Lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 2. töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohale registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27. 

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikeele rolli saame ühes ühiskonnas oluliseks pidada ainult sellisel juhul, kui riik ise – Riigikogu, valitsus, tema institutsioonid, valitsusasutused – seda rolli tähtsaks peavad. Aga meil on praegu olukord, kus teenindussfääris on eesti keele roll viimastel aastatel jätkuvalt vähenenud. See on osaliselt tingitud sellest, et tööjõuturul on uued fenomenid või uued juriidilised …

Vabandust korraks! Kuulame ettekandjat. Aitäh!

… uued juriidilised tööjõu organiseerimise ja hankimise vormid tekkinud: on platvormitöö, on renditööjõud. Meil nimetatakse osa taksojuhte … (Juhataja helistab kella.) Urmas, kuula ka, ma räägin natukene sellest! Osa taksojuhte on meil infoühiskonna töötajad ja seetõttu on töötajate keeleoskuse kontrollimine raskendatud. Kui meil töötab palju inimesi, kes saavad aru, et siin eesti keelt ei nõuta, siis nende perekonnad, nende lapsed võtavad ju selle suhtumise üle. Meil ei piisa ainult eestikeelse õppe sisseviimisest koolidesse, sest kui keelt ei kasutata, siis õpimotivatsioon langeb.

Valitsus on juba kolm aastat lubanud Riigikokku tuua uue keeleseaduse. Isamaa ettepanekuid on pidevalt tõrjutud ja viimane tähtaeg oli juuni keskpaik, aga siiamaani me ei ole keeleseadust näinud. Isamaa ei usalda keelekaitse küsimustes enam valitsust. Me esitame Riigikogule oma seaduseelnõu: keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu.

Järgmisena Jaak Valge, palun! 

Kolm minutit paluks juurde.

Praegu ei saa. 

Hea juhataja! Eesti mehed ja Eesti naised! Mul on siin kaasas Helir-Valdor Seederi, Leo Kunnase ja loomulikult minu enda arupärimine justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale seoses MTÜ Slava Ukraini nõukogu tegevusetusega. Nimelt jättis nõukogu kriminaalmenetluses Johanna-Maria Lehtme vastu esitamata tsiviilhagi. MTÜ juhtorgan, kelle seas on ka avaliku elu tegelasi, on jätnud sellise mulje, nagu oleks kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamine kallis ja sisuliselt tavakodanikule kättesaamatu. Tegelikult on kriminaalmenetluses esitatav tsiviilhagi tasuta.

Lisaks on ühingu likvideerijal ja nõukogu liikmetel seadusest tulenev kohustus enne tegevuse lõpetamist [täita] kõik nõuded ja nõuda sisse kõik võlad. Sellest hoolimata loobusid nõukogu liikmed ja likvideerija tsiviilhagi esitamisest, väites, et raha tuleks tagasi nõuda Ukrainast, mis oleks aga lootusetu. Ukrainast raha tagasinõudmine tõenäoliselt ongi lootusetu. Tegelikult oleks tulnud raha tagasi nõuda ikkagi kahju tekitajalt ehk Johanna-Maria Lehtmelt ning juhul kui ta oleks osutunud varatuks, siis oleks olnud võimalus tema tehtud tehing, see tähendab oma maja kinkimine emale, tagasi pöörata.

Ei saa tähelepanuta jätta ka seda, et Slava Ukraini endise juhatuse liikme ja Slava Ukraini nõukogu eestkõneleja Ilmar Raagi filmide produtsent on Riina Sildos, kes on Johanna-Maria ema, kellele Lehtme kinkis oma Viimsi maja. See asjaolu suurendab põhjendatult avalikkuse kahtlust huvide konfliktis. Sellega seoses on meil rida konkreetseid küsimusi ja ka rida üldiseid küsimusi. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Soovin täna Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda Riigikogu otsuse eelnõu, milles me teeme ettepaneku Vabariigi Valitsusele töötada välja kodulaenu refinantseerimist lihtsustav õigusraamistik. Me teame väga hästi, et eluase on meil kallimaks läinud, laenu teenindamine samuti ja tegelikult ei ole meil ka korralikku konkurentsi kommertspankade vahel.

Neid ettepanekuid, kaskaadettepanekuid, mis Keskerakonna fraktsioon praegu teeb, on tegelikult juba teinud nii Eesti Pank kui ka Finantsinspektsioon, valitsuse suunas need on läinud. Miskipärast ei ole valitsus nende teemadega tõsiselt tegelenud.

Ma loen neid ette nii palju, kui ma jõuan. Esimene ettepanek on töötada välja võlaõigusseaduse muudatus, mille kohaselt krediidiandja ei või nõuda laenusaajalt ujuva intressimääraga kodulaenu ennetähtaegse tagasimakse korral saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest. Teine ettepanek on töötada välja kord, mis võimaldab laenusaajal lõpetada kodulaenuleping ennetähtaegselt, tasudes laenu tagasi vähemalt ühe kuu pikkuse etteteatamisajaga ilma täiendavate tasude ja sanktsioonideta. Kolmas ettepanek on töötada välja kord, mis võimaldab kodulaenu refinantseerimisel muuta hüpoteegipidajatel tagatiskokkulepet ilma notari osaluseta. Neljas ettepanek on töötada välja kord, mis võimaldab kinnisvaratagatise hindamisel kasutada lisaks kutselise kinnisvarahindaja eksperthinnangule ka krediidiasutuse statistilisi andmeid. Aitäh!

Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Enne päevakorra juurde minekut on mõned protseduurilised küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus. Ma võin loomulikult eksida ja parandage mind, kui ma eksin, aga tablool on praegu niimoodi, et sõnavõttude [nimekirjas] on kõik vanaviisi: Vadim Belobrovtsev, Rain Epler ehk eesnimi ja perekonnanimi. Aga seal, kus on kõned – tänan kolleegi, et ta vajutas nuppu, et seda näidata –, on praegu millegipärast Laats, koma, Lauri. Varem vist oli nimi ikkagi samamoodi [kirjas] nagu sõnavõttude puhul. Kas vahepeal on see süsteem muutunud?

Väga õige tähelepanek! Teavitasime kohe vastavaid osakondasid. Aga sisu ei muutu sellest, Lauri Laats jääb ikka Lauri Laatsiks, on eesnimi ees- või tagapool. Aga ma olen teadlik jah, et [kõnede nimekirjas] läks nimi tagurpidi ja koma tuli vahele. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Mind üllatas seesama aspekt, millele kolleeg Belobrovtsev just tähelepanu juhtis. Aga võib-olla ma vaidleks sulle vastu selles, et sisu sellises laiemas tähenduses ikkagi muutub. Tõesti, Lauri Laats jääb Lauri Laatsiks, kirjuta seda nime kumba pidi tahad. Aga on veel sisuline tähendus, et kus geograafilises mõttes sellist kirjutusviisi kasutatakse, et enne perekonnanimi ja siis koma, eesnimi. Kas see [muudatus] on ametnikkonna omavoli? Ja kui keegi ametnikest niimoodi tegi, kas on alust kahtlustada, et ta ka muus osas tegutseb selle geograafilise piirkonna huvides, kust ta selle nimekuju üle võttis?

Aitäh tähelepanu juhtimast! Tõesti, märkasin ise samamoodi, et kõnede osas oli perekonnanimi ees ja eesnimi selle järel. Ehk siis me tegeleme sellega ja ma loodan, et mõne punkti jooksul see asi laheneb. Kindlasti ei ole [ametnikud] meelestatud niimoodi geograafiliselt, nagu sa mõtled. Sa ei täpsustanud geograafilist piirkonda küll, aga olgu. 

Enn Eesmaal on täpsustav küsimus istungi juhatajale, protseduuriline.

Innustununa Rain Epleri repliigist ma pean kahjuks tunnistama, et sellist kõneviisi ja kirjutamisviisi kasutavad tänapäeval Ungari inimesed, mis on küll apoliitiline tähelepanek praegu.

Protseduurilisega tõesti tegu ei olnud. Helir-Valdor Seeder, protseduuriline.

Aitäh, austatud juhataja! Kui te ütlesite, et läks tagurpidi, siis ma saan aru, et on plaanis ikkagi see ära parandada. Aga ma juhin tähelepanu, et ees‑ ja perekonnanimede järjestus ja nende õigekirjutus on väga oluline. Meil on siin Lauri eesnimega ja meil on Lauri perekonnanimega, nii et on väga oluline neid mitte segi ajada. (Hääl saalist.)

Õnneks Anastassia praegu kontrollis, et läks õigetpidi, kõik on korras. Rain, kas sellega on sinu protseduuriline küsimus ära jäänud?

Üleval on kuidagi tagurpidi nagu näha. Aga minu küsimus puudutas rohkem tehnilisi aspekte. Meil teatavasti vahetati puldid välja ja, nagu sa, Arvo, ise ütlesid, läks kuidagi niimoodi, et perekonnanimi läks ette ja koma tuli järele. Kas meil siin selle IT‑tehnilise … Arvo, sa vist praegu ei ole kaasas? Kas sina saad kinnitada, et infotehnoloogilise turvalisusega on kõik korras? Sa ise just ka ütlesid, et läks kuidagi niimoodi, et [perekonna]nimi läks ette ja koma tuli vahele. Aga võib-olla läheb niimoodi, et ma hääletan näiteks poolt ja kirja läheb vastu või vastupidi. Mis toimub?

Hääletamise eksimust kindlasti ei saa tulla, nimed võisid tõesti tagurpidi minna. Kui keegi tahab kontrollida, pange end korraks kõne[järjekorda]. Kõik panevad. Ikka sama. Aga selles mõttes see ei takista meil minna tänase päevakorra juurde. Aga tänan kontrollimast, sõnavõttude osas on kõik õige. Kõnede poolega tegeleb tehniline tugi. Aitäh tähelepanu juhtimast!

Läheme tänase, kolmapäevase esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi muudatuste osaline ülevõtmine) eelnõu 667 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja, palun!

Tänan, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Õnneks see tehniline rike ei välista kõnepidamist, aga ega ta seal tablool ilus välja ei näe. Loodame, et saab korda. Ikka juhtub. 

Selle eelnõuga 667 on ka juhtunud. Ma pean kohe alguses ära ütlema, et selles eelnõus tegeldakse kehva õiguspraktikaga, just nimelt selles võtmes, et pööratakse asju tagasi, tasude mõttes. Ilmselgelt on ka vilets vaade seetõttu, et Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine on ikkagi vildakas ja Eesti ei positsioneeru siin nii, nagu peaks ja võiks. Ja kolmandaks, ettevõtlusvabadust piirav on see lõppkokkuvõttes ka.

Isamaa Erakond kindlasti seda eelnõu ei toeta. Meie arvates need muudatused seaduseks ei peaks saama. Miks? Esmalt selle õiguspraktika tõttu. Õiguskantsler tegelikult eile siin viitas ja ka president on juhtinud sellele tähelepanu, et ei ole põhiseadusega kooskõlas tulla seadusega ja siit saalist öelda, et vabandust, aga me teeme teile tagasiulatuva maksekohustuse. Jah, tõsi, seda põlistatakse küll sellise [jutuga], et, ettevõtjad, ärge muretsege, me ju kompenseerime selle kõik. Aga see minu meelest omakorda näitab väga selgelt sellist õigustava, mis siin parlamendisaalis sageli on: me toome siia saali ühe seaduseelnõu, ütleme, et maksutõusud tulevad, see seaduseelnõu ei olegi veel jõustunud, inimestele ei ole maksud kehtima hakanud, ja siis tuleme juba järgmise eelnõuga ja ütleme, et ei, me tegime nalja, tegelikult me hoiame selle maksutõusu ära. See ei ole hea õiguspraktika ega [anna] tegelikult kellelegi õiguskindlust, pigem lükkab see meie majanduspoliitikat kraavi. 

[Avan] Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise konteksti. Me oleme keskkonnakomisjonis mitu korda seda arutanud ja rääkinud väga selgelt Eesti positsioonist. Keegi ei eita, et dekarboniseerimise ja kogu selle süsinikuteemaga tuleb tegeleda. Inimeste jalajälg peab olema väiksem. Kindlasti peab käituma säästlikult, aga me ei saa olla nõus sellise praktikaga, et me koormame oma ettevõtteid nii, et me surume nad konkurentsist välja, olgu see metsandussektoris, olgu sellesamas turbasektoris läbi kasvusubstraatide. Me ei suuda saavutada edu, kui me ütleme, et tootega läheb kaasa ka see jalajälg. Seal, kus tarbitakse, maksavad selle riigi kodanikud ja elanikud selle ka kinni. Aga meil on nii, et siin, kus toodetakse, [kasvatatakse] tegelikult seda tomatit juba eos kasvuturbas. Me [muudame] selle oma tootja jaoks nii kalliks, et me oleme lõpuks sunnitud selle tomati transpordiga mööda maanteed või mingil muul moel Hollandist siia kohale tooma, selle asemel et seda kasvatada siin. See on ebaõiglane, see moonutab konkurentsi ja lükkab tegelikkuses ka meie ettevõtted konkurentsi kontekstis turult välja. See kahtlemata ei ole kooskõlas meie arusaamaga ega väärtusruumiga. 

Ja ettevõtlusvabaduse temaatikast. Ettevõtjad alati tegelikult ütlevad kohtumistel ise, et nad ootavad võimalikult vähe dotatsioone ja sekkumist, et kõige parem turg on see, mis reguleerib ennast ise. Aga igal sammul me näeme, kuidas toimub sekkumine. Sekkumine toimub nii, et kõigepealt sätestatakse koormis, öeldakse, et te peate maksma riigikassasse ja siis me loome süsteemi ja anname teile tagasi. Ja seda põlistatakse selle [argumendiga], et üleminekut tuleb toetada. Aga see ei ole õige ja tegelikult ei vii meid eesmärkidele kuidagi lähemale.

Lõpuks öeldakse, et me peame seda tegema, et tagada võrdne konkurents teiste riikidega, sest teised riigid teevad nii, ja et me peame seda tegema, sellepärast et muidu läheb näiteks Tallink teise riigi lipu alla. Aga vaadake, siin ongi error. Ta saaks teistest riikidest seda toetust ka ja kui me oma poliitika tõttu konkurentsis ei püsi, siis ta lõpuks läheb niikuinii. 

Nii et Isamaa ettepanek on seda mitte toetada, ettevõtjatel on nendes küsimustes õigus, ja palun siis mitte toetada seda eelnõu. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eesti on vaba ja demokraatlik riik. Me oleme astunud kodanikkonna otsusega Euroopa Liitu ja osaleme aktiivselt kõikides protsessides, mis meie eluolu puudutavad. Puhtam õhk ja vähem saastamist on üks Euroopa Liidu prioriteete, eriti kui seda saab teha koos majandusliku kasuga. Fossiilsetest kütustest loobumine ja suundumine biomajanduse ja puhtama keskkonna poole on nii Eestile kui Euroopa Liidule ka majanduslikult kasulik, sest Euroopal on suhteliselt vähe fossiilseid kütuseid. Lisaks asuvad just CO₂ emissiooni tekitavad taastumatud kütused diktatuuririikides, kes ohustavad meie elustiili ja harjumuspärast maailmakorda. 

Seaduseelnõu 667 reguleerib CO₂ heidet Euroopa merelaevanduses ja käsitleb kõiki riike võrdselt. Loodetavasti võetakse see vastu Eestile parimal moel. Opositsiooni väited, et see on kuidagi ettevõtjatele kahjulik ja ebaõiglane, ei vasta õnneks tõele. Olud on selged ja sobivad kõigile suurematele Eesti laevandus[sektoris] tegutsevatele ettevõtetele. Direktiivi osaline ülevõtmine annab meie ettevõtetele kindluse, et konkurendid ka teistes liikmesriikides järgivad sarnaseid reegleid. Samas on võimalik vähendada makstavat tasu, kui [vähendatakse] emissioone, ja seda koos Eesti valitsuse [pakutavate] toetuste abiga. 

Tegemist on igati mõistliku seaduseelnõuga ja kutsun kõiki üles seda toetama. Aitäh!

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel sõnavõtt kohapealt, Rain Epler, palun!

Pean ütlema, et ma nuppu küll ise teadlikult ei vajutanud. See pultide jama siin jätkub. Seaduseelnõu on muidugi halb ja igal juhul tuleb vastu hääletada, kui lühidalt öelda.

(Saalis räägitakse.) Ei soovi? Nii. Keskerakonna fraktsiooni nimel sõnavõtt kohapealt, Lauri Laats, palun!

Aitäh! Kuna seda teemat on mitu korda siin käsitletud – täna on kolmas lugemine –, siis lihtsalt kordan lühidalt üle meie fraktsiooni mõtted. Me kindlasti ei saa olla seda meelt, et see eelnõu mingil viisil toetab meie ettevõtlust ja tagab selle jätkusuutlikkuse. Ma arvan, et see üleüldine suhtumine … Head sõbrad, ma siin püüan kõnet pidada. Aitäh! Sotsiaaldemokraadid alati segavad siin kõrval. Minu arust see suhtumine tuleks kindlasti tagaplaanile jätta. Me kuidagiviisi võib-olla mõtleme, et me siin ettevõtete … Ja jätkub see jutuajamine. Et meie ettevõtted konkureerivad siin Eesti-siseselt [oma]vahel. Tegelikult nad ammu seda ei tee, üks Kagu-Eesti ettevõte kindlasti konkureerib Hiina ettevõttega, kes on lihtsalt meie jaoks kliki kaugusel. Ehk siis me räägime loomulikult sellest, kuidas kogu see turundus üleüldiselt praegu [toimib]. Ja loomulikult see ei puuduta ju ainult Eestit, vaid kogu Euroopat, kes on endale päitsed pähe pannud kogu selle rohepapluse tõttu, ja see jätkub. See kindlasti globaalses mõttes meile head ei tee ja meie seda seaduseelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 667 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamisega. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi muudatuste osaline ülevõtmine) eelnõu 667. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Seaduseelnõu poolt oli 49 Riigikogu liiget, vastu 22, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Lähme tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse 570 uuesti arutamine. Enne, kui ettekandja kõnetooli tuleb, räägin natuke menetlemise korrast. Kõigepealt on põhiseaduskomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit, siis on õiguskomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib kummalegi esinejale esitada ühe suulise küsimuse. Peale seda on läbirääkimised, kus saavad sõna võtta Riigikogu liikmed, fraktsioonide esindajad ja kõik Riigikogu liikmed veel. Sellele järgneb lõpphääletus, [eelnõu vastuvõtmiseks] on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kõik toredad inimesed, kes jälgivad seda ülekannet muul viisil! Riigikogu põhiseaduskomisjon kogunes 4. augustil erakorralisele istungile. Tõsi, see päevakorrapunkt ei olnud istungi kokkukutsumise põhjus, aga kuivõrd istung oli juba kokku kutsutud, siis me lisasime selle päevakorrapunkti erakorralise istungi päevakorda.

Arutuse all oli Vabariigi Presidendi otsusega nr 591 välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse 570 uuesti arutamine. Kõigepealt siinkõneleja tutvustas Vabariigi Presidendi otsust ja seejärel andis sõna Vabariigi Presidendi õigusnõunikule härra Hent-Raul Kalmole, kes selgitas, et Vabariigi President ei saa öelda, millist seadust on vaja, ta peab vetostama seaduse tervikuna. Sellises olukorras võib jääda mulje, et presidendile ei ole vastuvõetav kogu see poliitika või esmapilgul ei ole võib-olla selge, mille vastu president on astunud. Ta jätkas, et Vabariigi President on korduvalt rõhutanud, et ohtlike haldussidemete katkestamine ongi tõenäoliselt põhiseadusega kooskõlas. President justkui nõustub selle seaduse põhieesmärgiga.

Küsimus on tekkinud täiendavas elemendis, milleks on õpetuslik alus ja selle mõiste. See on asja tuum. Tõstatatud on küsimus, milline õpetuslik side võib säilida ja millise peab katkestama. Vabariigi Presidendi kahtlus puudutab küsimust, milline on just õpetusliku sidemega kaasnev oht. Härra Kalmo märkis veel, et kehtiv seadus juba nõuab järelevalvet ja nagunii peab tulevikus hindama, kas õpetuslik side on olemas lisaks kõigile muudele sidemetele. Minister peaks teostama õpetliku aluse üle igapäevast järelevalvet. See on asja tuum.

Siseministeeriumi nõunik härra Erik Salumäe tutvustas Siseministeeriumi positsiooni antud küsimuses ja märkis, et Siseministeerium soovitab Riigikogul võtta seadus vastu muutmata kujul. Kui Siseministeerium ja Riigikogu suudavad anda piisavalt selgitusi, siis on Vabariigi Presidendil ka valik seadus välja kuulutada. Ta arvas, et Riigikogu ja Vabariigi Presidendi vahel pole seaduse osas niivõrd radikaalselt erinevat arvamust, et Riigikohus peaks andma sellele enda hinnangu. Konkreetsete märkuste kohta, mida presidendi õigusnõunik välja tõi, ütles ta, et õpetuslikud alused peavad olema iga usulise ühenduse põhikirjas ipso iure.

Kui näiteks Vene õigeusu kirik Eestis lõpetab alluvus[suhte] Moskva patriarhaadiga, ei tähenda see siinsete õigeusklike usutunnistuse muutmist. Usutunnistus on kogu õigeusumaailmas ühtne. Kui välismaise kiriku juhtorgan kuulutatakse julgeolekuohuks, ei too see automaatselt kaasa kõigi Eestis tegutsevate õigeusu koguduste sundlõpetamist, vaid neil on võimalus jätkata tegevust teise kiriku kanoonilise koguduse alluvuses.

Problemaatiline on haldussuhete ja majanduslike suhete puhul piiriülene suhe. Oht julgeolekule võib seisneda aga õpetuslikes alustes, kui välismaal on organ, kelle seisukohti Eestis paiknev usuline ühendus arvestab. Sidemete nimekirja ei saa kitsalt seaduses üles loetleda, sest probleemiks võib olla ka õpetuslik alus. Sellepärast on norm piisavalt abstraktne. Elemente tuleb vaadata kogumis: põhikiri, muud dokumendid, majanduslik side. Samuti tuleb vaadata, kellega on side ning [mis on asja] tuum: oht julgeolekule.

See kõik tähendab seda, et kogumis hindab olukorda usuline ühendus ise, hiljem vajadusel aga kohus. Usulise ühenduse juhi aastakümnetetagused väljaütlemised ei saa pigem saada saatuslikuks siinsele usulisele ühendusele. Samas kui nüüd aktiveeritakse õpetus, mida vaimulik juht on aastakümneid tagasi öelnud, siis see võib olla ohuks. Jutt käib rahvusvahelistest piiriülestest kirikutest – antud eelnõu puhul –, mille suhtes on seisukohti võtnud rahvusvahelised institutsioonid. Väheusutav on, et kui juba nii paljud riigid on hädas kindlate usuliste ühenduste tegevusega, siis siinne usuline ühendus ei saa aru, et norm võib neid puudutada.

Ja läheme küsimuste juurde. Proua Anastassia Kovalenko-Kõlvart märkis, et Keskerakond ütles nii esimesel kui ka teisel korral, et antud eelnõu on põhiseadusega vastuolus. Samuti ütles ta, et Keskerakond esitas eelnõu kohta muudatusettepaneku, mis kitsendas piiranguid, kuid seda ei toetanud Siseministeerium, õiguskomisjon ega ka täiskogu. Muudatusettepanek sätestas, et side, mis võib olla ohuks riigi julgeolekule, ei kuulu täitmisele. Ta küsis, kas Vabariigi President oleks selle seaduse välja kuulutanud, kui Riigikogu oleks Keskerakonna muudatusettepanekut arvestanud.

Hent-Raul Kalmo tegi pika sissejuhatuse sellele küsimusele vastamisel, aga siis ta vastas nii: "Mis puudutab ühte muudatusettepanekut, siis Vabariigi President ei saa toetada ühte lahendust. Riigikogul oli muudatusettepaneku mittearvestamiseks legitiimne põhjus, sest seaduse eesmärk on laiem." Ta jätkas: "Lähtudes Eesti ajaloolisest kogemusest võib Eestil olla usuvabadusest oma arusaam, kuid austama peab ka rahvusvahelisi usuvabaduse määratlusi. Riigikohus on põhiseaduse tõlgendamisel lähtunud pragmaatilistel kaalutlustel Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika pole vastuolus selle seaduse eesmärgiga, sest selle praktika põhisisu pole usuvabaduse väga lai määratlemine vaid keskendumine konkreetsele ohule. Riigikogu eesmärk, milleks on haldussidemete katkestamine, on ühitatav Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika sunnib meid olema selles regulatsioonis konkreetsem ja sihipärasem." 

Siseministeeriumi esindaja härra Salumäe täiendas, et seadus pole vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Abstraktsete kriteeriumite kaasust pole Euroopa Inimõiguste Kohtus varem olnud. Vastuollu ei tohiks minna Riigikohtu hoiakutega, kuid Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika on pidevas muutumises.

Komisjoni liige härra Ants Frosch arvas, et enne kohalike omavalitsuste valimisi võib seaduse osas tekkida liigne ažiotaaž ja seda teemat võiks arutada ilma lokaalpoliitilise surveta. Komisjoni esimees vastas, et tänase komisjoni istungi kokkukutsumise tingis istungi kolmas päevakorrapunkt, millega kaasneb ajaline surve, ja antud päevakorrapunkt lihtsalt lisati konkreetse erakorralise istungi päevakorda.

Edasi küsis istungi juhataja usuvabaduse mõiste kohta. Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku piiskop Daniel tegi avalduse ÜRO‑s, kus ta ütles, et Eestis käib õigeusklike genotsiid. Ta uuris, kuidas peaks käsitlema sellist väljaütlemist. Presidendi õigusnõunik vastas, et põhivabaduste käsitlus on lai, kuid võimalusi neid vabadusi piirata on palju. Usuvabaduse määratlemisel on Euroopa Inimõiguste Kohus olnud selgel seisukohal, et see hõlmab ka organisatsiooni, mitte üksnes selle sisemist veendumust, vaid ka praktiseerimist. Usuvabadust võib laialt piirata näiteks siis, kui seda kasutatakse hübriidsõja kontekstis.

Riigikohus tõlgendas [hiljuti] riigireetmist äärmiselt laialt. See hõlmab välissidet ning tegevusi Eestis, näiteks avaliku arvamuse kujundamist või mõjutamist. Välissidemete lisandumine avaliku arvamuse mõjutamisel on kehtiva seaduse alusel riigireetmine ja seega karistatav. See ei näe ette erandit usulistele seisukohtadele. Selline tegevus on täna karistatav. Härra Hent soovitas mõelda riigireetmise aspektile, millega on hõlmatud sisuliselt kogu mõjutustegevus ja mille täiendav element on välisside, mis on samuti laialt määratletud. Küsimus on, mida on vaja veel täiendavalt reguleerida.

Härra Salumäe täiendas, et piiskop Danieli avaldus äratas tähelepanu. Antud juhul viitas piiskop Daniel siiski dokumendile, kus on sõna "genotsiid" sees, mitte et seadusega kaasneb genotsiid.

Härra Frosch avaldas arvamust, et seaduse menetlustempot peaks aeglustama ja seega jääb tema hääletamisel erapooletuks.

Jõudsime ka menetluslike otsuste juurde. Esiteks otsustas komisjon toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse uuesti vastuvõtmist muutmata kujul. Selle poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 1 ja erapooletuid 1. Teiseks otsustas komisjon määrata põhiseaduskomisjoni esindajaks esimees Ando Kivibergi. Sellega arutelu lõppes.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis on arutatud, kuidas tagab seadus, et palveteenistusel jagatud usulisi sõnumeid ei tõlgendata ekslikult kui ohtu? Kas ei ole oht hoopiski selles, et seadus piirab inimeste põhiseadusest [tulenevaid vabadusi:] usu- ja sõnavabadust?

Komisjonis on neid küsimusi arutatud laiemalt ja mitu korda, sest komisjon on seda eelnõu arutanud mitu korda. Konkreetselt teie viidatud näidet kindlasti eraldi sellise täpsusastmega ei arutatud, aga kõlama on jäänud selge [seisukoht], et usuvabadust ehk uskliku õigust oma harjumuspärast usutalitust [täita], usutegevust praktiseerida see uus muudatus mitte mingisugusel määral ei piira.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tavaelus on nii, et kui sa oled kaks korda peaga vastu seina jooksnud, siis kolmandat korda sa seda ei tee, kui oled normaalse mõistusega inimene. Aga praegusel juhul ma imetlen sinu julgust kolmandat korda nii-öelda ringile minna, kuigi sein on ees. Kas komisjonis keegi ei arutanud seda, et kui president on kaks korda jätnud sellesama keha välja kuulutamata, [kas] ta nüüd kolmandal korral seda teeb, kui midagi pole retoorikas muutunud? [Vaatame seda olukorda] terve mõistusega. Mina näiteks ei julgeks seda teha, aga au sulle, et sa nii julge mees oled.

Aitäh, härra Ernits! Kõigepealt, ma arvan, et minu isikuga siin väga palju tegemist ei ole, ma siiski lugesin teile praegu ette komisjoni istungi protokolli ehk kollektiivse otsuse. Mis puudutab kolmandale korrale minekut, kui lubate, siis ma oma isikliku vaate siiski lisaksin siia, kuigi minu roll on praegu vahendada komisjonis toimunut. 

Mu isiklik vaade sellele küsimusele on selline. Ma kinnitan teile, et pärast seda, kui Vabariigi President esimest korda selle eelnõu tagasi lükkas, siis me tegelikult nägime päris palju vaeva, et leida ühisosa. Me pidasime kohtumisi, küsisime nõu, nii-öelda kooskõlastasime ja arutasime võimalikke lahenduskäike läbi ka presidendi õigusnõunikuga. Meile endile jäi sellest mulje, et me jõudsime ühisele arusaamisele. Antud juhul, kui te tähelepanelikult jälgisite, tuli Vabariigi President välja uute argumentidega, miks ta peab selle eelnõu tagasi lükkama, millest varem ei olnud tema käsitluses juttu. Selle tõttu tuli see meile üllatusena. Kuidas siis seda öelda? Kui need argumendid võivad niimoodi ajas muutuda ja teiseneda, siis võib-olla ongi õigem lasta lõpuks Riigikohtul otsustada.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma küll ei saa aru, miks oli vaja nii palju vaeva näha, oleks pidanud lihtsalt vastu võtma needsamad muudatusettepanekud, mille Keskerakond oli teinud. Tegelikult presidendi nõunik rääkis ka sellest, et kui seda oleks tehtud, siis võib-olla oleks president [seaduse] välja kuulutanud. Aga see selleks. 

Minu küsimus on, kas nende inimeste seas, kes olid selle poolt, et saata see eelnõu järjekordselt siia suurde saali muutmata kujul, ei olnud üldse sellist arvamust, et midagi tuleks muuta? Kuna ma arvan, et on väga tõenäoline, et president ka kolmandat korda ütleb, et see ei kõlba mitte kuskile. Kas selliseid mõtteid nendel inimestel ei olnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, ma lugesin tegelikult üsna [üksikasjalikult] protokolli ette, küllap teile jäi kõrva, kes eriarvamust avaldas. Üks eriarvamus tuli tõesti selgelt esile, aga ülejäänud komisjoni liikmed, kes kohal olid, mõistsid üsna selgelt, et tuleb minna nii edasi, nagu ma kirjeldasin.

Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Auväärt põhiseaduskomisjoni esimees! Eestis on register mittetulundusühingutest, sihtasutustest ja usulistest ühendustest, kes saavad tulumaksusoodustust. Antud ühingud tegutsevad heategevuslikult ja avalikes huvides. Selles registris on ka 35 Moskva patriarhaadi kirikuga seotud ühingut. Tulumaksuseaduse järgi peab selles registris olemiseks tegutsema avalikes huvides. Mis on teie hinnang ja kas te olete põhiseaduskomisjonis arutanud, et kui see seadus võetakse vastu, kas oleks kohane ka need usulised ühendused sellest registrist välja võtta?

Ei, seda küsimust ei ole arutatud ja see ei ole ka antud eelnõu sisu. Seetõttu ei ole põhjust olnud seda küsimust arutada. Aga auväärt Riigikogu liikmel, kolleegil on alati võimalus see [teema] tõstatada ja küllap siis Riigikogu arutab. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tsiteerin presidendi kirja: "[…] kui riik seab nõudeid usulise ühingu õpetusele, siis on põhiõiguse piirangu selgus eriti tähtis. Praegusel juhul on seaduses ohu mõiste määratletud nii laialt, et rakendaja peaks ise sisustama üldsõnalisi nõudeid, näiteks hindama, milline usulise ühingu tegevuse aluseks olev dokument on sobiv, et tuvastada ajakohaseid sidemeid välismaise isikuga." Minu küsimus on, kas, kui palju ja kuidas komisjon arutas seda, ma ütleksin, pigem mitte ettepanekut, vaid etteheidet? Ja millisele järeldusele te jõudsite?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tegelikult kandsin üsna [üksikasjalikult] protokolli siin teile ette. Me kuulasime eksperte. Me kuulasime ära nii Vabariigi Presidendi õigusnõuniku väga põhjalikud seisukohad, mida te siin tsiteerisite, kui ka Siseministeeriumi usutalituse nõuniku väga põhjalikud ja asjalikud selgitused. Ja nendele teie toodud põhjendustele olid minu arvates üsna selged ja arusaadavad vastuväited, mida ma just äsja siin ka tsiteerisin. Nii et me antud küsimustes praegu usaldasime Eesti, kuidas öelda, avalikus õiguses usuküsimuste kõige pädevamaid eksperte.

Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan. Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et me oleme üksmeelel selles, et presidendi nõunikud, eriti õigus[valdkonna nõunikud], on ülimalt kõrgel tasemel. Selles osas te noogutate kaasa praegu, et vaidlust ei ole. 

Aga minu küsimus on järgmine. Te korduvalt ütlesite, et komisjon arutas väga pikalt ja põhjalikult. Sooviksin teada, kes selle komisjoni liikmetest võiks õigusalaste teadmiste poolest küündida presidendi nõunike tasemeni. Palun nimetage nende nimed ja kui võimalik, [tooge välja] ka nende õigusalane haridus ja taust.

Jaa! Veel kord, ma arvan, et poliitikute ülesanne komisjonides on kuulata eksperte, kuulata asjatundjaid, tõesti, võib-olla meie kõige paremaid asjatundjaid, kelleks ma kindlasti pean ka presidendi õigusnõunikke, kaaluda nende argumente ja siis selle kuuldu põhjal teha otsused. Ma nimetasin siin just äsja, et presidendi õigusnõunike argumentidele vastas Siseministeeriumi nõunik, kes on ka muide väga pädev õigusekspert. Veel kord, poliitikute ülesanne on tähelepanelikult kuulata eksperte ja siis teha kaalutletud otsuseid.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mõtlesin teie käest küsida usuvabaduse ja selle põhiseadusliku garantii kohta. Teatavasti §‑s 40 põhiseadus sätestab usuvabaduse, öeldes muu hulgas, et riigikirikut Eestis ei ole, ja ei sätesta sellist alust, et usuvabadust võib piirata julgeolekukaalutlusel. Kui me võtame lahti põhiseaduse § 130, siis see ütleb veel lisaks, et kuigi erakorralise ja sõjaseisukorra ajal võib piirata põhiseaduslikke õigusi, on terve rida õigusi, mida ei tohi piirata isegi erakorralise ja sõjaseisukorra ajal, ja nende hulka kuulub ka § 40 ehk usuvabadus.

Ilmselt te olete põhiseaduskomisjonis ka seda arutanud, et kui isegi erakorralise ja sõjaseisukorra ajal ei tohi eksplitsiitselt [sätestatu järgi] usuvabadust piirata, siis kuidas on võimalik hakata piirama usuvabadust mitteerakorralise ja -sõjaseisukorra ajal, nagu see eelnõu praegusel juhul ette näeb? Kas te arutasite seda ja milline on teie enda seisukoht selles küsimuses põhiseaduskomisjoni esimehena?

Aitäh, härra Vooglaid! Mööngem, et me oleme tõenäoliselt nendes küsimustes eri seisukohtadel. Küsisite selle kohta, kas põhiseaduskomisjon on selle eelnõu menetlemise eri etappides usuvabaduse küsimust käsitlenud, et sellest paremini aru saada. Jah, muidugi on! Antud istungil küll nii põhjalikult enam mitte. Aga ma üsna [üksikasjalikult] lugesin ette need arvamused, kust tuli esile, mida see eelnõu piirab ja mida mitte. Meie tunnetuse ja arusaama järgi see eelnõu usuvabadust mitte kuidagi ei puuduta. Mitte kuidagi ei puuduta. Veel kord rõhutan, et kogudused ja nende liikmed saavad jätkata ka selle seaduse jõustumise järel oma senist usulist praktikat, sellesse ei sekkuta. Ja ma olen endiselt sellel veendumusel, et see nii on ja nii jääb. Nii et ma kardan, et te ei saa minu käest seda vastust, mida te ootate.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Igal Riigikogu liikmel on üks küsimus ettekandjale. Järgmisele ettekandjale saate samamoodi esitada ühe küsimuse. Ja teiseks ettekandjaks palun õiguskomisjoni liikme Andre Hanimäe. Palun!

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda küsimust 8. septembri istungil ja sinna oli kutsutud nii Vabariigi Presidendi õigusnõunik kui ka Siseministeeriumi nõunik.

Presidendi õigusnõunik alustas, öeldes lühidalt seda, et vastuvõetud seadus ei ole ka muudetud kujul kooskõlas põhiseadusega. Ta avaldas arvamust, et fookus on olnud liialt ühel konkreetsel organisatsioonil, see peaks olema palju laiem, palju abstraktsem. Samuti avaldas ta kahtlust, et see eelnõu või seadus võiks laieneda ka teistele ühingutele, mitte ainult usuühingutele, meenutades siin välismõjuseadusi, mis on mujal riikides vastu võetud. Põhiprobleemina nimetas presidendi nõunik seda, et on ebakõla algselt püstitatud seaduse eesmärgi ehk siis haldussidemete katkestamise ning selle seaduse konkreetsete sätete vahel, avaldades arvamust, et [katkestamine] võib puudutada ka õpetuslikke sidemeid, kuna on viide usuühingute põhikirjale ja seal on omakorda räägitud õpetuslikust alusest. 

Teise probleemina tõi ta välja ohu liialt laia määratlemise ja muu hulgas selle, mida on siin vahel arvatud, et organisatsiooni võib pidada ohtlikuks, kui äkki ka minevikus on selle juhi seisukohavõtud vägivalda toetanud. Ehk siis seaduses ei ole väga konkreetselt välja toodud, kui kaua peab olema möödunud sellest ajast, kui neid seisukohti avaldati.

Seejärel Siseministeeriumi nõunik omakorda selgitas. Tegelikult Siseministeerium on saatnud ka oma argumente lisaks sellele, et see seletuskiri on menetluse käigus pidevalt täienenud, kindlasti tasub seda lugeda, aga Siseministeerium on ka põhiargumentidele vastanud. Kes soovib sellega tutvuda, saab kindlasti tutvuda. 

Siseministeeriumi nõunik ütles, et kindlasti ei saa nõustuda sellega, et tegemist on mingisugusele ühele organisatsioonile suunatud eelnõuga. Vastupidi, näiteks ka islami radikalism on ilmselgelt probleem. Nii et sellega ta kindlasti ei nõustunud. 

