Lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 1. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. (Hääl saalist.) Ei tööta? Katkestan siis kohaloleku… (Saalist öeldakse midagi.) Katkestasin ära juba. Tulles vastu saadikute soovile – pult ei töötanud, aga nüüd saite tööle –, alustame uuesti. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 51 Riigikogu liiget, puudub 50. 

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Hea Eesti rahvas! Meil on üle anda arupärimine haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele ja see puudutab järgmist huvitavat asja. Käesoleva aasta augustis saime teada, et üheksa Eesti omavalitsust nõuavad Haridus- ja Teadusministeeriumilt kokku 4 miljonit eurot õppekohtade tegevuskulude katteks. Nõue puudutab perioodil 2018. aasta jaanuarist kuni 2025. aasta juuni lõpuni teistele omavalitsustele tasutud õppekohtade tegevuskulude hüvitamist. 

PGS näeb ette, et omavalitsus peab tagama oma elanikele õppekoha elukohajärgses koolis. Kui laps õpib mõne teise omavalitsuse munitsipaalkoolis, peab koduvald või -linn maksma osa selle kooli tegevuskuludest. See tähendab igakuist arveldamist omavalitsuste vahel – ka siis, kui koduvalla koolis oleks õppekoht olemas. Aastal 2017 otsustas Riigikohus, et selline kohustus on vastuolus Eesti põhiseadusega. Kui omavalitsus on loonud piisavalt õppekohti, on ta seadusest tuleneva kohustuse täitnud ja teise omavalitsuse koolis õppivate laste kulud tuleb katta riigieelarvest. Sellest otsusest on möödas juba kaheksa aastat, aga riik pole kulusid hüvitanud ega algatanud ka seadusemuudatusi, mis looksid selgema rahastusmudeli ja lihtsustaksid omavalitsuste vahel arveldamist. 

Sarnases vaidluses otsustas Tartu Ringkonnakohus 2021. aastal Jõelähtme valla kasuks, kohustades Haridus- ja Teadusministeeriumi hüvitama vallale aastatel 2014–2017 tekkinud kulud summas rohkem kui 455 000 eurot. 

Küsime ministrilt, millal hüvitatakse kohalikele omavalitsustele perioodil 2018–2025 omavalitsuste poolt tasutud kooli tegevuskulud laste eest, kes õpivad teise omavalitsuse territooriumil? Milliselt riigieelarve realt need kulud kaetakse? Kas Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvest, reservfondist või kuskilt mujalt? Kas Haridus- ja Teadusministeerium näeb vajadust valmistada ette seadusemuudatused ja omavalitsustega need läbi arutada, et lahendada põhiseadusega vastuolus olev olukord? Millised on ministri pakutavad lahendused ja millal need omavalitsustega läbi arutatakse? Aitäh!

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan sotsiaaldemokraatide nimel üle arupärimise Jürgen Ligile Eesti maksustruktuuri kohta. Te kõik ilmselt olete suveprognoosi ja selle seletuskirja vaadanud. Tänuväärselt on sinna lisandunud info maksumuudatuste jaotusliku mõju kohta. See peakski olema otsustamise aluseks. Ootuspäraselt tuleb seletuskirjast välja, et maksuvaba tulu muudatustest võidavad suurema sissetulekuga inimesed, täpsemalt 7.–9. detsiil, ja käibemaksumäära tõstmisel on negatiivsem mõju madalama sissetulekuga rühmades. Seda teades võiksime arutleda Eesti maksustruktuuri õigluse üle. 

Küsime hinnangut rahandusministrilt. Me teame, et tarbimismaksud on regressiivsed ja nende tõus suurendab ebavõrdsust. Tulumaksusüsteemi progressiivsus on madal ja kapitalimaksude osakaal üle kahe korra väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kui vaadata [eelarveprognoosi] järgmiseks neljaks aastaks, siis on näha, et 3% SKP-st on ikkagi raskesti saavutatav, 2026. aastal üldse mitte. See tähendab riigi võlakoormuse kasvu rohkem kui veerandi võrra ja ei saa kuidagi nentida, et me nelja aasta pärast oleme valitsussektori eelarvepositsiooniga kuidagi jätkusuutliku trajektoori peal. 

Mis on need sammud, mida võiks kaaluda? Kui arvestada, et viimased maksumuudatused on madalapalgaliste maksukoormust kasvatanud ja ülemistes detsiilides pigem leevendust pakkunud, siis kas rahandusminister peab vajalikuks kompenseerivate meetmete rakendamist ka väljaspool maksusüsteemi? Me ei räägi maksueranditest, vaid näiteks toimetulekupiiri tõstmisest ja muudest sellistest meetmetest. Mis need meetmed võiksid olla ja kas on plaanis neid rakendada? 

Ma loodan, et rahandusminister tuleb võimalikult kiiresti arupärimisele vastama. Aga kindlasti [tuleb] ta eelarve menetlemise käigus. Siis on meil võimalik ka muudatusettepanekuid teha ja siin saalis arutada, mis on need meetmed, mida rakendada, et meil olukorras, kus maksustruktuur ei ole õiglane, täiendavad sammud madalapalgaliste koormust ei kasvataks.

Teie aeg! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist, juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Läheme tänase päevakorra juurde.

Täna on meil päevakorras Finantsinspektsiooni 2024. aasta aastaaruanne. Enne kui ma annan sõna ettekandjale, räägin natuke selle menetlemisest. Kõigepealt on Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Kilvar Kessleri ettekanne kuni 25 minutit, peale seda saavad Riigikogu liikmed igaüks esitada ühe suulise küsimuse ja me lõpetame läbirääkimistega, kus saavad osaleda ainult fraktsioonide esindajad. Ja nüüd annan sõna Finantsinspektsiooni juhatuse esimehele Kilvar Kesslerile. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Tervitame esimeest. Aseesimees.

Aseesimees! Tavaliselt olen ma siin puldis olnud istungjärgu viimastel päevadel ja siis olen näinud juba natuke väsinud nägusid, et tahaks juba ära minna … Aga nüüd, istungjärgu alguses tundub mulle, et ma näen värskust, indu ja teotahet, et Eestit paremaks teha. Selles mõttes on mul hea meel teiega täna siin dialoogis olla. Hea meelega vastan küsimustele, aga enne väike ülevaade Finantsinspektsiooni tegemistest.

On suur rõõm seista taas teie ees, et aru anda Finantsinspektsiooni tegevusest. Seaduse järgi on mul kohustus teile, täiskogule, vähemalt kord aastas teha ülevaade, kuna rahvusvaheliste standardite kohaselt apoliitiline, sõltumatu ja kõrgelt professionaalne finantsjärelevalve annab aru otse seadusandjale, otse rahvaesindusele. Samal põhjusel on finantsjärelevalvetele üle ilma asetatud kohustus koostada aastaaruanne. Lisaks on meil nõukogu, kellele aru anname ja kes väga teraselt oma ülesandeid täidab. Mul on selge veendumus, et muu hulgas sellise aruandluskohustuse tõttu – muide, tavaliselt riigiasutustel sellist aruandluskohustust ei ole – on Finantsinspektsioon üks professionaalsemaid ja tõhusamalt tegutsevaid rakendusasutusi Eestis. 

Kui isiklikumas plaanis alustada, siis sellel aastal möödub minu kolmas ametiaeg Finantsinspektsiooni juhina, kokku 12 aastat. Advokaadi ja finantsõiguse eksperdina osalesin Finantsinspektsiooni seaduse väljatöötamisel eelmise sajandi lõpus ja seejärel kutsus toonane juhatuse esimees Trink mind Finantsinspektsiooni tööle. Pärast vahepealset tegutsemist erasektoris kutsus mind FI-sse tagasi teine juhatuse esimees Malmstein. Seega on mul olnud suurepärane võimalus nii kollektiivi [liikmena] kui ka juhina Finantsinspektsiooni ja finantsturgu arendada ning parendada. 

Viimase 12 aasta jooksul teile peetud kõnedest ja esitatud aastaaruannetest joonistuvad selgelt välja järgmised neli suurt olulist teemat Eesti finantsturul. 

Esiteks, ettevõtete koondumised finantsturul ja samas uute pankade ja muude finantsvahendajate kiire kasv; ärimudelite ümbervaatamine ja läbipaistmatust ärist loobumine; edukas riskide maandamine kriisides, nagu ID-kaardi kriis, COVID-i kriis ja Ukraina kuuma sõja algusfaas. 

Teiseks, õigusraamistik ja ülereguleerimine ühelt poolt ning teisalt järelevalve tööriistakasti mitmekesistamine, sealhulgas trahvide suuruse ja menetluse küsimused. 

Kolmandaks, finantsjärelevalve uued tegevusvaldkonnad ja nende käivitamine: euroala pangajärelevalve ja kriisilahenduse asutamine ning selle tegevusse integreerumine, krediidiandjate järelevalve, ühisrahastuse järelevalve, krediidiinkassode järelevalve ning krüptovaraturgude järelevalve. Kõik uued valdkonnad. 

Neljandaks, Finantsinspektsiooni küpsemine: kriisilahenduse funktsiooni asutamine nullist, tõhusama tegutsemise nimel Tagatisfondi ühendamine Finantsinspektsiooniga, väga tagasihoidlike vahenditega väljapaistva tulemuse saavutamine noorte finantshariduses. 

Mõni sõna neist teemadest täpsemalt. Eelmise aasta lõpus teatas üks regiooni suurematest pankadest, Rootsi SEB, et on otsustanud liita oma Eesti, Läti ja Leedu pangad üheks üksuseks ning tuua Balti riikide peakorteri Eestisse. Seda peakorterit ei tehta Riiga, ei tehta Vilniusesse, vaid siia, Tallinnasse. See näitab selgelt usaldust Eesti finantsjärelevalve vastu. Seitse aastat tagasi näitasime veenvalt parimat ärikeskkonda ka Luminorile, kes asutas kuue panga ühendpanga peakorteri Tallinnasse. Minu prognoosi kohaselt suunavad need koondumised ka teisi Balti-üleselt tegutsevaid krediidiasutusi oma struktuuri üle vaatama. 

Olen terve tööelu, nii erasektoris nõustajana kui ka avalikus sektoris järelevalvajana, olnud heas dialoogis finantsturuga. Pika praktikaga kaasneb oskus kõnetada tõsiseltvõetavaid finantsvahendajaid ja investoreid ning kõneleda nendega samas keeles, aga samas selgelt ja konkreetselt välja näidata oma tegutsemise põhimõtteid ja alusväärtusi. Meie finantsjärelevalve toimib professionaalselt, objektiivselt ja läbipaistvalt. Arvan, et riigil oleks ebamõistlik mitte kasutada investoritele Eesti hea keskkonna nii-öelda müümisel [ühe argumendina] Finantsinspektsiooni tööd meie ärikeskkonna kujundamisel. Tallinn ja Eesti panganduskeskusena signaliseerib välisinvestoritele väga üheselt siinse keskkonna sobivust, annab tööd meie finantsala asjatundjatele ja teatud tingimustel suurendab konkurentsi. Sellel võib olla heas mõttes lumepalliefekt. 

Klassikaliselt ei kuulu konkurentsiteema finantsjärelevalve repertuaari. Ometi ei ole me ka seda pala unustanud. Hoogsalt on oma turuosa suurendanud ja seeläbi võistlust teravdanud LHV Pank ja teised [pangad]. Eesti väiksemad pangad on paari laenutoote äriliiniga edukalt välisturge vallutanud. Nad ongi juba rohkem välispangad, kuna pooled kliendid tulevad naaberriikidest. 

Oleme tegevusloa väljastanud paarile üliinnovaatilisele väärtpaberiärile, kelle arvukas klientuur [paikneb üle] Euroopa. Just praegu püüab Eesti Finantsinspektsiooni tegevusloaga krediidivahendaja saavutada krediidiregistrite lihtsa piiriülese kasutamise Euroopas, mis omakorda avaks Euroopa Liidu liikmesriikidele üksteise krediiditurud. Koos Eesti Pangaga tegime ettepaneku krediidimobiilsuse suurendamiseks eluasemelaenude valdkonnas, vähendades rahalisi ja administratiivseid barjääre laenu üleviimisel ühest pangast teise. 

Finantsinspektsiooni motoks on tervitada professionaalseid ja läbipaistvaid finantsvahendajaid. Õnneotsijatesse suhtume skeptiliselt, katsetamisse nii ja naa. Vaadake, finantsvahenduses on ju nii, et õnnestumisest [võidab] ja kasumi teenib ettevõtja. Tavaäris kannab ebaõnnestumise riski samuti ettevõtja, kuid finantsvahenduses on see jagatud ühiskonnaga. Pankrotistunud kindlustusandja jätab kaitseta kindlustusvõtjad, põhja läinud pank aga viib kaasa inimeste elusäästud. Jah, viimasel juhul tuleb appi Tagatisfond, mis tagab iga hoiuse kuni 100 000 euro ulatuses, aga ka see raha ei kasva ju puu otsas, vaid teatud juhtudel tuleb riigilt ehk meilt kõigilt. 

Teisalt ei soovi me Finantsinspektsioonis katsetamist sugugi välistada. Juba 2016. aasta alguses ehk pea kümme aastat tagasi tegime ettepaneku nõndanimetatud liivakasti raamistiku loomiseks finantsvahenduses. Liivakast on selline õigusraamistik ja kontrollitud keskkond, kus eelkõige alustavad ettevõtjad saavad proovida oma teenuseid, enne kui nendega päris avalikuks lähevad. Toona riik sellest tuld ei võtnud. Tänaseks on finantsvahenduses Euroopas jõutud äratundmisele, et liivakastid on küll ideena ja katsekeskkonnana head, ent finantsvahenduses ei toonud need loodetud edulugusid. Ma endiselt arvan, nagu ka kümme aastat tagasi, et liivakast katsemudelina võib anda ka häid tulemusi, aga võtmekoht on siin selge õigusraamistik, et vältida konkurentsimoonutusi, tagada tarbijate õigusi ja maandada ärisaladuste lekkimise riski. 

Oleme Finantsinspektsioonis olnud kiired ja paindlikud ning loonud pretsedente kogu Euroopa Liidus, alates esimesest väärtpaberite keskregistrite piiriülesest liitumisest kuni olukordadeni, kus me koos Euroopa Keskpangaga tegime ühele siinsele suurpangale ettekirjutuse tehnoloogiliste riskide paremaks juhtimiseks või kus me koos Euroopa Keskpangaga tunnistasime kehtetuks Versobanki krediidiasutuse tegevusloa rahapesu riski tõttu. 

FI otsustava tegevuse tulemusel on minevikku vajunud ärimudel, kus pakuti piiriüleseid makseid ebaselge taustaga klientidele. Selleks sulgesime jõuga kaks panka ja mitmeid makseasutusi, üks pank loobus ise tegevusloast. Moskva Pangast – kujutage ette, 2014. aastal tegutses Tallinnas Moskva Pank, ta oli küll Eesti Krediidipanga nime all –, sellestsamast Moskva Pangast on saanud siin Eestis meie oma ostjate ärilise vaistu ja oskuste tulemusel päris hästi toimiv universaalpank Coop Pank. 

