Lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 2. töönädala kolmapäevase istungiga. Ja kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohale registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27. 

Ja nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikeele rolli saame ühes ühiskonnas oluliseks pidada ainult sellisel juhul, kui riik ise, Riigikogu, valitsus, tema institutsioonid, valitsusasutused seda rolli tähtsaks peavad. Aga meil on praegu olukord, kus teenindussfääris on eesti keele roll jätkuvalt viimastel aastatel vähenenud. See on osaliselt tingitud sellest, et tööjõuturul on uued fenomenid või, ütleme, uued juriidilised …

Vabandust korraks! Kuulame ettekandjat.

… uued juriidilised tööjõu organiseerimise ja hankimise vormid tekkinud: on platvormitöö, on renditööjõud. Meil nimetatakse osa taksojuhte … (Juhataja helistab kella.) Urmas, kuula ka, ma räägin natukene sellest! Osa taksojuhte on meil infoühiskonna töötajad ja sellega seoses on töötajate keeleoskuse nõuete kontrollimine raskendatud. Ja kui meil töötab palju inimesi, kes saab aru, et siin eesti keelt ei nõuta, siis nende perekonnad, nende lapsed ju võtavad selle suhtumise üle ja meil ei piisa ainult eestikeelse õppe sisseviimisest koolidesse. Sest kui keelt ei kasutata, siis õpimotivatsioon ju langeb.

Valitsus on lubanud kolm aastat tuua Riigikokku uue keeleseaduse. Isamaa ettepanekuid on pidevalt tõrjutud ja viimane tähtaeg oli juuni keskpaik, aga siiamaani me ei ole keeleseadust näinud. Sellega seoses Isamaa ei usalda keelekaitse küsimustes enam valitsust. Me esitame oma seaduseelnõu Riigikogule omalt poolt, keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu.

Järgmisena Jaak Valge, palun! 

Kolm minutit paluks juurde.

Praegu ei saa. 

Hea juhataja! Eesti mehed ja Eesti naised! Mul on siin kaasas Helir-Valdor Seederi, Leo Kunnase ja loomulikult minu enda arupärimine justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale seoses MTÜ Slava Ukraini nõukogu tegevusetusega. Nimelt jättis nõukogu esitamata kriminaalmenetluses Johanna-Maria Lehtme vastu tsiviilhagi. MTÜ juhtorganite poolt, kes on ka ise avaliku elu tegelased, on jäetud selline mulje, nagu oleks kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamine kallis ja sisuliselt tavakodanikule kättesaamatu. Tegelikult on nii, et kriminaalmenetluses esitatav tsiviilhagi on tasuta. 

Lisaks on ühingu likvideerijal ja nõukogu liikmetel seadusest tulenev kohustus enne tegevuse lõpetamist sisse nõuda kõik nõuded ja võlad. Sellest hoolimata siis need nõukogu liikmed ja likvideerija loobusid tsiviilhagi esitamisest, väitis, et raha tuleks tagasi nõuda Ukrainast, mis oleks aga lootusetu. Ukrainast tagasinõudmine tõenäoliselt ongi lootusetu. Tegelikult tuleks raha tagasi nõuda ikkagi kahju tekitajalt ehk Johanna-Maria Lehmelt. Ning juhul, kui ta oleks osutunud varatuks, siis oleks võimalus tema tehtud tehing, see tähendab, oma maja kinkimine oma emale, tagasi pöörata. 

Ja lisaks ei saa tähelepanuta jätta ka seda, et Slava Ukraini endine juhatuse liige ja Slava Ukraini nõukogu eestkõneleja, Ilmar Raagi filmide produtsent Riina Sildos on Johanna-Maria ema, kellele Lehtme kinkis oma Viimsi maja. See asjaolu suurendab põhjendatult avalikkuse kahtlust huvide konfliktis. Sellega seoses on meil rida konkreetseid ja ka üldiseid küsimusi. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna Keskerakonna fraktsiooni poolt sooviks üle anda Riigikogu otsuse eelnõu, mis räägib sellest, et me teeme ettepaneku Vabariigi Valitsusele töötada välja kodulaenu refinantseerimist lihtsustav õigusraamistik. Tegelikult me väga hästi teame, et eluase on meil kallimaks läinud, laenu teenindamine on samuti ja tegelikult ei ole meil korralikku konkurentsi kommertspankade vahel ka.

Ja need ettepanekud, kaskaadettepanekud, mis Keskerakonna fraktsioon praegu teeb, on tegelikult ettepanekuna tehtud juba ka Eesti Panga kui ka Finantsinspektsiooni poolt, valitsuse suunas need on läinud. Miskipärast ei ole valitsus nende teemadega tõsiselt tegelenud. Ja ma loen ette nii palju, kui ma jõuan. Esimene ettepanek on: teeme ettepaneku töötada välja võlaõigusseaduse muudatus, mille kohaselt krediidiandja ei või nõuda laenusaajalt ujuva intressimääraga kodulaenu ennetähtaegse tagastamise korral saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest. Teine ettepanek: teeme ettepaneku töötada välja kord, mis võimaldab laenusaajal lõpetada kodulaenuleping ennetähtaegselt, tasudes laenu tagasi vähemalt ühe kuu pikkuse etteteatamisega ilma täiendavate tasude ja sanktsioonideta. Kolmas ettepanek: teeme ettepaneku töötada välja kord, mis võimaldab kodulaenu refinantseerimisel muuta hüpoteegipidajatel tagatiskokkulepet ilma notari osaluseta. Neljas ettepanek: teeme ettepaneku töötada välja kord, mis võimaldab kinnisvaratagatise hindamisel kasutada lisaks kutselise kinnisvarahindaja eksperthinnanguga krediidiasutuse statistilisi andmeid. Aitäh!

Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Enne päevakorra juurde minekut on mõned protseduurilised küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Mul on selline küsimus. Ma võin loomulikult eksida ja parandage mind, kui ma eksin, aga enne tablool oli niimoodi, et seal, kus on sõnavõtud praegu, on kõik vanaviisi, eks ju: Vadim Belobrovtsev, Rain Epler ehk eesnimi ja perekonnanimi. Aga seal, kus on kõned praegu – ma tänan kolleegi, et ta vajutas, et seda näidata –, meil on millegipärast Laats, koma, Lauri. Enne vist see oli ikkagi samamoodi nagu seal sõnavõttude puhul. Kas vahepeal on see süsteem kuidagi muutunud?

Väga õige tähelepanek! Teavitasime kohe vastavaid osakondasid. Aga sisu ei muutu sellest, Lauri Laats jääb Lauri Laatsiks, on eesnimi ees- või tagapool. Aga selles mõttes olen ma teadlik jah, et ülevalpool läks tagurpidi ja koma tuli vahele. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Mind tegelikult üllatas seesama aspekt, millele kolleeg Belobrovtsev just tähelepanu juhtis. Aga võib-olla ma vaidleks sulle vastu selles osas, et noh, sisu sellises laiemas tähenduses muutub. Inimene jääb, tõesti, Lauri Laats jääb Lauri Laatsiks, kirjuta kumba pidi tahad seda nime. Aga ütleme, see sisuline tähendus: kus geograafilises mõttes sellist kirjaviisi kasutatakse, et enne perekonnanimi ja siis koma, eesnimi. Kas see on ametnikkonna omavoli? Ja kui seal ametnikest keegi niimoodi tegutses, kas on alust kahtlustada, et ta ka muus osas tegutseb selle geograafilise piirkonna huvides, kust ta selle nimekuju sinna üles võttis?

Aitäh tähelepanu juhtimast! Tõesti, märkasin ise samamoodi, et kõnede osas tuli perekonnanimi ees ja eesnimi järgi. Ehk siis me tegeleme sellega ja ma loodan, et mõne punkti jooksul see asi laheneb. Kindlasti ei ole nad meelestatud nii, nagu geograafiliselt sa mõtled. Sa ei täpsustanud geograafilist piirkonda küll, aga no olgu. 

Enn Eesmaa tahab täpsustavat küsimust, istungi juhatajale protseduuriline.

Innustununa Rain Epleri repliigist ma pean kahjuks tunnistama, et sellist kõneviisi ja kirjutamisviisi kasutavad tänapäeval Ungari inimesed, mis on küll apoliitiline tähelepanek praegu.

Protseduuriline tõesti ei olnud. Aga, Helir-Valdor Seeder, protseduuriliselt.

Aitäh, austatud juhataja! Kui te ütlesite, et läks tagurpidi, siis ma saan aru, et on plaanis ikkagi see ära parandada. Aga ma juhin tähelepanu, et ees‑ ja perekonnanimede järjestus ja nende õigekirjutus on väga oluline. Meil on siin Lauri eesnimega ja meil on Lauri perekonnanimega, nii et on väga oluline neid mitte segi ajada. (Hääl saalist.)

Õnneks Anastassia praegu kontrollis, et läks õigetpidi, kõik on korras. Ja Rain, kas sellega on sinu protseduuriline küsimus ära jäänud? (Hääl saalist.)

Kuidagi tagurpidi on nagu näha. Aga minu küsimus puudutas rohkem tehnilisi aspekte. Meil teatavasti vahetati puldid välja ja nüüd, nagu sa, Arvo, ise ütlesid, läks kuidagi niimoodi, et läks perekonnanimi ette ja koma tuli järele. Kas meil siin selle IT-tehnilise … Arvo, sa vist praegu ei ole kaasas? Kas sina saad kinnitada, et infotehnoloogilise turvalisusega on kõik korras? Sa ise just ka ütlesid, et läks kuidagi niimoodi, et eesnimi läks ette ja koma tuli vahele. Aga noh, võib-olla läheb niimoodi, et ma hääletan näiteks poolt ja kirja läheb vastu või vastupidi. Mis toimub?

Hääletamise eksimust kindlasti ei saa tulla, nimedega võis tagurpidi minna. Kui keegi tahab kontrollida, pange korraks kõnesse sisse. Kõik panevad. Ikka sama. Aga selles mõttes see ei takista meil minna tänase päevakorra juurde. Aga tänan kontrollimast, sõnavõttude osas on kõik õige. Kõnedega tegeleb tehniline tugi, aitäh tähelepanu juhtimast!

Aga läheme tänase, kolmapäevase esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi muudatuste osaline ülevõtmine) eelnõu 667. See on kolmas lugemine ja ma avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja. Palun!

Tänan, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Õnneks see tehniline rike ei välista kõnepidamist, aga ega ta jah seal tablool ilus välja ei näe. Loodame, et saab korda. Ikka juhtub. 

Selle eelnõuga 667 SE on ka juhtunud. Ma pean kohe alguseks ära ütlema, pean ära ütlema, et selle eelnõuga tegeldakse kehva õiguspraktikaga, just nimelt selles võtmes, et pööratakse asju tagasi, just tasude mõttes. Ilmselgelt on ka kehva see vilets vaade sellest, et Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine on ikkagi vildakas ja Eesti ei positsioneeru siin nii, nagu peaks ja võiks. Ja kolmandaks, ettevõtlusvabadust piirav on ta lõppkokkuvõttes ka.

Isamaa Erakond kindlasti seda eelnõu ei toeta. Meie arvates need muudatused seaduseks ei peaks saama. Ja miks? Esmalt see õiguspraktika pool. Siin õiguskantsler tegelikult ka eile viitas, on president juhtinud sellele tähelepanu, et see ei ole ikkagi nagu põhiseadusega kooskõlas, tulla siis ühel hetkel, öelda seadusega siit saalist, et vabandust, aga me teeme teile tagasiulatuva maksekohustuse. Jah, tõsi seda põlistatakse küll nüüd sellise mudeliga, et, ettevõtjad, ärge muretsege, me ju kõik selle kompenseerime. Aga see minu meelest omakorda näitab väga selgelt sellist õigustava, mis siin parlamendisaalis sageli on, et me toome siia saali ühe seaduseelnõu, ütleme, et maksutõusud tulevad, see seaduseelnõuna ei olegi veel jõustunud inimestele, maksud ei ole hakanud kehtima, ja siis tuleme juba järgmise eelnõuga ja ütleme, et ei, me tegime nalja, tegelikult me hoiame selle maksutõusu ära. See ei ole hea õiguspraktika, see ei sisesta tegelikult kellelegi õiguskindlust ja pigem lükkab meie majanduspoliitikat kraavi. 

Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise kontekst. Me oleme keskkonnakomisjonis tegelikult mitmeid kordi arutanud ja rääkinud väga selgelt sellest Eesti positsioonist, et keegi ei eita, et dekarboniseerimise ja kogu selle süsinikuteemaga tuleb tegeleda. Inimeste jalajälg peab olema väiksem. Kindlasti peab käituma säästlikult, aga me ei saa olla nõus selle praktikaga, et me koormame oma ettevõtteid nii, et me surume nad konkurentsist välja, olgu see metsandussektor, olgu seesama turbasektor läbi kasvusubstraatide. Et me ei suuda saavutada seda nii-öelda edu, et me ütleme, et tootega läheb kaasa ka see jalajälg, seal, kus tarbitakse, selle riigi kodanikud ja elanikud maksavad selle ka kinni. Aga meil on kuidagi nii, et siin, kus toodetakse, luuakse tegelikult seda tomatit juba eos läbi kasvuturba, siis meie tootja kontekstis me koormame selle nii kalliks, et me oleme sunnitud lõpuks veel tooma selle tomati transpordiga mööda maanteed või mingil muul moel Hollandist siia kohale, selle asemel et seda kasvatada siin. See on ebaõiglane, see moonutab tegelikult konkurentsi ja lükkab tegelikkuses ka meie ettevõtted konkurentsi kontekstis turult välja. Ja see ei ole kooskõlas kahtlemata meie arusaamaga ja ei ole kooskõlas väärtusruumiga. 

Ja ettevõtlusvabaduse temaatika. Ettevõtjad alati tegelikult ütlevad ise nendega kohtudes, et nad ootavad võimalikult vähe dotatsioone ja sekkumist. Et kõige parem turg on see, mis reguleerib ennast ise. Aga igal sammul me näeme, kuidas toimub sekkumine. Ja sekkumine toimub ju tegelikult nii, et kõigepealt sätestatakse koormis, öeldakse, et te peate maksma riigikassasse ja siis me loome süsteemi, et anname teile tagasi. Ja seda põlistatakse selle põhimõttega, et seda üleminekut toetada. Aga see ei ole õige ja tegelikult ei too eesmärke kuidagi lähemale. Lõpuks öeldakse, et aga me peame seda tegema, et tagada võrdne konkurents teiste riikidega, sest teised riigid nii teevad, ja et me peame seda tegema, sellepärast et muidu näiteks läheb Tallink teise riigi lipu alla. Aga vaadake, nüüd ongi error. Et ta saaks teistest riikidest seda toetust ka ja kui konkurentsis me oma poliitikaga ei püsi, siis ta lõpuks läheb niikuinii. 

Nii et Isamaa ettepanek on mitte toetada, ettevõtjatel on siin küsimustes õigus, ja palun siis mitte toetada seda eelnõu. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eesti on vaba ja demokraatlik riik, ent me oleme astunud kodanikkonna otsusega Euroopa Liitu ja osaleme aktiivselt kõikides protsessides, mis meie eluolu puudutavad. Puhtam õhk ja vähem saastamist on üks Euroopa Liidu prioriteete, eritim kui seda saab teha koos majandusliku kasuga. Fossiilsetest kütustest loobumine ja suundumine biomajanduse ja puhtama keskkonna poole on nii Eestile kui Euroopa Liidule ka majanduslikult kasulik, sest Euroopal on suhteliselt vähe fossiilseid kütuseid. Lisaks asuvad just CO₂ emissiooni tekitavad taastumatud kütused diktatuuririikides, kes ohustavad meie elustiili ja harjumuspärast maailmakorda. 

Seaduseelnõu 667 reguleerib CO₂ heidet Euroopa merelaevanduses ja käsitleb kõiki riike võrdselt. Loodetavasti võetakse see vastu Eestile parimal moel. Opositsiooni väited, et see on kuidagi ettevõtjatele kahjulik ja ebaõiglane, ei vasta õnneks tõele. Olud on selged ja sobivad kõigile suurematele Eesti laevanduses tegutsevatele ettevõtetele. Direktiivi osaline ülevõtmine annab meie ettevõtetele kindluse, et konkurendid ka teistes liikmesriikides järgivad sarnaseid reegleid. Samas on võimalik vähendada makstavat tasu, liikudes väiksemate emissioonide poole, ja seda koos Šveitsi valitsuse ellu kutsutud toetuste abiga. 

Tegemist on igati mõistliku seaduseelnõuga, mida kutsun üles kõiki toetama. Aitäh!

Aitäh! Ja EKRE fraktsiooni nimel sõnavõtt koha pealt, Rain Epler, palun!

Ma nüüd pean ütlema, et ma nuppu küll ise teadlikult ei vajutanud. Nii et see pultide jama siin nüüd jätkub. Seaduseelnõu on muidugi halb ja igal juhul tuleb vastu hääletada, kui lühidalt öelda.

(Saalis räägitakse.) Ei soovi? Nii. Keskerakonna fraktsiooni nimel sõnavõtt koha pealt, Lauri Laats, palun!

Aitäh! Kuna seda teemat on ju mitu korda käsitletud siin – täna on kolmas lugemine –, siis lihtsalt kordan üle lühidalt meie fraktsiooni mõtted. Me kindlasti ei saa olla seda meelt, et see eelnõu mingil viisil toetab meie ettevõtlust ja tagab selle jätkusuutlikkuse. Ma arvan, et see üleüldine suhtumine … Head sõbrad, ma siin püüan kõnet pidada. Aitäh! Sotsiaaldemokraadid alati segavad siin kõrvalt lihtsalt noh. Minu arust see suhtumine tuleks kindlasti tahaplaanile jätta. Me kuidagiviisi võib-olla mõtleme, et me siin ettevõtete … Ja jätkub see jutuajamine. Me nagu konkureerime siin Eesti-siseselt ettevõtete vahel. Tegelikult me ammu seda ei tee ja üks Kagu-Eesti ettevõte kindlasti konkureerib Hiina ettevõttega, kes on lihtsalt meie jaoks kliki kaugusel. Ehk siis me räägime loomulikult üleüldiselt, kuidas kogu see turundus praegu tegeleb. Ja loomulikult see ei puuduta ju ainult Eestit, vaid kogu Euroopat, kes on endale päised peale pannud läbi kogu selle rohepapluse, ja see jätkub. See kindlasti globaalmõttes meile nagu head ei tee ja meie seda seaduseelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 667 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamisega.  Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi muudatuse osaline ülevõtmine) eelnõu 667. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Seaduseelnõu poolt oli 49 Riigikogu liiget, vastu 22, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud. 

Lähme edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus 570, see on selle uuesti arutamine. Enne kui tuleb ettekandja kõnetooli, räägin natuke menetlemise korrast. Kõigepealt on põhiseaduskomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit, siis on õiguskomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib kummalegi esinejale esitada ühe suulise küsimuse. Peale seda on läbirääkimised, kus saavad sõna võtta Riigikogu liikmed, fraktsioonide esindajad ja kõik Riigikogu liikmed veel. Ning sellele järgneb lõpphääletus, mis vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun siia ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kõik need toredad inimesed, kes jälgivad seda ülekannet muul viisil. Riigikogu põhiseaduskomisjon kogunes 4. augustil erakorralisele istungile. Tõsi, see päevakorrapunkt ei olnud istungi kokkukutsumise põhjuseks, aga kuivõrd juba istung oli kokku kutsutud, siis me lisasime selle päevakorrapunkti erakorralise istungi päevakorda.

Arutluse all oli siis Vabariigi Presidendi otsusega nr 591 välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse ehk siis 570 UA uuesti arutamine. Kõigepealt siinkõneleja tutvustas Vabariigi Presidendi otsusta ja seejärel andis sõna Vabariigi Presidendi õigusnõunikule härra Hent-Raul Kalmole, kes selgitas, et Vabariigi President ei saa öelda, millist seadust on vaja, ta peab vetostama seaduse tervikuna. Sellises olukorras võib jääda mulje, et presidendile ei ole vastuvõetav kogu see poliitika või esmapilgul ei ole võib-olla selge, mille vastu president on astunud. Ta jätkas, et Vabariigi President on korduvalt rõhutanud, et ohtlike haldussidemete katkestamine ongi tõenäoliselt põhiseadusega kooskõlas. President justkui nõustub selle seaduse põhieesmärgiga. 

Küsimus on tekkinud täiendavas elemendis, milleks on õpetuslik alus ja selle mõiste. See on asja tuum. Tõstatatud on küsimus, milline õpetuslik side võib säilida ja millise peab katkestama. Vabariigi Presidendi kahtlus puudutab küsimust, milline on õpetusliku sidemega kaasnev oht. Härra Kalmo märkis veel, et hetkel nõuab kehtiv seadus juba järelevalvet ja nagunii peab tulevikus hindama, kas õpetuslik side on olemas lisaks kõigile muudele sidemetele. Minister peaks teostama õpetliku aluse üle igapäevast järelevalvet. See on asja tuum.

Siseministeeriumi nõunik härra Erik Salumäe tutvustas Siseministeeriumi positsiooni antud küsimuses ja märkis, et Siseministeerium soovitab Riigikogul võtta seadus vastu muutmata kujul. Kui Siseministeerium ja Riigikogu suudavad anda piisavalt selgitusi, siis on Vabariigi Presidendil ka valik seadus välja kuulutada. Ta arvas, et Riigikogu ja Vabariigi Presidendi vahel pole seaduse osas niivõrd radikaalselt erinevat arvamust, et Riigikohus peaks andma sellele enda hinnangu. Konkreetsete märkuste kohta, mida presidendi õigusnõunik välja tõi, ütles ta, et õpetuslikud alused peavad olema iga usulise ühenduse põhikirjas ipso iure. 

Kui näiteks Vene õigeusu kirik Eestis lõpetab alluvuse Moskva patriarhaadile, ei tähenda see siinsete õigeusklike usutunnistuse muutmist. Usutunnistus on kogu õigeusumaailmas ühtne. Kui välismaine kiriku juhtorgan kuulutatakse julgeolekuohuks, ei too see automaatselt kaasa kõigi Eestis tegutsevate õigeusu koguduste sundlõpetamist, vaid neil on võimalus jätkata tegevust teise kiriku kanoonilise koguduse alluvuse all. 

Problemaatiline on haldussuhete ja majanduslike suhete piiriülene suhe. Oht julgeolekule võib seisneda aga õpetuslikes alustes, kui välismaal on organ, kelle seisukohti Eestis paiknev usuline ühendus arvestab. Sidemete nimekirja ei saa kitsalt seaduses üles loetleda, sest probleemiks võib olla ka õpetuslik alus. Sellepärast on norm piisavalt abstraktne. Elemente tuleb vaadata kogumis: põhikiri, muud dokumendid, majanduslik side. Samuti tuleb vaadata, kellega on side ning lisaks tuum: oht julgeolekule. 

See kõik tähendab seda, et kogumis hindab olukorda usuline ühendus ise, hiljem vajadusel aga kohus. Aastakümnetetagused usulise ühenduse juhi väljaütlemised ei saa pigem saada saatuslikuks siinsele usulisele ühendusele. Samas kui nüüd aktiveeritakse õpetus, mida vaimulik juht on aastakümneid tagasi öelnud, siis see võib olla ohuks. Jutt käib rahvusvahelistest piiriülestest kirikutest, antud siis eelnõu puhul, mille osas on seisukohti võtnud rahvusvahelised institutsioonid. Väheusutav on, et kui juba nii paljud riigid on hädas kindlate usuliste ühenduste tegevusega, siis siinne usuline ühendus ei saa aru, et norm võib neid puudutada. 

Ja läksime küsimuste juurde. Proua Anastassia Kovalenko-Kõlvart märkis, et Keskerakond ütles, et antud eelnõu on põhiseadusega vastuolus, nii esimesel kui teisel korral. Samuti et Keskerakond esitas eelnõule muudatusettepaneku, mis kitsendas piiranguid, kuid seda ei toetanud Siseministeerium, õiguskomisjon ega ka täiskogu. Ja muudatusettepanek sätestas, et side, mis võib olla ohuks riigi julgeolekule, ei kuulu täitmisele. Ta küsis, kas Vabariigi President oleks kuulutanud selle seaduse välja, kui Riigikogu oleks arvestanud Keskerakonna muudatusettepanekut. 

Hent-Raul Kalmo tegi pika sissejuhatuse sellele küsimusele vastamisel, aga siis ta vastas nii: mis puudutab ühte muudatusettepanekut, siis Vabariigi President ei saa toetada ühte lahendust. Riigikogul oli muudatusettepaneku mittearvestamiseks legitiimne põhjus, sest seaduse eesmärk on laiem. Ta jätkas: lähtudes Eesti ajaloolisest kogemusest, võib Eestil olla usuvabadusest oma arusaam, kuid austama peab ka rahvusvahelisi usuvabaduse määratlusi. Riigikohus on põhiseaduse tõlgendamisel lähtunud pragmaatilistel kaalutlustel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika pole vastuolus selle seaduse eesmärgiga, sest selle praktika põhisisu pole usuvabaduse väga lai määratlemine, vaid keskendumine konkreetsele ohule. Riigikogu eesmärk, milleks on haldussidemete katkestamine, on ühitatav Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika sunnib meid olema selles regulatsioonis konkreetsem ja sihipärasem. 

Siseministeeriumi esindaja härra Salumäe täiendas, et seadus pole vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Abstraktsete kriteeriumite kaasust pole Euroopa Inimõiguste Kohtus varem olnud. Vastuollu ei tohiks minna Riigikohtu hoiakutega, kuid Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika on pidevas muutumises. 

Komisjoni liige härra Ants Frosch teatas või arvas, et enne kohalike omavalitsuste valimisi võib tekkida seaduse osas liigne ažiotaaž, ja seda teemat võiks arutada ilma lokaalpoliitilise surveta. Komisjoni esimees vastas, et tänase komisjoni istungi kokkukutsumise tingis istungi kolmas päevakorrapunkt, millega kaasneb ajaline surve, ja antud päevakorrapunkt lihtsalt lisati konkreetse erakorralise istungi päevakorda. 

Edasi küsis istungi juhataja usuvabaduse mõiste kohta.  Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku piiskop Daniel tegi avalduse ÜRO-s, kus ta ütles, et Eestis käib õigeusklike genotsiid. Ta uuris, kuidas peaks käsitlema sellist väljaütlemist. Sellele vastas presidendi õigusnõunik, et põhivabaduse käsitlus on lai, kuid võimalusi neid vabadusi piirata on palju. Usuvabaduse määratlemisel on Euroopa Inimõiguste Kohus olnud selgel seisukohal, et see hõlmab ka organisatsiooni, mitte üksnes selle sisemist veendumust, vaid ka praktiseerimist. Usuvabadust võib laialt piirata näiteks, kui seda kasutatakse hübriidsõja kontekstis. 

Riigikohus on tõlgendanud värskelt riigireetmist äärmiselt laialt. See hõlmab välissidet ning tegevusi Eestis, näiteks avaliku arvamuse kujundamist või mõjutamist. Välissidemete lisandumine avaliku arvamuse mõjutamisel on kehtiva seaduse alusel riigireetmine ja seega karistatav. See ei näe ette erandit usulistele seisukohtadele. Selline tegevus on täna karistatav. 

Härra Hent soovitas mõelda riigireetmise aspektile, millega on hõlmatud sisuliselt kogu mõjutustegevus ja mille täiendav element on välisside, mis on samuti laialt määratletud. Küsimus on, mida on vaja veel täiendavalt reguleerida. 

Härra Salumäe täiendas, et piiskop Danieli avaldus äratas tähelepanu. Antud juhul viitas piiskop Daniel siiski dokumendile, kus on genotsiidi sõna sees, mitte et seadusega kaasneb genotsiid. 

Nüüd, härra Frosch avaldas arvamust, et seaduse menetlustempot peaks aeglustama ja seega jääb tema hääletamisel erapooletuks. 

Jõudsime menetluslike otsuste juurde. Esiteks otsustas komisjon toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Selle poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 1 ja erapooletuid 1. Ja teiseks otsustas komisjon määrata põhiseaduskomisjoni esindajaks esimees Ando Kivibergi. Sellega arutelu lõppes. Aitäh!  

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis on arutatud, kuidas tagab seadus, et palveteenistusel jagatud usulisi sõnumeid ei tõlgendata ekslikult kui ohtu? Kas ei ole siin hoopiski oht, et seadus piirab inimeste põhiseaduslikku usu- ja sõnavabadust?

Jaa. Komisjonis neid küsimusi on arutatud laiemalt ja mitmel korral, sest komisjon on seda eelnõu arutanud mitmel korral. Nüüd, konkreetselt teie viidatud näidet kindlasti eraldi sellise täpsusastmega ei arutatud, aga kõlama on jäänud selge positsioon, et usuvabadust ehk uskliku õigust oma harjumuspärast usutalitust, usutegevust praktiseerida, see mitte mingisugusel määral, see uus muudatus, ei piira.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tavaelus on see, et kui sa oled kaks korda peaga vastu seina jooksnud, siis kolmandat korda sa seda ei tee, päris normaalse mõistusega inimene lihtsalt. Aga praegusel juhul ma imetlen sinu julgust kolmandat korda nii-öelda ringile minna. Sein on ees. Ja kas sa tõesti kujutad või kas komisjonis keegi ei arutanud seda, et kui kaks korda on president jätnud sellesama keha välja kuulutamata, et ta nüüd kolmandat korda, kui midagi pole veel muutunud retoorikas, seda nüüd teeb? See on terve mõistusega, mina näiteks ei julgeks sellist teha, aga au sulle, et sa nii julge mees oled.

Aitäh, härra Ernits! Kõigepealt ma arvan, et minu isikuga siin väga palju tegemist ei ole, ma siiski lugesin ette teile praegu komisjoni istungi protokolli ehk kollektiivse otsuse. Ja see, mis puudutab nüüd kolmandale korrale minekut, kui lubate, siis ma oma isikliku vaate praegu siiski lisaksin siia, kuigi minu roll on praegu siin vahendada komisjonis toimunut. 

Aga mu isiklik vaade sellele küsimusele on see. Ma kinnitan teile, et pärast seda, kui Vabariigi President esimest korda selle eelnõu tagasi lükkas, siis me tegelikult nägime päris palju vaeva, et leida ühisosa. Me pidasime kohtumisi, küsisime nõu, nii-öelda kooskõlastasime, arutasime võimalikke lahenduskäike läbi ka presidendi õigusnõunikuga. Meile endile jäi sellest mulje, et me jõudsime ühisele arusaamisele. Antud juhul, kui te tähelepanelikult jälgisite, siis Vabariigi President tuli välja uute argumentidega, miks ta peab selle eelnõu tagasi lükkama, millistest varem, varemalt ei ole olnud tema käsitluses juttu. Selle tõttu see tuli meile üllatusena. No kui, kuidas siis öelda, need argumendid võivad niimoodi ajas muutuda ja teiseneda, siis võib-olla ongi õigem lasta lõpuks teha otsus Riigikohtul.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma küll ei saa aru, miks oli vaja nii palju vaeva näha, oleks pidanud lihtsalt vastu võtma needsamad muudatusettepanekud, mida on Keskerakond teinud. Tegelikult presidendi nõunik rääkis ka sellest, et kui seda oleks tehtud, siis võib-olla president oleks ka selle välja kuulutanud. Aga see selleks. 

Minu küsimus on see, kas nende inimeste seas, kes olid selle poolt, et saata see eelnõu järjekordselt siia suurde saali muutmata kujul, ei olnud üldse sellist arvamust, et midagi tuleks muuta? Kuna ma arvan, et on hästi-hästi tõenäoline, et president ka kolmandat korda ütleb, et see ei kõlba mitte kuskile. Kas selliseid mõtteid nende inimeste seas ei olnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, ma lugesin tegelikult üsna põhjalikult protokolli ette, küllap teile jäi kõrva, kes eriarvamust avaldas. Üks eriarvamus tuli tõesti sealt selgelt esile, aga ülejäänud komisjoni liikmed, kes kohal olid, tegelikult mõistsid üsna selgelt, et tuleb minna nii edasi, nagu ma kirjeldasin.

Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Auväärt põhiseaduskomisjoni esimees! Eestis on register mittetulundusühingutest, sihtasutustest ja usulistest ühendustest, kes saavad siis ka tulumaksusoodustust. Antud ühingud tegutsevad heategevuslikult ja avalikes huvides. Selles registris on ka 35 Moskva patriarhaadi kirikuga seotud ühingut. Ja selles registris peab olema tulumaksuseaduse järgi, tegutsema, et seal olla, avalikes huvides. Mis on teie hinnang ja kas te olete põhiseaduskomisjonis arutanud, et kui see seadus võetakse vastu, kas oleks kohane ka need usulised ühendused sellest registrist välja võtta?

Ei, seda küsimust ei ole arutatud ja see ei ole ka antud eelnõu sisu, eks ole. Seetõttu ei ole põhjust olnud seda küsimust arutada. Aga auväärt Riigikogu liikmel, kolleegil on alati võimalus see tõstatada ja küllap siis Riigikogu arutab. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tsiteerin presidendi kirja: "[…] kui riik seab nõudeid usulise ühingu õpetusele, siis on põhiõiguse piirangu selgus eriti tähtis. Praegusel juhul on seaduses ohu mõiste määratletud nii laialt, et rakendaja peaks ise sisustama üldsõnalisi nõudeid, näiteks hindama, milline usulise ühingu tegevuse aluseks olev dokument on sobiv, et tuvastada ajakohaseid sidemeid välismaise isikuga." Minu küsimus on, et kas ja kui palju ja kuidas komisjon arutas seda, ma ütleksin, pigem mitte ettepanekut, vaid etteheidet? Ja millisele järeldusele te jõudsite?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tegelikult üsna põhjalikult kandsin protokolli siin teile ette. Me kuulasime eksperte. Me kuulasime ära nii Vabariigi Presidendi õigusnõuniku väga põhjalikud seisukohad, mida te siin ka tsiteerisite, kui ka Siseministeeriumi usutalituse nõuniku väga põhjalikud ja asjalikud selgitused. Ja nendele teie toodud põhjendustele olid minu arvates üsna selged ja arusaadavad vastuväited, mida ma just äsja siin tegelikult ka tsiteerisin. Nii et me antud küsimustes praegu usaldasime Eesti, kuidas öelda, avaliku õiguse usuküsimuste kõige pädevamaid eksperte.

Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et me oleme üksmeelel selles osas, et presidendi nõunikud, eriti õigusalased, on ülimalt kõrgel tasemel. Selles osas te noogutate kaasa praegu, et vaidlust ei ole. 

Aga minu küsimus on järgmine. Te korduvalt rääkisite seda, et komisjon arutas väga pikalt ja põhjalikult. Sooviksin teada, kes selle komisjoni liikmetest võiks küündida presidendi nõunike õigusalastele teadmiste tasemele. Palun nimetage nende nimed ja kui võimalik, saate öelda ka nende õigusalase nii-öelda hariduse tausta.

Jaa, veel kord, ma arvan, et poliitikute ülesanne komisjonides on kuulata eksperte, kuulata asjatundjaid, tõesti, võib-olla meie kõige paremaid asjatundjaid, kelleks ma kindlasti pean ka presidendi õigusnõunikke, kaaluda nende argumente ja siis selle kuuldu põhjal teha otsused. Ma nimetasin siin just äsja, et presidendi õigusnõuniku argumentidele vastas Siseministeeriumi nõunik, kes on ka muide väga pädev õigusekspert. Veel kord, poliitikute ülesanne on tähelepanelikult kuulata eksperte ja siis teha kaalutletud otsuseid.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mõtlesin teie käest küsida usuvabaduse ja selle põhiseadusliku garantii kohta. Teatavasti §-s 40 põhiseadus sätestab usuvabaduse, öeldes muu hulgas, et riigikirikut Eestis ei ole, ja ei sätesta sellist alust, et usuvabadust võib piirata julgeolekukaalutlusel. Kui me võtame lahti põhiseaduse § 130, siis see ütleb veel lisaks, et kuigi erakorralise ja sõjaseisukorra ajal võib piirata põhiseaduslikke õigusi, on terve rida õigusi, mida ei tohi piirata isegi erakorralise ja sõjaseisukorra ajal, ja nende hulka kuulub ka § 40 ehk usuvabadus.

Ilmselt te olete põhiseaduskomisjonis ka seda arutanud, et kui isegi erakorralise ja sõjaseisukorra ajal eksplitsiitselt ei tohi usuvabadust piirata, siis kuidas on võimalik hakata piirama usuvabadust mitteerakorralise ja -sõjaseisukorra ajal, nagu see eelnõu praegusel juhul ette näeb? Kas te arutasite seda küsimust ja milline on teie enda seisukoht selles küsimuses põhiseaduskomisjoni esimehena?

Aitäh, härra Vooglaid! Mööngem, et me oleme tõenäoliselt nendes küsimustes eri seisukohtadel. Nüüd, küsimus selle kohta, kas põhiseaduskomisjon on selle eelnõu menetlemise eri etappides usuvabaduse küsimust käsitlenud, et sellest paremini aru saada. Jah, muidugi on! Antud istungil nii põhjalikult enam mitte. Aga ma üsna põhjalikult lugesin ette need arvamused, kust tuli esile, mida see eelnõu piirab ja mida mitte. Meie tunnetuse ja arusaama järgi see eelnõu usuvabadust mitte kuidagi ei puuduta. Mitte kuidagi ei puuduta. Veel kord rõhutan, et kogudused, nende liikmed saavad jätkata ka selle seaduse jõustumisel oma senist usulist praktikat, sellesse ei sekkuta. Ja ma olen endiselt sellel veendumusel, et see nii on ja nii jääb. Nii et ma kardan, et te ei saa minu käest seda vastust, mida te ootate.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Igal Riigikogu liikmel on üks küsimus ettekandjale. Järgmisele ettekandjale saate samamoodi esitada ühe küsimuse. Ja teiseks ettekandjaks palun õiguskomisjoni liige Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda küsimust oma 8. septembri istungil ja sinna oli kutsutud nii Vabariigi Presidendi õigusnõunik kui ka Siseministeeriumi nõunik.

Ja tõepoolest, ka presidendi õigusnõunik siis alustas, ütles lühidalt seda, et ka vastuvõetud seadus ei ole muudetud kujul samuti kooskõlas põhiseadusega. Ta avaldas arvamust, et fookus on olnud liialt ühel konkreetsel organisatsioonil, peaks olema palju laiem, palju abstraktsem. Samuti avaldas kahtlust, et see eelnõu või seadus võiks laieneda ka teistele ühingutele, mitte ainult usuühingutele, meenutades siin ka välismõjuseadusi, mis on mujal riikides vastu võetud. Ja tegelikult sellise põhiprobleemina nimetas presidendi nõunik seda, et on ebakõla algselt püstitatud seaduse eesmärgi ehk siis halduslike sidemete katkestamise ning selle seaduse konkreetsete sätete vahel, avaldades arvamust, et see võib puudutada ka õpetuslikke sidemeid, kuna on viide usuühingute põhikirjale ja seal on omakorda räägitud õpetuslikust alusest. 

Teise probleemina ta tõi välja ka ohu liialt laia määratlemise ja muu hulgas ka selle, mida on siin vahest arvatud, et organisatsiooni võib pidada ohtlikuks, kui äkki ka minevikus on selle juhi seisukohavõtud olnud vägivalda toetavad, ehk siis, et ei ole väga konkreetselt selles seaduses välja toodud, et kui kaua peab olema möödunud sellest ajast, kui neid seisukohti avaldati.

Siseministeeriumi nõunik siis omakorda selgitas. Tegelikult Siseministeerium on saatnud ka omalt poolt argumente. Lisaks sellele, et see selgituskiri on selle menetluse käigus pidevalt täienenud, kindlasti tasub seda lugeda, aga Siseministeerium on ka sellistele põhiargumentidele vastanud. Ja kindlasti, kes sellega soovib tutvuda, saab tutvuda. 

Siseministeeriumi nõunik ütles, et kindlasti ei saa nõustuda sellega, et tegemist on mingisugusele ühele organisatsioonile suunatud eelnõuga. Vastupidi, näiteks ka islami radikalism on ilmselgelt probleem. Nii et sellega ta kindlasti  ei nõustunud. 

