Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on teid taas näha. Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevase istungiga. Nagu ikka, alustame kohaloleku kontrolliga. Kohaloleku kontroll. 

Kohale registreerus 65 Riigikogu liiget, puudub 36. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Lihtsalt repliigina: Tiit Maran, te küll esimesena registreerisite, kui tahate, jah, pulti tulla, siis kõnena. Aga nüüd on eespool Urmas Reinsalu. Palun! Sinu võimalus, Urmas, palun!

Lugupeetav parlament! Selle aasta kevadel pärast toimunud sabotaažiakte Soome lahes Isamaa fraktsioon esitas ettepaneku Riigikogu menetlusse valitsusele sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon. Siis valitsus teatas, et ta viib sellekohase julgeolekuasutuste analüüsi läbi. Selle analüüsi järelmeid meie käsutuses parlamendis ei ole. Kuid muutunud, eskaleerunud julgeolekuolukorras, sellel ajal, kui toimuvad Vene Föderatsiooni territooriumil ja Valgevenes suurõppused Zapad ja Venemaa on täiendavaid eskaleerivaid ründeakte NATO liikmesriikide suunal teinud, teeme ettepaneku uuesti sama sisuga valitsusele: ettepaneku sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon.

Poola on juba sulgenud täielikult Valgevene piiri. Arutelud selle üle, kas sulgeda maismaapiirijoon, käivad ka Lätis ja Leedus. Soome teatavasti on täies mahus senini säilitanud oma piiri sulgemise. Ja meie ettepanek on valitsusele parlamendi tahtel, kui parlamendi täiskogu seda toetab, sulgeda Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vaheline kontrolljoon. Ja enesest mõista on asjakohane teha koostööd teiste Balti riikidega ja loomulikult Soomega, et see mõju sellel sammul, ka julgeolekulisel sammul ja vastusammul Vene eskaleerivatele tegevustele, oleks tõhusam. Aitäh!

Tiit Maran, palun!

Auväärt Riigikogu! Ma tahan üle anda mitmete allakirjutanute poolt – üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme –, 10 Riigikogu saadiku poolt, järelpärimise austatud energeetika- ja keskkonnaministrile. See järelpärimine tõukub 25. augustil Riigikontrolli tehtud auditist, mis puudutab keskkonnatasude määramist ja sellest tulenevate rahade laekumist riigieelarvesse. See jäi üsna radari alt välja nii meedial kui ka tegelikult sellel saalil siin, arusaadav, ikkagi augustikuu, aga audit on kriitiline ja on oluline, et sellest tulenev saaks siin saalis läbi käidud. Selgub, et keskkonnalubade väljaandmisel ei ole metoodilist alust korralikult paika pandud. Ehk küsimus on, mille põhjal neid lubasid välja antakse. Veel hullem on see, et järelevalve puhul ei ole tegelikult Keskkonnaametil võimekust järelevalvet teostada. Väga sagedasti, kui kuskil leitakse mingi kahju, ei ole Keskkonnaamet suuteline kahju tekitajat tuvastama ja teda vastutusele võtma. Sellest lähtuvalt esitame me auväärt ministrile kuus küsimust, millele me sooviksime saada vastust. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu ja ühe arupärimise. 

Saame minna tänase päevakorra juurde. Tänases päevakorras on üks punkt: õiguskantsleri ülevaade õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega ja muude õiguskantslerile seadusega pandud ülesannete täitmisest. Enne kui palun lugupeetud õiguskantsleri Riigikogu kõnetooli, siis kuna on tegemist uue istungjärgu algusega, tuletan meelde selle punkti menetlemise korda. Esmalt on õiguskantsleri ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on võimalus igal Riigikogu liikmel esitada õiguskantslerile üks küsimus. Ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. 

Ja nüüd, head kolleegid, on mul taas kord väga suur rõõm ja hea meel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskantsler Ülle Madise.

Austatud istungi juhataja! Austatud rahvaesindus! Nagu ikka, on põhjust tänada teid möödunud ülevaateaastal tehtud hea koostöö eest Eesti inimeste huvides. Hulk põhiseaduslikkuse järelevalve ettepanekuid sai täidetud, vaikselt parandati ka muid vigu. Aitäh selle eest! See on aidanud paljusid inimesi, ja uskuge, me näeme, et see on tähtsam, kui vahel pealtnäha paistab. Tänan ka kõiki valitsusliikmeid ja ametnikke, kes samamoodi on inimeste muresid aidanud lahendada. Vahel see kõik avalikkuse ette jõuagi, nagu head uudised ikka. Olge te tänatud. Ja ekstra tunnustus kõikidele neile otsustajatele, kes mõistes, et miski on läinud valesti, ei asu vigu varjama ega süüd kellelegi teisele veeretama, vaid hakkavad lahendust otsima. Me kõik teiega teame, et ka kõige parem asjatundja kõige paremat soovides võib eksida. See on paratamatu. 

Head rahvaesindajad! Usun, et meie ühise töö vili on ka see, et kontrollkäigud hooldekodudesse, haiglate kinnistesse osakondadesse, kinnistesse lasteasutustesse ja vanglatesse pälvivad ühiskonnas üha enam kaastundlikku sisulist mõistmist. Ja asutused, kes neis rasketes oludes viibivaid inimesi peavad abistama, kes neis asutustes töötavad, need ametnikud, nad tõesti püüavad. Aga teile pole uudis, et hooldekodudes inimesi napib. Ka vanglates ega teistes kinnistes asutustes pole olukord kiita, ja seda, kui keeruline on näiteks lastekaitsetöö, teate ilmselt kõik. 

Õiguskantsleri ametkonna töö iseloom, nagu te teate, tingib selle, et enamasti jõuavad meieni inimeste mured. Möödunud ülevaateaastal, see on 1. septembrist 2024 kuni 31. augustini 2025 tuli meile veidi üle 5500 kirja ja neist üle 2500 asja vajas sisulist, ressursimahukat lahendamist. 

Inimeste murede põhjuste uurimisel selguvad tihtipeale vead nii seadustes kui veel sagedamini seaduste täitmises. Ja veel kord rõhutan, et ärgu tulgu siit üldistus, et kõik on halvasti, või et kõik ametnikud naudivad halduskiusu. See ei ole nii. Palju on ka hästi, palju läheb paremaks meie ühises koostöös. Palju on neid ametnikke, kes üha suurema asendustegevuse koorma all ikkagi teevad tõhusalt oma tööd. Tõsi, kahjuks iga aastaga on see raskem. Suurriikide eeskujul rakendatavad ja suure veaga juhtimismetoodikad, tulemusmõõdikud ja kõik muu sarnane lööb kõige valusamalt just inimesi eesliinil, kõige töökamaid ja tulemuslikumaid ametnikke, kel inimestega kõige vahetum kontakt. 

Üha teravamalt näeme, et lahendus on olemas, aga seda teed miskipärast ei minda. Eesti on väike ja siin on täiesti võimalik, et igas asutuses ja iga töö juures süveneme sisusse, just sellesse, mida seal tehakse, miks tehakse, kuidas tehakse, kuidas saaks paremini. See on võimalik. Suurriikide juhtimisvõtted Eestisse ei sobi, eriti siis, kui need on pärit Angloameerika õigussüsteemist, mis meie põhiseaduse raami mitte kuidagi ei mahu. 

Möödunud ülevaateaastal nägime, et üldse liiga tihti öeldakse inimesele, et paha lugu, tõesti, otsus sinu suhtes tuli täitsa ebaõiglane ja rumal, täitsa ebaloogiline, aga midagi pole teha, masin, metoodika või menetlus määras sinu käekäigu, vabandust. Ja nõnda pidime korduvalt selgitama, et hea halduse tava kohaselt saab masin olla inimesel ainult abis, ka ametnikul. Arvutiühenduse puudumine või süsteemi kokkujooksmine ei tohi mitte kedagi mitte millestki ilma jätta. Kui vaja, tuleb dokument vastu võtta paberil. 

Tegime esimese kontrollkäigu tehisintellekti rakendavasse asutusse. Seal suuri probleeme polnud, ütlen ette, aga saime võimaluse korrata seda, mida Euroopa Liidu tehisintellektimäärus ja ka Euroopa Nõukogu vastav konventsioon ütlevad, et ehk siis ka tehisintellekti põhinevad lahendused peavad alluma inimese kontrollile. Kui tekib viga või kui inimene, kelle kohta otsus tehti, seda soovib, siis peab leiduma tark südametunnistusega ametnik, kes vaatab asjad oma silmaga algusest peale läbi ja teeb õiguspärase otsuse. Me ei tohi ennast seada masinatest sõltuvusse. 

Kehvasti, ja võib-olla isegi süvenevalt kehvasti on seaduslikkuse põhimõttega. Kui üks põhiseaduspärane seadus kehtib, siis tuleb seda seadust täita või siis tuleb seda seadust muuta. Nagu aastaülevaatest lugeda saab, ei peeta seaduse täitmist enam kohati üldse oluliseks. Või siis nenditakse, et hästi, kirjutame siis midagi seadusse, noh, midagi segast ja sümboolset, peaasi, et senist põhiõigusi rikkuvat praktikat muutma ei peaks, kuivõrd see on mugav. Palun teie tuge, et selline lähenemine lõpetada. 

Ja kahjuks näeme üle riigi ja erinevates valdkondades, et hambutuks jääb ka riiklik järelevalve. Ehk seadus kehtib, aga seda seadust ei jõustata. Küllap olete märganud, et meie ametkond on näiteks hariduse küsimustes väga tihti seisukohta pidanud avaldama. Olen täiesti nõus, see peaks olema Haridus‑ ja Teadusministeeriumi järelevalve ülesanne. Aga mis me teeme, kui me näeme, et seda ülesannet pole täidetud? Ma tean, kui raske see on, ma kujutan ette koolidirektorite vastuseisu, lapsevanemate soove, noorte ja õpilaste endi soove, kõik need on vastukäivad. Aga fakt on see, et meile tuleb kiri lapselt, noorelt, lapsevanemalt, õpetajalt, direktorilt, ja me näeme, et tõesti, seadust pole täidetud. No mis me peame ütlema?

Tundub, et ka haridust käsitlevad seadused on kohati vastuolulised ja justkui nõutakse korraga kahes täiesti erinevas suunas minekut. Ühelt poolt nõutakse, et iga lapse eripära arvestataks, et temal aidataks kujuneda just tema parimaks versiooniks, arvestataks tema andmeid ja seda kohta, kus teda tuleks järele aidata, ja teisalt nõutakse, aga teadmiste kontroll olgu viimse sendini objektiivne. Kogelevat teismelist noormeest, mõni vinn näos, tütarlaste ees etlemisest säästa ei tohi, kui kõik etlevad, siis kõik etlevad, ja nii edasi. Te teate seda oma pere kogemusest, oma õpetaja‑ või ministeeriumitöö kogemusest. Olgu kõik viimse sendini paika mõõdetud, objektiivne, kontrollitud, ühtemoodi. Need kaks teed ei ole ühitatavad. Täpselt samamoodi, ühtpidi öeldakse, et olgu kõik koolid erinäolised, usaldame õpetajaid, nad on väljaõppinud professionaalid, olemas on kooli hoolekogu, õpilasesindus, saavad hakkama, aga teiselt poolt öeldakse ja nõutakse, et olgu iga pisimgi detail koolielus keskselt reguleeritud, kuhu panna see nutitelefon, kuidas teha kontrolltööd ja nii edasi. Ka neid kahte teed ei ole võimalik korraga käia. Siin palun, et võimalusel seadustes korda luua ja otsustada, et kumba teed siis minna. Ja eks ole meie südameteema seegi, et armutu võitlus esimese klassi ja gümnaasiumikohtade pärast ei ole laste huvides ja ei ole ka Eesti huvides, see on teaduslikult tõestatud. 

Head rahvaesindajad! Paistab, et kohati on asutustel meelest läinud ka see, et suurte, põhiõigusi piiravate investeeringute tegemiseks, näiteks teatud tehnoloogiliste vahendite soetamiseks, tohib raha kulutada alles siis, kui Riigikogu on seesuguseks põhiõiguse piiramiseks seaduses loa andnud, president on seaduse välja kuulutanud ja võib-olla on ka põhiseaduslikkuse järelevalve juba läbitud. Oleme korduvalt näinud, kuidas kulutatakse miljoneid, meie seadusest mitte ühtegi kohta leida ei suuda, mis lubaks sellise detailsusega inimesi jälitada, ei ole ka teada, et milleks seda tarvis on. Tehnoloogiliselt võimalik, väga kena, aga miks? Neid vastuseid pole ja kulutatakse miljoneid. Võimalik, et neid asju ei saagi kasutusele võtta. Ja palun, et Riigikogu tagantjärele ei nõustuks neid asju kergekäeliselt seadustama. Võin tuua näiteid. Hetkel näen, et aeg jookseb, ei hakka, ja võib-olla mõne esiletõstmine on ka ebaõiglane.

Ja tahan rõhutada sedagi, nii nagu kogu ülevaateaasta oleme pidanud selgitama, et see, et seaduses on Riigikogu läbi mõeldud ja läbi vaieldud luba millekski koguda sunni jõul inimeste andmeid ja neid kasutada, on vaba ühiskonna säilitamiseks päriselt sisuliselt oluline. See ei ole tühi norminärimine. Ja korduvalt olen selgitanud ka seda, et ärgu mõistetagu hukka politseiametnike või teisi, kes on eesliinil, keda tabavad pidevalt kärped ja kes pidevalt on otsinud tehnoloogilisi võimalusi inimesi masinatega asendada. Need normid peavad tulema Riigikokku ministeeriumidest. 

Ja otse loomulikult on absoluutselt alati vajalik Riigikogu seaduses antud luba, selgete eestikeelsete lausetega õigusnormid, et inimeste andmeid üldse koguda. Seaduses tuleb öelda, milleks neid andmeid kogutakse, kus, kuidas ja kui kaua hoitakse, kes ja milleks tohib neid andmeid kasutada ja millised on sisemised ning välised kontrollimehhanismid. Enamasti on see puudu, sest nii on mugav ja äkki inimesed ei märka. Pangasaladuse kaitse hapruse najal näeme, et sellisest olukorrast, kus seaduses oleksid need selged lihtsad laused läbikaalutult kirjas, oleme paraku kaugel. Ma väga palun teie abi ja mõistmist selle küsimuse lahendamisel. Ja ikka nii, et me teeme mõistlikke valikuid, et see pendel ei liigu seinast seina. 

Eestis kehtib teatavasti andmekogude hajutatuse põhimõte ja minu arvates tasub sellest kasvanud küberohtude ja julgeolekuohtude raamistikus ka edaspidi kinni pidada. See tähendab, et igas andmekogus on üksnes see, mis sinna kuulub, ja siis mõned andmed, mis tõepoolest hädavajaduse korral lubavad neid andmeid ühitada, et näiteks otsustada, kas inimesele tuleb toetust maksta või ei tule. Ja nende otsuste tegemiseks ei ole tarvis kuhjata asutusel endale isiklikku andmeladu, millega saab palju huvitavat korda saata, eriti kui tehisintellekti rakendada, vaid seal on võimalik erinevatest andmekogudest X-tee vahendusel need andmed korraks ühitada, teha otsus ja siis teatud tähtaja möödudes need andmed ka kustutada. Superandmebaase ega andmeladusid üldjuhul ei ole vaja. Kui on mõni erandlik juhtum, et on vaja, siis see jällegi peab olema Riigikogus põhjalikult läbi kaalutud, et kas need võimalikud kuritarvituseriskid – teateid nendest üle maailma ja ka Eestist tuleb ju iga päev –, kas need ikka kaaluvad üles kogumisega seotud eesmärgid ja kas riigieelarves on raha, et edaspidi iga-aastaselt seda andmeladu korralikult turvata.

Austatud Riigikogu! Mõnes mõttes on hea meel, et siin on üksjagu palju vaidlusi olnud neil pangasaladuse ja privaatsuse kaitse teemadel. Ongi kaks suurt küsimust. Kas Eesti peaks minema niinimetatud preventiivriigi teed, kus massandmetöötluse toel püütakse sinnapoole, et ohu tekkimise ohtugi ei teki – Leelo Tungla sõnadega, et oleks nagu okasteta jõulupuu, sihuke paljas ohutu teivas –, ja kas me soovime proaktiivset riiki? Ühiskonnana neid teemasid läbi arutatud ei ole, Riigikogu neid otsuseid pole langetanud ja kahtlen, kas need otsused põhiseaduspärasedki ka oleks. Muidugi, põhiseadust saab muuta. 

Vahel tundub, et tahetakse inimeste kogu elu, kõik teod ja tegematajätmised riigi luubi alla võtta lihtsalt seepärast, et see on tehniliselt võimalik. Tõesti, oleme möödunud ülevaateaastal näinud, et usutakse tõsimeeli totaalsesse turvatundesse, kõik riskid ennetavalt maandanud ühiskonda. Ja eks me siis oleme seletanud, et Eesti Vabariik on rajatud vabadusele ja vastutusele, õiglusele, ja alles seejärel õigusnormidele ja kontrollile. Tõepoolest, me ei ole kokku leppinud ka selles, et riik analüüsib inimese iga eluavaldust, et siis temalt küsimata talle appi tõtata. 