Kogu saagas läbisid FI tehtud otsused edukalt kodumaise kohtuliku tuleproovi ja ka Euroopa Liidu asutuste põhjaliku kontrollikadalipu. Tänaseks on Euroopa Liit asutanud rahapesu tõkestamise eest vastutava asutuse AMLA, millel muu hulgas tuleb tagada turuosaliste ühetaoline kohtlemine rahapesu tõkestamise valdkonnas. 

COVID-i pandeemia puhkemisel 2020. aasta alguses olime Euroopa Keskpangas ühed esimesed, kes soovitasid finantsjärelevalvajatel pankade kasumiväljamaksed peatada, et kapitalipuhvrid ei väheneks ja oleksid piisavad tervisekriisiga kaasnevate riskide kandmiseks. Aitasime toona jõuliselt kaasa ka sellele, et pangad pakuksid pandeemia ajal makseraskustesse sattunud inimestele ja ettevõtetele vabatahtlikult maksepuhkust ning et selline lahendus toimiks üle Euroopa Liidu.

Sõja puhkemisel Ukrainas kaardistasime esimesena euroalal, millised riskid võivad pangandusel tekkida ja realiseeruda nii lühemas kui ka pikemas vaates. Suunasime Euroopa Keskpanka mõtlema sellele, kuidas valmistuda sõja võimalikuks süvenemiseks ja võtta arvesse geopoliitilisi riske.

Kriisiolukordade käsitlemiseks oleme nullist üles ehitanud terve uue kriisilahenduse funktsiooni. Euroopa Liidu direktiiv seda ka nõudis. Oleme kriisijuhtimise tugevdamiseks ja efektiivsuse saavutamiseks sisuliselt üle võtnud Tagatisfondi, täites koostöölepingu alusel Tagatisfondi funktsioone. Tagatisfond on saanud tuleristsed panga ja investeerimisühingu tegevusloa kehtetuks tunnistamisega kaasnenud väljamaksete tegemisel, aga ka stressitestide ja harjutuste käigus, millega alustasime mõned aastad tagasi. Süsteem toimib hästi. 

Osaleme mastaapsetes Balti ja Põhjala kriisiharjutuses, millest viimasel korral võttis osa umbes 450 eksperti rohkem kui 20 riigiasutusest selle piirkonna riikidest. Veensime eelmisel aastal kriisiharjutuses osalema ja sellega liituma ka Euroopa Keskpanga. 

Oleme Eesti Pangaga kui elutähtsa teenuse korraldamise eest vastutava asutusega sõlminud koostööleppe hädaolukordades tegutsemise ettevalmistamiseks ja hädaolukordades tegutsemiseks. Finantsinspektsioonil on ekspertteadmisi ja ka võimekust, et toetada keskpanka hädaolukordadega seoses. 

Oleme käivitanud krediidiandjate ja -vahendajate järelevalve, teatud investeerimisfondide järelevalve, maksesüsteemide järelevaatamise toetamise, ühisrahastuse järelevalve, krediidiinkassode järelevalve. Krüptoettevõtjate järelevalve võtame järk-järgult üle Rahapesu Andmebüroolt. 

Oleme korrastanud maksekontode ja makseteenuste järelevalvet. Oleme Euroopa Keskpangas aidanud käivitada tehnoloogiliste riskide järelevalve panganduses, algatanud euroala pangajärelevalve suurema digitaliseerimise ja toetame üleminekut riskipõhisele järelevalvele Euroopa Keskpangas. Meil on endal see kogemus olemas juba aastast 2002. Selle kõige abil oleme saavutanud Euroopa Keskpanga pangajärelevalves objektiivse ja tehnoloogiliselt võimeka professionaalse kolleegi staatuse, keda tähelepanelikult kuulatakse ja kellega arvestatakse. 

Riskipõhiselt valvame üle 60 miljardi euro väärtuses finantssektori varasid, mis on jaotunud umbes 175 järelevalvetasu maksva järelevalvesubjekti vahel. Finantsjärelevalvet teeme 140 eksperdi jõul, olles väikseim – töötajate arvult väikseim – finantsjärelevalveasutus Euroopa Liidus. 

Meil tuleb oma ülesannete täitmiseks rakendada üle 700 õigusakti – jaa, kuulsite õigesti, üle 700 õigusakti – ja juhendi. Aasta tagasi, 13. juunil ja tegelikult ka sellele eelnevalt aastal 2016 avaldasin siinsamas saalis, et oleme finantssektori üle reguleerinud. Neist 700 õigusaktist umbes 99% on loodud tsentraalselt Euroopa Liidus. Avaldasin, et oleme sektori kollektiivselt üle reguleerinud. Iga väiksema aspekti reguleerimine muudab finantssektori kuulikindlaks, ent väga riskikartlikuks. See omakorda tähendab seda, et võimalust ei saa [paljud sellised] reaalmajanduse ettevõtmised, mis näiteks laenuvõimenduse saamisel pakuksid ühiskonnale lisaväärtust, mis meid kõiki rikastaks. Õnneks on tänaseks seda olustikku mõistetud nii Euroopa Liidus kui ka Eestis. Finantsinspektsioon on aktiivselt käivitanud õigusraamistiku lihtsustamise ettepanekute väljatöötamise finantsvaldkonnas. 

Finantsinspektsioon on aastatega kasvanud üheks kõige tõhusamalt ja mõjusamalt tegutsevaks asutuseks Eestis. Oleme vastavalt seadusele riskipõhiselt täitnud meile antud ülesanded, oleme täitnud kehtivat strateegiat, oleme hoidnud finantssektori sujuvalt toimivana ja riskid maandatud. Me ei ole kaotanud ühtegi olulist kohtuvaidlust. Meie töötajad hindavad Finantsinspektsiooni tööandjana väga kõrgelt ja meie tööjõu voolavus on väike. Saavutasime selle kõik, tegutsedes kindlalt, professionaalselt ja avatud meeltega. "Kindlalt, professionaalselt ja avatud meeltega" on ka Finantsinspektsiooni väärtused.

Olles kogu oma tööelu nii advokaadina, finantsjärelevalve eksperdina kui ka juhina olnud seotud Eesti ja Euroopa finantsturuga, julgen tulevikku prognoosides [välja pakkuda] järgmised kolm momenti. 

Esiteks, Euroopa Liidus tervikuna tuleb päriselt lihtsustada reegleid, aga säilitada eluterve konservatiivsus finantsjärelevalves. See tähendab näiteks väiksemat fookust ühingujuhtimise detailidele ja sisekordade finessidele. Fookus tuleb säilitada kapitali kvantiteedil ja kvaliteedil, juhtide isikutel, nende sobivusel ja riskikontrolli tõhususel, arvestades ärimudelit. See tähendab enam riskipõhist järelevalvet ja vähem bürokraatiat. See on täpselt see liin, mida me Euroopa Keskpangas ajame – Eesti eest, Eesti nimel, Eesti jaoks.

Teiseks, digitaliseerimine süveneb ja tehnoloogilised riskid kasvavad. Digitaliseeritus tähendab äride järjest suuremat rahvusvahelistumist, piiriüleste suhete kiirust. Meie inimesed, Eesti inimesed on järjest enam välismaiste finantsvahendajate kliendid ja Eesti finantsvahendajad pakuvad järjest enam teenuseid välismaal. See tähendab kolme tulipunkti: esiteks, meie inimeste õiguste kaitse tagamine, kui välismaine teenuseosutaja neid rikub; teiseks, meie järelevalve võimekus, finantsjärelevalve võimekus tegeleda välismaiste riskidega, et meie ühiskond ei peaks kinni maksma seda, kui meie piiriüleselt tegutsev finantsvahendaja ebaõnnestub; ja kolmandaks, süsteem on tehnoloogiliselt nii tugev, kui vastupidav on tema kõige nõrgem lüli. See tähendab veelgi enam rahvusvahelist koostööd kriiside korral, vastavaid harjutusi ja rohkem tehnoloogilise taustaga inimesi finantsjärelevalvesse. 

Kolmandaks võib-olla natuke kitsam ja lühem vaade, aga minule südamelähedane. Tallinn, Eesti peab oma potentsiaali panganduskeskusena ära kasutama, kas või kvaliteetsete välisinvesteeringute siia tõmbamiseks, mida me nii hädasti vajame. FI on vägagi valmis vastavas riigi intelligentses terviktegevuses kaasa lööma. 

Minu unistus on see, et Eestit ja Balti riike tervikuna käsitletaks Skandinaavias koduturuna. Praegu see kahjuks niimoodi ei ole, Baltikumi ei loeta Skandinaavias koduturuks. Veelgi enam, ma arvan, et Läänemerd ümbritsevad riigid kokku moodustavad väga tugeva ja suure potentsiaaliga turu. Suurem piirkondlik läbipõimumine võimaldab vastastikku meie elujärge veelgi parandada. 

Kokku võttes on Finantsinspektsioon 12 aastaga kujunenud usaldusväärseks ja professionaalseks asutuseks, keda tähelepanelikult kuulatakse nii Eestis kui ka Euroopas, kes on objektiivne ja dialoogile avatud ning kes viib talle usaldatud ülesanded ellu, säilitades sõltumatuse. Tänan selle kõige eest meie koostööpartnereid, sealhulgas parlamendiliikmeid, Finantsinspektsiooni nõukogu liikmeid ja valvatavaid turuosalisi. Tänan ka Finantsinspektsiooni endisi ja praeguseid kolleege, kellega koos oleme piltlikult öeldes tulest ja veest läbi käinud, aga kellega sellest hoolimata on olnud lust Eesti parimaid huve silmas pidades asja ajada. Minu jaoks on finantsjärelevalve juhtimine olnud suur võimalus ja vastutus, kus omalt poolt olen andnud maksimumi meie inimeste, meie Eesti huvide ja õiguste kaitseks. Aitäh! Tänan tähelepanu eest!

Aitäh ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Esiteks suur aitäh selle ettekande eest ja aitäh teile teie töö eest! Muidugi üks suur ja mahukas kaasus, mis oli sel aastal teie huviorbiidis ja mis oli ka korruptsioonivastase erikomisjoni istungil juba kevadel, on Enefit Greeni tagasiostmine riigi omandisse. Nagu te mäletate, meil oli arutusel [küsimus], kas oli võimalik, et kitsas ringis levis siseinfo. Kui me vaatasime kauplemismahtusid, siis võis näha, et vahetult enne uudise avalikustamist ületasid kauplemismahud kolm‑neli korda tavapäraseid tasemeid, ehk oli võimalik, et keegi teenis kuritegelikku tulu, kuna teadis infot juba varem. Tänaseks, eks ole, on see kahtlus saanud ka kinnituse. Te olete edastanud kuriteoteate Keskkriminaalpolitseile ja kaasus on jõudnud ka prokuratuuri. Tegelikult on see suhteliselt harukordne juhtum Eestis, meil ei ole selliseid siseteabe lekke kaasuseid ajaloos väga palju olnud. Kui palju te saate avalikkusele rääkida sellest kaasusest? Ma loodan, et me esmaspäeval korruptsioonivastase erikomisjoni istungil saame seda teemat jätkata.

Teie aeg!

Aitäh väga põhjaliku ning väga olulise ja sisuka küsimuse eest! Mina saan avada eelkõige erinevaid reegleid, nende taustu. Kui üks kriminaalmenetlus, mida Finantsinspektsioon küll läbi ei vii, aga kus ta panustab eksperdina, on jõudnud lõpusirgele, siis tõenäoliselt saab nendest detailidest ka vastavalt seadusele rääkida. Enne kui kohus ei ole kedagi süüdi või õigeks mõistnud, ei saa rääkida avalikult kellegi tegudest, neid süüstada, ehk [meil kehtib] süütuse presumptsioon. 

Aga lühidalt sellest teemast, mille kohta, head parlamentäärid, teie kolleeg küsis ja mis on, ütleme nii, majanduse kui terviku toimimise vaates väga oluline just signaalide mõttes. Kapitaliturg, börs on üks väga oluline ja hea alternatiiv panga finantseeringutele. Eesti majandus nagu Euroopa Liidu majandus tervikuna on väga kaldu pankade finantseerimise poole, mis omakorda tekitab riske, võib-olla ka konkurentsiküsimusi. Seetõttu on oluline, et kapitaliturud, sealhulgas eriti börsid ehk reguleeritud kapitaliturud, toimiksid laitmatult. Ja toimivad nad laitmatult siis, kui kõik seal osalejad on samasuguses, samaväärses infoväljas. Siis oskavad nad teha enda jaoks kõige sobivamaid otsuseid, arvestades enda huve ja eesmärke.

Ülevõtmispakkumine on reeglina selline instituut kapitaliturul, mille korral näiteks olemasolev tuumikaktsionär tahab oma kontrolli suurendada ja näiteks ettevõtte börsilt ära viia või kui keegi omandab valitseva mõju. Vot siis tuleb teha – esimesel juhul vabatahtlikult, teisel juhul kohustuslikult – ühetaolistel tingimustel kõikidele aktsionäridele pakkumine: vaadake, te saate nüüd vot sellise hinnaga mulle oma aktsiad ära müüa. Ja võtmeks on hind! Kes see ikka tahab müüa börsihinnaga? Ülevõtja pakub ülevõtmisel alati preemiat ehk lisahinda ehk kõrgemat hinda, kui on sellel hetkel börsihind, et stimuleerida aktsionäre aktsiaid müüma, et ülevõtmine oleks edukas. See on nüüd üks plokk.

Teine plokk. Seesama, mis ma juba mainisin – infosümmeetria. Reeglistik, mis reguleerib kapitaliturge, ütleb, et kui emitendil või ettevõttel, mis börsil tegutseb, tekib selline asi nagu siseteave … Siseteave on teave emitendi või emitendi väärtpaberi kohta, mis on faktiline, mis ei ole avalikkusele teada ja mis, kõige olulisem, on hinnatundlik. See tähendab seda, et kui see avalikuks saaks, siis teeks investor selle info alusel otsuse, kas müüa, osta või hoida seda väärtpaberit, mis tal on või mida ta plaanib omandada. Vaat selline asi on siseteave. Ja nüüd te saate aru: ülevõtmispakkumise tingimused, kui ülevõtmispakkumine ei ole veel avalik, on siseteave – just see preemia osa, mäletate, ehk see kallim hind.

Ma julgen öelda niimoodi, et kahjuks on see nii – võiks isegi öelda, klassikaliselt –, et ülevõtmisele eelnev ja sellele järgnev periood on sellised, kus aeg-ajalt on näha turul liikumisi, mis viitab sellele, et keegi võib-olla teab midagi rohkem kui keegi teine. See ei ole Tallinna börsile omane fenomen, vaid see on, nagu ma ütlesin, klassikaliselt nii. Finants-, börsi- või väärtpaberijärelevalve leib ja või on nende perioodidega tegeleda.