Lisaks puudutati ka seda põhikirjalist sidet ja toodi välja, et kirik ei saa üleüldse olla Eestis registreeritud kirik, kui ta ei tugine kolmele üldkiriklikule usutunnistusele ja piiblile. Ta tõi ka välja selle, et usutunnistus iseenesest, kui see oleks see, mida oleks tahetud nii-öelda kuidagi reguleerida, siis tõepoolest võiks öelda, et tahetakse nii-öelda konkreetset kirikut mingil moel keelustada, aga seda kindlasti ei ole. Ja rõhutatigi üle, et selline põhiseaduseülene immuniteet ükskõik millisele kirikukogu otsusele, et see ei päde, sealhulgas ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvestades. Et kui ikkagi on seos piiriülese julgeolekuohuga, et siis sellist asja ikkagi saab ja peab reguleerima. 

Lisaks toodi välja see viimane argument, äkki siin aja jooksul keegi on kunagi, 100 aastat tagasi midagi öelnud. Siis loomulikult on olemas ka selline kaalutlusõigus, mille põhjal siis tuleb neid otsuseid langetada. Et see säte ei rakendu automaatselt, vaid kõiki asjaolusid tuleb hinnata kogumis, nii nagu seda ka üldiselt meil kohtusüsteemis tehakse. Ja konkreetsete ajaliste piiride või väga konkreetsete dokumentide määratlemine selles eelnõus, et see ei ole võimalik, et ikkagi iga juhtumit tuleb hinnata konkreetselt asjaolude raames. 

Ja ka õigusselguse ja õigusmõistete osas rõhutas Siseministeeriumi nõunik veel kord, et seletuskiri on väga pikk, väga põhjalik, pidevalt on kirikute nõukoguga olnud koostöö, nii et seda, et normi adressaadid ise peaksid kuidagi sellest eelnõust aru saama, laveerima seal ja aru saama, et seda ei ole. Tegelikult on piisavalt selgust küll. 

Loomulikult rõhutas kõige olulisemana, et Siseministeeriumi hinnangul see seadus ei ole põhiseadusega vastuolus ning peaks olema võimalik võtta see muutmata kujul vastu. Nii nagu ma ennist kuulsime, sellisel seisukohal oli ka põhiseaduskomisjon. 

Ka härra Karilaid õiguskomisjoni liikmena tõi välja selle, mis meil siin ka ennist kõlas, et need argumendid on presidendil justkui muutunud. Kui alguses oli see nii-öelda definitsioonide küsimus ja sõnastuse küsimus, siis nüüd on tõesti olnud haldussidemed ja muu. Ja härra Karilaid sõnas, et ei pea õigeks, et nende arutelude käigus on toimunud hirmutamist, justkui hakataks sekkuma kuidagi õpetuse autonoomiasse või usutegevusse. 

Presidendi nõunik ütles, et põhiprobleem on ikkagi see, et seadusandja ei saavuta selle seadusega oma püstitatud eesmärki. Keelud on ebaselged ja need õigusvaidlused võivad viia Euroopa Inimõiguste Kohtuni. Otsuse tuum on ikkagi see, et küsimus jääb proportsionaalsuses ja vajalikkuses, mitte see, kas see püstitatud eesmärk on tähtis või mitte, vaid see, kas need valitud meetmed on õiged.

Siis küsiti ka selle kohta, kas on mõned kogudused juba siis näiteks Moskva patriarhaadi alt lahkunud. Sellele Erik Salumäe ei osanud, Siseministeeriumi nõunik ei osanud niimoodi vastata, et kui soovitakse, siis kirikud ja kogudused ise peavad sellega tegelema. 

Ja lisaks ka sellest Euroopa Inimõiguste Kohtust räägiti natukene pikemalt. See ei ole argument iseenesest, ka mõned Riigikogu, Riigikogu avaldus näiteks on juba jõudnud sinna Euroopa Inimõiguste Kohtusse, ja tema ei ole küll kindlasti seda meelt, et nii kui see Euroopa Inimõiguste Kohtusse jõuab, sealt peaks tulema meile justkui mingisugune negatiivne otsus. Vastupidi, et tegelikult on see praktika ka olnud teistmoodi ja ka sellist kaasust otseselt ei ole olnud, kus on piiriülene julgeolekuoht ja siis see kaalumiskoht, et kas nüüd on usuvabadus või mitte ohus. Ja veel kord siis inimõiguste kohtu osas. Jah, ka see argument, et on oluline ka eristada, kas selle seaduse redaktsiooni peale minnakse inimõiguste kohtusse või võimaliku otsuse peale, mis tehakse hiljem. Selline arutelu. 

Siis oli ka küsimus selles et, ahah jaa, presidendi õigusnõunik veel tõi välja, et tegelikult president on algusest peale nõustunud vajadusega tegeleda haldussidemete ja kaadrivalikutega, aga veel kord, president ei saa mööda vaadata sellest, et tegemist on tema hinnangul põhiseadusega vastuoluga. 

Arutati veel kord ka seda põhimõttelist konstruktsiooni, millest siin ka natukene enne juttu oli, et kas oht riigi julgeolekule võib olla usulise ühenduse tegevuse võimaliku piiramise aluseks. Sellele vastati presidendi nõuniku poolt jaatavalt. See natukene, ja ma lähen siit natukene ette, et see on seesama küsimus, millest ka enne kolleeg Varro Vooglaid küsis põhiseaduskomisjoni esimehelt. Ka meil õiguskomisjonis oli seesama vaidlus, kas põhiseadus üleüldse võimaldab sellist eelnõu. Ma ei hakka sinna väga palju sisse minema, aga meenutades varasemalt, kui õiguskomisjonis oli presidendi esindaja, siis küll teine inimene, siis oli see vaidlus, kas üleüldse saab piirata või ei saa. Ja siis jäi justkui kõlama, et tegelikult justkui ei saagi. 8. septembril jäi siiski kõlama see, et tegelikult saab küll, põhiseadus seda võimaldab. 

Ja tõepoolest, nii nagu ma siin juba jõudsin ette, ka Varro Vooglaid tõi selle välja, et tema jaoks on tegemist nagu põhiseaduse sügavama vastuoluga, et kui kaugele see läheb ja kas põhiline probleem seisneb just nimelt nõudmises tingimata katkestada kanooniline side, sõltumata sellest, kas eksisteerib reaalne julgeolekuoht. Ka sellele saadi vastus. Aga veel kord presidendi nõunik siis ütles, et põhiline probleem ei seisne mitte, mõjutustegevus või ohtlik tegevus on justkui, põhiline probleem ei seisne selles, et seda piirata ei saa, vaid mujal, viidates ka Riigikohtu otsusele seoses riigireetmise küsimustega.

Siis arutati veel, et tegelikult ikkagi peaks olema võimalus riigil sekkuda siis, kui kirikupea on juba aastate jooksul näiteks oma seisukohtadega seadnud kahtluse alla Eesti iseseisvuse. Sellise olukorraga ei saa ega pea Eesti riik nõustuma. 

Ja tegelikult ka mina puudutasin seda, et vene õigeusu praktiseerimist või vene traditsioonidega õigeusu praktiseerimist tegelikult see eelnõu ju ei puuduta. Ja ka Siseministeeriumi nõunik rõhutas üle, et tõepoolest, ka täna on meil vene traditsioonidega õigeusu kogudusi, kes ei allu mitte Moskva patriarhaadile, vaid kes on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku all. Tegelikult neid võimalusi on küll ja neid asju on ka arutatud varasemalt. 

Ja diskussiooni osas ma arvan, et suuresti need küsimused saidki arutatud, kas on põhiseadusega vastuolu. Üks pool ütles, et jah, teine pool ütles, et ei. Kas on üldse võimalik usuvabadusega midagi teha seoses põhiseadusega? Üks pool ütles jah, teine pool ütles ei. Kas on üleüldse tegemist usuvabaduse küsimusega või on tegemist väga selgelt haldussidemete küsimusega? Üks pool ütles jah, teine pool ütles ei. Ja sellest tulenevalt … (Hääl saalist.) Ma jõuan kohe sinna, härra Grünthal, ma jõuan kohe sinna ja ma jõuan tänu menetluslikele otsustele. Siis te mõistate, millest ma räägin. Ja kuna üks pool ütles jah ja teine pool ütles ei, siis tehti ka menetluslikud otsused. Nimelt siis pandi hääletusele, kas toetada ettepanekut muutmata kujul uuesti vastu võtta. See ettepanek läks hääletusele, poolt oli 8 õiguskomisjoni saadikut, vastu oli 2. Ja nii nagu ma ennist ütlesin, õiguskomisjoni nõunik, Siseministeeriumi nõunik oli selles pooles, kes ütles, et ei, põhiseadusega vastuolu ei ole, ning presidendi nõunik jäi loomulikult enda seisukohtade juurde. Nii et tehti menetluslik otsus toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist, poolt 8, vastu 2, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, kes ma siin seisan. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd on küsimuste aeg. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Andre! Kui kogudus peab oma ruumides palveteenistust, kus jagatakse sõnumeid koguduse liikmetele, siis kas neid käsitletakse uue seaduse järgi kui potentsiaalset ohtu, mida peab kuidagi kontrollima või piirama? Ja kuidas tehakse vahet usu väljendusel ja tegeliku ohu sõnumil?

Aitäh! Ma kõigepealt pean ütlema, et õiguskomisjoni istungil me nüüd uuesti seda seadust selles mõttes ei avanud. Me keskendusime ikkagi väga selgelt sellele, kas see on põhiseaduspärane, kas on seal neid probleeme, mida on president välja toonud. Tegelikult see arutelu keskendus sellele. See, mida te küsite, on ikkagi väga selgelt eelnõupõhine. Veel kord, selle eelnõu sisu ju ei ole olnud kunagi usuvabaduse piiramine. Seda on ka Siseministeerium rõhutanud, seda on rõhutanud väga paljud teised eksperdid. See teie küsimus viitab justkui sellele, et nii kui keegi praktiseerib õigeusku, siis on justkui mingisugune vastuolu selle seadusega. Absoluutselt mitte! Mitte mingit vastuolu selle seadusega, mitte mingit vastuolu selle seaduse eesmärgiga pole. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ilmselt ei ole ka teil kahtlust selles, et presidendi nõunikud on põhiseaduse alal väga tugevad. Ma eeldan seda, et teie hulgas, kes te seal komisjonis olete, selliseid inimesi ei ole, välja arvatud Varro Vooglaid, kes on tõeline põhiseaduse korüfee. Ja nüüd on … Te võtsite ilmselt ka niimoodi, ütlesite, et üks pool ütleb üht, teine pool teist, eks ju. Ja määravaks sai siis Siseministeeriumi nõuniku arvamus, vähemalt komisjoni esimehe sõnul oli see vist niimoodi põhiseaduskomisjonis. Aga ikkagi, te osundasite mitu korda probleemile. Minu meelest on probleem see, et õiguskomisjonis ei ole peale Varro Vooglaiu mitte ühtegi põhiseaduse asjatundjat. Vaidlete vastu või olete nõus?

Aitäh! Kõigepealt, nii nagu ma tegelikult hästi kiirelt ja võib-olla mitte nii põhjalikult, aga piisava põhjalikkusega puudutasin, siis tegelikult ka oli uuesti seesama küsimus, mida tegelikult ka teie poolt nimetatud härra Vooglaid oli varasemalt küsinud, et kas on üleüldse nendesamade paragrahvide alusel, mida siin ennist välja toodi, põhiseaduses võimalik sellist usuvabadust piirata või seda eelnõu selles vaates teha. Ja tegelikult ka siin, kui te ütlete, et presidendi nõunik, mida ta kahtlemata on, ja ka mina nõustun selle teie hinnanguga, siis ka siin presidendi nõunik ütles, et jah, on küll võimalik. Nii et kui teie küsimus on, et kas ühel või teisel on kindlasti õigus, siis teie, kes te olete ka õigust praktiseerinud ja minust kindlasti palju kauem, te ju teate väga hästi, et on erinevaid arvamusi. Ja vaatamata sellele, et inimesed on eksperdid, ma kahtlemata pean eksperdiks nii presidendi õigusnõunikku kui ka Siseministeeriumi õigusnõunikku, ja ma usun, et ka teie poolt välja toodud härra Varro Vooglaid on väga tugev juuras, ometigi olid neil väga tihti väga paljudes küsimustes erinevad arvamused. Lõpuks ongi see otsus täna siin Riigikogus. Ja mitte ainult, ma pean ekspertideks ka riigikohtunikke juhul, kui see eelnõu sinna jõuab. Kui me arutame, kes on ekspertidest eksperdim, siis selle loogika järgi ju võiksimegi saata riigikohtunikele ja las nemad otsustavad, kes on ekspertidest eksperdimad.

Nii, Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mulle isiklikult tundub, et ettekandjal on kõrvakuulmisega midagi lahti, sest ta ei vastanud minu väga konkreetsele küsimusele, kes peale Varro Vooglaiu on veel õigusalaste teadmistega – mitte ainult õiguskorrast, vaid ka põhiseaduse tundmisega – sina peal ja võivad ennast kvalifitseerida Varro Vooglaiuga võrdselt eksperdiks. Äkki saaks korrata seda minu küsimust uuesti, sellepärast et ta rääkis millestki muust hoopis.

Aitäh! Kalle, sa oma küsimust kordasid. Mikrofonid töötavad ja kõlarid töötavad, nii et hästi on kuulda. Aga ettekandja saab vastata järgmisele küsimusele ja siis võib-olla lisada sinna juurde oma täienduse. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa oled nagu varem olnud selle eelmängu juures. Mina eelmängus ei osalenud selle eelnõu puhul. Aga miks jäeti toona need paragrahvid korralikult sisustamata? Jäeti delegeerimisruum ja kõik see, mida ka presidendi õigusnõunik viimasel koosolekul rõhutas. Miks toona – algul, ma mõtlen – ei mindud liiga konkreetseks, vaid püüti laiendada ja sellist ebamäärasust anda, mis praegu on, nagu ma aru saan, osutunud selleks, et tõenäoliselt midagi head ei tule sealt?

Aitäh! Kõigepealt ma vabandan teie ees, aga ma püüan adresseerida ka teie kolleegi härra Grünthali küsimust. Ta küll lahkus praegu saalist. Aga ma tõesti ei ole inimeste CV-sid võrrelnud. Küll aga ma tean, et meil on õigusharidusega inimesi. Minu teada härra õiguskomisjoni esimees selleks näiteks on, kes on ka olnud endine minister. Kes on kõige kõvem Liivimaa ratsutaja, ma tõesti ei tea. 

Aga vastates teie küsimusele, siis ka õiguskomisjonis arutati seda, kui abstraktne või kui suur see kaalutlusruum peaks olema. Ja tegelikult ka Siseministeeriumi nõunik rõhutas, et me ei saa nii konkreetselt öelda: vot need dokumendid, need usutunnistused, need asjad, eks ole. Seal peab olema mingi kaalutlusruum. 

Ja tegelikult, kui oli esimest korda president selle eelnõu tagasi lükanud, siis seal olid väga konkreetsed mõisted, mille puhul president ütles, et need mõisted on liialt laialivalguvad. Ja need muudatused tehti. Ehk siis see eelnõu, mille president on uuesti tagasi lükanud, on tegelikult ju konkretiseeritud. Seal on need laialivalguvad mõisted, mille puhul president ütles, et need palun muuta, muudetud. 

Nüüd on tegelikult minu arvamuse järgi ja nii nagu ka õiguskomisjonis kõlama jäi, küsimus palju laiem. Jah, seal on ka need kaalutluskohad, kus presidendi nõunik ütleb, et see peaks olema konkreetsem. Siseministeerium ütleb, et peabki olema kaalutlusruum, peabki olema see võimalus, et vaadata tõendeid kogumis. Aga teiselt poolt tegelikult ju president on pigem rõhutanud seda, et küsimus ei ole mitte haldussidemete katkestamises, vaid küsimus on tema jaoks laiem: usuvabaduse ja põhiseaduse raamistikus. Mul on tunne, et see narratiiv või see fookus on liikunud sellest abstraktsusest pigem sellele, kas seda üldse on võimalik teha või seda ei ole võimalik teha. See on justkui see põhiküsimus.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Te ise ütlesite, et Siseministeerium arvab, et see seaduseelnõu ei riiva usuvabadust. Meie arvame, et riivab. Ja tegelikult … on juba kaks korda seda öelnud, et see tegelikult riivab usuvabadust, kuna ta ei kuulutanud seda välja. Aga see selleks. 

Minu küsimus on täpselt sama, mis oli ka teise komisjoni esindajale: kas siis, kui te arutasite seda, oli seal sellist lähenemist, et võib-olla mitte saata järjekordselt see eelnõu suurde saali, sest see muutub natuke juba naeruväärseks, vaid ikkagi seda muuta, kusjuures sisuliselt, mitte kosmeetiliselt? Või siis üldse see kuidagi, ma ei tea, kas riiulile jätta või siis prügikasti visata?

Oli ikka arutelu ja sellest annab ju tunnistust ka menetluslik otsus ja hääletus. Oli ikka arutelu ja tegelikult ju arutelu oli ka selles, et kas see on justkui kuidagi väga piinlik või halb, et Riigikogu seda eelnõu taas arutab siin. Me tegelikult ikkagi leidsime õiguskomisjonis laiemalt seda, et ega Riigikogu, siin saal, ja president ei ole ju kuidagi omavahel mingisuguses väärtuskonfliktis. Tegelikult ka president on rõhutanud, et seaduse eesmärgist ta saab täiesti aru, julgeolekuohud on väga olulised teemad, millega tuleb tegeleda. Tema ütleb, et võib-olla see ei ole see tee. Ma arvan isiklikult ja tegelikult ka õiguskomisjonis väga paljudel inimestel jäi see kõlama, et kui on selline küsimus, kas see on õige tee või ei ole õige tee, siis tundub väga mõistlik viia see eelnõu nende ekspertideni, kes meil selleks ongi, ja see on Riigikohus. See oli see arutelu. On väga normaalne demokraatlikus parlamentaarses riigis, et Riigikohus teeb oma tööd, juhul kui parlament ja president on mingitel põhjustel eri arvamustel.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei … Oi! Varro Vooglaid, palun!

Ma vabandan, kui ma ei registreerunud, sest ma oma arvates vajutasin küll. Siis läks midagi nihu. Aitäh igal juhul seda võimaldamast! Esiteks olgu öeldud, et mina ennast mingisuguseks põhiseadusekorüfeeks ei pea, et siin ei jääks selline asi kõlama. Üht-teist sellest valdkonnast tean, aga kindlasti ei ole ma mingisugune tippspetsialist.

Küll aga olen eriarvamusel presidendi õigusnõuniku härra Hent-Raul Kalmoga seoses sellega, kas põhiseadus lubab üleüldse julgeolekukaalutlusel usuvabadust piirata või mitte. Ma pean ütlema, et see diskussioon jäi meil ju ka õiguskomisjonis väga üürikeseks, väga põgusaks. Ma tegelikult loodan, et mul õnnestub temaga kas või eraviisiliselt seda diskussiooni jätkata.

Millele ma tahan osutada, on see, et kui usuvabadusel on usuühenduste jaoks üldse mingisugune tähendus, siis see seisneb selles, et see on kaitse riigivõimu sekkumise eest. Usuvabadus ei kuulu mitte ainult füüsilistele isikutele kui usklikele, vaid ka kirikutele ja kloostritele. Ennekõike peab kaitsma selle eest, et riigivõim ei sekkuks nende vabadusse. Vabaduse sisuks kindlasti on muu hulgas otsustamine oma kiriklike alluvussuhete üle, see on fundamentaalne osa usuvabadusest. See on see põhjus, miks ma väidan vastu.

Jah, see vist oli rohkem kommentaar. Tõepoolest, ma olen sellega nõus, et see arutelu oli. Ma mäletan, et jäädi paljuski ka eriarvamusele. Ja ma arvan, et see võtabki selle tänase olukorra kenasti kokku, et on erinevaid arvamusi. Lõppkokkuvõttes õiguskomisjon, nii nagu ka põhiseaduskomisjon leidis, et võime selle eelnõu võtta vastu muutmata kujul. Ja mis siis edasi saab, siis näeme.

Aitäh! Nüüd tõepoolest küsimusi rohkem ei ole. Avan läbirääkimised. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ma ei mäleta juba, mitmendat korda ma siin olen selle teemaga, aga kahjuks tuleb tunnistada, et asi muutub aina naeruväärsemaks, kui mitte öelda, et farsiks, sest Eesti Vabariigi president on juba kaks korda öelnud, et see seaduseelnõu on vastuolus Eesti põhiseadusega. Selle asemel, et kõrvaldada see vastuolu või see seaduseelnõu saata kuskile ajaloo prügikasti, on algatajad ja toetajad hakanud tegema mingisuguseid kosmeetilisi muudatusi. Ja kui ka see ei aidanud, sellepärast et president ütles väga konkreetselt, et selle eelnõu sisu ehk eelnõu sisuliselt on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega, ei sobi ja need kosmeetilised muudatused ei paranda asja, siis otsustati, et okei, siis saadame muutmata kujul uuesti presidendile. Tegelikult võib öelda, et see ei ole üldse konstruktiivne lähenemine. 

Miks ma seda ütlen? Sellepärast et Eesti Keskerakond on üritanud konstruktiivselt asjale läheneda ning kui oli võimalus, siis omalt poolt tegi kohe mitu muudatusettepanekut, mis tegelikult olid just sisulised ettepanekud. Ning hiljem, esinedes Riigikogu komisjonides, on presidendi nõunik ka öelnud, et oleksid Keskerakonna ettepanekud vastu võetud, siis võib-olla president oleks ka selle välja kuulutanud. Aga kuna tublid koalitsioonierakonnad koos sotsiaaldemokraatidega on kõik need muudatusettepanekud maha hääletanud, noh, siis siin me oleme. 

Kaks korda president tagastas selle Riigikokku ja nüüd tahetakse, et ta hakkaks sellega tegelema kolmandat korda. Nüüd see ei lähe enam tagasi Riigikokku, läheb Riigikohtusse. Las siis Riigikohus otsustab, ega meil ei ole ka selle vastu midagi. Mina küll arvan, et Riigikohus toetab Eesti Vabariigi presidenti. Ja mul on väga kahju, et selle eelnõu algatajad ja toetajad Eesti Vabariigi presidenti ja tema kompetentsi ei usalda. Miks nad muidu juba kolmandat korda saadavad muutmata kujul presidendile sama eelnõu? Nii et meie teatud mõttes üritasime neid lausa aidata oma muudatusettepanekutega, kuidas oli võimalik säilitada oma nägu, aga kahjuks nad vedu ei võtnud. Nii et mul on selline tungiv kahtlus, et see näo säilitamine kuidagi ei ole väga neil õnnestunud. 

On hästi näha, et see eelnõu oli algusest peale tegelikult nii poliitiline kui ka juriidiline praak, me oleme sellest siin pikalt rääkinud. Kuna president on selle kaks korda siia tagasi saatnud, siis võib öelda, et ka president on samal arvamusel. Ja tegelikult, mis on päris huvitav? Oleme meediast hiljuti lugenud, kuidas erinevate riigiasutuste ametnikud, küll anonüümselt, ei taha oma nimesid avaldada, ühes ajaleheartiklis konkreetselt kommenteerisid seda ja ütlesid, et tegelikult on tegu hästi ebaõnnestunud eelnõuga. Need inimesed, kes on üldse apoliitilised, keda ei huvita, mis erakond on selle siia toonud või mis erakond on sellele vastu, aga needsamad ametnikud, kes tegelikult selle teemaga olid kursis. See oli päris huvitav lugemistükk, nii et kes ei ole veel seda lugenud, siis soovitan. See oli, kui mälu mind ei peta, just Postimehes. 

Lõpetuseks lihtsalt ütlen, et loomulikult ei toeta Eesti Keskerakond selle eelnõu vastuvõtmist siin muutmata kujul, nagu see praegu on. Oleme sellest juba väga pikalt rääkinud, et see on vastuolus põhiseadusega. Ja me loomulikult kutsume ka kõiki teisi saadikuid hääletama selle vastu ja saatma see eelnõu sinna, kuhu see ka kuulub, ehk ajaloo prügikasti. Aitäh!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Täna arutame seadust, mida Vabariigi President on juba kahel korral keeldunud välja kuulutamast, mis ei ole enam sugugi tehniline küsimus. See on väga tõsine hoiatus meie põhiseaduslikus korras. Kui riigipea, kelle ülesanne on olla põhiseaduse kaitse ja tasakaalustaja, peab vajalikuks seaduse tagasi lükkama, siis peaks parlament selle peale reageerima vastutustundlikult, mitte jõuga. 

Mis seadus siis on meie ees? Meil on seadus, mis sekkub kirikute ja usuühingute tegevusse viisil, mis tekitab põhiseaduslikke kahtlusi. President on need kahtlused välja toonud ja mitte üks kord, vaid tervelt kaks korda. Ja ometi on parlamendi enamus otsustanud neid signaale ignoreerida ning seaduse uuesti siia saali tuua, mis ei ole enam normaalne parlamentaarne protsess ja on põhiseadusliku institutsiooni eiramine.

Kas me tõesti tahame luua olukorra, kus seadusi surutakse läbi ainult poliitilise enamuse jõul, hoolimata sellest, et need võivad olla põhiseadusega vastuolus? Kas see on see Eesti Vabariik, mille põhiseadust me kõik ametivannet andes lubasime kaitsta? Me räägime siin mitte ainult kiriku seadusest, vaid ka põhimõttest. Kui parlament astub presidendist üle, siis milline järgmine institutsioon on see, kelle arvamust enam ei kuula? Kas Riigikohus, õiguskantsler? Ja see on väga libe tee, mis viib põhiseadusliku korra õõnestamiseni.

Kiriku ja riigi suhe on Eestis olnud alati tundlik teema. Meie põhiseadus tagab usu‑ ja veendumusvabaduse. Kui nüüd seadusmuudatus tekitab küsimusi, kas see vabadus on piisavalt kaitstud, siis on selge märk, et tuleb pidurit tõmmata. 

Head kolleegid! Ülesanne pole mitte see seadus iga hinna eest vastu võtta. Meie ülesanne on tagada, et seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas ja austaksid meie demokraatliku riigi alusväärtusi. Seetõttu kutsun teid üles: ärme lähme seda teed, kus parlament eirab presidendi muret ja põhiseaduslikku piirangut. See kahjustab mitte ainult meie õigusriiki, vaid ka rahva usaldust Riigikogu vastu. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Kalle Grünthal, palun!

Head kolleegid, kas teate, mis on meie parlamendi kõige suurem probleem? Kõige suurem probleem on selles, et komisjonides on inimesed, kes tegelikult seda teemat ei valda. Ma täna küsisin lugupeetud Ando Kivibergi käest, kes on need eksperdid, kes võivad anda võrdväärset vastust presidendi juriidilise hinnangu peale. Toodi vastuväiteks see, et me kuulasime valitsuse esindaja arvamust ja siis tegime oma otsuse tunnete pealt. 

Mina ütlen niimoodi, et tunded tuleks jätta voodisse, aga mitte sinna, kus arutatakse põhiseaduse võimalikku riivet või mitte. Sama kehtib ka õiguskomisjoni osas. Kui ma soovisin teada saada, kes on need inimesed õiguskomisjonis, välja arvatud Varro Vooglaid, kelle põhiseaduslikes teadmistes ma absoluutselt ei kahtle, siis mulle ei vastatud sellele küsimusele. Aga see on märk sellest, et komisjoni liikmetel puudub tegelikult erialane teadmine ja kuulatakse, kes kuskilt midagi ütleb. 

See kõik meenutab mulle natukene Novgorodi veetšet, kus arutelul peeti kõige õigemaks meheks või naiseks seda, kes kõige kõvemini karjus ja kisas. Sellega ta omale poolehoidjaid võitis. See ei ole õige! Mina arvan, et komisjonis peaksid olema just need inimesed, kes valdavad seda teemat, ja praegusel juhul on minu hinnangul õigus presidendi kantseleil. Kuulates praegu valitsuse esindaja arvamust – kes ikka tahab oma last koos mähkmetega prügikasti visata? See ei ole õige. 

Ja kokkuvõtlikult ma leian, et kuna puudub normaalne arutelu, kus oleks kaasatud need spetsialistid, kes teavad midagi põhiseadusest, siis oleme väga halvas olukorras. Head kolleegid, ärge unustage ära väga olulist asja: ükskõik mis otsuse me siin vastu võtame, see puudutab absoluutselt kõiki Eestis elavaid inimesi. Ja seda üle jala teha on minu arvates häbematus. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun järgmisena! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Natuke piinlik on ja see piinlikkus järjest süveneb. Aga igaüks on vaba ja seni, kuni meil ei ole saadikupuutumatust ära võetud, peaks olema võimalik veel rääkida. Aga see eelnõu – ma ei hakka rääkima siin iguumenja Filareta kompaniist Kuremäel ja kõigest sellest. Ma pigem räägin sellest, mis selle taga kõik paistab. 

Jah, tõepoolest, me õiguskomisjoni istungil arutasime taas ja loomulikult, nii nagu ennegi, kolmandat korda peaga vastu seina. Noh, mina nagu ei eelista seda või vähemalt elus ei ole seda praktikat teinud. Tavaliselt on need oinad. Ma olen uurinud küll kaljukitsede käitumist ja nendel on kombeks peaga vastu seina, aga neil on ka korralikud sarved. Meil enamikul ei tohiks olla vist. 

Ja presidendi õigusnõunik härra Kalmo, kellel on Harvardis ja Pariisis õigusteaduse õppimise kogemus – tema väited, mida ta komisjonis esitas, olid väga veenvad. Palju veenvamad kui Siseministeeriumi ka lugupeetud nõuniku arvamus.

Noh, siin mõningaid asju võiks nagu lugeda. Näiteks õigusnõunik räägib sellest, et sellel eelnõul võivad olla palju laiemad mõjud. Ta viitab ka presidendi arvamusele, et mitte ainult usuühingutele, vaid ka näiteks ajakirjandusväljaannetele – ma olen kaua aega olnud ajakirjanik ja ajakirjanduse juht –, mittetulundusühingutele ja poliitilistele erakondadele samuti. Kõik te kuulute kusagile mingisse poliitilisse erakonda või vähemalt enamik, ja lipud lehvivad. Ainuüksi see võiks teid nagu murelikuks teha.  Teine moment, mida presidendi õigusnõuniku jutust ei jõua siin kõike tsiteerida, aga rahustan teid, et need protokollid on kõigile kättesaadavad, kes ei ole veel lugenud. Seal on kõik must valgel täpselt, mida keegi ütles, nii et ma ei hakka liiga palju tsiteerima.  

Aga tegelikult me oleme olnud seadusloomes – ja mitte ainult selle eelnõuga, ka mitmete teiste puhul olen seda tähele pannud – liiga mugavad ja liiga lodevad. Mugavad ja lodevad! Me oleme võtnud vastu eelnõusid, mille paljud paragrahvid on jäetud sisustamata või piisavalt sisustamata ja mille tõlgendamine on jäetud kas kohtute või mingite ametnike kätte. 

Ja sellesama kirikute eelnõu puhul ka. Kui me õiguskomisjonis arutasime selle üle, siis tuli ju otse välja ja presidendi õigusnõunik ka rõhutas seda, et on tegelikult lubamatu praegusel hetkel jätta see Siseministeeriumi ametnike tõlgendada, delegeerida neile. Meie peaksime paragrahvid maksimaalselt sisustama, aga mitte delegeerima oma tegemata töö kas laiskusest või mingist muust kellelegi teisele. Ma arvan, et ka nemad on tublid ja isamaalised ja patriootlikud inimesed, aga nemad ei ole Riigikogu liikmed. Nemad ei ole seadusandjad. See on üks selline moment.

Mis veel on oluline? Jah, selles me oleme ühte meelt ja ka presidendi õigusnõunik on ühte meelt, et kui me oleksime piirdunud halduslike küsimustega, kaadripoliitiliste küsimustega ka selle eelnõu puhul, ei oleks nagu erilist probleemi. Ta oleks juba vastu võetud. Aga me oleme püüdnud või õigemini selle koostajad on püüdnud minna veel laiemale, on püüdnud rääkida seal ka meelsusest ja kuidas seda nimetatakse … 

Soovite lisaaega? Palun, kolm minutit saate lisaks. 

 … õpetuslikeks momentideks. Aga see on väga lai võimalus. 1241 saatis Rooma paavst siia vennad Tomasso ja Cesare, et alustada ristisõda. Vägivallale kutsus! Ja see võib viidata sellele, et keda kõiki on võimalik siin hakata menetlema. Ja seda organisatsiooni, praegusel juhul katoliku kirikut – ametnikud hakkavad seletama, kuna me ei ole sisustanud siin neid paragrahve. 

Ja tegelikult on see pilt laiem. Me oleme liiga palju delegeerinud, me ei ole palju asju sisustanud ja tulemus on see, et  … Mäletate, alles hiljuti tuli siseminister Taro, kes tuli meelsuspolitsei ja sellise väljatöötamiskavatsuse eelnõuga. Muidugi ta tõmbas saba jalge vahele ühel hetkel, kui nägi. Aga see asi elab siin Tallinnas võimukoridorides: hakata jälgima, mida keegi mõtleb. Praegusel juhul on seksikas n-ö terroristlik tegevus ja mingisugune sõja õhutamine ja kõik muu selline. Ja hakata vaatama, mis on peas, mis on Juku-Kalle peas või Madis, sinu peas või minu peas, ja siis hakata seda menetlema, või Helir-Valdori peas. Õnneks ta võttis selle tagasi, aga see mõte elab edasi, et võtta kontrolli alla ja isegi siis, kui ei ole täpselt teada, et keegi ohustab, aga igaks juhuks teeme. Preventiivne selline, mine tea, äkki läheb vaja. 

Vähem sellist üldist ja pigem rohkem konkreetsust peaks olema ka selle eelnõu puhul, mille kõige olulisemas osas ei tohiks meil olla eri eriarvamusi. Ka minul mitte. Aga sellist üldist liini – sellisel juhul tuleb ta prügikasti saata, eriti veel kolmandat korda peaga vastu seina, olemata kaljukits. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove on veel. Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Ma kindlasti ei võta siin positsiooni, kes on targem õigusekspert. Kindlasti ma ei ole nii tark kui Kalle Grünthal, kes oskab valida ekspertide seast targima. 

Aga julgeoleku tagamine on riigi tuumikfunktsioon ja Vabariigi President ei ole oma otsuses seda ju ka vaidlustanud, seda põhimõttelist konstruktsiooni, et oht riigi julgeolekule võib olla ka usuliste ühenduste tegevuse võimaliku piiramise aluseks. Ehk siis seda eesmärki ei vaidlustata ja väärtuskonflikti selles ei ole. Kuid kuidas sinna jõuda, selles lähevad arvamused viisakalt lahku. 

Vaidleme siin proportsionaalsuse üle ja ümber ehk me peaksime siin saalis hindama ka seda, kas see meede, mis on välja pakutud, on proportsionaalne või ei ole. Kordan veel kord, et selle eelnõu põhituum on selles, et see on abstraktne norm, mis annab väärtuspõhise hinnangu, et Eesti riik ei tolereeri sellist sekkumislikku käitumist meie siseasjadesse. Ei saa ju olla normaalne see, et usuvabaduse ja kanoonilise sideme varjus toimub mõjutustegevus, mida polegi võimalik kuidagi katkestada. Me peame neid asju ja neid situatsioone hindama ka antud kontekstis, kus me praegu oleme. 

Eelnõu räägib tervikorganisatsioonist ning selle juhtide poolt lähtuvalt julgeolekuohust ning sellega seoses peaksid ju piirangud olema legitiimsed. Samas ei ole ma nõus väitega, et seaduse teksti tõlgendamisel ei ole kaalutlusruumi. Lugege eelnõu, lugege konteksti! Olemasolevas tekstis, vähemalt minu hinnangul, on see kaalutlusruum täiesti olemas. 

Ja lõpetuseks. Seadusemuudatused ei piira kellegi usuvabadust, muudatustega ei keelustata mitte ühtegi usutunnistust Eestis, ei lõpetata ühtegi kirikut, kogudust, kloostrit ega koguduste liitu. Me ei keela usku, vaid anname hinnangu. Aitäh! Reformierakonna fraktsioon toetab selle eelnõu muutmata kujul vastu võtmist.

Aitäh! Järgmisena Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Moskva alluvuses olevad kogudused on osa Venemaa sõjalist agressiooni toetavast poliitilisest võrgustikust, millega Moskva viib ellu oma geopoliitilisi eesmärke. Sellele on viidanud väga mitmed Euroopa Liidu poliitikud ja väga mitmete Euroopa riikide julgeolekuasutused. Ja sellest kirjutab ka tänases ERR-i arvamusloos väga hästi Andrei Sõtšov. Nii et kes ei ole lugenud, soovitan lugeda.  

Täna, juba mitmendat korda arutatava eelnõu eesmärk on ju vähendada Moskva patriarhaadi mõju sellise poliitika elluviimisel, mitte usuvabaduse piiramisel. Rõhutan, just nimelt sellise poliitika elluviimisel, kus neid usklikke inimesi kasutatakse ära tööriistana agressiooni ideoloogia elluviimisel.  

Eesti Vabariik on parlamentaarne riik ja Riigikogu on näidanud kogu selle protsessi jooksul, mida me seda eelnõu oleme menetlenud ja ka presidendilt tagasiside saanud, head tahet ja me muutsime pärast presidendi poolt kehtestatud vetot seadust just nimelt selles osas, millele president osutas. Ja Riigikogu on lisanud ka pärast seda tagasisidet, mis president andis, omapoolsed täiendavad, ma ütlen, väga põhjalikud selgitused ning ka täiendava põhiseaduse analüüsi.  

Ja kui aprillis siin saalis hääletas selle seaduseelnõu poolt 60 Riigikogu liiget, siis juba juunis hääletas 68 Riigikogu liiget. See on parlamendi kvoorum, mis on isegi piisav põhiseaduse muutmiseks, mis väga selgelt väljendab peale mitmekordset arutelu Eesti riigi parlamendi ja Eesti rahvaesinduse valdava enamuse positsiooni.  

Nüüd need Keskerakonna muudatused, mis menetluse käigus esitati, ekspertide hinnangul sisuliselt midagi ei muuda ja oleksid pigem hoopis piiranud usuvabadust ja usuvabaduse riive oleks olnud suurem kui praegu, täna vastuvõetava eelnõu puhul, milles neid muudatusi arvestatud ei ole.  

Mina küll loodan, et Vabariigi President kuulutab selle seaduseelnõu välja, juhul kui parlament täna selle heaks kiidab. Jah, presidendil on õigus pöörduda Riigikohtusse, aga kusagil on kujundatud justkui arvamus, mis on tulnud ka ju presidendi kantseleist endast, et justkui ei olekski muud võimalust, kui lõpliku tõe väljaselgitamiseks on kohustus Riigikohtu poole pöörduda. Jah, see õigus on, ma möönan, aga ma arvan, et selle kasutamine ei pruugi olla kõige mõistlikum, sest õigusriigi tunnus ei ole see, et mida rohkem me kohtus käime, seda parem. Ja tegelikult on see täiendav pingete üleskruvimine ja kasulik osadele poliitikutele ja mõnele üksikule poliitilisele jõule, nagu me seda ka täna näeme, aga mitte Eesti ühiskonnale pingete maandamiseks. 

Ja kui siin üldse otsida võib-olla kellegi tegematajätmisi, ma ei ütle mitte süüdlasi, aga tegematajätmisi, siis võib-olla ma väikese kivi siiski viskaksin valitsuse ja eelkõige peaministri kapsaaeda koos presidendiga. See on küll koht, kus riiklikud julgeolekuhuvid on nii suured, et need kaks institutsiooni oleks võinud enne seda vaidlust, mis nüüd toimub läbi parlamendi ja parlamendi osalusel, omavahel kokku leppida, et saavutatakse tasakaal, et president ei oleks pidanud valitsuse algatatud eelnõu puhul niisugusel kujul käituma.  

