Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 2. töönädala esmaspäevase istungiga. Ja head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohale on end registreerinud 77 Riigikogu liiget, puudub 24. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine ja täpsustamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud rida muudatusi. Arupärijad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja arupärimine nr 797, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi 10. päevakorrapunktiks. Ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 625, mille esimene lugemine oli kavandatud kolmapäevase istungi 8. päevakorrapunktiks. Ning kolmandaks, eelnõu algataja on tagasi võtnud Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 626, mille esimene lugemine oli kavandatud selle töönädala kolmapäevase istungi 9. päevakorrapunktiks. Seega jäävad need punktid päevakorrast välja. Ja kui rohkem ettepanekuid ei ole, siis asun päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde.

Arupärijad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja tänase istungi 10. päevakorrapunkt, milleks on haridus- ja teadusministrile esitatud arupärimine nr 797; juhtivkomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 8. päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 625 esimene lugemine; ning eelnõu algataja on tagasi võtnud eelnõu 626, mille esimene lugemine oli kavandatud selle töönädala kolmapäevase istungi 9. päevakorrapunktiks. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 2. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 75 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ja palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja. Proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esimeseks, raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust taristuminister. Teiseks, ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Kolmandaks, Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Neljandaks, nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Vabariigi Valitsust esindab Riigikogus selle seaduseelnõu menetlemisel siseminister. Ja viiendaks, Riigikogu otsuse "Riigi 2024. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu. Selle [otsuse] eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kõik viis eelnõu on edastatud digitaalselt. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on au üle anda Isamaa Erakonna poolt maamaksuseaduse muutmise seadus kodualuse maa maksuvabastuse taastamiseks. Nagu te teate, vabastas 2011. aastal Eestis näiteks Jõgeva vald oma pered kodualusest maamaksust ja ka siinsamas Riigikogu võttis vastu seaduse 2012. aastal. Nii et 2013. aastast alates on üle Eesti kodualune maamaks vabastatud, kuid kahjuks eelmine valitsus eesotsas sotsiaaldemokraatide, Reformierakonna ja Eesti 200-ga tühistas selle. Ja meie eesmärk on taastada vana olukord, sest eelnõu kodualuse maa maksuvabastuse riikliku regulatsiooni taastamine, et tagada koduomanikele kindlustunne ja mitte halvendada nende elujärge. 

Maamaks on oma olemuselt varamaks, mis ei arvesta maaomaniku sissetulekut ega maksevõimet. Kodualuse maa maksuvabastus on oluline sotsiaalne ja õiguspoliitiline tasakaalumehhanism, et vältida olukorda, kus koduomanikud, sealhulgas pensionärid, noored pered ja madala sissetulekuga inimesed, sattuksid raskustesse ainuüksi oma kodu omamise tõttu. Eesti senise praktika aastatel 2013–2023 näitas, et kodualuse maa maksuvabastus toimis tõhusa sotsiaalse abinõuna ilma olulise haldusliku lisakoormuseta. Kokkuvõttes on eelnõu eesmärgiks tagada koduomanikele majanduslik kindlustunne, et eluaseme omamine ei tooks kaasa ebaproportsionaalset maksukoormust, ning ühtlasi säilitada omandi põhiõiguse tegelik kaitse, vältides olukordi, kus inimesed on sunnitud oma kodu müüma pelgalt maksustamise tõttu. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kuus eelnõu ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Enne, kui me läheme tänase päevakorra juurde, on käsi püsti Martin Helmel. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, täpselt, väga konkreetselt tänase istungi kohta. Teatavasti eelmisel nädalal lasti Ameerikas maha poliitiline suurkuju Charlie Kirk ja mitmes maailma parlamendis, kaasa arvatud Euroopa riigi parlamendis, on tehtud leinaseisak selleks. Mitte lihtsalt selle jaoks, et ühte poliitilist aktivisti mälestada, vaid selle jaoks, et näidata, et poliitiline vägivald demokraatlikus süsteemis on vastuvõetamatu. Ma tegin täna hommikul ettepaneku Riigikogu juhatusele see Eestis ka teha täna, meie parlamendis seda teha, aga te ei ole vastanud ja te ei teinud ka seda. On mingi põhjus, miks te ei taha seda teha?

Aitäh, hea kolleeg! Ma saatsin teile 15 minutit tagasi või juba 20 minutit tagasi kirja selle kohta. Ma olen kindlasti nõus, et inimese lahkumine siit ilmast on alati traagiline ja iseäranis traagiline on see, kui inimene lahkub noores eas ja lahkub ka vägivalla tagajärjel. Aga meil on Riigikogu istungitel olnud tavaks mälestada leinaseisakuga lahkunud Riigikogu liikmeid, samuti toimub leinaseisak märtsi- ja juuniküüditamise aastapäeval ja mõnel juhul ka Eestis aset leidnud traagilise sündmuse tõttu või kõrge riigitegelase surma korral. Lähtuvalt nendest tavadest, mis meil siin Riigikogus kehtivad, ma ei pidanud otstarbekaks seda seni kehtinud tava muuta. 

Aga head kolleegid, läheme siis edasi tänase päevakorra juurde. Meil on täna rida arupärimisi. Neist kõige esimene on Riigikogu liikmete Raimond Kaljulaidi, Tiit Marani, Reili Ranna, Heljo Pikhofi, Züleyxa Izmailova, Tanel Kiige, Anti Allase, Helmen Küti, Lauri Läänemetsa ja Riina Sikkuti 19. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine kaitsetööstuse arengu takistamise kohta. Ja arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Raimond Kaljulaidi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! See algav arutelu on kindlasti üks näide Eesti parlamentaarse järelevalve nõrkuse kohta, millele me oleme siin ka korduvalt tähelepanu osutanud. See arupärimine sai esitatud kaitseministrile 19. mail ja me oleme nüüd jõudnud selle sisu arutamise juurde 15. septembril ehk neli kuud pärast seda, kui see küsimus oli aktuaalne ja kui Riigikogu liikmed selle kohta arupärimise esitasid. Loomulikult see ei ole kuidagi etteheide ministrile, see on küsimus Riigikogule, kas sellisel formaadil lõppkokkuvõttes on sisulist mõtet – julgeolek, ma usun, on oluline, riigikaitse on oluline –, kui me olulises valdkonnas esile kerkinud teravale probleemile saame sisulised vastused mitte küll päris pool aastat, aga neli kuud hiljem. Aga see selleks. 

Arupärimise ajend, tuletan lühidalt meelde, oli see, et Riigikogu oli selleks ajaks vastu võtnud relvaseaduse muudatused, mille eesmärk oli kiirendada Eesti kaitsetööstuse arengut, vähendada regulatsioone, anda täiendavaid võimalusi kaitsetööstusesse investeerimiseks. Sellel on ju kahetine tähendus: ühelt poolt see on majanduslik küsimus, aga teiselt poolt see on Eesti riigikaitse küsimus, kuna Eesti kaitsetööstus on lahutamatu osa Eesti riigikaitsest ja kaitsetööstuse areng on meile erakordselt oluline. Ja selleks ajaks, kui me selle arupärimise esitasime, oli kaitseminister pikka aega viivitanud selle seaduse rakendusaktide vastuvõtmisega. Need rakendusaktid pidid olema vastu võetud 1. jaanuariks, aga võeti vastu oluliselt-oluliselt hiljem.

Nüüd lisaks, eks vahepeal on aeg edasi läinud, juhin tähelepanu ka sellele, mida näiteks on kaitsetööstusliidu nõukogu esimees Taavi Veskimägi öelnud mai lõpus kaitsetööstuspargi kohta. Ta on toonud välja, et kaitsetööstusparki planeeriti tavaolukorra kohta kiirelt. Aga meil ei ole praegu tavaolukord, meie naaber peab sõda. Ta on öelnud, et praegust olukorda arvestades kaotasime me lubamatult 12 kuud, ja samuti on kaitsetööstusliidu nõukogu esimees vihjanud või viidanud sellele, et suure tõenäosusega selle viivituse tõttu Eesti on kaotanud investeeringuid kaitsevaldkonda. 

Muidugi vahepeal on ilmnenud ka muid asjaolusid. Riigikontrolli aruanne, mis näitab, et asjaajamisega ei ole valitsemisalas kõik korras, ettemaksude tegemisega, varude ülekontrolliga. Siis on Nursipalu kohtuotsus, mille kohta minister on öelnud, et justkui kohus ei mõistaks, kui kiireloomuline on harjutusala laiendamise vajadus. Aga tegelikult ju kohus eelkõige osundab sellele, et valitsus ei ole oma otsust tehes seda piisavalt põhjalikult põhjendanud. Ehk siis tegelikult valitsus ei ole oma otsust ette valmistades teinud seadusest tulenevalt piisavalt põhjalikku tööd. Õigusriigis kohtu ülesanne ongi kontrollida sellisel juhul, kas see töö on olnud piisavalt hea ja nii edasi. Neid näiteid on veel.

Nii et ma usun ja ma loodan, et tegelikult see tänane arupärimisele vastamine – eks loomulikult me ootame ministrilt konkreetseid selgitusi nende kaasuste kohta, mis me siin välja tõime – annab võimaluse laiemaks aruteluks kogu kaitsevaldkonna üle. Sest nagu ma olen öelnud, neid kollaseid kaarte on tegelikult kogunenud väga palju, alates moona hangetest kuni sellesama rakendusaktide küsimuseni, Riigikontrolli küsimuseni. Tulemas on veel ju komisjoni kaitseraport, mida küll enne kohalikke valimisi ei taheta avalikustada, aga arusaadavalt see tuleb ka ju kriitiline, see on ette teada. Nursipalu kohtuasi. Ja selle kõige juures on selline küsimus, mis siiamaani on täiesti vastuseta: kes siis vastutab Kui viimane suurem probleem ilmnes Riigikontrolli aruande näol, siis oli Kaitseministeeriumi kantsleril selline hea, amüsantne tähelepanek, et vastutab kogu kaitsevaldkond. Mille peale ma küsisin, kas meie riigikaitsekomisjonis peaksime ka kuidagi osana sellest vastutuse võtma. Tegelikult on ju ikkagi nii, et kõigi nende vigade, viivituste ja probleemide puhul on olemas konkreetsed vastutajad, ja ma arvan, et see on see, millest me võiksime täna siin rääkida. Kuidas me Riigikogus seda näeme ja mil viisil valitsus tegelikult oma tegematajätmiste eest vastutuse peab võtma? Ma tänan teid!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli kaitseminister Hanno Pevkuri. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head arupärijad! Kuulates seda arupärimise sissejuhatust, siis võiks muidugi Raimondile soovitada, et järgmine kord pane sisse arupärimine "Olukorrast riigis" ja … (Saalist öeldakse midagi.) Ma lihtsalt andsin sulle … Kas ma võin nüüd vastata?

Härra minister, palun! Teie võimalus vastata arupärimisele.

Arupärimine keskendus kaitsetööstuspargile ja hea meelega nendele küsimustele anname ka vastutused.

Esimeses küsimuses küsiti, et miks nii kaua aega läks. Tõepoolest, rakendusaktide väljatöötamisse kaasati ekspertteadmisi kõikidest asutustest. Eelnõu väljatöötamise töögrupis osalesid Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Siseministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, aga loomulikult ka Kaitsevägi ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus. Lisaks kaitsetööstusettevõtted. Toimus kaks Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liiduga korraldatud kohtumist. Mõlemal kohtumisel osales 30 inimest 20 erinevast ettevõttest. Ja loomulikult meie ülesanne ja soov on, et kui me regulatsiooni muudame, siis need regulatsioonid oleksid võimalikult selged ja detailsed. Tõepoolest, see valdkond ongi spetsiifiline, eeldab ekspertteadmisi paljudest ametkondadest ja kaitsetööstusest, nii et minu arvates see oli igati loogiline, et me neid inimesi ka kaasame. 

Teine küsimus on selle menetlemise vormi kohta, et miks on riigi eriplaneering. Ja siin on selge vastus, et sel hetkel kehtinud õigusruumis oli see kõige kiirem ja kõige mõistlikum lahendus. Planeerimisseaduse § 27¹ lõike 1 kohaselt võib riigi eriplaneeringu korraldaja loobuda detailse lahenduse koostamisest ja kehtestada planeeringu asukoha eelvaliku otsuse alusel ja seda ka kasutati. Kui vaadata seda, et eriplaneeringu menetlus alustati 15. veebruar 2024 ja planeering kehtestati 21. august 2025 ehk mis on jämedalt poolteist aastat, siis igal juhul, vaadates ka varasemaid riigi eriplaneeringuid ja kõiki muid planeeringuliike, siis see on vähemalt kaks, kolm korda kiirem. Kui nüüd vaadata, mis võimalused oleksid veel olnud – siin ma kuulsin ka, ühel puhul, Nursipalu puhul ütled, on liiga kiiresti toimetatud, ja siin ütlevad arupärijad, et liiga aeglaselt –, siis tasub meenutada, et ka näiteks sellesama Nursipalu arutelu ajal see seadusemuudatus, mis Nursipalu võimaldas teha kiirmenetlusena, see võttis siin parlamendis aega kuus kuud. Ehk kui vaadata kõike seda ajajoont, siis riigi eriplaneeringu menetlus oli kõige kiirem viis kaitsetööstuspargi planeering kehtestada. 

Kas tulevikus midagi muudetakse, tehakse veel kiirem menetlus? Siinkohal ma siiski juhin tähelepanu, et me peame siiski arvestama ka sellega, et meil on Eestis keskkond, me peame hindama keskkonnamõjusid ja päris ilma mõjudeta ei saa. Kui me oleme sõjaolukorras ja sõjaajas, siis on loomulikult teistsugused reeglid ja neid reegleid praegu Riigikogu arutab tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses. 

Kui on juttu kahjust majandusele, siis mina siin kahju majandusele selles mõttes ei näe. Pigem vastupidi, need otsused, nii relvaseaduse muudatused kui kaitsetööstuspark toovad ikkagi Eesti majandusse raha juurde. 

Ja ma ei näe ka seda – neljas küsimus, mis puudutab viivituste eest vastutust –, ma ei näe, et siin oleks võetud viivitusi. Pigem vastupidi, nagu ma ütlesin, eriplaneeringu menetlus tollases õigusruumis ja ka praeguses õigusruumis on olnud kõige kiirem võimalik viis selleks, et lähtuda muudest mõjudest. Mitte ainult soovist ja vajadusest kaitsetööstust arendada, vaid lähtuda ka sellest, et Eestil on olemas loodus ja keskkond, mida me samamoodi peame hoidma ja hindama. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Tõepoolest, nende küsimuste läkitamisest teile on nüüd juba mitu kuud möödas. Kui nüüd tulla ajas edasi, siis ma küsiksin hoopis hiljutiste Riigikontrolli märkustega seoses. Kas tänaseks on teada, kas selliseid ekslikke ettemakseid, mida Riigikontroll märkustes välja tõi, on tehtud veel? Või saate täna siin kinnitada, et selliseid ekslikke ettemakseid rohkem tehtud ei ole? Palun vastake lihtsalt, kas ei või jah.

Aitäh! See erakorraline inventuur veel käib. See peaks saama lähiajal valmis, siis saame vastata täpselt.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Mu küsimus puudutab Tallinna Halduskohtu otsust, mis tühistas valitsuse otsused Nursipalu harjutusvälja laiendamise osas. Põhiline põhjus oli selles, et ei ole järgitud planeeringuseadust õieti. Selle peale nagu minister siin proovinud selgitada, et kohus on süüdi selles, et ta ei suuda mõista, kuivõrd kiiresti on tegelikult vaja harjutusvälja laiendada. Mis ju tegelikult ei ole juhtum, sest kui vaadata, mis kohus ise on öelnud, siis see sõnastus on teistmoodi. Küsimus on selles, et kas mitte siiski valitsuse ja ministeerium ei peaks vastutama selle eest, et otsused, mis tehakse, oleks piisavalt õigesti vormistatud ja õigel viisil tehtud. Ma rõhutan, et see puudutab ka väga palju kohalikku tahtevõimet toetada kaitsetegevust.

Aitäh! Kindlasti ma ei ole kunagi Eesti kohut süüdistanud. Kohus mõistab õigust, kohus annab oma hinnangu. Loomulikult, mis puudutab ajalist dimensiooni, siis siin ma ei ole kuidagi oma seisukohta muutnud. Nursipalu harjutusala arendus vajab kiiret lahendust. Ja mis puudutab teie viidet õigustest kinnipidamise kohta, siis Vabariigi Valitsus selgelt lähtus sellest, mis oli seadusandja tahe. Seadusandja tahe valdava enamuse seadusandjate heakskiidul oli see, et on võimalik seadusruumis kasutada julgeolekuohu korral kiirmenetlust, ja seda kasutati.

Eks nüüd käime selle vaidluse lõpuni ja siis on näha. See annab kindlasti ka tulevikuks järgnevateks sellisteks olukordadeks meile sisendi, kas see seadus, mille seadusandja vastu võttis, kus on kiirmenetlus toodud, on üldse kohane või mitte. Võib-olla me jõuame siia saali tagasi, peame arutama, kas seda seadust peab muutma või mitte, kas selline kiirmenetlus on olemas või me saame lähtuda rahuajal ainult planeerimisseadusest, kus on toodud riigi eriplaneeringu menetlus. Vaadates meie senist praktikat, kus eriplaneeringud võtavad aega neli kuni viis aastat ja nüüd selle kaitsetööstuspargi puhul me suutsime saavutada poolteist aastat, siis kas see on piisav tempo või ei ole, eriti kui on olemas riigile julgeolekuoht. Nii et see kohtuvaidlus ja kohtulahend kindlasti annab väga suure sisendi sellele, kuidas riik saab muutuvas julgeolekuolukorras kiiresti ühte või teist otsust teha.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! No selle pargi osas on siiski ka kriitikat olnud, eriti seoses selle viivitusega. Näiteks kaitsetööstuse liidu nõukogu esimees on öelnud, et me oleme aega kaotanud. Tegelikult ma mäletan, et ka peaminister on muret tundnud. Teie ütlete, et tehti nii kiiresti kui võimalik, mis võib ka olla tõsi. Aga objektiivselt vaadates ma küsin siis niimoodi. Kas on meil olnud investeeringuid ja investeerijaid, kes on leidnud, et ei, meile tegelikult Eesti kiirus ei ole sobiv või mingid muud seadusest tulenevad piirangud ei ole sobivad? Ehk siis mu küsimus on, kas me oleme kaotanud selle aja jooksul Eestis investeeringuid.

Aitäh! Seda tuleks kindlasti vaadata üle-eestiliselt. Kui te meenutate, siis neid vaidlusi ja avalikkusest läbi käinud teemasid on küll, olgu selleks siis tselluloositehas, olgu selleks Pärnusse planeeritud veel üks miljardiinvesteering. Neid, kus ettevõtjad teevad ühte või teist otsust, ikka tuleb ette. Ja eks loomulikult ettevõtjad valivad ka. Kui on rahvusvaheline konkurents, siis valivad, millised kohad nendele kõige paremad on. Eesti eelis kindlasti on selge õigusruum ja ka näiteks reinvesteeritud kasumi mittemaksustamine ja väga palju õiguskeskkond, õiguskindlus. Mõnedes teistes riikides on mõned teised paremad pakkumised. Näiteks tööjõu koha pealt kindlasti Eestis on küsimärk olnud väga palju, et kas meil on seda tööjõudu pakkuda, mida ettevõtjad soovivad. 

Konkreetselt kaitsetööstuse valdkonnas minule ei ole praegu küll teada seda, kas keegi selle pärast, et tööstusparki … Sest ega alad on Eestis olnud ka varasemalt olemas. Kui keegi soovib investeerida, siis läbi omavalitsuse planeeringu on jätkuvalt seda võimalik teha. See, mida riik selle tööstuspargiga teeb, on ju see, et me loome sinna taristu. Me teeme sinna ettevõtjatele valmis elektri, vee, kanali, juurdepääsuteed, aiad, valve. Sellega loome selle taristu, et ettevõtetel oleks võimalik sinna tulla. 

Aga üldiselt majanduskeskkonna ja pakkumiste vaatest ma ei välista, et me peaksime võib-olla siin suures saalis parlamendis ka ühel päeval arutama, et kas on võimalik teha otsepakkumisi kellelegi mingite erinevate tingimustega. Noh, tekib kohe küsimus võrdsest kohtlemisest. Ja teades, et mõnedes riikides sellised võimalused on erinevatele ministeeriumidele, kas majandusministeeriumile või rahandusministeeriumile või kellelegi antud, mingisugune vabadus maksuerisuse tegemiseks või mingitest reeglitest möödaminemise mõttes erisus. Neid Eesti õigus täna väga ei võimalda. Me oleme lähtunud sellest, et kõik ettevõtjad on seaduse ees võrdsed.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Te ütlesite tähelepanuväärse lause: me peame arvestama, et Eestis on ka keskkond. Aga tahan küsida, et kui palju me peaksime sellega arvestama, pidades silmas nüüd kaitsetööstusparki ja nii edasi. Üks meie kuulsamaid loodusteadlasi Kalevi Kull on öelnud või kirjutanud, et see on üks meie kõige loodusrikkamaid kohti, kus see nüüd 200 või 300 töökohta tuleb. Kui palju me peaksime keskkonda arvestama, nagu te ütlesite?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks see tasakaal on alati kõige keerukam leida ühe konkreetse juhtumi puhul ja seadusandja raamis. Seadusandja raamis meil on looduskaitseseaduses ja erinevates keskkonnamõju hinnangutes raamid antud ja ma arvan, et ükskõik, kas me räägime metsaseadusest või looduskaitse seadusest, seal olevad raamid peavad mahtuma ka kuidagi majandusega koos käima. Paratamatult ta nii on, et kui me soovime ettevõtlust arendada, siis kusagil sellele on kindlasti mõju ka ümbritsevale keskkonnale – on ta loodus või inimkeskkond, kus inimesed elavad. Selle jaoks ju avalikustamised ja erinevad keskkonnamõju hinnangud ongi. Need raamid on nendesse seadustesse valatud. See võitlus on ju pidev. Eks ka siin saalis, ma arvan, Riigikogu liikmete vahel on erinev arusaamine, kui palju peab ühest küljest kaitsma loodust, hoidma loodust ja teisest küljest, kui palju on vaja näiteks riigikaitse vajadusest tulenevalt ühte või teist möödust teha. Nii et ega see lihtne vaidlus ei ole. Aga püüame nendes raamides kuidagi hakkama saada.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Hanno! Kas kaitsetööstusparki on üldse tulemas mõni rahvusvaheline lõhkeaine või laskemoonatootmise suurettevõtte, põhimõtteliselt?

Aitäh! Lõplikud pakkumised peavad ettevõtjad esitama täna õhtuks. Homme peaksid olema need pakkumised meil kõik laual. Ja see ettevõtetega arutelu on käinud. Nende ettevõtete hulgas, kellega neid viimaseid ringe on peetud, on ka rahvusvahelised ettevõtted ja ka suurekaliibrilise moona tootmiseks.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ei ole veel päris ära vaibunud, ehkki hämmastavalt kiiresti on maha läinud uudis sellest, kuidas Riigikontroll tegi maatasa kogu arvepidamise kaitsevaldkonnas sinu alluvuses. Ja meil on kõigil ju teada ka see, kuidas meil on see pöörduks, kus Heremid, palmid, salmid lähevad otse kõrgetest ametitest küll kaitseväeteenistuses või ka Kaitseministeeriumis nii-öelda riigikaitsetööstusesse tööle. Nüüd selle taustal igaüks, kellel on vihmaussist kõrgem IQ, saab ju ometi aru, et meil on nagu massiivne oht korruptsiooniks, raiskamiseks, huvide konfliktiks. Lihtsalt seda eitada tähendab seda, et me elame mingites paralleelmaailmades. Mida sina ette oled võtnud või kavatsed ette võtta, et need riskid ei realiseeruks? Ja mismoodi sa kavatsed reageerida, kui see ikkagi ei õnnestu ja me näeme, et lähebki raha lihtsalt kuskile musta auku?

Aitäh! Ma olen sinuga sada protsenti päri, et kui rahakott läheb suuremaks, lähevad ka riskid suuremaks, see on päevselge. Ja ka konkurents läheb tihedamaks ja neid, kes soovivad moel või teisel riigikaitse rahast osa saada, see võitlus läheb järjest tihedamaks. Me oleme näinud ka seda läbi aja, Eesti meedias on korduvalt läbi käinud erinevad hanked, kus osapooled on vaielnud ja öelnud ja näidanud näpuga, et see on halb toode, ja siis on teisel pool ütleb, kes on väga hea toode. Neid vaidlusi on küll ja veel. 

Mida mina nüüd konkreetselt olen teinud, ka pärast seda, kui uus kantsler majja tuli, me lõime julgeoleku ja sisekontrolli osakonna, võtsime tööle vastavad inimesed, kellel on pädevus ja oskus selliste teemadega tegeleda. Lisaks tugevdasime siseauditit ehk tuli tööle ka uus siseauditi juht ja täiendavalt võtsime ühe siseaudiitori. Ja kui sa küsid konkreetselt minu käest, ma vedasin eraldi vestluse uue siseauditi juhiga, ütlesin, et tema põhiline fookus on just nimelt rahade kasutus, just nimelt see, et meil oleksid protseduurid paigas, et meil oleks selge arusaamine, kuidas ühed või teised hanked korraldatakse. Ja kui on läbipaistvus tagatud, ettevõtjatega ka vajadusel eelkonsultatsioonid, siis loomulikult turg paneb lõpuks need pakkumised paika, aga need reeglid peavad olema selles mõttes sellised, mis välistavad korruptsiooniohud. 

Kas seda lõpuni on võimalik välistada? Ma veel ei ole näinud ühtegi riiki või maailma, kus oleks võimalik lõpuni välistada korruptsiooniohtu. Ma olen öelnud alati seda, et kõige suurem korruptsioonioht on ikkagi seal, kus just nimelt kirjutatakse neid sentimeetreid ja täpseid pakkumise kutse tingimusi. Nii et see on adresseeritud, inimesed on täiendavalt tööle võetud ja loodame, et ka nii Kaitseväes, Kaitseinvesteeringute Keskuses kui Kaitseministeeriumi sisekontrolliga tegelevad ja auditiga tegelevad inimesed suudavad seda tagada, et maksumaksja vahendeid kasutatakse riigikaitse hüvanguks.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! See halduskohtu otsus Nursipalu osas tekitab täna kohalike seas taas päris suurt segadust. Ja minu küsimus ongi, kas te ei ole kaalunud, et võib-olla peaks ikkagi selle planeeringu protsessiga siis alustama, et kui ka järgmised astmed seda leiavad, siis jõuaks kiiremini tulemuseni. Ja ühtlasi ka seda, et kuidagi nagu lepitada ministeeriumi inimestega. Tegelikult see, mida nemad nõudsid omal hetkel, tollel hetkel jäi selline mulje, et tegemist on võib-olla kuidagi sellise riigivastase tegevusega. Tegelikult ei olnud riigivastane, sest isegi halduskohus on samale seisukohale jõudnud. Et sellist vabandamist või lihtsalt ütlemist, et tegelikult te ikkagi seisite enda eest.

Aitäh! Ma olen jätkuvalt seda meelt, et Nursipalu laiendust on vaja ja seda on vaja kiiresti, eelkõige meie enda võitlejatele, aga ka meie liitlastele, kes meiega koos meie vabadust siin hoiavad. Ma usun, et ringkonnakohus teeb oma otsuse üsna kiiresti Ja kui kõik kohtuastmed jõuavad arusaamisele, et Riigikogu vastav seadusesäte, mis kiirmenetlust võimaldas, ei olnud kohane selle menetluse läbiviimiseks, siis me saame juba selle menetluse käigus kasutatud andmeid kasutada ka järgmiste otsuste tegemisel. Aga praegu me lähtume ikkagi olukorrast ja me liigume edasi teadmises, et kohtulahend ei ole jõustunud ja olukord on täpselt samasugune, nagu ta oli enne esimese astme kohtu ehk halduskohtu kohtuotsuse tegemist.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Ma loodan, et minister nüüd ei pahanda, et ma natukene väljun sellest arupärimise raamest, aga eelnevale tuginedes küsin, kas minister annab endale aru, et ta valmistab ette järgmisi probleeme riigikaitse hangete valdkonnas. See on üsna värske uudis, ma saan aru, et otsitakse uut Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse direktorit ja on alandatud keelenõudeid. Enne kõigiti põhjendatult nõuti C1 taset, seda, et inimene saab aru keerulistest tekstidest, saab aru nendest nüanssidest. Me räägime ju sellest, et see on rahvusvaheline tööstus, ma ei tea, USA ettevõtted, Ühendkuningriigi ettevõtted, keerulised lepingud, keerulised majandustehingud. Ja nüüd olete te uuel konkursil alandanud selle tasemele B2. B2-tasemel keele valdaja oskab ka keelt hästi, aga selles mõttes, et ta saab aru teleuudisest, ta saab aru ajaleheuudisest, ta saab aru võib-olla keerukate tekstide tuumast, aga ta ei ole inimene, kes on võimeline inglise keeles detailselt keerulistes küsimustes kaasa rääkima, neist aru saama. Kas te mõistate, et selliste nõuetega inimene ei saa kuidagi sobida selle asutuse juhiks ju ometi?

Aitäh! Eks see arupärimine ja selle formaat on alati selline vaba, ma olen seda alati möönnud, eks ju, aga teisest küljest ma mõtlen seda, et kui Riigikogu liikmed ütlevad ministrile, et kui me küsisime küsimuse, miks sa vastad natuke laiemalt, siis esitatakse protseduuriline siia üles Riigikogu juhatajale. Öeldakse, et nüüd meil on arupärimine, me räägime kogu maailmast. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga kolleegid sooviksid ka teistele arupärimistele vastata. Haridusminister kindlasti kibeleb ka tulema siia tooli. 

Aga ma usun, et Riigikantselei juures tegutsev tippjuhtide kompetentsikeskus, kes seda valikut meile teeb ja need tingimused ka välja kuulutas, suudab teha hea valiku. Ma olen saanud informatsiooni, et meile on esitatud … Äkki oli 15 kandidaati? (Saalist vastatakse.) 16! No näed, sa tead juba. Ja küllap ... No vot. Ma ei tahaks minna ühte nüanssi. Tegelikult me otsime tippjuhti. Kindlasti nende avalduste seas on ka inimesi, kellel on C2 või C1 keeletase olemas. Aga veel kord, ma usun, et tippjuhtide kompetentsikeskus suudab selle hea ja vajaliku inimese meile leida. Ma väga loodan seda. Sest et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus tõepoolest vajab head, tugevat ja kompetentset juhti, kes oleks eelkõige tippjuht, kes suudaks suure organisatsiooni tööle panna väga suure rahakotiga, et meil oleks maksuraha maksimaalselt efektiivselt kaitsevõimesse rakendatud.

Aitäh! Ma täpsustuseks ütlen nii palju, et istungi juhataja vastab nendele küsimustele, mis tõesti puudutavad istungi läbiviimise protseduuri. Nendele küsimustele ka istungi juhataja vastab. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Seoses nüüd tõesti nende raskustega, mis on ilmnenud läbi Riigikontrolli aruande, mul on teile üks tõsine küsimus. Kas te … Noh, sellest teemast natuke tõsisem. Kas te siin parlamendi ees saate kinnitada – jah või ei –, kas teile teadaolevalt keskkriminaalpolitsei või kaitsepolitsei on algatanud mõne menetluse, mis puudutab riigihankeid Kaitseministeeriumi valdkonnas? Kas teil on selline informatsioon teada või teil ei ole seda informatsiooni teada? Ja mind tegelikult huvitaks … Noh, sinna alla läheb ka see, kui on tehtud vastavaid infopäringuid või isikuid nagu Kaitseministeeriumist välja kutsutud ja nendega vesteldud.

Aitäh! Mulle praegu küll ei meenu, et keskkriminaalpolitsei või Kaitsepolitseiamet oleks mind või nende juhid oleksid mind teavitanud, et seoses kaitsehangetega on alustatud mõnda menetlust. Kui neil on menetluses, nad ei pea ministrit muidugi teavitama. Nagu sa ise ka siseministrina mäletad ja tead, siis ei kanta ka siseministrile ette, et alustasime hommikul menetlust, härra minister, nende isikute suhtes. Ei anta teada. Nii et kui töö käib kusagil, siis eks küllap sellest ühel päeval kuuldakse. Aga mulle nagu ka sulle asutused sellest teavitust ei pea tegema.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Ma tahaksin küsida siiski veel kord selle Riigikontrolli tuvastuse kohta, mille kohaselt on Kaitseministeeriumi haldusalas, valitsemisalas hulgaliselt probleeme rahakasutusega. Ja nagu Riigikontroll alla joonis, ei ole tegemist millegi sellisega, mida saab taandada raamatupidamislikuks probleemiks. Tegemist on sisulise segadusega töökorralduses, ütles Riigikontroll, muu hulgas dokumentide kättesaadavusega. Me loeme pressiteadet. Öeldakse, et Riigikontrollile ei väljastatud kõiki kaitseotstarbelise abi vahendamist puudutavaid lepinguid, seetõttu ei ole Riigikontrollile teada ka nende lepingute arv, sõlmimise aeg ning rahaline kogumaht. Samuti ei suutnud Kaitsevägi esitada infot arvele võetud varude koguste, maksumuse, investeeringute kohta ja nii edasi. 

Need on tõsised probleemid, millest me räägime. Ja nüüd, kui kolleeg Martin Helme küsis teie käest, mida te olete teinud, siis te ütlesite, et me oleme juurde võtnud palgale selle, teise või kolmanda inimese. Minu baasküsimus on see: kas keegi reaalselt oma töökoha kaotab vastutusena selle tekkinud segaduse eest või ongi nii, et mitte keegi oma töökohast ilma ei jää, kõik läheb põhimõtteliselt edasi ja võetakse sinna punti lihtsalt inimesi juurde?

Aitäh! Töölt on lahkunud praeguseks Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juhataja. Töölt on lahkunud eelmine siseaudiitor. Töölt on lahkunud asekantsleri ülesannetes olnud üks osakonna juhataja, kelle alluvuses olid ka varud. Tegelikult kolm inimest on viimasel ajal lahkunud. Nende inimeste asemele loomulikult me pidime leidma uued ja võimekad inimesed. Need inimesed on leitud. Ja kui nüüd need tegevused, mille me oleme käima pannud, näiteks erakorraline inventuur ettemaksete osas ja konkreetne tegevuskava, mis peab tagama kõigi Riigikontrolli majandusaasta aruandes toodud märkuste täitmise – kui selle tegevuse käigus selgub midagi veel, siis loomulikult me ei saa välistada, et keegi peab veel lahkuma. Aga need otsused me saame teha siis, kui on need inventuurid läbi viidud.

Mart Helme, palun!

Natukene kõrvale kaitsetööstusest, aga põhimõtteliselt ikkagi valdkonnaga seonduvalt, küsin. Me oleme vaadanud siin juba pikemat aega, kuidas Ukraina ründab ja väga edukalt ründab Venemaa mitmesuguseid nafta ja keemia ja muid taolisi tööstusi, ladusid ja sadamaid. Teatavasti üks nendest sadamatest, Ust-Luga on meil siin vahetus naabruses. Nüüd kui juhtub näiteks niisugune lugu, et Ust-Lugas mingi rünnaku tagajärjel tekib ulatuslik naftareostus või keemiareostus, siis see on ju praktiliselt meie õue peal. Minu küsimus ongi, kas Kaitseministeeriumis, võib-olla ka koostöös Siseministeeriumiga, kelle haldusesse kuulub kõikvõimalik reostustõrje, on ka midagi selles suhtes plaani peetud, kavandatud, vahendeid muretsetud, naabritega, eelkõige soomlastega konsulteeritud. Paluksin sellekohast informatsiooni.

Aitäh! Küll hetkel väga põgusalt, et võib-olla Siseministeeriumis on natuke rohkem infot. Aga jah, me oleme küll rääkinud ka naabritega ja rääkinud ka rahvusvaheliselt seda. Ega Soome laht ja Läänemeri, see ei puuduta ainult Ust-Lugat, me oleme rääkinud seda juba ka varilaevastikuga seoses. Kui varilaevastikuga, mis on väga vanad tankrid, reeglina ühepõhjalised, kui nendega peaks midagi juhtuma, siis keskkonnamõju meie põhjarannikul ehk Soome lahes ja Läänemeres saab olema väga ulatuslik, kuna Läänemeri on madal. Läänemere vee koostis on selline, mis kindlasti ei ole võrreldav Atlandi või Vaikse ookeaniga, kus on teistsugused võimalused. Seda, kas Ust-Luga sadamas võib juhtuda midagi sellist, mis toob kaasa ka keskkonnareostuse, seda on väga raske ette ennustada, väga raske. Kindlasti sihtkohana on see arusaadav. Kui me vaatame viimast rünnakut Ust-Luga sadamale, kus õnnestus rünnak ikkagi läbi viia, siis rünnaku sihtmärgiks olid ikkagi sadamast eemalolevad teatud jaotuspunktid, mis on maa peal ja mis merele keskkonnareostust edasi ei viinud. Põhimõtteliselt, loomulikult arusaamine on olemas, et ega see Soome lahe ja Läänemere ökosüsteem on üks.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Viivitus relvaseaduse vastuvõtmisega on ilmne. Kes selle eest vastutab või vastutab taas kogu valitsemisala kollektiivselt, nagu viimasel ajal on juhtunud?

Aitäh! Kui te mainisite relvaseadust, siis relvaseaduse muudatuste eest peaks vastutama Riigikogu, aga ma arvan, et te ikkagi mõtlesite rakendusakte. Seadusi võtab Eestis ikkagi Riigikogu vastu. Rakendusaktide puhul me selgitasime ära juba rakendusaktide vastuvõtmisel, mis selle mõningase viivituse põhjustas. Küll ma võin teile kinnitada, et nende aktide vastuvõtmise ja seaduse vastuvõtmise vahel ükski tööstuse tegevus küll sellest seisma ei jäänud ega ühtegi takistust sellest ei tulnud.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui ma lugesin seda Riigikontrolli raportit ja teie vastuseid ja kommentaare või ministeeriumi vastuseid, siis mind üllatas asjaolu, et kiideti ennast sellega, et Kaitseministeeriumis on taasloodud sisekontroll. Väga tore, väga õige tegu! Aga mind huvitab see, et kuidas sellises asutuses on üldse üks sisekontroll kaduma läinud vahepeal. Kuidas see kõik üldse võimalik on? Mulle jääb mulje, et see ei üldse seaduslik, et sisekontrolöri ei ole asutuses, mis selliseid ressursse liigutab. Kuidas teie arvates üldse sellisesse staadiumisse jõuti ja kelle ajal? Kas teil on sellest mingisugune ajajoon, et mis toimus sisekontrolliga varem? Ja praegugi on ilmselt probleem selles, et asutus on suur. Ma tean, et uus kontrolör on hakkaja inimene, aga see vajaks rohkem ja tõsisemat sisekontrolli, kui see algus on tehtud.

Aitäh! Ma olen teiega ka päri, et sisekontrolli ja julgeoleku osakonda värvatud inimesed on head ja hakkajad. Sellega ma olen kindlasti nõus. Samamoodi ka meie uus siseauditi juht ja audiitor. 

See, kuidas maja juhtimisel kantslerid on vahest struktuuri muutnud – noh, seal on jagatud, kõikides ministeeriumides, ma arvan, on see üsna sarnane, et on vahest ühte või teist osakonda või inimesi liigutatud ja ametinimetusi muudetud. Ja ärge ajage palun segamini sisekontrolli ja siseauditit, need on ikkagi erinevad asjad, eks ju. Siseaudit on alati olemas olnud. Jah, oli hetk, kui ma kaitseministriks sain, siis sellel hetkel ei olnud siseauditi ametikoht täidetud ajutiselt, aga seda võib ikka ette tulla. Praegu kaitseinvesteeringute keskuse peadirektori ametikoht on täitmata, konkurss käib. Nii et seda tuleb ikka vahest ette, aga see ei tähenda seda, et funktsioonid täitmata on. Eks funktsiooni ikka täidetakse. 

Mis me tegime ka uue kantsleri tulekuga, oli see, et me tugevdasime seda. Me tõime sinna inimese juurde ja tõime ka auditisse inimesi juurde, sest me saame selgelt aru, et kui riigi rahakott riigikaitselisteks tegevusteks kasvab, siis peab olema seal ka rohkem inimesi, kes selle kasutamist jälgivad. Ei ole võimalik teistmoodi. Nii et seda me kavatseme kindlasti edaspidi ka jälgida.

Suur tänu! Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister. Täna on kõlanud päris mitu kriitilist küsimust ja kui aus olla, ka meedias on üleval neid omajagu olnud seoses riigikaitse valdkonna rahastuse töökorraldusega. Meie kõigi huvides, ma arvan, siin parlamendis ja ühiskonnas laiemalt on, et see usaldusväärsus ja see kuvand oleks kõrge nii sisuliselt kui faktiliselt, mitte ainult näidis... . Mu küsimus teile ongi sellest tulenev. Milliseid täiendavaid samme olete astunud ja astumas selleks, et tagada just nimelt riigikaitse valdkonna kõrge usalduse püsimine, säilimine, ideaalis ka tõstmine olukorras, kus meil käib juba üle kolme aasta sõda ja me tegelikult tahame, et Eesti inimesed usaldaksid  Eesti riigi juhte, usaldaksid riigikaitse valdkonda ja oleksid veendunud selles, et see raha, mida sinna suunatakse ja mis ajas kasvab, on parimal viisil kulutatud? Mis samme te olete astunud? Ja siin räägiti palju vastutusest. Ma küsingi, millisena te näete enda personaalset vastutust selles küsimuses.

