Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on teid taas näha. Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Nagu ikka, alustame kohaloleku kontrolliga. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 65 Riigikogu liiget, puudub 36. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Lihtsalt repliigina: Tiit Maran, te registreerisite küll esimesena, kui tahate pulti tulla, siis kõnega. Aga nüüd on eespool Urmas Reinsalu. Palun! Sinu võimalus, Urmas. Palun!

Lugupeetav parlament! Selle aasta kevadel pärast Soome lahes toimunud sabotaažiakte esitas Isamaa fraktsioon Riigikogu menetlusse ettepaneku valitsusele sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon. Siis valitsus teatas, et ta viib läbi sellekohase julgeolekuasutuste analüüsi. Selle analüüsi järelmeid meie käsutuses parlamendis ei ole. Kuid muutunud, eskaleerunud julgeolekuolukorras, sellel ajal, kui Vene Föderatsiooni territooriumil ja Valgevenes toimuvad suurõppused Zapad ning Venemaa on teinud täiendavaid eskaleerivaid ründeakte NATO liikmesriikide suunal, teeme valitsusele uuesti sama sisuga ettepaneku, ettepaneku sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon.

Poola on juba sulgenud täielikult piiri Valgevenega. Arutelud selle üle, kas sulgeda maismaapiirijoon, käivad ka Lätis ja Leedus. Soome on teatavasti senini säilitanud täies mahus oma piiri sulgemise. Ja meie ettepanek valitsusele, kui parlamendi täiskogu seda toetab, on parlamendi tahtel sulgeda Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vaheline kontrolljoon. Enesest mõista on asjakohane teha koostööd teiste Balti riikidega ja loomulikult Soomega, et sellel sammul, ka julgeolekulisel sammul ja vastusammul Vene eskaleerivatele tegevustele, oleks tõhusam mõju. Aitäh!

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt Riigikogu! Ma tahan mitmete allakirjutanute – üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme –, kümne Riigikogu saadiku poolt üle anda järelpärimise austatud energeetika- ja keskkonnaministrile. See järelpärimine tõukub 25. augustil [avaldatud] Riigikontrolli auditist, mis puudutab keskkonnatasude määramist ja sellest tulenevate rahade laekumist riigieelarvesse. See jäi üsna radari alt välja nii meedial kui ka sellel saalil siin – arusaadav, ikkagi augustikuu –, aga see audit on kriitiline ja on oluline, et sellest tulenev saaks siin saalis läbi käidud. Selgub, et keskkonnalubade väljaandmise metoodilist alust ei ole korralikult paika pandud. Ehk küsimus on, mille põhjal neid lubasid välja antakse. Veel hullem on see, et tegelikult ei ole Keskkonnaametil võimekust järelevalvet teostada. Ja kui kuskil leitakse mingi kahju, siis väga sagedasti ei ole Keskkonnaamet suuteline kahju tekitajat tuvastama ja teda vastutusele võtma. Sellest lähtuvalt esitame me auväärt ministrile kuus küsimust, millele sooviksime saada vastust. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu ja ühe arupärimise.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Tänases päevakorras on üks punkt: õiguskantsleri ülevaade õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega ja muude õiguskantslerile seadusega pandud ülesannete täitmisest. Kuna on tegemist uue istungjärgu algusega, siis enne, kui palun lugupeetud õiguskantsleri Riigikogu kõnetooli, tuletan meelde selle punkti menetlemise korda. Esmalt on õiguskantsleri ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalus esitada õiguskantslerile üks küsimus ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele.

Nüüd, head kolleegid, on mul taas kord väga suur rõõm ja heameel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskantsler Ülle Madise.

Austatud istungi juhataja! Austatud rahvaesindus! Nagu ikka, on põhjust tänada teid möödunud ülevaateaastal tehtud hea koostöö eest Eesti inimeste huvides. Hulk põhiseaduslikkuse järelevalve ettepanekuid sai täidetud, vaikselt parandati ka muid vigu. Aitäh selle eest! See on aidanud paljusid inimesi, ja uskuge, me näeme, et see on tähtsam, kui vahel pealtnäha paistab. Tänan ka kõiki valitsuse liikmeid ja ametnikke, kes samamoodi on aidanud inimeste muresid lahendada. Vahel see kõik avalikkuse ette ei jõuagi, nagu head uudised ikka. Olge te tänatud. Eriliselt tunnustan kõiki neid otsustajaid, kes mõistes, et miski on läinud valesti, ei asu vigu varjama ega süüd kellelegi teisele veeretama, vaid hakkavad lahendust otsima. Me kõik teiega teame, et ka kõige parem asjatundja kõige paremat soovides võib eksida. See on paratamatu. 

Head rahvaesindajad! Usun, et meie ühise töö viljana pälvivad kontrollkäigud hooldekodudesse, haiglate kinnistesse osakondadesse, kinnistesse lasteasutustesse ja vanglatesse ühiskonnas üha enam kaastundlikku sisulist mõistmist. Asutused, kes neis rasketes oludes viibivaid inimesi peavad abistama, ametnikud, kes neis asutustes töötavad, tõesti püüavad. Aga teile pole uudis, et hooldekodudes personali napib. Ka vanglates ega teistes kinnistes asutustes pole olukord kiita, ja seda, kui keeruline on näiteks lastekaitsetöö, teate ilmselt kõik. 

Õiguskantsleri [Kantselei] ametkonna töö iseloom, nagu te teate, tingib selle, et enamasti jõuavad meieni inimeste mured. Möödunud ülevaateaastal, see on 1. septembrist 2024 kuni 31. augustini 2025, tuli meile veidi üle 5500 kirja ja neist üle 2500 asja vajas sisulist, ressursimahukat lahendamist. 

Inimeste murede põhjuste uurimisel selguvad tihtipeale vead seadustes, kuid veel sagedamini seaduste täitmises. Veel kord rõhutan: ärgu tulgu siit üldistus, et kõik on halvasti või et kõik ametnikud naudivad halduskiusu. See ei ole nii. Palju on ka hästi, palju läheb paremaks meie ühise koostöö [tulemusel]. Palju on neid ametnikke, kes üha suurema asendustegevuse koorma all ikkagi teevad tõhusalt oma tööd. Tõsi, kahjuks iga aastaga on see raskem. Suurriikide eeskujul rakendatavad ja suure veaga juhtimismetoodikad, tulemusmõõdikud ja kõik muu sarnane lööb kõige valusamalt just inimesi eesliinil, kõige töökamaid ja tulemuslikumaid ametnikke, kel on inimestega kõige vahetum kontakt.

Üha teravamalt näeme, et lahendus on olemas, aga seda teed miskipärast ei minda. Eesti on väike ja siin on täiesti võimalik, et igas asutuses ja igas töös süveneme sisusse, just sellesse, mida seal tehakse, miks tehakse, kuidas tehakse, kuidas saaks paremini. See on võimalik. Suurriikide juhtimisvõtted Eestisse ei sobi, eriti siis, kui need on pärit Angloameerika õigussüsteemist, mis meie põhiseaduse raami mitte kuidagi ei mahu. 

Möödunud ülevaateaastal nägime, kuidas liiga tihti öeldakse inimesele: tõesti paha lugu, otsus sinu suhtes tuli täitsa ebaõiglane ja rumal, täitsa ebaloogiline, aga midagi pole teha, masin, metoodika või menetlus määras sinu käekäigu, vabandust. Nii pidimegi korduvalt selgitama, et hea halduse tava kohaselt saab masin olla inimesele ainult abiks, ka ametnikule. Arvutiühenduse puudumine või süsteemi kokkujooksmine ei tohi mitte kedagi mitte millestki ilma jätta. Kui vaja, tuleb dokument vastu võtta paberil.

Tegime esimese kontrollkäigu tehisintellekti rakendavasse riigiasutusse. Seal suuri probleeme polnud, ütlen ette, aga saime võimaluse korrata, mida Euroopa Liidu tehisintellektimäärus ja ka Euroopa Nõukogu vastav konventsioon ütlevad. Ka tehisintellektil põhinevad lahendused peavad alluma inimese kontrollile. Kui tekib viga või kui inimene, kelle kohta otsus tehti, seda soovib, siis peab leiduma tark südametunnistusega ametnik, kes vaatab asjad oma silmaga algusest peale läbi ja teeb õiguspärase otsuse. Me ei tohi ennast seada masinatest sõltuvusse. 

Kehvasti, ja võib-olla isegi süvenevalt kehvasti on seaduslikkuse põhimõttega. Kui üks põhiseaduspärane seadus kehtib, siis tuleb seda seadust täita või siis tuleb seda muuta. Nagu aastaülevaatest lugeda saab, ei peeta seaduse täitmist enam kohati üldse oluliseks. Või siis nenditakse, et hästi, kirjutame siis pealegi miskit seadusse, noh, midagi segast ja sümboolset, peaasi et senist põhiõigusi rikkuvat praktikat muutma ei peaks, kuivõrd see on mugav. Palun teie tuge, et selline lähenemine lõpetada. 

Kahjuks näeme üle riigi ja erinevates valdkondades, et hambutuks jääb ka riiklik järelevalve. Ehk seadus kehtib, aga seadust ei jõustata. Küllap olete märganud, et meie ametkond on pidanud näiteks hariduse küsimustes väga tihti seisukohta avaldama. Olen täiesti nõus, see peaks olema Haridus‑ ja Teadusministeeriumi järelevalve ülesanne. Aga mis meil üle jääb, kui me näeme, et seda ülesannet pole täidetud? Ma tean, kui raske see on. Ma kujutan ette koolidirektorite vastuseisu, lapsevanemate soove, noorte ja õpilaste endi soove – kõik need on vastukäivad. Aga fakt on see, et meile tuleb kiri lapselt, noorelt, lapsevanemalt, õpetajalt, direktorilt, ja me näeme, et tõesti, seadust pole täidetud. No mis me siis peame ütlema?

Tundub, et ka haridust käsitlevad seadused on kohati vastuolulised, justkui nõutakse korraga kahes täiesti erinevas suunas minekut. Ühelt poolt nõutakse, et iga lapse eripära arvestataks, et temal aidataks kujuneda just tema enda parimaks versiooniks, arvestataks tema andeid ja seda, kus teda tuleks järele aidata. Teisalt nõutakse, et teadmiste kontroll olgu viimse millimeetrini objektiivne. Kogelevat teismelist noormeest, mõni vinn näos, tütarlaste ees etlemisest säästa ei tohi. Kui kõik etlevad, siis kõik etlevad, ja nii edasi. Te teate seda oma pere kogemusest, oma õpetaja‑ või ministeeriumitöö kogemusest. Olgu kõik täpselt paika mõõdetud, objektiivne, kontrollitud, ühtemoodi! Neid kahte teed ei ole võimalik ühitada. Täpselt samamoodi öeldakse ühtpidi, et olgu kõik koolid erinäolised, usaldame õpetajaid, nad on väljaõppinud professionaalid, olemas on kooli hoolekogu, õpilasesindus, saavad hakkama. Teiselt poolt öeldakse ja nõutakse, et olgu iga pisimgi detail koolielus keskselt reguleeritud: kuhu panna nutitelefon, kuidas teha kontrolltööd ja nii edasi. Ka neid kahte teed ei ole võimalik korraga käia. Siin palun võimalusel seadustes korda luua ja otsustada, kumba teed siis minna. Ja eks ole meie südameteema seegi, et armutu võitlus esimese klassi ja gümnaasiumi kohtade pärast ei ole laste huvides ja ei ole ka Eesti huvides. See on teaduslikult tõestatud.

Head rahvaesindajad! Paistab, et kohati on asutustel meelest läinud, et suurte, põhiõigusi piiravate investeeringute tegemiseks, näiteks teatud tehnoloogiliste vahendite soetamiseks, tohib raha kulutada alles siis, kui Riigikogu on seesuguseks põhiõiguse piiramiseks seaduses loa andnud, president on seaduse välja kuulutanud ja võib-olla on ka põhiseaduslikkuse järelevalve juba läbitud. Oleme korduvalt näinud, kuidas kulutatakse miljoneid, aga seadusest ei leia ühtegi kohta, mis lubaks sellise detailsusega inimesi jälitada, ei ole ka teada, milleks seda tarvis on. Tehnoloogiliselt võimalik! Väga kena, aga milleks? Neid vastuseid pole ja kulutatakse miljoneid. Võimalik, et neid asju ei saagi kasutusele võtta. Palun, et Riigikogu tagantjärele ei nõustuks neid asju kergekäeliselt seadustama. Võin tuua näiteid, aga hetkel näen, et aeg jookseb, ei hakka [tooma], ja võib-olla on mõne esiletõstmine ka ebaõiglane.

Tahan rõhutada sedagi, nii nagu kogu ülevaateaasta oleme pidanud selgitama, et see, et seaduses on Riigikogu läbi mõeldud ja läbi vaieldud luba koguda sunni jõul millekski inimeste andmeid ja neid kasutada, on vaba ühiskonna säilitamiseks päriselt oluline. See ei ole tühi norminärimine. Korduvalt olen selgitanud, et ärgu mõistetagu hukka politseiametnikke või teisi, kes on eesliinil, keda tabavad pidevalt kärped ja kes pidevalt on otsinud tehnoloogilisi võimalusi, kuidas inimesi masinatega asendada. Need normid peavad tulema Riigikokku ministeeriumidest. 

Otse loomulikult on inimeste andmete kogumiseks alati vaja Riigikogu luba, selgete eestikeelsete lausetega õigusnorme, et inimeste andmeid üldse koguda. Seaduses tuleb öelda, milleks neid andmeid kogutakse, kus, kuidas ja kui kaua hoitakse, kes ja milleks tohib neid andmeid kasutada ja millised on sisemised ning välised kontrollimehhanismid. Enamasti on see puudu, sest nii on mugav ja äkki inimesed ei märka. Pangasaladuse kaitse hapruse najal näeme, et sellisest olukorrast, kus seaduses oleksid need selged lihtsad läbikaalutud laused kirjas, oleme paraku kaugel. Ma väga palun teie abi ja mõistmist selle küsimuse lahendamisel. Ikka nii, et teeme mõistlikke valikuid, et see pendel ei liigu seinast seina.

Eestis kehtib teatavasti andmekogude hajutatuse põhimõte. Minu arvates tasub sellest kasvanud küber- ja julgeolekuohtude raamistikus ka edaspidi kinni pidada. See tähendab, et igas andmekogus on üksnes see, mis sinna kuulub, ja siis mõned andmed, mis tõepoolest hädavajaduse korral lubavad neid andmeid ühitada, et näiteks otsustada, kas inimesele tuleb toetust maksta või ei tule. Nende otsuste tegemiseks ei ole asutusel tarvis [andmeid] kuhjata, [teha] endale isiklikku andmeladu, millega saab palju huvitavat korda saata, eriti kui tehisintellekti rakendada, vaid on võimalik andmed erinevatest andmekogudest X-tee vahendusel korraks ühitada, teha otsus ja siis teatud tähtaja möödudes need andmed kustutada. Superandmebaase ega andmeladusid üldjuhul vaja ei ole. Kui on mõni erandlik juhtum, et on vaja, siis see peab jällegi olema Riigikogus põhjalikult läbi kaalutud, kas võimalikud kuritarvituse riskid – teateid nendest üle maailma ja ka Eestist tuleb ju iga päev – ikka kaaluvad üles [andmete] kogumise eesmärgid ning kas riigieelarves on raha, et edaspidi iga-aastaselt seda andmeladu korralikult turvata.

Austatud Riigikogu! Mõnes mõttes on hea meel, et parlamendis on olnud üksjagu palju vaidlusi pangasaladuse ja privaatsuse kaitse teemadel. Ongi kaks suurt küsimust. Kas Eesti peaks minema niinimetatud preventiivriigi teed, kus massandmetöötluse toel püüeldakse sinnapoole, et ohu tekkimise ohtugi ei teki – Leelo Tungla sõnadega, et oleks nagu okasteta jõulupuu, sihuke paljas ohutu teivas –, ja kas me soovime proaktiivset riiki? Ühiskonnas neid teemasid läbi arutatud ei ole, Riigikogu neid otsuseid langetanud pole ja kahtlen, kas need otsused põhiseaduspärasedki oleks. Muidugi, põhiseadust saab muuta.

Vahel tundub, et tahetakse kogu inimeste elu, kõik teod ja tegematajätmised riigi luubi alla võtta lihtsalt seepärast, et see on tehniliselt võimalik. Tõesti, möödunud ülevaateaastal oleme näinud, et usutakse tõsimeeli totaalsesse turvatundesse, ühiskonda, kus kõik riskid on ennetavalt maandanud. Eks me sellistel puhkudel oleme seletanud, et Eesti Vabariik on rajatud vabadusele ja vastutusele, õiglusele, ja alles seejärel õigusnormidele ja kontrollile. Tõepoolest, me ei ole kokku leppinud ka selles, et riik analüüsib inimese iga eluavaldust, et siis temalt küsimata talle appi tõtata.

Siin on ka laiem filosoofiline taust, miks minu meelest meil ühiselt seda võitlust ja vaidlust tasub pidada, ja just teil lasub vastutus teha asjakohane, tulevikku suunatud, Eestile kasulik otsus. On tõsi, et nüüdisaja tehnoloogia võimaldab enneolematult tõhusat kontrolli iga inimese üle, palju vägevamat nuhkimist ja kammitsevat kontrolli, kui siin oli okupatsiooniajal või kui DDR‑is nähti Stasi käe läbi. Paljud meist teavad, et see lõhub ühiskonda ja usaldust, mitte ei paranda neid. Selge on ka see, et ega inimloomus pole olemuslikult muutunud ja mitte üheski riigis ei ole puudu neist, kes tahaksid, et võimu rahumeelne vahetumine lõpeks ja tekiks võimumonopol. Ja ega puudu ei ole ka neist inimestest, kes samuti kõva kätt igatsevad, lootes, et see kõva käsi teised inimesed talle meelepäraselt elama sunnib. Muidugi seda ei juhtu, aga siis on hilja. Kui lisada siia tehnoloogia toel saavutatud totaalne kontroll, siis kujutate hästi ette, et igasugune vastuhakk lämbuks riikliku vale ja vägivalla all.