Siin on ka laiem filosoofiline taust, miks minu meelest meil ühiselt seda võitlust tasub pidada, seda vaidlust tasub pidada, ja just teil lasub see vastutus teha asjakohane, tulevikku suunatud otsus, mis on Eestile kasulik. On tõsi, et nüüdisaja tehnoloogia võimaldab enneolematult tõhusat kontrolli iga inimese üle, palju vägevamat nuhkimist ja kammitsevat kontrolli, kui siin oli okupatsiooniajal või kui DDR‑is nähti Stasi käe läbi. Paljud meist teavad, et see lõhub ühiskonda ja usaldust, mitte ei paranda. Selge on ka see, et ega inimloomus pole olemuslikult muutunud ja mitte üheski riigis ei ole puudu neist, kes tahaksid, et võimu rahumeelne vahetumine lõpeb, tekiks võimumonopol, ja ega puudu ei ole ka neist inimestest, kes samuti kõva kätt igatsevad, lootes, et see kõva käsi teised inimesed niiviisi elama sunnib, nagu talle meeldib. Muidugi seda ei juhtu, aga siis on hilja. Ja kui lisada siin tehnoloogia toel saavutatud totaalne kontroll, siis kujutate hästi ette, et igasugune vastuhakk lämbuks riikliku vale ja vägivalla all. 

Väide, et õige hõlma ei hakka keegi, mida kuulsime ka korduvalt sellel ülevaateaastal, vastab tõele. Aga üksnes senikaua, kui demokraatlik õigusriik kaitseb igaühe vabadust ja vastutust, kui säilib seesama andmekogude hajutatuse põhimõte ja kõiki võimuteostajaid piirab seadus, mille täitmist päriselt ja sisuliselt ka kontrollitakse. 

Veel üks teema, mis väga sageli meie töölauale jõudis, süütuse presumptsioon ja seaduste selgus. Karistusseadustikku lugedes ei saa alati aru, mis on keelatud ja mis lubatud. Ja seepärast oleme muudkui küsinud, kas tõesti tohib inimese au ja väärikuse hinnaga saada kohtust teada, mida selgusetu karistusnorm tähendab. Minu arusaam põhiseadusest on teistsugune. 

Ja lõpetuseks. Tahan paluda, ja meie ametkond töötab ka selle nimel, et me ei laseks ühiskonnal üksteist mitteinimesteks pidavateks rühmadeks laguneda. Kõik, kes me siin Eestis elame, peame saama koos elatud. Inimpsüühika seaduspärasuste tõttu ei tõota see midagi head, kui liialt paljud tunnevad end jõuga kõrvaletõrjutuna, halvaks ja rumalaks tembeldatuna, Kremli käsilaseks, valeks, kelle valitud esindajadki peaksid justkui võimult alati tõrjutud olema, kui liiga paljud tunnevad ennast nendena, kellele võim dikteerib, kuidas on õige tunda ja mõelda. Päriselt mitte miski, ei julgeolek, kliimamured, rahvatervis, eelarve tasakaal ega mitte miski muu ei ole teistest väärtustest automaatselt üle. Alati tuleb vaielda, kaaluda, otsida õiglast tasakaalupunkti. Ja põhiseadus kaitseb väljendusvabadust. Pole mitte ühtegi teemat, kus mõistlik arutelu peaks olema välistatud ning asendatud kroonutõega. Oleme isegi omaenda lähiajaloost saanud õppida, kui palju kahju diktaadi, mõttevahetuse summutamise ja massihüsteeria turvil vabaduse võtmisega põhjustatakse. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Riigikogu liikmetel on terve rida küsimusi. Alustab Urmas Kruuse. Palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärt ettekandja! Ma püüdsin teie sõnavõtust kinni kaks asja. Esimene see, et kas ma sain õigesti aru, et esimese klassi katsed ja katsed gümnaasiumis on teie vaatevinklist ajale jalgu jäänud ja teadus on tõestanud, et seda ei ole mõtet teha? Kui me räägime eriti gümnaasiumist, siis see oleks kindlasti väga põhimõtteline muutus haridusmaastikul, vähemalt seniste tavade järgi.

Ja teine: te rääkisite väga palju vabadusest ja võib-olla sellisest ülevõimendatud jälgimisest kodaniku suhtes. Kuidas te suhtute sellesse, et meil on nüüd olemas kriminaalasi seoses sellega, et inimene on märkinud elanike registrisse oma elukoha ja tema suhtes on algatatud kriminaalasi ja seda on teinud poliitilised oponendid? Kas teil on mingi soovitus Riigikogule, et seda situatsiooni muuta?

Suur tänu! Mina ei ole haridusteadlane. Ma saan tugineda sellele, mida ütlevad koolipsühholoogid, ja teie ette tuua neid tähelepanekuid, mis on meie ametkonna töös välja tulnud. Tõepoolest, lastepsühholoogid ütlevad, et esimesse klassi laste valimisel ollakse paratamatult ebaõiglased, sest enamusel juhtudest selles eas lapse tegelikud anded ega täiendava toe vajadused veel ei avaldu. Lapsed on väga erinevad. Pigem valitakse kodusid ja perekondi.

Ja mis meieni jõuab, on see laste kurbus ja mure ja nende vanemate kurbus ja mure kõige selle võitluse käigus. Laps, kes peaks tegelikult mängima ja lapsepõlvest rõõmu tundma, sunnitakse n‑ö ette õppima, et selles esimese klassi koha pärast toimuvas võistluses üle lati hüpata. 

Küllap on teie tutvusringkonnas ja on ka meie maja inimeste oma peredes ja tutvusringkonnas ja kirjadest näeme, et vahel see laps drillitakse sinna niinimetatud eliitkooli esimesse klassi sisse. Ja laps on seal tegelikult õnnetu. 

Ei ole meie asi ütelda, kas need katsed lõpetada või mitte. Küll aga näeme pidevalt, kuidas meile kaevatakse, et näe, jõudsin õigel ajal sisse registreerida kellegi võõrale aadressile, ja nüüd jäin kohast ikka ilma – kus see õiglus on?! Või siis keegi kurdab, et näe, kaks meetrit jäi puudu. Mine või joonlauaga üle mõõtma! 

Mis gümnaasiumikohti puudutab, siis loomulikult see on olnud hariduspoliitiline valik, et gümnaasiumid on eripalgelised. Seal kõrval on ka korralikud kutseharidust pakkuvad õppeasutused ja mul on hea meel rõhutada, et kutseõpe võib olla tulevikku silmas pidades, kui inimene leiab õige kutse, üks väga hea valik, mis toob leiva lauale ja hingerahu – saab teha seda, mida tõesti oskad ja mis meeldib. 

Nii et ilmselt gümnaasiumis tuleb õpilasi mingil viisil valida. Aga see võistlus, mis möödunud korral toimus, lõhkus lapsi ja noori. Sellel ajal, kui nad oleksid pidanud tundma oma teismeeast rõõmu, sellest kevadest rõõmu, oli väga paljude jaoks asi rõõmust väga kaugel. Ja see ei peaks niiviisi olema.

 Just möödunud nädalal oli "Vikerhommikus" Hispaania meediaülevaade. Ma neid jälgin, kui vähegi on võimalik ja ma pole veel kodust väljas 8.40. Igal hommikul aitab see näha seda, et kõigil, kes kiruvad, et Eestis on kõik asjad halvasti või täitsa isemoodi, tegelikult päris õigus ei ole. Olgu Soome, Saksamaa, Hispaania või Prantsusmaa – asjad on igal pool kaunis ühtemoodi, sest inimloomus on kaunis ühesugune. Aga nimelt Hispaanias oli selline kord, et teatud hetkel klassides õpilasi n-ö segati, ja mitte selle mõttega, et eristada siis n-ö targad n-ö rumalatest kõikide ainete keskmise pinnal, kus kehaline kasvatus ja matemaatika annavad ühepalju, vaid just nimelt selleks, et oleks õpetajate suhtes õiglus ja et õpilased õpiksid rohkem suhtlema, üksteist tundma ja et kõik klassid oleksid just nimelt läbilõige erinevate annetega lastest. 

Loomulikult juhtus ka seal kõik see, mis meilgi: vanemad ja ka noored ise kohati kaklesid selle nimel, et olla n-ö parem või kellegagi mitte mingil juhul koos õppida. Ja selle taustal öeldigi, et vaat kui huvitav: ometi teadustulemused näitavad, et nõrgemad tugevamatega ühes klassis tugevamaid tagasi ei kisu, aga kui nõrgemad eraldada ja panna omaette, siis nemad jäävad järjest nõrgemaks. Hispaania Hispaaniaks, see on nende riik, aga nemad on seda juba teada saanud. Eesti on väike, meil on iga inimene kulla hinnaga. 

Ja nüüd see teine küsimus. Ka meie ametkond vaatas seda suure kurvastusega. Me oleme siin kõik piisavalt vanad, et kas või vanemate ja vanavanemate juttudest mäletada, mis asi oli propiska. Tuli minna miilitsajaoskonda teatama, kelle juurde ja miks mõneks päevaks oled peatuma jäänud. 

Põhiseaduse tegijate eesmärk oli see süsteem lõpetada. Pealegi on Eesti suur eelis see, et paljudel inimestel on nii linnakodu kui maakodu, millest hoolitsetakse. Ka see on julgeoleku tagatis, eesti rahvuskultuuri püsimise tagatis. 

Minu hinnangul Eesti põhiseadusega ei ole ühitatav see, et riik käib kontrollimas, kus sa siis täpselt millisel kuupäeval ööbid. Kohalik omavalitsus peab oma kogukonda tundma. Kui me räägime näiteks sotsiaalhoolekandest, siis on täiesti loomulik, et siin tuleb inimesel teha otsus, millise omavalitsusega ta on seotud, kust ta vajalikku sotsiaalabi saab. Seal on rahvastikuregistri kandel siduv tähendus ja on ka omad meetodid, kuidas selgitada, kas see inimene tegelikult elab seal või mitte. 

Nüüd, kui otsustatakse mis tahes põhjustel, et inimene, kes on temale endale kuuluvasse eluruumi märkinud oma elukoha ja mingi osa aastast ka seal elab, et tema tuleb sealt välja kirjutada ja nähtavasti jätta rahvastikuregistrisse sellesama linna või linnaosa või valla täpsusega, mis valimiste kontekstis vist ei muuda kuigi palju – minu arvates on see täiesti arulage. Väga vabandan! Kui tahetakse sissekirjutuse, kohustusliku ja kontrollitud sissekirjutuse süsteem ja sunnismaisuse süsteem taastada, siis tuleb proovida seda teha seadusega. Ja see seadus muidugi peab läbima põhiseaduslikkuse järelevalve. 

Teine tee on see, et ongi inimesel võimalik võib-olla ka oma maksusid jagada erinevate omavalitsusüksuste vahel ja märkida ausalt, kus ta Eestis elades peatub. 

Ja kolmandaks, sugugi pole minu arvates ja ma loodan, et ei ole vähetähtis see, et kui inimene ikkagi valetab ja ta ennast – ma võrdleksin seda olukorda ikka nendesamade kooli pürgimistega – või oma lapsi lihtsalt juhuslikku sauna sisse kirjutab kellegi võõra juurde, et siis see patt jääb oma südametunnistusele. Valimiste kontekstis peaks olema võimalik valijatele teatavaks teha, et teie linna või valda pürib juhtima inimene, kes siinsetest oludest mitte midagi ei tea. Ja kui valija ikkagi soovib inimest, kes kohalikest oludest mitte midagi ei tea ja võib-olla ka selles vallas või linnas tööle ei hakka, siis mina austaksin valija tahet.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler! Lõpetasite oma kõne praegu selle tõrjutuse jutuga. Üks tõrjutuse mõjureid on kahtlemata ligipääsetavuse areng. Ja selles suhtes ligipääsetavuse kohta soovingi teada. Te olete ka oma ülevaates välja toonud, et ligipääsetavuse arendamisega on siiski veel probleeme, nii avalike teenustega kui ka näiteks juurdepääsetavusega kortermajadele ja kõige muuga. Kas selgitaksite, kuidas on näiteks ligipääsetavuse areng mullu olnud võrreldes varasemaga, vaatamata sellele, et ka Riigikogus on siin seadusi võetud vastu, on parandanud olukorda? Ja millised on need probleemkohad ligipääsetavuse arendamisel?

Suur tänu! Väga õige ja meie jaoks oluline küsimus. Suur aitäh Jüri Jaansonile, kes meie maja on alati ka inimõiguste nõukoja liikmena toetanud sellel teel, et ligipääsetavust parandada. Siin on mitmeid ka praegusi Riigikogu liikmeid, kes tõesti on palju aidanud seda mõtet ühiskonnas laiemalt levitada ja ka otsustavate ametnike seas levitada.

Meie tähelepanekute kohaselt järk-järgult ligipääsetavus paraneb, nii selles mõttes, et subtitreeritakse saateid. Mul on väga hea meel, et on valminud sellekohane raport, et seda on võetud tõsiselt ja et seda on ka kajastatud avalikkuses. Ja ei ole mina kedagi kuulnud selle üle enam ilkumas. Päriselt, nii õudne kui see ka ei ole, siis mõned aastad tagasi kuulsime mõnigi kord vastutava ametniku või riigiettevõtja käest, et ega me siin ei hakka mingite "nende" pärast midagi ümber ehitama või tegema või kulutama. Seda praegu nagu keegi enam minu meelest ei julge öelda.

Aga fakt on see, et kortermajade varustamine liftidega, et liikumispuudega inimesed ei oleks lõksus … Ka meie inimõiguste nõukojas on inimesed, kellest me täpselt teame, mida see tähendab, et järsult oled insuldi tõttu ratastoolis ja sa ei saa enam mitte kuskile. Ometi oled ühiskondlikult olnud kogu aeg tegus, sa tahaksid veel teha, sa suudaksid ühiskonda panustada – ei saa. Ja samamoodi alati ei oska mõelda sellele, kui paljud inimesed meie hulgas kas ei kuule üldse või ei kuule hästi, ei näe üldse või ei näe hästi. On ka need inimesed, kes on igati tublid ühiskonnaliikmed, head töötegijad, aga kellel võib-olla kokkulugemise või kirjutamise või arusaamise võime ei ole päris keskmine. Nendel on kahtlemata probleeme. 

Aga ka ise püüame näidata eeskuju ehk siis ka oma ülevaatest järk-järgult tõlkida peatükke niinimetatud lihtsasse ja selgesse keelde. Ja seda näidet olen korduvalt rõõmuga toonud, et europarlamendi valimiste eel üks programm tõlgiti lihtsasse keelde. Sai väga lühike ja väga vahva: et meie julgeolek on ohus, peame olema tublid ja tugevad, Euroopa Liit on tähtis, NATO on tähtis. Ja siis oli veel viies lause, aga muidu programm ise oli selline. Nii et võib-olla see on ka üks tee, mis on kasuks kõikidele, mitte ainult kahanenud või vähese arusaamisvõimega inimestele.

Nii et ka siin on palve, et võitleme ühiselt edasi. Ja kes näeb, kus midagi saaks teha selleks, et ka puuetega inimesed oleksid ühiskonnas võimalikult võrdväärselt hinnatud, inimestena väärtustatud ja saaksid oma võimeid ja oma eneseteostust parimal määral viljeleda, siis palun andke märku, püüame lahendada.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Peatükis "Õigusriik" te ütlete, et põhiõigusi piiravale tehnoloogiale ei tohi kulutada sentigi riigi raha. Palun asetage see iseenesest mõistlik seisukoht globaalsesse konteksti. Tehnoloogia võimalused planeedil toimuvat jälgida on järjest paremad ja kas või andmete kaitsmine on järjest keerukam ja kulukam. Kuritegevus selles valdkonnas ületab kaugelt riigipiire. Kuidas garanteerida meie põhiseaduse printsiip eraelu puutumatusest olukorras, kus andmed, on juba ammu öeldud, on uus nafta?

Suur tänu selle väga hea küsimuse eest! Suure austusega ajakirjanduse ja meedia vastu, ma pole selle ala ekspert, ei oska neil täpset vahet teha. Saan nüüd võimaluse ära õiendada üks erakordselt rumal pealkiri. Sellel lausel on ka teine pool. Põhiõigusi piirava tehnoloogia soetamisel maksumaksja raha eest ei tohi sentigi kulutada enne, kui Riigikogu on, nii nagu põhiseadus seda nõuab, vastu võtnud seaduse, mis põhiõigusi sel viisil piirata lubab. Vabariigi President on selle seaduse välja kuulutanud ja võib-olla on ka põhiseaduslik järelevalve läbitud. Nii et lausel oli ka teine pool. Aga see pealkiri kahtlemata tekitas elevust ja neid inimesi, kes arvasid, et õiguskantsler on puhta ogar, eks, oli hulganisti. Aga ei, me püüame ikka põhiseaduspäraselt, mõistlikult ja professionaalselt tegutseda. Tegelik mõte oli see, et Riigikogu ei tohi panna sundseisu. Et oleme ostnud miljonite eest Google Mapsist peenema resolutsiooniga kaamera, mida tegi Maa- ja Ruumiamet näiteks. Tegevuspõhise eelarve tõttu, ma usun, et te ei tea, et sinna läks 3,3 miljonit, te ei ole selleks luba andnud. Siiamaani pole teada, milleks seda vaja on. Miks on tarvis sellise täpsusega igaühe rõdule ja õue piiluda ja siis see kõik kõigile vaatamiseks panna? Hetkel on selle kõige kõigile vaatamiseks panek peatatud ja otsitakse põhjust, miks seda kõike oleks vaja teha ja veel 3,3 miljoni eest. 

Kui vaadata nüüd neid teisi jälgimistehnoloogiaid, siis ka seda ma olen korduvalt avalikult öelnud, et otse loomulikult ei saa olla nii, et kurjategijatel on kõik tehnoloogilised võimalused ja politsei, Rahapesu Andmebüroo ega keegi teine sarnaseid võimalusi kasutada ei tohi. Mitte ainult ei tohi, vaid lausa peab kasutama neid võimalusi. Peab kasutama. Ja selleks peab olema seaduslik alus, kus tuleb väga täpselt välja kaaluda, milleks need uurimisorganid või ka Rahapesu Andmebüroo, kes ei ole uurimisorgan, nagu te teate, tegelikult neid andmeid tahavad. Ei piisa seaduses lausest, et oma ülesannete täitmiseks, sest nende ülesannete seas on tavaliselt ka analüüs ja muu, mis tähendab, et kõigeks, mis endale pähe tuleb. Andmete kasutamine peab olema kindlasti võimalik, kasutades kõiki parimaid tehnoloogiaid, selleks et vältida terrorismi, saada kätte kurjategijad, leida kadunud lapsed – selles ei ole mingit kahtlust ja selleks peavad olema parajad seaduslikud alused. See on olnud see sõnum. Ja asi ei tohi käia nii, et lihtsalt ostetakse miljonite eest mingisuguseid infosüsteeme või tehnoloogilisi vahendeid ja siis, kui pahandus tuleb, tullakse Riigikokku, et äkki seadustate ära. Asi peaks käima teisipidi. Suur aitäh selle võimaluse eest seda selgitada!

Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Ülle Madise, te olete seisnud eesti keele au ja seega ka eestlaste väärikuse eest võrreldavalt Marju Lepajõega. Aitäh selle eest! Praegu me oleme niisugusel äraspidisel ajal, kus valitsusasutuse nõuete hulgas või töötaja nõuete hulgas on vene keele oskus, aga samal ajal eesti keeles teenindust saab järjest vähemates kohtades. Võib öelda, et venekeelne teenindus tuleb paljudes kohtades kindlustada, aga eestikeelse teeninduse puudumisel kehitatakse lihtsalt õlgu, et näete, eesti keelt on raske õppida või et siia tulevad inimesed, kellelt me ei saa nõuda, kes võivad elada oma mullis siin. Ma küsin. Keele au eest seismine on olnud üks teie tegevusi. Kuidas te selle aasta tagasivaates ütlete, mida olete saanud näiteks õigekeelsuse küsimustes või, ütleme siis, seaduse kehtivuse asjus eesti keele kaitsel teha?

Suur aitäh nende väga heade sõnade eest! Need on tõesti liigutavad. Jah, ka sellel aastal, nii nagu põhiseadus seda ka meie ametkonnalt ja meilt kõigilt nõuab, oleme püüdnud seista selle eest, et eesti keel ja kultuur oleksid sellel aujärjel, kuhu nad kuuluvad. Eesti keele kaitse ja püsimine riigikeelena, teaduse keelena, kultuurikeelena on mõeldav üksnes siis, kui õigekirjareeglid kehtivad, kui meie õigekeelsussõnaraamat eristab head ja halba keelekasutust, annab nõu heaks keelekasutuseks ja ei luba lodevaid toortõlkeid. Pidime meelde tuletama Eesti Keele Instituudile, et nende kohustus on lähtuda kehtivast seadusest ja selle alusel antud määrusest ja ilmuv õigekeelsussõnaraamat peab rajanema samasugustel ideoloogilistel alustel nagu eelmine õigekeelsussõnaraamat. Ehk siis head ja halba keelekasutust tuleb jätkuvalt eristada ja koolis tuleb kõikidele Eesti koolilastele õpetada selgeks võimalikult hästi kirjakeel – see on meie ühine keel, kõrghariduse keel. Ja see mitte kuidagi ei pärsi vabadust luua, vabadust omavahel vahvalt suhelda, murdekeeli kõnelda. See mitte kuidagi seda kõike ei pärsi, aga ühine kirjakeel on haritud rahva tunnus.

Korduvalt pidime selgitama, et Eesti avalike koolide õppekeel – ja ega ka erakoolid ei ole sellest kohustusest vabastatud – on eesti keel, peab olema eesti keel. See ei riku ei põhiseadust ega inimõiguste konventsiooni. Pigem rikkus laste õigusi varasem olukord, kus koolisüsteem oli segregeeritud.

Samal ajal jõuavad ka meieni signaalid, et kohati see eesti keelele üleminek varem venekeelsetes koolides või klassikollektiivides, kus on muukeelseid õpilasi liiga palju, on konarlik. Ja siin tuleb eesti keele rolli oluliselt parandada, see on meie tuleviku võti. Kindlasti ei tohi lasta Eestis tekkida olukorral, mida mulle ligi 30 aastat tagasi selgitasid sakslased, kelle juures seal praktikal viibides elasin. Et nemad korjasid hoolega raha, et kõik lapsed saata erakooli, sest nad soovivad, et lapsed kasvaksid saksakeelselt, läheksid Saksa ülikooli ja et muidu on tagajärjeks türgikeelne jutt lastetoas. Vabandan selle poliitiliselt ebakorrektse, aga ma loodan, et selge tähenduse eest. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, ma väga loodan, et tagatakse see, et meie lasteaedades ja koolides kõlab eesti keel ja et kõik lapsed saavad eesti kirjakeele selgeks ja et see ei ole mitte ennekõike sundkohustus, vaev ja diktaat, vaid et see on rõõm. See on tegelik võimalus elus ennast nii hästi teostada kui vähegi võimalik.

Korduvalt pidime selgitama ka seda, et Eesti riigikeel on eesti keel ja seda ka haiglates. On täiesti loomulik, kui õed, sanitarid, arstid oskavad teisi keeli, mis tahes keel see siis ka on. Siis nad vajadusel suhtlevad ka selles keeles. Aga kohustust meie haiglas töötavatel inimestel osata vene keelt või veel mingeid muid keeli ei ole.

Ja luban siin veel ühe põike. Peale Brexitit hakkasid inimesed suure hoolega õppima letseburgi keelt Luksemburgis, sest nad ei tahtnud sealt ära kolida. Uskuge mind, kui keegi räägib keeles, mis on keeruline ja mis on võib-olla väike, siis eesti keel võrreldes letseburgi keelega on suur, lihtne ja loogiline, ja väga ilus pealegi. Ja küllalt on neid inimesi, kes on saanud eesti keele väga kiiresti selgeks. Õnneks on meedias tehtud juttu ka näiteks Ukraina põgenikest, ka lastest, kes on saanud aastaga selle keele selgeks. Nii et mina ütleksin, et see on ikkagi tahtmise küsimus. Ja ka meie rahvusringhääling ja minu teada ka teised kanalid pakuvad sedagi võimalust, et võta sulle huvi pakkuv saade või film, pane sinna alla eestikeelsed subtiitrid, küllalt on ka eestikeelseid huvitavaid seriaale, ja ausalt öeldes normintellektiga inimene saab eesti keele väga kiiresti selgeks. Nagu ütles vetelpäästja Külitse järvel, kus ma põngerjana ujusin ja pahandust tegin: aru saada mittetahtmine ja mittearusaamine on kaks eri asja.

Irja Lutsar, palun!

Austatud juhataja! Aitäh, hea õiguskantsler, väga mõtlemapaneva kõne eest! Aga minu küsimus puudutab andmekaitset. Küsimus on, et kas me oleme üle piiri läinud. Kui ma mõtlen, siis meditsiin on kogemuslik eriala ja meditsiinis on aastasadu tehtud, vaadates, kuidas me eelmisi haigeid ravisime, õpitud, analüüsitud, kolleegidega jagatud. Mul ei ole selle taga teaduslikku uuringut, aga mul on vaatlused selle taga, et praeguseks on see oluliselt vähemaks jäänud. Ja kui ma vaatan siis nüüd oma teadust, mida me ka teeme, lihtne, inimese privaatsust peaaegu mitte puudutav, kuigi alati on ju võimalik väikses riigis selgeks teha – uuringuloa saamine võtab aega poolteist aastat ja see minu arust ei ole normaalne. Mis on sinu arvamus? See ei puuduta ainult Eestit, see puudutab kogu Euroopa Liitu või kogu maailma. Me lihtsalt kiilume ennast kinni, et saada uusi teadmisi, kuidas haigeid paremini ravida.

Suur tänu! Väga oluline küsimus. Mina olen täiesti nõus sellega, et andmekaitse on kohati muudetud asjaks iseeneses, millel justkui selle asja sisuga ja kaitstavate väärtustega enam midagi ühist ei olegi. Minu arvates meil peab olema julgust, kui on piisavalt tõsine eesmärk, lubada andmeid koguda, lubada neid kasutada, panna see seadusesse kirja ja näidata ka, millised on kontrollisüsteemid. Minu arvates on see kõik võimalik, meditsiinis lausa vajalik. Tõepoolest, ka Eesti digilugu kätkeb endast sellist materjali, mille alusel on Eestis väga hästi võimalik teha teadust, edendada rahva tervist ja see kõik peab olema võimalik. Ja ikkagi, võimalik, et eksin, elu näitab, et mõnikord ka mitte, et võib-olla, kui need tarbetud asendustegevused ära jätta, keskenduda sisule, loogikale, et siis jõuab vajalikud eetikakomiteede load anda kiiremini, jõuab kiiremini valmis need õigusnormid, mida on vaja selleks, sisuliselt vaja, seda selgesõnalist läbimõeldud luba, et me Eestis teeme nii, selleks et kõigil oleks parem, et oskaks paremini haigust ravida, et saaks välja töötada paremaid ravimeid. Kui see asendustegevus ära jätta, ja see on võimalik, siis minu arvates on võimalik need otsused teha kiiremini ja selgelt ja see võiks olla Eesti edu pant. Meil on nii palju nii väärtuslikke andmeid ja ma olen täiesti nõus, et neil niisama seista lasta ei ole õige. Aga samas ei tohi lubada seda, et neid tõstetakse ükskõik mis eesmärkidel lihtsalt omavahel kokku, võib-olla ei suudeta ka turvata, see kõik on väga kallis ja Riigikogu ei ole otsustanud, mis eesmärgil. Eesmärk peab alati olema väga hea ja õige ja minu arvates inimeste tervise kaitse, ravimeetodite arendamine kindlasti on see eesmärk, mille nimel tulebki andmeid kasutada.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud õiguskantsler! Isamaa ridadest on juba kõlanud küsimus kultuuri ja keele kohta. Mina lähen järgmise meie jaoks olulise teema juurde: selleks on omandiõiguse piirangud. Meile tundub sageli, et omandiõigust piiratakse üha ja üha ja ma tahaksin oma küsimusega keskenduda ikkagi taas kord keskkonnakasutusele: looduskaitse versus majandustegevus. Kahetsusväärselt juba praegu avalikus ruumis ajakirjanduse vahendusel levib debatt seoses Natura alade temaatikaga. Et ei saa seal enam majandustegevust läbi viia. See eelnõu on üle antud, Riigikogu menetleb seda ja me oleme jõudnud järgmise peatüki juurde, kus arutletakse selle üle, kas kedagi peaks kuulutama kulakuks ehk suurmaaomanikud versus põlistalu omanikud või väikemaaomanikud. Midagi selles peatükis "Eesti omandiõigus ja keskkonnakasutus" on midagi väga valesti. Mida me peaksime tegema, et sellest mülkast uuesti välja saada? Omand on püha ja puutumatu.

Suur tänu! Kui me räägime ühest ja samast eelnõust, ja mulle tundub, et nii see on, siis selle kohta saatsime ka keskkonnakomisjonile kirja. Ja tõepoolest, meie seisukoht on, me oleme seda ka ministeeriumi ametnikele selgitanud, et kehtivaid kaitsekordasid, mis on kehtestatud üldkorraldusega, arvestades neid konkreetseid metsaelupaikasid, mille kohta need käivad, kus see piirang peab olema proportsionaalne ja läbi kaalutud, et need üldkorraldused on kavas asendada seadusega. Need teie hulgast, kes on õigusteadust õppinud, teavad, et meile ülikoolis õpetati, et nii teha ei tohi. Üksikakte seadustega ei muudeta. 

Ja siin on tõenäoliselt ka sisuline probleem, sellepärast et metsa kasutamise piirang peab olema alati põhjendatud elupaikade kaitsega. Ta peab olema proportsionaalne ja ta ei tohi lõpetada maaelu. 

Küsimus selle kohta, kas peaks kuidagi erinevalt kohtlema neid, kellel on rohkem maad, ja neid, kellel on vähem, või siis neid, kellel on vormistatud see omand juriidilise isiku nimele, ja neid, kellel see on füüsilise isiku nimel – seal on omad keerukused. Ühtegi päris head lahendust me pole näinud. Pigem on teadmisi selle kohta, et ka Eestis tuntud väga edukad, edumeelsed talunikud, kes ka hoiavad üleval kas või seemnekasvatust ja pärimust nendes küsimustes ja ka tõesti väga head tõuloomakasvatust – paljudel juhtudel ka seal on see kinnisvara äriühingu nimel. Nii et siin niisugust lihtsat laia labidaga lahendust ei ole. 

Aga jällegi, siin on eeliseks Eesti väiksus. Me ju tegelikult me teame, mis olukord kuskil on. Ja sellest lähtudes saab Eestile kõige kasulikuma ja ka Eesti metsadele kõige kasulikuma ja samas maaelu säilitava lahenduse välja mõõta. Aitäh selle küsimuse eest! 

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Oma ettekandes te mitmel korral mainisite seda, et on väga suur mure nende protsessidega, mis lõhestavad ühiskonda, ja on vaja nagu muuta seda suunda, et me peaksime rohkem liitma seda. Ma natuke laiendaksin seda just eelneva küsija poolt antud problemaatikat ja tooksin siia ühe teema juurde. Viimasel ajal on levinud praktika, kus erametsadele laiendatakse looduskaitselisi piiranguid, ilma et omanikku oleks üldse kaasatud nende loodusväärtuste hindamise protsessi. Elik see hindamine on käinud mingil ajal kellegi poolt, omanikku pole teavitatud sellest ja pärast kehtestatakse sellele omanikule piirangud. See lõhestab ühiskonda, see lõhestab tegelikult omanikke, lõhestab looduskaitselisi töid.

Aitäh!

Mis on teie seisukoht, kas omanik peab olema kaasatud põhimõtteliselt, kui tema maal tehakse hindamistöid?

Mu kolleegid rõdul märgivad selle küsimuse üles. Praegu, selle mälestuse pinnalt, mis mul on, aga tõesti, kõik need 5500 asja ja nende seas need sisulist tööd nõudvad, üle 2500 asja aastas, eks nad käivad minu käest läbi, nii alati tulles ja paljud neist ka minnes, et siis mäletan seda, et jah, et tegelikult peaks maaomaniku kaasama. Ma olen täiesti nõus sellega, et niisugust vimma oma riigi vastu tekitada mitte kuskil kui tahes heal eesmärgil ei tohiks. See on lõpuks väga ohtlik. Te olete ilmselt ise näinud Eesti eri piirkondades liikudes, meie inimesed ka, eks me ju liigume ringi, olgu siis sellepärast, et tehakse kontrollkäikusid või on ka inimestega kohtumised, et inimesed tegelikult armastavad Eestit, paljud on Kaitseliidus, nad on näinud vaeva, et maa ja mets oleks korras, hoitud, nad ei ole ärikad, kelle ainuke eesmärk on seda maad tühjaks lüpsta ja kurnata ja metsad maha võtta ja siis songermaa alles jätta, ja siis neid koheldakse nagu nad oleksid mingisugused pätid. See teeb inimeste hingele haiget, see on ebaõiglane, seda tunnetki ei tohi lasta tekkida. See on meie suur väärtus, et meil on nii palju head maad, nii palju metsa, ja inimesed hoiavad seda maad ja metsa palju parema meelega, kui nad ei tunne, et neid sunnitakse piitsaga ja et neid ette kahtlustatakse.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Tänan põhiseaduses ette nähtud rolli sisulise ja pühendunud täitmise eest. 

Me oleme olukorras, kus siin saalis tehtud töö toob teile sageli tööd juurde. Iga seadus või seadusemuudatus võib kellelegi tunduda ebaõiglane või segane või tõesti parandamist nõudev. Ja teisalt, ühtlasi otsustame siin saalis ressursside üle, mis teil oma töö tegemiseks on. Kuna ma tean, et lahendamine on keerulisem kui menetlemine ja selge, lihtsa sõnumi loomine nõuab suuremat ressurssi ja pingutust kui leheküljed kantseliiti, siis ma küsin, kas teil sõltumatult ja senise kvaliteediga oma töö tegemiseks on piisavalt ressurssi.

Esmalt suur tänu nende heade sõnade eest! See tänu kuulub meie tõesti väga väikesele ja tõhusalt tööle pandud kollektiivile, mina üksinda ei tee mitte midagi, need on meie inimesed. Minu roll on pigem see, et mina nende tööd ära ei riku. Päriselt. Ma ei ole mitte kunagi tahtnud ei teie ees ega Vabariigi Valitsuse ees halada. Meil on väga head inimesed. Kui sellesse ametisse tulin, võtsime joone, et me oleme nii kokkuhoidlikud kui võimalik. Ise juba vahel mõtlen, et nagu üks Uruguay riigimees oma kolmejalgse koeraga. Aga no ikka püüame. 

Sellel aastal … Ma ei tahakski seda tõesti avalikult öelda, see on nõme, ma ei ole seda mitte kunagi teinud, aga fakt on see, et selle koormuse juures enam toime ei tule. Ma ei tea, mis metoodikate alusel, aga fakt on, et karistatakse tõhusust ja kokkuhoidlikkust. Kui me oleksime taibanud lasta lahti mõned väga head inimesed, kes meil on ja kes teevad mitme inimese tööd, mis on maksumaksjale minu hinnangul kokkuvõttes kasulikum, ja nende asemele palganud hulga, kes teeks võib-olla vähem, võib-olla halvemini, kui poleks teinud struktuurireformi, mis sunnib ka kõiki osakondade juhte ka ise lahendama ja olema vastutavatele tippjuristidest nõunikele nii-öelda vanemaks partneriks. Kui seda ei oleks teinud, siis me ei oleks nii hullus olukorras, aga nüüd me oleme. Nii et lühike vastus on, et jah, et seadusega on meile pandud väga palju ülesandeid. Neid täitmata jätta ei saa, ametivanne ei luba. Aga ressurssi nende täitmiseks enam piisavalt ei ole.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh teile! Me oleme palju rääkinud täna eraelu puutumatusest ja isikukaitseandmetest. Minu küsimus tulenevalt sellest on kättemaksupornost ehk intiimpiltide jagamisest. Me oleme ühiskonnas rääkinud selle eetilisusest ja mitte-eetilisusest, aga minu küsimus puudutab eelkõige juriidilist aspekti. Kas teil on mingisugune nägemus, milline võiks ja peaks olema see juriidiline kaitsevõrk, mis puudutab tegelikult ka teie teist ametit, lasteombudsmani? Kas te näete neid kitsaskohti, mida me siin saalis võiksime selle koha pealt arutada, kuidas tegelikult neid inimesi kaitsta, kes ühel või teisel hetkel avastavad end internetiavarustest?