Aitäh! Ma arvan, et mitte ainult kaitsevaldkonnas, vaid igas valdkonnas, kus on ka valitsuse liikmed – sa oled seda vastutust ka ise kandnud –, on esimene kuldne reegel see, et räägi inimestega. Tulebki seletada, mida sa teed, kui on kriitikat, tuleb seda kriitikat vastu võtta ja seletada sedagi. Ja loomulikult tuleb inimestele näidata, kuhu nende maksuvahendid lähevad. Sellest tulenevalt, kui me näiteks tutvustasime kaitseinvesteeringute lisaprogrammi ehk siis KILP-i, siis me näitasime selles detailsusastmes, kui me saame näidata, millised on need uued võimed, mida me soetame. 

Täpselt samamoodi ma eelmisel nädalal "Eesti 2035" strateegia raames käisin siin samamoodi üle need võimed, mida me soetame, mis me saame selle eest, mis on meie plaanid Kaitseväe tugevdamiseks. Usalduse koha pealt kindlasti see on võtmeküsimus. Tuleb selgitada, rääkida, veenda! Selgitada, rääkida, veenda! Teistmoodi ei olegi võimalik, ma olen siin teie ees samamoodi praegu. 

Loomulikult, mis puudutab ministri vastutust, nii nagu sinul oli arstidega läbirääkimistel või muudes küsimustes, eks sa tundsid seda ise samamoodi. Sa tunned kuklas kogu aeg seda, et tegelikult valitsemisala on sinu vastutada ja sa pead seda vastutust kandma. Nii et eks loomulikult minu asi on rahvale seletada ja asjad korda teha. Kui on kellelgi mingeid märkusi olnud, tuleb asjad paremaks teha. Ja seda me kogu aeg teeme, alates riigi kaitse-eelarve kasvatamisest kuni nende võimeteni, mida me igapäevaselt Eesti riigi ja rahva kaitsmiseks vajame. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kaitsetööstuspargi tegemisest on ju ammu meil juba räägitud ja tegelikult on piinlik vaadata, kui me võrdleme ennast Läti või Leeduga, kus on need asjad käinud kordades ja kordades kiiremini. Aga sellega on veel üks probleem, millele eile osundas ka ERR, et Eesti ei paku mitte mingisugust garantiid, et kavatseb ka neid tooteid nendelt firmadelt, kes siia tulevad, ostma hakata. Kunagi see oli üks põhjus, miks Leonardo siia ei tulnud sellega, see on üks põhjus, millega on tõrjutud Nammo siia tulekut. See on täiesti elementaarne ja loomulik, et need, kes teevad siia mitmesaja tuhandelisi või miljonilisi investeeringuid, soovivad ka seda, et riik, kuhu nad tulevad, ostaks nende toodangut. Ja laskemoon on ju ülivajalik meile kõigile. Miks me teeme selliseid takistusi neile? See võib meie laskemoonapargi ja nende investorite tulekut oluliselt pärssida.

Aitäh! Kõikide ettevõtetega, kellega me oleme läbi rääkinud, loomulikult me oleme küsinud ka seda, mis on nende ootused – ootused on erinevad –, ja vastavalt sellele me oleme püüdnud ka need vastupakkumised teha. Me oleme loonud endale väga hea õiguskeskkonna ja ärikeskkonna ja maksukeskkonna. Meil on kindlasti võimalik tagasimaksena teha seda suurinvesteeringutoetust. Lõppkokkuvõttes ettevõtjal ei ole ju vahet, kuidas ta oma käibesse täiendavaid vahendeid saab. Ja kui me vaatame ostusid ettevõtete poolt, siis eks tuleb arvestada, et isegi kaitse-eelarve kasvuga ei ole võimalik, et Eesti soetab näiteks 155-se moona tootja käest kogu selle koguse, mida ta siin toota planeerib. Seda esiteks. 

Teiseks, kogu aeg on olnud juttu sellest, et meil oleks võimalikult palju ja võimalikult kiiresti lepingud sõlmitud. Neid lepinguid on sõlmitud sadade miljonite ulatuses praeguseks ja me kindlasti neid lepinguid tühistama ei hakka. Kolmandaks, teie Läti ja Leedu võrdlused – üksikuid näiteid me võime tuua küll ja veel. Ma võin tuua minitööstuspargiga näite, kus me tegime otsused ülikiiresti ja tootja sai maa-ala kätte ja kohe alustab seal tootmist. Ja võime [tuua] teisi näiteid veel. Ma ei ole kindel, et väga palju te leiate Lätist, Leedust selliseid suuremaid näiteid. Näiteks leedukate pakutav maksuvabastus reinvesteeritud kapitalile on Eestis olnud juba üle 20 aasta. Need on asjad, mida Leedus pole varem olnud, nüüd alles nad teevad. Nii et eks siin tuleb igat konkreetset pakkumist eraldi vaadata. 

Aga veel kord, mis puudutab oste, siis ostu puhul on esimene reegel see, et me vaatame, millised on turutingimused. Me ei pane silmi kinni ja ei ütle, et me ostame kõik, mis te siin toodate, ostame ära. Ei! Ja seda on signaliseeritud algusest peale. Kui on võimalik, jah, ostame osa sellest, aga nagu ma ütlesin, tootmismahud sellise suurusega investeeringu tegemiseks on kindlasti sellised, kus Eesti väiksust arvestades tuleb arvestada ka ekspordivõimekusega. Ja see on signaliseeritud kõikidele ettevõtetele: kui te tulete ja investeerite, siis loomulikult peab olema ka eksporditurg. Me oleme valmis teatud mahus ostma, aga mitte kõike.

Suur tänu! Hea kolleeg Anti Poolamets, ma ei saa teile teist küsimust anda, sest arupärimiste puhul saab iga Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse. Teist küsimust ma kahjuks anda teile ei saa. Aga suur tänu!

Riina Sikkut, ma ei tea, kuidas me nüüd teeme, Riina Sikkut. Minister oli juba lahkunud puldist, aga ta tuli ise tagasi. Ma saan teile selle küsimuse anda, aga teine kord olge palun tähelepanelik, muidu minister on ammu juba poolel teel kohapeale ja siis te alles vajutate oma küsimuse. Palun, Riina Sikkut!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Vabandan, vabandan! Nii viimasel minutil jõudsin. Tahtsin küsida järgmist. Meediat jälgides kaitsetööstuse liidu juht on öelnud, et kaitsetööstuspargi planeerimisega viivitatakse, et viivitus on seni olnud kuni 12 kuud juba. Teie ministrina väidate, et mingit viivitust ei ole olnud. Kus see tõde siis on tavalise kodaniku jaoks? Kas see on kuskil vahepeal või on see ikkagi ühes või teises väites?

Aitäh! Teate, kui mina oleksin tööstuse poole peal ja ettevõtja, siis loomulikult ma tahaksin seda – kui ma alustan ettevõtlusega ja tahan haigla ehitada –, et ma saaks homme ehitama hakata. Milleks neid ehituslubasid on vaja? Ma ju tean, mul on projekt ja mul ei ole neid ehituslubasid. No vaata, jumala eest, et sa planeeringut ei pea tegema hakkama. Vaadake natukene, teil on see Tallinna linna vastutus praegu. 

Kui kaua Tallinnas planeering aega võtab – detailplaneering? Kaua võtab aega? Ma olen kuulnud, et neli-viis aastat, et maja ehitada, ettevõtlust arendada. Kuidas see küll niimoodi on, et näed, tahan ettevõtlust arendada, Tallinnasse töökohti luua ja näe, neli kuud … Vabandust! See oleks lust ja lillepidu, kui oleks neli kuud. Neli aastat! Me teeme eriplaneeringu pooleteise aastaga. Loomulikult tahaksid tööstuse poole pealt kõik, et saaks kohe kopa maasse lüüa. Aga selleks on vaja projekt teha, load võtta. Kui me loobume kõikidest lubadest, siis ma arvan, et Züleyxa ja teised ütlevad, et kuulge, nii küll ei saa. Loodust on vaja hoida. Peeter rääkis siin sellest, et kuidas see tasakaal leida, eks. Et eks ta selles mõttes ongi niimoodi, et ettevõtjate poole pealt loomulikult tahaks, et kõik asjad juhtuksid täna, nüüd ja praegu. Aga seesama saal siin on kokku leppinud reeglites, mis on erinevates valdkondades loodud: planeerimisseaduses, looduskaitseseaduses, metsaseaduses. Me peame kõike seda järgima ja vaatama ka, kas kuskil on aas-käoking või konnakotkas, teda tuleb ka elus hoida. 

Nii et selles mõttes kuldset keskteed, ma arvan, ongi väga raske leida ja ei ole ka tõde, et kas on üks asi kiire või teine asi kiire. Aga selles õigusraamis, mis on Eesti riigis see saal kehtestanud, ma väidan, et pooleteise aastaga riigi eriplaneeringu tegemine algusest lõpuni kõikide avalikustamistega, ka selle nii-öelda kiirmenetluse raames tehtud keskkonnamõjude hinnanguga, on väga kiire. Kui parlament on valmis arutama veel kiiremat, et jätta ära … Selle eriplaneeringu käigus me tegelikult ju tegime paralleelselt väga paljusid asju. Kui sa tahad seda veel kiiremaks saada, siis sa pead hakkama asju ära jätma. Siis sa pead ära jätma teatud keskkonnamõju hindamised, mis võtavad väga pika aja, ja pead ära jätma portsu avalikustamisi ühiskonnaga. Ja seda me ei soovi ju ka, et me ei küsi inimeste käest tagasisidet. Ka selle eriplaneeringu puhul oli vähemalt kaks korda – pigem äkki kolm, kaks oli kindlasti –, kui kohalikele inimestele käidi seda tutvustamas. Nii et siis sa pead hakkama kuskilt midagi ära jätma. Aga see debatt on juba selle saali küsimus.

Suur tänu, lugupeetud minister, ja suur tänu kõnetooli tagasi tulemast! Teile on veel vähemalt üks … (Minister ütleb midagi.) Teile on vähemalt üks küsimus veel. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh sõna andmast! Ja aitäh ministrile tagasi pulti tulemast! Räägiks sellisest firmast nagu Milrem Robotics. See on teatavasti firma, mis kunagi oli eestlaste enda oma. Tore! Me oleme öelnud, et see on meie selline – kuidas ma ütlen – jällegi üks lipulaev olnud. Ja Eesti riik pumpas sinna tegelikult päris arvestatavat ressurssi omal ajal. Siis müüdi ta ära araablastele, araablaste kontsern ostis enamusosaluse Milrem Roboticsis. See on väga huvitav. See vist ei ole esimene kord, kui niimoodi juhtub, et mingisugune erafirma, pumbatakse Eesti riigi raha sisse, ja siis müüakse enamusosalus ära. Kui me vaatame nende araabia, araablaste kontsern … Tegelikult araabia riigid on väga heades suhetes ka Venemaaga ja see on nagu väga huvitav, selline asi võib tulevikus välja joonistuda, nagu NATO-väline riik. Kas ei või minna nii, nagu läks meil kunagi Eesti elektrijaamadega, kus taheti müüa ameeriklastele, aga pärast selgus, et oleks müüdud riiulifirmale, mille omanikud olid venelased?

Teie aeg!

Kuidas me selliseid asju tulevikus väldime ja kas ikka need asjad niimoodi peaks käima?

Aitäh! Minemata konkreetsesse juhtumisse, aga mis puudutab Araabia poolsaart, siis kindlasti me näeme seda, et seal on huvid väga laialdased. Ameeriklased investeerivad sinna ja vastupidi, britid investeerivad sinna ja vastupidi, me näeme seal lääne sõjaväetehnikat. Sealsed kaitsetööstusmessid on maailma ühed suurimad ja atraktiivsemad, kus kõik maailma kaitsetööstusettevõtted on kohal. Noh, mitte absoluutselt kõik loomulikult, aga suuremad ja olulisemad on kõik kohal. Nii et selles mõttes kindlasti see on arenev turg.

Nüüd, puhtalt kapitali kaasamise vaatest, millise otsuse iga Eesti ettevõte teeb, need tuleks ära lahutada kindlasti sellest, mis on tehtud Eesti riigi poolsed erinevad ettevõtlustoetused. Meie huvi kindlasti on ja me oleme seda ka jätkanud, kui me vaatame Euroopa Kaitsefondi rahastusi, kust me toetame Eesti ettevõtteid kas siis garantiiga või kaasosalusega. See on meie huvides, et Eesti ettevõtted saaksid tuule tiibadesse ja saaksid endale ka väliskapitali juurde, mitte ainult see, et Eesti maksumaksja raha sinna idufaasis paigutatakse. See on igati loomulik osa. 

Ja kui me vaatame näiteks erinevate riikide praktikat, siis ta ongi erinev, jah. Osades riikides tehakse ikkagi kordades suuremalt ettevõtlustoetusi just iduettevõtetesse, et selliseid tõukeid anda. Näiteks meil on ka NATO DIANA kontor. Nii et, noh, ma ütlen selle kapitali kaasamise koha pealt, et eks see on iga eraettevõtja vaba otsus, kus ja millise kapitali ta kaasab. Ja mis puudutab neid tooteid, siis seal on küll üks filter olemas, mida kindlasti tasub teil ka meeles pidada. Selleks on Välisministeeriumi juures olev vastav ekspertkomisjon, kes ekspordilubasid annab. Kui Eestis toodetav kaup, mis on militaarkaup, soovitakse kusagile Eestist välja viia, siis selleks on vaja võtta ekspordiluba. Ja selle ekspordiloa annab vastavate asutuste liikmetest koosnev ekspertkomisjon, kes vaatab, kuhu see kaup viiakse, mis otstarbel ja muud sellist.

Suur tänu! Rohkem küsimusi tõepoolest teile, härra minister, enam ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Raimond Kaljulaidi. Palun!

Austatud istungi juhataja, Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma veel kord vabandan, et me veidi laiemaks selle teema tõmbasime siin, aga ma arvan, et see oli hea ja sisuline debatt, ja me täname ministrit vastuste eest. Mõned asjad ma siiski tooksin välja.

Kõigepealt, minister rakendusaktide osas tegelikult jättis vastamata küsimusele, mis põhjusel nendega siiski viivitati. See, et oli vaja suhelda ekspertidega, see, et oli vaja kaasata kaitsetööstuse esindajaid, on niigi selge. Aga relvaseaduse muudatused ei olnud ju niimoodi tehtud, et Riigikogu võttis vastu muudatused ja siis pidi hakkama Kaitseministeerium koos partnerite ja teiste huvitatud osapooltega analüüsima, kuidas neid rakendada. Kaitseministeerium ise tuli Riigikokku seaduseelnõuga, mille juures olid tol hetkel väga puudulikud rakendusaktide kavandid. Ise oli ta seadnud endale tähtajaks 1. jaanuaril sel aastal need rakendusaktid jõustuda, aga see tähtaeg magati maha ja sellega viivitati viis kuud. 

Nii et see vastus, et oli vaja neid läbi töötada või et see on kompleksne küsimus, ei päde. See on tegelikult vale, sellepärast et ministeeriumil oli väga hästi teada nende seadusmuudatuste sisu. Nad olid ise need välja töötanud koostöös nendesamade partneritega ja kindlasti oleks olnud võimalik töö korraldada selliselt, et kõik oleks tehtud õigeaegselt.

Nüüd, mis puudutab seda huvitavat vaidlust, mis siin oli kaitsetööstuse liidu esindajate seisukohtadega seoses ja kaitsetööstuspargiga seoses, siis kaitsetööstuse liidu seisukoht on see, et on aasta aega venitatud. Ja minister ütleb, et ei ole tegelikult üldse viivitatud. Tekib küsimus, kelle jaoks õieti seda parki nagu tehti. Seda tehtigi ju kaitsetööstuse jaoks ja kui nüüd kaitsetööstuse esindajad ise ütlevad, et see protsess on olnud liiga aeglane, nad ei ole sellega rahul, siis ma arvan, et sellesse tähelepanekusse tuleks suhtuda tõsiselt. 

Ma juhin tähelepanu, et Leedu näiteks on selliste kaitse seisukohast vajalike arenduste osas võtnud seisukoha, et need tehakse ära kuue kuuga. Ja neid tehaksegi ära kuue kuuga. Ei teagi, mida teha, kolida Leetu ilmselt on mõistlikum. Seal on julgeolek paremini tagatud. Nendesamade rakendusaktidega seoses ütles minister ka seda, et justkui mingit kahju sellest ei ole kellelegi sündinud. Tegelikult see arupärimine sai esitatud pärast seda, kui riigikaitsekomisjonis olid kaitsetööstuse esindajad ja ettevõtjad, kes just nimelt meile andsid selle tagasiside, et nende valdkonnas on ettevõtetel sellega probleem, et rakendusakte ei ole õigeaegselt jõustatud. Samuti on riigikaitsekomisjoni liikmetele teada, et see on mõjutanud äriplaanide koostamist, kus sa pead teadma, millised nõuded kehtivad näiteks ehitisele, mida sa kavatsed rajada, et arvutada selle maksumust.  

Nüüd, täiesti imelik oli ministri seisukoht, mis puudutab Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juhi keeleoskuse nõudeid. See nii-öelda vastutuse veeretamine Riigikantselei juures tegutsevale tippjuhtide valimiskomisjonile on väga imelik lähenemine. See põhimõtteliselt tähendab seda, et kaitseminister on seisukohal, et kui Riigikantselei juures olev komisjon veeretab talle uksest sisse ühe valdkonnakogemuseta ja veidikene soome keelt purssiva kandidaadi, siis see on okei, sellepärast et selle on ju Riigikantselei Kaitseministeeriumile välja valinud. 

Loomulikult, Kaitseministeerium ja minister on see, kes ütleb, millist inimest nad tahavad. Ja siis Riigikantselei viib läbi personaliotsingu ja pakub välja nendele nõuetele vastavad kandidaadid. Selle keeleoskuse nõude alandamine tähendab seda, et teoreetiliselt võib Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juhiks saada inimene, kes ei ole tegelikult võimeline neid erakordselt keerulisi, sadadesse miljonitesse ulatuvaid läbirääkimisi Eesti riigi nimel pidama või hakkab ta neid pidama tõlgi vahendusel. Saate aru, see on täiesti absurdne olukord, sellist asja ei tohiks lubada. Loomulikult peavad sellele inimesele ja kehtima väga kõrged inglise keele oskuse nõuded, et tal oleks võimalik oma tööd teha. Nende alandamine ausalt öeldes lõhnab selle järele, et kusagil on olemas mingi kandidaat, kellel, nii nagu, ütleme, ühel riigisekretäri kandidaadil ei olnud nõuetele vastavat haridust, ja nüüd siis tehakse talle rohelist tuld.  

Ja viimane asi. Härra Hanno Pevkur, ma sooviksin juhtida teie tähelepanu, et te tõstatasite ise siin Tallinna planeeringute küsimuse. Vaat selle ma pean küll lükkama tagasi. Koos Reformierakonnaga on ametis olev linnavalitsus veel enne, kui Reformierakond sealt lahkus, selle teemaga väga tõsiselt tegelenud. Ja te teate väga hästi – kuna te kandideerite Tallinna valimistel, te olete endale väga hästi selgeks teinud, ma olen kindel, kõik need Tallinna küsimused –, te teate seda, et ehituslubade menetlus on 70% kiirem tänu sellele tööle, mida me koos oleme seal linnavalitsuses, sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond, teinud. Te teate ka seda, et, et detailplaneeringute küsimuses liigutakse … 

Raimond Kaljulaid, kas te soovite lisaaega? 

Ma paluksin ühte minutit. 

Üks minut lisaaega, palun. 

Ehk siis tegelikult, härra Hanno Pevkur, mida ma teile soovitan? Kui te Tallinna kohalike valimiste kandidaat olete, võib-olla tõesti selles küsimuses Kaitseministeerium ja Eesti riik ja valitsus, kuhu te kuulute ja kuhu sotsiaaldemokraadid kahjuks praegu ei kuulu, te peaksite hoopis Tallinnast eeskuju võtma. Te peaksite hoopis küsima, kuidas te Tallinnas olete saavutanud selle, et need menetlused on läinud niivõrd palju kiiremaks, ja tegema kaitsevaldkonnas sedasama. Te peaksite õppima Tallinnalt, õppima Leedult, õppima Vilniuselt, õppima neilt, kes teevad paremini, kui teie praegu suudate. Aitäh teile!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Hanno! Kui meie kaitsetööstuse seis oleks halb võrreldes Iisraeli või Põhjamaadega, siis me võiksime sellega ehk kuidagi leppida, sest me pole piisavas tempos jõudnud tegutseda, aga kui meie seis on halb võrreldes meie lõunanaabrite Läti ja Leeduga, siis on asi tõesti halb, ütleksin nii. 

Siin on kaks põhjust, milleks me kaitsetööstust üldse vajame. Esimene põhjus on loomulikult sõjaline ehk siis me vajame kaitsetööstuse toodangut ka sõja ajal. Aga praegu see sõjaaja vajaduste aspekt on tegelikult nii kaitsetööstuspargi kui üldse meie kaitsetööstuse arendamisel ju kõrvale jäetud. Ukraina sõja kogemus näitab seda, et selleks, et kaitsetööstus üldse ellu jääks, on juba sõja algfaasis vaja see kas hajutada või peita maa alla. Muul juhul see lihtsalt hävitatakse ja sellel ei ole sõja ajal enam mingit praktilist kasutamisväärtust, sest hävitatud kaitsetööstus ei tooda midagi. Seda aspekti ei ole nii kaitsetööstuspargi kui kogu kaitsetööstuse planeerimisel arvestatud ja see on põhimõtteline viga. 

Nüüd küsin, et mida meie kaitsetööstus peaks tootma. On ju selge, et eelkõige kõike seda, mida me sõja ajal vajame, ehk padruneid, mürske, miine, lõhkeainet, elementaarseid tooteid, mida, kui sõjategevus juba käib, on meil kusagilt mujalt raske kätte saada, sest neid on vaja ju transportida. Logistika on haavatav, nii mere- kui maismaaühendused on haavatavad. See peaks olema eesmärk. Kui me vaatame nüüd kaitsetööstuse arendamist ja seda kaitsetööstusparki, siis me seda eesmärki üldse ei näe. Ehk me peaksime keskenduma sellele kaitseväe, sõjaaja kaitseväe vajadustele, mida nad vajavad, ja need vajadused on meil ju väga selgelt teada. Ma ei näe, et praegune kaitsetööstuse areng ja eriti selle kaitsetööstuspargi planeerimine üldse nendele vajadustele ja nõuetele vastaks. On tehtud pikki jõupingutusi, palju tööd, aga tegelikult suures osas see töö kahjuks on kasutu, midagi pole öelda. 

Ja kui me võrdleme siin Läti ja Leeduga, siis lihtsad näited. Rheinmetall ehitab Leedus mürsutehast, hakatakse tootma 155-millimeetriseid mürske. Nammo pakkus meile, et ehitame siia 35-millimeetriste jalaväe lahingumasina kahurimürskude tootmise tehase, aga me ei olnud sellega nõus, me ütlesime, et me ei osta ühtegi mürsku. See tehas tuleb ka Leetu. Lätis hakatakse tootma püssirohulaenguid 155-millimeetriste mürskude jaoks ja Läti sai ka selleks 41 miljonit euroraha juurde. Lätis juba töötab soomukite koostetehas, kus Patria toodab 6 x 6 soomukeid mitte ainult enda jaoks, vaid Ukrainasse saatmiseks, Euroopasse saatmiseks. 

Mis on meie, kus on kas või ükski meie kaitsetööstuse ettevõte, kuhu oleks kaasatud rahvusvahelised suurettevõtteid ja kuhu oleks toimunud mingi tehnoloogiasiire? Meil ei ole mitte midagi ette näidata kahjuks. Nii et seis selles mõttes, puht sõjaliste vajaduste mõttes on halb. 

Ma küsin kolm minutit juurde ka. 

Kolm minutit lisaaaega, palun!

Aga nüüd läheme majandusliku aspekti juurde ja siin tegelikult on asi veel karmim. Me tõstame kaitsekulud 5,4%-le SKT-st ja selleks me peame laenama. Ja see võidujooks meie idanaabri ja teiste totalitaarsete riikidega ehk nende alliansiga tõenäoliselt kestab aastakümneid. Võib-olla see on permanentne vähemalt meie eluajal, mis tähendab seda, et me oleme sunnitud selle võidurelvastumisega kaasa jooksma. Nüüd ongi küsimus, et kui meil on kaitsekulud 5,4%, näiteks viis koma pluss protsenti, siis on väga suur vahe, kas me hakkame iga aasta laenama selleks 1%, 2%, 3% või 4% SKT-st, sest kui me lööme need arvud kokku, siis me ju näeme, mis see teeb 10 aastaga, 20 aastaga. Me väga pikalt seda maratoni ei jookse, meil on 4–8 aasta pärast juba toss väljas, sest me näeme, et me ei suuda neid kaitsekulutusi ülal hoida. Ja me ei saagi neid ülal hoida, kui raha voolab puhtalt riigist välja. Me arvame, et me kuskilt ostame kõige odavamat laskemoona, näiteks Brasiiliast, või ostame soomukid Türgist, aga lõpuks, mis seisus me oleme, kui me ise ei tooda midagi. Kui me siin toodame ja see nominaalhind ongi mõnevõrra kallim, see kaudne efekt tähendab seda, et meil riik saab makse selle tootmise pealt, meil on tööjõud hõivatud. Ma arvan, et need kaotused, mis me oleme praegu saanud selle tagajärjel, et me oleme lihtsalt ära öelnud suurtootjatele, mürsutootjatele, laskemoona tootjatele, relvasüsteemide koostajatele, tõenäoliselt on juba läinud maksma umbes 1% SKT-st aastas. 

Miks Läti ja Leedu majandusel läheb paremini kui meil? Sellepärast, et nad ei tee sedasama rumalat viga, nagu meie teeme: ostame kuskilt kõige odavamalt ja me ei küsi, kas Kaitsevägi sellega rahul on, sest …… Kaitseväe juhatajale ei allu. Kaitseväe juhataja peab lihtsalt alla neelama selle, mis talle antakse. Tal on hea meel selle üle, et ta üldse midagi saab. Aga riigi majanduse seisukohalt me olemegi jõudmas sinna, et seda maratoni meie kaua vastu ei pea. Ehk kaitsetööstus praeguses julgeolekuolukorras paratamatult on üks osa ja üks kandev osa meie majandusest ja kui me ei suuda seda arendada ja arvame, et me ostame kõike sisse, et meil tööstust pole üldse vaja, ma sõjaaja vajadustest üldse ei räägigi, sellest ma juba rääkisin, puhtalt ka majandusest, siis me selles maratonis nõrkeme järgmise Riigikogu valimisperioodi lõpuks juba või siis kõige hiljemalt ülejärgmisel valimisperioodil. See on see, mis meid ootab. Need on täiesti elementaarsed asjad. Mina ei ole majandusinimene, majandusteadlane ammugi mitte, aga need on lihtsad matemaatilised arvutused. Kui me ei saa ise … Me peame hindama seda potentsiaali, mida me suudame põhimõtteliselt ise toota ja kas me suudame toota lõhkeainet. Meil on ainukesena Balti riikidest tsiviillõhkeaine tootmise kogemus, aga me ei tooda midagi. Me suudame toota mürske, me suudame toota miine, me suudame toota padruneid, me võiksime rahulikult panna kokku käsirelvi, panna kokku soomukeid, aga me ei tee mitte ühtegi asja neist praegu ja meil ei ole ka kavatsust seda teha. Kuidas me seda majandust maakeeles üldse arendame, kui meie mõtlemine siin on niivõrd piiratud? Tänan. See on kõik

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Vladimir Arhipovi ja Peeter Ernitsa 14. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine KOV-ide otsustusõiguse suurendamise kohta maksumäärade kehtestamisel. Ja palun arupärimist tutvustama siia kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Leo Kunnase mõtte jätkuks, kui ta küsis, et mis toimub ja miks neid otsuseid ei tehta ja miks läbi selle majandust ei turgutata. Seda me ju tegelikult näemegi: ei turgutatagi ja neid otsuseid ei tehta ja see väljendub ju arvudes, majandusarvudes, mis ei kasva. Ja kui see väljendub majandusarvudes, see on jällegi inimeste toimetulek, üldised hädad. Ja ega seda praegune valitsus ju tunnistada ei taha. 

Aga lisaks sellele eelmine aasta tehti üks maamaksumäärade kehtestamise otsus siinsamas Riigikogus, mis puudutas kohalikke omavalitsusi. Ja selle kohta on meil ka vastav arupärimine esitatud lugupeetud regionaal- ja põllumajandusministrile Hendrik Johannes Terrasele juba maikuus. Ma tuletan lihtsalt meelde, et mis puudutab üleüldiselt seda maamaksu, siis läbi seaduseelnõu muudatuse otsustati suurendada maa maksustamise maksumäära. Ja samal ajal, kui see otsus tehti, mis siis, et selline otsus, et me suurendame maa maksustamise maksumäära, anname rohkem vabad käed kohalikule omavalitsusele, siis öeldi, et ega see ju veel ei tähenda, et kohalikud omavalitsused hakkavad kohe maamaksu tõstma. Mis te arvate? Loomulikult tõstsid. Aga mispärast tõstsid? Kas oli teisi valikuid? Samal ajal kui arutati ja võeti vastu see maamaksu suurendamise, maamaksu määrade suurendamise otsustusõigus kohalikele omavalitsustele, samal ajal ju tegelikult tõsteti käibemaksu, muid makse, ja loomulikult kohalik omavalitsus pidi ju kuskilt seda raha saama ja panigi maale suuremad maksud peale. Aga see on üks pool kogu sellest hädast. 

Lisaks sellele, millest tegelikult arupärimine räägib – ja siinkohal ma loen selle arupärimise ette –, on ka teine mure. Maamaksuseaduse muudatused, millega muudeti kohalike omavalitsuste õigusi maamaksu määrade kehtestamisel ja kaotati senine võimalus kehtestada erinev maksumäär põllumajanduslikuks kasutuseks olevale haritavale maale ja looduslikule rohumaale, on tekitanud päris palju probleeme. Varasema maamaksuseaduse redaktsiooni kohaselt oli omavalitsusel võimalik määrata põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatavale haritavale maale ja looduslikule rohumaale madalam maksumäär võrreldes üldise maatulundusmaa maksumääraga. 2022. aastal Maa-ameti läbi viidud korralise maa hindamise tulemusena tõusis paljude katastriüksuste maksustamishind märkimisväärselt. Kehtiva seaduse kohaselt ei ole omavalitsusel enam võimalik haritavat maad ja metsamaad maksustada erinevalt, kuigi nende sihtotstarve ja kasutuskoormus on oluliselt erinev. Näiteks juhul, kui omavalitsus peab mõistlikuks, et põllumajandusmaa maamaks kasvaks näiteks aastas 10–15% võrra, võib ühtne määr tähendada samal ajal metsamaa maksu langust kuni 60%. Selline olukord ei ole tasakaalus ega arvesta omavalitsuste vajadust arvestada kohalike eripäradega ning toetada maa tootlikku kasutust. 

Vastavalt sellele soovisimegi, et lugupeetud regionaal- ja põllumajandusminister vastaks siinsamas puldis kolmele küsimusele. Ja need on järgnevad. Kas teie ministeerium tunnistab probleemi, mis on tekkinud omavalitsuste otsustusõiguse vähenemise tõttu maamaksumäärade kehtestamisel? Kas te peate põhjendatuks, et omavalitsustel oleks taas õigus eristada põllumajanduslikus kasutuses olevat haritavat maad ja looduslikku rohumaad teistest maatulundusmaa liikidest? Ja kolmas küsimus: kas valitsus kavatseb algatada maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis taastaks ja suurendaks omavalitsuste õigust kehtestada eraldi maksumäärad erinevatele maatükkidele? 

Ja nii nagu ka Riigikogu esimees juba ette luges, arupärimine oli esitatud seitsmelt Riigikogu liikmelt, kes kõik kuuluvad Keskerakonna fraktsiooni. Aitäh!

Aitäh! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Head ja väärikad Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad Lauri Laats, Vadim Belobrovtsev Aleksei Jevgrafov, Andrei Korobeinik, Aleksandr Tšaplõgin, Vladimir Arhipov ja Peeter Ernits! Üllatuslikult on proua Kovalenko-Kõlvart siit nimekirjast puudu, aga ilmselt on ta mõttes teiega. 

Suur tänu teile selle arupärimise eest, mis puudutab üht riigi ja kohaliku elu alustala maamaksu. See on teema, mis nõuab tasakaalu, et tagada ühelt poolt maaomanike õiglane ja ettenähtav maksukoormus ning teiselt poolt omavalitsustele stabiilne tulubaas, milleta ei saa pakkuda kvaliteetseid teenuseid meie koolides, lasteaedades, teede korrashoiul või sotsiaalhoolekandes. 

Hiljutised muudatused maamaksuseaduses on olnud osa hädavajalikust moderniseerimisest. Me ei tohi unustada, et eelmine laiaulatuslik maade hindamine toimus ligi 20 aastat tagasi ning selle aja jooksul on maa väärtus ja majanduskeskkond dramaatiliselt muutunud. Uus kord on loodud olema õiglasem, läbipaistvam ja andma kohalikule tasandile rohkem sõnaõigust. 

Aga asun nüüd teie küsimuste juurde. Küsimus nr 1: kas teie ministeerium tunnistab probleemi, mis on tekkinud omavalitsuste otsustusõiguse vähenemise tõttu maamaksu määrade kehtestamisel? Lugupeetud küsijad, ma pean siin kohe alguses ütlema, et ma ei saa nõustuda selle väitega, justkui oleks omavalitsuste otsustusõigus vähenenud. Faktidele tuginedes on olukord täpselt vastupidine. Kohalike omavalitsuste autonoomia ja paindlikkus maamaksu kujundamisel on tänaseks suurem kui kunagi varem. Oleme teadlikult loonud omavalitsustele mitmekülgse ja paindliku tööriistakasti, et nad saaksid ise, lähtudes oma valla või linna eripäradest, kujundada parima võimaliku maksupoliitika. 

See tööriistakast sisaldab mitut olulist hooba. Esiteks, maksumäärade diferentseerimine kolmes grupis. Varasema kahe asemel on nüüd kolm gruppi: on maatulundusmaa maksimaalse määraga 0,5%, elamumaa ja õuemaa määraga kuni 1% ning kõik muud maad, peamiselt äri- ja tootmismaad määraga 2% maa maksustamishinnast. See annab volikogudele selge võimaluse kohelda erineva sihtotstarbega maid erinevalt, näiteks toetada elamuehitust ja põllumajandust madalama määraga.

Teiseks, maamaksu aastase kasvu piirmäära lokaalne otsustamine. Alates 2026. aastast on iga omavalitsuse volikogu käes õigus kehtestada maamaksu aastasele kasvule lagi. 

Kolmandaks, summapõhine kodualuse maa soodustus. Omavalitsused saavad alates 2026. aastast rakendada kodualuse maa maksusoodustust. Samas tunnistame täiesti probleemi, millele te oma arupärimise taustkirjelduses viitate: nimelt pinget metsamaa ja haritava maa maksustamisel. Probleemi juur on 2022. aasta maa hindamise tulemustes. Haritava maa maksustamishind kasvas keskmiselt 22,5 korda, metsamaa oma aga 4,6 korda. Et vältida maaomanike šokki, langetati maksimaalseid määrasid. See on tekitanud olukorra, kus omavalitsus, soovides kaitsta põllumeest liiga suure maksukoormuse eest, peab leppima metsamaalt laekuva maksutulu vähenemisega. Näiteks on metsamaa keskmine maksustamishind hektari kohta 1225 eurot, mis on ligi neli korda madalam kui haritaval maal, 4529 eurot. See tähendab, et isegi sama maksumäära juures on maksutulu hektari kohta kordades erinev.

Küsimus nr 2: kas te peate põhjendatuks, et omavalitsustel oleks taas õigus eristada põllumajanduslikus kasutuses olevad haritavad maad ja looduslikud rohumaad teistest maatulundusmaa liikidest? Head küsijad! See on arupärimise tuumküsimus ning see väärib igati väga põhjalikku ja kaalutletud vastust. Lihtne jah või ei poleks kohane, sest teema puudutab meie maapoliitika ja maksusüsteemi aluspõhimõtteid. 

Alustuseks pean meenutama, et maamaks on oma olemuselt varamaks. See tähendab, et maksustamise aluseks peab olema vara väärtus ehk maa maksustamishind. Igasuguste erisuste, soodusmäärade või eraldi maksugruppide loomine peab olema väga selgelt põhjendatud. Ja peamine põhjendus saab olla see, et ilma sellise erisuseta muutuks maksukoormus mõnele maaomanike grupile üle jõu käivaks ja tekiks süsteemis ebaõiglus, mida me ei saa aktsepteerida.

Selle põhimõtte valguses küsimegi: kas põllumajandusmaa eristamiseks on piisavalt kaalukas põhjus? Minu hinnangul on argumente, mis sunnivad meid seda väga tõsiselt kaaluma. Esiteks majandusloogika erinevus. Siin ongi see peamine vastuolu. Haritavalt maalt ja looduslikult rohumaalt on põllumajandustootjal võimalik tulu teenida igal aastal. See on iga-aastase tsükliga majandustegevus. Metsamaa puhul on tegemist pikaajalise investeeringuga. Tulu teenitakse reeglina raie käigus kord 60–80 aasta jooksul. Kuid kulud, sealhulgas maamaks ja metsa hooldamise kulud, on metsaomanikele iga-aastased. Põllumaa ja metsamaa maamaksumäärade eristamisel tuleb vältida olukorda, kus metsamaa kui väiksema tulupotentsiaaliga maamaksukoormus ei muutuks ebaproportsionaalselt suureks. 

Teiseks maa kui tootmissisend. Nii põllumehe kui ka metsaomaniku jaoks on maa nende peamine tootmissisend. Meie riigi huvides on, et see tootmissisend oleks aktiivses ja heaperemehelikus kasutuses. Õiglane maksusüsteem peab seda soodustama, mitte karistama. 

Kolmandaks praktilised argumendid ja lihtsus maaomaniku jaoks. Maakasutus ei ole alati mustvalge. Haritava maa või loodusliku rohumaa üleminek võsastumise teel metsamaaks on sujuv ja aastaid kestev protsess. Kui maksumäär muutuks üleöö hetkel, mil katastriüksuse kõlvik registris muutub, tekitaks see maaomanikele segadust ja ebakindlust. Maksusüsteem peab olema võimalikult arusaadav ja stabiilne. 

Seega on minu vastus teile on: jah, ma pean selle küsimuse arutamist ja lahenduse otsimist põhjendatuks. Kuid me ei tee seda uisapäisa. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis käib hetkel põhjalik analüüs, et hinnata eraldi maksumäärade võimaliku taastamise mõjusid. See analüüs valmib sügisel ja annab meile parema pildi, kas ja millises mahus võiks olla seadusemuudatus põhjendatud. Alles selle põhjal me saame otsustada, kas tulla Riigikogu ette vastava eelnõuga. Meie eesmärk ei ole kiirustamine, vaid lahendus, mis tooks tasakaalu ja oleks kestlik. 

Maamaks on oma olemuselt varamaks, mistõttu erisuse loomine peab olema igati selgelt põhjendatud. Meie hinnangul on olemas argumente, mis väärivad kaalumist, näiteks erinev majandusloogika põllumaal ja metsamaal ning maa kui tootmissisendi roll. Samas tuleb väga hoolikalt hinnata, kas ja millises vormis eristamine looks õiglasema süsteemi ega tooks kaasa täiendavat ebakindlust. Seetõttu ütlen, et arutelu on põhjendatud ja vajab jätkamist, kuid ühtegi lõplikku otsust siin veel ei ole. See on väga oluline küsimus ja vajab põhjalikku arutelu. 

Küsimus nr 3: kas valitsus kavatseb algatada maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis taastaks ja suurendaks omavalitsuste õigust kehtestada eraldi maksumäärad erinevatele maatüüpidele? Jah, me kavatseme tegutseda, kuid me teeme seda läbimõeldult ja andmetele tuginedes. Nagu ma eelmises eelmisele küsimusele vastates selgitasin, Regionaal ja Põllumajandusministeeriumis on hetkel käimas põhjalik analüüs, et hinnata metsamaa ja haritava maa eraldiseisvaks maksustamiseks loomisel kõiki mõjusid. Oleme koondamas andmeid ja analüüsime, millist mõju see avaldaks metsandus- ja põllumajandusettevõtetele. See analüüs valmib eeldatavasti käesoleva aasta sügisel. Kui selle analüüsi tulemused pakuvad välja tasakaalustatud ja toimiva lahenduse, mis arvestab nii maaomanike, põllumeeste, metsaomanike kui ka omavalitsuste huve, siis oleme valmis tulema Riigikogu ette vastava seaduseelnõuga. Meie eesmärk on luua süsteem, mis on õiglane, selge ja pikaajaliselt kestlik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi ja kõigepealt küsib kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Väga hea, et te teete seda analüüsi. Ütlesite, et see saab nüüd sügisel valmis. Ma loodan, et 2025. aasta sügisel ikkagi. Miks ma seda ütlen? Sest siin kevadel ma küsisin toimetulekutoetuse kohta, et millal seda tõstetakse, see 200 eurot, mis inimesel on. Selle analüüs võtab üle aasta aega. Te olete praegu tšempion selles suhtes. Aga eks need omavalitsused, kes selle uue maamaksukorra järgi tõstavad maamaksu hinda, on ju ka paratamatus olukorras, sest kuskilt tuleb seda raha võtta, kuna valitsus pani igasuguseid teisi makse juurde, aga omavalitsused peavad kuidagi elama. 