Siseteabe väärkasutamine on kuritegu. See [jutt] siin kõlab ka avalikus ülekandes. Kõigile, kes börsil tegutsevad – ma igati tervitan seda, et inimesed börsil investeerivad –, [tuletan meelde,] et tuleb seal kehtivaid reegleid silmas pidada. Ärge ka tahtmatult katsetage neid piire! 

Teie kolleeg küsis, et mis edasi saab. Jah, me oleme selle avaldanud või, õigemini, meie kolleegid politseist on avaldanud, et me oleme teinud kuriteoteate. Ma kaasuse asjaolusid ei saa ega tohi avaldada, kas või sellesama kriminaalmenetluse aususe ja tõe väljaselgitamise huvides. Aga seda raamistikku ma teile selgitasin ja ka põhjuseid, miks finantsjärelevalve niimoodi on käitunud ja käitub ka edaspidi – selleks, et tagada turu ausus. Kui investoritel on arusaamine, et Eesti kapitaliturg toimib ausalt, siis ma arvan, see areneb ja elavdub veelgi. 

Muideks, ma võin ka lohutuseks mõne sõna öelda: Eesti kapitaliturg, selle kapitaliseeritus [suhtena] meie rahvuslikku kogutoodangusse on oluliselt kõrgem, kui see on Lätis ja Leedus. Nii et meie kapitaliturg on juba nagunii päris hästi arenenud. Ka igas väga heas asjas on alati [tilk] tõrva, võib-olla ka antud juhul, eks, aga elu ongi selline.

Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud ettekandja! Tänan väga põneva ettekande eest ja pikaaegse töö eest Finantsinspektsiooni ülesehitamisel – üle 20 aasta, kui paar vahepausi välja jätta. Teie tänane ettekanne oli laiem ülevaade Finantsinspektsiooni arengust ja mu küsimused on seetõttu veidi filosoofilisemad. Kui te nüüd vaatate sellele teele tagasi, siis mis oli teie jaoks kõige suurem väljakutse või kõige suurem õnnestumine ja mis jääb kripeldama? Ja teine küsimus veel. Ettevõtjad, sealhulgas pangaliit, on teinud ettepaneku ühendada Finantsinspektsioon Eesti Pangaga. Kuivõrd saavad kaks eriilmelist organisatsiooni olla ühendatud või mis te sellest arvate?

Tänan väga hea ja väga laia küsimuse eest. Tänan ka nende heade sõnade eest, mis te minu kohta ütlesite – loomulikult on see laiendatav kogu institutsioonile. Ma proovisin kiiresti peas välja raalida kolm kõige keerukamat, minu jaoks keerukamat, momenti selle 21 aasta jooksul, kui ma olen Finantsinspektsiooni juhatuses tegutsenud. Tõesti jah, pausidega. Ma tulin erasektorist, advokaadibüroost, kus ma olin selleks ajaks töötanud pea kümme aastat ja kus ma ka vahepeal edasi töötasin advokaadina. 

Aga nüüd, mis on olnud kriitilisemad või kõige raskemad momendid? Ma tooksin välja kolm või neli. Esimene on FI loomine kui selline. Tuli alustada nullist, tuli liita väga tugev pangajärelevalve keskmiselt tugeva kindlustusjärelevalve ja väga nõrga väärtpaberijärelevalvega üheks tervikuks ja eraldi asutuseks. See oli esimene väljakutse: kuidas üldse heas mõttes käima jooksutada seda organisatsiooni? Need olid kolm väga erinevat organisatsiooni. Tänaseks on see kõik juba ammu minevik. 

Teine keerukam moment oli 2008. aasta finantskriis. Oli selliseid olukordi, kus Eesti suurima panga likviidsus kuivas kokku, kuna toimus pangajooks, inimesed võtsid massiliselt oma raha sealt pangast välja. Mida siis teha? Selge oli see, et oleks tekkinud väga suur segadus, kui see pank oleks kokku jooksnud. See oli teine selline kriitilisem moment. 

Kolmas asi. Need on juhtumisi kaks asja koos. 2014. aastal Euroopa, euroala pangajärelevalve loomine Euroopa Keskpanga juurde – Finantsinspektsiooni jaoks kvalitatiivselt täiesti uus maailm, millega me oleme edukalt integreerunud. Need on maailma parimad eksperdid, kes seal töötavad, Euroopa Keskpangas. Kogu Euroopa kõige paremad eksperdid, sealhulgas Eesti omad. Me töötame koos. Ma juba avaldasin teile, et tehnoloogiliste riskide valdkonnas on Eesti number üks. Meie ühiskond ja pangandus on väga kõrgelt digitaliseeritud ning meil on olemas kogemused ja teadmised selles valdkonnas. Aga sinna me oleme jõudnud enam kui 12 aastaga, ega see nüüd niisama [lihtsalt] ei ole ka tulnud. 

2014 algas ka üks teine saaga, mis, ma julgen öelda, lõppes juba aastaid tagasi. Selleks ajaks oli selge, et meie pangandus on ennast täis võtnud sellist halli raha. Me teame seda rahapesuskandaalide näol. Eesti finantsjärelevalve oli siin proaktiivne. Rahapesu tõkestamine ei ole üldse mingi klassikaline finantsjärelevalve ülesanne, selleks on omad asutused: politsei, rahapesu andmebürood ja nii edasi. Aga toona pidi keegi sellega tegelema, sest me nägime, et riskid tulevad üha lähemale. 

Näiteks meie naaberriik Läti ei tahtnud sellega väga tegeleda. Mis oli tagajärg? Ameeriklased panid nende suuruselt kolmanda panga ühte nimekirja või, ütleme, ootejärjekorda nendest pankadest, kelle suhtes [rakendada] rahvusvahelisi sanktsioone. See pank jooksis kinni, see pank läks pankrotti. Suuruselt kolmas pank! See oli Läti ühiskonnale väga suur probleem. Eestis mitte midagi sellist ei juhtunud. Oli hetki, kui – see oli kaua aega tagasi – suured rahvusvahelised pangad istusid Finantsinspektsioonis ja me arutasime tõsimeeli seda, kas nad katkestavad dollarimaksed Eestiga või ei katkesta. Ja neid tuli isiklikult veenda, et meie pangad on asunud paranemise teele ja kõik läheb hästi. Ja läkski hästi. Need pangad usaldasid finantsjärelevalve sõna, et läheb paremaks, ja dollarimakseid ei katkestatud, korrespondentsuhteid ei katkestatud, mis oleks olnud investeerimiskeskkonnale väga suur probleem, väga suur negatiivne signaal. 

Ja võib-olla neljas moment, mida välja tuua ja mis oli meile kõigile suur teadmatus, oli COVID. Aga tõsi on see – see võib-olla on huvitav asjaolu, mida teiega jagada –, et me hakkasime COVID-i problemaatikaga tegelema 2020. aasta alguses ja ka treenima seda, kui me peaksime kaugtööle minema. Ega see ei ole niisama näpunipsust, et lähed kaugtööle. Meil oli harjutuspäevaks planeeritud üks reede – ma kuupäeva peast ei mäleta –, märtsikuus üks reede, et jääme kodutööle. See oli harjutus, et vaadata, kuidas välja tuleb. Ja siis õhtul "Aktuaalses kaameras" ütles peaminister, et nüüd tulebki koju jääda. Nii et meie harjutuspäev muutus täiesti juhuslikult reaalsuseks, aga me olime selleks valmis. Nii et täpselt sellel aja kõik niimoodi juhtus.

Need on need raskemad momendid. Nüüd, ma ei tea, kuidas aseesimees sellesse suhtub, ma olen 25 aastat Tartu Ülikoolis loenguid andnud, finantsturud, finantsjärelevalve, eks ju, ma võin finantsjärelevalve mudelitest päris kaua rääkida, aga ma arvan, et see võib-olla ei ole hea tavaga kooskõlas. 

Ma võin teile öelda, et on olemas erinevaid variante: finantsjärelevalved keskpankadega koos, eraldi ja on ka segavariante. Tavaliselt on selleks alati mingisugune põhjus olnud. Klassikaline põhjus, miks finantsjärelevalved on keskpankadest lahutatud, on see, et seal võib tekkida rahapoliitika ja finantsstabiilsuse vahel konfliktne situatsioon – neil on erinevad huvid. See on üks asi. 

Ja teine. Põhjus, miks on tänapäeval näiteks Baltikumis finantsjärelevalveid ja keskpanku kokku pandud – natuke ma sellest juba rääkisin –, on see, et finantsjärelevalve ei ole oma tööga hakkama saanud. Leedus Snorase lõpp – pandi kokku igasugused finantsjärelevalved Leedu keskpanga juurde. Lätis seesama rahapesu tõkestamise temaatika – ei saanud finantsjärelevalve hakkama, pandi Läti keskpangaga kokku. Need on näited kokkupanekutest. 

Ja varasematest aegadest, kui Finantsinspektsioon loodi, on näiteid, kus finantsjärelevalved löödi keskpankadest lahku ja kus nad on siiamaani lahus. Rootsis on lahus, Soomes on lahus, Saksamaal on lahus, Austrias on lahus. Võin seda loetelu veel jätkata. 

Erinevaid mudeleid on olemas, kõike saab analüüsida. Ja peabki võib-olla mingi aja tagant analüüsima, mis on ühiskonnale kõige optimaalsem. 

Selgituseks: jääme küsimuste piiresse. Väga sisuline [vastus oli] praegu. Aitäh! Järgmisena Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Meil siin saalis ja ühiskonnas on viimasel ajal tekitanud võbelusi hoiu-laenuühistud ja sellest ka seadusandja soov seda valdkonda reguleerida, et hoiustajate raha oleks selgemalt ja paremini kaitstud. Kuidas teie suhtute sellesse ja milline arusaam teil on? Kas üks teatud tüüpi mudel on lihtsalt objektiivsetel põhjustel oma aja ära elanud ja selline kogukondlik raha kogumine ja laenamine muutunud? Või lähtume ikkagi olulisest üldprintsiibist, et hoiustajate raha peaks olema ühel või teisel kombel kaitstud ja hoiustajad teadma, et see on alati kaitstud? Või on siin veel mingeid hoovusi, mida me Riigikogu liikmetena ei pruugi tajuda?

Tänan väga asjakohase ja ajakohase küsimuse eest. Sellised ühistulised tegevused, sealhulgas finantsvaldkonnas, ei ole Euroopas midagi uut või võõrast. Soome suuruselt teine pank varade mahult on näiteks ühistu, pangaühistu. See ei ole midagi eripärast. Nüüd, vaatame korra Eesti maastikku, mis meil siin on. Meil üldiselt on pankade laenuportfelli suurus – mäletate, FI tegutseb riskipõhiselt ehk kvantitatiivselt, kus on suuremad riskid, sinna me oma tähelepanu pöörame – 40 miljardit eurot. 40 miljardit eurot! Hoiu-laenuühistute laenuportfell on minu teada Eesti Panga andmete kohaselt umbes 100 miljonit, no selles suurusjärgus. See annab konteksti sellele teemale, absoluutarvudes. 

Nüüd, hoiu-laenuühistud – ütleme selle ka ära – ei ole praegu Finantsinspektsiooni järelevalve all. Nad tegutsevad täiesti oma seaduse alusel ja keegi vist nende üle ei valva, faktiliselt. 

Mis siis see probleem on? Ma ütlen kõigepealt Finantsinspektsiooni seisukoha. Meie seisukoht on läbivalt olnud selline, et teatud laenuportfelli suurusest alates – me oleme pakkunud selleks suuruseks 50 miljonit eurot – võiks olla tegemist sellise mahu ja mõjuga äriga, mis omab ühiskonnas kandepinda: kui [see äri] muutub maksejõuetuks, siis laiem ring inimesi on õnnetud. Mäletate, need elusäästud, eks ju, mis jäävad sinna kinni ja jõle raske on [neid taastada]. Mida vanemaks sa saad, seda vähem tõenäoline on, et sa need elusäästud veel taastad. 

Teatud suurusest alates, eks ju – 50 miljonit –, on võib-olla mõistlik hoiu-laenuühistute suhtes rakendada finantsjärelevalvet. See 50 miljonit on umbkaudu see murdepunkt, kus kulud on sellised, arvestades tulusid, et need pangalaadsed ärid ei jookse punasesse, kui Finantsinspektsioon nende üle järelevalvet teeb. Finantsinspektsiooni rahastavad järelevalvesubjektid. Meie järelevalve ei ole odav ja keegi maksab selle eest. Needsamad subjektid maksavad. 

Nüüd, teiselt poolt me oleme mõelnud ka nii, et need päriselt kogukondlikud hoiu-laenuühistud, kus tõesti on kohalikud inimesed kokku tulnud, paigutavad oma sääste, laenavad üksteisele – sellised hoiu-laenuühistud on Eestis olemas –, ja kus kogukondlik kontroll on tugev … Mul üks hea kolleeg armastas öelda niimoodi, et kogukondlik kontroll tähendab seda, et kui sa kirikutornist silmapiiri näed, siis vaat sinnamaani see kogukondlik kontroll ulatubki. Kui selline kogukondlik kontroll on olemas, siis miks peaks riik minema – mäletate, avalik finantsjärelevalve ei ole odav – seda asja reguleerima, kui see toimib? 

Ja see ongi FI seisukoht üldiselt. Teatud suurusest alates peaksid hoiu-laenuühistud olema reguleeritud ja [järelevalvele allutatud] nagu pangad, kaasa arvatud Tagatisfondi garantii. Aga [väiksemate hoiu-laenuühistute puhul] oleks võib-olla mõistlik anda hoiu-laenuühistute liikmetele natuke paremad kaitsevõimalused või [rohkem] õigusi, et nad saaksid vajaduse korral juhtimises osaleda või juhtimist paremini kontrollida, aga avalikku finantsjärelevalvet seal vaja ei oleks. See on FI seisukoht olnud läbivalt selles küsimuses.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan selle ettekande eest! Muljet avaldav on näha, et te kasvatate elanike teadlikkust, eriti noorte, eakate ja võlanõustajate teadlikkust. Sellele on ka viide siin selles ülevaates. 

Küsin tarbijakaebuste kohta. Mõistan, et te hindate nende puhul rohkem riske. Siin [on kirjas], et ühisrahastusteenuse kaebuste hulk on märgatavalt suurenenud. Aga kuidas te üldiselt hindate, kas nende tarbijakaebuste alusel saab [hinnata] ka, ütleme, keskkonda, tarbijate teadlikkust, rahatarkust? On meil näha pigem edenemist või mis olukord meil teie hinnangul tarbijate riskiteadlikkusega on?

Tänud! Meil on olemas finantsteenuste järelevalve osakond, mis kuulub isegi minu [vastutusvaldkonda]. Meil on juhatus neljaliikmeline, igaühel oma vastutusvaldkonnad. Me oleme neli võrdset [liiget], igaühel üks hääl juhatuse koosolekul. See valdkond, mille kohta te küsite, on täpselt minu portfell, mul on eriti hea meel sellele küsimusele vastata, nagu tegelikult kõigile küsimustele.

