati. 2015.–2018. aastal rentis Holland kolmeaastase lepingu alusel Norrale 242 vanglakohta Norgerhaveni vanglas. 

Ja kas sellel oli mõju? Ei olnud. Hollandi parlamendi avalikud stenogrammid [kajastavad], kuidas võeti 2016. aastal vastu justiitsministri teade, et Belgia enam ei pikenda Tilburgis vanglakohtade rentimise [lepingut]. Kas hõisati, et suur kuritegevuse allikas pandi kinni? Ei hõisatud, vaid parlamendierakonnad avaldasid seal kõik hoopis kahetsust lepingu lõppemise üle, sest selle tõttu läks vangla sulgemisele ja kohapeal kadus üle 400 töökoha. [Kohti] renditi kuue aasta vältel. Kui see oleks kuritegevust mõjutanud, küllap oleks parlamendiliikmed seda märkinud. 

Samamoodi võin ma kirjeldada külastuste ülevaadet, seda, mis [toimus] reaalelus. Norra parlamendi ombudsman käis 2016. aastal kontrollimas vangide olukorda Norgerhaveni vanglas ja tõdes oma avalikus raportis, et vaid 37 vangil oli käinud külalisi 2016. aasta esimese kümne kuu jooksul. Nii et ma ütleks nii, et kõik see on juba läbi käidud, see ei ole midagi uut. 

Kui vaadata, siis hindadega on täpselt sama [lugu]. Belgia maksis Hollandile 500 vanglakoha eest Tilburgi vanglas 30 miljonit eurot aastas, kaugelt vähem, kui Rootsi maksab Eestile. Norra maksis Hollandile 242 vanglakoha eest 25,5 miljonit eurot aastas. See on samaväärne Eesti ja Rootsi lepinguga. Nii et kogu seda komplekti vaadates, [saab öelda], et me ei leiuta siin jalgratast. Tsiviliseeritud Euroopa riigid on üksteisele julgeolekupartneriteks olnud kaua. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Neljandale küsimusele vastates viitasite ainult lepingu artiklitele 41 ja 42, mis peaks tervishoiuteenuste osutamist reguleerima. Artikkel 42 on seotud surnud vangi transpordi ja uurimisega. Aga artikkel 41-ga võtab Eesti kohustuse tervishoiuteenust osutada, sealhulgas [kohustuse] teha järjepidevalt vangile rootsi keeles kättesaadavaks tema haiguslugu, retseptid ja tervisetõendid. Eesti vastutab eestikeelse hariduse andmise eest ja ka tervishoiuteenust saab Eestis ainult eesti keeles. Ühelgi noorel tudengil ei ole kohustust venekeelset teenust osutada. Kas tervishoiutöötajatel tekib kohustus rootsi keeles teenust osutada ja tegeleda rootsikeelse meditsiinilise tõlkega? 

Ja teiseks [küsin], kuna te viitasite sellele, et analüüs näitab, et kõik kulud, sealhulgas tervisekulud, kaetakse, milliste tervishoiukuluga vangi kohta on lepingut sõlmides arvestatud?

Aitäh! Analüüs tervikuna on Justiits- ja Digiministeeriumis olemas. Nad kindlasti hea meelega jagavad seda, kui küsite. Ma palun [neil] seda teha. Tervishoiukulude puhul on arvestatud kõiki vajaminevaid tervisekulusid, nagu ma enne kirjeldasin. Raskemate haigustega inimesi siia ei tooda. Ja kui peaks midagi [uut] ilmnema, saadetakse nad Rootsi tagasi. Ja tõlkekulud on samamoodi sinna sisse arvestatud.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! See on päris huvitav riigikapitalism, millega te tegelete. Sisuliselt on riik otsustanud hakata teisele riigile teenust osutama, allhanget tegema. Me saame aru, et rootslastel on vaja vange [kuskil] hoida, aga see tähendab seda, et te võtate Lõuna-Eestis tööturult päris mitusada elujõulist väga tublit inimest ära. Vanglaametnikud on väga professionaalsed, hea haridusega, füüsiliselt terved inimesed. 

Ettevõtjatel on probleem, tööjõudu ei ole. Ja te tegelikult halvendate väga paljude ettevõtete võimalusi tööjõudu saada, sellepärast et riik lihtsalt [hakkab] rootslaste rahaga ettevõtjatega konkureerima. See on päris huvitav lähenemine Reformierakonnalt. Ja samal ajal käib härra Keldo ringi ja räägib, et Eestisse on vaja rohkem tööjõudu tuua, sellepärast et siin seda ei ole. Teate, mingisugune asi on teil valitsuses omavahel jäänud rääkimata. Teie võtate turult tööjõu ära ja annate põhimõtteliselt rootslaste kasutusse ja siis härra Keldo ütleb, et Eestis on tööjõupuudus, seda tuleb väljapoolt juurde [tuua]. 

Aitäh! 

Seletage seda loogikat. Kuidas see segadus teil tekkinud on ja miks te sellist immigratsioonisurvet tegelikult loote?

Ahah! Aitäh, hea küsija! Sotsiaaldemokraadid võitlevad siin immigratsioonisurvega – see on ka jälle midagi uut. Mõni ime, et Jaak Valge siis komplimente teeb – me oleme sinna jõudnud. 

Nüüd, kuidas see tekkinud on? See segadus põhiliselt ikkagi eksisteerib, mulle tundub, küsija peas. Meil on vanglates vähem inimesi ja seetõttu on vangla tühi. See on spetsiifiline kinnisvara. Jah, seda on võimalik konserveerida, mis võtaks [raha]. Jah, see on võimalik lammutada, mis raiskaks raha. Mida seal veel teha saaks? Seda on mõistlik ju kuidagi kasutada, kui julgeolekupartneril on vaja. Euroopa riigid omavahel üksteisele tuge niimoodi [pakuvad], vajadusel [teevad] vanglarendilepinguid. Meil on seda mõistlik teha. Lisaks saab meie sisejulgeoleku valdkond juurde spetsialiste, keda me alles hiljuti koondasime. Need inimesed saavad tagasi tööle tulla. Nii et ma kardan, et see segadus eksisteerib ainult teie peas.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kõigepealt võib-olla vastate Riina Sikkuti teisele küsimusele: kas neile hakatakse pakkuma rootsikeelset tervishoiuteenust? Minu küsimus puudutab seda, kuidas see kriisiolukorras [välja näeb]. Millal asutakse neid vange evakueerima ja millises järjekorras? Ma arvan, et tollel hetkel on seda sagimist väga palju, kui sihuke tõsine kriisiolukord Eestis on. Kuidas see siis toimub ja kuidas see on täpsemalt kokku lepitud, millal ja millistel juhtudel?

Aitäh! Riina Sikkuti küsimusele ma ju vastasin, et tõlge on arvestatud sinna hulka. Vajadusel [kasutatakse] kas tõlkerakendust või tõlki. Teiseks, kriisiolukorras, muu hulgas sõjaolukorras, tuleb need vangid koheselt viia tagasi Rootsi. Sõjaolukord ei alga ilmselt üleöö. Me oleme koos julgeolekupartnerid, nii et selleks on piisav varu[aeg], et me jõuame organiseerida välisvangide Rootsi saatmise. Detaile ma siin avama ei hakka, kõik ei kuulu avalikustamiseks. Muu hulgas on lepingus ka näiteks punkt, mille kohaselt vanglateenistused harjutavad taolised olukorrad lepingu kestuse ajal läbi.

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! No te olete täna heas stand-up'i hoos, panete vasakule ja paremale huvitavaid märkusi. Ma arvan, et poliitikud [võiksid] teineteist kiita, vaatamata sellele, et nad on erinevates leerides ja neil on erinev maailmavaade. Ma usun, et isegi mina oleksin valmis teid kiitma, kui selleks põhjust on. Ma ei pea selle pärast olema reformierakondlane ja teie ei pea olema sots. 

Aga minu küsimus puudutab seda, et mis te arvate, kui pikalt sellise teenuse pakkumine võiks kesta. Selle küsimuse taust on ju see, et vangivalvureid ja vanglaametnikke koolitatakse pidevalt juurde, kuna neid on vaja. Aga kui see jääb lühiajaliseks projektiks, siis tekib [mõte], millele ka härra Läänemets viitas, et me koolitame inimesi, teeme investeeringuid, anname neile tööd, aga ühel hetkel ütlevad rootslased, et kuulge, me [saame] nüüd oma vangid tagasi tuua, meil said vanglad valmis. Kuidas te seda pikaajaliselt näete? Mis on teie pikk plaan [sellega seoses] seal valitsuses?

Aitäh! Lepingu pikkus on viis aastat, pikendada on võimalik kolme aasta võrra. Selle käigus räägitakse omavahel need keskpikad plaanid läbi.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! No siin oli headel kolleegidel erinevaid märkusi ja küsimusi. Siin juhiti tähelepanu tööjõupuudusele. See on üks pool kogu sellest probleemist. Iseenesest Rootsi kasutabki meid kui alltöövõtjat ära. Me oleme selgelt sellise signaali andnud ja näidanud oma kohta selles suures maailmas, ja mitte parimal viisil. 

Aga lisaks sellele, ma mäletan, et kui justiits- ja digiminister oli siin ja seda ettepanekut tutvustas, ta rääkis ka suurest kasust, mida Eesti saab lisaks 30 miljonile. Ehk siis vangide sugulased, tuttavad ja sõbrad hakkavad Eestit külastama, Tartut külastama. Ja siis Tartul läheb hästi, hotellid saavad täis ja söögikohad samuti. Ülespoole hakatakse upitama. Nii et ma arvan, et kõik tartlased ootavad vangide külastajaid sinna. Või mida teie arvate?

Aitäh! Te ajate midagi väga sassi. See on ilmselt teie enda unenägu või fantaasia. Ma olen peaaegu kindel, et justiits- ja digiminister ei ole midagi sellist rääkinud. Veel enam, nagu ma [kirjeldasin], Hollandi ja Belgia näite ning Norra ombudsmani näite puhul oli vastupidi, külastusi oli väga vähe.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Teil kipub selles debatis kuidagi olema praeguse valitsuse, võib-olla ka varasemate Reformierakonna valitsuste selline, ma ütleksin, kutsehaigus ehk veendumus, et teie argumendid ja teie seisukohad on tõesed ning vastas istub kari rumalaid, ohmusid, kes päris hästi ei saa asjadest aru, eks ole, kellele on vaja patroniseerivalt seletada neid asju ja üldjuhul teha ka iroonilisi nalju ühe või teise erakonna pihta. See on teie õigus, aga ma arvan, et siis ei maksa ka imestada, kui rahva meelsus ja arvamus selle valitsuse suhtes ei ole kaugeltki nii ülev ja kõrge, kui te võib-olla näha sooviksite. 

Aga see oli sissejuhatuseks, küsimus on mul ka. Kõigi nende plusside-miinuste kõrval, mis teil kahtlemata peaministrina on, mul ei ole kunagi olnud arvamust, et te ei ole võimeline analüüsima, et analüüsivõime teil puuduks. Nüüd ma küsin, kuidas on loogiline, et olukorras, kus meil on tegelikult tööjõupuudus, nagu me ise ütleme, te tahate tuua sisse välistööjõudu. Miks me peame paralleelselt iseenda kvalifitseeritud tööjõudu hoidma kinni sektoris, valdkonnas, kus tegelikult seda vaja ei ole, ehk [miks me peame valvama] võõrriigi vange, olukorras, kus oleks võimalik sama töötajat kasutada mujal siseturvalisuse valdkonnas. Kus siin see loogika on?

Aitäh! Kui Lauri Laats ajab pehmelt öeldes kelbast, siis ma kindlasti olen irooniline. See väide, mida ta omistas oma taga istuvale justiits- ja digiministrile, ei vasta vähimalgi määral tõele. Nii et andestage, aga ma olen irooniline kelbase suhtes. 

Nüüd, mis puudutab tööjõudu, nagu ma kirjeldasin – võib-olla te enne ei märganud –, me oleme koondanud päris palju korrektsiooniametnikke ehk vanglaametnikke. Meil seisab tühjalt kallis kinnisvara, mida oleks vaja sisejulgeoleku tagamiseks. Me ju ei tea, mis olukorrad ees seisavad. Ja meil on piiratud hulk valikuid: kas me laseme sellel vanglal tühjalt seista, maksame kinni selle [konserveerimise] või siis kasutame seda mingi teenuse osutamiseks ja hoiame oma sisejulgeoleku võimekust ja inimesi, kellel on politsei [väljaõppega] peaaegu võrreldav väljaõpe. Sisejulgeoleku valdkonnas on see igati mõistlik. Ja kui me saame selle käigus oma julgeolekupartnerile, kes tagab muu hulgas aeg-ajalt meie õhu- või merekaitset, abi osutada, siis ma arvan, et see on igati mõistlik.

Heljo Pikhof, palun! 

Suur tänu! Austatud minister! Justiitsminister on valitsuse nimel väitnud, et Rootsi mõrvarite ja vägistajate toomine Tartu Vanglasse tõstab oluliselt Lõuna-Eesti turvalisust. Millegipärast on aga PPA peadirektor ja Lõuna-Eesti prefekt absoluutselt teisel arvamusel. Viimane neist väitis Tartu Linnavolikogus, et turvalisus väheneb, kuna politseinikud, kes politseis töötavad, nende arv väheneb, nad lähevad vanglasse tööle. Me teame ju kõik seda, et tööturul on väga tugev konkurents. Nii politsei, vanglateenistus kui ka Maksu‑ ja Tolliamet otsivad tikutulega ühele ja samale profiilile vastavaid inimesi. PPA-s on täna niigi täitmata sadu ametikohti, mida kaetakse abipolitseinikega ja ületunde [tehes]. 

Ja mida ma tahan öelda? Täiesti piinlik on kuulata seda, kuidas te siin väidate, et turvalisus tõuseb. Tegelikult te nõrgestate Eesti sisejulgeolekut, eriti Lõuna-Eestis, kus seda mitte mingil moel teha ei tohi.

Aitäh!

Ja minu küsimus on: kuidas teie arvates Lõuna-Eesti inimeste turvalisus tõuseb, kui politseinike arv väheneb?

Aitäh! Kui selles küsimuses olev hüpotees oleks tõene, siis ma oleks ka mures. Aga politseinike arv [hoopis] suureneb. Teiseks, me tõstame sisejulgeoleku valdkonnas palku, et sinna inimesi juurde tuleks. Ja kolmandaks, selle asemel et hoida maja tühjana ja koondada inimesi, kellel on sisejulgeoleku valdkonna alased oskused, me vastupidi, saame neid inimesi nii tööle võtta.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea peaminister! Te vihjasite siin, nagu sotsiaaldemokraadid peaksid tohutult pooldama migratsiooni. Ma olen Eestis mõnes valitsuses olnud erinevate poliitiliste erakondade ja jõududega. Eestis on olnud [välistööjõu puhul] konsensus, et välistööjõu sissetoomise reegleid ei ole vaatamata soovidele, vaatamata teatud survele kuidagi lõdvendatud. Jah, oskustööjõu jaoks on teatud tingimused kehtestatud, et seda on võimalik tuua kvoodiväliselt, ja nii edasi. Aga kindlasti on kõik valitsused olnud ühel seisukohal, et arvestades seda, mida me näeme toimumas Euroopas, me Eestis siiski ei taha niimoodi migratsioonireegleid lõdvendada. Kas teie olete nüüd asunud sellele teele, et te kavatsete neid lõdvendada, ehk siis Reformierakond toetab lõdvemaid sisserändamisreeglid?

Lühike vastus on ei.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Ma lähen edasi hea kolleegi Andres Hanimäe küsimusega pikast vaatest. Me koolitame hetkel välja uusi töötajaid. Meil on siin palju kõlanud, et meil on leping viieks aastaks, mida saab kuni kolme aasta võrra pikendada. Noh, lähtume kaheksa-aastasest vaatest. Ja võtame siia juurde ka justiits- ja digiministri väljaütlemise, et ehk on meil ise neid ruume ja personali üks hetk taas vaja. Kui Rootsi aga seejärel suudab oma vangidega ise toimetada, kas siis valitsus näeb ette kuritegevuse olulist kasvu? Või kuidas te need tühjad kongid vangidega täita plaanite? Ja kui siinkohal on mõne nõukogu [loomise] plaan, siis äkki moodustaks kuritegevust vähendava nõukogu?

Aitäh! Tõepoolest ei plaani kuritegevuse kasvu selleks, et vanglaid täita. Ja südamest loodan, et seda vaja ka ei ole. Kui meil on sisejulgeolekus väljaõppinud inimesed, siis on võimalik seda tööd teha ka teises rollis. Pigem on meil ju see mure, nagu me siin arutame ja ühiselt leiame, et tööealine elanikkond väheneb, aga sisejulgeoleku valdkonnas on meil inimesi juurde vaja. Nii et see on see pilt. Aga meie jaoks tähendab see seda, et Tartu Vangla või mis tahes selline spetsiifiline kinnisvaraobjekt seisab tühjalt, seal ei ole tööl oskustega inimesi, kes võiksid piirkonna või laiemalt Eesti turvalisust tagada, ja lisaks maksame selle hoone ülevalhoidmise eest.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Küsimus on lihtne. Kas sa oled oma erakonnakaaslase, Tartu linnapea Urmas Klaasi käest küsinud, kas tema on sama optimistlik nagu sina, et Tartu jääb heade mõtete linnaks, või muutub see vägistajate ja mõrvarite mekaks?

Aitäh, hea küsija! Kõiki Tartu linna ja linnapea küsimusi tuleb võtta tõsiselt, ja neid ka võetakse. Seda esiteks. Teiseks, ma siiski juhin tähelepanu, kui te ei ole märganud, et need vangid tulevad vanglasse ja vabanevad Rootsis. Nad ei lähe Pirogovi platsile, nad tulevad vanglasse ja vabanevad Rootsis.

Suur tänu teile, härra peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja nii nagu, head kolleegid, kõik teavad, meie kodukord näeb ette, et esmalt on kõneõigus arupärijate esindajal. Ainsana on arupärijate nimel kõneks registreerunud Lauri Läänemets. Palun!

Võtan kaheksa [minutit], aitäh! Lugupeetud peaminister ja head kolleegid! Kas ma saan aega juurde, nii palju kui maksimumina saab?

Nii palju, kui tahad, nii palju ei saa, aga kolm saab küll.

(Naerab.) Tänan, austatud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Peaministri vastused, ma peaksin ütlema, olid ülinapid. Tegelikult ei ole debatt võimalik siin Riigikogu saalis, kui inimene, kes riiki juhib, ei taha meile vastuseid anda. Ja siis ei saa ka [küsida]: "Miks inimesed mind ei mõista, miks on minu erakonna reiting madal ja miks Eestis asjad halvasti lähevad?" Kui me, poliitikud, omavahel siin ei suuda arutelu viisakalt ja sisuliselt pidada, siis kuidas saab eeldada, et Eesti inimesed saavad üldse aru, mida Vabariigi Valitsus teeb?  

Nii et ma alustuseks ütleksin, austatud peaminister, et üldse ei saanud rahule jääda teie vastustega. Ma mõistan, miks te ei vastanud. Sellepärast, et need on kõik valusad teemad. Te teate, et see kriitika ja need küsimused, mida me teie käest küsisime, olid õiged. Te teate, et tegelikkuses te polegi neid asju läbi mõelnud ja asjad ongi nii halvad, kui nad välja näevad.  

Nüüd, alustuseks ma tahaksin öelda seda, et Eesti inimesed, kes töötavad meil vanglateenistuses, on professionaalid, nad teevad väga heal tasemel oma tööd ja meil kindlasti ei ole kahtlust, et keegi vangidest võiks niisama põgeneda, vahet ei ole, kas ta on Rootsist või Eestist pärit vang. See, ma arvan, on korras ja sellest me tegelikult rääkima ei pea. 

Aga meile teeb muret see, et nagu me teame, on tervishoiuvaldkonnas puudu inimesi, ja nagu me teame, on seal puudu raha, ja päris palju raha, ning me teame seda, et selle tulemus on see, et Eesti inimeste ravijärjekorrad pikenevad ja arstiabi on keerulisem saada. Kui me vaatame järgmise aasta riigieelarvet, [siis me näeme, et] ega see probleem ei parane. Pigem tundub, et läheb hullemaks. Ja see teeb meile muret, sellepärast et see leping, mis puudutab Rootsi vange Eestis, näeb ette seda, et me tõesti peame neile tervishoiuteenust osutama. 

Ja kujutage ette, kui kõik 300 vangi käivad aastas kaks korda eriarsti juures. See tähendab, et 600 inimest ei pääse eriarsti juurde. See on tegelikult see tulemus. Te võiksite ausalt välja öelda, et vähemalt 600 inimest aastas jääb siis ilma eriarstiabita. See on see, millega te tegelete. Vaevalt et te tervishoidu nüüd inimeste palkamiseks eraldi raha juurde annate. Tavaliselt käib see nii, et see tuleb Eesti inimese arvelt. See on üks probleem.  

Teine probleem on see, et väga kavalalt on välja mõeldud retoorika, et sisejulgeolekusse on jõudu juurde vaja. Muidugi on juurde vaja. Aga PPA-sse on jõudu juurde vaja, mitte vanglateenistusse. Politsei‑ ja Piirivalveametisse ju ükski neist inimestest tööle ei lähe. Ehk siis me päris sisejulgeoleku väljakutseid sellega ei lahenda.  

Ja ma pean ütlema, et [kolmas] mure on tegelikkuses veel. See, kuidas Reformierakond, ma pean ütlema, riigikapitalismiga tegeleb, on tõesti huvitav. Sisuliselt on otsustatud, et Eesti riik hakkab Rootsi riigile teenust osutama sellises äriloogikas, et minnakse [ettevõtjatega] konkureerima, mitte sellepärast, et Eesti riigil on seda vaja, vaid sellepärast, et lihtsalt on mõte raha teenida ja äri ajada riigi tasandil. Riik läheb konkureerima Eesti ettevõtetega, Lõuna-Eesti ettevõtjatega, kellelt võetakse ära sadu potentsiaalseid töötajaid, keda kutsutakse vanglasse tööle. Neile makstakse palka maksumaksja raha eest, Rootsi maksumaksja või Eesti maksumaksja raha eest. 

Ja mina ei tea, kust need Eesti ettevõtjad siis tööjõu peaksid leidma. Me räägime pidevalt siin saalis, me kuuleme valitsuse pressikonverentsidel, majandusminister Keldo räägib igal pool, pisar silmis, kuidas tööjõudu on nii vähe. Ja siis Eesti Vabariigi valitsus lihtsalt võtab Eesti ettevõtjatelt tööjõu ära ja hakkab mingit teenust osutama. See ei ole eriline lisandväärtuse loomine, ma ütlen. See ei anna kuidagi Eesti majandusele sügavust. Ma mõtlen, et [see on] päris huvitav, kuidas Reformierakond on sellise geniaalse äriplaani välja mõelnud.  

Lõppkokkuvõttes päädib see sellega, et Reformierakond tuleb ja ütleb, et on vaja tööjõudu Eestisse juurde tuua. Jah, kvalifitseeritud kõrgepalgalist tööjõudu on loomulikult Eesti ettevõtetel vaja, see on majanduse ja ühiskonna mõttes väga mõistlik. Aga selles valitsuse plaanis, mida me teame, ei [räägita] ju kõrgepalgalisest tööjõust. See tähendab seda, et hakatakse tooma odavat tööjõudu. Ehk siis see, kuidas Eesti riik on seni oma immigratsioonipoliitikat teinud, tööjõupoliitikat teinud – või vähemalt Reformierakonna enda sõnad on seni [olnud sellised], et riik ei peaks ettevõtlusega nii väga tegelema ja riik ei peaks olema konkurent ettevõtjatele –, ei maksa täna enam midagi, sellepärast et Reformierakond ja Vabariigi Valitsus on täiesti kõrvale pöördunud kõigist sellistest varasematest põhimõtetest. 

Ja meile teeb see tõesti kurba meelt, et esiteks ei taheta debatti pidada ja teiseks minnakse Eesti ettevõtjatelt tööjõudu ära võtma ning [ettevõtjatega] konkureerima. Muideks, kas see mitte ei ole riigiaparaadi suurendamine paarisaja inimese võrra? Minu arvates see läheb vist sinna kanti.  

Härra peaminister, teie sõnad ja teod ei lähe üldse kokku. Ma tõesti mõistan kõigele sellele peale vaadates, et väga ebamugav on vastata [selleteemalistele küsimustele]. Aga teate, mis eristab teid ja Kaja Kallast? Ma ütlen ausalt. Kaja Kallas julges vastutada. Aga ma olen tähele pannud, et Reformierakond viimasel ajal teeb, kuid ei julge vastutada. Mina küsin, kas Eesti inimesed peaksid usaldama selliseid poliitikuid, kes teevad, aga vastutada ei julge. Kui on ebameeldivaid asju, siis tuleb nendest rääkida, neid seletada, oma vaadet avada. Meil ongi erinevad nägemused. Aga vastutada peaks julgema. Ning see tähendab, et peaks ka seda debatti julgema pidada.  

Ja ma isiklikult muideks ütlen seda, et ma olen käinud Rootsi vastava ministriga paar korda vanglateemal rääkimas. Ja minu üks oluline küsimus temale oli see – see on nüüd sisejulgeolekuvaade, mida ma esitan teile, kui te juhuslikult pole valitsuses seda kuulnud –, et kui on näiteks ränderünne või mingi muu suurem juhtum ja oleks vaja see vangla kohe kiiresti tühjaks teha, mis siis saab. Siis koondame need inimesed ära või? No okei, võib-olla nad siis valvavad neid, kes rahutuste ajal ajutiselt sinna paigutatakse. Aga igal juhul minu arvates see küsimus on vastamata. 

Ja viimaseks ütleks, et teate, ka regionaalpoliitika puhul tahaks kuulda sellist suhtumist, mis teil on vangide teemal. Vangide teemal oli peaministri loogika selline, et vaadake, kui meil riigis üks maja jääb tühjaks, siis ei saa [nii olla], see on kulu, ja sinna tuleb inimesed sisse tuua. Ma tahaks kuulda peaministri suust täpselt sama loogikat väikekoolide puhul. Vaadake, kui kool jääb tühjaks, siis toome kuskilt lapsed sinna kooli, sest muidu on see kool ju omavalitsustele kulu ja mure on piirkondlikult suur. Aga ei, kahjuks ainult Rootsi vangide puhul on see loogika siiamaani [kehtinud]. Aitäh ja jõudu! 

Aitäh teile! Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Head Eesti mehed ja naised! Kõigepealt ma peaksin peaministrile ütlema, et minu puhul ei sõltu mu poliitiline hoiak sellest, kes teatava küsimuse püstitasid, vaid sõltub ikka mu enda põhimõtetest. Küll oleks tore, kui teil oleks samamoodi. 

Nii, aga nüüd asja juurde. Tartu on rahvusvaheline ülikoolilinn, teaduse ja kultuuri kese. Seetõttu mõjub see plaan pisut šokeerivalt, kui me hakkame ülikoolilinna vahetu külje all rentima välja meie vanglat välisriigile. See samm kuidagimoodi Tartu sisu ega mainet ei paranda, vaid vastupidi, lööb sellele ikka tugeva hoobi. Me tahame, et Tartust mõeldakse kui noorte ja teadlaste linnast, mitte kui vanglaäriga seotud kohast, ja peame tunnistama, et mainekahju on suur. Me saame selle väljarentimise eest 30 miljonit, aga keegi ei tea, kui suur peaks olema see kompensatsioon, mida rootslastel tuleks Tartule maksta mainekahju eest. 

Edasi, loomulikult, siin on väga tõsine turvalisuse[alane] küsimus. Vanglate rendile andmise pretsedendid, nagu peaminister toonitas, on täiesti olemas. Nõus, näiteks Norra ja Belgia rentisid Hollandilt vanglakohti, samuti Taani Kosovolt ja El Salvador on USA-le teinud ettepaneku, et kuritegelikke isikuid tuleks majutada El Salvadori vanglates. Aga vaat, see olukord on erinev. Ma nüüd El Salvadori kohta ei tea täpselt, aga Euroopa vanglad, mis on olnud välja renditud, on ääremaal. Tartu on aga tegutsev ülikoolilinn, kus need riskid ja mainekahju on kordades suuremad. Kõiki neid asju võib omavahel võrrelda, aga nad ei ole sarnased. 

Lisaks on meil juba praegu teada, et Eesti tervishoiusüsteem on pingul: me ei suuda kõiki inimesi õigeaegselt arsti juurde suunata ja erakorraline meditsiin töötab piiri peal. Välismaalaste siia vanglasse toomine tähendab täiendavat koormust just meie haiglatele-kiirabidele. 

Nüüd, töökohtade vajaduse argumendi lükkab ümber ikka seesama lihtne tõsiasi, et need, kes võiksid seal töötada, on juba hõivatud politsei- ja julgeolekutöödega. Eestis on puudu ligi 300 politseinikku ja 500 kaitseväelast. Ja kui me ei usu, et samas valdkonnas uute töökohtade loomine [tekitab] selles valdkonnas veel suuremat tööjõupuudust, siis tuleb öelda, et me ei usu ka turumajandusse. Kui meil on vaja inimesi korrakaitses ja riigikaitses, siis miks me suuname nad vanglatesse tööle? See ei ole minu arust tark riigijuhtimine.

Tartlastelt pole mitte keegi küsinud, kas nad tahavad sellist vanglat. See puudutab otseselt nende linna kuvandit, nende turvalisust ja nende igapäevaelu. Ja no ma ei tahaks niimoodi öelda, aga mulle tundub, et Eesti riigivõim käitub Eesti kodanikega nagu riigi alamatega, või veel hullemalt öeldes, nagu pärisorjadega, mitte nagu riigi kodanikega. 