Minu küsimus haakub olemasolevaga, aga kaitseb rohkem KOV-ide õigusi. Kas teie hinnangul oleks otstarbekas anda kohe kõikidele KOV-idele suurem otsustusõigus maamaksumäära diferentseerimisel, et nad saaksid arvestada piirkondlikku eripära ja kohaliku elaniku majanduslikku toimetulekut?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks praegu ongi seal kehtestatud need piirid, kohalik omavalitsus saab piiride raames, arvestades, mis on selle omavalitsuse jaoks kõige parem lahendus, seda ka kehtestada. Tõepoolest, selle asja tuum ongi selles, et erinevatel kohalikel omavalitsustel on erinev hulk põllumajandus- ja metsamajandusmaad ja nad peavad arvestama maad maksustades sellega, mis on nende jaoks ja nende piirkonnas olevate ettevõtjate jaoks kõige mõistlikum. See paindlikkus hetkel kohalikel omavalitsustel on ja ma arvan, et seda paindlikkust nad ka kasutavad. Ja see koostöö Eesti Linnade ja Valdade Liiduga selle osas on olnud läbiv ja on siiamaani kesta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite, et see süsteem ei ole just kõige õiglasem, aga ma küsin, et miks siis selline süsteem kehtestati. Nüüd, mõned aastad hiljem tuleb hakata mõtlema sellele, kas on mõttekas seda kuidagi modifitseerida ja elulähedasemaks tuua.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mina selle kehtestamise ajal tagamaid ei tea nii täpselt. Ma nende arutelude juures ei viibinud kahjuks. Aga eks see suur muutus tulenes ka sellest, et 20 aastat ei olnud maa väärtust hinnatud. Ümberhindamisest selgusidki need kõige suuremad käärid. Põllumajandusmaa oli lihtsalt neli korda rohkem väärtuses kasvanud kui metsandusmaa. Sinna see koer maetud on. Hetkel on mõistlik seda analüüsi kaudu tõestada, kuidas oleks kõige mõistlikum sellega edasi toimetada. Kui toonased otsused tehti sellised ja neid annab parandada või kohalikele omavalitsustele, ettevõtjatele teha realistlikumaks ja õiglasemaks, siis ma arvan, et selle suunas tasub töötada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Siiras heameel on tõdeda, vähemalt lugedes välja teie jutust, et te olete meie tähelepanekud võtnud arvesse ja juba tegelete sellega. See tähendab seda, et meie töö siin maikuus, kui me esitasime arupärimisi, ei ole päris luhta läinud.  

Aga ma küsiks üleüldisest printsiibist – maamaksu tõstmine ja maksumäärad. Üleüldiselt kohalikud omavalitsused, nii nagu ka hea kolleeg Vladimir Arhipov ütles, pidid tõstma maamaksu. Eks me oleme kõik seda tundnud ka omal nahal, näiteks ka mina Tallinnas. Vist minu maamaks tõusis lausa kaks korda. Teie kui regionaalminister ju omate infot. Meil on hästi suur regionaalne erinevus. Meil on selge vahe Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel, palkade lõhe täpselt samamoodi, muster jookseb välja tegelikult. Ja lisaks tehakse otsus, kus tõstetakse maamakse. Kuidas see on tegelikult regionaalpoliitikale mõjunud ja kohalikele omavalitsustele ja inimestele. Kas selline analüüs on olemas ja kas on võib-olla tulemas?

Aitäh, hea küsija! Teie nälg erinevate analüüside ja info vastu teeb teile au ja kui ma midagi sellist suudan ministeeriumis leida, siis ma kindlasti selle teile saadan. Kui räägime korra sellest maamaksu asjast, siis see ongi koht, kus kohalikel omavalitsustel on võimalik arvestada sellega, mis on nende piirkondlikud eripärad, kaasates kõiki volikogu liikmeid sinna otsustusprotsessi. Ma arvan, et selline vabadus neil on, saada arvestada sellega, kuidas nende valla struktuur välja näeb.

Arvo Aller, palun!

Aitäh! Hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Ütlesite, et teie seal arutelude juures ei olnud, kuid te olite koalitsioonis sel ajal. Teie olete üks, kes selle poolt hääletas tookord. Ma ei saa aru, kuidas sisusse mitte vaatamata saab hääletada. Minu arust siin erilist paindlikkust ei ole. Seda enam, et nüüd on meil tekkinud probleem ühinevate valdade puhul, mis see aasta on Jõhvi ja Toila ühinevad, 1. oktoobriks tuleb maamaksumäärad kehtestada. Kui volikogud kehtestavad erinevad maamaksumäärad, kuidas hakkab maamaks ühes haldusüksuses erinevate määradega, kas seal on probleeme või seal ei teki probleeme. See on olnud küsimus, mis on ka aruteludes olnud seal ühinevates volikogudes.

Aitäh selle teema tõstatamise eest! See on tõesti küsimus, millele mul hetkel detailset vastust ei ole, küll aga saan ma selle järgi uurida. Ma kujutan ette, et siin on kaks varianti, kas siis kohaldatakse emma-kumma valla määrad või siis selleks ülemineku perioodiks jäävad paika nendele maa-aladele vastavad määrad, mis on varasemalt kehtestatud. Eks see ilmselt emb-kumb nendest on, aga ma uurin selle täpsemalt järgi ja palun teile saata.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Tõepoolest, maamaksumäärad olid siin pikka aega tõesti tõstmata ja ühel hetkel tuli see liigutus ära teha. Aga tookordne valitsus, kes seda tegi, pani ettenägelikult, et inimesed, ka kohalikud omavalitsused, kohalikud omavalitsused, ütleme, rahastamise tingimustes on ikkagi väga paljud vaeslapse ossa määratud ja raha on neil vähe, neil on selline surve peal, et kui nüüd see maamaksumäära piirang, mis enne tohtis tõusta ainult aastas vaat nii ja nii palju – 10% –, see piirang võeti maha, nüüd hirmsasti need vaesed omavalitsused tahaksid virutada täie rauaga, sest keskvalitsus selle loa neile andis. Miks te seda tegite? Ja teine asi on see, et kui põllumajandusmaa ja metsamaa maksumäärad tõusid kõvasti selle ümberhindamise käigus, siis mida peavad tegema need inimesed, kellel on põllumajandusmaal ja metsamaal suured looduskaitselised piirangud pandud seoses rohepöördega? Jääbki siis Eesti inimese rõõmuks muudkui maksta ja maksta või?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks see kohalike omavalitsuste autonoomia küsimus on see. Maamaks on nende pärusmaa, nad saavad selle kehtestada vastavalt sellele, mis kohalikud volikogud tunnetavad, et on nende võimalused. Sama kehtib ka riigi puhul. Ma arvan, et seal kindlasti need arutelud käivad, kuidas neid maksumäärasid tõsta. Aga minu hinnangul kohalike omavalitsuste autonoomia selles küsimuses on õigustatud, me peaksime üldiselt suunana liikuma sinnapoole, et kohalikele omavalitsustele autonoomiat suurendada. 

Vabadust, mis see teine küsimus oli? (Helle-Moonika Helme täpsustab.) Jah, see looduskaitseliste piirangute kohta, ma mõistan. Aitäh selle täpsustuse eest! Looduskaitseliste piirangute osas oskab kindlasti härra Sutt teile täpsemalt öelda. Aga eks siin on, me vaatame selle tulundusmaa aspektist, mis maa peal on võimalik eritegevust teha, ma ei ole täpselt kindel, kuidas need looduskaitsealad sinna kategoriseerivad. Hetkel majandustegevuse mõttes on seal käärid sees ja ma arvan, et seda oleks mõistlik tõenäoliselt, kui analüüs seda näitab, korrigeerida.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Head kolleegid! Ma tulin siia pulti, et rääkida natuke laiemalt sellest valitsuse otsusest, mis annab võimaluse kohalikel omavalitsustel tõsta maamaksu mitmekordselt. Ma tuletan meelde, et see oli sotside ministri juhitud eelnõu, mis Reformi ja Eesti 200-ga koos vastu võeti, see oli eelmine valitsuse koosseis. 

Ja nüüd see jutt, mis ka täna kõlas kohalike omavalitsuste iseseisvusest, võimalusest lisaks raha koguda, kaasa rääkida, ise otsustada – no see on ju tegelikult silmakirjalikkus. Sest tegelikult täna valitsus lihtsalt tahab, et kohalikud omavalitsused hakkaksid täpselt samamoodi inimesi koorima, nagu seda on valitsus viimased kaks aastat teinud. Omavalitsustele, eriti väikestele omavalitsustele, raha juurde ei anta, kohustusi pannakse aga aina juurde. Ja mis siis üle jääb? Siis hakataksegi … Omavalitsustel ei jäägi midagi üle, kui hakataksegi jällegi maksude näol raha kokku korjama. Kui näiteks mõni omavalitsusjuht, eriti näiteks väikse valla juht, pöördub valitsuse poole, ütleb, et teate, meil on kohustusi aina rohkem, te panete meile aina rohkem kohustusi peale, meil on vaja rohkem raha hariduse jaoks, selleks et maakoole lahti hoida, meil on vaja rohkem raha sotsiaalpoliitika jaoks, näiteks kõik need lisakulud hooldereformi käigus, mis on tekkinud, siis me juba teame, mis sõnum valitsuselt tuleb. "Mis teil viga on? Me ju tegime teie jaoks nii hea eelnõu, me andsime teile võimaluse saada lisasissetulek. Tõstke maamaksu! Selle jaoks me ju selle tegime." 

Aga kuidas saavad väikesed vallad ja linnad seda endale lubada? Neil niigi inimesed kolivad ära, inimeste toimetulek halveneb, väheneb kindlustunne, väheneb usaldus. Ja nüüd siis püütakse see Toompea poliitika ja stiil tuua ka kohaliku omavalitsuse tasandile. Ma tuletan uuesti meelde, et maapiirkondades on juba igast asju korraldatud: kaotatud tasuta ühistransport ära. Siis veel lubati, et see läheb paremaks, sinna suunatakse rohkem raha. No ei tulnud sinna raha juurde, ei ole läinud paremaks. Selle asemel viidi hoopis sisse automaks, suur väljaminek maal elavatele peredele, kelle jaoks on auto hädavajalik. Teedeehitusse raha ei suunata, teed lähevad aina halvemaks. Ja siis te tahate öelda, et pärast seda kõike peavad kohalikud omavalitsused selle jaoks, et saada lisarahastust, hakkama mitmekordselt maamaksu tõstma, et see ongi see lahendus täna. 

Me näeme, kuidas Toompea poliitika on ilmunud kohalikule tasandile, näiteks on see ilmunud Tallinna, kogu see üleolev juhtimisstiil. Ja needsamad erakonnad, needsamad poliitikud, kes on Riigikogus ajanud rahvavaenulikku agendat, kandideerivad nüüd erinevates kohalikes omavalitsustes. Paljud peidavad end valimisnimekirjade taha. Aga ärge laske end sellest petta. Vaadake hoolikalt neid nimekirju, neid poliitikuid. Vaadake, kuidas nad hääletasid, kui oli automaks, käibemaksu tõstmine, tulumaksu tõstmine. Vaadake hoolikalt! 

Mina ütlen, et ärge valige neid erakondi, nende esindajaid, kes on viimased aastad olnud Toompeal võimul ja teinud selle maksutsirkuse ja üritavad nüüd selle maksukaose tuua ka kohalikule tasandile. Ma ütlen, et aitab sellest üleolevast suhtumisest, aitab sellest inimvaenulikust poliitikast. Toompea poliitika tuleb kohalikest omavalitsustest eemale hoida. Täna kohalikud omavalitsused peavad olema, vastupidi, tugevad, et sellele Toompea poliitikale vastu seista, vajadusel minna ka Riigikohtusse. Seetõttu täna, rahvas, on ka teie kohustus valida selliseid inimesi ennast esindama kohalikul tasandil, kes suudavad olla tugevad ja suudavad vastu seista sellele inimvaenulikule Toompea poliitikale. Aitäh!

Aitäh! Ja palun siia kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! No selle arupärimisega, see maamaksuteema, oli arvata, et tuleb päevakorda. Tegelikult see maade hindamine on väga mõistlik tegevus, sest 20 aastat ju maid ei olnud hinnatud. Kui EKRE oli valitsuses, siis alustati seda protsessi. Ja tol hetkel pandi maamaksuseadusse piir ette, et maamaks ei saa tõusta üle selle protsendi praegusest kehtivast. 

Nüüd, selle Riigikogu koosseisu ajal, eelmine valitsus, kus olid ka sotsid, kelle juhtimisel ka see uus maamaksumäärus välja töötati, võeti piirang eest ära. Eelmine aasta oli võimalik maamaksu tõsta kuni 50%. Ja see 50% tõstmine tähendas seda, et nüüd selleaastane, tähendab, 2026. aasta tõus võib olla 10% – sõltub, kuidas omavalitsus selle tõusumäära ja tõusunurga üles pani. Nii et mitte 24. tasandist, vaid praegusest tasandist. Ja nii nagu eelkõneleja ütles, et see on valitsuse hea hoob, öeldakse, et anname kohustusi juurde. Aga kust raha võtta? Tõstke maamaksu.

Samas, maatulundusmaa pealt makstav maks on otsene otsene kulu põllumajandustootjatele, meie toidutootjatele. Toidujulgeolek ja praegused selle aasta tingimused põllumajandustootjatele on väga rasked olnud. Ja praegu igalt poolt, igast kohtumisest kumab läbi, et kas riik teeb midagi selleks, et põllumeestel läheks kas või normaalselt. Saagid tulevad, samas saagi kvaliteeti praegu ei ole seoses märjaga ja niiskusega. Ning see maatulundusmaa kaudu maamaksu tõstmine lööb otseselt põllumajandustoodangu omahinda ja ka põllumajandustootjate hakkamasaamiseks. 

Praeguses valitsuses ei näe ühtegi lootuskiirt, et nad hakkaksid põllumehi toetama, pigem on nad valmis sealt raha ära võtma ja põllumeestele ütlema, et te saate Euroopast raha, aga meie Eesti riik ei toeta seda. See maamaksu kaudu oleks võimalik. Ja siin on riigil hea öelda: aga see on kohalike omavalitsuste maks. Seda maksate ainult kohalikes omavalitsustes, rääkige omavalitsustes, minge volikogudesse, muutke seal. 

Teine on selle maade hindamise ja selle kaudu, mis maa-amet jagab, nüüdne Maa- ja Ruumiamet, rendimaid. Seal võiks ka riik vastu tulla ja seda rendihinda ümber vaadata. Aga ei, seda ei tehta, kuna järgitakse kindlat seadust. Ja sellest lähtuvalt ei ole võimalik hindasid langetada. 

Aga lõppkokkuvõttes, jah, ega see maamaksuga läheb kohalikele omavalitsustele selles mõttes raskeks, et kus on inimesed võimul, kes on igat moodi meelt, et maksu tõsta, siis seda tehakse. Aga seal, kus EKRE saab võimule, seal me langetame maamaksu. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi, siis sulgen läbirääkimised. Lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Aga liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Arvo Alleri, Rain Epleri, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Helle-Moonika Helme ja Anti Poolametsa 16. juunil käesoleval aastal esitatud arupärimine Läti punahirvede kohta Eestis. Arupärimist ma palun tutvustama Riigikogu liikme Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! 16. juunil esitasime arupärimise punahirvede kohta, kes tuiasid Põhja-Eestis Kunda ja Viru-Nigula ümbruses. Seda kajastas ka kohalik Virumaa Teataja nii 21. märtsil kui ka 24. aprillil. Sellega seoses esitasime kuus küsimust ministrile, sest põllumajandustootjad olid mures, et nad ei oska kellegi poole pöörduda. Kuna tegu oli punahirvedega, kellel olid kõrvamärgid kõrvas, siis peaks need olema põllumajandusloomad. Aga kuna nad jooksid mööda metsasid ringi ilma nõndanimetatud karjakuta või järelevalveta, siis oli segadus, kas nad on metsloomad või on nad koduloomad. Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet olid nõutud. Küttida neid ei tohtinud, kuna nad olid poegima hakkamas mingil hetkel. Poeginud loomad on ilma kõrvamärkideta, võiks öelda, et nad on juba metsloomad, aga kõrvamärkidega jooksvad hirved on koduloomad. Et noh, kahe ametkonna vahel oli segadust, kohalikud ei saanud kuidagi abi kohalikust omavalitsusest, ei saanud abi Põllumajandus- ja Toiduametist, Keskkonnaametist ei tulnud ühtemoodi sõnumit, mida nendega peale hakata. Üks asi on, et nad kevadel ikkagi sõid taliviljapõllu paljaks, teine asi on see, et nad trampisid selle läbi. Uurisin, mis on vahepeal muutunud, tegelikult ei ole mitte midagi muutunud, keegi ei ole mitte midagi rohkemat seal liigutanud. Ja siis nende kuue küsimuse põhjal ma loodan, et minister on saanud suve jooksul selgust ja annab meile ülevaate, mis olukord on punahirvedega. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad Arvo Aller, Rain Epler, Rene Kokk, Helle-Moonika Helme ja Anti Poolamets! Tänan teid selle arupärimise eest, mis käsitleb Lääne-Virumaal Kunda piirkonna elanikest põllumeestes suurt meelepaha tekitanud juhtumit. 

Ma mõistan täielikult kohalike inimeste muret ja frustratsiooni, kui nende põlde rüüstavad ja metsanoorendikke hävitavad loomad, kelle päritolu ja staatus on olnud pikalt ebaselge. Ministeerium on teemaga tegelenud ja ma annan teile täna põhjaliku ülevaate sellest, mida me teame ja mis on senimaani tehtud. 

Esimene küsimus: millisest Läti Vabariigi farmist on punahirved toodud Eestisse? See on loo keskne küsimus. Ma pean kohe selgelt ütlema, et need loomad toodi Eestisse ebaseaduslikult. Ametlikku teavitust nende liikumise kohta Euroopa Liidu loomade liikumise infosüsteemis Šveitsis ei ole tehtud. See tähendab, et riiklik veterinaarkontroll on jäänud teostamata nii Läti kui ka Eesti ametnike poolt. Põllumajandus- ja Toiduameti idaregiooni looma tervise ja heaolu juhtivspetsialist on teinud põhjaliku uurimistööd. Ametnikud on suhelnud Läti pädeva asutusega ning loomade kõrvamärkide numbrite alusel on põhjendatud alus arvata, et hirved pärinevad Lätist Tukumsi maakonnast ettevõttest SIA Dunduru plavas. 

Küsimus nr 2: milline organisatsioon või isik on nimetatud punahirvede Eestisse toonud ja mis eesmärgil? Uurimise käigus on selgunud, et loomad tõi Eestisse eraisik Meelis Järv. Transport toimus 2024. aasta detsembris ja kokku toodi 18–20 punahirve. Nagu mainitud, puudus loomadel nõuetekohane veterinaarsertifikaat, mida loomade riikidevahelisel liikumisel nõutakse. Loomade Eestisse toomise eesmärk oli paigutada nad aedikusse ning tappa seal oma otstarbeks vorstitootmise eesmärgil. Kahjuks läks asi valesti juba loomade mahalaadimisel. Loomi siia tellinud isikut ei olnud veokil vastas ja autojuhil ei õnnestunud loomi turvaliselt aedikusse suunata. Seetõttu pääsesid  nad vabadusse ja on sestsaadik elanud Viru-Nigula valla metsades. 

Millised on olnud senised tegevused nende hulkuvate loomade ohjamiseks? Niipea kui probleem ilmnes, algas ametkondade, kohaliku kogukonna ja loomaomaniku vaheline suhtlus. PTA ja Meelis Järv ise suhtlesid kohalike jahimeestega, et leida lahendus loomade püüdmiseks või küttimiseks. Keskkonnaamet on väljastanud väljaspool jahihooaega kolm luba nende loomade küttimiseks niinimetatud nuhtlusisenditena. Üks luba on tänaseks realiseeritud. Ülejäänud loomad, kes on metsa püsima jäänud, saab küttida tavalisel jahipidamise hooajal nagu ka teisi ulukeid. 

Kuidas kompenseeritakse kohalikele maaomanikele loomade tekitatud kahju? See on kahjuks kõige valusam küsimus kohalike jaoks. Meile teadaolevalt on kahju kannatanud kolm inimest, kahel juhul on rikutud taliviljapõllud ja ühel juhul metsanoorendik. Siin on ülioluline mõista juriidilist vahet. Kui kahju tekitavad metsloomad, siis hüvitab kahju teatud reeglite alusel Keskkonnaamet. Antud juhul on tuvastatud, et neil loomadel on olemas kõrvamärgid, ja seetõttu on nad peetavad loomad, kes on omaniku tegevuse või tegevusetuse tõttu loodusesse pääsenud. Seetõttu vastutab nende tekitatud kahju eest loomade omanik. Kuigi omanik on surnud, läheb vastutus üle tema pärijatele. 

Kunda jahimehed on pakkunud kahjude korvamiseks kompensatsiooni, kuid kaks kannatanut ei ole seda veel vastu võtnud. Kuna kahjusumma ületab 4000 eurot, on PTA juhtivspetsialist andnud kannatanutele soovituse pöörduda politseisse ja esitada kahjuteade. 

Kes, kuidas ja millal looduses hulkuvate koduloomade probleemi lahendab? Siin on tegemist juriidiliselt keeruka hübriidolukorraga. Ühelt poolt on tegemist hulkuvate loomadega, kelle püüdmise, pidamise ja hukkamise peab vastavalt loomakaitseseaduse §-le 5 korraldama oma haldusterritooriumil kohalik omavalitsus. Teisalt, kuna need loomad elavad nüüd vabalt metsas, tegeleb nende järelevalvega Keskkonnaamet. Praktikas tähendab see tihedat koostööd, mis ka toimub, ja lõplik lahendus on nende loomade eemaldamine meie loodusest läbi reguleeritud küttimise, mida Keskkonnaamet korraldab koostöös kohalike jahimeestega. 

Milline on konkreetsete ametnike, kes ei ole senini olukorda lahendanud, vastutus? Ma saan kinnitada, et ametnikud on tegutsenud vastutustundlikult ja oma pädevuse piires. PTA ametnik on teinud koostööd Läti pädeva asutusega ja tuvastanud loomade võimaliku päritolu ning konsulteerinud PTA õigusosakonna väärteomenetluse algatamiseks veterinaarseaduse § 99 alusel , mis käsitleb loomade ebaseaduslikku sissetoomist. Keskkonnaamet on omalt poolt väljastatud load loomade arvukuse reguleerimiseks. Süüdistus tegevusetuses ei ole seega minu hinnangul põhjendatud. 

Lõpetuseks. See erakondade juhtum on andnud meile väärtusliku õppetunni. Selleks, et tulevikus sarnastele piiriülestele ja juriidiliselt keerukatele juhtumitele oleks olemas kiirem ja standardiseeritud lahendus, töötame ministeeriumis koos Keskkonnaameti ja Justiitsministeeriumiga välja selge tegevusjuhise. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma saan aru, kolm jahiluba on antud, kaks nendest on ära realiseeritud – või oli kaks realiseerimata, ma tegelt sellest ei saanudki aru. Ühesõnaga, üks või kaks looma on maha lastud, ülejäänud kuskil hulguvad. Ma saan ka sellest aru, et see ei ole sinu haldusalas, ütleme siis, loomade küttimine on teise ministeeriumi haldusalas. Aga meil on ju … Ega need ei ole ainsad loomad, need tekitavad lihtsalt majanduslikku kahju, aga meil on ka hundid ja karud ja kõikvõimalikud muud nuhtlusulukid, kellele ka ei anta lubasid. Ja see kõik kukub … Justkui lubasid peab andma teine ministeerium või teine asutus või teises haldusalas olev asutus, aga mured on kõik sinu haldusalas. Mis siis nüüd saab sellega?

Aitäh selle küsimuse eest! Osaliselt on teie diagnoos väga õige. Metsloomade ja jahipidamise eest vastutab teine ministeerium, aga kahju kannatab tihtipeale põllumajandustootmine. Küll aga me ka kaasa arvatud täna oleme Kliimaministeeriumiga aruteludes erinevate metsloomade arvukuse koha pealt ja selles osas koostöö minu hinnangul toimib. Oluline on märkida seda terviklikku süsteemi, siin on väga palju erinevaid faktoreid, mis on viinud selleni, et meie huntide arvukus on kõrge, meie karude arvukus on kõrge. Ja siin on oluline leida see koht, kus säiliks looduslik tasakaal, aga samas need metsloomad püsiksid metsas ja suudaksid omakeskis toimetada, ilma et nad sekkuksid liialdaselt inimeste ellu. See on väga oluline küsimus ja see on ka minu hinnangul väärt kohest ja kiiret reageerimist.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma vaatasin praegu, see kadunukene, Rakvere võrkpalliklubi juht on, nagu ma aru saan, suur loomakasvataja, lihaloomade, ja nüüd mõtles, et saab hirvevorstiga segamini lihaveised panna. Kummaline segadus. Virumaa Teataja midagi ei teadnud, aga ma vaatasin kadunukese Facebooki lehte praegu. Veebruaris ta paneb sinna, hirvekari jookseb kellelegi härra Hussari, mitte meie juhataja akna all. See on tema lehel. Ja peale selle räägib veel nendest hirvedest seal veebruaris-märtsis. Aga Virumaa Teataja ja muud ametivõimud nagu alles nüüd said teada. Kuidas see võimalik on?

Aitäh selle küsimuse eest! Praeguseks on see teadmine olemas, see pilt on seal ees. Mis hetkel nad seda täpselt avastasid, seda ma ei oska öelda. Ma andsin ülevaate, mis sellega on praeguseks peale hakatud ja kuidas sellega toimetatud. Ja tõesti praeguseks hetkeks on antud isik lahkunud, aga see probleem, et punahirved on metsas, on ka ….….. lahendamisel.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja ja arupärimisele vastaja! Tuleb tunnistada, et ega vist see arupärimine natuke kiirendas seda otsimistööd ja uurimistööd. Kui kevadel sai räägitud Lätist, aga ei olnud teada, et see on Tukumsist toodud, et inimene on leitud, kes tõi. Nüüd on asjad nagu kiirenenud ja ka mingit hüvitist ollakse valmis maksma. Aga ma uurin selle koha pealt, et selle hüvitise maksmisega, et te ütlesite, et kolm ettevõtjat on nagu kaks põllumajandustootjat ja üks metsanoorendike kasvataja. Kas nendega võeti ühendust või nad ise esitasid kuskil oma hüvitistaotluse, et seesama hirve kahjust saaksid hüvitatud?

Aitäh! Ametnikud on kõikide kahjusaajatega olnud kontaktis, nad on seda arutanud. Kuna kahjude tekitaja, on põllumajandusloom, kelle eest vastutab omanik, siis selle kahju hüvitamise õiguslik alus on ka sellel, et omanik hüvitab need kahjud, millega praegu ka tegeletakse.

Tiit Maran, palun!

Jaa. Aitäh selle ülevaate eest! Tegelikult päris informatiivne. Mulle tundub, et võimalik, et seda, mida me käsitleme, kas seda saabki päris üksikjuhuna käsitleda, sest selle aasta alguses, tegelikult märtsis ja aprillis, täpselt samasuguse kollase kõrvamärgisega hirvi leiti Hiiumaal Kõpu poolsaarel. Ja sinna nad nii kiiresti üle ei uju. Nii et mulle tundub, et siin on midagi rohkemat taustal. 

Ja küsimus on üldse see, kuidas takistada mitteseaduslike loomade loodusesse laskmist. Ja sinna ringi läheb ilmselt ka seesama puuma – kui ta on puuma, kuigi väga tõenäoline. Ma kahtlustan, et seda asja ei saa käsitleda ühe juhtumina, aga hoopis laiemalt. Kas te sellel teemal olete ka suhelnud Keskkonnaameti ja Kliimaministeeriumiga?

Aitäh selle küsimuse eest! Siin on laiem kontekst see, et koduloomadel üldjoontes võiks olla kiibistus, millega neid leitakse, põllumajandusloomadel kõrvamärk. Alati seda kiibistust küll ei ole. Ehk küll on tegemist … Antud juhul Hiiumaa kaasusest ma ei ole kuulnud, pigem on need erandjuhud, millele ka jälile saadakse. Aga siin peabki toonitama, et loomade vabastamise seisukohalt on see kohustus põllumajandustootjal, kes nende nende loomade eest vastutab, või looma omanikul.

Selle puuma juhtumi kohta. See on ka osaliselt kiiresti levinud, seda nüüd märgatakse mitmes erinevas maakonnas. See ei ole antud hetkel vist ametlikku kinnitust saanud, et see puuma seal liigub, aga see kahtlus mitmetel osapooltel on. Ehk kui see loom üles leitakse ja kätte saadakse ning ta osutub puumaks, siis saab täpsemalt edasi vaadata, kustkohast ta sinna sai.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Mitmest allikast on mulle ka üsna veenvalt selgeks tehtud, et üks probleem on ka Aafrika sigade katku osas see, et mitmeid aastaid jäeti metssigade arvukus piiramata. Tõsi, nüüd on võetud see asi ette ja võidakse lasta emiseid ja isegi põrsaid, aga siiski, see üldine pilt, ma ei tea, mida Eestist kujundatakse, nüüd ongi kujundatud see piirkond, kus meie toidujulgeolek on raskelt löögi all. Aga see seondub sama teemaga: huntide küttimine, tohutud kahjud, mis on tekitatud talunikele. Jällegi rohepöörde argumentidega või ma ei tea millega ei saa neid kütitud. Nii et paneme kokku korraks hundid ja metssead. Kas mitte see tagasihoidlikkus populatsiooni piiramisel ei ole meie paljude probleemide allikaks olnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti, kuna kodusead on inimeste kontrolli all, bioohutusnõuded on Eesti farmides üsna kõrged ja taudifoon varasemalt sigalates oli null, aga metsas seda ikkagi jätkus ja tuli esile, siis metssead seda edasi kannavad. Neid me kuidagi isoleerida sellest niimoodi nagu kodusigu ei saa. Seal osa sellest taudifooni tõusust on kindlasti seotud selle populatsiooni kasvamisega. Võtmeküsimus sigade Aafrika katku kriisi lahendamiseks ja pikaajaliselt meie sealihakasvatuse, tootmise taastamisest on kindlasti selles, et kuidas me suudame hoida kontrolli all metssea populatsiooni metsas. See on kindlasti võtmeküsimus. Ja nagu te väga targalt välja tõite, siis sealt tekib järgmine küsimus, et kui ka metssigu on vähem, kes on huntidele sihtmärgiks, siis hundid võivad omakorda laieneda. Ehk minu hinnangul seda metsloomade probleemi tuleb käsitleda tervikuna, seda tuleb vaadata terve ökosüsteemi mõttes ja kindlasti on liikide mitmekesisus oluline ka meie metsakeskkonna jaoks. Aga seda proportsiooni peab vaatama ja seda peab vaatama ……, et inimkahjusid minimeerida ja põllumajanduskahjusid minimeerida.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Küsimus ei ole ainult punahirvedes. Küsimus on ka selles, et kuna inimesed liiguvad hästi palju, reisivad küll lõunamaades, küll teistes parasvöötme maades ja toovad ka eksootilisi loomi kaasa, need pääsevad siin putku. Nüüd me loeme, siin mingisugune puuma kõnnib meil mööda metsi ringi. Ja samas on väga selge, et kuna meil looduskeskkonnas väga paljusid võõrliike ei ole varem eksisteerinud, siis on nendega kaasnenud ka tõsiseid probleeme, nagu näiteks seesama Hispaania teetigude probleem. Kas nüüd ikkagi need võõrliikide liikumised ja üle piiri liikumised näiteks ka Venemaalt – seal on suuri-laiu metsi oi kui palju – siia saabuvad meil tavapärased liigid, nagu hundid ja metssead ja põdrad ja kitsed, võivad tuua meile ju ka erinevaid haigusi? Kas see võõrliikide meile tungimine, aga ka üle piiri liikuvate meile tavapäraste liikidega kaasnevad probleemid on ikkagi võetud nagu kaardistamisele …

Aitäh teile!

… ja nende probleemide likvideerimiseks meetmed väljatöötamisele?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Te tõstatasite väga mitu olulist küsimust. Mul on küll kahju, siin debatis kindlasti oleks asjakohasem kaasata keskkonnaminister, kelle vastutusalas see on. Aga loomade liikumise osa pealt, et kuna Venemaa piiriga tarastatakse, see kindlasti osaliselt piirab liike, mis sealtpoolt tulevad.  

Võõrliikide osas: see puuma. Kuna minu hinnangul ei ole see kinnitust veel leidnud, ei oska ma hinnata, kas puuma on siia jõudnud. Kas ta on kuskilt loomaaiast ära põgenenud või on eratarbeks keegi koduloomana pidanud, see on alles selgumisel. Teeteod tõesti on väga laialt levinud probleem, mis on tulnud siia tõenäoliselt aiandussaaduste impordi kaudu. Aga kui loomade liikumisest rääkida, siis ka lätlased on osaliselt mures nende karudega, mis Eesti poolt liiguvad sinnapoole. Ehk siis kui sul füüsilist piiri vahel ei ole, siis, ütleme, Eesti ja Läti piiril, mis on peaasjalikult see liikumise koht, seal me saame seda olukorda koostöös Läti jahimeestega vaadelda ja siis vastavalt tegutseda, kui vajadus ilmneb.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Meediast vähemalt oleme lugenud või olen mina lugenud, et hoolimata sellest, et siin meil Eestis see seakatk möllab, on soomlased sellest nagu kuidagi pääsenud või eemale jäänud. Põhimõtteliselt ma olen lugenud ka, et soomlastel on väga ranged meetmed ka piiril, kuidas nad igasuguste toiduainete riiki toomist lubavad ja kuidas nad seda kontrollivad. Ja samamoodi kui meie ütleme nüüd, et metssead võivad tulla ka üle piiri Venemaalt, siis teatavasti ka Soomel on Venemaaga päris päris pikk ühine piir. Kas te olete mõelnud, et võib-olla analüüsiks, et mida soomlased selles küsimuses teevad õigesti ja mida meie – ma ei taha öelda, et teeme valesti –, võiksime ka teha, et asjad oleksid paremad?

Aitäh selle küsimuse eest ja selle väga täpse teadlikkuse eest Soome olukorrast! Soomes tõesti on äärmiselt vähe metssigu, osaliselt tuleneb see sellest laiuskraadist, ehk siis neil on metssigade jaoks kehvemad tingimused kui Eestis. See on osa sellest. Tõesti, Venemaa poolt võivad nad liikuda, meil liiguvad nad tõenäolisemalt lõunast põhja suunas. Kui nad liiguvad, tulevad nad Lätist. Kui suur ja mastaapne see liikumine on, seda ma ei oska öelda. Aga mida soomlased tegid viimase katku puhul, mis oli mitmeid-kümneid aastaid tagasi? Võeti vastu põhimõtteline otsus: kas me kasvatame kodusigu või metssigu.

Minu hinnangul on see teemapüstitus selles mõttes õige, et ka Eesti riik peaks selle otsuse langetama ja selles suunas liikuma, kuidas me sellega toimetame ja vastavalt sellele ka meetmed kasutusele võtma. Soomes on tõesti see kontroll väga range. Ma ütleks veel, et soomlaste puhul, taas kord, kliima ei ole nii soodne. Ka Eestis tegelikult metssiga ei ole olnud kohalik liik, see on ka mingi hetk siia tulnud, sest et see on neile soodsamaks muutunud, ja seetõttu nad lõunast põhja poole liiguvad. Hetkel on meie laiuskraadil neile väga soodsad tingimused.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun! Ma ei saa öelda, et arupärijate nimel, sellepärast et Mart Helme nime siin kirjas ei ole.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! See temaatika on tegelikult palju laiem kui ainult see, mis siin nüüd otseselt arupärimises kirjas on: punahirvede probleem. Teatavasti see mees, kes punahirved meie maale tõi, tegelikult ei ole enam elavate kirjas ja enam vastutada kõige selle eest ei saa, mis sellega kaasnenud on. 

Aga võõrliikide temaatika on üsna mitmekihiline. Kui me vaatame, et meil ühte või teist liiki pole olnud siiani, siis see ei tähenda, et kusagil maailmas, kus looduslikud tingimused on meiega suhteliselt sarnased, neid liik ei eksisteeri. Ja kui nad rändega või ka tooduna meile Eestisse jõuavad, siis võivad nad siin suurepäraselt koduneda ja muutuda probleemiks.  

Me võime tuua ühe näite. Näide on kährikkoer. Kährikkoer Nõukogude perioodil kuskil viiekümnendatel või millal peale teist maailmasõda toodi Eestisse võõrliigina kui karusloom, mida on tore küttida. Aga selgus, et ta teeb rohkem pahandust kui kasu. Oli küll periood, ma mäletan, kuskil seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel, kui kährikunahast karvamütsid olid tohutu mood. Need, kes ikka kährikunahast karvamütsiga ringi käisid, olid ikkagi väga tehtud tegelased. 

Ja juhtus isegi selliseid asju ühe oma tuttavaga, näiteks tol ajal käis ühistranspordis kõva trügimine ja mees trügis bussi sisse ja keegi tema selja tagant võttis tema peast ära selle kährikunahast karvamütsi ja pani plehku. Ja tema seda kätte ei saanud. Nii et lihtsalt illustratsiooniks, kui nõutud see mingil lühikesel perioodil oli. 

Aga tulles kähriku juurde, ta on meil üks põhiline marutaudi levitaja, mitmesuguste parasiitide levitaja ja muude pahanduste tegija, maas pesitsevate kanaliste pesade rüüstaja. Nii et see karusnaha väärtus kõige selle pahaga kõrvutatuna, mis ta meile teinud on, kindlasti ei ole võrreldav.

No ja kui me räägime tänasel päeval sellest, et meil hulgub kuskil siin metsades puuma, siis Põhja-Ameerikas puuma elab samasugustes klimaatilistes tingimustes, nagu meil siin on. Ei ole mingit probleemi, et ta siin ei võiks koduneda. Küsimus on, kas me tahame. Kas me tahame, et sellised liigid koduneksid või ei taha? Ühest küljest on ju tore ja romantiline: näe, meil on siin ilvese kõrval veel ka keegi puuma. Aga teisest küljest, kui nad hakkavad murdma kariloomi – ja nad hakkavad murdma kariloomi, Põhja-Ameerikas on farmeritel lepingud elukutseliste puumaküttidega, kes neid populatsioone eemale peletavad ja vaos hoiavad –, siis meil tekiks kindlasti seesama probleem. 

Vaatame ka seda, kuidas meil ikkagi väga räiget laastamistööd teevad hundid, eriti lambakarjadega. Probleem on! Probleem on kiskjatega, probleem on suhtumisega kiskjate vaoshoidmisse. Ühelt poolt on loomakaitsjad, teiselt poolt on meil mingisugused, ma ei oska öelda, looduskaitsjad laiemas plaanis, kui loomakaitse kitsamas plaanis seda on. Mida linnastunum on ühiskond, seda ebatervem on suhtumine sellesse, milleks loom on looduses ja milleks loom on laudas.

Siit tekivad loomulikult konfliktid, vastuolud, eriarvamused ja kõik sellega kaasnev ja seda kõike tuleb diskuteerida. Punahirv on selles mõttes meil lihtsalt toodud küsimuse esitamise seisukohast kui niisugune teemapüstituse fookuspunkt. 

Ja ma tahan öelda veel ka seda, tulles põgusalt puudutatud seakatku juurde, et kuna meil on maaeluminister siin täna arupärimisele vastamas, siis me oleme tegelikult käesoleval aastal äärmiselt keerulises põllumajanduslikus ja toidujulgeolekulises olukorras. Ühelt poolt on meil olnud äärmiselt ebasoodus suvi: meil on probleemid viljadega, meil on probleemid kartulitega. 

Paluksin lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Teiselt poolt on meil seakatk, mis on juba kümnete tuhandete kaupa sigu hukkamisele saatnud või saatmas. Kõik see kokku tähendab seda, et kui ma lugesin kuskilt, et kui me siiani sealiha osas olime isevarustavad kuskil 75% ulatuses, siis praeguseks on see kukkunud 35% peale. Ja see mitte ainult toidujulgeoleku poolest, vaid ka maaelu, põllumajanduse tööhõive ja kõige selle seisukohast on väga tõsiste probleemide allikas. 

Minu ettepanek maaeluministrile siit puldist praegu on võtta tõsiselt käsile, viia valitsusse ettepanekud erakorralise olukorra väljakuulutamiseks põllumajanduses, vastavate rahaliste toetuste väljatöötamiseks valitsuse poolt ja nende sammude astumiseks kohe praegu, käesoleval aastal. Et meil säiliks toidujulgeolek esiteks ja et meil maaelu ei kukuks kokku teiseks, et meil maaelu mitmekesisus ei lakkaks toimimast, nii et meil oleks lõpuks ainult ühte sorti teravilja kasvatus, ainult ühte sorti mingisugune, ma ei tea, loomakasvatus, ja et meil ei kaoks ära meile enne Nõukogude perioodi kuulsust toonud kartul, mis on praegu ära uppunud, ära mädanenud.

Lugupeetud minister, võtke tõsiselt neid ülesandeid! Viige valitsusse vastavad ettepanekud, töötage valitsuses kollektiivselt välja vastavad paketid! Ei ole ainult niimoodi, et raha läheb Ukrainasse ja kaitsetööstusse. Raha peab minema ka maaellu ja põllumajandusse. Kuni elab Eesti küla, elab Eesti rahvas. Ja kui ei ole enam Eesti rahvast, siis ei ole vaja ka Eesti riiki. Nii lihtne see on. Teeme siit loogilised järeldused. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Päris naljakas lugu. Kunagi olid Läti punased kütid, tulid ka siiapoole. Ja nüüd äkki selgub, et terve kari Läti punahirvi kolab Virumaal ringi. Virumaa Teataja raporteerib korduvalt, kevadel ja talve poole, kohati räägib, et on mitmesajapealised karjad. Ja nüüd selgub, 20. veebruaril Virumaa Teataja kirjutab, et te ei tea mitte midagi, ja aprillis. Aga samal ajal seesama nende hirvede siia tooja, Läti punaste hirvede siia tooja oma Facebooki lehel räägib nendest. Ja nii edasi. Kummalisel kombel tundub, et kolleegid Virumaa Teatajas ei ole nagu eriti tasemel, kui nad ei jälgi sotsiaalmeediat ja nii edasi. Omanik rahulikult räägib neist. Toonane omanik. Aga see selleks. 