Nii et parlament on täna sellises olukorras ja ma küll väga kutsun üles parlamendiliikmeid käituma tasakaalukalt ja toetama seda eelnõu, mis on läbinud ikka niivõrd põhjaliku arutelu, vaidluse ja juriidilise ekspertiisi. Ütlen lõpetuseks: Eesti riigi julgeoleku ja sisemise turvalisuse tagamine ei tohiks olla nii-öelda "tehnilise õigusriigi" pantvangiks. Aitäh!

Aitäh! Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad seda ülekannet! Avaldan siin arvamust Eesti 200 nimel. Kuigi antud eelnõu ei ole ja ei saagi olla seotud ühegi kindla usuühendusega, on ilmne, et selle algatuse on tinginud Venemaa kallaletung Ukrainale ning Moskvale alluva Vene õigeusu kiriku õnnistus sellele agressioonile.

Ma olen teie ees varemalt küllalt põhjalikult ja näitlikult kirjeldanud neid põhjuseid, mis ajendasid käesoleva seadusemuudatuse algatamise. Ja need on eranditult julgeolekulised, kuna üha sõjakamalt ning rahvusvahelisele õigusele rajatud maailmakorda eiravalt käituv idanaaber kasutab oma võimule allutatud Vene õigeusu kirikut hübriidsõja relvana. Ma toon teile vaid mõned tõendid, värskemad, mis siin saalis varem ei ole kõlanud, selle kohta, kuidas Kremli režiim Vene õigeusu kirikut sõjaolukorras rakendab. 

Kõigepealt, Vene õigeusu kiriku tegevused vallutussõja toetamisel ja propageerimisel. Lihtsalt mõned näited. 3. aprill 2022 pidas patriarh Kirill jumalateenistuse relvajõudude kirikus, kus kutsus sõjaväelasi olema truu oma vandele, et kaitsta oma kodu sõja kontekstis. 12. septembril samal aastal kutsus patriarh Kirill tõusma üles isamaa kaitseks, nagu seda tegid Aleksander Nevski ja teised patrioodid. 2. detsembril 2023 Vene õigeusu kirik andis välja laste taskuteatmiku "Elada tähendab teenida isamaad", milles kutsub üles sõjaga liituma ning väidab, et iga võim on jumalast. 12. aprill 2024 vaimulike õppekavadesse – vaimulike õppekavadesse! – viiakse sisse uuest õppeaastast uus aine: vaimulike ettevalmistus sõjapiirkonnas teenimiseks. 

Edasi on Vene õigeusu kiriku vaimulike otsese osaluse kohta mõned näited sõjategevuses Ukraina vastu. 26. jaanuar 2023, Venemaa kaitseministeerium töötab välja muudatusi, et anda eristaatus kaplanitele, kes osalevad – osalevad! – sõjategevuses, kuni selleni, et omistada neile sõjategevuses osalejate staatus. Ja 12 kaplanit on selleks hetkeks juba sõlminud kaitsejõududega lepingu ning on hetkel sõjakaplanite isikkoosseisus, selleks hetkeks oli sõjakaplanite isikkoosseisus üle 300 kaplani. 90 kirikuteenistujat olid saanud sõjalise erioperatsiooni piirkonnas autasusid, kaasa arvatud 14 riiklikku autasu, ning 7 on pärjatud ordeniga vapruse eest, neist 3 postuumselt. 30. jaanuar 2023, Vene õigeusu kiriku sinodi asetäitja kiriku ühiskonna ja meedia asjades Vahtang Kipšidze tutvustas kiriku uut kontseptsiooni, millele vastavalt saaksid sõjaväekaplanid õiguse olla lahingutsoonis. 16. aprill 2024, järjekordsel kiriku ülemnõukogu istungil oli neljast küsimusest kolm pühendatud vaimulike teenistusele sõjas ehk sõjalises operatsioonis osalemisele vaimulike väljaõppeks, tegevuseks sõjapiirkonnas ning nende eristaatuse kohta.

Moskva patriarhaadile alluv …Vaat siin on näiteid näiteks, härra Ernits, mis need kanoonilised, mis need juhised, mis need saavad olla, millele alluda tuleks või ei tuleks, mida me keelata ei tohiks, eks ole. Moskva patriarhaadile alluv kirik Eestis ei ole eelpool toodud seikadest ega otsustest end distantseerinud. Ei ole! Nad ei ole kordagi oma ülemuskiriku juhtkonna agressiooni toetavat tegevust arvustanud ega hukka mõistnud. Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ehk endise Moskva Patriarhaadi Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kohaliku juhtkonna positsioon on olnud, et nemad olid paugu otsas, kui puu käis, kui tsiteerida Eesti tõsieluseriaali klassikuid, ja see ei veena ühtegi selgelt mõelda suutvat Eesti inimest minu arvates. Eestis tegutsev Vene kirik on alates Eesti taasokupeerimisest 1944 olnud imperialistliku koloniaalvõimu tööriist ning jätkab sama praktikat. Kremli tšekistidest maffiabande agressiooni … 

Palun pisut lisaaega, üks minut piisab. 

Üks minut lisaks.

Maffiabande agressiooni tuules on nad seda tänini. 

Ma tahan juhtida siiski Eesti 200 fraktsiooni nimel tähelepanu asjaolule, et antud eelnõu on laiema tähendusega ning ei puuduta üksnes agressorriigile alluva Vene õigeusu kiriku ohtlike sidemete katkestamist Eesti õigeusu kirikuga. Siin saalis on korduvalt kõlanud mõte, et usuvabadus on põhiseadusega nii kõvasti kaitstud, et isegi julgeolekukaalutlustel ei tohi välisriigis viibiva usujuhi sidemeid siinse kogudusega piirata. Aga kujutame hetkeks olukorda, kus meie muidu üha kasvava moslemikogukonna seas tekib kogudus, kelle usuline liider asub välismaal, ja see hakkab nõudma, et Eestis tuleb kehtestada sharia seadus ja et selle seaduse kehtestamisel tuleb rakendada kõiki vahendeid, kaasa arvatud vägivald. Mis teeme siis? 

Nähes viimastel aegadel üha kasvavat usulise sallimatuse levikut ning agressiivsete usuvoolude piiriüleseid terroristlikke tegevusi, on Eesti 200 fraktsiooni seisukoht, et on vajalik ja asjakohane see seadusemuudatus muutmata kujul ikkagi vastu võtta. Ja palun kõigil kolleegidel ka seda toetada. Aitäh teile!

Aitäh! Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! Me oleme siin saalis sellel teemal diskuteerinud juba väga-väga põhjalikult. Väga vähe oleks mul öelda, mis on uut. Küll aga ma tahan üle rõhutada veel kord, et ei jääks siit saalist või mõnede poliitikute sõnadest või kusagilt muljet, et selle seaduse eesmärk on kuidagi takistada inimese uskumist, keelata mõnda usundit või teha mingisugust meelsuskontrolli. Inimese ja jumala side on väga isiklik. Ma usun, et kõik selles saalis on sellega päri ja mõistavad seda väga hästi. Me ei räägi sellest sidemest. Me räägime eelkõige nendest sidemetest, mis võivad defineerida kui mõjutustegevust meie Eesti riigi vastu. Julgeolekukaalutlustel ja nii, et ei saaks öelda, et usuvabaduse egiidi all võib teha, võib öelda, võib kutsuda üles ükskõik millele? Ei, seda ei saa teha ja me ei pea seda tolereerima. Küll aga võib inimene uskuda just sellesse jumalasse, keda ta soovib. Ja see eelnõu ei muuda seda mitte mingil määral. 

Tegelikult ka see põhieesmärk, see, et selle usuvabaduse varjus või mõne usundi või mõne koguduse varjus toimub Eesti riigile ja rahvale julgeolekut ohustavaid asju, selles eesmärgis ei ole mitte mingisugust erisust, ei president ega Riigikogu saal ja ma usun, et ka need jõud, kes seda seadust või seda eelnõu ei ole kunagi toetanud. Ma tahaksin loota, et ka nende arvamus ei ole kunagi olnud see, et Eesti riik ei saa teha julgeolekukaalutlustel otsuseid, neid otsuseid, mis on vajalikud. Küll aga on tõesti küsimus selles, millised need otsused peavad olema ja millised on need valitud teed, et nende lahendusteni jõuda. Me oleme siin saalis jõudnud olukorda, kus need valitud teed ei pruugi alati olla ühtivad presidendi ja Riigikogu vahel, aga ka selle saali saadikute vahel. 

Mina näen, et olukord, kus see eelnõu jõuab Riigikohtu lauale, ei ole mitte mingisugune katastroof. See on täiesti normaalne demokraatlik protsess. Kui see peaks sinna jõudma, siis väga hea, las ta jõuab. Las need eksperdid, kelle üle me siin enne saalis arutasime, et kes on need kõige suuremad eksperdid ... Ma arvan, et meie ei pea siin mõtlema ja võrdlema CV-sid, vaid meil on need inimesed olemas ja me usaldame neid. Riigikogu saal siin saab võtta vastu otsuse, kas me tegutseme ja kas me tegelikult ütleme, et selle egiidi all ei saa toimuda absoluutselt kõike, usuvabadus kui selline ei ole absoluutne, või mitte. 

Sotsiaaldemokraadid toetavad selle eelnõu muutmata kujul vastu võtmist ja rõhutavad veel kord üle, et see ei ole suunatud kellegi vastu, vaid see on suunatud sellele, et Eesti riik püsiks ja et meil ei oleks siin ohte, mis võivad meie julgeolekut halvendada. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove ...  Martin Helme, sõnavõtt koha pealt, palun!

Kõige suurem julgeolekuoht Eesti riigile on tänane valitsus. Ja selle hääletusega parlament teeb endale uuesti häbi.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Seda uuesti arutamise eelnõu me peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamisega. Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et seaduse muutmata kujul vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.

Lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid 0. Seadus on muutmata kujul uuesti vastu võetud. 

Läheme edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse (640 UA) uuesti arutamine. Ettekandjatena on põhiseaduskomisjoni esimees ja rahanduskomisjoni liige. Ja siis enne, kui tuleb ettekandja, räägin ka menetlusest. Põhiseaduskomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit. Rahanduskomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse ja peale seda on läbirääkimised, kus võivad sõna võtta kõik Riigikogu liikmed. Ja siis toimub hääletus. Palun kõnepulti põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. Palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid ülekande vahendusel! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 4. augustil 2025. aastal erakorralisel istungil, nii nagu ka eelnõu 570. Esmalt komisjoni esimees tutvustas Vabariigi Presidendi otsust nr 590, millega ta jättis välja kuulutamata rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse. President leidis, et vastuvõetud seadus ei ole kooskõlas põhiseaduse §-dega 26 ja 44, kuna see piirab liialt informatsioonilise enesemääramise õigust. 

Sõna sai presidendi õigusnõunik härra Kalmo, kes märkis, et kõnealuse seaduse muutmise arutelu on siiani eelkõige keskendunud küsimusele, kas nii ulatuslikke andmekogusid peaks üldse saama moodustada, ja et see on väga lai küsimus. Ta märkis ka, et seaduses on täiendav alus, mis sätestab, et andmesubjekti õigusi võib piirata juhul, kui see takistab Rahapesu Andmebüroo seadusest tulenevate eesmärkide teostamist. Seadusest tulenevad eesmärgid on aga määratletud äärmiselt laialt ja jääb mulje, et andmesubjekti õiguste teostamine on jäetud ametkonna meelevalda.

Lisaks ütles ta veel, et proportsionaalsust on võimalik tagada regulatsiooniga, mis sätestab kohustuse hinnata, kas andmeid on jätkuvalt vaja ja kas jätkuvalt on piirangud vajalikud. Rahapesu Andmebüroo juht on seaduse menetlemisel möönnud, et nemad võib-olla isegi ei küsi inimeste tundlikke andmeid, mis puudutavad poliitilisi veendumusi ja terviseandmeid, aga need andmed võivad siiski Rahapesu Andmebürooni jõuda ja sellisel juhul nad neid ja kasutavad. 

Härra Kalmo sõnas, et tekib küsimus, kuidas neid andmeid sealt kõrvaldatakse, kuna selle kohta puudub regulatsioon. Seaduses on vaid üldine alus selgitamisest keeldumiseks. 

Nüüd, Rahandusministeeriumi esindaja proua Evelyn Liivamägi sõnas, et arvestades presidendi seisukohta, on seadust võimalik täpsustada ja viidata konkreetsetele seaduses loetletud Rahapesu Andmebüroo ülesannetele, mille täitmisega seoses andmeid ei avalikustata. Mõeldud on andmete väljastamise piiramisel ikkagi neid juhte, kui andmete väljastamisega saab rahapesu tõkestamine kahjustatud. Proua Liivamägi märkis, et suve jooksul valmistab Rahandusministeerium ette seaduse muudatused ja sügisel saab Riigikogu otsustada, kas tehtud muudatused on piisavad. 

Toomas Plaado, ka Rahandusministeeriumi esindaja, nõustus… Vabandust, tema oli Rahapesu Andmebüroo esindaja, ja tema nõustus Rahandusministeeriumi esindaja seisukohaga ja märkis, et neil ei olnud plaanis kuidagi oma tööd lihtsamaks püüda muuta. Ta möönis, et hetkel on keeldumise alus liiga lai ja seda tuleks tõesti kitsendada. 

Nüüd järgnes küsimuste-vastuste voor, kus komisjoni liikmed pärisid selle seaduse muutmise võimaluste kohta. Ja jõuti lõpuks arusaamisele, et tuleb presidendiga nõustuda. Niisiis jõuti menetluslike otsusteni ja nüüd see otsuse sõnastus on eituse eitus, igaks juhuks hoiatan ette, aga nii tuleb ta seadusest ja sellisel kujul tuli ta vastu võtta, et presidendiga nõustuda, ja see kõlab järgmiselt: mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. See lause tähendab, et komisjon nõustus presidendiga ja tuleb minna seaduse muutmisele. Ühtlasi määras komisjon põhiseaduskomisjoni esindajaks komisjoni esimehe Ando Kivibergi. See on hetkel kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja ja ettekandja! Rõõm vähemalt, et siin sa ei torma kolmandat korda peaga vastu seina. Mida siis peaks tegema selle presidendi poolt mitte välja kuulutatud seaduse muutmiseks, et temast ka elulooma saaks?

Ja, võib-olla meenutuseks, et sellele põhiseaduskomisjoni istungile eelnes tegelikult komisjonide ühisistung, kus me sama teemat käsitlesime. Selle konkreetselt kutsus kokku julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni esimees proua Lauri, kus osalesid rahanduskomisjon, põhiseaduskomisjon ja õiguskomisjon veel lisaks. Neli komisjoni pidasid koos aru ja kuulasid kõiki eksperte selles osas üle. Ma igaks juhuks selle eelnõu info Teile annan, võib-olla Te ei ole sellega kursis. Sellel istungil, konkreetselt, mida ma nimetasin äsja, seal käsitleti päris põhjalikult neid riske, kus mõnele ametkonnale võivad saada osaks liialt suured vabadused, eks ole, meie isikuandmete töötlemisel ja nende liiga vabaks kasutamiseks. 

Nii et, mida muutma peaks. Mina saan aru nii, et väga selged ja täpsed peavad olema seaduslikud alused. Meie vastavad institutsioonid saaksid oma tööd ühest küljest teha seaduses ettenähtud korras, aga teisest küljest siis, et meie kõigi andmed oleksid asjata jälgimise eest kaitstud. Iga kord, kui nüüd kellegi andmeid vaadatakse või kontrollitakse mingisuguse vastava alusega, siis jääb sellest loomulikult ka jälg. Me saame sellest ka teada, et see ei ole selline anonüümne, kellegi poolt tehtav, ma ei tea, mingisugune uudishimu või mingi muu instinkti ajel tehtav tegevus. Ikkagi asjakohaselt ja nende eesmärkide nimel, milleks nad on vajalikud, näiteks nagu rahapesu tõkestamine.

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja, kas on arutatud, kas seadus ka piirab ülemääraselt ettevõtlusvabadust ja eraelu puutumatust?

Jaa, aitäh! Ma ütlen võib-olla nõnda, et eriti just selle nelja komisjoni istungil tõusetus korduvalt küsimus riigi usaldusväärsusest ja ka sellest, et selle antud eelnõuga, eks ole, eelnõuga loodud olukord võib tõesti halvendada Eesti ettevõtluse ja ka tegelikult panganduse, eriti just pangandussektori usaldusväärsust. Seetõttu on eriti tähelepanelik vaja olla, et me ei annaks liiga laiu volitusi ametkondadele, mida nad tegelikult võib-olla ei vajaks.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! See, mis sa nüüd just eelmisele küsimusele vastates ütlesid, et on vaja olla tähelepanelik, et mitte anda liiga selliseid kontrollimatuid ja laialdasi õigusi ametnikkonnale, sellest oli siin tegelikult juttu nii seaduse esimese ja teise kui ka kolmanda lugemise ajal. Aga ma küll hääletustulemusi üle ei vaadanud, ma julgen arvata, et te ikkagi hääletasite poolt. Koalitsiooni esindajate poolt ühe argumendina kõlas, et mõelge, meil on Euroopast saada 3,5 miljonit. Võtame, kasutame 3,5 miljonit. Kas siis esimesel korral nii teie ise kui teie kolleegid koalitsioonist kuidagi jooksidki nagu hurdakoerad jänese järel selle 3,5 miljoni järele ilma sisusse üldse süüvimata, ja kui see nii oli, siis kas tagantjärele natuke piinlik ka on?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Epler! Nüüd ma vastan, see oli isiklikult mulle ja ma vastan siis isiklikult, jah, et kuidas mina sel hetkel ennast tundsin. Varasematel kordadel ka ma olen viidanud sellele, et ma olen oma tegevustes usaldanud eksperte. Antud juhul tuleb tähelepanu juhtida sellele, et juhtivkomisjoniks oli rahanduskomisjon. Ma usaldasin, et nad on oma tööd teinud piisava põhjalikkusega. See oli mul alus, et ma võisin nõustuda nende otsusega. Raha ei mänginud rolli minu jaoks.

Varro Vooglaid, palun!

Nojah, kui sellele lainele see arutelu läks, siis ma tegelikult mingitpidi jätkaksin. Kas teie isiklikult ja ka teie fraktsioon on tegelenud mingisuguse introspektsiooniga selle kaasuse valguses? Kui president on jätnud järjekordse seaduse välja kuulutamata, sellepärast et seaduses kätkeb täiesti ilmselge vastuolu põhiseadusega, siis kas te olete mingid järeldused teinud põhiseaduskomisjoni esimehena ja fraktsiooni liikmena? Ehk peaks tulevikus tõsisemalt võtma neid hoiatusi, et sellise eelnõu poolt ei tohi hääletada, sest see on põhiseadusega vastuolus? Ma mäletan, 19. juunil, kui see vastu võeti, mitmetes kõnedes ja küsimustes me siin – Urmas Reinsalu, Anastassia, Rain, mina ise – juhtisime tähelepanu, et see on põhiseadusega vastuolus. Ometi tuldi saali, hääletati tuimalt poolt ja pärast tuli välja, et no näete, vastuolus põhiseadusega. Ma arvan, et selline hoiak, et ma lihtsalt usaldan Riigikogu liikmena eksperte, ei ole piisav. Tegelikult me kõik kanname isiklikku vastutust ja me peame ise süvenema asjadesse, kui öeldakse, et siin on vastuolu põhiseadusega. Olete te nõus?

Aitäh, härra Vooglaid. Ma nõustun teiega selles osas, et kindlasti see on õppetunniks, et tuleb olla tähelepanelikud. Ma tooksin paralleeli nende kiiruskaamerate looga, eks ole. See oli piisavalt, ma arvan, näitlik ja õpetlik meile kõigile. Et asjad, mis näivad, et on möödapääsmatult vajalikud ja need tuleb teha, hiljem tuleb välja, et tegelikult saab natukene paremini. Nii et aitäh selle märkuse eest!

Urmas Reinsalu, palun!

Ando, mina nüüd tegelen ekstrospektsiooniga ehk selle seaduse vaatlemisega. Vasta mulle, palun, kas see seadus praeguse tekstina, mis hakkab menetlemisele minema, kui seal on kontode andmeid nõutud, kas see puudutab lihtsalt konto kui niisuguse nimetust, et mul on konto LHV pangas ja konto number, või tegelikult on võimalik selle seaduse alusel, mis siin juunis vastu võeti, ka kontol aset leidnud tehingu andmeid saada? Palun vasta nüüd sellele konkreetsele küsimusele. 

Teine küsimus on järgnevalt seotud sellega, et seda seadust võeti vastu valetades, öeldes muu hulgas, et Euroopa Liidu õigus on vajalik ja et ettevõtjatel, ettevõtlusorganisatsioonidel probleeme ei ole. Kas need kaks valet, millega seda seadust läbi suruti, võime me ümber lükata? 

Ja kolmas aspekt veel on küsimus sellest, et Jürgen Ligi ütles, et me muudame selles seaduses ühe lause ära ja võtame selle uuesti vastu. Kas see diagnoos on pädev koalitsiooni hoiakuna praegu?

Mul ei jää üle praegu muud, härra Urmas, kui vastata, et neid küsimusi sellisel kujul, nagu teie neid praegu tõstatasite, komisjonis ei arutatud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! President viitab seal ühele asjaolule, et see seadus on vastuolus Euroopa Liidu direktiiviga. Te ei vastanud nüüd ka Urmas Reinsalu küsimusele selles osas, ütlesite, et te seda küsimust ei arutanud. Kuidas on võimalik sellist seadust muutmata kujul näiteks, võib-olla kui te tahate seda teha, vastu võtta kui väga olulist komponenti selles õigusloomes ehk siis tema kooskõla Euroopa Liidu direktiiviga ei ole teie absoluutselt arutanud, kuigi lugupeetud presidendil on selles osas konkreetne viide? Küsimus: miks te ei ole arutanud selle vastuolu Euroopa Liidu direktiiviga?

Härra Grünthal! Ma juhin tähelepanu, võib-olla te ei saanud aru täpselt, ja tõesti ma möönan, et see otsuse sõnastus, komisjoni otsuse sõnastus oli keeruline, aga ma tegelikult püüdsin seda ka tõlkida siin. Ma kinnitan teile, et komisjon otsustas tegelikult presidendiga nõustuda ja see eelnõu läheb muutmisele. Selles mõttes need esiletoodud puudused loodetakse kõrvaldada. Nii et selles mõttes võib-olla siin on praegu lihtsalt möödarääkimine.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Korra väike tähelepanek. Kalle Grünthal mainis parlamenti. Jah, komisjon võis ühtemoodi osutuda, aga Riigikogu pole veel otsust teinud.

Aga mul on selline küsimus. Juhul, kui tõesti see eelnõu läheb muutmisele, kas tõesti ei ole sellist varianti kaalutud või juba arutatud komisjonide esimeeste vahel, et see jäetaksegi lihtsalt sahtlisse? Sest kui praegu seda vaadata, ma ei näe mitte mingit võimalust, kuidas on võimalik seda muuta nii, et see ei oleks põhiseadusega vastuolus.

Aitäh! Vastuseks teie küsimusele: komisjoni esimehed ei ole eraldi kohtunud ja seda arutanud, kuidas selle eelnõuga edasi minna. Aga nagu te minu ettekandest kuulsite, siis Rahandusministeerium lubas meile esitada seadusemuudatuse, parandused, tähendab, ja need jõuavad, ma saan aru, rahanduskomisjoni. Võimalik, et on juba jõudnud, ma kahjuks ei ole kursis. Mina saan praegu rääkida seda, mida arutas põhiseaduskomisjon, sest see konkreetne eelnõu ei ole põhiseaduskomisjoni eelnõu.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Aitäh küsimuste eest!

Nii. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud istungi juhataja! Kas praegu, selles menetlusfaasis on algatajal võimalik seda eelnõu tagasi võtta ja millal, mis hetkest see õigus tekib, et saada aru, et kui meil, noh, nüansis on küsimus, aga see eelnõu on sisulises kvaliteedis praak, see tuleks tagasi võtta. Mis menetluse hetkel praegu seda tüüpi, välja kuulutamata jäetud seaduse puhul on võimalik algatajal eelnõu tagasi võtta puhtõiguslikult?

Aitäh! See, hea kolleeg, see seadus on juba vastu võetud ja praegu me hääletame presidendi ettepanekut ja see läheb siis tagasi, juhul kui otsustatakse presidendi ettepanekut toetada, läheb komisjonile ja siis juba komisjon teeb kõik vastavad menetlustoimingud. (Urmas Reinsalu täpsustab saalist.)

Algataja on Vabariigi Valitsus. (Urmas Reinsalul on veel küsimusi.) Vabariigi Valitsus saab siis, kui ta on tagasi komisjonis, siis saab Vabariigi Valitsus, sest praegu ei saa, sellepärast et me praegu hääletame võimalik et ka muutmata kujul vastuvõtmist. Et sellisel juhul, kui vastavat taotlust ei tulnud, siis me ei saa seda teha. (Urmas Reinsalu jätkab.) Ma saan aru, et siis me oleme sisuliselt olukorras, kus me oleme pärast teist lugemist ka kõikide teiste eelnõude puhul, et juhul, kui presidendi ettepanekut toetatakse, ja siis on võimalik teha mitmeid toiminguid konkreetse eelnõuga. 

Varro Vooglaid, võtan ka veel küsimuse istungi läbiviimise protseduuri kohta ja siis läheme juba rahanduskomisjoni ettekande juurde.

Suur tänu! Mul tekkis ausalt öeldes huvi, täiendav huvi seonduvalt selle küsimusega, mis tõstatati, et kas ei ole siis nii, et eelnõu algatajal on igas eelnõu menetlemise etapis võimalik eelnõu tagasi võtta. Ja kui ei ole nii, siis millised on sellest reeglist erandid? Mina kujutan küll ette ja nagu loogiline võiks olla see, kui president jätab seaduse välja kuulutamata, sellepärast et ta arvab, et see on põhiseadusega vastuolus, siis eelnõu algataja vaatab sellele olukorrale ja ütleb tõepoolest, et me võtame selle eelnõu lihtsalt tagasi, ilma et Riigikogu peaks pärast midagi uuesti arutama.  

Jaa, ma saan aru sellest loogikast, aga me oleme täna olukorras, kus see on vastu võetud seadus. President on saatnud selle meile tagasi ja me peame selle osas langetama otsuse. Juhul, kui me leiame, et ta tuleks muutmata kujul vastu võtta, siis on sellisel juhul see otsus tehtud ja me oleme selle eelnõu saatnud uuesti presidendile. Aga juhul, kui me toetame presidendi ettepanekut, siis ta läheb uuesti tagasi komisjoni ja siis saab algataja vaadata sellele konkreetsele eelnõule otsa. Nii et nii see on. 

Aga sõbrad, mul on ettepanek. (Ohkab sügavalt.) Läheks edasi, meil on siin hästi palju läbirääkijaid ja meil on veel ka … Hästi, ma võtan need kaks viimast küsimust. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Tegelikult ma saan sellest loogikast aru, ma arvan, see on ka võimude lahususe printsiibi põhimõte, et kui parlament on mingi seaduse vastu võtnud, siis Vabariigi Valitsusel nagu ei oleks kohane ega saagi olla võimalik seda tagasi võtta. Siis ta põhimõtteliselt sõidab üle Riigikogu otsusest. Ehk siis täna Riigikogu peab selle otsuse tegema, kas me ikka tahame seda seadust või nagu ikkagi ei taha.

Aitäh! See oli nüüd pigem täpsustus, aga aitäh teile selle eest! Liigume nüüd edasi ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu komisjoni istungil 8. septembril. Arutelu juures osalesid külalistena Vabariigi presidendi õigusnõunik Hent-Raul Kalmo, Rahapesu Andmebüroo juht Matis Mäeker ning õiguse ja sunni rakendamise osakonna juhataja Eneli Nõmm, lisaks ka Rahandusministeeriumi rahandusteabe poliitika osakonna juhataja Rainer Osanik ja nõunik Liina Malm. 

Ma nimetan kohe ära komisjoni poolt langetatud otsused. Rahanduskomisjon otsustas mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. See oli konsensuslik otsus. Ja veel kord, kuna tundub, et kõik kolleegid alati ei saa sellest sõnastusest aru, siis rahanduskomisjon leidis, et eelnõu tuleks uuesti arutada. Teine otsus: määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maris Lauri, mis tehti ka konsensuslikult. 

Menetluses tegi Hent-Raul Kalmo ülevaate Vabariigi Presidendi seisukohast. Ma ei hakka kordama seda teemat, kuna eelkõneleja juba sellest rääkis. Lisaks, Rahapesu Andmebüroo juht Matis Mäeker selgitas seisukohti. Tekitas mõningat diskussiooni see olukord, Riigikohtus olev juhtum, kus isik küsis Rahapesu Andmebüroolt, kas tema suhtes on avatud menetlus ja kas RAB-ilt on mõnest välisriigist küsitud tema kohta informatsiooni. Iga vastus oleks andnud antud juhul teada, millises menetlusstaadiumis parasjagu ollakse. Riigikohus on pöördunud Euroopa Kohtu poole, et saada seisukoht, kas RAB täidab oma tuumikülesandeid haldusorganina ja kas talle rakendub isikuandmete kaitse üldmäärus või rakenduvad talle õiguskaitseasutuste direktiiv ja isikuandmete kaitse seadus. Riigikohus küsis ühtlasi Euroopa Kohtult eelotsust, kas selline tõlgendus on õige, et RAB ei väljasta isikule teavet, mis tal isiku kohta on. Tegemist on pretsedenditu olukorraga, Eesti on esimesena sellises olukorras. Euroopa Komisjon ei ole piisavalt põhjalikult selgitanud seda teemat rahapesu tõkestamise direktiivis, mille tõttu kõik rahapesu andmebürood Euroopa Liidus ootavad seda seisukohta. 

Ja seal osutati Rahandusministeeriumi esindaja poolt sellele, et Euroopa Kohtu menetlused võtavad aega ja otsuseni jõudmine võib võtta aega keskeltläbi pool aastat kuni aasta. Sealjuures saavad esitada teised riigid menetluse käigus ka omapoolseid ettepanekuid. See oli teema, kus käsitleti RAB-ile tehtud päringuid, et kas neid on uuritud või mitte, ja seda dilemmat, mis nendele küsimustele vastamisel võib tekkida. 

Räägiti ka sellest, mis puudutab andmeid, millega soovitakse selle seadusega kasutada. Ja rõhutatakse seda, et kuigi avalikkuses räägitakse 11 andmekogust, on tegelikult tegemist 6 andmekoguga, mida soovitakse kasutada. Komisjonis leiti ka seda diskussiooni käigus, et tõenäoliselt tuleb täpsustada, milliseid andmeid mis viisil tuleks kasutada. 

See on minu poolt lühidalt kõik, ülevaade. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, mul on sama küsimus mis eelmisele ettekandjale. Kas teie olete suhelnud, ma küsin, Rahandusministeeriumiga näiteks või eraldi rahandusministriga, kes on teie erakonnakaaslane. Nüüd, juhul kui parlament teeb täna selle otsuse, et me ei võta seda seadust uuesti muutmata kujul vastu, et see jääkski lihtsalt sahtlisse, või et valitsus võtaks selle tagasi, mitte me ei hakka ootama uusi ettepanekuid Rahandusministeeriumist, sest see ei ole kuidagi võimalik, millised need ettepanekud saavad olla, kus ei sõideta üle inimeste põhiõigustest?

Aitäh! Rahanduskomisjoni istungil osutas Rahandusministeeriumi esindaja ja ka Rahapesu Andmebüroo juht, et Rahandusministeeriumil on olemas ettepanekud, kuidas eelnõu muuta.

Urmas Reinsalu, palun! 

Proua Lauri! Mulle meenub! Mulle meenub hiliskevad, kus te väga veendunult, imposantselt kaitsesite seda seadust. Kui ma õieti mäletan, te olite vist selle juhtiv ettekandja. Korrigeerige mind, kui ma mäletan valesti või te rääkisite võib-olla fraktsiooni nimel. Ja siis te kõnelesite terviseandmetest, mida selle seaduse puhul teoreetilise konstruktsioonina rahapesu asjus peaks saama sorida. See oleks nagu nii-öelda selle seaduse üks funktsioonidest. Mis aspektist, tuletage mulle meelde, terviseandmed puutusid sellesse superandmebaasi seadusesse.

Hea kolleeg te nüüd ajate pada, vabandage väljenduse eest! Kindlasti ei olnud diskussioon terviseandmetest sellisel kujul, et keegi soovib terviseandmetes sorida. Küsimus on selles, et eelnõu algses versioonis oli kirjas, et andmebaasi võivad jõuda ka terviseandmed. Eelnõu vastuvõtmisel oli see välja võetud. Ja kuidas need jõuavad, seda oli ka komisjoni diskussioonis seekord. See tekib sellest, et kui Rahapesu Andmebüroo teeb päringu panka, väljavõtte, siis ta võib lihtsalt näha tehingu teise poolena, et on tehtud rahaülekanne apteeki. Kõik! See ongi kõik. Ja AKI ehk Andmekaitse Inspektsioon leidis, et see peaks olema selle tõttu seaduses kirjas. Iseenesest on loogiline, et selliseid kaasa tulevaid andmeid tegelikult ei küsita. Neid peab teistmoodi käsitlema, kui neid tegelikult ei töödelda ja neid ei kasutata. 

Varro Vooglaid, palun! 

Jaa, aitäh! Mind huvitab see, et kas teie rahanduskomisjoni esimehena tunnetate ka mingit vastutust seonduvalt sellega, et on järjekordselt võetud vastu põhiseadusega vastuolus olev seadus ja et rahanduskomisjon ise andis ka sellise soovituse seadus sellisel kujul vastu võtta, mille siis presidendi kantselei ja Vabariigi President ise on hinnanud põhiseadusvastaseks, või on see lihtsalt selline tavapärane osa tööst, et mis siis ikka, andsime soovitusi rahanduskomisjonist võtta vastu põhiseadusvastane eelnõu, võetigi vastu, ja noh, kui osutus põhiseadusvastaseks, siis teeme aga edasi. 

Ja teiseks, kas sellega seonduvalt, kas rahanduskomisjoni esimehena te olite teadlik sellest, või rahanduskomisjoni liikmena, vabandust, olite teadlik sellest, et mitmed parlamendiliikmed olid ka konkreetselt osutanud sellele konkreetsele põhiseadusvastasusele, mille tõttu president jättis selle välja kuulutamata? Te teate, mis see põhjus on, ma ei hakka seda siin üle kordama. Aga kui te olite sellest teadlik, miks siis sellest hoolimata andsite omapoolse toetuse selle seaduse vastuvõtmisele?

Aitäh! Ma ei ole siin puldis oma isiklike seisukohtade väljendajana, vaid komisjonipoolse esindajana. Ma tõesti ei ole komisjoni esimees. Ja kui seda eelnõu arutati ja vastu võeti, siis selles eelnõus oli tehtud terve hulk muudatusi. Ja inimesena, kes on õppinud õigusteadust ja edukalt ka vastavas valdkonnas toimetanud, peaksite te teadma, et erinevaid seadussätteid võib väga erineval viisil tõlgendada ja arusaamad võivad olla väga vaieldavad. Ja nende üle vaieldaksegi. See, et aeg-ajalt Riigikogus vastuvõetud seadused jõuavad Riigikohtusse ja seal nende üle vaieldakse ja otsustatakse, kas Riigikogu on läinud põhiseadusega vastuollu või mitte, see on ka demokraatia üks elementaarne osa. Nii et sellepärast tunda mingisugust süümepiina või süüd sellest, et parimat tahtes on jõutud võib-olla lahenduseni, mis põhiseaduslikkuse nii-öelda kõrgema kohtu poolt leitakse, et võib-olla ei ole kõige parem lahendus, see on täitsa loogiline. Ma osutan ka sellele, et antud hetkel jõudis see vaidlus alles presidendini. Nii et vaidleme edasi, nii nagu eelneva eelnõu käsitlusel siinpool, et Riigikogul seadusandjana ongi õigus teha teatud valikuid, teatud otsuseid, ja Riigikohtul viimase instantsina siis otsustada selle üle, kas põhiseadusega on vastuolu või ei ole. Nii et vaidlused minu arvates on õigusloome loomulik osa.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh! Hea juhataja ja ettekandja! Ma ei hakka teilt küsima, et kas Teil endise justiitsministrina häbi ei ole juhtida põhiseadusvastast eelnõud. Ma küsin konkreetselt, Teie kui rahandusekspert. Miks teiesugune, kes tunneb pangandusmaailma ja neid tegelasi väga hästi, ei küsinud Finantsinspektsioonilt nende arvamust. Ei ole tänase päevani küsinud. Te peaks väga hästi teadma Kilvar Kesslerit ja tema kompetentsi. Miks te ei küsinud? 

Aitäh! Veel kord, loodetavasti panite tähele vastust eelmisele küsimusele. Meil ei ole sellist, see on presidendi arvamus, tegemist on olukorraga, mis ei ole võib-olla põhiseaduspärane. See ei tähenda seda, et eelnõu on ilmtingimata põhiseadusvastane, on üks arvamus. Lahendus võib olla ka see, et leitakse omavahel diskussioonis, õiguslikus diskussioonis, kas on olemas parimaid sõnastusi või paremaid lahendusi. Ei ole põhjust häbeneda mitte kellelgi sellepärast, et ta on leidnud mingisuguse lahenduse, mis tema arvates on õiguslikult lubatav. Teise inimese arvates ei pruugi see nii olla. Selle üle vaieldakse, see on loomulik, häbeneda pole selle puhul mitte midagi. 

Küsimus selles, et kes on kaasatud või mitte, siis on selge, et selle eelnõu arutelusse kaasatakse kõik huvitatud osapooled. Lihtsalt kui eelnõud eelnevalt alguses arutati, kahjuks osalejate hulk ja nende isikute hulk, kes soovisid osaleda, oli tagasihoidlik. Ma tõesti ei tea mikspärast Rahandusministeerium ei kaasanud eelnõu menetlemisse Finantsinspektsiooni, tõesti ei tea. Praegusel juhul on selge, et nad on selgelt väljendanud soovi, et nad soovivad eelnõu, kui seda uuesti arutatakse, osaleda arutelus. Kõik asutused, organisatsioonid, kes soovivad osaleda sellises arutluses, on teretulnud. Tõsiasi on see, et siin Riigikogus ei ole võimalik alati välja mõelda, kes võiksid olla huvitatud ühe või teise eelnõu menetlusest. Minu kogemus ütleb ka seda, et tihtipeale öeldakse, et kui pöördud sinna ühe või teise asutuse poole, organisatsiooni poole, siis öeldakse, et meil ei ole mitte midagi öelda, kõik, punkt.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No proua Lauri, ma küsin võib-olla natuke üldisema küsimuse. Nii see eelnõu, mida me praegu arutame, kui ka teemade ring, mis haakus näiteks politsei poolt kaamerate kasutusega, ja hiljaaegu Siseministeeriumist tulnud eelnõu, kus mõttepolitseid taheti hakata rajama – need kõik viitavad sellisele tendentsile, et ei hinnata mitte niivõrd demokraatiat ja inimeste vabadust, millest ka teie siin puldis hiljaaegu just rääkisite, aga et justkui kusagil on grupp inimesi, ametnikkond või erinevad ministeeriumid, kes tahaksid kuidagi demokraatiast üle sõita. Te enne ei häbenenud kiitmast oma edukaid õpinguid ja karjääri, aga võib-olla te väljendate oma isiklikku seisukohta nende kolme eelnõu näitel. Kui kaalukeelel on demokraatia ja isikuvabadus versus kõik see orwellilik, mida esile tuuakse, siis kumba teie isiklikult pooldate?

Aitäh! Mina olen siin komisjonipoolse ettekandjana, mistõttu ma jätan oma isikliku seisukoha väljendamise võimaluse arutelude etappi.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me läheme läbirääkimiste juurde, Rain Epleril on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

See natuke haakub Maris Lauri viimase vastusega. Ma tahaks Riigikogu esimehe hinnangut sellele, et Maris Lauri minule vastates rõhutas seda, et ta on siin komisjoni esindajana ja ta isiklikke arvamusi ei käsitle. Aga seal mõni vastus varem ta rääkis päris pikalt oma edukatest õpingutest ja sellistest isiklikest asjadest, edukast karjäärist ja nii edasi. Kuidas teie hinnang on, kas kontekstis, kus isiklikku arvamust ei taheta avaldada, on kohane siin oma CV-ga kuidagi nagu esinema tulla?