Väide, et õige hõlma ei hakka keegi, mida kuulsime ka korduvalt sellel ülevaateaastal, vastab tõele. Aga üksnes senikaua, kui demokraatlik õigusriik kaitseb igaühe vabadust ja vastutust, kui säilib seesama andmekogude hajutatuse põhimõte ja kõiki võimuteostajaid piirab seadus, mille täitmist ka päriselt ja sisuliselt kontrollitakse.

Veel üks teema, mis väga sageli meie töölauale jõudis, on süütuse presumptsioon ja seaduste selgus. Karistusseadustikku lugedes ei saa alati aru, mis on keelatud ja mis lubatud. Seepärast oleme muudkui küsinud, kas tõesti tohib inimese au ja väärikuse hinnaga saada kohtust teada, mida selgusetu karistusnorm tähendab. Minu arusaam põhiseadusest on teistsugune. 

Lõpetuseks. Palun ärme lase ühiskonnal üksteist mitteinimesteks pidavateks rühmadeks laguneda. Ka meie ametkond töötab selle nimel. Kõik, kes me siin Eestis elame, peame saama koos elatud. Inimpsüühika seaduspärasuste tõttu ei tõota see midagi head, kui liialt paljud tunnevad end jõuga kõrvaletõrjutuna, halvaks ja rumalaks tembeldatuna, Kremli käsilaseks, valeks [tembeldatuna], kelle valitud esindajadki peaksid justkui võimult alati tõrjutud olema; kui liiga paljud tunnevad ennast nendena, kellele võim dikteerib, kuidas on õige tunda ja mõelda. Päriselt, mitte miski, ei julgeolek, kliimamured, rahvatervis, eelarve tasakaal ega mitte miski muu ei ole teistest väärtustest automaatselt üle. Alati tuleb vaielda, kaaluda, otsida õiglast tasakaalupunkti. Põhiseadus kaitseb väljendusvabadust. Pole mitte ühtegi teemat, mille puhul mõistlik arutelu peaks olema välistatud ning asendatud kroonutõega. Oleme isegi omaenda lähiajaloost saanud õppida, kui palju kahju diktaadi, mõttevahetuse summutamise ja massihüsteeria turvil vabaduse võtmisega põhjustatakse. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Riigikogu liikmetel on terve rida küsimusi. Alustab Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärt ettekandja! Ma püüdsin teie sõnavõtust kinni kaks asja. Esiteks, kas ma sain õigesti aru, et esimese klassi katsed ja katsed gümnaasiumis on teie vaatevinklist ajale jalgu jäänud ja teadus on tõestanud, et neid ei ole mõtet teha? Kui me räägime eriti gümnaasiumist, siis see oleks kindlasti väga põhimõtteline muutus haridusmaastikul, vähemalt seniseid tavasid [arvestades].

Teiseks, te rääkisite väga palju vabadusest ja sellisest kodanike ülevõimendatud jälgimisest. Kuidas te suhtute sellesse, et meil on nüüd kriminaalasi seoses sellega, et inimene on märkinud elanike registrisse oma elukoha, tema suhtes on algatatud kriminaalasi ja [selle taga] on poliitilised oponendid? Kas teil on mingi soovitus Riigikogule, et seda situatsiooni muuta?

Suur tänu! Mina ei ole haridusteadlane. Ma saan tugineda sellele, mida ütlevad koolipsühholoogid, ja teie ette tuua neid tähelepanekuid, mis on meie ametkonna töös välja tulnud. Tõepoolest, lastepsühholoogid ütlevad, et esimesse klassi laste valimisel ollakse paratamatult ebaõiglased, sest enamusel juhtudest selles eas lapse tegelikud anded ega täiendava toe vajadused veel ei avaldu. Lapsed on väga erinevad. Pigem valitakse kodusid ja perekondi.

Meieni jõuab laste kurbus ja mure, nende vanemate kurbus ja mure kogu selle võistluse käigus. Laps, kes peaks tegelikult mängima ja lapsepõlvest rõõmu tundma, sunnitakse nii‑öelda ette õppima, et esimese klassi koha pärast toimuvas võistluses üle lati hüpata. Küllap olete näinud oma tutvusringkonnas, et vahel laps drillitakse sinna niinimetatud eliitkooli esimesse klassi sisse, aga laps ise on seal tegelikult õnnetu.

Ei ole meie asi ütelda, kas need katsed lõpetada või mitte. Küll aga näeme pidevalt, kuidas meile kaevatakse, et näe, jõudsin end õigel ajal võõrale aadressile registreerida, aga nüüd jäin kohast ikka ilma – kus see õiglus on?! Või siis keegi kurdab, et näe, kaks meetrit jäi puudu. Mine või joonlauaga üle mõõtma!

Mis gümnaasiumikohti puudutab, siis loomulikult see on olnud hariduspoliitiline valik, et gümnaasiumid on eripalgelised. Seal kõrval on ka korralikud kutseharidust pakkuvad õppeasutused. Ja hea meelega rõhutan, et kutseõpe võib olla tulevikku silmas pidades, kui inimene leiab õige kutse, väga hea valik, mis toob leiva lauale ja hingerahu – saab teha seda, mida tõesti oskad ja mis meeldib.

Nii et ilmselt gümnaasiumis tuleb õpilasi mingil viisil valida. Aga see võistlus, mis möödunud korral toimus, lõhkus lapsi ja noori. Sellel ajal, kui nad oleksid pidanud tundma oma teismeeast ja kevadest rõõmu, oli väga paljude jaoks asi rõõmust väga kaugel. See ei peaks niiviisi olema.

Möödunud nädalal oli "Vikerhommikus" Hispaania meediaülevaade. Ma neid jälgin, kui vähegi on võimalik ja ma pole veel kodust väljas, kell 8.40 igal hommikul. See aitab näha, et kõigil, kes kiruvad, et Eestis on kõik asjad halvasti või täitsa isemoodi, tegelikult päris õigus ei ole. Olgu Soome, Saksamaa, Hispaania või Prantsusmaa – asjad on igal pool kaunis ühtemoodi, sest inimloomus on kaunis ühesugune. Aga nimelt, Hispaanias oli selline kord, et teatud hetkel klassides õpilasi nii-öelda segati, ja mitte selle mõttega, et eristada nii-öelda targad nii-öelda rumalatest kõikide ainete keskmise [hinde] põhjal, mille puhul kehaline kasvatus ja matemaatika [loevad] ühepalju, vaid just nimelt selleks, et oleks õiglus õpetajate suhtes, et õpilased õpiksid rohkem suhtlema, üksteist tundma ja et kõikides klassides oleks just nimelt läbilõige erinevate annetega lastest.

Loomulikult juhtus sealgi sama, mis ka meil: vanemad ja kohati ka noored ise kaklesid selle nimel, et olla nii-öelda parem või kellegagi mitte mingil juhul koos õppida. Ja selle taustal öeldi, et vaat kui huvitav, ometi teadustulemused näitavad, et nõrgemad tugevamatega ühes klassis tugevamaid tagasi ei kisu, aga kui nõrgemad eraldada, panna omaette, siis nad jäävad järjest nõrgemaks. Hispaania Hispaaniaks, see on nende riik. Aga nemad on seda juba teada saanud. Eesti on väike, meil on iga inimene kulla hinnaga.

Ja nüüd teine küsimus. Ka meie ametkond vaatas seda suure kurvastusega. Me oleme siin kõik piisavalt vanad, et kas või vanemate ja vanavanemate juttudest mäletada, mis asi oli propiska. Tuli minna miilitsajaoskonda teatama, kelle juurde ja miks mõneks päevaks oled peatuma jäänud. Põhiseaduse tegijate eesmärk oli see süsteem lõpetada. Pealegi on Eesti suur eelis see, et paljudel inimestel on nii linnakodu kui maakodu, mille eest hoolitsetakse. Ka see on julgeoleku tagatis, eesti rahvuskultuuri püsimise tagatis.

Minu hinnangul ei ole Eesti põhiseadusega ühitatav see, et riik käib kontrollimas, kus sa täpselt millisel kuupäeval ööbid. Kohalik omavalitsus peab oma kogukonda tundma. Kui me räägime näiteks sotsiaalhoolekandest, siis on täiesti loomulik, et inimesel tuleb teha otsus, millise omavalitsusega ta on seotud, kust ta vajalikku sotsiaalabi saab. Seal on rahvastikuregistri kandel siduv tähendus ja on ka omad meetodid, kuidas välja selgitada, kas see inimene tegelikult elab seal või mitte.

Kui otsustatakse mis tahes põhjustel, et inimene, kes on talle endale kuuluva eluruumi märkinud oma elukohaks ja mingi osa aastast seal ka elab, tuleb sealt välja kirjutada ja nähtavasti jätta [elukoht] rahvastikuregistrisse linna või linnaosa või valla täpsusega, siis valimiste kontekstis vist ei muuda see kuigi palju. Minu arvates on see täiesti arulage. Väga vabandan! Kui tahetakse kohustusliku ja kontrollitud sissekirjutuse ning sunnismaisuse süsteem taastada, siis tuleb proovida seda teha seadusega. Ja see seadus peab muidugi läbima põhiseaduslikkuse järelevalve. Teine tee on see, et inimesel ongi võimalik võib-olla ka oma maksusid jagada erinevate omavalitsusüksuste vahel ja märkida ausalt, kus ta Eestis elades peatub.

Ja kolmandaks pole minu arvates ja ma loodan, et ei ole [ka teiste silmis] sugugi vähetähtis see, kui inimene ikkagi valetab ja ennast – ma võrdleksin seda olukorda sellesama kooli pürgimisega – või oma lapsi lihtsalt juhuslikku sauna, kellegi võõra juurde sisse kirjutab. Siis see patt jääb tema südametunnistusele. Valimiste kontekstis peaks olema võimalik valijatele teatavaks teha, et teie linna või valda pürib juhtima inimene, kes siinsetest oludest mitte midagi ei tea. Aga kui valija ikkagi soovib inimest, kes kohalikest oludest mitte midagi ei tea ja võib-olla ka selles vallas või linnas tööle ei hakka, siis mina austaksin valija tahet.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler! Lõpetasite oma kõne tõrjutuse jutuga. Üks tõrjutuse [leevendajaid] on kahtlemata ligipääsetavuse areng ja ligipääsetavuse kohta soovingi teada. Te olete ka oma ülevaates välja toonud, et ligipääsetavuse arendamisega on siiski veel probleeme, nii avalike teenustega kui ka näiteks juurdepääsetavusega kortermajadele ja kõige muuga. Kas selgitaksite, kuidas on ligipääsetavus mullu arenenud võrreldes varasemaga, [arvestades seda], et ka Riigikogus on seadusi vastu võetud, olukorda on parandatud? Ja millised on probleemkohad ligipääsetavuse arendamisel?

Suur tänu! Väga õige ja meie jaoks oluline küsimus. Suur aitäh Jüri Jaansonile, kes on ka inimõiguste nõukoja liikmena meie maja alati toetanud sellel teel, et ligipääsetavust parandada. Siin on mitmeid Riigikogu liikmeid, kes on tõesti palju aidanud seda mõtet ühiskonnas laiemalt ja ka otsustavate ametnike seas levitada.

Meie tähelepanekute kohaselt ligipääsetavus järk-järgult paraneb. Näiteks telesaadete subtitreerimine. Mul on väga hea meel, et on valminud sellekohane raport ning et seda on võetud tõsiselt ja seda on kajastatud ka avalikkuses. [Naeruvääristamist on vähem.] Päriselt, nii õudne kui see ka ei ole, mõned aastad tagasi kuulsime mõnigi kord vastutava ametniku või riigiettevõtja käest, et ega me siin ei hakka mingite "nende" pärast midagi ümber ehitama või tegema või kulutama. Seda praegu keegi enam minu meelest ei julge öelda.

Aga fakt on see, et kortermajad [tuleb] varustada liftidega, et liikumispuudega inimesed ei oleks lõksus. Ka inimõiguste nõukojas on inimesed, kes täpselt teavad, mida see tähendab, kui oled järsult insuldi tõttu ratastoolis ja ei pääse enam mitte kuskile. Ometi oled ühiskondlikult olnud kogu aeg tegus, sa tahaksid veel teha, sa suudaksid ühiskonda panustada – ei saa. Ja samamoodi alati ei oska mõelda sellele, kui paljud inimesed meie hulgas kas ei kuule üldse või ei kuule hästi, ei näe üldse või ei näe hästi. On ka need inimesed, kes on igati tublid ühiskonnaliikmed, head töötegijad, aga kellel võib-olla kokkulugemise, kirjutamise või arusaamise võime ei ole päris keskmine. Nendel on kahtlemata probleeme.

Ka ise püüame näidata eeskuju ehk tõlkida oma ülevaatest järk-järgult peatükke lihtsasse ja selgesse keelde. Seda näidet olen korduvalt rõõmuga toonud, et europarlamendi valimiste eel üks programm tõlgiti lihtsasse keelde. See sai väga lühike ja väga vahva: meie julgeolek on ohus, peame olema tublid ja tugevad, Euroopa Liit on tähtis, NATO on tähtis. Ja siis oli veel viies lause, aga muidu programm ise oli selline. Nii et võib-olla see on ka üks tee, mis on kasuks kõikidele, mitte ainult kahanenud või vähese arusaamisvõimega inimestele.

Ka siin on palve, et võitleme ühiselt edasi. Ja kes näeb, kus saaks midagi teha selleks, et puuetega inimesed oleksid ühiskonnas võimalikult võrdväärselt hinnatud, inimestena väärtustatud, saaksid oma võimeid [kasutada] ja eneseteostust parimal määral viljeleda, siis palun andke märku, püüame [mured] lahendada.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Peatükis "Õigusriik" te ütlete, et põhiõigusi piiravale tehnoloogiale ei tohi kulutada sentigi riigi raha. Palun asetage see iseenesest mõistlik seisukoht globaalsesse konteksti. Võimalused tehnoloogia [abil] planeedil toimuvat jälgida on järjest paremad ning kas või andmete kaitsmine on järjest keerukam ja kulukam. Kuritegevus selles valdkonnas ületab kaugelt riigipiire. Kuidas garanteerida meie põhiseaduses [sätestatud] eraelu puutumatuse printsiibi [järgimine] olukorras, kus andmed on, nagu on juba ammu öeldud, uus nafta?

Suur tänu selle väga hea küsimuse eest! Suure austusega ajakirjanduse ja meedia vastu – ma pole selle ala ekspert, ei oska neil täpset vahet teha –, saan nüüd võimaluse ära õiendada üks erakordselt rumal pealkiri. Sellel lausel on ka teine pool. Põhiõigusi piirava tehnoloogia soetamiseks maksumaksja raha eest ei tohi sentigi kulutada enne, kui Riigikogu on, nii nagu põhiseadus seda nõuab, vastu võtnud seaduse, mis põhiõigusi sel viisil piirata lubab, Vabariigi President on selle seaduse välja kuulutanud ja võib-olla on ka põhiseaduslikkuse järelevalve läbitud. Nii et sellel lausel on ka teine pool. Aga see pealkiri kahtlemata tekitas elevust ja neid inimesi, kes arvasid, et õiguskantsler on puhta ogar, oli hulganisti.

Aga ei, me püüame ikka põhiseaduspäraselt, mõistlikult ja professionaalselt tegutseda. Tegelik mõte oli see, et Riigikogu ei tohi panna [kedagi] sundseisu. Näiteks oleme ostnud miljonite eest Google Mapsist peenema resolutsiooniga kaamera, seda tegi Maa- ja Ruumiamet. Tegevuspõhise eelarve tõttu, ma usun, te ei tea, et sinna läks 3,3 miljonit, te ei ole selleks luba andnud. Siiamaani pole teada, milleks seda vaja on. Miks on tarvis sellise täpsusega igaühe rõdule ja õue piiluda ja siis see kõik kõigile vaatamiseks välja panna? Hetkel on selle kõige kõigile vaatamiseks panek peatatud ja otsitakse põhjust, miks seda oleks vaja teha, ja veel 3,3 miljoni eest.

Kui vaadata nüüd neid teisi jälgimistehnoloogiaid, siis ka seda ma olen korduvalt avalikult öelnud, et otse loomulikult ei saa olla nii, et kurjategijatel on kõik tehnoloogilised võimalused, aga politsei, Rahapesu Andmebüroo ega keegi teine sarnaseid võimalusi kasutada ei tohi. Mitte ainult ei tohi, vaid lausa peab neid võimalusi kasutama. Peab kasutama! Ja selleks peab olema seaduslik alus. Tuleb väga täpselt välja kaaluda, milleks uurimisorganid või ka Rahapesu Andmebüroo, kes ei ole uurimisorgan, nagu te teate, tegelikult neid andmeid tahavad. Ei piisa seaduses lausest, et oma ülesannete täitmiseks, sest nende ülesannete seas on tavaliselt ka analüüs ja muu, mis tähendab, et [võib kasutada neid] kõigeks, mis endale pähe tuleb. Andmete kasutamine peab olema kindlasti võimalik, kasutades kõiki parimaid tehnoloogiaid, selleks et vältida terrorismi, saada kätte kurjategijad, leida kadunud lapsed – selles ei ole mingit kahtlust ja selleks peavad olema parajad seaduslikud alused. See on olnud see sõnum. Ja asi ei tohi käia nii, et lihtsalt ostetakse miljonite eest mingisuguseid infosüsteeme või tehnoloogilisi vahendeid ja siis, kui pahandus tuleb, tullakse Riigikokku [palvega], et äkki nüüd seadustate ära. Asi peaks käima teisipidi. Suur aitäh võimaluse eest seda selgitada!

Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Ülle Madise, te olete seisnud eesti keele au ja seega ka eestlaste väärikuse eest võrreldavalt Marju Lepajõega. Aitäh selle eest! Praegu me oleme niisugusel äraspidisel ajal, kus valitsusasutuse nõuete hulgas töötajale on vene keele oskus, aga samal ajal eesti keeles saab teenindust järjest vähemates kohtades. Võib öelda, et venekeelne teenindus tuleb paljudes kohtades kindlustada, aga eestikeelse teeninduse puudumisel kehitatakse lihtsalt õlgu, et näete, eesti keelt on raske õppida või et siia tulevad inimesed, kellelt me ei saa seda nõuda, kes võivad elada siin oma mullis. Ma küsin. Keele au eest seismine on olnud üks teie tegevusi. Kuidas te aastale tagasi vaadates ütlete, mida olete saanud näiteks õigekeelsuse küsimustes või, ütleme siis, seaduse kehtivuse asjus eesti keele kaitseks teha?

Suur aitäh nende väga heade sõnade eest! Need on tõesti liigutavad. Jah, ka sellel aastal, nii nagu põhiseadus seda meie ametkonnalt ja meilt kõigilt nõuab, oleme püüdnud seista selle eest, et eesti keel ja kultuur oleksid sellel aujärjel, kuhu nad kuuluvad. Eesti keele kaitse ja püsimine riigikeelena, teaduskeelena ja kultuurikeelena on mõeldav üksnes siis, kui õigekirjareeglid kehtivad, kui meie õigekeelsussõnaraamat eristab head ja halba keelekasutust, annab nõu heaks keelekasutuseks ja ei luba lodevaid toortõlkeid. Pidime meelde tuletama Eesti Keele Instituudile, et nende kohustus on lähtuda kehtivast seadusest ja selle alusel antud määrusest ning ilmuv õigekeelsussõnaraamat peab rajanema samasugustel ideoloogilistel alustel nagu eelmine õigekeelsussõnaraamat. Ehk siis head ja halba keelekasutust tuleb jätkuvalt eristada ja koolis tuleb kõikidele Eesti koolilastele õpetada kirjakeel võimalikult hästi selgeks – see on meie ühine keel, kõrghariduse keel. Ja see mitte kuidagi ei pärsi vabadust luua, vabadust omavahel vahvalt suhelda, murdekeeli kõnelda. See mitte kuidagi seda kõike ei pärsi, aga ühine kirjakeel on haritud rahva tunnus.

Korduvalt pidime selgitama, et Eesti avalike koolide õppekeel – ja ega ka erakoolid ei ole sellest kohustusest vabastatud – on eesti keel, peab olema eesti keel. See ei riku ei põhiseadust ega inimõiguste konventsiooni. Pigem rikkus laste õigusi varasem olukord, kus koolisüsteem oli segregeeritud.

Samal ajal jõuavad ka meieni signaalid, et eesti keelele üleminek varem venekeelsetes koolides või klassikollektiivides, kus on muukeelseid õpilasi liiga palju, on kohati konarlik. Ja siin tuleb eesti keele rolli oluliselt parandada, see on meie tuleviku võti. Kindlasti ei tohi lasta Eestis tekkida olukorral, mida mulle ligi 30 aastat tagasi selgitasid sakslased, kelle juures seal praktikal viibides elasin. Nad korjasid hoolega raha, et kõik lapsed saata erakooli, sest nad soovisid, et lapsed kasvaksid saksakeelselt ja läheksid Saksa ülikooli, muidu on tagajärjeks türgikeelne jutt lastetoas. Vabandan selle poliitiliselt ebakorrektse, aga ma loodan, et selge [näite] eest. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, ma väga loodan, et tagatakse see, et meie lasteaedades ja koolides kõlab eesti keel, et kõik lapsed saavad eesti kirjakeele selgeks ja et see ei ole mitte ennekõike sundkohustus, vaev ja diktaat, vaid et see on rõõm. See on tegelik võimalus ennast elus nii hästi teostada kui vähegi võimalik.

Korduvalt pidime selgitama ka seda, et Eesti riigikeel on eesti keel ja seda ka haiglates. On täiesti loomulik, kui õed, sanitarid ja arstid oskavad teisi keeli, mis tahes keeled need siis on. Siis nad vajadusel suhtlevad ka neis keeltes. Aga kohustust osata vene keelt või veel mingeid muid keeli meie haiglas töötavatel inimestel ei ole.

Luban endale siin veel ühe põike. Peale Brexitit hakkasid inimesed Luksemburgis suure hoolega õppima letseburgi keelt, sest nad ei tahtnud sealt ära kolida. Uskuge mind, kui rääkida keeltest, mis on keerulised ja võib-olla väiksed, siis eesti keel on võrreldes letseburgi keelega suur, lihtne ja loogiline, ja väga ilus pealegi. Ja küllalt on inimesi, kes on saanud eesti keele väga kiiresti selgeks. Õnneks on meedias tehtud juttu näiteks Ukraina põgenikest, ka lastest, kes on saanud aastaga selle keele selgeks. Nii et mina ütleksin, et see on ikkagi tahtmise küsimus. Meie rahvusringhääling ja minu teada ka teised kanalid pakuvad seda võimalust, et võta endale huvi pakkuv saade või film ja pane sinna alla eestikeelsed subtiitrid. Küllalt on ka eestikeelseid huvitavaid seriaale. Ja ausalt öeldes saab normintellektiga inimene eesti keele väga kiiresti selgeks. Nagu ütles vetelpäästja Külitse järvel, kus ma põngerjana ujusin ja pahandust tegin: aru saada mittetahtmine ja mittearusaamine on kaks eri asja.

Irja Lutsar, palun!

Austatud juhataja! Aitäh, hea õiguskantsler, väga mõtlemapaneva kõne eest! Minu küsimus puudutab andmekaitset. Küsimus on, et kas me oleme üle piiri läinud. Ma mõtlen, et meditsiin on kogemuslik eriala ja meditsiinis on aastasadu vaadatud, kuidas eelmisi haigeid raviti, sellest õpitud, analüüsitud, kolleegidega [kogemusi] jagatud. Mul ei ole selle kohta teaduslikku uuringut, aga vaatluste [põhjal ütlen], et praeguseks on seda oluliselt vähemaks jäänud. Ma vaatan siis nüüd oma teadust. Mida me ka ei tee – lihtne, inimese privaatsust peaaegu mitte puudutav [uuring], kuigi väikses riigis on ju alati võimalik see selgeks teha –, uuringuloa saamine võtab aega poolteist aastat. See minu arust ei ole normaalne. Mis on sinu arvamus? See ei puuduta ainult Eestit, see puudutab kogu Euroopa Liitu või kogu maailma. Me lihtsalt kiilume ennast kinni, [selle asemel] et saada uusi teadmisi, kuidas haigeid paremini ravida.

Suur tänu! Väga oluline küsimus. Ma olen täiesti nõus sellega, et andmekaitse on kohati muudetud asjaks iseeneses, millel selle asja sisuga ja kaitstavate väärtustega justkui enam midagi ühist ei olegi. Minu arvates meil peab olema julgust, kui on piisavalt tõsine eesmärk, lubada andmeid koguda, lubada neid kasutada, panna see seadusesse kirja ja näidata ka, millised on kontrollisüsteemid. Minu arvates on see kõik võimalik, meditsiinis lausa vajalik. 

Tõepoolest, ka Eesti digilugu kätkeb endas sellist materjali, mille alusel saab Eestis väga hästi teha teadust ja edendada rahva tervist. See kõik peab olema võimalik. Ja ikkagi – võimalik, et eksin, elu näitab, et mõnikord ka mitte –, kui tarbetud asendustegevused ära jätta ja keskenduda sisule, loogikale, siis võib-olla jõuab vajalikud eetikakomiteede load anda kiiremini. Jõuab kiiremini valmis need õigusnormid – selgesõnaline läbimõeldud luba, et me Eestis teeme nii –, mida on sisuliselt vaja selleks, et kõigil oleks parem, et oskaks paremini haigust ravida, et saaks välja töötada paremaid ravimeid. Kui see asendustegevus ära jätta, ja see on võimalik, siis minu arvates on võimalik need otsused teha kiiremini ja selgelt. Ja see võiks olla Eesti edu pant.

Meil on nii palju nii väärtuslikke andmeid ja ma olen täiesti nõus, et neil niisama seista lasta ei ole õige. Aga samas ei tohi lubada seda, et neid tõstetakse ükskõik mis eesmärkidel lihtsalt omavahel kokku, võib-olla ei suudeta ka turvata. See kõik on väga kallis. Ja Riigikogu ei ole otsustanud, mis eesmärgil. Eesmärk peab alati olema väga hea ja õige. Ja minu arvates inimeste tervise kaitse ning ravimeetodite arendamine kindlasti on see eesmärk, mille nimel tuleb andmeid kasutada.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud õiguskantsler! Isamaa ridadest on juba kõlanud küsimus kultuuri ja keele kohta. Mina lähen järgmise meie jaoks olulise teema juurde: omandiõigus ja selle piirangud. Meile tundub sageli, et omandiõigust piiratakse üha ja üha [enam], ja ma tahan oma küsimuses keskenduda taas kord keskkonnakasutusele: looduskaitse versus majandustegevus. Kahetsusväärselt juba praegu levib avalikus ruumis ajakirjanduse vahendusel debatt seoses Natura alade temaatikaga, sellega, et [neil aladel] ei saa enam majandustegevust läbi viia. See eelnõu on üle antud, Riigikogu menetleb seda ja me oleme jõudnud järgmise peatüki juurde, kus arutletakse selle üle, kas kedagi peaks kuulutama kulakuks. Ehk suurmaaomanikud versus põlistalu omanikud või väikemaaomanikud. Midagi selles peatükis "Eesti omandiõigus ja keskkonnakasutus" on väga valesti. Mida me peaksime tegema, et sellest mülkast uuesti välja saada? Omand on püha ja puutumatu.

Suur tänu! Kui me räägime ühest ja samast eelnõust, ja mulle tundub, et nii see on, siis selle kohta saatsime ka keskkonnakomisjonile kirja. Tõepoolest, meie seisukoht on see, mida oleme ka ministeeriumi ametnikele selgitanud. Üldkorraldused, millega on kehtestatud kehtivad kaitsekorrad, arvestades neid konkreetseid metsaelupaikasid, mille kohta need käivad ning kus see piirang peab olema proportsionaalne ja läbi kaalutud, on kavas asendada seadusega. Need teie hulgast, kes on õigusteadust õppinud, teavad, et meile ülikoolis õpetati, et nii teha ei tohi, üksikakte seadustega ei muudeta.

Ja siin on tõenäoliselt ka sisuline probleem, sellepärast et metsa kasutamise piirang peab olema alati põhjendatud elupaikade kaitsega. See peab olema proportsionaalne ja ei tohi lõpetada maaelu.

Küsimuse puhul, kas peaks kuidagi erinevalt kohtlema neid, kellel on rohkem maad, ja neid, kellel on vähem, või siis neid, kellel on vormistatud see omand juriidilise isiku nimele, ja neid, kellel see on füüsilise isiku nimel, on omad keerukused. Ühtegi päris head lahendust me pole näinud. Pigem on teadmisi selle kohta, et Eestis tuntud väga edukad, edumeelsed talunikud, kes hoiavad üleval kas või seemnekasvatust ja pärimust nendes küsimustes ja ka tõesti väga head tõuloomakasvatust – paljudel juhtudel on neil see kinnisvara äriühingu nimel. Nii et siin niisugust lihtsat lahendust, laia labidaga [löömist] ei ole.

Aga jällegi, eeliseks on Eesti väiksus. Me ju tegelikult teame, mis olukord kuskil on, ja sellest lähtudes saab välja mõõta Eestile kõige kasulikuma, ka Eesti metsadele kõige kasulikuma ja samas maaelu säilitava lahenduse.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Oma ettekandes te mitmel korral mainisite, et on väga suur mure nende protsessidega, mis lõhestavad ühiskonda, ja on vaja nagu muuta seda suunda, me peaksime [ühiskonda] rohkem liitma. Ma natuke laiendan seda just eelneva küsija [tõstatatud] problemaatikat ja toon siia ühe teema juurde. Viimasel ajal on levinud praktika, et laiendatakse erametsade looduskaitselisi piiranguid, ilma et omanikku oleks nende loodusväärtuste hindamise protsessi üldse kaasatud. Elik see hindamine on mingil ajal kellegi poolt tehtud, aga omanikku pole sellest teavitatud ja pärast kehtestatakse sellele omanikule piirangud. See lõhestab ühiskonda, see lõhestab tegelikult omanikke, lõhestab looduskaitselisi töid.

Aitäh!

Mis on teie seisukoht, kas omanik peab põhimõtteliselt olema kaasatud, kui tema maal tehakse hindamistöid?

Mu kolleegid rõdul märgivad selle küsimuse üles. Praegu [vastan] selle mälestuse pinnalt, mis mul on. Aga tõesti, kõik need 5500 asja ja nende seas sisulist tööd nõudvad üle 2500 asja aastas, eks need käivad minu käest läbi, alati tulles ja paljud neist ka minnes. Mäletan seda, et jah, tegelikult peaks maaomaniku kaasama. Ma olen täiesti nõus sellega, et vimma oma riigi vastu tekitada, kui tahes heal eesmärgil, ei tohiks mitte kuskil. See on lõpuks väga ohtlik. 

Te olete ilmselt ise näinud Eesti eri piirkondades liikudes – meie inimesed on ka, eks me ju liigume ringi, olgu siis sellepärast, et tehakse kontrollkäikusid või on inimestega kohtumised –, et inimesed tegelikult armastavad Eestit, paljud on ka Kaitseliidus. Nad on näinud vaeva, et maa ja mets oleks korras, hoitud. Nad ei ole ärikad, kelle ainuke eesmärk on see maa tühjaks lüpsta, kurnata ja metsad maha võtta ja siis songermaa alles jätta. Ja siis neid koheldakse, nagu nad oleksid mingisugused pätid. See teeb inimeste hingele haiget, see on ebaõiglane, seda tunnetki ei tohi lasta tekkida. See on meie suur väärtus, et meil on nii palju head maad, nii palju metsa, ja inimesed hoiavad seda maad ja metsa palju parema meelega, kui nad ei tunne, et neid sunnitakse piitsaga ja et neid ette kahtlustatakse.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Tänan põhiseaduses ette nähtud rolli sisulise ja pühendunud täitmise eest.

Me oleme olukorras, kus siin saalis tehtud töö toob teile sageli tööd juurde. Iga seadus või seadusemuudatus võib kellelegi tunduda ebaõiglane või segane või tõesti parandamist nõudev. Ja teisalt, ühtlasi otsustame siin saalis ressursside üle, mis teil oma töö tegemiseks on. Kuna ma tean, et [probleemide] lahendamine on keerulisem kui menetlemine ja selge, lihtsa sõnumi loomine nõuab suuremat ressurssi ja pingutust kui leheküljed kantseliiti, siis ma küsin, kas teil on sõltumatult ja senise kvaliteediga oma töö tegemiseks piisavalt ressurssi.

Esmalt suur tänu nende heade sõnade eest! See tänu kuulub meie tõesti väga väikesele ja tõhusalt tööle pandud kollektiivile. Mina üksinda ei tee mitte midagi, need on meie inimesed. Minu roll on pigem see, et mina nende tööd ära ei rikuks. Päriselt. Ma ei ole mitte kunagi tahtnud ei teie ega Vabariigi Valitsuse ees halada. Meil on väga head inimesed. Kui ma sellesse ametisse tulin, võtsime joone, et me oleme nii kokkuhoidlikud kui võimalik. Ise juba vahel mõtlen, et nagu üks Uruguay riigimees oma kolmejalgse koeraga. Aga no ikka püüame. 

Sellel aastal … Ma tõesti ei tahaks seda avalikult öelda, see on nõme, ma ei ole seda mitte kunagi teinud, aga fakt on see, et selle koormusega me enam toime ei tule. Ma ei tea, mis metoodikate alusel, aga fakt on, et karistatakse tõhusust ja kokkuhoidlikkust. Kui me oleksime taibanud lasta lahti mõned väga head inimesed, kes meil on ja kes teevad mitme inimese tööd, mis on maksumaksjale minu hinnangul kokkuvõttes kasulikum, ja nende asemele palganud hulga [töötajaid], kes teeks võib-olla vähem ja võib-olla halvemini, ning kui me poleks teinud struktuurireformi, mis sunnib ka kõiki osakondade juhte ise [muresid] lahendama ja olema vastutavatele tippjuristidest nõunikele nii-öelda vanemaks partneriks, siis me ei oleks nii hullus olukorras. Aga nüüd oleme. Nii et lühike vastus on, et jah, seadusega on meile pandud väga palju ülesandeid, neid täitmata jätta ei saa, ametivanne ei luba, aga ressurssi nende täitmiseks enam piisavalt ei ole.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh teile! Me oleme täna palju rääkinud eraelu puutumatusest ja isikuandmete kaitsest. Minu küsimus tulenevalt sellest on kättemaksuporno ehk intiimpiltide jagamise kohta. Me oleme ühiskonnas rääkinud selle eetilisusest ja mitte-eetilisusest, aga minu küsimus puudutab eelkõige juriidilist aspekti. Kas teil on mingisugune nägemus, milline võiks olla ja peaks olema see juriidiline kaitsevõrk, mis puudutab tegelikult ka teie teist, lasteombudsmani ametit? Kas te näete neid kitsaskohti, mida me siin saalis võiksime arutada selle koha pealt, kuidas kaitsta neid inimesi, kes ühel või teisel hetkel avastavad end internetiavarustest?