Punahirved on jah, meil elavad üsna palju Eestis. Kõige suurem hirveaed ja kunagi varasemalt need hirveaiad olid üldse traditsioon. Toosikannus on kusagil 400 või isegi rohkema punairvega. Ja mitmel pool varem on need pääsenud jooksu Tamsalu kandis 2010 või oli 2009. Ja nii edasi. Nii et midagi hullu siin ei ole, lihtsalt suur loom ja vajab suurt ala. Need aiad ei pruugi ka suurt looma kinni pidada. No praegu on jooksuaeg hirvel, septembris-oktoobris, ja praegu on nad on eriti jooksuhimulised. 

Kogu selle loo juures on mõtlemapanev see moment, et me oleme rääkinud sellest Hispaania teost, kuidas ta on tulnud siia munadega, väikesed munad kusagil lillepotis või nii edasi, ja muutunud siin tõeliselt ohtlikuks nähtuseks. Ja nüüd selgub, et üle poole aasta või rohkem hulgub ringi siin suur hirvekari, punahirvede kari, ja keegi ei tea, mis on. 

No järelpärimine oli kolleegidel EKRE-st 16. juunil. 16. juunil, täna on juba sügis, varsti oktoober. Ja keegi nagu ei tea midagi. Alles nüüd Maaeluministeerium lõpuks selgitas välja, millega tegu on. Kui see ei ole korralagedus või teadmatus nii suurte loomadega, ma ütleksin, et Läti punased kütid võivad kolada ringi või on need rohelised mehikesed või mis iganes. Kui nii suuri loomi ei suudeta leida, kust nad on tulnud siia, kes on nad toonud ja nii edasi, siis tekib tõsiseid küsimusi. Vene ajal öeldi üks sõna, selline: bardakk valitseb, täielik. Me ei tea, mis meil siin on, ja nüüd äkki siis tuleb välja kõik see, mis tegelikult on need märgid juba veebruarikuust, avalikus sotsiaalmeedias on võimalik neid leida ka praegu. Ma leidsin siinsamas ministrihärra esinemise ajal selle. 

Nii et see korralagedus, see on suurepärane näide korralagedusest, mis valitseb, praegusel hetkel nüüd Maaeluministeeriumi haldusalas, aga ka laiemalt. Ja see võiks panna mõtlema, mis tegelikult toimub. Suured punahirved – sarved on sellised, eks – jooksevad ringi ja keegi ei tea, kust nad tulid, kes tõi. Aga nojah, kuna selle omanikul, kadunud … on lihaloomad, Facebook kirjeldab, näitab neid, ja loomulikult mõtles, et toome natukene hirvi juurde ja tuleb parem vorst. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise ammendanud.

Oleme jõudnud neljanda juurde: Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa ja Aleksandr Tšaplõgini 19. mail 2025. aastal esitatud arupärimine kultuuritöötajate palkade kohta. Arupärimise number 781. Palun ettekandeks arupärijate nimel Riigikogu liikme, hea kolleegi Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tegelikult on meil siin tegu haruldase juhtumiga, kus veel kevadel ehk enne Riigikogu suvevaheaega sisse antud arupärimine ei kaotanud absoluutselt oma aktuaalsust, vaid pigem, ma arvan, on isegi rohkem aktuaalne just nüüd, sest jutt käib kultuuritöötajate palkadest. Me võime öelda, et need palgad on ajale jalgu jäänud. Probleem aina süveneb, kuna valitsus pole tõstnud neid juba mitu aastat järjest. Ja peab kahjuks konstateerima, et alates aastast 2023 on Reformierakonna poolt juhitud valitsused näidanud pigem vaenulikkust meie riigiteenistujate vastu. Mitme aasta jooksul ei ole tõstetud politseinike, päästjate, piirivalvurite, õpetajate ega kultuuritöötajate palkade alammäärasid. 

Ja siin me pöördume ministri poole ja ütleme, et septembris 2023 andsite teie kultuuriministrina teada, et aastal 2025 kultuuritöötajate palga alammäär taas ei tõuse. Tuletan meelde, et viimane kultuuritöötajate palga tõus toimus 2023. aasta alguses. Kokku on kultuuritöötajatel olnud kuue aasta jooksul kolm palgatõusu: aastatel 2019, 2021 ja 2023, kokku 35% võrra. Aga samal perioodil on inflatsioon olnud üle 40%. Aastatel 2023 ja 2024 läksid näiteks toidukaubad 40% võrra kallimaks. Kõrgharidusega kultuuritöötaja palga alammäär on aga praegu, ja seni on, 1600 eurot kuus bruto. Kardan, et meie kultuuritöötajad ei ole enam nõus ennast lohutama mõttega, et riigi majanduslik olukord on jätkuvalt keeruline. Seda näitas ilmekalt eelmise aasta september, kui Eesti teatrirahvas kogunes Stenbocki maja ette avaldama meelt kultuuritöötajate põhipalga mitmeaastase külmutamise vastu. 

Eeltoodust tulenevalt palume ministril vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele vastata järgmistele küsimustele. Kas teie arvates on praegused Eestis kehtivad kultuuritöötajate palgatingimused kooskõlas Eesti elatustasemega? Kas teie hinnangul on normaalne ja vastuvõetav olukord, kus Eesti kõrgharidusega kultuuritöötaja palga alammäär on 2023. aastast 1600 eurot – bruto, tuletan meelde? Kas Eesti kultuuritöötajad saavad arvestada sellega, et nende palga alammäär tõuseb järgmisel aastal ehk aastal 2026? Mis on teie sõnum Eesti kultuuritöötajatele? Kas sama, mille käis välja nüüdseks juba endine siseminister Lauri Läänemets politseinike ja päästjate palkade alammäärade kohta: olge rahul sellega, et teid ja teie palkasid ei kärbita? Juba rohkem kui aasta tagasi tegi Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon, TALO riigile ettepaneku alustada läbirääkimisi, et tõsta töötasu alammäära järgmisel aastal seniselt 1600 eurolt 2036-le. Aastaga on hinnad ainult kerkinud ja inflatsioon kasvanud. Kas teie arvates on selline ettepanek realistlik ja kas olete valmis sellega järgmise aasta riigieelarve läbirääkimistele minema? Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd on mul suur heameel paluda Riigikogu kõnetooli teie küsimustele vastama auväärt kultuuriministri Heidy Purga.

Tere! Tänan teid selle küsimuse eest, nagu siin armastatakse öelda puldis olles. Ma selle jutu kokkuvõtteks võin öelda, et mul on hea meel, et me oleme teiega ühes paadis. Ma olen aasta jooksul – tagasihoidlikult küll, aga siiski – pööranud korduvalt tähelepanu sellele, et see, mille eest ma käesoleval riigieelarve läbirääkimistel seisan, on kultuuritöötajate palgad. Ma vaatasin lihtsalt ajalukku, et tausta tuua. Alates koroonakriisist ja sellele eelnevatest valitsuskombinatsioonidest on olnud meie riigieelarve väga keerulises seisus. Ka teie erakonna kunagine juht Jüri Ratas on eelarvet juhtinud väga suure defitsiidi kursis või defitsiidi kursil olles. Tänaseks on sellele lisandunud kaitsekulude kasv ja nii edasi. Nii et eelarvet koostades ongi see ülesanne väga-väga väljakutseterikas, leida erinevate sektorite palgatõusuks vahendeid. 

Aga nii nagu ütlesin: kultuuritöötajate palgad on minu jaoks väga oluline teema olnud. Ma tuletan meelde, et ka president Alar Karis, mul on väga hea meel, sõnas taasiseseisvumise aastapäeval peetud kõnes, et haridus ja kultuur on meie vaimse tugevuse vundament ja need peavad teemadena ka ühiskondlikes aruteludes ja riigieelarves tähtsustuma. Ma arvan, et selleks võib-olla on nüüd õige aeg. Ma palun pisut lihtsalt kannatust, kuni valitsus nende ettepanekutega välja tuleb, mis on meil õnnestunud riigieelarve kõnelustel omavahel kokku leppida. Aga ma nõustun nii presidendi kui ka teiega, et kultuuritöötajate palgad peavad tõusma ja mitte ainult, et ei tõuseks alammäär, vaid kokkuvõttes kultuuritöötajate keskmine. 

Selgitan, et me oleme siin riigis aastate jooksul läbi viinud kultuurivaldkonnas reformi, millega me oleme muutnud enamiku meie allasutusi, eelkõige teatreid ja muuseume, riigiasutustest sihtasutusteks ja see sihtasutuse vorm on ennast väga hästi tõestanud. Juriidiline toimimismudel, mis on võimaldanud pea kõikidel selle reformi läbi teinud asutustel tõsta oma eelarves oma tulu mahtu. See on küll üks osa, aga see on siiski olnud võimalus. Need sammud võimaldavad lisaks riigi või kohaliku omavalitsuse toetusele asutuste juhtidel suurendada ka heade töötajate palkasid või nende töötajate palkasid, kellel nad seda ise heaks peavad tõsta. 

Ja seda on meie kultuurivaldkonna juhid suutnud ka praktikas üsna edukalt ellu viia, nii et kultuurivaldkonnas kõrgharidusega töötajale väljamakstav keskmine palk on tõusnud koos riigi panuse ja erinevate muude tulude abil juba üle 2000 euro piiri. Loomulikult ma olen teiega nõus, et see võiks olla kindlasti suurem. Tulen jälle selle juurde tagasi, et nendel eelarveläbirääkimistel, mis meil käesoleval aastal siin lõpusirgel on, ma selle eest seisan. Minu eesmärk on tõsta nii alammäära, kuid kuna valdkonna asutuste juhid on väljendanud väga tugevat ootust tõsta enam ka palgafondi, siis tõusma peab ka palgafond. 

Mida ma veel saan teile siin öelda, on see, et valitsus käitub koalitsioonilepingus kokku lepitult. Meie sõnastasime seal, et väärtustame kultuuri- ja spordivaldkonnas tegutsevaid inimesi ning seetõttu kultuuritöötajate, laulu- ja tantsupeoliikumise kollektiivijuhtide ja treenerite palgafondid kasvavad. Täpsem info saabub nädala pärast. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Teile on ka mõned küsimused. Alustab Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja ja lugupeetud minister! Probleem ei ole ainult ühe aasta eelarves, vaid süsteemses ja pikaajalises alarahastamises. Kas teie hinnangul on vajalik töötada välja pikaajaline riiklik palga kasvustrateegia kultuuritöötajatele, mis tagaks palkade kasvu vähemalt samas tempos miinimumpalga ja avaliku sektori teiste ametigruppidega, et vältida kultuurivaldkonna töötajate järjestikust mahajäämust?

Mul on siin 2020. aastast väljavõtte ja tabel selle kohta, milline on olnud Kultuuriministeeriumi haldusala kõrgharidusega kultuuritöötajate keskmine brutokuupalk, võrreldes Eesti keskmisega. Siin on aasta kaupa seda sammu vaadeldud, aasta kaupa alates 2020. aastast, kui see keskmine brutokuupalk oli 1661, on ta tõusnud 2024. aastaks 2065 euroni. Eesti keskmine on sellest ikkagi pisut mahajäänud. See tähendab seda, et tulen tagasi oma esimese teie poolt esitatud küsimuse vastuse juurde, kus ma kirjeldasin sihtasutuste toimimismudelit. Loomulikult peab vaatama seda, et palk tõuseks mingi perioodi tagant, kuna need inimesed loovad väärtust ja loovad väärtust ka majandusele meie riigis, siis on seda sektorit ja seda valdkonda kokkuvõttes väga oluline silmas pidada. Aga lihtsalt faktid ja statistika räägivad enda eest, et see tõus keskmise brutokuupalga ulatuses on siiski ülespoole liikunud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh teile vastuste eest! Mul on kaks küsimust ühes, aga nad on omavahel seotud. Üks on selline. Vaatamata sellele, et üks teie kolleegidest siin ütles, et raha on praegu riigieelarves – parafraseerides natuke – väga palju, siis igasuguseid probleeme on ka väga palju. Ja loomulikult nii politseinikud kui päästjad ja piirivalvurid ja õpetajad, kõik ootavad seda palgatõusu, sellepärast et nemad ei ole seda ka saanud aastast 2024 jaanuar. Aga küsimus on selles, et kas teil õnnestub selles olukorras ikkagi kultuuritöötajatele palgatõusu saada. Ja teiseks: milline see olla võiks? Sellepärast et praeguses olukorras ma arvan, et 10%-st, isegi 15%-st protsendist kindlasti enam ei piisa.

Eks seda saate teada siis, kui eelarve on Riigikogule üle antud. Aga nagu ütlesin, see hetkeolukord riigieelarve olukorda silmas pidades ja neid ambitsioone, neid kohustusi, mida on tarvis kõike täita, selge on see, et kõik ei saa ehk seda, mida nad ette kujutavad või on soovinud. Neid soovijaid ja soove on väga palju, ka valitsusele tulnud, eelarvekõnelustele saadetud ettepanekuid erinevateks tõsteteks erinevatel ridadel, eelarve mahust rääkides. Neid soove oli väga palju. Aga nagu ütlesin, oleme koalitsioonilepingus kokku lepitud asjade juurde suutnud jääda. Ja ma loodan, et sellest ettepanekust, mis valitsus Riigikogule üle annab, palkadest rääkides, on sellele valdkonnale ikka kasu.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kas teil on ülevaade sellest, mis on kohalike omavalitsuste palgal olevate kultuuritöötajate keskmine palk, kuidas see üle Eesti jaotub, millised need palgad on? Võib juba ette kujutada, et tegelikult on need väga madalad, kaugelt väiksemad kui riigi nii-öelda miinimumpalk. Mida te olete mõelnud selle murega seoses ette võtta ja kas te olete mõelnud omavalitsustele abikäsi ulatada selle probleemi lahendamiseks?

Vaat see on väga keerukas küsimus. Loomulikult me oleme suhelnud ja olnud pidevas kontaktis ka Eesti Linnade ja Valdade Liiduga. Riik kohaliku omavalitsuse autonoomiasse ja tehtavatesse otsustesse ei saa sekkuda, küll aga saame me anda omalt poolt julgustust kaasa selleks, et kultuurisektor ei jääks nagu alati selleks viimaseks rea peal olevaks sõnaks nii-öelda, kus saaks eelarvet maha tõmmata. Tihtipeale on tõesti juhtunud nõnda päriselus ja praktikas. Millegipärast seda ka kohalikes omavalitsustes ei väärtustata ehk nii palju ja mulle on antud ka sõnum edasi kohalike omavalitsuste poolt, et ärge tõstke, palun, nii palju, sest meie jääme muidu oma kohaliku omavalitsuse kultuuritöötajate palgaga hätta. Aga siin on ka rikkaid kohalikke omavalitsusi Eesti mastaabist rääkides. Kui me räägime näiteks Tallinnast, eks ole, kes siin kohaliku omavalitsuse valimiste eel juba kõvasti kampaaniat teeb, ka seda gruppi silmas pidades, et nende keskmine palk ja miinimumpalk võiksid olla suuremad, ja ka Tartust, kus on haridust rohkem arvestatud. Eks see kohalike omavalitsuste võimekus ja ilmselt ka eesmärgid, mida nad on endale seadnud enda kohaliku omavalitsuse prioriteete silmas pidades, on väga erinevad. Aga jah, omalt poolt olen tõesti teinud seda, et erinevatel kokkusaamistel, mis meil on linnade ja valdade liidu ja muude kohalike omavalitsustega olnud, olen neile südamele pannud seda, et neid töötajaid kohalikes omavalitsustes ei tohiks samuti unustada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me oleme väga lahke käega, ühe kõige lahkema käega andnud oma raha Ukrainale ja Ukraina inimestele ja ka arenguabina Aafrikasse ja mitmele poole mujale. Ja mu küsimus on teile: mis te arvate, kumb on olulisem Eesti riigile ja tema säilimisele, kas kultuuritöötajate palga tõstmine või lahke käega raha jagamine laias maailmas?

Aitäh! Ma ei tea, millises maailmas te elate, härra Ernits. See on päris vastutustundetu vastandamine: kultuuritöötajad ja Ukraina. Selge on see, et ukrainlased sõdivad praegu ka meie riigi heaks justkui. Aga meie proovime siin anda endast parima, et väärtustada kõiki neid inimesi, kes meil kultuurivaldkonnas töötavad.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Esiteks, ma tahaksin tänada ministrit. Mulle meeldib see stiil, kui minister ikka niimoodi ratsionaalselt vastab küsimustele üldkokkuvõttes, mitte lihtsalt ei loe ette seda, mis on talle mõne nõuniku poolt kirja pandud. Sellest, ma arvan, on rohkem tolku, sest me saame teada just seda, mida me tahame teada. 

Samas loomulikult tahaksin teda kiita selle eest, et ta tõepoolest võitleb kultuuritöötajate palkade eest. Vaatame, kuidas see võitlus lõppeb. Ma lihtsalt mainin, et kuna tema juba läks ajalukku nii-öelda oma jutuga ja tuletas meelde, et Jüri Ratase valitsuste ajal läks eelarve defitsiiti. Noh, ma ei oska seda kommenteerida, aga ma oskan kommenteerida nii palju, et samal ajal, aastatel 2019. ja 2021 kultuuritöötajate palgad kasvasid, ja kasvasid korralikult. Nii et see on kindlasti nendel inimestel meeles. 

Aga praegu on tõepoolest olukord selline, nagu ma oma küsimuses põhimõtteliselt juba ütlesin: see alammäär on 1600 eurot kuus ja on selline juba aastast 2023. Seega see palgatõus, alammäära tõus peab olema väga konkreetne ja väga märgatav. Kui räägitakse, ma ei tea, 5%-st, 7%-st, isegi 10%-st, siis antud olukorras see absoluutselt ei muuda asja. See tõus peab olema umbes 20% ja me kõik küllap saame sellest aru. See oleks loomulikult suur, aga teisest küljest vaatame, see oleks 320 eurot kuus juurde ja see palk ikka oleks väiksem kui 2000 eurot bruto. 

Ja tuletan meelde, et tõepoolest TALO tegi ettepaneku nüüd juba, ma arvan, kuskil poolteist aastat tagasi, et alustada läbirääkimisi ja nende ettepanek oli 2036 eurot. See on loomulikult see reaalsus, kus me täna oleme, kus inflatsioon on 40%. Me oleme inflatsiooni järgi kahjuks Euroopas esikohal ja meie majanduslangus on kestnud rohkem kui kaks ja pool aastat, võib-olla juba kolm aastat. 

Nii et selles olukorras ma ühest küljest soovin ministrile jõudu nendel eelarve läbirääkimistel. Nagu ma ütlesin, see meie arupärimine on väga aktuaalne praegu, vaatamata sellele, et see oli tehtud juba maikuus. Ja loomulikult on ka opositsioonil oma roll selles, et see olukord, vähemalt paistab nii, hakkab muutuma ja minister läheb tõepoolest eelarve läbirääkimistele konkreetsete ettepanekutega, mis puudutavad kultuuritöötajate palkasid. 

Ja loomulikult kultuuritöötajad, näiteks needsamad teatriinimesed, avaldasid meelt ka Stenbocki maja ees ja on kõikjal rääkinud sellest, et olukord on hästi keeruline ja nemad arvestavad sellega, et riik suhtub nendesse lugupidavalt ja oskab hinnata seda tööd, mida nad teevad iga päev. Ehk see kajastub ka selles numbris, millega loodetavasti kultuuriminister tuleb läbirääkimistelt. Ja see on nende jaoks selline hea uudis. Aga see tõus peab olema tõepoolest arvestatav, märgatav. Noh, ma ütleksin omalt poolt, vähemalt 20%. Aitäh! 

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja jõudnud viienda juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Vadim Belobrovtsevi, Peeter Ernitsa ja Vladimir Arhipovi 19. juunil 2025 esitatud arupärimine rahvaraamatukogu seaduse muutmise kohta, arupärimine nr 808. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Nüüd räägime rahvaraamatukogude seaduse muutmisest. Me esitasime 19. juunil neli küsimust väga olulisel teemal kultuuriministrile. Kultuuriministeerium on algatanud rahvaraamatukogu seaduse muutmise, kirjutame, mille eesmärgid tekitavad küsimusi ning põhjendatud kahtlusi, et reformi tulemusel väheneb kohalike omavalitsuste otsustusõigus raamatukogukorralduse üle ja kasvavad seonduvad kulud. Samuti pälvib kriitikat eesmärk kaotada keskraamatukogud maakondades. Ja meil on neli küsimust, aga ma ei hakka neid kordama praegu siin. Aga loodan, et lugupeetud ministriproua loeb ette ja vastab neile. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja ongi taas kord hea meel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt kultuuriminister Heidy Purga.

Küsimused on tõesti ammu ette saadetud, 19. juunil. Vahepeal me oleme kõvasti tööd teinud erinevate valdkondade esindajatega selle seaduse raames. Aga ma tulen paari fakti juurde. Kõigepealt … Hästi, ma hakkan küsimustele vastamisest, siis vaatame need faktid üle. 

Esimese küsimusena te küsisite: "Millise hinnangu annate Eesti raamatukogudes tehtava töö kvaliteedile?" Ja ma nüüd räägin sellest, kuidas rahvaraamatukogude töö kvaliteeti hinnatakse. Siin peab lahutama isikliku arvamuse ja selle, kuidas ministeerium rahvaraamatukogude tööd hindab. Seda hinnatakse nii kohaliku omavalitsuse, aga ka riigi tasandil ehk kompleksselt. Kohalikud omavalitsused annavad teenistusliku järelevalve kaudu hinnangu oma raamatukogude tööle kõigepealt ja siis Kultuuriministeerium järgib võrgustiku toimimist ning maakonnaraamatukogude poolte riiklike ülesannete täitmist. 

Me teame seda ja oleme kindlasti teiega ühel nõul, et meie raamatukogud on elanike hariduse ja meie igapäevaelu tugisammas. Oleme lugenud ka külastatavust. Kui tahate näiteks teada, kui palju inimesi, mitu inimest külastab aastas raamatukogusid, siis seda on 700 000 eestimaalast, külastamiste arv. Jätkuvalt on aga mitmeid rahvaraamatukogusid, mille füüsiline keskkond vajab uuendamist ja selleks, et raamatukogud oleksid inspireerivad, atraktiivsed, kättesaadavad nii tänastele kui ka uutele sihtrühmadele, on vaja investeeringuid rahvaraamatukogude keskkonda, teenuste arendamisse ning raamatukoguhoidjate väärilisse tasustamisse. 

Me oleme teinud mitmeid uuringuid. Kõigepealt Emori uuring aastast 2018, mis viidi läbi muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate hulgas. See uuring näitas, et kuigi raamatukogude teenuste kvaliteet tervikuna on hea, on peamiseks kitsaskohaks e-teenuste killustatus ja digisisu piiratud kättesaadavus. Ja see on üks selline tugisammas, millele see seadusemuudatus ja seal tehtavad parandused keskenduvad. 

Eestis tuleb täna kasutada kolme erinevat raamatukogusüsteemi ja seda selleks, et leida ja laenutada vajalikke väljaandeid, ning laiemale valikule ja digisisule pääsevad hõlpsasti ligi ainult kahe linna lugejad: Tallinnas ja Tartus. Samas on elanikel kõrged ootused kasutada raamatukogude teenuseid veebis, mistõttu on digitaalsete lahenduste arendamine suurima kasvupotentsiaaliga valdkond. 

Nüüd edasi. Mis on veel oluline? Kõige tähtsamad, need, kes 21. sajandi raamatukogu loomisega iga päev tegelevad, on meie raamatukoguhoidjad. Ja just Eesti raamatukogudes töötavad inimesed loovad ja kannavad raamatukogude väärtust, aga paraku ületab nende tööpanus järjekindlalt liiga tagasihoidliku palga. See on teine teine fookus, mis selles seadusemuudatuses ette võetakse. 

Kokku võttes võib öelda, et Eesti rahvaraamatukogude töö kvaliteet on hea ja raamatukoguhoidjad pühendunud, kuid rahvaraamatukogude valdkond vajab väga digitaalse arengu kiirendamiseks toetust, ta vajab keskset eestvedajat, et ühtlustada killustatud raamatukoguteenuste kvaliteeti ja arendada ka üle-eestilisi teenuseid. See lihtsalt tagab meile rahvaraamatukogude jaoks parema nüüdisaegse rolli kultuuri- ja haridusasutusena. 

Teine küsimus. Te küsite: "Millistele analüüsidele või uuringutele tuginedes on otsustatud viia maakonna keskraamatukogude funktsioonid rahvusraamatukokku?" Ja siin on mul teile välja pakkuda või välja tuua kohe neli põhjust, millele see otsus on tuginenud. Kõigepealt maakonnaraamatukogude haldusjärelevalve kokkuvõte, siis raamatukogu valdkonna poolt sõnastatud arenguvajadused, mis dokumendis "Kultuur 2030", kolmandaks Kultuuriministeeriumi tellimusel läbi viidud analüüs pealkirjaga "Riiklike raamatukoguteeninduse koordineerimise ülesannete ja nende rahastuse mudeli väljatöötamine" – need tulemused on kokku võetud, selle uuringu viis läbi PricewaterhouseCoopers aastal 2023 – ja neljas, mõttekoja Praxis 2022. aastal läbiviidud uuring "Rahvaraamatukogude rolli analüüs ja ettepanekud valdkondadevahelise koostöö tõhustamiseks". Nii et need on need uuringud, analüüsid ja alusdokumendid, millele tuginedes need ülesanded on välja sõelutud. 

Kultuuriministeerium on pidevalt analüüsinud ja hinnanud maakonnaraamatukogude senist töökorraldust, vaatame ka riiklike ülesannete täitmist. Nendest analüüsidest on selgunud, et riiklike ülesannete korraldus on killustatud, ülesannete täitmisel esineb suures osas dubleerimist ja töökoormus on maakonniti väga ebaühtlane. Ma toon näite ka, et illustreerida seda. 

Näiteks Harju maakonnas on 16 omavalitsust, samas kui Järva, Jõgeva, Lääne, Põlva ja Saare maakonnas ainult viis. Ja see on viinud olukorrani, kus rahvaraamatukogudele ei ole tagatud ühesugused tingimused just teenuse saamiseks. Teenuse saamine on väga ebaühtlane maakonniti. Rahvusraamatukogu täidab juba täna neid riiklikke ülesandeid: arendab raamatukogudele tugiteenuseid ning toimib kogu raamatukogude võrgustiku kompetentsikeskusena. Rahvaraamatukogu valdkonna riiklike ülesannete koondamine rahvusraamatukokku vähendab riiklike ülesannete dubleerimist, killustatust, tagab nende ühtse arenduse ja kvaliteedi ning loob kõigile rahvaraamatukogudele võrdsed tingimused kvaliteetsete riigiteenuste saamisel. 

Me oleme vaadanud, mida naabrid teevad. Kuna seadusemuudatus on päris massiivne, seda on ette valmistatud viis aastat, samm sammu haaval, kogu aeg suheldes valdkonnaga ja uute tulemusteni jõudes või seda seaduse teksti ja ettepanekuid parandades. Rahvusraamatukogul on suurem roll rahvaraamatukogude tegevuse toetamisel näiteks Poolas, Rootsis, Norras. Rootsis on riiklik raamatukogu ametlikult määratud koordineerima ja arendama rahvaraamatukogude sektorit ja komplekteerimine seal toimub keskselt palju suuremates riikides kui Eesti. 

Seega tugineb otsus nii seniste maakonnaraamatukogude töökorralduse analüüsidele tuginedes, aga ka "Kultuur 2030" raamatukogude valdkonna strateegilisele eesmärgile, et soodustada raamatukogude koostööd. Jällegi toon uuesti välja, et vähendada dubleerimist tegevustes ja kus on võimalik, käivitada ka keskselt arendatud üleriigilisi teenuseid, kasutada olemasolevaid ressursse innovaatilisemalt ja tõhusamalt spetsialiseerumiseks või ühistegevusteks. 

Veel selle küsimuse juures, et maakonnaraamatukogu on kohaliku omavalitsuse raamatukogu. Need ei ole riigiraamatukogud. Need on kohaliku omavalitsuse raamatukogud, kes täidavad täiendavalt raamatukoguteeninduse maakondliku koordineerimise ehk riiklikke ülesandeid. Ja seni neljale töötajale igas maakonnas on seni palka maksnud riik, et nad pakuksid teistele raamatukogudele komplekteerimise, koolituse ja nõustamise teenust. 

Kolmas küsimus: "Miks on vajalik omavalitsuste väljaannete komplekteerimine võtta riikliku kontrolli alla? Kas Kultuuriministeeriumil on andmeid, et maakonna keskraamatukogud ei saa selle ülesandega hakkama?" Vastan, et selle uue rahvaraamatukogu seadusega me soovime kaasajastada komplekteerimise protsessi, vähendada jällegi dubleerimist. Kui praegu komplekteeritakse teavikuid 15 maakonnas dubleerivalt ja tehakse käsitsi mitmeid protsesse, mida saab automatiseerida, on võimalik sellest ümberkorraldusest vabanevat raha kasutada edaspidi ühtse süsteemi arendamiseks ja selle haldamiseks. Praegu on raamatukogu valdkonnas kasutusel kolm süsteemi, mida kõik haldavad ja arendavad, omavalitsused oma kuludega. Aga nii väikeses riigis kui meie Eesti ei ole mõistlik dubleerida erinevaid protsesse ja süsteeme. Keskselt komplekteerivad meist palju suuremad riigid, nagu näiteks Norra, ning juba aastakümneid kasutab näiteks ka Iirimaa ühte raamatukogusüsteemi. See on kasutajale kindlasti oluliselt mugavam. 

Kultuuriministeerium teostab haldusjärelevalvet maakonnaraamatukogu ülesannete täitmise üle. Me kontrollime selle järelevalve raames muu hulgas ka maakonnaraamatukogu ülesannete täitmist kogude komplekteerimise ja töötlemise koordineerimisel. Ja näiteks ühe järelevalve käigus selgus, et vaid neljal maakonnaraamatukogul 15-st oli koostatud kogu maakonda hõlmav komplekteerimispõhimõtete dokument. See tase ei ole, nagu enne sai mainitud, kuigi ühtlane. Enamikes maakondades hangib teavikud kogu maakonna rahvaraamatukogudele maakonnaraamatukogu, ent mõnes kohas eelistavad rahvaraamatukogud omavalitsuse raha eest ise tellida ja hankida. 

Ja ka teavikute transport raamatukogudesse, millal need raamatud inimesteni jõuavad ja kuidas, on korraldatud ebaühtlaselt. Näiteks kahel maakonnaraamatukogul on sõlmitud kokkulepped tarnijatega, kes viivad teavikud otse omavalitsuse raamatukogudesse, aga mujal peavad raamatukogu transpordi maakonnaraamatukogust kohaliku omavalitsuse raamatukogusse ise lahendama. Ja kuidas nad seda on lahendanud, need praktikad on väga erinevad. Näiteks kasutatakse kohaliku omavalitsuse töötajate, kas siis kolleegide, tuttavate või isegi teinekord pereliikmete abi. Ja sellepärast võivad need uued teavikud raamatukogudesse jõuda väga erineva sagedusega: kümnes maakonnas kõigest üks või kaks korda kuus, vaid kolmes maakonnas kuni kolm korda kuus. 

Ja lõpetuseks sellele kolmandale küsimusele vastates võin öelda, et kokkuvõttes tegeleb maakonnaraamatukogudes riikliku ülesandena teavikute komplekteerimisega ligi 30 töötajat. Sarnast tööd tehakse dubleerivalt kõigis 15 maakonnas. Samas oleks ajakohaste tehnoloogiliste lahenduste ja ühtse logistika abil võimalik korraldada väljaannete hankimist nõnda, et ühes keskuses oleks oluliselt väiksem tööjõukulu. 

Neljas küsimus on teil saadetud: "Mis põhjusel leiavad raamatukogud ja kohalikud omavalitsused, et mainitud reform suurendab omavalitsuste kulutusi, kuid Kultuuriministeerium kinnitab, et seda ei juhtu?" Tõesti, iga reform toob väga palju küsimusi endaga kaasa ja meie ülesanne on nendele küsimustele vastata ja piisavalt selgitada. Me saame kinnitada nii kohalikele omavalitsustele kui rahvaraamatukogudele, et riiklike ülesannete ümberkorraldamisel ega raamatukogude andmekogu rakendamisel nende kulud ei suurene. Seda saame kinnitada. Vastupidi, edaspidi ei pea omavalitsused enam tasuma raamatukogusüsteemi arendamise ja selles osalemise eest, sest selle kulu katab riik. 

Lisaks vähenevad väljaannete hankimise ja logistika kulud. Just äsja kirjeldasin, kuidas see logistika toimub, et mingid teavikud kuhugi jõuaksid. Ja see väheneb seetõttu, et rahvusraamatukogu hakkab arendusüksusena viima läbi raamhankeid. Suuremate mahtude tõttu on võimalik saavutada raamatutele ka soodsam hind, pakkuja teenuse hinnas sisaldub ka teoste kohaletoimetamine 79 omavalitsusse, mitte ainult 15 maakonnakeskusesse nagu seni. 

Näiteks ka rahvaraamatukogu ruumide ajakohastamine ja raamatukappide laiem levik, mida toetatakse raamatukogude kiirendi taotlusvoorust, aitab muuta raamatukogud kasutajasõbralikumaks, ligipääsetavamaks. See tähendab, et reform mitte üksnes ei vähenda kohaliku omavalitsuse kulusid, vaid toob ka eeldused paremate ja kättesaadavamate teenuste pakkumiseks. 

Seega võin väita, et seega ei suurenda eelnõu kohaliku omavalitsuse kulusid, vaid tagab senisest stabiilsemad riiklikud tugiteenused ning nende rahastuse ning loob rahvaraamatukogudele paremad tingimused pakkuda kaasaegseid ja ühtlaselt kättesaadavaid teenuseid üle Eesti. 

Omalt poolt siia lõpetuseks ja kokkuvõtteks võin öelda seda, et suvi läbi kestnud tihe suhtlus raamatukogude esindajate ja kohalike omavalitsustega on meid viinud selgema olukorrani, kui see olukord oli siis, kui te mulle selle küsimuse saatsite. Paljud probleemid on saanud selgema lahenduse, aga me jätkame selgituste andmist ja koostööd valdkonnaga kindlasti.

Suur tänu teile! Ja on võimalus jätkata küsimustega ja neid saalis on, vaatamata põhjalikele vastustele. Peeter Ernits alustab. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui palju te hoiate selle reformiga raha kokku Eesti riigile või ministeeriumile ja kui palju inimesi nii-öelda provintsist peab ametist ilma jääma, et kogu see süsteem koonduks Tallinna taas?

Te vist ei kuulnud, mida ma oma vastustes ütlesin. Ma ütlesin mitmel korral seda, et ei ole selles mõttes kokkuhoidu riigile. Kõik see kokkuhoid suunatakse maakondadesse, rahvaraamatukogudesse tagasi just e-teenuste ja nende arendamise näol. Sellesama killustatuse tõttu ja parema teoste kättesaadavuse nimel.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh selle ettekande eest! Aga mõned küsimused. Võib-olla mul läks kõrvust mööda, kas ja kuidas hakkavad toimuma koolitused, seminarid, infopäevad, nii et ka väiksemate raamatukogude raamatukoguhoidjad saaksid raamatukoguellu kaasatud. Täna toimub see ju maakonnaraamatukogude kaudu. Kuidas see on nagu planeeritud?

Jaa, see on päris detailne küsimus. Ma võin teile taustaks anda rahvaraamatukogude reformi tegevused. Kõigepealt, see algas aastal 2020 sellega, et tekkis väljatöötamiskavatsus. Siis 2023 järgnes Eesti Hoiuraamatukogu ja Eesti Pimedate Raamatukogu ülesannete üleandmine Eesti Rahvusraamatukogule. Me olime teiega koos kultuurikomisjonis, kui seda seda protsessi käsitleti. 2023 oli ka e-laenutuskeskkonna MIRKO arendamine ja teenuse käivitamine ning rahvaraamatukogude kiirendi määruse koostamine ja kiirendi rakendamine. See on ellu viidud, näiteks tuli sealt ka laenutuskappide soetamine ja laste lugemisalade loomine. 

2026 on plaanis selle seaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogusse tuua. Sellega paralleelselt siin sügisel juba toimuvad tihedalt ka kokkusaamised ja kohtumised, vestlusringid kõikide asjasse puutuvatega. Mul endal on samuti raamatukogude juhtide ja kohalike omavalitsuste esindajatega kokkusaamine sellel teemal, et kõikidele küsimustele saaks ammendavad vastused. Sest kui seda on nii kaua veetud, seda seadusemuudatust, ja see on massiivne, siis tuleb võtta aega, et kõik sammud teha. Ja ma saan ministrina samuti aru, et seal on hirme kas või uue ühtse digitaalse süsteemi kasutuselevõtmise puhul. Kas saadakse see käima? Kuidas sellega tööd teha? Kõik need etapid peavad saama selged vastused nendele inimestele, kes sellega kokku puutuvad.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kuulates teie vastuseid, minul tekib tunne, et kas Kultuuriministeerium on tõesti unustanud siiani seda koordineerimist teha. Ehk siis paljud nendest probleemidest, mida te kirjeldasite, oleks ju ilusti ühe inimese koordineerimise tulemusena lahendatavad, ja see ei peaks tähendama kõikide töökohtade koondamist Tallinnasse. Aga minu küsimus ongi täpsemalt, et kas siis kõik need praegused maakonnakeskustes olevad töökohad koondatakse keskraamatukogusse Tallinnasse või siis tulevad mingid piirkondlikud keskused ja kui palju neid töötajaid sinna tuleb ja kuidas need ülesanded jaotuvad.

Ma pean seda detaili kindlasti teile täpsustama, sest mul … Tulevad keskustesse. Aga kuidas ja millises hulgas ja kui palju milliseid ülesandeid edasi antakse kellele, seda ma saan teile kirjalikult järgi vastates teada anda, kui see teile sobib.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Ma ütlen tegelikult, et kui te küsite, kui palju inimesi muudatuste raames koondatakse ja mis neist saab, siis sellele ma oskan küll kohe vastata, leidsin selle koha üles. Töötajate ülesannete ja koormuse osas teevad otsused kohalikud omavalitsused. Rahvaraamatukogu on jätkuvalt KOV-i hallatav asutus. Riiklikke ülesandeid täitvad töötajad on samal ajal KOV-i rahvaraamatukogude töötajad, näiteks rahvaraamatukogude direktorid. Rahvusraamatukogu kuulutab ka avaliku konkursi piirkondlike spetsialistide ametikohtade täitmiseks, kuhu saavad KOV-ide spetsialistid kandideerida. Aga kui te seda hulka tahate täpselt teada, et seni on andnud riik neljale töötajale palgaraha, siis seda ma saan teile tagantjärgi kirjalikult vastates täpsustada.

Teist korda aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ja tühi saal, mõned kolleegid välja arvatud! See on taas üks äärmiselt masendav lugu. Lugupeetud kultuuriminister tuleb siia ja ütleb, et ta ei tea, kui palju keskraamatukogu töötajaid kaotab koha. Mina tean. Kui rahvaraamatukogudes töötab ligi 500 inimest, ma olen väga paljudega nendega rääkinud, kui nad oleksid siin saalis, nad oleksid ministriproua välja vilistanud. Välja vilistanud!

See on järjekordne näide, kuidas riik õilsate loosungitega – digitaliseerimine, tsentraliseerimine, asja paremaks muutmine – tõmbab provintsist välja veel viimaseid, kes seal on. Meil Tartumaal Kõrveküla ja Jõgevamaal Põltsamaa keskraamatukogu. Kummastki neli. Meil on kokku 15 maakonda. Ja jääb neli emissari: põhja emissar, lõuna, ida ja lääne. Nimi on neil kindlasti teistsugune. See tähendab, üks vastutab lõuna eest, teine idaprovintside eest ja nii edasi. Ja suure tõenäosusega istuvad nad Tallinnas. See tähendab, et riik tõmbub provintsist taas välja, mis on lubamatu. Seda esiteks. 

Teiseks, Tallinnast hakatakse ette kirjutama läbi hangete tõenäoliselt, raamatuhanked. Praegu käib komplekteerimine maakonna keskraamatukogudes, needsamad neli inimest meil Kõrvekülas, Põltsamaal, igal pool mujal. Tallinn hakkab ette kirjutama, mida rahvas peaks lugema. Siit tulevad need nimekirjad ja korraldamine. Jah, tõepoolest, omavalitsused või nii-öelda rahvaraamatukogud, kasutades omavalitsuste raha, käib teistmoodi komplekteerimine juurde veel, et oleks see mitmekesine. Ja nüüd jääb see koormus valdadele, omavalitsustele, linnadele tunduvalt suuremaks. 

Ma räägin praegu mitte oma peast, vaid nende raamatukogutöötajate juttu, kes on mulle rääkinud kõigest sellest. See, mida ministriproua siin rääkis, viis aastat massiivset tööd ja nii edasi – kindlasti väga tore on see. Soome mudel ja nii edasi. Hiiumaal on juba olemas, 24/7 võib minna rahulikult, võtta, aga kõige tulemus on mitte kohe, aga varsti, kaovad ka viimased punktid, kus on võimalik istuda, rääkida. Rahvaraamatukogud on sellised, on nad siin Põlvamaal, Valgamaal, Tartumaal, igal pool mujal, kus on võimalik istuda, tasuta valgus, soe, lugeda lehti, raamatuid ja rääkida, rääkida. Rääkimine on ülioluline, eriti provintsis, kus riik on ennast tagasi tõmmanud, välja tõmmanud. See kaob ära. Mitte järgmisel aastal, aga kõik liigub sinnapoole. See on viimane tugipunkt. Rahvaraamatukogude võrgustik on viimane selline arhipelaag, need tugipunktid, kuhu riik on provintsis veel jäänud. 

Jah, kõik on tore, et hakatakse asja paremaks, digitaalsemaks minema ja nii edasi. Rahvaraamatukogus töötavad raamatukoguhoidjad. Muuseas, enam ei koolitata kõrgharidusega raamatukoguhoidjaid, see elukutse on kaduvikku määratud. 