Lisaks puudutati põhikirjalist sidet ja toodi välja, et kirik ei saa üleüldse olla Eestis registreeritud kirik, kui ta ei tugine kolmele üldkiriklikule usutunnistusele ja piiblile. Ta tõi ka välja, et kui usutunnistus oleks see, mida oleks tahetud reguleerida, siis tõepoolest võiks öelda, et tahetakse konkreetset kirikut mingil moel keelustada, aga seda [soovi] kindlasti ei ole. Ja rõhutati üle, et selline põhiseaduseülene immuniteet ükskõik millisele kirikukogu otsusele ei päde, sealhulgas ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvestades. Kui ikkagi on seos piiriülese julgeolekuohuga, siis sellist asja saab reguleerida ja peab reguleerima. 

Lisaks toodi välja viimane argument. Kui keegi on kunagi, näiteks 100 aastat tagasi, äkki midagi öelnud, siis loomulikult on olemas ka kaalutlusõigus, mille põhjal tuleb neid otsuseid langetada. See säte ei rakendu automaatselt, vaid kõiki asjaolusid tuleb hinnata kogumis, nii nagu seda ka üldiselt meil kohtusüsteemis tehakse. Konkreetsete ajaliste piiride või väga konkreetsete dokumentide määratlemine selles eelnõus ei ole võimalik, iga juhtumit tuleb ikkagi hinnata konkreetselt asjaolude raames. 

Õigusselguse ja õigusmõistete puhul rõhutas Siseministeeriumi nõunik veel kord, et seletuskiri on väga pikk ja põhjalik, pidevalt on kirikute nõukoguga tehtud koostööd. Nii et seda, et normi adressaadid ise peaksid sellest eelnõust kuidagi [teisiti] aru saama ja laveerima – seda ei ole. Tegelikult on selgust piisavalt. 

Loomulikult rõhutas ta kõige olulisemana, et Siseministeeriumi hinnangul ei ole see seadus põhiseadusega vastuolus ning peaks olema võimalik võtta see muutmata kujul vastu. Nii nagu me ennist kuulsime, sellisel seisukohal oli ka põhiseaduskomisjon. 

Härra Karilaid õiguskomisjoni liikmena tõi välja selle, mis meil siin ka ennist kõlas, et need argumendid on presidendil justkui muutunud. Kui alguses oli see nii-öelda definitsioonide ja sõnastuse küsimus, siis nüüd on tõesti [viidatud] haldussidemetele ja muule. Härra Karilaid sõnas, et ei pea õigeks, et nende arutelude käigus on toimunud hirmutamist, justkui hakataks sekkuma õpetuse autonoomiasse või usutegevusse. 

Presidendi nõunik ütles, et põhiprobleem on ikkagi see, et seadusandja ei saavuta selle seadusega oma püstitatud eesmärki, keelud on ebaselged ja need õigusvaidlused võivad viia Euroopa Inimõiguste Kohtuni. Otsuse tuum on see, et küsimus [seisneb] proportsionaalsuses ja vajalikkuses – mitte selles, kas see püstitatud eesmärk on tähtis või mitte, vaid selles, kas valitud meetmed on õiged.

Küsiti ka selle kohta, kas mõned kogudused on juba näiteks Moskva patriarhaadi alt lahkunud. Sellele Siseministeeriumi nõunik Erik Salumäe ei osanud niimoodi vastata. Kui soovitakse, siis kirikud ja kogudused peavad sellega ise tegelema. 

Lisaks räägiti natukene pikemalt Euroopa Inimõiguste Kohtust. See ei ole argument iseenesest, Riigikogu avaldus näiteks on juba Euroopa Inimõiguste Kohtusse jõudnud, ja [Siseministeeriumi nõunik] ei ole küll kindlasti seda meelt, et nii kui see Euroopa Inimõiguste Kohtusse jõuab, peaks sealt meile tulema mingisugune negatiivne otsus. Vastupidi, tegelikult on see praktika olnud ka teistsugune ja ei ole olnud otseselt sellist kaasust, kus [käsitletakse] piiriülest julgeolekuohtu ja tuleb kaaluda, kas usuvabadus on ohus või mitte. Inimõiguste kohtu osas on veel see argument, et oluline on eristada, kas inimõiguste kohtusse minnakse selle seaduse redaktsiooni peale või võimaliku otsuse peale, mis tehakse hiljem. Selline arutelu. 

Presidendi õigusnõunik tõi veel välja, et president on tegelikult algusest peale nõustunud vajadusega tegeleda haldussidemete ja kaadrivalikuga, aga veel kord, president ei saa mööda vaadata sellest, et tegemist on tema hinnangul põhiseadusega vastuoluga. 

Arutati veel põhimõttelist konstruktsiooni, millest siin enne natukene juttu oli, et kas oht riigi julgeolekule võib olla usulise ühenduse tegevuse võimaliku piiramise aluseks. Sellele vastas presidendi nõunik jaatavalt. Ma lähen siit natukene edasi, see on seesama küsimus, mida enne kolleeg Varro Vooglaid küsis põhiseaduskomisjoni esimehelt. Ka õiguskomisjonis oli meil seesama vaidlus, kas põhiseadus üleüldse võimaldab sellist eelnõu. Ma ei hakka sinna väga palju sisse minema, aga meenutades varasemat [istungit], kui õiguskomisjonis oli presidendi esindaja, küll teine inimene, siis oli vaidlus selle üle, kas üleüldse saab piirata või ei saa. Siis jäi kõlama, et tegelikult justkui ei saagi. 8. septembril jäi siiski kõlama, et tegelikult saab küll, põhiseadus võimaldab seda. 

Ja tõepoolest, nii nagu ma siin juba [mainisin], Varro Vooglaid tõi välja, et tema jaoks on vastuolu põhiseadusega sügavam, et kui kaugele see läheb ja kas põhiline probleem seisneb just nimelt nõudmises tingimata katkestada kanooniline side, sõltumata sellest, kas eksisteerib reaalne julgeolekuoht. Ka sellele saadi vastus. Aga, veel kord, presidendi nõunik ütles, et põhiline probleem ei seisne mitte selles, et mõjutustegevust või ohtlikku tegevust ei saa piirata, vaid [probleem] on mujal, viidates ka Riigikohtu otsusele seoses riigireetmise küsimustega.

[Leiti] veel, et riigil ikkagi peaks olema võimalus sekkuda siis, kui kirikupea on aastate jooksul näiteks oma seisukohtadega seadnud kahtluse alla Eesti iseseisvuse. Sellise olukorraga ei saa Eesti riik nõustuda ega pea nõustuma. 

Mina puudutasin seda, et vene õigeusu praktiseerimist või vene traditsioonidega õigeusu praktiseerimist tegelikult see eelnõu ju ei puuduta. Ka Siseministeeriumi nõunik rõhutas üle, et praegugi on meil vene traditsioonidega õigeusu kogudusi, kes ei allu mitte Moskva patriarhaadile, vaid on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku all. Tegelikult neid võimalusi on küll ja neid asju on arutatud ka varem. 

Diskussiooni käigus, ma arvan, saidki need küsimused suuresti arutatud. Kas on põhiseadusega vastuolu? Üks pool ütles jah, teine pool ütles ei. Kas on üldse võimalik usuvabadusega midagi teha seoses põhiseadusega? Üks pool ütles jah, teine pool ütles ei. Kas on üleüldse tegemist usuvabaduse küsimusega või on tegemist väga selgelt haldussidemete küsimusega? Üks pool ütles jah, teine pool ütles ei. Ja sellest tulenevalt me … (Kalle Grünthal kõneleb kohapealt.) Ma jõuan kohe sinna, härra Grünthal. Ja ma jõuan sinna tänu menetluslikele otsustele. Siis te mõistate, millest ma räägin. 

Kuna üks pool ütles jah ja teine pool ütles ei, siis tehti ka menetluslikud otsused. Nimelt pandi hääletusele ettepanek [eelnõu] muutmata kujul uuesti vastu võtta. See ettepanek läks hääletusele, poolt oli 8 õiguskomisjoni saadikut, vastu oli 2. Ja nii nagu ma ennist ütlesin, Siseministeeriumi nõunik oli selles pooles, kes ütles, et ei, põhiseadusega vastuolu ei ole, ning presidendi nõunik jäi loomulikult enda seisukohtade juurde. Nii et tehti menetluslik otsus toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist, poolt 8, vastu 2, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, kes ma siin seisan. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on küsimuste aeg. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Andre! Kui kogudus peab oma ruumides palveteenistust, kus jagatakse sõnumeid koguduse liikmetele, siis kas neid käsitletakse uue seaduse järgi kui potentsiaalset ohtu, mida peab kuidagi kontrollima või piirama? Ja kuidas tehakse vahet usu väljendusel ja tegelikku ohtu [kujutaval] sõnumil?

Aitäh! Ma kõigepealt pean ütlema, et õiguskomisjoni istungil me uuesti seda seadust selles mõttes ei avanud. Me keskendusime ikkagi väga selgelt sellele, kas see on põhiseaduspärane, kas seal on neid probleeme, mida president on välja toonud. Arutelu keskendus sellele. See, mida te küsite, on ikkagi väga selgelt eelnõupõhine. Veel kord, selle eelnõu sisu ju ei ole kunagi olnud usuvabaduse piiramine. Seda on ka Siseministeerium rõhutanud, seda on rõhutanud väga paljud teised eksperdid. Teie küsimus viitab justkui sellele, et nii kui keegi praktiseerib õigeusku, siis on see justkui mingisuguses vastuolus selle seadusega. Absoluutselt mitte! Ei ole mitte mingit vastuolu selle seadusega ega selle seaduse eesmärgiga. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ilmselt ei ole ka teil kahtlust selles, et presidendi nõunikud on põhiseaduse vallas väga tugevad. Ma eeldan, et teie hulgas komisjonis selliseid inimesi ei ole, välja arvatud Varro Vooglaid, kes on tõeline põhiseadusekorüfee. Te ütlesite ka niimoodi, et üks pool ütleb üht, teine pool teist ja määravaks sai Siseministeeriumi nõuniku arvamus, vähemalt põhiseaduskomisjonis oli see komisjoni esimehe sõnul vist niimoodi. Aga ikkagi, te osundasite mitu korda probleemile. Minu meelest on probleem see, et õiguskomisjonis ei ole peale Varro Vooglaiu mitte ühtegi põhiseaduse asjatundjat. Vaidlete vastu või olete nõus?

Aitäh! Kõigepealt, nii nagu ma hästi kiirelt ja võib-olla mitte nii põhjalikult, aga piisava põhjalikkusega [mainisin], siis tegelikult [arutati] uuesti sedasama küsimust, mida ka teie poolt nimetatud härra Vooglaid oli varem küsinud, et kas nendesamade põhiseaduse paragrahvide alusel, mida siin ennist välja toodi, on üleüldse võimalik selliselt usuvabadust piirata või seda eelnõu selles vaates teha. Tegelikult ka sellele – te ütlete, et presidendi nõunik [on põhiseaduse teemadel tugev], mida ta kahtlemata on, minagi nõustun teie hinnanguga – presidendi nõunik vastas, et jah, on küll võimalik. Kui te küsite, kas ühel või teisel on kindlasti õigus, siis teie, kes te olete ka õigust praktiseerinud ja minust kindlasti palju kauem, teate ju väga hästi, et on erinevaid arvamusi. Vaatamata sellele, et inimesed on eksperdid – ma kahtlemata pean eksperdiks nii presidendi õigusnõunikku kui ka Siseministeeriumi õigusnõunikku ja ma usun, et ka teie poolt välja toodud härra Varro Vooglaid on juuras väga tugev –, olid neil ometigi väga tihti väga paljudes küsimustes erinevad arvamused. Lõpuks ongi see täna siin Riigikogu otsus, ja mitte ainult. Ma pean ekspertideks ka riigikohtunikke, juhul kui see eelnõu sinna jõuab. Kui me arutame, kes on ekspertidest eksperdim, siis selle loogika järgi ju võiksimegi saata [seaduse] riigikohtunikele ja las nemad otsustavad, kes on ekspertidest eksperdimad.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mulle isiklikult tundub, et ettekandjal on kõrvakuulmisega midagi lahti, sest ta ei vastanud minu väga konkreetsele küsimusele: kes peale Varro Vooglaiu on veel õigusalaste teadmistega – mitte ainult õigusalaste [teadmistega], vaid ka põhiseaduse tundmisega – sina peal ja võivad ennast kvalifitseerida Varro Vooglaiuga võrdselt eksperdiks? Äkki saaks korrata minu küsimust uuesti, sellepärast et ta rääkis hoopis millestki muust.

Aitäh! Kalle, sa oma küsimust kordasid. Mikrofonid ja kõlarid töötavad, nii et hästi on kuulda. Aga ettekandja saab vastata järgmisele küsimusele ja siis võib-olla lisada sinna juurde oma täienduse. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa oled varem selle eelmängu juures olnud. Mina selle eelnõu puhul eelmängus ei osalenud. Aga miks jäeti toona need paragrahvid korralikult sisustamata? Jäeti delegeerimisruum ja [ei lahendatud] kõike seda, mida presidendi õigusnõunik viimasel koosolekul rõhutas. Miks toona – algul, ma mõtlen – ei mindud liiga konkreetseks, vaid püüti laiendada ja sellist ebamäärasust anda, millest praegu, nagu ma aru saan, tõenäoliselt midagi head ei tule?

Aitäh! Kõigepealt ma vabandan teie ees, aga ma püüan adresseerida ka teie kolleegi härra Grünthali küsimust. Ta küll lahkus praegu saalist. Aga ma tõesti ei ole inimeste CV‑sid võrrelnud. Küll aga ma tean, et meil on õigusharidusega inimesi. Minu teada on [õigusharidus] näiteks õiguskomisjoni esimehel, kes on ka endine minister. Kes on kõige kõvem Liivimaa ratsutaja, ma tõesti ei tea. 

Aga vastates teie küsimusele, siis ka õiguskomisjonis arutati seda, kui abstraktne või kui suur see kaalutlusruum peaks olema. Tegelikult Siseministeeriumi nõunik rõhutas, et me ei saa nii konkreetselt öelda: vot need dokumendid, need usutunnistused, need asjad, eks ole. Seal peab olema mingi kaalutlusruum. Kui president oli esimest korda selle eelnõu tagasi lükanud, siis [tõi ta välja] väga konkreetsed mõisted, mille puhul ta ütles, et need on liialt laialivalguvad. Ja need muudatused tehti. Ehk siis see eelnõu, mille president on uuesti tagasi lükanud, on tegelikult ju konkretiseeritud. Seal on muudetud neid laialivalguvaid mõisteid, mida president palus muuta. 

Nüüd on minu arvates, ja nii nagu ka õiguskomisjonis kõlama jäi, küsimus tegelikult palju laiem. Jah, seal on ka kaalutluskohad, mille puhul presidendi nõunik ütleb, et see peaks olema konkreetsem. Siseministeerium ütleb, et peabki olema kaalutlusruum, peabki olema võimalus vaadata tõendeid kogumis. Aga teiselt poolt on president pigem rõhutanud ju seda, et küsimus ei ole mitte haldussidemete katkestamises, vaid küsimus on tema jaoks laiem: usuvabaduse ja põhiseaduse raamistikus. Mul on tunne, et see narratiiv või see fookus on liikunud abstraktsusest pigem sellele, kas seda üldse on võimalik teha või seda ei ole võimalik teha. See on justkui see põhiküsimus.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Te ise ütlesite, et Siseministeerium arvab, et see seaduseelnõu ei riiva usuvabadust. Meie arvame, et riivab. Ja tegelikult president on juba kaks korda öelnud, et see riivab usuvabadust, kuna ta ei kuulutanud seda välja. Aga see selleks. 

Minu küsimus on täpselt sama, mis oli ka teise komisjoni esindajale: kui te arutasite seda, kas oli seal sellist [mõtet], et võib-olla ei saada järjekordselt seda eelnõu suurde saali, sest see muutub natuke juba naeruväärseks, vaid ikkagi proovime seda muuta, kusjuures sisuliselt, mitte kosmeetiliselt? Või siis üldse, ma ei tea, jätame selle kas riiulile jätta või viskame prügikasti?

Oli ikka arutelu ja sellest annab ju tunnistust menetluslik otsus ja hääletus. Oli ikka arutelu ja arutelu oli ka selle kohta, kas see on justkui väga piinlik või halb, et Riigikogu seda eelnõu taas arutab. Me ikkagi leidsime õiguskomisjonis laiemalt, et ega Riigikogu, siinne saal, ja president ei ole ju kuidagi omavahel mingisuguses väärtuskonfliktis. Ka president on rõhutanud, et seaduse eesmärgist ta saab täiesti aru, julgeolekuohud on väga olulised teemad, millega tuleb tegeleda. Tema ütleb, et võib-olla see ei ole see tee. Ma arvan isiklikult ja ka õiguskomisjonis väga paljudel inimestel jäi kõlama, et kui on selline küsimus, kas see on õige tee või ei ole õige tee, siis tundub väga mõistlik viia see eelnõu nende ekspertideni, kes meil selleks ongi, ja see on Riigikohus. See oli see arutelu. On väga normaalne demokraatlikus parlamentaarses riigis, et Riigikohus teeb oma tööd, juhul kui parlament ja president on mingitel põhjustel eriarvamusel.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei … Oi! Varro Vooglaid, palun!

Ma vabandan, kui ma ei registreerunud, ma oma arvates vajutasin [nuppu] küll, ju siis läks midagi nihu. Aitäh igal juhul seda võimaldamast! Esiteks olgu öeldud, et mina ennast mingisuguseks põhiseadusekorüfeeks ei pea, et siin ei jääks selline asi kõlama. Üht-teist sellest valdkonnast tean, aga kindlasti ei ole ma mingisugune tippspetsialist.

Küll aga olen eriarvamusel presidendi õigusnõuniku härra Hent-Raul Kalmoga seoses sellega, kas põhiseadus lubab üleüldse julgeolekukaalutlusel usuvabadust piirata või mitte. Ma pean ütlema, et see diskussioon jäi meil ju ka õiguskomisjonis väga üürikeseks, väga põgusaks. Ma tegelikult loodan, et mul õnnestub temaga kas või eraviisiliselt seda diskussiooni jätkata.

Millele ma tahan osutada, on see, et kui usuvabadusel on usuühenduste jaoks üldse mingisugune tähendus, siis see seisneb selles, et see on kaitse riigivõimu sekkumise eest. Usuvabadus kuulub mitte ainult füüsilistele isikutele kui usklikele, vaid ka kirikutele ja kloostritele. Ennekõike peab kaitsma selle eest, et riigivõim ei sekkuks nende vabadusse. Vabaduse sisuks on kindlasti muu hulgas otsustamine oma kiriklike alluvussuhete üle, see on fundamentaalne osa usuvabadusest. See on see põhjus, miks ma väidan vastu.

Jah, see vist oli rohkem kommentaar. Tõepoolest, ma olen sellega nõus, et selline arutelu oli. Ma mäletan, et jäädi paljuski eriarvamusele, ja ma arvan, et see võtabki selle tänase olukorra kenasti kokku. On erinevaid arvamusi ja lõppkokkuvõttes õiguskomisjon, nii nagu ka põhiseaduskomisjon, leidis, et võime selle eelnõu võtta vastu muutmata kujul. Ja eks näeme, mis siis edasi saab.

Aitäh! Nüüd tõepoolest küsimusi rohkem ei ole. Avan läbirääkimised. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ma ei mäleta, mitmendat korda ma siin juba olen selle teemaga, aga kahjuks tuleb tunnistada, et asi muutub aina naeruväärsemaks, kui mitte öelda, et farsiks, sest Eesti Vabariigi president on juba kaks korda öelnud, et see seaduseelnõu on vastuolus Eesti põhiseadusega. Selle asemel, et kõrvaldada see vastuolu või saata see seaduseelnõu kuskile ajaloo prügikasti, on algatajad ja toetajad hakanud tegema mingisuguseid kosmeetilisi muudatusi. Kui ka see ei aidanud, sellepärast et president ütles väga konkreetselt, et see eelnõu sisu ehk eelnõu sisuliselt on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja ei sobi ja need kosmeetilised muudatused ei paranda asja, siis otsustati saata see muutmata kujul uuesti presidendile. Tegelikult võib öelda, et see ei ole üldse konstruktiivne lähenemine. 

Miks ma seda ütlen? Sellepärast et Eesti Keskerakond on üritanud konstruktiivselt asjale läheneda ning kui oli võimalus, siis tegi omalt poolt kohe mitu muudatusettepanekut, mis olid just sisulised. Ning hiljem, esinedes Riigikogu komisjonides, on presidendi nõunik ka öelnud, et kui Keskerakonna ettepanekuid oleks [arvestatud], siis võib-olla president oleks ka seaduse välja kuulutanud. Aga kuna tublid koalitsioonierakonnad koos sotsiaaldemokraatidega on kõik need muudatusettepanekud maha hääletanud, siis siin me oleme. 

Kaks korda president tagastas [seaduse] Riigikogule ja nüüd tahetakse, et ta hakkaks sellega tegelema kolmandat korda. Nüüd see ei lähe enam tagasi Riigikokku, vaid läheb Riigikohtusse. Las siis Riigikohus otsustab, ega meil ei ole selle vastu midagi. Mina küll arvan, et Riigikohus toetab Eesti Vabariigi presidenti. Ja mul on väga kahju, et eelnõu algatajad ja toetajad Eesti Vabariigi presidenti ja tema kompetentsi ei usalda. Miks nad muidu juba kolmandat korda saadavad presidendile sama eelnõu muutmata kujul? Me teatud mõttes üritasime neid oma muudatusettepanekutega lausa aidata, [et neil oleks] võimalik säilitada oma nägu, aga kahjuks nad vedu ei võtnud. Nii et mul on selline tugev kahtlus, et see näo säilitamine ei ole neil väga õnnestunud. 

On hästi näha, et see eelnõu oli algusest peale tegelikult nii poliitiline kui ka juriidiline praak, me oleme sellest siin pikalt rääkinud. Kuna president on selle kaks korda siia tagasi saatnud, siis võib öelda, et ka president on samal arvamusel. Ja päris huvitav on see, et hiljuti lugesime meediast, kuidas erinevate riigiasutuste ametnikud – küll anonüümselt, nad ei taha oma nimesid avaldada – ühes ajaleheartiklis konkreetselt kommenteerisid seda ja ütlesid, et tegu on väga ebaõnnestunud eelnõuga. Need inimesed, kes on üldse apoliitilised, keda ei huvita, mis erakond on selle siia toonud või mis erakond on sellele vastu, needsamad ametnikud, kes tegelikult selle teemaga olid kursis, [ütlesid seda]. See oli päris huvitav lugemine, nii et kes ei ole veel seda lugenud, siis soovitan. See oli Postimehes, kui mälu mind ei peta. 

Lõpetuseks ütlen, et loomulikult ei toeta Eesti Keskerakond selle eelnõu vastuvõtmist muutmata kujul, nagu see praegu on. Oleme juba väga pikalt rääkinud, et see on vastuolus põhiseadusega. Ja me loomulikult kutsume ka kõiki teisi saadikuid üles hääletama vastu, et saata see eelnõu sinna, kuhu see kuulub, ehk ajaloo prügikasti. Aitäh!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Täna arutame seadust, mida Vabariigi President on juba kahel korral keeldunud välja kuulutamast, mis ei ole enam sugugi tehniline küsimus. See on väga tõsine hoiatus meie põhiseaduslikule korrale. Kui riigipea, kelle ülesanne on olla põhiseaduse kaitsja ja tasakaalustaja, peab vajalikuks seaduse tagasi lükata, siis peaks parlament sellele reageerima vastutustundlikult, mitte jõuga. 

Mis seadus siis on meie ees? Meil on seadus, mis sekkub kirikute ja usuühingute tegevusse viisil, mis tekitab kahtlusi selle põhiseaduslikkuses. President on need kahtlused välja toonud, ja mitte üks kord, vaid tervelt kaks korda. Ja ometi on parlamendi enamus otsustanud neid signaale ignoreerida ning seaduse uuesti siia saali tuua, mis ei ole enam normaalne parlamentaarne protsess ja on põhiseadusliku institutsiooni eiramine.

Kas me tõesti tahame luua olukorra, kus seadusi surutakse läbi ainult poliitilise enamuse jõul, hoolimata sellest, et need võivad olla põhiseadusega vastuolus? Kas see on see Eesti Vabariik, mille põhiseadust me kõik ametivannet andes lubasime kaitsta? Me räägime siin mitte ainult kiriku seadusest, vaid ka põhimõttest. Kui parlament astub presidendist üle, siis milline on järgmine institutsioon, kelle arvamust ta enam ei kuula? Kas Riigikohus, õiguskantsler? See on väga libe tee, mis viib põhiseadusliku korra õõnestamiseni.

Kiriku ja riigi suhe on Eestis olnud alati tundlik teema. Meie põhiseadus tagab usu‑ ja veendumusvabaduse. Kui seadusemuudatus tekitab küsimusi, kas see vabadus on piisavalt kaitstud, siis on see selge märk, et tuleb pidurit tõmmata. 

Head kolleegid! Ülesanne pole mitte see seadus iga hinna eest vastu võtta, meie ülesanne on tagada, et seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas ja austaksid meie demokraatliku riigi alusväärtusi. Seetõttu kutsun teid üles: ärme lähme seda teed, kus parlament eirab presidendi muret ja põhiseadusest [tulenevat] piirangut. See kahjustab mitte ainult meie õigusriiki, vaid ka rahva usaldust Riigikogu vastu. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Kalle Grünthal, palun!

Head kolleegid! Kas teate, mis on meie parlamendi kõige suurem probleem? Kõige suurem probleem on see, et komisjonides on inimesed, kes tegelikult seda teemat ei valda. Ma täna küsisin lugupeetud Ando Kivibergi käest, kes on need eksperdid, kes võivad anda võrdväärse vastuse presidendi juriidilisele hinnangule. Vastuväiteks toodi see, et me kuulasime valitsuse esindaja arvamust ja siis tegime oma otsuse tunnete pealt.

Mina ütlen niimoodi, et tunded tuleks jätta voodisse, aga mitte sinna, kus arutatakse põhiseaduse võimalikku riivet. Sama kehtib ka õiguskomisjoni kohta. Kui ma soovisin teada saada, kes on need inimesed õiguskomisjonis peale Varro Vooglaiu, kelle põhiseaduse [alastes] teadmistes ma absoluutselt ei kahtle, siis mu küsimusele ei vastatud. Aga see on märk sellest, et komisjoni liikmetel puudub tegelikult erialane teadmine ja kuulatakse, kes kuskil midagi ütleb.

See kõik meenutab mulle natukene Novgorodi veetšet, mille arutelul peeti kõige õigemaks meheks või naiseks seda, kes kõige kõvemini karjus ja kisas ning sellega omale poolehoidjaid võitis. See ei ole õige! Mina arvan, et komisjonis peaksid olema just need inimesed, kes valdavad seda teemat, ja praegusel juhul on minu hinnangul õigus presidendi kantseleil. Kuulates praegu valitsuse esindaja arvamust – kes ikka tahab oma last koos mähkmetega prügikasti visata? –, see ei ole õige.

Kokkuvõtlikult ma leian, et kuna puudub normaalne arutelu, kuhu oleks kaasatud need spetsialistid, kes teavad midagi põhiseadusest, siis oleme väga halvas olukorras. Head kolleegid, ärge unustage ära väga olulist asja: ükskõik mis otsuse me siin vastu võtame, see puudutab absoluutselt kõiki Eestis elavaid inimesi. Ja seda üle jala teha on minu arvates häbematus. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun järgmisena! 

Hea juhataja ja kolleegid! Natuke piinlik on ja see piinlikkus järjest süveneb. Aga igaüks on vaba ja seni, kuni meil ei ole saadikupuutumatust ära võetud, peaks olema võimalik veel rääkida. Aga see eelnõu – ma ei hakka rääkima siin iguumenja Filareta kompaniist Kuremäel ja kõigest sellest. Ma pigem räägin sellest, mis selle taga kõik paistab. 

Jah, tõepoolest, me õiguskomisjoni istungil arutasime taas ja loomulikult, nii nagu ennegi, kolmandat korda [jooksime] peaga vastu seina. Noh, mina ei eelista seda või vähemalt elu jooksul ei ole seda praktiseerinud. Tavaliselt on oinad need[, kes nii teevad]. Ma olen küll uurinud kaljukitsede käitumist ja nendel on see kombeks, aga neil on ka korralikud sarved. Meil enamikul ei tohiks vist olla. 

Presidendi õigusnõuniku härra Kalmo, kellel on Harvardis ja Pariisis õigusteaduse õppimise kogemus, väited, mida ta komisjonis esitas, olid väga veenvad. Palju veenvamad kui Siseministeeriumi ka lugupeetud nõuniku arvamus.

Mõningaid asju võiks siin [ette] lugeda. Näiteks õigusnõunik räägib sellest, et sellel eelnõul võivad olla palju laiemad mõjud – ta viitab ka presidendi arvamusele –, mitte ainult usuühingutele, vaid ka näiteks ajakirjandusväljaannetele – ma olen kaua aega olnud ajakirjanik ja ajakirjanduse juht –, mittetulundusühingutele ja poliitilistele erakondadele samuti. Kõik te kuulute mingisse poliitilisse erakonda või vähemalt enamik teist, ja lipud lehvivad. Ainuüksi see võiks teid murelikuks teha.

Teine moment, mida presidendi õigusnõuniku jutust ei jõua siin kõike tsiteerida, aga rahustan teid, et need protokollid on kõigile kättesaadavad, kes ei ole veel lugenud. Seal on kõik must valgel täpselt, mida keegi ütles, nii et ma ei hakka liiga palju tsiteerima.

Aga tegelikult me oleme olnud seadusloomes – ja mitte ainult selle eelnõuga, ka mitmete teiste puhul olen seda tähele pannud – liiga mugavad ja liiga lodevad. Mugavad ja lodevad! Me oleme võtnud vastu eelnõusid, mille paljud paragrahvid on jäetud sisustamata või piisavalt sisustamata ja mille tõlgendamine on jäetud kas kohtute või mingite ametnike kätte. 

Kui me õiguskomisjonis arutasime sedasama kirikute eelnõu, siis tuli ju välja, ja presidendi õigusnõunik ka rõhutas seda, et on tegelikult lubamatu praegusel hetkel jätta see Siseministeeriumi ametnike tõlgendada, delegeerida see neile. Meie peaksime paragrahvid maksimaalselt sisustama, aga mitte delegeerima oma tegemata töö kas laiskusest või millestki muust kellelegi teisele. Kuigi ma arvan, et ka nemad on tublid ja isamaalised ja patriootlikud inimesed, aga nemad ei ole Riigikogu liikmed, nemad ei ole seadusandjad. See on üks selline moment, mis veel on oluline.

Jah, selles me oleme ühte meelt ja ka presidendi õigusnõunik on sama meelt, et kui me oleksime piirdunud halduslike küsimustega, kaadripoliitiliste küsimustega selle eelnõu puhul, ei oleks nagu erilist probleemi. Ta oleks juba vastu võetud. Aga me oleme püüdnud või õigemini selle koostajad on püüdnud minna veel laiemaks, on püüdnud rääkida seal ka meelsusest ja – kuidas seda nimetatakse?

Soovite lisaaega?

Jah-jah!

Palun, kolm minutit saate lisaks. 

Jaa-jaa! Õpetuslikeks momentideks. Aga see on väga lai võimalus. 1241 saatis Rooma paavst siia vennad Tommaso ja Cesare, et alustada ristisõda. Vägivallale kutsus üles! See võib viidata sellele, et keda kõiki on võimalik siin hakata menetlema, näiteks organisatsioone, praegusel juhul [õigeusu] kirikut. Ametnikud hakkavad seletama, kuna me ei ole sisustanud neid paragrahve. 

Ja tegelikult on see pilt laiem. Me oleme liiga palju delegeerinud teistele, me ei ole paljusid asju sisustanud ja sellel on tulemus. Mäletate, alles hiljuti tuli siseminister Taro meelsuspolitsei [ideega] ja sellise eelnõu väljatöötamiskavatsusega. Muidugi, ta tõmbas saba jalge vahele ühel hetkel, kui [reaktsioone] nägi. Aga see asi elab siin, Tallinnas, võimukoridorides: hakata jälgima, mida keegi mõtleb – praegusel juhul on seksikas terroristlik tegevus ja sõja õhutamine ja kõik muu selline – ja hakata vaatama, mis on peas. Mis on Juku-Kalle peas või, Madis, sinu peas või minu peas, ja siis hakata seda menetlema, või Helir-Valdori peas. Õnneks ta võttis [väljatöötamiskavatsuse] tagasi, aga mõte võtta kontrolli alla [inimeste meelsus] elab edasi, isegi siis, kui ei ole täpselt teada, et keegi ohustab, tehakse seda igaks juhuks. See on selline preventiivne – mine tea, äkki läheb seda vaja!

Vähem üldisust ja pigem rohkem konkreetsust peaks olema, ka selle eelnõu puhul, mille kõige olulisemas osas ei tohiks meil olla eriarvamusi, ka minul mitte. Aga [kui jätkata] sellist üldist liini, siis sellisel juhul tuleb ta prügikasti saata, eriti veel [kuna joostakse] kolmandat korda peaga vastu seina, olemata kaljukits. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove on veel. Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Ma kindlasti ei võta siin positsiooni, kes on targem õigusekspert. Kindlasti ma ei ole nii tark kui Kalle Grünthal, kes oskab valida ekspertide seast targima. 

Aga julgeoleku tagamine on riigi tuumikfunktsioon ja Vabariigi President ei ole oma otsuses ju vaidlustanud seda põhimõttelist konstruktsiooni, et oht riigi julgeolekule võib olla ka usuliste ühenduste tegevuse võimaliku piiramise aluseks. Ehk eesmärki ei vaidlustata ja väärtuskonflikti selles ei ole. Kuid kuidas sinna jõuda, selles lähevad arvamused viisakalt lahku. 

Vaidleme siin proportsionaalsuse üle ja ümber ehk me peaksime siin saalis hindama ka seda, kas see meede, mis on välja pakutud, on proportsionaalne või ei ole. Kordan veel kord: selle eelnõu põhituum on selles, et see on abstraktne norm, mis annab väärtuspõhise hinnangu, et Eesti riik ei tolereeri sellist sekkuvat käitumist meie siseasjadesse. Ei saa ju olla normaalne see, et usuvabaduse ja kanoonilise sideme varjus toimub mõjutustegevus, mida polegi võimalik kuidagi katkestada. Me peame neid asju ja situatsioone hindama ka praeguses kontekstis. 

Eelnõu räägib tervikorganisatsioonist ning selle juhtidest lähtuvast julgeolekuohust ning sellega seoses peaksid ju piirangud olema legitiimsed. Samas pole ma nõus väitega, et seaduse teksti tõlgendamisel ei ole kaalutlusruumi. Lugege eelnõu, lugege konteksti. Olemasolevas tekstis, vähemalt minu hinnangul, on see kaalutlusruum täiesti olemas. 

Lõpetuseks. Seadusemuudatused ei piira kellegi usuvabadust, muudatustega ei keelustata mitte ühtegi usutunnistust Eestis, ei lõpetata ühtegi kirikut, kogudust, kloostrit ega koguduste liitu. Me ei keela usku, vaid anname hinnangu. Aitäh! Reformierakonna fraktsioon toetab selle eelnõu muutmata kujul vastu võtmist.

Aitäh! Järgmisena Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Moskva alluvuses olevad kogudused on osa Venemaa sõjalist agressiooni toetavast poliitilisest võrgustikust, millega Moskva viib ellu oma geopoliitilisi eesmärke. Sellele on viidanud väga mitmed Euroopa Liidu poliitikud ja väga mitmete Euroopa riikide julgeolekuasutused. Ja sellest kirjutab ka tänases ERR‑i arvamusloos väga hästi Andrei Sõtšov. Nii et kes ei ole lugenud, soovitan lugeda.

Täna, juba mitmendat korda arutatava eelnõu eesmärk on ju vähendada Moskva patriarhaadi mõju sellise poliitika elluviimisel, mitte usuvabaduse piiramisel. Rõhutan, just nimelt sellise poliitika elluviimisel, kus neid usklikke inimesi kasutatakse ära tööriistana agressiooni ideoloogia elluviimisel.

Eesti Vabariik on parlamentaarne riik ja Riigikogu on näidanud kogu selle protsessi jooksul, mil me seda eelnõu oleme menetlenud ja ka presidendilt tagasiside saanud, head tahet ja me muutsime pärast presidendi kehtestatud vetot seadust just nimelt selles osas, millele president osutas. Riigikogu on lisanud ka pärast seda tagasisidet, mis president andis, oma täiendavad, ma ütlen, väga põhjalikud selgitused ning ka täiendava põhiseaduse analüüsi.

Kui aprillis hääletas siin saalis selle seaduseelnõu poolt 60 Riigikogu liiget, siis juunis hääletas juba 68 Riigikogu liiget. See on parlamendi kvoorum, mis on piisav isegi põhiseaduse muutmiseks, mis peale mitmekordset arutelu väljendab väga selgelt Eesti riigi parlamendi ja Eesti rahvaesinduse valdava enamuse positsiooni.

Need Keskerakonna muudatused, mis menetluse käigus esitati, ekspertide hinnangul sisuliselt midagi ei muuda ja oleksid pigem hoopis piiranud usuvabadust ja usuvabaduse riive oleks olnud suurem kui praeguse, täna vastuvõetava eelnõu puhul, milles neid muudatusi arvestatud ei ole.

Mina küll loodan, et Vabariigi President kuulutab selle seaduseelnõu välja, juhul kui parlament täna selle heaks kiidab. Jah, presidendil on õigus pöörduda Riigikohtusse, aga kusagil on kujundatud justkui arvamus, mis on tulnud ka ju presidendi kantseleist endast, et justkui ei olekski muud võimalust kui lõpliku tõe väljaselgitamiseks pöörduda Riigikohtu poole. Jah, see õigus on, ma möönan, aga ma arvan, et selle kasutamine ei pruugi olla kõige mõistlikum, sest õigusriigi tunnus ei ole see, et mida rohkem me kohtus käime, seda parem. Tegelikult on see täiendav pingete üleskruvimine ja kasulik osadele poliitikutele ja mõnele üksikule poliitilisele jõule, nagu me seda ka täna näeme, aga mitte Eesti ühiskonnale pingete maandamiseks. 

Kui siin üldse otsida võib-olla kellegi tegematajätmisi, ma ei ütle mitte süüdlasi, aga tegematajätmisi, siis võib-olla ma väikese kivi siiski viskaksin valitsuse ja eelkõige peaministri kapsaaeda koos presidendiga. See on küll koht, kus riiklikud julgeolekuhuvid on nii suured, et need kaks institutsiooni oleksid võinud enne seda vaidlust, mis nüüd toimub parlamendis ja parlamendi osalusel, omavahel kokku leppida, et saavutatakse tasakaal, et president ei oleks pidanud valitsuse algatatud eelnõu puhul niisugusel kujul käituma.

Nii et parlament on nüüd sellises olukorras ja ma küll väga kutsun üles parlamendiliikmeid käituma tasakaalukalt ja toetama seda eelnõu, mis on läbinud niivõrd põhjaliku arutelu, vaidluse ja juriidilise ekspertiisi. Ütlen lõpetuseks: Eesti riigi julgeoleku ja sisemise turvalisuse tagamine ei tohiks olla nii‑öelda "tehnilise õigusriigi" pantvangiks. Aitäh!