Esiteks on selline tõsiasi – Eestis ja ka vähemalt Euroopas on see nii –, et finantsjärelevalved ei lahenda üksikvaidlusi tarbijate ja finantsvahendajate, professionaalsete finantsvahendajate vahel. Finantsjärelevalvajad tegelevad reeglina finantsvahendajate organisatsioonidega. Kui me näeme, et tuleb teatud jada või mingi muster tarbijakaebusi kas mingis valdkonnas või mingi konkreetse teenuseosutaja suhtes, siis see on meile üks marker, mille järgi me oskame oma järelevalveplaane kujundada. Näiteks kui mõni finantsteenus on valesti kokku pandud, siis me läheme sellesse organisatsiooni ja küsime, et kuidas te selle teenuse kokku panite, kes selles osales, millised olid sihttarbijad, sihtrühmad, kuidas te seda testisite, ja miks on sellised kaebused, millest see tuleneb. 

Kaebustest rääkides kordan üle ka ühe kolmnurga, piltlikult öeldes, et seda ilmestada. Seaduse järgi peab igal professionaalsel finantsvahendajal olema sisemine kaebuste lahendamise mehhanism. Piltlikult öeldes on kaebuste arv järgmine: 1000 kaebust finantsvahendajatele endile, sealt edasi 100 liigub FI-le ja sealt edasi 10 liigub kohtusüsteemi. Püramiid on selline. Enamiku kaebustest lahendavad finantsvahendajad ise ära. Seaduse järgi peab see sisemine protsess, mis finantsvahendajatel kaebuste lahendamiseks on, olema eraldi sellest funktsioonist, mille kohta see kaebus tuleb. Ütleme, finantsteenuse müüja või sellega tegeleja ei saa olla sama inimene, kes pärast kaebust lahendab. Tal on enda [tegevuse] hindamise korral huvide konflikt.

Nüüd, ma viitasin siin ka Euroopale. Hästi lihtne on öelda, et kui tarbijal tekib vaidlus, siis kohus lahendab. Kohus lahendab, eks ju. Jah, tõesti, seda saab niimoodi käsitleda, et kohus lahendabki, ütleme, hästi objektiivselt, sest ta on eraldiseisev võimuharu. Kohtutega on muidugi see asi, et menetlused võtavad päris kaua aega ja mida kauem on üks vaidlus üleval … Kui üldse inimesed tahavad minna vaidlema suure ja rikka finantsvahendajaga. See võtab kaua aega ja võistlev menetlus nõuab ka raha, peab ju kalleid advokaate palkama ja nii edasi. Tekib küsimus, kas see ikka on kogu finantsturu huvides. Kui inimesed käivad, rusikad taskus[, ja ütlevad], et nende õigused ei ole finantsturul kaitstud, siis ei ole see tegelikult [hästi toimiv] finantsturg. Professionaalsed finantsvahendajad ei ole sellest huvitatud, nemad tahavad, et tarbijad oleksid ka rahul ja õnnelikud. 

Sealt me jõuame ühe sellise võimaluseni, mille kohta ma arvan endiselt, et me peaksime seda Eestis kaaluma ja ka kasutama – finantsombudsman. Euroopas sellist institutsiooni rakendatakse. Miks? Sest see võimaldab tarbijatel madalate kuludega pöörduda ühe institutsiooni poole, keda turuosalised ise finantseerivad. Muu hulgas on võimalik ka selline finantseerimisskeem, et mida rohkem kaebusi professionaalse turuosalise kohta esitatakse, seda rohkem peab ta ombudsmani finantseerima. See tegelikult stimuleerib neid [tegutsema nii], et neid kaebusi ei oleks, et tarbijad ei kaebaks ja vaidlused oleksid lahendatud. Ombudsman, kes lahendaks neid kaebusi professionaalsemalt, ta ongi ainult selleks ellu kutsutud, ja kes võib-olla oleks ka lähemal finantsjärelevalvele, sest vastupidiselt kohtunikele on meie majas olemas teadmine selle kohta, kuidas on erinevad finantstooted kokku pandud või kuidas neid kokku pannakse. Me oskame olla ombudsmaniga sel teemal dialoogis. 

Tarbijakaebused. Me oleme väga õnnelikud … Mitte just õnnelikud, kaebuste puudumine oleks õnneseisund. Aga mida me nendega teeme? Tarbijakaebused on meie töös üks oluline sisend, just nimelt finantsteenuste järelevalve valdkonnas. 

Ja ombudsmani [institutsiooni loomine] oli ettepanek, mida võiks kaaluda. Me oleme kunagi selle kohta ka eelnõu kirjutanud, 2020, selle esitanud, ühe kooskõlastusringi läbinud ja nii edasi. Ma endiselt loodan, et see jõuab kunagi ka siia saali.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te rääkisite sellest, et järjest enam on riskipõhist järelevalvet, ja ütlesite oma kõnes ka, et teil on selles ametis väga pikaaegne kogemus. Kas te võiksite tuua ühe võrdluse selle kohta, et kui te alustasite, mis siis need riskid olid ja mismoodi need on [muutunud]? Ma saan aru, et tehnoloogia on seda mõjutanud. 

Ja üks väike lisaküsimus ka, see ei puuduta otseselt finantsteenuseid. Eestis ja ilmselt ka mujal maailmas kasvab pättide tegutsemine ja inimestelt raha väljapetmine. Kas selle jaoks on teil ka mõni võti olemas? Ma saan aru, et teie seda ei kontrolli, aga ikkagi küsin.

Aitäh küsimuste eest! Esimene oli päris lai küsimus. Kuidas on riskid ajas muutunud? Tõesti, te ise oma küsimuses andsite mulle vihje, kuidas vastata. Tehnoloogilised riskid on, ütleme, suurusjärgu võrra teises kvantiteedis ja ka kvaliteedis. Kvaliteedi all ma mõtlen seda … Võtame näiteks tehisintellekti. Nagu te ütlesite, ka pätid kasutavad tehisintellekti. Ja selles võrdluses peavad politseinikud – ma mäletan, et koolis sai ikka poistega mängitud pätte ja politseinikke – samuti tehnoloogiat kasutama, nad peavad oskama seda kasutada ja õppima kasutama, et pätte taga ajada ja neid ka tabada. 

Tehnoloogiline risk on täiesti selgelt muutunud. Me Eestis võib-olla ei tajugi seda, meil on digiühiskond olnud läbivalt päris kõrgel tasemel. Aga kui laiemat pilti vaadata, siis viimase viie aasta jooksul on see päris kardinaalselt muutunud. Võib-olla tarbijad seda ei näegi, kuidas finantsvahendajate siseelu toimib. Võtame näiteks börsi. Tallinna börs on nii väike, et seal võib-olla inimesed veel kauplevad, aga suurematel börsidel inimesed juba ammu ei kauple. Juba ammu-ammu võistlevad seal omavahel tehisintellekt, algoritmid. See on üks asi, mida ma oskan esile tuua.

Teine asi on – ma isegi ei tea, kuidas seda öelda – õigusrisk või poliitiline risk. Ma ei tea, kuidas seda viisakalt sõnastada. See on ajas muutunud. Kui Finantsinspektsioon 2002. aastal alustas, ma niimoodi indikatiivselt ütlen, siis oli tegevuse aluseks umbes 20 õigusakti. Me ei olnud siis veel Euroopa Liidus ja need 20 olid meie enda õigusaktid. Meid oli umbes 40 inimest, eks. Ja praegu on meil, nagu ma teile ütlesin, 700 pluss õigusakti ja juhendit. Ma kunagi adusin enam-vähem kõike peast, aga juba ammu ei valda ma seda õigustikku, see on [kasvanud] üle pea. See on omakorda kulu ja risk samuti. Vaata, kui sa rikud õigust, siis on justkui probleem, eks. See on võib-olla teine selline foon. 

Tehnoloogia ja õigustik. Ma ei tea, kas seda arenguks saab nimetada, tehnoloogia puhul võime seda nimetada arenguks, aga õigustiku puhul ma ei tea, kas seda saab arenguks nimetada, pigem muutuseks. Need on olnud sellised asjaolud ja aspektid, mida pikemas ajavõtmes esile tuua. 

Nüüd, kelmuste kohta. Tõenäoliselt oli teie küsimus sinna suunatud. On olemas selline asi nagu – kuidas eesti keeles öelda? –, ütleme, Baselis asuv rahvusvaheline arvelduste pank, mida nimetatakse ka keskpankade keskpangaks ja mis ühendab ka finantsjärelevalvajaid. Seal toimuvad aeg-ajalt sel teemal arutelud. Selline tehnoloogia ja kelmuste sümbioos on probleem üle ilma, sest see on inimeste jaoks midagi uut. Tavaline kelmus on see, et kelm ilmub sinu ette, räägib mingit ilusat juttu, ja siis sa kas saad hullutatud või mitte. Tehnoloogia on kiire ja impersonaalne ja see paneb inimesed niisugusesse keskkonda, kus nad ei tea, mis on õige käitumine. Me oleme aastatuhandeid harjunud teiste inimestega [lävima], aga küberruumis olek on meie jaoks väga uus, kui inimkonda laiemalt vaadata. 

Mul kahjuks ei ole teile vastuseid selles küsimuses. Erinevaid asju on proovitud. Näiteks blokeerida mingisuguseid numbreid, kui keegi kellelegi helistab, ja selleks tehisintellekti kasutada. Aga siis mõtlevad need kelmid jälle midagi muud välja. See on selline, ma ei saa öelda, et lõputu lugu, sest ma ikka tahan, et head võidaksid, aga ta on väljakutse. 

Aga see – lihtsalt protokolli huvides – ei ole finantsjärelevalve vahetu teema. See on meie teema nii palju, kui see õõnestab usaldust finantssektori vastu. Seetõttu me loomulikult oleme valmis panustama ja ka panustame õiguskaitse[organite] töösse, kui nad seda vajavad, et tegeleda nende teemadega. Aga see teravik, kui seaduseraamatut lugeda, on jah eelkõige uurimisasutustel. Ja inimestel endil, loomulikult. Ma tean, et pangad tegelikult teevad päris tublit tööd sellel teemal, sest nemad on ka huvitatud sellest, et keskkond oleks aus ja hästi toimiks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma siiralt [ütlen], et harva on kuulda nii selget ja tarka juttu. Tarku inimesi on küll, aga selget juttu ei ole siit kõnepuldist sugugi tihti kuulda. Aitäh! Siiralt. Aga küsimus on selles, et me – millal see oli? – enne suvehooaega üritasime siin kibekähku kokku panna superandmebaasi. President saatis selle prügikasti ja praegu hautakse, et sellega uuesti välja tulla. Sa ütlesid toona, ja mulle oli see üllatuseks, et Finantsinspektsioonilt ei küsitud tookord nõu, kui seda kiirustades tehti. Kas vahepeal on uuritud? On see arukas, et selline superandmebaas kokku panna?

Esiteks tänan hea sõna eest. Alati on meeldiv kuulata komplimente ja muid häid sõnu. Superandmebaaside seadus, jah. Ma selle eelnõu numbrit täpselt ei tea, tõenäoliselt teate teie seda paremini kui mina. Jah, faktiline taust on see, et see ilmus meie orbiidile, Finantsinspektsiooni orbiidile siis, kui ta oli juba avaliku käsitluse all siin parlamendis. Tavapärane on see, et meid pühendatakse õigusloomeprotsessi juba varakult ja me saame võimaluse [arvamust avaldada], aga selles protsessis jäi kahetsusväärselt see etapp vahele. Minule teadaolevalt meid praegu selle eelnõu käekäiku aktiivselt kaasatud ei ole ja seetõttu me ei ole ka niisugust formaalset Finantsinspektsiooni positsiooni kujundanud selles küsimuses. 

Küll aga üldiselt võin öelda nii. Me siin enne rääkisime finantsjärelevalve mudelitest, et nad on kas keskpanga juures või iseseisvad ja nii edasi, aga neid kõiki iseloomustab üks asi: nende sõltumatus on võrreldav kohtunike sõltumatusega. Ja see ei ole juhuslikult nii. See on sellepärast nii, et maandada erinevate võimuliialduste riski. Finantsjärelevalve omab päris suurt infomassiivi. Mitte küll üksikisikute kohta, meid üksikisikud ei huvita, meid huvitavad tegevusloaga finantsvahendajad, aga nendel on päris palju informatsiooni. 

Selleks, et igasuguseid ülemäärasusi ja riske juhtida, mida, nagu ma teie küsimusest aru sain, see superandmebaaside seadus võib endas kätkeda, tuleb vaadata, kes seda andmebaasi peab ja millised kontrollid selle asutuse üle on, kas välised kontrollid või sisemised kontrollid. See on tegelikult küsimus kogu arhitektuurist. Põhimõtteliselt on nii, et mida rohkem ja mida sensitiivsema informatsiooniga üks täitevvõim tegeleb, seda paremini peab see protsess olema kontrollitud, et ei tekiks selliseid ülemäärasusi, nagu me nägime õiguskantsleri suvisest kirjast, [kus ta tõi välja], millised riskid võivad olla realiseerunud. 

Nii et selles mõttes on see komplitseeritud teema. Loomulikult tehnoloogia areneb ja [andmebaasi loomiseks] on võib-olla mingi vajadus, kaasa arvatud kuritegevusega võidelda – see kõik on mõistetav –, aga sellega kaasnevalt tuleb üle vaadata kogu institutsionaalne arhitektuur, kas see toetab seda ja kas tasakaalumehhanismid on paigas, et keegi kontrolliks ka seda osapoolt, kes nende superandmebaaside kaudu seda võimu realiseerib. 

Selline oleks mu vastus. Aga veel kord: me formaalselt ei ole FI-s seda käsitlenud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea Kilvar! Sa oled nüüd mõnes mõttes peaaegu vaba oma väljaütlemistes, mis puudutab Finantsinspektsiooni tööd ja tegevust ja ka tulevikuvaadet, oled lõpetamas oma üsna pikka karjääri sellel ametikohal. Kõigepealt aitäh koostöö ja kogu panuse eest! Ma olen nõus eelkõnelejatega, et Finantsinspektsioon on olnud väga tõhusalt, selgelt ja arusaadavalt juhitud ning tundub, et üsna tihti ka väga selgelt kommunikeeritud, mis on eraldi väärtus. 

Aga nüüd, kui sa vaatad sellele perioodile natuke tagasi ja vaatad ka edasi, siis mis on need peamised kohad, mille puhul sa täna tunned, et midagi on jäänud seal aastate jooksul tegemata, ja mida sa võib-olla kahetsed? Ja teine asi, mis on sellega seotud. Mis on sinu soovitused järeltulijale? Mis on need kohad ja fookused, kuhu peaks rohkem tähelepanu suunama, või peamised väljakutsed lähiaastatel? Sa mõnevõrra tõid neid ka oma kõnes välja.

Esiteks tänan jälle hea sõna eest. See on täiesti mõtlemapanev ja selline sügavam, hästi sügav küsimus. Ma lihtsalt kiiresti ütlen paar märksõna, mis mul kuidagi kripeldavad. [Mõnest asjast] ma olen siin vastuste käigus juba [rääkinud]. 