Suur tänu! Väga oluline küsimus. Väga kiidan siin meie veebikonstaableid. Muide, see on olnud kontseptsioon, millest juba siis, kui me tegime üle maailma oma kolleegidele siin Tallinnas just nimelt interneti ja e-riigi teemalise kohtumise veel enne koroonaaega, siis väga paljud üle maailma võtsid meie veebikonstaabli kontseptsioonist kinni ja ennekõike just laste kaitseks. 

Minule tundub ja meie majja tulnud kirjad ka näitavad, et probleemi teravik on seal, kus võimalikult kiiresti saada selline materjal netist maha. Me võime rääkida, ja seda tulebki rääkida oma kodudes, koolis, kõikjal lastele, et ärge palun, ükskõik kui suur armumine või mis iganes ei ole, palun ärge saatke, ärge tehke. Ikka tehakse. Ja deepfake-tehnoloogia on ka olemas, kõik need tehnoloogilised asjad. Lõpuks kahjuks lukk on looma jaoks, inimene läheb sealt mööda, ja lapsed on nii nutikad, lähevad ka mööda. Minu arvates kõige olulisem on see, kas Euroopa Liit ühiselt või Eesti saavutab kokkuleppe, et ka need suured tehnoloogiahiiud, kui niisugune asi juhtub, kohe võtavad selle info maha. Kohe! Kõik muud lahendused, kas kedagi karistada või midagi teha, see tuleb selle järel.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh! Taas suurepärane ettekanne. Kilvar Kessler tuli suurepärase ettekandega välja, nüüd sina jätkuvalt. Aitäh! Aga sa ütlesid, et superandmebaasi ei ole vaja, aga vaata, homme on mul hea kolleeg Ando Kiviberg, kes praegu küll lahkus, ja Maris Lauri, keda ei ole siin, tulevad jälle selle superandmebaasi eelnõuga jäärapäiselt, mille president prügikasti saatis, välja. Igor Taro, siseminister, tuli ka vahepeal selle meelsuskontrolliga välja, kuigi taipas ja astus tagasi selle initsiatiiviga. Miks selline ihalus, selline nuhkimise ihalus, selline superandmebaaside loomine ikka elab? Ma ütlen, Ando on siin, aga enam ei ole. Miks  tullakse sellega jälle välja?

Suur tänu! Teie võimuses on panna need asjad seisma, ma loodan, ja kui need asjad ikkagi lähevad läbi, siis on võimalik need põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustada. Ja on võimalik, et Riigikohus leiab, et sellel erandlikul, konkreetsel juhul niisugune andmete ühte kohta kokku tõstmine ongi põhjendatud, et selliseid erandeid võib olla. Sellel konkreetsel juhtumil minul on väga suured kahtlused, eriti seostatuna siis sellega, et pangasaladust laeti asutuste serveritesse massiivselt alla, ehk siis infot kõikide tehingute kohta, selle kohta, kellelt raha tuli, kellele läks, mida osteti, mida müüdi, kus käidi. Sellega kokku pannes ma arvan, et tuleb olla vägagi tähelepanelik ja mõistlikult, põhiseaduspäraselt kriitiline. Aga miks selline ihalus on? See on üle maailma. Ma arvan, et mõni psühholoog oskaks öelda, miks inimestel on kange tahtmine teiste üle valitseda ja üritada saavutada olukord, kus teised on nagu sina või teevad seda, mida sina tahad.

Liina Kersna, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Austatud õiguskantsler! Esiteks, ma kinnitan, et tõesti, ka teaduslikult on tõestatud, et mitte mingisugust põhjust ei ole esimesse klassi lapsi selekteerida. Ma väga loodan, et meie ühiskond on ka juba piisavalt palju arenenud, et ka seaduse tasandil sinnani jõuda ja nendes vähestes koolides, kus katseid tehakse, need ära lõpetada. 

Aga te rõhutasite ka seda arusaadavalt, et Eesti ühiskond baseerub vabadusel ja vastutusel. Ja kui me räägime gümnaasiumikatsetest, siis te juhtisite enne katseid koolide tähelepanu, et tänane seadus ei luba õpilastelt paluda koolide eelistuste järjekorda. See tekitas olukorra, kus lapsed kuu aega käisid erinevates koolides vestlustel ja kinnituskirjad tulid väga hilja, sest et need koolid, kuhu nad päriselt tahtsid minna, võisid neid kutsuda näiteks neljanda või viienda vestluseni. Tartu koolijuhid on teinud ettepaneku, et seadust võiks muuta. Kuidas teie näete, et seda olukorda võiks lahendada?

Suur tänu! Nagu öeldud, siis meie väga head ja tugevad gümnaasiumid on eripalgelised. Need peavadki olema eripalgelised ja see on ju ideaalne, kui noor inimene saab kodu lähedal soovitavalt, sest mitte kõik ei ole selles vanuses, 16-aastaselt valmis alustama iseseisvat elu, paljudel ei ole ka majanduslikult võimalik oma lapsele võimaldada juba gümnaasiumi minekuks korterit. Ühesõnaga on oluline, et inimene saaks teha meelepärase valiku, soovitavalt oma kodu lähedal. 

Ja nüüd tekkis olukord, kus mingil põhjusel maalt hakati kandideerima Tallinna, Tartu, Pärnu, võib-olla veel mõne linna gümnaasiumidesse. Kohti polnud piisavalt, juba möödunud aastal tuli see välja. Ja küllalt palju oli neid olukordi, kus Tartu laps peab minema Võrru, Võru laps Tartusse. Tõenäoliselt ei ole see kõige mõistlikum. 

See on üks pool. Teine pool on see, mida konkreetselt küsisite. Meile kaebasid noored, kes ütlesid, et nad ei taha teha seda nii-öelda strateegilist valikut, tõid ka möödunud aastatest õpitud näiteid, kus laps ei julgegi panna seda oma tegelikku eelistust, näiteks bioloogiat, vaid paneb igaks juhuks inglise keele või vastupidi. Seda selleks, et mitte jääda soovitud kohast ilma. Nad näitasid neid skeeme, ja mis jääb meil üle? Seaduses ei olnud kirjas, et seda eelistust tohib nõuda. See on see koht, kus seadus on jälle tegelikult jube detailne, võib-olla liiga detailne. Aga nüüd ta on selline ja teist vastust ei olnud võimalik anda.

Mul on kohutavalt kahju, et paljudele lastele see niimoodi mõjus. See on koht, kus meil ongi raske. Kas me peame ütlema, et seadus kehtib küll, aga täita pole vaja? Ja siis ei olnud enam aega, et ka öelda, et palun, Riigikogu, otsustage, mispidi see asi siis on.  Ja võib-olla ikkagi Eesti rahva tervisele ja tulevikule ei ole kõige parem see, et lihtsalt üritatakse kandideerida suurlinna koolidesse juba 16-aastaselt ja kodust ära kolida. 

Võib-olla arvestades seda, et noorus on ju tänapäeval paljudes riikides ja vist Eestis ka pigem nagu veninud kaugemale, mitte tulnud nagu lähemale. Võib-olla oleks natuke parem, kui vanemlik järelevalve nende alaealiste üle püsiks. Ja ka majanduslikult on võib-olla parem, kui need inimesed saavad elada veel kodus. Nii et äkki võib-olla seda konkurentsi ja vunki õnnestub kuidagi seal maha võtta, aga kindel on, et need konkureerimistingimused peavad olema ausad ja selged ja seadust tuleb täita. 

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Isamaa fraktsioon kohtus teiega juunis ja lisaks muudele küsimustele arutasime ka e‑valimistega seotud turvariskide teemal. On ju teada, et peale Eesti kasutab e‑valimiste süsteemi vaid Venezuela ja Venemaa. Teised riigid maailmas ei ole just turvariskide probleemide tõttu seda süsteemi kasutusele võtnud. Kohe on ju jälle valimised. Juunis käis ka OSCE grupp sellel teemal arutamas, see soovitas, et e-valimisi tuleks täpsemalt reguleerida. Minu küsimus teile ongi, kas meie e-valimiste süsteem on turvaline ja kas on ka midagi selleks tehtud, et seda turvalisemaks teha.

Aitäh! Eesti on ainulaadne selle poolest, et meil on kõikidele kohustuslik ID‑kaart, millel on kaks funktsiooni: isiku kaugtuvastus ja digiallkiri. Teist sellist riiki minu teada ei ole või vähemalt siis, kui ma nende teemadega rohkem tegelesin, ei olnud. Valimiste üks põhimõte on, et kõikidel peab olema võimalus kasutada selliseid levinumaid valimisviise. Niimoodi on mitmed riigid otsustanud kaasaegse mobiilse ühiskonna tingimustes lubada ükskõik kust kirja teel hääletamist. Ameerikas on osariike, kus jaoskondi üldse ei avata, hääletataksegi ainult kirja teel, loetakse sedelid masinaga kokku. On ka Euroopa riikides kirja teel hääletamine üha levinum. Elektrooniline hääletamine on kirja teel hääletamise turvalisem variant, mis on paremini kontrollitav. Riske on mõnevõrra vähem. Aga on omad spetsiifilised riskid, sellega ma olen täiesti nõus. See on see põhjus, miks enne elektroonilise hääletamise süsteemi igakordset käikulaskmist on oluline teha erapooletute, rahvusvahelise sertifikaadiga audiitorite juuresolekul test, et kõik toimib nii, nagu ette on nähtud, et kogu protseduuri jälgivad erapooletud audiitorid ja et nad annavad ka oma hinnangu nii jooksvalt kui lõpuks. Lisaks on meil olemas küberkaitse liit ja teised kohad, mille abil saada teada, et kas on mingisuguseid tõhusaid ründeid selle süsteemi vastu. Seni selliseid ründeid leitud ei ole. 

Riigikohtus on küsimus korduvalt käinud, põhiseadusvastaseks tunnistatud ei ole. Kui Riigikohtul oleks olnud soov mingeid aspekte, mis veel on läbi vaatamata, asuda analüüsima, siis oleks olnud see alati ka võimalik. Seda ei ole tehtud.  

Liigne optimism nendes küsimustes on samamoodi põhjendamatu nagu inimeste ilmaaegu, lihtsalt poliittehnoloogilistel põhjustel selle hääletamisviisi vastu üleskütmine. Kumbki ei ole tegelikult hea praktika. Ja kui ei ole suudetud selgitada, kuidas see süsteem toimib, kuidas ausus tagatakse, siis tuleb osata paremini selgitada. Minu tähelepanekute kohaselt OECD märkus oligi see, et ennekõike tuleks parandada inimeste suhtumist. Aga inimeste suhtumist saavad parandada üksnes poliitikas osalejad, kui nad üritavad endale teha asja selgeks, ja kui avaldavad kriitikat, siis nii, et sellel on tõepoolest alus.  

Nüüd need mõned spetsialistid, kes on väitnud, et nendel on palju parem süsteem, siis niipalju, kui ma sellest nende süsteemist aru saan, siis senise Riigikohtu praktika kohaselt selle süsteemi rakendamine oleks põhiseadusvastane, seda ei saa teha. 

Võimalus hääl teise elektroonilise häälega muuta või siis asendada pabersedelil häälega, selle on lugenud Riigikohus põhiseaduspärasuse üheks tingimuseks. Mul on erakordselt kahju, et mindi seda teed, et elektroonilist häält saab veel valimispäeval muuta. See andis usaldusele väga suure hoobi ja ka süstemaatiliselt oli vale, sest elektrooniline hääletamine on alati olnud väljaspool elukohajärgset jaoskonda toimuva eelhääletamise üks viis. Sellelt lähenemiselt lahkuti ja tulemus on käes, see oli ennustatav. Miks nii tehti, ei tea. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Teatavasti käib praegu Slava Ukraini protsess, kus Maria Lehtme on varastanud sõna otseses mõttes pea pool miljonit eurot. Ja nüüd me oleme probleemi ees, et Slava Ukraini juhatus ei näe vajadust ega pea põhjendatuks ega soovi kahjunõuet esitada selle summa ulatuses tema kohta. Siin on ju selgelt näha, et see on Eesti 200 ja ka parempoolsete ringkaitse, sest Ilmar Raag on ju selgelt öelnud, et Lehtme ema, kellele Lehtme enne selle protsessi algust oma maja ümber kantis, on tema hea kolleeg ja sõber. Aga tegemist ei ole ju nende isikliku rahaga, tegemist on inimeste rahaga, mida nad andsid Ukraina abistamiseks. Ja need põhjendused, et seda on raske …

Aitäh!

… või võimatu kätte saada, on täiesti alusetud. Millised on võimalused ikkagi? Kas nende käitumine on õige ja millised on meie võimalused ikkagi seda raha kätte saada? Sest mitmeid Riigikohtu otsuseid on …

Aitäh!

… kus sarnastes oludes on need varad välja nõutud.

Suur tänu! Siin pean ja soovin usaldada üksnes jõustuvat kohtuotsust. Ma ei saa hetkel rohkem mitte midagi öelda. Jällegi, kolleegid jälgivad, ka need, kes on kriminaalmenetluse ja kahjude hüvitamise küsimustes professionaalid. Neid võimalusi teile selgitada, ma usun, et nad saavad. Aga hetkel siit riigi kõige tähtsamast kõnepuldist ei saa ma öelda muud, kui et usaldan jõustuvat kohtuotsust.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Kõigepealt suur tänu väga hea töö eest ja tänaste vastuste eest! Minu kolleegid on mitmed ka mulle väga korda minevad küsimused ära küsinud ja aitäh ka selle eest, et andsite seisukoha selle väikemetsaomanike kallal tehtud vägivalla osas, just nende kaitsekordade muutmise osas. Aga küsiksin väikest selgitust selles osas, mida ka tavalised inimesed väga tihti küsivad: mis siis juhtus meil selle mootorsõidukimaksuga, kui nii-ütelda see paha Riigikogu üritas üks kord erivajadustega inimeste ümberehitatud autod automaksust vabastada, aga selle lükkas president tagasi? Keegi ei saa sellest aru – ei saada siin saalis aru ja ei saa tavainimesed aru. 

Suur tänu! Esmalt suur aitäh automaksu kohta tehtud põhiseaduse järelevalve ettepaneku toetamise eest. Ja tänan ka selle eest, et on avaldatud valmidust neid mõningaid vigu, mis on ilmnenud näiteks seoses puuetega inimeste autodega ja paljulapseliste perede transpordivajadusega, et püütakse neid vigu parandada. 

Kui tohib pisut pikemalt vastata, ma Vabariigi Presidendi kaalutlusi loomulikult ei tea ega oska kommenteerida, aga nüüd, selle aasta vältel oli võimalus pidevalt inimestele selgitada, et ka varamaksud on põhiseaduse järgi lubatud. Ka automaks on põhiseaduse järgi lubatud. Oluline on, et selle maksu määr ei käi üle jõu. 

Eestis ei ole tõenäoliselt kohased, vähemalt väljaspool suuremate linnade kesklinnu, jutud sellest, et sisepõlemismootor on kuidagi ohtlik või et kuidagi saab ilma autota ja autosid on liiga palju. No ei ole nii! Me kõik käime palju Eestimaa peal ringi ja küllalt on neid kohti, kus inimesed elavad, aga läbi sõidab üks buss argipäeviti, see ka kell 13.55. Tagasi ei saa. 

Võib-olla selle retoorikaga läks halvasti. See solvas väga paljusid inimesi, eriti maapiirkondades, ja küllap kaasaja ühiskonnale kohaselt vääritimõistmist ja solvumist võimendati. Põhisõnum läks kaduma. Maksustamisel on Riigikogul küllaltki avarad võimalused. Riigi kulutusteks raha on tarvis. Erik Mooral oli minu arvates väga hea analüüs näiteks selle kohta, mis puudutab vaesusriskis inimesi. Näiteks see, et pensione indekseeritakse, et pensionärid, kes on väga suures vaesusriskis, et nende pensioni indekseerimist ei lõpetata, on oluline, aga selle katteks on ju raha vaja. Üks variant on tõepoolest mõistlikus määras varamaks, millest on vajadusel ka erandid. Ja siin mingil küünilisel põhjusel jällegi mõeldi, et ärme erandeid teeme. Aga Eesti väiksuse puhul on just võimalus vajalikke erandeid teha. Püüda õigluse poole on võimalik ja vajalik, see on meie suur eelis võrreldes teistega. 

Ma arvan, et see läks halvasti. Ja see tuleb ära parandada. Aga erakordselt halb on, kui ühiskonda läheb sõnum, et justkui varamaksud, sealhulgas automaks, oleks üldse lubamatud. Põhiseaduse kohaselt üldse lubamatu see ei ole, aga konfiskatoorne ei tohi olla.

Tiit Maran, palun!