Aitäh! Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad seda ülekannet! Avaldan siin arvamust Eesti 200 nimel. Kuigi antud eelnõu ei ole ja ei saagi olla seotud ühegi kindla usuühendusega, on ilmne, et selle algatuse on tinginud Venemaa kallaletung Ukrainale ning Moskvale alluva Vene õigeusu kiriku õnnistus sellele agressioonile.

Ma olen teie ees varem küllalt põhjalikult ja näitlikult kirjeldanud neid põhjuseid, mis ajendasid käesoleva seadusemuudatuse algatamise. Need on eranditult julgeolekulised, kuna üha sõjakamalt ning rahvusvahelisele õigusele rajatud maailmakorda eiravalt käituv idanaaber kasutab oma võimule allutatud Vene õigeusu kirikut hübriidsõja relvana. Ma toon teile vaid mõned tõendid, värskemad, mis siin saalis varem ei ole kõlanud, selle kohta, kuidas Kremli režiim Vene õigeusu kirikut sõjaolukorras rakendab. 

Kõigepealt, Vene õigeusu kiriku tegevused vallutussõja toetamisel ja propageerimisel. Lihtsalt mõned näited. 3. aprill 2022 pidas patriarh Kirill jumalateenistuse relvajõudude kirikus, kus kutsus sõjaväelasi olema truu oma vandele, et kaitsta oma kodu sõja kontekstis. 12. septembril samal aastal kutsus patriarh Kirill tõusma üles isamaa kaitseks, nagu seda tegid Aleksander Nevski ja teised patrioodid. 2. detsembril 2023 Vene õigeusu kirik andis välja laste taskuteatmiku "Elada tähendab teenida isamaad", milles kutsub üles sõjaga liituma ning väidab, et iga võim on jumalast. 12. aprill 2024 [otsustati] vaimulike õppekavadesse – vaimulike õppekavadesse! – uuest õppeaastast sisse viia uus aine: vaimulike ettevalmistus sõjapiirkonnas teenimiseks. 

Edasi on Vene õigeusu kiriku vaimulike otsese osaluse kohta mõned näited sõjategevuses Ukraina vastu. 26. jaanuar 2023 töötas Venemaa kaitseministeerium välja muudatusi, et anda eristaatus kaplanitele, kes osalevad – osalevad! – sõjategevuses, kuni selleni, et omistada neile sõjategevuses osalejate staatus. Ja 12 kaplanit olid selleks hetkeks juba sõlminud kaitsejõududega lepingu ning on hetkel sõjakaplanite isikkoosseisus. Selleks hetkeks oli sõjakaplanite isikkoosseisus üle 300 kaplani. 90 kirikuteenistujat olid saanud sõjalise erioperatsiooni piirkonnas autasusid, kaasa arvatud 14 riiklikku autasu, ning 7 on pärjatud ordeniga vapruse eest, neist 3 postuumselt. 30. jaanuar 2023, Vene õigeusu kiriku sinodi asetäitja kiriku ühiskonna ja meedia asjades Vahtang Kipšidze tutvustas kiriku uut kontseptsiooni, mille kohaselt saaksid sõjaväekaplanid õiguse olla lahingutsoonis. 16. aprill 2024, järjekordsel kiriku ülemnõukogu istungil [arutati] neljast küsimusest kolmes vaimulike teenistust sõjas ehk osalemist sõjalises operatsioonis: vaimulike väljaõpet, tegevust sõjapiirkonnas ning nende eristaatust.

Ja Moskva patriarhaadile allumisest. Vot siin on need näited, härra Ernits, millised saavad olla need kanoonilised juhised, millele alluda tuleks või ei tuleks, mida me keelata ei tohiks, eks ole. Moskva patriarhaadile alluv kirik Eestis ei ole eespool toodud seikadest ega otsustest end distantseerinud. Ei ole! Nad ei ole kordagi oma ülemuskiriku juhtkonna agressiooni toetavat tegevust arvustanud ega hukka mõistnud. Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ehk endise Moskva Patriarhaadi Eesti Apostlik‑Õigeusu Kiriku kohaliku juhtkonna positsioon on olnud, et nemad olid paugu otsas, kui puu käis, kui tsiteerida Eesti tõsieluseriaali klassikuid, ja see ei veena ühtegi selgelt mõelda suutvat Eesti inimest minu arvates.

Eestis tegutsev Vene kirik on alates Eesti taasokupeerimisest aastal 1944 olnud imperialistliku koloniaalvõimu tööriist ning jätkab sama praktikat, Kremli tšekistidest maffiabande agressiooni … 

Palun pisut lisaaega, üks minut piisab. 

Üks minut lisaks.

Maffiabande agressiooni tuules on nad seda tänini. 

Ma tahan juhtida siiski Eesti 200 fraktsiooni nimel tähelepanu asjaolule, et antud eelnõu on laiema tähendusega ning ei puuduta üksnes agressorriigile alluva Vene õigeusu kiriku ohtlike sidemete katkestamist Eesti õigeusu kirikuga. Siin saalis on korduvalt kõlanud mõte, et usuvabadus on põhiseadusega nii kõvasti kaitstud, et isegi julgeolekukaalutlustel ei tohi välisriigis viibiva usujuhi sidemeid siinse kogudusega piirata. Aga kujutame hetkeks ette olukorda, kus meie muidu üha kasvava moslemikogukonna seas tekib kogudus, kelle usuline liider asub välismaal ja ta hakkab nõudma, et Eestis tuleb kehtestada sharia seadus ja et selle seaduse kehtestamisel tuleb rakendada kõiki vahendeid, kaasa arvatud vägivalda. Mis teeme siis? 

Nähes viimastel aegadel üha kasvavat usulise sallimatuse levikut ning agressiivsete usuvoolude piiriüleseid terroristlikke tegevusi, on Eesti 200 fraktsioon seisukohal, et on vajalik ja asjakohane see seadusemuudatus muutmata kujul vastu võtta. Palun kõigil kolleegidel seda toetada. Aitäh teile!

Aitäh! Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! Me oleme siin saalis sellel teemal diskuteerinud juba väga-väga põhjalikult. Väga vähe oleks mul öelda midagi uut. Küll aga ma tahan üle rõhutada veel kord, et ei jääks siit saalist või mõne poliitiku sõnadest või kusagilt muljet, et selle seaduse eesmärk on kuidagi takistada inimese uskumist, keelata mõnda usundit või teha mingisugust meelsuskontrolli. 

Inimese ja jumala side on väga isiklik. Ma usun, et kõik selles saalis on sellega päri ja mõistavad seda väga hästi. Me ei räägi sellest sidemest. Me räägime eelkõige nendest sidemetest, mida võib defineerida kui mõjutustegevust meie Eesti riigi vastu. [Seadust muudetakse] julgeolekukaalutlustel ja nii, et ei saaks öelda, et usuvabaduse egiidi all võib teha, võib öelda, võib kutsuda üles ükskõik millele – ei, seda ei saa teha ja me ei pea seda tolereerima. Küll aga võib inimene uskuda just sellesse jumalasse, kellesse ta soovib, ja see eelnõu ei muuda seda mitte mingil määral. 

Tegelikult ka põhieesmärgis – selles, et usuvabaduse varjus või mõne usundi või mõne koguduse varjus toimub Eesti riigi ja rahva julgeolekut ohustavaid asju – ei ole mitte mingisugust [erimeelsust]. Ei president ega Riigikogu saal, ja ma usun, et ka need jõud, kes seda eelnõu ei ole kunagi toetanud, ma tahaksin loota, et ka nende arvamus ei ole kunagi olnud see, et Eesti riik ei saa teha julgeolekukaalutlustel neid otsuseid, mis on vajalikud. Küll aga on küsimus selles, millised need otsused peavad olema ja millised on need valitud teed, et nende lahendusteni jõuda. Me oleme siin saalis jõudnud olukorda, kus need valitud teed ei pruugi alati ühtida presidendi ja Riigikogu vahel, aga ka selle saali saadikute vahel. 

Mina näen, et olukord, kus see eelnõu jõuab Riigikohtu lauale, ei ole mitte mingisugune katastroof. See on täiesti normaalne demokraatlik protsess. Kui see peaks sinna jõudma, siis väga hea, las ta jõuab. Las [otsustavad] need eksperdid – nagu me siin enne saalis [arutasime], kes on need kõige suuremad eksperdid. Ma arvan, et meie ei pea siin mõtlema ja võrdlema CV‑sid, vaid meil on need inimesed olemas. Usaldame neid. Riigikogu saal saab võtta vastu otsuse, kas me tegutseme ja kas me tegelikult ütleme, et selle egiidi all ei saa toimuda absoluutselt kõike, usuvabadus kui selline ei ole absoluutne, või mitte. 

Sotsiaaldemokraadid toetavad selle eelnõu muutmata kujul vastuvõtmist ja rõhutavad veel kord üle, et see ei ole suunatud kellegi vastu, vaid see on suunatud sellele, et Eesti riik püsiks ja et meil ei oleks siin ohte, mis võivad meie julgeolekut halvendada. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove ... Martin Helme, sõnavõtt kohapealt, palun!

Kõige suurem julgeolekuoht Eesti riigile on tänane valitsus. Ja selle hääletusega teeb parlament endale uuesti häbi.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Seda uuesti arutamise eelnõu me peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamisega. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et seaduse muutmata kujul vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid 0. Seadus on muutmata kujul uuesti vastu võetud.

Läheme edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse 640 uuesti arutamine. Ettekandjateks on põhiseaduskomisjoni esimees ja rahanduskomisjoni liige. Enne, kui ettekandja tuleb, räägin ka menetlusest. Põhiseaduskomisjoni esindaja ettekanne on kuni 20 minutit. Rahanduskomisjoni esindaja ettekanne on kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse ja peale seda on läbirääkimised, kus võivad sõna võtta kõik Riigikogu liikmed, ja siis toimub hääletus. Palun kõnepulti põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid ülekande vahendusel! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 4. augustil 2025. aastal erakorralisel istungil, nii nagu ka eelnõu 570. Esmalt tutvustas komisjoni esimees Vabariigi Presidendi otsust nr 590, millega ta jättis välja kuulutamata rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse. President leidis, et vastuvõetud seadus ei ole kooskõlas põhiseaduse §‑dega 26 ja 44, kuna see piirab liialt informatsioonilise enesemääramise õigust. 

Sõna sai presidendi õigusnõunik härra Kalmo, kes märkis, et kõnealuse seaduse muutmise arutelu on siiani eelkõige keskendunud küsimusele, kas nii ulatuslikke andmekogusid peaks üldse saama moodustada, ja et see on väga lai küsimus. Ta märkis ka, et seaduses on täiendav alus, mis sätestab, et andmesubjekti õigusi võib piirata juhul, kui see takistab Rahapesu Andmebürool seadusest tulenevate eesmärkide täitmist. Seadusest tulenevad eesmärgid on aga määratletud äärmiselt laialt ja jääb mulje, et andmesubjekti õigused on jäetud ametkonna meelevalda.

Lisaks ütles ta veel, et proportsionaalsust on võimalik tagada regulatsiooniga, mis sätestab kohustuse hinnata, kas andmeid on jätkuvalt vaja ja kas jätkuvalt on piirangud vajalikud. Rahapesu Andmebüroo juht on seaduse menetlemisel möönnud, et nemad võib-olla isegi ei küsi inimeste tundlikke andmeid, mis puudutavad poliitilisi veendumusi ja terviseandmeid, aga need andmed võivad siiski Rahapesu Andmebürooni jõuda ja sellisel juhul nad neid ka kasutavad. 

Härra Kalmo sõnas, et tekib küsimus, kuidas neid andmeid sealt kõrvaldatakse, kuna selle kohta puudub regulatsioon. Seaduses on vaid üldine alus selgitamisest keeldumiseks. 

Rahandusministeeriumi esindaja proua Evelyn Liivamägi sõnas, et arvestades presidendi seisukohta, on seadust võimalik täpsustada ja viidata konkreetsetele seaduses loetletud Rahapesu Andmebüroo ülesannetele, mille täitmisega seoses andmeid ei avalikustata. Mõeldud on andmete väljastamise piiramisel ikkagi neid juhte, kui andmete väljastamisega saab rahapesu tõkestamine kahjustatud. Proua Liivamägi märkis, et suve jooksul valmistab Rahandusministeerium ette seadusemuudatused ja sügisel saab Riigikogu otsustada, kas tehtud muudatused on piisavad. 

Toomas Plaado, ka Rahandusministeeriumi esindaja, nõustus. Vabandust! Tema oli Rahapesu Andmebüroo esindaja. Tema nõustus Rahandusministeeriumi esindaja seisukohaga ja märkis, et neil ei olnud plaanis püüda oma tööd kuidagi lihtsamaks muuta. Ta möönis, et hetkel on keeldumise alus liiga lai ja seda tuleks tõesti kitsendada. 

Järgnes küsimuste-vastuste voor, kus komisjoni liikmed pärisid selle seaduse muutmise võimaluste kohta. Lõpuks jõuti arusaamisele, et tuleb presidendiga nõustuda. Niisiis jõuti menetluslike otsusteni. See otsuse sõnastus on eituse eitus, igaks juhuks hoiatan ette, aga nii tuleb ta seadusest ja sellisel kujul tuli ta vastu võtta, et presidendiga nõustuda, ja see kõlab järgmiselt: mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. See lause tähendab, et komisjon nõustus presidendiga ja tuleb seadust muuta. Ühtlasi määras komisjon põhiseaduskomisjoni esindajaks komisjoni esimehe Ando Kivibergi. See on hetkel kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja ja ettekandja! Rõõmustab vähemalt, et siin sa ei torma kolmandat korda peaga vastu seina. Mida siis peaks tegema selle presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seaduse muutmiseks, et temast ka elulooma saaks?

Jaa! Võib-olla meenutuseks, et sellele põhiseaduskomisjoni istungile eelnes tegelikult komisjonide ühisistung, kus me sama teemat käsitlesime, ja selle konkreetselt kutsus kokku julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni esimees proua Lauri. Seal osalesid rahanduskomisjon, põhiseaduskomisjon ja õiguskomisjon veel lisaks. Neli komisjoni pidasid koos aru ja kuulasid kõiki eksperte sellel teemal üle. Ma igaks juhuks selle eelinfo teile annan, võib-olla te ei ole sellega kursis. Sellel konkreetsel istungil, mida ma äsja nimetasin, käsitleti päris põhjalikult neid riske, mille tõttu mõni ametkond võib saada liialt palju vabadust meie isikuandmete töötlemisel ja kasutamisel. 

Mida muutma peaks? Mina saan aru nii, et väga selged ja täpsed peavad olema seaduslikud alused, et vastavad institutsioonid saaksid ühest küljest oma tööd teha seaduses ettenähtud korras, aga teisest küljest, et meie kõigi andmed oleksid asjata jälgimise eest kaitstud. Iga kord, kui kellegi andmeid mingisugusel vastaval alusel vaadatakse või kontrollitakse, jääb sellest loomulikult jälg ja me saame sellest ka teada. See ei ole anonüümne, kellegi, ma ei tea, uudishimu või mingi muu instinkti ajel tehtav tegevus. [Seda tehakse] ikkagi asjakohaselt ja nende eesmärkide nimel, milleks nad on vajalikud, näiteks rahapesu tõkestamisel.

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja! Kas on arutatud, kas seadus piirab ülemäära ettevõtlusvabadust ja eraelu puutumatust?

Aitäh! Ma ütlen võib-olla nõnda, et eriti just selle nelja komisjoni istungil tõusetus korduvalt küsimus riigi usaldusväärsusest ja ka sellest, et selle antud eelnõuga loodud olukord võib tõesti halvendada Eesti ettevõtluse ja just pangandussektori usaldusväärsust. Seetõttu on eriti tähelepanelik vaja olla, et me ei annaks liiga laiu volitusi ametkondadele, mida nad tegelikult võib-olla ei vajaks.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Sellest, mis sa just eelmisele küsimusele vastates ütlesid, et on vaja olla tähelepanelik, et mitte anda liiga selliseid kontrollimatuid ja laialdasi õigusi ametnikkonnale, oli siin tegelikult juttu nii seaduse esimese, teise kui ka kolmanda lugemise ajal. Ma küll hääletustulemusi üle ei vaadanud, aga ma julgen arvata, et te ikkagi hääletasite poolt. Koalitsiooni esindajate ühe argumendina kõlas, et mõelge, meil on Euroopast saada 3,5 miljonit, võtame ja kasutame seda 3,5 miljonit. Kas siis esimesel korral nii teie ise kui teie kolleegid koalitsioonist jooksidki nagu hurdakoerad jänese järel selle 3,5 miljoni järele ilma sisusse üldse süüvimata. Ja kui see nii oli, siis kas tagantjärele natuke piinlik ka on?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Epler! Kuna see oli isiklikult mulle, siis ma vastan nüüd isiklikult, jah, et kuidas mina sel hetkel ennast tundsin. Varasematel kordadel ma olen ka viidanud sellele, et olen oma tegevustes usaldanud eksperte. Antud juhul tuleb tähelepanu juhtida sellele, et juhtivkomisjoniks oli rahanduskomisjon. Ma usaldasin, et nad on oma tööd teinud piisava põhjalikkusega. Selle alusel võisingi ma nende otsusega nõustuda. Raha ei mänginud minu jaoks rolli.

Varro Vooglaid, palun!

Kui sellele lainele see arutelu läks, siis ma tegelikult mingitpidi jätkaksin. Kas teie isiklikult ja ka teie fraktsioon on tegelenud mingisuguse introspektsiooniga selle kaasuse valguses? Kui president on jätnud järjekordse seaduse välja kuulutamata, sellepärast et seadus kätkeb täiesti ilmselget vastuolu põhiseadusega, siis kas te olete mingid järeldused teinud põhiseaduskomisjoni esimehena ja ka fraktsiooni liikmena? Ehk peaks tulevikus tõsisemalt võtma neid hoiatusi, et sellise eelnõu poolt ei tohi hääletada, sest see on põhiseadusega vastuolus? Ma mäletan, et 19. juunil, kui see vastu võeti, mitmetes kõnedes ja küsimustes Urmas Reinsalu, Anastassia, Rain, mina ise juhtisime siin tähelepanu, et see on põhiseadusega vastuolus. Ometi tuldi saali, hääletati tuimalt poolt ja pärast tuli jälle välja, et, no näete, vastuolus põhiseadusega. Ma arvan, et selline hoiak, et ma lihtsalt usaldan Riigikogu liikmena eksperte, ei ole piisav. Tegelikult me kõik kanname isiklikku vastutust ja me peame ise süvenema asjadesse, kui öeldakse, et siin on vastuolu põhiseadusega. Olete te nõus?

Aitäh! Jaa, härra Vooglaid. Ma nõustun teiega selles, et kindlasti see on õppetund, et tuleb olla tähelepanelik. Ma tooksin paralleeli nende kiiruskaamerate looga. Ma arvan, et ka see oli piisavalt näitlik ja õpetlik meile kõigile. On asju, mis näivad möödapääsmatult vajalikud ja [mille puhul tundub, et] neid tuleb teha, aga hiljem tuleb välja, et tegelikult saab natukene paremini. Nii et aitäh selle märkuse eest!

Urmas Reinsalu, palun!

Ando, mina nüüd tegelen ekstrospektsiooniga ehk selle seaduse vaatlemisega. Vasta mulle, palun, kas see seadus praeguse tekstina, mida hakatakse menetlema, kui seal on kontode andmeid nõutud, kas see puudutab lihtsalt konto kui niisuguse nimetust, et mul on konto LHV pangas ja konto number, või tegelikult on võimalik selle seaduse alusel, mis juunis vastu võeti, ka kontol [tehtud] tehingu andmeid saada? Palun vasta sellele konkreetsele küsimusele. 

Teine küsimus on järgnevalt seotud sellega, et seda seadust võeti vastu valetades, öeldes muu hulgas, et Euroopa Liidu õigus on vajalik ja et ettevõtjatel, ettevõtlusorganisatsioonidel probleeme ei ole. Kas need kaks valet, millega seda seadust läbi suruti, võime me ümber lükata? 

Ja kolmas aspekt veel on küsimus selle kohta, et Jürgen Ligi ütles, et me muudame selles seaduses ühe lause ära ja võtame selle uuesti vastu. Kas see diagnoos on koalitsiooni hoiakuna praegu pädev?

Mul ei jää üle praegu muud, härra Urmas, kui vastata, et neid küsimusi sellisel kujul, nagu teie neid praegu tõstatasite, komisjonis ei arutatud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! President viitab seal ühele asjaolule: see seadus on vastuolus Euroopa Liidu direktiiviga. Te ei vastanud ka Urmas Reinsalu küsimusele selles osas, ütlesite, et te seda küsimust ei arutanud. Kuidas on võimalik sellist seadust muutmata kujul näiteks – võib-olla kui te tahate seda teha – vastu võtta, kui väga olulist komponenti õigusloomes ehk siis kooskõla Euroopa Liidu direktiiviga ei ole te absoluutselt arutanud, kuigi lugupeetud presidendil on selle kohta konkreetne viide? Küsimus: miks te ei ole arutanud seaduse vastuolu Euroopa Liidu direktiiviga?

Härra Grünthal! Ma juhin tähelepanu, võib-olla te ei saanud täpselt aru, ja tõesti ma möönan, et see komisjoni otsuse sõnastus oli keeruline, aga ma tegelikult püüdsin seda ka siin tõlkida. Ma kinnitan teile, et komisjon otsustas presidendiga nõustuda ja see eelnõu läheb muutmisele. Selles mõttes need esiletoodud puudused loodetakse kõrvaldada. Nii et võib-olla siin on praegu lihtsalt möödarääkimine.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Korra väike tähelepanek. Kalle Grünthal mainis parlamenti. Jah, komisjon võis ühtemoodi otsustada, aga Riigikogu pole veel otsust teinud.

Aga mul on selline küsimus. Juhul kui see eelnõu läheb muutmisele, kas tõesti ei ole komisjoni esimehed sellist varianti kaalunud või juba arutanud, et see jäetaksegi lihtsalt sahtlisse? Sest kui praegu seda vaadata, ma ei näe mitte mingit võimalust, kuidas seda muuta nii, et see ei oleks põhiseadusega vastuolus.

Aitäh! Vastuseks teie küsimusele: komisjoni esimehed ei ole eraldi kohtunud ja arutanud, kuidas selle eelnõuga edasi minna. Aga nagu te minu ettekandest kuulsite, siis Rahandusministeerium lubas meile esitada seadusemuudatuse parandused ja need jõuavad rahanduskomisjoni. Võimalik, et need on juba jõudnud, ma kahjuks ei ole kursis. Mina saan praegu rääkida seda, mida arutas põhiseaduskomisjon, sest see konkreetne eelnõu ei ole põhiseaduskomisjoni eelnõu.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Nii. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud istungi juhataja! Kas praegu, selles menetlusfaasis on algatajal võimalik seda eelnõu tagasi võtta ja mis hetkest see õigus tekib, et saada aru, kui meil nüansis on küsimus. See eelnõu on sisulise kvaliteedi poolest praak, see tuleks tagasi võtta. Mis menetluse hetkel on välja kuulutamata jäetud seaduse puhul algatajal võimalik eelnõu tagasi võtta puhtõiguslikult?

Aitäh! Hea kolleeg, see seadus on juba vastu võetud ja praegu me hääletame presidendi ettepanekut ja juhul kui otsustatakse presidendi ettepanekut toetada, läheb see tagasi komisjoni ja siis juba komisjon teeb kõik vastavad menetlustoimingud. (Urmas Reinsalu täpsustab saalist.)

Algataja on Vabariigi Valitsus. (Urmas Reinsalul on veel küsimusi.) Vabariigi Valitsus saab siis, kui see on tagasi komisjonis. Praegu ei saa, sellepärast et me praegu hääletame, võimalik, et ka muutmata kujul, vastuvõtmist. Sellisel juhul, kui vastavat taotlust ei ole tulnud, siis me ei saa seda teha. (Urmas Reinsalu jätkab.) Ma saan aru, et siis me oleme sisuliselt olukorras, kus teine lugemine on [lõpetatud], nagu kõikide teiste eelnõude puhul. Juhul kui presidendi ettepanekut toetatakse, siis on võimalik teha mitmeid toiminguid konkreetse eelnõuga. 

Varro Vooglaid, võtan ka veel küsimuse istungi läbiviimise protseduuri kohta ja siis läheme juba rahanduskomisjoni ettekande juurde.

Suur tänu! Mul tekkis ausalt öeldes täiendav huvi seonduvalt selle küsimusega, mis just tõstatati. Kas ei ole nii, et eelnõu algatajal on igas eelnõu menetlemise etapis võimalik eelnõu tagasi võtta? Ja kui ei ole nii, siis millised on selle reegli erandid? Mina kujutan küll ette, ja loogiline võiks olla see, kui president jätab seaduse välja kuulutamata, sellepärast et ta arvab, et see on põhiseadusega vastuolus, siis eelnõu algataja vaatab seda olukorda ja ütleb, et, tõepoolest, me võtame selle eelnõu lihtsalt tagasi, ilma et Riigikogu peaks midagi uuesti arutama.

Jaa, ma saan aru sellest loogikast, aga me oleme täna olukorras, kus see on vastu võetud seadus. President on saatnud selle meile tagasi ja me peame selle osas langetama otsuse. Juhul kui me leiame, et see tuleks muutmata kujul vastu võtta, siis on sellisel juhul see otsus tehtud ja me oleme selle eelnõu saatnud uuesti presidendile. Aga juhul, kui me toetame presidendi ettepanekut, siis see läheb uuesti tagasi komisjoni ja siis saab algataja vaadata sellele konkreetsele eelnõule otsa. Nii see on. 

Aga sõbrad, mul on ettepanek. (Saalist täpsustatakse.) Läheks edasi, meil on siin hästi palju läbirääkijaid ja meil on veel ka … Hästi! Ma võtan need kaks viimast küsimust. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Tegelikult ma saan sellest loogikast aru. Ma arvan, et see [tuleneb] ka võimude lahususe printsiibi põhimõttest. Kui parlament on mingi seaduse vastu võtnud, siis Vabariigi Valitsusel ei oleks kohane ega saagi olla võimalik seda tagasi võtta. Siis ta põhimõtteliselt sõidab üle Riigikogu otsusest. Ehk siis täna Riigikogu peab selle otsuse tegema, kas me tahame seda seadust või ei taha.

Aitäh! See oli nüüd pigem täpsustus, aga aitäh teile selle eest! Liigume nüüd edasi ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu komisjoni istungil 8. septembril. Arutelu juures osalesid külalistena Vabariigi Presidendi õigusnõunik Hent-Raul Kalmo, Rahapesu Andmebüroo juht Matis Mäeker ning õiguse ja sunni rakendamise osakonna juhataja Eneli Nõmm, lisaks ka Rahandusministeeriumi rahandusteabe poliitika osakonna juhataja Rainer Osanik ja nõunik Liina Malm. 

Ma nimetan kohe ära komisjoni poolt langetatud otsused. Rahanduskomisjon otsustas mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. See oli konsensuslik otsus. Ja veel kord, kuna tundub, et kõik kolleegid alati ei saa sellest sõnastusest aru, siis rahanduskomisjon leidis, et eelnõu tuleks uuesti arutada. Teine otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maris Lauri, mis tehti ka konsensuslikult. 

Menetluses tegi Hent-Raul Kalmo ülevaate Vabariigi Presidendi seisukohast. Ma ei hakka kordama seda teemat, kuna eelkõneleja juba rääkis sellest. Lisaks, Rahapesu Andmebüroo juht Matis Mäeker selgitas seisukohti. Mõningat diskussiooni tekitas Riigikohtus olev juhtum, kus isik küsis Rahapesu Andmebüroolt, kas tema suhtes on avatud menetlus ja kas RAB‑ilt on mõnest välisriigist küsitud tema kohta informatsiooni. Iga vastus oleks andnud antud juhul teada, millises menetlusstaadiumis parasjagu ollakse. Riigikohus on pöördunud Euroopa Kohtu poole, et saada seisukoht, kas RAB täidab oma tuumikülesandeid haldusorganina ja kas talle rakendub isikuandmete kaitse üldmäärus või rakenduvad talle õiguskaitseasutuste direktiiv ja isikuandmete kaitse seadus. Riigikohus küsis ühtlasi Euroopa Kohtult eelotsust, kas selline tõlgendus on õige, et RAB ei väljasta isikule teavet, mis tal isiku kohta on. Tegemist on pretsedenditu olukorraga, Eesti on esimesena sellises olukorras. Euroopa Komisjon ei ole piisavalt põhjalikult selgitanud seda teemat rahapesu tõkestamise direktiivis, mille tõttu kõik rahapesu andmebürood Euroopa Liidus ootavad seda seisukohta. 

Rahandusministeeriumi esindaja osutas sellele, et Euroopa Kohtu menetlused võtavad aega ja otsuseni jõudmine võib võtta aega keskeltläbi pool aastat kuni aasta. Sealjuures saavad esitada teised riigid menetluse käigus ka oma ettepanekuid. Selle teema käigus käsitleti siis RAB‑ile tehtud päringuid, et kas neid on uuritud või mitte, ja seda dilemmat, mis nendele küsimustele vastamisel võib tekkida. 

Räägiti ka andmetest, mida soovitakse selle seaduse alusel kasutada. Rõhutatakse seda, et kuigi avalikkuses räägitakse 11 andmekogust, on tegelikult tegemist kuue andmekoguga, mida soovitakse kasutada. Komisjonis leiti diskussiooni käigus ka seda, et tõenäoliselt tuleb täpsustada, milliseid andmeid mis viisil tuleks kasutada. 

See lühike ülevaade on minu poolt kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, mul on sama küsimus mis eelmisele ettekandjale. Kas teie olete suhelnud Rahandusministeeriumiga või eraldi rahandusministriga, kes on teie erakonnakaaslane? Juhul kui parlament teeb täna otsuse, et me ei võta seda seadust uuesti muutmata kujul vastu, siis [kas] see jääkski lihtsalt sahtlisse või valitsus võtaks selle tagasi, mitte et me hakkame ootama uusi ettepanekuid Rahandusministeeriumist? Sest ei ole kuidagi võimalik, et need ettepanekud saavad olla sellised, et ei sõideta üle inimeste põhiõigustest.

Aitäh! Rahanduskomisjoni istungil osutas Rahandusministeeriumi esindaja ja ka Rahapesu Andmebüroo juht sellele, et Rahandusministeeriumil on olemas ettepanekud, kuidas eelnõu muuta.

Urmas Reinsalu, palun! 

Proua Lauri! Mulle meenub! Mulle meenub hiliskevad, kus te väga veendunult ja imposantselt kaitsesite seda seadust. Kui ma õigesti mäletan, te olite vist selle juhtiv ettekandja. Korrigeerige mind, kui ma mäletan valesti või te kõnelesite võib-olla fraktsiooni nimel. Ja siis te kõnelesite terviseandmetest, milles selle seaduse puhul teoreetilise konstruktsioonina rahapesu asjus peaks saama sorida. See oleks nii-öelda selle seaduse üks funktsioonidest. Mis aspektist, tuletage mulle meelde, terviseandmed puutusid sellesse superandmebaasi seadusesse.

Hea kolleeg, te nüüd ajate pada, vabandage väljenduse eest! Kindlasti ei olnud diskussioon terviseandmetest sellisel kujul, et keegi soovib terviseandmetes sorida. Küsimus on selles, et eelnõu algses versioonis oli kirjas, et andmebaasi võivad jõuda ka terviseandmed. Eelnõu vastuvõtmisel oli see osa välja võetud. Ja kuidas need [andmebaasi] jõuavad, selle üle oli seekord ka komisjonis diskussioon. See tekib sellest, et kui Rahapesu Andmebüroo teeb päringu panka, [saab] väljavõtte, siis ta võib lihtsalt näha tehingu teist poolt, et on tehtud rahaülekanne apteeki. Kõik! See ongi kõik. Ja AKI ehk Andmekaitse Inspektsioon leidis, et see peaks olema selle tõttu seaduses kirjas. Iseenesest on loogiline, et selliseid kaasa tulevaid andmeid tegelikult ei küsita. Neid peab teistmoodi käsitlema, kui neid tegelikult ei töödelda ja neid ei kasutata. 

Varro Vooglaid, palun! 

Jaa, aitäh! Mind huvitab see, et kas teie rahanduskomisjoni esimehena tunnetate ka mingit vastutust seoses sellega, et on järjekordselt võetud vastu põhiseadusega vastuolus olev seadus ja et rahanduskomisjon ise andis sellise soovituse seadus sellisel kujul vastu võtta, mille siis presidendi kantselei ja Vabariigi President ise on hinnanud põhiseadusvastaseks, või on see lihtsalt selline tavapärane osa tööst, et mis siis ikka, andsime soovituse rahanduskomisjonist võtta vastu põhiseadusvastane eelnõu, võetigi vastu, ja noh, kui osutus põhiseadusvastaseks, siis [töötame] aga edasi. 

Ja teiseks, sellega seoses, kas rahanduskomisjoni esimehena, või rahanduskomisjoni liikmena, vabandust, olite te teadlik sellest, et mitmed parlamendiliikmed olid ka konkreetselt osutanud sellele konkreetsele põhiseadusvastasusele, mille tõttu president jättis selle välja kuulutamata? Te teate, mis see põhjus on, ma ei hakka seda siin üle kordama. Aga kui te olite sellest teadlik, miks siis sellest hoolimata andsite oma toetuse selle seaduse vastuvõtmisele?

Aitäh! Ma ei ole siin puldis oma isiklike seisukohtade väljendajana, vaid komisjoni esindajana. Ma tõesti ei ole komisjoni esimees. Ja kui seda eelnõu arutati ja vastu võeti, siis selles eelnõus oli tehtud terve hulk muudatusi. Inimesena, kes on õppinud õigusteadust ja edukalt ka vastavas valdkonnas toimetanud, peaksite te teadma, et erinevaid seadusesätteid võib väga erineval viisil tõlgendada ja arusaamad võivad olla väga vaieldavad. Ja nende üle vaieldaksegi. See, et aeg-ajalt Riigikogus vastuvõetud seadused jõuavad Riigikohtusse ja seal nende üle vaieldakse ja otsustatakse, kas Riigikogu on läinud põhiseadusega vastuollu või mitte, on ka demokraatia üks elementaarne osa. 

Nii et sellepärast tunda mingisugust süümepiina või süüd, et parimat tahtes on jõutud võib-olla lahenduseni, mille põhiseaduslikkust [hinnates] nii-öelda kõrgem kohus leiab, et võib-olla see ei ole kõige parem lahendus, on täitsa loogiline. Ma osutan ka sellele, et antud hetkel jõudis see vaidlus alles presidendini. Nii et vaidleme edasi, nii nagu eelnevat eelnõu siin käsitledes. Riigikogul seadusandjana ongi õigus teha teatud valikuid, teatud otsuseid ja Riigikohtul viimase instantsina [on õigus] otsustada selle üle, kas põhiseadusega on vastuolu või ei ole. Nii et vaidlused minu arvates on õigusloome loomulik osa.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh! Hea juhataja ja ettekandja! Ma ei hakka teilt küsima, kas teil endise justiitsministrina häbi ei ole juhtida põhiseadusvastase eelnõu [menetlust]. Ma küsin konkreetselt teilt kui rahanduseksperdilt. Miks teiesugune, kes tunneb pangandusmaailma ja neid tegelasi väga hästi, ei küsinud Finantsinspektsioonilt nende arvamust. Ei ole tänase päevani küsinud. Te peaks väga hästi teadma Kilvar Kesslerit ja tema kompetentsi. Miks te ei küsinud? 

Aitäh! Veel kord, loodetavasti panite tähele vastust eelmisele küsimusele. Meil ei ole sellist [lõplikku teadmist], see on presidendi arvamus, et tegemist on [eelnõuga], mis ei ole võib-olla põhiseaduspärane. See ei tähenda seda, et eelnõu on ilmtingimata põhiseadusvastane, see on üks arvamus. Lahendus võidakse omavahel leida ka õiguslikus diskussiooni käigus, kas on olemas parimaid sõnastusi või paremaid lahendusi. Ei ole põhjust häbeneda mitte kellelgi sellepärast, et ta on leidnud mingisuguse lahenduse, mis tema arvates on õiguslikult lubatav. Teise inimese arvates ei pruugi see nii olla. Selle üle vaieldaksegi, see on loomulik, häbeneda pole selle puhul mitte midagi. 

Küsimus selle kohta, kes on kaasatud või mitte. On selge, et selle eelnõu arutelusse kaasatakse kõik huvitatud osapooled. Lihtsalt kui eelnõu alguses arutati, oli kahjuks osalejate hulk ja nende isikute hulk, kes soovisid osaleda, tagasihoidlik. Ma tõesti ei tea, miks Rahandusministeerium ei kaasanud eelnõu menetlemisse Finantsinspektsiooni, tõesti ei tea. Praegusel juhul on nad on selgelt väljendanud soovi, et kui seda eelnõu uuesti arutatakse, soovivad nad arutelus osaleda. Kõik asutused, organisatsioonid, kes soovivad osaleda selles arutelus, on teretulnud. Tõsiasi on ka see, et siin Riigikogus ei ole võimalik alati välja mõelda, kes võiksid olla huvitatud ühe või teise eelnõu menetlusest. Minu kogemus ütleb ka seda, et kui pöördud ühe või teise asutuse või organisatsiooni poole, siis tihtipeale öeldakse sealt, et meil ei ole mitte midagi öelda, kõik, punkt.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Proua Lauri, ma küsin võib-olla natuke üldisema küsimuse. Nii see eelnõu, mida me praegu arutame, kui ka teemade ring, mis haakub näiteks politsei poolt kaamerate kasutusega, ja hiljaaegu Siseministeeriumist tulnud eelnõu, mille abil taheti mõttepolitseid hakata rajama – need kõik viitavad sellisele tendentsile, et ei hinnata mitte niivõrd demokraatiat ja inimeste vabadust, millest ka teie siin puldis hiljaaegu just rääkisite, vaid et justkui kusagil on grupp inimesi, ametnikkond või erinevad ministeeriumid, kes tahaksid kuidagi demokraatiast üle sõita. Te enne ei häbenenud kiitmast oma edukaid õpinguid ja karjääri, aga võib-olla te väljendate oma isiklikku seisukohta nende kolme eelnõu näitel. Kui kaalukeelel on demokraatia ja isikuvabadus versus kõik see orwellilik, mida esile tuuakse, siis kumba teie isiklikult pooldate?

Aitäh! Mina olen siin komisjoni ettekandjana, mistõttu ma jätan oma isikliku seisukoha väljendamise võimaluse arutelude etappi.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me läheme läbirääkimiste juurde, Rain Epleril on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

See natuke haakub Maris Lauri viimase vastusega. Ma tahaks Riigikogu esimehe hinnangut sellele, et Maris Lauri minule vastates rõhutas seda, et ta on siin komisjoni esindajana ja ta isiklikke arvamusi ei käsitle. Aga seal mõni vastus varem ta rääkis päris pikalt oma edukatest õpingutest ja sellistest isiklikest asjadest, edukast karjäärist ja nii edasi. Milline teie hinnang on, kas kontekstis, kus isiklikku arvamust ei taheta avaldada, on kohane siin oma CV‑ga kuidagi nagu esinema tulla?