Üks asi, mis ma tõesti arvan, et on Eestis puudu – ma ei räägi üldse FI-st, vaid finantsturust laiemalt ja seal olevast kaitsemehhanismist –, on seesama finantsombudsman, tarbijate võimalus saada oma probleemile kiire lahendus. See on minu arvates üks asi. Mina ei ole suutnud teid veenda, et see on vajalik, sellepärast et seda ei ole, seda seadust meil ei ole. 

Tegelikult me ei kujuta Eestis ettegi[, et võiks olla teisiti]. Ma räägin nüüd jälle finantsstabiilsusest ja tugevusest. Tegelikult on meil kõik päris hästi: pangad on väga hästi kapitaliseeritud ja juhitud, maksesüsteemid toimivad peaaegu laitmatult. Loomulikult, mida komplekssem on süsteem, seda rohkem tekib seal igasuguseid tõrkeid. Kahjukindlustus – lihtsalt suurepärane teenus, vähemalt minu ja minu lähedaste kogemuse põhjal! Palju on selliseid [asju], mis on hästi ja mida ei tasuks häbeneda. 

Mis võib-olla veel meelde tuleb? Üks [asi on veel]. Võib-olla ei ole sellest hea rääkida, aga peab, tuleb olla aus. [See on] heidutusmehhanism, et finantsvahendajatel, kes meie järelevalve alla kuuluvad, ei tekiks isu tegeleda majanduslikult kasulike rikkumistega; et nad teaksid, et kui selline rikkumine toimub, siis riigipoolne negatiivne tagasiside on neile kallim kui see hüve, mis nad sellest rikkumisest saavad. Ja see riigipoolne tagasiside koosneb kahest komponendist. Üks komponent on trahvi suurus, aga teine, vähemalt sama oluline komponent on see, kuidas trahvini jõutakse, ehk selle tegevuse menetluslik pool. 

Vaatame Eesti menetlust, eks. Tõsiasi on see, et väärteomenetlus on loodud selleks, et kui keegi läheb punasega üle tee, siis ta saab trahvi politseiniku käest selle eest. Väärteomenetlus oli loodud selleks, et tegeleda, ma ei tea, näiteks suurte kindlustusandjate problemaatikaga. Ma arvan, et menetluse pool on midagi sellist … On selline ettekujutus, esiteks, et finantsvahendajad on nii suured ja rikkad, et nad suudavad ise oma õigusi kaitsta. Ja teiseks, ka menetlus ise on kulu. Keegi ju – riik – rakendab seda menetlust. Kui suuta vähem kuluka protsessi abil tagada osapoolte õigused selliselt, nagu põhiseadus ette näeb ja Euroopa inimõiguste konventsioon ja Euroopa põhiõiguste harta ja nii edasi, aga menetlus on selline, et see võimaldab riigil natuke kokkuhoidlikumalt käituda, siis sellist menetlust ma toetan. Ehk väärteomenetluse parandamine või midagi selletaolist on see teine asi, mis mul natuke kripeldab ja millega tasuks võib-olla ettevaatavalt veel tegeleda. 

Me oleme hoidnud järelevalves konservatiivset joont, me ei ole lasknud õnneotsijaid turule. Alati võib väita, et me võiksime olla avatumad, aga finantsjärelevalves ei ole see nii lihtne. Hästi lihtne on meil kingitusi jagada, kõiki turule kutsuda. Mul on praegu paar viimast kuud [ametis jäänud], lasen kõik turule ja lähen ära. Aga riskid ei realiseeru ju kohe, need realiseeruvad pika aja jooksul ja järgmine inimene peab siis hakkama nende riskidega tegelema. Ma ei tahaks Eesti ühiskonnale ja järgmisele finantsjärelevalve juhile sellist kingitust teha. Finantsjärelevalves peab alati võtma natuke pikema ja konservatiivsema vaate. Aga teistpidi, minu meelest ei ole me ka turule mittelaskmisega liiale läinud. Ma viitasin siin, et nendel üsna innovatiivsetel asjadel, millele me oleme viimasel ajal tegevusloa andnud, läheb hästi, aga nad on ka väga head korporatiivsed kodanikud. See on võtmekoht. 

Ja loomulikult igihaljas teema finantssektoris – kui kallis äri on? Reeglitest ma rääkisin, teine asi on kapitalipuhvrid. Kuhu need kalibreerida? On need optimaalsed või küsime me liiga palju või liiga vähe? See on igihaljas teema. Selle puhul ei saa öelda, et mingi asi on õige. Headel aegadel on kapitalipuhvrid alati liiga suured, halbadel aegadel alati liiga väikesed. Selles mõttes on see selline liikuv märklaud. 

Niimoodi ma teile vastaksin. Tänan selle mõtlemapaneva küsimuse eest. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Ka mina liitun eelkõnelejatega – tõesti sisukad ja väga kuulama panevad vastused. Täna me oleme ennekõike kuulnud ülevaadet teie asutuse tööst nii-öelda suures pildis – [valvata,] et meie finantsasutused ja pangad teeksid oma tööd kõigi reeglite kohaselt. Aga ma tuleksin korra indiviidi tasandile. Me teame, et Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kes on hädas tarbimislaenudega ja samamoodi nii-öelda kiirlaenudega. Kas kuidagi on võimalik ära kasutada teie asutuse mõjuvõimu, sõna jõudu, kommunikatsiooni selgust, et panna [piir] kõigile nendele [äridele], kes neid laene ja kohustusi inimestele pakuvad ja neid atraktiivseks teevad, et see ei oleks nii suur probleem? Kas te näete siin mingit seost tarbimis- ja kiirlaenudega?

Tänan! Ja tänan hea sõna eest! Jah, mitte ainult sõna, vaid ka teoga oleme tarbimis- või kiirlaenuturgu mõjutanud. Fakt on see, et viimase kahe ja poole aastaga on 20% kiirlaenuandjatest jäänud oma tegevuslubadest ilma. See on olnud meie signaal sellele turule. Teie küsimus sisaldas teatud asjaolu, eks ju. See on olnud meie signaal, et teatud äritavad lihtsalt ei sobi meile Eestisse. Vastutustundliku laenamise põhimõte on see, mida täita tuleb. See on lihtsalt üks näide väljundist. 

Loomulikult, tegevusloa kehtetuks tunnistamine on selline lõplik meede, mille korral enam tagasiteed ei ole. Selle kõrval on meil sellised informatsioonilised meetmed, mille abil me turuosalisi suuname ja koolitame, kui nii võib öelda. Tegelikult me ei peaks professionaale koolitama, aga siiski, me oleme dialoogis. Meil on kohapealsed kontrollid, me rakendame nende suhtes kontrolle, püüame aru saada, kas need organisatsioonid toimivad selliselt, nagu seadus ette näeb. See on selline rutiinne järelevalvetöö. 

Aga jah, tegevuslube on viimase kahe ja poole aasta jooksul 20% vähem. Ma ei taha öelda, et me seda jätkame. Pigem on see nii, et me vaatame … Ja seal on mitu asja. Ka kohtuvõim on leidnud, et nemad ei peaks teatud ärimudelite osa olema. Nad vaatavad või proovivad oma tegevusi üle vaadata. Ka seadusandlikke initsiatiive on sellel teemal olemas. 

Seejuures toonitan, et üks niisugune asi, mida FI väga pikisilmi ootab, on positiivne krediidiregister, sest see võimaldab vastutustundliku laenamise põhimõtet paremini kontrollida. Praegu on see natuke nagu õhu peale ehitatud. Seal on mõned asjad veel, eks ole. No ombudsmani teemat ma ei hakka uuesti üle rääkima. [On mõned asjad veel,] mis vajavad tegemist, aga jah, ka seda turgu me [mõjutame] sõna ja teoga. 

Ma annan teile jällegi ühe perspektiivi: üldlaenuportfelli suuruse ma mainisin ära, see on 40 miljardi juures, aga kiirlaenuturu suurus on circa 300 miljonit. Seega, ta ei ole väga suur rahalises plaanis, küll aga tekitab sellist ühiskondlikku hõõrdemomenti. See segment on võtnud õrnemad või, ütleme, rohkem haavatavamad rühmad ja koondanud [oma tähelepanu] sinna. Seetõttu ka kõik see problemaatika, millest me täna räägime. Kvantitatiivselt, kui lihtsalt eurodele peale vaadata, ei ole [kiirlaenuturg] väga suur, aga probleeme seal on, jah.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina samuti tänan väga põhjalike vastuste eest. Erakordselt huvitav on olnud see [arutelu] siin päevakorrapunktis. Olulisi teemasid on juba päris palju kaetud. Ma osaliselt jätkan Madise küsimust. Rahanduskomisjonis, mille liige ma olen, on meil koostöö Finantsinspektsiooniga olnud tõesti väga hea. Hoiu-laenuühistu seadus on praegu menetluses, samuti krediiditeabe jagamise seadus, mis loob positiivse krediidiregistri. [Arutelu all on], millised võiksid olla tagatiseks oleva elamukinnisvara hindamise nõuded. Finantsinspektsiooni sisendi alusel plaanime seaduses sellekohast muudatust.

Samas, Rahanduskomisjon sai teisipäeval ülevaate pangavälise krediidituru uuringust. Te olete sõnastanud, et meil pangandus, börs ja maksesüsteemid toimivad, kahjukindlustus toimib väga hästi. Kuidas te näete seda pangavälist krediiditurgu tervikuna? Küsin sellepärast, et see uuring tõi ühtlasi välja, et näiteks inimesed, kes neid krediidivõimalusi kasutavad, peavad tegelikult kõige tähtsamaks kuise tagasimakse suurust …

Teie aeg!

… mitte krediidi kulukuse määra.

Aitäh!

Kas oleks täiendavaid meetmeid vaja, öise laenamise piiramist või muid piiranguid?

Aitäh hea sõna eest ja küsimuse eest ka! Need on kõik väärtusotsused. Põhimõtteliselt võib ühiskond [otsustada], et me mitte kuidagi tarbijakrediidi [andmist] ei reguleeri, kuni selleni välja, et tarbimiskrediidi andmine pangaväliselt on keelatud, ja kõik [muu], mis sinna vahepeale jääb. Minul tehnokraadina on päris raske öelda, mis ühiskonnale antud aegruumis kõige parem on. Ma arvan, et [otsus] selle kohta, mis kõige parem on, sünnib erinevat formaati dialoogi käigus: parlament, turg, järelevalvajad, tarbijad, kui neil on esindusorganisatsioone. Muideks, see on üks asi: Eestis ei ole tarbijatel esindusorganisatsioone. Ma ei tea, kuidas seda tekitada, aga see on üks kitsaskoht.

Ma räägin nüüd natukene nagu advokaat, aga sedalaadi piirangud nagu see öine [piiramine] – näitena lihtsalt – tekitavad alati selliseid vigurdamisi. Mina nimetan neid nii. (Reageerib saalis toimuvale.) Täpselt! Sellest on võimalik, nagu parlamendisaadik käeviipega näitas, ümber minna, ringi minna. Ma üldiselt suunaksin teraviku pigem sellele, [et uurida,] mis on need ajendid, mis stimuleerivad krediidiandjaid järgima vastutustundliku laenamise põhimõtteid. On kaks aspekti, mida tasuks võib-olla kaaluda. 

Esimene aspekt on teatud laenamise suhtarvud. See seondub positiivse krediidiregistriga, seda ei saa ilma selleta teha, teatud piiranguid panna. See muidugi teeb elu haavatavamatel elanikegruppidel natuke keerulisemaks, aga see on poliitiline otsus. 

Ja teine asi, mida on poliitilises plaanis võib-olla lihtsam teha. Vaadake, meil on olukord niisugune, et pangad käituvad suhteliselt vastutustundlikult, aga mõningad krediidiandjad [mitte]. Neid ei ole palju, ma ei taha teha liiga kogu sektorile. Alati jääb mulje, et kõik krediidiandjad on kurjad. Ei ole. Ainult mõned on. Ma siin juba tõin statistika selle kohta, kuidas me neid vähendame. Aga pangandusel ja pangavälistel krediidiandjatel on väga oluline vahe.

Nimelt, kui pangad rikuvad mingeid reegleid, siis on olemas üks avalikkusele raskesti mõistetav, avalikkusele nähtamatu instrument, mida finants- või pangajärelevalvajad [kasutavad]. Igal aastal me hindame pankade äriorganisatsiooni [toimimist] ja kehtestame neile nii-öelda individuaalsed kapitalipuhvrid, mis lihtsas keeles tähendab seda, et nende äril on teatud hind. Kui nad rikuvad ja eiravad mingeid reegleid palju, siis me saame selle puhvri kõrgemaks tõsta, mis tähendab seda, et nende äri läheb kallimaks, kuni selleni välja, et ühel hetkel arvutatakse näppude peal välja, et mingit äriliini ei tasu neil enam elus hoida, sellepärast et see puhver on nii suur.

Pangavälistel krediidiandjatel sellist puhvrit ei ole. Need puhvrid tegelikult toimivad pankade puhul hoiustajate kaitseks. Krediidiandjatel selliseid puhvreid ei ole, sest neil ei ole hoiustajaid. Mis seal toimib puhvri analoogina? Ma seda juba nimetasin: trahvide suurus ja menetluse lihtsus. Menetluse lihtsuse kohta on lihtne näide. Me pea kõik oleme lapsevanemad. Kui laps teeb pahandust, siis ei ole ju nii, et ta teeb pahanduse ära, te vanemana lähete magama ja alles nädala pärast ütlete lapsele, et kuule, see oli ikka halvasti, et sa seda asja tegid. Tõenäoliselt te annate üsna kohe tagasisidet, et kuule, ära enam nii tee. Või nii, nagu teil kombeks on, ma ei tea seda. Mina ütlen, et ära nii enam tee, lepime kokku, [et sa enam nii ei tee], ja see toimib. Väärteomenetlus paraku loob oma olemuse tõttu situatsiooni, kus see [karistus tuleb] nädala aja pärast, kui üldse. Võib-olla seda ei saabugi, sest aegumistähtajad on seal väga lühikesed. Selles valdkonnas on võimalik midagi nende stiimulite osas ära teha. Enne kui minna kruttima seda toote pakkumise poolt väga tehniliste asjadega, saab võib-olla kruttida seda stiimulite poolt. Ja loomulikult me jätkame oma tööd ka.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on väga hea meel, et sissejuhatav sõnavõtt ei olnud pelgalt Finantsinspektsiooni 2024. aasta aruanne. Teie, mulle tundub, pisikese uhkusega esitatud tagasivaade oli absoluutselt põhjendatud. See muutus, mis finantsjärelevalves ja selles valdkonnas on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud, on olnud muljet avaldav. Tänan teid selle panuse eest.

Aga minu küsimused on selle sissejuhatava sõnavõtu kontekstis. Te viitasite mõningase mure või kurbusega, et see Balti ja Põhjala turg ümber Läänemere ei ole veel ühtne, nagu ta võiks olla. Mida me saaksime teha, et selles suunas liikuda? Ja teine aspekt, mis samamoodi teie sissejuhatuses [kõlas]. Mul on küsimus, kuidas te neid võimalikke õnneotsijaid, kelle kohta te ütlesite, et te need välistate, suudate eristada teistest, nendest uutest [tegijatest], kellele te võimaluse annate või loote. [Küsin] selle piiri kohta. Te küll ütlesite, et te väga kriitilised ei ole, aga aeg-ajalt tundub, et meie reeglid on liiga karmid ja teatavad võimalused jäävad [ellu viimata].

Kaks küsimust. Tänan hea sõna eest. [Olles töötanud] mitte ainult finantsjärelevalvajana, vaid algpunktis ka advokaadina – 90% mu klientidest või kliendiportfellist olid väliskorporatsioonid, kes olid välisinvestorid Eestis –, siis sellelt pinnalt julgen üldistada, minemata liialt detaili, et ülioluline on ärikeskkonna või, kui sellest majast rääkida, õiguskeskkonna stabiilsus. Sellel on mitu haru, maksunduse stabiilsus, äriseadustiku stabiilsus, kohtunike või kohtute töö toimimine ja nii edasi. Stabiilne ärikeskkond on päris oluline. 

Ja teine asi on võib-olla rohkem [kaldu] finantsjärelevalve poole ja sellest ma julgen rääkida nii advokaadina kui ka finantsjärelevalvajana. Finantsjärelevalve on mul vastaspoolel ka olnud, kui ma advokaadina [töötasin], ja siis kliendid rääkisid päris tõde ka. Ma olen mõnele kliendile öelnud, et kuule, miks sa nüüd mulle teist juttu räägid, kui ma finantsjärelevalves töötan. Enne, kui ma su advokaat olin, rääkisid sa ausalt, mis sa finantsjärelevalvest arvad. 

Aga finantsjärelevalve puhul, sõltumata sellest, kummal pool lauda sa oled, on oluline professionaalsus. Sa saad aru, kuidas ärid toimivad, sa saad aru, mis on seaduse eesmärk, sa saad aru, mis on ühiskonna või inimeste huvid. Järelevalve töötab ju inimeste heaks, mitte kellegi teise heaks. Kindlus on oluline, et seisukohad ei hüpleks, et finantsjärelevalve ei arvaks ühel päeval ühtmoodi ja järgmisel päeval teistmoodi, vaid et tal oleks läbi aja kogu aeg ühesugune vaade asjadele. Loomulikult, kui keskkond ümberringi oluliselt muutub, siis tuleb ka oma vaateid revideerida. Ja kolmas asi on avatus. Sa oled avalikult dialoogis nende huvilistega, kes tahavad turule tulla, sa oled dialoogis parlamentääridega, sa oled dialoogis kõikide sidusrühmadega, kes on sulle olulised, sa ei pelga [oma arvamust avaldada] ja panustada. 

Need on asjad, [mis aitavad] Eestit hoida ja veelgi paremaks teha. Veel kord: ma arvan, et tõendid on olemas. Seesama SEB, Luminor. Tegelikult on seal taustal tehtud tööd ka, see ei ole mitte juhuslik, et [nad valisid oma peakontori asukohaks] Eesti ja Tallinna. Kuulge, SEB peakontori Tallinnasse, Eestisse toomine on päris korralik signaal, sellepärast et Rootsis on SEB panga maine väga hea, ta on professionaalne pank. Kõigile suurtele potentsiaalsetele investoritele on see oluline signaal. See aitab Eesti ärikeskkonna [arengule] kaasa, kui me vaid ise oskame seda ära kasutada. 

Nüüd, küsimuse teine pool, teil läks ajaga kitsaks, aga ma sain aru, et see oli turule laskmise barjääri kohta. Pangandusega on, ma ei ütle, et lihtne, aga seal on niimoodi, et alates 2014. aastast otsustab pankadele tegevuslubade andmise euroalal Euroopa Keskpank. Andmise ja võtmise, eks ju. Ja see toimub koos kohapealse järelevalvega. Ja nagu investeerimisühingute puhul, nii on ka siin alati küsimus selles, kui palju sa lubad eos katsetada. See on hästi raske ja tõesti tänamatu töö järelevalvele. Kust sa tead, kas see on hea või halb [äri]? Loomulikult, äririskid võivad realiseeruda ja nii edasi. Päris keeruline [on seda hinnata]. Aga aja jooksul tekib sul mingi kogemus, [oskus] inimesi ja nende, ütleme, ideid, organisatsiooni kvaliteeti, kapitali päritolu ja kõike seda lugeda. Miks see on oluline? See on oluline sellepärast, et kui üks pank … Turuletulek on kõige lihtsam asi. See on nagu abielu. Abiellumine on alati rõõmus, pulmapeol ju keegi ei nuta, kõik on rõõmsad. Aga edasi, vaat see kooselu pool, sellega on juba natuke nii ja naa, eks ju, kuidas see välja tuleb. Aga tagasi panganduse juurde. Vaat, kui seal see risk realiseerub. Sellelsamal Tagatisfondil on küll vahendid olemas, aga tegelikult me räägime ju riigi eelarvevahenditest. Kui pank läheb pankrotti ja hoiustajatele on vaja hoiuseid hüvitada, siis seda tehakse riigieelarvest. 

Me oleme selle kunagi välja arvutanud. Kuna Eesti järelevalve oli juba enne finantskriisi pankade suhtes konservatiivne, ja Rootsi oma ka, siis finantskriisis meil ükski pank pankrotti ei läinud, aga me [tegime arvutused] selle baasil, mis juhtus Euroopa Liidus keskmiselt. Kui me oleksime olnud toona väga liberaalne, väga õhukesi kapitalipuhvreid tolereeriv järelevalve, siis Eestile oleks see harjutus maksma läinud 2008. aasta vääringus 10 miljardit eurot. See on päris suur summa! Nagu ma armastan [võrdluseks] öelda: kõik need lasteaiakatused ja ehitamata teed, eks ju. See ei ole naljaasi. Järelevalve konservatiivsus omab konkreetset hinnalipikut, aga seda on raske kvantifitseerida. Seda saab kvantifitseerida üldiste finantskriiside korral, võrreldes, kuidas Eestil läks ja kuidas, ma ei tea, näiteks Hollandil läks. [Muudes olukordades] on seda raske teha. 

Mis ma tahan öelda? Jah, me oleme üldiselt väga avatud. Nagu ma ütlesin, on päris innovatiivseid ettevõtmisi, millele me oleme andnud tegevusloa ja millel läheb hästi. Aga on olnud ka ettevõtmisi, mis on päris innovatiivsed, aga millel ei ole läinud hästi. Aga nendega on meil olnud selles mõttes super hea koostöö, et nad on ennast kokku pakkinud niimoodi, et ükski klient ei ole oma rahast ilma jäänud. Erinevaid lahendusi on. Ma möönan, et turule laskmise otsuse [langetamine] on rohkem kunst kui teadus. Seal on loomulikult [vaja ka tarkust], meil kõigil tuleb see ülevalt ja elukogemusest ja nii edasi, aga elu on mulle õpetanud, et pigem olla natukene konservatiivsem. 

Aga on olemas ka teistsuguseid kogemusi. Meil armastatakse tuua Leedu [näidet]: vaadake, seal on nii ja naa. See Leedu pilt ei ole nii roosiline, seal on omad riskid, lihtsalt leedukad on piisavalt targad, nad ei räägi sellest igal pool. Ka seal pannakse, ma ei ütle, et iga päev, aga üsna sageli kinni ettevõtmisi, mis on saanud tegevusloa makseteenuste osutamiseks või mis on seotud, ütleme, selliste läbipaistmatute rahavoogudega ja nii edasi. Kui me tahame ühiskonnale võtta suuremat riski – selleks peab ühiskondlik kokkulepe olema –, siis me peame arvestama, et on oht, et need riskid realiseeruvad, ja siis me peame kõik koos sellega niimoodi tegelema, et me ühiskonnana terveks jääksime. 

Sellised mõtted. Tänan küsimuste eest. 

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Täna me jõudsime siis lõpuks ka panganduse juurde. Kõik teised teemad on ka hästi huvitavad, aga ma küsin just nimelt pankade järelevalve kohta. Teatavasti toimub suur osa Eesti pangandusjärelevalvest hoopis Euroopa tasemel. Ma oletan, et see koostöö on sujuv ja see ei tekita probleeme. Kas on võimalik seda oletust kinnitada? Küsin ka selle kohta, millest oli juba alguses juttu, et võib-olla mõned pangandusnormatiivid vajavad ülevaatamist või natukene lõdvendamist. Kas sa saaksid palun ka seda natuke avada?

(Lõpetab kirjutamist.) Ma lihtsalt kirjutan kõik need elemendid üles, et ma oskaksin täpselt vastata. Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt mõni sõna panganduse struktuurist üldiselt. Ma juba mainisin, et üldiselt ei ole konkurents see repertuaar, millega FI seaduse järgi tegeleks. Me seisame finantsstabiilsuse eest ja hoolitseme selle säilimise eest. Küll aga pole konkurentsiteema meile tundmatu repertuaar, me mõtleme selle peale ja hoolime sellest.

Ma toon jälle mõned arvulised näited. Meil ei ole konkurentsiprobleeme, ütleme, nendesamade järelmaksude ja muude taoliste laenutoodetega. Meil ei ole väga suurt konkurentsiprobleemi ka eluasemelaenudega, kuigi konkurentsi võiks seal rohkem olla. Ärilaenud on üks niisugune koht, kus võiks olla rohkem konkurentsi. Nii. Kas Eesti turule on raske siseneda? Ei ole. Juriidilises plaanis on sisenemine ülilihtne. Meil on Euroopa Liit ja teenuste osutamise vabadus. See tähendab seda, et näiteks Prantsuse pank ütleb Euroopa Keskpangale või Prantsuse järelevalvele, et me läheme nüüd Eestisse, [talle vastatakse] tere tulemast, ja siis ta võibki siin tegutsema hakata. Küsimus on siin muus. Küsimus on selles, kas olemasolevad tegutsejad võimaldavad uuel [tegijal] turule tulla või mitte ja mida see tähendab marginaalide mõttes. No inimestele võib see lühiajaliselt meeldida, aga pikemas [perspektiivis] ei pruugi see turule tulijale ära tasuda, ütleme niimoodi. 

Nii, aga lähme arvude juurde. Lihtsalt, teistele kuulajatele ka: on tõesti niimoodi, et Euroopa Keskpank teeb euroalal järelevalvet euroala riikide pangandusturgude üle. Seaduses on olemas ka tingimused, mis eristavad suuri ja väikeseid pankasid. Väikepankade puhul on Euroopa Liit või Euroopa Keskpank selle järelevalveõiguse või -ülesande meile tagasi delegeerinud, suurpankade üle teeb ta ise järelevalvet, pangajärelevalvet. Aga see ei ole nii, et targad inimesed Frankfurdist teevad. Ei, Eesti puhul on need ikka needsamad Eesti inimesed, lihtsalt Frankfurdi inimesed osalevad ka selles töös. Ja otsustusorgan on selline: Euroopa Keskpangas on üks järelevalvenõukogu, mille liige ka mina olen, ja lõplik [otsustaja] on Euroopa Keskpanga nõukogu, mille liikmeks on [Eesti] Panga president Madis Müller. 

Eesti turg on viimase viie-kuue aasta jooksul täiesti selgelt muutunud: suurpankade osa on vähenenud ja väikepankade osa on suurenenud. Osa endiseid väikepanku on saanud suurpangaks, näiteks LHV. Me oleme natuke selle peale isegi mõelnud, et seda struktuuri võiks tasakaalustada, et ühelt poolt ei oleks liiga suurt kontsentreeritust Skandinaavia suunas ja teiselt poolt, et väike- ja suurpankade vahekord oleks natuke leebem. Euroala riikides on see erinev. Meil on ikkagi üsna kontsentreeritud pangandusturg, aga kontsentreeritus on aja jooksul vähenenud. Ja seda mitte juhuslikult, vaid muu hulgas ka finantsjärelevalve mõneti teadliku tegevuse tagajärjel.

Kuidas on koostöö Euroopa Keskpangaga? Mina olen osalenud Euroopa pangandusjärelevalve rajamisel Euroopa Keskpanga juurde nullpunktist alates. Need inimesed seal teavad mind ja nad teavad, mis ma asjadest arvan. Selles mõttes meil lähtekohas on suhtlus väga hea. Mis on aja jooksul toimunud? On saanud selgeks, et germaani-romaani korporatiivkultuur, vähemalt panganduses, on erinev Skandinaavia omast. Skandinaavia oma on märksa vähem formaliseeritud kui germaani-romaani oma. See on mingitel hetkedel tekitanud hõõrdemomente ka Eestis, sest finantsvahenduses on meil rohkem Skandinaavia kultuur kui germaani-romaani kultuur. Mul on tunne, et aastate jooksul on tekkinud arusaamine, et saab ka nii. NPL-ide ehk mittetöötavate laenude või pahaks läinud laenude osakaal meie pankade portfellides on väga väike, seal mingeid probleeme ei ole, ärid toimivad. Mulle tundub, et sellised kultuurilised eripärad ja nendega arvestamine on nüüd rohkem ka omaks saanud sellele keskusele või Euroopa Keskpangale. 

Nüüd, mis puudutab reegleid, siis Euroopa Keskpangas on üks projekt – see kõlab väga edevalt, aga mainin selle ikka ära –, mille sponsor ma olen. Sponsor Eestis tähendab seda, et keegi annab kellelegi raha, aga seal on see justkui eestvedaja, see on vist õige sõna eesti keeles. [Ma olen] kultuurimuutuse eestvedaja, olen üks nendest eestvedajatest. Seesama riskipõhisus ehk vähem bürokraatiat, võtame vähemaks liigseid, väga täpseid bürokraatlikke reegleid. Sellele oli ka teie küsimus suunatud. Nii et selline suund on praegu Euroopa Keskpanga sees täiesti olemas. Eesti finantsjärelevalve seda suunda väga-väga toetab, sellepärast et aastal 2014 me tulime riskipõhisest järelevalvest, meile on see omane. Vähem bürokraatiat, rohkem keskendumist olulistele riskidele, olulistele teemadele. 

Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan üsna täpselt teadvat, mida teeb Eesti Pank sõja ja kriisi ajal. Aga milline on Finantsinspektsiooni roll sõja ajal või mingi lihtsama kriisi ajal? Kui, ütleme, nädal aega ei ole internetti ja/või elektrit, siis mis te teete? Olete te sellele mõelnud, selle läbi harjutanud?

Aitäh! Seal on nüüd kaks momenti, mida FI ise teeb, aga ma saan aru, et küsimus oli vist suunatud sellele, mis on meie funktsioon sellises olukorras. Seaduse järgi on praegu nii, et Eesti Pank on elutähtsaid teenuseid korraldav asutus. (Saalist öeldakse midagi.) Osutaja ka? Okei, seda ma ei tea, aga kui te nii ütlete. Ja üldiselt meile tähendab see seda … Muidugi iseküsimus, filosoofiline, on see, et kui on sõjaolukord, siis kas üldse kedagi … Aga jätame selle kõrvale, ma räägin sellest, mis on seaduses, nii on kõige kindlam. Ja räägime hädaolukorrast, sellepärast et sõjaolukorra seadust ja seda poolt ma nii hästi ei tea. 