Suur tänu! Väga oluline küsimus. Väga kiidan siin meie veebikonstaableid. Muide, juba siis, kui me tegime veel enne koroonaaega oma kolleegidele üle maailma siin Tallinnas just nimelt interneti- ja e-riigi teemalise kohtumise, võtsid väga paljud üle maailma meie veebikonstaabli kontseptsioonist kinni ja seda ennekõike just laste kaitseks.

Mulle tundub ja meie majja tulnud kirjad ka näitavad, et probleemi teravik on seal, et võimalikult kiiresti [tuleb] saada selline materjal netist maha. Me võime rääkida ja seda tulebki rääkida kodudes, koolis, kõikjal lastele, et ükskõik kui suur armumine või mis iganes ei ole, palun ärge saatke [neid pilte], ärge tehke. Ikka tehakse. Ja on olemas ka deepfake-tehnoloogia, kõik need tehnoloogilised asjad. Lõpuks, kahjuks lukk on looma jaoks, inimene läheb sealt mööda, ja lapsed on nii nutikad, et lähevad ka mööda. Minu arvates kõige olulisem on see, et kas Euroopa Liit ühiselt või Eesti saavutab kokkuleppe, et ka suured tehnoloogiahiiud võtavad kohe selle info maha, kui niisugune asi juhtub. Kohe! Kõik muud lahendused – kas kedagi karistada või midagi [muud] teha – tulevad selle järel.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh! Taas suurepärane ettekanne. Kilvar Kessler tuli suurepärase ettekandega välja, nüüd sina. Aitäh! Sa ütlesid, et superandmebaasi ei ole vaja. Aga vaata, homme mu hea kolleeg Ando Kiviberg, kes praegu küll lahkus, ja Maris Lauri, keda ei ole siin, tulevad jälle jäärapäiselt välja selle superandmebaasi eelnõuga, mille president prügikasti saatis. Igor Taro, siseminister, tuli ka vahepeal meelsuskontrolli [mõttega] välja, kuigi siis taipas seda ja astus tagasi selle initsiatiiviga. Miks selline ihalus, selline nuhkimise ihalus ikka elab, selline superandmebaaside loomine [ikka käib]? Ma ütlen, et Ando oli siin, aga enam ei ole. Miks tullakse sellega jälle välja?

Suur tänu! Teie võimuses on panna need asjad seisma, ma loodan. Ja kui need asjad ikkagi lähevad läbi, siis on võimalik need põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustada. On ka võimalik, et Riigikohus leiab, et sellel erandlikul, konkreetsel juhul niisugune andmete ühte kohta kokku tõstmine ongi põhjendatud, et selliseid erandeid võib olla. 

Aga selle konkreetse juhtumi puhul on mul väga suured kahtlused, eriti seostatuna sellega, et asutuste serveritesse laaditi massiivselt alla pangasaladust ehk siis infot kõikide tehingute kohta, selle kohta, kellelt raha tuli, kellele läks, mida osteti, mida müüdi, kus käidi. Sellega [andmeid] kokku pannes, ma arvan, tuleb olla vägagi tähelepanelik ja mõistlikult, põhiseaduspäraselt kriitiline.

Aga miks selline ihalus on? See on üle maailma. Ma arvan, et mõni psühholoog oskaks öelda, miks inimestel on kange tahtmine teiste üle valitseda ja üritada saavutada olukord, kus teised on nagu sina või teevad seda, mida sina tahad.

Liina Kersna, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Austatud õiguskantsler! Esiteks, ma kinnitan, et tõesti, ka teaduslikult on tõestatud, et mitte mingisugust põhjust ei ole esimesse klassi lapsi selekteerida. Ma väga loodan, et meie ühiskond on juba piisavalt palju arenenud, et ka seaduse tasandil sinnani jõuda ja nendes vähestes koolides, kus katseid tehakse, need ära lõpetada.

Aga te rõhutasite arusaadavalt ka seda, et Eesti ühiskond baseerub vabadusel ja vastutusel. Kui me räägime gümnaasiumikatsetest, siis te juhtisite enne katseid koolide tähelepanu sellele, et seadus ei luba õpilastelt paluda koolide eelistuste järjekorda. See tekitas olukorra, kus lapsed käisid kuu aega erinevates koolides vestlustel ja kinnituskirjad tulid väga hilja, sest need koolid, kuhu nad päriselt tahtsid minna, võisid neid kutsuda vestlusele näiteks neljanda või viiendana. Tartu koolijuhid on teinud ettepaneku, et seadust võiks muuta. Kuidas teie näete, et seda olukorda võiks lahendada?

Suur tänu! Nagu öeldud, meie väga head ja tugevad gümnaasiumid on eripalgelised, ja need peavadki olema eripalgelised. See on ju ideaalne, kui noor inimene saab [kooli] kodu lähedal, sest mitte kõik ei ole selles vanuses, 16-aastaselt valmis alustama iseseisvat elu. Paljudel ei ole ka majanduslikult võimalik oma lapsele võimaldada juba gümnaasiumi mineku ajaks korterit. Ühesõnaga on oluline, et inimene saaks teha meelepärase valiku, soovitavalt [valida kooli] oma kodu lähedal.

Nüüd tekkis olukord, kus mingil põhjusel hakati maalt kandideerima Tallinna, Tartu, Pärnu, võib-olla veel mõne linna gümnaasiumidesse. Kohti polnud piisavalt, juba möödunud aastal tuli see välja. Ja küllalt palju on neid olukordi, kus Tartu laps peab minema Võrru, Võru laps Tartusse. Tõenäoliselt ei ole see kõige mõistlikum. See on üks pool. 

Teine pool on see, mida te konkreetselt küsisite. Meile kaebasid noored, kes ütlesid, et nad ei taha teha seda nii-öelda strateegilist valikut. Nad tõid ka möödunud aastatest näiteid, kus laps ei julgenud panna [kirja] oma tegelikku eelistust, näiteks bioloogiat, vaid pani igaks juhuks inglise keele, või vastupidi, seda selleks, et mitte jääda soovitud kohast ilma. Nad näitasid neid skeeme. Ja mis jääb meil üle? Seaduses ei ole kirjas, et seda eelistust tohib nõuda. See on see koht, kus seadus on jälle tegelikult jube detailne, võib-olla liiga detailne. Aga nüüd ta on selline ja teist vastust ei olnud võimalik anda.

Mul on kohutavalt kahju, et paljudele lastele see niimoodi mõjus. See on koht, kus meil ongi raske. Kas me peame ütlema, et seadus kehtib küll, aga täita pole seda vaja? Ja siis ei olnud enam ka aega, et öelda, et palun, Riigikogu, otsustage, mispidi see asi siis on. 

Võib-olla ikkagi Eesti rahva tervisele ja tulevikule ei ole kõige parem, kui üritatakse kandideerida suurlinna koolidesse ja juba 16-aastaselt kodust ära kolida. Arvestades seda, et noorus on tänapäeval paljudes riikides ja vist ka Eestis pigem veninud kaugemale, mitte [jäänud lühemaks], oleks võib-olla natuke parem, kui vanemlik järelevalve alaealiste üle [püsiks]. Ja ka majanduslikult on võib-olla parem, kui need inimesed saavad elada veel kodus. Nii et äkki õnnestub seda konkurentsi ja vunki kuidagi seal maha võtta. Aga kindel on see, et need konkureerimistingimused peavad olema ausad ja selged ja seadust tuleb täita. 

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Isamaa fraktsioon kohtus teiega juunis ja lisaks muudele küsimustele arutasime ka e‑valimistega seotud turvariskide teemal. On ju teada, et peale Eesti kasutavad e‑valimiste süsteemi vaid Venezuela ja Venemaa. Teised riigid maailmas ei ole just turvariskide probleemide tõttu seda süsteemi kasutusele võtnud. Kohe on jälle valimised. Juunis käis ka OSCE grupp sellel teemal arutamas ja soovitas, et e-valimisi tuleks täpsemalt reguleerida. Minu küsimus teile ongi, kas meie e-valimiste süsteem on turvaline ja kas on ka midagi selleks tehtud, et seda turvalisemaks teha.

Aitäh! Eesti on ainulaadne selle poolest, et meil on kõikidele kohustuslik ID‑kaart, millel on kaks funktsiooni: isiku kaugtuvastus ja digiallkiri. Teist sellist riiki minu teada ei ole või vähemalt siis, kui ma nende teemadega rohkem tegelesin, ei olnud. Valimiste üks põhimõte on, et kõikidel peab olema võimalus kasutada selliseid levinumaid valimisviise. Niimoodi on mitmed riigid otsustanud kaasaegse mobiilse ühiskonna tingimustes lubada ükskõik kust kirja teel hääletamist. Ameerikas on osariike, kus jaoskondi üldse ei avata, hääletataksegi ainult kirja teel ja loetakse sedelid masinaga kokku. Ka Euroopa riikides on kirja teel hääletamine üha levinum.

Elektrooniline hääletamine on kirja teel hääletamise turvalisem variant, mis on paremini kontrollitav. Riske on mõnevõrra vähem. Aga on omad spetsiifilised riskid, sellega ma olen täiesti nõus. See on see põhjus, miks enne elektroonilise hääletamise süsteemi igakordset käikulaskmist on oluline teha erapooletute, rahvusvahelise sertifikaadiga audiitorite juuresolekul test, et [näha, kas] kõik toimib nii, nagu ette on nähtud, ning kogu protseduuri jälgivad erapooletud audiitorid ja nad annavad oma hinnangu nii jooksvalt kui ka [valimiste] lõpus. Lisaks on meil olemas küberkaitse liit ja teised [organisatsioonid], kelle abil saame teada, kas on olnud mingisuguseid tõhusaid ründeid selle süsteemi vastu. Seni selliseid ründeid leitud ei ole.

Riigikohtus on see küsimus korduvalt käinud, aga põhiseadusvastaseks [e-hääletamist] tunnistatud ei ole. Kui Riigikohtul oleks olnud soov asuda analüüsima mingeid aspekte, mis veel on läbi vaatamata, siis oleks olnud see alati võimalik. Seda ei ole tehtud.

Liigne optimism nendes küsimustes on samamoodi põhjendamatu nagu inimeste ilmaaegu, lihtsalt poliittehnoloogilistel põhjustel selle hääletamisviisi vastu üleskütmine. Kumbki ei ole tegelikult hea praktika. Ja kui ei ole suudetud selgitada, kuidas see süsteem toimib, kuidas ausus tagatakse, siis tuleb osata paremini selgitada. Minu tähelepanekute kohaselt OECD märkus oligi see, et ennekõike tuleks parandada inimeste suhtumist. Aga inimeste suhtumist saavad parandada üksnes poliitikas osalejad, kui nad üritavad endale teha asja selgeks, ja kui nad avaldavad kriitikat, siis [peaks olema] nii, et sellel on tõepoolest alus.

Mõned spetsialistid on väitnud, et nendel on palju parem süsteem. Nii palju, kui ma nende süsteemist aru saan, siis senise Riigikohtu praktika kohaselt oleks selle süsteemi rakendamine põhiseadusvastane, seda ei saa teha.

Võimaluse oma häält teise elektroonilise häälega muuta või siis asendada pabersedelil häälega on lugenud Riigikohus põhiseaduspärasuse üheks tingimuseks. Mul on erakordselt kahju, et mindi seda teed, et elektroonilist häält saab veel valimispäeval muuta. See andis usaldusele väga suure hoobi ja oli ka süstemaatiliselt vale, sest elektrooniline hääletamine on alati olnud väljaspool elukohajärgset jaoskonda toimuva eelhääletamise üks viis. Sellest lähenemisest [loobuti] ja tulemus on käes, see oli ennustatav. Miks nii tehti, ei tea.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Teatavasti käib praegu Slava Ukraini protsess. Maria Lehtme on varastanud sõna otseses mõttes pea pool miljonit eurot. Ja nüüd me oleme probleemi ees, et Slava Ukraini juhatus ei näe vajadust ega pea põhjendatuks ega soovi esitada selle summa ulatuses talle kahjunõuet. On ju selgelt näha, et see on Eesti 200 ja ka Parempoolsete ringkaitse, sest Ilmar Raag on öelnud, et Lehtme ema, kellele Lehtme enne selle protsessi algust oma maja ümber kantis, on tema hea kolleeg ja sõber. Aga tegemist ei ole ju nende isikliku rahaga, tegemist on inimeste rahaga, mida nad andsid Ukraina abistamiseks. Ja need põhjendused, et seda on raske …

Aitäh!

… või võimatu kätte saada, on täiesti alusetud. Millised on ikkagi võimalused? Kas nende käitumine on õige ja millised on meie võimalused see raha kätte saada? On mitmeid Riigikohtu otsuseid …

Aitäh!

… kus sarnastes oludes on vara välja nõutud.

Suur tänu! Siin pean usaldama ja soovin usaldada üksnes jõustuvat kohtuotsust. Ma ei saa hetkel rohkem mitte midagi öelda. Jällegi, kolleegid jälgivad seda, ka need, kes on kriminaalmenetluse ja kahjude hüvitamise küsimustes professionaalid. Neid võimalusi teile selgitada, ma usun, nad saavad. Aga hetkel siit riigi kõige tähtsamast kõnepuldist ei saa ma öelda muud, kui et usaldan jõustuvat kohtuotsust.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Kõigepealt suur tänu väga hea töö ja tänaste vastuste eest! Minu mitmed kolleegid on ka mulle väga korda minevad küsimused ära küsinud. Aitäh ka selle eest, et andsite seisukoha vägivalla kohta väikemetsaomanike kallal, just nende kaitsekordade muutmise kohta. 

Aga küsin väikest selgitust selle kohta, mida ka tavalised inimesed väga tihti küsivad. Mis siis juhtus meil mootorsõidukimaksuga, kui nii-ütelda paha Riigikogu üritas ükskord erivajadustega inimeste ümberehitatud autod automaksust vabastada, aga selle lükkas president tagasi? Keegi ei saa sellest aru – ei saada siin saalis aru ja ei saa tavainimesed aru. 

Suur tänu! Esmalt suur aitäh automaksu kohta tehtud põhiseaduslikkuse järelevalve ettepaneku toetamise eest! Ja tänan ka selle eest, et on avaldatud valmidust [parandada] neid mõningaid vigu, mis on ilmnenud näiteks seoses puuetega inimeste autodega ja paljulapseliste perede transpordivajadusega, et püütakse neid vigu parandada.

Kui tohib pisut pikemalt vastata: ma Vabariigi Presidendi kaalutlusi loomulikult ei tea ega oska kommenteerida, aga selle aasta vältel oli meil võimalus pidevalt inimestele selgitada, et ka varamaksud on põhiseaduse järgi lubatud. Ka automaks on põhiseaduse järgi lubatud. Oluline on, et selle maksu määr ei käiks üle jõu.

Eestis ei ole tõenäoliselt kohased, vähemalt väljaspool suuremate linnade kesklinnu, jutud sellest, et sisepõlemismootor on kuidagi ohtlik või et kuidagi saab ilma autota [hakkama] ja autosid on liiga palju. No ei ole nii! Me kõik käime palju Eestimaa peal ringi ja [teame, et] küllalt on neid kohti, kus inimesed elavad, aga läbi sõidab sealt üks buss argipäeviti, see ka kell 13.55. Tagasi ei saa. 

Võib-olla selle retoorikaga läks halvasti. See solvas väga paljusid inimesi, eriti maapiirkondades. Ja küllap kaasaja ühiskonnale kohaselt vääritimõistmist ja solvumist võimendati. Põhisõnum läks kaduma. Maksustamisel on Riigikogul küllaltki avarad võimalused. Riigi kulutusteks on raha tarvis. Erik Mooral oli minu arvates väga hea analüüs selle kohta, mis puudutab vaesusriskis inimesi. Näiteks see, et pensionäride puhul, kes on väga suures vaesusriskis, pensioni indekseerimist ei lõpetata, on oluline, aga selle katteks on ju raha vaja. Üks variant on tõepoolest mõistlikus määras varamaks, millel on vajadusel ka erandid. Ja siin mingil küünilisel põhjusel jällegi mõeldi, et ärme erandeid teeme. Aga Eesti väiksuse puhul on just võimalus vajalikke erandeid teha. Püüda õigluse poole on võimalik ja vajalik, see on meie suur eelis võrreldes teistega. 

Ma arvan, et see läks halvasti ja see tuleb ära parandada. Aga erakordselt halb on, kui ühiskonda läheb sõnum, justkui varamaksud, sealhulgas automaks, oleks üldse lubamatud. Põhiseaduse kohaselt üldse lubamatu see ei ole, aga konfiskatoorne ei tohi see olla.

Tiit Maran, palun!

Aitäh suurepärase ettekande eest ja hästi mõnusa, tasakaalustatud vastuste rea eest! Ma tahan puudutada kahte küsimust. Esiteks, teie kõnest lipsas läbi meeldivalt sõnakasutus "hea haridus", mis haakub suurel määral siin eelmisel nädalal presidendi kasutatud sõnaga "tark rahvas". Kõik õige, selle vastu vaielda ei saa. Ainult et mis asi on hea haridus? Mis on selle sisu? Ma kardan, et isegi siin selles ruumis on arusaamine sellest väga erinev. Ja see muutub järjest olulisemaks, arvestades meie teadmiste ja informatsiooni eksponentsiaalset kasvu. Ühel hetkel meie lapsed lihtsalt ei suuda nii palju õppida, kui neil on tarvis õppida. Ja teise poole pealt on ka see, et ühiskond ja keskkond muutub tohutu kiirusega. See tähendab, et ühel hetkel õpitu võib olla järgmisel hetkel mitteadekvaatne. Pluss, peale selle kõik see, mis puudutab nii-öelda müra selle ümber. Kas meil ei oleks vaja debatti selle üle, mida me üldse mõtleme sisuliselt hea hariduse all?