Aitäh, Rain Epler! Ma pean lihtsalt ütlema, et Maris Lauri oli siin komisjonipoolse ettekandjana ja kandis ette komisjonipoolse seisukoha. Ma usun, et ta tegi seda väga korrektselt ja väga viisakalt ja kindlasti tuleb Maris Laurit selle ettekande eest tunnustada. Maris Lauri, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Kui kolleeg paneb mulle suhu sõnu, mida ma kindlasti ei ole puldis öelnud, kas need sõnavõtud kustutatakse protokollist?

Aitäh, hea kolleeg! Päris hea küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Vastus on, et ei, neid ei kustutata. Ma saan muidugi osaliselt lugeda seda, mida te praegu ütlesite, ka vastulauseks, nii et selle osa kohta ma pean ütlema, et, hea kolleeg, et see ei olnud, vähemalt selles osas, mis oli vastulause, see ei olnud ka protseduuriline küsimus, nii et ma ei saa seda siis protseduurilisena arvestada.

Aah, Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Kolleeg Laurile ütlesite, et ei saa kustutada, aga ma küsin, kas ei oleks võimalik neid hävitada kuidagi. Daame tuleb austada.

Hea kolleeg Peeter Ernits, ma ei saa aru, mida te küsite. Ma tõesti siiralt ei saa aru. Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks ka sellisel kujul. 

Läheks nüüd edasi läbirääkimiste juurde, sellepärast et Anastassia Kovalenko-Kõlvart on meil juba püsti. Palun siis Riigikogu kõnetoolist. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Täna parlament suure tõenäosusega hääletab selle poolt, et me ei võta seda superandmebaasi seadust uuesti vastu muutmata kujul. Aga ma arvan, et me ei peaks üldse seda, ka tulevikus, mitte mingil kujul vastu võtma. Pärast seda tänast hääletust peab see igaveseks jääma kas sahtlisse või siis valitsus peaks selle tagasi võtma. Ja mul on praegu siit puldist palve nii valitsusele, aga ka Rahandusministeeriumile mitte tulla välja uute ettepanekutega. Palun võtke see eelnõu tagasi, sest pole absoluutselt mitte mingit võimalust, kuidas sellest suudetakse teha mingi uus versioon, mis meil ei lähe äkitselt põhiseadusega vastuollu, ei riiva inimeste põhiõigusi. 

Keskerakond on pidevalt rääkinud, et sellised eelnõud on põhiseadusega vastuolus. Ja ikka ja jälle püütakse need suruda siit läbi, ja kedagi ei huvita, keegi ei vastuta. Nagu öeldi: ei, aga vaidleme edasi. Kellega te vaidlete? Presidendiga, siis Riigikohtuga? 

Ja teate, tegelikult see on saamas juba selliseks suuremaks probleemiks. Nüüd, kus tehisaru on arenev, arvavad ministeeriumid, erinevad asutused, et võib mis iganes eelnõusid toota ja hakata kogu ühiskonda jälgima, sest aga meil on ju see võimalus olemas: tehisaru. Mille jaoks siis see tehisaru loodi? Ja täna kõik riiklikud ministeeriumid, õiguskaitseorganid, riiklikud asutused võistlevad, kes saab rohkem andmeid koguda, kes saab rohkem andmeid enda kätte, sest see on uus valuuta, mille pärast võisteldakse, ja siis tuuakse siia kogu aeg uusi eelnõusid. 

Mind hirmutab, kui lihtsalt tullakse nende ettepanekutega välja. Politseikaamerate asi – seda oleme juba piisavalt arutanud. Aga nüüd lisaks sellele superandmebaasile alles hiljuti Igor Taro juhtimisel, siseministri juhtimisel oli Siseministeerium valmis tulema välja sellise eelnõuga, kus inimesi oleks hakatud karistama selle järgi, mida inimene loeb, mida inimene vaatab internetist, mida inimene mõtleb. Ja seda muidugi ka selle sildi all, et aga see on ju teie kaitseks, me kaitseme teid terrorismi eest. Täpselt nagu seesama superandmebaasi eelnõu. Igal pool kirjutatakse sinna pealkirja ikkagi "terrorismi tõkestamine". Aga et inimesi selles ulatuses kontrollida, nagu Igor Taro algselt tahtis, no see oleks ju tähendanud, et oleks totaalne jälgimine sisse viidud. Oleks jälgitud, mis saateid inimene vaatab, mis internetilehekülgedel inimesed käivad, mida loevad, mida kirjutavad, mis mõtted neil on. Ma absoluutselt ei välista, et tulevikus oligi plaan, et liidetakse need kaks asja kokku: seesama Rahapesu Andmebüroo superandmebaas, kus siis oleks juba hulk andmeid kokku kogutud, ja siis oleks liidetud ka kõik need muud andmed, mis on kogutud inimeste arvutitest, telefonidest ja muudest kohtadest. Ja siis oleks pandud veel tehisarud omavahel suhtlema, et kus need vaenlased meil on. Ja see ei ole enam vandenõuteooria. Varem oleks kõlanud, nagu ma siin räägiks mingisugusest vandenõust. Aga see ei ole vandenõuteooria enam, see on juba reaalsus, kuhu me liigume. Ma ütlen, Orwell lihtsalt puhkab selle kõige kõrval, mis meil siin toimub. 

Tulles tagasi sellesama superandmebaasi juurde, kõik need põhjused, mis ma juba eelnevalt nimetasin, miks seda enam mitte kunagi ei tohi sahtlist välja võtta, ma tuletan meelde. Sooviti ühendada 11 erinevat riiklikku andmebaasi, iga inimese kohta luua profiil, ja seda profileerimist oleks hakanud tegema tehisaru. Tehisaru oleks hakanud otsustama, kes on meie ühiskonnas ohtlik inimene, kes ei ole. Ja kusjuures see sõnastus, see sõnastus, mis on seal kirjas, mida nüüd Rahandusministeerium arvab, et hakkab muutma, see sõnastus oli meelega nii lai ja arusaamatu, et põhimõtteliselt selle järgi võiks igas inimeses näha vaenlast. Ja ametnikud oleksid seejuures saanud vaadata, mis varad sul on, kus sa elad, mida sa poest ostad, kus sa käid, kellega sa suhtled, isegi mis terviseandmed sul on. 

Kujutate ette, et riik loob teist profiili, kogub andmeid, teeb järeldused. Aga kui sa soovid teada saada, mis andmed riigil on – ei, neid andmeid sulle ei väljastata. Eraldi oli veel seaduses kirjas, et andmeid inimesed kätte ei saa. Sellele juhtis ka president väga teravalt tähelepanu. No öelge mulle, millised muudatused on võimalik sisse viia, et nüüd see seadus kuidagi muuta põhiseaduspäraseks? No ei ole võimalik! Ja siis suure tõenäosusega, ma kujutan ette, koalitsioon läheb teisele ringile, läheb kolmandale ringile, no ja siis lõpuks on see meil Riigikohtus. Vaidleme edasi, nagu ütles komisjoni esimees. 

Ma väga palun, ma tõesti palun, ärge tehke seda. Nagu kellega te vaidlete? Riigikogu on juba igasuguse usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse kaotanud. Me siin tekitame ainult Riigikohtule koormust juurde. Eelmine eelnõu läheb ka nüüd Riigikohtusse. Ja üleüldse võib-olla võiks kokku leppida, et me lõpetame miljonite raiskamise jälgimisühiskonna loomisele ja põhiõiguste riivele. Meie seadusandjana ei peaks üldse sellele kaasa aitama. 

Ma tuletan meelde rahandusministri Jürgen Ligi selgituse, miks see superandmebaas tuleb luua. Rahandusminister ütles, et me saame 3,5 miljonit eurot Euroopa Liidu taasterahastu fondist, me peame seda kindlasti ära kasutama. Muidugi ta jättis rääkimata seda, kui palju sellise andmebaasi ülalpidamine hakkab iga aasta maksma. Aga vähemalt inimesed said teada, et 3,5 miljonit eurot on see hind, millega müüakse inimeste põhiõigused maha. Vähemalt see on tore, et Jürgen Ligi selle asja tunnistas üles. 

Maailmas on tõesti väga ärevad ajad, aga me peame väga ettevaatlikult suhtuma sellesse soovi hakata looma totaalset jälgimisühiskonda ja seda julgeoleku sildi all. Valitsus, ministeeriumid, erinevad riiklikud asutused ei tohi praegust keerulist aega kuritarvitada ja kasutada ära selleks, et suruda selliseid eelnõusid läbi. Inimeste vabadus on väga oluline põhiväärtus, me peame seda kaitsma. See on eriti oluline väikse riigi puhul, kus vabaduse eest on väga kaua võideldud.

Nii et ma loodan, et nii selle seaduse puhul kui ka sarnaste seaduseelnõude puhul me ei pea enam siin saalis üldse selliste arutelude juurde tagasi tulema. Ma loodan, et see on viimane kord, kui me sellist asja siin saalis arutame. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Andestust! Hoiakut tuleb korrigeerida nõudlikumaks! Mis tähendab, palume? Isamaa valijad ei palu, Isamaa valijad nõuavad! Proua Lauri, ärge palun lahkuge saalist! See kõne järgnev osa on teile suunatud. See seadus tuleb tagasi võtta parlamendil, prügikasti visata. Ja kui, nagu on öelnud härra Ligi, see seadus võetakse vastu, ühte lauset kosmeetiliselt muudetakse, siis ma luban Eesti inimestele: me hakkame inimeste vabadusi, inimeste privaatsust taastama samm-sammult ja tühistame selle ebaõnnestunud käkerdise!  

Sellel asjal on oma eellugu. Aasta ja mõned kuud tagasi luges avalikkus uudist, et valitsus kavatseb anda maksuametile õiguse inimeste pangakontodes sorida. Oli nii? Sotsid olid siis valitsuses, teie seda suppi keetsite koos. Näete, proua Sikkut naerab. Nüüd, mis juhtus? Avaliku ettevõtjate, juristide pahameele tõttu valitsus astus näiliselt sammu tagasi. Möödus aasta ja Eesti avalikkus sai teada, et pangakontodes on massiliselt soritud ilma mitte mingisuguse seadusliku aluseta. Veerand miljardi eurone nõue on LHV pangalt üleval ja valitsus kükitab nurga taga, ei julge tulla isegi nelja parlamendikomisjoni ühisistungile ükski minister. Pole meie asi, teeskleme surnut nagu Polonius sametkardinate taga! 

Ja nüüd on lagedale tuldud Euroopa õiguses pretsedenditu riivega, superandmebaasi initsiatiiviga, millega uhkeldati siin. Proua Lauri vägagi imposantselt rääkis, milline geniaalsus on välja mõeldud. Ja muide, seda tehti valetades. Öeldi: Euroopa Liidu õiguse küsimus. Euroopa Liidu õigusel pole selle nõuetega mitte mingit pistmist! Kõneldi sellest, et me oleme pidanud dialoogi ettevõtjatega, kõik on läbi arutatud komisjonis. Ka see osutus valeks! Päevad enne selle seaduse vastuvõtmist saadeti nii ettevõtlusorganisatsioonide, advokatuuri, põhiõiguste komisjoni ja ekspertide nõuded selle kohta, et see on põhiseadusevastane, rikub privaatsust, loob pretsedenditu rakenduspraktika, mis on täiesti ebavajalik, aga sellest ei hoolitud, võeti vastu see seadus.  

Jah, ka Isamaa pöördus presidendi poole, jätta see seadus välja kuulutamata. President leidis ühe lause. See lause ei ole selle seaduse puhul keskne. See on modus operandi probleem, selle lause lahendamine, ükskõik kuidas seda sõnastada, ei muuda baasprobleemi.

Me ehitame sellist jälgimisriiki, kus vabadus ja inimeste vabadus peab samm-sammult taganema huvi ees, mida ei ole legitiimsena suudetud määratleda, ja teiseks, huvi ees, millele ei ole saadud mitte mingisugust demokraatlikku legitiimsust sisaldavat mandaati. Meie üleskutse on see seadus visata täies mahus prügikasti. 

Selle seaduse puhul, ma kordan, on ette nähtud mis asi? Moodustada kõikmõeldavatest isikute, ettevõtete andmetest superbaas. Ja hämati meile, lugupeetavad parlamendiliikmed, tuletan meelde, kas see pangakontode sõna tähendab tegelikult kogu tehingukäivet aastate peale tagasi, jutt oli viiest aastast, või see tähendab lihtsalt nimetust, et näete, mul on pangakonto, LHV või Swedbank, pean selle, selle andmed on. Nüüd siit proua Lauri tunnistas, kui jutt oli, et ka terviseandmed võivad sinna sisse sattuda, et kui on tehtud ülekanne seal arstile või tervishoiuteenuse eest, et tegelikkuses jutt käib ikkagi supermahus informatsioonist. Meie kõigi, vabandust, viie viimase aasta pangatehingud, mis lingitakse ära inimeste varalise positsiooniga, muude isikute andmetega ja mis hakkab tööle.  

Lugupeetav Riigikogu esimees, näete, milline pikk plaan on Eesti rahvale välja mõeldud! Hakkavad tööle robotid, profileerimise robotid tehisajuna, kes hakkavad tuvastama inimeste profiile, juriidiliste isikute profiile, kes on mingeid reegleid rikkunud. Mis sellele järgneb? Advokaadid hoiatasid meid enne seaduse vastuvõtmist koalitsiooni enamushäältega, see oli teada: profiil tuvastatakse ja automaatselt sellisel juhul Rahapesu Andmebüroo annab teada, isiku pangakontod suletakse, algab menetlus. Kusjuures seda põhjendust sisuliselt, mis küsimuses see menetlus algab, isikul õigus teada ei ole. Üsnagi kuratlik mehhanism on välja mõeldud.  

Jutt selle kohta, et see käib ainult rahapesu selle asja kohta – lubage naerda! Selles seaduses endas on antud tagauks kas või nii-öelda julgeolekuasutustele kogu selle infovälja päringute puhul.  

Ja sellist asja, sellist kaadervärki olukorras, kus meil on julgeolekukriis, meil on majanduskriis, majandusseisak, tegeleb valitsus prioriteedina. Vaadake, kus on tehnoloogiline, intellektuaalne võimekus! Kaks asja innovatsiooniks on välja mõeldud: tuua vange Tartusse, väga originaalne Nokia, ja teiseks mõelda välja Euroopa Liidu õiguskorras pretsedenditu superandmebaas ja panna tehisaju sellega kogu Eesti ühiskonda monitoorima. Innovaatorid istuvad meil valitsuses! Näete, millise asja mõtlesid välja mehed ja naised! 

Jah, ma kõnelen võib-olla iroonilises võtmes, aga see asi on tegelikkuses ületanud teatava taluvuspiiri. Ma tean, koalitsiooni esindajad on välja rääkinud, mis see kavatsus on. Valimised on ukse taga kahe kuu pärast, pooleteise kuu pärast, selle ajani maha vaikida, siis suruda paar lauset tehniliselt seadusesse sisse ja võtta see asi nurga tagant vastu. See on teie plaan.  

Aga ma hoiatan teid: ärge raisake maksumaksja raha! Jah, te surute Eesti ühiskonnal, Eesti ettevõtjatel, Eesti finantssektoril selle seaduse kurgust alla tõenäoliselt, sest teie poolel on täna võim. Aga ärge raisake maksumaksja raha, sest see läheb tuulde mõne aja pärast, sest me tühistame selle asja. Saate aru? Härra Tamm, härra Stoicescu, ainsad koalitsiooni esindajad, kes on veel saali jäänud. Härra Tamm lahkub. On jäänud veel Riigikogu esimees ja üks koalitsiooni esindaja. Kellele me siin räägime? Teie käkerdis, põhiseadusevastane seadus, mille üle te uhkeldasite juunikuus! Ja nüüd räägite, vabandust, siis mingeid põhjendusi: nojah, aga tõlgendused võivad olla erinevad. Mis tõlgendused erinevad? See seadus on põhiseadusevastane seadus, te olite teadlikud sellest. Parim akadeemiline, sõltumatu, juriidiline ekspertiis ütles parlamendile: see on põhiseadusevastane. Surusite selle läbi. Nüüd mõtlete, et voolujoonestate, libestate seda normi ja lähete uuele ringile. Teie aeg hakkab otsa saama. Ei, härra Stoicescu, mitte meie aeg, teie aeg hakkab otsa saama. Aitäh! 

Nii, aitäh! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, aeg hakkab otsa saama. Praeguse koalitsiooni aeg on juba otsas ja see agoonia, mis tänasel päeval on suurepärane näide. Kaks seadust, mille president prügikasti saatis, ja koalitsioon tuleb jäärapäiselt taas välja ja räägib sellist lambajuttu. Viimasel puhul, et natuke kohitseme ja arvamusi on palju ja …  

Jah, rääkida võib kõike. Aga tegelikult on selle eelnõu puhul, ma eelmistel kordadel rääkisin, ma olen ligi 9 aastat parlamendis olnud, nii rõvedat seadust ma ei ole varem näinud. See praegune, see keha, on nagu kärntõbine kährik, keda ei ole võimalik elustada, ainult põletada. Kärntõbine kährik! 

Proua Lauri on kadunud siit ja teised ka. Kõik, ongi kõik, plats on puhas. Aga ihalus nuhkida, ihalus ükskõik mis moel võimule jääda on jätkuvalt elus. Siseminister Taro, pika plaani mees, meelsuspolitsei väljatöötamiskavatsus ja kõik see, mida keegi meist mõtleb ja selle järgi karistada, siis selle superandmebaasi loomine, loomulikult ülepeakaela ja kiirustades, viimasel nädalal kaks lugemist, 17. ja 19. juunil, ma mäletan väga hästi. 

Ja nüüd, kui siseminister võttis selle tagasi, nähes, et asi väga hulluks läheb, aga see mõte, see plaan ei ole kusagile kadunud. See elab agoonias olematu toetusega koalitsioonis jätkuvalt edasi. Aga see on lubamatu, nagu ma olen korduvalt öelnud, praegune koalitsioon on nagu pehkinud mädanenud puu, mida piisab näpuga puutuda, ja ta variseb kokku. 

Ja praegusel hetkel tulla siia sellise jutuga, et jah, natuke parandame ja nii edasi – kordan taas, see on lambajutt. Ja tegelikult, mida see näitab? See näitab, et Eesti riik, mida ma eelnevalt ütlesin, on jätkuvalt lodev ja laisk. Ja samas lõputult ustav kellelegi, kes ütleb, kuidas tegutseda. 

Jürgen Ligi, rahaminister, 20. mail tuli siia esitama seda ja ütles nii: siia ma tulin, sest teisiti ma ei tohi. Normaalne tsitaat on, et ei saa, aga ta ei tohi. Järelikult keegi käskis Jürgen Ligil siia tulla ja selle kärnase kähriku visata meile saali. 

Jah, kui toimus hääletamine, kavalamad koalitsioonipoliitikud leidsid võimaluse mitte siia tulla. Puudusid! Aga 38 ustavat parteisõdurit eesotsas lugupeetud Riigikogu esimehega hääletasid poolt. 38! 

See meenutab väga Ukraina parlamendis suvel toimunut, kui president Zelenskõi otsustas panna kaks nende korruptsioonipolitseid uue, ustava peaprokuröri kontrolli alla. Ja parlamendisaadikud hääletasid. Mõned on tunnistanud, et isegi nad ei teadnud, öeldi, et kas sa oled ustav presidendile või mitte. Nad hääletasid poolt ja siis läks kaheksa päeva, või oli üheksa, kui sama seltskond hääletas risti vastupidi, aga vahepeal oli Euroopa Liit öelnud, et ei saa raha. Ja inimesed tulid tänavale ka. 

Aga selle kärnase kährikuga tehti nii kiiresti, et isegi ajakirjandus ei teadnud seda. Loomulikult ei teadnud ka Finantsinspektsioon, kes peaks teadma rahaasju väga hästi, kuna Rahapesu Andmebüroo ja kõik on Rahandusministeeriumis. Ei teadnud! Tänase päevani pole küsitud temalt.

Ma korra küsin, kas teil on tarvis lisaaega? Kui palju ma panen? 

Kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun. 

Mida siin öelda? Kordan taas: ära põletada, nii nagu kärntõbine kährik. Seesama ja mitte ainult selle. Tegelikult peaks tulema reaalselt välja Eesti inimesed ja ütlema, mida nad arvavad sellisest koalitsioonist, kellel toetust ei ole, aga kes püüab iga hinna eest võimul püsida ja seda loomulikult nuhkimise, kõikvõimalike nuhkimisvahendite kiirkorras vastuvõtmisega, et kuidagigi võimule jääda. See on lubamatu. See ei ole demokraatlik, mäng käib siin põhiseaduse vastu. Ah, on mingi põhiseadus? Aga meile see ei loe, me tõlgendame kuidagi teistmoodi seda! See on lubamatu. Ja lõpetan: kährik, kärntõbine, tuleb ära põletada. Aitäh!

 Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaidi. Palun!

Suur tänu! No esiteks on tähelepanuväärne, et me menetleme nüüd järjestikku juba teist seadust, mille Riigikogu on vabariigi presidendi hinnangul võtnud vastu põhiseadusega vastuolus olevana. Selle, aga eriti eelmise päevakorrapunkti ajal ma kuulasin erinevaid kõnesid, mis siin peeti, ja minus süvenes veendumus, et tegelikult enamikul Riigikogu liikmetest puudub elementaarne suutlikkus üleüldse hinnata eelnõude kooskõla põhiseadusega. 

Ma ei hakka rääkima praegu eelmisest eelnõust, millega seonduvalt olen juba palju kordi sõna võtnud. Aga vaatame kas või seda eelnõu. Ma eeldan, et Riigikogu liikmed on lugenud läbi, mida president ütles selle seaduse kohta, jättes selle välja kuulutamata. See põhiseaduse vastasus, millele ta osutab, on täiesti ilmselge. Täiesti ilmselge! Kui me vaatame, mida põhiseadus ütleb § 44, siis ta ütleb, et Eesti kodanikul on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes hoitavate andmetega. 

Jah, seda õigust saab piirata, põhiseadus ise ka ütleb, et seda saab piirata. Aga kui me vaatame nüüd seda eelnõu, mis 19. juunil siin vastu võeti, siis seal on see õigus niimoodi ära piiratud, et alles ei jäägi enam mitte midagi. Siin on lisaks muudele alustele kirjutatud sisse, et RAB ehk Rahapesu Andmebüroo võib keelduda ka isikule tema taotluse alusel andmete väljastamisest, kui see RAB-i hinnangul takistab või kahjustab RAB-i seadusest tulenevate ülesannete täitmist. Mis takistab või mis kahjustab, seda mitte kuidagi täpsustatud ei ole. Ehk sihuke täiesti üldine volitus, millele tuginedes saab lihtsalt täielikult ära nullida kodanike põhiseadusliku õiguse saada RAB-ilt infot, milliseid andmeid nende kohta on kogutud. 

Võib-olla oleks probleem seonduvalt sellega, et Riigikogu võttis vastu põhiseadusvastase seaduse, väiksem, kui võiks öelda, et no lipsas läbi see asi, ei osanud märgata, kiiresti tuli menetleda, toodi ju eelnõusid parlamenti väga kiiresti, menetleti väga kiiresti, no vot, ei jõudnud süveneda, palju muid asju oli ka. Aga selline selgitas oleks selgelt valelik. Sel lihtsal põhjusel, et eelnõu menetluse käigus, ma eeldan, et nii komisjonis kui ka suures saalis – suures saalis kohe päris kindlasti – korduvalt ja tungivas toonis juhiti tähelepanu sellele probleemile. Anastassia juhtis sellele tähelepanu lõpphääletuse eelselt, Urmas Reinsalu juhtis sellele tähelepanu lõpphääletuse eelselt, Rain juhtis sellele tähelepanu lõpphääletuse eelselt. Kolme konkreetset kõnet ma mäletan, kus kõigis juhite sellele probleemile tähelepanu. 

Aga selle asemel, et võtta kuulda ja öelda, et kuulge, tõepoolest, siin on tegemist reaalse ja tõsise põhiseaduse riivega, põhiseaduse rikkumisega ehk ebaseadusliku riivega, rammiti lihtsalt järjekordselt seaduseelnõu läbi, võeti see vastu täies teadmises, et see on vastuolus põhiseadusega. Ja siis mõned nädalad hiljem president oli sunnitud oli sunnitud ütlema, et jah, loomulikult vastuvõetud seadus järjekordselt – nagu ka kirikute ja koguduste seadus – on vastuolus põhiseadusega.

Nüüd, selline olukord ei ole tegelikult aktsepteeritav. Ei ole mõtet kuulata sellist juttu, nagu siin Maris Lauri rääkis, et niimoodi normaalses demokraatlikus riigis käibki, et eks president hindab seaduse kooskõla põhiseadusega ja hiljem võib-olla siis Riigikohus hindab vastuolu või kooskõla põhiseadusega. Ei, nii ei käi õigusriigis asjad. Õigusriigis käivad asjad täpselt vastupidi: käivad asjad sedasi, et parlament ei võta vastu ühtegi seadust, mille puhul on ilmselge, et see on põhiseadusega vastuolus. Niimoodi käivad õigusriigis asjad. Ja miimoodi peaksid asjad käima, kui me võtaksime oma ametivannet siin majas tõsiselt. 

Paraku on probleem tunduvalt laiem kui see eelnõu. Ja probleem on ka palju laiem kui see, millele president tähelepanu juhtis. Probleem on selles, et tegemist on põhimõtteliselt totalitaarsele riigikorraldusele omase initsiatiiviga. Hakata looma sellist superandmebaasi, kuhu 11-st andmebaasist koondada kokku massiivne kogus informatsiooni kodanike kohta, ja siis hakata kõikide kodanike ja ettevõtjate kohta looma profiile tehisintellekti abil, profileerima kõiki kodanikke ja ettevõtteid, kes pole mitte midagi õigusvastast teinud ... 

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega.

… et siis tehisintellekti abil teadmata algoritmidele tuginedes, teadmata kriteeriumidele tuginedes panna näpp peale konkreetsetele isikutele ja ettevõtetele, keda menetlema hakata, koos kõikide järelmitega, mis selle menetlusega kaasnevad, muu hulgas kontode sulgemised ja muud sellised asjad – see ei ole omane demokraatlikule õigusriigile. 

Demokraatlikus õigusriigis ei peaks koguma andmeid ega profileerima inimesi ja ettevõtteid ilma, et oleksid ilmnenud asjaolud, mis viitavad sellele, et nad on pannud toime õigusrikkumise. See on põhimõtteline erinevus. Kui kõiki menetletakse tehisintellekti abil kogu aeg, totaalselt, siis see ongi totalitaarse riigivõimu teostamise vorm. Sellest ei tohiks olla raske aru saada. 

Ja panete tähele, kuidas üks asi tuleb teise järel. Salajane ülesehitatud numbrituvastuskaamerate võrgustik, millega pildistatakse üles kes – kas need autojuhid, kes rikuvad kehtivat õigust? Ei, selleks on kiiruskaamerad olemas juba. Pildistatakse üles absoluutselt kõik, totaalselt. Kõik pildistatakse üles, kõik kantakse andmebaasi ja kõigi kohta on pidevalt informatsioon olemas – kus ta viibis, mis kell ta seal viibis, kellega koos ta seal viibis, sest autost pildistatakse ka näod üles tegelikult, erinevalt sellest, mida PPA on meile rääkinud, avalikkusele valetades. Totalitaarne, totaalne jälgimine. Siis tuleb Siseministeeriumist väljatöötamiskavatsus, hakkame inimesi karistama mitte selle eest, mida nad on teinud, vaid selle eest, mida nad loevad, valesid asju loevad, või milliseid saateid nad kuulavad või milliseid saateid nad vaatavad näiteks, milliseid ettekandeid nad kuulavad Youtube'ist, mille kohta nad informatsiooni koguvad. Nad pole mitte midagi õigusvastast teinud, aga ainuüksi seda, et nad kuulavad, loevad ja vaatavad valesid asju, tuleks käsitleda kuriteona. 

Nüüd küsimus, kuidas õiguskaitseorganid teavad, kes vaatavad õigeid asju või kes vaatavad valesid asju, rääkimata sellest, et seaduseelnõu sellisel kujul ei defineerikski, mis see vale asi on üldse, keegi ei teagi täpselt, mille eest karistada võib saada. Ainuke võimalus tuvastada, kes vaatab, kuulab ja loeb valesid asju, on totaalselt jälgida kõiki. Kõiki! Ja seda peab tegema tehisintellekt, sest inimene ei suuda seda teha. See on liiga suur töömaht. 

Ehk siis kõik Youtube'i vaatamised, kõik kuulamised, kõik lugemised, kõik peab olema profileeritud ja siis tehisintellekt tuvastab. Saate te aru?! Me näeme seda, kuidas seesama muster laieneb kõikides ühiskonnaelu valdkondades ja me liigume täiesti vales suunas. Kodanike põhiseaduslike õiguste ja vabaduste piire mitte ei avardata, vaid kitsendatakse samm-sammult ja järjepidevalt ja pidevalt edasi, edasi ja edasi ja edasi. 

Võib-olla ükski samm iseenesest eraldi võetuna ei ole nii suur, et kutsuda esile väga terav avalikkuse vastureaktsioon. Aga need sammud kogumis viivad meid ühiskonda, kus me ei taha elada. Ma tahan loota, et te nõustute minuga. Ja siin tuleks tõmmata pidurit. Siin tuleks tõmmata tõsiselt pidurit ja mõelda järele, mis suunas me oleme liikunud ja kas see on suund, kuhu me tahame minna. 

See eelnõu igal juhul on nii läbinisti totalitaarne, et see tuleks täies tervikus visati prügikasti. Siin ei piisa sellest, kui parandada ära ainult see põhiseadusvastasus, millele president on osutanud. Igal juhul selle projektiga pole mitte midagi head peale hakata. Tänan tähelepanu eest!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Täna on kummaline olukord, kus saalis on täielik üksmeel, kõik me oleme seda meelt, et seda seadust tuleb muuta ja sellisel kujul seda uuesti vastu võtta ei saa. Samas on arutelu väga emotsionaalne ja tõesti kolleegid on hoos, kes räägib totalitarismist, kes kährikutest. Aga me peaksime aru saama oma vastutusest, et olukorras, kus meile konkreetne eelnõu ei meeldi, siis üleskutsed mitte kunagi neid teemasid siin saalis arutada või tagasi tuua, need on ju ka naeruväärsed. Me peaksime aru saama ühelt poolt sellest, et eelnõu ma ei tea, muutmine, see ei ole formaalne, sest Eestis on e-riigi ja andmekasutuse vastu usalduse tagamiseks olnud väga oluline element see, et inimene näeb, kes on tema andmeid pärinud, neid kasutanud. Küsimus on, kuidas seda usaldust tagada ja hoida ja samal ajal võimaldada ka menetluse salajasust. Aga kindlasti on võimalik see tasakaalu koht siin leida. 

Ja teisalt, andmeid tekib meil igas valdkonnas, tehnoloogia areneb. Ja tõepoolest kelmid vigases inglise keeles kirjutatud e-meilide ja telefonikõnede asemel teevad puhtas eesti keeles pettuseid ja pöördumisi. Ei ole võimalik, et kurjategijad kasutavad uusimat tehnoloogiat ja me ütleme, et politsei, Maksu- ja Tolliamet, Rahapesu Andmebüroo peavad hariliku pliiatsi, binokli kalkulaatoriga toime tulema. Aga kui me nii kokku lepime ja arvame, siis tuleb seadusesse ka nii kirja panna. Aga me saame aru, et ka sellel on tagajärjed ühiskonna jaoks. Kui me arvame, et teatud juhtudel uute tehnoloogiate andmete kasutamine on vajalik, lubatud, on see siis Rahapesu Andmebüroo või teiste asutuste puhul, siis meie peame looma selle aluse seaduses, mille alusel neid andmeid kasutatakse, kes kasutab, milliseid tehnoloogiaid rakendab. Nii nagu õiguskantsler siin eile rõhutas, et otsustada saab ikkagi inimene, mitte masin ja järelevalve peab olema. Nii sisemine, organisatsiooni sees, auditimehhanismid või kontrollimehhanismid, aga ka väline ja ka parlamentaarne järelevalve selliste olukordade üle, kus andmeid ja tarku tehnoloogiaid kasutatakse. Samuti – ja eelarvekõneluste ajal on see erakordselt asjakohane meelde tuletada –, kui me loome seaduses aluse andmete kasutamiseks, siis tegelikult tuleb pidevalt jätkata investeerimist sellesse, et see andmekasutus oleks turvaline, et riskid ei realiseeruks seetõttu, et me kärbime, hoiame kulusid kokku kuskil IT-investeeringute või kulude pealt. 

Nii et sotsiaaldemokraadid samamoodi nagu ülejäänud kolleegid siin saalis ei toeta samal kujul seaduse vastuvõtmist. Me näeme, et seda tuleb muuta ja tõesti tagada inimeste usaldus, aga samas me nendime, et need arutelud siin saalis peavad olema sisulised ja põhjalikud, et luua seaduses alused andmekasutuseks, aga maandada riskid, et keegi seda ära kasutab, privaatsust riivab, et järelevalve osutub puudulikuks või IT-süsteemide turvalisusesse ei investeerita piisavalt. 

Nii et vastupidi siin eelnevatele rääkijatele mina loodan, et neid teemasid me siin saalis arutame veel korduvalt. Nii nagu praegu konkreetses küsimuses on arutelu all Rahapesu Andmebüroo õigused ja võimalused, samalaadseid teemasid on kõigis teistes valdkondades, ükskõik, kas me räägime haridusest, tervishoiust. Mis see personaalne riik muugi on, kui proaktiivselt andmete põhjal masina poolt inimese kohta tehtud otsused – minu jaoks on see ka väga muret tekitav. Nii et, kolleegid, mõtleme järgi, võtame emotsiooni maha ja peame neid arutelusid sisuliselt ja võtame vastu seadused, mis usaldust kasvatavad ja privaatsust säilitavad ja on põhiseadusega kooskõlas. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Aitäh! Äärmiselt põnev arutelu on siin saalis. Ma tahan tsiteerida kahte täna kõnelejat.

Kõigepealt, ma ei hakka üle kordama neid eelnevaid kõnelejaid, kes siin rääkisid, et me oleme praktiliselt totalitarismi sattunud juba, kus meid jälitatakse, kuulatakse pealt, vahitakse meie andmeid. See on fakt, sest lugupeetud õiguskantsleri büroo ja tema tuvastasid selle, et meie pangakontodel on käidud kümneid tuhandeid kordi. Ja mis kõige hullem: ei ole sellest kodanikke teavitatud. 

Aga siis tuleb pulti sotsiaaldemokraat Riina Sikkut, kes ütleb, et sotsid on seda meelt, et me peame selle asjaga edasi minema, räägime usaldusest, ja ikkagi on vaja seda natukene arutada ja kergemaks teha. Tähendab, minu hinnangu järgi sotsiaaldemokraadid näevad, et selline inimeste jälgimine peaks olema legitiimne nende arvates. 

Aga mis legitiimsusest me saame rääkida, kui mitte keegi, Riina, ei võta vastutust selle eest, et on käidud inimeste pangakontodel ja sellest inimesi pole teavitatud? Mis usaldusest me saame rääkida, hea Riina, kui Varro Vooglaid, ma ei tea, kolm või mitu kuud tahab saada andmeid selle kohta, millised näevad tema kaamerast pildistatud fotod, mida politsei on teinud, ja lõpuks selgub, et politsei ei anna neid, sest nad on ära kustutanud selle. See, kes on sisuliselt pannud toime mingisuguse seadusevastase teo, seda ei saa enam usaldada. 

Ja nüüd ma tahaksin tsiteerida veel ka Urmas Reinsalu, minu meelest kes väga hästi rääkis sellest. Üksainukene lause, mis jäi mul väga kõlama, oli see, et selline jälgimisühiskond on põhiseadusvastane. Ja sellest tulenevalt muidugi ta viitas ka sellele, et tegemist on põhiseadusvastase tegevusega. 

Kui ma lõin lahti karistusseadustiku, kus on riigivastased kuriteod, siis on seal §-s 235 ära öeldud, et Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastane ühendus. Kes on see ühendus? Ühendus on see, mitte lugupeetud Riigikogu liikmed siin koalitsioonis või opositsioonis, vaid ühendus on see, kes selliseid ideid ellu viib ja meile saali toob. Ehk siis valitsuse liikmed, kes tegelevad selliste eelnõude ettevalmistamisega. 

Ja mismoodi nad seda teevad? Nad toovad need eelnõud siia ja paluvad neid menetleda, kutsudes üles kõiki koalitsioonikaaslasi nende poolt hääletama. Ehk siis ma näen ka siin teist kuriteokoosseisu ehk § 236, "Üleskutse kuriteo toimepanemisele Eesti Vabariigi vastu". Mis meil praegu teada on? On see, et Eesti Vabariigi president tuvastas, et see eelnõu, mis siin saalis oli, oli põhiseadusvastane. Kes selle siia saali saatis? Valitsus, valitsuse ametnikud. Järelikult nemad tegid üleskutse Riigikogu liikmetele panna toime Eesti Vabariigi põhiseaduse vastane tegevus. 

Ma ei usu, et ükski jõustruktuur hakkab seda asja menetlema, sest valitsus ei lase seda toimingut teha. Aga siin saalis – siin saalis! – me peame võitlema siiski selle totalitaarse ühiskonna kehtestamise mudeli vastu, mis on juba realiseerumas praktikas. 

Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma hakkan veidi kaugemalt. Hiljaaegu saime teada, et politsei lõi andmebaasi ja kasutas seda. Mingit seaduslikku alust sellise andmebaasi loomiseks ja kasutamiseks ei olnud. Aga ikkagi leidus terve rida ametnikke ja poliitikuid, kes rääkisid umbes nii, et seaduslik ei ole, aga vajalik on. 

See eelnõu, mida me praegu arutame, see niinimetatud superandmebaasi seadus, sellega tuli ametnikel mõte luua üks andmebaas, kuhu panna kokku kõigi Eesti inimeste ja ettevõtete andmed, ja siis, nagu siin puldis ettekandjad ütlesid, tänapäevaste infotehnoloogiavahenditega hakata nende andmete pealt isikute profiile koostama. Siin küll kolleeg Lauri püüdis oma ettekandes rääkida midagi sellist, et ei hakata väga palju profiile looma, ainult üksikuid hakatakse. Hiljem jäi valega vahele. 

Hiljaaegu tuli Siseministeerium välja eelnõuga, mille eesmärk oli luua sõna otseses mõttes mõttepolitsei: hakata inimesi karistama selle eest, et nad on liiga palju ebasobivat kirjandust lugenud. Oma valdkonna üle, seal toimuva üle täielikult kontrolli kaotanud minister Taro kiitis takka: hea asi! Ilmselt pärast läks koju ja, ma ei tea, lapsed viskasid külma vett näkku, siis sai aru, et ei ole nii hea asi, ja siis hakkas vastupidist juttu rääkima. 

Aga need kolm eelnõu on tegelikult sümptomid. Nad on sellise laiema kriisi sümptomid. Meil tegelikult on demokraatiakriis. Meil tahavad riigijuhtimist üle võtta ametnikud, tehnokraadid, kellel ei ole selleks mandaati. Ja paraku tuleb tunnistada, et meil on võimul saamatud poliitikud, kes lasevad sellel kõigel juhtuda. Ja need inimesed, kes sellisel olukorral tekkida on lasknud, tuleb riigijuhtimisest kaugele eemale tõrjuda. 

Ja kui siin kolleeg Reinsalu ütles, et eelnõu tuleks prügikasti visata, siis tegelikult veel kord: see eelnõu on sümptom. Ajaloo prügikasti tuleks visata praegune koalitsioon. Minu soovitus on muidugi ka mitte sotse võimule ligidale lasta. 