Ja et mitte liiga palju detailidesse minna, kõige olulisem on rõhutada taas seda: selle sammuga tõmbab riik oma ennast välja viimastest kohtadest, kus ta on olemas. Postkontorid ja kõik muu, mis on enne seda juba läinud. Ja ma tahaks väga näha – ja ka raamatukoguhoidjad, kes praegu jälgivad seda, tahaks näha – seda analüüsi, mis näitab, et seda kõike, mida ma räägin, ei juhtu. Aga ma arvan, et kahjuks juhtub. 

Igal juhul ma arvan, et kusagil 60 töötajat provintsist, töökohta kaob. Ja kuhu nad lähevad? Kõik, kes on provintsist pärit, teavad seda, et ega seal palju võimalusi ei ole. Koondumine Tallinnasse, Soome mudel ja kõik välismaa mudelid, mida siin ministriproua rääkis, helge tulevik. Ja see ei tähenda, et rahvaraamatukogu töötajad oleksid mingisugused minevikurüütlid ja ei tahaks uuendusi. Väga paljud neist jagavad seda üsna hästi ja on sellest huvitatud, aga nad on väga mures, väga suures mures, ja nad palusid mul seda täna ka edasi öelda sellise avantüürse käitumise pärast, millega Kultuuriministeerium nüüd tsentraliseerimise ja asja parendamise huvides on välja tulnud. Nii et …

Härra Peeter Ernits, kuus ja pool minutit on täis. Kas …

Jaa. Ei, rohkem mul ei ole midagi öelda. Sellega ei saa kuidagi nõustuda, riik ei saa tõmbuda välja nendest viimastest tugipunktidest, mis on tal üle Eesti, ligi 500 rahvaraamatukogu. Aitäh!

Aitäh teile! Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Hea minister! Kõik head kolleegid! Ja kõik, kes jälgivad meid tele vahendusel! Ka mõned mõtted seoses rahvaraamatukogude seaduse muutmisega. Nagu me teame ja nagu ka eelkõneleja rääkis, siis tegelikult see muutmine on õhku visanud rida küsimusi ja muresid. Ja minu arust on need küsimused väga põhjendatud, sest seni edukalt üle Eesti maakondlike keskraamatu[kogude] kaudu korraldatud rahvaraamatukogude teenindamine soovitakse väga kardinaalselt muuta. Ja no mis see teenindamine endast tähendab? Võib-olla neile, kes ei ole sellesse väga süvenenud: see tähendab rahvaraamatukogudesse väljaannete kogumist, koolituste korraldamist, andmekogude haldamist, igasugust programmides ja projektides osalemist ja selle koordineerimist. Seda kõike soovitakse nüüd tsentraliseerida ja see isiklikult minule teeb väga-väga haiget. 

Siit tekibki küsimus, miks viiakse ülesanded, mis seni on väga edukalt kohapeal täidetud, piirkonnast ära. Teame ju, et kui kaovad töökohad piirkondades, kaob ka elu. Aga ometi võiks meil sellises digitaalses riigis olla teistpidi. Ei peaks töökohtasid kaugetest Eestimaa piirkondadest ära viima ja riik võiks olla igal pool. 

Teistpidi, kuulates siin proua ministri vastuseid, siis … Kui soovitakse midagi efektiivsemalt korraldada, siis seda ei peaks tõesti tegema ikkagi, veel kord, töökohtade Tallinnasse koondamise kaudu. Minu jaoks täiesti arusaamatu on, mis selles valdkonnas siis siiani on toimunud, kui need ministri poolt kirjeldatud probleemid tõesti üleval on. Miks pole siiani toimunud seda koordineeritud juhtimist? Ja minu arvates oleks see tõesti ühe inimese näol täiesti teostatav, nii et kõik need kirjeldatud probleemid, neid ei oleks täna ja neid ei saaks …

Mind isiklikult teeb ikkagi, veel kord, väga-väga kurvaks, et selle probleemi lahendamisel nagu absoluutselt pole arvestatud regionaalpoliitilist aspekti. Oleme ju varasematel aastatel püüdnud teha seda, et riiklikke töökohti peaks hoopis Tallinnast välja viima, et elu Eestis ühtlasemalt jaotuks. Aga nüüd konkreetselt selle rahvaraamatukogude seaduse muutmisega on täpselt risti vastupidi minemas.

Minu jaoks on ka väga suureks küsimuseks, kas see teenus selle saajate suhtes tegelikult muutub paremaks, kuidas see reaalselt on korraldatud. Täna võrgustikuna toimunud maakondlik koostöö oli rahvaraamatukogudele väga lähedal, loogiliselt kättesaadav. Ja tegelikult lisaks sellele on küsimusi veelgi, mida ma ei jõua siin ette lugeda. 

Kokku võttes tahan öelda, et minu arvates tuleks see teema uuesti tõsiselt läbi kaaluda, püüda mitte lõhkuda seda, mis on hästi töötanud. Kui on vaja viia sisse muudatusi, siis loomulikult neid tuleb teha. Ajas asjad muutuvad ja nendega tuleb kaasas käia. Ja kui seda tehakse, siis see ei tohiks toimuda Eesti elu väljaspool Tallinna kokkupakkimise kaudu. Kindlasti, endise omavalitsusjuhina on minu arvates ka suheldes raamatukogu inimestega ja omavalitsustega jäänud õhku see, et siiamaani on ka arusaamatu, kellele need kohustused lähevad ja kuidas see rahastamine saab tulevikus olemas, kui palju tegelikult nendest ülesannetest vaikselt läheb omavalitsuste kaela. 

Kokkuvõtteks, kindlasti ma arvan, et seda peab ikka väga-väga tõsiselt veel mõtlema. Ja ütlen ära, et ei mina ega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon praeguse rahvaraamatukogu seaduse muutmisega kuidagi nõustuda ei saa. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab kultuuriminister Heidy Purga.

Tänan! Ma kõigepealt kommentaariks Peeter Ernitsale, kes nimetab Eesti erinevaid kohti provintsideks. Lugupeetud rahvasaadik, võib-olla mõtlete oma sõnakasutuse korra veel üle. Ma räägin kaasamisest. Tihti on küsitud, et kas kõik olulised osapooled on ikka olnud piisavalt kaasatud. See uus rahvaraamatukogu seaduse koostamine, nagu olen täna siin öelnud, on olnud väga pikk ja mitmekihiline protsess. Selle käigus on toimunud pidev suhtlus huvirühmadega ja see suhtlus jätkub, sest need küsimused tõusetuvad. Mida rohkem rahvaraamatukogude seadust justkui läbi loetakse, seda seda rohkem küsimusi tekib. Me kogume arvamusi, me peame arutelusid ja me otsime koos lahendusi. 

Sellele, et kas antud seaduse väljatöötamiskavatsusele ja seaduse tekstile võib poolt või vastu olla, saab hinnangu anda alles mõne aja pärast. Reformi, mille viimane etapp on seaduse jõustumine, on valdkonnale planeeritud üle viie aasta. Jah, me ei ole tõesti saanud kõiki ettepanekuid veel hetkel arvestada. Kaasamine on olnud siiski järjepidev ja sisuline, et leida rahvaraamatukogude arengut tervikuna toetavad lahendused. 

Me oleme proovinud seaduse väljatöötamisel arvestada võimalikult laia sisendiga. Kaasatud on olnud väga erinevad huvirühmad: kohalikud omavalitsused, Eesti Linnade ja Valdade Liit, maakonnaraamatukogud, rahvaraamatukogude töötajad, teadusraamatukogud, erialaühendused, nagu Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing ja Eesti Raamatukoguvõrgu Kontsortsium, ministeeriumid ja ka rahvaraamatukogude nõukogu.

Kui te küsite, kui suure kokkuhoiu reform endaga kaasa toob – ja see saab pidevalt kriitikat –, siis ma ütlen veel kord üle, et selle reformi eesmärk ei ole kokku hoida, vaid ressursse ajakohasemalt ja sihipärasemalt kasutada. Ja need suunad ma oma vastustes püüdsin teieni tuua: see toetab valdkonna suurimaid arenguvajadusi ja väldib killustatust ning dubleerimist. Ja loomulikult seda diskussiooni peab edasi pidama senikaua, kuni vastused saavad antud ja arutelud on olnud ammendavad. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised ja oleme ka viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja jõudnud kuuenda juurde: Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi, Aleksandr Tšaplõgini ja Aleksei Jevgrafovi 12. mail 2025 esitatud arupärimine koolitoidu kohta, arupärimine nr 770. Ja palun ettekandeks arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Hea Eesti rahvas! Ka see arupärimine ei ole tegelikult oma aktuaalsust kaotanud, vaatamata sellele, et esitasime selle selle aasta maikuus. Jutt on koolitoidust. Miks see pole aktuaalsust kaotanud? Sest mitte midagi pole selles valdkonnas paremaks läinud, kui me räägime just finantseerimisest. 

Me siin alustasime oma arupärimist seoses sellega, et Sotsiaalministeerium planeeris uuendada koolide-lasteaedade menüüd ja põhimõtteid, et toit oleks vähem soolane, et oleks vähem suhkrut, et töödeldud toidu osakaal oleks väiksem, et suurem tähelepanu oleks suunatud köögiviljadele, marjadele, kalale ja nii edasi ja nii edasi. Loomulikult, ei vaidle vastu, see kõik on väga õige ja väga vajalik. Aga seda kõike on hästi keeruline koolides ja lasteaedades tagada, kui riigi poolt kaetud koolilõuna maksumus on üks euro päevas ja seda juba mitu-mitu aastat järjest. Ma tuletan meelde, et viimati seda numbrit muudeti aastal 2016, kui ma ei eksi, või aastal 2018 – seitse aastat tagasi. Üks euro seitsme aastaga, vabandust, väärtus on natuke ikkagi muutunud kahjuks. 

Nii et me oleme aastast aastasse rääkinud sellest, et riik võiks kindlasti oma panust suurendada. Paljudes kohtades on kohalikud omavalitsused sunnitud juba vanematelt raha küsima, Tallinna linn on võib-olla siin üks erand, kuna Tallinna linnas koolilõuna eest ei pea jätkuvalt lapsevanemad maksma, kuna linn lisab sellele ühele eurole peaaegu sama palju, natuke vähem, aga ikka. 

Kahjuks ei suurene riigi panus, sõltumata sellest, et sellest on rääkinud lisaks meie fraktsioonile ka väga paljud organisatsioonid, kaasaarvatud noorteorganisatsioonid, ja on isegi pöördutud Haridus- ja Teadusministeeriumi poole palvega seda numbrit suurendada. Eesti Linnade ja Valdade Liit on vastava palvega ministeeriumi poole pöördunud, samamoodi tulutult. Nüüd, kui eelarve läbirääkimised on meil varsti-varsti tulemas või juba käivad isegi, siin minister saab paremini sellele vastata. 

Meie küsime haridusministrilt järgmised küsimused. Esiteks, kuidas teie hindate mainitud Sotsiaalministeeriumi plaani? Kas teie arvates ei peaks selliste muudatustega koos käima ka riigipoolse panuse suurendamine lasteaia- ja koolitoidu maksumuse kompenseerimisel? Kas teie arvates ei peaks riik hakkama kompenseerima toitlustamist ka Eesti lasteaedades? Sest praegu teatavasti ei panusta riik sellesse ühtegi senti, mõned omavalitsused panustavad, mõned mitte, mis tähendab seda, et jällegi vanemad maksavad kõik ise kinni. Kas teie arvates on aastal 2018 kehtestatud riigipoolne panus koolitoidu kompenseerimisel 1 euro ulatuses (üks päev ühe koolilapse kohta) piisav ja vastab ka tänase päeva reaalsusele või peab valitsus seda suurendama? Ja kas olete nõus Keskerakonna fraktsiooni arvamusega, et riigi rahaline panus lasteaia- ja koolitoitlustamisse peab märgatavalt suurenema, eriti olukorras, kus üks ministeerium tahab kehtestada lasteaia- ja koolitoidule uued nõudmised? Loodame saada vastused. Olukorras, kus inflatsioon on kahe viimase aastaga on olnud rohkem kui 40%, see eelkõige puudutab just toiduaineid, toidukaupu, ja olukorras, kus me oleme inflatsiooni järgi Euroopa liider kahjuks. Aitäh!

Aitäh teile! Ja nüüd on mul hea võimalus paluda arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Tere õhtust, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu saadikud, head Eesti inimesed! Arupärimine on seotud Sotsiaalministeeriumi muudatusettepanekutega uuendada lasteaedade ja koolide menüüde põhimõtteid. Olen selle muudatusettepanekuga kursis. Selle muudatusettepaneku kooskõlastamise hetkel tegime ka eraldi kohtumise Sotsiaalministeeriumiga, kuna minul oli täpselt samasugune küsimus, kuidas mõjutavad need muudatused koolitoidu ja lasteaiatoidu hinda. Et kui toimub hinnas märkimisväärne muutus ehk kallinemine nende muudatuste osas, siis peab riik tegelikult vastutama ka nende kulude katmise eest. 

Sotsiaalministeeriumi plaani ma toetan. Sisuliselt on tegemist hea plaaniga, kuna tõepoolest see plaan parandab koolitoidu ja lasteaiatoidu kvaliteeti ja muudab ära ka need põhimõtted, mis on vahepeal tervise valdkonnas nõuetena juurde lisandunud, et milline on tegelikult tervislik toit.

Sellel kohtumisel ja sellel kooskõlastusringil Sotsiaalministeeriumiga läbi arvutuste, mille Sotsiaalministeerium meile esitas, ja ka kirjaliku kinnituse, sain mina selle kirjaliku kinnituse, et uued nõuded ei tõsta toitlustamise hinda. Koostatud näidismenüüde võrdlus kehtiva määruse ja eelnõu nõuete alusel näitas meile kirjalikult, et eelnõu ei suurenda toitlustamise maksumust. Ka toitlustajad on toonud välja, et eelnõu hinda ei mõjuta. See on tegelikult kooskõlastusringil olnud toitlustajate endi positsioon. 

Kas teie arvates peaks riik hakkama kompenseerima toitlustamist ka Eesti lasteaedades? Praegu teatavasti ei panusta riik sellesse ühtegi senti. Mina pean olulisemaks mitte seda, et me veame seda vägikaigast, kas riik panustab või riik ei panusta, vaid nii koolitoidu kui ka lasteaiatoidu puhul on oluline minu arvates pigem see, et omavalitsustele peab tulema õiglasem tulubaas, mille osas nad finantseerivad neid asju. 

See teki kiskumine riigi ja omavalitsuste vahel nii hariduses, teedeehituses, sotsiaalhoolekandes, erihoolekandes väga tugevasti, kes vastutab tegelikult nende teenuste osutamise eest, on pikka aega kestnud ja seetõttu on ka käesolevas koalitsioonis kokku lepitud, et võimalikult suur osa neid kulusid, mis täna on riigieelarves ja mida iga aasta lihtsalt kantakse ülekandena omavalitsuste tuludesse, tuleks tegelikult üle viia omavalitsuste tulubaasi, et ei toimuks seda teki tirimist ühele poole ja teisele poole. 

Meie positsioon on olnud see, et me koolitoiduraha annaksime üle omavalitsuste tulubaasi. Enne seda tuleks sinna sisse teha muidugi kasv, enne kui me ta üle anname. Aga see vastutus võiks olla ühes kohas, et ei tekiks segadust, mis meil täna nii koolitoidu kui ka paljude teiste haridusteenuste rahastamisel on. 

Nüüd küsimus: kas teie arvates on 2018. aastal kehtestatud riigipoolne panus koolitoidu kompenseerimisse piisav ja vastab ka tänase päeva reaalsusele? Koolitoidu hind on suurenenud, keegi ei saa vaidlustada seda, et seitsme aasta jooksul ei ole olnud inflatsiooni. See on ilmselge. Riik on oma toetuses jäänud selle 1 euro juurde. Aga omavalitsuse tulud koos inflatsiooniga on muidugi ka suurenenud. Selle tõttu ma arvan, et on mõistlik, et tegelikult koolitoidu hinda kompenseeritakse suurema määrana, aga vaidlus selle üle, kes seda kompenseerima peab, on pigem täna üleval. Koalitsioonis on kokku lepitud see, et me tõstame toiduraha pigem omavalitsuste tulubaasi. See eeldab teatud toetuse tõusu, mida meil järgmise aasta eelarves teha ei ole võimalik, ja nii see lükkub edasi. Aga üldiselt ma eelistaksin seda, et meil oleks raha kohalike omavalitsuste tulubaasis ja seda kompenseeriks sel juhul kohalik omavalitsus. 

Kas olete nõus Keskerakonna fraktsiooni arvamusega, et riigi rahaline panus lasteaia- ja koolitoitlustamisse peab märgatavalt suurenema, eriti olukorras, kus üks ministeerium tahab kehtestada lasteaia- ja koolitoidule uued nõudmised? Ma ütlesin, et minul on kirjalik kinnitus olemas nii ministeeriumilt kui ka toitlustajatelt, et hinda oluliselt ei mõjuta need uued nõudmised. Aga selle vastu, et inflatsioon on hinda mõjutanud, on raske vaielda. 

Ja loomulikult, kui riigi rahalised võimalused vähegi võimaldaksid, oleks mõistlik seda rahalist panust suurendada selle võrra, et anda see summa tegelikult tulubaasi koos tõusuga kohalikele omavalitsustele ära. Aga kahjuks järgmisel aastal riigieelarve võimalused seda ei võimalda, sest meie kaitsekulude kasv sööb tegelikult kogu majanduse kasvust tuleneva tulu ära. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja ja hea minister! Kui te rääkisite KOV-ide tulubaasi suurendamisest, et ühtlustada koolitoit. Seda on enne ka tehtud, kui KOV-idele nagu antakse mingisugune kopikas juurde ja samas tuleb sinna peale üsna hulk lisakohustusi. Kuidas me seda defineerime, et nüüd me tõstame teile isiku tulumaksu rohkem omavalitsusele ja kuidas defineerida, et see raha läheb nüüd toitlustusele? Natukene selline umbmäärane värk. Võtame praeguse olukorra, et riik maksab euro ja siis lapsevanemad maksavad, omavalitsus maksab, kõik maksavad erinevalt, sest omavalitsuste tulubaas on erinev. Kuidas saavutada nii, et koolitoit oleks ikkagi ühtlane kõikidele Eestimaa omavalitsustele, tähendab kõikidele lastele? Üks on rikkam, teine vaesem, aga süüa tahavad kõik ühtemoodi.

Aitäh küsimuse eest! Koolitoit on ühtlane kõikidele lastele. Ühes koolis kehtivad ühed ja samad reeglid. Ei ole ühes omavalitsuses seda, et üks laps maksab rohkem kui teine. Kõikidele lastele on võrdne ligipääs omavalitsuse koolides koolitoidule, meil ei ole eristamist. Meil on omavalitsuste vahel eristamist. Mina lapsevanemana olen terve elu oma kolme lapse eest koolitoidu eest maksnud. Ma otseselt ei kurda, aga ma tean, kui suur väljaminek see tegelikult lapsevanematel on, kui sul on kolm last, kelle eest sa koolitoitu tegelikult maksad, aga ma olen seda terve elu teinud. Omavalitsuste vahel on erinevused, aga omavalitsuste sees lapse sissetulekust tulenevalt meil erinevusi ei ole. Lastele üldiselt Eestis koolitoidule ligipääs on. 

Omavalitsuste kulud, seoses inflatsiooniga, koolitoidule on kasvanud. See on fakt, et omavalitsus on pidanud oma eelarvest suuremat osakaalu maksma koolitoidu kulude katmiseks ja riik ei ole oma osaga juurde tulnud. Meie ettepanek on see, et kuna koolitoidu maksmise kohustus seaduse järgi on kohalikel omavalitsustel, see ei ole riigi kohustus, see on kohalike omavalitsuste kohustus kui koolipidaja kohustus. See kohustus on täna justkui rahaliselt, riik hoiab enda käes mingit toetust, mille kohustus lasub tegelikult koolipidajal. Mõistlik on see toetus tegelikult kohalisel sellelesamale koolipidajale üle anda koos rahalise, selle paketiga. Selleks, et see oleks õiglane, selleks on vaja sinna enne teha tõus, selle rahastuse tõus, ja siis anda see üle sellele kohalikule omavalitsusele, et riik tegelikult ei hoiaks enda käes midagi, mis seaduse järgi ei ole ka tema kohustus enda käes hoida seda raha. Miks me hoiame omavalitsuste raha enda käes, sellel ei ole mingit mõistlikku põhjendust.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma olen kerges segaduses. Ühest küljest valitsus järsku avastab, et on kuskilt tulnud riigieelarvesse 800 miljonit eurot ja nüüd on siis erinevad võimalused, kuidas seda kulutada. Teie enda väljenduse järgi, ma natuke pehmendan siin, raha on hästi palju, vähemalt meedias kõlas see niimoodi. Ja samal ajal ei ole meil siin raha, et suurendada seda riigi panust, mis tegelikult vajab suurendamist juba mitu aastat järjest. Kas see raha ikkagi on või seda ei ole? Ja kui see raha on olemas, siis miks me seda sinna ei suuna?

Aitäh küsimuse eest! Täpsustan: 800 miljonit me kulutame vähem sellel aastal, 2025. aastal, mitte 2026., 2027. ja 2028. aastal. Ehk siis riik on sellel aastal, 2025. aastal, käitunud kokkuhoidlikumalt ja kulutanud vähem, kui oli planeeritud. Ehk sisuliselt on tegemist jäägiga, mis ei lähe, ei kandu üle järgmisesse aastasse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja. Jah, sitaks palju küll. Aga kui palju siis Eesti koolides, erinevates koolides, erinevates vürstiriikides see toit läheb maksma? On teil need piirid olemas?

Ei. Me teame ainult piire oma koolides, kus me oleme oma kooli pidajad. Mina ei tea, palju Setomaa vald … kui suur on tema koolitoidu raha. Ma ei tea seda.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Konkreetne küsimus. Kas läbirääkimistel, mis kohe ees seisavad, eelarve läbirääkimistel teete ettepaneku viia see omavalitsuste tulubaasi nii, et kõikidel oleks proportsionaalselt õige summa olemas, nii Tallinnal kui ka Võrul?

Aitäh küsimuse eest! Käesoleval eelarve läbirääkimistel seda ettepanekut veel juriidiliselt vormistada ei saa, sellepärast et me alles teeme arvutusi, millise mudeli alusel kantakse mitte ainult koolitoiduraha, vaid seal on väga suur hulk muid haridustoetusi, välja arvatud õpetajate palgad, mis tuleks kanda üle omavalitsuste tulubaasi, millise jaotusega tegelikult see omavalitsustele üle kantakse. Aga selleks, et see oleks õiglane ülekanne ehk meil oleks omavalitsusi, kellel muidu tulubaas on väike, et seal tuleb tegelikult tõsta seda toetust enne, kui ta üle kantakse. Ja see on see, mis takistab meil seda teha 2026. aastal. Aga kuna koalitsioon on endale eesmärgiks võtnud, et hiljemalt 2027. aastaks me selle liigutuse teeme, siis meil on praegu hetkel veel aega arvutada ja läbi mõelda, kuidas me selle ümbertõste teeme, et me tõstame need toetused omavalitsuse tulubaasi ära.

Suur tänu teile, lugupeetud minister. Teile rohkem küsimusi olla ei saa ega olegi. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi ja Peeter Ernitsa 14. mail 2025 esitatud arupärimine õpetajate palkade kohta nr 778. Palun taas kord ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh! Siis järgmine punkt, millest me räägime. Saime aru siin, et ei tule seda koolitoidu maksumuse suurendamist riigi poolt või riigipoolset panust keegi suurendada ei kavatse, kahjuks juba kaheksandat aastat järjest. 

Aga räägime siis õpetajate palkadest, äkki siin läheb meil paremini. Täna juba rääkisime kultuuritöötajate palkadest ja sellest, et nemad ootavad ka oma palgatõusu mitu aastat järjest. Nende palga alammäär on 1600 eurot bruto. Õpetajatel läheb natuke paremini, aga samamoodi see palk, mis nad täna saavad, ei ole päris see, mida nad väärt on. Ja praegu on see number 1820 eurot bruto, see on brutopalga alammäär. 

Meie arvame, et ka õpetajate palk on Eestis ammu ajale jalgu jäänud. Ja seda probleemi nimetatakse õpetajate terava puuduse põhipõhjuseks, sest kes siis kooli tuleb, kui palk ei ole vastuvõetav, tõsiseltvõetav. 

Õpetajate järelkasv on meie riigis selgelt ebapiisav ja olemasolevad palganumbrid potentsiaalseid kandidaate ei kõneta. Viimane tõsiseltvõetav õpetajate palga alammäära tõus toimus mitu aastat tagasi. Nii et õpetajad on siin vahepeal juba ühe streigi ära teinud ja nüüd räägitakse sellest, et järgmine on tulemas. Ma arvan, et Eesti riigis ei peaks õpetajad streikima, vaid peaks ikkagi oma õpetajatööd tegema. Aga kuidas sa seda teed, kui see palk tegelikult ei vasta sellele, mis sinult nõutakse? 

Ma väga tahaks loota, et haridusministeerium ja haridusminister isiklikult kannavad hoolt selle eest, et eelarveläbirääkimistel see oleks üheks põhiteemaks. Ja jällegi, küsimus on selles, et kui see on üks läbirääkimiste teema, siis peab see tõus olema ikkagi märgatav ja arvestatav. Sest siin erinevad erakonnad lubasid, et õpetajate arvestuslik palk on vähemalt 120% Eesti keskmisest palgast. No praegu on see hästi kaugel sellest. 

Nii et tahaksime ministrilt teada saada, mis see palga alammäär olla võiks. Küsime niimoodi. Kas teie hinnangul on praegu Eestis kehtivad õpetajate palga tingimused väärikad? Kas õpetajate palga alammäär ehk 1820 eurot bruto on teie arvates piisav? Millised on Haridus- ja Teadusministeeriumi plaanid seoses õpetajate palkadega? Kas õpetajad saavad arvestada sellega, et 1. jaanuarist 2026 nende palga alammäär kasvab? Juba meie arupärimises mainitud koalitsioonilepingus aastaks 2023 lubatakse, et aastaks 2027 jõuab õpetajate arvestuslik palk vähemalt 120%-ni Eesti keskmisest palgast. Kas see eesmärk on jätkuvalt jõus? Ja kui tõsiseltvõetav see lubadus praegu on, teie arvates? Haridustöötajate liidu arvates võiks tõsta õpetajate palga alammäära aastal 2026 vähemalt riigi keskmise tasemeni ja eraldada haridusleppes kokku lepitud 22%-line diferentseerimisfond. Kas selline ettepanek on ministeeriumi ja ministri arvates realistlik? Kui mitte, siis kui suured need numbrid olla võiksid? Ja kas minister saab õpetajatele lubada, et aastal 2026 neid ootab tõsiseltvõetav palgatõus? Ma arvan, et täna väga paljud õpetajad – kui mitte kõik õpetajad – ootavad ja vaatavad hästi pingsalt, kas see palgatõus järgmisel aastal ikka tuleb ja et see ei oleks 17 eurot bruto nagu see viimane palgatõus. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja palun taas kord arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu saadikud! Austatud kuulajad! Õpetajate viimane palgatõus ei olnud 17 eurot bruto, õpetajate viimane palgatõus oli 71 eurot bruto. Nii et ärme levita seda, mida me sotsiaalmeedias valeuudiste all näeme. See 17 eurot lisati päris lõpus, kui oli streigi lõplik kokkulepe, aga õpetajad tegelikult streigiga väga visalt võitlesid endale palju suurema palgatõusu välja. Nii et ärme alaväärista õpetajate tööd selles osas. 

"Kas Teie hinnangul on praegu Eestis kehtivad õpetaja palgatingimused väärikad? Kas õpetajate palgaalammäär (1820 eurot bruto) on Teie arvates piisav?" Minu arvates ei ole 1820 eurot bruto piisav, ei olnud piisav eelmine aasta ega ka üle-eelmine aasta. Aga siinkohal tõepoolest kummardus õpetajate suunas, kes eelmisel aastal väga solidaarselt mõistsid seda, kui raske oli teha kaitsekulude tõusuga eelarvet ja maksutõusudega eelarvet, ja tulid kaasa solidaarselt selle üheaastase ooteajaga selleks, et mitte nõuda suuremat palgatõusu. 

Töötasu alammäär, õpetajate töötasu alammäär järgmisel aastal tõuseb. Ma ei oska öelda teile praegu seda protsenti, eelarve läbirääkimised on pooleli, aga ta kindlasti tõuseb. Lisaks sellele tõuseb järgmisel aastal kohe kindlasti, mis on juba kokku lepitud ja seaduses kirjas, õpetaja nominaalpalk. Ehk siis sissetulekute mõttes tänase seisuga õpetaja järgmisest aastast kindlasti juba saab 1500 eurot aastas rohkem ehk suurusjärgus ühe aasta nominaalpalga saab ta juurde, kuna kaob ära see õnnetu maksuküür, mille sees täna õpetajapalgad on. Õpetajad tegelikult maksavad täna oma sellest 1820 eurost oluliselt suuremat maksumäära, kui maksavad need inimesed, kes saavad üle 2000 ja rohkem palka. Nii et õpetajad kahjuks on täna kõrgemalt maksustatud inimesed võrreldes väga paljude teistega. Nii et maksuküüru kaotamisega on 1500 eurot õpetajatel aastas järgmine aasta kindlasti tulu suurem. Brutopalga tõusu ma hetkel välja öelda ei saa, kuna meil on eelarve läbirääkimised pooleli. 

Õpetajate keskmine palk on siiski palju jõudsamini kasvanud kui alampalk. Peamiselt on see tingitud sellest, et meil on Ida-Virumaal väga kõrge õpetajate palgakoefitsient. Nii et 2024. aastal oli õpetajate keskmine palk 2339 eurot ja selle viis üles Ida-Virumaa õpetajate palgakoefitsient, kus tegelikult õpetajate arvestuslik palk ligineb 3000 eurole.

Järgmisest aastast, mis on veel kokku lepitud? Lisaks nominaalsele palgatõusule on kindlalt kokku lepitud diferentseerimisfondi tõus, mille raames rakendatakse ka õpetajate astmelist karjäärimudelit, kus vanemõpetaja ja meisterõpetaja astmetel ja kutset omavatel õpetajatel on kõrgem alammäär, vanemõpetajal koefitsiendiga 1,1 ja meisterõpetajal koefitsiendiga 1,3. 

"Millised on Haridus ja Teadusministeeriumi plaanid seoses õpetajate palkadega? Kas õpetajad saavad arvestada sellega, et 1. jaanuarist õpetajate palga[alam]määr kasvab?" Jah, ma tegelikult vastasin sellele, et saavad küll arvestada sellega, et õpetajate brutopalk kasvab ka, mitte ainult netopalk. Aga protsenti ma hetkel teile siiski välja käia ei saa, sest meil on eelarve läbirääkimised pooleli.

Nii, 120%. Arvestuslik palk vähemalt 120%-ni Eesti keskmisest palgast – kui tõsiselt võetav see teie lubadus praegu on? Ei ole sellest lubadusest loobunud, kuigi uues koalitsioonilepingus seda ei ole sõnastatud. Aga siiski ei ole sellest lubadusest loobunud. Iga palgaläbirääkimine, mida ma pean, hoian ma seda saab 120% endal silme ees, sellepärast et see on eesmärk, mille poole liikuda. Ja 2027. aastaks tema kättesaamine on ka veel käeulatuses, täiesti olemas.

Haridustöötajate liidu arvates võiks tõsta õpetajate palgaalammäära 2026. aastal vähemalt riigi keskmise tasemeni – no see tegelikult tähendaks 20%-list palgatõusu alammäära osas – ja eraldada haridusleppes kokku lepitud 22% diferentseerimisfondi. Nagu ma ütlesin, 22% diferentseerimisfondi me eraldame ehk siis me anname palju suurema vabaduse ka koolipidajatele õpetajate palga määramisel. Aga alammäära tõusu Eesti keskmise palga tasemele ehk 20%-list alammäära tõusu ma siiski realistlikuks ei pea. Nii suurt palgatõusu ma realistlikuks ei pea, arvestades veel seda, et meil on tegelikult ka nominaalne palgatõus järgmine aasta toimumas. Jah, aitäh!

Suur tänu teile. Teile on vähemalt paar küsimust. Alustab Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teil on kolmapäeval kohalike omavalitsuste ja HTM-i läbirääkimised õpetajate palgast, nagu ma aru saan, ja alusharidustöötajate kollektiivlepingu läbirääkimised. On see nii või?

Alushariduse töötajate kollektiivlepingu läbirääkimistel me ei osale, sellepärast et me ei ole alushariduse andjad. Seal on kohalikud omavalitsused ja EHL omavahel.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! On hea meel nende õpetajate pärast, kes meil Ida-Virumaal töötavad ja tänu sellele saavad korralikku palka ka. Aga küsimus on selles, millal teised õpetajad teistes Eesti piirkondades hakkavad seda korralikku palka saama.

Ma püüdsin teile vastata, et järgmisel aastal kindlasti õpetajate alampalga tõus tuleb. Ja suureneb täpselt samamoodi diferentseerimisfond, aga mis numbritest me praegu räägime, on täna, 15. septembril natuke vara rääkida.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea minister! 1% oli vist 7 miljonit. Mitu 7 miljonit te reaalselt suudate välja tuua Stenbockist? 

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, ma siin hetkel ei oska teile seda protsenti öelda, sest meil läbirääkimised alles käivad. Me ei ole tegelikult eelarvet veel lukku saanud. Meil on väga suur, nagu te ise teate oma kogemusest, suur nõudlus nendele kuludele, mis eelarves on erinevatelt osapooltelt. Arvestades kaitsekulude tõusu, on kulude kasv järgmisel aastal märkimisväärne. Aga mis see protsent olema saab, ma hetkel teile siin praegu tõesti kinnitada ei saa.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Rõõm on kuulda, et õpetajate palk peab tõusma, selle alammäär, kui täpne olla. Ma loodan, et ministrit saab usaldada, kui ta seda meile siin lubab. Aga jällegi, ei tahaks pärast olla olukorras, kus palgatõus on puhtnominaalne nii-öelda, linnukese pärast. Ja siis ongi mingi viis või seitse protsenti, mis tegelikult seda olukorda kindlasti ei päästa.

Eelmises arupärimises küsisime koolitoidu kohta, nimelt riigi panuse kohta, ja kahjuks saime teada, et siin riik laiutab käsi ja ütleb, et see ka ei muutu. See ei ole muutunud juba, nagu öeldud, aastast 2018. Kuna järgmine aasta on 2026, siis võib öelda, et juba kaheksa aastat on riigi panus laste toitu 1 euro päevas. Noh, ma ei tea, igaüks võib minna poodi ja vaadata, kui palju ühe euro eest praegu toitu saab ja kui palju saab koolitoitu sellest valmistada. Ma arvan, et see on väga vale lähenemine riigi poolt ja tegelikult jutt sellest, et võiks kohalikele omavalitsustele raha anda selleks, et nemad hakkaksid sellega tegelema ... No siis andke! Aga praegu on see lihtsalt jutt ja ühtegi tegu me ei näe. Kui me samal ajal räägime sellest, et see ei ole riigi ülesanne koolitoitu lastele tagada, siis meil on olemas ju riigigümnaasiumid näiteks, meil on olemas kutsekoolid. Kindlasti riik peab seda tegema, munitsipaalkoolide puhul me võime vaielda, aga riigikoolides kindlasti. Nii et ma arvan, et riik peaks kindlasti olema huvitatud sellest, et ikkagi eraldada laste toidule rohkem kui 1 euro päevas ühe õpilase kohta. Sest selle raha eest on hästi keeruline valmistada midagi, mis on rikkalik, tervislik, ja mis on ka väga oluline, maitsev, mida lapsed tahaksid süüa tõepoolest. 

Samas me siin esitame ju Sotsiaalministeeriumi läbi nendele ettevõtjatele, kes selle teemaga tegelevad ja koolitoitu valmistavad, veel rangemaid tingimusi. Väga tore, kui ettevõtjad ise ütlevad, et nad saavad sama raha eest valmistada midagi, mis on tervislikum, lastele kasulikum ja ka kohalikust toorainest valmistatud. Mina küll ei kujuta ette, kuidas see võimalik on, 1 euro eest.

Hea kolleeg, ma korra segan! Koolitoit oli eelmine arupärimine, me oleme nüüd õpetajate palkade juures. 

Jaa, aitäh! Ma jõuan sinna, ma jõuan sinna. 

Lihtsalt mõtlesin, et äkki läksid kõned sassi.

Ei läinud. Aga see on lihtsalt veel üks näide, kuidas riik suhtub, sest needsamad õpetajate palgad, millest istungi juhataja nõuab, et ma räägiksin rohkem ... Ma siis teen seda. Noh, väga tahaks loota, et see asi ei jää sinna, et tõstame 5– 7% ja ongi korras. Jällegi, diferentseerimisfond tõuseb, tänu sellele tõuseb ka võib-olla ühe või teise õpetaja palk, loomulikult mitte kõikide õpetajate palgad, aga see on jällegi koolipidajate otsustada. Jälle läheb vastutus riigilt omavalitsustele üle. Palun paar minutit juurde.

Kolm minutit lisaks, palun.

Paar on ikka kaks, aga noh, ma võin ka kolm minutit rääkida!

Samas, näiteks minister räägib sellest, et maksuküür kaob ja tänu sellele õpetajad hakkavad rohkem raha saama. Noh, me võime ju meelde tuletada, et nad said veel eelnevalt natuke rohkem, aga siis tuli tulumaksu suurendamine valitsuse poolt ja lisaks sellele ka käibemaksu suurendati kaks korda järjest. Võib öelda, et õpetajate tulud said niimoodi topeltlöögi. Nüüd, kui kaob maksuküür … Vaatame, kas kaob ja mida see kaasa toob. Aga ma arvan, et sõltumata sellest peab ikkagi riik hoolitsema oma õpetajate eest ja peab ka õpetajate palga alammäära tõstma ja tõstma seda resoluutselt. 

Loomulikult me võime selle üle vaielda, kas see, mida pakub haridustöötajate liit, on esiteks realistlik ja teiseks õige. Mina ise arvan, et õige see kindlasti on. Kas see on realistlik? Praegu võib-olla valitsus teab seda paremini, nendel on parem ülevaade sellest, mis seisus on riigieelarve. Aga teisest küljest, kui valitsus ise räägib sellest, et mingi raha on leitud, siis tuleb seda raha kasutada ja kasutada targalt. Ma arvan, et õpetajate, politseinike, päästjate, piirivalvurite ja kultuuritöötajate palga suurendamine oleks kindlasti tark tegu. Meie soovitus valitsusele on kindlasti see ette võtta. 

Nii et mis ma võin öelda? Ma soovin ministrile jõudu eelarveläbirääkimistel. Ma loodan, et ka teised valitsusliikmed saavad aru, et õpetajate palk peab tõusma. Ja mul oleks hea meel, kui me ei räägiks sellest, et näiteks Ida-Virumaal õpetajad saavad sellise koefitsiendi, et nende palgad on korralikud, aga teistes Eesti paikades eri piirkondades õpetajad saavad oluliselt vähem lihtsalt sellepärast, et nad ei ole läinud Ida-Virumaale õpetama. Ma arvan, et kõik õpetajad on olulised, ja loodame, et riik seda näitab oma tegudega ka. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Kolleegid! Üks, kaks, kolm, neli, viis – hea seegi. Ministri proua ka! Viimased tunnid kogu aeg üks ja sama jutt: raha ei ole, olgu nad siis kultuuritöötajad, õpetajad, koolitoit. Ja vastus on iga kord üks: kaitsekulud tõusevad, sein on ees, ei saa. Ja tegelikult see on laiem jutt. Vaja oleks teha seda, teist, kolmandat ja neljandat, aga ei saa, müür on ees, kaitsekulud. On vaja relvi, on vaja ehitada lõhkemoonatehaseid ja nii edasi ja nii edasi.  

Kui te mäletate, alles see oli, kui riigikontrolör tuli välja raportiga, kus ta näitas, et palju raha, mida tuleb veel juurde, aga Kaitseministeerium ja Kaitsevägi ei oska kasutada. Mitte ainult et kasutada ei oska ja see ei ole mitte raamatupidamislik värk, vaid on süsteemne. Mina mäletan seda juba aastast 2020 või millal see oli, kui kolmel aastal Riigikontroll käis siin puldis ja palus paarile audiitorile palka. See oli nii naeruväärselt väike, eriti võrreldes Kaitseministeeriumi juba toonaste rahadega, et saaks nagu auditeerida. Ja sellised sürrealistlikud vaated, mis toona juba olid, kuidas peeti arvestust, kusagil olid kaustikud ja kusagil enam ei olnud kaustikuid ja otsad ei läinud kokku.  

Ja nüüd, kui tuleb see sõjahüsteeria ja nagu kultuuriminister vahepeal ütles siin, et justkui võitlevad meie eest – ta ei öelnud, et võitlevad ukrainlased meie eest, aga justkui võitlevad –, kõik see on selline fraseoloogia, selline hirmu külvamine ja kõigi nende tagajärgedega. Eesti rahva iive on niigi madal ja hirm niigi suur, noored mõtlevad tõsiselt selle peale, milleks siin hädaorus üldse hakata peret looma ja nii edasi.  

Aga ma mäletan väga hästi, kui kolleeg Leo Kunnas siin mõned tunnid tagasi, kui oli juttu, kuhu lõhkeaine valmistamise tehased teha ja muid asju, ütles, sõjamehena, et varsti on võhm otsas. Ta rääkis isegi, et võib-olla järgmisteks Riigikogu valimiste ajaks või natuke hiljem me ei pea seda tempot vastu. Ta pidas silmas oma sõjatööstuse rajamist. Leo tuligi lõpuks. Rõõm näha! Ja et me selle asemel, et ise hakata tootma ühte, teist ja kolmandat, tegutseme kuidagi risti vastupidi ja võtame sellega tegelikult … Hing jääb kinni õige varsti juba selle suure raha ja suure sõjahirmu taustal. Ja sellel taustal mulle tundub, et me peaksime natuke vaatama laiemalt ja ütlema ausalt. 