Ja veel pöördun peaministri poole. Ma arvan, et valitsusel ei ole kerge. See kodanike võõrandumine võimust on sedavõrd suur, et need ootamatud ettevõtmised ei leia poolehoidu nii ehk naa, isegi kui nad on asjakohased. See aga ei ole asjakohane. 

Ja lõpetuseks, riigi eesmärk ei saa olla odavate töökohtade loomine, vaid [peaks olema] suurema lisandväärtusega töökohtade arendamine. Vangla rendile andmine seda ei tee, vaid vastupidi, see lukustab meid madalama väärtusega [töökohtade] mudelisse. Seega, Tartu ei vaja ega taha välisriigi [vange valvavat] vanglat. Me vajame turvalist, väärikat ja teadusele suunatud tulevikku. Aitäh!

Suur tänu teile! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Loomulikult see uudis, mis tuli siinsamas või valitsusest välja, et Tartusse tuleb päris suures koguses Rootsi vange, šokeeris heade mõtete linna Tartut. Küsimus on, kuidas see kõik ilmsiks tuli. Kas üldse Tartu inimestega nõu peeti? Loomulikult mitte. Jällegi sündis mingisugune otsus kabinetivaikuses kohalikku kogukonda kaasamata. Ja loomulikult tuli see suure ja halva üllatusena. Kas tartlased on nüüd kogu info kätte saanud? Kas nad on sellega leppinud? Ei, ei ole kogu infot kätte saanud ja loomulikult ei ole nad ka leppinud. 

See teema on läbi käinud praegu [toimuvates] kohalike omavalitsuste valimiste debattides, mida on praegu tehtud Tartus juba ohtralt ja kus on esindatud olnud ka erakondade linnapeakandidaadid. Ja põhimõtteliselt kõik ühest suust ütlevad, et see otsus oli vale. Tartu on heade mõtete linn, Tartu on meditsiini ja teaduse linn. Ja nüüd tahetakse sinna juurde veel üks omadus juurde panna: Rootsi vangide linn. Meditsiini, teaduse ja Rootsi vangide linn. Kas see ongi siis see heade mõtete linn? Vot selliste otsustega lörtsitakse ära kogu Tartu maine. Need on valitsuse otsused. Ja siin praegu tõestatakse meile, kui tore see kõik on, me saame 30 miljonit ja nii edasi. Tegelikult kasutab Rootsi riik Eestit ära, nii lihtne see ongi!

Üheksakümnendatel me hakkasime pakkuma odavat tööjõudu. Tuli väliskapital, ostis kõik meie vara ära ning pärast meie, eestlased, ostsime valdavalt kõik selle tagasi, aga tunduvalt suurema summa eest. Nüüd kasutataks meid täpselt samamoodi ära: tuuakse oma vangid, võetakse see odav tööjõud jällegi ja öeldakse: "Eestlased, te tegelikult saate sellest ju kasu!" No ei saa ju, mainekahju on tunduvalt suurem. 

Ja kui me vaatame seda infot, mis me oleme kätte saanud, siis mina küll ei julge kõigega nõustuda. Ja ausalt öeldes ma ei ole ka kindel selles, et see info, mida on praegu antud, sajaprotsendiliselt tõele vastab. Me oleme ju näinud, kuidas see valitsus on käitunud erinevates situatsioonides, kuidas valitsus on andnud ja võtnud sõna, kuidas on hämanud. Miks me peame sellises olukorras olema rahul nende vastustega ja usaldama seda valitsust? Loomulikult ei usalda. Ja seda valitsust ei usalda inimesed mitte üheski küsimuses. Tõesti, vabandan! 11% veel usaldab. Ma ei tea, kas nendel 11%-l on klapid peas või silmade ees. Ju siis on. 

Ja siin räägiti tööjõust ja tööjõupuudusest, kvalifitseeritud tööjõu puudusest. Ma avan natukene pilti, teen selle suuremaks. Vaadates seda, kuidas praegune valitsus käitub, ja vaadates seda, mis toimub majanduses ja tööjõupoliitikas, siis mul on tunne, et [neil] puudub suurem pilt, makropilt, mis üleüldiselt maailmas tööjõuga toimub. Me näeme seda, et sündimus tegelikult väheneb valdavalt kõikides riikides, eriti vanas Euroopas. Nüüd me näeme, et see hakkab ka Hiinas toimuma. India on seal kuskil ülevalpool, aga tendents on selgelt selline, et mingi aja pärast [on sündimuse suund] allapoole. Tegelikult käib võitlus praegu lisaks maavaradele ja ressursile ka tööjõu pärast ehk siis ostetakse tööjõudu üle. Aga targad riigid ostavad tarka tööjõudu, vähem targad lepivad sellega, mis on. Ja Rootsi tuligi tegelikult siia odavalt ostma tööjõudu, mis meil on. Ja me peaksime veel selle üle õnnelikud olema?! Ei! Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! On olemas riike, kes kasutavad oma naiste emakaid rentimiseks, selleks, et saada rikkamaks ja teha nii, et ka välismaa rikkamad pered, kellel miskitel põhjustel ei ole võimalik lapsi saada, saaksid renditud emakast mõne lapse. See Tartu Vangla, tühjalt seisev betoonkoloss, on Eesti riigi betoonist emakas, kriminaalne emakas, kuhu on praegusel juhul võimalik paigutada Rootsi kriminaale. Mustafad ja teised, kellest nii mõndagi ma nimeliselt tean, ootavad seda hetke, kui nad saavad tulla heade mõtete linna. 

Ma ei ole ise Urmas Klaasilt, linnapealt, küsinud – peaminister ka ei vastanud –, et kui rõõmus ta selle üle on, et heade mõtete linnast võib saada vägistajate ja mõrvarite rõõmus linn. Aga ma varsti [küsin seda tema käest]. Peaminister ütles, et need uued külalised, keda me ootame 30 miljoni eest, ei lähe Pirogovi platsile või Werneri kohvikusse. Tõenäoliselt jah, ei lähe. Aga nad lähevad sinna ja rikuvad Tartu maine kapitaalselt ära. On juba praegu rikkunud, võin ma teile kinnitada. 

Aga see on praeguste valitsejate ja ka paljude eelmiste valitsejate omapära, et tegelikult kohalikelt ei küsita, mida nad sellest arvavad. Ma mäletan, kui oli plaan – see ei olnud muidugi valitsuse plaan – supertselluloositehast Tartusse teha. Kohti oli mitmeid, kuhu seda planeeringut teha, aga millegipärast mängiti kõik ühte kohta, et ainukene koht oli Tartu lähistel. Ja mis sellest välja tuli, kõik mäletavad või vähemalt mõned mäletavad. 

Nii et see on see arrogantne lähenemine, et meie ütleme, mida vaja on, ja küll nad peavad lõuad ja teevad nii, nagu vaja. Ma ei taha naeruvääristada seda plaani peaministril ja ka justiitsministril, kes siia saabus – tere tulemast! –, et tühjalt seisev betoonkoloss teenima panna. Sellel on täiesti jumet ja raskel ajal iga sent, kopikas, liir, või mis rahaühikus keegi arveldab, kulub ära, aga rehkendus peaks olema laiem. 

Ja siin on räägitud tööjõust. Tõepoolest, noh, ma tean väga hästi, mida Lõuna-Eesti, või nagu ma ütlen, orjanduslik lõuna sellest arvab. See ei ole hea plaan, vaatamata 30 miljonile ja kõigele muule, et Pirogovi platsile nad ei tule. Ega vist ei tule küll, jah. Aga võivad tulla nende sugulased, nende armsamad ja nii edasi. 

Ja tõepoolest, politseis on töö[jõu]puudus, tean seda väga hästi. Ühendatud anumate põhimõttel liigub loomulikult rahvas sinna, kus on priskem lobi, makstakse rohkem ja on paremad töögraafikud. Nii et see [vallandab] ahelreaktsiooni. 

Ja see [tagajärg] ei ole enam üheselt positiivne, nagu praegu peaminister [räägib] 30 miljonist, mida ta loodab koos justiitsministriga teenida. Iga asja puhul peaks vaatama suurt pilti. Kõik asjad on omavahel seotud, ka need Mustafad, ja mis nende nimed on, kellest mõnesid ma tean ja kes hakkavad varsti saabuma siia meie riigikassat täitma. 

Nii et avaramat pilku peaks olema, mitte ainult kinni olema 30 miljonis. Ja võiks [arvamust küsida] ka oma parteikaaslaselt Tartu linnapealt, kes on natuke murelik, et mine tea, mis peale kohalikke valimisi saab.

Hea kolleeg, vabandan, et segan! Kas taas veidi lisaaega?

Jah, paar minutit. 

Kaks minutit lisaks. 

Urmas on väga viisakas mees ja pole nii palju skandaale tekitanud, nagu tema Tallinna kolleegid. Mõned on ka Brüsselisse jõudnud juba. Ja selle koha pealt on nagu kahju, et Urmas Klaasi karistatakse selle eest, et tema parteikaaslased Tallinnas on mõttetult laamendanud ja erakonna mainet kõvasti alla kiskunud. Avaramat pilku ja rohkem valgust tarre, kordan taas! Aga see [vanglarendi] mõte ei ole tark mõte. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab peaminister Kristen Michal.

Hea juhataja! Head parlamendi liikmed! Mõned detailid juurde. Te püüate siin luua mulje, et leping on kuidagi ootamatu või see arutelu on ootamatu – see on 2023. aastast. Nii et tegelikult on see debatt käinud mitu aastat. Sellesse on olnud kaasatud sisejulgeolekuasutused, kes on riske hinnanud ja riski maandamise meetmed välja töötanud.

Samamoodi, jah, ma ei saa hästi aru sellest pildist, mida üritatakse maalida, justkui need inimesed tuleksid kuskile Tartu linna peale. Need inimesed, kui nad tulevad – rõhutan: kui tulevad, sest Rootsil on mure, ega neid vange ei kohelda siin mitte liiga karmilt – tulevad vanglasse ja nad ei vabane Eestis, vaid enne vabanemist saadetakse Rootsi, nii et nad vabanevad Rootsis. 

Ja ravikulude [arutelusse] on kaasatud olnud Tervisekassa ja Sotsiaalministeerium. Tartu Vanglas on Viljandi haigla Tartu meditsiinikeskus, mis koosneb vanglatervishoiu liitmise tulemusena haiglas tööd jätkanud vangla meditsiinipersonalist. Selle sihtrühm ongi Tartu Vangla kinnipeetavad ja vahistatud. Kõik need detailid on üle käidud. 

Ma saan aru, et kõigil siin on palju erinevaid asju öelda enne valimisi. Aga ma siiski meenutan, et me arutame eelarvet, näiteks otsime õpetajatele 10 miljonit, ja me ei leia õpetajatele 10 miljonit selleks, et streiki ära hoida. Lihtsalt kinnisvara tühjana hoidmine ja sisejulgeoleku valdkonnas inimeste koondamine ei ole kindlasti hea lahendus, mida te pakute. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised ja oleme lõpetanud neljanda päevakorrapunkti menetlemise. Aitäh teile, härra peaminister! 

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Peeter Ernitsa ja Vladimir Arhipovi 19. juunil 2025. aastal esitatud arupärimine justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale kohtutäiturite tegevuse kohta nr 807. Ja arupärijate nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Juunikuus ilmus ajalehes Õhtuleht üks põhjalik artikkel kohtutäituritest Enno Kermikust ning Priit Petterist, kes on aastate jooksul omandanud kinnisvara ning kinnistuid just kohtutäiturite korraldatud oksjonitelt. Sealhulgas on tõendamist leidnud näiteks episoodid, kus kohtutäitur on võitnud iseenda korraldatud oksjoni, ostnud kinnisvara iseenda määratud hinnast odavamalt, teenib oksjonilt ostetud varalt üüritulu ning kohtutäituri oksjonilt on ostetud vara lähisugulastele kuuluvale ettevõttele, mis kuulub nüüd täiturile. Kõike seda kirjeldati, nii nagu ma ütlesingi, Õhtulehes 17. ja 18. juunil. See oli ajend selle arupärimise koostamiseks. Arupärimise esitasime lugupeetud justiits‑ ja digiministrile. Siin on meil välja toodud kuus küsimust, millele me soovime lugupeetud ministrilt saada vastuseid, võib-olla ka [küsimusele], missuguseid tegevusi on juba ette võetud. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nii nagu arupärijate soov, ongi Riigikogu kõnetooli tulemas justiits- ja digiminister, lugupeetud Liisa-Ly Pakosta. 

Hea Riigikogu! Kõigepealt ma tänan Keskerakonda selle arupärimise eest ja Õhtulehte selle teema kajastamise eest. Siin ei ole mingitki kahtlust, et tegemist on küsimustega, mis on tõsised ja mille puhul ei saa kuidagi öelda, et asjad on täiesti korras. Tõsi, me räägime siin kokku umbes 20-aastasest perioodist. Paraku [peame] osa episoodide puhul ütlema, et need on lihtsalt aegunud. Aga vastan järjest küsimustele. 

Esimene [küsimus]: "Millise sagedusega kontrollib Justiits- ja Digiministeerium kohtutäiturite vastavust ametialastele kitsendustele, sh ettevõtluse keeld? Ja kas selles osas tehakse koostööd Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga?" Haldusjärelevalvet [tehakse] kohtutäituri seaduse § 54 lõike 1 alusel koostöös Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga. Ministeeriumi töö ehk see haldusjärelevalve on siin vajaduspõhine. Põhjalikumad järelevalvemenetlused algatatakse juhul, kui esineb viiteid võimalikule rikkumisele, näiteks kas kaebustes või meedias avaldatud infos, või on koda ise teinud märkeid või pannud tähele, et võib olla [rikkumisi]. 

Viimase üheksa aasta statistika pealt saab öelda, et ministeeriumile on laekunud vähemalt 1700 pöördumist kohtutäiturite tegevuse kohta. Need on reeglina kriitilised. Vähemalt 375 juhtumit on käsitletud sisulise haldusjärelevalve [tegemisena]. Vähemalt 101 korral on kohtutäituritele tehtud puuduste osas märkused, 17 korral on algatatud kohtutäituri suhtes distsiplinaarmenetlus ja üks kohtutäitur on ametist tagandatud. Eelmisel aastal oli 261 pöördumist, teostati kuus erakorralist sisulist kontrolli, tehti üks ettekirjutus, algatati üks distsiplinaarmenetlus ja tehti kaheksa tähelepanujuhtimist. 

Ressursid on ministeeriumis piiratud, sisuliselt tegeleb kohtutäituritega poolteist ametikohta. Ja need inimesed tegelevad ühtlasi ka kogu seaduseloome, ekspertsuse, töögruppides osalemise ja kõige muuga, mis selles valdkonnas on. Kindlasti ei ole see piisav. Aga ma jõuan teiste mõtete juurde ka hiljem, vastes järgmistele küsimustele. 

Teine küsimus: "Milline on Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoht antud küsimuses: kas mainitud artiklites kirjeldatud viisil vara omandamine on kooskõlas kohtutäiturite ametitegevusega?" Täiesti selge on see, et kohtutäituri enda korraldatud enampakkumisel või lähisugulaste kaudu vara omandamine viisil, mis sisuliselt tekitab huvide konflikti, ei ole kooskõlas kohtutäituri ametikohustustega ega ameti hea tavaga. See on täiesti selge, et kohtutäitur ei tohi kasutada ametialase tegevuse käigus teatavaks saanud teavet isikliku kasu saamiseks ega muul viisil, mis kahjustab ametkonna usaldusväärsust. 

Kohtutäituril ei ole keelatud osta vara teiste kohtutäiturite või pankrotihaldurite korraldatud enampakkumistelt, eeskätt avalikelt enampakkumistelt. Ja nagu me ka nendest lugudest nägime, on siin osa ostetud teiste kohtutäiturite enampakkumistelt, mis ongi ikkagi avalikud enampakkumised. Ja täitemenetluse seadustik § 87 lõige 2 sätestab need keelud, mis ma enne ette lugesin, väga ühemõtteliselt. 

Paraku on siin ka [aegunud juhtumeid], nagu me lehest näeme. Näiteks Petteri ema omandas korteri 2015. aasta alguses, aga süüteod aeguvad kolme aastaga. Seda kohtutäiturit enam selle eest karistada ei saa. Sama kehtib veel varasemate ostude kohta. Ehk siis kohtutäitur Petteri võimalikud rikkumised on ammu aegunud ja seetõttu ei kuulu enam menetlemisele. 

Kolmas küsimus: "Milline on Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoht kinnisvara rendile andmise osas: kas tegemist on ettevõtlusega?" Kermiku osas on järelevalve algatatud. Tõepoolest, kui kohtutäitur soetab ja hoiab sedavõrd suurt hulka kinnistuid eesmärgiga teenida järjepidevat üüritulu, siis on tegemist süstemaatilise majandustegevusega. 

Neljas küsimus: "Meedias avaldatud informatsioonist selgub, et pankrotihalduritel on olnud võimalik mitmekümne aasta jooksul soetada vara nii teiste pankrotihaldurite kui ka enda korraldatud oksjonitelt ning sisuliselt tegeleda ettevõtlusega – kas see asjaolu tähendab, et kontrollmehhanism kohtutäiturite seaduskuulekuse osas ei ole terve selle perioodi jooksul toimunud?" Ma enne juba tõin teile veidi statistikat välja. Tegelikult neid kaebusi ja järelevalvemenetlusi on palju. Lihtsalt võrdluseks [ütlen], et me räägime 1700 kaebusest, aga meil on kohtutäitureid praegu 39. 

Kui ma tohin, siis ma nüüd räägiks 2001. aastal toimunud reformist, mille käigus kohtutäiturid, kes enne olid olnud kohtute töötajad, muudeti iseseisvateks ja sisuliselt majandustingimustes tegutsevateks avalik-õiguslikeks isikuteks. Ja me oleme näinud 2001. aastast saati [arvamusi] – esimesed artiklid olid aastatel 2005 ja 2006 –, kus tuuakse välja, mis kõik ei toimi ja mis kõik ei ole hästi. Selle parandamiseks moodustati 2010. aastal Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda ning neile anti selged ülesanded, näiteks IT-haldus, koolituste korraldamine, eksamite korraldamine ja pankrotihalduri kutse omandamise [korraldamine]. Toona ehk 2010. aastal analüüsiti, et riigil ei ole raha, et kohtutäitureid kohtute juures pidada. 

2018. aastal justiitsminister Reinsalu [käis välja] mõtte: täitemenetluse kiirreform. [Selle kohta] on 2019. aastal avalikustatud dokumendid, analüüsid ja materjalid. [Taheti] Maksu- ja Tolliametile tagasi anda vähemalt riigi nõuete täitmine. Selle kohta [tegi] Thornton ka analüüsi. Aga ka toona ei leidnud riik vajalikke vahendeid, et seda ümberkorraldust teha. 

Nüüd oleme selle juurde uuesti tagasi tulnud ja väljatöötamiskavatsus on praegu Rahandusministeeriumis ootamas ministri seisukohta. Kui nüüd see täitemenetluse kiirreform, mis algatati tegelikult juba 2018, realiseeruks, siis jääks kohtutäitureid meie hinnangul alles 10, maksimaalselt 15. Sellisel juhul oleks tõesti võimalik tagada seda, et õiguskuulekuse osa [oleks parem] ja järelevalve selle üle oleks tõhusam, ilma et me peaks avalikus sektoris oluliselt töötajate hulka [suurendama]. Vähemalt kaks inimest peaks olema ainult järelevalve peal, sellisel juhul oleks järelevalvet võimalik tõhusalt teha. 

Nüüd viies küsimus: "Kas Justiits- ja Digiministeeriumil on plaanis mainitud kohtutäiturite tegevuse osas viia läbi järelevalve, et oleks võimalik tuvastada võimalik kahju tekitamine kolmandatele isikutele?" Nagu ma ütlesin, ühe konkreetse kohtutäituri suhtes on haldusjärelevalve algatatud, see algatati tegelikult juba enne meediakajastust. Ja suvel oleme me jõudumööda analüüsinud, kas sealt tuleb veel mingeid asjaolusid välja. Aga kuna see üks inimene teeb ühtlasi kogu täitmisregistriga seonduvat tööd, siis see tempo liiga kiire olla ei saa. 

Aga rõhutan selle üle, et kolmandatele isikutele võimaliku kahju tekkimise tuvastamise pädevust Justiits- ja Digiministeeriumil ei ole. Selle üle saavad otsustada vaid kohtud. See inimene, kellele tundub, et talle on tekitatud kahju, peaks kohtusse pöörduma. Ministeeriumi järelevalvemenetluse tulemused ei ole väljaspool haldusmenetlust õiguslikult siduvad. Maksimaalne, mida ministeerium saab teha, on tagandada kohtutäitur ametist. 

Kuues küsimus: "Millised on Justiits- ja Digiministeeriumi järgmised sammud vältimaks kirjeldatud tegevuste jätkumist kohtutäiturite poolt?" Mis puudutab lähikondsete kaudu ostmist, rääkimata sellest, et täitur ise ostab, kord saabus [majja] tegelikult 2011. aastal, kui jõustus rahatrahv Pärnu täiturile Rannar Liitmaale. Meil ei ole infot, et pärast seda lähedastele müüki oleks olnud. See ei ilmne tegelikult ka sellest leheloost. Kui kellelgi on mingit informatsiooni selle kohta, siis kindlasti võib ministeeriumile teada anda. 

Nüüd teine asi, mis puudutab üüritulu teenimist ehk keelatud ettevõtlust – see sõltub juba enne meediakajastust algatatud järelevalve tulemusest, kas on vaja seadusemuudatust või piisab järelevalvest, et seal ka kord majja saada. 

Nii. Ma vabandan hetkeks. (Lehitseb pabereid.) Ma kontrollin, kas ma olen nüüd kõikidele küsimustele vastanud. Väga vabandan selle katkestuse pärast. Aa, see oligi viimane, jah. Aitäh teile!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused saalist. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te nõustusite meie [aru]pärimise [tekstiga], et murekohti siin on küll ja küll. Ja siit küsimus. Kas sellega kaasnevad ka mingisugused seadusemuudatused? Ja palun täpsustage veel. Te ütlesite, et kui kolm aastat möödub menetluse ajal, siis see nagu tühistatakse või antakse andeks. Kas see tõesti on nii? Ja kas on plaanis muuta andeks andmise [aega] kolme aasta [möödumisel]? (Saalist öeldakse midagi.) Aegumist, jah.

See seadusemuudatus, mis praegu on töös – see on väljatöötamiskavatsuse ettevalmistamise lõppetapis –, on see, et Maksu- ja Tolliamet hakkaks sisse nõudma riigi nõudeid. Need ei ole olnud kohtutäituritele liiga atraktiivsed, kuna kohtutäitureid huvitavad võib-olla rohkem sellised, ütleme, suuremaid summasid puudutavad asjad. Seetõttu on riigi nõuetega seotud asjade puhul, näiteks narkomaanilt mingisuguse trahviraha või menetluskulu kättesaamine, tegelikult alalaekumised riigieelarvesse. Ja see [seadusemuudatus] peaks meie hinnangul oluliselt vähendama täiturite arvu, mis omakorda tagaks selle, et alles jäänud täituritega saaks riik palju tõsisemalt tegeleda. 

Nüüd, mis puudutab kolme aasta jooksul aegumist – noh, see on laiem õigusfilosoofiline küsimus, et millal saabub õigusrahu. Praegu on olnud jah nii-öelda ühiskondlik kokkulepe see, et on kolmeaastane aegumistähtaeg. Kindlasti võib seda arutada, mis see mõistlik aeg oleks, kas kolm aastat on piisav või ta peaks olema pikem. Me eeldame seda, nagu ka loos on kirjeldatud, et inimene, kes peab oma kodust välja kolima, ikkagi reageerib kiiremini kui kolme aasta pärast.  

Õnneks on elu siin vahepeal muutunud paremaks selles osas, et meil on kohalikes omavalitsustes võlanõustajad. Ja kui nüüd keegi meid praegu kuulab või vaatab, siis ehk on sellest arupärimisest nii palju kasu, et seda taas meelde tuletada, et kui inimestel on võlgadega probleeme, siis väga-väga kasulik ja soovitatav on – see on täiesti tasuta teenus – pöörduda kohaliku omavalitsuse võlanõustaja poole, kes aitab seda pundart lahti harutada ja võlgnikule kõige sobivamad lahendused leida. Tõesti, 2011. aastal ja [aastatel], millest siin juttu on olnud, sellist teenust nii laiaulatuslikult tasuta kasutada ei olnud. Mina soovitaksin kõigil võlgnikel võlanõustajatega oma kohalikus omavalitsuses ühendust võtta ja täitsa ausalt läbi vaadata, mis need olukorrad on, mis need lahendused on ja kuidas neid küsimusi lahendada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tegemist on ju väga laiaulatusliku usaldusprobleemiga. Usalduskriis on siin päris suur ja peab kahjuks nentima, et aina suuremaks läheb. Ma ei taha praegu kindlasti teid süüdistada, ma näen, et see on juba süsteemi viga. Meil on probleemid ühes, teises ja kolmandas valdkonnas. Nüüd on meil ilmnenud probleemid ka kohtutäituritega, kes peaksid olema väga usaldusväärsed inimesed, sellepärast et kohtutäiturite kätte eelkõige satuvad subjektid, kes on jäänud elus hätta, on need siis juriidilised või füüsilised isikud. Teisel pool on võlausaldajad, kes selle menetluse kaudu tahavad ikkagi oma vara kätte saada, vähemalt mingisuguse osagi. Ja nüüd selgub selline asjaolu, et päris pika aja jooksul on tegelikult inimeste tagant varastatud. Te tõite välja erinevaid põhjendusi, miks see kõik nii on, aga kas on olemas mingisugune konkreetne lahendus, kuidas me saaksime [süsteemi] sisse minna ja leevendada seda olukorda?

Aitäh!

Aitäh! Nii nagu ma vastustes välja tõin – ma pean seda siiski rõhutama –, ei ole see [alles] nüüd välja tulnud probleem. Tõesti, esimesed väga kriitilised analüüsid selle kohta on juba 2005. aastast. Ja aastal 2018 algatati reform. Tõsi, see ei ole edasi läinud nii kiiresti, kui selle reformi algatajad soovisid, aga venimise põhjuseks on olnud riigi rahaliste vahendite nappus, juba toona oli. Aga praegu me ikkagi soovime sellega edasi minna. 

Nüüd usalduse taastamine. Me räägime 20 aasta või 25 aasta [tegemiste] tulemusena tekkinud küsimuste lahendamisest. Ma juba tutvustasin teile ühte lahendust, mis aitaks seda olukorda parandada. Teine pool on võlanõustajate süsteem, võlanõustajate poole pöördumise võimalus, mis kindlasti annab inimesele kõige vahetumat, kõige selgemat, kõige kindlamat abi kiiresti. Ja kolmas osa [tuleb] siis, kui on veel mingisuguseid mõtteid pärast selle reformi ärategemist, mis praegu töös on. Siis me kindlasti oleme valmis seda arutama. 

Tõesti, siin on juttu olnud näiteks ka sellest, kas maksejõuetusteenistus – see on Konkurentsiameti juures – ei oleks mitte õigem koht, kus seda järelevalvet teha. See ei ole ka küllalt tavapärane, et ministeeriumi ametnik hommikul teeb seaduseelnõu ja õhtupoole teeb järelevalvet. [Järelevalvet] oleks võib-olla õigem teha maksejõuetusteenistuse kaudu, aga selle kohta ma ei oska teile praegu vastata. Vastav analüüs on meil planeeritud järgmisse aastasse, kui me oleme täitmisregistri ellu viinud. Veel kord: üks ja sama inimene tegeleb kõikide nende asjadega.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on kaks küsimust ühes, proovin need väga kiiresti sõnastada. Esiteks, kindlasti on olemas mingisugused rahvusvahelised kogemused, kuidas ühes või teises riigis on selliseid probleeme lahendatud. Kas me saame kasutada ka Eestis seda praktikat? Ja teine küsimus on see. Kahjuks on tõepoolest olemas sellised kohtutäiturid, kelle pärast sõna ["kohtutäitur"] muutus vahepeal juba sõimusõnaks paljude inimeste suus. Ma olen kindel, et väga paljud kohtutäiturid on täiesti normaalsed, vastutustundlikud inimesed, kes ei taha inimestele halba, aga on olemas ka teistsuguseid. Ja küsimus on selles, et kui inimesed said kannatada just selliste kohtutäiturite pärast, kes omavoliliselt teevad midagi või skeemitavad ja nii edasi, siis kuidas võiks riik neid inimesi aidata.

Aitäh! Kui rahvusvahelisi kogemusi vaadata, siis laias laastus on kahte tüüpi lähenemist. Esimene lähenemine on selline, et kohtutäiturid on moel või teisel avaliku sektori teenistujad. Selline olukord oli ka Eestis aastani 2001. Kohtutäiturid töötasid kohtute juures, olid osa kohtusüsteemist. Selline süsteem on väga turvaline. Ja kui meil oleks kohtutäiturite käes üksnes elatise sissenõudmine või niisuguste rahaliste nõuete sissenõudmine, siis me võiks seda tõenäoliselt kaaluda. 