Sellega ma antud teema käsitluse lõpetataks, aga kuna aega on, räägiksin lühidalt ka ühest teisest teemast, mis mõneti on protseduurikaga seotud. Pöördun heade kolleegide poole: see 5 pluss 3 minutit on tegelikult võimalus, mitte kohustus. Mõnikord tasub asjad lühidalt ja konkreetselt ära öelda, inimestel ka lihtsam aru saada, mis toimub. Ja et seda harjutada, siis  soovitan lugeda Charles Bukowski luuletusi. Kui neid loed, siis tekib selline tunne, nagu oleks võetud terve hulk sõnu suurte aukudega sõela peale ja ebavajalikud on sealt välja pudenenud ja alles on jäänud ainult need, mis on vajalikud. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, aga Riina Sikkut, teie nimi nüüd kõlas läbirääkimistel. Soov siis kohapealt vastusõnavõtuks. Palun!

Aitäh, hea esimees! Tõesti, Kalle Grünthal mainis, omistas minule ja Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale seisukohti, mis absoluutselt tõele ei vasta. See ei ole muidugi esimene kord, aga ma kinnitan üle, et vastupidi, ma puldis ütlesin, et ka Eesti 200 personaalne riik on minu maitse jaoks liiga sellist privaatsust riivav. Minu seisukoht oli vastupidine sellele, mida Kalle Grünthal minule omistas. Aitäh!

Aitäh! Nii. Nüüd tõepoolest rohkem kõnesoove ei ole. Sellega sulgen läbirääkimised. Ja asume hääletuse juurde ning kõlab kaks minutit hääletuse ettevalmistamise kutsungit. 

Austatud Riigikogu, kuulake nüüd tähelepanelikult: lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt ei hääletanud ükski Riigikogu liige, selle vastu oli 70 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Seadus jäi muutmata kujul vastu võtmata.   

Määran rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seadusele muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 1. oktoobri kell 17.15. Sellega on meie kolmas päevakorrapunkt käsitletud. 

Liigume edasi neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 662, see on selle teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu, palun!

Protseduuriline! Üks protseduuriline, hästi! Ma loodan, et Kalev Stoicescu ei pahanda. Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Aga ma nüüd olen natukene kimbatuses. Küsimus on selles, et see eelnõu on niivõrd mahukas. Lihtsalt selle läbitöötamine selle aja jooksul, mil see meile teatavaks sai, ei ole põhimõtteliselt kvaliteetselt võimalik. Seda asja ei saa lugeda ikkagi nii, nagu sa võib-olla loed seal "Kolme musketäri", kus on kogu aeg põnev, aga seal on vaja analüüse teha. Kas ei oleks mõistlik seda eelnõu mitte täna menetleda? Me ju, tähendab, läheme praegu seda tööd tegema sisuliselt selliselt, et meil puudub tegelikult detailne ülevaade sellest, mis selle eelnõuga tahetakse meile öelda.

Aitäh! Hea kolleeg! Nüüd ma vaatan, mitu lehekülge meil on. Te ütlesite, et väga mahukas. Üks, kaks, kolm, neli, viis. (Saalist räägitakse.) Hea kolleeg, viis lehekülge on eelnõu pikkus, ei tundu küll väga mahukas eelnõu. Ma ei tea, millest te räägite. Ma saan aru, et te olete kaks eelnõu omavahel segamini ajanud. Jätame selle protseduurika siinkohal rohkem käsitlemata.

Kalev Stoicescu, palun! Riigikogu kõnetoolist.

Suur tänu! Jah, tõepoolest, väga mahuka eelnõuga ei ole tegemist. 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 2. juunil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati selle aasta 16. juunil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 2. juunil kella 16-ks esitati eelnõule väljastpoolt juhtivkomisjoni üks muudatusettepanek Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt. Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjonina eelnõule 6 muudatusettepanekut. Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et juhtivkomisjon esitas 3 muudatusettepanekut, kuid tegemist on trükitehnilise veaga. Seletuskirjas on edaspidi õigesti kirjas, et kokku on muudatusettepanekute loetelus 7 muudatusettepanekut. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 9. ja 15. septembril vastavatel istungitel. Riigikaitsekomisjoni 9. septembri istungil osalesid Siseministeeriumi pääste- ja kriisivalmiduse asekantsler Tuuli Räim, nõunik Kadi Luht-Kallas, nõunik Mari Tikan, õigusnõunik Kai Reinhold, Päästeameti varjumisekspert Leho Lemsalu. Lisaks osalesid kaasatutena Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liige Urmas Mardi, Restate kinnisvaraarenduste projektijuht, Eesti Kinnisvarafirmade Liidu juhatuse liige Ardi Roosimaa, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu poliitika- ja õigusvaldkonna juht Keilin Tammepärg, kaubandus-tööstuskoja jurist Ireen Tarto ja poliitika kujundamise ja õigusosakonna juhataja Marko Udras ning ettevõtja Uku Tuul.

Muudatusettepanekud, keelelised ja normitehnilised täpsustused. Nagu ma ettekande alguses mainisin, on kokku muudatusettepanekute loetelus 7 muudatusettepanekut. Muudatusettepanekud ja nende detailsemad selgitused on antud muudatusettepanekute loetelus. Enamus muudatusettepanekutest on eelnõu täpsustavad ning lähtuvad siseministri 29. augusti 2025 kirjast nr 1632381 (?) sisalduvatest ettepanekutest ning riigikaitsekomisjonis toimunud aruteludest ning Riigikogu menetluses olevast tsiviilkriisi ja riigikaitseseaduse eelnõust 668. 

Olulisem ja sisulisem muudatus tuleneb muudatusettepanekutest nr 4 ja nr 5. Nimelt, olles ära kuulanud eelnõuga seotud huvigrupid, Siseministeeriumi valitsemisala ja Kaitseministeeriumi ametniku, otsustas riigikaitsekomisjon oma 9. septembri istungil konsensuslikult, et nii avalike kui mitteavalike varjendite rajamise kohustuse tähtaeg peab olema sama ehk siis 2026. aasta 1. juuli. Eelnõu algtekstis on sätestatud, et mitteavaliku varjendi rajamise nõuet ei kohaldata hoonele, mis on püstitatud või mille ehitusloa taotlus või ehitusteatis püstitamiseks on esitatud enne 2028. aasta 1. teist juulit. 

Keeletoimetaja ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja ettepanekul ning eelnõu algataja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon eelnõus mitmeid keelelisi ja normitehnilisi täpsustusi. Eelnõu teksti viidud muudatused, sealhulgas keelelised ja normitehnilised täpsustused, on alla joonitud. 

Käesoleva aasta 15. septembri istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti muudatusettepanekute tervikloetelu, milles olid lisatud keelelised ja normitehnilised täpsustused ning seletuskirja. Palun kolleegidel toetada riigikaitsekomisjoni kui juhtivkomisjoni muudatusettepanekuid. Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud olid järgmised. Riigikaitsekomisjon otsustas 9. septembri istungil konsensuslikult teha ettepanek võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda selle aasta 17. septembril. Veel otsustas riigikaitsekomisjon 9. septembri istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Võrreldes varasemaga see on natukene vist rohkem konti mööda. Aga küsimus on, et kui pikaks selle eelnõu või selle seaduse elupäevad jäävad, kuna ees on ju tema, selle hädaolukorra seaduse kaotamine. Ja ma vaatan siin, need parandusettepanekud, nelja või viie järgi, mis oli alles 2028, mingid varjendite rajamise tähtajad. Miks sellega nii roppkiire, kiirustamine on, kui tegelikult selle seaduse, konkreetse seaduse 622 eluiga jääb ju väga lühikeseks? Või kui pikaks ta jääb?

Aitäh! Teie küsimus on selge ja õigustatud ja seda me oleme muidugi arutanud. Märksõna üldse riigikaitseasjades on tänapäeval kiirus. Meil ei ole liiga palju aega kaotada ja isegi kui me seaduse jõustumisega võidame mõned kuud, siis see on ka hea. Ja tegelikult see tekst läheb sellisena ja nende muudatustega ju tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusesse nii ehk naa. Nii et selles mõttes see ei ole kindlasti mitte mõttetu tööd.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Kristo Enn Vaga, palun.

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Lugupeetud kuulajad! See eelnõu määratleb ära varjendite tähtsuse ja kohustuse Eestis, eriti just selle taustal, kuidas meil on olnud võimalus õppida Ukrainas toimuvast täiemahulisest sõjast. Me oleme näinud, kui oluline on inimeste kiire reageerimisvõime, et päästa elusid ja tagada, et kõik saaksid õigel ajal õige info. Meie riigi julgeoleku küsimused ei ole enam pelgalt teadus- või arutusväärsed probleemid, vaid iga inimese elu ja turvalisus on sõltuv meie valmisolekust tegutseda. 

Me teame, et kiire info levitamine ja õige käitumine kriisiolukorras võib ja päästab elusid ning just see uus seaduseelnõu toob selgemalt välja, kuidas me saame tagada, et õige teadmine jõuab inimesteni. Üks suuremaid muudatusi, millest ka riigikaitsekomisjoni esimees pikemalt rääkis, on kohustus rajada varjendeid ja kohandada olemasolevaid ruume varjumiskohtadeks suuremates hoonetes. Me tõime selle tähtaja varasemaks. Alates 2026. aastast peavad kõik uued ehitised, mille pindala on vähemalt 10 000 ruutmeetrit, sisaldama avalikku varjendit. 

Need muudatused on osa suuremast eesmärgist, et iga inimene, kes satub kriisiolukorda, teaks täpselt, mida teha. Selleks tuleb tagada, et kõik riigiasutused ja ettevõtted liituksid riikliku ohuteavitussüsteemiga EE-ALARM, mis võimaldab kiirusel ja täpselt teavet levitada. 

Me ei saa ennustada, millal järgmine kriis meid tabab, kuid me saame teha kõik endast oleneva, et olla valmis. Ukrainas toimuva sõja valusad õppetunnid on meile kõigile selgeks teinud, kui tähtis on varjendite olemasolu ja kriisiolukorras õigete otsuste langetamine. 

Kokku võttes tahangi tänada riigikaitsekomisjoni selle eelnõu kiire menetlemise eest, sest see eelnõu aitab tuua ühtset arusaama Eesti riiki, annab arendajatele, kinnisvara arendajatele kindla suunise, kuidas tõsta Eesti inimeste turvalisust. Seega, Reformierakonna fraktsioon toetab väga seda eelnõu, et hoida oma Eesti inimesed turvaliselt ja valmistuda igaks võimaluseks, sest meie riigi tugevus seisneb mitte ainult kaitses, vaid ka teadlikkuses ja valmisolekus aidata üksteist. Aitäh!

Suur tänu lühikese ja konkreetse seisukoha eest! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli, kolleeg Raimond Kaljulaid. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud ametikaaslased! Nagu meie noor sõber Kristo Enn ütles, tõepoolest tuleb tänada ja tunnustada selle valdkonna inimesi, kes ka selle seaduseelnõu väljatöötamisega on tegelenud. Ja see eelnõu on tõepoolest väga oluline.  

Riigikogu on korduvalt oma erinevates otsustes rõhutanud elanikkonnakaitse valdkonna olulisust ja selle seotust riigikaitse valdkonnaga. Ja tegemist on tõepoolest elusid päästva eelnõuga. Ta käsitleb nii elanike ohu eest hoiatamist kui ka nende võimaluste loomist, mis on vajalikud selleks, et inimestel oleks võimalik tõesti vajadusel varjuda ning end ja pereliikmete elusid päästa.  

Selle väljatöötamise nimel on tehtud suur töö. Ja kindlasti ma tahan tänada ka kolleege riigikaitsekomisjonis, et nad toetasid ka seda muudatusettepanekut, mille me tegime, mille põhimõte lühidalt on see, et on ühesugused tähtajad nii eluhoonetele kui avalikele hoonetele, sellepärast et inimene ju viibib väga suure ajast just nimelt oma kodus ja väiksema osa ilmselt oma elust ja ajast kinos või kaubanduskeskuses. Nii et on väga tähtis, et see varjendite rajamine kõigi hoonetüüpide puhul kulgeb samas tempos.  

Loomulikult, me sotsiaaldemokraatidega mõistame ka seda, et sellel eelnõul on majanduslik mõju ettevõtjatele, kes tegutsevad ehituse valdkonnas, kinnisvaraarenduse valdkonnas. Loomulikult, see tähendab, et praegusel hetkel töös olevaid projekte peab hakkama muutma, see toob lisatööd, toob lisakulusid. Aga ma loodan ka, et see ettevõtluskogukond mõistab omalt poolt, et need riskid ja need ohud, millega me Eestis ja Euroopas silmitsi seisame, tingivad paraku selliseid muutusi.  

Ja loomulikult, lõpetuseks ma soovin kindlasti rõhutada ka seda – ka siin saalis oli igati õigustatult küsimus –, miks me tegeleme täna selle seaduse muutmisega, kui nagunii me teame, et see sulandub laiemasse, pikemasse eelnõusse. Aga kindlasti riigikaitsekomisjoni esimehel Kalev Stoicescul oli selles mõttes absoluutselt õigus, et isegi mõned kuud mängivad siin suurt rolli. Selle eelnõu menetlemise ajal ka näiteks Päästeameti esindajad tõid välja selle, kui palju me iga aastaga suudame tõenäoliselt rajada juurde varjumiskohti ja varjendeid ja läbi selle tegelikult juhul, kui Eestit peaks ähvardama sõjaoht, suudame päästa rohkem inimesi ja inimelusid.  

Nii et igal juhul on mõistlik selle eelnõu menetlus võimalikult kiiresti siin Riigikogus lõpule viia. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Me arutame täna eelnõu, mis puudutab hädaolukorra seaduse täiendamist, küsimust, mis on praeguses rahvusvahelises julgeolekupoliitilises olukorras äärmiselt aktuaalne. Eelnõu mõte on õige ja vajalik: tagada, et Eesti elanikel oleks kriisiolukorras võimalik varjuda, et meie omavalitsused oleksid valmis ning hädaolukordade lahendamisel ei jääks me sõltuvusse ainult headest soovidest, vaid et oleks olemas toimivad lahendused. See on oluline samm edasi, sest meie senine varjumiskohtade süsteem on jäänud ajale jalgu ning ausalt öeldes ei vasta enam tänastele ohtudele.  

Samas ei saa Keskerakonna fraktsioon jätta märkimata ka mõningaid kriitilisi tähelepanekuid. Esiteks, eelnõus seatud nõuded, näiteks 1200 ruutmeetrit ja suuremate hoonete kohustus rajada varjumiskohti, on iseenesest arusaadav, kuid see toob kaasa märkimisväärse lisakulu nii ettevõtetele kui ka omavalitsustele. Küsimus on, kas ja kuidas riik neid kulusid kompenseerib. Kui riik seab kohustuse, peab tal olema ka mehhanism, kuidas seda koormust õiglaselt jagada.  

Teiseks. oluline on, et me ei looks pelgalt seadust paberil, vaid et selle rakendamine oleks realistlik ja jõukohane. Kui jätame varjumiskohtade rajamise ainult kinnisvaraomanike või kohalike omavalitsuste õlgadele, siis võib osa neist kohustusest jäädagi täitmata. Vajalik on riigi ja omavalitsuste koostöö ning ka selge rahastusmudel.  

Sellest hoolimata on eelnõu suund õige. Me ei saa lubada endale olukorda, kus kriisi korral peavad inimesed oma kaitset ise improviseerima. Hädaolukordadele mõeldes on parem olla ette valmistanud ja valmis kui hiljem kahetseda. Seetõttu Keskerakond toetab eelnõu vastuvõtmist, kuid rõhutame, et töö ei tohi lõppeda seaduse vastuvõtmisega. Sama tähtis kui normide kehtestamine on nende täitmise tagamine, rahastuse leidmine ja pidev elanikkonna teadlikkuse tõstmine. Ainult nii muutub see seadus päriselt toimivaks ja annab Eesti inimestele kindlustunne, et me oleme valmis ka kõikide raskemateks olukordadeks. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernits!

Hea juhataja! Kolleegid! Midagi konkreetset ja midagi ka head. Aga kui nüüd kolleeg Kalev nagu rääkis, et iga kuu on kulla hinnaga, et peab kiirustama, siis mul tekib küsimus, et täiemahuline sõda hakkas peale juba palju varem, ja kui me nüüd kiirustame enne, kui see hädaolukorra seadus, rõhutan, mis on tõesti hea asi, vastu võetakse … Kus me enne oleme? Kas me molutasime kolm aastat või? Ja nii edasi. 

Ma vaatasin siin Erkki Koort, kes on ka selline tubli inimene ja räägib julgeolekust, 2014 on Postimees kirjutanud, kui ma leian, mis ta seal ütleb, et 1990. aastal juba otsustas valitsus, 1990. aasta keskpaigas, et riik enam varjenditega ei tegele. Kui vaatame tänapäeva ohtusid, näiteks seda, mis toimub Ukrainas, siis pole varjenditega tegelemiseks ka ülemäära suurt põhjust. Postimees, 2014, 21. aprill. Ma ei tea, mis Erkki Koort, kindlasti räägib midagi muud praegu. 

Ja siit tekib küsimus, et mida me oleme nii kaua molutanud. Paljude asjadega oleme molutanud. Ja see, mida me oleme siin Riigikogus … Meie praktika tihti on selline, mis ei tohiks olla, selline lodev ja laisk, sisustamata paragrahvid ja nii edasi. 

Ja nüüd, mis on tõeliselt oluline asi. Ma ei hakka rääkima Soomest, seal on ju peaaegu kogu elanikkonnal või 80–90%-l tagatud see varjend. Aga meil mõned üksikud on jäänud Nõukogude ajast, nomenklatuuri ja suurte tehaste omad, nüüd mida on võimalik kasutada, kaubanduskeskused ja muud sellised, aga korralikku varjendit ei ole praegu. Ja selle koha pealt suurepärane, et lõpuks ometi midagi. 

Aga Kalevi jutt on igal juhul väga õõnes selle koha pealt, et iga kuu loeb. Ei ole lugenud. Kolm aastat ei ole lugenud! Kuidas see võimalik on? Ja kui nüüd selle pilguga hakata vaatama laiemalt, mida me oleme teinud siin … Minu meelest väga palju asju on, kus me oleme molutanud mugavusest või ma ei tea millest tulenevalt. Aga seda ei tohiks olla. Tööd tuleb teha ja pidevalt ja esitada reaalseid eelnõusid. See on reaalne ja konkreetne. Ja mulle meeldib see ja ma olen selle poolt. Aga mitte tegelda asendustegevustega, mingisuguse nuhkimise, superandmebaaside, mingisugune peaga vastu seina nii-öelda ja vastu põhiseadust – pole meie asi. Tegeleme selliste asjadega. Varsti me jõuame ka "'Sõja ja rahuni", kaitseminister Pevkuri nii-öelda suurteoseni, mida suvi läbi ma olen aeg-ajalt, mitte iga päev, püüdnud lugeda. Aga ma arvan, et seda ei suuda keegi läbi lugeda. 

Aga teeme selliseid väikseid asju, väikseid tööampse, mille konsensus, ma arvan, on üsna suur. Ja palju asju on, mis tegelikult, kus partei lipp ei ole nii oluline, mis lehvib. Aga kordategemist vajavaid küsimusi on väga-väga palju, ja mitte ainult sõjanduses ja riigikaitses. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Tali.

Austatav Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse tõhus ja kiire menetlemine on ülioluline, sest julgeolekuolukord on selline, nagu ta on. Jah, riigikaitsekomisjonis on käsil ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus, aga see seadus on väga mahukas ja koondab endasse riigikaitse seaduse, erakorralise seisukorra seaduse ja hädaolukorra seaduse. Ja kuna eelnõu 668 on mahukas, siis arusaadavalt võtab töö selle eelnõu kallal palju aega, aga Riigikogu ja riigikaitsekomisjon peavad nii toimetama nii kiiresti, kui me oleme võimelised seda tegema. 

Aga selle seaduse loogika on ikkagi, et sa juhid kriisi rahu ja sõja ajal täpselt samamoodi. Ja see on lai kriisijuhtimine, mis hõlmab ja katab tervet ühiskonda. Aga ega siis kriis ei küsi ja jumal hoia, sõda ka küsi. Ja seepärast ongi vaja vana hädaolukorra seadus hädasti ära parandada ja parandada nii, et ohuteated oleks edastatud, EE-ALARM ja et oleks selge plaan varjendite, varjumiskohtade ja varjumisplaanidega täpselt samamoodi. 

Varjendite ja varjumiskohtade rajamisel on arukas ja mõistlik lähtuda Kaitseväe ohuhinnangust ehk siis ei tohi olla mitte mingit vahet, kas on avalikud varjendid või mitteavalikud varjendid. Kui oht on samasugune, siis neid varjendeid on vaja samal ajal igal pool, nii korterelamutel kui ka ühiskondlikel hoonetel või ärihoonetel. 

Ja nüüd riigikaitsekomisjoni liikmena mul on hea meel kiita riigikaitsekomisjoni, sest riigikaitsekomisjon on haruldaselt suure konsensusega ja kiirusega seda seaduseelnõu menetlenud. Täna oleme juba teise lugemise juures. Aga ma vaatasin päevakorrast ka, et esimesed lugemised on seaduseelnõudel 620, 631 ja 659. See etteheide, et me oleme kuidagi aeglased olnud, on küll täiesti kohatu ja asjatu. 

Aga nüüd, tulles varjendite juurde tagasi, see tähtaeg 1. juuli 2026 peab olema ühesugune kõigi ehitiste jaoks. Ja mis on kiire, nagu komisjoni esimees Kalev Stoicescu targalt ütles, et iga päev on tohutult oluline. Meie eesmärk ongi, et see seadus oleks vastu võetud juba järgmisel kuul. Oktoobrikuul, ma loodan, et see tuleb suurde saali kolmandale lugemisele, et kõik ehitajad saavad ja kinnisvara arendajad saavad oma tegevusi planeerida ja samamoodi ohuteadete edastamine läbi EE-ALARM-i ja erinevate süsteemide on selge ja kindel.  Meie kõigi siht peab olema, et iga Eesti inimene teab, milline on tema roll igas kriisiolukorras ja ta suudab seda täita. Eesti 200 otse loomulikult toetab selle eelnõu kiiret saamist seaduseks.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellele eelnõule on esitatud seitse muudatusettepanekut ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek on esitatud riigikaitsekomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, samuti riigikaitsekomisjoni poolt esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Nii ka kolmas muudatusettepanek, esitatud riigikaitsekomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt ja tuleb vaadata seejuures muudatusettepanekut number viis. Muudatusettepanek number viis, esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Samuti seitsmes muudatusettepanek, esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult.  

Ja me oleme eelnõu 662 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 662 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgnevalt tänane viies päevakorrapunkt, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel … Vabandust, väike täpsustus. Aitäh, härra minister, tähelepanelikult kuulamast, kuidas meil see arutelu läks. Kindlasti tunnustust vääriv samm, et minister kuulab ka teisel lugemisel oma esitatud eelnõu. Aga läheme edasi. Viies päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 659 esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja istungi jälgijad! Ma julgen väita, et siin saalis ei ole kedagi, kes ei tunneks muret selle süveneva demograafilise kriisi üle, millega me rinda pistame. Me teame, et meie sündimus on langenud ajaloo madalaimale tasemele, alates sellest, mis ajast on statistilist arvepidamist peetud. 

Eelmisel aastal sündis Eestis vaid kuus 9646 last, mis jälle, sellise tunnetuse andmiseks, on laias laastus võrreldav meie kõige väiksema, minule eriti südamelähedase maakonna, Hiiumaa rahvaarvuga. 

Majanduslik toimetulek on üks olulisemaid sündimuse mõjutegureid. Rohkem lapsi sünnib suurema sissetulekuga peredesse ja laste saamist takistab tihti just majanduslik ebakindlus. Need sõnad pärinevad Sotsiaalministeeriumi tellitud ja värskelt avaldatud laste saamise ja kasvatamise analüüsist. 

Peretoetustel on sündimuse toetamisel oluline roll, kuid on selge, et toetuste tõus üksi loomulikult sündimuse kasvu ei taga. Selleks on vaja tegeleda ka teiste takistustega, nagu eluaseme kättesaadavus, töö- ja pereelu ühitamine, aga ka paarisuhete ja peresuhete stabiilsus. 

Tulles aga tagasi selle majandusliku olukorra juurde ja võttes arvesse, et Eesti on 20 aastaga saavutanud Euroopas teise koha varanduslikus ebavõrdsuses, on oluline, et me seda ebavõrdsust laste ja perede väärtustamises ei süvendaks. 

Juba varem mainitud analüüs toob välja, et ühe lapse kasvatamise keskmiseks kuluks perele hinnatakse ka käesoleval aastal 564 eurot ja 62 senti kuus. See hõlmab toidu, riiete, eluaseme, transpordi, huvihariduse ja muid otseseid kulusid. Praegused peretoetused katavad sellest vaid väikese osa, jättes suurema osa kuludest vanemate kanda. Näiteks ühe lapsega peres on see 484 eurot kuus keskmiselt, kolme lapsega peres 983 eurot kuus keskmiselt. 

Sellest eelnevast tulenevalt oleme sotsiaaldemokraatidega esitanud eelnõu, mis näeb ette esimese ja teise lapse toetuse tõstmise samuti 100-le eurole kuus. See toob toob võitu kõikidele Eesti peredele, olenemata sellest leibkonna- või peremudelist, milles nad elavad. Aga on oluline, et see muudatus vähendaks leibkonnatüüpide vahelist ebaõiglust ehk siis toetuste suhe ülalpidamiskuludesse oleks õiglasem. 

Kuigi 20-eurone tõus pere eelarvele ei pruugi tunduda märkimisväärne, kannab ühesugune lapsetoetus väga tugevat väärtussõnumit: seda, et riik väärtustab võrdselt iga last sõltumata tema sünnijärjekorrast. See aitab kujundada ühiskonna hoiakut ja tugevdada perede usaldust riigi perepoliitika vastu. 

Käesolev eelnõu sisaldab ka ettepanekut tõsta üksikvanema lapse toetuse samuti 100-le eurole kuus. Praxise uuring, mis tõi välja, milline on riikide maksutõusude ja eelarvekärbete mõju haavatavas olukorras rühmadele tõi väga teravalt välja, et leibkonnatüüpide lõikes puudutavad maksutõusude enim üksikuid pensionäre, aga ka üksikvanemaid. 

Nendesamade rühmade olukord on väga tõsine ka suhtelise vaesuse vaates. Nimelt kasvas suhtelise vaesuse määr just enim üksikvanemate ja eakate seas, kus see juba varasemalt oli väga kõrge, enam kui 50%. 

Analüüsi tulemused näitavad, et maksutõusude koondmõju jaotubki just erinevate rühmade vahel ebaühtlaselt. See tähendab seda, et mõju ulatus on suhteline. Madala sissetuleku ja kõrge vaesusriskiga inimese jaoks muudab toimetuleku keeruliseks ka 20-eurone sissetuleku vähenemine. Meie eelnõu näeks ette üksikvanemaga lapse toetuse tõusu ühe lapse puhul 20 eurot, sinna juurde lapsetoetuse tõusu 20 euro võrra ehk siis üksikvanemaga ühelapseline pere võidaks 40 eurot kuus. See võiks aidata kompenseerida seda muutust, mis on nii hindade kallinemine kui ka maksutõusud kaasa toonud. 

Kolmandaks on selle eelnõul väga oluline positiivne mõju lapsetoetuste maksmise administreerimisele. Me teame, et meie peremudelid on väga erinevad. Meil on väga suur osakaal kärgperesid ja kärgperedes on praegu väga keeruline ausalt ja õiglaselt hinnata, milline laps on vanema jaoks esimene, teine või kolmas. Selline ühtlustamine aitaks vähendada halduskoormust ja muudaks süsteemi selgemaks. 

Loomulikult on selge, et meie eelnõul on ka mõju eelarvele. Esimese ja teise lapse toetuse tõstmine 100 eurole kuus pluss ka üksikvanema toetuse tõstmine 100 eurole tooks riigieelarve lisakulu hinnanguliselt 57,3 miljonit eurot aastas, aga hõlmates sealjuures umbes 239 000 last. Samas tuleb märkida, mis on ka antud eelnõu katteallikate kontekstis väga oluline, et laste arvu vähenemine toob riigieelarvesse juba iseenesest kaasa kokkuhoiu peretoetuste maksmise arvel, mis on hinnanguliselt taas kord varem viidatud analüüsi põhjal 10–11 miljonit. Lisaks vähenevad proportsionaalselt haridus- ja tervisevaldkonna kulud. Seega on neid vabanevaid vahendeid võimalik suunata osaliselt selle kaasneva eelarve kulu katteks, sest sotsiaaldemokraadid on kindlalt sellel seisukohal, et lastele ja peredele suunatud riiklikke vahendeid ei tohiks kärpida ega vähendada, vaid ideaalis loomulikult nende toetamist suurendada. 

Ehk siis võttes kokku, meie eelnõu toob kaasa mitu olulist positiivset aspekti. Esiteks, see kannab väärtussõnumit: iga laps on võrdselt väärtustatud riigi jaoks. Teiseks, üksikvanema lapse toetus sihib kõige täpsemalt abivajadust, kus täna ilmajäetuse või puudust kannatamise osakaal on kõige tuntavam. Ja kolmandaks, ka mitte väheoluline, see lihtsustab riigipoolset administreerimist. 

Ehk siis, head kolleegid, ma tahaks südamest näha, et see on eelnõu, kus me siiski suudame olla ühtsed. Kutsun teid kõiki seda eelnõu toetama. Eriti sügavalt vaatan silma ja südamesse Reformierakonna kolleegidele, et selles eelarveläbirääkimiste situatsioonis tulla ja teha see samm kõikide Eesti perede poole, sest ka täna meedias kõlanud tulumaksutõusu ärajätmine, me teame, toob tuntava võidu eelkõige jõukamale osale ühiskonnast. Peretoetuste ühtlustamine ja meie eelnõu aitaks toetada kõiki Eesti peresid. See on minu poolt hetkel kõik. Olen valmis vastama teie küsimustele.

Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kahjuks üks küsimus ainult. Minu meelest suurepärane ettepanek, aga ta ei anna ju, mulle tundub, valitsejate silmis kohe efekti. See on nagu, et mutimullaauku läheb see raha ja ei saa raporteerida, eriti veel valitsus, kelle usaldusväärsus on naeruväärselt madal. Ja nagu ma aru saan, selle tõttu läheb see tapmisele. Aga kas ei võiks üldse Riigikogu hakata neid tööampse pigem tegema, nagu eelmine oli varjendite ja see? Kui valitsus tuleks takka, siis sellega me saaksime hakkama. Suuremate asjadega meil on tõsiseid probleeme.

Aitäh! Seda, mida valitsuserakonnad mõtlevad, ma väga hästi kommenteerida ei oska. Eks me saame mõlemad aimata ja nende käest siin küsida. Aga mul on väga hea meel, et see eelnõu on siin saalis ajal, kui valitsuserakonnad panevad riigieelarvet kokku, kus nad saavad tõsiselt kaaluda, milliseid lisakatteallikaid juba minu poolt nimetatule laste ja perede heaks saaks kasutada.

Riina Solman, palun!

Suur tänu teile, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja, tänan selle seaduseelnõu eest. Me olime ka sotsiaalkomisjonis koos, kui me seda arutasime. Ja teades, et kuivõrd tõepoolest Isamaa seda eelnõu toetab, on kunagi ka ise kirjutanud vastava eelnõu, kui 2022 me valitsusse läksime, siis ta jäi Reformierakonna poolt meil teostamata, siis sotsiaalkomisjonis kerkis ka küsimus selle kohta, et katteallikaid ei olnud nagu eelnõus piisavalt ära toodud. Kuna nüüd see laste kasvatamise ja saamise analüüs ütles, et aastas, järgmisel aastal jääb kuskil 10–11 miljonit üle, aga meede ise maksab aastas 50–56 miljonit, kuidas me siis võiksime koos lahendada selle katteallikate leidmise?

Lihtne vastus võiks ju olla see, et riigieelarve meil siin õige pea lahti tuleb ja detailselt aruteludele, loodetavasti me siis saame seda küsimust uuesti lahendada. Nagu sellestsamast sotsiaalkomisjonist me ju mõlemad teame, täna see hääletus, ma kutsun jätkuvalt üles veel oma otsust muutma, aga tõenäoliselt jõuab sinna, et täna me selle eelnõuga edasi ei lähe. Selles osas on meil loodetavasti koos võimalik riigieelarve menetluses juba konkreetsemalt, täpsustatult koos veel detailsemate katteallikatega seda küsimust lahendada.

Tanel Kiik, palun! 

Hea lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Sa põhjendasid päris kenasti ära, miks on vajalik peretoetuste tõstmine. Ja ka sotsiaalkomisjonis toimunud arutelul mulle tundus, et tegelikult see mõistmine on nagu laiem, ütleksin, et lausa üleüldine. Selles vaates ma julgustan sind ja kõiki teisi olema optimistlik. Iga Riigikogu liige on oma mandaadis vaba ja kõik, kes soovivad, et lapsi koheldaks võrdselt igas peres, et nende peretoetused võrdsustatakse, ühtlustatakse 100 euro peale – julgustan ikkagi selle eelnõuga edasi minema. Seda enam, et kahe lugemise vahel on alati võimalik teha muudatusettepanekuid, täiendusi, mida iganes on vaja juurde. Võib mõelda katteallikate peale, vaadates seda, kuidas riigieelarveprotsessis tundub endiselt, et raha on ju justkui palju ja miinust muidugi kasvatatakse. Kui üldse kuhugi raha suunata, siis riigikaitseliselt kindlasti võiks see olla perepoliitika. Mu küsimus on lihtne. Kas sa usud, et varem või hiljem see sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu sisuliselt viiakse ellu ehk peretoetused ühtlustatakse?

Kui lühidalt vastata, siis ma tahaks loota, et pigem varem kui hiljem. Kui see sõltuks sotsiaaldemokraatidest, siis see juhtuks täna ja siit edasi. Mis puudutab tõesti neid peredele suunatavaid vahendeid, siis ma ei saa jälle tagasi tulemata jätta, et me räägime täna valitsuserakondade poolt tulumaksutõusu ärajätmisest, millest need lastega pered, eriti maapiirkondades, ja eriti tihti suuremate laste arvuga võidavad väga vähe, üksikuid eurosid. 

Selle asemel teeme siis päriselt Eesti perede elu ja toimetuleku lihtsamaks. langetame toiduainete käibemaksu! Ma saan aru, see ideoloogiliselt ei sobi, meil ei ole väidetavalt usku, et see jõuab inimeseni. Suuname siis selle ülejääva raha, mida meil järsku nüüd on, suuname selle tervishoiukuludesse, et inimeste ravi järjekorrad väheneksid. Sotsiaalminister ütles, et see on nagu liiva puistamine läbi sõela, et see ei paranda inimeste arstiabi saamist. Kui me neid suuri asju ei tee, siis kas me tõesti ei ole valmis leidma seda 50 miljonit, mis osa tuleb sellest, et meil on neid lapsi liiga vähe. Kas me tõesti ei ole valmis leidma seda summat, et Eesti laste ja perede toimetulekut parandada? Nii et ma proovin sellest optimismist siis uuesti tõukuda ja kutsuda üles seda eelnõu täna toetama. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Sotsiaalkomisjonis selgus ka Sotsiaalministeeriumi esindaja Gerli Lehe ettekandest, et mitte ainult 10–11 miljonit ei jää järgmisel eelarveaastal tänu madalale sündide arvule üle, vaid jääb ka, eks ole, haridussektoris ja veel laiemalt sotsiaalsfääris tänu sellele, et lapsi on vähem. See summa tegelikult kokku on suurem. Ja nüüd ma küsingi teie käest, kuidas teie näete või mida me saaksime koos ära teha selleks. Me kuulsime ju, et sotsiaalminister ütles, et ta ei kavatse seda raha järgmine aasta eelarves laste ja perede heaks rakendada. Kuhu see raha siis jääb, mis üle jääb?

Vot kui mina oskaks, taas kord, oleks mul see klaaskuul, et öelda, mis on see argumentatsioon valitsuserakondade poolt täna mitte puudujäävat osa lastega peredesse suunata … Mis me saame teha, on täna võimalikult ühtselt antud eelnõu siiski toetada. Me ei pea seda esimesel lugemisel tagasi lükkama. Meil on võimalus paralleelselt siin – järgmisel nädalal antakse meile eelarve üle – töötada ühiselt parlamendina, kui me kõik ühiselt näeme, et meil on laste arv liiga madal, me väärtustame seda, et Eesti rahvas kestaks, et iga laps on oluline. Teeme siis täna selle žesti, laseme selle eelnõu esimeselt lugemiselt läbi ja erakondadeüleselt otsime katteallikaid, mis on ühiselt aktsepteeritavad või sobivad kõikidele poliitilistele jõududele. Ma arvan, et Eesti lapsed ja pered on seda väärt.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja, hea Reili! Ma väga tänan selle eelnõu ja ettekande ja nende põhjenduste eest. Ka mina oma kodupiirkonnas kuulen emadelt ja perekondadelt väga seda, et just niimoodi peaks seda lastetoetust tõstma ja see vajadus on olemas. Ja kui ma nüüd õigesti aru saan, ja seda võid puldist kinnitada, siis see ei aita ju mitte ainult ühe ja kahe lapsega peret, vaid see aitab ka ju suurt peret, sest kokku see summa läheb suuremaks.

Absoluutselt! Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan ainult kinnitada, et see tõus puudutab ka lasterikkaid peresid. Kõik Eesti pered, kus on vähemalt üks laps, võidavad antud eelnõust.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmiseks on juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõtvalt, sotsiaalkomisjoni aseesimees Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Austatud sotsiaalkomisjoni liikmed ja teised, kes istuvad saalis ja jälgivad meid sidevahendeid abil! Teisipäeval, 9. septembril toimus sotsiaalkomisjonis arutelu, mille just meil ette kandis lugupeetud proua Reili Rand, selle eelnõu üle, mis puudutab vanemahüvitise korrigeerimist sellisel määral, et esimene ja teine laps, kes täna saavad 80 eurot lapsetoetust, hakkaksid saama 100 eurot, võrdselt alates kolmandast kuni edasi lastega, ja lisaks ka üksikvanema toetus, laps hakkab saama ka 100 eurot kuus. Seda eelnõu me arutasime. 

Anti ka sõna loomulikult eelnõu algatajale, kes meile praegu siin hetk tagasi esines. Anti sõna ka Sotsiaalministeeriumi esindajale proua Gerli Lehele, kes andis meile teada, ma saan aru, ettepaneku, mis Sotsiaalministeerium esitas valitsusele. See puudutab seda, et nende hinnangul esimese ja teise lapse toetuse tõus ei pruugi olla kõige tõhusam meede koheselt perede majandusliku toimetuleku tõstmiseks. Pigem oleks just tarvis sõnumit, et riik väärtustab kõiki lastega peresid. See sõnum on väga oluline, et pered vajavad täna perepoliitikas stabiilsust. Ja Sotsiaalministeeriumi esindaja sõnul nad edastavad Vabariigi Valitsusele kevadeks laste saamise ja kasvatamise toetamise analüüsis välja toodud meetmete tervikliku paketi. Sotsiaalministeeriumi esindaja andis meile pikema ülevaate tehtud analüüsist ja ettepanekutest. 

Siis said sõna kõik komisjoni liikmed. Komisjoni esinaine oli väga tubli, Signe Riisalo on minu arust vahepeal ka oma seisukohtades tulnud rohkem sellega kaasa, mida oleme viis aastat siin Riigikogus rahvastikupoliitikutega, teistega ajanud. Kõik said sõna. Mul on palutud lihtsalt ülevaatlikum olla, ei pea kõiki sõnasaajaid eraldi esile tooma. 

Aga võib-olla ma peatuksin sellest, et komisjoni esinaine Signe Riisalo täpsustas, et kui rääkida madala sündimuse tõttu perehüvitiste seaduses kasutamata ressursid, siis need summad on 2028. aastal juba 25,9 miljonit eurot ning 2029. aastal 21,2 miljonit eurot. Aga kuna meie arutatava eelnõu kulu jääb aastas vahemikku 55–60 miljonit, siis selgelt ei ole hetkel veel madala sündimuse tõttu kasutamata jäävat ressurssi, et saaks üldsegi analüüsis esitatud meetmeid koheselt rakendada. 