Ja teine [küsimus] lühidalt. Ma ei saa midagi teha, aga mu silma jäi paratamatult see, et teie ühes varasemas esinemises siin selles saalis oli läbiva joonena sisse toodud kliima …

Aitäh!

… keskkond, looduskaitse, aga seekord seda nagu nii tugevalt ei olnud. Võib jääda petlik mulje …

Aitäh, hea kolleeg! Läbirääkimised tulevad alles.

… et nende kahe teemaga nagu ei ole probleeme. Äkki te kommenteeriksite seda?

Suur tänu heade sõnade eest ja väga heade küsimuste eest! Ma arvan küll, et see [küsimus], mis on hea haridus, mis tagaks lastele – ja miks ainult lastele, tegelikult meile endile, elukestev õpe on täiesti möödapääsmatu – võimalikult hea hakkamasaamise arenevas ja muutuvas ühiskonnas, on täiesti asjakohane.

Ma lugesin suure tänutundega ja kaasaelamisega emeriitprofessor Ülo Vooglaiu intervjuud Õhtulehes umbes nädal tagasi. Soovitan kõikidele. Mina ei ole selle eriala ekspert, aga lugesin ja noogutasin kaasa. Otsige üles, ma arvan, et te rõõmustate. Tegemist on elukogenud inimesega, kes on näinud palju lapsi, palju uurinud.

Ma ise nüüd loodan siin natuke ka tehisaru peale. Äkki me saame üle sellest, et heaks hariduseks peetakse seda, et noor on tuupinud võimalikult hea punktiskoori saamiseks pähe nii-öelda õiged vastused, õiged lahendused tüüpülesannetele, ja kardab otsida teistsugust lahendust, mis võib-olla on isegi parem, äkki üllatab õpetajatki, täitsa võib juhtuda, eriti gümnaasiumis. Ometi sunnime me tuupima, sest konkurents on nii suur ja iga punkti murdosa võib olla tähtis. Äkki tänu tehisarule saame sellest lahti, sellepärast et tõenäoliselt peab suurema kaalu omandama suuline teadmiste kontroll. See tähendab, et pigem tuleks hinnata, kas laps on omandanud eelnevad teadmised, et minna järgmise peatüki juurde, olgu see ajalugu või matemaatika või bioloogia või mis tahes aine, ja kas ta saab minna edasi, või veel ei ole. Võib-olla see punktide tagaajamine niiviisi ei olegi nii tähtis.

Ja teine asi. Tõenäoliselt on jätkuvalt inimeseks olemise osa võime teha koostööd ja võime mitte minna rusikatega või verbaalselt kallale inimestele, kes on teistsugused, mõtlevad teistmoodi ja kelle huvid on teised. Võib-olla ka koolis võiks loomingulisusel ja koos tegutsemisel olla edaspidi suurem roll. Äkki see on hea haridus? Aga mina ei ole spetsialist. Ülo Vooglaiu intervjuud tõesti väga kiidan.

Ma tõmbasin siin jooksvalt, vaadates, kuidas minutid kulgevad, mitmed teemad maha, sest kui tekib võimalus siin teie ees kõnelda tööst, mis minu kolleegidele ja ka mulle endale meeldib – meie majja jõuab sisuliselt kogu Eesti elu –, siis paratamatult tuleb teha valikuid. Eesti looduse kaitse ja kliima soojenemise teemad ei ole ka meie töölaualt kuskile kadunud.

Ja järgmisena küsib Varro Vooglaid.

Jaa, suur tänu! Me kõik teame, et põhiseaduse § 3 sätestab õigusriikluse põhimõtte, mille kohaselt riigivõimu võib teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ja vastutus selle eest, et see ka päriselt nii on, lasub ühtmoodi, mitte ühtmoodi, erinevas aspektis, aga teatud mõttes sarnaselt nii õiguskantsleril kui ka Riigikogul. Me mõlemad peame hoolitsema selle eest, et riigivõimu teostatakse kooskõlas põhiseadusega, eriti mis puudutab seadusandlikku võimu. 

Erinevalt õiguskantsleri institutsioonist ja teist kui õiguskantslerist puudub enamikul Riigikogu liikmetest igasugune ettevalmistus selle ülesande täitmiseks. Selles ma olen saanud veenduda siin paari aasta jooksul nii Riigikogu liikmena üldiselt kui ka õiguskomisjoni liikmena spetsiifiliselt. Olete te mõelnud selle peale ja ehk teil on mõtteid või ettepanekuid, mida saaks selleks teha, et tõsta Riigikogu kompetentsust selle ülesande täitmiseks?

Suur tänu! Oleme teiega olnud ülikoolis head kolleegid ja kuigi tihtipeale eri arvamustel, siis selles vist ühte meelt, et niisugune särtsakas ja vahel hoogne arutelu peab ka põhiseaduslikkuse küsimuste üle vaidlemisel käima ja olema lubatud. Mulle tundub, et mingit väga lihtsat retsepti, kuidas eristada põhiseaduspärast normi põhiseadusvastasest normist ei ole võimalik anda ega ole vajagi anda. Ise olen alati selgitanud seda, et juura või õigusteadus ei ole mingisugune peen väljavalitute salakeel ja kunst, vaid see on elu, kus peamiseks meetodiks on loogika ja peamisteks juhisteks võiks olla südametunnistus ja mõistus. Järelikult peab minu arvates ka Riigikogu liikmetel olema võimalik mõista, mida see norm, mis eelnõus tema ette pandud on, tähendab ja mis see kaasa toob. Ja siis [tuleks] arutleda, kas see põhiseaduse vaimus ikka viib Eestit edasi, kas see on õiglane, kas see kaitseb vabadust ja vastutust, kas see on hädavajalik, kui see piirab vastutust. Seda kõike saab minu arvates loogika, elukogemuse ja südametunnistuse toel täiesti hästi läbi arutada.

Kas see kaasaja elu keerukuse juures osutub lõpuks Riigikohtus põhiseaduspäraseks või mitte, on paraku väga raske ennustada. Ka meie majal on mitmel korral olnud väga raske ennustada, kui varem ilmselgelt põhiseadusvastaseks loetud lahendus korraga loetakse põhiseaduspäraseks. On olnud sedagi, et sotsiaalmaksumäära tagasiulatuv muutmine isiku kahjuks olukorras, kus oli võimalik leida varasemate tõekspidamiste kohaselt põhiseaduspärane lahendus, loetakse ikkagi põhiseaduspäraseks. Totaalne üllatus, mingiks hetkeks demotivatsioon. Aga sellest tuleb üle saada.

Nii et ma ei oska anda paremat vastust kui see. Alati, kui meilt küsitakse ja kui meil on vähegi jaksu aidata – aga ausalt öeldes jaksu enam väga ei ole –, siis [me aitame]. Me oleme väga palju aidanud ministeeriumi ametnikke, kes küsivad, Riigikogu ametnikke ja ka Riigikogu liikmeid, ministreid, kes meilt küsivad. Kompetentsi on, miks mitte seda jagada. Kui oskame ja kui on info olemas, siis ütleme oma mõtted välja, aga alati selle klausliga, et kui asi jõuab Riigikohtusse, eks siis Riigikohus otsustab.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud õiguskantsler! Minu poole, ja ma tean, et ka teie poole, on pöördunud mõned Kagu-Eesti inimesed [selle asja tõttu], mis puudutab seda, noh, ma nimetaks neid kaasusi neonatsionaliseerimiseks, kui Natura või keskkonnapiirangutega alale on otsustatud teha sihtkaitsevööndid. Neid inimesi Keskkonnaamet millegipärast ei teavita, kui ta [nende maal] käib. Või kas ta üldse käib, see ei ole teada. Vähemalt kahe kaasuse puhul, nagu minule on öeldud, ei ole teada, et Keskkonnaamet oleks seal metsas käinud, küll aga saavad inimesed kirja, et suurendatakse kaitseala ja muudetakse see sihtkaitsealaks, ka täiendavad kitsendused tulevad peale – kahes kontekstis. Kas Keskkonnaametil peaks olema kohustus teavitada inimest, kui ta tema metsa läheb? Ja teisel puhul on näiteks nii, et [metsas] avastati väike-konnakotkas ja inimesele saadeti kiri, et 75 aastat teatud ajal ta ei tohi seal käia. Küll aga tohin mina tema metsas käia, sest mina ei tea, et seal see pesa on. Ainuke, kes piirangu sai, on seesama konkreetne omanik.

Väga hea ja õige küsimus. Jällegi, kolleegid rõdul märgivad selle üles. See kaasus minule detailselt hetkel ei meenu, aga vaataks seda hea meelega. Üldine seisukoht, nii nagu ennist öeldud, on ikkagi see, et need on meie oma inimesed ja neid käsitleda Eesti metsa ja rahva vaenlastena ei ole mitte mingisugust põhjust. Eesti on nii väike riik, et siin on võimalik selgeks teha küll, millised liigid metsas tegelikult elavad ja milline on siis proportsionaalne, mõistlik kaitsekord, mis just sinna sobib. Niisugune laia lauaga löömine, olgu see Euroopa Liidu aruandluse pärast, millegi muu tõttu või lihtsalt laiskusest, ei ole üldse kohane.

Ma võin nüüd sügavalt eksida, aga mulle tundub, et Riina Solman on juba korra küsinud. (Saalist öeldakse midagi.) Aa, vabandust, Riina Solman, minu viga! Vabandust, jajaa!

(Naerab.) See oli Riina Sikkut, eks ole. Meid kogu aeg aetakse segamini.

Väga vabandan! Aga väike emotsioon siia vahele.

See on üks pidev nali meiega, jah. Aga aitäh teile, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud õiguskantsler! Mina samamoodi tänan, et käite meie ees esinemas ja toote tasakaalu ja mõtestatust siia ruumi juurde. Mina küsin selle terroristliku propaganda jälgimise karistatavaks tegemise eelnõu kohta, mille siseminister hiljuti välja käis. Ma ei taha teda küll kiita, aga ma tean endise rahvastikuministrina, et jõuministeeriumidel on kombeks agaralt ja usinalt tegelikult meie kaitseks taolisi asju välja käia. See oli toores, nad on tunnistanud oma viga, aga see läheb, ma saan aru, ikkagi edasi.

Kuidas teie seda selgitate? Millisel alusel me üldse saaksime sellise radikaliseerumise vastase tegevusega tegeleda seaduse tasandil, nii et see ei väljenduks selles, et see oleks meelsuskontroll või mõttekontroll? Olgem ausad, mina meediaeksperdina näen meedias muret tekitavaid mustreid, näiteks venekeelses Delfis. 

Aitäh! 

Näiteks on meie laulupeo puhul inimeste üles ässitamine vastassuunas. Taolised asjad teevad mulle muret. Need mõttemustrid ei ole tegelikult loodud Eesti riigi huvide kaitseks, vaid nende vastu töötamiseks.

Suur aitäh! Tänan võimaluse eest siin öelda, et võib-olla on mõistlik mitte hakata kedagi kunagi ühegi idee väljapakkumise pärast isiklikult süüdistama. Teie pole seda teinud, aga kuulsin siit-sealt, et no näete, küll on halb see konkreetne ametnik, kes selle idee välja pakkus, või siis minister, kes selle avalikkusele esitas. See oli alles seaduseelnõu väljatöötamise kavatsus, mille mõte ongi korjata ühiskonnast tagasisidet. Mina pigem ütleksin, et kui jõutakse järeldusele, et sellisel kujul ühte eelnõu vaja ei ole, siis on väga riigimehelik öelda, et me ei tee seda sellisel kujul või üldse ei tee. 

Nüüd on küsimus, kuidas hoida selles meediamaailmas, mida teie tunnete palju paremini kui mina, ja ühiskonnas tervet mõistust ja mõistlikku, demokraatlikku, see tähendab, et vaidlevat, mitte ainult ühte tõde korrutavat ja pidulikult käsikäes konsensuses olevat [arutelu]. See ongi küsimus, mille puhul ma ei ole mitte kellelgi ühtegi head lahendust näinud.

Häda on selles, kui sa lubad hakata inimest [karistama] lihtsalt selle järgi, mida ta vaatab või loeb, kui see ei ole nii ühene kui näiteks lapsporno – on selge, et selle vaatamine, lugemine ja kogumine peabki olema kriminaalkorras karistatav. Totaalne nulltolerants! See on laste kaitseks, nad on nõrgad, nad ei suuda [ennast ise kaitsta]. See on meile kõigile täiesti üheselt arusaadav. Ilmselt on ka arusaadav, millega on tegemist, ja kui selles valdkonnas kaitstakse natukene rohkem, pole see üldsegi mitte halb. See pole mitte sõnavabaduse piiramine, vaid pervertide eemalehoidmine lastest, ja see on väga õige.

Aga kui me hakkame arutlema selle üle, millised tõlgendused ajaloost või millised üleskutsed või millised materjalid [on õiged], kas "Mein Kampf" või koraan või mõni selle tõlgendus, ja mis on terroristlik sisu – vaat kui me hakkame selle üle vaidlema, siis läheb asi juba kirevaks.

Ma siiralt usun, teades mõnel määral ka informatsiooni, millest tõukus see algatus, et keegi mitte midagi halba ei tahtnud. Need inimesed on päriselt olemas, kelle puhul – väga vabandan! – on lihtsalt aja küsimus, kui relvad välguvad ja mõnele koolile pomm pannakse. Päriselt. Annaks taevas, et seda ei juhtu! Aga see mure on täiesti arusaadav, ja seda ka teiste riikide [kogemuste tõttu].

Sellist ressurssi pole mitte kellelgi, et panna igale sellise sisuga tutvunud inimesele politseiametnik ukse taha, isegi kui seadus seda lubaks. Nii et ma olen täiesti nõus, et siin tuleb lahendust otsida. Aga jah, oht on selle koha peal, mida loetakse alguses terrorismiks, siis riigile kahjulikuks ja seejärel lihtsalt valeks, paati kõigutavaks. Ja selle pärast ma saan nende inimeste murest, kes siin vastu hakkasid, päris hästi aru, kuigi minu arusaamist mööda see plaan ei olnud sugugi see, millele vastu hakati.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Proua õiguskantsler! Ma ikkagi jätkan selle Slava Ukraini juhtumiga, kuna sellel terendab ühiskonna õiglustunde seisukohalt masendav lõpp. Niisiis, Slava Ukraini esindajad teatasid, et ei esita kriminaalmenetluses ligi poole miljoni euro suurust tsiviilhagi Lehtme vastu, kuna selle esitamisega seotud kulud kohtus on 40 000 eurot. Mina olen aru saanud, et kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamine on siiski tasuta. Aga kui kohus mõistab Lehtme süüdi ja rahuldab hagi, siis isegi juhul, kui ta on varatu, oleks pankrotimenetluseks võimalik tagasi pöörata tehing, millega Lehtme kinkis oma maja emale. Ja nüüd küsimus: kas kannatanu kahju hüvitamisest ilmajätmine ehk tsiviilhagi esitamata jätmine on tavapärane või näete siin kellegi tahtlikku tegematajätmist?

Aitäh! Nagu ennist öeldud, minu ametikohustus on ära oodata kohtuotsuse jõustumine. Ma ei ole selle kaasuse detailidega niimoodi kursis, et isegi kui ma [vastust] teaks, siis ma saaks või tohiks teile siin midagi ütelda. Aga nagu ennist lubasin, seda, millised on sellises olukorras kahju sissenõudmise võimalused, mu kolleegid abstraktselt hea meelega selgitavad. Ka meie lauale on jõudnud neid juhtumeid on, kus kahju hüvitamise taotlus on jäetud näiteks riigi määratud advokaadi süül õigel hetkel esitamata. Nii et see on laiem probleem.

Mõistan täiesti teie – ja noh, [tunnen seda ka ise] – pettumust ja kurbust selle juhtumi pärast. Nii paljud inimesed ju annetavad Ukraina heaks, raskesti haigete laste heaks, raskesti haigete täiskasvanute heaks, loomadele, paljudel muudel eesmärkide, ja kui siis tuleb välja, et tegelikult kas seda haigust ei olnud või see raha läks hoopis mujale, siis minu arvates lüüakse jälle väga tõsiselt ühiskonda koos hoidvat usaldust. Minu meelest see on võrratu, et kui näiteks kellelgi põleb maja maha, inimesed jäävad koduta, siis mõtle kui kiiresti Eestis ka need, kes tegelikult ei ole kõige jõukamal järjel, ikkagi leiavad selle natukese, et omajagu aidata. See on midagi imelist, see on ühiskonda koos hoidev liim. Igaüks, kes selles süsteemis petab, hävitab minu meelest midagi tõeliselt väärtuslikku. Nii et selles mõttes ma saan aru, et karistus peab olema sellistel juhtudel võimalikult karm.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Minu poolt ka esmalt suur aitäh selle südamega tehtud töö eest teile ja teie kolleegidele! 