Aitäh, Rain Epler! Ma pean lihtsalt ütlema, et Maris Lauri oli siin komisjoni ettekandjana ja kandis ette komisjoni seisukoha. Ma usun, et ta tegi seda väga korrektselt ja väga viisakalt ja kindlasti tuleb Maris Laurit selle ettekande eest tunnustada. Maris Lauri, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Kui kolleeg paneb mulle suhu sõnu, mida ma kindlasti ei ole puldis öelnud, kas need sõnavõtud kustutatakse protokollist?

Aitäh, hea kolleeg! Päris hea küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Vastus on ei, neid ei kustutata. Ma saan muidugi osaliselt lugeda seda, mida te praegu ütlesite, ka vastulauseks, nii et ma pean ütlema, hea kolleeg, et vähemalt see osa, mis oli vastulause, ei olnud protseduuriline küsimus, nii et ma ei saa seda protseduurilisena arvestada.

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Kolleeg Laurile ütlesite, et ei saa kustutada, aga ma küsin, kas ei oleks võimalik neid hävitada kuidagi. Daame tuleb austada.

Hea kolleeg Peeter Ernits, ma ei saa aru, mida te küsite. Ma tõesti siiralt ei saa aru. Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks ka sellisel kujul. 

Läheks nüüd edasi läbirääkimiste juurde, sellepärast et Anastassia Kovalenko-Kõlvart on meil juba püsti. Palun siis Riigikogu kõnetoolist. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Täna parlament suure tõenäosusega hääletab selle poolt, et me ei võta seda superandmebaasi seadust uuesti vastu muutmata kujul. Aga ma arvan, et me ei peaks üldse seda, ka tulevikus, mitte mingil kujul vastu võtma. Pärast tänast hääletust peab see igaveseks jääma kas sahtlisse või siis valitsus peaks selle tagasi võtma. Mul on praegu siit puldist palve nii valitsusele, aga ka Rahandusministeeriumile mitte tulla välja uute ettepanekutega. Palun võtke see eelnõu tagasi, sest pole absoluutselt mitte mingit võimalust, kuidas sellest suudetakse teha mingi uus versioon, mis ei lähe põhiseadusega vastuollu, ei riiva inimeste põhiõigusi. 

Keskerakond on pidevalt rääkinud, et sellised eelnõud on põhiseadusega vastuolus. Ja ikka ja jälle püütakse need siit läbi suruda, ja kedagi ei huvita, keegi ei vastuta. Nagu öeldi: ei, aga vaidleme edasi. Kellega te vaidlete? Presidendiga ja siis Riigikohtuga? 

Teate, tegelikult see on saamas juba selliseks suuremaks probleemiks. Nüüd, kus tehisaru on arenenud, arvavad ministeeriumid, erinevad asutused, et võib mis iganes eelnõusid toota ja hakata kogu ühiskonda jälgima, sest meil on ju see võimalus olemas: tehisaru. Mille jaoks siis see tehisaru loodi? Ja nüüd kõik ministeeriumid, õiguskaitseorganid, riiklikud asutused võistlevad, kes saab rohkem andmeid koguda, kes saab rohkem andmeid enda kätte, sest see on uus valuuta, mille pärast võisteldakse, ja siis tuuakse siia kogu aeg uusi eelnõusid. 

Mind hirmutab, kui [kergekäeliselt] tullakse nende ettepanekutega välja. Politseikaamerate [teemat] oleme juba piisavalt arutanud. Aga nüüd lisaks sellele superandmebaasile alles hiljuti Igor Taro juhtimisel, siseministri juhtimisel oli Siseministeerium valmis tulema välja sellise eelnõuga, mille kohaselt oleks inimesi hakatud karistama selle järgi, mida inimene loeb, mida inimene vaatab internetist, mida inimene mõtleb. Ja seda muidugi selle sildi all, et see on ju teie kaitseks, me kaitseme teid terrorismi eest. Täpselt nagu seesama superandmebaasi eelnõu. Igal pool kirjutatakse pealkirja "terrorismi tõkestamine". Et inimesi sellises ulatuses kontrollida, nagu Igor Taro algselt tahtis, oleks ju tähendanud totaalse jälgimise sisseviimist. Oleks jälgitud, mis saateid inimesed vaatavad, mis internetilehekülgedel nad käivad, mida loevad, mida kirjutavad, mis mõtted neil on. 

Ma absoluutselt ei välista, et tulevikus oligi plaan need kaks asja kokku liita: sellesama Rahapesu Andmebüroo superandmebaasiga, kuhu on juba hulk andmeid kokku kogutud, oleks liidetud kõik need muud andmed, mis on kogutud inimeste arvutitest, telefonidest ja muudest kohtadest. Ja siis oleks pandud veel tehisarud omavahel suhtlema, et [teada,] kus need vaenlased meil on. See ei ole enam vandenõuteooria. Varem oleks [võinud] kõlada, nagu ma räägiks siin mingisugusest vandenõust, aga see ei ole enam vandenõuteooria, see on juba reaalsus, kuhu me liigume. Orwell lihtsalt puhkab selle kõige kõrval, mis meil siin toimub. 

Tulen tagasi selle superandmebaasi juurde ja tuletan meelde kõik need põhjused, mis ma juba eelnevalt nimetasin, miks seda enam mitte kunagi ei tohi sahtlist välja võtta. Sooviti ühendada 11 erinevat riiklikku andmebaasi, luua iga inimese kohta profiil, ja seda profileerimist oleks hakanud tegema tehisaru. Tehisaru oleks hakanud otsustama, kes on meie ühiskonnas ohtlik inimene ja kes ei ole. Kusjuures see sõnastus, mis on [seaduses] kirjas ja mida nüüd Rahandusministeerium arvab, et hakkab muutma, oli meelega nii lai ja arusaamatu, et põhimõtteliselt võiks selle järgi näha igas inimeses vaenlast. Ametnikud oleksid seejuures saanud vaadata, mis varad sul on, kus sa elad, mida sa poest ostad, kus sa käid, kellega sa suhtled, isegi su terviseandmeid. 

Kujutate ette, et riik loob teist profiili, kogub andmeid, teeb järeldused. Aga kui sa soovid teada saada, mis andmed riigil on – ei, neid andmeid sulle ei väljastata. Eraldi oli veel seaduses kirjas, et andmeid inimesed kätte ei saa. Sellele juhtis ka president väga teravalt tähelepanu. Öelge mulle, millised muudatused on võimalik sisse viia, et muuta see seadus põhiseaduspäraseks? No ei ole võimalik! Ma kujutan ette, et suure tõenäosusega läheb koalitsioon teisele ringile, läheb kolmandale ringile ja siis lõpuks on see meil Riigikohtus. Vaidleme edasi, nagu ütles komisjoni esimees. 

Ma väga palun, ma tõesti palun, ärge tehke seda. Kellega te vaidlete? Riigikogu on juba igasuguse usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse kaotanud. Me tekitame ainult Riigikohtule koormust juurde. Eelmine eelnõu läheb ka nüüd Riigikohtusse. Ja üleüldse, võib-olla võiks kokku leppida, et lõpetame miljonite raiskamise jälgimisühiskonna loomisele ja põhiõiguste [piiramisele]. Meie seadusandjana ei peaks üldse sellele kaasa aitama. 

Ma tuletan meelde rahandusministri Jürgen Ligi selgitust, miks superandmebaas tuleb luua. Rahandusminister ütles, et me saame 3,5 miljonit eurot Euroopa Liidu taasterahastu fondist ja me peame selle kindlasti ära kasutama. Muidugi ta jättis rääkimata selle, kui palju sellise andmebaasi ülalpidamine hakkab iga aasta maksma. Aga vähemalt inimesed said teada, et 3,5 miljonit eurot on see hind, millega müüakse inimeste põhiõigused maha. Vähemalt see on tore, et Jürgen Ligi tunnistas selle asja üles. 

Maailmas on tõesti väga ärevad ajad, aga me peame väga ettevaatlikult suhtuma sellesse soovi hakata looma totaalset jälgimisühiskonda ja seda julgeoleku sildi all. Valitsus, ministeeriumid, erinevad riiklikud asutused ei tohi praegust keerulist aega kuritarvitada ja kasutada ära selleks, et suruda läbi selliseid eelnõusid. Inimeste vabadus on väga oluline põhiväärtus, me peame seda kaitsma. See on eriti oluline väikse riigi puhul, kus vabaduse eest on väga kaua võideldud.

Ma loodan, et nii selle seaduse puhul kui ka sarnaste seaduseelnõude puhul me ei pea enam siin saalis üldse selliste arutelude juurde tagasi tulema. Ma loodan, et see on viimane kord, kui me sellist asja siin saalis arutame. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Andestust! Hoiakut tuleb korrigeerida nõudlikumaks! Mis tähendab, palume? Isamaa valijad ei palu, Isamaa valijad nõuavad! Proua Lauri, ärge palun lahkuge saalist! See kõne järgnev osa on teile suunatud. See seadus tuleb parlamendil tagasi võtta ja prügikasti visata! Ja kui, nagu on öelnud härra Ligi, see seadus võetakse vastu ühte lauset kosmeetiliselt muutes, siis ma luban Eesti inimestele: me hakkame inimeste vabadusi, inimeste privaatsust samm-sammult taastama ja tühistame selle ebaõnnestunud käkerdise!

Sellel asjal on oma eellugu. Aasta ja mõned kuud tagasi luges avalikkus uudist, et valitsus kavatseb anda maksuametile õiguse inimeste pangakontodes sorida. Oli nii? Sotsid olid siis valitsuses, teie seda suppi keetsite koos. Näete, proua Sikkut naerab. Nüüd, mis juhtus? Avaliku ettevõtjate, juristide pahameele tõttu valitsus astus näiliselt sammu tagasi. Möödus aasta ja Eesti avalikkus sai teada, et pangakontodes on massiliselt soritud ilma mitte mingisuguse seadusliku aluseta. Veerand miljardi eurone nõue on LHV pangalt üleval ja valitsus kükitab nurga taga. Ei julge tulla isegi nelja parlamendikomisjoni ühisistungile ükski minister. Pole meie asi, teeskleme surnut nagu Polonius sametkardinate taga! 

Ja nüüd on lagedale tuldud Euroopa õiguses pretsedenditu riivega, superandmebaasi initsiatiiviga, millega uhkeldati siin. Proua Lauri vägagi imposantselt rääkis, milline geniaalsus on välja mõeldud. Ja muide, seda tehti valetades! Öeldi: Euroopa Liidu õiguse küsimus. Euroopa Liidu õigusel pole nende nõuetega mitte mingit pistmist! Kõneldi sellest, et me oleme pidanud dialoogi ettevõtjatega, kõik on läbi arutatud komisjonis. Ka see osutus valeks! Päevad enne selle seaduse vastuvõtmist saadeti nii ettevõtlusorganisatsioonide, advokatuuri põhiõiguste [kaitse] komisjoni ja ekspertide nõuded selle kohta, et see on põhiseadusvastane, rikub privaatsust, loob pretsedenditu rakenduspraktika, mis on täiesti ebavajalik. Aga sellest ei hoolitud, võeti vastu see seadus.

Jah, ka Isamaa pöördus presidendi poole, et ta jätaks selle seadus välja kuulutamata. President leidis ühe lause, see lause ei ole selle seaduse puhul keskne. See on modus operandi probleem, selle lause lahendamine, ükskõik kuidas seda sõnastada, ei muuda baasprobleemi.

Me ehitame sellist jälgimisriiki, kus inimeste vabadus peab samm-sammult taganema huvi ees, mida ei ole legitiimsena suudetud määratleda, ja teiseks, huvi ees, millele ei ole saadud mitte mingisugust demokraatlikku legitiimsust sisaldavat mandaati. Meie üleskutse on see seadus visata täies mahus prügikasti. 

Selle seaduse puhul, ma kordan, on ette nähtud mis asi? Moodustada kõikmõeldavatest isikute, ettevõtete andmetest superbaas. Ja hämati meile selle kohta, lugupeetavad parlamendiliikmed, tuletan meelde, kas see sõna "pangakontod" tähendab tegelikult kogu tehingute [ajalugu] aastate peale, jutt oli viiest aastast, või see tähendab lihtsalt [panga] nimetamist ehk neid andmeid, et näete, mul on pangakonto LHV‑s või Swedbankis. Proua Lauri nüüd siin tunnistas – kui jutt oli, et ka terviseandmed võivad sinna sattuda juhul, kui on tehtud ülekanne arstile või tervishoiuteenuse eest –, et tegelikkuses jutt käib ikkagi supermahus informatsioonist. Meie kõigi, vabandust, viie viimase aasta pangatehingud, mis lingitakse ära inimeste varalise positsiooniga, muude isikute andmetega, ja mis hakkab tööle.

Lugupeetav Riigikogu esimees, näete, milline pikk plaan on Eesti rahvale välja mõeldud! Hakkavad tööle robotid, profileerimise robotid tehisajuna, kes tuvastavad inimeste profiile, juriidiliste isikute profiile, kes on mingeid reegleid rikkunud. Mis sellele järgneb? Advokaadid hoiatasid meid enne seaduse vastuvõtmist koalitsiooni enamushäältega, see oli teada: profiil tuvastatakse ja sellisel juhul annab Rahapesu Andmebüroo automaatselt teada, et isiku pangakontod suletakse, algab menetlus. Kusjuures seda sisulist põhjendust, mis küsimuses see menetlus algatatakse, isikul õigus teada ei ole. Üsnagi kuratlik mehhanism on välja mõeldud.

Jutt selle kohta, et see käib ainult rahapesu [tõkestamise] kohta – lubage naerda! Selle seaduse endaga on antud tagauks kas või nii-öelda julgeolekuasutustele kogu selles infoväljas päringute [tegemisel].

Sellise asjaga, sellise kaadervärgiga olukorras, kus meil on julgeolekukriis, meil on majanduskriis, majandusseisak, tegeleb valitsus prioriteedina. Vaadake, kus on tehnoloogiline, intellektuaalne võimekus! Kaks asja on innovatsiooniks välja mõeldud: tuua vange Tartusse, väga originaalne Nokia, ja teiseks mõelda välja Euroopa Liidu õiguskorras pretsedenditu superandmebaas ja panna tehisaju sellega kogu Eesti ühiskonda monitoorima. Innovaatorid istuvad meil valitsuses! Näete, millise asja mõtlesid välja mehed ja naised! 

Jah, ma kõnelen võib-olla iroonilises võtmes, aga see asi on tegelikkuses ületanud teatava taluvuspiiri. Ma tean, koalitsiooni esindajad on välja rääkinud, mis see kavatsus on. Valimised on ukse taga kahe kuu pärast, pooleteise kuu pärast, selle ajani maha vaikida, siis suruda paar lauset tehniliselt seadusesse sisse ja võtta see asi nurga taga vastu. See on teie plaan.

Aga ma hoiatan teid: ärge raisake maksumaksja raha! Jah, te surute Eesti ühiskonnal, Eesti ettevõtjatel, Eesti finantssektoril selle seaduse kurgust alla tõenäoliselt, sest teie poolel on praegu võim. Aga ärge raisake maksumaksja raha, sest see läheb mõne aja pärast tuulde, sest me tühistame selle. Saate aru? 

Härra Tamm, härra Stoicescu, ainsad koalitsiooni esindajad, kes on veel saali jäänud. Härra Tamm lahkub. On jäänud veel Riigikogu esimees ja üks koalitsiooni esindaja. Kellele me siin räägime? Teie käkerdis, põhiseadusevastane seadus, millega te uhkeldasite juunikuus! Ja nüüd [toote], vabandust, siis mingeid põhjendusi: nojah, aga tõlgendused võivad olla erinevad. Mis tõlgendused erinevad? See seadus on põhiseadusvastane seadus. Te olite teadlikud sellest! Parim akadeemiline, sõltumatu, juriidiline ekspertiis ütles parlamendile: see on põhiseadusevastane. Surusite selle läbi. Nüüd mõtlete, et voolujoonestate, libestate seda normi ja lähete uuele ringile. Teie aeg hakkab otsa saama. Ei, härra Stoicescu, mitte meie aeg, teie aeg hakkab otsa saama. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, aeg hakkab otsa saama. Praeguse koalitsiooni aeg on juba otsas ja see agoonia, mida [näeme] ka tänasel päeval, on suurepärane näide. Kaks seadust saatis president prügikasti ja koalitsioon tuleb jäärapäiselt taas välja ja räägib sellist lambajuttu. Viimasel puhul, et natuke kohitseme ja arvamusi on palju. Jah, rääkida võib kõike. Aga tegelikult on selle eelnõu puhul [teisiti]. Ma eelmistel kordadel rääkisin, ma olen ligi üheksa aastat parlamendis olnud, nii rõvedat seadust ma ei ole varem näinud. See praegune, see keha, on nagu kärntõbine kährik, keda ei ole võimalik elustada, ainult põletada. Kärntõbine kährik!

Proua Lauri on siit kadunud, ja kõik teised ka. Ongi kõik, plats on puhas! Aga ihalus nuhkida, ihalus ükskõik mis moel võimule jääda on jätkuvalt elus. Näiteks siseminister Taro, pika plaani mehe meelsuspolitsei väljatöötamiskavatsus ja kõik see, mida keegi meist mõtleb ja selle järgi karistada. Nüüd selle superandmebaasi loomine, loomulikult ülepeakaela ja kiirustades: viimasel nädalal kaks lugemist, 17. ja 19. juunil, ma mäletan väga hästi. Nüüd võttis siseminister selle [väljatöötamiskavatsuse] tagasi, nähes, et asi läheb väga hulluks, aga see mõte, see plaan ei ole kusagile kadunud. See elab agoonias olevas olematu toetusega koalitsioonis jätkuvalt edasi. Aga see on lubamatu. Nagu ma olen korduvalt öelnud, praegune koalitsioon on nagu pehkinud, mädanenud puu – piisab vaid näpuga puutuda ja ta variseb kokku.

Praegusel hetkel tulla siia sellise jutuga, et jah, natuke parandame ja nii edasi – kordan taas, see on lambajutt. Ja tegelikult, mida see näitab? See näitab, et Eesti riik, nagu ma eelnevalt ütlesin, on jätkuvalt lodev ja laisk. Ja samas lõputult ustav kellelegi, kes ütleb, kuidas tegutseda.

Jürgen Ligi, rahandusminister, tuli 20. mail seda siia esitlema ja ütles nii: "Siia ma tulin, sest teisiti ma ei tohi." Õiges tsitaadis on "ei saa", aga [ta ütles] "ei tohi". Järelikult keegi käskis Jürgen Ligil siia tulla ja selle kärnase kähriku visata meile saali. Jah, kui toimus hääletamine, leidsid kavalamad koalitsioonipoliitikud võimaluse siia mitte tulla. Puudusid! Aga 38 ustavat parteisõdurit eesotsas lugupeetud Riigikogu esimehega hääletasid poolt. 38!

See meenutab väga Ukraina parlamendis suvel toimunut, kui president Zelenskõi otsustas panna nende kaks korruptsioonipolitseid uue, ustava peaprokuröri kontrolli alla. Ja parlamendisaadikud hääletasid. Mõned on tunnistanud, et nad isegi ei teadnud, öeldi, et kas sa oled ustav presidendile või mitte. Nad hääletasid poolt ja siis läks kaheksa päeva mööda, või oli üheksa, kui sama seltskond hääletas risti vastupidi. Vahepeal oli Euroopa Liit öelnud, et muidu ei saa raha, ja inimesed tulid tänavale ka.

Aga selle kärnase kährikuga tehti nii kiiresti, et isegi ajakirjandus ei teadnud seda. Loomulikult ei teadnud ka Finantsinspektsioon, kes peaks teadma rahaasju väga hästi, kuna Rahapesu Andmebüroo ja kõik on Rahandusministeeriumi all. Ei teadnud! Tänase päevani pole küsitud temalt.

Ma korra küsin, kas teil on tarvis lisaaega?

Jah, paar minutit. 

Kui palju ma panen siis?

Kolm minutit palun. 

Kolm minutit lisaaega, palun.

Praegu küll kolm.

Mida siin öelda? Kordan taas: ära põletada nagu sellesama kärntõbise kähriku, ja mitte ainult selle. Tegelikult peaksid Eesti inimesed reaalselt välja tulema ja ütlema, mida nad arvavad sellisest koalitsioonist, kellel toetust ei ole, aga kes püüab iga hinna eest võimul püsida ja seda loomulikult kõikvõimalike nuhkimisvahendite kiirkorras vastuvõtmisega, et kuidagigi võimule jääda. See on lubamatu, see ei ole demokraatlik. Mäng käib siin ju põhiseaduse vastu. Ah, on mingi põhiseadus, aga meile see ei loe, me tõlgendame kuidagi teistmoodi seda! See on lubamatu. 

Ja lõpetuseks: see kärntõbine kährik tuleb ära põletada. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! No esiteks on tähelepanuväärne, et me menetleme järjestikku juba teist seadust, mille Riigikogu on Vabariigi Presidendi hinnangul võtnud vastu põhiseadusega vastuolus olevana. Selle, aga eriti eelmise päevakorrapunkti ajal ma kuulasin erinevaid kõnesid, mis siin peeti, ja minus süvenes veendumus, et tegelikult enamikul Riigikogu liikmetest puudub elementaarne suutlikkus üleüldse hinnata eelnõude kooskõla põhiseadusega. 

Ma ei hakka praegu rääkima eelmisest eelnõust, millega seonduvalt olen juba palju kordi sõna võtnud, aga vaatame kas või seda eelnõu. Ma eeldan, et Riigikogu liikmed on lugenud läbi, mida president ütles selle seaduse kohta, kui ta jättis selle välja kuulutamata. See põhiseaduse vastasus, millele ta osutab, on täiesti ilmselge. Täiesti ilmselge! Vaatame, mida põhiseadus ütleb § 44. Ta ütleb, et Eesti kodanikul on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes hoitavate andmetega. 

Jah, seda õigust saab piirata, põhiseadus ise ka ütleb, et seda saab piirata. Aga kui me vaatame seda eelnõu, mis 19. juunil siin vastu võeti, siis seal on see õigus niimoodi ära piiratud, et alles ei jäägi enam mitte midagi. Siin on lisaks muudele alustele kirjutatud sisse, et RAB ehk Rahapesu Andmebüroo võib keelduda ka isikule tema taotluse alusel andmete väljastamisest, kui see RAB‑i hinnangul takistab või kahjustab RAB‑i seadusest tulenevate ülesannete täitmist. Mis takistab või mis kahjustab, seda mitte kuidagi täpsustatud ei ole. Ehk selline täiesti üldine volitus, millele tuginedes saab lihtsalt täielikult ära nullida kodanike põhiseadusliku õiguse saada RAB‑ilt infot, milliseid andmeid nende kohta on kogutud. 

Võib-olla oleks probleem, et Riigikogu võttis vastu põhiseadusvastase seaduse, väiksem, kui oleks öeldud, et no lipsas läbi see asi, ei osanud märgata, kiiresti tuli menetleda, toodi ju see eelnõu siia parlamenti väga kiiresti, menetleti väga kiiresti, no vot, ei jõudnud süveneda, palju muid asju oli ka. Aga selline selgitas oleks selgelt valelik! Sel lihtsal põhjusel, et eelnõu menetluse käigus, ma eeldan, et nii komisjonis kui ka suures saalis – suures saalis kohe päris kindlasti – korduvalt ja tungivas toonis juhiti tähelepanu sellele probleemile. Anastassia juhtis sellele tähelepanu lõpphääletuse eel, Urmas Reinsalu juhtis sellele tähelepanu lõpphääletuse eel, Rain juhtis sellele tähelepanu lõpphääletuse eel. Ma mäletan kolme konkreetset kõnet, kus kõigis juhite sellele probleemile tähelepanu. 

Aga selle asemel, et võtta kuulda ja öelda, et kuulge, tõepoolest, siin on tegemist reaalse ja tõsise põhiseaduse riivega, põhiseaduse rikkumisega ehk ebaseadusliku riivega, rammiti lihtsalt järjekordselt seaduseelnõu läbi, võeti see vastu täies teadmises, et see on vastuolus põhiseadusega. Ja siis mõned nädalad hiljem president oli sunnitud ütlema, et jah, loomulikult, vastuvõetud seadus järjekordselt, nagu ka kirikute ja koguduste seadus, on vastuolus põhiseadusega.

Selline olukord ei ole tegelikult aktsepteeritav. Ei ole mõtet kuulata sellist juttu, nagu siin Maris Lauri rääkis, et niimoodi normaalses demokraatlikus riigis käibki, et eks president hindab seaduse kooskõla põhiseadusega ja hiljem võib-olla Riigikohus hindab vastuolu või kooskõla põhiseadusega. Ei, nii ei käi õigusriigis asjad. Õigusriigis käivad asjad täpselt vastupidi: käivad asjad sedasi, et parlament ei võta vastu ühtegi seadust, mille puhul on ilmselge, et see on põhiseadusega vastuolus. Niimoodi käivad õigusriigis asjad. Ja niimoodi peaksid asjad käima, kui me võtaksime oma ametivannet siin majas tõsiselt. 

Paraku on probleem tunduvalt laiem kui see eelnõu ja probleem on ka palju laiem kui see, millele president tähelepanu juhtis. Probleem on selles, et tegemist on põhimõtteliselt totalitaarsele riigikorraldusele omase initsiatiiviga. Hakata looma sellist superandmebaasi, kuhu 11 andmebaasist koondatakse kokku massiivne kogus informatsiooni kodanike kohta, ja siis hakata kõikide kodanike ja ettevõtjate kohta looma profiile tehisintellekti abil, profileerima kõiki kodanikke ja ettevõtteid, kes pole mitte midagi õigusvastast teinud ... 

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega.

… et siis tehisintellekti abil teadmata algoritmidele tuginedes, teadmata kriteeriumidele tuginedes panna näpp peale konkreetsetele isikutele ja ettevõtetele, keda menetlema hakata, koos kõikide järelmitega, mis selle menetlusega kaasnevad, muu hulgas kontode sulgemised ja muud sellised asjad – see ei ole omane demokraatlikule õigusriigile. 

Demokraatlikus õigusriigis ei peaks koguma andmeid ega profileerima inimesi ja ettevõtteid ilma, et oleksid ilmnenud asjaolud, mis viitavad sellele, et nad on pannud toime õigusrikkumise. See on põhimõtteline erinevus. Kui kõiki menetletakse tehisintellekti abil kogu aeg, totaalselt, siis see ongi totalitaarse riigivõimu teostamise vorm. Sellest ei tohiks olla raske aru saada. 

Ja panete tähele, kuidas üks asi tuleb teise järel. Salajane ülesehitatud numbrituvastuskaamerate võrgustik, millega pildistatakse üles kes – kas need autojuhid, kes rikuvad kehtivat õigust? Ei, selleks on kiiruskaamerad olemas juba. Pildistatakse üles absoluutselt kõik, totaalselt. Kõik pildistatakse üles, kõik kantakse andmebaasi ja kõigi kohta on pidevalt informatsioon olemas: kus ta viibis, mis kell ta seal viibis, kellega koos ta seal viibis, sest tegelikult pildistatakse üles ka autos olevad näod, erinevalt sellest, mida PPA on meile rääkinud, avalikkusele valetades. Totalitaarne, totaalne jälgimine. 

Siis tuleb Siseministeeriumist väljatöötamiskavatsus, et hakata inimesi karistama mitte selle eest, mida nad on teinud, vaid selle eest, mida nad loevad – valesid asju loevad! – või milliseid saateid nad kuulavad või milliseid saateid nad vaatavad näiteks, milliseid ettekandeid nad kuulavad Youtube'ist, mille kohta nad informatsiooni koguvad. Nad pole mitte midagi õigusvastast teinud, aga ainuüksi seda, et nad kuulavad, loevad ja vaatavad valesid asju, tuleks käsitleda kuriteona. 

Küsimus on, kuidas õiguskaitseorganid teavad, kes vaatavad õigeid asju või kes vaatavad valesid asju, rääkimata sellest, et seaduseelnõu sellisel kujul ei defineerikski, mis see vale asi üldse on, keegi ei teagi täpselt, mille eest karistada võib saada. Ainuke võimalus tuvastada, kes vaatab, kuulab ja loeb valesid asju, on totaalselt jälgida kõiki. Kõiki! Ja seda peab tegema tehisintellekt, sest inimene ei suuda seda teha. See on liiga suur töömaht. 

Ehk siis kõik Youtube'i vaatamised, kõik kuulamised, kõik lugemised, kõik peab olema profileeritud ja siis tehisintellekt tuvastab. Saate te aru? Me näeme seda, kuidas seesama muster laieneb kõikides ühiskonnaelu valdkondades ja me liigume täiesti vales suunas. Kodanike põhiseaduslike õiguste ja vabaduste piire mitte ei avardata, vaid kitsendatakse samm-sammult ja järjepidevalt ja pidevalt edasi ja edasi ja edasi. 

Võib-olla ükski samm iseenesest eraldi võetuna ei ole nii suur, et kutsuda esile väga terav avalikkuse vastureaktsioon, aga need sammud kogumis viivad meid ühiskonda, kus me ei taha elada. Ma tahan loota, et te nõustute minuga. Ja siin tuleks tõmmata pidurit. Siin tuleks tõmmata tõsiselt pidurit ja mõelda järele, mis suunas me oleme liikunud ja kas see on suund, kuhu me tahame minna. 

See eelnõu igal juhul on läbinisti nii totalitaarne, et see tuleks täies tervikus prügikasti visata. Siin ei piisa sellest, kui parandada ära ainult see põhiseadusvastasus, millele president on osutanud. Igal juhul, selle projektiga pole mitte midagi head peale hakata. Tänan tähelepanu eest!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Täna on kummaline olukord, kus saalis on täielik üksmeel. Kõik me oleme seda meelt, et seda seadust tuleb muuta ja sellisel kujul seda uuesti vastu võtta ei saa. Samas on arutelu väga emotsionaalne ja tõesti kolleegid on hoos, kes räägib totalitarismist, kes kährikutest. Aga me peaksime aru saama oma vastutusest. Olukorras, kus meile konkreetne eelnõu ei meeldi, need üleskutsed mitte kunagi neid teemasid siin saalis arutada või tagasi tuua on ju ka naeruväärsed. 

Me peaksime aru saama ühelt poolt sellest, et eelnõu muutmine ei ole formaalne, sest Eestis on e‑riigi ja andmekasutuse suhtes usalduse tagamiseks olnud väga oluline element see, et inimene näeb, kes on tema andmete [kohta päringuid teinud], neid kasutanud. Küsimus on, kuidas seda usaldust tagada ja hoida ja samal ajal võimaldada menetluse salajasust. Kindlasti on võimalik see tasakaalukoht siin leida. 

Teisalt, andmeid tekib meil igas valdkonnas, tehnoloogia areneb ja tõepoolest, kelmid vigases inglise keeles kirjutatud e‑meilide ja telefonikõnede asemel teevad puhtas eesti keeles pettuseid ja pöördumisi. Ei ole võimalik, et kurjategijad kasutavad uusimat tehnoloogiat ja me ütleme, et politsei, Maksu- ja Tolliamet, Rahapesu Andmebüroo peavad hariliku pliiatsi, binokli ja kalkulaatoriga toime tulema. Aga kui me nii kokku lepime ja arvame, siis tuleb seadusesse ka nii kirja panna. Aga me saame aru, et ka sellel on tagajärjed ühiskonna jaoks. 

Kui me arvame, et teatud juhtudel uute tehnoloogiate abil andmete kasutamine on vajalik, lubatud, on see siis Rahapesu Andmebüroo või teiste asutuste puhul, siis meie peame looma selle aluse seaduses, mille alusel neid andmeid kasutatakse, kes kasutab, milliseid tehnoloogiaid rakendab. Nii nagu õiguskantsler siin eile rõhutas, otsustada saab ikkagi inimene, mitte masin, ja järelevalve peab olema, nii sisemine ehk organisatsiooni sees, auditimehhanismid või kontrollimehhanismid, aga ka väline ja parlamentaarne järelevalve selliste olukordade üle, kus andmeid ja tarku tehnoloogiaid kasutatakse. Samuti – ja eelarvekõneluste ajal on see erakordselt asjakohane meelde tuletada –, kui me loome seaduses aluse andmete kasutamiseks, siis tegelikult tuleb pidevalt jätkata investeerimist sellesse, et see andmekasutus oleks turvaline. Et riskid ei realiseeruks seetõttu, et me kärbime või hoiame kulusid kokku kuskilt IT‑investeeringute või [muude sarnaste] kulude pealt. 

Sotsiaaldemokraadid samamoodi, nagu ülejäänud kolleegid siin saalis, ei toeta samal kujul seaduse vastuvõtmist. Me näeme, et seda tuleb muuta ja tõesti tagada inimeste usaldus. Samas me nendime, et need arutelud siin saalis peavad olema sisulised ja põhjalikud, et luua seaduses alused andmekasutuseks, aga maandada ka riskid, et keegi seda ära ei kasutaks, privaatsust ei riivaks, et järelevalve ei osutuks puudulikuks või IT‑süsteemide turvalisusesse ei investeeritaks piisavalt. 

Vastupidi siin eelnevatele rääkijatele mina loodan, et neid teemasid me siin saalis arutame veel korduvalt. Nii nagu praegu konkreetses küsimuses on arutelu all Rahapesu Andmebüroo õigused ja võimalused, on samalaadseid teemasid kõigis teistes valdkondades, ükskõik, kas me räägime haridusest või tervishoiust. Mis see personaalne riik muu on, kui proaktiivselt andmete põhjal masina tehtud otsused inimese kohta – minu jaoks on see ka väga muret tekitav. Nii et, kolleegid, mõtleme järele, võtame emotsioone maha ja peame neid arutelusid sisuliselt ja võtame vastu seadused, mis usaldust kasvatavad ja privaatsust säilitavad ja on põhiseadusega kooskõlas. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Aitäh! Äärmiselt põnev arutelu on siin saalis. Ma tahan tsiteerida kahte tänast kõnelejat.

Kõigepealt, ma ei hakka üle kordama nende eelnevate kõnelejate [juttu], kes siin rääkisid, et me oleme praktiliselt juba totalitarismi sattunud, kus meid jälitatakse, kuulatakse pealt, vahitakse meie andmeid. See on fakt, sest lugupeetud õiguskantsler ja tema büroo tuvastasid selle, et meie pangakontodel on käidud kümneid tuhandeid kordi. Ja mis kõige hullem: kodanikke ei ole sellest teavitatud. 

Aga siis tuleb pulti sotsiaaldemokraat Riina Sikkut, kes ütleb, et sotsid on seda meelt, et me peame selle asjaga edasi minema, räägime usaldusest, ja ikkagi on vaja seda natukene arutada ja kergemaks teha. Tähendab, minu hinnangu järgi sotsiaaldemokraadid näevad, et selline inimeste jälgimine peaks olema legitiimne. 

Aga mis legitiimsusest me saame rääkida, kui mitte keegi, Riina, ei võta vastutust selle eest, et on käidud inimeste pangakontodel ja sellest inimesi pole teavitatud? Mis usaldusest me saame rääkida, hea Riina, kui Varro Vooglaid, ma ei tea, kolm või mitu kuud tahab saada andmeid selle kohta, millised näevad välja kaameratega pildistatud fotod, mida politsei on teinud, ja lõpuks selgub, et politsei ei annagi neid, sest nad on need ära kustutanud. Seda, kes on sisuliselt pannud toime mingisuguse seadusevastase teo, ei saa enam usaldada. 

Ma tahaksin tsiteerida veel Urmas Reinsalu, kes minu meelest väga hästi rääkis sellest. Üksainukene lause, mis jäi väga kõlama, oli see, et selline jälgimisühiskond on põhiseadusvastane. Muidugi ta viitas ka sellele, et tegemist on põhiseadusvastase tegevusega. 

Kui ma teen lahti karistusseadustiku, kus on riigivastased kuriteod, siis on §‑s 235 räägitud Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastasest ühendusest. Kes on see ühendus? Ühendus ei ole mitte lugupeetud Riigikogu liikmed siin koalitsioonis või opositsioonis, vaid ühendus on see, kes selliseid ideid ellu viib ja meile saali toob. Ehk siis valitsuse liikmed, kes tegelevad selliste eelnõude ettevalmistamisega. 

Mismoodi nad seda teevad? Nad toovad need eelnõud siia ja paluvad neid menetleda, kutsudes üles kõiki koalitsioonikaaslasi nende poolt hääletama. Ehk siis ma näen siin ka teist kuriteokoosseisu ehk § 236, "Üleskutse kuriteo toimepanemisele Eesti Vabariigi vastu". Mis meil praegu teada on? On see, et Eesti Vabariigi president tuvastas, et see eelnõu, mis siin saalis oli, oli põhiseadusvastane. Kes selle siia saali saatis? Valitsus, valitsuse ametnikud. Järelikult nemad tegid üleskutse Riigikogu liikmetele panna toime Eesti Vabariigi põhiseaduse vastane tegevus. 

Ma ei usu, et ükski jõustruktuur hakkab seda asja menetlema, sest valitsus ei lase seda toimingut teha. Aga siin saalis – siin saalis! – me peame võitlema siiski selle totalitaarse ühiskonnamudeli kehtestamise vastu, mis on praktikas juba realiseerumas. 

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma alustan veidi kaugemalt. Hiljaaegu saime teada, et politsei lõi andmebaasi ja kasutas seda. Mingit seaduslikku alust sellise andmebaasi loomiseks ja kasutamiseks ei olnud. Aga ikkagi leidus terve rida ametnikke ja poliitikuid, kes rääkisid umbes nii, et seaduslik ei ole, aga vajalik on. 

Selle eelnõuga, mida me praegu arutame, see niinimetatud superandmebaasi seadus, tuli ametnikel mõte luua üks andmebaas, kuhu panna kokku kõigi Eesti inimeste ja ettevõtete andmed, ja siis, nagu siin puldis ettekandjad ütlesid, tänapäevaste infotehnoloogiavahenditega hakata nende andmete põhjal isikute profiile koostama. Siin küll kolleeg Lauri püüdis oma ettekandes rääkida midagi sellist, et ei‑ei, ei hakata väga palju profiile looma, ainult üksikuid hakatakse. Hiljem jäi valega vahele. 

Hiljaaegu tuli Siseministeerium välja eelnõuga, mille eesmärk oli luua sõna otseses mõttes mõttepolitsei: hakata inimesi karistama selle eest, et nad on liiga palju ebasobivat kirjandust lugenud. Oma valdkonna üle, seal toimuva üle täielikult kontrolli kaotanud minister Taro kiitis takka: hea asi! Ilmselt pärast läks koju ja, ma ei tea, lapsed viskasid külma vett näkku, siis sai aru, et ei ole nii hea asi, ja siis hakkas vastupidist juttu rääkima. 

Aga need kolm eelnõu on tegelikult sümptomid. Nad on sellise laiema kriisi sümptomid. Meil tegelikult on demokraatiakriis. Meil tahavad riigijuhtimist üle võtta ametnikud, tehnokraadid, kellel ei ole selleks mandaati. Ja paraku tuleb tunnistada, et meil on võimul saamatud poliitikud, kes lasevad sellel kõigel juhtuda. Need inimesed, kes sellisel olukorral tekkida on lasknud, tuleb riigijuhtimisest kaugele eemale tõrjuda. Kui siin kolleeg Reinsalu ütles, et eelnõu tuleks prügikasti visata, siis tegelikult veel kord: see eelnõu on sümptom. Ajaloo prügikasti tuleks visata praegune koalitsioon. Minu soovitus on muidugi ka mitte lasta sotse võimule ligidale. 