Aga mida 2001. aastal absoluutselt ei olnud ja mis ka kohtutäitureid endid väga palju kurnab – ma ei tea, võib-olla ka teie küsimus sellele osaliselt viitas –, on tohutult keerulised suhtluskorrajuhtumid, mis on samuti kohtuotsuste täitmiseks ettenähtud kohtutäituri tegevus. Ausalt öeldes [ei ole kerge] välja mõelda, kuidas väikeste süütute laste jaoks kohtu määratud ajagraafikut lapsevanemate vahel tagada, juhul kui üks või mõlemad vanemad ei ole sellest tegelikult huvitatud, kuidas tagada lapsele lähedane suhtlus mõlema oma vanemaga, kuidas erakordselt pingelisi olukordi lahendada niimoodi, et lapse tervis ei saaks kahjustada, rääkimata lapse emotsionaalsest seisundist. Need on ikkagi äärmiselt keerulised küsimused. Nende [küsimuste] lahendamine omaette teemana on tegelikult vähemalt sama keerukas kui need juhtumid, mille kohta te küsite. Siiski ma tooksin välja, et need juhtumid, mis meedias nüüd avaldati, on enamasti vanad asjad. Nagu öeldud, 2011. aastal jõustunud rahatrahv tegelikult korrastas seda olukorda väga palju. 

Ja siis teine [lähenemine] on laias laastus samasugune nagu Eestis. On eraõiguslikud isikud, kes seda teenust osutavad riigi määratud tingimustel, riigi määratud hinnakirja alusel, ning riik teostab nende üle järelevalvet. Aga seal siis seda järelevalvet tavaliselt ei tee mitte ministeeriumi ametnikud, vaid teeb mingisugune asutus, kelle järelevalvevõimekus on parem. Mitte parem selles mõttes, et see ministeeriumil tingimata halb oleks. Aga veel kord, ministeeriumis teeb üks ja sama inimene eelnõusid, põhimääruseid, ekspertsust, ja see, et selle kõrval järelevalvet teha, tegelikult eeldab erinevat kvalifikatsiooni ja palju rohkem aega. 

Nüüd see skeemitamist puudutav osa. Nagu öeldud, tegelikult on väga hea, et ajakirjandus Õhtulehe näol on seda põhjalikult kajastanud. See tuletab veel kord meelde, et selline skeemitamine on meil ühemõtteliselt keelatud ja tõesti, alati tuleks hinnata toimingupiirangu rikkumist ka korruptsioonivastase seaduse raames, kas seda seal on. Kohtutäiturid ise on vast palju teadlikumad. Kui 2001. aastal see reform tehti, siis kohtutäituritel ei olnud ju isegi juriidilise kõrghariduse nõuet ja kohtutäiturid nimetati ametisse eluaegselt. Nii et siin on [suur areng] olnud. Aga ma tõesti väga loodan, et [olukord] läheb paremaks. Kuna [süsteem ei ole] veel lõpuni [korda tehtud], siis veel kord tuletan meelde, et, inimesed, palun kasutage võlanõustajate teenuseid!

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin ühe küsimuse. Kas sa oled Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja inimestega, nende juhatusega nende pinnal kohtunud ja kuulanud nende muresid ja mõtteid? Ja kui oled, siis mis sa arvad nende muredest?

Olen kohtunud küll, aga mitte nende pinnal, vaid ministeeriumi pinnal, kui see omab mingit tähendust, ja rohkem kui ühel korral. 

Ma tooksin välja kaks murekohta, mis on vast kõige suurema ühiskondliku kaaluga. Üks on see, et tegelikult päris paljude inimeste sissetulekud ja pangaarved on täna väljaspool Eestit. Väga lihtne on inimesel omada pangakaarti, mille pank on väljaspool Eestit. Kohtutäitur sellisele arvele ligipääsemiseks peaks alustama rahvusvahelist menetlust, mis on üsna keerukas. Sama küsimuse ees ei ole mitte ainult Eesti, vaid on kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, tõenäoliselt veel laiemaltki. Kuidas kohtutäiturite tööd üleüldse korraldada olukorras, kus on ülilihtne tellida postkasti – no ma ei hakka konkreetseid [ettevõtteid] nimetama – laialt reklaamitud väljaspool Euroopa Liitu asuva panga pangakaart ja arveldada kõiki asju [selles pangas], see on üks nende mure. 

Ja teist muret ma juba puudutasin. No pange ennast selle lapse kingadesse, kes on koos kohtutäituriga, ja mõelge ka, mida sellel hetkel tunneb kohtutäitur. Näiteks laps koos kohtutäituriga ootab, et isa tuleks teda ometi vaatama. Kellaaeg on kokku lepitud, lapsel on kotike kaasa pakitud, ja ta istub seal ja ootab. Ootab pool tundi, ootab tunnikese, keda ei tule, on isa. [Kohtutäitur] helistab mitu korda, aga lihtsalt lapsevanem ei tule. Ja siis peab [kohtutäitur] seda last lohutama, kuigi tal niikuinii juba süda valust rebeneb. Või siis on sellised juhtumid, kus lapse üleandmine on kohtu poolt ette nähtud, mõlemad vanemad on kohal, aga üks vanem füüsiliselt jõuga takistab lapse üleandmist. Mida sa selles olukorras ikkagi inimesena teed? See on äärmiselt keeruline.

Suur aitäh teile, auväärt minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Hea justiits- ja digiminister, aitäh teile vastuste eest! Eks see teeb natukene nõutuks ja kurvaks. Aga tegelikult me ei pea siin olema nõutud ega kurvad, vaid me peame tegutsema. Ja nii nagu ka minister ütles, on see probleem, mis puudutab kohtutäitureid ja seda juhtumit, mida kirjeldati Õhtulehes, selline juba aastast 2015. See ongi kestnud pikalt. 

Iseenesest see on ju väga suur probleem. Nende kahe isiku juhtumid tegelikult jätavad varju kõikidele kohtutäituritele. Me praegu saime teada, et neid on 39. Mõni aeg tagasi oli neid natuke rohkem. See loomulikult tekitab usalduskriisi, usaldamatuse. Ja loomulikult me ei saa olla veendunud [kõigi usaldusväärsuses], me peame ka kõik teised kohtutäiturid tegelikult üle kontrollima, kas nad teevad igapäevast tööd nii, nagu nad peavad tegema, seadust mitte rikkudes.

Kohtutäituritel on ju erinevaid ülesandeid. Ma ei hakka neid ette lugema. Siin oli üks näide kohtutäituri toimingust, mis puudutab perekonda. Eks [selliste juhtumitega] olen ka mina oma töös kokku puutunud. Mul Mustamäel oli päris suur lastekaitseosakond, ma tean kõike seda kirjeldatut oma kogemusest. 

Aga küsimus, mida meie tahtsime arutada ja mis on laual, on ju tegelikult inimeste tagant varastamine. Inimesed on jäänud elu hammasrataste vahele, kas ta on füüsiline isik või juriidiline isiku. Kohtutäitur müüb nii juriidilise kui füüsilise isiku vara ja loomulikult vara realiseeritakse selleks, et võlausaldajatele maksta, on see riik, on see mõni muu juriidiline isik või füüsiline isik. Kohtutäitur on see vahelüli, kes võtab kätte notariaalse lepingu või kohtuotsuse ja peab sellega käituma sellisel viisil, et oleks tagatud kõikide osapoolte õigused. Ja need kaks isikut, Enno Kermik ja Priit Petter, on [oma kohustusi] rikkunud. 

Ja siis meil räägitakse, et aga osa asju on siin aegunud juba. See on ka seaduses täpselt nii kirjas, et kui on ikkagi kolm aastat mööda läinud ja ei ole tuvastatud seda [võlgnevust], siis on tõesti see kuritegu. Ma ei tea, kas kuritegu, aga vähemalt haldusmenetluse jaoks on see võlgnevus vist tõesti aegunud.

Nüüd on küsimus, kuidas seda süsteemi parandada. Mina praegu saan aru, et ressursipuudus on suur. Nii nagu kirjeldati, meil poolteist inimest tegeleb seadusandlusega ja samal ajal püüavad need[samad] poolteist inimest – inimest ei saa öelda, vaid poolteist kohta – ministeeriumis viia läbi ka järelevalvet kohtutäiturite üle. Ja ressursipuudus on suur. 

Nüüd on küsimus, et kas tõesti on see ainult ressursi taha jäänud, et me ei suuda kohtutäitureid kontrollida ja tagada [nende] usaldusväärsust. Me jätame tegelikult selle küsimärgi õhku. Kõigi nende juhtumite puhul, mida kohtutäitur igapäevaselt menetleb, kõigil nendel isikutel, kes nende menetluste taga on, tekib ju väga suur küsimus, kas minu asja menetletakse seadusekohaselt või käib seal ka mingisugune kantimine ja müümine oma sugulastele.

Võtaks kaks minutit juurde, kui tohib.

Kaks minutit lisaks, palun!

See küsimus niikuinii jääb õhku. Minu arust ministri esimene kohustus ongi küsida lisavahendeid, sellepärast et meil on usalduskriis, ja suurem usalduskriis. See kohtutäiturite teema on ainult üks pool. Tagame [usaldusväärsuse], kontrollime üle, [teeme] pistelisi kontrolle, pisteliselt [võtame] toimikud välja ühe, teise või kolmanda vara müügi kohta, kontrollime. Näitame, et see süsteem on kas tõesti väga suurte probleemidega või on [korras]. Meil ei ole ju seda teadmist. 

Me saime teada tänasest vastusest, et jah, nende kahe isiku osas on tuvastatud probleem, jah, nende kahe isiku osas mingisugused toimingud käivad. Jah, osa võlgasid või toiminguid on juba aegunud, nende puhul ei ole võimalik mingisugust menetlust läbi viia. Aga kuidas praegu kontrollida seda süsteemi ja muuta see läbipaistvamaks teiste kohtutäiturite osas, seda nagu ei kõlanud. 

Ma kindlasti ei taha selles asjas ministrit süüdistada, mitte mingil juhul. Nii nagu ma ütlesin, see on süsteemi viga. Selle aja jooksul on olnud erinevad justiitsministrid. Mitte keegi ei ole tegelikult sellele sellisel viisil tähelepanu pööranud. Jah, tõesti, nii nagu ka praegune minister ütles, seal mingite [muudatustega] liigutakse edasi, aga mitte kiiresti. Aga tegelikult see süsteem ja kohtutäiturite töö peab olema läbipaistev, usaldus peab olema tagatud. Ja enne, kui see usaldus ei ole tagatud, ütlen mina, et neid kaebusi, mida on niigi palju – mis seal oli, üle 1700, või kui palju aastas oli? –, hakkate te ka edaspidi saama, sellepärast et ei ole usaldust nende isikute vastu, kes viivad läbi kõiki neid toiminguid. Aitäh!

Aitäh teile! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Vladimir Arhipovi.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Väga hea, et te tunnistasite, et meil on suured eesmärgid selle valdkonna kordategemiseks, ja hea, et te alustasite seda tööd. Tegelikult on ju kohtutäiturite probleem meil ammust ajast. Sa rääkisid 2015. aastast, 10 aastat on möödas. Ja ma väga loodan, et see uus seadus, mis on loodetavasti tulemas, on rohkem inimliku näoga, rääkimata sellest, et seal peab vältima seda, et [ei loodaks selliseid võimalusi] seaduse rikkumiseks, mis on olnud seoses kohtutäituritega. 

Aga ma kasutan juhust, kuna justiitsminister on ka eelmise arupärimisega seotud, ja räägin mõne sõnaga veel vanglast. Valitsus on jõudnud Rootsiga kokkuleppele tuua Eestisse sadu Rootsi vange. Justiitsminister on seda nimetanud väikese riigi suureks tulu allikaks. Kuid tegelikkuses on küsimus palju laiem, see puudutab meie siseturvalisust, meie tervishoiusüsteemi ja meie tööturgu. 

Esiteks, turvalisuse aspekt. Meie julgeolekuasutused on aastaid pingutanud, et hoida Eesti turvalisena, ja nüüd toome siia sadu kurjategijaid teistest riikidest. See ei tähenda ainult vangide siia toomist, vaid ka nende sugulaste, tuttavate ja kontaktide liikumist siia. See tähendab lisakoormust politseile, piirivalvele ja kõigile sisejulgeolekustruktuuridele. Küsimus: kelle julgeolekut me sellega suurendame, kas Rootsi või Eesti? 

Teiseks, tervishoid. Me teame, et vaimse tervise abi järele on Eestis suur nõudlus. Meie enda inimesed ootavad kuid ja kuid, et pääseda psühhiaatri või kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Meie vanglates on juba täna sõltuvusprobleemidega ja abi vajavaid inimesi. Kui lisame siia veel välismaalastest vangid, kellele tuleb tagada samu tervishoiuteenuseid ja ravimeid, siis tähendab see paratamatult Eesti inimeste jaoks pikemaid järjekordi ja [halvemat] kättesaadavust. 

Tööturg. Uuringud näitavad, et Eestis on igal aastal puudu umbes 700 oskustöölist. Selle asemel, et koolitada ja toetada omaenda tööjõudu, loome töökohti 400 vangivalvurile, õpetame neile inglise keelt ja avame uksi veelgi vabamaks välismaalaste sisserändeks. Kas see on tõesti pikaajaline strateegia, mis tagab Eesti majanduse konkurentsivõime?

Austatud kolleegid, see kokkulepe ei ole väikese riskiga, vaid suure riskiga. See ei too Eestile mitte turvalisust ja heaolu, vaid uusi probleeme ja lisakoormust.

Hea kolleeg, ma vabandan, et segan. See oli eelmise arupärimise [teema], meil on praegu arupärimine hoopis teise teemaga. Ma saan aru, et te tahate seda … Aga meil tuleb päeva… Jaa, esmaspäeval on see.

Ma lõpetan ühe lausega ära.

Jaa, palun, palun!

Lõpetuseks, meie strateegiline siht on tõsta Eesti tootlikkust ja jõukust, aga selle asemel toome siia välismaa kurjategijad. See ei ole mõistlik, see ei ole aus Eesti inimeste suhtes ja see ei [tohiks olla] meie riigi tulevik. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Ma kuulsin, et proua minister on kohtutäiturite juhtidega kohtunud oma pinnal. Mul oli suvel võimalik kohtuda nendega nende pinnal, nii nagu ka paljude teiste Eesti õigussüsteemi juhtidega. Peaaegu kõik nad olid üsna imestunud, et keegi laskub Toompealt nende juurde alla. Ma kuulsin reaalse elu kohta inimeste käest, kes juhivad ühte, teist, kolmandat, neljandat õigussüsteemi osa, ka kohtutäiturid ja pankrotihaldurid. 

Kui ma nende juurde läksin, siis ma tervitasin neid võib-olla mitte kõige viisakamal moel. Ma pöördusin nende poole nii: "Nagu ma aru saan, ma kohtun nüüd ühiskonna moraalse põhjakihi esindajatega." Ma viitasin, jah, Nils Niitra artiklile, millest on siin ka palju räägitud. Aga need probleemid, millest me toona rääkisime, on üsna tõsised. Ja ma arvan, et oleks olnud kasulik, kui ka teised mu kolleegid oleksid seal juures olnud. 

Kohtutäitur või pankrotihaldur ei ole mingisugune riigiametnik või ettevõtja, ta on vaba elukutse esindaja nii nagu ka notar. Tõepoolest, riik on pühkinud käed puhtaks nende puhul. Mõlemad institutsioonid küll kuuluvad riigi õigussüsteemi elukaarde, kohtud, täiturid, notarid ja nii edasi, aga nad on visatud vette ja neile öeldakse, et te peate ise hakkama saama. Eesti riik ei maksa neile ühtegi senti. Mitte ühtegi senti! Nad ise peavad vaatama, kuidas hakkama saavad. 

Ja loomulikult, tegevus, millega nad tegelevad, ei ole võib-olla igale nõrganärvilisele kõige meelepärasem. Seltskond, kellega nad peavad tegelema, on tihti ühiskonna põhjakihis või selle lähedal. Aga mitte kõik, see on ainult osa. Iga inimene võib sattuda raskustesse ja puutuda kokku selle seltskonnaga, kelle kohta Nils Niitra kirjutas "ühiskonna moraalne põhjakiht".

Kohtutäituri tasu on vist 124 eurot, aga sellest saab kohtutäitur endale 8 eurot, riigimaksud on kusagil 55–60 eurot ja kõik muu selline. Nii et tegelikult notar … Jälle ma [ajasin] segamini – nad on küll mõlemad vaba ameti esindajad. Kohtutäiturid peavad sellega hakkama saama. Ja loomulikult, nad vastutavad koos. 

On neidsamu näiteid, millest siin on räägitud. Aga kui midagi juhtub, peavad nad koos 200 000, või mis see summa kord on, ühiselt kinni maksma. Loomulikult on palju neist üsna jõukad inimesed, mõned isegi väga jõukad, aga nad ei ole pätid. Kuigi kõikide ametite seas on ka viimaseid. 

Aga kogu selle süsteemi muresid … Ma räägin praegu süsteemist, vabadest elukutsetest. Notarid [ja teised]. Muuseas, notaritest võiks ka rääkida. Kui sama süsteem jätkub, siis mitmed ääremaapiirkonnad võivad jääda ilma notarita. See on väga tõsine probleem. Nad on samasugused vaba elukutse esindajad, kes vaatavad ise. Riik ei anna neile ühtegi senti, ise vastutavad, ise vaatavad, kuidas hakkama saavad. 

Soovite te lisaaega? 

Jah, paar minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Nii et peale nende sildistamise, tegelikult selle kõrval, peaks nendega üsna tõsiselt suhtlema ja rääkima. Ministriproua siin rääkis, et on väljatöötamiskavatsus selleks, et riigi nõuded ära võtta või suunata [MTA-le]. Jah, see on üks variant. Aga need riigi veskid jahvatavad üsna aeglaselt, jahvatavad tänase päevani üsna aeglaselt. 

Minu sõnum praegu on see, et loomulikult, hätta sattunud inimesi tuleb kaitsta. Siin ei ole midagi arutada. Ei tohi lubada inimeste nülgimist, eriti veel sellise ameti puhul, mis tegeleb hätta sattunud inimeste varaga ja oksjonilt nende vara omandamisega. See kontroll peaks olema selgelt tugevam. Nagu me kuulsime proua ministrilt, ametnikke, kes sellega võiks tegeleda, on riigis vähevõitu. Eks siis kohtutäiturid peavad praegusel juhul ise vaatama, kuidas hakkama saavad. Ja kui mõni kolleeg on sikku teinud, siis tuleb neil kollektiivselt, ka rahaliselt selle eest vastutada. 

Aga minu sõnum on see, et peaks rohkem – ma räägin nüüd meist, Riigikogu liikmetest ja valitsuse liikmetest – laskuma maa peale, vestlema ning reaalselt kohtuma erinevate institutsioonide ja nende juhtidega, mitte andma neile korraldusi Stenbocki majast või kusagilt mujalt ja siis niimoodi edasi minema. Niimoodi edasi minna tegelikult ei tohiks. Eesti on liiga väike. Aitäh!

Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Ühtlasi oleme läbinud tänase viienda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Peeter Ernitsa, Vladimir Arhipovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 21. mail 2025 esitatud arupärimine praamiühenduse kohta Eesti saartega, nr 789. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Jaa, täna tahame lugupeetud taristuminister Kuldar Leisilt pärida just nimelt praamiühenduse kohta, eriti mis puudutab Saaremaa ja mandri ühendust või Muhumaa ja mandri ühendust. Juhuslikult külastasin nädalavahetusel Saaremaad. Ilmaga vedas, väga ilus ja tore nädalavahetus oli. Mul õnnestus Saaremaad paar korda külastada ka suvel. Kui me vaatame seda praamiliiklust, siis suvel see ületus nii kergelt ei läinud, pidi pikalt ootama, ei jõudnud ka pileti broneeringut teha. Eks need praamijärjekorrad loomulikult tekitavad probleeme.

Tegelikult ei ole see mitte ainult ebamugavuse küsimus, vaid sel on ka majanduslik mõju, nagu me kõik saame aru. Kui saarele kergelt ei pääse, siis kohalikud ettevõtjad ja ettevõtted saavad vähem tulu. Ei ole ju raske sellest aru saada.

See, mis hinnaga saab sinna [minna] ja tagasi tulla, on ju ka väga oluline. Päris ei saa aru, mis viisil ja mismoodi on selle pileti hind paika pandud. Kui läbipaistev see on? Ma olen siit ja sealt seda materjali otsinud ja ma ei saa päris aru, millest see praamiületuse hind koosneb, mis komponentidest.

Vaatame TS Laevad OÜ kasumeid. No need kasumid väikesed ei ole. Käive on kuskil 36 miljonit, kasum on peaaegu 8 miljonit. Kuskil 20% on siis tulu, mis on ühe ettevõtte kohta väga-väga hea, arvestades, et tegemist on ikkagi riikliku ettevõttega, kus võib kindlasti teha piletitulu osas erisusi. Et erasektoris 20% tulu kätte saada, no sa pead ikka pea peal käima. Käte peal [käimisest] ei piisa, sa pead pea peal käima, et selline kasum kätte saada. Aga palun väga, TS Laevad OÜ saab sellise kasumi kätte. See toimub tänu sellele, et õnneks on Saaremaa ja Muhumaa küllaltki atraktiivsed, inimesed tahavad neid saari külastada. 

Aga loomulikult, teiselt poolt see kõik mõjutab jällegi kohalike ettevõtete käibeid, arengut, soovi investeerida oma saare arendamisse. Ja ega see piletihind seda olukorda nagu kergemaks ei tee. Kui vaadata selle aasta andmeid ja ilmasid ning vestelda majutusasutuste juhtide ja omanikega, siis peab tunnistama, et ega nendel see aasta väga õnnestunud ei olnud. Nii et meil on siin ridamisi küsimusi, et saada selgus, mis kaalutlustel meil sellised kallid piletihinnad on ja kas sellele on ka mingisugust õigustust. 

[Arupärimise] teine pool puudutab praamihanget. Teatavasti tahetakse soetada üks lisapraam. Esimese hanke puhul, mis korraldati, ületas hind etteantud hinda. Ma tahaks teada, kas tõesti see ajaline aspekt, mis siia juurde tuli uue hankega – laevaehitus lükkus kõik ju edasi ja nii edasi –, ja kas see hind, mis ületas seda piirhinda, tõesti olid seda väärt. Veel vähemalt aasta, kui mitte rohkem, [tuleb] oodata seda praami, mis peaks tooma liinile leevendust just nimelt suvisel perioodil, siis, kui kõige rohkem rahvast liigub. Mis oli see nii-öelda majanduslik mõttekäik, kui palju siis kokku hoiti ja kas see kokkuhoid ikkagi tasub ennast ära? Ja loomulikult, millal siis uut praami on oodata? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama taristuminister Kuldar Leisi.

Tere õhtust, hea istungi juhataja ja Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele parvlaevaühenduse kohta Eesti saartega. Küsimused 1–4 ja küsimus 9 kuuluvad Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi pädevusse ehk siis nendele vastab härra Terras. Aga Kliimaministeeriumi pädevusse kuuluvate küsimuste vastused on minu anda ja need ma nüüd järjest esitan.

Viies küsimus: "Milline oli täpne summa, millega [eelmise,] viienda parvlaeva ehitamise riigihange ületas riiklikult eraldatud eelarvelisi vahendeid?" Eelmise riigihanke kõige väiksem pakkumine ületas eelarvelisi vahendeid 1 899 000 euro võrra. Eelmine hange kuulutati välja oktoobris 2024, tähtaeg oli 6. jaanuar sel aastal. Ja kõik esitatud pakkumised ületasid eelarvelisi vahendeid.

Kuues küsimus: "Kas oleks olnud võimalik, vaatamata eelarve ületamisele, teha vastavad eelarvelised otsused ümber ja sõlmida leping hankes osalenud soodsama pakkumise teinud ettevõttega?" Teoreetiliselt jah, kuid sel juhul oleks leping sõlmitud miinimumomakapitaliga ja ilma töötajateta Eesti mikroettevõtjaga, kes tugines kvalifitseerumisel üksnes välismaiste alltöövõtjate majandusnäitajatele. Laevaehitus oleks toimunud väljaspool Euroopa Liitu ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni – ehk siis väga riskantne lähenemine.

Seitsmes küsimus: "Millised olid peamised põhjused, miks ükski eelnevalt laekunud pakkumistest ei vastanud nõuetele?" Eelmises riigihankes esitatud pakkumused ületasid riiklikult eraldatud eelarvelisi vahendeid.

Kaheksas küsimus: "Millises etapis on hetkel uus hankemenetlus viienda parvlaeva ehitaja leidmiseks? Kas on oodata täiendavaid viivitusi võrreldes algselt planeeritud 2027. aasta valmimiskuupäevaga?" Uus hankemenetlus viiakse läbi, kasutades läbirääkimisi võimaldavat hankemenetlust "Võistlev dialoog". Tänase seisuga on läbi viidud taotlejate kõrvaldamise aluste puudumise ning kvalifitseerimistingimuse täitmise kontroll. Kvalifitseerunud on neli laevaehitustehast, kellele on esitatud dialoogi alustamise ettepanek. Läbirääkimistel osalevad esiteks Eesti ettevõte Baltic Workboats koos BLRT-ga, teiseks Hollandi laevatehas B.V. Scheepswerf Damen Hardinxveld ning Poola tuntud laevatehased, kolmandaks Remontowa Shipbuilding S.A. ja neljandaks Crist S.A. Esmaste lahenduste esitamise tähtaeg on 6. oktoober 2025. Siis peavad kõik neli pakkujat esitama esmase tehnilise kirjelduse ja joonised ning selguvad punktid, mille üle läbi rääkida. Peale seda algavad läbirääkimised, mille tulemusel [valmib] Riigilaevastikule parim lõplik tehniline kirjeldus. See esitatakse siis kõigile neljale ettevõttele ja seejärel tehakse lõplikud hinnapakkumised. Käesolevas hankes ei ole oodata viivitusi. Viienda parvlaeva eeldatav valmimisaeg on suvel 2028. 

Kümnes küsimus: "Kuidas on plaanis tasakaalustada eelarvesäästud ning tagada samal ajal teeninduse kvaliteet ja sõitjate rahulolu?" Läbirääkimistele sisenetakse eeldusega, et praegu pakutava teenuse tase säilib ka uue parvlaeva puhul. Ostetava parvlaeva lõplik lahendus ja pakutava teeninduse kvaliteet selguvad läbirääkimiste käigus. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Natukene keskkonnasõbralikust kütusest. Kas selle viienda parvlaeva puhul on ka mõeldud – kas vesinik, elekter või hübriid – sellise keskkonnasõbralikuma kütuse peale? Ja kas selline plaan üldse on tulevikus parvlaevastiku [kasutamisel]?

Aitäh! Jah, tõesti, me läheme ikka väga suure sammu edasi, sest see uus, viies parvlaev on elektrimootoritega, elektritoitega ehk siis töötab puhtalt elektri peal. Lisaks on seal diiselgeneraatorid biodiisli küttega, et kui peaks tõesti midagi akudega juhtuma, siis on võimalik generaatorite abil edasi sõita. Aga ma kordan veel kord: see on tõesti esimene parvlaev, mis on elektriajamitega.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Selline küsimus. Te ütlesite ülejäänud küsimuste puhul, mis olid küsitud, et teie selle eest ei vastuta, ja lubasite, et nendele küsimustele tuleb vastama regionaalminister. On ta juhuslikult juba siia saabunud, et te nii kindlalt võisite väita, et ta tuleb ja vastab? Ma igal juhul vähemalt ootan. Ma usun, et te rääkisite siit puldist tõtt. 

Aga mis puudutab seda uut praami, siis tõesti, akudel ta peaks nagu toimima ja varuväljapääs on ka olemas diiselgeneraatorite kujul. Kui palju ta siis elektrit tarbib? Ja ma saan aru, et need võimsused on juba ka Muhul tagatud. Mis võimsused? Ja kui palju lisavõimsust siis jääb Muhule peale selle laadimissüsteemi väljaehitamist, et arendada ettevõtlust?

Aitäh! Minister Terras tuleb eraldi vastama, [kui te talle arupärimise esitate], mitte meil ei olnud see plaanitud. (Saalis räägitakse.) Ma ei julge tema eest vastata, et see on eraldi teema. 

Aga jaa, see elektrivõimsus on olemas ja lisaks tuleb mõlemale kaldale luua kaldataristu, mille abil saab seda praami laadida. Nii et siin on tegemist väga suure muudatusega Eesti praamilaevanduse ajaloos, mis annab võimaluse seal tulevikus ka teistel akude peal [töötavatel] laevadel teenust osutada. (Saalist öeldakse midagi.) Võimsust ma peast ei oska öelda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on väga konkreetne. Eile õhtul tulin Saaremaalt Tõlluga ja nägin esimest korda pilti, mida ma ei ole näinud. Muidu kõik liikus suurepäraselt, aga autod olid nii kokku pressitud, et inimestel oli raskusi autost välja tulemise ja pärast sisse minemisega. Mina pole näinud sellist pilti enne. Kes ronis kuidagi läbi tagaukse, mingid prisked prouad, ja vähem [prisked], nii-öelda sellised silguniisad liikusid. Kas see on mingi eriline [vaatepilt] või? Ma iga päev ei sõida praamiga.

Aitäh! Kui on mingid suuremad üritused, siis Saaremaa ja ka Hiiumaa [ja mandri] ning üldse saarte vahel [liiklemisel] tekib kindlasti järjekordasid. See on aastaid nii olnud. Ega mul mingisugust gallupit ei ole selle kohta, kui tihti ja kui suuri järjekordi esineb. Aga ma arvan, et ega see juurprobleem ära ei kao enne, kui praame juurde tuleb, sest see [reisijate arvu] kõikumine on väga-väga suur. Ja see on ka täiesti loomulik, sest kui on ikkagi tippajad, siis ongi palju reisijaid – reedel sinna ja pühapäeval tagasi, nii Saaremaalt kui Hiiumaalt.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Alustuseks ma kutsun kõiki kolleege üles külastama meie saari tihedamini ja mitte ainult südasuvel. See annab kindlasti ka väga mitmekülgse parvlaevaühenduse [kasutamise] kogemuse.