Aga küsimus tüürib justkui katuspealkirjaga "Kodu kättesaadavus". Hiljuti valmis Sotsiaalministeeriumis sündimust ja laste kasvatamist toetav analüüs, kus meie sündimust mõjutava tegurina tõstatus väga selgelt ka eluaseme küsimus. Samuti on teada, et oma kodu soetamine on noorele perele, eriti maapiirkondades, tõsine väljakutse. Ma küsin teie kommentaari ja seisukohta selle kohta, et kui me räägime eluasemelaenudest, siis küsivad pangad meil ka ülalpeetavate arvu. On selge, et nad peavad hindama inimeste laenuvõimekust ja laenu teenindamise võimekust, aga kas teie hinnangul on selline täiendav klausel, et keskendutakse ka laste arvule peres, õiguspärane ja piisavalt põhjendatud?

Suur tänu heade sõnade eest ja ka selle küsimuse eest! Tõesti esitasime Finantsinspektsioonile küsimuse, kas pankadel on tegelikult kohustus sellisel viisil laste arvu hinnata, selle asemel et võtta inimese pangatehingute ajalugu – siin on see tõesti põhjendatud – ja vaadata, kas ta suudab planeeritavat laenu tagasi maksta ja sealjuures ka hoolitseda nõutavalt oma perekonna eest. Ja veelgi enam, ega ometi ju noorelt perelt ei küsita kodulaenu tagasi või ei tõsteta mitmekordseks intresse, kui sünnivad näiteks kaksikud. Võin selle vastuse, ma usun, teile edasi saata. 

Ma ise sooviksin, et mitte kunagi ei jääks lastega perele pangas käies isegi muljet, et nad ei saa laenu selle pärast, et neil on lapsed. See on Eestis absoluutselt lubamatu, see on südametu. Ma loodan, et need juhtumid, mis meile on jõudnud, on kommunikatsioonihäire tulemus, mitte et keegi oleks nii öelnud. Aga samas mulle kohati tundub, et see on minu lootus on natukene läbi roosade prillide [vaatamine] ja tõenäoliselt need sõnad siiski öeldi.

See on kindlasti üks koht, kus saaks aidata. Ja loomulikult, pankade ülesanne on vastutustundlikult laenata ehk mitte meelitada inimesi võlalõksu, mitte meelitada inimesi olukorda, kus nad ei suuda oma peret enam ülal pidada. Aga sellest hoopis erinev on liiga suure kaalu omistamine laste arvule. Tähtis on ikka see, kuidas sa oma perega toime tuled. Ja maapiirkonnas need mõõdupuud, mis kehtivad linnas, tõenäoliselt ei kehti. Kui sa endale suure osa toidust kasvatad ise ning võib-olla küttekulud ja korterikulud ei ole [sellised nagu linnas], siis ehk see on see, millest lähtuda. Nii nagu ma ka sellel suvel Kagu-Eestis palju ringi liikudes teada sain ja ise oma silmadega nägin, tänuväärselt on palju inimesi otsustanud oma perega kolida Eesti [maapiirkondadesse] ja edendada seal maaelu.

Ando Kiviberg, palun! Keegi kadus ära.

Aitäh! Mulle jäi korraks mulje, et Madis Kallas oli enne mind. Aga tänan, lahke juhataja, mulle sõna andmast.

Sa pead Madist tänama selle eest.

Lugupeetud õiguskantsler, tänan teid südamest väga sisuka ja heatahtlikul moel esitatud ettekande eest ja ka teie töö eest Eesti kodanike õiguste eest seismisel. Ma tänan teid ka selle eest, et viitasite oma ettekandes ametniku inimliku, tervemõistusliku suhtumise vajalikkusele avalike asjade menetlemisel. 

Ma tahan küsida kaalutlusõiguse rakendamise kohta. See on laiem küsimus. Vaba ühiskonna toimimise aluseks on vaba kodanik oma vaba tahte ning vaba otsustus‑ ja teovõimega. Aga ometi näeme, et liiga sageli mitte ainult kodanik, vaid ka avaliku võimu teostaja kipub hoiduma iseseisvalt otsustamast ning soovib, et otsuse teeks tema eest keegi teine, kuna ta ei ole valmis vastutust kandma. Kuidas paistab vabaduse ja vastutuse tasakaalu olukord kaasajal Eesti ühiskonnas õiguskantsleri vaatepunktist? See on natuke laiem küsimus.

Suur aitäh! Mingis mõttes on selles küsimuses hästi sõnastatud vastus sellele, mida siin ennist püüdsin tõstatada. Seesama kaalutlusõigus, iga konkreetse juhtumi vaatamine tervikuna, nii nagu just see juhtum on, ja siis parima kaalutlusotsuse tegemine võikski olla Eesti edu võti, vähendada ühiskonnas vimma ja ebaõigluse tunnet. Ka meie majas on see tunne, et tihtipeale kaalutlusotsuseid ei julgeta teha, sest ei taheta põhjendada, ei taheta võtta vastutust, ei taheta võtta riski, et äkki keegi kaebab või äkki tuleb järelevalve. Kindlasti sageli tulebki, eriti kui tegemist on asjadega, mille vastu on suurem huvi. Aga minu meelest see vastutus tuleb võtta õigluse nimel. Kaalutlusõigusega antud haldusakti põhjendamine selgete loogiliste eestikeelsete sõnadega peaks ju ka otsuse tegijale endale andma kindluse, et ta on õigel teel. Ja kui keegi vaidlustab, no mis siis teha. Aga kui põhjendused on küllalt kaalukad, siis tõenäoliselt ei vaidlusta.

Miks see nii on läinud, et pigem usaldatakse mingit menetlust või metoodikat või masinat, mitte ei süveneta konkreetsetesse asjaoludesse? Võib-olla polegi asi ainult mugavuses, vaid mulle tundub, et see on ikkagi see omaaegne new public management'i juhtimismetoodika. 25 aastat tagasi ta siia hakkas jõudma, ennekõike Angloameerika õigussüsteemi riikidest. Tegelikult on isegi post-post-new public management praeguseks maha kantud, sest ühtegi riigiasutust ei saa juhtida nagu vabrikut. Aga Eestis elab see edasi ja selle turvil seati ka selliseid tulemusmõõdikuid, mille sisuks oli, et ega keegi otsust ei vaidlusta. Siis oli tulemus käes ja see tulemus ei ole kaugeltki hea. Aga jällegi, siin on lahendus, siit on võimalik edasi minna ilma süüdlasi otsimata. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Ma tahan kõigepealt samuti tänada teid ja teie bürood, et te tuvastasite, et erinevad ametiasutused kolavad Eesti inimeste delikaatsetes isikuandmetes, näiteks pangakontodel ja nii edasi. Sellele järgnes see, et need, kes seal kolamas käisid, teatasid, et me nüüd peatame seal käimise, mis minu meelest on absoluutselt õige. Aga see tekitab küsimusi, miks sellega ei kaasne, ütleme, õiguslikku vastutust, sest miks peab peatama selle nuhkimise, kui mingisuguseid sanktsioone ei järgne. Ja siin on ka veel teine aspekt. Teatavasti need, kes käitlevad või töötlevad isikuandmeid, peavad sellest kodanikke teavitama. Seda ka tehtud ei ole, nagu te viitasite, kümned tuhanded inimesed on sellest [teavitusest] ilma jäänud. Mis on teie seisukoht selles osas, et nad on teavitamata jäetud? Karistusõiguse kommentaaride [järgi on] ka see kuriteo koosseis.

Suur tänu! Nii nagu ma ametisse asudes Riigikogu ees lubasin, katsume kogu ametkonnaga keskenduda [probleemide] lahendamisele, mitte nii palju süüdlaste otsimisele. Eriti siis, kui ei ole näha, et keegi oleks tahtnud tingimata midagi halba. Tegematajätmisi on erinevates kohtades olnud, aga võib-olla see ressurss, mille abil otsida, kes konkreetselt süüdi on selles, et need normid on puudu või et üldse seda teed mindi, oleks targem panna inimeste aitamisse. Kui seal on kriminaalkuritegu ehk ebaseaduslik jälitustegevus, siis küllap prokuratuur teeb omad otsused, ma tahaks loota.

Aitäh selle tunnustuse eest! Ega see ei olnud sugugi üksmeelne, sest küllalt palju on neid, nii nagu ma siin mainisin, kes ütlevad, et õige hõlma ei hakka keegi, mis mul on varjata, ja eriti totralt, et erasektor teab ju niikuinii kõike. Erasektor ei tea kõike, erasektoril ei ole sunnijõudu. Kuigi, tõsi, vahel faktiliselt on nii, et kui sa soovid näiteks mõnda internetilehte külastada, siis pead nõustuma kõigi niinimetatud küpsistega, mis seal on, ja selle kaudu annad oma õigused vähemasti osaliselt ära. Aga sul on võimalik seda lehte ka mitte kasutada. Aga kui riik on sunnijõuga otsustanud, et Eestis iga sinu arstivisiidi analüüs jõuab digilukku, siis sul valikuid ei ole. Kui Eesti riik on ilma seaduses oleva loata teedele üles pannud numbrituvastuskaamerad, mis salvestavad ka autos istujaid, siis sul ei ole võimalik seda vältida, sest sa ei teagi, et need kaamerad seal on. Neid näiteid võib järjest tuua.

Mis puudutab konkreetselt pangasaladust, siis see on tõesti ääretult tõsine teema, see on üks ühiskonna, majanduskäibe ja ettevõtlusvabaduse oluline alus. Pangad on tänaseks tõmmatud nii trimmi – seda me oma majas näeme –, et pigem peatatakse tehinguid ja küsitakse nende kohta selgitusi rohkem kui vähem. Ja põhjendust, et seadusliku aluseta, nii-öelda igaks juhuks kontodel käia, ei oska mina küll leida ega seda infot kuskilt võtta. Kui on tarvis uurida kuritegu ja selleks saada juurdepääs pangakontole, siis selleks on seaduses alused olemas. Kindlasti on võimalik neid ka täpsustada. Kui kellelgi veel on neid aluseid vaja, siis see retsept on lihtne: tulebki selgelt öelda, missugusel eesmärgil on missugusel asutusel [luba seda teha]. See eesmärk ei tohi olla ülesannete täitmine – sest nagu ma selgitasin, need ülesanded lõpevad alati –, analüüs või muu, ehk siis kõik. Ei. See on kas kuriteo uurimine, ennetamine, maksukohustuste täitmine, midagi sellist, mis on konkreetne ja piiritletav. Ja siis on ka kontrollimehhanismid, nii sisekontroll kui väliskontroll. See kõik peab olema selgete, lihtsate sõnadega seaduses [kirjas]. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler, aitäh teie töö ja panuse eest ja väga sisukate vastuste eest! Mul on küsimus selle probleemi kohta, millega ma olen viimasel ajal kokku puutunud korruptsioonivastast erikomisjoni juhtides. Nimelt on tihti väga keeruline teatud informatsiooni kätte saada. Viimane kaasus on muidugi Enefit Greeni, Eesti Energia kaasus, kus oli kasutatud siseringi salainfot ja selle alusel oli teenitud võimalik, et ka kuritegelikku tulu. Prokuratuur menetleb seda kaasust. Aga alates aprillist olen ma pidevalt palunud, et mulle edastataks nimekiri insaideritest ehk nendest isikutest, kellel see siseinfo oli pidevalt olemas. Alguses seda keelduti mulle saatmast ja lõpuks, kui saadeti, siis saadeti palju lühem [nimekiri], kus kõiki inimesi ei olnud. Viidatakse sellele, et esiteks, komisjonil ei ole pädevust, ei ole õigust sellist asja küsida, ja teiseks, et tegemist on ärisaladusega. Mis on teie seisukoht, kas komisjonil on selline pädevus või ei ole?

Aitäh!

Ja kas ärisaladus on tõesti see alus, mille tõttu Riigikogu liikmed ei saagi mingit infot kätte?

Suur tänu! Kahjuks jään praegu mõistliku vastuse sellele küsimusele võlgu, sest ajad, kui ma uurimiskomisjoni ja erikomisjonide, sealhulgas korruptsioonivastase seaduse rakendamise erikomisjoni volitustega tegelesin, on jäänud kaugele möödanikku ja ma praegu peast neid ei mäleta. Aga küsimuse püstitus on õige. Minu teada on maailmas erinevaid parlamente ja tõesti on ka neid, kes paralleelselt uurimisasutustega saavad sedalaadi informatsiooni kätte. Vajadusel on minu teada see Eesti parlamendis samamoodi olnud: [Riigikogu liikmed] saavad kasutada ka ärisaladust, andes allkirja, et nad seda ei levita, võttes vastutuse selle eest, et see siit välja ei lähe, ja siis ikkagi saavad parlamendi liikme järelevalvetööd teha. Aga jah, hetkel ma ei ole selle normistikuga kursis, nii et ei oska arukalt vastata.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Suur tänu teile selle ülevaate ja küsimustele vastamise eest ning lahke ja sõbraliku meelega asjade selgitamise eest, sest [igaüks] ei ole iga valdkonna ekspert. Minu küsimus puudutab eakate inimeste teemat, sotsiaalvaldkonda, on see üldhooldus või nooremate korral erihoolekanne. Kas te oskate anda hinnangu, mis teemadel on selles valdkonnas kõige rohkem teie poole pöördutud, milliste muredega? Tõepoolest, nii nagu te ka ütlesite, ametnik on valmis üle vaatama, kui masin võib-olla eksib või inimene pöördub ja palub üle vaadata. Seda kindlasti tehakse. Tegelikult teeb selles valdkonnas enamus töötajaid suurepärast tööd, üksikud tõrvatilgad lihtsalt jäävad silma, aga tulebki neid [tähele panna] ja ka probleemid välja tuua. Aga milliste pöördumistega on just nimelt sotsiaalvaldkonnast teie poole kõige rohkem pöördutud?

Suur tänu! Sellist väga täpset statistikat me ei pea, aga ma mõned asjad toon välja. Hästi palju on [pöördumisi] seoses hooldekodudega, nii hooldekodukoha korraldamisega – sageli ei saada aru, kuidas see käib ja kelle ülesanne see on – kui ka olukorraga hooldekodudes. Meie kontrollkäigud, ma loodan, on asju parandanud. Alati, nagu te olete näinud, algab raport sellega, mis hooldekodus on hästi. Tavaliselt see personal on toetav, sõbralik, [aga töötajaid] on lihtsalt liiga vähe. Sageli need ruumid ei sobi selleks, et hoida koos vanakesi ja täies jõus dementsusega inimesi või näiteks alkohoolikuid, kellel liikumine pole piiratud ja kui ta selle pudeli jälle kätte saab, siis muutub agressiivseks. Need probleemid on säilinud, kuigi eks nad järk-järgult vähenevad. 

Me näeme, et liialt tihti, ja ma loodan, et põhjuseta, öeldakse meile, et tehke nii, et hooldekodu teada ei saa, et me pöördusime, sest siis äkki ei hoolita enam üldse. Ikka on juhtumeid, kus väidetakse, et inimene on voodisse seotud või tuppa suletud lihtsalt sellepärast, et nii on mugavam. Aga vastavat kohtulahendit, mis seda lubaks ja õigustaks, ei ole.

Hooldekodukoha tasu muidugi. Analüüsime ka põhiseaduslikkuse järelevalve võtmes, kuidas need hoolduskulude piirmäärad tegelikkuses on rakendunud ja kuidas tagatakse see, et kui inimene vajab hooldekodukohta, siis ta saab selle sinna, kus tema lähedased, võib-olla ka naabrid, tema nii-öelda kogukond saavad käia teda vaatamas või tema sealt jällegi väljas, kui tervis seda võimaldab. See on üks suur probleemide ring. Sellega praegu veel tegeleme. Suur aitäh ka selle eest, mida teie olete alati meie toetuseks teinud, ja selle info eest, mida olete andnud!

Päris mitmel juhul on tulnud kaebusi selle kohta, et inimest vanuse tõttu diskrimineeritakse, mitte kuskile ei võeta tööle või süüakse ta töölt välja. Need on sellised juhtumid, kus on ääretult raske kindlaks teha, mis siis tegelikult oli. Aga on muret tekitav, et selliseid pöördumisi jätkuvalt tuleb, järelikult ei osata vanematest kolleegidest lugu pidada. Siingi kasutan võimalust kõigile südamele panna, et kui õnne on, siis me kõik saame vanaks. Tegelikult on üks hea kollektiiv see, kus on noori, keskealisi ja vanu, on erinevate vajadustega inimesi, siis sa näed enda kõrval ja oskad hinnata ka neid, kes ei ole sellised nagu sina. Ja noh, valgustus, seisulauad, võimalus ka ratastooliga liikuda ja igasuguseid abivahendeid, kohandusi saada, ka sellist ekraani, mis võimaldab halvemini nägeval inimesel paremini näha, ja [vahendeid, mida aitavad] kuulmislangusega väärikust kaotamata toime tulla – see kõik peaks olema kaasaja ühiskonnas minu meelest elementaarne. Eesti vajab seda.

