Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 2. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on end registreerinud 77 Riigikogu liiget, puudub 24. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine ja täpsustamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud rida muudatusi. Arupärijad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja arupärimine nr 797, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi 10. päevakorrapunktiks. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 625, mille esimene lugemine oli kavandatud kolmapäevase istungi 8. päevakorrapunktiks. Kolmandaks, eelnõu algataja on tagasi võtnud Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 626, mille esimene lugemine oli kavandatud selle töönädala kolmapäevase istungi 9. päevakorrapunktiks. Seega jäävad need punktid päevakorrast välja. Kui rohkem ettepanekuid ei ole, siis asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde.

Arupärijad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja tänase istungi 10. päevakorrapunkt, haridus‑ ja teadusministrile esitatud arupärimine nr 797; juhtivkomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 8. päevakorrapunkt, eelnõu 625 esimene lugemine; eelnõu algataja on tagasi võtnud eelnõu 626, mille esimene lugemine oli kavandatud selle töönädala kolmapäevase istungi 9. päevakorrapunktiks. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 2. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 75 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja. Proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust taristuminister. Teiseks, ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Kolmandaks, Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu‑ ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Neljandaks, nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister. Viiendaks, Riigikogu otsuse "Riigi 2024. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu. Selle [otsuse] eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kõik viis eelnõu on edastatud digitaalselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda Isamaa Erakonna poolt üle maamaksuseaduse muutmise seaduse kodualuse maa maksuvabastuse taastamiseks [eelnõu]. Nagu te teate, vabastas näiteks Jõgeva vald 2011. aastal oma pered kodualusest maamaksust ja ka Riigikogu võttis 2012. aastal [maamaksust vabastamise kohta] vastu seaduse. Nii et 2013. aastast alates olid [inimesed] üle Eesti kodualuse maa maksust vabastatud, kuid kahjuks eelmine valitsus eesotsas sotsiaaldemokraatide, Reformierakonna ja Eesti 200-ga tühistas selle [otsuse]. Meie eesmärk on taastada vana olukord, taastada kodualuse maa maksuvabastuse riiklik regulatsioon, et tagada koduomanikele kindlustunne ja mitte halvendada nende elujärge. 

Maamaks on oma olemuselt varamaks, mis ei arvesta maaomaniku sissetulekut ega maksevõimet. Kodualuse maa maksuvabastus on oluline sotsiaalne ja õiguspoliitiline tasakaalumehhanism, et vältida olukorda, kus koduomanikud, sealhulgas pensionärid, noored pered ja madala sissetulekuga inimesed, satuksid raskustesse ainuüksi oma kodu omamise tõttu. Eesti praktika aastatel 2013–2023 näitas, et kodualuse maa maksuvabastus toimis tõhusa sotsiaalse abinõuna ilma olulise haldusliku lisakoormuseta. 

Kokkuvõttes on eelnõu eesmärk tagada koduomanikele majanduslik kindlustunne, kuna eluaseme omamine ei tooks kaasa ebaproportsionaalset maksukoormust, ning ühtlasi see, et säilitada omandipõhiõiguse tegelik kaitse, vältides olukordi, kus inimesed on sunnitud oma kodu müüma pelgalt maksustamise tõttu. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kuus eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Enne kui me läheme tänase päevakorra juurde, on käsi püsti Martin Helmel. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, täpselt, väga konkreetselt tänase istungi kohta. Teatavasti lasti eelmisel nädalal Ameerikas maha poliitiline suurkuju Charlie Kirk. Mitmes maailma parlamendis, kaasa arvatud Euroopa riigi parlamendis, on olnud seetõttu leinaseisak. Mitte lihtsalt selle jaoks, et mälestada ühte poliitilist aktivisti, vaid selle jaoks, et näidata, et poliitiline vägivald on demokraatlikus süsteemis vastuvõetamatu. Ma tegin täna hommikul Riigikogu juhatusele ettepaneku ka Eestis täna nii teha, meie parlamendis seda teha, aga te ei ole vastanud ja te ka ei teinud seda. Kas on mingi põhjus, miks te ei taha seda teha?

Aitäh, hea kolleeg! Ma saatsin teile 15 minutit või juba 20 minutit tagasi selle kohta kirja. Ma olen kindlasti nõus, et inimese lahkumine siit ilmast on alati traagiline ja iseäranis traagiline on see, kui inimene lahkub noores eas ja vägivalla tagajärjel. Aga Riigikogu istungitel on meil olnud tavaks leinaseisakuga mälestada lahkunud Riigikogu liikmeid, samuti toimub leinaseisak märtsi‑ ja juuniküüditamise aastapäeval ning mõnel juhul ka Eestis aset leidnud traagilise sündmuse tõttu või kõrge riigitegelase surma korral. Need on tavad, mis meil Riigikogus kehtivad, ja ma ei pidanud otstarbekaks neid seni kehtivaid tavasid muuta. 

Aga, head kolleegid, läheme tänase päevakorra juurde. Meil on täna rida arupärimisi. Neist kõige esimene on Riigikogu liikmete Raimond Kaljulaidi, Tiit Marani, Reili Ranna, Heljo Pikhofi, Züleyxa Izmailova, Tanel Kiige, Anti Allase, Helmen Küti, Lauri Läänemetsa ja Riina Sikkuti 19. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine kaitsetööstuse arengu takistamise kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Raimond Kaljulaidi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! See algav arutelu on kindlasti üks näide Eesti parlamentaarse järelevalve nõrkuse kohta, millele me oleme siin ka korduvalt tähelepanu osutanud. 

See arupärimine sai esitatud kaitseministrile 19. mail ja me oleme selle sisu arutamise juurde jõudnud 15. septembril ehk neli kuud pärast seda, kui see küsimus muutus aktuaalseks ja Riigikogu liikmed selle kohta arupärimise esitasid. Loomulikult ei ole see kuidagi etteheide ministrile, see on küsimus Riigikogule, et kas sellisel formaadil lõppkokkuvõttes on üldse sisulist mõtet, kui me olulises valdkonnas – julgeolek, ma usun, on oluline, riigikaitse on oluline – esilekerkinud teravale probleemile saame sisulised vastused mitte küll päris pool aastat, aga neli kuud hiljem. See selleks. 

Arupärimise ajend, tuletan lühidalt meelde, oli see, et Riigikogu oli selleks ajaks vastu võtnud relvaseaduse muudatused, mille eesmärk oli kiirendada Eesti kaitsetööstuse arengut, vähendada regulatsioone ja anda täiendavaid võimalusi kaitsetööstusesse investeerimiseks. Sellel on ju kahetine tähendus: ühelt poolt on see majanduslik küsimus, aga teiselt poolt on see Eesti riigikaitse küsimus, kuna Eesti kaitsetööstus on lahutamatu osa Eesti riigikaitsest ja kaitsetööstuse areng on meile erakordselt oluline. 

Selleks ajaks, kui me selle arupärimise esitasime, oli kaitseminister pikka aega viivitanud selle seaduse rakendusaktide vastuvõtmisega. Need rakendusaktid pidid olema vastu võetud 1. jaanuariks, aga võeti vastu oluliselt-oluliselt hiljem.

Eks vahepeal ole aeg edasi läinud. Ma juhin tähelepanu ka sellele, mida näiteks kaitsetööstuse liidu nõukogu esimees Taavi Veskimägi ütles mai lõpus kaitsetööstuspargi kohta. Ta on välja toonud, et kaitsetööstusparki planeeriti küll tavaolukorra kohta kiirelt, aga meil ei ole praegu tavaolukord, meie naaber peab sõda. Ta on öelnud, et praegust olukorda arvestades kaotasime me lubamatult 12 kuud. Samuti on kaitsetööstuse liidu nõukogu esimees vihjanud või viidanud sellele, et suure tõenäosusega on Eesti selle viivituse tõttu kaotanud investeeringuid kaitsevaldkonda. 

Muidugi, vahepeal on ilmnenud ka muid asjaolusid. Riigikontrolli aruanne näitab, et valitsemisalas ei ole kõik korras asjaajamisega, ettemaksude tegemisega, varude ülekontrolliga. On olemas Nursipalu kohtuotsus, mille kohta minister on öelnud, justkui kohus ei mõistaks, kui kiireloomuline on harjutusala laiendamise vajadus. Aga tegelikult osutab kohus ju eelkõige sellele, et valitsus ei ole oma otsust tehes seda piisavalt põhjalikult põhjendanud. Ehk valitsus ei ole oma otsust ette valmistades teinud piisavalt põhjalikku tööd, mida ta seadusest tulenevalt oleks pidanud tegema. Õigusriigis ongi kohtu ülesanne sellisel juhul kontrollida, kas see töö on olnud piisavalt hea ja nii edasi. Neid näiteid on veel.

Nii et ma usun ja loodan, et see tänane arupärimisele vastamine – loomulikult me ootame ministrilt konkreetseid selgitusi nende kaasuste kohta, mis me siin välja tõime – annab võimaluse laiemaks aruteluks kogu kaitsevaldkonna üle. Nagu ma olen öelnud, neid kollaseid kaarte on kogunenud väga palju, alates moonahangetest kuni sellesama rakendusaktide küsimuseni, Riigikontrolli küsimuseni. Tulemas on veel komisjoni kaitseraport, mida küll enne kohalikke valimisi ei taheta avalikustada, aga arusaadavalt tuleb see ju kriitiline, see on ette teada. On veel Nursipalu kohtuasi. 

Selle kõige juures on siiamaani täiesti vastuseta küsimus, kes vastutab. Kui viimane suurem probleem ilmnes Riigikontrolli aruande näol, siis oli Kaitseministeeriumi kantsleril selline hea, amüsantne tähelepanek, et vastutab kogu kaitsevaldkond. Selle peale ma küsisin, kas meie riigikaitsekomisjonis peaksime ka osana sellest valdkonnast kuidagi vastutuse võtma. Tegelikult on ju ikkagi nii, et kõigi nende vigade, viivituste ja probleemide puhul on olemas konkreetsed vastutajad. Ma arvan, et see on see, millest me võiksime täna siin rääkida, kuidas me Riigikogus seda näeme ja mil viisil valitsus tegelikult oma tegematajätmiste eest vastutuse peab võtma. Ma tänan teid.

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli kaitseminister Hanno Pevkuri. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head arupärijad! Kuulates seda arupärimise sissejuhatust, oleks võinud muidugi Raimondile soovitada, et ta järgmine kord annaks sisse arupärimise "Olukorrast riigis" ja … (Vahelehüüe saalist.) Ma lihtsalt andsin sulle … Kas ma võin nüüd vastata?

Härra minister, palun! Teil on võimalus vastata arupärimisele.

Arupärimine keskendus kaitsetööstuspargile ja me hea meelega anname nendele küsimustele ka vastused.

Esimeses küsimuses küsiti, miks nii kaua aega läks. Tõepoolest, rakendusaktide väljatöötamisse kaasati ekspertteadmisi kõikidest asutustest. Eelnõu väljatöötamise töögrupis osalesid Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Siseministeerium, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, Politsei‑ ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, aga loomulikult ka Kaitsevägi ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus. Lisaks osalesid kaitsetööstusettevõtted. Toimus kaks Eesti Kaitse‑ ja Kosmosetööstuse Liiduga korraldatud kohtumist. Mõlemal kohtumisel osales 30 inimest 20 ettevõttest. 

Loomulikult on meie ülesanne ja soov, et kui me regulatsiooni muudame, siis need regulatsioonid oleksid võimalikult selged ja detailsed. Tõepoolest, see valdkond ongi spetsiifiline, eeldab paljude ametkondade ja kaitsetööstuse ekspertteadmisi, nii et minu arvates oli igati loogiline, et me neid inimesi kaasasime. 

Teine küsimus on menetlemise vormi kohta, et miks riigi eriplaneering. Siin on selge vastus, et sel hetkel kehtinud õigusruumis oli see kõige kiirem ja kõige mõistlikum lahendus. Planeerimisseaduse § 27¹ lõike 1 kohaselt võib riigi eriplaneeringu korraldaja loobuda detailse lahenduse koostamisest ja kehtestada planeeringu asukoha eelvaliku otsuse alusel. Seda ka kasutati. Eriplaneeringu menetlust alustati 15. veebruaril 2024 ja planeering kehtestati 21. augustil 2025, mis on jämedalt öeldes poolteist aastat. Igal juhul, vaadates ka varasemaid riigi eriplaneeringuid ja kõiki muid planeeringuliike, siis see toimus vähemalt kaks või kolm korda kiiremini. 

Kui vaadata, mis võimalused oleksid veel olnud – ma kuulsin, et Nursipalu puhul sa ütlesid, et on liiga kiiresti toimetatud, aga siin ütlevad arupärijad, et jälle liiga aeglaselt –, siis tasub meenutada, et ka näiteks sellesama Nursipalu arutelu ajal see seadusemuudatus, mis võimaldas kiirmenetlust, võttis siin parlamendis aega kuus kuud. Ehk kui vaadata kogu ajajoont, siis on näha, et riigi eriplaneeringu menetlus oli kõige kiirem viis kaitsetööstuspargi planeeringut kehtestada. 

Kas tulevikus midagi muudetakse, kas tehakse veel kiirem menetlus? Ma siiski juhin tähelepanu, et me peame arvestama, et Eestis on ka keskkond ja tuleb hinnata ka keskkonnamõjusid, sest päris ilma mõjudeta ju ei saa. Kui me oleme sõjaolukorras ja sõjaajas, siis on loomulikult teistsugused reeglid. Neid reegleid arutab Riigikogu praegu tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses. 

Siin on juttu kahjust majandusele, aga mina siin kahju majandusele ei näe. Pigem vastupidi: need otsused, nii relvaseaduse muudatused kui ka kaitsetööstuspargi [rajamine], toovad Eesti majandusse raha juurde. 

Ma ei näe ka seda – neljas küsimus puudutab vastutust viivituste eest –, et siin oleks olnud viivitusi. Pigem vastupidi, nagu ma ütlesin, eriplaneeringu menetlus oli tollases õigusruumis ja on ka praeguses õigusruumis kõige kiirem võimalik viis selleks, et saaks lähtuda ka muudest mõjudest, mitte ainult soovist ja vajadusest kaitsetööstust arendada, vaid ka sellest, et Eestis on loodus ja keskkond, mida me samamoodi peame hoidma ja hindama. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Tõepoolest, nende küsimuste läkitamisest teile on nüüdseks juba mitu kuud möödas. Tuleme ajas edasi ja ma küsin hiljutiste Riigikontrolli märkustega seoses. Kas tänaseks on teada, kas selliseid ekslikke ettemakseid, mida Riigikontroll oma märkustes välja tõi, on tehtud veel? Või saate täna siin kinnitada, et selliseid ekslikke ettemakseid rohkem tehtud ei ole? Palun vastake lihtsalt kas ei või jah.

Aitäh! See erakorraline inventuur veel käib. See peaks saama lähiajal valmis, siis saame täpselt vastata.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Mu küsimus puudutab Tallinna Halduskohtu otsust, mis tühistas valitsuse otsused Nursipalu harjutusvälja laiendamise kohta. Põhiline põhjus oli selles, et [planeerimis]seadust ei olnud õigesti järgitud. Selle peale on minister siin proovinud selgitada, et kohus on süüdi selles, et ta ei suuda mõista, kuivõrd kiiresti on vaja harjutusvälja laiendada. See tegelikult ei ole ju see juhtum, sest kui vaadata, mida kohus ise on öelnud, siis seal on teistmoodi sõnastus. Küsimus on selles, kas mitte siiski valitsus ja ministeerium ei peaks vastutama selle eest, et otsused, mis tehakse, oleks õigesti vormistatud ja õigel viisil tehtud. Ma rõhutan, et see puudutab väga palju ka kohalike [elanike] tahet ja võimet kaitsetegevust toetada.

Aitäh! Kindlasti ei ole ma kunagi Eesti kohut süüdistanud. Kohus mõistab õigust, kohus annab oma hinnangu. Mis puudutab ajalist dimensiooni, siis ma ei ole kuidagi oma seisukohta muutnud. Nursipalu harjutusala arendus vajab kiiret lahendust. 

Mis puudutab teie viidet õigustest kinnipidamisele, siis Vabariigi Valitsus lähtus selgelt sellest, mis oli seadusandja tahe. Seadusandja tahe, mis oli saanud valdava enamuse seadusandjate heakskiidu, oli see, et seadusruumis on julgeolekuohu korral võimalik kasutada kiirmenetlust. Seda ka kasutati.

Eks me käime selle vaidluse lõpuni ja siis on näha. See annab kindlasti ka tulevikuks, järgnevateks sellisteks olukordadeks meile sisendi, kas see seadus, mille seadusandja vastu võttis ja kus on kiirmenetlus ära toodud, on üldse kohane või mitte. Võib-olla me jõuame siia saali tagasi ja peame arutama, kas seda seadust peab muutma või mitte, kas selline kiirmenetlus on olemas või me saame rahuajal lähtuda ainult planeerimisseadusest, kus on ära toodud riigi eriplaneeringu menetlus. 

Vaatame meie senist praktikat: eriplaneeringud võtavad aega neli-viis aastat, aga kaitsetööstuspargi puhul me suutsime [tulemuse] saavutada poolteise aastaga. Kas see on piisav tempo või ei ole, eriti kui riigile on julgeolekuoht? Nii et see kohtuvaidlus ja kohtulahend kindlasti annavad väga [vajaliku] sisendi selle jaoks, kuidas riik saab muutuvas julgeolekuolukorras kiiresti ühte või teist otsust teha.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! No selle pargi kohta on siiski ka kriitikat olnud, eriti seoses selle viivitusega. Näiteks on kaitsetööstuse liidu nõukogu esimees öelnud, et me oleme aega kaotanud. Ma mäletan, et ka peaminister on muret tundnud. Teie ütlete, et tehti nii kiiresti kui võimalik, mis võib olla tõsi.

Aga objektiivselt vaadates küsin ma niimoodi. Kas on olnud investeerijaid, kes on leidnud, et ei, meile tegelikult Eesti kiirus ei ole sobiv või mingid muud seadusest tulenevad piirangud ei ole sobivad? Ehk mu küsimus on, kas me oleme kaotanud selle aja jooksul Eestis investeeringuid.

Aitäh! Seda tuleks kindlasti vaadata üle Eesti. Võib-olla meenutate, et neid vaidlusi ja avalikkusest läbikäinud teemasid on olnud küll, olgu selle teemaks tselluloositehas või Pärnusse planeeritud veel üks miljardiinvesteering. Seda, et ettevõtjad teevad sellisel puhul ühe või teise otsuse, tuleb ikka ette. Eks ettevõtjad loomulikult valivad ka. Kui on rahvusvaheline konkurents, siis nad valivad, millised kohad nendele kõige paremad on. Eesti eelised kindlasti on selge õigusruum, ka näiteks reinvesteeritud kasumi mittemaksustamine ja väga paljus õiguskeskkond, õiguskindlus. Teistes riikides on mõned teised paremad pakkumised. Näiteks tööjõu koha pealt on Eestis olnud kindlasti väga palju küsimärke, kas meil on pakkuda seda tööjõudu, mida ettevõtjad soovivad. 

Konkreetselt kaitsetööstuse valdkonnast rääkides: minule ei ole praegu küll teada, et keegi oleks sinna tööstusparki [tulemisest loobunud]. [Sellised] alad on Eestis olnud ka varasemalt olemas. Kui keegi soovib investeerida, siis omavalitsuse planeeringu abil on seda jätkuvalt võimalik teha. Mida riik selle tööstuspargi heaks teeb? Me loome sinna taristu. Me teeme sinna ettevõtjatele valmis elektri‑ ja vee[ühendused, kanalisatsiooni,] juurdepääsuteed, aiad, valve. Sellega me loome taristu, et ettevõtetel oleks võimalik sinna tulla. 

Aga üldiselt ma ei välista majanduskeskkonna ja pakkumiste vaatest, et me peaksime siin parlamendi suures saalis ühel päeval arutama, kas on võimalik teha kellelegi otsepakkumisi mingite erinevate tingimustega. No tekib kohe küsimus võrdsest kohtlemisest. Aga me teame, et mõnedes riikides on antud sellised võimalused erinevatele ministeeriumidele, kas majandusministeeriumile või rahandusministeeriumile või veel kellelegi, mingisugune vabadus maksuerisuse tegemiseks või erisus mingitest reeglitest möödaminemise mõttes. Eesti õigus neid väga ei võimalda. Me oleme lähtunud sellest, et kõik ettevõtjad on seaduse ees võrdsed.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Te ütlesite tähelepanuväärse lause: me peame arvestama, et Eestis on ka keskkond. Aga ma tahan küsida, kui palju me peaksime sellega arvestama, pidades silmas kaitsetööstusparki ja nii edasi. Üks meie kuulsamaid loodusteadlasi Kalevi Kull on kirjutanud, et see on üks meie kõige loodusrikkamaid kohti, kuhu nüüd need 200 või 300 töökohta tulevad. Kui palju me peaksime keskkonnaga arvestama, nagu te ütlesite?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks seda tasakaalu ole alati kõige keerukam leida, just ühe konkreetse juhtumi puhul ja seadusandlikes raamides. Meile on looduskaitseseaduses ja erinevates keskkonnamõju hinnangutes raamid ette antud. Ma arvan, et ükskõik, kas me räägime metsaseadusest või looduskaitseseadusest, seal olevad raamid peavad ka kuidagi majandusega koos käima. Paratamatult see nii on, et kui me soovime ettevõtlust arendada, siis kusagil on kindlasti mõju ka keskkonnale, on see siis looduskeskkond või keskkond, kus inimesed elavad. Selle jaoks ju avalikustamised ja erinevad keskkonnamõju hinnangud ongi. Need raamid on nendesse seadustesse valatud. See võitlus on ju pidev. Eks ka siin saalis, ma arvan, on Riigikogu liikmetel erinevaid arusaamu, kui palju peab ühest küljest kaitsma ja hoidma loodust, ning teisest küljest, kui palju on vaja näiteks riigikaitsevajadustest tulenevalt ühte või teist mööndust teha. Nii et ega see lihtne vaidlus ei ole. Aga püüame nendes raamides kuidagi hakkama saada.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Hanno! Kas kaitsetööstusparki on üldse tulemas mõni rahvusvaheline lõhkeaine või laskemoona tootmise suurettevõtte, põhimõtteliselt?

Aitäh! Lõplikud pakkumised peavad ettevõtjad esitama täna õhtuks. Homme peaksid need pakkumised kõik laual olema. Arutelu ettevõtetega on meil käinud. Nende ettevõtete hulgas, kellega neid viimaseid ringe on tehtud, on ka rahvusvahelised ettevõtted, ja [räägitud on] ka suurekaliibrilise moona tootmisest.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ei ole veel päris ära vaibunud, ehkki hämmastavalt kiiresti on maha läinud uudis, kuidas Riigikontroll tegi maatasa kogu sinu alluvuses oleva kaitsevaldkonna arvepidamise. Meile kõigile on ju teada ka see pöörduks, kustkaudu Heremid, Palmid ja Salmid lähevad otse oma kõrgetest ametitest küll kaitseväeteenistuses või ka Kaitseministeeriumis nii-öelda riigikaitsetööstusesse tööle. Selle taustal saab igaüks, kellel on vihmaussi omast kõrgem IQ, ju ometi aru, et meil on massiivne oht korruptsiooniks, raiskamiseks, huvide konfliktiks. Selle eitamine tähendab seda, et me elame mingites paralleelmaailmades. Mida sina oled ette võtnud või kavatsed ette võtta, et need riskid ei realiseeruks? Mismoodi sa kavatsed reageerida, kui see ikkagi ei õnnestu ja me näeme, et raha lähebki lihtsalt kuskile musta auku?

Aitäh! Ma olen sinuga sada protsenti päri, et kui rahakott läheb suuremaks, siis lähevad ka riskid suuremaks. See on päevselge. Ka konkurents läheb tihedamaks ja nendel, kes soovivad moel või teisel riigikaitserahast osa saada, läheb see võitlus järjest tihedamaks. Me oleme näinud seda läbi aja. Eesti meediast on korduvalt läbi käinud erinevad hanked, mille puhul osapooled on vaielnud ja näidanud näpuga, et see on halb toode, ja teine pool on öelnud, et see on väga hea toode. Neid vaidlusi on olnud küll ja veel. 

Mida mina konkreetselt olen teinud, ka pärast seda, kui uus kantsler majja tuli? Me lõime julgeoleku ja sisekontrolli osakonna, võtsime tööle inimesed, kellel on pädevus ja oskus selliste teemadega tegeleda. Lisaks tugevdasime siseauditit ehk tööle tuli uus siseauditi juht ja täiendavalt võtsime tööle ühe siseaudiitori. 

Sa küsisid konkreetselt minu käest. [Ma saan öelda], et pidasin eraldi vestluse siseauditi uue juhiga ja ütlesin, et tema põhiline fookus on just nimelt rahakasutus, just nimelt see, et meil oleksid protseduurid paigas, et oleks selge arusaam, kuidas ühtesid või teisi hankeid korraldatakse. Kui on läbipaistvus tagatud, ettevõtjatega vajaduse korral ka eelkonsultatsioonid peetud, siis loomulikult paneb turg lõpuks need pakkumised paika, aga reeglid peavad olema sellised, mis välistavad korruptsiooniohu. 

Kas seda ohtu on võimalik lõpuni välistada? Ma ei ole veel näinud ühtegi riiki või sellist maailma, kus oleks olnud võimalik korruptsiooniohtu lõpuni välistada. Ma olen alati öelnud, et kõige suurem korruptsioonioht on ikkagi seal, kus pannakse kirja neid sentimeetreid ja pakkumise kutse täpseid tingimusi. Nii et see [teema] on adresseeritud, inimesed on tööle võetud. Loodame, et nii Kaitseväes, Kaitseinvesteeringute Keskuses kui ka Kaitseministeeriumis sisekontrolli ja auditiga tegelevad inimesed suudavad tagada, et maksumaksja vahendeid kasutatakse vaid riigikaitse hüvanguks.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! See halduskohtu otsus Nursipalu kohta tekitab kohalike seas taas päris suurt segadust. Minu küsimus ongi, kas te ei ole kaalunud, et võib-olla peaks ikkagi selle planeeringuprotsessiga alustama, sest kui ka järgmised astmed leiavad, et see on nii, siis jõuaks kiiremini tulemuseni. 

Ühtlasi [ütlen] ka seda, et kuidagi [tuleks kohalikke] nagu lepitada ministeeriumiinimestega. Sellest, mida nemad nõudsid, jäi tollel hetkel selline mulje, et tegemist on võib-olla kuidagi riigivastase tegevusega. Tegelikult ei olnud see riigivastane, isegi halduskohus on samale seisukohale jõudnud. [Ootaks] vabandamist või lihtsalt ütlemist [inimestele], et tegelikult te ikkagi seisite enda eest.

Aitäh! Ma olen jätkuvalt seda meelt, et Nursipalu laiendust on vaja ja seda on vaja kiiresti, eelkõige meie enda võitlejatele, aga ka meie liitlastele, kes meiega koos meie vabadust siin hoiavad. Ma usun, et ringkonnakohus teeb oma otsuse üsna kiiresti. Kui kõik kohtuastmed jõuavad arusaamisele, et vastav seadusesäte, mis kiirmenetlust võimaldas, ei olnud kohane selle menetluse läbiviimiseks, siis me saame selle menetluse käigus kasutatud andmeid kasutada järgmiste otsuste tegemisel. Aga praegu me lähtume ikkagi sellest ja me liigume edasi teadmises, et kohtulahend ei ole jõustunud ja olukord on täpselt samasugune, nagu ta oli enne esimese astme kohtu ehk halduskohtu kohtuotsust.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Ma loodan, et minister ei pahanda, et ma natukene väljun selle arupärimise raamest. Eelnevale tuginedes küsin, kas minister annab endale aru, et ta valmistab ette järgmisi probleeme riigikaitsehangete valdkonnas. See on üsna värske uudis, ma saan aru, et otsitakse uut Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse direktorit ja on alandatud tema keelenõudeid. Enne nõuti kõigiti põhjendatult C1-taset, seda, et inimene saab aru keerulistest tekstidest, saab aru nüanssidest. Me räägime ju sellest, et tal [tuleb suhelda] rahvusvahelise tööstusega, ma ei tea, [tuleb suhelda] USA ettevõtetega, Ühendkuningriigi ettevõtetega, need on keerulised lepingud, keerulised majandustehingud. Nüüd olete te uuel konkursil alandanud selle tasemele B2. B2-tasemel keele valdaja oskab ka keelt hästi, aga selles mõttes, et ta saab aru teleuudisest, ta saab aru ajaleheuudisest, ta saab võib-olla aru keerukate tekstide tuumast, aga ta ei ole inimene, kes on võimeline inglise keeles keerulistes küsimustes detailselt kaasa rääkima, [nüanssidest] aru saama. Kas te mõistate, et sellistele nõuetele vastav inimene ei saa kuidagi sobida selle asutuse juhiks?

Aitäh! Eks see arupärimise formaat ole selline vaba, ma olen seda alati möönnud. Aga teisest küljest ma mõtlen sellele, kui Riigikogu liikmed ütlevad ministrile, et me küsisime küsimuse, aga sa vastad natuke laiemalt, ja siis esitatakse protseduuriline siia üles, Riigikogu juhatajale, öeldakse, et meil on arupärimine, aga räägitakse kogu maailmast. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga kolleegid sooviksid ka arupärimistele vastata. Haridusminister kindlasti kibeleb ka siia tooli tulema. 

Aga ma usun, et Riigikantselei juures tegutsev tippjuhtide kompetentsikeskus, kes seda valikut teeb ja need tingimused ka välja kuulutas, suudab teha hea valiku. Ma olen saanud informatsiooni, et meile on esitatud … Äkki oli 15 kandidaati? (Saalist täpsustatakse.) 16! No näed, sa tead juba. (Vahelehüüe saalist.) Ma ei taha minna ühte nüanssi sisse. Tegelikult me otsime tippjuhti. Kindlasti on nende seas, kes avalduse [esitasid], ka inimesi, kellel on C2‑ või C1‑keeleoskuse tase. Aga veel kord, ma usun, et tippjuhtide kompetentsikeskus suudab selle hea ja vajaliku inimese meile leida. Ma väga loodan seda. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus tõepoolest vajab head, tugevat ja kompetentset juhti, kes oleks eelkõige tippjuht, kes suudaks väga suure rahakotiga suure organisatsiooni tööle panna nii, et meie maksuraha oleks maksimaalselt efektiivselt kaitsevõimesse rakendatud.

Aitäh! Ma täpsustuseks ütlen niipalju, et istungi juhataja vastab nendele küsimustele, mis tõesti puudutavad istungi läbiviimise protseduuri. Nendele küsimustele istungi juhataja vastab. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Seoses nende raskustega, mis on ilmnenud Riigikontrolli aruandest, on mul teile üks tõsine küsimus. Noh, sellest teemast natuke tõsisem. Kas te siin parlamendi ees saate kinnitada – jah või ei –, kas teile teadaolevalt on Keskkriminaalpolitsei või kaitsepolitsei algatanud mõne menetluse, mis puudutavad riigihankeid Kaitseministeeriumi valdkonnas? Kas teile on selline informatsioon teada või teile ei ole see teada? Sinna alla läheb ka see, kas on tehtud vastavaid infopäringuid või kas on isikuid Kaitseministeeriumist välja kutsutud ja nendega vesteldud.

Aitäh! Mulle praegu küll ei meenu, et Keskkriminaalpolitsei või Kaitsepolitseiamet või nende juhid oleks mind teavitanud, et seoses kaitsehangetega on mõnda menetlust alustatud. Kui neil need menetlused on, siis nad ei pea muidugi ministrit teavitama. Nagu sa ise ka [endise] siseministrina mäletad ja tead, siis ei kanta ka siseministrile ette, et alustasime hommikul menetlust, härra minister, nende isikute suhtes. Sellest ei anta teada. Nii et kui töö kusagil käib, siis eks küllap sellest ühel päeval kuuldakse. Aga mulle ega ka sulle need asutused selle kohta teavitust ei pea tegema.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Ma tahan siiski veel kord küsida selle Riigikontrolli tuvastuse kohta, mille kohaselt on Kaitseministeeriumi valitsemisalas hulgaliselt probleeme rahakasutusega. Nagu Riigikontroll alla joonis, tegemist ei ole millegi sellisega, mida saab taandada raamatupidamislikuks probleemiks. Tegemist on sisulise segadusega töökorralduses, nii ütles Riigikontroll, muu hulgas [on probleeme] dokumentide kättesaadavusega. Me loeme pressiteadet, kus öeldakse, et Riigikontrollile ei väljastatud kõiki kaitseotstarbelise abi vahendamist puudutavaid lepinguid, seetõttu ei ole Riigikontrollile teada ka nende lepingute arv, sõlmimise aeg ega rahaline kogumaht, samuti ei suutnud Kaitsevägi esitada infot arvelevõetud varude koguste, maksumuse, investeeringute kohta ja nii edasi. 

Need on tõsised probleemid, millest me räägime. Kui kolleeg Martin Helme küsis teie käest, mida te olete teinud, siis te ütlesite, et te olete võtnud palgale selle, teise või kolmanda inimese. Minu baasküsimus on see: kas keegi reaalselt oma töökoha kaotab, vastutades selle tekkinud segaduse eest, või ongi nii, et mitte keegi oma töökohast ilma ei jää, kõik läheb põhimõtteliselt [samamoodi] edasi ja võetakse sinna punti lihtsalt inimesi juurde?

Aitäh! Töölt on praeguseks lahkunud Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juhataja. Töölt on lahkunud eelmine siseaudiitor. Töölt on lahkunud asekantsleri ülesannetes olnud osakonnajuhataja, kelle alluvuses olid ka varud. Tegelikult on kolm inimest viimasel ajal lahkunud. Nende inimeste asemele me pidime loomulikult leidma uued ja võimekad inimesed. Need inimesed on leitud. Kui nende tegevuste käigus, mille me oleme käima pannud, näiteks erakorraline ettemaksete inventuur ja konkreetse tegevuskava [koostamine], mis peab tagama kõigi Riigikontrolli majandusaasta aruandes toodud märkuste täitmise, selgub midagi veel, siis ei saa loomulikult välistada, et keegi peab veel lahkuma. Aga need otsused me saame teha siis, kui inventuurid on läbi viidud.

Mart Helme, palun!

Aitäh! [Kaldun] natukene kõrvale kaitsetööstuse [teemast], aga põhimõtteliselt küsin ikkagi valdkonnaga seonduvalt. Me oleme juba pikemat aega vaadanud, kuidas Ukraina ründab, ja väga edukalt ründab, Venemaa mitmesuguseid nafta‑, keemia‑ ja muid taolisi tööstusi, samuti ladusid ja sadamaid. Teatavasti asub üks nendest sadamatest, Ust-Luga, meie vahetus naabruses. Kui juhtub näiteks niisugune lugu, et Ust-Lugas tekib mingi rünnaku tagajärjel ulatuslik naftareostus või keemiareostus, siis see on ju praktiliselt meie õue peal. 

Minu küsimus ongi, kas Kaitseministeeriumis, võib-olla ka koostöös Siseministeeriumiga, kelle haldusalasse kuulub kõikvõimalik reostustõrje, on ka selles suhtes plaani peetud, midagi kavandatud, vahendeid muretsetud, konsulteeritud naabritega, eelkõige soomlastega. Paluksin selle kohta informatsiooni.

Aitäh! Hetkel [vastan] küll väga põgusalt, võib-olla Siseministeeriumis on natuke rohkem infot. Aga jah, me oleme rääkinud naabritega ja rääkinud ka rahvusvaheliselt Soome lahest ja Läänemerest. See ei puuduta ainult Ust-Lugat, me oleme rääkinud ka varilaevastikust. Kui varilaevastiku laevaga – need on väga vanad tankerid, mis on reeglina ka ühepõhjalised – peaks midagi juhtuma, siis keskkonnamõju meie põhjarannikul ehk Soome lahes ja Läänemeres saab olema väga ulatuslik, kuna Läänemeri on madal. Läänemere vee koostis on selline, mis kindlasti ei ole võrreldav Atlandi või Vaikse ookeaniga, kus on teistsugused võimalused. 

Seda, kas Ust-Luga sadamas võib juhtuda midagi sellist, mis toob kaasa keskkonnareostuse, on väga raske ennustada, väga raske. Kindlasti on ta [selliste rünnakute] sihtkohaks, arusaadav. Kui me vaatame viimast rünnakut Ust-Luga sadamale, kui õnnestus rünnak ikkagi läbi viia, siis sihtmärgiks olid sadamast eemal olevad teatud jaotuspunktid, mis on maa peal, merele keskkonnareostus ei [jõudnud]. Põhimõtteliselt on loomulikult olemas arusaamine, et Soome lahe ja Läänemere ökosüsteem on üks.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Viivitus relvaseaduse vastuvõtmisega on ilmne. Kes selle eest vastutab või vastutab taas kogu valitsemisala kollektiivselt, nagu viimasel ajal on juhtunud?

Aitäh! Te mainisite relvaseadust. Relvaseaduse muudatuste eest peaks ju vastutama Riigikogu. Aga ma arvan, et te mõtlesite rakendusakte. Seadusi võtab Eestis vastu ikkagi Riigikogu. Rakendusaktidest rääkides: me selgitasime ära juba nende vastuvõtmisel, mis selle mõningase viivituse põhjustas. Küll võin ma teile kinnitada, et nende aktide vastuvõtmise ja seaduse vastuvõtmise vahel ühegi tööstuse tegevus küll seetõttu seisma ei jäänud ega ühtegi takistust sellest ei tulnud.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui ma lugesin Riigikontrolli raportit ja teie vastuseid ja kommentaare või ministeeriumi vastuseid, siis mind üllatas asjaolu, et kiideti ennast selle eest, et Kaitseministeeriumis on taas loodud sisekontroll. Väga tore, väga õige tegu! Aga mind huvitab, kuidas sellises asutuses oli sisekontroll üldse vahepeal kaduma läinud. Kuidas see üldse võimalik on? Mulle jääb mulje, et see ei ole seaduslik, kui sisekontrolöri ei ole asutuses, mis selliseid ressursse liigutab. Kuidas teie arvates üldse sellisesse staadiumisse jõuti ja kelle ajal? Kas teile on teada mingisugune ajajoon, mis toimus sisekontrolliga varem? Praegugi on probleem ilmselt selles, et asutus on suur. Ma tean, et uus kontrolör on hakkaja inimene, aga see vajaks rohkem ja tõsisemat sisekontrolli, kuigi algus on tehtud.

Aitäh! Ma olen teiega päri, et sisekontrolli ja julgeoleku osakonda värvatud inimesed on head ja hakkajad. Sellega olen ma kindlasti nõus. Samamoodi [on sellised] meie uus siseauditi juht ja siseaudiitor. 

Kuidas kantslerid on maja juhtimisel struktuuri muutnud? Kõikides ministeeriumides, ma arvan, on see toimunud üsna sarnaselt, on ühte või teist osakonda või inimesi liigutatud ja ametinimetusi muudetud. 

Ja ärge ajage palun segamini sisekontrolli ja siseauditit, need on ikkagi erinevad asjad. Siseaudit on alati olemas olnud. Jah, sel hetkel, kui ma kaitseministriks sain, ei olnud siseauditi [juhi] ametikoht ajutiselt täidetud, aga seda võib ikka ette tulla. Praegu on kaitseinvesteeringute keskuse peadirektori ametikoht täitmata, konkurss käib. Selliseid asju tuleb ikka ette, aga see ei tähenda, et funktsioonid täitmata on, funktsioone ikka täidetakse. 

Pärast uue kantsleri tulekut me tugevdasime seda [osakonda]. Me tõime sinna inimese juurde ja tõime ka auditisse inimesi juurde. Me saame selgelt aru, et kui riigikaitseliste tegevuste jaoks mõeldud riigi rahakott kasvab, siis peab olema ka rohkem inimesi, kes selle kasutamist jälgivad. Teistmoodi ei ole võimalik. Seda me kavatseme kindlasti ka edaspidi jälgida.

Suur tänu! Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Täna on kõlanud päris mitu kriitilist küsimust. Kui aus olla, siis ka meedias on neid omajagu üleval olnud seoses riigikaitsevaldkonna rahastuse ja töökorraldusega. Meie kõigi huvides, ma arvan, siin parlamendis ja ühiskonnas laiemalt, on, et see usaldusväärsus oleks kõrge ja see kuvand oleks [laitmatu] nii sisuliselt kui ka faktiliselt, mitte ainult pealispinna vaates. 

Mu küsimus teile tulenebki siit. Milliseid täiendavaid samme olete astunud ja astumas, et tagada just nimelt riigikaitsevaldkonna vastu usalduse püsimine, säilimine, ideaalis ka tõstmine, olukorras, kus meil käib juba üle kolme aasta sõda ja me tahame, et Eesti inimesed usaldaksid Eesti riigi juhte, usaldaksid riigikaitsevaldkonda ja oleksid veendunud, et see raha, mida sinna suunatakse ja mis ajas kasvab, on parimal viisil kulutatud? Mis samme te olete astunud? Siin räägiti palju vastutusest. Ma küsingi, millisena te näete enda personaalset vastutust selles küsimuses.