Hädaolukorra puhul on niimoodi, et Eesti Pank on justkui keskne staap, kes kogub kokku erinevad osapooled: kommertspangad, finantsjärelevalve, neid osapooli võib olla veel. Elutähtsaid teenuseid on finantsmaailma vaadates põhimõtteliselt kaks: sularaharinglus ja maksesüsteemide toimimine. Seadus ütleb ka niimoodi, et kui Eesti Pank tahab, siis ta annab Finantsinspektsioonile korralduse, et tee seda ja tee teist, meie pädevuse perimeetris loomulikult. Me ei saa teha midagi, mis ei kuulu meie pädevusse. Ja meie pädevuses seaduse järgi on panku kohustada ja keelata, ütleme niimoodi. Kui Eesti Pank näiteks ütleb meile hädaolukorras, et tehke nii, et pangad ei … Loodame, et seda ei juhtu, see on kõik praegu teooria, eks ju, et inimesed ei kuulaks ja ei saaks valesti aru. Kui keskpank ütleb meile, et tuleb kohustada panku välja maksma ühes kuus ühe inimese kohta mitte rohkem sularaha kui x summa, siis me saame seda teha. Eesti Pank otse ei saa seda teha, aga meil on see nii-öelda õiguslik võim olemas. Iseküsimus on see, kas näiteks sõjaolukorras on selle õigusega midagi peale hakata, sellele küsimusele ma ei oska vastata. Aga kui õigus ikkagi kehtib, siis on see nii, et meie oleme justkui jõuõlg, juriidiline jõuõlg Eesti Pangale. 

Meil on küll 140 tublit inimest, aga tõenäoliselt, kui on mobilisatsioon, siis mehed lähevad sinna, kuhu vaja, ja ülejäänute puhul siis vaatame. Meil riigikaitselisi ametikohti ei ole. See on üks teema, millega me Eesti Pangaga tegeleme. Just nimelt, me tegeleme sellega. Sõjaolukorraga seotud temaatika on meil üsna värske. See keskkond, mis seal ümber on – ma natuke juba viitasin, et sellega tuleb tegeleda –, ei ole midagi sellist, millega finantsjärelevalved tavapäraselt tegelevad. Eesti keskpangal ja Eesti finantsjärelevalvel on soomlaste kõrval tegelikult päris hästi lood. Kui rääkida Belgia ja Hollandi kolleegidega, siis nemad küsivad, et mis sõjaolukord, mis see on. Aga praegune keskkond seda kõike tingib. Aitame Eesti Panka, on lühike vastus. 

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! On olnud tõesti väga hariv [arutelu]. Minul on selline lihtne küsimus. Pankades ikka juhtub nii, et vahel pannakse mõne ettevõtte arve kinni, mis iganes põhjusel. Ja vahel juhtub ka nii, et selle ettevõtte kontol on raha. Minu arusaama järgi on vist nii, et kolme aasta jooksul on võimalik see konto taastada. Küsimus on, et kui kolm aastat läheb mööda, siis kellele see raha jääb. Kuidas on see reguleeritud või mis sellest saab?

Tänan! Jah, selles küsimuses sisaldus vist eeldus. Mõnikord jätavad näiteks ettevõtted majandusaasta aruande esitamata. Siis tekib selline olukord, kus selle ettevõtte eksistentsi äriregistris kohtunik peatab, äriregistri pidaja peatab selle ettevõtte tegevuse, mis tähendab seda, et ettevõte ei saa käsutada oma pangakontol olevat raha. Ja kui nüüd läheb kolm või rohkem aastat mööda, siis võib juhtuda, et selle ettevõtte tegevust ei taastatagi enam. (Hääl saalist.) Jah, likvideerimise puhul see ei ole nii. Kolm aastat on nõude aegumise tähtaeg, eks. Ettevõttel puudub võimalus pangalt seda raha tagasi nõuda. Õiguslikult puudub võimalus nõuda, [kui nõue on aegunud]. Õiguses on selline kontseptsioon nagu aegumine, on olemas aeg, mille kestel sul on õigus nõudeid esitada. Kui see aegumise tähtaeg läheb mööda, siis nõudeõigus sul justkui kaob ära, vähemalt sa ei saa seda kohtu kaudu maksma panna. See on küll olemas, aga kohtu kaudu seda maksma panna enam ei saa. 

Ehk vastuseks teie küsimustele: on selline huvitav olukord, kus see nõue panga vastu, millest te räägite, ei kao küll kuhugi ära – mulle tundub niimoodi –, kui isik on alles, aga peale aegumistähtaja möödumist seda maksma panna enam ei saa. Küsimus on, kas see on väga suur probleem. Meile teadaolevalt on miljonites, kuskil 6 miljonit selliseid nõudeid, mis justkui hõljuvad [õhus], sest ettevõtted on oma tegevuse mingitel veidratel alustel peatanud või lõpetanud. Kui te küsite, kas 6 miljonit eurot on suur summa, siis panganduses hoiuste üldmahtu vaadates see väga suur summa ei ole, aga ta eksisteerib. Kindlasti, kui see probleem kuidagi väga paisuma hakkab, siis on minu arvates seal ruumi mõelda, kas sellega peaks midagi regulatiivselt ette võtta. Aga praegu mul väga suurt tunnetust, et see oleks laiem küsimus või probleem, ei ole. 

Aga veel kord kokku võttes: nõue on olemas, see ei kao kuhugi, aga kolme aasta möödudes ei saa enam kohtu kaudu sundida panka seda tagasi maksma. Kui pank tahab seda tagasi maksta, siis ta võib seda teha [igal ajal], nii kaua, kuni nõue eksisteerib.

Mart Võrklaev, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina ka tänan tänase arutelu ja ettekande eest ja loomulikult suurepärase töö eest Finantsinspektsioonis. Küsimus on mul selle kohta, et eelmisel aastal andis Riigikogu teile paar uut ülesannet. Krüptovaraturu osaliste järelevalve ja krediidiinkassode järelevalve liikusid teie alla ja sellega kaasnesid ka nõuded, et krüptovaraturu osalised peavad saama tegevusloa ja krediidiinkassod oma tegevuse seadusega kooskõlla viima. Kuidas need protsessid on läinud ja kuidas on FI sellega hakkama saanud? Mis on väljakutsed või rõõmud olnud? Kuidas see turuosalisi ja kogu seda turgu ja teenuseid mõjutab nendes valdkondades?

Tänan küsimuse eest! Jah, krüptovaraturu puhul kasutas Eesti maksimaalset üleminekuaega. See tähendab Eesti kontekstis seda, et kuni 1. juulini 2026 valvab Rahapesu Andmebüroo nende krüptovaraettevõtete üle, kes on kunagi saanud tegevusloa Rahapesu Andmebüroolt. 

Nüüd, kui vaadata, kas meil on olnud huvi saada Eesti krüpto-VASP-i või -CASP-i tegevusluba, siis on näha, et see huvi ei ole väga suur. See huvi on olemas, käiakse ja kuulatakse maad ja on isegi paar menetlust käimas, aga see ei ole selline, et meil nüüd uksest ja aknast tuleb soove ja taotlusi. Üle Euroopa käib ka selline, kui ingliskeelset termini kasutada, forum shopping, vaadatakse, kus on taotlejale kõige soodsam jurisdiktsioon ja kus saab tegevusloa kõige lihtsamini. Me oleme juba eos öelnud, et Eestist kõige lihtsamini tegevusluba ei saa, me oleme selle puhul ikkagi mõistlikud ja konservatiivsed. Paar taotlust meil on ja neid me menetleme. Aega on ka, 1. juulini 2026. Mõnikord on ka nii, et kõik tulevad alles viimasel momendil ja tahavad tegevusluba saada. 

Sisemiselt on meil organisatsioon selleks valmis, me oleme protsessid paika pannud, meil on ekspertiis olemas, aga, ütleme, sellise jooksva järelevalve jaoks on üks ekspertiis veel ehitamisel. Kuid hinnang on selles mõttes pigem positiivne, ma arvan, et sellist olukorda, et meil on kunagi 2000 luba ja me ei tea, mis nad teevad, ei saa olema. Nagu me teame, see oli päris suur risk Eestile. 

Krediidiinkassod. Ka siin Riigikogu pikendas tähtaega, et krediidiinkassoettevõtted saaksid tegevuslube taotleda. Alguses me natukene kartsime, et konkurentsi ei pruugi tekkida, et jääbki üks tegija turule, aga sellel nädalal, vist esmaspäeval – meil on esmaspäeviti juhatuse koosolekud, kus me otsustame asju – andsime neljanda tegevusloa krediidiinkassoettevõttele. Neli, võiks öelda, on juba rühm. Ei ole üks, vaid on neli korda rohkem. Tundub, et seal konkurentsi ikkagi on. Loomulikult, praegu on ju alles lähtepunkt, praegu on abielu [algus]faas, eks, kus kõik on enam-vähem okei, aga eks ühel hetkel tulevad need väljakutsed ka. Meie esialgne hinnang on, et väljakutsekoht hakkab olema võlgniku õiglane kohtlemine. Selle kohta me oleme teinud ka esimese juhendi, et milline võiks meie arvates teatud momentidel see õiglane kohtlemine olla. Näiteks, et öösel ei tule keegi ukse taha ega helista. [Eesmärk] on suunata krediidiinkassode turgu juba eos, et oleks arusaadav, mida me ootame ja mida me kunagi või lähitulevikus nende puhul kontrollima hakkame. Ma arvan, et ka siin on need protsessid mõistlikus tempos arenenud. 

Kui krüpto juurde veel kord tagasi tulla, siis [mainin, et] me oleme huvilistega olnud dialoogis, oleme teinud ka infopäevi, kus oleme tutvustanud oma tegevusmeetodeid. Ja seda, ma tean, on hinnanud ka need inimesed, kes vaatavad, kus neil krüptoäriga tegelemine kõige parem oleks. 

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kõigepealt aitäh väga hea ettekande eest ja hea töö eest kogu organisatsioonis! Aga minu küsimus puudutab kiirlaene. Palun teie arvamust. Kiirlaenude ühiskondlik kahju on äärmiselt suur, alates purunenud perekondadest, survest sotsiaalvaldkonnale, tervishoiule, kõigele. Viimasel ajal on järjest rohkem ettevõtjaid, tööandjaid öelnud, et see aeg ja vaev, mis kulub nende võlgade nii-öelda manageerimise peale, [on väga suur]. Inimesi on, kes võiksid tööd teha, aga neid ei saa tööle võtta, kuna [kiirlaenuvõlglaste] hulk on nii suur. Eestis on ligi 100 000 kiirlaenuvõlglast. Mis on teie arvamus? Äkki peaks ettevõtjatelt selle koormuse ära võtma ja jätma raha tagasisaamise vastutustundetute kiirlaenuandjate endi peale?

Tänud heade sõnade ja küsimuse eest! Jah, selle pangavälise laenuturuga on nii, et seal on regulatiivselt kõik võimalused olemas, nii täielikust keelamisest kuni täieliku lubamiseni. Küsimus on ka selles, et mida selliste tundlikumate või haavatavamate rühmadega teha, kas kitsendada krediidi kättesaadavust neile või, ütleme, reguleerida täpsemini vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Siin on mingid asjad juba töös. Mõned faktid ma juba tõin, kahe ja poole aastaga me oleme vähendanud tegevuslubade arvu tarbimiskrediiditurul 20%, osa [ettevõtteid] on oma tegevusloast [ilma jäänud], neid ei ole enam. Seal töö käib. Nüüd edasi, meie tegevus järelevalve mõttes ka käib, eks ju. 

Positiivne krediidiregister on kindlasti üks asi, minu hinnangul vähemalt, mis aitab seda turgu paremini distsiplineerida. Teie küsimus, kui ma sellest õigesti aru sain, oli suunatud sellele, et tööandjad justkui peavad tegelema oma töötajate probleemidega ja töötajad oma probleemidega versus et nad oleksid head töötajad, ütleme niimoodi. Ma usun, et kõik need elemendid – positiivne krediidiregister, finantsombudsman, lihtsam trahvimenetlus – stimuleeriksid neid kiirlaenuandjaid veelgi õiguskuulekamalt käituma. See tähendab seda, et teatud inimesed võib-olla ei saa enam laenu, kes muidu oleksid saanud ja oleksid mähkunud – ma ei tea, kuidas seda öelda – võlaspiraali. 

Sellised mõtted teie küsimuse peale. Ma ei ole kunagi seda niimoodi tööandja perspektiivist üldse mõelnud. Väga hea tähelepanek. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin RAB-i tegevuse kohta. Seesama skandaal, mis puhkes siin juulikuus. Õiguskantsleri hinnangu kohaselt ei olnud RAB-il õigust viie aasta jooksul täitmisregistri kaudu neid andmeid küsida. LHV on esitanud leppetrahvi lausa 247 miljoni ulatuses. Kuidas see pool on läinud? Mis on teie hinnang RAB-i tegevusele? Mis on nii-öelda väljunud või tulemus? Kuidas teie näete seda poolt, mille kommertspangad on praegu käivitanud, kas või selle leppetrahvi näol? Ja kui on vähegi aega, siis äkki saate anda ülevaate sellest, mis puudutab kodulaenude refinantseerimise lihtsamaks ja soodsamaks tegemist. Nii Eesti Pank kui ka Finantsinspektsioon on oma ettepanekud teinud. Kui kaugel on selle menetlus valitsuses?

Tänan küsimuste eest! Esimene oli täitmisregistriga seonduva kohta. Oma suvises kirjas kirjeldas õiguskantsler olukorda, kus teiste seas Rahapesu Andmebüroo oli õiguskantsleri hinnangul [ilma õigusliku aluseta] saanud või kogunud andmeid isikute pangakontode kohta, ja mitte ainult kontode, vaid ka teatud pangatehingute kohta. Õiguskantsler on oma kirjas väga detailselt analüüsinud, miks Rahapesu Andmebürool selleks õiguslik alus puudus. 

Finantsinspektsiooni vaade sellele küsimusele on järgmine. Me ka reageerisime sellele. Miks me reageerisime? Sellepärast, et igasugused sellised piiripealsed asjad õõnestavad usaldust finantsturu vastu. See ei ole hea. Inimesed vaatavad: oi, mul on pangakonto ja nüüd riik nuhib minu järele. Kas ma ikka hoian seal pangas kontot või lähen hoopis näiteks Leetu? Vaat, Leetu Eesti asutuste käed ei ulatu. Ja seda ei saa inimestele ette heita, see on täiesti inimlik mõtteviis. Ja sealt me jõuame tagasi selle juurde, et finantsturul peab [igasugune] tegevus, sealhulgas riigi tegevus, väga selgelt baseeruma seadustel. Seal ei saa mingeid asju katsetada, sest ainult niimoodi või muu hulgas niimoodi me hoiame usaldust finantssektori vastu. Ja sealt koorub välja ka minu vastus sellele küsimusele või hinnang RAB-i tegevusele. 