Sellega ma antud teema käsitluse lõpetaks, aga kuna aega on, räägiksin lühidalt ka ühest teisest teemast, mis mõneti on protseduurikaga seotud. Pöördun heade kolleegide poole: see 5 pluss 3 minutit on tegelikult võimalus, mitte kohustus. Mõnikord tasub asjad lühidalt ja konkreetselt ära öelda, inimestel on ka lihtsam aru saada, mis toimub. Et seda harjutada, siis soovitan lugeda Charles Bukowski luuletusi. Kui neid loed, siis tekib selline tunne, nagu oleks võetud terve hulk sõnu suurte aukudega sõela peale ja ebavajalikud on sealt välja pudenenud ja alles on jäänud ainult need, mis on vajalikud. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, aga Riina Sikkut, teie nimi kõlas läbirääkimistel. Soov siis kohapealt vastusõnavõtuks. Palun!

Aitäh, hea esimees! Tõesti, Kalle Grünthal mainis ja omistas minule ja Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale seisukohti, mis absoluutselt tõele ei vasta. See ei ole muidugi esimene kord, aga ma kinnitan üle, et vastupidi, ma puldis ütlesin, et ka Eesti 200 personaalne riik on minu maitse jaoks liiga selline privaatsust riivav. Minu seisukoht oli vastupidine sellele, mida Kalle Grünthal minule omistas. Aitäh!

Aitäh! Nii. Nüüd tõepoolest rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Asume hääletuse juurde ning kaks minutit kõlab hääletuse ettevalmistamise kutsung. 

Austatud Riigikogu, kuulake nüüd tähelepanelikult: lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt ei hääletanud ükski Riigikogu liige, selle vastu oli 70 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Seadus jäi muutmata kujul vastu võtmata.

Määran rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 1. oktoobri kell 17.15. Meie kolmas päevakorrapunkt on käsitletud. 

Liigume edasi neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 662. See on selle teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu. 

Protseduuriline? Üks protseduuriline, hästi! Ma loodan, et Kalev Stoicescu ei pahanda. Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma nüüd olen natukene kimbatuses. Küsimus on selles, et see eelnõu on niivõrd mahukas. Lihtsalt selle kvaliteetne läbitöötamine selle aja jooksul, mil see meile teatavaks on saanud, ei ole põhimõtteliselt võimalik. Ja seda ei saa ikkagi lugeda nii, nagu sa võib-olla loed "Kolme musketäri", kus on kogu aeg põnev [tekst]. Seal on vaja analüüse teha. Kas ei oleks mõistlik seda eelnõu täna mitte menetleda? Me ju [hakkame] praegu seda tööd sisuliselt tegema selliselt, et meil puudub detailne ülevaade, mida Selle eelnõuga tahetakse meile öelda.

Aitäh! Hea kolleeg! Ma vaatan, mitu lehekülge meil on. Te ütlesite, et eelnõu on väga mahukas. Üks, kaks, kolm, neli, viis. (Saalist öeldakse midagi.) Hea kolleeg, viis lehekülge on eelnõu pikkus, ei tundu küll väga mahukas eelnõu. Ma ei tea, millest te räägite. Ma saan aru, et te olete kaks eelnõu omavahel segamini ajanud. Jätame selle protseduurika siinkohal rohkem käsitlemata.

Kalev Stoicescu, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Suur tänu! Jah, tõepoolest, väga mahuka eelnõuga ei ole tegemist. 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 2. juunil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 16. juunil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 2. [juulil] kella 16-ks esitati eelnõu kohta väljastpoolt juhtivkomisjoni üks muudatusettepanek Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt. Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjonina eelnõu kohta kuus muudatusettepanekut. Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et juhtivkomisjon esitas kolm muudatusettepanekut, kuid tegemist on trükitehnilise veaga. Seletuskirjas on edaspidi õigesti kirjas, et kokku on muudatusettepanekute loetelus seitse ettepanekut. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 9. ja 15. septembri istungil. Riigikaitsekomisjoni 9. septembri istungil osalesid Siseministeeriumi pääste- ja kriisivalmiduse asekantsler Tuuli Räim, nõunik Kadi Luht-Kallas, nõunik Mari Tikan, õigusnõunik Kai Reinhold, Päästeameti varjumisekspert Leho Lemsalu. Lisaks osalesid kaasatutena Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liige Urmas Mardi, Restate kinnisvaraarenduste projektijuht, Eesti Kinnisvarafirmade Liidu juhatuse liige Ardi Roosimaa, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu poliitika- ja õigusvaldkonna juht Keilin Tammepärg, kaubandus-tööstuskoja jurist Ireen Tarto ja poliitikakujundamise ja õigusosakonna juhataja Marko Udras ning ettevõtja Uku Tuul.

Muudatusettepanekud, keelelised ja normitehnilised täpsustused. Nagu ma ettekande alguses mainisin, on kokku muudatusettepanekute loetelus seitse ettepanekut. Muudatusettepanekud ja nende detailsemad selgitused on muudatusettepanekute loetelus. Enamus muudatusettepanekutest on eelnõu täpsustavad ning lähtuvad siseministri 29. augusti 2025 kirjas nr 1-6/3238-1 sisalduvatest ettepanekutest ning riigikaitsekomisjonis toimunud aruteludest ning Riigikogu menetluses olevast tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõust 668. 

Kõige olulisem ja sisulisem muudatus tuleneb muudatusettepanekutest nr 4 ja nr 5. Nimelt, olles ära kuulanud eelnõuga seotud huvigrupid, Siseministeeriumi valitsemisala ja Kaitseministeeriumi ametniku, otsustas riigikaitsekomisjon oma 9. septembri istungil konsensuslikult, et nii avalike kui mitteavalike varjendite rajamise kohustuse tähtaeg peab olema sama ehk siis 2026. aasta 1. juuli. Eelnõu algtekstis on sätestatud, et mitteavaliku varjendi rajamise nõuet ei kohaldata hoonele, mis on püstitatud või mille ehitusloa taotlus või ehitusteatis püstitamiseks on esitatud enne 2028. aasta 1. teist juulit. 

Keeletoimetaja ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja ettepanekul ning eelnõu algataja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon eelnõus mitmeid keelelisi ja normitehnilisi täpsustusi. Eelnõu teksti viidud muudatused, sealhulgas keelelised ja normitehnilised täpsustused, on alla joonitud. 

Käesoleva aasta 15. septembri istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti muudatusettepanekute tervikloetelu, millesse olid lisatud keelelised ja normitehnilised täpsustused, ning seletuskirja. Palun kolleegidel toetada riigikaitsekomisjoni kui juhtivkomisjoni muudatusettepanekuid. 

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud olid järgmised. Riigikaitsekomisjon otsustas 9. septembri istungil konsensuslikult teha ettepanek võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda selle aasta 17. septembril. Veel otsustas riigikaitsekomisjon 9. septembri istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Võrreldes varasemaga see on vist natukene rohkem konti mööda. Aga küsimus on, kui pikaks selle seaduse elu [kujuneb]. Ees on ju hädaolukorra seaduse kaotamine. Ja ma vaatan siin neid parandusettepanekuid nr 4 ja nr 5. Alles oli mingite varjendite rajamise tähtaeg 2028. Miks sellega nüüd nii roppkiire on? Miks see kiirustamine on, kui tegelikult selle konkreetse seaduse eluiga jääb ju väga lühikeseks? Või kui pikaks see jääb?

Aitäh! Teie küsimus on selge ja õigustatud ja seda me oleme muidugi arutanud. Märksõna üldse riigikaitseasjades on tänapäeval "kiirus". Meil ei ole liiga palju aega kaotada ja isegi kui me seaduse jõustumisega võidame mõned kuud, on ka hea. Ja tegelikult see tekst läheb sellisena ja nende muudatustega tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusesse nii ehk naa. Nii et selles mõttes see ei ole kindlasti mitte mõttetu töö.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Kristo Enn Vaga. Palun!

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Lugupeetud kuulajad! See eelnõu määratleb varjendite tähtsuse ja kohustuse Eestis, eriti just selle taustal, kui palju meil on olnud võimalus õppida Ukrainas toimuvast täiemahulisest sõjast. Me oleme näinud, kui oluline on inimeste kiire reageerimise võime, et päästa elusid ja tagada, et kõik saaksid õigel ajal õige info. Meie riigi julgeoleku küsimused ei ole enam pelgalt teadus- või arutusväärsed probleemid, vaid iga inimese elu ja turvalisus sõltub meie valmisolekust tegutseda. 

Me teame, et kiire info levitamine ja õige käitumine kriisiolukorras võib päästa elusid ning see uus seaduseelnõu toob selgemalt välja, kuidas me saame tagada, et [vajalik info] jõuab inimesteni. Üks suuremaid muudatusi, millest ka riigikaitsekomisjoni esimees pikemalt rääkis, on kohustus rajada varjendeid ja kohandada olemasolevaid ruume varjumiskohtadeks suuremates hoonetes. Me tõime selle tähtaja varasemaks. Alates 2026. aastast peavad kõik uued ehitised, mille pindala on vähemalt 10 000 ruutmeetrit, sisaldama avalikku varjendit. 

Need muudatused on osa suuremast eesmärgist, et iga inimene, kes satub kriisiolukorda, teaks täpselt, mida teha. Selleks tuleb tagada, et kõik riigiasutused ja ettevõtted liituksid riikliku ohuteavitussüsteemiga EE-ALARM, mis võimaldab kiiresti ja täpselt teavet levitada. 

Me ei saa ennustada, millal järgmine kriis meid tabab, kuid me saame teha kõik endast oleneva, et olla valmis. Ukrainas toimuva sõja valusad õppetunnid on meile kõigile selgeks teinud, kui tähtis on varjendite olemasolu ja kriisiolukorras õigete otsuste langetamine. 

Kokku võttes tahangi tänada riigikaitsekomisjoni selle eelnõu kiire menetlemise eest. See eelnõu aitab [luua] ühtset arusaama Eesti riigis ja annab kinnisvara arendajatele kindla suunise, kuidas tõsta Eesti inimeste turvalisust. Seega Reformierakonna fraktsioon toetab väga seda eelnõu, et hoida oma Eesti inimesed turvaliselt ja valmistuda igaks võimaluseks. Meie riigi tugevus ei seisne mitte ainult kaitses, vaid ka teadlikkuses ja valmisolekus aidata üksteist. Aitäh!

Suur tänu lühikese ja konkreetse seisukoha eest! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Raimond Kaljulaiu. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud ametikaaslased! Nagu meie noor sõber Kristo Enn ütles, tõepoolest tuleb tänada ja tunnustada selle valdkonna inimesi, kes ka selle seaduseelnõu väljatöötamisega on tegelenud. See eelnõu on tõepoolest väga oluline.  

Riigikogu on korduvalt oma erinevates otsustes rõhutanud elanikkonnakaitse olulisust ja selle seotust riigikaitse valdkonnaga. Tegemist on tõepoolest elusid päästva eelnõuga. See käsitleb nii elanike ohu eest hoiatamist kui ka nende võimaluste loomist, mis on vajalikud selleks, et inimestel oleks võimalik vajadusel varjuda ning end ja pereliikmete elusid päästa.  

Selle väljatöötamise nimel on tehtud suur töö. Kindlasti ma tahan tänada ka kolleege riigikaitsekomisjonis, et nad toetasid seda muudatusettepanekut, mille me tegime ja mille põhimõte lühidalt on see, et eluhoonetele ja avalikele hoonetele kehtivad ühesugused tähtajad. Inimene ju viibib väga suure ajast just nimelt oma kodus ja ilmselt väiksema osa oma elust ja ajast näiteks kinos või kaubanduskeskuses. Nii et on väga tähtis, et varjendite rajamine kõigi hoonetüüpide puhul kulgeb samas tempos.  

Loomulikult, me sotsiaaldemokraatidega mõistame ka seda, et sellel eelnõul on majanduslik mõju ettevõtjatele, kes tegutsevad ehituse valdkonnas, kinnisvaraarenduse valdkonnas. Muidugi see tähendab, et praegu töös olevaid projekte peab hakkama muutma, see toob lisatööd, toob lisakulusid. Aga ma loodan, et see ettevõtluskogukond mõistab, et need riskid ja need ohud, millega me Eestis ja mujal Euroopas silmitsi seisame, tingivad paraku selliseid muutusi.  

Lõpetuseks ma soovin kindlasti rõhutada ka seda – siin saalis esitati igati õigustatult selle kohta küsimus –, miks me tegeleme täna selle seaduse muutmisega, kui me nagunii teame, et see sulandub laiema sisuga pikemasse eelnõusse. Riigikaitsekomisjoni esimehel Kalev Stoicescul oli selles mõttes absoluutselt õigus, et isegi mõned kuud mängivad siin suurt rolli. Selle eelnõu menetlemise ajal tõid Päästeameti esindajad välja, kui palju me iga aastaga suudame tõenäoliselt rajada juurde varjumiskohti ja varjendeid ja suudame tänu sellele juhul, kui Eestit peaks ähvardama sõjaoht, päästa rohkem inimesi.  

Nii et igal juhul on mõistlik selle eelnõu menetlus võimalikult kiiresti siin Riigikogus lõpule viia. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Me arutame täna eelnõu, mis puudutab hädaolukorra seaduse täiendamist – teemat, mis on praeguses rahvusvahelises julgeolekupoliitilises olukorras äärmiselt aktuaalne. Eelnõu on vajalik, selle mõte on õige: tagada, et Eesti elanikel oleks kriisiolukorras võimalik varjuda, et meie omavalitsused oleksid valmis ning hädaolukordade lahendamisel ei jääks me sõltuvusse ainult headest soovidest, vaid et oleks olemas toimivad lahendused. See on oluline samm edasi, sest meie senine varjumiskohtade süsteem on jäänud ajale jalgu ning ausalt öeldes ei vasta enam tänastele ohtudele.  

Samas ei saa Keskerakonna fraktsioon jätta märkimata ka mõningaid kriitilisi tähelepanekuid. Esiteks, eelnõus seatud nõuded, näiteks kohustus rajada vähemalt 1200 ruutmeetri suurustesse hoonetesse varjumiskoht, on iseenesest arusaadav, kuid see toob kaasa märkimisväärse lisakulu nii ettevõtetele kui ka omavalitsustele. Küsimus on, kas ja [kui, siis] kuidas riik neid kulusid kompenseerib. Kui riik seab kohustuse, peab tal olema ka mehhanism, kuidas seda koormust õiglaselt jagada.  

Teiseks, oluline on, et me ei looks pelgalt seadust paberil, vaid et selle rakendamine oleks realistlik ja jõukohane. Kui jätame varjumiskohtade rajamise ainult kinnisvaraomanike või kohalike omavalitsuste õlgadele, siis võib osa neist kohustustest jääda täitmata. Vajalik on riigi ja omavalitsuste koostöö ning ka selge rahastusmudel.  

Kokkuvõttes aga on eelnõu suund õige. Me ei saa lubada endale olukorda, kus kriisi korral peavad inimesed oma kaitset ise improviseerima. Hädaolukordadele mõeldes on parem olla ette valmistatud ja valmis kui hiljem kahetseda. Seetõttu Keskerakond toetab eelnõu vastuvõtmist, kuid rõhutame, et töö ei tohi lõppeda seaduse vastuvõtmisega. Sama tähtis kui normide kehtestamine on nende täitmise tagamine, rahastuse leidmine ja pidev elanikkonna teadlikkuse tõstmine. Ainult nii muutub see seadus päriselt toimivaks ja annab Eesti inimestele kindlustunde, et me oleme valmis ka kõige raskemateks olukordadeks. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. 

Hea juhataja! Kolleegid! Midagi konkreetset ja midagi ka head! Samas kui kolleeg Kalev rääkis, et iga kuu on kulla hinnaga ja peab kiirustama, siis mul tekkis küsimus, et täiemahuline sõda hakkas peale juba palju varem. Ja nüüd me kiirustame [sellega], et see hädaolukorra seadus, mis, ma rõhutan, on tõesti hea asi, vastu võetaks. Kus me enne olime? Kas me molutasime kolm aastat või? Ja nii edasi. 

Ma vaatasin, et Erkki Koort, kes on selline tubli inimene ja räägib julgeolekust, on 2014. aastal Postimehele [öelnud] – ma katsun leida, mis ta seal ütleb (Otsib telefonist artiklit.) –, et 1990. aastal, 1990. aasta keskpaigas otsustas valitsus, et riik enam varjenditega ei tegele. "Kui vaatame tänapäeva ohtusid – näiteks seda, mis toimub Ukrainas –, siis pole varjenditega tegelemiseks ka ülemäära suurt põhjust." Postimees, 2014, 21. aprill. Ma ei tea, mis Erkki Koort [nüüd arvab], kindlasti ta räägib midagi muud praegu. 

Ja siit tekibki küsimus, mida me oleme nii kaua molutanud. Paljude asjadega oleme molutanud! Ja see, mida me oleme siin Riigikogus [teinud] – meie praktika tihti on selline, nagu see ei tohiks olla, selline lodev ja laisk, sisustamata paragrahvid ja nii edasi. 

Ja nüüd, mis on tõeliselt oluline asi. Ma ei hakka rääkima Soomest, seal on ju peaaegu kogu elanikkonnale või 80–90%-lde tagatud varjend. Aga meil mõned üksikud on jäänud Nõukogude ajast, nomenklatuuri ja suurte tehaste omad. Nüüd on võimalik kasutada kaubanduskeskusi ja muid selliseid paiku, aga korralikke varjendeid ei ole praegu. Ja selle koha pealt on suurepärane, et lõpuks ometi on midagi [otsustatud]. 

Aga Kalevi jutt, et iga kuu loeb, on igal juhul väga õõnes. Ei ole lugenud! Kolm aastat ei ole lugenud! Kuidas see võimalik on? Ja kui nüüd selle pilguga hakata vaatama laiemalt, mida me oleme siin teinud … Minu meelest väga palju asju on, kus me oleme molutanud mugavusest või ma ei tea millest tulenevalt. Aga seda ei tohiks olla. Tööd tuleb teha pidevalt ja esitada [realistlikke] eelnõusid. See on [realistlik] ja konkreetne. Mulle meeldib see ja ma olen selle poolt. 

Aga ei maksa tegelda asendustegevustega, mingisuguse nuhkimise ja superandmebaasidega, mingisugune peaga vastu seina ja vastu põhiseadust [jooksmisega] – pole meie asi. Tegeleme selliste asjadega! Varsti me jõuame ka nii-öelda "Sõja ja rahuni", kaitseminister Pevkuri suurteoseni, mida ma suvi läbi olen aeg-ajalt, mitte iga päev, püüdnud lugeda. Tegelikult ma arvan, et seda ei suuda keegi läbi lugeda. 

Nii et teeme selliseid väikseid asju, väikseid tööampse, mille puhul konsensus, ma arvan, on üsna suur. On palju asju, mille puhul tegelikult partei lipp, mis lehvib, ei ole nii oluline. Aga kordategemist vajavaid küsimusi on väga-väga palju, ja mitte ainult sõjanduses ja riigikaitses. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Tali.

Austatav Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse tõhus ja kiire menetlemine on ülioluline, sest julgeolekuolukord on selline, nagu ta on. Jah, riigikaitsekomisjonis on käsil ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus, aga see on väga mahukas ja koondab endasse riigikaitse seaduse, erakorralise seisukorra seaduse ja hädaolukorra seaduse. Ja kuna eelnõu 668 on mahukas, siis arusaadavalt võtab töö selle kallal palju aega, aga Riigikogu ja riigikaitsekomisjon peavad nii toimetama nii kiiresti, kui me oleme võimelised seda tegema. 

Aga selle seaduse loogika on ikkagi see, et sa juhid kriisi rahu ja sõja ajal täpselt samamoodi. Tegu on laia kriisijuhtimisega, mis hõlmab ja katab tervet ühiskonda. Aga ega siis kriis ei küsi ja, jumal hoia, sõda ka küsi. Ja seepärast ongi vaja vana hädaolukorra seadus kiiresti ära parandada, ja parandada nii, et ohuteated oleks edastatud, [oleks] EE-ALARM ja oleks selge plaan varjendite, varjumiskohtade ja varjumisplaanidega täpselt samamoodi. 

Varjendite ja varjumiskohtade rajamisel on arukas ja mõistlik lähtuda Kaitseväe ohuhinnangust. Ei tohi olla mitte mingit vahet, kas on avalikud varjendid või mitteavalikud varjendid. Kui oht on samasugune, siis varjendeid on vaja samal ajal igal pool, nii korterelamutes kui ka ühiskondlikes hoonetes ja ärihoonetes. 

Riigikaitsekomisjoni liikmena mul on hea meel kiita riigikaitsekomisjoni, sest riigikaitsekomisjon on haruldaselt suure konsensusega ja kiirusega seda seaduseelnõu menetlenud. Täna oleme juba teise lugemise juures. Ja ma vaatasin päevakorrast ka, et esimesed lugemised on seaduseelnõudel 620, 631 ja 659. See etteheide, et me oleme kuidagi aeglased olnud, on küll täiesti kohatu ja asjatu. 

Aga nüüd, tulles varjendite juurde tagasi, siis see tähtaeg 1. juuli 2026 peab olema ühesugune kõigi ehitiste jaoks. [Asjaga] on kiire – nagu komisjoni esimees Kalev Stoicescu targalt ütles, iga päev on tohutult oluline. Meie eesmärk ongi, et see seadus oleks vastu võetud juba järgmisel kuul, oktoobrikuul. Ma loodan, et see tuleb siis suurde saali kolmandale lugemisele ja kõik ehitajad ja kinnisvara arendajad saavad oma tegevusi planeerida ja et ohuteadete edastamine EE-ALARM-i ja muude erinevate süsteemide abil on selge ja kindel. Meie kõigi siht peab olema, et iga Eesti inimene teab, milline on tema roll igas kriisiolukorras, ja ta suudab seda täita. Eesti 200 otse loomulikult toetab selle eelnõu kiiret saamist seaduseks.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Selle eelnõu kohta on esitatud seitse muudatusettepanekut ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek on esitatud riigikaitsekomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, samuti riigikaitsekomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ka kolmas muudatusettepanek, esitatud riigikaitsekomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada sisuliselt ja seejuures tuleb vaadata muudatusettepanekut nr 5. Muudatusettepanek nr 5, esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Samuti seitsmes muudatusettepanek, esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.  

Me oleme eelnõu 662 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 662 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgnevalt tänane viies päevakorrapunkt, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel … Vabandust, väike täpsustus! Aitäh, härra minister, tähelepanelikult kuulamast, kuidas meil see arutelu läks. Kindlasti tunnustust vääriv samm, et minister kuulab ka teisel lugemisel oma esitatud eelnõu. Aga läheme edasi. Viies päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 659 esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja istungi jälgijad! Ma julgen väita, et siin saalis ei ole kedagi, kes ei tunneks muret selle süveneva demograafilise kriisi pärast, millega me rinda pistame. Me teame, et meie sündimus on langenud ajaloo madalaimale tasemele alates sellest ajast, kui on seda statistilist arvepidamist tehtud. Eelmisel aastal sündis Eestis vaid 9646 last, mis – ütlen seda sellise tunnetuse andmiseks – on laias laastus võrreldav meie kõige väiksema, minule eriti südamelähedase maakonna Hiiumaa rahvaarvuga. 

Majanduslik toimetulek on üks olulisimaid sündimuse mõjutegureid. Rohkem lapsi sünnib suurema sissetulekuga peredesse ja laste saamist takistab tihti just majanduslik ebakindlus. Need sõnad pärinevad Sotsiaalministeeriumi tellitud ja värskelt avaldatud laste saamise ja kasvatamise analüüsist. 

Peretoetustel on sündimuse toetamisel oluline roll, kuid on selge, et toetuste tõus üksi loomulikult sündimuse kasvu ei taga. Selleks on vaja tegeleda ka teiste takistustega, nagu eluaseme kättesaadavus, töö- ja pereelu ühitamine, aga ka paarisuhete ja peresuhete stabiilsus. 

Tulles aga tagasi majandusliku olukorra juurde ja võttes arvesse, et Eesti on 20 aastaga saavutanud Euroopas teise koha varanduslikus ebavõrdsuses, on oluline, et me seda ebavõrdsust laste ja perede [vähese] väärtustamisega ei süvendaks. 

Juba varem mainitud analüüs toob välja, et ühe lapse kasvatamise keskmine kulu perele on käesoleval aastal hinnanguliselt 564 eurot ja 62 senti kuus. See hõlmab toidu, riiete, eluaseme, transpordi, huvihariduse ja muid otseseid kulusid. Praegused peretoetused katavad sellest vaid väikese osa, jättes suurema osa kuludest vanemate kanda. Näiteks ühe lapsega peres on see kuus keskmiselt 484 eurot kuus, kolme lapsega peres 983 eurot. 

Sellest eelnevast tulenevalt oleme sotsiaaldemokraatidega esitanud eelnõu, mis näeb ette esimese ja teise lapse toetuse tõstmise samuti 100 eurole kuus. See toob toob võitu [paljudele] Eesti peredele, olenemata [konkreetsest] leibkonna- või peremudelist. Aga on oluline, et see muudatus vähendaks leibkonnatüüpide vahelist ebaõiglust, kuna toetuste suhe ülalpidamiskuludesse oleks õiglasem. 

Kuigi 20-eurone tõus [lapse kohta] ei pruugi pere eelarves tunduda märkimisväärne, kannab ühesugune lapsetoetus väga tugevat väärtussõnumit: seda, et riik väärtustab võrdselt iga last, sõltumata tema sünnijärjekorrast. See aitab kujundada ühiskonna hoiakut ja tugevdada perede usaldust riigi perepoliitika vastu. 

Käesolev eelnõu sisaldab ka ettepanekut tõsta üksikvanema lapse toetus samuti 100 eurole kuus. Praxise uuring, mis tõi välja, milline on riikide maksutõusude ja eelarvekärbete mõju haavatavas olukorras rühmadele, tõi väga teravalt välja, et leibkonnatüüpide lõikes puudutavad maksutõusud enim üksikuid pensionäre ja üksikvanemaid. Nendesamade rühmade olukord on väga tõsine ka suhtelise vaesuse vaates. Nimelt kasvas suhtelises vaesuses elavate inimeste hulk enim just üksikvanemate ja eakate seas, kus [nende osakaal] juba varasemalt oli väga suur, enam kui 50%. 

Analüüsi tulemused näitavad, et maksutõusude koondmõju jaotub erinevate rühmade vahel ebaühtlaselt. See tähendab seda, et mõju ulatus on suhteline. Madala sissetuleku ja kõrge vaesusriskiga inimese jaoks muudab toimetuleku veel keerulisemaks ka 20-eurone sissetuleku vähenemine. Meie eelnõu näeb ette üksikvanemaga lapse toetuse tõusu ühe lapse puhul 20 eurot, sinna juurde lapsetoetuse tõusu 20 euro võrra ehk siis üksikvanemaga ühelapseline pere võidaks 40 eurot kuus. See võiks aidata kompenseerida seda muutust, mille on nii hindade kallinemine kui ka maksutõusud kaasa toonud. 

Kolmandaks on sellel eelnõul väga oluline positiivne mõju lapsetoetuste maksmise administreerimisele. Me teame, et meie peremudelid on väga erinevad. Meil on väga suur osakaal kärgperedel ja kärgperede puhul on väga keeruline õiglaselt hinnata, milline laps on seal esimene, teine või kolmas. [Välja pakutud] ühtlustamine aitaks vähendada halduskoormust ja muudaks süsteemi selgemaks. 

Loomulikult on selge, et meie eelnõu [arvestamisel] oleks ka mõju eelarvele. Esimese ja teise lapse toetuse tõstmine 100 eurole kuus, pluss ka üksikvanema toetuse tõstmine 100 eurole tooks riigieelarvele lisakulu hinnanguliselt 57,3 miljonit eurot aastas. See hõlmaks umbes 239 000 last. Samas tuleb märkida – see on eelnõu katteallikate kontekstis väga oluline –, et laste arvu vähenemine toob riigieelarvesse juba iseenesest kaasa kokkuhoiu peretoetuste maksmisel. See summa on hinnanguliselt tolle juva varem viidatud analüüsi põhjal 10–11 miljonit. Lisaks vähenevad proportsionaalselt haridus- ja tervisevaldkonna kulud. Neid vabanevaid vahendeid on võimalik osaliselt suunata selle kaasneva eelarvekulu katteks. Sotsiaaldemokraadid on kindlalt seisukohal, et lastele ja peredele suunatud riiklikke vahendeid ei tohiks vähemalt kärpida, ideaalis aga tuleks loomulikult perede toetamist suurendada. 

Kokku võttes tooks meie eelnõu [heakskiitmine] kaasa mitu olulist positiivset aspekti. Esiteks, see kannab väärtussõnumit: iga laps on võrdselt väärtustatud riigi jaoks. Teiseks, üksikvanema lapse toetus sihib kõige täpsemalt abivajadust, sest nende puhul on paljudel ilmajäetuse tunne ja puuduse kannatamine kõige tuntavam. Ja kolmandaks, mis ka pole väheoluline: see lihtsustab riigipoolset administreerimist. 

Ehk siis, head kolleegid, ma südamest loodan, et see on eelnõu, mille puhul me suudame olla ühtsed. Kutsun teid kõiki seda eelnõu toetama! Eriti sügavalt vaatan silma ja südamesse kolleegidele Reformierakonnast, palun neid eelarve läbirääkimistel astuda see samm kõikide Eesti perede poole. Ka täna meedias kõlanud [sõnum] tulumaksutõusu ärajätmisest toob, nagu me teame, tuntava võidu eelkõige jõukamale osale ühiskonnast. Peretoetuste ühtlustamine, meie eelnõu [heakskiitmine] aitaks toetada kõiki Eesti peresid. See on minu poolt hetkel kõik. Olen valmis vastama teie küsimustele.

Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kahjuks üks küsimus ainult. Minu meelest suurepärane ettepanek, aga ta ei anna ju, mulle tundub, valitsejate silmis kohe efekti. See raha läheb nagu mutimullaauku ja ei saa raporteerida, eriti veel valitsus, kelle usaldusväärsus on naeruväärselt madal. Ja nagu ma aru saan, selle tõttu läheb see eelnõu tapmisele. Aga kas ei võiks Riigikogu üldse hakata pigem neid tööampse tegema, nagu oli eelmine varjendite [eelnõu]? Kui valitsus tuleks kaasa, siis sellega me saaksime hakkama. Suuremate asjadega meil on tõsiseid probleeme.

Aitäh! Seda, mida valitsuserakonnad mõtlevad, ma väga hästi kommenteerida ei oska. Eks me võime mõlemad aimata ja nende käest siin küsida. Aga mul on väga hea meel, et see eelnõu on siin saalis ajal, kui valitsuserakonnad panevad riigieelarvet kokku ja nad saavad tõsiselt kaaluda, milliseid katteallikaid lisaks minu poolt juba nimetatule laste ja perede heaks saaks kasutada.

Riina Solman, palun!

Suur tänu teile, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja, tänan selle seaduseelnõu eest! Me olime sotsiaalkomisjonis koos, kui me seda arutasime. Isamaa tõepoolest seda eelnõu toetab. Oleme kunagi ise ka kirjutanud vastava eelnõu, kui me 2022. aastal valitsusse läksime. Siis see jäi Reformierakonna poolt teostamata. Ja tookord kerkis sotsiaalkomisjonis ka küsimus selle kohta, et katteallikaid ei olnud eelnõus piisavalt ära toodud. Nüüd see laste saamise ja kasvatamise analüüs ütles, et järgmisel aastal jääb kuskil 10–11 miljonit üle. Kui meede ise maksab aastas 50–56 miljonit, siis kuidas me võiksime koos lahendada selle katteallikate leidmise?

Lihtne vastus võiks olla see, et riigieelarve tuleb meil siin õige pea detailselt arutelule ja loodetavasti me saame seda küsimust lahendada. Aga täna tuleb hääletus ja ma kutsun jätkuvalt [koalitsiooni] üles oma otsust muutma, sest sotsiaalkomisjonist me ju mõlemad teame, et tõenäoliselt me selle eelnõuga edasi ei lähe. Loodan siiski, et meil on koos võimalik riigieelarve menetluses juba konkreetsemalt, täpsustatult, veel detailsemate katteallikatega seda küsimust lahendada.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Sa põhjendasid päris kenasti ära, miks on vajalik peretoetuste tõstmine. Ja ka sotsiaalkomisjonis toimunud arutelul mulle tundus, et tegelikult see mõistmine on nagu laiem, ütleksin, et lausa üleüldine. Selles vaates ma julgustan sind ja kõiki teisi olema optimistlik. Iga Riigikogu liige on oma mandaadis vaba ja kõik, kes soovivad, et lapsi koheldakse võrdselt igas peres, et nende toetused võrdsustatakse, ühtlustatakse 100 euro peale, [saavad poolt hääletada]. Julgustan ikkagi selle eelnõuga edasi minema. Seda enam, et kahe lugemise vahel on alati võimalik teha muudatusettepanekuid, täiendusi, mida iganes on juurde vaja. Võib mõelda katteallikate peale, [arvestades] seda, et riigieelarveprotsessis tundub endiselt, et raha on ju justkui palju. Miinust muidugi kasvatatakse. Kui üldse kuhugi raha suunata, siis ka riigikaitseliselt võiks see kindlasti olla perepoliitika. 

Mu küsimus on lihtne. Kas sa usud, et varem või hiljem see sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu sisuliselt viiakse ellu ehk peretoetused ühtlustatakse?

Kui lühidalt vastata, siis ma väga loodan, et [see juhtub] pigem varem kui hiljem. Kui see sõltuks sotsiaaldemokraatidest, siis see juhtuks täna ja siit edasi. Mis puudutab peredele suunatavaid vahendeid, siis ma ei saa jätta jälle tagasi tulemata selle juurde, et me räägime täna valitsuserakondade poolt tulumaksutõusu ärajätmisest, millest lastega pered, eriti maapiirkondades, kus on peredes rohkem lapsi, võidavad väga vähe, üksikuid eurosid. 

Teeme selle asemel päriselt Eesti perede elu ja toimetuleku lihtsamaks, langetame toiduainete käibemaksu! Ma saan aru, see ideoloogiliselt ei sobi, meil ei ole väidetavalt usku, et see [kasu] jõuab inimeseni. Aga suuname siis selle üle jääva raha, mis meil nüüd järsku on, tervishoidu, et inimeste ravi järjekorrad väheneksid! Sotsiaalminister ütles, et see oleks nagu liiva puistamine läbi sõela, et see ei paranda arstiabi saamist. Aga kui me neid suuri asju ei tee, siis kas me tõesti ei ole valmis leidma seda 50 miljonit, millest osa saame selle tõttu, et meil on lapsi liiga vähe?! Kas me tõesti ei ole valmis leidma seda summat, et Eesti laste ja perede toimetulekut parandada?! Nii et ma proovin sellest optimismist tõukuda ja kutsun teid üles seda eelnõu täna toetama. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Sotsiaalkomisjonis selgus Sotsiaalministeeriumi esindaja Gerli Lehe ettekandest, et mitte ainult 10–11 miljonit ei jää järgmisel eelarveaastal sündide madala arvu tõttu üle, vaid raha jääb ka haridussektoris ja veel laiemalt sotsiaalsfääris üle seetõttu, et lapsi on vähem. See summa kokku on tegelikult suurem. Ja nüüd ma küsingi teie käest, mida me saaksime koos ära teha. Me kuulsime ju, et sotsiaalminister ütles, et ta ei kavatse seda raha järgmise aasta eelarvest laste ja perede heaks rakendada. Kuhu see raha siis läheb, mis üle jääb?

Taas kord: kui ma oskaks, kui oleks mul see klaaskuul, [mida vaadates] öelda, milline on valitsuserakondade argument mitte suunata see [üle]jääv osa lastega peredesse … Aga mis me saame teha, on täna võimalikult ühtsena seda eelnõu siiski toetada. Me ei pea seda esimesel lugemisel tagasi lükkama. Meil on võimalus paralleelselt – järgmisel nädalal antakse meile eelarve üle – töötada ühiselt parlamendina, kui me kõik näeme, et meil on laste arv liiga madal, ja me väärtustame seda, et Eesti rahvas kestaks. Iga laps on oluline! Teeme siis täna selle žesti, laseme selle eelnõu esimeselt lugemiselt läbi ja otsime erakondadeüleselt katteallikaid, mis on üldiselt aktsepteeritavad, sobivad kõikidele poliitilistele jõududele. Ma arvan, et Eesti lapsed ja pered on seda väärt.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja, hea Reili! Ma väga tänan selle eelnõu ja ettekande ja nende põhjenduste eest. Ka mina oma kodupiirkonnas kuulen emadelt ja perekondadelt väga palju seda, et just niimoodi peaks seda lastetoetust tõstma, see vajadus on olemas. Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis sa ehk võid puldist kinnitada, et see ei aita ju mitte ainult ühe ja kahe lapsega peresid, vaid see aitab ka suuri peresid, sest kokku see summa läheb suuremaks. 

Absoluutselt! Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan ainult kinnitada, et see tõus puudutab ka lasterikkaid peresid. Kõik Eesti pered, kus on vähemalt üks laps, võidavad antud eelnõu [heakskiitmisest].

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmiseks võtab juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokku sotsiaalkomisjoni aseesimees Riina Solman. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Austatud sotsiaalkomisjoni liikmed ja teised, kes istuvad saalis või jälgivad meid sidevahendite abil! Teisipäeval, 9. septembril toimus sotsiaalkomisjonis arutelu selle eelnõu üle, mille meile just kandis ette lugupeetud proua Reili Rand. See puudutab vanemahüvitise korrigeerimist nii, et esimene ja teine laps, kes praegu saavad 80 eurot lapsetoetust, hakkaksid saama 100 eurot ehk võrdselt kolmanda ja enamate lastega. Ja lisaks [kasvaks] ka üksikvanema toetus, tema laps hakkaks saama 100 eurot kuus. Seda eelnõu me arutasime. 

Anti sõna loomulikult eelnõu algatajale, kes meilegi siin hetk tagasi esines. Anti sõna ka Sotsiaalministeeriumi esindajale proua Gerli Lehele, kes andis meile teada ettepaneku, mille Sotsiaalministeerium esitas valitsusele. See [seisnes] selles, et nende hinnangul esimese ja teise lapse toetuse tõus ei pruugi olla kõige tõhusam meede perede majandusliku toimetuleku koheseks tõstmiseks. Pigem oleks just tarvis sõnumit, et riik väärtustab kõiki lastega peresid. Väga oluline on sõnum, et pered vajavad perepoliitikas stabiilsust, ja Sotsiaalministeeriumi esindaja sõnul nad edastavad Vabariigi Valitsusele kevadeks laste saamise ja kasvatamise toetamise analüüsis välja toodud meetmete tervikliku paketi. Sotsiaalministeeriumi esindaja andis meile pikema ülevaate tehtud analüüsist ja ettepanekutest. 

Siis said sõna kõik komisjoni liikmed. Komisjoni esinaine oli väga tubli. Signe Riisalo on minu arust vahepeal oma seisukohtades tulnud rohkem kaasa kõige sellega, mida me oleme viis aastat siin Riigikogus rahvastikupoliitikute ja teistega ajanud. Kõik said sõna. Aga mul on palutud lihtsalt ülevaatlikum olla, ei pea kõiki sõnasaajaid eraldi esile tooma. 