Muidugi, mul alati süda jõnksatab sees, kui keegi jälle ütleb – ka inimestelt tuleb neid märguandeid, ja kuhu keegi siis piiri tõmbab –, et aga võtaks eakamatelt inimestelt õige juhtimisõiguse ära. Üldiselt antakse riikides juhtimisõigus ikka eluaegselt. Inimesi ei sunnita pidevalt, süda sees värisemas, arstide vahet jooksma, vaid pigem usaldatakse, et on [vastutustunne] ja et ta saab oma sõidud tehtud sellel trajektooril, mis on turvaline. Eks siin on ka lähedaste vastutus. Kui on ikka näha, et inimene ei ole enam juhtimiseks võimeline, ja ta ise sellest aru ei saa, siis tuleb leida lahendus. On mitu korda tulnud ka seletada, et palun ärge nii vägivaldselt inimestesse suhtuge. See, et kuskil juhtus õnnetus, kus osaliseks oli ka eakam inimene, ei tähenda, et tuleks kõigilt eakatelt juhtimisõigus ära võtta või neid kimbutada. Pealegi, kulla sõbrad, mitte load ei juhi autot, vaid ikka inimene.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Ma alustuseks parandan kolleegi, kes on ilmselt ära unustanud, kuidas menetletakse Riigikokku tagasi saadetud eelnõu. Homme me hääletame selle üle, kas presidendi poolt siia saadetud eelnõu võtta vastu muutmata kujul. Mulle teadaolevalt on nii põhiseaduskomisjon kui ka rahanduskomisjon leidnud, et eelnõu puhul, mis puudutab rahapesu, tuleks menetlust jätkata ehk [seda tuleks] muuta. Juba eelnõu algse menetluse käigus muudeti seda tegelikult päris mitmes aspektis. Aga president leidis, et saaks paremini. Ma küsin teilt. Ma tean, et teil on ka kriitilisi märkusi selle rahapesueelnõu kohta olnud. Millistele teemadele peaks suure tõenäosusega uues menetlusfaasis tähelepanu pöörama?

Suur tänu selle küsimuse eest! Kasutan võimalust siin ka teid, Maris Lauri, ekstra tänada selle eest, et te olete nii pangasaladust puudutavates küsimustes kui selle andmekogu küsimustes eksperte ja sealhulgas meid nii tõhusalt kaasates püüdnud leida mõistlikke ja põhiseaduspäraseid lahendusi. Suur aitäh! Ja kõiki neid näiteid siit Riigikogust toon ma inimestega kohtudes alati suure rõõmu ja tänutundega esile.

Minule tundub – aga jällegi on võimalik, et lõpuks tuleb öelda oma sõna Riigikohtul, see on riigielu asjade normaalne käik –, et esmalt tuleb läbi mõelda, kas ja milleks niisugust andmeladu üldse vaja on tingimustes, kus pankadele kehtivad väga tõsised hoolsusreeglid. Kui selgub, et seda ikkagi on vaja, siis tekib küsimus, kuidas kaitsta inimesi ja mis andmed sinna andmekokku tegelikult jõuavad. Ja kindlasti [tuleb paika panna], millised on sise- ja väliskontrolli reeglid. Ilmselt tuleb hoolikalt välistada, et tekib isiksustatud, ütleme siis, rahaluure või pangaluure andmebaas. 

Ma ei usu, et keegi midagi halba tegelikult plaaniks. Aga inimühiskonna seaduspärasusi tundes [arvan], et mõistlik ja võib-olla meie ametkonna, ilmselt ka Riigikogu ülesanne on alati läbi mõelda, mis ühe hea plaaniga viltu võib minna, ja siis võimalusel panna tõkkeid ette, et viltu ei läheks.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, proua õiguskantsler, asjaliku ettekande eest! Mu küsimus on see. Ma palun teil anda hinnangu sellele riigieelarve baasseadusele, mis meil kehtib, selle kooskõlale põhiseadusega, põhiseaduse mõttega. 

Ja teiseks, mul on lisaküsimus. Parlament hakkab homme arutama niisugust asja – see on pretsedent Eesti õiguskorras –, millele on ettevõtlusorganisatsioonid protestina tähelepanu juhtinud. See on tagasiulatuv maksustamine. Kas teie meelest see tagasiulatuv maksustamine, mida meil ETS-i alusel hakatakse kehtestama kasvuhoonegaaside puhul, on tegelikult Eesti õiguskorras mõeldav sellise pretsedendina? 

Ja kolmas aspekt. Ma palun hinnangut. Siin proua Lauri küsis selle superandmebaasi seaduse kohta, mida parlament hakkab ka homme arutama. Kas teie ekspertiisi järgi [on veel] seda tüüpi superandmebaase, mida parlament katsena – see küll luhtus või vähemalt peatus – soovis realiseerida? Kas te olete leidnud Euroopa Liidu õigusest pretsedente selle kohta?

Suur tänu väga heade küsimuste eest! Riigieelarve baasseadust on alates aastast 2020 rakendatud viisil, mis meie maja hinnangul põhiseaduse sättele ja mõttele tõepoolest ei vasta. Küllap jällegi taheti head, aga see nii-öelda tegevuspõhine eelarve toob kaasa palju mõttetut asendustegevust olukorras, kus meie inimesed peaksid kõikides asutustes olema rakkes inimeste teenimisega. Häid inimesi on absoluutselt kõikjal vaja ja ei saa hoida riigi palgal neid, kes võiksid kuskil mujal teha midagi paremini ja tõhusamini. Nii et võib-olla see on midagi, kust tasub edasi minna. Ja on võimalik, et baasseaduse põhiseaduslikkuse järelevalve ettepanekuga tuleb välja tulla.

Probleem on siin selles, et aasta riigieelarve vaidlustamise võimalikkus on Riigikohtus juba 25 aastat tagasi läbi vaieldud ja baasseaduse puhul alati on võimalik öelda, et aga seda saab ju põhiseaduspäraselt rakendada. Eks me oleme seda siis oodanud, tahtmata tekitada konflikte või otsida süüdlasi. Noh, see ei vii Eestis lihtsalt mitte kuskile, kui tegu pole just kriminaalasja ja pahatahtlikkusega, aga seda siin ei ole. Katsuks siis ühiselt vaadata, mis võiks olla Eestile sobivaim ja parim viis eelarvega edasi minna. Ühesõnaga, baasseaduse ja põhiseaduslikkuse järelevalvet ma üldsegi mitte ei välistaks. 

Tagasiulatuva maksustamise pretsedent on kahjuks Eesti õiguskorras olemas. Teise pensionisamba vabaks laskmise puhul Riigikohus leidis, et nii tohib teha. 

Nüüd konkreetselt laevandussektori heitkoguste tagasiulatuvast maksustamisest, mis, kahjuks paistab, leiab aset selle tõttu, et Eesti ei teinud piisava kiirusega oma tööd ära ja Euroopa Liidu trahvid kui mitte juba ei jookse, siis terendavad. Ja siin on taustal ka see, kas sadamatesse üldse lubatakse laevu, kes kasutavad kütust, mille pealt ei ole seda nii-öelda lõivu või lisamakset tasutud. Kas neid üldse sadamatessegi lastakse? Ühesõnaga, see on keerulisem probleemide rägastik. Ma olen teiega absoluutselt nõus, et sellisesse olukorda Eesti Vabariik jõuda ei tohiks. Ettevõtluskliimat igasugune ootamatu, ka edasiulatuv tingimuste muutmine kindlasti lõhub ja eriti halb on tagasiulatuv muutmine. Aga antud juhul, nagu öeldud, on asi keerukam. Minu teada on asjast puudutatud ettevõtjatega saavutatud tasakaalustav kokkulepe, mistõttu ütlen krüptiliselt, et meile hetkel selle kohta kaebusi ei ole.

Ja superandmebaasi kohta ei oska hetkel [öelda] muud kui korrata seda, mida proua Laurile juba vastasin: panen südamele, et väga põhjalikult mõtleksite, kas, milleks, kuidas seda tarvis on.

Toomas Kivimägi, palun!

Suur tänu, auväärt juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Ma esmalt tänan teid väga professionaalse ettekande ja – ma alati lisan olulise täienduse – ülimalt täpse sõnakasutuse eest. Te olete eeskujuks kõigile.

Aga mul on ka üks küsimus. Näiliselt on see väga väike nüanss, aga mind see tegelikult sügavalt häirib. Selleks, et saada Eesti Vabariigis teenust eesti keeles, pean ma tegema mingi valiku ekraanil. Pean silmas, et meil on terve rida äriühinguid, aga mitte ainult, tegelikult ka riigiasutusi – ma ei hakka neid siinkohal nimetama –, [kelle puhul on nii, et] kui ma pöördun nende poole telefoni teel, siis selleks, et ma saaksin teenust eesti keeles, küsitakse minu käest [eelistust]. "Kui te soovite eestikeelset teenindust, vajutage numbrit üks." Kas see on põhiseaduspärane? Ma ütlen veel kord, et see häirib mind tegelikult väga sügavalt.

Suur tänu heade sõnade eest! Ausalt öeldes häirib see mind ka. Kui ma loen põhiseaduse preambulit, siis mina saan aru, et Eestis on vaikevalik alati eesti keel. Kui mõni ei saa aru, siis ta võib kuskile vajutada. Võib-olla õnnestub meil kõigil ühisel nõul levitada seda mõtet, et eesti keele oskamine on auasi ja seda, et sa Eesti Vabariigis saaksid inimestega suhelda eesti keeles, ei pea ekstra paluma, vaid see on loomulik. Ekstra tuleb paluda seda, et kui vastaspool oskab, kas siis on võimalik suhelda soome, saksa, prantsuse, itaalia, hispaania, vene, inglise või muus keeles. Vaat see on koht, kus tehisintellekt tõesti avitab.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Head kolleegid! Kuulajad saalis ja kuulajad ekraani taga! Esmalt ka tänan õiguskantslerit väga sisuka ettekande ja vastuste eest. Ei ole lihtne peale sellise selge sõnakasutuse ja eesti keele kuulmist tulla siia kõnelema. Aga tõesti oli hea kuulata ja eriti meeldisid mulle tema ettekande viimased paar minutit. Kes soovib, saab järgi kuulata. 

Tunnetame ja näeme ühiskonnas üha rohkem, kui lihtsasti suunatakse tähelepanu mõnele kitsaskohale ja ainult korratakse, kui halvasti kõik on. Ma mäletan ka isiklikust kogemusest 20–30 aastat tagasi mitut treenerit, kes staadionile tulid ja mõne sportlase treeningule pilgu heitsid. Nad nägid ära kõik vead, iga viimse kui detaili ja ebakõla, mis takistasid parema tulemuse saavutamist. Mure oli aga selles, et lahendust ei pakutud. Sportlane kuulis, mis on valesti, aga mida ta võiks siis muuta, et kuul lendaks kaugemale või teivashüppes saaks hüpata kõrgemale, olgu see [kõrgus] kas või 6.30? Oluline on, et kitsaskohtadele viitamisele alati midagi järgneks: kuidas teha paremini ja mida muuta.

Tunnustan õiguskantslerit probleemidele viitamast ja neid märkamast. Kuid veel enam tunnustan selle eest, et te pakute üha sagedamini lahendusi ja olete valmis neid avalikkusele väga selgelt selgitama. Sama olete nõudnud ka meie riigiasutustelt ja kohalikelt omavalitsustelt: [tuleks selgitada], kuidas saab, ja mitte inimesi kiusates. Alati tuleb vastata küsimusele "miks" – miks me riigina midagi teeme, miks me midagi nõuame ja miks on see oluline meie kõigi jaoks.

Teie ülevaade 2024.–2025. aasta kokkuvõtte näol oli äärmiselt põhjalik ja mahukas. Aga mina keskendun ennekõike regionaalsele vaatele ja just sellele, mida ka õiguskantsler toonitas. Regionaalpoliitika ei ole pelgalt statistiline näitaja, vaid inimeste igapäevaelu. Selle teemaga on [seotud] alla poole Eesti inimestest, kahjuks. Meie hulk, kes me tunnetame seda regionaalset probleemi, iga-aastaselt proportsionaalselt langeb. Aga ma kindlasti ei soovi piirkondi omavahel vastandada, sest nii linnas kui maal on omad mured ja väljakutsed. Oluline on, et teenused ja õigused oleks tagatud igas Eesti paigas. Me peame vaatama igat tahku: kas lapsed saavad koolis käia ja eakad ravile, pere vajab ühendust tööle või arsti juurde minekuks, ettevõtja piisavalt [head] elektriühendust või aastaringselt ligipääsetavat teed.

Õiguskantsler on korduvalt rõhutanud, et iga osa Eestist on tähtis ning riigi ülesanne on tagada, et kaugemates piirkondades ei tekiks tunnet, nagu mujal oleks elu, aga siin inimene jääb üksi. Sagedased pöördumised avalike teenuste ligipääsu teemal ei ole ajendatud sellest, et seal, kaugemates piirkondades elavad lihtsalt nobedamate näppudega inimesed, vaid ikka sellest, et neil on mure hariduse, tervishoiu, sotsiaalkaitse või õigusabi kättesaadavuse pärast. Ja loomulikult on just õiguskantsler see, kelle poole sellisel puhul inimesed esmalt sooviksid pöörduda.

Sageli on teenused vallas või linnas tehniliselt olemas, aga need ei ole kättesaadavad, olgu põhjuseks ühistranspordivõrgustik, info puudumine või keerukas bürokraatia. Maal olevad inimesed on valmis erinevate teenuste eest ka õiglaselt tasuma. Küsimus ei ole tasuta asjades või iga teenuse igasse külla viimises. Küsimus on selles, kuidas riik ja omavalitsused tagavad oma struktuuride ja korralduse kaudu inimestele võimaluse [elada] just seal, kus nad elavad või kus nad soovivad olla.

Hea meel on tõdeda, et üha suuremat tähelepanu on ka õiguskantsleri varasemates sõnavõttudes saanud hariduslik ebavõrdsus, haridusega seotud teemad. Hea oli seda ka tänases küsimuste-vastuste voorus mitu korda kuulda.

Küsin, kas siin on võimalik lisaaega saada. Paluksin kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Seejuures ma seon hariduse teemaga ka huvihariduse. Me peame mõistma, et kõiki teenuseid ja võimalusi igas väiksemas piirkonnas tagada ei ole võimalik, kuid me peame tagama, et mis tahes piirkonnas elav laps saab kvaliteetse hariduse ja ligipääsu kvaliteetsele huviharidusele. Neid kahte ei tohi lahutada ja hariduslikule ebavõrdsusele peame pöörama üha rohkem ja rohkem tähelepanu. See on laiem probleem ja see probleem kitsendab meie noorte [võimalusi saada] hea haridus oma kodukohas või selle lähedal.

Haridusteemaga on seotud ka meie kaugemate piirkondade inimeste ligipääs teistele teenustele või spetsialistide juurde. Mainin siin näiteks ära vaimse tervise ja hammaste tervise teema ning ka sündmustel osalemise, mis on kaugemate piirkondade noortele väga suur kulu ja väga suur väljakutse. Aga kuidas teha nii, et seda kõike tagada? Selleks ongi sellised debatid ja arutelud väga olulised.

Lõpetuseks ma tänan õiguskantslerit sisuka ja professionaalse lähenemise eest, inimeste murede kuulamise eest, ja seda igas Eesti paigas, ning et me ei tee hinnanguid ja otsuseid kiirustades ega isiklikust soovist või meelsusest lähtuvalt. Eriti suur tänu ka meile siin saalis julgustuse andmise eest, mis puudutab erinevaid erandeid. Ma arvan, et regionaalsed erisused ükskõik mis valdkonnas ei peaks olema tabu, ei peaks olema midagi, mida me ilmtingimata kartma peame. Need tuleb väga üheselt ja selgelt läbi arutada ja ma arvan, et me suudame seda siin saalis kindlasti teha. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud õiguskantsler, suur tänu selle ettekande ja ülevaate eest! Oli väga huvitav lugemine. Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et meie riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. See ei ole mitte juhuslik sõnastus ega suvaline järjekord. Vabadus on neist kõige esimene ja kõige olulisem, sest ilma vabaduseta pole võimalik ei õiglus ega õigus. Kui inimestel pole vabadust, pole ka ruumi õiglusele ja seadused muutuvad pelgalt vormiks [ilma] sisuta.

Viimasel ajal on meil ühiskonnas kõlanud üha enam hääli, et kõik on halvasti, keegi peaks tulema ja olukorra ära parandama. See kõlab väga naljakalt, kuid tegelikult tähendab see isikliku vastutuse kõrvalelükkamist. Liigne ootamine ja lootmine, et riik või mõni ülemine jõud tuleb ja kõik meie eest ära lahendab, on väga ohtlik. Vaba ja tark kodanik teab, et just tema enda hääl ja teod määravad selle, milline ühiskond meil on.

Seetõttu peab riigi sekkumine olema võimalikult piiritletud. Riik ei tohi hakata ette kirjutama, kuidas inimesed peavad mõtlema või elama. Me ei tohi lubada riikliku moraali tekkimist, sest moraal ja eetika on midagi kõrgemat ja jäävad poliitikast alati [tähtsamaks]. Me võiksime endalt küsida, mis on vabadus ja mis on selle hind. Me võtame liiga tihti vabadust kui midagi iseenesestmõistetavat. Kuid täna, kui Euroopas käib sõda ja meie agressiivne naaber tuletab pidevalt meelde oma olemasolu, tajume vabaduse hinda hoopis selgemalt. Ja olgem ausad, vabadus ei tule tasuta, see nõuab pingutusi, kaitsekulusid ja vahel ka loobumisi.

Kui riik peab makse tõstma või piiranguid kehtestama, tuleb rahvale anda ausad ja selged selgitused. Eesti inimesed saavad aru küll, kui põhjendus on arusaadav ja läbipaistev. Sama kehtib ka põhiõiguste piiramise kohta. See peab alati olema proportsionaalne ja põhjendatud, mitte automaatne või mugav lahendus.

Paraku me kipume Eestis päris tihti asju üle reguleerima. Õiguskantsler tõi oma ettekandes näite haridusest, kus terve mõistuse asemele astuvad liigsed normid ja bürokraatia. Mina toon omalt poolt näiteks, et arutelud mõttepolitsei või veapunktisüsteemi üle näitavad, kuidas kord juba tagasi lükatud ideed kerkivad ikka ja jälle üles, kuigi ühiskond on negatiivset hoiakut [nende suhtes] selgelt väljendanud. Selline ametnike mõtteviis tekitab põhjendatud muret, sest seadused peavad olema arusaadavad ka inimeste jaoks, peavad olema loogilised ja mitte suvaliselt tõlgendatavad raamid.