Aitäh! Ma arvan, et mitte ainult kaitsevaldkonnas, vaid igas valdkonnas Eestis, kus on [tegevad] ka valitsuse liikmed – sa oled seda vastutust ka ise kandnud –, on esimene kuldne reegel see, et räägi inimestega. Tulebki seletada, mida sa teed, kui on kriitikat, tuleb see vastu võtta ja [asju] seletada. Loomulikult tuleb inimestele näidata, kuhu nende maksuvahendid lähevad. Sellest tulenevalt, kui me näiteks tutvustasime kaitseinvesteeringute lisaprogrammi ehk KILP‑i, siis me näitasime sellises detailsusastmes, kui me saime näidata, millised on need uued võimed, mida me soetame. 

Täpselt samamoodi ma eelmisel nädalal "Eesti 2035" strateegia raames käisin siin üle need võimed, mida me soetame, mis me saame selle [raha] eest, mis on meie plaanid Kaitseväe tugevdamiseks. Usalduse koha pealt on see kindlasti võtmeküsimus. Tuleb selgitada, rääkida, veenda! Selgitada, rääkida, veenda! Teistmoodi ei olegi võimalik. Ma olen praegu samamoodi siin teie ees. 

Loomulikult, mis puudutab ministri vastutust, siis eks sina arstidega läbi rääkides või muudes [olukordades] tundsid seda ise samamoodi. Sa tunned ju kuklas kogu aeg seda, et valitsemisala on sinu vastutada ja sa pead seda vastutust kandma. Nii et eks loomulikult ole minu asi rahvale asju seletada ja asjad korda teha. Kui kellelgi on mingeid märkusi, siis tuleb asjad paremaks teha. Seda me kogu aeg teeme, alates riigikaitse-eelarve kasvatamisest kuni nende võimete [arendamiseni], mida me iga päev Eesti riigi ja rahva kaitsmiseks vajame. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kaitsetööstuspargi tegemisest on meil juba ammu räägitud. Tegelikult on seda piinlik vaadata, kui me võrdleme ennast Läti või Leeduga, kus need asjad on käinud kordades ja kordades kiiremini. Aga sellega on veel üks probleem, millele eile osundas ka ERR: Eesti ei paku mitte mingisugust garantiid, et kavatseb neid tooteid nendelt firmadelt, kes siia tulevad, ostma hakata. Kunagi oli see üks põhjus, miks Leonardo siia ei tulnud, see on üks põhjus, millega on tõrjutud Nammo siia tulekut. See on täiesti elementaarne ja loomulik, et need, kes teevad siia mitmesaja tuhande või miljoni eest investeeringuid, soovivad ka seda, et riik, kuhu nad tulevad, ostaks nende toodangut. Laskemoon on ju ülivajalik meile kõigile. Miks me teeme neile selliseid takistusi? See võib laskemoonapargi [rajamist] ja investorite siia tulekut oluliselt pärssida.

Aitäh! Kõikidelt ettevõtetelt, kellega me oleme läbi rääkinud, oleme loomulikult küsinud ka seda, mis on nende ootused – need on erinevad –, ja vastavalt sellele oleme püüdnud vastupakkumised teha. Me oleme loonud endale väga hea õiguskeskkonna, ärikeskkonna ja maksukeskkonna. Meil on kindlasti võimalik tagasimaksena [anda] suurinvesteeringutoetust. Lõppkokkuvõttes ei ole ettevõtjal ju vahet, kuidas ta oma käibesse täiendavaid vahendeid saab. Kui me vaatame ettevõtete ostusid, siis eks tuleb arvestada, et isegi hoolimata kaitse-eelarve kasvust, ei ole võimalik, et Eesti soetaks näiteks 155-se moona tootja käest kogu selle koguse, mida see siin toota planeerib. Seda esiteks. 

Teiseks, kogu aeg on olnud juttu sellest, et meil peaksid saama võimalikult paljud lepingud võimalikult kiiresti sõlmitud. Neid lepinguid on praeguseks sõlmitud sadade miljonite eurode ulatuses ja me kindlasti neid lepinguid tühistama ei hakka. 

Kolmandaks, te tõite võrdluse Läti ja Leeduga. Üksikuid näiteid võime tuua küll ja veel. Ma võin tuua näite minitööstuspargi kohta. Me tegime otsused ülikiiresti, tootja sai maa-ala kätte ja kohe alustab seal tootmist. Võime [tuua] teisi näiteid veel. Ma ei ole kindel, et te väga palju leiate Lätist ja Leedust selliseid suuremaid näiteid. Näiteks leedukate pakutav reinvesteeritud kapitali maksuvabastus on Eestis olnud juba üle 20 aasta. Need on asjad, mida Leedus pole varem olnud, nüüd nad alles neid teevad. Eks tuleb igat konkreetset pakkumist eraldi vaadata. 

Aga veel kord, mis puudutab oste, siis ostu puhul on esimene reegel see, et me vaatame, millised on turutingimused. Me ei pane silmi kinni ja ei ütle, et me ostame ära kõik, mis te siin toodate. Ei! Seda on signaliseeritud algusest peale. Kui on võimalik, siis jah, ostame osa sellest, aga nagu ma ütlesin, tootmismahud sellise suurusega investeeringu tegemise korral on kindlasti sellised, et Eesti väiksust arvestades tuleb arvestada ka ekspordivõimekusega. Seda on signaliseeritud kõikidele ettevõtetele: kui te tulete ja investeerite, siis loomulikult peab teil olema ka eksporditurg, me oleme valmis ostma teatud mahus, aga mitte kõike.

Suur tänu! Hea kolleeg Anti Poolamets, ma ei saa teile teist küsimust anda, sest arupärimise puhul saab iga Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse. Teist küsimust ma kahjuks teile anda ei saa. Aga suur tänu, lugupeetud minister …

Riina Sikkut, ma ei tea, kuidas me nüüd teeme. Minister oli juba puldist lahkunud. Ta tuli tagasi ja ma saan teile selle küsimuse anda, aga teinekord olge palun tähelepanelik, muidu minister on juba poolel teel kohapeale ja siis te alles vajutate sisse oma küsimise[soovi]. Palun, Riina Sikkut!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Vabandan, vabandan! Nii viimasel minutil jõudsin. Tahtsin küsida järgmist. Meedias on kaitsetööstuse liidu juht öelnud, et kaitsetööstuspargi planeerimisega viivitatakse ja viivitus on kestnud juba kuni 12 kuud. Teie ministrina väidate, et mingit viivitust ei ole olnud. Kus see tõde siis on tavalise kodaniku jaoks? Kas see on kuskil vahepeal või on see ikkagi ühes või teises väites?

Aitäh! Teate, kui mina oleksin tööstuse poole peal ja ettevõtja, siis loomulikult ma tahaksin seda – kui ma alustan ettevõtlusega või tahan näiteks haiglat ehitada –, et ma saaks kohe homme ehitama hakata. Milleks neid ehituslubasid vaja on! Ma ju tean, mul on projekt ja mul ei ole neid ehituslubasid. Jumala eest, et planeeringut ei pea tegema hakkama! 

Vaadake, teil on Tallinnas see vastutus praegu, linnapea on teie [erakonnast]. Kui kaua Tallinnas planeering aega võtab, detailplaneering? Kui kaua see aega võtab? Ma olen kuulnud, et neli-viis aastat, selleks et saaks maja ehitada, ettevõtlust arendada. Kuidas see küll niimoodi on, et tahan ettevõtlust arendada, Tallinnasse töökohti luua, aga näe, neli kuud … Vabandust! See oleks lust ja lillepidu, kui oleks neli kuud. Neli aastat! Meie teeme eriplaneeringu poolteise aastaga. 

Loomulikult tahaksid tööstuse poole peal kõik, et saaks kohe kopa maasse lüüa. Aga selleks on vaja projekt teha, load võtta. Kui me loobume kõikidest lubadest, siis ma arvan, et Züleyxa ja teised ütlevad, et kuulge, nii küll ei saa, loodust on vaja hoida. 

Peeter rääkis siin sellest, kuidas see tasakaal leida. Eks ta selles mõttes olegi niimoodi, et ettevõtjad loomulikult tahaks, et kõik asjad juhtuksid täna, nüüd ja praegu. Aga seesama saal siin on kokku leppinud reeglites, mis on erinevate valdkondade jaoks loodud, need on planeerimisseaduses, looduskaitseseaduses, metsaseaduses. Me peame kõiki neid järgima ja vaatama, kas kuskil on aas-käoking või konnakotkas, keda tuleb ka elus hoida. 

Selles mõttes ongi kuldset keskteed väga raske leida ja ei ole ka sellist tõde, kas ühe asjaga on kiire või teise asjaga on kiire. Aga selles õigusraamis, mis see saal on Eesti riigis kehtestanud, ma väidan, kui poolteise aastaga on riigi eriplaneering tehtud algusest lõpuni, koos kõikide avalikustamistega, ka selle nii-öelda kiirmenetluse raames tehtud keskkonnamõjude hinnanguga, siis see on väga kiiresti tehtud. Kas parlament on valmis arutama veel kiiremat võimalust? Selle eriplaneeringu käigus me ju tegime paralleelselt väga paljusid asju. Kui tahta seda veel kiiremaks saada, siis peab hakkama asju ära jätma. Siis peab ära jätma teatud keskkonnamõju hindamised, mis võtavad väga pika aja, ja peab ära jätma portsu avalikustamisi. Me ei soovi ju ka seda, et me ei küsi inimeste käest tagasisidet. Ka seda eriplaneeringut käidi vähemalt kaks korda – pigem äkki kolm, kaks korda oli kindlasti – kohalikele inimestele tutvustamas. Nii et siis peab hakkama kuskilt midagi ära jätma. Aga see debatt on juba selle saali küsimus.

Suur tänu, lugupeetud minister, ja suur tänu kõnetooli tagasi tulemast! Teile on veel vähemalt üks …

See on teine voor, jah.  

Teile on vähemalt üks küsimus veel. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh sõna andmast! Ja aitäh ministrile tagasi pulti tulemast! Räägiks sellisest firmast nagu Milrem Robotics. See on teatavasti firma, mis kunagi oli eestlaste enda oma. Tore! Me oleme öelnud, et see on meil selline – kuidas ma ütlen – jällegi üks lipulaev olnud. Eesti riik pumpas sinna omal ajal päris arvestatavat ressurssi. Siis müüdi see ära araablastele, araablaste kontsern ostis Milrem Roboticsis enamusosaluse. See on huvitav. See ei ole vist esimene kord, kui niimoodi juhtub, et mingisugusesse erafirmasse pumbatakse Eesti riigi raha sisse ja siis müüakse enamusosalus ära. Araabia riigid on väga heades suhetes Venemaaga. Väga huvitav asi võib tulevikus välja joonistuda, see on ju ka NATO-väline riik. Kas ei või minna nii, nagu kunagi läks Eesti elektrijaamadega, mida taheti müüa ameeriklastele, aga pärast selgus, et oleks müüdud riiulifirmale, mille omanikud olid venelased?

Teie aeg!

Kuidas me selliseid asju tulevikus väldime ja kas need asjad ikka peaks niimoodi käima?

Aitäh! Ma ei hakka minema konkreetsesse juhtumisse sisse, aga mis puudutab Araabia poolsaart, siis me näeme seda, et seal on huvid väga laialdased. Ameeriklased investeerivad sinna ja vastupidi, britid investeerivad sinna ja vastupidi. Me näeme seal lääne sõjatehnikat. Sealsed kaitsetööstusmessid on maailma ühed suuremad ja atraktiivsemad, kõik maailma kaitsetööstusettevõtted on seal kohal. Mitte absoluutselt kõik, loomulikult, aga suuremad ja olulisemad on kohal. Selles mõttes on see kindlasti arenev turg.

Millise otsuse teeb mõni Eesti ettevõte puhtalt kapitali kaasamise vaatest, see tuleks kindlasti lahutada Eesti riigi erinevatest ettevõtlustoetustest. Meie huvi kindlasti on – me oleme jätkanud Euroopa Kaitsefondi rahastuse korral Eesti ettevõtete toetamist kas garantii või kaasosalusega –, et Eesti ettevõtted saaksid tuule tiibadesse ja saaksid ka väliskapitali juurde, mitte ainult Eesti maksumaksja raha ei peaks neisse idufaasis paigutama. See on igati loomulik osa. Vaatame näiteks teiste riikide praktikat. See ongi erinev, jah. Osas riikides [antakse] kordades suuremaid ettevõtlustoetusi just iduettevõtetele, et neile selliseid tõukeid anda. Näiteks on meil siin NATO DIANA kontor. Nii et ma ütlen kapitali kaasamise koha pealt, et eks see ole iga eraettevõtja vaba otsus, kust ja millist kapitali ta kaasab.

Mis puudutab neid tooteid, siis seal on küll olemas üks filter, mida teil tasub kindlasti meeles pidada. Selleks on Välisministeeriumi juures olev ekspertkomisjon, kes ekspordilubasid annab. Kui Eestis toodetavat militaarkaupa soovitakse Eestist välja viia, siis selleks on vaja võtta ekspordiluba. Selle ekspordiloa annab vastavate asutuste liikmetest koosnev ekspertkomisjon, kes vaatab, kuhu see kaup viiakse, mis otstarbel ja muud sellist.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile, härra minister, enam tõepoolest ei ole. Avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Raimond Kaljulaidi. Palun!

Austatud istungi juhataja, Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma veel kord vabandan, et me selle teema siin veidi laiemaks tõmbasime, aga ma arvan, et see oli hea ja sisuline debatt, ja me täname ministrit vastuste eest. Mõned asjad ma toon siiski välja.

Kõigepealt, minister jättis rakendusaktidest rääkides vastamata küsimusele, mis põhjusel nendega siiski viivitati. See, et oli vaja suhelda ekspertidega ja oli vaja kaasata kaitsetööstuse esindajaid, on ju selge. Aga relvaseaduse muudatused ei olnud ju niimoodi tehtud, et Riigikogu võttis vastu muudatused ja siis pidi Kaitseministeerium koos partnerite ja teiste huvitatud osapooltega hakkama analüüsima, kuidas neid rakendada. Kaitseministeerium ise tuli Riigikokku seaduseelnõuga, mille juures olid tol hetkel väga puudulikud rakendusaktide kavandid. Ise oli ta seadnud endale tähtajaks selle aasta 1. jaanuari, mil need rakendusaktid oleks tulnud jõustada, aga see tähtaeg magati maha ja viivitati viis kuud. Nii et see vastus, et oli vaja neid läbi töötada või et see on kompleksne küsimus, ei päde. See on tegelikult vale, sest ministeeriumil oli väga hästi teada nende seadusemuudatuste sisu. Nad olid ise need välja töötanud koostöös nendesamade partneritega. Kindlasti oleks olnud võimalik korraldada tööd selliselt, et kõik oleks saanud tehtud õigeaegselt.

Mis puudutab seda huvitavat vaidlust, mis siin oli seoses kaitsetööstuse liidu esindajate seisukohtadega ja kaitsetööstuspargiga, siis kaitsetööstuse liidu seisukoht on see, et on aasta aega venitatud, aga minister ütleb, et tegelikult ei ole üldse viivitatud. Tekib küsimus, kelle jaoks seda parki tehti. Seda tehtigi ju kaitsetööstuse jaoks. Kui kaitsetööstuse esindajad ise ütlevad, et see protsess on olnud liiga aeglane, nad ei ole sellega rahul, siis ma arvan, et sellesse tähelepanekusse tuleks suhtuda tõsiselt. 

Ma juhin tähelepanu, et näiteks Leedu on selliste kaitse seisukohast vajalike arenduste suhtes võtnud seisukoha, et need tehakse ära kuue kuuga. Ja need tehaksegi ära kuue kuuga. Ei teagi, mida teha, ilmselt oleks mõistlik Leetu kolida, seal on julgeolek paremini tagatud. 

Nendesamade rakendusaktidega seoses ütles minister ka seda, justkui mingit kahju ei oleks kellelegi sündinud. Tegelikult sai see arupärimine esitatud pärast seda, kui riigikaitsekomisjonis olid kaitsetööstuse esindajad ja ettevõtjad, kes andsid meile just nimelt selle tagasiside, et nende valdkonnas on ettevõtetel probleem sellega, et rakendusakte ei ole õigeaegselt jõustatud. Samuti on riigikaitsekomisjoni liikmetele teada, et see on mõjutanud äriplaanide koostamist. Sa pead ju teadma, millised nõuded kehtivad näiteks ehitise kohta, mida sa kavatsed rajada ja tahad arvutada selle maksumust.  

Täiesti imelik oli ministri seisukoht, mis puudutas Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juhi keeleoskuse nõudeid. Vastutuse veeretamine Riigikantselei juures tegutsevale tippjuhtide valimise komisjonile on väga imelik lähenemine. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kaitseminister on seisukohal, et kui Riigikantselei juures olev komisjon veeretab talle uksest sisse ühe valdkonnakogemuseta ja veidikene soome keelt purssiva kandidaadi, siis see on ka okei, sest Riigikantselei on ta ju Kaitseministeeriumile välja valinud. Loomulikult, Kaitseministeerium ja minister peavad ütlema, millist inimest nad tahavad. Riigikantselei viib siis läbi personaliotsingu ja pakub välja nendele nõuetele vastavad kandidaadid. Keeleoskuse nõude alandamine tähendab seda, et teoreetiliselt võib Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juhiks saada inimene, kes ei ole võimeline neid erakordselt keerulisi, sadadesse miljonitesse ulatuvaid läbirääkimisi Eesti riigi nimel pidama või hakkab ta neid pidama tõlgi vahendusel. Saate aru, see on täiesti absurdne olukord, sellist asja ei tohiks lubada! Loomulikult peavad selle inimese kohta kehtima väga kõrged inglise keele oskuse nõuded, et tal oleks võimalik oma tööd teha. Nende alandamine lõhnab ausalt öeldes selle järele, et kusagil on olemas keegi kandidaat, kellel ei olnud – nii nagu, ütleme, ei olnud ühel riigisekretärikandidaadil – nõuetele vastavat haridust, ja nüüd siis [püütakse] talle rohelist tuld [näidata].  

Viimane asi. Härra Hanno Pevkur, ma soovin juhtida teie tähelepanu sellele, et te tõstatasite ise siin Tallinna planeeringute küsimuse. Vaat selle pean ma küll tagasi lükkama. Ametis olev linnavalitsus sai veel enne, kui Reformierakond sealt lahkus, selle teemaga väga tõsiselt tegelda. Te teate väga hästi – kuna te ju ka kandideerite valimistel Tallinnas ja olete endale väga hästi selgeks teinud, ma olen kindel, kõik need Tallinna küsimused –, et ehituslubade menetlus on seal 70% kiirem tänu sellele tööle, mida meie, sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond, oleme linnavalitsuses koos teinud. Te teate ka seda, et detailplaneeringute küsimuses liigutakse kiiresti edasi.

Raimond Kaljulaid, kas te soovite lisaaega? 

Ma palun ühte minutit. 

Üks minut lisaaega, palun! 

Ehk tegelikult, härra Hanno Pevkur, mida ma teile soovitan? Te olete kandidaat kohalikel valimistel Tallinnas. Võib-olla tõesti peaksid Kaitseministeerium ning Eesti riik ja valitsus, kuhu te kuulute ja kuhu sotsiaaldemokraadid kahjuks praegu ei kuulu, selles küsimuses hoopis Tallinnast eeskuju võtma. Te peaksite küsima, kuidas Tallinnas on saavutatud see, et need menetlused on läinud niivõrd palju kiiremaks, ja tegema kaitsevaldkonnas sedasama. Te peaksite õppima Tallinnalt, õppima Leedult, õppima Vilniuselt, õppima neilt, kes teevad paremini, kui teie praegu suudate. Aitäh teile!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Hanno! Kui meie kaitsetööstuse seis oleks halb võrreldes Iisraeli või Põhjamaadega, siis me võiksime sellega ehk kuidagi leppida, sest me pole jõudnud piisavas tempos tegutseda, aga kui meie seis on halb võrreldes meie lõunanaabrite Läti ja Leeduga, siis on asi tõesti halb, ütleksin nii. 

On kaks põhjust, milleks me kaitsetööstust üldse vajame. Esimene põhjus on loomulikult sõjaline ehk me vajame kaitsetööstuse toodangut ka sõja ajal. Aga praegu on see sõjaaja vajaduste aspekt tegelikult nii kaitsetööstuspargi kui ka üldse meie kaitsetööstuse arendamisel ju kõrvale jäetud. Ukraina sõja kogemus näitab seda, et selleks, et kaitsetööstus üldse ellu jääks, on juba sõja algfaasis vaja see kas hajutada või peita maa alla. Muul juhul see lihtsalt hävitatakse ja sellel ei ole sõja ajal enam mingit praktilist kasutusväärtust, sest hävitatud kaitsetööstus ei tooda midagi. Seda aspekti ei ole ei kaitsetööstuspargi ega kogu kaitsetööstuse planeerimisel arvestatud ja see on põhimõtteline viga. 

Nüüd küsin, mida meie kaitsetööstus peaks tootma. On ju selge, et eelkõige kõike seda, mida me sõja ajal vajame, ehk padruneid, mürske, miine, lõhkeainet, elementaarseid tooteid, mida siis, kui sõjategevus juba käib, on meil kusagilt mujalt raske kätte saada, sest neid on vaja ju transportida. Logistika on haavatav, nii mere‑ kui ka maismaaühendused on haavatavad. See [tootmine] peaks olema eesmärk. Kui me vaatame kaitsetööstuse arendamist ja seda kaitsetööstusparki, siis me seda eesmärki üldse ei näe. Me peaksime keskenduma sõjaaja kaitseväe vajadustele, sellele, mida nad vajavad. Need vajadused on meile ju väga selgelt teada. Ma ei näe, et praegune kaitsetööstuse areng ja eriti selle kaitsetööstuspargi planeerimine üldse nendele vajadustele ja nõuetele vastaks. On tehtud pikalt jõupingutusi, palju tööd, aga suures osas on see töö kahjuks kasutu, midagi pole öelda. 

Võrdleme Läti ja Leeduga, lihtsad näited. Rheinmetall ehitab Leedus mürsutehast, hakatakse tootma 155‑millimeetriseid mürske. Nammo pakkus meile, et nad ehitavad siia 35‑millimeetriste jalaväe lahingumasina kahurimürskude tootmise tehase, aga me ei olnud nõus, me ütlesime, et me ei osta ühtegi mürsku. See tehas tuleb Leetu. Lätis hakatakse tootma püssirohulaenguid 155‑millimeetriste mürskude jaoks ja Läti sai ka selleks 41 miljonit euroraha. Lätis juba töötab soomukite koostetehas, kus Patria toodab 6 x 6 soomukeid mitte ainult enda jaoks, vaid ka Ukrainasse saatmiseks, Euroopasse saatmiseks. 

Kus on kas või üks meie kaitsetööstuse ettevõte, kuhu oleks kaasatud rahvusvahelisi suurettevõtteid ja kuhu oleks tehtud mingi tehnoloogiasiire? Meil ei ole kahjuks mitte midagi ette näidata. Nii et seis on selles mõttes, puhtalt sõjaliste vajaduste mõttes, halb. 

Ma küsin kolm minutit juurde ka. 

Kolm minutit lisaaaega, palun!

Aga nüüd läheme majandusliku aspekti juurde. Siin on asi veel karmim. Me tõstame kaitsekulud 5,4%‑le SKT‑st ja selleks me peame laenama. See võidujooks meie idanaabri ja teiste totalitaarsete riikidega ehk nende alliansiga kestab tõenäoliselt aastakümneid. Võib-olla on see permanentne, vähemalt meie eluajal, mis tähendab, et me oleme sunnitud selle võidurelvastumisega kaasa jooksma. 

Nüüd ongi küsimus, et kui meie kaitsekulud on 5,4%, viis koma pluss protsenti, siis on väga suur vahe, kas me hakkame iga aasta laenama selleks 1%, 2%, 3% või 4% SKT‑st. Kui me lööme need arvud kokku, siis me ju näeme, mis see teeb 10 aastaga, 20 aastaga. Me väga pikalt seda maratoni ei jookse, meil on juba 4–8 aasta pärast toss väljas, me näeme, et me ei suuda selliseid kaitsekulutusi ülal hoida. Me ei saagi neid ülal hoida, kui raha voolab puhtalt riigist välja. Me arvame, et me ostame kuskilt kõige odavamat laskemoona, näiteks Brasiiliast, või ostame soomukid Türgist. Aga mis seisus me lõpuks oleme, kui me ise ei tooda midagi? Kui me siin toodame, siis see nominaalhind ongi mõnevõrra kallim. Kaudne efekt tähendab seda, et meie riik saab selle tootmise pealt makse, meie tööjõud on hõivatud. Ma arvan, et need kaotused, mis me oleme praegu saanud selle tagajärjel, et me oleme lihtsalt ära öelnud suurtootjatele – mürsutootjatele, laskemoonatootjatele, relvasüsteemide koostajatele –, on tõenäoliselt läinud maksma juba umbes 1% SKT‑st aastas. 

Miks Läti ja Leedu majandusel läheb paremini kui meil? Nad ei tee seda rumalat viga, mida meie teeme, et ostame kuskilt kõige odavamalt ega küsi, kas Kaitsevägi on sellega rahul, sest RKIK ju Kaitseväe juhatajale ei allu. Kaitseväe juhataja peab selle lihtsalt alla neelama. Tal on hea meel selle üle, et ta üldse midagi saab. Aga riigi majanduse seisukohalt me oleme jõudmas sinna, et seda maratoni me kaua vastu ei pea. 

Kaitsetööstus on praeguses julgeolekuolukorras paratamatult üks osa ja üks kandev osa meie majandusest. Kui me ei suuda seda arendada ja arvame, et me ostame kõike sisse, et meil pole tööstust üldse vaja – ma sõjaaja vajadustest üldse ei räägigi, neist ma juba rääkisin, puhtalt ka majandusest –, siis me selles maratonis nõrkeme juba Riigikogu järgmise valimisperioodi lõpuks või kõige hiljemalt ülejärgmisel valimisperioodil. See on see, mis meid ootab. 

Need on täiesti elementaarsed asjad. Mina ei ole majandusinimene, majandusteadlane ammugi mitte, aga need on lihtsad matemaatilised arvutused. Me peame hindama seda potentsiaali, mida me suudame põhimõtteliselt ise toota, ja peame hindama, kas me suudame toota lõhkeainet. Meil on ainukesena Balti riikidest tsiviillõhkeaine tootmise kogemus, aga me ei tooda midagi. Me suudame toota mürske, me suudame toota miine, me suudame toota padruneid, me võiksime rahulikult panna kokku käsirelvi, panna kokku soomukeid, aga me ei tee mitte ühtegi asja neist praegu ja meil ei ole ka kavatsust seda teha. Kuidas me seda majandust üldse arendame, kui meie mõtlemine on niivõrd piiratud? Tänan! See on kõik.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Vladimir Arhipovi ja Peeter Ernitsa 14. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine kohalike omavalitsuste volikogude otsustusõiguse suurendamise kohta maamaksumäärade kehtestamisel. Palun arupärimist siia tutvustama kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ütlen, Leo Kunnase mõtte jätkuks, kes küsis, et mis toimub ja miks neid otsuseid ei tehta ja miks majandust ei turgutata, et seda me ju tegelikult näemegi: ei turgutatagi ja neid otsuseid ei tehta. See väljendub ju arvudes, majandusarvudes, mis ei kasva. Ja kui see väljendub majandusarvudes, siis see [väljendub] jällegi inimeste toimetulekus ja üldistes hädades. Ega seda praegune valitsus ju tunnistada ei taha. 

Aga lisaks sellele tehti eelmine aasta siinsamas Riigikogus üks maamaksumäärade kehtestamise otsus, mis puudutas kohalikke omavalitsusi. Selle kohta on meil esitatud ka arupärimine lugupeetud regionaal‑ ja põllumajandusministrile Hendrik Johannes Terrasele, esitasime selle juba maikuus. 

Ma tuletan lihtsalt meelde, et mis puudutab maamaksu üleüldiselt, siis seaduseelnõu muudatuse abil otsustati suurendada maa maksustamise määra. Samal ajal, kui see otsus tehti – mis siis, et see on selline otsus, millega me suurendame maa maksustamise määra, anname vabamad käed kohalikule omavalitsusele –, öeldi, et ega see ju veel ei tähenda, et kohalikud omavalitsused hakkavad kohe maamaksu tõstma. Mis teie arvate? Loomulikult nad tõstsid. Aga mispärast tõstsid? Kas neil oli teisi valikuid? Samal ajal kui arutati otsust, et anda kohalikele omavalitsustele õigus suurendada maamaksu määra, ja võeti see vastu, ju tõsteti käibemaksu ja muid makse. Loomulikult pidi kohalik omavalitsus kuskilt seda raha saama ja nii ta panigi maale suuremad maksud peale. Aga see on üks pool kogu sellest hädast. 

Lisaks sellele, millest arupärimine ka räägib – siinkohal ma loen selle arupärimise ette –, on teine mure. Maamaksuseaduse muudatused, millega muudeti kohalike omavalitsuste õigusi maamaksumäärade kehtestamisel ja kaotati senine võimalus kehtestada erinev maksumäär põllumajanduslikuks kasutuseks olevale haritavale maale ja looduslikule rohumaale, on tekitanud päris palju probleeme. Varasema maamaksuseaduse redaktsiooni kohaselt oli omavalitsusel võimalik määrata põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatavale haritavale maale ja looduslikule rohumaale madalam maksumäär võrreldes üldise maatulundusmaa maksumääraga. 2022. aastal Maa-ameti läbiviidud korralise maa hindamise tulemusena tõusis paljude katastriüksuste maksustamishind märkimisväärselt. Kehtiva seaduse kohaselt ei ole omavalitsustel enam võimalik haritavat maad ja metsamaad maksustada erinevalt, kuigi nende sihtotstarve ja kasutuskoormus on oluliselt erinev. Näiteks juhul, kui omavalitsus peab mõistlikuks, et põllumajandusmaa maamaks kasvaks aastas 10–15% võrra, võib ühtne määr tähendada samal ajal metsamaa maamaksu langust kuni 60%. Selline olukord ei ole tasakaalus ega arvesta omavalitsuse vajadust arvestada kohalike eripäradega ning toetada maa tootlikku kasutust.

Vastavalt sellele soovisimegi, et lugupeetud regionaal‑ ja põllumajandusminister vastaks siinsamas puldis kolmele küsimusele. Need on järgnevad. Kas teie ministeerium tunnistab probleemi, mis on tekkinud omavalitsuste otsustusõiguse vähenemise tõttu maamaksumäärade kehtestamisel? Kas te peate põhjendatuks, et omavalitsustel oleks taas õigus eristada põllumajanduslikus kasutuses olevat haritavat maad ja looduslikku rohumaad teistest maatulundusmaa liikidest? Kolmas küsimus: "Kas valitsus kavatseb algatada maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis taastaks ja suurendaks omavalitsuste õigust kehtestada eraldi maksumäärad erinevatele maatükkidele?" 

Nii nagu Riigikogu esimees juba ette luges, arupärimise esitajad on seitse Riigikogu liiget, kes kõik kuuluvad Keskerakonna fraktsiooni. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Head ja väärikad Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad Lauri Laats, Vadim Belobrovtsev, Aleksei Jevgrafov, Andrei Korobeinik, Aleksandr Tšaplõgin, Vladimir Arhipov ja Peeter Ernits! Üllatuslikult on proua Kovalenko-Kõlvart siit nimekirjast puudu, aga ilmselt on ta mõttes teiega. 

Suur tänu teile selle arupärimise eest, mis puudutab üht riigi ja kohaliku elu alustala – maamaksu. See on teema, mis nõuab tasakaalu, et tagada ühelt poolt maaomanikele õiglane ja ettenähtav maksukoormus ning teiselt poolt omavalitsustele stabiilne tulubaas, milleta ei saa pakkuda kvaliteetseid teenuseid meie koolides, lasteaedades, teede korrashoiul või sotsiaalhoolekandes. 

Hiljutised muudatused maamaksuseaduses on olnud osa hädavajalikust moderniseerimisest. Me ei tohi unustada, et eelmine laiaulatuslik maade hindamine toimus ligi 20 aastat tagasi ning selle aja jooksul on maa väärtus ja majanduskeskkond dramaatiliselt muutunud. Uus kord on loodud selleks, et ta oleks õiglasem ja läbipaistvam ning annaks kohalikule tasandile rohkem sõnaõigust. 

Aga asun nüüd teie küsimuste juurde. Küsimus nr 1: "Kas teie ministeerium tunnistab probleemi, mis on tekkinud omavalitsuste otsustusõiguse vähenemise tõttu maamaksumäärade kehtestamisel?" Lugupeetud küsijad, ma pean kohe alguses ütlema, et ma ei saa nõustuda selle väitega, justkui oleks omavalitsuste otsustusõigus vähenenud. Faktidele tuginedes on näha, et olukord on täpselt vastupidine. Kohalike omavalitsuste autonoomia ja paindlikkus maamaksu kujundamisel on tänaseks suurem kui kunagi varem. Oleme teadlikult loonud omavalitsustele mitmekülgse ja paindliku tööriistakasti, et nad saaksid ise, lähtudes oma valla või linna eripäradest, kujundada parima võimaliku maksupoliitika. 

See tööriistakast sisaldab mitut olulist hooba. Esiteks, maksumäärade diferentseerimine kolmes grupis. Varasema kahe asemel on nüüd kolm gruppi: on maatulundusmaa maksimaalse määraga 0,5%, elamumaa ja õuemaa määraga kuni 1% ning kõik muud maad, peamiselt äri‑ ja tootmismaad määraga 2% maa maksustamishinnast. See annab volikogudele selge võimaluse kohelda erineva sihtotstarbega maid erinevalt, näiteks toetada elamuehitust ja põllumajandust madalama määraga.

Teiseks, maamaksu aastase kasvu piirmäära lokaalne otsustamine. Alates 2026. aastast on iga omavalitsuse volikogu käes õigus kehtestada maamaksu aastasele kasvule lagi. 

Kolmandaks, summapõhine kodualuse maa soodustus. Omavalitsused saavad alates 2026. aastast rakendada kodualuse maa suhtes maksusoodustust. Samas tunnistan ma täiesti probleemi, millele te oma arupärimise tausta kirjelduses viitate, nimelt pinget metsamaa ja haritava maa maksustamisel. Probleemi juur on 2022. aasta maa hindamise tulemustes. Haritava maa maksustamishind kasvas keskmiselt 22,5 korda, metsamaa oma aga 4,6 korda. Et vältida maaomanike šokki, langetati maksimaalseid määrasid. See on tekitanud olukorra, kus omavalitsus, soovides kaitsta põllumeest liiga suure maksukoormuse eest, peab leppima metsamaalt laekuva maksutulu vähenemisega. Näiteks on metsamaa keskmine maksustamishind hektari kohta 1225 eurot, mis on ligi neli korda madalam kui haritava maa keskmine maksustamishind 4529 eurot. See tähendab, et isegi sama maksumäära juures on maksutulu hektari kohta kordades erinev.

Küsimus nr 2: "Kas Te peate põhjendatuks, et omavalitsustel oleks taas õigus eristada põllumajanduslikus kasutuses olevat haritavat maad ja looduslikku rohumaad teistest maatulundusmaa liikidest?" Head küsijad, see on arupärimise tuumküsimus ning see igati väärib väga põhjalikku ja kaalutletud vastust. Lihtne jah või ei poleks kohane, sest teema puudutab meie maapoliitika ja maksusüsteemi aluspõhimõtteid. 

Alustuseks pean meenutama, et maamaks on oma olemuselt varamaks. See tähendab, et maksustamise aluseks peab olema vara väärtus ehk maa maksustamishind. Igasuguste erisuste, soodusmäärade või eraldi maksugruppide loomine peab olema väga selgelt põhjendatud. Peamine põhjendus saab olla see, et ilma sellise erisuseta muutuks maksukoormus mõnele maaomanike grupile üle jõu käivaks või süsteemis tekiks ebaõiglus, mida me ei saa aktsepteerida.

Selle põhimõtte valguses küsimegi: kas põllumajandusmaa eristamiseks on piisavalt kaalukas põhjus? Minu hinnangul on argumente, mis sunnivad meid seda väga tõsiselt kaaluma. Esiteks, majandusloogika erinevus. Siin ongi see peamine vastuolu. Haritavalt maalt ja looduslikult rohumaalt on põllumajandustootjal võimalik teenida tulu igal aastal. See on iga-aastase tsükliga majandustegevus. Metsamaa puhul on tegemist pikaajalise investeeringuga. Tulu teenitakse reeglina raie käigus kord 60–80 aasta jooksul. Kuid kulud, sealhulgas maamaks ja metsa hooldamise kulud, on metsaomanikel iga-aastased. Põllumaa ja metsamaa maamaksumäärade eristamisel tuleb vältida olukorda, kus metsamaa kui väiksema tulupotentsiaaliga maa maksukoormus ei muutuks ebaproportsionaalselt suureks. 

Teiseks, maa kui tootmissisend. Nii põllumehe kui ka metsaomaniku jaoks on maa peamine tootmissisend. Meie riigi huvides on, et see tootmissisend oleks aktiivses ja heaperemehelikus kasutuses. Õiglane maksusüsteem peab seda soodustama, mitte karistama. 

Kolmandaks, praktilised argumendid ja lihtsus maaomaniku jaoks. Maakasutus ei ole alati mustvalge. Haritava maa või loodusliku rohumaa võsastumise teel üleminek metsamaaks on sujuv ja aastaid kestev protsess. Kui maksumäär muutuks üleöö hetkel, mil katastriüksuse kõlvik registris muutub, tekitaks see maaomanike seas segadust ja ebakindlust. Maksusüsteem peab olema võimalikult arusaadav ja stabiilne. 

Seega on minu vastus teile: jah, ma pean selle küsimuse arutamist ja lahenduse otsimist põhjendatuks. Kuid me ei tee seda uisapäisa. Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis käib hetkel põhjalik analüüs, et hinnata eraldi maksumäärade võimaliku taastamise mõjusid. See analüüs valmib sügisel ja annab meile parema pildi, kas ja millises mahus võiks seadusemuudatus olla põhjendatud. Alles selle põhjal saame otsustada, kas tulla Riigikogu ette vastava eelnõuga. Meie eesmärk ei ole kiirustamine, vaid lahendus, mis tooks tasakaalu ja oleks kestlik. 

Maamaks on oma olemuselt varamaks, mistõttu erisuse loomine peab olema igati selgelt põhjendatud. Meie hinnangul on olemas argumente, mis väärivad kaalumist, näiteks põllumaa ja metsamaa erinev majandusloogika ning maa kui tootmissisendi roll. Samas tuleb väga hoolikalt hinnata, kas ja millises vormis looks eristamine õiglasema süsteemi ega tooks kaasa täiendavat ebakindlust. Seetõttu ütlen, et arutelu on põhjendatud ja vajab jätkamist, kuid lõplikku otsust siin veel ei ole. See on väga oluline küsimus ja vajab põhjalikku arutelu. 

Küsimus nr 3: "Kas valitsus kavatseb algatada maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis taastaks ja suurendaks omavalitsuste õigust kehtestada eraldi maksumäärad erinevatele maatüüpidele?" Jah, me kavatseme tegutseda, kuid me teeme seda läbimõeldult ja andmetele tuginedes. Nagu ma eelmisele küsimusele vastates selgitasin, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis on käimas põhjalik analüüs, et hinnata metsamaa ja haritava maa eraldiseisva maksustamise kõiki mõjusid. Oleme koondamas andmeid ja analüüsime, millist mõju see avaldaks metsandus‑ ja põllumajandusettevõtetele. See analüüs valmib eeldatavasti käesoleva aasta sügisel. Kui selle analüüsi tulemused pakuvad välja tasakaalustatud ja toimiva lahenduse, mis arvestab nii maaomanike, põllumeeste, metsaomanike kui ka omavalitsuste huve, siis oleme valmis tulema Riigikogu ette vastava seaduseelnõuga. Meie eesmärk on luua süsteem, mis on õiglane, selge ja pikaajaliselt kestlik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Kõigepealt küsib kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Väga hea, et te seda analüüsi teete. Ütlesite, et see saab nüüd sügisel valmis. Ma loodan, et ikkagi 2025. aasta sügisel. Miks ma seda ütlen? Sest kevadel ma küsisin toimetulekutoetuse kohta, millal seda tõstetakse, seda 200 eurot, mis inimesele on [ette nähtud]. Selle analüüs võtab üle aasta aega. Teie olete praegu tšempion ses suhtes. 

Aga eks need omavalitsused, kes selle uue maamaksukorra järgi maamaksu tõstavad, ole [väljapääsmatus] olukorras, sest kuskilt tuleb seda raha ju võtta. Valitsus pani igasuguseid teisi makse juurde, aga omavalitsused peavad kuidagi elama. 