Aitäh suurepärase ettekande eest ja hästi mõnusa, tasakaalustatud vastuste rea eest! Ma tahaksin puudutada kahte küsimust. Esiteks, teie kõnest lipsas läbi meeldivalt sõnakasutus "hea haridus", mis haakub ka suurel määral siin eelmisel nädalal presidendi poolt kasutatud sõnaga "tark rahvas". Kõik õige, selle vastu vaielda ei saa. Ainult et mis asi on hea haridus? Mis on selle sisu? Ma kardan, et isegi siin, selles ruumis on arusaamine sellest väga erinev. Ja see muutub järjest olulisemaks, arvestades meie teadmiste, informatsiooni eksponentsiaalset kasvu. Ühel hetkel lihtsalt meie lapsed ei suuda nii palju õppida, kui neil on tarvis õppida. Ja teise poole pealt on ka see, et ühiskond ja keskkond muutub tohutu kiirusega. Mis tähendab seda, et ühel hetkel õpitu järgmisel hetkel võib olla mitteadekvaatne, pluss peale selle kõik see, mis puudutab nii-öelda müra selle ümber. Kas meil ei oleks vaja debatti, mida me mõtleme hea hariduse all üldse sisuliselt? 

Ja teine, lühidalt, ma ei saa midagi teha, aga mu silma jäi paratamatult see, et teie varasemas, ühes esinemises siin selles saalis oli läbiva joonena sisse toodud kliima …

Aitäh!

… keskkond, looduskaitse, ja seekord seda nagu nii tugevalt ei olnud. Võib jääda petlik mulje …

Aitäh, hea kolleeg!

… et nende kahe teemaga nagu ei ole probleeme. Äkki te kommenteeriksite seda?

Suur tänu heade sõnade eest ja väga heade küsimuste eest! Ma arvan küll, et see, mis on hea haridus, mis tagaks lastele – ja miks ainult lastele, tegelikult meile endile, see elukestev õpe on täiesti möödapääsmatu – võimalikult hea hakkamasaamise arenevas ja muutuvas ühiskonnas, see on täiesti asjakohane. 

Ma lugesin suure tänutundega ja kaasaelamisega emeriitprofessor Ülo Vooglaiu intervjuud Õhtulehes umbes nädal tagasi. Soovitan kõikidele. Mina ei ole selle eriala ekspert, aga lugesin ja noogutasin kaasa. Otsige üles, ma arvan, et te rõõmustate. Tegemist on elukogenud inimestega, kes on näinud palju lapsi, palju uurinud. 

Võib-olla ma ise nüüd loodan siin natuke ka selle tehisaru peale, et äkki me saame üle sellest, et heaks hariduseks peetakse seda, et noor on tuupinud võimalikult hea punktiskoori saamiseks pähe nii-öelda õiged vastused, õiged lahendused tüüpülesannetele, ja kardab otsida teistsugust lahendust, mis võib-olla on isegi parem, äkki üllatab õpetajatki, täitsa võib juhtuda, eriti gümnaasiumis. Ja ometi sunnime me tuupima, sest konkurents on nii suur ja iga punktimurdosa võib olla tähtis. Äkki tänu tehisarule saame sellest lahti, sellepärast et tõenäoliselt peab suurema kaalu omandama suuline teadmiste kontroll. See tähendab, et pigem tuleks hinnata, kas laps on need eelnevad teadmised, et minna järgmise peatüki juurde, olgu see ajalugu või matemaatika või bioloogia või mis tahes aine, kas ta on need teadmised omandanud ja kas ta saab minna edasi või veel ei ole. Ja võib-olla see punktide tagaajamine niiviisi ei olegi nii tähtis. 

Ja teine asi, et tõenäoliselt on jätkuvalt inimeseks olemise osa võime teha koostööd ja võime mitte minna rusikatega kallale või verbaalselt inimestele, kes on teistsugused, mõtlevad teistmoodi ja kelle huvid on teised. Võib-olla ka siin, koolis võiks sellel loomingulisel ja koosloomingulisusel ja koostegutsemisel olla edaspidi suurem roll. Äkki see on see hea haridus? Aga mina ei ole spetsialist. Ülo Vooglaiu intervjuud tõesti väga kiidan.

Ma tõmbasin siin jooksvalt, vaadates, kuidas minutid kulgevad, mitmed teemad maha, sest kui tekib võimalus siin teie ees kõnelda tööst, mis minu kolleegidele ja ka mulle endale meeldib, meie majja jõuab sisuliselt kogu Eesti elu, siis paratamatult tuleb teha valikuid. Eesti looduse kaitse ja kliima soojenemise teemad ei ole ka meie töölaualt kuskile kadunud.

Ja järgmisena küsibki Varro Vooglaid.

Jaa, suur tänu! Me kõik teame, et põhiseaduse § 3 sätestab õigusriikluse põhimõtte, mille kohaselt riigivõimu võib teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ja vastutus selle eest, et see ka päriselt nii on, lasub ühtmoodi, mitte ühtmoodi, erinevas aspektis, aga teatud mõttes sarnaselt nii õiguskantsleril kui ka Riigikogul. Me mõlemad peame hoolitsema selle eest, et riigivõimu teostatakse kooskõlas põhiseadusega, eriti, mis puudutab seadusandlikku võimu. 

Erinevalt õiguskantsleri institutsioonist ja teist kui õiguskantslerist puudub enamikul Riigikogu liikmetest igasugune ettevalmistus selle ülesande täitmiseks. Selles ma olen saanud veenduda siin paari aasta jooksul nii Riigikogu liikmena üldiselt kui ka õiguskomisjoni liikmena spetsiifiliselt. Olete te mõelnud selle peale ja ehk teil on mõtteid või ettepanekuid, mida saaks selleks teha, et Riigikogu enda kompetentsust tõsta selle ülesande täitmiseks?

Suur tänu! Oleme teiega olnud ülikoolis head kolleegid ja kuigi tihtipeale eriarvamustel, aga selles vist ühte meelt, et niisugune särtsakas ja vahel hoogne arutelu peab ka põhiseaduslikkuse küsimuste üle vaidlemisel käima ja olema lubatud. Nii et mulle tundub, et mingit väga lihtsat retsepti, kuidas eristada põhiseaduspärast normi põhiseadusevastasest normist ei ole võimalik anda ega ole vajagi anda. Aga ise olen alati selgitanud seda, et juura või õigusteadus ei ole mingisugune peen väljavalitute salakeel ja kunst, vaid see on elu, kus peamiseks meetodiks on loogika ja peamisteks juhisteks võiks olla südametunnistus ja mõistus. Järelikult ka Riigikogu liikmetel peab olema minu arvates võimalik mõista, mida see norm, mis eelnõus tema ette pandud on, tähendab, mis see kaasa toob? Ja siis tuleks arutleda, kas see põhiseaduse vaimus ikka viib Eestit edasi. Kas see on õiglane, kas see kaitseb vabadust ja vastutust, kas see on hädavajalik, kui see piirab vastutust? Seda kõike minu arvates loogika, elukogemuse ja südametunnistuse toel saab täiesti hästi läbi arutada. Kas ta kaasaja elu keerukuse juures lõpuks osutub põhiseaduspäraseks või mitte Riigikohtus, paraku on seda väga raske ennustada. Ka meie majal on mitmel korral olnud väga raske ennustada, et varem ilmselgelt põhiseaduse vastaseks loetud lahendus korraga loetakse põhiseaduspäraseks. On olnud sedagi, et sotsiaalmaksumäära tagasiulatuv muutmine isiku kahjuks olukorras, kus on võimalik leida varasemate tõekspidamiste kohaselt põhiseaduspärane lahendus, loetakse ikkagi põhiseaduspäraseks. Totaalne üllatus, mingiks hetkeks demotivatsioon. Aga sellest tuleb üle saada.

Nii et ma ei oska anda paremat vastust kui see. Alati, kui meilt küsitakse, kui meil on vähegi jaksu aidata, aga ausalt öeldes jaksu enam ei ole väga … Me oleme väga palju aidanud tegelikult ministeeriumi ametnikke, kes küsivad Riigikogu ametnikke ja ka Riigikogu liikmeid, ministreid, kes meilt küsivad, et kompetentsi on, miks mitte seda jagada. Aga kui oskame ja kui on info olemas, siis ütleme oma mõtted välja, aga alati selle klausliga, et kui asi jõuab Riigikohtusse, eks siis Riigikohus otsustab.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud õiguskantsler! Minu poole, ja ma tean, et ka teie poole, on pöördunud mõned Kagu-Eesti inimesed, mis puudutab, noh, ma nimetaks neid kaasusi neonatsionaliseerimiseks, kus Natura või keskkonnapiirangutega alale on otsustatud teha sihtkaitsevööndid. Neid inimesi Keskkonnaamet millegipärast ei teavita, kui ta käib. Või kas ta üldse käib, seda ei ole teada. Vähemalt kahe kaasuse puhul, mis minule on öeldud, ei ole teada, et Keskkonnaamet oleks seal metsas käinud, küll aga saavad inimesed kirja, et suurendatakse kaitseala ja muudetakse siis see sihtkaitsealaks, ka täiendavad kitsendused tulevad peale – kahes kontekstis. Aga kas Keskkonnaametil peaks olema kohustus teavitada inimest, kui ta sinna metsa läheb? Ja teisel puhul on näiteks see, kus avastati väike-konnakotkas, inimesele saadeti kiri, et 75 aastat teatud ajal ta ei tohi käia. Küll aga tohin mina tema metsas käia, sest mina ei tea, et seal see pesa on. Ainuke, kes piirangu sai, on seesama konkreetne omanik.

Väga hea ja õige küsimus. Jällegi, kolleegid rõdul märgivad üles. Seda kaasust minule detailides hetkel ei meenu, aga vaataks seda hea meelega. Üldine seisukoht, nii nagu ennist öeldud, on ikkagi see, et need on meie oma inimesed ja neid käsitleda Eesti metsa ja rahva vaenlastena ei ole mitte mingisugust põhjust. Eesti on nii väike riik, et siin on võimalik selgeks teha küll, millised liigid metsas tegelikult elavad ja milline on siis proportsionaalne, mõistlik kaitsekord, mis just sinna sobib. Niisugune laia lauaga löömine, olgu see Euroopa Liidu aruandluse pärast või millegi muu tõttu või lihtsalt laiskusest, see ei ole üldse kohane.

Ma võin nüüd sügavalt eksida, aga mulle tundub, et Riina Solman on korra juba küsinud. (Saalist öeldakse midagi.) Aa, vabandust, Riina Solman, minu viga! Vabandust, jajaa! 

(Naerab.) Riina Sikkut, eks ole, meid kogu aeg aetakse segamini. 

Väga vabandan, aga väike emotsioon siia vahele.

See on üks pidev nali meiega. Aga aitäh teile, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud õiguskantsler! Mina samamoodi tänan, et käite meie ees esinemas ja toote tasakaalu ja mõtestatust siia ruumi juurde. Mina küsin selle terroristliku propaganda jälgimise karistatavaks tegemise eelnõu kohta, mille siseminister hiljuti välja käis. Ma ei taha teda küll kiita, aga ma tean endise rahvastikuministrina, et jõuministeeriumidel on kombeks agaralt ja usinalt meie kaitseks taolisi asju välja käia. See oli toores, nad on tunnistanud oma viga, aga see läheb, ma saan aru, ikkagi edasi. 

Kuidas teie seda selgitate? Millisel alusel me üldse saaksime sellise radikaliseerumise vastase tegevusega tegeleda seaduse tasandil, nii et see ei väljenduks selles, et see oleks meelsuskontroll või mõttekontroll? Olgem ausad, mina meediaeksperdina näen meedias muret tekitavaid mustreid, näiteks venekeelses Delfis. 

Aitäh! 

Või siis on näiteks meie laulupeoga inimeste üles ässitamine vastassuunas. Taolised asjad teevad mulle muret. Need mõttemustrid ei ole nagu tegelikult loodud Eesti riigi huvide kaitseks, vaid vastutöötamiseks.

Suur aitäh! Tänan võimaluse eest siin öelda, et võib-olla on mõistlik, kui ei hakka kedagi kunagi ühegi idee väljapakkumise pärast isiklikult süüdistama. Teie pole seda teinud, aga kuulsin siit-sealt, et no näete, küll on halb see konkreetne ametnik, kes selle idee välja pakkus, või siis minister, kes selle avalikkusele esitas. See oli alles seaduseelnõu väljatöötamise kavatsus, mille mõte ongi korjata ühiskonnast tagasisidet. Mina pigem ütleksin, et kui jõutakse järeldusele, et sellisel kujul ühte eelnõu vaja ei ole, siis on väga riigimehelik öelda, et me ei tee seda sellisel kujul ei tee või üldse ei tee. 

Nüüd, küsimus sellest, kuidas selles meediamaailmas, mida teie tunnete palju paremini kui mina, ühiskonnas mingit tervet mõistust ja sellist mõistlikku, demokraatlikku – mis tähendab, et vaidlevat, mitte ainult ühte tõde korrutavat ja pidulikult käsikäes konsensuses olevat – demokraatiat hoida. See ongi küsimus, kus ma ei ole mitte kellelgi ühtegi head lahendust näinud. 

Häda on selles, et kui sa juba lubad hakata inimest lihtsalt selle järgi, mida ta vaatab või loeb, ja mis ei ole nii ühene kui näiteks lapsporno, mis on selge, et selle vaatamine, lugemine, kogumine peabki olema kriminaalkorras karistatav. Totaalne nulltolerants on laste kaitseks, nad on nõrgad, nad ei suuda. See on meile kõigile täiesti ja üheselt arusaadav. Ilmselt on ka arusaadav, millega on tegemist, ja kui natukene kaitstakse selles valdkonnas rohkem, pole see üldsegi mitte halb. See pole mitte sõnavabaduse piiramine, vaid pervertide eemalhoidmine lastest ja see on väga õige.

Aga kui me hakkame arutlema selle üle, millised tõlgendused ajaloost või millised üleskutsed või milline materjal, kas "Mein Kampf" või koraan või mõni selle tõlgendus, mis siis on see terroristlik sisu – vaat kui me hakkame selle üle vaidlema, siis läheb asi juba kirevaks.

Mina siiralt usun ja ka mõnel määral teades informatsiooni, millest tõukus see algatus, siis keegi mitte midagi halba ei tahtnud. Need inimesed on päriselt olemas, kelle puhul on lihtsalt – väga vabandan! – aja küsimus, kui relvad välguvad ja mõnele koolile pomm pannakse päriselt. Annaks taevas, et seda ei juhtu! Aga see mure on täiesti arusaadav, ja seda ka teiste riikide eeskujul.  

Sellist ressurssi pole mitte kellelgi, et panna igale sellise sisuga tutvuvale inimesele politseiametnik ukse taha, isegi kui seadus seda lubaks. Nii et ma olen täiesti nõus, et siin tuleb lahendust otsida, aga jah, oht on selle koha peal, et mida ühel hetkel alguses terrorismiks, siis riigile kahjulikuks ja seejärel lihtsalt valeks, paati kõigutavaks loetakse. Ja sellepärast ma saan nende inimeste murest, kes siin vastu hakkasid, päris hästi aru, kuigi minu arusaamist mööda see plaan ei olnud sugugi see, millele vastu hakati. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Proua õiguskantsler! Ma ikkagi jätkan selle Slava Ukraini juhtumiga, kuna sellel siis terendab ühiskonna õiglustunde seisukohalt selline masendav lõpp. Niisiis, Slava Ukraini esindajad teatasid, et ei esita kriminaalmenetluses ligi poole miljoni euro suurust tsiviilhagi Lehtme vastu, kuna selle esitamisega seotud kulud kohtus on 40 000 eurot. Mina olen aru saanud, et kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamine on siiski tasuta. Aga nüüd, kui kohus mõistab Lehtme süüdi ja rahuldab hagi, siis isegi tema varatuks olemise korral oleks pankrotimenetluseks võimalik tagasi pöörata tehing, millega Lehtme kinkis oma maja oma emale. Ja nüüd küsimus: kas kannatanu kahju hüvitamisest ilmajätmine ehk tsiviilhagi esitamata jätmine on tavapärane või näete siin kellegi tahtlikku tegematajätmist?

Aitäh! Nagu ennist öeldud, siis minu ametikohustus on ära oodata kohtuotsuse jõustumine. Ja ma ei ole selle kaasuse detailidega niimoodi kursis, et isegi kui ma teaks, siis ma saaks või tohiks teile siin midagi ütelda. Aga nagu ennist lubasin, et siis abstraktselt, millised on sellises olukorras kahju sissenõudmise võimalused, et seda kolleegid hea meelega selgitavad, sest neid juhtumeid on ka meie lauale jõudnud, kus kahju hüvitamise taotlus on jäetud näiteks riigi määratud advokaadi süül õigel hetkel esitamata. Nii et see on üks laiem probleem. 

Mõistan ka täiesti teie ja noh, ka enda pettumust ja kurbust selle juhtumi pärast. Sest nii paljud inimesed ju annetavad Ukraina heaks, raskesti haigete laste heaks, raskesti haigete täiskasvanute heaks, loomadele, paljudel muudel eesmärkidel, ja kui siis tuleb välja, et tegelikult kas seda haigust ei olnud või see raha läks hoopis mujale, siis minu arvates jälle lüüakse väga tõsiselt ühiskonda koos hoidvat usaldust. Sest minu meelest see on võrratu, et kui näiteks kellelgi põleb maja maha, inimesed jäävad koduta, siis mõtle kui kiiresti Eestis ka need, kes tegelikult ei ole kõige jõukamal järjel, ikkagi leiavad selle natukese, et omajagu aidata. See on midagi imelist, see on ühiskonda kokku hoidev liim. Igaüks, kes selles süsteemis petab, hävitab minu meelest midagi tõeliselt väärtuslikku. Nii et selles mõttes ma saan aru, et see karistus peab olema võimalikult karm sellistel juhtudel.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Minu poolt ka esmalt suur aitäh selle südamega tehtud töö eest teile ja teie kolleegidele. Aga küsimus tüürib justkui katuspealkirjaga "Kodu kättesaadavus". Hiljuti valmis Sotsiaalministeeriumis sündimust ja laste kasvatamist toetav analüüs, kus tegelikult meie sündimust mõjutava tegurina väga selgelt tõstatus ka eluaseme küsimus esile. Samuti on teada, et oma kodu soetamine noorele perele, eriti maapiirkondades, on tõsine väljakutse. Ma küsiksin teie kommentaari ja seisukohta selles osas, et kui me räägime eluasemelaenudest, siis on meil pangad küsimas ka ülalpeetavate arvu. On selge, et nad peavad hindama inimeste laenuvõimekust ja selle teenindamise võimekust, aga kas teie hinnangul selline täiendav klausel keskenduda ka laste arvule peres on õiguspärane ja piisavalt põhjendatud?