Õiguskantsler on nimetanud seda asendustegevuseks ja ma nõustun temaga selles sada protsenti. Põhiseaduses on kirjas, et me peame tagama rahu ja kindluse praegustele ja tulevastele põlvedele. See tähendab ka sidusat ühiskonda. Õiguskantsler on oma ülevaates osutanud mitmele kitsaskohale, eriti sotsiaalriigi põhimõtte rakendamisel. Ma arvan, et me ei tohi lubada, et keegi meist turvavõrgust välja kukub. Eesti on liiga väike, et kedagi üle parda visata.

Kas ma saaksin lisaaega, palun?

Kolm minutit lisa. 

Olgu need siis vanemaealised, üksikvanemad või teised haavatavamad sihtrühmad. On mõtted, et me võiksime pensionide indekseerimise lõpetada ja toetusi vähendada, olukorras, kus 70% üksi elavaid pensionäre elab suhtelises vaesuses. Aga riik ei saa lihtsalt käed rüpes istuda, vaid peab panustama sellesse, et nende toimetulek paraneks ja neil oleks oluliselt lihtsam kui meil siin saalis.

Samuti kaitseb põhiseadus eesti rahvust, keelt ja kultuuri. See on preambulis öeldud ja see on meie kohus läbi aegade. Hästi kirjutatud seadus või kohtuotsus on osa sellest kultuurist. Suur tänu õiguskantslerile sellele teemale järjepideva tähelepanu juhtimise eest! Hästi sõnastatud õigusnormi või kohtuotsust on lausa lust lugeda.

Õiguskantsler sedastab oma ülevaates, et seaduse nime all pole mõtet kehtestada arusaamatut sõnavahtu. Seadus ei tohi olla tühi raam, kuhu ametnik võib oma suva järgi pista mis tahes pildi. Seadust lugedes peab igale arusaajale inimesele olema selge, mis on lubatud ja mis keelatud. Sellele on päris raske vastu vaielda.

Tänapäeval tuleb enam tähelepanu pöörata inimeste privaatsusele. Andmete salvestamine, kogumine ja kasutamine puudutavad igaühe põhiõigusi. Need pole tehnilised pisiasjad, vaid küsimus on inimväärikuses ja usalduses riigi vastu. Hea näide on ka see viidatud numbrituvastuskaamerate teema, kus mitmed osapooled leidsid lõpuks ühise ja õiguspärase lahenduse. Järgmine nädal on see [eelnõu] saalis teisel lugemisel. See näitab, et kui tahetakse, siis on võimalik inimestele sobivad lahendused leida. Aga ma annan endale aru, et meil on pikk tee veel minna ja kogu see kaamerate teema laiemalt tuleb lauale võtta.

Eesti põhiseadus on tugev ja tark alusdokument, mis seab riigile selged piirid ja annab meile kõigile ühised väärtused. Õiguskantsleri töö on hindamatu, sest ta aitab meil sellest raamistikust kinni pidada ja tuletab meelde, kus me peame olema tähelepanelikumad. Kuid lõppkokkuvõttes jääb vastutus ikka meile kõigile. Vabadus, õiglus ja õigus – need ei püsi ise. Neid peavad hoidma vabad ja vastutustundlikud inimesed. Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Reformierakonna esindajale ma ütlen, et asjad ei ole hästi ja neid tulebki hakata korda tegema. Proua õiguskantslerile tänu ettekande eest.

Kõigepealt Reformierakonna esindaja viitas siin bürokraatiale kui probleemile. Vabandust! See on dokument, mille Michali valitsus, Reformierakonna valitsus on saatnud parlamendile läbitöötamiseks ja mille alusel me peame hakkama lahendama Eesti Vabariigis ühe seadusega seakatku küsimusi kõrvuti ka riigikaitse- ja muude tsiviilkriiside lahendamisega. Tegelikult hakkab operatiivsest tegevusest [saama], tundub, teadusharu, mille puhul on vajalik erinevatel kriisi[meetmete] rakendajatel sellise mahuga tutvuda. Mu küsimus on, kas parlamendi liikmed sellisest telliskivist üle käivad. Lehekülgi ei ole toodud siin, võib-olla on poolteist tuhat, võib-olla kaks tuhat lehekülge sellel patsahkamil. Ja see on probleem, ma arvan, sisuline probleem, asendustegevus, millele juhtis tähelepanu proua õiguskantsler.

Reformierakonna esindaja kõneles vabadusest. Meil on ühiskonnas baaskokkulepe inimese privaatsuse, inimese eraõigusliku vabaduse sfääri kohta. See on väga tugevalt angloameerikaliku käsitlusega ja tõukub kahtlemata Vene aja totalitaarsest vabaduse puudumisest. Aga seda kokkulepet on paraku, me näeme, samm-sammult ilma mingisuguse ühiskonna aruteluta või ühiskonna mandaadita hakanud Reformierakonna valitsus elementide kaupa lammutama. Ja see ei ole aktsepteeritav!

Homme tuleb parlamendis arutlusele superandmebaasi initsiatiiv. President jättis selle [seaduse] välja kuulutamata kui põhiseadusvastase. Kuidas reageeris sellele Reformierakonna rahandusminister? "Hästi, me võtame ühe sätte välja, ongi asi tehtud. Liigume edasi." See on pretsedent, millel ei ole analoogi Euroopa Liidu õigusruumis – sellise superandmebaasi kokkukuhjamine, kus hakkab tehisintellekt inimeste profiili alusel muu hulgas ka delikaatseid isikuandmeid [töötlema]. Vajadust selle järgi ei ole, põhjendused ei ole kannatanud mitte mingisugust avalikku kriitikat. Sõnum valitsusliidule: võtke tagasi see seaduseelnõu! Selle jaoks ei ole ühiskondlikku mandaati. Selle vastu on protestinud nii põhiõigustega tegelevad eksperdid kui ettevõtjate esindusorganisatsioonid.

Loetud päevad tagasi jõudis Eesti avalikkuse ette Reformierakonna valitsuse uus initsiatiiv hakata reguleerima mõtteroimasid. See tähendab seda, et kui inimene on mingisuguse ekstreemse valdkonna või äärmuslusega seotud kodulehti vaadanud, siis tehakse järeldus, et tegemist on mõtteroimariga, sest kui ta loeb seda teksti seal, siis jõuab see tema pähe ja tema peas kujuneb välja mõttekuritegu. Teie valitsuse siseminister suutis tuua ühe näite, kus tegemist oleks selle mõtteroimaga, mis vajaks lahendamist, kusjuures ka selle näite puhul inimene oli vangistatud: keegi läks kümme aastat tagasi Süüriasse terroristide poolele võitlema. Nüüd, tõepoolest, meedia survel siseminister taganes ja ütles, et tuleb veel mõelda. Aga mõtteroima vabaduse suhtes on poliitilist vastutust kandev valitsus sellise initsiatiivi välja tulemisega juba ellu viinud. Järelikult on tegelikult meie õigussfääris juba muutunud legitiimseks niisuguse käsitlusega opereerida.

Kolmandaks on küsimus, mille puhul me ei ole saanud mitte mingisugust minimaalselt nõutavat vastust: see puudutab ebaseaduslikult inimeste pangakontodel sorimist. Kes kannab selle eest vastutust? Suve alul tegid neli parlamendikomisjoni ühisistungi ja mitte ükski valitsuse liige ei näidanud seal nägu. Juhtus lihtsalt! LHV Pank on esitanud veerand miljardi eurose nõude. Mis on valitsuse käsitlus? Kõrvulukustav vaikus! Kes kannab poliitilist vastutust selle eest, et Eestis ei ole pangasaladust vastavalt seaduses [sätestatud] minimaalsele turvalisuse määrale suudetud kaitsta?

Küsimus, mis puudutab järgmist teemat, on nende teemadega seotud. Eelkõneleja Reformierakonnast viitas keskmise kiiruse mõõtmisele. Vabandust! Keskmise kiiruse mõõtmise puhul, mille üle meil jällegi ei ole ühiskondlikku arutelu olnud, olete te projekti selle jõustamiseks asunud ju ette valmistama. Ärge eitage seda! Projektid selle kohta, et keskmist kiirust [mõõta] – igaüks võib lugeda avalik-õigusliku ringhäälingu uudiseid –, on juba läbi viidud. Oodatakse ainult mingisugust momentumit, mingisugust hetke.

Kes paneb siin maal paika inimese vabaduse piirid ja millise arutelu alusel see toimub? Selliste põhiseaduse riivete puhul, kui need on seadust rikkuval moel [tehtud] või isegi kui mingisugusel kujul on need vormiliselt põhiseadusega kooskõlas, seaduse nõuete järgi sätestatud ja mandaat selleks on antud, on oluline, et ühiskond peab oma vabaduse tunnetuse [kohaselt] seda minimaalselt aktsepteerima. Teie initsiatiivid, mida te ridamisi olete teinud, ei lähe kokku ühiskonna baaskonsensusliku vabaduse tunnetusega. 

Ja tuleb aeg, lugupeetav Reformierakonna esindaja, kui me hakkame neid vabadust ahistavaid initsiatiive tagasi pöörama. Nii see on! Ja me teeme seda koos ettevõtjatega, ettevõtlusorganisatsioonidega, juristkonnaga, kodanikuvabaduse eest seisjatega. Ma saan aru, et instinkt, ka ametkondlik instinkt praegusel stressirohkel ajal, kus on väga palju erinevaid objektiivseid stressi põhjustavaid, ühiskonnas pinget loovaid asjaolusid, on valitud selline, mis näeb ette, et vabadus peab taganema. Ma arvan, et see instinkt on petlik. 

Järgmine küsimus, mis puudutab õigusriiki, on seotud riigieelarvega. Riigikontrolör on korduvalt öelnud, ja see poleemika on olnud viimastel aastatel, et need riigieelarved, mida me oleme aastate jooksul menetlenud, ei ole olnud põhiseaduspärased. Sama nentis loetud minutid tagasi proua õiguskantsler oma objektiivse, sõltumatu õigusalase ekspertiisi põhjal. See olukord ei ole normaalne ja seetõttu on valitsusele üleskutse mitte esitada parlamendile põhiseadusega vastuolus olevat riigieelarvet, vaid esitada see minimaalselt põhiseaduspärasel kujul. Selles olukorras on meil tekkinud kaks korrust riigieelarvele. Rekordilised 1,7 miljardit eurot kanti üle eelmisel aastal ja selle otstarvet muudetakse ning lisaks on parlamendi kinnitatud eelarve, mille puhul samuti võivad ministeeriumid teha ridade lõikes, mis on umbmääraselt formuleeritud, ümbertõsteid.

Teie aeg! Aitäh!

Isamaa sõnum siit kõnetoolist on, et vabadus vajab hoidmist. Aitäh!

Aitäh! Nii. Ma laseks Lauri Laatsil kõne ära pidada ja siis annaks vastusõnavõtu. Või tahad kohe vastusõnavõttu? (Saalist vastatakse.) Selge. Koha pealt vastusõnavõtt, Madis Timpson, Reformierakonna fraktsiooni poolt. 

Aitäh! Kõigepealt ma parandan vea, et see protokolli ei satuks. Ma ei viidanud siin keskmise kiiruse mõõtmisele, vaid veapunktisüsteemile. Palun see ära parandada. Aga seda ma ka ei toeta. (Saalist öeldakse midagi.) Ja kui härra Reinsalu tõesti ei suuda olulisi dokumente läbi lugeda, siis ta võiks palgata omale ettelugeja. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Räägime täna hea õigusloome tavadest ja reeglitest, millele peaks üks hea seadus vastama. Loomulikult, see peab olema põhiseaduspärane. Seadused peavad olema kooskõlas põhiseadusega, näiteks ei tohi piirata põhiõigusi ilma põhiseadusliku aluseta. Seadus peab järgima ka põhiseaduse preambulis ja üldpõhimõtetes sätestatud õiguskindluse, demokraatia, õiglusriike ja proportsionaalsuse [printsiipe]. Ma arvan, et need seadused, mis on siin juba vastu võetud, on see näiteks valimisõiguse piiramine õi kirikute ja koguduste seadus, mis on uuesti meil menetluses, kindlasti ei ole selle head näited.

Õigusselgus ja arusaadavus. Seadus peab olema selgelt sõnastatud, arusaadav nii spetsialistile kui ka tavakodanikule. Siin võib rahulikult tuua näiteks Eesti Vabariigi eelarve. Ka ministrid on tunnistanud, et nad sellest eelarvest tõesti aru ei saa, rääkimata tavakodanikest ja ka Riigikogu liikmetest. Seda dokumenti tuuakse meile pidevalt siia Riigikokku ja needsamad Riigikogu liikmed, kes on koalitsiooni pooldajad, tuimalt hääletavad selle poolt, mis siis et see ei ole selge ega arusaadav ja mis täpselt seal toimub, keegi ei tea. 

Õiguspärane eesmärk ja proportsionaalsus. Seadus peab taotlema legitiimset eesmärki, näiteks avalik kord, turvalisus, inimeste heaolu. Meetmed peavad olema proportsionaalsed, ei tohi piirata õigusi rohkem kui eesmärgi saavutamiseks vajalik. Loomulikult, siin saab rääkida RAB‑ist, siin saab rääkida täitemenetluse registrist, siin saab rääkida kaameratest. Õiguskantsler on ka need kõik välja toodud, tähelepanu on neile juhitud. Meil on selles valdkonnas päris suur probleem. Kogu see lugu tegelikult meenutab vähemalt ühe totalitaarse riigi tekke võimalust.

Läbipaistvus ja kaasamine. Seadusloome peab olema avalik ja arusaadav: eelnõude seletuskirjad, mõjuhinnangud ja kooskõlastused, kaasatakse huvigruppe, eksperte, kodanikuühendusi. Ja loomulikult peab olema läbi viidud analüüs. Me oleme näinud, vähemalt minu praktika ajal, kui ma olen siin Riigikogus olnud, alates 2023. aastast, et meil on siia toodud seaduseelnõusid, mille kohta ei ole tegelikult sisulist analüüsi. On tehtud viiteid, et see on kiireloomuline seetõttu, et on vaja need numbrid eelarvesse kirjutada, ja seepärast ei ole mingisugust suuremat analüüsi läbi viidud. 

Me loomulikult räägime automaksust, mille puhul meie fraktsioon juhtis koheselt tähelepanu, et siin on seaduse riive ja sellisel viisil ei tohi kindlasti automaksu vastu võtta. Meil on küsimused, mis me tõstatasime nii tulumaksu määra tõstmisel, käibemaksu määra tõstmisel kui ka erinevate teenuste hindade tõstmisel, on see siis vooditasu või eriarsti [visiidi] tasu tõstmine ja nii edasi. Tegelikult meil oli õigus, et analüüsi ei ole. Minu arust oli see eelmise nädala uudis. Ma vaatasin ka hangete registrisse, kus oli üks Rahandusministeeriumi püstitatud hange, kus soovitakse hankida teenust, et viidaks läbi analüüs, kuidas maksutõusude ulatuslik mõju majanduses avaldub. Seal oli reaalselt täpselt selline hanke pealkiri ja sellisel viisil oli see ülesanne püstitatud. Ehk siis otsitakse erasektorist jõudu ja nõu, kuidas kogu selle olukorraga toime tulla, [otsitakse kedagi], kes vaatab sisse arvudesse ja prognoosib nii lühiajalisi kui pikaajalisi stsenaariume.

See näitabki ju tegelikult seda, et valitsus võttis otsused vastu, tõi [eelnõud] siia Riigikokku, Riigikogu ei saanud neist täpselt aru, on see siis eelarve või need ülejäänud seaduseelnõud, mille kohta analüüs puudus, ja võttis need tuimalt vastu, nii nagu partei juhtkond käskis. Aga kuna on avaldunud päris negatiivne mõju meie inimeste toimetulekule, inimestele, kogu riigi majandusele, siis nüüd tagantjärgi otsustati, et tellime siis analüüsi ka ära ja vaatame, mis toimuma hakkab. See kindlasti ei viita heale õigusloomele ja suuresti ka õiguskantsler täna sellest rääkis, juhtis sellele tähelepanu. Selle eest talle suured tänud!

Nii et, head sõbrad, meil on tegelikult vaja vaadata sedasama maja siin. Me peame aru saama, et olgu me opositsioonis või koalitsioonis, me peame tegema õigeid asju, mis tegelikult viivad meie riiki edasi. Me ei saa eirata neid tähelepanekuid, mis tulevad õiguskantslerilt, riigikontrolörilt. Me ei saa vastu võtta seaduseelnõusid, mille puhul selgelt puuduvad mõjuanalüüsid. Me ei saa võtta vastu seaduseelnõu, millest me arugi ei saa. Ja kui see kõik jätkub sellisel viisil, no siis me ei saa ka nii-öelda uut edulugu siit oodata. Ja seda ma kindlasti Eesti riigile ei soovi. Aitäh!

Aitäh! Kas õiguskantsler soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Kuid Peeter Ernitsal on küsimus istungi juhatajale. Palun!

Hea juhataja! Ma kannatamatult ootan. Üks fraktsioon, Eesti 200, kelle [liige] juhib ka põhiseaduskomisjoni – kas nende esindajaga on midagi juhtunud, et tema kõnet ei tule nii olulisel teemal?

Istungi juhatajana ei saa ma kuidagi kellelegi ette panna, kes räägib ja kes ei räägi. Seda saate minna fraktsioonist küsima, kas Eesti 200 nimel tuleb keegi kõnet pidama või mitte. Praegu olen läbirääkimised sulgenud ja selleks korraks on kõned peetud ja istung lõppenud. Aitäh!