Aga tulen nüüd teie vastuste juurde. Kuna te sisuliselt ei soovinud hinnata ega anda kommentaare hinnastamispoliitika kohta – tõsi ta on, et see kuulub teise ministri haldusalasse –, siis olgu ajaloo huvides meenutatud, et viimane parvlaevapiletite hinna tõus toimus ajal, kui majandusminister oli Keskerakonda kuulunud ja täna Isamaa ridades olev Taavi Aas.

Aga tulen tänasesse päeva. Usun, et taristuministrina te nõustute minuga, et iga investeering taristusse mõjutab selle piirkonna arengut vägagi positiivselt. Ja parvlaevad on saarte mõttes vaieldamatult kõige olulisem taristuobjekt. Selle jätkuks ma küsingi, kuidas te suhtute Hiiumaa ja Saaremaa ettevõtjate ettepanekusse käsitleda parvlaevaühendust kui maanteepikendust. Kuidas te näete, et see võiks mõjutada piirkonna arengut? Või siis teistpidi: kas te näete, et sellel käsitlusel on mingeid puudusi või miinuseid?

Aitäh! Et anda sisukam vastus, peaks väga täpselt hindama, mida see maanteepikendus nende mõistes tähendab. Aga vaieldamatult, kuna saared on mandrist veega ära lõigatud, siis nende jaoks on taristu ülitähtis, ja mitte ainult parvlaevaliiklus, vaid lennuliiklus samamoodi.

Eelmine nädal käisime Hiiumaal ja Saaremaal. Lendasime Kärdlasse lennukiga, siis sõitsime Sõrust Triigisse praamiga ja tagasi ka lennukiga. Selles mõttes oli hästi, et kõik toimis. Aga tõesti, ma arvan, et ega siin kiiret lahendust ei ole. Me omalt poolt teeme praegu tõesti kõik, et see viies parvlaev tuleks nii kiiresti kui võimalik, aga samas, et see oleks ka juba tulevikku vaatav. Ehk siis see elektrilahendus on järgmine samm edasi. Ja me näeme palju vaeva ka selle nimel, et see teeninduse tase, mis on praeguste praamidega, säiliks. Kuigi vahemaa mandri ja Saaremaa või Muhu vahel on lühike, me ikkagi sellest tasemest, mis on saavutatud, allapoole ei lasku. See maksab, aga nii on.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Ja arupärijate esindajana Lauri Laats, palun!

Aitäh! No see oli päris huvitav kogemus. Keskerakonna fraktsiooni liikmed saatsid arupärimise taristuminister Kuldar Leisile nende küsimustega, mis on siin välja toodud. Neid on lausa kümme. Aga mitte mingit tähelepanu sellele ei juhitud, [et osale neist minister ei vasta]. Ei öeldud, et vabandust, te edastasite meile küsimused, aga osa küsimusi väljub minu vastutusalast ja palun pöörduda nende küsimustega vastava ministri poole. Veelgi mõistlikum ja etem oleks olnud see, kui lugupeetud minister oleks ise oma kolleegi poole pöördunud, oleks seda teavet [küsinud] ja oleks saanud selle arupärimise kõigile kümnele küsimusele siinsamas vastata. Ma ei tea, kas see on siis kantselei probleem või on see lugupeetud ministri nõunike probleem, kes alles hiljem said aru, et osale küsimustele nad lihtsalt ei oska vastata ja nendega võiks tegeleda hoopis regionaal- ja põllumajandusminister.

Aga tegelikult ma oleksin tahtnud taristuministrilt tema enda arvamust teada. Kas tõesti – arvestades kogu tema vastutusvaldkonda: teed, liikuvus, väga palju sõltub sellest ka regionaalpoliitika – saareelanikud peavad maksma seda piletihinda, ostma endale praamipileti? Kui me tahame liikuda kuskile saarele, siis me peame tõesti selle pileti eest maksma. Kui palju meie saared saaks lisajõudu erinevate investeeringute kaudu, kui see pääse sinna oleks prii! Seda analüüsi teil ju ei ole ja mul on selline tunne, et seda analüüsi keegi teha ei taha. Sellest lähtuvalt me loomulikult esitame uued küsimused, uued arupärimised. Me tahame konkreetselt teada, kuidas see mõjub regionaalpoliitikale, kuidas see mõjub elule saartel, saarte majandusele, nende inimeste, saareelanike igapäevasele toimetulekule, kui tõesti ühel päeval saartele liikumiseks praami kasutades ei pea pileti eest maksma. See oli tegelikult suuremas plaanis nende küsimuste sisu, millele lihtsalt vastati, et see ei ole minu vastutusala, ma seda ei käsitle, seda käsitleb hoopis teine minister, ja nii on. Kahju!

Võiks ju tegelikult asjast rääkida, avaldada oma arvamust ja olla julgem. Kui on arvamus – meil on ju palju saari –, et pileti eest tuleb maksta, siis tulebki see siin välja öelda. Aga kui on mõni teine arvamus ja te tõesti näete seda, et [pileti kaotamine] aitaks saarte inimestel igapäevaselt toime tulla, saartel areneda, [tooks] investeeringuid, te mõtlete, et tegelikult see piletiasi tuleb ära lõpetada, siis oleks võinud seda ka puldist öelda. Aga te ei väljendanud ühtegi arvamust. Ma arvan, et ministrile see kindlasti kohane ei ole. Minister peab alati väljendama oma arvamust ja selle eest tegelikult ka võitlema, kui partnerid ei ole võib-olla samal meelel, aga ta teab, et see on õige asi ja see tuleb täide viia. [Öelge], kui teil on selline arvamus, et saareelanikud ja mandri [elanikud], kes saari külastavad, ei peaks pileti eest maksma.

Aga tõsi on see, et TS Laevad OÜ teenib iga aasta kasumit ja need kasumid ei ole väiksed. See tegelikult tuleb puhtalt saarte arengu arvelt. Selle raha, mis võetakse inimestelt ära, kui nad saari külastavad, võiks need inimesed tegelikult saartesse investeerida. Heal kolleegil Reilil on tuline õigus, mis puudutab seda üleskutset, et külastage saari. Meie saared ongi ilusad. Seal on mõnus, tore olla, hea toit, hea teenindus, head inimesed. Aga see saarte külastus ei pea olema nii kallis ja miskipärast sellest üldse ei taheta rääkida. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister täiendada? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud kuuenda päevakorrapunkti.

Ja liigume seitsmenda [päevakorrapunkti] juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 13. mail 2025 esitatud arupärimine Uikala prügila probleemide kohta, nr 776. Ja arupärijate seast palun ettekandjaks Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Järgmine arupärimine, mida ma siis esitlen, on Uikala prügila probleemide kohta. Me teame, et see prügila on juba mitmeid-mitmeid kordi põlenud, tekitanud keskkonnakahju, tekitanud tegelikult ka riigile kahju. Iga põlengu korral, mis toimub, suunatakse sinna ju päästjad. Näiteks, ma tõin välja ka selles arupärimises – väärib meenutamist –, et 2024. aasta maikuus toimus Uikalas suurpõleng, mille kustutamisel osales 200 päästjat, ja see kustutamine toimus üheksa päeva jooksul. No see on ju tegelikult meie ressurss, mida me sinna suuname. Ja teiselt poolt, seesama Uikala prügila on riigile maksusid võlgu. See maksuvõlg ületab juba 2,5 miljonit eurot.

Vaatamata sellele me oleme kuidagi hambutud, me ei suuda seda asja nagu korda teha, me ei suuda Uikala prügila omanikke korrale kutsuda. Käime pidevalt, kustutame põlenguid, raiskame maksumaksja raha, ja tagatipuks jätab prügila riigile maksud maksmata, maksuvõlg on üleval. Sellisel viisil see ettevõte seal toimetab ja sellele tuleks tegelikult lõpp teha.

Ja sellest on ajendatud ka meie küsimused. Ma loodan, et lugupeetud taristuminister nüüd ei võta siit välja teatud küsimusi, mis talle sobivad ja mis talle ei sobi, ega vasta ainult nendele, millele ta oskab. Nii et jõudu! Aitäh! (Naerab.)

Ja arupärimisele palun vastama taristuminister Kuldar Leisi.

Hea juhataja! Hea Riigikogu! Jah, ka see [arupärimine] on kahe peale minister Sutiga, aga ma vastan kõigile küsimustele, sest minister Sutt on juba oma küsimustele vastanud.

Esiteks: "Kas olete ministrina Uikala prügila probleemidega kursis ning arutanud neid ka energeetika- ja keskkonnaministriga, kelle vastutada on keskkonna ja looduskaitse korraldamine ning keskkonnajärelevalve?" Jah, olen probleemidega kursis ning need on olnud aruteluks ka energeetika- ja keskkonnaministriga, kelle vastutada on järelevalve ja keskkonna[kaitse] korraldamine.

Teiseks: "Kas näete jäätmekäitluspoliitika eest vastutava ministrina, et tegevus ja tegevusetus Uikala prügilas on probleem, mis kahjustab kogu jäätmekäitlussektori usaldusväärsust?" Jah, probleemid Uikala prügilas kahjustavad kogu sektori usaldusväärsust. Keskkonnaamet on tuvastanud korduvalt rikkumisi ja prügilas on toimunud põlenguid, mis näitavad puudusi riskijuhtimises. See kahjustab nii keskkonda, ettevõtte mainet kui ka ausalt tegutsevaid turuosalisi. Riigikogule esitatud jäätmereformi eelnõu, 657 SE, suurendab läbipaistvust ja [parandab] riskijuhtimist. Selle reformiga eraldatakse veohanked käitlushangetest, mis vähendab suurte kontsernide mõju ja võimaldab eelistada paindlikumaid ja kvaliteetsemaid teenusepakkujaid. Samuti digitaliseeritakse jäätmeandmed, andes riigile ja KOV-idele paremad tööriistad planeerimiseks ja järelevalveks. Jäätmereform suurendab ausat konkurentsi.

Kolmandaks: "Kas Teie vastutusvaldkonnas on välja töötatud tegevusplaan juhuks[,] kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte ootamatult tegevuse lõpetab?" Keskkonnaamet on läbi analüüsinud erinevad stsenaariumid, sealhulgas tegevuse ootamatu lõppemine. Koostöös Päästeametiga jälgitakse tuleohutust ning ettevõtjale on seatud selged nõuded. Ettevõte pingutab probleemide lahendamise nimel, sealhulgas ladeala sulgemine ja uue ladeala rajamine. Näiteks on põlenguid põhjustanud ladeala kolmest nõlvast kaks sisuliselt suletud. Viimased põlengud ongi toimunud sulgemata nõlval. Nõlva sulgemistööd algasid augustis ja peavad olema lõpetatud aasta lõpuks. Samuti on alustatud uue ladeala rajamist ja tööd planeeritakse lõpetada oktoobri lõpuks. Prügilas on jäätmete ladestamine peatatud ning Keskkonnaamet jälgib ettekirjutuste täitmist. Kui praegune ettevõte ei suuda [tööd] jätkata, tuleb leida uus haldaja, sest piirkond vajab prügilat. Vajadusel vastutab edasise käitluse eest maaomanik, Toila vald. Riik toetab lahenduste leidmisel. Kui peaks realiseeruma halvim stsenaarium, siis Kliimaministeerium ei jäta Toila valda üksi.

Neljas küsimus: "Kas peate vajalikuks Uikala prügilat opereerivalt ettevõttelt nõuda ennetavalt rahalist garantiid võimalike keskkonnakahjude kompenseerimiseks?" Seadus näeb ette, et operaatoril peavad olema vahendid prügila sulgemiseks ja riskide maandamiseks. 2023. aasta aruande järgi oli sulgemisfondis ligi 700 000 eurot ja see on seoses nõlvade sulgemise töödega vähenenud alla 200 000 euro võrra. Ettevõte on juba sulgenud kaks kolmest ladeala nõlvast ja töötab kogu ala sulgemise nimel. Tööd peavad olema lõpetatud käesoleval aastal. Keskkonnaamet jälgib intensiivselt, et riskid väheneksid ja käitlus oleks keskkonnale ohutu.

Viies küsimus: "Millise hinnangu annate olukorrale, kus Uikala prügilat opereeriv ettevõte pakub Ida-Virumaal mitmetele omavalitsustele jäätmeveoteenust, kuid puudub kindlus, et jäätmeid prügilas nõuetekohaselt käideldakse?" See on probleemne, kuid jäätmeid saab vajadusel käidelda ka mujal. Ükski KOV ei ole määranud ainsaks käitluskohaks Uikala prügilat. Mitmel juhul valib vedaja käitluskoha ise. Riigikogus esimese lugemise läbinud jäätmereformi eelnõu on siinkohal samuti väga oluline samm edasi ning aitab probleemi süsteemselt lahendada. Edaspidi tuleb kohalikul omavalitsusel sõlmida eraldi hankeleping segaolmejäätmete ja biojäätmete käitlejatega. Omavalitsusel tekib õigussuhe käitlejaga ja selle käigus on võimalik määrata käitleja vastutus lepingu rikkumise eest või lepingu ülesütlemise tingimused. Lisaks mainin, et Keskkonnaamet kontrollib erinevate jäätmekäitluskohtade vastavust keskkonnanõuetele. Praegu ei luba amet Uikala prügilas jäätmete ladestamist, kuna olemasoleva ladeala mahud on täis. Põlengutest ja laoseisust sõltuvalt seatakse piiranguid ka jäätmete vastuvõtule. See tähendab seda, et Ekovir OÜ peab Uikala asemel leidma uued jäätmekäitluskohad, kuhu segaolmejäätmed käitlusse suunata. Näiteks 2024. aastal, kui amet peatas Uikala prügilas jäätmete vastuvõtu, suunati segaolmejäätmed Torma prügilasse või Irusse põletamiseks. 

Kuuendaks: "Kas ministeerium peab jätkusuutlikuks olukorda, kus kirjeldatud probleemide eest vastutav ettevõte konkureerib edukalt jäätmeveohangetel?" Ettevõte teenindab praegu kuut omavalitsust ja on 2023. aastal edukalt hankel osalenud. Tema majanduslik olukord on muret tekitav, kuid hetkel saab ta vedamisega väga hästi hakkama. Maksuvõla tõttu ei saa ta uusi hankeid võita enne, kui see laheneb. Juhul kui ettevõtja lahendab maksuvõla ajatamise teel ja näitab ikkagi maksete tasumise võimekust, siis saab ta ka hangetel osaleda. Kui tegevus katkeb, võib see puudutada umbes 120 000 inimest. Seetõttu ongi vaja ära menetleda Riigikogus olev jäätmereform, mis eraldab veo ja käitluse hanked ning toob turule rohkem konkurentsi ja seeläbi vähendab teenuse katkemise riski.

Seitsmes küsimus: "Kas teie hinnangul on tegemist konkurentsi kahjustava olukorraga, kui üks jäätmekäitlussektoris tegutsevatest ettevõtetest ei täida keskkonna- ja tuleohutusnõudeid ning ei tasu riiklikke makse?" Jah, see moonutab konkurentsi ja kahjustab ausaid ettevõtteid. Seetõttu kutsungi Riigikogu üles toetama jäätmereformi, mis suurendab läbipaistvust, konkurentsi ja annab paremad tööriistad järelevalves selliste probleemide kiireks tuvastamiseks. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Räägime KOV-ide ülesannetest antud teemal. Tegelikult kohalikel omavalitsustel on ju väga lühikesed käed selliste küsimuste reguleerimiseks. Ja mitte ainult Uikala, vaid ma toon näiteks ka prügila Tallinna [lähedal] Jõelähtme territooriumil. Seal terroriseeritakse kohalikke elanikke, kohalikke külainimesi, ka Maardu linna inimesi [terroriseeritakse] juba aastaid ja aastaid. Me kui KOV tegeleme küll sellega, aga ikkagi, Keskkonnaamet on see, kes on nagu aamen kirikus. Midagi ta teeb, aga kas te ei leia, et oleks vaja suurendada omavalitsuste rolli, et neil oleks õigus selliste prügilate [tegevusse] rohkem sekkuda?

Aitäh! Ma arvan, et lähiaastatel muutub olukord oluliselt paremaks. Kui jäätmereform ellu viiakse, siis saab eraldada vedaja ja käitleja ehk siis tekib rohkem konkurentsi. Täna on see turg mõne üksiku suure tegija käes, mis on suur risk nii KOV-idele kui ka elanikele. Aga kui konkurentsi tekib rohkem, siis on ka riskid väiksemad. KOV-id saavad siis pädevust juurde, sest nad teevad ise hankeid eraldi nii vedamise kui käitluse jaoks.

Ja ütleme, et samas tempos [soovime saavutada ka teise] eesmärgi. Mida rohkem on tänu jäätmereformile jäätmete liigiti kogumist, seda vähem on üldse vaja segaolmejäätmeid kas prügilasse või põletusse saata. Nii et see on väga selge eesmärk, et tulevikus jõuaks prügilasse oluliselt vähem jäätmeid, mis sinna peavad minema. Sest nagu te õigesti ütlesite, ega keegi prügilaid enda lähedusse ei taha ja uusi prügilaid Eestis ei tehta. Nii et me peame kõigiti toetama seda, et tulevikus segaolmejäätmeid võimalikult vähe tekiks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Täna õhtul oleme arutanud siin peaministriga [sel teemal], et ta loodab Tartu vangla rentimisega Rootsi kurjategijatele teenida 30 miljonit, sest sealt saaks äkki õpetajatele 10 miljonit, ja kõik need muud arvutused siin. Aga kui palju läheb see Uikala lägamägede likvideerimine meile maksma, kui me peame selle kinni maksma? Operaator sipleb rasketes võlgades. Oskad sa öelda, kui suur arve võiks meile tulla, sulle ja mulle ja Laurile ja teistele siin, ka Arvole?

(Naerab.) Aitäh! Täna ei oska ma seda öelda, sellepärast et kuigi see paistab praegu välja nii, et Uikalas toimetav Ekovir on väga keerulises seisus, ja Uikala on korduvalt põlenud, siis tegelikult on viimased kuud olnud väga selgelt positiivse tendentsiga. Ekovir tõesti pingutab ja Keskkonnaamet ka aitab neid. Väga ju tahaks, et Ekovir selle minevikutaaga endal seljast ära saab ja saab selle prügila korda. Ja praegu nad tõesti toimetavad nii, et kaks ladestusala on suletud ning aasta lõpuks suletakse ka kolmas. Selleks on neil tegelikult raha olemas, lihtsalt aega on vaja. Nii et kui nii edasi läheb, siis võiks aasta lõpuks kogu see teema kinni minna või ära lõppeda ja jätkuda normaalne olukord.

Ma tulen alguse juurde tagasi. Ma ei tea, palju see läheks riigile maksma, sest olukord muutub kogu aeg, muutub paremaks. Aga must stsenaarium on see, kui see firma peaks uksed kinni panema. Siis tuleb kõigepealt Toila vallal kui maaomanikul [prügila] üle võtta ja riik peab KOV-ile appi minema. 

Ja siin oli maksuvõlgadest ka juttu. Tegelik maksuvõlg on tänaseks 2,1 miljonit ja see on ajatatud, nii et selles mõttes on kõik nagu seaduslik.

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Jaa. Vabandust, ma ei kuulnud vahepeal. Siin ministrihärra ütles, et keegi läheb kinni. Kes see läheb kinni?

Aitäh! Nüüd protseduurilist [küsimust] ei olnud, see küsimus oli taristuministrile. Järgmine kord proovime protseduurilise [küsida]. Lauri Laats, palun!

Jaa, aitäh! No kui maksu ajatamine maksuametis ei oleks seaduslik, siis seda ju ei tehtaks. Mainisite, et meil on kõik hästi ja ettevõte on ikkagi võlgnevust vähendanud, nüüd on see lausa 2,1 miljonit. Aga 2,1 miljonit on ka väga suur [summa]. Kui on see ajatatud, siis on [tehtud seda] teatud põhjustel, ja loomulikult on põhjus see, et lihtsalt ei ole raha seda võlga ära maksta.

Teiselt poolt te ütlesite, et [ettevõte] pidevalt korrastab seda prügilat, sulgeb ühte, teist ja kolmandat, plaanis on veel mingi osa seal sulgeda ja selleks on raha. Aga ma nagu päris ei saa aru. Arvestades, et võlgnevus on 2,1 miljonit, tegelikult seda raha ei tohiks ju seal olla. Aga no see selleks.

Kõigist teie vastustest tegelikult kumas läbi, et ega riigil ju kriisiplaani juhuks, kui käivitub must stsenaarium, ei ole. Te mainisite, et Toila vald kui maa valdaja peaks selle asja üle võtma, mis tähendab seda, et kui see must stsenaarium rakendub, siis Toila vald hakkabki seda tegelikult lahendama. Te ütlesite, et riik peaks appi tulema. Aga andke andeks, mina ei ole veel siiamaani küll aru saanud, et sellistes olukordades või üleüldiselt on riik kohalikele omavalitsustele appi tulnud. Siis see kõik läheb jällegi ühe kohaliku omavalitsuse õlgadele. Kahju!

Jaa. Mis maksuvõlga puudutab, siis üks asi on maksuvõlg, aga teine on see, millest ma ka rääkisin, et prügila käitlejatel peab olema reservis raha, mida on prügila sulgemiseks vaja. Ja see ongi eraldi raha, millega kõiki neid ladealasid seal suletakse. Nii et see on eraldi raha.

Teiseks, kuna nad korraldavad jäätmevedu 120 000 inimesele, siis sealt tuleb firmasse pidevalt, iga päev raha juurde. Nad ei tegele ainult selle prügila käitamisega.

Kui see peaks kinni minema, siis reeglid on sellised, et vastutab maaomanik ehk Toila vald. Toila vald on väga hästi selle teemaga kursis. Ja samas, me oleme nii Keskkonnaametiga koos kui ka Kliimaministeeriumis eraldi Toila vallaga pidevalt suhelnud, arutanud, kuidas seda teemat käsitleda. Me oleme pidevalt kontaktis. Nii et kui juhtub must stsenaarium, siis, nagu ma ütlesin, riik läheb Toila vallale appi, sest see on nii suur [probleem], mis on [vaja] lahendada. Me ei jäta KOV-i üksinda. Aga ma kordan veel: kuna Toila vald on maaomanik, siis see on tema vastutada. Ja kui on kiireloomuliselt [raha] vaja, siis saab kasutada SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse kiireloomulisteks [olukordadeks mõeldud] vahendeid, mis ongi just keskkonnakahjude ärahoidmiseks. Nii et riigil on plaan olemas.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Ja arupärijate poolt palun … Ei ole [kedagi] arupärijate poolt. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti rahvas! Täna räägime Uikala prügila probleemist, kuid see ei ole üksiku omavalitsuse või piirkonna mure, see on küsimus, mis puudutab kogu Eesti jäätmekäitluse usaldusväärsust ja inimeste igapäevast elukvaliteeti.

Kõigest mõne kuuga on Uikala prügilas toimunud 11 tulekahju. See tähendab, et päästjad on pidanud korduvalt kulutama oma ressurssi ja aega olukorra lahendamiseks, mis ei tohiks üldse nii regulaarselt juhtuda. Me kõik mäletame, et 2024. aasta suurpõlengut kustutasid 200 päästjat üheksa päeva järjest. Neli päästjat sai viga. See ei ole enam juhuslik sündmus, vaid süsteemne probleem, mis ohustab nii inimeste tervist, loodust kui ka päästjate turvalisust.

Lisaks ei saa me mööda vaadata faktist, et prügila operaatoril on üle 2,3 miljoni euro suurune maksuvõlg. Kui ettevõte ei suuda maksta ei saastetasu ega käibemaksu, tekib õigustatud küsimus, kas selline ettevõte suudab üldse täita oma keskkonna- ja tuleohutuskohustusi. Ja kuidas saab riik lubada, et seesama ettevõte osaleb edukalt jäätmeveo riigihangetel? See on absoluutne signaal, et süsteem ei toimi.

Head kolleegid! Jäätmekäitlus on ju elutähtis teenus. Kui Uikala [prügila] operaator peaks ootamatult tegevuse lõpetama, vajame valmisolekut kohe lahendusi pakkuda. Inimesed ei saa jääda oma prügiga üksi, omavalitsused ei saa jääda tühjade kätega. See ei ole ainult Ida-Virumaa küsimus, see on kogu Eesti küsimus.

Tahan tuua siinkohal paralleeli. Sama mure on ka Maardu ja Jõelähtme inimestel, kes on sunnitud igapäevaselt hingama vastikut haisu Tallinna [teenindava] prügila tõttu, mis asub Jõelähtme vallas. Tallinna prügila, Jõelähtme vald, süüdi on Maardu inimesed ja külarahvas. See on näide sellest, et probleemid jäätmekäitluses ei piirdu ühe piirkonnaga. Kui riik ei reageeri, kannatavad tuhanded inimesed oma kodudes, inimesed, kes soovivad lihtsalt puhast õhku ja tervislikku elukeskkonda. 

Seetõttu ootan ministeeriumilt selgeid vastuseid. Kas oma kohustusi mittetäitvate prügilate probleemide lahendamiseks on olemas tegevusplaan? Kas kaalutakse rahalise garantii nõudmist keskkonnakahjude kompenseerimiseks? Kas me peame tõsiselt vajalikuks muuta süsteemi nii, et ükski ettevõte, kes ei täida seadust ega maksa makse, ei saaks riigihangetel edukalt konkureerida?

Head kolleegid! Me ei saa lubada, et prügimajandusest saab turvarisk ja usaldamatuse allikas. Inimestel on õigus puhtale õhule ja turvalisele elukeskkonnale, olgu see siis Uikalas, Maardus, Jõelähtmel või mis tahes Eestimaa paigas. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud seitsmenda päevakorrapunkti.

Liigume edasi kaheksanda [päevakorrapunkti] juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Andrei Korobeiniku, Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Vladimir Arhipovi 13. mail 2025 esitatud arupärimine Kopli komando kohta, nr 774. Ja ettekandeks arupärijate nimel kutsun siia Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Arupärimine, mille me esitasime 13. mail, ei ole tegelikult ajaga oma aktuaalsust kaotanud, vaid pigem on see nüüd rohkem aktuaalnegi kui kevadel. Selle teema on Kopli komando ja selle sulgemine.

Paar sõna selle ajaloost. Aega on juba möödunud päris palju. 2024. aasta riigieelarve koostamise käigus otsustas tollane siseminister Lauri Läänemets kulude kärpimise sildi all panna kinni mitu päästekomandot üle Eesti. Kõige rohkem küsimusi ja poleemikat tekitas Kopli komando sulgemine Põhja-Tallinnas.

Me teame, et Põhja-Tallinn on hästi kiiresti arenev ja uute elanikega täituv piirkond. Praegu, ma oletan, on selle elanikkond juba 60 000 ringis, kui mitte suurem. Väidetavalt taheti selle sammuga säästa eelarves 800 000 eurot aastas. Vaatamata sellele, et tollane Tallinna Linnavalitsus eesotsas Keskerakonnaga oli valmis komando säilitamise nimel isegi poole sellest summast katma linna eelarvest, see ei mõjunud ja see komando pandi kahjuks kinni.

Teatavasti on Põhja-Tallinn mitte ainult väga kiiresti arenev piirkond, vaid ka üks eriline piirkond, mis on põhimõtteliselt poolsaarel. Kui sa vaatad kaardi peale, siis sa näed, et viise, kuidas sinna sisse ja sealt välja sõita, on väga vähe. Seetõttu tekib vahepeal ka päris palju ummikuid. Ja just Keskerakond teab, kuidas ummikust välja tulla. Samas on Põhja-Tallinnas hästi palju puidust elamuid ja omajagu tööstusettevõtteid. Me räägime eelkõige Paljassaarest. Kokkuvõttes on see korralik riskitegur.

Keskerakonna fraktsioon tõi omal ajal välja, et selline samm vähendab märgatavalt Põhja-Tallinna elanike turvalisust ja suurendab oluliselt Lilleküla päästekomando koormust, mis peab nüüd lisaks oma tavapärasele tegevusele vastama ka Põhja-Tallinna väljakutsetele.

Vaatamata kõikidele nendele argumentidele jäi tollane siseminister oma otsuse juurde. 2024. aasta alguses panigi riik Kopli päästekomando kinni. Praegu asub seal vabatahtlike brigaad, nimetame seda niimoodi. Komandot nagu sellist seal ei ole. Esimene [suurem] õnnetus [peale komando sulgemist] juhtus 25. detsembril 2024, kui Põhja-Tallinnas läks Uus-Maleva tänaval põlema kortermaja. Tagajärjena said kaks inimest surma ja neli päästjat vigastada, mõned ka raskelt. See oli järjekordne meeldetuletus, mis selles piirkonnas võib juhtuda. See pani uuesti rääkima Kopli komando sulgemise tagajärgedest.

Tol ajal rääkis ka endine rahandusminister Mart Võrklaev, et raha ei saanud olla Kopli komando sulgemise põhjus, sest raha oli olemas. Kui Kaja Kallas vastas Riigikogu infotunnis meie küsimustele, siis ta ütles näiteks järgmist: "Mis puudutab Kopli päästekomandot, siis see on siseministri ja Päästeameti juhi omavaheline otsus. Kui ma vaatan seda, kui palju on siseminister tõstnud ametnike palka, siis [mulle tundub, et] seal on tegelikult küll raha, et Kopli komandot mitte kinni panna. See on aga olnud siseministri valik […]" 

Paluks aega juurde.

Siin ei saa aega juurde.

Aa, siin ei saa juurde. Okei, siis ma hakkan lõpetama. Eelmisel neljapäeval tegi Tallinna Linnavolikogu ühe väga olulise otsuse. Võeti vastu Põhja-Tallinna üldplaneering, mis põhimõtteliselt näeb ette, et varsti kolib Põhja-Tallinnasse mitukümmend tuhat elanikku juurde. See kindlasti suurendab neid riske veelgi.