Suur tänu heade sõnade eest ja ka selle küsimuse eest! Tõesti esitasime Finantsinspektsioonile küsimuse, kas tegelikult pankadel on kohustus sellisel viisil laste arvu hinnata selle asemel, et võtta inimese pangatehingute ajalugu – siin on see nüüd tõesti põhjendatud – ja vaadata, kas ta suudab seda planeeritavat laenu tagasi maksta ja sealjuures ka hoolitseda nõutavalt oma perekonna eest. Ja veelgi enam, ega ometi ju noorelt perelt ei küsita kodulaenu tagasi või ei tõsteta mitmekordseks intresse, kui sünnivad näiteks kaksikud. Võin selle vastuse, ma usun, teile edasi saata. 

Ma ise sooviksin, et mitte kunagi ei jääks lastega perele pangas käies isegi muljet, et teie ei saa laenu selle pärast, et teil on lapsed. See on Eestis absoluutselt lubamatu, see on südametu. Ma loodan, et need juhtumid, mis meile on jõudnud, on kommunikatsioonihäire tulemus, mitte et keegi oleks nii öelnud. Aga samas mulle kohati tundub, et see on minu lootus on natukene läbi roosade prillide, et tõenäoliselt need sõnad siiski öeldi. 

See on kindlasti üks koht, kus saaks aidata. Ja loomulikult pankade ülesanne on vastutustundlikult laenata ehk siis mitte meelitada inimesi võlalõksu, mitte meelitada inimesi olukorda, kus nad ei suuda oma peret ülal pidada. Aga sellest hoopis erinev on liiga suure kaalu omistamine laste arvule. Tähtis on ikka see, kuidas sa oma perega toime tuled. Ja eriti maapiirkonnas tõenäoliselt need mõõdupuud, mis kehtivad linnas, ei kehti. Kui sa endale suure osa toidust kasvatad ise, võib-olla küttekulud ei ole need ja korterikulud ei ole need, siis ehk see on see, millest lähtuda. Sest nii nagu ka sellel suvel Kagu-Eestis palju ringi liikudes teada sain ja ise oma silmadega nägin, siis tänuväärselt on palju inimesi otsustanud oma peredega kolida Eestisse ja edendada seal maaelu.

Ando Kiviberg, palun! Keegi kadus ära.

Aitäh! Mulle jäi korraks mulje, et Madis Kallas oli enne mind, aga tänan, lahke juhataja, seda sõna mulle andmast.

Sa pead Madist tänama selle eest.

Lugupeetud õiguskantsler, tänan teid südamest väga sisuka ja heatahtlikul moel esitatud ettekande eest ja ka teie töö eest Eesti kodanike õiguste eest seismisel. Aga ma tänan teid ka oma ettekandes viitamast ametniku inimliku tervemõistusliku suhtumise vajalikkusele avalike asjade menetlemisel. Ma tahaksin küsida kaalutlusõiguse rakendamise kohta. See on laiem küsimus. Vaba ühiskonna toimimise aluseks on vaba kodanik oma vaba tahte ning vaba otsustus‑ ja teovõimega, aga ometi näeme, et liiga sageli mitte ainult kodanik, vaid ka avaliku võimu teostaja kipub hoiduma iseseisvalt otsustamast ning soovib, et selle otsuse teeks tema eest keegi teine, kuna ta ei ole valmis vastutust kandma. Kuidas paistab vabaduse ja vastutuse tasakaalu olukord Eesti ühiskonnas õiguskantsleri vaatepunktist kaasajal? See on natuke laiem küsimus.

Suur aitäh! Ja mingis mõttes on selles küsimuses hästi sõnastatud vastus sellele, mida siin ennist püüdsin tõstatada. Ehk seesama kaalutlusõigus, iga konkreetse juhtumi vaatamine tervikuna, nii nagu just see juhtum on, ja siis parima kaalutlusotsuse tegemine võikski olla Eesti edu võti, vähendada ühiskonnas vimma ja ebaõigluse tunnet. Ka meie majas on see tunne, et tihtipeale neid kaalutlusotsuseid ei julgeta teha, sest ei taheta põhjendada, ei taheta võtta vastutust, ei taheta võtta riski, et äkki keegi kaebab või äkki tuleb järelevalve. Ja kindlasti sageli tulebki, eriti kui tegemist on suurema huviga asjadega. Aga minu meelest see vastutus tuleb võtta sellesama õigluse nimel. Kaalutlusõigusega antud haldusakti põhjendamine selgete loogiliste eestikeelsete sõnadega peaks ju ka sellele otsusetegijale endale andma kindluse, et ta on õigel teel. Ja kui keegi vaidlustab, no mis siis teha. Kui põhjendused on küllalt kaalukad, siis tõenäoliselt ka ei vaidlusta. 

Miks see nii on läinud, et pigem usaldaks mingit menetlust või metoodikat või masinat, mitte ei süveneks konkreetsetesse asjaoludesse? Võib-olla polegi asi ainult mugavuses, vaid mulle tundub, et see ikkagi on see omaaegne new public management'i juhtimismetoodika. 25 aastat tagasi ta siia hakkas jõudma, ennekõike Angloameerika õigussüsteemi riikidest. Tegelikult on isegi post-post-new-public-management praeguseks maha kantud, sest ühtegi riigiasutust ei saa juhtida nagu vabrikut. Aga Eestis elab ta edasi ja selle turvil seati ka selliseid tulemusmõõdikuid, mille sisuks oli, et ega keegi otsust ei vaidlusta. Ja siis oli tulemus käes ja see tulemus ei ole kaugeltki hea. Aga jällegi, siit on lahendus, siit on võimalik edasi minna ilma süüdlasi otsimata. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler, ma tahaksin kõigepealt teid tänada ja teie bürood samuti, et te tuvastasite seda, et erinevad ametiasutused kolavad siin Eesti inimeste delikaatsetes isikuandmetes, näiteks pangakontodel ja nii edasi. Mis sellele järgnes, oli see, et need, kes seal kolamas käisid, teatasid, et me nüüd peatame selle andmetes käimise, mis minu meelest on absoluutselt õige. Aga see tekitab küsimusi, miks sellega ei kaasne, ütleme, õiguslikku vastutust, sest miks peab peatama selle nuhkimise, kui mingisuguseid sanktsioone ei järgne. Ja siin on ka veel teine aspekt. Teatavasti need, kes käitlevad või töötlevad isikuandmeid, peavad sellest teavitama ka kodanikke. Seda ka tehtud ei ole, sest nagu te viitasite, kümned tuhanded inimesed on sellest ilma jäänud. Mis on teie seisukoht selles osas, et nad on teavitamata jäetud? Sest karistusõiguse kommentaarid annavad ka selle kuriteo koosseisuks.

Suur tänu! Nii nagu ametisse asudes Riigikogu ees lubasin, katsume kogu ametkonnaga keskenduda lahendamisele, mitte nii palju süüdlaste otsimisele. Eriti siis, kui ei ole näha, et keegi oleks tahtnud tingimata midagi halba. Et pigem neid tegematajätmisi erinevates kohtades on olnud ja võib-olla see ressurss, mille kaudu otsida, kes nüüd konkreetselt süüdi oli, et need normid puudu on või et üldse seda teed mindi, oleks targem panna inimeste aitamisse. Kui seal on kriminaalkuritegu ehk ebaseaduslik jälitustegevus, siis küllap prokuratuur teeb omad otsused, ma tahaks loota.

Aitäh selle tunnustuse eest! Ega see ei olnud sugugi üksmeelne, sest küllalt palju on neid, nii nagu ma siin ka mainisin, kes ütlevad, et õige hõlma ei hakka keegi, mis mul on varjata, ja eriti totralt, et aga erasektor teab ju niikuinii kõike. Erasektor ei tea kõike, erasektoril ei ole sunnijõudu, kuigi, tõsi, vahel faktiliselt, kui sa soovid näiteks mõnda internetilehte külastada, siis pead nõustuma kõigi niinimetatud küpsistega, mis seal on, ja selle kaudu annad oma õigused vähemasti osaliselt ära. Aga sul on võimalik seda lehte ka mitte kasutada. Aga kui riik on sunnijõuga otsustanud, et Eestis iga sinu arstivisiidi analüüs jõuab digilukku, siis sul seal valikuid ei ole. Kui Eesti riik on üles pannud ilma seaduses oleva loata teedele numbrituvastuskaamerad, mis salvestavad ka autos istujaid, siis sul ei ole võimalik seda vältida, sa ei teagi, et see kaamera seal on. Neid näiteid võib järjest tuua.

Mis puudutab konkreetselt pangasaladust, siis see on tõesti ääretult tõsine teema, see on ühiskonna, majanduskäibe ja ettevõtlusvabaduse üks oluline alus. Pangad on tänaseks tõmmatud nii trimmi, et mida meie oma majas näeme, on see, et pigem peatatakse tehinguid ja küsitakse nende kohta selgitusi rohkem kui vähem. Ja põhjendust seadusliku aluseta, nii-öelda igaks juhuks, kontodel käia, ei oska mina küll leida ega seda infot võtta. Kui on tarvis uurida kuritegu ja selleks saada juurdepääs pangakontole, siis selleks on seaduses alused olemas. Kindlasti on võimalik neid ka täpsustada. Kui neid aluseid on vaja kellelgi veel, siis see retsept on lihtne. Tulebki selgelt öelda, missugusel eesmärgil, missugusel asutusel. See eesmärk ei tohi olla ülesannete täitmiseks, sest nagu ma selgitasin, need ülesanded lõpevad alati, on analüüs ja muu. Ehk siis kõik. Ei. See on kas kuriteo uurimine, ennetamine, maksukohustuste täitmine, midagi sellist, mis on konkreetne, piiritletav. Ja siis on ka kontrollimehhanismid, nii sisekontroll kui väliskontroll. See kõik peab olema kirjas selgete, lihtsate sõnadega seaduses. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler, aitäh teie töö ja panuse eest ja väga sisukate vastuste eest! Minul on küsimus selle kohta, probleemi kohta, millega ma olen nüüd viimasel ajal kokku puutunud korruptsioonivastast erikomisjoni juhtides. Nimelt on tihti väga keeruline saada teatud informatsiooni kätte. Viimane kaasus on muidugi seesama Enefit Greeni, Eesti Energia kaasus, kus siseringist oli kasutatud salainfot ja selle alusel oli siis ka teenitud võimalik, et ka kuritegelikku tulu. Selles osas prokuratuur menetleb seda kaasust. Aga alates aprillist olen ma pidevalt palunud, et mulle edastataks nimekiri insaideritest ehk siis nendest isikutest, kellel see siseinfo oli pidevalt olemas. Alguses seda keelduti mulle saatmast ja lõpuks, kui saadeti, saadeti see palju lühemalt, kus siis kõiki inimesi ei olnud. Viidatakse sellele, et esiteks, komisjonil ei ole pädevust, ei ole õigust sellist asja küsida, ja teiseks, et tegemist on ärisaladusega. Mis on teie seisukoht, kas komisjonil on pädevust või ei ole?

Aitäh!

Ja kas ärisaladus on tõesti see alus, mille tulemusel siis Riigikogu liikmed ei saagi mingit infot kätte?

Suur tänu! Kahjuks mõistliku vastuse sellele küsimusele jään praegu võlgu, sest ajad, kui ma uurimiskomisjoni ja erikomisjonide, sealhulgas korruptsioonivastase seaduse rakendamise erikomisjoni volitustega tegelesin, on jäänud kaugele möödanikku ja ma praegu peast neid ei mäleta. Aga küsimuse püstitus on õige ja minu teada maailmas on erinevaid parlamente ja tõesti on ka neid, kes paralleelselt uurimisasutustega saavadki sedalaadi informatsiooni kätte. Vajadusel minu teada on see Eesti parlamendis samamoodi olnud, saavad kasutada ka ärisaladust, andes allkirja, et nad seda ei levita, võttes vastutuse selle eest, et see siit välja ei lähe, ja ikkagi saavad parlamendi liikme järelevalvetööd teha. Aga jah, hetkel ma ei ole selle normistikuga kursis, nii et ei oska arukalt vastata. Aga aitäh küsimuse eest!

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler, suur tänu teile selle ülevaate ja küsimustele vastamise eest ja sellise lahke ja sõbraliku meelega asjade selgitamise eest, sest igas valdkonnas ei ole ekspert. Minu küsimus puudutab seda teemat, mis puudutab eakaid inimesi, on see üldhooldus, on see erihoolekanne nooremate korral sotsiaalvaldkonnast. Kas te oskate anda sellise hinnangu, et mis teemadel kõige rohkem on selles valdkonnas teie poole pöördutud, milliste muredega? Tõepoolest, nii nagu te ka ütlesite, ametnik on valmis üle vaatama, kui masin võib-olla ka eksib või inimene pöördub ja palub, et vaadata üle. Seda kindlasti tehakse. Tegelikult valdkonnas enamus töötajaid teebki suurepärast tööd, üksikud tõrvatilgad lihtsalt jäävad nagu silma ja tulebki neid silma jätta ja ka välja tuua need probleemid. Aga milliste pöördumistega just nimelt on sotsiaalvaldkonnas teie poole kõige rohkem pöördutud?

Suur tänu! Sellist väga täpset statistikat ei pea, aga ma mõned asjad tooks välja. Hästi palju on seoses hooldekodudega, nii hooldekodukoha korraldamisega, millest sageli ei saa aru, kuidas see käib ja kelle ülesanne see on, ka olukorraga hooldekodudes. Meie kontrollkäigud, ma loodan, et on asju parandanud. Alati, nagu te olete näinud, siis raport algab sellega, mis selles hooldekodus on hästi. Tavaliselt see personal on toetav, on sõbralik, neid on lihtsalt liiga vähe. Sageli jätkuvalt need ruumid ei sobi selleks, et hoida koos vanakesi ja täies jõus dementsusega inimesi või näiteks alkohoolikuid, kellel liikumine pole piiratud ja kui ta selle pudeli jälle kätte saab, siis muutub agressiivseks. Need probleemid on säilinud, kuigi eks nad järk-järgult vähenevad. 

Mida me näeme, on see, et liialt tihti, ja ma loodan, et põhjuseta, öeldakse, et tehke nii, et hooldekodu teada ei saa, et me pöördusime, sest siis äkki ei hoolita enam üldse. Ikka on neid juhtumeid, kus väidetakse, et inimene on oma voodisse seotud või tuppa suletud lihtsalt sellepärast, et nii on mugavam, aga vastavat kohtulahendit, mis seda lubaks ja õigustaks, ei ole.

Hooldekodukoha tasu muidugi. Siin analüüsime ka põhiseaduslikkuse järelevalve võtmes, kuidas need hoolduskulude piirmäärad siis tegelikkuses on rakendunud ja kuidas tagatakse see, et inimene saab hooldekodukoha, kui ta seda vajab, sinna, kus tema lähedased, võib-olla ka naabrid, tema nii-öelda kogukond saavad käia teda vaatamas või tema sealt jällegi väljas, kui tervis võimaldab. See on üks suur probleemide ring. Sellega praegu veel tegeleme. Suur aitäh ka selle eest, mida teie olete alati meie toetuseks teinud, ja selle info eest, mida olete andnud!

Päris mitmel juhul on tulnud kaebusi selle peale, et inimest vanuse tõttu diskrimineeritakse, mitte kuskile ei võeta tööle või süüakse töölt välja. Need on sellised juhtumid, kus on ääretult raske kindlaks teha, mis siis tegelikult oli. Aga on muret tekitav, et selliseid pöördumisi jätkuvalt tuleb, järelikult ei osata vanematest kolleegidest lugu pidada. Siingi kasutan võimalust kõigile südamele panna, et kui õnne on, siis kõik saame vanaks. Tegelikult üks hea kollektiiv on see, kus on noori, keskealisi ja vanu, on erinevate vajadustega inimesi, et sa oskad enda kõrval näha ja hinnata ka neid, kes ei ole sellised nagu sina. Ja noh, valgustus ja seisulauad ja võimalus ka ratastooliga liikuda ja igasuguseid abivahendeid, kohandusi saada, ka sellist ekraani, mis võimaldab halvemini nägeval inimestel paremini näha ja kuulmislangusega toime tulla väärikust kaotamata, see kõik peaks olema kaasaja ühiskonnas minu meelest elementaarne. Eesti vajab seda.