Tegelikult praegu on saabunud väga sobilik aeg inimestel, nii õpetajatel, politseinikel, päästjatel kui ka paljudel teistel, kes tajuvad, et nende panust on liiga madalalt hinnanud praegune valitsus. Tulge välja! Tulge streigile. Tulge streikidele! Ärge tulge niimoodi, kaks-kolm inimest tagasihoidlikult. Tulge välja! Ma olen veendunud, et kui 500 inimest, 600 või 1000 välja tuleks, valitsus lööb põnnama ja tulemused on kergesti kättesaadavad. Sest tegelikult ju kõik saavad aru, et praegune valitsuskoalitsioon, kelle toetus on naeruväärselt madal, see on nagu pehkinud puu.

Soovite lisaaega? 

Jah, paar minutit.

Paar minutit? Kolm minutit panen.

Jah. Nagu pehkinud puu. Võib-olla on kogemusi? Täitsa korralik puu, vajutad näpuga ja variseb raginal ja seda puru lendab seest ja kukub maha. Praegune valitsus on tegelikult samasuguse, sellise läbipehkinud ja mädanenud puu staadiumis. Ja kui tulla reaalselt välja, siis võimalused palgatõusuks on täiesti reaalsed. Aga see eeldab, et vähemalt 500 inimest korraga, ja kui veel kahel päeval järjest, siis imesid võib juhtuda.  

Nii et olge julgemad, tulge välja. Praegune valitsus on tõesti, nagu klassikud on öelnud, koos tati ja traadiga – ainult näpuga puudutada ja variseb raginal kokku. Te saate enne seda suure hirmuga need miljonit, need leitakse ka teie palgatõusuks, õpetajad, päästjad, politseinikud ja kõik teised ka. Aitäh! 

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Head kolleegid, mina ei saa aru, mida te üldse muret tunnete? Ei jagu raha laste toitlustamisele koolides, ei jagu raha õpetajatele. Mina ütlen sama sõnaga, nii nagu haridusminister ükskord lubas endale kasutada ilusat eesti keelt: raha on ju s-täht ja punkt, punkt, punkt. Kui on raha tõesti nii palju, nagu lugupeetud haridusminister lubas endal väljenduda sellisel viisil, siis mida me arutame siin?! Teeme ära! 

Aga kui nüüd need naljad kõrvale jätta, siis tegelikult olukord on väga halb. Ma just tulin Mustamäelt ja minu juurde tuli üks lapsevanem, meesterahvas, ja ütles, et tead, Lauri, minu laps, neljanda klassi tüdruk, käib siin lähedal koolis. Ta ei ole esimesest klassist saati tegelikult juba sööklas söönud. Ja samasugune olukord, tuli välja, on valdavalt terves koolis. Lapsed lihtsalt ei söö seda toitu, mida söökla pakub. Ja see ongi see kvaliteedi küsimus. See ongi see küsimus, mida me kogu aeg tõstatame, mille eest me siin võitleme, et tõsta koolitoitlustuse raha. Seda ei tehta. 

Loomulikult see mõjub laste tervisele. Kui laps jätab täisväärtusliku lõuna vahele, me teame väga hästi, mis see tähendab. Ja kui vaadata neid jutte, mida ka minu lapsed räägivad, kes käivad koolis, siis see ei ole ühe kooli probleem, vaid see on valdav probleem, millega haridusamet ja haridusminister ei taha tegeleda. 

Püüdke aru saada, te olete ju ise ka lapsevanem, et lõuna peab olema täisväärtuslik. Et tõesti toit maitseks lastele ja nad sööks seda, et see ei läheks kuskile prügiurni. Aga praegu on täpselt niimoodi, et maksumaksjad maksavad kinni, aga see toit valdavalt lähebki kuskile mujale kui lapse kõhtu. Ja see ei ole lubatav. 

Nüüd, kui me räägime õpetajatest, siis tegelikult me saame aru, et meil on õpetajate puudus. Neil on palk väike, aga lisaks sellele on uued nõuded tulnud, mis puudutavad keeleoskust. Ma saan aru, et see on kõik vajalik. Aga selles olukorras, kus, nagu me teame, meil ei ole spetsialiste, meil ei ole tugispetsialiste, meil ei ole õpetajaid, meil ei ole abiõpetajaid, me teame väga hästi, et keelelised nõuded rakenduvad järgmise aasta septembrikuus: abiõpetajaid B2, tugispetsialistidel C1. Ja vastav kiri läks välja ka kõikide abiõpetajatele ja tugispetsialistidele, et kui järgmiseks aastaks selleks ajaks teie keeleoskus ei vasta nendele nõuetele, on see siis B2 või C1, siis te saate lihtsalt kinga. 

Küsimus: kas on alternatiivid? Küsimus: kas neid inimesi, neid õpetajaid kuidagi abistatakse haridusameti poolt? Kas tehakse koolitusi, antakse keeleõpet sellises mahus, mis on vaja? Kas on raha on eraldatud? Mis siis saab, kui need õpetajad saadetaksegi minema? Kas meil on kedagi asemele võtta? Meil on head spetsialistid, jah, aga keelt ei oska sellises mahus, mis oleks vaja, mis on need nõuded. Aga teiselt poolt, kuidas me siis lahendame seda küsimust? 

Ja kui neid lahendusi ei ole, siis ei saa kergekäeliselt niimoodi seda asja teha. Ma ei räägi seda, et keelt ei pea valdama. Loomulikult peab valdama, siin ei ole ju küsimus selles, et ei pea valdama. Aga küsimus on selles, kuidas selleni jõutakse. Küsimus on selles, kuidas seda nii teha, et meil jääks alles head pedagoogid, et lapsed saaksid kvaliteetset haridust. Kuidas seda teha sellisel viisil? 

Ja praegu see süsteem, mille te olete rakendanud ja mille kohta te ütlete nii Tallinna tasandil kui riigi tasandil, et meil on kõik hästi – no ei ole ju hästi! Lihtsalt ei ole hästi! Ja see ongi see tulemus. Te vangutate pead. Aga vaadake esimese ja neljanda klassi testide tulemusi. Kas nad tegid testid ära? Nad ei saanud isegi neid teste tehtud. 

Nii et, hea haridusminister, teil on tööpõld ees. Ja rääkige tõtt ja seiske õpetajate-õpilaste eest! Seiske hariduse eest! Ärge mängige koalitsioonis seda mängu kaasa, nii nagu kõik teised ministrid, kaasa arvatud peaminister, et meil on kõik hästi, ärge muretsege! Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib osaleda? Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! No siin oli nüüd inimestele etendatud teatrietendus nimega "Kuidas on kõik meil Eesti riigis halvasti". Meil ei olnud teemaks täna üldse eestikeelsele õppele üleminek, aga kuna te seda puudutasite, siis ma tundsin ennast kohustatuna siia pulti tulema ja ümber lükkama suure osa väiteid, mis te esitasite, et mina olevat neid esitanud või et avalikkuses on nad esitatud, mis ei vasta tõele, et jumala eest Riigikogu stenogrammi jääksid selged faktid. 

Esiteks, 2026. aasta augustist kehtima hakkavad keelenõuded abiõpetajatele ja tugispetsialistidele kehtima hakkavad keelenõuded, nende täitmiseks on olnud neli aastat aega. Neli aastat. Neli aastat! Ma igaks juhuks kordan veel üks kord üle: neli aastat on olnud aega õppida keelt. Keelekursused on tasuta, suuremas osas kättesaadavad, nii Tallinnas kui Ida-Virumaal kui ka Harjumaal. Keelt on võimalik õppida väga paljudel muudel viisidel, mitte ainult keelekursustel käies. Eesti keel on tegelikult Eesti riigis väga laialt levinud keel, seda on võimalik kuulata meediat tarbides, televisiooni vaadates, uudiseid jälgides, sotsiaalmeedias inimestega suheldes, käia keelekohvikutes. Viise, mismoodi tegelikult oma keeleoskus viia sellele tasemele, et selles keeles on võimalik oma töökohal inimestega suhelda, Eestis on väga palju. 

Nüüd need lapsed, kellest me räägime, need lapsed on seni viibinud väga-väga pikka aega, suur osa lapsi, kelle kodune keel on vene keel, on olnud sunnitud viibima venekeelses keskkonnas ehk õppima venekeelses haridussüsteemis, venekeelses koolis, kus eesti keele osakaal nende päevases kavas oli väga väike. Ta oli umbes 5% päevast, mida need lapsed tegelikult veetsid eesti keeles õppides. Sellest on äärmiselt vähe. Kõik teadusuuringud näitavad seda, et selleks, et üldse mingi keel ära õppida, peab intensiivselt igapäevaselt selle keele sisend olema sinu ajast kõvasti üle 20% minimaalselt. Seda ei ole olnud aastakümneid. 

Need lapsed … Teie enda fraktsiooni inimene esitab mulle arupärimise, kus ta küsib, mis küll saab nendest lastest, kes üheksanda klassi lõpus ei omanda eesti keelt B1-tasemel. Haridusminister, mis te nendega teete? See ongi teile vastus, miks me peame üle minema eestikeelsele õppele, suurendama nende tundide osakaalu, mis lapsed viibivad päeva jooksul eestikeelses keskkonnas, kus nad saavad seda keelt õppida ja kasutada. Täiskasvanud inimesed, kes nendega koolis töötavad, peavad seda keelt valdama, sest kui laps viibib päevas koolis esimeses klassis 20% oma ajast, ärkveloleku ajast, siis see on see koht, kus ta seda eesti keelt kätte saab. Ja ma arvan, et meil ei ole vaja uuesti siin Eestis vaielda selle üle, kas see eesti keele oskuse kättesaamine nendel lastel on hädavajalik või mitte 30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist. 

Need lapsed vajavad eestikeelset keskkonda, et nad eesti keele selgeks saaksid. See on peamine probleem, mida me lahendame. Kui me järgmine kord teiega siin kohtume, võib-olla ei kohtu, aastal 2030, kui lõpetab esimene lend neid, kes on eesti keeles õppinud, et see B1-tase oleks minimaalselt saavutatav nendele lastele, et nad saaksid edasi õppida eesti keeles gümnaasiumis või kutsekoolis. Täna kahjuks nad seda teha ei saa, sest nad ei oska eesti keelt isegi B1-tasemel pärast üheksat aastat Eesti haridussüsteemis viibimist. Aitäh!

Aitäh ministrile! Kas, Lauri Laats, teie nime kostus? No sellisel juhul kaks minutit vastusõnavõtuks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Et siin jällegi ei jääks kõlama valeväited. Meie fraktsioon on alati toetanud seda seisukohta, et kõik Eestis elavad inimesed peavad valdama eesti keelt. See ei ole küsimuski. Küsimus on selles, kuidas sinna jõutakse. Minu arust minister pööras õigele asjale tähelepanu, et neli aastat. Neli aastat, aga nelja aastaga ei ole ju mitte midagi jällegi suudetud teha. Ja siinkohas tuleks vaadata ikkagi võib-olla mitte selle ministri poole, aga eelnevate ministrite poole, kes on olnud ja juhtinud kogu seda haridussüsteemi. 

Praegu on üle mindud hurraa-korras, ei ole ette valmistatud metoodikat, ei ole ette valmistatud õpikuid, ei ole ette valmistatud õpetajaid. Ja küsimus ei ole ainult nendes vene keelt kõnelevates noortes, mitte nendes ei ole ainult küsimus. Küsimus on ka eesti keelt kõnelevates noortes eestlastes, kes samuti … Tänu sellele üleminekule, tänu sellele hurraa-aktiivsusele kannatab kogu meie haridussüsteem. Ka meie noored jäävad lihtsalt teadmisest ilma. Ja tõsi ta võib olla ju ja siinkohal ma võin ju ka ministriga nõus olla, et 2030. aastaks see vene noor või muud keelt kõnelev noor võib-olla oskabki eesti keelt mingil tasemel. Aga kas tal jääb nagu haridusest midagi saamata? Kindlasti jääb, nii nagu ka meie noortel, eesti keelt kõnelevatel noortel jääb haridusest puudu. Ja see on see süsteem, mida praegu pidevalt meie ministri juhtimise all soovitakse läbi viia. Tegelikult ma arvan, et sisemiselt minister teab, et see, mis ta praegu teeb, tegelikult kogu meie hariduse kvaliteeti õõnestab. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja läbinud oleme seitsmenda päevakorrapunkti.

Liigume edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Züleyxa Izmailova, Anti Allase, Helmen Küti, Reili Ranna ja Riina Sikkuti 2. juunil 2025 esitatud arupärimine õpetajate töötasude erinevuse kohta, nr 790. Ettekandjaks, palun, Riigikogu liige Madis Kallas!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head meie kuulajad! 

Esmalt ma tahaksin öelda, et ma loodan, et meil tuleb ministriga hea dialoog nii küsimuste osas kui ka nende küsimuste osas, mida me oleme juba ette ette saatnud. Meil kindlasti ei ole plaanis hakata kedagi süüdistama või hakata kuidagi tooma välja, et midagi on tegemata nii aasta vaates kui ka võib-olla nelja aasta vaates. Ma tõesti siiralt tahaks, et me räägiksime sellest probleemist, mis on ka siin küsimustes välja toodud. 

Kõigepealt, Eesti koolivõrgu kaardistus näitab, et meil on päris suur hariduslik ebavõrdsus ja seda mitte ainult maa-linna vaates, vaid tegelikult ka väga palju erinevate linnade sees. Probleemid on siin erinevad ja meie hinnangul me peaksime nendele rohkem tähelepanu pöörama. 

Ja mida näitavad ka need analüüsid? Üks asi on see, kuidas on õppetulemused nii eksamite vaates kui ka teistes näitajates, vaid väga suurel määral erinevad ka õpetajate töötasud erinevates kohalikes omavalitsustes ja seda üle Eesti.

Juba eelmises punktis väga palju räägitud Ida-Virumaa õpetajate täiendav palgakoefitsient loomulikult seda pilti mõjutab ja selle kohta on meil ka üks küsimus. Aga meid pigem huvitab suurem pilt ja võib-olla just see, kuidas Riigikogu ja ministeerium üheskoos saaks veel rohkem sellele teemale tähelepanu pöörata, saaks veel rohkem üheskoos arutada, millised võiksid olla need võimalikud lahendused, et meil igas Eestimaa piirkonnas oleks õpetajate töötasu võimalikult kõrge, ja mis selleks oleks siis võimalik meil ära teha. 

Eriti kurb on olukord nendes kohalikes omavalitsustes, kes niigi maksavad õpetajate töötasule oma eelarvest vahendeid juurde ja sõltumata sellest ei küündi need 1,2-kordsele Eesti keskmisele palgale. Meie hinnangul üheks kitsaskohaks ongi see, et väga palju on ikkagi seotud endiselt ja mis ei ole tänase ministriga kuidagi seotud, sellega, et klasside suurused on väga erinevad, ja meil arvestatakse ikkagi õpetaja töötasu väga suures osas lähtuvalt õpilaste arvust siis kooli kohta. 

Minu juttu kokku võttes on meil ministrile esitatud kuus küsimust. Esimene: kas ministeeriumil on plaanis astuda samme selles suunas, et ühtlustada õpetajate palgad üle Eesti ja seeläbi vähendada üha kasvavate regionaalset ebavõrdsust? Teiseks, kas peate õigeks, et õpetajate töötasu on niivõrd suures mahus seotud õpilaste arvuga klassis ning ei arvesta piirkonna hajaasustusest tulenevaid väljakutseid ehk maapiirkondade õpilaste arvu vähenemisega? Kolmandaks, kas õpetajate palgaraha arvestuse aluseid on plaanis ministeeriumil muuta, et need rohkem arvestaks erinevaid eripärasid? Neljandaks, kas ministeerium on analüüsinud Ida-Virumaa õpetajate kõrgeima palgamäära mõju õpetajate liikumisele Ida-Virumaale? Viiendaks, kas ministeerium on analüüsinud üldhariduskoolide õppetulemusi ja nende võimalikke seoseid õpetajate töötasuga? 

Ja viimase küsimusena esitasime selle: kas ministeeriumil on plaanis õpetajate toetamiseks käivitada mõningaid uusi meetmeid, mis aitaksid rohkem väärtustada õpetajaametit ? Oleme siin näitena toonud siis erinevad eluaseme- või transporditoetuste meetmed, mis võiks meie hinnangul selles suunas liikumist oluliselt kiirendada.

Ja nii nagu ma ütlesin, meie poolt on tagatud igati sisukas ja rahumeelne arutelu, et üheskoos liikuda selle teemaga edasi, kuidas meie siitpoolt ja ministeerium sealtpoolt saaks aidata selle teema lahendamisele kaasa. Aitäh!

Ja nüüd palun arupärimisele vastama haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud saadikud! Kõigepealt ma väga tänan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni selle sissejuhatuse eest, et me tegelikult siin Riigikogus tahame asjadest aru saada ja üksteisega dialoogi pidada ja sealt tuleb see kõige parem lahendus, mitte puldist pidada oraatorlikke kõnesid sotsiaalmeedia postituste tegemiseks, millest tegelikult Eesti riigis midagi paremaks otseselt ei lähe. Suur tänu teile selle eest! Ja ma tõesti arvan, et meil tuleb huvitav arutelu ja me mõlemad tegelikult sellest saame väga palju kasu. 

Õpetajate palga erinevus on tõesti väga suur, vaatasin värskemad andmed üle omavalitsuste lõikes. Kui võtta välja Ida-Virumaa omavalitsused, kellel on arusaadav põhjus, miks nende õpetajate keskmine palk on väga kõrge, siis kõige ülemise omavalitsuse ja kõige alumise omavalitsuse, mis mõlemad asuvad Tartumaal, kusjuures ühes ja samas piirkonnas ehk siis Tartu maakonnas, mitte Tartu linnas, vaid Tartu maakonnas on kaks omavalitsust, kus ühes on õpetaja tipupalk ja teises on õpetaja kõige madalam palk. Ehk siis tegemist ei ole regionaalsete eripäradega, mõlemad on Tartumaal, Tartu maakonnas. Vahe on 600 eurot kuus, ehk siis ühes Tartu maakonna omavalitsuses saab õpetaja 600 eurot rohkem kui teises. 

Nüüd, miks ma selle sissejuhatuse tegin, on see, et ma ei suuda selgitada, miks see nii on. Sellepärast et ükskõik mis objektiivset põhjendust ma ei võta, nii nende kahe valla asukohad, kahe omavalitsuse asukohad, kus nad asuvad, inimeste sissetulekud, kes nendes valdades elavad, mis on nende omavalitsuste keskmine sissetulek – mitte ükski asi ei selgita, miks on palgavahe 600 eurot õpetajal. 

Ja me oleme teinud ministeeriumis ka Tartu ja Võru omavalitsuste palga analüüsi ja vähemalt ministeeriumi vaates need andmed, mis meile ministeeriumis kättesaadavad on, ei suuda me ka selgitada seda palgaloo kujunemist. Meil ei ole lihtsalt seda sissevaadet omavalitsuste palgakujundamise loogikasse, eelarvete tegemise loogikasse, et me oskaksime öelda, miks see nii on. Aus vastus on lihtsalt, et ma tõesti ei tea. Ma olen kaks aastat üritanud aru saada, kust tulevad nii suured palgaerinevused, aga kuna omavalitsused kujundavad oma eelarveid väga autonoomselt ja ega keegi meile otse ligipääsu ei anna sellele süsteemile, kuidas kujunevad koolide eelarved, kuidas kujunevad palgasüsteemid, siis me tegelikult ministeeriumi vaates seda ei tea. Me lihtsalt ei tea, kus, millise kivi või kännu all peitub konn, mis ütleb meile, mis tegelikult see põhjus on. Ma tõesti ei tea.

Meil on rahastusskeem kõigile selles mõttes ühesugune, välja arvatud see, et regionaalse koefitsiendiga läbi korrutatult peaksid need omavalitsused, kus täna justkui palk on madalam, saama regionaalse koefitsiendiga kõrgemat pearaha. Aga see regionaalne koefitsient ei tasanda neid palkasid ära ehk siis ikkagi käärid on väga-väga suured. 

Selles ongi see debati huvitavus, et ma ei oska teile siin selgitust anda, kust tuleb see palgaerinevus. Minu ainuke hüpotees, mida ma pean võib-olla natuke põhjalikumalt läbi analüüsima, seisneb selles, kuidas planeeritakse õpetaja ametikohti, kui palju planeeritakse ühes või teises omavalitsuses õpetaja ametikohti. Meil on teatud õpilaste hulga peale arvutatud x arv õpetaja ametikohti, mis peaks selle nii-öelda keskmise palga välja vedama ja kui konkreetses omavalitsuses on õpetaja ametikohti rohkem planeeritud ja õpetajaid töötab tööl rohkem, kui meie arvestus näitab, siis tõenäoliselt nad saavad väiksemat palka, sellepärast et see jaguneb õpetajate vahel. 

Aga ka see hüpotees on lõplikult kontrollimata, sest ka õpetaja ametikohtade arvestus ei ole meile lõpuni läbinähtav. Me ei tea seda lõpuni, kuidas kohalik omavalitsus tegelikult õpetaja ametikohti planeerib ja loob ja kas tegelikult õpetaja ametikohal on päriselt õpetajatööd tegev inimene või näiteks tugispetsialist või õppealajuhataja, kes on küll ametlikult õpetajatöö peal, aga tegelikult teeb õpetajatööd väikeses ulatuses. See ei ole üldse kuidagi keelatud, aga lihtsalt omavalitsused kujundavad õpetaja ametikohtade arvu väga-väga erinevalt. Seal sees võivad olla õppealajuhatajad, seal sees võivad olla osad koolipsühholoogid, huvihariduse juhid, kes teevad väikese koormusega õpetajatööd, aga lähevad arvesse õpetajatena, sest nad on õpetajatena tööle võetud. 

Andmetes on meil selles mõttes puudujäägid, et meie haridusministeeriumist seda tervikpilti tegelikult ei näegi. Me peame hakkama igasse omavalitsusse sisse suumima ja sõna otseses mõttes sisse minema omavalitsuse eelarve kujundamise protsessi, et aru saada, kust tulevad need palgavahed. 

Nüüd Narva ja Ida-Virumaa. Kuidas on mõjunud palgalisa Ida-Virumaale? On mõjunud hästi. Meil on ligi 400 täiesti uut inimest Ida-Virumaal õpetajana tööl, kes ei ole varem õpetajana töötanud või ei ole vähemalt Ida-Virumaal õpetajana töötanud või on töötanud õpetajana kunagi ammu. Ehk siis me oleme selle palgalisa koefitsiendiga tagasi õpetajaametisse toonud või lisaks õpetajaametisse toonud 400 inimest kahe aastaga. See on väga suur arv, kes on lisandunud. 

Nende püsimine ametis on keerulisem kui nende sinna tööle meelitamine. Ida-Virumaa on spetsiifiline, nende laste õpetamine, kes eesti keelt ei oska, on spetsiifiline töö, vajab erilähenemist, eri metoodilisi pädevusi. Meie selle aasta suur väljakutse eestikeelsele õppele üleminekul ja eriti Ida-Virumaa puhul on mitte üksnes uute inimeste tööle meelitamine, see on meil kahe aastaga tegelikult päris hästi õnnestunud, aga meie suur väljakutse on ehitada üles selline tugisüsteem, et need õpetajad saaksid vajalikku metoodilist tuge. Väga paljud neist puutuvad ju üldse esimest korda õpetamisega kokku. Rääkimata sellest, et nad peaksid õpetama lapsi, kes ei oska seda keelt, mis keeles nad õpetavad. 

See on metoodiline koolitus ja metoodilise toe andmine nendele õpetajatele on sellel aastal haridusministeeriumi poolt võetud absoluutseks prioriteediks, mida me peaksime tegema, et need õpetajad ametis püsiksid ja ei lahkuks koolist ja neil oleks piisavalt tuge. Aga see palgakoefitsient, igatahes mina väidan, et töötab hästi, toob tööle uusi inimesi. 

Kas ministeerium on analüüsinud üldhariduskoolide õpitulemusi ja nende võimalikke seoseid õpetajate töötasudega? Otseselt sellist analüüsi, et teada saada korrelatsiooni, kas meil on seos õpetajate palga määral ja õpilaste õpitulemustel, me teinud ei ole. Aga see on hea küsimus, seda hüpoteesi võiks testida. Me oleme küll vaadanud üldhariduskoolide õpitulemusi ehk siis põhikooli matemaatikaeksami tulemusi ja korreleerunud neid, kas on maakool või linnakool, kas on suur kool või väike kool ehk pisike, väikesearvuline kool, kas õpetaja, kes neid lapsi on õpetanud, vastab kvalifikatsioonile või ei vasta kvalifikatsioonile. Ükski nendest asjadest ei korrelleeru matemaatikaeksami tulemusega. Ehk siis ei korreleeru see, kas kool on linnas või maal. Nõrku koole on nii linnas kui maal, kusjuures mõnel puhul isegi ühes ja samas omavalitsuses on kooli ja kooli vahel väga suur erinevus matemaatikaeksami tulemustes. Ei korreleeru see, kas tegemist on suure kooliga või väikse kooliga, ja ei korreleeru see, kas õpetajal on kvalifikatsiooninõue täidetud või ei ole täidetud. 

Mis korreleerub, mis on meie järgmine arupärimine: korreleerub lapse sotsiaal-majandusliku taustaga. See oli ainuke asi, mis selgitas tegelikult õpitulemuste erinevust. Aga seda me saame teiega arutada järgmisel järgmises arupärimises.

Nii, ma vist vastasin ära kõik.

Kas ministeeriumil on plaanis õpetajate toetamiseks käivitada mõningaid uusi meetmeid, mis aitaksid rohkem väärtustada õpetajaametit, näiteks eluaseme- või transporditoetus? Ei ole kindlust, et eluaseme- või transporditoetus on just see meede, mis tegelikult toetab. Õpetajat toetab see, kui õpetaja saab, esiteks, keskenduda oma professionaalsele tööle ja tal ei ole ümberringi väga palju nii-öelda tema professionaalsest oskusest kõrvale tõmbavad tegevusi, olgu selleks siis bürokraatlikud protsessid või bürokraatlikud tegevused, aga mitte ainult. Õpetaja peab täna väga palju tegelema mitte otseselt õpetamise tööga, vaid tegelikult ka kasvatustööga. Seda kasvatustööd on koolis õpetaja ülesannete seas aina rohkem ja rohkem. Ja see kurnab väga palju õpetajaid. 

Me peame laiendama, ministeerium suurendab või muudab õpetajate kutsestandardit selleks, et laiendada nende inimeste hulka, kes koolis töötavad. Et ei ole niimoodi, et kõik ülesanded, mis koolil tegelikult on, on õpetaja peal. Meil võiks olla abiõpetaja standard, eks ole: kes on abiõpetaja, kes saaks tegelikult teatud ülesandeid õpetajalt koormusena maha võtta. Abiõpetaja kutsestandard peaks järgmisel aastal valmima: kes see inimene on, mis tema ülesanded on ja kuidas ta saaks selles kasvatusprotsessis, mis täna koolis on aina suurem koorem lisaks õpetajate ülesannetele, aidata. Abiõpetaja saaks toetada, et õpetaja saaks pigem keskenduda õpetamisele ja õpioskuste arendamisele õpilastes. 

Ja teine toetus kindlasti, mis minu arvates toetab õpetajat isiklikult, on karjäärimudel, mille me oleme astmete kaupa ära selgitanud. Kui on tegemist nooremõpetajaga, kes alles alustab tööd, siis tal peaks olema 25% tööajast see aeg, kus ta tegeleb enesearendamisega, suhtleb oma mentoriga. Tal peab koolis olema mentor, kes talle määratud on. See ei pruugi samas koolis olla, võib mujal olla. Nendele alustavatele õpetajatele ja karjääripöörajatele oleks olemas tugi koolis ja et nad ei upuks ära sellesse meeletusse õpetamise koormusesse kohe esimesel kooliaastal, kui nad sinna saabuvad. 

Ja need vanemad õpetajad, kes on juba kogenud õpetajad, nendele rakendub nii vanemõpetaja või meisterõpetaja palgaaste, et nad ikkagi oma professionaalse arengu eest saavad ka palgakõrgendust, mitte ainult selle eest, kui sa lisatunde võtad. Täna on võimalik õpetajal justkui oma palka kasvatada ainult siis, kui ta koormust kogu aeg endale juurde võtab. Ainult siis saad sa tegelikult palgakasvu. 

Õpetaja toetamise mõte on see, et õpetaja ei saa palgakasvu ainult koormuse pärast, vaid siis, kui ta muutub aina professionaalsemaks, koolitab ennast, muutub professionaalsemaks õpetajaks, jõuab vanemõpetaja või meisterõpetaja tasemele ja saab selle tõttu kõrgemat palgatoetust. Need on need meetmed, mis me rakendame selleks, et õpetajaid koolis tööd toetada.

Vabandust, kui mõni mõni küsimus jäi vastamata. Aga saate äkki uuesti küsida.

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Jah, nende palkade erinevused, ma saan aru, need põhjused on tõesti väga erinevad. Aga kuna teil on olnud käimas selline protsess, et te olete üritanud siin haridusleppe raames saada nii koolipidajad kui ametiühingu ühe laua taga, te olete ka ise seal istunud, siis kas on seal ka kerkinud see küsimus, et kuidas oleks võimalik teha nii, et piltlikult öeldes sama kvalifikatsiooniga võib-olla teadmiste ja kogemustega õpetaja ei saaks Eesti erinevates piirkondades eri koolides niivõrd erinevat palka. Kas see haridusleppe raames on ka kuidagi käsitlemist leidnud ja kas seal on ka mõnda rohtu leitud?

Aitäh! Kõigepealt me peaksime selle eelduse kuidagi selgeks rääkima. Minul ei ole kindlasti seda eeldust, et igas Eestimaa piirkonnas on õpetaja palk täpselt ühesugune. Seda eeldust ma ei loo, sellepärast et meil on väga suured palga või elamiskulude erinevused Tallinna ja muu Eesti vahel, see on ilmselge. Aga mida ma ei suuda selgitada, on see, mis ma teile alguses ütlesin, et miks meil on ühe maakonna piires Eesti kõige kõrgema palgaga omavalitsus ja kõige madalama palgaga omavalitsus. Ühe ja sama maakonna piires! Mitte nagu Tallinn versus mingi muu piirkond, vaid ühe ja sama maakonna piires. Tegemist ei ole tõenäoliselt ikkagi nii-öelda tööturust tulenevate palgaerinevustega, vaid on tegemist ikkagi omavalitsuse palgapoliitikaga ja eelarve strateegiaga. 

Üks asi, mis mul jäi eelmine kord mainimata, mis Jaak Aaviksoo analüüsist, hariduskulude analüüsist tegelikult välja tuli. Jaak Aaviksoo tõi välja, et õpetajate palk konkreetses omavalitsuses on väga selges korrelatsioonis teiste omavalitsuse töötajate palgamääradega: kultuuritöötajate, sotsiaaltöötajate, lasteaednike ja kõigi teiste palgamääradega. Järelikult siis, kui omavalitsus tervikuna palkasid eelarvestab väiksemas mahus kui näiteks kõrvalomavalitsus, kes oma eelarves palku prioritiseerib, siis selle võrra on ka õpetajate palgad madalamad. See korrelatsioon teiste omavalitsuse töötajate palkadega oli seal väga selge ja see on arusaadav, sest omavalitsus üritab oma töötajate palkasid hoida ikkagi enam-vähem ühes sarnases mingis loogikas. Ilmselt ikkagi see õpetajate palga erinevus tuleneb omavalitsuse eelarve põhimõtetest, mis on eelarves tegelikult need palga üldised kulud seatud. 

Aga seda, et Tallinnas või kuskil mujal Eestis peaks olema sarnane palk, täpselt ühetaoline, ma päris sellega nõus ei ole. Tallinnas on elukallidus kordades kõrgem, tööturul keskmine palk kordades kõrgem. Tallinna klassid ja õpilaste arvud, ühel õpetajal õpilaste arv, kellega tema töötama peab, on oluliselt kõrgem. See on täiesti mõistetav ja ma arvan, et õige, et Tallinnas on õpetaja palk mõnevõrra kõrgem kui mujal Eestis. Aga küll ei peaks riik kohtlema omavalitsusi selles mõttes ebavõrdselt. Tallinn on piisavalt rikas omavalitsus, võimeline ka ise seda palgakõrgendust sinna juurde tegema.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ministriproua! Tartumaa saadikuna ma huviga kuulaks, kus koha peal need kaks kooli on. Ma olen ühe omavalitsuse volikogu liige ka. Oleks huvitav teada. Te olete kaks aastat vaeva näinud, aga võib-olla see lahendus on lihtsam. Ma natuke tunnen seda maastikku.

Ma ütlen teile seda pärast, ei ole vaja siin Riigikogu puldist neid omavalitsusi selles mõttes ette lugeda, need ei ole selles mõttes avalikud andmed. Ma teile pärast ütlen need omavalitsused.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te osaliselt juba nimetasite neid võimalusi, mille kohta ma küsin, aga need pigem lähtusid õpetajast endast, õpetajast kui üksikisikust, aga ma küsiksin kooli kui terviku kohta. Kui me näeme, et meil on teatud koolid, mis on paremad, ja koolid, mis võiks olla paremad, siis kas me ei peaks mõtlema, lähenema sellele niimoodi, et me ka riiklikult soosime teatud õpetajate liikumist, ma ei tea, suurema rahastusega, parema palgaga, nendesse koolidesse, kus seda taset oleks vaja tõsta. Ehk siis me ei vaata seda õpetajapõhiselt, vaid vaatame koolipõhiselt. 

Ja tegelikult noh, järgmine päevakorrapunkt on hariduslik ebavõrdsus. Kuna seal ka teatud viisil need õpetajad mõjutavad seda, erinevates Eesti kohtades küll erinevalt, siis see aitaks ka neid probleeme lahendada. Ehk siis kas teil on plaanis ja kas teie arvates oleks mõistlik koolide taset tõsta nendes kohtades, kus ta jääb keskmisest maha?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, me ei ole tegelikult vaadanud, kas on mingi korrelatsioon koolide õpitulemuste ja õpetajate palga vahel. Ma seda praegu väita ei saa, et seal on korrelatsioon, ma ei tea seda, me ei ole seda vaadanud. Ainuke korrelatsioon, mida me oleme leidnud, on õpilaste sotsiaal-majandusliku tausta ja õpitulemuste vahel, seal on seos olemas. See on tegelikult natuke järgmise arupärimise arutelu koht, et mis me selle teadmisega peale hakkame, et meil on korrelatsioon õpilase sotsiaal-majandusliku tausta ja õpitulemuste vahel. Kui me hakkame seda probleemi lahti harutama, siis me kõigepealt peaksime mõistma, kas see probleem tuleneb haridussüsteemist või see probleem tuleneb väljastpoolt haridussüsteemi, mis ilmneb haridussüsteemis. Ehk siis probleemi põhjustaja ei ole mitte haridussüsteem ehk see, et ühes kohas on õpetaja palk kõrgem kui teises ja ühes kohas on kvalifikatsioonile vastav õpetaja, teises kohas ei ole, mitte see ei põhjusta sotsiaal-majanduslikku erinevust ja tulemuste erinevust, vaid põhjustab see, milline on Eesti üldine regionaalne areng, milline on Eesti ebavõrdsuse areng ja kasv, ning see lihtsalt väljendub haridussüsteemis. Me lihtsalt näeme seda sümptomina seal, aga see ei ole haridussüsteemi enda tekitatud. Me peaksime tegelikult kõigepealt endale pildi selgeks saama, mis põhjustab selle, kas haridussüsteem ise. Ja kui me avastame, et see ei ole haridussüsteemi põhjustatud, mille ma ilmselt hüpoteesina püstitaksin, et see probleem ei ole haridussüsteemi tekitatud, vaid see on mujal, siis ei saa me seda lahendama hakata haridussüsteemi ümbermuutmisega, sellepärast et see probleem on kuskil mujal.

Tegelikult, mida saab haridussüsteem teha ja mida ta on seatud tegema? Kui see probleem on kuskil mujal, kus me peaksime seda tegelikult lahendama hakkama, aga haridussüsteemil peaks olema see nivelleeriv mõju ehk siis ta peaks leevendama seda probleemi, ta ei saa seda ära lahendada. See ei ole tema võimuses seda lahendada, aga ta peaks seda leevendama. Ja nüüd see leevendamise vaidlus: ma ei tea, kas me vaidleme selle üle täna siin või järgmise punkti all. Muidu meil ei ole järgmise punkti all teiega enam millegi üle vaielda. Okei.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas teil või Haridus- ja Teadusministeeriumil on teatud arusaam sellest, millised need õpetajate palgad võiksid olla? Kas me tahame tõsta miinimumi, keskmist, kas me tahame regionaalset ühtsust? Ja miks ma küsin? Kas on alternatiive ka pearahapõhisele rahastamisele haridusvaldkonnas? 

Ja teiseks, nagu te ütlesite, palgakoefitsiendi Ida-Virumaal töötab hästi. Kui arvestada, et koolist lahkub palju loodusainete õpetajaid, matemaatikaõpetajad, aga matemaatika tulemus laste edasisele hariduskäigule ja sissetulekule on oluline. Kas samalaadset palgakoefitsienti ei võiks rakendada näiteks matemaatikaõpetajate puhul? Kas on selliseid alternatiivseid lahendusi praegusele palga maksmiseks probleemile arutatud?

Jaa, aitäh! Sul oli mitu küsimust, ma püüan kõike meeles pidada. Õpetajate palga puhul on meie jaoks prioriteet nii alampalga tõus kui ka diferentseerimisfondi suurendamine ehk selle palgakomponendi suurendamine, mis võimaldab diferentseerida õpetajate palkasid. Järgmisel aastal diferentseerimisfond tõuseb 2% jagu. Ehk siis tuleb juurde 15 miljonit palgafondi, mis annab omavalitsustele võimaluse diferentseerida. See diferentseerimisfond võimaldab matemaatikaõpetajatele koefitsienti rakendada, see 15 miljonit on tegelikult raha, mida omavalitsused saaksid suunata matemaatikaõpetaja koefitsiendi suurendamiseks. Kuigi ta on osaliselt ära broneeritud juba ka karjäärimudeli rakendamiseks. Aga sealt jääb omavalitsustel raha üle, see ei ole ainult karjäärimudeli rakendamiseks, seal jääb raha üle ka õpetajate palga diferentseerimiseks. 

Kusjuures, meie mure ei ole ainult matemaatikaõpetajatega, meil on puudu kõikidest kvalifitseeritud õpetajatest, ka eesti keele õpetajatest ja inglise keele õpetajatest, eriti maapiirkondades on inglise keele õpetajate puudujääk täpselt samamoodi. 

Mina toetan isiklikult õpetajate palga suuremat diferentseerimist. Alammäär võiks olla kehtestatud kõigile loomulikult ühetaoline üle Eesti. Aga see diferentseerimine, nagu meil täna on regioonipõhine, eks ole, meil on teatud regioon, mis on eelisseisundis, täpselt samamoodi võiks see diferentseerimine olla ainepõhiselt. Meil on õpetajate ainepädevuste vahe tegelikult suur ja me peaksime suutma koolis pidada ja hoida neid, kelle ainepädevus on väga tugev, õpetajate tugev ainepädevus, see võiks ikkagi diferentseeritav olla. 

Kas üleriigiliselt kehtestada nüüd see diferentseerimine? Ma täna jääksin pigem sellele seisukohale, et ma eelistan selle diferentseerimisfondi mahu tõusu, et omavalitsus ise oma diferentseerimist teeb, sest ühes koolis on puudu matemaatikaõpetaja, teises koolis on puudu eesti keele õpetaja. Ehk siis ma arvan, et üleriigiliselt sellise ühesuguse ainepõhise koefitsiendi rakendamine ei lahenda probleemi, vaid pigem ikkagi selle diferentseerimisfondi üldine tõus on see, mis lahendab seda probleemi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te olete väga palju kohtunud viimasel ajal ametiühinguga, kes esindab õpetajaid, ja kogu seda temaatikat kindlasti arutanud. Mul on küsimus selles vaates, kui palju on tulnud sealtpoolt signaale just selles osas, et mõnes maakonnas või isegi maakonnasiseselt on õpetajate palgad väga erinevad, kui nad seisavad seal ühise asja eest, et õpetajate palk oleks suurem ja rohkem väärtustatud. Kas see on tulnud teemaks või ei ole tulnud teemaks või see on jäänud kuskile pidama?

Aitäh küsimuse eest! Õpetajate palga erinevus maakonniti ja omavalitsuseti ei ole olnud teemaks. Peamine läbirääkimiste fookus on olnud õpetajate alammäär, mis ongi ametiühingute vist ainuke positsioon. Aga loomulikult võiks arutada ka seda õpetajate palga erinevust ja sellest, et lõpuks kollektiivlepinguid saab sõlmida iga omavalitsusega ju ametühing ja ka seal seda palkade, ma ei taha öelda ebavõrdsust, vaid palkade diferentseeritust siiski märgata. See on ka ametiühingu jõuõlg seda tegelikult tasandada rohkem, jah.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Võib-olla Tartumaa müsteeriumi, kuidas need õpetajate palgad erinevates omavalitsustes erinevad, on ikkagi põhjus väga selge: omavalitsuste tulubaasid on nii palju erinevad. Sellepärast me koos tegime valitsuses olles selle Robin Hoodi, aga tegelikult oleks Robin Hood 2 vaja. Ma olen ise seda omavalitsusjuhina analüüsinud, neid tulubaase ja need on väga erinevad. Sinna see koer on maetud. Et ei jääks siia umbes selline mõte, et keegi väga tahab maksta. Loomulikult on ka need olemas, aga ikkagi valdavalt on tulubaasi erinevus. 

Aga mida ma tahtsin küsida ja millega ma nagu tahaksin veidike vaielda, on see, et mis on teie seisukoht, miks siis Norras makstakse kaugemates piirkondades kõrgemat koefitsienti kui Oslos.