Minu küsimus haakub olemasoleva [küsimusega], aga kaitseb rohkem KOV‑ide õigusi. Kas teie hinnangul oleks otstarbekas anda kohe kõikidele KOV‑idele suurem otsustusõigus maamaksumäära diferentseerimisel, et nad saaksid arvestada piirkondlikku eripära ja kohaliku elaniku majanduslikku toimetulekut?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks praegu ongi seaduse järgi need piirid kehtestatud, kohalik omavalitsus saab nende piiride raames, arvestades, mis on selle omavalitsuse jaoks kõige parem lahendus, seda [määra] ka kehtestada. Tõepoolest, selle asja tuum ongi selles, et erinevatel kohalikel omavalitsustel on erinev hulk põllumajandus‑ ja metsamajandusmaad ning nad peavad maad maksustades arvestama sellega, mis on nende jaoks ja nende piirkonnas olevate ettevõtjate jaoks kõige mõistlikum. See paindlikkus kohalikel omavalitsustel on ja ma arvan, et seda paindlikkust nad ka kasutavad. Koostöö Eesti Linnade ja Valdade Liiduga selles asjas on olnud läbiv ja see kestab siiamaani.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite, et see süsteem ei ole just kõige õiglasem. Aga ma küsin, et miks siis selline süsteem kehtestati, et nüüd, mõned aastad hiljem, tuleb hakata mõtlema sellele, kas on mõttekas seda kuidagi modifitseerida ja elulähedasemaks tuua.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mina selle kehtestamise aja tagamaid nii täpselt ei tea. Ma nende arutelude juures kahjuks ei viibinud. Aga eks see suur muutus tulenes sellest, et 20 aastat ei olnud maa väärtust hinnatud. Ümberhindamisel selgusidki need kõige suuremad käärid: põllumajandusmaa väärtus oli lihtsalt neli korda rohkem kasvanud kui metsandusmaa väärtus. Sinna see koer maetud on. Hetkel on mõistlik analüüsi kaudu tõestada, kuidas oleks kõige mõistlikum sellega edasi toimetada. Kui toonased otsused tehti sellised ja neid annab parandada või teha kohalikele omavalitsustele ja ettevõtjatele realistlikumaks ja õiglasemaks, siis ma arvan, et selles suunas tasub töötada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Siiras heameel on tõdeda, vähemalt lugesin seda välja teie jutust, et te olete meie tähelepanekuid arvesse võtnud ja juba tegelete selle [teemaga]. See tähendab seda, et meie maikuus tehtud töö, kui me arupärimise esitasime, ei ole päris luhta läinud.  

Aga ma küsin üleüldise printsiibi kohta: maamaksu tõstmine ja maksumäärad. Üleüldiselt pidid kohalikud omavalitsused, nii nagu hea kolleeg Vladimir Arhipov ütles, tõstma maamaksu. Eks me oleme kõik seda omal nahal tundnud, näiteks ka mina Tallinnas. Minul tõusis maamaks vist lausa kaks korda. 

Teie kui regionaalminister ju omate infot. Meil on hästi suured regionaalsed erinevused. Meil on selge vahe Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel, palgalõhe on täpselt samamoodi, muster joonistub välja. Lisaks tehakse otsus tõsta maamaksu. Kuidas see on mõjunud regionaalpoliitikale ning kohalikele omavalitsustele ja inimestele? Kas selline analüüs on olemas või äkki tulemas?

Aitäh, hea küsija! Teie nälg erinevate analüüside ja info järele teeb teile au. Kui ma midagi sellist suudan ministeeriumis leida, siis ma kindlasti selle teile saadan. 

Räägime korra sellest maamaksuasjast. See ongi koht, kus kohalikel omavalitsustel on võimalik arvestada sellega, mis on sealsed piirkondlikud eripärad, kaasates kõiki volikogu liikmeid sinna otsustusprotsessi. Ma arvan, et selline vabadus neil on: nad saavad arvestada sellega, kuidas nende valla struktuur välja näeb.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Ütlesite, et teie nende arutelude juures ei olnud, kuid te olite sel ajal koalitsioonis. Teie olete üks, kes tookord selle poolt hääletas. Ma ei saa aru, kuidas saab sisusse sisse vaatamata hääletada. 

Minu arust siin erilist paindlikkust ei ole. Seda enam, et nüüd on tekkinud probleem ühinevate valdadega. See aasta ühinevad Jõhvi ja Toila, 1. oktoobriks tuleb maamaksumäärad kehtestada. Kui volikogud kehtestavad erinevad maamaksumäärad, kuidas hakkab siis maamaks olema ühes haldusüksuses erinevate määradega? Kas seal on probleeme või seal ei teki probleeme? See küsimus on ka nendes ühinevates volikogudes arutelu all olnud.

Aitäh selle teema tõstatamise eest! See on küsimus, millele mul hetkel detailset vastust ei ole, küll aga saan ma selle järele uurida. Ma kujutan ette, et siin on kaks varianti: kas kohaldatakse emma-kumma valla määrasid või siis jäävad üleminekuperioodiks nendele maa-aladele määrad, mis on varasemalt kehtestatud. Eks see ilmselt emb-kumb nendest on, aga ma uurin selle täpsemalt järele ja palun teile [vastuse] saata.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Tõepoolest, maamaksumäärad olid pikka aega tõstmata ja ühel hetkel tuli see liigutus ära teha. Aga tookordne valitsus, kes seda tegi, oli ettenägelik. Kohalikud omavalitsused on rahastamise tingimustega ikkagi, väga paljud neist, vaeslapse ossa määratud ja raha on neil vähe. Neil on selline surve peal, mistõttu kui see maamaksumäära piirang, et see maks tohtis aastas tõusta ainult vaat nii ja nii palju, 10%, maha võeti, siis nüüd tahaksid need vaesed omavalitsused hirmsasti virutada kohe täie rauaga, sest keskvalitsus on selle loa neile andnud. Miks te seda tegite? 

Teine asi on see, et põllumajandusmaa ja metsamaa maksumäärad selle ümberhindamise käigus kõvasti tõusid. Mida peavad tegema need inimesed, kelle põllumajandusmaale ja metsamaale on seoses rohepöördega suured looduskaitselised piirangud peale pandud? Kas Eesti inimese rõõmuks jääbki siis see, et muudkui maksa ja maksa?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks see ole kohalike omavalitsuste autonoomia küsimus. Maamaks on nende pärusmaa, nad saavad seda kehtestada vastavalt sellele, kuidas kohalikud volikogud tunnetavad, millised on nende võimalused. Sama kehtib ka riigi puhul. Ma arvan, et seal kindlasti käivad need arutelud, kuidas neid maksumäärasid tõsta. Aga minu hinnangul on kohalike omavalitsuste autonoomia selles küsimuses õigustatud, me peaksime liikuma sinnapoole, et kohalike omavalitsuste autonoomiat suurendada. 

Vabandust, mis see teine küsimus oli? (Helle-Moonika Helme täpsustab.) Jah, looduskaitselised piirangud, ma mõistan. Aitäh selle täpsustuse eest! Looduskaitseliste piirangute kohta oskab härra Sutt teile kindlasti täpsemalt öelda. Aga me vaatame just tulundusmaa aspektist, millise maa peal on võimalikud eri tegevused. Ma ei ole täpselt kindel, kuidas neid looduskaitsealasid sinna kategoriseerida. Hetkel on seal majandustegevuse mõttes käärid sees ja ma arvan, et seda oleks tõenäoliselt mõistlik, kui analüüs seda näitab, korrigeerida.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Head kolleegid! Ma tulin siia pulti, et rääkida natuke laiemalt sellest valitsuse otsusest, mis annab kohalikele omavalitsustele võimaluse tõsta maamaksu mitmekordselt. Ma tuletan meelde, et see oli sotside ministri juhitud eelnõu, mis koos Reformi ja Eesti 200‑ga [seadusena] vastu võeti, see oli eelmise valitsuskoosseisu ajal. 

See jutt, mis ka täna kõlas, jutt kohalike omavalitsuste iseseisvusest, võimalusest lisaks raha koguda, kaasa rääkida, ise otsustada, on ju silmakirjalik. Tegelikult valitsus lihtsalt tahab, et kohalikud omavalitsused hakkaksid täpselt samamoodi inimesi koorima, nagu seda on valitsus viimased kaks aastat teinud. Omavalitsustele, eriti väikestele omavalitsustele, raha juurde ei anta, kohustusi pannakse aga aina juurde. Mis siis üle jääb? Omavalitsustel ei jäägi üle midagi muud kui hakata jällegi maksude näol raha kokku korjama. 

Kui mõni omavalitsusjuht, eriti just näiteks väikse valla juht, pöördub valitsuse poole ja ütleb, et teate, meil on kohustusi aina rohkem, te panete meile aina rohkem kohustusi peale, meil on vaja rohkem raha hariduse jaoks, selleks et maakoole lahti hoida, meil on vaja rohkem raha sotsiaalpoliitika jaoks, on ju ka kõik need lisakulud hooldereformi käigus tekkinud, siis me juba teame, mis sõnum valitsuselt tuleb: "Mis teil viga on? Me ju tegime teie jaoks nii hea eelnõu, me andsime teile võimaluse saada lisasissetulekut. Tõstke maamaksu! Selle jaoks me ju selle eelnõu tegime." 

Aga kuidas saavad väikesed vallad ja linnad seda endale lubada? Niigi kolivad inimesed sealt ära, [kohalike] inimeste toimetulek halveneb, väheneb kindlustunne, väheneb usaldus. Nüüd püütakse see Toompea poliitika ja stiil tuua ka kohaliku omavalitsuse tasandile. 

Ma tuletan uuesti meelde, et maapiirkondades on juba igasuguseid asju korraldatud. Tasuta ühistransport kaotati ära. Siis lubati, et [ühistranspordi olukord] läheb paremaks, sinna suunatakse rohkem raha. No ei tulnud sinna raha juurde, ei ole see paremaks läinud. Selle asemel viidi hoopis sisse automaks, mis on suur väljaminek maal elavatele peredele, kellele on auto hädavajalik. Teedeehitusse raha ei suunata, teed lähevad aina halvemaks. Ja siis te tahate öelda, et pärast seda kõike peavad kohalikud omavalitsused selle jaoks, et saada lisarahastust, hakkama mitmekordselt maamaksu tõstma, et see ongi see tänane lahendus!

Me näeme, kuidas Toompea poliitika on ilmunud kohalikule tasandile. Näiteks on see ilmunud Tallinna, kogu see üleolev juhtimisstiil. Needsamad erakonnad, needsamad poliitikud, kes on Riigikogus ajanud rahvavaenulikku agendat, kandideerivad nüüd erinevates kohalikes omavalitsustes. Paljud peidavad end valimisnimekirjade taha. Aga ärge laske end sellest petta. Vaadake hoolikalt neid nimekirju, neid poliitikuid. Vaadake, kuidas nad hääletasid, kui olid [hääletusel] automaks, käibemaksu tõstmine, tulumaksu tõstmine. Vaadake hoolikalt! 

Mina ütlen, et ärge valige neid erakondi, nende esindajaid, kes on viimased aastad olnud Toompeal võimul, teinud selle maksutsirkuse ja üritavad nüüd selle maksukaose viia ka kohalikule tasandile. Aitab sellest üleolevast suhtumisest, aitab sellest inimvaenulikust poliitikast! Toompea poliitika tuleb kohalikest omavalitsustest eemal hoida. Kohalikud omavalitsused peavad olema, vastupidi, tugevad, et sellele Toompea poliitikale vastu seista, vajaduse korral tuleb minna ka Riigikohtusse. Seetõttu, rahvas, on teie kohustus valida ennast kohalikul tasandil esindama selliseid inimesi, kes suudavad olla tugevad ja suudavad vastu seista sellele Toompea inimvaenulikule poliitikale. Aitäh!

Aitäh! Palun siia kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! No oli arvata, et selline arupärimine ja see maamaksuteema tulevad päevakorda. See maade hindamine oli tegelikult väga mõistlik tegevus, sest 20 aastat ei olnud ju maid hinnatud. Kui EKRE oli valitsuses, siis seda protsessi alustati. Tol ajal pandi maamaksuseadusesse piir ette, et maamaks ei saaks tõusta üle selle protsendi kehtivast [määrast]. 

Selle Riigikogu koosseisu ajal võttis eelmine valitsus, kus olid ka sotsid, kelle juhtimisel see uus maamaksumäärus välja töötati, piirangu eest ära. Eelmine aasta oli võimalik maamaksu tõsta kuni 50%. See 50% tõstmine tähendab seda, et 2026. aasta tõus võib olla 10%, see sõltub sellest, kuidas omavalitsus selle tõusumäära ja tõusunurga [paika] pani. Nii et [ei lähtuta] mitte 2024. aasta tasandist, vaid praegusest tasandist. Nii nagu eelkõneleja ütles, et see on valitsusele hea hoob, sest kui öeldakse, et annate kohustusi juurde, aga kust raha võtta, [saab vastata, et] tõstke maamaksu.

Samas on maatulundusmaa pealt makstav maks otsene kulu põllumajandustootjatele, meie toidutootjatele, [kellest sõltub meie] toidujulgeolek. Selle aasta tingimused on põllumajandustootjatele väga rasked olnud. Praegu kumab igalt poolt läbi, igal kohtumisel [räägitakse sellest], kas riik teeb midagi, et põllumeestel läheks kas või normaalselt. Saagid küll tulevad, samas saagil praegu kvaliteeti ei ole märja [ilma tõttu]. See maatulundusmaa kaudu maamaksu tõstmine lööb otseselt põllumajandustoodangu omahinna ja ka põllumajandustootjate hakkamasaamise pihta. 

Praeguses valitsuses ei näe ma ühtegi lootuskiirt, et nad hakkaksid põllumehi toetama. Pigem on nad valmis sealt raha ära võtma ja põllumeestele ütlema, et te saate Euroopast raha, aga meie Eesti riik ei toeta [teid]. Maamaksu kaudu oleks see võimalik. Riigil on hea öelda, et aga see on kohalike omavalitsuste maks, seda te maksate ainult kohalikes omavalitsustes, rääkige sellest omavalitsustes, minge volikogudesse, muutke seda seal. 

Teine asi maade hindamisega seoses on see, et nüüdne Maa‑ ja Ruumiamet jagab rendimaid. Seal võiks ka riik vastu tulla ja seda rendihinda ümber vaadata. Aga ei, seda ei tehta, kuna järgitakse kindlalt seadust. Sellest lähtuvalt ei ole võimalik hinda langetada. 

Lõppkokkuvõttes, jah, maamaksuga läheb kohalikes omavalitsustes selles mõttes raskeks, et kus on võimul inimesed, kes on igat moodi seda meelt, et maksu tõsta, seal seda tehakse. Aga seal, kus EKRE saab võimule, me maamaksu langetame. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Aga liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Arvo Alleri, Rain Epleri, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Helle-Moonika Helme ja Anti Poolametsa 16. juunil käesoleval aastal esitatud arupärimine Läti punahirvede kohta Eestis. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! 16. juunil esitasime arupärimise punahirvede kohta, kes tuiasid Põhja-Eestis Kunda ja Viru-Nigula ümbruses. Seda kajastas ka kohalik Virumaa Teataja nii 21. märtsil kui ka 24. aprillil. Sellega seoses esitasime kuus küsimust ministrile, sest põllumajandustootjad olid mures, nad ei osanud kellegi poole pöörduda. 

Kuna tegu oli punahirvedega, kellel olid kõrvamärgid kõrvas, pidid need olema põllumajandusloomad. Aga kuna nad jooksid mööda metsasid ringi ilma nõndanimetatud karjakuta või järelevalveta, siis oli segadus, kas nad on metsloomad või on nad koduloomad. Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet olid nõutud. Küttida neid ei tohtinud, kuna nad olid mingil hetkel poegima hakkamas. Poeginud loomad on ilma kõrvamärkideta, võiks öelda, et nad on juba metsloomad, aga kõrvamärkidega ringi jooksvad hirved on koduloomad. Kahe ametkonna vahel oli segadust, kohalikud ei saanud abi kohalikust omavalitsusest ega Põllumajandus‑ ja Toiduametist. Keskkonnaametist ei tulnud ühte [kindlat] sõnumit, mida nendega peale hakata. 

Üks asi on see, et nad kevadel ikkagi sõid taliviljapõllud paljaks, teine asi on see, et nad trampisid need [põllud] läbi. 

Uurisin, mis on vahepeal muutunud. Tegelikult ei ole mitte midagi muutunud, keegi ei ole mitte midagi rohkemat seal liigutanud. Ma loodan, et minister on saanud suve jooksul selgust ja annab meile nende kuue küsimuse põhjal ülevaate, mis olukord punahirvedega on. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad Arvo Aller, Rain Epler, Rene Kokk, Helle-Moonika Helme ja Anti Poolamets! Tänan teid selle arupärimise eest, mis käsitleb Lääne-Virumaa Kunda piirkonna põllumeestes suurt meelepaha tekitanud juhtumit. 

Ma mõistan täielikult kohalike inimeste muret ja frustratsiooni, kui nende põlde rüüstavad ja metsanoorendikke hävitavad loomad, kelle päritolu ja staatus on olnud pikalt ebaselge. Ministeerium on teemaga tegelenud ja ma annan teile täna põhjaliku ülevaate sellest, mida me teame ja mis on senimaani tehtud. 

Esimene küsimus: "Millisest Läti Vabariigi farmist (piirkonnast) on punahirved toodud Eestisse?" See on loo keskne küsimus. Ma pean kohe selgelt ütlema, et need loomad toodi Eestisse ebaseaduslikult. Ametlikku teavitust nende liikumise kohta ei ole Euroopa Liidu loomade liikumise infosüsteemis TRACES tehtud. See tähendab, et riiklik veterinaarkontroll on jäänud teostamata nii Läti kui ka Eesti ametnike poolt. Põllumajandus- ja Toiduameti idaregiooni loomatervise ja ‑heaolu juhtivspetsialist on teinud põhjalikku uurimistööd. Ametnikud on suhelnud Läti pädeva asutusega. Loomade kõrvamärginumbrite alusel on põhjendatud alus arvata, et hirved pärinevad Lätist Tukumsi maakonnast ettevõttest SIA Dunduru plavas. 

Küsimus nr 2: "Milline organisatsioon või isik on nimetatud punahirved Eestisse toonud ja mis eesmärgil?" Uurimise käigus on selgunud, et loomad tõi Eestisse eraisik Meelis Järv. Transport toimus 2024. aasta detsembris ja kokku toodi 18–20 punahirve. Nagu mainitud, puudus loomadel nõuetekohane veterinaarsertifikaat, mida loomade riikidevahelisel liikumisel nõutakse. Loomade Eestisse toomise eesmärk oli paigutada nad aedikusse ning tappa seal oma otstarbeks vorstitootmise eesmärgil. Kahjuks läks asi valesti juba loomade mahalaadimisel. Loomi siia tellinud isikut ei olnud veokil vastas ja autojuhil ei õnnestunud loomi turvaliselt aedikusse suunata. Seetõttu pääsesid nad vabadusse ja on sestsaadik elanud Viru-Nigula valla metsades. 

"Millised on olnud senised tegevused nende hulkuvate loomade ohjamiseks?" Niipea kui probleem ilmnes, algas suhtlus ametkondade, kohaliku kogukonna ja loomaomaniku vahel. PTA ja Meelis Järv ise suhtlesid kohalike jahimeestega, et leida lahendus loomade püüdmiseks või küttimiseks. Keskkonnaamet on väljastanud väljaspool jahihooaega kolm luba nende loomade küttimiseks niinimetatud nuhtlusisenditena. Üks luba on tänaseks realiseeritud. Ülejäänud loomi, kes on metsa jäänud, saab küttida tavalise jahipidamise hooajal nagu ka teisi ulukeid. 

"Kuidas kompenseeritakse kohalikele maaomanikele loomade tekitatud kahjud?" See on kahjuks kõige valusam küsimus kohalike jaoks. Meile teadaolevalt on kahju kannatanud kolm inimest, kahel juhul on rikutud taliviljapõllud ja ühel juhul metsanoorendik. Siin on ülioluline mõista juriidilist vahet. Kui kahju tekitavad metsloomad, siis hüvitab kahju teatud reeglite alusel Keskkonnaamet. Antud juhul on tuvastatud, et neil loomadel on olemas kõrvamärgid, ja seetõttu on nad peetavad loomad, kes on omaniku tegevuse või tegevusetuse tõttu loodusesse pääsenud. Seetõttu vastutab nende tekitatud kahju eest loomade omanik. Kui omanik on surnud, läheb vastutus üle tema pärijatele. Kunda jahimehed on pakkunud kahjude korvamiseks kompensatsiooni, kuid kaks kannatanut ei ole seda veel vastu võtnud. Kuna kahjusumma ületab 4000 eurot, on PTA juhtivspetsialist andnud kannatanutele soovituse pöörduda politseisse ja esitada kahjuteade. 

"Kes, kuidas ja millal looduses hulkuvate koduloomade probleemi lahendab?" Siin on tegemist juriidiliselt keeruka hübriidolukorraga. Ühelt poolt on tegemist hulkuvate loomadega, kelle püüdmise, pidamise ja hukkamise peab vastavalt loomakaitseseaduse §‑le 5 oma haldusterritooriumil korraldama kohalik omavalitsus. Teisalt, kuna need loomad elavad nüüd vabalt metsas, tegeleb nende järelevalvega Keskkonnaamet. Praktikas tähendab see tihedat koostööd, mis ka toimub. Lõplik lahendus on nende loomade eemaldamine meie loodusest reguleeritud küttimise abil, mida Keskkonnaamet korraldab koostöös kohalike jahimeestega. 

"Milline on konkreetsete ametnike, kes ei ole senini olukorda lahendanud, vastutus?" Ma saan kinnitada, et ametnikud on tegutsenud vastutustundlikult ja oma pädevuse piires. PTA ametnik on teinud koostööd Läti pädeva asutusega ja tuvastanud loomade võimaliku päritolu ning konsulteerinud PTA õigusosakonnaga väärteomenetluse algatamiseks veterinaarseaduse § 99 alusel, mis käsitleb loomade ebaseaduslikku sissetoomist. Keskkonnaamet on omalt poolt väljastanud load loomade arvukuse reguleerimiseks. Süüdistus tegevusetuses ei ole minu hinnangul seega põhjendatud. 

Lõpetuseks. See erakordne juhtum on andnud meile väärtusliku õppetunni. Selleks et tulevikus sarnastele piiriülestele ja juriidiliselt keerukatele juhtumitele oleks olemas kiirem ja standardiseeritud lahendus, töötame ministeeriumis koos Keskkonnaameti ning Justiits‑ ja Digiministeeriumiga välja selge tegevusjuhise. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et kolm jahiluba on antud ja kaks nendest on ära realiseeritud. Või oli kaks realiseerimata, ma sellest ei saanudki tegelikult aru. Ühesõnaga, üks või kaks looma on maha lastud, ülejäänud kuskil hulguvad. Ma saan ka sellest aru, et see ei ole sinu haldusalas, ütleme siis, loomade küttimine on teise ministeeriumi haldusalas. Aga ega need ei ole ainsad loomad, need tekitavad lihtsalt majanduslikku kahju, aga meil on ka hundid, karud ja kõikvõimalikud muud nuhtlusulukid, kelle [küttimiseks] ka ei anta lubasid. Lubasid peab justkui andma teine ministeerium või teine asutus või teises haldusalas olev asutus, aga mured on kõik sinu haldusalas. Mis siis nüüd saab sellega?

Aitäh selle küsimuse eest! Osaliselt on teie diagnoos väga õige. Metsloomade ja jahipidamise eest vastutab teine ministeerium, aga kahju kannatab tihtipeale põllumajandustootmine. Küll aga meil on – neid on ka täna – Kliimaministeeriumiga arutelusid erinevate metsloomade arvukuse koha pealt. Selles osas koostöö minu hinnangul toimib. Oluline on märkida, et süsteem on terviklik. On väga palju faktoreid, mis on viinud selleni, et meie huntide arvukus on kõrge, meie karude arvukus on kõrge. On oluline leida see koht, kus säiliks looduslik tasakaal ning metsloomad oleksid metsas alles ja suudaksid omakeskis toimetada, ilma et nad liialdaselt sekkuksid inimeste ellu. See on väga oluline küsimus ja see on ka minu hinnangul väärt kohest ja kiiret reageerimist.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma vaatasin praegu, see kadunukene, Rakvere võrkpalliklubi juht, oli, nagu ma aru saan, suur loomakasvataja, lihaloomade kasvataja, ja siis mõtles, et saab vorsti segamini lihaveiseid ja hirvi panna. Kummaline segadus. Virumaa Teataja midagi ei teadnud, aga ma vaatasin kadunukese Facebooki lehte. Veebruaris ta pani sinna üles, et hirvekari jookseb kellegi härra Hussari – mitte meie juhataja – akna all. See on tema lehel kirjas. Ta räägib nendest hirvedest veel veebruaris-märtsis. Aga Virumaa Teataja ja ametivõimud said sellest nagu alles nüüd teada. Kuidas see võimalik on?

Aitäh selle küsimuse eest! Praeguseks on see teadmine olemas, pilt on ees. Mis hetkel nad seda täpselt avastasid, seda ma ei oska öelda. Ma andsin ülevaate, mis sellega on praeguseks peale hakatud ja kuidas sellega on toimetatud. Tõesti, praeguseks on antud isik lahkunud. See probleem, et punahirved on metsas, on ka jahi kaudu lahendamisel.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja ja arupärimisele vastaja! Tuleb tunnistada, et see arupärimine vist natuke kiirendas seda otsimistööd ja uurimistööd. Kevadel sai räägitud Lätist, aga ei olnud teada, et [need hirved] on Tukumsist toodud ja et on leitud see inimene, kes nad siia tõi. Nüüd on asjad kiirenenud ja ollakse valmis ka mingit hüvitist maksma. 

Aga ma uurin selle hüvitise maksmise kohta pealt. Te ütlesite, et nendest kolmest ettevõtjast kaks on põllumajandustootjad ja üks metsanoorendike kasvataja. Kas nendega võeti ühendust või nad ise esitasid kuskil oma hüvitistaotluse, et hirvekahjud saaksid hüvitatud?

Aitäh! Ametnikud on kõikide kahjusaajatega olnud kontaktis, nad on seda arutanud. Kuna kahjude tekitaja on põllumajandusloom, kelle eest vastutab omanik, siis selle kahju hüvitamise õiguslik alus on selline, et omanik hüvitab need kahjud. Sellega praegu tegeletakse.

Tiit Maran, palun!

Aitäh selle ülevaate eest! Tegelikult oli see päris informatiivne. Mulle tundub võimalik, et seda, mida me käsitleme, ei saa päris üksikjuhuna käsitleda. Selle aasta alguses, tegelikult märtsis ja aprillis, leiti täpselt samasuguse kollase kõrvamärgiga hirvi Hiiumaal Kõpu poolsaarel. Sinna nad nii kiiresti ei uju. Nii et mulle tundub, et siin on taustal midagi rohkemat. 

Küsimus on üldse see, kuidas takistada mitteseaduslike loomade loodusesse laskmist. Sinna ringi läheb ilmselt ka seesama puuma. Kui ta ikka on puuma, kuigi see on väga tõenäoline. Ma kahtlustan, et seda asja ei saa käsitleda ühe juhtumina, seda tuleks võtta hoopis laiemalt. Kas te sellel teemal olete ka Keskkonnaameti ja Kliimaministeeriumiga suhelnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Laiem kontekst on siin see, et koduloomadel võiks olla kiip, mille abil neid saaks leida, põllumajandusloomadel kõrvamärk. Alati seda küll ei ole. Sellest Hiiumaa kaasusest ei ole ma kuulnud. Pigem on need erandjuhud, millele ka jälile saadakse. Aga peab toonitama, et loomade vabastamise seisukohalt on see kohustus põllumajandustootjal, kes nende loomade eest vastutab, või loomade omanikul.

Selle puuma kohta: see [juhtum paistab olevat] kiiresti levinud, seda [puumat] on märgatud mitmes maakonnas. See ei ole hetkel vist ametlikku kinnitust saanud, et puuma seal liigub, aga see kahtlus mitmetel osapooltel on. Kui see loom üles leitakse ja kätte saadakse ning ta osutubki puumaks, siis saab täpsemalt edasi vaadata, kustkohast ta siia sai.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Mitmest allikast on mulle üsna veenvalt selgeks tehtud, et üks probleem ka Aafrika sigade katku puhul on see, et mitmeid aastaid jäeti metssigade arvukus piiramata. Tõsi, nüüd on võetud see asi ette, võib lasta emiseid ja isegi põrsaid. Aga siiski, [mõtleme] sellele üldisele pildile, mida Eestist kujundatakse või nüüd ongi kujundatud. Meie toidujulgeolek on raskelt löögi all. Aga sama teemaga seonduvad huntide küttimine ja tohutud kahjud, mis on talunikele tekitatud. Jällegi rohepöörde argumentide või ei tea mille tõttu ei saa neid kütitud. Nii et paneme korraks kokku hundid ja metssead. Kas mitte see tagasihoidlikkus populatsiooni piiramisel ei ole meie paljude probleemide allikaks olnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Kodusead on inimeste kontrolli all, bioohutusnõuded on Eesti farmides üsna kõrged ja taudifoon oli varasemalt sigalates null. Metsas seda [katku] ikkagi jätkus ja esile tuli, seega metssead seda kindlasti edasi kannavad. Me kuidagi ei saa neid isoleerida nagu kodusigu. Osa sellest taudifooni tõusust on kindlasti seotud populatsiooni kasvamisega. Võtmeküsimus sigade Aafrika katku kriisi lahendamisel ning pikaajalises vaates meie sealihakasvatuse ja ‑tootmise taastamisel on kindlasti see, kuidas me suudame hoida metsseapopulatsiooni kontrolli all. See on kindlasti võtmeküsimus. Nagu te väga targalt välja tõite, sealt tekib järgmine küsimus, et kui on vähem metssigu, kes on huntidele sihtmärgiks, siis võib omakorda [suureneda] hundi[populatsioon]. Minu hinnangul tuleb metsloomade probleemi käsitleda tervikuna, seda tuleb vaadata terve ökosüsteemi mõttes. Kindlasti on liikide mitmekesisus oluline ka meie metsakeskkonna jaoks. Aga seda proportsiooni peab vaatama ja seda peab vaatama tõsiselt, et saaks inimkahjusid ja põllumajanduskahjusid minimeerida.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Küsimus ei ole ainult punahirvedes. Küsimus on ka selles, et inimesed liiguvad hästi palju, reisivad küll lõunamaades, küll teistes parasvöötmemaades ja toovad kaasa ka eksootilisi loomi, need aga pääsevad siin putku. Nüüd me loeme, et mingisugune puuma kõnnib meil mööda metsi ringi. Samas on väga selge, et kuna meil looduskeskkonnas väga paljusid võõrliike ei ole varem eksisteerinud, siis nendega kaasneb tõsiseid probleeme, näiteks toon sellesama Hispaania teetigude probleemi. Kas need võõrliikide liikumised ja üle piiri liikumised näiteks ka Venemaalt – seal on suuri-laiu metsi oi kui palju –, kui siia saabuvad meil tavapärased liigid, nagu hundid, metssead, põdrad ja kitsed, võivad tuua meile ka erinevaid haigusi? Kas see võõrliikide meile tungimine, aga ka üle piiri liikuvate meie tavapäraste liikidega kaasnevad probleemid on ikkagi võetud nagu kaardistamisele …

Aitäh teile!

… ja nende probleemide likvideerimiseks on meetmed väljatöötamisel?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Te tõstatasite väga mitu olulist küsimust. Mul on küll kahju sellest, et siin debatis [ei osale] keskkonnaminister, keda kindlasti oleks asjakohane kaasata, sest tema vastutusalas see teema on. 

Aga loomade liikumise kohta: Venemaa piiri tarastatakse ja see kindlasti osaliselt piirab [loomade] sealtpoolt siia tulemist.  

Võõrliikide kohta. Puuma [siin ringiliikumine] ei ole minu hinnangul veel kinnitust leidnud, seetõttu ei oska ma hinnata, kas puuma on siia jõudnud. Kas ta on kuskilt loomaaiast ära põgenenud või on eratarbeks keegi teda koduloomana pidanud, see on alles selgumisel. Teeteod tõesti on väga laialt levinud probleem, nad on tulnud siia tõenäoliselt aiandussaaduste impordi kaudu. 

Aga kui loomade liikumisest rääkida, siis lätlased on osaliselt mures karude pärast, kes Eesti poolt sinnapoole liiguvad. Füüsilist piiri vahel ei ole, Eesti ja Läti piir on peaasjalikult see liikumise koht, seal me saame seda olukorda koostöös Läti jahimeestega vaadelda ja siis vastavalt tegutseda, kui vajadus ilmneb.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Meediast oleme lugenud või vähemalt mina olen lugenud, et hoolimata sellest, et meil siin Eestis seakatk möllab, on soomlased sellest nagu kuidagi pääsenud või eemale jäänud. Ma olen lugenud ka, et soomlastel on väga ranged meetmed piiril, kas nad toiduainete riiki toomist lubavad ja kuidas nad seda kontrollivad. Meie ütleme nüüd, et metssead võivad tulla ka üle piiri Venemaalt. Teatavasti on ka Soomel Venemaaga päris pikk ühine piir. Kas te olete mõelnud, et võib-olla analüüsiks, mida soomlased selles küsimuses teevad õigesti ja mida meie – ma ei taha öelda, et me teeme midagi valesti – võiksime teha, et asjad oleksid paremad?

Aitäh selle küsimuse eest ja väga täpse teadlikkuse eest Soome olukorrast! Soomes on äärmiselt vähe metssigu. Osaliselt tuleneb see laiuskraadist, neil on metssigade jaoks kehvemad tingimused kui Eestis. See on osaliselt tingitud sellest. Tõesti, Venemaa poolt võivad nad sinna liikuda. Meil liiguvad nad tõenäolisemalt lõunast põhja suunas. Kui nad liiguvad, siis nad tulevad Lätist. Kui suur ja mastaapne see liikumine on, seda ma ei oska öelda. Aga mida soomlased tegid viimase katkupuhangu ajal, mis oli mitukümmend aastat tagasi? Võeti vastu põhimõtteline otsus: me kasvatame kas kodusigu või metssigu.

Minu hinnangul on see teemapüstitus selles mõttes õige, et ka Eesti riik peaks selle otsuse langetama ja liikuma selles suunas, kuidas me sellega toimetame, ja vastavalt sellele ka meetmed kasutusele võtma. Soomes on see kontroll tõesti väga range. Ma ütleks taas kord, et Soomes ei ole kliima nii soodne. Ka Eestis ei ole metssiga olnud kohalik liik, ta on mingi hetk siia tulnud, sest siin on neile [tingimused] soodsamaks muutunud, ja seetõttu nad lõunast põhja poole liiguvad. Meie laiuskraadil on neile praegu väga soodsad tingimused.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun! Ma ei saa öelda, et arupärijate nimel, sest Mart Helme nime siin kirjas ei ole.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! See temaatika on tegelikult palju laiem kui ainult see, mis otseselt arupärimises kirjas on ehk punahirvede probleem. Teatavasti ei ole see mees, kes punahirved meie maale tõi, enam elavate kirjas ja ei saa vastutada kõige selle eest, mis sellega kaasnenud on. 

Aga võõrliikide temaatika on üsna mitmekihiline. Kui me vaatame, et meil ühte või teist liiki pole siiani olnud, siis see ei tähenda, et kusagil maailmas, kus looduslikud tingimused on meie omadega suhteliselt sarnased, neid liike ei eksisteeri. Kui nad rände teel või ka [inimese] tooduna meile Eestisse jõuavad, siis võivad nad siin suurepäraselt koduneda ja probleemiks muutuda.  

Me võime tuua ühe näite: kährikkoer. Kährikkoer toodi Nõukogude perioodil kuskil viiekümnendatel või millalgi peale teist maailmasõda Eestisse võõrliigina kui karusloom, keda on tore küttida. Aga selgus, et ta teeb rohkem pahandust kui toob kasu. Oli küll periood, ma mäletan, seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel, kui kährikunahast karvamütsid olid tohutult moes. Need, kes kährikunahast karvamütsiga ringi käisid, olid ikkagi väga tehtud tegelased. Juhtus isegi selliseid asju nagu ühe minu tuttavaga. Tol ajal käis ühistranspordis kõva trügimine, see mees trügis bussi sisse, aga keegi tema selja taga võttis tema peast ära selle kährikunahast karvamütsi ja pani plehku. Tema seda kätte ei saanud. See oli lihtsalt illustratsiooniks, kui nõutud see mingil lühikesel perioodil oli. Aga tulen tagasi kähriku juurde: ta on meil üks põhiline marutaudi levitaja, mitmesuguste parasiitide levitaja ja muude pahanduste tegija, maa[pinnal] pesitsevate kanaliste pesade rüüstaja. Nii et selle karusnaha väärtus ei ole kindlasti võrreldav kõige selle pahaga, mis [see loom] meil teinud on.

Me räägime sellest, et meil hulgub kuskil metsades puuma. Põhja-Ameerikas elab puuma samasugustes klimaatilistes tingimustes, nagu meil siin on. Ei ole mingit probleemi, et ta siin ei võiks koduneda. Küsimus on, kas me seda tahame. Kas me tahame, et sellised liigid siin koduneksid, või ei taha? Ühest küljest on ju tore ja romantiline: näe, meil on siin ilvese kõrval veel ka keegi puuma. Aga teisest küljest, kui nad hakkavad murdma kariloomi – ja nad hakkavad murdma kariloomi, Põhja-Ameerikas on farmeritel lepingud elukutseliste puumaküttidega, kes neid populatsioone eemale peletavad ja vaos hoiavad –, siis meil tekiks kindlasti probleem. 

Vaatame ka seda, kuidas ikkagi väga räiget laastamistööd teevad hundid, eriti lambakarjade seas. Probleem on! Probleem on kiskjatega, probleem on suhtumisega kiskjate vaoshoidmisse. Ühelt poolt on loomakaitsjad, teiselt poolt on meil mingisugused, ma ei oskagi öelda, looduskaitsjad laiemas plaanis, kui loomakaitse kitsamas plaanis seda on. Mida linnastunum on ühiskond, seda ebatervem on suhtumine sellesse, milleks loom on looduses ja milleks loom on laudas. Siit tekivad loomulikult konfliktid, vastuolud, eriarvamused ja kõik sellega kaasnev. Selle kõige üle tuleb diskuteerida. Punahirv on selles mõttes meil lihtsalt küsimuse esitamise seisukohast kui niisugune teemapüstituse fookuspunkt. 

Ma tahan öelda veel seda, tulles põgusalt puudutatud seakatku juurde, kuna meil on maaeluminister siin täna arupärimisele vastamas, et me oleme käesoleval aastal äärmiselt keerulises põllumajanduslikus ja toidujulgeolekulises olukorras. Ühelt poolt on meil olnud äärmiselt ebasoodus suvi: meil on probleemid viljaga, meil on probleemid kartuliga. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Teiselt poolt on meil seakatk, mis on juba kümnete tuhandete kaupa sigu hukkamisele saatnud või saatmas. Kõik see kokku tähendab seda, nagu ma kuskilt lugesin, et kui me siiani olime sealiha osas isevarustavad kuskil 75% ulatuses, siis praeguseks on see kukkunud 35% peale. See ei ole mitte ainult toidujulgeoleku poolest, vaid ka maaelu, põllumajanduse tööhõive ja kõige selle seisukohast väga tõsiste probleemide allikas. 

Minu ettepanek maaeluministrile siit puldist praegu on võtta see tõsiselt käsile ja viia valitsusse ettepanekud erakorralise olukorra väljakuulutamise kohta põllumajanduses, vastavate rahaliste toetuste väljatöötamise kohta valitsuse poolt ja nende sammude astumise kohta kohe praegu, käesoleval aastal. Seda selleks, et meil esiteks säiliks toidujulgeolek ja teiseks meil maaelu ei kukuks kokku, maaelu mitmekesisus ei lakkaks toimimast, nii et meil on lõpuks ainult ühte sorti teravilja kasvatus, ainult ühte sorti mingisugune, ma ei tea, loomakasvatus, ja et ei kaoks ära meile enne Nõukogude perioodi kuulsust toonud kartul, mis on praegu ära uppunud, ära mädanenud.

Lugupeetud minister, võtke neid ülesandeid tõsiselt! Viige valitsusse vastavad ettepanekud, töötage valitsuses kollektiivselt välja vastavad paketid! Ei [saa olla] niimoodi, et raha läheb ainult Ukrainasse ja kaitsetööstusse. Raha peab minema ka maaellu ja põllumajandusse. Kuni elab Eesti küla, elab Eesti rahvas. Kui ei ole enam Eesti rahvast, siis ei ole vaja ka Eesti riiki. Nii lihtne see on. Teeme siit loogilised järeldused. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Päris naljakas lugu. Kunagi olid Läti punased kütid, tulid ka siiapoole, ja nüüd äkki selgub, et terve kari Läti punahirvi kolab Virumaal ringi. Virumaa Teataja raporteeris sellest korduvalt, kevadel ja talve poole, kohati rääkis, et on mitmesajapealised karjad. Ja nüüd nagu selgus, 20. veebruaril Virumaa Teataja kirjutas, et ei tea mitte midagi, ja aprillis [samuti]. Aga samal ajal seesama nende hirvede siia tooja, Läti punaste hirvede siia tooja oma Facebooki lehel rääkis nendest. Ja nii edasi. Kummalisel kombel tundub, et kolleegid Virumaa Teatajas ei ole nagu eriti tasemel, kui nad ei jälgi sotsiaalmeediat ja nii edasi. Omanik rahulikult rääkis neist, toonane omanik. Aga see selleks. 