Nii et pöördusime siseministri poole küsimustega, mis on tema arvamus Kopli komando sulgemise saaga kohta ja mida ta arvab, kas Kopli päästekomando võiks ikkagi taastada. Aitäh!

Aitäh! Lisaminuteid saab läbirääkimiste käigus. Ja nüüd palun arupärimisele vastama siseminister Igor Taro.

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan teid selle arupärimise esitamise eest. Iga arupärimine, mis esitatakse siin saalis siseturvalisuse valdkonna kohta, annab meile võimaluse arutleda väga olulistel teemadel. Ja nagu ma olen korduvalt rääkinud, siseturvalisus on kogu Eesti riigikaitse väga oluline sammas. Nüüd lähen edasi arupärimise küsimuste juurde.

Esimene küsimus: "Mis on Teie arvamus Kopli komando sulgemise saagast? Kas teie arvates oli see samm õigustatud või pigem mitte? Kas 800 tuhat eurot aastas on piisavalt suur kokkuhoid, et selle arvelt oluliselt halvendada Põhja-Tallinna elanike turvatunnet?" Vastan sellele järgnevalt. Kopli komando sulgemine oli raske, kuid sel hetkel paraku möödapääsmatu otsus. Kõnealune kärpeotsus puudutas riigieelarve strateegiat perioodil 2022–2025 ning Päästeametile 2022. ja 2023. aastal ettenähtud kärbete katteks suudeti kokkuhoiukohti leida Päästeameti teistest tegevusvaldkondadest. Alates 2024. aastast oli aga puudujäägi suurus 727 000 eurot ning selle katmiseks sisemisi reserve enam ei olnud. Juba kärpeotsuse tegemisel oli selge, et tegevuskulude kärbe alates 2024. aastast kasvab, ning Päästeamet teavitas Riigikogu fraktsioone, et see tähendab tõenäoliselt mõne komando sulgemist. Siseministeerium ja Päästeamet ning ka teised Siseministeeriumi asutused on teinud kõik võimaliku, et kärbete mõju siseturvalisusele oleks minimaalne. Kui algne kava oleks täielikult ellu viidud, tähendanuks see kolme komando sulgemist ja 50 politseiniku koondamist. Siseministeerium tegi koos oma asutustega kõik endast oleneva, et vältida sellist ulatuslikku kahju, ja suutsime vähendada kärbete mõju [ning piirduda] ühe komando sulgemisega. Otsused tehti, lähtudes põhjalikust analüüsist, et negatiivne mõju siseturvalisusele ja päästevalmidusele oleks võimalikult väike.

Kärbete eesmärk oli riigieelarve puudujäägi vähendamine, kuid kahjuks poleks siseturvalisuse valdkonnas püsivat täiendavat kokkuhoidu võimalik saavutada ilma kriitilisi võimekusi mõjutamata. Olukorra lahendamisel oli prioriteet hoida alles võimalikult palju päästevõimekust üle Eesti. Maapiirkondade komandode sulgemine oleks tähendanud kohapealse reageerimisaja mitmekordistamist. Põhja-Tallinna elanike turvatunde tagamine on jätkuvalt nii Siseministeeriumi kui ka Päästeameti jaoks oluline. Reaalselt suutsime päästemeeskondade valmisoleku Tallinnas säilitada. Ka tänu kohaliku omavalitsuse panusele tegutseb [endise] Kopli kutselise komando asukohas tänaseks Kopli vabatahtlik päästekomando. Tallinna linn rahastab vabatahtlike tegevust projektipõhise ja sihtfinantseerimise kaudu ning Päästeametiga sõlmitud lepingu alusel tagatakse Kopli vabatahtlikule päästekomandole varustus ja väljaõpe ning kaasamine. Tasub samuti märkimist, et Kopli komando näol on seejuures tegemist esimese suurlinnasisese vabatahtliku päästekomandoga. Kopli vabatahtlikud on professionaalsed ja kõrgelt motiveeritud. Teenuse [kvaliteedi] tagavad piirkonnas kesklinna ja Lilleküla komandode valmisolek ning neid täiendab Kopli vabatahtlik komando.

Järgnevalt vastan teie esitatud teisele ja kolmandale küsimusele üheskoos. Teine küsimus oli: "Kas teie arvates oleks mõistlik taastada Kopli päästekomando, et vähendada võimalikke riske pidevalt kasvavas Põhja-Tallinna linnaosas?" Ja kolmas küsimus oli: "Kui Põhja-Tallinnasse tuleb lähiaastatel Pärnu linna jagu uusi elanikke, tõstes linnaosa elanike arvu 100 tuhandeni, siis kas Teie arvates peaks selle linnaosal olema oma päästekomando? Seda enam, et see hoone on jätkuvalt olemas ja praegu üritavad vabatahtlikud seal riigi poolt tekitatud lünka kuidagi täita." Kahele küsimusele ühine vastus: päästeteenuse kättesaadavus Põhja-Tallinna linnaosas pole pärast Kopli päästekomando töökorralduse muutust halvenenud ja vabatahtlikud päästjad osutavad päästeteenust samaväärselt kutselise päästekomandoga. Teadmiseks, et vabatahtlik komando pakub ööpäevaringset elupäästevõimekust suitsusukeldumise ja liiklusavarii lahendamise näol. Siinkohal minu tänusõnad nii Kopli vabatahtliku komando liikmetele kui ka kõikidele [teistele] vabatahtlikult siseturvalisusse panustavatele inimestele.

Kopli piirkonnas on loomulikult jätkuv vajadus päästeteenuse järele. Nagu ma ka enne märkisin, teenuse olemasolu tagatakse üheskoos Kesklinna ja Lilleküla komando valmisolekuga ning seda toetavad Kopli vabatahtlikud. Asjaolu, et Kopli päästekomando töökorraldus muutus ja hakkas tuginema vabatahtlikele, on seejuures väärindanud päästevõrgustikku tervikuna ja ilmestanud, et linnastunud keskkonnas on samuti võimalik vabatahtlikkusele tuginedes päästeabi pakkuda. Aga juba ette rutates ütlen selgelt välja, et pelgalt vabatahtlikkusel baseeruv päästevõrgustik ei ole kindlasti see suund, kuhu riik liikuma peaks. Kutseline ja vabatahtlik päästevõimekus peavad ühiselt pakkuma meie inimestele parimat võimalikku elupäästvat teenust.

Ja viimaks ütlen ka, et päästevõrgustik ei ole kivisse raiutud. Nii nagu näitavad meie elanike liikumise, rahvaarvu ja rahvastiku prognoosid, me peame pidevalt analüüsima, millised [komandode] asukohad aitavad elupäästvat võimekust kõige paremini tagada. Ei ole välistatud, et kunagi tulevikus peame mõne päästekomando kusagile lisama või mõnes kohas võimekust suurendama.

Ma ütlen teile veel ühe huvitava arvu siia lõppu. Siin seda ühte küsimust käsitledes [võib] tunduda, justkui selle ühe komando sulgemine suures pildis ei olnud oluline. Aga siseturvalisuses on personali viimase 15 aasta jooksul väga olulisel määral optimeeritud. Ehk väikestest tükkidest, väikeste sammudega on saadud selline oluline tulemus. Näiteks, kui me ei oleks seda võrgustikku optimeerinud, komandosid vähendanud, personali vähendanud, siis meie alustavate päästjate miinimumtasu ei oleks praegu mitte 1460 eurot kuus, vaid 860 eurot kuus. Kui me küsiksime päästjatelt, kas te tahate, et me taasavame need mõned komandod, mille võrra on kokku tõmmatud, suurendame uuesti personali nendes kohtades, aga palgad ei ole enam sellised, mis on täna, vaid siis läheme tagasi mingisugusele eelnevale tasemele, siis mulle tundub, et mitte keegi ei oleks sellega nõus. Tegelikkuses jah, see üksik samm on üks lüli pikemas protsessis, kus me oleme üritanud vastavalt oma riigi võimekusele seda ressurssi võimalikult palju optimeerida niimoodi, et nii linnades kui ka maapiirkondades on [ettenähtud] reageerimisaeg tagatud. Ja samal ajal me oleme suutnud, sealhulgas sisemise ressursi optimeerimise abil, mõnevõrra rohkem väärtustada päästjate tööd. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! See, kui me läheme küsime inimeste käest, kas nad tahavad suurendada päästekomandode [arvu] väiksema palgaga, on spekulatsioon. No see on selge, et inimesed ei taha väiksemat palka. Te peate lähtuma sellest, mis tegelik vajadus on, mitte spekuleerima sellega, et nüüd saate väiksemat palka, kui me suurendame komandode arvu. See ei ole õige lähenemine.

Kõigepealt, müts maha päästjate, Päästeameti ja Kopli vabatahtliku päästekomando ees. Aga see on selline pudru ja kapsad. Tegelikult koristati see päästekomando sealt ära, eks ole, aga siis pandi sinna vabatahtlikud. See tähendab seda, et need inimesed, kes neid otsuseid vastu võtsid, ei teadnud, mida nad teevad, sest niikuinii pandi sinna päästekomando, on ta vabatahtlik või ei ole, suurt vahet ei ole. Kuidas te näete siis tulevikku seal, mitte ainult isegi Kopli piirkonnas, vaid Tallinnas tervikuna, kus elanike arv drastiliselt kasvab?

Aitäh! Nagu ma ütlesin teile, ega päästevõrgustik ei ole kivisse raiutud. Vastavalt sellele, kuidas elanike arv muutub, kuidas muutuvad ohud, hinnatakse need võimalused ja vajadused ümber. Mõnes kohas, kuhu tuleb juurde näiteks kõrgendatud ohuga objekt või mingisugune arendus, peab võib-olla võimekust suurendama. Eks neid asju kogu aeg hinnatakse.

Jah, ma rääkisin küll meie-vormis, et meie tegime selle sammu ja meie võtsime vastu mingisugused otsused, aga loomulikult ma ei olnud siis veel ametis. Aga ma usun, et need inimesed, kelle nimel ma osaliselt vastasin, lähtusid ikkagi sellest, et teha nendest kehvadest valikutest kõige vähem kehv, et siis võimalikult väikse kahjuga tulla võimalikult hea tulemusega välja. Nagu sai juba räägitud, kogu selle kärpe ulatus oleks võinud olla kuni kolm komandot ja 50 politseinikku. Tegelikult suudeti siis sisemisi ressursse veel optimeerida ja seda täiskärpe rehkendust mitte ellu viia, vaid päästeti päris palju võimekust.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kuidas te kommenteeriksite seda fakti, mis on ka siin arupärimises, et endine rahandusminister Mart Võrklaev tuli välja infoga, mille järgi jäi Siseministeeriumi eelarverealt "Päästmine maismaal ja siseveekogudel" 2024. aastal kasutamata ligi 3,6 miljonit eurot ja just selle eelarverea alla kuulub ka päästekomandode tegevus üle Eesti? Võrklaev ütles: "Nüüd on faktina tõestatud, et raha oli ja […] järelikult rahapuudus ei saanud olla Kopli komando sulgemise põhjus, vaid midagi muud." Nii et tuli välja, et Kopli komando pandi kinni, et hoida kokku 800 000 eurot, kuid samal ajal jäi Siseministeeriumil eelmise aasta lõpuks samalt eelarverealt kasutamata ligi 3,6 miljonit eurot. Kas see oli siis ebapädevus või oli võetud see konkreetne suund, et me ilmtingimata paneme Kopli komando kinni, vaatamata sellele, et tegelikult raha on olemas?

Aitäh! Ma ei tahaks seda hinnata nii järsult ebapädevuseks. Ma arvan, et see oli mõnevõrra ekslik tõlgendus sellest, milleks need vahendid, eelarvejäägid olid ette nähtud. Me oleme nendel teemadel ka varem diskuteerinud rahanduskomisjonis. Tavaliselt ongi asi olnud selles, et tegu on olnud mõnede ülekantavate jääkidega, näiteks mingite ühekordsete [summadega], mis on olnud mõne projekti jaoks, kui mingisugune hange on edasi lükkunud, näiteks ei ole kaup kohale saabunud ja raamatupidamislikult me näeme, et raha on justkui alles jäänud, aga tegelikult see ei olnud püsiraha. Nagu ma arupärimisele vastates ka ütlesin, pärast analüüsi oli selge, et püsirahastust selle lünga täitmiseks ei ole. Kui Mart Võrklaev leidis seal mingisuguse jäägi, siis ilmselgelt ta ei olnud ainus, kes neid numbreid nägi ja vaatas ja analüüsis. Need inimesed, kes saavutasid selle, et kolme komando asemel tõmmati tõesti koomale ainult ühe võrra, ilmselgelt analüüsisid kogu selle olukorra läbi ja ei teinud seda otsust mitte lihtsalt niisama, vaid väga raske südamega.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud siseminister! Et me lihtsalt saaksime rohkem aru sellest otsusest, mis viis omal ajal selle komando sulgemiseni: kas sellele arupärimisele [vastamiseks] ette valmistades te saite teada ja saate meile ka pisut avada, miks 2021. aastal selline kärpeotsus üldse tehti? Asi on selles, et meid ei olnud siis valitsuses, Lauri Läänemets ei olnud veel siseminister, teid ei olnud siis veel valitsuses. Keskerakond oli siis valitsuses ja Keskerakonna käes oli siseministri portfell. Mis põhjustel otsustas Keskerakond 2021. aastal selle kärpeotsuse teha, mis Kopli komando sulgemiseni viis?

Aitäh! Ausalt öeldes ma ei kaevanud nii palju ajalukku, 2021. aastasse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud siseminister! Nagu ma aru saan, Kopli komando taasavamist te ei plaani. Aga ma küsin, et millal te kavatsete selle halbade mõtete kriminaliseerimise eelnõuga taas välja tulla. Ajad on karmid ja loomulikult inimesed puiklevad vastu, aga noh, kord on vaja ju valida.

Aitäh selle küsimuse eest! Ei saa päris hästi aru, millest te räägite. Kas päevakorrapunkt – ma küsin üle – on endiselt sama? Kopli …

Jah, Kopli komando arupärimine.

Jah. Selles mõttes tundub, et me oleme hoopis teisel teemal praegu.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Ja arupärijate nimel kõigepealt Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Noh, meil ei saagi praegu olla pretensioone siseminister Igor Tarole, sellepärast et tema sai ministriks siis, kui see otsus oli juba tehtud. Küll on meil talle soovitus ja palve vaadata ikkagi see otsus üle just sellest vaatevinklist, et eelmisel neljapäeval võeti Tallinna Linnavolikogus vastu Põhja-Tallinna detailplaneering, mis näeb ette, et lähiaastatel suureneb Põhja-Tallinna elanike arv drastiliselt. Kõik need uued [arendused], mis sinna on tulemas, tähendavad seda, et mõne aasta pärast elab selles linnaosas võib-olla kuni 100 000 elanikku praeguse 62 000 asemel. Ja kindlasti see suurendab igasuguseid riske, mis on seotud just vajadusega päästekomando järele selles piirkonnas.

Aga kui vaadata ajalukku, siis tõepoolest, kui tuli otsus, tollase siseministri Lauri Läänemetsa otsus, et 2024. aasta jaanuarist pannakse Kopli komando kinni, siis küsisime esiteks ka tollase peaministri Kaja Kallase käest, mida tema sellest arvab, kas on vaja ikkagi Kopli päästekomando ilmtingimata kinni panna. Ta vastas, nagu ma juba tsiteerisin eelmises kõnes: "Mis puudutab Kopli päästekomandot, siis see on siseministri ja Päästeameti juhi omavaheline otsus. Kui ma vaatan seda, kui palju on siseminister tõstnud ametnike palka, siis [mulle tundub, et] seal on tegelikult küll raha, et Kopli komandot mitte kinni panna. See on aga olnud siseministri valik […]" Nii et ametnike palgad – jah, see on kõik väga tore, eriti ametnike jaoks. Aga kas see oli õige valik? Mina küll ei usu. Ja ma ei usu, et Põhja-Tallinna elanikud arvavad, et see oli õige valik [selle vahel], kas jätta Kopli päästekomando alles või tõsta Siseministeeriumi ametnike palkasid.

Aga ma olen tsiteerinud ka tollase, nüüd endise rahandusministri sõnavõttu, kus ta ütles, et tegelikult oli pärast raha samal eelarvereal mitu korda rohkem, 3,6 miljonit. Puudu oli, ma tuletan meelde, 800 000 eurot aastas. Ja tuletan veel kord meelde, millest ma olen juba rääkinud, et Tallinna Linnavalitsus eesotsas Keskerakonnaga oli valmis poole sellest summast linna eelarvest katma. Mäletame, kuidas Tallinna Linnavalitsus omal ajal, võib öelda, et päästis politseiorkestri, mille valitsus otsustas samamoodi kinni panna. Tallinna linn ulatas abikäe ja orkester jäi tänu sellele ellu. Aga ei olnud siseminister sellega nõus, isegi poolt sellest summast ei olnud ta valmis välja käima. Nii et see oli selline väga põhimõtteline otsus, nagu ma aru saan. Ja nüüd siis oleme olukorras, kus meil on seal vabatahtlikud. 

Paluks paar minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Vabatahtlikud on väga tublid inimesed ja müts maha nende ees. See, et nad on valmis sellega tegelema ja tegema seda vabatahtlikult – loomulikult on see põhimõtteliselt missioon. Ja inimesed, kes teevad midagi missioonitundest, on alati lugupidamist väärt. 

Aga meil on tekkimas selline tunne, et meie riik muutub kuidagi väga vabatahtlikest sõltuvaks. Vaatame, mis meil politseis toimub: me kutsume kogu aeg appi abipolitseinikke, vabatahtlikke päästjaid. Vaatame, mis meil toimub praegu haridussüsteemis: õpetajate arv kogu aeg langeb, selle asemel et tõusta, on väga suur õpetajate defitsiit. Võib mõelda selle peale, et varsti läheb vabatahtlikke vaja ka selles valdkonnas, vabatahtlikke õpetajaid. Samas on osaliselt see juba käes, sest koolidesse võetakse praegu õpetajaid, kellel ei ole vajalikku kvalifikatsiooni. Ja kui me oleme siin haridusministriga sellest rääkinud, siis ta on tundnud isegi teatud rõõmu selle üle, et needsamad kvalifikatsioonita inimesed koolidesse tulevad. Ma saan aru, et kui sul on valida, kas üldse mitte kedagi või õpetaja, kellel ei ole kvalifikatsiooni, siis sa valid selle viimase. Aga kas see olukord peab selline olema? Kas ikka peab Eestis tekkima selline valik, et kas kvalifikatsioonita õpetaja või üldse mitte kedagi, keda klassi ette panna?

See on loomulikult hea mõtteaine meie valitsusele: mis suunas liikuda ja mis võiksid olla või peaksid olema prioriteedid? Ametnike palgad versus Kopli komando säilitamine – noh, ma ei tea, minu meelest prioriteet peaks kindlasti olema see viimane. Aga niimoodi 2023. aastal ei läinud ja siis 1. jaanuarist 2024 pandi Kopli komando kinni ja nüüd on seal vabatahtlike brigaad. Päris palju mõtteainet ka praegusele siseministrile. Nagu ma ütlesin, me kindlasti palume tal mõelda selle peale, et juba lähiajal hakata päästevõrgustikku niimoodi muutma, et Kopli komando saaks taastatud, seda enam, et, nagu ma ütlesin, see Tallinna linnaosa pidevalt kasvab. Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Hea Vadim! Selle kärpeotsuse tegi 2021. aastal toonane siseminister Kristian Jaani, kes esindas Kaja Kallase valitsuses Eesti Keskerakonda. Mis põhjusel see otsus toona tehti, seda peab selgitama Keskerakond. Mina ka sellest aru ei saa. Keskerakond oleks pidanud seisma valitsuses selle eest, et raha oleks päästesse juurde pandud, mitte vähemaks võetud. Lauri Läänemets suutis tegelikult suures ulatuses selle kärpe tagajärgi valdkonnale leevendada ja väärib selle eest tunnustust.

Teine oluline punkt. Sel ajal, kui sotsiaaldemokraadid vastutasid Siseministeeriumi valitsemisala eest, algas Eestis päriselt sisuline tegelemine elanikkonnakaitse valdkonnaga, millele varasemad valitsused ja varasemad siseministrid ei pööranud tähelepanu ja mis ei leidnud siis ka rahastamist. Täna me peame sellega tegelema selle võrra kiiremini, sellepärast et varasemad ministrid, varasemad valitsused ei osanud oma töös ilmselt piisavalt ette näha, kui oluliseks see valdkond muutub. 

Vadim, sa rääkisid palkadest. Sa ütlesid, et Lauri Läänemets justkui eelistas ametnike palkasid päästjatele. Lauri Läänemetsa ajal päästjate palgad tõusid, kui mu mälu mind ei peta, 36%, midagi sinnakanti, kindlasti üle 30%. Ja kui see palgaotsus oli tehtud, siis ma käisin läbi komandod, mis on seotud mitte ainult Põhja-Tallinna, vaid ka Kristiine, Haabersti, minu valimisringkonna elanike turvalisuse tagamisega, ja rääkisin komandopealikega sellest. Kõik nad kinnitasid, et sellest Lauri Läänemetsa palgatõusust oli väga suur abi. Me teadsime, et väga paljud päästjad – no see on tänaseni probleem, aga enne seda palgatõusu oli see kindlasti teravam – pidid töötama mitmel ametikohal, et toime tulla, mõnikord mitte kahel, vaid koguni kolmel ametikohal. Ja tänu sellele palgatõusule, ma arvan, läks nii mõnegi päästja jaoks olukord ikkagi paremaks.

See populism on muidugi piiritu. Iga kord, kui me räägime riigi kuludest, peab Keskerakond alati võimalikuks neid suurendada. Kui me räägime riigi tuludest, maksudest, siis loomulikult Keskerakond näeb alati võimalusi neid langetada. Aga me kõik saame ju aru, et paraku 1 + 1 on alati 2, ta ei ole 4 või 6 või 8 või 12. See ei ole väga vastutustundlik, kui kogumina vaadata neid lubadusi ja sõnumeid, mida Keskerakond püüab ühiskonnale anda.

Ja viimane asi, mis ma tahan öelda, on see, et ma ausalt ei saa aru sellest Keskerakonna obsessioonist sotsiaaldemokraatide aadressil. Vadim, sa tsiteerisid Kaja Kallast. Mulle ka Kaja Kallas meeldib, ta oli kindlasti omapärane peaminister. Teie tegite temast peaministri, meie jätkasime temaga hiljem koostööd. Aga tal oli hea ütlus endise peaministri Andrus Ansipi kohta. Ta ütles, ta on nagu limonaadiaparaat: paned sinna mündi sisse ja sealt tuleb siis teksti vastu. Keskerakond selles mõttes ei ole nagu limonaadiaparaat, teile ei pea isegi münti sisse parema, vaid see jutt sotsiaaldemokraatide kohta tuleb siin päeval ja öösel igas sõnavõtus kuidagi iseenesest. Mis ma oskan teile soovitada? Minu meelest see plaat hakkab juba kuidagi nagu kuluma, võib-olla on aeg plaati vahetada. Aitäh!

Aitäh! Ja tõesti, paar korda Vadim Belobrovtsevi nime mainiti. Nii et vastusõnavõtt, palun!

Aitäh! Ma ütlen esiteks, et mulle pole Kaja Kallase valitsemine kunagi meeldinud erinevalt kolleeg Raimondist. Aga just tema ütles seda, et siis tõsteti ametnike palkasid selle asemel, et Kopli komando säilitada. Need ei olnud minu sõnad. Ma arvan, et tema teadis paremini, mis tema ministri valdkonnas toimus siis, kui ta oli selle valitsuse pealik.

Ja loomulikult on see olukord väga lihtne. Tõepoolest, siis, kui Keskerakond oli võimul, päästjate palgad tõusid igal aastal, 2019, 2020, 2021, küll mitte drastiliselt, aga ikkagi regulaarselt. Pärast seda, kui aastal 2022 otsustati, et tõstetakse neid natuke suuremalt, siis kaks aastat järjest, kui Lauri Läänemets oli siseminister, ei tõstetud neid palku sendigi võrra. Nii et praegu päästjad loomulikult pikisilmi ootavad seda tõusu ja vaatame, mis siis järgmisel aastal saab.

Mis puudutab ajalugu, siis noh, me võime loomulikult vaielda selle üle, mis aastal 2021 tegelikult juhtus. Mul ausalt öeldes ei ole sellest väga suurt aimu, mis siseminister Jaani tol ajal oma ministeeriumis tegi. Aga selge on see, et aastal 2021 minister midagi otsustas, siis vahetus valitsus, siis vahetus valitsus veel kord, aga ikkagi järgiti neid näpunäiteid, mida üle-eelmine siseminister oli andnud. See on loomulikult paradoksaalne olukord. Aitäh! 

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Läbinud oleme kaheksanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Vladimir Arhipovi, Lauri Laatsi ja Aleksei Jevgrafovi 15. mail 2025 esitatud arupärimine PPA töötajate palkade kohta, nr 780. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Jaa, ma tänan! Nagu eelmise arupärimise puhul, võib öelda, et ka see arupärimine, vaatamata sellele, et on esitatud selle aasta maikuus, ei ole oma aktuaalsust kaotanud, sellepärast et me räägime Politsei- ja Piirivalveameti töötajate palkadest. Ja ma arvan, et just praegu on väga õige aeg ministriga sellest rääkida, kuna hiljuti on tulnud erinevaid uudiseid selle kohta, et võib-olla meie silmad näevad seda, kuidas politseinikud ja piirivalvurid saavad palka juurde.

Me teame, et viimati tõsteti neil palka 2023. aasta alguses. Varsti on sellest on juba kolm aastat. Need palgad on jäänud sinna, kus need tol hetkel olid. Samas, me kõik ju saame aru, et kahe viimase aasta jooksul on inflatsioon Eestis olnud ülikiire, hinnad on suurenenud keskmiselt 40% võrra ja me jätkame samas vaimus, olles Euroopas inflatsiooni järgi esiridades, vahel ka esikohal. Nii et loomulikult tekib küsimus, kuidas riik suhtub oma politseinikesse ja piirivalvuritesse.

Küsimus ongi, kas ministri hinnangul praegu Eestis kehtivad politseinike, päästjate ja piirivalvurite palgatingimused on väärikad ja vastavad sellele majanduslikule olukorrale, kus Eesti täna on. Me teame, et Politsei- ja Piirivalveamet tegelikult sihib oma ootustes sellist summat, mis on võrdne 1,2 Eesti keskmise palgaga. Päästjad loodavad ka kätte saada vähemalt Eesti keskmise töötasu. See on palju raha.

Loomulikult, Igori kolleeg valitsuses, Kristina Kallas, on vahepeal öelnud – parafraseerin –, et raha on väga palju. Oli juttu ka sellest, et raha võib olla 800 miljonit. Aga me saame aru, et seda raha tervikuna ei ole võimalik palkadesse suunata. Me oleme kuulnud erinevaid numbreid. Tahakski siis aru saada, kasutades võimalust, et nüüdseks on see info arvatavasti ministril juba olemas, esiteks, kas palgatõus ikkagi tuleb. Me saame aru, et tuleb, aga las minister ise ütleb seda. Ja teiseks, kui suur see palgatõus olla võiks? Siin on kõlanud erinevad variandid, versioonid. 

Ma arvan, et nii politseinikud kui ka piirivalvurid, kindlasti ka päästjad jälgivad väga tähelepanelikult seda, mis toimub nendel eelarveläbirääkimistel, ja kindlasti tahaksid ministri käest teada saada kõige värskemaid uudiseid. Aitäh!

Ja nüüd palun arupärimisele vastama siseminister Igor Taro.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur tänu kõigepealt selle arupärimise eest! Ja eelkõige seetõttu, et meil olid just eelarveläbirääkimised, mis olid väga pingelised. Minu kõige esimene prioriteet nendel läbirääkimistel oli politseinike, päästjate ja päästekorraldajate palga tõus. Mulle tundub, et väga pikalt ei pea seda seletama, miks see on prioriteet. Kui me vaatame riigikaitset laiapindselt, siis on riigikaitses valdkondi, kus inimesed valmistuvad lahinguteks, mida loodetavasti kunagi ei tule, aga siseturvalisusega seotud inimesed on lahingutes iga päev, selleks et meie, kõik teised, saaksime rahulikult magada. Seetõttu väärivad meie turvatunde loojad kahtlemata korralikku töötasu. Teie silmad kindlasti näevad väga palju positiivset, mida tegutsev valitsus on ellu viimas.

Ma lähen nüüd konkreetselt küsimuste juurde. Esimene küsimus oli selle kohta, kas minu hinnangul on palgatingimused praegu selles valdkonnas väärikad. Ütlen lühidalt: ei.

Teisele ja kolmandale küsimusele vastan koos, kui lubate. Natukene sätin järjekorda, kuna aeg on edasi läinud ja sündmusi on toimunud. Teine küsimus oli selle sihi kohta, et PPA-le 1,2 Eesti keskmisest [palgast] ja päästjatele keskmine töötasu – kuivõrd realiseeritav see järgmisel aastal on? Ja kolmas küsimus oli, kas saan lubada, et politseinike ja päästjate palgad järgmisel aastal üldse tõusevad. Alustan nüüd lõpust. Jah, saan lubada, et politseinike, päästjate ja päästekorraldajate palgad järgmisel aastal tõusevad. Me oleme kokku leppinud, et meie valitsemisala palgafondi eraldatakse järgmise aasta eelarves täiendavalt 28,9 miljonit eurot, mis on laias laastus 10% sellest palgafondist. Kui palju konkreetselt iga päästeametniku või politseiniku palk eurodes tõuseb, ma igaks juhuks praegu ei ütleks, sellepärast et need numbrid me paneme paika koostöös asutuste juhtidega. 