Võib-olla ma peatuksin sellel, et komisjoni esinaine Signe Riisalo täpsustas, et kui rääkida madala sündimuse tõttu [üle jäävast rahast], mille maksmist perehüvitiste seadus ette näeb, siis need summad on 2028. aastal juba 25,9 miljonit eurot ning 2029. aastal 21,2 miljonit eurot. Aga kuna meie arutatava eelnõu kulu jääb aastas vahemikku 55–60 miljonit, siis selgelt ei ole hetkel veel madala sündimuse tõttu kasutamata jäävat ressurssi, et saaks analüüsis esitatud meetmeid koheselt rakendada. 

Proua Reili Rand, kes eelnõu esitas, andis mõista, et vastavalt Sotsiaalministeeriumi esindaja öeldule jääb madala sündimuse tõttu ressurssi üle ka teiste sotsiaal- ja haridusteenuste osutamisest ja valitsuse liikmed võiksid seda ka vaadata. Räägiti väga palju veel sellest, et on oluline lapsi võrdselt väärtustada. Sellega, ma arvan, kõik nõustuvad, et ka esimene ja teine laps vääriksid lapsetoetust 100 eurot, samamoodi üksikvanemad ja nende lapsed suuremat toetust. Praegu käib ju vahetegemine laste vahel. Arutelu jätkuski kulude katteallikaid [leida püüdes]. Sotsiaalministeeriumi esindaja rõhutas veel, et on tarvis vaadata kogu meetmete paketti. Ka juhtis ta tähelepanu sellele, et ainult rahaliste toetustega ei ole võimalik sündimust mõjutada. 

Ma ise tõin esile seda, et varasemalt on selle analüüsi tutvustamisel Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Hanna Vseviov rõhutanud, et madala sündimuse tõttu üle jäävat raha kasutatakse perepoliitika kujundamiseks, see sellest sektorist mujale ei liigu. 

Seejärel said sõna Reili Rand, Tanel Kiik ja Kalle Grünthal ning siis pani esinaine meie menetluslikud otsused hääletusele. Konsensuslikult otsustati esitleda seda eelnõu meile täna ja seda täna tehtigi. Eespool toodust lähtuvalt ei toetanud Sotsiaalministeerium esitatud eelnõu, aga nad on kinnitanud, et laste saamist ja kasvatamist toetava tegevuskava koostamine ja kinnitamine on koalitsioonilepingu tööplaani osa ning see valmib 2026. aasta kevadel. 

Menetlusotsustest veel. Proua Riisalo tegi ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Mihkel Leesi. Komisjon oli nõus. Mina aga ütlesin seejärel, et ma sooviksin ise olla juhtivkomisjoni esindaja, sest mul on selleks isiklikud põhjused. Olen varem rahvastikuministrina selle teemaga väga palju kokku puutunud, olen sellega kursis ja soovin rohkem kaasa rääkida. Ma ei soovinud kuulata seda, miks mitte midagi teha ei saa, kui [komisjoni esindaja] peaks olema juhterakonna [liige]. Ja siis küsis meie komisjoni esinaine Mihkel Leesilt, kas ta on nõus juhtivkomisoni esindamisest loobuma, ja härra Lees vastas, et ta nõustub esindamisest loobuma. Seejärel tegi meie juhataja menetlusliku otsuse ja pani hääletusele minu isiku, et ma võiksin selle arutelu teile ette kanda. 

Ja sellega ma olen lõpetanud [ülevaate] meie komisjoni arutelust, mis oli üldiselt positiivne. Kinnitan omalt poolt üle, et valdavalt on arusaamine, et teema on tõsine, vajab sügavuti käsitlemist ja konsensuslikku, erakondadeülest vaadet. Selles osas on olnud edusammud täiesti ilmsed, seda kinnitan ka mina. Ma tänan kõiki kolleege, tänan oma komisjoni esinaist Signe Riisalot ja komisjoni ametnikke, kes aitasid mul protokolli koostada ja valmistasid ette selle ettekande. Tänan kõiki kolleege, et me oleme jõudmas etappi, kus meil hakkab tekkima erakondadeülene arusaam, et sündimus on madal ja me peame ühiselt, erakondadeüleselt otsustama meetmete paketi, et vähegi leevendada madalat sündimust, mis toob teadagi meil igas sektoris ainult kurbi tagajärgi. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Ära nüüd ära mine. Irja Lutsar, palun!

Austatud juhataja! Hea Riina! Tuleta mulle meelde, ega meil komisjonis ei olnud juttu nõndanimetatud personaalsest toetusest. Ja miks ma seda küsin? Kindlasti on Eestis lapsi, kes vajavad rohkem toetust kui 100 eurot kuus. See on täiesti selge. Aga samas on Eestis ka piisavalt lapsi, kellele võib-olla seda 20-eurost toetuse tõusu ei olegi tarvis. Ma näen, et siinkohal oleks vajalik just see personaalne lähenemine, muidugi ilma igasugustes andmebaasides tuhnimata, nagu eelnevalt juba juttu on olnud. Ega me komisjonis seda vist seekord ei arutanud? Ma kuidagi ei suuda meenutada, kas oli sellest juttu või ei olnud.

Aitäh, hea kolleeg Irja Lutsar! Sellel korral ei olnud sellest juttu. Küll oleme varasematel istungitel arutanud personaalse riigi ja vajaduspõhise lähenemise teemat. Tõepoolest, on erinevaid arvamusi. Ma olen ise selles töögrupis osalenud nii palju, kui mul aega on olnud. Tegemist on ju sellega, et inimesed võib-olla ei soovi, et nende andmeid selliselt käsitletakse ja nad nii-öelda paljaks kooritakse ametnike ees, et kõik teavad nende sissetulekuid ja väljaminekuid. See plaan, idee on õilis, aga teostus hetkel veel valmis ei ole, mõte on toores. 

Ja mis veel puudutab vajaduspõhist lähenemist, siis ma olen alati rõhutanud, et oli hetk, kui siin saalis vähendati peretoetusi, ja siis oli ka juttu, et tuleb vajaduspõhiselt peredele läheneda. Ometi me võtsime siis ära ka kümne lapsega perelt selle toetuse. Aga oli ju ilmne, et kui sul on kümme last, siis see 200 eurot kulub igal juhul ära. Vajaduspõhine võiks toetus olla just suurte perede ja üksikvanemate puhul. Meil on rida üksikvanemaid, kes kasvatavad nelja-viite last üksinda.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Rõõm kuulda, et kolleeg Mihkel Lees loobus ja sina saad siin rääkida. Aga ma ei kuulnud võib-olla kõike. Kas see eelnõu ikkagi otsustatakse seekord tappa või ei ole see nii?

Seda annavad meile kohe teada järgnevad hetked. Mina millegipärast arvan, et ta otsustatakse tappa – niimoodi sa ju otse küsisid. Sotsiaalministeeriumi seisukoht on olnud, et kevadeks soovitakse tulla välja tervikpaketiga. Aga mure jääb üles: raha juba jääb üle ja seda on 10–11 miljonit, järgmisel aastal veel enam, ja see ehk liigub sellest sektorist välja, enne kui Sotsiaalministeerium selle tervikliku paketiga lõpuks meie ette tuleb. 

Minu soov on küll, et me tegelikult täna kaaluksime [kõike põhjalikult], et Reformierakonna liikmed, kes mind praegu kuulevad, ei tuleks seda eelnõu tapma, vaid annaksid sellele elujõudu. Loeb iga kaotatud sekund, mida me veel viivitame erinevate meetmetega ehk [õige] signaali andmisega Eesti noortele peredele ja ka juba küpsemas eas peredele. Poliitika on signaalide kunst ja me oleme siit saalist andnud väga vaenulikke signaale peredele juba viimased kaks aastat. 

Kui me nüüd saaksime koos anda signaali, et me hoolime, et me muudame, et me teeme meetmeid, me arutame ka tuleva eelarvestrateegia kontekstis juba olemasoleva madalast sündimusest tekkinud raha ülejäägi [kasutamist], siis see annaks meie noortele või küpses eas inimestele täiendava kindluse saada veel üks laps. 

Igal juhul tähendavad siit saalist välja saadetud signaalid inimestele kas positiivset või negatiivset hoiakut nende suhtes. Ma rõhutan, et sõnamurdlik käitumine kaks aastat tagasi, kui perehüvitisi vähendati, andis inimestele väga halva signaali, et riik ei ole nendega, ei ole stabiilne. Seda ütlesid ka kõik rahvastikuteadlased, keda see analüüs laste saamisest ja kasvatamisest tsiteerib. Kõik! Ka Ene-Margit Tiit, kes muidu alati rõõmsalt on toetanud juhterakonna seisukohti, ütles nüüd, et lastega pered vajavad ennekõike stabiilsust. Ei tohi ära võtta midagi, mis juba on antud.

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Signe Riisalo, teil on küsimus istungi juhatajale.

Kuna rohkem küsimusi ei ole, siis see küsimus kaotab mõtte. Aga tegelikult ma oleksin palunud, et istungi juhataja tuletaks komisjonipoolsele ettekandjale meelde, et tal on võimalik võtta kõne oma erakonna poliitiliste seisukohtade esitamiseks. Antud rollis tuleks püsida komisjoni arutelu kirjeldamise juures.

Istungi juhatajana ma kuulen, mida ta räägib, ja kindlasti ma oleks võib-olla lõpus ka öelnud, et [tulnuks] komisjoni rollist rääkida. [Samas] on mitmedki komisjonide liikmed oma isiklikke seisukohti siin aeg-ajalt väljendanud. Aga Riina Solman, meil kellelgi ei ole teile küsimust esitada, nii et ma ei saa teid võtta. Kohe hakkame läbirääkimistega peale. Nii, ettekanded on tehtud. Aga Riina Solman, küsimus istungi juhatajale.

Tegelikult, austatud istungi juhataja, mind ikkagi mainiti, et justkui ma ei täitnud oma rolli piisavalt korrektselt. Aga ma andsin seal puldis teada, miks ma soovisin juhtivkomisjoni esindaja olla. See oli just sellepärast, et juhterakonna esindaja ei tuleks oma poliitiliste seisukohtadega pulti ja räägiks meile, kuidas tõepoolest tuleb ära oodata kevadeni ja enne seda ei saa mitte midagi ette võtta. Aitäh!

Aitäh! Komisjonisisene arutelu ei ole diskussioon istungi juhataja ja komisjoni liikmete vahel. Aga võtke palun siis oma sõnavõtt ka maha veel. 

Ja läheme läbirääkimiste juurde. Seekord saavad sõna fraktsioonide esindajad. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tanel Kiik, palun! Ja volitusega, ma näen.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma ei ole siin esimest korda peretoetuste teemal kõnelemas. Aga tihtipeale on kahjuks tulemus olnud tõepoolest peredele ebasoodne ehk negatiivne. Tuletan lihtsalt mõnda fakti meelde. 

Eesti laste, võib öelda, ebavõrdne toetamine on kestnud aastakümneid. Järk-järgult on esimese ja teise lapse toetust küll nihutatud lähemale kolmanda lapse toetusele, aga veel on tegemata see viimane samm. Kui mäletate, siis kunagi oli kümme aastat esimese ja teise lapse toetus 300 krooni ehk 19,18 eurot. Sotsiaaldemokraatide juhtimisel alates 2015. aastast tõusis see 45 euroni ja sealt järk-järgult edasi 60-ni, hiljem 80 euroni. Aga on jäänud veel väike erinevus esimese ja teise lapse ja siis kolmanda ja iga järgneva lapse toetuse vahel. 

Tegelikult mulle tundub, et parlamendi enamuse tahe on olnud nende toetuste ühtlustamise suunas liikuda. Ja nüüd on tegemata veel see viimane väike samm. 20 euro võrra esimese ja teise lapse toetuse tõstmine toetab ju kõiki peresid. Kolmanda lapse saamiseks peavad sul olema kaks esimest last. Seega see on tegelikult selline perepoliitika meede, mis väärtustab iga last ja annab väga selge sõnumi ühiskonnale. Ja seda kahes mõttes. Esiteks see annab sõnumi, et kõik lapsed on võrdsed, iga laps on ühetaoliselt väärtustatud, on ta esimene, teine, kolmas või järgmine. Ja teiseks annab see väga olulise sõnumi, et riik tajub, mis olukorras me oleme: riik tajub, et me oleme rahvastikukriisis ja et see pidevalt langenud sündide arv – alla 10 000 lapse aastas viimastel aastatel – on tegelikult sõja kõrval kõige tõsisem väljakutse Eesti riigi ja rahva püsimajäämise mõttes. 

See ei ole mingisugune poliitretoorika, see on lihtsalt numbrid ja teadus, faktid. Ükski rahvas ei saa lõputult kahaneda ja loota samal ajal püsima jääda. Meil tuleb toetada meie noori, meie peresid. Loomulikult me ei arva, et piisab ainult rahalisest toetusest, ainult lapsetoetuste tõstmisest, aga sellised sammud on ka märgilised ja olulised. Ka sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu ajal tegelikult keegi ei arvanud, et me tõstame need lapsetoetused ära ja sellega on kriis lahendatud. Loomulikult mitte. 

Meil tuleb tegeleda lasteaiakohtade kättesaadavuse küsimusega, töö ja pereelu ühitamise teemaga, pakkuda erinevaid toetavaid teenuseid, vaadata, et oleks tervishoiuteenused kättesaadavad, et ka esimese kodu soetamise või üürimise võimalused oleks noortel peredel senisest paremad. See on [valdkond], kus Eesti riik on reeglina olnud suhteliselt passiivne. Noorte toetamine oma kodu soetamisel või üürimisel on minimaalne võrreldes teiste riikidega. 

Neid samme ja mõtteid, mida toodi välja ka Sotsiaalministeeriumi tehtud analüüsis, on veel palju. Aga üks lahendus ei välista teist. Võiks astuda täna esimese sammu, liikuda edasi lastetoetuste ühtlustamisega, öelda välja selge sõnumi, et kõik lapsed on võrdselt väärt 100 eurot. Loomulikult jääb paralleelselt ka lasterikka pere toetus. Ja siis võiks järk-järgult, viilu kaupa hakata võtma käsile järgmisi Sotsiaalministeeriumi tellitud analüüsis tehtud ettepanekuid ja neid lahendada. 

Lihtsalt olukord on selline, et kuidagi on kombeks saanud pidevalt lükata vajalikke lahendusi edasi. Võtame näiteks toimetulekutoetuse tõstmise. Kõik olid justkui nõus, et tegelikult see on ajale jalgu jäänud, oleks vaja tõsta. Kui me esitasime vastava ettepaneku käesoleva aasta lisaeelarve kohta, siis see hääletati maha, öeldi, et me tuleme oma ettepanekuga hiljem millalgi. Nüüd oleme natuke sarnases olukorras. Kõik on justkui nõus, et lapsetoetusi peaks tõstma ja ühtlustama, arvestades ka seda, et elukallidus on vahepeal oma töö teinud ja see 80 eurot ei ole täna enam kaugeltki samasuguse väärtusega nagu mõni aasta tagasi. Kõik on nagu nõus, et tuleks tõsta, aga ikkagi tuleb oodata mingisugust müstilist analüüsi, uut eelnõu, loomulikult valitsuse poolt. 

Praktika on tihti niisugune olnud. Ja mis seal salata, ka sel ajal, kui mina olen valitsuses olnud, on see nii olnud. Aga mõnes küsimuses, nagu näiteks perepoliitika, eriti siis, kui eesmärk on minu arvates ühine, kui [soov on] rahvastikukriis ületada, võiks näidata positiivset eeskuju ja kõrget poliitilist kultuuri, toetades ka mõnda opositsiooni eelnõu. 

See ei ole röögatult kallis ettepanek, me ei räägi siin 150, 200, 300 eurost lapse kohta. Me räägime väga lihtsast põhimõttest: iga laps on võrdselt väärtustatud. Me räägime sellest, et olukorras, kus elukallidus on inimeste ja perede toimetulekut halvendanud, on õiglane ja põhjendatud laste senisest suuremas mahus toetamine ehk siis 20 euro võrra esimese ja teise lapse toetuse tõstmine. 

Mina kutsun teid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üles seda eelnõu toetama. Teeme selle esimese lugemise ära, saame edasi arutada. Arvestades kõiki neid kuluridasid, mis on riigi ees, ei ole selle eelnõu kohane eelarvekulu tegelikult kontimurdev. Küsimus on rohkem tahtes, küsimus on prioriteetides, küsimus on ka poliitilises kultuuris, kas vahel harva mõni opositsiooni esitatud ettepanek võiks ka läbi minna. Aitäh! 

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud saalis viibijad ja saadikud ja muud inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Kolleeg Peeter Ernits enne küsis väga ilusasti, et mis sa arvad, mis nüüd juhtuma hakkab. Kas tuleb ime, et see eelnõu jõuab teisele lugemisele, või tapetakse ta ära? No ma olin kergelt pessimistlik, kuigi minu eelkõneleja Tanel Kiik oli väga optimistlik ja pani südamele, et austatud reformierakondlased, kes te meid kuulate, palun ärge tulge seda eelnõu maha hääletama. Jätame ta ellu ja toetame oma lapsi ja anname koos poliitilise signaali, et me hoolime peredest ja lastest! Kõik lapsed on kulla hinnaga, kõik lapsed on võrdselt väärtustatud. 

Aga miks ma olin pessimistlik? Ma natukene kaevasin ajas tagasi, nädal aega tagasi. Pärast sotsiaalkomisjoni istungilt toimus väike arutelu ja tundus ka mulle, et me liigume üksmeele poole. Ma pean siit saalist ka ütlema, et Isamaa naiskogu IREN juba talvel tegi ettepaneku, et see küsimus on erakondadeülene, ärme vastandume üksteisele, ärme kakleme, selles küsimuses leiame üksmeele. 

Tegelikult eelmisel nädalal toimus sotsiaalminister Karmen Jollerile umbusalduse avaldamise arutelu ja seal paraku minister andis väga selgelt mõista, et vaatamata sellele analüüsile ta 2026. aasta eelarves ühtegi väljapakutud meedet rakendada ei kavatse. Eitavalt kõlas vastus ka küsimusele, kas oleks võimalik taastada lasterikaste perede huviringitoetus kogusummas 101 000 eurot, mis võeti lisaks peretoetustele ära paar kuud hiljem. Väga naljakas selles mõttes, et see summa ei olnud eriti suur, aga ta aitas väga palju maapiirkondade peresid ja seda ei antud kõikidele, vaid ainult koolis käivate õpilastega peredele alates neljandast lapsest. Peres pidi olema vähemalt neli last kasvamas. See oli pisku, aga see võeti ära. 

Kummaline, et samal ajal kui meil jääb haridus[valdkonnas] raha väheste sündide tõttu ilmselt üle, ka sotsiaal[valdkonnas] jääb üle, ei soostunud sotsiaalminister Karmen Joller isegi neid väikseid signaale lubama, kuigi tegelikult oleks see üks väga lihtne lahendus. 

Ja ma ütlen teile, mille taga seisab konsensusliku rahvastikupoliitika kujundamine ja nende lapsetoetuste suurendamine. See seisab ühe kännu taga kinni ja selle kännu nimi on Reformierakond. See ei tohiks niimoodi olla, sest kõik teadlased ütlevad nagu ühest suust, et rahvastikupoliitika on pikaajaline protsess ja see ei tohiks sõltuda sellest, milline partei on parasjagu võimul. 

Seda kaotatud usaldust, mida me iga hetk, iga päev peredelt ära võtame, seda kindlustunnet on võimalik kasvatada kohe, alates tänasest, kui Reformierakond tuleb saali ja jätab selle eelnõu ellu. Tehke palun, kallikesed, seda! Näe, Kristo Enn Vaga tuleb! Ole hea, jäta see eelnõu ellu! Noor pereisa, tuleb veel võib-olla lapsi juurde ja oled hea eeskuju teistele!

Me oleme palju aega kaotanud. Loevad teod, mitte sõnad. Mina siin praegu räägin, kohe hakkab hääletus ja siis me näeme, mida juhterakond on otsustanud. Ma ütlen veel kord, et seal koosolekul, kui ma küsitlesin sotsiaalministrit, ta üritas väga paljudest küsimustest kõrvale põigelda. Ütles, et tema ei olnud varem ministriametis, et tema eelkäija oli need otsused teinud, see ei puudutanud teda. Tegelikult see nii ei ole. Ta oli Riigikogu liige ja siin saalis hääletas kõikidele otsustele kaasa, vajutas rohelist nuppu, et võtame peretoetusi vähemaks, andis rohelise tule automaksule. Seadusandjana on tal veel suurem vastutus, kui oli Signe Riisalol, kes oli tegev valitsuses. 

Ja Signe puhul ma rõhutan üle, et minu arust on ta meelt parandanud. See on positiivne märk. Mulle tundub, et ta otsib sotsiaalkomisjonis meie kõigiga ühisosa, on tehtud vigadest loodetavalt õppinud ja rõhutas ka sotsiaalkomisjoni pressiteates vajadust ühiskondliku kokkuleppe järele. Mis tähendab sedasama, mida Isamaa naiskogu on pool aastat varem öelnud: teeme ühiskondliku kokkuleppe, käitume erakondadeüleselt ja hakkame lahendama peremeetmeid korraga. 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ma ei rõõmusta nende esimeste märkide peale, ei hüppa rõõmust lakke, et Signe niimoodi toetav oli sotsiaalkomisjonis. See oleneb Reformierakonnast, mis sellest eelnõust saab. Ja see oleneb sellest, kas see "lugege mu huultelt" stiilis poliitika läheb edasi. Mis tähendab, et ühel päeval öeldakse meile ühte ja teisel päeval murtakse sõna, öeldakse hoopis midagi vastupidist. Teod näitavad! See järgmine hääletus praegu näitab, kas Reformierakond on tegelikult meelt parandamas rahvastikupoliitika osas või mitte, kas Saulustest saavad Paulused.

Igal juhul ma meenutan teile, et mitmed need põhimõtted, mis selles analüüsis kõlasid, me töötasime välja 2019. aastal Siseministeeriumi juurde loodud rahvastikupoliitika osakonnas. Ma olin sellel ajal rahvastikuminister ja osakonda hakkas juhtima Lea Danilson-Järg, kellega me tegime koostööd täpselt samade rahvastikuteadlastega. Nad aitasid Siseministeeriumis omal ajal meid, aga nüüd aitasid Sotsiaalministeeriumis raportit koostades seda analüüsi teha. Me tuginesime siis Statistikaameti andmetele, rahvastikuteadlaste soovitustele, küsitlustele ja uuringutele ja jõudsime samasugusele järeldusele, mida ütles Karmen Joller siit saalist ja ütles meile komisjonis: tuleb toetada rohkem neid peresid, kes tahavad lapsi saada. Aga mõelge, me jõudsime selle järelduseni viis aastat tagasi ja hakkasime meetmeid tegema! Viis aastat on kaotatud aega ja raha ja vähendatud perede turvatunnet. 

Me kaitsesime seda järeldust järjepanu 2023. aastal sotsiaalkomisjoni istungitel, kus valimised võitnud Reformierakonna esimene ettevõtmine oli peretoetuste vähendamine. Siis ütles Karmen Joller mulle sotsiaalkomisjonis, et miks ma toon perede ja laste toimetuleku ning sündimuspoliitika kohta sotsiaalkomisjoni materjale, mis ei ole teaduslikku tõestust leidnud. Ometi olid need samad rahvastikuteadlased, samad materjalid, samad küsitlused ja uuringud ja uuringute tegijad. 

Aga nüüd, kui Reformierakonna minister selle analüüsi läbi luges ja needsamad teadlased selle ette panid, on äkki kõik tõenduspõhine. Ja teate, ükskõik, las siis olla nüüd, kui Reformierakond on otsustanud, et see on tõenduspõhine, asi korras. Aga hakkame liigutama! Hakkame minema kusagilt! Ja esimene märk sellest võiks olla see tegu, et see eelnõu, mille on esitanud sotsiaaldemokraadid ja Reili Rand ette kandnud, läheb teisele lugemisele. Ja see võetakse vastu ja me saame peredele siit saalist hakata ükskord positiivseid signaale andma. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Alustaks sellest, et Eesti on juba mitmendat aastat väga sügavas demograafilises kriisis. Ja tegelikult see varsti muutub juba katastroofiliseks. Viimane näide. Augustikuus sündis Eestis 798 last, mis on 32 võrra vähem kui eelmise aasta augustis. Ja niimoodi on praegu iga kuu, iga aasta. Me kõik teame, et need näitajad on praegu rekordmadalad, alates nendest iidsetest aegadest, kui üldse hakati seda kõike fikseerima. Nii et rohkem kui 100 aastat sellist olukorda Eestis pole olnud. 

Samal ajal on tänavu augustis surnud 1218 inimest, eelmisel aastal oli vastav näitaja 1216. Ehk siis surmade arv ei lange, vastupidi, kaks surnut tuli juurde. Aga laste arv kogu aeg väheneb. Ja kui vaadata, kui palju inimesi sureb ja kui palju lapsi sünnib, siis me näeme, et see vahe on põhimõtteliselt 50%. Ja see on väga-väga murettekitav tendents. 

Miks ma sellest räägin? Sellepärast et me kõik saame aru, et üks nendest meetmetest, kuidas stimuleerida sündimust, on igasugune finantsiline abi, et perekonnad oleksid kindlad selles, et riik ei jäta neid hätta. Et kui homme nende olukord muutub natukene keerulisemaks, siis neil on ikkagi tugi olemas. Aga seda kahjuks Eestis ei ole. Me kõik mäletame, kuidas ühel hetkel riik tõstis paljulapseliste perede toetust väga jõuliselt. See oli väga ilus märk, väga lootustandev märk riigi poolt. Ent aasta pärast võeti paljulapselistelt peredelt 200 eurot kuus tagasi – liiga palju saate! Loomulikult sellised sammud ei suurenda usaldust. Ja kindlasti on vaja meetmeid, mis aitaksid peredel ennast kindlamalt tunda. 

Ühest küljest on mul väga hea meel, et selline eelnõu on siin menetluses. Teisest küljest ma võin meelde tuletada, et Keskerakonna fraktsioon on selliseid eelnõusid esitanud varem kohe mitu. Kui me [süüvime] natuke ajalukku, siis me saame teada, et juunis 2023 me esitasime kohe kolm eelnõu. Esiteks, et tõsta toetus 140 euro peale iga lapse kohta. Teiseks, et tõsta see 100 euro peale, pluss see toetus indekseerida. Kolmas ettepanek oli tõsta toetus 150 euro peale iga lapse kohta. Septembris 2023 Riigikogu lükkas need eelnõud tagasi. Koalitsioonisaadikud, kaasa arvatud sotsiaaldemokraadid muide, hääletasid sellele vastu. Veebruaris 2024 tegi Keskerakond uuesti ettepaneku kehtestada 150 eurot iga lapse kohta. Septembris 2024 Riigikogu koalitsioon ei toetanud Keskerakonna eelnõu, kaasa arvatud sotsiaaldemokraadid. Nii et natuke silmakirjalik on see kõik. 

Ega meie suhtumine pole muutunud, meie arvates peaks kindlasti peretoetus kasvama. 100 eurot 80 asemel täna, kus inflatsioon on kahel viimasel aastal olnud 40%, kus toidukaupade hind on tõusnud 40% – no sellest ei piisa. Kui me juba aastal 2023 rääkisime 140 ja 150 eurost, ja kindlasti me rääkisime sellest ka eelmisel aastal, siis nüüd isegi 150-st ei piisa. 

Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

Nii et kui rääkida sellest, et 80 euro asemele tuleb 100 eurot, siis minu arvates see ei lahenda perede jaoks suurt midagi. Aga ma olen nõus Riina Solmaniga, kes ütleb, et see oleks hea märk sellest, et tõepoolest, ka valitsus on hakanud mõtlema selle peale, et meil on midagi väga valesti selles valdkonnas, et tõepoolest, meil on demograafiline kriis ja tuleb püüda seda lahendada. 

Me oleme enne kuulnud, et jah, probleem on olemas, aga seda niimoodi rahaga lihtsalt ei lahenda. Loomulikult ei lahenda! Ei lahenda siis, kui see on ainuke meede, mis kehtestatakse. Aga kui see on üks mitmest meetmest, siis ma arvan, et lahendab küll. Kui me alustame sellest, et näiteks seesama perehüvitis iga lapse peale on kas või 100 eurot – ma küll arvan, et see peaks olema miinimum 150 eurot kuus – ja paljulapselised pered saavad toetuse, mis on ka selline korralik ja keegi aasta pärast neilt seda raha ära ei võta, siis see kindlasti lisab kindlustunnet meie peredele. [Aitab see,] kui peresid ei hirmutata sellega, et meil siin võib iga kell mingi sõjaline konflikt pihta hakata, kui me tõesti hoolime peredest ja näiteks teeme 1. juunist lastepäeva või lastekaitsepäeva, ükskõik kuidas me seda nimetame, ja pered saavad siis koos aega veeta. Sellistest väikestest asjadest tegelikult päeva lõpuks tuleb suurem asi. Ma arvan, et me kindlasti peame selle peale mõtlema, sest kuidas me teistmoodi hakkame seda demograafilist kriisi lahendama? No mina küll ei kujuta ette. 

Nii et Keskerakond kindlasti seda eelnõu toetab. Väga hea, et põhimõtteliselt meie mõtted ja ettepanekud, mis me oleme varem teinud, leiavad ka teistes fraktsioonides heakskiitu ja nad on hakanud välja tulema samasuguste ideedega. Ma arvan, et päeva lõpus me kuskile sellega jõuame. Aitäh!

Aitäh! Reili Rand, te tahate vastusõnavõttu teha või? Või kuulame puldist ära enne? Selge. Aga siis palun kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel esinema Signe Riisalo. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid siin saalis ja väljaspool saali ja ka muud inimesed, kes seda arutelu kuulavad! Lisaks sotsiaalkomisjoni istungi pressiteatele, mida austatud kolleeg täna siin juba tsiteeris, olen ma tegelikult augustikuu viimasel nädalal ERR-i arvamusloos kirjutanud seda: "Meetmete ellurakendamine nõuab raha. Madalad sündide numbrid tingivad olukorra, kus ligikaudu miljardist eurost (riigi kulu perehüvitistele) jääb järgnevatel aastatel keskmiselt kasutamata paarkümmend miljonit eurot aastas. Selle summa võiks planeerida ühiskonnaülese kokkuleppena laste ja lastega perede toetamiseks." Jah, see on ka minu mõte. Lahtisest uksest ei ole meil kellelgi mõtet sisse trügida. 

Nüüd aga tulen sellesama uuringu juurde. Selle uuringu tulemusteks on tõenduspõhised teadlaste poolt, ekspertide poolt esitatud 15 meedet. Tegelikult on neid isegi rohkem, sest osas peatükkides on ka alameetmeid. Näiteks sellessamas peatükis, mille teemal täna jutt käib – see puudutab majanduslikku ebakindlust, ka hea kolleeg sotsiaaldemokraatide hulgast tsiteeris seda osa analüüsist –, on kolm erinevat alternatiivi välja toodud. 

Kõnealune eelnõu on üks alternatiiv, mis on kõikidest pakutud variantidest kõige kulukam, süües ära mitte ainult seda paarkümmend miljonit, mis keskmiselt järgmistel aastatel üle on, vaid peaaegu kolm korda suurema summa. Ja seda ilma, et kuidagigi võetaks arvesse teisi peatükke, näiteks kuidas leevendada lapsevanemaks saamise ea tõusu mõju. Seal on pakkumuses vähemalt kolm vanemahüvitise muudatust. Lisaks eluaseme kättesaadavus, raskused töö ja pereelu ühitamisel ja nii edasi. Kokku seitse erinevat muret, mis lastega peredel on. 

Nüüd, selle eelnõu puhul ma tegelikult näen kahte eesmärki. Üks eesmärk on väärtuspõhine: iga laps on väärtus, me toetame lapsi võrdselt. See on tunnustamist väärt ja kiiduväärt eesmärk. Aga teine eesmärk, millele ka seaduseelnõu esitaja rõhus, oli vaesuse vähendamise aspekt. Kui me mõtleme, kes on suurimas vaesuses – räägime ainult lastega peredest, jättes kõrvale ülejäänud ühiskonnagrupid –, siis on need tõepoolest last üksi kasvatavad vanemad ja lasterikkad pered. Mitte ilmtingimata alates kolmandast lapsest, vaid alates neljandast-viiendast-kuuendast lapsest on peredel materiaalselt keerulisem. Ja vaieldamatult on [suurtes raskustes] need pered, kus kas laps või vanem on puudega. Need on tegelikult sihtgrupid. 

Kui me soovime lahendada vaesusega seonduvaid probleeme, millele kolleeg Eesti 200-st viitas, ja sihitada väheseid ressursse ühiskonnas, siis me peaksime silmas pidama just neid haavatavamaid gruppe kõikide lastega perede seas. Et see õnnestuks hästi, on tõepoolest 2026. aasta kevadeks valitsuse sotsiaalminister lubanud panna kokku tegevuskava, kus on läbi kaalutud kõik need seitse muret, mis lastega peredel on, et saaks toetada peresid laiemalt. 

Mul on hästi hea meel, et mõned nädalad tagasi, kui see analüüs, millest me siin räägime, oli tegelikult juba avalikustatud, oli raadios "Opositsioonitund". Seal osalesid Isamaad esindav Lea Danilson-Järg ja ka kolleeg Riina Sikkut sotsiaaldemokraatidest. Mõlemad – ja ma olen nendega täiesti ühte meelt – ütlesid seal, et oluline on vaadata lahendusi kompleksselt, sest …

Võtan aega juurde.

Kolm minutit lisaks. 

… sest ei ole olemas ühesuguseid peresid ja ühesuguste muredega peresid. Kui me vaatame seitset erinevat muret, siis igal perel on individuaalsed probleemid. Ja selleks, et me saaksime abistada perekondi nii, et nad tunnevad end turvaliselt ja soovivad saada siin ühiskonnas veel lapsi või soovivad saada varem lapsi, selleks, et aidata nende laste kasvatamisele kaasa, on tarvis puudutada kõiki seitset erinevat teemalõiku.

Ma tuletan meelde alternatiivid, mis selles eelnõus on. Lisaks sellele, et me esimese ja teise lapse ja last üksi kasvatava vanema lapsetoetust tõstame 20 euro võrra, võrdseks kolmanda ja iga järgneva lapse toetusega, on tegelikult ka pakutud [toetuse] korrigeerimist vastavalt elukallidusele. Ehk lihtsamini arusaadavalt: indekseerimist. Ma rõhutan, et kui me läheme selle eelnõu toetamise teed, siis me kulutame ühekorraga väga suure summa, aga see on ühekordne tõus. Seesama korrigeerimine on riigile oluliselt taskukohasem, maksaks aastas järgnevatel aastatel circa 10 miljonit, mitte nii nagu praegu pakutav 50–55 miljonit. 

Samamoodi on tehtud ettepanek kompenseerida lapse ülalpidamise kulu, mis on hinnanguliselt keskmiselt circa 565 eurot. Kas kompenseerida see avalikkuse poolt 50% või 25% ulatuses? Me teame, et täna on toetus riigilt peredele väga erinev, sõltuvalt laste arvust, varieerudes 18%-st kuni 45%-ni, ja suuremat kasu saavad – mul ei ole sellest üldse kahju, see on õigustatud – lasterikkad pered, kus on ka kulud suuremad. 

Minu soov on, et me teeksime tarku valikuid ja tarku kulutusi. Aga sellesama meie ühise eesmärgi nimel, et lastega peredel oleks lihtsam ja et lapsi sünniks rohkem, võtame selle aja, kaalume läbi erinevad võimalused, mis selles analüüsis on toodud, ja otsustame siis ühiselt, mismoodi edasi minna ja lastega peresid toetada. 

Aga üle kõige ootan ma tõepoolest seda ühiskondlikku kokkulepet, et me ei vaidleks lõputult lastega perede toetamise teemal, vaid leiaksime siin mingisugused ühised punktid, mis on omased meile kõigile. Meetmed võivad olla väga erinevad. Aitäh teile, head kolleegid!

Aitäh! Ja kuna sotsiaaldemokraate mainiti ka sõnavõttudes, siis fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Alustan kõigepealt heast kolleegist Keskerakonnas. Hea Vadim, nagu sa hästi tead, sotsiaaldemokraadid on alati seisnud universaalse lapsetoetuse eest. Ma usun, et sa mäletad, et aastal 2014, kui me veel samas erakonnas ehk sotsiaaldemokraatides olime, see ajaloo olulisim tõus, 19 eurolt kasvamine pihta hakkas. Aga kui te kogu aeg nii hoolega teiste paturegistrit, eriti just nimelt sotsiaaldemokraatide paturegistrit peate, siis ma loodan, et te saate vahepeal aega ka peeglisse vaadata ja tuletada meelde, et alles hiljuti siinsamas lähedal, Tallinna Linnavolikogus oli kõne all lasteaia kohatasu [kaotamise] eelnõu, mida te sel hetkel toetada vajalikuks ei pidanud. Valimiskampaania ajal, ainult loetud kuud või vist on õigem öelda, nädalad hiljem, on toimunud imeline muutus. See teema on taas kord päevakorral ja teie toetus sellele kohatasu kaotamisele on olemas. 

Ja nüüd heale kolleegile Signe Riisalole, kellest kui lastevaldkonna spetsialistist ma väga lugu pean. Ma olen nõus, et tuleb teha tarku valikuid, ja ma loodan, et see meie ühine eesmärk siin on. Aga kuna siin tuli viide meie eelnõu olemuslikule ebasobivusele, siis ma lihtsalt ütlen nii, et on teisi alternatiive, ja ma viskangi õhku teise alternatiivi ehk automaksu soodustuse [iga lapse pealt]. See on tänuväärne, kuna kindlasti parandab inimeste toimetulekut ja on seega samm õiges suunas. Aga ärme unustame, et see meede aitab ainult neid lastega peresid, kellel on auto. Kokkuvõttes ma ühinen veel kord üleskutsega, et teeme tarku otsuseid kõigi Eesti laste heaks. Aitäh!

Teie aeg! Nii … Keskerakonda ei mainitud kõnepuldis minu arust mitte üht korda. Vastusõnavõtu ajal küll mainiti, aga vastusõnavõtule vastusõnavõttu, Vadim, ma ei saa anda. Kas sa tundsid kellegi kõnes, et Keskerakonna vaateid puudutati? Oli äratuntav? Hästi, vastusõnavõtt, Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Ma siis alustan sellest, et vastan lugupeetud Reformierakonna esindajale. Loomulikult, see kõik on ilus jutt, et istume maha, hakkame rääkima. Selle ettepaneku me tegime ju siin Riigikogus juba korduvalt, et istume maha, teeme midagi. Aga siiamaani on olnud ainult selline teerull, et tuled välja mingisuguse konkreetse ettepanekuga, ent siis koalitsioon teerulliga sõidab sellest ettepanekust üle, hääletab maha ja rohkem midagi ei toimu. 

Kui tulla tagasi selle juurde, mida rääkis kolleeg Reili Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, siis ma tuletaksin meelde, et Keskerakond tuli eelmise aasta lõpus Tallinnas välja konkreetse ettepanekuga teha kohatasuga nii, et kõikides Tallinna lasteaedades on koht Tallinna lastele tasuta. Siis ei pidanud keegi koalitsioonist vajalikuks Tallinnas seda ettepanekut toetada. 