Proua Reili Rand, kes eelnõu esitas, andis mõista, et jääb vastavalt Sotsiaalministeeriumi esindaja öeldule madala sündimuse tõttu ressurssi üle ka teistest sotsiaal- ja haridusteenustest, mille peale valitsuse liikmed võiksid vaadata. Räägiti väga palju veel sellest, et on oluline lapsi võrdselt väärtustada. Sellega, ma arvan, kõik nõustuvad, et ka esimene ja teine laps vääriksid lapsetoetust 100 eurot, samamoodi üksikvanemad ja nende lapsed samasugust toetust. Praegu käib ju vahetegemine laste vahel. Aga kulude katteallikate kohta siis meil arutelu jätkus. Sotsiaalministeeriumi esindaja rõhutas veel, et on tarvis vaadata kogu meetmete paketti ja ainult rahaliste toetustega, ta juhtis tähelepanu, ei ole võimalik sündimust mõjutada. 

Nüüd ma ise tõin esile seda, et varasemalt on ka selle analüüsi tutvustusel Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Hanna Vseviov rõhutanud, et madala sündimuse tõttu ülejäävat raha kasutatakse siiski perepoliitika kujundamiseks, et see sellest sektorist mujale ei liigu. 

Seejärel said sõna Reili Rand, Tanel Kiik, Kalle Grünthal ja siis pani esinaine meie menetluslikud otsused hääletusele. Täna siis esitati meile seda eelnõu, konsensuslikult otsustati täna seda teha. Eeltoodust lähtuvalt ei toetanud ka Sotsiaalministeerium esitatud eelnõu ja kinnitavad veel korra üle, et laste saamist ja kasvatamist toetava tegevuskava koostamine ja kinnitamine on koalitsioonilepingu tööplaani osa ning valmib 2026. aasta kevadel. 

Menetlusotsustest veel. Proua Riisalo tegi ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Mihkel Leesi. Komisjon oli nõus. Mina ise tegin ettepaneku seejärel, et ma sooviksin ise olla juhtivkomisjoni esindaja, sest mul on selleks isiklikud põhjused. Olen varem rahvastikuministrina selle teemaga väga kokku puutunud, kursis ja soovisin rohkem kaasa rääkida ja ei nõustunud või ei soovinud kuulata seda, miks mitte midagi teha ei saa, kui seda esitab taas kord juhterakonna esindaja. Ja siis küsis meie komisjoni esinaine Mihkel Leesilt, kas ta on nõus juhtivkomisoni esindamisest loobuma, ja härra Lees vastas, et nõustub esindamisest loobuma, misjärel meie juhataja tegi menetlusliku otsuse ja pani uuesti hääletusele minu isiku, et ma võiksin seda arutelu teile ette kanda. 

Ja sellega ma olen lõpetanud meie komisjoni arutelu, mis oli üldiselt positiivne. Kinnitan seda omalt poolt üle, et valdavalt on arusaamine, et teema on tõsine, vajab sügavuti käsitlemist ja konsensuslikku erakondadeülest vaadet. Selles osas on olnud edusammud täiesti ilmsed, seda kinnitan ka mina. Tänan kõiki kolleege. Tänan oma komisjoni esinaist Signe Riisalot ja komisjoni ametnikke, kes aitasid mul protokolli koostada ja valmistasid ette selle ettekande osa. Tänan ka kõiki kolleege, et me oleme jõudmas sellesse etappi, kus meil hakkab tekkima erakondadeülene arusaam, et sündimus on madal ja me peame ühiselt, erakondadeüleselt otsustama meetmete paketi, et vähegi leevendada madalat sündimust, mis toob teadagi meile igasse sektorisse ainult kurbi tagajärgi. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Ära nüüd ära mine. Irja Lutsar, palun!

Austatud juhataja! Hea Riina! Tuleta mulle meelde, et ega meil komisjonis ei olnud juttu nõndanimetatud personaalsest toetusest. Ja miks ma seda küsin? Kindlasti on Eestis lapsi, kes vajavad rohkem kui 100 eurot kuus. See on täiesti selge. Aga samas on ka piisavalt lapsi Eestis, kellele võib-olla seda 20-eurost toetuse tõusu ei olegi tarvis. Ma näen, et siinkohal oleks just see personaalne lähenemine, ilma muidugi igasugustes andmebaasides tuhnimata, nagu eelnevalt siin juba juttu on olnud. Ega me komisjonis seda vist seekord ei arutanud? Ma kuidagi ei suuda mäletada, kas oli sellest juttu või ei olnud.

Aitäh, hea kolleeg Irja Lutsar! Sellel korral ei olnud sellest juttu. Küll me oleme varasematel istungitel arutanud personaalse riigi ja vajaduspõhise lähenemise teemat. Seal tõepoolest on erinevaid arvamusi. Ma olen ise selles töögrupis osalenud nii palju, kui mul aega on olnud. Ja seal on ju tegemist sellega, et tõepoolest, inimesed võib-olla ei soovi, et nende andmeid selliselt käsitletakse ja nad nii-öelda paljaks kooritakse ametnike ees, et kõik teavad nende sissetulekuid, väljaminekuid. See plaan on ju, idee on õilis, aga teostus hetkel veel valmis ei ole ja ta on toores. 

Ja mis puudutab seda vajaduspõhist lähenemist, siis ma olen alati rõhutanud, et kui oli hetk, kui vähendati siin saalis peretoetusi, siis oli ka juttu, et tuleb vajaduspõhiselt peredele läheneda. No aga me võtsime ära ka ju 10 lapsega perelt selle toetuse. Oli ju ilmne, et kui sul on 10 last, siis see 200 eurot kulub sinna igal juhul ära. Vajaduspõhine ta võib olla just suurte perede näitel või üksikvanemate näitel. Meil on rida üksikvanemaid, kes kasvatavad nelja-viite last üksinda.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Rõõm kuulda, et kolleeg Mihkel Lees loobus ja sina saad rääkida siin. Aga ma ei kuulnud võib-olla kõike. Kas sellegipoolest see eelnõu otsustatakse seekord tappa või ei ole see nii?

Seda annavad meile kohe teada järgnevad hetked. Mina hetkel millegipärast arvan, et ta otsustatakse tappa, kui sa nii otse küsid. See on Sotsiaalministeeriumi seisukoht olnud, et soovitakse tulla välja tervikpaketiga kevadeks. Aga mure jääb üles: kuna raha juba jääb üle ja see on 10–11 miljonit, järgmisel aastal veel enam, ja see ehk liiguks sellest sektorist välja, enne kui Sotsiaalministeerium selle tervikliku paketiga meie ette lõpuks tuleb. 

Minu soov on küll, et me tegelikult täna kaaluksime, et Reformierakonna liikmed, kes mind praegu kuulevad, ei tuleks seda eelnõu tapma, vaid annaksid sellele elujõudu. Sest et iga kaotatud sekund, mida me veele viivitame erinevate meetmetega ehk signaali andmisega Eesti noortele peredele või ka juba küpsemas eas peredele – poliitika on signaalide kunst ja me oleme siit saalist andnud väga-väga vaenulikke signaale peredele välja viimased kaks aastat juba. 

Ja kui me nüüd saaksime koos anda signaali, et me hoolime, et me muudame, et me teeme meetmeid, me arutame ka selle tuleva eelarvestrateegia kontekstis juba olemasolevat ülejääki madalast sündimusest, siis see annaks meie noortele täiendavat kindlust või küpses eas inimestele saada veel järgmine laps. Igal juhul siit saalist välja öeldud signaalid tähendavad inimestele kas positiivset või negatiivset hoiakut meie vaates või nende vaates. Ma rõhutan, et sõnamurdlik käitumine kaks aastat tagasi, kui perehüvitisi vähendama mindi, siis see tegelikult andis väga-väga halbu signaale inimestele, et riik ei ole meiega, ei ole stabiilne. Seda ütlesid ka kõik rahvastikuteadlased, keda nüüd see tänane analüüs laste saamisest ja kasvatamisest tsiteerib. Kõik! Sealhulgas Ene-Margit Tiit, kes muidu oli tavaliselt alati rõõmsalt toetamas juhterakonna seisukohti, ütles välja, et lastega pered vajavad ennekõike stabiilsust. Ei tohi ära võtta midagi, mis juba on antud.

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole, Signe Riisalo, teil on küsimus istungi juhatajale.

Kuna rohkem küsimusi ei ole, siis see küsimus kaotab mõtte. Aga tegelikult ma oleksin palunud, et istungi juhataja tuletab komisjonipoolsele ettekandjale meelde, et tal on võimalik võtta kõne oma erakonna poliitiliste seisukohtade esitamiseks. Antud rollis tuleks püsida komisjoni arutelude kirjeldamisel.

Istungi juhatajana ma kuulen, mis ta räägib, ja kindlasti oleks võib-olla lõpus ka öelnud, et komisjoni rollist rääkida. Ja mitmedki komisjoni liikmed on oma isiklikke seisukohti siin aeg-ajalt väljendanud. Aga Riina Solman, meil ei ole kellelgi teile küsimust esitada, nii et ma ei saa teid võtta. Kohe hakkame läbirääkimistega peale. Nii. Ettekanded on tehtud. Aga Riina Solman, küsimus istungi juhatajale.

Tegelikult, austatud istungi juhataja, mind ikkagi mainiti, et justkui ma ei täitnud oma rolli piisavalt korrektselt. Aga ma andsin ka seal puldis teada, miks ma soovisin juhtivkomisjoni esindaja olla. See oli just sellepärast, et juhterakonna esindaja ei tuleks oma poliitiliste seisukohtadega pulti ja räägiks meile, kuidas tõepoolest tuleb ära oodata kevadeni ja enne seda ei saa mitte midagi ette võtta. Aitäh!

Aitäh! Komisjonisisene arutelu ei ole diskussioon istungi juhataja ja komisjoni liikmete vahel. Aga võtke palun siis oma sõnavõtt ka maha veel. 

Ja läheme läbirääkimiste juurde. Seekord saavad sõna fraktsioonide esindajad. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel, fraktsiooni nimel Tanel Kiik, palun! Ja volitusega, ma näen.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma ei ole siin esimest korda peretoetuste teemal kõnelemas. Tihtipeale kahjuks on see tulemus olnud tõepoolest peredele ebasoodne ehk negatiivne.

Aga tuletaks meelde lihtsalt mõnda fakti. Ehk Eesti laste, võib öelda, selline ebavõrdne toetamine on kestnud aastakümneid. Järk-järgult on esimese ja teise lapse toetust tegelikult nihutatud lähemale kolmanda lapse toetusele, aga veel on tegemata see viimane samm. Kui mäletate, siis kunagi oli, 10 aastat oli esimese ja teise lapse toetus 300 krooni ehk 19,18 eurot. Sotsiaaldemokraatide juhtimisel siis alates 2015. aastast tõusis 45 euroni ja sealt järk-järgult edasi 60-ni, hiljem ka nüüd 80 euroni. 

Aga on jäänud veel väike erinevus esimese ja teise lapse ja siis kolmanda ja iga järgneva lapse toetuse vahel. Ja tegelikult mulle tundub, et parlamendi enamuse nagu tahe ja arusaam on olnud nende toetuste ühtlustamise suunas liikuda. 

Ja nüüd on tegemata veel see viimane väike samm. Ehk 20 euro võrra esimese ja teise lapse toetuse tõstmine toetab ju kõiki peresid, kuna kolmanda lapse saamiseks peavad sul olema kaks esimest, ehk see on tegelikult selline perepoliitikameede, mis väärtustab iga last ja annab väga selge sõnumi ühiskonnale. Kahes mõttes, ta annab esiteks sõnumi, et kõik lapsed on võrdsed, iga laps on ühetaoliselt väärtustatud, on ta esimene, teine, kolmas või järgmine. Ja teiseks, ta annab tegelikult olulise sõnumi, et riik tajub, mis olukorras me oleme, riik tajub, et me oleme rahvastikukriisis ja et see pidevalt langenud sündide arv siin alla 10 000 viimastel aastatel on tegelikult sõja kõrval kõige tõsisem väljakutse Eesti riigi ja rahva püsimajäämise mõttes. See ei ole mingisugune poliitretoorika, see on lihtsalt numbrid ja teadus, faktid. Ükski rahvas ei saa nii-öelda lõputult kahaneda ja loota siis paralleelselt samal ajal püsima jääda. Ehk meil tuleb toetada meie noori, meie peresid. Loomulikult me ei arva seda, et ainult rahaliselt, ainult lapsetoetusi tõstes, aga sellised sammud on ka märgilised ja olulised. Ehk nii nagu ka sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu ajal tegelikult keegi ei arvanud seda, et me tõstame need lapsetoetused ära ja siis sellega on kriis lahendatud. Loomulikult mitte. 

Meil tuleb tegeleda lasteaiakohtade kättesaadavuse küsimusega, töö ja pereelu ühitamise teemaga, pakkuda erinevaid toetavaid teenuseid, vaadata, et oleks tervishoiuteenused kättesaadavad, ka esimese kodu soetamise võimalused või ka üürimise võimalused noortele peredele senisest paremad. See on koht, kus Eesti riik on olnud reeglina suhteliselt passiivne ehk noorte toetamine oma kodu soetamisel või üürimisel on minimaalne võrreldes teiste riikidega. 

Ehk neid samme ja mõtteid on väga palju veel, mida ka välja toodi Sotsiaalministeeriumi tehtud analüüsis. Aga üks lahendus ei välista teist ehk see, et astuda täna esimene samm, liikuda edasi lastetoetuste ühtlustamisega, öelda selge sõnum välja, et kõik lapsed on võrdselt väärt 100 eurot. Loomulikult jääb paralleelselt ka lasterikka pere toetus. Ja siis järk-järgult, viilu kaupa hakata võtma järgmisi Sotsiaalministeeriumi tellitud analüüsist tulnud ettepanekuid ja neid lahendada. 

Lihtsalt olukord on selline, kus kuidagi on kombeks saanud pidevalt lükata vajalikke lahendusi edasi. Võtame näiteks toimetulekutoetuse tõstmise. Kõik olid justkui nõus, et tegelikult see on ajale jalgu jäänud, oleks vaja tõsta. Kui me esitasime vastava ettepaneku käesoleva aasta lisaeelarvele, siis see hääletati maha, öeldi, et no me tuleme oma ettepanekuga hiljem millalgi. Nüüd on natuke sarnases olukorras. Kõik on justkui nõus, et lapsetoetusi peaks tõstma ja ühtlustama, arvestades seda, et ka elukallidus on vahepeal oma töö teinud ja see 80 eurot, mis oli mõni aasta tagasi, ei ole kaugeltki enam seesama rahalises väärtuses,  kui ta on täna. Ehk kõik on nagu nõus, et tuleks tõsta, aga ikkagi tuleb oodata mingisugust müstilist analüüsi, uut eelnõu, loomulikult valitsuse poolt. 

See praktika on tihti nii olnud, ja mis seal salata, ka sel ajal, kui ma olen valitsuses olnud, et ikka koalitsioonile meeldivad oma eelnõud rohkem, need on ikka armsamad kui opositsiooni omad. Aga mõnes küsimuses, nagu näiteks perepoliitika, eriti siis, kui see eesmärk on, ma arvan, ühine, rahvastikukriis ületada, võiks näidata ka sellist positiivset eeskuju ja kõrget poliitilist kultuuri ja toetada ka mõnda opositsiooni eelnõu. 

See ei ole röögatult kallis ettepanek, me ei räägi siin 150, 200, 300 eurost. Räägime väga lihtsast põhimõttest: iga laps on võrdselt väärtustatud. Räägime sellest, et olukorras, kus elukallidus on inimeste ja perede toimetulekut halvendanud, on õiglane ja põhjendatud laste senisest suuremas mahus toetamine, siis 20 euro võrra esimese ja teise lapse toetuse tõstmine. 

Nii et mina küll kutsun teid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üles seda eelnõu toetama. Teeme selle esimese lugemise ära, saame edasi arutada. Arvestades kõiki neid kuluridasid, mis on riigi ees, siis selle eelnõu eelarveline kulu ei ole tegelikult nii-öelda kontimurdev. Küsimus on rohkem tahtes, küsimus on prioriteetides, küsimus on ka poliitilises kultuuris, kas vahel harva mõni opositsiooni poolt esitatud ettepanek võiks ka läbi minna. Aitäh! 

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!    

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud saalis viibijad ja saadikud ja muud inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Kolleeg Peeter Ernits enne küsis väga ilusasti, et mis sa arvad, mis nüüd juhtuma hakkab. Kas tuleb ime, et see eelnõu jõuab teisele lugemisele, või tapetakse ta ära? No ma olin kergelt pessimistlik, kuigi minu eelkõneleja Tanel Kiik oli väga optimistlik ja pani südamele, et austatud reformierakondlased, kes te meid kuulate, palun ärge tulge seda eelnõu maha hääletama. Jätame ta ellu ja toetame oma lapsi ja anname koos ühe poliitilise signaali, et me hoolime peredest ja lastest! Kõik lapsed on kulla hinnaga, kõik lapsed on võrdselt väärtustatud. 

Aga miks ma olin pessimistlik? Ma natukene kaevasin tagasi siin nädal aega tagasi. Pärast sotsiaalkomisjoni istungilt toimus väike arutelu ja tundus ka mulle, et me liigume üksmeele poole. Ma pean siit saalist ka ütlema, et Isamaa naiskogu IREN juba talvel tegi ettepaneku, et see küsimus on erakondadeülene, ärme vastandu üksteisele, ärme kakle, selles küsimuses leiame üksmeele. 

Tegelikult eelmisel nädalal toimus sotsiaalminister Karmen Jolleri umbusaldamine ja seal paraku minister andis väga selgelt mõista, et vaatamata sellele analüüsile ta 2026. aasta eelarveaastal ühtegi väljapakutud meedet rakendada ei kavatse. Ja eitavalt kõlas vastus ka küsimusele, kas oleks võimalik taastada lasterikaste perede huviringitoetus summas 101 000, eurot mis võeti ära lisaks veel peretoetustele paar kuud hiljem. Väga naljakas selles mõttes, et see summa ei olnud eriti suur, aga ta aitas väga palju maapiirkondade peresid ja seda ei antud kõikidele, vaid ainult koolis käivate õpilastega peredele alates neljandast lapsest, kus oli neli last vähemalt kasvamas. See oli pisku, aga see võeti ära. 

Kummaline, et samal ajal kui meil jääb hariduspoliitikas ilmselt raha üle madalate sündide tõttu, ja sotsiaalpoliitikas jääb üle, siis isegi neid väikseid signaale ei soostunud sotsiaalminister Karmen Joller lubama, kuigi tegelikult oleks see üks väga lihtne lahendus. 

Ja ma ütlen teile, mille taga seisab konsensuslik rahvastikupoliitika kujundamine ja nende lastetoetuste küsimus. See seisab ühe kännu taga kinni, ja selle kännu nimi on Reformierakond. See ei tohiks niimoodi olla, sest kõik teadlased ütlevad ühest suust, et rahvastikupoliitika on pikaajaline protsess ja ta ei tohiks sõltuda sellest, milline partei on parasjagu võimul. 

Seda kaotatud usaldust perede poolt, mida me iga hetk, iga päev ära võtame, seda kindlustunnet on võimalik kasvatada kohe alates tänasest. Nüüd, kui Reformierakond tuleb saali ja jätab selle eelnõu ellu, tehke palun, kallikesed, seda! 

Näed, Kristo Enn Vaga tuleb! Ole hea, jäta see eelnõu ellu! Noor pereisa, tuleb veel võib-olla lapsi juurde ja oled hea eeskuju teistele.

Me oleme aega kaotanud piisavalt. Aga loevad teod, mitte sõnad. Mina siin praegu räägin, kohe hakkab hääletus. Siis me näeme, mida juhterakond on otsustanud. Ma ütlen veel kord ära, et seal koosolekul, kui ma küsitlesin sotsiaalministrit, ta üritas väga paljudest küsimustest eemale põigelda. Ütles, et tema ei olnud varem ministriametis, et tema eelkäija oli need otsused teinud, see ei puudutanud teda. Tegelikult see nii ei ole. Ta oli Riigikogu liige ja siin saalis hääletas kõikidele otsustele kaasa, pani rohelist sellele, et võtame peretoetusi vähemaks, pani rohelist automaksule. Seadusandjana on tal veel suurem vastutus, kui oli Signe Riisalol, kes oli tegev valitsuses. 

Ja Signe osas ma rõhutan üle, et minu arust on ta meelt parandanud. See on positiivne märk. Mulle tundub, et ta otsib sotsiaalkomisjonis meie kõigiga ühisosa, on tehtud vigadest loodetavalt õppinud ja rõhutas ka sotsiaalkomisjoni pressiteates vajadust ühiskondliku kokkuleppe järele. Mis tähendab sedasama, mida Isamaa naiskogu oli pool aastat varem öelnud: et teeme ühiskondliku kokkuleppe, käitume erakondadeüleselt ja hakkame lahendama peremeetmeid korraga. 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ma ei rõõmusta võib-olla nende esimeste märkide peale, ei hüppa rõõmust lakke, et Signe niimoodi toetav oli sotsiaalkomisjonis. See puudutab Reformierakonda, mis sellest eelnõust saab. Ja see puudutab seda, kas see "lugege mu huultelt" stiilis poliitika läheb edasi. Mis tähendab, et ühel päeval öeldakse meile ühte ja teisel päeval murtakse sõna, öeldakse hoopis midagi vastupidist. Teod näitavad! See järgmine hääletus praegu näitab, kas Reformierakond on tegelikult meelt parandamas rahvastikupoliitika osas või mitte, kas Saulustest saavad Paulused.

Igal juhul ma meenutan teile, et mitmed need põhimõtted, mis selles analüüsis kõlasid, me töötasime välja 2019. aastal Siseministeeriumi juurde loodud rahvastikupoliitika osakonnas. Ma olin sellel ajal rahvastikuminister ja osakonda hakkas juhtima Lea Danilson-Järg, kellega me koos tegime tööd täpselt samade rahvastikuteadlastega, kes aitasid Siseministeeriumis omal ajal meid, aga nüüd siis Sotsiaalministeeriumis raportit koostades seda analüüsi koostada. Me tuginesime siis statistikaameti andmetele, rahvastikuteadlaste soovitustele, küsitlustele ja uuringutele ja jõudsime samasugusele järeldusele, mida ütles Karmen Joller siit saalist ja ütles meile komisjonis: tuleb toetada rohkem neid peresid, kes tahavad lapsi saada. Aga mõelge, me jõudsime selle järelduseni viis aastat tagasi ja hakkasime meetmeid tegema. Viis aastat on kaotatud aega ja raha ja perede turvatunnet ja nende kindlustunnet. 

Me kaitsesime seda järeldust järjepanu 2023. aasta sotsiaalkomisjoni istungitel, kus valimised võitnud Reformierakonna esimene tegevus oli peretoetuste vähendamine. Aga siis ütles Karmen Joller mulle sotsiaalkomisjonis, et miks ma toon perede ja laste toimetuleku ning sündimuspoliitika kohta sotsiaalkomisjoni materjale, mis ei ole teaduslikku tõestust leidnud. Ometi olid need samad rahvastikuteadlased, samad materjalid, samad küsitlused ja uuringud ja uuringute tegijad. 

Aga nüüd, kui Reformierakonna minister selle läbi luges ja needsamad teadlased selle ette panid, siis nüüd oli äkki tõenduspõhine. Ja teate, ükskõik, las siis olla nüüd, kui Reformierakond on otsustanud, et see on tõenduspõhine, hakkame liigutama! Hakkame minema kusagilt! Ja esimene märk sellest võiks olla see tegu, et seesama eelnõu, mille on esitanud sotsiaaldemokraadid ja Reili Rand ette kandnud, läheb teisele lugemisele. Ja see võetakse vastu ja me saame peredele siit saalist hakata ükskord positiivseid signaale andma. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Alustaks sellest, et Eesti on juba mitmendat aastat väga sügavas demograafilises kriisis. Ja tegelikult see varsti muutub katastroofiliseks. 

Viimane näide. Augustikuus sündis Eestis 798 last, mis on 32 võrra vähem võrreldes eelmise aasta augustiga. Ja niimoodi on praegu iga kuu, iga aasta. Me kõik teame, et need näitajad on praegu rekordmadalad, alustades nendest aegadest, iidsetest aegadest, kus üldse hakati seda kõike fikseerima. Nii et rohkem kui 100 aastat sellist olukorda Eestis pole olnud. 

Samal ajal on tänavu augustis surnud 1218 inimest ja eelmisel aastal oli vastav näitaja 1216. Ehk surmade arv ei lange, vastupidi, kaks surnut juurde. Aga laste arv kogu aeg väheneb. Ja kui vaadata, kui palju inimesi sureb ja kui palju lapsi sünnib, siis me näeme, et see vahe on põhimõtteliselt 50%. Ja see on väga-väga muret tekitav tendents. 

Miks ma sellest räägin? Sellepärast et me kõik saame aru, et üks nendest meetmetest, kuidas stimuleerida sündimust, on igasugune finantsiline abi, et perekonnad oleksid kindlad selles, et riik ei jäta neid hätta. Et kui homme nende olukord muutub natukene keerulisemaks, siis neil on ikkagi tugi olemas. Aga seda kahjuks Eestis ei ole. Me kõik mäletame, kuidas ühel hetkel riik tõstis paljulapseliste perede toetust väga jõuliselt. Ja see oli väga ilus märk, väga lootustandev märk riigi poolt. Siis aasta pärast võeti paljulapselistelt peredelt 200 eurot kuus tagasi, et liiga palju saate. 

Loomulikult sellised sammud ei suurenda usaldust. Ja kindlasti on vaja meetmeid, mis aitaksid peredel ennast kindlamalt tunda. Ühest küljest on mul väga hea meel, et selline eelnõu on siin menetluses. Teisest küljest ma võin meelde tuletada, et Keskerakonna fraktsioon on selliseid eelnõusid esitanud varem kohe mitu. 

Kui me vaatame natuke ajalukku, siis me saame teada, et juunis 2023 esitasime kohe kolm eelnõu. Et tõsta toetus 140 euro peale iga lapse kohta. Teine, tõsta 100 euro peale, pluss indekseerida see toetus. Kolmas oli tõsta 150 peale iga lapse kohta. Ja siis septembris 2023 Riigikogu lükkas need eelnõud tagasi. Koalitsioonisaadikud, kaasa arvatud sotsiaaldemokraadid, muide, hääletasid sellele vastu. Veebruaris 2024 tegi Keskerakond uuesti ettepaneku kehtestada 150 eurot iga lapse kohta. Septembris 2024 Riigikogu koalitsioon ei toetanud Keskerakonna eelnõu, kaasa arvatud sotsiaaldemokraadid. Nii et natuke silmakirjalik on see kõik teisest küljest. 

Ega meie suhtumine pole muutunud, meie arvates peaks kindlasti peretoetus kasvama. Aga noh, 100 eurot 80 asemel täna, kus inflatsioon on kahel viimasel aastal olnud 40%, kus toidukaubad on hinnas tõusnud 40% – no sellest ei piisa. Kui me juba aastal 2023 rääkisime 140 ja 150 eurost, ja kindlasti me rääkisime sellest ka eelmisel aastal, siis nüüd isegi 150-st ei piisa. 

Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

Aga rääkida sellest, et 80 ja selle asemele tuleb 100 eurot, noh, ma arvan, et see ei lahenda perede jaoks suurt midagi. Aga ma olen nõus näiteks Riina Solmaniga, kes ütleb, et see oleks hea märk sellest, et tõepoolest, ka valitsus, istuv valitsus hakkas mõtlema selle peale, et meil on midagi väga valesti selles valdkonnas, et tõepoolest, meil on demograafiline kriis ja seda tuleb lahendada. 

Me oleme enne kuulnud, et jah, probleem on olemas, aga seda niimoodi rahaga lihtsalt niisama ei lahenda. Loomulikult ei lahenda, aga ei lahenda siis, kui see on ainuke meede, mis kehtestatakse. Aga kui see on üks mitmest, siis ma arvan, lahendab küll. Kui alustame sellest, et näiteks seesama perehüvitis iga lapse peale on kas või 100 – aga ma arvan, et see peaks olema miinimum 150 eurot kuus – ja siis paljulapselised pered saavad toetuse, mis on ka selline korralik ja keegi aasta pärast neilt seda raha ära ei võta, siis see kindlasti lisab kindlustunnet meie peredele. Kui peresid ei hirmutata sellega, et meil siin iga kell võib mingi sõjaline konflikt pihta hakata, kui me ikkagi hoolime peredest, me näiteks teeme 1. juunist, kas või see näide, teeme 1. juunist ikka lastepäeva, lastekaitsepäeva, lastepäeva, ükskõik kuidas me seda nimetame, kus pered saavad aega koos veeta – sellistest väikestest asjadest tegelikult päeva lõpuks tulebki suurem asi. Ja ma arvan, et me kindlasti peame selle peale mõtlema, sest kuidas me teistmoodi hakkame seda demograafilist kriisi lahendama? No mina küll ei kujuta ette. 

Nii et Keskerakond kindlasti seda eelnõu toetab. Väga hea, et meie mõtted ja põhimõtteliselt ettepanekud, mida me oleme varem teinud, nüüd leiavad ka teistes fraktsioonides heakskiitu ja nemad hakkavad välja tulema samasuguste ideedega. Nii et ma arvan, et päeva lõpus me kuskile sellega jõuame. Aitäh!

Reili Rand, te tahate vastusõnavõttu teha või? Või kuulame puldist ära enne, siis. Selge. Aga siis kõnetooli palun Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid siin saalis ja väljaspool saali ja ka inimesed, kes seda arutelu kuulavad! Lisaks sotsiaalkomisjoni istungi pressiteatele, mida tsiteeris austatud kolleeg täna juba siin, olen ma tegelikult ka augustikuu viimasel nädalal ERR-i arvamusloos öelnud: "Meetmete ellurakendamine nõuab raha. Madalad sündide numbrid tingivad olukorra, kus ligikaudu miljardist eurost (riigi kulu perehüvitistele) jääb järgnevatel aastatel keskmiselt kasutamata paarkümmend miljonit eurot aastas. Selle summa võiks planeerida ühiskonnaülese kokkuleppena laste ja lastega perede toetamiseks."

Jah, see on ka minu mõtte. Ehk lahtisest uksest ei ole meil kellelgi mõtet sisse trügida. 

Nüüd, tulles sellesama uuringu juurde, siis on selle uuringu töö tulemusena tõenduspõhised teadlaste poolt, ekspertide poolt kokku 15 meedet, mis tegelikult on isegi rohkem, sest on osades peatükkides alameetmeid. Näiteks, seesama peatükk, mille ümber täna jutt käib – ja see puudutab majanduslikku ebakindlust, ka hea kolleeg sotsiaaldemokraatidest tsiteeris seda analüüsist –, on kolm erinevat alternatiivi välja toodud. 

Kõnealune eelnõu on üks alternatiiv, mis on kõikidest pakutud variantidest kõige kulukam, süües ära mitte ainult kogu selle paarkümmend miljonit, mis keskmiselt järgmistel aastatel on, vaid peaaegu kolm korda suurema summa, ilma et ta kuidagigi võtaks arvesse neid teisi peatükke, lapsevanemaks saamise ea tõusu jätkumine, kuidas seda leevendada, ja seal on pakkumuses vähemalt kolm vanemahüvitise muudatust: eluaseme kättesaadavus; raskused töö- ja pereelu ühitamisel ja nii edasi. Kõik need seitse erinevat muret, mis lastega peredel on. 

Nüüd, selle eelnõu puhul ma tegelikult näen kahte eesmärki. Üks eesmärk on väärtuspõhine: iga laps on väärtus, me toetame lapsi võrdselt. See on tunnustamist väärt ja kiiduväärt eesmärk. Aga teine eesmärk, millele ka seaduse esitaja rõhus, oli vaesuse aspekt. Ja kui me mõtleme, kes on suurimas vaesuses, rääkides ainult lastega peredest ja jättes kõrvale ülejäänud ühiskonnagrupid, siis on need tõepoolest last üksi kasvatavad vanemad, need on lasterikkad, pered, aga mitte ilmtingimata kolmandast lapsest, vaid neljandast-viiendast-kuuendast lapsest on peredel materiaalselt keerulisem. Ja vaieldamatult on need pered, kus kas laps või vanem on puudega. Need on tegelikult need sihtgrupid. 

Kui me soovime lahendada vaesusega seonduvaid probleeme, millele kolleeg Eesti 200-st viitas, ja sihitada väheseid ressursse ühiskonnas, siis me peaksime sihtima just neid haavatavamaid gruppe kõikide lastega perede seast. Et see õnnestuks hästi, on tõepoolest 2026. aasta kevadeks valitsuse sotsiaalminister lubanud panna kokku tegevuskava, kus on läbi kaalutud kõik need seitse erinevat muret, mis lastega peredel on, et saaks toetada peresid laiemalt. 

Mul on hästi hea meel, et mõned nädalad tagasi, kui see analüüs, millest me siin räägime, oli tegelikult juba avalikustatud, oli opositsioonitund, raadios. Seal oli Isamaad esindav Lea Danilson-Järg ja oli ka kolleeg Riina Sikkut Sotsiaaldemokraatidest. Mõlemad – ja ma olen teiega täiesti ühte meelt – ütlesid seal, et oluline on vaadata kompleksselt lahendusi, sest …

Võtan aega juurde.

Kolm minutit lisaks. 

… sest ei ole olemas selliseid ühesuguseid peresid ja ühesuguste muredega peresid. Kui me vaatame seitset erinevat muret, siis igal perel on individuaalsed probleemid. Ja selleks, et me saaksime abistada perekondi nii, et nad tunnevad turvaliselt saada siin ühiskonnas veel lapsi, varem lapsi, aidata nende laste kasvatamisele kaasa, selleks on tarvis puudutada kõiki seitset erinevat teemalõiku.

Ja tuletan meelde need alternatiivid, mis selles eelnõus on. Lisaks sellele, et me esimese ja teise lapse ja last üksi kasvatava vanema lapsetoetust tõstame 20 euro võrra, võrdseks kolmanda ja iga järgneva lapsega, on tegelikult ka pakutud korrigeerimine elukallidusega. Ehk lihtsamini arusaadavalt: indekseerimine. 

Ja ma rõhutan, et kui me läheme selle eelnõu toetamise teed, me kulutame ühekorraga väga suure summa, aga see on ühekordne tõus. Seesama korrigeerimine on oluliselt taskukohasem riigile, kusjuures maksaks aastas järgnevatel aastatel circa 10 miljonit, mitte nii nagu praegu 50–55 miljonit. Aga samamoodi on toodud ettepanekuks kompenseerida lapse ülalpidamiskulu, mis on arvutatud keskmiselt circa 565 euro juurde. Kas seda kompenseerida avalikkuse poolt 50% või 25%-ga? Ja me teame, et täna on toetus riigilt peredele väga erinev, sõltuvalt laste arvust, varieerudes 18–45%-ni, ja suuremat kasu saavad. Ja mul ei ole sellest üldse kahju, see on õigustatud, lasterikkad pered, kus on ka kulud suuremad. 

Minu soov on, et me teeksime tarku valikuid ja tarku kulutusi. Aga sellesama, meie ühise eesmärgi nimel, et lastega peredel oleks lihtsam ja et lapsi sünniks rohkem, võtame selle aja, kaalume läbi erinevad võimalused, mis selles analüüsis on toodud, ja otsustame siis ühiselt, mismoodi edasi minna ja lastega peresid toetada. 

Aga üle kõige ootan ma tõepoolest seda ühiskondlikku kokkulepet, et me ei vaidleks lõputult lastega perede toetamise teemal, vaid me leiaksime siin mingisugused ühised punktid, mis on omased meile kõigile, sest meetmed võivad olla alati väga erinevad. Aitäh teile, head kolleegid!

Aitäh! Ja kuna sotsiaaldemokraate mainiti ka sõnavõttudes, siis fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Alustan kõigepealt heast kolleegist Keskerakonnast. Hea Vadim, nagu sa hästi tead, siis sotsiaaldemokraadid on alati seisnud universaalse lapsetoetuse eest. Ma usun, et sa mäletad, 2014, kui me veel samas erakonnas olime ehk sotsiaaldemokraatides, siis ka ajaloo olulisim tõus, 19 eurolt kasvamine pihta hakkas. Aga kui te kogu aeg nii hoolega teiste paturegistrit, eriti just nimelt sotsiaaldemokraatide paturegistrit peate, siis ma loodan, et te saate vahepeal aega ka peeglisse vaadata ja tuletada meelde, et alles hiljuti siinsamas lähedal, Tallinna Linnavolikogus oli kõne all lasteaia kohatasu eelnõu, mida te sel hetkel toetada vajalikuks ei pidanud. Valimiskampaanias, ainult loetud kuud, vist on õigem öelda nädalad, on toimunud imeline muutus ja see teema taas kord päevakorrale ehk teie toetus sellele kohatasu kaotamisele on taas olemas. 

Ja nüüd heale kolleegile Signe Riisalole, kellest ma väga pean lastevaldkonna spetsialistina lugu. Ma olen väga nõus, et tuleb teha tarku valikuid, ja ma loodan, et see meie ühine eesmärk siin on. Aga kuna siin tuli viide meie eelnõu olemuslikule ebasobivusele, siis lihtsalt ütleme nii, et on teisi alternatiive, siis viskan õhku, on ka teine alternatiiv automaksu laste soodustuse, automaksust lastele soodustuste tegemisele, mis on tänuväärne selles osas, et kindlasti parandab inimeste toimetulekut ja selles osas suund õiges suunas. Aga ärme unusta, et see meede aitab ainult autoga lapsega peresid või autoomanikest lastega peresid. Ehk ühtin veel kord lõpus üleskutsega, et teeme tarku otsuseid kõigi Eesti laste heaks. Aitäh!

Teie aeg! Nii. Keskerakonda ei mainitud kõnepuldis minu arust mitte üht korda. Vastusõnavõtu ajal küll mainiti, aga vastusõnavõtule vastusõnavõttu, Vadim, ma ei saa anda. Kas sa tundsid kellegi kõnes, et Keskerakonnda vaateid puudutati? Oli äratuntav. Hästi. Vastusõnavõtt, Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Ma siis alustan sellest, et vastan lugupeetud Reformierakonna esindajale. Loomulikult, see kõik on ilus jutt, et istume maha, hakkame rääkima. Seda ettepanekut tegime ju siin Riigikogus juba korduvalt, et istume maha, teeme midagi. Aga siiamaani on olnud ainult selline teerull, et tuled välja mingisuguse konkreetse ettepanekuga ja siis koalitsioon teerulliga sõidab sellest ettepanekust üle, hääletab maha ja rohkem midagi ei toimu. 

Nii et kui tulla tagasi sellele, mida rääkis kolleeg Reili Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, siis ma tuletaksin meelde, et Keskerakond eelmise aasta lõpus Tallinnas tuli välja konkreetse ettepanekuga teha kohatasu kõikides Tallinna lasteaedades Tallinna lastele tasuta, ja siis ei pidanud keegi vajalikuks koalitsioonist Tallinnas seda ettepanekut toetada. 

Nii et selles mõttes me võime niimoodi minna päris kaugele. Lisaks sellele, et miks Keskerakond ei ole seda viimati toetanud, mitte sellepärast, et see ei ole meie soov olnud, vaid sellepärast, et katteallikas oli nii kahtlane, et põhimõtteliselt munitsipaalkorterite üürnikud pidid siis topelt maksma selle eest, et siis need kohad oleksid tasuta. Nii et seda me kindlasti ei tahtnud teha. Aga kindlasti teeme tulevikus Tallinnas. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Kuid enne hääletama minekut on protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ma lihtsalt tahaks protseduuriliselt tõesti aru saada, kas meil on Riigikogus selline kord, et nüüd saab vastusõnavõttudele vastusõnavõtte pidada, et ma nagu teaksin. Sel juhul ma arvan, et me võime seda debatti siin väga pikalt pidada. Iga erakond suudab välja tuua vähemalt viis korda, kus mõni teine erakond on hääletanud üht- või teistviisi toetuste või pensionide uuesti tõstmise poolt või vastu. Aga ma olen seni aru saanud niimoodi, et tavapärane praktika on see, et peetakse läbirääkimisi ja kui läbirääkimiste faasis mainitakse, siis on võimalik vastusõnavõtt esitada, aga mitte omakorda vastusõnavõtule vastusõnavõttu teha. Nii et palun aidake mind valgustada, kuidaspidi see täpselt on, sest oma kõnet ja ka teiste kolleegide kõnet teades võin ma veendunult öelda, et mitte keegi puldis käinutest ei maininud ei Keskerakonda ega Keskerakonna seisukohti, küll aga tõesti neile reageeris vastusõnavõtuga vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele minu hea kolleeg Reili Rand. Aidake mind korra valgustada, võib-olla kogu saali valgustada, milline see praktika ja reeglistik meil siin majas on.