Aga ma saan öelda seda, et loomulikult on meie prioriteet ja fookus eesliinil ehk kõigil neil inimestel, kes on madala palgaga kõige rohkem hädas. Sinna me paneme põhijõupingutuse, et see protsent sellel eesliinil oleks võimalikult kõrge. Ja nende jaoks, kellel on palgad kõrgemad, võib-olla paneme siis seda ressurssi mõnevõrra vähem. See tähendab, et kui meil on kokku 10%‑line palgafond, siis ainuüksi sellest palgafondist peaks kõige suurematele hädalistele vähemalt 10% olema tagatud. Kui me vaatame üle aastate erinevaid palgatõuse, siis viimase kaheksa aasta jooksul on need tõusud olnud keskeltläbi 6,6%. On olnud väga erinevaid tõuse, on olnud nulliga aastad, on olnud 1%‑ga, 2%‑ga. Oli jah üks hea aasta, kui suudeti palka rohkem tõsta, aga paraku inflatsioon sõi kogu selle tulemuse ära. Nii et nüüd on tarvis järgmist sammu. 

Ja kui me vaatame, kas me suudame seda ootust täita, siis ainuüksi see 10% seda ootust kindlasti ei täida. See ootus täidetakse koosmõjus teiste Vabariigi Valitsuse otsustega. Tegelikkuses need teised maksuotsused, mille Vabariigi Valitsus on teinud, näiteks seesama maksuküüru kaotamine, annavad ka sellele sihtgrupile väga palju juurde. Vahepeal on kritiseeritud ja öeldud, et maksuküüru kaotamine ei ole õige asi, et see justkui teenib rikkamaid inimesi. Ei vasta tõele! Ei vasta tõele, sellepärast et kõige suurem efekt ongi täpselt selles sihtgrupis, kus on päästeametnikud, politseinikud ja õpetajad oma palgaga. Nemad on esimesed, kes tunnevad selle maksimaalset mõju. Kui küsida täna iga päästja või politseiniku käest, kas sa oled rahul sellega, et sa maksad tulumaksu iga kuu 100–150 eurot rohkem, siis ma arvan, et mitte keegi ei nooguta selle peale. Ja seetõttu seesama otsus, millega ka nende tulumaksukoormus väheneb, aitab kogu seda rehkendust viia oluliselt lähemale sellele algsele ambitsioonile. Ma ei oska jälle väga täpset rehkendust öelda, aga tõenäoliselt liigume 10% pealt võib-olla 15% lähedale, just nende gruppide puhul, kes siis fookusesse võetakse. Jah, kui vaadata seda ametiühingute soovi, et nad on tahtnud circa 20% saada, siis nii palju riigil võimalusi ei ole olnud. Mis seal salata, ega raha meil ju kusagilt mujalt ei tule kui nendesamade Eesti inimeste taskutest, kelle käest me maksu kogume.

Me teeme selles eelarves üsna keerulist, kui mitte võimatut rehkendust: korraga tõstame kaitsekulusid, vähendame maksukoormust ja tõstame veel palkasid ka. Aga tuleb märkida ka seda, et palkade tõstmine ei käi sellises olukorras, nagu te siin humoorikalt märkisite, et raha on väga palju. Tegelikult on raha ebapiisavalt. See "väga palju" tuli valetõlgendusest. Kui me üks aasta oleme defitsiiti prognoosinud mõnevõrra suuremaks, kui see tegelikult on, siis see ei tähenda, et meil see raha reaalselt olemas on. Järgmisel aastal peame ka päriselt kärpima ja kõik need valdkonnad, kes saavad palgatõusu lubada, sealhulgas siseturvalisuse valdkond, ka endiselt kärbivad. Meie eelarve on võrreldes kärpimiseelse ajastuga 6,8 miljonit väiksem. Lisaks võtame selle otsusega järgmisesse aastasse ühe täiendava kärpe, 2 miljonit, mis tähendab, et me peame väga [hoolikalt] vaatama, väga palju optimeerima seda ressurssi, mis me kusagile mujale tegevuskuludesse paneme, selleks et eesliini inimeste palkasid tõsta. Tundub, et ma olen vist kõik olulise ära öelnud. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh vastuse eest! Ma ei ootagi ega eeldagi, et te hakkate praegu ütlema, palju hakkab saama üks juhtivuurija või patrullpolitseinik [palka]. Aga küsimus on selline. Need uudised, mida me oleme saanud eelarve läbirääkimiste kohta, kõlasid umbes niimoodi, et päästjate, politseinike, kultuuritöötajate ja õpetajate palgad tõusevad kuni 10%. Nii et ma tahan küsida, sest kuni 10% võib tähendada 9%, aga võib tähendada ka 1%. Ja tegelikult me juba saime teada, et näiteks kultuuritöötajate palgad põhimõtteliselt tõusevad keskmiselt mitte 10%, vaid 7,5% võrra. Nii et kas ei juhtu samasugust asja ka selles valdkonnas ehk politseinike, piirivalvurite ja päästjate palkadega?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on hea meel, et ma saan siin selle asja selgeks teha, et siseturvalisuse valdkonna töötajate palgafond suureneb 10%. See 28,9 miljonit ongi selle palgafondi suurendamiseks 10% võrra. Kindlasti me ei jaga seda ära lihtsalt võrdselt, vaid me peame vaatama, kus king kõige rohkem pigistab. Ilmselt see king kõrgematel palgaastmetel toimetuleku mõttes nii palju ei pigista kuivõrd just nendel madalamatel palgaastmetel. Nii et ma ütlen, et jah, kõrgemal palgaastmel inimeste puhul see protsent võib olla väiksem, selleks et anda eesliinile suurem protsent, loodetavasti mõnevõrra suurem kui 10. Kuigi tuleb tunnistada, et kogu siseturvalisuse valdkonnas valdav osa töötabki eesliinil. Ega seal kontoritöötajaid või juhtivtöötajaid väga palju ei ole, neid on pigem küllaltki vähe. Nii et kui me selle palgafondi 10%-lise tõusu sinna suuname, siis mina julgen küll väita, et selle 10% rehkenduse me suudame ära teha. Pluss siis, tänu täiendavatele maksuotsustele nende sissetulek tegelikult suureneb mõnevõrra rohkem.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Jumal tänatud, et vähemalt enne valimisi inimestel töötasu tõstetakse. Võiks neid valimisi siis iga aasta teha. Aga ega politseinike mure ei ole ju ainult palga, vaid ka töökoormuse pärast. Ma toon teile näite. [Kaotati] ju mitu politseijaoskonda, eelmine aasta vist, jah? Maardu linnast koristati ka politseijaoskond ära. Nad olid head politseinikud, keda linnale, mitte ainult Maardu linnale, vaid ka Jõelähtmele ja Viimsile, keda nad teenindasid, oli kindlasti vaja. Maardu linn tuli vastu ja andis neile ruumid. Tasuta ruumid, muide. Aga siit küsimus. Väga hea, et palka tõstate, aga nad istuvad ju kogu see aeg mingi püssirohutünni peal, need päästjad, politseinikud ja nii edasi. Ega te ei kavatse siduda nende inimeste palku Eesti keskmisega?

Aitäh selle küsimuse eest! Küsimuse sissejuhatavas osas kõlasid mõned sellised väited, et on seosed valimistega. Ma tegelikult ei tahaks üldse alahinnata seda ühiskonna pingutust, mis tehakse selleks, et see palgatõus toimuks. Seetõttu ei maksa seda liiga palju valimistega siduda. Tegu on ikkagi üleriigilise ja riigikaitselise küsimusega, mitte kitsalt kohalike omavalitsuste valdkonna küsimusega. Tegelikkuses seda vajadust tajuti. See vajadus jäi iseenesest üles ka pärast eelmist palgatõusu, et liikuda sellele ambitsioonile lähemale. Ei olnud kunagi sellist arusaamist, et nüüd oleme kogu rehkenduse ära teinud ja rohkem ei pea midagi tegema. Tegelikult oli arusaamine, et tuleb edasi liikuda. Oodati, millal see võimalus on. Ja ma ütlen, et ei olnud lihtne see kokkulepe saada.

Ma ei sooviks ka jätta muljet, et see on kellegi ühe inimese pingutus. Ühtegi palgatõusu ei tohiks siduda ühe inimese pingutusega, sellepärast et kogu ülejäänud avalik sektor peab koomale tõmbama. Kõik teised pidid leppima kas nulliringiga või oma sisemiste reservide optimeerimisega. Nii teised ministeeriumid, teised valdkonnad panustavad sellesse, et see toimuks, kui ka kogu ühiskond panustab maksudega. Selles mõttes on see üks suur ühine pingutus, et see toimuks.

Teine asi, mis puudutab näiteks mingit optimeerimist Maardus või kusagil mujal. Ma päästjate kohta juba eelmise arupärimise juures ütlesin selle numbri ära, selle, mida see optimeerimine omal ajal kaasa tõi. Politseinike puhul me räägime praegu miinimumtasust 1860 või 1850 eurot, noh, selles suurusjärgus. Kui me ei oleks 15 aasta jooksul siseturvalisuse valdkonnas seda optimeerimisrehkendust teinud, oleks olnud see töötasu täna 1100 midagi. Ühesõnaga, kõik need keerulised otsused on toonud meid siia, et meil on see palgatase ikkagi oluliselt parem kui näiteks Lätis. Kui me ei oleks neid kärpeülesandeid varem teinud, siis oleks meil palgad samal tasemel kui Lätis ehk siis oluliselt madalamad.

Ja mis puudutab sellist üks ühele sidumist, siis ütleme nii, et see on väga keeruline ülesanne ja mitte lihtsalt riigirahanduslik ülesanne, vaid ka matemaatiliselt on väga keeruline saavutada seda, et sa seod suurte sihtgruppide sissetulekud suures osas väga jäigalt keskmise palgaga. Ega see, mis on tehtud näiteks Riigikogu [liikmete] või ministri palkadega, mis on keskmisega seotud, väga mõistlik lähenemine tegelikkuses ei ole. Vaatame suurt rehkendust ja mõtleme natuke matemaatika peale. Mis juhtub, kui me selliseid seoseid teeme? Keskmine kasvab, me oleme sunnitud teatud kulusid automaatselt paisutama ja see keskmine hakkab meil kogu aeg eest ära minema. Ühesõnaga, me mitte kunagi ei jõua selleni, et me saame selle keskmise kätte.

Ma olen nõus, et tasu peab olema õiglane, peab olema võrreldavalt selline, et inimene tunneb, et tema panust väärtustatakse. Aga me peame siiski lähtuma mingisugusest matemaatilisest reaalsusest, ka riigi rahanduse reaalsest võimekusest. Katsume alati sinnapoole liikuda. Samas jah, reaalsus toob meid aeg-ajalt nagu maa peale.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Mu küsimus on pisut sisepoliitiline, aga ma arvan, et kuna te olete siseminister, siis ehk annate andeks – ametinimetus on ju selline. Kui Lauri Läänemetsa ajal tõsteti palkasid, siis see palgafond kasvas umbes 30%. Praegu te räägite 10%-st. Läheme tagasi ja mõtleme 2022.–2023. aastatele. Siis oli olukord, kus riigil oli raha tõesti väga vähe ja riik pidi tõstma makse. Praegu me oleme teie erakonna esindajatelt kuulnud, et raha on palju. Ja ka valitsuse maksupoliitika on hoopis see, et makse langetatakse ja jõukamale osale Eesti ühiskonnast tehakse küllalt suuri maksusoodustusi. Seda on Rahandusministeerium näidanud, et eelkõige jõukamad detsiilid sellest võidavad. Kas asi pole selles, et teil on äkki prioriteedid pisut paigast ära, kui te arvate, et kõige esimeses järjekorras tuleks sadu miljoneid kulutada jõukamate Eesti inimeste toetamisele, selle asemel et päästjate ja politseinike palkasid tõsta sellisel määral, millel rohkem mõju oleks?

Aitäh selle küsimuse eest! Õnneks sai sel teemal siin täna juba natukene kõneldud. Reaalsuses need valitsuse otsused, mida tehakse maksulangetuste kohta, ei ole mitte sellised otsused, mis aitavad ainult mingisuguseid ulmeliselt rikkaid inimesi, vaid seesama piir, mille juures mõju inimese kuusissetulekule saab olema kõige tuntavam, ongi seal, kus on päästjate, politseinike ja õpetajate palgad. Seal saab olema see kõige tuntavam. Nii et need mõlemad otsused tegelikkuses aitavad kaasa sellesama eesmärgi [saavutamisele] ja pakuvad leevendust ka väga paljudele teistele inimestele, kes ei saa järgmisel aastal sellisele garanteeritud palgatõusule loota, aga teenivad, ütleme, 1500 või 2000 euro ümber. Nad saavad sellest maksuleevendusest 100–150 eurot, sõltuvalt sellest, mis nende palganumber on. Ma arvan, et seda sihtgruppi aidata on oluline. Need ei ole kindlasti ülemäära rikkad inimesed, keda ei peaks järgi aitama. Ja miks mitte seda niimoodi teha.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on kaheosaline. Kui te täna suhtlete nii politseinike kui ka päästjatega, siis milline võiks olla nende jaoks nagu rahuldav palgatase ja kui kaugele see jääb [pärast] seda palgatõusu, mida on uuel aastal loota? Ja teiselt poolt nagu jätkan kolleeg Raimondi küsimust. Tegelikult minul küll ausalt teeb hinge haigeks, et me räägime, et me stahhaanovlikult üritame tõsta eesliini töötajate palka, 117 miljonit on palgakulu terveks aastaks, aga samas saab 4000 eurot ja rohkem teeniv inimene Eestis [ühetaolise tulu]maksuvaba miinimumi taastamisega 114 miljonit eurot tagasi. Kas korrakski ei tulnud valitsuses sellest juttu, et äkki jätaks sellele 4000 eurot ja peale brutotasu teenivatele [inimestele] 114 miljonit välja maksmata ning selle abil tõstaks pisut rohkem eesliinitöötajate palka?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult olen minagi käinud üle Eesti erinevates päästekomandodes, suhelnud nende inimestega ja uurinud, mis on nende võimalikud ootused. Loomulikult on nende ootus saada selle ohtliku ja kõrge riskiga töö eest väärikat tasu. Mis see number siis täpselt on? Ma arvan, et see on nii palju, kui riigil on vähegi võimalik antud olukorras anda. Ei ole mul ka olnud võimalik kordagi enne eelarve läbirääkimisi mingisuguseid veksleid välja anda. Ma ütlesin, et me teeme oma parima. Mulle tundub, et hetkeolukorras me tegimegi oma parima: osa palgatõusust nad saavad selle fondi 10%-lise suurendamise kaudu, osa saavad maksuleevenduse kaudu.

Ma veel kord juhin tähelepanu sellele, et jah, ma saan aru, et maailmavaateliselt võib see nagu kellelegi haiget teha, et suurema sissetulekuga inimesed võidavad ka midagi, aga tegelikkuses on niimoodi, et kõik võidavad. Kõik võidavad! Mõni võidab natukene rohkem, mõni võidab natukene vähem. Kui me vaatame seda maksuküüru kaotamist, siis protsentuaalselt oma kuusissetulekust võidab kõige rohkem ikkagi see inimene, kes teenib palka, mis on päästjate, politseinike ja õpetajate palganumbri juures. Need, kes teenivad rohkem – jah, mõned võidavad seal summaliselt [rohkem] selle tulumaksuleevenduse järel. Aga protsentuaalselt [suuremat erinevust] tunnetab inimene rohkem ja kõige suurema tüki oma kuusissetulekust saab tagasi ikkagi see sihtgrupp. Selles mõttes ma kuidagi ei tahaks seda otsust alahinnata, sest tõepoolest, peale õpetajate, päästjate ja politseinike saavad ka teised inimesed, kes teenivad keskmise [palga] ümber – natukene rohkem või natukene vähem –, oma võidu kätte. Nii see on. Kui sa teed maksuleevenduse, siis rohkem võidavad need, kes rohkem maksu maksavad, ja vähem võidavad need, kes absoluutarvudes vähem maksu maksavad. Nii ta on.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate seast ei ole kedagi. Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud kolleegid, head ametikaaslased! Tuleb ära õiendada see, õigemini parandada seda, kogu lugupidamisega, mida härra siseminister rääkis, mis puudutas palgatõusu ja maksumuudatusi.

Kui me vaatame austatud siseministri valitsemisala töötajate palkasid, eriti kui me räägime eesliinist, siis me oleme sunnitud tõdema, et tegemist ei ole Eesti mõistes kõrgepalgaliste ametikohtadega. Päästjad jäävad parimal juhul kuhugi viienda-kuuenda detsiili piirimaile.

Kui me vaatame praeguse valitsuse kavandatavat maksupoliitikat ja tehtud maksupoliitilisi otsuseid, siis me näeme seda – võtame järjepanu –, et käibemaksu tõusu puhul, mis on jõustumas, on täiesti selge, et enim kaotavad need, kes teenivad alla keskmise palga ja jäävad viiendast-kuuendast detsiilist allapoole.

Kui me räägime nüüd Eesti 200 ja Reformierakonna kaksikliidu kaalukaimast maksupoliitilisest hoiakust, mida nad on väljendanud – see on tulumaksuvabastus 700 eurot kõigile –, siis kuuenda detsiili võit sellest on umbes 1%, samal ajal kui seitsmes detsiil võidab ligi 5% ja kaheksas ligi 7%. Seal on päästjatest oluliselt suurema tulu saajad, kes saavad kuus-seitse korda rohkem kasu. Kuus-seitse korda rohkem kasu, kui saavad päästjad! Kui me räägime nende kahe meetme koosmõjust ehk käibemaksu tõusust ja suure tulumaksuvabastuse kehtestamisest kõigile ühtviisi, siis loomulikult on seal täpselt sama muster: mida kõrgem palk, seda suurem võit.

Loomulikult, meil ei ole siin praegu rahanduspoliitiline või maksupoliitiline arutelu, aga tegelikult, kui riik teeb kuluotsuseid, siis nendega on paratamatult lahutamatult seotud ka tuluotsused. Ehk siis kui riik teeb eelarvet ja eelarvestrateegiat, siis ei ole kuidagi võimalik päästjate palgaküsimust lahutada maksupoliitika küsimustest, sellepärast et sellest, millisena me näeme riigiteenistujate ja päästjate palkasid, sõltuvad riigi tulud, ja see, milline on maksupoliitika, annab meile ette need raamid, milles me saame neid kulutusi teha. 

Reaalsus on see, et kui me vaatame, mis toimub või mis on plaanis Siseministeeriumi valitsemisalas ja paljudes teistes valdkondades, siis me näeme, et eesliinil kõige keerulisemat, ohtlikumat tööd tegevate inimeste palgad tõusevad õige vähe, väga mõõdukas tempos, eriti kui võrrelda seda kas või nendesamade 2023. aasta palgatõusudega. Ja samal ajal me näeme, et nende inimeste toimetulekut riigi maksupoliitika kas halvendab või siis igal juhul ei saa nad osa nendest maksusoodustustest, mida valitsus kõige jõukamale osale Eesti ühiskonnast teeb.

Kui me riigisektorist räägime, siis võidavad juhid, võidavad tippspetsialistid, aga see mees või naine, kes läheb põlevasse majja, kes läheb päästma elusid, kes läheb Eesti inimest kaitsma, kes on patrullis, kes on iga ilmaga väljas, kes peab minema siis, kui on torm, taastama elektrit, vabastama teed mahakukkunud puust, peab minema inimesele appi, peab minema otsima kadunud inimest, see inimene ei võida. Tema jäetakse vihma kätte, tema jäetakse välja külma kätte. Hoolitsetakse nende eest, kes on niigi juba mõnusasti soojas toas. See ongi suurim erinevus sotsiaaldemokraatide ja paremerakondade vahel: meie nii ei teeks. Aitäh!

Aitäh! Ja Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma pikalt ei räägi. Minister andis siin lubaduse, et PPA töötajate palgad tõusevad ja Päästeameti töötajate palgad tõusevad. Ma tõepoolest väga loodan, et sellega ei juhtu nii nagu kultuuritöötajatega: valitsusel õnnestus niimoodi nende palkasid tõsta, et kuni 10% tähendas lõpuks 7,5%, mitte 10%. Samamoodi tahaks loota, et see läheb ikkagi niimoodi, nagu minister on siin rääkinud, et suuremad palgatõusud tulevad just neil, kellel seda on kõige rohkem vaja. Ehk mitte suured ülemused ei hakka rohkem raha saama, vaid just need töötajad, kes on eesliinil ja kes päriselt tegelevad iga päev inimeste kaitsega, ka tänavatel, nagu minister siin ütles.

Loomulikult on kahju, et me räägime ainult 10%-st, eriti olukorras, kus viimane palgatõus oli nendel inimestel juba peaaegu kolm aastat tagasi. Ja väga tahaks loota, et see ei jää sinna [pidama], nii et kaks aastat ei olnud midagi, siis tuleb 10% või kuni 10% juurde ja siis jällegi aasta või kaks jääb see sinna, kus see [varsti] on. Tahaks, et igal aastal kas või tasapisi palk nendel väga olulistel riigiteenistujatel tõuseks.

Ja loomulikult hakkame seda jälgima ka edaspidi. Ma arvan, et muuseas ka tänu opositsiooni tublile tööle hakkas koalitsioon selles valdkonnas ennast liigutama. Siis hakkasid tulema ka positiivsemad uudised erinevatele huvigruppidele, olgu need politseinikud, piirivalvurid, päästjad, õpetajad või kultuuritöötajad. 

Loomulikult me loeme uudistest, et kõik need huvirühmad ei ole väga õnnelikud selle üle, et tõus on ainult 10% või kuni 10%. Peab tõdema, et ka meie oleme sellega nõus, et see tõus oleks kindlasti võinud olla suurem. Eriti pärast seda, nagu ma juba mainisin, kui kaks aastat oli põud ja ei olnud üldse teada, millal järgmine palgatõus tuleb.

Nii et hoiame ka edaspidi silma peal, kuidas riik selles olukorras käitub. Loodame, et see palgatõus on alles algus ja neid tuleb kindlasti juurde. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt kolleeg Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea siseminister! Ja kolleegid muidugi, nii vähe, kui teid alles on! Loomulikult on see uudis hea, aga vaatame ausalt olukorrale silma. Olukord on ju tegelikult katastroofiline. Valitsejate usaldus on erakordselt madal. Maal möllab katk, õnneks mitte inimeste katk. Poodides ostetakse enamasti praktiliselt ainult seda, mis on soodushinnaga, nii-öelda singipartei on asendunud odava vorsti parteiga, nagu kaupmehed ütlevad. Ja kogu see olukord on olnud ju tegelikult plahvatusohtlik: streigihirm, üldstreigihirm, millest on vähem räägitud. Ja selles olukorras valitsejatel tegelikult muud võimalust ei olnudki. Tuli leida kusagilt raha, kas laenu- või ükskõik mis raha, et pada lihtsalt ei lõhkeks. Kannatus on katkenud, olgu nad õpetajad, olgu nad päästjad, olgu nad politseinikud, aga ka paljud teised. No eestlased on kuidagi väga rahulikud. Prantsusmaal ja paljudes [teistes] riikides oleks sellise olukorra puhul tänavad inimesi täis, mitte nagu meil siin: viimasel miitingul, mis siin oli, ei olnud ühtegi [inimest]. Kolleegid isamaalased tegid sellise, aga mitte ühtegi osalist ei olnud. Aga see on tegelikult üldine pilt ja selle taustal see samm – muud võimalust koalitsioonil ei olnudki. Ei olnudki! 

Aga samas jälle, Raimond, sa rääkisid jumala õigesti kõigist neist detsiilidest. See on vana värk. Päästjad on käinud siin meie ees ju aastaid, olen kohtunud nendega siin ja Põltsamaal ja igal pool mujal. Aeg-ajalt on saadud natukene [palga]tõusu, aga siis on ta läinud sinna Tamme alleesse. Ja toona päästjad rääkisid, et nemad, tullesukeldujad, ei saanud suurt midagi, küll said ülemused soojas toas. Vähemalt ühe korra, ma mäletan, see nii oli. Siis natukene hoidsime silma peal ja siis veidi said ka need tullesukeldujad. Praegu on lootus, et Igor Taro suudab tagada, et reaalselt jõuaks raha sinna, kuhu see peaks minema, mitte soojadesse kabinettidesse, kus politsei- ja päästekindralid tassiga kohvimasina ja oma töölaua vahel susside sahinal vaikselt liiguvad.

Nii et rõhutan, et tegelikult on valitsus teinud seda sundseisus, mitte nii-öelda armastusest. Ja loomulikult, valimised on ees ju. Ilma selleta oleks Reformierakonna … No Eesti 200 häving on juba ammu teada, nii et ma imestan, kuidas Lauri Hussar nii rahulikult istub siin üleval. Tegelikult on ju surnuaial juba ammu koht käes. Aga see nii-öelda olude kokkulangemine, head politseinikud ja päästjad, oli teie pääsetee praegu, ja õpetajad ilmselt ka. Aga ma arvan, et seda oleks saanud [saavutada] ka mõne korraliku streigiga siinsamas Toompea ees. 500 inimest – mis see on siis, üle Eesti? Poleks ju mingi probleem. Ja ma arvan, et sama tulemus oleks käes olnud. Nii et ühelt poolt oleme rõõmsad, et midagi hakkab juhtuma. Kuni 10%. Noh, viiest alates ümardatakse kümne peale. Aga hoiame silma peal, ja ühiselt, ma arvan, nii sotsiaaldemokraadid, Keskerakond kui ka Isamaa. Aga ega teil pääsu ka ei ole, Lauri ja Igor. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Ma siiski ütlen, et võib-olla tasuks siin epiteetidega natuke tagasihoidlikum olla, isegi kui need on kujundlikud. Selline kujund on minule isiklikult solvav ja ma arvan, et minu lähedastele ka. Nii et võib-olla tasuks ikkagi mõelda, milliseid epiteete ja võrdlusi te kasutate ja milliseid te ei kasuta. Täiesti siiralt. See ei ole lihtsalt Eesti Vabariigi Riigikogu vääriline käitumine. Ma siiralt palun teil edaspidi sellistest võrdlustest hoiduda. Mina ei tee teie aadressil mitte kunagi selliseid märkusi ja mitte keegi teine saalist ei ole ka teie aadressil selliseid märkusi mitte kunagi teinud. Siiras palve, Peeter Ernits: hoiduge sellest.

Nii. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Raimond Kaljulaid.

Austatud Riigikogu esimees! Minu küsimus on selline: kas Riigikogu esimehel istungi läbiviijana on võimalik kuidagi tunnustada siseministrit selle eest, et ta on meie arutelus osalenud lõpuni ja kuulanud ka läbirääkimistel kõnesid? Meil on siin viimasel ajal praktika, et ministrid pärast enda rolli täitmist lahkuvad saalist. Ma tahaksin öelda, et siseminister Igor Taro on selles osas väga tähelepanuväärne erand meie täitevvõimu esindajana. Minu protseduuriline küsimus ongi see: härra esimees, kas teil on võimalik selle eest siseministrile avaldada tunnustust või teil ei ole seda võimalik teha? Mida ütleb kodu- ja töökorra seadus?

Aitäh, hea kolleeg! Mul on võimalik tunnustada siseministrit ettepanekuga osaleda läbirääkimistel. Aga kindlasti on see tunnustamist väärt, et siseminister võtab oma tööd väga tõsiselt. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, juhataja! Tõepoolest on suurepärane, et härra siseminister vaevub meiega siin koos olla õhtusel tunnil. Aga mis puutub härra spiikrisse, siis endise ajakirjanikuna, kolleegina, ma arvasin, et sa oled nagu natukene tugevama närviga. Loomulikult, ma tänan õnne, et härra siseministril ei õnnestunud seda mõtteroimade eelnõu läbi lükata, siis oleksin ma praegu juba võib-olla süüpingis. Aga ei, ma ei mõelnud seda siiralt, otseselt, see oli kaudne, piltlik [väljendus]. Soovin sulle tervist ja jõudu. Nii et vabandan, kui …

Aitäh, Peeter Ernits! Te kasutasite minu puhul võrdlust surnuaiaga. See ei ole okei. Täiesti siiralt. Meil on käimas läbirääkimised, aga vastusõnavõtuks kohta siin praegu ei ole, sellepärast et puldist ei ole teie [nimi] kõlanud, Peeter Ernits. Nii et seda vasturepliiki ma siinkohal [teile anda] ei saa.

Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Soovib. Siseminister Igor Taro Riigikogu kõnetoolist, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kuna ma juba siin nii pikalt olin, siis ma mõtlesin, et ma kasutan võimalust. Mulle tegelikult epiteedid väga meeldivad, sellepärast et neid on võimalik alati edasi arendada, näiteks öelda, et jah, me teame küll sellist [ütlust], et surnuaed on asendamatuid inimesi täis, aga vaat poliitsurnuaed on selline koht, kus ju tõustakse regulaarselt üles ja tullakse ka [surnust] tagasi. Nii nagu kristlikus kultuuris me teame, surm ei ole kunagi elu lõpp, vaid kaasneb ülestõusmine ja tagasitulek.

Aga sisulise poole pealt ma tahtsin ikkagi üle korrata, et see 10%, mis me nende raskete läbirääkimistega saavutasime, ei ole sugugi [kehv] tulemus. Kui me pikka trendi vaatame, siis kaheksa aasta perspektiivis jäid need palgafondi suurendamised ikkagi oluliselt alla selle, olid keskmiselt 6,6%. Ja 10% on ikkagi poole võrra rohkem kui pikaajaline keskmine.