Aga meil Eestis makstakse ka. Meil Eestis makstakse pearaha koefitsient ka kõrgemalt kaugemates piirkondades kui Tallinnas. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, meie ei maksa õpetajale palka. Meie maksame haridustoetust kohalikule omavalitsusele pearahapõhiselt ja pearaha küljes on regionaalne koefitsient. Ma võin teile ka need numbrid öelda. Meil on koefitsient küljes ehk regionaalne … (Saalist öeldakse midagi.) Aga me ei maksa õpetaja palka. (Saalis räägitakse edasi.)

Kuulame lõpuni ministri ära.

Kuna me ei maksa õpetaja palka, me maksame haridustoetust, millest makstakse õpetaja palka. Me ainult riigi tasandil lepime kokku miinimumi. Me ei lepi kokku mitte ühtegi muud taset, vaid miinimumtaseme, aga maksame pearahatoetust, kus on regionaalne koefitsient juures. Kui Tallinna linnas on õpilaspõhine pearaha statsionaarses õppes 2388 eurot, siis Kastre vallas on see 4283 eurot, makstakse per õpilane omavalitsustele haridustoetust. Ruhnu vallas 4770 ja Setomaa vallas 4636. Setomaa valla ja Tallinna linna vahe on 2200 eurot, nii palju rohkem saab Setomaa vald iga õpilase kohta ehk see on tegelikult koefitsiendiga, regionaalse koefitsiendiga läbi korrutatud toetus.

See on juba järgmine küsimus. Aga küsimusi teile rohkem ei ole. Aitäh! Nüüd avan läbirääkimised. Ja arupärijate esindajana Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kuulajad! Minister! Ja kõik, kes meid ekraani vahendusel kuulavad! Esmalt ma tänan nende vastuste eest. Nagu me kuulda saime, erinevused Eesti-siseselt on päris suured. Aga veel üllatavam on tegelikult see, et ka erinevused ühe maakonna siseselt on äärmiselt suured. Ja vaadates veel statistikale natuke otsa, siis me teame, et meil on tegelikult maakondi, kus õpetajate palk moodustab üle 140% maakonna keskmisest palgast, ja samas on maakondi, kus see on vaevalt üle 100% maakonna keskmisest palgast. Ehk see näitab, kui erinev see olukord üle Eesti on, ja siin ei saagi ühtset tervikjoont tõmmata. 

Aga miks ma tulin siia ette, et veel kord sellel teemal rääkida? Sest tegelikult läbi õpetajate palkade me näeme ära, mismoodi ja kuidas on meil Eestis palga nii-öelda lõhe piirkondade vahel. Ja veel suurem on ta tegelikult meil ja oluliselt suurem on ta meil kohalike omavalitsuste teiste töötajate gruppide vaates, mis puudutab ka näiteks vallavalitsuste ja linnavalitsuste ametiasutuste teenistujate palga erinevusi. Kui me võrdleme näiteks nõunike tasandeid, spetsialistide tasandeid, keskastme juhtide tasandeid ja ka vallavanemate ja linnapeade palkasid, seal on need käärid veel oluliselt suuremad, kui nad on näiteks õpetajate palkade puhul. 

Ja siinkohal ka selline üleskutse või arutelu koht: kuidas me saaksime tagada ka kohalikele omavalitsustele ja seal töötavatele teenistujatele ja spetsialistidele võrdsemad palgad? Just sellest vaatest, et me tahame, et üle Eesti igal pool, nii nagu me tahame ka, et üle Eesti igal pool koolides pakutaks võimalikult head haridust, sõltumata sellest, kus laps elab ja millises koolis ta käib, et meil oleks ka kõik ülejäänud teenused kohalike omavalitsuste vaates võimalikult hästi tagatud. Ja need palgaerinevused siis omavalitsuste ametiasutuste teenistujate vahel on veel suuremad, kui need on õpetajate palkade erinevuste koha pealt.

Mina omalt poolt tänan ministrit vastuste eest. Mul on hea meel, et seda teemat võeti äärmiselt tõsiselt. Ja ma arvan, et siin on veel piisavalt asju, mida arutada, nii täna järgmises punktis kui ka edaspidi, nii siin saalis kui ka ministeeriumis. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud kaheksanda päevakorrapunkti.

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Ester Karuse, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Helmen Küti, Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Madis Kallase, Anti Allase, Jaak Aabi ja Andre Hanimäe 12. juunil 2025 esitatud arupärimine haridusliku ebavõrdsuse kohta. Ja ettekandeks, palun, Riigikogu liige Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud minister! Oleme esitanud teile arupärimise haridusliku ebavõrdsuse kohta. Nagu me kõik teame, siis on haridus Eesti Vabariigi edu ja kestlikkuse alus, kuid järjest enam viitavad uuringud ja kohalike omavalitsuste praktikad süvenevale hariduslikule ebavõrdsusele. Haridusvõimaluste ebaühtlane jaotumine ohustab laste arengut, süvendab sotsiaalset kihistumist ja pärsib piirkondade arengut. Võrdsus hariduses ei tähenda, et kõik lapsed peaksid saavutama samad tulemused. See tähendab, et lapse areng ja hariduslik edasijõudmine ei sõltuks sellest, kui paks on tema vanemate rahakott, kus ta elab või milline on tema pere taust. 

Paraku näitavad mitmed uuringud ja statistika, et Eestis nii see ei ole. Sissetulekute, kodukoha ja perekondliku tausta mõju lapse haridusteele on Eestis väga tugev. Arenguseire Keskus on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Eesti koolirahastuse süsteem ei arvesta piisavalt perede sotsiaal-majandusliku taustaga. 

Kuigi Eesti PISA-testi tulemused on kõrged, varjab see fakt sotsiaalseid lõhesid. Kuuluvustunne koolis on madal, koolikiusamine on laialt levinud ja laste vaimse tervise näitajad on muret tekitavad. Akadeemiline edukus ei kompenseeri sotsiaalset ebaõiglust. 

Uuringud näitavad ka, et lapse haridustee sõltub Eestis liiga palju sellest, kui palju teenib tema vanem, kus pere elab ja milline on tema perekonna taust. On koole, kus perede mediaansissetulek on 1000 eurot, ja on koole, kus see ulatub 4500 euroni. Ka huvihariduse kulud piiravad madalama sissetulekuga perede laste võimalusi. Samuti pole tugiteenused, näiteks psühholoogiline nõustamine, sageli majanduslikel põhjustel kättesaadavad. 

Pole juhus, et paremate tulemustega koolidesse koonduvad jõukamate vanemate lapsed. Need koolid muutuvad ajas veelgi tugevamaks, samas kui "tagumise otsa" koolid jäävad aina enam maha. 

Sellest hoolimata puuduvad värskes koalitsioonilepingus konkreetsed sammud haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks. Ometi on see täna üks Eesti haridussüsteemi kõige põletavamaid probleeme. 

Hariduslik ebavõrdsus ei ole paratamatus. Seda on võimalik leevendada sihitud poliitikaga. Võtame näiteks Põhjamaade, Kanada ja Iirimaa praktikad. Need pakuvad toimivaid lahendusi: lisarahastust nõrgematesse piirkondadesse, tasuta õpiabi, tugevama ja nõrgema taustaga laste segaklassid ning varajase valiku piiramine eliitkoolidesse. 

Kui me jätame taustategurid tähelepanuta, siis haridus ei vähenda ebavõrdsust, ta hoopis võimendab seda. 

Lähtudes eeltoodust oleme esitanud ministrile kaheksa küsimust. Näiteks: kas ministrina tunnistate, et senine rahastusmudel ei arvesta piisavalt laste sotsiaal-majanduslikku tausta? Millised muudatused on plaanis rahastamise diferentseerimisel? Teiseks, miks ei rakendata Eesti põhjamaistest ja rahvusvahelistest näidetest tuntud taustatasandamise mehhanisme? Milliseid samme kavandab ministeerium astuda piirkondliku ebavõrdsuse vähendamiseks hariduses, tagamaks tuge ja õpetajaressurssi kõigis Eestimaa piirkondades? Kas ja kuidas on tagatud, et kaasava hariduse tugiteenused on kättesaadavad kõikides omavalitsustes ning sõltumatud lapsevanemate rahalistest võimalustest? Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et eestikeelsele õppele üleminek ei süvenda veelgi piirkondlikku ja sotsiaalset ebavõrdsust? Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et laste juurdepääs huviharidusele ei sõltuks pere majanduslikust olukorrast? Kas peate ministrina õigeks, et valitsuskoalitsiooni tegevusplaanides puudub pikk vaade haridusliku võrdsuse suurendamiseks? Ja viimaseks küsimuseks on: milliseid meetmeid kavatsete rakendada koolidevahelise suurte õpitulemuste erinevuste vähendamiseks ning eri taustaga laste koosõppimise soodustamiseks? Suur tänu!

Aitäh! Ja nüüd tuleb arupärimisele vastama haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Ma väga tänan veel kord sotsiaaldemokraate selle teema tõstatamise eest. 

Sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpilaste õpitulemustele on üles kerkinud alles viimasel kahel aastal. Kuni selle hetkeni olid meil andmed, mis PISA uuringus näitasid, et meie õpilaste matemaatikatulemustele oli sotsiaal-majandusliku tausta mõju madal, ja nüüd 2023. aastal avaldatud PISA tulemustest me nägime, et see mõju oli suurenenud. Ta on jätkuvalt veel alla OECD keskmise, aga ta oli kasvanud. Ehk siis trend on kasvu poole. Nii et see on viimase kahe aasta teema, kus meil on tekkinud küsimus, et kuidas me peaksime tõlgendama OECD PISA uuringust välja ilmnenud matemaatikatulemustele sotsiaal-majandusliku tausta mõju kasvu. 

Nüüd, teine uuring, millele väga tihti viidatakse ja millele ka teie viitasite, on siiski praeguses hetkes vaid ainult lühiraport, koolide tõhususe lühiraport. Meil tegelikult sotsiaal-majandusliku mõju väga põhjalikku uuringut ei ole. Ehk siis me väga põhjapanevaid järeldusi hetkel veel siiski teha ei saa. 

Meil on see koolide tõhususe lühiraport 2023. aasta oktoobrist, mille Arenguseire Keskus tegi, mille enda tulemused on natukene … ma ei taha öelda, vasturääkivad, vaid erilised. Ehk ühelt poolt Eesti koolid on väga tõhusad, peaaegu üle 90% koole toimib väga tõhusalt, arvestades seda, et sõltumata sellest, mis laps sinna kooli jõuab, kool tegelikult suudab tagada sellele lapsele kvaliteetse hariduse. Aga matemaatikatulemustel tõesti ilmnes sotsiaal-majandusliku tausta mõju, nemad vaatasid ema sissetulekut, eriti tugev oli ema sissetuleku mõju matemaatikatulemustele. Aga samal ajal eesti keele eksamite tulemustel sotsiaal-majanduslikku mõju ei olnud. Ehk siis kui võtta põhikooli lõpueksamit, siis ühel on mõju ja teisel ei ole mõju. 

Ehk siis järelduste tegemiseks on vaja natuke põhjalikumat analüüsi peale selle lühiraporti. Me väga loodame, et tuleb ka natuke põhjalikum raport kui ainult see lühiraport. Nii et meil on täna see, millele me teiega seda debatti siin toetume, kaks andmestikku. Üks on OECD andmestik, mis mõõdab sotsiaal-majanduslikku tausta. Kui te mäletate, mis tähendab OECD mõistes sotsiaal-majanduslik taust, see tähendab lapsevanemate ametikohta, lapsevanemate haridustaset, kodus olevaid raamatuid, kodus olevaid nutiseadmeid ja tehnikavahendeid. Ehk siis seal tegelikult lastevanemate sisse sissetulekut kui sellist otseselt ei korreleerita, ehk korreleeritakse kõiki muid tegureid seal taga. Me ei saa öelda, et ema või isa palk on see, mis OECD andmetel näitab meile sotsiaal-majanduslikku mõju, näitab pigem lapsevanemate endi haridustase, lapsevanemate amet, see, kas kodus on näiteks raamaturiiul ja kui suur see raamaturiiul on. Ehk siis ka nende OECD andmete suhtes on muidugi esitatud küsitavusi. 

Teine andmestik, mis meil on, on see koolide tõhususe raport, lühiraport, mis ütleb meile, et ema sissetulekul on mõju matemaatikaeksami tulemusele, aga ei ole mõju eesti keele riigieksami tulemusele. Nii et meil on selles mõttes natuke auklik ja lünklik see arusaamine. 

Nagu ma eelmises arupärimises püüdsin vastata, kui me tunnistame, et meil on probleem, et meil on suurenev sotsiaal-majandusliku tausta mõju lapse haridustulemustele või õpiväljunditele, kui me võtame eelduseks selle, et see nii on Eestis, siis hakkame seda probleemi nüüd lahti arutama, kas see probleem ise on tekitatud haridussüsteemi poolt või on see probleem tekkinud kuskil mujal ja ta lihtsalt ilmneb haridussüsteemis. Kas haridussüsteem, kas koolikatsed põhjustavad seda, kas koolide rahastamine põhjustab seda, kas õpetajate kvalifikatsioon või õpetajate puudus põhjustab seda? Kas probleem on haridussüsteemis või probleem on kuskil mujal? 

Nii nagu ma oma eelmistes vastustes ütlesin, siis mul ei ole täna mingit tõendit selle kohta, et probleem on haridussüsteemis, et õpetajate kvalifikatsioon või õpetate palk, kooli suurus, kooli asukoht, et justkui see mõjutaks lapse õpitulemusi. Meil ei ole täna korrelatsioon nende asjade vahel ainuke korrelatsioon on sotsiaal-majanduslik taust. Järelikult, mis mõjutab, on pigem see, kuidas kujunevad meil kooli kogukonnad, kuidas valitakse koole, kuidas see sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, mis meil ühiskonnas on, on aastate jooksul aina rohkem ja rohkem hakanud väljenduma koolivõrgus. Sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus kui selline ehk Geni koefitsient ei ole meil suurenenud. Aga kui vanasti selle Geni koefitsiendi tulemusel meie sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus jaotus ühtlasemalt koolide vahel ehk siis erinevad lapsed käisid ühtedes koolides, siis täna on see segregatsioon toimunud. Ehk on liigutud erinevatesse koolidesse ja seal mõjub see sotsiaal-majanduslik taust nüüd tugevamalt, kui ta mõjus võib-olla veel kümme aastat tagasi. 

Aga probleem ei ole mitte selles, mis seal koolis toimub, vaid selles, kuidas ühiskond on tegelikult muutunud. Ja elukoht on muutunud inimestel, meil sotsiaal-majanduslik segregatsioon elukohapõhiselt on suuremaks läinud. Tallinnas koonduvad teatud sissetulekuga inimesed ühte kohta, teatud sissetulekuga inimesed teise kohta, kinnisvaraturg mõjutab seda väga tugevasti ja inimeste sissetulek. Aga kool on meil elukohapõhine, ka Tallinna linnas valdavalt meil on üksikud koolid ainult, kes katseid teevad. Nii et ka sellel on väga tugev mõju sellele, mis tegelikult koolis õpiväljunditene välja tuleb. 

Minu jutu mõte tegelikult siin on see, et enne, kui me tormame lahendama seda sellega, et anname mingitele koolidele lapse sotsiaal-majanduslikku tausta koefitsiendi põhjal raha juurde, enne kui me seda läheme tegema – ma ei väida, et see ei ole mõju –, me peaksime aru saama, kust tegelikult tekib see erinevus, mis põhjustab seda erinevust. Kas haridussüsteem ise põhjustab, kas koolikatsed põhjustavad või põhjustab seda miski muu, mis seal taga on? Ja täna ma väidan teile, et mul ei ole ühest vastust. 

Nüüd, mis puudutab Põhjamaade näiteid, siis te tõite nagu põhjamaist ja rahvusvahelisi näiteid, samal ajal seesama viimane OECD uuring, OECD PISA raport näitab, et Rootsis on sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpitulemustele oluliselt suurem kui Eestis. Ehk lõhe on ikkagi suurem kui meil siin Eestis. Vaatamata sellele, et te tõite näite, et Rootsis on need meetmed. Aga kui te vaatate PISA tulemusi, siis matemaatikatulemuste selgitamisel sotsiaal-majanduslik taust selgitab 15%, Eestis on ta 13%, ehk siis ta on madalam protsent Eestis, kui ta on Rootsis. Nii et ei saa öelda, et Rootsis ilmtingimata nendel meetmetel positiivne mõju on. Jah, sotsiaal-majandusliku tausta mõju on nõrgem tulemustele Norras, näiteks.

Iirimaa näide, mida on mitu korda toodud, tema tulemused on ka küsitavad, meil ei ole piisavalt tõendeid selle kohta, et see tehisprogramm, kus keerulisemates oludes töötavad koolid said lisavahendeid, tegelikult on toonud sotsiaal-majandusliku tausta mõju vähenemise õpitulemustele. Meil ei ole selle kohta tõendeid, et me saaksime väita, et selline sekkumismeede tegelikult töötab. Nii et ma jätaksin need sekkumismeetmed kõrvale sellepärast, et me peaksime aru saama, mis meil Eestis tegelikult seda sotsiaal-majanduslikku lõhet põhjustab. Ma ei ole päris kindel, et me oskame kindlalt väita, et me teame, mis see probleemi juur on. Jah. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Erakordselt huvitavad analüüsid, aga veel pooleli. Ma vaatasin natukene matemaatikat ja sellele korrelatsioonile, et kui emme on jõukas. Selle järgi võiks olla, et reaalkooli ja Sütevaka ja Treffneri ja Nõo emmed on jõukad, nende laste matemaatikatulemused on väga head. Aga Kullamaa ja Elva ja Märjamaa ja paljude teiste koolide emmed on enamikus nagu viletsama rahakotiga. Kas see tähendab seda, kui vaadata näiteks matemaatika edetabelit 2020 kuni 2024? 

Ei, see kindlasti ei tähenda seda, et need emad, kelle lapsed käivad nendes koolides, mis te loetlesite praegu ette, saavad vähem palka kui need, kes te enne loetlesite. See ei ole kuidagi otseselt seotud konkreetse kooliga. Need on agregeeritud andmed. Kui te vaatate matemaatikatulemusi ja vaatate kooli emade keskmist sissetulekut, siis seal on olemas korrelatsioon. Ehk siis ta näitab korrelatsiooni, see ei näita põhjust muuseas. Ehk siis põhjus-tagajärg seost see ei näita, näitab korrelatsiooni. Ja see on ainuke andmestik, mis meil täna olemas on, mille tõttu ma teile ka ütlesin, et mina ei julge siit lauast väita seda, et meil on vaja kohe automaatselt sekkumismeetmeid ja nendele koolidele, Elva koolile ja teistele koolidele raha juurde anda, et justkui see tegelikult lahendab probleemi. Me võiks tegelikult kõigepealt aru saada, kust meilt tegelikult see sotsiaal-majanduslik erinevus tuleb. Me ei tea seda. Ma väidan, et meil ei ole tegelikult selle kohta piisavalt teadmist.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma olen igati nõus Arenguseire Keskuse väljatooduga, et ei saa kuidagi võrrelda nagu matemaatikas mahajäämust ja eesti keeles mahajäämust. Matemaatika puhul on tegemist ikka lineaarse õppeainega: kui sa jääd maha, kui sa abi ei saa õigel ajal, siis sa edasi ei saa, kui sa üliandekas ei ole. Ja nendel vanematel, kellel on raha – ja neid on palju, just ma räägin kas või eliitkoolidest, niinimetatud eliitkoolidest –, võetakse abiõpetaja, laps jõuab edasi. Kui vanematel raha ei ole, endal ka võib-olla teadmisi nii palju ei ole, reeglina ei ole, siis lapsed jäävad … Ütleme nii, et see ebavõrdsus annab juba siin tunda. Tahtsingi seda teile öelda, vaielge vastu.

Vaidlen vastu, sellepärast et mina ei julge kinnitada, et nende tugevamate matemaatikatulemuste taga on eraõpetaja palkamine. Mul ei ole selle kohta mitte mingisuguseid andmeid, et ma saan seda kindlalt väita. See on hüpotees, mida on uurija ise esitanud, aga ta ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et see nii on. Minul ei ole andmeid, et Eestis on massiliselt suurenenud eraõpetajate palkamise hulk. Ehk siis selleks, et me saaksime seda väita, et see nii on, et nende tulemused on paremad selle pärast, et nende emad ja isad saavad palgata eraõpetaja, selleks oleks tegelikult tõendust selle kohta vaja. Meil selle kohta tõendust ei ole.  

Ehk siis veel kord, ei ole küsimus mitte ema ja isa rahakotis, vaid see on pigem küsimus sellest, kui toetatud on lapse õppimine kodus üleüldiselt. Lapse õpiedukust väga tugevasti määrab tema õpistrateegia, et kas ta on välja arendanud eneseregulatsiooni, kas ta on ennast juhtiv õppija, kas tal on olemas õpistrateegiad. Neid õpistrateegiaid koolis õpetatakse, aga väga tugev roll õpistrateegia kujundamises on kodus: kuidas toetavad lapsevanemad ja teised täiskasvanud lapse ümber tema õpistrateegiate kujunemist. Õppimisharjumus, õpitaktikad, kuidas sa õpid, mismoodi sa õpid, kas sul on olemas oskus õppida – see väga tugevasti mõjutab lapse õpitulemusi. Väga tugevasti! Ja kodus, kui lapsevanemal endal need oskused on, siis ta muidugi annab neid ka edasi. See ei ole ilmtingimata tuutori või eraõpetajaga matemaatikatundide tegemine, see ei pruugi olla üldse see. Seal võivad taga olla hoopis teistsugused põhjused.

Madis Kallas, palun!

Kodulähedase kooli mõiste või kodulähedase kooli n-ö kilometraaž on läinud igal aastal vaikselt pikemaks ja see on toonud kaasa olukorra, kus meil üha rohkem lapsi liigub oma kõige lähemast koolist mööda, et minna kusagile teise kooli mingitel põhjustel. Kui varasemalt oli see levinud ennekõike võib-olla Tallinnas ja Tartus, kus on teatud koolid teinud katseid, ja nende tase on teistsugune kui mõnel teisel koolil. Aga see tendents on kahjuks kasvamas ka teistes maakondades. Minu küsimus on selline. Te väga hästi kirjeldasite selle ära. Kindlasti ma ei ütle, et haridus ise on põhjuseks, et see nii on, vaid pigem mingit muud ühiskonna muutused. Kas selles valguses on ka ministeerium plaaninud mingeid selgeid samme, kuidas me neid koole, kes on võib-olla muutunud mõnevõrra siis tagasihoidlikumaks, saame eksamitulemuste parandamiseks järgi aidata?

Aitäh küsimuse eest! Ma nüüd õpirände puhul eristaksin põhikooli ja gümnaasiumi. (Madis Kallas selgitab saalist.) Sa mõtlesid põhikooli, okei. Põhikooli õpirände üldine agregeeritud statistika näitab tõesti seda, et justkui pooled põhikooli õpilased ei õpi kodulähedases koolis. Seda pilti moonutab Tallinna linn, on ju, seda pilti moonutab väga palju Tartu ja Tartu lähiümbrus. Kui need kaks võiks sealt statistikast välja võtta, siis ma arvan, et see pilt läheb natuke teistsuguseks. Tartu linn näiteks on põhikooli tõmbekeskus ka Luunja, Tartu valla ja nii edasi, Kastre valla inimestele, sest emad ja isad käivad Tartus tööl. Emade-isade hommikune trajektoor on Tartu linna suunas ja siis võetakse lapsed peale ja viiakse lasteaeda ja viiakse kooli. See ei ole põhjustatud mitte sellest, et Kastre vallas või Luunja vallas ei oleks head koolid, vaid lihtsalt pere logistika põhjustab seda, et minnakse Tartu linna põhikooli. Aga kui Tartu ja Tallinn statistikast välja võtta, siis ilmselt need numbrid oleksid natukene teistsugused. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin tegelikult seda muna või kana küsimust ei ole, sotsiaal-majanduslik taust mõjutab nii tervist kui haridust ja haridus omakorda tervist. See on täiesti selge ja ma arvan, et Eesti inimeste eluiga ilmselt pikendab õppimiskohustuse viimine 18. eluaastani rohkem kui ükskõik mis, mida me tervishoius teeme. Aga kuna seal seda muna või kana küsimust ei ole, siis on tegelikult ka teada, mis on see, mida võiks teha, et haridusliku ebavõrdsuse süvendamist pidurdada. See on huvihariduse võimaldamine, õpitugi, tugispetsialistid koolis, koolilõuna, kogupäevakool. Et lapsed, kellel ei ole kodus näiteks oma tuba, kus rahulikult õppida, või kellel ei ole vanemaid, kes saaks õpituge pakkuda, või kellel naabruskond on selline, mis tõesti ei toeta õppimisele keskendumist, rääkimata, ma ei tea, vägivallast transpordist või enesehinnangu küsimustest. Et kool saaks veidi asendada seda tuge, mida kodu ei suuda pakkuda. Need on need meetmed, mida võiks ju Eesti puhul analüüsida ja nende rakendamist kaaluda, kas või piirkondlikult diferentseerituna.

Aitäh! Tõepoolest, ma olen nõus, et selles mõttes seda muna ja kana küsimust, kas sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus põhjustab hariduslikku ebavõrdsust, ei ole. Küsimus on pigem selles, kust see probleem alguse saab. Mina olen nõus sellega, et haridussüsteem on võimeline leevendama sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust, aga ta ei saa lahendada sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust, eks ole. Lepime selle kokku, et me ei hakka haridussüsteemis lahendama sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust, seda me teha ei saa. Aga ta saab leevendada ja ta saab leevendada sellega, et ta peaks toimima sotsiaalse liftina, eks ole, nendele lastele ja järgmistele põlvedele, et nad saaksid sellest olukorrast välja, kus nad on. Aga haridussüsteem annab neile kõik võimalused, et nad tuleksid sealt olukorrast välja.

Ja tõepoolest, see, mis te ette lugesite, et mitte õpetaja palk, mitte kooli suurus, vaid see, kas on huviharidus kättesaadav lapsele, kas on pikapäevakool, kas on tugispetsialistid … Aga tavaliselt ei ole küsimus mitte ainult vaimse tervise õdedes, vaid just nimelt tegelikult väga suurt rolli mängivad treenerid, muud õpetajad, kes tegelevad mitteformaalse haridusega, eks ole, selle lapse elus, eriti treenerid. Sporditreenerite roll tegelikult seal on väga-väga suur. Ma olen sellega väga nõus, et sellele tähelepanu pööramine ka nendes omavalitsustes, kus on näha, et koolid ei saa hakkama selle sotsiaal-majandusliku taustaga väga hästi, rõhu panemine just nimelt mitteformaalse hariduse rollile seal lapse ümber, mitte ainult nendele matemaatikatundidele, vaid sellele, mis toimub pärast matemaatikatundi, kust laps tuge saab, see on hästi oluline. Pikapäevarühm, pikapäevakool, huviharidus, treenerid, sport, spordiklubid – see kõik toetab lapsi. See vastab tõele.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma proovin oma küsimust formuleerida. Mind tegelikult huvitab see, et kas teil on üldse ülevaadet ja kui on, kas te saate avada seda, millises olukorras ja kuhu paigutuvad selles hariduslõhes õpilased, kellel on hariduslikud erivajadused. Kui siin on palju juttu olnud sellest, et see hariduslõhe on ikkagi reaalne asi ja kõik need põhjused, mis siin taga on, siis ma paratamatult mõtlen sellele, et õpilased, kellel on vaja rohkem tuge õppimisel koolis igapäevaselt, et kuidas neil täna läheb Eestis?

Jaa, meil on tõepoolest selles hariduslikus lõhes kujunemas selline trend, see ei ole küll veel meil massiliseks muutunud, aga trend on kujunemas selliseks, et haridusliku erivajadusega lapsed kipuvad koonduma juba spetsiifilistesse koolidesse. Meil on koolid, kes ei ole valmis neid toetama ja pigem tõstavad nad koolist välja, ja siis nad koonduvad, eks ole, koolikohustuslikena mingitesse koolidesse, kus see protsent on hästi suur, ja siis tekib koolil väga suur koormus nende hariduslike erivajadustega lastega tegelemiseks. Me oleme haridusministeeriumi poolt selle trendi pärast väga mures ja me oleme survestanud kohalikke omavalitsusi selle koha pealt, et need haridusliku erivajadusega lapsed peaksid jagunema koolide vahel ausamalt ja tõepärasemalt, mitte nii, et omavalitsus suunab nad kõik kuhugi ühte kohta ja teised koolid justkui vabanevad sellest, et nad ei pea haridusliku erivajadusega arvestama. See suurendab hariduslõhet. Suurendab. Seetõttu ka see on tegelikult teema, millele on vaja kogu aeg tähelepanu pöörata. 

Jah, meil on vaja väga-väga sügava erivajadusega lastele erikoole, selle üle täna keegi ei vaidle. Aga meil on need nii-öelda riikliku õppekava lapsed, kes on üldtoe peal, kes vajavad üldtuge, kas on see siis matemaatika õpitugi või mõni muu tugi, või nad vajavad eritingimustel õppimist ehk väiksemas klassis väiksema hulga lastega – meil täna kipub see segregatsioon liikuma ka seal. Aga seda saab pidurdada sellega, et omavalitsused tunnevad nagu seda, et nad ei saa klassikomplekte, koole komplekteerida selle järgi, et nad suunavad erivajadusega lapsed ühte kohta kokku. See tõesti ei toimi, sellest ei võida ühiskond tervikuna mitte kuidagi.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mõlemad selle Arenguseire Keskuse raporti või selle dokumendi koostajad, need autorid, kes olid nii Tartu Ülikoolist kui Tallinna Ülikoolist, on pikalt rääkinud sellest, et tegelikult neil on see veendumus olemas vähemalt, et haridussüsteemis on võimalusi asja parandamiseks ja ka muresid. Ma ei oska sellel teemal vaielda ja võib-olla me ei peagi siin seda arutama lõpuni. Nüüd, te ise ütlesite, et huvihariduse pool ja kõik see omab ka väga suurt mõju, see tegelikult on osa haridussüsteemist ja loomulikult omab ka mõju, milline on omavalitsuste võimekus. See on juba n-ö laiem küsimus ja loomulikult inimeste enda sotsiaal-majanduslikud küsimused ka. Aga kuna see ei pruugi tõesti olla ainult haridusteema, siis ma küsin, kuna mure n-ö haridusse sisse lööb, kas teil ja valitsusel on mingi plaan. Ja võib-olla te kirjeldaksite, millised on need etapid ja mismoodi midagi teha kavatsetakse, et seda ebavõrdsust vähendada vähemalt haridussüsteemis.

Jaa, ma korra kirjeldan huvihariduse valdkonda. Seda on teinud ka Arenguseire Keskus, selle analüüsi, ja me haridusministeeriumis praegu selle analüüsi põhjal tahame algatada ka kohalike omavalitsustega läbirääkimised huvihariduse teemal. Meil on tegelikult üsna hea kogemusega riik, kes on selle protsessi läbi teinud, ehk siis Island, kes 70-ndate lõpus ja 80-ndate alguses oli noorte alkoholismi probleemi ja sellise NEET-noorte hulga jõhkra kasvuga riik. Ta oli tõsiselt probleemi küüsis ja eriti puudutas see Islandi väga väikeste maakoolide ümbruses olevaid noori. Alkoholismi kasv oli hiiglasliku tempoga ja NEET-noorte hulk kasvas hiiglaslikulrt. Seal oli väga palju muid meetmeid, mida Island tegi, aga üks asi, mis nad tegid, nad investeerisid väga-väga suurelt, hakkasid investeerima huviharidusse. Nad ehitasid valmis kogu taristu, mis oli huviharidusega seotud, sporditaristu, muu huvihariduse taristu ja viisid sisse pearahapõhise huvihariduse rahastamise.

Mul seda memo ei ole, mis see aastane rahasumma on, mis iga lapsel aastas olemas on tema huvihariduse rahastamiseks ja mille alusel ta valib endale huvihariduse tegevused, millega ta tegeleb. Kõik lapsed saavad võrdväärse võimaluse huvihariduses osaleda. See raha on tegelikult lapse oma konto peal ja tema otsustab. Alguses oli olukord, kus paljud lapsed ei kasutanud seda ära, sest emad-isad ei lükanud neid kuskile. See raha jäi kasutamata. Aga siis tuli omavalitsuse roll. Põhimõtteliselt omavalitsuse sotsiaaltöötajad ja noorsootöötajad tegelesid sellega, et lapsed ringidesse saada, huviharidusega tegelema saada. 

Me analüüsime selle põhjalikumalt natuke läbi, kas me võiksime rakendada Eestis seda pearahasüsteemi. Tartu linn on seda tegelikult piloteerinud ja proovinud, töötab üsna hästi Tartu linnas. Nii et see on üks nendest potentsiaalsetest viisidest, kuidas huviharidus kättesaadavamaks teha. Me ei saa öelda, et Eesti huviharidusele vähe kulutab. Omavalitsuste eelarvetest moodustab huviharidus väga-väga suure osa. Me ei ole rahaliselt tegelikult kuidagi, me ei saa öelda, et me alarahastame Eestis võrreldes paljude teiste riikidega huviharidust, aga ta lihtsalt kontsentreerub meil väga väikese hulga laste peale. Suur hulk lapsi ei saa kuidagi sellest rahast osa. Me peame kuidagi seda tegema õiglasemaks ja demokraatlikumaks. Ja Islandi näide on üks näide, mille võiks tegelikult läbi arvutada, mis tema mõju oleks, kui me viiksime sisse pearahapõhise rahastuse.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Minu küsimus natukene tõukub eelmisest: mitteformaalne haridus, mis puudutab keskkonda ja loodusharidust. Te ütlesite, et te plaanite teha koostööd omavalitsustega, aga kas samasugune asi ei peaks olema ka Kliimaministeeriumiks nimetatava ministeeriumiga, arvestades, et selles institutsioonis märkimisväärselt vähendatakse kogu aeg seda suunda, mis on ette nähtud loodushariduse ja ökoloogilise hariduse andmisele? Kui me ikkagi suudame endale tunnistada, millises olukorras me oleme keskkonna osas, siis oleks ülimalt oluline, et need teemad, mis on seotud keskkonna- ja loodusharidusega, oleks korralikult esindatud, ja mitte ainult Tallinnas, aga ka regioonides, eriti kui pidada silmas regioonides nende keskuste kinnipanemist.

Kas küsimus oli see, kas me teeme koostööd Kliimaministeeriumiga? Ma arvan, et kindlasti teeme. Kui küsimus on see, et … Ma ei oska teile vastata selle raha vähendamise kohta, kuna, tõesti, see ei ole mu haldusala, ma ei tea, millest täpselt jutt käib. Aga põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on vastu võetud selle Riigikogu koosseisu poolt muudatus, mis võimaldab mitteformaalset haridust arvestada formaalse hariduse osana. Ehk kui laps või noor tegeleb loodusõppega, siis tegelikult täna on võimalik seda õppekavas ka arvestada õppe osana. Ta ei ole lihtsalt niisama tore asi, vaid on täna ka formaalse õppe osa. Koolid saaksid selle kaudu tegelikult palju rohkem soodustada seda tegevust, mis ei ole ainult klassiruumis, vaid ka väljaspool klassiruumi lastel. Aga selles osas, kui palju Kliimaministeerium seda rahastab, ma jään hetkel vastuse võlgu, ma tõesti ei tea seda lihtsalt.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Ja arupärijate esindajana Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head Riigikogu liikmed! Nii nagu kuulsime, ma arvan, et väga raske on alahinnata hariduslikust ebavõrdsusest tekkivaid probleeme, mis on üha süvenemas ja süvenemas kogu Eesti ulatuses. 

Aga ma tooksin välja, millele ka minister viitas, just huvihariduse ja haridusliku ebavõrdsuse seose mitmest tahust. Me teame, et väga paljud noored või väga palju rohkem noori, kes ei ole seotud huviharidusega, on läinud nii-öelda kurjale teele, halvale teele. Islandi näide ütleb üheselt ja selgelt, et kui me pakume noortele nendele motiveerivaid huvihariduse tegevusi, siis see üheselt ja selgelt hoiab neid eemale tegevustest, mida me ei taha, et meie järgmine põlvkond, meie lapsed teeksid.

Kust tulevad peamised probleemid? Kui me vaatame Eestis, kuidas on just hajaasustuses korraldatud näiteks koolitransport, siis ma julgen nii isiklikust kogemusest kui ka mitme teise maakonna näitel öelda, et tegelikult meil on koolitranspordiga seis suhteliselt hea. Väga hästi on korraldatud hommikul laste kooliminek ja hiljem sealt kojusaamine. Aga kust tulevad väga sagedasti suured probleemid, on see, et just väiksemates koolides, just kaugemates piirkondades ei ole võimalik tagada niivõrd operatiivset ja sagedast huvihariduse transporti, mis võimaldaks noortel liikuda suuremate keskuste vahel, kus meil on oluliselt suurem ja laiem spekter huviharidustegevusi, olgu muusikakoolid, kunstikoolid, spordikoolid või erinevad teised huviringid. See on kindlasti üks väga oluline ja suur kitsaskoht. 

Ja teine suur probleem, mis jälle tõukub just sellest, et kuidas ja mismoodi meil erinevad kaugemad piirkonnad on kehvemas seisus, tuleneb erinevatel konkurssidel, esinemistel ja võistlustel käimiste vaates. Me teame Eestis, kuskohas peamiselt korraldatakse suuremaid üritusi, suuremaid võistlusi, kus toimuvad suuremad erinevad konkursid, on need peamiselt meie suurlinnad, Tallinn-Tartu, mõningatel juhtudel ka mõned teised maakonnakeskused. Aga mida see tähendab just kaugemate piirkondade laste jaoks, on see, et kõigil nendel sündmustel ja üritustel tuleb käia kaugematest piirkondadest kas oma isikliku transpordiga või ühistranspordiga või tellitud transpordiga. Ja seal tulebki see kõige suurem ebavõrdsuse koht välja, lähtuvalt sellest, et see moodustab juba huvihariduse tegevusest mõningatel kuudel üle 50% ja mõningatel kuudel ka üle 90% kogu huviharidusse minevast lastevanemate osast.

Head lahendust on raske välja pakkuda, aga lihtsalt toon lauale väga selge ja konkreetse probleemi, mis ilmneb just kaugematest maakondadest Tallinnasse või Tartusse võistlustel, esinemistel ja konkurssidel käivate noorte vaates. 

Nii et kutsun üles lisaks haridusliku ebavõrdsuse teema juures vaatama ja käsitlema ka igal sammul seda, mis toimub meil huvihariduses. Neid ei saa üksteisest lahku siduda ja igal lapsel ükskõik millises Eesti koolis, millises Eesti piirkonnas peab olema võimalus huvihariduse tegevustest osa saada. Kui see võimalus puudub, võib juhtuda see, et laps hakkab tegelema asjadega, mida me ei taha, et ta teeks. 

Sellised paar lihtsalt väikest tähelepanekut, mida selle teema markeerimiseks kindlasti tasub ka edaspidi fookuses hoida. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja oleme ühtlasi läbinud üheksanda päevakorrapunkti. Kümnes päevakorrapunkt ja arupärimine on päevakorrast algatajate palvel välja võetud.

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Ester Karuse, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Helmen Küti, Reili Ranna, Madis Kallase ja Andre Hanimägi 17.06.2025 esitatud arupärimine gümnaasiumihariduse kättesaadavuse kohta Eestis. Ettekandjaks, palun, Riigikogu liige Ester Karuse!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! 17. juunil, veel enne kui Riigikogus sai läbi kevadistungjärk, esitasin ma arupärimise, mis puudutas gümnaasiumihariduse kättesaadavust. Sel kevadel pidid noored, kes olid lõpetamas põhikooli, seisma silmitsi olukorraga, kus needsamad mitte ainult kümned, vaid lausa sajad noored, kes lõpetasid üheksandat klassi, ning ka loomulikult nende pered ehk lapsevanemad pidid elama teadmatuses, kas gümnaasiumi võimalus neile üldse avaneb ja kui avaneb, siis kus. Tallinnas ja Harjumaal oli konkurents väga tihe. Isegi nelja-viielised noored jäid järjekordadesse ootama. Ma leian, et see ei ole päris normaalne konkurents, vaid pigem ebatervislik ja kurnav võitlus haridustee jätkamise võimaluse nimel. Aga probleem ei olnud ainult pealinnas, vaid sama murega seisid silmitsi ka Pärnu ja Tartu noored. Ja samal ajal, kui suurtes keskustes jäi kohti puudu, vähendatakse ka maapiirkondades väikeste gümnaasiumide arvu, on juba aastate jooksul vähendatud. See tähendab, et korraga kahanesid õppimisvõimalused nii linnas kui ka maal. 

Me kõik räägime, et haridus peab olema vundament võrdsetele võimalustele, aga praegune olukord saadab noortele ja peredele hoopis teistsuguse sõnumi: et ainult osa neist on piisavalt head gümnaasiumisse pääsemiseks, teised peavad leppima sellega, mis üle jääb, kui jääb üldse. Ja kui vastus on see, et kõik noored ei peagi minema gümnaasiumisse, et on olemas ka kutsekoolid, siis jah, loomulikult on olemas kutsekoolid, aga ka seal on tugev konkurents nendel kõige populaarsematel erialadel. Ja ega kutsekoolid ei ole ka kummist, seal on omad piirangud. 

Ja samas on riik seadnud kohustusliku koolikohustuse kuni 18. eluaastani. Kuidas me saame riigina nõuda kooliskäimist, kui riik ei suuda tegelikult kõigile kohta pakkuda? Ja see ei ole ainult konkreetse aasta probleem, vaid pigem süsteemne küsimus. Meil on vaja tervikpilti, meil on vaja prognoose, ettevalmistusi, koostööd omavalitsustega ja koolidega. 

Minu küsimus ja arupärimine austatud ministrile ongi suunatud sellele, et kuidas tagada, et ka järgmisel aastal ei korduks sama. Meil on tegelikult ju vaja infot ja otsuseid juba täna, kas avada uusi gümnaasiumiklasse, laiendada olemasolevaid koole, teha koostööd ka erakoolidega. Samuti tuleb vaadata, et kutseõppele suunamine oleks päriselt realistlik, et seal oleks piisavalt kohti, häid valdkondi, mis noortele päriselt ka huvi pakuvad ja oleks meeldivad. Aga ma leian, et tegelikult kokkuvõttes ei olegi küsimus ainult gümnaasiumikohtades ja koolides, vaid lihtsamalt öeldes meie noorte tulevikus: et me anname noortele õigel ajal õiglased võimalused, sest kui me jätame nad täna lihtsalt ootama ja tegelikult sellesse ebakindlasse seisu, siis ma leian, et kaotajaks on Eesti tervikuna. Ja seetõttu peangi oluliseks, et me arutaksime täna mitte ainult probleemi, vaid just lahendusi, et järgmisel kevadel vastuvõtuperioodil ei tekiks sama mure või kriis. Praegu on piisavalt aega, et valmistuda järgmiseks kevadeks kenasti ette. Loodame kuulda sisulisi vastuseid nendele küsimustele, mis esitatud said.

Aitäh! Ja nüüd palun esitatud küsimustele vastama haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija! Lugupeetud saadikud ja inimesed, kes meid jälgivad!

Gümnaasiumikohtadega juhtus kevadel nii, nagu mõnikord juhtub, et alguses oli kõik puudu ja pärast oli kõik üle. Ehk siis augustikuuks oli ikkagi päris märkimisväärne hulk gümnaasiumikohti täitmata. Mis põhjustas kevadel selle stressi, millele te viitasite, et neljalised ja viielised jäid ootele? Nad said gümnaasiumisse sisse, aga nad pidid lihtsalt ootama. Selle oote põhjustas muutus, mis tehti võrreldes varasemate aastatega, kus noored ei saanud, või ütleme, koolid ei saanud noortelt nõuda enam oma eelistusi. Järelikult kõik koolid vestlesid kõikide noortega ehk vastuvõtuprotsess venis äärmiselt pikaks. Kuna ta venis pikaks, siis tõesti viielised ja neljalised lapsed lihtsalt ootasid, nad olid ootejärjekorras puhtalt selle tõttu, et üks vestlus järgnes teisele vestlusele. Üks katse järgnes teisele katsele, sest enam ei olnud selge, mis on kellegi kooli eelistus. Koolid pidid vestlusi pidama kõikide taotluse esitanud noortega, mitte ainult nendega, kes nende kooli panid esimeseks eelistuseks. Tulemuseks oli see, et vastuvõtuprotsess oli äärmiselt pikk ja kurnav õpetajatele, koolidele ja lastele. Lõpuks said ju kõik koha endale ja valdavalt sinna, kuhu nad tahtsid. Lihtsalt see oli väga pikk ja kurnav protsess. 

Selleks, et seda nüüd ei juhtuks, esitame me Riigikogule kohe sügisel seadusemuudatuse, kus me paneme põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse sisse normatiivi, millega me lubame koolidel laste eelistusi küsida. Et koolidel on õigus öelda, et palun pange oma eelistused järjekorda ja me teeme vestlusi ainult nendega, kelle jaoks meie oleme esimene või teine eelistus, mitte nendega, kelle jaoks me oleme kaheksas või üheksas eelistus. See lihtsalt raiskab kõigi aega ja tegelikult need, kes kaheksanda või üheksanda eelistusega vestlusel käivad, sinna kooli lõpuks ei tule, aga kõik teised ootavad, kõik teised ootavad. Nii et see on olnud tegelikult selle kevade õppetund.

Nüüd gümnaasiumikohtadest. Kui vaadata Eesti tervikpilti, siis on meil gümnaasiumikohti üle, meil on oluliselt rohkem gümnaasiumikohti, kui meil on tegelikult noori gümnaasiumiealisi noori, aga need gümnaasiumikohad jagunevad meil äärmiselt ebaühtlaselt. Meil on gümnaasiumikohti puudu Tartu linnas, Pärnu linnas, meil ei ole neid väidetavalt puudu Tallinna linnas. Meil on haridusministeeriumi ja Tallinna linna andmed erinevad. Haridusministeerium ütleb, et tuleb puudu gümnaasiumikohtadest, kuna õpiränne on suur. Tallinna linn oma põhikooli lõpetajate järgi ütleb, et ei ole puudu, aga õpirännet arvestades tõenäoliselt tuleb puudu järgnevatel aastatel. Tartus on puudu umbes 240 õppekohta, Pärnus 50. Tallinnas on vaidluse koht, kas me räägime paarisajast või me räägime umbes 500 õppekohast, mis Tallinnas puudu on seoses õpirändega. Teistes Eesti piirkondades gümnaasiumikohtade puudust ei ole, teistes Eesti piirkondades on gümnaasiumikohti üle. Meil ei ole Valgas riigigümnaasiumis õppekohad täitunud, meil on tühjad kohad, meil on klassikomplektid kordades väiksemad, kui nad olid varem. Ei täitu gümnaasiumikohad Valgas, ei täitu gümnaasiumikohad Põlvas, riigigümnaasiumikohad, ja paljudes väikestes omavalitsustes on samamoodi. Väikeseid gümnaasiume maapiirkondades on kinni pandud viimase kahe aasta jooksul neli, kahes neist oli õpilaste arv alla 10. Ehk siis seal ei ole märkimisväärne kohtade kaotus. Suuremad gümnaasiumid, mis kinni pandi, olid Toilas. Aga seal on gümnaasiumikohtade puudus. Jõhvi vallas ei ole. Ei saa öelda, et see on põhjustanud gümnaasiumikohtade puuduse.

Nüüd need kohad, kus meil on kohtadest puudu: Tartu, Pärnu ja Tallinn. Tartus järgmise õppeaasta osas on juba tehtud otsused. Tartu linn ise suurendab õppekohti, aga me suurendame ka Tamme riigigümnaasiumis kohti, see on riigigümnaasium. Me võtame ühe klassikomplekti rohkem lapsi vastu. Me tahame Tartu linnaga koostöös suurendada vastuvõttu Tartu kutsekoolis VOCO-s, rakenduslikus kolledžis, kus on ka väga suur konkurss kutsekeskhariduse õppekavadele. Me selleks loodetavasti võtame kasutusele Liivi 4 tänava hoone, mis on tühi hoone, mis on endine Rahvusarhiivi hoone, kuhu saab juurde luua õppekohti nii Tamme gümnaasiumile kui ka VOCO-le. Tartus on tõesti vaja juurde luua märkimisväärne hulk kohti ja täna me tegelikult neid otsuseid teeme. Pärnus meil kiiret lahendust õppekohtade suurendamiseks ei ole. Me juba sellel aastal andsime Pärnu riigigümnaasiumile ülesande õppekohti suurendada. Anname neile ülesande ka järgmisel aastal õppekohti suurendada. Pärnus kutsekeskhariduse õppekavadel kõik kohad ei täitunud, ehk Pärnu kutsekoolis keskhariduse õppekavadel on täna veel vabu kohti olemas, aga Pärnusse toimub ka aina suurenev õpiränne. Nii et Pärnu on meie jaoks praegu probleem. Me oleme suurendanud ja suurendame järgmisel aastal Nõo riigigümnaasiumis õppekohti, 36 õppekohta juurde, mis on Tartumaa probleemide lahendamiseks. Tallinna mured meil kiiresti ei lahendu, Tallinnas on riigigümnaasiumide ehitus plaanis, riigigümnaasiumid valmivad 2030, Tõnismäe riigigümnaasium ja uue riigigümnaasiumina Lasnamäe riigigümnaasium, kust tuleb 1080 täiendavat õppekohta Tallinna linna juurde. Aga see tähendab seda, et mõned gümnaasiumid Tallinnas peaksid oma kohad kinni panema.

Ma korra veel ikkagi rõhutan gümnaasiumide probleemi Eestis. Nagu ma ütlesin, meil ei ole üle-eestiliselt gümnaasiumikohtade puudust, aga meil on aina suurenev õpiränne Tartusse, Tallinnasse ja Pärnu linna, gümnaasiumidesse. 

Kui me vaatasime haridusministeeriumis, milline on põhikooli lõpueksamite keskmine hinne, millega saadakse sisse erinevatesse gümnaasiumidesse, siis nendest tippudest näiteks Nõo Reaalgümnaasiumisse saab sisse siis, kui põhikooli keskmine hinne on 95 punkti 100-st. Aga meil on ka omavalitsusi, kus gümnaasiumisse saab sisse siis, kui põhikooli lõpuhinne on 50 punkti 100-st ehk lävend või sellest alla. Tartu linna mure on see, et Tartu linnas on väga suur õpiränne, mis tähendab, et Tartu linna lapse jaoks on sissesaamise lävend väga kõrge ehk siis tema keskmine hinne peab olema väga kõrge selleks, et ta saaks oma linna gümnaasiumisse õppima minna. Võrreldes sellega, mis on näiteks Tallinnas Tallinna linna lastel oma linna gümnaasiumisse õppima saamiseks, on Tartu linna laste jaoks lävend kõrge ehk siis nemad peavad konkureerima mujalt sisse sõitnud tugevate õpilastega ja neil on sissesaamise lävend kõrgem kui näiteks Tallinna linnas, et saada oma kodulinnas käia gümnaasiumis. Tartu linnas tuleb õppekohti suurendada, et Tartu linna lapsed, kes tegelikult teevad üle Eesti keskmise põhikooli lõpueksamite tulemuse, saaksid oma kodulinnas koolis käia gümnaasiumis, ja me järgmisel aastal oleme tegelikult neid kohti juurde loomas. Aitäh!

Teile on ka küsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Sellist võib-olla natukene ebaselgust ja turbulentsi on olnud, et nüüd on siis ära otsustatud see, et riik nagu gümnaasiumihariduse võtab enda vastutada põhimõtteliselt. Varasemalt nendel aastatel ei olnud see väga selge ja võib-olla ka investeeringute planeerimisel, omavalitsus oma koolivõrgu planeerimisel ei osanud teha selliseid täpseid otsuseid. Võib-olla see kandus nüüd üle tõesti sellesse perioodi, mis praegu meil käes on. Ja nii nagu te kirjeldasite, mõningates omavalitsustes gümnaasiumikohti tõesti napib. Mina elan Harjumaal ja siin on ka see küsimus. Ja nüüd ootavad muidugi need omavalitsused, et riik tuleb gümnaasiume juurde rajama ka Harjumaale. Aga kas te saate olla nendes plaanides väga kindel, arvestades praegust riigieelarve seisu ja neid investeeringuid Euroopa Liidu rahastust. Need aastad, mis teie ka siin ütlesite Tallinna riigigümnaasiumide kohta, kas ka Harjumaal on need plaanid kindlad?

Aitäh küsimuse eest! Meil on valminud väljatöötamiskavatsus, keskhariduse eest vastutuse selguse saamise väljatöötamiskavatsus. Seal on kolm varianti, kuidas meil on võimalik keskharidust teha. Meil on võimalik võtta keskharidus riigi vastutusele täies ulatuses. Meil on võimalik teha seadus, mis ütleb, et keskharidus on kohaliku omavalitsuse vastutus, mille tõttu riigigümnaasiumid tuleks tagasi anda nendele kohalikele omavalitsustele. Või jätkame sama süsteemiga, mis täna on, kus meil on segamini, eks ole, keskhariduse eest vastutus. Koolivõrk on natuke paigast ära, sellepärast et ta tegelikult ei vasta sellele nõudlusele. 

Meie, haridusministeeriumipoolne soovitus seal VTK-s on minna esimese variandiga ehk keskhariduse vastutuse üleandmine riigile. See ei tähenda kõikide koolide riigi omandisse ülevõtmist. See tähendab halduslepingute sõlmimist nende omavalitsustega, kes täna on gümnaasiumide pidajad ja kellelt riik neid koolituskohti tellib. Ja sama puudutab ka kutseharidust. 

VTK peaks tulema novembri lõpus lõpuks välja, millega me seda diskussiooni tahame alustada, kes on need omavalitsused, kellega me teeme halduslepinguid selle esimese versiooni puhul, ja kes on need, kus me näeme, et meil halduslepinguid tegelikult vaja ei ole, sest need gümnaasiumikohad me suudame katta tänaste riigikoolidega. 

Nüüd, tulles Harjumaa koolide mure juurde, siis tõesti, Ida-Harjumaal on täna koole puudu. Ja potentsiaalselt on üks kool puudu ka Lääne-Harjumaal ehk Paldiski kandis. Nii et mõlemal pool Harjumaa otsas on gümnaasiumikohti täna puudu. See vajab natuke põhjalikumat analüüsi, sellepärast et õpiränne Tallinnasse on väga suur sealtkandist. Me ei saa kindlalt väita, et riigigümnaasiumide rajamine sinna tegelikult on mõistlik, aga meil on täna nad kaardi peal nii Ida-Harju kui ka Lääne-Harju. 

Riigieelarvelisi vahendeid meil RES-is selleks planeeritud ei ole ja me hetkel vaatame kahte varianti. Meil 2028. aastast algab uus Euroopa Liidu vahendite periood. Kas me Euroopa Liiduga läbirääkimistelt saame need uued koolihooned sinna sisse planeerida või siis teine variant on aastast 2028 planeerida CO₂ vahendeid nende koolide ehitamiseks. Aga see eeldab teatud tingimustel olemasolevate gümnaasiumide äralammutamist, mis on oluliselt keerulisem. 

Nii et meil ei ole kindlaid plaane. Me hetkel veel mõõdame seda Ida-Harju ja Lääne-Harju gümnaasiumi vajadust. Õpiränne Tallinnasse on lihtsalt aina kasvav trend ja kui Tallinnasse tulevad veel kaks täiendavat riigigümnaasiumi kohti juurde loovat kooli ehk Lasnamäe riigigümnaasium ja Tõnismäe riigigümnaasium, siis tuleb kohti juurde ja ma arvan, et see tõmbab veel õpirännet nii Ida-Harjumaalt kui Lääne-Harjumaalt Tallinna suunas gümnaasiumi.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma natuke täpsustan võib-olla seda teemat, millega alustas Jaak Aab: riigigümnaasiumid versus munitsipaalkoolid, mis on nii-öelda kohalikus võrgus. Siin käib nagu linna peal legend või jutt, et kuidagi riigigümnaasium suudab paremad tingimused tagada personalile, suudab läbi riigieelarve palgata endale rohkem tugispetsialiste ja nii edasi ja nii edasi. Kas riigigümnaasiumi ülalpidamine, kui me vaatame peapõhist arvestust, on siis … Eraldatakse sinna rohkem raha kui munitsipaalkoolidele, kus teatavasti on seesama koostöö, kus munitsipaal, kohalik omavalitsus tagab teatud teenused koolile ja siis riik rahastab nii-öelda õpetajate palka, ja veel lisaks seal on olemas rahastus?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei saa sellele vastata, sellepärast et ma ei tea, kui palju raha kohalikud omavalitsused oma koolidele eraldavad. Ma tean, kuidas me riigikoole rahastame. Me anname üle kogu palgafondi ehk õpetajate alammäär pluss 20% koolile. Me ei võta sealt mingiteks muudeks kuludeks tegelikult seda raha, kool saab kogu palgafondi, ja me tõesti rahastame täiendavalt tugispetsialistide palkasid veel. Ehk siis …

Ja muidugi, aga see on ka kohalikel omavalitsustel, kohustus täiendavalt rahastada tugispetsialistide palkasid, see on seaduse järgi koolipidaja kohustus. Riigi kohustus seaduse järgi on rahastada õpetajate palkasid. Koolipidaja kohustus on rahastada tugispetsialistide ja muu personali palkasid, kes koolis töötavad. Aga ma ei oska teile öelda, kas omavalitsused panevad sinna raha, kui palju panevad, sest mul ei ole sissevaadet omavalitsuste eelarve protsessi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Hea minister! Võib-olla see on liiga täpne ja spetsiifiline küsimus ja ma mõistan, kui te ei saa vastata või ei tea täpselt. Aga ma mäletan, et ükskord oli jutuks just saarelisest eripärast lähtuvalt Saaremaa olukord gümnaasiumiharidusega. Ja ka nüüd oli päris suur väljakutse mahutada kõiki noori, kes soovisid gümnaasiumiharidust saada, ja kus veel kutsekool ei ole noorte hulgas nii populaarseks muutunud, kui me võib-olla tulevikus loodame. On küsimus Orissaare Gümnaasiumis. Hetkel päästis Orissaare Gümnaasium väga palju noori sellest ära, et nad ei pidanud mandrile minema ja saavad nii-öelda tavapärase gümnaasiumihariduse Saaremaal omandada. Minul on küsimus. Kas jätkuvalt saate seda kinnitada, et Orissaare Gümnaasiumi osas riigil mingeid reformiplaane ei ole?

Mina hetkel seda selles mõttes kinnitama ei hakka. Me valmistame praegu seda VTK-d ette, kus me teeme seda koolivõrgu analüüsi. Orissaare Gümnaasium on üks nendest, kus on alla 50 õpilase gümnaasiumiosas. 34 oli eelmisel õppeaastal, ma ei tea, palju sellel õppeaastal on. Saaremaa riigigümnaasium täna ei suuda kõiki vastu võtta, kes Saaremaal on, seal ei ole mahutavust, aga kutsekooli hoo sissevõtmine on tegelikult see küsimus, et kui kiiresti kutsekool tegelikult selle hoo sisse võtab, et ta suudab kutsekeskharidust pakkuda ka nendele noortele, kes tahaksid Saaremaal keskharidust omandada. Aga ma jään vastuse võlgu praegu. Meil ei ole kindlat mingit seisukohta ega positsiooni. Täna ma saan öelda, et nii või naa, lihtsalt see keskhariduse riigile vastutuse võtmise protsess on ju kümneaastane. See on selles mõttes pikk plaan, et aastani 2035 on meil vaja läbi mõelda koolivõrgu areng. Ja Orissaare Gümnaasium on lihtsalt üks nendest, mis on hästi pisikene ja mille tulevik on selles mõttes alati küsimärgi all olnud, mis temast saab, kui ta on nii väike. Aga Saaremaal täna riigigümnaasiumis piisavalt kohti ei ole jah.

Ester Karuse, palun!

Jaa. Aitäh vastuste eest! Te kõigepealt rääkisite Tartu linna lastest. Tehakse küll kohti juurde, aga mulle tundub senise jutu põhjal, et siiski mitte piisavalt, et kõikidele noortele jaguks neid kohti. Kas teil on lahendus ka konkreetselt näiteks Tartu noortele? Ehk kas on mingi teatav eelis just Tartu noortele, et just nemad saaksid Tartus oma kooliteed jätkata? Kas teil on ka mingi tunnetus selles osas, et kas on eelkõige ikkagi need kohalikud noored ehk siis Tartu noored ja siis teised, kui kohti üle jääb, või siis tegelikult on kõik noored nagu praegu võrdsed? Ja kuidas te seda näete tulevikus? 

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski täpsustan. Tartus on täna gümnaasiumikohad täitmata. Meil ei ole täitunud gümnaasiumikohad Tartu linnas. Ehk siis kevadel oli väga palju puudu ja praegu on väga palju üle. Ja see põhjus on selles, et kevadel tahtsid kõik saada kahe nädalaga vastuseid ja kui kahe nädalaga ei tulnud vastuseid, siis tekkis ärevus ja stress, miks minu last ei kutsuta sinna vestlusele, miks teda ei kutsuta sinna vestlusele. Ehk siis väga pikk oli see ooteperiood. Augustikuuks on tulemus see, et Tartu kahes gümnaasiumis on kohad täitmata. Ehk siis kohti on üle. 

Nii. See on see, mis ma püüdsin selgitada, et probleem ei ole mitte ainult kohtade arvus, ehkki kohtade arvu tuleks ka suurendada, sest me näeme, et õpiränne Tartusse igal aastal suureneb, vaid selles, et see protsess ise, mis kevadel toimub, mis hakkab maikuus pihta ja lõpeb juunis enne jaanipäeva, on lihtsalt niivõrd stressirohke, sest teadmatust on liiga palju. 

Kui te minu käest küsite, mis minu arvates võiks seda protsessi lapsele teha õiglasemaks, mõistlikumaks ja vähem stressirohkeks, siis see on see, et Tartu linn ei teeks katseid, sest tegelikult katsete tulemused ei muuda otseselt seda, kas laps läheb Treffnerisse või mõnda teise kooli. Treffneri puhul tõesti, kui sul on matemaatika erisuund, siis sinna võiks teha eraldi katsed, et näha need matemaatikaoskused ära, aga ülejäänud tasemel katsete mõju lõpuks nendele nimekirjadele, kuhu laps kooli valib, on minu arust suhteliselt väike. Ehk siis see katsete stress võiks ära jääda Tartu linnas. Piisab põhikooli lõpueksamitest, piisab põhikooli lõputunnistusest, piisab lapse vestlusest ja piisab sellest, kui laps paneb oma eelistuse. Selle eelistuse järgi tegelikult koolid saavad palju kiiremini vastuvõtuprotsessi korraldada. 

Kui varasematel aastatel pidi üks gümnaasium tegema intervjuud, no ma ei tea, 500 õpilasega, siis nüüd, kui seda eelistuste süsteemi ei olnud, ta pidi tegema kõigi 2000-ga, kes sinna kooli avalduse esitasid, kellest tegelikult 1500 ei kavatsenudki sinna kooli mitte kunagi õppima minna, aga nad olid avalduse esitanud ja vestlus tuli nendega teha. Ja seetõttu kõik venis. Ja need 500, kes tegelikult tahtsid sinna kooli minna, ootasid väga kaua järjekorras, sellepärast et 2000-ga tehti vestlusi. 

Nii et see eelistuste süsteemi loomine peaks andma palju parema situatsiooni, kus lastel ei ole seda stressi nii palju, et ta ootab, ta on nelja-viieline, tal on väga hästi tehtud lõpueksamid, tal tegelikult on isegi katsetel hästi läinud, aga ta on ikka ootejärjekorras. Ikka on ootejärjekorras. See on see, mis stressi tekitas. Lõpuks kohapakkumine tuli, aga ta lihtsalt tekitas stressi, sellepärast et see protsess oli liiga pikk ja liiga kurnav lastele. See tuleks ära muuta. 

Kuna me teame täpselt, mis on see lävend, mis on Tartu gümnaasiumidesse sisse saamisel sellel aastal, mis see oli eelmisel aastal, ta on kuskil seal 75–79% juures, lõpueksamite keskmine tulemus, eks ole, 75–79%, kui me teame, et see on see lävend, millega Tartusse gümnaasiumidesse on võimalik sisse saada, siis võiks selle lävendi pealt Tartu põhikoolilõpetajad, Tartu linnaelanikest põhikooli lõpetajad ju kohe sisse võtta. Mis me siis neid piiname, eks ole, nende katsete ja vestluste kõige sellega? See on minu seisukoht. Aga no see on Tartu linna viis, kuidas nad vastuvõttu korraldavad.

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Riigigümnaasiumid on väga hea tasemega üle Eesti igal pool. Ja on väga palju noori, kes sooviks seal õppida ja võib-olla ei valiks omale õppimiskohaks Tartut või Tallinna, jääks maapiirkonda või liiguks teise maakonda. Nende mure on elukohas tegelikkuses. Me teame, et ei ole maapiirkondades elamiskohti. Ehk siis minu küsimus on selles, et miks me ei tegele sellega, et juurde luua selliseid ühiselamukohti neile noortele, kes soovivad ka gümnaasiumis õppida just maakonnakeskustes, sest kõik ei tule alati sellesama maakonna keskelt, et edasi-tagasi käia. Ja lõppkokkuvõttes lähed sa sinna, teed koolivaliku tihti, no ma ei saa öelda, et kõik, aga on päris palju neid, kes teevad koolivaliku vastavalt sellele, kus kohas saab elukoha. Mis plaan riigil sellega on?

No Tartusse tulekul, kui nad Tartusse tulevad, siis neil on veel suurem probleem eluasemega. Tegelikult seda muret, et Valga riigigümnaasiumisse ei minda õppima selle pärast, et seal ei ole elukohta või ühikat, see ei ole tegelikult see põhjus. See põhjus on pigem see, mis on olnud läbi aastate. Ühelt poolt Valga põhikoolidest ei ole tulnud piisavalt tugeva matemaatikatulemusega õpilasi, et Valga riigigümnaasium saaks neid vastu võtta. See lävend, mida matemaatikas tehakse, ei ole saavutatud. Me nägime kevadel, eks ole, seda murekohta. Ehk siis me peame tegelikult tegelema ja toetama hoopis Valga põhikoole. 

Teine mure on see, et pooled – pooled! – Valga maakonna lapsed õpivad väljaspool oma maakonda gümnaasiumis ehk siis rännatakse sealt ära. Rännatakse valdavalt Tartusse, aga ka Tallinnasse, Nõo Reaalgümnaasiumisse, Tartu gümnaasiumidesse ja Tallinna gümnaasiumidesse. Ja Valga juurde ühiselamute ehitamine mitte kuidagi ei lahenda seda probleemi. Nad lähevad ära sealt, nad lähevad pigem linnadesse. Ja see põhjus, miks minnakse Nõosse, Tartusse või Tallinnasse, on see, et kuna on eesmärgiks võetud  juba ülikooli minek, siis kolitakse juba gümnaasiumiastmes ülikoolile lähemale. Need on need noored, kes on endale väga selge sihi võtnud ülikoolis õppida. Aga see, et Valgas on vaja toetada meil põhikoole, on peamine mure isegi. Mitte gümnaasiumi, vaid põhikooli toetamise mure on meil Valgas näiteks, kui ma Valga näite toon.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Ester Karuse, palun!

Aitäh! Aitäh austatud ministrile nende vastuste eest! Hea oli kuulda võimalikest lahendustest, hea oli kuulda sellest, et on juba läbirääkimistele asutud Tartu linnaga ja on kohti ka juurde tulemas. Seda ma isiklikult lootsin kuulda ja seda oli hea kuulda. Seda just mõeldes tulevikule. Minu andmete põhjal on niimoodi, et 2010. aastal sündinud lapsi on rohkem kui 2009. aastal ehk siis järgmisel aastal peaks põhikoolilõpetajaid olema veel rohkem kui tänavu. Need on minu andmed. Ja kui me mitte midagi ei tee, siis see probleem ju püsib üleval. Ometi on minu arvates võimalik seda probleemi selgelt ette näha. Statistika on meil olemas ja seda probleemi on võimalik vähendada, ennetada, suunata. Kui on aastad, kus sündis rohkem lapsi, siis on ju võimalik vastavalt laste arvule ka kiirelt reageerida, et teha koostööd omavalitsustega, erakoolidega, avada uusi gümnaasiumiklasse või laiendada võimekust juba olemasolevates koolides. Ja nii nagu me kuulsime, seda tehakse. 

Tõepoolest, see mure on üsna emotsionaalne. Minuga võtsid ühendust mitmed lapsevanemad, kes seda kurtsid. Nii nagu ka minister välja tõi, ongi see teadmatus suur ja teiselt poolt ka ajaline mõõde. Seda muret sa ei saa otseselt ju edasi lükata, et las ta jääda praegu niimoodi. See on asi, millega tuleb kohe tegeleda. Ja eks seal oligi palju teadmatust ja emotsioone noortel ja lastevanematel ja siis tuligi kohe hakata lahendust otsima. 

Nii et ma siiralt loodan, et me järgmisel aastal selle murega enam silmitsi seisma ei pea ja on jõutud teatavate lahendusteni lisaks võib-olla ka mingitele muudele lahendustele, mida me täna siin kuulsime. Aitäh! 

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja ühtlasi oleme läbinud tänase 11. päevakorrapunkti. Ja päevakord on läbitud.

Kuid meil on peale haamrilööki võimalik osaleda vabas mikrofonis. Ja täna on soovijaid. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tavaliselt, kui Riigikogu liige tuleb vaba mikrofoni, siis ta annab ülevaate oma tegevusest või nendest probleemidest, mis parasjagu siin valitsevad. Ja neid probleeme kahjuks on meil palju. Kui me vaatame näiteks, mis toimub meil meditsiinis, tervishoiusektoris, siis meenutades eelmist nädalat, siinsamas me avaldasime umbusaldust sotsiaalminister Karmen Jolleri osas. Kahjuks see umbusaldus läbi ei läinud.

Me heitsime talle ette üleüldist probleemi meditsiinis: meil on puudus arstidest, meditsiinitöötajatest, meil on puudus eelarves päris suur, mille osas on ka Riigikontroll teinud oma tähelepanekud. Ja tegelikult meil on olemas ka andmed, Eurostati andmed Euroopa Komisjoni poolt, kus on selgelt öeldud, et 15,5% Eesti inimestest on loobunud arstiteenusest, ja põhjuseks on toodud, et lihtsalt see teenus on liiga kauge, liiga kallis, kättesaamatu. 2023. aastal oli see arv 12,9% ehk siis see on tõusujoonel. 

Ja kui me vaatame seda kogu loetelu, mis positsioonis Eesti on, arvestades, et 15,5% Eesti inimestest on öelnud, et nad lihtsalt ei saa arstiteenust kätte, siis me oleme esikohal. Esikohal! Albaania on teisel kohal, mis tähendab seda, et kogu meie meditsiin ja selle kättesaadavus on hullem kui Albaanias. Tuletan meelde lihtsalt: Albaania on tunduvalt vaesem riik kui Eesti. 

Loomulikult me heitsime ette Karmen Jollerile kõik selle tegevuse, mis toimus tervisekassas: peod, maksumaksja raha raiskamine, juhtidele preemia maksmine ja nii edasi. Ja tagalõpuks, mis siis veel tuli välja, on see, et tervisekassa on välja kuulutanud konkursi selleks, et üks ettevõte aitaks leida uue juhi tervisekassale. Ja see hange läheb Eesti riigile maksma 35 000 eurot. Kujutate ette? Siinsamas minister sirge seljaga ütleb, et tegelikult kõik on hästi, probleeme ei ole ja kõik, nii edasi. Ja päeva lõpus tuleb uudis välja, kus sama tervisekassa kulutab jälle 35 000 eurot selleks, et lihtsalt leida uue juhi. No see on natukene üleliia. 

Nüüd, kui me vaatame edasi, no mis veel Eesti riigis toimub ja mis eelmine nädal välja tuli, on see, et lõpuks ometi Rahandusministeerium, ametnikud võtsid kätte ja soovivad tellida tegelikult analüüsi, mis meil rahanduses ja majanduses toimub. Mis tähendab seda, et kõik need maksutõusud, mis on vahepeal tehtud, nii eelmise valitsuse poolt kui praeguse valitsuse poolt, kõik need erinevad teenuse hinnad, mis on tõstetud – tegelikult ei olnud mitte mingisugust analüüsi. Ja me kogu aeg rääkisime sellest, et teil ei ole mitte mingisugust analüüsi ja te tulete siia nende seaduseelnõudega, eelarvega, kus te tõstate Eesti inimeste maksukoormust – see, mis otseselt mõjutab inimeste toimetulekut. Ja siis kõik ministrid väitsid nagu ühest suust: ei, meil on kõik analüüsid olemas. Ma mäletan, et Jürgen Ligi rääkis, et kuulge, teie ei tea mitte midagi, meil on analüüsid olemas, kõik on hästi. Aga nüüd tegelikult selgus, et ei ole neid. 

Ja selleks, et aru saada, millist mõju tegelikult kõik need maksutõusud on avaldanud Eesti majandusele, selle jaoks Rahandusministeerium pöördub teadlaste poole, nad ostavad selle hanke sisse, tuleb välja, et võib-olla ametnikud ei olegi nii pädevad, et aru saada, mis tegelikult on toimunud ja kui palju see kõik mõjub. Aga teate, võib-olla ametnikud on natukene isegi kavalamad. Nad on selle hanke võib-olla välja kuulutanud selleks, et kaitsta oma seljatagust ja võib-olla vastu hakata nendele ministritele, kaasa arvatud rahandusministrile, kes pidevalt nõuab maksutõuse ja ei vaata absoluutselt, mis tegelikult analüüsid näitavad. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun vabas mikrofonis siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh! Head kuulajad! Ma räägin teile sellest, kuidas Eesti Energia manipuleeris ja varjas väga olulist infot korruptsioonivastase erikomisjoni eest ja läbi selle tegelikult takistas erikomisjoni tööd ja uurimist. Meile edastati libanimekiri inimestest, kellel oli siseinfo väga olulise tehingu osas. Ja tähelepanuväärne on see, et infot hoiti kinni asjas, milles täna on algatatud kriminaalmenetlus prokuratuuri poolt ja toimunud lausa läbiotsimised Eesti Energia kontoris. 

Nüüd sellest kaasusest, tuletan natuke meelde. Nagu te mäletate, üks hetk otsustas valitsus, et ostab erastatud Enefit Greeni börsilt tagasi riigi omandisse ehk Eesti Energiale ostab selle tagasi. Põhjus väga lihtne, sest roheenergiaettevõte ei olnud suuteline ilma pideva riikliku toetuseta hakkama saama. Ei saanud iseseisvalt hakkama. Siis ostetigi Enefit Green tagasi palju suurema hinnaga, kui see kunagi börsile viidi. Maksumaksjale läks see muide 68 miljonit eurot maksma. 

Aga enne seda, kui valitsus selle uudise avalikustas, oli börsil näha, et äkitselt hakati suures mahus Enefit Greeni aktsiaid kokku ostma. Me nägime anomaaliat. Põhimõtteliselt ületasid mahud kolm, neli korda tavapäraseid mahte. Ja see juba viitas omakorda sellele, et oli võimalik, et keegi, kes omas siseinfot, teadis, et valitsusel on selline tagasiostuplaan, teadis ka, milliseks kujuneb hind, kasutas seda infot ära ja ostis kiiremas korras endale kokku erinevaid aktsiaid ja teenis selle pealt tulu, mis on kuritegelik tulu. Ja sellele ohule ma juhtisin tähelepanu juba aprillis. Kutsusin sel teemal kokku nii korruptsioonivastase erikomisjoni istungi, juhtisin infotunnis rahandusminister Jürgen Ligi tähelepanu sellele, aga mis kõige olulisem, nõudsin välja nimekirja insider'itest ehk nimekiri nendest inimestest, kellel oli terve see aeg olemas info, siseinfo valitsuse plaani kohta ehk selle Enefit Greeni ostu kohta ja kes võisid potentsiaalselt seda infot kuritarvitada ja läbi selle teenida kuritegelikku tulu. 

Ja komisjonile kõigepealt seda infot ei soovitud saata. Jürgen Ligi põhimõtteliselt üleüldse naeruvääristas minu tööd, komisjoni tööd, minu märkuseid ja arvas samuti, et erikomisjonile ei peaks seda nimekirja saatma. Finantsinspektsioon oli täiesti teisel seisukohal, et erikomisjonil on õigus, erikomisjon peab samuti asja vaatama. Lõpuks nimekiri saadeti. Aga oh üllatust, tuli välja, et see oli libanimekiri. Selles nimekirjas polnud tegelikult kõiki isikuid, kes seda siseinfot omasid. Meile saadeti palju lühem nimekiri, varjati päris palju nimesid. 

Ja Eesti Energia väidab, et meie komisjon ei peaks üldse seda küsimust arutama. Esiteks tekib küsimus, mis ajast riigiettevõte võib ette kirjutada Riigikogu komisjonile ülesandeid ning seda, mida komisjon arutab. Teiseks, miks oli soov seda infot varjata ning miks Eesti Energia ei edastanud komisjonile tõeseid andmeid. Eesti Energia ja Jürgen Ligi arvavad, et meie komisjon tegeleb valede teemadega. Reaalsus on see, et see vale teema, mis sai minu poolt juba aprillis tõstatatud, seda teemat, valet teemat menetleb prokuratuur ning konkreetsetele isikutele on esitatud ka kriminaalkahtlustus. See tähendab, et on juba leitud väga konkreetsed tõendid. 

Ja tegelikult tegemist on oluliselt palju laiema probleemiga. Kui riigiettevõtetest, asutustest või ministeeriumidest siseinfo lihtsalt niiviisi lekib ja keegi veel teenib selle pealt tulu, eriti kui see võib potentsiaalselt mingil hetkel tekitada ka suuremat kahju Eesti inimeste rahakotile. Ja on võimalik, et siseregulatsioonid polegi meil riigiettevõtetes korras. Ja on kahetsusväärne, et rahandusminister terve see aeg selle asemel, et palju suurema tõsidusega suhtuda sellesse küsimusse, hoopiski mõnitab Riigikogu liikmeid, mõnitab korruptsioonivastase erikomisjoni tööd, nimetab seda sisutuks. Aga kui rahandusminister oleks teinud sisulist tööd, oleks teostanud ka reaalselt järelevalvet, poleks neid kuritegusid juhtunud.

Nii et enda poolt saan kinnitada, et korruptsioonivastane erikomisjon pöördub uuesti Eesti Energia poole ja nõuab välja ka kogu nimekirja. Aitäh!

Suur tänu! Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud rahvasaadikud! Eesti on Euroopa tipus varanduslikus ebavõrdsuses. See tähendab, et Eesti Panga viimane analüüs 2023. aastast ütleb, et 10%-le Eesti elanikest kuulub 59% varadest. See tähendab, et enamus Eesti rikkusest on 10% Eesti inimeste käes. Ja kui me võtame alumised 50% väiksema varaga inimesi, need, kellel on vähem varasid, siis neile kuulub ainult 7,4% kogu Eesti rikkusest. 

Kõrvutame sinna juurde näiteks Leedu. Vähem vara omavad inimesed või pooled elanikest omavad 14,2% varast ehk siis Leedu vaesemad inimesed ja see keskklass on Eesti inimestest kaks korda rikkamad. Ja kui me räägime nüüd maksudest, maksusüsteemist ja sellest, et riigieelarves ju on raha, sest riigikaitset on vaja rahastada, siis on täiesti arusaamatu see, et me asetame makse, järjest rohkem maksukoormust järjest rohkem nende inimeste kukile ja turjale, kellele kuulub 7,4% varadest, ja vähendame nende maksukoormat, kellelegi puhul kuulub 59% varadest. 

Ilmselgelt ei anna see Eesti Vabariigi riigieelarvesse mitte midagi juurde peale sotsiaalprobleemide. Ja täiesti hämmastav on vaadata põhimõtteliselt kõiki parlamendierakondi peale sotsiaaldemokraatide, kes täna, enne kohalikke valimisi, ma kujutan ette, ka enne Riigikogu valimisi ja Riigikogu valimiste ajal tulevad teie juurde ja ütlevad, et vaadake, järgmistel aastatel kasvavad riigieelarves kulud miljardi euro võrra ehk miljard eurot tuleb kulusid juurde. Riigieelarve on juba miinuses ja nende ainuke lahendus – ainuke lahendus! – on, et alandame makse, vähendame riigi tulusid, siis läheb kõik korda. 

Iga inimene, kes on algklassides matemaatikat õppinud, saab aru, et kui sa suurendad kulusid miljardi võrra ja vähendad riigieelarve tulusid ka, siis tulemus on katastroof riigieelarve mõttes. Loomulikult iga inimene küsib, et kuidas see mind mõjutab, minul ei lähe hästi. Mõjutab sedamoodi, et tegelikult tõesti, me peamegi, nendel, kes on keskklass, kes on madalama sissetulekuga inimesed, nende maksukoormat tuleb vähendada, nende toimetulekut parandada, et seesama Eesti pere saaks endaga hakkama. Aga kuna riigieelarvesse on raha juurde vaja, siis tegelikult me peame teises otsas ehk rikkamas otsas maksukoormat suurendama. See oleks vastutustundlik – vastutustundlik esiteks riigi rahanduse mõttes, aga vastutustundlik tegelikkuses ka nende inimeste suhtes, lõpuks, kes tarbivad selliseid riigi põhiteenuseid nagu tervishoid, haridus, sotsiaalhoolekanne. 

Vaadake, kui kärpima peab riigieelarvet hakkama, siis miljard eurot on nii suur summa, et ilma hariduse, tervishoiu, sotsiaalhoolekande kallale minemiseta hakkama ei saa. Ja kui vähendatakse hariduskulusid, siis ma väidan, et keskmine Eesti inimene rahas rohkem kaotab. Kujutage ette, et teile lubatakse lihtsalt, et alandame makse, ja saate 6,35 eurot juurde, aga tegelikkus huvihariduse eest hakata iga kuu 50 eurot rohkem maksma. Kuskohas see võit on? Ei ole, see on tavalisele keskmisele Eesti inimesele, keskmisele Eesti perele kaotus. 

Nii et lahendus ei saa olla lihtsalt ainult maksude alandamine. See on populism, see on tegelikult vale, see on sulaselge vale, mida Eesti inimestele öeldakse olukorras, kus kulud kasvavad miljard eurot ja riigieelarve on miinuses ja lahendus on, et alandame makse. See tähendab, et tegelikult, head Eesti inimesed, teile valetatakse. 

Tegelikult tuleks alandada makse neil, kes on keskmise sissetulekuga ja madalama sissetulekuga. Aga riigieelarvesse on raha vaja, et riigikaitset rahastada. Ja tuleb maksta ka neil, kes on 10% kõige rikkamatest, kellele kuulub 59% kogu varast, mis Eesti Vabariigis on. Ei ole võimalik maksustada ja raha juurde saada riigieelarvesse siis, kui me maksustame neid, kellel tegelikult mingeid varasid ega mingisuguseid võimalusi ei ole. See tekitab ainult sotsiaalprobleeme. 

Nii et kahjuks tuleb tõdeda, et mitte ainult opositsioonierakonnad, vaid ka peaminister Kristen Michal koos Reformierakonnaga vähendab riigi tulusid, tekitab olukorra, kus ühel hetkel minnakse hariduse, sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu kallale ja tegelikult lõpuks võtab see keskmise Eesti pere rahakotist oluliselt rohkem. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetame tänase vaba mikrofoni ja nii lõpeb ka tänane Riigikogu istung. Rahulikku õhtut kõigile kolleegidele ja kohtume juba homme hommikul kell 10 Riigikogu täiskogu istungil.