Meil praktika ongi see, et kui vastusõnavõtu tegija tunnetab, et tema seisukohti ja sõnavõtus kasutatud teese on mainitud teistes kõnedes, siis ta saab selle vastusõnavõtu. Tähendab, sotsiaaldemokraadid said vastusõnavõtu, Keskerakond sai vastusõnavõtu ja peale seda on läbirääkimised lõppenud ja nüüd on põrgatatud läbi protseduuriliste küsimuste neid vastusõnavõtte. (Saalist öeldakse midagi.) See on au Riinale. 

Nii, aga läheme edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 659 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja alustame hääletamise ettevalmistamisega. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 659 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 43 Riigikogu liiget, vastu 19, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust ja [eelnõu] langeb ühtlasi menetlusest välja.

Läheme tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud liikluskindlustuse seaduse täiendamise seaduse (kergliikurite kindlustamine) eelnõu 631 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Head kuulajad! Mul on hea meel kaitsta üht eelnõu, millega ma tegelesin juba eelmisest kevadest saati. See teema käis korra läbi ka minu erikomisjonist, korruptsioonivastasest erikomisjonist. Meil on nimelt liikluskindlustuse seaduses selline väga spetsiifiline säte, mille kohaselt kergliikurid peavad olema kindlustatud. Kergliikurid ehk siis elektritõukerattad. 

Aga sinna on kirjutatud üks väga spetsiifiline nõue. See laieneb nendele elektritõukeratastele, mille kaal ületab 25 kilogrammi. Muidugi te võite kohe ära arvata, millise ettevõtte tõukerattad ei lähe selle alla, millised nendest kaaluvad alla selle. Jaa, muidugi: ühe suurima ettevõtte Bolt tõukerattad täpselt kaaluvad 24 kilogrammi, mistõttu just Bolti tõukerattad ei pea seaduse järgi olema kindlustatud. 

Ja ma vaatasin sinna teemasse natukene rohkem sisse. Muidugi tekkis küsimus, miks just selline nõue, et kuidas siis niimoodi. Ja siis muidugi toodi välja: aga teate, me lähtusime direktiivist, tollidirektiivist, me võtsime kõik numbrid sealt. Esiteks on küsimus, kuidas need numbrid sattusid ka direktiivi. Ma tuletan meelde, et see pole esimene juhtum, kus Bolt on väga tugevasti lobitööd teinud ka Euroopa Liidu tasandil. Üks hea näide selle kohta oli, kui digitaalsetele platvormitöötajatele oli välja töötatud direktiiv Euroopa Liidu tasandil, mis pidi andma täiendavat sotsiaalset kaitset ja õigusi nendele töötajatele. Ja läbi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tervet seda direktiivi torpedeeriti. See on üks asi. Mina küsiksin, kuidas need numbrid sattusid direktiivi.

Teine küsimus on see, et mitte kuskil pole kunagi olnud kirjas, et tuleb direktiivi üle võtta niivõrd kitsalt. Näiteks Läti on võib-olla üks kõige parem näide siinkohal. Nendel on täpselt needsamad tõukerattad, mis Eestis ja nendel on liikluskindlustus ühtne. Meil on aga niimoodi, et Bolt ei lähe liikluskindlustuse alla, aga näiteks kõik teavad, et Tuul Mobility on ka üks ettevõte, mis oli siiani Eesti ettevõte – kui me seda teemat arutasime, oli see Eesti ettevõte –, aga nüüd see ettevõte on raskustes ja kuna ettevõte oli raskustes, müüdi see ettevõte Lätile on maha.

Mina isiklikult toetan seda, et Eesti ettevõtlust peab toetama, aga seda ei saa teha valikuliselt, nii et me ühte ettevõtjat eelistame, teisele ettevõttele paneme lisakohustused. Me näeme, mis on juhtunud Tuulega. 

Ja ma räägin ka sellest, Mida veel näitab statistika. Statistika näitab praegu, et renditõukeratastega eelmine aasta oli 414 õnnetust. Ja kui vaadata osakaalu protsentuaalselt, siis 42% õnnetusi oli Bolti tõukeratastega, Tuule omadega oli 13,6%. Ja oleks olnud loomulik, et kui selline seaduseelnõu üldse koostatakse, siis mõeldakse läbi eesmärk. Selle direktiivi eesmärk on olnud kaitsta inimeste tervist, kaitsta tarbijat. Aga muidugi ka hinnata seda turgu, et kõik turuosalised osaleksid samadel tingimustel. 

Ja täna on Bolt öelnud, et neil on olemas juba kindlustus, niinimetatud vabatahtlik kindlustus, ja majanduskomisjonile oli saadetud ka see nende n-ö kindlustusplaan ehk see, mida nemad katavad. Aga kas see pole sama mis liikluskindlustus. Osales ka Eesti Liikluskindlustuse Fond. Ja nad tõid väga konkreetselt välja need mured ja probleemid, millised õnnetusjuhtumeid ei lähe tegelikult nende kindlustuse olla. Näiteks kui joobes juht sõidab kellelegi otsa, siis liikluskindlustus hüvitab kannatanu kahju. Samuti näiteks ei hüvita Bolti kindlustus mittevaralist kahju. 

Selles osas on Eesti seaduses juba tehtud suured muudatused. Ma mäletan, et mina tegin lisamuudatusettepaneku, et mittevaraline kahju oleks suurem. Kui näiteks inimene saab sellise terviserikke, et ta ei saa tükk aega tööl käia või ongi keerulises seisus. Liikluskindlustus seda hüvitab, näiteks Bolti kindlustus ei hüvita neid asju. Eelkõige on see nii-öelda vabatahtlik kindlustus enda vara kaitsele. 

Ja veel üks oluline asi on see, et Bolti kindlustusandja asub üldse Pariisis. No kujutage ette, et teil juhtub mingi õnnetus, seal tekivad mingid vaidlused, ja siis hakka Pariisiga kirju vahetuma.

Ja mida see tähendab, kui seda liikluskindlustust ei ole? See tähendab, et kannatanud ei saa kõigi õnnetuste korral piisavalt kaitset, ei saa hüvitist. On olnud juhtumeid, kus on vaja pöörduda kohtusse. 

Ja veel üks aspekt. Kuna liikluskindlustus võtab üldiselt ravikulud enda kanda, siis kui seda ei toimu, siis see tähendab, et Tervisekassa kulud suurenevad. Erikomisjoni istungil olid Tervisekassa esindajad, kes näitasid meile tabelit. Ja selle tabeli järgi oli näha, et sellest ajast alates, kui kergliikurid tulid turule, sellest ta ajast alates kohe hakkasid selles osas kasvama ka Tervisekassa kulud. 

Istungil olid ka PPA esindajad, Politsei ja Piirivalveameti esindajad, kes väga tugevalt toetasid seda eelnõu. Kes väga tugevalt toetasid seda, et oleks ühtne kindlustuskohustus kõigile rendiettevõtjatele. Ja lisaks on väga oluline aspekt. Rahandusministeeriumi ametnikud, seal oli üks väga julge Rahandusministeeriumi ametnik, kes tunnistas, et nende algne ettepanek Rahandusministeeriumis oligi väga konkreetne, et kindlustuskohustus laieneks kõigile renditeenust pakkuvate ettevõtete tõukeratastele. Ta ütles, et nad poliitiliselt testisid seda ja see ei läinud läbi. Ma küsisin, mis tähendab, et poliitiliselt testisid. Ja ta ütles otse välja, et nad tulid selle eelnõuga rahandusminister Mart Võrklaeva juurde, kes ütles, et teate, et selline variant ei sobi. Et kuskil arutati ja öeldi, et me ei hakka tegema sellist seaduseelnõu, kus on ühtne nõue kõikidele renditõukeratastele

Üks kõige olulisem, ma arvan, fakt siinkohal on, et Bolt on olnud ka väga helde võimuerakondade toetaja viimastel aastatel. Öelge mulle, kuidas on võimalik selline asi. Kõik olid väga hästi teadlikud, nii ametnikud ministeeriumides, kui ka poliitikud, et see niinimetatud number ja piir paneb ebavõrdsesse olukorda turul olevad ettevõtted, jätab inimesed kaitseta, et meil on kindel turuliider, kellele ei tulegi kohustust liikluskindlustus teha. Ja vaatamata sellele, et Rahandusministeeriumi ametnikud, PPA, Tervisekassa kõik toetasid seda, et peab olema üks ja sama reegel kõigile, võeti vastu selgelt poliitiline otsus ühe ettevõtte kasuks. 

See eelnõu, mille mina ette valmistasin ja mida ma kaitsesin ka majanduskomisjonis, tekitas ka väga huvitava debati uuesti. Mulle isiklikult tundus, et oli väga palju komisjoni liikmeid, kes tegelikult arvavad, et tuleks midagi muuta, et selles osas tuleb ikkagi seadus ümber vaadata, aga kahjuks ikkagi majanduskomisjonis hääletati selle eelnõu vastu. Mul on muidugi lootus, et täna siin suures saalis tuleb teistsugune tulemus. 

Aga see eelnõu, mis ma ette valmistasin, tuli Rahandusministeeriumi algsete ettepanekute põhjal, mille Rahandusministeeriumi ametnikud kohe koostasid, kui selle direktiivi pidi üle võtma. Nad näitasid rahandusministrile, et see on seesama eelnõu, mis ei leidnud poliitilist toetust, aga mida toetavad, nagu ma ütlesin, politsei, Tervisekassa, Rahandusministeeriumi ametnikud ja ka Konkurentsiamet. 

Konkurentsiamet osales erikomisjoni istungil ja ütles, et selles on võimalik turumoonutus. Ma loen ette ka täpsemalt, mida lisataks liikluskindlustuse seaduse § 4 lõike 1 punkti 5¹. Seda täiendatakse ja selle kohaselt tekib igasuguste kergliikurite kindlustamise kohustus isikutele, kellele kuulub üle 10 liikluses kasutatava ja väljarenditava kergliikuri. Ehk siis see tähendab, et ainult neile, kes tegelevad just nimelt kergliikurite rentimisega, tuleb see kohustus. 

See eelnõu ei puuduta eratõukerattaid, selle kohta on eraldi regulatsioonid. Aga just nimelt, et oleks ühtne süsteem, ühtne arusaam sellest, et liikluskindlustus laieneb kõikidele, kes tegelevad renditeenustega. 

Ja põhjus, miks ma eraldi nendest renditõukeratastest räägin, on see, et neid ongi ju kõige rohkem liikluses. Mul on siin … aasta statistika: näiteks Bolti tõukeratastega sõideti 8 miljonit kilomeetrit ja Tuule tõukeratastega 5 miljonit kilomeetrit. Nii palju aastas sõidetakse!  Praegu ehk isegi rohkem, see on Rahandusministeeriumi statistika, mis meile edastati. 

Ja muidugi selle seaduse vastuvõtmine tagab parema tarbijakaitse, tagab parema inimeste tervise kaitse ja kohustuslik liikluskindlustus tagab selle, et liiklusõnnetuses kahju saanud pool saab ka hüvitist. Samuti vähendab see Tervisekassa kulusid, hoiab maksumaksja raha kokku. 

Tegelikult eelnõu on väga lihtne. Mulle on isegi arusaamatu, miks selle, ma ütleksin mingil määral tehnilise eelnõu puhul, on nii palju vaidlusi ja sellega on nii keeruline olnud edasi liikuda. Aga ma väga loodan, et täna see eelnõu leiab siin saalis toetuse vaatamata sellele, et majanduskomisjonis koalitsioon hääletas selle vastu. 

Nüüd on suvi möödunud. Too hetk räägiti, et ootame, vaatame, kuidas suvi läheb, vaatame sügisel edasi. Sellepärast et ma selle eelnõu jätsingi sügisesse. Ma loodan, et koalitsioon on suvel puhanud, vahest näinud pealt ka mõnda õnnetust – vähemalt mina olen – ja ikkagi mõtleb uuesti, kui oluline on kaitsta inimeste tervist. Ma arvan, et inimeste tervise kaitse täna ületab seda, mida räägitakse meil alati, et me peame ettevõtlust kaitsma. Kui me paneme need asjad kõrvuti, tervisekaitse on palju olulisem. Selles osas ma praegu lõpetatakse selle eelnõu tutvustamise ja hea meelega vastan kõikidele küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Ja mõned küsimused on. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Anastassia, aitäh sellise mõistliku ja argumenteeritud ettekande eest, mis paneb mõtlema ja muretsema! Bolt on ka varem teinud lobitööd, näiteks direktiiv digiplatvormi töötajatele täiendavate õiguste andmiseks, seda torpedeeriti Eesti poolt Bolti palvel. Kas see on sarnane kaasus ja millest selline suur armastus siis Bolti ja meie valitsuse vahel on, et oskad seda kommenteerida?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma nagu korra ka puudutasin seda lobitegevust. Selline lobitöö on olnud ka korruptsioonivastases erikomisjonis mitu korda käsitlusel ja ka just nimelt Bolti lobitöö. Eelmise komisjoni esimehe ajal näiteks seesama lobitöö, mis toimus Bolti, just digiplatvormi töötajate direktiivi osas, seal oli tõesti selline kaasus, kus Eesti pidi hääletama direktiivi poolt. Ja selle direktiivi vastuvõtmiseks oligi vaja kõikide liikmesriikide poolthääli ja Eesti jättis, ma mäletan, hääletamata või oli erapooletu. Ja see oli Bolti palvel. Ehk siis too hetk Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtis üks Eesti 200 poliitik, Tiit Riisalo, tema oli siis minister ja tema jäi nendel hääletustel erapooletuks, mille tõttu direktiivi vastuvõtmine kukkus mitmel korral läbi. Kui siis hakati sisse vaatama sellesse kaasusesse, avastati, et tegelikult Bolt pidevalt saatis kirju ministeeriumi, pidevalt olid kohtumised erinevate ametnikega ja ka poliitikutega, aga mitte kordagi neid lobikohtumisi ei registreeritud. Hiljem tuli välja ka see, et asekantsler Sandra Särav, ta oli tegelikult ka Bolti osanik, ehk siis ta varem töötas Bolti heaks ja talle jäid ka aktsiad Boltilt, mida ei olnud mitte kusagil märgitud ega mitte kuskil huvide deklaratsioonis samuti märgitud, mis on probleem. Ehk selge huvide konflikt. Selgelt oli töö ühe konkreetse ettevõtja kasuks ja samal ajal seda lobitööd peideti. See oli ka meedias päris pikalt arutlusel. 

Kuna lihtsalt juba ongi olnud selline kaasus, siis tekibki küsimus, et miks ka siinsamas, tundub nii lihtne eelnõu, et aga miks ka siin töötatakse sellele vastu, mis on nagu see soov, et mis on see põhjus, miks meil ei võiks olla ühtne liikluskindlustus, miks Boltil ei või olla ka liikluskindlustus, mis kaitseks meie inimesi. Ma ei saa aru, mis siin on midagi nii suurt, et me peame sellele vastu töötama. 

Ja nagu ma ütlesin, ma arvan, et see ei ole nagu vähetähtis fakt, et Bolt on olnud väga aktiivne võimuerakondade toetaja, on toetanud Reformierakonda ja Eesti 200, toetanud ka sotsiaaldemokraate. Ja näiteks seesama üks Bolti esindajatest, kes oli ka erikomisjoni istungil, täna kandideerib Reformierakonna ridades. Ma ise arvan ka, et ettevõtlikud inimesed peavadki kandideerima ja ka osalema poliitikas. Aga noh, siin on natukene väga palju selliseid punaseid rätikuid ja punaseid jooni. 

Ma ei saa öelda, kas see on päris sama kaasus, aga arvestades seda, mis signaale ma olen saanud Rahandusministeeriumilt, kuna ma tean, mis on Rahandusministeeriumi ametnike tunnetus, ma tean, mis on tunnetus politseil, ma tean, mis on tunnetus ka Tervisekassal, ja kõik nad on saatnud omapoolseid kirju. Ma tean, kirjad on tulnud ka Tuulelt, kui oli see arutelu, kus nad samuti palusid võrdseid võimalusi. Siis tekib küll küsimus, miks siis võetakse vastu seadused, mis eelistavad ühte konkreetset ettevõtjat.

Nii. Protseduuriline, Lauri Laats. Mis on istungi juhatajale öelda?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma just proovisin siit riiulist, nii nagu tavaliselt on võimalus olnud, võtta see seaduseelnõu välja, mida me praegu menetleme, et korraks meelde endale tuletada osad aspektid, aga seal riiulis ei olnud välja trükitud. Kas see on siis seoses nende uute pultidega uus lähenemine, et neid seaduseelnõusid ei trükitagi rohkem välja või on jällegi … Siin on hästi palju erinevaid tehnilisi probleeme täna olnud, nagu me juba istungi alguses saime teada. Võib-olla selles on küsimus. Või milles on küsimus?

Ei, kindlasti selles küsimus ei ole tehniliselt. Seal kolleegid näitavad, et kõik on olemas. Kui ei pruugi siin vasakpoolses reas olla, siis on parempoolses. Ja teinekord saab kasutada ka virgatsi abi, et anda märku, on ta siis puudumine või mittepuudumine. 

Aga küsimus ettekandjale, Vadim Belobrovtsev.

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Sa oled juba vähemalt korra siia saali toonud eelnõu, mis oli samamoodi pühendatud elektritõukeratastele ja niinimetatud minimopeedidele. Olgem ausad, tihtipeale nad tekitavad tänavatel paraja kaose ja vahel sa lihtsalt imestad, et inimesed ei saa kannatada. Aga koalitsioon järjest hääletab need eelnõud maha, eriti siis, kui hakkab jutt just Boltist käima. Võib-olla on see ainult minu tunnetus, aga sina võid valgustada meid, kas see on päriselt niimoodi ja kui see niimoodi on, siis miks see niimoodi on.

Jah tõesti, põhjus, miks ma olen selle eelnõuga välja tulnud, mis puudutas kergliikurite, pisimopeedide reguleerimist, oli selles, et ma olen ka Tallinna Linnavolikogu liige ja Tallinnast pidevalt tulid sõnumid, et Tallinna tasandil ei ole võimalik seda küsimust reguleerida, seda kaost, ja isegi panna limiidid sellele arvule, kui palju meil neid pisimopeede või muid kergliikureid tänavapildis on. Ja seesama liikluskindlustus, see oli liiklusseaduse muutmine, see käsitleski seda, et kohalikul omavalitsusel oleks võimalus sätestada piirid sellele, kui palju meil kergliikureid tänaval on. Näiteks see on juba üldtuntud fakt, et Bolti tõukerattaid tegelikult ei kasutata nii palju, kui need väljas on. Tihtipeale neid pannakse välja just reklaami mõttes: mida rohkem sa seda näed, seda rohkem sa tead seda kasutada. Tegelikult meil nii palju neid ei ole vaja tänavapildis. Ja muidugi me saame aru ka sellest, et on võimalikud ka ohtlikud olukorrad, kus nad kuskil kas vedelevad või jäävad lihtsalt jalakäijatele või teistele liikujatele ette. 

See on väga huvitav, et näiteks kergliikurite piiramine … See on tavapärane praktika, et teistes liikmesriikides on sellised asjad ette võetud. Ma ei räägi Pariisist, kus on üleüldse kõik see keelustatud. Pariisis oli lausa rahvahääletus linna elanike seas läbi viidud, kes hääletasid üleüldse, et elektritõukerattad tuleks keelustada. Aga näiteks Soomes on need piirangud olemas, Saksamaal täpselt samamoodi piirangud olemas, mis tundub ikkagi täiesti mõistlik asi, mida võiks teha. 

Ja muud asjad, mis olid ka sellessamas eelnõus, mida te mainisite, reguleeritud, oli näiteks vanuseline piir, mis puudutas pisimopeedide kasutamist, et sellel oleks konkreetne kontroll ja kiivrikasutus. Praegu on niimoodi, et ikkagi me jätkuvalt näeme, et lapsed sõidavad ja ikkagi seda vanuselist kontrolli ei teostata. Ma räägin pisimopeedidest. Ja siin on ka kahju, et ei ole võetud otsuseid vastu. Ja me näeme, et järjest kõik need regulatsioonid, mis puudutavad Bolti, iga kord hääletatakse need maha. Mul on siin ees ka need summad, mis on viimastel aastatel annetatud. Reformierakonnale on annetatud 74 759 eurot Bolti asutajate poolt, Eesti 200-le 94 042 eurot Bolti asutajate poolt ja sotsidele 38 000 eurot. Igaüks saab ise teha siit omad järeldused.

Aitäh! Me oleme praegu liikluskindlustuse seaduse täiendamise juures.

Peeter Ernits, palun, küsimus.

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa peaaegu nagu võiks juba doktorikraadi saada selle tõukside ja Boltide alal. Aga kõik on ausad inimesed siin. Näiteks Mario istub mu kõrval siin, on aus inimene. Äkki sa valgustad natukene laiemalt seda. Väga huvitavad sellised sidemed, kuidas seadusandlus tegelikult käib või võiks käia. Äkki avad natukene silmi ka mul ja Mariol ja kes siin kõik on.

Aitäh! Kahjuks tõesti saal on peaaegu tühi, koalitsioonist on jäänud ainult üks saadik meil siin esindama. Ja kahjuks tegelikult täna see, mis ma räägin, on see, kuidas ei peaks seaduseid vastu võtma. Ma arvan, et pool kõnet oligi mul põhiliselt räägitud sellest, et mina näen just probleemi, kui võetakse seadused, mis kindlalt teenindavad konkreetseid huvirühmasid ja panevad kedagi teist vähem eelistatud olukorda. 

Me kindlalt nägime, kuidas on võimalik, et Bolti tõukeratas ei lähe kindlustuskohustuse alla, aga siis kõik ülejäänud lähevad. See tundub nagu imelik. Poliitiline korruptsioon on muidugi see teema, mida ma olen korruptsioonivastases erikomisjon mitu korda käsitlenud. Võib-olla sa mäletad ka seda suurt kaasust, kuidas muudeti seadust riigisekretäri osas. Siis oli samamoodi. Peaminister soovis panna endale sobiva isiku riigisekretäriks, aga tal ei olnud juriidilist kõrgharidust. Mis tehti? Muudeti seadust. Muudeti seadust, siis inimene oli juba sobiv. 

Ja siin täpselt samamoodi. Oli teada, et liikluskindlustuse osas olev direktiiv on vaja üle võtta, aga sooviti see üle võtta nii, et see ei kahjustaks ühe konkreetse ettevõtja huvisid. Ega see number ei ole seal niisama tekkinud. Pealegi me teame, et enne seda olid arutelud, enne seda olid ministeeriumi ettepanekud, olid konkreetsed eelnõud valmis, kuidas rakendada ühtset meetodit, ühtset arusaama liikluskindlustuse osas, ja seda ei kuulatud. Kui mulle öeldi Rahandusministeeriumist, et me poliitiliselt testisime seda ja see ei läinud läbi – noh, see ütleb, ma arvan, kõik, mis tegelikult toimub telgitagustes.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, kolleeg! No see eelnõu, mida me siin menetleme, on ju hästi oluline. Ja selge on see, et siin tehakse vahet. Ja kui me räägime ausast konkurentsist, siis vahet ju ei tohi teha. Ja nii nagu te olete ka välja siin toonud, seda nõuet, et see elektritõukeratas peab olema seal 25 kilo ja alla, siis kindlustus ei rakendu, noh, siis tegelikult oleks võinud see kaal olla ju suurem, mis tähendab ka seda, et need ettevõtted, kes on veel turul, siis nemad pääseks ka kindlustusest. 

Me arutasime seda teemat ju Eesti kindlustusseltsiga, nad käisid meie juures, aga nemad ei osanud täpselt vastata, miks just nimelt 25 pandi sinna juurde. 

Aga üks veel olulisem teema selle asja juures on see, et mis me üldse tõukeratastega teeme, mis kulgevad meil kõnniteedel. See tagasiside, mida me pidevalt saame inimestelt, on problemaatiline, nad on ju ohtlikud.

Jaa, aitäh! Tegelikult ma olengi siinkohal nõus ja see korra käis ka komisjonist läbi – kindlasti komisjonipoolne ettekandja, ma loodan, räägib sellest –, et ongi olnud arutelu, et seda peakski kogumis vaatama. Ja mina olengi seda teemat alati kogumis vaadanud. See oli ka põhjus, miks see ei ole esimene eelnõu, mis reguleeribki tõukerattaid, ja ka pisimopeede, millest ma juba eelnevalt rääkisin ja mida ma mainisin. 

Täna ongi … Kui meil muudeti liiklusseadust ja liikluskindlustuse seadust, siis oli selgelt näha, et võeti vastu järjest neid muudatusi, mis selgelt ikkagi olid kasulikud teatud ettevõtjatele. Ja nüüd, kui me räägime sellest, nagu te ütlesite, ausast konkurentsist, siis ma absoluutselt ei imestaks, et kui Tuul praegu pöörduks kohtusse sel teemal, pöörduks Konkurentsiamet poole – kusjuures Tuul lubas seda teha –, siis nad võidaksid selle kaasuse. Neil oli tehtud ka tegelikult õiguslik analüüs advokaatide poolt. Ja siin on näha selget ebavõrdset kohtlemist, mis tuleneb põhiseaduse §-st 12, see on põhiseaduse § 12 riive, ebavõrdne kohtlemine. Ja selles suhtes see seadus, mina ütlen, et kui see vastu võeti, seal oli konkreetne vastuolu põhiseadusega. Ja ettevõte Tuul on olnud viimased aastad näiteks raskustes. No ei ole näiteks riik neile appi tulnud. Tõesti, ei mõelnud selle peale, et aga äkki me teeme niimoodi, et mitte kellelegi ei kehti, teeme selle lae palju kõrgemaks. Seda ei tehtud. Konkreetne ettevõtja sai selle kindlustuskohustuse, Bolt ei saanud. 

Aga siin jällegi tekib küsimus, üleüldse, aga miks siis üldse oli vaja seda seadust vastu võtta? Sest see ei täida seadusest tulenevat eesmärki. Seaduse eesmärk, liikluskindlustus, milleks see on? See on ikkagi, et kaitsta inimesi, kaitsta tarbijat, võtta Tervisekassa kulud vähemaks, et ei oleks erinevaid vaidlusi.

Aga siis võetakse vastu nii, et need tõukerattad, mida me näeme kõige rohkem linnas ja millega juhtub kõige rohkem õnnetusi, tõesti ka väga raskeid õnnetusi – ma usun, et paljud, kes on meditsiinivaldkonnaga seotud, on näinud, millised need õnnetused on. Mina tean ka, kui rasked on õnnetused kaherattalistega. Ja tihti ma ütlen, et tõukerattaga võivad need õnnetused olla palju keerulisemad, sest sa kukud, eks ole, palju kõrgemalt ja osaled liikluses, kus väiksemgi kokkupõrge suurema suurema liiklusvahendiga võib lõppeda väga raskelt. Väga raskelt! Ja neid kahjusid sa võid kanda elu lõpuni. 

Nii et kellelegi võib tunduda see selline väike tehniline eelnõu. Aga vaadake, väike tehniline eelnõu, üks number, aga kui suur vahe sellel on ja kui suur, ma ei tea, kas lobitöö, aga kui suur töö oli enne seda tehtud, et just see konkreetne number, just see number, 25 kilogrammi läheks sisse. Ei kilogramm vähem ega kilogramm rohkem. 

Ma tuletan uuesti meelde: praeguses seaduses kui mass ületab 25 kilogrammi, siis liikluskindlustus peab olema, ja Bolti tõukeratas kaalub täpselt 25 kilogrammi, täpsemalt isegi 24,8 kilogrammi, nii et seal on 200 grammi vahet.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Rõõm kuulda sellist nii briljantset analüüsi. Aga mul on üks küsimus. Kas kaitsepolitsei või keskkriminaalpolitsei inimesed tegelevad sellega juba? Oled sa teinud avalduse või keegi teine on või sa ei saa seda avalikult öelda?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mõtlesin, et see teema oli arutlusel komisjonis, seal oli politsei esindaja, küll mitte kriminaalpolitsei. 

Aga kõige suurem probleem selliste asjade puhul, eriti selliste annetuste puhul, nende puhul alati öeldakse, et need on maailmavaatelised annetused. Ehk siis see, et seda raha annetati, et noh, see on puhtalt maailmavaateline, lihtsalt nii juhtus, Bolti asutajatele lihtsalt väga meeldivad erakonnad, mis on valitsuses, ehk siis need viimased valitsuserakonnad, kes siis olid, Reform, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid, et just nemad, eks ole, said neid toetusi. Ja siin ongi probleem ja see ongi poliitilise korruptsiooni nagu üleüldine küsimus ja probleem, et seda on esiteks väga raske defineerida. Ja teiseks on väga raske tegelikult leida põhjuslikud seosed ja tõendid. Sellest on nagu laiemalt kirjutatud ka teaduskirjanduses, et poliitiline korruptsioon kui selline, see on väga keeruline, keeruline on seda jälgida.

Nagu ma ütlen, see kõige parem näide oli see riigisekretäri küsimus, kus samamoodi kõik on jokk nii-öelda, kui ma võin kasutada sellist väljendit. Noh, muudeti seadust, muudeti seadust, mis see nagu probleem on, lihtsalt juhtus, et muudeti seadust ühe inimese pärast, kes siis kahe nädala pärast oli siis juba tööl. Samamoodi te mäletate, kui palju oli arutelusid, kui mitu korda ma tõstatasin selle teema. Kutsusin peaministri enda juurde komisjoni samamoodi, peaminister ei tulnud kohale, koalitsioon hääletas üldse küsimuse maha. 

Ja mul on küsimus, et kuidas me siis saame üldse nende asjadega edasi liikuda, kui toimubki selline suhtumine, et kõikidele nendele asjadele pannakse silmad kinni ja arvatakse, et selline ongi, see ongi okei. Kellegi jaoks on vaja konkreetset seadust, noh, tehakse. On kindel ettevõtja, kes on kas hea sõber, on hästi toetanud, siis ka teeme seaduse niimoodi, üks number sinna, üks number tagasi, et ikkagi see seadus sobib.

Ma ütlen veel kord, et mina arvan, et Eesti riik peab toetama Eesti ettevõtteid. Aga see ei saa olla, et see toimub teise Eesti ettevõtja arvel. Kusjuures täna, nagu ma juba ütlesin, Tuul oli väga keerulistes rahalistes raskustes ja oli sunnitud oma ettevõtte Lätile maha müüma. Ja see on tegelikult kurb, et me oleme kaotanud ühe Eesti ettevõtte, me kaotasime selle Lätile. Võib-olla kui samamoodi riik oleks natuke mõelnud laiemalt, võib-olla me ei oleks neid kaotanud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Lähme edasi juhtivkomisjonis toimunud aruteluga ja selle ülevaate annab majanduskomisjoni liige Mario Kadastik. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Antud eelnõu arutasime me kahel komisjoni istungil, 24. aprillil, kui määrati juhtivkomisjonipoolseks ettekandjaks siinkõneleja, konsensuslikult, ja 12. juunil, kus komisjon arutas antud eelnõu. Ka seal tõstatas Anastassia täpselt needsamad temaatikad, mis ta ka praegu ära kirjeldas. Ma ei hakka seda osa kordama. Rahandusministeeriumi seisukoht oli, et valitsus seda eelnõu ei toeta, kuna see läheb oluliselt kaugemale Euroopa Liidu direktiivist ja ka kergemate sõidukite lisamine võib pärssida innovatsiooni. Soovitati teema juurde naasta tagasi aasta pärast, kui on rohkem statistikat. 

Eesti Liikluskindlustuse Fond rääkis sellest, kuidas on lepingute maht kasvanud. Suuri kahjusid seni on vähe, aga too hetk oli hooaeg alles algamas. Ma olen vahepeal saanud ka tabeli, kus see kahjude arv minu meelest ei olnud oluliselt tõusnud ka suvejärgselt. 

Suurim mure tegelikult on seadust eirava tõukerattad ehk siis need, kes kihutavad suurel kiirusel, milleks ei ole tegelikult ka seaduslikku luba. Nad peaksid võtma ennast registris arvele, aga registris ei saa arvele võtta elektritõuksi kui mootorsõidukit. 70% õnnetustest on ühe sõiduki õnnetused ehk juht saab ise viga. 

Mina tõstatasin küsimuse, et tegelikult, kui me vaatasime kas või sellesama viidatud korruptsioonikomisjoni istungil politsei statistikat, siis probleeme ei olnud Bolti tõuksidega, nende õnnetuste statistika oli püsinud stabiilne läbi aastate, probleemiks on erakasutajad, erakasutuses olevat tõukerattad. Nende õnnetuste statistika on kasvanud hüppeliselt ehk siis tegelikult antud eelnõu ei lahendaks tegelikku probleemi, mis on tekkinud. Tuleks vaadata terviklahendust, mitte ainult renditõukside osa. 

Arutelude käigus olid ka küsimused, et miks üldse linnaruumis on need kiiremini liikuvad sõidukid. Selguski, et tegemist on illegaalse tegevusega ja ka Urve Tiidus rõhutas, et oleks vaja valdkonda paremat regulatsiooni. Nii et see on temaatika, mida jätkata ministeeriumiga. 

Oli arutelu ka Bolti pakutava kindlustuse erinevusest Eesti Liikluskindlustuse [Fondi] omaga, millel on erisused kas otsenõuete osas või siis ka selles, millistel juhtudel kahjusid hüvitatakse. Näiteks Bolti kindlustus ei kata joobes juhi korral tekitatud kahjusid. 

Komisjonis määrati eelnõu esimeseks lugemiseks 18. juuniks ehk täna ja tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata esimesel lugemisel, mille poolt oli 5 ja vastu oli 2. Aitäh! 

Täpsustan kuupäeva. 18. juuniks – see ei ole täna.

Jah-jah-jah. 18. on … Täna on 17. vist. Peaaegu täpselt. Tundus, et on täna.

Aga meil on september praegu.

Jah, tõesti. Ja aasta ma jätsin ka täpsustamata. Jaa, see oli suveks, aga too hetk jäi ta välja ja siis ta … siia. Kuupäev tundus nii sarnane. 6 ja 9 on üksnes tagurpidi.

Selge, aga küsimustega saame võib-olla selguse. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Võib-olla sina oskad selgitada komisjoni poolt. Anastassia rääkis 200-grammisest kaaluvahest ühel tõuksil ja teisel tõuksil. Üks maksab kindlustust, teine ei maksa. Kuidas see võimalik on? Kuidas see tuli? Ja kas sa pead seda õiglaseks?

Tuli see Euroopa Liidu direktiivi kaudu ehk algupära on direktiivist. Siis, kui me seda esimest korda rakendasime – kuna siis olin ka mina selle juhtivkomisjoni ettekandja, siis ma seda osa mäletan –, oli arutelu selle üle, kas me peaksime võtma direktiivi üle rangemalt. Ja kuna oli vahetult olnud väga palju arutelusid selle üle, et Eesti kipub võtma alati direktiivi üle rangemalt, siis otsustati, et me ei hakka ilma mõjuva statistikata tegema seda. Mina mäletan nii sellest erikomisjonist kui mujalt, et tegelikult Bolt on korduvalt väitnud, et neil on kasutuses terve ampluaa neid elektritõukse erineva kaaluga, nii alla kui üle 25 kilogrammi. Seal on osa 30 kilogrammi, on ka 20 kilogrammi. Ja see konkreetne number ei tekitanud seda olukorda, kus tekitab täpne lahknemine. Seetõttu pigem oli tollal ka arutelu, et kas peaks eratõusid rohkem reguleerima ja kas peaks neid registrisse võtma ja nii edasi. See oli tollane arutelu. Selles mõttes see konkreetne number – 25 –, see on konkreetselt Euroopa tasandil paika pandud number, mis väidetavalt tollal oli pärit statistikast, õnnetuste raskuse osas oli pandud see number paika.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! No direktiivi kohta ma ka mainisin, aga me ei oleks pidanud seda nii kitsalt üle võtma. Ikkagi tuleks lähtuda sellest, mis toimub meie turul. Ja see Bolti ikkagi 24 kilogrammi – need on ikkagi enamus. Mis me näeme tänavapildis, need on ikkagi need enamus tõukerattad, mis on ja millega tegelikult juhtuvad ka õnnetused. 

Nüüd, kui juhtub täna jälle see, et koalitsioon hääletab selle eelnõu maha, kas te tulete siis välja omapoolse lahendusega ja omapoolse muudatusega, mis puudutab üleüldse kergliikurite reguleerimist laiemalt? Ma ei pea silmas eratõukerattaid, eratõukeratastel on juba liikluskindlustus. Ma pean silmas üleüldse kergliikurite reguleerimist, mis võib-olla käsitleks ka pisimopeede, üleüldse kogu seda küsimust, mis on olnud alates kevadest väga teravalt üleval.

Aitäh! Selles mõttes, et seda teemat, nagu ka komisjonis sai mainitud, on vaja laiemalt vaadata, sest tegelikult puudutab ta tõesti rohkem neid eratõukse, mille puhul on olnud see kahjude statistika. Aga ma vaatan konkreetselt praegu seda liikluskindlustuse laiendamise LKF-i statistikat, siis elektritõukeratastel on sellel aastal olnud üks kahju, mis läks kindlustuslepingu alla, ja kuus, mis ei läinud. Ehk tegelikult ka see statistika on olnud praegu suhteliselt väike. Aga muudes aspektides on olnud rohkem pisimopeedid, näiteks on olnud ainult kindlustuse all olevad õnnetused.  

Mis puudutab seda, kas me toome välja eraldi, siis ma arvan küll, et me peame kogu seda elektritõukside temaatikat, rohkem üle vaatama selle regulatsiooni. Nüüd on ka aastake või rohkem olnud eelnõu, mitte eelnõu, vaid liikluskindlustuse muudatus jõus, ja ma arvan, et see on laiem kui ainult kindlustuse küsimus. Jah, seda tuleb vaadata laiemalt üle ja seda saab vastava ministeeriumiga arutada.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Kuidas sulle komisjoni liikmena tundub see olukord, kus, nagu Anastassia juba rääkis, konkreetsed erakonnad saavad annetusi Bolti asutajatelt ja siis ei toeta neid seadusandlikke initsiatiive, nagu näiteks seesama, mida me praegu menetleme ja mis on selline katse muuta seda olukorda, mis on Bolti jaoks hästi soodne Eesti turul? Mis on sinu arvamus? On see lihtsalt kokkusattumus või siin on midagi rohkemat?

Ei, ma arvan, et see on ikkagi konkreetselt kokkusattumus. Selles mõttes, et olles ka nende arutelude juures olnud, mina ei tea, et oleks kordki ühelt poolt mingit sellist survet, konkreetseid asju. Pigem on üritanud turuosalised oma seisukohti argumenteerida, mis on iga teema juures, sõltumata sellest, kas keegi on kuskil mingeid annetusi saanud või ei ole. Mina küll ei ole näinud mitte mingisugust mõjutust komisjonis. Tollane arutelu oli ka laiemalt, et kas peaks või ei peaks seda reguleerima. Ja tegelikult üks põhilisi argumente oli see, et me võtame liiga tihti direktiivi üle liiga rangelt. See oli üks põhjus, miks. Kuna seal ei olnud väga ka niisuguseid konkreetseid elemente, mille peale seda liigutada, siis me otsustasime, et me võtame praegu lihtsalt direktiivi üle, et me ei võta rangemalt üle. See oli konkreetne arutelu majanduskomisjonis.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Ma väga vabandan, aga ma seda kokkusattumuse juttu küll ei usu, arvestades seda, et te olete ka korruptsioonivastase erikomisjoni liige, kus ju ka Rahandusministeeriumi esindaja väga selgesõnaliselt ütles, et tegelikult ametnike seisukoht oli täiesti teine ja oli täiesti teine eelnõu ette valmistatud, kus sooviti, et oleks ikkagi võrdne kohtlemine turuosalistele. Ja kui ka Bolt räägib, et neil on niikuinii kindlustus, teie räägite, et seal on erinevad tõukerattad, aga mis see probleem siis on? Miks olete te nii vastu, et ka neil oleks liikluskindlustus, kui te ütlete, et niikuinii nad seal juba lähevad selle alla, niikuinii neil on ka oma olemas see vabatahtlik kindlustus, mis muidugi paljusid juhtumeid ei kata, kaasa arvatud, kui on joobes juhiga seotud õnnetus? Aga mis siis see probleem on, miks siis ei või teha selle seaduse selliselt, nagu ka Läti tegi, et kõikidele absoluutselt võrdsed tingimused?

Ei, sa ei pea vabandama, meil võib kõigil olla oma arvamus. Aga selles mõttes, et see antud eelnõu ei lahenda probleemi. See on väga kitsalt sihuke, minu arvamusena võiks jälle öelda, et see on sihuke natuke propagandateema, et taguda Bolti, et saada hääli. Aga ma arvan, et siin on vaja laiemalt lahendada ehk siis tegelikult ka erakasutuses olevat tõuksid, tõukside registreerimine ja kõik muud teemad, see on laiem analüüs, seda ei saa sellise plaastereelnõuga lahendada.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Sõnasoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 631 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 631 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 36 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid null. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu langeb menetlusest välja. 

Läheme edasi tänase seitsmenda ja viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 620 esimene lugemine. Ettekandjaks palun, Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas, kõik, kes meid praegu jälgivad! Ei ole tegu mingi uue asjaga. Me oleme sellest probleemist rääkinud siin juba mitu aastat järjest, ja see puudutab koolitoitu. 

Aastast 2018 pole riigi panus koolilõuna maksumuse katmisel suurenenud. Juba seitse aastat on see üks euro päevas ühe õpilase kohta. Kahe viimase aastaga on inflatsioon olnud 40%, isegi rohkem. Praegu on Eesti põhimõtteliselt Euroopa esiridades oma inflatsiooni taseme pärast. Kui vaadata, kui palju on toidukaupade hinnad tõusnud viimase kahe aasta jooksul, siis see on jällegi 40%. Ja samal ajal meil on juba seitse aastat riigi panus koolilõuna maksumuse katmisel üks euro päevas. 

Me oleme pakkunud pooltteist eurot. Nüüd see seadus, konkreetne seaduseelnõu räägib juba kahest eurost, sest olgem ausad, hinnad kogu aeg tõusevad. Ja ei ole enam mõtet rääkida pooleteisest eurost, see ei muuda suurt midagi.

Me teame, et koolitoit on hästi oluline ka selle pärast, et paljude laste jaoks on see ainuke soe toit päevas. Nii et kindlasti on hästi oluline, et see oleks kvaliteetne, et see oleks tervislik, et see oleks rikkalik, ja võib-olla kõige tähtsam, et see oleks lastele ka maitsev. Me oleme hästi palju viimasel ajal lugenud, et tegelikult õpilased sööklas kas üldse ei käi või siis, kui käivad, üldse ei söö, sellepärast et toidu kvaliteet on juba selline, et neile see ei maitse. Ja pole ka ime, sest ka toitlustusettevõtted, kes peavad konkreetse, fikseeritud summa eest koolilõuna tegema, on niisuguses päris keerulises olukorras, kus hinnad kogu aeg kasvavad, aga see riigi panus mitte. Nii et siis tuleb hästi loominguliselt läheneda sellele, kuidas pakkuda lastele midagi tervislikku, midagi maitsvat, mis tegelikult maksab hästi vähe samal ajal. Ja kuskil see õnnestub, kuskil mitte.

Me teame näiteks, kui me räägime Tallinnast, siis Tallinna lasteaedades oli tänu sellele, et eelmine Tallinna Linnavalitsus eesotsas Keskerakonnaga aastast aastasse maksis lasteaiatoitu kinni ja paljudes, hästi paljudes lasteaedades oli see vanematele tasuta. Siis, kui inflatsioon hakkas meeletult kasvama, hakkasid ka toitlustamisfirmad ütlema, et sellest, mida linn annab, enam ei piisa selleks, et väikestele lastele pakkuda kvaliteetset ja maitsvat toitu. Juba väga paljudes lasteaedades on vanemad sunnitud veel juurde maksma, sellepärast et kui me lasteaiast räägime, siis riik üldse ei panusta ühtegi senti nende toidukulude katmiseks. See on puhtalt kas vanematel katta või siis omavalitsustel. 

Nii et jällegi, kui me räägime omavalitsustest ja koolilõunast, siis seal, kus omavalitsused kas osaliselt või täies mahus … Selliseid kohti, ma arvan, enam väga palju ei ole jäänud. Võib-olla Tallinn ongi ainuke, kus täies mahus omavalitsus katab kõik need toidukulud koolides. Põhimõtteliselt on omavalitsus sunnitud rohkem raha küsima just vanemate käest. Tartus näiteks koolilõuna hinnad kerkisid 1. septembril 2024. Ma ei ole kursis, kas 2025 juhtus sama, aga plaan vähemalt oli, et ka 2025 on hinnatõus tulemas. 

Väga paljud erinevad organisatsioonid, ka noorteorganisatsioonid, igasugused noorteühendused on valitsuse poole pöördunud ka väga konkreetse palvega, et valitsus leiaks võimaluse tõsta omaosalust koolilõuna kulude katmisel. Aga tulutult, sealt seda ei tulnud. Analoogse palvega pöördus valitsuse poole Eesti Linnade ja Valdade Liit. Samamoodi tulemust ei olnud. Ning kui Eesti Keskerakonna fraktsioon on niisuguste initsiatiividega siin parlamendis valitsuse poole pöördunud erinevate eelnõude näol, siis öeldi kogu aeg, et ei ole mõtet hakata seadust muutma, sest see võiks olla ikkagi ministri määrus, millega saab seda piirhinda tõsta ühest eurost pooleteiseks või kaheks euroks näiteks. 

Meie reaktsioon on kogu aeg olnud, et me oleme valmis tegema ka seda. Aga kus on see garantii, et see niimoodi läheb? Kuna kõik meie eelnõud olid tagasi lükatud koalitsiooni häältega, siis ootasime, millal siis tuleb seesama ministri määrus, kui koalitsioon ei taha seadust muuta ja ütleb, et minister võib oma määrusega ise olukorda parandada. Ootasime, lootsime, et äkki see juhtub. No ei juhtu, aastast aastasse juba ei juhtu. 

Ja viimane uudis, mis meid ootas siin sel nädalal näiteks, oli see, et esmaspäeval, kui meil oli arupärimiste ring nii-öelda, siis ma küsisin haridusministrilt, et kas nüüd, kus käivad eelarve läbirääkimised, on plaanis tõsta riigipoolset rahastust, et see ei oleks enam üks euro päevas ühe koolilapse kohta, vaid oleks rohkem. Ja vastus oli prognoositav, ütleme niimoodi, etteaimatav: ei, ei tule seda. Jätkuvalt ei tule! Ja see tähendab seda, et kui seda ei ole järgmise aasta eelarve projektis, siis järelikult aastal 2026 jääb see jällegi ühe euro tasemele. Nii et siis juba kaheksa aastat üks ja sama hind. 

Ja siinkohal oodata selles olukorras, et siis minister jällegi mingi oma määrusega olukorda parandab, ma arvan, oleks hästi naiivne. Nii et praegu ma võin öelda, et seesama eelnõu on ainuke võimalus, kuidas ikkagi teha niimoodi, et järgmisel aastal ei oleks see riigi panus üks euro päevas ühe õpilase kohta, vaid oleks ikkagi kaks eurot. Sest olgem ausad, juba kaks eurot ei ole piisav. Aga vähemalt siis saab ikkagi tagada seda, et koolitoit on rikkalikum, kvaliteetsem, meeldib lastele rohkem ja nad ei möödu sööklast kaarega siis, kui on söögiaeg, sellepärast et see, mis seal serveeritakse, neile üldse ei maitse, vaid ikkagi siis nad söövad koolis ka. 

Nii et me kutsume kõiki seda eelnõu toetama. Ja nagu ma ütlesin, see on viimane võimalus arvatavasti sel aastal, kuidas saab seda tagada. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kujutame ette, et juhtub ime ja valitsuserakondade saadikud saavad aru, et nemad töötavad inimeste jaoks, ja võtavad vastu sellise eelnõu seaduseks. Ja jääbki 2 euro toit. Aga kelle arvel see leevendamine tuleb? Kas siis peaks omavalitsus peale maksma või lastevanemad? See mudel on praegu erinev. Näiteks minu kolleegil Tartumaal on seal üle 2 euro toitlustus, Maardu linnas on natuke alla 2 euro, kusjuures meil on munitsipaalettevõte, kes tegeleb toitlustusega, ja selle pärast meil see toit on maitsev ja laste poolt väga hästi vastu võetud. Aga kelle arvel see leevendus tuleb? Kui riik maksab 2 eurot, siis me saame neid rahasid omavalitsuses kasutada kuskil kooli parandamiseks või staadioni ehitamiseks ja nii edasi. Mis sinu arvamus on?

Aitäh! Esiteks, kui seaduseelnõu võetakse vastu, siis peab riik selle raha leidma riigieelarvest. Me räägime summast, mis on kuskil 30 miljonit eurot. Ja olukorras, kus me äsja kuulsime haridusministri käest, et raha on – ma natuke parafraseerin, et jääda viisakuse piiridesse – väga palju, räägitakse sellest, et leiti kuskil 800 miljonit eurot näiteks. Põhimõtteliselt me võime siis öelda, et 30 miljonit suurt probleemi valitsuse jaoks tekitama ei pea. 

Kui rääkida natuke tõsisemalt, siis ma arvan, et kindlasti seda raha leidub eelarves. Ja ma loodan, et see võiks sel juhul juhtuda niimoodi, et ikkagi vanemad ja omavalitsused seda raha välja käima ei pea. Ma küll arvan, et omavalitsused enamasti lisavad omalt poolt ka midagi. Te juba tõite Maardu näitena. Ma võin näitena tuua ka Tallinna linna, kus omavalitsus lisab omalt poolt peaaegu sama palju kui riik. Minu mäletamist mööda see viimane number oli vist 86 või 89 senti päevas õpilase kohta. Nii et kui see lõplik hind on näiteks 2 eurot ja 86 või 89 senti, siis ma arvan, et see on juba midagi. Selle eest saab toitlustaja valmistada midagi tõepoolest kvaliteetset ja tervisele kasulikku. 

Nii et ma loodan, et vanemad ei pea aina rohkem panustama just sellepärast, et riik seda teha ei taha. Aga samas, vaadates seda, kuidas siiamaani on koalitsioonisaadikud selles küsimuses käitunud vähemalt kaks viimast aastat, ega mul suurt optimismi ei ole, et nemad nüüd hakkavad seda siin saalis toetama. Kuigi ma loomulikult soovitan neil seda teha. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Siin pinginaaber ütles, et midagi 2 eurot meil Elvas. Meil on 2.80 üks eine. Euro siitpoolt ja 90 senti valla poolt ja 90 veel lapsevanematelt. Kuigi kõrval Nõo saab alla 1,5 euroga hakkama. Nii et see on väga huvitav maailm, mis valitseb. Aga ütle mulle, miks riik, kes formaalselt räägib, et lapsed on olulised ja nii edasi, vaatab tuima kalanäoga, et aitab sellest eurost küll – kui piirduda ainult selle eelnõuga.

Aitäh! Valitsus räägib ju hästi palju sellest, kuidas hoolitseb perede ja laste eest. Aga me oleme hästi palju näinud, kuidas asjad tegelikult on. Ma olen siin juba täna esinenud sõnavõtuga demograafia teemal siis, kui meil oli juttu perehüvitisest, lapse hüvitisest. Ja siis me näeme, et see hüvitis samamoodi aastaid ei tõuse, vaatamata sellele, et demograafiline olukord on meil lihtsalt katastroofiline. Valitsus seda ka tunnistab, aga mitte midagi ei juhtu samal ajal. Siin on ka, ma ei usu, et keegi meie koalitsiooni kolleegidest ütleks, et aga lapsed ei peagi raha saama, et ei peagi neile midagi andma, lapsed söögu seda, mida pakutakse selle euro eest ja olgu rõõmsad ja õnnelikud. 

Ma arvan, et igaüks meist ikkagi hoolib lastest, hoolib peredest, aga jällegi, mitte midagi ei juhtu. Siis tekibki küsimus, kas asi on lihtsalt selles, et ilusad sõnad ja kogu moos, või ikkagi kunagi see jõuab ka tegudeni. Sest noh, jällegi, ühe argumendi ma juba esile tõin, et räägitakse, et see ei pea olema seadusemuudatus, võiks ministri määrusega asja ära parandada. Siiamaani ei ole seda ministri määrust. Nii et see argument üldse ei päde. 

Teine argument on see, et riik ei peagi – seda argumenti kasutas esmaspäeval jällegi ka haridusminister siin saalis – koolitoitu kinni maksma. See, et riik seda niimoodi suuremeelselt teeb, ühe euro ulatuses – no me peame vist väga tänulikud selle eest olema, meie vanemad ja meie lapsed. Ja mina sellest aru ei saa. Loomulikult, riik võib öelda, et ta ei pea seda tegema, ta ei pea toda tegema. Lõpuks võib riik öelda, et ta ei pea ka neid perehüvitisi peredele maksma, teenigu ise raha, miks siis riik peab üldse sekkuma.

Aga minu meelest esiteks olukorras, kus meil on põhiseaduses välja toodud, et tegelikult perede eest peab rohkem hoolitsema. Ja teiseks, kui meil tegelikult perepoliitika on selline, et meil on demograafiline kriis riigis, meil rahvaarv langeb hästi kiiresti ja see tendents jätkub juba mitmendat aastat järjest, ma arvan, et selles olukorras peaks riik ikka mitte mõtlema selle peale, mis ta on kohustatud tegema, vaid selle peale, mis ta saaks head teha perede jaoks, et peredel oleks Eestis hea elada, lapsi saada, lapsi kasvatada. Ja siis tänu sellele muutub meie demograafiline olukord. 

Nii et mina ütlen lühidalt vastusena seda: ausalt, mina ei saa aru, miks see niimoodi on.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa, aitäh selle eelnõu eest! Tegelikult väga õiged sõnad. On tõesti päris suur küsimus, kuidas me oleme jõudnud sellisesse olukorda, kus riik tegelikult ei tee midagi, et lastega peresid aidata. Kõik otsused, mis on järjest vastu võetud, erinevad maksutõusud, on teinud väga paljude perede elu keeruliseks. Ja nüüd, kus on meil toiduained nii kalliks läinud, toiduainete käibemaksu ei soovita langetada. Meil on pered, kes ei suuda enam tervislikku toitu näiteks lapsele lubada. Ja nagu sa ise ettekandes õigesti mainisid, et on sellised lapsed, kelle jaoks soe toit koolis on ainus soe toit päevas. Et kas see, kui nüüd riik ei tule appi ega taga ka seda, et meil koolitoit vähemalt oleks tervislik, kas ei või kokkuvõttes jõuda selleni, et meil on aina rohkem haigeid lapsi? Ongi, et pered ei saa tervislikku toitu lubada, koolis nad ei saa tervislikult toituda. See on juba selline suurem probleem, mis puudutab juba laste tervist.

Aitäh! Me tegelikult oleme siin juba kaks aastat järjest tõdenud opositsioonis olles ja teised opositsioonierakonnad on tõdenud sama asja, et meil on hästi perevaenulik valitsus. Sest vaadates seda, mis on nende kahe aastaga saavutatud perepoliitikas, siis tsiteerides klassikut: tule taevas appi! 

Tuletame meelde, et vahetult enne parlamendivalimisi koalitsioon tegi ilusa žesti ja tõstis paljulapseliste perede toetuse niimoodi korralikult, tõepoolest, summa oli päris suur, 600 eurot, kui ma ei eksi. Ja siis noh, see oli hästi sümboolne, see tegelikult andis paljudele peredele lootust, et nemad on valitsuse fookuses. Ja siis, kui valimised olid läbi, siis põhimõtteliselt üks esimestest asjadest, mida tehti, otsustati, et järgmisest aastast, aastast 2024 jaanuarist võetakse paljulapselistelt peredelt ära 200 eurot kuus, et liiga palju tõsteti, ei ole neil nii palju vaja. Ja pärast seda, ma arvan, nagu hakkaski usaldus, nende lastega perede usaldus riigi vastu lagunema. Sest ühelt poolt sa toetad, annad midagi juurde, perekond hakkab sellega arvestama. Tõepoolest, siis tõsteti, väga hea, väga ilus. Siis öeldakse, et vabandust, aga nüüd aitab küll nagu, et 200 eurot maha. Nii et sealt see alguse sai. Pärast me oleme siin kaks aastat rääkinud sellest, et meil on demograafiline kriis ja me peame midagi sellega ette võtma, aga mida konkreetselt, valitsus meile ei ütle. Sest kõik need initsiatiivid, mis näiteks opositsioonilt tulevad, olgu selleks perehüvitise, lapse hüvitise tõstmine, olgu selleks kas seesama koolitoiduküsimus, kõik teised initsiatiivid, mis on ühel või teisel moel seotud perepoliitikaga ja mille eesmärk on seda olukorda parandada, mis meil Eestis on, kõik need initsiatiivid hääletatakse tuimalt maha. 

Nii et mina küll ei kujuta ette, kuidas valitsus, kes räägib sellest, et ta tõepoolest peab midagi ette võtma, sellepärast et demograafia on halb, sündimus on hästi madal, nii et probleem on majas, aga samas ei tehta ju mitte midagi selleks, et seda olukorda muuta. Moodustati mingisugune selline komisjon nii-öelda, mis pidi tegelema just demograafiaküsimustega, rahvastikuküsimustega, valitsuse juures. Korra sai komisjon kokku ja rohkem vist ei tulnud sellest mitte midagi välja. Kahju, et tegelikult valitsusel on selline suhtumine oma rahvasse, oma peredesse, lastesse. Tegelikult on see suur probleem ja ma arvan, et see võib tuua päris palju halbu tagajärgi. Ainult üks neist on see teie poolt mainitud, et laste tervis võib hullemaks minna sellepärast, et koolitoit ei ole kvaliteetne ja tervislik.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ka mina olen väga päri, et koolitoit on äärmiselt oluline laste tervisele ja see riigipoolne toetus on ammu ajast ja arust. Samuti on teine võimalus anda, et kohalikud omavalitsused suudaksid seda maksta, aga seda nad ka ei suuda. Nii et selle tõttu see eelnõu on mõistlik ja mina seda toetan. Aga kuna ma tean, et Keskerakond on siin lugematul arvul igasuguseid häid meetmeid, mida ka mina ja minu erakond paljusid toetab, aga ütelge seda, kust tuleb kate. Lihtsalt peab arvestama ka sellega, et neid ettepanekuid on oluliselt rohkem, kui on neid mõistlikke kokkuhoiuviise.

Ma tean, et ka sotsiaaldemokraadid tulid sarnase initsiatiiviga välja hiljuti. Mul on hea meel, et vähemalt nüüd sotsiaaldemokraadid on aru saanud, et see on oluline asi, ja nüüd hääletame siis koos selle poolt. Siin on kõik väga lihtne – prioriteetide küsimus. Kui tõepoolest riik ütleb, et kuskilt on tekkinud niisama 800 miljonit, siis see tähendab seda, et see raha tõepoolest kusagil on olemas, ja siis ma arvan, et seda võib leida. Teisest küljest, kui me räägime konkreetsetest meetmetest, siis Keskerakond on pakkunud neid kuhjaga. Alustame kas või pangamaksust. See oleks toonud riigikassasse peaaegu pool miljardit, kui omal ajal oleksime selle kehtestanud, nagu seda tegid näiteks Läti ja Leedu. Aga jäime sellega hiljaks, nüüd suurt mõtet sellel ei ole, kuigi ma arvan, et isegi kui praegu seda kehtestada, siis mingi raha kindlasti riigikassasse tänu sellele jõuab. See on esimene asi.

Teine asi on see, millest me rääkisime. Seesama fanaatiline idee kaotada niinimetatud maksuküür ehk seesama maksusüsteem, mis meil praegu siin Eestis kehtib – see idee maksab ainuüksi pool miljardit. Tegelikult seda võib vähemalt edasi lükata. Mina ütleksin, et üldse see idee võiks ära kaduda, aga kui juba on selline tungiv soov seda kehtestada, siis ootame ära natuke, siis kui meil on paremad ajad. Praegu räägitakse, et selleks raha pole, selleks raha pole, aga maksuküüru me me kaotame ja see maksab pool miljardit. Järelikult kuskil on olemas pool miljardit. Meie ei räägi poolest miljardist, me räägime 30 miljonist. 

Riigiasutuste töö optimeerimine ja koosseisu optimeerimine. Me rääkisime sellest, et tegelikult optimeerida riigiasutuste tööd – vähem ametnikke, efektiivsem tööhõive ja nii edasi –, see oleks toonud 200–300 miljonit eelarvesse. Tegelikult valitsus rääkis kaks aastat järjest sellest, kuidas nüüd kõiki optimeeritakse, kuidas nüüd ametnike arv väheneb ja tänu sellele tuleb raha riigieelarvesse. Tegelikult me loeme, kuidas selle asemel ametnike arv ainult kasvab ja paljudes riigiasutustes. 

Nii et neid meetmeid võib nimetada küll ja küll, aga ma arvan, et asi ei ole siin selles, et ei ole võimalik seda raha leida, asi on selles, et ei ole seda soovi, poliitilist voli ei ole olemas. Vot see on probleem.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Olen nõus ja lihtsalt küsin teie käest, kas te jagate seda mõtet. Me täna kuulsime peaministrit rääkimas maksuküüru kaotamisest, millega kaasneb kõigile küllaltki hea sissetulekuga inimestele – pean silmas 4000-st ülespoole – ka maksuvaba miinimumi …  Ma lihtsalt tegin kiire arvutuse. See on minimaalselt 112 miljonit eurot, mida nad tegelikult ei oota täna, et neile nii-ütelda uuest aastast tuleks. Selle arvelt vist võiks ka üks reaalne … Kas teie ka jagate seda?

Absoluutselt! Olukorras, kus meil on hästi keeruline majanduslik seis, kus majandus on langenud kolm aastat järjest põhimõtteliselt, kus hinnad kogu aeg kasvavad ja inimesed – vabandust, aga need on lihtsalt uudised, mida me loeme ajalehtedest – varastavad aina rohkem poodidest, varastavad toitu – niisugustes oludes me siis kingime nii-öelda inimestele, kelle sissetulek on ka praegu märgatavalt suurem kui enamusel siin Eestis, veel lisaraha. Minu meelest see on natukene küüniline. Ja loomulikult ma jagan seda mõtet. 

Nagu ma ütlesin, mina üldse praegu ei tegeleks maksuküüru kaotamisega, sest see on hästi kulukas riigile. Ja selle efektiivsus ei ole päris see, mida oodatakse. Üks näide on teie poolt praegu meile toodud. Nii et kindlasti, kui me räägime maksuküürust, siis kas selle kaotamine ära jätta või siis vähemalt seda kuidagimoodi niimoodi korrigeerida, et just need, kellel läheb väga keeruliselt, kelle sissetulekud ei võimalda elada nagu sellist väärikat elu, et nemad saaksid rohkem tuge. Ja need, kes praegu teenivad mitu tuhat kuus – 4000, 5000, 10 000 ja nii edasi – kas me peame praegu neile veel raha juurde tekitama?

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja kultuurikomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea meel on tutvustada teile küll väga põgusat arutelu kultuurikomisjonis antud eelnõu teemal. See arutelu toimus 3. juunil ja sellel osalesid kõik kultuurikomisjoni liikmed, välja arvatud Helle-Moonika Helme. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poolt olid õigus‑ ja personalipoliitika osakonna õigusnõunik-analüütik Indrek Kilk ja ministri nõunik Olga Bogdanova.

Konkreetse eelnõu puhul siis Vadim Belobrovtsev, kes on ka kultuurikomisjoni liige, tutvustas põgusalt eelnõu, sõnas, et eelnõu näeb ette tõsta koolilõunatoetuse riiklik alammäär 2 eurole, mis praegu on 1 euro päevas, ja rõhutas, et see summa ei ole muutunud aastast 2018. Sisuliselt sellega piirdus ka ettekandja eelnõu tutvustus. 

Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poolt Indrek Kilk tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta. Seisukoht oli mittetoetav ja argument oli see, et põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmine ei ole koolilõunatoetuse suurendamiseks sobilik viis, kuna seadust selle tarvis muuta ei ole. Kui valitsus otsustab suurendada koolilõunatoetust, siis selleks on vaja muuta Vabariigi Valitsuse määrust ja selle määruse nimi on riigieelarve seaduse, jah, tähendab, valitsuse määrust on vaja, konkreetset määrust on vaja muuta, mis kehtib aastast 2015.

Tõnis Lukas, kolleeg, pööras tähelepanu, et eelnõus on kirjas, et koolilõuna ööpäevane toetus võiks olla 2 eurot, et mida on mõeldud ööpäevase toetusega. Ja eelnõu ettekandja täpsustas, et selle sõna "ööpäevas" võib rahulikult vahetada välja "õppepäevaga" ja et see ei ole mingi põhimõtteline hoiak. 

Siis mina uurisin, millel põhineb arusaamine, et tänane koolis pakutav koolitoit on ebakvaliteetne, kuna koolitoidule kehtivad kindlad reeglid, ja jagasin ka oma kogemust, olles käinud enam kui 300 erinevas koolis ja väga paljudes neist ka söönud koolilõunat ja ka selle eest maksnud. Ei saa öelda, et need koolilõunad oleksid kuidagi ebatervislikud või mittemaitsvad, vastupidi, nad on olnud alati väga maitsvad. Eelnõu ettekandja sõnas, et on tehtud küsitlus, mille põhjal siis nad tuginevad sellele, et koolitoit justkui ei ole tervislik ja maitsev, lisaks on meedias kajastatud seda, et koolitoit ei ole maitsev. 

Ja lisaks siis Belobrovtsev selgitas Vabariigi Valitsuse seisukohale vastuseks, et eelnõus toodu ei piira kuidagi Vabariigi Valitsust, et eelnõu algatajad soovivad seadusesse lisada vaid seda alammäära, et Vabariigi Valitsus saab kehtestada ka midagi muud, kuid see summa ei saa olla nende ettepaneku kohaselt alla 2 euro. 

Siis komisjoni juht ehk mina tegin ettepaneku eelnõu täiskogu päevakorda võtta 11. juunil. See sai ka konsensuslikult kinnitatud, aga tol päeval jäi see menetlemine võimatuse tõttu ära ja täna me oleme siin selle eelnõuga. Siis tegin ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Selle ettepaneku poolt oli 4 inimest ja vastu 3. Ja siis määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinolija ehk Liina Kersna ja see otsus oli konsensuslik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Muidugi me teame, et see ei peaks siia Riigikogusse tulema, sest see nagu peaks olema valitsuse korraldusega või määrusega kehtestatud, koolitoidu, -lõuna maksu suurendamine. Aga me saame ju väga hästi aru, et see valitsus ainult tõstab midagi, ta ei langeta ühtegi maksu ega käibemaksu ega taha ka koolilõunat tõsta. Küsimus oligi sellepärast, et toome selle siia Riigikogu saali ja sunnime valitsust selle vastu võtma. Aga te ei taha seda teha. Siis ma küsin teie käest ja komisjoni käest. Te juba ütlesite, et kõik lükkasite tagasi. Aga kas teil perspektiivis ka sellist arusaama ei ole, et ikkagi võiks leevendada omavalitsuste ja lastevanemate rahakotti ja võtta see riigi õlale?

Aitäh! Sellist arutelu meil kultuurikomisjonis ei olnud, see arutelu oli tõesti väga põgus. Aga põhimõtteliselt koolilõunatoetus ei ole kunagi olnud mõeldud nii, et see on ainult riigipoolne toetus ja sellest toetusest peakski saama koolilõuna lastele pakutud. See on olnud alati mõeldud kolmepoolse toetusena ehk panustab riik, panustab kohalik omavalitsus kui koolipidaja ja panustab ka lapsevanem. Ja loomulikult nende laste puhul ja nende perede puhul, kus on teada, et on keeruline, majanduslikult keeruline olukord, saab nende laste eest kohalik omavalitsus võtta suurema vastutuse ja tasuda ka lapsevanema eest selle koolitoidu.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Andke mulle nõu. Te ise tsiteerisite Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja sõnavõttu ja mina oma kõnes tegin sama. See seisneb selles, et ärge tulge muutma seadust, et valitsus oma määrusega saab seda ise suurendada, selleks ei ole vaja seadust muuta. Ma saan sellest aru, aga me näeme, kuidas juba seitse aastat järjest ja nüüd ma saan aru, et kaheksandat aastat ka toimub sama asi, et valitsus oma määrusega mitte midagi ei muuda. Kuidas me peame selles olukorras edasi tegutsema? Tuleme seaduseelnõuga, ei sobi, selle… piisab määrusest, aga määrust ei ole olemas ja ei tule ka. Mida siis on selles olukorras vaja teha, et see asi ikkagi laheneks?

Aitäh! Te teate väga hästi, et tõesti riigieelarve koostamine on prioriteetide küsimus ja sinna jõuavad asjad, mis hetkel tunduvad riigi vaates olulisemad. Te ütlesite omapoolses ettekandes väga õigesti või vastates küsimustele, et selle eelnõu rakendamise kulu on 30 miljonit eurot. 30 miljonit eurot haridusvaldkonna eelarves tähendab näiteks suurusjärguna 15%-list kõrghariduse toetuse kasvu või, võrdluseks, 6% õpetajate palga miinimumi kasvu. Ja valitsus on täna selgelt seisukohal, et selleks, et tagada võimalikult hea ligipääs ja võrdne ligipääs kvaliteetsele haridusele kõigile lastele, on vaja panustada õpetajate palkadesse. See on prioriteet. Ka järgmisel aastal valitsus tõesti pingutab selle nimel, et õpetajate palgafond, ma usun, vähemalt 10% peaks tõusma.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Te olete poolteist aastat olnud haridusminister. Nüüd ma kuulsin, et te olete üle 300 korra söönud erinevates koolides ja maksnud ka selle eest. Valgustage mind, palun. Järelikult te olete kas enamikus oma tööpäevadeks söönud koolis või olete mõnel päeval kaks korda söönud. Kuidas see hinnaskaala jaguneb? Teil on kindlasti hea mälu. Kui palju siis kõige odavamalt sai ja kõige kallimalt sai?

Aitäh! Ma küll tõesti ei öelnud, et ma pooleteise aasta jooksul, kui ma olin haridusminister, käisin koolides. Kas te kujutate ette, et ma olen 10 aastat töötanud Riigikogus ja need 10 aastat tegelenud haridusvaldkonnaga ja 10 aasta jooksul olen ma käinud vähemalt 300 erinevas koolis? Ei, ma ei oska teile tuua sellist võrdlust, aga need summad on olnud väga väikesed, jäänud, ma arvan, 2 ja 3,5 euro vahele.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te mainisite, et see koolitoetus ei ole kunagi, et seda ei mõeldud kunagi sellisena, et see on ainult riiklik toetus, eks ole, kolmepoolne, et riik, kohalik omavalitsus ja vanemad. Aga arvestades ikkagi seda, kuidas nüüd on need hinnad, toiduainete hinnad eriti, kasvanud viimase aastaga, viimase kahe aastaga, ikkagi praegu juhtub selline asi, et aina suurem koormus langeb vanemate õlule, aina suurem koormus langeb kohalike omavalitsuste õlule. Et miks siis ikkagi proportsionaalselt siis ei peaks ka riik oma õla alla panema, arvestades, et toiduainete käibemaksu langetamist sisse viia te ei soovi, aga vähemalt siin võiks tulla appi. Sest see on ju oluline ka laste tervise seisukohalt, et nad saaksid ikkagi seda tervislikku toitu koolis, eriti kui võib-olla kodus vanemad tihti ei suuda neile seda võimaldada.

Aitäh! Ma olen väga nõus, et koolitoit peab olema tervislik ja soe toit. See eristab meid väga paljudest teistest riikidest, et tõesti, meie haridussüsteem nii alushariduses kui ka üldhariduses pakub õpilastele kvaliteetset, head sooja toitu. 

Mina olen veendunud, seda me küll komisjonis ei arutanud, aga kui te lubate, siis jagan oma isiklikku seisukohta, et nende laste puhul, kelle vanemad ei suuda tagada kvaliteetset toitu koolis lapsele, selle eest peakski võtma kas riik või kohalik omavalitsus suurema vastutuse. Ma olen sellega täiesti nõus. Aga see ei tähenda seda, et riik peaks maksma kinni kõigi laste sooja toidu keset koolipäeva. Kui meil oleks väga palju raha, siis loomulikult oleks see kena asi teha, aga kui me peame valima, kas tõsta näiteks õpetajate palka või koolilõunatoetust, siis lapsed saavad mõjutatud kindlasti rohkem õpetajate palga kasvust, sest on oluline, et me suudaksime tagada kõigile lastele võimalikult kvaliteetse hariduse.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma arvan, et siin ongi meie nagu erakondlikud erinevused maailmavaates. Kui Reformierakond tuleks Tallinnas, ma arvan, ainuvõimule ilma Keskerakonnata, siis kaoks kindlasti tasuta ühistransport ära. Aga nüüd, kui me räägime sellest laste koolilõunat, siis tegelikult on see oluline. Ma arvan, et siinkohal me ju ei vaidle üksteisega. Küsimus on, et me vaidleme kvaliteedi üle ja kuidas seda saavutada. Ma just sellel nädalal vestlesin ühe lapsevanemaga, kes selgelt ütles välja, et tema laps käib neljandas klassis, tal on täiesti olemas info, et kogu sellest klassist sööb kaks kuni kolm last. Ülejäänud toit läheb lihtsalt prügikasti. Ehk siis tegelikult ühest küljest me maksame mingit 1 eurot lõuna eest, aga samas lapsed seda ei söö, see toit läheb prügikasti. Kas me seda tahamegi? Ei taha, aga mis on lahendus?

Aitäh! Ma saan aru, et teie näete lahendusena seda, et kui riik tõstab omapoolset toetust, siis see toit ei lähe prügikasti. Ma julgeks selles kahelda, võib-olla natukene, aga siiski julgen kahelda. Ja teiseks tahan öelda, et ma olen täiesti kindel, et kui Reformierakond on Tallinnas võimul, siis koolitoidutoetust kindlasti Reformierakond ka kohaliku omavalitsusena pakub.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui te siin küsisite, vastates eelnevatele küsimustele, niimoodi retooriliselt, et kui küsida, millest võidavad lapsed enam, siis ma jätkaksin seda küsimust niimoodi, et kas siis sellest, et riik panustab koolitoidutoetusesse seal mõnekümne miljoni ulatuses või sellest, et me teeme maksukingituse jõukamatele peredele, mille kulu eelarvele on sadades miljonites. Julgen väita, et see esimene on see, mis tulemuslikult jõuab iga lapseni. 

Aga küsin selle kohta, et kui te seda teemat komisjonis arutasite, kas kuidagi puudutasite ka seda, et Sotsiaalministeerium just uuendas määrust haridusasutuste toidule, samal ajal peaks ju riiklik huvi ja prioriteet olema ka see, et meie kohalik tooraine jõuaks võimalikult palju ka haridusasutustesse nii-öelda lauale, et toetada meie kohalikku tootmist, meie kohalikku põllumeest ja nii edasi? Mis siis need lahendused komisjoni arutelus võisid olla, kuidas me neid kahte aspekti arvesse võtame?

Aitäh! Tuleb tunnistada, et me tõesti sel teemal komisjonis ei arutanud, see komisjoni arutelu oli väga põgus, aga ma siiski hea meelega kommenteerin. 

Esiteks, riigil on koolile või koolidele toetus, kui nad kasutavad mahetoorainet koolitoidus. See on olnud väga positiivse mõjuga toetus, näiteks Võrumaal on praktiliselt kõik, Anti Allas võib mind parandada, aga minu teadmise järgi kõik haridusasutused jõudnud selleni, et suur osa nende toidust on mahetoodang ja ka siis kohalik. Ma arvan, et Võru piirkonnast saavad inspiratsiooni ka teised ja seda initsiatiivi toetab ka riik omalt poolt.

Mis puudutab maksumuudatusi, siis tulumaksuvaba miinimumi tõstmine kindlasti aitab kaasa ka toimetulekule. Teie poolt palju kirutud maksuküüru kaotamine jätab näiteks sotsiaaltöötaja ametil olevale inimesele enam kui 1300 eurot rohkem kätte aastas. Ja ma usun, et kui inimestele jääb rohkem raha kätte, siis ju nad kasutavad seda ka kvaliteetse toidu ostmiseks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma ikkagi tuleks tagasi oma eelmise küsimuse juurde, sest te vastasite õigesti: prioriteetide küsimus, õpetajate palgad ja nii edasi. Vaatame, kuidas see realiseerub ka, sellepärast et me loeme praegu meediast, et vähemalt sellist konkreetset ja korralikku õpetajate palga tõusu ei pruugigi tulla järgmisel aastal. Aga seda näitab tulevik. Minu küsimus oli ikka natuke teistsugune. Minu küsimus oli see, et mida me peame tegema olukorras, kus me tahame, et see summa, mida riik eraldab, oleks rohkem kui üks euro, sellepärast et sellest ühest eurost juba ammu-ammu ei piisa. Ja meile öeldakse, et ärge tulge oma eelnõuga, sest valitsus saab seda oma määrusega teha, nii et istuge ja oodake, millal see määrus tuleb. Teile kui endisele haridusministrile on see temaatika tuttav. Äkki annaksite nõu, mida selles olukorras teha?

Suur tänu! On küll palju oodata, et ma Keskerakonnale hakkaksin nõu andma. Teil on tarku päid oma ridades piisavalt palju, et ise loomingulisi lahendusi leida. Aga tuletan meelde, et EKRE-ikke valitsus, kus teil oli kanda haridusministri portfell, ei tõstetud õpetajate palka üldse. Null eurot tõsteti õpetajate palka ja riigi eelarvestrateegias oli arvestatud neljaks aastaks null eurot.

Reili Rand, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te vastasite … Ma nõustun teie kommentaarist vägagi sellega, et on väga tänuväärne riigi loodud mahekoolitoidu toetus, seda tõesti. On häid näiteid, Võrumaa sealhulgas, kes seda rakendab. Samas ma usun, et te nõustute minuga, et sugugi mitte kõik tootjad ei ole täna mahedad ja ka ei saa olema mahedad. Siiski, kohalikku toorainet võiksime me väärtustada ka haridusasutustes laiemalt ja sellele hoogu anda, mis täna mahetoetusest välja jääb. 

Ja kuna see maksukommentaar või maksuteema ka teid kohe niimoodi käivitas siin teemal, et õigustada, miks jõukamatele taas kord maksukingitus teha, siis ma ei saa jätta märkimata, et tulumaksuvaba miinimumi tõstmine tegelikult teeb ju 114 miljoni euro suuruse kingituse neile, kelle tulu on üle 4000 euro kuus. Nendel peredel tõesti ei ole probleeme oma taskust koolitoidule juurde maksta. Aga teie poolt välja toodud sotsiaaltöötaja perel kindlasti oleks rohkem abi, kui tema laps saaks koolis tasuta süüa. Jäi vist rohkem kommentaari vormi.

Jah, jäi kommentaari vormi. Aitäh teile!

Selge. Rohkem küsimusi teile ei ole ja suur tänu, Liina Kersna! Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 620 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 620 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 33 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid ei ole. Eelnõu 620 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Sellega, head kolleegid, on tänane istung lõppenud.