Ja ärme unusta seda, et selle palgatõusuga tegelikult näitas valitsus ära, mis on oluline. Peale hariduse, ütleme, meie tarkuse, peale selle, et me hoiame eesti keelt ja kultuuri, me näitame ka seda, et siseturvalisuse valdkond kogu laia riigikaitse osana on ka oluline. Meil on kokku 12 ministeeriumi ja ainult kolme ministeeriumi valitsemisalad – noh, okei, Kaitseministeeriumi võtame ka juurde – said kindluse, et tekib mingisugune palgatõus. Kõik teised pidid leppima nulliringiga või kärpega. Selles mõttes ei saa seda kindlasti alahinnata, kogu seda üldist pingutust, see ei ole väike asi.

Vaatame kogu konteksti. On sadu miljoneid eurosid kärpeid, üle 800 miljoni rohkem riigikaitsesse ja ka see maksulangetus, mis tegelikkuses väärtustab keskklassi, tublit tööinimest. See kõik muudab selle pingutuse väärtuse oluliselt suuremaks. Me tõepoolest saame öelda, et [palgatõusu saavad ka] need inimesed, kes mitte lihtsalt ei valmistu lahinguteks, mida loodetavasti kunagi ei tule, vaid igapäevaselt on lahinguvalves, igapäevaselt sõidavad välja. Täna meil oli näiteks üks jube õnnetus. Lasnamäe päästekomando sõitis olulisele väljakutsele ja hoopis juhtus niimoodi, et kogu meeskond tuli haiglasse viia. See näitab, kuivõrd suure riskiga tööga on tegemist. Igal juhul soovin kogu sellele meeskonnale kiiret paranemist ja kiiret taastumist. Aitäh teile!

Suur tänu, hea kolleeg! Peeter Ernits, te olete … Teda ei ole ka, ma saan aru. Ühesõnaga, selge, rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja sulgen selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viimane ja kümnes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Reili Ranna, Jaak Aabi, Anti Allase, Tanel Kiige ja Helmen Küti 5. juunil käesoleval aastal esitatud arupärimine numbrituvastuskaamerate peatamise kohta, nr 793. Ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimäe. Palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Raskete kuritegude retoorikast on siin vist hea edasi minna. Ja mina ka tänan ministrit, et ta ei ole veel lahkunud ja et ta on valmis meie arupärimisele vastama. See on tõesti suurepärane!

Aga küsimus on tegelikult väga tõsine. Ennist rääkisime siin politseinike palkadest ja vastutusest. Ka meie roll siin on teha kõik selleks, et see töö ei oleks mitte [ainult] hästi tasustatud või vähemalt piisavalt hästi tasustatud, vaid et politseil oleks ka kõik vajalikud ressursid ja võimalused oma tööd teha. Ja vot numbrituvastuskaamera on kindlasti üks nendest ressurssidest, mis oli ja on väga vajalik.

Aga kevadel pani hea minister numbrituvastussüsteemi seisma, mis tähendab seda, et kogu suvi numbrituvastussüsteem ei töötanud ja ei tööta ka praegu. PPA ise on öelnud, et see automaatne numbrituvastussüsteem on nende jaoks väga oluline. Nad on välja toonud mitmeid väga raskeid juhtumeid, mis said tänu numbrituvastussüsteemile lahenduse või vähemalt kiirema lahenduse, kui oleks muidu saanud. Tegelikult ka õiguskomisjoni istungil, kus numbrituvastussüsteemi eelnõu arutati, tõi Politsei- ja Piirivalve[ameti] peadirektor välja neid juhtumeid, kus numbrituvastussüsteem oleks olnud hädavajalik. Paraku nad seda kasutada ei saa, vaatamata sellele, et PPA on hinnanud, et korrakaitseseadus, PPA seadus ja samuti põhimäärus POLIS on andnud neile selle võimaluse.

Tõsi, loomulikult saab seda olukorda parandada täpselt nii, nagu see eelnõu, mis on jõudnud nüüd viimaks teise lugemiseni, [ette paneb]. Küll aga on kogu see matk olnud ikkagi pehmelt öeldes veider. Kõigepealt oli selle numbrituvastussüsteemi pimedaks tegemine. Siis tuli õiguskomisjoni ette Siseministeeriumi eelnõu, mis oleks võimaldanud seda numbrituvastussüsteemi kasutada. See lükati toona [peamiselt] koalitsiooni häältega, aga ka mitmete opositsiooni häältega tagasi. Mõned päevad hiljem tulid neli koalitsioonisaadikut välja peaaegu samasuguse eelnõuga, mis liikus edasi. Tegelikult seda segadust on olnud natukene liiga palju nii tähtsa instrumendi arutelu juures ja sellepärast me tahaksime teada väga praktilisi asju.

Mis on selle suvega toimunud? Mida on PPA ise öelnud? Millised juhtumid tegelikult selle numbrituvastussüsteemi peatamisega on jäänud kas lahendamata või nende lahendamine on olnud väga keeruline? Ja millises ajaraamis võime seadusandlikke muudatusi oodata? Jah, me oleme nüüd, sügisel natuke targemad ja teame, et me liigume vähemalt ühe eelnõuga edasi. Aga tegelikult see probleem ja suurem küsimus jätkuvalt jäävad.

Kas ministril oli hädavajalik see süsteem peatada, vaatamata nendele argumentidele, mida tema enda haldusalas öeldi, et see on vajalik ja tegelikult ka seaduse kohaselt võimalik? Ma tuletan siinkohal meelde, et vähemalt minule teadaolevalt ei ole Eesti Vabariigi kohus numbrituvastussüsteemi [kaudu saadud] tõendeid kordagi mingisuguse kahtluse alla seadnud, sest need justkui ei oleks lubatud. Seega oleme härra ministrile saatnud kümme küsimust. Tõepoolest, mis siis selle suvega juhtus? Kas see otsus oli härra ministri arvates rutakas? Ja kui oli rutakas ja me näeme, et tegelikult on kuritegusid, mis on jäänud [seetõttu] lahendamata, siis kas ta näeb endal ka poliitilist vastutust? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi siseminister Igor Taro. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan teid automaatse numbrituvastussüsteemi peatamise ja sellega seonduva olukorra kohta aru pärimast. Mõistan avalikku muret nii turvalisuse kui ka õigusriigi põhimõtete [järgimise] tagamise pärast ja hea meelega selgitan kõiki neid aspekte, mille kohta te küsimusi küsisite.

Kõigepealt, esimene küsimus oli selle kohta, miks ma otsustasin automaatse numbrituvastussüsteemi kasutamise peatada, kuigi PPA ning teenistuslik järelevalve pidasid selle kasutamist õiguspäraseks. Vastan lühidalt, et mitte liiga palju aega kulutada. Otsus sai tehtud, arvestades nii õiguskaitseasutuste kui ka sõltumatute ekspertide hinnanguid, samuti avalikkuses tekkinud õigustatud küsimusi ja ebamäärasust kehtivas regulatsioonis. Ma toona ka ütlesin, et ma lähtusin ettevaatuse printsiibist inimeste põhiõiguste osas. Seda otsust ma ei teinud kindlasti rutakalt. Esimesed ajakirjanduslikud materjalid ilmusid aprilli lõpu poole, kui ma ei eksi, või aprilli keskpaigas. Siis läks mõni aeg mööda, toimusid arutelud, mõttevahetused ja me jõudsime Riigikogus ühele ühisistungile. Kogu selle loo alguses ma ütlesin, et ma kuulan ära ekspertide arvamuse, selle, mis nad arvavad sellest. Seal ühisistungil joonistus üpris hästi välja, kuhu õiguskantsleri büroo ja Andmekaitse Inspektsioon fookuse suunasid. Sealt oli tegelikkuses aru saada, et nende järelevalve või analüüs kuigi positiivne ei tule. Minu kaalutlus oli ka hoida politsei head mainet ja usaldusväärsust, mida selline jätkuv diskussioon teemal, kas nende tööriist on ikkagi õiguspärane või mitte, oleks kahtlemata õõnestanud. Sellepärast ma selle otsuse tegin.

Teine küsimus on see, millist sisulist tagasisidet olen ma saanud Politsei‑ ja Piirivalveametilt ning Siseministeeriumi ametnikelt seoses süsteemi kasutamise peatamise otsusega. Kõigepealt, politsei kahtlemata on väljendanud muret, et süsteemi peatamine võib raskendada nende tööd. Kuid samas on peadirektori suu läbi kuulda olnud ka seda, et on mõistetud, et läbipaistev ja selge regulatsioon on vajalik ka nende endi töö õiguspärasuse ja seeläbi usaldusväärsuse tagamiseks. Mis ministeeriumi puudutab, siis seal valitseb selline arusaam, et pelgalt tehnilistest võimalustest või praktilisest kasust lähtumine ei saa olla piisav argument ulatusliku ja põhiõigusi riivava andmetöötluse jätkamiseks ning et õigusriigis peab olema tagatud, et inimeste põhiõiguste intensiivne riive toimub selgete ja üldsusele arusaadavate reeglite alusel.

Kolmas küsimus: "Miks ei kaalutud võimalust lahendada võimalikud juriidilised probleemkohad paralleelselt süsteemi töös hoidmisega, arvestades selle tähtsust?" Ma paari sõnaga juba ütlesin, et minu hinnangul oleks see jätkunud diskussioon õõnestanud PPA usaldusväärsust iga päevaga. Aga õiguskantsleri ja AKI seisukoht oli ka üheselt selge: niivõrd ulatuslik isikuandmete töötlemine avalikus ruumis peab olema reguleeritud seaduse tasandil ja täpsemalt. Kui oleks jätkatud süsteemi kasutamist paralleelselt õigusloomeprotsessiga, oleks tekkinud olukord, kus riik rikub teadlikult põhiseadusest ja Euroopa Liidu andmekaitseõigusest tulenevaid nõudeid, ja see ei ole õigusriigile kohane. 

Lisaks on oluline rõhutada, et tegemist ei ole pelgalt tehnilise ja juriidilise nüansiga. Küsimus oli selles, milliseid andmeid riik kogub, millistel tingimustel, mis eesmärgil ja kuidas maandatakse andmete väärkasutuse riski. Politsei on seni tegutsenud abstraktse normi alusel ning oma praktika ise välja kujundanud. Ja just see olukord, kus praktiline rakendus eeldab sisuliselt seadusandliku võimu pädevusse kuuluva regulatsiooni asendamist haldussisese tõlgendusega, ongi olnud üks põhiprobleem. Ühiskonnas tekib õigustatud küsimus, milleks ja kelle kohta ning milliseid andmeid kogutakse. Kui sellistele küsimustele ei ole võimalik anda avalikult igaühele selgeid ja arusaadavaid vastuseid ja seadusest kättesaadavaid vastuseid, siis tuleb minu hinnangul andmetöötlus peatada. Need olid siis argumendid, millest lähtusin ja mille pinnalt jõudsin järeldusele, et õigusselgus ja inimeste põhiõiguste kaitse peavad siinkohal esikohale jääma. Leidsin, et ei ole põhjendatud jätkata süsteemi kasutamist enne, kui selged seaduslikud alused on pädeva organi ehk siis Riigikogu poolt loodud.  

Neljandaks: "Kui leidsite, et numbrituvastussüsteemi kasutamine ei olnud võimalik kehtiva õiguse alusel, siis miks ei esitanud Siseministeerium aegsasti vajalikku eelnõu riigikogu menetlusse?" Siin võib pikalt filosofeerida sel teemal, millal see aegsasti oleks olnud. See olukord kujunes rohkem kui kümne aasta jooksul. Aegsasti oleks olnud loomulikult siis, kui esimesed numbrituvastuskaamerad paika pandi. Ei mäleta enam, kes üldse tolle valdkonna eest siis vastutas, aga põhimõtteliselt, ütleme, probleemide ilmnemisel asusime olukorda kiiresti lahendama, peatades seni küsitava legaalsusega süsteemi kasutamise ja koostades üsna kiiresti ettepanekud vajalike seadusemuudatuste tegemiseks, et tagada põhiõiguste kaitse ja õiguslik selgus. Ma tuletan meelde, et see otsus sündis sellel ööl pärast Riigikogu komisjonide ühisistungit. Kui ma tulin lähetuselt tagasi, vaatasin kogu komisjonide ühisistungi salvestuse üle. Selle põhjalt tegin otsuse, hommikuks oli süsteem peatunud. Loetud päevade jooksul me tegelikult ju jõudsime õiguskomisjoni. Ma arvan, et see oligi enam-vähem järgmine õiguskomisjoni istung, mis pärast seda toimus. Võib-olla oli vahepeal üks istung, kuhu me ei jõudnud selle päevakorrapunktiga, aga suhteliselt kiiresti, operatiivselt see toimus. Mõte oli saada õiguskomisjonilt tagasisidet. Saime sisuliselt parlamentaarselt organilt tagasisidet, kuidas seda lahendust nähakse. Seal oli vahel üks istungivaba nädal, siis töötasime sellega, ja nii kui Riigikogu tagasi kokku tuli, kohe olime õiguskomisjonis selle ettepanekuga.

Aga ma lähen siit kronoloogiliselt edasi. Siin on viies küsimus, et miks ei teinud siseminister ja justiitsminister koostööd, kui õiguskomisjonil paluti algatada Siseministeeriumi koostatud eelnõu, mida Justiitsministeerium ei toetanud. Saangi kronoloogiliselt edasi minna. Me tegime justiitsministriga koostööd. Tõepoolest, selle komisjoni esimese istungi põhjal tekkis nagu selline väikene võbelus, et kuigi Siseministeerium koostas väga kiiresti oma ettepanekud, eelnõu ja seletuskirja, mis üldjoontes sobisid kõikidele osapooltele, jäid mõned küsimused siiski lahtiseks. Ja seetõttu oli vajalik selle eelnõu rahulik ja põhjalik läbivaatamine, et tagada süsteemi kasutuse õiguslik ja eetiline alus. Aga praktikas oli see ju niimoodi, et 24 tunniga suudeti koostööd teha ja nii paljud puudused ära kõrvaldada, et ka need neli Riigikogu liiget, kes selle eelnõu järgmisel päeval siitsamast puldist esitasid, said juba kindluse, et see on eelnõu, millega saab edasi töötada. Nii et tegime seda koostööd hästi pingeliselt, tormiliselt, 24 tunniga tehti rohkem tööd, kui mõnikord tehakse mitme aastaga, ja jõudsime ka tulemuseni.  

Kuuendaks: "Kuidas hindate oma otsuse mõju avalikule turvalisusele, arvestades PPA varasemaid selgitusi, et süsteem aitab ennetada ja lahendada raskeid kuritegusid?" Vastaksin nii, et mõistan automaatse numbrituvastussüsteemi tähtsust turvalisuse tagamisel, ent samamoodi peab arvestama ka privaatsuse kaitsega. Minu otsus oli suunatud õigusliku raamistiku tugevdamisele, et hoida ühiskonna usaldust. Et seadusandliku raamistiku täpsustamine aitab tulevikus tagada veelgi kindlamaid lahendusi ühiskonna turvalisuse tagamiseks, arvestasin otsuse tegemisel võimalikke mõjusid. Hindasin, et see on ajutine samm selleks, et tagada süsteemi õiguslik tugevus ja kindlus. Noh, mis seal salata, oli ka tunnetus, et kui me nüüd mingisugust otsust ei tee, vaid ütleme, et jah, seal on õiguslik probleem, mida võiks lahendada, siis … Olles tolleks ajaks juba natukene näinud parlamentaarse töö tempot teatud küsimustes, mida õiguskantsler on näiteks varasemalt püstitanud siin, tekkis küll kartus, et võib-olla ei teki parlamendi liikmetel sellist, kuidas ma ütlen, hädavajaduse tunnet, võib-olla siis võetakse rahulikult ja ei teagi, millal see küsimus lõpuks lahenduse saab. Tegelikkuses on ju näha, et seda stiimulit on vaja, praktika näitas seda.

"Kuidas kavatseb Siseministeerium tagada suveperioodil PPA suutlikkuse reageerida olukordadele, mille lahendamisel on automaatne numbrituvastus seni olnud oluline tööriist?" Suveperioodil ei ole täheldatud olulist kuritegevuse kasvu nende juhtumite osas, mille lahendamisel numbrituvastuskaamerad olulist rolli mängivad. Samas oleme tugevdanud PPA reageerimisvõimekust, säilinud on võimalus kasutada alternatiivseid, peamiselt manuaalseid tööriistu, kuigi nende efektiivsus on mõnevõrra väiksem. Hetkel käivad ettevalmistused seadusandlike muudatuste läbiviimiseks, mis võimaldavad süsteemi seaduslikult taas kasutusse võtta. Praeguses olukorras toetame PPA-d kõigi vajalike ressurssidega ning jälgime süsteemi puudumise mõju.

Kaheksas küsimus: "Millises ajaraamis on oodata seadusandlikke muudatusi, mis võimaldaksid süsteemi taas kasutusele võtta?" Ülehomme on siin saalis selle eelnõu teine lugemine, sellega on see ajaraam vist enam-vähem paika pandud ja selge.

Üheksas küsimus: "Kas olete PPAlt uurinud, mitu juhtumit on nende hinnangul jäänud numbrituvastussüsteemita lahendamata või mille lahendamine on olnud seetõttu keerukas[?] Millised need juhtumid on olnud?" PPA on juhtinud tähelepanu, et süsteemi puudumine võib mõjutada üksikute keerukate juhtumite lahendamist, kuid konkreetseid arvulisi näitajaid pole praeguse seisuga esitatud. Tegelikkuses on ka raske niiviisi öelda, mis on kui palju viibinud just nimelt selle tööriista puudumise tõttu. Aga ma mäletan, et PPA peadirektor Egert Belitšev esines tegelikult sellel teemal küllaltki pika intervjuuga "Esimeses stuudios" ja kinnitas, et mitte ükski asi ei jää sellepärast tegemata. Jah, see nõuab rohkem inimressurssi, aga tegemata ei jää mitte midagi.

Kümnes ja viimane küsimus: "Kuidas hindate oma poliitilist vastutust kujunenud olukorras ning kas olete valmis tagasi astuma, kui ilmneb, et teie otsus oli rutakas või selle tulemusel jäi mõni raske kuritegu ennetamata või lahendamata?" Sellega on nii, et poliitiline vastutus tähendab eeskätt valmisolekut seista nii oma otsuste kui ka nende tagajärgede eest. Mina olen pidanud oluliseks mitte näidata näpuga kuskile minevikku, vaid hoolitseda selle eest, et see olukord, see probleem saaks võimalikult kiiresti lahendatud. Sinna ma olen oma energia suunanud. Tundub, et eelmistele küsimustele vastamise järel on see protsess, kuidas see on toimunud, piisavalt põhjalikult ära kirjeldatud. Tempo valik ei ole olnud ministri teha, kuna see on olnud ikkagi ka Riigikogu kätes. Iseenesest on ministeerium olnud kogu aeg kõrval ja valmis maksimaalselt toetama. Seda oleks olnud võimalik teoorias ka kiiremini teha, aga ma saan aru, et kui seadusandja soovib põhjalikumalt arutada või ei soovi jätta kiirustamise muljet, siis ega minister ei saa kuidagi näppu viibutama hakata. Oleme tänulikud selle tulemuse eest, mis meil on. Koostöö on olnud küllaltki hea. Edasine tegevus toimub läbipaistvalt ja tihedas koostöös Riigikogu ning järelevalveasutustega, kelle ülesanne ongi tagada, et nii turvalisus kui ka isikuõiguste kaitse oleksid adekvaatselt tasakaalus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud minister! Ma suhtun Eesti politseisse ja nende töösse suure austusega. Aga julgeolekuasutuste järelevalve komisjon on samuti selle teemaga tegelenud. Ja kui politsei esindajad meile esialgse tutvustuse tegid, siis nad ütlesid, et muu hulgas on üks meede selle numbrituvastuskaamerate süsteemi kasutamise kuritarvitamise vältimiseks see, et iga päringut, mis selle abil tehakse, peab põhjendama ja neid põhjendusi kontrollitakse. Kuid julgeolekuasutuste järelevalve komisjon on tutvunud Politsei- ja Piirivalveametis nende põhjendustega ja need põhjendused on päris sagedasti täiesti üldsõnalised. On lihtsalt kirjas, et seoses menetlusega või menetluse raames on vaja vaadata. Ja kui me nüüd õigesti aru saime, siis sellist süsteemset pistelist kontrolli selle üle, kas need põhjendused, mis on toodud, vastavad tegelikult uurimisvajadusele ja kas päring on olnud põhjendatud, seni pole tehtud. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Õnneks võtsin ma pärast julgeolekuasutuste komisjoni istungil käimist selle sammu kohe järgmine päev ette, läksin ja tegin vaatluse koos sisekontrolli osakonna juhiga, et seesama asi üle vaadata. Ehk jõudsin sinna isegi natuke enne teid.

Ja mis ma seal nägin? Tegelikkuses oli see olukord selline, et PPA päringud olid korrektsete viidetega juhtuminumbritele. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, just. Mõnevõrra oli probleeme Maksu- ja Tolliameti päringutega. (Saalist öeldakse midagi.) Just. See ongi see lugu, et oli antud ligipääs teisele asutusele ja nende päringute osakaal oli tegelikult ka üsna suur võrreldes PPA päringutega. 

Ma olen sellest juttu teinud nii rahandusministriga kui ka Maksu- ja Tolliameti juhiga. Ütlesin, et ma käisin vaatamas ja see asi ei paistnud hea. Üldiselt mul ei olnud põhjust kahtlustada, et need päringud poleks olnud asjakohased. Ka PPA tegi pistelise kontrolli mingisuguse ajalõigu kohta, kus vaadati kõik päringud ja kogu sisu üle. Meil teiega tihtipeale ei ole võimalik minna sinna süsteemi sisse ja avada neid menetluse detaile. Nemad vaatasid valikuliselt teatud lõigu üle ja ei tuvastanud kuritarvitusi. 

Ühesõnaga, kuigi kohati see vormistus oli mitte kõige parem, sisulisi kuritarvitusi minule teadaolevalt ei ole seal tuvastatud. Aga see ei tähenda, et arenguruumi ei ole. Tegelikult need konkreetsemad reeglid on selle eelnõuga paika pandud. Seadusandlikul tasemel on pandud paika regulaarse pistelise kontrolli vajadus ja ka regulaarse auditi esitamise vajadus.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mina ei kahtle Eesti politseis. Minu arvates nende enda kontrollisüsteem ja järelevalvesüsteem on päris täpsed ja tegelikult võetakse väga rangelt seda, kas vaadatakse midagi asja eest või mitte. See on neil paigas. Minu arvates see teema on oluline, kiirus on siin oluline. Te rääkisite sellest, et parlament võtab aega. Aga tegelikult on lõpuks peale parlamendi ja valitsuse ka ju koalitsioon. Koalitsioon on nii parlamendis kui valitsuses. Mina mäletan, et minu siseministriks oleku ajal näiteks Reformierakond hoidis korrakaitseseadust poolteist aastat kinni, ja minu arvates pole see siiamaani mitte kuskile jõudnud. Ma arvan, et teil on täpselt sama raskus. Ja mulle tundub, et selles küsimuses te peatasite nende kaamerate kasutamise, sellepärast et oli vaja õigusselgust, ja oletasite, et nüüd saab kiiresti selle seadusemuudatuse tehtud. Aga mulle tundub, et see kõik jäi Reformierakonna ehk koalitsioonipartneri taha, see venitamine ja Eesti inimeste turvalisus. Öelge mulle, kas see oli niimoodi või see oli ikkagi lõpuks rohkem nagu teie meeskonna töö küsimus.

Aitäh! Ma arvan, et ei üht ega teist. Kuidas parlamentaarne arvamus kujuneb või mismoodi komisjonis otsus tehakse? Tehakse mingisuguse tunnetuse baasilt. Eraldi kokkulepet selle kohta, kuidas komisjon lõpuks hääletab, me ei teinud. Komisjon tegi oma otsuse vastavalt nendele argumentidele, mis nad nägid. Ja tõesti, kätt südamele pannes, ega mingit meeletut venitust ju ei ole toimunud. Kui me vaatame nüüd seda aegrida, alates kaamerate kasutamise peatamise otsusest kuni praeguse hetkeni, seda, kui palju on olnud seal Riigikogu töönädalaid, siis igas töönädalas on praktiliselt midagi toimunud, mingisugune areng. Jah, ei tehtud erakorralisi istungeid suvel, mida, noh, teoreetiliselt võib ju teha, aga selle võrra anti pikem aeg muudatusettepanekute esitamiseks. Ja samas me oleme nüüd, pärast suve tagasi siin Riigikogus ja asi on arenenud. Selles mõttes ei ole mitte midagi seisma jäänud, ei ole tekkinud mingit meeletut pausi või venitamise soovi ja tegelikult on asi kogu aeg edasi liikunud.

Jah, mina ka ei kahtle politsei sisekontrollivõimekuses. Demokraatlikus ühiskonnas on lihtsalt niimoodi, et alati peab olema erapooletu hindamine kusagil kõrval. Ja kui erapooletu hindaja ütleb, et tema jaoks on mingi asi ebaselge – ei pruugi olla toimunud kuritarvitus, aga asi on ebaselge –, siis me peame seda kuulda võtma. Ja isegi, kui öeldakse, et kohtupraktikas siiamaani ei ole ühtegi negatiivset otsust tehtud, siis ega kohus ei tegutse vaakumis, eks ole. Kui vahepeal olukord muutub, mingid olulised institutsioonid on juba arvamust avaldanud, siis ega me ei tea, kuidas kohus oleks sellises olukorras pärast seda tegutsenud, kui keegi oleks kaevanud. Jah, kindlasti ei olnud mõtet seda asja teha kiiresti ja üle jala, vaid pigem läbimõeldult ja korralikult.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Olen teiega väga ühel meelel nii põhiõiguste [kaitse] kui ka selles osas, et need riived peavad olema proportsionaalsed, tegevus peab olema seaduslik ja kontrollitud. Absoluutselt. Probleeme kindlasti oli ja need tuli lahendada. Tõsi on see, et see eelnõu ju midagi põhimõttelist ei muuda. Numbrituvastussüsteemi põhimõte jääb täpselt samasuguseks, lihtsalt pannakse sinna mõned klauslid juurde. Te nüüd neid juhtumeid väga ei avanud, aga tegelikult on politsei väga palju välja toonud nii kadunud inimeste [juhtumeid], narkootikumide kuritegusid kui ka võimalikke enesetapjaid ning alles hiljuti, nagu ma ütlesin, ka pedofiilide võrgustikke ja kõike muud. Aga minu küsimus on ikkagi see. See esimene eelnõu, mille Siseministeerium siia tõi, ei saanud Justiitsministeeriumi poolt rohelist tuld. Miks see alguses ei saanud rohelist tuld ja siis tulid neli saadikut välja peaaegu samasuguse eelnõuga?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, seal olid mõned nüansid, mis seondusid korrakaitseseaduses kirjeldatud põhimõtetega. Selles iseenesest ei ole ju midagi imelikku. Ka siis, kui see eelnõu oleks sellel esimesel päeval sellelsamal kujul komisjoni poolt algatatud, oleks saanud needsamad parandused Riigikogu menetluses teha. Aga inimesed soovisid kindlust, et meil on ikkagi see lahendus olemas. Meil oli vaja kõigest 24 tundi selleks, et see kindlus saada. Sisuliselt oli üks pikem koosolek pärast seda õiguskomisjoni istungit, üks pikem töökoosolek, kus inimesed istusid ühel õhtul ruumis koos ja selle lahenduse leidsid. Lihtsalt puhtmenetluslikult oli nendel Riigikogu liikmetel, kes soovisid selle mure lahendamist võimalikult kiiresti edasi viia, mõistlikum kohe see eelnõu sisse anda. See näitab, et me tegelikult ei viivitanud. Andsime oma abi hästi operatiivselt, keegi töötunde ega kella ei vaadanud. Kõiki asju tehti maksimaalselt kiiresti, et see asi lahendada.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Üks lihtne inimene meie ühisest valimispiirkonnast saatis mulle sõnumi. Tema arvab, et õigus neid [kaameraid] kasutada võeti ära selleks, et pätid saaksid laamendada. Täpselt niimoodi ta kirjutab. Ma saan aru, et teil ei ole kerge selles situatsioonis toimida. Aga ta küsib siis veel edasi, et kuidas see kuritarvitus võiks välja näha, palju neid kuritarvitusi on aset leidnud, kas tuleb mingi uurimine selle kohta, palju neid kuritarvitusi on aset leidnud, ja kas need kohtuasjad, mille puhul on need numbrituvastuskaamerate [jäädvustused] olnud nii-ütelda [tõendus]materjaliks, kuuluvad siis nüüd ülevaatamisele.

Aitäh! Nagu ma enne mainisin, mina konkreetseid kuritarvitusi ei tuvastanud, ei tuvastanud seda sisekontroll ega kõrvalised isikud, kes kõrvalt vaatasid. Küsimus ei olnud ju süsteemi kuritarvitamises, vaid küsimus oli õiguslikes alustes. Need kohtuasjad, mis on praeguseks lõpetatud, on lõpetatud, ja vahepeal, kui on uued asjaolud selgunud ja süsteem kinni olnud, ei ole uusi materjale ju kasutatud. Selles mõttes me oleme ennetanud seda olukorda, kus kohtumenetluses peaks asjad või tõendid minema ülevaatamisele. See oligi see mõte, et tõepoolest, me paneme asja lühiajaliselt pausile, et pikaajalises mõttes pätid ei saaks laamendada. Jah, oli üks või pool sammu vaja tagasi astuda, selleks et minna hiljem kaks sammu edasi. Ülehomme on meil see teine lugemine siin, loodetavasti järgmisel nädalal toimub kolmas ja siis, halleluuja, on lahendus olemas, kõik toimib.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Me oleme väga palju rääkinud siin protsessist: oi, kas peatada või mitte peatada eelnõu [menetlus], milline eelnõu [valiti], mis tempos see kolmapäeval päevakorras liigub. Ma küsin nüüd sisu kohta. Olukorras, kus tehnoloogia areng võimaldab meil tegelikult päris laiaulatuslikku jälgimist, inimeste kohta info salvestamist, kasutavad seda tehnoloogiat ka kurjategijad. Tõesti, meil ei ole mõtet panna politseid hariliku pliiatsi ja binokliga tööle, kui kurjategijad tehnoloogiat kasutavad. Kas see eelnõu, mis teisipäeval lugemisele tuleb, on teie arvates siis nagu, ma ei tea, optimaalne või maksimaalne, mida teha saab? Kas näiteks numbrituvastuskaamerate salvestatud infot võib töödelda AI, et tuvastada mingeid liikumismustreid, lisaks numbritele salvestada ka inimeste nägusid? Mis on see tehnoloogiline võimekus, mida julgeolekuasutuste tarvis praegu peaks rakendama või võiks rakendada, ja kus läheb piir privaatsuse ja vabaduste vahel?