Punahirvi, jah, elab Eestis üsna palju. Kõige suurem hirveaed – varasemalt need hirveaiad olid üldse traditsioon – Toosikannus on kusagil 400 või isegi rohkema punahirvega. Mitmel pool on neid varem jooksu pääsenud: Tamsalu kandis 2010 või oli see 2009. Ja nii edasi. Nii et midagi hullu siin ei ole, ta on lihtsalt suur loom ja vajab suurt ala. Need aiad ei pruugi ka suurt looma kinni pidada. Praegu on hirvedel jooksuaeg, septembris-oktoobris, ja nad on eriti jooksuhimulised. 

Kogu selle loo juures on mõtlemapanev see, et me oleme rääkinud sellest Hispaania teeteost, kuidas ta on tulnud siia munade kujul, väikesed munad kusagil lillepotis ja nii edasi, ja muutunud siin tõeliselt ohtlikuks nähtuseks. Nüüd selgub, et üle poole aasta või rohkem hulgub siin ringi suur punahirvede kari, ja keegi ei tea, mis sellega on. 

Järelepärimine oli kolleegidel EKRE‑st tehtud 16. juunil. Täna on juba sügis, varsti on oktoober, aga keegi nagu ei tea midagi. Alles nüüd selgitas ministeerium välja, millega tegu on. Kas see ei ole korralagedus või teadmatus? Ma ei ütle, et Läti punased kütid võivad ringi kolada või et need on need rohelised mehikesed või mis iganes, aga kui nii suuri loomi ei suudeta leida, [ei teata,] kust nad on siia tulnud, kes nad on siia toonud ja nii edasi, siis tekib tõsiseid küsimusi. Vene ajal oli üks sõna "bardakk". Bardakk valitseb, täielik. Me ei tea, mis meil siin on, ja nüüd äkki tuleb välja, et tegelikult olid need märgid juba veebruarikuus, avalikus sotsiaalmeedias on võimalik neid leida ka praegu. Ma leidsin siinsamas ministrihärra esinemise ajal need üles. 

Nii et see on suurepärane näide korralagedusest, mis valitseb [endise nimega] Maaeluministeeriumi haldusalas, aga ka laiemalt. See võiks panna mõtlema, mis tegelikult toimub. Suured punahirved – sarved on sellised, eks – jooksevad ringi ja keegi ei tea, kust nad tulid, kes nad siia tõi. Aga nojah, kuna sellel kadunud omanikul olid lihaloomad, Facebook kirjeldab, näitab neid, siis ta loomulikult mõtles, et toome natukene hirvi juurde ja tuleb parem vorst. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise ammendanud.

Oleme jõudnud neljanda [arupärimise] juurde: Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa ja Aleksandr Tšaplõgini 19. mail 2025. aastal esitatud arupärimine kultuuritöötajate palkade kohta. Arupärimise number on 781. Palun ettekandeks arupärijate nimel siia Riigikogu liikme, hea kolleegi Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tegelikult on meil tegu haruldase juhtumiga, sest veel kevadel ehk enne Riigikogu suvevaheaega sisse antud arupärimine ei ole absoluutselt oma aktuaalsust kaotanud, vaid pigem, ma arvan, on isegi aktuaalsem just nüüd. Jutt käib kultuuritöötajate palkadest. 

Me võime öelda, et need palgad on ajale jalgu jäänud. Probleem aina süveneb, kuna valitsus pole neid juba mitu aastat järjest tõstnud. Peab kahjuks konstateerima, et alates aastast 2023 on Reformierakonna juhitud valitsused näidanud üles pigem vaenulikkust meie riigiteenistujate vastu. Mitme aasta jooksul ei ole tõstetud politseinike, päästjate, piirivalvurite, õpetajate ega kultuuritöötajate palga alammäära. 

Me pöördume ministri poole ja ütleme, et septembris 2023 andis ta kultuuriministrina teada, et aastal 2025 kultuuritöötajate palga alammäär taas ei tõuse. Tuletan meelde, et viimane kultuuritöötajate palga tõus toimus 2023. aasta alguses. Kokku on kultuuritöötajatel olnud kuue aasta jooksul kolm palgatõusu: aastatel 2019, 2021 ja 2023, kokku 35% võrra. Aga samal perioodil on inflatsioon olnud üle 40%. Aastatel 2023 ja 2024 läksid näiteks toidukaubad 40% võrra kallimaks. Kõrgharidusega kultuuritöötaja palga alammäär on aga praegu 1600 eurot kuus bruto. Kardan, et meie kultuuritöötajad ei ole enam nõus ennast lohutama mõttega, et riigi majanduslik olukord on jätkuvalt keeruline. Seda näitas ilmekalt eelmise aasta september, kui Eesti teatrirahvas kogunes Stenbocki maja ette avaldama meelt kultuuritöötajate põhipalga mitmeaastase külmutamise vastu. 

Eeltoodust tulenevalt palume ministril vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele vastata järgmistele küsimustele. Kas tema arvates on praegused Eestis kehtivad kultuuritöötajate palgatingimused kooskõlas Eesti elatustasemega? Kas tema hinnangul on normaalne ja vastuvõetav olukord, kus Eesti kõrgharidusega kultuuritöötaja palga alammäär on 2023. aastast 1600 eurot? Bruto, tuletan meelde. Kas Eesti kultuuritöötajad saavad arvestada sellega, et nende palga alammäär tõuseb järgmisel aastal ehk aastal 2026? Mis on tema sõnum Eesti kultuuritöötajatele? Kas sama, mille käis välja nüüdseks juba endine siseminister Lauri Läänemets politseinike ja päästjate palga alammäära kohta: "Olge rahul sellega, et teie [töökohti] ja teie palkasid ei kärbita"? Juba rohkem kui aasta tagasi tegi Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon TALO riigile ettepaneku alustada läbirääkimisi, et tõsta töötasu alammäära järgmisel aastal seniselt 1600 eurolt 2036 eurole. Aastaga on hinnad ainult kerkinud ja inflatsioon kasvanud. Kas ministri arvates on selline ettepanek realistlik ja kas ta on valmis sellega järgmise aasta riigieelarve läbirääkimistele minema? Aitäh!

Suur tänu teile! Nüüd on mul suur heameel paluda Riigikogu kõnetooli teie küsimustele vastama auväärt kultuuriministri Heidy Purga.

Tere! Tänan teid nende küsimuste eest, nagu siin puldis olles armastatakse öelda. Ma selle jutu kokkuvõtteks võin öelda, et mul on hea meel, et me oleme teiega ühes paadis. Ma olen aasta jooksul – tagasihoidlikult küll, aga siiski – pööranud korduvalt tähelepanu sellele, et see, mille eest ma käesoleval aastal riigieelarve läbirääkimistel seisan, on kultuuritöötajate palgad. 

Ma vaatan lihtsalt ajalukku, et teile tausta [selgitada]. Alates koroonakriisist ja sellele eelneva [aja] valitsuskombinatsioonidest on meie riigieelarve olnud väga keerulises seisus. Ka teie erakonna kunagine juht Jüri Ratas juhtis eelarvet väga suure defitsiidi kursil olles. Tänaseks on sellele lisandunud kaitsekulude kasv ja nii edasi. Nii et eelarvet koostades ongi väga-väga väljakutseterikas ülesanne, leida vahendeid erinevate sektorite palgatõusuks. 

Aga nii nagu ma ütlesin: kultuuritöötajate palgad on minu jaoks olnud väga oluline teema. Ma tuletan meelde, et ka president Alar Karis – mul on selle üle väga hea meel – sõnas taasiseseisvumise aastapäeval peetud kõnes, et haridus ja kultuur on meie vaimse tugevuse vundament ja need peavad teemadena ka ühiskondlikes aruteludes ja riigieelarves tähtsustuma. Ma arvan, et selleks võib nüüd olla õige aeg. Ma palun lihtsalt pisut kannatust, kuni valitsus tuleb välja nende ettepanekutega, mis meil on õnnestunud riigieelarvekõnelustel omavahel kokku leppida. Aga ma nõustun nii presidendi kui ka teiega, et kultuuritöötajate palgad peavad tõusma ja tõusma ei pea mitte ainult alammäär, vaid kokkuvõttes kultuuritöötajate keskmine [palk]. 

Selgitan, et me oleme aastate jooksul viinud kultuurivaldkonnas läbi reformi, mille käigus me oleme muutnud enamiku meie allasutusi, eelkõige teatreid ja muuseume, riigiasutustest sihtasutusteks. See sihtasutuse vorm on ennast väga hästi tõestanud. Selline juriidiline toimimismudel on võimaldanud pea kõikidel selle reformi läbiteinud asutustel tõsta eelarves omatulu mahtu. See on küll vaid üks osa, aga see on siiski olnud võimalus. See samm, mis lisandub riigi või kohaliku omavalitsuse toetusele, võimaldab asutusejuhtidel suurendada heade töötajate palka või nende töötajate palka, kellel nad ise peavad heaks seda tõsta. 

Seda on meie kultuurivaldkonna juhid suutnud praktikas üsna edukalt ellu viia. Kultuurivaldkonnas on kõrgharidusega töötajale väljamakstav keskmine palk koos riigi panusega ja erinevate muude tulude abil tõusnud juba üle 2000 euro piiri. Loomulikult olen ma teiega nõus, et see võiks olla kindlasti suurem. Tulen jälle selle juurde tagasi, et nendel eelarveläbirääkimistel, mis meil käesoleval aastal lõpusirgel on, ma selle eest seisan. Minu eesmärk on tõsta alammäära, kuid kuna valdkonna asutuste juhid on väljendanud väga tugevat ootust, et tõuseks ka palgafond, siis peab tõusma ka palgafond. 

Ma saan teile öelda veel seda, et valitsus käitub nii, nagu koalitsioonilepingus on kokku lepitud. Meie sõnastasime seal, et väärtustame kultuuri‑ ja spordivaldkonnas tegutsevaid inimesi ning seetõttu kultuuritöötajate, laulu- ja tantsupeoliikumise kollektiivijuhtide ja treenerite palgafondid kasvavad. Täpsem info saabub nädala pärast. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Teile on ka mõned küsimused. Alustab Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Probleem ei ole ainult ühe aasta eelarves, vaid süsteemses ja pikaajalises alarahastamises. Kas teie hinnangul on vajalik töötada välja pikaajaline riiklik kultuuritöötajate palga kasvu strateegia, mis tagaks palkade kasvu vähemalt samas tempos miinimumpalga ja avaliku sektori teiste ametigruppide palga kasvuga, et vältida kultuurivaldkonna töötajate [palkade] mahajäämust?

Mul on siin 2020. aastast väljavõte ja tabel selle kohta, milline on olnud Kultuuriministeeriumi haldusalas [töötavate] kõrgharidusega kultuuritöötajate keskmine brutokuupalk, võrreldes Eesti keskmisega. Siin on aasta kaupa seda sammu vaadeldud, alates 2020. aastast, kui keskmine brutokuupalk oli 1661 eurot. See tõusis 2024. aastaks 2065 euroni. Eesti keskmine on sellest ikkagi pisut maha jäänud.

Tulen tagasi teie esimese küsimuse vastuse juurde, kus ma kirjeldasin sihtasutuste toimimismudelit. Loomulikult peab vaatama, et palk mingi perioodi tagant tõuseks. Kuna need inimesed loovad väärtust ja loovad väärtust ka majandusele meie riigis, siis on seda sektorit ja seda valdkonda kokkuvõttes väga oluline silmas pidada. Aga lihtsalt faktid ja statistika räägivad enda eest: see tõus on keskmise brutokuupalga ulatuses siiski ülespoole liikunud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh teile vastuste eest! Mul on kaks küsimust ühes, aga nad on omavahel seotud. Üks on selline. Vaatamata sellele, et üks teie kolleegidest ütles, et raha on praegu riigieelarves – natuke parafraseerin – väga palju, siis igasuguseid probleeme on ka väga palju. Loomulikult, politseinikud, päästjad, piirivalvurid ja õpetajad – kõik ootavad palgatõusu, sest nad ei ole seda saanud 2024. aasta jaanuarist peale. Aga küsimus on selles, kas teil õnnestub selles olukorras ikkagi kultuuritöötajatele palgatõusu saada. Teiseks, milline see olla võiks? Praeguses olukorras, ma arvan, 10%‑st, isegi 15%‑st kindlasti enam ei piisa.

Seda te saate teada siis, kui eelarve on Riigikogule üle antud. Aga nagu ütlesin, silmas pidades riigieelarve olukorda ja neid ambitsioone, neid kohustusi, mida on tarvis kõiki täita, on hetkeolukorras selge, et kõik ei saa seda, mida nad on ette kujutanud või soovinud. Neid soovijaid [on palju] ja soove on väga palju ka valitsusele tulnud, eelarvekõnelustele on saadetud ettepanekuid erinevateks tõsteteks erinevatel ridadel, eelarve mahust rääkides. Neid soove on väga palju. Aga nagu ma ütlesin, me oleme suutnud jääda koalitsioonilepingus kokku lepitud asjade juurde. Ma loodan, et sellest ettepanekust, mis valitsus Riigikogule üle annab, palkadest rääkides, on sellele valdkonnale ikka ka kasu.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kas teil on ülevaade sellest, mis on kohalike omavalitsuste palgal olevate kultuuritöötajate keskmine palk, kuidas see üle Eesti jaotub, millised nende palgad üldse on? Võib ette kujutada, et need on väga madalad, kaugelt väiksemad kui riigi nii-öelda miinimumpalk. Mida te olete mõelnud selle murega ette võtta ja kas te olete mõelnud selle probleemi lahendamiseks omavalitsustele abikätt ulatada?

Vaat see on väga keerukas küsimus. Loomulikult, me oleme suhelnud ja olnud pidevas kontaktis Eesti Linnade ja Valdade Liiduga. Riik kohaliku omavalitsuse autonoomiasse ja seal tehtavatesse otsustesse ei saa sekkuda, küll aga saame me omalt poolt julgustada, et kultuurisektor ei jääks nagu alati selleks nii-öelda viimaseks rea peal olevaks sõnaks, kust eelarvest saaks [midagi] maha tõmmata. Tihtipeale on päriselus ja praktikas juhtunud tõesti nõnda, et millegipärast seda [tööd] ka kohalikes omavalitsustes ei väärtustata ehk nii palju. Mulle on antud edasi ka sõnum kohalike omavalitsuste poolt, et ärge tõstke palun nii palju, sest meie jääme muidu oma kohaliku omavalitsuse kultuuritöötajate palgaga hätta. Aga on ka rikkaid kohalikke omavalitsusi, Eesti mastaabist rääkides. Me räägime näiteks Tallinnast, eks ole, kus tehakse kohaliku omavalitsuse valimiste eel juba kõvasti kampaaniat, ka seda gruppi silmas pidades, et nende keskmine palk ja miinimumpalk võiksid olla suuremad, ja ka Tartust, kus on haridust rohkem arvestatud. Eks kohalike omavalitsuste võimekus ja ilmselt ka eesmärgid, mis nad on endale seadnud enda prioriteete silmas pidades, ole väga erinevad. Aga jah, omalt poolt olen tõesti teinud seda, et erinevatel kokkusaamistel, mis meil on linnade ja valdade liidu ning muude kohalike omavalitsuste esindajatega olnud, olen südamele pannud seda, et neid töötajaid ei tohiks kohalikes omavalitsustes samuti unustada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me oleme väga lahke käega, ühe kõige lahkema käega andnud oma raha Ukrainale ja Ukraina inimestele ning ka arenguabina Aafrikasse ja mitmele poole mujale. Mu küsimus teile on see: mis te arvate, kumb on olulisem Eesti riigile ja tema säilimisele, kas kultuuritöötajate palga tõstmine või lahke käega raha jagamine laias maailmas?

Aitäh! Ma ei tea, millises maailmas te elate, härra Ernits. See on päris vastutustundetu vastandamine: kultuuritöötajad ja Ukraina. Selge on see, et ukrainlased sõdivad praegu ka meie riigi heaks justkui. Aga meie proovime siin anda endast parima, et väärtustada kõiki neid inimesi, kes meil kultuurivaldkonnas töötavad.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Esiteks tahan ma tänada ministrit. Mulle meeldib see stiil, kui minister niimoodi üldkokkuvõttes ratsionaalselt küsimustele vastab, mitte lihtsalt ei loe ette seda, mis mõni nõunik on talle kirja pannud. Sellest, ma arvan, on rohkem tolku, sest me saame teada just seda, mida me tahame teada. 

Samas tahaksin teda loomulikult kiita selle eest, et ta tõepoolest võitleb kultuuritöötajate palkade eest. Vaatame, kuidas see võitlus lõpeb. Ma lihtsalt mainin seda, et ta juba läks nii-öelda ajalukku oma jutuga, tuletades meelde, et Jüri Ratase valitsuste ajal läks eelarve defitsiiti. Noh, ma ei oska seda kommenteerida. Ma oskan kommenteerida niipalju, et samal ajal, aastatel 2019 ja 2021, kultuuritöötajate palgad kasvasid, ja kasvasid korralikult. See on kindlasti nendel inimestel meeles. 

Aga praegu on olukord tõepoolest selline, nagu ma oma küsimuses juba ütlesin: see alammäär on 1600 eurot kuus ja see on selline juba aastast 2023. Seega, see palgatõus, see alammäära tõus peab olema väga konkreetne ja väga märgatav. Kui räägitakse, ma ei tea, 5%‑st, 7%‑st, isegi 10%‑st, siis antud olukorras see absoluutselt ei muuda asja. See tõus peab olema umbes 20%, küllap me kõik saame sellest aru. See kõlab loomulikult nagu suur [tõus], aga teisest küljest vaatame, et see oleks 320 eurot kuus juurde ja see palk oleks siis ikka väiksem kui 2000 eurot bruto. 

Tuletan meelde, et TALO tegi ettepaneku juba, ma arvan, poolteist aastat tagasi, et alustada läbirääkimisi. Nende ettepanek oli 2036 eurot. See on loomulikult see reaalsus, kus me täna oleme, kus inflatsioon on 40%. Me oleme inflatsiooni poolest kahjuks Euroopas esikohal. Meie majanduslangus on kestnud rohkem kui kaks ja pool aastat, võib-olla juba kolm aastat. 

Selles olukorras ma ühest küljest soovin ministrile jõudu nendel eelarveläbirääkimistel. Nagu ma ütlesin, meie arupärimine on praegu väga aktuaalne, vaatamata sellele, et see oli tehtud juba maikuus. Loomulikult on ka opositsioonil oma roll selles, et see olukord, vähemalt paistab nii, hakkab muutuma ja minister läheb eelarveläbirääkimistele konkreetsete ettepanekutega, mis puudutavad kultuuritöötajate palka. 

Kultuuritöötajad, needsamad teatriinimesed, avaldasid meelt ka Stenbocki maja ees ja on kõikjal rääkinud sellest, et olukord on hästi keeruline ja nemad arvestavad sellega, et riik suhtub nendesse lugupidavalt ja oskab hinnata seda tööd, mida nad iga päev teevad. Ehk see kajastub siis ka selles numbris, millega kultuuriminister loodetavasti läbirääkimistelt tuleb. See on nende jaoks hea uudis. Aga see tõus peab olema tõepoolest arvestatav, märgatav. Ma ütleksin, et vähemalt 20%. Aitäh! 

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda arupärimise juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Vadim Belobrovtsevi, Peeter Ernitsa ja Vladimir Arhipovi 19. juunil 2025 esitatud arupärimine rahvaraamatukogu seaduse muutmise kohta, arupärimine nr 808. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Nüüd räägime rahvaraamatukogu seaduse muutmisest. Me esitasime 19. juunil kultuuriministrile neli küsimust väga olulisel teemal. Kultuuriministeerium on algatanud rahvaraamatukogu seaduse muutmise – nii me seal kirjutame –, mille eesmärgid tekitavad küsimusi ning põhjendatud kahtlusi, et reformi tulemusel väheneb kohalike omavalitsuste otsustusõigus raamatukogude korralduse üle ja kasvavad seonduvad kulud. Samuti pälvib kriitikat eesmärk kaotada keskraamatukogud maakondades. Meil on neli küsimust, aga ma ei hakka neid praegu siin kordama. Loodan, et lugupeetud ministriproua loeb need ette ja vastab neile. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja ongi taas kord hea meel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt kultuuriminister Heidy Purga.

Küsimused on ette saadetud tõesti ammu, juba 19. juunil. Vahepeal oleme selle seaduse raames eri valdkondade esindajatega kõvasti tööd teinud. Aga ma tulen paari fakti juurde. Kõigepealt … Hästi, ma alustan küsimustele vastamisest, siis vaatame need faktid üle. 

Esimese küsimusena te küsisite: "Millise hinnangu annate Eesti raamatukogudes tehtava töö kvaliteedile?" Ma nüüd räägin sellest, kuidas rahvaraamatukogude töö kvaliteeti hinnatakse. Siin peab lahutama isikliku arvamuse ja selle, kuidas ministeerium rahvaraamatukogude tööd hindab. Seda hinnatakse nii kohaliku omavalitsuse, aga ka riigi tasandil, ehk kompleksselt. Kõigepealt annavad kohalikud omavalitsused teenistusliku järelevalve kaudu hinnangu oma raamatukogude tööle ja siis Kultuuriministeerium jälgib võrgustiku toimimist ning riiklike ülesannete täitmist maakonnaraamatukogudes. 

Me teame seda ja oleme kindlasti teiega ühel nõul, et meie raamatukogud on elanike hariduse ja meie igapäevaelu tugisammas. Oleme [jälginud] ka külastatavust. Kui tahate näiteks teada, kui mitu inimest külastab aasta jooksul raamatukogu, siis neid eestimaalasi on 700 000, see on külastuste arv. Jätkuvalt on aga mitmeid rahvaraamatukogusid, mille füüsiline keskkond vajab uuendamist. Selleks et raamatukogud oleksid inspireerivad, atraktiivsed ja kättesaadavad nii [praegustele] kui ka uutele sihtrühmadele, on vaja investeeringuid rahvaraamatukogude keskkonda, teenuste arendamisse ning raamatukoguhoidjate väärilisse tasustamisse. 

Me oleme teinud mitmeid uuringuid. Kõigepealt, Emori uuring aastast 2018, mis viidi läbi muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate hulgas. See uuring näitas, et kuigi raamatukogude teenuste kvaliteet tervikuna on hea, on peamiseks kitsaskohaks e‑teenuste killustatus ja digisisu piiratud kättesaadavus. See on üks selline tugisammas, sellele see seadusemuudatus ja seaduses tehtavad parandused keskenduvad. Eestis tuleb kasutada kolme erinevat raamatukogusüsteemi, selleks et saaks leida ja laenutada vajalikke väljaandeid. Laiemale valikule ja digisisule pääsevad hõlpsasti ligi ainult kahe linna, Tallinna ja Tartu lugejad. Samas on elanikel kõrged ootused, et nad saaksid kasutada raamatukogude teenuseid veebis, mistõttu on digitaalsete lahenduste arendamine suurima kasvupotentsiaaliga valdkond. 

Mis on veel oluline? Kõige tähtsamaks tuleb [raamatukogude puhul] pidada neid, kes 21. sajandi raamatukogu loomisega iga päev tegelevad – meie raamatukoguhoidjaid. Just Eesti raamatukogudes töötavad inimesed loovad ja annavad edasi raamatukogudes [leiduvat] väärtust, aga paraku ületab nende tööpanus järjekindlalt liiga tagasihoidliku palga. See on teine [teema], mis selles seadusemuudatuses fookusesse võetakse. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti rahvaraamatukogude töö kvaliteet on hea ja raamatukoguhoidjad pühendunud, kuid rahvaraamatukogude valdkond vajab digitaalse arengu kiirendamiseks väga toetust, ta vajab keskset eestvedajat, et ühtlustada killustatud raamatukoguteenuste kvaliteeti ja arendada ka üle-eestilisi teenuseid. See tagab meie rahvaraamatukogudele lihtsalt nüüdisaegsema rolli kultuuri‑ ja haridusasutusena. 

Teine küsimus: "Millistele analüüsidele või uuringutele tuginedes on otsustatud viia maakonna keskraamatukogude funktsioonid rahvusraamatukokku?" Siin on mul teile pakkuda kohe neli põhjust, millele see otsus on tuginenud. Kõigepealt maakonnaraamatukogude haldusjärelevalve kokkuvõte, siis raamatukoguvaldkonna sõnastatud arenguvajadused, mis on kirjas dokumendis "Kultuur 2030", kolmandaks Kultuuriministeeriumi tellimusel läbi viidud analüüs "Riiklike raamatukoguteeninduse koordineerimise ülesannete ja nende rahastuse mudeli väljatöötamine", mille tulemused on kokku võetud ja mille viis läbi PricewaterhouseCoopers aastal 2023, neljandaks, mõttekoja Praxis 2022. aastal läbi viidud uuring "Rahvaraamatukogude rolli analüüs ja ettepanekud valdkondadevahelise koostöö tõhustamiseks". Need on need uuringud, analüüsid ja alusdokumendid, millele tuginedes need ülesanded on välja sõelutud. 

Kultuuriministeerium on pidevalt analüüsinud ja hinnanud maakonnaraamatukogude senist töökorraldust, me vaatame ka riiklike ülesannete täitmist. Nendest analüüsidest on selgunud, et riiklike ülesannete korraldus on killustatud, ülesannete täitmisel esineb suures osas dubleerimist ja töökoormus on maakonniti väga ebaühtlane. 

Ma toon ka näite, et seda illustreerida. Näiteks on Harju maakonnas 16 omavalitsust, samas kui Järva, Jõgeva, Lääne, Põlva ja Saare maakonnas ainult 5. See on viinud olukorrani, kus rahvaraamatukogudele ei ole tagatud ühesugused tingimused just teenuse saamisel. Teenuse saamine on maakonniti väga ebaühtlane. Rahvusraamatukogu täidab juba neid riiklikke ülesandeid: arendab raamatukogude tugiteenuseid ning toimib kogu raamatukogude võrgustiku kompetentsikeskusena. Rahvaraamatukogude valdkonna riiklike ülesannete koondamine rahvusraamatukokku vähendab riiklike ülesannete dubleerimist ja killustatust, tagab nende ühtse arenduse ja kvaliteedi ning loob kõigile rahvaraamatukogudele võrdsed tingimused kvaliteetsete riigiteenuste saamisel. 

Me oleme vaadanud, mida naabrid teevad. Seadusemuudatus on päris massiivne, seda on ette valmistatud viis aastat, samm sammu haaval, kogu aeg suheldes valdkonnaga ja uute tulemusteni jõudes, seaduse teksti ja ettepanekuid parandades. Rahvusraamatukogul on suurem roll rahvaraamatukogude tegevuse toetamisel näiteks Poolas, Rootsis ja Norras. Rootsis on riiklik raamatukogu ametlikult määratud koordineerima ja arendama rahvaraamatukogude sektorit ja komplekteerimine toimub seal keskselt. Nii on see palju suuremates riikides kui Eesti. 

Seega tugineb otsus nii seniste maakonnaraamatukogude töökorralduse analüüsidele, aga ka "Kultuur 2030" raamatukogude valdkonna strateegilisele eesmärgile, mis näeb ette soodustada raamatukogude koostööd. Jällegi toon välja, et on vaja vähendada tegevuste dubleerimist ja seal, kus on võimalik, käivitada ka keskselt arendatud üleriigilisi teenuseid ning kasutada olemasolevaid ressursse innovaatilisemalt ja tõhusamalt kas spetsialiseerumiseks või ühistegevusteks. 

Ütlen veel selle küsimuse juurde, et maakonnaraamatukogu on kohaliku omavalitsuse raamatukogu. Need ei ole riigiraamatukogud. Need on kohaliku omavalitsuse raamatukogud, kes täidavad täiendavalt raamatukoguteeninduse maakondliku koordineerimise ehk riiklikke ülesandeid. Neljale töötajale igas maakonnas on seni palka maksnud riik, et nad pakuksid teistele raamatukogudele komplekteerimise, koolituse ja nõustamise teenust. 

Kolmas küsimus: "Miks on vajalik omavalitsuste väljaannete komplekteerimine võtta riikliku kontrolli alla? Kas Kultuuriministeeriumil on andmeid, et maakonna keskraamatukogud ei saa selle ülesandega hakkama?" Vastan, et uue rahvaraamatukogu seadusega me soovime kaasajastada komplekteerimise protsessi ja jällegi vähendada dubleerimist. Kui praegu komplekteeritakse teavikuid 15 maakonnas dubleerivalt ja tehakse käsitsi mitmeid protsesse, mida saab automatiseerida, siis sellest ümberkorraldusest vabanevat raha on võimalik edaspidi kasutada ühtse süsteemi arendamiseks ja selle haldamiseks. Praegu on raamatukogu valdkonnas kasutusel kolm süsteemi, mida haldavad ja arendavad omavalitsused oma kuludega. Aga nii väikeses riigis kui meie Eesti ei ole mõistlik protsesse ja süsteeme dubleerida. Keskselt komplekteerivad meist palju suuremad riigid, nagu näiteks Norra, ning juba aastakümneid kasutab ka näiteks Iirimaa ühte raamatukogusüsteemi. See on kasutajale kindlasti oluliselt mugavam. 

Kultuuriministeerium teostab haldusjärelevalvet maakonnaraamatukogu ülesannete täitmise üle. Me kontrollime selle järelevalve raames muu hulgas maakonnaraamatukogu ülesannete täitmist kogude komplekteerimise ja töötlemise koordineerimisel. Näiteks ühe järelevalve käigus selgus, et vaid neljal maakonnaraamatukogul 15‑st oli koostatud kogu maakonda hõlmav komplekteerimispõhimõtete dokument. See tase ei ole, nagu enne sai mainitud, kuigi ühtlane. Enamikus maakondades hangib teavikud kogu maakonna rahvaraamatukogudele maakonnaraamatukogu, ent mõnes kohas eelistavad rahvaraamatukogud omavalitsuse raha eest ise tellida ja hankida. 

Ka teavikute transport raamatukogudesse, see, millal ja kuidas need inimesteni jõuavad, on korraldatud ebaühtlaselt. Näiteks on kahel maakonnaraamatukogul sõlmitud kokkulepped tarnijatega, kes viivad teavikud otse omavalitsuse raamatukogudesse, aga mujal peavad raamatukogud transpordi maakonnaraamatukogust kohaliku omavalitsuse raamatukogusse ise [korraldama]. Need praktikad, kuidas nad seda on [teinud], on väga erinevad. Näiteks kasutatakse kohaliku omavalitsuse töötajate, kolleegide, tuttavate või teinekord isegi pereliikmete abi. Sellepärast võivad uued teavikud raamatukogudesse jõuda väga erineva sagedusega: kümnes maakonnas kõigest üks või kaks korda kuus, vaid kolmes maakonnas kuni kolm korda kuus. 

Kolmanda küsimuse vastuse lõpetuseks võin öelda, et kokkuvõttes tegeleb maakonnaraamatukogudes riikliku ülesandena teavikute komplekteerimisega ligi 30 töötajat. Sarnast tööd tehakse dubleerivalt kõigis 15 maakonnas. Samas oleks ajakohaste tehnoloogiliste lahenduste ja ühtse logistika abil võimalik korraldada väljaannete hankimist nõnda, et ühes keskuses oleks oluliselt väiksem tööjõukulu. 

Neljas küsimus on teil saadetud selline: "Mis põhjusel leiavad raamatukogud ja kohalikud omavalitsused, et mainitud reform suurendab omavalitsuste kulutusi, kuid Kultuuriministeerium kinnitab, et seda ei juhtu?" Tõesti, iga reform toob endaga kaasa väga palju küsimusi. Meie ülesanne on nendele küsimustele vastata ja piisavalt selgitada. Me saame kinnitada nii kohalikele omavalitsustele kui ka rahvaraamatukogudele, et riiklike ülesannete ümberkorraldamisel ega raamatukogude andmekogu rakendamisel nende kulud ei suurene. Seda saame kinnitada. Vastupidi, edaspidi ei pea omavalitsused enam tasuma raamatukogusüsteemi arendamise ja selles osalemise eest, sest selle kulu katab riik. 

Lisaks vähenevad väljaannete hankimise ja logistika kulud. Just äsja kirjeldasin, kuidas toimib see logistika, et mingid teavikud kuhugi jõuaksid. Need kulud vähenevad seetõttu, et rahvusraamatukogu hakkab arendusüksusena viima läbi raamhankeid. Suurema mahu tõttu on võimalik saavutada ka soodsam raamatute hind, pakkuja teenuse hinnas sisaldub ka teoste kohaletoimetamine 79 omavalitsusse, mitte ainult 15 maakonnakeskusesse nagu seni. 

Näiteks ka rahvaraamatukogu ruumide ajakohastamine ja raamatukappide laiem levik, mida toetatakse raamatukogude kiirendi taotlusvoorust, aitab muuta raamatukogud kasutajasõbralikumaks ja ligipääsetavamaks. See tähendab, et reform mitte üksnes ei vähenda kohaliku omavalitsuse kulusid, vaid loob ka eeldused paremate ja kättesaadavamate teenuste pakkumiseks. 

Seega võin väita, et eelnõu ei suurenda kohaliku omavalitsuse kulusid, vaid tagab senisest stabiilsemad riiklikud tugiteenused ning nende rahastuse, samuti loob rahvaraamatukogudele paremad tingimused, nii et nad saavad pakkuda kaasaegseid ja ühtlaselt kättesaadavaid teenuseid üle Eesti. 

Omalt poolt võin lõpetuseks ja kokkuvõtteks öelda, et suvi läbi kestnud tihe suhtlus raamatukogude esindajate ja kohalike omavalitsustega on meid viinud selgema olukorrani, kui oli siis, kui te mulle selle [arupärimise] saatsite. Paljud probleemid on saanud selgema lahenduse, aga me kindlasti jätkame selgituste andmist ja koostööd valdkonnaga. 

Suur tänu teile! On võimalus jätkata küsimustega. Neid saalis on, vaatamata põhjalikele vastustele. Peeter Ernits alustab. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui palju te hoiate selle reformiga kokku raha Eesti riigile või ministeeriumile ja kui palju inimesi nii-öelda provintsist peab ametist ilma jääma, et kogu see süsteem koonduks taas Tallinna?

Te vist ei kuulnud, mida ma oma vastustes ütlesin. Ma ütlesin mitmel korral seda, et riigil ei teki siin selles mõttes kokkuhoidu. Kogu see kokkuhoid suunatakse maakondadesse, rahvaraamatukogudesse tagasi, just e‑teenuste arendamise näol. See toimub sellesama killustatuse [vähendamise] tõttu ja teoste parema kättesaadavuse nimel.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh ettekande eest! Aga on mõned küsimused. Võib-olla läks mul see kõrvust mööda. Kas ja kuidas hakkavad toimuma koolitused, seminarid, infopäevad, nii et ka väiksemate raamatukogude raamatukoguhoidjad saaksid raamatukoguellu kaasatud? Praegu toimub see ju maakonnaraamatukogude kaudu. Kuidas see on planeeritud?

Jaa, see on päris detailne küsimus. Ma võin teile taustaks selgitada rahvaraamatukogude reformi tegevusi. Kõigepealt, see algas aastal 2020 sellega, et tekkis väljatöötamiskavatsus. 2023 järgnes Eesti Hoiuraamatukogu ja Eesti Pimedate Raamatukogu ülesannete üleandmine Eesti Rahvusraamatukogule. Me olime teiega koos kultuurikomisjonis, kui seda protsessi käsitleti. 2023 toimus ka e‑laenutuskeskkonna MIRKO arendamine ja teenuse käivitamine ning rahvaraamatukogude kiirendi määruse koostamine ja kiirendi rakendamine. See on ellu viidud, näiteks tulid sealt ka laenutuskappide soetamine ja laste lugemisalade loomine. 

2026 on plaanis selle seaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogusse tuua. Sellega paralleelselt toimuvad sügisel juba tihedalt kokkusaamised, kohtumised ja vestlusringid kõikide asjaosalistega. Mul endal on samuti raamatukogude juhtide ja kohalike omavalitsuste esindajatega kokkusaamine sellel teemal, et kõik küsimused saaks ammendavad vastused. Kui seda seadusemuudatust on nii kaua veetud ja see on massiivne, siis tuleb võtta aega, et kõik sammud teha. Ma saan ministrina aru, et on hirme kas või uue ühtse digitaalse süsteemi kasutusele võtmise tõttu. Kas saadakse see käima? Kuidas sellega tööd teha? Kõigi nende etappide kohta peavad need inimesed, kes selle kõigega kokku puutuvad, saama selged vastused.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kuulates teie vastuseid, tekib mul tunne, et kas Kultuuriministeerium on siiani tõesti unustanud seda koordineerimist teha. Paljud nendest probleemidest, mida te kirjeldasite, oleks ju ilusti ühe inimese koordineerimise tulemusena lahendatavad, ja see ei peaks tähendama kõikide töökohtade koondamist Tallinnasse. Aga minu küsimus ongi täpsemalt, kas kõik need praegused maakonnakeskustes olevad töökohad koondatakse keskraamatukogusse Tallinnasse või tulevad mingid piirkondlikud keskused, kui palju neid töötajaid sinna tuleb ja kuidas need ülesanded jaotuvad.

Ma pean seda kindlasti täpsustama. Tulevad keskustesse. Aga kuidas ja millises hulgas ning kui palju ja milliseid ülesandeid kellelegi edasi antakse, seda saan ma teile kirjalikult vastates teada anda, kui teile sobib.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Ma ütlen tegelikult küll …

Vabandust!

… selle kohta, mida te küsite, kui palju inimesi muudatuste raames koondatakse ja mis neist saab, et sellele ma oskan kohe vastata, ma leidsin selle koha üles. Töötajate ülesannete ja koormuse kohta teevad otsused kohalikud omavalitsused. Rahvaraamatukogu on jätkuvalt KOV‑i hallatav asutus. Riiklikke ülesandeid täitvad töötajad on samal ajal KOV‑i rahvaraamatukogude töötajad, näiteks rahvaraamatukogude direktorid. Rahvusraamatukogu kuulutab välja avaliku konkursi piirkondlike spetsialistide ametikohtade täitmiseks, kus KOV‑ide spetsialistid saavad kandideerida. Aga kui te seda hulka tahate täpselt teada, sest seni on andnud riik nelja töötaja palgaraha, siis seda ma saan teile tagantjärele kirjalikult vastates täpsustada.

Teist korda aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ja tühi saal, mõned kolleegid välja arvatud! See on taas üks äärmiselt masendav lugu. Lugupeetud kultuuriminister tuleb siia ja ütleb, et ta ei tea, kui paljud keskraamatukogude töötajad kaotavad koha. Mina tean. Rahvaraamatukogudes töötab ligi [1300] inimest, ma olen väga paljudega nendest rääkinud. Kui nad oleksid siin saalis, nad oleksid ministriproua välja vilistanud. Välja vilistanud!

See on järjekordne näide, kuidas riik õilsate loosungitega – digitaliseerimine, tsentraliseerimine, asja paremaks muutmine – tõmbab provintsist välja veel viimaseid [inimesi], kes seal on. Tartumaa keskraamatukogu on meie Kõrveküla raamatukogu ja Jõgevamaa keskraamatukogu on Põltsamaa raamatukogu. Kummastki [kaob] neli [kohta]. Meil on kokku 15 maakonda. Jääb neli emissari: põhja, lõuna, ida ja lääne emissar. Nimi on neil kindlasti teistsugune. Üks vastutab lõuna eest, teine idaprovintside eest ja nii edasi. Suure tõenäosusega istuvad nad Tallinnas. See tähendab, et riik tõmbub provintsist taas välja, mis on lubamatu. Seda esiteks. 

Teiseks, Tallinnast hakatakse raamatuhangete abil tõenäoliselt ette kirjutama – praegu käib komplekteerimine maakonna keskraamatukogudes, need neli inimest [tegelevad sellega] meil Kõrvekülas, Põltsamaal, igal pool mujal –, mida rahvas peaks lugema. Siis tulevad need nimekirjad ja korraldamine. Tõepoolest, omavalitsused või rahvaraamatukogud, kasutades omavalitsuste raha, tegelevad veel teistmoodi komplekteerimisega sinna juurde, et see [valik] oleks mitmekesine. Nüüd [muutub] see omavalitsuste, valdade ja linnade koormus tunduvalt suuremaks. 

Ma räägin praegu mitte omast peast, vaid [kordan] nende raamatukogutöötajate juttu, kes on mulle kõigest sellest rääkinud. See, mida ministriproua siin rääkis, viis aastat massiivset tööd ja nii edasi, on kindlasti väga tore. Soome mudel ja nii edasi. Hiiumaal on see juba olemas, 24/7 võib rahulikult minna ja [raamatuid] võtta, aga kõige selle tulemus on – mitte kohe, aga varsti –, et kaovad ka viimased punktid, kus on võimalik istuda ja rääkida. Rahvaraamatukogud on sellised, on nad Põlvamaal, Valgamaal, Tartumaal või kuskil mujal, et seal on võimalik tasuta istuda, seal on valge, soe, saab lugeda lehti, raamatuid ja rääkida, rääkida. Rääkimine on ülioluline, eriti provintsis, kust riik on ennast välja tõmmanud. See kaob ära. Mitte järgmisel aastal, aga kõik liigub sinnapoole. See on viimane tugipunkt. Rahvaraamatukogude võrgustik on viimane selline arhipelaag, need on tugipunktid, kuhu riik on provintsis veel alles jäänud. 

Jah, kõik on tore, hakatakse asja paremaks, digitaalsemaks [muutma] ja nii edasi. Rahvaraamatukogus töötavad raamatukoguhoidjad. Muuseas, enam ei koolitata kõrgharidusega raamatukoguhoidjaid, see elukutse on kaduvikku määratud. 

Ja et mitte liiga palju detailidesse minna, rõhutan kõige olulisemana taas seda, et selle sammuga tõmbab riik ennast välja viimastest kohtadest, kus ta seni olemas on olnud. Postkontorid ja kõik muu on enne seda juba läinud. Ma tahaks väga näha – ka raamatukoguhoidjad, kes praegu seda [arutelu] jälgivad, tahaks näha – seda analüüsi, mis näitab, et seda kõike, mis ma räägin, ei juhtu. Aga ma arvan, et kahjuks juhtub. 

Igal juhul ma arvan, et kuskil 60 töökohta provintsist kaob. Ja kuhu need lähevad? Kõik, kes on provintsist pärit, teavad, et ega seal palju võimalusi ei ole. Koondumine Tallinnasse, Soome mudel ja kõik välismaa mudelid, millest siin ministriproua rääkis, helge tulevik. See ei tähenda, et rahvaraamatukogu töötajad oleksid mingisugused minevikurüütlid ega tahaks uuendusi. Väga paljud neist jagavad neid üsna hästi ja on neist huvitatud, aga nad on väga mures, väga suures mures, nad palusid mul seda täna edasi öelda, sellise avantüürse käitumise pärast, millega Kultuuriministeerium nüüd tsentraliseerimise ja asja parendamise huvides on välja tulnud. Nii et …

Härra Peeter Ernits, kuus ja pool minutit on täis. Kas …

Ei, rohkem ei ole mul midagi öelda. Sellega ei saa kuidagi nõustuda, riik ei saa tõmbuda välja nendest viimastest tugipunktidest, mis tal on üle Eesti, ligi 500 rahvaraamatukogust. Aitäh!

Aitäh teile! Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Hea minister! Kõik head kolleegid ja kõik, kes jälgivad meid tele vahendusel! Ka mõned mõtted seoses rahvaraamatukogu seaduse muutmisega. Nagu me teame ja nagu ka eelkõneleja rääkis, siis see muutmine on õhku visanud rea küsimusi ja muresid. Minu arust on need küsimused väga põhjendatud, sest seni edukalt üle Eesti maakondlike keskraamatukogude kaudu korraldatud rahvaraamatukogude teenindamist soovitakse väga kardinaalselt muuta. 

Mida see teenindamine tähendab? Ütlen neile, kes ei ole sellesse [teemasse] väga süvenenud: see tähendab rahvaraamatukogudesse väljaannete kogumist, koolituste korraldamist, andmekogude haldamist, igasugustes programmides ja projektides osalemist ja selle kõige koordineerimist. Seda kõike soovitakse nüüd tsentraliseerida ja minule isiklikult teeb see väga-väga haiget. 

Tekib küsimus, miks viiakse ülesanded, mida seni on väga edukalt kohapeal täidetud, piirkonnast ära. Teame ju, et kui piirkondadest kaovad töökohad, kaob sealt ka elu. Aga ometi võiks meil meie digitaalses riigis olla teistpidi: ei peaks töökohtasid kaugetest Eestimaa piirkondadest ära viima ja riik võiks olla igal pool. 

Teistpidi, olles kuulanud proua ministri vastuseid, [tahan öelda, et] kui soovitakse midagi efektiivsemalt korraldada, siis seda ei peaks tõesti tegema ikkagi, ütlen veel kord, töökohtade Tallinnasse koondamise kaudu. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, mis selles valdkonnas siis siiani on toimunud, kui need ministri kirjeldatud probleemid tõesti üleval on. Miks pole siiani toimunud seda koordineeritud juhtimist? Minu arvates oleks see tõesti ühe inimese abil täiesti teostatav olnud, nii et kõiki neid kirjeldatud probleeme täna enam ei oleks.

Mind isiklikult teeb ikkagi, veel kord, väga-väga kurvaks, et selle probleemi lahendamisel pole absoluutselt arvestatud regionaalpoliitilist aspekti. Oleme ju varasematel aastatel püüdnud riigi töökohti hoopis Tallinnast välja viia, et elu Eestis ühtlasemalt jaotuks. Aga nüüd selle rahvaraamatukogu seaduse muutmisega ollakse risti vastupidises suunas minemas.

Minu jaoks on ka väga suur küsimus, kas teenus selle saajatele tegelikult paremaks muutub, kuidas see reaalselt on korraldatud. Seni võrgustikuna toimunud maakondlik koostöö on olnud rahvaraamatukogudele väga lähedal, loogiliselt kättesaadav. Lisaks sellele on küsimusi veelgi, ma ei jõua siin neid ette lugeda. 

Tahan öelda, et minu arvates tuleks see teema uuesti tõsiselt läbi kaaluda, püüda mitte lõhkuda seda, mis on hästi töötanud. Kui on vaja viia sisse muudatusi, siis loomulikult tuleb neid teha. Aja jooksul asjad muutuvad ja ajaga tuleb kaasas käia. Kui seda tehakse, siis see ei tohiks toimuda nii, et Eesti elu väljaspool Tallinna kokku pakitakse. 

Endise omavalitsusjuhina olen suhelnud raamatukoguinimestega ja omavalitsustega ning minu jaoks on jäänud õhku see küsimus, et siiamaani on arusaamatu, kellele need kohustused lähevad ja kuidas see rahastamine saab tulevikus olema, kui paljud nendest ülesannetest lähevad vaikselt tegelikult omavalitsuste kaela. 

Kokkuvõtteks, kindlasti ma arvan, et seda peab ikka väga-väga tõsiselt veel mõtlema. Ütlen ära, et ei mina ega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon praeguse rahvaraamatukogu seaduse muutmisega kuidagi nõustuda ei saa. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab kultuuriminister Heidy Purga.

Tänan! Ma kõigepealt ütlen kommentaariks Peeter Ernitsale, kes nimetab Eesti erinevaid kohti provintsideks: lugupeetud rahvasaadik, võib-olla te mõtlete korra veel oma sõnakasutuse üle. 

Ma räägin kaasamisest. Tihti on küsitud, kas kõik olulised osapooled on ikka olnud piisavalt kaasatud. Selle uue rahvaraamatukogu seaduse koostamine, nagu olen täna siin öelnud, on olnud väga pikk ja mitmekihiline protsess. Selle käigus on toimunud pidev suhtlus huvirühmadega ja see suhtlus jätkub, sest küsimused tõusetuvad. Mida rohkem rahvaraamatukogu seadust loetakse, seda rohkem küsimusi tekib. Me kogume arvamusi, me peame arutelusid ja me otsime koos lahendusi. 

Sellele, kas antud seaduse väljatöötamiskavatsusele ja seaduse tekstile võib olla poolt või vastu, saab hinnangu anda alles mõne aja pärast. Reformi, mille viimane etapp on seaduse jõustumine, on valdkonnale planeeritud üle viie aasta. Jah, me ei ole tõesti saanud kõiki ettepanekuid veel arvestada. Kaasamine on olnud siiski järjepidev ja sisuline, et leida rahvaraamatukogude arengut tervikuna toetavad lahendused. 

Me oleme proovinud seaduse väljatöötamisel arvestada võimalikult laia sisendiga. Kaasatud on olnud väga erinevad huvirühmad: kohalikud omavalitsused, Eesti Linnade ja Valdade Liit, maakonnaraamatukogud, rahvaraamatukogude töötajad, teadusraamatukogud, erialaühendused, nagu Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing ja Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium, ministeeriumid ja ka rahvaraamatukogude nõukogu.

Kui te küsite, kui suure kokkuhoiu reform endaga kaasa toob – ja see saab pidevalt kriitikat –, siis ma ütlen veel kord üle, et selle reformi eesmärk ei ole kokku hoida, vaid ressursse ajakohasemalt ja sihipärasemalt kasutada. Need suunad püüdsin ma oma vastustes teieni tuua: see toetab valdkonna suurimaid arenguvajadusi ja väldib killustatust ning dubleerimist. Loomulikult peab seda diskussiooni edasi pidama senikaua, kuni vastused saavad antud ja arutelud on olnud ammendavad. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme ka viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kuuenda arupärimise juurde: Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi, Aleksandr Tšaplõgini ja Aleksei Jevgrafovi 12. mail 2025 esitatud arupärimine koolitoidu kohta, arupärimine nr 770. Palun ettekandeks arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Hea Eesti rahvas! Ka see arupärimine ei ole tegelikult oma aktuaalsust kaotanud, vaatamata sellele, et me esitasime ta selle aasta maikuus. Jutt on koolitoidust. Miks see [arupärimine] pole aktuaalsust kaotanud? Sest mitte midagi pole selles valdkonnas paremaks läinud, kui me räägime just finantseerimisest. 

Me alustasime oma arupärimist sellega, et Sotsiaalministeerium planeeris uuendada koolide ja lasteaedade menüüsid ja [nende koostamise] põhimõtteid, selleks et toit oleks vähem soolane, seal oleks vähem suhkrut, töödeldud toidu osakaal oleks väiksem ja suurem tähelepanu oleks suunatud köögiviljadele, marjadele, kalale ja nii edasi ja nii edasi. Loomulikult, ei vaidle vastu, see kõik on väga õige ja väga vajalik. Aga seda kõike on hästi keeruline koolides ja lasteaedades tagada, kui riigi poolt kaetud koolilõuna maksumus on üks euro päevas ja seda juba mitu-mitu aastat järjest. Ma tuletan meelde, et viimati muudeti seda numbrit aastal 2018, seitse aastat tagasi. Üks euro ja seitse aastat. Vabandust, aga selle väärtus on kahjuks ikkagi natuke muutunud. 

Me oleme aastast aastasse rääkinud sellest, et riik võiks oma panust kindlasti suurendada. Paljudes kohtades on kohalikud omavalitsused sunnitud juba lapsevanematelt raha küsima, Tallinn on siin võib-olla erand, Tallinnas ei pea lapsevanemad koolilõuna eest jätkuvalt maksma, kuna linn lisab sellele ühele eurole sama palju juurde, natuke küll vähem, aga ikka. 

Kahjuks ei suurene riigi panus, sõltumata sellest, et sellest on rääkinud lisaks meie fraktsioonile väga paljud organisatsioonid, kaasa arvatud noorteorganisatsioonid, on isegi pöördutud Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poole palvega seda numbrit suurendada. Eesti Linnade ja Valdade Liit on vastava palvega ministeeriumi poole pöördunud, samamoodi tulutult. Nüüd, kui eelarveläbirääkimised on varsti tulemas või juba isegi käivad, saab minister meile paremini vastata. 

Me küsime haridusministrilt järgmised küsimused. Esiteks, kuidas ta hindab mainitud Sotsiaalministeeriumi plaani? Kas tema arvates ei peaks selliste muudatustega koos käima ka riigi panuse suurendamine lasteaia‑ ja koolitoidu maksumuse kompenseerimisel? Kas tema arvates ei peaks riik hakkama kompenseerima toitlustamist ka Eesti lasteaedades? Praegu teatavasti ei panusta riik sellesse ühtegi senti, mõned omavalitsused panustavad, mõned mitte, mis tähendab seda, et vanemad maksavad jällegi kõik ise kinni. Kas ministri arvates on aastal 2018 kehtestatud riigi panus koolitoidu kompenseerimisel ühe euro ulatuses (üks päev ühe koolilapse kohta) piisav ja vastab tänase päeva reaalsusele või peaks valitsus seda ikkagi suurendama? Kas ta on nõus Keskerakonna fraktsiooni arvamusega, et riigi rahaline panus lasteaia‑ ja koolitoitlustamisse peab märgatavalt suurenema, eriti olukorras, kus üks ministeerium tahab kehtestada lasteaia‑ ja koolitoidule uued nõudmised? 

Loodame saada vastuseid. Me oleme olukorras, kus inflatsioon kahe viimase aasta jooksul on olnud rohkem kui 40%, see puudutab eelkõige just toiduaineid, toidukaupu, ning me oleme inflatsiooni poolest Euroopas liider, kahjuks. Aitäh!

Aitäh teile! Nüüd on mul hea võimalus paluda arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli hea kolleeg, haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas.

Tere õhtust, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu saadikud, head Eesti inimesed! Arupärimine on seotud Sotsiaalministeeriumi ettepanekuga uuendada lasteaedade ja koolide menüüde põhimõtteid. Olen selle ettepanekuga kursis. Selle ettepaneku kooskõlastamise hetkel tegime ka eraldi kohtumise Sotsiaalministeeriumiga, kuna minul oli täpselt samasugune küsimus, kuidas mõjutavad need muudatused koolitoidu ja lasteaiatoidu hinda. Kui hinnas toimub nende muudatuste tõttu märkimisväärne muutus ehk kallinemine, siis peab riik vastutama ka nende kulude katmise eest.

Sotsiaalministeeriumi plaani ma toetan. Sisuliselt on tegemist hea plaaniga, kuna tõepoolest parandab see plaan koolitoidu ja lasteaiatoidu kvaliteeti ning [arvestab] ka vahepeal tervishoiuvaldkonnas nõuetena lisandunud põhimõtteid, milline on tegelikult tervislik toit. Sellel kohtumisel Sotsiaalministeeriumiga ja sellel kooskõlastusringil [tutvusime] arvutustega, mida Sotsiaalministeerium meile esitas, ja mina sain kirjaliku kinnituse, et uued nõuded ei tõsta toitlustamise hinda. Kehtiva määruse ja eelnõu nõuete alusel koostatud näidismenüüde võrdlus näitas meile, et eelnõu ei suurenda toitlustamise maksumust. Ka toitlustajad on toonud välja, et eelnõu hinda ei mõjuta. See on kooskõlastusringil olnud toitlustajate endi positsioon. 

"Kas Teie arvates ei peaks riik hakkama kompenseerima toitlustamist ka Eesti lasteaedades? Praegu teatavasti ei panusta riik sellesse ühtegi senti." Mina pean olulisemaks mitte seda, et me veame seda vägikaigast, kas riik panustab või riik ei panusta, vaid nii koolitoidu kui ka lasteaiatoidu puhul on minu arvates oluline pigem see, et omavalitsustel peab [tekkima] õiglasem tulubaas, mille abil nad neid asju finantseerivad. See teki kiskumine riigi ja omavalitsuste vahel hariduses, teedeehituses, sotsiaalhoolekandes ja erihoolekandes, et kes tegelikult vastutab nende teenuste osutamise eest, on pikka aega kestnud. Seetõttu on ka käesolevas koalitsioonis kokku lepitud, et võimalikult suur osa neid kulusid, mis on riigieelarves ja mida iga aasta lihtsalt kantakse ülekandena omavalitsuste tuludesse, tuleks tegelikult viia omavalitsuste tulubaasi, et ei toimuks seda teki tirimist ühele ja teisele poole. Meie positsioon on olnud see, et me koolitoiduraha annaksime omavalitsuste tulubaasi. Enne seda peaks see muidugi kasvama, enne kui me selle üle anname. Aga see vastutus võiks olla ühes kohas, et ei tekiks segadust, mis meil nii koolitoidu kui ka paljude teiste haridusteenuste rahastamisel on. 

Nüüd küsimus, kas minu arvates on 2018. aastal kehtestatud riigipoolne panus koolitoidu kompenseerimisse piisav ja vastab tänase päeva reaalsusele. Koolitoidu hind on suurenenud. Keegi ei saa [väita], nagu seitsme aasta jooksul ei oleks olnud inflatsiooni. See on ilmselge. Riik on oma toetusega jäänud selle ühe euro juurde. Aga ka omavalitsuste kulud on koos inflatsiooniga muidugi suurenenud. Selle tõttu ma arvan, et on mõistlik, et koolitoidu hinda kompenseeritaks suuremal määral, aga vaidlus selle üle, kes seda kompenseerima peab, on siiski üleval. Koalitsioonis on kokku lepitud, et me tõstame toiduraha pigem omavalitsuste tulubaasi. See eeldab toetuse teatud tõusu, mida meil järgmise aasta eelarves teha ei ole võimalik, ja see lükkub edasi. Aga ma eelistaksin seda, et raha oleks kohalike omavalitsuste tulubaasis ja [koolitoidu maksumust] kompenseeriks sel juhul kohalik omavalitsus. 

"Kas olete nõus Keskerakonna fraktsiooni arvamusega, et riigi rahaline panus lasteaia‑ ja koolitoitlustamisse peab märgatavalt suurenema, eriti olukorras, kus üks ministeerium tahab kehtestada lasteaia- ja koolitoidule uued nõudmised?" Ma ütlesin, et minul on olemas kirjalik kinnitus nii ministeeriumilt kui ka toitlustajatelt, et hinda need uued nõudmised oluliselt ei mõjuta. Aga selle üle, et inflatsioon on hinda mõjutanud, on raske vaielda. Loomulikult, kui riigi rahalised võimalused vähegi võimaldaksid, oleks mõistlik seda rahalist panust suurendada ja anda see summa koos tõusuga tegelikult kohalike omavalitsuste tulubaasi. Aga kahjuks järgmisel aastal riigieelarve seda ei võimalda, sest kaitsekulude kasv sööb kogu majanduse kasvust tuleneva tulu ära. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te rääkisite KOV‑ide tulubaasi suurendamisest, et ühtlustada koolitoiduga seonduvat. Seda on enne ka tehtud, et KOV‑idele antakse mingisugune kopikas juurde, aga samas tuleb peale üsna suur hulk lisakohustusi. Kuidas me seda defineerime, et me nüüd tõstame [üksik]isiku tulumaksu rohkem omavalitsustele, ja kuidas defineerida, et see raha läheb [kooli]toitlustusele? Natukene selline umbmäärane värk. Võtame praeguse olukorra, et riik maksab euro ning siis lapsevanemad ja omavalitsus maksavad kõik erinevalt, sest omavalitsuste tulubaas on ka erinev. Kuidas saavutada, et koolitoit oleks ikkagi ühtlaselt [kättesaadav] kõikidele Eestimaa lastele? Üks on rikkam, teine vaesem, aga süüa tahavad kõik ühtemoodi.

Aitäh küsimuse eest! Koolitoit on ühtlaselt [kättesaadav] kõikidele lastele. Ühes koolis kehtivad ühed ja samad reeglid. Ei ole ühes omavalitsuses seda, et üks laps maksab rohkem kui teine. Kõikidel lastel on omavalitsuse koolides võrdne ligipääs koolitoidule, meil ei ole eristamist. Meil on eristamist omavalitsuste vahel. 

Mina lapsevanemana olen terve elu oma kolme lapse koolitoidu eest maksnud. Ma otseselt ei kurda, aga ma tean, kui suur väljaminek see tegelikult lapsevanemale on, kui sul on kolm last, kelle koolitoidu eest sa maksad. Ma olen seda terve elu teinud. 

Omavalitsuste vahel on erinevused, aga omavalitsuse sees lapse [perekonna] sissetulekust tulenevalt meil erinevusi ei ole. Lastel on üldiselt Eestis koolitoidule ligipääs olemas. 

Omavalitsuste kulud koolitoidule on seoses inflatsiooniga kasvanud. See on fakt, et omavalitsus on pidanud oma eelarvest maksma suurema osa koolitoidukulude katmiseks ja riik ei ole oma osa [suurendamisega] appi tulnud. Meie ettepanek on see, et kuna koolitoidu eest maksmise kohustus on seaduse järgi kohalikul omavalitsusel, see ei ole riigi kohustus, see on kohaliku omavalitsuse kui koolipidaja kohustus, riik hoiab enda käes mingit toetust, mille [maksmise] kohustus lasub tegelikult koolipidajal, siis on mõistlik see toetus anda kohe üle sellele koolipidajale koos selle rahalise paketiga. Selleks, et see oleks õiglane, on vaja enne teha ära selle rahastuse tõus, ja siis anda see [raha] üle kohalikule omavalitsusele, et riik ei hoiaks enda käes midagi, mida ta seaduse järgi ei ole ka kohustatud enda käes hoidma. Sellel, et me hoiame omavalitsuste raha enda käes, ei ole mingit mõistlikku põhjendust.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma olen kerges segaduses. Ühest küljest valitsus järsku avastab, et kuskilt on tulnud riigieelarvesse 800 miljonit eurot, ja [nähakse] erinevaid võimalusi, kuidas seda kulutada. Teie enda väljenduse järgi – ma natuke pehmendan siin – on raha hästi palju, vähemalt meedias kõlas see niimoodi. Samal ajal ei ole meil raha, et suurendada seda riigi panust, mis on vajanud suurendamist juba mitu aastat järjest. Kas see raha ikkagi on või seda ei ole? Kui see raha on olemas, siis miks me seda sinna ei suuna?

Aitäh küsimuse eest! Täpsustan: 800 miljonit me kulutame vähem sellel aastal, 2025. aastal, mitte 2026., 2027. ja 2028. aastal. Ehk riik on sellel aastal, 2025. aastal, käitunud kokkuhoidlikumalt ja kulutanud vähem, kui oli planeeritud. Sisuliselt on tegemist jäägiga, mis ei kandu üle järgmisesse aastasse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, sitaks palju küll. Aga kui palju siis Eesti erinevates koolides, erinevates vürstiriikides see toit maksma läheb? On teil need piirid olemas?

Ei. Me teame piire ainult oma koolides, kus me oleme koolipidajad. Mina ei tea, kui suur on Setomaa valla koolitoiduraha. Ma ei tea seda.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Konkreetne küsimus. Kas läbirääkimistel, mis kohe ees seisavad, eelarveläbirääkimistel, teete te ettepaneku viia see [summa] omavalitsuste tulubaasi, nii et kõikidel oleks proportsionaalselt õige summa olemas, nii Tallinnal kui ka Võrul?

Aitäh küsimuse eest! Käesolevatel eelarveläbirääkimistel seda ettepanekut veel juriidiliselt vormistada ei saa, sest me alles teeme arvutusi, millise mudeli alusel kantakse see [raha] üle, ja mitte ainult koolitoiduraha, vaid seal on väga suur hulk ka muid haridustoetusi, välja arvatud õpetajate palgad, mis tuleks kanda omavalitsuste tulubaasi. [Me teeme arvutusi,] millise jaotusega see [raha] omavalitsustele üle kantakse. Aga selleks, et see ülekanne oleks õiglane, tuleks omavalitsustes, kelle tulubaas on väike, tõsta seda toetust, enne kui see [raha] üle kantakse. See takistab meil seda teha 2026. aastal. Aga kuna koalitsioon on eesmärgiks võtnud, et hiljemalt 2027. aastaks me selle liigutuse teeme, siis meil on veel aega arvutada ja läbi mõelda, kuidas me selle ümbertõste teeme. Me tõstame need toetused omavalitsuse tulubaasi ära.

Suur tänu teile, lugupeetud minister1 Teile rohkem küsimusi olla ei saa ega olegi. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini: Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi ja Peeter Ernitsa 14. mail 2025 esitatud arupärimine õpetajate palkade kohta, arupärimine nr 778. Palun taas kord ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh! Järgmine punkt, millest me räägime. Saime aru, et riigi panust [koolitoidu eest tasumisel] keegi suurendada ei kavatse, kahjuks juba kaheksandat aastat järjest. 

Aga räägime siis õpetajate palkadest, äkki siin läheb meil paremini. Täna me juba rääkisime kultuuritöötajate palkadest ja sellest, et nemad ootavad ka oma palgatõusu mitmendat aastat järjest. Nende palga alammäär on 1600 eurot bruto. Õpetajatel läheb natuke paremini, aga samamoodi ei ole see palk, mida nad saavad, päris see, mida nad väärt on. Praegu on see 1820 eurot bruto, see on brutopalga alammäär. 

Meie arvame, et ka õpetajate palk on Eestis ammu ajale jalgu jäänud. Seda probleemi nimetatakse õpetajate terava puuduse põhipõhjuseks, sest kes siis kooli [tööle] tuleb, kui palk ei ole tõsiselt võetav. 

Õpetajate järelkasv on meie riigis selgelt ebapiisav ja olemasolevad palganumbrid potentsiaalseid kandidaate ei kõneta. Viimane tõsiselt võetav õpetajate palga alammäära tõus toimus mitu aastat tagasi. Õpetajad on vahepeal juba ühe streigi ära teinud ja nüüd räägitakse sellest, et järgmine on tulemas. Ma arvan, et Eesti riigis ei peaks õpetajad streikima, vaid nad peaks ikkagi oma õpetajatööd tegema. Aga kuidas sa seda teed, kui palk ei vasta sellele, mida sinult nõutakse? 

Ma väga tahaks loota, et haridusministeerium ja haridusminister isiklikult kannavad hoolt selle eest, et eelarveläbirääkimistel oleks see üheks põhiteemaks. Jällegi, küsimus on selles, et kui see on üks läbirääkimiste teema, siis peab tõus olema ikkagi märgatav ja arvestatav. Erinevad erakonnad ju lubasid, et õpetajate arvestuslik palk on vähemalt 120% Eesti keskmisest palgast. Praegu on see sellest hästi kaugel. 

Tahaksime ministrilt teada saada, mis see palga alammäär olla võiks. Küsime niimoodi, kas tema hinnangul on praegu Eestis kehtivad õpetajate palgatingimused väärikad ja kas õpetajate palga alammäär ehk 1820 eurot bruto on tema arvates piisav. Millised on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi plaanid seoses õpetajate palkadega? Kas õpetajad saavad arvestada sellega, et 1. jaanuarist 2026 nende palga alammäär kasvab? Juba meie arupärimises mainitud koalitsioonilepingus aastast 2023 lubatakse, et aastaks 2027 jõuab õpetajate arvestuslik palk vähemalt 120%‑ni Eesti keskmisest palgast. Kas see eesmärk on jätkuvalt jõus? Kui tõsiselt võetav see lubadus praegu ministri arvates on? Haridustöötajate liidu arvates võiks tõsta õpetajate palga alammäära aastal 2026 vähemalt riigi keskmise tasemeni ja eraldada haridusleppes kokkulepitud 22%‑line diferentseerimisfond. Kas selline ettepanek on ministeeriumi ja ministri arvates realistlik? Kui mitte, siis kui suured need numbrid olla võiksid? Kas minister saab õpetajatele lubada, et aastal 2026 ootab neid tõsiselt võetav palgatõus? Ma arvan, et väga paljud õpetajad – kui mitte kõik õpetajad – ootavad ja vaatavad hästi pingsalt, kas see palgatõus järgmisel aastal ikka tuleb ja et see ei oleks 17 eurot bruto nagu see viimane palgatõus. Aitäh!

Suur tänu teile! Palun taas kord arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu saadikud! Austatud kuulajad! Õpetajate viimane palgatõus ei olnud 17 eurot bruto, õpetajate viimane palgatõus oli 71 eurot bruto. Nii et ärme levita seda, mida me sotsiaalmeedias valeuudiste all näeme. See 17 eurot lisati päris lõpus, kui [sõlmiti] lõplik kokkulepe, aga õpetajad väga visalt võitlesid ja võitlesid streigiga endale palju suurema palgatõusu välja. Nii et ärme alaväärista õpetajate tööd selles osas. 

"Kas Teie hinnangul on praegu Eestis kehtivad õpetaja palgatingimused väärikad? Kas õpetajate palgaalammäär (1820 eurot bruto) on Teie arvates piisav?" Minu arvates ei ole 1820 eurot bruto piisav, see ei olnud piisav eelmine aasta ega ka üle-eelmine aasta. Aga siinkohal tõepoolest kummardus õpetajate suunas, kes eelmisel aastal väga solidaarselt mõistsid seda, kui raske oli teha kaitsekulude tõusuga ja maksutõusudega eelarvet, ning tulid solidaarselt kaasa selle üheaastase ooteajaga, mitte nõudes suuremat palgatõusu. 

Õpetajate töötasu alammäär järgmisel aastal tõuseb. Ma ei oska öelda teile praegu seda protsenti, eelarveläbirääkimised on pooleli, aga ta kindlasti tõuseb. Lisaks sellele tõuseb järgmisel aastal kohe kindlasti, mis on juba kokku lepitud ja seaduses kirjas, õpetaja nominaalpalk. Ehk sissetulekute mõttes saab õpetaja tänase seisuga järgmisest aastast kindlasti juba 1500 eurot aastas rohkem ehk suurusjärgus ühe aasta nominaalpalga saab ta juurde, kuna kaob ära see õnnetu maksuküür, mille sees õpetajate palgad praegu on. Õpetajad maksavad oma 1820 euro pealt oluliselt suurema määraga maksu, kui maksavad need inimesed, kes saavad üle 2000 euro palka. Õpetajad on kahjuks kõrgemalt maksustatud inimesed võrreldes väga paljude teistega. Nii et maksuküüru kaotamise tõttu on õpetajatel järgmisel aastal aastatulu kindlasti 1500 eurot suurem. Brutopalga tõusu ma välja öelda ei saa, kuna eelarveläbirääkimised on pooleli. 

Õpetajate keskmine palk on siiski palju jõudsamini kasvanud kui alampalk. Peamiselt on see tingitud sellest, et Ida-Virumaal on õpetajatel väga kõrge palgakoefitsient. 2024. aastal oli õpetajate keskmine palk 2339 eurot ja selle viis üles Ida-Virumaa õpetajate palgakoefitsient, seal ligineb õpetajate arvestuslik palk 3000 eurole.

Mis on veel järgmisest aastast kokku lepitud? Lisaks nominaalsele palgatõusule on kindlalt kokku lepitud diferentseerimisfondi tõus, mille raames rakendatakse ka õpetajate astmelist karjäärimudelit, nii et vanemõpetaja ja meisterõpetaja astmetel, kutset omavatel õpetajatel on kõrgem alammäär: vanemõpetajal koefitsiendiga 1,1 ja meisterõpetajal koefitsiendiga 1,3. 

"Millised on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi plaanid seoses õpetajate palkadega? Kas õpetajad saavad arvestada sellega, et 1. jaanuarist õpetajate palga[alam]määr kasvab?" Jah, ma vastasin sellele, et saavad küll arvestada sellega, et kasvab ka õpetajate brutopalk, mitte ainult netopalk. Aga protsenti ma hetkel teile siiski välja käia ei saa, sest eelarveläbirääkimised on pooleli.

Nii, arvestuslik palk vähemalt 120%‑ni Eesti keskmisest palgast – kui tõsiselt võetav see lubadus praegu on? Ma ei ole sellest lubadusest loobunud, kuigi uues koalitsioonilepingus seda ei ole sõnastatud. Aga siiski ei ole ma sellest lubadusest loobunud. Iga kord, kui ma palgaläbirääkimisi pean, hoian ma seda 120% endal silme ees, sest see on eesmärk, mille poole liikuda. 2027. aastaks selle kättesaamine on veel käeulatuses, täiesti [võimalik].

"Haridustöötajate liidu arvates võiks tõsta õpetajate palgaalammäära 2026. aastal vähemalt riigi keskmise tasemeni [No see tegelikult tähendaks 20%-list alammäära tõusu. – K. K.] ja eraldada haridusleppes kokku lepitud 22-protsendine diferentseerimisfond." Nagu ma ütlesin, 22% diferentseerimisfondi me eraldame ehk me anname palju suurema vabaduse ka koolipidajatele õpetajate palga määramisel. Aga alammäära tõusu Eesti keskmise palga tasemele ehk 20%‑list alammäära tõusu ma siiski realistlikuks ei pea. Nii suurt palgatõusu ma realistlikuks ei pea, arvestades veel seda, et meil on ka nominaalne palgatõus järgmine aasta toimumas. Jah, aitäh!

Suur tänu teile! Teile on vähemalt paar küsimust. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kolmapäeval on kohalike omavalitsuste ja HTM‑i läbirääkimised õpetajate palga üle, nagu ma aru saan, ja alusharidustöötajate kollektiivlepingu läbirääkimised. On see nii või?

Alushariduse töötajate kollektiivlepingu läbirääkimistel me ei osale, sest me ei ole alushariduse andjad. Seal on kohalikud omavalitsused ja EHL omavahel.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! On hea meel nende õpetajate pärast, kes Ida-Virumaal töötavad ja tänu sellele saavad korralikku palka. Aga küsimus ongi selles, millal õpetajad teistes Eesti piirkondades hakkavad seda korralikku palka saama.

Ma püüdsin teile vastata, et järgmisel aastal kindlasti õpetajate alampalga tõus tuleb. Täpselt samamoodi suureneb diferentseerimisfond. Aga mis numbritest me rääkida saame, sellest on täna, 15. septembril natuke vara rääkida.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea minister! 1% oli vist 7 miljonit. Mitu 7 miljonit te reaalselt suudate Stenbockist välja tuua? 

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, ma ei oska teile seda protsenti öelda, sest läbirääkimised alles käivad. Me ei ole eelarvet veel lukku saanud. Meil on eri osapooltel väga suur, nagu te ise oma kogemusest teate, nõudlus nende kulutuste järele, mida eelarvega tehakse. Arvestades kaitsekulude tõusu, on kulude kasv järgmisel aastal märkimisväärne. Aga mis see protsent olema saab, seda ma praegu tõesti kinnitada ei saa.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Rõõm on kuulda, et õpetajate palk peab tõusma, selle alammäär, kui täpne olla. Ma loodan, et ministrit saab usaldada, kui ta seda meile siin lubab. Aga jällegi, ei tahaks pärast olla olukorras, kus palgatõus on puhtnominaalne, nii-öelda linnukese pärast, et see ongi mingi 5% või 7%, mis seda olukorda kindlasti ei päästa.

Eelmises arupärimises küsisime koolitoidu kohta, nimelt riigi panuse kohta, ja kahjuks saime teada, et riik laiutab käsi ja ütleb, et see ka ei muutu. See ei ole muutunud juba, nagu öeldud, aastast 2018. Kuna järgmine aasta on 2026, siis võib öelda, et juba kaheksa aastat on riigi panus lapse toitu üks euro päevas. Igaüks võib minna poodi ja vaadata, kui palju ühe euro eest praegu toitu saab ja kui palju saab selle eest koolitoitu valmistada. Ma arvan, et see on riigil väga vale lähenemine.

Jutt sellest, et võiks kohalikele omavalitsustele raha anda, et nemad hakkaksid sellega tegelema ... No andke siis! Aga praegu on see lihtsalt jutt ja ühtegi tegu me ei näe. Me räägime sellest, et riigi ülesanne ei ole lastele koolitoitu tagada, aga meil on ju näiteks riigigümnaasiumid, meil on kutsekoolid. Kindlasti peaks riik seda tegema. Munitsipaalkoolide puhul me võime vaielda, aga riigikoolides tuleks seda kindlasti teha. Ma arvan, et riik peaks kindlasti olema huvitatud sellest, et ikkagi eraldada laste toidule rohkem kui ühe euro päevas ühe õpilase kohta. Selle raha eest on hästi keeruline valmistada midagi, mis on tervislik ja mis on ka – see on väga oluline – maitsev, mida lapsed tõepoolest tahaksid süüa. 

Samas seame me ju Sotsiaalministeeriumi kaudu nendele ettevõtjatele, kes selle teemaga tegelevad ja koolitoitu valmistavad, veel rangemaid tingimusi. Väga tore, kui ettevõtjad ise ütlevad, et nad saavad sama raha eest valmistada midagi, mis on tervislikum, lastele kasulikum ja ka kohalikust toorainest valmistatud. Mina küll ei kujuta ette, kuidas see on ühe euro eest võimalik.

Hea kolleeg, ma korra segan. Koolitoit oli eelmine arupärimine, me oleme nüüd õpetajate palkade juures. 

Jaa, aitäh! Ma jõuan sinna, ma jõuan sinna. 

Lihtsalt mõtlesin, et äkki läksid kõned sassi.

Ei läinud. Aga see on lihtsalt veel üks näide riigi suhtumise kohta, sest needsamad õpetajate palgad, mille kohta istungi juhataja nõuab, et ma neist rohkem räägiksin ... Ma siis teen seda. 

Väga tahaks loota, et asi ei jää sinna, et tõstame 5–7% ja ongi korras. Jällegi, diferentseerimisfond tõuseb, tänu sellele tõuseb ka võib-olla ühe või teise õpetaja palk, loomulikult mitte kõikide õpetajate palgad, aga see on jällegi koolipidajate otsustada. Jälle läheb vastutus riigilt omavalitsustele üle. 

Palun paar minutit juurde.

Kolm minutit lisaks, palun!

Paar on ikka kaks, (Juhataja naerab.) aga ma võin ka kolm minutit rääkida.

Samas, näiteks minister räägib sellest, et maksuküür kaob ja tänu sellele hakkavad õpetajad rohkem raha saama. Noh, me võime ju meelde tuletada, et nad said eelnevalt natuke rohkem, aga siis tuli tulumaksu suurendamine valitsuse poolt ja lisaks sellele suurendati ka käibemaksu kaks korda järjest. Võib öelda, et õpetajate tulud said niimoodi topeltlöögi. Nüüd, kui kaob maksuküür – vaatame, kas see kaob ja mida see kaasa toob –, ma arvan, et sõltumata sellest peab riik ikkagi hoolitsema oma õpetajate eest, peab ka õpetajate palga alammäära tõstma ja tõstma seda resoluutselt. 

Loomulikult, me võime vaielda, kas see, mida pakub haridustöötajate liit, on esiteks realistlik ja teiseks õige. Mina ise arvan, et õige see kindlasti on. Kas see on realistlik? Praegu teab valitsus seda võib-olla paremini, nendel on parem ülevaade sellest, mis seisus on riigieelarve. Aga teisest küljest, kui valitsus ise räägib sellest, et mingi raha on leitud, siis tuleb seda raha kasutada ja kasutada targalt. Ma arvan, et õpetajate, politseinike, päästjate, piirivalvurite ja kultuuritöötajate palga suurendamine oleks tark tegu. Meie soovitus valitsusele on see kindlasti ette võtta. 

Nii et mis ma võin öelda? Ma soovin ministrile jõudu eelarveläbirääkimistel. Ma loodan, et ka teised valitsusliikmed saavad aru, et õpetajate palk peab tõusma. Mul oleks hea meel, kui me ei räägiks sellest, et Ida-Virumaal saavad õpetajad sellise koefitsiendi, et nende palgad on korralikud, aga teistes Eesti paikades saavad õpetajad oluliselt vähem lihtsalt sellepärast, et nad ei ole läinud Ida-Virumaale õpetama. Ma arvan, et kõik õpetajad on olulised, ja loodame, et riik seda oma tegudega ka näitab. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Kolleegid! Üks, kaks, kolm, neli, viis – hea seegi. Ministriproua ka! Viimased tunnid on kogu aeg üks ja sama jutt: raha ei ole, olgu siis kõne all kultuuritöötajad, õpetajad või koolitoit. Vastus on iga kord üks: kaitsekulud tõusevad, sein on ees, ei saa. Tegelikult on see laiem jutt. Vaja oleks teha seda, teist, kolmandat ja neljandat, aga ei saa, müür on ees – kaitsekulud. On vaja relvi, on vaja ehitada lõhkemoonatehaseid ja nii edasi ja nii edasi.  

Alles see oli, kui riigikontrolör tuli välja raportiga, kus ta näitas, kui palju on raha, mida tuleb ka veel juurde, aga mida Kaitseministeerium ja Kaitsevägi ei oska kasutada. Ja see ei ole mitte raamatupidamislik värk, vaid see on süsteemne. Mina mäletan juba aastast 2020 või millal see oli, kui kolmel aastal käis riigikontrolör siin puldis ja palus paarile audiitorile palka – see oli nii naeruväärselt väike [summa], eriti võrreldes Kaitseministeeriumi juba toonaste rahadega –, et saaks nagu auditeerida. Sellised sürrealistlikud vaated, mis juba toona olid, kuidas peeti arvestust, kusagil olid kaustikud ja kusagil enam ei olnud kaustikuid ja otsad ei läinud kokku.  

Nüüd, kui tuleb see sõjahüsteeria, ja nagu kultuuriminister vahepeal ütles siin, et justkui võitlevad meie eest – ta ei öelnud, et ukrainlased võitlevad meie eest, vaid justkui võitlevad –, siis kõik see on selline fraseoloogia, selline hirmu külvamine koos kõigi nende tagajärgedega. Eesti rahva iive on niigi madal ja hirm niigi suur, noored mõtlevad tõsiselt selle peale, milleks siin hädaorus üldse hakata peret looma ja nii edasi.  

Aga ma mäletan väga hästi, kui kolleeg Leo Kunnas mõned tunnid tagasi, kui oli juttu, kuhu teha lõhkeaine valmistamise tehaseid ja muid asju, ütles sõjamehena, et varsti on võhm otsas. Ta rääkis isegi, et võib-olla järgmiste Riigikogu valimiste ajaks või natuke hiljem ei pea me seda tempot enam vastu. Ta pidas silmas [Eesti] oma sõjatööstuse rajamist. Leo tuligi lõpuks siia. Rõõm näha! Me selle asemel, et ise hakata tootma ühte, teist ja kolmandat, tegutseme kuidagi risti vastupidi. Tegelikult jääb hing õige varsti juba kinni selle suure raha ja suure sõjahirmu taustal. Sellel taustal mulle tundub, et me peaksime vaatama natuke laiemalt ja rääkima ausalt. 

Praegu on saabunud väga sobilik aeg inimestele, nii õpetajatele, politseinikele, päästjatele kui ka paljudele teistele, kes tajuvad, et praegune valitsus on nende panust liiga madalalt hinnanud. Tulge välja! Tulge streigile! Tulge streikidele! Ärge tulge niimoodi, et on kaks-kolm inimest, tagasihoidlikult. Tulge välja! Ma olen veendunud, et kui 500, 600 või 1000 inimest välja tuleks, siis valitsus lööks põnnama ja tulemused oleks kergesti kättesaadavad. Kõik ju saavad aru, et praegune valitsuskoalitsioon, kelle toetus on naeruväärselt madal, on nagu pehkinud puu.

Kas soovite lisaaega? 

Jah, paar minutit.

Paar minutit? Kolm minutit annan.

Jah. Nagu pehkinud puu. Võib-olla on selliseid kogemusi, et on täitsa korralik puu, aga vajutad näpuga ja variseb raginal, puru lendab seest ja kukub maha. Praegune valitsus on tegelikult samasuguse, sellise läbipehkinud ja mädanenud puu staadiumis. Kui tulla reaalselt välja, siis on võimalused palgatõusuks täiesti reaalsed. Aga see eeldab, et välja tuleks vähemalt 500 inimest korraga, ja kui veel kahel päeval järjest, siis võib imesid juhtuda.  

Nii et olge julgemad ja tulge välja. Praegune valitsus seisab tõesti, nagu klassikud on öelnud, koos tati ja traadi abil. Kui ainult näpuga puudutada, siis variseb raginal kokku. Enne seda leitakse suure hirmuga miljonid ka teie palgatõusuks, õpetajad, päästjad, politseinikud ja kõik teised ka. Aitäh! 

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Head kolleegid, mina ei saa aru, miks te üldse muret tunnete. Ei jagu raha laste toitlustamiseks koolides, ei jagu raha õpetajatele. Mina ütlen samamoodi, nagu haridusminister, kui ta ükskord lubas endale kasutada ilusat eesti keelt: raha on ju s…. Kui raha on tõesti nii palju, nagu lugupeetud haridusminister lubas endal väljendada, siis mida me siin arutame! Teeme ära! 

Aga kui nüüd naljad kõrvale jätta, siis tegelikult on olukord väga halb. Ma just tulin Mustamäelt, kus minu juurde tuli üks lapsevanem, meesterahvas, ja ütles: "Tead, Lauri, minu laps, neljanda klassi tüdruk, käib siin lähedal koolis, aga ta ei ole esimesest klassist saati juba sööklas söönud." Samasugune olukord, tuli välja, on terves koolis valdav. Lapsed lihtsalt ei söö seda toitu, mida söökla pakub. See ongi see kvaliteediküsimus. See ongi see küsimus, mida me kogu aeg tõstatame, mille eest me siin võitleme: tuleb tõsta koolitoitlustuse raha. Seda ei tehta. 

Loomulikult mõjub see laste tervisele. Kui laps jätab täisväärtusliku lõuna vahele, siis me teame väga hästi, mida see tähendab. Kui [kuulata] neid jutte, mida räägivad ka minu lapsed, kes käivad koolis, siis on selge, et see ei ole ühe kooli probleem, vaid see on valdav probleem, millega haridusamet ja haridusminister ei taha tegeleda. 

Püüdke aru saada – te olete ju ise ka lapsevanem –, et lõuna peab olema täisväärtuslik, toit peab lastele tõesti maitsema, et nad seda sööksid, et see ei läheks prügiurni. Aga praegu on niimoodi, et maksumaksjad maksavad selle toidu kinni, aga see valdavalt lähebki kuskile mujale kui lapse kõhtu. See ei ole lubatav. 

Kui rääkida õpetajatest, siis me saame aru, et meil on õpetajate puudus. Neil on väike palk, aga lisaks sellele on tulnud uued nõuded, mis puudutavad keele[oskust]. Ma saan aru, et see kõik on vajalik. Aga me oleme olukorras, kus, nagu me teame, meil ei ole spetsialiste, meil ei ole tugispetsialiste, meil ei ole õpetajaid, meil ei ole abiõpetajaid, ja me teame väga hästi, et keelenõuded rakenduvad järgmise aasta septembrikuus: abiõpetajatel B2, tugispetsialistidel C1. Vastav kiri läks välja ka kõikidele abiõpetajatele ja tugispetsialistidele, et kui järgmiseks aastaks selleks ajaks teie keele[oskus] ei vasta nendele nõuetele, on see siis B2 või C1, siis te saate lihtsalt kinga. 

Küsimus: kas on alternatiive? Küsimus: kas neid inimesi, neid õpetajaid, haridusamet kuidagi abistab? Kas tehakse koolitusi, antakse keeleõpet sellises mahus, nagu on vaja? Kas on raha eraldatud? Mis siis saab, kui need õpetajad saadetaksegi minema? Kas meil on kedagi asemele võtta? Meil on head spetsialistid, jah, aga nad ei oska keelt sellises mahus, mida oleks vaja, nagu on need nõuded. Aga teiselt poolt, kuidas me siis seda küsimust lahendame? 

Kui lahendusi ei ole, siis ei saa seda asja niimoodi kergekäeliselt teha. Ma ei räägi, et keelt ei pea valdama. Loomulikult peab valdama, küsimus ei ole ju selles, et ei pea valdama. Küsimus on selles, kuidas selleni jõutakse. Küsimus on selles, kuidas teha seda nii, et jääksid alles head pedagoogid ja lapsed saaksid kvaliteetset haridust. Kuidas teha seda sellisel viisil? 

Selle süsteemi kohta, mille te olete rakendanud, te ütlete nii Tallinna tasandil kui ka riigi tasandil, et meil on kõik hästi. No ei ole ju hästi! Lihtsalt ei ole hästi! See ongi see tulemus. Te vangutate pead. Aga vaadake esimese ja neljanda klassi õpilaste testide tulemusi. Kas nad tegid testid ära? Nad ei saanud isegi neid teste tehtud. 

Nii et, hea haridusminister, teil on tööpõld ees. Rääkige tõtt ning seiske õpetajate ja õpilaste eest! Seiske hariduse eest! Ärge mängige koalitsioonis kaasa seda mängu, nii nagu kõik teised ministrid, kaasa arvatud peaminister, et meil on kõik hästi ja ärge muretsege! Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib osaleda? Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! No siin etendati inimestele teatrietendust nimega "Kuidas kõik on meil Eesti riigis halvasti". Meil ei olnud täna teemaks üldse eestikeelsele õppele üleminek, aga kuna te seda puudutasite, siis ma tundsin, et ma olen kohustatud tulema siia pulti ja ümber lükkama suure osa väiteid, mis te esitasite, [öeldes,] et mina olevat neid esitanud või et avalikkuses on neid esitatud, mis ei vasta tõele. Jumala eest, Riigikogu stenogrammi peaksid jääma selged faktid. 

Esiteks, 2026. aasta augustist kehtima hakkavate abiõpetajate ja tugispetsialistide keelenõuete täitmiseks on olnud aega neli aastat. Neli aastat. Neli aastat! Ma igaks juhuks kordan veel üks kord üle: neli aastat on olnud aega keelt õppida. Keelekursused on tasuta, suuremas osas on need kättesaadavad nii Tallinnas, Ida-Virumaal kui ka Harjumaal. Keelt on võimalik õppida ka väga paljudel muudel viisidel, mitte ainult keelekursustel käies. Eesti keel on tegelikult Eesti riigis väga laialt levinud keel, seda on võimalik kuulata meediat tarbides, televiisorit vaadates, uudiseid jälgides, sotsiaalmeedias inimestega suheldes, keelekohvikutes käies. Viise, mismoodi oma keeleoskus viia sellele tasemele, et selles keeles on võimalik oma töökohal inimestega suhelda, on Eestis väga palju. 

Need lapsed, kellest me räägime, suur osa nendest lastest, kelle kodune keel on vene keel, on olnud sunnitud viibima venekeelses keskkonnas ehk õppima venekeelses haridussüsteemis, venekeelses koolis, kus eesti keele osakaal nende päevakavas on olnud väga väike. Umbes 5% päevast veetsid need lapsed tegelikult eesti keeles õppides. Seda on äärmiselt vähe. Kõik teadusuuringud näitavad, et selleks, et üldse mingi keel ära õppida, peab intensiivselt ja igapäevaselt selle keele sisend olema sinu ajast kõvasti üle 20%, minimaalselt. Seda ei ole olnud aastakümneid. 

Teie enda fraktsiooni inimene esitab mulle arupärimise, kus ta küsib, mis küll saab nendest lastest, kes üheksanda klassi lõpuks ei omanda eesti keelt B1-tasemel. Ta küsib: haridusminister, mis te nendega teete? Siin ongi teile vastus, miks me peame üle minema eestikeelsele õppele, suurendama nende tundide osakaalu, mille ajal lapsed viibivad päeva jooksul eestikeelses keskkonnas, kus nad saavad seda keelt õppida ja kasutada. Täiskasvanud inimesed, kes nendega koolis töötavad, peavad seda keelt valdama, sest kui esimese klassi laps viibib päevas koolis 20% oma ärkveloleku ajast, siis see on see koht, kus ta eesti keele [oskuse] kätte saab. Ma arvan, et meil ei ole vaja hakata Eestis uuesti vaidlema selle üle, kas eesti keele oskuse kättesaamine on nendele lastele hädavajalik või mitte, 30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist. 

Need lapsed vajavad eestikeelset keskkonda, et nad eesti keele selgeks saaksid. See on peamine probleem, mida me lahendame. Kui me teiega siin kohtume – võib-olla ka ei kohtu – aastal 2030, siis lõpetab esimene lend neid, kes on õppinud eesti keeles selleks, et see B1‑tase oleks neil saavutatav, et nad saaksid eesti keeles edasi õppida gümnaasiumis või kutsekoolis. Täna nad kahjuks seda teha ei saa, sest nad ei oska eesti keelt isegi B1‑tasemel, seda pärast üheksat aastat Eesti haridussüsteemis viibimist. Aitäh!

Aitäh ministrile! Kas, Lauri Laats, teie nime kostis? No sellisel juhul kaks minutit vastusõnavõtuks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Et siin jällegi ei jääks kõlama valeväited: meie fraktsioon on alati toetanud seisukohta, et kõik Eestis elavad inimesed peavad valdama eesti keelt. Selles ei ole küsimus. Küsimus on selles, kuidas sinna jõutakse. Minu arust pööras minister tähelepanu õigele asjale, et neli aastat. Aga nelja aastaga ei ole ju jällegi mitte midagi suudetud teha. Siinkohal tuleks ikkagi vaadata võib-olla mitte selle ministri poole, aga eelnevate ministrite poole, kes on kogu haridussüsteemi juhtinud. 

Praegu on üle mindud hurraa-korras, ei ole ette valmistatud metoodikat, ei ole ette valmistatud õpikuid, ei ole ette valmistatud õpetajaid. Küsimus ei ole ainult nendes vene keelt kõnelevates noortes, mitte nendes ei ole ainult küsimus. Küsimus on ka eesti keelt kõnelevates noortes eestlastes. Selle ülemineku, selle hurraa-aktiivsuse tõttu kannatab kogu meie haridussüsteem. Meie noored jäävad lihtsalt teadmistest ilma. Tõsi võib ju olla ja siinkohal ma võin ka ministriga nõustuda, et 2030. aastaks see vene keelt või muud keelt kõnelev noor võib-olla oskabki eesti keelt mingil tasemel. Aga kas tal jääb hariduses midagi saamata? Kindlasti jääb, nii nagu ka meie noortel, eesti keelt kõnelevatel noortel, jääb haridusest puudu. See on see süsteem, mida praegu pidevalt meie ministri juhtimise all soovitakse läbi viia. Ma arvan, et sisemiselt minister teab, et see, mida ta praegu teeb, õõnestab kogu meie hariduse kvaliteeti. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud seitsmenda päevakorrapunkti.

Liigume kaheksanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Madis Kallase, Züleyxa Izmailova, Anti Allase, Helmen Küti, Reili Ranna ja Riina Sikkuti 2. juunil 2025 esitatud arupärimine õpetajate töötasude erinevuse kohta, arupärimine nr 790. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Madis Kallase.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head meie kuulajad! 

Esmalt tahan öelda, et ma loodan, et meil tuleb ministriga hea dialoog nii nende küsimuste üle, [mida siin esitatakse,] kui ka nende küsimuste üle, mis me oleme juba ette saatnud. Meil ei ole kindlasti plaanis hakata kedagi süüdistama või hakata kuidagi välja tooma, et midagi on tegemata aasta vaates või võib-olla ka nelja aasta vaates. Ma tõesti siiralt tahaks, et me räägiksime sellest probleemist, mis on küsimustes välja toodud. 

Kõigepealt, Eesti koolivõrgu kaardistus näitab, et meil on päris suur hariduslik ebavõrdsus ning seda mitte ainult maa-linna vaates, vaid seda on väga palju ka erinevate linnade sees. Probleemid on siin erinevad. Meie hinnangul peaksime me nendele rohkem tähelepanu pöörama. 

Analüüsid näitavad ka seda, et üks asi on see, kuidas on õppetulemused nii eksamite vaates kui ka teiste näitajate järgi, aga väga suurel määral erinevad ka õpetajate töötasud erinevates kohalikes omavalitsustes, ja seda üle Eesti.

Eelmises punktis väga palju räägitud Ida-Virumaa õpetajate täiendav palgakoefitsient loomulikult mõjutab seda pilti. Selle kohta on meil ka üks küsimus. Aga meid huvitab pigem suurem pilt ja võib-olla just see, kuidas Riigikogu ja ministeerium üheskoos saaks veel rohkem sellele teemale tähelepanu pöörata, saaks veel rohkem üheskoos arutada, millised võiksid olla võimalikud lahendused, et igas Eestimaa piirkonnas oleks õpetajate töötasu võimalikult kõrge, ja saaks arutada, mida oleks meil võimalik selleks ära teha. 

Eriti kurb on olukord nendes kohalikes omavalitsustes, kus niigi makstakse õpetajate töötasule oma eelarvest juurde, aga sõltumata sellest ei küüni see 1,2‑kordse Eesti keskmise palgani. Meie hinnangul ongi üheks kitsaskohaks see, et väga palju on ikkagi endiselt seotud sellega – tänase ministriga see kuidagi seotud ei ole –, et klasside suurused on väga erinevad, ja meil arvestatakse õpetaja töötasu väga suures osas lähtuvalt õpilaste arvust kooli kohta. 

Juttu kokku võttes ütlen, et meil on ministrile esitatud kuus küsimust. Esiteks, kas ministeeriumil on plaanis astuda samme selles suunas, et ühtlustada õpetajate palgad üle Eesti ja seeläbi vähendada üha kasvavat regionaalset ebavõrdsust? Teiseks, kas minister peab õigeks, et õpetajate töötasu on niivõrd suures mahus seotud õpilaste arvuga klassis ning ei arvesta piirkonna hajaasustusest tulenevaid väljakutseid ehk maapiirkondade õpilaste arvu vähenemist? Kolmandaks, kas ministeeriumil on plaanis muuta õpetajate palgaraha arvestuse aluseid, et need rohkem arvestaks [piirkonna] eripärasid? Neljandaks, kas ministeerium on analüüsinud Ida-Virumaa õpetajate kõrgema palgamäära mõju õpetajate liikumisele Ida-Virumaale? Viiendaks, kas ministeerium on analüüsinud üldhariduskoolide õppetulemusi ja nende võimalikke seoseid õpetajate töötasuga? Viimase küsimusena esitasime selle: kas ministeeriumil on plaanis õpetajate toetamiseks käivitada mõningaid uusi meetmeid, mis aitaksid õpetajaametit rohkem väärtustada? Oleme näitena toonud eluaseme‑ või transporditoetused, mis võiks meie hinnangul selles suunas liikumist oluliselt kiirendada.

Nagu ma ütlesin, meie poolt on tagatud igati sisukas ja rahumeelne arutelu, et üheskoos liikuda edasi sellega, kuidas meie siitpoolt ja ministeerium sealtpoolt saaks selle teema lahendamisele kaasa aidata. Aitäh!

Palun arupärimisele vastama haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud saadikud! Kõigepealt ma väga tänan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni selle sissejuhatuse eest, et me tegelikult siin Riigikogus tahame asjadest aru saada ja üksteisega dialoogi pidada ning nii tuleb see kõige parem lahendus, mitte siis, kui puldist pidada oraatorlikke kõnesid sotsiaalmeediasse postituste tegemiseks, millest tegelikult Eesti riigis midagi otseselt paremaks ei lähe. Suur tänu teile selle eest! Ma tõesti arvan, et meil tuleb huvitav arutelu ja me saame mõlemad sellest väga palju kasu. 

Õpetajate palkade erinevus on tõesti väga suur. Vaatasin üle värskemad andmed omavalitsuste lõikes. Kui jätta sealt välja Ida-Virumaa omavalitsused, sest on arusaadav, miks nende õpetajate keskmine palk on väga kõrge, siis kõige [kõrgema palgatasemega] omavalitsus ja kõige [madalama palgatasemega] omavalitsus asuvad mõlemad Tartumaal. Ühes ja samas piirkonnas ehk Tartu maakonnas – mitte Tartu linnas, vaid Tartu maakonnas – on ühes omavalitsuses õpetajate tipupalk ja teises õpetajate kõige madalam palk. Tegemist ei ole regionaalse eripäraga, mõlemad [omavalitsused] on Tartumaal, Tartu maakonnas. Vahe on 600 eurot kuus ehk ühes Tartu maakonna omavalitsuses saab õpetaja 600 eurot rohkem kui teises. 

Miks ma selle sissejuhatuse tegin? Sellepärast, et ma ei suuda selgitada, miks see nii on. Ükskõik millist objektiivset [võimalikku] põhjendust ma ei vaata – nende omavalitsuste asukohad, nende inimeste sissetulekud, kes nendes valdades elavad, nende omavalitsuste keskmine sissetulek –, mitte ükski asi ei selgita, miks on õpetajate palkade vahe 600 eurot. 

Me oleme teinud ministeeriumis ka Tartu ja Võru omavalitsuste palkade analüüsi. Vähemalt ministeeriumi vaates ei suuda ka need andmed, mis meile kättesaadavad on, selgitada seda palgaloo kujunemist. Meil ei ole lihtsalt sissevaadet omavalitsuste palgakujundamise loogikasse, eelarvete tegemise loogikasse, et me oskaksime öelda, miks see nii on. Aus vastus on lihtsalt, et ma tõesti ei tea. Ma olen kaks aastat üritanud aru saada, kust tulevad nii suured palgaerinevused, aga kuna omavalitsused kujundavad oma eelarveid väga autonoomselt ja ega keegi ei anna meile otse ligipääsu sellele süsteemile, kuidas kujunevad koolide eelarved, kuidas kujunevad palgasüsteemid, siis me tegelikult ministeeriumi vaates seda ei tea. Me lihtsalt ei tea, kus, millise kivi all peitub konn, kes ütleks meile, mis see tegelik põhjus on. Ma tõesti ei tea.

Kõigi rahastusskeem on ühesugune, välja arvatud see, et kui regionaalse koefitsiendiga läbi korrutada, siis peaksid need omavalitsused, kus palk on justkui madalam, saama regionaalse koefitsiendi tõttu [suuremat] pearaha. Aga see regionaalne koefitsient ei tasanda neid palkasid ära, ehk ikkagi on käärid väga-väga suured. 

See teebki selle debati huvitavaks, et ma ei oska anda teile selgitust, kust see palgaerinevus tuleb. Minu ainuke hüpotees, mida ma peaksin võib-olla natuke põhjalikumalt läbi analüüsima, seisneb selles, [et seda erinevust põhjustab see,] kuidas ja kui palju planeeritakse ühes või teises omavalitsuses õpetajate ametikohti. Meil on teatud õpilaste hulga peale arvutatud x arv õpetajate ametikohti, mis peaks selle nii-öelda keskmise palga välja vedama. Kui omavalitsuses on õpetajate ametikohti rohkem planeeritud ja õpetajaid töötab rohkem, kui meie arvestus näitab, siis tõenäoliselt nad saavad väiksemat palka, sest see [raha] jaguneb kõigi õpetajate vahel. 

Aga see hüpotees on lõplikult kontrollimata, sest ka õpetajate ametikohtade arvestus ei ole meile lõpuni läbinähtav. Me ei tea lõpuni, kuidas kohalik omavalitsus tegelikult õpetajate ametikohti planeerib ja loob ning kas õpetaja ametikohal on päriselt õpetajatööd tegev inimene või näiteks tugispetsialist või õppealajuhataja, kes on küll ametlikult õpetajatöö peal, aga tegelikult teeb õpetajatööd väikeses ulatuses. See ei ole kuidagi keelatud, omavalitsused kujundavad õpetajate ametikohtade arvu lihtsalt väga-väga erinevalt. Selle arvu sees võivad olla õppealajuhatajad, selle sees võivad olla osad koolipsühholoogid, huvihariduse juhid, kes teevad väikese koormusega õpetajatööd, aga lähevad arvesse õpetajatena, sest nad on õpetajana tööle võetud. 

Andmetes on meil selles mõttes puudujäägid, et meie haridusministeeriumis seda tervikpilti tegelikult ei näegi. Me peaksime hakkama igasse omavalitsusse sisse suumima ja sõna otseses mõttes minema sisse omavalitsuse eelarve kujundamise protsessi, et aru saada, kust need palgavahed tulevad. 

Nüüd Narva ja Ida-Virumaa. Kuidas on mõjunud palgalisa Ida-Virumaale? On mõjunud hästi. Ligi 400 täiesti uut inimest on Ida-Virumaal õpetajana tööl. Nad ei ole varem õpetajana töötanud või ei ole vähemalt Ida-Virumaal õpetajana töötanud või on töötanud õpetajana kunagi ammu. Ehk me oleme kahe aastaga selle lisandunud palgakoefitsiendiga õpetajaametisse tagasi või lisaks toonud 400 inimest. See on väga suur arv. 

Nende ametis püsimist on keerulisem saavutada kui neid sinna tööle meelitada. Ida-Virumaa on spetsiifiline [piirkond], nende laste õpetamine, kes eesti keelt ei oska, on spetsiifiline töö, see vajab eri lähenemist, erinevat metoodilist pädevust. Meie selle aasta suur väljakutse eestikeelsele õppele üleminekul ja eriti Ida-Virumaa puhul on mitte üksnes uute inimeste tööle meelitamine, see on meil kahe aastaga tegelikult päris hästi õnnestunud, vaid meie suur väljakutse on ehitada üles selline tugisüsteem, et need õpetajad saaksid vajalikku metoodilist tuge. Väga paljud neist puutuvad ju üldse esimest korda õpetamisega kokku. Rääkimata sellest, et nad peaksid õpetama lapsi, kes ei oska seda keelt, milles neid õpetatakse. See metoodiline koolitus ja metoodilise toe andmine nendele õpetajatele on sellel aastal haridusministeeriumis võetud absoluutseks prioriteediks. Me peaksime seda tegema, selleks et need õpetajad ametis püsiksid ega lahkuks koolist ja neil oleks piisavalt tuge. Aga see palgakoefitsient, igatahes mina nii väidan, töötab hästi, see toob tööle uusi inimesi. 

"Kas ministeerium on analüüsinud üldhariduskoolide õpitulemusi ja nende võimalikke seoseid õpetajate töötasudega?" Otseselt sellist analüüsi, et teada saada, kas on seost õpetajate palgamäära ja õpilaste õpitulemuste vahel, me teinud ei ole. Aga see on hea küsimus, seda hüpoteesi võiks testida. Me oleme küll vaadanud üldhariduskoolide õpitulemusi ehk põhikooli matemaatikaeksami tulemusi ja korreleerinud neid selle järgi, kas kool on maakool või linnakool, suur kool või väike kool ehk pisike, väikesearvuline kool, kas õpetaja, kes neid lapsi on õpetanud, vastab kvalifikatsioonile või ei vasta kvalifikatsioonile. Ükski nendest asjadest ei korreleeru matemaatikaeksami tulemustega. Ehk tulemused ei korreleeru selle järgi, kas kool on linnas või maal. Nõrku koole on nii linnas kui ka maal, kusjuures mõnel puhul on isegi ühes ja samas omavalitsuses kooli ja kooli vahel väga suur erinevus matemaatikaeksami tulemustes. Tulemustega ei korreleeru see, kas tegemist on suure kooliga või väikse kooliga, ja ei korreleeru see, kas õpetajal on kvalifikatsiooninõue täidetud või ei ole täidetud. 

See, mis korreleerub, on seotud järgmise arupärimise teemaga: tulemused korreleeruvad lapse sotsiaal-majandusliku taustaga. See oli ainuke asi, mis selgitas õpitulemuste erinevust. Aga seda me saame teiega arutada järgmist arupärimist käsitledes.

Nii, ma vist vastasin [sellele küsimusele] kõik ära.

"Kas ministeeriumil on plaanis õpetajate toetamiseks käivitada mõningaid uusi meetmeid, et mis aitaksid rohkem väärtustada õpetaja ametit? Näiteks eluaseme‑ või transporditoetusi?" Ei ole kindlust, et eluaseme‑ või transporditoetus on just see meede, mis tegelikult toetab. Õpetajat toetab see, kui ta saab, esiteks, keskenduda oma professionaalsele tööle, et väga palju ei ole nii-öelda teda tema professionaalsest [tegevusest] kõrvale tõmbavaid tegevusi, olgu nendeks bürokraatlikud protsessid või bürokraatlikud tegevused, aga mitte ainult. Õpetaja peab väga palju tegelema mitte otseselt õpetamistööga, vaid ka kasvatustööga. Seda kasvatustööd on koolis õpetaja ülesannete seas aina rohkem ja rohkem. See kurnab õpetajaid väga palju. 

Ministeerium muudab õpetaja kutsestandardit, selleks et laiendada nende inimeste hulka, kes saavad koolis töötada, et ei oleks niimoodi, et kõik ülesanded, mis koolil on, on õpetaja peal. Meil võiks olla abiõpetaja standard, [et oleks selge,] kes on abiõpetaja, kes saaks teatud ülesandeid õpetajalt [endale võtta, õpetajalt] koormust maha võtta. Järgmisel aastal peakski valmima abiõpetaja kutsestandard: kes see inimene on, mis on tema ülesanded ja kuidas ta saaks õpetajat aidata selles kasvatusprotsessis, mis koolis on õpetajatele aina suurem koorem, lisaks [nende tavapärastele] ülesannetele. Abiõpetaja saaks õpetajat toetada, nii et õpetajal oleks võimalik pigem keskenduda õpetamisele ja õpilaste õpioskuste arendamisele. 

Teine toetus, mis minu arvates toetab õpetajat isiklikult, on kindlasti karjäärimudel, mille me oleme astmete kaupa ära selgitanud. Kui on tegemist nooremõpetajaga, kes alles alustab tööd, siis peaks tal olema 25% tööajast selline aeg, kui ta tegeleb enesearendamisega, suhtleb oma mentoriga. Talle peab koolis olema määratud mentor. See [mentor] ei pruugi samas koolis olla, ta võib olla ka mujal. Alustavatel õpetajatel ja karjääripöörajatel peaks olema koolis tugi, et nad ei upuks ära sellesse meeletusse õpetamiskoormusesse kohe esimesel kooliaastal, kui nad kooli on saabunud. 

Vanemate õpetajate suhtes, kes on juba kogenud, rakendub vanemõpetaja või meisterõpetaja palgaaste. Nad oma professionaalse arengu eest saavad ikkagi ka palgakõrgendust, mitte ainult selle eest, kui nad lisatunde võtavad. Praegu on õpetajal võimalik oma palka kasvatada ainult siis, kui ta endale koormust kogu aeg juurde võtab. Ainult siis saab ta tegeliku palgakasvu. 

Õpetaja toetamise mõte on selles, et ta ei saaks palgakasvu ainult koormuse eest, vaid ka siis, kui ta muutub professionaalsemaks, koolitab ennast, jõuab vanemõpetaja või meisterõpetaja tasemele. Selle tõttu saab ta siis kõrgemat palgatoetust. Need on need meetmed, mida me rakendame selleks, et õpetajaid nende töös toetada.

Vabandust, kui mõni mõni küsimus jäi vastamata. Aga siis saate äkki uuesti küsida.

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Jah, palkade erinevuse põhjused, ma saan aru, on tõesti väga erinevad. Aga teil on olnud käimas selline protsess, et te olete üritanud haridusleppe raames saada koolipidajad ja ametiühingu ühe laua taha, te olete ka ise seal istunud. Kas seal on kerkinud see küsimus, kuidas oleks võimalik teha nii, et piltlikult öeldes sama kvalifikatsiooniga ja võib-olla samade teadmiste ja kogemustega õpetajad ei saaks Eesti eri piirkondades ja eri koolides niivõrd erinevat palka? Kas see haridusleppe raames on kuidagi käsitlemist leidnud ja kas sellele on ka mingit rohtu leitud?

Aitäh! Kõigepealt me peaksime selle eelduse kuidagi selgeks rääkima. Mina kindlasti ei eelda, et kõigis Eestimaa piirkondades on õpetaja palk täpselt ühesugune. Seda eeldust ma ei loo, sest on väga suured palkade või elamiskulude erinevused Tallinna ja muu Eesti vahel, see on ilmselge. Aga ma ei suuda selgitada seda, mida ma teile alguses ütlesin, miks meil on ühe maakonna piires Eesti kõige kõrgema palgaga omavalitsus ja kõige madalama palgaga omavalitsus. Ühe ja sama maakonna piires! Mitte Tallinn versus mingi muu piirkond, vaid ühe ja sama maakonna piires. Tegemist ei ole tõenäoliselt nii-öelda tööturust tulenevate palgaerinevustega, vaid tegemist on ikkagi omavalitsuse palgapoliitika ja eelarvestrateegiaga. 

Üks asi jäi mul enne mainimata, mis Jaak Aaviksoo [töörühma koostatud] hariduskulude analüüsist tegelikult välja tuli. Jaak Aaviksoo tõi välja, et õpetajate palk konkreetses omavalitsuses on väga selges korrelatsioonis teiste omavalitsuse töötajate palgamääradega: kultuuritöötajate, sotsiaaltöötajate, lasteaednike ja kõigi teiste palgamääradega. Järelikult, kui omavalitsus eelarvestab palkasid tervikuna väiksemas mahus kui näiteks kõrvalomavalitsus, kes oma eelarves palku prioriseerib, siis on seal ka õpetajate palgad madalamad. Korrelatsioon omavalitsuse teiste töötajate palkadega oli seal väga selge. See on arusaadav, sest omavalitsus üritab oma töötajate palkasid hoida ikkagi enam-vähem mingis ühes sarnases loogikas. Ilmselt ikkagi see õpetajate palkade erinevus tuleneb omavalitsuse eelarve [koostamise] põhimõtetest, kuidas on eelarves need üldised palgakulud [paika pandud]. 

Aga sellega, et Tallinnas ja kuskil mujal Eestis peaks olema täpselt ühetaoline palk, ma päris nõus ei ole. Tallinnas on elukallidus kordades kõrgem, tööturul on ka keskmine palk kordades kõrgem. Tallinna klassides on õpilaste arv, kellega õpetaja töötama peab, oluliselt kõrgem. See on täiesti mõistetav ja ma arvan, et on õige, kui Tallinnas on õpetaja palk mõnevõrra kõrgem kui mujal Eestis. Küll aga ei peaks riik kohtlema omavalitsusi selles mõttes ebavõrdselt, lihtsalt Tallinn kui piisavalt rikas omavalitsus on võimeline ka ise palgakõrgendust [lisaks] tegema.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ministriproua! Tartumaa saadikuna ma huviga kuulaks, kus koha peal need kaks kooli on. Ma olen ühe omavalitsuse volikogu liige ka. Oleks huvitav teada. Te olete kaks aastat vaeva näinud, aga võib-olla see lahendus on lihtsam. Ma natuke tunnen seda maastikku.

Ma ütlen teile seda pärast, ei ole vaja siin Riigikogu puldist neid omavalitsusi ette lugeda, need ei ole selles mõttes avalikud andmed. Ma teile pärast ütlen need omavalitsused.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te osaliselt juba nimetasite neid võimalusi, mille kohta ma küsin, aga need lähtusid pigem õpetajast endast, õpetajast kui üksikisikust. Mina küsin kooli kui terviku kohta. Kui me näeme, et meil on teatud koolid, mis on paremad, ja koolid, mis võiks olla paremad, siis kas me ei peaks lähenema sellele niimoodi, et me ka riiklikult soosiksime teatud õpetajate liikumist – ma ei tea, suurema rahastusega, parema palgaga – nendesse koolidesse, kus oleks vaja taset tõsta. Ehk me ei vaata seda õpetajapõhiselt, vaid vaatame koolipõhiselt. Järgmise päevakorrapunkti [teema] on hariduslik ebavõrdsus. Teatud viisil ka õpetajad mõjutavad seda, erinevates Eesti kohtades küll erinevalt, nii et see aitaks ka neid probleeme lahendada. Ehk kas teil on plaanis ja kas teie arvates oleks mõistlik tõsta hoopis koolide taset nendes kohtades, kus see jääb keskmisest maha?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, me ei ole vaadanud, kas on mingi korrelatsioon koolide õpitulemuste ja õpetajate palkade vahel. Ma seda praegu väita ei saa, et seal on korrelatsioon, ma ei tea seda, me ei ole seda vaadanud. Ainuke korrelatsioon, mille me oleme leidnud, on õpilaste sotsiaal-majandusliku tausta ja õpitulemuste vahel, seal on seos olemas. See on natuke järgmise arupärimise arutelu teema: mis me hakkame peale selle teadmisega, et meil on korrelatsioon õpilase sotsiaal-majandusliku tausta ja õpitulemuste vahel. 

Kui me hakkame seda probleemi lahti harutama, siis me peaksime kõigepealt aru saama, kas see probleem tuleneb haridussüsteemist või tuleb see väljastpoolt haridussüsteemi ja ilmneb haridussüsteemis. Probleemi põhjustaja ei pruugi olla haridussüsteem. Kui ühes kohas on õpetaja palk kõrgem kui teises ja ühes kohas on kvalifikatsioonile vastav õpetaja, teises kohas ei ole, siis mitte see ei pruugi põhjustada sotsiaal-majanduslikku erinevust ja tulemuste erinevust, vaid erinevust võib põhjustada see, milline on Eesti üldine regionaalne areng, milline on Eestis ebavõrdsuse areng ja kasv, ning see lihtsalt väljendub haridussüsteemis. Me võime näha seda lihtsalt sümptomina, aga see ei ole haridussüsteemi enda tekitatud. Me peaksime kõigepealt selgeks saama, mis seda põhjustab, kas haridussüsteem ise. Kui me avastame, et see ei ole haridussüsteemi põhjustatud, nagu ma ilmselt hüpoteesina püstitaksin, et see probleem ei ole haridussüsteemi tekitatud, vaid probleem on mujal, siis ei saa me seda lahendama hakata haridussüsteemi muutmisega, sest see probleem on kuskil mujal.

Tegelikult, mida saab haridussüsteem teha ja mida ta on seatud tegema? Kui see probleem on kuskil mujal, siis me peaksime seda lahendama hakkama seal. Aga haridussüsteemil peaks olema nivelleeriv mõju ehk ta peaks seda probleemi leevendama, kuid ta ei saa seda ära lahendada. Ei ole tema võimuses seda lahendada, aga ta peaks seda leevendama. 

Nüüd see leevendamise vaidlus … Ma ei tea, kas me vaidleme selle üle nüüd või järgmise punkti all. Meil ei ole muidu järgmise punkti all teiega enam millegi üle vaielda. (Naerab.) Okei.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas teil või Haridus‑ ja Teadusministeeriumil on teatud arusaam sellest, millised võiksid õpetajate palgad olla? Kas me tahame tõsta miinimumi või keskmist, kas me tahame regionaalset ühtlust? Miks ma seda küsin? Mind huvitab, kas haridusvaldkonnas on alternatiive ka pearahapõhisele rahastamisele.

Teiseks, te ütlesite, et palgakoefitsient Ida-Virumaal töötab hästi. Koolist lahkub palju loodusainete õpetajaid ja matemaatikaõpetajaid, aga matemaatikatulemus on laste edasisele hariduskäigule ja sissetulekule oluline. Kas samalaadset palgakoefitsienti ei võiks rakendada näiteks matemaatikaõpetajate puhul? Kas on arutatud selliseid alternatiivseid lahendusi palgamaksmise praeguse süsteemi kõrval?

Aitäh! Sul oli mitu küsimust, ma püüan kõiki meeles pidada. Õpetajate palga puhul on meie jaoks prioriteet nii alampalga tõus kui ka diferentseerimisfondi suurendamine ehk selle palgakomponendi suurendamine, mis võimaldab diferentseerida õpetajate palkasid. Järgmisel aastal tõuseb diferentseerimisfond 2% jagu. Ehk palgafondi tuleb juurde 15 miljonit, mis annab omavalitsustele võimaluse diferentseerida. See diferentseerimisfond võimaldab matemaatikaõpetajate suhtes koefitsienti rakendada. See 15 miljonit on raha, mida omavalitsused saaksid suunata matemaatikaõpetajate koefitsiendi suurendamiseks, kuigi see on osaliselt broneeritud juba karjäärimudeli rakendamiseks. Aga sealt jääb omavalitsustel raha üle, see ei lähe ainult karjäärimudeli rakendamiseks, sealt jääb raha üle ka õpetajate palga diferentseerimiseks. 

Kusjuures mure ei ole ainult matemaatikaõpetajatega, meil on puudu kõikidest kvalifitseeritud õpetajatest, ka eesti keele õpetajatest ja inglise keele õpetajatest. Eriti maapiirkondades on inglise keele õpetajaid täpselt samamoodi puudu. 

Mina isiklikult toetan õpetajate palga suuremat diferentseerimist. Alammäär võiks olla kõigil üle Eesti loomulikult ühetaoline. Aga see diferentseerimine, mis meil on regioonipõhine – eks ole, meil on teatud regioon, mis on eelisseisundis –, võiks täpselt samamoodi olla ka ainepõhine. Meil on õpetajate ainepädevuste vahe suur. Me peaksime suutma koolis hoida neid õpetajaid, kelle ainepädevus on väga tugev. See võiks ikkagi diferentseeritav olla. 

Kas kehtestada see diferentseerimine üle riigi? Ma jääksin pigem sellele seisukohale, et eelistada võiks diferentseerimisfondi mahu tõusu, nii et omavalitsus diferentseeriks ise. Ühes koolis on ju puudu matemaatikaõpetaja, teises koolis on puudu eesti keele õpetaja. Ma arvan, et üle riigi ühesuguse ainepõhise koefitsiendi rakendamine ei lahenda probleemi, vaid pigem ikkagi selle diferentseerimisfondi üldine tõus on see, mis seda probleemi lahendab.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te olete viimasel ajal väga palju kohtunud ametiühinguga, kes õpetajaid esindab, ja olete kindlasti kogu seda temaatikat arutanud. Minu küsimus on selles vaates, kui palju on tulnud sealtpoolt signaale just selle kohta, et mõnes maakonnas [teiste maakondadega võrreldes] või isegi ühe maakonna sees on õpetajate palgad väga erinevad. Nad seisavad seal ühise asja eest, et õpetajate palk oleks suurem ja rohkem väärtustatud. Kas see on tulnud teemaks või ei ole tulnud teemaks või on see jäänud kuskile pidama?

Aitäh küsimuse eest! Õpetajate palkade erinevus maakonniti ja omavalitsuseti ei ole olnud teemaks. Peamine läbirääkimiste fookus on olnud õpetajate [palga] alammäär, mis ongi vist ametiühingute ainuke positsioon. Aga loomulikult võiks arutada ka õpetajate palkade erinevust. Lõpuks saab kollektiivlepinguid omavalitsusega sõlmida ju ametühing ja ka seal tuleks seda palkade – ma ei taha öelda, et ebavõrdsust – diferentseeritust siiski märgata. Ametiühingu jõuõlg võiks seda tegelikult rohkem tasandada, jah.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Võib-olla on Tartumaa müsteeriumil, et õpetajate palgad eri omavalitsustes on erinevad, ikkagi väga selge põhjus: omavalitsuste tulubaasid on nii erinevad. Sellepärast me koos valitsuses olles tegimegi selle Robin Hoodi, aga oleks vaja Robin Hood 2. Ma olen ise omavalitsusjuhina analüüsinud neid tulubaase ja need on väga erinevad. Sinna see koer on maetud. [Räägin seda seetõttu,] et siin ei jääks [kõlama] umbes selline mõte, et keegi väga tahab maksta. Loomulikult on ka neid olemas, kuid valdavalt on [põhjus] ikkagi tulubaasi erinevus. 

Aga ma tahtsin küsida selle kohta ja siin ma tahaksin veidike vaielda: mis on teie seisukoht, miks siis Norras makstakse kaugemates piirkondades õpetajale palka kõrgema koefitsiendiga kui Oslos?

Aga meil Eestis makstakse ka. Meil Eestis makstakse ka kõrgemat pearahakoefitsienti kaugemates piirkondades, mitte Tallinnas. (Täpsustus saalist.) Ei, meie ei maksa õpetajatele palka. Meie maksame haridustoetust kohalikule omavalitsusele pearahapõhiselt ja pearaha küljes on regionaalne koefitsient. Ma võin teile ka need numbrid öelda. Meil on koefitsient küljes ehk regionaalne … (Täpsustus saalist.) Aga me ei maksa õpetajatele palka. (Täpsustus saalist.)

Kuulame ministri lõpuni ära.

Me ei maksa õpetajatele palka, me maksame haridustoetust, millest makstakse õpetajatele palka. Me riigi tasandil lepime kokku ainult miinimumi. Me ei lepi kokku mitte ühtegi muud taset, ainult miinimumtaseme, aga maksame pearahatoetust, kus on regionaalne koefitsient juures. Tallinna linnas on õpilaspõhine pearaha statsionaarses õppes 2388 eurot, Kastre vallas on see 4283 eurot, nii palju makstakse per õpilane omavalitsusele haridustoetust. Ruhnu vallas on 4770 ja Setomaa vallas 4636 eurot. Setomaa valla ja Tallinna linna vahe on 2200 eurot, nii palju rohkem saab Setomaa vald iga õpilase kohta. See on regionaalse koefitsiendiga läbi korrutatud toetus.

See on juba järgmine küsimus. Küsimusi teile rohkem ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kuulajad! Minister! Kõik, kes meid ekraani vahendusel kuulavad! Esmalt tänan ma vastuste eest. Nagu me kuulda saime, erinevused Eesti-siseselt on päris suured. Aga veel üllatavam on see, et ka erinevused ühe maakonna sees on äärmiselt suured. Vaadates natuke statistikale otsa, me näeme, et on maakondi, kus õpetajate palk on üle 140% maakonna keskmisest palgast, ja samas on maakondi, kus see on vaevalt üle 100% maakonna keskmisest palgast. See näitab, kui erinev see olukord üle Eesti on. Siin ei saagi ühtset tervikjoont tõmmata. 

Aga miks ma tulin siia ette, et veel kord sellel teemal rääkida? Õpetajate palkade kaudu me näeme Eesti palgalõhesid piirkondade vahel. Veel suurem ja oluliselt suurem on see kohalike omavalitsuste teiste töötajagruppide vaates, see puudutab näiteks vallavalitsuste ja linnavalitsuste ametiasutuste teenistujate palkade erinevust. Võrdleme näiteks nõunike tasandeid, spetsialistide tasandeid, keskastme juhtide tasandeid ning ka vallavanemate ja linnapeade palkasid. Seal on need käärid veel oluliselt suuremad, kui need on õpetajate palkade puhul. 

Siinkohal on selline üleskutse või lihtsalt arutelu koht: kuidas me saaksime tagada kohalikele omavalitsustele ja seal töötavatele teenistujatele ja spetsialistidele võrdsemad palgad? Just sellest vaatest, et nii nagu me tahame, et üle Eesti igal pool koolides pakutaks võimalikult head haridust, sõltumata sellest, kus laps elab ja millises koolis ta käib, oleks meil ka kõik ülejäänud teenused kohalikes omavalitsustes võimalikult hästi tagatud. Omavalitsuste ametiasutuste teenistujate palkade erinevused on veel suuremad, kui need on õpetajate palkade puhul.

Mina omalt poolt tänan ministrit vastuste eest. Mul on hea meel, et seda teemat võeti äärmiselt tõsiselt. Ma arvan, et siin on veel piisavalt asju, mida arutada, nii tänases järgmises punktis kui ka edaspidi, nii siin saalis kui ka ministeeriumis. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud kaheksanda päevakorrapunkti.

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Ester Karuse, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Helmen Küti, Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Madis Kallase, Anti Allase, Jaak Aabi ja Andre Hanimäe 12. juunil 2025 esitatud arupärimine haridusliku ebavõrdsuse kohta. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Heljo Pikhofi.

Aitäh! Austatud minister! Oleme tõesti esitanud teile arupärimise haridusliku ebavõrdsuse kohta. Nagu me kõik teame, haridus on Eesti Vabariigi edu ja kestlikkuse alus, kuid järjest enam viitavad uuringud ja kohalike omavalitsuste praktika süvenevale hariduslikule ebavõrdsusele. Haridusvõimaluste ebaühtlane jaotumine ohustab laste arengut, süvendab sotsiaalset kihistumist ja pärsib piirkondade arengut. 

Võrdsus hariduses ei tähenda, et kõik lapsed peaksid saavutama samad tulemused. See tähendab, et lapse areng ja hariduslik edasijõudmine ei sõltuks sellest, kui paks on tema vanemate rahakott, kus ta elab või milline on tema peretaust. 

Paraku näitavad mitmed uuringud ja statistika, et Eestis see nii ei ole. Sissetulekute, kodukoha ja perekondliku tausta mõju lapse haridusteele on Eestis väga tugev. Arenguseire Keskus on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Eesti koolirahastuse süsteem ei arvesta piisavalt perede sotsiaal-majandusliku taustaga. 

Kuigi Eesti [laste] PISA testi tulemused on kõrged, varjab see fakt sotsiaalseid lõhesid. Kuuluvustunne koolis on madal, koolikiusamine on laialt levinud ja laste vaimse tervise näitajad on muret tekitavad. Akadeemiline edukus ei kompenseeri sotsiaalset ebaõiglust. 

Uuringud näitavad ka, et lapse haridustee sõltub Eestis liiga palju sellest, kui palju teenib tema vanem, kus pere elab ja milline on selle perekonna taust. On koole, kus perede mediaansissetulek on 1000 eurot, ja on koole, kus see ulatub 4500 euroni. Ka huvihariduse kulud piiravad madalama sissetulekuga perede laste võimalusi. Samuti pole tugiteenused, näiteks psühholoogiline nõustamine, sageli majanduslikel põhjustel kättesaadavad. 

Pole juhus, et paremate tulemustega koolidesse koonduvad jõukamate vanemate lapsed. Need koolid muutuvad ajas veelgi tugevamaks, samas kui "tagumise otsa" koolid jäävad aina enam maha. 

Sellest hoolimata puuduvad värskes koalitsioonilepingus konkreetsed sammud haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks. Ometi on see üks Eesti haridussüsteemi kõige põletavamaid probleeme. 

Hariduslik ebavõrdsus ei ole paratamatus. Seda on võimalik leevendada sihitud poliitikaga. Võtame näiteks Põhjamaade, Kanada ja Iirimaa praktikad. Need pakuvad toimivaid lahendusi: lisarahastust nõrgematesse piirkondadesse, tasuta õpiabi, tugevama ja nõrgema taustaga laste segaklasse ning eliitkoolide [komplekteerimisel õpilaste hulgas tehtava] varajase valiku piiramist. 

Kui me jätame taustategurid tähelepanuta, siis haridus ei vähenda ebavõrdsust, vaid hoopis võimendab seda. 

Lähtudes eeltoodust oleme esitanud ministrile kaheksa küsimust. Näiteks, kas ta ministrina tunnistab, et senine rahastusmudel ei arvesta piisavalt laste sotsiaal-majanduslikku tausta? Millised muudatused on plaanis rahastamise diferentseerimisel? Teiseks, miks ei rakenda Eesti põhjamaistest ja rahvusvahelistest näidetest tuntud taustatasandamise mehhanisme? Milliseid samme kavandab ministeerium astuda piirkondliku ebavõrdsuse vähendamiseks hariduses, tagamaks tuge ja õpetajaressurssi kõigis Eestimaa piirkondades? Kas ja kuidas on tagatud, et kaasava hariduse tugiteenused on kättesaadavad kõikides omavalitsustes ning sõltumatud lapsevanemate rahalistest võimalustest? Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et eestikeelsele õppele üleminek ei süvenda veelgi piirkondlikku ja sotsiaalset ebavõrdsust? Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et laste juurdepääs huviharidusele ei sõltuks pere majanduslikust olukorrast? Kas ta peab ministrina õigeks, et valitsuskoalitsiooni tegevusplaanides puudub pikk vaade haridusliku võrdsuse suurendamiseks? Ja viimane küsimus on: milliseid meetmeid kavatsetakse rakendada koolide õpitulemuste suurte erinevuste vähendamiseks ning eri taustaga laste koosõppimise soodustamiseks? Suur tänu!

Aitäh! Nüüd tuleb arupärimisele vastama haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Ma veel kord väga tänan sotsiaaldemokraate selle teema tõstatamise eest. 

Sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpilaste õpitulemustele on [päevakorrale] kerkinud alles viimasel kahel aastal. Kuni selle [ajani] olid meil andmed, mis PISA uuringute kohta näitasid, et meie õpilaste matemaatikatulemustele oli sotsiaal-majandusliku tausta mõju madal, aga 2023. aastal avaldatud PISA tulemustest me nägime, et see mõju oli suurenenud. See on jätkuvalt veel alla OECD keskmise, aga see on kasvanud. Trend on kasvu poole. Nii et see on viimase kahe aasta teema, kui meil on tekkinud küsimus, kuidas me peaksime tõlgendama OECD PISA uuringus ilmnenud sotsiaal-majandusliku tausta mõju kasvu matemaatikatulemustele. 

Teine uuring, millele väga tihti viidatakse ja millele ka teie viitasite, on siiski praegu vaid lühiraport, koolide tõhususe lühiraport. Meil tegelikult sotsiaal-majanduslikku mõju väga põhjalikult uuritud ei ole, me põhjapanevaid järeldusi hetkel veel siiski teha ei saa. Meil on olemas see koolide tõhususe lühiraport 2023. aasta oktoobrist, mille tegi Arenguseire Keskus ja mille tulemused on natukene – ma ei taha öelda, et vasturääkivad – erilised. Ehk ühelt poolt on Eesti koolid väga tõhusad, üle 90% koole toimib väga tõhusalt, kui arvestada seda, et sõltumata sellest, milline laps sinna kooli jõuab, suudab kool tagada sellele lapsele kvaliteetse hariduse. Aga matemaatikas ilmnes tõesti sotsiaal-majandusliku tausta mõju. Nad vaatasid ema sissetulekut, eriti tugev oli just ema sissetuleku mõju matemaatikatulemustele. Aga samal ajal eesti keele eksamite tulemustele sotsiaal-majanduslikku mõju ei olnud. Ehk kui vaadata põhikooli kahte lõpueksamit, siis näeme, et ühele on mõju ja teisele ei ole mõju. 

Järelduste tegemiseks on vaja natuke põhjalikumat analüüsi kui see lühiraport. Me väga loodame, et see natuke põhjalikum raport ka tuleb. Nii et täna selles debatis siin me toetume kahele andmestikule. Üks on OECD andmestik, mis mõõdab sotsiaal-majanduslikku tausta. Võib-olla te mäletate, mida tähendab OECD mõistes sotsiaal-majanduslik taust. See tähendab lastevanemate ametikohta, lastevanemate haridustaset, kodus olevate raamatute [hulka], kodus olevaid nutiseadmeid ja tehnikavahendeid. Seal tegelikult lastevanemate sissetulekut kui sellist otseselt ei korreleerita, korreleeritakse kõiki muid tegureid seal taga. Me ei saa öelda, et ema või isa palk on see, mis OECD andmetel näitab meile sotsiaal-majanduslikku mõju, seda näitab pigem lastevanemate endi haridustase, lastevanemate amet, see, kas kodus on näiteks raamaturiiul ja kui suur see raamaturiiul on. Ehk ka nende OECD andmete suhtes on muidugi esitatud küsimusi. 

Teine andmestik, mis meil on, ongi koolide tõhususe lühiraport, mis ütleb meile, et ema sissetulekul on mõju matemaatikaeksami tulemusele, aga ei ole mõju eesti keele riigieksami tulemusele. Nii et meil on see arusaamine selles mõttes natuke auklik ja lünklik. 

Nagu ma eelmisele arupärimisele püüdsin vastata, kui me tunnistame, et meil on see probleem, et sotsiaal-majandusliku tausta mõju lapse haridustulemustele või õpiväljunditele suureneb, kui me võtame eelduseks selle, et Eestis see nii on, siis tuleb hakata seda probleemi lahti harutama, [et saada selgust,] kas see probleem on tekitatud haridussüsteemi poolt või on see probleem tekkinud kuskil mujal ja see lihtsalt ilmneb haridussüsteemis. Kas haridussüsteem põhjustab seda, kas koolikatsed põhjustavad seda, kas koolide rahastamine põhjustab seda, kas õpetajate kvalifikatsioon või õpetajate puudus põhjustab seda? Kas probleem on haridussüsteemis või probleem on kuskil mujal? 

Nagu ma oma eelmistes vastustes ütlesin, mul ei ole täna mingit tõendit selle kohta, et probleem oleks haridussüsteemis, et õpetajate kvalifikatsioon või õpetajate palk, kooli suurus ja kooli asukoht justkui mõjutaks lapse õpitulemusi. Meil ei ole korrelatsiooni nende asjade vahel, ainuke korrelatsioon on sotsiaal-majandusliku taustaga. Järelikult mõjutab pigem see, kuidas kujunevad koolikogukonnad, kuidas valitakse kooli. 

See sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, mis meil ühiskonnas on, on aastate jooksul aina rohkem ja rohkem hakanud koolivõrgus väljenduma. Sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus kui selline, [mida näitab] Gini koefitsient, ei ole meil suurenenud. Aga kui vanasti selle Gini koefitsiendi järgi meie sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus jaotus koolide vahel ühtlasemalt ehk erinevad lapsed käisid ühtedes ja samades koolides, siis nüüdseks on toimunud segregatsioon. On liigutud erinevatesse koolidesse ja nüüd mõjub see sotsiaal-majanduslik taust tugevamalt, kui ta mõjus võib-olla veel kümme aastat tagasi. 

Aga probleem ei ole mitte selles, mis koolis toimub, vaid selles, kuidas on muutunud ühiskond. Ka elukohad on inimestel muutunud, elukohapõhine sotsiaal-majanduslik segregatsioon on suuremaks läinud. Tallinnas koonduvad teatud sissetulekuga inimesed ühte kohta, teatud sissetulekuga inimesed teise kohta, kinnisvaraturg mõjutab seda väga tugevasti ja ka inimeste sissetulek. Aga kool on meil elukohapõhine, ka Tallinnas valdavalt, on ainult üksikud koolid, mis katseid teevad. Ka sellel on väga tugev mõju sellele, mis tegelikult koolist õpiväljunditena välja tuleb. 

Minu jutu mõte on see, et enne, kui me tormame seda probleemi lahendama sellega, et anname mingitele koolidele laste sotsiaal-majandusliku tausta koefitsiendi põhjal raha juurde, enne kui me seda läheme tegema – ma ei väida, et sel ei ole mõju –, me peaksime aru saama, kust tekib see erinevus, mis seda erinevust põhjustab. Kas haridussüsteem põhjustab seda ise, kas seda põhjustavad koolikatsed või põhjustab seda miski muu, mis seal taga on? Täna väidan ma teile, et mul ei ole ühest vastust. 

Te tõite näiteid Põhjamaadest ja rahvusvahelisi näiteid. Seesama viimane OECD uuring, OECD PISA raport, näitab, et Rootsis on sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpitulemustele oluliselt suurem kui Eestis. Ehk lõhe on ikkagi suurem kui meil siin Eestis. Vaatamata sellele, et te tõite näite, et Rootsis on olemas need meetmed. Aga kui te vaatate PISA tulemusi, siis matemaatikatulemuste puhul sotsiaal-majanduslik taust selgitab neid [erinevusi] 15% võrra, Eestis on see näitaja 13%, mis on madalam protsent kui Rootsis. Nii et ei saa öelda, nagu Rootsis ilmtingimata nendel meetmetel positiivne mõju oleks. 

Jah, sotsiaal-majandusliku tausta mõju tulemustele on nõrgem näiteks Norras.

Iirimaa näidet on mitu korda toodud. Sealsed tulemused on ka küsitavad. Meil ei ole piisavalt tõendeid selle kohta, et see DEIS-programm, mille abil on keerulisemates oludes töötavad koolid saanud lisavahendeid, on tegelikult vähendanud sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpitulemustele. Meil ei ole tõendeid, mille alusel me saaksime väita, et selline sekkumismeede tegelikult töötab. Nii et ma jätaksin need sekkumismeetmed kõrvale. Me peaksime aru saama, mis meil Eestis tegelikult seda sotsiaal-majanduslikku lõhet põhjustab. Ma ei ole päris kindel, et me oskame kindlalt väita, et me teame, mis see probleemi juur on. Jah. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Erakordselt huvitavad analüüsid, aga need on veel pooleli. Ma vaatasin matemaatikatulemuste korrelatsiooni sellega, kui emme on jõukas. Selle järgi võiks olla nii, et reaalkooli ja Sütevaka ja Treffneri ja Nõo emmed on jõukad, sest nende laste matemaatikatulemused on väga head. Aga Kullamaa ja Elva ja Märjamaa ja paljude teiste koolide emmed on enamikus nagu viletsama rahakotiga. Kas see tähendab seda, kui vaadata näiteks matemaatikatulemuste edetabelit 2020–2024? 

Ei, see kindlasti ei tähenda seda, et need emad, kelle lapsed käivad nendes koolides, mida te praegu loetlesite, saavad vähem palka kui need, keda te enne loetlesite. See ei ole otseselt seotud konkreetse kooliga. Need on agregeeritud andmed. Kui te vaatate matemaatikatulemusi ja vaatate selle kooli [õpilaste] emade keskmist sissetulekut, siis seal on näha korrelatsioon. See näitab korrelatsiooni, see ei näita põhjust, muuseas. Põhjuse ja tagajärje seost see ei näita, see näitab korrelatsiooni. 

See on ainuke andmestik, mis meil olemas on, mille tõttu ma teile ka ütlesin, et mina ei julge siit väita, et meil on vaja kohe automaatselt sekkumismeetmeid ja nendele koolidele, Elva koolile ja teistele sellistele koolidele tuleks raha juurde anda, justkui see lahendaks probleemi. Me võiksime kõigepealt aru saada, kust tegelikult see sotsiaal-majanduslik erinevus tuleb. Me ei tea seda. Ma väidan, et meil ei ole selle kohta piisavalt teadmist.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma olen igati nõus Arenguseire Keskuse väljatooduga, et ei saa kuidagi võrrelda mahajäämust matemaatikas ja mahajäämust eesti keeles. Matemaatika on lineaarne õppeaine: kui sa jääd maha, kui sa ei saa õigel ajal abi, siis sa edasi ei saa, kui sa üliandekas ei ole. Need vanemad, kellel on raha – ja neid on palju, ma räägin kas või niinimetatud eliitkoolidest –, võtavad abiõpetaja ja laps jõuab edasi. Kui vanematel raha ei ole, neil ka võib-olla teadmisi nii palju ei ole, reeglina neil ei ole, siis ütleme nii, et see ebavõrdsus annab juba siis tunda. Tahtsingi seda teile öelda. Vaielge vastu!

Vaidlen vastu, sest mina ei julge kinnitada, et nende tugevamate matemaatikatulemuste taga on eraõpetaja palkamine. Mul ei ole selle kohta mitte mingisuguseid andmeid, et ma saaks seda kindlalt väita. See on hüpotees, mille uurija on ise esitanud, aga ta ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et see nii ka on. Minul ei ole andmeid, et Eestis oleks massiliselt hakatud eraõpetajaid palkama. Selleks, et me saaksime väita, et see nii on, et nende [laste] tulemused on paremad sellepärast, et nende emad ja isad saavad palgata eraõpetajaid, on vaja tõendust. Meil selle kohta tõendust ei ole.  

Ehk veel kord: küsimus ei ole mitte ema ja isa rahakotis, vaid pigem on küsimus selles, kui toetatud on lapse õppimine kodus üleüldiselt. Lapse õpiedukust määrab väga tugevasti tema õpistrateegia: kas ta on välja arendanud eneseregulatsiooni, kas ta on ennast juhtiv õppija, kas tal on üldse olemas õpistrateegia. Neid õpistrateegiaid õpetatakse koolis, aga väga tugev roll õpistrateegia kujundamises on kodul: kuidas toetavad lapsevanemad ja teised täiskasvanud lapse ümber tema õpistrateegia kujunemist. Õppimisharjumus, õpitaktikad, kuidas sa õpid, mismoodi sa õpid, kas sul on olemas oskus õppida – kõik see mõjutab väga tugevasti lapse õpitulemusi. Väga tugevasti! Kui lapsevanemal endal need oskused on, siis ta muidugi annab neid ka edasi. See ei [eelda] ilmtingimata tuutori või eraõpetajaga matemaatikatunde, see ei pruugi olla üldse see. [Erinevate tulemuste] taga võivad olla hoopis teistsugused põhjused.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Hea minister! Kodulähedase kooli mõiste või kodulähedase kooli nii-öelda kilometraaž on läinud iga aastaga vaikselt pikemaks. See on toonud kaasa olukorra, kus üha rohkem lapsi liigub oma kõige lähemast koolist mööda, et minna mingitel põhjustel kusagile teise kooli. Varasemalt oli see levinud ennekõike võib-olla Tallinnas ja Tartus, kus on teatud koolides katsed, ja nende koolide tase on teistsugune kui mõnel teisel koolil. Aga see tendents on kahjuks kasvamas ka teistes maakondades. 

Minu küsimus on selline. Te kirjeldasite selle väga hästi ära. Ma kindlasti ei ütle, et haridus ise on selle põhjuseks, et see nii on, pigem põhjustavad seda mingid muud muutused ühiskonnas. Kas selles valguses on ka ministeerium plaaninud mingeid selgeid samme, kuidas me saame neid koole, mis on võib-olla eksamitulemuste poolest muutunud mõnevõrra tagasihoidlikumaks, järele aidata?

Aitäh küsimuse eest! Ma õpirände puhul eristaksin põhikooli ja gümnaasiumi. (Madis Kallas täpsustab saalist.) Sa mõtlesid põhikooli, okei. Põhikooli õpirände üldine agregeeritud statistika näitab tõesti seda, justkui pooled põhikooliõpilased ei õpiks kodulähedases koolis. Seda pilti moonutab Tallinna linn, seda pilti moonutab väga palju Tartu ja Tartu lähiümbrus. Kui need kaks võiks sealt statistikast välja võtta, siis ma arvan, et see pilt läheks natuke teistsuguseks. Tartu linn näiteks on põhikooli mõttes tõmbekeskus ka Luunja valla, Tartu valla, Kastre valla ja teiste valdade inimestele, sest emad ja isad käivad Tartus tööl. Emade-isade hommikune trajektoor on Tartu linna suunas, siis võetakse lapsed peale ning viiakse lasteaeda ja kooli. See ei ole põhjustatud mitte sellest, et Kastre vallas või Luunja vallas ei oleks head koolid, vaid lihtsalt perede logistika põhjustab seda, et minnakse Tartu linna põhikooli. Aga kui Tartu ja Tallinn statistikast välja võtta, siis need numbrid oleksid ilmselt natukene teistsugused. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin tegelikult seda muna-või-kana-küsimust ei ole, sotsiaal-majanduslik taust mõjutab nii tervist kui ka haridust ja haridus mõjutab omakorda tervist. See on täiesti selge. Ma arvan, et Eesti inimeste eluiga ilmselt pikendab õppimiskohustuse viimine 18. eluaastani rohkem kui ükskõik mis, mida me teeme tervishoius. Aga kuna seal seda muna-või-kana-küsimust ei ole, siis on ka teada, mis on see, mida võiks teha, et haridusliku ebavõrdsuse süvenemist pidurdada. Need on huvihariduse võimaldamine, õpitugi, tugispetsialistid koolis, koolilõuna, kogupäevakool. Laste puhul, kellel ei ole kodus näiteks oma tuba, kus saaks rahulikult õppida, või kellel ei ole vanemaid, kes saaks õpituge pakkuda, või kellel naabruskond on selline, mis tõesti ei toeta õppimisele keskendumist, rääkimata, ma ei tea, vägivallast, transpordist või enesehinnanguküsimustest, saaks kool veidi asendada seda tuge, mida kodu ei suuda pakkuda. Need on need meetmed, mida võiks ju Eesti puhul analüüsida ja nende rakendamist kaaluda, kas või piirkondlikult diferentseerituna.

Aitäh! Tõepoolest, ma olen nõus, et seda muna-või-kana-küsimust, kas sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus põhjustab hariduslikku ebavõrdsust, ei ole. Küsimus on pigem selles, kust see probleem alguse saab. Mina olen nõus sellega, et haridussüsteem on võimeline leevendama sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust, aga ta ei saa sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust [kaotada], eks ole. Lepime kokku, et me ei hakka haridussüsteemis lahendama sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse [probleemi], seda me teha ei saa. Aga [haridus] saab seda leevendada. Ta saab seda leevendada sellega, et ta peaks toimima sotsiaalse liftina, eks ole, nendele lastele ja järgmistele põlvedele, et nad saaksid välja sellest olukorrast, kus nad on. Haridussüsteem annab neile kõik võimalused, et nad tuleksid sellest olukorrast välja.

Tõepoolest, te lugesite ette, et [määrav pole] mitte õpetaja palk, mitte kooli suurus, vaid see, kas lapsele on huviharidus kättesaadav, kas on olemas pikapäevakool, kas on olemas tugispetsialistid. Aga tavaliselt ei ole küsimus mitte ainult vaimse tervise õdedes, vaid väga suurt rolli mängivad ka treenerid, muud õpetajad, kes tegelevad mitteformaalse haridusega selle lapse elus. Eriti treenerid. Treenerite roll on väga-väga suur. Ma olen väga nõus, et sellele tähelepanu pööramine ka nendes omavalitsustes, kus on näha, et koolid ei saa selle sotsiaal-majandusliku taustaga väga hästi hakkama, rõhu panemine just nimelt mitteformaalse hariduse rollile lapse ümber, mitte ainult nendele matemaatikatundidele, vaid ka sellele, mis toimub pärast matemaatikatundi, kust laps tuge saab, on hästi oluline. Pikapäevarühm, pikapäevakool, huviharidus, treenerid, sport, spordiklubid – see kõik toetab lapsi. See vastab tõele.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma proovin oma küsimust formuleerida. Mind huvitab see, kas teil on üldse ülevaadet, ja kui on, kas te saate seda avada, millises olukorras on ja kuhu paigutuvad selles hariduslõhes õpilased, kellel on hariduslikud erivajadused. Siin on olnud palju juttu sellest, et hariduslõhe on ikkagi reaalne asi, ja on räägitud kõigist nendest põhjustest, mis seal taga on. Mina paratamatult mõtlen õpilastele, kellel on vaja koolis õppimisel igapäevaselt rohkem tuge. Kuidas neil Eestis praegu läheb?

Jaa, meil on tõepoolest selles hariduslikus lõhes kujunemas selline trend – see ei ole küll veel massiliseks muutunud, aga trend on selliseks kujunemas –, et haridusliku erivajadusega lapsed kipuvad koonduma spetsiifilistesse koolidesse. Meil on koolid, kes ei ole valmis neid toetama ja pigem tõstavad need lapsed koolist välja. Siis nad koonduvad, eks ole, koolikohustuslikena mingitesse koolidesse, kus see protsent on hästi suur, ja siis tekib sellel koolil väga suur nende hariduslike erivajadustega lastega tegelemise koormus. Me oleme haridusministeeriumis selle trendi pärast väga mures. Me oleme survestanud kohalikke omavalitsusi selle koha pealt, et need haridusliku erivajadusega lapsed peaksid jagunema koolide vahel ausamalt ja tõepärasemalt, mitte nii, et omavalitsus suunab nad kõik kuhugi ühte kohta ja teised koolid justkui vabanevad sellest [kohustusest], nad ei pea haridusliku erivajadusega arvestama. See suurendab hariduslõhet. Suurendab! Ka see on teema, millele on vaja kogu aeg tähelepanu pöörata. 

Jah, meil on vaja väga-väga sügava erivajadusega lastele erikoole, selle üle keegi ei vaidle. Aga meil on ka need nii-öelda riikliku õppekava lapsed, kes on üldtoe peal, kes vajavad üldtuge, kas see on õpitugi matemaatikas või mõni muu tugi, või nad vajavad eritingimustel õppimist, väiksemas klassis väiksema hulga lastega. Meil kipub segregatsioon [toimuma] ka seal. Seda saab pidurdada sellega, et omavalitsused tunnevad, et nad ei saa klassikomplekte ega koole komplekteerida nii, et nad suunavad erivajadusega lapsed ühte kohta kokku. See tõesti ei toimi, sellest ei võida ühiskond tervikuna mitte kuidagi.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mõlemad selle Arenguseire Keskuse dokumendi koostajad, need autorid, kes töötavad Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis, on pikalt rääkinud sellest, neil on olemas see veendumus, et haridussüsteemis on võimalusi asja parandamiseks, aga ka muresid. Ma ei oska sellel teemal vaielda ja võib-olla me ei peagi siin seda lõpuni arutama. 

Te ütlesite, et huvihariduse pool ja kõik see omab ka väga suurt mõju. See tegelikult on osa haridussüsteemist. Loomulikult omab mõju ka see, milline on omavalitsuste võimekus. See on juba laiem küsimus. Loomulikult on siin inimeste enda muud sotsiaal-majanduslikud küsimused ka. 

Aga kuna see ei pruugi tõesti olla ainult haridusteema, siis ma küsin, et kuna see mure haridusse nii-öelda sisse lööb, siis kas teil ja valitsusel on mingi plaan. Võib-olla te kirjeldate, millised on need etapid ja mismoodi midagi teha kavatsetakse, et seda ebavõrdsust vähendada, vähemalt haridussüsteemis.

Jaa, ma korra kirjeldan huvihariduse valdkonda. Selle analüüsi on teinud ka Arenguseire Keskus. Me haridusministeeriumis tahame selle analüüsi põhjal algatada ka kohalike omavalitsustega läbirääkimised huvihariduse teemal. 

Olemas on tegelikult üsna hea kogemusega riik, kes on selle protsessi läbi teinud. See on Island. Seitsmekümnendate aastate lõpus ja kaheksakümnendate alguses oli see noorte alkoholismi probleemi ja NEET-noorte hulga jõhkra kasvuga riik. Ta oli tõsiselt probleemide küüsis ja eriti puudutas see Islandi väga väikeste maakoolide ümbruses elavaid noori. Alkoholism levis hiiglasliku tempoga ja NEET-noorte hulk kasvas hiiglaslikult. Oli väga palju meetmeid, mida Island võttis, aga üks asi, mis nad tegid, oli see, et nad hakkasid väga-väga suurelt investeerima huviharidusse. Nad ehitasid valmis kogu taristu, mis oli huviharidusega seotud, sporditaristu, muu huvihariduse taristu, ja viisid sisse pearahapõhise huvihariduse rahastamise.

Mul ei ole siin seda memo, [kus on kirjas,] mis see aastane rahasumma on, mis igal lapsel aastas olemas on tema huvihariduse rahastamiseks, ja mille alusel ta valib endale huviharidustegevused, millega ta tegeleb. Kõik lapsed saavad võrdväärse võimaluse huvihariduses osaleda. See raha on lapse oma konto peal ja tema otsustab. Alguses oli olukord, kus paljud lapsed ei kasutanud seda raha ära, sest emad-isad ei lükanud neid kuskile. See raha jäi kasutamata. Siis tuli juurde omavalitsuse roll. Põhimõtteliselt tegelesid omavalitsuse sotsiaaltöötajad ja noorsootöötajad sellega, et lapsed ringidesse saada, nad huviharidusega tegelema saada. 

Me analüüsime natuke põhjalikumalt läbi selle, kas me võiksime Eestis seda pearahasüsteemi rakendada. Tartu linn on seda piloteerinud ja proovinud, see töötab Tartu linnas üsna hästi. Nii et see on üks nendest potentsiaalsetest viisidest, kuidas huviharidus kättesaadavamaks teha. 

Me ei saa öelda, et Eesti huviharidusele vähe kulutab. Omavalitsuste eelarvetest moodustab huviharidus väga-väga suure osa. Me ei saa öelda, et me alarahastame Eestis huviharidust võrreldes paljude teiste riikidega, aga [see raha] lihtsalt kontsentreerub meil väga väikese hulga laste peale. Suur hulk lapsi ei saa kuidagi sellest rahast osa. Me peame tegema seda kuidagi õiglasemaks ja demokraatlikumaks. Island on üks näide. Võiks läbi arvutada, mis oleks selle mõju, kui me viiksime sisse pearahapõhise rahastuse.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Minu küsimus tõukub natukene eelmisest: mitteformaalne haridus, mis puudutab keskkonda ja loodusharidust. Te ütlesite, et te plaanite teha koostööd omavalitsustega. Aga kas samasugune asi ei peaks toimuma ka Kliimaministeeriumiks nimetatava ministeeriumiga, arvestades, et selles institutsioonis kogu aeg märkimisväärselt vähendatakse suunda, mis on ette nähtud loodushariduse ja ökoloogilise hariduse andmisele? Kui me ikkagi suudame endale tunnistada, millises olukorras me oleme keskkonna mõttes, siis oleks ülimalt oluline, et need teemad, mis on seotud keskkonna‑ ja loodusharidusega, oleks korralikult esindatud, ja mitte ainult Tallinnas, vaid ka regioonides, eriti kui pidada silmas regioonides nende keskuste kinnipanemist.

Kas küsimus oli see, kas me teeme koostööd Kliimaministeeriumiga? Ma arvan, et kindlasti teeme. Ma ei oska teile vastata selle raha vähendamise kohta, kuna see ei ole tõesti minu haldusala, ma ei tea, millest täpselt jutt käib. Aga põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduses on selle Riigikogu koosseisu ajal tehtud muudatus, mis võimaldab mitteformaalset haridust arvestada formaalse hariduse osana. Kui laps või noor tegeleb loodusõppega, siis on võimalik seda õppekavas arvestada õppe osana. See ei ole lihtsalt niisama tore asi, vaid see on ka formaalse õppe osa. Koolid saaksid selle kaudu tegelikult palju rohkem soodustada laste tegevust, mis ei toimu ainult klassiruumis, vaid ka väljaspool klassiruumi. Aga selle kohta, kui palju Kliimaministeerium seda rahastab, jään ma vastuse võlgu, ma lihtsalt tõesti ei tea seda.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head Riigikogu liikmed! Nii nagu kuulsime, väga raske on alahinnata hariduslikust ebavõrdsusest tekkivaid probleeme, mis on üha süvenemas kogu Eesti ulatuses. 

Aga ma toon välja selle, millele ka minister viitas, just huvihariduse ja haridusliku ebavõrdsuse seose. Sellel on mitu tahku. Me teame, et noortest, kes ei ole olnud seotud huviharidusega, on väga paljud läinud nii-öelda kurjale teele, halvale teele. Islandi näide ütleb üheselt ja selgelt, et kui me pakume noortele motiveerivat huvitegevust, siis see üheselt ja selgelt hoiab neid eemal tegevusest, millega meie arvates meie järgmine põlvkond, meie lapsed, ei peaks tegelema.

Kust tulevad peamised probleemid? Vaatame, kuidas on Eestis just hajaasustuses korraldatud näiteks koolitransport. Ma julgen nii isiklikust kogemusest kui ka mitme teise maakonna näitel öelda, et meil on koolitranspordi seis suhteliselt hea. Väga hästi on korraldatud hommikul laste kooliminek ja hiljem sealt kojusaamine. Aga väga sagedasti tekivad suured probleemid seetõttu, et just väiksemates koolides, just kaugemates piirkondades ei ole võimalik tagada operatiivset ja sagedast transporti huvihariduse jaoks, mis võimaldaks noortel liikuda suuremate keskuste vahel, kus huvitegevuste spekter on oluliselt laiem, olgu seal muusikakoolid, kunstikoolid, spordikoolid või teised huviringid. See on kindlasti üks väga oluline kitsaskoht. 

Teine suur probleem tõukub sellest, et erinevad kaugemad piirkonnad on kehvemas seisus. See tuleneb erinevatel konkurssidel, esinemistel ja võistlustel käimise vaatest. Me teame, kuskohas Eestis peamiselt korraldatakse suuremaid üritusi, suuremaid võistlusi, kus toimuvad erinevad konkursid. Need on peamiselt meie suurlinnad Tallinn ja Tartu, mõningatel juhtudel ka mõned teised maakonnakeskused. Aga see tähendab kaugemate piirkondade laste jaoks, et kõigil nendel sündmustel ja üritustel tuleb käia kas oma isikliku transpordiga või ühistranspordiga või tellitud transpordiga. Seal tulebki välja see kõige suurem ebavõrdsus, lähtuvalt sellest, et selle [rahastamine] moodustab mõningatel kuudel üle 50% ja mõningatel kuudel ka üle 90% kogu huviharidusse minevast lastevanemate rahast.

Head lahendust on raske välja pakkuda, ma lihtsalt toon lauale väga selge ja konkreetse probleemi, mis ilmneb just kaugematest maakondadest Tallinnas või Tartus võistlustel, esinemistel ja konkurssidel käivate noorte vaates. 

Nii et kutsun üles haridusliku ebavõrdsuse teema juures vaatama ja käsitlema igal sammul ka seda, mis toimub huvihariduses. Neid ei saa teineteisest lahti siduda. Igal lapsel ükskõik millises Eesti koolis, ükskõik millises Eesti piirkonnas, peab olema võimalus huvitegevusest osa saada. Kui see võimalus puudub, võib juhtuda nii, et laps hakkab tegelema asjadega, millega ta meie arvates ei peaks tegelema. 

Sellised paar väikest tähelepanekut selle teema markeerimiseks. Kindlasti tasub seda ka edaspidi fookuses hoida. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme ühtlasi läbinud üheksanda päevakorrapunkti. 

Kümnes päevakorrapunkt ja arupärimine on algatajate palvel päevakorrast välja võetud.

Liigume 11. päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Ester Karuse, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Helmen Küti, Reili Ranna, Madis Kallase ja Andre Hanimägi 17. juunil 2025 esitatud arupärimine gümnaasiumihariduse kättesaadavuse kohta Eestis. Ettekandeks palun siia Riigikogu liikme Ester Karuse.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! 17. juunil, veel enne kui Riigikogus sai läbi kevadistungjärk, esitasin ma arupärimise, mis puudutas gümnaasiumihariduse kättesaadavust. 

Sel kevadel pidime seisma silmitsi olukorraga, kus lausa sajad noored, kes lõpetasid üheksandat klassi, ning ka loomulikult nende pered ehk lapsevanemad pidid elama teadmatuses, kas gümnaasiumivõimalus neile üldse avaneb ja kui avaneb, siis kus. Tallinnas ja Harjumaal oli konkurents väga tihe. Isegi nelja-viielised noored jäid järjekorda ootama. 

Ma leian, et see ei ole päris normaalne konkurents, vaid pigem ebatervislik ja kurnav võitlus haridustee jätkamise võimaluse nimel. Aga see probleem ei olnud ainult pealinnas, sama murega seisid silmitsi ka Pärnu ja Tartu noored. Samal ajal, kui suurtes keskustes jääb kohti puudu, vähendatakse maapiirkondades väikeste gümnaasiumide arvu, seda on aastate jooksul juba vähendatud. See tähendab, et korraga kahanevad õppimisvõimalused nii linnas kui ka maal. 

Me kõik räägime, et haridus peab olema võrdsete võimaluste vundament, aga praegune olukord saadab noortele ja peredele hoopis teistsuguse sõnumi: ainult osa neist on piisavalt head gümnaasiumisse pääsemiseks, teised peavad leppima sellega, mis üle jääb, kui üldse jääb. Kui vastus on see, et kõik noored ei peagi minema gümnaasiumisse, et on olemas ka kutsekoolid, siis jah, loomulikult on olemas kutsekoolid, aga ka seal on kõige populaarsematel erialadel tugev konkurents. Ja ega kutsekoolidki ei ole kummist, seal on omad piirangud. 

Samas on riik seadnud koolikohustuse kuni 18. eluaastani. Kuidas me saame riigina nõuda kooliskäimist, kui me ei suuda kõigile kohta pakkuda? See ei ole ainult konkreetse aasta probleem, vaid see on pigem süsteemne küsimus. Meil on vaja tervikpilti, meil on vaja prognoose, ettevalmistust, koostööd omavalitsuste ja koolidega. 

Minu küsimus ja arupärimine austatud ministrile ongi suunatud sellele, kuidas tagada, et järgmisel aastal ei korduks sama. Meil on juba täna vaja infot ja otsuseid, kas avada uusi gümnaasiumiklasse, laiendada olemasolevaid koole, teha koostööd erakoolidega. Samuti tuleb vaadata, et kutseõppele suunamine oleks realistlik, et seal oleks piisavalt kohti ning õpe toimuks valdkondades, mis noortele päriselt huvi pakuvad ja neile meeldivad. 

Ma leian, et kokkuvõttes ei olegi küsimus ainult gümnaasiumikohtades ja koolides, vaid lihtsamalt öeldes meie noorte tulevikus, selles, kas me anname noortele õigel ajal õiglased võimalused. Kui me jätame nad lihtsalt ootama ja sellisesse ebakindlasse seisu, siis ma leian, et kaotaja on Eesti tervikuna. Seetõttu peangi oluliseks, et me arutaksime täna mitte ainult probleemi, vaid just lahendusi, et järgmisel kevadel ei tekiks vastuvõtuperioodil sama muret või kriisi. Praegu on piisavalt aega, et järgmiseks kevadeks kenasti valmistuda. Loodame kuulda sisulisi vastuseid nendele küsimustele, mis esitatud said. Aitäh!

Aitäh! Palun esitatud küsimustele vastama haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija! Lugupeetud saadikud ja inimesed, kes meid jälgivad!

Gümnaasiumikohtadega juhtus kevadel nii, nagu mõnikord juhtub, et alguses oli kõik puudu ja pärast oli kõik üle. Ehk augustikuuks oli ikkagi päris märkimisväärne hulk gümnaasiumikohti täitmata. 

Mis põhjustas kevadel selle stressi, millele te viitasite, et neljalised ja viielised jäid ootele? Nad said gümnaasiumisse sisse, aga nad pidid lihtsalt ootama. Selle ootamise põhjustas muutus, mis oli võrreldes varasemate aastatega tehtud: koolid ei saanud noortelt enam nõuda nende eelistusi. Järelikult vestlesid kõik koolid kõikide noortega ja vastuvõtuprotsess venis äärmiselt pikaks. Kuna see venis pikaks, siis tõesti viielised ja neljalised lapsed lihtsalt ootasid. Nad olid ootejärjekorras puhtalt selle tõttu, et üks vestlus järgnes teisele vestlusele, üks katse järgnes teisele katsele, sest enam ei olnud selge, mis on kellegi koolieelistus. Koolid pidid vestlusi pidama kõigi taotluse esitanud noortega, mitte ainult nendega, kes olid selle kooli pannud esimeseks eelistuseks. Tulemuseks oli see, et vastuvõtuprotsess oli äärmiselt pikk ja kurnav õpetajatele, koolidele ja lastele. Lõpuks said ju kõik endale koha ja said valdavalt sinna kooli, kuhu nad tahtsid. See oli lihtsalt väga pikk ja kurnav protsess. 

Selleks, et seda enam ei juhtuks, esitame me Riigikogule kohe sügisel seadusemuudatuse ning paneme põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadusesse sisse normatiivi, millega me lubame koolidel lastelt eelistusi küsida. Koolidel on õigus öelda, et palun pange oma eelistused järjekorda ja me teeme vestlusi ainult nendega, kellel meie oleme esimene või teine eelistus, mitte nendega, kellel me oleme kaheksas või üheksas eelistus, sest see lihtsalt raiskab kõigi aega. Tegelikult need, kes kaheksandaks või üheksandaks eelistuseks [pandud koolis] vestlusel käivad, sinna kooli lõpuks ei tule, aga kõik teised ootavad. Kõik teised ootavad. See oli selle kevade õppetund.

Nüüd gümnaasiumikohtadest. Kui vaadata Eesti tervikpilti, siis näeme, et meil on gümnaasiumikohti üle, meil on oluliselt rohkem gümnaasiumikohti, kui meil on gümnaasiumiealisi noori, aga gümnaasiumikohad jagunevad äärmiselt ebaühtlaselt. Meil on gümnaasiumikohti puudu Tartu linnas ja Pärnu linnas, meil ei ole neid väidetavalt puudu Tallinnas. Haridusministeeriumi ja Tallinna andmed erinevad. (Naerab.) Haridusministeerium ütleb, et gümnaasiumikohtadest jääb puudu, kuna õpiränne on suur. Tallinn oma põhikoolilõpetajate [arvu] põhjal ütleb, et ei jää puudu, aga õpirännet arvestades tõenäoliselt jääb puudu järgnevatel aastatel. Tartus on puudu umbes 240 õppekohta, Pärnus 50. Tallinnas on vaidluse koht, kas me räägime paarisajast või umbes 500 õppekohast, mis Tallinnas seoses õpirändega puudu on. 

Teistes Eesti piirkondades gümnaasiumikohtade puudust ei ole, teistes Eesti piirkondades on gümnaasiumikohti üle. Valga riigigümnaasiumis ei ole õppekohad täitunud. Meil on [gümnaasiumides] tühjad kohad, klassikomplektid on kordades väiksemad, kui nad olid varem. Ei täitu gümnaasiumikohad Valgas, ei täitu gümnaasiumikohad Põlvas, riigigümnaasiumikohad. Paljudes väikestes omavalitsustes on samamoodi. 

Väikseid gümnaasiume on maapiirkondades viimase kahe aasta jooksul kinni pandud neli, kahes neist oli õpilaste arv alla kümne. Ehk see ei ole märkimisväärne kohtade kaotus. Suurem gümnaasium, mis kinni pandi, oli Toilas. Aga gümnaasiumikohtade puudust Jõhvi vallas ei ole. Ei saa öelda, et see on põhjustanud gümnaasiumikohtade puuduse.

Need kohad, kus on gümnaasiumikohtadest puudu, on Tartu, Pärnu ja Tallinn. Tartus on järgmise õppeaasta kohta juba otsused tehtud. Tartu linn suurendab ise õppekohtade arvu, aga me suurendame kohtade arvu ka Tamme riigigümnaasiumis. Me võtame ühe klassikomplekti võrra rohkem lapsi vastu. Me tahame koostöös Tartu linnaga suurendada vastuvõttu Tartu kutsekoolis VOCO‑s, rakenduslikus kolledžis, kus on ka väga suur konkurss kutsekeskhariduse õppekavadele. Me võtame selleks loodetavasti kasutusele Liivi tänava 4 hoone, mis on tühi. See on Rahvusarhiivi endine hoone, kuhu saab juurde luua õppekohti nii Tamme gümnaasiumile kui ka VOCO‑le. Tartus on tõesti vaja juurde luua märkimisväärne hulk kohti ja me neid otsuseid teeme. 

Pärnus meil kiiret lahendust õppekohtade arvu suurendamiseks ei ole. Me andsime juba sellel aastal Pärnu riigigümnaasiumile ülesande õppekohtade arvu suurendada ning anname neile selle ülesande ka järgmisel aastal. Pärnus kutsekeskhariduse õppekavadel kõik kohad ei täitunud, Pärnu kutsekoolis on keskhariduse õppekavadel veel vabu kohti, aga ka õpiränne Pärnusse suureneb. Nii et Pärnu on meie jaoks praegu probleem.

Me oleme suurendanud ja suurendame ka järgmisel aastal Nõo riigigümnaasiumis õppekohtade arvu, 36 õppekohta tuleb juurde. Seda tehakse Tartumaa probleemide lahendamiseks. 

Tallinna mured kiiresti ei lahendu. Tallinnas on riigigümnaasiumide ehitus plaanis, 2030 valmivad Tõnismäe riigigümnaasium ja uue riigigümnaasiumina Lasnamäe riigigümnaasium, 1080 täiendavat õppekohta tuleb Tallinnasse juurde. Aga see tähendab, et mõned gümnaasiumid Tallinnas peaksid oma kohad kinni panema.

Ma korra veel ikkagi rõhutan, gümnaasiumide probleemist rääkides, et nagu ma ütlesin, meil ei ole üle-eestilist gümnaasiumikohtade puudust, aga meil on aina suurenev õpiränne Tartu, Tallinna ja Pärnu gümnaasiumidesse. 

Me vaatasime haridusministeeriumis, milline on põhikooli lõpueksamite keskmine hinne, millega saadakse sisse erinevatesse gümnaasiumidesse. Tippudest rääkides, näiteks Nõo Reaalgümnaasiumisse saab sisse siis, kui põhikooli keskmine hinne on 95 punkti 100‑st. Aga meil on ka omavalitsusi, kus gümnaasiumisse saab sisse siis, kui põhikooli keskmine hinne on 50 punkti 100‑st ehk lävend või sellest isegi alla. 

Tartu linna mure on see, et Tartu linna on väga suur õpiränne. See tähendab, et Tartu linnas elava lapse jaoks on sissesaamise lävend väga kõrge ehk tema keskmine hinne peab olema väga kõrge, et ta saaks oma linna gümnaasiumisse õppima minna, võrreldes sellega, mis [hinne] peab olema näiteks Tallinna lapsel oma linna gümnaasiumisse õppima saamiseks. Tartu linna laste jaoks on lävend kõrge, nemad peavad konkureerima mujalt sisse sõitnud tugevate õpilastega ja neil on sissesaamise lävend kõrgem kui näiteks Tallinnas, kui nad tahavad gümnaasiumis käia oma kodulinnas. Tartu linnas tuleb õppekohtade arvu suurendada, et Tartu linna lapsed, kes tegelikult teevad üle Eesti keskmise põhikooli lõpueksamite tulemuse, saaksid oma kodulinnas gümnaasiumis käia. Me järgmisel aastal loome neid kohti juurde. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! On olnud võib-olla natukene ebaselgust ja turbulentsi. Nüüd on siis ära otsustatud, et riik võtab gümnaasiumihariduse põhimõtteliselt enda vastutada. Varasemalt ei olnud see väga selge ja võib-olla omavalitsus ka investeeringute planeerimisel ja oma koolivõrgu planeerimisel ei osanud teha täpseid otsuseid. Võib-olla kandus see nüüd üle tõesti sellesse perioodi, mis meil praegu käes on.

Nii nagu te kirjeldasite, mõningates omavalitsustes gümnaasiumikohti tõesti napib. Mina elan Harjumaal ja ka siin on see küsimus. Nüüd ootavad muidugi sealsed omavalitsused, et riik tuleb ka Harjumaale gümnaasiume juurde rajama. Aga kas te saate olla nendes plaanides väga kindel, arvestades praegust riigieelarve seisu ja neid investeeringuid, Euroopa Liidu rahastust? Te ütlesite Tallinna riigigümnaasiumide [valmimise] aasta. Kas ka Harjumaal on need plaanid kindlad?

Aitäh küsimuse eest! Meil on valminud väljatöötamiskavatsus, keskhariduse eest vastutamises selguse saamise väljatöötamiskavatsus. Seal on kolm varianti, kuidas meil on võimalik keskhariduse [andmist korraldada]. Meil on võimalik võtta keskharidus täies ulatuses riigi vastutusele. Meil on võimalik teha seadus, mis ütleb, et keskharidus on kohaliku omavalitsuse vastutusel, mille tõttu riigigümnaasiumid tuleks tagasi anda nendele kohalikele omavalitsustele. Või me saame jätkata sama süsteemiga, mis täna on, kui meil on vastutus keskhariduse eest segamini, eks ole, ja koolivõrk on natuke paigast ära, see ei vasta nõudlusele. 

Haridusministeeriumi soovitus seal VTK‑s on minna edasi esimese variandiga ehk võtta vastutus keskhariduse eest riigile. See ei tähenda kõikide koolide riigi omandisse ülevõtmist. See tähendab halduslepingute sõlmimist nende omavalitsustega, kes on gümnaasiumide pidajad ja kellelt riik koolituskohti tellib. Sama puudutab ka kutseharidust. 

VTK peaks tulema välja novembri lõpus. Sellega me tahame alustada seda diskussiooni, kes on need omavalitsused, kellega me teeme halduslepinguid selle esimese versiooni puhul, ja kus me näeme, et seal meil halduslepingut tegelikult vaja ei ole, sest need gümnaasiumikohad me suudame katta tänaste riigikoolide kohtadega. 

Nüüd tulen Harjumaa koolide mure juurde. Tõesti, Ida-Harjumaal on koole puudu. Potentsiaalselt on üks kool puudu ka Lääne-Harjumaal ehk Paldiski kandis. Nii et mõlemas Harjumaa otsas on gümnaasiumikohti puudu. See vajab natuke põhjalikumat analüüsi, sest õpiränne sealtkandist Tallinnasse on väga suur. Me ei saa kindlalt väita, et riigigümnaasiumide rajamine sinna on mõistlik, aga meil on täna nad kaardi peal, nii Ida-Harju kui ka Lääne-Harju. 

Riigieelarvelisi vahendeid meil RES‑is selleks planeeritud ei ole. Me praegu vaatame kahte varianti. 2028. aastast algab uus Euroopa Liidu vahendite periood. Me saame kas Euroopa Liiduga peetavatel läbirääkimistel nende uute koolihoonete [rajamise nende vahendite] sisse planeerida või aastast 2028 planeerida CO₂ vahendeid nende koolide ehitamiseks. Aga see eeldab teatud tingimustel olemasolevate gümnaasiumide lammutamist, mis on oluliselt keerulisem. 

Nii et meil ei ole kindlaid plaane. Me veel mõõdame seda Ida-Harju ja Lääne-Harju gümnaasiumivajadust. Õpiränne Tallinnasse on lihtsalt aina kasvav trend. Kui Tallinnasse tuleb veel kaks riigigümnaasiumikohti juurde loovat kooli ehk Lasnamäe riigigümnaasium ja Tõnismäe riigigümnaasium, siis ma arvan, et see tõmbab veel õpirännet nii Ida-Harjumaalt kui ka Lääne-Harjumaalt Tallinna gümnaasiumide suunas.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma natuke täpsustan seda teemat, millega alustas Jaak Aab: riigigümnaasiumid versus munitsipaalkoolid, mis on nii-öelda kohalikus võrgus. Linna peal käib nagu legend või jutt, et riigigümnaasium suudab personalile kuidagi paremad tingimused tagada, suudab riigieelarve abil palgata endale rohkem tugispetsialiste ja nii edasi ja nii edasi. Riigigümnaasiumi ülalpidamisest rääkides, kui me vaatame peapõhist arvestust, kas sinna eraldatakse rohkem raha kui munitsipaalkoolidele, kus teatavasti on seesama koostöö, nii et kohalik omavalitsus tagab teatud teenused koolile ja siis riik nii-öelda rahastab õpetajate palka, ja lisaks on seal veel olemas rahastus?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei saa sellele vastata, sest ma ei tea, kui palju raha kohalikud omavalitsused oma koolidele eraldavad. Ma tean, kuidas me riigikoole rahastame. Me anname koolile üle kogu palgafondi ehk õpetajate [palga] alammäära pluss 20%. Me ei võta sealt seda raha mingiteks muudeks kuludeks, kool saab kogu palgafondi, ja me rahastame täiendavalt veel tugispetsialistide palku. Muidugi, ka kohalikel omavalitsustel on kohustus täiendavalt rahastada tugispetsialistide palku, see on seaduse järgi koolipidaja kohustus. Riigi kohustus seaduse järgi on rahastada õpetajate palku. Koolipidaja kohustus on rahastada tugispetsialistide ja muu personali palku, kes koolis töötavad. Aga ma ei oska teile öelda, kas omavalitsused panevad sinna raha ja kui palju panevad, sest mul ei ole sissevaadet omavalitsuste eelarveprotsessi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Hea minister! Võib-olla on see liiga täpne ja spetsiifiline küsimus. Ma mõistan, kui te ei saa vastata või ei tea täpselt. Aga ma mäletan, et ükskord oli just saarelisest eripärast lähtuvalt jutuks olukord gümnaasiumiharidusega Saaremaal. Ka nüüd oli päris suur väljakutse mahutada ära kõik noored, kes soovisid gümnaasiumiharidust saada. Kutsekool ei ole noorte hulgas veel nii populaarseks muutunud, kui me võib-olla loodame. Küsimus on Orissaare Gümnaasiumis. Orissaare Gümnaasium päästis väga paljud noored, kes oleksid muidu pidanud mandrile [õppima] minema. Nad saavad nüüd nii-öelda tavapärase gümnaasiumihariduse omandada Saaremaal. Minul on küsimus. Kas te saate jätkuvalt kinnitada, et Orissaare Gümnaasiumiga riigil mingeid reformiplaane ei ole?

Mina hetkel seda kinnitama ei hakka. Me valmistame praegu ette seda VTK‑d, kus me teeme koolivõrgu analüüsi. Orissaare Gümnaasium on üks nendest, kus gümnaasiumiosas on alla 50 õpilase. 34 oli eelmisel õppeaastal, ma ei tea, kui palju sellel õppeaastal on. Saaremaa riigigümnaasium ei suuda vastu võtta kõiki, kes Saaremaal [gümnaasiumisse minna soovivad], seal ei ole sellist mahutavust. Tegelikult on see küsimus, kui kiiresti kutsekool hoo sisse võtab, nii et ta suudab kutsekeskharidust pakkuda nendele noortele, kes tahaksid Saaremaal keskharidust omandada. 

Aga ma jään praegu vastuse võlgu. Meil ei ole kindlat seisukohta ega positsiooni. Täna ma saan öelda, et nii või naa, lihtsalt see keskhariduse eest vastutuse riigile võtmise protsess on ju kümne aasta pikkune. See on selles mõttes pikk plaan, et aastani 2035 on meil vaja läbi mõelda koolivõrgu areng. Orissaare Gümnaasium on lihtsalt üks nendest, mis on hästi pisikene ja mille tulevik on selles mõttes alati küsimärgi all olnud, et mis temast saab, kui ta on nii väike. Aga Saaremaa riigigümnaasiumis piisavalt kohti ei ole jah.

Ester Karuse, palun!

Aitäh vastuste eest! Te kõigepealt rääkisite Tartu linna lastest. Tehakse küll kohti juurde, aga mulle tundub senise jutu põhjal, et siiski mitte piisavalt selleks, et kõikidele noortele neid kohti jaguks. Kas teil on lahendus ka konkreetselt näiteks Tartu noortele? Kas Tartu noortel on mingi teatav eelis, et just nemad saaksid Tartus oma kooliteed jätkata? Kas teil on ka mingi tunnetus selles suhtes, kas eelkõige [saavad koha] ikkagi need kohalikud ehk Tartu noored ja teised saavad siis, kui kohti üle jääb, või on kõik noored võrdsed? Kuidas te seda tulevikus näete? 

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski täpsustan. Tartus on täna täitmata gümnaasiumikohti. Kõik gümnaasiumikohad Tartu linnas ei ole täitunud. Ehk kevadel oli neid väga palju puudu ja praegu on väga palju üle. Põhjus on selles, et kevadel tahtsid kõik saada kahe nädalaga vastust ja kui kahe nädalaga vastust ei tulnud, siis tekkis ärevus ja stress, miks minu last ei kutsuta sinna vestlusele ja miks teda ei kutsuta sinna vestlusele. See ooteperiood oli väga pikk. Augustikuuks oli tulemus see, et Tartu kahes gümnaasiumis jäid kohad täitmata ehk kohti on üle. 

Nii. See on see, mida ma püüdsin selgitada, et probleem ei ole mitte ainult kohtade arvus, ehkki kohtade arvu tuleks ka suurendada, sest me näeme, et õpiränne Tartusse igal aastal suureneb, vaid ka selles, et see protsess ise, mis kevadel toimub, mis hakkab maikuus pihta ja lõpeb juunis, enne jaanipäeva, on lihtsalt niivõrd stressirohke, sest teadmatust on liiga palju. 

Kui te minu käest küsite, mis minu arvates võiks selle protsessi teha lapsele õiglasemaks, mõistlikumaks ja vähem stressi [tekitavaks], siis see on see, et Tartu linn ei teeks katseid. Tegelikult katsete tulemused ei muuda otseselt seda, kas laps läheb Treffnerisse või mõnda teise kooli. Treffneri puhul tõesti, kuna seal on matemaatika erisuund, siis sinna võiks teha eraldi katsed, et näha [lapse] matemaatikaoskust, aga ülejäänud tasemetel on katsete mõju nendele nimekirjadele, mis kooli laps valib, minu arust lõpuks suhteliselt väike. Ehk see katsete stress võiks Tartu linnas ära jääda. Piisab põhikooli lõpueksamitest, piisab põhikooli lõputunnistusest, piisab vestlusest lapsega ja piisab sellest, kui laps paneb kirja oma eelistuse. Nende eelistuste järgi saavad koolid palju kiiremini vastuvõtuprotsessi korraldada. 

Kui varasematel aastatel pidi üks gümnaasium tegema intervjuud, ma ei tea, 500 õpilasega, siis nüüd, kui seda eelistuste süsteemi ei olnud, pidi ta neid tegema kõigi 2000-ga, kes sinna kooli avalduse esitasid. Nendest 1500 ei kavatsenud tegelikult sinna kooli mitte kunagi õppima minna, aga nad olid avalduse esitanud ja vestlus tuli nendega teha. Seetõttu kõik venis. Need 500, kes tegelikult tahtsid sinna kooli minna, ootasid väga kaua järjekorras, sest vestlusi tehti 2000-ga. 

Nii et see eelistuste süsteemi loomine peaks andma palju parema situatsiooni, kus lapsel ei ole nii palju stressi, et ta peab ootama, kuigi ta on nelja-viieline, tal on väga hästi tehtud lõpueksamid, tal on isegi katsetel hästi läinud, aga ta on ikka ootejärjekorras. See oli see, mis stressi tekitas. Lõpuks kohapakkumine tuli, aga see kõik lihtsalt tekitas stressi, sest see protsess oli liiga pikk ja lastele liiga kurnav. See tuleks ära muuta. 

Me teame täpselt, mis oli see lävend Tartu gümnaasiumidesse sissesaamisel sellel aastal, mis see oli eelmisel aastal. See oli 75–79%, lõpueksamite keskmine tulemus, eks ole, 75–79%. Kui me teame, et see on see lävend, millega on võimalik Tartus gümnaasiumisse sisse saada, siis võiks selle lävendi pealt Tartu linna elanikest põhikoolilõpetajad ju kohe sisse võtta. Mis me siis neid piiname, eks ole, nende katsete, vestluste ja kõige sellega? See on minu seisukoht. Aga see on Tartu linna [otsus], kuidas nad seda vastuvõttu korraldavad.

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Riigigümnaasiumid on väga hea tasemega igal pool üle Eesti. On väga palju noori, kes sooviks seal õppida ja võib-olla ei valiks õppimiskohaks Tartut või Tallinna, nad jääks maapiirkonda või liiguks teise maakonda. Nende mure on elukohas. Me teame, et maapiirkondades ei ole elamiskohti. 

Minu küsimus on selles, miks me ei tegele sellega, et luua juurde ühiselamukohti neile noortele, kes soovivad gümnaasiumis õppida just maakonnakeskustes. Kõik ei ela sellesama maakonna keskel, et saaks edasi-tagasi käia. Lõppkokkuvõttes teed sa koolivaliku – ma ei saa öelda, et kõik, aga on päris palju neid, kes nii teevad – vastavalt sellele, kus saab elukoha. Mis plaan riigil sellega on?

No kui nad Tartusse tulevad, siis on neil veel suurem probleem eluasemega. Tegelikult ei ole seda muret, nagu Valga riigigümnaasiumisse ei mindaks õppima selle pärast, et seal ei ole elukohta või ühikat. See ei ole see põhjus. Põhjused on olnud läbi aastate [samad]. Ühelt poolt ei ole Valga põhikoolidest tulnud piisavalt tugeva matemaatikatulemusega õpilasi, et Valga riigigümnaasium saaks neid vastu võtta. Seda lävendit, mis matemaatikas on, ei ole saavutatud. Me nägime kevadel seda murekohta. Ehk me peame tegelema Valga põhikoolidega ja toetama hoopis neid. 

Teine mure on see, et pooled – pooled! – Valga maakonna lapsed õpivad gümnaasiumis väljaspool oma maakonda ehk rännatakse sealt ära. Rännatakse valdavalt Tartusse, aga ka Tallinnasse, Nõo Reaalgümnaasiumisse, Tartu gümnaasiumidesse ja Tallinna gümnaasiumidesse. Valka ühiselamute ehitamine mitte kuidagi ei lahenda seda probleemi. Nad lähevad sealt ära, nad lähevad pigem [suurematesse] linnadesse. Põhjus, miks minnakse Nõosse, Tartusse või Tallinnasse, on see, et kuna on eesmärgiks võetud ülikool, siis kolitakse juba gümnaasiumiastmes ülikoolile lähemale. Need on need noored, kes on võtnud endale väga selge sihi ülikoolis õppida. Aga see, et Valgas on vaja toetada põhikoole, on isegi peamine mure. Mitte gümnaasiumi, vaid põhikooli toetamise mure on meil Valgas, kui ma Valga näite toon.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Ester Karuse, palun!

Aitäh! Aitäh austatud ministrile nende vastuste eest! Hea oli kuulda võimalikest lahendustest, hea oli kuulda sellest, et on juba asutud läbirääkimistele Tartu linnaga ja kohti on ka juurde tulemas. Seda ma isiklikult lootsingi kuulda ja seda oli hea kuulda, just tulevikule mõeldes. 

Minu andmete põhjal on niimoodi, et 2010. aastal sündinud lapsi on rohkem kui 2009. aastal [sündinuid] ehk järgmisel aastal peaks põhikoolilõpetajaid olema veel rohkem, kui oli tänavu. Need on minu andmed. Kui me mitte midagi ei tee, siis see probleem ju püsib. Ometi on minu arvates võimalik seda probleemi selgelt ette näha. Statistika on meil olemas ja seda probleemi on võimalik vähendada, ennetada, suunata. Kui on aastaid, kui sündis rohkem lapsi, siis on ju võimalik vastavalt laste arvule kiirelt reageerida, teha koostööd omavalitsustega, erakoolidega, avada uusi gümnaasiumiklasse või suurendada juba olemasolevate koolide võimekust. Nii nagu me kuulsime, seda tehakse. 

Tõepoolest, see mure on üsna emotsionaalne. Minuga on võtnud ühendust mitmed lastevanemad, kes on seda kurtnud. Nii nagu ka minister välja tõi, ongi teadmatus suur. Teiselt poolt on siin ka ajaline mõõde. Seda muret ei saa otseselt ju edasi lükata, et las ta jääda praegu niimoodi. See on asi, millega tuleb kohe tegeleda. Eks seal oligi palju teadmatust ja emotsioone nii noortel kui ka lastevanematel ja siis tuligi kohe hakata lahendust otsima. 

Nii et ma siiralt loodan, et me järgmisel aastal selle murega enam silmitsi seisma ei pea ja on jõutud teatavate lahendusteni, lisaks võib-olla ka nendele lahendustele, millest me täna siin kuulsime. Aitäh! 

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Ühtlasi oleme läbinud tänase 11. päevakorrapunkti. Päevakord on läbitud.

Kuid peale haamrilööki on võimalik osaleda vabas mikrofonis. Täna on soovijaid. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tavaliselt, kui Riigikogu liige [kasutab] vaba mikrofoni [võimalust], siis ta annab ülevaate oma tegevusest või nendest probleemidest, mis parasjagu valitsevad. Neid probleeme on meil kahjuks palju. Vaatame näiteks, mis toimub meditsiinis, tervishoiusektoris. Meenutame eelmist nädalat, kui me siinsamas esitasime umbusaldusavalduse sotsiaalminister Karmen Jollerile. Kahjuks see umbusaldusavaldus läbi ei läinud.

Me heitsime talle ette üleüldisi probleeme meditsiinis: meil on puudus arstidest, meditsiinitöötajatest, meil on eelarves päris suur puudu[jääk], mille kohta on ka Riigikontroll teinud oma tähelepanekud. Meil on olemas andmed, Eurostati andmed Euroopa Komisjoni poolt, mis selgelt ütlevad, et 15,5% Eesti inimestest on loobunud arstiteenusest, ja põhjuseks on toodud, et see teenus on lihtsalt liiga kauge, liiga kallis, kättesaamatu. 2023. aastal oli see [näitaja] 12,9% ehk siin on tõusujoon. Vaatame kogu seda loetelu, mis positsioonis Eesti seal on, arvestades, et 15,5% Eesti inimestest on öelnud, et nad lihtsalt ei saa arstiteenust kätte: me oleme esikohal. Esikohal! Albaania on teisel kohal, mis tähendab, et kogu meie meditsiin ja selle kättesaadavus on hullemas olukorras, kui see on Albaanias. Tuletan lihtsalt meelde, et Albaania on tunduvalt vaesem riik kui Eesti. 

Loomulikult heitsime me Karmen Jollerile ette kõike seda, mis oli toimunud Tervisekassas: peod, maksumaksja raha raiskamine, juhtidele preemia maksmine ja nii edasi. Tagalõpuks tuli välja, et Tervisekassa on välja kuulutanud konkursi, selleks et üks ettevõte aitaks leida Tervisekassale uue juhi. See hange läheb Eesti riigile maksma 35 000 eurot. Kujutate ette! Siinsamas minister sirge seljaga ütleb, et kõik on hästi, probleeme ei ole ja nii edasi. Päeva lõpus tuleb uudis, et seesama Tervisekassa kulutab 35 000 eurot selleks, et lihtsalt leida uut juhti. No see kõik on üleliia! 

Vaatame edasi, mis veel Eesti riigis toimub. Eelmine nädal tuli välja, et lõpuks ometi on Rahandusministeeriumi ametnikud asja kätte võtnud ja soovivad tellida analüüsi selle kohta, mis meil rahanduses ja majanduses tegelikult toimub. See tähendab, et kõik need maksutõusud, mis on vahepeal tehtud nii eelmise valitsuse poolt kui ka praeguse valitsuse poolt, kõik need teenusehinnad, mida on tõstetud – tegelikult ei olnud selle kohta mitte mingisugust analüüsi. Meie kogu aeg rääkisime sellest, et teil ei ole mitte mingisugust analüüsi ja te tulete siia nende seaduseelnõudega, tulete eelarvega, kus te tõstate Eesti inimeste maksukoormust, mis otseselt mõjutab inimeste toimetulekut. Kõik ministrid väitsid nagu ühest suust, et ei, kõik analüüsid on olemas. Ma mäletan, kuidas Jürgen Ligi rääkis, et kuulge, teie ei tea mitte midagi, meil on analüüsid olemas, kõik on hästi. Aga nüüd selgus, et neid ei ole. 

Selleks, et aru saada, millist mõju on kõik need maksutõusud avaldanud Eesti majandusele, pöördub Rahandusministeerium teadlaste poole. Nad ostavad selle sisse, tuleb välja, et võib-olla ametnikud ei olegi nii pädevad, et aru saada, mis tegelikult on toimunud ja kui palju see kõik mõjub. Aga teate, võib-olla on ametnikud natukene kavalamad. Nad on selle hanke võib-olla välja kuulutanud selleks, et kaitsta oma seljatagust ja hakata vastu nendele ministritele, kaasa arvatud rahandusministrile, kes pidevalt nõuab maksutõuse ja ei vaata absoluutselt, mida analüüsid näitavad. Aitäh!

Suur tänu! Palun vabas mikrofonis siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh! Head kuulajad! Ma räägin teile sellest, kuidas Eesti Energia manipuleeris ja varjas väga olulist infot korruptsioonivastase erikomisjoni eest ning tegelikult takistas nii erikomisjoni tööd ja uurimist. Meile edastati libanimekiri inimestest, kellel oli siseinfot väga olulise tehingu kohta. Tähelepanuväärne on see, et infot hoiti kinni asja kohta, milles prokuratuur on algatanud kriminaalmenetluse ja on toimunud lausa läbiotsimised Eesti Energia kontoris. 

Nüüd sellest kaasusest, tuletan seda natuke meelde. Nagu te mäletate, üks hetk otsustas valitsus, et ostab erastatud Enefit Greeni börsilt tagasi riigi omandisse ehk ostab selle Eesti Energiale tagasi. Põhjus oli väga lihtne: roheenergiaettevõte ei olnud suuteline ilma pideva riikliku toetuseta hakkama saama. Ta ei saanud iseseisvalt hakkama. Siis ostetigi Enefit Green tagasi palju kõrgema hinnaga kui see, millega ta kunagi börsile viidi. Maksumaksjale läks see muide maksma 68 miljonit eurot. 

Aga enne seda, kui valitsus selle uudise avalikustas, oli börsil näha, et äkitselt hakati suures mahus Enefit Greeni aktsiaid kokku ostma. Me nägime anomaaliat. Põhimõtteliselt ületasid mahud kolm-neli korda tavapäraseid mahte. See viitas sellele võimalusele, et keegi, kes omas siseinfot, teadis, et valitsusel on selline tagasiostuplaan, ta teadis ka, milliseks kujuneb hind, kasutas seda infot ära ja ostis kiiremas korras endale kokku erinevaid aktsiaid ja teenis selle pealt tulu, mis on kuritegelik tulu. Sellele ohule juhtisin ma tähelepanu juba aprillis. Kutsusin sel teemal kokku korruptsioonivastase erikomisjoni istungi, juhtisin sellele infotunnis rahandusminister Jürgen Ligi tähelepanu, aga mis kõige olulisem, nõudsin välja nimekirja insaideritest ehk nendest inimestest, kellel oli terve see aeg olemas siseinfo valitsuse plaani kohta, selle Enefit Greeni ostu kohta, ja kes võisid potentsiaalselt seda infot kuritarvitada ja nii teenida kuritegelikku tulu. 

Kõigepealt ei soovitud komisjonile seda infot saata. Jürgen Ligi põhimõtteliselt üleüldse naeruvääristas minu tööd, komisjoni tööd, minu märkuseid, ja arvas samuti, et erikomisjonile ei peaks seda nimekirja saatma. Finantsinspektsioon oli täiesti teisel seisukohal, et erikomisjonil on õigus, erikomisjon peab samuti asja vaatama. Lõpuks nimekiri saadeti. Aga oh üllatust, tuli välja, et see oli libanimekiri. Selles nimekirjas polnud tegelikult kõiki isikuid, kes siseinfot omasid. Meile saadeti palju lühem nimekiri, varjati päris paljusid nimesid. 

Eesti Energia väidab, et meie komisjon ei peaks üldse seda küsimust arutama. Esiteks tekib küsimus, mis ajast võib riigiettevõte Riigikogu komisjonile ette kirjutada ülesandeid ning seda, mida komisjon arutab. Teiseks, miks oli soov seda infot varjata ning miks Eesti Energia ei edastanud komisjonile tõeseid andmeid? Eesti Energia ja Jürgen Ligi arvavad, et meie komisjon tegeleb valede teemadega. Reaalsus on see, et seda valet teemat, mis sai minu poolt juba aprillis tõstatatud, menetleb prokuratuur ning konkreetsetele isikutele on esitatud ka kriminaalkahtlustus. See tähendab, et on leitud väga konkreetsed tõendid. 

Tegemist on palju laiema probleemiga, kui riigiettevõtetest, asutustest või ministeeriumidest siseinfo niiviisi lihtsalt lekib ja keegi teenib selle pealt veel tulu, eriti kui see võib potentsiaalselt mingil hetkel tekitada ka suuremat kahju Eesti inimeste rahakotile. On võimalik, et siseregulatsioonid polegi meil riigiettevõtetes korras. On kahetsusväärne, et rahandusminister terve see aeg, selle asemel et palju suurema tõsidusega suhtuda sellesse küsimusse, hoopiski mõnitas Riigikogu liikmeid, mõnitas korruptsioonivastase erikomisjoni tööd, nimetas seda sisutuks. Aga kui rahandusminister oleks teinud sisulist tööd, oleks reaalselt teostanud ka järelevalvet, siis poleks neid kuritegusid toimunud.

Nii et saan kinnitada, et korruptsioonivastane erikomisjon pöördub uuesti Eesti Energia poole ja nõuab välja kogu nimekirja. Aitäh!

Suur tänu! Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud rahvasaadikud! Eesti on varandusliku ebavõrdsuse poolest Euroopa tipus. Eesti Panga viimane analüüs 2023. aastast ütleb, et 10%‑le Eesti elanikest kuulub 59% varast. See tähendab, et enamus Eesti rikkusest on 10% Eesti inimeste käes. Kui me võtame alumise 50%, väiksema varaga inimesed, need, kellel on vähem vara, siis näeme, et neile kuulub ainult 7,4% kogu Eesti rikkusest. Kõrvutame neid andmeid Leedu andmetega. Vähem vara omavad inimesed või pooled elanikest omavad seal 14,2% varast ehk Leedu vaesemad inimesed ja keskklass on Eesti inimestest kaks korda rikkamad. 

Kui me räägime maksudest, maksusüsteemist ja sellest, et riigieelarvesse ju on raha [vaja], sest riigikaitset on vaja rahastada, siis on täiesti arusaamatu see, et me asetame järjest rohkem maksukoormust järjest rohkem nende inimeste kukile ja turjale, kellele kuulub 7,4% varast, ja vähendame nende maksukoormust, kellele kuulub 59% varast. Ilmselgelt ei anna see Eesti Vabariigi riigieelarvesse mitte midagi juurde peale sotsiaalprobleemide. 

Täiesti hämmastav on vaadata põhimõtteliselt kõiki parlamendierakondi peale sotsiaaldemokraatide, kes nüüd, enne kohalikke valimisi – ma kujutan ette, et ka enne Riigikogu valimisi ja Riigikogu valimiste ajal –, tulevad teie juurde ja ütlevad, et vaadake, järgmistel aastatel kasvavad riigieelarves kulud miljardi euro võrra ehk miljard eurot tuleb kulusid juurde, riigieelarve on juba miinuses ja ainuke lahendus – ainuke lahendus! – on, et alandame makse, vähendame riigi tulusid, siis läheb kõik korda. Iga inimene, kes on algklassides matemaatikat õppinud, saab aru, et kui sa suurendad kulusid miljardi võrra ja vähendad riigieelarve tulusid, siis tulemus on katastroof riigieelarve mõttes. 

Loomulikult, iga inimene küsib, et kuidas see mind mõjutab, minul ei lähe hästi. Mõjutab sedamoodi, et tegelikult tõesti, nende maksukoormust, kes on keskklass, kes on madalama sissetulekuga inimesed, tuleb vähendada, nende toimetulekut tuleb parandada, et Eesti pere saaks endaga hakkama. Aga kuna riigieelarvesse on raha juurde vaja, siis me peame teises otsas ehk rikkamas otsas maksukoormust suurendama. See oleks vastutustundlik, vastutustundlik esiteks riigi rahanduse mõttes, aga vastutustundlik lõpuks ka nende inimeste suhtes, kes tarbivad selliseid riigi põhiteenuseid nagu tervishoid, haridus, sotsiaalhoolekanne. 

Vaadake, kui peab riigieelarvet kärpima hakkama, siis miljard eurot on nii suur summa, et ilma hariduse, tervishoiu, sotsiaalhoolekande kallale minemiseta hakkama ei saa. Kui vähendatakse hariduskulusid, siis ma väidan, et keskmine Eesti inimene kaotab rahas rohkem. Kujutage ette, et teile lihtsalt lubatakse, et alandame makse ja te saate 6,35 eurot juurde, aga huvihariduse eest tuleb hakata iga kuu 50 eurot rohkem maksma. Kuskohas see võit on? Ei ole, see on tavalisele keskmisele Eesti inimesele, keskmisele Eesti perele kaotus. 

Nii et lahendus ei saa olla ainult maksude alandamine. See on populism, see on tegelikult vale, see on sulaselge vale, mida Eesti inimestele räägitakse olukorras, kus kulud kasvavad miljard eurot ja riigieelarve on miinuses, aga lahendus on, et alandame makse. See tähendab tegelikult, head Eesti inimesed, et teile valetatakse. 

Makse tuleks alandada neil, kes on keskmise ja madalama sissetulekuga. Aga riigieelarvesse on vaja raha, et riigikaitset rahastada. Makse tuleb tõsta nendel 10%‑l kõige rikkamatel, kellele kuulub 59% kogu varast, mis Eesti Vabariigis on. Ei ole võimalik maksustades riigieelarvesse raha juurde saada, kui me maksustame neid, kellel tegelikult mingit vara ega mingisuguseid võimalusi ei ole. See tekitab ainult sotsiaalprobleeme. 

Kahjuks tuleb tõdeda, et mitte ainult opositsioonierakonnad, vaid ka peaminister Kristen Michal koos Reformierakonnaga vähendavad riigi tulusid, tekitavad olukorra, kus ühel hetkel minnakse hariduse, sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu kallale. Lõpuks võtab see keskmise Eesti pere rahakotist oluliselt rohkem. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetame tänase vaba mikrofoni ja nii lõpeb ka tänane Riigikogu istung. Rahulikku õhtut kõigile kolleegidele! Kohtume juba homme hommikul kell 10 Riigikogu täiskogu istungil.