Selles mõttes me võime niimoodi minna päris kaugele. Lisan ka, miks Keskerakond ei ole seda viimati toetanud: mitte sellepärast, et see ei ole meie soov olnud, vaid sellepärast, et katteallikas oli nii kahtlane. Põhimõtteliselt pidid munitsipaalkorterite üürnikud hakkama topeltüüri maksma selleks, et need kohad oleksid tasuta. Seda me kindlasti ei tahtnud. Aga kindlasti teeme tulevikus Tallinnas selle ära. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Kuid enne hääletama hakkamist on protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ma lihtsalt tahaks tõesti protseduuriliselt aru saada, kas meil on Riigikogus nüüd selline kord, et vastusõnavõttude peale saab vastusõnavõtte pidada. Ma siis tean. [Aga kui nii on], siis ma arvan, et me võime seda debatti siin väga pikalt pidada. Iga erakond suudab välja tuua vähemalt viis korda, kus mõni teine erakond on hääletanud üht- või teistviisi, toetuste või pensionide uuesti tõstmise poolt või vastu. 

Seni olen ma aru saanud niimoodi, et tavapärane praktika on see, et peetakse läbirääkimisi ja kui läbirääkimiste faasis kedagi mainitakse, siis on võimalik vastusõnavõtt esitada, aga mitte vastusõnavõtu peale vastusõnavõtt teha. Nii et palun aidake mind ja valgustage, kuidaspidi see täpselt on. Oma kõnet ja ka teiste kolleegide kõnet teades võin ma veendunult öelda, et mitte keegi puldis käinutest ei maininud ei Keskerakonda ega Keskerakonna seisukohti. Küll aga reageeris neile oma vastusõnavõtus, mis tehti vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, minu hea kolleeg Reili Rand. Aidake mind ja valgustage võib-olla kogu saalile, milline see praktika ja reeglistik meil siin majas on.

Meil praktika ongi see, et kui vastusõnavõtu tegija tunnetab, et tema seisukohti või tema sõnavõtus kasutatud teese on mainitud teistes kõnedes, siis ta saab vastusõnavõtu. Sotsiaaldemokraadid said vastusõnavõtu, Keskerakond sai vastusõnavõtu ja peale seda on läbirääkimised lõppenud, aga nüüd on põrgatatud protseduuriliste küsimuste abil neid vastusõnavõtte. (Saalist öeldakse midagi.) See on au Riinale. 

Nii, aga läheme edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 659 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja alustame hääletamise ettevalmistamisega. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 659 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 43 Riigikogu liiget, vastu 19, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust ja [eelnõu] langeb menetlusest välja.

Läheme tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud liikluskindlustuse seaduse täiendamise seaduse (kergliikurite kindlustamine) eelnõu 631 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Head kuulajad! Mul on hea meel kaitsta üht eelnõu, millega ma olen tegelenud juba eelmisest kevadest saati. See teema käis korra läbi ka minu erikomisjonist, korruptsioonivastasest erikomisjonist. Meil on nimelt liikluskindlustuse seaduses selline väga spetsiifiline säte, mille kohaselt kergliikurid peavad olema kindlustatud – kergliikurid ehk siis elektritõukerattad. 

Aga sinna on kirjutatud üks väga spetsiifiline nõue. See laieneb nendele elektritõukeratastele, mille kaal ületab 25 kilogrammi. Muidugi te võite kohe ära arvata, millise ettevõtte tõukerattad ei lähe selle alla, millised nendest kaaluvad alla selle. Jaa, muidugi: ühe suurima ettevõtte Bolt tõukerattad kaaluvad täpselt 24 kilogrammi, mistõttu just Bolti tõukerattad ei pea seaduse järgi olema kindlustatud. 

Ma vaatasin sellesse teemasse natukene rohkem sisse. Muidugi tekkis küsimus, miks just selline nõue, et kuidas siis niimoodi. Ja siis muidugi toodi välja: aga teate, me lähtusime direktiivist, tollidirektiivist, me võtsime kõik numbrid sealt. Esiteks on küsimus, kuidas need numbrid sattusid ka direktiivi. Ma tuletan meelde, et see pole esimene juhtum, kus Bolt on väga tugevasti lobitööd teinud ka Euroopa Liidu tasandil. Üks hea näide selle kohta on, kui digitaalsete platvormide töötajatele töötati Euroopa Liidu tasandil välja direktiiv, mis pidi andma nendele töötajatele täiendavat sotsiaalset kaitset ja lisaõigusi. Tervet seda direktiivi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu torpedeeriti. See on üks asi. Mina küsiksin, kuidas need numbrid sattusid direktiivi.

Teine küsimus on see, et mitte kuskil pole kunagi olnud kirjas, et direktiivi tuleb üle võtta niivõrd kitsalt. Läti on siinkohal võib-olla kõige parem näide. Nendel on täpselt needsamad tõukerattad, mis Eestis ja nendel on liikluskindlustus ühtne. Meil on aga niimoodi, et Bolt ei lähe liikluskindlustuse alla. Kõik teavad, et Tuul Mobility on ka üks ettevõte, mis oli siiani Eesti ettevõte – kui me seda teemat arutasime, oli see Eesti ettevõte –, aga nüüd sattus see ettevõte raskustesse ja kuna ettevõte oli raskustes, müüdi see ettevõte Lätile maha.

Mina isiklikult arvan, et Eesti ettevõtlust peab toetama, aga seda ei saa teha valikuliselt, nii et me ühte ettevõtjat eelistame, teisele ettevõttele paneme lisakohustused. Me näeme, mis on juhtunud Tuulega. 

Ma räägin nüüd ka sellest, mida näitab statistika. Statistika näitab praegu, et renditõukeratastega oli eelmine aasta 414 õnnetust. Ja kui vaadata osakaalu protsentuaalselt, siis 42% õnnetusi oli Bolti tõukeratastega, Tuule omadega 13,6%. Ja oleks olnud loomulik, et kui selline seaduseelnõu üldse koostatakse, siis mõeldakse läbi eesmärk. Selle direktiivi eesmärk on olnud kaitsta inimeste tervist, kaitsta tarbijat, aga muidugi ka hinnata seda turgu, et kõik turuosalised osaleksid samadel tingimustel. 

Täna on Bolt öelnud, et neil juba on olemas kindlustus, niinimetatud vabatahtlik kindlustus. Majanduskomisjonile saadeti ka nende nii-öelda kindlustusplaan, [kus on kirjas], mida nemad katavad. Aga see pole sama, mis liikluskindlustus. Osales ka Eesti Liikluskindlustuse Fond ja nad tõid väga konkreetselt välja need mured ja probleemid õnnetusjuhtumitega, mis ei lähe tegelikult nende kindlustuse olla. Näiteks kui joobes [auto]juht sõidab kellelegi otsa, siis liikluskindlustus hüvitab kannatanu kahju. Samuti ei hüvita Bolti kindlustus mittevaralist kahju. 

Selles osas on Eesti seaduses juba tehtud suured muudatused. Ma mäletan, et mina tegin lisamuudatusettepaneku, et [hüvitatav] mittevaraline kahju oleks suurem. Kui näiteks inimene saab sellise terviserikke, et ta ei saa tükk aega tööl käia, siis on ta keerulises seisus. Liikluskindlustus seda hüvitab, Bolti kindlustus ei hüvita. Eelkõige on see nii-öelda vabatahtlik kindlustus enda vara kaitseks. 

Veel üks oluline asi on see, et Bolti kindlustusandja asub üldse Pariisis. No kujutage ette, et teil juhtub mingi õnnetus, tekivad mingid vaidlused, ja siis hakka Pariisiga kirju vahetama!

Mida see ikkagi tähendab, kui seda liikluskindlustust ei ole? See tähendab, et kannatanud ei saa kõigi õnnetuste korral piisavalt kaitset, ei saa hüvitist. On olnud juhtumeid, kus on vaja pöörduda kohtusse. 

Ja veel üks aspekt. Liikluskindlustus võtab üldiselt ravikulud enda kanda. Kui seda ei toimu, siis see tähendab, et Tervisekassa kulud suurenevad. Erikomisjoni istungil olid Tervisekassa esindajad, kes näitasid meile tabelit. Ja sellest tabelist oli näha, et sellest ajast alates, kui kergliikurid tulid turule, hakkasid kasvama ka Tervisekassa kulud. 

Istungil olid ka PPA esindajad, Politsei- ja Piirivalveameti esindajad, kes väga tugevalt toetasid seda eelnõu. Nad väga tugevalt toetasid seda, et oleks ühtne kindlustuskohustus kõigile rendiettevõtjatele. 

Ja on veel üks väga oluline aspekt. Oli üks väga julge Rahandusministeeriumi ametnik, kes tunnistas, et nende algne ettepanek Rahandusministeeriumis oligi väga konkreetne: kindlustuskohustus peab laienema kõigi renditeenust pakkuvate ettevõtete tõukeratastele. Ta ütles, et nad poliitiliselt testisid seda ja see ei läinud läbi. Ma küsisin, mis tähendab, et poliitiliselt testisid. Ja ta ütles otse välja, et nad läksid selle eelnõuga rahandusminister Mart Võrklaeva juurde, kes ütles, et teate, selline variant ei sobi. Et kuskil arutati ja öeldi, et me ei hakka tegema sellist seaduseelnõu, kus on ühtne nõue kõikide renditõukerataste [kindlustuse] kohta.

Üks kõige olulisem fakt minu arvates siinjuures on see, et Bolt on olnud väga helde võimuerakondade toetaja viimastel aastatel. Öelge mulle, kuidas on võimalik selline asi! Kõik olid väga hästi teadlikud, nii ametnikud ministeeriumides kui ka poliitikud, et see [kaalunumbri] piir paneb turul olevad ettevõtted ebavõrdsesse olukorda, jätab inimesed kaitseta, et meil on kindel turuliider, kellele ei tule kohustust liikluskindlustus teha. Ja vaatamata sellele, et Rahandusministeeriumi ametnikud, PPA ja Tervisekassa kõik toetasid seda, et peab olema üks ja sama reegel kõigile, võeti vastu selgelt poliitiline otsus ühe ettevõtte kasuks. 

See eelnõu, mille mina ette valmistasin ja mida ma kaitsesin ka majanduskomisjonis, tekitas uuesti väga huvitava debati. Mulle isiklikult tundus, et väga paljud komisjoni liikmed tegelikult arvavad, et tuleks midagi muuta, et selles osas tuleb ikkagi seadus ümber teha, aga kahjuks ikkagi majanduskomisjonis hääletati selle eelnõu vastu. Mul on muidugi lootus, et täna siin suures saalis tuleb teistsugune tulemus. 

Aga see eelnõu, mille ma ette valmistasin, lähtus Rahandusministeeriumi algsetest ettepanekutest, [variandist, mille] Rahandusministeeriumi ametnikud kohe koostasid, kui see direktiiv tuli üle võtta. Nad näitasid rahandusministrile, et see on seesama eelnõu, mis ei leidnud poliitilist toetust, aga mida toetavad, nagu ma ütlesin, politsei, Tervisekassa, Rahandusministeeriumi ametnikud ja ka Konkurentsiamet. 

Konkurentsiamet osales erikomisjoni istungil ja ütles, et selles on võimalik turumoonutus. Ma loen teile täpsemalt ette, mis [saaks kirja] liikluskindlustuse seaduse § 4 lõike 1 punkti 5¹. Seda lõiget täiendataks [selle punktiga] ja selle kohaselt tekiks igasuguste kergliikurite kindlustamise kohustus isikutele, kellele kuulub üle kümne liikluses kasutatava ja väljarenditava kergliikuri. See tähendab, et ainult neile, kes tegelevad just nimelt kergliikurite rentimisega, tuleb see kohustus. 

See eelnõu ei puuduta eratõukerattaid, selle kohta on eraldi regulatsioonid. Aga [muudatust on vaja] just nimelt selleks, et oleks ühtne süsteem, ühtne arusaam, et liikluskindlustus laieneb kõikidele, kes tegelevad renditeenustega. 

Ja üks põhjus, miks ma eraldi nendest renditõukeratastest räägin, on see, et neid ongi ju kõige rohkem liikluses. Mul on siin 2022. aasta statistika: näiteks Bolti tõukeratastega sõideti 8 miljonit kilomeetrit ja Tuule tõukeratastega 5 miljonit kilomeetrit. Nii palju aastas sõidetakse! Praegu ehk isegi rohkem, see on Rahandusministeeriumi varasem statistika, mis meile edastati. 

Ja muidugi selle seaduse vastuvõtmine tagab parema tarbijakaitse, tagab parema inimeste tervise kaitse ja kohustuslik liikluskindlustus tagab selle, et liiklusõnnetuses kahju saanud pool saab ka hüvitist. Samuti vähendab see Tervisekassa kulusid, hoiab maksumaksja raha kokku. 

Tegelikult eelnõu on väga lihtne. Mulle on arusaamatu, miks selle mingil määral tehnilise eelnõu puhul on nii palju vaidlusi ja miks sellega on olnud nii keeruline edasi liikuda. Aga ma väga loodan, et täna see eelnõu leiab siin saalis toetuse vaatamata sellele, et majanduskomisjonis koalitsioon hääletas selle vastu. 

Nüüd on suvi möödunud. Too hetk räägiti, et ootame, vaatame, kuidas suvi läheb, vaatame sügisel edasi. Sellepärast ma selle eelnõu jätsingi sügisesse. Ma loodan, et koalitsioon on suvel puhanud, vahest näinud pealt ka mõnda õnnetust – mina küll olen – ja ikkagi mõtleb uuesti, kui oluline on kaitsta inimeste tervist. Ma arvan, et inimeste tervise kaitse ületab seda eesmärki, millest räägitakse meil alati, et me peame ettevõtlust kaitsma. Kui me paneme need asjad kõrvuti, siis tervisekaitse on palju olulisem. Aga ma praegu lõpetatakse selle eelnõu tutvustamise ja hea meelega vastan kõikidele küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Ja mõned küsimused on. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Anastassia, aitäh sellise mõistliku ja argumenteeritud ettekande eest, mis paneb mõtlema ja muretsema! Bolt on ka varem teinud lobitööd. Näiteks direktiiv digiplatvormi töötajatele täiendavate õiguste andmiseks – seda torpedeeriti Eesti poolt Bolti palvel. Kas see on sarnane kaasus ja millest selline suur armastus Bolti ja meie valitsuse vahel on? Oskad sa seda kommenteerida?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma korra puudutasin seda lobitegevust. Selline lobitöö on olnud korruptsioonivastases erikomisjonis mitu korda käsitlusel, ka just nimelt Bolti lobitöö. Komisjoni eelmise esimehe ajal käsitleti lobitööd, mis puudutas Bolti seoses digiplatvormi töötajate direktiiviga. Seal oli tõesti selline kaasus, kus Eesti pidi nagu hääletama direktiivi poolt. Selle direktiivi vastuvõtmiseks oli vaja kõikide liikmesriikide poolthääli ja Eesti jättis, ma mäletan, kas hääletamata või tegelikult oli erapooletu. Ja see oli Bolti palvel. 

Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtis siis Eesti 200 poliitik Tiit Riisalo. Tema oli minister ja tema jäi nendel hääletustel erapooletuks, mille tõttu direktiivi vastuvõtmine kukkus mitmel korral läbi. Kui hakati sellesse kaasusesse sisse vaatama, siis avastati, et Bolt oli pidevalt ministeeriumi kirju saatnud, pidevalt olid kohtumised erinevate ametnikega ja ka poliitikutega, aga mitte kordagi neid lobikohtumisi ei registreeritud. Hiljem tuli välja ka see, et asekantsler Sandra Särav oli tegelikult ka Bolti osanik. Ta varem töötas Bolti heaks ja talle jäid Bolti aktsiad, mida ei olnud mitte kusagil märgitud, ka mitte huvide deklaratsioonis. See oli probleem ehk selge huvide konflikt. Selgelt oli töö ühe konkreetse ettevõtja kasuks ja samal ajal seda lobitööd peideti. See oli ka meedias päris pikalt arutlusel. 

Kuna juba on olnud selline kaasus, siis tekibki küsimus: tundub nii lihtne eelnõu, miks ikkagi töötatakse sellele vastu? Mis on nagu see soov, mis on see põhjus, miks meil ei võiks olla ühtne liikluskindlustus? Miks ka Boltil ei või olla liikluskindlustus, mis kaitseks meie inimesi? Ma ei saa aru, mis siin on nii suur põhjus, et peaks sellele vastu töötama. 

Nagu ma ütlesin, ma arvan, et see ei ole vähetähtis fakt, et Bolt on olnud väga aktiivne võimuerakondade toetaja, on toetanud Reformierakonda ja Eesti 200, on toetanud ka sotsiaaldemokraate. Ja üks Bolti esindajatest, kes oli ka erikomisjoni istungil, täna kandideerib Reformierakonna ridades. Ma tegelikult arvan ka, et ettevõtlikud inimesed peavadki kandideerima ja osalema poliitikas. Aga noh, siin on natukene väga palju selliseid punaseid rätikuid ja punaseid jooni. 

Ma ei saa öelda, kas see on päris samasugune kaasus. Aga ma olen signaale saanud Rahandusministeeriumist, ma tean, mis on Rahandusministeeriumi ametnike tunnetus, ma tean, mis tunnetus on politseil, ma tean, mis tunnetus on Tervisekassal. Kõik nad on saatnud omapoolseid kirju. Ma tean, et kirjad tulid ka Tuulelt, kui oli see arutelu, kus nad palusid võrdseid võimalusi. Nii tekib küll küsimus, miks ikkagi võetakse vastu seadused, mis eelistavad ühte konkreetset ettevõtjat.

Nii, protseduuriline, Lauri Laats. Mis on istungi juhatajale öelda?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma just [tahtsin] siit riiulist, nii nagu tavaliselt võimalus on olnud, võtta selle seaduseelnõu, mida me praegu menetleme. [Tahtsin] korraks mõned aspektid endale meelde tuletada, aga seal riiulis ei olnud välja trükitud eelnõu. Kas ehk seoses nende uute pultidega on uus lähenemine, et seaduseelnõusid ei trükitagi enam välja, või on [muu probleem]? Siin on hästi palju erinevaid tehnilisi probleeme täna olnud, nagu me juba istungi alguses saime teada. Võib-olla selles on küsimus. Või milles on küsimus?

Ei, kindlasti selles küsimus ei ole. Ja kolleegid näitavad, et kõik on olemas. Kui ei pruugi siin vasakpoolses reas olla, siis on parempoolses. Ja teinekord saab kasutada ka virgatsi abi, anda märku, [kui midagi on puudu]. Aga küsimus ettekandjale, Vadim Belobrovtsev.

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Sa oled vähemalt korra ennegi siia saali toonud eelnõu, mis oli samamoodi pühendatud elektritõukeratastele ja niinimetatud minimopeedidele. Olgem ausad, tihtipeale need tekitavad tänavatel paraja kaose ja vahel sa lihtsalt imestad, et inimesed pole kannatada saanud. Aga koalitsioon järjest hääletab need eelnõud maha, eriti siis, kui hakkab jutt Boltist käima. Võib-olla on see küll ainult minu tunnetus. Aga ehk sina võid meid valgustada, kas see on päriselt niimoodi, ja kui see niimoodi on, siis miks see niimoodi on?

Jah tõesti, põhjus, miks ma varem tulin välja eelnõuga, mis puudutas kergliikurite, pisimopeedide regulatsiooni, oli selles, et ma olen ka Tallinna Linnavolikogu liige ja sinna pidevalt tulid sõnumid, et Tallinna tasandil ei ole võimalik seda küsimust reguleerida, seda kaost [leevendada]. Isegi ei saa panna limiiti sellele arvule, kui palju meil neid pisimopeede ja muid kergliikureid tänavapildis on. See oli liiklusseaduse muutmise eelnõu ja käsitles seda, et kohalikul omavalitsusel oleks võimalus sätestada piirid, kui palju meil kergliikureid tänaval on. On juba üldtuntud fakt, et Bolti tõukerattaid tegelikult ei kasutata nii palju, kui neid väljas on. Tihtipeale neid pannakse välja just reklaami mõttes: mida rohkem sa neid näed, seda rohkem sa tead neid kasutada. Tegelikult meil nii palju neid tänavapildis vaja ei ole. Ja muidugi me saame aru ka sellest, et võivad tekkida ohtlikud olukorrad, kui nad kuskil maas vedelevad või jäävad lihtsalt jalakäijatele või teistele liikujatele ette. 

See on väga huvitav, et kergliikurite piiramine on teistes riikides tavapärane praktika. Teistes riikides on sellised asjad ette võetud. Ma ei räägi Pariisist, kus on üleüldse kõik see keelustatud. Pariisis viidi lausa rahvahääletus linna elanike seas läbi ja inimesed hääletasid selle poolt, et elektritõukerattad tuleb keelustada. Aga näiteks Soomes on need piirangud olemas, Saksamaal täpselt samamoodi on piirangud olemas, nii et see tundub ikkagi täiesti mõistlik asi, mida võiks teha. 

Muud asjad, mis olid selles eelnõus, mida te mainisite, olid näiteks vanuseline piir pisimopeedide kasutamisel, et sellel oleks konkreetne kontroll, ja ka kiivrikasutus. Praegu on niimoodi, et me kogu aeg näeme, et lapsed sõidavad ja vanusekontrolli ei teostata. Ma räägin pisimopeedidest. On kahju, et neid otsuseid ei ole vastu võetud. 

Ja me näeme, et järjest kõik need regulatsioonid, mis puudutavad Bolti, hääletatakse maha. Mul on siin ees ka summad, mis on viimastel aastatel annetatud. Reformierakonnale on Bolti asutajate poolt annetatud 74 759 eurot, Eesti 200-le 94 042 eurot ja sotsidele 38 000 eurot. Igaüks saab ise siit omad järeldused teha.

Aitäh! Me oleme praegu liikluskindlustuse seaduse täiendamise juures. Peeter Ernits, palun küsimus!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa peaaegu võiks juba doktorikraadi saada tõukside ja Boltide alal. Aga kõik on ausad inimesed siin. Näiteks Mario istub mu kõrval siin, on aus inimene. Äkki sa valgustad natukene laiemalt seda. Väga huvitavad sellised sidemed on, kuidas seadusandlus tegelikult käib või võiks käia. Äkki avad natukene silmi ka mul ja Mariol ja teistel, kes siin kõik on.

Aitäh! Kahjuks tõesti saal on peaaegu tühi. Koalitsiooni on jäänud esindama ainult üks saadik. Ja kahjuks tegelikult ma räägin täna sellest, kuidas ei peaks seaduseid vastu võtma. Ma arvan, et pool mu kõnet oligi sellest, et mina näen probleemi, kui võetakse vastu seadused, mis kindlalt teenivad konkreetsete huvirühmade huve ja panevad kedagi teist vähem eelistatute olukorda. 

Me nägime, kuidas on võimalik, et Bolti tõukerattad ei lähe kindlustuskohustuse alla, aga kõik ülejäänud lähevad. See tundub imelik. Poliitiline korruptsioon on muidugi teema, mida me oleme korruptsioonivastases erikomisjonis mitu korda käsitlenud. Võib-olla sa mäletad seda suurt kaasust, kui muudeti riigisekretäri puudutavat seadust. Siis oli samamoodi. Peaminister soovis panna endale sobiva isiku riigisekretäriks, aga tal ei olnud juriidilist kõrgharidust. Mis tehti? Muudeti seadust. Muudeti seadust ja siis konkreetne inimene oli juba sobiv. 

Ja siin on täpselt samamoodi. Oli teada, et liikluskindlustust käsitlev direktiiv on vaja üle võtta, aga sooviti see üle võtta nii, et see ei kahjustaks ühe konkreetse ettevõtja huvisid. Ega see [kaalu]number ei ole seal niisama tekkinud. Samas me teame, et enne seda olid arutelud, enne seda olid ministeeriumi ettepanekud, olid konkreetsed eelnõud valmis, et rakendada ühtset meetodit, ühtset arusaama liikluskindlustuse osas. Aga seda ei kuulatud. Kui mulle öeldi Rahandusministeeriumist, et me poliitiliselt testisime seda ja see ei läinud läbi – noh, see minu arvates ütleb, mis tegelikult toimub telgitagustes.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, kolleeg! No see eelnõu, mida me siin menetleme, on ju hästi oluline. On selge, et siin tehakse vahet. Aga kui me räägime ausast konkurentsist, siis vahet ju ei tohi teha. Nagu te olete siin välja toonud, see nõue ei rakendu, kui elektritõukeratas kaalub alla 25 kilo. Noh, tegelikult oleks võinud see kaal ju suurem olla, see tähendanuks seda, et need muud ettevõtted, kes on veel turul, pääseks ka kindlustusest. Me arutasime seda teemat Eesti Kindlustusseltside Liiduga, nad käisid meie juures. Nemad ei osanud täpselt vastata, miks just nimelt 25 kilo pandi sinna kirja. 

Aga veel olulisem teema selle asja juures on see, mis me teeme nende tõukeratastega, mis kulgevad meil kõnniteedel. See tagasiside, mida me pidevalt saame inimestelt, on problemaatiline. Need on ju ohtlikud.

Jaa, aitäh! Tegelikult ma olen siinkohal nõus ja see korra käis ka komisjonist läbi – ma loodan, et komisjonipoolne ettekandja räägib sellest –, et ongi olnud arutelu, et seda teemat peaks kogumis vaatama. Ja mina olengi seda kogumis vaadanud. See on ka põhjus, miks see ei ole esimene eelnõu, mis käsitleb tõukerattaid ja ka pisimopeede. Ma sellest eelnevalt juba rääkisin, mainisin seda.  

Kui meil muudeti liiklusseadust ja liikluskindlustuse seadust, siis oli selgelt näha, et võeti vastu järjest neid muudatusi, mis selgelt ikkagi olid kasulikud teatud ettevõtjatele. Ja nüüd, kui me räägime sellest, nagu te ütlesite, ausast konkurentsist, siis ma absoluutselt ei imestaks, kui Tuul praegu pöörduks kohtusse sel teemal ja pöörduks Konkurentsiameti poole. Tuul muuseas lubas seda teha ja nad võidaksid selle kaasuse. Neil oli ka advokaatide poolt tehtud õiguslik analüüs. 

Siin on näha selget ebavõrdset kohtlemist. Tegu on põhiseaduse § 12 riivega. See paragrahv näeb ette võrdset kohtlemist. Selles mõttes on see vastuvõetud seadus konkreetses vastuolus põhiseadusega. Ettevõte Tuul on olnud viimased aastad raskustes, aga ei ole riik neile appi tulnud. Tõesti, ei mõeldud selle peale, et äkki me teeme niimoodi, et mitte kellelegi see nõue ei kehti, teeme selle lae palju kõrgemaks. Seda ei tehtud. Konkreetne ettevõtja sai selle kindlustuskohustuse, Bolt ei saanud. 

Siin jällegi tekib küsimus, miks üldse oli vaja see seadus vastu võtta. See ju ei täida direktiivist tulenevat eesmärki. Milleks see eesmärgiks seatud liikluskindlustus vajalik on? See on ikkagi selleks, et kaitsta inimesi, kaitsta tarbijat, võtta Tervisekassa kulud vähemaks ja et ei oleks erinevaid vaidlusi.

Aga meil võeti seadus vastu nii, et [liikluskindlustus ei kehti] tõukeratastele, mida me linnas kõige rohkem näeme ja millega juhtub kõige rohkem õnnetusi, sealhulgas tõesti ka väga raskeid õnnetusi. Ma usun, et paljud, kes on meditsiinivaldkonnaga seotud, on näinud, millised need õnnetused on. Mina tean ka, kui rasked võivad olla õnnetused kaherattalistega. Ma olen tihti öelnud, et tõukerattaga võivad need õnnetused olla väga rasked, sest sa kukud, eks ole, üsna kõrgelt ja osaled liikluses, kus väikseimgi kokkupõrge suurema liiklusvahendiga võib lõppeda väga kurvalt. Väga kurvalt! Neid [tagajärgi] sa võid kannatada elu lõpuni. 

Jah, kellelegi võib see tunduda väike tehniline eelnõu. Aga vaadake, väike tehniline muudatus, mis puudutab üht numbrit – aga kui suurt vahet see number põhjustab ja kui suur, ma ei tea, kas just lobitöö, aga kui suur töö oli enne tehtud, et just see konkreetne number, just see 25 kilogrammi läheks sisse. Ei kilogramm vähem ega kilogramm rohkem! 

Ma tuletan uuesti meelde: praegune seadus ütleb, et kui mass ületab 25 kilogrammi, siis liikluskindlustus peab olema. Ja Bolti tõukeratas kaalub 25 kilogrammi, täpsemalt 24,8 kilogrammi, nii et seal on 200 grammi vahet.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Rõõm kuulda nii briljantset analüüsi! Aga mul on üks küsimus. Kas kaitsepolitsei või keskkriminaalpolitsei inimesed tegelevad sellega juba? Oled sa teinud avalduse või keegi teine on või sa ei saa seda avalikult öelda?

Aitäh selle küsimuse eest! See teema oli arutlusel komisjonis ja seal oli ka politsei esindaja, küll mitte kriminaalpolitsei esindaja. 

Kõige suurem probleem selliste asjade puhul, eriti selliste annetuste puhul on, et alati öeldakse, et need on maailmavaatelised annetused. Ehk siis see, et see raha annetati, tuleneb puhtalt maailmavaatest. Lihtsalt nii on, et Bolti asutajatele väga meeldivad erakonnad, mis on valitsuses, ehk siis viimased valitsuserakonnad Reform, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid. Seepärast just nemad, eks ole, said neid toetusi. 

Siin on probleem ja see ongi poliitilise korruptsiooni üleüldine probleem, et seda on esiteks väga raske defineerida. Ja teiseks on väga raske tegelikult leida põhjuslikke seoseid ja tõendeid. Sellest on teaduskirjanduses ka laiemalt kirjutatud, et poliitiline korruptsioon kui selline on väga keeruline valdkond, keeruline on seda jälgida.

Nagu ma ütlesin, kõige parem näide on see riigisekretäri küsimus. Samamoodi kõik on nii-öelda jokk, kui ma võin kasutada sellist väljendit. Noh, muudeti seadust, ja mis siis nagu probleem on? Lihtsalt juhtus nii, et muudeti seadust ühe inimese pärast, kes kahe nädala pärast oli juba tööl. Te mäletate, kui palju oli siis arutelusid, kui mitu korda ma tõstatasin selle teema. Kutsusin peaministri meie komisjoni, peaminister ei tulnud kohale ja koalitsioon hääletas komisjonis üldse küsimuse maha. 

Ja mul on küsimus, kuidas me saame üldse nende asjadega edasi liikuda, kui valitsebki selline suhtumine, et kõikide niisuguste asjade ees pannakse silmad kinni ja arvatakse, et see ongi okei. Kellegi jaoks on vaja konkreetset seadust – noh, tehakse! On kindel ettevõtja, kes on kas hea sõber või on hästi toetanud, ka teeme seaduse niimoodi, [nagu talle vaja]. Üks number sinna, üks number tagasi – peaasi, et see seadus sobib.

Ma ütlen veel kord, et ka mina arvan, et Eesti riik peab toetama Eesti ettevõtteid. Aga see ei saa olla nii, et see toimub teise Eesti ettevõtte arvel. Nagu ma juba ütlesin, Tuul oli väga suurtes rahalistes raskustes ja oli sunnitud oma ettevõtte Lätile maha müüma. Ja see on tegelikult kurb, sest me oleme kaotanud ühe Eesti ettevõtte, me kaotasime selle Lätile. Kui riik oleks mõelnud natuke laiemalt, võib-olla me ei oleks seda ettevõtet kaotanud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud aruteluga ja selle ülevaate annab majanduskomisjoni liige Mario Kadastik. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Antud eelnõu arutasime me kahel komisjoni istungil: 24. aprillil, kui konsensusega määrati juhtivkomisjonipoolseks ettekandjaks siinkõneleja, ja 12. juunil, kus komisjon arutas antud eelnõu. Seal tõstatas Anastassia täpselt needsamad temaatikad, mis ta ka praegu ära kirjeldas. Ma ei hakka seda osa kordama. Rahandusministeeriumi seisukoht oli, et valitsus seda eelnõu ei toeta, kuna see läheb oluliselt kaugemale Euroopa Liidu direktiivist ja kergemate sõidukite lisamine võib pärssida innovatsiooni. Soovitati teema juurde naasta aasta pärast, kui on rohkem statistikat. 

Eesti Liikluskindlustuse Fondi [esindaja] rääkis sellest, kui palju on lepingute maht kasvanud. Suuri kahjusid oli seni vähe olnud, aga too hetk oli hooaeg alles algamas. Ma olen vahepeal saanud tabeli, kus kahjujuhtumite arv minu meelest ei olnud ka suvejärgselt oluliselt tõusnud. 

Suurim mure tegelikult on seadust eiravad tõukerattad ehk siis need, kes kihutavad suurel kiirusel, milleks ei ole tegelikult ka seaduslikku luba. Nad peaksid võtma ennast registris arvele, aga registris ei saa arvele võtta elektritõuksi kui mootorsõidukit. 70% õnnetustest on ühe sõiduki õnnetused ehk juht saab ise viga. 

Mina tõstatasin küsimuse, et tegelikult, kui me vaatasime kas või sellelsamal viidatud korruptsioonikomisjoni istungil politsei statistikat, siis probleeme Bolti tõuksidega ei olnud. Nende õnnetuste statistika on püsinud läbi aastate stabiilne. Probleemiks on erakasutuses olevad tõukerattad. Nende õnnetuste statistika on kasvanud hüppeliselt ehk siis tegelikult antud eelnõu ei lahendaks probleemi, mis on tekkinud. Tuleks vaadata terviklahendust, mitte ainult renditõukside osa. 

Arutelude käigus olid ka küsimused, miks üldse linnaruumis on need väga kiiresti liikuvad sõidukid. Selguski, et tegemist on illegaalse tegevusega, ja ka Urve Tiidus rõhutas, et oleks vaja valdkonna paremat regulatsiooni. Nii et see on temaatika, mida jätkata ministeeriumiga. 

Oli arutelu ka Bolti pakutava kindlustuse erinevusest Eesti Liikluskindlustuse [Fondi] omaga. Erisused on otsenõuete osas ja ka selles, millistel juhtudel kahjusid hüvitatakse. Näiteks Bolti kindlustus ei kata joobes juhi tekitatud kahjusid. 

Komisjonis määrati eelnõu esimese lugemise päevaks 18. juuni ehk täna ja tehti ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Selle poolt oli 5 ja vastu oli 2. Aitäh! 

Täpsustan kuupäeva. 18. juuni – see ei ole täna.

Jah-jah-jah! Täna on 17. vist. Peaaegu täpselt! Tundus, et on täna.

Aga meil on september praegu.

Jah, tõesti! (Keegi märgib saalist midagi aasta kohta.) Ja aasta ma jätsin ka täpsustamata, jaa. See oli mõeldud suveks, aga too hetk jäi ta välja ja siis ta nihkus siia. Kuu [number] tundus nii sarnane, 6 on tagurpidi 9.

Selge, aga küsimustega saame võib-olla selguse. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Võib-olla sina oskad selgitada komisjoni esindajana. Anastassia rääkis 200-grammisest kaaluvahest ühel tõuksil ja teisel tõuksil. Üks maksab kindlustust, teine ei maksa. Kuidas see võimalik on? Kuidas see tuli? Ja kas sa pead seda õiglaseks?

Tuli see Euroopa Liidu direktiivi kaudu, algupära on direktiivist. Siis, kui me seda esimest korda rakendasime – siis olin mina selle juhtivkomisjoni ettekandja ja ma seda osa mäletan –, oli arutelu selle üle, kas me peaksime direktiivi rangemalt üle võtma. Ja kuna oli vahetult olnud väga palju arutelusid selle üle, et Eesti kipub direktiive alati rangemalt üle võtma, siis otsustati, et me ei hakka ilma mõjuva statistikata seda tegema. Mina mäletan nii sellelt erikomisjoni istungilt kui mujalt, et tegelikult Bolt on korduvalt väitnud, et neil on kasutuses terve ampluaa elektritõukse, neid on erineva kaaluga, nii alla kui üle 25 kilogrammi. Seal on osa 30 kilogrammi, on ka 20 kilogrammi. Ja see konkreetne number ei tekitanud seda olukorda, kus tekib suur lahknemine. Seetõttu oli tollal ka arutelu, kas peaks eratõukside kasutust rohkem reguleerima, kas peaks neid registrisse võtma ja nii edasi. See oli tollane arutelu. Aga see konkreetne number – 25 kilogrammi – on Euroopa tasandil paika pandud number, mis väidetavalt tugines statistikale. Õnnetuste raskusest lähtudes oli see number paika pandud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! No direktiivi ma ju ka mainisin, aga me ei oleks pidanud seda nii kitsalt üle võtma. Ikkagi tuleks lähtuda sellest, mis toimub meie turul. Ja see Bolti 24 kilogrammi – need tõukerattad on neil ikkagi enamuses. Me näeme tänavapildis, et need tõukerattad moodustavad enamuse ja nendega tegelikult juhtuvad ka õnnetused. 

Aga kui juhtub täna jälle see, et koalitsioon hääletab selle eelnõu maha, kas te tulete siis välja omapoolse lahendusega ja omapoolse muudatusega, mis puudutab üleüldse kergliikurite reguleerimist laiemalt? Ma ei pea silmas eratõukerattaid, eratõukeratastel on juba liikluskindlustus. Ma pean silmas üleüldse kergliikurite reguleerimist, mis võib-olla käsitleks ka pisimopeede ja kogu seda küsimust, mis on olnud alates kevadest väga teravalt üleval.

Aitäh! Jah, seda teemat, nagu ka komisjonis sai mainitud, on vaja laiemalt vaadata. Tegelikult puudutab probleem tõesti rohkem eratõukse, mille puhul on ka kahjude statistika teada. Aga ma vaatan praegu konkreetselt LKF-i statistikat liikluskindlustuse laiendamise kohta. Elektritõukerataste puhul on sellel aastal olnud üks kahju[juhtum], mis läks kindlustuslepingu alla, ja kuus, mis ei läinud. Nii tegelikult näitab see statistika praegu suhteliselt väheseid [juhtumeid]. Aga muudes aspektides on osalised olnud rohkem pisimopeedid, nendega on olnud kindlustuse alla käivaid õnnetusi.  

Mis puudutab seda, kas me toome selle teema eraldi välja, siis ma arvan küll, et me peame kogu selle elektritõukside regulatsiooni üle vaatama. Nüüd on aasta või rohkem liikluskindlustuse muudatus jõus olnud ja ma arvan, et tegu on laiema kui ainult kindlustuse küsimusega. Jah, seda tuleb vaadata laiemalt üle ja seda saab vastava ministeeriumiga arutada.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Kuidas sulle komisjoni liikmena tundub see olukord, kus, nagu Anastassia juba rääkis, konkreetsed erakonnad saavad annetusi Bolti asutajatelt ja siis nad ei toeta selliseid seadusandlikke initsiatiive nagu näiteks seesama, mida me praegu menetleme ja mille puhul on tegu katsega muuta seda olukorda, mis on Bolti jaoks Eesti turul hästi soodne? Mis on sinu arvamus? On see lihtsalt kokkusattumus või siin on midagi rohkemat?