Muidugi, alati süda jõnksatab sees, ja siis ka inimestelt tuleb neid märguandeid, kui keegi jälle ütleb, et aga võtaks eakamatel inimestel, ja kuhu see keegi siis selle piiri tõmbab, võtaks õige juhtimisõiguse ära. Üldiselt riikides ikka juhtimisõigus antakse eluaegselt, inimesi ei sunnita pidevalt, süda sees värisemas, arstide vahet jooksma, vaid pigem usaldatakse seda vastutust, et ta saab need omad sõidud tehtud sellel trajektooril, mis on turvaline. Eks siin on ka lähedaste vastutus. Kui on ikka näha, et inimene ei ole enam juhtimiseks võimeline, ja ta ise sellest aru ei saa, siis tuleb ikka leida see lahendus. Eks on mitu korda tulnud ka seletada, et palun ärge nii vägivaldselt inimestesse suhtuge. See, et juhtus kuskil õnnetus, kus osaliseks oli ka eakam inimene, see ei tähenda, et tuleks kõigil eakatel juhtimisõigus ära võtta või neid kimbutada. Pealegi, kulla sõbrad, mitte load ei juhi autot, inimene ikka.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Ma alustuseks parandaksin kolleegi, kes on ilmselt unustanud ära, kuidas menetletakse Riigikokku tagasi saadetud eelnõu. Homme me hääletame selle üle, kas presidendi poolt siia saadetud eelnõu võtta vastu muutmata kujul. Mulle teadaolevalt on nii põhiseaduskomisjon kui ka rahanduskomisjon leidnud, et antud eelnõu, mis puudutab rahapesu, tuleks menetlust jätkata ehk et muuta. Juba eelnõu algsel menetlusel tegelikult muudeti teda päris mitmes aspektis. President leidis, et saaks paremini. Ma küsin teilt, ma tean, et teil on ka kriitilisi märkusi selle rahapesu eelnõu kohta olnud: millistele teemadele peaks suure tõenäosusega uues menetlusfaasis tähelepanu pöörama?

Suur tänu selle küsimuse eest! Ja kasutan võimalust siit ka ekstra teid, Maris Lauri, tänada selle eest, et nii pangasaladust puudutavates küsimustes kui selle andmekogu küsimustes olete nii tõhusalt eksperte ja sealhulgas ka meid kaasates püüdnud mõistlikke ja põhiseaduspäraseid lahendusi leida. Suur aitäh! Ja kõiki neid näiteid siit Riigikogust ma ka inimestega kohtudes alati toon suure rõõmu ja tänutundega esile. 

Minule tundub – aga jällegi võimalik, et lõpuks tuleb öelda oma sõna Riigikohtul ja see on riigielu asjade normaalne käik –, et esmalt tuleb läbi mõelda, kas ja milleks niisugust andmeladu üldse vaja on, tingimustes, kus pankadele kehtivad väga tõsised hoolsusreeglid. Kui selgub, et seda ikkagi on vaja, siis tekib küsimus, kuidas kaitsta inimesi ja mis need andmed, mis sinna andmekokku jõuavad, siis tegelikult on. Ja kindlasti ka see, millised on sise- ja väliskontrolli reeglid. Ilmselt tuleb hoolikalt välistada, et sinna tekib isiksustatud, noh, ütleme siis rahaluure või pangaluure andmebaas. 

Ma ei usu, et keegi midagi halba tegelikult plaaniks. Aga inimühiskonna seaduspärasusi tundes kardan, et mõistlik ja võib-olla meie ametkonna, ilmselt ka Riigikogu ülesanne on alati läbi mõelda, mis ühe hea plaaniga viltu võib minna, ja siis võimalusel panna tõkkeid ette, et viltu ei läheks.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, proua õiguskantsler, asjaliku ettekande eest! Mu küsimus on, et ma paluksin teil anda hinnang sellele riigieelarve baasseadusele, mis meil täna kehtib, selle kooskõlale põhiseadusega, põhiseaduse mõttega. 

Ja teiseks, mul on lisaküsimus. Parlament hakkab homme arutama niisugust asja, nagu see on pretsedent Eesti õiguskorras, millele on tähelepanu juhtinud ettevõtlusorganisatsioonid protestina – see on tagasiulatuv maksustamine. Kas teie meelest see tagasiulatuv maksustamine, mis meil siis ETS-süsteemi alusel hakatakse kehtestama kasvuhoonegaaside puhul, kas see tegelikult Eesti õiguskorras teie meelest on sellise pretsedendina mõeldav? 

Ja kolmas aspekt. Ma paluksin hinnangut. Siin proua Lauri küsis selle superandmebaasi seaduse kohta, mida parlament hakkab ka homme arutama. Kas teie ekspertiisi järgi seda tüüpi superandmebaasi, mida praegu parlament, küll luhtunult või vähemalt peatunult, katsena soovis realiseerida, kas pretsedente Euroopa Liidu õigusest te olete leidnud ka sellele?

Suur tänu väga heade küsimuste eest! Riigieelarve baasseadust on alates aastast 2020 rakendatud viisil, mis tõepoolest meie maja hinnangul põhiseaduse sättele ja mõttele ei vasta. Ehk siis küllap jällegi head tahtes see nii-öelda tegevuspõhine eelarve toob kaasa palju mõttetut asendustegevust olukorras, kus meie inimesed peaksid kõikides asutustes olema rakkes inimeste teenimisega. Häid inimesi on absoluutselt kõikjal vaja ja ei saa hoida riigi palgal neid, kes võiksid kuskil mujal teha midagi paremini ja tõhusamini. Nii et võib-olla see on midagi, kust tasub edasi minna. Ja on võimalik, et baasseaduse põhiseaduslikkuse järelevalve ettepanekuga tuleb välja tulla.

Probleem on siin selles, et aasta riigieelarve vaidlustamise võimalikkus on Riigikohtus juba 25 aastat tagasi läbi vaieldud ja baasseaduse puhul alati on võimalik öelda, et aga saab ju põhiseaduspäraselt rakendada. Eks me oleme seda siis oodanud, tahtmata tekitada konflikte või otsida süüdlasi. Noh, see ei vii Eestis lihtsalt mitte kuskile, kui tegu pole just kriminaalasja ja pahatahtlikkusega, aga seda siin ei ole. Siis katsuks ühiselt vaadata, mis võiks olla Eestile sobivaim ja parim viis eelarvega edasi minna. Nii et ühesõnaga, baasseaduse ja põhiseaduslikkuse järelevalvet üldsegi mitte ei välistaks. 

Tagasiulatuva maksustamise pretsedent kahjuks on Eesti õiguskorras olemas. Teise pensionisamba vabaks laskmise puhul Riigikohus leidis, et nii tohib teha. 

Nüüd konkreetselt laevandussektori heitkoguste tagasiulatuv maksustamine, mis, kahjuks paistab, leiab aset selle tõttu, et piisava kiirusega ei teinud Eesti oma tööd ära ja Euroopa Liidu trahvid kui mitte juba ei jookse, siis terendavad. Ja siin on taustal ka see, kas üldse sadamatesse lubatakse laevu, kes kasutavad kütust, mille pealt ei ole seda nii-öelda lõivu või lisamakset tasutud, kas neid üldse sadamatessegi lastakse. Ühesõnaga, see on keerulisem probleemide rägastik. Ma olen teiega absoluutselt nõus, et sellisesse olukorda Eesti Vabariik jõuda ei tohiks. Ettevõtluskliimat igasugune ootamatu, ka edasiulatuv tingimuste muutmine kindlasti lõhub ja eriti halb on tagasiulatuv muutmine. Aga antud juhul, nagu öeldud, asi on keerukam. Ja minu teada asjast puudutatud ettevõtjatega on saavutatud tasakaalustav kokkulepe, mistõttu ütlen krüptiliselt, et meil hetkel selle vastu kaebusi sees ei ole.

Ja superandmebaasi kohta ei oska hetkel muud kui korrata seda, mida proua Laurile juba vastasin, et panen südamele, et väga põhjalikult mõtleksite, kas, milleks, kuidas tarvis on.

Toomas Kivimägi, palun!

Suur tänu, auväärt juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Ma esmalt tänan teid väga professionaalse ettekande eest ja ma alati lisan sinna olulise täienduse ülimalt täpse sõnakasutuse eest. Te olete eeskujuks kõigile. 

Aga mul on ka üks küsimus. Näiliselt väga väike nüanss, aga mind tegelikult sügavalt häirib. Selleks, et saada Eesti Vabariigis teenust eesti keeles, pean ma tegema mingi valiku ekraanil. Pean silmas, et meil on terve rida äriühinguid, aga mitte ainult, tegelikult ka riigiasutusi, ma ei hakka neid siinkohal nimetama. Kui ma pöördun nende poole telefoni teel, siis selleks, et ma saaksin teenust eesti keeles, küsib ta minu käest: kui te soovite eestikeelset teenindust, vajutage klahv üks või number üks. Kas see on põhiseaduspärane? Ma ütlen veel kord, et see häirib mind väga sügavalt tegelikult.

Suur tänu heade sõnade eest! Ausalt öeldes mind häirib ka. Kui ma loen põhiseaduse preambulat, siis mina saan aru, et vaikevalik Eestis on alati eesti keel. Kui mõni ei saa aru, siis ta võib veel kuskile vajutada. Võib-olla õnnestub meil kõigil ühisel nõul seda mõtet levitada, et eesti keele oskamine on auasi, ja seda, et sa Eesti Vabariigis saaksid inimestega suhelda eesti keeles, ei pea ekstra paluma, vaid see on loomulik. Ekstra tuleb paluda, et kui vastaspool oskab, et siis oleks võimalik suhelda ka soome, saksa, prantsuse, itaalia, hispaania, vene, inglise ja paljudes muudes keeltes. Vaat see on koht, kus tehisintellekt tõesti avitab.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Head kolleegid! Kuulajad saalis ja kuulajad ekraani taga! Esmalt ka tänan õiguskantslerit väga sisuka ettekande ja vastuste eest. Ei ole lihtne peale sellist selget sõnakasutust ja eesti keele kuulmist tulla siia kõnelema, aga tõesti oli hea kuulda ja eriti meeldis minule tema ettekande viimased paar minutit. Kes soovib, saab järgi kuulata. 

Tunnetame ja näeme ühiskonnas üha rohkem, kui lihtsasti suunatakse tähelepanu mõnele kitsaskohale ja ainult korratakse, et kui halvasti kõik on. Ma mäletan ka isiklikust kogemusest 20–30 aastat tagasi mitut treenerit, kes staadionile tulid ja mõne sportlase treeningule pilgu heitsid. Nemad nägid ära kõik vead, iga viimse kui detaili ja ebakõla, mis takistas parema tulemuse saavutamist. Milles oli aga suur mure, oli see, et lahendust ei pakutud. Sportlane kuulis ära, mis on valesti, aga mida tema siis võiks muuta, et kuul lendaks kaugemale või teivashüppes saaks kõrgemale hüpata, olgu selleks kas või 6.30? Oluline on, et kitsaskohtadele viitamisele ka alati midagi järgneks, et kuidas teha paremini ja mida muuta.

Tunnustan õiguskantslerit probleemidele viitamast ja neid märkamast, kuid veel enam tunnustan selle eest, et te pakute üha sagedamini lahendusi ja olete valmis neid avalikkusele väga selgelt selgitama. Sama olete ka nõudnud meie riigiasutustelt ja kohalikelt omavalitsustelt, et kuidas saab, ja mitte inimesi kiusates. Alati tuleb vastata küsimusele "miks", miks me riigina midagi teeme, miks me midagi nõuame ja miks on see oluline meie kõigi jaoks. 

Teie ülevaade 24–25 aasta kokkuvõtte näol oli äärmiselt põhjalik ja mahukas, aga mina keskenduksin ennekõike regionaalsele vaatele ja just selles vaates, mida ka õiguskantsler toonitas. Regionaalpoliitika ei ole pelgalt statistiline näitaja, vaid inimeste igapäevane elu. Selle teema taga on alla poole Eesti inimestest, kahjuks. Meie hulk iga-aastaselt proportsionaalselt langeb, kes me tunnetame seda regionaalset probleemi. Aga ma kindlasti ei sooviks piirkondi omavahel vastandada, sest nii linnas kui maal on omad mured ja väljakutsed. Oluline on, et teenused ja õigused oleks tagatud igas Eesti paigas. Me peame vaatama igat tahku: kas lapsed saavad koolis käia, eakad ravile, pere vajab ühendust tööle või arsti juurde minekuks, ettevõtja piisava elektriühenduse saamist või aastaringselt ligipääsetavat teed. 

Õiguskantsler on korduvalt rõhutanud, et iga osa Eestist on tähtis ning riigi ülesanne on tagada, et kaugemates piirkondades ei tekiks tunnet, nagu mujal oleks elu, aga siin inimene jääb oma muredega üksi. Sagedased pöördumised avalike teenuste ligipääsu teemadel ei ole ajendatud sellest, et seal on lihtsalt nobedamate näppudega inimesed, kes kaugemates piirkondades elavad, vaid ikka sellest, et nendel on mure hariduse, tervishoiu, sotsiaalkaitse või ka õigusabi kättesaadavuse küsimustes. Ja loomulikult on õiguskantsler just see, kelle poole sellisel puhul inimesed esmalt sooviksid pöörduda.

Sageli on tehniliselt teenused vallas või linnas olemas, aga need ei ole kättesaadavad, olgu põhjuseks ühistranspordivõrgustik, info puudumine või bürokraatia keerukus. Maal olevad inimesed on valmis õiglaselt ka erinevate teenuste eest tasuma. Küsimus ei ole tasuta asjades või iga teenuse igasse külla viimises. Küsimus on selles, kuidas riik ja omavalitsused oma struktuuride ja korralduse kaudu tagavad võimalused inimestele seal, kus nad just elavad või kus nad soovivad olla.

Hea meel on tõdeda, et üha suuremat tähelepanu ka õiguskantsleri varasematest sõnavõttudest on saanud hariduslik ebavõrdsus, haridusega seotud teemad. Hea oli seda ka tänases küsimuste-vastuste voorus mitu korda kuulata.

Küsin, kas siin on võimalik lisaaega saada. Paluksin kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Seejuures ma seoksin hariduse teemaga ära ka huvihariduse. Me peame mõistma, et kõiki teenuseid ja võimalusi igas väiksemas piirkonnas tagada ei ole võimalik, kuid me peame tagama, et igas piirkonnas elav laps peab saama kvaliteetse hariduse ja kvaliteetse ligipääsu huviharidusele. Neid kahte ei tohi lahutada ja hariduslikule ebavõrdsusele peame pöörama üha rohkem ja rohkem tähelepanu. See on laiem probleem, aga see probleem üheselt kitsendab meie noorte õigusi heale haridusele oma kodukohas või selle lähedal. 

Eelneva haridusteemaga on ka seotud meie kaugemate piirkondade inimeste ligipääs ka teistele teenustele või spetsialistide juurde. Mainin siin näiteks ära vaimse tervise teemad, hammaste tervise teemad või ka sündmustel osalemine, mis on otseselt jälle väga suur kulu ja väga suur väljakutse kaugemate piirkondade noortele. Aga kuidas teha nii, et seda kõike tagada? Selleks ongi sellised debatid ja arutelud väga olulised. 

Ja lõpetuseks ma tänan õiguskantslerit sisuka ja professionaalse lähenemise eest inimeste murede, ja seda igas Eesti paigas, nende murede kuulamise eest, et me ei tee hinnanguid ja otsuseid kiirustades ega isiklikust soovist või meelsusest lähtuvalt. Eriti suur tänu ka meile siin saali julgustuse andmise eest, mis puudutab erinevaid erandeid. Ma arvan, et regionaalsed erisused ükskõik mis valdkonnas ei peaks olema tabu, ei peaks olema midagi, mida me ilmtingimata kartma peame. Need tuleb väga üheselt ja selgelt läbi arutada ja ma arvan, et me ka suudame seda siin saalis kindlasti teha. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud õiguskantsler! Suur tänu selle ettekande ja selle ülevaate eest! Oli väga huvitav lugemine. Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et meie riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. See ei ole mitte juhuslik sõnastus ega suvaline järjekord. Vabadus on neist kõige esimene ja kõige olulisem, sest ilma vabaduseta pole võimalik ei õiglus ega õigus. Kui inimestel pole vabadust, pole ka ruumi õiglusele ja seadused muutuvad pelgalt vormiks, mitte sisuks. 

Viimasel ajal on meil ühiskonnas kõlanud üha enam hääli, et kõik on halvasti. Keegi ei peaks tulema ja olukorra ära parandama. See kõlab väga naljakalt, kuid tegelikult tähendab see isikliku vastutuse kõrvalelükkamist. Liigne ootamine ja lootmine, et riik või mõni ülemine jõud tuleb ja kõik meie eest ära lahendab, on väga ohtlik. Vaba ja tark kodanik teab ise, et just tema enda hääl ja teod määravad selle, milline ühiskond meil on. 

Seetõttu peab riigi sekkumine olema võimalikult piiritletud. Riik ei tohi hakata ette kirjutama, kuidas inimesed peavad mõtlema või elama. Me ei tohi lubada riikliku moraali tekkimist, sest moraal ja eetika on midagi kõrgemat ja jäävad poliitikast alati ettepoole. Me võiksime endalt küsida, mis on vabadus ja mis on selle hind. Me võtame liiga tihti vabadust kui midagi iseenesestmõistetavat. Kuid täna, kui Euroopas käib sõda ja meie agressiivne naaber tuletab pidevalt meelde oma olemasolu, me tajume vabaduse hinda hoopis selgemalt. 

Ja olgem ausad, vabadus ei tule ka tasuta, see nõuab pingutusi, kaitsekulusid ja vahel ka loobumisi. Kui riik peab makse tõstma või piiranguid kehtestama, tuleb rahvale anda ausad ja selged selgitused. Eesti inimesed saavad aru küll, kui põhjendus on arusaadav ja läbipaistev. Sama kehtib ka põhiõiguste piiramise kohta. See peab alati olema proportsionaalne ja põhjendatud, mitte automaatne või mugav lahendus.

Paraku me kipume Eestis päris tihti asju üle reguleerima. Õiguskantsler tõi oma ettekandes näite haridusest, kus terve mõistuse asemele astuvad liigsed normid ja bürokraatia. Mina toon omalt poolt näiteks, et arutelud mõttepolitsei või veapunktisüsteemi üle näitavad, kuidas kord juba tagasi lükatud ideed kerkivad ikka ja jälle üles, kuigi ühiskond on oma selge negatiivse hoiaku väljendanud. Selline ametnike mõtteviis tekitab põhjendatud muret, sest seadused peavad olema arusaadavad ka inimeste jaoks, peavad olema loogilised ja mitte suvaliselt tõlgendatavad raamid.