Aitäh selle küsimuse eest! Alustan kõigepealt sellest eelnõust konkreetselt. Selle eelnõu puhul on nüüd kõik osapooled, kes on varasemalt arvamust avaldanud ja kriitilised olnud, sealhulgas Andmekaitse Inspektsioon, ka Justiitsministeeriumi koostööpartnerid, selle üle vaadanud ja öelnud, et see on piisavalt hea. Noh, ma ei tea, kuidas on kombeks öelda. Kas see on eeskujulik? Ütleme, et see on suurepärane eelnõu, millega edasi minna. Võib-olla see oleks nagu asjakohane hinnang. 

Aga kui me läheme teemaga laiemaks, siis jah, tehnoloogia areneb, tehnoloogia võimaldab väga-väga palju. Kuidagi on juhtunud niimoodi, et viimane raamat, mis ma ette võtsin, oli George Orwelli "1984". Tõepoolest, see kuidagi väga hästi sobib siia konteksti ja selle küsimusega kokku. On võimalik näotuvastusi teha, on võimalik igasuguseid asju teha. Ma ei ole kindel, kas me päriselt sooviksime elada sellises ühiskonnas, kus kõik tehnoloogilised võimalused on sada protsenti, viimase piirini rakendatud. Siis me oleme seal kusagil "1984" ühiskonnas. See kindlasti ei ole mõistlik. Turvalisus ei ole kõikidest teistest põhiseaduslikest väärtustest tähtsam. Me peame ikkagi seda joont hoidma.

Te küsisite, kus see piir on. Selle piiri paneb paika seesama kogu, kes on siin. Ma arvan, et me siis otsime seda kõige mõistlikumat tasakaalu erinevate seadusandlike algatuste käigus, mis tulevad kas väljatöötamiskavatsustena või mingite eelnõudena, mõnikord ka õiguskantsleri kirjade ja ettepanekutena, kus õiguskantsler juhib tähelepanu mõningatele puudujääkidele. Mis seal salata, meil on seal neid puudujääke, mida on vaja lahendada, tegelikult veel terve nimekiri. Neile on õiguskantsler ammu tähelepanu pööranud ja nendega tuleb nii kiiresti kui võimalik edasi tööd teha, et need asjad korda saaksid, pidades silmas kogu seda tehnoloogilist arengut, mis meil on.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma kuulan teid täna siin puldis ja meenutan teie varasemaid väljaütlemisi. On üks asi, millest ma kuidagi kohe üldse aru ei saa. Nimelt, me oleme siin täna ka korduvalt kuulnud seda, et politsei on viidanud, et teie otsuse tõttu numbrituvastuskaamerate töö ajutiselt peatada oli oluliselt raskendatud näiteks nii pedofiiliakuritegude lahendamine kui ka teadmata kadunud inimeste otsingud. Võttes seda arvesse, ei saa ma kuidagi aru, miks ei olnud võimalik seda õigusselgust saavutada paralleelselt. Millest tulenevalt te tegite otsuse kaamerate töö ikkagi lõpetada ja alles siis hakata seadusemuudatusi tegema, kui alternatiiv oleks võinud olla see, et me jätkame senise praktikaga, mis annaks PPA-le olulised hoovad kuritegevuse tuvastamiseks ja inimeste aitamiseks, ning parlament oleks näiteks kiirendatult seaduse korda teinud, milleks sotsiaaldemokraadid oleks kindlasti ka suveperioodil valmis olnud? Ootan teie kommentaari.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siin mõnes eelmises vastuses ka viitasin, et kui me oleks jätkanud süsteemi kasutamist paralleelselt õigusloomeprotsessiga, teades juba kõiki neid pretensioone, mille Andmekaitse Inspektsioon oli komisjonide ühisistungil selgelt välja öelnud, mille õiguskantsleri büroo esindaja oli põhiseaduskomisjoni [ja õiguskomisjoni] ühisistungil välja öelnud, siis noh … Me olime pärast seda juba uues olukorras. Me ei saanud öelda näiteks, et me ei tea sellest probleemist midagi või et meil ei ole hinnanguid. Need olid hinnangud, mis öeldi komisjonide ühisistungil selgelt välja, need olid protokollitud ja enam ei olnud taganemisteed. Seetõttu oleks meil tekkinud olukord, kus riik rikub teadlikult põhiseadusest ja Euroopa Liidu andmekaitseõigusest tulenevaid nõudeid. See ei oleks olnud õigusriigile kohane käitumine.

Andre Hanimägi viitas oma sissejuhatuses, et kohtud ei ole vaidlustanud siiamaani ühtegi tõendit või ühtegi menetlust, kus on nende kaamerate [abil saadud materjali] kasutatud. Aga meil ei ole mitte mingisugust veendumust või kindlust, et pärast seda, kui see informatsioon oli juba välja öeldud, protokollitud ja avalikustatud, kohtud oleksid samamoodi käitunud.

Selles mõttes oli kõige mõistlikum võtta see lahendamine kohe kätte. Meie tegime ministeeriumi poolt kõiki asju maksimaalselt kiiresti. Nii kiiresti, kui parlament kaasa tuli, see abi anti. Ja siin me nüüd oleme. Loodetavasti on lõpphääletus järgmisel nädalal.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud siseminister! Olen huviga kuulanud seda arutelu. Kindlasti tänan teid vastuste ja selgituste eest. See ei ole minu valdkond ja ma ei ole selle valdkonna asjatundja, aga mul tekkis küsimus teie vastustest tulenevalt. Mitmel korral sai rõhutatud, et politsei päringud olid korrektselt põhjendatud ja vormistatud – te tõite selle välja –, aga Maksu‑ ja Tolliameti põhjendused ei olnud alati nii põhjalikud või siis olid osaliselt ebapiisavad. Nüüd ma tunnen huvi. Kui sellised päringud tehti, mille leidis kas õiguskantsler või mida teie pistelise kontrolli käigus märkasite, kas siis teavitati ka neid inimesi, kelle kohta päringuid tehti, aga menetlust ei alustatud? Oleks olnud ju aus ja õige seda infot inimestega jagada. Minu meelest tekitab inimestes ebaturvalisust ja kõhklust ja kahtlust see, kui nende selja taga midagi tehakse.

Aitäh! Üldiselt selline nõue meil kehtib. Ma ei oska nüüd Maksu‑ ja Tolliameti praktika kohta midagi vastata. Jah, ma mainisin, et need viitamise viisid, see, kuidas nad logifailides oma päringuid põhjendasid, ei olnud sellised nagu PPA-l. Aga muidugi võib nende vabanduseks öelda, et need viitamise viisid või nõuded ei olnud varasemalt kuskile nii konkreetselt kirja pandud. Need ei olnud nii konkretiseeritud. Selle eelnõu abil me jõuame sinnamaani, et on olemas kindel standard, kuidas seda teha, ja siis saab igasugused sellised juhtumid välistada. Aga tõesti, ma ei saa MTA eest siin vastata. Me nii sügavale sealt edasi ei läinud. Vaatasin lihtsalt üle, millised päringud on tehtud ja kes kuidas on neid põhjendanud. Nägin seda, et kõik päringud olid ka identifitseeritavad, isikukoodidega. Ei olnud võimalik see, et keegi anonüümselt tuleb lihtsalt süsteemi, näiteks inimene, kes ei ole õigustatud seda vaatama.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Pika päeva kõige lühem küsimus. Kaamerad äkitsi kadusid. Kui äkitsi nad tagasi tulevad peale seda, kui Riigikogu esimees lööb haamriga? Palju see aega võtab?

Aitäh! Alates sellest hetkest, kui seadus jõustub. Minu teada see jõustub tavalises korras. (Saalist räägitakse.) Ei, meil seadused ei jõustu sellest haamrilöögist, vaid Riigi Teatajas avaldamisele järgneval kuupäeval, kui ei ole seaduses teisiti määratletud. Sellisel juhul saabki need kohe käivitada. See peatamine ei olnud ülemäära keeruline. Minu kirja järgsel hommikul kella üheksast olid need peatatud ja samamoodi [pannakse need tööle], kui seadus hakkab kehtima. Ma usun, et inimesed juba ootavad seda võimalust, et seda süsteemi kasutada. Siis nad hakkavad kohe tööle.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Te kirjeldasite küll väga pikalt seda protsessi ja siis ütlesite, et Riigikogu tuli appi. Algatanud on selle eelnõu neli Riigikogu liiget, kuidagi niimoodi ilusti tasakaalus: kaks Eesti 200-st ja kaks Reformierakonnast. Kes selle otsuse tegi, kas see tehti koalitsiooninõukogus, rääkisite teie nende Riigikogu liikmetega läbi? Eelnõu, ma saan ikkagi aru, oli ette valmistatud Siseministeeriumis ja arvestatud oli siis Justiitsministeeriumi märkusi. Nii ma sellest protsessist aru sain. Selle nii-öelda pea küpse eelnõu andsid neli Riigikogu liiget sisse veel enne kevadise istungjärgu lõppu, nagu ma aru sain. Kas ma kirjeldasin seda protsessi nüüd õigesti? Aga kes selle otsuse tegi?

Aitäh selle küsimuse eest! Mitte lihtsalt ei antud seda sisse, vaid see läbis ka esimese lugemise siin saalis. Aga ma arvan, et see oli tööprotsessis sündinud ühine otsus. Need neli Riigikogu liiget tegid selle otsuse, et nad sinna allkirja panid, ja üks neist tuli siia pulti. See oli kindlasti ühiste arutelude tulemus. Arutasime seda nii enne kui ka pärast komisjoni [istungit], kindlasti olin mina nende inimestega ühenduses. Päris paljudel inimestel oli seesama mure, et kuidas see küsimus lahenduse leiaks. Ja siis rääkisimegi, kuidas see küsimus lahenduse leiaks. Kui komisjoni istung sai läbi ja tulemust sealt ei tulnud, siis töötati edasi, arutati, mis see kõige kiirem võimalus on. Leidus neli Riigikogu liiget, kes ütlesid, et jah, me paneme käpa alla või paneme allkirjad alla ja siis anname sisse selle. Suur tänu neile selle eest!

Suur tänu ka teile, härra minister! Küsimusi teile rohkem ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Head kuulajad! Aitäh, hea minister, vastuste eest! No midagi pole parata, mulle ikkagi tundub, et selline vigade paranduse või kainuse moment tekkis pärast seda õiguskomisjoni istungit, kus Siseministeeriumi eelnõu läbi ei läinud. Politsei oli väga pahane, Siseministeerium tõenäoliselt ka. Ja ühiskonnas on ka, ma arvan, ikkagi valdav osa neid inimesi, kes soovivad, et teadmata kadunute [juhtumid], narkokuriteod, autokuriteod, väga rasked kuriteod saaksid lahenduse. Võib-olla see ongi kõige suurem kriitika. See segadus tollel hetkel tundus ikkagi üle võlli.

Ma väidan ka seda, et kui me oleks veidi kiiremini tegutsenud – ja see võimalus oli –, kui kas või Siseministeeriumi esimene eelnõu oleks läbinud esimese lugemise ja me oleks saanud teha muudatusettepanekuid, siis kes teab, kui kiiresti me oleks suutnud seda teha. Ja see ei ole üldse kriitika ministeeriumi ametnike pihta. Loomulikult, nii nagu ka minister ütles, tehti ebainimlikku tööd, parandati, mõeldi, kuidas seda olukorda muuta niimoodi, et politsei saaks oma väga olulise instrumendi tagasi ja kõik oleks juriidiliselt korrektne. Ja see ongi, ma arvan, minu kõige suurem kriitikakoht: peataolek ja liiga pikk ootamine.

Laiemalt ei ole meil kindlasti mingisugust vastasseisu isikuvabaduste, õiguste, põhiõiguste ja jälgimisühiskonna vahel. Kõigist neist emotsioonidest ma saan aru. Ka see viide Orwelli raamatule – seda on väga palju olnud viimasel ajal kuulda. Tõepoolest, tehnika ja tehnoloogia arenevad palju kiiremini, kui meie siin saalis suudame reageerida. Rääkimata sellest, et mitte ainult meie siin saalis ei suuda reageerida, vaid tegelikult kurjategijad on paraku meist alati mõne sammu võrra ees tehnoloogiaga [kasutamisel] ning neid ei kammitse ka juriidilised takistused, nii nagu meil siin suvel PPA-l oli. 

Aga isikuvabadused on kahtlemata väga olulised. Ja me oleme alati rõhutanud seda, et kontroll peab olema selge. Kes ja kuidas tohib neid numbrituvastuskaameraid kasutada, peab olema ka väga selge. Selles mõttes see eelnõu neid küsimusi loomulikult lahendab, mis siin saalis on. Küll aga tahaksin ma rõhutada seda, et see eelnõu ei tee mingisuguseid põhimõttelisi muudatusi. Numbrituvastussüsteem hakkab tegelikult toimima täpselt samamoodi, pildistama üles numbreid, ja siis, kui on vajadus, otsitakse see number üles ja vaadatakse, mis see liikumistrajektoor oli.

See tekitab ikkagi küsimuse. Ega ma päris kindel ei ole, kas see vajadus oli, nagu minister viitas, et ei olnud mitte mingisugust muud varianti kui see numbrituvastussüsteem kinni panna. Noh, lõppkokkuvõttes on see erinevate juristide ja ühiskonnategelaste vaielda ja ühiskonna tunnetus ka. Nii nagu siin härra Allas tõi välja, on neid inimesi, kes leiavad, et selle numbrituvastussüsteemi kinnipanek oli teene pättidele, ja on neid inimesi, kes ütlevad, et seal ei olnud mitte mingisugust [muud] varianti, pidigi kinni panema, sest meil on õigusriik ja kõik peab olema juriidiliselt korrektne.

Kus see tasakaal täpsemalt on? Raske öelda. Aga küll ma tahan öelda seda, et need arutelud, mis on siin ka varasemalt olnud, justkui meil on mingisugune jälgimisühiskond – no, sõbrad! See numbrituvastussüsteem … Üks politseinik tõi väga hästi välja selle. Kas te tõesti arvate, et keegi politseist pidevalt jälgib teie trajektoori? No come on! See ei ole ju usutav.

Üks minut lisaaega. 

Üks minut lisaaega.

Küll aga tuleb meil ühiskonnas tõepoolest see tasakaal leida. Kaalukausi ühel poolel on see, et teie numbrimärki pildistatakse ja vajadusel kunagi äkki mõne kuu jooksul keegi seda vaatab ja analüüsib – ainult siis, kui on põhjust. Ja kaalukausi teisel poolel on see, et me tahame turvalist riiki, kus väga rasked kuriteod saavad kiirelt lahenduse. Numbrituvastussüsteem oli ja on täpselt see süsteem, mille puhul on näiteid, kui palju raskeid kuritegusid on Politsei- ja Piirivalveamet tänu sellele instrumendile lahendanud.

Selle arupärimise mõte oli ka ju täpselt seesama. Tegelikult ka natukene see, et survestada valitsust ja koalitsiooni sellega tegelema. Ja nii nagu me selle nelja saadiku eelnõu puhul nägime, võib-olla meie survestamisest oli ka midagi kasu. Äkki olime ka meie – küll mitte allkirjaga, meile seda võimalust ei pakutud – vähemalt oma retoorikaga selle eelnõu sünni juures. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Raimond Kaljulaid, nüüd on see hetk, kui me saame tänada siseministrit selle pika töö eest. Aga enne veel, kui ma sulgen läbirääkimised, küsin, kas härra minister soovib sõna. Ei soovi. Siis aitäh teile, härra minister, põhjalike vastuste eest! Ma sulgen meie kümnenda päevakorrapunkti [arutelu] ja lõpetan selle käsitlemise. 

Aga, head kolleegid, see ei ole veel kõik, sellepärast et pärast haamrilööki on teil võimalik end registreerida vabas mikrofonis. Head kolleegid, palun! (Saalist räägitakse.) Väga hea! Nagu öeldud, läheb järjest paremaks. Ja ma palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti rahvas! Juba arutatakse riigieelarve eelnõu aastaks 2026. Ja mida me näeme? Meile lubatakse tulumaksu alandamist. Kõlab ju kenasti! Aga vaatame sügavamalt. Esiteks kehtestatakse ühtne maksuvaba miinimum 700 eurot, teiseks jäetakse ära tulumaksu tõus. Esmapilgul justkui kingitus, peaks nagu hea meel olema. Kuid selle kingituse hind riigieelarvele on 780 miljonit eurot, umbes sama summa, mis äkki leiti selle aasta eelarves. Ja see raha ei lähe koolidele, haiglatele ega pensionäride, vaid jõukamate inimeste taskusse. 

Kas on õiglane, et pool riigist, kes elab tagasihoidlike palkadega, maksab järgmisel aastal rohkem makse kui täna? Koos käibemaksu tõusuga kaotab just ühiskonna vaesem pool veel keskmiselt 0,6% oma sissetulekust. Inimesed, kellel iga euro on arvel, peavad riigile rohkem andma. Ja vaatame teist poolt: jõukamad kodanikud võidavad, nende tulud kasvavad pärast kõiki neid muudatusi üle 3%. Tulemus ongi selline: vaesed maksavad rohkem, rikkad saavad rohkem. 

Kas see pole mitte tagurpidi loogika? Riik peaks kaitsma kõige nõrgemaid, kuid tegelikult töötab see võimuprojekt jõukate huvides. Tekib küsimus valitsusele: kus on teie sotsiaalne vastutus, kus on teie lubatud õigluse riik? Te lükkate kriisi raskuse nende õlgadele, kes seda kõige vähem kanda suudavad. Ei ole õige leppida olukorraga, kus pool riigist vaesub ja teine pool rikastub nende arvelt. Eelarve ei ole ju ainult Exceli tabel, see on peegel, mis näitab riigi väärtusi. Ja [eelarve]projekt näitab, et võimu väärtused on ebavõrdsus, ebaõiglus ja küünilisus. Tõeline poliitika peab lähtuma lihtsast põhimõttest: tugev aitab nõrka, rikas toetab vaest, mitte vastupidi. Ainult nii suudame ehitada Eestit, kus iga inimene tunneb, et tema töö ja elu on väärtuslik. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Helmen Küti. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Ja telesilla vahendusel ülekande jälgijad! Täna räägin erihoolekandest. 

Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit saatis täna hommikul välja pressiteate, milles juhib tähelepanu, et Eesti vaimse tervise probleemidega inimeste hoolekanne on olnud aastaid alarahastatud. Liit kutsub Vabariigi Valitsust ja Riigikogu suurendama erihoolekandeteenuste maksumust järgneval eelarveaastal 40% võrra. Juhitakse ka tähelepanu sellel neljapäeval, 25. septembril Tallinnas Toompeal Lossi platsil [toimuvale] avalikule koosolekule ja kutsutakse üles seal kogunema.

Nüüd ma tsiteerin mõnda lõiku pressiteatest, et te saaksite aru olukorra tõsidusest. Alarahastuse tulemusel on erihoolekandetöö tegijad langenud palgavaesusesse, töötavad ülekoormusega. Tegevuse jätkamine osutub ettevõtjatele võimatuks ja erihoolekannet vajavad inimesed ei saa neile ülivajalikku hoolekannet. Erihoolekandeteenuseid korraldab ja rahastab riik, kuid riiklik rahastus katab vaid 60% teenuse osutamise kuludest. Võimatuks on kujunenud toidu ja erimenüüde pakkumine ning ei ole võimalik maksta ka inimväärset palka tegevusjuhendajatele. Hiljutised maksutõusud, nagu käibemaksu [tõus], automaksu lisandumine, elektri hinna tõus ja muu, on erihoolekande majanduslikult raskesse olukorda pannes seda veelgi halvendanud. Aina raskem on leida inimesi, kes tuleksid tegevusjuhendajana tööle. Kohad on täitmata, töötajad ülekoormatud, töötajate voolavus on väga suur. Kui ei ole tegevusjuhendajaid, kes abivajajate eest hoolt kannaks, kes seda jaksaks teha ja oskaks teha, ei saa ka teenust pakkuda. Mõned teenusepakkujad ongi juba tegevust lõpetamas või kaaluvad seda teha. Seoses elukalliduse tõusuga on nad teenust vajavate inimestega suures kriisis ja nad on väga mures tuleviku pärast, sest täna kasutab Eestis erihoolekandeteenuseid ligi 6000 inimest, kellest pooled vajavad seda teenust ööpäevaringselt. Kodudes on teenuse ootel veel 1000 inimest, kelle eest on sunnitud hoolitsema lähedased. Need on inimesed, kelle suhtes on teenuse saamise otsus tehtud, kuid teenuse osutamiseks puudub riigieelarves raha. Paljud hoolduskoormusega inimesed ei saa seetõttu käia tööl, maksta riigile makse ja muutuvad ajapikku ise abivajajateks. 

Teenuse puudumisele juhtis oma hiljutises raportis tähelepanu ka Riigikontroll. Erihoolekandeteenused ei ole luksus või valik, vaid hädavajadus ja inimõigus. Kui riik katab vaid osa erihoolekandeteenuse kuludest, jääb vastutus omavalitsustele, peredele ja lõpuks laotub probleemina kogu ühiskonnale. 

Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidul on mitmed ettepanekud. Nendest kuulete te kindlasti ka juba 25‑ndal, kui toimub avalik kõnekoosolek. Aga selles pressiteates on nendest välja toodud see, et erihoolekandeteenuste maksumus peab suurenema 40%, et ära hoida kriisi teenuste osutamisel, ja riik peab leidma raha ja ressursid, et kaotada erihoolekandeteenuste aina kasvav järjekord. 

Mure ja kannatus peab olema viimase piiri peal, sest ega me väga tihti ei näe, et sotsiaalvaldkonna ja erihoolekande valdkonna inimesed tuleksid avalikele kõnekoosolekutele. Üldiselt on nende töö selline, et see ei võimalda väga abivajajate juurest ära tulla.

Head ametikaaslased! Palgatõusu korral me kuuleme, kellel tõuseb palk kuni 10%. Selles loetelus ei ole nimetatud sotsiaalvaldkonna töötajaid, aga väidetavalt nad seal on. Aga ei ole selge, milline see palgatõus on. Ma loodan, et nüüd, eelarve menetlemisel, me oleme kõik seda meelt, et see probleem vajab kiiret lahendamist. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Mõningad mõtted Vabariigi Valitsuse eelmise nädala otsuste kohta, mis leidsid ka minu kodupiirkonnas päris tulist vastukaja. Neid mõtteid ma tahan siin teiega jagada. 

Nagu me eelmine nädal kuulsime, Vabariigi Valitsus leidis 117 miljonit eurot eesliinitöötajatele ehk järgmine aasta võiksid nende palgad tõusta. Ja kui seda eelnevat arutelu kuulasime, siis tundus, et tegemist oli üliinimliku ponnistusega. Koalitsiooni üks pool ütles ühtepidi, et küll me ikka pingutasime, ja teine tõmbas siis teisele poole. Aga oh üllatust, kui see otsus teatavaks tuli. Siis selgus, et seoses maksuküüru sellisel kujul kaotamisega saavad 4000 eurot ja rohkem brutopalka teenivad inimesed tegelikult maksukingituse täpselt samas suurusjärgus ehk umbes 114 miljonit eurot minu arvutuste põhjal. Kuidagi väga-väga imelik tundub see sellisel keerulisel ajal, kui me räägime iga päev julgeolekust. Ometi me peaksime aru saama, et ka toimetulek on julgeolek. Ja kui me seal kõrvale vaatame, et esimesel viiel detsiilil Eesti rahvast nende maksuotsuste tõttu järgmisel aastal sissetulekud langevad ja ainult alates kuuendast detsiilist ülespoole sissetulekud kasvavad, siis on selline otsus kuidagi väga-väga imelik. Just rõhutan, et sellisel keerulisel ajal. 

Tõesti, kui on ilusad ajad, kõigil läheb hästi, majandus kasvab suuresti, siis võiks võib-olla kõigile [raha jagada]. Aga ma tean väga mitut inimest, kes on seal ülemises detsiilis – seal on umbes 60 000 Eesti inimest. Väga mitmed ütlesid mulle, et nende arust selline maksukingitus sellisel hetkel ei ole kuidagi õige. Tegelikult me elame võlgu ja võla arvelt maksame palkasid. Ja kui see maksukingitus jääks tegemata, siis oleks vabalt võinud ka õpetajate, päästjate ja politseinike palka topelt tõsta. See oleks olnud palju õiglasem.

Ja olgu ka öeldud kõigile nendele õpetajatele, keda siis, nagu öeldakse, sotsiaaldemokraadid ei taha … Peaminister üritab tihti jätta siit puldist muljet, et sotsiaaldemokraadid ei taha seda, et see maksuküür niimoodi kaotatakse. Me oleksime soovinud … Noh, esimene prioriteet on sotsiaaldemokraatidel alati õiglane astmeline tulumaks, aga praegusel juhul oleks kompromiss meie jaoks olnud see, et maksuküür oleks lihtsalt edasi lükatud sinna 4000 euro peale. Praegu on see 2000 euro peal. See oleks andnud kogu selle kasvu õpetajatele, päästjatele, politseinikele, aga täpselt samas määras nagu praegu oleks jätkanud maksude maksmist need, kellel on normaalne toimetulek. Need inimesed olid valmis tegelikult Eesti elusse keerulistel aegadel panustama, et me saaksime neist kiiremini üle. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Ja kui mu silmad mind ei peta, siis me oleme jõudnud õhtu suure finaalini. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega. 

Ma ei saa teile seda kahjuks anda, sellepärast et sõnavõtt kõnetoolist on kuni viis minutit ja ei pikendata. Nii et finaali pikkus on viis minutit, tuleb mahtuda ajaraami.

Lugupeetavad! Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Kui ma räägin ebavõrdsusest ja maksudest, siis ma ei räägi abstraktsetest numbritest. Ma räägin ühest Eesti perest Tartu külje all, kelle laps ei ole kunagi käinud teatris, sest neil ei ole selleks raha. Ma räägin müüjast, kelle palk on 1000 eurot, mitte keskmine ega isegi mediaanpalk. Ma räägin inimestest Valgamaal, Võrumaal, Põlvamaal, Hiiumaal ja pooltes Eesti maakondades, kus enam kui pooled inimesed teenivad alla 1400 euro kuus.

Samal ajal plaanib valitsus võtta 780 miljonit eurot laenu, et suunata sellest kõige suuremad summad kõige rikkamatele: neile 10%-le inimestest, kellele kuulub juba 59% Eesti varalisest rikkusest. See ei ole lihtsalt ebaõiglane, see on ka ohtlik. See lõhestab Eestit, see murendab usaldust riigi vastu. Kui tööinimene näeb, et tema panus ei loe, et tal ei ole lootust paremale elule, siis tekib küsimus, kelle jaoks see riik üldse olemas on. Õpetajate, politseinike ja päästjate palka peab kindlasti suurendama. Kuid Riigikogu liikme palka, 6300 eurot teeniv inimene ei vaja aastas 2000 eurot lisaraha. 

Järgmistel aastatel kasvavad riigikaitsekulud miljardi euro võrra. Rikastele raha laialijagamise tõttu kukub aga riigieelarve ajalooliselt sügavasse miinusesse. Elame laenudest nii, nagu ei tuleks homset päeva. Reformierakond, teie valija, see jõukam inimene, ei ole tegelikult rumal, et teda saab osta rahaga. Nad saavad väga hästi aru, et kui suurendada riigi kulusid miljardi võrra, aga vähendada tulusid, siis valitsus kas ei oska arvutada või teeb valimiskampaaniat meie kõigi tuleviku arvelt. 

Jah, Reformierakond, teil tundub olevat raske ja valus tunnistada, et keegi peab rohkem maksma, et riigikaitse, tervis[hoid] ja haridus oleks rahastatud. See keegi ei saa aga olla enam keskmine Eesti pere, kelle maksukoormat tuleb hoopis langetada. Suuremat koormat suudavad tänases Eestis kanda vaid ühiskonna rikkamad inimesed. Ja see oleks aus. Valitsus peab julgema otsustada ja valitsus peab julgema vastutada, mitte pidevalt ennast vastutusest taandama.

Kui me tahame tugevat Eestit, siis ei saa me jätta kedagi maha, ei Tartus, ei Valgas, mitte üheski Eesti nurgas. Me ei saa ehitada õiglast ühiskonda, kui keegi peab valima, kas osta lapsele teatripilet või süüa. Me ei saa rääkida vabadusest, kui sul ei jätku raha selleks, et neid endale võimaldada. Majanduskasvu ja majanduse arengut ei ole võimalik ehitada Euroopa suurima ebavõrdsusega riigis. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõppenud on nii vaba mikrofon kui ka läbi saanud tänane Riigikogu istung. Kohtume jälle siin Riigikogu täiskogu istungil homme hommikul kell 10. Rahulikku õhtut!