Ma arvan, et see on ikkagi konkreetselt kokkusattumus. Ma olen ka ise nende arutelude juures olnud ja mina ei tea, et oleks kordki ühelt poolt olnud mingit sellist survet, konkreetseid asju. Pigem on turuosalised püüdnud oma seisukohti argumenteerida, mis on tavaline iga teema puhul, sõltumata sellest, kas keegi on kuskil mingeid annetusi saanud või ei ole. Mina küll ei ole näinud mitte mingisugust mõjutust komisjonis. Tollane arutelu oli ka laiem, et kas peaks või ei peaks seda valdkonda reguleerima. Ja tegelikult üks põhilisi argumente oli see, et me võtame liiga tihti direktiivi üle liiga rangelt. See oli üks põhjus. Kuna seal ei olnud ka niisuguseid konkreetseid elemente, mille peale seda liigutada, siis me otsustasime, et me võtame praegu lihtsalt direktiivi üle, et me ei võta seda rangemalt üle. See oli konkreetne arutelu majanduskomisjonis.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Ma väga vabandan, aga ma seda kokkusattumuse juttu küll ei usu. Te ju olete ka korruptsioonivastase erikomisjoni liige ja seal Rahandusministeeriumi esindaja väga selgesõnaliselt ütles, et tegelikult ametnike seisukoht oli täiesti teine ja oli ette valmistatud täiesti teistsugune eelnõu, kus sooviti, et oleks ikkagi turuosaliste võrdne kohtlemine. Ja isegi kui Bolt räägib, et neil on niikuinii kindlustus, ja teie räägite, et seal on erinevad tõukerattad, siis mis see probleem siis on? Miks te olete nii vastu, et ka neil oleks liikluskindlustus, kui te ütlete, et niikuinii nad seal juba lähevad selle alla, niikuinii neil on olemas see vabatahtlik kindlustus, mis muidugi paljusid juhtumeid ei kata, kaasa arvatud neid, kui on joobes juhi põhjustatud õnnetus? Aga mis siis see probleem on? Miks ei või [kehtestada] sellise seaduse, nagu Läti tegi, et kõikidele kehtivad absoluutselt võrdsed tingimused?

Ei, sa ei pea vabandama, meil võib kõigil olla oma arvamus. Aga see antud eelnõu ei lahenda probleemi. See on väga kitsalt sihuke – ütlen nüüd oma arvamuse – natuke propagandateema, et taguda Bolti, et saada hääli. Ma arvan, et siin on vaja probleemi laiemalt lahendada ehk siis [võtta ette] ka erakasutuses olevad tõuksid, tõukside registreerimine ja kõik muud teemad. See on laiem analüüs, seda kõike ei saa sellise plaastereelnõuga lahendada.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Sõnasoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 631 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 631 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 36 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu langeb menetlusest välja. 

Läheme edasi tänase seitsmenda ja viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 620 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas, kõik, kes meid praegu jälgivad! Ei ole tegu mingi uue asjaga. Me oleme sellest probleemist rääkinud juba mitu aastat järjest, ja see puudutab koolitoitu. 

Aastast 2018 pole riigi panus koolilõuna maksumuse katmisel suurenenud. Juba seitse aastat on see olnud 1 euro päevas õpilase kohta. Kahe viimase aastaga on inflatsioon olnud 40%, isegi rohkem. Praegu on Eesti põhimõtteliselt Euroopas esiridades oma inflatsioonitaseme poolest. Kui vaadata, kui palju on toidukaupade hinnad tõusnud viimase kahe aasta jooksul, siis seegi on 40%. Ja samal ajal meil on juba seitse aastat olnud riigi panus koolilõuna maksumuse katmisel 1 euro päevas. 

Me oleme pakkunud pooltteist eurot, aga see konkreetne seaduseelnõu räägib juba 2 eurost, sest, olgem ausad, hinnad kogu aeg tõusevad. Ei ole enam mõtet rääkida pooleteisest eurost, see ei muudaks suurt midagi.

Me teame, et koolitoit on hästi oluline ka selle pärast, et paljude laste jaoks on see ainuke soe toit päevas. Nii et kindlasti on hästi oluline, et see oleks kvaliteetne, et see oleks tervislik, et see oleks rikkalik ja mis võib-olla kõige tähtsam, et see ka maitseks lastele. Me oleme hästi palju viimasel ajal lugenud, et tegelikult õpilased sööklas kas üldse ei käi või siis, kui käivad, üldse ei söö, sellepärast et pakutava kvaliteet on juba selline, et toit neile ei maitse. Ja pole ka ime, sest toitlustusettevõtted, kes peavad tolle fikseeritud summa eest koolilõuna tegema, on päris keerulises olukorras. Hinnad kogu aeg kasvavad, aga riigi panus mitte. Nii et tuleb hästi loominguliselt läheneda [ülesandele] pakkuda lastele midagi tervislikku ja midagi maitsvat ja mis samal ajal maksab hästi vähe. Kuskil see õnnestub, kuskil mitte.

Kui me räägime Tallinnast, siis Tallinna lasteaedades oli tänu sellele, et eelmine Tallinna Linnavalitsus eesotsas Keskerakonnaga maksis aastast aastasse lasteaiatoidu kinni ja hästi paljudes lasteaedades oli see vanematele tasuta. Kui inflatsioon hakkas meeletult kasvama, hakkasid ka toitlustusfirmad ütlema, et sellest, mis linn annab, enam ei piisa selleks, et väikestele lastele pakkuda kvaliteetset ja maitsvat toitu. Juba väga paljudes lasteaedades on vanemad sunnitud veel juurde maksma, sellepärast et kui me lasteaiast räägime, siis riik ei panusta ühtegi senti nende toidukulude katmiseks. See on puhtalt kas vanemate või siis omavalitsuste katta. 

Nii et kui me räägime omavalitsustest ja koolilõunast, siis selliseid kohti, kus omavalitsused kas osaliselt või täies mahus seda katavad, ma arvan, enam väga palju ei ole jäänud. Võib-olla Tallinn ongi ainuke, kus täies mahus omavalitsus katab kõik need toidukulud koolides. Põhimõtteliselt on omavalitsus sunnitud rohkem raha küsima just vanemate käest. Tartus näiteks koolilõuna hinnad kerkisid 1. septembril 2024. Ma ei ole kursis, kas 2025 juhtus sama, aga plaan vähemalt oli, et ka 2025 on hinnatõus tulemas. 

Väga paljud erinevad organisatsioonid, ka noorteorganisatsioonid, igasugused noorteühendused on valitsuse poole pöördunud väga konkreetse palvega, et valitsus leiaks võimaluse tõsta oma osalust koolilõuna kulude katmisel. Aga tulutult, sealt seda ei tulnud. Analoogse palvega pöördus valitsuse poole Eesti Linnade ja Valdade Liit. Samamoodi tulemust ei olnud. Ning kui Eesti Keskerakonna fraktsioon on niisuguste initsiatiividega siin parlamendis valitsuse poole pöördunud erinevate eelnõude näol, siis on kogu aeg öeldud, et ei ole mõtet hakata seadust muutma. See võiks olla ikkagi ministri määrus, millega saab selle piirhinna tõsta 1 euro asemel pooleteiseks või 2 euroks näiteks. 

Meie reaktsioon on kogu aeg olnud, et me oleme valmis ka selleks lahenduseks. Aga kus on garantii, et see niimoodi läheb? Kõik meie eelnõud on olnud koalitsiooni häältega tagasi lükatud ja me oleme oodanud, millal siis tuleb see ministri määrus, kui koalitsioon ei taha seadust muuta ja ütleb, et minister võib oma määrusega ise olukorda parandada. Oleme aastast aastasse oodanud ja lootnud, et äkki see juhtub. No ei ole juhtunud. 

Viimane uudis, mis meieni siin sel nädalal jõudis, oli see, et esmaspäeval, kui meil oli nii-öelda arupärimiste ring, ma küsisin haridusministrilt, kas nüüd, kus käivad eelarve läbirääkimised, on plaanis tõsta riigipoolset rahastust, et see ei oleks enam 1 euro päevas ühe koolilapse kohta, vaid oleks rohkem. Ja vastus oli prognoositav või, ütleme niimoodi, etteaimatav: ei, ei tule seda. Jätkuvalt ei tule! Ja see tähendab seda, et kui seda ei ole järgmise aasta eelarve projektis, siis järelikult aastal 2026 jääb see jällegi 1 euro tasemele. Nii et siis on juba kaheksandat aastat üks ja sama hind. 

Loota selles olukorras, et minister mingi oma määrusega olukorda parandab, ma arvan, oleks hästi naiivne. Nii et praegu ma võin öelda, et seesama eelnõu on ainuke võimalus ikkagi teha niimoodi, et järgmisel aastal ei oleks riigi panus 1 euro päevas ühe õpilase kohta, vaid ikkagi 2 eurot. Sest olgem ausad, ka 2 eurot ei ole enam piisav. Aga vähemalt saab siis tagada selle, et koolitoit on rikkalikum, kvaliteetsem, meeldib lastele rohkem ja nad ei möödu sööklast laia kaarega, kui on söögivaheaeg, sellepärast et see, mis seal serveeritakse, neile üldse ei maitse. Siis nad ikkagi söövad koolis. 

Nii et me kutsume kõiki seda eelnõu toetama. Nagu ma ütlesin, see on arvatavasti sel aastal viimane võimalus seda tagada. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kujutame ette, et juhtub ime ja valitsuserakondade saadikud saavad aru, et nad töötavad inimeste jaoks, ja võtavad sellise eelnõu seadusena vastu. Ja jääbki [toetuseks] 2 eurot toidu eest. Kelle arvel [praegu] see leevendamine tuleb? Kas peaks omavalitsus peale maksma või lastevanemad? See mudel on praegu erinev. Näiteks minu kolleegil Tartumaal on toitlustuseks ette nähtud üle 2 euro, Maardu linnas on see natuke alla 2 euro, kusjuures meil on munitsipaalettevõte, kes tegeleb toitlustusega. Tänu sellele on meil toit maitsev ja laste poolt väga hästi vastu võetud. Aga kelle arvel see leevendus tuleb? Kui riik maksaks 2 eurot, siis me saaksime neid rahasid omavalitsuses kasutada kooli[maja] parandamiseks või staadioni ehitamiseks ja nii edasi. Mis sinu arvamus on?

Aitäh! Esiteks, kui seaduseelnõu võetakse vastu, siis peab riik selle raha leidma riigieelarvest. Me räägime summast, mis on kuskil 30 miljonit eurot. Ja me äsja kuulsime haridusministri käest, et raha on – ma natuke parafraseerin, et jääda viisakuse piiridesse – väga palju. Räägitakse, et leiti kuskil 800 miljonit eurot näiteks. Põhimõtteliselt me võime siis öelda, et 30 miljonit suurt probleemi valitsuse jaoks tekitada ei tohiks. 

Kui rääkida natuke tõsisemalt, siis ma arvan, et kindlasti see raha eelarves leidub. Ja ma loodan, et sel juhul ikkagi vanemad ja omavalitsused seda raha välja käima ei pea. Samas ma küll arvan, et omavalitsused enamasti lisavad omalt poolt ka midagi. Te juba tõite Maardu näite. Ma võin näitena tuua ka Tallinna linna, kus omavalitsus lisab omalt poolt peaaegu sama palju kui riik. Minu mäletamist mööda see viimane number oli 86 või 89 senti päevas õpilase kohta. Nii et kui see lõplik [toetus] on näiteks 2 eurot ja 86 või 89 senti, siis see on juba midagi. Selle eest saab toitlustaja valmistada midagi tõepoolest kvaliteetset ja tervisele kasulikku. 

Nii et ma loodan, et vanemad ei pea aina rohkem panustama just sellepärast, et riik seda teha ei taha. Aga samas, vaadates seda, kuidas siiamaani on koalitsioonisaadikud selles küsimuses käitunud vähemalt kaks viimast aastat, ega mul suurt optimismi ei ole, et nad nüüd hakkavad seda siin saalis toetama. Kuigi ma loomulikult soovitan neil seda teha. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mu pinginaaber ütles, et midagi 2 eurot makstakse Elvas [toetust]. Meil maksab 2.80 üks eine: 1 euro riigilt, 90 senti valla poolt ja 90 senti veel lapsevanematelt. Samas kõrval Nõo saab alla 1,5 euroga hakkama. Nii et see on väga huvitav maailm. Aga ütle mulle, miks riik, kes formaalselt räägib, et lapsed on olulised ja nii edasi, vaatab tuima kalanäoga, et aitab sellest eurost küll, kui piirduda selle eelnõu teemaga.

Aitäh! Valitsus räägib hästi palju sellest, kuidas meil hoolitsetakse perede ja laste eest. Aga me oleme hästi palju näinud, kuidas asjad tegelikult on. Ma olen siin täna juba esinenud sõnavõtuga demograafia teemal, kui meil oli juttu perehüvitistest, lapse[toetusest]. Ja samas me näeme, et need hüvitised aastaid ei tõuse, vaatamata sellele, et demograafiline olukord on meil lihtsalt katastroofiline. Valitsus tunnistab seda ka, aga mitte midagi samal ajal ei juhtu. Siin on samamoodi. Ma ei usu, et keegi meie kolleegidest koalitsioonis ütleks, et lapsed ei pea raha saama, ei pea neile midagi andma, lapsed söögu seda, mida pakutakse selle euro eest, ja olgu rõõmsad ja õnnelikud. 

Ma arvan, et igaüks meist ikkagi hoolib lastest, hoolib peredest, aga jällegi, mitte midagi ei juhtu. Siis tekibki küsimus, kas asi on lihtsalt selles, et ilusad sõnad, ja kogu moos, või ikkagi kunagi jõutakse ka tegudeni. Jällegi, ühe argumendi ma juba esile tõin: räägitakse, et see ei pea olema seadusemuudatus, võiks ministri määrusega asja ära parandada. Siiamaani ei ole seda ministri määrust! Nii et see argument üldse ei päde. 

Teine argument on see, et riik ei peagi – seda argumenti kasutas esmaspäeval ka haridusminister siin saalis – koolitoitu kinni maksma. See, et riik seda niimoodi suuremeelselt teeb, 1 euro ulatuses – no me peame selle eest vist väga tänulikud olema, meie, vanemad, ja meie lapsed. Mina sellest aru ei saa. Loomulikult, riik võib öelda, et ta ei pea seda tegema, ta ei pea toda tegema. Lõpuks võib riik öelda, et ta ei pea ka perehüvitisi maksma, teenigu pered ise raha, miks riik peab üldse sekkuma.

Aga esiteks, meil on põhiseaduses välja toodud, et riik peab perede eest hoolitsema. Ja teiseks, kui meil tegelikult on demograafiline kriis riigis, meil rahvaarv langeb hästi kiiresti ja see tendents püsib juba mitmendat aastat järjest, siis selles olukorras peaks riik mõtlema mitte ainult selle peale, mis ta on kohustatud tegema, vaid ka selle peale, mida head ta saaks teha perede jaoks, et peredel oleks Eestis hea elada, lapsi saada, lapsi kasvatada. Ja tänu sellele meie demograafiline olukord muutub. 

Nii et mina ütlen lühidalt vastusena seda: ausalt, mina ei saa aru, miks see niimoodi on.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh selle eelnõu eest! Tegelikult väga õiged sõnad. On tõesti päris suur küsimus, kuidas me oleme jõudnud sellisesse olukorda, kus riik tegelikult ei tee midagi, et lastega peresid aidata. Kõik otsused, mis on järjest vastu võetud, näiteks erinevad maksutõusud, on teinud väga paljude perede elu keeruliseks. Ja nüüd, kus on meil toiduained nii kalliks läinud, toiduainete käibemaksu ei soovita langetada. Meil on pered, kes ei saa lastele enam tervislikku toitu lubada. Ja nagu sa ise ettekandes õigesti mainisid, on selliseid lapsi, kelle jaoks soe toit koolis on ainus soe toit päevas. Kui nüüd riik ei tule appi ega taga seda, et meil vähemalt koolitoit on tervislik, kas ei või kokkuvõttes jõuda selleni, et meil on aina rohkem haigeid lapsi? Ongi nii, et pered ei saa endale tervislikku toitu lubada ja ka koolis lapsed ei saa tervislikult toituda. See on juba selline suurem probleem, mis puudutab ka laste tervist.

Aitäh! Me tegelikult oleme opositsioonis olles juba kaks aastat järjest tõdenud ja ka teised opositsioonierakonnad on tõdenud sama asja, et meil on hästi perevaenulik valitsus. Vaadates seda, mis on nende kahe aastaga perepoliitikas saavutatud, tuleb tsiteerida klassikut: "Tule taevas appi!" 

Tuletame meelde, et vahetult enne parlamendivalimisi koalitsioon tegi ilusa žesti ja tõstis paljulapseliste perede toetust korralikult. Tõepoolest, summa oli päris suur, 600 eurot, kui ma ei eksi. See oli hästi sümboolne, see tegelikult andis paljudele peredele lootust, et nad on valitsuse fookuses. Ja siis, kui valimised olid läbi, oli põhimõtteliselt üks esimesi asju, mis tehti, otsus, et järgmisest aastast, aasta 2024 jaanuarist võetakse paljulapselistelt peredelt ära 200 eurot kuus. Liiga palju tõsteti, ei ole neil nii palju vaja. 

Pärast seda, ma arvan, hakkaski nende lastega perede usaldus riigi vastu lagunema. Sest ühelt poolt sa toetad, annad midagi juurde, ja perekond hakkab sellega arvestama. Tõepoolest, siis tõsteti palju – väga hea, väga ilus otsus. Aga siis öeldakse, et vabandust, aitab nagu küll, 200 eurot võtame maha. Nii et sealt see alguse sai. 

Pärast seda me oleme siin kaks aastat rääkinud sellest, et meil on demograafiline kriis ja me peame midagi ette võtma. Aga mida konkreetselt, seda valitsus meile ei ütle. Ja kõik need initsiatiivid, mis opositsioonilt tulevad, olgu selleks lapse[toetuse] tõstmine, olgu selleks kas või seesama koolitoiduküsimus või mõni muu initsiatiiv, mis on ühel või teisel moel seotud perepoliitikaga ja mille eesmärk on parandada seda olukorda, mis meil Eestis on – kõik need initsiatiivid hääletatakse tuimalt maha. 

Nii et mina küll ei kujuta ette, [mida teha]. Valitsus räägib sellest, et ta tõepoolest peab midagi ette võtma, sellepärast et demograafia[olukord] on halb, sündimus on hästi madal, nii et probleem on majas. Aga samas ei tehta ju mitte midagi selleks, et seda olukorda muuta. Valitsuse juures moodustati mingisugune komisjon, kes pidi tegelema just demograafiaküsimustega, rahvastikuküsimustega. Korra sai komisjon kokku ja rohkem vist ei tulnud sellest mitte midagi välja. Kahju, et valitsusel on selline suhtumine oma rahvasse, oma peredesse, lastesse. 

Tegelikult on see suur probleem ja ma arvan, et sellel võib olla päris palju halbu tagajärgi. Ainult üks neist on see teie mainitud mure, et laste tervis võib hullemaks minna, sellepärast et koolitoit ei ole kvaliteetne ja tervislik.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ka mina olen väga päri, et koolitoit on äärmiselt oluline laste tervisele ja see riigipoolne toetus on ammu ajast ja arust. Teine võimalus on, et kohalikud omavalitsused suudaksid seda maksta, aga seda nad ei suuda. Nii et selle tõttu see eelnõu on mõistlik ja mina seda toetan. Samas ma tean, et Keskerakond on siin lugematul arvul välja käinud igasuguseid häid meetmeid, millest paljusid ka minu erakond toetab, aga ütelge seda, kust tuleb kate. Lihtsalt peab arvestama ka sellega, et neid ettepanekuid on oluliselt rohkem, kui on mõistlikke kokkuhoiuviise.

Ma tean, et sotsiaaldemokraadid tulid hiljuti välja sarnase initsiatiiviga. Mul on hea meel, et vähemalt sotsiaaldemokraadid on aru saanud, et see on oluline asi, ja nüüd hääletame siis koos selle poolt. Aga kõik on väga lihtne: see on prioriteetide küsimus. Kui tõepoolest riik ütleb, et kuskilt on niisama tekkinud 800 miljonit, siis see tähendab seda, et see raha on kusagil olemas. Nii et ma arvan, et raha võib leida. Teisest küljest, kui me räägime konkreetsetest [katteallikatest], siis Keskerakond on pakkunud neid kuhjaga. Alustame kas või pangamaksust. See oleks toonud riigikassasse peaaegu pool miljardit, kui me omal ajal oleksime selle kehtestanud, nagu seda tegid näiteks Läti ja Leedu. Aga me jäime sellega hiljaks, nüüd sellel suurt mõtet ei ole, kuigi ma arvan, et kui see praegu kehtestada, siis mingi raha kindlasti riigikassasse tänu sellele jõuaks. See on esimene asi.

Teine [võimalus] on see, millest me oleme rääkinud. Seesama fanaatiline idee kaotada niinimetatud maksuküür ehk maksusüsteem, mis meil praegu Eestis kehtib. See idee maksab pool miljardit ja selle võiks vähemalt edasi lükata. Mina ütlen, et üldse see idee võiks ära kaduda, aga kui ikkagi on tungiv soov see ära teha, siis ootame ära natuke, kuni meil on paremad ajad. Praegu räägitakse, et selleks raha pole ja tolleks raha pole, aga maksuküüru me kaotame, kuigi see maksab pool miljardit. Järelikult kuskil on olemas pool miljardit. Meie ei räägi täna poolest miljardist, me räägime 30 miljonist. 

Edasi, riigiasutuste töö optimeerimine ja koosseisu optimeerimine. Me rääkisime sellest, et tegelikult tuleks optimeerida riigiasutuste tööd: vähem ametnikke, efektiivsem tööhõive ja nii edasi. See võiks tuua 200–300 miljonit eelarvesse. Tegelikult valitsus on kaks aastat järjest rääkinud, kuidas nüüd kõike optimeeritakse, kuidas ametnike arv väheneb ja tänu sellele tuleb raha riigieelarvesse. Tegelikult me loeme, et selle asemel ametnike arv ainult kasvab paljudes riigiasutustes. 

Nii et neid meetmeid võib nimetada küll ja küll. Aga ma arvan, et asi ei ole selles, et ei ole võimalik seda raha leida, asi on selles, et ei ole poliitilist soovi olemas. Vot see on probleem.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Olen nõus ja lihtsalt küsin teie käest, kas te jagate seda mõtet. Me täna kuulsime peaministrit rääkimas maksuküüru kaotamisest, millega kaasneb ka kõigile küllaltki hea sissetulekuga inimestele – pean silmas palka 4000-st ülespoole – ka maksuvaba miinimumi [tõus]. Ma lihtsalt tegin kiire arvutuse. See on kokku minimaalselt 112 miljonit eurot, mida need inimesed tegelikult ei oota. [Nad ei oota], et see neile uuest aastast lisanduks. Selle arvel vist võiks [midagi reaalset ära teha.] Kas teie ka jagate seda?

Absoluutselt! Meil on hästi keeruline majanduslik seis, kus majandus on põhimõtteliselt langenud kolm aastat järjest, kus hinnad kogu aeg kasvavad ja inimesed – vabandust, aga need on lihtsalt uudised, mida me loeme ajalehtedest – varastavad poodidest aina rohkem, varastavad toitu. Ja niisugustes oludes me kingime inimestele, kelle sissetulek on ka praegu märgatavalt suurem kui enamusel siin Eestis, veel lisaraha. Minu meelest see on natukene küüniline. Ja loomulikult ma jagan seda mõtet. 

Nagu ma ütlesin, ma üldse praegu ei tegeleks maksuküüru kaotamisega, sest see on riigile hästi kulukas. Ja selle efektiivsus ei ole päris see, mida oodatakse. Ühe näite te meile praegu tõite. Nii et kindlasti, kui me räägime maksuküürust, siis võiks selle kaotamise ära jätta või siis vähemalt seda kuidagimoodi niimoodi korrigeerida, et rohkem tuge saaksid just need, kellel läheb väga keeruliselt, kelle sissetulekud ei võimalda elada väärikat elu. Ja need, kes praegu teenivad mitu tuhat kuus – 4000, 5000, 10 000 ja nii edasi –, kas me tõesti peame neile veel raha juurde tekitama?

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kultuurikomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea meel on tutvustada teile küll väga põgusat arutelu kultuurikomisjonis antud eelnõu teemal. See arutelu toimus 3. juunil ja sellel osalesid kõik kultuurikomisjoni liikmed, välja arvatud Helle-Moonika Helme. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poolt olid kohal õigus‑ ja personalipoliitika osakonna õigusnõunik-analüütik Indrek Kilk ja ministri nõunik Olga Bogdanova.

Vadim Belobrovtsev, kes on ka kultuurikomisjoni liige, tutvustas põgusalt konkreetset eelnõu. Ta sõnas, et eelnõu näeb ette tõsta koolilõuna toetuse riiklik alammäär 2 eurole, mis praegu on 1 euro päevas, ja rõhutas, et see summa ei ole muutunud aastast 2018. Sisuliselt sellega ettekandja eelnõu tutvustus piirdus. 

Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poolt Indrek Kilk tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta. Seisukoht oli mittetoetav ja argument oli see, et põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmine ei ole koolilõuna toetuse suurendamiseks sobilik viis, kuna seadust selle tarvis muuta ei ole. Kui valitsus otsustab suurendada koolilõuna toetust, siis selleks on vaja muuta Vabariigi Valitsuse määrust. On vaja muuta konkreetset valitsuse määrust, mis kehtib aastast 2015.

Tõnis Lukas, kolleeg, pööras tähelepanu sellele, et eelnõus on kirjas, et koolilõuna ööpäevane toetus võiks olla 2 eurot. Ta küsis, mida on mõeldud ööpäevase toetuse all. Eelnõu ettekandja täpsustas, et sõna "ööpäevas" võib rahulikult vahetada välja "õppepäevaga" ja et see ei ole mingi põhimõtteline [sõnastus]. 

Mina uurisin, millel põhineb arusaamine, et praegu koolis pakutav toit on ebakvaliteetne. Koolitoidule kehtivad kindlad reeglid ja ma jagasin ka oma kogemust, olles käinud enam kui 300 erinevas koolis ja väga paljudes neist ka söönud koolilõunat ja selle eest maksnud. Ei saa öelda, et need koolilõunad oleksid olnud kuidagi ebatervislikud või mittemaitsvad. Vastupidi, need on olnud alati väga maitsvad. Eelnõu ettekandja sõnas, et on tehtud küsitlus, millele põhjal nad väidavad, et koolitoit ei ole tervislik ja maitsev. Ka meedias on kajastatud, et koolitoit ei ole maitsev. 

Ja lisaks siis Belobrovtsev selgitas Vabariigi Valitsuse seisukohale vastuseks, et eelnõus toodu ei piira kuidagi Vabariigi Valitsust. Eelnõu algatajad soovivad seadusesse lisada vaid selle alammäära. Vabariigi Valitsus saab kehtestada ka midagi muud, kuid see summa ei tohiks nende ettepaneku kohaselt olla alla 2 euro. 

Komisjoni juht ehk mina tegin ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. juunil. See sai ka konsensuslikult kinnitatud, aga tol päeval jäi see menetluse võimatuse tõttu ära ja täna me oleme siis selle eelnõuga siin. Istungil tegin ma ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Selle ettepaneku poolt oli 4 inimest ja vastu 3. Veel otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinolija ehk Liina Kersna, see otsus oli konsensuslik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Muidugi me teame, et koolitoidu, koolilõuna [toetuse] suurendamine ei peaks siia Riigikogusse tulema, et see peaks olema valitsuse määrusega kehtestatud. Aga me saame ju väga hästi aru, et see valitsus ainult tõstab midagi, ta ei langeta ühtegi maksu, näiteks käibemaksu, ega taha ka koolilõuna [toetust] tõsta. Sellepärast me mõtlesimegi, et toome selle siia Riigikogu saali ja sunnime valitsust [seda tegema]. Aga te ei taha seda teha. Ma küsin teie kui komisjoni [esindaja] käest. Te juba ütlesite, et te lükkasite selle tagasi. Aga kas teil perspektiivis ka sellist arusaama ei ole, et ikkagi võiks leevendada omavalitsuste ja lastevanemate rahakoti [seisu] ja võtta see riigi õlule?

Aitäh! Sellist arutelu meil kultuurikomisjonis ei olnud, see arutelu oli tõesti väga põgus. Aga põhimõtteliselt koolilõuna toetus ei ole kunagi olnud mõeldud nii, et see on ainult riigipoolne toetus ja sellest toetusest peakski saama koolilõuna lastele pakutud. See on olnud alati mõeldud kolmepoolse toetusena ehk panustab riik, panustab kohalik omavalitsus kui kooli pidaja ja panustab ka lapsevanem. Loomulikult nende laste puhul ja nende perede puhul, kelle puhul on teada, et on majanduslikult keeruline olukord, saab kohalik omavalitsus võtta suurema vastutuse ja tasuda lapsevanema eest selle koolitoidu [osamakse].

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Andke mulle nõu. Te ise tsiteerisite Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja sõnumit ja mina oma kõnes tegin sama. See sõnum seisneb selles, et ärge tulge muutma seadust, kuna valitsus oma määrusega saab seda ise suurendada. Selleks ei ole vaja seadust muuta. Ma saan sellest aru, aga me näeme, kuidas juba seitse aastat järjest on toimunud ja nüüd ma saan aru, et kaheksandat aastat toimub sama asi, et valitsus oma määrusega mitte midagi ei muuda. Kuidas me peame selles olukorras edasi tegutsema? Tuleme seaduseelnõuga – ei sobi, sest piisab määrusest. Aga määrust ei ole olemas ja ei tule ka. Mida siis on selles olukorras vaja teha, et asi ikkagi laheneks?

Aitäh! Te teate väga hästi, et tõesti riigieelarve koostamine on prioriteetide küsimus ja sinna jõuavad asjad, mis hetkel tunduvad riigi vaates olulisemad. Te ütlesite oma ettekandes või küsimustele vastates väga õigesti, et selle eelnõu rakendamise kulu on 30 miljonit eurot. 30 miljonit eurot haridusvaldkonna eelarves tähendab näiteks suurusjärguna 15%-list kõrghariduse toetuse kasvu või, 6% õpetajate palga miinimumi kasvu. Ja valitsus on selgelt seisukohal, et selleks, et tagada võimalikult hea ligipääs ja võrdne ligipääs kvaliteetsele haridusele kõigile lastele, on vaja panustada õpetajate palkadesse. See on prioriteet. Ka järgmisel aastal valitsus tõesti pingutab selle nimel, et õpetajate palgafond vähemalt 10% peaks tõusma.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Te olete poolteist aastat olnud haridusminister. Nüüd ma kuulsin, et te olete üle 300 korra söönud erinevates koolides ja maksnud ka selle eest. Valgustage mind, palun! Järelikult te olete kas enamikul oma tööpäevadel söönud koolis või olete mõnel päeval kaks korda söönud. Kuidas see hinnaskaala jaguneb? Teil on kindlasti hea mälu. Kui palju siis maksis kõige odavam lõuna ja kui palju kõige kallim?

Aitäh! Ma tõesti ei öelnud, et ma pooleteise aasta jooksul, kui ma olin haridusminister, käisin [nii paljudes] koolides. Aga kujutage ette, et ma olen kümme aastat töötanud Riigikogus ja need kümme aastat tegelenud haridusvaldkonnaga. Kümne aasta jooksul olen ma käinud vähemalt 300 erinevas koolis. Ma ei oska teile tuua sellist võrdlust, aga need summad on olnud väga väikesed, jäänud 2 ja 3,5 euro vahele.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te mainisite, et koolilõuna toetus ei ole kunagi olnud mõeldud sellisena, et ongi ainult riiklik toetus. Et on kolmepoolne toetus: riik, kohalik omavalitsus ja vanemad. Aga arvestades seda, kuidas nüüd on hinnad, toiduainete hinnad eriti, viimase kahe aastaga kasvanud, juhtub praegu selline asi, et aina suurem koormus langeb vanemate õlule ja aina suurem koormus langeb kohalike omavalitsuste õlule. Miks ikkagi proportsionaalselt ei peaks riik oma õla alla panema? Toiduainete käibemaksu langetamist te kehtestada ei soovi, aga vähemalt siin võiks tulla appi. See on ju oluline ka laste tervise seisukohalt, et nad saaksid koolis ikkagi tervislikku toitu, eriti kui kodus vanemad tihti ei suuda neile seda võimaldada.

Aitäh! Ma olen väga nõus, et koolitoit peab olema tervislik ja soe toit. See eristab meid väga paljudest teistest riikidest, et meie haridussüsteem nii alushariduses kui ka üldhariduses pakub õpilastele kvaliteetset, head sooja toitu. 

Seda me küll komisjonis ei arutanud, aga kui te lubate, siis jagan oma isiklikku seisukohta. Mina olen veendunud, et nende laste puhul, kelle vanemad ei suuda maksta [oma osa] kvaliteetse toidu eest koolis, peakski võtma kas riik või kohalik omavalitsus suurema vastutuse. Ma olen sellega täiesti nõus. Aga see ei tähenda seda, et riik peaks maksma kinni kõigi laste sooja toidu keset koolipäeva. Kui meil oleks väga palju raha, siis loomulikult oleks see kena asi teha, aga kui me peame valima, kas tõsta näiteks õpetajate palka või koolilõuna toetust, siis [on meie seisukoht, et] lapsed saavad kindlasti rohkem mõjutatud õpetajate palga kasvust. On oluline, et me suudaksime tagada kõigile lastele võimalikult kvaliteetse hariduse.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma arvan, et siin ongi meie erakondlikud erinevused maailmavaates. Kui Reformierakond tuleks Tallinnas ainuvõimule ilma Keskerakonnata, siis näiteks kaoks kindlasti tasuta ühistransport ära. Aga nüüd, kui me räägime sellest laste koolilõunast, siis tegelikult on see oluline ja ma arvan, et siinkohal me ei vaidle üksteisega. Küsimus on selles, et me vaidleme kvaliteedi üle ja kuidas seda saavutada. Ma just sellel nädalal vestlesin ühe lapsevanemaga, kes selgelt ütles välja, et tema laps käib neljandas klassis ja tal on olemas info, et kogu sellest klassist sööb koolilõunat kaks kuni kolm last. Ülejäänud toit läheb lihtsalt prügikasti. Ehk siis tegelikult ühest küljest me maksame mingi 1 eurot lõuna eest, aga samas lapsed seda ei söö, see toit läheb prügikasti. Kas me seda tahamegi? Ei taha, aga mis on lahendus?

Aitäh! Ma saan aru, et teie näete lahendusena seda, et kui riik tõstab omapoolset toetust, siis see toit ei lähe prügikasti. Ma julgen selles kahelda – võib-olla natukene, aga siiski julgen kahelda. Ja teiseks tahan öelda, et ma olen täiesti kindel, et kui Reformierakond on Tallinnas võimul, siis koolitoidu toetust kindlasti Reformierakond ka kohaliku omavalitsusena pakub.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te siin küsisite, vastates eelnevatele küsimustele, niimoodi retooriliselt, et millest võidavad lapsed enam. Ma jätkaksin seda küsimust niimoodi: [kas lapsed võidavad enam] sellest, et riik panustab koolitoidu toetusesse mõnekümne miljoni ulatuses, või sellest, et me teeme jõukamatele peredele maksukingituse, mille kulu eelarvele on sadades miljonites? Julgen väita, et esimene [meede] on see, mis tulemuslikult jõuab iga lapseni. 

Aga küsin ka selle kohta, et kui te seda teemat komisjonis arutasite, kas te kuidagi puudutasite ka seda, et Sotsiaalministeerium just uuendas määrust haridusasutuste toidu kohta. Peaks ju riiklik huvi ja prioriteet olema ka see, et meie kohalik tooraine jõuaks võimalikult palju haridusasutustes nii-öelda lauale, et toetada kohalikku tootmist, kohalikku põllumeest ja nii edasi. Mis need lahendused võiksid olla, kuidas me neid kahte aspekti arvesse võtame?

Aitäh! Tuleb tunnistada, et me seda teemat komisjonis ei arutanud. Komisjoni arutelu oli väga põgus. Aga ma siiski hea meelega kommenteerin. 

Esiteks, riigil on koolidele [ette nähtud] toetus, kui nad kasutavad koolitoidus mahetooraineid. See on olnud väga positiivse mõjuga toetus. Näiteks Võrumaal on minu teada praktiliselt kõik haridusasutused – Anti Allas võib mind parandada – jõudnud selleni, et suur osa nende toidust on mahetoodang ja seega ka kohalik. Ma arvan, et Võru piirkonnast saavad inspiratsiooni ka teised ja seda initsiatiivi toetab ka riik omalt poolt.

Mis puudutab maksumuudatusi, siis tulumaksuvaba miinimumi tõstmine kindlasti aitab toimetulekule kaasa. Teie poolt palju kirutud maksuküüru kaotamine jätab näiteks sotsiaaltöötaja ametis olevale inimesele aastas enam kui 1300 eurot rohkem kätte. Ja ma usun, et kui inimestele jääb rohkem raha kätte, siis nad kasutavad seda ka kvaliteetse toidu ostmiseks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma ikkagi tulen tagasi oma eelmise küsimuse juurde, sest te vastasite õigesti: kõik on prioriteetide küsimus. [Prioriteet on] õpetajate palgad ja nii edasi. Vaatame, kas see realiseerub ka. Me ju loeme praegu meediast, et vähemalt sellist konkreetset ja korralikku õpetajate palga tõusu ei pruugi tulla järgmisel aastal. Aga seda näitab tulevik. 

Minu küsimus oli natuke teistsugune. Minu küsimus oli see, et mida me peame tegema olukorras, kus me tahame, et see summa, mida riik eraldab, oleks rohkem kui 1 euro. Sellest 1 eurost juba ammu ei piisa. Ja meile öeldakse, et ärge tulge oma eelnõuga, sest valitsus saab seda oma määrusega teha. Nii et istuge ja oodake, millal see määrus tuleb. Teile kui endisele haridusministrile on see temaatika tuttav. Äkki annaksite nõu, mida selles olukorras teha?

Suur tänu! On küll palju oodata, et ma Keskerakonnale hakkaksin nõu andma. Teil on tarku päid oma ridades piisavalt palju, et ise loomingulisi lahendusi leida. Aga tuletan meelde, et EKREIKE valitsus, kus teil oli kanda haridusministri portfell, ei tõstnud õpetajate palka üldse. Null eurot tõsteti õpetajate palka ja riigi eelarvestrateegias oli arvestatud neljaks aastaks null eurot.

Reili Rand, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma nõustun teie kommentaarist vägagi sellega, et see riigi loodud mahekoolitoidu toetus on väga tänuväärne. Seda tõesti! On häid näiteid, sealhulgas ka Võrumaal, kes seda rakendab. Samas ma usun, et te nõustute minuga, et sugugi mitte kõik tootjad ei ole täna mahetootjad ja ka ei saa seda olema. Me võiksime haridusasutustes väärtustada laiemalt kohalikku toorainet ja ka selle kasutamisele hoogu anda, mis mahetoetusest välja jääb. 

Ja kuna see maksuteema teid ka kohe niimoodi käivitas, et püüdsite õigustada, miks jõukamatele tuleb taas kord maksukingitus teha, siis ma ei saa jätta märkimata, et tulumaksuvaba miinimumi tõstmine tegelikult teeb ju kokku 114 miljoni euro suuruse kingituse neile, kelle tulu on üle 4000 euro kuus. Nendel peredel tõesti ei ole probleeme oma taskust koolitoidule juurde maksta. Aga teie poolt välja toodud sotsiaaltöötaja perel oleks kindlasti rohkem abi, kui tema laps saaks koolis tasuta süüa. Jäi vist rohkem kommentaari vormi.

Jah, jäi kommentaari vormi. Aitäh teile!

Selge! Rohkem küsimusi teile ei ole ja suur tänu, Liina Kersna! Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 620 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 620 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 33 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid ei ole. Eelnõu 620 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud.