Lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu 6. istungjärgu 1. töönädala neljapäevase istungiga ja kõigepealt kohaloleku kontroll. (Saalist räägitakse.) Ei tööta? Katkestan siis kohaloleku… Katkestasin ära juba. Tulles vastu saadikute soovile, et ei töötanud – nüüd saite tööle –, alustame uuesti. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohale registreerus 51 Riigikogu liiget, puudub 50. 

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Hea Eesti rahvas! Meil on üle anda arupärimine haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, mis puudutab sellist huvitavat asja: käesoleva aasta augustis saime teada, et üheksa Eesti omavalitsust nõuavad Haridus- ja Teadusministeeriumilt kokku neli miljonit eurot õppekohtade tegevuskulude katteks. Nõue puudutab perioodil 2018. aasta jaanuarist kuni 2025. aasta juuni lõpuni teistele omavalitsustele tasutud õppekohtade tegevuskulude hüvitamist. PGS näeb ette, et omavalitsus peab tagama oma elanikele õppekoha elukohajärgses koolis. Kui laps õpib aga mõne teise omavalitsuse munitsipaalkoolis, peab koduvald või -linn maksma osa selle kooli tegevuskuludest. See tähendab igakuist arveldamist omavalitsuste vahel ka siis, kui koduvalla koolis oleks õppekoht olemas. Aastal 2017 otsustas Riigikohus, et selline kohustus on vastuolus Eesti põhiseadusega. Kui omavalitsus on loonud piisavalt õppekohti, on ta oma seadusest tuleneva kohustuse täitnud ja teiste omavalitsuste koolides õppivate laste kulud tuleb katta riigieelarvest. Sellest otsusest on möödas juba kaheksa aastat. Riik pole aga kulusid hüvitanud ega algatanud seadusemuudatusi, mis looks selgema rahastusmudeli ja lihtsustaks omavalitsustevahelist arveldamist. Sarnases vaidluses 2021 otsustas Tartu Ringkonnakohus Jõelähtme valla kasuks, kohustades Haridus- ja Teadusministeeriumi hüvitama vallale aastatel 2014–2017 tekkinud kulud summas rohkem kui 455 000 eurot. 

Nii et me küsime ministrilt: millal hüvitatakse kohalikele omavalitsustele perioodil 2018–2025 omavalitsuste poolt asutatud kooli tegevuskulud laste eest, kes õpivad teise omavalitsuse territooriumil? Milliselt riigieelarve realt need kulud kaetakse, kas haridusministeeriumi eelarvest, reservfondist või kuskilt mujalt? Kas Haridus- ja Teadusministeerium näeb vajadust valmistada ette seadusemuudatused ja omavalitsustega need läbi rääkida, et lahendada põhiseadusega vastuolus olev olukord? Ja millised on ministri poolt väljapakutavad lahendused ja millal need omavalitsustega läbi räägitakse? Aitäh!

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan sotsiaaldemokraatide nimel üle arupärimise Jürgen Ligile Eesti maksustruktuuri kohta. Te ilmselt olete suveprognoosi ja selle seletuskirja kõik vaadanud. Tänuväärselt on sinna lisandunud info maksumuudatuste jaotusliku mõju kohta, see peaks olemagi otsustamise aluseks. Ootuspäraselt tuleb seletuskirjast välja, et maksuvaba tulu muudatustest võidavad suurema sissetulekuga inimesed, täpsemalt 7.–9. detsiil, ja käibemaksumäära tõstmisel on negatiivsem mõju madalama sissetulekuga rühmades. Seda teades võikski arutada Eesti maksustruktuuri õigluse üle ja küsime hinnangut rahandusministrilt. 

Kuna on teada, et tarbimismaksud on regressiivsed, nende tõus suurendab ebavõrdsust, tulumaksusüsteemi progressiivsus on madal ja kapitalimaksude osakaal üle kahe korra madalam kui Euroopa Liidus keskmiselt, siis vaadates ka järgmise nelja aasta perspektiivi, kus 3% SKP-st on ikkagi raskesti saavutatav, 2026. aastal üldse mitte, ja see tähendab riigi võlakoormuse kasvu rohkem kui veerandi võrra, ei saa kuidagi nentida, et ka nelja aasta järel me oleme valitsussektori eelarvepositsiooniga kuidagi jätkusuutliku trajektoori peal. 

Mis on need sammud, mida võiks kaaluda? Kui arvestada seda, et viimased maksumuudatused on madalapalgaliste maksukoormust kasvatanud ja ülemistes detsiilides see pigem leevendust pakkunud, siis kas rahandusminister peab vajalikuks kompenseerivate meetmete rakendamist ka väljaspool maksusüsteemi? Kui me ei räägi maksueranditest, vaid näiteks toimetulekupiiri tõstmisest või sellistest meetmetest, siis mis need võiksid olla ja kas on plaanis neid rakendada? Ma loodan, et rahandusminister tuleb võimalikult kiiresti arupärimisele vastama, aga ta teeb seda kindlasti eelarve menetlemise käigus. Nii et siis on meil võimalik ka muudatusettepanekuid teha ja siin saalis arutada, mis on need meetmed, mida rakendada, et olukorras, kus maksustruktuur võib-olla ei ole õiglane, täiendavad sammu madalapalgaliste koormust ei kasvataks?

Teie aeg! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist, juhatus otsustab nende edasise menetluse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Läheme tänase päevakorra juurde.

Täna on meil päevakorras Finantsinspektsiooni 2024. aasta aruanne. Ja enne kui ma annan sõna ettekandjale, räägin natuke ka sellest menetlemisest. Kõigepealt on Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Kilvar Kessleri ettekanne kuni 25 minutit, peale seda saavad Riigikogu liikmed igaüks esitada ühe suulise küsimuse ja lõpetame läbirääkimistega, kus saavad osaleda ainult fraktsioonide esindajad. Ja nüüd siis annan sõna Finantsinspektsiooni juhatuse esimehele Kilvar Kesslerile. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Tervitame esimeest. Aseesimees.

Aseesimees. Tavaliselt ma olen siin teie istungjärkude viimastel päevadel olnud siin puldis ja siis ma olen näinud juba natuke sihukesi väsinud nägusid, et tahaks juba ära minna ja … Aga nüüd, istungjärgu alguses, mulle tundub, ma näen sellist värskust, sihukest hindu ja teotahet, et Eestit paremaks teha. Selles mõttes mul on hea meel teiega siin dialoogis ka täna olla. Hea meelega vastan küsimustele, aga enne väike ülevaade Finantsinspektsiooni tegemistest.

On suur rõõm seista täna taas teie ees, et aru anda Finantsinspektsiooni tegevusest. Seaduse järgi on mul kohustus teile, täiskogule, vähemalt kord aastas ülevaade teha, kuna rahvusvaheliste standardite kohaselt apoliitiline, sõltumatu ja kõrgelt professionaalne finantsjärelevalve annab aru otse seadusandjale, otse rahvaesindusele. Samal põhjusel on finantsjärelevalvetele üle ilma asetatud kohustus koostada aastaaruanne. Lisaks on meil nõukogu, kellele aru anname ja kes ka väga teraselt oma ülesandeid täidab. Mul on selge veendumus, et muu hulgas sellise aruandluskohustuse tõttu – muide, tavaliselt riigiasutustel ei ole sellist aruandluskohustust – on Finantsinspektsioon üks professionaalsemaid ja tõhusamalt tegutsevaid rakendusasutusi Eestis. 

Kui isiklikus plaanis alustada, siis sellel aastal möödub minu kolmas ametiaeg Finantsinspektsioonis, Finantsinspektsiooni juhina, kokku 12 aastat. Advokaadi ja finantsõiguse eksperdina osalesin Finantsinspektsiooni seaduse väljatöötamisel eelmise sajandi lõpus. Seejärel toonane juhatuse esimees Trink kutsus mind Finantsinspektsiooni tööle ning pärast vahepealset tegutsemist taas erasektoris kutsus mind FI-sse tagasi teine juhatuse esimees Malmstein. Seega on mul olnud suurepärane võimalus nii kollektiivis kui ka juhina Finantsinspektsiooni ja finantsturgu arendada ning parendada. 

Viimase 12 aasta jooksul teile peetud kõnedest ja esitatud aastaaruannetest joonistuvad selgelt välja järgmised neli suurt olulist teemat Eesti finantsturul. 

Esiteks, ettevõtete koondumised finantsturul, samas uute pankade ja muude finantsvahendajate kiire kasv, ärimudelite ümbervaatamine ja läbipaistmatust ärist loobumine, edukas riskide maandamine kriisides, nagu ID-kaardi kriis, COVID-kriis ja Ukraina kuuma sõja algusfaas. 

Teiseks, õigusraamistik ja ülereguleerimine ühelt poolt. Ning teisalt järelevalve tööriistakasti mitmekesistamine, sealhulgas trahvide suuruse ja menetluse küsimused. 

Kolmandaks, finantsjärelevalve uued tegevusvaldkonnad ja nende käivitamine, euroala pangajärelevalve ja kriisilahenduse asutamine ja selle tegevusse integreerumine, krediidiandjate järelevalve, ühisrahastuse järelevalve, krediidiinkassode järelevalve, krüptovaraturgude järelevalve. Kõik uued valdkonnad. 

Neljandaks, Finantsinspektsiooni küpsemine, kriisilahenduse funktsiooni asutamine nullist, tõhusama tegutsemise nimel Tagatisfondi ühendamine Finantsinspektsiooniga, väga tagasihoidlike vahenditega väljapaistva tulemuse saavutamine noorte finantshariduses. 

Mõni sõna neist teemadest täpsemalt. Eelmise aasta lõpus teatas üks regiooni suurematest pankadest, Rootsi SEB, et on otsustanud liita oma Eesti, Läti ja Leedu pangad üheks üksuseks ning tuua Balti riikide peakorteri Eestisse. Seda peakorterit ei tehta Riiga, ei tehta Vilniusesse, vaid siia, Tallinnasse. Ja see näitab selgelt usaldust Eesti finantsjärelevalve vastu. 

Seitse aastat tagasi näitasime ka Luminorile veenvalt parimat ärikeskkonda, kes asutas uue panga, ühendpanga peakorteri Tallinnasse. Minu prognoosi kohaselt suunavad need koondumised ka teisi Balti-üleselt tegutsevaid krediidiasutusi oma struktuuri üle vaatama. 

Olen terve tööelu, nii erasektoris nõustajana kui ka avalikus sektoris järelevalvajana, olnud heas dialoogis finantsturuga. Pika praktikaga kaasneb oskus kõnetada ja kõneleda tõsiseltvõetavate finantsvahendajate ja investoritega samas keeles, aga samas selgelt ja konkreetselt näidata oma tegutsemise põhimõtteid ja alusväärtusi. Meie finantsjärelevalve toimib professionaalselt, objektiivselt ja läbipaistvalt. Arvan, et riigina oleks ebamõistlik mitte kasutada investoritele Eesti hea keskkonna nii-öelda müümisel Finantsinspektsiooni tööd meie ärikeskkonna kujundamisel. Tallinn ja Eesti panganduskeskusena signaliseerib väga üheselt välisinvestoritele siinse keskkonna sobivust, annab tööd meie finantsala asjatundjatele ja teatud tingimustel suurendab konkurentsi. Sellel võib olla heas mõttes lumepalliefekt. 

Klassikaliselt konkurentsi teema ei kuulu finantsjärelevalve repertuaari. Ometigi ei ole me ka seda pala unustanud. Hoogsalt on oma turuosa suurendanud ja seeläbi võistlust teravdanud LHV Pank ja teised. Paari laenutoote äriliiniga Eesti väiksemad pangad on edukalt välisturge vallutanud. Nad ongi juba enam välispangad, kuna pooled kliendid tulevad naaberriikidest. Oleme tegevusload väljastanud paarile üliinnovaatilisele väärtpaberiärile, kelle arvukaks klientuuriks on kogu Euroopa. Just praegusel hetkel püüab Eesti Finantsinspektsiooni tegevusloaga krediidivahendaja saavutada krediidiregistrite lihtsa kasutamise piiriüleselt Euroopas, mis omakorda avaks üksteise suhtes Euroopa Liidu liikmesriikide krediiditurud. Koos Eesti Pangaga tegime ettepanekud suuremaks krediidimobiilsuseks eluasemelaenude valdkonnas, vähendades rahalisi ja administratiivseid barjääre laenu üleviimisel pangast teise. 

Finantsinspektsiooni motoks on tervitada professionaalsed ja läbipaistvaid finantsvahendajaid. Õnneotsijatest suhtume skeptiliselt, katsetamisse nii ja naa. Vaadake, finantsvahendus on ju nii, et õnnestumise ja kasumi teenib ettevõtja. Tavaäris kannab ebaõnnestumise riski samuti ettevõtja, kuid finantsvahenduses on jagatud ühiskonnaga. Pankrotistunud kindlustusandja jätab kaitseta kindlustusvõtjad, põhja läinud pank aga viib kaasa inimese elu säästud. Jah, viimasel juhul tuleb appi Tagatisfond, mis tagab iga hoiuse kuni 100 000 euro ulatuses, aga ka see raha ei kasva puu otsas, vaid teatud juhtudel tuleb riigilt ehk meilt kõigilt. 

Teisalt, katsetamist me Finantsinspektsioonis sugugi välistada ka ei soovi. Juba 2016. aasta alguses ehk pea kümme aastat tagasi tegime ettepaneku nõndanimetatud liivakastiraamistiku loomiseks finantsvahenduses. Liivakast on selline õigusraamistik ja kontrollitud keskkond, kus eelkõige alustavad ettevõtjad saavad proovida oma teenuseid enne, kui nendega päris avalikuks lähevad. Toona riik sellest tuld ei võtnud. Tänaseks on finantsvahenduses Euroopas jõutud äratundmisele, et liivakastid küll ideena ja katsekeskkonnana on head, aga finantsvahenduses ei toonud need edulugusid loodetud tasemel. Endiselt arvan, nagu ka kümme aastat tagasi, et liivakast katsemudelina võib anda häid tulemusi. Ja ka selge õigusraamistik on siin võtmekohaks, vältimaks moondumisi konkurentsis, tagamaks tarbijate õigusi ja maandamaks ärisaladuste lekkimise riski. 

Oleme Finantsinspektsioonis olnud kiired ja paindlikud ning loonud pretsedente kogu Euroopa Liidus, alates esimesest väärtpaberite keskregistri piiriülesest liitumisest kuni olukorrani, kus Euroopa Keskpangaga koos tegime ühele siinsele suurpangale ettekirjutuse tehnoloogiliste riskide paremaks juhtimiseks, või kus koos Euroopa Keskpangaga tunnistasime kehtetuks Versobanki krediidiasutuse tegevusloa rahapesuriski tõttu. 

FI otsustava tegevuse tagajärjel on minevikku vajunud ärimudel, kus pakuti piiriüleseid makseid ebaselge taustaga klientidele. Selleks sulgesime jõuga kaks panka ja mitmeid makseasutusi. Üks pank loobus ise tegevusloast. Moskva Pangast – kujutage ette, 2014. aastal tegutses Tallinnas Moskva Pank, ta oli küll Eesti Krediidipanga nime all –, sellestsamast Moskva Pangast on saanud siin Eestis meie oma Eesti ostjate ärilise vaistu ja oskuste tulemusel päris hästi toimib universaalpank Coop Pank. 

Kogu saagas FI tehtud otsused läbisid edukalt kodumaise kohtuliku tuleproovi ja ka Euroopa Liidu asutuste põhjaliku kontrolli kadalippu. Tänaseks on Euroopa Liit asutanud rahapesu tõkestamise eest vastutava asutuse AMLA, millel muu hulgas tuleb tagada turuosaliste ühetaoline kohtlemine rahapesu tõkestamise valdkonnas. 

COVID-i pandeemia puhkemisel 2020. alguses olime Euroopa Keskpangas ühed esimestest, kes soovitas finantsjärelevalvajatel pankade kasumiväljamaksed peatada, et kapitalipuhvrid ei väheneks ja oleksid piisavad tervisekriisi toodavate riskide kandmiseks. Aitasime toona jõuliselt kaasa ka sellele, et pangad pakuksid pandeemia ajal makseraskustes inimestele ja ettevõtetele vabatahtlikult maksepuhkust ning et selline lahendus toimiks üle Euroopa Liidu.

Sõja puhkemisel Ukrainas kaardistasime esimesena euroalal, millised riskid võivad pangandusel tekkida ja realiseeruda nii lühemas kui ka pikemas vaates, ning suunasime Euroopa Keskpanka mõtlema sellele, kuidas valmistuda sõja võimalikuks süvenemiseks ja võtta arvesse geopoliitilisi riske.

Kriisiolukordade käsitlemiseks oleme nullist üles ehitanud terve uue kriisilahendusfunktsiooni. Vastav Euroopa Liidu direktiiv seda ka nõudis. Oleme sisuliselt üle võtnud Tagatisfondi kriisijuhtimise tugevdamiseks ja efektiivsuse saavutamiseks, täites koostöölepingu alusel Tagatisfondi funktsioone. Tagatisfond on saanud tuleristsed panga ja investeerimisühingu tegevusloa kehtetuks tunnistamisega kaasnenud väljamaksete tegemisel, aga ka tehes stressiteste ja harjutusi, millega alustasime mõned aastad tagasi. Süsteem toimib hästi. Osaleme mastaapsetes Balti-Põhjala kriisiharjutuses, millest viimasel korral võttis osa umbes 450 eksperti üle 20-st riigiasutusest piirkonna riikidest. Veensime eelmisel aastal kriisiharjutusega osalema ja liituma ka Euroopa Keskpanga. 

Oleme Eesti Pangaga kui elutähtsa teenuse korraldamisel vastutava asutusega sõlminud koostööleppe hädaolukordades tegutsemise ettevalmistamiseks ja hädaolukordades tegutsemiseks. Finantsinspektsioonil on ekspertteadmisi ja ka võimekust, mis toetavad keskpanka hädaolukordadega seoses. Oleme käivitanud krediidiandjate ja vahendajate järelevalve, teatud investeerimisfondide järelevalve, maksesüsteemide järelevaatamise toetamise, ühisrahastuse järelevalve, krediidiinkassode järelevalve. Krüptoettevõtjate järelevalve võtame järk-järgult üle Rahapesu Andmebüroolt. 

Oleme korrastanud maksekontode ja makseteenuste järelevalve. Oleme Euroopa Keskpangas aidanud käivitada tehnoloogiliste riskide järelevalvet panganduses, algatanud euroala pangajärelevalve enda suurema digitaliseerituse ja toetame üleminekut riskipõhisele järelevalvele Euroopa Keskpangas. Meil on lihtsalt kogemus selle kohta olemas juba aastast 2002. Selle kõigega saavutasime Euroopa Keskpanga pangajärelevalves objektiivsete ja tehnoloogiliselt võimekate professionaalsete kolleegide staatuse, keda tähelepanelikult kuulatakse ja kellega arvestatakse. 

Riskipõhiselt valvame üle 60 miljardi euro väärtuses finantssektoris olevaid varasid, mis on jaotunud umbes 175 järelevalvetasu maksva järelevalvesubjekti vahel. Finantsjärelevalvet teeme 140 eksperdi jõuga, olles väikseim – töötajate arvult väiksem – finantsjärelevalveasutus Euroopa Liidus. 

Meil tuleb oma ülesannete täitmiseks rakendada üle 700 õigusakti – jaa, kuulsite õigesti, üle 700 õigusakti – ja juhendi. Aasta tagasi, 13. juunil ja tegelikult veel sellele eelnevalt aastal 2016 avaldasin siinsamas saalis, et oleme finantssektori üle reguleerinud. Neist 700-st õigusaktist umbes 99% on tsentraalselt loodud Euroopa Liidus. Avaldasin, et oleme sektori kollektiivselt üle reguleerinud. Iga väiksema aspekti reguleerimine muudab finantssektori kuulikindlaks, aga ka väga riskikartlikuks. See omakorda tähendab, et võimalust ei saa need reaalmajanduse ettevõtmised, kes näiteks laenuvõimenduse saamisel pakuksid ühiskonnale lisaväärtust, mis meid kõiki rikastaks. Õnneks on tänaseks seda olustikku mõistetud nii Euroopa Liidus kui ka Eestis. Finantsinspektsioon on aktiivselt käivitanud õigusraamistiku lihtsustamise ettepanekute väljatöötamise finantsvaldkonnas. 

Finantsinspektsioon on aastatega kasvanud üheks kõige tõhusamalt ja mõjusamalt tegutsevaks asutuseks Eestis. Oleme vastavalt seadusele riskipõhiselt täitnud meile antud ülesanded, oleme täitnud kehtivat strateegiat, oleme hoidnud finantssektori sujuvalt toimivana ja riskid maandatud. Me ei ole kaotanud ühtegi olulist kohtuvaidlust. Meie töötajad hindavad Finantsinspektsiooni tööandjana väga kõrgelt ja meie tööjõu voolavus on madal. Saavutasime selle kõik tegutsedes kindlalt, professionaalselt ja avatud meeltega. "Kindlalt, professionaalselt ja avatud meeltega" on ka Finantsinspektsiooni väärtused.

Olles kogu oma tööelu nii advokaadina, finantsjärelevalve eksperdina kui ka juhina olnud seotud Eesti ja Euroopa finantsturuga, julgen tulevikku prognoosides arvata järgmist kolme momenti. 

Esiteks, Euroopa Liidus tervikuna päriselt tuleb lihtsustada reegleid, aga säilitada eluterve konservatiivsus finantsjärelevalves. See tähendab näiteks väiksemat fookust ühingujuhtimise detailidele ja sisekordade finessidele. Fookus aga tuleb säilitada kapitali kvantiteedil ja kvaliteedil, juhtide isikutel, nende sobivusel ja riskikontrolli tõhususel, arvestades ärimudelit. See tähendab enam riskipõhist järelevalvet ja vähem bürokraatiat. See on täpselt see, see on see liin, mida me Euroopa Keskpangas ka ajame – Eesti eest, Eesti nimel ja Eesti jaoks.

Teiseks, digitaliseerimine süveneb ja vastavad tehnoloogilised riskid kasvavad. Digitaliseeritus tähendab äride järjest suuremat rahvusvahelistumist, suhete kiirust piiriüleselt. Meie inimesed, Eesti inimesed on järjest enam kliendiks välismaistel finantsvahendajatel ja meie Eesti finantsvahendajad pakuvad järjest enam teenuseid välismaal. See tähendab kolme tulipunkti: esiteks, meie inimeste õiguste kaitse tagamine, kui välismaine teenuse osutaja neid rikub; teiseks, meie järelevalvevõimekus, finantsjärelevalve võimekus tegelda välismaiste riskidega, et meie ühiskond ei peaks neid kinni maksma, kui piiriüleselt tegutsev meie finantsvahendaja ebaõnnestub; ja kolmandaks, süsteem on tehnoloogiliselt nii tugev, kui vastupidav on tema kõige nõrgem lüli. See tähendab veelgi enam rahvusvahelist koostööd kriisides, vastavaid harjutusi ja enam tehnoloogilise taustaga inimesi finantsjärelevalves. 

Kolmandaks, võib-olla natuke kitsam ja lühem maade, aga minule südamelähedane. Tallinn, Eesti peab oma potentsiaali panganduskeskusena ära kasutama, kas või kvaliteetsete välisinvesteeringute siia tõmbamiseks, mida me nii hädasti vajame. FI on vägagi valmis siin vastavas riigi intelligentses terviktegevuses kaasa lööma. 

Minu unistus on, et Eesti ja Balti riigid tervikuna oleks Skandinaavias käsitletavad kui koduturg. Aga praegu kahjuks see niimoodi ei ole, Baltikumi ei loeta Skandinaavias koduturuks. Veelgi enam, ma arvan, et Läänemerd ümbritsevad riigid kokku moodustavad väga tugeva ja suure potentsiaaliga turu. Suurem piirkondlik läbipõimumine võimaldab vastastikku meie elujärge veelgi parendada. 

Kokku võttes on Finantsinspektsioon 12 aastaga kujunenud usaldusväärseks ja professionaalseks asutuseks, keda tähelepanelikult kuulatakse nii Eestis kui ka Euroopas, kes on objektiivne ja dialoogile avatud ning kes viib talle usaldatud ülesanded ellu, säilitades sõltumatuse. Tänan selle kõigi eest meie koostööpartnereid, sealhulgas parlamendiliikmeid, Finantsinspektsiooni nõukogu liikmeid ja järelevalvatavaid turuosalisi. Tänan ka Finantsinspektsiooni endisi ja praeguseid kolleege, kellega koos oleme piltlikult öeldes tulest ja veest läbi käinud, aga kellega sellest hoolimata on olnud lust Eesti parimais huvides asja ajada. Minu jaoks on finantsjärelevalve juhtimine olnud suur võimalus ja vastutus, kus omalt poolt olen andnud maksimumi meie inimeste, meie Eesti huvide ja õiguste kaitseks. Aitäh! Tänan tähelepanu eest!

Aitäh ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, esiteks, suur aitäh selle ettekande eest ja aitäh teie töö eest! Muidugi üks suur mahukas kaasus, mis see aasta oli teie huviorbiidis ja mis oli ka korruptsioonivastase erikomisjoni istungil juba kevadel, on ikkagi see Enefit Greeni tagasiostmine riigi omandisse. Nagu te mäletate, siis oli meil arutlusel see, et kitsas ringis … oli võimalik, et kitsast ringist levis siseinfo, sest kui me vaatasime neid kauplemismahtusid – kauplemismahud vahetult enne uudise avalikustamist ületasid kolm‑neli korda tavapäraseid tasemeid. Ehk et oli võimalik, et keegi teenis kuritegelikku tulu läbi selle, et ta teadis juba infot varem. Tänaseks, eks ole, on see kahtlus saanud ka kinnituse. Olete edastanud kuriteoteate Keskkriminaalpolitseile, kaasus on juba jõudnud ka prokuratuuri. Tegelikult see on suhteliselt harukordne juhtum Eesti jaoks, meil ei ole selliseid siseteabelekke kaasuseid väga palju olnud ajaloos. Et võib-olla, kui palju te saate avalikkusele rääkida sellest kaasusest? Ja ma loodan, et esmaspäeval korruptsioonivastase erikomisjoni istungil saab selle teemaga veel ka jätkata.

Teie aeg!

Aitäh väga põhjaliku ja väga-väga olulise, sisuka küsimuse eest! Mina saan avada eelkõige erinevaid reegleid, nende taustu. Ja kui üks kriminaalmenetlus näiteks on jõudnud lõpusirgele, mida Finantsinspektsioon küll läbi ei vii, aga kus ta eksperdina panustab, siis tõenäoliselt saab nendest detailidest ka vastavalt seadusele rääkida. Enne kui kohus on kedagi süüdi või õigeks mõistnud, ei saa rääkida avalikult kellegi tegudest, süüstada neid ehk see süütuse presumptsioon. 

Aga lühidalt sellest teemast, mida, head parlamentäärid, teie kolleeg küsib ja mis on, ütleme nii, ka majanduse kui terviku toimimise vaatest väga oluline just signaalide mõttes. Kapitaliturg, börs on üks väga oluline ja hea alternatiiv panga finantseerimisele. Ja Eesti majandus nagu Euroopa Liidu majandus tervikuna on kaldu väga pankade finantseerimise poole, mis omakorda tekitab riske, võib-olla ka konkurentsi, küsimusi. Seetõttu on oluline, et kapitaliturud, sealhulgas eriti börsid, reguleeritud kapitaliturud, toimiksid laitmatult. Toimivad nad laitmatult, kui kõik seal osalejad on samasuguses, samaväärses infoväljas. Siis nad oskavad teha endale kõige sobivamaid otsuseid, arvestades enda huve ja eesmärke.

Ülevõtmispakkumine reeglina on selline instituut kapitaliturul, kui näiteks kas olemasolev tuumikaktsionär tahab oma kontrolli suurendada ja näiteks ära viia ettevõtte börsilt või kus keegi omandab valitseva mõju. Vot siis kas esimesel juhtumil vabatahtlikult või teisel juhtumil kohustuslikult tuleb teha ühetaolistel tingimustel kõikidele aktsionäridele pakkumine, et vaadake, te saate nüüd vot selle hinnaga mulle oma aktsiad ära müüa. Ja nüüd on võtmeks seal hind! Kes see ikka tahab müüa börsihinnaga, vaid alati ülevõtja pakub preemiat ehk lisahinda ehk kõrgemat hinda ülevõtmisel, kui on see börsihind sellel hetkel, et stimuleerida aktsionäre müüma aktsiaid ehk et ülevõtmine oleks edukas. See on nüüd üks plokk.

Teine plokk, seesama, mis ma ütlesin – infosümmeetria, reeglistik –, mis reguleerib kapitaliturge ja ütleb seda, et siseteave. Kui emitent või börsiettevõte börsil tegutseb, kui tal tekib selline asi nagu siseteave – siseteave on siis teave selle emitendi või selle emitendi väärtpaberi kohta, mis on faktiline, mis ei ole avalikkusele teada ja, mis kõige olulisem, mis on hinnatundlik. See tähendab seda, et kui ta avalikuks saaks, siis investor teeks otsuse selle info alusel, kas müüa, osta või hoida seda väärtpaberit, mis tal on või mida ta plaanib omandada. Vot selline asi on siseteave. Ja nüüd te saate aru ülevõtmispakkumise teatud tingimused, kui ülevõtmispakkumine ei ole veel avalik, on siseteave – just selle osas, mäletate, see preemia ehk see kallim hind.

Nüüd ma julgeks niimoodi öelda, kahjuks on see nii – klassikaliselt, võiks isegi öelda –, on ülevõtmised, sellele eelnev periood ja sellele järgnev periood sellised, kus on aeg-ajalt näha liikumisi turul, mis viitab sellele, et keegi justkui võib-olla teab midagi rohkem kui keegi teine. See ei ole üldse jälle Tallinna börsile omane fenomen üldse, vaid see on, nagu ma ütlesin, see on klassikaliselt ja see on nagu finants- või börsi- või väärtpaberi järelevalvete leib ja või tegeleda nende perioodidega.

Siseteabe väärkasutamine on kuritegu ehk … See kõlab siin ka avalikus ülekandes, et kõik, kes börsil tegutsevad – ma igati tervitan, et inimesed börsil ka investeerivad sinna –, aga tuleb seal kehtivaid reegleid silmas pidades ja ärge tahtmatult katsetage neid piire. Ja siin teie kolleeg küsis, et mis edasi saab. Jah, me oleme selle avaldanud, või õieti meie kolleegid politseist on avaldanud, me oleme ka kuriteoteate teinud. Ma neid kaasuse asjaolusid ei saa ega ei tohi avaldada kas või sellesama kriminaalmenetluse aususe ja tõe väljaselgitamise huvides. Aga seda raamistikku ma teile selgitasin ja neid põhjuseid, miks siis finantsjärelevalve niimoodi on käitunud ja käitub ka edaspidi – selleks, et tagada turu ausus. Ja kui investoritel on arusaamine, et Eesti kapitaliturg toimib ausalt, siis ma arvan, ta areneb ja elavdub veelgi. 

Muideks, ma võin ka lohutuseks mõne sõna öelda: Eesti kapitaliturg, tema turu kapitaliseeritus meie rahvuslikku kogutoodangusse on oluliselt kõrgem kui see on Lätis ja Leedus. Nii et meie kapitaliturg juba nagunii on päris hästi arenenud. Igas väga heas asjas on alati terake tõrva, võib-olla ka antud juhul, eks, aga elu ongi selline.

Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud ettekandja! Tänan väga põneva ettekande eest ja ka pika-pika töö eest Finantsinspektsiooni ülesehitamisel, üle 20 aasta, kui paar vahepausi välja jätta. Teie tänane ettekanne oli ka ülevaade Finantsinspektsiooni arengust pikemalt ja mu küsimused on seetõttu ka veidi filosoofilisemad. Kui te nüüd vaatate sellele teele tagasi, mis oli teie jaoks kõige suurem väljakutse või mis oli kõige suurem õnnestumine ja mis asi veel kripeldab? Ja teine küsimus veel. Ettevõtjad, sealhulgas pangaliit, tegid ettepaneku Finantsinspektsiooni Eesti Pangaga ühendada. Kuivõrd kaks tegelikult eriilmelist organisatsiooni saaksid olla ühendatud või mis te sellest arvate?

Tänan väga hea, väga laia küsimuse eest. Tänan ka nende heade sõnade eest, mis te minu suunas – ja loomulikult see on kogu institutsioonile laiendatav – ütlesite. Ma kiiresti proovisin välja raalida peas kolm kõige keerukamat, minu jaoks keerukamat momenti läbi tõesti 21 aasta, kus ma Finantsinspektsiooni juhatuses olen tegutsenud, tõesti pausidega. Ma tulin erasektorist, advokaadibüroost, kus ma olin pea 10 aastat töötanud, ja vahepeal ka töötasin seal edasi advokaadina. 

Aga nüüd, mis on olnud need sihukesed kriitilisemad ja kõige raskemad momendid? Ma tooksin välja kolm või neli. Esimene on FI loomine kui selline, kus tuli nullist alustada, tuli liita väga tugev pangajärelevalve keskmiselt tugeva kindlustusjärelevalve ja väga nõrga väärtpaberijärelevalvega üheks tervikuks ja eraldi asutuseks. See oli esimene väljakutse, kuidas üldse heas mõttes käima joosta seda organisatsiooni. Need olid väga erinevad kolm organisatsiooni, tänaseks on see kõik minevik ammu juba. 

Teine keerukam moment oli 2008 finantskriis, kus oli teatud hetkedel selliseid olukordi, kus Eesti suurim pank, likviidsus kuivas piisavalt kokku, kuna toimus pangajooks, inimesed võtsid oma raha massiivselt sealt pangast välja. Mida siis teha? Selge oli see, et väga suur segadus oleks tekkinud, kui see pank oleks kokku jooksnud. See oli selline võib-olla teine kriitilisem moment. 

Kolmas asi on, need on kaks asja koos juhtumisi, 2014 kvalitatiivselt Finantsinspektsiooni jaoks täiesti uus maailm ja elu, kuhu me oleme edukalt integreerunud, Euroopa, euroala pangajärelevalve loomine Euroopa Keskpanga juurde. Need on maailma parimad eksperdid, kes seal töötavad, Euroopa Keskpangas. Kogu Euroopa kõige paremad eksperdid, sealhulgas Eesti omad, me töötame koos. Ma teile siin avaldasin, et tehnoloogiliste riskide valdkonnas Eesti on number üks. Meie ühiskond ja pangandus on niivõrd kõrgelt digitaliseeritud, et meil on kogemused ja teadmised olemas selles valdkonnas. Aga jah, sinna me oleme üle 12 aasta jõudnud, et see nüüd niisama ei ole ka antud olnud. 

Ja 2014 algas ka üks teine saaga, mis, ma julgen öelda, juba aastaid tagasi on lõppenud: oli selge selleks ajaks, et meie pangandus on ennast võtnud täis sellist halli raha – me teame seda rahapesuskandaalide näol. Eesti finantsjärelevalve oli siin proaktiivne, see ei ole, rahapesu tõkestamine ei ole üldse finantsjärelevalve mingi klassikaline ülesanne, selleks on omad asutused: politsei, rahapesu andmebürood ja nii edasi. Aga toona keegi pidi sellega tegelema, sest me nägime, et riskid tulevad üha lähemale. Näiteks meie naaberriik Läti väga ei tahtnud sellega tegeleda. Mis oli tagajärg? Ameeriklased nende kolmandaks kõige suurema panga panid ühte nimekirja, ütleme, ootejärjekorda nendest pankadest, keda nad oleksid sanktsioneerinud rahvusvaheliste sanktsioonidega. See pank jooksis kinni, pank läks pankrotti. Kolmandaks kõige suurem pank! See oli Läti ühiskonnale väga suur probleem. Eestis mitte midagi sellist kunagi ei juhtunud. Oli hetki, millal – see on kaua aega tagasi – suured rahvusvahelised pangad istusid Finantsinspektsioonis ja me arutasime tõsimeeli seda, kas nad katkestavad dollarimaksed Eestiga või ei katkesta. Ja neid tuli isiklikult veenda, et meie pangad on asunud paranemise teele ja kõik läheb hästi, ja läkski hästi. Ja need pangad usaldasid finantsjärelevalve sõna peale, et see läheb paremaks, ja dollarimakseid ei katkestatud, korrespondentsuhteid ei katkestatud, mis oleks olnud investeerimiskeskkonnale väga suur probleem, väga suur negatiivne signaal. 

Ja võib-olla neljas moment, mida ma ütlen, mis oli meile kõigile ju suur teadmatus, oli COVID. Aga tõsi on selles – huvitav asjaolu teiega ka jagada –, et me hakkasime COVID-i problemaatikaga tegelema sellesama 2020. aasta algusest ja ka treenima, kui me peame kaugtööle minema. Ega see ei ole niisama näpunipsust, et lähed kaugtööle. Meil oli planeeritud harjutuspäev, üks reede, ma isegi kuupäeva peast ei mäleta, märtsikuus üks reede, et jääme kodutööle, et see on harjutus, vaatame, kuidas välja tuleb, ja siis õhtul Aktuaalses Kaameras peaminister ütles, et nüüd tulebki koju jääda. Nii et meie harjutuspäev täiesti juhuslikult muutus reaalsuseks, aga me olime selleks valmis. Nii et täpselt sellel aja kõik niimoodi juhtus.

Need on need raskemad momendid. Nüüd muidugi, ma ei tea, kuidas aseesimees suhtub, et ma olen 25 aastat Tartu Ülikoolis andnud loenguid, finantsturud, finantsjärelevalve, eks ju, ma võiks nendest finantsjärelevalve mudelitest päris kaua rääkida, aga ma arvan, et siin võib-olla see ei ole hea tavaga kooskõlas … Ma võin teile öelda, on erinevaid variante olemas: on finantsjärelevalved keskpankadega koos, on eraldi, on seguvariante. Tavaliselt on alati selleks mingisugune põhjus olnud. Klassikaline põhjus, miks finantsjärelevalve on lahutatud keskpankadest, on see, et seal võib tekkida rahapoliitika ja finantsstabiilsuse vahel üks konfliktne situatsioon – neil on erinevad huvid. See on üks asi. 

Ja teine, miks on kaasajal näiteks siin Baltikumis kokku pandud finantsjärelevalveid ja keskpanku – natuke ma sellest juba rääkisin –, on see, et finantsjärelevalve ei ole oma tööga hakkama saanud. Leedus Snorase lõpp, eks ju, pandi kokku igasugused finantsjärelevalved Leedu keskpanga juurde. Lätis seesama rahapesu tõkestamise temaatika, ei saanud finantsjärelevalve hakkama, pandi Läti keskpangaga kokku. Need on näited kokkupanekutest. Ja varasematest aegadest, millal Finantsinspektsioon loodi, on näiteid, kus löödi lahku keskpankadest finantsjärelevalved ja kus nad siiamaani on lahus. Rootsis on lahus, Soomes on lahus, Saksamaal on lahus, Austrias on lahus. Võin veel seda loetelu jätkata. Erinevaid mudeleid on olemas, kõike saab analüüsida ja peabki analüüsima mingi aja tagant, mis ühele ühiskonnale kõige optimaalsem on. 

Selgituseks: jääme küsimuste piiridesse, et väga sisuline praegu. Aitäh! Järgmisena Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Meil siin saalis ja ühiskonnas on tekitanud viimasel ajal selliseid võbelusi seoses hoiu-laenuühistutega ja võib-olla seadusandja soov siis seda valdkonda reguleerida sellisena, et hoiustajate raha oleks selgemalt ja paremini kaitstud. Kuidas teie suhtumine ja arusaam sellest on, kas üks teatud tüüpi mudel oma aja ära elanud lihtsalt objektiivsetel põhjustel ja see kogukondlik raha kogumine ja laenamine on muutunud või me lähtume ikkagi üldolulisest printsiibist, et hoiustajate raha peaks olema ühel või teisel kombel kaitstud ja hoiustajad peavad teadma, et see on alati kaitstud? Või on siin veel mingit hoovusi, mida me võib-olla Riigikogu liikmetena ei pruugi tajuda?

Tänan väga asjakohase, ajakohase küsimuse eest. Ütleme, sellised ühistulised tegevused, sealhulgas ka finantsvaldkonnas, eks, ei ole Euroopas midagi uut või võõrast. Soome varade mahult teiseks kõige suurem pank on näiteks ühistu, pangaühistu siis. See ei ole midagi eripärast. Nüüd vaatame korra seda Eesti maastikku, mis meil siin on. Meil on üldiselt panganduse laenuportfelli suurus – ja mäletate, FI tegutseb riskipõhiselt ehk kvantitatiivselt, kus on suuremad riskid, sinna me oma tähelepanu pöörame –, pankade laenuportfell suurusjärk 40 miljardit eurot. 40 miljardit eurot! Hoiu-laenuühistute laenuportfell minule teadaolevalt Eesti Panga andmete baasilt on umbes 100 miljoni suuruses, no suurusjärk. See annab konteksti sellele teemale absoluutarvudes. 

Nüüd, jah, hoiu-laenuühistud, ütleme sellega ära, ei ole Finantsinspektsiooni järelevalve all praegu, nad on täiesti oma seaduse alusel tegutsevad, keegi neid vist järele ei valva faktiliselt. Mis seal siis see probleem on? Ma ütlen ka Finantsinspektsiooni seisukoha ära kõigepealt. Meie seisukoht on läbivalt olnud selline: tõesti, teatud suurusest alates me arvame selleks suuruseks, me oleme pakkunud 50 miljonit eurot laenuportfell, võiks olla tegemist ühelt poolt sellise mahu ja mõjuga äriga, mis juba ühiskonnas omab kandepinda. Kui tema muutub maksejõuetuks, võib-olla laiem ring inimesi on õnnetud. Mäletate, need elusäästud, eks ju, mis jäävad siis kõik sinna kinni ja jõle raske on mõnikord. Mida vanemaks sa saad, seda vähem ju tõenäoline, et sa need elusäästud veel taastad. 

Teatud suurusest alates, eks ju, 50 miljonit, on võib-olla mõistlik rakendada hoiu-laenuühistute suhtes finantsjärelevalvet. See 50 miljonit umbes ka murdepunkt, kus kulud on sellised, tulusid arvestades, et seal, ütleme, ärid juba punasesse ei jookse, kui Finantsinspektsioon, siis pangalaadsed ärid, nende üle järelevalvet teeb. Nüüd, Finantsinspektsiooni rahastatakse järelevalve subjektide poolt ja meie järelevalve ei ole odav. Keegi maksab selle eest, needsamad subjektid maksavad. 

Nüüd, teiselt poolt me oleme ka mõelnud nii, et need päriselt kogukondlikud hoiu-laenuühistud, kus tõesti kohalikud inimesed on kokku tulnud, ja neid ka on Eestis olemas, selliseid hoiu-laenuühistuid, eks ju, paigutavad oma säästud, laenavad üksteisele, ja kus kogukondlik kontroll on tugev. Mul üks hea kolleeg armastas niimoodi öelda, et see kogukondlik kontroll tähendab seda, et kui sa kiriku tornist silmapiiri näed, vot sinnamaani see kogukondlik kontroll ulatubki. Kui selline kogukond kontroll on olemas, miks riik peaks minema, mäletate, avalik finantsjärelevalve ei ole odav, miks riik peaks sinna minema, niimoodi reguleerima seda asja, kui see toimib? 

Ja see ongi FI seisukoht üldiselt. Teatud ulatusest või teatud suurusest alates hoiu-laenuühistud peaksid olema nii reguleeritud kui järele valvatud nagu pangad, kaasa arvatud tagatisfondi garantii. Aga sealt alla oleks mõistlik natuke võib-olla anda paremaid kaitsevõimalusi või ka õigusi hoiu-laenuühistute liikmetele, et nad saaksid vajadusel ka juhtimises osaleda või juhtimist paremini kontrollida, aga avaliku finantsjärelevalvet seal ei oleks. See on FI seisukoht olnud läbivalt selles küsimuses.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan selle ettekande eest! Ja omalt poolt on olnud muljet avaldav näha ka seda, et elanike teadlikkust kasvatate, eriti noorte ja eakate ja võlanõustajate. Sellele on ka viide siin selles ülevaates. Küsin lihtsalt nende tarbijakaebuste kohta. Mõistan, et te rohkem hindate riske nende kaudu. Ja siin on ka ühisrahastusteenuste kaebuste hulk olnud oluliselt märgatavalt suurem. Aga kuidas te üldiselt hindate, kas nende tarbijakaebuste alusel saab ka kuidagi, ütleme, siis keskkonda, tarbija teadlikkust, rahatarkust, on meil siin näha pigem edenemist või kuidas teie hinnangul see olukord tarbijate riskiteadlikkuses täna meil on?

Tänud! Finantsteenuste järelevalve osakond on meil olemas, see kuulub isegi minu … Meil on juhatus neljaliikmeline, igaühel omad vastutusvaldkonnad. Me oleme neli võrdset, igaühel üks hääl, eks, juhatuse koosolekul. See valdkond, mis te küsite, on täpselt minu portfell. Mul on eriliselt hea meel sellele küsimusele vastata nagu tegelikult kõigile küsimustele.

Esiteks on selline tõsiasi, eks, et ei Eesti ega ka vähemalt Euroopas on see nii, finantsjärelevalved ei lahenda üksikvaidlusi tarbijate ja finantsvahendajate, professionaalsete finantsvahendajate vahel. Finantsjärelevalvajad reeglina tegelevad finantsvahendajate organisatsioonidega. Ja kui me näeme, et tuleb üks teatud nihukene jada või mingi muster tarbijakaebusi kas siis mingis valdkonnas või mingi konkreetse teenuseosutaja suhtes, see on meil üks markeritest, et me oma järelevalveplaane oskame kujundada. Näiteks mõni finantsteenus on valesti kokku pandud, siis me läheme nende organisatsiooni ja küsime, kuidas te selle teenuse kokku panite, kes osales, millised olid sihttarbijad, sihtrühmad, kuidas te testisite, miks sellised kaebused, kust see tuleneb. 

Kaebustest rääkides veel ühe kolmnurga ütlen teile ka üle, piltlikult öeldes ilmestamaks seda. Seaduse järgi peab igal professionaalsel finantsvahendajal olema sisemine enda kaebuste lahendamise mehhanism. Ja piltlikult öeldes see kaebuste arv on järgmine: 1000 kaebust finantsvahendajatele endale, sealt edasi 100 liigub kohtusüsteemi, ei, vabandust, 100 liigub FI-le ja sealt edasi 10 liigub kohtusüsteemi. See püramiid on selline, et valdava enamiku kaebustest tegelikult lahendavad finantsvahendajad ise ära. Ja seaduse järgi see sisemine protsess, mis finantsvahendajatel on kaebuste lahendamiseks, peab olema eraldi sellest funktsioonist, kust see kaebus tuleb. Ütleme, finantsteenuse müüja või sellega tegeleja ei saa olla sama inimene, kes pärast kaebust lahendab. Tal on nagu enda hindamise või enda huvide konflikt.

Nii, nüüd, eks, ma viitasin siin Euroopale ka. Hästi lihtne on öelda, et tekib vaidlus tarbijal kohtus, kohus lahendab. Kohus lahendab, eks ju. Jah, tõesti, seda saab niimoodi käsitleda, kohus lahendabki. Hästi, ütleme, objektiivselt on eraldi võimuharu kohtutega muidugi see asi, et need menetlused võtavad päris kaua aega. Ja mida kauem on üks vaidlus üleval, kui üldse inimesed tahavad minna vaidlema suure ja rikka finantsvahendajaga, siis see võtab nii kaua aega ja võistlev menetlus võtab ka raha, peab ju kalleid advokaate palkama ja nii edasi, et tekib küsimus, kas see on kogu finantsturu huvides, kui inimesed käivad, rusikas taskus, ei toimi, et minu õigused ei ole kaitstud finantsturul, siis see ei ole tegelikult finantsturg. Professionaalsed finantsvahendeid ei ole huvitatud sellest. Nemad tahavad tarbijad oleksid ka rahul ja õnnelikud. 

Sealt me jõuame ühe sellise, ütleme, võimaluseni, mida Eestis, endiselt arvan, et me peame kaaluma ja kasutama, on finantsombudsman. Seda Euroopas rakendatakse, sellist institutsiooni, ja miks, sest see võimaldab tarbijatel madalate kuludega pöörduda ühe institutsiooni poole, keda turuosalised ise finantseerivad. Muu hulgas ka võimalik on selline finantseerimisskeem, kus, mida rohkem kaebusi esitatakse professionaalse turuosa suhtes, seda rohkem peavad ombudsmani finantseerima, eks, mis tegelikult stimuleerib neid, et neid kaebusi ei oleks ehk tarbijad ei kaebaks, et oleksid vaidlused lahendatud. Ombudsman, kes lahendaks neid kaebusi nüüd professionaalsemalt, ongi selleks ainult ellu kutsutud ja kes võib-olla oleks ka lähemalt finantsjärelevalvele, sest vastupidiselt kohtunikele on meil majas olemas teadmine selle kohta, kuidas erinevaid finantstooteid kokku on pandud või pannakse. Me oskame ombudsmaniga olla sellel teemal dialoogis. 

Tarbija kaebused, me oleme väga õnnelikud, või mitte õnnelikud ei ole, nullkaebus oleks õnneseisund. Aga mida me teeme nendega? See on meie töös üks oluline sisend, just nimelt finantsteenuste järelevalve valdkonnas. Ja ombudsman oli ettepanek ikkagi kaaluda. Me oleme kunagi eelnõu kirjutanud selleks, 2020, ja esitanud, kooskõlastusringi läbinud ja nii edasi ja ma endiselt loodan, et see jõuab kunagi ka siia saali.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te rääkisite sellest, et järjest enam on riskipõhist järelevalvet, ja ütlesite siin oma kõnes ka, et teil on väga pikk kogemus selles ametis. Kas te võiksite tuua ühe niisugusse inimliku huvi võrdluse sellest, kui te alustasite – mis siis need riskid olid ja mismoodi nad on arenenud? Ma ma saan aru, et tehnoloogia on mõjutanud. Ja üks väike lisaküsimus on see – see ei puuduta otseselt finantsteenuseid –, et Eestis ja ilmselt ka mujal kasvab selline pättide tegutsemine ja inimestelt raha väljapetmine. Kas selle jaoks on teil mõni võti? Ma saan aru, et teie seda ei kontrolli, aga ikkagi küsin.

Aitäh küsimuste eest! Esimene on päris lai küsimus, et kuidas riskid on ajas muutunud. Tõesti, te ka ise oma küsimustes ju andsite mulle vihjeid, kuidas vastata, ehk tehnoloogilised riskid on täiesti, ütleme, suurusjärgu teises kvantiteedis ja ka kvaliteedis. Kvaliteedi all ma mõtlen seda: võtame näiteks tehisintellekti, jah, nagu te ütlesite, pätid kasutavad tehisintellekti. Ja selles võrdluses politseinikud – eks ma mäleta, et koolis sai ikka poistega mängitud pätte ja politseinikuid – laias mõttes, nemad peavad samuti tehnoloogiat kasutama, oskama, õppima, et pätte taga ajada ja neid ka tabada. Tehnoloogiline risk on täiesti selgelt, eks ju, muutunud. Ja olulisus. Eestis, ütleme, me võib-olla ei tajugi seda, meil on ikkagi digiühiskond olnud läbivalt päris kõrgel tasemel. 

Aga kui laiemat pilti vaadata, siis viimase viie aasta jooksul on see päris kardinaalselt muutunud. Võib-olla tarbijad seda ei näegi, aga kuidas finantsvahendajate siseelu toimib … Võtame näiteks börsi, Tallinna börs on nii väike, seal veel inimesed kauplevad, aga suurematel börsidel inimesed juba ammu ei kauple. Juba ammu-ammu tehisintellekt, algoritmid omavahel võistlevad seal. Selles mõttes, absoluutselt, see on üks asi, mida ma oskaks esile tuua.

Teine asi on, ma ei tea isegi, kuidas öelda, õigusrisk või poliitiline risk või ma ei tea, kuidas seda viisakalt sõnastada, mida ma näen, mis on ajas muutunud, on, kui Finantsinspektsioon alustas 2002, ma niimoodi indikatiivselt ütlen, siis oli tegevuse aluseks umbes 20 õigusakti. Me ei olnud siis ka Euroopa Liidus veel, eks, meil olid meie enda 20 õigusakti. Meid oli umbes 40 inimest, eks. Ja täna on meil, nagu ma teile ütlesin, 700 pluss õigusakti ja juhendit. Ma kunagi adusin enam-vähem kõike peast. Aga juba ammu-ammu ma enam ei valda seda õigustikku, see on üle pea. See on omakorda kulu ja risk samuti. 

Vaat, kui rikkuda õigust, siis on justkui probleem, eks. See on võib-olla teine selline foon, tehnoloogia õigustik, eks, ma ei tea, kas seda arenguks saab nimetada, tehnoloogia puhul võime seda nimetada arenguks, aga õigustiku puhul ma ei tea, kas seda saab arenguks nimetada, pigem muutuseks, jah. Need on olnud sellised asjaolud ja aspektid, mida võib-olla sihukeses pikemas ajavõtmes esile tuua. 

Kui küsida kelmuste kohta – tõenäoliselt oli teil see sinna suunatud –, aga see on jälle … Ma olen osalenud, et on olemas sihuke asi nagu … Kuidas eesti keeles öelda? Ütleme siis, baas… rahvusvaheline arvelduste pank, seda nimetatakse keskpankade keskpangaks, kes ühendab ka finantsjärelevalvajaid, kus aeg-ajalt toimuvad sellised arutelud. Ja selline, ütleme, tehnoloogia ja kelmuste sümbioos on probleeme üle ilma, sest see on midagi uut inimestele. Tavaline kelmus on see, et kelm ikka ilmub sinu ette, räägib mingit ilusat juttu, ja siis sa kas saad hullutatud või mitte. Tehnoloogia on kiire ja impersonaalne. Ja see paneb inimesed niisugusesse keskkonda, kus nad ei tea, mis on õige käitumine. Me oleme aastatuhandeid harjunud teiste inimestega tegelema. Aga kuidagi sellises küberruumis olek on meile väga uus, kui inimkonda laiemalt vaadata. 

Mul kahjuks ei ole teile vastuseid selles küsimuses. Erinevaid asju on proovitud küll blokeerida, mingisugust, näiteks, kui keegi kellelegi helistab, mingeid numbreid ja selleks tehisintellekti kasutada. Aga siis need kelmid mõtlevad jälle midagi muud välja. See on sihuke ... Ma ei saa öelda, et lõputu lugu, sest ma ikka tahaksin, et head võidaksid. Aga ta on väljakutse. Ja see – lihtsalt protokolli huvides – ei ole finantsjärelevalve vahetu teema. Ta on meie teema nii palju, et see õõnestab usaldust finantssektori vastu. Seetõttu me loomulikult oleme valmis ja ka panustame meie õiguskaitse töösse, kui nad vajavad seda, et tegeleda nende teemadega. Aga see teravik, kui seaduse raamatut lugeda, me oleme on uurimisasutus eelkõige. Ja inimestel endal, loomulikult. Ma tean, et pangad tegelikult teevad päris tublit tööd sellel teemal, sest nemad on ka huvitatud sellest, et keskkond oleks aus ja hästi toimiks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Siiralt, harva on kuulda nii selget ja tarka juttu. Tarku inimesi on küll, aga selget juttu ei ole sugugi tihti kuulda siit kõnepuldist. Aitäh! Siiralt. Aga küsimus on selles – millal siin oli? –, kui me üritasime siin enne suvehooaega kibekähku superandmebaasi kokku panna. President saatis ta prügikasti ja praegu siin hautakse, et sellega uuesti välja tulla. Aga sa ütlesid, mulle oli üllatuseks, et Finantsinspektsioonilt ei küsitud nõu toona, kui seda kiirustades seda tehti. Kas vahepeal on uuritud? On see arukas, et selline superandmebaas kokku panna?

Esiteks tänan hea sõna eest! Seda on alati meeldiv kuulata, komplimente ja muid häid sõnu. Superandmebaaside seadus, jah, ma isegi seda täpset eelnõu numbrit ei tea, tõenäoliselt teie teate seda paremini kui mina. Jah, faktiline taust on selles, et see kuidagi ilmus meie orbiidile, Finantsinspektsiooni orbiidile siis, kui ta oli juba avalikult käsitluse all siin parlamendis. Tavapärane on see, et meid pühendatakse õigusloomeprotsessi juba varakult, kus me saame võimaluse arvata, aga selles protsessis kahetsusväärselt see etapp jäi vahele. Minule teadaolevalt praegusel hetkel meid selle eelnõu käekäiku ei ole aktiivselt kaasatud ja seetõttu me ei ole ka niisugust formaalset või Finantsinspektsiooni positsiooni kujundanud selles küsimuses. 

Küll aga üldiselt võin öelda nii. Me siin enne rääkisime finantsjärelevalve mudelitest, kas näiteks keskpanga juures või iseseisvad ja nii edasi, aga neid kõiki iseloomustab üks asi. See on see, et nende sõltumatus on võrreldav kohtunike sõltumatusega ja see ei ole juhuslikult nii, see on sellepärast nii, et maandada kuidagi erinevate võimuliialduste riski, eks ju, sest finantsjärelevalve omab ka päris suurt infomassiivi. Mitte küll üksikisikute kohta, meid üksikisikud selles mõttes see ei huvita, meid huvitavad tegevusloaga finantsvahendajad, aga nendel on päris palju informatsiooni. Selleks, et igasuguseid ülemäärasusi ja neid riske juhtida, mida ma saan aru teie küsimustest, võib see superandmebaaside seadus endas kätkeda, tähendab seda, et tuleb vaadata, kes seda andmebaasi peab ja millised kontrollid selle asutuse üle on, kas välised kontrollid või sisemised kontrollid. See on tegelikult küsimus kogu arhitektuurist. Põhimõtteliselt, mida rohkem, mida sensitiivsema informatsiooniga üks täitevvõim tegutseb, tegeleb, seda paremini peab see protsess olema kontrollitud, et ei tekiks selliseid ülemäärasusi, nagu me võib-olla nägime õiguskantseleri suvisest kirjast, millised riskid võivad olla realiseerunud õiguskantsleri kohaselt. Nii et selles mõttes see on komplitseeritud teema. Loomulikult tehnoloogia areneb ja võib-olla on mingid vajadused seal, kaasa arvatud kuritegevusega võidelda – see on kõik mõistetav –, aga sellega kaasnevalt tuleb kogu institutsionaalne arhitektuur üle vaadata, kas see toetab seda, kas on nii-öelda tasakaalumehhanismid paigas, et keegi kontrolliks seda osapoolt ka, kes seda võimu realiseerib nende superandmebaasidega seoses. Mul oleks selline vastus. Aga veel kord: me formaalselt ei ole FI-s seda käsitlenud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea Kilvar! Sina oled nüüd mõnes mõttes peaaegu vaba oma väljaütlemistes, mis puudutab Finantsinspektsiooni tööd ja tegevust ja ka tulevikuvaadet, ehk et oled oma seda üsna pikka karjääri sellel ametikohal lõpetamas. Kõigepealt aitäh selle koostöö ja kogu selle panuse eest! Ja ma olen nõus ka eelkõnelejatega, et Finantsinspektsioon on olnud väga tõhusalt, selgelt, arusaadavalt juhitud ja tundub, et üsna tihti ka väga selgelt kommunikeeritud, mis on eraldi eraldi väärtus. 

Aga nüüd, kui sa vaatad natuke tagasi sellele perioodile ja vaatad ka edasi, siis mis on need peamised kohad, mis sa täna tunned, et on aastate jooksul tegemata jäänud, mida sa võib-olla kahetsed selles töös? Ja teine asi, mis on seotud sellega, et mis on soovitused su järeltulijale, et mis need kohad ja fookused on, kuhu peaks rohkem tähelepanu suunama, ja peamised väljakutsed lähiaastatel? Mõnevõrra neid oma kõnes ka välja tõid.

Esiteks tänan hea sõna, kõneleja! See on täiesti mõtlemapanev, selles mõttes sügavam, nihukene hästi sügav küsimus. Ma kiiresti lihtsalt ütlen paar märksõna ära, mis mul kohe kuidagi kripeldavad. Osa ma olen juba vastanud siin teile. 

Üks asi, mis ma tõesti arvan, ma ei räägi FI-st üldse, räägime finantsturust laiemalt, ja seal olevast kaitsemehhanismist, mis on Eestis puudu, on seesama finantsombudsman, jah, tarbijatel võimalus saada kiiret lahendust oma probleemile. See on nagu, ma arvan, meil üks asi, mida mina ei ole suutnud teid veenda, et see on vajalik, sellepärast et seda ei ole, seda seadust. 

Tegelikult me ei kujuta ettegi Eestis, ma räägin nüüd jälle finantsstabiilsust ja tugevusest, et tegelikult on päris hästi kõik lood, pangad on väga hästi kapitaliseeritud, juhitud, eks ju, maksesüsteemid toimivad, noh, peaaegu laitmatult. Loomulikult, mida komplekssem üks süsteem on, seda rohkem tekib seal igasugused tõrked. Kahjukindlustus – lihtsalt suurepärane teenus, vähemalt minu kogemus sellest, minu lähedaste kogemus! Palju on selliseid kohti, mis on hästi ja mida ei tasuks häbeneda. 

Mis võib-olla veel meelde tuleb? Üks on selline nagu, võib-olla ei ole seda hea rääkida, aga peab, aus tuleb olla, on, ütleme siis nii, heidutusmehhanism. Et finantsvahendajad, kes meie järelevalve alla kuuluvad, et neil ei tekiks isu tegeleda majanduslikult kasulike rikkumistega, et nad teaksid, et kui sihuke rikkumine toimub, siis see riigipoolne negatiivne tagasiside oleks kallim nende jaoks kui see hüve, mis nad saavad sellest rikkumisest. Ja see riigipoolne tagasiside koosneb kahest komponendist. Üks komponent on, räägime siis, trahvi suurus. Aga teine, vähemalt sama oluline komponent on see, kuidas trahvini jõutakse, ehk see tegevuse menetluslik pool. Ja ma vaatan seda Eesti menetlust, eks. Tõsiasi on see, et väärteomenetlus on loodud selleks, et keegi läheb punasega üle tee ja siis saab trahvi politseiniku käest selle eest. Väärteomenetlus oli loodud selle jaoks, et tegeleda, ma ei tea, suurte kindlustusandjate mingite problemaatikaga näiteks. Ja ma arvan, et see menetluse pool on üks midagi sellist … Vaata, on kuidagi see ettekujutus … Esiteks, finantsvahendajad on nii suured ja rikkad, et nad suudavad ise oma õigusi kaitsta. Ja teiseks on see, et ka menetlus ise on kulu, keegi ju, riik siis rakendab seda menetlust. Ja kui sa suudad vähem kuluka protsessiga tagada osapoolte õigused selliselt, nagu põhiseadus neid ette näeb ja Euroopa inimõiguste konventsioon ja Euroopa põhiõiguste harta ja nii edasi, aga menetlus on selline, et see võimaldab natuke kokkuhoidlikumalt riigil käituda, siis ma toetaksin sellist menetlust. Ehk teine asi võib olla väärteomenetluse parandamine või mingi muu taoline on see, mis mul natuke kripeldab ja ettevaatavalt võib-olla tasuks veel sellega tegeleda. 

Edasine on, me oleme hoidnud konservatiivset joont järelevalves, me ei ole lasknud õnneotsijaid turule. Alati võib väita seda, et võiksite avatum olla, eks. Aga ma ütlen, et see ei ole nii lihtne finantsjärelevalves. Hästi lihtne on meil ju kingitusi jagada, kõik turule kutsuda. Mul on praegu siis viimased paar kuud, on ju, lasen kõik turule, lähen ära, aga riskid ei realiseeru kohe, need realiseeruvad üle pika aja. Ja siis järgmine inimene hakkab nende riskidega tegelema. Ma ei tahaks Eesti ühiskonnale ja järgmisele finantsjärelevalve juhile sihukest kingitust, eks. Ehk finantsjärelevalves sa pead alati natuke pikema vaate ja natuke konservatiivsema vaate võtma. Teistpidi ma arvan, et ega me ka ei ole turule mittelaskmisega liiale läinud. Need, ma viitasin siin, üsna innovatiivsed asjad, mis viimasel ajal me oleme turule, noh, tegevusload andnud, neil läheb hästi, aga nad on ka väga head korporatiivsed kodanikud. See on võtmekoht. 

Ja siis loomulikult igihaljas teema finantssektoris ikka, kui kallis äri on, eks ju, reeglitest ma rääkisin, teine on kapitalipuhvrid, et kuhu need kalibreerida. On optimaalsed, on liiga palju, küsime, või liiga vähe? Ja see on igihaljas teema, seal ei saa öelda, et mingi asi on nüüd õige. Headel aegadel on alati kapitalipuhvrid liiga suured, halbadel aegadel alati liiga väikesed. Selles mõttes see on sihuke liikuv märklaud. Niimoodi ma teile vastaksin. Tänan selle mõtlemapaneva küsimuse eest. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Ka mina liitun eelkõnelejatega – tõesti sisukad ja väga kuulama panevad vastused. Aga täna me oleme võib-olla ennekõike kuulnud ülevaadet, mis ongi teie asutuse peamine töö, nii-öelda seda suurt pilti, et meie finantsasutused ja pangad teeksid oma tööd vastavalt kõigile reeglitele. Aga ma tuleks korra indiviidi tasemele, just selles vaates, et me teame, et Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kes on hädas tarbimislaenudega, ja samamoodi nii-öelda kiirkiirlaenudega. Kas siin on ka kuidagi võimalik kasutada ära teie asutuse sellist mõjuvõimu, sõna jõudu, kommunikatsiooni selgust, et veel kord panna kõigile nendele asutustele, kes neid laene ja kohustusi inimestele pakuvad ja atraktiivseks teevad, et see ei oleks nii suur probleem? Ehk kas te näete mingit seost siin tarbimis- ja kiirlaenudega?

Tänan! Ja tänan hea sõna eest! Jah, mitte ainult sõna, vaid ka teoga me oleme seda tarbimis- või kiirlaenuturgu ka mõjutanud. Fakt on see, et viimase kahe ja poole aasta jooksul on 20% kiirlaenu andjatest jäänud ilma oma tegevuslubadest. See on meie signaal sellele turule, et ikkagi, nagu teie küsimus sisaldas, teatud niisugust asjaolu, eks ju, see on meie signaal sellele turule olnud, et teatud äritavad lihtsalt ei sobi meile Eestisse. Vastutustundliku laenamise põhimõte on selline, mida täita tuleb, eks. Ja see on lihtsalt üks näide väljundist, eks. 

Loomulikult, tegevusloa kehtetuks tunnistamine on selline lõplik meede, eks ju, sealt enam tagasitulekut ei ole, selle kõrval on meil selliseid informatsioonilise meetmed, kus me turuosalisi suuname ja koolitame, kui nii võib öelda. Tegelikult ei peaks ju professionaale koolitama, aga siiski, oleme dialoogis, meil on kohapealsed kontrollid, eks, mida me rakendame nende suhtes. Püüame aru saada, kas need organisatsioonid toimivad selliselt, nagu seadus ette näeb. See on selline rutiinne järelevalvetöö, aga jah, 20% on vähem tegevuslube viimase kahe ja poole aasta jooksul. 

Ma ei taha öelda, et me jätkame seda. Pigem on see nii, et vaatame … Ja seal on mitu asja. Seal on meil ka kohtuvõim, ütleme, kuidagi leidnud, et ka nemad ei peaks teatud ärimudelite osaks olema, nemad vaatavad või proovivad enda tegevusi üle vaadata. Ka seadusandlikke initsiatiive on sellel teemal olemas, eks. 

Sealhulgas ma toonitaksin, positiivne krediidiregister on üks niisugune asi, mida FI väga pikisilmi ootab, sest see võimaldab vastutustundliku laenamise põhimõtet paremini kontrollida. Praegu see on natuke sihukene nagu õhu peale ehitatud. Seal on mõned asjad veel, eks. No ombudsmani teemat ma ei hakka uuesti üle rääkima. On mõned asjad veel, mis vajavad tegemist, aga jah, me sõna ja teoga ka selle turuga tegutseme. 

Ma annan teile ühe perspektiivi jällegi: selle turu suurus, kiirlaenuturu suurus on, no üldlaenuportfelli ma mainisin ära, see on 40 miljardi juures, aga selle kiirlaenuturu suurus on circa 300 miljonit. Nii et ta ei ole väga suur rahalises plaanis, küll aga ta tekitab sellist ühiskondlikku hõõrdmomenti, see segment on võtnud sellise õrnemad või, ütleme, rohkem haavatavad rühmad ja koondanud sinna, eks ju. Seetõttu kõik see problemaatika, millest me täna räägime. Aga kvantitatiivselt, jälle, kui lihtsalt eurodele peale vaadata, ta ei ole väga suur, aga neid probleeme seal on, jah.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina samuti tänan väga põhjalike vastuste eest, erakordselt huvitav on olnud see ülevaade siin päevakorrapunktis. Olulisi teemasid on nii palju kaetud. Jätkan osaliselt Madise küsimusest, sest rahanduskomisjonis, mille liige ma olen, meil tõesti koostöö Finantsinspektsiooniga on olnud väga hea. Hoiu-laenuühistu seadus on praegu menetluses, krediiditeabe jagamise seadus, mis positiivse krediidiregistri loob, aga samuti elamukinnisvara, kui on tagatiseks, et millised need hindamise nõuded on, ja Finantsinspektsioonipoolse sisendi alusel seda muudatust seaduses plaanime.

Rahanduskomisjon samas teisipäeval sai ülevaate pangavälise krediidituru uuringust. Te olete väga hästi sõnastanud, et meil pangandus ja börs toimivad ja maksesüsteemid, kahjukindlustus toimib väga hästi. Kuidas te näete seda pangavälist krediiditurgu tervikuna. Küsin sellepärast, et see uuring tõi ühtlasi välja, et näiteks inimesed, kes neid krediidivõimalusi kasutavad, tegelikult peavad kõige tähtsamaks kuise tagasimakse suurust …

Teie aeg!

… mitte krediidi kulukuse määra.

Aitäh!

Et kas oleks täiendavaid meetmeid vaja, öise laenamise piirangut või midagi?

Aitäh hea sõna eest ja küsimuste või küsimuse eest ka! Need on kõik väärtusotsused. Põhimõtteliselt võib öelda ühiskond nii, et me mitte kuidagi ei reguleeri tarbijakrediiti kuni selleni välja, et tarbimiskrediidi andmine pangaväliselt on keelatud ja kõik, mis sinna vahepeale jääb. Seda on minul tehnokraadina päris raske öelda, et mis ühes ühiskonnale antud aegruumis alati kõige parem on. Ma arvan, et see, mis kõige parem võib olla, sünnib siin erinevates formaatides dialoogis: parlament, turg, järelevalvajad, tarbijad, kui on neil esindusorganisatsioone. Muideks, see on üks asi võib-olla ka – tarbijatel Eestis ei ole esindusorganisatsioone. Ma ei tea, kuidas see tekitada, aga see on üks kitsaskoht jah.

Ma nüüd natukene advokaadina räägin, et seda laadi piirangud nagu see öine, näitena lihtsalt, et need tekitavad alati selliseid … Mina nimetan neid vigurdamisteks (Reageerib saalis toimuvale.) Täpselt! Sealt on võimalik – käeviipega kolleeg, eks, parlamendisaadik näitas –, et sealt on võimalik ümber minna, ringiga. Ma üldiselt toetaksin selliseid asju või pigem paneks selle teraviku sinna, et mis on need ajendid, mis stimuleerivad krediidiandjaid järgima vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Seal on kaks aspekti, mida võib-olla tasuks kaaluda.

Esimene aspekt on teatud laenamise suhtarvud, see seondub positiivse krediidiregistriga, seda ei saa ilma selleta teha, et teatud piirangud panna. See muidugi teeb natuke keerulisemaks elu haavatavamatel elanikegruppidel, aga see on poliitiline otsus. Ja teine asi, ma arvan, mis on võib-olla poliitilises plaanis endiselt lihtsam teha. Vaadake, meil on niisugune olukord, kus pangad käituvad suhteliselt vastutustundlikult, aga siis mõningad krediidiandjad – neid ei ole ka palju, ma ei taha liiga teha kogu sektorile. Et alati jääb mulje, et kõik krediidiandjad on kurjad. Ei ole, seal on mõned, ma siin statistika juba tõin ka, et kuidas me vähendame neid. Aga panganduse ja pangaväliste krediidiandjate vahe on väga oluline.

Nimelt on see, et kui pangad hakkavad rikkuma mingeid reegleid, siis on üks avalikkusele raskelt mõistetav, avalikkusele nähtamatu instrument finants- või pangajärelevalvajatel. Iga-aastaselt me hindame pankade äriorganisatsiooni ja kehtestame neile individuaalseid kapitalipuhvreid, mis lihtsas keeles tähendab seda, et nende äri läheb … teatud hinnaga on see äri. Kui nad rikuvad väga palju, eiravad mingeid reeglid palju, siis me saame selle puhvri kõrgemaks tõsta, mis tähendab seda, et äri läheb kallimaks kuni selleni välja ühel hetkel – näppude pealt arvutatakse ära, et okei, mul seda äriliin ei ole tasuv üldse elus hoida, sellepärast et ei tasu, see puhver on nii suur.

Pangavälistel krediidiandjatel sellist puhvrit ei ole, need puhvrid tegelikult toimivad hoiustajate kaitseks pankade puhul. Krediidiandjatel seda ei ole, sest neil ei ole hoiustajaid. Mis seal toimib puhvri analoogina, ma juba nimetasin seda, on trahvide suurus ja menetluse lihtsus. See menetluse lihtsus, noh, seal on lihtne näide. Me oleme tõenäoliselt peaaegu kõik siin lapsevanemad. Kui laps teeb pahandust, siis ju ei ole nii, et ta teeb pahanduse ära, te vanemana, üks päev, lähete magama. Nädala aja pärast ütled lapsele, et kuule, see oli ikka halvasti, et sa tegid seda asja. Tõenäoliselt te annate üsna kohe selle tagasiside, et kuule, ära enam nii tee, või kui on korduv, siis nii nagu teil kombeks on, või ma ei tea. Mina ütlen, et ära nii enam tee, lepime kokku, ja see toimib.

Väärteomenetlus paraku oma menetluse olemuselt teeb … sellise situatsiooni loob, et: on see nädala aja pärast, jah … kui üldse, võib-olla seda ei saabugi, sest seal aegumisajad on väga lühikesed. Ehk siin on ka selles valdkonnas midagi nende stiimulite osas teha. Enne kui seda toote pakkumise poolt minna kruttima väga tehniliste asjadega, siis võib-olla nende stiimulite poolt saab ka veel kruttida. Ja loomulikult me jätkame oma tööd ka.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on väga hea meel, et ka sissejuhatav sõnavõtt ei olnud ainult Finantsinspektsiooni 2024. aasta aruanne ja teie, mulle tundub, pisikese uhkusega esitatud tagasivaade oli absoluutselt põhjendatud, see muutus, mis sellesse finantsjärelevalves ja valdkonnas toimunud viimase paarikümne aasta jooksul on olnud muljet avaldav. Tänud ka teile selle panuse eest sinna. Aga minu küsimused on samamoodi selle sissejuhatava sõnavõtu kontekstis. Te viitasite mõningase mure või kurbusega, et see Balti ja Põhja turg ümber Läänemere ei ole veel täna ühtne, nagu ta võiks olla. Mida me saaks teha, et sinna suunas liikuda? Ja teine aspekt, mis samamoodi seal sissejuhatuses ….., mul oli küsimus, et kuidas te neid võimalikke õnneotsijaid, keda te välistate, nagu te ütlesite, suudate eristada teistest, ja need uued, kellele te võimaluse annate või loote, et see piir, mida te küll ütlesite, et te väga kriitilised ei ole, aga aeg-ajalt tundub, et meie reeglid on liiga karmid ja teatavad võimalused jäävad saavutamata.

Kaks küsimust. Tänan hea sõna eest! Mitte ainult finantsjärelevalvajana, vaid eelkõige ja võib-olla algpunktis ka advokaadina. Mu klientidest, kliendiportfellist 90% olid väliskorporatsioonid, kes olid välisinvestorid Eestis. Ja kui ma julgen üldistada, kõigepealt sealt pinnalt, minemata liiga detaili, ülioluline on ärikeskkonna või, kui sellest majast rääkida, õiguskeskkonna stabiilsus. Seal on mitu eri haru, maksunduse stabiilsus, eks ju, äriseadustiku stabiilsus, kohtunike või kohtute töö toimimine ja nii edasi. Stabiilne ärikeskkond päris oluline. Ja teine asi, mis on võib-olla rohkem finantsjärelevalve poole, ja sealt ma julgen rääkida nii advokaadina kui ka finantsjärelevalvajana. Ega ma olen advokaadina samuti, finantsjärelevalve on mul vastaspool ka olnud ja siis kliendid räägivad päris tõde ka. Kunagi ma mõnele kliendile ütlesin, et kuule, miks sa nüüd teist juttu mulle räägid, kui ma siin finantsjärelevalves töötan. Enne kui ma advokaat sulle olin, siis sa rääkisid ju ausalt, mis sa arvad finantsjärelevalvest. 

Aga päriselt, finantsjärelevalves, sõltumata, kus pool lauda oled, seal on oluline professionaalsus. Sa saad aru, kuidas äris toimivad, sa saad aru, mis on seaduse eesmärgid, saad aru, mis on ühiskonna või inimeste huvid. Ega järelevalve töötab ju inimeste jaoks, mitte kellegi teise jaoks. Kindlus on oluline, et need seisukohad ei hüpleks, et üks päev finantsjärelevalve arvab ühtemoodi, järgmine päev täismoodi, eks ju, et sul oleks kogu aeg üks vaade asjadele läbi aja. Loomulikult, kui keskkond ümber muutub oluliselt, siis sa ka revideerid oma vaateid. Ja kolmas asi on avatus, et sa oled avalikult dialoogis nende huvilistega, kes tahavad siia turule tulla, sa oled dialoogis parlamentääridega, sa oled dialoogis kõikide sidusrühmadega, kes sulle olulised on, ja seal kuidagi ei pelga ka arvata ja panustada. 

Need on asjad, kuidas Eestit hoida ja veelgi paremaks teha. Ja veel kord, ma arvan, et tõendid on olemas. Seesama SEB, Luminor, tegelikult seal taustal on töö ka, see ei ole mitte juhuslikult, et Eesti ja Tallinn on. Ja ma arvan, et me nüüd Põhjamaade suunas … Kuulge, SEB peakontor Tallinnasse Eestisse, see on päris korralik signaal, sellepärast et Rootsis see maine SEB pangal on väga hea, ta on professionaalne pank. Kõik suured professionaalsed investorid, potentsiaalsed investorid, see on nendele oluline signaal. See aitab Eesti ärikeskkonda üldiselt kaasa, kui me ise oskame seda ära kasutada. 

Teine küsimuse pool, kuigi siin ajaga läks kitsaks, ma sain aru, et see oli see, et turule laskmise barjäär, eks. Pangandusega on, ma ei ütle, et lihtne, aga seal on niimoodi, et alates 2014. aastast pankadele tegevuslubade andmist euroalal otsustab Euroopa Keskpank. Andmist, võtmist, eks ju. Ja see toimub koos kohapealse järelevalvega. Ja seal on sul, nagu ka investeerimisühingute puhul, alati küsimus selles, et kui palju sa eos lubad katsetada. See on hästi raske ka, see on tõesti tänamatu töö, järelevalve, kust sa tead, et kas see on hea või halb, loomulikult äririskid võivad realiseeruda ja nii edasi. Päris keeruline, aga üle aja sul tekib mingi kogemus, inimesi ja nende, ütleme, ideid, organisatsiooni kvaliteet, kapitali päritolu ja kõike seda lugeda. Ja miks see on oluline? Oluline on selle pärast, et kui üks pank … Turuletulek on kõige lihtsam asi. See on nagu abielu, abiellumine on alati rõõmus, pulmapidu on alati – ei ole ju, keegi ei nuta seal kunagi, kõik on rõõmsad. Aga edasi, vot see kooselu pool, see on juba natuke nii ja naa, eks ju, kuidas välja tuleb. Ja tagasi panganduse juurde. Vaata, kui seal see risk realiseerub. Seesama Tagatisfond, ega Tagatisfondil on küll vahendid olemas, aga tegelikult me räägime riigieelarve vahenditest. Kui üks pank läheb pankrotti, hoiustajatele on vaja hüvitada hoiuseid, siis see toimub riigieelarve arvelt. 

Me oleme kunagi välja arvutanud selle, kuna Eesti järelevalve oli juba enne finantskriisi pankade suhtes konservatiivne, finantskriisis ükski, ja Rootsi oma ka, ükski pank meil pankrotti ei läinud finantskriisis. Me arvutasime välja selle baasilt, mis juhtus Euroopa Liidus keskmiselt, siis Eesti, kui me oleksime olnud toona väga liberaalselt, väga õhukesi kapitalipuhvreid tolereeriv järelevalve, Eestile oleks see harjutus läinud maksma 2008. aasta vääringus 10 miljardit eurot. See on päris suur summa. Nagu ma armastan öelda, et kõik need lasteaiakatused ja ehitamata teed, eks ju. See ei ole naljaasi. Järelevalve konservatiivsus omab konkreetset hinnalipikut, seda on raske kvantifitseerida. Seda sa saad niisugustes üldistes finantskriisides, võrreldes, kuidas Eestil läks ja kuidas, ma ei tea, Hollandil läks näiteks, eks ju. Muidu on seda raske teha. 

Mis ma tahan öelda, jah, me oleme üldiselt väga avatud. Nagu ma ütlesin, on päris innovatiivsed ettevõtmised, kellele me oleme andnud tegevusloa, kellel läheb hästi. On olnud neid ettevõtmisi, kes on päris innovatiivsed ja kellel ei ole hästi läinud, aga kellega meil on olnud selles mõttes super hea koostöö, kes on ennast korrapäraselt kokku pakkinud, niimoodi et ükski klient ei ole oma rahast ilma jäänud. Erinevaid lahendusi. Ja ma möönan, et see on rohkem kunst kui teadus, see turule laskmise selline otsus. Seal on loomulikult, minul ei tule seda tarkust, meil kõigil tuleb see ülevalt ja elukogemusest ja nii edasi, aga pigem mulle on elu õpetanud, et natukene olla konservatiivsem kui mitte. Ja on olemas ka teistsuguseid kogemusi. Meil armastatakse tuua: aga vaadake, Leedus, nii ja naa. See Leedu pilt ei ole nii roosiline, seal on omad riskid ka, nendest lihtsalt, leedukad on piisavalt targad, et nad ei räägi sellest igal pool. Seal ka pannakse, ütleme, neid ettevõtmisi, ma ei ütle, et iga päev, aga üsna sageli kinni, kes on saanud tegevusload makseteenuste osutamiseks näiteks, kes on seotud erinevate, ütleme, sihukeste läbipaistmatute rahavoogudega ja nii edasi. Kui me tahame seda riski ühiskonnana rohkem võtta, selleks peab ühiskondlik kokkulepe olema, siis me peame ka arvestama, et need riskid realiseeruvad või on oht ja siis me peame kõik koos sellega kuidagi niimoodi tegelema, et me ühiskonnana kuidagi terveks jääksime. Sellised mõtted ja tänan küsimuste eest. 

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Täna jõudsime siis lõpuks ka panganduse juurde. Kõik teised teemad on hästi huvitavad. Aga ma küsiksin just nimelt pankade järelevalve kohta. Teatavasti suur osa Eesti pangandusjärelevalvest toimub hoopis Euroopa tasemel. Ma oletan, et see koostöö on sujuv ja see ei tekita probleeme. Aga kas on võimalik seda oletust kinnitada? Kindlasti ka küsimus sellest, millest oli juba alguses juttu, et võib-olla mõned pangandusnormatiivid vajavad ülevaatamist või natukene lõdvendamist. Palun, kas saaksid ka seda natuke avada?

Ma lihtsalt kirjutan üles kõiki neid elemente, etv ma oskaksin täpselt vastata. Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, mõni sõna sellest panganduse struktuurist üldiselt. Ma ka ütlesin, et üldiselt konkurents ei ole see repertuaar, millega FI tegeleks seaduse järgi. Me seisame finantsstabiilsuse eest ja hoolitseme selle säilimise eest. Küll aga jah, see konkurentsiteema ei ole meile tundmatu repertuaar. Ja me isegi mõtleme sellele ja hoolime sellest.

Ma toon jälle mõned arvulised näited ka. Kunagi, kui me hakkasime tegelema konkurentsi temaatikaga, me nägime seda, et … Või ütleme nii, kus meil ei ole konkurentsiprobleeme, on needsamad sihukesed järelmaksud ja taoline laenutoode, meil võib-olla ei ole ka väga suur konkurentsiprobleemi eluasemelaenudes, kuigi võiks rohkem konkurentsi olla. Ärilaenud on üks niisugune koht, kus võiks rohkem konkurentsi olla. Nii. Kas on Eesti turule raske siseneda? Ei ole, ülilihtne on siseneda juriidilises plaanis. Meil on Euroopa Liit, teenuste osutamise vabadus, tähendab seda, et näiteks Prantsuse pank ütleb Euroopa Keskpangale või Prantsuse järelevalvele, et me läheme nüüd Eestisse ja tere tulemast, siis te võitegi siin tegutsema hakata. Küsimus on teistsugune. Küsimus on selles, kas olemasolevad siin tegutsejad võimaldavad uuel turule tulla või mitte, mis see kõik tähendab marginaalide ja kuidas … No inimestele lühiajaliselt see võib meeldida, aga pikaajaliselt ei pruugi see ära tasuda turule tulijale, ütleme niimoodi. 

Nii, aga läheme arvude juurde. Oli hetk, millal… Lihtsalt, teistele kuulajatele ka: on tõesti niimoodi, et Euroopa Keskpank teeb järelevalvet euroalal euroala riikide pangandusturgude üle. Seaduses on ka olemas need tingimused, mis eristavad suuri ja väikeseid pankasid. Väikepankadel on Euroopa Liit või Euroopa keskkond tagasi delegeerinud selle järelevalveõiguse ja ülesande, suurpankade üle ta teeb otse järelevalvet ise, pangajärelevalvet. Aga see ei ole nii, et siis targad inimesed Frankfurdist teevad. Ei, need on Eesti puhul ikka needsamad Eesti inimesed, lihtsalt Frankfurdi inimesed osalevad ka selles töös. Ja otsustusorgan on selline: Euroopa Keskpangas on üks järelevalve nõukogu, mille liige olen ka mina, ja lõplik on Euroopa Keskpanga nõukogu, kus siis liikmeks on meie keskpanga president Müller. 

Eesti turg on muutunud viimase viie-kuue aasta jooksul niimoodi, täiesti selgelt, kus suurpankade osa on vähenenud ja väikepankade osa on suurenenud. Ja osa endiseid väikepanku on saanud suurpangaks, näiteks LHV. Ja me oleme natuke isegi mõelnud selle asja peale, et seda niimoodi, ütleme, tasakaalustada rohkem, seda struktuuri, et ta ei oleks liiga kontsentreeritud, ühelt poolt Skandinaavia, eks ju, ütleme, suunas ja teiselt poolt oleks teatud natuke leebem vahekord ka väike. ja suurpankadel. Ja siis euroala riikide kaupa on see erinev, eks. Meil on ikkagi üsna kontsentreeritud pangandusturg, aga see kontsentratsioon on vähenenud üle aja. Ja seda mitte juhuslikult, vaid muu hulgas ka finantsjärelevalve mõneti teadliku tegevuse tagajärjel.

Kuidas on koostöö Euroopa Keskpangaga? Mina olen osalenud kogu selle Euroopa finants- või pangandusjärelevalve ehitamisel Euroopa Keskpanga juures nullpunktist alates. Need inimesed kõik seal teavad mind ja nad teavad, mis ma asjadest arvan. Ehk selles mõttes lähtekohas see suhtlus on väga hea. Nüüd, üle aja, mis on toimunud, on see, et selge on, et germaani-romaani korporatiivkultuur vähemalt panganduses on erinev Skandinaavia omast. Skandinaavia on märksa vähem formaliseeritud kui germaani-romaani oma. Ja see mingitel hetkedel tekitanud hõõrdmomente ka Eestis. Sest meil on siin rohkem Skandinaavia kultuur kui germaani-romaani kultuur, mis puudutab finantsvahendust.

Mul on tunne, et see asi üle aastate on tekitanud arusaamise, et saab ka nii. NPL-id ehk mittetöötavad laenud või pahaks läinud meie pangaportfellis väga väiksed, seal mingeid probleeme ei ole, ärid toimivad. Mulle tundub, et sellised kultuurilised eripärad ja nendega arvestamine on nüüd rohkem ka omaks saanud sellele keskusele või Euroopa Keskpangale. 

Nüüd, mis puutub reegleid, siis ka Euroopa Keskpangas on selline projekt, mis kõlab väga edevalt, aga ma ütlen teile ära, milles sponsor ma olen. Sponsor Eestis tähendab, et keegi annab kellelegi raha, aga seal on justkui see, mis "eestvedaja" vist eesti keeles on õige sõna, ehk kultuurimuutuse eestvedaja, ma olen üks nendest, eks ju. Ja seesama riskipõhisus ehk vähem bürokraatiat, võtame vähemaks neid liigseid, väga täpseid bürokraatlikke reegleid, eks ju – sellele oli teie küsimus suunatud –, nii et selline suund praegu on täiesti olemas ka Euroopa Keskpangas sees. Ja Eesti finantsjärelevalve seda suunda väga-väga toetab, seepärast et 2014 me tulime riskipõhisest järelevalvest, meile on see omane. Vähem bürokraatiat, rohkem keskendumist olulistele riskidele olulistel teemadel. 

Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan üsna täpselt teadvat, mida teeb Eesti Pank sõja ja kriisi ajal, aga milline on Finantsinspektsiooni roll sõja ajal või mingi lihtsama kriisi ajal, kui, ütleme, nädal aega ei ole internetti ja/või elektrit? Mis te teete? Olete selle läbi mõelnud, läbi harjutanud?

Aitäh! Seal on nüüd kaks momenti, mida FI ise teeb, eks, aga ma saan aru, küsimus oli vist suunatud, mis on meie funktsioon sellises olukorras. Seaduse järgi praegu on see nii, et Eesti Pank on elutähtsaid teenuseid korraldav asutus, jah. (Saalist öeldakse midagi.) Okei, seda ma ei tea. Aga kui te nii ütlete. Ja üldiselt meile tähendab see niimoodi, muidugi iseküsimus on filosoofiline, kui on sõjaolukord, kas üldse kedagi … Aga jätame selle kõrvale, ma räägin seaduse järgi, nii on kõige kindlam. Ja räägime hädaolukorrast seepärast, et sõjaolukorra seadust ma nii hästi ei tea, seda poolt, eks ju. 

Hädaolukorras on niimoodi et Eesti Pank on justkui keskmine staap, kes kogub kokku erinevad osapooled, kommertspangad, finantsjärelevalve, seal võib-olla veel neid osapooli. Elutähtsad teenused on finantsmaailma vaadates põhimõtteliselt üks, kaks, ütleme, sularaha ringlus, maksesüsteemide toimimine. Nüüd, kus võib olla … Seadus ütleb ka niimoodi, et kui Eesti Pank tahab, siis ta annab meile korralduse, Finantsinspektsioonile, et tee seda, tee teist. Meie pädevuse perimeetris loomulikult. Me ei saa teha kuidagi midagi, mis ei kuulu meie pädevusse. Ja meie pädevuses on seaduse järgi panku kohustada ja keelata, ütleme niimoodi. Kui Eesti Pank näiteks ütleb meile hädaolukorras, tehke nii, et pangad ei … Loodame seda ei juhtu, see on kõik praegu teooria, eks ju, et inimesed ei kuulaks, ei saaks valesti aru. Kui keskpank meile ütleb, et tuleb praegu kohustada panku mitte rohkem sularaha ühe inimese kohta ühes kuus välja maksma kui x summa, siis me saame seda teha. Eesti Pank otse seda ei saa teha, meil on see nii-öelda õiguslik võim olemas, eks ju. Iseküsimus, kas näiteks sõjaolukorras selle õigusega midagi on peale hakata, sellele küsimusele ma ei oska vastata. Aga kui õigus ikkagi kehtib meil, eks, siis on see nii, et meie oleme justkui selline nagu jõuõlg, juriidiline jõuõlg Eesti Pangale. 

Iseendal meil on küll 140 tublit inimest, aga tõenäoliselt, kui on mobilisatsioon, siis mehed lähevad sinna, kuhu vaja, ja siis ülejäänud vaatame. Meil neid riigikaitselisi ametikohti ei ole. See on üks teema, millega me tegeleme Eesti Pangaga, just nimelt me tegeleme sellega. See on üsna kogu värske temaatika meil, sest et taoline sõjaolukord … Tegelikult see keskkond seal ümber, natuke olen viidanud, sellega tuleb tegeleda. See ei ole midagi tavapärast, millega jälle finantsjärelevalved tegelevad. Ja Eesti keskpank, Eesti finantsjärelevalve soomlaste kõrval tegelikult päris selles mõttes on isegi väga hästi lood. Kui sa räägid seal Belgia ja Hollandi kolleegidega, siis nemad vaatavad, et mis sõjaolukorda, et mis see on. Aga praegune keskkond seda kõike tingib. Aitame Eesti Panka, on lühike vastus. 

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! On olnud tõesti väga hariv. Minul sihuke lihtne küsimus. Pankades ikka juhtub nii, et vahest pannakse mõne ettevõtte arve kinni, mis iganes põhjusel. Ja vahest juhtub ka nii, et selle ettevõtte kontol on raha. Ja minu arusaama järgi on nii, et kolme aasta jooksul on võimalik see konto taastada, aga kui kolm aastat läheb mööda, siis on küsimus, kellele see raha jääb. Kuidas see on reguleeritud või mis sellest saab?

Tänan! Jah, selles küsimuses vist sisaldub selline eeldus. Mõnikord jätavad näiteks ettevõtted majandusaasta aruande esitamata, siis tekib selline olukord, kus selle ettevõtte eksistentsi äriregistris kohtunik peatab, äriregistri pidaja peatab selle ettevõtte tegevuse, mis tähendab seda, et ettevõte ei saa käsutada oma pangakontol olevat raha. Ja kui nüüd läheb kolm aastat või rohkem aega mööda, siis võib juhtuda, et selle ettevõtte tegevust ei taastatagi enam või näiteks ... Jah, likvideerimise puhul see ei ole nii. Kolm aastat on nõude aegumise aeg, eks, kui puudub sellel ettevõttel võimalus pangalt seda raha tagasi nõuda. Õiguslikult puudub võimalus nõuda, sest õiguses on sihuke kontseptsioon nagu aegumine, on aeg, mille kestel on sul õigus nõudeid esitada. Kui see aegumise aeg läheb mööda, siis sul justkui see nõudeõigus kaob ära, vähemalt sa ei saa seda kohtu kaudu maksma panna. See on küll olemas, aga kohtu kaudu maksma panna seda enam ei saa. 

Ehk vastuseks teie küsimustele: on sihuke huvitav olukord, kus see nõue panga vastu, millest te räägite, küll ei kao kuhugi ära – mulle tundub niimoodi –, kui isik on alles, aga seda maksma panna peale aegumistähtaja möödumist enam ei saa. Ja nüüd on küsimus, kas see on väga suur probleem. meile teadaolevalt on seal miljonites, umbes 6 miljonit on selliseid nõudeid, mis justkui hõljuvad nendel põhjustel, et ettevõtted on oma tegevuse mingitel veidratel alustel peatanud või lõpetanud. Kui te küsite, kas 6 miljonit eurot on suur summa, siis panganduses hoiuste üldmahtu vaadates see liiga suur summa ei ole, ta eksisteerib. Kindlasti, kui see kuidagi väga valdama või paisuma hakkab, see probleem, siis ma arvan, et seal on ka ruumi kuidagi mõelda, kas sellega midagi ette võtta regulatiivselt, eks ju. Aga praegu väga suurt tunnetust, et see oleks laiem küsimus või probleem, ei ole. 

Aga veel kord kokku võttes: nõue on olemas, see ei kao kuhugi, aga kolme aasta möödudes ei saa enam kohtu kaudu sundida panka seda tagasi maksma. Kui pank tahab seda tagasi maksta, siis ta võib seda igavesti teha, nii kaua, kui nõue eksisteerib.

Mart Võrklaev, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina ka tänan tänase arutelu ja ettekande eest ja loomulikult suurepärase töö eest Finantsinspektsioonis. Küsimus on mul selle kohta, et eelmisel aastal Riigikogu andis teile paar uut ülesannet. Nende krüptovaraturuosaliste järelevalve ja krediidikassade järelevalve liikus teie alla ja sellega kaasnesid ka nõuded, et krüptovaraturuosalised peavad saama tegevusloa ja krediidiinkassod oma tegevuse seadusega kooskõlla viima. Kuidas need protsessid on läinud, kuidas FI on sellega hakkama saanud, mis on seal väljakutsed või rõõmud, kuidas turuosalised ja kuidas kogu seda turgu ja teenuseid mõjutab nendes valdkondades?

Tänan küsimuse eest. Jah, krüptovaraturg, seal Eesti kasutas maksimaalset üleminekuaega, mis tähendab Eesti kontekstis seda, et kuni 1. juulini 2026 Rahapesu Andmebüroo valvab nende krüptovaraettevõtete üle, kes on kunagi saanud tegevusloa Rahapesu Andmebüroolt. 

Nüüd, kui vaadata, et kas on meil huvi saada Eesti krüpto, nii-öelda …… tegevusluba, siis see huvi ei ole väga kõrge. See huvi on olemas, eks, ja käiakse ja kuulatakse maad ja on isegi paar menetlust käimas, aga ta ei ole selline, et nüüd uksest ja aknast tuleb need soove ja taotluse. Seal käib ka üle Euroopa selline ingliskeelse terminiga forum shopping, et siis vaadatakse, mis justkui taotlejale kõige soodsam see jurisdiktsioon, kus kõige lihtsamini saab tegevusloa. Ja me oleme ka eos öelnud, et Eestist nagu kõige lihtsamini tegevusluba ei saa, me ikkagi oleme mõistlikud, konservatiivsed selles osas. Ja paar taotlust meil on, neid me menetleme. Aega on ka 1. juulini 26. Mõnikord on ka nii, et viimasel momendil kõik tulevad, tahavad tegevuslube saada. 

Sisemiselt meil on organisatsioon selleks valmis, eks, me oleme protsessid paika pannud, meil on ekspertiis olemas, teatud veel, ütleme, sihukese jooksva järelevalve jaoks ühte ekspertiisi on ehitamisel, ütleme niimoodi. Aga siin hinnang on pigem selles mõttes positiivne, et ma arvan, et sellist olukorda, et meil on kunagi 2000 luba ja me ei tea, mis nad teevad, ei saa sihukest asja olema. Nagu me teame, see oli päris suur risk Eestile. 

Krediidiinkassod, jah. Seal ka Riigikogu andis teatud tähtajapikendust, et krediidiinkassoettevõtete tegevuslube saaks taotleda, ja tänaseks me oleme … Alguses me natukene kartsime, et konkurents ei pruugi seal olla, et jääb nagu üks tegija turul, aga me just sellel nädalal, vist jah, esmaspäeval – meil on esmaspäeval juhatuse koosolekud, kus me otsustame asju –, andsime neljanda tegevusloa krediidiinkassoettevõttele. Neli, võiks öelda, on juba rühm, eks ole. Ei ole üks, vaid neli korda rohkem. Nii et tundub, et seal seda konkurentsi ikkagi on. Ja loomulikult, eks tegevus, noh, praegu on ju lähtekoht, praegu on see abielufaas veel, eks, kus kõik on enam-vähem okei. Eks ühel hetkel need väljakutsed tulevad ka. Meie esialgne hinnang on see, et see väljakutsekoht hakkab olema selle ümber, võlgniku õiglane kohtlemine, ja selle kohta me oleme ühe esimese juhendi ka andnud, mis meie arvame teatud momentidel, mis see õiglane kohtlemine võiks olla. Et öösel keegi ei tule ukse taha ja ei helista, eks, sihukesed näited, et kuidagi suunata seda krediidiinkassode turgu eos juba, et oleks arusaadav, mida me ootame ja mida me kunagi või lähitulevikus kontrollima hakkame nende puhul. 

Nii et ma arvan, et siin on ka selline, ütleme, mõistlikus tempos on need protsessid arenenud. Ja veel kord krüpto juurde tagasi tulles, seal on huvilistega dialoogid olnud, me oleme eraldi ka infopäevi teinud, kus me oleme tutvustanud oma tegevusmeetodeid. Ja seda, ma tean, et on hinnatud nende inimeste poolt, kes vaatavad, kus nendel see äritegemine krüptovaraga kõige parem oleks. 

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kõigepealt aitäh väga hea ettekande ja hea töö eest kogu organisatsioonis! Aga minu küsimus puudutab kiirlaene. Palun teie arvamust sellisele mõttele. Nende kiirlaenude selline ühiskondlik kahju on äärmiselt suur, alates purunenud perekondadest, survele sotsiaalvaldkonnale, tervishoiu valdkonnale, kõigele. Aga mis nüüd viimasel ajal on järjest rohkem ilmnenud ja mida ettevõtjad on öelnud, tööandjad on pöördunud, et tegelikult see aeg ja vaev, mis kulub nii-ütelda nende võlgade manageerimise peale ja ühtlasi ka mitmed inimesed, kes võiksid tööd teha, lihtsalt neid ei saa enam tööle võtta, kuna nende hulk on nii suur. Eestis on ligi 100 000 kiirlaenuvõlglast. Mis on teie arvamus, et äkki peaks ikkagi ettevõtjatelt selle koormuse ära võtma ja jätma nende vastutustundetute kiirlaenude andjate enda peale see raha tagasi saada?

Tänud heade sõnade eest esiteks ja teiseks küsimuse eest. Jah, sellise pangavälise laenuturuga on nii, et seal on regulatiivselt kõik võimalused olemas, nii täielikust keelamisest kui täieliku lubamiseni. Ja siis küsimus on ka selles, et kuidas selliste tundlikumate või haavatavamate rühmadega, kas nendele teha, kitsendada krediidi kättesaadavust või kuidagi ka, ütleme, reguleerida täpsemini vastutustundliku laenamise põhimõtet Ja siin on ka mingid asjad töös. Mõned faktid ma ütlesin siin ka varem ära, et kahe ja poole aastaga me oleme vähendanud tegevuslubade arvu tarbimiskrediiditurul 20%, osa on oma tegevuslubadest, neid ei ole enam, ja seal töö käib. Nüüd edasi. Meie tegevus järelevalve mõttes ka käib, eks ju. Positiivne krediidiregister on kindlasti üks asi, minu hinnangul vähemalt, mis aitab distsiplineerida seda turgu paremini. Ja ma arvan, kui ma sain teie küsimusest õigesti aru, oli suunatud sellele, et tööandjad justkui peavad tegelema ka oma töötajate probleemidega ja töötajad tegelevad oma probleemidega versus oleks nad head töötajad, ütleme niimoodi. Ma usun, need elemendid kõik, positiivne krediidiregister, finantsombudsman, lihtsam trahvimenetlus, need stimuleeriksid, ma arvan, neid kiirlaenuandjaid veelgi õiguskuulekamalt käituma, mis tähendab seda, et võib-olla teatud inimesed enam ei saa laenu, kes muidu oleks saanud ja oleks mähkunud sinna võla… – ma ei tea, kuidas öeldakse – võlaspiraali, jah. Sihukesed mõtted lihtsalt kaasa mõeldes teie küsimustega. Ma ei ole kunagi tööandja perspektiivis seda niimoodi mõelnud. Väga hea tähelepanek.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin RAB-i tegevuse kohta. Seesama skandaal, mis puhkes siin juulikuus ja vastavalt õiguskantsleri hinnangule ei olnud RAB-il õigust viie aasta jooksul neid läbi täitmisregistri andmeid küsida. Ja ma saan aru, et siin ka, kui vaadata, LHV esitas mingi leppetrahvi lausa 247 miljoni ulatuses. Kuidas see pool on läinud? Mis on teie hinnang kogu sellele RAB-i tegevusele? Mis on nii-öelda väljunud ja tulemus? Ja kuidas teie näete seda poolt, mis on praegu käivitatud kommertspankade poolt kas või selle leppetrahvi näol? Ja kui vähegi aega, siis äkki saate anda ülevaate, mis puudutab nüüd seda küsimust, et kodulaenude refinantseerimise lihtsamaks ja soodsamaks tegemine. Nii Eesti Pank kui ka Finantsinspektsioon on teinud sellekohase ettepaneku. Kui kaugel on selle menetlus valitsuses?

Tänan küsimuste eest! Esimene on täitmiseks registriga seonduv. Suvel õiguskantsler oma kirjas kirjeldas olukorda, kus teiste seas Rahapesu Andmebüroo oli õiguse väliselt – õiguskantsleri hinnangul – saanud andmeid või kogunud andmeid isikute pangakontode ja mitte ainult kontode, vaid ka teatud pangatehingute kohta. Ja õiguskantsler oma kirjas väga detailselt oli analüüsinud, miks Rahapesu Andmebürool selleks õiguslik alus puudus. 

Finantsjärelevalve vaade, Finantsinspektsiooni vaade sellele küsimusele. Me ka reageerisime sellele. Miks reageerisime? Sellepärast, et igasugused sellised piiripealsed asjad õõnestavad usaldust finantsturu vastu. See ei ole hea. Inimesed vaatavad: oi, mul on see pangakonto ja nüüd riik nuhib minu järgi. Kas ma ikka hoian seal pangas kontot või lähen hoopis Leetu näiteks. Vaata, Leetu, sinna Eesti asutuste käed ei ulatu. Ja seda ei saa inimestele ette heita, see on täiesti inimlik mõtteviis. Ja sealt me tuleme tagasi, et finantsturul peab ka riigi tegevus väga selgelt baseeruma seadustel. Seal ei saa kuidagi katsetada mingeid asju, sest ainult niimoodi või muu hulgas niimoodi me hoiame usaldust finantssektori vastu. Ja sealt koorub välja ka minu vastus sellele sellele küsimusele või hinnang RAB-i tegevusele. 

Nüüd, ma olen aru saanud, et paljudes – ma ei tea, kas paljudes, aga osas – riikides näiteks sellistele sensitiivsematele päringutele, on need siis pangakontod tehinguandmete kohta, on olemas ka kohtulik kontroll. Ehk siis mitte ei saa suvaliselt, näiteks kriminaalmenetluse väliselt ei saa Rahapesu Andmebüroo tehinguandmeid, vaid see käib kohtu kaudu. Kohtunik saab küsida küsimusi pärijalt, et miks sa küsid, miks sa just sellised andmeid küsid ja mis need asjaolud on. Ehk on mingi ekstern ehk väline kontroll olemas. See ei pea alati oleme väline kontroll, see võib olla ka sisemine kontroll ühele organisatsioonile. Aga lihtsalt näitena, et sellist kohtuliku kontrolli kasutatakse sellistel juhtumitel. 

Sest olgem ausad, pangakonto on tegelikult meie tegevuse peegel digitaliseeritud maailmas, kus me vähe sularaha kasutame. Põhilmõtteliselt kõik on ju näha sellest, mis inimene teeb, seal pangakontol, eks. Ja sealt nüüd eristada … Seal riigi huvi on ainult üks kirje, aga paratamatult võib-olla tulevad ka teised kirjad kaasa, mis ei ole proportsionaalsed. Ütleme, tehnoloogia arenguga koos peab alati kaasas käima demokraatlik kontrolli- ja tasakaalumehhanism, laias laastus. Seda ma ütleksin selle täitmisregistri kohta. Ehk niimoodi ei tohi riik katsetada, nagu siin on õiguskantseri seisukohalt tehtud. Suhtumine on finantsjärelevalvel selline.

Kodulaenude refinantseerimine. Kunagi me selle projektiga koos keskpangaga alustasime. Siis me kaardistasime ära, mis on need kesksed … või mis võiksid olla barjäärid, et viia ... Kuna meile uusi turuosasid juurde ei tule, siis võib-olla saab seda konkurentsi niimoodi elavdada, et olemasolevate turuosaliste vahel oleks inimesel võimalikult lihtne oma kodulaenu üle tõsta, kui nii võib öelda, ühest pangast teise. Rootsis näiteks toimib selline turg, et väga lihtne on sul üle viia kodulaenu. Siis selgus, et meil Eestis on natuke keerulisem see olukord, sest on erinevad barjäärid. 

Meil on notaripõhine Saksamaalt tulnud süsteem. Notar peab erinevaid toiminguid seal vahepeal tegema. Siis tekkis küsimus, kas notar antud juhul, kui ühest pangast teise üle viia, päriselt ka mingit lisaväärtust pakub seal või mitte. See oli esimene küsimus. 

Teine küsimus oli see, et kui on juba algselt laen antud tagatise väärtusel või kui kodulaenu tagatise sisus mingit olulist muudatust ei toimu, kas siis ikka peab tulema see kinnisvara hindaja kohapeale vaatama ja tutvuma tagatisega. 

Meil Eestis on väga arenenud maainfosüsteem, mis on Maa- ja Ruumiametist nüüd uue nimega. Või on see Ruumi- ja Maa-amet? Ma isegi ei tea. Aga meil on väga hästi välja arendatud digitaalsed süsteemid, mida pangad saavad kasutada ja mille baasilt nad saavad tagatise väärtust ka hinnastada. Ei pea alati olema kohal kinnisvarabüroo esindaja. Ma räägin nüüd refinantseerimisest ehk üle tõstmisest, eks. Ja need on need kohad, kus me Eesti Pangaga, kui nii võib öelda, näpu peale panime.

Ma nüüd viimaste arengutega kursis, aga mulle tundub, et on olnud rahanduskomisjonis üks arutelu ka sellel teemal. Eks ma vaatan siin rahanduskomisjoni esimehe otsa ja seal liikmed loovutavad. Mul on niisugune tunne, et kolleegid isegi mul käisid seal kohal ja panustasid sinna. Ja ka sellisel moel, et just see kinnisvara hindamise pool, mis puudutab refinantseerimist, võtta sealt seda bürokraatiat ehk kulu tegelikult vähemaks. 

Mis puudutab algset laenu andmist siis seal võib olla ja peabki olema kinnisvara hindaja, kes selle nullpunkti paika paneb. Nii nagu selles plaanis liiga lihtsaks me ka finantsjärelevalvajatena ei julgeks seda lasta algalgsest faasist. Aga refinantseerimine natuke teistsugune. Niimoodi ma vastaksin teile.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkaks sama teemaga. Tegelikult ei olnud see arutelu ainult rahanduskomisjonis, meil siin eile suures saalis oli Keskerakonna fraktsiooni poolt algatatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu ja selle eesmärk oligi teha inimeste elu lihtsamaks. Kui näiteks inimene tahab oma kodulaenu ennetähtaegselt maksta, siis põhimõtteliselt praegu nõutakse temalt kolme kuu eest intressi. Meie eesmärk oli siis see asi nagu ära kaotada ja see refinantseerimise kujul võiks olla tavalise inimese jaoks odavam, lihtsam ja nii edasi. Kahjuks koalitsioonisaadikud seda ei toetanud. Mina tahaks kuulda teie arvamust, et kas see on ikka õige asi, mille eest me seisame, või mitte.

Tänan küsimuse eest! See on kindlasti valiku koht. Kui te küsite seda, kui seda kolme kuu puhvrit või etteteatamist ei ole, kas see lihtsustaks laenu ülevõtmist või üleviimist teise panka, jättes kõik muud asjaolud praegu kõrvale, seal on veel neid barjääre, siis vastus on: jah, muidugi lihtsustaks. Ma ei tea, mis see arutelu täpselt oli. Seal on tõenäoliselt ka üks see, et kogumis erinevaid elemente vaadata, seal on needsamad notaritasud, kinnisvarabüroode momendid, seesama aspekt, millele teie viitasite, eks ju. Tõenäoliselt võib olla mõistlik neid kogumis käsitleda ja mitte eraldi, aga ühe sellise elemendina, mis võimaldaks lihtsamini eluasemelaenu ühelt pangalt teise üle viia, sellise regulatsiooni leevendamine või kaotamine kindlasti võimaldaks seda paremini teha. Nii et ma ei julge nüüd poliitilisse diskussiooni sekkuda, aga mulle tundub, et te ajasite õiget asja. Aga kõik teised ajasid ka õiget asja, ma usun niimoodi.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Maris Lauri, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Kilvar! Nii nagu Kilvar Kessler on näinud pikalt finantsinstitutsiooni juhina, kuidas meie finantssüsteem on arenenud, on ka minul olnud võimalus näha seda, kuidas Eesti finantssüsteem kujunes alates sellest, kui me taasiseseisvusime, suhteliselt lähedalt. Eesti finantssüsteem on läbinud väga märkimisväärse transformatsiooni. See punkt, kus alustati, oli, ütleme, värvikas, tehti rumalusi, tehti pättusi. Aga nüüd oleme lõpuks jõudnud sellesse punkti, kus me võime öelda, et Eesti finantssüsteem on siiski enam-vähem normaalne. 

Finantssüsteemi on võrreldud majanduse vereringega. Kui finantssüsteemis pole asjad korras, ei saa ka majanduses ja ettevõtluses asjad korras olla. Seetõttu ongi olemas reeglid ja keegi, kes nende üle järelevalvet teeb, ehk Finantsinspektsioon. Ma tooksin paralleeli meditsiinist. Finantsinspektsioon on kui arst, kes hindab, kontrollib, nõustab ja vajadusel sekkub. Kuid need reeglid, mis on kehtestatud, peavad olema sellised, et tagaksid turvalisuse kõigile asjaosalistele, nii finantsasutustele, riigile, klientidele, olgu nad siis ettevõtted või eraisikud. Aga see peab olema tehtud nii, et need reeglid ei oleks põhjendamatult jäigad ja koormavad. Kuna majandus, tehnoloogia muutub, siis paratamatult peab ka reeglistik muutuma ja järelevalve olema piisavalt paindlik, kuid samas ka efektiivne. 

Ma juba osutasin, et see algus oli värvikas, aga ka sel sajandil oleme näinud mitmeid süsteemseid probleeme. Pangavälised krediidiandjad. Ajalukku on õnneks jäänud need reklaamid, et piiks-piiks ja raha tuleb. Jumal tänatud! Rahapesu problemaatika, krüptorahaga seonduv, hoiu-laenuühistud, kus selgelt pahatahtlikult toimetati hoiustajate vahenditega. Me oleme jõudnud viimaste reguleerimiseni. Jah, nad ei ole praegu veel järelevalve all ja kahjuks on viiteid, et nii mõnigi neist võib rikkuda kehtivaid reegleid. 

Teine aspekt, positiivne krediidiregister, mis aitab kindlasti muuta laenuturgu läbipaistvamaks. Ta vähendab riske mitte üksnes laenuandjate, vaid ka laenuvõtjate jaoks. Ta tähendab ka seda, et laenude intressid saavad väheneda, sest riskid lähevad madalamaks. Eelkõige võib see just nimelt pangaväliste laenuandjate puhul olla märkimisväärne. 

Eestis nagu ka mujal maailmas on väga suureks probleemiks finantspetturid. See variatsioon on ju märkimisväärne, nii et ka nendega tuleb tegeleda. Meid on mõnevõrra päästnud see, et eesti keel on selline, nagu ta on, aga tehnoloogia areng ja, olgem ausad, meie endi kaaskodanikest kurjategijad on võimalusi järjest nahaalsemalt ära kasutanud. Seetõttu on kaotused suured ja väga suured ja mõnigi kord individuaalsel tasemel laostavad. On hea, et erinevad asutused, Finantsinspektsioon, Eesti Pank, politsei, IT-sektor ja teised on tulnud kokku, otsinud lahendusi, kuidas võidelda finantspettuste vastu. Ja need ongi, võib-olla tunduvad väga lihtsad või ühtepidi lihtsad, aga ühtepidi keerulised: teadmised, koolitused, aga kindlasti ka erinevad hoiatussüsteemid, seadusandlus, selleks et epideemiale piir panna. 

Ja kindlasti ka täna mainitud finantsombudsman, kes aitaks eelkõige erakliendil toime tulla võimalike pahatahtlike või mitte väga sõbralike käitumistega finantsasutuste poolt. Nii et meil on üht-teist teha veel ja ma usun, et see saab paremaks. Aitäh!

Suur tänu! Ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli, ma saan aru, et koos volitusega, Riigikogu liikme Andre Hanimäe. Palun!

Lugupeetud kuulajad! Head kolleegid! Ja hea esineja, aitäh teile! Tõepoolest, suur aitäh Finantsinspektsioonile ja teile isiklikult, sest vaadates tagasi 2024. aasta tegemistele näeme seal ju palju positiivset! Järelevalve on olnud süsteemne, tulemuslik, te olete võtnud ette palju uusi samme, vaatamata sellele, et nagu te ise ka välja tõite, Euroopa väikseim finantsjärelevalve asutus. Olulisena väärib kindlasti märkimist ka SEB panga otsus tuua Balti peakontor just Eestisse. See samm kinnitab meie rolli regionaalse panganduskeskusena. Samuti, ja siinkohal isiklik tänu Finantsinspektsioonile selle eest, et te olete väga tugevalt panustanud tarbijakaitsesse, tõstnud elanikkonna teadlikkust, eriti rahatarkust, ja loomulikult hoiatanud ka pettuste eest, mis paraku Eestis on jätkuvalt suurenev trend. 

Ent positiivsete arengute kõrval on ka laiemalt murekohti, millele ka sotsiaaldemokraadid on mitmel korral viidanud, see on eelkõige seotud pangavälise krediidituruga. Tartu Ülikool on hiljuti ka läbi viinud põhjaliku uuringu, millest ilmnes, et jah, pangavälised krediidiandjad pakuvad ligipääsu laenudele neile, kes pankades tihti laenu ei saa. Ühelt poolt on see küll selline amortisatsioon ja kindlasti ka oluline turuosa, aga samas on need probleemid ju silmatorkavad. Laenuvõtjate teadlikkus on madal, sageli ei kontrollita isegi seda, kas krediidiandjal on tegevusluba või mitte. Laenuotsuseid tehakse igakuise osamakse, mitte tegeliku krediidikogukulu järgi. 

Ja eriti teravalt kerkibki esile kiirlaenude temaatika. Ootamatute kulude puhul väga okei, kuid üldpilt pigem kriitiline: kõrged intressid, korduvlaenamise risk ja võlatsüklisse sattumine. Seega me peaksime veel mõtlema, palju on tehtud, aga peaksime veel kindlasti siin saalis mõtlema, millised on need mehhanismid ja variandid, kuidas piirata korduvlaenamist, suurendada finantskirjaoskust ja tagada vastutustundlik laenamine. Viimaks, ja selle üle on eriti hea meel, oleme loomas positiivset krediidiregistrit, mis, tõsi küll, tööle võiks hakata alles aastal 2028, nii et sinna on paraku aega. 

Aga siit jõuame veel ühe olulise küsimuseni, millele ka härra Kessler viitas, kuidas tagada tarbijad ja krediidiandjad saaksid turul tegutseda õiglaselt, läbipaistvalt, tõhusalt ja kuidas neid olukordi lahendada, kui on vaidlused. Ja meie hinnangul samamoodi vastus peitub finantsombudsmani loomises. Ja tegelikult on kurb, et juba 2022. aastal see eelnõu valmis, on jäänud riiulile tolmu koguma, kuigi idee on ju väga selge ja peaks olema oluline mitte finantsinimestele ainult, vaid tegelikult kohtuinimestele ja näiteks ka justiitsministrile luua sõltumatu organ, kes lahendaks finantsvaidlusi kiiresti ja erapooletult. Sarnane töövaidluskomisjoniga tähendaks tarbijale kogenud eksperdi otsust, väiksemat riski, ei pea menetluskulusid kandma ja krediidiandjale annaks ühtse praktika ja õigusselguse. Ja muidugi kohtusüsteemile annaks selle, et nad saaksid keskenduda olulisematele asjadele ega peaks uppuma nendesse sadadesse väikelaenuvaidlustesse. 

Finantsinspektsioon on ise toonud välja, et vastutustundliku laenamise kontroll kohtutes on ajamahukas ja ebaühtlane. Seda on öelnud ka kohtud ise. Finantsombudsman olekski see pidepunkt, mis aitaks lahendada tarbijate mured krediidituru läbipaistvuse kui ka kohtute ülekoormuse, mistõttu sotsiaaldemokraadid kindlasti selle ameti loomist toetavad ja püüavad ka omalt poolt seda eelnõu menetlemist jälle aktiviseerida. Enamik Euroopa riike on selle astunud, loodetavasti teeme seda ka peatselt meie. Küsimus on ainult selles, kas meil on poliitilist tahet, et see ellu viia. Seepärast on meie üleskutse lihtne sellele saalile siin, võtame selle seaduseelnõu sahtlist välja, pühime tolmu maha ja loome finantsombudsmani. Finantsinspektsioonile aga jõudu tööle! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Tänan Finantsinspektsiooni juhatuse esimeest ja kõiki Riigikogu liikmeid väga põneva arutelu eest. Sellega on meie tänane istung lõppenud.