Õiguskantsler on nimetanud seda tegevust asendustegevuseks ja ma nõustun temaga selles osas sada protsenti. Põhiseaduses on kirjas, et me peame tagama rahu ja kindluse praegustele ja tulevastele põlvedele. See tähendab ka sidusat ühiskonda. Õiguskantsler on oma ülevaates osutanud mitmele kitsaskohale, eriti sotsiaalriigi põhimõtte rakendamise osas. Ma arvan, et me ei tohi lubada, et ükski meist turvavõrgust välja kukub. Eesti on liiga väike, et kedagi üle parda visata. 

Kas ma saaksin lisaaega, palun?

Kolm minutit lisa. 

Olgu need siis vanemaealised, üksikvanemad või teised haavatavamad sihtrühmad. Mõtted, et me võiksime pensionide indekseerimise lõpetada või toetusi vähendada olukorras, kus 70% üksi elavaid pensionäre elab suhtelises vaesuses, ei saa riik lihtsalt käed rüpes istuda, vaid peab panustama sellesse, et toimetulek paraneks ja neil oleks oluliselt lihtsam. 

Samuti kaitseb põhiseadus eesti rahvust, keelt ja kultuuri. See on preambulis öeldud ja see on meie kohus läbi aegade. Hästi kirjutatud seadus või kohtuotsus on osa sellest kultuurist. Suur tänu õiguskantslerile järjepideva tähelepanu juhtimise eest sellele teemale! Hästi sõnastatud õigusnormi või kohtuotsust on lausa lust lugeda. 

Õiguskantsler oma ülevaates sedastab, et seaduse nime all pole mõtet kehtestada arusaamatut sõnavahtu. Seadus ei tohi olla tühi raam, kuhu ametnik võib oma suva järgi pista mis tahes pildi. Seadust lugedes peab igale arusaajale inimesele olema selge, mis on lubatud ja mis keelatud. Sellele on päris raske vastu vaielda. 

Tänapäeval tuleb enam tähelepanu pöörata inimeste privaatsusele. Salvestamine, andmete kogumine ja kasutamine puudutavad igaühe põhiõigusi. Need pole tehnilised pisiasjad, vaid küsimus inimväärikusest ja usaldusest riigi vastu. Hea näide on see ka viidatud numbrituvastuskaamerate teema, kus mitmed osapooled leidsid lõpuks ühise ja õiguspärase lahenduse. Järgmine nädal on see teisel lugemisel saalis. See näitab, et kui tahetakse, siis on võimalik inimestele sobivad lahendused leida. Aga ma annan endale aru, et meil on pikk tee veel minna ja kogu see kaamerate teema laiemalt tuleb lauale võtta. 

Eesti põhiseadus on tugev ja tark alusdokument, mis seab riigile selged piirid ja annab meile kõigile ühised väärtused. Õiguskantsleri töö on hindamatu, sest ta aitab meil sellest raamistikust kinni pidada ja tuletab meelde, kus me peame olema tähelepanelikumad. Kuid lõppkokkuvõttes jääb vastutus ikka meile kõigile. Vabadus, õiglus ja õigus – need ei püsi ise. Neid peavad hoidma vabad ja vastutustundlikud inimesed. Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Reformierakonna esindajale ma ütlen, et asjad ei ole hästi ja neid asju tulebki hakata korda tegema. Proua õiguskantslerile tänu ettekande eest.

Kõigepealt Reformierakonna esindaja viitas siin bürokraatiale kui probleemile. Vabandust! See on dokument, mille Michali valitsus, Reformierakonna valitsus on saatnud parlamendile läbitöötamiseks, mille alusel me peame hakkama lahendama seakatku küsimusi Eesti Vabariigis ühe seadusega ja kõrvuti ka riigikaitse- ja muude tsiviilkriiside lahendamisega. Tegelikult operatiivsest tegevusest hakkab muutuma, tundub, teadusharu, mille puhul on vajalik siis erinevatel kriisirakendajatel sellise mahuga tutvuda. Mu küsimus on, kas parlamendi liikmed sellisest telliskivist käivad üle. Lehekülgi ei ole toodud siin, võib-olla on poolteist tuhat lehekülge, võib-olla kaks tuhat lehekülge sellel patsahkamil. Ja see on probleem, ma arvan, sisuline probleem, asendustegevus, millele juhtis tähelepanu proua õiguskantsler.

Reformierakonna esindaja kõneles vabadusest. Ja meil on ühiskonnas baaskokkulepe inimese privaatsuse, inimese eraõigusliku vabaduse sfääri osas. See on väga tugevalt angloameerikaliku käsitlusega ja tõukub kahtlemata Vene aja totalitaarsest vabaduse puudumisest. Aga seda kokkulepet on paraku, me näeme, samm-sammult ilma mingisuguse ühiskonna aruteluta või ühiskonna mandaadita hakanud Reformierakonna valitsus elementide kaupa lammutama. Ja see ei ole aktsepteeritav! 

Homme tuleb parlamendis arutlusele superandmebaasi initsiatiiv. President jättis selle välja kuulutamata kui põhiseadusvastase. Kuidas reageeris sellele Reformierakonna rahandusminister? "Hästi, me võtame ühe sätte välja, ongi asi tehtud. Liigume edasi." See on pretsedent, millel ei ole analoogi Euroopa Liidu õigusruumis – sellise superandmebaasi kokkukuhjamine, kus hakkab tehisintellekt inimeste pofiili alusel muu hulgas ka delikaatseid isikuandmeid opereerima. Vajadust selle järgi ei ole, ei ole kannatanud põhjendustena mitte mingisugust avalikku kriitikat. Sõnum valitsusliidule: võtke tagasi see seaduseelnõu! Sellel ei ole ühiskondlikku mandaati. Selle vastu on protestinud nii põhiõigustega tegelevad eksperdid kui ettevõtluse esindusorganisatsioonid.

Loetud päevad tagasi jõudis Eesti avalikkuse ette uus initsiatiiv Reformierakonna valitsuse poolt hakata reguleerima mõtteroimasid. See tähendab seda, et kui inimene on mingisuguse ekstreemse valdkonna või äärmusluse kodulehti vaadanud, siis tehakse järeldus, et tegemist on mõtteroimariga, kuna kui ta loeb seda asja seal tekstis, jõuab see tema pähe ja tema peas kujuneb välja mõttekuritegu. Teie valitsuse siseminister suutis tuua ühe näite, kus tegemist oleks selle mõtteroimaga, mis vajaks lahendamist, kusjuures ka selle näite puhul inimene oli vangistatud. Keegi läks kümme aastat tagasi Süüriasse terroristide poolel võitlema. Nüüd, tõepoolest, meedia survel siseminister taganeb ja ütleb, et tuleb veel mõelda. Aga selle mõtteroima vabaduse suhtes on poliitilist vastutust kandev valitsus sellise initsiatiivi välja tulemisega juba ellu viinud. Järelikult see on juba tegelikult meie õigussfääris muutunud legitiimseks niisuguse käsitlusega opereerida. 

Kolmandaks on küsimus, mille puhul me ei ole saanud mitte mingisugust minimaalselt nõutavat vastust, mis puudutab ebaseaduslikult inimeste pangakontodel sorimist. Kes kannab selle eest vastutust? Suve alul neli parlamendikomisjoni tegid ühisistungi ja mitte ükski valitsusliige ei näidanud sinna nägu. Juhtus lihtsalt! LHV Pank on esitanud veerand miljardi eurose nõude. Mis on valitsuse käsitlus? Kõrvulukustav vaikus! Kes kannab poliitilist vastutust selle eest, et Eestis ei ole pangasaladust vastavalt seaduse turvalisuse minimaalsele määrale suudetud kaitsta? 

Küsimus, mis puudutab järgmist teemat, on seotud. Nendes teemades viitas eelkõneleja Reformierakonna poolt keskmise kiiruse mõõtmisele. Vabandust! Keskmise kiiruse mõõtmise puhul, mille puhul jällegi meil ei ole ühiskondlikku arutelu olnud, projekti selle jõustamiseks te olete asunud ju ette valmistama. Ärge eitage seda! Projekt selle kohta, et keskmise kiiruse puhul – igaüks võib lugeda avalik-õigusliku ringhäälingu uudiseid –, projektid on juba selle kohta läbi viidud. Oodatakse ainult mingisugust momentumit, mingisugust hetke. 

Kes paneb paika siin maal vabaduse piirid inimesele? Ja millise arutelu alusel see toimib? Selliste põhiseaduse riivetega, kui nad on seadust rikkuval moel või isegi mingisugusel kujul on nad vormiliselt põhiseadusega kooskõlas ja seaduse nõuete järgi sätestatud ja mandaat antud, on oluline, et ka ühiskonna vabaduse tunnetus peab minimaalselt seda aktsepteerima. Teie initsiatiivid, mida te ridamisi olete teinud, ei lähe kokku ühiskonna baaskonsensusliku vabaduse tunnetusega. 

Ja tuleb aeg, lugupeetav Reformierakonna esindaja, ja me hakkame neid vabadust ahistavaid initsiatiive tagasi pöörama. Nii see ongi! Ja me teeme seda koos ettevõtjatega, ettevõtlusorganisatsioonidega, juristkonnaga, kodanikuvabaduse eest seisjatega. Ma saan aru, instinkt, ka ametkondlik instinkt praeguses stressirohkes ajas, kus on väga palju erinevaid objektiivseid stressi põhjustavaid, pinget loovaid asjaolusid ühiskonnas, siis instinkt on praegu valitud selline, mis näeb ette vabaduse puhul, et vabadus peab taganema. Ma arvan, et see instinkt on petlik. 

Järgmine küsimus, mis puudutab õigusriiki, on seotud riigieelarvega. Riigikontrolör on korduvalt öelnud, ja see poleemika on olnud viimastel aastatel, et see riigieelarve, mida me aastate kaupa menetleme, ei ole põhiseaduspärane. Sama on nentinud ka hiljuti, loetud minutid tagasi nentis proua õiguskantsler oma objektiivse, sõltumatu õigusalase ekspertiisi põhjal. See olukord ei ole normaalne ja seetõttu on üleskutse valitsusele mitte esitada parlamendile põhiseadusega vastuolus olevat riigieelarvet, vaid esitada see põhiseaduspärasel minimaalsel kujul olukorras, kus meil on tekkinud kaks korrust riigieelarvele. Rekordilised 1,7 miljardit eurot kanti üle eelmisel aastal, ja selle otstarvet muudetakse, ja lisaks parlamendi poolt kinnitatud eelarve, mille puhul samuti võivad ministeeriumid teha ridade lõikes, mis on nii umbmääraselt formuleeritud …

Teie aeg! Aitäh!

Isamaa sõnum siit kõnetoolist on, et vabadus vajab hoidmist. Aitäh!

Aitäh! Nii. Ma laseks Lauri Laatsil kõne ära pidada, siis ma annaks vastusõnavõtu … Või tahad kohe vastusõnavõttu? (Hääl saalist.) Selge. Kohapealt vastusõnavõtt, Madis Timpson, Reformierakonna fraktsiooni poolt. 

Aitäh! Kõigepealt ma parandaksin vea, kui protokolli satuks, et ma ei viidanud siin keskmise kiiruse mõõtmisele, vaid veapunktisüsteemile. Palun see ära parandada. Aga seda ma ka ei toeta. (Hääl saalist.) Ja kui härra Reinsalu tõesti ei suuda olulisi dokumente läbi lugeda, siis ta võiks palgata omale ettelugeja. Aitäh! 

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Räägime täna heast õigusloome tavadest ja reeglitest, millele peaks üks hea seadus vastama. Loomulikult, ta peab olema põhiseaduspärane. Seadused peavad olema kooskõlas põhiseadusega, näiteks ei tohi piirata põhiõigusi ilma põhiseadusliku aluseta. Seadus peab järgima ka põhiseaduse preambulis ja üldpõhimõtetes sätestatud õiguskindlust, demokraatia, õiglusriik, proportsionaalsus. Ja ma arvan, et need seadused, mida on siin juba vastu võetud, on see näiteks valimisõiguste piiramine, kirikute ja koguduste seadus, mis on uuesti meil menetluses, kindlasti ei ole head näited selles osas. 

Õigusselgus ja arusaadavus. Seadus peab olema selgelt sõnastatud, arusaadav nii spetsialistile kui ka tavakodanikule. Siin võib rahulikult tuua näiteks meie Eesti Vabariigi eelarve, kus on ka ministrid tunnistanud, et nad tõesti sellest eelarvest aru ei saa, rääkimata tavakodanikud ja ka Riigikogu liikmed. Ja seda dokumenti meil tuuakse pidevalt siia Riigikokku ja needsamad Riigikogu liikmed, kes on siis koalitsiooni pooldajad, tuimalt hääletavad selle poolt, mis siis, et ta ei ole selge ja arusaadav ja mis täpselt seal toimub, keegi ei tea. 

Õiguspärane eesmärk ja proportsionaalsus. Seadus peab taotlema legitiimset eesmärki, näiteks avalik kord, turvalisus, inimeste heaolu, meetmed peavad olema proportsionaalsed, ei tohi piirata õigusi rohkem kui eesmärgi saavutamiseks vajalik. Loomulikult, siin saab rääkida RAB‑ist, siin saab rääkida täitemenetluse registrist, siin saab rääkida kaameratest. Need on kõik ju õiguskantsleri poolt ka välja toodud, tähelepanu on juhitud. Meil on selles valdkonnas päris suur probleem. Kogu see lugu tegelikult meenutab üht totalitaarse riigi vähemalt tekke võimalust. 

Läbipaistvus ja kaasamine. Seadusloome peab olema avalik ja arusaadav, eelnõude seletuskirjad, mõjuhinnangud ja kooskõlastused, kaasatakse huvigruppe, eksperte, kodanikuühendusi. Ja loomulikult peab läbi viidud olema analüüs. Me oleme siin näinud tegelikult, vähemalt minu praktika ajal, kui ma olen siin Riigikogus olnud, alates 2023. aastast, meil on siia toodud seaduseelnõusid, kus ei ole tegelikult sisulist analüüsi, on tehtud viiteid, et see on kiireloomuline seetõttu, et on vajalik need numbrid sinna eelarvesse kirjutada ja seoses sellega ei ole ka mingisugust suuremat analüüsi läbi viidud. Me loomulikult räägime samast automaksust, mille osas me ju koheselt juhtisime tähelepanu fraktsiooni poolt, et siin on seaduslik riive ja sellisel viisil kindlasti automaksu ei tohi vastu võtta. Meil on küsimused, mis me tõstatasime nii tulumaksumäära tõstmisel, käibemaksumäära tõstmisel, erinevate teenuste hindade tõstmisel, on see siis vooditasu, on ta siis eriarstitasu tõstmine ja nii edasi. Ja tegelikult meil oli õigus, et analüüsi ei ole. Minu arust see eelmise nädala uudis, mis oli, ja ma vaatasin ka sisse hangete registrisse, mis oli siis, üks hange oli püstitatud Rahandusministeeriumi poolt, kus soovitakse hankida teenust nimega, et analüüsi läbiviimine, kuidas selliste maksutõusude ulatuslik mõju avaldub majanduses. See oli reaalselt täpselt sellisel viisil see hange, pealkiri, ja sellisel viisil oli see ülesanne püstitatud. Ehk siis otsitakse erasektorist nõu ja jõudu, kuidas kogu selle olukorraga hakata nagu toime tulema, kes siis vaatab sisse arvudesse, kes prognoosib ette nii lühiajalised kui pikaajalised stsenaariumid.

Ja see näitabki ju tegelikult seda, et riik võttis omalt poolt, valitsus võttis omalt poolt otsuseid vastu, tõi siiasamasse Riigikokku, Riigikogu ei saanud aru täpselt, on see siis eelarve, on need ülejäänud seaduseelnõud, mille osas analüüsi puudus, võttis tuimalt vastu, nii nagu partei peajuhtkond käsib. Ja nüüd tagantjärgi, kuna mõjud on ju avaldunud päris negatiivselt meie inimeste toimetulekule, meie inimestele, meie kogu riigi majandusele, nüüd siis, nüüd siis otsustati, aga tellime siis analüüsi ka ära ja vaatame, mis toimuma hakkab. See ei ole kindlasti, ei viita heale õigusloomele ja suuresti ka õiguskantsler täna ka sellest rääkis, juhtis tähelepanu ja selle eest talle suured tänud. 

Nii et, head sõbrad, meil on tegelikult vaja vaadata siiasamasse majja sisse. Me peame aru saama, et oleme me opositsioonis, koalitsioonis, me peame tegema neid õigeid asju, mis tegelikult viib meie riiki edasi. Me ei saa eirata neid tähelepanekuid, mis tuleb õiguskantsleri poolt, riigikontrolöri poolt, me ei saa vastu võtta seaduseelnõusid, kus selgelt puuduvad mõjuanalüüsid. Me ei saa võtta vastu seaduseelnõu, millest me arugi ei saa. Ja kui see kõik jätkub sellisel viisil, no siis me ei saa ka nii-öelda uut edulugu siit oodata ja seda ma kindlasti Eesti riigile ei soovi. Aitäh!

Aitäh! Kas õiguskantsler soovib täiendada? Ei soovi? Sulgen läbirääkimised. Peeter Ernitsal on küsimus istungi juhatajale, palun!

Hea juhataja! Ma kannatamatult ootan, et üks fraktsioon, Eesti 200, kes juhib ka põhiseaduskomisjoni … Kas nende esindajaga on midagi juhtunud, et tema kõnet ei tule nii olulisel teemal?

Istungi juhatajana ei saa ma kuidagi kellelegi ette panna, kes räägib ja kes ei räägi. Seda saate minna fraktsioonist küsima, kas Eesti 200 tuleb kõnet pidama või mitte. Praegu olen läbirääkimised sulgenud ja selleks korraks on kõned peetud ja istung lõppenud. Aitäh!