Ma olen aru saanud, et paljudes – ma ei tea, kas paljudes, aga osas – riikides on selliste sensitiivsemate päringute puhul, on need siis pangakontode või tehinguandmete kohta, olemas ka kohtulik kontroll. Et mitte suvaliselt, näiteks kriminaalmenetluse väliselt ei saa Rahapesu Andmebüroo tehinguandmeid, vaid see käib kohtu kaudu, kus kohtunik saab [andmete] pärijalt küsida, miks ta [neid andmeid] küsib, miks ta just selliseid andmeid küsib ja mis need asjaolud on. Ehk on olemas mingi eksternne ehk väline kontroll. See ei pea olema alati väline kontroll, see võib olla ka organisatsioonisisene kontroll. Lihtsalt näitena, et sellist kohtulikku kontrolli sellistel juhtudel kasutatakse. 

Olgem ausad, pangakonto on tegelikult meie tegevuse peegel digitaliseeritud maailmas, kus me vähe sularaha kasutame. Põhimõtteliselt on ju pangakonto põhjal kõik näha, mida inimene teeb. Ja sealt nüüd eristada – riiki huvitab ainult üks kirje, aga paratamatult tulevad kaasa ka teised kirjed, mis ei ole proportsionaalsed. Ütleme, tehnoloogia arenguga peab alati kaasas käima demokraatlik kontrolli- ja tasakaalumehhanism, laias laastus. 

Täitmisregistri kohta ma ütleksin niimoodi, et riik ei tohi niimoodi katsetada, nagu õiguskantseri [hinnangul] seda tehtud on. Finantsjärelevalve suhtumine on selline.

Kodulaenude refinantseerimine. Kunagi me selle projekti algatasime koos keskpangaga ja siis me kaardistasime ära, mis võiksid olla need barjäärid. Kuna uusi turuosalisi meil juurde ei tule, siis võib-olla saaks konkurentsi elavdada niimoodi, et olemasolevate turuosaliste vahel oleks inimestel võimalikult lihtne oma kodulaenu üle tõsta, kui nii võib öelda, ühest pangast teise. Rootsis see näiteks toimib, selline turg, ja väga lihtne on kodulaenu üle viia. Selgus, et meil Eestis on see olukord natuke keerulisem, sest on erinevad barjäärid. 

Meil on notaripõhine süsteem, mis on tulnud Saksamaalt. Notar peab seal vahepeal erinevaid toiminguid tegema. Tekkis küsimus, et kas notar päriselt ka mingit lisaväärtust pakub [laenu] ühest pangast teise üle viimisel või mitte. See oli esimene küsimus. 

Teine küsimus oli see, et kui on juba algselt laen antud tagatise väärtusel ja kui kodulaenu tagatise sisus mingit olulist muudatust ei toimu, siis kas kinnisvara hindaja ikka peab tulema kohapeale vaatama ja tutvuma tagatisega. 

Meil Eestis on väga arenenud maainfosüsteem. Uue nimega vist Maa- ja Ruumiamet. Või oli see ruumi- ja maa-amet? Ma isegi ei tea. Aga meil on väga hästi välja arendatud digitaalsed süsteemid, mida pangad saavad kasutada ja mille baasil nad saavad tagatise väärtust ka hinnastada. Ei pea alati olema kohal kinnisvarabüroo esindaja. Ma räägin nüüd refinantseerimisest või ületõstmisest, eks. Need on need kohad, kuhu me Eesti Pangaga, kui nii võib öelda, näpu peale panime.

Ma nüüd viimaste arengutega ei ole kursis, aga mulle tundub, et rahanduskomisjonis on olnud üks arutelu ka sellel teemal. Ma vaatan rahanduskomisjoni esimehele otsa, komisjoni liikmed noogutavad seal. Mul on niisugune tunne, et mu kolleegid isegi käisid seal kohal ja panustasid sellisel moel, et just kinnisvara hindamisega [seotud] bürokraatiat ehk kulu [refinantseerimise korral] vähemaks võtta. Mis puudutab algset laenu andmist, siis seal võib olla ja peabki osalema kinnisvarahindaja, kes selle nullpunkti paika paneb. Liiga lihtsaks me seda finantsjärelevalvajatena ei julgeks ka lasta algses faasis. Aga refinantseerimine on natuke teistsugune asi. Niimoodi ma vastaksin teile.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan sama teemaga. Tegelikult ei ole see arutelu olnud ainult rahanduskomisjonis, meil oli siin eile suures saalis Keskerakonna fraktsiooni algatatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk oli teha inimeste elu lihtsamaks. Kui inimene tahab näiteks oma kodulaenu ennetähtaegselt tagasi maksta, siis praegu nõutakse temalt kolme kuu eest intressi. Meie eesmärk oli see asi ära kaotada, et refinantseerimine võiks olla tavalise inimese jaoks odavam, lihtsam ja nii edasi. Kahjuks koalitsioonisaadikud seda ei toetanud. Mina tahaks kuulda teie arvamust, et kas see on ikka õige asi, mille eest me seisame, või mitte.

Tänan küsimuse eest! See on kindlasti valiku koht. Kui te küsite, et kas see lihtsustaks laenu ülevõtmist või üleviimist teise panka, kui seda kolme kuu puhvrit või etteteatamist ei oleks, jättes kõik muud asjaolud praegu kõrvale, seal on barjääre rohkem, siis vastus on: jah, muidugi lihtsustaks. Ma ei tea, milline see arutelu täpselt oli. Tõenäoliselt on mõistlik vaadata neid erinevaid elemente kogumis, needsamad notaritasud, kinnisvarabüroodega seotud [aspektid], seesama aspekt, millele teie viitasite, eks ju. Tõenäoliselt on mõistlik neid kogumis käsitleda ja mitte eraldi, aga sellise regulatsiooni leevendamine või kaotamine oleks kindlasti üks element, mis võimaldaks eluasemelaenu lihtsamini ühest pangast teise üle viia. Ma ei julge poliitilisse diskussiooni sekkuda, aga mulle tundub, et te ajasite õiget asja. Aga kõik teised ajasid ka õiget asja, ma usun niimoodi.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Maris Lauri, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Kilvar! Nii nagu Kilvar Kessler on pikaaegse finantsinstitutsiooni juhina näinud seda, kuidas meie finantssüsteem on arenenud, on ka minul olnud võimalus näha Eesti finantssüsteemi kujunemist suhteliselt lähedalt alates sellest ajast, kui me taasiseseisvusime. Eesti finantssüsteem on läbinud väga märkimisväärse transformatsiooni. See punkt, kust alustati, oli, ütleme, värvikas: tehti rumalusi, tehti pättusi. Aga nüüd oleme lõpuks jõudnud sellesse punkti, kus me võime öelda, et Eesti finantssüsteem on siiski enam-vähem normaalne. 

Finantssüsteemi on võrreldud majanduse vereringega. Kui finantssüsteemis pole asjad korras, ei saa ka majanduses ja ettevõtluses asjad korras olla. Seetõttu ongi olemas reeglid ja keegi, kes nende üle järelevalvet teeb, ehk Finantsinspektsioon. Ma tooksin paralleeli meditsiinist. Finantsinspektsioon on kui arst, kes hindab, kontrollib, nõustab ja vajaduse korral sekkub. Kuid need reeglid, mis on kehtestatud, peavad olema sellised, et tagaksid turvalisuse kõigile asjaosalistele: finantsasutustele, riigile, klientidele, olgu nad ettevõtted või eraisikud. Aga see peab olema tehtud nii, et need reeglid ei oleks põhjendamatult jäigad ja koormavad. Kuna majandus ja tehnoloogia muutuvad, siis paratamatult peab ka reeglistik muutuma ja järelevalve olema piisavalt paindlik, kuid samas ka efektiivne. 

Ma juba osutasin, et see algus oli värvikas, aga ka sel sajandil oleme näinud mitmeid süsteemseid probleeme. Pangavälised krediidiandjad. Ajalukku on õnneks jäänud sellised reklaamid nagu "piiks-piiks ja raha tuleb ...". Jumal tänatud! Rahapesu problemaatika, krüptorahaga seonduv, hoiu-laenuühistud, kus selgelt pahatahtlikult toimetati hoiustajate vahenditega. Me oleme jõudnud viimaste reguleerimiseni. Jah, nad ei ole praegu veel järelevalve all ja kahjuks on viiteid, et nii mõnigi neist võib rikkuda kehtivaid reegleid. 

Teine aspekt, positiivne krediidiregister, mis aitab kindlasti muuta laenuturgu läbipaistvamaks. Selle loomine vähendab riske mitte üksnes laenuandjate, vaid ka laenuvõtjate jaoks. See tähendab ka seda, et laenude intressid saavad väheneda, sest riskid lähevad väiksemaks. Eelkõige võib see just nimelt pangaväliste laenuandjate puhul olla märkimisväärne. 

Eestis nagu ka mujal maailmas on väga suureks probleemiks finantspetturid. Variatsioonide hulk on märkimisväärne. Nii et ka nendega tuleb tegeleda. Meid on mõnevõrra päästnud see, et eesti keel on selline, nagu ta on, aga tehnoloogia areneb ja, olgem ausad, meie endi kaaskodanikest kurjategijad on võimalusi järjest nahaalsemalt ära kasutanud. Seetõttu on kaotused suured ja väga suured ja mõnigi kord individuaalsel tasemel laostavad. On hea, et erinevad asutused, Finantsinspektsioon, Eesti Pank, politsei, IT-sektor ja teised, on tulnud kokku ja otsinud lahendusi, kuidas võidelda finantspettuste vastu. Võib-olla tunduvad need lahendused lihtsad või ühtepidi lihtsad, aga teistpidi keerulised: teadmised, koolitused, aga kindlasti ka erinevad hoiatussüsteemid, seadusandluse [muutmine], selleks et sellele epideemiale piir panna. 

Ja kindlasti ka täna mainitud finantsombudsman, kes aitaks eelkõige erakliendil toime tulla võimaliku pahatahtliku või mitte väga sõbraliku käitumisega finantsasutuste poolt. Nii et meil on üht-teist veel teha ja ma usun, et see saab paremaks. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli, ma saan aru, et koos volitusega, Riigikogu liikme Andre Hanimäe. Palun!

Lugupeetud kuulajad! Head kolleegid! Hea esineja, aitäh teile! Tõepoolest, suur aitäh Finantsinspektsioonile ja teile isiklikult, sest vaadates tagasi 2024. aasta tegemistele, näeme seal palju positiivset! Järelevalve on olnud süsteemne, tulemuslik, te olete võtnud ette palju uusi samme, vaatamata sellele, nagu te ka ise välja tõite, et te olete Euroopa väikseim finantsjärelevalveasutus. Olulisena väärib kindlasti äramärkimist ka SEB panga otsus tuua Balti peakontor just Eestisse. See samm kinnitab meie rolli regionaalse panganduskeskusena. Samuti tänan – ja siinkohal isiklik tänu – Finantsinspektsiooni selle eest, et te olete väga tugevalt panustanud tarbijate kaitsmisse, tõstnud elanikkonna teadlikkust, eriti rahatarkust, ja loomulikult hoiatanud ka pettuste eest, mis paraku Eestis on jätkuvalt suurenev trend. 

Ent positiivsete arengute kõrval on ka murekohti, millele sotsiaaldemokraadid on mitmel korral viidanud. Eelkõige on see seotud pangavälise krediidituruga. Tartu Ülikool on hiljuti läbi viinud põhjaliku uuringu, millest ilmnes, et pangavälised krediidiandjad pakuvad laenudele ligipääsu sageli neile, kes pankadest laenu ei saa. Ühelt poolt on see küll selline [alternatiiv] ja kindlasti ka oluline turuosa, aga samas on need probleemid silmatorkavad. Laenuvõtjate teadlikkus on madal, sageli ei kontrollita isegi seda, kas krediidiandjal on tegevusluba või mitte. Laenuotsuseid tehakse igakuise osamakse, mitte krediidi kogukulu järgi. 

Eriti teravalt kerkib esile kiirlaenude temaatika. Ootamatute kulude puhul väga okei, kuid üldpilt on pigem kriitiline: kõrged intressid, korduvlaenamise risk ja võlatsüklisse sattumine. Palju on tehtud, aga me peaksime veel kindlasti mõtlema sellele, millised on võimalikud mehhanismid ja [meetmed], et piirata korduvlaenamist, suurendada finantskirjaoskust ja tagada vastutustundlik laenamine. Viimaks, ja selle üle on eriti hea meel, oleme loomas positiivset krediidiregistrit, mis, tõsi küll, tööle võiks hakata alles aastal 2028. Nii et sinna on paraku aega. 

Aga siit jõuame veel ühe olulise küsimuseni, millele ka härra Kessler viitas. Kuidas tagada, et tarbijad ja krediidiandjad saaksid turul tegutseda õiglaselt, läbipaistvalt, tõhusalt ja kuidas lahendada olukordi, kui tekivad vaidlused? Ka meie hinnangul peitub vastus finantsombudsmani [institutsiooni] loomises. Kurb on see, et selline eelnõu valmis juba aastal 2022, aga jäi riiulile tolmu koguma. Kuigi idee on ju väga selge ja see peaks olema oluline mitte ainult finantsinimestele, vaid ka kohtuinimestele ja näiteks ka justiitsministrile – luua sõltumatu organ, kes lahendaks finantsvaidlusi kiiresti ja erapooletult. Sarnaselt töövaidluskomisjoniga tähendaks see tarbijale kogenud eksperdi otsust, väiksemat riski ja seda, et ei pea kandma menetluskulusid. Krediidiandjale [tähendaks] see ühtset praktikat ja õigusselgust. Ja kohtusüsteemile muidugi seda, et nad saaks keskenduda olulisematele asjadele ega peaks uppuma sadadesse väikelaenuvaidlustesse. 

Finantsinspektsioon on ise toonud välja, et vastutustundliku laenamise kontroll kohtutes on ajamahukas ja ebaühtlane. Seda on öelnud ka kohtud ise. Finantsombudsman olekski see pidepunkt, kes aitaks lahendada tarbijate mured, krediidituru läbipaistvuse [küsimuse] ja kohtute ülekoormuse. Sotsiaaldemokraadid kindlasti toetavad sellise ameti loomist ja püüavad ka omalt poolt selle eelnõu menetlemise uuesti aktiveerida. Enamik Euroopa riike on selle [sammu] astunud, loodetavasti teeme ka meie seda peatselt. Küsimus on ainult selles, kas meil on poliitilist tahet, et see ellu viia. Seepärast on meie üleskutse sellele saalile siin lihtne, võtame selle seaduseelnõu sahtlist välja, pühime sellelt tolmu maha ja loome finantsombudsmani [institutsiooni]. Finantsinspektsioonile aga jõudu tööle! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Tänan Finantsinspektsiooni juhatuse esimeest ja kõiki Riigikogu liikmeid väga põneva arutelu eest. Meie tänane istung on lõppenud.